11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/1

1.1

Ühis- ehk osalustarbimine levib üha enamatesse kogukondadesse ja linnadesse üle kogu maailma. Kasutatakse tehnoloogiavõrgustikke, et väheste vahenditega rohkem ära teha, rentides, laenates, vahetades, kinkides või jagades tooteid varem ettenägematus ulatuses.

1.2

Selle tegevuse majandusmõjuga (1) kaasneb töö mõiste muutumine, misläbi ühis- ehk osalustarbimine muutub lähiaastatel oluliseks võimalikuks tööhõive allikaks.

1.3

Seega on ühis- ehk osalustarbimine uuenduslik nähtus, sest tootmisel põhinevale majandusele lisandub kasutusel põhinev majandus – tuues kasu majandusele, ühiskonnale ja keskkonnale. Lisaks pakub see lahendust majandus- ja finantskriisile, sest võimaldab vajaduse korral kaupu vahetada.

1.4

Ühis- ehk osalustarbimise tekkega kaasneva keerukuse ja ulatuslikkuse tõttu on vaja, et asjaomased asutused võtaksid konkreetsetele uuringutele toetudes endale ülesandeks reguleerida ja korrastada selle tavasid nii, et määratakse kindlaks kõigi selles tegevuses osalejate õigused ja kohustused. Ühelt poolt võib see tegevus mittekaubandusliku rõhuasetuse korral rahuldada sotsiaalseid vajadusi ning teiselt poolt anda kasumit taotleva tegevusena oma panuse tööhõive loomisse, järgides maksu-, ohutus-, vastutus-, tarbijakaitse- ja muid eeskirju.

1.5

Komisjon peaks käsitlema ühis- ehk osalustarbimist oma tööprogrammis, käsitledes seda teemat järgmiste etappidena.

2.1

Praeguse süsteemi järkjärgulise ammendumise ja suutmatuse tõttu rahuldada kodanike individuaalseid ja kollektiivseid nõudmisi on hea, kui tekib alternatiive, mis kohanduvad digitaalvõrkudega seotud tuleviku vajaduste ja väljakutsetega.

2.2

Käesolev omaalgatuslik arvamus on kooskõlas strateegias „Euroopa 2020” sätestatuga, et kaupade ja teenuste tarbimine peab olema vastavuses aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvuga ning lisaks avaldama mõju töökohtade loomisele, tootlikkusele ning majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele. Lisaks puudutavad ühistarbimise valdkonda otseselt või kaudselt veel teisedki ELi strateegiad, nagu teatis säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava kohta, (2) Euroopa sotsiaalse innovatsiooni algatus või Euroopa digitaalne tegevuskava.

2.3

Ühis- ehk osalustarbimine võib aidata praeguses majandus- ja finantsolukorras paremini vastu pidada ning anda vastuseid majanduskriisi põhjustatud kasvavale ebakindlusele. See võib anda võimaluse astuda taas majandusvaldkonnas jätkusuutliku, sotsiaalsfääris inimliku ja keskkonnavaldkonnas kogu planeediga harmoonias oleva arengu teele.

2.4

Lisaks on ületarbimine andnud hoogu ebavõrdsuse lõhe tekkimisele tootvate ja tarbivate piirkondade vahel, kus seetõttu esinevad vastuoluliselt koos sotsiaalne tõrjutus ja ülekaalulisus või raiskamine ja puudusekannatamine. Ühis- ehk osalustarbimine võib olla täiendav turumehhanism, mille abil siseturgu taas käivitada ja uuesti luua, parandades seda ning muutes selle tasakaalustatumaks ja jätkusuutlikumaks, eeldusel et on tagatud kindlad struktuurid.

2.5

Juba ilmselgelt jätkusuutmatu ületootmise ja ületarbimise juures edendab ühis- ehk osalustarbimine ühiseid väärtusi ja solidaarsust. Ajakirjas Forbes hinnati hiljuti, et ühistarbimisest saadav sissetulekute voog ületab käesoleval aastal 3,5 miljardit dollarit ning kasv on üle 25 %.

2.6

See on nii, kuna ühistarbimises ei käsitleta nõudlust ja tarbimist pelgalt kaupade omamisena, vaid nende jagatud kasutusena, rahuldamaks tegelikke vajadusi ja võimaldamaks eneseteostust, mis ei ole seotud sümboolse tarbimise ega kunstlikult tekitatud ja loodud soovide ihalusega.

2.7

Samal ajal kui tavapärases tarbimisühiskonnas on tooted mõeldud isiklikuks omamiseks, kiireks tarbimiseks ja enneaegseks äraviskamiseks, iseloomustab ühis- ehk osalustarbimist kestvate ja pikaajaliseks intensiivseks kasutuseks mõeldud toodete väljatöötamine, nii et neid saaksid kasutada mitmed inimesed või et neid saaks kasutada sama tarbija või kasutaja kogu eluea jooksul. See aitab kasutatud kaupade eluringis keskkonnahoidlikumalt toimida. Uued tehnoloogiad (võrdõigusvõrgud ja suhtlusportaalid) näitavad, kui oluline on virtuaalne ja reaalne kogukond.

2.8

Koos majanduskriisiga levib ka tendents vähem omada, hinnata kulusid ja jälgida saadud tulu seoses rahuldatud vajadusega, võttes eelduseks selle, et heaolu saavutamisel ei ole kasu asjade kogumisest.

2.9

Küsimus on kontaktides teatud ressursile juurdepääsu vajavate ja neid ressursse omavate, kuid vähe kasutavate inimeste vahel. Neid ressursse saab seejärel laenata, kinkida, vahetada, rentida jne. See suhe toetub kasutajate kogukonnatundele, soovile jagada ja osaleda, kusjuures usaldus on side, mis aitab neid kontakte luua, arendada alternatiivset tarbimist ja pikas perspektiivis säilitada loodud suhteid. Kõik see toimub tingimata läbipaistvuse kontekstis, eelkõige ühistarbimist edendavate platvormide finantsläbipaistvuse ja vastutuse alusel.

2.10

Sellega seoses muudab koostööjõud ja tehnoloogia kaudu jagamine seda, kuidas nähakse omandit ja kaubandussuhteid (3). Toodet enam ainult ei müüda, vaid sarnaselt teenustega ka renditakse, jaotatakse ümber või jagatakse.

2.11

Tarbijad tahavad vähem omada, kuid rohkem kasu saada. Ratsionaalselt tajutud kasu keskendub vähendamisele ja praktilistele aspektidele, kuid emotsionaalsed aspektid pakuvad isiklikku kinnitust ja kuuluvustunnet (4). Mugavaid ja sageli odavamaid alternatiive pakkudes optimeeritakse ühistarbimise algatustega olemasolevaid ressursse ja välditakse uute mittevajalike toodete tootmist. Lõppkokkuvõttes on jagamine tulus ja jätkusuutlik.

2.12

Piisab, kui mõelda infosisu (fotod, muusika, videod, raamatud jne) digiteerimise peale, et näha, et see on võimaldanud paljudel inimestel mõista, et sageli ei soovi nad saada mitte CD-plaati ennast, vaid sellele salvestatud muusikat. Kui seda saab kuulata siis, kui vaja on, ollakse rahul ja veelgi enam siis, kui selle hoidmiseks on vaja kasutada vähem isiklikku ruumi.

2.13

Ühis- ehk osalustarbimine pakub samuti lahenduse haavatavamatele kogukondadele ja eelkõige neile perekondadele, kelle majanduslik olukord on raske või kes on praeguste sotsiaalsete olude tõttu eemale tõrjutud tavapärastest kanalitest, mis pakuvad juurdepääsu rahalistele vahenditele, et osta vajalikke kaupu. Samuti pakub ühis- ehk osalustarbimine võimaluse neile, kellel on küll võimalik kaupade ja teenuste turgu tavapärastel tingimustel kasutada, kuid kes võtavad oma isiklikele väärtushinnangutele toetudes vabatahtlikult vastu otsuse seda mitte teha.

2.14

Säästvat tarbimist tunnistatakse ÜROs alates 1999. aastast kui tarbija üht põhiõigust, samal ajal kui Euroopa Liidus, kus tarbijakaitse alased õigusaktid pärinevad varasemast ajast, nimetatud õigust sellisena ei mainita, kuigi seda tuleks tunnustada, nagu komitee on juba sõnaselgelt taotlenud, (5) muutes aluslepinguid, et need hõlmaksid „säästva tarbimis[...]poliitika arendamise põhimõtet”.

Teisest küljest on komitee võtnud vastu ka keskkonnasäästlikku majandust käsitlevaid arvamusi (6) ja arvamuse kavandatud aegumise kohta (7). Hiljuti taotles Euroopa Parlament oma tarbijakaitse tegevuskava käsitlevas resolutsioonis komisjonilt just selle teemaga tegelemist.

3.1

Tavaliselt räägitakse ühis- ehk osalustarbimisest kui traditsioonilisest jagamisest, vahetamisest, laenamisest, rentimisest ja kinkimisest, mis on uue kuue saanud tänapäeva tehnoloogia ja kogukondade abil.

Sellest määratlusest nähtub, et ühis- ehk osalustarbimine ei ole midagi uut, vaid pigem taastatud tava, mis tänu tänapäeva tehnoloogiale on muutnud asjaomase teenuse palju tõhusamaks ja varieeruvamaks. Samas peab ühis- ehk osalustarbimine põhinema isikute omal initsiatiivil ja vabatahtlikul osalusel.

3.2

Ühis- ehk osalustarbimine on interneti kolmas laine, kus inimesed kohtuvad internetis, et väljaspool internetti midagi jagada. Samuti märgitakse õigustatult, et selle ülesanne on ringlusse saata kõik olemasolev.

3.3

Kahtlemata on ühis- ehk osalustarbimise päritolust rääkides sellel kolm eelkäijat: majandus- ja väärtuskriis, suhtlusportaalide levik ning ühine ja osalusel põhinev tegevus internetis. Siiski on selle arenguks väljaarenenud majandusharude seas vajalikud järgmised tegurid: usaldus ühisomandi vastu, vaba aeg ja tehnoloogia (8).

3.4

Võõraste inimeste vaheline usaldus on ühis- ehk osalustarbimise edu jaoks vahest see kriitiline punkt. Tehnoloogia võimaldab inimestel pääseda ligi veebipõhistele teenustele, mis aitavad suurendada usaldust ka väljaspool veebi kontaktide loomiseks.

3.5

Ressursside jagamiseks on vaja usaldust ja head mainet, eelkõige uute kasutajate ligimeelitamisel. Ühis- ehk osalustarbimise algatused peavad saavutama selle, et nende kogukonnad tunnevad end kindlalt.

3.6

Nii võib loota, et veebipõhine jagamine on hea eeldus jagamisele ka väljaspool veebi. Väljaspool veebi on jagamiseks kõige lihtsam usaldust luua kogukonna suurust piirates või kasutades mõnda juba olemasolevat kogukonda, kus esineb juba teatud usaldus ja lähedus. Mõned ühis- ehk osalustarbimise projektid võimaldavad luua suletud rühmi, kus rahuldada kasutajate vajadusi ja luua usaldust, sest neid on lihtsam hallata.

3.7

Kui teatud teenuse kasutajate vahel tekib kogukonnatunne, suureneb usaldus ka kõnealuse teenuse vastu ja selle kasutajate vahel. Kasutajad jälgivad hoolikalt oma tegevust ja suhteid, et luua ja kaitsta oma head mainet, sest just see võimaldab neil kogukonnaga suhelda ja süsteemi kasutada. Sama toimub kõikidel turgudel.

3.8

Ohtude täielik ärakaotamine on aga võimatu. Igal juhul peavad vahetusi võimaldavad platvormid tagama, et nende liikmed on ohtudest teadlikud ja neil on piisavalt teavet nende tõhusaks ohjamiseks.

3.9

Teisest küljest on vältimatu tegur tehnoloogia, mis aitab ressursside paiknemist optimeerida, ühiste huvidega inimesi koondada ja kogukondi luua. Mobiiltehnoloogia ja reaalaja rakendused suurendavad kiirust ja mugavust nii teabe lisamisel asukoha kohta kui ka vajaduse korral lihtsa maksesüsteemi võimaldamisel.

3.10

Teenuse osutamisel tuleb siiski püüda saavutada teenuse kättesaadavus ja lihtne kasutatavus. Tuleb edendada kasutajate ja teenusepakkuja vahel lähedast ja usalduslikku suhet, tagada piisavad ja kindlustunnet andvad turvameetmed ning koguda kasutajatest lähtuvaid kogemusi, et luua asjakohaste kesksete andmebaaside alusel mainet kajastavaid näitajaid.

3.11

Maine aspekt on eriti oluline majanduslike ja sotsiaalsete muutuste katalüsaatorina. Seetõttu arvatakse, et nn mainekapital (9) võib toimida teise valuutana, mille väärtus seisneb usalduse pakkumises. Lühidalt öeldes võiks mainekapital muutuda XXI sajandi majanduse nurgakiviks, kuna sellega kantakse vana suusõnalise teabe jõud üle võrgustunud ühiskonna võimesse teavet viiruse kiirusel levitada.

3.12

Inimesed on juba väljendanud oma vajadusi ja huve sellega, et nad käituvad ja tarbivad asjakohasemalt ja läbipaistvamalt, sest nad on oma ostukriteeriumitesse lisanud sotsiaalseid aspekte ja ostuotsustesse emotsionaalsuse.

3.13

Lõpuks avaldab pühendunud tarbija kaubamärgile mõju ja toetab seda, kuna ta osaleb aktiivselt ühisalgatuse õnnestumises, mis kindlustab ja toetab seda protsessi.

3.14

Lühidalt on eesmärk vahetada võrrand „laen + reklaam + isiklik omand = XX sajandi vaimu peegeldav ületarbimine” uue võrrandi vastu, mis peaks peegeldama praegust sajandit: maine + kogukond + jagatud juurdepääs = jagatud ehk ühistarbimine.

3.15

Ühistarbimisel on ELi poliitikaga ning eelkõige siseturu poliitikaga mitmeid ühiseid eesmärke: näiteks suurendada ressursitõhusust, edendada sotsiaalset innovatsiooni, luua töökohti ja majandusõitsengut. Paljud uued ühistarbimisettevõtted tegutsevad ELis, mistõttu võib Euroopast saada uute ärimudelite inkubaator, mis loob säästvamat majandusarengut.

3.16

Kuna ühistarbimine kujutab endast olulist majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist muutust, siis peab komisjon eemaldama takistused, mis võivad selle arengu ees ELi tasandil olla, ning looma reguleeriva raamistiku, mis annab pikas perspektiivis sektorile kindlustunde.

4.1

Maailma tasandil on ühis- ehk osalustarbimise kohta tehtud juba mitmeid ettepanekuid ja saadud mitmesugust kogemust, mis näitab selgelt, et teistsugune tarbimine ei ole mitte ainult võimalik, vaid et sellega võib märkimisväärselt aidata ka parandada maailma, kus me elame, ja mis veelgi olulisem: säilitada seda tulevaste põlvkondade jaoks.

4.2

Majanduskriisi tõttu on tekkinud platvorme, kus müüakse ja ostetakse näiteks kasutatud pulmakleite ja -aksessuaare, pakutakse kodumajutust, renditakse sõidukeid või pidulikke rõivaid, sh disainrõivaid ja luksaksessuaare. Samuti on tekkinud veebilehti, kus kasutajad otsivad inimesi, kes täidaksid mõne ülesande, näiteks mööbli kokkupanemine või paki järele minemine. Kuulutuses on avaldatud ka hind, mida nad on ülesande täitmise eest nõus maksma.

4.3

Üks pragmaatiline näide ühis- ehk osalustarbimise väärtusest on tohutu hulk töö- ja köögiriistu, mida inimesed hoolimata makstud hinnast ei hakka kunagi tihti kasutama, või see, et mõningaid asju kasutatakse liiga vähe või ei osata neid või kõiki nende võimalusi optimaalselt kasutada, mis teeb sama välja. Mõelge vaid järgmistele tüüpilistele näidetele. Miks osta akutrell, kui seda kasutatakse kogu elu jooksul 20 minutit, või miks osta auto, kui see seisab rohkem aega garaažis kui ringi sõidab?

4.4

55 % eurooplastest soovivad säästvalt tarbida, isegi kui see tähendab, et maksta tuleb rohkem. Tarbijate hinnangulised kavatsused alternatiivsete tarbimisviiside suhtes on järgmistel aastatel järgmised (10):

4.5

Kuigi ühis- ehk osalustarbimine hõlmab laia ja avatud algatuste spektrit, on (nagu varem öeldud) kõigi ühine joon see, et nende abil saab lihtsamini viia kokku need inimesed, kellel on kasutamata ressursse, ja need, kellel on neid ressursse vaja. Seda omadust illustreerib kõige paremini see, et me kipume rääkima ökoloogilisemate toodete tootmisest, aga veelgi ökoloogilisem oleks see, kui me kasutaksime optimaalsemalt ära juba olemasolevat.

4.6

Ühistarbimisel on otseseid mõjusid (näiteks kasutatakse toodete laenamisel, rentimisel või parandamisel vähem ressursse, tekitatakse vähem CO2 ja tõuseb nõudlus kvaliteetsete toodete järele; mitmeid kasutajaid silmas pidades edendatakse ökodisaini, vastupidavust ja ühilduvate toodete korduvat kohandamist konkreetse kasutaja vajadustele; paraneb sotsiaalne suhtlemine, kogukonna areng ja kodanike vaheline usaldus; soodustatakse madalama sissetulekuga tarbijate juurdepääsu kvaliteetsetele toodetele jne) ja ka teisi võimalikke kaudseid mõjusid.

4.7

Euroopa Liidu õiguse seisukohast sarnaneb ühis- ehk osalustarbimine teenuseosutamisega ELi toimimise lepingu artikli 57 tähenduses, kuid sellega seoses kerkib mitmeid küsimusi. Ühistarbimises tuleks siiski vahet teha mittetulunduslikul ja tulunduslikul tegevusel, kuna ELi seadusandja peab tähelepanu pöörama ainult viimasele.

4.8

Püüdes ühis- ehk osalustarbimise mõiste alla kuuluvaid järjest mitmesugusemaid algatusi klassifitseerida, võib jagamisel põhinevas majanduses eristada nelja valdkonda: tarbijatevahelised tehingud (C2C), ettevõtja kaudu tehtud tarbijatevahelised tehingud (C2B), ettevõtja ja tarbija vahelised tehingud (B2C) ja ettevõtjate vahelised tehingud (B2B).

4.9

Teiselt poolt tehakse ettepanek rühmitada algatusi kolme süsteemi järgi (11): tootel, ümberjaotamisturgudel ja ühise korraldusega elustiilidel põhinevad süsteemid.

4.10

Nagu võib näha, võib ühis- ehk osalustarbimist kasutada ükskõik millises igapäevaelu valdkonnas, näiteks järgmistes (12):

4.11

Üldiselt piisaks kasutamata potentsiaaliga kaupade, teadmiste või teenuste kindlakstegemisest, et neid võiks jagada ühis- ehk osalustarbimise arengut soodustavas keskkonnas, st keskkonnas, kus majanduslik olukord on püsivalt nõrk, suureneb nõudlus eetilise ja säästva arengu järele ning kui igapäevaelus on inimesed üha enam ühendatud. Kõik need tingimused on praegu täidetud.

5.1

Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid tarbijate kaitsmiseks, et käesolevas arvamuses kavandatud algatusi saaks asjakohaste uuringute alusel rakendada.

5.2

Järgnevalt antakse lühike ülevaade tegevussuundadest, mis peaksid olema ühis- ehk osalustarbimise korrapärase arengu strateegias meetmed, millega toetatakse, täiendatakse ja jälgitakse liikmesriikides kohaldatud tarbijakaitsepoliitikat.

http://www.collaborativeconsumption.com/directory/.

http://www.consumocolaborativo.com/directorio-de-proyectos/.

http://consocollaborative.com/1704-100-sites-de-consommation-collaborative.html.

http://collaboriamo.org/.

http://kokonsum.org/verzeichnis.

http://www.gsara.tv/~ouishare/.

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/9

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks rõhutada, kui oluline on võidelda varimajanduse ja deklareerimata töö vastu, toetades ja täiendades Euroopa Komisjoni ning spetsialiseerunud asutuste (näiteks Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond (Eurofound) või muud rahvusvahelised organisatsioonid, alates Maailmapangast) tööd.

1.2

Euroopas püsiva raske majanduskriisi taustal soovib komitee rõhutada selliste nähtuste negatiivset mõju ettevõtete kasvule ning innovatsiooni- ja inimkapitali parandamise võimalustele. Varimajanduses tegutsevate ettevõtjate ja töötajate paljastamine aitaks majandusel elavneda ja paneks aluse säästvamale arengule.

1.3

Kuigi kõnealune poliitikavaldkond kuulub liikmesriikide pädevusse, on üldteada, et selleks, et varimajanduse vastu tõhusalt võidelda, tuleb Euroopa tasandil pädevate asutuste ja asjaomaste sotsiaalpartnerite kaasamiseks ning nendega koostöö tegemiseks regulaarselt teavet, andmeid ja hinnanguid jagada.

1.4

Seega on komitee on oma olemuselt ideaalne koht, kus toetada ja ergutada vahendite, poliitikameetmete ja heade tavade jagamist, et avaldada mõju nii majanduslikele teguritele kui ka kultuurilisele ja sotsiaalsele kontekstile. Selle taustal on Euroopa Liidus määratletud ebaseadusliku töö ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise strateegia, mis põhineb ametlikule tööturule kaasamisel.

1.5

Esiteks peab komitee väga oluliseks liikmesriigiti väga erinevat olukorda kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt hinnata. Samuti tuleks hinnata selle negatiivset majanduslikku ja sotsiaalset mõju, mis omakorda liikmesriigiti erineb, sõltuvalt struktuurilistest ja taustatingimustest. Ilma sidusate andmete ja teabeta liikmesriikide kohta on strateegia vähem mõjukam, kuna on vaja meetmeid probleemi ulatuse mõõtmiseks ja järgitud poliitika mõju hindamiseks.

1.6

Seetõttu teeb komitee ettepaneku lahendada varimajanduse ja deklareerimata töö ulatuse ja arengu hindamise metoodika probleem, kuna metoodika on veel poolik ja killustunud, võttes kasutusele kõigis liikmesriikides ühtemoodi teostatavatel tööjõuuuringutel põhineva meetodi. Selle meetodi töötas välja Itaalia statistikaamet ja seda testiti seejärel riigis, kus need nähtused olid eriti levinud ja kus olid pealegi väga suured piirkondlikud erinevused.

1.7

Peamiselt erineb varimajanduse ulatus, mis mõnes liikmesriigis ja piirkonnas küünib kuni 30 %-ni kogutoodangust, mistõttu see ei ole kõrvaline probleem, vaid pigem tootmissüsteemi lahutamatu osa. Seetõttu rõhutab komitee vajadust kasutada nende nähtuste vastu võitlemisel mitmesuguseid poliitikameetmeid, mis oleksid eri piirkondadele, tootmissektoritele ja tööhõiveliikidele kohandatud, et käsitleda asjakohaselt mitte ainult majanduslikke, vaid ka kultuurilisi ja sotsiaalseid tegureid, mis annavad varimajandusele ja deklareerimata tööle hoogu.

