14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/1

1.

nõukogu resolutsioonis Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta (1) peetakse kõiki noori ressursiks ühiskonnale ja rõhutatakse, kui tähtis on kaitsta noorte õigust osaleda neid mõjutava poliitika väljatöötamisel jätkuva struktureeritud dialoogi kaudu noorte ja noorteorganisatsioonidega;

2.

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 27. novembri 2012. aasta resolutsioonis (2) noortega Euroopa demokraatlikus elus noorte osalemise alal peetud struktureeritud dialoogi ülevaate kohta märgitakse, et Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö üldine temaatiline prioriteet kolmanda 18-kuulise töötsükli (1. jaanuar 2013 – 30. juuni 2014) jooksul on sotsiaalne kaasamine;

3.

struktureeritud dialoog on osalemisprotsess ja kolmanda 18-kuulise töötsükli tulemus tugineb Iirimaa, Leedu ja Kreeka eesistumise ajal toimunud riiklike konsultatsioonide käigus saavutatud tulemustele ning 2013. aasta märtsis Dublinis, 2013. aasta septembris Vilniuses ja 2014. aasta märtsis Thessaloníkis toimunud ELi noortekonverentside tulemustele;

4.

Dublinis toimunud ELi noortekonverentsi ühistes järeldustes keskenduti järgmistele prioriteetidele: tööhõive, osalemine, heaolu, toetusvahendid (sotsiaal- ja noorteasutused), noorteorganisatsioonid ja noortetöö kvaliteet; need prioriteedid edastati noorteministritele 2013. aasta mais toimunud hariduse, noorte, kultuuri ja spordi nõukogu istungil (3);

5.

Vilniuses toimunud ELi noortekonverentsi ühistes järeldustes keskenduti järgmistele prioriteetidele: haridus, suunamine, üleminek hariduse omandamiselt tööhõivele, tööturu tingimused, iseseisvus, noorteorganisatsioonide roll ja valdkondadevaheline koostöö; need prioriteedid edastati noorteministritele 2013. aasta novembris toimunud hariduse, noorte, kultuuri ja spordi nõukogu istungil (4);

6.

Thessaloníkis toimunud noortekonverentsi ühised soovitused keskendusid järgmistele prioriteetidele: kvaliteetne haridus, kvaliteetne üleminek, kvaliteetsed töökohad, dialoog ja põlvkondadevaheline õppimine, aktiivne kaasamine, noorte ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõtlus (5);

7.

programmi Erasmus+ raames on struktureeritud dialoogi toetuseks eraldatud rohkem rahastamisvahendeid, muu hulgas iga-aastased otsetoetused riiklikele töörühmadele;

8.

27. novembri 2012. aasta ELi noortevaldkonna ühisaruanne (6) sisaldas struktureeritud dialoogi hindamist ja soovitust jätkata struktureeritud dialoogi arendamist, hinnates täiendavalt struktureeritud dialoogi protsessi ja tulemusi, kaasates riiklikesse töörühmadesse rohkem liikmeid erineva taustaga noorte seast ja julgustades poliitikakujundajaid võtma noorte esitatud soovitusi rohkem arvesse;

9.

struktureeritud dialoogi hindamine peaks moodustama tulevase ELi noortevaldkonna teise ühisaruande osa ja hõlmama ülevaadet riiklikul ja ELi tasandil saavutatud struktureeritud dialoogi tulemuste läbivaatamise kohta;

10.

struktureeritud dialoog ja sellega seotud konsultatsioonid peaksid keskenduma nõukogu seatud üldisele temaatilisele prioriteedile, mida noored ja poliitikakujundajad on ühiselt arutanud, et tagada sidus ja kestev protsess dialoogi kõigis tsüklites;

11.

tuleks luua struktureeritud dialoogi tsükli lihtsustatud ja selge struktuur, et tagada üldise teema järjepidev käsitlemine ja võimaldada noortega peetavatel konsultatsioonidel paremini aega planeerida.

Iga tsükli esimeses etapis tuleks sidusrühmades töötada välja ühine seisukoht ja alt ülespoole suunatud lähenemisviis nõukogu seatud üldisele temaatilisele prioriteedile ning see peaks olema suunavaks raamistikuks järgmistes etappides toimuvale dialoogile.

Teises etapis tuleks korraldada konsultatsioone ja jõuda võimalike lahendusteni, millele tuleks juhtida nõukogu tähelepanu ja mis tuleks võtta kokku soovitustena üldise temaatilise prioriteedi kohta.

Kolmandas etapis peaks põhirõhk olema konkreetsete meetmete sõnastamisel, mis esitatakse nõukogule täiendavaks kaalumiseks;

12.

selleks, et suurendada struktureeritud dialoogi mõjuala, peaksid riiklikud töörühmad noortevaldkonnas tegutsevate uurijate ja noorsootöötajate abiga ning vajadusel kohalike ja piirkondlike ametiasutustega konsulteerides püüdma tagada noorte, sealhulgas nende, kes varem ei ole struktureeritud dialoogist osa võtnud, aktiivset kaasamist. Vajaduse korral võiks paluda, et noorsooteabe ja noorsootöö võrgustikud toetaksid riiklikke töörühmi nende jõupingutustes jõuda suurema arvu noorteni;

13.

ELi eesistujariigi noortekonverentside tulemuste kvaliteedi parandamiseks tuleks hinnata ja muuta noortekonverentside töömeetodeid ja otsustusprotsessi. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid, võttes nõuetekohaselt arvesse riikide pädevusi, võiksid kaaluda tagasiside mehhanismi noortele struktureeritud dialoogi protsessist pärit soovituste teostatavuse kohta. Soovitusi võiks vajaduse korral arvesse võtta, et teavitada poliitikakujundamist ja saavutada noorte jaoks paremad tulemused;

14.

tuleks alustada loomingulist ja kaasavat protsessi struktureeritud dialoogi ühise ja parema nähtavuse suurendamiseks Euroopa tasandil, mille tulemusel kujuneks protsessist nn kaubamärk nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil. Komisjon peaks jätkama struktureeritud dialoogile pühendatud Euroopa portaali osa väljatöötamist;

15.

noorte ja noorteorganisatsioonidega peetava struktureeritud dialoogi üldine temaatiline prioriteet järgmise töötsükli (1. juuli 2014 – 31. detsember 2015) jooksul on noorte võimaluste parandamine, nagu on kirjas II lisas;

16.

uusi võimalikke arenguid silmas pidades võib iga eesistujariik valitud prioriteetseid valdkondi täiendada;

17.

järgmise eesistujariikide kolmiku (1. jaanuar 2016 – 30. juuni 2017) prioriteetsed valdkonnad tuleks kindlaks määrata enne selle ametiaja algust.

14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/5

1.

TUNNISTAVAD, et pärast resolutsiooni vastuvõtmist Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta on kriis esitanud noortepoliitikale uusi väljakutseid ning tarvis on tugevdada koostööd noortevaldkonnas ELi tasandil, et nende väljakutsetega tõhusalt toime tulla;

2.

TULETAVAD MEELDE, et noori käsitlevas 2012. aasta ELi ühisaruandes kutsutakse üles looma tugevam side ja suurem ühtsus Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) ja strateegia „Euroopa 2020” vahel;

3.

TULETAVAD MEELDE nõukogu 16. mai 2013. aasta järeldusi, mis käsitlevad noortepoliitika potentsiaali maksimeerimist strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel, (1) milles nõukogu leppis kokku töötada Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) raames välja keskpika tähtajaga töökava, et suunata noortepoliitikat ja noortega seotud poliitilist tööd, lähtudes aktuaalsetest noorteküsimustest ja noortega seotud teemadest ja suundumustest, ning tuua esile olulised koordineerimis- ja koostöövaldkonnad haridus-, koolitus- ja tööhõivepoliitika osas, eesmärgiga tagada noortepoliitika panus Euroopa poolaasta rakendamisse;

4.

LEPIVAD sellest tulenevalt KOKKU Euroopa Liidu 18-kuulise noorte töökava loomises katsejärgus, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid meetmeid ajavahemikus 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2015, eesmärgiga anda panus Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) rakendamisse;

5.

LEIAVAD, et töökava peaks tuginema järgmistele juhtpõhimõtetele:

6.

LEPIVAD KOKKU, et praeguses kriisiolukorras peaksid liikmesriigid ja komisjon 2015. aasta lõpuni kehtiva käesoleva töökavaga hõlmatud ajavahemikul seadma esikohale järgmised teemavaldkonnad:

lepivad kokku, et nõukogu võib tööplaani läbi vaadata, võttes arvesse saavutatud tulemusi ja poliitilisi arenguid ELi tasandil;

7.

LEPIVAD KOKKU nimetatud prioriteetsetele teemavaldkondadele vastavate konkreetsete meetmete loetelus ja nende rakendamise ajakavas, mis on esitatud I lisas;

8.

TUNNISTAVAD, et

9.

LEPIVAD KOKKU, et

10.

ESITAVAD EESPOOL TOODUT SILMAS PIDADES ÜLESKUTSE

liikmesriikidele ja komisjonile luua või säilitada praeguse töökava kehtivuse ajaks eksperdirühmad järgmistes valdkondades:

11.

KUTSUVAD LIIKMESRIIKE ÜLES

12.

KUTSUVAD NÕUKOGU EESISTUJARIIKE ÜLES

13.

KUTSUVAD KOMISJONI ÜLES

14.

KUTSUVAD LIIKMESRIIKE JA KOMISJONI NENDE VASTAVATE PÄDEVUSTE RAAMES JA NÕUETEKOHASELT SUBSIDIAARSUSE PÕHIMÕTET ARVESTADES ÜLES

14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/12

1.

