31.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 249/1

1.

2.

2.1.

2.2.

2.3.

2.4.

3.

3.1.

3.1.1.

3.1.2.

3.2.

3.3.

3.3.1.

3.3.2.

3.4.

3.5.

3.5.1.

3.5.2.

3.6.

3.6.1.

3.6.2.

3.6.3.

3.6.4.

3.7.

4.

5.

6.

6.1.

6.2.

6.3.

6.4.

6.5.

6.6.

6.7.

7.

7.1.

7.2.

7.2.1.

7.2.2.

7.2.3.

8.

9.

10.

1.

Käesolevate suunistega kehtestab komisjon tingimused, mille kohaselt võib raskustes olevate mittefinantsettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi lugeda siseturuga kokkusobivaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel.

2.

Esimesed suunised raskustes olevate ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (1) võttis komisjon vastu 1994. aastal. 1997. aastal lisas komisjon põllumajanduse erieeskirjad (2). Suuniste uus versioon võeti vastu 1999. aastal (3). 2004. aastal võttis komisjon vastu suuniste uue versiooni (4), mille kehtivust pikendati kõigepealt 9. oktoobrini 2012 (5) ja seejärel nende uute eeskirjadega (6) asendamiseni vastavalt ELi riigiabi ajakohastamist käsitlevas komisjoni 8. mai 2012. aasta teatises esitatud reformikavale (7).

3.

Nimetatud teatises pani komisjon paika riigiabi kontrollimenetluste ajakohastamise kolm eesmärki:

4.

Eelkõige sooviti teatisega luua ühine lähenemisviis eri suuniste ja raamistike läbivaatamisel, tugevdades siseturgu ning tõhustades avaliku sektori kulutusi tänu riigiabi suuremale panusele ühist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamisel, uurides põhjalikumalt ergutavat mõju, piirates abi miinimumini ning kaaludes abi võimalikke negatiivseid mõjusid konkurentsile ja kaubandusele.

5.

Komisjon on suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks läbi vaadanud kehtivate eeskirjade kohaldamisel saadud kogemuste põhjal ja vastavalt eespool kirjeldatud ühisele lähenemisviisile. Läbivaatamisel võetakse arvesse ka komisjoni vastu võetud strateegiat „Euroopa 2020” (8) ning asjaolu, et riigiabi negatiivne mõju võib takistada vajadust suurendada tootlikkust ja majanduskasvu, säilitada ettevõtjatele võrdsed võimalused ja võidelda liikmesriikide protektsionismiga.

6.

Päästmis- ja ümberkorraldusabi kuuluvad kõige moonutavamat liiki riigiabi hulka. On veenvalt välja selgitatud, et edukates majandusharudes ei kasva tootlikkus mitte üksnes seetõttu, et kõigi turul olevate ettevõtjate tootlikkus kasvab, vaid pigem seetõttu, et tõhusamad ja tehnoloogiliselt arenenumad ettevõtjad kasvavad nende arvel, mis on vähemtõhusad või mille tooted on ajale jalgu jäänud. Vähemtõhusate ettevõtjate väljumine turult võimaldab nende tõhusamatel konkurentidel kasvada ja suunata vara tagasi turule, kus seda saab rakendada tootlikumalt. Sellesse protsessi sekkudes võib päästmis- ja ümberkorraldusabi asjaomaste sektorite majanduskasvu märkimisväärselt aeglustada.

7.

Kui raskustes oleva ettevõtja osad jäävad põhimõtteliselt elujõuliseks, võib ettevõtja olla võimeline viima läbi ümberkorraldamise, mille tulemusel suudab ta lõpetada teatava kahjumliku tegevuse ning allesjäänud tegevusvaldkonnad korraldada selliselt, et see tagab mõistliku pikaajalise elujõulisuse väljavaate. Selline ümberkorraldamine peaks tavaliselt olema võimalik ilma riigiabita, kasutades kreeditoridega sõlmitavaid lepinguid või maksejõuetus- või reorganiseerimismenetlusi. Ajakohastatud maksejõuetusalaste õigusaktidega tuleks aidata usaldusväärsetel ettevõtjatel ellu jääda, aidata säilitada töökohti ning tarnijatel oma kliente ja omanikel hoida alles elujõuliste ettevõtjate väärtust (9). Maksejõuetusmenetlused võivad aidata elujõulistel ettevõtjatel ka turule naasta (kolmanda isiku poolt omandamise teel), kas ettevõtja tegevuse jätkamise või erinevate tootmisaktivate omandamise kaudu.

8.

Sellest tuleneb, et ettevõtjatel peaks olema õigus riigiabile vaid juhul, kui nad on ammendanud kõik turuvõimalused ja kui abi on vajalik selleks, et saavutada konkreetselt määratletud ühishuvieesmärk. Ettevõtjatel peaks olema õigus saada käesolevate suuniste kohast abi vaid üks kord kümne aasta jooksul (ühekordse abi põhimõte).

9.

Täiendavaks probleemiks on riigiabiga tekitatud moraalirisk. Ettevõtjad, kes eeldavad, et raskuste korral nad tõenäoliselt päästetakse, võivad kasutada ülemäära riskantset ja jätkusuutmatut äristrateegiat. Lisaks võib konkreetse ettevõtja väljavaade päästmis- ja ümberkorraldusabile kunstlikult vähendada tema kapitalikulu, andes talle turul põhjendamatu konkurentsieelise.

10.

Raskustes olevate ettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antav riigiabi võib kahjustada ka siseturgu, suunates ebaõiglase osa struktuurilise kohandusega seotud koormast ning kaasnevatest sotsiaalsetest ja majanduslikest probleemidest teistele liikmesriikidele. See on olemuslikult ebasoovitav ning võib liikmesriikide vahel käivitada raiskava subsiidiumivõidujooksu. Selline abi võib kaasa tuua ka sisenemistõkete püstitamise ja kahjustada piiriülese tegevuse stiimuleid, mis on vastuolus siseturu eesmärkidega.

11.

Seetõttu on oluline tagada, et abi lubataks üksnes tingimustel, mis leevendavad selle võimalikku negatiivset mõju ning suurendavad avaliku sektori kulutuste tõhusust. Ümberkorraldusabi puhul on elujõulisuse taastamise nõue, omapanus ning konkurentsimoonutuste piiramise meetmed tõendanud oma väärtust sellise abi võimaliku negatiivse mõju leevendamisel. Käesolevate suuniste raames jäävad need kehtima ning vajaduse korral neid kohandatakse, et võtta arvesse komisjoni viimatisi kogemusi. Kasutusele on võetud mõiste „koormuse jagamine”, muu hulgas selleks, et paremini lahendada moraaliriski küsimust. Päästmisabi ja ajutise ümberkorraldustoetuse puhul leevendatakse võimalikku negatiivset mõju piirangutega abi kestusele ja vormile.

12.

Kui abi antakse nii mahuliselt kui ka ajaliselt piiratud likviidsusabina, on mure selle võimaliku negatiivse mõju pärast palju väiksem ning seda võib heaks kiita palju leebematel tingimustel. Kuigi sellist abi võiks põhimõtteliselt kasutada terve ümberkorraldamisprotsessi toetamiseks, tähendab päästmisabi saamise perioodi pikkuse piiramine kuue kuuga, et seda juhtub harva; selle asemel järgneb päästmisabile tavaliselt ümberkorraldusabi.

13.

Selleks et innustada vähemmoonutavate abivormide kasutamist, tuuakse käesolevatesse suunistesse sisse uus mõiste: „ajutine ümberkorraldustoetus”. Sarnaselt päästmisabiga antakse ajutist ümberkorraldustoetust vaid nii mahuliselt kui ka ajaliselt piiratud likviidsusabina. Selleks et ümberkorraldustoetus toetaks tervet ümberkorraldamisprotsessi, pikendatakse ajutise ümberkorraldustoetuse maksimaalset kestust 18 kuuni. Ajutist ümberkorraldustoetust võib anda üksnes VKEdele (10) ja väiksematele riigi omanduses ettevõtjatele (11), kellel on suurettevõtjatega võrreldes suuremaid probleeme likviidsusele juurdepääsul.

14.

Kui raskustes olevatele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele antav abi kuulub käesolevate suuniste kohaldamisalasse, tuleks seda hinnata suuniste standardpõhimõtete alusel. Vajaduse korral tuleks kõnealuste põhimõtete konkreetset kohaldamisala aga muuta, et võtta arvesse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste erilist laadi ja eelkõige vajadust tagada vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 teenuste osutamise järjepidevus.

15.

