16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/1

Raportöör:

Panagiotis GKOFAS

Kaasraportöör:

Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

1.1

Käesoleva arvamuse eesmärk on anda eesistujariigi Kreeka töösse panus, mida jätkatakse ka Itaalia eesistumise ajal, et tagada ELi sisserände- ja varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamine. Sisseränne on kompleksne teema, mis nõuab koostööd paljude sidusrühmade vahel ning ühist, terviklikku juhtimist ELi poolt nii rahvusvahelisel kui ELi tasandil (1).

1.2

EL peab lõpetama sisserändepoliitika käsitlemise teemana, mis on peaaegu üksnes siseasi. Mõned meie vead on tingitud sellest väärarusaamast. Komitee on seisukohal, et Euroopa peab juhtima sisserännet üldise lähenemisviisi raames, mis hõlmaks nii sise- kui ka välismõõdet: rändevoogude sisene juhtimine ja koostöö kolmandate riikidega on ühe ja sama poliitika kaks komponenti, juhul kui soovitakse edu saavutada.

1.3

Meil tuleb leida globaalne lähenemisviis inimeste liikuvusega seotud väljakutsele globaliseerunud majandusruumis. Ränne ja liikuvus on vastastikuses sõltuvuses. Rahvusvaheline dialoog inimeste liikuvuse ja rände teemal peab olema seotud Euroopa poliitika teiste aspektidega, nagu kaubandus, arengukoostöö, inimõigused ja julgeolek.

1.4

Kuna üksikult ei suuda ELi liikmesriigid sisserännet ja varjupaigavaldkonda piisavalt hallata, on aluslepinguga pandud alus ühisele poliitikale, mis tuleb luua ühtlustatud õigusaktide alusel. Tugevdada tuleb solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise põhimõtet.

1.5

EL peab võtma vastutuse selle eest, et kontrollida liikmesriikide välispiire, mis on kogu Euroopa Liidu piirid Schengeni alal. Frontex tuleks muuta Euroopa piirivalveteenistuseks. EL peab tugevdama solidaarsust liikmesriikide vahel ja parandama vastutusalade jaotust.

1.6

Mõningatel Euroopa piirkondadel on oma geograafilise asendi tõttu eriomased probleemid, sest nad asuvad reguleerimata sisserände vahepunktis ja mõnikord saabub sinna rohkem sisserändajajaid kui nad vastu võtta suudavad. Euroopa Liit peaks kehtestama menetlused vastutuse paremaks jagamiseks ja finants-, tegevus- ja vastuvõtuabi andmiseks.

1.7

Globaliseerunud maailmas peab Euroopa tegema rände ja liikuvuse rahvusvahelise õigusraamistiku edendamiseks koostööd kolmandate riikide ja rahvusvaheliste institutsioonidega.

1.8

Siinkohal leiab komitee, et sisserändega tuleb tegeleda kolmes omavahel seotud kohas: sisserändajate päritoluriikides, transiidiriikides ja sihtriikides, kõnealusel juhul ELis, kuna ainult sel moel on võimalik rändevoogusid tõhusalt hallata.

1.9

Sisserände- ja varjupaigapoliitika tuleb paremini kooskõlastada ELi välispoliitikaga. Euroopa välisteenistus peaks täitma oma rolli, hõlmates sisserände, varjupaigaküsimuste- ja piiride haldamise poliitikat, et tugevdada nende sidusust. Komitee, kes on andnud panuse eesistujariigi Kreeka töösse, tervitab rände, varjupaiga ja piiride haldamise välismõõtme lisamist Euroopa Ülemkogu 26.–27. juunil 2014 vastu võetud strateegilistesse suunistesse Euroopa Parlamendile tuleks samuti anda neis küsimustes suurem roll.

1.10

EL peab rände ja liikuvuse suhtes võetud üldises lähenemisviisi raames saavutama kokkulepped kolmandate riikidega, eelkõige naaberriikide, sisserändajate päritoluriikide ja transiidiriikidega.

1.11

Komitee teeb ettepaneku tõhustada sel eesmärgil dialoogi nende riikidega, et saavutada uued ulatuslikumad liikuvus- ja rändepartnerlused, nagu viidatud punktides 1.3 ja 5.1.6.

1.12

Liikuvuspartnerlustel on mitmed piirangud, mis tuleb lähiaastatel ületada, sest need partnerlused ei ole lepinguosalistele siduvad. Liikuvuspartnerluste paindlikkus aitab tagada poliitilised kokkulepped, kehtestamata õiguslikke kohustusi, kuid komitee arvates tuleb need muuta siduvateks rahvusvahelisteks kokkulepeteks.

1.13

Liikuvuspartnerluste prioriteetide hulgas peavad olema majandusrände ja liikuvusega seotud aspektid: julgeoleku, repatrieerimise ja piirivalvele kõrval tuleb suurem prioriteetsus omistada seadusliku rände korraldamisele ja viisapoliitikale, kutsekvalifikatsiooni tunnustamisele, sotsiaalkindlustusõigustele ning rände ja liikuvuse panusele arengusse.

1.14

Komitee teeb ettepaneku asutada päritoluriikides ELi rändebürood, mida haldab Euroopa Komisjon koos välisteenistuse, siseasjade peadirektoraadi ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse peadirektoraadi ametnikega. ELi sisserände veebiportaal on kasulik abivahend, kuid sellest ei piisa. Seda peaks saama kasutada arvukamates keeltes ja see peaks olema interaktiivsem.

1.15

Vaja on parandada koostööd päritolu- ja transiidiriikidega ning ennetada ja vältida reguleerimata sisserännet. Samuti on vaja korraldada teabekampaaniaid ning võidelda tõhusalt kuritegelike võrgustike vastu, mis tegelevad inimkaubanduse ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetamisega. Kuritegelike võrgustike vastu võitlemisel on otsustava tähtsusega politsei- ja õigusalane koostöö. Kuritegeliku majanduskasu saamiseks seavad inimkaubitsejad ja inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajad ohtu inimeste elu ja turvalisuse. Liikuvuspartnerluste raames tuleb välja arendada piiride kontrollimise ja tagasipöördumise soodustamise uued koostöövormid.

1.16

Sama olulised on finantsabi- ja arenguprogrammid, mis põhinevad positiivse tingimuslikkuse põhimõttel (suurem toetus suuremate edusammude eest), mis on suunatud üheaegselt sisserände eri teguritele, kaasa arvatud tagasisaatmis- ja tagasivõtupoliitika. Samamoodi on oluline tugevdada kodanikuühiskonna organisatsioone ja nende kaasatust liikuvuspartnerlustesse.

1.17

Komitee toetab ka koostööd Frontexi ja Europoli vahel, et võidelda organiseeritud kuritegevuse, eelkõige inimkaubanduse ja rändajate ebaseaduslikult üle piiri toimetamise vastu, ning koostööd inimõiguste organisatsioonidega nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja Rahvusvahelise Rändepoliitika Arendamise Keskus. Samuti toetab komitee komisjoni määruseid Varjupaiga- ja Rändefondi ning Sisejulgeolekufondi paindlikuma juhtimise kohta pärast 2014. aastat.

1.18

ELi tasandil tuleks kehtestada asjakohane ja terviklik ühine Euroopa sisserändepoliitika, mis põhineks kõigi liikmesriikide vastastikusel toetusel ja pühendumisel. EL peab vastu võtma tõhusa tagasisaatmispoliitika kooskõlas repatrieerimist ja tagasivõtmist käsitlevate rahvusvaheliste lepingutega. ELi liikmesriikide piirid, muu hulgas ka Vahemere ääres asuvate ELi liikmesriikide merepiirid, on kõigi ELi liikmesriikide piirid ja seetõttu on vastavalt lepingutele kõigi liikmesriikide kohustus tagada aktiivselt nende kaitse.

1.19

Elamisloata sisserändajate inimõigusi tuleb austada igal ajal: päästmise ajal või vastuvõtmisel, kuni nad saavad kaitseseisundi, kui nad on ilma dokumentideta reguleerimata olukorras või saadetakse tagasi oma päritoluriiki. Kõigis liikmesriikides tuleks Euroopa Liidu toetusel luua sisserändajatele täiendavad ja paremad ajutised majutus- ja vastuvõtukeskused, pidades silmas tervishoiu- ja meditsiinilise abi tingimusi ning varjupaiga ja sotsiaalabi taotluste kiiremat läbivaatamist. Komitee kinnitab veelkord oma vastuseisu varjupaigataotlejate ja elamisloata sisserändajate, eriti saatjata laste, rasedate ja raskesti haigete inimeste endastmõistetavale hoidmisele kinnipidamiskeskustes.

1.20

Komitee täheldab murelikkusega, et Euroopas suureneb sallimatus, rassism ja ksenofoobia sisserändajate vastu, ning on mures selle pärast, et mõnes liikmesriigis on põhiõiguste kaitse halvenenud.

1.21

Kõik ELi institutsioonid on kinnitanud sisserände tähtsust ELi jaoks nii majanduslikel kui demograafilistel põhjustel. Strateegias „Euroopa 2020” rõhutatakse seda samuti. Nagu komitee on korduvalt öelnud, peab Euroopa sisserändepoliitika seetõttu olema ennetav, kaitsma inimõigusi, võitlema tööga seotud ja sotsiaalse diskrimineerimise vastu ja arendama edasi integratsiooni tegevuskava.

1.22

Euroopa Liit peab ühtlustatud õigusaktide alusel kehtestama ühise varjupaigasüsteemi. Dublini konventsioon tuleks asendada ELis suurema solidaarsuse süsteemiga, milles võetakse arvesse varjupaigataotlejate soove ja millega tagatakse vastutuse proportsionaalsem jaotumine liikmesriikide vahel.

1.23

Uues Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi määruses pööratakse erilist tähelepanu häda- ja kriisiolukordadele. Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga tagada ELil suutlikkus tegutseda hädaolukordade puhul paindlikult ja piisavate rahaliste vahenditega. Paljude inimeste saabumine Süüriast ja teistest sõjapiirkondadest Aafrikas tähendab, et EL peab võtma meetmeid, sest tegemist on humanitaarhädaolukordadega.

2.1

Euroopa ühise sisserändepoliitika puudumine, hiljutised ja jätkuvad traagilised sündmused seoses merel hukkunutega Liibüa, Malta, Kreeka, Itaalia ja Hispaania ranniku lähedal, Süüria piirile saabuvate pagulaste järjest suurenev arv, probleemi keerukus ja suured inimhulgad on kõik tegurid, mis tekitavad märkimisväärset survet eelkõige Vahemereäärsete riikide reageerimissuutlikkusele. Seepärast tervitab komitee asjaolu, et sisserändeküsimus on jätkuvalt prioriteet praeguse ELi eesistujariigi Itaalia jaoks, nagu see oli lahkuva eesistujariigi Kreeka jaoks.

3.1

Inimeste liikuvus ja rändevood suurenevad 21. sajandil. Praegu elab väljaspool oma sünnikohariiki ainult 3 % maailma elanikkonnast, kuid suundumus on, et tulevikus see arv suureneb (aastane kasvumäär on 3 %) Lisaks tuleb tähelepanu juhtida sellele, et rändevood suurenevad lõunas asuvate riikide vahel, eriti nn tärkava turumajandusega riikidesse. Liikuvus ELi liikmesriikide vahel (2) ja Euroopa Majanduspiirkonna sees on samuti suurenemas.

3.2

Vaesus, tööpuudus, demograafilised suundumused, võimaluste puudumine, konfliktid, keskkonnakatastroofid ja kliimamuutused on vaid mõned rahvusvahelise rände põhjused.

3.3

Komitee on teinud ettepaneku, et EL peaks välispoliitika raames edendama rände ja liikuvuse rahvusvahelist õigusraamistikku, mis leevendaks liikmesriikidele avalduvat survet. Sellesse rahvusvahelisse õigusraamistikku peavad kuuluma ka peamised ILO konventsioonid ja ÜRO rahvusvaheline konventsioon kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta, mida ELi liikmesriigid ei ole veel ratifitseerinud (3). Komitee taotleb komisjonilt aruande koostamist liikmesriikide võetavate meetmete kohta, et valmistada ette tingimused konventsiooni ratifitseerimiseks lähitulevikus.

3.4

Käesoleva arvamuse peamine eesmärk on uurida ja esile tõsta üldise sisserändega seotud peamisi, eelpool kirjeldatud küsimusi, et leida igakülgseid lahendusi, mis tagaksid tõhusa, kuid samas sisserändajate õigusi austava sisserändepoliitika.

4.1.1

Viimase kümne aasta jooksul on EL etapiviisiliselt võtnud vastu ühise õigusraamistiku selliste aspektide kohta nagu pikaajalise elaniku staatus ja perekonna taasühinemise õigus. Sisenemise tingimused on ühtlustatud tudengitele ja teadlastele ning on loodud sinine kaart kõrge kvalifikatsiooniga rändajatele. Vastu on võetud ka valdkonnaüleseid õigusakte – võõrtöötajate ühtse loa direktiiv, ajutiste töötajate töötingimuste direktiiv ning ettevõtjasiseselt üleviidavate töötajate riiki lubamise direktiiv.

ELil on vaja anda tõuge ühisele tööjõu sisserände poliitikale ning koostada õigusraamistik, mis oleks sidus, ulatuslik, valdkonnaülene ning juhinduks töötajate õiguste austamisest, võrdsest kohtlemisest, ettevõtjate vajadustest ja võõrtöötajate seaduslikust värbamisest. Vaja on õigusakte ja koostööd päritoluriikidega, mis võimaldaks sisserännet seaduslikke ja läbipaistvaid kanaleid pidi, nii kõrge kvalifikatsiooniga töötajate kui ka madalamat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel töötajate jaoks.

Vaja on ühtset ja sidusat sisserände, varjupaigaküsimuste ja piiride haldamise poliitikat ning õigusaktide ühtlustamist, millesse kaasataks aktiivselt liikmesriike, Euroopa Komisjoni administratsiooni, Euroopa välisteenistust ja asjaomaseid ELi organeid.

4.1.2

Komitee ja komisjon teevad integratsioonipoliitika valdkonnas tihedat koostööd. EL töötab ühiste aluspõhimõtete raames välja integratsiooni tegevuskava, millega kaasnevad ka rahalised vahendid. Komitee ja komisjon jätkavad koostööd Euroopa integratsioonifoorumi tegevuses.

4.2.1

EL valmistab ette ühist varjupaigasüsteemi ja ühtlustavat õigusakti, kuid olukord ei ole veel kaugeltki rahuldav, sest liikmesriikidel on erinevad poliitikameetmed ja õigusaktid. (4)

4.2.2

Komitee on kritiseerinud asjaolu, et ELis on varjupaiga küsimustes vähe solidaarsust, sest 90 % taotlustest menetleti ainult kümnes liikmesriigis. Suhteliselt võttes langeb suurim surve väiksematele riikidele, nagu Malta ja Küpros, samuti Kreeka.

4.2.3

Dublini konventsiooniga määratletakse, milline liikmesriik vastutab konkreetse varjupaigataotluse läbivaatamise eest, kuid komitee leiab, et see süsteem ei ole ELi liikmesriikide vahel solidaarne. Varjupaigataotlejal peaks olema võimalus esitada taotlus mis tahes liikmesriigis. Keskpikas perspektiivis tuleks ELile anda uued volitused tagamaks, et taotlusi vaatab läbi EL ja mitte riiklikud asutused. Sel moel saaks taotlusi läbi vaadata kiiremini ning paraneksid ka varjupaiga andmise tingimused. Lühidalt öeldes tuleks Dublini konventsioon asendada ELis suurema solidaarsuse süsteemiga, milles võetakse arvesse varjupaigataotlejate soove ja millega tagatakse kohustuste proportsionaalsem jaotumine liikmesriikide vahel.

4.2.4

Liikmesriikide abistamiseks varjupaigasüsteemi väljaarendamises on tööd alustanud Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet (EASO), mis osutab ka tehnilist ja operatiivabi. EASO-l peaks olema volitus hinnata riikide varjupaigasüsteeme ning nende vastavust Euroopa ja rahvusvahelises õiguses sätestatud kohustustele ja põhiõigustele.

4.2.5

Komitee teeb ettepaneku laiendada ümberasustamisprogramme pagulaste väljastpoolt ELi ületoomiseks ja liitu paigutamiseks koostöös kolmandate riikidega ja ÜRO pagulaste ülemvolinikuga.

4.2.6

Samuti teeb komitee ettepaneku laiendada ümberpaigutamisprogramme ELi piires, andes rahalisi stiimuleid liikmesriikidele, kes programmis kohustusi võtavad. Komitee on seisukohal, et praegu on liikmesriikide vahel kaitse saajate ja varjupaigataotlejate ümberasustamise ja ümberpaigutamise osas väga vähe solidaarsust.

4.2.7

Ümberpaigutamist tuleks teostada alalise ja kindla mehhanismi abil. Sellega seoses peaks komisjon esitama õigusakti ettepaneku alalise ja tõhusa ümberpaigutamismehhanismi kohta, toetudes varjupaigataotlejate ümberpaigutamise jaotusalusele, mida on kirjeldatud Euroopa Parlamendi raportis ELi-sisese tõhustatud solidaarsuse kohta varjupaigavaldkonnas (2012/2032 INI). Et tagada selle mehhanismi maksimaalne tõhusus, tuleks selle õigusakti ettepaneku juures arvesse võtta ka katseprojektis ELi-siseseks ümberpaigutamiseks Maltalt (EUREMA) saadud praktilisi kogemusi (5).

4.3.1

Mõne poliitiku sõnavõtus väljatoodud seos sisserände ja kuritegevuse vahel ei peegelda tegelikkust ja õhutab ksenofoobilisi hoiakuid. Enamik sisserändajaid, kelle olukord ELis on reguleerimata, on sisenenud seaduslikult lühiajalise viisaga ja jäänud kohapeale kauemaks või on neil ajutine sisserändeluba, mille aegudes nad ei pöördu tagasi.

4.3.2

Paljud neist töötavad ebaõiglastes töötingimustes või jäävad isegi täielikult tööõiguse reguleerimisalast välja või töötavad varimajanduses ning tunnevad end sotsiaalselt tõrjutuna. Kodanikuühiskonna organisatsioonid ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetavad konkreetsete sedalaadi olukordade puhul menetlusi elamisloata sisserändajate olukorra reguleerimiseks ja kutsuvad ELi üldisemalt üles võtma vastu ettepanekuid, soovitusi ja meetmeid, et ennetada selliste olukordade tekkimist.

4.3.3

Elamisloata sisserändajate õigusi tuleb austada igas olukorras, alates nende päästmise või kinnipidamise hetkest kuni neile kaitseseisundi andmiseni või päritoluriiki tagasisaatmiseni. Meritsi toimuva reguleerimata sisserändega kaasnevad sageli inimohvrid. Sellega seoses rõhutab komitee peamiste inimõiguste austamise tähtsust igas olukorras.

4.4.1

Euroopa Liidul on vaja usaldusväärset, tõhusat, õiguspärast ja demokraatlikule kontrollile alluvat välispiiride poliitikat. Schengeni alasse kuuluvad liikmesriigid ei teosta kontrolle oma ühispiiridel. Seega peavad nad tegema koostööd ja jagama vastutust välispiiride haldamisel. Schengeni piirieeskirjad reguleerivad piiriületamist ja kontrolle, võttes arvesse nõudeid, mida kolmandate riikide kodanikud peavad täitma selleks, et Schengeni alasse siseneda ja seal kuni kolm kuud viibida. EL koostab nimekirja riikidest, kelle kodanikud vajavad sissesõiduviisat.

4.4.2

Komitee on seisukohal, et Frontexi rolli tuleb tugevdada, et sellest saaks keskpikas perspektiivis Euroopa piirivalveametnikest koosnev Euroopa piirivalveamet. Selle põhiülesanne oleks rakendada piirieeskirjades sätestatud ühiseid eeskirju. Komitee on veendunud, et ELi solidaarsust liikmesriikidega tuleb tugevdada, võttes arvesse nende geograafilist asukohta.

4.4.3

Inimkaubanduse ja inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu tuleb võidelda, tagades samal ajal ohvrite kaitse rahvusvaheliste humanitaarõigusaktide ning Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel. Vastavalt Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõikele 2 ei tohi piirivalveametnikud diskrimineerida isikuid soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuse, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel ja vastavalt artiklile 13 on sisenemiskeelu saanud kolmandate riikide kodanikel õigus otsus edasi kaevata.

4.4.4

Komitee toetab komisjoni ettepanekuid muuta viisaseadusi. Koostöö kolmandate riikidega on viisapoliitikas otsustava tähtsusega ja paljudel juhtudel hõlmab see vastastikkust.

4.5.1

Liikuvuspartnerlused peaksid tagama tagasisaatmismenetlused, mis põhinevad peamiselt vabatahtlikul tagasipöördumisel ja tugisüsteemide loomisel (6). Ent juhul kui rakendatakse sunniviisilise tagasisaatmise menetlust, tuleb ülima austusega suhtuda repatrieeritavate inimõigustesse, võttes arvesse Euroopa Nõukogu soovitusi (7).

4.5.2

Iga kolmanda riigiga sõlmitud lepingu aluseks peab olema positiivse tingimuslikkuse põhimõte, võimaldades finantsabi ja luues arenguprogramme, et vältida reguleerimata sisserännet.

4.5.3

ELi reguleerimata viisil saabunud sisserändajate repatrieerimist tuleb käsitleda kehtivate eeskirjade alusel. Tagasisaatmise kohta kolmandate riikidega sõlmitud kokkulepped on äärmiselt tähtsad, et tagada tagasipöörduvate migrantide õiguste täielik austamine.

4.5.4

Põhiõiguste harta keelab sõnaselgelt kollektiivsed väljasaatmised ja tagab, et kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus. See on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte. Mitmed vabaühendused on mõistnud hukka kollektiivsed väljasaatmised ja elamisloata sisserändajate ja varjupaigataotlejate väljasaatmise riiki, kus rikutakse inimõigusi. Komitee tuletab meelde, et Euroopa inimõiguste konventsioon ja põhiõiguste harta sisaldavad sätteid, mida tuleb Euroopa reguleerimata sisserände poliitikas alati kohaldada: erilist tähelepanu osutatakse kaitsele tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral.