TULETAVAD MEELDE pädevust, mis on antud Euroopa Liidule eelkõige Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 6 ja artikliga 165, mille kohaselt on sport valdkond, kus tuleks ELi tasandi tegevusega toetada, koordineerida ja täiendada liikmesriikide tegevust;

2.

TULETAVAD MEELDE nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate resolutsiooni Euroopa Liidu spordialase töökava (2011–2014) kohta (1);

3.

TERVITAVAD komisjoni aruannet Euroopa Liidu spordialase töökava (2011–2014) rakendamise kohta (2);

4.

TUNNISTAVAD, et sport võib aidata kaasa aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele;

5.

TULETAVAD MEELDE nõukogu 18. novembri 2010. aasta resolutsiooni, milles nõukogu leppis kokku, et kutsub regulaarselt ja üldjuhul nõukogu istungi raames kokku ELi ametiasutuste ja spordiliikumise juhtivate esindajate mitteametlikke kohtumisi, et vahetada arvamusi ELi spordiküsimustes (3);

6.

LEPIVAD KOKKU, et Euroopa koostöö raamistikku spordi valdkonnas tuleb edasi arendada, luues liikmesriikide ja komisjoni tegevuse tarvis kolme aastat hõlmava teise ELi spordialase töökava;

7.

NÕUSTUVAD, et tegevus ELi tasandil spordi valdkonnas peaks keskenduma käesolevas töökavas ning I lisas esitatud esmatähtsatele teemadele, põhiteemadele, tulemustele ja töömeetoditele ning struktuuridele.

8.

VÕTAVAD TEADMISEKS 2013. aastal korraldatud Eurobaromeetri spordi ja kehalise aktiivsuse uuringu ja tunnistavad suuri liikmesriikidevahelisi erinevusi, sealhulgas vabatahtliku tööd ja istuvat eluviisi käsitlevate tulemuste hulgas.

9.

LEIAVAD, et kolme aastat hõlmav ELi spordialane töökava peaks tuginema järgmistele juhtpõhimõtetele:

10.

TOONITAVAD, et kõnealune ELi töökava peaks olema paindlik raamistik, mida on võimalik vajaduse korral kohandada vastavalt arengule spordi valdkonnas;

11.

LEPIVAD KOKKU, et liikmesriigid ja komisjon peaksid praeguse töökavaga hõlmatud ajavahemikul seadma esikohale järgmised teemavaldkonnad ja põhiteemad. Iga eesistujariik võib neid uusi võimalikke arenguid silmas pidades täiendada:

12.

LEPIVAD KOKKU, et nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad võivad töökava läbi vaadata, võttes arvesse saavutatud tulemusi ja poliitilisi arenguid ELi tasandil.

13.

TUNNISTAVAD, et

pärast Lissaboni lepingu jõustumist on tekkinud vajadus jätkata koostööd spordi teemal ELi kontekstis, tuginedes käesoleva töökava II osas loetletud juhtpõhimõtetele;

samuti peab EL tegema tihedat koostööd spordiliikumisega ning asjaomaste pädevate organisatsioonidega (nt Euroopa Nõukogu ja Maailma Dopinguvastane Agentuur) riigi, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil, eelkõige struktureeritud dialoogi kaudu;

14.

LEPIVAD KOKKU, et

tuleks kehtestada erinevad tööstruktuurid ja -meetodid esimese ELi spordialase töökava saavutuste järelmeetmete võtmiseks ning uute tulemuste väljatöötamiseks kooskõlas esmatähtsate teemavaldkondade ja põhiteemadega, nagu on esitatud II osas eespool;

seetõttu luuakse viis liikmesriikide poolt nimetatud ekspertidest koosnevat eksperdirühma, kes katavad järgmisi teemasid: võistluste tulemuste kokkuleppimise vastane võitlus, hea juhtimistava, majanduslik mõõde, tervist tugevdav kehaline aktiivsus ja inimressursside arendamine spordi valdkonnas. Nende rühmade liikmesuse ja toimimisega seotud põhimõtted on toodud II lisas;

Lisaks eksperdirühmadele võivad teised struktuurid ja töömeetodid hõlmata näiteks eesistujariigi konverentse, spordiministrite ja -juhtide mitteametlikke kohtumisi, komisjoni uuringuid ja konverentse ning kohustuste loetelusid (4);

Nõukogu hindab kehtivat töökava 2017. aasta esimesel poolel, tuginedes komisjoni poolt 2016. aasta novembriks koostatavale aruandele.

15.

KUTSUVAD LIIKMESRIIKE ÜLES:

16.

KUTSUVAD NÕUKOGU EESISTUJARIIKE ÜLES:

17.

KUTSUVAD KOMISJONI ÜLES:

18.

KUTSUVAD LIIKMESRIIKE, KOMISJONI JA EESISTUJARIIKE NENDE VASTAVATE PÄDEVUSTE PIIRES JA ASJAKOHASELT SUBSIDIAARSUSE PÕHIMÕTET ARVESTADES ÜLES:

14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/18

1.

eelmise aastakümne teises pooles alanud majanduskriis lõi tänasele noorte põlvkonnale eriti ebakindla olukorra. Noorte töötuse määr on jätkuvalt erakordselt kõrge: 23,2 % EL-28 riikides ja 23,8 % euroalal (2013. aasta detsembris);

2.

sellise kõrge noorte töötuse määra tõttu kogevad noored senisest enam vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ning järjest enam noori tunneb sundust lahkuda paremate võimaluste otsimiseks oma kodumaalt või vahel ka Euroopast. See põhjustab mõnes liikmesriigis ajude väljavoolu, mida võib olla keeruline ümber pöörata;

3.

Euroopa Liit edendab programmi „Euroopa 2020” ning selle juhtalgatuste „Uued oskused ja töökohad”, „Euroopa digitaalne tegevuskava”, „Innovaatiline liit” ja „Noorte liikuvus” kaudu ettevõtlust, soodustades ettevõtja mõtteviisi ning sellega seotud teadmisi, oskusi ja pädevusi, mis võivad edendada konkurentsivõimet ning arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu;

4.

ettevõtlus on majanduskasvu ja töökohtade loomise tähtis hooandja: ettevõtlusega luuakse uusi ettevõtteid ja töökohti, avatakse uusi turge, parandatakse tootlikkust ja luuakse rikkust; Ettevõtja mõtteviis tugevdab noorte tööalast konkurentsivõimet. Ettevõtlus ning eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) on ELi majanduse alustala ning tähtsaim uute töökohtade loomise allikas (1);

5.

need kultuurid, kus hinnatakse ja tunnustatakse ettevõtjale omast käitumist, näiteks kalkuleeritud riskide võtmist ja iseseisvat mõtlemist, edendavad suundumust leida sotsiaalsetele väljakutsetele uusi lahendusi. Sellega seoses peab üldsuse ettekujutus ettevõtjatest olema väärtustavam, suurendada tuleb ettevõtluse alaseid haridusvõimalusi ning erilist tähelepanu tuleb pöörata alaesindatud rühmadele, keda on vaja abistada äri või ettevõtte alustamisel, juhtimisel ja edendamisel;

6.

ettevõtlus ei tugine ainult kasumi taotlemisele. Sotsiaalset ja ettevõtlusalast mõõdet ühendades tegelevad meie peamiste sotsiaalsete väljakutsetega nii avaliku kui erasektori, kodanikuühiskonna ja sotsiaalmajanduse (2) organisatsioonide erinevad osalejad. Seda suundumust nimetatakse sotsiaalseks ettevõtluseks ja sel viisil sündinud uut tüüpi organisatsioone sotsiaalseteks ettevõteteks;

7.

kultuur ja loovus on Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistikus määratletud noortepoliitika tegevusvaldkondadena. Kultuuri- ja loomesektor (3) võib pakkuda suuri võimalusi muutmaks noorte loovus ja inimkapital targaks majanduskasvuks ja töökohtadeks. Digitaalajastul on osalemine kultuuritegevuses võimas vahend sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalse osalemise edendamiseks eelkõige noorte seas;

8.

ekspertrühm, kes käsitleb noorte loovuse ja innovatsioonivõime edendamist, määrates kindlaks mitteformaalse ja informaalse õppimise teel omandatavad pädevused ja oskused, kaalus oma lõpparuandes, kuidas tõsta noorte tööalast konkurentsivõimet;

9.

ettevõtlus võib endast kujutada noorte iseseisvuse, isikliku arengu ja heaolu tähtsat elementi. Ettevõtlust võib käsitleda ühe lahendusena noorte töötuse vastu võitlemiseks;

10.