Euroopa konkurentsivõimelist ja jätkusuutlikku terasetööstust käsitlevas komisjoni tegevuskavas (12) („terase tegevuskava”) on esitatud mitu meedet, mille eesmärk on tugeva ja konkurentsivõimelise terasetööstuse edendamine. Terase tegevuskavas on välja toodud ka mitu valdkonda, milles terase valdkonna ettevõtjatele antakse riigiabi eeskirjade alusel riigiabi. Praeguses märkimisväärse liigse tootmisvõimsuse olukorras Euroopas ja kogu maailmas (13) ei ole raskustes olevate teraseettevõtjate päästmiseks ja ümberkorraldamiseks riigiabi andmine õigustatud. Terasesektor tuleks seetõttu käesolevate suuniste kohaldamisalast välja jätta.

16.

Nõukogu otsuses 2010/787/EL (14) on sätestatud tingimused, mille alusel võib anda tegevus-, sotsiaal- ja keskkonnaabi kuni 2027. aastani söesektori konkurentsivõimetule tootmisele (15). Kehtivad eeskirjad järgivad eelnevaid valdkondlikke eeskirju, mida kohaldati 2002–2010 (16) ja 1993–2002 (17), mis hõlbustasid söesektoris tegutsevate konkurentsivõimetute ettevõtjate ümberkorraldamist. Selle tulemusel ning võttes arvesse pidevat vajadust toetada ELi söetootmise struktuurset kohandamist, on praegused eeskirjad eelnenutest rangemad: näiteks nõutakse riigiabi kasutades toodetud söe tootmise ja müügi pöördumatut lõpetamist ja konkurentsivõimetute tootmisrajatiste lõplikku sulgemist hiljemalt 31. detsembriks 2018. Neid eeskirju rakendades on mitu liikmesriiki vastu võtnud kavad selle sektori ettevõtjate käitatavate söekaevanduste lõplikuks sulgemiseks (18) ja rakendavad neid. Söesektor tuleks seetõttu käesolevate suuniste kohaldamisalast välja jätta.

17.

Komisjoni kogemused finantsasutuste päästmisel ja ümberkorraldamisel finants- ja majanduskriisi tingimustes on näidanud, et võttes arvesse finantsasutuste ja -turgude eriomadusi võib olla kasu sektori suhtes kohaldatavatest erieeskirjadest. Ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse finantssektori erieeskirju, on seetõttu käesolevate suuniste kohaldamisalast välja jäetud.

18.

Komisjon kohaldab käesolevaid suuniseid kõikidele sektoritele, välja arvatud söesektori (19) ja terasesektori (20) raskustes olevatele ettevõtjatele ja ettevõtjatele, kelle suhtes kohaldatakse finantsasutuste erieeskirju (21), antava abi suhtes, ilma et see piiraks konkreetsesse sektorisse kuuluvate raskustes olevate ettevõtjatega seotud erieeskirjade kohaldamist (22). Komisjon kohaldab käesolevaid suuniseid kalandus- ja vesiviljelussektoris vastavalt erieeskirjadele, mis on sätestatud suunistes riigiabi kontrollimiseks kalandus- ja vesiviljelussektoris (23) ning põllumajandussektoris, sealhulgas põllumajandusliku esmatootmise sektoris (24).

19.

Liikmesriik, kes teeb kooskõlas käesolevate suunistega ettepaneku ettevõtjale abi andmiseks, peab objektiivselt tõendama, et kõnealune ettevõtja on raskustes käesoleva jao tähenduses, ja arvestama punktis 29 esitatud erisätteid päästmisabi ja ajutise ümberkorraldustoetuse kohta.

20.

Käesolevate suuniste tähenduses peetakse ettevõtjat raskustes olevaks siis, kui riigi mittesekkumine viiks lühema või keskmise ajavahemiku jooksul peaaegu kindlasti ettevõtja tegevuse lõpetamiseni. Seepärast loetakse ettevõtjat raskustes olevaks eelkõige vähemalt ühel järgmistest asjaoludest:

21.

Vastasutatud ettevõtja ei ole käesolevate suuniste tähenduses abikõlblik isegi sel juhul, kui tema esialgne finantsseisund on ebakindel. See kehtib näiteks selliste juhtumite korral, kui uus ettevõtja tekib eelmise ettevõtja likvideerimisel või võtab sellise ettevõtja varad üle. Põhimõtteliselt loetakse ettevõtjat vastasutatuks esimese kolme aasta jooksul pärast tegevuse alustamist vastavas valdkonnas. Alles pärast seda on ta käesolevate suuniste tähenduses abikõlblik järgmistel tingimustel:

22.

Suuremasse kontserni kuuluv või selle poolt ülevõetav ettevõtja ei ole tavaliselt käesolevate suuniste tähenduses abikõlblik, välja arvatud juhul, kui suudetakse näidata, et raskused on ettevõtjasisesed ega tulene kontserni omavolilisest kulude paigutusest ning on nii tõsised, et kontsern ei saa neist ise üle. Kui raskustes olev ettevõtja loob tütarettevõtja, loetakse tütarettevõtjat koos teda kontrolliva raskustes oleva ettevõtjaga kontserniks ning ta võib saada abi käesolevas punktis sätestatud tingimustel.

23.

Kui raskustes oleva ettevõtja eksistents on sattunud ohtu, ei saa seda kasutada muude poliitiliste eesmärkide saavutamise vahendina, enne kui tema elujõulisus on tagatud. Seega leiab komisjon, et abi raskustes olevatele äriühingutele võib aidata edendada majandustegevuse arengut, kahjustamata kaubandust määral, mis on vastuolus ühiste huvidega, ainult siis, kui täidetakse käesolevates suunistes kehtestatud tingimusi, isegi kui sellist abi antakse kava kohaselt, mis on juba heaks kiidetud.

24.

Seetõttu keelatakse mitme riigiabi käsitleva määruse ja teatisega ning muude õigusaktidega abi andmine raskustes olevatele ettevõtjatele. Sellistes määrustes ja teatistes ning kui neis ei ole märgitud teisiti:

25.

Käesolevates suunistes käsitletakse kolme liiki abi: päästmisabi, ümberkorraldusabi ja ajutine ümberkorraldustoetus.

26.

Päästmisabi on oma laadilt kiire ja ajutine abi. Selle esmaeesmärk on hoida põdurat ettevõtjat pinnal lühikest aega seni, kuni ümberkorraldus- või likvideerimiskava on välja töötatud. Üldpõhimõtte kohaselt võimaldab päästmisabi ajutiselt toetada ettevõtjat, kelle finantsseisund on tõsiselt halvenenud, mis hõlmab teravat likviidsuskriisi või tehnilist maksuvõimetust. Selline ajutine abi peab andma aega analüüsida asjaolusid, mis olid raskuste põhjuseks, ning võimaldama välja töötada asjakohase plaani nende raskuste leevendamiseks.

27.

Ümberkorraldusabi tähendab sageli pikemat abi, millega tuleb taastada abisaaja pikaajaline elujõulisus, tuginedes realistlikule, ühtsele ja laiaulatuslikule ümberkorralduskavale, võimaldades samas ettevõtjal anda sobivalt oma panus ja jagada kulusid ning piirates võimalikke konkurentsimoonutusi.

28.

Ajutine ümberkorraldustoetus on likviidsusabi, mis on ette nähtud ettevõtja ümberkorraldamise toetamiseks, luues tingimused, mida abisaaja vajab asjakohaste pikaajalise elujõulisuse taastamise meetmete väljatöötamiseks ja elluviimiseks. Ajutist ümberkorraldustoetust võib anda üksnes VKEdele ja väikestele riigi osalusega ettevõtjatele.

29.

Erandina punktist 19 võib päästmisabi ja ajutist ümberkorraldustoetust VKEde ja väiksemate riigi osalusega ettevõtjate puhul anda ka ettevõtjatele, kes ei ole raskustes punkti 20 tähenduses, kuid kellel on terav sularahavajadus erandlike ja ettenägematute asjaolude tõttu.

30.

Ümberkorraldamisega kaasneb tavaliselt mõjutatud tegevuse vähendamine või sellest loobumine. Sellised kahandamised on sageli vajalikud ratsionaliseerimise ja tõhususe huvides, olenemata tootmisvõimsuse vähendamisest, mis võib olla abi andmise tingimus. Selliste meetmete põhjusest olenemata on nende tagajärg tavaliselt abisaaja tööjõu koondamine.

31.

Liikmesriikide tööõigusaktid võivad hõlmata üldisi sotsiaalkindlustuskavasid, mille kohaselt teatavaid toetusi makstakse otse koondatud töötajatele. Selliseid kavasid ei loeta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvaks riigiabiks.

32.

Lisaks töötajate sotsiaalkindlustushüvitistele peab valitsus üldiste sotsiaaltoetuskavade kohaselt sageli katma selliste hüvitiste kulu, mida ettevõtja maksab koondatud töötajatele ning mis lähevad kaugemale äriühingu seaduse- või lepingujärgsetest kohustustest. Kui selliseid kavasid kohaldatakse üldiselt ilma valdkondlike piiranguteta selliste töötajate suhtes, kes vastavad eelnevalt määratletud ja automaatselt abi saamise õigust andvatele tingimustele, ei peeta neid kavasid artikli 107 lõike 1 kohast ümberkorraldamist teostavatele ettevõtjatele antavat abi sisaldavaks. Kui neid kavasid kasutatakse siiski ümberkorraldamise toetamiseks konkreetsetes tegevusvaldkondades, võivad kavad nende kasutamise valikulisuse tõttu abi sisaldada (29).

