19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/1

Raportöör:

Georgios Dassis

1.1

ELi sotsiaaldialoog moodustab lahutamatu osa Euroopa projektist ja poliitikavaldkondadest, samuti kriisi ületamise meetmetest, tänu millele edendatakse majanduskasvu ja tööhõivet, mis peaks tingimata toetuma rikkalikule sotsiaaldialoogile kõigil tasanditel: riiklikul, valdkondlikul, piirkondlikul ja ettevõtete tasandil.

1.2

Sotsiaaldialoog on kahepoolne dialoog sotsiaalpartnerite vahel, seda täiendavad kolmepoolsed läbirääkimised Euroopa institutsioonide ja poliitiliste organitega ning mitmesugused konsultatsioonivormid Euroopa ja riiklikul tasandil.

1.3

Tuleb eristada sotsiaaldialoogi, mis on käesoleva arvamuse teema, ja kodanikuühiskonna dialoogi: olemas on mõlemad. Neid ei saa ühe mõiste alla viia, kuna Euroopa tasandil määratletakse aluslepinguga sotsiaaldialoogi osalejad, pädevused ja menetlused ning antakse sotsiaalpartneritele peaaegu seadusandja roll töötingimuste alal kõige laiemas mõttes, kuid samal ajal ei tohiks neid üksteisest ka täielikult eraldada. Euroopa sotsiaalpartnerid kasutavad avatud lähenemisviisi ning on juba laiendanud oma tegevsalasid, alustades konkreetset tööd terve rea Euroopa ühenduste ja VVOdega.

1.4

Sotsiaalpartnerid peavad jätkuvalt suurendama oma autonoomiat ja suutlikkust pidada kollektiivläbirääkimisi. Euroopa Liidu institutsioonid peavad võtma arvesse nende 2013. aasta oktoobril vastu võetud ühisavaldust Euroopa majandusjuhtimise kohta (1). Nimetatud avalduses kohustatakse institutsioone, eelkõige komisjoni, hõlbustama Euroopa tasandil sotsiaaldialoogi ja aitama selle saavutusi nii valdkondadevahelisel kui valdkondlikul tasandil ellu viia.

1.5

Sotsiaalpartnerid peavad samuti rakendama oma sõltumatuid kokkuleppeid tõhusamalt, et hõlmata kõiki riike ja tagada kõigile Euroopa Liidu töötajatele ja ettevõtetele neis sätestatud õiguste range järgimine vastavalt riigi seadustele ja menetlustele.

1.6

Kriisist ning majanduslikest ja sotsiaalsetest muutustest tingitud probleemide keerukus ja ulatus nõuab spontaanset koostööd kodanikuühiskonna sidusrühmadega nende vastavate vastutusalade ja pädevuste raames.

2.1

Ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide pühendumine Euroopa projektile ei sündinud vajadusest, vaid erimeelsusi kõrvale jättes veendumusest, et Euroopa Ühendus on ainus viis meie rahvaste ühendamiseks rahu, demokraatia, majanduskasvu ja sotsiaalse progressi nimel. Sotsiaalpartnerite Euroopa projektis osalemise ajalugu alates Euroopa Söe-ja Teraseühendusest kuni majandus- ja rahaliiduni iseloomustab seega see põhjalik pühendumine ning sellest ilmneb, kui otsustavat rolli on tööandjad ja ametiühingud etendanud ja peavad jätkuvalt etendama selles majandus- ja rahaliidu uues etapis, et tegeleda kriisi tsükliliste väljakutsetega ning struktuuriliste muutustega, millega meie riigid silmitsi seisavad. Sellega seoses peab majandus- ja rahaliit tagama jätkusuutliku majandusliku ja sotsiaalse taastumise kõigis Euroopa Liidu riikides, luues kvaliteetseid töökohti. Ta peab tagama, et kõiki sidusrühmi kaasatakse nende pädevusvaldkondade raames. Sotsiaaldialoogi Euroopa mõõtmes tuleb arvesse võtta ka globaliseerumise konteksti ning võimaldada ELil osa võtta ülemaailmsest reguleerimisest, mis on vajalik, et tagada, nagu komitee väitis oma 2007. aasta mai arvamuses (2), et „globaliseerumise inimliku mõõtme ja Euroopa integratsiooni saavutamine” muutub küsimuseks, mis „puudutab Euroopa kodanikke ja organiseeritud kodanikuühiskonda”.

2.2

Konkreetsete kogemustega tõestas Euroopa Söe-ja Teraseühenduse nõuandekomitee oma tõhusust kõigis töösturite ja töötajate huvivaldkondades, nt tööstuspoliitikas, turuarenduses, sotsiaalse sekkumise mehhanismides ning tehnilistes ja sotsiaalsetes uuringutes. Seetõttu oli otstarbekas tagada, et lepingutes hõlmatakse ja arendatakse jätkuvalt nii tööstuspoliitikat kui sotsiaalse kooskõlastamise vahendeid puudutavaid sätteid. Oma pädevuste raames saab EMSK etendada olulist osa nende arengute toetamisel ja prognoosimisel (nagu näiteks oma arvamusega, milles käsitleti ühenduse hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta (1989) (3)).

2.3

1985. aastal, kui Euroopa Komisjoni presidendi Jacques Delors'i eestvedamisel algatati kahepoolne sotsiaaldialoog, arenes see ühenduse tasandil tõeliseks Euroopa läbirääkimiste foorumiks.

2.4

Sotsiaalpartnerid saavutasid 1991. aasta 31. oktoobril olulise edusammu kokkuleppe sõlmimisega, mis lisati Maastrichti lepingu sotsiaalprotokollile (4). Nad kinnitasid oma valmisolekut osaleda ELi sotsiaalses juhtimises, saades ise reguleerijateks läbirääkimisi pidades, lisaks seadusandlikule mõõtmele.

2.5

Subsidiaarsus: subsidiaarsuse põhimõte eeldab tavapärases mõistes vastutuse andmist kõrgemale tasandile – antud juhul Euroopa Liidule – juhul, kui madalam tasand – liikmesriigid – ei suuda toimida sama tõhusalt (Euroopa Liidu lepingu artikkel 5). Subsidiaarsuse põhimõtte veel üheks rakendamisviisiks võib lugeda sotsiaalpartnerite volituste tunnustamist lahendada probleeme valdkondades, kus nad on sotsiaaldialoogi raames pädevad (5). See õigus antakse sotsiaalpartneritele sõnaselgelt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 154 ja 155. Tõhusa ja korrapärase rakendamise ning asjakohase teavitamise korral võivad need sätted, mis lähendavad otsuste langetajaid üldsusele, edendada organiseeritud kodanikuühiskonna rolli üldiselt ja leevendada ELi ja selle institutsioonide kui kaugete võimukoridoride halba mainet kodanike silmis.

3.1

Majandus- ja finantskriis, millega enamik liikmesriike võitleb, on tinginud suundumuse luua konkurentsivõimet, vähendades vahetuid tootmiskulusid (palgakulud, toorainekulud jne), samas kui Euroopa peaks tegema rohkem jõupingutusi selleks, et täiustada kuludega mitteseotud konkurentsivõimet (toodete ja teenuste kvaliteet, teadus- ja arendustegevus, töö- ja tööstussuhete kvaliteet, töökorraldus ning ettevõtjate sotsiaalne vastutus, haridus ja koolitus jne).

3.2

Et kriisist üle saada ja taastada üldsuse usaldus, on aeg stimuleerida majanduskasvu avalike, erasektori ja sotsiaalsete investeeringutega (vt EMSK arvamus (6)) Euroopa ja riikide tasandil, et saavutada jätkusuutlikku ja innovatiivset arengut, millega luuakse kvaliteetseid töökohti ja sotsiaalset progressi ning mis tagab kindlad ja jätkusuutlikud makromajanduslikud olud.

3.3

2013. aasta oktoobris võtsid Euroopa sotsiaalpartnerid vastu 10 põhimõtet, et kindlustada oma kaasatus Euroopa majandusjuhtimises (7). Teine põhimõte on järgmine: „Sotsiaaldialoog ja arenenud tööstussuhted kõigil tasanditel on Euroopa sotsiaalse mudeli ja demokraatliku valitsemise ülioluline element. Sotsiaalpartnerite asjakohane kaasatus majandus- ja tööhõivepoliitikas on seega väga tähtis”.

3.4

Viiendas põhimõttes märgivad sotsiaalpartnerid, et „sotsiaaldialoog võib olla edukate majandus- ja sotsiaalreformide liikumapanev jõud. Sotsiaalpartnerid võivad tõsta teadlikkust majanduslike ja sotsiaalsete muutuste mõjudest sotsiaalsüsteemile ja tööturule. Samuti võivad nad etendada põhirolli tingimuste loomisel, millega stimuleeritakse töökohtade loomist, eelkõige hõlbustades majanduse taastumist, tööhõivealast ja sotsiaalset integratsiooni.”

3.5

Seetõttu tuleb rõhutada sotsiaaldialoogi sõltumatust ja selle tulemuste tähtsust, et suuta praeguse aja väljakutsetega toime tulla.

3.6

Euroopa sotsiaaldialoog peab põhinema mitmekesisel riiklikul sotsiaaldialoogil, mida peetakse eri tasanditel: valdkondadevaheline, valdkondlik, piirkondlik ja ettevõttesisene. Neil tasanditel on kollektiivlepingute osakaal paljudes riikides praegu vähenemas, asjaolu, mis tuleneb Euroopa Liidu sekkumisest majandusjuhtimisse, õõnestades töötajate positsiooni ja aidates kaasa ebavõrdsuse suurenemisele.

3.7

Vaja on uut lähenemisviisi, milles arvestataks rohkem piirkondlikku mõõdet, et leida sobivaid vastuseid ümberkorraldustele, mille tagajärjeks on koondamised ja ettevõtete sulgemised. Neil sündmustel on sageli dramaatiline mõju kohalikul ja piirkondlikul tasandil, mitte üksnes töötajatele ja nende perekondadele, vaid ka kohalikele omavalitsustele ja ettevõtetele, kes sõltuvad otseselt või kaudselt asjaomasest ettevõttest.

3.8

Neil keerulistel muutuste ja kohanemise aegadel võib eeldada, et dünaamiline liikumapanev jõud võib lähtuda euroalast, mille juhtimine on kõrgemal tasemel ja meetmete kooskõlastamine toimib paremini. Selle jõu puhul tuleb arvesse võtta vajadust säilitada majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus ELis tervikuna. Pidades silmas juba olemasolevaid sotsiaalseid erinevusi, on vaja mehhanismi, mille abil jälgida lahknevusi, et võtta korrigeerivaid meetmeid. See jälgimismehhanism põhineks tugevdatud järelevalvel ja selle puhul tuleb arvesse võtta tööhõivesüsteemide vastastikust sõltuvust. Selle ülesande võiks anda Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondile või toetuda tööhõive olukorra jälgimise vahendi koostanud tööhõivekomiteele.

4.1

Laekeni avaldus sotsiaaldialoogi kohta (2001) ja sotsiaalpartnerite ühisavaldus Euroopa majandusejuhtimise kohta (2013) on osa loogilisest arengust.

4.1.1

Täpsete määratluste vastuvõtmine: siinkohal tuleks viidata sotsiaalpartnerite panustele Laekeni tippkohtumisel (2001. aasta detsember) (8):

L’UNICE/UEAPME, CEEP ja ETUC peavad oluliseks eristada selgelt kolme sotsiaalpartnereid hõlmavat eri liiki tegevust:

4.1.2

Partnerite rolli tugevdamine Euroopa juhtimises: 24. oktoobril 2013 vastu võetud olulises sotsiaalpartnerite avalduses sotsiaalpartnerite kaasamise kohta Euroopa majanduse juhtimisse (9), mis oli mõeldud kolmepoolseks sotsiaaltippkohtumiseks, rõhutatakse sotsiaaldialoogi peamist rolli nii riiklikul kui Euroopa tasandil ning laiemat konsultatsioonisfääri, mida tuleks tugevdada (iga-aastane majanduskasvu aruanne, riiklikud reformikavad, riigipõhised soovitused, makromajandusliku tasakaalustamatuse menetlus, tööturu näitajad).

4.1.3

Sotsiaaldialoogi lepingulise mõõtme süvendamine: rasketel aegadel tuleks kasutada kõiki saadaolevaid vahendeid (direktiivide kaudu ette nähtud või sõltumatult rakendatavad lepingud, meetmeraamistikud, ühisavaldused jne), et saavutada tõhusaid lahendusi, eelkõige seoses tööhõive ja töö kvaliteediga.

4.1.4

Sotsiaaldialoogi tulemuste konsolideerimine: nii sotsiaalpartnerite (vt ühised lõpparuanded kaugtöö kohta (2006. aasta juuni) (10), stressi kohta (2008. aasta juuni) (11), ahistamise ja vägivalla kohta töökohal (2011. aasta oktoober) (12) ja kaasavate tööturgude kohta (2014. aasta juuni)) kui komisjoni (vt aruanded (13)) eri hinnangud on toonud ilmsiks suuri erinevusi seal, kus on tegemist sõltumatute kokkulepete ülevõtmisega, mis nõrgestab nende tõhusust ja ulatust võrreldes õigusaktidega ja tingib erinevused Euroopa töötajate ja ettevõtete õigustes. Näib olevat ilmne, et sõltumatute kokkulepetega peab kaasnema kohustuslik rakendamine, olenemata sellest, kuidas seadusandlik või lepinguline ülevõtmine toimub. Sotsiaalpartnerid peavad arendama edasi praegu kehtivaid tingimusi ja määratlema uued reeglid tagamaks, et Euroopa tasandi kokkuleppeid rakendatakse tõhusalt ettenähtud ajakava raames, mitte ainult kokkuleppe allkirjastanud Euroopa organisatsioonide poolt, vaid ka nende liikmete poolt riiklikul tasandil. Kõik need Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 155 kooskõlas sõlmitud kokkulepped peavad kindlasti kuuluma lahutamatu osana ühenduse õigustiku juurde.

4.1.5

Autonoomsusvõime ja ELi meetmetega ühendava sünergia tugevdamine: sotsiaalpartnerite sõltumatust tuleb tugevdada ja arendada (vt viited allpool sotsiaalpartnerite 2013. aasta oktoobri ühisavaldusele Euroopa majanduse juhtimise kohta), kuid see ei vabasta komisjoni kohustusest võtta vajalikke ja kiireloomulisi sotsiaalseid algatusi sellistes valdkondades nagu ümberkorraldused, tervishoid ja ohutus, liikuvus ja struktuurireformid, eelkõige tööturul, eesmärgiga edendada töökohtade loomist. Sotsiaalpartnerite autonoomiavõime tugevdamine ei tohiks nõrgestada komisjoni võimet võtta initsiatiivi ja toimida katalüsaatorina; vastupidi, see peaks toimuma sünergias ja ühises rütmis kogu protsessiga. Sotsiaalpartnerid on juba edu saavutanud, juhtides dialoogi läbiviimise viise nii valdkondadevahelisel kui valdkondlikul tasandil, muu hulgas ka läbirääkimistel kaheaastaste programmide üle. 2013. aasta ühisavaldus euroala majandusjuhtimise kohta (14) tähistab uue etapi algust sotsiaalpartnerite jaoks. Nende autonoomia suurendamine võimaldaks sotsiaalpartneritel, kui nad seda soovivad, katsetada sotsiaaldialoogi jaoks kahepoolse liikmesusega alalise sekretariaadi loomist. Komitee on selle idee juba esitanud oma 24. novembri 1994. aasta ja 29. jaanuari 1997. aasta (15) arvamustes.

4.1.6

Konsultatsiooni laiendamine: sedamööda, kuidas meie järjest keerukamad ühiskonnad arenevad, tuleb kaasata ametiühingud, tööandjad, vabatahtlik sektor, sotsiaalmajandus ja avalikke huve esindavad sidusrühmad konsultatsioonidesse ühenduse poliitika ja projektide üle nende vastutusalade ja pädevuse piirides. Sotsiaalpartnerid võtavad juba sageli osa Euroopa avalikest konsultatsioonidest, mis aitab parandada mõttevahetust teiste ühiskonna osadega. Need mõttevahetused toimuvad ka ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva Euroopa sidusrühmade mitmepoolse foorumi raames. Konsultatsioonide praktilist korraldust tuleb siiski juhtida hoolikalt, eelkõige elektroonilist konsultatsioonivormi kasutades, ning sõltuvalt asjaomasest teemast võtta arvesse eri osalejate pädevusi ja esindatust: sotsiaalpartnerite puhul viiakse praegu juba korrapäraselt läbi esindatuse hindamisi.

5.1

Valdkondadevaheline: perioodi 2012–2014 tööprogrammiga viidi lõpule noorte tööhõive tegevusraamistik. Sotsiaalpartnerid kohustusid alustama läbirääkimisi uue ühise tööprogrammi üle aastateks 2015–2017, mis on ülioluline järgmise kolme aasta jaoks. Neil on vaja kasutada kõiki oma käsutuses olevaid mehhanisme, et tagada õigused ja algatada praktilised meetmed hetke väljakutsetega toimetulekuks.

5.2

Valdkondlik: eelkõige tänu valdkondliku sotsiaaldialoogi komiteedele on märkimisväärseid võimalusi prognoosida tekkivaid muutusi ja tulla nendega tõhusamalt toime. Eelkõige tööstus- ja valdkondliku poliitika raames saavad Euroopa töönõukogud koos oma kutseliitudega anda väärtusliku panuse, kasutades oma teadmisi ja kogemusi tööstuspoliitika ettepanekute ja alternatiivsete võimaluste esitamiseks.

5.3

Euroopa töönõukogud: globaliseerumise ja pidevate tehnoloogiauuenduste taustal puutuvad kõigi Euroopa riikide ettevõtted ja töötajad kokku pidevate ja kiirete muutustega töö- ja tootmisviiside korralduses. Kogemused näitavad, et Euroopa töönõukogud saavad aidata juhtkonnal ja töötajatel luua ettevõtte töökultuuri ja kohaneda muutustega kiiresti muutuvates rahvusvahelistes ettevõtetes või gruppides, kui muutused on seotud grupi strateegiaga ja mõjutavad eri riikides olevaid haruettevõtteid. Globaalsete ettevõtete puhul etendavad Euroopa töönõukogud olulist rolli globaliseerumise inimmõõtme loomisel ELi demokraatlike ja sotsiaalsete väärtuste põhjal ning ILO standardite edendamisel. Samuti võib neid kaasata Euroopa või rahvusvaheliste raamlepingute ja ettevõtjate sotsiaalse vastutuse alaste lepingute rakendamisse (16).

5.4

VKEd: tööstusvõrgustikku tuleks taaselavdada, innustades VKEde arengut ja tagades nende õitsengu ja stabiilsuse. Selleks tuleb sotsiaaldialoogi tugevdada vahendite koondamise poliitika abil, näiteks koolituse, töötervishoiu ja tööohutuse valdkonnas.

5.5

Ühistud, vastastikused seltsid ja sotsiaalettevõtted: nende spetsiifilised omadused ja nende areng, mis põhineb solidaarsusel, koostööl ja ettevõtte loodud varade jaotamisel muudavad nad majanduskasvu ja töökohtade loomise peamisteks sidusrühmadeks. Seega on loomulik, et nende spetsiifilisi omadusi võetakse sotsiaaldialoogis arvesse ja pööratakse tähelepanu sellele, mis on vajalik nende arengu edendamiseks.

5.6

Piiriülesed valdkonnad: meie piirialad on liikuvuse ja majanduse arengu uued tugipunktid. Piirialade jaoks tuleks luua sobivad sotsiaaldialoogi vormid, millega innustataks tööhõivet, võrdset kohtlemist ning piiriülese liikuvuse tingimuste tagamist.

6.1

Ühiskond on muutunud keerukamaks ning sotsiaalsed ja keskkonnaalased probleemid on omavahel rohkem seotud. Ettevõtte jaoks on sisemised ja välised küsimused omavahel seotud: territoriaalse mõõtme integreerimine ettevõtte arengusse; üleminek vähese CO2-heitega majandusele; jätkusuutlik arengupoliitika, mis ühendab avaliku ja vabatahtliku sektori sidusrühmi; töötute abistamine töö leidmisel, muuhulgas ka mentorluskavade loomine, mis ühendavad ettevõtte töötajaid ja vabatahtlikku sektorit, kes püüab saavutada majanduslikku kaasatust; ettevõtjate sotsiaalne vastutus erilise rõhuasetusega ettevõtetel, kellel on allhankijad arengumaades jne.

6.2

Sotsiaaldialoog ja kodanikuühiskonna dialoog eksisteerivad kõrvuti. Neid ei saa üheks liita, kuid nad mõjutavad teineteist paratamatult. Kahepoolses sotsiaaldialoogis keskendutakse palkadele, tööhõivele, töökorraldusele, tervishoiule ja ohutusele jne kõigil tasanditel toimuvate kollektiivläbirääkimisteteel. Kodanikuühiskonna dialoog hõlmab laia teemavalikut alates keskkonnast, tarbimisest, perepoliitikast, diskrimineerimisest ja vaesusevastasest võitlusest kuni inimõigusteni ning on sotsiaalprobleemide lahendamise protsessi üks osa. Sotsiaalpartnerid on juba laiendanud oma tegevussfääri tänu avatumale ja inimsõbralikumale lähenemisviisile, mis kajastub nende 2010. aasta märtsi kokkuleppes kaasavate tööturgude kohta (18) ning konkreetsetes meetmetes koos Euroopa VVOde ja ühendustega, kes tegutsevad keskkonnakaitse, tarbijakaitse, puuetega inimeste õiguste, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse, vaesusevastase võitluse ja sotsiaalse kaasamise alal.

Pidades silmas sidusrühmade keerukust ja arvukust, tuleb tugevdada olemasolevaid sidemeid sotsiaaldialoogi ja kodanikuühiskonna dialoogi vahel, et tagada sünergia ja vastastikku kasulikud meetmed kõigi partnerite pädevuste ja vastutusalade raames.