Euroopa peaks investeerima ettevõtlusalasesse haridusse ja koolitusse, ettevõtete arendamist ja kasvamist võimaldava keskkonna loomisse, jõudes ka konkreetsete erirühmadeni, ning ettevõtjate kui eeskujude nähtavusse;

11.

eelkõige võib noori tõmmata sotsiaalse ettevõtluse mudel, mille peamine eesmärk on panustada ühiskonna üldiseks hüvanguks ja mis annab anda neile võimaluse lahendada uuenduslikult praegusi majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid probleeme. Inimestele ja kohalikele kogukondadele mõttena lähedane sotsiaalne ettevõtlus tagab sotsiaalse ühtekuuluvuse noorte, sealhulgas haavatavatesse rühmadesse kuuluvate noorte kaasamise kaudu;

12.

sotsiaalne ettevõte (4) panustab arukasse majanduskasvu, reageerides uutele vajadustele sotsiaalse uuendustegevusega; sotsiaalne ettevõte loob jätkusuutlikku majanduskasvu, võttes arvesse oma keskkonnamõju ning kasutades selleks oma pikaajalist visiooni; sotsiaalne ettevõte on kaasava majanduskasvu keskmes, kuna ta keskendub inimestele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

13.

noortepoliitika võib mängida rolli sektoriüleses koostöös, mis võib aidata takistusi ületada. Ettevõtlus, nagu paljud teisedki valdkonnad, nõuab pikaajalise perspektiiviga lähenemisviisi ja tugevat usku noorte suutlikkusse. Selle saavutamiseks tuleb noori julgustada, neis tuleb alates varasest east kasvatada ettevõtjavaimu, st algatusvõimet, enesekindlust, kalkuleeritud riskide võtmist, loovust, organiseerimisvõimet, püsivust, et nad saaksid välja arendada oma täieliku potentsiaali ja siseneda edukalt tööturule. Noorte ettevõtluse, eriti sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks on kindlaks määratud järgmised prioriteedid:

14.

tunnistama ettevõtluse ja ettevõtete tähtsat rolli noorte töötuse vastu võitlemisel; arendama ja tugevdama poliitikaid, millega suurendatakse noorte teadmisi ettevõtluse eri aspektidest;

15.

tunnistama ettevõtlusalase hariduse tähtsust alates varasest east ning juhtima tähelepanu mitteformaalse hariduse ja informaalse õppimise rollile, et tagada terviklik lähenemisviis noorte isiklikule arengule ja hõlbustada nende edukat lõimimist tööturule;

16.

edendama noorsootööd ja vabatahtlikku tegevust kui keskset vahendit ettevõtete juhtimisel ja ettevõtluses vajalike ülekantavate ja nn pehmete oskuste arendamisel. Seoses sellega arendama edasi ning rõhutama mitteformaalse ja informaalse õppimise tunnustamist või valideerimist, arvestades samuti ettevõtlusega seotud õpitulemusi;

17.

kaaluma noorteorganisatsioonide tunnustamist ettevõtja mõtteviisi ja oskusteni viiva mitteformaalse hariduse ja informaalse õppimise peamiste pakkujatena. Seoses sellega võiksid liikmesriigid kaaluda noorteorganisatsioonide suuremat toetamist, pakkudes neile juhendamist, nõustamist ja kvaliteetset koolitust;

18.

edendama ja toetama alustavaid ettevõtteid ja sotsiaalseid ettevõtteid, et need saaksid ületada arvestatavad takistused juurdepääsul rahastamisele ning tugiteenuste ja nõustamise võimalustele (sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhusa kasutamise kaudu, kui see on kooskõlas partnerluslepingutega);

19.

pakkuma, kui see on asjakohane, toetust võimalike takistuste vähendamisele vastavalt sotsiaalse ja keskkonnamõju tasemele;

20.

suurendama sotsiaalse ettevõtluse nähtavust ja arendama välja vahendeid sellest valdkonnast parema arusaamise omandamiseks. Seoses sellega suurendama ettevõtete eri vormide, nagu sotsiaalsete ettevõtete (sealhulgas ühistute), kultuuri- ja loomeettevõtete jne alast teadlikkust ning neid vorme edendama;

21.

lihtsustama praktikakohtade kasutamist ja vahetusi, kogemuste jagamist ja muid ettevõtjavaimu ja -oskusi parandavaid õppetegevusi (nt noorte vahetu kaasamine ettevõtlusesse kogemuste omandamiseks, töökohapõhine väljaõpe, võrgustikud, erioskuste edendamine) ja toetama jõupingutusi, mille eesmärk on määrata kindlaks nende abil omandatud õpitulemused. Edendama selliste vahendite väljaarendamist, mis võimaldaksid noortel hinnata ja näidata oma ettevõtlusalaseid oskusi ja pädevusi;

22.

julgustama väikeettevõtjaid ja noori ettevõtjaid tegema uuendusi ja kasutama täielikult ära ELi siseturu võimalusi, toetades nende rahvusvahelistumist ja osalemist piiriüleses teadmiste teadmussiirdes ja koostöös. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleks edendada noorte sotsiaalsete ettevõtjate ja potentsiaalsete partnerite võrgustikke;

23.

julgustama eri liikmesriikidest pärit noorte ettevõtjate vahelist äriideede vahetust ja koostööd. Tõhustama vastastikust põlvkondadevahelist solidaarsust kogenud ettevõtjate ja noorte edasipürgivate ettevõtjate vahelise teadmiste vahetamise kaudu. Edendama ettevõtluse alaseid nõustamisprogramme riiklikul ja Euroopa tasemel;

24.

tõhustama sektoriülest koostööd ja tagama juurdepääsu teabele ja tugiteenustele, et luua noortele ettevõtjatele soodsad tingimused ja vähendada nende halduskoormust;

25.

edendama kõigi asjakohaste sidusrühmade juurdepääsu ning julgustama kasutama selliseid Euroopa programme nagu Erasmus+, „Erasmus noortele ettevõtjatele” programmi COSME raamistikus, Euroopa Sotsiaalfond ning muud sotsiaalsetele ettevõtjatele ja mikrofinantseerimisele suunatud finantsprogrammid Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi raames, et parandada noorte ettevõtlusalaseid oskusi, edendada, kui see on asjakohane, noortele ettevõtjatele mõeldud eritugiteenuseid ja parandada noortega töötavate inimeste suutlikkust aidata noortel oma potentsiaali täielikult kasutada;

26.

tõstma noorte ettevõtluse alast teadlikkust, kasutades selleks ka Euroopa Noorteportaali, ja tutvustama noorte ettevõtluse alaseid häid tavasid (võimalust mööda Euroopa VKEde nädala raames);

27.

käivitama teadusuuringu või uuringu ja suurendama noorte ettevõtluse alaseid teadmisi, keskendudes noortele ettevõtjatele, sotsiaalsele ettevõtlusele ja rohelistele töökohtadele ning sellega seotud noorsootöö rollile;

28.

tugevdama noorte ettevõtjate aktiivset koostööd asjakohaste äri- ja sotsiaalpartneritega ning muude sidusrühmadega, sealhulgas programmide Erasmus + ja „Erasmus noortele ettevõtjatele” kaudu.

14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/22

1.

kvaliteetne õpetamine on üldiselt tunnustatud kui üks võtmetegureid, et jõuda edukate õpitulemusteni, milleks omandatakse teadmisi, oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid, mida õppijatel on vaja oma võimete täielikuks ärakasutamiseks nii üksikisikutena kui ka aktiivsete ühiskonnaliikmete ja töötajatena;

2.

kiiresti muutuvas maailmas muutuvad ka õpetajate roll ning õpetajatele pandud lootused, sest õpetajad seisavad silmitsi uute väljakutsetega – uued nõutavad oskused, kiire tehnoloogiline areng, suurenev sotsiaalne ja kultuuriline mitmekesisus ning vajadus tulla üha enam vastu nõudmistele, mis on seotud individuaalse õppe ja erivajadustega;

3.

õpetajate koolitajatel on otsustav tähtsus õpetajate kvaliteedi hoidmisel ja tõstmisel. Kvaliteetse õpetajate esmaõppe, karjääri algul toetamise („sisseelamise”) ja pideva kutsealase arengu eest hoolitsemine aitab olulisel määral tagada seda, et sobivatel kandidaatidel tekib huvi sellesse ametisse asuda ning et õpetajad omandavad ja säilitavad sellised asjakohased pädevused, mida läheb tarvis tõhusaks tööks tänapäeva koolis;

4.

õpetajahariduse programmide ja töölevõtmisprotsesside parandamine eeldab, et määratakse kindlaks õpetaja karjääri erinevates etappides nõutavad kutsealased pädevused. Kutsealaste pädevuste raamistikke saab kasutada kvaliteedistandardite tõstmiseks, määrates kindlaks teadmised, oskused ja hoiakud, mis õpetajatel muu hulgas ka kutsehariduse ja -koolituse ning täiskasvanuhariduse valdkonnas peavad olema omandatud või tuleb omandada. Sarnast kasu võivad sedalaadi raamistikud tuua ka õpetajate koolitajatele, kes valmistavad õpetajaid ette ülesanneteks, mida neil tuleb täita;

1.

ei ole harvaesinev nähtus, et äsja tööd alustanud õpetajad loobuvad oma ametist liiga kiiresti, ning see võib tuua olulist kahju asjasse puutuvatele inimestele ja süsteemidele tervikuna. Olukorda võivad parandada õpetajaid kohe algusest peale piisavalt ette valmistavad õpetajate esmaõppe programmid, samuti sisseelamismeetmed, juhendamine ning suurema tähelepanu pööramine õpetajate isiklikule ja kutsealasele heaolule;

2.

õpetajaharidust peaks vaatlema lahutamatu osana laiemast poliitilisest eesmärgist muuta õpetajaamet köitvamaks ja tõsta õpetajatöö kvaliteeti. Selleks on vajalikud asjakohased töötajate valimise, töölevõtmise ja tööl hoidmise meetmed, tõhus õpetajate esmaõpe, õpetajate toetamine karjääri algul, kogu karjääri vältel toimuv kutsealane õpe ja areng, pedagoogikaalane tagasiside ning õpetajatele loodud stiimulid;

3.