33.

Kohustused, mida ettevõtja kannab ise tööõigusaktide või ametiühingutega sõlmitud kollektiivlepingute alusel (maksta teatavaid toetusi, näiteks koondamistasusid koondatavatele töötajatele või võtta meetmeid nende töö leidmise hõlbustamiseks), on osa ettevõtja normaalsetest kuludest, mida ettevõtja peab maksma oma vahenditest. Seetõttu tuleb nende kulude katmiseks ettenähtud riigipoolset rahastamist lugeda abiks. See on nii, olenemata sellest, kas need maksed tehakse otse ettevõtjale või valitsusasutuse kaudu töötajatele.

34.

Komisjon ei ole a priori sellise abi vastu, kui seda antakse raskustes olevatele ettevõtjatele, sest selle majanduslik kasu on asjaomase ettevõtja huvidest suurem ning ulatub kaugemale, hõlbustades struktuuriliste muutuste tegemist ja vähendades raskusi.

35.

Lisaks otsese finantstoetuse andmisele võib sellist abi anda konkreetse ümberkorralduskava raames väljaõppeks, nõustamiseks, töö otsimiseks, kolimiseks ning erialaseks ettevalmistuseks uut äritegevust alustavatele töötajatele. Arvestades, et meetmed, mis suurendavad koondatud töötajate tööalast konkurentsivõimet, teenivad sotsiaalsete probleemide vähendamise eesmärki, suhtub komisjon sellisesse abisse alati positiivselt, kui seda antakse raskustes olevatele ettevõtjatele.

36.

Asjaolud, mille puhul võib raskustes olevale ettevõtjale antavat riigiabi pidada siseturuga kokkusobivaks, on esitatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõigetes 2 ja 3. Artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt on komisjonil volitused lubada „abi teatud majandustegevuse […] soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega”. Eelkõige võib abi olla vajalik turuga seotud ebaõnnestumistest tingitud erinevuste vähendamiseks või majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamiseks.

37.

Abimeetmetest suurettevõtjatele tuleb komisjonile teatada eraldi. Teatavatel tingimustel võib komisjon lubada väiksemaid abisummasid hõlmavate kavade rakendamist VKEde ja väikeste riigi osalusega ettevõtjate suhtes; need tingimused on esitatud peatükis 6 (30).

38.

Selle hindamisel, kas teatatud abi saab ühisturuga kokkusobivaks pidada, kaalub komisjon, kas see vastab kõigile järgmistele tingimustele:

39.

Kui mõni eespool esitatud kriteeriumidest ei ole täidetud, ei peeta abi siseturuga kokkusobivaks.

40.

Nagu on kirjeldatud käesolevate suuniste punktides 118, 119 ja 120, võib teatavat liiki kavade üldise mõju uurimiseks kehtestada ka järelhindamise nõude.

41.

Peale selle, kui abimeede või selle tingimused (sh rahastamisviis, kui see on meetme lahutamatu osa) kujutavad endast ELi õiguse vältimatut rikkumist, ei saa nimetatud abi pidada siseturuga kokkusobivaks (31).

42.

Käesolevas peatükis sätestab komisjon tingimused, mille alusel ta hindab iga punktis 38 osutatud kriteeriumi.

43.

Võttes arvesse turult väljumise tähtsust tootlikkuse kasvu protsessi seisukohast, ei kujuta vaid ettevõtja turult väljumise takistamine endast piisavat põhjendust abile. Tuleks esitada konkreetsed tõendid, et abiga taotletakse ühishuvieesmärki: hoida ära sotsiaalprobleeme või lahendada turutõrkeid (jagu 3.1.1), taastades ettevõtja pikaajalise elujõulisuse (jagu 3.1.2).

44.

Liikmesriik peab tõendama, et abisaaja tegevuse lõpetamine tooks tõenäoliselt kaasa suuri sotsiaalprobleeme või tõsiseid turutõrkeid, eelkõige näitama järgmist:

45.

Käesolevate suuniste kohaldamisalasse kuuluv ümberkorraldusabi ei saa piirduda üksnes finantsabiga varasema kahjumi korvamiseks ja jätta kahjumi põhjused puutumata. Seetõttu nõuab komisjon ümberkorraldusabi puhul, et asjaomane liikmesriik esitaks abisaaja pikaajalise elujõulisuse taastamiseks realistliku, ühtse ja laiaulatusliku ümberkorralduskava (32). Ümberkorraldamine võib hõlmata üht või mitut järgmist elementi: ettevõtja tegevuse ümberkorraldamine ja ratsionaliseerimine selle tõhustamiseks, mis tavaliselt tähendab loobumist kahjumlikust tegevusest, sellise olemasoleva tegevuse ümberkorraldamist, mida saab uuesti konkurentsivõimeliseks muuta, ning võimaluse korral tegevuse mitmekesistamist uute ja elujõulisemate valdkondade kaasamise kaudu. Tavaliselt hõlmab see ka finantsvaldkonna ümberkorraldamist uute või olemasolevate osanike kapitalisüstide ja olemasolevatele kreeditoridele võlgnetava summa vähendamise näol.

46.

Abi andmine peab seega sõltuma ümberkorralduskava rakendamisest, mille komisjon kinnitab iga erakorralise abi puhul.

47.

Ümberkorralduskavaga peab mõistliku aja jooksul ning tulevaste tegevuseeldustega seotud realistlike oletuste alusel, millega tuleks välistada igasugune ümberkorraldamiskavaga hõlmamata edasine riigiabi, taastama ettevõtja pikaajalise elujõulisuse. Ümberkorraldamisperiood peaks olema võimalikult lühike. Üksikasjalik ümberkorralduskava tuleb esitada komisjonile ja see peab sisaldama eelkõige käesolevas jaos (3.1.2) nõutud teavet.

48.

Ümberkorralduskavas tuleb esitada abisaaja raskuste põhjused ja tema puudused ning osutada, kuidas abisaaja probleemid kavandatavate ümberkorraldusmeetmetega lahendatakse.

49.

Ümberkorralduskavas tuleb esitada teave abisaaja ärimudeli kohta, osutades, kuidas kavaga aidatakse kaasa abisaaja pikaajalisele elujõulisusele. Eelkõige tuleks anda teavet abisaaja organisatsioonilise struktuuri, rahastamise, juhtimistava ja kõigi muude asjaomaste aspektide kohta. Ümberkorralduskavas tuleks hinnata, kas abisaaja raskusi oleks olnud võimalik vältida asjakohaste ja õigeaegsete juhtimismeetmetega ja kui see on nii, siis näidata, et juhtimises on tehtud vajalikud muudatused. Kui abisaaja raskused tulenevad ärimudeli või juhtimissüsteemi vigadest, nõutakse asjakohaseid muudatusi.

50.

Kavandatava ümberkorraldamise oodatavad tulemused tuleks esitada nii lähte- kui ka pessimistliku (või halvima) stsenaariumina. Selleks tuleks ümberkorralduskava puhul muu hulgas arvesse võtta asjaomase tooteturu praegust olukorda ning tulevasi pakkumise ja nõudluse väljavaateid, samuti tööstusharu peamisi kulutegureid, näidates ära nii lähte- kui ka pessimistliku stsenaariumi eeldused ning abisaaja konkreetsed tugevused ja nõrkused. Eeldusi tuleks võrrelda asjakohaste sektoriüleste võrdlusalustega ning vajaduse korral neid muuta, et võtta arvesse riigi- ja sektorispetsiifilisi tingimusi. Abisaaja peaks esitama turu-uuringu ja tundlikkusanalüüsi, mille raames ta on selgitanud välja tema tulemusi enimmõjutavad parameetrid ja peamised edaspidised riskifaktorid.

51.

Abisaaja elujõulisuse taastamine peaks tulenema peamiselt sisemistest meetmetest, hõlmates eelkõige loobumist tegevusest, mis jääks keskpikas perspektiivis struktuurselt kahjumlikuks. Elujõulisuse taastamine ei tohi sõltuda optimistlikest eeldustest välisfaktorite, näiteks haruldaste toorainete hindade, nõudluse või pakkumise muutumise suhtes, samuti ei saa seda siduda turu või konkurentide ületrumpamisega abisaaja poolt või sisenemise ja laienemisega uutesse valdkondadesse, kus abisaajal puuduvad kogemus ja tulemused (välja arvatud juhul, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud ning vajalik mitmekesistamiseks ja elujõulisuseks).

52.