1.8

Sotsiaalpartnerid võivad aidata varimajandust paljastada, eelkõige valdkondades, kus see ei ole lihtsalt pettus tootmiskulude kokkuhoidmiseks, vaid tootmisstruktuuri lahutamatu osa. Selle probleemiga tegelemiseks tuleb nimelt kasutada Euroopa, liikmesriikide ja kohalike osaliste võrgustikke, kes on probleemist teadlikud ja suudavad võtta meetmeid, mille tulemusel varimajanduses tegutsemine ei oleks enam nii lihtne. Seda on võimalik saavutada, kui vastutavaid isikuid karistatakse tõhusate hoiatusmeetmetega ning kui varimajanduse paljastamiseks kasutatakse ennetavaid ja korrigeerivaid meetmeid, mis on tõenäoliselt praeguses majanduskriisis kasulikumad.

1.9

Kohalikul tasandil edendab komitee seda, et varimajanduse piirkonna tasandil jälgimiseks loodaks vaatluskeskused, kus oleksid tööandjate, ametiühingute ja pädevate riiklike asutuste esindajad, eesmärgiga uurida probleemi ja selle arengut ajas, teha kindlaks valdavad jooned, valida välja kõige tõhusamad meetmed ja jälgida nende praktilist kohaldamist.

1.10

Komitee kutsub üles vaatama võitluses varimajandusega ELi piiridest kaugemale ning kohaldada ettevõtja sotsiaalset vastutust ka kolmandates riikides, kus tehakse ELi ettevõtjatele allhankeid ja puuduvad inimväärse töö miinimumstandardid. Selline tava ei riku mitte ainult ettevõtjate vahelist konkurentsi, vaid see avab ka tee alaealiste tööle ja paneb põhilistest ohutuseeskirjadest mitte kinni pidades töötajate elu ohtu, nagu juhtus hiljuti Bangladeshis tehasevaringus.

2.1

Euroopa Liidu strateegias „Euroopa 2020” (mille eesmärk on saavutada arukas, säästev ja kaasav majanduskasv) lisatakse liikmesriikide majanduspoliitika suunistesse tööhõivepoliitika suunised, sh meetmed varimajanduse ja sellega seotud deklareerimata, ebaseadusliku või mitteametliku töö vastu võitlemiseks, mis jäävad liikmesriikide pädevusse (1). Varimajanduse üldine mõiste hõlmab mitmesuguseid tegevusi, alates seaduslikust tegevusest, mida viiakse läbi ebaseaduslikult, kuni ebaseadusliku tegevuseni. Deklareerimata tööd on kirjeldatud järgmiselt: „igasugune tasustatud tegevus, mis on oma olemuselt seaduslik, kuid riiklikes asutustes deklareerimata, võttes arvesse liikmesriikide õigusliku reguleerimise süsteemide erinevusi. See määratlus (...) hõlmab kõige erinevamaid tegevusi alates mitteametlike majapidamisteenuste osutamisest kuni illegaalselt riigis viibivate isikute loata töötamisega, kuid see ei hõlma kuritegelikku tegevust” (2).

2.1.1

Varimajandus mõjutab tootmistegevuse korralikku toimimist ja tööjõu kvaliteeti, takistab majanduskasvule suunatud majandus-, sotsiaal- ja rahanduspoliitikat ning paneb kahtluse alla püüded, mida on tehtud strateegias „Euroopa 2020” seatud kõrgelennuliste majanduslike ja tööhõive eesmärkide saavutamiseks. Majanduskriisi sotsiaalne ja tööhõivealane mõju, mis vähendab tööhõivevõimalusi ning paneb ohtu ettevõtjate ja töötajate tulu ja sissetuleku perspektiivid, suurendab negatiivset mõju veelgi.

2.1.2

Viimastel aastatel on Euroopa tööhõivestrateegia raames nendele nähtustele rohkem tähelepanu pööratud, (3)käsitledes neid kas eraldi või osana üldisemast arutelust vajaduse üle tööturgu reformida ning samuti selle valdkonnaga seotud teemade (ebaseaduslik sisseränne ELi ja inimväärne töö kolmandates riikides) raames.

2.1.3

Varimajandust ja deklareerimata tööd käsitletakse eelkõige 2012. aasta aprillis esitatud tööhõivepaketis, 2012. ja 2013. aasta majanduskasvu analüüsis ning mitmele liikmesriigile esitatud soovitustes ebaseadusliku töö ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise kohta. Komisjoni tööprogrammis (4)on 2014. aastaks teostatavate seadusandlike algatuste seas „Mitteametliku töötamise vastu võitlemise Euroopa platvorm”, mille eesmärk on parandada liikmesriikide asjaomaste asutuste koostööd, levitada häid tavasid ja teha kindlaks mõned ühised põhimõtted.

2.2

Üks oluline punkt on tööandjate organisatsioonide ja ametiühingute kaasamine otsustusprotsessi: „Sotsiaalpartneritel on riiklikul tasandil oluline roll tööturu eeskirjade määratlemisel” (5). Seetõttu on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ka arutlenud ja toetanud varimajanduse ja deklareerimata töö vastu võitlemiseks Euroopa poliitika kujundamist ning võtnud 1999. ja 2005. aastal vastu kaks arvamust (6).

2.2.1

Oma esimeses arvamuses kiitis komitee strateegiat, mis põhineb ametlikule tööturule kaasamisel ja mitmesugustel poliitikameetmetel, mida saab liikmesriikide erinevatele õigus- ja tootmiskeskkondadele kohandada. Selles rõhutati ka teatavaid deklareerimata töö määratluse ebakõlasid ja alahindamisi, erinevust nende vahel, kes on varimajandusse jääma sunnitud ja kes töötavad seal vabatahtlikult, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning käsitööliste haldus- ja maksukoormust, ebaseaduslike sisserändajate juhtimist, uute töövormide reguleerimist, deklareerimata töötajate mitmekesisust ning mõnede kavandatud meetmete võimalikku ebatõhusust.

2.2.2

Teises arvamuses, mille komitee võttis 2005. aastal vastu omaalgatuslikult, (7)korrati varasemas arvamuses juba tehtud kriitikat ja lisati sellele juurde mõned uued punktid. Muu hulgas leiti, et tuleb parandada stiimuleid tööd deklareerida, vähendada bürokraatiat uue ettevõtte loomisel, pöörata eritähelepanu madalapalgalistele töötajatele, edendada ettevõtjatele ja töötajatele suunatud teabe- ja hariduskampaaniaid, võtta kasutusele tõhus ja hoiatav kontrolli- ja karistuste süsteem, pöörata tähelepanu töötingimustele kolmandates riikides ning seosele töötusega.

3.1

Varimajandus ei tulene ainult muljest, et kulud (eelkõige tööjõukulud) on liiga suured. Seega ei ole selle eesmärk ainult maksu- ja sotsiaalkindlustuspettustega ebaseaduslikult tootmiskulusid vähendada. Soovitakse ka tööeeskirjade ja -standardite (miinimumpalk, maksimaalne lubatud tööaeg, ohutus, sertifikaadid) täitmisest kõrvale hiilida. Selle loogika järgi ei hõlma varimajandus loata ettevõtjate kriminaalset või ebaseaduslikku tegevust. Samas hõlmab see perekonnaliikme või naabri jaoks hooajaliselt mitteametlikult töötamist, mis on ometigi ühiskonnas üldiselt rohkem aktsepteeritud.

3.1.1

Nähtus on nii keerukas, et sinna kaasatud tööjõud on väga mitmekesine (8): FIEd, kes otsustavad oma tööd mitte deklareerida; töövõtjad, kellel ei ole sotsiaalkindlustust, töölepingut või kellele makstakse osaliselt ümbrikupalka; perekonnaliikmest abitöölised, töötajad, kes ei deklareeri teist või kolmandat töökohta; ebaseaduslikud sisserändajad ja ELile allhankeid teevad kolmandate riikide töötajad, kellele ei kehti inimväärse töö miinimumstandardid.

3.2

Vajadus varimajanduse ja deklareerimata töö vastu tõsiselt võidelda tuleb sellest, et see avaldab nii ettevõtjatele kui ka töötajatele ja riigieelarvele mitmesugust mõju:

3.3

Majanduslik globaliseerumine ja sotsiaal-demograafilised muutused loovad varimajandusele ja deklareerimata tööle samuti (vähemalt potentsiaalselt) viljaka pinnase, mistõttu peab sellega tegelev poliitikavaldkond pidevalt edasi arenema, muutunud tingimustele kohanema ja uute nähtustega tegelema. Siinkohal viidatakse sellele, et koduabiliste ja hooldusteenuste nõudlus järjest suureneb, traditsioonilisi töövorme jääb järjest vähemaks, lepingulised suhted muutuvad järjest paindlikumaks, FIEde ja allhangete hulk suureneb ning rahvusvahelised kontsernid tugevnevad. Kõige selle tõttu tuleb pöörata rohkem tähelepanu eeskirjade määratlemisele, järelevalve- ja kontrollivahenditele ning rahvusvahelisele kooskõlastamisele.

3.4

Statistika seisukohast on varimajandus osa SKPst ja selle mõõtmiseks on vaja asjakohast metoodikat. Kuid ELis on varimajanduse ulatuse ja struktuuri kohta vähemalt kolmel põhjusel usaldusväärset ja võrreldavat teavet raske saada: i) varimajandust ei saa oma olemuse tõttu otseselt jälgida; ii) liikmesriigid võtavad mitmesuguseid suundi, mistõttu on riikide eeskirjad erinevad; iii) kasutatakse erinevat arvutusmetoodikat. Loomulikult saavutatakse eri lähenemistega eri tulemusi, mis võivad isegi ühe riigi sees märkimisväärselt erineda (vt tabel 1). Üldiselt on riigi ametlikes allikates avaldatud andmetes varimajandust võrreldes spetsialistide ja rahvusvaheliste organisatsioonide andmetega alahinnatud.

3.4.1

Varimajandust saab kolme moodi mõõta. Neid mõõtmismeetodeid võib kusjuures kasutada ka teiste asjade analüüsimiseks (lisaväärtus või tööhõive):

3.5

Ühes Euroopa tasandi uuringus soovitati liikmesriikide vahel sidusate ja võrreldavate hinnangute koostamise kasuliku alusena kasutada Itaalia riikliku statistikaameti arendatud metoodikat, mis põhineb laialdaselt kättesaadavatel ja usaldusväärsetel tööjõusisendi andmetel (10). Keskpikas perioodis võib see ELile pakkuda ühise, jagatud analüüsi-, võrdlus- ja hindamisaluse, mis ei sõltu väliste uuringukeskuste või organisatsioonide aruannetest.

3.6

Praegu saadakse kõigi liikmesriikide kohta võrreldavat teavet kas varimajanduse ökonomeetrilistest mudelitest või mitteametlikult töötava tööjõu (töövõtjate ja FIEde) osakaalu otsestest prooviuuringutest. Saadud tulemused on osaliselt vastukäivad, kuna analüüsitakse eri aspekte (vt tabel 2). Pealegi uurivad seda nähtust regulaarselt vaid vähesed liikmesriigid.

3.6.1

Ökonomeetrilise meetodi järgi on näitajad kõige kõrgemad mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis (ületades Bulgaarias koguni 30 %), kõrged Lõuna-Euroopas, keskmised ülejäänud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ja Põhjamaades ning madalad Lääne-Euroopas ja anglosaksi riikides (11).

3.6.2

Otsese meetodi järgi saadud andmetega saadakse aga nüansseeritum pilt, kus näitajad on kõige kõrgemad Lõuna-Euroopas (eelkõige Küprosel ja Kreekas), kuid ka Iirimaal ja Poolas, ning kõige madalamad mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa, Põhjamaade ja Lääne-Euroopa riigis (12).

4.1

Kriisi ja kokkuhoiumeetmete mõju ei ole kohe selge. Pakkumise poolelt vaadates peaks majanduslangus ergutama ettevõtteid tulu ja sissetuleku vähenemise kompenseerimiseks nii seaduslikke kui ka ebaseaduslikke tootmiskulusid piirama. Samas on rohkem töötuid, kes on valmis deklareerimata tööd vastu võtma. Kuid nõudluse poolelt vaadates vähenevad madala kvalifikatsiooniga inimeste töövõimalused, sest tarbimine ja investeerimine väheneb sellistes sektorites nagu ehitus, kaubandus, hotellid ja restoranid ning koduteenused.

4.1.1

Nimelt ei ole empiirilised tõendid siiski veenvad (13). Hiljutised arengusuunad näitavad ökonomeetriliste mudelite järgi siiski ühtlast langust, v.a väikene tõus majanduskriisi tippajal 2009. aastal, kuid samas toimus 2010.–2012. aastal kiire taastumine (vt tabel 3). Otsestest uuringutest tuleb samas välja vastuolulisem pilt, kus mõnes liikmesriigis on töövõtjate ja teiste puhul mitteametliku töö määr vähenenud, samas kui FIEde puhul on maksudest kõrvalehoidumine suurenenud.

4.2

Lisaks ulatusele varieerub liikmesriigiti ka varimajanduse ja deklareerimata töö struktuur. See tuleneb tootmisstruktuuride ja heaoluriigisüsteemide erinevusest (14). Kõige rohkem puudutavad need nähtused töötajaid, kelle majanduslikud tingimused on ka muidu keskmisest viletsamad. Nemad kannatavad kõige rohkem ka majanduslanguse all ja nende sissetulekuperspektiivid halvenevad (15).

4.3

Seega ei mõjuta varimajanduse ja deklareerimata töö areng tööjõudu liikmesriikides ja ühe riigi sees ühtemoodi (eriti pärast kriisi). Selle mõju erinevusega tuleb varimajanduse vastu võitlemise poliitikas ja vastutsüklilise mõjuga sotsiaalpoliitika kohaldamisel arvestada.

4.4

Varimajanduse ja deklareerimata töö keerukust arvestades ollakse ühel meelel, et probleemiga tegelemiseks on vaja mitmesuguseid vahendeid: nt selle kindlaks tegemine kontrollide ja karistuste abil ning stiimulid eeskirjade järgimiseks. Komitee tervitab seda, et viimastel aastatel on järjest olulisemaks peetud ennetus- ja parandusmeetmeid, mille eesmärk on ära hoida varimajandust toetavad tegurid ja ergutada varimajanduse paljastamist, mis on tõenäoliselt majanduskriisist väljumiseks kasulikum (16) (vt tabel 4).

4.5

Üldiselt pakutakse probleemi eri aspektidega tegelemiseks välja mitmesuguseid meetmeid:

4.6

Kõigil neil meetmetel on siiski ühine eesmärk: et ettevõtjatele oleksid trahvide ja reputatsiooni kaotusega seotud kulud suuremad kui pettusest või ebaseaduslikust tegevusest potentsiaalselt saadav kasu, mistõttu tasuks seda riski vähem võtta; et töötajate jaoks oleks seaduslik töö tulusam (nii kuusissetuleku kui ka tulevikuperspektiivide seisukohast) kui deklareerimata töö. Selleks on kindlasti vaja deklareerimata töö muutmist seaduslikuks tööks eri vormis toetada.

—

Eurofoundi andmebaas ja aruanne „Tackling undeclared work in 27 European Union Member States and Norway. Approaches and measures since 2008”.

—

„2012. aasta tööhõivepakett”: komisjoni teatis „Töövõimalusterohke majanduse taastumine”.

—

Komisjoni 2012. ja 2013. aasta teatised „Iga-aastane majanduskasvu analüüs”.

—

2012. ja 2013. aasta riigipõhised soovitused.

—

2012. aasta vastastikuse õppe programm PROGRESS, eksperdihinnang teemal „Combatting undeclared work as a growing challenge in the context of high unemployment”.

—

Komisjoni 2010. aasta teatis „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava: Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse”, COM(2010) 682 final.

—

Nõukogu otsus 2010/707/EL, 21. oktoober 2010, liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta.

—

Komisjoni 2007. aasta teatis „Tõhustagem võitlust deklareerimata töö vastu” – COM(2007) 628 final.

—

Eurobaromeetri 2007. aasta spetsiaalne uuring deklareerimata töö kohta.

—

Komisjoni teatis „Komisjoni rohelise raamatu „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel” üle toimunud avaliku arutelu tulemused”, COM(2007) 627.

—

Roheline raamat „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel”, COM(2006) 708.

—

2010 „Feasibility of establishing a European platform for cooperation between labour inspectorates, and other relevant monitoring and enforcement bodies with the aim of preventing and fighting undeclared work” (Regioplani uuring).

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/15

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub ELi institutsioone üles tunnustama, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklis 9 sätestatu tähendab eraldiseisvat inimõigust ja seepärast peab selle täielik rakendamine tooma õiguslike ja poliitikameetmete kaudu kaasa vajalikud tingimused, mis võimaldavad puuetega isikutele juurdepääsu kõigile elukeskkondadele ja -valdkondadele. See on hädavajalik nende kodaniku- ja poliitiliste õiguste täielikuks kasutamiseks, samuti nende sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste õiguste kasutamiseks. Ligipääsetavus toob kasu kogu ühiskonnale.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitab kõigile ELi institutsioonidele, poliitilistele organitele ja asutustele, sh komitee, üleskutse valmistada ette konkreetne kava, konsulteerides Euroopa puuetega inimeste liikumisega, et tagada juurdepääs mh oma ruumidele, veebilehtedele ja dokumentidele.

1.3

Komitee peab ligipääsetavust jätkusuutlikkuse ja selle sotsiaalse mõõtme esmaseks eeltingimuseks vaesuse ja tõrjutusega võitlemisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel.

1.4

Komitee tunnistab, et sellistes valdkondades nagu transport ja telekommunikatsioon on astutud positiivseid samme (näiteks digitaalarengu tegevuskava), kuid vaja on rohkem meetmeid, sh siseturul.

1.5

Komitee tunnistab, et ligipääsetavuse puudumine on iseenesest diskrimineerimine, ja rõhutab seetõttu vajadust, et EL arendaks edasi mittediskrimineerimisalaseid õigusakte. Samuti kutsub komitee nõukogu üles minema edasi ettepanekuga võtta vastu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, COM(2008) 426 final (ELi toimimise lepingu artikkel 19).

1.6

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles täitma oma ammust lubadust ja esitama õiguslikult siduv Euroopa ligipääsetavuse akt.

1.7

Komitee kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles viima lõpule töö praeguse direktiivi ettepanekuga avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta kooskõlas komitee arvamusega avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta (1) ja Euroopa Puuetega Inimeste Foorumiga.

1.8

Komitee kutsub ELi institutsioone üles leppima kokku puuetega isikuid ja ligipääsetavust käsitlevate kohustuslike eeltingimuste lisamises praeguse struktuurifondide ühissätete määrusesse, samuti välisabi rahastamisvahenditesse ja muudesse rahastamisvahenditesse.

1.9

Komitee leiab, et EL ja liikmesriigid ei tohiks kasutada kriisi ja sellest tulenevad kokkuhoiumeetmeid ettekäändena vähendada juurdepääsu kui inimõigust.

1.10

Komitee märgib, et ligipääsu kui inimõiguse jõustamisel tuleks silmas pidada järgmiseid aluspõhimõtteid: vabadus valida ja liikuda, iseseisev elu, mõistlikud abinõud, osalemine, universaalne disain ja ennetav kohustus.

1.11

Komitee kutsub ELi ja liikmesriike üles looma jälgimise ja jõustamise mehhanismid, kaasates puuetega isikute esindusorganisatsioonid.

1.12

Komitee rõhutab, et ligipääsetavuse mõõde peaks sisalduma järgmistes ELi poliitikavaldkondades: õigusvõime, poliitiline osalemine, tööhõive, riigiabi, transport, haridus, ligipääs kaupadele ja teenustele, teadusuuringud, välispoliitika ja elamumajandus.

1.13

Komitee arvates peaksid ELi institutsioonid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätete rakendamisel kaasama ligipääsetavuse järgmistesse vahenditesse: standardimine, ühtlustamine, tehnilised nõuded, stiimulid äriühingutele, ametiühingupoliitika ja kollektiivlepingud.

1.14

Komitee märgib, et teadlikkuse suurendamise strateegiad on esmatähtsad, et saavutada ligipääsu kui inimõiguse tunnistamine ühiskonnas, sh kodanike endi, samuti peamiste osalejate (nt koolide ja massimeedia) seas kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikliga 8.

1.15

Komitee arvates peaks ligipääsetavus olema kaasatud reaalainete (nt arhitektuur, inseneriteadus, informaatika jne) õppekavades.

1.16

Komitee on seisukohal, et statistilised vahendid ligipääsu kui inimõiguse jõustamise toetamiseks on ebapiisavad, ja kutsub seetõttu Eurostati üles tagama nende väljaarendamise.

1.17

Komitee kordab oma eelmistes arvamustes väljendatud lubadust luua ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise jälgimise juhtkomitee.

2.1

Inimõigustega seotud lähenemisviis puudele tähendab seda, et ELil kui ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni osalisel ja kõigil kodanikel on kohustus ehitada üles ühiskond, kus kõik inimesed, sh puuetega isikud, saavad kasutada oma kodaniku-, poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi.

2.2

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud puudega isiku määratlus toetab ja tugevdab inimõiguste lähenemisviisi puudele: „Puuetega inimeste mõiste hõlmab isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline vaegus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel”.

2.3

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ühinemisel lisas EL sellele pädevusvaldkondade loetelu, kus ligipääsetavus on lahutamatu osa. Siiani on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ainuke inimõiguste leping, millega EL on ühinenud.

2.4

Maailma Terviseorganisatsiooni ja Maailmapanga koostatud maailma puude valdkonna aruandes (2011) rõhutatakse, et sageli on hooned, transport, teave ja suhtlusvahendid puuetega inimestele ligipääsmatud (2).

2.5

Ligipääs füüsilisele keskkonnale ja ühistranspordile on eeltingimus puudega isikute liikumisvabaduseks, mis on tagatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 13 ja kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 12. Samamoodi nähti ligipääsu teabele ja suhtlusvahenditele eeltingimusena sõna- ja väljendusvabaduseks, mis on tagatud inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19 ja kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 19 lõikes 2 (3)

2.6

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kontaktpunktil (mis asub Euroopa Komisjonis) on kaalukas roll ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisel ja sellega tuleb tegeleda väga ennetaval viisil.

2.7

Euroopa Liidu Nõukogu kiitis 29. oktoobril 2012 heaks raamistiku loomise, et kaitsta, edendada ja jälgida ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist. Raamistikku kuuluvad Euroopa Ombudsman, Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, Euroopa Puuetega Inimeste Foorum ja Euroopa Komisjon.

2.8

Komitee tervitab Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi täielikku kaasamist kõnealusesse raamistikku ja toonitab vajadust, et kodanikuühiskond oleks raamistiku tegevusse väga tihedalt kaasatud.