4.5.5

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 tähendab Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduses seda, et raskesti haigeid inimesi ei tohi kinni pidada ega välja saata, sest need isikud vajavad tervishoiuteenuseid, sama kehtib rasedate kohta. Erilist tähelepanu ja kaitset vajab ka alaealiste olukord, eriti kui nad on saatjata.

4.5.6

Komitee kinnitab veelkord oma vastuseisu varjupaigataotlejate ja elamisloata sisserändajate endastmõistetavale hoidmisele kinnipidamiskeskustes, sest see peab jääma erandlikuks abinõuks (8). Komitee nõuab suuremat läbipaistvust seoses ELis ja mujal asuvate kinnipidamiskeskustega ning seda, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit hoitaks keskustes kinnipeetavate isikute olukorraga kursis.

5.1.1

Esimese sammu selle suunas tegi Euroopa Ülemkogu, kes kinnitas 2005. aasta lõpus rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi. Euroopa rändepoliitika välismõõtme arendamiseks on komisjon käivitanud mitmeid algatusi.

5.1.2

Liikuvuspartnerlused on kõige tähtsam poliitiline vahend rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi rakendamisel. Katseetapp on nüüdseks lõppenud ja komisjon viis 2009. aastal läbi selle rakendamise poliitilise hindamise (9).

5.1.3

Komisjon soovitas oma teatises „Dialoog Vahemere lõunapiirkonna riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates küsimustes” (COM(2011) 292) käsitleda sisserände- ja varjupaigapoliitika ees seisvaid uusi sõlmprobleeme (näiteks sõjad ja rahvaliikumised Vahemere piirkonnas) rände-, liikuvus- ja julgeolekudialoogi kaudu ELis. EL alustas seejärel dialoogi mitme riigiga.

5.1.4

Sõlmitud on kuus liikuvuspartnerlust järgmiste riikidega: Cabo Verde Vabariik (mai 2008) (10), Moldova (mai 2008) (11), Gruusia (november 2009) (12), Armeenia (oktoober 2011) (13), Aserbaidžaan (detsember 2013) (14) ja Maroko (juuni 2013) (15). Liikuvuspartnerluse läbirääkimised Tuneesiaga on lõpule viidud ja ühisdeklaratsioonile kirjutati alla selle aasta 3. märtsil. Alustatud on läbirääkimisi liikuvuspartnerluse üle Jordaaniaga ja need peaksid lõpule jõudma enne Kreeka eesistumise aja lõppu. Samas on kavas alustada rände-, liikuvus- ja julgeolekudialooge teiste Vahemere lõunapiirkonna riikidega, näiteks Egiptus, Liibüa, Alžeeria ja Liibanon. ELi ja Aafrika tippkohtumise deklaratsioonis rände ja liikuvuse kohta (16) on võetud üldine lähenemisviis, mida komitee toetab.

5.1.5

Komisjon viis rände üldise lähenemisviisi (17) hindamise lõpule 2011. aastal, tehes ELile ettepaneku tugevdada välisrändepoliitikat, ja esitas uue rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi, mis tugineb neljale sambale: 1) seadusliku rände ja liikuvuse korraldamine ja hõlbustamine; 2) reguleerimata rände ja inimkaubanduse ennetamine ja vähendamine; 3) rahvusvahelise kaitse edendamine ning varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamine; 4) rände ja liikuvuse arengueeliste maksimeerimine.

5.1.6

Liikuvuspartnerlused on mõneti piiratud, kuid komitee loodab, et sellest saadakse lähiaastail jagu. Õiguslikust vaatevinklist on tegu nn pehme õigusega. Need on ELi, huvitatud liikmesriikide rühma ja kolmanda riigi vahelised ühisdeklaratsioonid, kuid ei ole osaliste jaoks siduvad. Nende paindlik olemus aitab jõuda poliitilisele kokkuleppele, kuid nendega ei kaasne õiguslikku vastutust. Nagu komitee on varem märkinud (18), peaksid liikuvuspartnerlused olema lepinguosaliste jaoks siduvad rahvusvahelised lepingud.

5.1.7

Liikuvuspartnerlused peaksid terviklikumal ja tasakaalustatumal viisil arendama liikuvuse ja rändega seotud aspekte, mis peaksid partnerlustes olema prioriteetsed. Seni on prioriteedid olnud suunatud elamisloata sisserändajate turvalisusele, tagasisaatmisele, tagasivõtmisele ja piirivalvele. Komisjoni teatises dialoogi kohta märgitakse, et suurema liikuvuse eeltingimusena peavad kolmandad riigid täitma teatavaid eritingimusi. Komitee on veendunud, et EL peaks pakkuma nendele riikidele võimalusi sisserändeks seaduslike ja läbipaistvate menetluste alusel (19).

5.1.8

Komitee arvates võiks EL pakkuda partnerriikidele liikuvuse kanaleid, lihtsustada ja liberaliseerid viisasüsteemi ning uute sisserändajate vastuvõtmist. Komitee (20) toetab seisukohta, et uutesse lepingutesse lisatakse veel järgmised teemad:

5.1.9

Kui EL loob vastuvõtukeskusi päritoluriikides, parandab see ELi kohalolu neis riikides, aidates samas tõrjuda inimkaubitsejate levitatavat valeinformatsiooni ning innustades taotlema sisserännet seaduslikul teel. Eritähelepanu tuleb pöörata kohaliku kodanikuühiskonna tugevdamisele või kui see veel puudub, siis selle loomisele.

5.1.10

Massilistest ümberasustamistest tingitud humanitaarkriisi olukorras transiidiriikides võiks vastuvõtukeskuste ja ajutiste majutuskeskuste loomist rahastada EL, pidades seejuures silmas positiivse tingimuslikkuse põhimõtet. Koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsiooniga tagatakse neis keskustes rahvusvahelise varjupaigasüsteemi kaudu kaitse seda vajavatele inimestele.

5.1.11

EL peab sõlmima lepingud transiidiriikidega ja pöörama erilist tähelepanu inimõiguste põhimõtetele ja repatrieerimisega seotud nõuetele.

5.1.12

Lepingute sõlmimine võiks laieneda ka koostööle Frontexi ja Europoliga. Organiseerunud inimkaubitsejate vastu võitlemine on reguleerimata sisserände ärahoidmise ja vähendamise võti. Inimkaubitsejate ärakasutamise ohvriks langenud isikuid tuleks käsitleda süütute ohvritena.

5.1.13

Pärast Lampedusa katastroofi asutas 2013. aasta 7. ja 8. oktoobril kogunenud justiits- ja siseküsimuste nõukogu Vahemere rakkerühma. Rühma töö lõpptulemusena avaldati teatis „Vahemere rakkerühma tegevusest” (COM(2013) 869), milles on esitatud lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis võetavate meetmete pakett viies peamises tegevusvaldkonnas: meetmed, mis võetakse koostöös kolmandate riikidega; piirkondlik kaitse, ümberasustamine ja seaduslik pääs Euroopasse; võitlus ebaseadusliku üle piiri toimetamise, inimkaubanduse ja organiseeritud kuritegevusega; piirivalve tugevdamine; suuremate rändevoogude sihtpunktiks olevatele liikmesriikidele toetuse ja solidaarsuse pakkumine.

5.1.14

Komitee peab väga oluliseks, et lühiajalisi meetmeid täiendataks pikaajaliste meetmetega, selleks et tegeleda sundrände tekkepõhjustega.

5.1.15

2013. aasta detsembri Euroopa Ülemkogul toetati kavandatud meetmeid ja kinnitati veel kord, et vaja on kindlameelselt tegutseda, et ära hoida inimohvreid ja vältida edasisi tragöödiaid. Kinnitati, et koostöö kolmandate riikidega selliste juhtumite vältimiseks on prioriteet.

16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/10

Raportöörid:

JOOST VAN IERSEL ja CARMELO CEDRONE

—

ELi edasise arengu nurgakivina on majandus- ja rahaliidu eesmärk edendada Euroopa kodanike elukvaliteeti, heaolu ja stabiilsust. Usalduse loomine ja soodsad tingimused reaalmajanduse jaoks on majanduskasvu, tööhõive, konkurentsivõime ja investeeringute eeldused. Need aspektid toovad esile majandus- ja rahaliidu tähtsuse ühtemoodi euroala liikmete kui ka selle väliste liikmete jaoks;

—

arengu ettearvamatus nõuab, et euroala looks viivitamata õiged tingimused, sest praeguses globaliseerunud keskkonnas ei suuda ükski Euroopa riik üksi tagada oma tegevusvabadust. Sellel on suured tagajärjed majandus- ja rahaliidu juhtimisele ja poliitikale;

—

majandus- ja rahaliit ei saa omaette püsima jääda. Algselt loodi see Euroopa sisemise avatud ruumi ja ühtse turu väljakujundamiseks. Lisaks eelarvedistsipliinile peavad EL ja liikmesriigid samal ajal välja töötama toetava majandus- ja sotsiaalpoliitika, mille abil edendada majanduskasvu ja tööhõivet kui õnnestunud konsolideerimise põhitegureid (1);

—

majandus- ja struktuuripoliitikas, mida veel hiljuti peeti üldiselt riikide ainupädevuse valdkonnaks, on vaja teha põhjalikke muutusi, et tagada liikmesriikide vastastikune lähenemine paljudes valdkondades. Usaldamatuse ja pinge õhkkond tuleb asendada vastastikuse usalduse suurendamisega. Tugevam liit mõjutab kogu ühiskonda. Kõigil tasanditel tuleks tagada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga peetav dialoog.

I.

Euroala tugeva valitsemis- ja juhtimisstruktuuri abil tuleb lõplikult välja kujundada majandus- ja rahaliit, mis tugineks järgmistele sammastele:

II.

Viivitamata tuleb alustada tugeval investeerimisprogrammil põhineva tõelise Euroopa majanduskasvu ja tööhõive kavaga, mis tugineb fiskaalimpulsse andvatele avaliku ja erasektori investeeringutele. Tuleks tagada olemasolevate vahendite – eelkõige esimese ja teise majanduse juhtimise paketi ja Euroopa poolaasta – tasakaalustamine ja nõuetekohane rakendamine;

III.

Poliitilise Euroopa käivitamiseks tervikuna tuleb koostada ajakava ja korraldus, tehes seda ka institutsioonilise struktuuri analüüsi kaudu uue Euroopa konvendi kontekstis.

IV.

Käivitada tuleb majandus- ja rahaliidu teabevahetus- ja lihtsustamisstrateegia, mis oleks Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide ja kodanikuühiskonna ühine ettevõtmine.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et täieliku ja eduka majandus- ja rahaliidu mõju ulatub eelarve-, rahandus- ja panganduskokkulepetest kaugemale. Sihipärane juhtimine peaks inspireerima kodanikke ja ettevõtjaid uskuma ühisesse missiooni ja Euroopasse kuulumise tundesse.

2.2

Järgmised viis aastat on otsustavad, et töötada välja majandus- ja rahaliidu veel habras struktuur. See nõuab eelkõige vastutuse võtmist, avatust ja läbipaistvust. Selleks on vaja tõhusaid poliitikameetmeid ning üheselt mõistetavat selget sõnumit – ilma mingi kahetise jututa! – euroala liikmesriikide valitsustelt, nõukogult ja kõigilt teistelt ELi institutsioonidelt.

2.3

Nõustudes väljapaistvate Euroopa poliitikute üleskutsega, näeb komitee silmapiiril orientiirina poliitilist liitu (2). Kooskõlas nende väitega peab komitee poliitilist liitu mitte üksnes majandus- ja rahaliidu lõplikuks saavutuseks iseenesest, vaid ka saavutuseks tänapäeva globaliseerunud maailma laiemas rahvusvahelises kontekstis, mis paneb põhimõtteliselt proovile Westfaleni korra ja individuaalsete riikide regulatiivse pädevuse.

2.4

Tänapäeva globaliseerunud maailmas ei suuda ükski Euroopa riik üksi püsima jääda. Seetõttu saab riigi suveräänsuse tagada paremini ühises poliitilises ja majanduslikus raamistikus.

2.5

President Herman Van Rompuy aruandes „Tõelise majandus- ja rahaliidu suunas” ning komisjoni 2012. aasta novembri ja detsembri vastavas teatises esitati tegevuskava projekt konkreetsete meetmetega samas suunas. Komitee väljendas selle üle heameelt (3). Põhiprobleem on see, et hoolimata märkimisväärsest edasiminekust tekitab ühisraha juhtimise ja valitsustevahelise majandusjuhtimise eraldamine ületamatuid pingeid. Komitee nõuab, et Herman Van Rompuy aruanne jääks järgmiste seadusandlike algatuste poliitiliseks aluseks.

2.6

Majandus- ja finantskriis on mõjutanud eelkõige euroala ning on toonud välja majandus- ja rahaliidu praegused piirangud. Nii näevad paljud eurot, Euroopa integratsiooni alust, eralduselemendina riikide ja kodanikuühiskonna vahel, mis seab ohtu liidu tuleviku. See ekslik seisukoht ei võta arvesse seda, et kriis – mis sai alguse üldiselt väljaspool euroala – oleks olnud tõsisem ilma ühtse rahata.

2.7

Riikide rühmade majanduslikud erinevused ja ebavõrdsus, mida on olnud näha 1991. aastast ja millega ei ole kunagi tegeldud, pidurdavad praegu integratsiooniprotsessi. Esile on kerkimas isegi ohtlikud lahkhelid ja taasnatsionaliseerumise suundumused.

2.8

Nii muutub tulevik ettearvamatuks. Märgid taastumisest annavad alust optimismiks ja hajutavad kriisi õhkkonna. Osaliselt seetõttu, et majandus- ja rahaliit ei ole veel lõplikult valmis ja Euroopa finantsturg on killustatud, on veel mõnda aega siiski oodata aeglast või mõõdukat majanduskasvu. Arvestades majanduse volatiilsust ja võimalikke tagasilangusi eelolevail aastail, hoiatab komitee muretu suhtumise eest neis küsimustes.

2.9

Nendes oludes olid hiljutised otsused – sealhulgas esimese ja teise majanduse juhtimise paketi ja pangandusliidu kohta – hoolimata piiratusest äärmiselt vajalikud ja kiireloomulised. Kahjuks tuginevad need uued juhtimismehhanismid suurel määral rohkem eelarve- ja stabiilsusaspektile kui murele inimeste pärast, mistõttu majanduskasvu- ja sotsiaalmeetmed jäeti välja. Lisaks toob pikk otsustusprotsess ja süsteemi keerukus liikmesriikides ja nõukogus kaasa vaikiva või avameelse vastuseisu, mille põhjuseks on poliitiline usaldamatus ja rõhuasetus riikide suveräänsusele. Selline olukord on ELile juba tekitanud majandus- ja sotsiaalkulusid ja halvendanud liidu rahvusvahelist positsiooni, mistõttu on raskuste ületamiseks ülitähtis suurendada usaldust.

2.10

Seepärast nõuab komitee tungivalt ELi järgmiseks õigusloomeperioodiks veenvat tegevuskava, kus esitatakse täpsete tähtaegadega edasised sammud, mis peavad keskenduma majandus- ja rahaliidu väljakujundamisele selges kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuste eesmärkidega. Käesolevas arvamuses pakutakse välja mõned sellise tegevuskava põhielemendid.

2.11

ELi diferentseeritud integratsioon, mida on eri poliitikavaldkondades juba edukalt rakendatud, peaks olema jätkuvalt keskne põhimõte. Paljud majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks vajalikest otsustest saab teha kehtivat õigust muutmata ja/või tõhustatud koostööga, samas kui teiste jaoks on vaja uut lepingut ja/või muuta olemasolevaid lepinguid. Sellised otsused võimaldaksid majandus- ja rahaliidu väljakujundamisel mahajäämusest üle saada ja rakendada rida kiireid meetmeid, jätmata hooletusse pikaajalisi perspektiive ja arvestades asjaolu, et ka euroalal on institutsioonilisel tasandil vaja tõelisi struktuurireforme paralleelselt eri riikides rakendatavate reformidega.

3.1

Esimene ja kohene samm Euroopa järgmise õigusloomeperioodi tegevuskavas oleks allkirjastada ja rakendada tõeline majanduskasvu, tööhõive ja stabiilsuse pakt, et edendada majanduse taastumist ja luua tingimused võla tagasimaksmiseks (Euroopa New Deal). See kava peaks sisaldama vähemalt järgmiseid punkte:

4.1.1

Kooskõlas euroala tugevama makromajandusliku juhtimisega tuleb rahanduspoliitikas täiendada Euroopa Keskpanga pädevust, et viia see võrdsele tasemele teiste keskpankade – mis asuvad väljaspool Euroopat ning Euroopa riikides väljaspool ELi ja euroala – pädevusega. See võimaldaks Euroopa Keskpangal muu hulgas toimida viimase instantsi laenuandjana ja võrdse osalisena rahvusvahelistes foorumites, arvestades samas ka panga täielikku autonoomiat. Euroopa Keskpangale tuleb tagada täielik suutlikkus hoida ära likviidsuskriis, et soodustada investeeringuid (VKEd).

4.1.2

Samas ei saa Euroopa Keskpanka üksi teha vastutavaks. Teel fiskaal- ja majandusliiduni on äärmiselt oluline täielik pangandusliit  (8). Valitsuste ja pankade järjekindlate sidemete tõttu tõrguvad liikmesriigid jätkuvalt loomast vajalikke poliitilisi ja majandustingimusi, mistõttu lükatakse kõige sobivamate ja tõhusamate otsuste langetamist edasi (9). See takistab ka Euroopa Keskpanga tõhusat järelevalvet kõikide pankade üle. Selline järelevalve peaks võitlema finantskillustatuse vastu, lõikama ära soovimatud sidemed riikide poliitika ja pankade vahel ning looma soodsaid võimalusi pankade piiriüleseks liitumiseks.

4.1.3

Läbirääkimistel nõukoguga pangandusliidu üle jõudis Euroopa Parlament edukalt kokkuleppeni edasiminekus ühtse kriisilahendusmehhanismi ja ühtse kriisilahendusfondi suhtes (10). Komitee toetab täielikult Euroopa Parlamendi seisukohta. Edaspidi langetatavad otsused peaksid aitama luua Euroopa ühendatud kapitaliturgu, mis oleks võrreldav USA kapitalituruga.

4.1.4

Samuti nõuab täielik pangandusliit hea struktuuriga ühtset kriisilahendusmehhanismi, ühtlustatud hoiuste tagamise skeeme liikmesriikides ja Euroopa stabiilsusmehhanismi, mis võimaldab otsest pankade rekapitaliseerimist (11). Sellega seotud otsustussüsteem peaks olema tõhus ja tagama kiire tegutsemise. Nende komponentide loomist ja elluviimist tuleb kiirendada.

4.1.5

Majanduse ja investeeringute stimuleerimiseks ainult pangandusliidust ei piisa. Vastupidavama Euroopa finantssektori saavutamiseks tuleb eelolevate aastate tegevuskavas keskenduda ka Basel III raamistiku täielikule rakendamisele, finantsstabiilsuse nõukogule ja lahenduste leidmisele läbikukkumiseks liiga suurte pankade jaoks kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepetega (G-20).

4.1.6

Volinik Michel Barnier' hiljuti avaldatud mahukas pankade ja finantsturgude seadusandlik pakett võib anda suure panuse finantsturgude nõuetekohasesse toimimisse Euroopas ja luua stabiilse ja usaldusväärse pangandussektori. See on reaalmajanduse jaoks tohutult oluline. Nõukogu viimased otsused selles vallas on vaid osaliselt liikunud soovitud suunas.

4.1.7

Piisav krediit on majanduse taastumise ja majanduskasvu ning arengu jaoks ülim prioriteet. See tähendab, et ELi õigusaktidega tuleb leida tasakaal panganduse jaoks rangete raamtingimuste tagamise ja operatiivse pangandustegevuse jaoks piisavate võimaluste edendamise vahel. See on vajalik eelkõige investeeringute soodustamise nimel, mis on majanduskasvu poliitikas asendamatu. On ilmselge, et väga tähtis on tagada piisavalt head tingimused idufirmadele ja VKEdele (12).

4.2.1

Selles valdkonnas on vaevarikas arutelu Euroopa Ülemkogus siduvate majandusreformi lepingute teemal ühtlasi tähendusrikas kui ka pettumust valmistav (13). Komitee nõuab tungivalt, et komisjon arendaks edasi oma ettepanekut lepinguliste kokkulepete kohta, mis eeldavad põhjalikumat arutelu vormi, rahastamise ja demokraatliku õiguspärasuse aspektist (14).

4.2.2

Vastastikku heakskiidetud lepingute süsteemil põhinevad partnerlussuhted ja seonduvad solidaarsusmehhanismid aitaksid hõlbustada ja toetada kindlaid kohandamismeetmeid. Sellised kokkulepped edendaksid nii liikmesriikide vastutust ühises raamistikus kui ka reforme kõigis valdkondades, mis on seotud majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõivega. Kõik need kolm valdkonda toetavad ELi kui terviku sujuvat toimimist (15). Selline raamistik peaks aitama tagada ELi vastuse riigispetsiifilistele asümmeetrilistele šokkidele, mis oleks ELi solidaarsuse üks vorm.

4.2.3

Sedalaadi partnerlussuhted edendaksid elanike hulgas ühtekuuluvust ja usaldust, mis on otsustava tähtsusega, et ületada riikide suveräänsusega seotud probleemid. See aitab omakorda kaasa Euroopa ühtsusele, mis on hädavajalik alus selliste ELi vahendite väljatöötamise jaoks nagu euroala eelarve, Euroopa solidaarsusfond ja eurovõlakirjad.