Pikaajaline elujõulisus loetakse taastatuks, kui ettevõtja on pärast kõigi oma kulude, sealhulgas amortisatsioonikulude ja finantsoperatsioonide kulude katmist võimeline tagama omakapitali piisava tasuvuse. Ümberkorraldatud ettevõtja peaks suutma turul konkureerida omal jõul.

53.

Liikmesriigid, kes kavatsevad anda ümberkorraldusabi, peavad esitama riigiabi mittehõlmaval usaldusväärsel stsenaariumil põhineva võrdluse, näidates ära, kuidas eespool jaole 3.1.1 vastavat/vastavaid asjaomast eesmärki/asjaomaseid eesmärke ei oleks võimalik kõnealuse alternatiivse stsenaariumi puhul saavutada või need saavutataks piiratumas ulatuses. Sellised stsenaariumid võivad näiteks hõlmata võlgade ümberkorraldamist, varade võõrandamist, erakapitali kaasamist, müüki konkurendile või osadeks jaotamist, igal juhul eraldi kas maksejõuetus-, ümberkorraldamis- või muu menetluse raames.

54.

Liikmesriik peab tagama, et abi antakse kujul, mis võimaldab eesmärki saavutada kõige vähem moonutaval viisil. Raskustes olevate ettevõtjate puhul on võimalik seda saavutada tagades, et abi antakse asjakohasel kujul, mis aitab leevendada abisaaja raskusi, ja et see on vääriliselt tasustatud. Käesolevas punktis on esitatud nõuded, mis tuleb täita selle tõendamiseks, et abimeede on asjakohane.

55.

Et komisjon päästmisabi heaks kiidaks, peab see vastama järgmistele tingimustele.

56.

Tasumäär, mida abisaaja peab tasuma päästmisabi eest, peaks olema kooskõlas abisaaja krediidivõimelisusega, diskonteerides nii likviidsusprobleemide kui ka riigiabi ajutise mõju, samuti peaks see abisaajat motiveerima abi nii kiiresti kui võimalik tagasi maksma. Komisjon nõuab seepärast, et tasumäär oleks seatud määrale, mis ei ole väiksem kui võrdlusmäärade teatises (33) esitatud määr nõrga ettevõtja jaoks, kes pakub normaalset tagatuse taset (praegu ühe aasta IBOR pluss 400 baaspunkti) (34), ja seda suurendatakse vähemalt 50 baaspunkti võrra päästmisabi puhul, mida osutatakse vastavalt punkti 55 punkti d alapunktile ii.

57.

Kui abi puhul on tõendeid, et punktis 56 nimetatud marginaal ei kujuta endast asjaomast võrdlusalust, näiteks kui see erineb abisaaja poolt hiljuti emiteeritud sarnaste vahendite turuhinnast märkimisväärselt, võib komisjon nõutavat tasumäära vastavalt muuta.

58.

Liikmesriigid võivad valida ümberkorraldusabi vormi. Seejuures peaksid nad aga tagama, et valitud vahend oleks kooskõlas probleemiga, mida sellega kavatsetakse lahendada. Eelkõige peavad liikmesriigid hindama, kas abisaajate probleemid seonduvad likviidsuse või maksevõimega, ja valima tuvastatud probleemide lahendamiseks asjakohased vahendid. Näiteks maksevõimega seonduvate probleemide puhul võib olla asjakohane suurendada varasid rekapitaliseerimise teel, samas kui olukorras, milles probleemid seonduvad peamiselt likviidsusega, võib piisata laenude või laenugarantiidena antud abist.

59.

Liikmesriik, kes kavatseb anda ümberkorraldusabi, peab tõendama, et abi puudumisel oleks abisaaja ümber korraldatud, müüdud või tema tegevus lõpetatud viisil, mis ei oleks kaasa aidanud ühishuvieesmärgi saavutamisele, mis on nimetatud jaos 3.1.1. Sellised tõendid võivad kuuluda punkti 53 kohaselt esitatud olukorra analüüsi hulka.

60.

Päästmisabi peab olema piiratud summaga, mis on vajalik abisaaja tegevuse jätkamiseks kuue kuu jooksul. Selle summa kindlaksmääramisel võetakse arvesse I lisas toodud valemi rakendamise tulemusi. Kõnealuse arvutuse tulemust tohib abisumma ületada üksnes siis, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud esitatud likviidsuskavas, milles on ära näidatud abisaaja likviidsusvajadus järgmise kuue kuu jooksul.

61.

Ümberkorraldusabi summa ja osatähtsus peavad rangelt piirduma ettevõetavaks ümberkorraldamiseks vajamineva miinimumiga, pidades silmas abisaaja, selle osanike või seda hõlmava kontserni olemasolevaid rahalisi vahendeid. Eelkõige tuleb tagada abisaaja piisav omapanus ümberkorralduse kuludesse ja kulude jagamine, mida käsitletakse täpsemalt käesolevas jaos (3.5.2). Hindamisel võetakse arvesse igasugust varasemat päästmisabi.

62.

Märkimisväärne panus (35) ümberkorraldamisse tuleb teha abisaaja, selle osanike või kreeditoride või seda hõlmava kontserni omavahenditest või saada uutelt investoritelt. Selline omapanus peaks olema antava abiga võrreldav kas mõju poolest abisaaja maksevõimele või likviidsusseisundile. Näiteks juhul, kui abi tugevdab abisaaja omakapitali, peaks omapanus samuti hõlmama omakapitali tugevdamise meetmeid, näiteks uue omakapitali kaasamist senistelt osanikelt, olemaoleva võla ja kapitalivekslite mahakandmist või olemasolevate võlgade ümberarvestamist omakapitaliks või uue välise omakapitali kaasamist turutingimustel. Kui komisjon hindab, millises ulatuses on vaja meetmeid võtta, et piirata konkurentsimoonutusi vastavalt punktile 90, võtab ta arvesse seda, mil määral on omapanuse mõju võrreldav antava toetusega.

63.

Panus peab olema tegelik, see tähendab ajakohane, jättes kõrvale tulevase oodatava kasumi (nt rahavood), ning olema nii suur kui võimalik. Riigi või avalik-õigusliku äriühingu panust võib arvesse võtta üksnes tingimusel, et see ei kujuta endast abi. Sellise juhtumiga võib eelkõige tegemist olla siis, kui panuse teeb (majandus-)üksus, mis on sõltumatu abi andvast asutusest (nt riigile kuuluv pank või riigi osalusega valdusettevõtja), mis teeb investeerimisotsuse, lähtudes oma ärihuvidest (36).

64.

Omapanust peetakse tavaliselt piisavaks, kui selle summa moodustab ümberkorralduskuludest vähemalt 50 %. Liikmesriigi poolt tõendatud erakorraliste asjaolude ja eriliste raskuste puhul võib komisjon nõustuda panusega, mis on väiksem kui 50 % ümberkorralduskuludest, kuid tingimusel, et omapanuse summa jääb siiski oluliseks.

65.

Kui riigi toetust antakse viisil, mis suurendab abisaaja omakapitali, näiteks kui riik annab toetusi, teeb kapitalisüsti või kustutab võlgu, võib see kaitsta osanikke ja allutatud võlausaldajaid tagajärgede eest, mida tõi kaasa otsus investeerida abisaajasse. See võib tekitada moraaliriski ja kahjustada turudistsipliini. Nii tohiks kahjumi korvamiseks anda abi üksnes tingimustel, mis tagavad kulude õige jaotamise olemasolevate investorite vahel.

66.

Õige koormuse jagamine tähendab tavaliselt seda, et olemasolevad osanikud ja allutatud võlausaldajad peavad täielikult kandma oma kahjud. Allutatud võlausaldajad peaksid kaasa aitama kahjumi katmisse kas üleviimisega omakapitaliks või asjaomaste vahendite põhisumma allahindamisega. Riigi sekkumine peaks seega toimuma alles pärast seda, kui kahjud on täielikult arvesse võetud ja jagatud olemasolevate osanike ja allutatud võlakirjade omanikele (37). Igal juhul tuleb ümberkorraldusperioodil vältida abisaaja sularaha väljavoolu põhiomavahendite või allutatud võlakirjade omanikele kõigi võimalike juriidiliste vahenditega, välja arvatud juhul, kui see mõjutaks ebaproportsionaalselt neid, kes on lisanud uut omakapitali.

67.

Õige kulude jagamine tähendab ka, et igasugune riigiabi, mis tugevdab abisaaja omakapitali, tuleks anda tingimustel, mis võimaldaksid riigile mõistliku osa abisaaja tulevase kasu väärtusest, arvestades riigi omakapitalisüsti suurust võrdluses äriühingu ülejäänud omakapitali suurusega pärast kahjude katmist.

68.

Komisjon võib lubada erandeid punktis 66 sätestatud meetmete täielikust rakendamisest, kui need meetmed tooksid kaasa ebaproportsionaalseid tulemusi. Selline olukord võiks hõlmata juhtumeid, kus abisumma on omapanusega võrreldes väike, või asjaomane liikmesriik tõendab, et allutatud võlausaldajad saavad majanduslikus mõttes vähem kui tavalise maksejõuetusmenetluse korral ja kui riigiabi ei oleks antud.

