ISSN 1977-0898

Euroopa Liidu

Teataja

C 170

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

57. köide
5. juuni 2014


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

ARVAMUSED

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

Täiskogu 494. istungjärk 10. ja 11. detsembril 2013

2014/C 170/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi makropiirkondliku strateegia suunas Vahemere piirkonna majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse arendamiseks (omaalgatuslik arvamus)

1

2014/C 170/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Statistiliste vahendite kasutamine vabatahtliku töö hindamiseks (omaalgatuslik arvamus)

11

2014/C 170/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalse mõju mõõtmine (omaalgatuslik arvamus)

18

2014/C 170/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa miinimumsissetulek ja vaesuse näitajad (omaalgatuslik arvamus)

23

2014/C 170/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa tehnikasektori väljakutsed (masinaehitus, elektrotehnika, elektroonika ja metallide töötlemine) muutuvas maailmamajanduses (omaalgatuslik arvamus)

32

2014/C 170/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu laevahooldus-, laevaremondi- ja -ümberehitussektor kui elujõuline ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline sektor, mis järgib ELi jätkusuutliku majanduskasvu poliitikat (omaalgatuslik arvamus)

38

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

Täiskogu 494. istungjärk 10. ja 11. detsembril 2013

2014/C 170/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohtaCOM(2013) 522 final – 2013/0248 (COD)

45

2014/C 170/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rahaturufondide kohtaCOM(2013) 615 final – 2013/0306 (COD)

50

2014/C 170/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile Varipangandus – finantssektori uute riskiallikate käsitlemineCOM(2013) 614 final

55

2014/C 170/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Innovatsiooni tehtavate investeeringute pakettCOM(2013) 494 final COM(2013) 493 final – 2013/0232 (COD) COM(2013) 495 final – 2013/0240 (NLE) COM(2013) 496 final – 2013/0241 (NLE) COM(2013) 497 final – 2013/0242 (COD) COM(2013) 498 final – 2013/0243 (COD) COM(2013) 500 final – 2013/0233 (COD) COM(2013) 501 final – 2013/0234 (NLE) COM(2013) 503 final – 2013/0237 (NLE) COM(2013) 505 final – 2013/0244 (NLE) COM(2013) 506 final – 2013/0245 (NLE)

61

2014/C 170/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Euroopa horisontaalne kollektiivse õiguskaitse raamistikCOM(2013) 401 final

68

2014/C 170/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakettreiside ja toetatud reisikorraldusteenuste kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜCOM(2013) 512 final – 2013/0246 (COD)

73

2014/C 170/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohtaCOM(2013) 550 final – 2013/0265 (COD) ja Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohtaCOM(2013) 547 final – 2013/0264 (COD)

78

2014/C 170/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohtaCOM(2013) 534 final

85

2014/C 170/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa terasetööstuse tegevuskavaCOM(2013) 407 final

91

2014/C 170/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa arenguaasta 2015

98

2014/C 170/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus loomatervise kohtaCOM(2013) 260 final – 2013/0136 (COD),Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse taimse paljundusmaterjali tootmist ja turul kättesaadavaks tegemist (taimset paljundusmaterjali käsitlev õigus)COM(2013) 262 final – 2013/0137 (COD),Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus taimekahjustajate vastaste kaitsemeetmete kohtaCOM(2013) 267 final – 2013/0141 (COD)

104

2014/C 170/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohtaCOM(2013) 521 final – 2013/0247 (COD)

110

2014/C 170/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohtaCOM(2013) 516 final – 2013/0239 (COD)

113

2014/C 170/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 216/2008 lennuväljade, lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste valdkonnas, Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühtse Euroopa taeva algatuse rakendamise kohta (uuesti sõnastatud) ja Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Ühtse Euroopa taeva algatuse kiirem rakendamineCOM(2013) 408 final – COM(2013) 409 final – 2013/0187 (COD) ja COM(2013) 410 final – 2013/0186 (COD)

116

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

ARVAMUSED

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Täiskogu 494. istungjärk 10. ja 11. detsembril 2013

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi makropiirkondliku strateegia suunas Vahemere piirkonna majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse arendamiseks” (omaalgatuslik arvamus)

2014/C 170/01

Raportöör: Stefano MALLIA

Kaasraportöör: Stefano PALMIERI

14. veebruaril 2013 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„ELi makropiirkondliku strateegia suunas Vahemere piirkonna majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse arendamiseks”.

Komitee asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 14. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 121, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

Sõnastik

Lühend

 

 

MMR

Mediterranean Macro Region

Vahemere makropiirkond

MMRS

Mediterranean Macro Regional Strategy

Vahemere makropiirkondlik strateegia

MCR

Mediterranean Coastal Region

Vahemere rannikupiirkond

EMMRF

Euro-Mediterranean Macro Regional Forum

Euroopa ja Vahemere makropiirkondlik foorum

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et Vahemere piirkond vajab makropiirkondlikku strateegiat, mis aitaks seal toime tulla probleemidega, mida ühel piirkonnal või riigil ei ole tavapäraste vahenditega võimalik rahuldaval viisil lahendada. Selline strateegia aitaks asjaomastel piirkondadel tegeleda Vahemere piirkonnas valitseva ebakindluse põhjustega, suurendades juba käivitatud algatuste positiivsete saavutuste ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide lisaväärtust. Makropiirkondliku strateegia edu avaldab positiivset mõju ka ELile tervikuna.

1.2

ELi Vahemere rannikupiirkondadel on ideaalne asukoht selleks, et moodustada koostööplatvorm, millel võiks olla strateegiline tähtsus majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste suhete tugevdamisel omavahel ja ELi mittekuuluvate Vahemere piirkonna riikide vahel konkreetsetel teemadel (sisseränne, meretransport, mereohutus, keskkonnakaitse jne). Vahemere rannikupiirkondadel on potentsiaali kiirendada majanduskasvu ja majanduse ümberkujundamisprotsessi ainulaadsetel uuenduslikel viisidel.

1.3

Arvestades seda, et tegemist on tohutu alaga, teeb komitee ettepaneku jaotada ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia geograafilisel alusel (piirkondlik lähedus) kolmeks allmakropiirkonnaks, mis muudetakse toimivaks tegevuskavade abil, mis põhinevad funktsonaalsel lähenemisviisil ühiste väljakutsetega tegelemiseks.

1.4

Komitee pooldab kolme „ja” reeglil (rohkem täiendavat rahastamist, rohkem institutsioonilist koordineerimist ja rohkem uusi projekt) põhinevat ELi Vahemere makropiirkondlikku strateegiat, mis suurendab ELi eri meetmete sünergiat ja koordineerib hulga erinevate sidusrühmade jõupingutusi ELi makropiirkonna sees.

1.5

Komitee toetab sellise ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia arendamist, mis hõlmab kõik strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid, eeskätt aga aruka majanduskasvu (teadmistepõhise majanduse edendamine, et toetada innovatsiooni ja uusi tehnoloogiaid), jätkusuutliku majanduskasvu (jätkusuutliku, keskkonnahoidlikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse edendamine) ja kaasava majanduskasvu (sellise majanduse edendamine, mille puhul on tugev rõhk töökohtade loomisel ja vaesuse vähendamisel, et toetada sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust) valdkonna prioriteete.

1.6

Komitee toob välja viis muutuse käivitajat, mis võivad anda panuse Euroopa 2014–2020. aasta ühtekuuluvusmeetmete edukasse rakendamisse Vahemere piirkonnas:

polütsentrilise, tasakaalustatud ja integreeritud arengu edendamine;

territoriaalse koostöö toetamine ELi Vahemere rannikupiirkondades;

Vahemere rannikupiirkondade ülemaailmse konkurentsivõime tagamine, tuginedes tugevatele kohalikele majandustele;

üksikisikute, kogukondade ja ettevõtete territoriaalse ühenduvuse parandamine;

ökoloogiliste, maastikualaste ja kultuuriliste väärtuste haldamine ja ühendamine.

1.7

Komitee juhib tähelepanu meremajanduse kasvu strateegia toetamise suurele tähtsusele. Sellel on potentsiaali tugevdada Vahemere piirkonna konkurentsivõimet, lihtsustada keskkonnahoidlikumate meetmete rakendamist ja liikumist vähese CO2-heitega majanduse suunas kõigis sektorites. Samuti toetab komitee ELi Vahemere makropiirkondlikku strateegiat, milles võetakse arvesse puudega inimesi käsitlevat Euroopa strateegiat  (1) ja naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat  (2). Nimetatud kolm strateegiat peaksid üksteist rakendamisprotsessi vältelt vastastikku tugevdama.

1.8

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut Vahemere piirkonna kohta integreeritud merenduspoliitika kontekstis. Siiski soovib komitee pakkuda välja kaugemale mineva lähenemisviisi – makropiirkondlik strateegia, mis hõlmab territoriaalset ja merenduse sammast, võttes arvesse kogemusi Läänemere ja Doonau piirkonnas, samuti Euroopa Parlamendi raportit ELi makropiirkondlike strateegiate arengu kohta Vahemere piirkonnas ja Euroopa Komisjoni aruannet makropiirkondlike strateegiate lisaväärtuse kohta.

1.9

Komitee märgib, et ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia juhtimisstruktuur peaks põhinema mitmetasandilisel lähenemisviisil, kaasates piirkonna, riigi ja Euroopa institutsioone, ning seda ei peaks vaatlema nimetatud institutsioonide lisategevuse või -pingutusena.

1.10

Komitee on seisukohal, et ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia rakendamise aluspõhimõte peab olema lähenemisviis, mille määratlemiseks luuakse esmalt ümarlauad ja seejärel tugevdatakse seda Euroopa ja Vahemere makropiirkondliku foorumiga, mille eesmärk on edendada kõigi institutsiooniliste osalejate ja kodanikuühiskonna (sidusrühmad) täielikku osalemist ja kehtivate meetmete ühendamist funktsionaalsete eesmärkidega, et kujundada ühine poliitika. Euroopa ja Vahemere makropiirkondlik foorum saaks ära kasutada Vahemere territoriaalsete ja merendusküsimuste kavandamise, seire ja hindamise käigus saadud kogemusi. Foorumist peab saama makropiirkondlik vahend, millega luuakse ühised strateegilised tegevussuunad ja võetakse aktiivne roll Vahemere piirkonna territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks prioriteetsete projektide määratlemisel.

1.11

Arvestades Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee poolset toetust Vahemere piirkonna ühtekuuluvuse arendamise strateegiale, on EMSK seisukohal, et oleks strateegiliselt asjakohane, kui need kaks institutsiooni võõrustaksid ja aitaksid juhtida Vahemere makropiirkondlikku foorumit. Selleks luukase Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee esindajatest koosnev juhtrühm. Juhtrühm pakub süstemaatilist toetust strateegia kavandamise protsessis ja edasisel koordineerimisel.

1.12

Komitee toetab seisukohta, et strateegia ei ole mitte üksnes dokument, vaid ennekõike peab see olema protsess. See tähendab, et strateegia rakendamine võtab aega. Komitee loodab, et Läänemere ja Doonau makropiirkondlike strateegiate rakendamisel saadud positiivseid kogemusi kasutatakse ka Vahemere piirkonnas, aidates nii kaasa sellele, et Vahemere piirkonna uue makropiirkondliku strateegia tõhus ja õigeaegne rakendamine toob asjaomaste piirkondade kodanikele mõistliku aja jooksul konkreetset kasu.

2.   ELi makropiirkondlik strateegia Vahemere piirkonna jaoks

2.1

Oluline on töötada välja makropiirkonna üldine määratlus. Enamasti määratletakse makropiirkonda kui mitme eri riigi või piirkonna territooriume hõlmavat ala, millel on üks või mitu ühist omadust või geograafilist, kultuurilist, majanduslikku või muud väljakutset (3).

2.1.1

Komisjon on töötanud välja makropiirkondliku strateegia raamistiku, mis hõlmab kolme järgmist elementi:

1)

samas geograafilises piirkonnas asuvate liikmesriikidega ja kolmandate riikidega seotud ühtne raamistik;

2)

käsitleb ühiseid probleeme;

3)

saab kasu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse nimel tehtavast tugevdatud koostööst.

2.2

Praeguseks on EL võtnud vastu kaks makropiirkondlikku strateegiat – Läänemere piirkonna strateegia, mis võeti vastu 2009. aastal ja ELi Doonau piirkonna strateegia, mis võeti vastu 2011. aastal. Aadria ja Joonia makropiirkondlik strateegia, mille algse ettepaneku tegi Regioonide Komitee 2011. aastal, (4) on praegu vastuvõtmisel ning juba vastu on võetud mereruumi lähenemisviisil põhinev Atlandi ookeani strateegia.

2.2.1

Makropiirkondliku strateegia üle peetavat arutelu tuleks vaadelda seoses mitmete arengutega ELi poliitilises raamistikus: Lissaboni lepinguga sai territoriaalsest ühtekuuluvusest ELi keskne poliitiline eesmärk ning strateegiaga „Euroopa 2020” sai territoriaalsest juhtimisest peamine tegur, millega toetatakse ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamist järgmisel programmiperioodil (mitmeaastane finantsraamistik 2014–2020).

2.2.2

2012. aastal avaldas komisjon teatise, milles ta hindas merega seotud tegevuste potentsiaali Aadria ja Joonia piirkonnas ning kavandas raamistiku, „et liikuda 2013. aastaks sidusa merestrateegia ja sellele vastava tegevuskava suunas”, lisades et „kui ELi liikmesriigid otsustavad paluda komisjoni valmistada ette ELi strateegia Aadria ja Joonia piirkonna jaoks, siis käesolev merestrateegia võib moodustada esimese komponendi taolisest ELi makroregionaalsest strateegiast, mis hõlmab täiendavaid valdkondi” (5).

2.3

Kuna makropiirkondlikul lähenemisviisil on ELi poliitikas üha suurenev roll, on komitee seisukohal, et termin „makropiirkond” tuleb selgemini määratleda. Lisaks toetab komitee kooskõlas oma varasemate arvamustega (6) kõnealust olulist poliitilist strateegiat, samuti Euroopa Parlamendi raportit Vahemere piirkonna makropiirkondlike perspektiivide kohta (7).

2.3.1

Eristatakse kaht makropiirkondlike strateegiate põhieesmärki. Esimese puhul tegeletakse probleemidega, mida piirkondadel või riikidel ei ole võimalik üksinda tegutsedes rahuldaval viisil lahendada (nt keskkonnaalased väljakutsed). Teise põhieesmärgi puhul tegeletakse asjaomastele piirkondadele ja riikidele kasu toova koostööga. See liigitus peegeldab riikidevaheliste küsimuste ja ühiste küsimuste eristamist (kasutatakse aruteludes ELi rahastamise riigiülesuse ja subsidiaarsuse üle). Vahemere piirkonna geograafilised, sotsiaal-majanduslikud ja halduslikud jooned viitavad selgelt, et esimese kategooria eesmärgid on makropiirkondliku strateegia jaoks kõige olulisemad.

2.4

Vahemere piirkond jagab sarnaseid keskkondlikke, ajaloolisi ja kultuurilisi jooni ja seepärast võiks seda käsitleda ühe makropiirkonnana (8). Komitee on seisukohal, et Vahemere mereruumis tuleb NUTS 3 tasandi piirkonnana (9) määratletud 149 (sh 7 Horvaatia) Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Sloveenia, Kreeka ja Küprose ELi Vahemere rannikupiirkonnas rakendada ühte makropiirkondlikku strateegiat.