4.2.4

Majandussüsteemide, sh maksusüsteemide lähenemine (16), millega kaasneb solidaarsusvahend, on võtmetegur riikide makro- ja mikromajanduslike erinevuste järkjärguliseks kaotamiseks. Isegi kui see nõuab aluslepingu muutmist, saab sellest vahendist ilmselt keskpikas perspektiivis majandusliku hüvitamise mehhanism, et tasakaalustada euroala riikide majanduslikke erinevusi ja nad majanduslikult integreerida. See võiks lõpuks saada euroala ühiseelarve osaks. Sel eesmärgil võiks kasutada ka struktuurifonde ja Ühtekuuluvusfondi.

4.2.5

Komisjon kui protsessi peamine osaline peab uues koosseisus võtma endale vastutuse teha seadusandlikke ettepanekuid kooskõlas meetodiga, mida järgis volinik Michel Barnier finantssüsteemi reguleerimiseks, valdkondades, kus arutelus on domineerinud seni liikmesriigid, et soodustada tulemuslikke diskussioone nõukogus konkreetsete ettepanekute põhjal.

4.2.6

Siiani on komisjon seda meetodit kasutanud liiga harva. Näited juhtudest, kus seda võiks kasutada, on suuremate majanduspoliitika reformide kavade eelnev koordineerimine, majandusreformi lepingud koos solidaarsusmehhanismiga, Euroopa võlalunastamisfondi ja euroala ühiste lühiajaliste riigivõlakirjade loomine. Kui need ettepanekud eeldavad aluslepingu muutmist, peaks komisjon seda euroala liikmetele selgelt väljendama.

4.2.7

Selline lähenemisviis sunnib nõukogu võtma nende ettepanekute suhtes seisukoha. See rõhutab läbipaistvust ja selgust erinevate poliitiliste seisukohtade osas ning sellest saab ainus meetod, kuidas üle saada valitsustevahelisest patiseisust praeguses struktuuris. Komisjon peab sellest nõuetekohaselt teavitama ka eri sidusrühmi, sealhulgas laiemat üldsust.

4.2.8

Seega on keskpikas perspektiivis makro- ja mikromajanduslikus poliitikas vaja euroala jaoks majandusjuhtimist (mida on olnud vaja alates Maastrichti lepingu aegadest), mis läheks praeguselt koordineerimismeetodilt, mis on siiani andnud kasinaid tulemusi, üle ühiselt otsustamise meetodile poliitilistes põhiküsimustes. Euroala ei saa endale lubada ühise rahaga jätkamist, säilitades samal ajal liikmesriikide eraldiseisvad majanduspoliitikad. Seetõttu tuleb need integreerida, muu hulgas ka Euroopa Keskpanga töö hõlbustamise nimel.

4.2.9

Ümberjaotusmehhanism asümmeetriliste šokkide korral: nimelt ei tohi (mitte ainult riikide, vaid ka kodanike) vastutuse põhimõtet lahutada solidaarsuse põhimõttest. Seetõttu tuleks piiratud ajaks võtta kõige haavatavamate elanikerühmade heaks konkreetsed meetmed. See vastutus hõlmab kõiki kodanikke ja kõiki riike.

4.2.10

Samamoodi tuleb hakata liikuma euroala asjakohase oma eelarve suunas, mis oleks kõigile ühiste eeskirjadega. See on ainuke viis minna üle ühisele fiskaalpoliitikale ja leevendada edaspidi ette tulevaid šokke. Selle rahastamise võib ette näha näiteks sihipärase maksuga, finantstehingumaksuga (tingimusel, et see laieneks kogu euroalale), süsinikumaksuga või ajutiselt maksebilansi ülejäägist, mis ületab 6 %, ning lõpuks ühiste võlakirjade emissiooniga.

4.2.11

Riigivõlg: tuleks luua mehhanism, mis, võtmata ära riikide vastutust võlakohustuste eest, ei jätaks seda finantsspekulatsioonide meelevalda. Riigivõlga võiks hoida järk-järgult konverteerituna maksimaalselt kuni 60 % osani (nagu tegi ettepaneku komitee (17)) või 60 % ületavas osas (vastavalt komisjoni ettepanekule võlalunastamisfondi kohta (18)) konsolideeritud võla kontol ja seda teenindaksid proportsionaalselt eri liikmesriigid. Teise võimalusena võiks valitsustevahelise lepingu abil luua euroala ajutise ühise lühiajalise riigivõlakirja fondi, mis võimaldaks emiteerida euroala lühiajalisi võlainstrumente ja kaotaks seega euroala valitsuste likviidsuskriisi riski. Et analüüsida ühise võlakirjade emiteerimise eri valikute eeliseid ja ohte, loodi spetsiifiliste volitustega eksperdirühm, kelle järelduste alusel peaks komisjon nüüd esitama konkreetse ettepaneku, milliseid instrumente kasutada ja millise aja jooksul.

4.3.1

Suurt tähelepanu vajavad ka mikromajanduse poliitikameetmed, eriti tööstuspoliitika ja valdkondlik poliitika, mis on määrava tähtsusega Euroopa majanduskasvu jaoks, kus ei saa jätkata tegutsemist hajutatult. Seega tuleb teha ühiseks mõned poliitikavaldkonnad (ja vastavad otsustusprotsessid), mis mõjutavad kaudselt riikide eelarvet, et välja jõuda komisjoni ja liikmesriikide jagatud arusaamani ja ühiste ettevõtmisteni eelkõige järgnevas:

4.4.1

Komitee nõuab tungivalt konkreetseid majandus- ja rahaliidu sotsiaalse mõõtme meetmeid (20). Noorte tööhõive määr on jäänud ohtlikult madalaks. Komisjoni uus koosseis peaks koos liikmesriikidega võtma endale vastutuse parandada elu- ja töötingimusi:

4.4.2

Vaja on asjakohast sotsiaalset dialoogi kõikidel tasanditel. See tähendab, et tuleb ületada takistused, mis segavad tõhusaid konsultatsioone liikmesriikides ja liikmesriikide vahel. EL peaks olema suureks abiks eri riikide sidusrühmade kokkutoomisel, et arutada edukaid tavasid ja koostada kavad, kuidas luua paremad tingimused töökohtade loomiseks.

4.4.3

Kui Euroopa Liit, eelkõige euroala, tahetakse lõpule viia, siis ei tohi see eirata rakendatud majanduspoliitika sotsiaalseid tagajärgi, jättes need täielikult riikide kanda. Nii majanduslike kui ka sotsiaalsete meetmete puhul tuleb arvesse võtta mitte ainult stabiilsuspakti parameetreid, vaid ka ulatuslikumalt muid makromajanduslikke parameetreid (nt tööpuuduse määr, majanduskasvu määr, maksebilanss, tööhõivemäär, vaesusmäär, sissetulekute ja jõukuse jaotus jne). On võimatu tagada majandus- ja rahaliidu stabiilsust ilma euroala sotsiaalmehhanismideta, mis võimaldaksid toime tulla tõsise majanduslanguse ja/või tasakaalustamatuse tagajärgedega. Mõned neist võivad eeldada aluslepingu muutmist. Keskpikas perspektiivis võiksid need hõlmata järgmist:

4.4.4

Ühtlasi tuleks kodanike huvides ühiselt võtta veel muid poliitikameetmeid, mis soosiksid kodanike ühtekuuluvustunnet ja hõlbustaksid nende liikuvust. Need hõlmavad järgmisi meetmeid:

4.5.1

Sellist ulatuslikku programmi saab ellu viia üksnes otsustusprotsessi vajaliku demokraatliku õiguspärasuse tingimustes. Respekteerides täielikult viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid edusamme, on komitee arvamusel, et hüppeline edasiminek järgmisel perioodil on võimalik üksnes siis, kui pööratakse erilist tähelepanu aruandluskohustusele, õiguspärasusele, demokraatiale, läbipaistvusele ja teabevahetusele.

4.5.2

Euroopas toimub üha teravam poliitiline debatt integratsiooniprotsessi üle. ELi tasandil peavad parteid selgelt piiritlema oma valikud, mis peavad arendama eri fraktsioonide seisukohti Euroopa Parlamendis ja aitama muuta Euroopa parteisid nähtavamaks. Üleeuroopalised valimised, mis hõlmavad piiriüleseid poliitilisi rühmitusi, tugevdaksid ja soodustaksid Euroopa arutelu vägagi.

4.5.3

Kaasvastutuse ja avaliku toetuse jaoks on vaja liikmesriikide parlamentide palju suuremat pühendumist Euroopa arutelule. ELi seadusandlikke ettepanekuid ja riiklikke reformikavasid tuleks parlamentides nõuetekohaselt arutada. Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel tuleks strateegilistes küsimustes kavandada interaktiivseid konsultatsioone, mis suurendaksid ka dünaamikat riikide parlamentide vahel.

4.5.4

Komisjon peaks kohaldama seadusandlike ettepanekute ja meetmete esitamisel võimalikult tõhusalt ühenduse meetodit, ka juhtudel, kus tal on liikmesriikidega jagatud pädevus. Nagu minevikuski, tasuvad ettenägelikkus ja julge pealehakkamine end ära.

4.5.5

Parlamentide ja/või kodanikuühiskonna palvel tuleks komisjon kutsuda liikmesriikide aruteludesse Euroopa küsimustes.

4.5.6

Euroopa Ülemkogu ja nõukogu koosseisud, eelkõige majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, on kesksed otsustajad ning aruandekohustuse ja õiguspärasuse jaoks peamised. Seepärast on vaja rohkem läbipaistvust, sest see vastab demokraatlikele nõuetele.

4.5.7

Nõukogu liikmed, kes esindavad riikide huve, nagu ka kaasotsustajad Euroopa tasandil, räägivad sageli kodus ja Brüsselis eri keelt, mis tekitab tavaliselt märkimisväärset segadust ja pärsib kokkuleppeid. Selline kahetine jutt ei ole vastuvõetav. Liikmesriigid peaksid kokku leppima ühistes poliitilistes sõnumites ja toetama neid kõigi otsustustasanditel.

4.5.8

Liikmesriigid on majandus- ja rahaliidu struktuuris nii subjektiks kui ka objektiks. On võimalik läheneda Euroopa metoodikale, säilitades samas riikide haldusmenetlused ja tavad, kuid see nõuab paljudes riikides suuri kohandusi. Usaldusväärsed poliitilised ja haldustavad osutuvad usalduse võitmisel määravaks.

4.5.9

Komitee rõhutab, et kodanikuühiskonnal on täita tema sageli alahinnatud roll ELi ja integreerituma euroala edasises struktuuris. On palju valdkondi, kus areng sõltub osaliselt või täielikult valitsusvälistest osalistest. Kodanikuühiskond peaks olema täiel määral kaasatud. Liiga paljudes riikides on kodanikuühiskond ikka veel kõrvale jäetud, samas kui kodanikuühiskonnale tuleb anda vajalikud vahendid, et võtta ühendust institutsionaalsete otsustajatega. Kodanikuühiskond peab võtma vastutuse ja peab osalema ELi otsustusprotsessis, et laiendada demokraatlikku alust. Ilma kodanikuühiskonna aktiivse pühendumiseta ei saa majandus- ja rahaliit kunagi edukalt valmis.

4.5.10

Eelkõige sotsiaalpartnerite küsimuses oleks üsna kasulik uurida konsensusmudeli – mida komitee tugevalt toetab – tulemusi liikmesriikides. Edendada tuleks tavade tutvustamist.

4.5.11

Komitee hinnangul on ilmnenud, et praegused eeskirjad ei ole piisavad ega ole toiminud oodatud viisil ning et valitsustevaheline tegevus ei ole olnud ega ole praegugi nende väljakutsete tasemel, millega on vaja majandus- ja rahaliidus toime tulla. Ei saa ka luua illusiooni, et kriisi vaibudes oleksid tormirajus rutakalt paika pandud stabiilsusmehhanismid piisavad selleks, et saaksime edasi minna ja teisi kriise vältida.

4.5.12

Ainus viis, kuidas vältida samasuguse olukorra kordumist, on muuta euroala toimimise eeskirju ja otsustusprotsessi, kujundades seda läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks:

5.1

Peale majandus- ja rahaliidu väljakujundamise, nagu on üldjoontes kirjeldatud, oleks järgmisel õigusloomeperioodil asjakohane alustada põhjalikku arutelu, kuidas muuta kogu ELi ja selle institutsiooniliste organite toimimine põhjalikumaks ning valida välja poliitikavaldkonnad, mis tuleks ühiseks muuta. Komitee arvates peaks see analüüs hõlmama allpool nimetatud aspekte.

5.2

Komisjoni töö allutataks Euroopa Parlamendi heakskiidule ja parlamendil võiks olla ka algatusõigus. Euroopa Parlamendi valimine võiks toimuda Euroopa parteide Euroopa nimekirjade alusel.

5.3

Et edendada nähtavust, demokraatlikku õiguspärasust ja võimude lahusust, kaotataks kahevalitsus Euroopa Ülemkogu eesistuja ja komisjoni presidendi vahel, keda valiks Euroopa Parlament või rahvas otse, tingimusel, et muudetakse ka tema rolli. Praegune nõukogu võiks saada nn riikide senatiks, millel oleksid uued toimimiseeskirjad.

5.4

Mis puutub poliitikavaldkondadesse, kus ELil peaks olema pädevus ja/või kaaspädevus ja otsuste tegemise volitused, siis võiks nende hulka lugeda välispoliitika ja liidu rahvusvahelise rolli, sh ühtse esinduse rahvusvahelistes organites, kaitsepoliitika (neile, kes seda soovivad), energiapoliitika, teaduspoliitika, varjupaiga- ja sisserändepoliitika, standardite ja õiguste täitmise, sekkumisvõimu rikkumisi toime panevate riikide suhtes, nagu see on juba majandusküsimustes ja eelarveeeskirjade puhul.

5.5

Uue institutsioonilise süsteemi, mida ei saa teoks teha ainuüksi tõhustatud koostöös, ning Euroopa Parlamendi, nõukogu, Euroopa Komisjoni, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee rolli saaks kindlaks määrata uue konvendi kaudu, kelle töö peaks valmis saama enne 2019. aastat, kui toimuvad järgmised Euroopa Parlamendi valimised pärast 2014. aasta valimisi.

6.1

Usalduse taastamisel on hea teabevahetus asendamatu. Komitee on veendunud, et parima teabevahetuse tagavad head poliitikameetmeid ja tavad, mis kajastavad kogu Euroopa ühiskonna jaoks pikaajalist perspektiivi.

6.2

Vaja on arendada ja muuta paremaks avalikkusega suhtlemist. Suhtlus äratab huvi, mis tekitab mõistmist. Seda õppetundi ei ole piisavalt arvesse võetud, milles tuleb süüdistada komisjoni ja liikmesriike. Kasutada tuleks kogu sotsiaalmeediaspektrit.

6.3

Majandus- ja rahaliitu ja selle valdkondi on sageli esitletud tehniliste struktuuridena. Tegemist ei ole tehniliste, vaid põhimõtteliselt poliitiliste valdkondadega, mis mõjutavad oluliselt iga kodaniku elu. Seda perspektiivi on siiski harva arutatud, rääkimata laiemalt tutvustamisest, mis seletab ka suuresti tohutut lõhet ELi ja tavakodaniku vahel.

6.4

Erinevad traditsioonid ja olukorrad näitavad päev-päevalt valusalt ühise majandus- ja rahaliidu keele puudumist, mis on vahel väga segadust tekitav ja kahjustab üldsuse toetust. Komitee on seisukohal, et komisjon on ainus võimuorgan, kes on tänu oma algatusõigusele ELi seadusandlusprotsessis võimeline pakkuma lahendust. Seda tuleb näha senisest poliitilisema komisjoni ja Euroopa Parlamendi vaatenurgast.

6.5

Kaasvastutavate osalistena on kodanikuühiskonnal ja sotsiaalpartneritel täita oma osa suhtluses, mida on seni sageli liiga vähe arendatud. Kodanikuühiskond ja sotsiaalpartnerid peaksid edastama kodanike ja ettevõtjate mured ametiasutustele ning peaksid tegema koostööd nende lahendamisel. Seisukohtade tutvustamine peaks toimuma mõlemas suunas.

6.6

Euroopa Liit ei tohiks enam jätta eluvõõra süsteemi muljet, millena näeb teda suur osa üldsust. Euroopa integratsiooni teeneid, konkreetseid samme ja kasu, mida see toob eelkõige investeeringute, töökohtade loomise ja tarbijate jaoks, tuleb kodanikele arusaadavalt selgitada. Nn uus Euroopa lugu peaks algama ühise teabevahetus- ja lihtsustamisstrateegiaga komisjoni ja liikmesriikide poolt, kes on parteide ja kodanikuühiskonna kõrval põhiosalised.

16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/20

Raportöör:

MICHAEL SMYTH

1.1

Enam kui kuus aastat pärast finants- ja majandusvaldkonna murrangulist pööret on tavapärased rahastamiskanalid ettevõtjate, eeskätt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks jätkuvalt osaliselt suletud. Enamiku VKEde peamine rahastamisallikas on pangad, kelle valmidus laenu anda on vähenenud mitmete tegurite tõttu, nagu nt käimasolev finantsvõimenduse vähendamine, suuremad kapitali- ja likviidsuskordaja nõuded, võlgade laekumise ebatõenäosus ja soovimatus riske võtta. See finantsturgude ja rahastamiskanalite killustatus on olnud üks finantskriisi püsivamaid jooni Euroopas.

1.2

VKEdele käibekapitali laenamise vähenemine on üks korduvaid turutõrke vorme, mis nõuab ELi poliitikakujundajate asjakohast tegutsemist. Senine tegutsemine ei ole olnud probleemiga proportsionaalne.

1.3

Euroopa Keskpanga pikaajalise refinantseerimisoperatsiooni algatus (1) suutis küll takistada pangandussüsteemi kokkuvarisemist, ent suurem osa selle vahendeid ei ole reaalmajandusse jõudnud. Selle asemel on seda kasutatud pankade bilansi tugevdamiseks ning tegemist on kasutamata võimalusega, kuna ettevõtjad vaevlevad jätkuvalt käibekapitali puuduses.

1.4

Euroopa Investeerimispanka, mis on väga aktiivselt toetanud kogu Euroopa VKEsid, on suures ulatuses rekapitaliseeritud ja ta on suurendanud laenuandmist VKEdele. VKEde toetamine on Euroopa Investeerimispanga grupi suurim poliitiline prioriteet, mis hõlmab 20 % Euroopa Investeerimispanga aastasest laenuandmise mahust ja 100 % Euroopa Investeerimisfondi tegevusest. Kuigi Euroopa Investeerimispank on väga oluline VKEdele arenguks mõeldud rahastamise pakkuja, on tema osakaal euroalal ettevõtjatele antavate laenude kogumahus jätkuvalt väike.

1.5

Komitee toetas eelmise aasta rohelist raamatut majanduse pikaajalise rahastamise kohta (2). Selle jätkuna avaldati hiljuti meetmete pakett (3), mille eesmärk on soodustada üldiselt pikaajalist rahastamist ja suunata rahastamine eeskätt VKEdele. Pakett sisaldab meetmeid, millega hoogustada VKEde laenude väärtpaberistamise kasutamist. Komisjon pakub välja uued eeskirjad, mille eesmärk on ergutada pensionifonde investeerima finantsvarasse ja toetama sellega pikemaajalise majanduskasvu rahastamist reaalmajanduses (4). Samuti on tehtud ettepanekuid ettevõtte ja muud tüüpi võlakirjadele likviidse ja läbipaistva järelturu loomise kohta. Komitee tervitab neid ettepanekuid ja usub, et need saavad õigel ajal aidata kaasa uuendatud ja tõhusama VKEde rahastamise turu saavutamisele.

1.6

Töös on mitmeid teisi algatusi, mille eesmärk on kõrvaldada takistused, et laenuandjad saaksid täpsemini hinnata krediidivõimet ja -riski. Need hõlmavad digitaalandmekogude suuremat kasutamist ning teabe rutiinset esitamist ettevõtlusregistritele, statistikaametitele, pangakrediiti hindavatele asutustele ja teistele laenuandjatele ning lõpuks keskse Euroopa krediidiregistri loomist. Täpsem, aktuaalsem teave VKEde finantstulemuste kohta peaks võimaldama laenuandjatel riski paremini hinnata ja seda asjakohasemalt hinnastada.

1.7

Praegu on väljatöötamisel või kaalumisel mitmed teised ettepanekud VKEde rahastamise parandamiseks. Komitee toetab neid poliitikakujundajate proaktiivsemaid vastuseid, ent nende rakendamine võtab aega. Jätkuv väljakutse on see, mida teha praegu ja lühikeses perspektiivis, et parandada VKEde juurdepääsu rahastamisele.

1.8

Üks universaalne lahendus ei pruugi kõigile liikmesriikidele sobida. Mõned liikmesriigid on töötanud välja enda riiklike struktuuride ja eeskirjade järgi kohandatud lähenemisviisid. Üks huvitavamaid algatusi on Ühendkuningriigi laenurahastamisskeem (5). Viimasel kahel aastal oli see äärmiselt edukas hüpoteeklaenude ja kodumajapidamistele antavate laenude hoogustamisel Ühendkuningriigis ning praegu on see suunatud üksnes VKEdele laenamise hoogustamisele. Skeemiga stimuleeritakse osalevaid panku suurendama oma netolaenuandmist VKEdele, vähendades rahastamiskulusid. Skeemi toetajad on seisukohal, et ilma selle skeemita oleks VKEdele laenamine palju väiksema mahuga.

1.9

Komitee arvates on laenurahastamisskeem hea tava näide ja ta soovitab Euroopa Keskpangal tõsiselt kaaluda sarnase algatuse tegemist euroalal. 5. juunil 2014 kuulutas Euroopa Keskpank välja rea likviidsusmeetmeid, et hoogustada pankade laenuandmist VKEdele (6). Komitee märgib rahuloluga, et Euroopa Keskpanga peamine ettepanek, nn sihtotstarbeline pikemaajaline refinantseerimisoperatsioon, sarnaneb käesolevas arvamuses käsitletava laenurahastamisskeemiga. Samuti on heameel näha, et komitee käesolevas arvamuses tehtud tööga on ennetatud poliitikakujundajate mõttesuuna kujunemist.