2.9

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklites 9, 3 ja 21 tunnustatakse ligipääsu õigusena.

2.10

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ligipääsetavust käsitlevates artiklites sätestatakse tähtis eraldiseisev õiguslik/poliitiline tegevuskava, mida ei saa vaadelda isoleeritult. Seepärast tuleb ligipääsetavust käsitleda kui kõigi teiste kodaniku-, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kasutamise võimaldajat ja lihtsustajat.

2.11

Viimastel aastatel on ELi seadusandjad ligipääsetavusele rohkem tähelepanu pööranud ja see on lisatud muu hulgas sellistesse poliitikavaldkondadesse nagu riigihanked, struktuurifondid ja muud rahastamisvahendid, reisija õigused, tehnilised standardid (koostalitluse tehniline kirjeldus – piiratud liikumisvõimega isikud) ja tööhõive. See on eriti oluline Euroopa rahvastiku vananemist silmas pidades.

2.12

Euroopa puuetega inimeste strateegias, mis on peamine konkreetselt puuet käsitlev poliitikavahend, on püstitatud ELi konkreetsed eesmärgid kõnealuses valdkonnas. Euroopa puuetega inimeste strateegia kaudu on komisjon võtnud endale ülesande esitada õiguslikult siduvad meetmed ligipääsu tagamiseks, näiteks veebisisu kättesaadavus ja Euroopa ligipääsetavuse akt (4).

2.13

Euroopa digitaalarengu tegevuskava on hea mudel üldiste poliitikastrateegiate kasutuselevõtuks, hõlmates ka konkreetseid meetmeid puuetega isikutele juurdepääsu tagamiseks. Edasiminek ligipääsetavuse valdkonnas avaldab mõju ühiskonnale ja majandusele üldiselt, luues uusi töökohti ja lisaväärtust. Tegevuskava täieliku rakendamise tulemusena tuleks jõuda puuetega isikute jaoks tõketeta digitaalse Euroopani.

2.14

Ligipääsetavuse potentsiaal tuleb ära kasutada siseturul, sest see suurendab Euroopas riikidevahelist liikuvust, lihtsustades samas töötajate ja puuetega inimeste liikuvust. Tagada tuleks juurdepääs pidevõppe süsteemidele. Euroopa tööhõivestrateegiad peaksid hõlmama ka vajaduse töökohtade säilitamise ja ümberõppe järele nende jaoks, kellel tekib puue tööelu jooksul.

2.15

Strateegias „Euroopa 2020” oleks võinud puude valdkonnas rakendada ulatuslikumat lähenemisviisi, hõlmates ligipääsetavuse ja puuetega isikute ja nende esindusorganisatsioonide osalemise. Igakülgsete puudenäitajate puudumine kõnealuses strateegias on kaasa toonud vähese tähelepanu, teabe ja ressursside pühendamise puuetele. Töökohtade loomine on sotsiaalse kaasatuse tagamise alusstrateegia.

2.16

Komitee rõhutab, et palju on veel ära teha, ja tervitab seepärast komisjoni ettepanekut võtta vastu direktiiv avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta.

2.17

Komitee kutsub komisjoni üles täitma lubadus teha ettepanek võtta vastu õiguslikult siduv Euroopa ligipääsetavuse akt, lükkamata seda edasi.

2.18

Majanduskriisil on olnud puuetega isikute inimõiguste, sh juurdepääsuõiguse kasutamisele tohutu mõju. Ligipääsetavustase langeb, mille tulemusel väheneb ühiskonnas ligipääsetavus. Tuleb märkida, et majanduskriis mõjutab kõiki perekondi, ent puuetega laste perede jaoks on tagajärjed ebaproportsionaalselt suured (5).

2.19

EL peab võtma vastu konkreetse programmi, et tagada puuetega laste jaoks juurdepääs kõigile elukeskkondadele ja -valdkondadele.

2.20

Euroopa vajab kaasavat majanduskasvu ning ligipääsetavus on jätkusuutlikkuse elementaarne eeltingimus, eriti pidades silmas selle sotsiaalse mõõtme rakendamist vaesuse ja tõrjutusega võitlemisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel puuetega isikute kaasamise kaudu.

3.1

Komitee leiab, et ligipääs kui inimõigus tuleb muuta poliitiliseks ja praktiliseks kontseptsiooniks. See on kontseptsioon, mis kehtib kogu ühiskonnale ja mitte ainult puuetega isikutele.

3.2

Komitee rõhutab, et ligipääsuõigust kui inimõigust, samuti seoses poliitilise tegevuskavaga, tuleks mõista kahel viisil:

3.3

Komitee tunnustab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni suuniseid ligipääsetavuse kontseptsiooni väljatöötamisel ja on seisukohal, et poliitika kujundamine kõnealuses valdkonnas peaks hõlmama järgmist:

3.4

Komitee kiidab heaks vajaduse tagada iseseisev elu (seoses kogukonnapõhise ja kogukonnas elamisega), nagu on sätestatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklis 19, kolme peamist meetme kaudu:

3.5

Komitee märgib, et puuetega isikutel peab olema vabadus teha valikuid sõltumatult ja iseseisvalt võrdsel alusel teistega.

3.6

Komitee võtab teadmiseks organisatsiooni „Inclusion International” koostatud hiljutise aruande kogukonnas elamise ja selles osalemise kohta (6). Sellest selgub, et vaimse puudega isikutel puuduvad elementaarsed juurdepääsuõigused, nagu õigus omada oma kodu võtmeid, õigus omada juurdepääsu äriteenustele, õigus otsustada, kus jalutada, või õigus viibida koos kaasõpilastega mänguväljakul.

3.7

Komitee tunnistab, et asutustesse sulgemine on inimõiguste äärmuslik rikkumine ja sotsiaalteenuste arengu õnnetu tagajärg Euroopas võrreldes maailma muude piirkondadega. See mõjutab kõiki Euroopa Liidu riike, sõltumata nende elatustasemest. Deinstitutsionaliseerimise strateegiatele peab järgnema alternatiivsete kogukonnapõhiste teenuste väljatöötamine, sest ilma teenusteta ei saa olukord paraneda ja puudega inimesed jääksid kodutuks.

3.8

Komitee leiab, et tõket tuleb mõista mitte ainult füüsilise tõkkena, vaid ka suhtumise ja seadusandliku tõkkena, samuti tõkkena poliitikas, käitumises ja tavades, teadlikkuse puudumises ja kultuurilises diskrimineerimises. Komitee märgib, et nende tõkete eemaldamine on kasulik kogu ühiskonnale.

3.9

Komitee arvates tuleks rohkem tähelepanu pöörata viipekeele ja kurtide muude suhtlusvormide tunnustamisele, samuti kõne tekstiks muutmisele kuulmisraskustega inimeste jaoks. Vaja oleks ka vahendeid, millega tagada dokumentide olemasolu rahvusvahelises pimedate kirjas ja ekraanilugejad pimedatele ning lihtsana loetav teave intellektuaalse ja käitumusliku puudega inimestele.

3.10

Komitee märgib, et paljude puudega inimeste, eelkõige kognitiivse väsimuse kogejate jaoks on märgistus, kättesaadav teave ja suhtlus, tugiteenused, abi hoonetes ja nende vahel orienteerumisel ja liikumisel äärmiselt oluline.

3.11

Komitee arvates tuleb ligipääsu kui inimõiguse analüüsimisel käsitleda kahte põhivaldkonda.

3.12

Komitee on seisukohal, et universaalne disain peaks olema suunav põhimõte ühiskonnas täieliku juurdepääsu tagamiseks ja see tuleb poliitika kujundamise protsessis muuta praktiliseks poliitiliseks nõudeks, näiteks lisades selle mõne määruse artiklitesse (7). Üldise disainiga peaks kaasnema täiendavate abiseadmete ja -tehnoloogiate arendamine.

3.13

Ligipääsu tagamise ennetava kohustuse täitmine võib olla puuetega isikutele väga kasulik, sest nende vajadusi aimatakse ette, enne kui need vajadused tegelikult tekivad. Toote või teenuse seisukohalt nõuab see võimalike vajaduste arvestamist disainimisel.

3.14

Vahet tuleks teha kahe kohustuse vahel: ühelt poolt tagada ligipääs kõigile uutele projekteeritud, ehitatud ja toodetud objektidele, infrastruktuurile, varale, toodetele ja teenustele ning teiselt poolt eemaldada tõkked ja tagada ligipääs olemasolevale füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusvahenditele ja üldsusele suunatud teenustele. Konventsiooniga ühinenud riikidel on kohustus tagada mõlemad, ent kuna esimest kohustust viiakse ellu järk-järgult, peaksid osalisriigid määrama kindla ajaraamistiku ja eraldama piisavalt ressursse olemasolevate tõkete eemaldamiseks (8).

3.15

Komitee märgib, et isiklik abi (sh ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis nimetatud „abipersonal”) on fundamentaalne sihipärane tegevus, selleks et tagada puuetega isikutele juurdepääs paljudele õigustele.

3.16

Komitee tunnistab, et mittediskrimineerimine on inimõiguste austamise tagamise põhivahend, kuid sellest ei piisa, kui sellega ei kaasne muud vahendid, näiteks positiivne tegevus ja standardimine, samuti koolitus ja puuetega isikute õiguste edendamine tööandjate, ehitusinseneride, arhitektide, juristide, majandusteadlaste jne hulgas. Sellealane koolitus tuleks lisada nende õppekavadesse. Komitee arvates tuleks edasi liikuda praegu kõrvale jäetud ettepanekuga võtta vastu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest, COM(2008) 426 final (ELi toimimise lepingu artikli 19 põhjal).

3.17

Ilma puuetega inimeste organisatsioonide mahuka ja sisulise osaluseta artikli 4 lõike 3 ja artikli 33 rakendamisel ligipääsetavuse küsimustes ei ole võimalik põhjalikult täita kohustusi tagada ligipääs kui inimõigus. Sellise osaluse saab tagada ainult juhul, kui puuetega inimeste organisatsioonidele antakse vajalikud rahalised vahendid oma toetustegevuse arendamiseks. Komitee kutsub üles tagama, et põhiõiguste programmiga, mis asendab programmi PROGRESS, kindlustataks puuetega inimeste katuse- ja eriorganisatsioonidele sama suur rahaline toetus.

3.18

Komitee rõhutab, et puudega inimeste inimõiguste kasutamise määr erineb maa- ja linnapiirkondade vahel ning see tasakaalunihe tuleks korda seada tõhusate meetmetega riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

3.19

ELi äriühingud ja tööandjad peaksid lisama ligipääsetavuse oma mitmekesisuse poliitikasse ning edendama mitmekesisuse kavade koostamist.

3.20

Komitee tunnistab ligipääsetavuse mõju sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja seetõttu peaksid ELi jätkusuutlikkuse strateegiad sisaldama ligipääsetavust kui nende eesmärkide saavutamise vahendit.

3.21

Komitee märgib, et puuetega naistel on õiguste kasutamine piiratud, sh tervishoiu, sotsiaalse kaasatuse, hariduse ja töö valdkonnas. Nende piirangute tagajärg on halvemad elamistingimused, terviseprobleemid, töötus ja vaesus. Sama kehtib ka teiste haavatavate puuetega isikute kohta, näiteks lapsed, eakad ja palju toetust vajavad inimesed, kelle ligipääs õigustele on tõsiselt piiratud.

3.22

Komitee märgib, et praegused noored on meie tulevik ja luua tuleb ligipääsu võimaldavad tingimused, et puudega inimesed saaksid täiel määral oma õigusi kasutada. Komitee kutsub ELi üles tagama, et noortepoliitika hõlmaks eraldi puudega noorte toetamise aspekti.

4.1

Komitee märgib, et pärast ELi ühinemist ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga tuleks kõiki proportsionaalseid ELi poliitilisi ja õiguslikke algatusi analüüsida puuetega inimestele iseseisva elu, täieliku osalemise ja tõkete ja takistuste eemaldamise tagamise seisukohalt. See kontseptsioon peaks mõjutama ELi kehtivaid õigusnorme, millest mõnda on nimetatud pädevusdeklaratsioonis.

4.2

Komitee on seisukohal, et siseturu arendamisel tuleks tagada, et sellesse kaasatakse puuete ja ligipääsetavuse standardimise ja ühtlustamise valdkonnad, et muuta siseturg nüüdisaegsemaks ning maailmamajanduses konkurentsivõimelisemaks ja kaasavamaks. Eraldi on olemas puuete valdkonna majandussektor.

4.3

Komitee kutsub üles looma ELi tegevuskava, mis tugineks kahele tegurile:

4.4

Komitee leiab, et ligipääs on põhiõigus, mis eeldab konkreetset poliitilist tegevuskava, ja kutsub komisjoni esitama ettepanekut ligipääsuõiguste tegevuskava kohta seoses oma poliitika kujundamisega.

4.5

Komitee kutsub üles analüüsima järgmisi valdkondi ligipääsu kui inimõiguse seisukohalt:

4.6

Komitee kutsub üles töötama ligipääsu kui inimõiguse perspektiivist välja konkreetsed meetmed järgmistes valdkondades: majanduskriisi tagajärgede ennetamine ligipääsetavusstandardite ja puudega inimeste iseseisva elu vallas; haridusele ligipääsu võimaldamine (9); programm sotsiaalsetele ja kultuurilistele (10) õigustele (sotsiaalsed suhted, puhkus, turism) ligipääsuks; rahvusvaheline koostöö, finants-kaubanduslepingud ja ELi seisukoht sellistes valdkondades nagu looduskatastroofid ja arengukoostöö, aastatuhande arengueesmärgid, varjupaigataotlejad ja ÜRO ja IMF; teadusvaldkonnas tuleks kasutada programmi „Horisont 2020”; juurdepääs elamispinnale, sh riiklikule elamispinnale; võimalus sportimiseks, mis on sotsiaalse kaasatuse vahend, hõlmates mh juurdepääsu hoonetele, ruumidele, programmidele jne.

4.7

Kaasamist on võimalik saavutada mh kõigi sidusrühmade ühise tegevusega mitmes põhiõiguste valdkonnas.

4.8

Komitee kutsub tehnoloogia arendamisel üles arendama ja tugevdama standardimise ja ligipääsetavuse strateegia kaasamist.

4.9

Komitee nendib, et ligipääsetavus võimaldab tegevusel areneda uutes sektorites, nõudes uusi oskusi, eriti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris. Puuetega isikud peaksid sihipärase ELi poliitika toel suutma ületada digitaalse lõhe.

4.10

Komitee arvates on vaja arendada kõigi sidusrühmade – ametivõimude, erasektori äriühingute, kodanikuühiskonna ja puuetega isikute organisatsioonide – suutlikkust. Erilist tähelepanu tuleb pöörata väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

4.11

Komitee kutsub komisjoni üles täitma oma ammust lubadust ja esitama õiguslikult siduv Euroopa ligipääsetavuse akt.

4.12

Komitee tervitab ettepaneku esitamist avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta ja kordab oma arvamuses avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta (11) esitatud soovitusi:

4.13

Komitee tunneb heameelt, et struktuurifondide määrusse ja teistesse valdkondadesse, nagu transport ja reisija õigused, on lisatud ligipääsetavuse kriteerium ja puudega isikuid käsitlevad tingimused.

4.14

Komitee arvates tuleks vastavalt lubatule muuta ELi riigipeade puudeteemaline kohtumine ja komisjoni peadirektoraatide ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise teemaline kohtumine regulaarseks ning kohtumistel peaksid osalema Euroopa puudeliikumise esindajad, et tagada poliitiline järelevalve ja edendada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, sh ligipääsetavuse sätete rakendamist.

4.15

Komitee täheldab, et kuigi rahastamine on ligipääsetavuse valdkonnas selgelt ebapiisav, tooks ligipääsu tingimuse lisamine praeguste rahastamissüsteemide kriteeriumide hulka kaasa edasimineku kõnealuses valdkonnas. Eelkõige võib mainida struktuurifonde, sotsiaalsete investeeringute paketti, tulevasi üldiseid erandeid tööhõive riigiabi valdkonnas ja üleeuroopalise transpordivõrgu suuniseid.

4.16

Komitee arvates tuleks tugevdada ka juurdepääsu massimeediale ja kajastada meedias rohkem puuetega isikute vajadusi.

5.1

Komitee kutsub üles arendama kodanike tegutsemissuutlikkuse strateegiat, sest see on põhimõtteline viis ligipääsetavuse täieliku rakendamise tagamiseks. Vaja on teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, samuti tuleb puuetega isikuid ja kõiki teisi kodanikke teavitada nende ligipääsuõigustest.

5.2

Komitee väljendab muret näitajate puudumise pärast ja kutsub Eurostati üles looma strateegia, mille raames töötada välja konkreetsed näitajad, tuginedes ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni komitee üldise märkuse kavandile artikli 9 kohta.

5.3

Komitee kutsub üles lisama standarditele selged ligipääsetavuse kriteeriumid ja jälgimismehhanismid (hoonestatud keskkond, infrastruktuur, uudne info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, sh tahvelarvutite ja nutitelefonide operatsioonisüsteemid ja komisjoni volitus 376 info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toodete ja teenuste ligipääsetavuse nõuete kohta). Puudega inimesed peaksid täiel määral osalema standardite arendamise kõigis etappides.

5.4

Komitee arvates tuleb luua tugevad jõustamissüsteemid, sest praegu need Euroopas ei toimi.

5.5

Komitee rõhutab vajadust kasutada tulevasse struktuurifondide ühissätete määrusesse lisatavaid järelevalvemehhanisme selleks, et tagada puuetega seotud eeltingimuste täitmine ning sotsiaalpartnerite, samuti puuetega isikute organisatsioonide täielik osalemine selles järelevalves.

5.6

Komitee on seisukohal, et Euroopa ja riiklikud haridusstrateegiad peaksid koolide ja ülikoolide õppekavadesse lisama ligipääsetavuse puuetega inimeste jaoks.

5.7

Komitee kinnitab taas eelmistes arvamustes väljendatud lubadust, et oma tegevuse arendamisel poliitilise koguna loob ta ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise jälgimise juhtkomitee.

5.8

Tuleb edendada ligipääsetavuse sertifitseerimise mehhanismide Euroopa süsteemi. Kaasata tuleks puuetega isikute organisatsioonid.

5.9

Ligipääsetavuse mõõde tuleks lisada ELi õiguse ja poliitika mõjuhinnangutele. Tuleb luua vahendid kaasamise edendamiseks kõigis liikmesriikides ühtsel viisil.

5.10

Komitee kutsub jälgima puuetega inimesi käsitleva Euroopa strateegia rakendamist ELi institutsioonide (sh komitee) poolt ja toob välja vajaduse tagada, et ruumid, värbamispoliitika ja teave (füüsilisel või elektroonilisel kujul) oleksid ligipääsetavad. Strateegia läbivaatamisel 2015. aastal tuleks sellele poliitikavaldkonnale pöörata erilist tähelepanu.

(a)

juurdepääsetavates vormingutes kultuurimaterjalide kättesaadavus;

(b)

juurdepääsetavates vormingutes telesaadete, filmide, teatrietenduste ja muude kultuuriliste tegevuste kättesaadavus;

(c)

juurdepääs kultuurietenduste või -teenuste toimumispaikadele, nagu teatrid, muuseumid, kinod, raamatukogud ja turismiteenused, ning suurim võimalik juurdepääs mälestusmärkidele ja riiklikele kultuurimälestistele.

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/24

1.1

Paljudel kodanikel Euroopa Liidus on liikmesriigiti erineval määral tõsiseid raskusi selliste põhiliste teenuste kasutamisel nagu inimväärne eluase, energia, elektrooniline side, transport, vesi, tervishoid ja sotsiaalteenused.

1.2

Siiski on taskukohaste üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kõrge tase üks ühistest, st Euroopa Liidu kõigi liikmesriikide poolt jagatud väärtustest, mis on toodud (aluslepingutele lisatud) üldhuviteenuseid käsitlevas protokollis nr 26 ning mida Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid, igaüks vastavalt oma pädevusele, täielikult arvesse võtma kõigi oma asjaomaste poliitikameetmete rakendamisel.

1.3

Siiski puudub ELi tasandil ühtne määratlus või ühtne lähenemine üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasusele ja kättesaadavusele, kuna puudub vastav hindamisvahend, arvestades, et liikmesriikidel on oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste loomise pädevuse raames lai kaalutlusõigus nende elluviimiseks.

1.4

Komitee teeb seetõttu ettepaneku, et Euroopa Liit selgitaks kõigile mõeldud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasuse mõistet ja kohandaks seda Lissaboni lepingu (protokoll nr 26) ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni nõuetele ning kehtestaks õiguslikud meetmed teisestes õigusaktides, millega kohustatakse liikmesriike

1.5

Arvestades täielikult liikmesriikide vastutuse ja pädevusega, on üldhuviteenuste alaste põhiandmete lisamine Euroopa poolaasta raamistikku ELi sotsiaalse mõõtme ja turu tugevdamise eeltingimus, eeskätt kriisi ajal.

2.1

Üldhuviteenuste puhul, mis on kas üldist majandushuvi pakkuvad teenused või üldist majandushuvi mitte pakkuvad üldhuviteenused, tuleb tagada asjaomase riigi igale kodanikule juurdepääs nendele teenustele ning kaitsta põhiõiguseid; nad on tihedalt seotud Euroopa Liidu taotletava majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga.

2.1.1

Liikmesriikidel on lai kaalutlusõigus, et määratleda, korraldada ja rahastada üldhuviteenuseid, seostades seda samas sotsiaalse ja ühiskondliku tegevusega, mis vastab kasutajate vajadustele. Üldist majandushuvi pakkuvad teenused põhinevad turuloogikal ja nad alluvad ELi ja siseturu konkurentsieeskirjadele, välja arvatud juhul, kui need takistavad eriülesannete täitmist. Üldist majandushuvi mitte pakkuvad teenused ei ole ilmtingimata seotud turuloogikaga ning nad kuuluvad protokolli 26 artikli 2 alusel liikmesriikide ainupädevusse.

2.1.2

Euroopa Liit „tunnustab ja austab [...] võimalust kasutada aluslepingute kohaselt [...] üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid”, nii nagu on sätestatud aluslepingutes ja Lissaboni lepingule lisatud põhiõiguste hartas, milles on otsesõnu öeldud, et asjaomaseks aluseks on siseriiklikud õigusaktid ja tavad. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, mille Euroopa Liit on ratifitseerinud tervikuna, on kehtestanud miinimumstandardid, et kaitsta ja säilitada kõiki puuetega inimeste tsiviil-, poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi, nende hulka kuulub ka juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele.

2.1.3

Paljud liikmesriigid seostavad juurdepääsuõigust teenuse osutamise tingimusega, et teenus peab olema kõigile taskukohane, ja et seda saavutada, kohaldatakse seda õigust erineval määral ka individuaalsetele ja kollektiivide sotsiaalabiprogrammidele.