2.5

2009. aastal elas ELi rannikupiirkondades 32,4 miljonit töötavat inimest, sh umbes 41 % naisi. Keskmiselt on sealsetel elanikel suurem oht töötuks jääda – nt 2009. aastal oli ELi rannikupiirkondade keskmine töötuse määr umbes 12,9 % (8,9 % ELis). 2007. aastal oli ELi rannikupiirkondade SKP ostujõu standardi (PPS) järgi 1 715 miljardit või 13,9 % ELi SKPst. Nende piirkondade keskmine SKP inimese kohta oli 23 000 PPS-i, mis oli väiksem kui ELis (24 000 PPS-i inimese kohta) (10).

2.5.1

Kõnealuse ala ulatust silmas pidades on komitee seisukohal, et ELi Vahemere makropiirkond tuleks jagada vähemalt kolmeks allmakropiirkonnaks. Euroopa Parlamendi hiljutised konsultatsioonid makropiirkondade arengu kohta tõid välja suundumuse jaotada Vahemere piirkond kolmeks allmakropiirkonnaks: i) Vahemere piirkonna lääneosa, ii) Vahemere piirkonna keskosa – st Aadria ja Joonia mere makropiirkond – ja iii) Vahemere piirkonna idaosa. Kõigi jaoks tuleks luua omavahel koordineeritud konkreetsed tegevuskavad.

2.5.2

Vahemere keskosa allmakropiirkonna osas on komitee Euroopa Parlamendi seisukohtade ja Eurostati koostatud geograafilise jaotusega kooskõlas seisukohal, et Sitsiilia ja Malta peavad kuulma Aadria ja Joonia mere makropiirkonda. Veelgi olulisem on, et riigid ja piirkonnad, mis jäävad allmakropiirkondade kujutletavatele piiridele, saaksid osaleda rohkem kui ühes allmakropiirkonnas, et tagada parem koordineerimine ja vältida raiskavat dubleerimist ja konflikte.

3.   Kohapealsed eeltingimused

3.1

Vahemere piirkond tervikuna on kannatanud Euroopa Liidu ebajärjekindla suhtumise all ning aastate jooksul on käivitatud ja kasutusele võetud mitmesuguseid algatusi ja vahendeid. Nende algatustega on kaasnenud teatavad positiivsed saavutused, ent ei ole suudetud täielikult tegeleda alguses püstitatud sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku arengu eesmärkidega. On saabunud aeg täiendada seda, mida EL välispoliitika raames Vahemere Liidu ja naabruspoliitika kaudu teeb, käivitades liidu Vahemere piirkondade jaoks integreerituma poliitika.

3.1.1

Selged ja ühised strateegiad piirkonna jaoks tervikuna ning allpiirkondade jaoks koos asjaomaste tegevuskavadega võiksid aidata osaliselt lahendada regionaalpoliitika ebakindlust, mida on tekitanud ELi välispoliitiliste meetmete ebaõnnestumised piirkonnas, nt Vahemere Liit ja ELi naabruspoliitika. Samuti võivad seesugused selged strateegiad aidata ühendada ja päästa ELi välispoliitika mõned positiivsed saavutused ja käimasolevad projektid.

3.2

Komitee toetab makropiirkondlikku lähenemisviisi, mis tugevdab ELi eri meetmete sünergiat ja koordineerib ELi rannikupiirkondades asuvate mitmete sidusrühmade jõupingutusi. Üldises plaanis peaks makropiirkondliku strateegia eesmärk olema lisaväärtuse andmine makropiirkonnas juba võetud meetmetele, et koordineerida Euroopa, riigi ja piirkonna vahendeid ühiste eesmärkide ja sihtide poole püüdlemisel, et jõuda selleni, et asjaomased osalised tajuksid ühiseid saavutusi ja et tuua teatavate põhiväljakutsete ja -probleemide puhul kokku kõigi tasandite organisatsioonid ja asutused. Konkreetsemalt on praegusel ajal, mida iseloomustavad väga eripärased suured fiskaalsed piirangud, mis pärsivad tugevalt erasektori võimet majandusmootor uuesti käivitada, äärmiselt oluline saavutada olemasolevate vahendite kasutamisel võimalikult suur Pareto efektiivsus.

3.3

Praegune majanduslik olukord, mille vallandas 2008. aastal ülemaailmne finantskriis, nõuab pidevaid jõupingutusi, et ergutada uut majanduskasvu valdkondades, mis võiksid aidata riikidel majanduskriisist väljuda ja luua väga vajalikke töökohti. ELi Lõuna-Euroopas asuvatel rannikupiirkondadel on potentsiaali saada dünaamilise majanduskasvu innovaatilisteks keskusteks, kasutades ära oma ainulaadseid omadusi.

3.3.1

Ent vaja on enneolematuid jõupingutusi, et koordineerida piirkonna peamiste sidusrühmade tehtavat tööd eesmärgiga saavutada kõnealuste alade vahel suurem integratsioon, mille puhul on peamine roll sotsiaalpartneritel ja kodanikuühiskonnal.

3.3.2

Komitee arvates on juba olemas rohkelt vahendeid ja meetmeid, mis võiksid anda olulise panuse makropiirkondliku strateegia rakendamisse. Siinkohal võib tähelepanu juhtida projektidele, mida rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Euroopa Sotsiaalfondist, struktuurifondidest ning lähenemiseesmärgi, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi ja Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames eraldatavatest vahenditest, samuti transpordi ja territoriaalse ühtekuuluvuse arendamise programmidest (eraldatud strateegia „Euroopa 2020” jaoks), eriti nendest, mis on seotud merega, nt Euroopa Merendus- ja Kalandusfond, ning Euroopa ühendamise rahastust, samuti Euroopa Investeerimispangast ja riiklikest vahenditest.

3.3.2.1

Sellega seoses on kohane juhtida tähelepanu sellele, et kõik ELi liikmesriigid (ja konkreetsemalt 163 Vahemere piirkonda) koostavad praegu oma individuaalseid partnerluslepinguid, milles määratletakse, kuidas iga liikmesriik kasutab ühise strateegilise raamistiku vahendeid. Komitee möönab, et kõnealustes lepingutes on olemas territoriaalse koostöö element, ent leiab, et jäetakse kasutamata ulatuslikuma koordineerimise võimalus Vahemere riikide ja piirkondade vahel.

3.3.2.2

Siiski nõuab komitee makropiirkondliku strateegia rakendamise edendamiseks üleminekukorda ning selleks ajaks, kui partnerluslepingute vahehindamine ELi liikmesriikidega lõpule jõuab, peaksid seesugused meetmed olema kehtestatud.

3.3.3

Kõnealuste vahendite fokusseerituse ja optimaalsuse tagamiseks peab asjaomaste institutsioonide vahel toimuma mitmetasandiline koordineerimine, et juhtida protsessi ja tagada ressursside täielik kasutamine ja dubleerimise vältimine. Piirkondadevaheline koordineerimine on nüüdseks muutunud väga oluliseks ja tungivalt vajalikuks, kuna samade (või vähemate) vahenditega tuleb saavutada rohkem. Seega tuleb koordineerimise ja tõhususe tagamiseks luua asjakohased ja mõjusad vahendid.

3.3.3.1

Konkurentsile suunatud globaliseerunud maailmas peavad need 163 piirkonda suutma konkureerida nii lähedal kui ka kaugel asuvate konkurentidega, mistõttu on juhtimine ja õigeaegsed otsused äärmiselt vajalikud.

3.3.4

Euroopa Mereliste Äärealade Konverentsi kuuluvad merelised äärealad ning Regioonide Komitee on Euroopa Komisjoni korduvalt üles kutsunud kehtestama territoriaalse pakti, et kõik Euroopa piirkondade majanduslikud rühmad saaksid strateegia „Euroopa 2020” (11) paremini omaks võtta.

3.4

Vaja on mõjusate meetmete ja detsentraliseeritud otsuste kombinatsiooni, mis aitaks tagada ressursside koordineerimise nii, et neid kasutaks seal, kus nende mõju majanduskasvule ja tööhõivele on tõenäoliselt kõige suurem.

3.4.1

Vaid hästi läbimõeldud strateegia, mis on koostatud lihtsalt ja mis tugineb võimalikult ulatuslikul konsensusel, võib aidata valgustada ELi Vahemere rannikupiirkondade, linnade ja sadamate ees seisvaid teid ja valikuid.

3.4.2

Samuti on oluline töötada välja meetod Vahemere makropiirkonna poliitika tõhususe mõõtmiseks, et oleks võimalik võtta õigeaegseid parandusmeetmeid. See et varem on puudunud mõõdupuu, millega täpselt mõõta poliitilist edu või ebaõnnestumist, millele lisandub koordineerimise puudumine, jõupingutuste dubleerimine ja raiskamine ning vastutuskohustuse puudumine, on takistanud õigeaegsete parandusmeetmete võtmist, mis omakorda suurendas poliitilisi ebaõnnestumisi.

3.4.3

Strateegiaga peab kaasnema tegevuskava, milles määratletakse selgelt projektid, mis valitakse peamiselt nende piirkonnaülese mõju ja olulisuse järgi majanduskasvu jaoks, samuti rahalised vahendid nende rakendamiseks. See on väga oluline ning eelistatavalt tuleks see lõpule viia esimese kahe aasta jooksul pärast mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 käivitamist.

3.4.4

Äärmiselt tähtis on vähendada sidusrühmade ja rakendajate jaoks aruandluse ja vormide täitmisega seotud bürokraatlikke nõudmisi. Valitsusväliseid organisatsioone, väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid ja piirkondlikke omavalitsusi, eriti väiksemates piirkondades, hoiab sageli osalemast vajaliku suutlikkuse puudumine ja kõikide bürokraatlike menetluste täitmise heidutav ülesanne. Loomulikult on kontrollimine ja tasakaalustamine vajalik, ent väga tähtis on, et projektide kasusaajad saaksid pühendada oma aja ja ressursid ühiskonnale ja majandusele tervikuna tegeliku kasu toomisele.

3.4.5

Komitee usub, et kui tegevuskava ei koostata, siis takistab see piirkondadel majanduskasvu loomise võimaluse ärakasutamist. Selle võimaluse kasutamata jätmise kulud on tohutu suured, eriti praeguse kriisi ajal. Komitee usub kindlalt, et innovaatilise koostööga on võimalik saavutada ressursside kasutamisel märkimisväärne tõhususe kasv, et suurendada majanduskasvu. Ebaõnnestumise oht ähvardaks ka piirkondlikke poliitilisi juhte ja sealseid kodanikke. Enamiku asjaomaste piirkondade jaoks ei ole järgmise kahe aasta majanduskasvu prognoosid eriti head. Seda ebasoodsat asjaolu süvendab veelgi see, kui piirkonnad ei kasuta oma tegevuses makropiirkondliku strateegia võimalusi ega suuda piirkonna inim- ja loodusressursse rakendada tõhusal ja jätkusuutlikul viisil (12).

3.4.6

Kõnealuse strateegia lähtepunkt peaks olema põhieesmärkide kaardistamine ja ELi, riiklike ja piirkondlike, samuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide programmide määratlemine, mis saavad tagada vajaliku koordineerimise. ELi makropiirkondlikus strateegias on mitmeid ELi rahastatavaid projekte, mis võiksid asjakohasel koordineerimisel suurendada enda pakutavat lisaväärtust. Sellised juba olemasolevad projektid (vähemalt paberil) ja uued projektid, mida tulevikus kahtlemata käivitatakse, võivad aidata kaasa mõnede ELi makropiirkondliku strateegia eesmärkide saavutamisele.

4.   Millega tuleb tegeleda?

4.1

Peamine eesmärk on edendada Vahemere mitmetasandilise makropiirkonna määratlemist, millega kaasneb makropiirkondlik strateegia, mille meetmeid rakendatakse konkreetsete tegevuskavade kaudu, võttes aluseks kolme „ja” reegli – rohkem täiendavat rahastamist, rohkem institutsioonilist koordineerimist ja rohkem uusi projekte.

4.2

Vahemere piirkonnad peavad võtma ühise kohustuse teha strateegia osas koostööd kõikidel tegevuse tasanditel, mis võimaldab kasutada ära strateegia „Euroopa 2020” eesmärke ja seega suurendada integratsiooni ELi meetmete ja fondide vahel (territoriaalne koostöö). Makropiirkondlikku strateegiat tuleks rakendada selleks, et aidata piirkondadel ja territooriumitel tegeleda probleemidega, mida ei saa lahendada üksnes riiklike vahenditega.

4.3

Komitee on seisukohal, et Vahemere makropiirkondliku strateegia arendamine peaks põhinema kolmel majanduskasvu sambal:

Arukas majanduskasv (erilise rõhuga meremajanduse kasvul)

Teadmistepõhise majanduse edendamine, toetades innovatsiooni ja uusi tehnoloogiaid;

Jätkusuutlik majanduskasv

Jätkusuutliku, loodussäästlikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse edendamine;

Kaasav majanduskasv

Sellise majanduse edendamine, mille puhul on tugev rõhk töökohtade loomisel ja vaesuse vähendamisel, et toetada sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust.

4.3.1

Arukat majanduskasvu toetatakse meremajanduse kasvu kontseptsiooni arvesse võttes. 13. septembril 2012 avaldas Euroopa Komisjon teatise meremajanduse kasvu kohta, milles ta tõi välja viis väärtusahelat, mis võivad edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ja suurendada tööhõivet meremajanduses. Need on merest saadav energia, vesiviljelus, mere-, ranniku- ja kruiisiturism, merest saadavad mineraalid, merebiotehnoloogia (13).

4.3.1.1

Meremajanduse kasv hõlmab merepiirkondade tehtud valikuid eesmärgiga tugevdada oma konkurentsivõimet ja majanduskasvu, kasutades selleks oma geograafilist positsiooni ja eripärasid, nimelt merendusega seotud tegevusi – ehk keskendudes sellele, mida nad kõige paremini teha suudavad.

4.3.1.2

Aruka majanduskasvu väljakutse hõlmab ELi Vahemere makropiirkonna jaoks kahte ülesannet:

luua piisavalt majandustegevust, mis aitab lõpuks juhtida Euroopa välja praegusest majandus- ja sotsiaalkriisist;

teha vajalikud investeeringud võtmetähtsusega taristusse, eeskätt sadamatesse, lennujaamadesse, raudteedesse, transpordisõlmedesse ja muudesse rajatistesse, mis tagavad, et ELi Vahemere makropiirkond saavutab positsiooni, mis võimaldab tal osaleda täies ulatuses majanduse taastamises, kui see protsess algab.

4.3.1.3

Vahemere ressursside säästev kasutamine võimaldab luua jõukust ja töökohti. Arendada tuleks keskkonnasüsteemide ja -tehnoloogiate valdkonna teadusuuringuid, et toetada Vahemere piirkonna traditsioonilisi tegevusi, mis on taandumas. See aitaks luua uusi võimalusi.

4.3.1.4

Need väljakutsed nõuavad, et kaasatud oleksid teadus-, tehnoloogia- ja majanduskogukonnad koos sotsiaalpartneritega. Tähelepanu tuleks pöörata tegevuse toetamisele sellistes valdkondades nagu taristu, tööstus, koolitus, teadus- ja arendustegevuse investeerimispoliitika, ülikoolide koostöö ja klastrite loomine.

4.3.1.5

Laevandussektor on väga tugev ja aitab arengustrateegiatele kaasa. Mereturism loob majandustegevust ja töökohti ning aitab välja kujundada Euroopa – Vahemere identiteeti.