2.1

Ettevõtjatele laenu andmise ja ettevõtluse rahastamise üle peetavate arutelude keskmes on kaldunud olema arengu või investeerimiskapitaliga seotud pakkumine ja nõudlus, eriti VKEde puhul. Laenuandjad juhivad tähelepanu sellele, et puudu on uutest projektidest ja seega nõudlusest arengu rahastamise järele. VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate esindajad kurdavad sageli arengu rahastamise pakkumise ja sellise krediidi kulukuse üle, väites, et pangad hinnastavad rahastamise riski liiga kõrgelt. Ilmselt on mõlemal poolel teataval määral õigus. Igal juhul on nii suurtele kui ka väikestele ettevõtjatele laenu andmine olnud ELi liikmesriikides parimal juhul muutumatu ja halvimal juhul järsult vähenenud.

2.2

Komitee käesoleva arvamuse keskmes ei ole arengukapital ega uute ettevõtete, idufirmade või uuenduste rahastamine. Pigem käsitletakse käibekapitalile juurdepääsu küsimust – võimalusi saada arveldus- või käibekrediiti, mis on enamiku ettevõtjate eksistentsiks hädavajalik. Andmete puudumise tõttu on käibekapitalilaenude andmise suundumusi raske täpselt määratleda, kuid üldist suundumust võib näha Euroopa Keskpanga andmetest mittefinantsettevõtetele laenamise kohta. Need näitajad on viimase 4–5 aasta jooksul langenud ja alles mõnel viimasel kuul on näha teatavaid märke taastumisest.

2.3

Viimase kuue aasta finants- ja majanduskriisi üks püsivamaid mõõtmeid on olnud ettevõtluse rahastamise tõsine langus. Kuna Euroopa pangad on teinud jõupingutusi selle nimel, et vähendada oma riskipositsioone seoses halbade laenude ja väärtusetute võlgadega, siis on käibekapitali tavapärane kättesaadavus ettevõtjate, eeskätt just väiksemate ja mikroettevõtjate jaoks nii nominaalselt kui ka reaalselt vähenenud. Ettevõtjatele laenude andmise vähenemist võib pidada korduvaks turutõrke vormiks. Lisaks on Euroopa finantsturgude killustatus toonud kaasa kahetasemelise struktuuriga laenuintressimäärad. Näiteks seisavad Itaalia ja Hispaania väikesed ettevõtjad silmitsi palju kõrgemate intressimääradega kui sarnased ettevõtjad Saksamaal ja Ühendkuningriigis. Seni ei ole ELi poliitikakujundajate tegutsemine olnud probleemiga proportsionaalne ja on teatavaid tõendeid selle kohta, et ELi ja rahvusvahelise panganduse karmistatud eeskirjade mõju on ettevõtjatele laenuandmise probleemi süvendanud, sest see on muutunud pangad riskikartlikumaks.

3.1

ELi poliitikakujundajad on teinud jõupingutusi selle nimel, et tulla toime finantskriisi tagajärgede ja selle mõjuga reaalmajandusele. ELi pangandussüsteemi haavatavus on muutunud majanduse taastumise peamiseks takistuseks. Selle haavatavuse leevendamiseks käivitas Euroopa Keskpank aastatel 2012–2013 pretsedenditu algatuse, et teha ELi pankadele kättesaadavaks üle 1 triljoni euro üsna madala kuluga raha. Algatus nimetati pikaajaliseks refinantseerimisoperatsiooniks. Sellega reageeriti panganduse tardumise või panganduskrahhi ohule, kuna pangad tegid jõupingutusi selleks, et saada oma bilansid tasakaalu ja täita omavahendite suhtarvu karmistatud nõudeid. Pikaajalise refinantseerimisoperatsiooni algatus suutis küll takistada kokkuvarisemist, ent suurem osa selle vahendeid ei jõudnud reaalmajandusse. Selle asemel on neid vahendeid kasutatud pankade bilansi tugevdamiseks. Ühest küljest oli selline tulemus prognoositav ja mõistetav. Enamiku Euroopa pankade prioriteet oli ja on ellujäämine. Teisest küljest tähendab see kasutamata jäänud võimalust, kuna ettevõtjad vaevlevad jätkuvalt käibekapitali puuduses.

3.2

Märtsis 2013 rekapitaliseeriti Euroopa Investeerimispank suures ulatuses. Selle sissemakstud kapitali suurendati aktsionäride 10 miljardi euro suuruse kapitalisüstiga. Investeerimispank loodab, et saab järgmise 3–4 aasta jooksul suurendada oma juba praegu märkimisväärseid laene VKEdele 40 miljardi euro võrra. Rekapitaliseerimine on aidanud investeerimispangal suurendada oma laenuandmist VKEdele. VKEde toetamine on Euroopa Investeerimispanga grupi suurim poliitiline prioriteet, mis hõlmab 20 % Euroopa Investeerimispanga aastasest laenuandmise mahust ja 100 % Euroopa Investeerimisfondi tegevusest. Ent investeerimispanga laene VKEdele kasutatakse peamiselt arengukapitaliks, innovatsiooniks ja uuteks projektideks. Kuuldavasti on käibekapitali laenu andmine investeerimispangas arutamisel ja oleks huvitav teada nende arutluste tulemust. Kuigi Euroopa Investeerimispank on oluline VKEdele arenguks mõeldud rahastamise pakkuja, on tema osakaal euroala ettevõtjatele antavate laenude kogumahus jätkuvalt väike.

3.3

Ühendkuningriigi ja USA rahandusasutused on võtnud abinõuna teatavaid tavatuid meetmeid, nagu rahapoliitika kvantitatiivne lõdvendamine, et võimaldada pangandussüsteemi likviidsust. See poliitika hõlmab väga suure hulga riigi- ja ettevõtte võlakirjade ostmist keskpankade poolt ja pangandussüsteemi uue raha toomist. See on aidanud nii USAs kui ka Ühendkuningriigis ära hoida rahaturgude ja rahapoliitika ülekandemehhanismide külmumise. On teatavaid tõendeid selle kohta, et rahapoliitika kvantitatiivse lõdvendamise programm on USAs aidanud suurendada krediiti ja rahastamist reaalmajanduses. USA rahandusasutused kaaluvad praegu selle kokku tõmbamist, kuna majanduse elavdumine on kindlustumas. Inglise Panga prognoosis leitakse, et kui Ühendkuningriigi majanduse elavadumine kindlustub, siis lõpetatakse ka kvantitatiivse lõdvendamise poliitika.

3.4

Märtsis 2013 avaldas komisjon rohelise raamatu majanduse pikaajalise rahastamise kohta (7) ja selle järelmeetmena meetmete paketi, mille eesmärk on soodustada üldiselt pikaajalist rahastamist ja suunata rahastamine eeskätt VKEdele (8). Selle paketi keskmes on meetmed, millega hoogustada varaga tagatud väärtpaberite kasutamist VKEde laenude puhul. Varaga tagatud väärtpaberite laialdasem kasutamine annaks pankadele ja teistele finantsasutustel suurema vabaduse anda ettevõtjatele suuremas mahus laene. Komisjon teeb ettepaneku uute eeskirjade kohta, mille eesmärk on ergutada pensionifonde investeerima finantsvarasse, nt varaga tagatud väärtpaberitesse, ja toetama sellega pikemaajalise majanduskasvu rahastamist reaalmajanduses (9). Samuti on tehtud ettepanekud luua ettevõtte võlakirjadele likviidne ja läbipaistev järelturg ning suurendada pandikirjade ja väärtpaberite suunatud pakkumise atraktiivsust. Ühisrahastamist käsitleva teatise (10) eesmärk on edendada parimaid tavasid, kontrollida ühisrahastamise turgude arengut ja hõlbustada ühisrahastamise kvaliteedimärgi teket.

3.5

Siinkohal on olulised mitmed teised algatused. Laenuandjate jaoks krediidivõimelisuse ja -riski täpsemat hindamist takistavad tegurid hõlmavad tavaliselt kulusid ja asjaomase finantsteabe puudumist. Rahvusvaheline Finantsinstituut soovitab selliste takistuste vähendamiseks mitmeid meetmeid. Need hõlmavad digitaalandmekogude suuremat kasutamist ning teabe rutiinset esitamist ettevõtlusregistritele, statistikaametitele, pangakrediiti hindavatele asutustele ja teistele laenuandjatele. Need riiklikud krediidiriski andmekogud tuleks ühendada Euroopa andmebaasiga, et luua lõpuks keskne Euroopa krediidiregister. Finantsinstituut kutsub üles seadma üleeuroopalised standardid teabe kogumiseks ja edastamiseks, et võimaldada äriühingute- ja riikideüleseid analüüse. Parem, aktuaalsem teave VKEde finantstulemuste kohta peaks võimaldama laenuandjatel riski paremini hinnata ja seda asjakohasemalt hinnastada.

3.6

Teised ettepanekud VKEde raha juurdevoolu parandamiseks on mh järgmised:

4.1

Ülesanne töötada välja skeem, millega edendada paremat juurdepääsu rahastamisele üle kogu ELi, ei ole lihtne. Mõned liikmesriigid on töötanud välja enda riiklike struktuuride ja eeskirjade järgi kohandatud lahendused. Üks universaalne lähenemisviis ei pruugi kõigile liikmesriikidele sobida. Üks huvitavamaid algatusi on Ühendkuningriigi laenurahastamisskeem, mida tasub lähemalt vaadelda.

4.2

Juulis 2012 käivitasid Ühendkuningriigi rahandusministeerium ja Inglise Pank laenurahastamisskeemi eesmärgiga hoogustada laenude andmist reaalmajandusele (11). Laenurahastamisskeemi toimimist kontrollivad rahandusministeerium ja Inglise Panga aktsionärid. Laenurahastamisskeem pakub osalevatele pankadele odavat rahastamisallikat ning need madalamad rahastamiskulud peaksid võimaldama pankadel suurendada krediidi kättesaadavust sellega, et nad langetavad enda nõutava intressi määra. See skeem stimuleerib pankasid andma rohkem laene ja võimaldab neil saada skeemist täiendavaid vahendeid. Käivitamisest alates on laenurahastamisskeem aidanud kaasa pankade rahastamiskulude märkimisväärsele langusele ja see on andnud panuse paremate krediiditingimuste kujunemisse. Tuleb öelda, et suurem osa laenurahastamisskeemi senisest edust seisnes eeskätt kodumajapidamistele antavate laenude ja hüpoteeklaenude andmise stimuleerimises. Ettevõtjatele laenude andmise hoogustamisel oli skeem vähem edukas, mistõttu kohandasid ametiasutused seda novembris 2013, suunates selle üksnes VKEdele laenude andmise stimuleerimisele.

4.3

Laenurahastamisskeem loodi selleks, et tekitada osalevates pankades ärihuvi oma netolaenuandmise suurendamiseks (st kogulaenud miinus tagasimaksed). Skeem pakub alandatud hinnaga rahastamist kõigile pankadele, isegi finantsvõimendust vähendavatele pankadele. Skeemis ei ole seatud ülemist piiri pankade kasutada olevatele rahastamissummadele. Näiteks kui osaleva panga ettevõtluslaenude maht skeemiga alustades on 100 miljardit eurot, siis võib ta saada vähemalt 5 miljardi euro ulatuses vahendeid. Kui sama pank suurendaks netolaenuandmist VKEdele 1 miljardi euro võrra, siis oleks tal õigus saada laenurahastamisskeemist veel 5 miljardit eurot. See kasutada olevate vahendite ja VKEdele netolaenuandmise suhe – viis ühele – koos rahastamise madalamate kuludega annab pankadele tugeva stiimuli laenuandmise laiendamiseks (12).

4.4

Muudetud laenurahastamisskeemi kontrollib Inglise Pank. Laenurahastamisskeemis osaleb enamik Ühendkuningriigi finantsasutusi. Läbivaadatud skeem, mille eesmärk on hoogustada laenude andmist üksnes ettevõtjatele, on toiminud alates novembrist 2013. Seepärast on praegu ilmselt veel liiga vara teha põhjalikke järeldusi selle tõhususe kohta. Mõned Ühendkuningriigi ja euroala suuremad pangad jätkasid üsna kiiret finantsvõimenduse vähendamist ja tõenäoliselt on see ettevõtjatele antavate laenude vähenemise peamisi põhjuseid. Laenurahastamisskeemi toetajad väidavad, et ilma laenurahastamisskeemi vahendite kättesaadavuseta oleks Ühendkuningriigi krediidiolukord palju halvem.

4.5

Komitee on seisukohal, et laenurahastamisskeemiga sarnane skeem tuleks käivitada kogu euroalal. Laenurahastamisskeemi tüüpi skeem euroalal võiks piiratud ajaga – kahe kuni kolme aasta jooksul – aidata viia ettevõtluse rahastamise tagasi normaalsemale tasemele, lihtsustades samas käimasolevat finantsvõimenduse vähendamise protsessi.

4.6

5. juunil 2014 kuulutas Euroopa Keskpank välja rea likviidsusmeetmeid, et hoogustada pankade laenuandmist VKEdele (13). Komitee märgib rahuloluga, et Euroopa Keskpanga peamine ettepanek, nn sihtotstarbeline pikemaajaline refinantseerimisoperatsioon, sarnaneb käesolevas arvamuses käsitletava laenurahastamisskeemiga. Käesoleva teksti kirjutamise ajal selgus, et Euroopa Keskpank kavandab tõepoolest konkreetset rahastamisskeemi VKEde jaoks. Usutakse, et Euroopa Keskpank viib läbi pikaajalise refinantseerimisoperatsiooni uue vooru, mille eesmärk on hoogustada just VKEdele laenamist. Ei ole selge, kas uus pikaajaline refinantseerimisoperatsioon hõlmab osalevate pankade jaoks stiimulit selle kasutamiseks eesmärgiga alandada väiksemate ettevõtjate laenuvõtmise kulusid. Igal juhul on algatus tervitatav.

4.7

Komitee on tervitanud suuremat osa komisjoni ettepanekuid, mille eesmärk on parandada VKEde juurdepääsu rahastamisele, ent enamasti on need keskmise või pikema perspektiiviga ja võivad nõuda uusi õigusakte ja/või institutsioone. Kuid ettevõtjate käibekrediidi kriis on kiireloomuline, tungiv ja väidetavalt süvenev. Komitee usub, et ELi poliitikakujundajad peaksid tegema rohkem, et pakkuda lahendusi lühemas perspektiivis, nagu nt eespool kirjeldatud stiimuleid pakkuvad skeemid (laenurahastamisskeem või sihtotstarbeline pikemaajaline refinantseerimisoperatsioon). Iga kõrgemat finants- või mainega seotud riski tuleb kaaluda ELi 26 miljoni töötu inimese taustal (5,6 miljonit neist on alla 25aastaseid).

16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/25

Raportöör:

Isabel Caño Aguilar

1.1

Euroopa Liit peab lisaks digitaalvahendite kasutamisele saama ka nende loojaks ja tootjaks ning arendama selle nimel inimeste andeid. Seepärast on olulised ülesanded teavitamine, koolitamine ja hariduse andmine.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et juurdepääs digitaalühiskonnale peab olema kogu Euroopa ühiskonna esmatähtis eesmärk. Selles valdkonnas võetud poliitikameetmed ei ole piisavad üha laieneva digitaalse lõhe ületamiseks.

1.3

Komitee meenutab, et tuleb võtta asjakohaseid meetmeid, et tagada puudega inimeste juurdepääs digitaalühiskonnale ja võrdsed võimalused uute tehnoloogiate kasutamisel.

1.4

Digitaalühiskond ei tohi olla veel üks tõrjutuse tegur. Komitee toob eriti esile vajaduse võtta vastu asjakohased poliitikameetmed, et eakad inimesed ei oleks sellest välja jäetud, vaid vastupidi, saaksid täiel määral kasutada tehnoloogiat, mis on nüüd inimeste igapäevaelu osa.

1.5

ELi ja liikmesriikide ametiasutused peavad ühiselt tegutsema selle nimel, et mitmekeelsust tagavat riist- ja tarkvara oleks võimalik saada taskukohasemate hindadega.

1.6

Euroopa hariduspoliitika peab kodanikke eluks ette valmistama. Komitee rõhutab, et tuleb konsulteerida haridusvaldkonna kutseorganisatsioonidega.

1.7

Liikmesriikide rahaliste võimalustega arvestades on komitee arvates võrdsete võimaluste saavutamiseks kõige olulisem toetada riiklikku haridust.

1.8

Komitee rõhutab seda, kui olulised on avalikud raamatukogud digitaalses ühiskonnas koolitamisel ja harimisel.

1.9

Komitee soovitab edendada avatud innovatsiooni ja avatud standardite mudeleid. Tuleb vältida põhjendamatuid intellektuaalomandi kaitse meetmeid, mis võivad piirata digitaalmajanduses innovatsiooni.

1.10

Komitee soovitab jätta kehtima Euroopa e-õppe kvaliteedi sihtasutuse (EFQUEL) haridusalased soovitused.

1.11

Komitee juhib taas tähelepanu kutsekoolituse ja hariduse tähtsusele võitluses majanduskriisiga ja majanduse elavdamise eest, rõhutades selles valdkonnas Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (CEDEFOP) rolli. Seepärast esitab komitee järgmised ettepanekud:

1.12

Algatus „Horisont 2020” peab aitama tugevdada Euroopa positsiooni digitaalse tehnoloogia valdkonnas, kus ettevõtted registreerivad vähem investeeringuid kui nende Aasia ja USA konkurendid.

1.13

Komitee peab väga oluliseks edendada Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) tegevust info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) sektoris, sest nad võivad viia ellu uuenduslikke projekte, mis on pidevas muutumises oleva majandusharu jaoks hädavajalikud. Sellest tulenevad meetmed ja võimalus VKEsid lihtsamini rahastada annab ka suure panuse võitlusesse majanduskriisi vastu.

1.14

Idufirmade toetamine digitaaltehnoloogia valdkonnas võib anda hoogu Euroopa riist- ja tarkvara tööstusele. Komitee hindab kõrgelt algatust toetada digitaalarengu tegevuskava raames suure riskitasemega programme, kuid nõuab suuremat toetust finantssüsteemi poolt.

1.15

Komitee pakub välja meetmete komplekti, et edendada naiste osalust digitaalühiskonnas.

2.1

Mitmed ELi poliitilised otsused, programmid ja algatused puudutavad IKT lisamist haridusprogrammidesse, sealhulgas järgmised:

2.2

Euroopa digitaalarengu tegevuskavas (2010), mis on ELi põhistrateegia algatuse „Horisont 2020” eesmärkide täitmiseks, nähakse ette mitmeid meetmeid, muu hulgas järgmistes valdkondades:

2.3

Komitee on käsitlenud neid teemasid mitmes arvamuses (1).

2.4

Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses käsitletakse teatud aspekte, mis seonduvad juurdepääsuga digitaalühiskonnale, õppe, võrdsete võimaluste ja tööhõivega.

3.1.1

Inimesed kasutavad oma igapäevaelus üha enam IKT pakutavaid vahendeid. Juurdepääs digitaalühiskonnale on õigus ja võimaluste allikas, mida peab täielikult ära kasutama.

3.1.2

Komitee on korduvalt märkinud, kui oluline on lairibaühendus Euroopa ühiskonna ja majanduse jaoks (2), ja seepärast tervitab komitee selle üldist levikut satelliidi kaudu 28 liikmesriigis. Kuid paljud digitaalse lõhe põhjused on jäänud alles ning muutunud vaesuse suurenemise tõttu teravamaks. Vaesust omakorda on aga teravdanud majandus- ja sotsiaalkriis.

3.1.3

Digitaalne lõhe ei vähene, muu hulgas järgmistel põhjustel: haridustase (kõrge haridustasemega inimesed kasutavad internetti kolm korda tõenäolisemalt kui see 33 % rahvastikust, kelle haridustase on kõige madalam), vanus (noorte seas on internetikasutus üldlevinud ja üliõpilaste seas peaaegu absoluutne, kuid eakate seas on kasutusmäär väga madal), teabevahetus, mis toimub peamiselt inglise keeles, erinevused linna-, maa- ja saarepiirkondade vahel jne.

3.1.4

Riigiasutustel on koolides IKT vahendite kasutamist sageli väga raske rahastada praeguses eelarvepiirangute olukorras, mida stabiilsuse ja kasvu pakt näib olevat veelgi halvendanud. Üks võimalik rahastamisvahend – kasutustasu kehtestamine – võib vähendada juurdepääsetavust ja võrdseid võimalusi hariduses.

3.1.5

Juurdepääsetavus on inimõigus (3). Lissaboni lepingu juurde lahutamatu osana kuuluva Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 20, 21 ja 26 on sätestatud keeld igasuguse diskrimineerimise vastu, mis toimub puude alusel, ning puuetega inimeste õigused erimeetmetele. Tuleb meeles pidada ka seda, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga kohustatakse liikmesriike võtma asjakohaseid meetmeid, millega puudega inimestele tagatakse teistega võrdsetel alustel juurdepääs teabele ja kommunikatsioonitehnoloogiatele, sealhulgas internetile (4).

3.1.6

Puudega inimestel on kaks korda suurem tõenäosus töötuks jääda ning uued tehnoloogiad (sh veeb) pakuvad värava vaba aja, haridus-, kultuuri- ja paljude muude avalik- ja eraõiguslike teenuste juurde ning lisaks suurendavad nad osalust demokraatlikus protsessis. Seepärast on juurdepääsetavad IKT vahendid hädavajalikud, et puudega inimesed saaksid võrdsetel tingimustel konkureerida üha suuremal digitaalsel turul ja osaleda nn digitaalühiskonnas.

3.1.7

Digitaalühiskond ei tohi olla veel üks tõrjutuse tegur. Vastupidi, haavatavad inimesed peavad selles leidma vahendi, mis aitab neil tõrjutusest väljuda.