õpetajahariduse programmid, mis on mõeldud kas tulevastele õpetajatele, kes ei ole oma karjääri veel alustanud, või ametisolevatele õpetajatele pideva kutsealase arengu raames, peaksid olema piisavalt paindlikud, et vastata õpetamises ja õppimises toimuvatele muutustele. Need peaksid tuginema õpetaja isiklikule kogemusele ning soodustama koostööpõhist ja valdkondadevahelist lähenemisviisi, pannes haridusasutused ja õpetajad nägema koostööd asjaomaste sidusrühmadega, näiteks kolleegide, lapsevanemate ja tööandjatega, osana oma ülesandest;

4.

digiõppevahendite ja avatud õppematerjalide kiire levik toob õpetaja jaoks kaasa ka vajaduse neid piisavalt tundma õppida, selleks et omandada asjakohased digitaaloskused ning rakendada neid õppetöös tõhusalt ja asjakohaselt. Nimetatud uued vahendid võivad samuti olla abiks kõigile võrdsete võimaluste tagamisel juurdepääsuks kvaliteetsele haridusele;

1.

õpetajate esmaõpe peaks tulevastele õpetajatele andma õpetamise kõrge kvaliteedi tagamiseks vajalikud põhipädevused, samuti süstima neisse motivatsiooni omandada ja ajakohastada pädevusi kogu oma karjääri vältel. Siin tuleks, arvestades täielikult iga konkreetse riigi oludega, hõlmata mitte ainult aineteadmised ja pedagoogilised pädevused, mida toetavad saadud praktilise õpetamiskogemuse perioodid, vaid soodustada samuti nii eneseanalüüsi kui ka koostööd, kohanemist multikultuursete klassidega ja liidrirolli võtmist;

2.

eriteemade hulgas, millele õpetajahariduse programmides tuleks rohkem rõhku asetada, on ka tõhusad meetodid, millega aidata õppijatel omandada selliseid valdkondadevahelisi pädevusi nagu digitaalne kirjaoskus, õppima õppimine, ettevõtlus ning loov ja kriitiline mõtlemine, ning oma keeleoskusi arendada. Peale selle tuleks pöörata tähelepanu tõhusatele moodustele erinevate õppijate rühmade, kaasa arvatud erivajadustega ja/või ebasoodsatest oludest pärit õppijate rühmade toetamiseks;

3.

õpetajate esmaõppele tuleksid kasuks kvaliteedi tagamise süsteemid ning nende korrapärased läbivaatamised, rõhuasetusega nõuetekohaste õpitulemuste saavutamisele, praktilise kogemuse kvaliteedile ja piisavale kestusele ning õppesisu asjakohasuse tagamisele;

4.

võiks tugevdada õpetajate esmaõpet pakkuvate kõrgharidusasutuste positsiooni nii õpetajate kui ka õpetajate koolitajate keskusena ning uurimistöö tulemuste suunajana õpetajapädevuste arendamisse ja tõhusatesse õpetamis- ja õppimismeetoditesse;

5.

õpetajahariduse pakkujate ja haridusasutuste vaheline, aga ka tööturu esindajate ning kogukondadega toimuv dialoog ning omavahelised partnerlused võivad õpetajahariduse programmide kujundamisel ja loomisel pakkuda kasulikke teadmisi ja ideid. Nimetatud partnerluste abil saab edendada ka koordineeritumat lähenemisviisi kvalifikatsioonide, pädevusstandardite ja vastavate koolitusvõimaluste suhtes, eriti kutsehariduse ja -koolituse ning täiskasvanuhariduse valdkonnas;

6.

nii õpetajate esmaõppes kui ka pidevas kutsealases arengus tuleks toetuda usaldusväärsetele pedagoogilistele teadusuuringutele ning rakendada täiskasvanuõppe meetodeid, mille aluseks on praktikakogukond, e-õpe ja vastastikune õppimine. Nende abil peaks saama kindlustada, et õpetajatel oleks võimalik regulaarselt ajakohastada oma aineteadmisi ning saada tõhusate ja innovatiivsete, sealhulgas uutel tehnoloogiatel põhinevate õpetamismeetodite alast tuge ja koolitust;

1.

püüdma tagada, et õpetajate esmaõppe programmid annaksid tulevastele õpetajatele võimaluse omandada kõik õpetamiseks vajalikud pädevused, mida õpetajad vajavad karjääri edukaks alustamiseks;

2.

edendama õpetajatele suunatud kutsealaseid pädevusi käsitlevate terviklike raamistike väljaarendamist, (2) mis määratleksid õpetajalt tema karjääri erinevates etappides või erinevates õppetööga seotud olukordades nõutavad vajalikud pädevused ja omadused. Muutuvatele vajadustele vastamiseks peaksid need pädevusraamistikud olema piisavalt paindlikud ning neid tuleks arutada asjakohaste sidusrühmadega;

3.

julgustama samalaadsete kutsealaste pädevusraamistike kehtestamist õpetajate koolitajate jaoks, sätestades nendelt nõutavad pädevused ning tugevdades koostööd ja vastastikuste praktikate vahetamist ning edendades selliseid valdkondi nagu uute õpetajate juhendamine töökohal;

4.

otsima edasi võimalusi koostöö, partnerlussuhete ja võrgustike tõhustamiseks erinevate sidusrühmadega õpetajahariduse programmide kujundamisel;

5.

edendama uuendatud õpetajahariduse programmide ning kvaliteetsetele avatud õppematerjalidele parema juurdepääsu võimaldamise ja nende parema kasutamise kaudu tõhusat digitaalsete vahendite kasutamist õpetamisel ja õppimisel, tagades õpetajate koolitajatele ja õpetajatele endile piisavate digitaaloskuste omandamise ning oskuse aidata õppijaid digitaalsete vahendite nutikamal ja turvalisemal kasutamisel ja iseseisva õppe paremal korraldamisel;

6.

kasutama ELi rahastamisvahendeid, nagu Erasmus+ programmi ja, kus see on asjakohane, Euroopa Sotsiaalfondi, et:

1.

kasutama parimal viisil ja avatud koordinatsiooni meetodi alusel ära HK 2020 raamistikku, et tugevdada tõenduspõhist poliitikakujundust ning töötada välja ja levitada õnnestunud poliitikameetmeid, mis on suunatud järgmistele valdkondadele:

2.

kasutama vastavate uuringute ja uurimuste, nagu näiteks TALISe (3) tulemusi, et analüüsida õpetajate ja koolijuhtide õpetajahariduse alaste vaadete ja seisukohtade rakendusvõimalusi poliitikas;

3.

määrama teadusuuringute abil kindlaks näited kõige tõhusamatest meetoditest ja tavadest, mille abil saavad õpetajad aidata õppijatel tänapäevases mitmeplaanilises õpikeskkonnas tõhusalt õppida;

1.

looma õpetajate, eriti tulevaste ja hiljuti tööleasunud õpetajate kogukondi, kasutades olemasolevaid Euroopa platvorme nagu e-mestimise platvorm, eesmärgiga arendada edasi spetsialistidevahelist õpetamismeetodite alast koostööd kogu ELis;

2.

toetama koostööd partnerite, võrgustike ja organisatsioonidega, kellel on pakkuda tõhusate õpetajahariduse ja eriti esmaõppe programmide väljatöötamise kogemusi ning sellealast oskusteavet.

14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/26

—

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 165 ja 166;

—

Barcelonas 15.–16. märtsil 2002. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi, milles kutsuti üles võtma meetmeid põhioskuste parandamiseks, eelkõige õpetades vähemalt kahte võõrkeelt alates väga varasest east, ning kehtestama keeleoskuse näitaja (1);

—

nõukogu 19. mai 2006. aasta järeldusi, millega määrati kindlaks põhimõtted Euroopa keeleoskuse näitaja väljaarendamiseks (2);

—

nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („HK 2020”), milles rõhutatakse keeleoskuse tugevdamise tähtsust (3);

—

nõukogu 28.–29. novembri 2011. aasta järeldusi, mis käsitlevad keeleoskust liikuvuse edendamiseks, ja milles rõhutatakse hea võõrkeelteoskuse tähtsust võtmepädevusena tänapäeva maailmas ja tööturul toime tulemiseks (4);

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1288/2013, millega luuakse programm „Erasmus+” ja mille eesmärk on parandada keelte õpetamist ja õppimist (5).

—

nõukogu 22. mai 2008. aasta järeldusi mitmekeelsuse kohta, milles kutsutakse liikmesriike üles töötama koos, et tõhustada Euroopa koostööd mitmekeelsuse vallas ja võtma asjakohaseid meetmeid keelte tõhusa õpetamise parandamiseks (6);

—

nõukogu 21. novembri 2008. aasta resolutsiooni mitmekeelsust edendava Euroopa strateegia kohta, milles kutsuti liikmesriike üles edendama mitmekeelsust, et toetada majanduse konkurentsivõimet, inimeste liikuvust ja tööalast konkurentsivõimet ning tugevdada kultuuridevahelist dialoogi (7);

1.

keeleline mitmekesisus on Euroopa kultuuri ja kultuuridevahelise dialoogi põhikomponent, ning oskus suhelda muus keeles kui oma emakeeles on tunnistatud üheks peamiseks pädevuseks, mida kodanikud peaksid püüdma omandada (8);

2.

ELi keelemaastik on keerukas ja kirev, ning kuna keelte õppimist ja õpetamist mõjutavad riigisisesed tegurid, on liikmesriikides keelte õppimist ja õpetamist käsitlevad õigusaktid ja tavad väga erinevad;

3.

keeleoskus annab panuse Euroopa kodanike, eriti noorte liikuvusse, tööalasesse konkurentsivõimesse ja isiklikku arengusse, mis on kooskõlas majanduskasvu ja tööhõive strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega;

4.

paljude Euroopa noorte keeleoskuse taset saaks parandada ning vaatamata olukorra mõningasele paranemisele viimastel kümnenditel on juurdepääs keeleõppele eri riikides endiselt väga erinev;

5.

kuna vanakreeka ja ladina keel on paljude nüüdiskeelte allikas, võib nende keelte õppimine keeleõpet hõlbustada ning aidata kaasa meie ühise pärandi jätkusuutlikkusele;

1.