4.3.2

Jätkusuutliku majanduskasvu põhijooned ja asjaomased sektorid on omavahel seotud mitmel viisil. Jätkusuutlikkuse saavutamine ja keskkonnahoidlikumate meetmete rakendamine, samuti liikumine vähese CO2-heitega majanduse poole kõigis sektorites aitab kaasa kliimakaitse eesmärkide saavutamisele ja kliimamuutustega kohanemisele. Ressursse tuleb tõhusalt kasutada, sünergiat tuleb suurendada, raiskamine ja tegevuse dubleerimine tuleb tuvastada ja välistada. Pidevalt tuleb täiendada põhitaristuid, seda nii maa- kui ka meretranspordi, energia ülekande ja IT võrgustike valdkonnas, et ei tekiks kitsaskohti.

4.3.2.1

Ranniku- ja merealade jätkusuutlikkus on omavahel seotud ning mõlemale avaldub inimtegevuse surve, sh maismaa reostus, mis lõpuks kandub Vahemerre ja laevade CO2- heide (14). Rannikualade integreeritud haldamine ei tohiks piirduda vaid rannikualade majandustegevuse ja reostusega. Tuleb luua kõik võimalikud stiimulid, et ergutada merendussektorit ja Vahemeres sõitvaid laevu võtma kasutusele kõige modernsemad keskkonnahoidlikud tehnoloogiad.

4.3.2.2

Euroopa Liit ja kaheksa tema liikmesriiki on osalised 1975. aasta Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsioonis ja selle protokollides, mis on koondatud ÜRO Keskkonnaprogrammi egiidi alla. 2012. aasta lõpus vastuvõetud nõukogu õigusaktiga sai EList nimetatud konventsiooni avamere protokolli osaline, et kaitsta Vahemere rannikualasid avamerel toimuvast tegevustest põhjustatud reostuse eest. ELi Vahemere piirkonnad võivad sellest konventsioonist märkimisväärset kasu saada ja sellele tuleks suurt tähelepanu pöörata ka nende meremajanduse kasvu eesmärgi saavutamise kontekstis.

4.3.2.3

Vahemere taastuvenergia potentsiaal pakub väga suurt puhta energia allikat, mis on alles kasutamata. Kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega tuleks ELi makropiirkondlikku strateegiasse lisada kliimamuutustega kohanemise ja nende ennetamise meetmed.

4.3.2.4

ELi makropiirkondlik strateegia peaks sisaldama säästva transpordi meetmeid, et vähendada süsinikdioksiidi heidet. Maismaatransport tuleks üle kanda merele (15). Samas peab meretransport jätkama liikumist puhtama kütuse kasutamise suunas. Hõlmatud peab olema ka mereohutus ja koostöö katastroofiolukordade ennetamisel ja nendele reageerimisel.

4.3.3

ELi makropiirkondlik strateegia peaks hõlmama tugevat sotsiaalset mõõdet, et toetada kaasavat majanduskasvu ELi Vahemere rannikupiirkondades. Majanduslik areng ja uute töökohtade loomine peavad võimaldama parandada piirkonnas elavate inimeste elukvaliteeti. Piirkondlikud omavalitsused peavad edendama sotsiaaldialoogi ning sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna osalemist. Võttes aluseks integreeritud lähenemisviisi territoriaalsele ühtekuuluvusele, tuleb arvestada nö kaasamise olukorda linnades ja suurlinnapiirkondades, maapiirkondades, väikestes rannikuäärsetes linnades ja saartel. Puudega inimeste juurdepääs tarisule, tehnoloogiatele ja teenustele peaks olema seotud säästva arenguga, kuna see on kaasava majanduskasvu põhiline eeltingimus.

4.3.3.1

Infotehnoloogiat tuleb arendada parema ühenduvuse kaudu, eeskätt äärepoolseimatel aladel, et toetada Vahemere piirkondade üldist territoriaalset ja sotsiaalset ühtekuuluvust teemaülese lähenemisviisi abil. IKT arengut tuleb edendada.

4.3.3.2

Samuti on oluline rõhutada vajadust arendada Vahemere makropiirkonnas edasi lennujaamu ja lennuteenuseid, et tugevdada piirkonna majandusintegratsiooni. Lennuteenuste ja -transpordi taristu puhul on veel hulganisti kasutamata potentsiaali ja sellesse on vaja rohkem investeerida.

4.3.3.3

Haridus- ja koolitusasutustel on Vahemere piirkonna kaasava majanduskasvu toetamisel võtmeroll. Määratleda on vaja ELi Vahemere makropiirkonna ühised haridusalased eesmärgid.

4.3.3.4

Komitee on seisukohal, et tugevdada tuleb sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna ning haridus- ja koolitusasutuste vahelist dialoogi. Prioriteedid peavad olema merendus- ja laevandusvaldkonna haridus ning ülikoolide ja koolituskeskuste vaheline koostöö.

4.3.3.5

Ka tuleb tulevase strateegia väljatöötamisel pöörata tähelepanu ELi Vahemere makropiirkonna töötutele, et pakkuda neile võimalusi tööturule naasmiseks. Samuti on oluline teha tõsiseid ja konkreetseid jõupingutusi tõrjutud sotsiaalsete rühmade, nt sisserännanute kogukonnad, puudega inimesed ja naiste organisatsioonid, esindajate kaasamiseks. Komitee toetab täielikult ELi meetmeid, mille eesmärk on vältida diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse või soo alusel.

4.3.3.6

Arvestades Euroopa demograafilise vananemise suundumust, oleks vaja lisada ka eraldi meede tervena ja aktiivsena vananemise toetamiseks ELi Vahemere rannikupiirkondades. Vahemere piirkonnad peavad käivitama ka toimiva pikaajalise kava kontrollitud sisserände ja hooajatöötajate jaoks, et täita tühimik, mida tekitab rahvastiku vananemine, ja et tegeleda suureneva vanadussõltuvusmäära mõjudega. Komitee toetab ELi otsustavamaid jõupingutusi, et aidata Vahemere piirkondadel toime tulla rändega seotud väljakutsega ja integreerida sisserändajad ühiskonda.

4.3.3.7

Komitee arvates on oluline võtta ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia arendamisel arvesse Euroopa prioriteete, mis on suunatud puudega inimeste sotsiaalsele kaasamisele, heaolule ja nende õiguste täielikule austamisel, samuti soolise võrdõiguslikkuse edendamisele Vahemere piirkonnas. Seepärast on väga tähtis tagada puudega inimeste individuaalne sõltumatus, väärikus ja vabadus ning tugevdada naiste rolli Vahemere piirkonna tööturul, ühiskonnas ja otsustustasandil.

5.   Millist kasu võib oodata?

5.1

Vahemere makropiirkondliku strateegia rakendamine pakub mitmeid võimalusi, eeskätt andes ühtekuuluvuspoliitika asjakohase võrdlusraamistiku ja edendades sektoritevahelist koostööd teenuste ja tööjõu ühises valdkonnas. Selle raamistiku kaudu saab investeeringuid juhtida nii, et suureneks nende täiendavus, ning mõjutada Euroopa makropiirkonna iga piirkondliku arengukava vastavaid prioriteete, mis tagab ülevaatlikkuse ja tõelise sünergia integreeritud lähenemisviisi raames.

5.2

ELi makropiirkondlik strateegia tagaks ELi erinevate sekkumismehhanismide ulatuslikuma kaasamise ja parema koostöö, minnes kaugemale ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud vahenditest ja ühendades mitmetasandilise valitsemise kaudu piirkondade ja liikmesriikide ressursid. See on kõigi kohalike sidusrühmade jaoks kasulik strateegia.

5.3

Vahemere makropiirkondliku strateegia kasu tuleneb suures osas selle väga sidusast ja mitmetasandilisest integreeritud lähenemisviisist, mille abil on võimalik edendada sünergiat ELi meetmete ja programmide vahel ja suurendada ka rahastamise täiendavust.

5.4

Vahemere makropiirkondliku strateegia rakendamine suurendab ranniku- ja saarealade strateegiliste tegevuste elluviimist ning tihendab koostööd Vahemere piirkonna haldusasutuste, piirkondade, linnade, sadamate ja vajadusel riigiasutuste vahel.

5.5

Rakendatakse integreeritud merenduspoliitika ja meremajanduse kasvuga seotud meetmeid, millega rõhutatakse vastastikust sõltuvust ja sünergiat tegevustega vahel, mis näiliselt ei ole merendussektoriga seotud.

5.6

Kavandatavate meetmete abil tegeletakse eespool määratletud kolme majanduskasvu sambaga. Valitavad meetmed peavad kõik vastama järgmistele kriteeriumidele:

neil peab olema mõju makropiirkonnale ja nad peavad tooma ELi Vahemere makropiirkonna kodanikele mõistliku aja jooksul konkreetset kasu;

nad peavad vastama säästva arengu põhimõttele ja olema seega suunatud majanduskasvu loomisele, viies miinimumini negatiivsed mõjud keskkonnale;

neid saab ellu viia lühikeses või keskpikas perspektiivis (maksimaalselt 7 aastat);

neil peab olema potentsiaali tõmmata ligi erasektori investeeringuid, mis täiendaksid avaliku sektori (ELi ja valitsuste) poolset rahastamist.

6.   Muutuse käivitajad

6.1   Komitee usub, et Vahemere piirkonna sotsiaalse ja majandusliku arengu väljakutsed nõuavad ühiseid ja ühtseid jõupingutusi, et hallata ja kasutada ära territoriaalset potentsiaali. Komitee toob välja viis muutuse käivitajat, mis võivad anda panuse Euroopa 2014–2020. aasta ühtekuuluvusmeetmete edukasse rakendamisse Vahemere rannikupiirkondades.

6.1.1   Polütsentrilise, tasakaalustatud ja integreeritud arengu edendamine

Tasakaalustatud territoriaalsel arengul on strateegiline tähtsus ELi Vahemere rannikupiirkondade sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse toetamisel. ELi Vahemere rannikupiirkonnad peavad tegema koostööd innovaatiliste võrgustike loomisel, et vähendada majandussuutlikkuse territoriaalset polariseerumist, piirkondlikke erinevusi ja juhtida majanduslikku heaolu Vahemere piirkonna säästva arengu suunas.

6.1.2   Territoriaalse ühtekuuluvuse toetamine ELi Vahemere rannikupiirkondades

Territoriaalne koostöö on oluline tegur Vahemere piirkonna konkurentsivõime tugevdamisel ja samal ajal majandusliku, sotsiaalse ja ökoloogilise killustatuse minimeerimisel. Oluline on suurendada koordineerimist asutuste vahel, kes tegelevad piiriüleste ja riigiüleste programmidega, integreerides riigi, piirkonna ja kohalikul tasandi strateegiates määratletud prioriteedid, et toetada selliste meetmete arendamist, mis oleksid sidusad strateegiaga „Euroopa 2020” ja perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitikaga.

6.1.3   ELi Vahemere rannikupiirkondade ülemaailmse konkurentsivõime tagamine, tuginedes tugevatele kohalikele majandustele

ELi Vahemere rannikupiirkondade ülemaailmset konkurentsivõimet ja ühtekuuluvust on võimalik saavutada, kui innustada inimesi õppima, teadmisi omandama ja oma oskusi täiendama, väärtustada turupõhist innovatsiooni, et luua uusi tooteid ja teenuseid, mis loovad majanduskasvu ja töökohti, aidates samal ajal kohalikel kogukondadel toime tulla sotsiaalsete probleemidega. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamise laiendamine ning kiirele ja ülikiirele internetiühendusele ja koostalitlusvõimelistele rakendustele tugineva digitaalse ühtse turu loomine on tugevate kohalike majanduste arendamisel strateegilise tähtsusega.

6.1.4   Üksikisikute, kogukondade ja ettevõtete territoriaalse ühenduvuse parandamine

Vahemere piirkonna ühtekuuluvuse olulised prioriteedid on taskukohane juurdepääs üldhuvi teenustele, nagu teave, teadmised ja liikuvus, samuti tõhusad mitmeliigilise transpordi lahendused ja keskkonnahoidlikud tootmissüsteemid. Vahemere piirkonna konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse tugevdamisel on strateegiline tähtsus ELi Vahemere rannikualade peamiste keskuste ühendamisel kontinentidevaheliste transpordisõlmedega, arendades merekiirteid, tugevdades üleeuroopalisi transpordivõrke (TEN-T) ja arendades kohalikul ja piirkondlikul tasandil sekundaarseid võrke, et saada üle territoriaalsetest takistustest, nt Vahemere saarte puhul.

6.1.5   Ökoloogiliste, maastikualaste ja kultuuriliste väärtuste haldamine ja ühendamine.

Kultuuri- ja looduspärandi kaitsmine ja hoidmine on ELi Vahemere rannikualade arengu oluline tingimus. Tähtis on toetada kaitstavate alade täielikku integratsiooni kohalike kogukondade ja majandustega. Vahemere piirkonna maastike suurt väärtust tuleks kvalitatiivselt edasi arendada ja loodus- ja kultuurivarade poolest rikaste alade väärtust tuleb asjakohaselt tunnustada, et nad saaksid oma varasid parimal viisil kasutada. Seepärast on oluline arendada kohalikku ja piirkondlikku identiteeti, suurendades samas kõnealuste Vahemere piirkondade teadlikkust oma keskkonnast, maastikest, kultuuridest ja muudest ainulaadsetest väärtustest ja suurendades nende vastutustunnet nimetatud väärtuste suhtes.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020: Uued sammud tõketeta Euroopa suunas”, COM(2010) 636 final.

(2)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia2010–2015”, COM(2010) 491 final.

(3)  „Macro-regional strategies in the EU”, Euroopa Komisjoni voliniku Pawel Samecki poolt Stockholmis tutvustatud aruteludokument (16.9.2009): http://ec.europa.eu/regional_policy/archive/cooperation/baltic/pdf/macroregional_strategies_2009.pdf.

(4)  Regioonide Komitee omaalgatuslik arvamus „Territoriaalne koostöö Vahemere piirkonnas Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna kaudu” ELT C 9, 11.1.2012, lk 8.

(5)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Aadria ja Joonia mere merestrateegia”, COM(2012) 713 final, Brüssel, 30.11.2012.

(6)  EMSK ettevalmistav arvamus eesistujariigi Küprose taotlusel „Vahemere makropiirkonna strateegia väljatöötamine – kasu saarliikmesriikide jaoks”ELT C 44, 15.2.2013, lk 1; EMSK arvamus „Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia väljatöötamine”ELT C 229, 31.7.2012, lk 24.

(7)  Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanek „ELi makropiirkondlike strateegiate areng, selle praegused tavad ja tulevikuväljavaated, sealhulgas Vahemere piirkonnas”, 2011/2179(INI), 27. juuni 2012.

(8)  „Vahemere piirkond hõlmab kogu mereala, piirnedes läänes Gibraltari väina ja idas Marmara merega, Marmara meri väljaarvatud. 142 ELi rannikupiirkonda piirnevad Vahemerega (NUTS 3 tasand)”. EUROSTAT, 2011 „Statistics in focus. The Mediterranean and Black Sea basins”.

(9)  ELi rannikupiirkond on NUTS 3 tasandina määratletud statistiline piirkond, mis vastab ühele järgmistest kriteeriumitest:

merepiiriga piirkond (sellele kriteeriumile vastab 372 piirkonda);

piirkond, kus enam kui pool rahvastikust elab kuni 50 km kaugusel merest (sellele kriteeriumile vastab 73 piirkonda);

Saksamaa Hamburgi piirkond, mis ei vasta määratletud kriteeriumitele, lisati ELi rannikupiirkondade hulka, võttes arvesse selle tugevat merenduslikku mõju.