3.2.1

Digitaalühiskonna jaoks on vaja, et ametiasutustes oldaks avatud muutustele. EL peab edendama kõigile juurdepääsetavaid haridus- ja koolitussüsteeme, mis aitaksid arendada kõigi inimeste teadmisi, oskusi ja võimeid laias teemade valikus, sotsiaalseid, kultuurilisi ja kodanikuoskusi, oskust õppida ning samuti loovust, innovatsiooni ja meeskonnatöö oskust.

3.2.2

Kõik haridusvaldkonna eest vastutajad peavad edendama koolis sellist pedagoogilist õhkkonda, mis soodustaks positiivset hoiakut innovatsiooni, kvaliteedi ja koostöö suhtes õppetöös, kõigi õpilaste aktiivset osalemist õppeprotsessis, heade tavade levitamist, kodanikuaktiivsust ja kogemusi koolis ning samuti hindamiskultuuri.

3.2.3

ELi hariduspoliitika ei ole suutnud piisavalt innustada haridusvaldkonna riigiasutusi tagama IKT pedagoogilist kasutust õpetajate seas alates nende põhikoolitusest ega haridusasutustes, eelkõige alg-, kesk- ja kutsehariduses. Täpsemalt ei ole see piisavalt innustanud liikmesriike, et nad teeksid investeeringuid, mis on vajalikud tänapäevase, innovaatilise ja kvaliteetse IKT-põhise hariduse jaoks.

3.2.4

Haridusministeeriumid peavad kavandama õpetajate jaoks erikoolitusi ja andma tõuke õppimisviiside ümbermõtestamiseks.

3.2.5

Komitee rõhutab seda, kui olulised on avalikud raamatukogud digitaalses ühiskonnas koolitamisel ja harimisel.

3.2.6

Lastele võiks kõige nooremast kooliastmest alates hakata mängulisel viisil tutvustama arvutite kasutamist ja vahest ka programmeerimist, et eurooplased hakkaksid nii kiiresti kui võimalik lisaks IKT kasutamisele ka selle loojateks ja tootjateks. ELis viiakse küll ellu tipptaseme teadusuuringuid (näiteks uuringud elektrooniliste nanokomponentide kohta), kuid selles valdkonnas tuleb minna veelgi enam sügavuti.

3.2.7

Euroopa haridussüsteemide seast leiab näiteid väga kvaliteetsest alg-, kutse- ja kõrgharidusest. Siiski on vaja muuta õppekavasid, et nad sisaldaksid IKT pedagoogilist kasutust ja selle hindamist.

3.2.8

Komitee soovitab edendada avatud innovatsiooni ja avatud standardite mudeleid ning vältida seda, et põhjendamatud intellektuaalomandi kaitse meetmed piiraksid digitaalmajanduses innovatsiooni.

3.2.9

Euroopa Standardikomitee välja töötatud SPI protokolli (Simple Publishing Interface) eesmärk on lihtsustada teabevahetust teabesisu tootvate vahendite ja andmebaaside vahel, mis haldavad pidevalt õpperessursse ja metaandmeid.

3.2.10

Koostalitlusvõime võib lihtsustada ka puudega inimestele IKT kasutamiseks vajaliku abitehnoloogia kasutust.

3.3.1

Haridus ja kutseõpe rikastavad inimeste elu ja annavad neile demokraatlikus ühiskonnas vajalikud oskused. Sotsiaalne ja majandusareng sõltub suuresti kutseharidusest, sest see annab inimestele oskused ja avab uksi tööturule. Ebasoodsamas olukorras olevatele ja eelkõige tõrjutud elanikerühmadele võib see tagada parema elu. Kutseõpe ei ole aga ainuüksi sild hariduse ja tööhõive vahel, vaid see on ka iseenesest tähtis. UNESCO statistikaamet on märkinud, et majandusarengu ja kutsehariduse vahel on korrelatsioon.

3.3.2

ELi põhistrateegia selles valdkonnas on Erasmus+ ning nagu komitee on märkinud, peaks see programm olema põhivahend hariduse ja koolituse toetamise suurendamiseks, et parandada kodanike oskusi ja aidata toime tulla noorte töötuse kõrge määraga paljudes liikmesriikides. Siiski peavad liikmesriigid (kellel on selles valdkonnas pädevus) tegema jõupingutusi, et anda kutseõppele vajalikud ressursid ja maine, mis peab tal olema haridussüsteemi ühe osana.

3.3.3

Komitee meenutab, et CEDEFOPi töös elukestva õppe ja kutseõppe valdkonnas käsitletakse selliseid küsimusi, mis on väga olulised nende jaoks, kellel on raskem tööturule pääseda. Need küsimused on näiteks täiskasvanuharidus, kvalifikatsioonid ja oskused, akrediteerimine ja kvaliteedi tagamise protsessid. CEDEFOPile on vaja anda rohkem vahendeid.

3.3.4

Komitee teeb järgmised ettepanekud:

3.4.1

ELis on kõrge tööpuuduse määr, kuid samal ajal on komisjoni andmetel lühikeses perspektiivis IKT valdkonna töökohtade täitmiseks puudu 9 00  000 kvalifitseeritud inimest.

3.4.2

IKT avaldab suurt mõju tööhõivele ning digitaalarengu tegevuskava edu on seotud kõrgtehnoloogia ettevõtete olemasoluga: 2008. aastal tõid IKT ettevõtted ELile 574 miljardit eurot lisandväärtust ja andsid tööd 8,3 miljonile inimesele. Euroopa ettevõtted (kes peavad tegelema selliste probleemidega nagu killustunud turud või ebapiisav rahastamine) peavad tugevdama oma positsiooni maailmaturul valitsevate hiidude ees, kellest enamik on USA päritoluga.

3.4.3

Nagu igasugused tehnoloogilised uuendused, põhjustab ka IKT suuri muutusi tööhõives. Seda nähtust tuleks uurida selle valguses, et luua ametikohti, kvalifikatsioone, oskusi ja tunnistusi nii nendele inimestele, kes IKT tõttu tööturult välja jäävad, kui ka neile, keda IKT aitab tööturule hõlmata.

3.4.4

Digitaalvaldkonna töökohtade edendamise suur koalitsioon, mille komisjon lõi 2013. aasta märtsis, käsitleb põhiküsimusi (koolitamine ja kursuste kohandamine digitaalvaldkonna töökohtadele, liikuvus, sertifitseerimine, teadlikkuse suurendamine, uuenduslikud õppe- ja õpetamismeetodid), kuid sellele ei eraldata eelarvevahendeid. Lisaks on digitaalarengu tegevuskava raames käivitatud teisi algatusi: e-oskuste strateegia, tööhõivepakett, algatus „Avatud haridusruum”, strateegia „Hariduse ümbermõtestamine”, noortele pakutavate võimaluste algatus ja ELi oskuste ülevaade.

3.4.5

Sellesse koalitsiooni tuleb kaasata nii tööstus kui ka haridussektor, nii et ettevõtetes praktika elluviimisega loodaks tihedamad sidemed IKT sektoriga.

3.4.6

Tuleb märkida, et neis programmides ei arvestata piisavalt puude tõttu tõrjutud inimeste erivajadustega, eelkõige e-oskuste ja digitaalse kirjaoskuse omandamise ja digitaalsele tööturule hõlmamise valdkonnas.

3.4.7

Kuigi Euroopa suured kõrgtehnoloogia ettevõtted investeerivad teadus- ja arendustegevusse, teevad nad seda vähem kui Aasia ja USA ettevõtted. Komitee loodab, et algatus „Horisont 2020”, millele on eraldatud 78  600 miljardit eurot, aitab tugevdada Euroopa positsiooni maailmaturgudel.

3.4.8

Komitee peab väga oluliseks edendada Euroopa VKEde tegevust IKT sektoris, sest nad võivad viia ellu uuenduslikke projekte, mis on pidevas muutumises oleva majandusharu jaoks hädavajalikud. Ühe kriisist väljatulemise abinõuna on vaja leida lahendusi tehnoloogilisele innovatsioonile pühendunud väikeettevõtete ja uuenduslike projektide (idufirmad) rahastamisprobleemidele.

3.5.1

Praegu on ligikaudu seitsmest miljonist IKT sektoris töötavast inimesest vaid 30 % naised, kes on alaesindatud kõigil tasanditel ning eelkõige juhtivatel ametikohtadel. Naiste seas on rohkem kolmanda taseme haridusega inimesi kui meeste seas, kuid siiski on naised püsivalt halvemas olukorras tööhõive, töötasu, töötingimuste ja suure vastutusega töökohtadele pääsemise osas.

3.5.2

Suunamuutus poliitikas on eriti oluline seepärast, et vähenenud on IKT eriala lõpetanud naiste arv. Praegu on 1  000-st teaduskraadiga naisest vaid 29 saanud selle IKT valdkonnas ja vaid neli neist asub otseselt selles sektoris tööle.

3.5.3

Kuigi naiste ulatuslikum hõlmamine IKT sektorisse võiks tõsta euroala SKP-d 9 miljardi euro võrra, on naiste ebapiisaval osalusel selles sektoris mitmeid põhjuseid (muu hulgas traditsioonid ja kultuurilised stereotüübid). Seega ei ole tegemist mitte ainult Euroopa, vaid palju üldisema probleemiga.

3.5.4

Seepärast soovitab komitee järgmist:

4.1

Juurdepääs peab olema mitte ainult ametiasutuste, vaid kogu ühiskonna esmatähtis ülesanne, mis puudutab kõiki majandus- ja sotsiaalvaldkonnas osalejaid. Nii ELi kui ka üldiselt paljude liikmesriikide poliitika on aga seni olnud selles osas puudulik.

4.2

Komitee soovitab ELil ja riigiasutustel edendada ühismeetmeid, saavutamaks riist- ja tarkvara kulude märkimisväärse vähendamise, sh vabavara ja avatud koodi (nt Linux) üldise kasutuselevõtu abil, ning andmaks teabele ja teadmistele Euroopa sisu.

4.3

21. sajandiks sobiv ELi poliitika vajab muutustele avatud mõttemalli. Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide põhieesmärk ei pea olema mitte ainult konkreetsete tööturu vajaduste rahuldamine (Euroopa Komisjon on oma hariduspoliitikas keskendunud pigem just sellele aspektile), vaid ka inimeste eluks ettevalmistamine. Erinevalt praegusest peavad ELi hariduspoliitika väljatöötamisse olema kaasatud Euroopa õpetajate ja haridusasutuste liidud.

4.4

Arvestades sellega, et liikmesriigid peavad hakkama saama eelarvepiirangutega ning et nad võtavad demokraatlike institutsioonidena vastu otsuseid, mida peavad oma kodanike jaoks parimateks, tuleb siiski rõhutada möödapääsmatut vajadust investeerida riiklikku haridusse, et anda juurdepääsul haridusele kõigile võrdsed võimalused, sõltumata õpilaste sotsiaalsest päritolust ja nende rahalistest võimalustest.

4.5

Komisjon peab tagama, et haridusvaldkonna metaandmed oleksid vabalt kättesaadavad ja üldhuviteenuste alla kuuluvad ega oleks piiratud eraettevõtete patentidega. Lisaks ELi standardimisalasele programmile SPI tuleb rõhutada komisjoni metaandmete programmi e-Contentplus tähtsust.

4.6

Tagamaks antava hariduse ja koolituse kvaliteedi ja kohasuse, peab kontroll hariduse sisu üle jääma õpetajatele ja haridusasutustele. Komitee leiab, et tuleb pöörata tähelepanu Euroopa e-õppe kvaliteedi sihtasutuse (EFQUEL) soovitustele õigusnormide, ühtlustamise, intellektuaalomandi õiguste jms kohta.

4.7

Komitee on juba väljendanud oma pettumust digitaalarengu tegevuskava 2014.–2020. aasta eelarve suuremahulise kärpimise pärast algselt kavandatud 9,2 miljardilt eurolt lõpuks heakskiidetud 1,14 miljardile eurole.

4.8

Komitee hindab positiivselt algatuse „Horisont 2020” raames sätestatud rahalist toetust VKEde suure riskitasemega uuenduslikele algatustele. Väga olulised on meetmed, mis on suunatud VKEde ja idufirmade ulatuslikuma rahastamise tagamisele mitte ainult riigiasutuste, vaid ka turgude ja finantssüsteemi poolt.

4.9

Komitee soovitab hõlmata juurdepääsu mõõtme kõigisse digitaalvaldkonna algatustesse, tagades puudega inimeste ja kõigi teiste haavatavate isikute juurdepääsu e-õppe programmidele, IKT-le, materjalidele ja vahenditele (veebis ja väljaspool veebi). Lisaks tuleb pöörata eritähelepanu puudega inimeste hõlmamisele uutele IKT valdkonna töökohtadele, mida EL kavatseb täita.

16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/31

Raportöör:

Thomas McDonogh

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks näha, et analoogselt lennundustööstuse kesksele ametile, Euroopa Lennundusohutusametile (EASA), loodaks Euroopa Liidu tasandil küberjulgeoleku eest vastutav asutus, mis tagaks vajaliku tugeva juhtimise ELi tasandil, et tegeleda tõhusa üleeuroopalise küberjulgeolekupoliitika rakendamise probleemkohtadega.

1.2

Euroopas tugeva küberjulgeoleku tagamiseks on äärmiselt vajalik kodanikke teavitada ja neile anda oskus end kaitsta. Kodanike harimine isikliku küberjulgeoleku ja andmekaitse valdkonnas peaks olema koolide õppekavade ja töökohtade koolitusprogrammide lahutamatu osa. Lisaks peaks EL juhtima selleteemalisi avalikke teavitusprogramme ja -algatusi kogu ELis.

1.3

Ettevõtjaid tuleks seadusega kohustada järgima enda kaitsmisel küberrünnakute eest ennetavat strateegiat, sh tagades turvalise ja vastupanuvõimelise info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning koolitades töötajaid küberjulgeoleku teemal, just nagu tehakse tervishoiu ja ohutuse valdkonnas.

1.4

Igal liikmesriigil peaks olema organisatsioon, kelle ülesanne on pakkuda väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele teavet, koolitust ning toetust küberjulgeoleku parimate tavade küsimustes. Suurtel ettevõtjatel on kergem saada vajalikke teadmisi, aga VKEd vajavad toetamist.

1.5

Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) volitusi tuleks laiendada ja ametile tuleks tagada rahalised vahendid, et ENISA saaks võtta suurema otsese vastutuse küberjulgeolekualase koolituse ja teadlikkuse suurendamise programmide eest, mis oleksid suunatud just kodanikele ja VKEdele.

1.6

Ettevõtjad ja organisatsioonid peavad oma juhtorganites suurendama teadlikkust vastutusest küberjulgeoleku eest. Kõigi organisatsioonide juhte tuleks selgelt teavitada ettevõtja võimalikust vastutusest, mis tuleneb ebapiisavast küberjulgeolekustrateegiast ja -meetmetest.

1.7

Kõigil internetiteenuse osutajatel (ISP) peaks nende otsustava rolli tõttu veebiteenuste pakkumisel olema ELis eraldi vastutus oma klientide kaitsmise eest küberrünnakute vastu. See vastutus tuleks piiritleda ja sätestada ELi tasandi õigusaktides.

1.8

Selleks et tagada pilvandmetöötluse dünaamilisest laienemisest tuleneva majanduskasvu suure potentsiaali kasutus (1), tuleks ka ELi tasandil kehtestada pilvteenuse pakkujatele eraldi turvanõuded ja -kohustused.

1.9

Komitee leiab, et vabatahtlikud meetmed on ebapiisavad ja liikmesriikidele on vaja panna ranged õigusnormidega sätestatud kohustused, et tagada Euroopa küberjulgeoleku ühtlustamine, haldamine ja jõustamine. Samuti on vaja õigusakte, mis muudaksid suurematest küberturvarikkumistest teatamise kohustuslikuks kõigile ettevõtjatele ja organisatsioonidele, mitte ainult elutähtsa infrastruktuuri pakkujatele. See aitaks parandada Euroopa võimet reageerida ohtudele ning suurendada teadmisi ja arusaamist küberrünnakutest, et välja töötada paremad kaitsemeetmed.

1.10

Komitee soovitab tungivalt, et EL järgiks küberrünnakute ohtudega tegelemisel projekteerimispõhist lähenemisviisi, tagamaks, et kõik teenused ja tehnoloogia, mida kasutatakse Euroopas internetiühenduse ja veebiteenuste pakkumiseks, on projekteeritud viisil, mis tagab võimalikult suure kaitstuse küberrünnakute eest. Projekteerimisel tuleks keskenduda eelkõige masina ja inimese vahelisele liidesele.

1.11

Komitee soovib näha, et Euroopa standardimisorganisatsioonid töötaksid välja põhjalikud küberjulgeoleku standardid mis tahes info- ja kommunikatsiooni teenustele ja -tehnoloogiale ning teeksid need tuntuks. Standardid peaksid hõlmama kohustuslikku tegevusjuhist, et oleks tagatud kõigi Euroopa kodanikele müüdavate info- ja kommunikatsioonitehnoloogia seadmete ja veebiteenuste vastavus kõige rangematele standarditele.

1.12

EL peab tegutsema viivitamatult, kindlustamaks, et igas liikmesriigis oleks täielikult toimiv infoturbeintsidentidega tegelev rühm (CERT), mis kaitseks riiki ennast ja Euroopat küberrünnakute eest.

1.13

Komitee nõuab, et Europoli küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskus (EC3) saaks lisaraha, mida keskusel on vaja küberkuritegevuse vastu võitlemiseks ning politseikoostöö tugevdamiseks Euroopas ja väljaspool, et suurendada Euroopa suutlikkust küberkurjategijaid tabada ja nad kohtu ette viia.

1.14

Kokkuvõttes peab ELi küberjulgeolekupoliitika komitee arvates saavutama tulemusi ennekõike järgmistes aspektides: ELi tugev juhtroll; küberjulgeolekupoliitika, mis suurendab turvalisust, säilitades samas eraelu puutumatuse ja muud põhiõigused; kodanike teadlikkuse suurendamine ja ennetavale kaitsele suunatud lähenemisviiside julgustamine; terviklik valitsemine liikmesriikides; ettevõtjate tegutsemine teavitatult ja vastutustundlikult; tihe partnerlus valitsuste, erasektori ja kodanike vahel; piisav investeeringute tase; head tehnilised standardid ja piisavad investeeringud teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni; tegutsemine rahvusvahelisel tasandil. Seepärast kordab komitee oma soovitusi küberjulgeolekupoliitika kohta, mida ta on väljendanud paljudes varasemates arvamustes (2), ning kutsub komisjoni üles tegutsema nende üleskutsete alusel.

2.1

Internetimajandus loob ELis rohkem kui ühe viiendiku SKP kasvust ning igal aastal teeb 200 miljonit eurooplast oste veebis. Me oleme sõltuvad internetist ja seotud digitaaltehnoloogiast, mis toetavad eluliselt olulisi energeetika-, tervishoiu-, valitsus- ja finantsteenuseid. Ent elutähtsad digitaalteenused ja -infrastruktuur, millel on keskne roll meie majanduslikus ja ühiskondlikus elus, on üha rohkem haavatavad küberrünnakute suhtes, mis ohustavad meie heaolu ja elukvaliteeti.

2.2

Arvestades ELi üha kasvavat sõltuvust internetist ja digitaaltehnoloogiast, ei piisa komitee arvates praegustest tavadest ja poliitikast, et tagada Euroopas praegu ja tulevikus piisav küberjulgeoleku tase. Arvamuse eesmärk on tuua esile puudujäägid, mida komitee näeb ELi küberjulgeolekupoliitikas, ja esitada soovitusi, kuidas küberrünnakute riske paremini maandada.

2.3

Küberrünnakute põhjused võivad ulatuda väga isiklikest – näiteks kättemaks teatud isikule või ettevõttele – rahvusriikide küberspionaažini ja riikidevahelise kübersõjani. Arvamuse koostamisel otsustati piirata selle ulatust ainult kuritegelikel põhjustel sooritatavatele küberrünnakutele, et soovitused keskenduksid probleemidele, mis on suurema osa komitee jaoks esmatähtsad. Keeruline poliitiline arutelu kodanike ja teiste riikide vastu suunatud liikmesriikide toimepandavate küberrünnakute üle võib olla mõne tulevase arvamuse teema.

2.4

Käesolevas arvamuses käsitletakse ainult raha saamise eesmärgil küberkurjategijate sooritatavaid küberrünnakuid, mis moodustavad suure enamiku rünnakutest. Kui viia sisse küberjulgeolekupoliitika ja tavad, mis tuleksid tõhusalt toime kuritegelikult ajendatud küberrünnakutega, väheneksid ka poliitiliste või isiklikumate motiividega küberrünnakute riskid.

2.5

Kuigi EL on teinud häid edusamme, rakendades digitaalse tegevuskava raames usalduse ja turvalisuse meetmeid, ning on välja töötanud ulatusliku küberstrateegia, mis tegeleb enamiku eelnimetatud eesmärkidega, on vaja rohkemat.

3.1

Küberrünnak on igasugune ründav tegevus arvuti infosüsteemide, infrastruktuuride, arvutivõrkude ja/või isiklike digitaalseadmete vastu erisuguste kuritahtlike tegude kaudu, et vastavat sihtmärki varastada, muuta või see hävitada. Sihtmärk võib olla raha, andmed või infotehnoloogia.

3.2

Küberkurjategijad teevad küberrünnakuid raha või andmete varastamise, pettuste, kuritegeliku spionaaži või väljapressimise eesmärgil. Kuritegelikud küberrünnakud võivad kahjustada elutähtsaid võrke ja teenuseid, millest me sõltume tervishoiu, ohutuse ja majandusliku heaolu valdkonnas, sh riigihaldus-, transpordi- ja energiavõrgud.