69.

Komisjon ei nõua alati kõrgema taseme võlaomanikelt sissemakseid abisaaja omakapitali seisundi taastamisse. Siiski võib komisjon käsitleda selliseid sissemakseid punkti 90 kohaselt konkurentsimoonutuste piiramiseks võetavate meetmete vajaliku taseme vähendamise alusena.

70.

Selleks et vähendada moraaliriski, stiimuleid liiga riskantsete otsuste tegemiseks ja võimalikke konkurentsimoonutusi, võib abi anda ainult seoses ühe ümberkorraldustegevusega. Seda nimetatakse ühekordse abi põhimõtteks. Päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutist ümberkorraldustoetust saanud ettevõtja vajadus saada edasist abi näitab, et ettevõtja raskused on püsiva iseloomuga või ei tegeletud nendega varasema abi andmise korral adekvaatselt. Korduv riigi sekkumine võib tõenäoliselt põhjustada moraaliriski ja konkurentsimoonutusi, mis on vastuolus ühiste huvidega.

71.

Teatades komisjonile kavandatavast päästmis- või ümberkorraldusabist, peab liikmesriik täpsustama, kas asjaomane ettevõtja on minevikus juba saanud päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutist ümberkorraldustoetust, kaasa arvatud enne käesolevate suuniste kohaldamiskuupäeva antud abi ning igasugune muu abi, millest ei ole teatatud (38). Sellisel juhul ning juhul kui päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutise ümberkorraldustoetuse andmisest või ümberkorraldusperioodi lõppemisest või ümberkorralduskava peatamisest on möödunud alla 10 aasta (39) (olenevalt sellest, mis on hilisem), ei luba komisjon käesolevate suuniste kohaselt enam edasist abi.

72.

Sellest reeglist on lubatud teha erandeid järgmistel juhtudel:

73.

Ühekordse abi põhimõtte rakendamist ei mõjuta kuidagi abi andmisele järgnevad muutused abisaaja omandisuhetes või mis tahes kohtu- või haldusmenetlus, mis tugevdab ettevõtja bilanssi, vähendab tema kohustusi või kustutab varasemad võlad, kui tegemist on ikkagi sama ettevõtja tegevuse jätkamisega.

74.

Kui kontsern on saanud päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutist ümberkorraldustoetust, ei luba komisjon tavaliselt edasist päästmis- või ümberkorraldusabi kontsernile endale või samasse kontserni kuuluvatele üksustele enne 10 aasta möödumist abi andmisest või ümberkorraldusperioodi lõppemisest või ümberkorralduskava peatamisest, olenevalt sellest, mis on hilisem. Kui kontserni kuuluv üksus on saanud päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutist ümberkorraldustoetust, on kontsernil tervikuna ja selle muudel üksustel, välja arvatud varasemal abisaajal, õigus saada päästmis- või ümberkorraldusabi (kui peetakse kinni käesolevate suuniste muudest sätetest). Liikmesriigid peavad tõendama, et kontsern või kontserni kuuluvad teised üksused ei anna abi edasi varasemale abisaajale.

75.

Kui ettevõtja võtab üle mõne teise ettevõtja varad, kelle suhtes on kohaldatud punktis 73 loetletud menetlusi või siseriikliku õiguse kohast kõiki võlakohustusi hõlmavat maksejõuetusmenetlust ja kui see äriühing on juba saanud päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutist ümberkorraldustoetust, ei kohaldata ostja suhtes ühekordse abi põhimõtet tingimusel, et vana ettevõtja ja ostja vahel ei ole majanduslikku järjepidevust (41).

76.

Ümberkorraldusabi andmisel tuleb võtta meetmeid konkurentsimoonutuste piiramiseks, et minimeerida negatiivset mõju kaubandustingimustele nii palju kui võimalik ja tagada positiivsete mõjude ülekaal. Komisjon hindab kõnealuste meetmete sobivat vormi ja reguleerimisala käesoleva osa (3.6.2) kohaselt.

77.

Ilma et see piiraks punkti 84 kohaldamist, piiratakse konkurentsimoonutusi tavaliselt struktuurimeetmetega. Et võidelda konkurentsimoonutustega konkreetsete juhtumite korral, võib komisjon vajaduse korral aktsepteerida muid käitumuslikke meetmeid kui need, mis on sätestatud punktis 84, või olemasolevaid turu avamise meetmeid mõnede või kõigi struktuurimeetmete asemel, mis oleks vastasel korral nõutavad.

78.

Lähtudes jaos 3.6.2.2 sätestatud konkurentsimeetmete kaliibrimise kriteeriumidest, koostatakse hinnang, mille põhjal võidakse ümberkorraldusabi saavatelt ettevõtjatelt nõuda varade võõrandamist või tootmisvõimsuste ja turuosa vähendamist. Sellised meetmed peaksid toimima eelkõige turul või turgudel, kus ettevõtjal on pärast ümberkorraldamist märkimisväärne turuosa, eelkõige juhul, kui on olemas märkimisväärne ülevõimsus. Võõrandamine konkurentsimoonutuste piiramiseks peaks toimuma ilma põhjendamatu viivituseta, võttes arvesse võõrandatava vara liiki ja mis tahes takistusi (42) ning igal juhul ümberkorralduskava kehtivuse jooksul. Võõrandamisi, mahakandmisi ja kahjumlikust tegevusest loobumist, mis on elujõulisuse taastamiseks igal juhul vajalikud, ei peeta üldiselt konkurentsimoonutuste kõrvaldamiseks piisavaks, kui võtta arvesse põhimõtteid, mis on sätestatud jaos 3.6.2.2.

79.

Selleks et kõnealused meetmed aitaksid suurendada konkurentsi ja tõhustada siseturu toimimist, tuleks nendega soodustada uute konkurentide turule sisenemist, olemasolevate väikeste konkurentide laienemist või piiriülest tegevust. Äritegevuse tagasitõmbumist koduriigi piiresse ja siseturu killustumist tuleks vältida.

80.

Konkurentsimoonutuste piiramise meetmed ei tohiks põhjustada turustruktuuri halvenemist. Struktuurimeetmed peaksid seetõttu olema üldiselt võõrandamised tegevuse jätkuvuse põhimõttel, et ettevõtjad saaksid sobiva ostja korral elujõulisena jätkata ning tõhusalt konkureerida pikas perspektiivis. Kui sellist üksust ei ole, võib abisaaja eraldada ja seejärel võõrandada olemasoleva ja asjakohaselt rahastatud tegevuse, luues uue ja elujõulise majandusüksuse, mis peaks olema suuteline konkureerima turul. Struktuurimeetmed, mis seisnevad varade võõrandamises ja ei too kaasa elujõulise, turul konkurentsivõimelise majandusüksuse loomist, on konkurentsi säilitamise seisukohast vähem tõhusad ning seega saab neid lubada üksnes erandjuhtudel, kui asjaomane liikmesriik tõendab, et struktuurimeetmed ei oleks ühelgi muul kujul teostatavad või et muud struktuurimeetmed võiksid tõsiselt ohustada ettevõtja elujõulisust.

81.

Abisaaja peaks hõlbustama võõrandamisi, näiteks tegevuste eraldamise kaudu ning lubades võõrandatava ettevõtja kliente mitte tülitada.

82.

Kui ilmneb, et abisaaja võõrandatavatele varadele võib ostja leidmine olla keeruline, tuleb otsekohe, kui see selgub, määrata kindlaks alternatiivsed võõrandamised või meetmed, mis tuleb võtta seoses asjaomase turu või turgudega, kui esmane võõrandamine nurjus.

83.

Käitumuslike meetmete eesmärk on tagada, et abi kasutatakse ainult pikaajalise elujõulisuse taastamiseks ning seda ei kuritarvitata tõsiste ja püsivate turu struktuuri moonutuste pikendamiseks või abisaaja kaitsmiseks eluterve konkurentsi eest.

84.

Järgmisi käitumuslikke meetmeid tuleb kohaldada kõikidel juhtudel, et vältida struktuurimeetmete mõju kahjustamist, ja neid tuleks põhimõtteliselt kohaldada ümberkorralduskava kehtivuse jooksul.

85.

Erandjuhul võib abisaajatelt nõuda sellise äritegevuse vältimist, mille eesmärk on kasvatada kiiresti oma turuosa konkreetse tootega seotud või geograafilisel turul, pakkudes tingimusi (näiteks hinnad ja muud äritingimused), mida ei saa lubada riigiabi mittesaavad konkurendid. Selliseid piiranguid rakendatakse üksnes juhul, kui ükski teine struktuurne või käitumuslik parandusmeede ei võimalda kindlaks tehtud konkurentsimoonutusi adekvaatselt ära hoida, ning kui selline meede ise ei piira konkurentsi asjaomasel turul. Sellise meetme kohaldamiseks võrdleb komisjon abisaaja pakutavaid tingimusi selliste tingimustega, mida pakuvad märkimisväärset turuosa omavad usaldusväärsed konkurendid.