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/7

Raportöör:

Giuseppe Antonio Maria Iuliano

1.1

Euroopa sisserändepoliitika uus etapp peaks olema strateegiline, keskpika ja pikaajalise visiooniga ning keskenduma terviklikul ja üleüldisel viisil seaduslike, avatud ja paindlike riiki sisenemise võimaluste pakkumisele. Komitee ja Euroopa integratsioonifoorumi tehtud töö põhjal kutsutakse käesolevas arvamuses ELi institutsioonide ja liikmesriikide valitsuste esindajaid üles võtma arvesse sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna esmatähtsat rolli Euroopa sisserändepoliitikale sotsiaalse perspektiivi ja lisaväärtuse pakkumisel. Samuti tuleb arvesse võtta nende mõju tööturule, elu- ja töötingimustele ning põhiõigustele.

1.2

Komitee leiab, et 15 aastat pärast esimesi samme Euroopa sisserändepoliitika kujundamisel on aeg minna ELi ja liikmesriikide pädevuse teemalistest aruteludest kaugemale ning viia Lissaboni lepingus sätestatud poliitilised väärtused ja põhimõtted konkreetsete ja spetsiifiliste poliitikameetmetega ellu. Komitee leiab, et tõeliselt ühise sisserände-, varjupaiga- ja välispiiripoliitika kujundamiseks on vaja saavutada konkreetseid tulemusi.

1.3

EL saab ühise sisserändepoliitikaga pakkuda märkimisväärset lisaväärtust. Komitee soovib, et prioriteediks oleks tõkete kõrvaldamine ja mittediskrimineerimine tööturul. EL peaks koostama Euroopa ühise sisserände koodeksi ja Euroopa ühiste suuniste käsiraamatu, et tagada suuniste rakendamine ja kättesaadavus. Lisaks nendele meetmetele tuleks vastu võtta Euroopa strateegia, millega muuta EL talentidele atraktiivseks ja kõrvaldada tõkked kvalifikatsioonide tunnustamise eest. EL peaks looma tööjõu rände jaoks alalise Euroopa platvormi. Komitee pakub selle ülesande täitjaks välja iseenda, et olla koht, kus sotsiaalpartnerid arutavad ja analüüsivad tööjõu sisserände riiklikku poliitikat ning tutvustavad häid tavasid.

1.4

EL on liikunud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teise etappi. Ometigi on liikmesriikide tavad ja kaitsetasemed ikka erinevad. Seetõttu tuleks tagada, et hakatakse rakendama solidaarsuse ja jagatud vastutuse põhimõtet, nii et varjupaigataotlused jaguneksid liikmesriikide vahel tasakaalustatumalt. Dublini konventsioon tuleks asendada solidaarsema süsteemiga, milles võetakse arvesse varjupaigataotlejate soove ja tagatakse proportsionaalsem vastutuse jaotus. Samuti tuleks suurendada Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) volitusi, pöörates eritähelepanu selle operatiivsele toetustegevusele ja ühistele varjupaigatugirühmadele liikmesriikides, kes vajavad erilist või kiireloomulist toetust. Vastavalt ühtses viisaeeskirjas osutatule on esmatähtis, et EL tagaks, et liikmesriigid kasutaksid humanitaarviisasid ühtlustatumalt, sidusamalt, sõltumatumalt ja paindlikumalt.

1.5

Euroopa piiripoliitika peab toetuma suuremale jagatud vastutusele piirikontrolli ja -järelevalve ning põhimõtete ja õiguste kaitse üle piiride haldamisel. Ühise territoriaalse välispiiri moodustavad liikmesriigid on rändevoogude ja varjupaigataotlejate osas raskes olukorras. EL peaks kehtestama finants-, operatiiv- ja vastuvõtuabi andmise menetlused. Frontexi rolli tuleb tugevdada ja sellest peab saama liikmesriikide toetuseks Euroopa piirivalveametnikest koosnev Euroopa ühine piirivalveteenistus. Samal ajal tuleb arendada välja tõhusam ja standarditud oma tegevuse eest vastutuse võtmise (accountability) süsteem ning kohaldada määruse 656/2014 sätteid, millega kehtestatakse eeskirjad Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri koordineeritava operatiivkoostöö raames toimuva patrull- ja vaatlustegevuse jaoks välistel merepiiridel.

1.6

EL peaks edendama rahvusvahelist rändealast õigusraamistikku ja aitama edendada sisserändajate inimõiguste rahvusvaheliste standardite ja vahendite ratifitseerimist ja rakendamist liikmesriikides. EL peaks sõlmima strateegilise liidu teiste inimeste liikuvuse ja inimõiguste küsimustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO ja Euroopa Nõukogu.

1.7

Inimeste piiriülese liikuvuse väljakutsetega ei saa tegeleda üksnes piirikontrolli ja -järelevalve allhankimise perspektiivist. Seetõttu tuleks jätkata tööd rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisiga. EL peaks pakkuma kõnealustele riikidele ja kodanikele teisi võimalusi töö- ja haridusalaseks sisserändeks seaduslike, paindlike ja selgete menetluste alusel. Liikuvuspartnerlused peavad olema tasakaalustatumad ja pooltele õiguslikult siduvad. Euroopa välisteenistus peab tagama välis- ja sisserändepoliitika prioriteetide parema kooskõlastamise ning järgima lähenemisviisi, kus kesksel kohal on inimõigused.

2.1

Eesistujariik Itaalia palus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistava arvamuse Euroopa tulevase sisserände-, piiri- ja varjupaigapoliitika kohta. Komitee soovib anda oma panuse strateegiliste ettepanekutega, mis põhinevad tema varasematel sisserändeküsimuste teemalistel arvamustel (1). Sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajate rolli ning sotsiaaldialoogi tuleks tunnustada kogu aruteluprotsessi käigus, mis eelneb Euroopa sisserändepoliitika järgmisele etapile kuni 2020. aastani. Sotsiaalne mõõde on esmatähtis selleks, et tagada lisaväärtus ning teha kindlaks nende poliitikameetmete proportsionaalsus ja mõju.

2.2

Komitee on korduvalt rõhutanud, et Euroopa sisserändepoliitika peaks olema strateegiline, keskpika ja pikaajalise visiooniga ning keskenduma terviklikul ja üleüldisel viisil seaduslike, avatud ja paindlike riiki sisenemise võimaluste pakkumisele, tagama põhiõiguste kaitse, pakkuma kestvaid ja solidaarseid lahendusi rahvusvahelise kaitse saamiseks, võtma arvesse olukorda tööturgudel ning käsitlema integratsioonipoliitikaga seotud väljakutseid ja nende mõju haavatavatele rühmadele, rassismile ja ksenofoobiale.

2.3

Komitee on võtnud suure kohustuse tagada, et sisserändajad osaleksid sisserändepoliitika rakendamisel, eelkõige Euroopa integratsioonifoorumi  (2) raames, mille komisjon otsustas 2009. aastal komitee ruumides luua. Foorum on kinnistunud Euroopa platvormina, mis soodustab organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sisserändajate mitmepoolset dialoogi ja aktiivset osalemist esmatähtsatel Euroopa sisserändepoliitika teemalistel aruteludel. Foorum on praegu ümberkujundamisel, kuna eesmärk on katta kõiki sisserändepoliitika küsimusi. Foorumi toimimisele ja tulemustele antud hinnangust lähtudes soovib komitee foorumile veelgi enam pühenduda ning eelkõige tugevdada oma sidemeid sisserändajate organisatsioonidega, tagada oma panuse poliitika seiresse ning parandada koostööd parlamendi ja Regioonide Komiteega.

3.1

Möödunud on 15 aastat sellest, kui Amsterdami lepinguga tehti 1999. aastal esimesed sammud ühise sisserände-, varjupaiga- ja piiripoliitika kujundamisel. Komitee leiab, et Euroopa tulevase sisserändeteemalise tegevuskava koostamisel tuleks pöörduda tagasi 1999. aastal Tampere programmis kehtestatud aluspõhimõtete  (3) juurde, milleks on eelkõige kolmandate riikide kodanike õiglase ja võrdse kohtlemise põhimõte, solidaarsuse ja jagatud vastutuse põhimõte, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigused ja õigusriik. Ühiseks tööjuhiseks on Lissaboni leping. Need aluslepingutes sätestatud üldpõhimõtted tuleb täiel määral ellu viia.

3.2

Komitee täheldab, et paljudel juhtudel jäävad Euroopa ambitsioonid ja väärtused lihtsalt suurteks sõnadeks ning tegelikkus ja seadused on nende väärtustega vastuolus (4). Komitee kutsub nõukogu ja liikmesriikide esindajaid üles tegema otsustava sammu retoorikast ja põhimõtete deklareerimisest edasi ning võtma vastu konkreetsed algatused, millega oleks neid ellu viies võimalik saavutada tõhusaid tulemusi. Seda ei tule teha mitte ainult tihedas institutsioonidevahelises koostöös Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendiga, vaid ka sotsiaalpartnerid ja organiseeritud kodanikuühiskond on siinkohal tähtsad liitlased.

3.3

Vahemere piirkonnas ja kõikjal ELi ühistel välispiiridel rändega kogetud väljakutsed on korralikult dokumenteeritud ning nende käsitlemine meedias ja poliitikas on tihtipeale irratsionaalsuse ja rahvusliku populismi piiril. Komitee kutsub üles pidama ratsionaalse arutelu, mis põhineks objektiivsetel ja sõltumatutel andmetel ja uurimustel. Selge prioriteet peab olema see, mida on tegelikult vaja tõeliselt ühise sisserände-, varjupaiga- ja välispiiripoliitika kinnistamiseks ja arendamiseks. Komitee leiab, et on aeg Euroopa ühise sisserändepoliitika teemaliseks uueks Euroopa strateegiaks, mis oleks seotud strateegiaga „Euroopa 2020” ja keskenduks põhimõtete rakendamisele.

3.4

Valdkondades, kus liikmesriikide esindajate poliitilised huvid on nii suured, on esmatähtis, et igasuguse tulevase poliitika nurgakiviks oleksid kõigi kõnealuse poliitika sihtrühma kuuluvate kolmandate riikide kodanike (sealhulgas dokumentideta sisserändajate) põhiõigused  (5). Prioriteediks peavad olema miljonite ELis töötavate sisserändajate elu- ja töötingimuste parandamisega seotud väljakutsed (6). Komitee pöörab erilist tähelepanu küsimustele, mis on seotud sisserändepoliitika mõjuga sotsiaal- ja tööhõivepoliitikale, ning on toetanud suunda analüüsida tööhõivet ja rändepoliitika tagajärgi seoses töötajate ja nende perekondade sotsiaal-majandusliku tõrjutuse või integratsiooniga (7).

3.5

Kolmandate riikide kodanike liikmesriikide territooriumile sisenemist ja seal viibimist reguleeriv poliitika on liikmesriikide ja ELi jagatud pädevuses. Lissaboni lepingus sätestatakse, et EL peab kõigis etappides arendama ühist sisserändepoliitikat. Komitee leiab, et EL saab pakkuda märkimisväärset lisaväärtust, kasutades tööhõive ja haridusega seotud küsimustes valdkondlike eeskirjade asemel ühist poliitikat ning suures ulatuses ühtlustatud, ühiseid ja valdkonnaülese lähenemisviisiga õigusakte (8). Praegune õigusraamistik on killustatud, läbipaistmatu ja hajutatud. Selline olukord loob õigusliku ebakindluse ja poliitilise vastuolu, mis tuleb niipea kui võimalik parandada.

3.6

Komitee leiab, et kehtivad õigusaktid tuleb sisserändekoodeksi kujul konsolideerida. Koodeks peaks muutma ELis elavate kolmandate riikide kodanike õigused ja vabadused läbipaistvamaks ja õiguslikult selgemaks ning konsolideerima õigusakte (sealhulgas dokumentideta sisserändajatele kehtivaid õigusakte) ühiste õiguste ja standardite ühtse ja selge raamistikuga (9). Koodeksis tuleks käsitleda ka ELis asuvate kolmandate riikide töötajate sotsiaal-majanduslikku olukorda (10). Teine prioriteet peaks olema parandada juurdepääsu Euroopa õigustele ja standarditele ning võidelda Euroopa ühiste suuniste käsiraamatu abil tööturul esineva diskrimineerimise ja rassismi vastu.

3.7

Lahendamist vajab ka üks suurimatest paljude sisserändajate ja Euroopa ettevõtete probleemidest – akadeemiliste ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamine  (11). Komitee kutsub üles koostama Euroopa strateegia ELi rahvusvaheliste talentide jaoks atraktiivsemaks muutmiseks ning keskenduma akadeemiliste ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamise ees seisvate põhjendamatute takistuste kõrvaldamisele. Samal ajal tuleks võtta vastu horisontaalsed õigusaktid (12).

3.8

Sellega seoses tuleks nõuetekohaselt võtta arvesse demograafilist olukorda, elanikkonna vananemist ja tööturu olukorda liikmesriikides. 2011. aasta ettevalmistavas arvamuses (13) sisserände rolli kohta Euroopa demograafiliste väljakutsete kontekstis juhtis komitee tähelepanu sellele, et järgmistel aastatel peab kolmandatest riikidest pärit töötajate ja perede sisseränne suurenema. ELil on vaja avatud ja paindlikke õigusakte, mis võimaldavad tööjõu sisserännet seaduslike ja selgete kanalite kaudu nii kõrget, keskmist kui ka madalamat kvalifikatsiooni nõudvate tööde puhul. Seejuures peavad liikmesriigid säilitama vabaduse määrata ise kindlaks oma territooriumile vastuvõetavate sisserändajate hulk. Komitee soovib, et prioriteediks oleks haavatavate sisserännanud töötajate, nt naiste ees seisvate tõkete ja tööturul esineva diskrimineerimise kõrvaldamine. Samal ajal tuleb aga tunnistada, et sisseränne ei ole ainuke vastus tööjõupuudusele ning liikmesriigid võivad kaaluda ka teisi täiendavaid lahendusi, mis võivad olla asjakohasemad.

3.9

EL peaks looma komitees tööjõu rände jaoks alalise Euroopa platvormi, kus sotsiaalpartnerid, liikmesriikide tööhõiveametid, personaliotsingufirmad ja muud sidusrühmad saaksid liikmesriikide tööjõu sisserände poliitika üle arutleda ja seda analüüsida ning tutvustada üksteisele tööturu vajaduste ning võrdse sotsiaal-majandusliku kaasatuse ees seisvate takistuste kindlakstegemise tavasid. Komitee kinnitab taas oma toetust komisjonile (14) ja teeb nõukogule ettepaneku esitada platvormi loomiseks komiteele taotlus koostada ettevalmistav arvamus.

4.1

Komitee avaldab heameelt ühise varjupaigasüsteemi teise etapi alustamise üle. Hoolimata õigusaktide suurest ühtlustamise määrast on liikmesriikide õigusaktide seas endiselt liiga palju tõlgendusruumi, mistõttu on liikmesriikide poliitika ja lähenemisviisid väga erinevad (15). Erinevad traditsioonid on püsinud ja kaitsetase on liikmesriigiti ikka erinev (16). EL peab pidama prioriteetseks kõrge kaitsetaseme saavutamist, mis vähendaks praegust tõlgendamisruumi ja pakuks varjupaigataotlejatele juurdepääsu tõhusale õiguskaitsevahendile, et õiguseid ja põhimõtteid oleks võimalik ka praktikas rakendada.

4.2

Dublini konventsiooniga määratakse, milline liikmesriik vastutab konkreetse varjupaigataotluse läbivaatamise eest, kuid komitee leiab, et see süsteem ei ole ELi liikmesriikide vahel solidaarne. Süsteem loodi eeldusel, et liikmesriikide varjupaigasüsteemid on sarnased, mis ei ole aga ikka veel nii. Dublini konventsioon tuleb asendada ELi-sisese solidaarsema süsteemiga, milles võetakse arvesse varjupaigataotlejate soove ja tagatakse liikmesriikide vahel proportsionaalsem vastutuse jaotus (17).

4.3

Maltal asuv Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO) peaks olema paremini varustatud, et selgelt tuvastada ja hinnata varjupaigaküsimuste seisu ELis (18) ja erinevusi nii liikmesriikide varjupaigatavades kui ka õigusaktides ning pakkuda välja konkreetseid vajalikke muudatusi ühises varjupaigasüsteemis. EASO peaks arenema üha rohkem keskuseks, kus tihedas koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga jälgitakse ja analüüsitakse ühise varjupaigasüsteemi teise etapi tulemusi. Komitee soovitab suurendada EASO volitusi, et pakkuda liikmesriikidele, mille varjupaiga- või vastuvõtusüsteem vajab erilist või kiireloomulist toetust, ühiste varjupaigatugirühmade (asylum support teams) abil püsivalt tehnilist ja operatiivset abi.

4.4

Komitee on mitmel juhul korranud oma soovi, et EL võtaks koostöös naaberriikidega vastu ELi rahastatud ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku (19) suunistega kooskõlas olevad piirkondlikud kaitse- ja vastuvõtuprogrammid. Lisaks tuleks selleks teha tihedat koostööd organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonidega (20). Enne kui jätkatakse selle poliitika toetamist, tuleks anda sõltumatu hinnang kõigi nende programmide ja nende rakendamiseks ette nähtud rahastamise kohta ning alles seejärel neid laiendada ja muuta need uueks ELi panust nõudvaks mehhanismiks. Tundub, et kehtivates programmides püütakse pagulastele tõepoolest parema kaitse pakkumise asemel eelkõige hoida ära seda, et varjupaigataotlejad siseneksid ELi territooriumile ja saaksid rahvusvahelist kaitset (21).

4.5

Neid piirkondlikke programme võiks tõhustada ümberasustamisprogrammidega, millega luuakse nende inimeste vastuvõtu süsteem, kellele kolmandad riigid on andnud pagulase staatuse, et nad saaksid alaliselt mõnes ELi liikmesriigis elada. Ka siinkohal tuleb enne selliste programmide koostamist arvesse võtta organiseeritud kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonide kogemust. Komitee teeb ettepaneku suurendada ELi-sisest solidaarsust ja vastutust tänu asjakohasele kohustuste jaotusele ja ümberpaigutamisprogrammide rakendamisele. Samal ajal tuleks analüüsida ettepanekut luua ELis varjupaigataotluste ühise menetlemise süsteem ja võimalust kehtestada heakskiidetud varjupaigataotluste vastastikuse tunnustamise põhimõte ning kaitset saanute vaba liikumine.

4.6

Komitee leiab, et tuleks lihtsustada ka kaitset vajavate isikute sisenemist ELi ja soovitab vastavalt ühtses viisaeeskirjas osutatule kasutada liikmesriikides humanitaarviisasid ühtlustatumalt, sidusamalt, sõltumatumalt ja paindlikumalt, luua eeskirja praktilise rakendamise jälgimise mehhanism, anda varjupaigataotlejatele juurdepääs tõhusale õiguskaitsele ja õigus varjupaigast keeldumise otsus vaidlustada (22). Komitee toetab komisjoni uut ettepanekut viisaeeskiri läbi vaadata (23) ja loodab, et läbirääkimiste käigus kinnitatakse humanitaarviisade kasutamine.

5.1

Schengeni ala loomine on Euroopa integratsiooniprojekti üks tähtsamaid edusamme. ELi välispiir on kõigi Schengeni liikmesriikide ühine piir. Ühine peab olema ka jagatud vastutus piirikontrolli ja -järelevalve ning põhimõtete ja õiguste kaitse üle piiride haldamisel. Oma geograafilise asukoha tõttu ühise territoriaalse välispiiri moodustavad liikmesriigid on rändevoogude ja varjupaigataotlejate osas raskes olukorras. Komitee rõhutab ELi toimimise lepingu artiklis 80 sätestatud solidaarsuse ja vastutuse õiglase jaotuse põhimõtte olulisust. EL peaks kehtestama finants-, operatiiv- ja vastuvõtuabi andmise menetlused, võttes arvesse konkreetse liikmesriigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. Samuti tuleks pakkuda abi liikmesriikidele, kelle varjupaigasüsteem seisab silmitsi suurema survega.

5.2

Schengeni piirieeskirjad reguleerivad piiriületamist ja -kontrolle, võttes arvesse nõudeid, mida kolmandate riikide kodanikud peavad täitma selleks, et Schengeni alale siseneda ja seal viibida. EL koostab nimekirja riikidest, kelle kodanikel on vaja viisat ja tal on viisaeeskirjaga loodud ühine lühiajalise viisa poliitika. Komitee soovitab pidada prioriteetseks mõlema eeskirja sidusa, paindliku ja tõhusa rakendamise tagamist ning hoolitseda selle eest, et kolmandate riikide kodanikele ette nähtud õigused ja garantiid oleksid kättesaadavad.

5.3

EL peab võtma endale suurema vastutuse välispiiri kontrollimisel. Välispiiride agentuuri Frontex rolli tuleks tugevdada, kusjuures mitte üksnes rahalisest, vaid ka pädevast ja operatiivsest seisukohast. Komitee kordab oma soovitust, et Frontexist (24) peaks saama liikmesriikide toetuseks Euroopa piirivalveametnikest koosnev (25) Euroopa ühine piirivalveteenistus  (26). Samal ajal tuleks arendada välja tõhusam ja süstemaatilisem Frontexi tegevuse, ühisoperatsioonide ja teabevahetuse eest vastutuse võtmise (accountability) süsteem, mis hõlmaks ka EUROSURi (Euroopa piiride valvamise süsteem). Tuleb tugevdada põhiõiguste konsultatsioonifoorumi (27) rolli ja arendada välja kaebuste süsteem (complaint mechanism) (28).

5.4

Komitee on avaldanud toetust arukamate piiride loomisele, näiteks ELi sisenemise ja EList lahkumise süsteemile (SRES) ning ELi registreeritud reisijate programmile (PRV) (29). Enne teiste ulatuslike IT-süsteemide arendamist tuleks anda sõltumatu hinnang viisainfosüsteemile (VIS) ja Schengeni infosüsteemile (SIS II) (30). Nende süsteemide ja arukate piiride paketi vahelised seosed ei ole selged, mistõttu ei tohiks uusi süsteeme arendada välja enne, kui on kindlaks tehtud nende vajalikkus, proportsionaalsus ja kooskõla põhiõigustega (31).