2.2

Üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele juurdepääsu puudumist võib põhjendada mitme teguriga: see võib olla tingitud erinevatest sotsiaalsetest mudelitest ja teenustest, mis on liikmesriigiti erinevad. Samuti võib see sõltuda majanduskorrast (teenuse hind ei ole taskukohane), geograafilisest asendist (teenus ei ole konkreetses piirkonnas saadaval), sotsiaalsest korrast (ebavõrdne kohtlemine), isiku füüsilisest seisundist (puude olemasolu) või see ei ole kohandatud vajadustele ja/või tehnika arengule (puudulik/ebapiisav kvaliteet ja/või ohutustase).

2.3

Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kõrge kvaliteet, ohutustase, taskukohasus, võrdne kohtlemine, üldine juurdepääs ja kasutajate õigused on kuus neljateistkümnest ühisväärtusest, mis on toodud (Lissaboni lepingutele ehk Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud) üldhuviteenuseid käsitlevas protokollis nr 26, mida EL ja liikmesriigid peaksid, igaüks oma pädevuste raames ja nimetatud lepingute kohaldamisala piire ületamata, täielikult arvesse võtma sellega seotud poliitika rakendamisel seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 tähenduses.

2.3.1

Need kolme rühma liigitatud neliteist väärtust on iga rühma sees ja omavahel niivõrd seotud, et neid ei saa seada hierarhilisse järjekorda.

2.3.2

Näiteks, isegi kui üldist majandushuvi pakkuvad teenused on täiesti taskukohased, ei vasta nad protokollile nr 26, kui ei ole tagatud nende hea kvaliteet ja ohutustase või kui ei edendata asjaomase riigi kodanike üldist juurdepääsu nendele teenustele, ent ka siis, kui riigi tasandil ei tehta vahet erinevate geograafiliste, sotsiaalsete või kultuuriliste olukordade vahel või kui nt üleriigilised ametiasutused muudavad üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise võimatuks – kuigi kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on riigis kehtivate seaduste või tavade kohaselt õigus kõnealuste teenuste pakkumiseks –, takistades seega nende keskset rolli ja laia kaalutlusõigust.

2.4

Kõnealuse protokolli sätetes on selgesõnaliselt väljendatud, et üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevat ELi neljateist ühisväärtust tuleb tõlgendada. Eelkõige hea kvaliteedi, ohutustaseme või taskukohasuse või üldise juurdepääsu saavutamise ja kasutajate õiguste edendamisega seotud konkreetsete väärtuste sõnastamine võib tõstatada mitmeid küsimusi kõnealuste sätete õigusliku või siduva väärtuse ja mõju kohta. Kuid kõigi tõlgenduste – ka protokolli nr 26 artikli 1 – puhul on vastus lihtne ja enesestmõistetav: nimelt sama, mis tõlgendatud artikli puhulgi. Kõnealusel juhul on asjaomasel riiklikul, piirkondlikul või kohalikul ametil oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste loomise pädevuse raames lai kaalutlusõigus määrata, mis kehtib mitmesugustele üldist majandushuvi pakkuvate teenustele.

3.1

ELi tasandil puudub ühtne üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasuse ja kättesaadavuse määratlus või käsitlusviis, kuna puudub vastav hindamisvahend. Taskukohasuse mõiste sõltub sageli sellest, kui palju kasutaja subjektiivse taju kohaselt üks või teine asi maksab ja kuidas see mõjutab kodaniku heaolu.

3.2

Üldiselt tähendab teenuse taskukohasus seda, et kodanikud suudavad teenuse eest maksta (roheline raamat ühtse postiteenuste turu kohta) (1).

3.3

Teenus on igati taskukohane, kui seda pakutakse kodanikele tasuta, nagu seda tehakse näiteks teatud linnades või piirkondades, kus pakutakse tasuta ühistransporti.

3.4

Rõhutamaks taskukohasuse rakendamise keerukust, sellega seotud raskusi ja erinevaid arusaamu, toob komitee näiteks erinevad tõlgendused, mida on rakendatud elamu-, side- ja energeetikavaldkondade (elekter ja gaas) sektoris. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab muuhulgas, et juurdepääs tervishoiuteenustele on kahtluse alla seatud paljudes liikmesriikides seoses nende isikute sissetulekuga, kes asjakohaste vahendite puudumise tõttu keelduvad tervishoiuteenustest. Aruandes ELi 2009. aasta strateegia „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus” rakendamise kohta juhitakse tähelepanu tugevale seosele materiaalse puuduse ja sellest tulenevate terviseprobleemide vahel.

3.5

Taskukohasuse nõue võeti kasutusele võrguettevõtete liberaliseerimist käsitlevates õigusaktides, mis kehtivad eranditult side-, elektri- ja postiteenuste kogumi nn universaalteenuse puhul ning on tihedalt seotud ELi taotletava sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga.

3.6

Ühenduse lähenemisviis põhineb kahel taskukohase hinna mõistel: ühel juhul on sellel universaalne mõõde, teisel juhul piirdutakse madalapalgaliste, haavatavate, puuetega ja ebasoodsamas olukorras olevate inimrühmadega. Teisel mõistel on mõte ainult siis, kui see on kooskõlas üldise juurdepääsu edendamisega protokolli nr 26 kohaselt.

3.7

Siiski on selge, et hoolimata sellest, et taskukohasus on muutunud ELis ühisväärtuseks, mille järgimine on liikmesriikidele kohustuslik, jäävad nt energia-, mobiilside rändlusteenuste, transpordi või eluasemete hinnad ja üürihinnad ebaproportsionaalselt kõrgeks, võrreldes kasutatava sissetulekuga elanikkonna üha suurema osa jaoks. Mitmes ELi määruses on toodud taskukohasuse määratlused, millest komitee toob allpool mitteammendavalt mõned näited, väga erinevad ja ennekõike väga umbkaudsed.

3.8

3.8.1

Leibkonna eelarve uuringus (sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlev ELi statistika (EU-SILC)), mis viidi läbi kõigis liikmesriikides, määrati eluasemekulutuste ülempiiriks 40 % leibkonna kasutada jäävast sissetulekuosast. Kui need kulutused tõusevad sellest piirist kõrgemale, ei peeta neid enam taskukohaseks.

3.8.2

Liikmesriigid sekkuvad väga erinevalt ja väga erineval määral oma eluasemeturu talitlusse, et võimaldada igale kodanikule juurdepääs inimväärsele ja taskukohasele eluasemele, vajadusel eluasemetoetuse näol. Enamik liikmesriike on kehtestanud sotsiaalabi- või maksusoodustusmehhanismid, et mõjutada leibkondade suuremate kulutuste piiranguid ja subsideerida paralleelselt nn sotsiaaleluasemete pakkumist lisaks eraturu spontaansetele pakkumistele.

3.8.3

Sotsiaalelamumajandus on ametiasutuste vastus vajadusele eluaseme järele, mis on turu poolt katmata, et rahuldada kõiki eluasemega seotud vajadusi ja tagada kõigile juurdepääs korralikule eluasemele taskukohase hinna/üüri eest. 25 miljonit Euroopa majapidamistest asub sotsiaalkorterites.

3.8.4

Nendest meetmetest hoolimata ei ole juurdepääs korralikule eluasemele Euroopa Liidus paljudele kodanikele enam jõukohane. 2011. aastal elas 15 % Euroopa elanikkonnast ülerahvastatud või ebarahuldavates eluasemetes ja 17 % elanikkonnast kurtis, et eluasemekulud on sissetulekuga võrreldes ebaproportsionaalselt suured (2).

3.8.5

Oma 20. detsembri 2011. aasta otsusega, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamist üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes piiras komisjon subsideeritud sotsiaalmajutuse pakkumist ebasoodsas olukorras isikute ja sotsiaalselt vähem soodsas olukorras inimrühmadega, kes on selgesti identifitseeritud kui need, kes ei suuda piiratud maksevõime tõttu hankida endale elupaika turutingimustel, mis tekitab küsimusi protokolliga nr 26 kindlaksmääratud väärtuste suhtes.

3.9

3.9.1

Kuigi siseturg ja vaba konkurents on aidanud kaasa elektroonilise side ühtsete tariifide alandamisele, on see tingitud – vähemalt osaliselt – ka tehnoloogilistest muudatustest ja ELi organite kehtestatud mobiilside rändlusteenuste hinnapiirangutest.

3.9.2

Elektroonilist sidet käsitlevates õigusaktides märgitakse, (3) et taskukohasus on seotud telefoni kasutamise puhul „teatavale riigile iseloomulike tingimuste seisukohast vastuvõetava hinnaga” ja ka kasutajate suutlikkusega kontrollida kulutusi. Euroopa Komisjoni metoodilises märkuses üldist majandushuvi pakkuvate teenuste horisontaalse hindamise kohta (4) on asjaomase näitajana toodud „teenuste hinna ja madala/keskmise sissetulekuga tarbijate sissetuleku suhe (erinevate sissetuleku tasemete jaoks)”.

3.10

3.10.1

Komisjon leiab, et elektri- ja gaasisektori toetused ja määrused, mille eesmärk on vähendada üldist energiahinda ja mis pigem takistavad energiatõhusat käitumist, ei hõlma isikuid, kellel on vaja ja kes võivad moonutada konkurentsi (5).

3.10.2

Liikmesriike kutsutakse ka üles võtma meetmeid, et tagada haavatavate tarbijate piisav kaitse (6). Riiklikud otsetoetused tarbijale on lubatud vaid juhul, kui on selgelt määratletud energiapuuduse mõiste ja riiklikul tasandil identifitseeritud haavatavad isikud. Rahalistes raskustes tarbijatele säilitatakse energiavarustus isegi maksmatajätmise puhul teatava aja jooksul.

3.10.3

Tuleb märkida, et energiapuuduse mõiste on oluline ainult elektri- ja gaasisektoris ning see ei hõlma muid kasutatavaid kütuseliike, sealhulgas kaugkütet.

3.10.4

ELi energiapoliitika on suunatud energiatarbimise vähendamisele energiatõhususe meetmete või elamute soojusisolatsiooni toetamise kaudu, et suurendada taskukohaste energiateenuste arvu. Kuid energiatõhususe parandamine nõuab olulisi investeeringuid ja energiakulu vähendamine annab majanduslikku tulu alles pikemas perspektiivis. Omaalgatuslikus arvamuses „ELi kooskõlastatud tegevus kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks” (CESE 2517/2013) on komitee välja töötanud konkreetsed sellekohased ettepanekud.

4.1

2004. aastal hindas komisjon võrgutööstuse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tulemuslikkuse hindamise raames kõnealustes võrgupõhistes tööstusharudes kohaldatud tariifide taskukohasust, kasutades näitajat, mis põhineb teatud teenuste korvile aastas tehtavate kulutuste osakaalul kasutaja aasta sissetulekust.

4.2

Eurobaromeetri uuring eurooplaste võrgutööstuste teenustega rahulolu kohta näitab vaid subjektiivset hinnangut kõnealuste teenuste taskukohasuse kohta, mida saab kõige tõhusamalt rakendada kui üldise suundumuse näitajat.

4.3

ELi ametlikud kriteeriumid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasuse määratlemiseks puuduvad. ELi tekstid käsitlevad pigem „kulupõhise” või „kuludega paremini kooskõlas oleva” või „kulusid katva” (nagu nõutakse veedirektiivi raames) hinna määramise põhimõtteid ja ühtlustatud eeskirju, tagades samal ajal teenuste osutamise kogu elanikkonnale.

4.4

Kuid kulupõhised hinnad, isegi kui nad jätavad teenuseosutaja ilma kasumita, ei ole taskukohasuse sünonüümiks ega taga juurdepääsu kõikidele teenustele taskukohase hinnaga.

4.5

2003. aastal vastu võetud üldhuviteenuseid käsitleva rohelise raamatu kohaselt peavad liikmesriigid määratlema teatud kriteeriumid teenuse taskukohasuse kindlakstegemiseks. Nad peavad tagama, et neis kriteeriumites võetaks arvesse kõigi tarbijate ja kasutajate õigusi, nagu puuetega inimeste juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, kehtestades samal ajal hinnakontrolli mehhanismi ja/või andes asjaomastele isikutele toetusi. Need kriteeriumid võivad olla seotud näiteks põhiteenuste hinnaga, et määratleda liikmesriikide tasandil selle (osakaalu) alumist piiri, et see jääks vastuvõetavale tasemele, võrreldes kõige haavatavamate isikute kasutada jääva sissetulekuga.

5.1

Rohelises raamatus üldhuviteenuste kohta on sätestatud, et kui on olemas tõhus konkurents, võivad turumehhanismid tagada piisava kvaliteediga taskukohased teenused, mis vähendavad oluliselt vajadust regulatiivse sekkumise järele.

5.2

Küll aga viitab Euroopa Komisjon oma teatises „Euroopa üldhuviteenuste kvaliteediraamistik” (COM(2011) 900 final) seoses aluslepingute uue kontekstiga sellele, et see (= üks kvaliteediraamistik) „võimaldab järgmistel aastatel kasutada ELi õiguskeskkonda ühtse turu sotsiaalse mõõtme tugevdamiseks, võtta paremini arvesse kõnealuste teenuste eripära ning luua tingimused nende kvaliteetseks, ohutuks ja taskukohaseks osutamiseks vastavalt [...] protokollis nr 26 sätestatud kasutajate õiguste tunnustamise põhimõtetele”, milleks on kõrge kvaliteet, ohutus ja vastuvõetav hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamine.

5.3

Euroopa õigusaktidega ette nähtud avalike teenuste kohustuste hulka kuuluvad ka juurdepääs ja taskukohasus kõigile tarbijatele ning erisätetega haavatavatele ja puuetega tarbijatele.

5.4

Arvestades eeltoodut, peaks komisjon paremini kooskõlastama oma talituste tegevust ja looma tõelise statistilise vahendi andmete ristumise või koondamise kaudu (hoides andmeid rangelt konfidentsiaalsetena). Seejärel tuleks selgitada, mida tähendab üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasus kõigile ja kohandada see määratlus Lissaboni lepingu (protokolli nr 26) ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni nõuetega, esitades samas ettepanekuid seadusandlike meetmete kohta, lõimides teisesesse õigusse liikmesriikide kohustuse

5.5

Arvestades täielikult liikmesriikide vastutuse ja pädevusega, on üldhuviteenuste alaste põhiandmete lisamine Euroopa poolaasta raamistikku ELi sotsiaalse mõõtme ja turu tugevdamise eeltingimus, eeskätt kriisi ajal.

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/32

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab erilist tähelepanu, mida on pööratud Euroopa Liidu Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia koostamisele, et toetada ühtekuuluvust ja konkurentsivõimet väljakutsete valguses, mida riigid või piirkonnad üksi ei saa tavapäraste vahenditega rahuldavalt lahendada.

1.2

Komitee märgib, et aruteludokumendis ei mainita Vahemere koostöö strateegilist väärtust. Komitee soovib rõhutada, et kuna Aadria ja Joonia mere piirkonna koostöö on oluline Lääne-Balkani riikide abistamisel ühinemiseelses protsessis ning kontaktide tugevdamisel Doonau ja Läänemere makropiirkondadega, on samuti oluline lugeda Aadria ja Joonia piirkonnad Vahemere piirkonna funktsionaalseks alaks.

1.3

Komitee leiab, et ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia raames tuleb vastu võtta tegevusepõhiste projektide ja algatuste ulatuslik programm. Strateegias saaks kasutada parimaid tavasid, mis on juba välja töötatud teistes makropiirkondlikes strateegiates (Läänemere, Doonau ja Atlandi piirkonna strateegiad), Vahemere Liidus (1), strateegias „Euroopa 2020”, kehtivates ELi programmides ja rahastamismeetmetes (2) ning sellistes ELi algatustes nagu INTERACT tehnilise abi ja toetuse pakkumiseks (3). See tuleks samuti operatiivselt siduda teiste ELi poliitikameetmetega nagu ühtekuuluvus, ühine põllumajandus- ja kalanduspoliitika, Euroopa ühendamise rahastu, üleeuroopalised transpordi- ja energiavõrgud, „Horisont 2020”, digitaalarengu tegevuskava, programm COSME, integreeritud merenduspoliitika ning Euroopa ühise varjupaigasüsteemi poliitika (4). Tulemus peaks olema praktiline loetelu meetmetest, programmidest ja algatustest, mis tagaksid piirkonna inimeste suurema ühtekuuluvuse.

1.4

Komitee märgib, et erasektorit ei mainita aruteludokumendis üldse ja rõhutab, kui oluline on selle roll majanduskasvu ja töökohtade loojana. Komitee toonitab, et nii erasektori kui ka kodanikuühiskonna sidusrühmad peavad olema aktiivsemalt kaasatud ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia ettevalmistamisse ja rakendamisse. Komitee soovitab tungivalt, et paremini tuleb kasutada erasektori potentsiaali (nii kohalike kui rahvusvaheliste) investeeringute ligimeelitamisel ja ettevõtlusvõimaluste loomisel.

1.5

Komitee usub, et kõnealune strateegia peaks hõlmama tugevamat sotsiaalset mõõdet, toetamaks aktiivsemalt kaasavat majanduskasvu Aadria ja Joonia mere piirkonnas. Samuti on eluliselt tähtis kaasata sotsiaaldialoogi esindajaid „tõrjutud” ühiskonnarühmadest, nt sisserändajate kogukonnad ning puuetega inimeste ja naiste organisatsioonid, ning toetada täielikult ELi poliitikameetmeid, mis on suunatud diskrimineerimise takistamisele rassilise või etnilise päritolu, puuete, vanuse, seksuaalse sättumuse või soo alusel.

1.6

Komitee väljendab kahetsust, et aruteludokumendis ei ole korralikult käsitletud ebaseaduslike rändevoogudega seotud küsimusi. EL peab tegema rohkem jõupingutusi, et aidata Aadria ja Joonia piirkonna inimestel toime tulla sisserändega seotud väljakutsetega ja integreerida sisserändajaid ühiskonda.

1.7

Komitee leiab, et politseitöö ja julgeolek on väga olulised tegurid Aadria ja Joonia piirkonna eduks ja õitsenguks ning kutsub nõukogu üles suurendama FRONTEXi eelarvet ja volitusi (5).

1.8

Kuigi kõnealuses koostöövaldkonnas on viimastel aastatel makropiirkondliku teemaga seoses teostatud mitmeid partnerlusalgatusi ja projekte („Aadria euroregioon”, „Aadria ja Joonia mere kaubanduskodade foorum”, „Aadria ja Joonia mere piirkonna linnade foorum”, „Uniadrion” jne), soovib komitee märkida samuti asjaolu, et selle strateegia teokssaamiseks kulus kaua aega, vaatamata sellele, et arutelu „Aadria ja Joonia algatuse” üle algas juba 1999. aasta oktoobris Itaalia valitsuse nõudmisel ja sai ametliku vormi 2000. aasta mais Ancona deklaratsioonina. Pärast kõiki neid viivitusi on lõpliku heakskiidu andmise ajakava äkki kokku surutud, mis muudab komitee liikmetele nende seisukohtade kujundamise äärmiselt raskeks.

2.1

Esimene katse Aadria ja Joonia piirkonna koostöö osas oli 1999. aastal algatatud Kagu-Euroopa stabiilsuspakt. See raamistik oli suunatud rahu, demokraatia, inimõiguste ja majanduse tugevdamisele asjaomastes Kagu-Euroopa riikides ajavahemikul 1999–2008. Vastavalt sellele algatusele ja 1999. aastal Tamperes Soome juhtimisel toimunud ELi tippkohtumisele esitas Itaalia valitsus Aadria ja Joonia piirkonna algatuse, millele ametlikult pandi alus Anconas, Itaalias, 2000. aasta mais, kui allkirjastati Ancona deklaratsioon. See deklaratsioon oli Aadria ja Joonia piirkonna territoriaalse koostöö tugevdamise nurgakivi, edendades poliitilist ja majanduslikku stabiilsust ja luues tugeva aluse Euroopa integratsiooni protsessile. Kõnealust algatust, millele algselt kirjutasid alla Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, Kreeka, Itaalia ja Sloveenia välisministrid, laiendati hiljem Serbia ja Montenegro liitriigile.

2.1.1

Mis puutub Ancona deklaratsiooni, siis aktiveeriti mitmeid institutsioonilisi koostöövõrgustikke ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime toetamiseks Aadria ja Joonia piirkonnas: Aadria ja Joonia euroregioon, Aadria ja Joonia mere piirkonna linnade foorum, Aadria ja Joonia mere kaubanduskodade foorum, Uniadrion ning Aadria ja Joonia algatus.

2.2

19. novembril 2012. aastal toimus komisjoni esindajate ning Aadria ja Joonia piirkonna välisministrite kohtumine, kus võeti vastu järgmised otsused:

2.3

Järgides Euroopa Ülemkogu 14.detsembril 2012. vastu võetud otsust (8) luua uus Aadria ja Joonia piirkonna makropiirkondlik strateegia enne 2014. aasta lõppu ning saadud volituste täitmiseks hakkavad komisjoni talitused koostama teatist ja tegevuskava, mille heakskiitmine peaks toimuma enne Itaalia eesistumisperioodi lõppu.

2.4

22. oktoobril 2013. aastal võttis nõukogu esmakordselt vastu makropiirkondlike strateegiate peamiste tunnusjoonte strateegilised kriteeriumid. Need olid järgmised:

2.5

Aadria ja Joonia piirkonna strateegia hõlmab asjaomaste riikide tugevat poliitilist pühendumist ning teadlikkust ning kujutab endast ka ELile endale mitte ainult suurt väljakutset, vaid ka suurt võimalust. Strateegia missioon on ühendada ja kaitsta. See toetab ühtekuuluvust ka ELi piiridest väljapoole, kontinendi stabiilsuse jaoks äärmiselt olulises piirkonnas.

2.6

Aadria ja Joonia piirkonna strateegia täiendab poliitiliselt ja tehniliselt Doonau makropiirkondlikku strateegiat (mis hõlmab mitmeid riike, kes osalevad ka Aadria ja Joonia piirkonna strateegias) ning Läänemere makropiirkondlikku strateegiat.

2.7

Aadria ja Joonia mere piirkond seisab silmitsi mitmete suurte väljakutsetega: ökoloogia ja keskkonna valdkonna küsimused, ebapiisavad transpordiühendused ja ebapiisav koostöö ühtekuuluvuse, konkurentsivõime ja innovatsiooni edendamiseks. Üks põhitegur sellega edukalt tegelemiseks on edendada tänapäevast ettevõtluskultuuri ja VKEde arengut piirkonnas, edendades nendevahelist koostööd ja parimate tavade vahetamist.

2.8

Makropiirkondlikul lähenemisviisil põhinev strateegia võib anda väärtusliku tõuke Balkanimaade ja Ida-Euroopa riikide Euroopasse integratsiooni toetamisele, integreeritud arengupoliitikate toetamisele ning ELi ja riiklike rahastute paremale kasutamisele ning kogemustevahetuse ja partnerluste tugevdamisele asjaomaste riikide kodanikuühiskondade vahel.