86.

Oma üldhinnangus kaalub komisjon liikmesriigi võetavaid võimalikke kohustusi selliste meetmete rakendamiseks (kas liikmesriigi enda või abisaaja poolt), mille eesmärk on edendada avatud, usaldusväärseid ja konkurentsivõimelisi turge, näiteks soodustades turule tulekut ja turult väljumist. See võiks hõlmata eelkõige meetmeid, millega avatakse teatavad turud, mis on otse või kaudselt seotud abisaaja tegevusega, teistele ELi ettevõtjatele, järgides ELi õigust. Sellised algatused võivad asendada muid konkurentsimoonutuste piiramise meetmeid, mida abisaaja on tavaliselt kohustatud võtma.

87.

Meetmed konkurentsi moonutamise piiramiseks peaksid hõlmama nii moraaliriski kui ka võimalikke konkurentsimoonutusi turgudel, kus abisaaja tegutseb. Nende meetmete ulatus sõltub mitmest tegurist, eelkõige: abi suurus ja laad ning tingimused ja asjaolud, mille alusel abi antakse; abisaaja suurus (43) ja suhteline tähtsus turul ning asjaomase turu omadused; ning asjaolu, millisel määral jääb moraalirisk püsima pärast omapanuse tegemist ja kulude jagamise meetmete kohaldamist.

88.

Eelkõige kaalub komisjon abi suurust, vajaduse korral kasutades lähendusi, ja abi laadi nii absoluutväärtuses kui ka võrdluses abisaaja varadega ja turu kui terviku suurusega.

89.

Mis puudutab abisaaja suurust ja suhtelist tähtsust kõnealusel turul või kõnealustel turgudel nii enne kui ka pärast ümberkorraldamist, hindab komisjon abi tõenäolist mõju sellistele turgudele, võrreldes tõenäolise olukorraga, kui riigiabi ei antaks. Meetmeid kavandatakse vastavalt konkreetse turu omadustele (44), et tagada tõhusa konkurentsi säilimine.

90.

Seoses moraaliriskiga hindab komisjon ka omapanuse suurust ja osalemist kulude jagamises. Suurem omapanus ja ulatuslikum osalemine kulude jagamises kui jaos 3.5.2 nõutud võivad vähendada konkurentsimoonutuste piiramise meetmete ulatust, sest selline tegevus piirab abisummat ja vähendab moraaliriski.

91.

Kuna ümberkorraldustegevus võib siseturgu kahjustada, peetakse positiivseteks konkurentsimoonutuste piiramise meetmeid, millega aidatakse kaasa riiklike turgude püsimisele avatuna ja konkurentsialtina.

92.

Konkurentsimoonutusi piiravate meetmetega ei tohiks ohustada abisaaja väljavaateid elujõulisuse taastamiseks, mis võib juhtuda, kui meede on väga kulukas, või asjaomase liikmesriigi poolt nõuetekohaselt põhjendatud erandjuhtudel, vähendaks abisaaja tegevust sellisel määral, et selle elujõulisuse taastamine oleks ohustatud, samuti ei tohiks meetmed mõjutada tarbijaid ega konkurentsi.

93.

Abi, mis on suunatud ümberkorraldusega seotud sotsiaalkulude hüvitamiseks, mida on kirjeldatud punktides 32–35, tuleb ümberkorralduskavas selgesti täpsustada, sest koondatavate töötajate heaks võetavaid sotsiaalmeetmeid ei võeta arvesse konkurentsimoonutusi piiravate meetmete ulatuse kindlaksmääramisel. Ühist huvi silmas pidades tagab komisjon ümberkorralduskava raames, et muudes liikmesriikides kui abi andvas liikmesriigis piiratakse ümberkorraldamise sotsiaalseid mõjusid miinimumini.

94.

Kui raskustes olev ettevõtja on varem saanud ebaseaduslikku abi, mille suhtes on komisjon teinud negatiivse otsuse koos tagastamisotsusega ning tagastamist vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 (45) artiklile 14 ei ole toimunud, võetakse samale ettevõtjale käesolevate suuniste kohaselt mis tahes abi andmise üle otsustamisel arvesse esiteks vana ja uue abi kumulatiivset mõju ning teiseks tõsiasja, et vana abi ei ole tagasi makstud (46).

95.

Komisjon võib kehtestada vajalikuks peetavad tingimused ja kohustused tagamaks, et abi ei moonutaks konkurentsi ühiste huvidega vastuolus oleval määral, kui asjaomane liikmesriik ei ole andnud lubadust selliseid sätteid vastu võtta. Näiteks võib komisjon nõuda, et liikmesriik võtaks ise teatavad meetmed, mis kehtestaksid abisaajale teatavad kohustused või mis väldiksid ümberkorraldusperioodil abisaajale muud liiki abi andmist.

96.

Liikmesriigid tagavad järgmise teabe avaldamise ülevaatlikul riigiabi veebisaidil riiklikul või piirkondlikul tasandil:

Kõnealusest nõudest võidakse loobuda, kui üksikabi summa on väiksem kui 500 000 eurot (60 000 eurot sellise toetusesaaja puhul, kes tegutseb põllumajandusliku esmatootmise sektoris). Maksusoodustusena antava abi korral võidakse teave üksikabi summade (48) kohta esitada järgmiste järkude kujul (miljonites eurodes): [0,06 – 0,5] (põllumajandusliku esmatootmisega tegeleva abisaaja puhul); [0,5–1]; [1–2]; [2–5]; [5–10]; [10–30]; [30 ja enam].

Selline teave tuleb avaldada pärast abi andmise otsuse tegemist, seda säilitatakse vähemalt 10 aastat ja see peab olema üldsusele piiranguteta kättesaadav (49). Liikmesriikidelt ei nõuta eespool toodud teabe avaldamist enne 1. juulit 2016 (50).

97.

Vastavalt aluslepingu artiklile 174 on majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus Euroopa Liidu üks esmatähtsaid eesmärke ning vastavalt artiklile 175 (51) tuleb muu poliitikaga aidata kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Komisjon võtab abistatavates piirkondades antava ümberkorraldusabi hindamisel arvesse regionaalarengu vajadusi. Raskustes oleva ettevõtja paiknemine abistatavas piirkonnas ei ole siiski küllaldane põhjus, et ümberkorraldusabi õigustada: keskmise või pika ajavahemiku jooksul ei aita piirkonda äriühingute kunstlik toetamine. Regionaalarengu edendamiseks on piirkonna huvides kasutada oma vahendeid selleks, et arendada kiiresti välja elujõulised ja püsivad tegevusvaldkonnad. Konkurentsi moonutamist tuleb minimeerida isegi sel juhul, kui abi antakse abistatavates piirkondades tegutsevatele ettevõtjatele. Selles kontekstis tuleb samuti arvesse võtta kaasneva kahjuliku toime võimalust, mis võib haarata asjaomast piirkonda ja muid abistatavaid alasid.

98.

Seega kohaldatakse abistatavate piirkondade suhtes 3. peatükis loetletud kriteeriume ka siis, kui võetakse arvesse regionaalarengu vajadusi. Abistatavates piirkondades ning juhul kui konkreetse sektori riigiabi eeskirjad ei näe ette teisiti, kohaldab komisjon osa 3.6.2 sätteid meetmete suhtes, millega piiratakse konkurentsimoonutusi nii, et välditakse süsteemset kahjuliku mõju tervele piirkonnale. Eelkõige võivad need hõlmata vähem rangeid nõudeid seoses suutlikkuse vähendamise või turupositsiooniga. Tehakse vahet aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti a kohaselt regionaalabikõlblike piirkondade ja artikli 107 lõike 3 punkti c kohaselt abikõlblike piirkondade vahel, et võtta arvesse esimesena nimetatud piirkondade regionaalprobleemide suuremat tõsidust. Kui abistatava piirkonna eriolukord seda nõuab (nt on abisaajal abistatavas piirkonnas paiknemise tõttu väga keeruline saada turult finantseeringuid), võib komisjon lubada abi, mis on vähem kui 50 % ümberkorralduskuludest punkti 64 tähenduses.

99.

Raskustes olevatele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele antava riigiabi puhul võtab komisjon arvesse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste erilist iseloomu ning eelkõige vajadust tagada teenuse järjepidevus vastavalt aluslepingu artikli 106 lõikele 2.

100.