5.5

Peamine ühine väljakutse on merepiiri patrull- ja vaatlustegevuse käigus tekkida võivates otsingu- ja päästeolukordades kehtivad eeskirjad. Liikmesriikidel on rahvusvahelise õiguse raames kohustus austada varjupaigataotlejate ja dokumentideta sisserändajate inimõigusi. Komitee avaldab heameelt, et võeti vastu ja jõustus määrus, millega kehtestatakse eeskirjad Frontexi koordineeritava operatiivkoostöö raames toimuva patrull- ja vaatlustegevuse jaoks välistel merepiiridel (32). Komitee leiab, et prioriteediks peab olema päästeoperatsioonide eeskirjade tõhus praktiline rakendamine.

5.6

Inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja inimkaubanduse vastu tuleb võidelda nii, et alati oleks tagatud ohvrite kaitse rahvusvaheliste humanitaarõigusaktide ning Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel. Komitee leiab, et nn dokumentideta isik ei ole õigusteta isik ega kurjategija. EL ja liikmesriigid peavad tema põhiõigusi kaitsma. Ei tohi kasutada mõistet „ebaseaduslik sisseränne”, kui sellega viidatakse välja rändavatele inimestele, kellel ei ole vajalikke haldusdokumente. Seos reguleerimata sisserände ja kuritegevuse vahel õhutab kartlikke ja ksenofoobseid hoiakuid.

6.1

Komitee on teinud ELile ettepaneku (33) edendada rahvusvahelist rändealast õigusraamistikku, tuginedes inimõiguste ülddeklaratsioonile, kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktile. Sellesse rahvusvahelisse õigusraamistikku peavad kuuluma peamised ILO konventsioonid ja ÜRO rahvusvaheline konventsioon kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta, mida ELi liikmesriigid ei ole veel ratifitseerinud (34).

6.2

Komitee kutsub Euroopa institutsioone üles sõlmima strateegilise liidu teiste inimeste liikuvuse ja inimõiguste küsimustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO ja Euroopa Nõukogu. EL peab edendama sellistes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu ÜRO, Euroopa Nõukogu ja ILO vastu võetud ühiseid rahvusvahelisi standardeid, mis hõlmavad sisserändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste õiguseid ja vabadusi.

6.3

Komitee on korduvalt avaldanud toetust rände ja liikuvuse suhtes võetud üldisele lähenemisviisile  (35) ja mitmesuguste liikuvuspartnerluste sõlmimisele. Inimeste piiriülese liikuvuse väljakutsetega ei saa tegeleda üksnes piirikontrolli abil või selle kontrolli allhankimise abil kolmandates riikides. Komitee on korduvalt rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist lähenemisviisi toetanud kui kõige asjakohasemat raamistikku. Ühises sisserändepoliitikas tuleks järgida üldist lähenemisviisi, mis läheks kaugemale julgeoleku- või poliitilistest kaalutlustest, milles inimeste liikumist käsitletakse kui kuritegevust ja milles püütakse seda kunstlikult siduda teiste ELi ees seisvate ohtudega.

6.4

Liikuvuspartnerlused peaksid terviklikumal ja tasakaalustatumal viisil hõlmama seadusliku liikuvuse ja rändega seotud aspekte, mis peaksid partnerlustes olema prioriteetsed. Komitee toetab liikuvuspartnerlusi, mis on mõne päritoluriigiga sõlmitud (36), kuid teeb ettepaneku, et need lepingud oleksid tasakaalustatumad ja pooltele õiguslikult siduvad. Seni on prioriteedid olnud suunatud dokumentideta sisserändajate turvalisusele, tagasisaatmisele, tagasivõtmisele ja piirivalvele. EL peaks pakkuma nendele riikidele ja kodanikele ka võimalusi töö- ja haridusalaseks sisserändeks seaduslike, paindlike ja selgete menetluste alusel.

6.5

Eelkõige teeb komitee ettepaneku, et EL pakuks partnerriikidele võimalusi, mis lihtsustaksid inimeste liikumist, viisa saamist ning uute sisserändajate vastuvõtmist. Komitee toetab seisukohta, et uutesse lepingutesse lisatakse muidki teemasid:

6.6

Sisserände- ja varjupaigapoliitika peaks tagama ELi välis- ja sisserändepoliitika prioriteetide parema kooskõlastamise. Euroopa välisteenistus peaks täitma oma rolli, hõlmates sisserände-, varjupaiga- ja piirikontrollipoliitikat, et tugevdada nende sidusust liikmesriikide siseministeeriumite kaalutlustest kaugemale minnes. Samuti tuleks neis küsimustes anda seoses parema demokraatliku kontrolliga suurem roll parlamendile (37).

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/14

Pearaportöör:

Ariane RODERT

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab huvi sotsiaalse mõjuga investeeringute vastu, ent rõhutab, et neid tuleb vaadelda sotsiaalsete investeeringute paketi (SIP) ja sotsiaalse ettevõtluse algatuse (SBI) kontekstis.

1.2

Komitee leiab, et sotsiaalse mõjuga investeeringute mõte on erinevate valdkonnaüleste vahendite kombineerimine sotsiaalse mõju loomiseks ning et need on sotsiaalse finantsökosüsteemi üks osa.

1.3

Sotsiaalse mõjuga investeeringud ei peaks püüdma asendada riigi vastutust sotsiaalvaldkonna põhitegevuse rahastamisel. Nad võivad pigem täiendada teisi rahastamisvoogusid. Pidades silmas finantseerimise kuldreeglit, toetab komitee komisjoni arutelu selle üle, et jätta majandus- ja rahaliidu eelarve-eeskirjade raamistikus riikliku netopuudujäägi arvutamisel välja sotsiaalse mõjuga investeeringud.

1.4

Tunnistades tõsiasja, et juurdepääs rahastamisele on kõigi VKEde ühine mure, tuleks välja arendada vajadustele vastavad finantsökosüsteemid, mis sobivad erinevatele ettevõtlusmudelitele. Komitee rõhutab siiski, et sotsiaalse mõjuga investeeringud ei ole suunatud ettevõtete sotsiaalsele vastutusele, vaid pigem investeerimisele sotsiaalsetesse ettevõtetesse nii nagu need on määratletud sotsiaalse ettevõtluse algatuses.

1.5

Mõõtes sotsiaalset mõju kui investeeringust saadud kasumi osa, kutsub komitee sidusrühmi üles lähtuma komisjonis ja komitees selles valdkonnas juba tehtud tööst ja kindlaks määratud põhimõtetest ning mitte mõtlema välja uusi meetodeid.

1.6

Komitee on seisukohal, et sotsiaalse mõjuga investeeringute parimad mudelid on hübriidkapitali lahendused, nagu näiteks pikaajaline kombineeritud kapital, millega kaasneb tihti garanteeritud element Komisjon peaks uurima praegu arenevat innovatiivsete vahendite laiaulatuslikku finantsökosüsteemi ning kontrollima selle võimalikke positiivseid mõjusid sotsiaalsete ettevõtete ja sotsiaalpoliitika innovatsiooni rahastamisele.

1.7

Uute rahastamisvahendite arendamisel tuleb arvestada sotsiaalsete ettevõtete iseärasustega, et tagada juurdepääs kõrge kvaliteediga teenustele ja teenuste järjepidevus.

1.8

Kuna paljudes liikmesriikides ei ole sotsiaalmajandus ja sotsiaalsed ettevõtted piisavalt arenenud, siis on esmatähtis sotsiaalse ettevõtluse algatuse täielik rakendamine riiklikul tasandil, mis sisaldab võrdselt olulisi meetmeid nagu suutlikkuse suurendamine, tunnustamine ja nähtavus. Sotsiaalse mõjuga investeeringute turu väljaarendamine on teisese tähtsusega.

1.9

Sotsiaalsed ettevõtted on tihedalt seotud kodanikuühiskonna valdkonnaga. Selles valdkonnas tehtud töö tunnustamine ja hoidmine, nagu ka sotsiaalmajanduse erinevad konkreetsed mudelid, on ülimalt olulised väga vajalike valdkondadevaheliste usaldusväärsete ja innovatiivsete partnerluste loomiseks.

2.1

Euroopa taastub ennenägematust kriisist liiga aeglaselt ning seisab silmitsi märkimisväärsete ühiskondlike probleemidega, mis nõuavad sotsiaalset innovatsiooni, struktuurilisi muutusi ning stabiilseid ja jätkusuutlikke hoolekandesüsteeme. See nõuab ühiskonna kõigi sidusrühmade ja ressursside mobiliseerimist, et luua uued säästvad lahendused Euroopa ühiskondliku olukorra toetamiseks ja parandamiseks.

2.2

Selles kontekstis tõstetakse komisjoni sotsiaalsete investeeringute paketis (SIP) (1) esile hästi läbimõeldud sotsiaalhoolesüsteemide olulisust, milles sotsiaalseid ettevõtteid ja sotsiaalseid ettevõtjaid (2) toetatakse kui muutuste ja innovatsiooni teerajajaid, kes täiendavad avaliku sektori pingutusi.

2.3

Sellele lisaks peab komisjon sotsiaalse ettevõtluse algatuses (SBI) (3) esmatähtsaks soodsa keskkonna loomist, et arendada ja laiendada Euroopas sotsiaalseid ettevõtteid ja sotsiaalse ettevõtluse sektorit. Komitee on aastate jooksul esitanud selles valdkonnas eksperditeadmisi (4). Mõlemas eelnimetatud ELi poliitilises raamistikus sedastatakse selgelt, et sotsiaalsetel ettevõtetel – nagu VKEdel üldiselt – peab olema parem ligipääs nende vajadustele vastavale rahastamisele.

2.4

Pealegi kasvab üha enam investorite huvi ühendada investeeringutest saadav finantskasu sotsiaalse või keskkonnaalase kasuga (5). Juunis 2013 loodi sotsiaalse mõjuga investeeringute foorumil sotsiaalse mõjuga investeeringute töörühm (6), mille eesmärk on hoogustada sotsiaalse mõjuga investeeringute turgu. See töörühm koostab hetkel aruannet, mis sisaldab soovitusi ning on kavas avaldada septembris 2014.

2.5

Käesolevas arvamuses uuritakse sotsiaalsete ettevõtete ja sotsiaalse mõjuga investeeringute väljavaateid, kuna need sobivad hästi sotsiaalsete vajaduste lahendamiseks ning täiendavad avaliku sektori pingutusi sotsiaalpoliitika tugevdamiseks. See annab panuse sotsiaalse mõjuga investeeringute töörühma töösse, ent arvamuse eesmärk on ka pakkuda ainest laiaulatuslikumateks aruteludeks, mille teema on sotsiaalsete ettevõtete ligipääs rahastamisele.

3.1

Komitee tervitab huvi sotsiaalse mõjuga investeeringute vastu, ent rõhutab, et seda tuleks vaadelda sotsiaalsete investeeringute paketi ja sotsiaalse ettevõtluse algatuse kontekstis ning huvi peaks keskenduma pigem sotsiaalse innovatsiooni toetamisele sotsiaalsete vajaduste lahendamiseks, mitte rahalise kasumi tootmisele. Komitee soovitab, et ühine alguspunkt peaks olema sotsiaalne vajadus, seejärel tuleks tuvastada parimad lahendused ja kolmanda sammuna määrata kindlaks, kuidas oleks neid kõige parem rahastada.

3.2

Komitee leiab, et sotsiaalse mõjuga investeeringute mõte on erinevate valdkonnaüleste–vahendite – avaliku sektori, erasektori ja sotsiaalmajanduse – kombineerimine sotsiaalse mõju saavutamiseks. Sellest seisukohast lähtudes on sotsiaalse mõjuga investeeringud sotsiaalse finantsökosüsteemi üks osa.

3.3

Ent kuna tegu on areneva valdkonnaga, kutsub komitee eri sidusrühmi üles mitte määratlema seda valdkonda liiga kiiresti või liiga kitsalt, vaid pigem tuvastama ühised tunnused ja jälgima selle valdkonna arengut Ameerika Ühendriikides. Ülimalt oluline on see, et erasektori sotsiaalsete investeeringute eesmärk ei tohiks olla asendada avaliku sektori sotsiaalõigusest ja seaduslikest õigustest tulenevat kohustust rahastada sotsiaalvaldkonna põhitegevust.

3.4

Huvi sotsiaalse mõjuga investeeringute vastu on tõsiasi, ent see on endiselt uus ja pidevas arengus. Esimene väljakutse seisneb kontseptsiooni ja kavandatavate investeerimiseesmärkide kirjeldamises. Praeguste G8 raames peetavate arutelude peamine sihtrühm on sotsiaalsed ettevõtted ning lisaks nendele räägitakse mõnest uuest investeerimise alleesmärgist. Need kujutavad endast erinevaid kombinatsioone sotsiaalsetest ja kasumlikest tegevustest: kas põhitegevusena (sotsiaalsed ettevõtted – lähtuvad sotsiaalsest eesmärgist) või kõrvaltegevusena (VKE – sotsiaalse eesmärgiga kasum). On äramärkimist väärt, et vaatamata sotsiaalsete ettevõtete spetsiifilisele iseloomule on nad ikkagi majanduse tavapäraseks osaks.

3.5

Kuna tänapäeval on paljud ettevõtted mõningal määral sotsiaalselt või keskkonnaalaselt tegevad, ei saa neid kõiki määratleda sotsiaalsete ettevõtetena. Mõned ettevõtted on endale võtnud ettevõtja sotsiaalse vastutuse, mida komisjon määratleb kui ettevõtja vastutust tema tegevusega ühiskonnale ja keskkonnale avalduva mõju eest (7), mis on esmajoones kasumi teenimisele suunatud ettevõtete vabatahtlik tegevus.

3.6

Seepärast rõhutab komitee, et kõik selles valdkonnas tehtud algatused peavad vastama sotsiaalse ettevõtluse algatuses toodud sotsiaalse ettevõtte määratlusele, kuna see hõlmab liikmesriikides kasutuses olevaid sotsiaalsete ettevõtete erinevaid vorme. Sotsiaalse ettevõtluse algatuse kohaselt on sotsiaalne ettevõte „sotsiaalmajanduse valdkonna selline ettevõte, kelle tegevuse eesmärk on pigem sotsiaalse mõju avaldamine kui omanikele või partneritele kasumi tootmine” ning vastab kolmele peamisele kriteeriumile (8).

3.7

Pidades silmas eeltoodut usub komitee, et ülimalt oluline on võimaldada vajadustele vastavaid finantsökosüsteeme, mille käsutuses oleks erinevaid vahendeid, mudeleid ja tooteid kõigi eri vormide ja struktuuride jaoks, mis ulatuvad sotsiaalselt vastutavatest ettevõtetest kuni sotsiaalsele tegevusele keskendunud sotsiaalsete ettevõteteni ning seejuures tuleb silmas pidada, et need ei ole mitte alati üks ja sama. Isegi kui sotsiaalse mõjuga investeeringud on reeglina suunatud viimatinimetatule, tuleb märkida, et ka VKEdel on samasugused mured rahastamisele juurdepääsul ning sellega tuleb samuti aktiivselt tegeleda.

3.8

Komitee arvates peab sotsiaalse innovatsiooni rahastamine hõlmama kogu erineva kasumiootusega rahastamisallikate spektrit – toetustest kuni investeeringuteni – ning seejuures tuleb arvestada sotsiaalsete ettevõtete olemasolevaid ärimudeleid. See on vastuolus kõige sagedamini kasutatud, GIINi (9) sõnastatud määratlusega, mille kohaselt „sotsiaalse mõjuga investeeringud on investeeringud, mis on tehtud ettevõtetesse, organisatsioonidesse ja fondidesse eesmärgiga luua lisaks rahalisele kasumile mõõdetavat sotsiaalset ja keskkonnaalast kasulikku mõju”. Komitee on seisukohal, et kõnealune määratlus ei hõlma juba olemasolevate ja veel väljatöötamist vajavate sotsiaalse mõjuga investeeringute kogu paletti ega ka nende eesmärki leida uusi allikaid sotsiaalse progressi rahastamiseks. Asjaomane määratlus käsitleb sotsiaalse mõjuga investeeringuid esmajoones erainvestori seisukohast ning sellel puudub side sotsiaalpoliitilise innovatsiooniga.

3.9

Sotsiaalse mõjuga investeeringute otsustav aspekt on tegevuse tulemusel loodud sotsiaalse mõju mõõtmine. Oma arvamuses „Sotsiaalse mõju mõõtmine” (10), väidab komitee, et sotsiaalse mõju mõõtmine peaks toetama sotsiaalset ülesannet, olema proportsionaalne ning arvestama tõsiasjaga, et sõltuvalt ettevõtte tegevusest saab mõju mõõta mitmel eri viisil. Sarnased põhimõtted määratleti juunis 2014 vastu võetud sotsiaalse ettevõtluse eksperdirühma (GECES) alarühma aruandes (11). Siinkohal kutsub komitee liikmesriike ja asjaomaseid sidusrühmi üles lähtuma nendest Euroopas teostatud töödest ja kogemustest ning mitte mõtlema välja uusi meetodeid. Lisaks peaksid kõik tulevased, Euroopa sotsiaalse ettevõtluse fondi toetamiseks mõeldud reeglid olema proportsionaalsed ning arvestama nende sotsiaalsete ettevõtete vajaduste ja piiratud vahenditega millesse investeeritakse.

4.1

Sotsiaalsete ettevõtete valdkonna potentsiaali täielikuks vallandamiseks on vaja omavahel ühendatud finantsökosüsteeme, mis on lähtuvad olemasolevatest eetilisest ja alternatiivsest finantssüsteemidest, ning seejuures ei tuleks kasutada peavoolu rahastamisvahendeid ega keskenduda esmajoones investorite väljavaadetele.

4.2

Nagu väljendatud komitee varasemas arvamuses (12), on oht, et ligipääs omakapitaliinstrumentidena kavandatud sotsiaalse mõjuga investeeringutele osutub paljudele sotsiaalsetele ettevõtetele keeruliseks, kuna omandivormid ja kontroll võib olla vastuolus sotsiaalsete ettevõtete mudelite, väärtuste ja õiguslike vormidega.

4.3

Seepärast on komitee seisukohal, et sotsiaalse mõjuga investeeringute puhul tuleks eelistada hübriidkapitali lahendusi. Selline kombineeritud kapitali mudel ühendab pikaajalistel laenudel põhinevad toetused, „kannatlikud” laenud ja muud sarnased vahendid, mille puhul riigi osalus või garantii tagab pikaajalisuse ja jätkusuutlikkuse.

4.4

Esimese sammuna selles arenevas valdkonnas kutsub komitee komisjoni üles edendama parimaid kogemusi, mis on seotudpraegu arenevate sotsiaalse mõjuga investeeringute ja rahastamise eri mudelitega. Selles ülevaates võiks hinnata konkreetsete vahendite ja vormide ning nende pakkujate võimalusi ja probleeme, muu hulgas nt praegu arutluse all olevad sotsiaalsed võlakirjad (13), Community Reinvestment Acts või Itaalia sotsiaalsed võlakirjad (14).

4.5

Kuna praegusel hetkel toimivad need uuenduslikud rahastamisvahendid eelkõige kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, siis on piiriülene huvi suhteliselt piiratud. Seepärast usub komitee, et EL ei pea praegu täiendavalt stimuleerima Euroopa sotsiaalse mõjuga investeeringute turgu.

4.6

Sotsiaalse mõjuga investeeringute kontekstis tuleb samuti käsitleda sotsiaalsete ettevõtete muid konkreetseid iseärasusi. Kaaluda võiks järgmisi teemasid: investeeringust väljumine, pigem pikaajalised kui lühiajalised investeeringud, mõju teenuste osutamise järjepidevusele, mõju sotsiaalsete ettevõtete sotsiaalsele ülesandele jne.

4.7

Soodustusi, nagu maksusoodustused, tuleks uurida täpsemalt kui kasumi teenimise mudeli ühte osa, samuti tuleks uurida küsimust kuidas tasakaalustada soodustusi, mis on antud investoritele nende oodatud turukasumi asemel. Kui kaasatud on riiklikud rahastamisvahendid või soodustused, ei tohi kasum olla suurem praegusest turu kasumimäärast. Komisjon peaks koostama ülevaate kapitalisoodustuste liikidest ja rahalise ja/või sotsiaalse tasuvuse liikidest liikmesriikides. Võib olla kasulik kutsuda pensionifonde üles kaaluma, kas mitte lisada oma portfelli mitmekesistamiseks selliseid investeeringuid.

4.8

Oluline on ka see, et komisjon jälgiks sotsiaalse mõjuga investeeringute progressi korrapäraselt tagamaks, et peamisel sihtrühmal ehk sotsiaalettevõtetel ja sotsiaalmajanduse ettevõtetel oleks ka tegelikult parem juurdepääs piisavale kapitalile.

5.1

Arvestades seda, kui oluline on ettevõtte jaoks juurdepääs sobivale rahastamisele kogu tema tegevusaja jooksul, peavad kõik arengud leidma aset sotsiaalselt vastutustundliku rahanduse ja investeerimise poliitilises raamistikus, mis toetab sotsiaalse ettevõtluse valdkonda liikmesriigi tasandil. Seeläbi välditakse, et mõned liikmesriigid otsiksid individuaalseid vahendeid selle asemel, et luua laiaulatuslikke poliitilisi raamtingimusi.

5.2

Sama oluline on see, et kaaluda tuleb igat liiki investoreid – riiki, erasektorit ja kodanikuühiskonda ning parima partnerluse ja tulemuste tagamiseks tuleb samas arvestada nende isiklike motiivide ja ootustega. Ent mis on kõige tähtsam – sotsiaalse mõjuga investeeringute taristu ülesehitamine peab mõjutama positiivselt heaolumudeleid Euroopas. Poliitikat tuleb kujundada ettevaatlikult riiklikus kontekstis eesmärgiga, et sotsiaalsed ettevõtted ja riiklik sektor tugevdaksid vastastikku heaolusüsteeme ning tagaksid seejuures üldise juurdepääsu kvaliteetsetele ja taskukohastele teenustele.