Allikas: Eurostat, 2011, ibid.

(10)  Horvaatia ühinedes oli Horvaatia 7 rannikupiirkonnas 527 000 töötavat inimest (44,7 % naised), töötuse määr oli 17,8 % ja keskmine SKP oli 20 PPS-i (Eurostat 2013). Teiste riikide kohta vt Eurostat, 2011, ibid.

(11)  Euroopa Mereliste Äärealade Konverentsi seminar „Kuidas Euroopa kriisist välja juhtida: piirkondade esimesed ettepanekud ELi eelarve ja poliitika tuleviku kohta”, Marseille, 27. november 2009. Esimeses resolutsioonis (CdR 199/2010) teeb Regioonide Komitee ettepaneku toetada jõuliselt Euroopa Parlamendi ettepanekut koostada strateegiat „Euroopa 2020” käsitlev kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalne pakt.

(12)  „Scenarios for the Mediterranean” – Maailma Majandusfoorum, 2011.

(13)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas”, COM(2012) 494 final, Brüssel, 13. september 2012.

(14)  COM(2013) 480 final – 2013/0224 (COD).

(15)  Ibid.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/11


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Statistiliste vahendite kasutamine vabatahtliku töö hindamiseks” (omaalgatuslik arvamus)

2014/C 170/02

Raportöör: Krzysztof PATER

14. veebruaril 2013 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Statistiliste vahendite kasutamine vabatahtliku töö hindamiseks”

(omaalgatuslik arvamus).

Komitee asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 14. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri 2013 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 109, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Võttes arvesse, et vabatahtlik töö on

1.1.1

kaasava majanduskasvu oluline hoob, mis annab panuse nii sotsiaalsesse kui ka inimkapitali, soodustab põlvkondadevahelist solidaarsust ja pakub samas ka märkimisväärset majanduslikku väärtust;

1.1.2

mitmete sotsiaalpoliitika valdkondade võtmetegur ja avaliku sektori poliitika mõju näitaja, mida tuleks tõhusalt mõõta ja jälgida, et pakkuda otsustajatele asjakohaseid teadmisi;

1.1.3

uurimisteema, mida praegu mõõdetakse ebajärjepidevate ja liiga piiritletud uuringute tõttu ebapiisavalt, jättes kõrvale sellised küsimused nagu inimeste vabatahtlik abistamine väljaspool mis tahes organisatsioonilist struktuuri ning eirates vabatahtliku töö majanduslikku väärtust,

1.2

kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles

1.2.1

looma tingimused metoodilise töö ja katseuuringute käivitamiseks eesmärgiga määratleda põhimõtted, mis on aluseks ELi liikmesriikide statistikaametite uuringutele vabatahtliku töö kohta. Selleks tuleks tugineda Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) vabatahtliku töö hindamise käsiraamatule ja selliste riikide varasematele kogemustele, kes on juba läbi viinud uuringuid käsiraamatus soovitatud lahenduste abil;

1.2.2

koostama järgnevate aastate jooksul ühtse vabatahtliku töö uurimise metoodika ning tagama selle vastuvõtmise asjakohases Euroopa Komisjoni määruses liikmesriikides korrapäraselt läbiviidavate uuringute tarbeks;

1.2.3

võtma meetmeid, mis julgustaksid liikmesriikide statistikaameteid alustama vabatahtliku töö uurimist juba enne määruse vastuvõtmist;

1.2.4

koguma eri liikmesriikides või ELi tasandil läbiviidud vabatahtliku töö uuringute tulemustest saadud sidusat teavet ja muutma selle kättesaadavaks;

1.2.5

kehtestama ELi ja liikmesriigi tasandil siduvad õigusmeetmed, mis võimaldaksid mittetulundussektoril kaasrahastada avaliku sektori toetusi vabatahtliku töö majandusliku väärtuse kaudu, mida hinnatakse selliste kindlate statistiliste andmete alusel, mis on kogutud käesolevas arvamuses soovitatud statistiliste vahendite abil.

1.3

Lisaks kasutab komitee võimalust korrata, et vaja on luua vabatahtlikku tööd soodustav keskkond ja seda toetada. Täpsed ettepanekud vabatahtlikku tööd soodustava keskkonna kohta töötati välja Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 raames ja need hõlmasid jätkusuutlikku toetust vabatahtlikule tööle, mis annab märkimisväärse panuse ühisesse heaolusse (1).

2.   Taust

2.1

Ulatuslikult (ELi institutsioonides) kasutatava määratluse kohaselt tähistab termin „vabatahtlik töö” igat liiki vabatahtlikku – ametlikku või mitteametlikku – tegevust, mida isik teeb oma vabast tahtest, oma vabal valikul ja rahalist kasu saamata.

2.2

Vabatahtliku töö sellise käsitusega on kooskõlas ka ILO vabatahtliku töö hindamise käsiraamatus kasutusel olev täpsem määratlus, mida kasutatakse kontseptuaalse raamistikuna ametliku ja mitteametliku vabatahtliku töö hindamiseks eri kultuuri- ja õigusruumides. Selle määratluse kohaselt tähendab vabatahtlik töö mittetulunduslikku tööd, st aega, mille isikud pühendavad rahalist kasu saamata tegevusele kas organisatsiooni kaudu või väljaspool oma kodumajapidamist otse teiste isikute heaks (2). Seda määratlust, milles on üksikasjalikult välja toodud vabatahtliku töö tunnused, tuleks kasutada rahvusvahelistes võrdlevates uuringutes. See tuleneb vajadusest võtta arvesse kõiki eri liikmesriikides kasutatavates määratlustes esinevaid olulisi tunnuseid, tagades seega selle uurimisvaldkonna ühtse määratluse vaatamata kohalikele tingimustele.

2.3

Viimastel aastatel, eelkõige seoses Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaga 2011, on paljudes Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu, samuti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee ning Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide dokumentides tõstetud esile, et vabatahtlik töö on seotud Euroopa Liidu põhiväärtustega, nagu kodanikuosalus ja solidaarsus abivajajatega. On rõhutatud, et vabatahtlikul tööl on suur osatähtsus sotsiaalse heaolu nendes aspektides, mida SKPga ei mõõdeta, ja see avaldab olulist mõju inimeste elukvaliteedile. Süsteemi seisukohast soodustab vabatahtlik töö sotsiaalse kapitali loomist, luues ja tugevdades usaldus- ja koostöösidemeid, samuti levitades üldtunnustatud sotsiaalseid norme ja väärtusi. Mitteametlik vabatahtlik töö on tähtis inimkapitali investeerimise vahend, mis muu hulgas hõlmab laste ja noorte mitteametlikku hooldust ja haridust, samas kui ametlikul vabatahtlikul tööl on muu hulgas võtmeroll valdkonnaüleste oskuste ja uute kutsealaste oskuste omandamisel. Samuti on Euroopa vananevate ühiskondade jaoks äärmiselt oluline eakatele ja eakate poolt pakutav vabatahtlik hooldus. Tänu kõigile neile tunnustele, mis toovad esile vabatahtliku töö tähtsust sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel ja tööhõive parandamisel, peetakse vabatahtlikku tööd oluliseks elemendiks kaasava majanduskasvu juures, mis on strateegia „Euroopa 2020” üks kolmest alustalast.

2.4

Arutelu põhiosa moodustasid soovitused, milles toodi esile vajadust koguda võrdlevaid andmeid, mis peegeldaksid vabatahtliku töö nii sotsiaalset kui ka majanduslikku olulisust. Seejuures juhiti tähelepanu ILO käsiraamatus kirjeldatud metoodikale kui asjakohasele mudelile statistiliste andmete kogumiseks selles valdkonnas (3).

2.5

Need soovitused on selgelt seotud endiselt kehtiva tähelepanekuga, et olemasolevad andmed vabatahtliku töö kohta ei ole piisavad.

2.6

Vabatahtlikku tööd on üksikutes liikmesriikides ka teatud määral uuritud, hõlmates vabatahtliku töö mitmeid põhielemente (mitte ainult vabatahtlikus töös osalemise määra ja osalevate isikute demograafilist profiili, vaid ka näiteks vabatahtlike motivatsiooni). Nende uuringute kasutamist kogu ELi hõlmavateks analüüsideks takistab ühtse seisukoha puudumine selles, mil määral ja kuidas vabatahtlikku tööd määratleda, ning muud metoodikaalased erinevused (näiteks uuringu periood, küsitletava elanikkonna vanusekategooriate erinevus, eri uurimismeetodid, tulemuste täpsus), samuti uuringute läbiviimise eri ajad. Konsultatsiooniettevõte GHK poolt Euroopa Komisjoni tellimusel koostatud uuringus täheldatakse, et need tulemuste erinevused võivad ulatuda koguni 30–40 protsendipunktini (4).

2.7

Korrapäraselt kogutud ja rahvusvaheliselt võrreldavaid andmeid vabatahtliku töö kohta on üsna piiratud määral, peamiselt on need seotud (eri viisil määratletud) vabatahtliku töö ulatusega organisatsioonide raames (ametlik vabatahtlik töö) ja selles osalevate isikute demograafilise profiiliga. Vahel on uuringud suunatud ka muudele küsimustele, näiteks vabatahtliku töö sagedusele (5). Mõned neist uuringutest ei piirdu vaid üldise küsimusega ühel või teisel viisil määratletud vabatahtliku töö kohta, vaid keskenduvad mitmele (kuni ligikaudu tosinale) organisatsiooni või tegevuse liigile, millele inimesed oma vaba aega pühendavad (6). Võrdlusest nähtub, et kõige vähem on uuritud vabatahtlike töötatud tundide arvu (7).

2.8

Vaatamata suurtele erinevustele üksikute rahvusvaheliste uuringute tulemuste ning samuti riiklike ja rahvusvaheliste uuringute tulemuste vahel võib siiski väita, et vabatahtlik töö kui nähtus – isegi kui arvestada ainult ametlikku vabatahtlikku tööd – on väga laiaulatuslik. Vabatahtlike arv ELis üle 15-aastaste elanike hulgas jääb 92 ja 150 miljoni inimese vahele, mis tähendab, et vabatahtliku tasustamata tööga mitmesugustes organisatsioonides on hõlmatud 22–36 % ELi kõigi liikmesriikide täisealistest elanikest (8). Peamiste ELi institutsioonide hinnang vabatahtlike arvule on suhteliselt tagasihoidlik, kõige enam 100 miljonit inimest (9).

2.9

Hetkel kättesaadavad andmed vabatahtliku töö kohta ei võimalda teha analüüse, mida on soovitatud Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee dokumentides. Hetkel ei ole võimalik ka usaldusväärselt jälgida vabatahtliku töö majanduslikku olulisust ega selle panust ELi tasandi poliitikasse. Võimatu on määrata kindlaks kogu vabatahtlikule tööle pühendatud aega või selle rahalist väärtust ja seega ka hinnata selle ulatust selliste üldiste majandusnäitajate alusel nagu riiklik tööhõive (rahvamajanduses töötavate inimeste arv) või SKP. Ainsad praegu olemasolevad andmed, mis piirduvad ainult ametliku vabatahtliku tööga mittetulundusorganisatsioonide raames ja mida hinnatakse mitte väga sidusate meetodite alusel, pärinevad Johns Hopkinsi Ülikooli koordineeritud rahvusvahelise mittetulundussektori võrdleva uuringu projektist. Need andmed kirjeldavad mittetulundusühingutes teostatud vabatahtliku töö määra suhtena SKPsse ja majanduslikult aktiivse elanikkonna tööpotentsiaali vaid kolmes ELi liikmesriigis: Tšehhi Vabariigis (0,2 % SKP, 0,5 % töötav elanikkond), Prantsusmaal (1,4 %, 3,2 %) ja Belgias (0,7 %, andmed puuduvad) (10).

2.10

ILO käsiraamatu metoodiliste põhimõtete alusel on kolme ELi liikmesriigi (Poola, Ungari ja Itaalia) statistikaametid juba läbi viinud uuringuid vabatahtliku töö ulatuse ja väärtuse kohta ning mõnedes riikides valmistutakse sellisteks uuringuteks (11). Poola kohta on hetkel olemas 2011. aasta andmed. Nendest nähtub, et ametlik ja mitteametlik vabatahtlik töö kokku moodustab 9,6 % laiendatud rahvamajanduses (sh vabatahtlik töö) töötajate töö ekvivalendist ja 2,8 % laiemalt määratletud SKPst. Poolas, kus kaugemad sugulussidemed on eriti tugevad, seisnes vabatahtlik töö peamiselt mitteametlikus vabatahtlikus töös – selle osakaal rahvamajanduses (sh vabatahtlik töö) töötajate arvust oli 8 % ja selle panus laiemalt määratletud SKPsse 2,2 %. Ametlik vabatahtlik töö moodustas ülalloetletud kategooriates vastavalt 1,6 % ja 0,6 % (12).

3.   ILO käsiraamat kui terviklik ja universaalne lähenemisviis vabatahtliku töö uurimisele

3.1

Nagu eespool täheldati, on ILO egiidi all välja antud vabatahtliku töö hindamise käsiraamatule viidatud peaaegu kõigis vabatahtlikku tööd käsitlevates ELi dokumentides kui asjakohasele mudelile statistiliste uuringute läbiviimiseks selles valdkonnas. Käsiraamatus sisalduvaid metoodikaalaseid lahendusi toodi esile ka tööjõustatistikute rahvusvahelisel konverentsil kui asjakohast alust vabatahtliku töö uurimiseks ning tehti ettepanek hõlmata vabatahtlik töö ametlikku tööjõustatistikasse (13). Käsiraamatus välja pakutud lahendused on leidnud toetust ka kolmanda sektori sidusrühmadelt ning paljud valitsusvälised organisatsioonid edendavad käsiraamatu mudeli kasutamist vabatahtliku töö uurimiseks (14).

3.2

ILO käsiraamatu metoodikaalane lähenemisviis pakub lahenduse ka probleemile, et praegu puuduvad andmed vabatahtliku töö kohta kolmandas sektoris või on need ebajärjepidevad. See probleem toodi välja mittetulundussektori võrdleva projekti raames ja hiljem on seda esile toodud kui tõsist takistust mittetulundussektori kohta riikliku arvepidamise ja satelliitarvepidamise jaoks täpse statistika koostamisel (15).

3.3

Metoodikaalane lähenemisviis põhineb käsiraamatus vabatahtliku tööna käsitatud nähtuse rakenduslikul määratlusel. See ei tugine mitte uuritavates riikides ühtlaselt kasutatava(te)le termini(te)le, vaid on pigem kirjeldav määratlus, milles tuuakse välja kolm peamist tunnust. Vabatahtliku tööna määratletakse tegevus, mis

a)

hõlmab produktiivset tööd,

b)

on tasustamata,

c)

on mittesunduslik ja

d)

ei toimu kodumajapidamise heaks.

ILO käsiraamatus on esitatud rohkelt täiendavaid selgitusi, mis aitavad lahendada võimalikke kahtlusi kriteeriumide tõlgendamisel (16).