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajad võivad vajada riigiabi, et jätkata teenuste osutamist tingimustel, mis on kooskõlas nende pikaajalise elujõulisusega. Punkti 47 kohaldamisel võib pikaajalise elujõulisuse taastamine seepärast põhineda eeldusel, et iga riigiabi, mis vastab nõuetele, mis on sätestatud Euroopa Liidu raamistikus riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena („SGEI raamistik”) (52), otsuses aluslepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes („SGEI otsus”) (53) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1370/2007 (54), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1008/2008 (55) ja lennundussektori suunistes (56) või nõukogu määruses (EMÜ) nr 3577/92 (57) ja merendusalastes suunistes (58), on kättesaadav iga ülesande jooksul, mis on võetud enne ümberkorraldusperioodi või selle ajal.

101.

Kui komisjon hindab raskustes olevatele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele antavat abi nende suuniste alusel, siis võetakse arvesse kogu riigiabi, mida teenuste osutaja on saanud, sealhulgas hüvitisi avalike teenuste osutamise eest. Kuna üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajad võivad suure osa oma tavatuludest saada avaliku teenuse hüvitistena, võib niimoodi kindlaks määratav abisumma olla väga suur võrreldes abisaaja suurusega ning seega võidakse üle hinnata riigi koormus seoses abisaaja ümberkorraldamisega. Jaos 3.5.2.1 nõutava omapanuse kindlaksmääramisel ei võta komisjon seetõttu arvesse avalike teenuste hüvitisi, mis vastavad SGEI raamistikus, SGEI otsuses või määruses (EÜ) nr 1370/2007, määruses (EÜ) nr 1008/2008 ja lennundussektori suunistes või nõukogu määruses (EMÜ) nr 3577/92 ja merendusalastes suunistes sätestatud nõuetele.

102.

Kui varad on vajalikud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks, ei pruugi olla otstarbekas nõuda selliste varade loovutamist osas 3.6.2 sätestatud konkurentsi moonutamise piiramise meetmetega. Sellistel juhtudel võib komisjon nõuda muude meetmete võtmist, tagamaks, et konkurentsi ei moonutata sellises ulatuses, mis on vastuolus ühiste huvidega, eelkõige kehtestades ausa konkurentsi kõnealuse üldist majandushuvi pakkuva teenuse suhtes nii kiiresti kui võimalik.

103.

Kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutaja ei suuda täita nimetatud suuniste tingimusi, ei saa kõnealust abi pidada siseturuga kokkusobivaks. Sellistel juhtudel võib komisjon siiski lubada sellise abi maksmist, mis on vajalik üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise järjepidevuse tagamiseks, kuni teenuse osutamine antakse üle uuele teenusepakkujale. Komisjon lubab abi anda üksnes juhul, kui asjaomane liikmesriik tõendab objektiivsetel alustel, et abi suurus ja kestus on rangelt piiratud hädavajalikuga uue teenuste pakkuja leidmiseks.

104.

Kui liikmesriik soovib anda abi vastavalt käesolevatele suunistele VKEdele või väiksematele riigi osalusega ettevõtjatele, tuleks sellist abi tavaliselt anda kavade alusel. Kavade kasutamine aitab piirata konkurentsi moonutamist, mis on seotud moraaliriskiga, ning võimaldab liikmesriigil teha eelnevalt selge avalduse tingimuste kohta, mille alusel ta võib otsustada anda abi raskustes olevatele ettevõtjatele.

105.

Kavades tuleb täpsustada ühele ettevõtjale päästmis- ja ümberkorraldusabina või ajutise ümberkorraldustoetusena antava abi maksimaalne suurus, kaasa arvatud kava muutmise juhtumid. Ühele ettevõtjale antava abi maksimaalne suurus, kaasa arvatud muudest allikatest või muude kavade raames antav abi, võib olla kuni 10 miljonit eurot.

106.

Selliste kavade kokkusobivust siseturuga hinnatakse üldiselt 3., 4. ja 5. peatükis sätestatud tingimuste järgi, kuid on asjakohane ette näha lihtsustatud tingimused teatavates aspektides, et võimaldada liikmesriikidel kohaldada kõnealuseid tingimusi ilma komisjoni poole täiendavalt pöördumata ning vähendada VKEde ja väiksemate riigi osalusega ettevõtjate teavitamiskoormust. Arvestades väiksemaid abisummasid ja abisaajaid, on komisjon seisukohal, et oht oluliselt moonutada konkurentsi on selliste juhtumite puhul väiksem. Seepärast kohaldatakse sellistele kavadele peatükke 3, 4 ja 5 mutatis mutandis, välja arvatud juhul, kui jagudes 6.2, 6.3, 6.4 ja 6.5 ei ole ette nähtud teisiti. Käesolevas peatükis on esitatud ka sätted, milles käsitletakse ajutist ümberkorraldustoetust ning kavade kestust ja hindamist.

107.

Üksiku VKE tegevuse lõpetamine (59) ei too tõenäoliselt kaasa selliseid sotsiaalprobleeme ega turutõrkeid, mida oleks vaja käsitleda punkti 44 põhjal, suuremat muret teeb VKEde puhul aga see, et väärtused võivad hävida, kui VKEdele, kes on suutelised end ümber korraldama pikaajalise elujõulisuse taastamiseks, ei anta selleks võimalust likviidsusprobleemide tõttu. Seoses abi andmisega abikavade alusel on seepärast piisav, kui liikmesriik teeb kindlaks, et abisaaja tegevuse lõpetamine tooks tõenäoliselt kaasa sotsiaalprobleeme või turutõrkeid, eelkõige, et:

108.

Erandina punktist 50 ei pea kavade alusel abisaajad esitama turuülevaadet.

109.

Punkti 55 alapunktis d sätestatud nõue loetakse täidetuks, kui päästmisabi antakse kuni kuueks kuuks, mille jooksul tuleb analüüsida abisaaja seisundit. Enne selle ajavahemiku lõppu:

110.

Erandina punktist 57 ei ole liikmesriigid kohustatud hindama, kas tasu, mis määratakse kindlaks vastavalt punktile 56, on sobiv võrdlusalus.

111.

Erandina punktist 64 võib liikmesriik lugeda omapanuse piisavaks, kui see moodustab vähemalt 40 % ümberkorralduskuludest keskmise suurusega ettevõtja puhul ja 25 % ümberkorralduskuludest väikeettevõtja puhul.

112.

Liikmesriik, kes kavatseb anda päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutist ümberkorraldustoetust, peab kontrollima, kas ühekordse abi põhimõte, mis on sätestatud jaos 3.6.1, on täidetud. Selleks peab liikmesriik kindlaks tegema, kas asjaomane ettevõtja on minevikus juba saanud päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutist ümberkorraldustoetust, kaasa arvatud enne käesolevate suuniste kohaldamiskuupäeva antud abi ning igasugune muu abi, millest ei ole teatatud. Kui see on nii ning kui päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutise ümberkorraldustoetuse andmisest või ümberkorraldusperioodi lõppemisest või ümberkorralduskava peatamisest on möödunud alla 10 aasta (60) (olenevalt sellest, mis on hilisem), ei lubata anda edasist päästmis- või ümberkorraldusabi või ajutist ümberkorraldustoetust, välja arvatud:

113.

Konkurentsimoonutuste piiramiseks võetavatel meetmetel on tõenäoliselt ebaproportsionaalne mõju väikestele ettevõtjatele, arvestades eelkõige selliste meetmete rakendamise keerulisust. Erandina punktist 76 ei ole liikmesriikidel seepärast kohustust nõuda selliseid meetmeid väikestelt ettevõtjatelt, välja arvatud juhul, kui teatavas sektoris antavat riigiabi käsitlevates eeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. Väikesed ettevõtjad ei tohiks oma suutlikkust ümberkorraldamise käigus üldjuhul siiski suurendada.

114.

Teatavatel juhtudel võib olla võimalik, et ettevõtja viib ümberkorralduse lõpule ilma ümberkorraldusabi vajamata tingimusel, et ta saab hankida pikema kestusega likviidsustoetust kui päästmisabi korral. Liikmesriigid võivad kehtestada kavad, millega antakse likviidsusabi kauem kui kuus kuud (edaspidi „ajutine ümberkorraldustoetus”), allpool sätestatud tingimustel.

115.

Ajutine ümberkorraldustoetus peab vastama järgmistele tingimustele:

116.

Ajutise ümberkorraldustoetuse puhul ei tohi marginaal olla väiksem kui komisjoni teatises (viite- ja diskontomäärade kindlaksmääramise meetodi läbivaatamise kohta) sätestatud laenumarginaal tavalisi tagatisi pakkuva madala reitingukategooria ettevõtja puhul (praegu ühe aasta IBOR, mida on suurendatud 400 baaspunkti võrra) (61). Väljumiseks stiimulite pakkumiseks tuleks määra suurendada vähemalt 50 baaspunkti võrra pärast 12 kuu möödumist alates esimese väljamakse tegemisest (millest on maha arvatud toetusesaajale vahetult eelnenud päästmisabi periood).

117.