3.3

Küberrünnakute oht kasvab vastavalt meie suurenevale sõltuvusele internetist ja digitaaltehnoloogiast. Symanteci hiljutise aruande kohaselt suurenes andmetega seotud rikkumiste koguarv 2013. aastal 62 %, ulatudes üle 552 miljoni andmeavaldamise juhuni. Nende rikkumistega avaldatakse sageli tegelikud nimed, sünnikuupäevad või ID-numbrid, meditsiinilised andmed või finantsteave. Lisaks on 38 % mobiilikasutajatest langenud viimase 12 kuu jooksul mobiiliseadmete küberkuritegevuse ohvriks.

3.4

Küberrünnakutel võib olla suur mõju konkreetsetele ettevõtjatele ja laiemalt Euroopa majandusele.

3.5

Küberrünnaku tehnika muutub pidevalt.

3.6

Küberjulgeoleku organisatsioonid on ühisel seisukohal prioriteetsetes meetmetes, mida kodanikud ja ettevõtjad peaksid võtma, et end küberrünnakute eest kaitsta. Kõik küberjulgeolekualase teadlikkuse suurendamise ja koolituse programmid peaksid hõlmama neid tavasid.

3.7

Sageli ei ole väikestel ettevõtjatel piisavalt IT-tuge, et olla kursis võimalike küberohtudega. Seetõttu vajavad nemad eriti abi enda kaitsmisel küberrünnakute eest.

3.8

Küberrünnakute ja süsteemi haavatavate kohtade avastamine on küberrünnakute vastu võitlemisel äärmiselt oluline, eelkõige kui tegeletakse nn nullpäeva rünnakuga, st rünnakute uute liikidega, millest küberjulgeoleku kogukond veel teadlik ei ole. Ent sageli ei avalda ettevõtjad maine ja vastutusega seotud hirmude tõttu teavet küberrünnakute kohta. See infosulg kahjustab Euroopa võimet reageerida küberohtudele kiiresti ja efektiivselt ning parandada jagatud teadmiste kaudu üldist küberjulgeolekut.

3.9

Kodanikud ja ettevõtjad ostavad ligipääsuõigust internetile ja selle teenustele internetiteenuse osutajatelt. Nende otsustava rolli tõttu veebiteenuste pakkumisel on oluline, et internetiteenuse osutajad pakuksid oma klientidele võimalikult suurt kaitset küberrünnakute vastu. Lisaks selle tagamisele, et nende enda teenused ja infrastruktuur oleksid kujundatud ja neid hooldatakse kõige suuremat küberjulgeolekut pakkuval viisil, peaksid internetiteenuse osutajad pakkuma oma klientidele professionaalset nõu küberjulgeoleku vallas ja neil peaksid olema eraldi protokollid küberrünnakute tuvastamiseks ja nende vastu võitlemiseks, kui rünnakud toimuvad nende klientide vastu. See vastutus tuleks piiritleda ja sätestada ELi tasandi õigusaktides.

3.10

Pilvandmetöötluse kasutuselevõtu kiirendamine Euroopa kodanike ja ettevõtjate seas on ELi majanduse jaoks väga tähtis (3). Kuna isiklikes ja ettevõtlusrakendustes sõltutakse üha enam pilvandmetöötlusest, peab Euroopa seda enam tagama pilvteenuse pakkujate küberjulgeoleku. Ebakindlus pilvteenuste turvalisuse suhtes aeglustab selle dünaamilise tehnoloogia kasutuselevõttu. Komitee sooviks näha, et EL kehtestab pilvteenuse pakkujatele eraldi turvanõuded ja -kohustused, et toetada pilvandmetöötluse kasvu Euroopas.

3.11

Erilisi jõupingutusi tuleb teha selleks, et värvata töötajaid Euroopa küberjulgeolekusektoris. Prognooside kohaselt kasvab nõudlus kõrgetasemeliste infoturbespetsialistide järele üldise arvutitööstuse kasvust rohkem kui kaks korda kiiremini. Komitee juhib selles kontekstis komisjoni tähelepanu ka konkursside korraldamisele USAs ja mõnes liikmesriigis, sest need on edukalt suurendanud teadlikkust küberjulgeolekust ja kasvatanud järgmist küberjulgeoleku spetsialistide põlvkonda.

3.12

Üks parimaid strateegiaid küberrünnakute eest kaitsmiseks on järgida projekteerimispõhist lähenemisviisi, tagamaks, et kõik teenused ja tehnoloogia, mida kasutatakse Euroopa internetiühenduse ja veebiteenuste pakkumiseks, on projekteeritud viisil, mis tagab võimalikult suure kaitstuse küberrünnakute eest. Projekteerimisel tuleks keskenduda eelkõige masina ja inimese vahelisele liidesele. See hõlmaks koostööd tehnoloogiatootjate, internetiteenuse osutajate, küberjulgeolekusektori, küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse (EC3), Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA), liikmesriikide julgeoleku- ja kaitseametite ning kodanike vahel. Sellise projekteerimispõhise lähenemisviisi korraldamine võiks toimuda ELi tasandil komisjoni poolt ja võimaluse korral võiks seda koordineerida ENISA.

4.1

EL töötab välja põhjalikku strateegiat (4) Euroopa kodanike küberjulgeoleku suurendamiseks.

4.2

Komitee reageeris tugevalt komisjoni võrgu- ja infoturbe direktiivi ettepanekule (6), sest pidas esitatud meetmeid liiga leebeks, mis ei sunniks liikmesriike piisavalt kaitsma oma kodanikke ja ettevõtjaid küberrünnakute eest. Ent kavandatud direktiivi vastuvõtmisel vähendas parlament selle kasulikkust veelgi, piirates direktiivi kohaldamisala rangelt elutähtsa infoinfrastruktuuri pakkujatele, jättes seega kohaldamisalast välja otsingumootorid, sotsiaalmeedia platvormid, internetimaksete lüüsid ja pilvandmetöötluse teenuste pakkujad.

4.3

Kavandatud võrgu- ja infoturbe direktiiv ei ole sellisel kujul piisav, et töötataks välja õigusaktid, mis oleksid vajalikud ohuteadlikkuse ja reageerimisvalmiduse suurendamiseks ELis toimuvate küberrünnakute korral. Komitee sooviks näha selliste uute õigusaktide jõustamist, mis muudaksid kõigist suurematest küberturvarikkumistest teatamise kohustuslikuks ja seda mitte ainult elutähtsa infrastruktuuri pakkujate jaoks. Kohustusliku aruandluse puudumine aitab küberkurjategijatel haavatavate sihtmärkide teadmatuse tõttu jõudsalt edasi areneda.

4.4

EL peaks kaaluma ENISA volituste laiendamist, et tugevdada teadlikkust küberrünnakuohust ja reageerimisvõimet kogu ELis. Võib-olla võiks ENISA rolli laiendada nii, et ENISA võtaks suurema otsese vastutuse küberjulgeolekualase koolituse ja teadlikkuse suurendamise programmide eest, mis oleksid suunatud just kodanikele ja VKEdele.

4.5

2013. aastal loodi Europolis küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskus (EC3), et parandada Euroopa suutlikkust võidelda küberkuritegevuse vastu. Keskus toimib Euroopas keskse teljena kriminaalteabe valdkonnas ja toetab liikmesriikide tegutsemist ja uurimist seoses küberrünnakutega. Ent oma esimeses aastaaruandes hoiatab keskus, et keskusele eraldatud praeguste vahendite vähesuse tõttu on uurimiste edu juba piiratud ja keskus ei suuda hakkama saada talle laekuvate suuremahuliste uurimistega.

4.6

EL peaks nõudma Euroopa standardimisorganisatsioonidelt (CEN, CENELEC ja ETSI), et nad töötaksid välja küberjulgeoleku standardid igasugusele ELis müüdavale tarkvarale, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia riistvarale või veebipõhistele teenustele. Standardeid tuleks pidevalt ajakohastada, et suuta reageerida uutele ohtudele.

4.7

Vaja on õigusakte, mis muudaksid suurematest küberturvarikkumistest teatamise kohustuslikuks kõigile ettevõtjatele ja organisatsioonidele, mitte ainult elutähtsa infrastruktuuri pakkujatele. See aitaks parandada reaalajas tekkivate riskide maandamist ning suurendada teadmisi ja arusaamist sooritatavatest küberrünnakutest, mis aitaks ametiasutustel, küberjulgeolekusektoril, ettevõtjatel ja kodanikel parandada küberjulgeolekut ja võidelda ohtude vastu. Et julgustada jagama teavet küberrünnakute kohta, tuleks vastavate õigusaktidega tagada nõuetekohane anonüümsus ettevõtjatele ja organisatsioonidele, kes rünnakust teatavad. Samuti tuleks kaaluda vastutuskaitse pakkumist, kus see asjakohane oleks.

4.8

Vaatamata senistele ELi algatustele on suutlikkuse ja valmisoleku tase liikmesriigiti väga erinev, mistõttu reageeritakse ELi lõikes küberrünnakutele killustatult. Arvestades võrkude ja süsteemide omavahelist seotust, nõrgendavad väga algelise küberjulgeoleku strateegiaga liikmesriigid ELi üldist küberrünnakutele reageerimise suutlikkust. Tuleb võtta meetmeid, et kõigis liikmesriikides oleks küberjulgeolek vastuvõetaval tasemel. Eritähelepanu tuleks pöörata selle tagamisele, et igas liikmesriigis oleks täielikult toimiv infoturbeintsidentidega tegelev rühm.

4.9

Nagu varasemates arvamustes märgitud (7), leiab komitee, et ELi kaitsmiseks küberrünnakute eest ei piisa tagasihoidlikest vabatahtlikest meetmetest ja liikmesriikidele on vaja panna ranged õigusnormidega sätestatud kohustused, et tagada Euroopa küberjulgeoleku ühtlustamine, haldamine ja jõustamine.

4.10

Selleks et kodanikele ja ettevõtjatele suudetaks pakkuda tõelist ja ajakohast kaitset küberrünnakute eest, peaks ELi küberjulgeolekupoliitika keskenduma kokkuvõttes järgmistele meetmetele:

16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/39

Raportöör:

Marina ŠKRABALO

1.1

Kuigi ELi laienemispoliitika ei ole ehk kõige populaarsem ELi poliitikavaldkond, kuulub see ELi edukaimate poliitiliste projektide hulka. Viimastel aastatel on ühinemisprotsessi läbipaistvus ja kaasavus mitmes mõttes paranenud, nagu on näha Serbias ja Montenegros praegu toimuvate protsesside puhul. ELi institutsioonide strateegiline nihe aluspõhimõtete – õigusriigi ja majanduse juhtimise – poole loob võimaluse osalusdemokraatia edendamiseks pigem tervikliku laienemispoliitika raames kui sellega paralleelselt.

1.2

Sellegipoolest seisavad meie ees mitmed väljakutsed. On tarvis suuremat kooskõla tagamaks, et nii ELi institutsioonid kui ka asjaomaste riikide valitsused rakendaksid kogu ühinemisprotsessi vältel kõigis poliitikavaldkondades ning kõigis kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides läbipaistvat ja kaasavat lähenemisviisi. On tarvis tihedamat poliitika integreerimist seoses 1) tegelike läbirääkimistega, 2) kodanikuühiskonna arengu ja sotsiaalse dialoogi soodustamisega ning 3) institutsioonilise suutlikkuse loomisega. Kõik see peaks ühinemiseelse abi rahastamises asjakohasemalt kajastuma.

1.3

Komitee soovitab Euroopa Komisjonil, Euroopa Liidu Nõukogul ja Euroopa Parlamendil:

1.4

Komitee soovitab läbirääkimisi pidavate riikide valitsustel

1.5

Soovitused Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele:

2.1

Kuigi ELi laienemispoliitika mõned pikaajalised sotsiaalsed ja poliitilised mõjud on veel lahtised, on see poliitika selgelt olnud vahend, mis kiirendas muutusi riikide juhtimisstruktuurides turumajanduse ja demokraatia poole ning edendas piirkondlikku koostööd sõjajärgsetes Lääne-Balkani riikides. ELi ühinemisläbirääkimiste raames on äärmiselt oluline teema üleminekuperioodid ELi õiguse rakendamiseks, samuti nendega kaasnevad kulud nii ELile kui ka kandidaatriikidele. Kuna läbirääkimiste iga peatüki avamine ja sulgemine oleneb nõukogu ühehäälsest otsusest, võib läbirääkimiste kulg ja kestus olla ülimalt ettearvamatu, arvestades riiklike poliitikate võimalikku mõju ühele või mitmele liikmesriigile.

2.2

EL on poliitilise olukorra muutumisel olnud avatud läbirääkimisprotsessi vastavalt parandamisele ja kohandamisele. Tähtis on tähele panna, et kogemustest õppimise lähenemisviisile toetudes on läbirääkimiste metoodika aastate jooksul praeguseks suuresti edasi arenenud.

2.3

Komisjoni teatises „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2013–2014” (4) on kirjas, et „varasemate kogemuste põhjal võib öelda, et kõige olulisem on leida kõigepealt lahendus põhiõiguste täitmisega seonduvale”, alustades õigusriigi põhimõttest, mis „praegu on laienemisprotsessi keskmes”. See näitab märkimisväärset strateegilist nihet konkreetsetelt kohandustelt poliitikas demokraatliku juhtimise laiemale teemale, mida lõpuks nähakse eeldusena poliitika mõttekaks ja jätkusuutlikuks ühtlustamiseks ELi õigustikuga. Sellest lähtuvalt kavatseb komisjon käimasolevate ühinemisläbirääkimiste ajal (Montenegro, Serbia ja Türgiga) hoida peatükid 23 (Kohtusüsteem ja põhiõigused) ning 24 (Õigus, vabadus ja turvalisus) avatuna kogu läbirääkimiste aja, mille kulg võib väga hästi sõltuda nende kahe kriitilise tähtsusega peatüki osas tehtud edusammudest.

2.4

Ühest küljest annavad ühinemisprotsessil kasutatud läbirääkimiste metoodika muudatused tunnistust ELi paindlikkusest ja tema tõelisest murest läbirääkimiste tõhususe tagamise pärast. „Tõenditel põhinevale” laienemisele pööratud suurem tähelepanu on tugevdanud valitsusväliste osalejate positsiooni, kelle sõltumatu teave on väärtuslik korrapäraseks hindamiseks, mida komisjon teeb oma eduaruannetes. Teisest küljest võib tehtud muudatusi eelkõige vaadelda kui peegeldust ELi valikulisest vajadusest tõendite järele, kusjuures arvesse võtmata jääb halduskoormus, mis kaasneb liikmesriikide jaoks juhul, kui neil andmete kogumise ja sidusrühmade kaasamise selged menetlused puuduvad.

2.5

Serbia läbirääkimisraamistik (5) on esimene läbirääkimiste raamistik, milles kaasavuse ja läbipaistvuse põhimõtetele selgesõnaliselt viidatakse: „Selleks et tugevdada üldsuse usaldust laienemisprotsessi suhtes, tuleb otsuseid teha nii avalikult kui võimalik, et tagada suurem läbipaistvus. Sisenõupidamisi ja arutelusid kaitstakse vajalikus ulatuses, et tagada otsustamisprotsessi turvalisus, järgides dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevaid ELi õigusakte kõigis liidu tegevusvaldkondades.” Horvaatia kogemustest õpitu – kus ELi referendumi valimisaktiivsus oli kõigi aegade madalaim (43 %) – on väga oluline ning kujutab endast positiivset sammu mitmete paranenud tavade ametlikuks muutmise poole Montenegro puhul.

2.6

ELi tugevama keskendumisega majanduse juhtimisele visandatakse riiklike majandusreformide strateegiate ja avaliku sektori finantsjuhtimise tegevuskavade kehtestamine lootuses, et õigeaegsem teave ja makromajanduslik järelevalve võiksid aidata vältida pikaleveninud majanduslangust ja ülemäärast eelarvepuudujääki, mis ilmnesid Horvaatias kohe pärast ühinemist. Seepärast on kavas viia kandidaatriikides läbi samasugune uuring, nagu tehti ELi liikmesriikides Euroopa poolaasta raames. Oluline on tagada ettevõtlussektori õigeaegne ettevalmistus, et aidata ettevõtetel konkurentsivõimelisemaks saada ja vastata väljakutsetele ELi ühtsel turul, samas kui sotsiaalpartnerite kaasamine on majandusreformide sotsiaalse mõõtme hindamiseks ja heakskiitmiseks otsustava tähtsusega.

2.7

Nagu märgitakse laienemise peadirektoraadi dokumendis „Suunised ELi toetuse osutamiseks meediavabadusele ja meedia integreerimisele kandidaatriikides aastatel 2014–2020”, (6) on aktiivne kodanikuühiskond äärmiselt oluline pluralismi ja osalusdemokraatia stimuleerimiseks. Seepärast peaks ELi toetus kodanikuühiskonnale keskenduma 1) kodanikuühiskonna tegevust soodustava keskkonna loomisele ja 2) kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamisele, et need saaksid toimida tõhusate ja arvestatavate sõltumatute osalistena. Need suunised võivad osutuda kasulikuks vahendiks kodanikuühiskonna integreerimisel, kui neid rakendada kooskõlas nende ambitsioonikuse tasemega.

2.8

Siiani pole laienemispoliitika puhul leitud veel täielikku lahendust probleemile, kuidas teavitada ELi kodanikke selle ülimast tähtsusest kogu Euroopa turvalisusele ja heaolule. See võiks aidata hajutada kartust edasise laienemise ees, mis koos ksenofoobia muude vormidega võib esile kerkida just majanduskriisi ajal. Kuigi mälestused Balkani sõjast on tuhmumas, tuletab praegune Ukraina kriis meelde, et rahu ja demokraatia puudumine võib mõjutada meid kõiki.

3.1

Kuigi ühinemisprotsess ei näe ette tingimusi läbipaistvuse ja kaasavuse valdkonnas, on avalikkuse ootused ELiga ühinemisläbirääkimisi pidavates riikides selles osas kasvanud. Horvaatias puudus teave läbirääkimiste tehniliste menetluste kohta: kuigi protokoll sisepoliitika kooskõlastamise kohta ELi läbirääkimispositsiooniga võeti vastu, ei avaldatud seda tegelikult kunagi riigiteatajas. Kõik muud Horvaatia valitsuse koostatud dokumendid läbirääkimiste kohta ELiga, peale ametlike versioonide, arutati läbi ja võeti vastu valitsuse kinnistel istungitel. See tähendas, et avalikkus ei saanud juurdepääsu salastamata dokumentidele isegi nõuda, kuna puudus ametlik teave nende olemasolu kohta. Kodanikuühiskond pidi mitu aastat survet kasutama, enne kui valitsus hakkas avaldama põhiteavet istungitel arutatud dokumentide kohta.

3.2

Parlamentaarse järelevalve osas oli pretsedenditu Sloveenia hea tava – riigi parlamendil oli vetoõigus läbirääkimispositsiooni puhul, (7) mis oli teatavaks tehtud ka avalikkusele. Kuigi Horvaatia parlament kuus aastat kestnud vaevaliste ELiga läbirääkimiste jooksul tegutses pädevalt poliitilise üksmeele eestkostjana, jäi sellest väheks parlamendiliikmete, ekspertide ja üldsuse laiemaks kaasamiseks poliitika kujundamisse. Läbirääkimispositsioonid ja raportid olid kättesaadavad üksnes valitsusametnikele ja ühinemisläbirääkimiste riikliku järelevalvekomitee liikmete valitud rühmadele, mille tagajärjel niisama hästi kui tõrjuti suuremat osa parlamendiliikmetest, rääkimata siis veel üldsusest. Eelolevates läbirääkimisvoorudes ei tohiks samasugust stsenaariumi korrata.

3.3

Valitusväliste osalejate ja meedia õigeaegset teavitamist ning läbirääkimisprotsessi sõltumatut järelevalvet takistas ka asjaolu, et Euroopa Komisjoni ja nõukogu koostatud dokumendid, näiteks ELi ühised seisukohad, ei olnud Horvaatia Vabariigi omandus. Seetõttu teatas Horvaatia valitsus, et tal ei ole õigust neid avalikustada. Sellega kaasnes ka ELi institutsioonide poolse eelneva avalikustamise puudumine (8).

3.4

Montenegro puhul võib läbirääkimistega seotud dokumentide avalikustamises näha juba selget paranemist. Komisjon on oma veebilehel avaldanud kõik hindamisaruanded, mida kõik sidusrühmad võivad kasutada väärtusliku diagnostikavahendina, et hinnata, kas riiklik seadusandlus on ELi õigusega vastavuses. Lisaks on nõukogu proaktiivselt avaldanud ELi ühised seisukohad peatükkide 23 ja 24 kohta, pidades silmas kaasnevate reformide tähtsust ja avalikkuse huvi nende vastu. Jääb üle ära oodata, kas see hea tava tuleb kasutusele Serbia ja Türgi puhul järgitavas poliitikas või ka juba avatud peatükkide puhul. Pealegi puudub ametlik põhjus, miks nõukogu ei saaks täielikult avalikustada avamise kriteeriume, kui need on juba ühehäälselt heaks kiidetud. Nende läbirääkimisdokumentide õigeaegne kättesaadavus on ülioluline kodanikuühiskonna panusele, teadlikule meediakajastusele ja sõltumatule järelevalvele valitsuse tegevuse üle oma ülesannete täitmisel.

3.5

Eelmistest laienemisvoorudest saadud kogemuste põhjal on komisjon muutunud tundlikumaks sõltumatu ja professionaalse ajakirjanduse rolli suhtes, nagu võib järeldada kahe konverentsi „Speak up!” korraldamisest 2011. ja 2013. aastal ja dokumendi „Suunised ELi toetuse osutamiseks meediavabadusele ja meedia integreerimisele kandidaatriikides aastatel 2014–2020” vastuvõtmisest, mida võiks kasutada ka rahastamisvahendite eraldamise alusena. Siiski on üks allesjääv väljakutse see, kuidas tagada meediakajastuse jõudmine ELis asuva publikuni, kes samuti vajab kohest teavet laienemispoliitika tähenduse ja dünaamika kohta.