3.4

Käsiraamatus on uuringute ulatus laialdaselt määratletud, mis võimaldab vastata paljude sidusrühmade teabevajadustele. Käsiraamatu keskne vabatahtliku töö määratlus katab väga erinevaid uuringuid, hõlmates nii ametlikku vabatahtlikku tööd (ILO on seda määratlenud kaudse vabatahtliku tööna) kui ka mitteametlikku vabatahtlikku tööd (ILO on seda määratlenud otsese vabatahtliku tööna). Samuti ei ole piirdutud üheainsa sektoriga, vaid arvestatud on ka kolmanda sektori raames ja avaliku sektori asutustes tehtavat vabatahtlikku tööd. Käsiraamatus kutsutakse üles eristama andmeid näiteks valdkonna ja institutsioonilise sektori alusel. Kogutud andmed on ühtlasi nii selgelt määratletud kui ka kasutajate seisukohast paindlikud.

3.5

ILO käsiraamatus kavandatud uuringumudel põhineb mitmel üldisel põhimõttel, mis tagavad sidususe olenemata sellest, millist küsitlusliiki uuringu alusena kasutatakse. Need põhimõtted on järgmised:

a)

hõlmata võimalikult laia osa elanikkonnast ja peegeldada kõiki olulisi elanikkonna rühmi;

b)

kasutada käsiraamatus esitatud vabatahtliku töö määratlust ja selle kirjeldamiseks kasutatud terminoloogiat;

c)

võtta arvesse kõiki vabatahtliku töö liike (nt vabatahtlik töö organisatsioonide heaks või nende vahendusel, vabatahtlik töö väljaspool kodumajapidamist vahetult teiste üksikisikute või kogukondade heaks);

d)

katta muutujaid, mis sisalduvad soovitatud uuringumoodulis – vabatahtlikule tööle pühendatud aeg (tegelikult töötatud tundide arv), tegevuse liik (amet), vabatahtliku töö valdkond (tööstus- või institutsiooniline sektor);

e)

luua võimalus määratleda vabatahtlik töö standardsete ametialade (ISCO) ja tööstuslike (standardklassifikaatori NACE või mittetulundusorganisatsioonidele suunatud klassifikaatori ICNPO) koodide alusel, et oleks võimalik täiendavalt analüüsida tööturgu, sealhulgas määrata kindlaks vabatahtliku töö majanduslik väärtus (17).

3.6

Kavandatud metoodika võimaldab suunata uuringute jõupingutused eelkõige nendele andmetele, mida on vaja vabatahtliku töö mahu ja väärtuse kindlakstegemiseks standardsetes majandusüksustes, võimaldades võrdlusi riikliku tööhõive või SKPga. Kogutavad andmed võimaldavad määratleda eri liiki vabatahtliku töö ulatuse ja väärtuse institutsiooniliste- ja majandussektorite, tegevuse liikide, piirkondade, linnastumise taseme jms kaupa.

3.7

Vabatahtliku töö moodulit kasutades kogutud andmete põhjal on võimalik teha ka arvukaid sotsiaalset laadi analüüse. Analüüsida saab vabatahtliku töö ulatust ja intensiivsust, selle vormi (kas üksikisikute või organisatsioonide heaks – ametlike struktuuride puhul on võimalik määratleda nende tegevusvaldkond ja sektor). Sellistes analüüsides saab arvesse võtta vabatahtlike mitmesuguseid tunnuseid: demograafilised tunnused (nt vanus, sugu, perekonnaseis), asukoht (nt piirkond, asula suurus), ametialane, hariduslik ja materiaalne olukord. Kui vabatahtliku töö moodulisse lisada täiendavaid küsimusi, on võimalik analüüsida ka vabatahtlike motivatsiooni, vabatahtlikust tööst hoidumise põhjusi jms.

3.8

Võttes arvesse asjaolu, et küsitletud suudavad üldiselt pakkuda üksikasjalikke ja usaldusväärseid andmeid vaid lähimineviku kohta, võetakse käsiraamatus vabatahtliku töö puhul kasutusele 4-nädalane viiteperiood. See tuleneb vajadusest teha võimalikult täpselt kindlaks vabatahtlikule tööle pühendatud tundide arv. Teisest küljest on 4-nädalane ajavahemik märgatavalt lühem kui enamikus vabatahtliku töö uuringutes kasutatav 12-kuuline ajaraamistik. Lühem vaatlusperiood tähendab madalamaid vabatahtliku töö ulatuse (vabatahtlike arv) näitajaid, samuti võivad uuringutulemusi moonutada hooajalised kõikumised. Seega soovitatakse jääda võrreldavuse huvides 4-nädalase ajavahemiku juurde, ent leida ka meetodeid hooajalisuse tasakaalustamiseks ja asjakohase suurusega valimi tagamiseks, et küsitleda piisavalt palju vabatahtlikke täiendavate prognooside tegemiseks eri rühmitustes töötatud tundide kohta.

3.9

Käsiraamatus soovitatakse kasutada vabatahtliku töö uurimise meetodina tööjõuküsitluse (Labour Force Survey (LFS)) või muud majapidamisküsitluse moodulit. LFSi kasutamisel platvormina on mitmeid eeliseid, näiteks:

(a)

suure esindusliku valimi ja universaalse metoodika (LFS) abil saadud tulemuste täielik võrreldavus ja usaldusväärsus,

(b)

ametliku statistikasüsteemi ja vastajate võimalikult vähene koormamine,

(c)

võimalus analüüsida vabatahtlikku tööd käsitlevaid andmeid koos LFSi raames kogutud andmetega demograafilise, sotsiaalse ja tööalase olukorra kohta,

(d)

valimini jõudmise vähene kulu,

(e)

võimalus kasutada küsitlejaid, kellel on kogemus kodeerida eri liiki tööd ametlikus statistikas kasutatava klassifikaatori, eelkõige ameti- ja kutsealade koodide loetelu (ISCO) alusel,

(f)

uuringu asjakohane kognitiivne kontekst (küsimused tasustamata töö kohta on tasustatud tööd käsitlevate küsimuste loomulik jätk).

3.10

LFSi mooduli kasutamisel vabatahtliku töö uurimiseks on ka piiranguid ja probleeme, mida saab lahendada vastavalt kohalikele tingimustele või tervikliku lähenemisviisi abil:

(a)

LFSi raames vahetu vestluse asemel aina laialdasemalt kasutatav telefoniküsitluse meetod seab piirangud vestluse kestusele ja võib selle tulemusena vähendada vabatahtliku töö määra – eriti riikides, kus puudub teadlikkus vabatahtlikust tööst ja kus see ei ole tavakeelde juurdunud. Vestlused nõuavad seega rohkem aega täiendavateks selgitusteks või näideteks (18).

(b)

kirjeldatud probleemi saab lahendada, kui lisada vabatahtliku töö mooduli küsimused laiaulatuslikele küsitlustele, mida korraldatakse küsitleja ja vastaja otsesevestluse teel (face-to-face method) (19),

(c)

ILO käsiraamatu autorid soovitavad üldiseid lahendusi mõnedele ülalkirjeldatud probleemidele, mis on seotud uuringumooduli kasutamisega vabatahtliku töö uurimiseks. Näiteks kui on teada, et nn asendusvastajatelt (proxy respondents) saadud teave on halvema kvaliteediga, soovitatakse vestelda vaid isikutega, keda küsitlus otseselt puudutab, mitte kasutada vabatahtliku töö kohta teavet, mis on saadud isiku abikaasa või teiste kodumajapidamises elavate inimeste käest. Kui keeruliste universaalsete klassifikaatorite, näiteks NACE kasutamisel ilmneb probleeme, soovitavad autorid kasutada selliseid lihtsamaid klassifikaatoreid nagu ICNPO (20).

3.11

Vabatahtliku töö hindamise käsiraamat on terviklik, sisaldades suuniseid uuringute korraldamiseks ja läbiviimiseks ning soovitusi tulemuste koondamiseks ja esitlemiseks. Vabatahtliku töö väärtuse hindamiseks soovitatakse käsiraamatus kasutada täieliku asenduskulu meetodit, milles arvestatakse rahvamajanduse keskmist töötasu kõnealust liiki tegevuse (ameti) puhul, samuti selle asutuse, mille heaks vabatahtlik töö toimub, majandus- ja institutsioonilist sektorit.

3.12

Vaatamata pakutud lahenduste terviklikule lähenemisviisile ja tugevatele põhjendustele säilitab ILO käsiraamat paindlikkuse paljudes küsimustes, mille liikmesriigid võivad lahendada vastavalt kohalikele oludele. See puudutab selliseid küsimusi nagu sõnastuse kohandamine kohalike tingimustega ning rohkem või vähem üksikasjalik meetod vabatahtliku töö väärtuse arvutamiseks (veel näiteid leiate punktist 3.10). Teisalt tuleks aga andmete rahvusvahelise võrreldavuse tagamiseks kasutada vabatahtliku töö määratluse põhielemente.

3.13

Käsiraamatu paindlikkus tuleneb püüdlusest tagada selle universaalsus ja ulatuslik rakendatavus, olenemata maailma tasandil esinevatest märkimisväärsetest kultuurilistest ja ühiskondlikest erinevustest. ELis on need erinevused suhteliselt väikesed, mis võimaldab kasutada ühtsemat metoodikat ja saada seega paremini võrreldavaid andmeid.

4.   Mida tuleks teha?

4.1

Arvestades suurt nõudlust vabatahtlikku tööd käsitlevate andmete järele, mis tuleneb vabatahtliku töö tähtsast rollist kaasava majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning sotsiaalse ja inimkapitali tugevdamisel, mitteformaalse hariduse, tööturule integreerimise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamisel, tuleks ELi tasandil luua tingimused, mis toetaksid süsteemsete ja võrreldavate vabatahtliku töö uuringute läbiviimist liikmesriikides. Komitee mõistab, et kõik ELi institutsioonide ja liikmesriikide võetavad uued meetmed peavad saavutama asjakohase stabiilsuse seoses nende rahastamisega, ja kinnitab sellest tulenevalt, et otsib omalt poolt jätkuvalt kõikvõimalikke vahendeid vabatahtliku töö uurimise toetamiseks ja rahastamiseks, sealhulgas punktis 4.2 esitatud ettepaneku näol.

4.2

Järgides ELi dokumentides esitatud soovitusi, milles kutsutakse liikmesriike üles viima läbi vabatahtliku töö uuringuid ILO käsiraamatu alusel, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles töötama paari järgneva aasta jooksul välja ühtse vabatahtliku töö hindamise metoodika ja tagama selle vastuvõtmise asjakohase määrusega liikmesriikides korrapäraselt läbiviidavate uuringute tarbeks.

4.3

Kuni määruse vastuvõtmiseni peaks Euroopa Komisjon toetama metoodikaalast tööd ja katseuuringuid, et määratleda ELi liikmesriikide statistikametite läbiviidavate vabatahtliku töö uuringute ühtsed põhimõtted, kasutades seejuures ILO käsiraamatu põhimõtteid ja selliste riikide kogemust, kes juba on käsiraamatus esitatud soovituste alusel uuringuid läbi viinud. Määruse üksikasjade väljatöötamisel tuleks astuda samme selleks, et vähendada kulusid ja bürokraatiat. Selleks oleks parim lahendus vabatahtliku töö uuringute ühendamiseks mõne teise uuringuvaldkonnaga, mille kohta riikide statistikaametid praegu uuringuid läbi viivad.

4.4

Võttes arvesse olulist vajadust andmete järele ametliku ja mitteametliku vabatahtliku töö kohta ning selle mõju kohta heaolu üldisele tasemele ja ühiskonnaelu teatud valdkondadele eri liikmesriikides ja kogu ELis, tuleks kehtestada tingimused tagamaks, et Euroopa Komisjon kogub liikmesriikides ja ELi tasandil läbiviidud uuringute asjakohaselt ühtlustatud andmeid ja muudab need kättesaadavaks. Üks võimalus vabatahtliku töö uurimiseks oleks näiteks täiskasvanuhariduse küsitlus (Adult Education Survey), mille kaudu võidaks koguda ja analüüsida andmeid vabatahtliku töö mõju kohta soovitud töökoha saamisel kasuks tulevate oskuste omandamisele.

4.5

Avaliku sektori asutused peavad vabatahtliku töö väärtust tunnistama ja hindama. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirju, mis võimaldaksid vabatahtliku töö majanduslikul väärtusel moodustada ühe osa avaliku sektori rahastavate projektide kaasrahastamisel. Kogu ELis ühtse metoodika alusel läbiviidud vabatahtliku töö majandusliku väärtuse uurimisest saadud kogemus ja andmed on tulevikus väga kasulikud praktiliste lahenduste väljatöötamiseks.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 150.

(2)  Vabatahtliku töö hindamise käsiraamat (Manual on the Measurement of Volunteer Work), Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), Genf 2011.

(3)  (1) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi poliitikat ja vabatahtlikku tegevust käsitlev teatis: piiriülese vabatahtliku tegevuse tunnustamine ja edendamine ELis” (COM(2011) 568 final); (2) Nõukogu järeldused „Vabatahtliku tegevuse roll sotsiaalpoliitikas”, Euroopa Liidu Nõukogu, 2011; (3) ELT C 181, 21.6.2012, lk 150.

(4)  GHK aruanne „Volunteering in the European Union”, GHK, 2010.

(5)  Näiteks Euroopa sotsiaaluuringu (European Social Survey (ESS) 2002–2010) raames kogutakse iga kahe aasta tagant andmeid selle kohta, mil määral osaletakse fraktsioonides või muudes organisatsioonides ja ühingutes soovist teha head või hoida ära halba. Ent 2006. ja 2012. aasta uuringus küsiti inimestelt ka seda, kui sageli nad viimase 12 kuu jooksul osalesid töös kogukonna või heategevusliku organisatsiooni heaks.

(6)  Euroopa väärtusteuuring (The European Values Study (EVS)) ja teabevahetuse peadirektoraadi Eurobaromeetri raames koordineeritud küsitlused (Eurobaromeeter 66.3/2006, 73.4/2010, 75.2/2011).

(7)  Euroopa elukvaliteediuuring (European Quality of Life Survey (EQLS) 2003, 2007), Eurobaromeeter 60.3 (2003/2004). Kõige ülevaatlikumaid andmeid tasustamata tööle pühendatud aja kohta organisatsioonide raames, mitteametliku abina teistes kodumajapidamistes või osalemine organisatsioonide, rühmade või kogukondade koosolekutel – arvestades seejuures ka hooajalisi erinevusi aasta lõikes – kogutakse ajakasutuse uuringus (Time Use Survey).

(8)  Loetletud hinnangud pärinevad GHK aruandest Volunteering in the European Union, GHK, 2010.

(9)  Hinnang 100 miljoni vabatahtliku kohta on esitatud dokumendis „Vabatahtliku tegevuse osatähtsus majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamisel”, Euroopa Parlament, regionaalarengukomisjon (2008) (2007/2149 (INI) dokument A6- 0070/2008.

(10)  Tulemused põhinevad mittetulundusorganisatsioonide uuringutel. Need hõlmasid mittetulunduslikus sektoris vabatahtlikule tööle pühendatud tundide koguarvu arvutamist (mis teisendati täiskohaga töö ekvivalentideks), et tulemusi oleks võimalik võrrelda töötavate inimeste arvuga vastavas riigis. Vabatahtliku töö väärtus saadi seejärel selliselt, et korrutati nende töökohtade ekvivalentide arv mittetulunduslikus sektoris keskmiselt teenitava töötasuga. See meetod võib anda vabatahtliku töö ulatuseks ja väärtuseks väiksema tulemuse kui ILO käsiraamatus kirjeldatud meetod, kuna organisatsioonid ei kogu üldiselt andmeid vabatahtliku töö tundide kohta ning neil on kalduvus mitte arvestada vabatahtlikku tööd, mida tehakse aeg-ajalt. Lisaks puudutavad saadud tulemused vaid mittetulunduslikku sektorit, samas kui ILO metoodika võimaldab hinnata kogu ametlikku vabatahtlikku tööd kõigis institutsioonilistes sektorites. Käesolevas punktis viidatud tulemused pärinevad väljaandest Salamon, L. M, Sokolowski, S. W, Haddock, M. A, Tice, H. S, The State of Global Civil Society and Volunteering. Latest findings from the implementation of the UN Nonprofit Handbook, Center for Civil Society Studies – Johns Hopkins University, 2013.