5.3

Selles kontekstis on valitsusel keskne roll sotsiaalse mõju nn ostjana, ning eelkõige on ta peamine vastutaja sotsiaalsete õiguste tagamise eest. Sotsiaalse mõjuga investeeringute turgu puudutavad algatused peavad lähtuma eesmärgist saavutada positiivne sotsiaalne mõju ühise hüve nimel, aga mitte valitsuse jaoks, kes siis saaks loobuda oma kohustusest hoolitseda sotsiaalpoliitika, sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalteenuste eest.

5.3.1

Pidades silmas finantseerimise kuldreeglit, toetab komitee komisjoni arutelu selle üle, et jätta majandus- ja rahaliidu eelarve-eeskirjade raamistikus riikliku netopuudujäägi arvutamisel välja sotsiaalse mõjuga investeeringud (15).

5.4

Selles kontekstis tuleks arvestada komitee sotsiaalsete investeeringute paketti käsitleva arvamuse ja sellega seotud töödega (16), mis kutsuvad üles kasutama innovatiivseid rahastamisvahendeid, mis tunnistavad, et hästi kavandatud, tõhusad ja tulemuslikud sotsiaalse mõjuga investeeringuid maksimeerivad sotsiaalset mõju ja et investeeringud heaoluriiki toovad endaga kaasa sotsiaalsed edasiminekud ja vähendavad tulevikus sotsiaalkulusid.

5.5

Investeeringute tegemine sotsiaalsetesse ettevõtetesse on eriti keeruline, kuna osutatavad teenused puudutavad tihti abi vajavaid inimesi. Nende meetmete edu sõltub ressurssidest, paindlikkusest muutuvate tingimustega kohanemisel ja teenuste järjepidevuse tagamisest. Traditsioonilise investeerimis- ja turuloogika rakendamine selles valdkonnas nõuab hoolikat mõtlemist, et vältida negatiivset mõju peamisele sihtrühmale, lõpptarbijale.

5.6

Sotsiaalse mõjuga investeeringuid tuleb seega käsitleda rahastamise laiemas kontekstis, nagu on riigihanked ja avaliku sektori hanked. Sotsiaalse mõjuga investeeringud innovatsiooni toetuseks nõuavad teistsugust, sidusrühmade võrdsusel põhinevat partnerlust, kus avalikel asutustel on keskne koht.

5.7

Kuna sotsiaalsete ettevõtete sektor ei ole paljudes riikides ikka veel piisavalt arenenud, siis tuleb igasuguseid selles valdkonnas tehtavaid algatusi kaaluda väga hoolikalt. Sotsiaalse mõjuga investeeringute turg nõuab pakkumist ja nõudlust ning seepärast ka hästi arenenud sotsiaalsete ettevõtete sektorit. Jätkusuutliku sotsiaalsete ettevõtete sektori kujundamine on olulisem kui sotsiaalsete investeeringute turu väljaarendamine.

5.8

Selles kontekstis on samuti oluline mainida, et sotsiaalsed ettevõtted tegutsevad kodanikuühiskonna kontekstis. Sõltumatu ja jätkusuutliku kodanikuühiskonna toetamine on seepärast sotsiaalsete ettevõtete arenemise seisukohast otsustava tähtsusega, samuti nagu ka dialoog sotsiaalmajandusega kõigis etappides.

5.9

Isegi kui vahendid jätkusuutlikuks rahastamiseks (sotsiaalse mõjuga investeeringud või muud) on olemas, ei saa see turg täielikult toimida ilma haldussuutlikkuse suurendamiseta sotsiaalse mõju mõõtmises ja investeerimisvalmiduse programmides. Toetada tuleb nende haldussuutlikkuse suurendamise teenuste osutajate tekkimist, kelleks on tihti sotsiaalsed ettevõtted ise. Samuti on vaja luua liideseid sotsiaalsete ettevõtete ja sotsiaalse mõjuga investeeringute maailma vahel, kus keskne roll on spetsiaalsetel vahendajatel. Samas hoiatab komitee liialt paljude vahetasandite või laiahaardeliste tegutsejate kasutamise eest, kuna tõelised sotsiaalse innovatsiooni partnerlused põhinevad sidusrühmade (tihti väikeste ja kohalike) vahelistel otsestel ja tihedatel kontaktidel, et suurendada usaldust. Seda ei saa teha läbi vahendajate.

5.10

Komitee rõhutab, et oluline on teha selget vahet sotsiaalsete ettevõtete sotsiaalsel mõjul kui sellisel ja konkreetse tegevuse või programmi läbi loodud sotsiaalsel mõjul. Sotsiaalsed ettevõtted peavad alati pidama kinni tööõigusest, töötajate õigustest ja asjaomastest kollektiivlepingustest.

5.11

Sotsiaalmajanduse ja sotsiaalsete ettevõtete toetamine nõuab terviklikku visiooni sellest, kust suurepärased ideed tulevad, kes on nende taga ja kuidas nad edasi arenevad. Igaüks neist küsimustest esitab valitsustele ja erasektori investoritele väljakutse olemaks leidlik investeerimiskapitali eraldamisel, et realiseerida sotsiaalsete ettevõtete valdkonna ja ühiskonna kogu potentsiaali. Euroopas sotsiaalsete ettevõtete sektoris soodsa keskkonna loomiseks on lisaks rahastamisele vaja muidki võtmekomponente. Seepärast innustab komitee liikmesriike kasutama sotsiaalse ettevõtluse algatuse kontekstis võimaldatud eraldisi ja töötama sektori jaoks välja riiklikud toetuskavad ning kutsub komisjoni üles määrama juhtiva üksuse, kes tulevastel aastatel tegeleks sotsiaalse ettevõtluse algatuse teise faasi välja arendamisega.

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/19

Raportöör:

Oliver RÖPKE

1.1

Euroopa Komisjoni direktiivi ettepanek ühe osanikuga osaühingute (Societas Unius Personae – SUP) (1) kohta on koostatud eesmärgiga lihtsustada VKEde piiriülest tegevust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et oma praegusel kujul ei ole ettepanek piisavalt küps, kuna see sisaldab mitmeid (tõsiseid) potentsiaalseid riske siseturul toimuvale nõuetekohasele äritegevusele ning võlausaldajate, tarbijate ja töötajate huvidele. Seepärast soovitab komitee komisjonil tungivalt arvestada käesolevas arvamuses esitatud ettepanekuid ja tegutseda nendele vastavalt.

1.2

Valitud õiguslik alus (ELi toimimise lepingu artikkel 50) ei ole veenev ja näib teenivat eelkõige eesmärki hiilida kõrvale nõukogu ühehäälse vastuvõtmise nõudest ja vältida läbikukkumist nagu see juhtus Euroopa osaühingu puhul. Kui SUP alternatiivse ettevõtluse vormina peakski olema formaalselt kinnistatud riiklikku õigussüsteemi, siis SUP põhilised omadused nähakse üheselt ette riigiülese õigusega. Seepärast oleks sobiv õiguslik alus ELi toimimise lepingu artikkel 352.

1.3

Komitee toetab soovi võimaldada eelkõige VKEdele võimalikult lihtsat äriühingu asutamist. SUP-le ettenähtud 1 euro suurune miinimumkapital ja kohustuslike reservide kogumise keeld kujutavad aga endast tegelikult täielikku vastutuse piiramist, mis võib põhjustada seda, et turuosalised nõuavad ettevõtte omanikult isiklikke tagatisi, et tagada kindlustunne kolmandatele isikutele (tarbijad, tarnijad, võlausaldajad), misläbi aga kaovad piiratud vastutuse eelised.

1.4

Komitee rõhutab vajadust innustada elujõuliste ettevõtete loomist ja seetõttu teeb komitee ettepaneku kehtestada SUPdele põhimõtteline ja ettevõtte ärilise eesmärgi seisukohast asjakohane miinimumkapital „tõsiselt võetavuse” vormis, et arvestataks ka võlausaldajate, tarbijate, töötajate ja üldsuse huvidega ning et vältida äritegevuse ohustamist. Seejuures võiks lähtuda mõnede liikmesriikide kogemustest, kus koheselt sissemakstava osakapitali vähendamist kompenseeritakse nn talletamismudeliga, mille puhul tuleb järgmistel aastatel koguda reserve pideva alafinantseerimise vältimiseks. Äriühingu selguse huvides tuleks iga SUP nimele lisada viide piiratud vastutusele ja registrijärgse asukoha riigile.

1.5

Komitee on seisukohal, et SUPd ei tohiks registreerida kohas, kus see ei teosta mingisugust majandustegevust (nn postkastifirmad). Esmakordselt Euroopa äriühingu jaoks ette nähtud registrijärgse asukoha ja juhatuse asukoha lahusus kujutab endast seepärast pretsedenti, millesse komitee suhtub kahtlusega. Koos ettekirjutusega, et SUP suhtes kehtib selle riigi õigus, mille registrisse ta on kantud, võib kõnealune direktiiv viia töötajate osalemisõiguse ohustamiseni ja ka riiklikest maksuõiguslikest eeskirjadest kõrvale hoidmiseni.

1.6

Kui registrijärgne asukoht viiakse formaalselt üle teise riiki ja sellest tulenevalt vahetatakse osaühingu põhikirja, võib olla, et sellega hoitakse kõrvale töötajate osalemisõigusest ettevõtte organite (nõukogu või haldusnõukogu) töös. Komitee pooldab seepärast kindlalt seda, et SUP registrijärgne asukoht ja juhatuse asukoht peavad olema samas liikmesriigis, nii nagu see on ette nähtud ka teistele riigiülestele õiguslikele vormidele (Euroopa äriühing, Euroopa ühistu). Lisaks kutsub komitee üles tagama töötajate osalemisõiguse selles liikmesriigis, kus SUP teostab oma põhilist majandustegevust, ning võitlema otsustavalt ebaausa konkurentsi vastu. Komitee peab seepärast vajalikuks kehtestada SUP-le ühtsed reeglid ka töötajate osalemisõiguse suhtes.

1.7

Ettevõtte asutajate huvides näib komiteele oluline, et tagatakse ettevõtte kiire loomine asjakohase aja jooksul. SUP registreerimine üksnes interneti teel võib kaasa tuua probleeme ja riske, kui ei kontrollita osaühingu asutaja isikusamasust. Isikusamasuse kontrollimisest loobumine suurendaks läbipaistmatust äripartnerite jaoks, õõnestaks ausat äritegevust ning kahjustaks tarbijate huve. See suurendaks ja kergendaks nn postkastifirmade loomist ja näilist füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist. Selleks et arvestada siiski interneti teel registreerimise sooviga, tuleks liikmesriikidele anda võimalus selle fakultatiivseks sisseviimiseks. Sel juhul peab sellega aga kaasnema eelnev isikusamasuse kontrollimine ja osaühingu asutajale selgituste ja nõu andmine pädevate ametkondade ja/või notarite poolt.

1.8

Komitee tervitab plaani hõlbustada uue äriühinguvormi abil eelkõige VKEde (k.a idufirmad ja mikroettevõtted) tegutsemist siseturul. Selleks, et tagada direktiivi ettepaneku raames VKEde toetamine, tuleks direktiivi ettepaneku reguleerimisala piirata üksnes nendele ettevõtetele. Kõnealune vahend ei ole mõeldud selleks, et avada rahvusvaheliselt tegutsevatele kontsernidele võimalus asutada sadade või tuhandete töötajatega tütarettevõtteid, kasutades SUP vormi. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et SUP vorm peaks olema avatud vaid nendele ettevõtetele, mis täidavad direktiivi 2013/34/EL artikli 3 lõikes 2 (2) (raamatupidamisdirektiiv) (3) sätestatud kriteeriumeid. See tähendab, et kui SUP saavutab teatud suuruse, tuleb muuta ettevõtte õiguslikku vormi.

1.9

Kokkuvõtvalt võib märkida, et direktiivi ettepaneku vastuvõtmisega pandaks küsimuse alla kapitaliühingu äriühinguõiguse riiklikud põhimõtted paljudes liikmesriikides. Seoses valitud õigusliku alusega kahtleb komitee selles, kas ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Seepärast nõuab komitee, et SUPd võiksid kasutada vaid piiriüleselt tegutsevad ettevõtjad, kes registreerimise ajal tegutsevad vähemalt kahes liikmesriigis või veenvalt tõendavad, et asuvad hiljemalt teatud ajavahemiku jooksul (nt kaks aastat) pärast registreerimist tegutsema vähemalt kahes liikmesriigis. Seejuures võiks eeskujuks võtta Euroopa sihtasutuse (FE) põhikirja käsitleva määruse ettepaneku (4) ja Euroopa Parlamendi vaheraporti.

1.10

Eelnevalt selgitatud põhjustel väärtustab komitee küll komisjoni VKEde heaks tehtavaid äriühingõiguse alaseid pingutusi, aga näeb direktiivi konkreetse sisu osas veel märkimisväärset vajadust aruteludeks. Ettepanekule positiivse hinnangu andmiseks on komitee jaoks vältimatu käesolevas arvamuses tehtud ettepanekutega arvestamine. Eelkõige tuleks nüüd leida tasakaalustatud lahendus tihedas koostöös sidusrühmadega, kellega komisjon kahjuks eelnevalt võrdsetel alustel ei konsulteerinud.

2.1

Juba 2008. aastal soovis ELi komisjon ettepanekuga Euroopa osaühingu (SPE) põhikirja kohta (5) pakkuda VKEdele piiriülese tegevuse hõlbustamiseks vahendit, mis oleks lihtne, paindlik ja kõigis liikmesriikides ühesugune. See algatus jooksis lõpuks karile nõukogus ning vastusena sellele teatas komisjon REFIT programmi raames Euroopa osaühingu ettepaneku tagasivõtmisest (6).

2.2

2012. aasta veebruaris toimunud üldisel avalikul konsultatsioonil Euroopa äriõiguse tuleviku üle ja 2013. aasta juunis aset leidnud üksikasjalikul veebipõhisel avalikul konsulteerimisel ühe osanikuga osaühingute teemal andis komisjon huvitatud ringkondadele võimaluse seisukohtade avaldamiseks. Järgnevalt toimus 13. septembril 2013 siseturu ja teenuste peadirektoraadis ettevõtjate esindajatega kohtumine, mille teemaks oli komisjoni kavandatav algatus. Komisjoni andmete kohaselt osalesid sellel muu hulgas BusinessEurope, Euroopa Väikeettevõtjate Liit, kaubandus- ja tööstuskojad ning ka Euroopa Kaubandus- ja Tööstuskodade Liit (Eurochambers). Ilmselgelt ei olnud kohtumisele kutsutud töötajate esindajaid ning samaväärseid kohtumisi ei korraldatud ametiühingute ja tarbijate ühendustega.

2.3

Seejärel esitles komisjon 9. aprillil 2014 direktiivi ettepanekut ühe osanikuga osaühingute (SUP) kohta, mida nimetatakse sõnaselgelt Euroopa osaühingu alternatiiviks. Ettepaneku eesmärk on lihtsustada VKEde jaoks äriühingu asutamist välismaal.

2.4

Liikmesriigid peaksid oma õigussüsteemis ette nägema siseriikliku äriühingu vormi, mida reguleeriksid kõigis liikmesriikides ühed ja samad normid ning mida tähistataks kogu Euroopas lühendiga SUP (Societas Unius Personae). Ettepaneku konkreetne eesmärk on asutamis- ja tegevuskulude vähendamine. Ette on nähtud lihtsustatud registreerimismenetlus interneti teel ja peaaegu täielik loobumine miinimumkapitalinõudest. Võlausaldajate kaitseks pandaks SUP juhatusele kohustus väljamakseid kontrollida.

2.5

Liikmesriigid ei tohiks enam kehtestada nõuet, et osaühingu registrijärgne asukoht ja juhtkonna asukoht peavad asuma samas liikmesriigis. Sellega tunnistatakse esmakordselt Euroopas lubatuks äriühingu vorm, mille puhul on selline asukoha eraldatus aktsepteeritud. Seejuures kehtib SUP suhtes selle liikmesriigi õigus, kus osaühing on registreeritud. Töötajate osalemisõigusi ei mainita komisjoni ettepanekus mitte kordagi.

2.6

Komisjon väidab, et kõnealuse ettepanekuga „ei looda ühe osanikuga osaühingu jaoks uut rahvusülest õiguslikku vormi, vaid aidatakse kaasa asutamisvabaduse piirangute järkjärgulisele kaotamisele”. Seepärast võtab komisjon ettepaneku õiguslikuks aluseks ELi toimimise lepingu artikli 50 lõike 2 punkti f.

3.1

Üksikute liikmesriikide kogemused näitavad, et mõnes sektoris on ettevõtete jaoks soodsam värvata alltöövõtu korras iseseisev füüsilisest isikust ettevõtja kui võtta isik töötajana tööle. Tihti hoitakse sel viisil kõrvale riiklike kollektiivlepingute täitmisest. Esitatud direktiivi ettepanek annaks veelgi hoogu juurde näilisele füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisele tänu SUP asutamise lihtsusele, millele lisandub piiratud vastutus ilma algkapitalita ning registrijärgse asukoha ja juhtkonna asukoha võimalik lahusus. See puudutab tavaliselt ka neid, kelle positsioon tööturul ei ole kuigi kindel ja kelle jaoks tööõiguse ja kollektiivlepingute pakutav kaitse on kõige olulisem.

3.2

Komitee tunnistab, et ülekaalukas enamus ELi ettevõtetest ja töötajatest peab kehtivatest õigusaktidest kinni. Seoses SUP ülesehitusega näeb komitee väljapakutud konstruktsioonis siiski potentsiaalset ohtu ettevõtluspettuse, teiste kuritegelike teguviiside (nt rahapesu) või näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise suurenemiseks. Nii saavad isikud valida oma suvale vastava „virtuaalse” registrijärgse asukoha, seda vahetada või varjata oma identiteeti üleeuroopaliste petuskeemide abil. Seega on direktiivi ettepanek vastuolus ka rahapesu vastu võitlemise üleeuroopaliste pingutustega.

3.3

On kaheldav, kas komisjoni positiivsed pingutused, millega soovitakse edendada VKEde piiriülest tegevust, viivad kõnealuse direktiivi ettepaneku abil soovitud eesmärgini. Komitee leiab, et mõned liikmesriigid on juba varem Euroopa osaühingut puudutavate läbirääkimiste raames avaldanud poolehoidu põhimõttelisele miinimumkapitalile, registrijärgse asukoha ja juhtkonna asukoha ühtsusele ning ühtsetele töötajate osalemisõiguse standarditele. Komitee ei pea seda otstarbekaks, et esitatud direktiivi ettepanekuga ei arvestata nende liikmesriikide õigustatud nõudmisi.

4.1.1

Uue direktiivi ettepanekuga ühe osanikuga osaühingute kohta tahab komisjon tegelikkuses sel viisil kasutusele võtta Euroopa osaühingu. Uue õigusliku vormi – SUP – reguleerimistase on suures osa identne Euroopa osaühingu jaoks kavandatuga. SUP ei hakka kandma mitte üksnes ühtset üleeuroopalist nime, sellele lisaks kehtestatakse riigiülese õigusega kohustuslikus korras ka kõik SUP-le iseloomulikud omadused (asutamine, miinimumkapital, registrijärgne asukoht, põhikiri). Sisuliselt tuleb SUPd aga määratleda kui riigiülest õiguslikku vormi, millele sobiv õiguslik alus oleks ELi toimimise lepingu artikkel 352.

4.1.2

Isegi kui SUP ettepaneku tulemusena tekib lõpuks 28 erinevat SUPd, ei ole see siiski piisav alus, et pidada seda riiklikuks õiguslikuks vormiks. Ka Euroopa äriühingul on 28 erinevat kuju ja selle riigiülese iseloomu suhtes ei esita keegi küsimusi. Seepärast tuleb pidada küsitavaks, kas komisjoni ettevõtmise õigusliku alusena kasutatud ELi toimimise lepingu artikkel 50 on ikka asjakohane.

4.1.3

Komisjoni ettepanek ei ole kooskõlas ka ELi lepingus sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega, kuna erinevalt Euroopa äriühingust või Euroopa ühistust ei nõua see piiriüleseid eeltingimusi ning seega ei ole see kavandatud mitte ainult piiriüleste, vaid ka puhtalt riigisiseste olude jaoks. See tähendab, et ka igaüks, kes plaanib tegutseda oma ettevõttega üksnes riigisiseselt, peab omama võimalust luua SUP ex nihilo. Direktiiv võimaldab ka riikliku õigusliku vormi ümberkujundamist ilma piiriülese elemendita SUPks. Ühenduse õigusega luuakse nii uus riiklik äriühingu vorm, mis on otseses konkurentsis riiklike õiguslike vormidega. Vaatamata subsidiaarsuse põhimõttega vastuollu sattumisele, nähakse ELi toimimise lepingu artikli 50 lõike 2 punktis f ette asukohtade vajadus eri liikmesriikides. Seetõttu nõuab komitee, et SUPi tohiksid kasutada vaid piiriüleselt tegutsevad ettevõtted, kes registreerimise hetkel on tegevad vähemalt kahes liikmesriigis või kes usutavalt tõendavad, et nad vähemalt teatud aja (nt kahe aasta) jooksul pärast registreerimist hakkavad tegutsema vähemalt kahes liikmesriigis. Euroopa sihtasutuse põhikirja käsitleva määruse ettepanek (7) ning Euroopa Parlamendi vahearuanne selle kohta võivad siinkohal eeskujuks olla.

4.1.4

Komisjon rõhutab, et direktiivi ettepanek hõlbustab VKEde piiriülest tegevust ja tütarettevõtete asutamist teistes liikmesriikides. Samas aga unustab komisjon tagada VKEde kavandatud toetamise ja piirata selleks reguleerimisala. Selleks, et tagada direktiivi ettepaneku raames VKEde toetamine, tuleks direktiivi ettepaneku reguleerimisala piirata üksnes VKEdele. Piiritlemise kriteeriumina on seejuures sobiv direktiiv 2013/34/EL (raamatupidamisdirektiiv) (8). See kehtib kõikide kapitaliühingute suhtes ja seda rakendatakse kogu liidus. SUP nimetust võiksid kanda üksnes need ettevõtted, mis täidavad direktiivi 2013/34/EL (9) artikli 3 lõikes 2 (10) suurusele sätestatud kriteeriumeid. See tähendab, et kui SUP saavutab teatud suuruse, tuleb muuta ettevõtte õiguslikku vormi. Tänu teavitamiskohustusele on nende kriteeriumite täitmist võimalik lihtsalt jälgida ja kontrollida.