Ajutine ümberkorraldustoetus peab olema piiratud summaga, mis on vajalik abisaaja elus hoidmiseks 18 kuu jooksul; summa kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta I lisas esitatud valemi rakendamise tulemusi; mis tahes abi, mis ületab kõnealuse arvutuse tulemust, on lubatud üksnes juhul, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud likviidsuskavas, milles on sätestatud abisaaja likviidsusvajadused järgmise 18 kuu jooksul.

118.

Komisjon võib nõuda, et liikmesriigid piiraksid teatavate kavade kestust (tavaliselt kuni neli aastat või vähem) ja viiksid läbi nende kavade hindamise.

119.

Kavade hindamine on nõutav kavade puhul, millega võivad kaasneda eriti suured moonutused, st mis võivad konkurentsi märkimisväärselt piirata, kui nende rakendamist õigel ajal läbi ei vaadata.

120.

Võttes arvesse hindamise eesmärke, ja vältimaks liikmesriikide ja väiksemate abiprojektide ülemäärast koormamist, kohaldatakse seda üksnes suure eelarvega abikavade suhtes, millel on uudseid omadusi või kui on ette näha märkimisväärseid muutusi turul, tehnoloogias või õiguslikus raamistikus. Hindamise peab läbi viima riigiabi andvast asutusest sõltumatu ekspert ühise metoodika (62) alusel ja selle tulemused avalikustatakse. Hindamise tulemused esitatakse komisjonile aegsasti, et oleks võimalik hinnata abikava võimalikku pikendamist, ja igal juhul abikava lõppedes. Hindamise täpne ulatus ja selle läbiviimine määratakse kindlaks abikava heaks kiitva otsusega. Kõigi järgnevate samalaadse eesmärgiga abikavade puhul tuleb arvesse võtta kõnealuse hindamise tulemusi.

121.

Võimaluse korral püüab komisjon ühe kuu jooksul langetada otsuse päästmisabi kohta, mis täidab kõik 3. peatükis toodud tingimused ja järgmised kumuleeruvad nõuded:

122.

Abisaaja peab ümberkorralduskava täielikult rakendama ning täitma kõiki komisjoni abiandmise otsuses ettenähtud kohustusi. Komisjon loeb kõiki kava rakendamatajätmisi või muude kohustuste täitmatajätmisi abi kuritarvitamiseks, ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 23 kohaldamist või Euroopa Kohtusse kaebamise võimalust vastavalt asutamislepingu artikli 108 lõike 2 teisele lõigule.

123.

Kui ümberkorraldamine hõlmab mitut aastat ja suuri summasid, võib komisjon nõuda ümberkorraldusabi jaotamist osamakseteks ning seada iga osamakse tasumise tingimuseks, et:

124.

Kui ümberkorraldusabi on heaks kiidetud, võib asjaomane liikmesriik ümberkorraldusperioodil paluda komisjonil nõustuda ümberkorralduskavas ja toetuse suuruses tehtavate muudatustega. Komisjon võib selliseid muudatusi lubada järgmiste tingimuste täitmise korral:

125.

Kui komisjoni seatud tingimusi või liikmesriigi kohustusi leevendatakse, peab vastavalt vähendama abi, samuti võib seada muid tingimusi.

126.

Kui asjaomane liikmesriik teeb heakskiidetud ümberkorralduskavasse muudatusi komisjoni nõuetekohaselt teavitamata või abisaaja hälbib heakskiidetud ümberkorralduskavast, algatab komisjon asutamislepingu artikli 108 lõike 2 alusel menetluse, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 659/1999 (abi kuritarvitamine) artiklis 16, ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 23 kohaldamist ja Euroopa Kohtusse kaebamise võimalust vastavalt asutamislepingu artikli 108 lõike 2 teisele lõigule.

127.

Käesolevate suuniste alusel antud ümberkorraldusabi hindamisel võib iga muu ümberkorraldusperioodil antav investeerimisabi, isegi kui seda saadakse juba lubatud kava alusel, mõjutada komisjoni hinnangut vajalike konkurentsimoonutusi piiravate meetmete ulatuse kohta.

128.

Seepärast tuleb ümberkorraldusabi käsitlevates teatistes täpsustada kogu muu abisaajale ümberkorraldusperioodil kavandatav abi, kui selle suhtes ei kohaldata vähese tähtsusega abi reeglit või erandimäärusi. Komisjon võtab sellist abi arvesse ümberkorraldusabi hindamisel.

129.

Komisjoni tuleb teavitada eraldi igasugusest ümberkorraldusperioodil tegelikult antud abist, kaasa arvatud heakskiidetud kava kohaselt antud abi, selles ulatuses, mida komisjon ei teadnud ümberkorraldusabi andmise otsustamise ajal.

130.

Komisjon tagab, et heakskiidetud kavade alusel antava abi puhul ei hiilita mööda käesolevate suuniste nõuetest.

131.

Kooskõlas nõukogu määrusega (EÜ) nr 659/1999 ja komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 794/2004 (63) peavad liikmesriigid esitama komisjonile aastaaruandeid. Nimetatud aastaaruanded avaldatakse komisjoni veebisaidil.

132.

Kõnealuste suuniste alusel otsuse tegemisel võib komisjon antud abiga seoses esitada täiendavaid aruandlusnõudeid, et kontrollida, kas komisjoni otsust antava abi heakskiitmise kohta on järgitud. Teatavatel juhtudel võib komisjon nõuda seirehalduri, võõrandamise eest vastutava isiku või mõlema määramist, et tagada vastavus tingimustele ja kohustustustele, mis on seotud abi heakskiitmisega.

133.

Vastavalt asutamislepingu artikli 108 lõikele 1 teeb komisjon ettepaneku, et liikmesriigid vajaduse korral muudaksid oma olemasolevaid abikavasid, et viia need käesolevate suunistega vastavusse hiljemalt 1. veebruariks 2015. Komisjon seab igasuguse edaspidise abikava lubamise tingimuseks vastavuse nendele sätetele.

134.

Liikmesriike kutsutakse üles väljendama oma selget ja tingimusteta nõusolekut punktis 133 esitatud asjakohaste meetmetega kahe kuu jooksul alates käesolevate suuniste avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas. Vastuse puudumisel eeldab komisjon, et asjaomane liikmesriik ei ole kavandatud meetmetega nõus.

135.

Komisjon kohaldab käesolevaid suuniseid 1. augustist 2014 kuni 31. detsembrini 2020.

136.

Teatised, mis komisjon registreerib enne 1. augustit 2014, vaadatakse läbi teatiste esitamise ajal kehtivate kriteeriumide alusel.

137.

Komisjon uurib iga tema loata antud ning seetõttu asutamislepingu artikli 108 lõikega 3 vastuolus oleva päästmis- või ümberkorraldusabi kokkusobivust siseturuga käesolevate suuniste alusel, kui osa sellest abist või kogu abi on antud pärast suuniste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas abi andmise ajal kehtivate suuniste alusel.

138.

Ülejäänud juhtudel lähtub komisjon uurimisel abi andmise ajal kehtinud suunistest.

139.

Olenemata punktides 136, 137 ja 138 sätestatust, kohaldab komisjon 5. peatüki sätteid alates 1. augustist 2014, kui uuritakse raskustes olevatele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste (SGEI) osutajatele antavat abi, sõltumata sellest, millal abist teatati või millal seda anti.

140.

Kui komisjon uurib vastavalt SGEI raamistiku punktile 9 käesolevate suuniste alusel abi, mis anti raskustes SGEI osutajale enne 31. jaanuari 2012, loeb ta sellise abi siseturuga kokkusobivaks, kui see on kooskõlas SGEI raamistiku sätetega, välja arvatud punktid 9, 14, 19, 20, 24, 39 ja 60.

31.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 249/29

Council of the European Union

General Secretariat

DG C 1C

Rue de la Loi / Wetstraat 175

1048 Bruxelles/Brussel

BELGIQUE/BELGIË

E-post: sanctions@consilium.europa.eu

31.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 249/31

31.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 249/32

1.

24. juulil 2014 sai komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtja Oracle Corporation (Ameerika Ühendriigid) omandab täieliku kontrolli ühinemismääruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses ettevõtja MICROS Systems, Inc. (Ameerika Ühendriigid) üle aktsiate või osade ostu teel.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

—   Oracle Corporation: äritarkvara, sealhulgas vahetarkvara, ärirakenduste, andmebaasitarkvara ja ärirakenduste tarkvara ning ettevõtja riistvara, sh serverite, andmebaasi seadmete ja andmekandjate väljatöötamine, tootmine ja sellega kaasnevad teenused;

—   MICROS Systems, Inc.: riistvara, tarkvara ja teenuste väljatöötamine, tootmine ja levitamine jaekaubandus- ja külalismajandussektorile (hotellid, restoranid, baarid, kasiinod ja muud kauplemiskohad).

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda ühinemismääruse reguleerimisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud.

4.

Komisjon kutsub huvitatud kolmandaid isikuid esitama oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301), elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber M.7334 – Oracle / MICROS):