EL ja liikmesriigid peaksid hindama edusamme keeleoskuse arendamisel, kusjuures iga riik panustab kõnealustesse edusammudesse vastavalt oma siseriiklikule kontekstile ja oludele;

2.

keeleoskuse hindamine võiks aidata kaasa mitmekeelsuse edendamisele ning keelte tõhusale õpetamisele ja õppimisele koolides;

3.

selline hindamine tuleks läbi viia käesolevas lisas toodud alusel ning peaks hõlmama kõiki nelja keeleoskuse näitajat: lugemist, kirjutamist, kuulamist ja kõnelemist;

4.

Hindamine võiks:

1.

võtma vastu ja täiustama meetmeid, mis on suunatud mitmekeelsuse edendamisele ning keelte õppimise ja õpetamise tõhustamisele, sealhulgas lisaks õpetamisel kasutatavale keelele vähemalt kahe keele õpetamise kaudu varasest vanusest alates ning keeleoskuse arendamisel uuenduslike lähenemisviiside potentsiaali uurimise kaudu;

2.

tegema jõupingutusi asjakohaste meetodite väljatöötamiseks, millega hinnata keeleoskust kooskõlas käesoleva dokumendi lisaga;

3.

töötama välja meetmeid selleks, et toetada sisserändaja taustaga lastel ja täiskasvanutel vastuvõtva riigi keel(t)e õppimist;

4.

kasutama ära programmi „Erasmus+” ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide potentsiaali;

5.

kasutama senisest enam ära läbipaistvuse tagamise Euroopa tasandi vahendeid ja algatusi, mis on mõeldud keeleõppe toetamiseks ja edendamiseks, nagu Euroopa keeleõppe raamdokument, Europass, Euroopa keeleportfell ja Euroopa keelemärk.

1.

vahetama avatud koordinatsiooni meetodil oma kogemusi ja parimaid tavasid, et parandada keelte õppimise ja õpetamise tõhusust ning kvaliteeti;

2.

tunnistama rolli, mida mitteformaalne ja informaalne õpe võivad keeleõppes mängida, uurides sel viisil saadud keeleoskuse tunnustamise ja valideerimise võimalusi, kooskõlas nõukogu 2012. aasta soovitusega mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta (10);

3.

uurima võimalusi, kuidas muuta keeleõpet atraktiivsemaks ning tagada õppurite suuremat pühendumust, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite ja avatud õppematerjalide kasutamise kaudu, eesmärgiga vähendada selliste õppijate arvu, kes jätavad keeleõppe pooleli enne piisava keeleoskuse tasemeni jõudmist;

1.

uurima liikmesriikides keeleoskuse hindamise teostatavust, kasutades sealhulgas kättesaadavuse korral siseriiklikke andmeid, toetudes liikmesriikide ekspertidest koosnevale töörühmale ning tehes koostööd näitajate ja sihttasemete alalise töörühmaga;

2.

uurima koos liikmesriikide ja Eurostatiga Euroopa statistikasüsteemi raamistikus ja võrreldavuse parandamist silmas pidades viise kuidas täiendada olemasolevaid ELi andmeid keskharidust omandavate kolmandat keelt õppivate õpilaste kohta (11), kooskõlas Barcelona eesmärgiga ja raamistikuga „HK 2020”.

3.

jätkama ja suurendama koostööd teiste selles valdkonnas aktiivselt tegutsevate organisatsioonidega, nagu näiteks Euroopa Nõukogu ja selle Euroopa Nüüdiskeelte Keskusega.

14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/30

1.

ELi haridus- ja koolitussüsteemid, mis annavad olulise panuse, paremate töökohtade ning suurema majanduskasvu ja konkurentsivõime saavutamise püüdlustesse, seisavad silmitsi suurte väljakutsetega, mida saab aidata lahendada kvaliteedi pidev parandamine. Nendeks probleemideks on haridusele juurdepääsu parandamine, koolist väljalangemise vähendamine ja õpingute jätkamise määrade suurendamine, innovaatilise õppe toetamine ning selle tagamine, et õpilased omandaksid kaasava ühiskonna, kodanikuaktiivsuse, elukestva õppe ja tööalase konkurentsivõime jaoks vajalikud teadmised, oskused ja pädevused oma sotsiaalsest ja majanduslikust taustast olenemata;

2.

kvaliteeditagamise mehhanismidel võib olla tähtis roll, et aidata haridus- ja koolitusasutustel ja poliitikakujundajatel nimetatud probleemidega toime tulla, tagades, et haridus- ja koolitussüsteemide ja üksikute õppeasutuste kvaliteet vastaks eesmärkidele. Kvaliteeditagamine osana valitsuste ja asutuste võetavatest meetmetest suurendab läbipaistvust ja usaldust teadmiste, oskuste, pädevuste ja kvalifikatsioonide asjakohasuse ja kvaliteedi suhtes, mis omakorda põhineb usaldusel haridus- ja koolitusasutuste ning hariduse ja koolituse pakkujate kvaliteedi suhtes;

3.

Euroopa kvaliteeditagamise vahendid koostoimes Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (EQF), Euroopa kõrgharidusruumi kvalifikatsiooniraamistiku ja nendega seotud riiklike kvalifikatsiooniraamistikega on kõik aidanud kaasa kvaliteedikultuuri arendamisele haridus- ja koolitusasutustes, mis omakorda on hõlbustanud ka piiriülest ja süsteemidevahelist õppimisega seotud liikuvust ja töötajate liikuvust;

4.

pidades silmas kõrghariduse ning kutsehariduse ja -koolituse alal saadud kogemusi, võib paindlik kvaliteeditagamise kord toetada formaalse ja mitteformaalse õppe kvaliteedi parandamist hariduse ja koolituse kõigis valdkondades, samuti reageerida üha kasvavatele nähtustele nagu avatud õppematerjalid ja piiriülene haridus, sealhulgas frantsiisilepingu alusel antav haridus (2),

1.

on olemas palju võimalusi, et võtta kõigis hariduse ja koolituse valdkondades kvaliteedi tagamise suhtes tõhusamaid lähenemisviise, mis erinevad kontrollnimekirjade põhisest lähenemisviisist ja millega liigutakse tõelise ja sügavalt juurdunud õpetamise ja õppimise kvaliteedi parandamise kultuuri väljatöötamise suunas, mis võib tõsta standardeid ja parandada õpitulemusi;

2.

kvaliteedi tagamine kvaliteedi pideva parandamise raamistikus peaks toetama haridus- ja koolitussüsteemide reforme kooskõlas ELi ja riiklike reformikavadega;

3.

kõrghariduse valdkonnas on kvaliteedi tagamine ja eriti sisemine kvaliteeditagamine muutunud aina tõhusamaks abivahendiks kõrgharidusasutuste eesmärkide saavutamisel. Väline kvaliteeditagamine on liikmesriigiti erinev, sõltudes riikide vajadustest ja oludest, kusjuures õppekava tasandil akrediteerimine ja haridusasutuse tasandil toimuv hindamine aitavad muu hulgas suurendada usaldust ja parandada standardeid. On kasvamas suundumus minna välise kvaliteeditagamise puhul üle asutuste tasandil toimuvale hindamisele, mis võimaldab kõrgharidusasutustel pakutavaid õppevõimalusi paindlikumalt kohandada, vastates sel moel enda, tudengite, tööturu ja ühiskonna vajadustele;

4.

samas valdkonnas on piiriülesel kvaliteeditagamise koostööl oluline roll usalduse suurendamisel ja kvaliteedistandardite tõstmisel, õppimisega seotud liikuvuse toetamisel, ühiste õppekavade loomise tingimuste parandamisel ning kaasa aitamisel piiriülese ja frantsiisilepingu alusel antava kõrghariduse tõrgeteta toimimisele. Kvaliteeditagamise asutustele võimaluste avamine piiriülese kvaliteeditagamise pakkumiseks kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa registri (EQAR) kaudu, kooskõlas siseriiklike nõuetega, peaks aitama stimuleerida Euroopa mõõdet kvaliteedi tagamisel ning lihtsustada ühiste õppekavade piiriülest hindamist ja menetlusi;

5.

kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas on Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistiku (EQAVET) (3) võrgustikus välja töötatud juhendid ja koolitusmaterjalid toetanud edusamme kvaliteedikultuuri loomiseks liikmesriikides ning enamik liikmesriike on kas juba rakendanud EQAVETiga kooskõlas oleva riikliku kvaliteedi tagamise lähenemisviisi või on seda välja töötamas. Tuleks teha suuremaid pingutusi, eriti selle tagamiseks, et kvaliteeditagamise korra raames võetaks rohkem arvesse õpitulemusi ning et seda saaks kasutada mitteformaalse õppe ja töökohal toimuva väljaõppe puhul kas formaalse või mitteformaalse õppe kontekstis, arvestades siseriiklikke vajadusi;

6.