2.8.1

Makropiirkondlik koostöö lihtsustab edusamme ELi standarditega ühtlustamise suunas – ühenduse õigustikul on seega positiivne mõju Euroopa suunas liikumisele ning Aadria ja Joonia mere riikide stabiilsusele, samuti piirkondlikul tasandil. Peale selle on makropiirkondlik strateegia oluline vahend ühtekuuluvuse ja sotsiaalmajandusliku integratsiooni edendamiseks piirkondade vahel.

2.8.2

Tõhus makropiirkondlik lähenemine sünergiate tugevdamisele ELi eri poliitikameetmete vahel ning suure hulga Aadria ja Joonia mere piirkonna sidusrühmade jõupingutuste koordineerimiseks peaks põhinema „kolme jaa reeglil”: rohkem täiendavat rahastamist, rohkem institutsioonilist koordineerimist ja rohkem uusi projekte. Sellega antakse erasektorile põhiroll.

2.8.3

Hästi struktureeritud makropiirkondlik strateegia võib anda Euroopa raamistiku kultuurilise rikastumise edendamiseks ja riiklike kodanikuühiskondade tugevdamiseks piirkondlikul tasandil. See on eriti oluline sellistele piirkondadele nagu Ida-Euroopa ja Balkan, kus demokraatlike tavade konsolideerumine toimub käsikäes eduka ja dünaamilise avaliku sfääri arenguga.

2.8.4

Makropiirkondlik strateegia võimaldab kavandada infrastruktuuride arengut rahvusvahelises geograafilises mastaabis, edendades IKT võrkude, maanteede, raudteede ja sadamate arengut, tagades seeläbi territoriaalse ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime ilma takistuste ja kitsaskohtadeta.

2.9

Vaatamata projekti aeglasele käivitamisele kuulutati see hiljuti kiireloomuliseks ja viimased arutlusvoorud on kokku surutud, seda lõpliku tulemuse arvelt.

3.1

ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegias on Joonia meri ühine ja läbiv tegur. Strateegia peaks keskenduma ühist piirkondlikku huvi pakkuvatele valdkondadele, mis on Aadria ja Joonia mere riikidele väga olulised, ja praktiliste küsimuste selgitamisele (põhilised sambad, valitsemine jne). Tegevuskava prioriteetsed valdkonnad ja eesmärgid peaksid tulenema valitsuste ja sotsiaalpartnerite esindajate ühistest püüdlustest ja jätkusuutlikest lahendustest ühistele väljakutsetele, pöörates erilist tähelepanu merendusvaldkonna investeeringutele majanduskasvu ja tööhõive nimel.

3.2

ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia ülim eesmärk on edendada Aadria ja Joonia mere piirkonna jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset heaolu majanduskasvu ja töökohtade loomise teel, parandades selle atraktiivsust, konkurentsivõimet ja ühenduvust, säilitades samas sisemaapiirkondade, rannikualade ja mere ökosüsteemide keskkonna.

3.3

See eesmärk saavutatakse meetmetega, mida rakendatakse vastavalt neljale temaatilisele sambale (9): innovaatilise majanduskasvu hoogustamine mere-ja merendusvaldkonnas; piirkonna ühendamine; keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine; ning piirkonna atraktiivsuse suurendamine.

3.3.1

Esimene sammas: innovaatilise majanduskasvu hoogustamine mere-ja merendusvaldkonnas. Kalandus (10) on väga oluline majandustegevus Aadria ja Joonia mere rannikualade ja nende elanike jaoks. Selle samba peamine eesmärk on arendada välja tugev, kvaliteetne kalanduse ja vesiviljeluse sektor, mis oleks keskkonna-alaselt ja majanduslikult jätkusuutlik ja aitaks luua uusi töökohti.

3.3.2

Teine sammas: piirkonna ühendamine Kõnealune piirkond on väga oluline geostrateegiline ala Euroopa põhja-lõuna ning ida-lääne teljel. Aadria ja Joonia meri kujutavad endast olulist veeteed kaupade, reisijate ja energia transportimiseks. Mitmed Euroopa riigid sõltuvad oma ekspordis ja impordis suurel määral neist aladest. Aadria mere kiirteest saab elujõuline, usaldusväärne ja konkurentsivõimeline transporditeenus kaupade ja reisijate veoks. Reisilaevade liikumine ning nafta- ja gaasitransport suurenevad aasta-aastalt. Lisaks ärilisele meretranspordile kasutavad Aadria ja Joonia merd kahjuks ka ebaseadusliku kaubaveoga tegelevad kuritegelikud võrgustikud.

3.3.3

Kolmas sammas: keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine. Aadria ja Joonia ranniku-ja merekeskkond hõlmab tohutult mitmekesist valikut elupaiku ja liike. Inimtekkelise surve ja topograafiliste tunnusjoonte ühisel toimel on need elupaigad saastatusest väga ohustatud. Rannikualade sidusrühmade koostöö toimub merestrateegia raamdirektiivi, Barcelona konventsiooni ja selle protokollide õigusraamistiku ning Aadria mere ja selle rannikualade kaitse ühiskomitee raames. Aadria merele avaldavad märkimisväärset mõju nii suubuvad jõed kui ka meretransport .

3.3.4

Neljas sammas: piirkonna atraktiivsuse suurendamine. Turismisektor kui piirkonna üks peamisi ja kõige kiiremini kasvavaid sektoreid on majanduslikult oluline. Paljudel juhtudel on see rannikualade, ja järjest enam ka sisemaapiirkondade majanduslik selgroog. Kruiisiturism üksi ilmutab tugevat kasvupotentsiaali. Viimase 10 aasta jooksul on maailmas nõudlus kruiiside järele ligikaudu kahekordistunud. Seda on näha ka Aadria ja Joonia piirkonnas, kus juba ilmneb kiire majanduskasv. Lisaks sellele kujutab piirkonna kultuuriline ja arheoloogiline pärand suurt väärtust, mida tuleks täielikult ära kasutada. Uus makropiirkondlik strateegia peaks aitama turismisektori sidusrühmadel toime tulla sisemiste ja väliste väljakutsetega nagu suurenev konkurents teistest suundadest ja hooajalised kõikumised, ning siseneda uutele turgudele, mida turismitööstus on siiani ignoreerinud (nt puuetega turistid ja eakad turistid). Makropiirkondlik lähenemine ranniku-, mere- ja teistele turismivormidele võib olla stiimul haldussüsteemide tugevdamiseks ning erasektori osalejate ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide kaasamiseks.

4.1

Komitee märgib, et teadlikkus tõstatatud teemadel on antud piirkonna riikides elavate inimeste vahel väga erinev. Kogemuste äärmine mitmekesisus nelja liikmesriigi ja nelja Euroopa Liitu mittekuuluva riigi puhul ning teadlikkuse ja arengu väga erinevad tasemed nõuavad piirkonnale strateegiat, mis on sobivalt kohandatud varieeruvate territoriaalsete võimalustega.

4.1.1

Seega on komisjonil vaja aidata tõsta teadlikkust ning tagada erasektori ja laiemate organisatsioonide otsene kaasatus. Igal juhul on see suur väljakutse.

4.2

Komitee nõustub põhipunktides aruteludokumendiga, milles analüüsitakse üksikasjalikult Aadria ja Joonia mere piirkonnas aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu toetamise peamisi vahendeid. Neli sammast kirjeldavad adekvaatselt peamisi probleeme, väljakutseid ja eesmärke.

4.3

Komitee tervitab Aadria ja Joonia mere strateegia koostamisel tehtud jõupingutusi. Aruteludokumendis on määratletud nõrgad kohad, kavandatud sünergiad ja ühine nägemus ning selles on esitatud ettepanekud, mis moodustavad kindla aluse tervet rida realistlikke meetmeid ja kõigi sidusrühmade aktiivset osalust hõlmava strateegia väljatöötamiseks.

4.3.1

Komitee usub, et makropiirkondlikud strateegiad võivad etendada piirkonna riikide jaoks määravat rolli. Hästi läbimõeldud strateegia võib pakkuda üldise viiteraamistiku ning aidata edendada stabiilsust, mis on alati eeltingimuseks erasektori investeeringute ligimeelitamiseks nii piirkonna seest kui väljastpoolt.

4.3.2

Komitee kinnitab prioriteete, mis määratleti piirkonna tugevate külgedena, nagu tähtsus sõlmpunktina kaupade, reisijate ja energia transpordile ning konkurentsieelised merendusalase tegevuse ja turismi jaoks. Ilmneb, et need sektorid on muutunud investeeringute, majanduskasvu ja tööhõive tõeliseks mootoriks.

4.3.3

Komitee on samuti nõus strateegia eelnõu sisuga selles osas, et sünergiaid piirkonna koostöö jaoks tuleb tugevdada. Seetõttu leiab komitee, et tegevuskavas tuleks rõhutada klastrite ja võrgustikuplatvormide loomise tähtsust, algatamaks ühiseid tegevusi, mille abil üle saada ühistest nõrkustest ja luua ühine nägemus jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise majandusega riikide arendamisest piirkonnas.

4.3.4

Komitee märgib, et dokumendis ei käsitleta mõningaid olulisi aspekte seoses territoriaalse, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvusega.

4.3.5

Komitee soovitab, et olulised temaatilised küsimused nagu teadusuuringud, innovatsioon ja VKEde areng ning suutlikkuse suurendamine ei tohiks olla mainutud vaid üldiste aspektidena, vaid neile tuleks anda olulisem roll, et nad saaksid piirkonna ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime tõelisteks mootoriteks.

4.3.6

Aruteludokumendis ei mainita Vahemeremaade koostöö strateegilist väärtust. Kuna Aadria ja Joonia mere piirkonna koostöö on oluline Lääne-Balkani riikide abistamisel ühinemiseelses protsessis ning kontaktide tugevdamisel Doonau ja Läänemere makropiirkondadega, on samuti oluline lugeda Aadria ja Joonia piirkonnad Vahemere piirkonna funktsionaalseks alaks.

4.3.7

Ebaseaduslike rändevoogudega seotud probleemidega ei ole piisavalt tegeletud. Eelkõige just Lõuna-Itaalia piirkondade (Apuulia, Basilicata, Calabria ja Sitsiilia) kaasamine Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegiasse tingib vajaduse keskenduda rohkem Põhja-Aafrika riikidest lähtuva sisserändega seotud humanitaar- ja julgeolekuküsimustele.

4.3.8

Komitee leiab, et praegusel kujul hõlmab strateegia suhteliselt suurt hulka probleemseid valdkondi, struktuurseid nõrku kohti ja eesmärke. See mahukas loetelu ei täida sihipärast otstarvet ning seda tuleks kahandada jõukohasemaks realistlike meetmete kogumiks. Seetõttu soovitab komitee piirata strateegia sisu kõige olulisematele tegevusvaldkondadele või prioriseerida meetmed lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis, alustades kõige tähtsamatest teemadest.

4.3.9

Komitee leiab, et Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia peaks siiski hõlmama kõiki sidusrühmi nagu valitsused, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, ülikoolid, teadusasutused, erasektori ettevõtted ja VKEd, sotsiaalpartnerid, VVOd ja kodanikuühiskond, tõendamaks, et strateegia on kooskõlas mitmetasandilise valitsemise ja kodanikuaktiivsuse põhimõtetega (11).

4.3.10

Komitee võtab teadmiseks nõukogu poolt vastu võetud otsused selle kohta, et makropiirkondlik strateegia ei tohiks nõuda rohkem raha, rohkem reguleerimist ega uusi juhtimisorganeid (kolm „ei”-d), kuid leiab, et tehnilise abi jaoks on vaja rohkem rahalisi vahendeid, et tagada tulevase strateegia edukas rakendamine.

4.3.11

Komitee leiab samuti, et märkimisväärsed rahalised vahendid, mis EL on juba eraldanud piirkonnaprogrammidele struktuurifondide kaudu, kujutavad endast piisavat hulka, mida tuleks strateegia rakendamiseks tõhusalt kasutada, ühisele strateegilisele lähenemisele allutatud koordineeritumate meetmete abil.

5.1

Innovaatilise majanduskasvu hoogustamine mere-ja merendusvaldkonnas: komitee märgib, et merd on õigusega määratletud põhielemendina, mis võib aidata asjaomastel riikidel arendada dünaamilisi majandussektoreid ja võimaldada inimestel leida tulusat tööhõivet. Komitee leiab, et on oluline luua programmimudeleid, tagamaks nn sinise majanduse väärtuseahelate (sinine toit, sinine turism, sinine tööstus, sinine logistika ja sinised ressursid) integratsioon ja vastastikune täiendavus.

5.1.1

Strateegias määratletakse õigusega sinised tegevusalad kui sektorid, millele keskenduda, võttes arvesse, et vesiviljelus on antud piirkonna suurtes riikides juba meelitanud ligi mahukaid investeeringuid, millest teised võivad eeskuju võtta. Uued investeeringud rajatistesse ja täiendavatesse tegevustesse annavad seega eeldatavalt kiiret kasumit, muutes Euroopa Investeerimispanga ning nii kodu-kui välismaiste erainvesteeringute kaudu rahastamise atraktiivseks.

5.1.2

Komitee nõustub väitega, et on vaja ressursitõhusat ettevõtluskultuuri kui vahendit suuremates tegevusvaldkondades juhtimistavade parandamiseks. Kõnealuses piirkonnas, eelkõige ELi mittekuuluvates riikides on piirangud ja piirav ettevõtlusfilosoofia, millele tuleks suuresti kasuks tihe koostöö uue ettevõtluskultuuri juurutamisel. Komitee leiab, et eraettevõtted peaksid olema selle ürituse edu mootorid.

5.1.3

Komitee soovitab, et pakutud idee, mille kohaselt see piirkond saab innovaatilise tegevuse keskmeks, peab olema väga pikaajaline eesmärk. Praegusel hetkel on piirkonnal vaid piiratud suutlikkus. Strateegias tuleks seega võtta eesmärgiks luua sünergiaid ja parandada koolitus- ja haridusinfrastruktuure, et arendada järk-järgult siniseid tegevusalasid ja vähendada ebakõlasid kvalifitseeritud tööjõu nõudluse ja pakkumise alal. Euroopa Liit, keda toetab äriringkond, tööstuse kaks osapoolt ja kodanikuühiskond, võib etendada olulist rolli piirkonna parimate tavade ja oskusteabe ülekandmises ja toetamises.

5.1.4

Komitee leiab, et kalandusettevõtted etendavad Aadria ja Joonia mere piirkonnas olulist sotsiaalset ja majanduslikku rolli, kuid et mõningates riikides on põhilised infrastruktuurid puudulikud. Tegevuskavas tuleb seetõttu olukorda hoolikalt uurida ja esitada realistlik kava. Komitee soovitab samuti ELi mittekuuluvatel riikidel ELi kalandusalastest õigusaktidest rohkem kinni pidada.

5.2

Piirkonna ühendamine: komitee leiab, et siiani on piirkonna riikide vahelisest toimivast ja kulutõhusast ühenduvusest, eelkõige energiaalaste nõudmiste täitmisel, suuresti puudu jäänud. Lisaks sellele on transpordi- ja teabevahetuseühendused sisemaa ja saartega puudulikud. Komitee nõustub väitega, et on vaja parandada mere- ja õhuühendusi piirkonna sees ja sellest väljapoole ning seega peab oluliseks, et 2012. aasta novembris vastu võetud Aadria ja Joonia mere merendusstrateegia (12) saab Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia üheks põhikomponendiks, mis võimaldab välja arendada tõhusa transpordisüsteemi, eelkõige raskesti ligipääsetavate ja äärealadega.

5.2.1

Komitee toetab kavandatavat mere kiireteed Aadria ja Joonia meres, mis aitaks paremini hallata liiklusummikuid, vähendada konkurentsilõhet saarte ja sisemaa jaoks ning parandada ühendusi teiste Vahemere transpordikoridoridega.

5.2.2

Komiteele tundub, et aruteludokumendis ei pöörata piisavalt tähelepanu energiaküsimustele, võttes arvesse, et EL otsib pidevalt alternatiivseid energiaallikaid ja koos naftat ja gaasi eksportivate riikidega uusi teid. Ilmselt on Aadria ja Joonia merre kavandatud uusi olulisi torujuhtmeid, mis ühendaksid Euroopat energiatootjatega. Üks näide selle kohta on Aserbaidžaani, Kreeka ja Itaalia kokkulepe TAPi (Aadria mere torujuhtme) kohta.

5.2.3

Komitee leiab, et võttes arvesse piirkonnale iseloomulikke probleeme seoses ebaseadusliku uimastikaubanduse ja ebaseadusliku sisserändega, oleks Aadria ja Joonia mere piirkonnal vaja täiuslikumat juhtimismudelit, tõhusat politseisüsteemi ja tihedamat koostööd piirkondlike ja ELi institutsioonide vahel. Seetõttu kutsub komitee nõukogu üles suurendama FRONTEXi eelarvet ja selle tegutsemisvolitusi.

5.3

Keskkonna säilitamine, kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine: kooskõlas ELi nõudliku keskkonnapoliitikaga on ka Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegias seatud ambitsioonikad eesmärgid. Komitee tervitab seda lähenemist, võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse tähtsust ja saastatusest väga ohustatud elupaikade olemasolu. Komitee toetab ettepanekuid tihedamaks koostööks rannikuriikide vahel vastavalt merestrateegia raamdirektiivile, Barcelona konventsioonile ja Aadria mere ja selle rannikualade kaitse ühiskomiteele. Komitee leiab, et mõned antud piirkonna riigid ei pruugi olla valmis nii ambitsioonikaks poliitikaks ja vajavad jätkuvat julgustamist, muu hulgas ka võimalikku rahastamist ettevõtetele tootmise muutmiseks vastavalt keskkonnastandarditele.

5.3.1

Komitee leiab, et selle samba peamine tegutsemisvaldkond on rakendada veepoliitika raamdirektiivi (13) sätted, mis on suunatud nitraatide heitkoguste vähendamisele, et parandada merekeskkonda.

5.3.2

Komitee toetab ka transpordi juhtimise edumeelsete tehnoloogiate kasutuselevõttu, et vähendada mereprahti ja ballasti merreheitmist ning edendada maapõhiste rannikutegevuste jäätmekäitlusprojekte.

5.3.3

Komitee toetab mereala ruumilise planeerimise lähenemisviiside, merekaitsealade, Natura 2000 ja rannikualade integreeritud haldamise strateegia vastuvõtmist.

5.3.4

Komitee märgib, et vastavus ei ole oluline mitte ainult ELi liikmetele, vaid ka – ja eriti just – ELi mittekuuluvatele riikidele, et hõlbustada nende ühinemist Euroopa Liiduga.

5.3.5

Komitee leiab samuti, et koostöö tugevdamine kõigil tasanditel parimate tavade vahetamiseks merekaitsealade asutuste vahel on tõhus viis keskkonna kaitsmiseks.

5.4.1

Komitee toetab kindlalt turismi rolli, mis eeldatavasti tulevikus suureneb veelgi (14), et saada rannikualade peamiseks majandustegevuse valdkonnaks. Turism on meelitanud ligi suuri Euroopa ettevõtteid, kes investeerivad kvaliteetsesse turismi ja võimaldavad turismimahu olulist suurenemist. See pakub palju majanduslikke eeliseid, edendab majanduskasvu ja loob hästitasustatud töökohti, eelkõige noortele inimestele. Kui aga turism muutub intensiivseks, on vaja leevendusmeetmeid, et vähendada negatiivseid mõjusid ranniku- ja merekeskkonnale, millest ta nii tugevasti sõltub.

5.4.2

Komitee leiab, et turismi alal tuleb rakendada rangeid juhtimistavasid, püüdes muuta seda keskkonnasõbralikumaks ja kaasavamaks. Komitee juhib tähelepanu sellele, et äriringkond, tööstuse kaks osapoolt ja kodanikuühiskond võivad selles osas hindamatut toetust pakkuda.

5.4.3

Komitee usub, et kruiisiturismile tuleks omistada suurem roll, seda tuleks paremini juhtida ja integreerida turismi kui tootesse. Komitee toetab tugevamat rõhuasetust mereturismile uute poliitiliste algatuste ja strateegia „Euroopa 2020” kaudu osana komisjoni püüdlustest arendada välja ranniku- ja mereturismi integreeritud strateegia.

5.4.4

Komitee soovitab integreerida kultuurilised ja arheoloogilised aspektid tugevamini turismialasesse tegevusse. Turism peaks olema diferentseeritud, hõlmates teisi tegevusi nagu konverentsid, ökoturism, agroturism, temaatilised tooted ja marsruudid, akadeemilised õpingud, äri ja loomemajandus. Komitee usub kindlalt, et kõik turismialased tegevused peaksid juhinduma universaalse disaini põhimõtetest.

5.4.5

Komitee on arvamusel, et uus makropiirkondlik strateegia peaks aitama turismisektori sidusrühmadel tulla toime sisemiste ja väliste väljakutsetega nagu suurenev konkurents teistest suundadest ja hooajalise kõikumise küsimused ning siseneda uutele turgudele, mida turismitööstus on siiani ignoreerinud (nt puuetega turistid ja eakad turistid), võttes kasutusele head tavad ja arendades välja piirkondliku integreeritud territoriaalse arengu tegevuskavad.

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/40

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/41

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/42

1.1

Korraldatud finantsnäitajatel on esmatähtis osa finantssektoris nii erinevate toodete hinnapoliitika kui ka riski ja kapitali õige jaotamise seisukohast. Seega on finantsturgude tõhusa toimimise jaoks määrava tähtsusega see, et võrdlusparameetrid on usutavad ja usaldusväärsed.

1.2

Mitmesugune manipuleerimine korraldatud näitajatega on tekitanud kahtlusi ja muret seoses võrdlusparameetrite usaldusväärsusega kogu maailmas, õõnestades süsteemi usaldusväärsust ja tehingukindlust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mures sellise käitumise tõsiste tagajärgede pärast. Manipuleerimine võib tõepoolest põhjustada investoritele suuri kaotusi, moonutusi reaalmajanduses ja üldisemal plaanil oluliselt õõnestada usaldust turgude vastu. Seetõttu nõuab ja soovitab komitee rakendada uued kavandatud meetmed äärmiselt kiiresti.

1.3

2013. aasta aprillis asutati Ühendkuningriigis finantsasutuste käitumist jälgiv Financial Conduct Authority (FCA). FCA on reguleerinud LIBORi intressimäära fikseerimisega seotud tegevust, kehtestades uued juhtimist ja kontrollimist tugevdavad nõuded ning võttes meetmeid LIBORiga manipuleerimise eest vastutavate isikute karistamiseks.

1.4

Euroopa Komisjon muutis turu kuritarvitamist käsitleva määruse ja turu kuritarvitamise korral kohaldatavaid kriminaalkaristusi käsitleva direktiivi ettepanekuid nii, et mis tahes korraldatud näitajatega manipuleerimine on ebaseaduslik ning haldus- või kriminaalkorras karistatav. Karistusmehhanism on kahtlemata vajalik, aga sellest ei piisa, et ennetada tulevase manipuleerimise ohtu.