4.2.1

Komisjoni poolt ettenähtud kohustuslik elektrooniline registreerimismenetlus võib suurendada SUP läbipaistmatust, kui ei nõuta osaühingu asutaja isikusamasuse kontrollimist. Ent ka osaühingu asutaja jaoks on olulise tähtsusega nõustamine, mis puudutab osaühingu asutamisega seotud õigusi ja kohustusi. Elektroonilisel teel on isikusamasuse kontrollimine väga keeruline. Interneti teel asutamine ilma isikusamasuse kontrollimiseta nurjaks samuti komisjoni pingutused rahapesuvastases võitluses.

4.2.2

Komiteele näib, et VKEde huvides on oluline „piisava perioodi” kehtestamine SUP asutamiseks. Võiks jätta liikmesriikide endi otsustada, kas nad tahavad lubada SUPd asutada interneti teel. Sel juhul tuleks aga elektrooniline registreerimismenetlus siduda eelkontrolliga. See võimaldaks pädevatel ametkondadel ja/või notaritel kontrollida eelkõige osaühingu asutaja isikusamasust ja selgitada talle olulisi õiguslikke tagajärgi.

4.2.3

Miinimumkapitali kaotamine koos samaaegse osaniku piiratud vastutusega annab osaühingu asutajale signaali nagu võtaks üldsus enda kanda ettevõtlusriski. See signaal on vale ja on kõige suuremal määral vastuolus turumajandusliku põhimõttega. Miinimumkapitalil on suur tähtsus ka usaldusvääruse seisukohast, kuna see edastab äriühingu asutajatele signaali, et usalduse piiramise kasutamine võib kujutada endast olulist riski ning seepärast tuleb projektide võimalused ja riskid hoolikalt läbi kaaluda. Põhimõtteline ja ettevõtte ärilise eesmärgi seisukohast asjakohane miinimumkapital on seepärast mis tahes ettevõtte jaoks oluline element. Kohustuslike reservide kogumine oleks lisaks sobiv meede omakapitali suurendamiseks, et ennetada maksejõuetust.

4.2.4

Komitee leiab, et juhatuse liikme maksevõimet kinnitav tõend ei saa asendada põhimõttelist miinimumkapitali koos vastavasisuliste kapitali säilitamise eeskirjadega, seda enam et maksuvõimet kinnitav tõend on ebakindel ja ebakorrektse prognoosi risk jääb võlausaldajate kanda. Maksevõimet kinnitava tõendi peaks allkirjastama sõltumatu välisaudiitor.

4.3.1

Selle tõttu, et registrijärgne asukoht ja juhtkonna asukoht ei pea olema samas liikmesriigis, võib SUP väga lihtsalt hoida kõrvale sellest õiguskorrast, mille reguleerimisalas ta tegelikult tegutseb. Mitmesugustest näidetest selgub, et see toimub võlausaldajate ja tarbijate kaitse kulul ning kahjustab ka töötajate osalemisõigust otsustusprotsessis, millest on sel moel lihtne kõrvale hoida. Täiesti vaba, kohalikust tegutsemiskohast sõltumatu registrijärgse asukoha valimine suurendab lisaks veel väärkasutuse ohtu, muu hulgas ka seetõttu, et ametkondade silmapiirilt eemalehoidmine muutub samuti palju lihtsamaks. Registrijärgse asukoha valimisega mõnes muus liikmesriigis ei tohi kõrvale hoida töötajate osalemisõigust puudutavatest eeskirjadest selles liikmesriigis, kus SUP teostab oma põhilist majandustegevust. Seni ei ole olemas ka ühtset üleeuroopalist ettevõtlusregistrit. Seepärast oleks ilmtingimata vajalik seda aspekti parandada, enne kui hakatakse mõtlema edasisele liberaliseerimisele.

4.3.2

Kui registrijärgne asukoht ja juhatuse asukoht ei asu samas riigis, raskendab see ka nõuete esitamist, kuna äärmisel juhul on kohtukutse vaja kätte toimetada registrijärgses asukohas või siis tuleb kohtulikult omistatud õigust täita registrijärgses asukohariigis. Senised kogemused näitavad, et kohtukutsete rahvusvaheline kättetoimetamine on vaatamata üleeuroopalistele eeskirjadele (dokumentide kättetoimetamise määrus, Euroopa täitekorralduse määruse) keeruline, nii et nii kohtuliku nõude esitamine kui ka nõude täitmine võtab märkimisväärselt enam aega ja seda on raskem korraldada. Seepärast tuleks määruses kindlasti kehtestada registrijärgse asukoha ja juhtkonna asukoha samasuse nõue, nagu selle kehtestas liidu seadusandja ka Euroopa äriühingu ja Euroopa ühistu suhtes.

4.4.1

Õiguslik vorm, mis kannab kogu ELis ühte ja sama nime ja millel on kõikjal liidus samad kesksed põhimõtted, peab omama sõltuvalt ettevõtte suurusest ka kõikjal liidus ühtseid miinimumstandardeid, mis puudutab järelevalveorgani loomist ja töötajate osalemist ettevõtte juhtimises. Seepärast tuleks kehtestada ühtsed eeskirjad, mis puudutavad järelevalveorgani (nõukogu või siis juhatusse mittekuuluvad haldusnõukogu liikmed) loomise vajadust ning töötajate osalemist SUP juhtimises (ümberkorraldamise juhul analoogiliselt Euroopa äriühingu eeskirjadega). Vastasel juhul juurutatakse direktiivi ettepanekuga meelepärase kohtualluvuse valimine ja tekitatakse seega konkurents riiklike äriõiguslike standardite lõdvendamise ja kõrvaldamise ning töötajate osalemisõigusest kõrvalehoidmise suunas. Töötajate osalemisõigus ettevõtte nõukogus on Euroopa sotsiaalse mudeli nurgakivi, Euroopa ettevõtete üldjuhtimise osa ja seda tuleb kaitsta konstruktsioonide eest, mis võimaldavad neist mööda hiilimist. Äriühingu selguse huvides peaks iga SUP nimes sisalduma viide piiratud vastutusele ja registrijärgse asukoha riigile.

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/25

Raportöör:

Pierre-Jean COULON

1.1

Kõnealune ettepanek on osa komisjoni püüdest anda uut hoogu kaupade vabale liikumisele.

1.2

Komitee avaldab heameelt selle üle, et õigusliku vormina valiti määrus, andes erilise kaalu sellele teemale, mis puudutab suurt enamikku ELi kodanikke nagu ka Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet.

1.3

Komitee rõhutab vajadust jääda kindlaks sellistes küsimustes nagu inimeste ja loomade turvalisus ning kaupade ohutus asjaomaste seadmete projekteerimise, tootmise, turustamise, paigaldamise ja kasutamise kõigil etappidel.

1.4

Samamoodi kutsub komitee pöörama erilist tähelepanu võltsimiskatsetele, eelkõige väljaspool ELi toodetud seadmete puhul.

1.5

Karistusi tuleks kohaldada rangelt ning täpsustada tuleks karistuste olemust ja madalaimat määra.

1.6

Komitee kutsub komisjoni üles jälgima eeskätt liikmesriikide gaasitarneolukorraga seotud sätteid. Selles küsimuses on vaja tõhusat kooskõlastamist eri peadirektoraatide vahel.

2.1

Direktiiviga 2009/142/EÜ kodifitseeritakse küttegaasiseadmete direktiiv 90/396/EMÜ. See on üks esimestest ühtlustamisdirektiividest, mis tugineb nn uue lähenemisviisi põhimõtetele.

2.2

Komitee leiab, et ettepanekuga saab tagada tarbijate usalduse turul pakutavate toodete kvaliteedi vastu ja kinnitatakse turu järelevalve tugevdamise tähtsust.

2.3

Saadud kogemus on näidanud vajadust ajakohastada ja selgitada direktiivi mõningaid sätteid, ilma et muudetaks selle reguleerimisala: sektoripõhised määratlused, liikmesriikide gaasivarustuse tingimusi käsitlevate teatiste sisu ja vorm ning seos gaasiseadmeid käsitlevate liidu teiste ühtlustamisõigusaktidega. Määruse ettepanek põhineb muidugi aluslepingu artiklil 114.

2.4

Komitee toetab praegu kehtiva direktiivi asendamist määrusega, millega ajakohastatakse ja selgitatakse mõningaid selle sätteid, tagatakse kavandatud õigusakti ühtlane kohaldamine kõikjal ELis ja kaotatakse ELi majanduselus osalejate erinev kohtlemine.

2.5

Teiselt poolt peavad põhilised kohustuslikud nõuded ja tootjate järgitavad vastavushindamismenetlused olema kõigis liikmesriikides ühesugused.

2.6

Kavandatud määruse eesmärk on viia direktiiv 2009/142/EÜ kooskõlla 2008. aastal vastu võetud uue õigusraamistiku ja kaupade paketi otsusega 768/2008/EÜ (mida nimetatakse sageli ka Verheugeni paketiks). Selles on arvesse võetud ka määrust (EL) nr 1025/2012 ning komisjoni 13. veebruari 2013. aasta ettepanekut toodete turujärelevalvet käsitleva määruse kohta, mille eesmärk on luua ühtne õigusakt, milles käsitletakse turujärelevalvet toiduks mittekasutatavate toodete valdkonnas.

2.7

Muu hulgas on kavandatud:

2.8

Parem loetavus liikmesriikide gaasitarne osas

2.8.1

Tasub märkida, et praegu ei ole avaldatud teave piisav. Ettepanekus määratletakse parameetrid, mida teatised peaksid sisaldama, et tagada paremini abiseadmete vastavus liikmesriikide eri gaasivarustuse liikidele, ja esitatakse kõnealuste teatiste ühtlustatud vorm. Komitee leiab, et see küsimus on esmatähtis nii selleks, et võimaldada tarbijate lihtsamat gaasiga varustamist, kui ka selleks, et mitmekesistada liikmesriikide varustusallikaid. Selles küsimuses on vaja tõhusat kooskõlastamist eri peadirektoraatide (ettevõtlus, energeetika jne) vahel.

2.9

Seadmete ja abiseadmete turul kättesaadavaks tegemine, ettevõtjate kohustused, CE-märgis, vaba liikumine

Kooskõlas uue õigusraamistiku otsusega sisaldab ettepanek tooteid käsitlevate liidu ühtlustamisõigusaktide tüüpilisi sätteid ja selles sätestatakse asjaomaste ettevõtjate (tootjate, volitatud esindajate, importijate ja levitajate) kohustused.

Selles säilitatakse säte, mille kohaselt abiseadmed ei kanna CE-märgist. Abiseadmetega kaasas olev sertifikaat on liigitatud siiski „abiseadme vastavussertifikaadiks”, mis võimaldab selle sisu põhjalikumalt ja täpsemalt määratleda.

2.10

Harmoneerimine, teavitamine ja vastavus

2.10.1

Määruses (EL) nr 1025/2012 on sätestatud standardimise horisontaalne õigusraamistik. Sellest tulenevalt ei ole õiguskindluse eesmärgil uuesti lisatud direktiivi 2009/142/EÜ sätteid, mis käsitlevad samu aspekte. Uue õigusraamistiku otsust järgides täpsustatakse ettepanekus teavitatud asutustest teavitamise kriteeriume ja lisatakse konkreetsed nõuded teavitavate asutuste kohta. Ettepanekus on säilitatud vastavushindamismenetlus. Ärgem unustagem, et vastavus hõlmab kohustust. Sellega saavutatakse avalike huvide (turvalisus, ratsionaalne energiakasutus, tarbijakaitse jne) kaitse kõrge tase.

2.11

Tootjate kohustustega seoses kutsub komitee üles

2.12

Kavandatud määrust hakatakse kohaldama kaks aastat pärast selle jõustumist, et anda tootjatele, teavitatud asutustele, liikmesriikidele ja Euroopa standardiorganisatsioonidele aega, mida neil on vaja uute eeskirjade vastuvõtmiseks.

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/27

Raportöör:

Stefano PALMIERI

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Liidu Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiat (EUSAIR) (1) ning näeb selles kasulikku vahendit konkurentsivõime ja tööhõive kasvu edendamiseks ja toetamiseks, mis tagab piirkonna majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse.

1.2

Komitee rõhutab, et Aadria ja Joonia mere piirkonda iseloomustab kultuuriline, sotsiaalne ja majanduslik mitmekesisus, mis muudab strateegia elluviimise eriti keeruliseks. Seetõttu on oluline määratleda mitmetasandiline valitsemine selliselt, et selle abil suudetaks tõhusalt kaasata nii vertikaalne (keskvalitsuste, piirkondade ja kohalike omavalitsuste osalemine) kui ka horisontaalne (kodanikuühiskonna osalemine) mõõde. Seda silmas pidades peab komitee asjakohaseks kaaluda alalise foorumi käivitamise võimalust.

1.3

Komitee on seisukohal, et strateegia selge suunatusega Balkani ja Doonau piirkonnale peab kaasnema Vahemere piirkonna teiste alade võrdselt oluline arvestamine, iseäranis seoses Türreeni mere ja Egeuse mere äärsete piirkondade kaasnemisega strateegiasse. Selline kaasnemine suurendaks strateegia väärtust ja arenguvõimalusi.

1.4

Komitee hinnangul on esmatähtis täiendada EUSAIRi kahe teise, Vahemere piirkonna lääneosa ja idaosa hõlmava strateegiaga. Niiviisi oleks kolme strateegia omavahelise sidumise abil tõhusalt tagatud kogu Vahemere piirkonna majanduslik ja sotsiaalne areng.

1.5

Komitee hindab kõrgelt EUSAIRile avaldatavat suurt poliitilist toetust ja peab seda esmatähtsaks selleks, et saavutada strateegia „Euroopa 2020”, ELi laiendamispoliitika ja piirkondliku arengu strateegiate vahel tõhus kooskõla.

1.6

Komitee juhib tähelepanu tõigale, et EUSAIRi kavandamise ja ettevalmistamise faasis käivitatud osalemise protsess ei ole kõikides strateegiaga hõlmatud piirkondades ühtlaselt arenenud. Erilisi raskuseid on esinenud Balkani riikides, eelkõige seoses VKEde, ametiühingute ja sotsiaalseid huve esindavate ühenduste osalemise ja kaasamisega.

1.7

Komitee peab asjakohaseks tagada EUSAIRi rakendamise eri faasides, et avaliku ja erasektori majandusüksustele, sotsiaalpartneritele ja organiseeritud kodanikuühiskonna eri osalistele antaks asjakohast abi vastavate koolitus- ning korraldusliku ja tehnilise toetuse programmide kaudu.

1.8

Komitee hindab positiivselt EUSAIRi ning Aadria ja Joonia mere merestrateegia vastastikust täiendavust. Kõnealused strateegiad on tõhusalt kohandatud sisemaa-alade arenguprioriteetide ja -võimalustega. Sellist kohandamist tuleks edaspidigi toetada, kuna see kujutab endast lisaväärtust VKEde konkurentsivõime, keskkonnakaitse ja kodanike heaolu edendamisele.

1.9

Komitee märgib, et kodanikuühiskonna osalemisele EUSAIRis tuleb pöörata senisest rohkem tähelepanu, iseäranis seoses suutlikkuse suurendamise ja valitsemistavadega. On esmatähtis tõhustada kooskõlastamist olemasolevate koostöö- ja rahastamismehhanismide vahel.

1.10

Komitee tunnistab Euroopa Komisjoni tegevuse kasulikkust EUSAIRi ettevalmistamis- ja esitlusfaasis ning leiab, et komitee kaasamine on vajalik ka strateegia rakendamise faasi toetamiseks, austades täiel määral osalevatele riikidele määratud institutsioonilisi ülesandeid.

1.11

Sellegipoolest peab komitee EUSAIRi struktuuri ja eesmärke asjakohaseks selleks, et abistada piirkonna partnereid ja tegeleda väljakutsetega, mida ei saa tõhusalt lahendada tavapäraste vahendite abil. Samas peab komitee vajalikuks nende väärtustamist ja tugevdamist.

1.12

On esmatähtis toetada konkreetsemalt VKEde toetamise meetmeid, pöörates erilist tähelepanu laenudele juurdepääsuga seonduvale, kavandada metoodikat erinevate rahastamisprogrammide vastastikuse täiendavuse nende koostoime soodustamiseks. Lisaks tuleb määratleda nelja samba vaheline süvalaiendamine, et edendada töötingimustele, soolisele võrdõiguslikkusele, puudega inimestele ja sisserändajatele suunatud toetusmeetmete rakendamist.

1.13

Meremajanduse kasvu vallas tuleb edendada konkreetseid meetmeid, mis on senisest rohkem suunatud uute majandusvõimaluste ja uute töökohtade loomise soodustamisele.

1.14

Seoses sambaga „Piirkondade ühendamine” tuleks senisest rohkem toetada küsimusi, mis on seotud mereliikluse ohutuse, mere- ja rannikualade ning sisemaa-alade vaheliste ühenduste loomise ning energiavõrkude tugevdamise ja omavaheliste ühenduste loomisega.

1.15

Keskkonnakvaliteedi osas tuleks meetmete abil luua rohkem ühendusi „keskkondade” (mere- ja maismaakeskkonnad) ja „eesmärkide” (loomastiku kaitse, inimeste tervis ja turvalisus) vahel.

1.16

Säästva turismi osas on esmatähtis toetada meetmeid, millega väärtustatakse piirkonna enda „kohaliku kapitali” (loodus-, kultuuri- ja kunstipärand) mõõdet turismis.

1.17

Komitee peab teadusuuringute ja innovatsiooniga tegelevatele VKEdele EUSAIRi raames pakutavaid võimalusi ebapiisavaks, et tagada konkurentsivõime suurendamine ja töökohtade loomine piirkonnas. Seetõttu peab komitee asjakohaseks selliste meetmete rakendamist, mille eesmärk on VKEde juurdepääsu lihtsustamine laenudele, erainvesteeringute ligimeelitamine, osalemine ELi rahastamisprogrammides ning koostöö tegemine uurimiskeskuste ja ülikoolide vahel.

1.17.1

Teadusuuringute ja uuendustegevusega kaasnevate võimaluste ärakasutamiseks peab komitee asjakohaseks edendada järgmisi prioriteete:

1.18

Komitee kritiseerib asjaolu, et EUSAIRis ei nähta ette konkreetseid meetmeid sotsiaalse mõõtme väärtustamiseks piirkonnas. Strateegiasse tuleks kaasata prioriteedid ja meetmed, mille eesmärk on toetada puudega inimeste kaasatust, ennetada inimeste diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu, vanuse, seksuaalse sättumuse või soo alusel ning otsida lahendusi reguleerimata rändevoogudest tulenevatele sotsiaalsetele probleemidele, mis puudutavad eelkõige piirkonna lõunapoolset osa.

1.18.1

Komitee on seisukohal, et sotsiaalset mõõdet tuleb EUSAIRis kooskõlas komisjoni ettepanekutega arvesse võtta ja tugevdada. Selleks tuleb edendada sotsiaalseid investeeringuid ja ajakohastada asjakohaselt sotsiaalkaitsesüsteeme nii, et

1.19

Komitee arvates tuleks kindlaks määrata spetsiifilised näitajad, mis võimaldaksid EUSAIRi raames rakendatavate programmide ja meetmete jälgimist, elluviimist ja hindamist.

2.1

Käesoleva arvamuse eesmärk on hinnata Euroopa Liidu Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiat (EUSAIR) ja sellega seotud tegevuskava organiseeritud kodanikuühiskonna seisukohast. Arvamuses tuginetakse 27. mail 2014 Palermos toimunud arutelu järeldustele (2) ja teistele komitee vastuvõetud arvamustele (3).

2.2

EUSAIRi käivitamine langeb ajaloolisele ajahetkele, mida iseloomustavad finantskriisi negatiivsed tagajärjed reaalmajandusele ning struktuurilised muutused majanduslikul, ühiskondlikul ja keskkonna tasandil, mille suhtes tuleb midagi ette võtta, et edendada majanduslikku arengut ja kodanike heaolu.

2.3

EUSAIRi iseloomustab selge suunatus Balkani ja Doonau piirkonnale. Kuigi strateegiasse on kaasatud Türreeni mere ja Egeuse mere äärsed piirkonnad, puudub seotus Vahemere piirkonna teistele aladele suunatud arengu- ja ühtekuuluvuspoliitikaga. Kuna puudub tõhus suunatus kogu Vahemere piirkonda hõlmavale arengupoliitikale, tekib Aadria mere ja Joonia mere piirkonna järkjärgulise marginaliseerimise oht.

2.4

EUSAIRi ei tohi käsitada üksnes vahendina, mille abil toetatakse Balkani riikide integreerimise protsessi ELi, kuna selle strateegiline väärtus on seotud võimalusega suurendada kooskõla ELi makromajandusliku poliitika, laienemispoliitika ja regionaalarengustrateegiate vahel.

2.5

Mitte kõik avaliku sektori, majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejad ei suuda piisaval määral osaleda EUSAIRi kavandamise protsessis. See puudutab näiteks VKEsid, ametiühinguid ja sotsiaalseid huve esindavaid ühendusi Balkani piirkonnas.

2.6

Väljakutsed, millele Aadria ja Joonia mere piirkond peab lähiaastail lahendusi leidma, vajavad lisaks tugevale poliitilisele toetusele ka kodanikuühiskonna ulatuslikumat osalemist EUSAIRi haldamise ja rakendamise protsessis ning ettevõtlussüsteemi tugevdamist VKEde konkurentsivõime suurendamisele suunatud meetmete kaudu.

2.6.1

Sellega seoses oleks mõistlik tagada avaliku ja erasektori majandusüksustele, sotsiaalpartneritele ja organiseeritud kodanikuühiskonna eri osalistele strateegia rakendamise erinevates faasides asjakohane abi vastavate koolitus- ning korraldusliku ja tehnilise toetuse programmide kaudu.