EQUAVETi raames saadud kogemused võiksid olla aluseks kvaliteedi tagamise tervikliku lähenemisviisi väljatöötamisele täiskasvanuhariduse valdkonnas;

7.

erinevate valdkondade kvaliteedi tagamise ning mitteformaalse ja informaalse õppe, sealhulgas e-õppe kõikide vormide valideerimismeetmete vaheline suurem läbipaistvus aitaks samuti suurendada usaldust ning muuta valdkondade ja riikide vahelised üleminekud sujuvamaks,

1.

arendada ja edendada kvaliteedi parandamise kultuuri kogu hariduse ja koolituse valdkonnas, eesmärgiga parandada õppijate teadmiste, oskuste ja pädevuste kvaliteeti ning õppeprotsessi kvaliteeti, kasutades asjakohaselt ära kvaliteedi tagamisega seotud Euroopa vahendeid;

2.

tugevdada kvaliteeditagamise korra suutlikkust käsitleda praegusi ja tulevasi suundumusi hariduse ja koolituse valdkonnas, nt kõiki e-õppe vorme, ning tagada, et kvaliteedi tagamise asutuste ülesanded oleksid selles osas piisavalt paindlikud;

3.

tagada kvaliteedi hindamiste tulemuste suurem läbipaistvus;

4.

kasutada programmi „Erasmus+” rahastamisvõimalusi innovaatiliste riikidevaheliste projektide väljatöötamiseks, mis suurendaksid kvaliteeditagamise suutlikkust toetada hariduse ja koolituse valdkonnas jätkusuutlikke reforme kogu ELis, ning vajaduse korral kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde kvaliteetsete haridus- ja koolitussüsteemide väljatöötamise soodustamiseks;

5.

julgustada kvaliteedi tagamise abil kvaliteetse õpetamise edendamist hariduse ja koolituse valdkonnas;

6.

toetada Bologna protsessi raames käimasolevat Euroopa kõrgharidusruumis kvaliteeditagamise standardite ja suuniste läbivaatamist, et parandada nende selgust, kohaldatavust ja kasulikkust, sealhulgas nende reguleerimisala, pannes rõhku kvaliteedistandardite tõstmisele;

7.

julgustada vajaduse korral piiriülest koostööd kvaliteedi tagamise asutuste vahel kõigis hariduse ja koolituse valdkondades ja kõigi haridus- ja koolitusvormide puhul;

8.

tagada nende kõrgharidusasutuste antava hariduse kvaliteet, kellel on filiaalid välismaal ja kes pakuvad välismaal õpet frantsiisilepingu alusel, tehes seda riiklike kvaliteeditagamise asutuste toetusel, saatvate ja vastuvõtvate riikide kvaliteeditagamise asutuste vahelise tõhustatud koostöö kaudu või võimaldades EQARis registreeritud asutustel hinnata kõrgharidusasutusi, kes pakuvad piiriülest ja frantsiisilepingu alusel antavat õpet, eesmärgiga lahendada kvaliteediprobleeme ning soodustada piiriülest koostööd ja üksteiselt õppimist;

9.

jätkata EQAVETi raamistiku rakendamist, eesmärgiga töötada välja kvaliteedi tagamise kultuur liikmesriikides ja nende vahel, sealhulgas kutsehariduse ja -koolituse pakkujate tasandil, eelkõige kehtestades riiklikul tasandil 2015. aasta lõpuks kooskõlas Brugge kommünikeega kutsehariduse ja -koolituse pakkujate ühise kvaliteeditagamise raamistiku, mis hõlmab kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas õppimist koolis ja töökohal toimuvat väljaõpet, vastavalt siseriiklikule kontekstile;

10.

tagada kvaliteeditagamise süsteemide, meetmete ja vahendite korrapärane hindamine, et parandada nende pidevat arendamist ja tõhusust,

1.

jätkama läbipaistvuse ja täiendavuse edendamist valdkondlike kvaliteedi tagamise lähenemisviiside vahel, tuginedes kvaliteedi tagamise Euroopa põhimõtetele elukestva õppe perspektiivis, et tagada tulemuste kvaliteet õppijatele ning suurendada haridus- ja koolitusvaldkondade vahel sujuvat üleminekut. Edasised arengud võiksid hõlmata järgmist:

2.

kasutama ära kvaliteeditagamise potentsiaali, et tugevdada EQFiga seotud riiklike kvaliteediraamistike rakendamist;

3.

tuginema Bologna protsessi raames kõrghariduse valdkonnas käimas olevale tööle, et kasutada ära kvaliteeditagamise potentsiaali vastastikuse usalduse ja läbipaistvuse suurendamiseks, mis on aluseks kõigi asjakohaste kvalifikatsioonide sujuvama tunnustamise suunas liikumisele;

4.

püüdma kõrghariduse valdkonnas saadud kogemusi arvesse võttes suurendada kvaliteedi tagamise korra riikidevahelist läbipaistvust hariduse ja koolituse teistes valdkondades ja teistel tasanditel;

5.

analüüsima kvaliteeditagamise korda, et paremini käsitleda mitteformaalse õppe ja töökohal toimuva väljaõppe kvaliteeti vastavalt siseriiklikele vajadustele, tuginedes muu hulgas vajaduse korral EQAVETi raamistikule;

6.

täiendavalt uurima kõigi e-õppe vormidega seotud asjakohaseid kvaliteeditagamise küsimusi, nagu uute õppimise ja õpetamise vormide hindamine ja sertifitseerimine;

7.

tegema tööd EQAVETi ja kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa vahendite tihedama kooskõlastamise ja parandamise suunas, eelkõige rakendades õpitulemustel põhinevat lähenemisviisi ning tuginedes läbipaistvusvahenditele, nagu EQF, Europass ja Euroopa ainepunktisüsteemid, võttes eelkõige arvesse komisjoni hiljutist hindamisaruannet EQFi kohta ning komisjoni eduaruandeid kutsehariduse ja -koolituse ning kõrghariduse kvaliteedi tagamise kohta (6);

8.

analüüsima avatud koordinatsiooni meetodi raames liikmesriikide võimalusi tugevdada oma kvaliteedi tagamise sätteid ja algatusi koolieelse hariduse, koolihariduse ja täiskasvanuhariduse valdkonnas, võttes arvesse teistes valdkondades saadud kogemusi;

9.

edendama jätkuvalt kvaliteedi tagamisega seotud rahvusvahelist koostööd kõikides valdkondades rahvusvaheliste organisatsioonidega tehtava koostöö, peamiste rahvusvaheliste partneritega peetava poliitilise dialoogi ning partnerluse kaudu kogu maailma haridusasutustega,

1.

tugevdama jätkuvalt seoseid ja suurendama sünergiat ELi läbipaistvuse edendamise vahendite vahel, mis toetavad kvaliteedi tagamist, tunnustamist ja liikuvust, püüeldes selliste vahendite suurema täiendavuse ja ühtsuse poole, sealhulgas tegema kokkuvõtte Euroopa oskuste ja kvalifikatsioonide ala käsitlevatest konsultatsioonidest;

2.

tugevdama jätkuvalt üksteiselt õppimist kvaliteedi tagamisega seotud Euroopa koostöö kaudu kõikides valdkondades, sealhulgas programmi „Erasmus+” kaudu rahastamise abil;

3.

uurima viise, kuidas toetada liikmesriike nende kvaliteeditagamise korra väljatöötamisel, et sellist korda oleks võimalik kasutada õppimise ja õpetamise eri vormide puhul või et seda saaks kohaldada ka hariduse ja koolituse eri valdkondadele ja tasanditele.

14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/36

1.

aluslepingus on sätestatud, et liit tagab Euroopa kultuuripärandi kaitse ja arendamise;

2.

kultuuripärand hõlmab minevikupärandit mistahes kujul ja aspektides, st materiaalset, mittemateriaalset ja digitaalset (digitaalsena loodud või digiteeritud) pärandit, sealhulgas mälestisi, paiku, maastikke, oskusi, tavasid, teadmisi ja inimloomingu väljendusi, samuti kollektsioone, mida säilitavad ja haldavad riiklikud ja eraõiguslikud asutused nagu muuseumid, raamatukogud ja arhiivid. Pärand on sündinud inimeste ja kohtade vahelistest suhetest läbi aja ja see areneb pidevalt. Need ressursid on kultuurilisest, keskkonna, sotsiaalsest ja majanduslikust aspektist ühiskonna jaoks suure väärtusega ja seega on nende jätkusuutlik haldamine 21. sajandi strateegiline valik;

3.

kultuuripärand on Euroopa tugev külg ja Euroopa projekti oluline komponent;

4.

kultuuripärandi kui taastumatu, ainulaadse, asendamatu ja mittevahetatava vara osas seistakse praegu silmitsi oluliste väljakutsetega, mis on seotud kultuuriliste, keskkonnaalaste, sotsiaalsete, majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega, mis mõjutavad kõiki tänapäevase elu aspekte;

5.

kultuuripärandil on oluline roll sotsiaalse kapitali loomisel ja tugevdamisel, sest see suudab:

6.

kultuuripärandil on oluline majanduslik mõju, sealhulgas kultuuri- ja loovsektorite lahutamatu osana, sest muu hulgas ta:

7.

kultuuripärandil on tähtis roll strateegia „Euroopa 2020”„aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu” eesmärkide saavutamisel, kuna tal on sotsiaalne ja majanduslik mõju ning ta toetab keskkonnasäästlikkust;

8.

kultuuripärand hõlmab lisaks kultuuripoliitikale mitmeid muid poliitikavaldkondi, näiteks neid, mis on seotud regionaalarengu, sotsiaalse ühtekuuluvuse, põllumajanduse, merenduse, keskkonna, turismi, hariduse, digitaalarengu tegevuskava, teadusuuringute ja innovatsiooniga. Nendel poliitikavaldkondadel on otsene või kaudne mõju kultuuripärandile ja samal ajal pakub kultuuripärand tõhusat potentsiaali nende valdkondade eesmärkide saavutamiseks. Seepärast peaks seda potentsiaali täielikult tunnustama ja arendama;

9.

tunnustama kultuuripärandi olemuslikku väärtust ning ära kasutama kultuuri ja kultuuripärandi potentsiaali kui ühist strateegilist ressurssi demokraatlikel, eetilistel, esteetilistel ja ökoloogilistel väärtustel põhineva ühiskonna arendamiseks, eelkõige kriisiolukorras;