(11)  Portugali statistikaamet on juba läbi viinud ILO käsiraamatuga kooskõlas oleva tööhõiveuuringu katsemooduli. Valmisolekut samalaadsete uuringute käivitamiseks on väljendanud ka Iirimaa ja Hispaania statistikaametid.

(12)  Nałęcz, S., Goś-Wójcicka, K., (eds.) Organisatsioonide kaudu toimuv vabatahtlik töö ja väljaspool kodumajapidamist toimuva vabatahtliku töö muud vormid, 2011. Poola keskstatistikaamet, Varssavi, 2012.

(13)  Vastavalt tööjõustatistikute rahvusvahelisel konverentsil 11. oktoobril 2013 vastu võetud resolutsioonile hõlmab töö statistiline määratlus vabatahtlikku tööd. Sellest tulenevalt tehakse ettepanek võtta see korrapärase statistilise vaatluse alla.

(14)  Näiteks EYV 2011 Alliance, European Volunteer Centre (CEV), Johns Hopkins Center for Civil Society Studies (CCSS) ja Associazione Promozione e Solidarietą (SPES).

(15)  Handbook on non-profit institutions in the System of National Accounts, United Nations Statistics Division, New York, 2003.

(16)  Käsiraamat on ametlikult tõlgitud prantsuse, hispaania, itaalia ja montenegro keelde ning käsiraamatut on võimalik alla laadida veebilehtedel http://www.ilo.org ja http://www.evmp.eu.

(17)  Vabatahtliku töö hindamise käsiraamatus esitatud sätete lühendatud ja muudetud versioon (lk 10). ISCO – ametialade rahvusvaheline klassifikaator, NACE – Euroopa Liidu majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator, ICNPO – mittetulundusorganisatsioonide rahvusvaheline klassifikaator.

(18)  Nałęcz, S., Sharing the Experience of Volunteer Work Measurement. Lessons from pioneer implementation of the ILO methodology by the Central Statistical Office of Poland, http://evmp.eu/wp-content/uploads/Lessons-Podgorica-GUSISP.pdf.

(19)  Cappadozzi, T., Sharing the Italian experience on the project of measurement of unpaid volunteer work. http://evmp.eu/wp-content/uploads/Cappadozzi_Presentation_EVMP-Conference_Madrid_3.28.2012.pdf.

(20)  Lihtsustatud klassifikaatoreid kasutati kõigis kolmes riigis, kes on seni ILO käsiraamatu alusel vabatahtlikku tööd hinnanud.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/18


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalse mõju mõõtmine” (omaalgatuslik arvamus)

2014/C 170/03

Raportöör: Ariane RODERT

19. septembril 2013 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Sotsiaalse mõju mõõtmine”

(omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 13. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 146, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab sotsiaalsete ettevõtete sotsiaalse mõju mõõtmise üle toimuvat arutelu, kuid rõhutab, et selle keerulise teema käsitlemiseks on vaja rohkem aega. Kõigepealt tuleks komisjonil alustada andmete kogumist sotsiaalse mõju mõõtmise võrdleva analüüsi läbiviimiseks liikmesriikides, kuid ka uurida kõnealust teemat edasi Euroopa sotsiaalse mõõtme kontekstis.

1.2

Komitee leiab, et ebaõige või kiirustatud lähenemisviis võib avaldada negatiivset mõju ELi institutsioonide kavatsusele toetada sotsiaalse ettevõtluse sektori arengut ja kasvu. Kuna teadlikkus kõnealusest sektorist on paljudes liikmesriikides väike, kutsub komitee komisjoni üles pidama esmatähtsaks teadlikkuse edasist suurendamist ning sotsiaalse ettevõtluse algatuse tegevuskava täielikku rakendamist.

1.3

Sotsiaalse mõju mõõtmise eemärk on mõõta mitte ettevõtteid endid, vaid sotsiaalse ettevõtte konkreetse tegevusega loodud sotsiaalseid tulemusi ja mõju, kuigi sotsiaalmajanduse ettevõtete struktuur toetab sotsiaalse väärtuse loomist. See on pidev protsess ja ettevõtte tegevuse lahutamatu osa ning oluline strateegiline kavandamisvahend.

1.4

Kuna vaid ühte meetodit esile tõsta on raske, soovitab komitee komisjonil uue meetodi väljatöötamise asemel suurendada teadlikkust enim levinud põhimõtetest. Nende ühine joon on see, et need on alt üles suunatud algatused, mille eesmärk on peegeldada tegelikul vajadusel ja tegelikul tegevusel põhinevat sotsiaalset muutust.

1.5

Kõigi mõõtmismeetodite väljatöötamisel on lähepunktiks sotsiaalse ettevõtte peamised tulemused ning need peavad toetama ettevõtte tegevusi, olema proportsionaalsed ega tohi pidurdada sotsiaalset innovatsiooni. Meetodi abil tuleks püüda saavutada tasakaal kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete vahel, kuna edu mõõtmiseks on keskse tähtsusega seda kinnitav lugu. Samuti tuleb märkida, et täiendavalt tuleb uurida raskusi sotsiaalse mõju mõõtmise tulemuste mikrotasandilt makrotasandile (ELi sees) ülekandmisel.

1.6

Komitee mõistab vajadust sotsiaalse mõju mõõtmise meetodite järele eriti just Euroopa ettevõtlusfondide määruse (1) ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi määruse (2) jaoks ning soovitab seepärast nimetatud määruste jaoks välja töötatavaid meetodeid katsetada, hoolikalt jälgida ning vajaduse korral muuta. See on vajalik tagamaks, et need ei takista sotsiaalsete ettevõtete juurdepääsu kõnealustest vahenditest rahastamisele. See võimaldaks komisjonil koostada suunised ja põhimõtted mitte niivõrd selle kohta, kuidas mõõta, kuivõrd selle kohta, mida mõõta.

1.7

Komitee jätkab kõnealuse teema käsitlemist ning jälgib tähelepanelikult komisjoni tööd meetodi rakendamisel tagamaks, et see ei pidurdaks sotsiaalse ettevõtluse arengut Euroopas. Lisaks osaleb komitee jätkuvalt ulatuslikumas arutelus selle üle, kuidas saaks aja jooksul arvestada sotsiaalset mõju ka teistes valdkondades.

2.   Sissejuhatus

2.1

Komisjoni teatises „Ühtse turu akt II. Üheskoos uue majanduskasvu eest” (3) tuuakse esile vajadus töötada välja meetodid sotsiaalse ja majanduskasu mõõtmiseks, mida sotsiaalsed ettevõtted loovad sotsiaalettevõtlusfondide ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi rakendamisel.

2.2

Selleks on Euroopa Komisjoni paljusid sidusrühmi hõlmava sotsiaalse ettevõtluse valdkonna nõuandva eksperdirühma (GECES) alarühmale (4) tehtud ülesandeks anda komisjonile suuniseid selle kohta, kuidas sotsiaalsed ettevõtted saavad mõõta oma sotsiaalset mõju.

2.3

Käesolevas arvamuses kirjeldatakse sotsiaalsete ettevõtete vaatenurka ELi sotsiaalse mõju mõõtmise meetodi väljatöötamisel, eeskätt sotsiaalettevõtlusfondide ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi kontekstis. Kuna tegemist on olulise teemaga, rõhutab komitee siiski, et ideaaljuhul tuleks sotsiaalse mõju mõõtmist kaaluda seejärel ka teistes valdkondades, et vältida killustatud lähenemisviisi.

2.4

Sotsiaalset ettevõtlust käsitletakse mitmes hiljutises ELi algatuses. Lisaks on komitee teinud kõnealusel teemal olulist tööd, (5) nagu sotsiaalettevõtlusfondide ja sotsiaalsete ettevõtetega seotud väljakutsete käsitlemine (6). Üks keskne element on komisjoni sotsiaalse ettevõtluse algatuse (7) käimalükkamine. Algatuse eesmärk on edendada sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalsete ettevõtete arengut ja kasvu ELis.

2.5

Sotsiaalsed ettevõtted luuakse sotsiaalse eesmärgiga ning need tegutsevad sotsiaalmajanduses. Selle mudeli kaitsmiseks rõhutab komitee, et sotsiaalse ettevõtluse algatuse määratlus sotsiaalsete ettevõtete kohta peaks olema kõigi seda valdkonda käsitlevate eeskirjade, standardite või programmide lähtepunkt, kuna see hõlmab sotsiaalseid ettevõtteid laiemas kontekstis, mis vastab eri liikmesriikides esinevatele eri mudelitele.

2.6

On oluline märkida, et käesolevas arvamuses ei kavatseta esitada argumente üldiselt ettevõtete sotsiaalse mõju mõõtmise kohta. Samuti ei tohiks käsitletavat küsimust segi ajada ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud algatustega ega kõigi tööandjate kohustusega pakkuda inimväärseid töötingimusi ja järgida olemasolevaid kollektiivlepinguid. Lisaks tuleks märkida, et tõhusad sotsiaalsed näitajad ja sotsiaalne taristu kuuluvad jätkuvalt liikmesriikide vastutusalasse.

2.7

Isegi kui käesolevas arvamuses käsitletakse mitte sotsiaalsete ettevõtete endi, vaid nende tegevuse tulemuste sotsiaalset mõju, on nende struktuur ja tegutsemismudelid ise olulised elemendid sotsiaalse mõju loomisel sotsiaalsete kulude arvessevõtmise ja positiivsete välismõjude loomise kaudu.

3.   Sotsiaalne mõju ühiskondlikus kontekstis

3.1

Majandustulemused on pikka aega olnud peamine näitaja organisatsioonide ja riikide arengu mõõtmisel hoolimata sellest, kas majandus- või sotsiaalne areng on olnud peamine motivatsioon või mitte. Jätkusuuliku maailma seisukohast tuleb esiplaanile tõsta terviklik lähenemisviis, mis arvestab sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike tagajärgedega.

3.2

Teadlikkus sellest on viimastel aastatel suurenenud. 2008. aastal võttis komitee vastu omaalgatusliku arvamuse teemal „SKT näitajast kaugemale vaatamine: säästva arengu näitajad”, (8) milles rõhutati vajadust jätkusuutlikkuse ja heaolu mõõtmise uute meetodite järele, et vastata sotsiaalsetele väljakutsetele. Komisjon jätkas teemat 2009. aastal aruandega teemal „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas”, (9) milles juhiti tähelepanu vajadusele luua uusi vahendeid sotsiaalse arengu seireks ja mõõtmiseks. Uute vahendite kasutuselevõtmiseks on astunud samme ka teised osalejad, nt OECD parema elu indeks (10).

3.3

Kriisi tingimustes, kui heaolumudelid on muutumas, on Euroopas olulisem kui kunagi varem keskenduda tegeliku väärtuse loomisele. Hiljuti on seda rõhutatud majandus- ja rahaliidu sotsiaalset mõõdet edendavates algatustes, (11) milles on pakutud välja sotsiaalseid näitajaid ja majandusaruandlust täiendavaid meetmeid. Sellist mõtteviisi esindatakse praegu paljudes ELi dokumentides, kus sotsiaalse lisaväärtuse, muutuse ja mõju mõõtmine ja seire on direktiivide, programmide või tegevuste tõhusa elluviimise eeltingimused.

3.4

Sotsiaalse mõju mõõtmine on oluline teema ning Euroopa sotsiaalse mõõtme taasrajamiseks keskse tähtsusega. Seepärast peab komitee küsitavaks komisjoni väga kiirustatud lähenemisviisi kõnealuses valdkonnas ning kutsub üles andma rohkem aega laiema temaatika põhjalikuks aruteluks, et tagada kõige sobivam metoodika. Siinkohal tuleb mainida, et kuna üldine eesmärk on toetada sotsiaalseid ettevõtteid nende ülesannete ja eesmärkide täitmisel, peab komisjon olema hoolikas selliste vahendite väljatöötamisel, mis võivad anda vastupidiseid tulemusi.

3.5

Sellest annab tunnistust ka väga vähene teadlikkus sotsiaalsetest ettevõtetest ja sotsiaalmajandusest ning nende vähene tunnustamine paljudes liikmesriikides. Kui arutelu alustatakse sotsiaalse mõju vaatenurgast ja mitte sotsiaalsete ettevõtete arengut soodustava keskkonna edendamisest, võib see kahjustada sektori arengut. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles pidama esmatähtsaks sotsiaalse ettevõtluse algatuse täielikku rakendamist, et tagada õiglased ja läbipaistvad tingimused kõigis liikmesriikides enne sotsiaalse mõju mõõtmise algatuse käimalükkamist.

4.   Sotsiaalse mõju kirjeldamine

4.1

Sotsiaalse mõju mõõtmine on kasulik kõigile ühiskonnasektoritele. Positiivse sotsiaalse mõju saavutamine on sotsiaalse ettevõtte põhieesmärk ning sageli ettevõtte tegevuse pidev ja lahutamatu osa. On oluline, et sotsiaalsed tulemused eraldatakse äritulemustest, sest mõõdetakse sotsiaalset mõju, mitte organisatsiooni.

4.2

Selles, kuidas sidusrühmad kirjeldavad sotsiaalset mõju, on nii sarnasusi kui ka erinevusi. Komitee rõhutab ühise arusaama olulisust ning soovitab seda kirjeldada sotsiaalse ettevõtte konkreetsete tegevustega loodud sotsiaalsete tulemuste ja sotsiaalse mõjuna.

4.3

Samuti on oluline märkida, et mõju mõõtmine tähendab mitte üksnes kavatsetud, vaid kõigi (kavatsetud ja ettekavatsemata) tulemuste ja nende mõju mõõtmist.

4.4

Sotsiaalse mõju mõõtmine on keeruline ülesanne, kuna tegevuse ja tulemuse seose esiletoomine võib olla keeruline. Positiivsed mõjud on sageli kvalitatiivsed ning ilmnevad vahel üksnes pikema aja jooksul. Kui tegevust püütakse väljendada arvnäitajates, kaasneb sellega märkimisväärne oht, et saadud teave ei mõõda seda, mida sooviti, või ei tee seda õigesti. Seepärast ei tohi avaldada sotsiaalsetele ettevõtetele survet võrdsustada mõõtmist kvantifitseerimisega, keskendudes üksnes kergesti mõõdetavatele, kvantifitseeritavatele või väljaspool tunnustatud tegevustele.

4.5

Pigem tuleks kvantifitseerimist näha ühe mõõtmisviisina kõrvuti teiste kvalitatiivsete lähenemisviisidega, nagu narratiivsed meetodid. See alternatiivne või täiendav lähenemisviis, mis põhineb kasusaaja seisukohast teaberikaste juttude kogumisel, on otsustava tähtsusega sotsiaalse ettevõtte tegevuste lisaväärtuse hindamisel. Lisaks tuleks märkida, et väärtuse loomise mõõtmise tulemuseks ei pea tingimata olema lõplik arvnäitaja, vaid see võib olla ka arvude ja teksti kombinatsioon.