3.1

EUSAIRi struktuur on sarnane Läänemere piirkonna strateegia (4) ja Doonau piirkonna strateegia (5) struktuuriga. EUSAIR on kooskõlastatud Aadria ja Joonia mere merestrateegiaga (6), lisades merenduskoostööle ka maismaal tehtava koostöö ja luues seeläbi uusi arenguvõimalusi piirkonna konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse tugevdamiseks.

3.2

EUSAIRis toodud väljakutsed on seotud järgmiste aspektidega: piirkonda iseloomustavad sotsiaalmajanduslikud erinevused, transporditaristu puudujäägid, meretranspordi ülekoormus, ebapiisavad ühendused elektrivõrkude vahel, VKEsid toetavate teadusuuringute ja äriringkondade võrgustike puudumine, kalavarude ülepüük, reostusest tulenevad keskkonnaohud, ülimalt mitmekesise merekeskkonna kaitsmise vajadus, kliimamuutuste negatiivsed tagajärjed ning ebapiisav institutsiooniline ja haldussuutlikkus.

3.3

Aadria mere ja Joonia mere piirkonda iseloomustavad märkimisväärsed arenguvõimalused, mida tuleks ära kasutada konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse suurendamiseks: meremajandus, eelkõige kalatoodete jätkusuutlik tootmine ja tarbimine, mere- ja rannikuturism, merenduses kasutatavad tehnoloogiad, taastuvad energiaallikad, maismaa- ja mereteede ühenduvus, mitmeliigiline transport ning loodus-, ajalooline ja kultuuripärand.

3.4

Olles analüüsinud nelja prioriteetse ja kahe horisontaalse samba eesmärke, peab komitee vajalikuks teha EUSAIRis mitmeid täiendusi, mille eesmärk on strateegia muutmine kogu piirkonna konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust toetavaks eduteguriks.

3.4.1

Selleks, et suuta meremajanduse pakutavaid arenguvõimalusi tõhusalt ära kasutada, on vaja toetada meetmeid, millega parandada VKEde juurdepääsu laenudele ja avaliku sektori rahastamisvahenditele, edendada tööjõu liikuvust ja kvalifikatsiooni tõstmist ning toetada jätkusuutlikku ja vastutustundlikku kalandust.

3.4.2

On oluline parandada transporditaristut ning mere- ja rannikualade ühendusi sisemaaga nii kauba- kui ka reisijateveo osas.

3.4.3

Määrava tähtsusega on toetada senisest jõulisemalt meetmeid merekeskkonna ja sisemaa ühiseks kaitseks, kuna mere ökosüsteemi kaitset võivad õõnestada sisemaa-aladel toimuvad keskkonda mitte arvestavad tegevused.

3.4.3.1

Arvestades EUSAIRiga hõlmatud mereala geoloogilist ehitust, peavad uusi tegevusi süsivesinike maardlate uurimiseks ja ekspluateerimiseks hindama ja vastavad otsused võtma kõik asjaomased riigid üheskoos. Tuleb läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine.

3.4.4

Turismi tuleb senisest paremini siduda Aadria ja Joonia mere piirkonna loodus-, kultuuri- ja kunstipärandiga, et kasutada territoriaalset kapitali konkurentsivõime ja püsivate töökohtade loomise soodustamiseks.

3.4.5

Tuleb tegutseda, et saada üle piirangutest, mis piiravad VKEde suutlikkust teadusuuringutes ja uuendustegevuses, ning edendada nende võimet meelitada ligi erainvesteeringuid.

3.4.6

On esmatähtis kaasata suutlikkuse suurendamisele suunatud tegevusse lisaks ametiasutustele ka kodanikuühiskonna esindajad. Seda saaks teha alalise foorumi loomise abil, kus on esindatud sotsiaal- ja majanduselu partnerid kooskõlas ülikoolide (7), kaubanduskodade (8) ja linnade (9) jaoks juba käivitatud struktuuridega.

3.4.7

Tagamaks, et EUSAIRil oleks vajalik võime ajakohastamiseks seoses esile kerkivate probleemide, raskuste ja suundumustega, on vaja toetada suutlikkuse suurendamise protsessi tõhusa järelevalvesüsteemiga, mille abil oleks võimalik hinnata tehtud edusamme ja vajadusi strateegia kohandamiseks, tuginedes tulemuste kvalitatiivsele ja kvantitatiivsele analüüsile. Seetõttu muutub esmatähtsaks määrata kindlaks spetsiifilised näitajad, mis võimaldaksid EUSAIRi raames rakendatavate programmide ja meetmete jälgimist, kohandamist ja hindamist.

3.4.8

Viidates teatisele makropiirkondlike strateegiate juhtimise kohta (10) tuleb EUSAIRi mitmetasandilisesse valitsemisse tõhusalt kaasata horisontaalne (kodanikuühiskonna osalemine) mõõde, mis täiendab ja väärtustab vertikaalset mõõdet (piirkondade ja kohalike omavalitsuste osalemine), võttes täielikult arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid (11).

3.4.9

Arvestades Läänemere piirkonna strateegiast ja Doonau piirkonna strateegiast saadud kogemusi, on oluline, et Euroopa Komisjon jätkaks tehnilise abi osutamist pärast kavandamise faasi ka strateegia rakendamise faasis.

3.4.10

On esmatähtis eraldada EUSAIRile eesmärkide saavutamiseks vajalikud finantsvahendid. Lisaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele (12) ning ühinemiseelse abi rahastamisvahendile (IPA) 2014–2020 (13) on olulised järgmised Euroopa Liidu fondid ja programmid:

3.4.11

Käsutuses on ka teised rahastamisallikad, sh Lääne-Balkani riikide investeerimisraamistik (WBIF) (19), Euroopa Investeerimispank (EIP) (20) ja teised rahvusvahelised finantsasutused. Need rahastused ja vahendid võivad luua olulise finantsvõimenduse ja meelitada meetmeid rahastama muud erasektori investorid.

3.4.12

Samuti on esmatähtis, et üleriigilised, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused võtaksid meetmed, mille abil suudetakse tagada optimaalsed tingimused erainvesteeringute ligimeelitamiseks. Selleks tuleb eelkõige välja töötada asjakohased territoriaalse turustamise meetmed, muuta haldusmenetlused tõhusamaks ja tulemuslikumaks ning toetada algatusi, millega edendatakse tegutsemise seaduslikkust ning võideldakse korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse ja deklareerimata töö vastu.

3.5

Komitee hindab tegevuskava positiivselt, ent leiab, et nelja sambaga seoses tuleks mõnda kavandatud meetmetest ettenähtust rohkem toetada ja arendada.

3.5.1

Meremajanduse kasvu osas tuleks komitee arvates uute majanduslike võimaluste ja uute töökohtade loomise soodustamiseks

3.5.2

Seoses sambaga „Piirkonna ühendamine” tuleks komitee arvates arengu, konkurentsivõime ja meretranspordi ohutuse edendamiseks, rannikualade ja sisemaa-alade vaheliste mitmeliigiliste ühenduste parandamiseks ning makropiirkonna hästiühendatud energiaturu väljakujundamiseks

3.5.3

Seoses keskkonnakvaliteediga tuleks komitee arvates mere- ja rannikualade ökosüsteemidele avalduva surve leevendamisele ning inimeste tervise- ja julgeolekuohtude piiramisele suunatud meetmete toetamiseks

3.5.4

Seoses säästva turismiga tuleks komitee arvates piirkonna loodus-, kultuuri- ja kunstipärandi väärtustamiseks turismis

3.5.5

Tuleb määratleda süvalaiendamise viiteraamistik, millega tagatakse horisontaalselt kõiki nelja sammast hõlmavate meetmete kavandamine töötingimuste, soolise võrdõiguslikkuse, puudega inimeste ja sisserändajate osas. Seega tuleks võtta meetmeid, mille abil

4.1

Kuigi komitee peab EUSAIRi kasulikuks vahendiks nende probleemide lahendamiseks, mis piirkonda iseloomustavad ja mida nende keerukuse tõttu ei suuda üksikud riigid või piirkonnad tavapäraste vahendite abil rahuldavalt lahendada, soovib ta esile tõsta konkreetseid küsimusi seoses VKEde teadus-, arendus- ja uuendustegevuse ning strateegia sotsiaalse mõõtmega.

4.2

Teadus-, arendus- ja uuendustegevus VKEdes. Vaatamata suurtele jõupingutustele 2007.–2013. aasta programmiperioodi rakendamisel ja 2014.–2020. aasta programmitöö kavandamisel, on VKEde juurdepääsul innovatsioonipõhistele kasvuvõimalustele olnud vaid vähene mõju konkurentsivõime ja töökohtade loomise seisukohast.

4.2.1

Teadustegevuse ja innovatsiooni toetussüsteem on Aadria ja Joonia mere piirkonnas jätkuvalt liiga keeruline, mistõttu peletab see mikro- ja väikeettevõtjad just ELi projektidest eemale. Lisaks keerukatele ja aeganõudvatele haldusnõuetele esineb suuri erinevusi piirkondliku, riigi ja Euroopa tasandi programmide menetlustes.

4.2.2

Kõnealune olukord tuleneb peamiselt raskustest juurdepääsul laenule, VKEde ning teadus-, arendus- ja uuendustegevuse „pakkujate” vahelisest vähesest koostööst ning asjakohaste arengupoliitiliste meetmete puudumisest erainvesteeringute ligimeelitamiseks.

4.2.3

Rahastamisele juurdepääs osutub – iseäranis innovatiivsete väikeettevõtete jaoks – veelgi keerulisemaks, kuna neil puuduvad riskikapitalifondid. Vaatamata märkimisväärsetele võimalustele, mis kaasnevad „riigihangete kasutamisega innovatsiooni edendamise eesmärgil”, kasutatakse rakendusvahendeid nagu kommertskasutusele eelnevaid hankeid endiselt liiga harva, et VKEd saaksid neist konkreetset kasu.

4.2.4

Selleks, et muuta teadus- ja uuendustegevuse pakutavad võimalused konkurentsivõimet ja majanduskasvu soodustavateks teguriteks, on vaja edendada kaasaegse ettevõtluskultuuri tugevdamist ja toetada VKEde arengut kooskõlas väikeettevõtlusalgatuse (22) ja tegevuskavaga „Ettevõtlus 2020” (23).

4.2.5

EUSAIRiga hõlmatud alal on teisigi arenguvõimalusi

4.2.6

On esmatähtis tugevdada koostööd VKEde ning teadus-, arendus- ja uuendustegevuse asutuste vahel, edendada algatusi teadus- ja innovatsioonisiirdel põhinevate idufirmade asutamiseks ning toetada nõustamist ja rahastamisvahendite kogumist. Samuti on oluline edendada spetsiifiliste pädevuste omandamist, et soodustada tehnosiiret VKEdele ning teadusuuringute ja innovatsiooni tulemuste kasutamist.

4.2.7

Seoses nõrkuste ja raskustega, mis piiravad VKEde juurdepääsu innovatsiooniga kaasnevatele võimalustele, on prioriteetsete meetmetena välja selgitatud järgmised:

4.3

Sotsiaalne mõõde. Majanduskriis ei ole negatiivselt mõjutanud üksnes reaalmajandust ning miljonite naiste ja meeste elutingimusi, vaid ka selgelt näidanud vajadust avaliku sektori sekkumiste järele, mille abil ohjata majandusarengut takistavaid tegureid ning kaitsta inimeste elutingimusi ja heaolu, tugevdades sotsiaalvaldkonnas võetavaid meetmeid ja heaolupoliitikat.

4.3.1

Komitee on seisukohal, et EUSAIRi sotsiaalset mõõdet tuleks jõulisemalt toetada, et tagada sellise kasvumudeli väljatöötamine, mille abil suudetakse tagada konkurentsivõime ning samas ka inimeste kaasatus ja sotsiaalkaitse, pöörates erilist tähelepanu kõige rohkem kaitset vajavatele ja kõige ebasoodsamas olukorras olevatele inimrühmadele.

4.3.2

Sotsiaalse mõõtme arvessevõtmine ja tugevdamine EUSAIRis peab toimuma kooskõlas Euroopa Komisjoni teatisega sotsiaalsete investeeringute kohta majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks (24). Teatises kutsutakse liikmesriike üles seadma ülimateks prioriteetideks sotsiaalsed investeeringud ja ajakohastama oma sotsiaalkaitsesüsteeme meetmete abil, mis on suunatud järgmisele kolmele tegevussuunale:

4.3.3

On määrava tähtsusega toetada meetmeid, millega edendatakse puudega inimeste kaasatust ja ennetatakse diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu, vanuse, seksuaalse sättumuse või soo alusel. Taristu, tehnoloogiate ja teenuste juurdepääsetavust puudega inimeste jaoks tuleb kindlalt toetada, kuna see kujutab endast kaasava majanduskasvu põhjapanevat eeldust.

4.3.4

Lisaks sellele tuleb EUSAIRi raames kindlaks määrata meetmed, millega otsida lahendusi reguleerimata rändevoogudest tulenevatele sotsiaalsetele probleemidele, mis puudutavad eelkõige piirkonna lõunapoolset osa.

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/36

Raportöör:

Antonello Pezzini

Kaasraportöör:

Luis Miguel Pariza Castaños

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kindlalt kahte määruse ettepanekut, millest esimese eesmärk on võtta kasutusele ringreisiviisa ja mitmekordne viisa, muutes Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni, ning teise eesmärk on muuta ja parandada viisaeeskirja, et soodustada majanduskasvu ja uute töökohtade loomist.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab täielikult Euroopa Ülemkogu 23. juuni 2014. aasta soovitusi seos vajadusega „ajakohastada ühist viisapoliitikat, hõlbustades seaduslikku reisimist ja Schengeni tugevdatud kohalikku konsulaarkoostööd, säilitades ühtlasi kõrge turvalisuse taseme ja rakendades uut Schengeni juhtimissüsteemi”.

1.3

Komitee on veendunud vajaduses toetada kõiki meetmeid (sh viisapoliitika), mille eesmärk on lihtsustada ja hõlbustada ELi sisenemist isikutele, kellel on selleks õigus ja vahendid ning kes soovivad seda teha mistahes seaduspärastel põhjustel.

1.4

Euroopa on osa globaliseerunud ja omavahel ühendatud maailmast, kus rahvusvaheline liikuvus suureneb: seega tuleb suurendada koosmõju selliste strateegiliste sektoritega nagu kaubandus-, turismi- ja kultuurisektor ning edendada õiguspärast ja turvalist sisenemist ELi täieliku vastastikususe alusel.

1.5

Asutused peaksid pöörama tähelepanu iseäranis kolmandatest riikidest pärit noortele, et EL võiks ka asjakohase finantsabi ja menetluste lihtsustamise kaudu kanda oma väärtused edasi uutele põlvkondadele ning aidata kaasa austuse ja sallivuse kultuuri õitsengule rahvaste vahel ning takistada mistahes ekstremismi teket.

1.6

Turvalise ja vastutustundliku vastuvõtupoliitika jaoks peab EL – tänu ühtlustamisprotsessile, mille loomiseks ja toetamiseks on liikmesriigid teinud suuri jõupingutusi pärast lühikese kahekümnenda sajandi esimese poole dramaatilisi sündmusi – saama paigaks, kus unistus rahust, progressist, demokraatiast ja austusest iga kodaniku vastu ning majanduskasvust ja tööhõivest ning konkurentsivõimest saab tegelikkuseks.

1.7

Euroopa kui õiglusel ja vabadusel rajaneva ala arukas viisapoliitika tuleneb kindlasti Nobeli preemiast, mille sai EL kui konkreetse tunnustuse oma saavutuste eest inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse, aruka tarbijapoliitika, jätkusuutliku arengu, kõigi Euroopa kodanike usuliste veendumuste ja seksuaalse sättumuse kaitse ja austamise ning nende turvalisuse tagamise valdkonnas.

1.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui kodanikuühiskonna foorum leiab, et arukad ja turvalised meetmed eri rahvaste juurdepääsu lihtsustamiseks ELi territooriumile peavad edendama majanduskasvu ning majanduslikku ja sotsiaalset heaolu ning nende väärtuse levikut, millel põhineb Euroopa kodanike kooseksisteerimine.

1.9

Komitee on veendunud, et käes on aeg ületada kultuurilised ja poliitilised põhjused, mille tulemusel loodi liikmesriikide saatkonnad, ning et ELi ühtne esindus kolmandates riikides kujutaks endast olulist kvalitatiivset edasiminekut suhetes ülejäänud maailmaga, andes uut hoogu Euroopa ühendamise protsessile ka ELi sisenemist reguleeriva poliitika seisukohast, lahendades arvukad erinevate viisamenetlustega seonduvad probleemid ning suurendades austust ja lugupidamist ELi täieliku poliitilise integratsiooni vastu.

1.10

Komitee esitab seega järgmised soovitused Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile ja nõukogule:

2.1

Ühtne viisapoliitika on esmase tähtsusega sisepiirideta ala loomisel ja on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõike 2 punkti a ja artikli 79 lahutamatu osa, milles antakse ELile pädevus viisade ja elamislubade valdkonnas, kui tegemist on seadusliku viibimisega ELi liikmesriikides vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu V jaotisele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kohta.

2.2

Viisapoliitikat käsitlev Schengeni acquis, mis koostati Schengeni valitsustevahelise koostöö raames, integreeriti ELi institutsioonilisse ja õigusraamistikku: praegu katavad viisaeeskiri ja ühtne viisapoliitika üksnes lühiajalisi viisasid (Schengeni viisad, mis võimaldavad liidus viibida kuni 90 päeva 180 päeva jooksul) ning hõlmavad 22 liikmesriigi ja nelja assotsieerunud riigi poolt väljastatavaid viisasid. Nad ei kehti Bulgaarias, Horvaatias, Küprosel, Iirimaal, Rumeenias ja Ühendkuningriigis (1).

2.3

2013. aastal väljastasid 26 Schengeni riiki rohkem kui 16,1 miljonit viisat vastusena 1 7 2 04  391 esitatud taotlusele. Schengeni alal on maismaapiire 7  702 km ja merepiire 41  915 km ulatuses ning talle kuulub 644 õhuruumi piiripunkti. Vastavalt äsjastele uuringutele (2) kaotas EL 2012. aastal kokku 6,6 miljonit potentsiaalset reisijat viisamenetluse keerukuse tõttu ning jäi seega ilma ELi sisenemiste arvu kasvust 30 %–60 % ulatuses ning tulust, mis oleks võinud ulatuda 130 miljardi euroni.

2.4

Schengeni raames võetud peamiste meetmete hulgas võib nimetada järgmisi:

2.5

Viisaeeskiri (3), millega kehtestatakse lühiajaliste viisade väljastamise ühtlustatud menetlused ja tingimused, on selle õigusaktide kogumi ümbersõnastamise ja tugevdamise tulemus, milles reguleeritakse kõnealuste viisade andmise tingimused ja menetlused ning mis asendas Schengeni acquis’ vananenud osa.

2.6

Viisaeeskirja eesmärk on muuta ühine viisapoliitika sidusamaks, et parandada selle läbipaistvust ja õiguskindlust, tugevdada menetlusgarantiisid ja tõhustada viisataotlejate võrdset kohtlemist, tagades teenuse kvaliteedi ja luues taotluste esitamiseks ühtse kontaktpunkti, et hõlbustada seaduslikku reisimist, ennetada ebaseaduslikku sisserännet ning tagada avalik kord ja turvalisus.

2.7

Schengeni ala tugevdamine, Euroopa ühist varjupaigasüsteemi käsitlev kokkulepe, ühise viisapoliitika tõhustamine, Euroopa koostöö tugevdamine võitluses organiseeritud kuritegevuse ja selle kõige inimvaenulikumate vormide (sh terrorism, inimkaubandus, küberkuritegevus jms) vastu kujutavad endast olulisi, kuid ebapiisavaid edusamme ning nõuavad rohkem koostööd Schengeni alal ja kolmandate riikidega. Ühise viisapoliitika eesmärk on samuti

2.8

Täpsemalt öeldes on viisapoliitika seotud ELi piiripoliitikaga, kuna viisataotluste läbivaatamisel läbivad kolmandate riikide kodanikud, kelle suhtes kehtib viisanõue, esimese kontrolli, mille eesmärk on tuvastada, kas nad täidavad ELi sisenemise tingimusi.

2.9

Viisaeeskirja sätete rakendamisel on ilmnenud erinevad lüngad, sh:

2.10

Euroopa on osa globaliseerunud ja omavahel ühendatud maailmast, kus rahvusvaheline liikuvus suureneb: seega tuleb parandada koosmõju teiste strateegiliste sektoritega, sh nt kaubandus-, turismi- ja kultuurisektor, ning edendada kõrge kvalifikatsiooniga teenuseosutajate lühiajalisi reise. Nende võimalike külastajate arv, kellel on seaduspärane põhjus viibida kauem kui 90 päeva 180 päeva jooksul ühes Schengeni riigis, ilma kavatsuseta sinna kauemaks jääde, kasvab veelgi.

2.10.1

Eelkõige noortele tuleb anda õiguslikud ja majanduslikud vahendid, et lihtsustada nende sisenemist ELi, mis ei ole enam kindlus, vaid demokraatia ja sallivuse kool maailmas.

2.11

Schengeni uus juhtimisviis peab tagama kõigile kodanikele ja ELi majandusele ka edaspidi maksimaalse tulu piirikontrollidest vabast liikumisest Schengeni alal ning soodustama seaduslikku reisimist tänu viisapoliitika ajakohastamisele ja arukate piiride algatuse rakendamisele, säilitades samal ajal kõrge turvalisuse taseme, kuid vastates taotlejate õiguspärastele ootustele.

2.12

Arvestades viisataotlejate arvu prognoositud kasvu, on viisainfosüsteemi „VIS” ning andmebaasi SIS korrektne toimimine otsustava tähtsusega nende viisataotlejate võimaluste vähendamisel, kes otsivad kõige lihtsamat viisi Schengeni alale sisenemiseks, pöördudes liikmesriikide poole, keda peetakse vähem rangeteks või kus menetlused on kiiremad ja vähem keerukad.

3.1

Komisjoni esitatud paketi põhipunkte võib kokku võtta järgmiselt:

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks on ühine viisapoliitika esmatähtsusega ühise sisepiirideta ala loomisel, kuna see võimaldab integreerida Schengeni acquis' viisapoliitika, mis kehtestati Schengeni valitsustevahelise koostöö raames ELi institutsioonilisse ja õigusraamistikku aluslepingu tähenduses.