4.1

Kodanikuühiskonna kaasamine ühinemisprotsessi hõlmab järgmisi tegureid: 1) otsene osavõtt tegelikest läbirääkimistest (st hindamine, riiklike positsioonide ettevalmistamine, ülevaade edusammudest) 2) sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga peetav dialoog seoses poliitika kujundamisega ja õigusnormide ühtlustamisega ELi õigusega 3) osavõtt ühinemiseelse rahastamise kavandamisest 4) reformiprotsesside edusammude ja sotsiaalsete mõjude sõltumatu järelevalve. Nende ülesannete täitmine nõuab asjakohast rahalist toetust riikide valitsuste ja ELi ühinemiseelse rahastamisvahendi kaudu.

4.2

Horvaatia ja Montenegro läbirääkimispositsioonide ettevalmistamisega tegelevatesse töörühmadesse kuulus palju kodanikuühiskonna eksperte (üle kolmandiku liikmetest). Mõlemas riigis korraldati taotluste esitamise avatud üleskutsed ja avaldati kõigi töörühmade liikmete nimed. Siiski sõltus Horvaatias kaasatuse ulatus suuresti iga rühma juhtimise stiilist: mõnel juhul ei saanud kodanikuühiskonna liikmed võimalust läbirääkimispositsioonide eelnõudega piisavalt tutvuda. Sellest tulenevalt puudutas kodanikuühiskonna panus eelkõige algset hindamisetappi ja mõjutas vähe läbirääkimisstrateegia väljatöötamist ning sotsiaalsete ja majanduslike kulude ja tulude varajast hindamist.

4.3

ELi institutsioonid on pakkunud kodanikuühiskonnaga konsulteerimiseks mitu kanalit, mille kaudu koguda tõendeid ühinemisega seotud reformide edenemisest. Nende hulka kuuluvad interneti-kirjavahetus, kodanikuühiskonna iga-aastased konsultatsioonid Brüsselis, ELi ametnike külastuste ajal riigis toimuvad koosolekud, infotunnid ja avalikud üritused. Komisjon on avatult suhtunud ka kodanikuühiskonna organisatsioonide poolt ettevalmistatud sõltumatutesse järelevalvearuannetesse. Tuleb siiski möönda, et komisjon on valitsusväliste organisatsioonide suhtes tegutsenud märksa proaktiivsemalt kui ametiühingute ja ettevõtjate ühenduste suhtes. See on ilmne nii kokkupuute taseme kui ka ühinemiseelsete suutlikkuse suurendamise ja poliitika järelevalve rahastamiskavade ulatuse ja otstarbe puhul.

4.4

Kui vaatame tagasi Horvaatia ühinemisprotsessile, siis esindab see luhtunud võimalust tugevdada riigis seoses ELiga ühinemisega sotsiaalset dialoogi, mis oleks võinud aidata tagada tõhusamad ja jätkusuutlikumad tingimused Horvaatia liikmelisusele, nii nagu toimus Bulgaarias. Riigi majandus- ja sotsiaalnõukogusid ei kasutatud piisavalt aruteludeks sotsiaalsete ja majanduslike muutuste kulude ja toetusmeetmete üle ega ka ühinemiseelse abi kavandamisel. Väga väike osa ühinemiseelsest rahastamisest oli suunatud sotsiaaldialoogi struktuuride tugevdamisele ja sotsiaalpartnerite organisatsiooniliste võimete suurendamisele. Ettevõtjate ühenduste ja ametiühingute kapillaarset struktuuri tuleks täielikumalt kasutada peamiste platvormidena ühinemiskulude ja -tulude kaalumiseks ning majanduse õigeaegseks ettevalmistamiseks.

4.5

Poliitika kujundamisel toimiti Horvaatia puhul vastavalt eelmiste ühinemisvoorude negatiivsetele suundumustele, kasutades rohkem kui 80 % ühenduse õigustikuga seotud õigusaktide kiirendatud menetlust, jättes seejuures kõrvale avalikud konsultatsioonid ja minimaalselt rakendades reguleerivaid mõjuhinnanguid, mis kahjustas õigusloomeprotsessi kvaliteeti ja läbipaistvust (9). Positiivne on aga see, et ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kavandamine oli kaasav, eelkõige kodanikuühiskonna osas, ning seda juhtis kodanikuühiskonna arengu nõukogu, mis sai tehnilist toetust kodanikuühiskonnaga tegelevalt valitsusasutuselt. Selle tulemusel töötati välja ülimalt asjatundlikud toetuskavad sõltumatu poliitilise järelevalve toetamiseks mitmes kriitilises reformivaldkonnas ning sai võimalikuks sotsiaalpartnerite oluline sekkumine sotsiaaldialoogi pädevuste tugevdamiseks mõeldud vahendite eraldamisse. Tuleks vältida ebakõlasid kahe eelpoolnimetatud protsessi vahel ning eelseisvatel ühinemisprotsessidel peaks poliitikakujundamises alati valitsema kaasav lähenemisviis.

5.1

Laienemispoliitika tugeva toetajana on komitee moodustanud ühiseid nõuandekomiteesid, mis toovad kokku kodanikuühiskonna organisatsioone, et koostada soovitusi mõlema osapoole poliitilistele organitele ja hoogustada kandidaatriikides avalikku arutelu ELi integreerumise üle. Need struktuurid on andnud võimaluse pidada läbirääkimiste üle vaatenurkade mitmekesisusel põhinevad asjatundlikke arutelusid ning selgitada välja ELi õigustiku ülevõtmise tagajärjed ühiskonna eri rühmades, toetades kodanikuühiskonna kaasamist sellesse protsessi. Lisaks ühistele nõuandekomiteedele tegutseb ka Lääne-Balkani riikide kodanikuühiskonna foorum poliitiliste organitega suhtlemise piirkondliku platvormina ning pakub Lääne-Balkani riikide kodanikuühiskonna organisatsioonidele võimalusi võrgustumiseks selle piirkonna peamiste kodanikuühiskonna probleemide analüüsimisel.

5.2

Järgmises loetelus on esitatud ühiste nõuandekomiteede tegevuses tuvastatud probleemid:

5.3

Kasvav teadlikkus kodanikuühiskonna rollist ja sotsiaalpartnerite kaasamisest ühinemisprotsessi on olnud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks nii ülesanne kui ka väljakutse. Mõnes riigis on valitsus säilitanud negatiivse suhtumise kodanikuühiskonda ja selle tagajärjel on ühise nõuandekomitee soovitused vähe kõlapinda leidnud. Sellest hoolimata on ühised nõuandekomiteed loonud võimalusi otseseks arvamustevahetuseks kodanikuühiskonna, ELi ja riikide poliitikute ja ametnike vahel, isegi kui see valitsuse poliitikat vähe mõjutas. Seda meeles pidades võiks ühistel nõuandekomiteedel komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi tugevamast toetusest ja tihedamast koostööst nendega palju kasu olla; see tagaks, et kõigil asjaomastel poliitikakujundamise areenidel saaksid kuuldavaks ühinemise kohalike probleemidega seotud peamised mureküsimused, mis on tõstatatud riikides kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartneritega peetavas dialoogis.

16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/45

Raportöör:

Edgardo MARIA IOZIA

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi „komitee”) väljendab tugevat toetust pangandussüsteemi struktuurireformile, pidades seda üheks kõige olulisemaks seadusandlikuks algatuseks nende paljude seas, mis on esitatud finantskriisi tagajärjel. Komitee rõhutab asjaolu, et see on esimene reform, mille käigus viiakse läbi pangandussüsteemi aluste põhjalik reguleerimine ja kujundatakse välja pangandusliit. Lisaks võib see oluliselt kaasa aidata ettevõtete ja avalikkuse usalduse taastamisele ning – majanduse asjakohase rahastamise huvides – ka Euroopa pangandussüsteemi tugevdamisele ning ülekandumise ohu piiramisele.

1.2

Komitee on täielikult veendunud selle määruse vajalikkuses, millega määratletakse uuesti mitmesuguste keerukate panga- ja finantsteenuste haldamine. Komitee mõistab, et kavandatud määrus ei ole uue kriisi ärahoidmiseks piisav. Vaja on finantskultuuri ulatuslikku muutmist ja eetiliste põhimõtete heakskiitmist finantssektori igapäevases tegevuses. Selleks et luua jätkusuutlik ja vastupidav finantssektor, tuleb uue finants- ja majandussüsteemi ülesehitamisse kaasata kõik sidusrühmad, tasakaalustades võimalikult hästi kõigi asjaomaste poolte huvid. Sel eesmärgil toetab ja innustab komitee ulatuslikku lepet, et majanduskasvu taas hoogustada ja usaldust finantsasutuste vastu taastada, kutsudes komisjoni üles edendama Euroopa finantsalase jätkusuutlikkuse sotsiaalpakti. Töötajad, juhtkond, sidusrühmad, investorid, perekonnad, VKEd, tööstusharud ja ärikliendid peaksid jõudma kindlale ja õiglasele kokkleppele, et luua selline finantsteenuste sektor, mis aitab kaasa heaolu edenemisele, toetab reaalmajandust, majanduskasvu ja töökohtade loomist ning suhtub austusega keskkonda ja hoidub soovimatutest negatiivsetest sotsiaalsetest tagajärgedest.

1.3

Komitee juhib tähelepanu vajadusele tagada, et riiklikud ametiasutused kasutavad ühtseid kriteeriume, ja soovitab ELi tasandil selle õigusakti rakendamisel ühetaolist käsitlust, mis oleks võimaluse korral kooskõlastatud kolmandate riikide ametiasutustega.

1.4

Komitee väljendab kahtlusi otsuse osas lubada erinevate riiklike õigusnormide ja ELi määruse samaaegset kooseksisteerimist. Komitee on veendunud, et niisugune raamistik ei pruugi tagada uute sätete ühetaolist rakendamist. Komitee tunneb heameelt selle üle, et kõnealune erand on kohandatav üksnes õigusaktidele, mis kehtisid enne määruse ettepanekut, tingimusel, et tagatakse täielik kooskõla kavandatud määrusega.

1.5

Komitee arvates on komisjoni määruse ettepanek mõistlik ja tõhus vastus, mille eesmärk on lahutada äripangandustegevused investeerimistegevustest. Tõepoolest rajaneb valitud lahendus – vastandina mõnes riigis langetatud valikule – dialoogil ja hindamisel, mis võimaldab vältida vastuolusid universaalpanganduse mudeliga, hoides selle alles ja tegutsedes üksnes selle mudeliga seotud ülemääraste riskide puhul.

1.6

Komitee rõhutab, et kavandatud õigusakti mõju töökohtadele ei ole asjakohaselt arvesse võetud. Finantsteenuseid käsitlevate määruste kogumi vastuvõtmisel võivad kaduda sajad tuhanded töökohad ja on vastuvõetamatu, et kavandatud ei ole ühtegi meedet, millega vähendada märkimisväärset otsest ja kaudset sotsiaalset mõju. Käesoleva määruse otsene mõju võib osutuda piiratuks, kuid selle võimalik mõju ettevõtete tegevustele peegelduks kogu finantssüsteemis. Teisest küljest tuleb tunnistada, et pankadega seonduvate riskide vähenemine tuleks kasuks kogu reaalmajandusele, mõjutades positiivselt tööhõivesektorit tervikuna.

1.7

On väljendatud tõsist muret, et kulud lükatakse töötajate õlule. Ehkki komisjon on seda aspekti mõju hindamises arvesse võtnud, tundub, et ta ei ole sellele probleemile reformis eriti tähelepanu pööranud. Kuigi on tõsi, et reformist mõjutatud tegevused on kõige vähem tööjõumahukad, viivad reformi kaudsed mõjud kokkuhoiupoliitikani, mille tulemusena võib kaduda veelgi töökohti, nagu on väitnud olulise tähtsusega pangad.

1.8

Mängus on paljud jõud (rahandusvaldkonna huvirühmad, suured liikmesriigid, tarbijad ja investorid, leibkonnad, suured ja väikesed ettevõtjad, ühendused jne) ja väga erinevad huvid. Õppetunnid ajast, mil põhirõhk oli finantssüsteemi eeskirjadel, peaksid olema selged: põhirõhk peaks olema üldsuse huvidel. Seepärast pooldab komitee suunamuutust, millega ühishuvid seatakse kesksele kohale viisil, mis tasakaalustab kõigi sidusrühmade huvid, kuna komitee on veendunud, et vaid sel moel saab reform tõhusalt toimida.

1.9

Komitee on veendunud, et jätkusuutliku finantssüsteemi tagamiseks on meil vaja „kannatlikku” rahandust, mis loobub iga hinna eest lühiajalise kasu otsimisest ja seab esikohale tõhususe ja pikaajalise stabiilsuse. Määruses tehakse ettepanek muuta ärimudelit.

1.10

Komitee leiab, et komisjon peaks rohkem tähelepanu pöörama investoritele ja töötajatele, kellele on reformis siiani vähe tähelepanu osaks saanud. Pikas perspektiivis tagatakse süsteemi jätkusuutlikkus uuenenud usaldusega, mida pakutakse turvalisema keskkonna abil nii investoritele kui ka töötajatele, kellel on riskijuhtimise käigus aktiivne roll.

1.11

Komitee on arvamusel, et paindlikkus määruse rakendamisel on põhjendatud ja sobiv põhimõte. Pangandusettevõtjate mitmekesisus (1) on tegelikult süsteemi stabiilsuse ja tõhususe garantiiks. Sellegipoolest soovib komitee osutada asjaolule, et seda ei tohi segi ajada eeskirjade meelevaldse kohaldamisega.

1.12

Komitee soovitab komisjonil lisada mõju hindamisse praeguse määruse peamiste ettepanekute ja muude hiljuti käivitatud algatuste (näiteks kapitalinõuete direktiivi IV pakett, pankade maksevõime taastamise ja kriisilahenduse direktiiv, ühtne kriisilahendusmehhanism jne) vastastikuse mõju üksikasjalik hindamine, samuti varipankadesse liikumise ohu hindamine.

1.13

Komitee soovitab Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) ja riiklike ametiasutuste omavahelist tihedat ja kooskõlastatud koostööd jälgimismeetmete võtmisel. Just need asutused tunnevad hästi turge ja neil on esmatähtis roll Euroopa uue reformitud finantssektori juhtimisel.

2.1

Komisjoni hinnangul on tema ettepanek oluline osa liidu vastusest pankrotti minemiseks liiga suurte pankade dilemmale. Selle eesmärk on vältida liidu pangandussüsteemi kontrollimatuid ja juhitamatuid riske. Sellega piiratakse puhtalt spekulatiivsete tegevuste kasvu.

2.2

Kavandatud määruse eesmärk on hoida ära süsteemset riski, stressiolukordi või finantssüsteemi suurte, keeruliste ja omavahel seotud üksuste, eelkõige krediidiasutuste maksejõuetust ning saavutada järgmised eesmärgid:

2.3

See tähendab, et jätkuvalt tuleks lubada muud liiki täiendavaid finantsteenuseid/tooteid (väärtpaberistamine, ettevõtte võlakirjad, tuletisinstrumendid jne).

3.1

Komisjoni prognooside kohaselt läks finantskriis ELi valitsustele maksma umbes 1,6 triljonit eurot (13 % ELi SKPst) riigiabi näol, mis eraldati finantssektori päästepakettideks.

3.2

ELi pangandussektor on äärmiselt kontsentreeritud: 14 Euroopa pangagruppi on noteeritud ülemaailmsete süsteemselt oluliste krediidiasutuste või investeerimisühingutena ja varade suuruse poolest kuulub 43 % turust 15-le Euroopa pangagrupile, kelle arvel on 150 % ELi 27 liikmesriigi SKPst, kusjuures 65 % on esimese 30 grupi käes!

3.3

Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ja tsunamina Euroopa süsteemile mõjunud finantskriisil oli mitmeid põhjuseid, kuid peamisteks võib lugeda ülemääraste riskide võtmist, ülemäärast finantsvõimendust, ebapiisavaid kapitali- ja likviidsusnõudeid ning pangandussüsteemi üldist keerukust.

3.3.1

2012. aasta oktoobris esitas Liikaneni rühm avalduse, milles väitis, et pangagrupis on vaja hoiuseid kaasavate pankade teatavate eriti riskantsete finantstegevuste õiguslikku eraldamist. Eraldatavate tegevuste hulka kuuluks väärtpaberite või tuletisinstrumentidega oma arvel kauplemine ja veel mõned väärtpaberite ja tuletisinstrumentide turuga tihedalt seotud tegevused (2).

3.4

Komisjoni praeguse ettepanekuga püütakse vähendada pangandussüsteemi riskimarginaale ja võtta võimalikud spekulatiivsed tegevused kontrolli alla. Seda tuleks kaaluda koos seonduva määrusega, milles käsitletakse väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid (3) ning millega püütakse varipangandust läbipaistvamaks muuta. 2012. aasta lõpu seisuga moodustasid varipanganduse varad maailmas kokku 53 triljonit eurot, mis võrdub umbes poolega rahvusvahelise pangandussüsteemi varadest, olles peamiselt koondunud Europasse (umbes 23 triljonit eurot) ja Ameerika Ühendriikidesse (umbes 19,3 triljonit eurot). Võrreldes ELi kõigi 28 liikmesriigi SKPga, mis Eurostati andmetel ei ületanud 2013. aastal 13  071 triljonit eurot, on need arvud muljetavaldavad.

3.5

Euroopa Parlamendi resolutsioonis (4) tõstab Arlene McCarthy esile mitu olulist põhimõtet ja märgib muu hulgas, et „pangandusreformi keskne põhimõte peaks olema turvalise, stabiilse ja tõhusa pangandussüsteemi tagamine, mis teeniks reaalmajanduse, klientide ja tarbijate vajadusi;/–-/struktuurireform peab ergutama majanduskasvu, toetades majandusele, eriti VKEdele ja idufirmadele laenude andmist, suurendama vastupidavust võimalike finantskriiside suhtes, taastama usalduse pankade vastu ning kaotama riigi rahandusele tulenevad riskid;/–-/mõjus pangandussüsteem peab tagama panganduskultuuri muutumise, selleks et vähendada keerukust, edendada konkurentsi, piirata riskantsete tegevuste ja kommertstegevuse omavahelist seotust, parandada äriühingute üldjuhtimist, luua vastutustundlik tasustamissüsteem, võimaldada tulemuslikku pankade maksevõime taastamist ja kriisilahendust, tugevdada pangakapitali ja anda laenu reaalmajandusele”.

Uus rahvusvahelise turu järelevalve on osutunud varasemast tugevamaks, kaugemaleulatuvaks ja eelkõige suuremat mõjujõudu omavaks, sest kaalutlusõigus on väiksem ning turule ja lõppkasutajatele pakutakse paremaid garantiisid.

4.1

Komitee leiab, et komisjon on õigel teel, kuid arvab, et komisjonil oleks kasulik teada mõningaid seisukohti, mis ilmnesid eri sidusrühmadega toimunud arutelude käigus ja millele ei ole seni ehk piisavalt tähelepanu pööratud. Seepärast soovib komitee osutada teatud olulistele sidusrühmade tõstatatud küsimustele. Need ei lange täielikult kokku komitee seisukohtadega, kuid tuleks siiski ausalt edastada.

4.2

Kavandatud reformi suhtutakse üldiselt hästi. Tegelikult pidas enamik oma arvel kauplemise keelustamist ja tavapäraste tegevuste kauplemisest eraldamist õigeks vahendiks, et ohjeldada finantstoodetega spekuleerimist ja innustada pangalaenude andmist, mis on VKEde jaoks peamine rahastamisallikas ja mille hulk on spekulatiivset kauplemist käsitlevate poliitikameetmete tõttu viimastel aastatel järsult langenud.

4.3

Reformi rakendamisel on tähtis võtta arvesse mitmesuguseid ärimudeleid, tagamaks, et kohalikud pangad saavad jätkata kohaliku majanduse teenimist.

4.4

Vastastikuste seltside ja ühistupankade ärimudel väärib eraldi tähelepanu. Tõenäoliselt ei ole reform neile eriti kohane või nende eriomase võrgustikuga kohandatav. Enim muret väljendati asjaolu pärast, et reform võib halvendada nende töö korraldust ja suutlikkust reaalmajanduse toetamiseks igapäevaselt kohal olla. Seepärast soovitatakse säilitada nende eripära ja teistsugused äritegemise viisid.

4.5

Reform kõrvuti paljude meetmetega, mida komisjon on viimastel aastatel võtnud, suurendab nii üksiktehingute kui ka pangandussüsteemi läbipaistvust üldiselt, kuid suurendab samuti nende üldisi kulusid eri tasanditel. Selles osas osutasid arutelud selgelt vajadusele finantssektori reguleerimise reformide üldise mõju hindamise järele, ehkki ollakse teadlikud sellise hindamise keerukusest.

4.6

Muret väljendati selle pärast, et kaasnevad kulud lükatakse – nagu sageli juhtub – finantsteenuste lõppkasutaja õlule. Väideldi ka selle üle, kas kahjulikud mõjud võivad üles kaaluda uute meetmetega loodetavasti kaasneva positiivse mõju näiteks pangandussüsteemi stabiilsusele.

4.7

Seoses rikkumisest teataja kaitsega kiidavad komitee ja need sotsiaalpartnerid, kes seda küsimust käsitlesid, komisjoni kavandatud eeskirjade kogumi eest. Esitati ettepanekuid määratleda täpsemalt „asjakohase kaitse” mõiste (artikkel 30) ja selgitada kavandatud eeskirjade laiendamist kõigile töötajatele, innustades ja motiveerides neid igast rikkumisest teatama.

4.8

Artiklites 28 ja 29 viidatud karistuste puhul pooldatakse seisukohta, et vastutus iga rikkumise eest peaks eelkõige lasuma institutsiooni tasandil (juhtkonnal), mitte üksikisiku tasandil.

4.9

Samas pooldatakse tasustamissüsteemi osas otsest viidet kapitalinõuete direktiivi IV paketi artikli 69 sätetele.