4.6

Selle keeruka küsimuse edasiseks käsitlemiseks soovitab komitee komisjonil alustada olemasolevate meetodite kohta andmete kogumist, mis oleks lähtepunkt liikmesriikide vahelise võrdleva analüüsi koostamisele.

5.   Kesksed osalejad ja kontseptsioonid

5.1

Sotsiaalse mõju mõõtmise ELi meetodi eeltingimus ELi praeguses kontekstis (Euroopa sotsiaalettevõtlusfondid ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm) on sidusrühmade osalemine, mis hõlmab eeskätt sotsiaalseid ettevõtteid, kasutajaid, poliitikakujundajaid ja rahastajaid ning ka sotsiaalteenuste osutajaid, riigiasutusi ja sotsiaalpartnereid, kui see on asjakohane. See sidusrühmadel põhinev lähenemisviis võimaldab suurendada usaldust, et jõuda soovitud mõju suhtes ühisele seisukohale.

5.2

Sidusrühmadel põhineva lähenemisviisi eeltingimus on ühine arusaam sotsiaalse mõju mõõtmise põhikontseptsioonidest. Mõisteid, nagu panus , väljund , tulemus ja mõju määratletakse eri kontekstides sageli erinevalt. On oluline, et sidusrühmadel oleks nende mõistete osas ühine arusaam.

5.3

Üksnes väljundile (nt koolitusel osalevate inimeste arv) keskendudes jääb tegevuse tegelik mõju mõõtmata. Seepärast on oluline tunnistada, et sotsiaalse mõju hindamine tähendab liikumist väljundi mõõtmiselt mõju mõõtmisele. Sel viisil on võimalik teha kindlaks tegelik lisaväärtus, pidades silmas sotsiaalse mõju mõõtmise keerukust ja multidistsiplinaarset olemust.

5.4

Tuleb märkida, et täiendavalt on vaja uurida just raskusi sotsiaalse mõju mõõtmise tulemuste ülekandmisel mikrotasandilt makrotasandile (ELi sees), nagu ka seda, kuidas austatakse mõõtmismeetodites üksikisikute ja ettevõtete õigusi ja vajadusi.

6.   Meetodid ja vahendid

6.1

Sotsiaalset mõju mõõdetakse paljudel eri viisidel, mistõttu on raske pooldada ühte teatud meetodit või neid isegi võrrelda (12). Välja on töötatud hulk meetodeid, paljud neist on algatatud erinevate EQUALi projektide kaudu (13). Nende ühine joon on see, et need on alt üles suunatud algatused, mille eesmärk on saavutada soovitud sotsiaalne muutus ja mis põhinevad tegelikel vajadustel ja tegelikel tegevustel.

6.2

Kõige tuntumad meetodid on investeeringute sotsiaalne tasuvus (social return on investment), mis on tulemuspõhine kontseptsioon, mille eesmärk on näidata organisatsiooni sotsiaalse, keskkonnaalase ja majandusliku väärtuse loomet, ning sotsiaalne aruandlus (social accounting), mille näol on tegemist meetodiga organisatsiooni sotsiaalsete eesmärkide kavandamiseks, mõõtmiseks ja hindamiseks (14). Näide sotsiaalse lisaväärtuse loomise üldisema meetodi kohta on globaalse aruandluse indeks (Global Reporting Index) – jätkusuutlikkuse aruandluse süsteem, mis moodustab sotsiaalse, keskkonna- ja majandusalase aruandluse raamistiku. Kuid olemas on veel palju muid meetodeid (15).

6.3

Nende meetodite ühine joon on see, et need on välja töötatud, pidades silmas sotsiaalse ettevõtte tegevuste eesmärki, mitte teiste sektorite mudeleid. Nende lähenemisviiside puhul ei mõõdeta mitte üksnes kahe ajahetke vahele jäävat väljundit, vaid need hõlmavad sageli laiemat mittelineaarset protsessi, nagu muutuse teooria (Theory of Change), (16) mis lihtsustatuna sisaldab määratlemist, kvantifitseerimist ja jälgimist. Selliste lähenemisviiside kasutamisel lisatakse mõõtmisprotsess ettevõtte äritegevuse kavandamisse ning see on oluline vahend ettevõttesisese arengu edendamisel.

6.4

Sotsiaalse mõju meetodid tuleb välja töötada nii, et need püsiksid proportsionaalsed ning toetaksid sotsiaalset ettevõtlust. Paljud sotsiaalsed ettevõtted on väikesed ja uued ning nende vahendid keerukate meetodite rakendamiseks on piiratud. Seepärast soovitab komitee, et tagamaks, et bürokraatiakoormus oleks piiratud ja proportsionaalne, peaksid mõju mõõtmisega seonduvad kulud kandma sotsiaalsete ettevõtete asemel teised sidusrühmad (EL, fondivalitsejad).

6.5

Näitajate valimise osas leiab komitee, et seda võiksid teha sotsiaalsed ettevõtted, viies selleks läbi intervjuusid kasutajate ja sidusrühmadega. Näiteks võiksid näitajateks olla „ühiskonnale lisandumata jäänud kulud” või sotsiaalse ettevõtte „põhjustatud mõju”, kuid samas võiks kaaluda ka ettevõtte edendustööd ja nende struktuuri ja tegutsemismudeleid.

6.6

Komisjon peaks olemasolevate meetodite alusel ning kooskõlas komitee soovitustega kaaluma ELi raamistiku väljatöötamist, mis sobiks teatud liikmesriikides kehtivate erieeskirjade ja nende hoolekandeasutuste mudelite ja sotsiaalsete ettevõtete endiga.

7.   Lisamärkused

7.1

Kuna ühe meetodi või standardnäitajate soosimine sotsiaalse mõju mõõtmisel on äärmiselt raske, peaks komisjon esimese sammuna suurendama teadlikkust enim levinud põhimõtetest ja olemasolevatest meetoditest ning innustama ettevõtteid neid kasutama. Nende kogemuste alusel saab komisjon koostada ühised suunised pigem sotsiaalsete tulemuste kui väljundite mõõtmiseks, et luua põhimõtete raamistik selle kohta, mida mõõta, selle asemel et püüda määratleda, kuidas sotsiaalset mõju mõõta.

7.2

Teema keerukuse tõttu soovitab komitee, et esimese sammuna katsetataks Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi jaoks välja töötatavaid meetodeid. See võimaldaks komisjonil hoolikalt jälgida nende meetodite rakendamise mõju ning vajaduse korral neid muuta. Andmete kogumine peaks olema soopõhiselt eristatud, et oleks võimalik tunnustada naiste rolli sotsiaalses ettevõtluses ning tagada läbipaistvus rahaliste vahendite eraldamisel. See aitab tagada, et kasutatud meetoditega ei piirata juurdepääsu kavandatud eesmärkide rahastamisele.

7.3

Katseprojektide struktureerimisel peab komisjon kaaluma ka selliseid aspekte nagu auditi funktsiooni/sidusrühma pädevus ja eesmärk. See on tihedalt seotud nimetatud osalejate lisakulude ja motiividega. Komitee kutsub komisjoni üles tegema mõõtmisnõuete koostamisel jõupingutusi nimetatud kulude vähendamiseks ning vältima mittevajalikku bürokraatiat ja mitte moonutama sotsiaalset arengut.

7.4

On oht, et konkreetselt Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi jaoks välja töötatav meetod mõjutab sotsiaalse ettevõtlusega seotud teiste vahendite ja eeskirjade rakendamist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Sotsiaalse mõju mõõtmise ebapiisav või ebaõige rakendamine võib kahjustada sotsiaalset innovatsiooni ja eksperimenteerimist. Sellise ohu piiramiseks peaks komisjon pakkuma liikmesriikides teadlikkuse suurendamise ja koolitusprogramme.

7.5

Käesolev arvamus on esimene samm komitee töös sotsiaalse mõju mõõtmise valdkonnas. See on vastus komisjoni tehtavale tööle kõnealuses valdkonnas. Sellegipoolest peab komitee äärmiselt oluliseks jätkata ja laiendada kõnealust arutelu ning jälgib seepärast komisjoni tööd ja jätkab selleteemalist tööd oma poliitilise tegevuse teistes valdkondades.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  „Euroopa sotsiaalettevõtlusfondid”, COM(2011) 862 final.

(2)  „Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm”, COM(2011) 609 final.

(3)  COM(2012) 573 final.

(4)  http://ec.europa.eu/internal_market/social_business/expert-group/social_impact/index_en.htm.

(5)  ELT C 318, 23.12.2009, lk 22; ELT C 24, 28.1.2012, lk 1; ELT C 229, 31.7.2012, lk 44.

(6)  ELT C 229, 31.7.2012, lk 55.

(7)  COM(2011) 682 final.

(8)  ELT C 100, 30.4.2009, lk 53.

(9)  COM(2009) 433 final.

(10)  www.betterlifeindex.org.

(11)  http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/president/news/archives/2013/10/pdf/20131002_1-emu_en.pdf.

(12)  Bouchard, M (ed) (2009) „The worth of social economy”, Peterlang, Brüssel.

(13)  http://ec.europa.eu/employment_social/equal_consolidated.

(14)  http://www.thesroinetwork.org/what-is-sroi, http://www.socialauditnetwork.org.uk/getting-started/what-is-social-accounting-and-audit.

(15)  Nt PQASSO – Practical Quality Assurance System for Small Organisations, SIMPLE – Simple Impact Measurement for Local Economies, Volunteering Impact Assessment Toolkit, The Big Picture, Impact Framework, Logic Model Builder, Measuring Impact Framework, Outcome Mapping, Outcome-Based Evaluation, Social Impact Assessment, The Shujog Impact Framework and Assessment.

(16)  http://www.theoryofchange.org.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/23


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa miinimumsissetulek ja vaesuse näitajad” (omaalgatuslik arvamus)

2014/C 170/04

Raportöör: Georgios DASSIS

Kaasraportöör: Seamus BOLAND

14. veebruaril 2013 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

Euroopa miinimumsissetulek ja vaesuse näitajad

(omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 20. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10. –11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155, vastu hääletas 93, erapooletuks jäi 12.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Struktuurireformide puudumine koos kriisi negatiivse sotsiaalse ja majandusliku mõjuga, mis suurendab Euroopas vaesust ja tõrjutust elanikkonna vananemise, rändevoogude suurenemise ja euroskepsise kasvu taustal, muudab hädavajalikuks sellise poliitilise süsteemi, mis suudaks tugevdada solidaarsust ja Euroopa sotsiaalse õigustiku põhiväärtusi.

Sellega seoses komitee

1.2

leiab, et niivõrd kriitilises majandusolukorras aitaks Euroopa miinimumsissetuleku kehtestamine tagada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, kaitsta inimõigusi, tagada tasakaalu majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel ning jagada õiglasemalt heaolu ja sissetulekut;

1.3

juhib tähelepanu sellele, et komitee organite tasandil toimus oluline arutelu ja rõhutab kiireloomulist vajadust tagada Euroopa Liidus asjakohane miinimumsissetulek raamdirektiiviga, mille eesmärk on võidelda tõhusalt vaesuse vastu, lihtsustades sisenemist tööturule, mida nõuavad nii Regioonide Komitee (1) kui ka erinevad vaesuse vastu võitlemise organisatsioonid, (2) ning kutsub komisjoni üles rakendama kooskõlastatud meetmeid, mis vastavad Euroopa Parlamendi 2011. aastal vastu võetud resolutsioonile (3);

1.4

kutsub komisjoni üles uurima võimalusi Euroopa miinimumsissetuleku tagamiseks, keskendudes eelkõige väljavaatele luua asjakohane Euroopa fond;

1.5

nõuab arvukamate meetmete võtmist, et ka tegelikult saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid tööhõive, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas. Need meetmed peaksid hõlmama järgmisi aspekte: 1) jätkata horisontaalse tööhõive eesmärkide taotlemist, 2) seada eesmärgid nende kolme näitaja piirmäära alandamise valdkonnas, mis moodustavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse koondnäitaja, 3) seada Euroopa ja riiklikul tasandil all-eesmärgid rühmade jaoks, keda ülejäänud elanikkonnaga võrreldes vaesus rohkem ohustab, sealhulgas näiteks laste või üksikvanemaga perekondade ning vaeste töötajate jaoks, 4) analüüsida, mismoodi liikmesriigid arvutavad vaesusmäärasid ja seavad riiklikke eesmärke ja 5) nõuda, et liikmesriigid võtaksid taas kohustuse ühendada jõupingutused selleks, et saavutada Euroopa Liidu üldeesmärk;

1.6

nõuab riiklikes reformikavades ja riiklikes sotsiaalaruannetes sisalduvate meetmete ning finantssaneerimise meetmepakettide sotsiaalmõju tõhusat hindamist selleks, et vältida vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse süvendamist kõnealuste meetmete poolt, ning tagada kodanikuühiskonna suurem osalus riiklike reformikavade ja riiklike sotsiaalaruannete koostamisel;

1.7

nõuab paremat järelevalvet vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse suurenemise üle ning kutsub komisjoni üles esitama vajaduse korral ja iga liikmesriigi kohta eraldi, riiklike reformikavade ja riiklike sotsiaalaruannete hindamise raames, konkreetseid soovitusi sotsiaalse kaasamise kohta. Neid soovitusi tuleks rakendada ka neis riikides, mille kohta on koostatud Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi konkreetsed toetusprogrammid;

1.8

rõhutab, et parim tagatis vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse võitmiseks on töökoha omamine ning innustab komisjoni koostöös liikmesriikidega rakendama majanduskasvu ja töökohtade loomise pakti meetmeid, et hoogustada majanduskasvu, konkurentsivõimet ja töökohtade loomist; tervitab volinik Tajani kavatsust sätestada tööstuspakt ELi tööstuse tugevdamiseks ning selle potentsiaali töökohtade loomiseks;

1.9

rõhutab eelkõige, kui oluline on suurendada töötajate, töötute ja kõigi haavatavas olukorras olevate ühiskonnarühmade osalust pidevõppes ning parandada ametialaste kvalifikatsioonide taset ja uute oskuste omandamist. See võib viia tööturu kiirema integratsioonini, suurendada tootlikkust ja aidata inimestel leida parem töökoht.

2.   Taust

2.1

Tagatud miinimumsissetulek on sissetulekutoetus, mis ei põhine sotsiaalmaksude maksmisel, ning mis tagab turvavõrgu isikutele, kellel puudub õigus sotsiaalkindlustushüvitistele (4). Viimase kaitsemeetmena vaesuse eest on kõnealune sissetulek lahutamatult seotud nende isikute õigusega väärikale elule, kellel puuduvad muud vahendid iseenese ja oma hoolealuste sissetuleku tagamiseks (5). Oluline on teha vahet kollektiivlepingutes või seadusandjate poolt määratletud mõistetel „tagatud miinimumsissetulek” ja „miinimumpalk”.

2.2

Ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta (1989) (6) artikli 10 teises lõigus kehtestatakse õigus „sotsiaalabile ja piisavatele toimetulekuvahenditele”, mis peab olema tagatud tööturult tõrjutud isikutele, kellel puuduvad piisavad toimetulekuvahendid.

2.3

Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (2000), mis on õiguslikult siduv uue reformileppe lahutamatu osana, on sätestatud, et: „Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.” (artikkel 1) ning „Sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada […] rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid” (artikkel 34 punkt 3).