10.

tõhustama dialoogi kultuuripärandi sidusrühmadega, et määrata kindlaks ja viia ellu koordineeritud poliitika ja meetmed kultuuripärandi jätkusuutlikuks haldamiseks ja arendamiseks, samuti edendama koostööd rahvusvaheliste ja valitsustevaheliste organisatsioonidega, eelkõige Euroopa Nõukoguga;

11.

võtma kasutusele kättesaadavad ressursid, et toetada, arendada ja edendada kultuuripärandit integreeritult, terviklikult, võttes arvesse selle kultuurilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, keskkonna ja teadusega seotud komponente;

12.

aitama kaasa kultuuripärandi integreerimisele riiklikesse ja Euroopa poliitikavaldkondadesse;

13.

tegema kindlaks sünergiad, mis on tekkinud ELi ja riikide muude kui kultuurivaldkonna poliitikate vahel, näiteks sellistes valdkondades nagu regionaalareng, ühtekuuluvus, põllumajandus, merendus, keskkond, energeetika ja kliimamuutused, turism, haridus, teadusuuringud ja innovatsioon, ning tuginema neile, eesmärgiga luua lisaväärtust;

14.

parandama võimaluse korral juurdepääsu rahastamisele, kasutama täielikult ära avaliku ja erasektori jaoks kättesaadavad programmid ning julgustama investeeringute tegemist kultuuripärandisse osana kohaliku ja piirkondliku arengu integreeritud strateegiast olemasolevate riiklike ja ELi programmide, samuti ELi struktuurifondide raames ning kooskõlas partnerluslepingutega;

15.

toetama jätkuvalt Euroopa kultuuripärandi märgist käsitlevat Euroopa Liidu meedet (1);

16.

jätkuvalt edendama kultuuripärandialast koolitust, tõstma üldsuse teadlikkust kultuuripärandi potentsiaalist seoses jätkusuutliku arenguga ja julgustama koostöös kodanikuühiskonnaga üldsuse, eelkõige laste ja noorte, kaasamist;

17.

parandama kultuuripärandit puudutavate kvalitatiivsete tõendite ja kvantitatiivsete andmete kogumist ja analüüsi, sealhulgas statistikat;

18.

soodustama digitaalse kultuurialase infosisu rahastamist, arendamist ja levitamist ning kultuurilise ja haridusliku väärtusega innovatiivsete kultuuripärandiga seotud teenuste kättesaadavust ning edendama üldsuse juurdepääsu kõnealustele digitaalse pärandi varadele ja teenustele, sealhulgas Europeana raames;

19.

edendama pikaajalisi kultuuripärandiga seotud poliitikamudeleid, mis põhinevad tõenditel ning lähtuvad ühiskonnast ja kodanikest;

20.

edendama kultuuripärandi rolli jätkusuutlikus arengus, keskendudes linna- ja maaelu planeerimise, taasarendamise ja rehabilitatsiooniprojektidele;

21.

toetama võrgustike ja partnerluste loomist kultuuripärandi ja muude poliitikavaldkondade vahel, kõikide asjaomaste valdkondade avaliku ja erasektori osaliste vahel ning valitsemise eri tasanditel;

22.

kaaluma kultuuripärandi lisamist järgmisesse nõukogu kultuurivaldkonna töökavasse, mida rakendatakse alates 2015. aastast;

23.

arendama koos asjakohaste sidusrühmadega piiriülest, piirkondade- ja riikidevahelist koostööd kultuuripärandi küsimustes;

24.

edendama traditsioonilisi teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud kultuuripärandi kaitsmiseks, jätkusuutlikuks haldamiseks ja arendamiseks ning mis tuleks anda edasi tulevastele põlvkondadele, et parandada inimkapitali ja tagada Euroopa kultuuriväärtuste jätkuv kaitsmine ja neile juurdepääs;

25.

tegema rohkem koostööd seoses kultuuripärandi teadusuuringute kavaga ja suurendama toetust kultuuripärandiga seotud teadusuuringute algatustele ELi teadustegevuse ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020” raames, näiteks ühise kavandamise algatusele „Kultuuripärand ja muutuv maailm”;

26.

jätkama ELi kultuuripärandi majandusliku ja sotsiaalse mõju analüüsi ning aitama kaasa kultuuripärandile strateegilise lähenemisviisi väljakujundamisele;

27.

võtma strateegia „Euroopa 2020” läbivaatamisel arvesse kultuuripärandi rolli selle strateegia eesmärkide saavutamisel;

28.

võtma riigiabi eeskirjade kohaldamisel arvesse kultuuripärandi eripära;

29.

edendama liidu programmide raames rahastatud projektidest tulenevate heade tavade jagamist ja kasutamist, eesmärgiga tõhustada kultuuripärandi jätkusuutlikku kasutamist ja haldamist;

30.

toetama tõhusamalt ELi tasandil avaliku ja erasektori pärandiekspertide ja -spetsialistide ning kodanikuühiskonna organisatsioonide vahelise võrgustiku loomist ja vahendite ühiskasutamist.

14.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 183/39

1.

naiste ja meeste võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu aluspõhimõte, mis on sätestatud aluslepingutes. See on üks Euroopa Liidu eesmärkidest ja ülesannetest ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte integreerimine kõikidesse liidu tegevustesse on liidu eriline missioon (1);

2.

sooline võrdõiguslikkus on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 23;

3.

komisjon on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegias 2010–2015 (2) ,milles määratakse kindlaks viis prioriteetset tegevusvaldkonda – võrdväärne majanduslik iseseisvus; võrdne tasu võrdse töö eest ja võrdväärne töö; võrdõiguslikkus otsustamistasandil; väärikus ja isikupuutumatus ning soolise vägivalla lõpetamine; ning sooline võrdõiguslikkus välistegevuses –, võtnud endale kohuseks innustada soolise võrdõiguslikkuse küsimuste integreerimist kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse. Oma teatises Euroopa mõõtme arendamise kohta spordis (3) tegi komisjon ettepaneku meetmete kohta, mis keskenduvad eelkõige sisserändajatest naiste ja etnilistesse vähemustesse kuuluvate naiste sportimisvõimalustele, juurdepääsule otsustustasandile ning sooliste stereotüüpidega võitlemisele;

4.

sooline võrdõiguslikkus on väga tähtis majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning kõrge tööhõive tasemega seotud ELi eesmärkide saavutamiseks, samuti jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime tagamiseks ning demograafilistele muutustele reageerimiseks;

5.

nõukogu (tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimused) on võtnud vastu järeldusi (4) soolise võrdõiguslikkuse erinevate asjakohaste aspektide kohta, eelkõige nõukogu järeldused Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020) kohta ja Euroopa Komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015 rakendamise toetamise kohta;

6.

3–4. detsembrini 2013 Vilniuses toimunud ELi konverentsil soolise võrdõiguslikkuse kohta spordis uuriti võimalikke strateegilisi meetmeid, et saavutada sooline võrdõiguslikkus spordis aastateks 2016–2020; konverentsil kutsuti komisjoni, liikmesriike ja spordiliikumist üles töötama kõnealuses valdkonnas välja strateegiliste meetmete kava;

7.

Brightoni deklaratsioonis, mis koostati 1994. aastal Ühendkuningriigis Brightonis toimunud naiste ja spordi teemalise esimese maailmakonverentsi tulemusel, ning UNESCO kehakultuuri ja spordi valdkonna ministrite ja kõrgemate ametnike konverentsi Ateena (2004) ja Berliini (2013) deklaratsioonides kutsuti üles võtma konkreetseid meetmeid võrdsete võimaluste edendamiseks spordi valdkonnas;

8.

konverentsil „Naistevastane vägivald ELis: väärkohtlemine kodus, tööl, avalikkuses ja internetis”, mis toimus 5. märtsil 2014 Brüsselis, tutvustati Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti naistevastast vägivalda käsitleva uuringu (5) tulemusi. Kõnealune uuring näitas, et 33 % naistest on kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda, sealhulgas kinnitas 32 % kõigist seksuaalse ahistamise ohvritest, et teo toimepanija oli ülemus, kolleeg või klient. Enamik ohvriks olnud naistest ei teavitanud oma läbielamistest ei politseid ega ka ühtegi ohvrite tugiorganisatsiooni (6);

9.

eesistujariik Kreeka seminaril „Sooline vägivald spordis: alaealiste kaitse”, mis toimus 20. märtsil 2014 Ateenas, kutsuti üles spordi kõigil tasanditel ja valdkondades käsitlema ja korrapäraselt jälgima soolist võrdõiguslikkust spordis, sealhulgas soolist vägivalda spordis, ning hindama soolise vägivalla olemust ja ulatust spordis, keskendudes eelkõige tippspordile, treeneri ja sportlase vahelistele suhetele, sportlase sportimiskeskkonnale ning sportlaste omavahelistele suhetele. Samuti kutsuti üles töötama välja piisavaid vahendeid (nt tugiteenused, nõustamine ja abitelefonid) sportlastele, kes on kannatanud seksuaalse ahistamise või vägivalla tõttu spordis;

10.

soolisele võrdõiguslikkusele spordis omistatakse teatavates liikmesriikides juba küllaltki suurt tähelepanu. Tööd on tehtud ka kohalikul, piirkondlikul ja Euroopa tasandil ning rahvusvahelise spordiliikumise tasanditel, kuid soolise võrdõiguslikkuse puhul ei ole jõutud vastuvõetava tasemeni ning paljudes liikmesriikides ja rahvusvahelise spordiliikumise tasandil ei ole veel rakendatud konkreetseid meetmeid;