1.5

Seetõttu kiidab komitee komisjoni esitatud määruse ettepanekut ja leiab, et määruse ettepanekuga saavutatakse eesmärk parandada õigusnorme, millega tagatakse turu ja korraldatud näitajates väljenduvate väärtuste vajalik usaldusväärsus, tagades, et näitajaid ei moonutaks huvide konfliktid, et neis kajastuks majanduslik tegelikkus ja et neid kasutataks korrektselt. Avaliku majanduskorra kaalutlused on ilmselged.

1.6

Eriti suure tähtsusega on meetmed rikkumistest teatavate töötajate kaitseks. Komitee soovitab lisada õigusakti viite ettepanekule, millega muudetakse turu kuritarvitamist käsitlevat direktiivi 2003/6/EÜ, milles nõutakse liikmesriikidelt selgesõnaliselt õigusnormide vastuvõtmist eraldi nende kaitseks.

1.7

Komitee märgib heameelega, et ettepanek on kooskõlas möödunud suvel Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni (IOSCO) arvukate konsulteerimiste tulemusel väljaselgitatud põhimõtetega, vähendades selle abil rakendamise kulusid märkimisväärselt.

1.8

LIBORi ja EURIBORiga manipuleerimisega seotud tuntud skandaalid ja hilisemad skandaalid seoses vahetuskursside ning toornafta, naftatoodete ja biokütuste korraldatud näitajatega manipuleerimisega näitavad vajadust reguleerida suurt hulka korraldatud näitajaid, sh neid, mida kasutatakse energiapõhiste tuletisinstrumentide ja kaupade jaoks. Komitee nõustub täielikult määruse ettepanekus määratletud laiahaardelise rakendamisalaga ja soovitab tungivalt selle rakendamist kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

1.9

Kõnealuse määrusega muudetakse turg läbipaistvamaks ja võetakse meetmed, mis vähendavad killustatust. Eeskirjade ühetaolisel kohaldamisel välditakse õigusnormide erinevuste ärakasutamise ohtu, mis on finantsturgudel väga suur, ja seetõttu saavad lõppkasutajad kasu korraldatud näitajate ühtsusest eri riikides.

1.10

Komitee on alati taotlenud tarbijate kaitse tugevdamist ja on seisukohal, et kavandatud määrusesse on asjakohaselt koondatud valdkonna kehtivad õigusnormid, millega vastasel juhul ei nähtaks ette ühtegi meedet korraldatud näitajate asjaomase ja sobiva hindamise tagamiseks. Investoritel on õigus nõuda, et nende väärtpabereid (laenud, tuletisinstrumendid jne) kaitstakse turu moonutamisest tulenevate kaotuste eest.

1.11

Komitee väljendab taas oma pettumust seoses delegeeritud õigusaktide ülemäärase kasutamisega, kuna ka vaadeldavas määruse ettepanekus ei näi need olevat kooskõlas aluslepingutes sätestatuga. Paljud delegeeritud õigusaktides käsitlevad küsimused tuleks määratleda määruses endas. Sel teemal võttis komitee vastu eraldi arvamuse (1). Komitee palub komisjonil teda teavitada kõigist edasistest meetmetest, mis selles valdkonnas delegeeritud aktide kaudu vastu võetakse.

2.1

Komisjon teeb ettepaneku võtta kasutusele määrus, millega kehtestatakse eeskirjad finantsinstrumentide ja -lepingute korraldatud näitajate reguleerimiseks ELis.

2.2

Ettepaneku üldeesmärk on tagada turu ja korraldatud näitajates väljenduvate väärtuste vajalik usaldusväärsus, tagades, a) et näitajaid ei moonutaks huvide konfliktid, b) et neis kajastuks majanduslik tegelikkus, mida nad peaksid peegeldama ja mõõtma ning c) et neid kasutataks asjakohasel viisil.

2.3

Määruse ettepaneku põhielemendid võib kokku võtta järgmistes punktides, mille eesmärk on

2.4

Keskpangad jäeti õigussätete rakendamisalast välja, kuna neil on juba olemas tagatis- ja reguleerimissüsteem.

2.5

Ettepaneku lisades sisalduvad üksikasjalikud sätted korraldatud kaubanäitajate kohta ja intressimäärade kindlaksmääramiseks.

2.6

Topeltreguleerimise vältimiseks vabastatakse korraldatud näitajad, mille jaoks esitavad sisendandmeid reguleeritud kauplemiskohad, teatavatest kohustustest juhul, kui viimased on hõlmatud ELi teiste õigussätete ja järelevalvekohustustega.

3.1

Komitee tunnistab, toetab ja hindab Euroopa Komisjoni tehtud jõupingutusi, mille eesmärk on parandada intensiivse ja tiheda töökava abil finantsteenuste turu stabiilsust ja tõhusust. Komitee kinnitab taas, et see on vajalik eeltingimus tagamaks, et finantssektor teeniks reaalmajanduse huve.

3.2

Komitee arvates on kavandatud määrus kooskõlas eesmärgiga edendada stabiilset, järelevalvele alluvat, senisest suurema vastutusega ning seega rohkem tarbijate ja üldiselt majanduse vajadustele vastavat finantskeskkonda.

3.3

Komitee väljendab sügavat muret selle pärast, et määrust ei pruugita jõuda kiiresti vastu võtta, pettes Euroopa kodanike ootusi, kes ootavad kindlat ja karmi vastust turu ning väärtpaberite ja võrdlusindeksite arengut mõõtvate instrumentidega manipuleerimise vastu, mis tekitab tohutut kahju ülimalt raskes olukorras. Seetõttu loodab komitee, et määrus võetakse kiiresti vastu, ilma et oleks vaja ära oodata järjekordse finantsskandaali puhkemist, et meenutada taas hea õigusloome vajadust. Komitee juhib tähelepanu tõigale, et kavandatud eeskirjade rakendamisala komplekssus ja suur ulatus võib pidurdada nende vastuvõtmise protsessi.

3.4

Erinevad finantsturgudel kasutatavad korraldatud näitajad (nt LIBOR ja EURIBOR pankadevaheliste intressimäärade jaoks või aktsiaindeksid) on finantssüsteemi oluline element.

3.5

Võrdlusparameetrite usaldusväärsus on esmatähtis paljude finantsinstrumentide, nt intressimäära vahetuslepingute, intressiforvardite, ärilepingute ja mittekaubanduslike lepingute, tarnelepingute ning era- ja hüpoteeklaenude hindade kindlaksmääramise jaoks. Kuna finantsinstrumentide ja finantslepingute alusel makstavate maksete väärtus sõltub kõnealustest parameetritest, on nende arengul märkimisväärne mõju nii investoritele kui ka tarbijatele.

3.6

Euroopa Keskpanga andmeil oli 2012. aasta märtsi seisuga ligi 60 % euroalal mittefinantssektorile antud laenude kogumahust muutuva intressimääraga ning muutuva intressimääraga laenude osakaal perekondadele antud laenudes oli samal perioodil tõusnud 40 %-ni.

3.7

Hiljutised LIBORi ja EURIBORiga manipuleerimisega seotud skandaalid (peale mille oli ka veel neid, mis olid seotud vahetuskursside või energiahindade võrdlusparameetrite manipuleerimisega) tekitasid kogu maailmas kahtlusi ja muresid seoses võrdlusparameetrite usaldusväärsusega. Komitee nõustub komisjoni eesmärgiga hõlmata reguleerimisega kõik võimalikud indeksitega manipuleerimised.

3.8

Juhul, kui manipuleerimise või ebausaldusväärsuse tõttu moonutatud korraldatud näitajates ei kajastu see, mida nende abil peaks mõõtma, kahjustab see investoreid ja tarbijaid ning nad kaotavad usalduse turgude vastu.

3.9

Mõned võrdlusparameetrid on riigisisesed, ent võrdlusaluseks olev sektor tervikuna on rahvusvaheline. Seega peaks ELi finantsteenuste turg saama toetuma usaldusväärsele ühisele võrdlusraamistikule, mida ELi eri riikides kasutatakse korrektselt.

3.10

Komisjoni esitatud ettepanekud turu kuritarvitamist käsitleva direktiivi muutmiseks (2) ja ettepanekud kriminaalkaristuste kohta võimaldavad mis tahes kuritarvitamise nõuetekohast karistamist. Komitee kordab oma toetust kõnealusele lahendusele, mida ta on mitmel korral taotlenud, eelkõige seoses komitee arvamusega sanktsioonide kohta finantsteenuste sektoris (3).

3.11

Nagu komisjon ise nentis, ei saavutata korraldatud näitajate paremat korraldamist ja kasutamist siiski ainult karistusrežiimi muutmisega. Karistuste kohaldamine ei kõrvalda manipuleerimisohtu, mis tuleneb korraldatud näitajate kindlaksmääramise puudulikust juhtimisest huvide konfliktide ja kaalutlusõiguse tingimustes. Komitee toetab kindlalt kõnealust seisukohta ja peab vajalikuks läbipaistvust tagavate eeskirjade süsteemi loomist.

3.12

Lisaks peavad korraldatud näitajad olema investorite ja tarbijate kaitsmiseks kindlad, usaldusväärsed ja oma eesmärgiks sobivad.

3.13

Komitee, kes on alati taotlenud investorite ja tarbijate huvide kaitse kõrget taset, omistab antud küsimusele suurt tähelepanu ja nõustub täielikult kõnealuse nõudmisega. Investorid võiksid sellest kasu saada, kuna nad on kindlad selles, et nende omandatud finantsinstrumendis kasutatud võrdlusparameetrid tuginevad tugevale alusele ja on manipuleerimata.

Sellega seoses tuletab komitee meelde oma mitmel korral sõnastatud nõudmist luua finantsteenuste tarbijakaitse Euroopa amet samal viisil, kui seda tehti Ameerika Ühendriikides Dodd-Frank Act-nimelise seaduse kaudu.

3.14

Sellega seoses peab komitee ülimalt oluliseks määruse kavatsust suurendada investorite kaitset konkreetsete läbipaistvusalaste sätete kaudu. Läbipaistvuse põhimõte ei tähenda ärisaladusena käsitletava teabe levitamist või edastamist konkurentidele. Ent läbipaistvus tagab tehingutes selge ja turvalise keskkonna, milles konkurents võib senisest paremini toimida.

3.15

Komitee on seisukohal, et ettepanekut saaks investorite ja tarbijate kaitse osas parandada, tagades neile kohtus jõustatavad, selged ja hõlpsasti kättesaadavad kaebe- ja hüvitamisõigused. Nende osas tuleb eristada järgmised kategooriad:

3.16

Tarbijakaitse osas sisalduvad tarbijakrediidi direktiivis nõuetekohast teatamist reguleerivad eeskirjad ning sedasama eesmärki taotletakse ka lähiajal vastuvõetava hüpoteegikrediidi direktiiviga. ELi tarbijakaitse eeskirjades ei võeta siiski arvesse finantslepingutes kasutatavate võrdlusindeksite sobivust: ettepanek peab olema kooskõlas ELi ülejäänud õigustikuga.

3.17

Komitee rõhutab vajadust täpsustada artiklit 18 selliselt, et tarbijate profiili jaoks väljapakutud võrdlusindeksi sobivuse hindamine oleks kohustuslik (sarnaselt finantsinstrumentide turgude direktiivis ettenähtuga). Vastasel juhul peab järelevalve alla kuuluv üksus pakkuma teise, sobivama võrdlusindeksi.

3.18

Komitee toetab kooskõlas IOSCO esitatud soovitustega komisjoni kavatsust kasutada korraldatud näitajate koostamiseks senisest objektiivsemat süsteemi, mis põhineks pigem teostatud tehingutel kui ametlikel küsitlustel.

3.19

Komitee toetab määruses esitatud põhimõtete laia rakendamisala, mis hakkab ehk hõlmama laia valikut erinevaid võrdlusparameetreid, olles kooskõlas IOSCO esitatud ja 2013. aasta juulis avaldatud põhimõtetega.

3.20

Samal ajal teeb komitee ettepaneku koostada rakendustingimused, mis tagaksid ka proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamise. Korraldatud näitajad erinevad omavahel suuresti oma levitamise, olulisuse ja manipuleeritavuse poolest. Seetõttu tuleks komitee arvates arvestada iga korraldatud näitaja iseärasuste, näitajate koostamise protsessi ja nende korraldajaga.

3.21

Selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine, ei pruugi piisata korraldajale ettenähtud kaalutlusõigusest valida oma meetodid korraldatud näitaja koostamisel. Selle asemel teeb komitee ettepaneku arendada edasi lähenemisviisi, mida määruses muuseas juba järgitakse oluliste korraldatud näitajate jaoks erisätete kehtestamise näol. Üldisemaid põhimõtteid tuleks täiendada üksikasjalike põhimõtete kogumiga, mille abil saaks arvesse võtta võrdlusparameetrite eri kategooriaid ja nendega seonduvaid võimalikke ohte.

3.22

Komitee arvates võiks selle viimase meetme abil tõhusamalt täita võimalikud lüngad, võttes kasutusele asjakohased põhimõtted, ent siiski õõnestamata eeskirjade laiaulatuslikku kohaldatavust.

3.23

Komitee rõhutab, kui oluline on teha vahet erinevate korraldatud näitajate vahel ka seoses võimalike tagajärgedega, mis võiksid esineda tärkavatel turgudel, kus korraldatud näitajad on suure tähtsusega teabe edastamise läbipaistvuse seisukohast. Seetõttu soovitab komitee õigusakti kohandamist korraldatud näitajate suurema või väiksema süsteemse tähtsuse alusel. Eesmärk on vältida teatavate turgude arengu takistamist.

3.24

Komitee peab väga asjakohaseks seda, et korraldatud näitajate kindlaksmääramise jaoks kavandatud menetlused alluksid manipuleerimise puhul nii tsiviil- kui ka kriminaalkorras karistamise režiimidele.

3.25

Komitee on seisukohal, et korraldatud näitajate kindlaksmääramise menetlused võivad olla usaldusväärsed ja turvalised üksnes juhul, kui need tagab ladusalt toimiv juhtimisstruktuur. Sellega seoses kiidab komitee heaks kavatsuse usaldada korraldajale vastutus korraldatud näitajate usaldusväärsuse eest ja nõustub komisjoniga selles, et valitud juhtimisstruktuurid peavad ülesannete ja menetluste poolest sobima võimalike huvide konfliktidega tegelemiseks.

3.26

Viimase sätte tõhustamiseks teeb komitee ettepaneku laiendada läbipaistvuse kohustust ka kõnealustele aspektidele.

3.27

Kooskõlas IOSCOga peetud konsultatsioonide tulemuseks olnud seisukohtadega tunnistab komitee laiaulatusliku osalemise tähtsust korraldatud näitajate kindlaksmääramisel, et tagada mitmel korral meelde tuletatud läbipaistvuse põhimõtte järgmine ja võrdlusnäitajate esindavus. Määrusega ettenähtud vabatahtlik andmete edastamine soodustab sellist osalemist, ent komitee teeb ettepaneku kehtestada andmete edastamiseks täpsed reeglid, mille abil võib tagada korraldatud näitajate kindluse ja usaldusväärsuse.

3.28

Artikli 8 lõikes 3 sätestatu osas, milles käsitletakse määruse rikkumisest teatamise sisekorda, soovitab komitee ette näha, et sellistest rikkumistest teatamise protsess oleks paindlik, kiire ja lihtne.

3.29

Eriti suure tähtsusega on meetmed rikkumistest teatavate töötajate kaitseks. Komitee soovitab lisada õigusakti viite ettepanekule, millega muudetakse turu kuritarvitamist käsitlevat direktiivi 2003/6/EÜ, milles seatakse ettevõtte töötajatele kohustus teatada ebaseaduslikust tegevusest ning milles nõutakse liikmesriikidelt selgesõnaliselt õigusnormide vastuvõtmist eraldi nende kaitseks.

3.30

Komitee peab kasulikuks kehtestada eeskirjad, millega julgustatakse teatama rikkumistest, kui see on põhjendatud, muu hulgas asutades auhinnad kohtuasutustele abi osutanud isikute jaoks.

3.31

Komitee suhtub positiivselt sellesse, et huvitatud sidusrühmadega tuleb eelnevalt konsulteerida võimalike vajalikuks peetud metoodiliste muudatuste osas. Selline lähenemisviis on – eelkõige korrapäraselt kohandatavate korraldatud näitajate puhul – sobiv näitajate kasutamise järjepidevuse tagamiseks.

3.32

Sellega seoses võiks olla kohane luua sobivad vahendid, millega tagada võrdlusparameetri arvutamiseks kastutatavate meetodite laiaulatuslik levitamine ja tutvustamine (nt avaldamine veebilehel). Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse suunistega võiks ette näha vastavad sätted.

3.33

Komitee soovitab komisjonil tegutseda ettevaatusega võimalikul üleminekul uutele ja teistsugustele korraldatud näitajatele. Tegemist on tundliku küsimusega, kuna see võiks tekitada ebakindlust olemasolevate lepingute suhtes, põhjustades lahkhelisid ja turuhäireid. Sellistes olukordades võiks üks võimalik lahendus olla kaotatava näitaja säilitamine, kohaldades uut näitajat üksnes uute sõlmitavate lepingute suhtes.

3.34

Komitee rõhutab, et korraldaja avalduses, mis käsitleb käitumisjuhendi vastavust määrusele, tuleb täpsustada ka seda, kas vastavust on tõendanud kolmandad isikud või mitte. Selline lisateave võib aidata tõhustada käitumisjuhendi sobivuse kontrollimist ning hallata võimalikku hilisemat vastutusemääramist määruses sätestatud põhimõtete rikkumise puhul.

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/48

1.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekut, kuna sellega tagatakse ELi õigusallikate kindlus, püüeldakse lihtsustamise ja tõhususe suurendamise poole ning tagatakse demokraatliku kontrolli volituste täieulatuslik täitmine ning kõigile huvitatutele selge ja läbipaistev teave.

1.2

Komitee tunneb heameelt, et komisjon võttis ettepaneku koostamisel arvesse mitmesuguseid komitee varasemates arvamustes väljendatud aspekte.

1.3

Komitee nendib, et komisjoni ettepanek hõlmab rohkem kui 80 õigusakti (mille seas on määruseid ja direktiive) tehtud muudatusi ja avaldab kahetsust, et ta ei saa avaldada hinnangut iga õigusakti kohta, arvestades, et käsitletud on nii mitmekesiseid valdkondi, nagu

1.4

Komitee soovitab viia läbi põhjalikumad lisahinnangud volituste delegeerimise eesmärkide, sisu, ulatuse ja kestvuse kohta, et ELi tasandil saaks demokraatlikku kontrolli täieulatuslikult läbi viia ning et riikide parlamentidele ELi õigusloomeprotsessi tagatud eelisõigusi ja ülesandeid saaks täiel määral täita. Komitee leiab, et mõisted „mitteolemuslikud meetmed” ja „delegeeritud volitused” tuleks ühemõtteliselt, täiel määral Euroopa Kohtu tõlgendust arvesse võttes määratleda.

1.5

Komitee rõhutab järgmiste tegurite olulisust:

1.6

Komitee peab oluliseks, et komiteemenetlused peavad olema võimalikult läbipaistvad ja arusaadavad kõigi ELi kodanike jaoks ja eelkõige nende jaoks, keda õigusaktid isiklikult puudutavad.

1.7

Komitee meenutab vajadust rakendada täiel määral Lissaboni lepingu artiklit 8a, milles nähakse ette, et otsused võetakse vastu tasandil, kus neil on kõige kodanikulähedasem mõju, tagades kodanikele ja kodanikuühiskonnale täieliku juurdepääsu teabele.

1.8

Komitee nõuab, et hinnataks uue reguleeriva raamistiku rakendamise mõju ja et Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komiteele esitatakse regulaarselt aruanne, kus käsitletaks teabe tõhusust, läbipaistvust ja levitamist.

2.1

Lissaboni lepingu jõustumise järgselt eristatakse selgelt ELi toimimise lepingu artikli 290 menetluse kohaselt komisjonile delegeeritud volitusi võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad ning mis täiendavad või muudavad seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi (delegeerimismenetlus), ning artikli 291 menetluse kohaselt komisjonile antud volitusi võtta vastu nn rakendusakte ehk ühtseid tingimusi õiguslikult siduvate liidu õigusaktide rakendamiseks.

2.1.1

Delegeerimisvolituse rakendamine on ette nähtud õigusaktides, mis ei ole siduvad, näiteks:

2.2

Nagu komitee 2008. aasta kontrolliga regulatiivmenetluse teemalises arvamuses (3) meelde tuletas, muutis nõukogu juba 2006. aasta juulis (4) otsust, millega sätestati komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, (5) kehtestades uue kontrolliga regulatiivmenetluse.

2.2.1

Tänu nimetatud menetlusele võib seadusandja takistada vastu võtta kvaasiseadusandlikke meetmeid ehk selliseid meetmeid, mille eesmärk on muuta kaasotsustamismenetluse korras vastuvõetud aktide vähemolulisi sätteid alati, kui ta leiab, et meetmete eelnõu ületab kõnealuses aktis sätestatud rakendusvolitused või kui eelnõu ei ole kooskõlas akti eesmärgi või sisuga ega proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetega.

2.2.2

Tegemist on komiteemenetlusele tüüpilise menetlusega, mis on sätestatud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ, mida muudeti otsusega 2006/512/EÜ, mille kohaselt peab komisjon esitama rakendusmeetmete eelnõud viie komiteemenetluse järgi (konsulteerimismenetlus, korralduskomitee menetlus, regulatiivkomitee menetlus, kontrolliga regulatiivmenetlus, kaitsemeetmete menetlus) liikmesriikide ametnikest koosnevatele komiteedele. Komisjon võttis juba 2006. aasta detsembris vastu 25 asjaomast ettepanekut, (6) mille kohta on komitee arvamuse koostanud (7).

2.3

Kontrolliga regulatiivmenetlust kasutati selliste rakendusmeetmete vastuvõtmiseks, millega muudeti aktide vähemolulisi sätteid. Aastatel 2009–2014 jäid ajutiselt jõusse komiteemenetluse otsuse artikkel 5a ja kontrolliga regulatiivmenetlus, kuni olemasolevad sätted viiakse teatud määruste, direktiivide ja otsuste kooskõlla viimise abil vastavusse delegeeritud aktide korraga.

2.4

Komitee on ka hiljuti avaldanud arvamust (8) kahe 12 eri sektorit käsitleva koondmääruse ettepaneku kohta ning toetanud komisjoni algatust, sest see on vajalik ELi õiguse allikate kaitsmisel ning lihtsustamise ja tõhustamise eesmärgil, kuid soovitab nõukogul ja parlamendil jälgida protsessi võimalikult hoolikalt ja hinnata üksikasjalikult kõiki kohandatavaid õigusakte. Need hõlmavad 165 õigusakti, millele on siiani kehtinud kontrolliga regulatiivmenetlus ning mis nüüd kuuluvad uue delegeeritud aktide menetluse alla.