4.2

Igati soovitav suurem konsulaarkoostöö peaks tõhustama koostalitlusvõimet ja konkreetseid edusamme ELi ühtse esinduse loomise suunas paljudes maailma riikides. See annaks selge signaali ELi poliitilise arengu kohta ja võimaldaks lisaks menetluste lihtsustamisele ja ühtlustamisele märkimisväärset säästu.

4.2.1

Peale selle on 1. jaanuaril 2011 tegevust alustanud Euroopa välisteenistusel (European External Action Service – EEAS) lisaks Brüsselis asuvale peakorterile 140 delegatsiooni maailmas, 3  292 ametnikku ja 519 miljoni euro suurune eelarve 2014. aastaks.

4.3

Ühendades ühe instrumendi raames kõik õigusaktid lühiajaliste viisade taotluste menetlemise kohta ja muutes viisamenetlusi, panustati vaieldamatult õigusaktide lihtsustamisse, läbipaistvuse suurendamisse ja õiguskindluse tugevdamisse.

4.4

Komitee hindab positiivselt viisaeeskirja peaeesmärki tagada tõeliselt ühine viisapoliitika ning see, et kõik liikmesriigid rakendaksid seda kõikjal ühetaoliselt kooskõlas õigussätete kogumi ja tegevusjuhistega.

4.5

Komitee rõhutab majanduskasvu ja töökohtade loomise edendamise seisukohast selle majandusliku kasu tähtsust, mis tuleneb seadusliku reisimise lihtsustamisest selgepiirilises õigusraamistikus mitte üksnes 90 päevase viibimise jaoks iga 180 päevase perioodi jooksul,

4.6

vaid ka kolmandatest riikidest pärit taotlejatele, kellel on seaduspärane põhjus viibida ELis seatud ajalisest piirangust kauem, sh nt kunstnikud, ettevõtjad, õpetajad, teadlased, üliõpilased, pensionärid, kes soovivad jääda Schengeni alale kauem kui 90 päeva, viibimata seejuures kauem kui 90 päeva samas riigis, tuleks seda võimaldada kõrget turvalisuse taset säilitades.

4.7

Komitee leiab, et lisaks panusele ELi majanduskasvu peaks nende meetmete rakendamine võimaldama väärtustada kogu maailma kultuurides põhiõiguste hartal põhineva ELi õigusloome ühiseid põhimõtteid:

4.8

Komitee toetab ettepanekut mitmekordse viisa väljastamise kohta, arvestades paindlikkust, mida see võimaldab reisijale; senisest suurema arvu mitmekordsete viisade väljastamine vähendaks halduskoormust nii taotlejate kui konsulaatide jaoks, võimaldades märkimisväärset kokkuhoidu, eelkõige tänu viisainfosüsteemile (VIS).

4.9

Seega toetab komitee komisjoni ettepanekuid seoses järgmiste aspektidega:

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ettepanekut kehtestada siduvad eeskirjad viisataotluse täiendavate dokumentide ühtlustamiseks Schengeni kohaliku konsulaarkoostöö raames ning koostada olukorra kohta kõnealuses valdkonnas iga-aastane üldaruanne, mida jagada õigusloojatega, et tagada sidusus ja läbipaistvus. Nende eeskirjade eesmärk on vältida igasugust erinevust konsulaatide kehtestatud nõuete vahel.

5.2

Komitee arvates on täpsem andmekogumine, mida on võimalik saavutada liikmesriikide kogutud ja esitatud andmete läbivaatamisega otsustava tähtsusega asjakohase statistilise järelevalve ja erinevate kirjete, tüpoloogia ja menetluste parema analüüsi jaoks, et anda asjakohane hinnang tulevaste eesmärkide saavutamiseks.

5.3

Komitee toetab ringreisiviisa kasutuselevõttu õigusvahendina, mis võimaldab inimestel mõistlike kriteeriumide alusel ning austusväärsetel ja seaduspärastel põhjustel viibida kauem kui 90 päeva Schengeni ala mitmes liikmesriigis 180 päevase ajavahemiku jooksul, viibimata seejuures ühes riigis kauem kui 90 päeva.

5.4

Komitee leiab, et pädeva riigi mõiste parema määratlemise ja taotlusvormide lihtsustamisega tugevdatakse menetluslikke tagatisi ning välditakse viivitamist ja hilisemaid raskusi.

5.5

Ilma et see piiraks sätteid esmakordse viisa taotlejate sõrmejälgede kogumise kohta, toetab komitee põhimõtte tühistamist, mille kohaselt tuleb taotlus esitada isiklikult, kuid säilitades võimaluse korraldada isiklik vestlus ning selgitada võimalust esitada veebipõhine taotlus kuni kuus kuud enne riiki sisenemise kavandatud kuupäeva: ettepanek on eriti asjakohane sagedastele reisijatele, kes on esitanud viisataotluse varem ja kelle kõik asjakohased andmed Schengeni alale sisenemiseks on kehtivad.

5.5.1

Tingimusel, et kõrge turvalisuse tase tagatakse ka edaspidi, soovitab komitee nende isikuandmete, biomeetriliste ning nn delikaatsete andmete puhul, mille kohta ta on juba oma arvamust avaldanud (4), säilitada sama kõrge turvalisuse tase. Samuti kutsub komitee suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise ametit (eu-LISA) üles tagama täielikult viisainfosüsteemi (VIS) ja Schengeni infosüsteemi (SIS II) andmete kaitse.

5.6

Komitee tunneb heameelt õiguskindlusega seonduvate aspektide kasutuselevõtu ja maksimaalse vastamisaja lühendamise üle tänu viisataotluse täiendavate dokumentide põhjaliku lihtsustatud loetelu koostamisele, mis ei hõlma ravi- ja reisikindlustust, eelkõige reisijate puhul, kelle usaldusväärsus ja ausus on tõestatud.

5.7

Ettepanek kehtestada siduvad eeskirjad objektiivsete ja selgelt määratletud kriteeriumide põhjal, et eristada viisataotlejate erinevaid kategooriaid, peaks võimaldama positiivse viisaajalooga ja viisainfosüsteemi andmebaasis 12 eelneva kuu jooksul registreeritud taotlejatel kasutada maksimaalset paindlikkust seoses täiendavate dokumentidega. Komitee arvates võimaldab see meede menetluse lihtsustamist ja kulude vähendamist, eelkõige mitmekordsete viisade ja selliste viisade puhul, mille kehtivusaeg on pikem kui reisidokumendi kehtivusaeg.

5.8

Viisatasust loobumise kohustus, mida kõik liikmesriigid peavad sõltumata taotluse esitamise kohast võrdselt järgima selgelt määratletud kategooriate puhul, sh eelkõige alaealised, üliõpilased ja programmis Erasmus Mundus osalejad, vastab võrdsuse ja mittediskrimineerimise kriteeriumidele ning õiguskindluse põhimõttele.

5.9

Komitee soovitab välispiiril meremeestele antavatele või üksikute lühiajaliste turismiviisadele kehtivate kriteeriumide läbivaatamisel kohandada asjakohast paindlikkust, säilitades samas turvamarginaali. Sellega seoses tuleks läbi vaadata ka asjakohased viisaeeskirja sätted.

5.10

Lisaks sellele toetab komitee lennujaama transiidiviisa kohta kehtivate sätete läbivaatamist, kuna see tugevdab proportsionaalsust ja teeb lõpu liikmesriikide piirangulisele lähenemisviisile.

5.11

Komitee leiab, et kolmandate riikide kodanikele peavad kehtima nende pereliikmete külastamiseks, kes on ühe liikmesriigi kodanikud ja elavad ELis, vähemalt direktiivis 2004/38/EÜ ette nähtud sätted, milles käsitletakse Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, et hõlbustada peresidemete säilitamist, lihtsustada menetlusi ja vabastada nad viisatasust.

5.12

Konsulaarkoostöö kehtiva määratluse läbivaatamisega, mille eesmärk on tagada suurem paindlikkus ja kehtestada kohustusliku esindatuse põhimõte, peab komitee arvates kaasnema kulude kokkuhoid ning konsulaaresinduste võrgu tõhustamine ja konsulaatide koostalitlusvõime suurendamine.

5.13

Sellega seoses on komitee veendunud, et ELi ühtne esindus lahendaks arvukaid viisamenetlustega seonduvaid probleeme, suurendaks märkimisväärselt kokkuhoidu ja võimaldaks ELil väljenduda ühel häälel ka selles valdkonnas.

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/43

Raportöör:

Stefano Palmieri

Kaasraportöör:

Ana Bontea

1.1

leiab, et deklareerimata töö on probleem, mis puudutades kõiki liikmesriike – ehkki erineval määral –, võib ohustada Euroopas valitsevaid seaduslikkuse, turvalisuse, solidaarsuse, sotsiaalse õigluse ja õiglase maksustamise, vabale konkurentsile avatud turgude ja ELi töötajate vaba liikumise ideaale;

1.2

leiab, et võitlus deklareerimata töö, s.o mitteametliku töötamise vastu asjakohaste ennetavate, kontrolli- ja vastumeetmete abil kujutab endast esmatähtsat strateegilist valikut, mis võimaldab ebaseadusliku töötamise päevavalgele tuua ning kindlustada Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse süsteemi konkurentsivõime taastumise kooskõlas strateegias „Euroopa 2020” seatud prioriteetide ja suunistega;

1.3

hindab positiivselt ettepanekut luua Euroopa platvorm deklareerimata töö ennetamise ja tõkestamise alase koostöö tugevdamiseks. Ettepanek on kooskõlas avaldustega, milles Euroopa Parlament, nõukogu ja ka komitee ise on viimastel aastatel korranud vajadust töötada välja Euroopa tasandil kooskõlastatud strateegia töökohtade ja aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu loomiseks ning koostöö tõhustamiseks deklareerimata töö vastu võitlemisel, täites õiguslüngad ELis, kuna deklareerimata töö problemaatikat on seni käsitletud ebakorrapäraselt ja ilma piisava kooskõlastuseta;

1.4

avaldab toetust ettepanekule luua Euroopa platvorm, pannes kõigile liikmesriikidele kohustuse selles osaleda, ning märgib, et kõigi ELi riikide ühise ja kooskõlastatud osaluse korral on võimalik kõrvaldada piiriülesed probleemid ja raskused seoses kolmandatest riikidest pärit deklareerimata töötajatega, kelle õiguslik seisund on ebaseaduslik;

1.5

tunnistab, et deklareerimata töö ja valesti deklareeritud ettevõtlus, s.o näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine on kaks erinevat mõistet, kuid peab õigeks näilise FIEna töötamise lisamist nende deklareerimata töö vormide hulka, mida tuleb platvormi abil ennetada, tõkestada ja mille vastu tuleb võidelda negatiivsete tagajärgede pärast i) töötajate õigustele ja tagatistele, ii) vabale konkurentsile avatud turgude normaalsele toimimisele ning iii) ELi töötajate vabale liikumisele;

1.5.1

loodab, et platvorm – järgides riikide õigusnorme ja praktikat ning hinnates eri liikmesriikides saadud kogemusi – määratleb näilise FIEna töötamise ja töötab välja tõhusa strateegia kõnealuse nähtuse vastu võitlemiseks;

1.6

leiab, platvormi ülesannete ja kohustustega täielikult nõustudes, et selle volitusi võiks laiendada nii, et need hõlmaks võimalust esitada soovitusi õigusaktide kohta nii ELi kui liikmesriikide tasandil, et tagada tõhusama strateegia rakendamine (nt ettepanek teha tihedamat piiriülest koostööd seoses järelevalve ja vastumeetmetega);

1.7

leiab, et riiklike kontaktpunktide määramisse peaksid liikmesriigid kindlasti kaasama tööturu osapooled ning kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonid, kes – olles omandanud konkreetsed teadmised deklareerimata töö valdkonnas – tagavad deklareerimata töö vastu võitlemise strateegia tõelise lisaväärtuse;

1.7.1

leiab, et Euroopa platvormi koosolekud tuleks asjakohaselt ette valmistada ettevalmistavate ja teabekohtumiste abil, mis võimaldavad levitada platvormi töö tulemusi (tagades selle tegevuse täieliku läbipaistvuse);

1.8

märgib, et deklareerimata töö ennetamisele ja tõkestamisele suunatud meetmed tuleb ühendada eri vahenditega, et täiendada kontrolle ja karistusi aruka reguleerimise meetmetega, mille eesmärk on tagada stabiilne ja prognoositav õigusraamistik, mille tulemusel kahanevad eeskirjade rakendamisega seonduvad kulud, välditakse tööjõu liigset maksustamist, kasutatakse tõhusaid vahendeid, et innustada tööandjaid tööd deklareerima ja seadusi täitma, kasutades selleks mh maksusoodustusi ning maksude ja sotsiaalmaksete tasumise lihtsustatud süsteeme, ning võetakse kasutusele maksusoodustused, et innustada deklareerimata töö päevavalgele toomist;

1.9

ELi poolt välja töötatud deklareerimata töö vastu võitlemise strateegia raames on komitee aastate jooksul pidevalt tegutsenud selle nimel, et edendada ja ergutada deklareerimata töö vastase võitluse vahendite, poliitikameetmete ja heade tavade jagamist, avaldades mõju nii majanduslikele teguritele kui ka kultuurilisele ja sotsiaalsele kontekstile. Seepärast soovib komitee, et platvormi rakendamisel saaks tema rollile osaks ametlik tunnustus ja ta lisataks seega platvormi vaatlejate hulka;

1.10

leiab, et üldsuse teadlikkuse tõstmisel tuleb parandada kodanikuühiskonna kaasamise võimet, iseäranis komitee ja riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ühistegevuse kaudu osana strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tegevusest;

1.11

loodab, et platvormi raames tunnustataks rolli, mida võiks täita

1.12

leiab, et platvorm tuleks varustada järelevalve- ja hindamissüsteemiga, kasutades sihtnäitajate süsteemi ja komisjoniväliseid hindajaid.

2.1

Euroopa Liidus on deklareerimata tööd või mitteametlikku töötamist määratletud kui „igasugust tasustatud tegevust, mis on oma olemuselt seaduslik, kuid riiklikes asutustes deklareerimata, ja mille puhul on arvesse võetud liikmesriikide õigusliku reguleerimise süsteemide erinevusi” (1). See hõlmab ka töö valesti deklareerimist või näilist füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist. Viimasega on tegemist juhul, kui töötaja on ametlikult registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana ja omab teenuseosutamise lepingut, kuid tegelikkuses on vastavalt riiklikule õigusele ja praktikale töösuhtes (2).

2.2

Deklareerimata töö ja valesti deklareeritud näiline füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine on selle nähtuse eri aspektid, mis avaldab negatiivset mõju töötajate õigustele ja tagatistele, tavapärasele konkurentsile vabaturul ja ELi töötajate vabale liikumisele. Näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise kaasamine deklareerimata töö vormide hulka, mille vastu võitlemine on platvormi ülesanne, on igati asjakohane, kuna tegemist on pidevalt levivate õigusvastase tegutsemise vormidega seoses deklareerimata töö levikuga teenindussektoris, mis sunnib töötajaid õigustest ja tagatistest loobuma nagu deklareerimata töö puhul (3).

2.2.1

Nagu komitee on juba märkinud (4), puudub praegu Euroopa tasandil näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ühtne määratlus ja seepärast viitab iga pädev asutus siseriiklikule õigusraamistikule, muutes seega keeruliseks valesti deklareeritud näilise füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise vastu võitlemise strateegia elluviimise Euroopa tasandil, iseäranis piiriülese töö kontekstis.

2.2.2

Kõnealuses kontekstis on komitee juba väljendanud toetust võimalusele hinnata eri liikmesriikides saadud kogemusi, et teha neist terve rida järeldusi ja esitada soovitusi näilise või valesti deklareeritud füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise vastu võitlemise tõhusa strateegia jaoks. Arvamuses „Füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kuritarvitamine” (5) rõhutas komitee usaldusväärse reguleerimise vajadust, kasutades näilise füüsilisest isikust ettevõtja määratlust, et kaitsta tegelikke füüsilisest isikust ettevõtjaid ja mikroettevõtteid ebaausa konkurentsi eest turgudel.

2.2.2.1

Seisukoht on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, milles eesmärgiga tagada turgude normaalne toimimine ja töötajate vaba liikumine – rõhutades samas liikmesriikide pädevust töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja määratlemisel – esitatakse suunised nende mõistete üldise määratluse väljatöötamiseks standardite alusel, et tagada aluslepingute sätete ühtne rakendamine (6).

2.2.2.2

Komitee leiab, et need suunised aitavad lõppkokkuvõttes väärtustada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise sotsiaal-majanduslikku rolli, sest sellesse kategooriasse hõlmatakse vaid tegelikud füüsilisest isikust ettevõtjad. Seeläbi austatakse füüsilisest isikust ettevõtja õiguslikku staatust iga inimese puhul, kes otsustab oma vabal valikul tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana. Selles valdkonnas piirdub komitee liikmesriikide juhendamisega, pakkudes välja parimate tavade mudeleid.

2.3

Deklareerimata või valesti deklareeritud töö kui nähtus on heterogeenne ja keerukas ning puudutab paljusid väga erinevaid osalisi: töövõtjad, kellel ei ole sotsiaalkindlustust või töölepingut või kellele makstakse osaliselt ümbrikupalka; perekonnaliikmest abitöölised; töötajad, kes ei deklareeri teist töökohta; füüsilisest isikust ettevõtjad, kes otsustavad oma tööd mitte deklareerida; fiktiivsed füüsilisest isikust ettevõtjad; ebaseaduslikud sisserändajad, kes teevad deklareerimata tööd; ELi liikmesriikidele allhankeid tegevad töötajad, kellele ei kehti inimväärse töö miinimumstandardid (7). Just selline heterogeensus muudab deklareerimata töö vastu võitlemise keeruliseks ja nõuab spetsiaalseid strateegiaid.

2.4

Deklareerimata töö mõjutab kõiki liikmesriike kui nähtus, mis on vastuolus Euroopas valitsevate seaduslikkuse, turvalisuse, solidaarsuse, sotsiaalse õigluse ja õiglase maksustamise, vabale konkurentsile avatud turgude ja ELi töötajate vaba liikumise ideaalidega.

2.4.1

Deklareerimata töö vastu tuleb tõsiselt võidelda, kuna see mõjutab negatiivselt nii ettevõtjaid kui töötajaid, riigieelarvest rääkimata:

2.4.2

Praegu esineb deklareerimata tööd ELis erineval määral eri sektorites: põllumajanduses, ehituses, käsitöönduslikus tootmises (sh tekstiili- ja rõivatööstus, jalatsitööstus jne), jaemüügis, restorani- ja hotellimajanduses, remondi- ja hooldusteenuste ning hooldus- ja majapidamisteenuste sektoris (8).

2.5

Hinnangud deklareerimata töö levikule on väga erinevad ja nähtuse statistiline kvantifitseerimine ELi tasandil on küllalt keeruline. Neid raskusi kinnitavad mh ka kõige värskemate uuringute (9) tulemused. Läbipaistvuse puudumine avaldab ilmselgelt otsest mõju suutlikkusele viia ellu tõhusaid meetmeid, mis nõuaksid sihipäraseid sektoraalseid meetmeid.

2.5.1

Ühest Eurofoundi viimasest uuringust selgus, et 18,6 % küsitletuist 27 liikmesriigis olid 2008. aastal olnud deklareerimata töösuhtes (10). Neist 31,3 % olid töötajad, kes said osa palgast ümbrikupalgana, mida nende tööandjad ei olnud deklareerinud (tavaliselt ligikaudu neljandiku palgast); 14,4 % olid töötajad, kes ei olnud oma tööd üldse deklareerinud; 14,4 % olid isikud, kes töötasid deklareerimata füüsilisest isikust ettevõtjana; 39,7 % oli neid, kellele maksti sularahas teenuste eest, mida nad osutasid pereliikmetele, sõpradele, tuttavatele jne. Eurobaromeetri 2013. aastal läbiviidud uuringu (11) kohaselt tunnistas üksnes 4 % vastajatest, et neil on olnud mitteametlikke töösuhteid (12). Samas möönis 11 % vastajatest, et nad olid eelmisel aastal ostnud kaupa või teenuseid, mille puhul neil oli piisavalt põhjust arvata, et selle puhul tegu oli deklareerimata tööga. ELi riikide vahel on suured erinevused (13).

2.5.2

Tänaseni ei ole kindlust, milline on olnud deklareerimata töö areng kriisi ajal. See nähtus ähvardab veelgi suureneda neis sektorites ja nende töövormide puhul, kus see juba eksisteerib, ning levida ka mujale (sh nt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arenguga) (14).

2.6

Ka üleilmastumine ja sotsiaal-demograafilised muutused loovad varimajandusele ja deklareerimata tööle viljaka pinnase, mistõttu peab sellega tegelev poliitikavaldkond pidevalt edasi arenema. Selles kontekstis on üksikute liikmesriikide sekkumisvõime kahtlemata piiratud. See on eriti ilmne deklareerimata töö riigiüleste aspektide puhul.

2.7

Ebaseaduslike sisserändajate osalus deklareerimata töös on tõsine probleem, millega tuleb tegeleda ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise üldstrateegia raames. Paljude ebaseaduslike sisserändajate jaoks on deklareerimata töö vältimatu strateegia ellujäämiseks. Lisaks sellele on deklareerimata töö oluline ebaseaduslikku sisserännet soosiv tegur.

3.1

Otsus rajada Euroopa platvorm tehti pikaajalise protsessi tulemusel, mille jooksul teadvustati nähtuse tõsidus, ja peamised Euroopa institutsioonid tegelesid põhjalikult selle väljatöötamisega (15).

3.2

Ettepanekut luua Euroopa platvorm, pannes kõigile liikmesriikidele osalemise kohustuse, tuleb pidada sidusaks ELi algatuseks, sest deklareerimata töö on probleem, mis praegu puudutab – ehkki erineval määral, ent siiski teatavate ühisjoontega – kõiki liikmesriike.