11.

kuna sport on valdkond, kuhu on kaasatud alaealised, on tegu keskkonnaga, mis võib kätkeda endas vägivalla ja seksuaalse ahistamise ohtu muu hulgas usalduse tõttu, mis tekib spordiga seotud isikute vahel;

12.

paljudel spordialadel on naised alaesindatud. Vastavalt 2013. aastal korraldatud Eurobaromeetri spordi ja kehalise aktiivsuse uuringule teevad tüdrukud ja naised endiselt vähem sporti kui poisid ja mehed;

13.

spordi valdkonna juhtorganites juhtivatel ametikohtadel ja treeneritena töötab endiselt vähe naisi;

14.

sooline vägivald spordis, eriti alaealiste seksuaalne ahistamine ja kuritarvitamine, on märkimisväärne probleem, kuid selle paremaks mõistmiseks on vaja teha täiendavaid teadusuuringuid;

15.

soorolle hakatakse õpetama ja kinnistama väga noorest east alates ning need võivad mõjutada naiste ja meeste ühiskondliku ja eraeluga seotud soove, huvisid ja püüdlusi;

16.

massiteabevahendid, sealhulgas reklaamitööstus, aitavad taastoota kultuuri vahendusel edastatavaid stereotüüpe ning naiste ja meeste kujutamist ja võivad mängida olulist rolli sooliste stereotüüpide vastu võitlemisel;

17.

oma järeldustes spordi rolli kohta aktiivse sotsiaalse kaasamise aluse ja edasiviijana (7) kutsus nõukogu liikmesriike ja komisjoni üles edendama meetmeid, mis on seotud soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete, eelkõige otsustustasandi ametikohtadele soopõhiselt võrdse juurdepääsu põhimõtte integreerimisega spordiga seotud tegevustesse, ning käsitlema sporti seoses soorollidega, nagu on sätestatud ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegias. Peale selle tuleb võidelda soolise vägivalla vastu, et tagada naistele ja meestele inimõiguste täielik kasutamine ja saavutada sooline võrdõiguslikkus;

18.

sport võib olla tõhus vahend võrdsete võimaluste ja sotsiaalse kaasamise valdkonnas. Tõelist soolist võrdõiguslikkust ei ole võimalik saavutada üksnes õigusaktidega. Tarvis on ka konkreetseid meetmeid ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist, et tagada spordisektori märkimisväärse asjassepuutuva potentsiaali kasutamine, võttes arvesse näiteks spordi tähtsust laste ja noorte identiteedi kujundamisel;

19.

sport võib suurendada naiste ja meeste oskusi, teadmisi ja pädevusi ning seeläbi suurendada nende liikuvust ja tööalast konkurentsivõimet. Spordile tuleks sooliselt kaasavam tööjõu kasutamine kasuks ja sport areneks vastavalt sellele, meelitades rohkem naisi ja mehi spordi juurde ning tuues endaga kaasa uusi ja uuenduslikke lähenemisviise treeneritööle, treeningutele, juhtimisele ja kohtunikuks olemisele;

20.

kaaluma soolist võrdõiguslikkust spordis käsitlevate riiklike tegevuskavade, üldiste kokkulepete või strateegiate väljatöötamist ja järgimist tihedas koostöös spordiliikumisega;

21.

rõhutama mitmekesisuse ja soolise tasakaalu väärtust spordijuhtimises ja edendama soolist võrdõiguslikkust spordi kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades otsuste tegemisel;

22.

kaaluma koolitusmaterjalide väljatöötamist ja kasutamist poliitikakujundajate ja treenerite, samuti vanemate koolitamiseks spordi valdkonnas, aidates seeläbi kaasa sooliste stereotüüpide kaotamisele ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisele hariduse ja sporditreeningute kõigil tasanditel;

23.

kaaluma sooliste stereotüüpide kaotamisele suunatud poliitikameetmete ja programmide väljatöötamist ning soolise võrdõiguslikkuse edendamist haridusvaldkonna õppekavade ja tavade kaudu noorest east alates, sealhulgas teadustegevuse, uuringute, statistika ja analüüsi edendamist sooliste stereotüüpide mõju kohta tõelise soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele spordis;

24.

edendama soolise vägivalla tõkestamist spordis noorest east alates ning spordi valdkonnas seksuaalse ahistamise ohvrite ja potentsiaalsete ohvrite kaitsmist. Vahetama parimaid tavasid selle kohta, kuidas spordiorganisatsioonid saavad ennetada ja käsitleda seksuaalset kuritarvitamist ja ahistamist spordis;

25.

kaaluma suurte spordiürituste pakutavat võimalust korraldada ennetus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniaid inimkaubanduse kohta seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil;

26.

kaaluma koostöös spordiorganisatsioonidega sobivate ja proportsionaalsete meetmete väljatöötamist kooskõlas siseriikliku ja ELi õigusega ning kohaldatavate andmekaitsealaste õigusaktidega, selleks et kontrollida spordi valdkonnas (eelkõige alaealistega) töötavate isikute sobivust. Nimetatud meetmeteks võivad olla registreerimissüsteemid, intervjuud või iseloomustused (muu hulgas tõend kriminaalkaristuste puudumise kohta);

27.

tugevdama ja süvalaiendama soolist mõõdet spordipoliitikas ning edendama sooliste stereotüüpide kaotamist spordi ja teiste seotud poliitikavaldkondade ja ELi programmide kaudu kõigil tasanditel kooskõlas spordieetika põhimõttega;

28.

lisama soolist võrdõiguslikkust spordis käsitlev küsimus spordiga seotud asjakohaste tulevaste meetmete konteksti nii riiklikul kui ka ELi tasandil;

29.

parandama kõigi asjaomaste sidusrühmade sportimisvõimalusi ja julgustama osalemist Euroopa programmides nagu „Erasmus+” ja vajaduse korral teistes ELi rahastamisvahendites soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks spordis, keskendudes eelkõige treeneritele ja treeneriharidusele ning spordi õiglasele kujutamisele massiteabevahendites;

30.

kaaluma vajaduse korral soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide seadmist tingimuseks spordiorganisatsioonide rahastamisele riiklikest vahenditest;

31.

julgustama praktilise soopõhise lähenemisviisi kaasamist spordi valdkonnas kavandatud projektide ja programmide hindamisse avalik-õiguslike asutuste poolt;

32.

kaaluma suuniste koostamist, mis võiks toetada põhimeetmete rakendamist ELi tasandil;

33.

kaaluma koostöös rahvusvaheliste spordiorganisatsioonidega loetelu koostamist soolisse võrdõiguslikkusesse spordis antud panuse kohta;

34.

kaaluma soolist võrdõiguslikkust spordis käsitlevate tegevuskavade või strateegiate väljatöötamist ja järgimist;

35.

rõhutama mitmekesisuse ja soolise tasakaalu väärtust spordijuhtimises ja treenerite seas ning edendama soolist võrdõiguslikkust spordi kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades otsuste tegemisel;

36.

kaaluma ja süvalaiendama soolist võrdõiguslikkust spordis ja soodustama sooliste stereotüüpide kaotamist reklaamikampaaniate abil ning kõigi vanuserühmade sporditegevuse poliitikakujundajatele ja treeneritele mõeldud koolitusmaterjalide väljatöötamise ja kasutamise abil;

37.

lisama soolise vägivallaga seotud konkreetsed meetmed ja menetlused eetikakoodeksitesse ja kaaluma asjassepuutuvatele isikutele suunatud sihtmeetmete, nt abitelefonide ja konkreetsete tugiteenuste loomist;

38.

julgustama spordi mitteseksistliku meediakajastuse edendamist;

39.

innustama soolise tasakaalu suurendamist nii spordi valdkonna juhatustes ja komiteedes kui ka juhtimise ja treeneritöö valdkonnas ning püüdma kaotada mitteseadusandlikud takistused naistele sellistele ametikohtadele asumisel;

40.

integreerima soolise mõõtme spordipoliitika kõikidesse aspektidesse ja soodustama sooliste stereotüüpide kaotamist spordis kõigil tasanditel;

41.

edendama aktiivset koostööd asjaomaste sotsiaalpartnerite vahel sotsiaaldialoogi raames ja spordiliikumisega struktureeritud dialoogi raames, et vähendada soolist ebavõrdsust erinevates valdkondades, sh tööturul;

42.

toetama riikidevahelisi algatusi (nt teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, heade tavade vahetamist, uuringuid, võrgustikke, projekte), mille puhul keskendutakse soolist võrdõiguslikkust spordis käsitlevate riiklike ja rahvusvaheliste strateegiliste meetmete rakendamisele ELi rahastamisprogrammide, sealhulgas „Erasmus+” raames, pidades silmas otsuste tegemist spordi valdkonna juhtorganites, treeneritööd ning võitlust soolise vägivalla ja negatiivsete stereotüüpide vastu spordis;

43.

teostama uuringuid soolise võrdõiguslikkuse kohta spordis spordi kõigil tasanditel ja kõigis valdkondades, keskendudes eelkõige treeneritööle, treenimisele, juhtimisele ja kohtunikuks olemisele tihedas koostöös Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga. Peale selle algatama eriuuringu, et hinnata soolise vägivalla olemust ja ulatust spordis;

44.

toetama soolise võrdõiguslikkuse integreerimisvahendite, mida on kohandatud vastavalt olukorrale, väljatöötamist ja kasutamist, näiteks soolise võrdõiguslikkusega arvestamine eelarve koostamisel ja soolise mõju hindamine, ning kaaluma nende vahendite rakendamist programmi „Erasmus+” ja teiste ELi rahastamisvahendite raames, kui see on asjakohane.