2.5

Komitee märgib, et ta võttis hiljuti vastu põhjaliku aruande delegeerimismenetluse kohta, ja soovitab seda arvesse võtta, et käesolevat arvamust paremini mõista.

3.1

Praegune ettepanek jälgib reguleeriva raamistikuga samasugust lähenemisviisi kui eelmised ettepanekud.

3.2

Kavandatud reguleeriv raamistik hõlmab muudatusi 76 õigusaktis, sh mitmesugustel teemadel koostatud määrustes ja direktiivides. ELi toimimise lepingu sätetega kooskõlla viimise eesmärgil on kavandatud ka jätta välja mõned sätted järgmistest õigusaktidest: määrus (EÜ) nr 66/2010 ja määrus (EÜ) nr 1221/2009 keskkonna teemal; direktiiv 97/70/EÜ transpordi teemal; määrus (EÜ) nr 1333/2008 ja direktiiv 2002/46/EÜ tervise- ja tarbijaküsimuste teemal; (9) nõukogu määrus (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi teemal.

4.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekut, kuna sellega tagatakse ELi õigusallikate kindlus, püüeldakse lihtsustamise ja tõhususe suurendamise poole ning tagatakse parlamendi ja nõukogu demokraatliku kontrolli volituste täieulatuslik täitmine.

4.2

Komitee tunneb heameelt, et kõnealuse ettepaneku koostamisel võeti arvesse mitmesuguseid komitee varasemates arvamustes väljendatud seisukohti, ja tuletab meelde varasemalt öeldut ehk et „ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt tuleb delegeeritud volituse kestus põhiaktis selgelt määratleda ning et praeguseni (mõne harva erandiga) on delegeerimine põhimõtteliselt antud määratud ajaks koos võimalusega delegeerimise rakendamise aruande esitamisel tähtaega pikendada” (10).

4.3

Komitee meenutab, et Euroopa Parlament ise juhtis seadusandlike volituste delegeerimise teemalises 5. mai 2010. aasta resolutsioonis tähelepanu delegeerimise delikaatsusele, ja rõhutas, et „artikli 290 kohase delegeerimise eesmärgid, sisu, ulatuse ja kestuse peavad parlament ja nõukogu selgelt määratlema seadusandlikus aktis”. Komitee arvates peaks see võimaldama ka riikide parlamentidele ELi õigusloomeprotsessi tagatud eelisõigusi ja ülesandeid täiel määral täita.

4.4

Pealegi tuleks komitee arvates delegeerimise kasutamine kinnitada üksnes siis, kui on artikli 290 järgi vaja „võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad ning mis täiendavad või muudavad seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi” ning puhtalt rakenduslike aktide puhul tuleb kasutada ELi toimimise lepingu artikli 291 sätteid. Igal juhul peaks välistama delegeerimise võimaluse õigusaktide puhul, mis puudutavad sektori jaoks olemuslikke osi. Lisaks tuleb määratleda mitteolemuslike osade mõiste ning selle mehhanismi toimimist tuleb täpselt hinnata.

4.5

Sellega seoses kordab komitee oma soovitusi komisjonile ehk soovitab komisjonil „õigusaktide ühekorraga kohandamisel arvestada rohkem teatud põhiaktide eripäradega” (11) ning võtta arvesse mõistete „mitteolemuslikud meetmed” ja „komisjonile delegeeritud volitused” Euroopa Kohtu tõlgendust.

4.6

Komitee rõhutab järgmiste tegurite olulisust:

4.7

Komitee on alati olnud seisukohal, et „komiteemenetlused – millesse on kaasatud üksnes komisjoni ja liikmesriikide valitsuste esindajad ja mille ülesanne on kas haldamine, nõustamine või õigusaktide rakendamisest ja järelevalvest tulenev reguleerimine – tuleb muuta läbipaistvamaks ja arusaadavamaks kõigile ja eelkõige isikutele, keda kõnealused õigusaktid otseselt puudutavad” (12).

4.8

Komitee peab oluliseks hinnata korrapäraselt uue kavandatud õigusraamistiku rakendamise mõju ja et Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komiteele esitatakse regulaarselt aruanne, kus käsitletakse ühenduse delegeeritud akte käsitleva ning kõigile kättesaadava ja kasutajasõbraliku teabe tõhusust, läbipaistvust ja levitamist, et oleks võimalik kontrollida menetlusi, kus on ühendatud regulatiivmeetmed ja rakendusmeetmed.

4.9

Sellega seoses meenutab komitee vajadust rakendada ka sel juhul täiel määral Lissaboni lepingu artiklit 8a, milles nähakse ette, et otsused võetakse vastu tasandil, kus neil on kõige kodanikulähedasem mõju, tagades kodanikele ja kodanikuühiskonnale täieliku juurdepääsu teabele.

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/52

1.1

Komitee on nõus sellega, et nõukogu 2005. aasta otsus (1) uute psühhoaktiivsete ainete kohta vajab ajakohastamist. Komitee nõustub, et ELi asjaomaste ametite vahelise tegevuse paremaks koordineerimiseks on vaja tihedamat ajakava andmete kogumiseks ja üksikasjalikumat siseklassifikatsiooni võimalust ainete puhul, mis kujutavad endast väikest, keskmist või suurt ohtu. Kõik nende klassifitseerimisele järgnevad tarnimist piiravad meetmed peaksid olema õigeaegsed ja proportsionaalsed.

1.2

Komitee märgib ka, et sageli ei olnud mõjuhindamisega seonduv lisateave kättesaadav, et uute psühhoaktiivsete ainete kasutamine on ELi ulatuses varieeruv ning erinevused avalikkuse suhtumises ja poliitilistes reageeringutes on drastilised. Komisjon juhib õigusega tähelepanu sellele, mis Euroopa Liidu lepingu ja praeguste rahaliste piirangute raames on poliitiliselt saavutatav, kuid ta peaks astuma sammu edasi ja määratlema, mida tegelikult tarvis on.

1.3

Komitee arvab, et tuleks ka Euroopa Liitu mittekuuluvates riikides toimuvaid arenguid tähele panna ning edaspidistes mõjuhindamistes neile tähelepanu juhtida. Väga oluline on Euroopa Liidus vahepeal paranenud ja paremini rahastatav andmete kogumine kõigi tarnenüansside (aine kättesaadavus, kaubateed, majanduslikud võimalused ja sotsiaalne vajadus), teabevahetusühenduste (internet ja sotsiaalmeedia) ja tagajärgede (mõõdetav haigestumus ja muu kahju) kohta.

1.4

Kui määruse ettepanek jääb praegusel kujul muutumatuks, tuleb täpsemalt lahti seletada mitu tehnilist punkti; need on välja toodud käesoleva arvamuse 5. osas. Edu saavutamine sõltub liikmesriikide poliitilisest toetusest, andmetöötluse sätetest ja rahastamisest. Eesmärkide osas tuleb kokkuleppele jõuda. Tuleb jätkata uurimistööd ning määratleda parimad (ja halvimad) tõrje- ja ravimistavad. Selliste ELi rahastatavate uurimisprogrammide nagu eSBIRTes, Orion ja ALICE-RAP kavasid ja tulemusi tuleks regulaarselt jagada valdkonna muude osalejatega ning paremini hõlmata mõjuhinnangutesse ja hilisematesse seadusandlikesse ettepanekutesse. Andmekogumine, riskihindamine ja teadmussiire peaksid kodanikuühiskonna uimastifoorumi (või ehk ulatuslikuma „uute psühhoaktiivsete ainete platvormi”) kaudu reaalajas jätkuma, kaasates kõiki sidusrühmi, eelkõige otseselt kaasatud valitsusväliseid organisatsioone ja tugirühmi. See peaks hõlmama kõiki uusi psühhoaktiivseid aineid, sealhulgas neid, millest on juba teavitatud seoses kasutamisega puhtalt, segudes või lisandina teiste uute psühhoaktiivsete ainete koostises. Prioriteetide ja tegutsemisvõimaluste suhtes tuleks liikmesriikidega sagedamini kokku leppida. Tuleks kaaluda alternatiive või lisandusi kogu ELis rakendatavale ühetaolisele reageeringule, mis piirdub pakkumise vähendamisega.

2.1

Looduslikult esinev või mistahes otstarbeks eesmärgipäraselt sünteesitud seaduslik või ebaseaduslik aine on väidetavalt „psühhoaktiivne”, kui see lisaks oma muudele füüsilistele, keemilistele, toksikoloogilistele ja keskkondlikele omadustele suudab inimeste poolt mistahes otstarbel manustatuna mõjutada nende kesknärvisüsteemi ja avaldada stimuleerivat või depressiivset mõju, millega kaasnevad hallutsinatsioonid ja/või motoorsete funktsioonide, mõtlemis-, käitumis- või meeleoluhäired.

2.2

Neid mõjusid võib pidada kasulikeks (kui ained valmistatakse ja määratakse ning neid kasutatakse kontrollitud tingimustes konkreetsete seisundite puhul ravimitena), või kasututeks ja potentsiaalselt või tegelikult ohtlikeks, mõnikord isegi väga ohtlikeks, kui neid omaalgatuslikult tarvitatakse üksnes eespool nimetatud mõjude saavutamiseks. Need riskid suurenevad järsult, kui ained tekitavad ka sõltuvust ja kui nende kasutamine on majanduslikult kurnav.

2.3

Sellised ained nagu morfiin, heroiin, kokaiin, ecstasy ja kanep ning nende paljud tuletised ja lähteained, samuti suur valik amfetamiine, barbituraate, bensodiasepiine ja muid psühhedeelseid drooge on seetõttu erinevate tulemustega võetud kontrolli alla vastavalt kahele ÜRO konventsioonile (2) (1961, 1971) ja protokollile (3) (1972), mida maailma riigid eri ulatuses rakendavad.

2.4

Kõik psühhoaktiivsed ained, mida ei ole eespool kirjeldatud viisil nimekirja kantud ega kontrollitud, on ELi (ja mõne muu) seadusandluse mõistes „uued”, olenemata ajast, mille vältel neid on tuntud või muul, sageli seaduslikul otstarbel kasutatud. Neid nimetatakse „uuteks psühhoaktiivseteks aineteks” üksnes siis, kui on kindlaks tehtud (või kahtlustatakse), et neid väljaspool meditsiinilist või muud järelevalvet turustatakse või levitatakse üksiktarbijatele kasutamiseks ainult nende psühhoaktiivsete omaduste tõttu.

2.5

Alkohol, tubakas ja kofeiin, mille eri annused vastavad kõigile eespool kirjeldatud uute psühhoaktiivsete ainete ja pikaajalise kasutamise kahjulikkuse kriteeriumidele, on ÜRO ja ELi määratlustest selgesõnaliselt välja jäetud. Seda on raskem teha igapäevaelus või teadusuuringutes, kus nende kasutamine ja mõju segunevad – eriti kui silmas pidada, et alkoholi ja tubaka kahjulikkus tervisele ja ühiskonnale ületab suuresti enamiku uute psühhoaktiivsete ainete oma. Siiski ei jõua teadlased ja reguleerijad neis küsimustes alati kokkuleppele ning nüüd on hädasti tarvis omavahel kooskõlastatud protsessi kahju ja riski hindamiseks kvantitatiivsel alusel.

2.6

Määratletud on rohkem kui 300 uut psühhoaktiivset ainet, mida ELis lühi- või pikemaajaliselt kasutatakse (või on kasutatud). Liikmesriikidest teatatakse jooksvalt umbes ühest uuest ainest nädala kohta. Kuna need ained on kontrollimata, ei ole nende kasutamine ebaseaduslik; seega on nad seaduslikud ja neid võib kirjeldada sõnaga „legaalne”, mis jätab eksliku mulje, et nad on ka „ohutud” või „heakskiidetud”. Enamikul juhtudel on nende oletuste kinnitamiseks või ümberlükkamiseks liiga vähe teaduslikke andmeid. Konkreetselt keelatud molekulide asemele on võimalik Hiinas või Indias kiiresti uusi variante sünteesida ja neid sealt importida, mõnedel juhtudel vastavalt ELis elavate organiseeritud rühmituste või üksikisikute tellimustele. Olemasolevaid molekule saab Euroopa Liidus aga kasutada ka teisiti kui nende õiguspärasel otstarbel. Enamikul juhtudel on motiiviks tulu saada, mõnikord aga on esmane eesmärk seaduste täitmisest kõrvale hoida. Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Teabevõrgu (Reitox) riiklikud teabekeskused annavad varajasi hoiatusi ja teavet äsja avastatud uute psühhoaktiivsete ainete kohta.

2.7

Neid aineid turustatakse paljude ebasüstemaatiliste, lühendatud ja/või eksootiliste kaubanduslike nimetuste all, sageli segudes teiste keelatud, uute või väljajäetud toodetega, sealhulgas taimsed tooted, meditsiinilised toimeained, toidulisandid, tubakas, kofeiin ja inertsed täiteained. Koostis ei ole ühtne ja puudub kontroll selle üle; hoiatussildid puuduvad või on lisatud üksnes müüki lubamiseks („ei sobi inimtoiduks”). Märgistamine võib olla sihilikult eksitav („vannisool” või „viiruk” toodete puhul, mis on tõenäoliselt ette nähtud sissehingamiseks, suitsetamiseks või süstimiseks).

2.8

Müük toimub spetsialiseerunud vahendajate kaudu või jaemüügipunktides (headshop'ides, smartshop'ides ja tubakapoodides, kõrvuti mitmesuguse tubakaatribuutikaga) ja internetis (krediitkaardi kasutamise võimalus, toote- ja tarnijaülevaated, kohene kojutoimetamine kõikjale). Erilisi probleeme tekitavad anonüümsed veebisaidid. Ebaseaduslike uimastite doosi hind on enamasti madal. Sotsiaalmeedia julgustab uusi suundumusi ja aitab kogemusi vahetada. Kasutamine (nt „lubatud narkootikumid”, klubid, peod või meelelahutuslikud sünteetilised nn „designer drugs”) erineb ELi ulatuses suuresti ning näib aegamisi kasvavat; keskmisest rohkem tarvitatakse kõnealuseid aineid Iirimaal, Poolas, Lätis ja Ühendkuningriigis. Otsese tarbimise tagajärjel haiglasse sattunute teatatud arv jääb suhteliselt madalaks (mis usaldusväärsete andmete puudumisel võib olla tegeliku kahju tõene näitaja, aga võib ka mitte olla).

2.9

Kooskõlas eespool öelduga ning võrreldes ebaseaduslike uimastite korrapäraste sõltlastest kasutajatega, on uute psühhoaktiivsete ainete kasutajad (eelkõige Ühendkuningriigis, kus on kogutud palju andmeid) praegu enamasti noored, suhteliselt jõukad, kriminaalse minevikuta ja vajaduse korral tõenäoliselt nõus ravile minema. Kuna nad on endiselt ka pere- ja tööellu integreeritud, on paranemismäär üldiselt hea. Kui esineb õnnetusi ja surmajuhtumeid, nähakse neis samadel põhjustel ootamatuid isiklikke tragöödiaid ja pööratakse neile üldiselt märkimisväärset meedia- ning sellest tulenevalt ka poliitilist tähelepanu.

2.10

Eespool öeldut arvesse võttes ei ole eriti üllatav, et ELi liikmesriikides ja kogu maailmas esineb uute psühhoaktiivsete ainete suhtes järsult erinevaid avalikke ja poliitilisi hoiakuid. Uruguays on hiljuti legaliseeritud kanep. Uus-Meremaal on „aktsepteeritavalt” madala riski ja kontrollitava kvaliteediga uued psühhoaktiivseid ained lubatud. Iirimaal on jaemüügipunktide arvu drastiliselt vähendatud, Madalmaades ja Kanadas kaalutakse sama. Ühendkuningriigis on traditsiooniliselt eelistatud üksiktoodete või tooterühmade keelustamist, kuid nüüd otsitakse seal alternatiivseid strateegiaid. Belgias kavandatakse tooterühmade keelustamist. On tehtud jõupingutusi ebaseaduslike uimastite müügi piiramiseks interneti anonüümsetel saitidel, seaduslik müük õilmitseb tõenäoliselt siiski edasi.

3.1

Nõukogu 2005. aasta otsuses (4) on kehtestatud uute psühhoaktiivsete ainete teabevahetuse, riskihindamise ja kontrolli raamistik. On siiski selgunud, et see võimaldab reageerida alles tagantjärele, teabe kogumine on piiratud, riskide kategooriatesse jaotamine puudulik ja piiravaid meetmeid vähe. Nõukogu nõudis 2011. aastal kõnealuse otsuse ajakohastamist.

3.2

Ettepanekus sätestatakse vajalikeks peetud meetmed, sealhulgas direktiivi ettepanek nõukogu raamotsuse (5) läbivaatamiseks seoses miinimumeeskirjadega uimastiäri kohta. See laiendaks „uimasti” määratlust ja asetaks uued psühhoaktiivsed ained, mis tekitavad olulisi tervise-, sotsiaalseid ja ohutusriske ning mille suhtes on ELis kehtestatud alaline turustamise piirang, samasse kategooriasse ÜRO konventsioonides ja protokollis juba loetletud ainetega.

3.3

Ettepanekuga koostada konkreetselt uute psühhoaktiivsete ainete kohta määrus kaasneb institutsioonisisene mõjuhinnang, milles tõstetakse esile erinevusi teabe kättesaadavuse, tegeliku kasutamise, ravikulude ning avalikkuse ja valitsuse reageeringute osas kogu ELi ulatuses. Kui andmed ei ole kättesaadavad, esitatakse hinnangulised arvamused. Poliitikameetmete võimalusi hinnatakse eesmärkide saavutamise tõhususe, majandus-, finants- ja sotsiaalse mõju ning proportsionaalsuse ja sidusrühmade jaoks vastuvõetavuse alusel.

3.4

Ettepanek põhineb ELi toimimise lepingu artiklil 114, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine ning tervise, ohutuse ja tarbijakaitse kõrge tase. Kavas on lühendada reageerimisaega ELi tasandil, pakkuda võimalusi sihipäraseks ja asjakohaseks tegutsemiseks, tegelda kahetise kasutusvõimaluse probleemide ja legaalsete ettevõtjate kindluse puudumisega ning ühendada uute psühhoaktiivsete ainete turg laiema siseturuga.

3.5

Ettepanekus sätestatakse ajakava andmete kogumiseks ühisaruande jaoks, mille koostavad komisjon, Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskus (EMCCDA), Europol ja teised tihedalt kaasatud Euroopa asutused (Ravimiamet, Kemikaaliamet ja Toiduohutusamet), tuginedes liikmesriikide varastele hoiatustele äsja avastatud uute psühhoaktiivsete ainete kohta.

3.6

Selle aruande tulemuseks võib olla EMCDDA ametlik riskihindamine, millest komisjon saab oma meetmetes juhinduda. On tehtud ettepanek kehtestada kriteeriumid, mille põhjal eristada väikesi, keskmisi ja suuri tervise-, sotsiaalseid ja ohutusriske. Kui riskid on väikesed, siis edasisi meetmeid ei võeta. Keskmiste või suurte riskide puhul võib komisjon ajutiselt või alaliselt keelustada konkreetsete uute psühhoaktiivsete ainete müügi ning teatud juhtudel ka nende tootmise, levitamise, importimise või eksportimise.

3.7

Ettepanekuga nähakse ette riskitasemete ümberhindamine uue teabe valguses ning korrapärane aruandlus ja hinnangute koostamine määruse rakendamise, kohaldamise ja tõhususe kohta. Jätkatakse teadusuuringuid ja analüüsi. Liikmesriigid on kohustatud sätestama turupiirangute jõustamiseks vajalikud haldussanktsioonid ja tagama, et need oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Ettepanekul ei ole Euroopa Liidu eelarvele otsest mõju.

3.8

Määrus jõustub 20 päeva pärast arvates Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest ja on liikmesriikidele siduv. Nõukogu esialgne otsus (6) tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse.

4.1

Komitee tervitas komisjoni 2011. aasta teatist „Euroopa uimastitevastase võitluse tugevdamine” ja 2012. aasta ettepanekut narkootikumide lähteainetega seotud määruse koostamiseks. Komitee ootas huviga uute psühhoaktiivsete ainetega seotud ettepanekuid ja soovitas üldsuuniseid tõhusaks tegutsemiseks ELi ja liikmesriikide tasandil.

4.2

Narkootikumide lähteainete puhul rõhutati eriliselt, et asjaomased osalejad (komisjon ja piiratud hulk seaduslikke tootjaid, turustajaid ja lõppkasutajaid) on soovitud eesmärkide saavutamiseks tehtava koostöö osas täielikult järginud ÜRO 1988. aasta asjakohase konventsiooni (7) artikli 12 nõudeid. Konkreetsel juhul, kui oli tegemist heroiini tootmiseks vajalike väikeste atsetaanhüdriidi koguste kõrvaletoimetamisega, oli eesmärke võimalik väga täpselt määratleda.

4.3

Sama ei saa veel öelda uute psühhoaktiivsete ainete kohta, sest nii liikmesriikides kui ka maailmas üldiselt esineb tegeliku kasutuse ning poliitiliste reageeringute osas suuri erinevusi. Sageli juhtub, et põhiteavet ei koguta ega võrrelda; üksikisikute tragöödiad äratavad meedia tähelepanu; teaduslikud ja professionaalsed soovitused ei toeta alati poliitilisi reageeringuid ja võivad nendega vastuolus olla; muid kahjulikke tegurid, sealhulgas hoopis laiemalt levinud kahjulikku alkoholi ja tubaka tarvitamist peetakse liiga tundlikuks teemaks, et seda ühtse regulatiivse lähenemisviisiga hõlmata; seoses internetikaubandusega, sotsiaalmeedia rolliga arusaamade kujundamisel, riskide võtmisega ning nii uute kui ka vanade psühhoaktiivsete ainete kasutamisega lõõgastumiseks on põlvkondade vaheline lõhe silmnähtav.

4.4

Sellises selgelt väga keerulises olukorras kõigi jaoks, kes püüavad uutele psühhoaktiivsetele ainetele reageerida, näivad asjakohased kaks komitee varasematest arvamustest pärit märkust, nimelt et „riik ei tohi põhjustada suuremat kahju kui see, mille eest ta soovib kaitsta” (8) ning, nagu paljudel muudelgi reguleerijatele muret tekitavatel juhtudel, „poliitika peaks põhinema teabel ja tõenditel, mitte vastupidi” (9). Seda on kergem öelda kui teha.

4.5

Praeguste ettepanekute puhul ei valmista muret see, et nad oleksid kahjulikud, vaid pigem, et nad on liiga vähe kasulikud – ja et nende olemasolu võib edasi lükata avaramate kogu ühiskonda hõlmavate ja multidistsiplinaarsete lähenemisviiside kujunemist, mida on tarvis kokkuleppele jõudmiseks esiteks praeguse olukorra ja teiseks konkreetsete elanikkonnarühmadega seotud pikemaajaliste eesmärkide üle. Kui selles suhtes eelnevalt kokkuleppele ei jõuta ning nõutud poliitilist ja finantstoetust ei saada, siis tuleks seda tunnustada kõigis ELi tasandi seadusandlikes ettepanekutes.