3.2.1

Sellise liikmesriikidevahelise koostöövormi loomine muutub veelgi olulisemaks, arvestades vajadust tagada ELi põhimõtete järgimine ja kaitsmine solidaarsuse ja sotsiaalse õigluse, vaba turukonkurentsi ja ELi töötajate vaba liikumise valdkonnas ning küsimusi, mis seonduvad deklareerimata töö piiriüleste aspektidega ja tööjõu liikuvusega.

3.2.2

Platvormi loomine peab tagama suurema kooskõlastatuse eri komiteede ja töörühmade vahel liikmesriikides, täites nii õiguslüngad ELis, kus deklareerimata tööd on siiani käsitletud ebakorrapäraselt ja ebapiisava kooskõlastatusega.

3.2.3

Kõigi ELi riikide ühine ja koordineeritud osalus on keskse tähtsusega selleks, et intensiivistada pingutusi võitluses ebaseadusliku töö eri vormide vastu (sh näiline FIEna töötamine), samuti selleks, et kõrvaldada piiriülesed probleemid ja raskused seoses kolmandatest riikidest pärit deklareerimata töötajatega, kelle seisund on ebaseaduslik.

3.3

Tuleb tervitada asjaolu, et Euroopa platvormi ettepanekus on täielikult järgitud ELis kehtivaid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

3.3.1

Meetmed deklareerimata töö ennetamiseks ja tõkestamiseks jäävad liikmesriikide pädevusse. Muid karistusi kui kriminaalkaristusi (halduskaristused ja muud) ning kriminaalkaristusi määratakse seaduslikkuse põhimõtte alusel, järgides asjaomases riigis kehtivaid menetlusi ja õigusakte.

3.4

Võitlus ebaseadusliku töötamise vastu kujutab endast ELi jaoks esmatähtsat strateegilist valikut. Sellise strateegia abil on võimalik ebaseaduslik töötamine – majanduskasvu oluline tegur – päevavalgele tuua, et kindlustada ELi majandusliku ja sotsiaalse süsteemi konkurentsivõime taastumine kooskõlas strateegias „Euroopa 2020” seatud suunistega.

3.5

Meetmed deklareerimata töö ennetamiseks ja tõkestamiseks peavad keskenduma selle nähtuse tõelistele põhjustele ja vajadusele kombineerida erinevaid deklareerimata töö vastu võitlemise vahendeid – kontrollide ja karistuste kujul, mis on suunatud ebaõiglaste või deklareerimata kaubandus – või ettevõtlustavade vastu võitlemisele – aruka reguleerimise meetmetega, eesmärgiga tagada stabiilne ja prognoositav õigusraamistik.

3.5.1

Soovitav oleks luua ettevõtete ja nende töötajate jaoks soodus keskkond, mille raames vähendataks eeskirjade rakendamise kulusid, reformitaks ja lihtsustataks haldus- ja maksumenetlusi, parandatakse tööd ja tööohutust, hooaja- ja juhutööd ning uusi töövorme käsitlevaid eeskirju.

3.5.2

Oluline roll deklareerimata töö ennetamise ja tõkestamise meetmetes võib olla maksusoodustuste poliitikal, mis premeerib maksuvähenduste kasutamise abil reeglitekohast käitumist ja soodustab deklareerimata töö, sealhulgas majapidamistööde ja isikupõhiste teenuste päevavalgele toomist.

3.6

Euroopa platvormi loomisel tuleb vältida juba olemasolevate algatuste ja koostöövormide dubleerimist, samuti bürokraatia ja selliste aruandluskohustuste suurenemist, mis ei ole probleemi lahendamisel tõhusad ja on seega üleliigsed.

4.1

Arvestades, et teadmised deklareerimata töö ulatusest ja dünaamikast on sageli puudulikud, on arusaadav, et sotsiaalpartnerite, VKEde organisatsioonide, vabade elukutsete ja sotsiaalmajanduse esindajate ning kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonide vahetu teave aitaks tugevdada riiklike ametiasutuste võetavaid vastumeetmeid. Selline teabevoog on kõige parem tagatis platvormi tööde kõige tõhusamaks suunamiseks.

4.2

Ühtse riikliku kontaktpunkti määramisel on oluline, et liikmesriigid kaasaksid tingimata sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, kellel on määrava tähtsusega roll deklareerimata töö vastases võitluses riigi tasandil.

4.2.1

On äärmiselt oluline, et Euroopa platvormi koosolekud oleksid igas liikmesriigis ettevalmistavate kohtumiste abil asjakohaselt ette valmistatud ja et neile järgneksid riigi tasandi järelkohtumised, millel levitataks platvormi töö tulemusi.

4.3

Komitee on toonitanud vajadust tugevdada deklareerimata töö vastu võitlemise meetmeid, milleks tuleb „Euroopa tasandil pädevate asutuste ja asjaomaste sotsiaalpartnerite kaasamiseks ning nendega koostöö tegemiseks regulaarselt teavet, andmeid ja hinnanguid vahetada” (16).

4.3.1

Komitee on pidevalt tegutsenud selle nimel, et edendada ja ergutada vahendite, poliitikameetmete ja heade tavade jagamist, et avaldada mõju nii majanduslikele teguritele kui ka kultuurilisele ja sotsiaalsele kontekstile. Seepärast soovib komitee, et platvormi rakendamisel tema rolli ametlikult tunnustataks ja ta lisataks seega platvormi vaatlejate hulka.

4.4

Platvormis üldsuse teadlikkuse suurendamiseks ette nähtud tegevus on kõigi liikmesriikide jaoks oluline võimalus edendada meetmeid deklareerimata töö ennetamiseks, vähendamiseks ja selle vastu võitlemiseks. Selles kontekstis ei tohi alahinnata kodanikuühiskonna kaasamise suutlikkust, mis aktiveeritakse komitee ning riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ühistegevuse kaudu osana strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teiste struktuuride tegevusest.

4.4.1

Riiklike ametiasutuste roll ennetamisel, teavitamisel ja nõustamisel on olnud ebapiisav (17) ning on oluline, et platvormi raames arutataks seda laadi meetmeid ühiste ettevõtmiste kaudu, näiteks viies läbi üleeuroopalisi kampaaniaid, mis on mh ette nähtud artikli 4 punktis i.

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub täielikult platvormi kohustuste ja ülesannete määratlusega. Teabe ja heade tavade vahetamine, samuti analüüside, uurimistöö ja pädevuse arendamine (ühiskoolituste abil) on kindlasti esimene samm koordineeritud piiriülese tegevuse käivitamisel. Kõnealuses kontekstis toetaks komitee platvormi volituste laiendamist, et viimane võiks koostada ka soovitusi õigusaktide kohta nii ELi kui liikmesriikide tasandil, et võimaldada tõhusama strateegia rakendamist kõnealuse nähtuse vastu võitlemisel (nt ettepanek teha tihedamat piiriülest koostööd seoses järelevalve ja vastumeetmetega).

4.6

Nagu juba varasemas arvamuses märgitud, tuleks platvormi abil edendada selliseid tingimusi, mis võimaldaksid kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt hinnata: i) (liikmesriigiti väga erinevat) ebaseadusliku töö nähtust; ii) negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju, mis omakorda liikmesriigiti erineb, sõltuvalt struktuurilistest ja taustatingimustest; iii) liikmesriikides selle nähtusega võitlemiseks võetud meetmeid.

4.6.1

Selles kontekstis on platvormi loomisel suur tähtsus, samuti on soovitav, et Eurostat ja Eurofound võiksid platvormis täita olulist rolli.

4.7

OECD on aastate jooksul kujundanud eksperditeadmised konkreetselt deklareerimata töö valdkonnas (18) ja seepärast peab komitee asjakohaseks kutsuda OECD Euroopa platvormis vaatlejana osalema.

4.8

Platvormi tegevuse järelevalve peab olema pidev ja mitte piirduma iga nelja aasta tagant toimuva auditiga, samuti peab see tagama sotsiaalpartnerite, Eurostati ja Eurofoundi tõelise kaasamise tulemus- ja mõjunäitajate valimisse platvormi programmi määratlemise ajal.

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/52

Raportöör:

Thomas McDonogh

1.1

Komisjon peaks järk-järgult täielikult keelama triivvõrgupüügi, arvestades keskkonnale põhjustatavat kahju ja puudulikku kontrolli kõnealuse sektori üle kõigis liikmesriikides.

1.2

Komitee on teadlik asjaolust, et see keeld avaldab negatiivset mõju teatud liikmesriikide tööhõivele. Kodanikuühiskonna organina väljendab komitee muret sissetuleku võimaliku kadumise pärast ja innustab komisjoni leidma sobivaid meetmeid kõnealuse probleemi lahendamiseks.

1.3

Komitee teeb ettepaneku kasutada teistele kalastusmeetoditele ülemineku toetamiseks Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi.

2.1

Komisjonil on kavas muuta nõukogu määruseid (EÜ) nr 850/98, (EÜ) nr 812/2004, (EÜ) nr 2187/2005 ja (EÜ) nr 1967/2006 ning tunnistada kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 894/97.

2.2

Võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone, milles nõuti moratooriumi suurte triivvõrkude (pikkusega üle 2,5 km) kasutamisele pelaagiliste liikide püügiks avameres, töötas EL 1990. aastate algul välja õigusaktid triivvõrgupüügi kohta.

2.3

Siiski on ELi kehtivas triivvõrke reguleerivas õigusraamistikus leitud puudusi, mis võivad soodustada seadusest kõrvalehoidmist. Kuna puuduvad ELi eeskirjad püügivahendite omaduste (nt võrgusilma maksimaalne suurus, võrguniidi maksimaalne jämedus, võrgunöörisuhe jne) ja püügivahendite kasutamise (nt maksimaalne kaugus rannikust, veesoleku aeg, püügihooaeg jne) kohta ning laeva pardal on lubatud hoida muid püügivahendeid, on kalurid saanud triivvõrkudega ebaseaduslikult püüda keelatud liike, mida triivvõrkudega püüda ei tohi, kuid on deklareerinud, et sellistesse liikidesse kuuluvad kalad on püütud näiteks muude püügivahenditega (nt õngejadad). Ühiselt tegutsevate kalurite koostöös võidakse kergesti kasutada palju pikemaid püügivahendeid kui 2,5 km.

2.4

On tuvastatud selliste rangelt kaitstud liikide juhuslikku püüki (või nende häirimise suurt ohtu) nagu tuuralised, merikilpkonnad, merelinnud ja vaalalised.

2.5

Lisaks kaotatakse merel igal aastal pikki triivvõrke, eriti tormi ajal. Kuna võrke toodetakse sünteetilisest materjalist, mis on väga raskesti lagunev, satuvad uppunud võrkudesse kalad, haid, imetajad, linnud, kilpkonnad ja muud olendid veel paljude aastate jooksul. Probleemi ulatus ei ole teada, kuid kahtlemata on see mereloomade, nagu loodusliku lõhe, tuuni, kalmaari, mõõkkala jne suremuse oluline põhjus.

2.6

Seega on selge, et selliste püügivahendite kasutamisega seotud tõsised keskkonna ja kalavarude kaitse probleemid on endiselt alles.

2.7

Enamik neist laevadest tegutseb vaid paar kuud aastas ja mitmed neist kasutavad triivvõrke vähem kui pool kuud aastas. Seega ei tähenda triivvõrkude kasutamise täielik keelustamine kalurite arvu vähenemist, sest kalapüük jätkub muude püügivahenditega vastavalt kehtivatele püügilubadele.

19.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 458/54

Raportöör:

Isabel Caño Aguilar

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab mobiilse tervishoiu ehk m-tervise olulisust. See täidab mitmeid tervishoiuga seotud funktsioone ja on tulevikutehnoloogia, mille rakendamine kasvab kogu maailmas.

1.2

Komitee tunnustab rohelist raamatut, sest m-tervis saab anda panuse Euroopa tervissüsteemidesse, mille ees seisavad üha suuremad väljakutsed, näiteks demograafilised muutused.

1.3

Komitee arvates peaks prioriteet olema tervishoiuteenuste parandamine, mitte kulude vähendamine. Selleks et m-tervis kujuneks edukas, on vaja tervishoiutöötajate osalemist, dialoogi patisentide organisatsioonidega, vastastikuse usalduse edendamist patisentide ja tervishoiutöötajate vahel ning viimaste jaoks stiimulite ja koolituskavade loomist. Samuti tuleb käivitada dialoog valdkonna tööstusega.

1.4

Komitee soovitab viia kõigi m-tervisega seotud aspektide kohta läbi teabekampaaniaid.

1.5

Uus õigusraamistik parandab märkimisväärselt isikuandmete kaitset vastavalt ELi põhiõiguste hartale, kuid veel ei ole tehnoloogiaid, millega oleks võimalik takistada õigusvastast juurdepääsu mobiilsidele.

1.6

Meditsiiniuuringute puhul on otsustav tähtsus suurandmetel. Komitee on seisukohal, et a) tuleb tagada patsientide anonüümsus, b) asjakohane on edendada andmehankimise programme, c) tuleb kaaluda suurandmete patenteerimise ja nendega kauplemise keelustamist ja d) vaja on ka luua tehnoloogad ja eeskirjad metaandmete jaoks.

1.7

Määrusega tuleb reguleerida a) tervishoiuteenused direktiivi 2011/24/EL kohaselt, b) turvalisuse ja heaoluäpid, c) piiriülesed tervishoiuteenused, mida kehtivad õigusaktid ei hõlma.

1.8

Ametiasutuste jaoks tuleb eeskirjadega reguleerida mobiilsete tervise- ja heaolusüsteemide standardimine, sertimine ja heakskiitmine.

1.9

Komisjon peaks kaaluma siduvate riiklike strateegiate loomist, et tagada võrdne juurdepääs mobiilsetele tervishoiuteenustele.

1.10

Tehniline ja semantiline koostalitlusvõime Euroopa koostalitlusvõime strateegia raames on väga oluline, et m-tervis jõuaks üldisesse kasutusse.

1.11

Eeskirjade asjakohane tundmine ja heakskiidetud seadmete kasutamine aitavad vähendada tootjate ja tervishoiutöötajate vastutust.

1.12

Maailma Terviseorganisatsiooni osalusel m-tervise valdkonnas tehtava rahvusvahelise koostöö prioriteedid peavad olema meditsiiniseadmete loetelu koostamine, eetilised põhimõtted, andmekaitse ja koostalitlusvõime. Kaaluda tuleks m-tervise lisamist USA ja ELi vahelise Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse läbirääkimiste kavasse.

1.13

Oluline on käsitleda Euroopa tööstust kahjustavate regulatiivsete, majanduslike, struktuuriliste ja tehnoloogiliste takistuste kõrvaldamist. VKEdel on m-tervise valdkonnas oluline roll.

2.1

Maailma Terviseorganisatsiooni kohaselt on mobiilne tervishoid (või „m-tervis”) „ravi ja tervishoiuga seotud tegevus, mida toetavad mobiilsed seadmed, näiteks mobiiltelefonid, terviseseireseadmed, elektronmärkmikud ja muud traadita seadmed”.

2.2

M-tervisel on tervishoiu valdkonnas suur potentsiaal, põhinedes lähenemisviisil, mille keskmes on ennetustegevuse ja elukvaliteedi parandamine, tõhusam ja jätkusuutlikum tervishoid ning enam võimestatud ja aktiivsemad patsiendid.

2.3

Arvestades mobiilsete seadmete kasutajate arvu tohutut kasvu (umbes 6 miljardit inimest kogu maailmas), on m-tervisel ka suur turupotentsiaal (hinnanguliselt 23 miljardit USA dollarit aastaks 2017).

2.4

2017. aastal võiks ELis tervishoiukulude võimalik kokkuhoid olla 99 miljardit eurot.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab mobiilse tervishoiu ehk m-tervise olulisust. See täidab mitmeid tervishoiuga seotud funktsioone ja on tulevikutehnoloogia, mille rakendamine kasvab kogu maailmas.

3.2

Komitee tunnustab rohelist raamatut, sest mobiilne tervishoid võib parandada Euroopa tervishoiusüsteeme, mille ees seisavad üha suuremad väljakutsed, mis on tingitud demograafilistest muutustest ja vajadusest ravida paljude muude haiguste hulgas kroonilisi haigusi, rasvtõbe (kasvav probleem ELis) ja nikotiinisõltuvust.

3.3

Kuigi ELil on oluline koordineeriv ja toetav roll, tuletab komitee meelde, et tervishoiusüsteemide loomine ja juhtimine on liikmesriikide pädevuses ja paljud neist peavad toime tulema tõsiste eelarvepiirangutega.

3.4

Arenenud riikides on m-tervise üldkasutatavaks muutmise peamine ajend tungiv vajadus vähendada tervishoiukulusid. Siiski peaks komitee arvates olema prioriteet inimestele pakutavate tervishoiuteenuste parandamine.

3.5

Komitee soovitused selle kohta, kuidas tagada m-tervise edu:

3.6

Komitee soovitab viia inimeste hulgas läbi m-tervise teemalisi teabekampaaniaid, tuues välja ka selle piirid ja vajaduse kasutada tervise- ja heaoluvahendeid õigesti. Inimesed peavad teadma, et sellega kaasneb nii riske kui ka uusi võimalusi.

3.7

Komitee on mures kokkuhoiumeetmete mõju ja tervishoiutöötajate arvu vähendamise pärast, mille eesmärk on vähendada haiglakulusid. Samuti rõhutab komitee, et kahjustada ei tohi riiklikke kollektiivse solidaarsuse süsteeme.

4.1.2

M-tervise levimist takistab turvalisuse puudumine.

4.1.3

Ei ole olemas lahendusi, mis välistaksid loata juurdepääsu terviseandmetele, kuigi krüpteerimine ja autentimismehhanismid võivad riski teataval määral vähendada. Turul pakutakse küll andmekaitsetehnoloogiaid, kuid nende usaldusväärsus ei ole tagatud.

4.1.4

ELi praegune andmekaitse õigusraamistik (2) on läbivaatamisel (3). Uus määrus, mis jõustub ilmselt 2015. aastal, toob kaasa tuntava paranemise seoses õigusega isikuandmete kaitsele, mis on sätestatud ELi põhiõiguste hartas (artikkel 8) ja Euroopa Liidu toimimise lepingus (artikli 16 lõige 2) (4).

4.1.5

Komitee on seisukohal, et:

4.1.7

Nimetatud põhimõtteid käsitletakse asjakohaselt järgmises õigusaktis, ent oluline on nõuda nende ranget järgimist. Võimalikult väheste andmete põhimõtte osas peavad äppide arendajad tagama oma pakutavate toodete läbipaistvuse.

4.2.2

Suurandmetel, mille maht kasvab pidevalt, on otsustav roll teadusuuringutes ja meditsiinipraktikas.

4.2.3

Komitee on seisukohal, et

4.3.2

Meditsiiniseadmete kehtiv õigusraamistik (5) on läbivaatamisel. Komisjon on töötanud välja mõned juhised tarkvara loojatele ja seadmete tootjatele selle kohta, mida saab (või ei saa) hõlmata kehtivate õigusaktidega.

4.3.3

„Süsteemi” määratlust küll ei ole, kuid on konkreetsed nõuded turul kaubeldavate toodete kohta, mis sisaldavad nii õigusnormidega hõlmatud kui hõlmamata seadmeid.

4.3.4

Samuti ei ole selget eristust üksnes heaolu jaoks mõeldud seadmete (mobiilsed heaoluäpid) ja üksnes meditsiinilise kasutusega seadmete vahel (mobiilsed meditsiiniäpid).

4.3.5

Seepärast on vaja

4.3.7

Jah. Selleks et tagada m-tervise tõhus kasutamine. Arvestades, et tervise- ja heaoluvahendeid on üle 40  000, on õigusnormide täitmise kontrollimine keeruline ülesanne. Seepärast on hädavajalik ülesannete koordineerimine ja jaotamine komisjoni ja liikmesriikide vahel.

4.4.2

Äppide jaoks on vaja luua kohustuslikud reeglid järgmistes valdkondades:

4.4.4

Isikliku heaolu hindamiseks mõeldud äpid peavad vastama samadele nõuetele kui meditsiinilistel eesmärkidel kasutatavad äpid, kuna ka need sisaldavad teavet inimese tervise kohta.

4.5.2

Komisjoni viidatud PwC aruandes tuuakse välja vajadus koguda rohkem tõendeid m-tervise pikaajalise majandusliku ja kliinilise kasulikkuse kohta (lk 21).

4.5.4

Vastavalt ELi aluslepingutele ja ühistele väärtustele peaks komisjon valmistama ette poliitikameetmed, mis edendaksid võrdset juurdepääsu m-tervisele, ja kohustama liikmesriike koostama kaugtervishoiu teenuste riiklikud strateegiad, milles käsitletakse ka võrdset juurdepääsu.

4.5.5

M-tervis peab olema tervishoiusüsteemi lahutamatu osa, millele on juurdepääs kõigil inimestel, mitte ainult neil, kellel on kõrgem haridustase või suuremad rahalised võimalused.

4.5.6

Komitee on mures, et m-tervise rakendamine võib suurendada ebavõrdsust tervishoiuteenustele juurdepääsul mh järgmistel põhjustel:

4.5.7

M-tervise üldisesse kasutusse jõudmiseks on tungivalt vaja meetmeid, mis edendavad digitaalsesse ühiskonda kaasamist ja mis on suunatud rohkem soodsama hinnaga tervishoiuteenuseid vajavatele inimestele, nagu eakad, kroonilised haiged ja puuetega inimesed.

4.6.2

Meditsiiniseadmete kaudu meditsiiniliste andmete edastamiseks tuleb luua usaldusväärsed ja turvalised mehhanismid.

4.6.4

Jah. Terviseandmete maht kahekordistub iga 18 kuuga ja seesugune kiire kasv tähendab, et standardid on tungivalt vajalikud. Neil standarditel on tervishoiu eri valdkondades eri ülesanded, kuid koostalitlusvõime eeskirjad on eri süsteemide vahel kasutatavate liideste loomise nurgakivi.

4.6.5

Oluline on teha edusamme semantilises küsimuses SNOMED CT raames (Systematized Nomenclature of Medicine – Clinical Terms).