5.1

Komitee väljendab heameelt komisjoni ettepanekus esitatud meetmete üle ja on nõus, et määrus on asjakohane õigusakt, kuna see on kooskõlas eesmärgiga ühtlustada ühtne turg, et vältida õiguslikku arbitraaži ning pöörduda tagasi tõhusa ja jõudsa pangandussüsteemi juurde, mis teenib üldsust ja kogukonda, toetab reaalmajandust, kodumajapidamisi, samuti tasakaalustatud ja jätkusuutlikku sotsiaalset arengut, ning mis on tulevikule orienteeritud ja teab, kuidas kombineerida uuendusi turvalisusega.

5.2

Komitee on kindlalt toetanud järgnenud reforme, mis on hakanud kandma esimesi vilju. Arutlusel olevas määruses käsitletakse kogu süsteemi üht keerukamat ja tundlikumat aspekti: selliste finantsettevõtjate vastupanuvõimet ja õiguslikku struktuuri, millest mõne varad on suuremad kui paljude liikmesriikide SKP. Euroopa kümne suurima panga koguvarad ületavad ELi 28 liikmesriigi SKP (5) (üle 15 triljoni euro).

5.3

Kavandatud määruse abil loodetakse läbi raiuda Gordioni sõlm, mis on tekkinud mõne nn süsteemselt olulise asutuse – st sellise, mis võib vallandada süsteemse kriisi – suuruse, omavaheliste seoste ja keerukuse tõttu. Fraas „pankrotti minemiseks liiga suur” on muutunud mantraks, millega varjata tegusid, mis on vastuolus mitte ainult kõige elementaarsemate eetiliste põhimõtetega, vaid mille puhul on tegu ka pettuse ja seaduserikkumisega. Sellele osutavad kahjuks jätkuvalt hiljutised finantsskandaalid. Neile juhtumeile viidatakse sageli eufemismiga „moraalne risk”!

5.4

Komisjoni volinik Michel Barnier teatas ettepaneku avaldamisel, et eesmärk on vältida selliste pankade olemasolu, mis on pankrotti minemiseks ja päästmiseks liiga suured ning solveerimiseks liiga komplekssed.

5.5

Komitee arvates on kavandatud meetmetega võetud suund õige, vähendades riski, et maksumaksjad peavad jälle pankrotti minevate pankade päästmiseks sekkuma. Pärast korduvaid päästepakette hoiatas komitee nende võimalike katastroofiliste mõjude eest valitsemissektori võlale ja sellest tuleneva ilmselgelt vältimatu majanduslanguse kahjulikule mõjule. Kahjuks said need ennustused tegelikkuseks isegi hullemate tagajärgedega, kui arvati. Põhjuseks olid uskumatud vead, mida tehti selle mõju hindamisel, mida avaldasid üha arvukamad eelarve konsolideerimise poliitikameetmed kas riiklike nõuete või lühinägeliku ja mõtlematu ELi poliitika tõttu, mis oli pime paindlikkuse ja kompenseerivate majanduslangusevastaste meetmete vajaduse suhtes.

5.5.1

Alles praegu saame täielikult aimu sellise poliitika põhjustatud kahjudest ja tuleb tunnistada, et vaid Euroopa Keskpanga arukas euroala haldamine hoidis ära halvima, päästes euro ja lõppkokkuvõttes ka Euroopa Liidu. Kui komitee nõu oleks kuulda võetud, oleks saanud ennetada paljusid kahjusid!

5.6

Komisjon on õigusega andnud määruses Euroopa Pangandusjärelevalvele (EBA) otsustava rolli. EBAga konsulteeritakse juhul, kui mõni ettepanekus kavandatud otsus on vaja vastu võtta. Lisaks sellele on EBA ülesanne valmistada ette regulatiivsete ja rakenduslike tehniliste standardite eelnõud ja esitada komisjonile aruandeid, et hoida viimast kursis määruse rakendamisega. Komitee on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et vaatamata vaieldamatute eriteadmiste olemasolule ei pakkunud komisjon sellele olulisele asutusele piisavat vastutust ega piisavaid ressursse.

5.7

Ameerika Ühendriigid võtsid 1999. aastal vastu seaduse, millega tunnistati kehtetuks Glass-Steagalli seadus, eelkõige äri- ja investeerimispanganduse lahutamine. Kahjuks järgis USA valitsuse hukatuslikku otsust ka EL. Komitee märgib, et praegused sätted tegelikult ennistavad nende kahe tegevusala lahutamise ja lähevad isegi kaugemale, sest kui kõrvale jätta mõni erand, keelavad need hoiuseid kaasavate krediidiasutuste puhul tegevuse investeeringutega osapoolena ja kaubeldavate varade hoidmise.

5.7.1

ELi tihe koostöö kolmandate riikidega, eriti USAga, on äärmiselt tähtis, et liikuda reguleerimise ühise põhimõttelise käsitluse poole. Komitee innustab komisjoni tugevdama rahvusvahelist koostööd.

5.8

Määruse ettepanekus jäetakse asjaomastele ametiasutustele märkimisväärne kaalutlusõigus. Nende jaoks on oluline võtta meetmeid ja lähtuda hindamisel selgetest, ühtlustatud ja ootuspärastest kriteeriumidest, mis aitavad kindlaks määrata, millal pank ei suuda enam hallata oma suure riskiga kauplemistegevusi. Ilma ühise võrdlusraamistikuta võidakse subjektiivse tõlgendamise riski tõttu saavutada soovitule vastupidine tulemus, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 sätetega.

5.9

Komitee avaldab heameelt komisjoni lõpliku otsuse üle rakendada turgude ja muu oma arvel kauplemise lahutamisel pigem tagantjärele kui eelnevat lähenemisviisi: seetõttu on EBA-le õigusega usaldatud tehnilised standardid äärmiselt tähtsad. Seoses solveerimiseeskirjade rakendamise ja eelkõige solveerimisasutuse loomisega, mille majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu kinnitas detsembris 2013, pooldab komitee, et viivitamatult töötatakse välja asjaomaste vastutavate riiklike ja Euroopa asutuste vastutusalade kooskõlastamise ja määratlemise kord, välistamaks ohtu, et asjaomased asutused langetaksid dubleerivaid otsuseid või, mis veelgi halvem, esitaksid vastakaid tõlgendusi ja hinnanguid. Kohe pärast ühtse solveerimisasutuse loomist peaks see osalema mehhanismi edasiarendamisel ja tegelema koos EBAga tehniliste standardite määratlemisega.

5.10

Komitee ei nõustu komisjonile suunatud kriitikaga seoses lahutamisele kuuluda võivate tegevuste suhtelise tähtsusega. Mõnes krediidiasutuses oli nende osakaal äärmisel suur ja konkreetsete eeskirjade puudumise tõttu sattusid nad väga suurde ohtu, mis oleks võinud tuua kaasa palju hullema süsteemse kriisi kui tegelikult aset leidis, koos eeldatavalt katastroofiliste tagajärgedega arveldussüsteemidele ja majandusele üldiselt. Hukatus juhiti kõrvale maksumaksjate värskete rahasüstide ja Euroopa Keskpanga reaktsioonivõime abil.

5.11

Komitee tervitab ja toetab asjaolu, et komisjon lisab selgesõnalised sätted, et kaitsta finantssektori töötajaid, keda ohustavad tõsised tagajärjed, kui nad üldsuse huvides teatavad eeskirjade eiramisest, sattudes seejärel silmitsi tagakiusamise või isegi vallandamisega. Niisugust sisejärelevalvet, millele viidatakse mõistega vilepuhumine, tuleb innustada ja toetada. Eeskirjade järgimisse suhtutakse sageli loiult, neist hiilitakse mööda või neid isegi rikutakse, seades pangandusasutused ja nende personali ettearvamatusse ohtu. Nii mitmegi tuntud ja väga tähtsa ettevõtte hiljuti päevavalgele tulnud tegevus, mis rikub kõiki standardeid ja seadusi, sai võimalikuks vaid tänu nende heaks töötavate isikute aktiivsele koostööle!

5.11.1

Komitee kutsub komisjoni üles töötama välja erijärelevalve liikmesriikide kohustuse üle võtta vastu õigusaktid, mis pakuvad piisavat kaitset, ja esitada aruanne kahe aasta jooksul pärast määruse jõustumist.

5.12

Komitee teab väga hästi, millised küsimused esinevad suhetes kolmandate riikidega, eriti seoses vastastikkuse ja eeskirjade järgimisega kõigi ELis tegutsevate üksuste poolt. Komitee peab komisjoni lähenemist tasakaalustatuks ja toetab selles valdkonnas kavandatud tegevusi. Samuti toetab komitee koostöö innustamist ja tihendamist Ameerika Ühendriikidega, eriti finantsreguleerimise valdkonnas, et töötada välja süsteemid, mis on võimalikult ühetaolised ja käsitlevad samu probleeme ühesuguselt.

5.13

Komitee tervitab asjaolu, et komisjoni määrused on hakanud pakkuma kohast vastust ühele küsimusele, mida komitee on varem korduvalt rõhutanud, st halduskaristuste temaatikale, kuna kriminaalkaristused jäävad komisjoni tegevusulatusest välja. Komisjoni ettepanekud näivad olevat proportsionaalsed, kohased ja hoiatavad.

5.14

Komitee on varem mitmel korral väljendanud kahtlusi delegeeritud õigusaktide kasutamise osas. Ehkki võib tunnistada, kuivõrd tähtis on õigusakte aastate jooksul kohandada, märgib komitee, et delegeeritud õigusaktide kasutamine toob kaasa teatava ebakindluse, mis ei ole selles valdkonnas soovitav.

16.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 451/51

Raportöör:

Daniela Rondinelli

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab tegevuskava e-ostude kättetoimetamise ühtse turu lõpuleviimiseks, mis pakub märkimisväärseid võimalusi majandusarenguks ja tööhõiveks. Tõhusatel ja usaldusväärsetel kättetoimetamisteenustel on oluline osatähtsus e-kaubanduse edendamisel ning müüjate ja ostjate vahelise usalduse tugevdamisel.

1.2

Komitee jaoks eeldab postipakkide kättetoimetamise ühtse turu lõpuleviimine ja praeguse olulise lõhe ületamine ootuste, tõhusa kaitse ja kättesaadavuse vahel järgmist: solidaarvastutus, jälgitavus, leitavus ja koostalitlusvõime; juurdepääs suuremale valikule kogu ELi territooriumil, sh saared; sidusrühmade – eelkõige VKEde ja tarbijate – õiguste ja kohustuste kindel tagamine iseäranis kaebuste ja tagastamise osas; selge ja võrreldav andmekogumine; tugev sotsiaalne ja hariv mõõde.

1.3

Komitee kinnitab veelkord (1), et see eesmärk peaks lisaks soovitavalt vabatahtlikele kokkulepetele ja koodidele põhinema ka minimaalsel ELi õigusraamistikul, mis suudab tõhusalt ja paindlikult reageerida kõrvaldamata turutõketele, mis takistavad tarbijaid ja VKEsid e-kaubanduse teel oste sooritamast, ning suudab lahendada probleemid, mis seonduvad järgmiste aspektidega:

1.4

Komitee soovib, et tegevuskavas esitataks konkreetsed tähtajad ja määratletaks rakendamise ajakava nii eeskirjade kui eneseregulatsiooni osas, et suurendada maksimaalselt usaldust kõigi asjaomaste osaliste ja eelkõige Euroopa kodanike vahel, seejuures täielikult austades ja kaitses vastastikuseid õigusi.

1.5

Komitee soovib, et tegevuskavas esitataks veel kaks meedet: üks seoses teenuse juurdepääsetavusega taskukohase hinna eest ja teine seoses turu sotsiaalse mõõtmega.

1.6

Komitee soovitab Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile ja nõukogule järgmist:

1.7

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles koostama Eurofoundi toetusel igal teisel aastal aruande kõnealuse sektori tööhõivetingimuste ja töö, kogu väärtusahelas tarbijatele ja ettevõtjatele valitsevate tingimuste ja nende arenguväljavaadete kohta, et esitada see Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja sotsiaalpartneritele.

2.1

E-kaubandus on Euroopa majanduskasvu ja tööhõive potentsiaalne liikumapanev jõud, tagades hinnanguliselt 10 %-lise kasvu aastas ajavahemikus 2013–2016 (5). 45 % ELi kodanikest on 12 viimase kuu jooksul sooritanud e-oste ja kinnitavad, et suurem osa probleeme tuleneb pakkide kättetoimetamisest või kättetoimetamisel esinenud viivitustest (6).

2.2

Euroopa Komisjon on määratlenud (7)„digitaalse ühtse turu viis peamist takistust ning tegevuskava nende kõrvaldamiseks”, kuid „10 % isikutest ei soorita praegu oste internetis (8), kuna neile teeb muret kättetoimetamisteenuse kulu, eriti piiriülese teenuse puhul, ning selle kvaliteet”.

2.3

Komitee soovis oma arvamuses rohelise raamatu (9) kohta direktiivi, et määratleda osalevate ettevõtjate solidaarvastutus, pakkide kättetoimetamise jälgitavus ja leitavus, kohustus pakkuda tarbijatele valik mitme kättetoimetamisvariandi vahel, probleemide lahendamise riiklike keskuste Euroopa võrgustik, kohustus tagada võrdsed töötingimused, tagada tingimuste ja hindade läbipaistvus.

2.4

Rohelise raamatu teemalisele arutelule järgnes 2013. aasta detsembris teatis „Tegevuskava postipakkide kättetoimetamise ühtse turu lõpuleviimiseks” (10).

2.5

Vastavalt rahvusvahelisel tasandil äsja kogutud andmetele (11) on kõige probleemsemad tegurid ettevõtjalt ja tarbijale (B2C) e-kaubanduse arengu jaoks järgmised:

2.6

Euroopa Komisjon märgib, et ikka veel puuduvad „riigisiseseid ja piiriüleseid pakivooge käsitlevad turuandmed, mis on saadud kõigilt postiteenuste osutajatelt, kes tegutsevad ettevõtjatevahelise e-kaubanduse ning ettevõtja ja tarbija vahelise e-kaubanduse turgudel, sealhulgas vahendajatelt, koondajatelt ja muudelt postiettevõtjatelt (12)”.

2.7

Eri uuringud näitavad, et konkurentsivastase käitumise võimalus näib olevat palju suurem neis postiteenuse segmentides, kus regulatiivne järelevalve näib olevat asjakohasem, nt B2C turg võrreldes B2B teenustega; piiriülesed teenused võrreldes kodumaiste postiteenustega (13).

2.8

Komitee tunneb heameelt selle üle, et oluline osa rohelise raamatu teemalise arvamuse järeldustest on leidnud kajastamist. Nii nõukogu (14) kui Euroopa Parlament (15) on kutsunud Euroopa Komisjoni üles selgitama välja piiriülese kättetoimetamisteenuse praegused takistused ning võtma asjakohaseid meetmeid nende kõrvaldamiseks; Euroopa Parlament on samuti väljendanud soovi (16) kättetoimetamisteenuste järele, mis on kättesaadavad, taskukohased, tõhusad ja kvaliteetsed, kättetoimetamisteenuseid osutavate ettevõtete vahelise koostöö- ja teabevahetusplatvormide järele, samuti kiire menetlemise ning kaebuste ja vaidluste minimaalsete kuludega lahendamise järele.

3.1

Komitee arvates on oluline võita tagasi VKEde ja e-teenuste tarbijate usaldus koostalitlusvõimeliste võrkude ja süsteemidega, mis tagavad kiire menetlemise ja madalad kulud asjakohases reguleerivas ja eneseregulatsiooni raamistikus, mida aktsepteeriksid kõik väärtusahela ettevõtted, et kindlustada vaba ja avatud siseturg, vältides ebavajalikku ülereguleerimist. Seepärast kutsub komitee üles rakendama tegevuskava konkreetsete tähtaegade raames vastavalt kehtestatud 18kuulisele rakendamise ajakavale.

3.2

Komitee leiab, et EL peaks postipakkide kättetoimetamise ühtse turu lõpule viima, tagades kiired, kvaliteetsed ja usaldusväärsed teenused taskukohase hinna eest, eesmärgiga kaitsta tarbijaid, töötajaid ja kõiki osalisi, sh e-kaubanduse, transpordi ja logistikasektoris tegutsevaid VKEsid, kõrvaldades ühtse turu toimimist takistavad tõkked ja häired.

3.3

Komitee lootis siiski, et teatises viidatakse konkreetselt ka selliste geograafiliste eripäradega piirkondade olukorrale nagu saared, äärepoolseimad ja mägipiirkonnad, sest komitee arvates kujutavad need piirkonnad endast erilist väljakutset, millega on raske toime tulla eelkõige majanduslikust seisukohast: postipakkide kättetoimetamise tõelist ühtset turgu on võimalik saavutada üksnes siis, kui neile piirkondadele osutatakse asjakohast tähelepanu ja tagatakse vajalikud meetmed.

3.4

Komitee arvates põhineb esitatud meetmete raamistik peamiselt vabatahtlikul eneseregulatsioonil, riiklike postiteenuste eeskirjadel ja Euroopa postiteenuseid reguleerivate asutuste töörühma tegevusel ning olemasolevate ELi õigusaktide korrektse rakendamise põhimõtetel, määramata ühtset raamistikku kõigi osaliste jaoks ja konkreetseid tähtaegu ülalpool nimetatud 18-kuulise ajavahemiku jaoks.

3.5

Komitee märgib, et tegevuskavas ei ole lisaks eneseregulatsiooni menetlusele ette nähtud direktiivi, mida komitee on juba nõudnud (17), ning mis võiks vastata terviklikult, sidusalt ja konsolideeritult postipakkide piiriülese kättetoimetamise ühtse turu lõpuleviimise vajadusele kõigi asjaomase sektori osaliste jaoks.

3.6

Komitee arvates peaks EL ette nägema Euroopa tasandi lahenduse, mis seisneks eneseregulatsiooni edendamises ja eeskirjade kehtestamises, et käsitleda turul lahendamata probleeme ning kaitsta tarbijaid ja VKEsid (ettevõtetevaheline e-kaubandus) seoses järgmisega:

3.7

Isegi kui ettepanekutes viidatakse kokkulangevusele ELi finantsraamistikuga 2014–2020, leiab komitee, et tegevuskavas ei saa jätta käsitlemata selgesõnalisi suuniseid ELi asjakohaste finantsinstrumentide kohta järgmistes valdkondades:

3.8

Komitee soovitab Euroopa Komisjonil anda Euroopa Standardikomiteele (CEN) volitused Euroopa tehnilis-regulatiivsete standardite väljatöötamiseks kõigi sidusrühmade, eelkõige VKEde ja tarbijate täielikul osalusel ning peab vajalikuks luua pakkide kättetoimetamise Euroopa ohutus- ja kvaliteedimärgi näitajad, et tagada kvaliteet ja usaldusväärsus, jätkusuutlikkus ning sotsiaal- ja ohutustagatised.

4.1

Komitee peab vajalikuks veel kahte meedet turulepääsu ja turu sotsiaalse mõõtme tagamiseks.

4.1.1.1

Komitee soovib, et kvaliteedimärgi saamise raames kehtestataks kohustus tagada turulepääs ja kasutatavus taskukohase hinna eest kogu ELi territooriumil. Komitee väljendab pettumust selle üle, et äärealadele ja saartele ei ole pööratud piisavalt tähelepanu, ning loodab seetõttu, et uues määruses võetakse asjakohaselt arvesse geograafiliselt ebasoodsaid tingimusi seoses e-kaubanduse ühtse turuga, kuna suur osa Euroopa kodanikest elab kõnealustes piirkondades.

4.1.1.2

Komitee arvates tuleb kõigile osalistele tagada täielik juurdepääs neile andmestruktuuridele ja vahenditele, mida kasutatakse kättetoimetamisteenuse raames, et kaitsta kasutajate huvisid ja/või edendada tõhusat konkurentsi.

4.1.1.3

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles vaatama läbi 1998. aasta teatist konkurentsieeskirjade rakendamise kohta kõnealuses sektoris nende õigusalaste ja turuga seonduvate arengute seisukohast, mis mõjutavad piiriüleseid teenuseid ja standardkulusid, pidades silmas liberaalsemaid ja kulupõhiseid poliitikameetmeid (18), pidades kinni Lissaboni lepingule lisatud protokolli nr 26 sätetest iseäranis seoses üldise juurdepääsuga üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele ja nende taskukohase hinnaga.

4.1.2.1

Komitee soovib, et tagataks tugev ja sidus sotsiaalne mõõde, mis koos uuendusmeetmetega, mida edendavad asjaomaste sektorite ettevõtted, võiks tagada kvaliteetsed ja professionaalsed töökohad, sh tänu võrdsetele võimalustele juurdepääsul ametialasele koolitusele ja ümberõppele.

4.1.2.2

Komitee kordab nõuet tagada õiglased ja inimväärsed töö- ja palgatingimused, et kõrvaldada deklareerimata ja ebakindel töö, mida esineb sageli kauba nn viimasel etapil allhankena kättetoimetamise puhul, rõhutades tingimusi, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1071/2009 juurdepääsu kohta asjaomastele elukutsetele, otsuses 2009/992/EL ja määruses (EL) nr 1213/2010, milles määratletakse töösuhete mõiste, et võimaldada meetmeid näiliste füüsilisest isikust ettevõtjate vastu, kooskõlas komitee äsjases arvamuses öelduga (19).

4.1.2.3

Komitee kutsub üles algatama laiapõhjalist Euroopa sotsiaaldialoogi, kaasates sotsiaalpartnerid e-kaubanduse ja pakkide kättetoimetamise väärtusahela kõigist sektoritest (sh kaubandus-, posti-, transpordi- ja logistikasektor), kes käsitleksid küsimusi, mis seonduvad töölevõtmis- ja töötingimustega, arenguväljavaadetega, uuendustegevuse ja inimressursside väärtustamisega.

4.1.2.4

Euroopa Komisjon peab – koos Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondiga – igal teisel aastal koostama aruande kõnealuse sektori töölevõtmis- ja töötingimuste ning arenguväljavaadete kohta, et esitada see komiteele, Euroopa Parlamendile, nõukogule ja sotsiaalpartneritele.