4.6

Komitee märgib, et ettepanekul on teised eesmärgid, näiteks kahesuguse kasutusviisiga seaduslike ainete kõrvaletoimetamisega ELis ning „legaalsete ettevõtjate” kindluse puudumisega seotud probleemide käsitlemine. Need ei ole mõjuhinnangus siiski määratletud ja saavad ettepanekus liiga vähe tähelepanu. Muid võimalusi teiste õigusaktide jäetud lünkade täitmiseks ei ole üldse kaalutud. Seetõttu on raske otsustada, kas valitud õiguslik alus (ELi toimimise lepingu artikkel 114) on asjakohane või mitte. Seni nimekirja kantud 300 aine statistilisi andmeid tuleks kasutada selle ja ka muude punktide selgitamiseks.

4.7

Komitee usub kindlalt ja on korduvalt kinnitanud, et varustamise reguleerimine on ainult üks osa lahendusest ning tõenäoliselt ei anna kasulikke ega mõõdetavaid tulemusi. Tuleb rohkem tähelepanu pöörata nõudluse mõistmisele ja teha ettepanekuid, mil viisil paremini tagada selle rahuldamine võimalikult väikese riskiga. Riski ei saa kunagi täielikult välistada, ent seda on võimalik märkimisväärselt vähendada. Abi võiks olla parema teabe korralikust levitamisest.

4.8

Komitee märgib ka, et kui kohandatakse kriminaalkaristusi, tuleb piirduda isikutega, kes püüavad saada majanduslikku kasu selliste ainete müügist, mis on juba teadaolevalt keelatud või võivad inimeste tervisele suurt kahju tekitada. Eelkõige kehtib see uute psühhoaktiivsete ainete puhul, sest nendega kaasnevad riskid näivad siiani olevat väiksemad kui „vanade” või väljajäetud psühhoaktiivsete ainete puhul ning kasutajate vanglakaristus koos vältimatu kokkupuutumisega „vanade” psühhoaktiivsete ainetega oleks kõige halvem võimalik tulemus nii üksikisikule kui ühiskonnale. Seda on ettepanekus tarvis selgelt välja öelda, kui tahetakse kujundada ELi asjaomasele elanikkonnale, eelkõige otseselt mõjutatud noortele usaldusväärseid meetmeid.

5.1

Ettepanekus esitatakse mõne, kuid mitte kõigi kasutatud oluliste mõistete määratlus, ent ei selgitata, kuidas neid tuleks kohaldada sellele ebahariliku struktuuriga, kiiresti kasvavale, osalt seaduslikule, osalt kuritegelikule, osalt läbipaistvale, osalt reguleeritud turule, kus müüakse peamiselt väljaspool ELi valmistatud tooteid. Määratlemata on „ettevõtja”, kes arvatavasti tegutseb kas seaduslikult (müüb uusi psühhoaktiivseid aineid otse või poe või interneti kaudu) või ebaseaduslikult (vahendab keelatud aineid). Mida ülemaailmsete allikatega internetimüügi kontekstis tähendab „turuletoomine”? Miks peaks „segu” olema piiratud kahe või enama uue psühhoaktiivse ainega, kui selle asemel võiks näiteks olla üks uus psühhoaktiivne aine pluss eri kogustes tubakat, kofeiini, taimi ja täiteaineid? Kas poleks parem keskenduda pigem „tarbijale” kui „inimesele, kes kasutab uut psühhoaktiivset ainet teisiti kui meditsiinilise järelevalve all”, mitte aga suuremale „tarbijate” rühmale („isikud, kes tegutsevad eesmärkidel, mis ei ole seotud nende kaubandus-, äri- ega kutsetegevusega”), kellest suuremat osa see tegevus ei puuduta? Kui ettepanek on kavandatud pigem ennetava kui järelmeetmena, kas ei peaks see siis keskenduma ka uutele psühhoaktiivsetele ainetele, „mille ilmumist oleks teaduslike hinnangute ja otsuste põhjal mõistlik eeldada”? Kriitiliselt võiks küsida, miks on tõendamiskohustus nihkunud tarnijatelt, kellelt tuleks nõuda tõendeid, et nende toodetega kaasneb „väike risk”, EMCDDAle ja komisjonile, kelles seega nähakse heakskiidu andjaid?

5.2

Ka uute psühhoaktiivsete ainete (NPS) määratlust tuleks selgitada – ehk peaks „N” tähendama pigem „teatatud (notified) vastavalt käesolevale ELi ettepanekule”, mitte „uued” (new), mis oleks õige ainult seoses kehtivate ÜRO konventsioonidega. Kuna aineid ei ole (ja ei saagi olla ega peakski olema) nende psühhoaktiivsete omaduste osas korrapäraselt analüüsitud vastavalt REACHi või mõne muu ainepõhise õigusakti nõuetele, on liiga vähe andmeid, kui paljud molekulid võivad lõppkokkuvõttes suuremal või väiksemal määral neid mõjusid tekitada (või olla turustatud argumendiga, nagu tekitaksid). Võttes arvesse, et terminit „psühhoaktiivne aine” kohaldatakse üksnes juhul, kui mõjusid kogevad inimesed, on piirangud loomkatsetele enesestmõistetavad.

5.3

Komitee märgib teatava murega, et ettepanekus pööratakse peatähelepanu pigem üksikutele ainetele kui segudele, mida laialdaselt turustatakse. Asutustele on reageerimiseks ette nähtud ajakava, kuid mitte komisjonile ühisaruande algatamiseks või riskihindamise koostamiseks. Protsess algab, kui „mitu” liikmesriiki teevad kindlaks sama psühhoaktiivse aine. Aga miks ei piisa ühest, kui see on tugevalt mõjutatud? Kui mitu on „mitu”? Jääb ebaselgeks, mismoodi komisjon otsuseid teeb asutustest saadava lisateabe (võimalikul) puudumisel – ja halvemal juhul ka liikmesriikide poliitilise panuse puudumisel. Puuduvad sätted tegutsemiseks muude ELi või liikmesriikide nt märgistamist, kaupade müüki, üldist tarbijakaitset või muud keemilist, meditsiinilist või toiduohutust ja tervishoidu käsitlevate õigusaktide kohaselt. Kui „headshop'idel” lubatakse edasi tegutseda, tuleks need täielikku vastavusse viia tarbijakaitset käsitlevate kehtivate õigusaktidega.

5.4

Komitee on eriti mures täiendava rahastamise puudumise pärast, mida selle töö jaoks eraldada. Kui seda on võimalik olemasoleva eelarvega teha, miks neid menetlusi siis praegu ei teostata? Kas sellise rahastamiseta on võimalik märkimisväärseid tulemusi saada? Kas (liikmesriikidele suunatud) määrus on vajalik, et sätestada, kuidas ELi eri asutused omavahel suhtlevad, või saab neid sisemisi protsesse omandatud kogemuste taustal parema ajastusega ja vastastikusel kokkuleppel suunata?

5.5

Komitee märgib, et mõjuhinnangus, millel käesolev ettepanek põhineb, on liiga vähe kõigist liikmesriikidest saadud võrdlevaid andmeid uute psühhoaktiivsete ainete kasutamise, mõju ja ravikulude kohta. Kui selgub, et need on üldised ja märkimisväärsed, võib ELi asutuste tegevus kulutõhusaks lahenduseks osutuda. Komitee tunneb muret, et ettepanekus ei ole sätestatud aruandluse miinimumstandardeid – mis võib omakorda eeldada, et suuresti vabatahtlikke riiklikke teabekeskusi, kes Reitoxi kaudu väga olulisi andmeid pakuvad, tuleb rohkem tunnustada ja toetada.

5.6

Komitee on nõus, et uued psühhoaktiivsed ained tuleks eelnevalt kokkulepitud kriteeriumide põhjal klassifitseerida vastavalt praegu olemasolevatele tõenditele väikese, keskmise ja suure riski kohta. Siiski ei või seda mõista kui luba seaduslikuks või ohutuks müügiks ning seda tuleb kõigis avalikult kättesaadavates nimekirjades kindlasti selgelt väljendada. Kuna kättesaadavaid andmeid on liiga vähe ja kvantitatiivseid riskihinnanguid raske koostada, on oodata lisatõenditel põhinevat ümberklassifitseerimist.

5.7

Komitee nõustub ka EMCDDA praeguste suunistega uute psühhoaktiivsete ainete riskihindamise kohta, et teised „vanad” või väljajäetud, kuid laialdaselt kasutatavad ja tuttavamad psühhoaktiivsed ained tuleks markeritena samale skaalale kanda – sealhulgas näiteks heroiin, kokaiin, kanep, ecstasy, alkohol ja tubakas. Kui seda kõigile vabalt kättesaadavatele tõenditele vaatamata teha ei saa, siis ei saa seda teha ka uute psühhoaktiivsete ainetega, sest nende puhul on tõendid halvasti kättesaadavad, puudulikud ja tihtipeale vastuolulised. Äsja turule tulnud uutel psühhoaktiivsetel ainetel võib olla vähe sotsiaalseid, kriminaalseid või keskkondlikke mõjusid, samas võivad need sel kombel kasutamisel ikkagi inimeste tervisele ohtlikud olla.

5.8

Komitee arvab, et selline terviklikum lähenemisviis sõltuvusele ja narkomaaniale võiks kaasa tuua paremini rahastatud ennetus- ja ravimeetmed riikide tasemel. Ülimalt oluline on eri vanusegruppide (10–18, 18–25 ja 25+) käitumise ja hoiakute mõistmine. Sotsiaalmeedia ja internetikaubanduse roll ning nõustamisteenused suundumuste kujundamisel või hoiatuste jagamisel on juba praegu oluliselt tähtsad ning hakkavad üha enam mõjutama individuaalsete otsuste langetamist selles valdkonnas. Seda protsessi jälgivaid projekte tuleb julgustada ja täielikult rahastada. Õigusemõistmise ja siseturu ees peaks prioriteediks saama nõuetekohane tervisekaitse.

5.9

Komitee tunnistab, et omal ajal võib määrus osutuda vajalikuks, siiski ei ole selle õigusakti vorm ja ülesanded kaugeltki selged. Liikmesriikide probleemid on erinevad, nad eelistavad erinevaid lahendusi ja neil tuleb lubada meetmeid võtta eri ajal. Mitmel pool maailmas on piirangutes ja lubamistes suuri kontraste. Abi võiks olla arengute jälgimisest, mis toimuvad kahes lõunapoolkeral kõrvuti asuvas majanduslikult ja kultuuriliselt sarnases riigis, Austraalias ja Uus-Meremaal. Tihe koostöö USA ja teiste interneti kaudu tarnivate riikidega on väga oluline. Kaubandusläbirääkimised Hiina ja Indiaga peaksid hõlmama vanade, väljajäetud ja uute psühhoaktiivsete ainete tootmise ja müügi piiramist.

5.10

Peale kõige muu on see tõesti ülemaailmne probleem ning kõik edasised mõjuhinnangud ja määruste ettepanekud peaksid seda mõõdet sisaldama. Tuleks kaaluda erinevaid võimalusi, isegi kui esialgu paistab, et neid on raske ELi tasandil rakendada. EMCDDA etendab selles keskset rolli. Kui on tarvis lisarahastamist, tuleb seda võimaldada. Asjakohaseid uurimisprogramme tuleks hoolikamalt koordineerida ja nende tulemusi laiemalt levitada. Kui mis tahes tasandil läheb tarvis õigusakti, saab see loodetavasti tugevamatel tõenditel põhineva aluse, et lahendada eespool tõstatatud küsimused.

11.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/58

1.1

Komitee tervitab ja toetab komisjoni meetmete ettepanekuid teatises ja kahes õigusakti ettepanekus, ent soovib juhtida tähelepanu järgmistele soovitustele.

1.2

Komitee arvates ei ole siseveetranspordi osa transporditurul kasvanud sellepärast, et viimaste aastate jooksul ei ole sektorit piisavalt ei poliitiliselt ega rahaliselt toetatud.

1.3

Komitee kutsub komisjoni üles eraldama siseveeteedele ja siseveetranspordile piisavalt (komitee eeldab loogikast lähtuvalt vähemalt 20 %) rahalisi vahendeid Euroopa ühendamise rahastust ja teatud vahenditest, eelkõige programmist Horisont 2020, et viia ellu tegevusprogrammis seatud eesmärgid, ning toetama ja motiveerima liikmesriike infrastruktuuri hooldamisel ja laiendamisel. Samuti tuleb välja töötada uued rahastamise mehhanismid.

1.4

Viidates infrastruktuuri suurele tähtsusele komisjoni eesmärkide ellu viimisel, kutsub komitee liikmesriike üles pidama kinni oma kohustustest selles valdkonnas. Selles kontekstis viitab komitee muu hulgas Doonau piirkonna riikide arengu edendamiseks koostatud Doonau piirkonna strateegiale (2010) ning selle kiiluvees juunis 2012 allkirjastatud avaldusele.

1.5

Komitee toetab Doonau piirkonna strateegiat, ent nendib samas, et kuni praeguseni ei ole viidud piisavalt ellu ei seda strateegiat ega 2012. aastal allkirjastatud deklaratsiooni. Ta kutsub komisjoni seepärast üles moodustama töörühm, mis valvaks eelnevalt nimetatud strateegia ja deklaratsiooni raames sõlmitud kokkulepetest kinni pidamise järele.

1.6

Komitee toetab veendunult komisjoni talituste töödokumenti NAIADESe kohta laevastiku keskkonnasõbralikkuse suurendamiseks sektori tasandil. Komitee soovib, et ka siin eraldataks piisavalt rahalisi vahendeid, et parandada muu hulgas ka NAIADES I raames kasutamata jäänud võimalusi.

1.7

Viidates oma varasemale arvamusele, mille teemaks oli sotsiaalne kindlustatus kõnealuses sektoris, kutsub komitee kõiki osapooli üles panema aluse uutele algatustele selles sektoris. Kavandatud, sotsiaaldialoogil põhinev, kutsekvalifikatsioonide ühtlustamine ja kutsekvalifikatsioonide kooskõlastamine Euroopas on seejuures ülimalt olulised ning selle saavutamisel peab komisjon tegema tihedat koostööd navigatsioonikomisjonidega, eelkõige Reini navigatsiooni keskkomisjoniga.

1.8

Komitee on seisukohal, et ettepanekud institutsioonilise koostöö tegemiseks Euroopa Liidu ja navigatsioonikomisjonide vahel on märkimisväärne areng. Komitee kutsub asjaomaseid institutsioone üles viima eri õigussüsteemid üksteisega kooskõlla ja saavutama nii soovitud ühtlustamine.

2.1

Siseveeteid pidi transporditakse igal aastal umbes 500 miljonit tonni kaupa, mis on sama palju kui 25 miljonit veoautokoormat ehk 140 miljardit tonnkilomeetrit. Siseveetranspordil on oluline roll ka reisijateveo valdkonnas, seda nii turisminduses (ristluslaevad ja ühepäevareisid) kui ka üha enam linna- ja piirkondlikus transpordis (nt praamiühendused).

2.2

Traditsioonilised transporditurud, nagu puistlasti pikamaavedu, täienevad uute innovaatiliste teenustega, milles siseveetranspordil on järjest olulisem roll ka lühikeste vahemaade puhul.

2.3

Tänu mastaabisäästule ja energiatõhususele on siseveetranspordi sektoril kõige madalamad väliskulud süsinikdioksiidiheite, müra, õnnetuste ja ummikute osas. Tänu kõige rangematele ohutusnormidele maailmas on kõnealune transpordiliik Euroopas kõige suurem ohtliku kauba vedaja.

2.4

Siseveelaevanduse valdkonnas töötab umbes 44 000 inimest ja sellega on kaudselt seotud veel umbes 12 000 töökohta. Siseveetranspordis on suur puudus kvalifitseeritud tööjõust ja seega pakub sektor tööotsijatele tööturul võimalusi. Tänu uutele koolitusprogrammidele ja karjäärivõimalustele pakub siseveetransport noortele inimestele huvitavaid töökohti.

2.5

Siseveetransport tegutseb täielikult liberaliseeritud turul, ent kannatab alates 2008. aastast majanduskriisi tagajärgede käes. Seoses majandussurutisega on transpordimahud viimastel aastatel vähenenud, mis on siseveetranspordis kaasa toonud ülevõimsuse ja sellega kaasnevad madalad veohinnad. Eri uuringutes järeldatakse, et see olukord paraneb ehk alles mõne aasta pärast.

2.6

Euroopa ulatuslikul siseveeteede võrgustikul, mis hõlmab umbes 37 000 km jõgesid ja kanaleid, on veel piisavalt võimsust täiendavate transpordivoogude vastuvõtmiseks. See eeldab aga hästi hooldatud veeteedevõrku. Ka NAIADES I tegevusprogrammi kehtivuse ajal (2006–2014) ei hooldatud veeteid piisavalt ega rajatud puuduvaid lülisid, seda peamiselt riikide eelarvete nappuse tõttu. Lisaks takistavad siseveeteede infrastruktuuriprojektide ellu viimist pikad ja aeglased menetlused ning vältimatud halduskulud.

3.1

10. septembril 2013 avaldas komisjon teatise „Kvaliteetse siseveetranspordi suunas – NAIADES II”. Komisjon märgib, et nimetatud tegevusprogrammi eelkäija NAIADES I lõi soodsa pinnase, ent siseveetranspordi majanduslikud ja keskkonnaalased väljavaated on halvenenud ning infrastruktuuri kitsaskohtade kõrvaldamisel on saavutatud vähest edu. Samas raputab sektorit majanduskriis, mille tulemuseks on ülevõimsus.

3.2

Lähtudes kõnealuse transpordiliigi võimalustest ja väljakutsetest otsustas komisjoni võtta vastu otsus jätkata oma eelnevaid siselaevanduse tegevusprogramme. Programmiga NAIADES II soovib komisjon pikas perspektiivis edendada struktuurilisi muutusi siseveetranspordi sektoris, sekkumata seejuures vabaturgu.

3.3

NAIADESe paketis esitatakse konkreetsed meetmed järgmistes valdkondades:

3.4

Kõnealuse tegevusprogrammi juurde kuuluvad kaks õigusakti ettepanekut – üks käsitleb siseveelaevade tehnilisi nõudeid ja teine siseveelaevastiku mahutavuse poliitika muutmist. Need mõlemad õiguslikud vahendid kehtivad siseveelaevanduses juba pikka aega. Komisjoni uute ettepanekutega soovitakse neid ajakohastada. Peale selle kuulub teatise juurde ka komisjoni talituste ulatuslik töödokument, mis käsitleb laevade keskkonnasõbralikumaks muutmist.

3.4.1

Komisjoni uue tehnilise direktiivi koostamise ettepanekuga, millega asendatakse direktiiv 2006/87/EÜ, soovitakse paremini kooskõlastada eri reguleerivate asutuste tegevust ning nähakse ette mehhanism sellise kooskõlastamise edendamiseks. See on regulatiivse tasandi institutsioonilise soovitud koostöö esimene konkreetne tulemus.

3.4.2

Komisjoni ettepanek mahutavuse poliitikat käsitleva määruse 718/1999 muutmiseks näeb siselaevanduse esindusorganisatsioonidele ette lisavõimalusi reservfondi kasutamiseks, eelkõige keskkonnalastel eesmärkidel. Nimetatud ettepanek sobib esitatud ettepanekute kogupaketti.

3.5

Teatises sisalduvate meetmete rakendajatena nimetatakse ettepanekus eri osalejaid. Kvaliteetse infrastruktuuri rajamine kuulub ELi ja liikmesriikide vastutusalasse. Sama kehtib ka õigusraamistiku loomise suhtes, mis peaks aitama tagada siseturul võrdsed võimalused. Turu läbipaistvuse ja innovatsiooni eest vastutab aga siselaevandussektor.

3.6

Teatises käsitletakse ka paremat juhtimist. Siseveetranspordi suhtes kehtivad ajalooliselt mitmed õigussüsteemid. Liikumisvabadus Euroopa suurtel jõgedel on sätestatud rahvusvahelistes lepingutes ja nendest tulenevates õigusaktides. Lisaks omab ka EL pädevusi siseveelaevanduse valdkonnas. Selleks et ennetada selliseid osaliselt kattuvaid pädevusi ja tegevusi, teeb komisjon ettepaneku uueks lähenemisviisiks. Sellega soovitakse saavutada tihe koostöö Reini navigatsiooni keskkomisjoniga, mille kohta on leping juba allkirjastatud.

3.7

Programmil NAIADES II puudub eraldi eelarve esitatud ettepanekute rahastamiseks. Teatises viidatakse seepärast ELi tasandil infrastruktuurimeetmete rahastamise korral Euroopa ühendamise rahastule ning teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamise korral programmile Horisont 2020. Lisaks peaksid mõlemad vahendid aitama rahaliselt kaasa poliitika toetamisele ja laevade keskkonnasõbralikumaks muutmisele.

3.8

Komisjon soovib siseveetranspordi edendamisel veelgi kaugemale minna, keskendudes suurima lisaväärtusega aladele. Komisjon ootab seejuures panust ka liikmesriikidelt ja sektorilt.

4.1

Komitee pooldab väga siseveetranspordi võimsuse paremat kasutamist, pidades silmas ülisuuri eeliseid, mida see transpordiliik pakub veosemahtude, säästvuse ja väliskulude valdkonnas. Siseveetranspordi olulisus ja potentsiaal pakub palju võimalusi nii kauba- kui ka reisijateveo vallas. Lisaks ristlusreisidele tunnustatakse üha enam veetranspordi rolli tihedalt asustatud linnapiirkondades, kus osutatakse praamiteenuseid.

4.2

Komitee on nõus komisjoni tõdemusega, et siseveetransport leiab vähest kasutamist, ning toetab komisjoni püüdlustes suurendada selle sektori osakaalu transpordivaldkonnas tervikuna. Oma püüdlustes siseveetranspordi parema integreerimise nimel ja sellele raamtingimuste loomisel arvestab komisjon aga liialt vähe sellega, kui tähtis on tegevusprogrammi konkreetne rahastamine. Komitee nendib, et tegevusprogrammiga NAIADES II esitletakse uut ambitsioonikat kava, mille rahastamise kohta ei ole aga seni piisavat selgust. Komitee ootab seepärast ka huviga komisjoni talituste töödokumenti, mis peaks käsitlema rahastamist, ning kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu varasematele vajakajäämistele.

4.3

NAIADES I vahehindamise tulemusena tehtud järeldustes nendib komisjon, et NAIADES I on loonud soodsa pinnase ja tõstnud teadlikkust asjaomase sektori võimalustest – seda eelkõige riikide tasandi poliitikute hulgas.

4.4

Lisaks näitavad kogemused tegevusprogrammiga NAIADES I ja viimaste TEN-T suunistega, et käsitletavas teatises sisalduvate eesmärkidega nõustumisel peavad liikmesriigid võtma endale ka kohustused. Seepärast kutsub komitee ka Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni üles sätestama see aspekt selgelt ja konkreetselt.