2.4

Euroopa Liidu toimimise lepingus (artikkel 153, punkt 1h), lubatakse ELil koostada õigusakte, et toetada ja täiendada liikmesriikide meetmeid tööturult tõrjutud isikute kaasamise kohta. Esmatähtsate kohustuste hulgas, mida Euroopa Liit peab arvestama, et määratleda ja rakendada oma poliitikaid ja meetmeid, nimetatakse ELi horisontaalses sotsiaalklauslis (artikkel 9) eelkõige tööhõive kõrget taset, asjakohast sotsiaalkaitset ja võitlust tõrjutuse vastu.

2.5

Nõukogu soovituses 92/441/EMÜ (7) kutsutakse liikmesriike üles tunnistama „isikute põhiõigust sotsiaalabile ja piisavatele toimetulekuvahenditele”, mis on usaldusväärsed, ning kohandama oma sotsiaalkaitsesüsteeme ja kehtestama ühised rakenduskriteeriumid, määratlemata seejuures alammäära ELi tasandil.

2.6

Komisjoni 2008. aastal avaldatud soovituses (8) tunnistatakse, et asjakohane sissetulekutoetus on üks aktiivse kaasatuse kolmest aspektist, kuid rõhutatakse samas, et selle saajad peavad olema valmis tööturule sisenema, osalema koolitusel või muudes sotsiaalse kaasamise meetmetes.

2.7

Võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu on esmatähtis eesmärk strateegias „Euroopa 2020”, mille raames loodi „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” (9). Selles seatakse esimest korda eesmärk vähendada 2020. aastaks vaeste ja sotsiaalselt tõrjutute isikute arvu vähemalt 20 miljoni inimese võrra, kasutades seejuures kolme näitajat: vaesuse oht (mida määratletakse sellise elanikkonna protsendimäära alusel, kelle sissetulek ei ulatu 60 %-ni riigi keskmisest sissetulekust), äärmine puudus (mis tähendab nende vahendite puudust, mis on kindlaks määratud eelnevalt määratletud kaupade loetelu põhjal), ja lõpuks, väga madal tööhõive (st elu majapidamistes, mille liikmed on töötud) (10). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitas kõnealust kohustust ja rõhutas, et ELi poliitikameetmed ei tohiks suurendada vaesuse ohtu (11).

2.8

Strateegia „Euroopa 2020” vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise valdkonna peaeesmärk on vähendada asjaomast sihtrühma konkreetse arvu võrra, aspekt, mis on erinev võrreldes teiste oluliste eesmärkide jaoks kohaldatava lähenemisviisiga (12): teisi olulisi eesmärke väljendatakse protsentides, asjaolu, mis lihtsustab liikmesriikide ülesannet saavutada sama eesmärk, väljendatuna protsentides.

2.9

Liikmesriigid ise otsustavad selle üle, kuidas määratleda riiklikud eesmärgid ning asjakohased lähenemisviisid nende saavutamiseks. Riiklike eesmärkide summa jääb igal juhul alla arvust, milleks on strateegias „Euroopa 2020” määratletud 20 miljonit inimest: võib arvata, et „Euroopa 2020” peaeesmärgi ja riiklike eesmärkide üldsumma vahel eksisteerib 5–8 miljoni suurune lõhe (13). Lisaks sellele ei täpsustata paljudes riiklikes reformikavades piisava selgusega seda, kuidas vaesuse vähendamise eesmärki saavutada, ning neis puuduvad asjakohased meetmed sotsiaalse kaasamise tagamiseks (14). Riigid, kes saavad eritoetust Euroopa Komisjonilt, Euroopa Keskpangalt või Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, ei ole kohustatud esitama konkreetseid riiklikke reformikavasid (15): nad peavad andma aru üksnes iga vastastikuse mõistmise memorandumi alusel, milles samal ajal ei ole ette nähtud meetmeid vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks.

2.10

Oma 2010. aasta resolutsioonis (16) kutsub Euroopa Parlament liikmesriike üles looma süsteeme, mis tagavad miinimumsissetuleku ehk 60 % riigi keskmisest sissetulekust, ning nõuab, et EL esitaks tõhusamaid soovitusi, samal ajal kui oma 2011. aasta resolutsioonis (17) innustab ta komisjoni käivitama võimaliku seadusandliku algatuse alast konsulteerimist asjakohase miinimumsissetuleku üle.

3.   Vaesus, sotsiaalne tõrjutus ja töötus Euroopa Liidus

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et vaesus kujutab endast inimõiguste rikkumist, muutes seega veelgi vajalikumaks täiendavad jõupingutused, et saavutada Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3 määratletud eesmärgid, ning leiab, et vaesuse kõrvaldamine on kogu Euroopa tasandi väljakutse.

3.2

Paljudes riikides (18) on struktuurireformide puudumise ja kriisi tagajärjel 2008. aastast alates suurenenud vaesuse ning sotsiaalse ja ametialase tõrjutuse oht. Eurostati viimased andmed (19) kinnitavad, et Euroopa Liidu elanikkonda ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus 24,2 % ehk 119,7 miljoni inimese ulatuses (20). 2011. aastal suurenes see arv 19 liikmesriigis ning ajavahemikus 2008–2011 kasvas vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv nelja miljoni võrra. Kolm näitajat, mis moodustavad „vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu” on 2008. aastast peale samuti kasvanud ning moodustavad nüüd 17 % seoses vaesuse ohuga, 9 % seoses suure materiaalse puudusega ja 10 % inimeste kohta, kes elavad väga madala tööhõivetasemega majapidamistes. Paljudes riikides muutuvad vaesed aina vaesemaks (21).

3.3

27,1 %-ga kuuluvad (alla 18-aastased) lapsed kogu elanikkonnaga võrreldes vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest kõige rohkem ohustatud rühmade hulka (22). Teatud riikides on suhteliselt kõrge nende üle 65-aastaste määr, keda ohustab vaesus (23).

3.4

Sissetulekute erinevused ja sotsiaalne ebavõrdsus kasvavad igas liikmesriigis ning liikmesriikide ja piirkondade vahel, olles tõsiselt süvenenud kriisi tagajärjel (24). Lisaks sellele halveneb olukord veelgi juba enne kriisi ebasoodsates tingimustes elanud elanikkonnarühmade jaoks (25).

3.5

Kriis toob esile vaesuse uued vormid, sealhulgas nt kodutus, kütteostuvõimetus, finantsteenustest kõrvalejäämine (juurdepääsu puudumine peamistele pangateenustele ja laenuvõimalustele) või majapidamiste ülemäärane võlakoorem, samas kui sotsiaalsed ohud ähvardavad pigem naisi kui mehi. Samal ajal ähvardab kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi, sealhulgas eakaid (eelkõige väga eakaid inimesi ja eakaid naisi), puudega isikuid, raskeid kroonilisi haigusi põdevaid isikuid, üksikvanemaga peresid, väikese sissetulekuga peresid või sisserändajaid ja teatud rahvusvähemusi, nagu nt romad, vaesuse eri vormide ebaproportsionaalselt suur oht.

3.6

Tööhõive ja sotsiaalse olukorra tase Euroopa Liidus on kriitiline. Töötus kasvab jätkuvalt: 2013. aasta jaanuaris ulatus see 26,2 miljoni inimeseni, kellest 10,8 % kuulub ELi aktiivse elanikkonna hulka (ja euroalal 19 miljonit, st 11,9 % aktiivsest elanikkonnast), samas kui majapidamiste majanduslik olukord on murettekitav (26). Noorte töötuse määr on kogu Euroopa Liidus erakordselt kõrge: 23,6 % tööealistest noortest on töötud ning neil on oht jääda sellesse olukorda üha pikemaks ajaks.

3.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb väga suurt muret vaeste töötajate arvu kasvamise pärast, mis tuleneb ebakindlate töösuhete ja madalate töötasude levikust. 2011. aastal elas 8,9 % töötajaist allpool vaesuse piiri, moodustades ühe kolmandiku kõigist tööealistest kodanikest, keda ohustas vaesus (27).

4.   Üldised märkused

4.1

Erinevates arvamustes (28) on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtnud seisukohti küsimustes, millel on otsene või kaudne seos miinimumsissetuleku ja vaesusega, ning esitanud asjakohaseid soovitusi. Tähelepanekud ja soovitused, mis komitee esitas 1989. aastal (29) on praegu eriti päevakajalised, kriisi negatiivset mõju arvesse võttes. Komitee toetab eelkõige vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi, olles seisukohal, et avatud koordinatsiooni meetod ja horisontaalsäte võivad märkimisväärselt tugevdada jõupingutusi miinimumsissetuleku tagamiseks ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks.

4.2

Kiireloomulist vajadust miinimumsissetulekute skeemide järele rõhutati avalikul arutelul, (30) mille Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldas samaaegselt oma arvamuse koostamisega ning kuhu kogunes eksperte ja pühendunud osalejaid, et analüüsida vaesuse vähendamise võimalusi ja väljakutseid, mis tuleb ületada selleks, et kehtestada Euroopa miinimumsissetulekute skeemid.

4.3

Vaesusel (31) ja sotsiaalsel tõrjutusel on mitmemõõtmeline olemus, mis nõuab Euroopa valitsemise sotsiaalse elemendi tugevdamist: sotsiaalselt jätkusuutlikud makromajanduslikud poliitikameetmed on kohustuslik eeltingimus kriisist väljumiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamiseks. Vaesuse ja tõrjutuse püsimine kahjustab majandust, kuna see vähendab sissetulekut ja nõudlust, nõrgendab konkurentsivõimet ja suurendab riikide eelarvepiiranguid.

4.4

Sellega seoses on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee veendunud, et tuleb läbi vaadata prioriteedid ja poliitikameetmed, eelkõige rahapoliitika – sealhulgas stabiilsuse ja kasvu pakt – konkurentsipoliitika ja väliskaubanduspoliitika ning eelarve- ja maksupoliitika.

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab 20. veebruari 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute ajakohastatud meetmepaketti, (32) milles liikmesriike kutsutakse üles nägema ette toetust, et tagada piisav ja asjakohane sissetulek, mis põhineb kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil arvestatavatel sotsiaalsetel vajadustel, ning koostama võrdluseelarveid, mis sisaldavad nende kaupade ja teenuste loendit, mis on vajalikud vastava suuruse ja koosseisuga perekonnale teatud heaolutaseme tagamiseks, ning millele on lisatud nende igakuised või -aastased hinnangulised kulud.

4.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab komisjonile, et viimane kiirendaks oma lubaduse (33) elluviimist toetada liikmesriikide tegevust aktiivse kaasamise reforme järgides, töötades välja võrdluseelarvete koostamise meetodi ja jälgides sissetulekutoetuse asjakohasust, vastavalt kõnealustele eelarvetele kohe pärast nende koostamist koostöös liikmesriikidega.

4.7

Komitee on veendunud, et parim tee vaesuse vähendamiseks ja sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks on majanduskasvu taastamine, konkurentsivõime hoogustamine ja Euroopa ettevõtetele soodsate raamtingimuste loomine (sealhulgas näiteks liigse halduskoormuse vältimine ja rahastamisele juurdepääsu tagamine), et võimaldada neil laieneda ja piisavate oskustega inimestele töökohti luua.

4.8

Komitee rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu pidevõppe programmidele kui põhilisele vahendile vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel, parandades tööalast konkurentsivõimet ning juurdepääsu teadmistele ja tööturule. Oluline on suurendada töötajate, töötute ja kõigi haavatavas olukorras olevate ühiskonnarühmade osalust pidevõppes ning parandada ametialaste kvalifikatsioonide taset ja uute oskuste omandamist. See võib viia tööturu kiirema integratsioonini, suurendada tootlikkust ja aidata inimestel leida parem töökoht.

4.9

Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee toetab sotsiaalse ettevõtluse integreeritud lähenemisviisi, mis tagab sotsiaalse ettevõtluse fondide parema rahastamise ning parandab õigus- ja halduskeskkonda kõnealuses valdkonnas, et innustada sotsiaalmajanduse ettevõtteid, mis on suutelised võitlema tõrjutuse vastu, olles majanduskasvu-, innovatsiooni- ja tööhõivekeskusteks.

4.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab laste vaesust käsitlevat hiljutist soovitust, (34) kuid avaldab kahetsust selle üle, et kõnealune olukord püsib ning väga suurt arvu lastest ohustab vaesus, mis püsib põlvest põlve, tuues esile puudujäägid praegu rakendavates poliitikameetmetes.

4.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb muret väites, et strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärki vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas (vähendada vaeste arvu 20 miljoni võrra 2020. aastaks Euroopa Liidus) ei saavutata.

4.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba tuvastanud, et kodanikuühiskonna osalus riiklike reformikavade väljatöötamisel erineb oluliselt liikmesriigiti, kelle hulgast mõned ei tee midagi selleks, et kodanikuühiskonda osalema innustada (35).

4.13

Ajakohastatud andmete puudumine sissetulekute ja elutingimuste kohta kujutab endast takistust strateegia „Euroopa 2020” elluviimisel.

5.   Miinimumsissetuleku roll võitluses vaesuse vastu ja sotsiaalse kaasatuse edendamisel

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik asjaolust, et miinimumsissetulekuga tagatava kaitsega seonduva põhirolli andmine Euroopa Liidule kujutaks endast erakordselt keerukat poliitilist ettevõtmist, mis tuleneb liikmesriikide majanduslikest erinevustest, miinimumsissetulekute skeemide erinevustest (36) ning sotsiaalkaitse ja subsidiaarsuse, ning nende õiguste ja kohustuste kogumi kaitsestruktuuridest, mis seonduvad miinimumsissetulekuga tagatud kaitsega, ning suhete keerukusest olemasolevate poliitikameetmete ja nende tulemuste vahel, ning solidaarsuse idee vahel Euroopa Liidus.

5.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab samuti, et on vaja kehtestada miinimumsissetuleku skeemid ja tugevdada olemasolevaid süsteeme, kuna 22 aastat pärast soovitust 92/441/EMÜ ei ole kõik liikmeriigid veel taganud nende kättesaadavust ja asjakohast toimimist ning liikmesriikide koondeesmärgid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks jäävad oluliselt alla strateegia „Euroopa 2020” eesmärgile (37).

5.3

Arvestades vaesuse ja majanduse omavahelisi seoseid, rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et miinimumsissetuleku skeemid kujutavad endast võimalikku stabilisaatorit, mis võib samal ajal leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi ja omada antitsüklilist mõju, pakkudes lisaks sellele vahendeid nõudluse innustamiseks siseturul.

5.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on suured kartused seoses sellega, et miinimumsissetulekute skeemid, mis enamikus liikmesriikides oluliselt erinevad ulatuse, üldkehtivuse ja tõhususe osas, ei suuda piisavalt vähendada vaesust, ning tunneb muret selle üle, et nende kasutamata jätmine paneb nende tõhususe veelgi enam proovile (38).

5.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab positiivseid tulemusi, mis on saavutatud avatud koordinatsiooni meetodi abil sotsiaalvaldkonnas, kuid tunneb kahetsust selle üle, et olemasolevaid vahendeid ja struktuure ei ole täielikult uuritud ja et tulemused võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu olid piiratud.

5.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab asjaolu, et täienduseks avatud koordinatsiooni meetodi rakendamisele sotsiaalpoliitika valdkonnas kehtestataks ELi direktiiv, mis tagab miinimumsissetulekute skeemid kõigile liikmesriikidele, tõhustab olemasolevaid süsteeme, arvestades erinevaid riiklike tausttingimusi, ning saadab tugeva sõnumi Euroopa sotsiaalsamba kohta.

5.7

Esitatud direktiivis tuleks kehtestada ühised standardid ja näitajad, tagada direktiivi rakendamise järelmeetmed ja võimaldada sotsiaalpartnerite, õigustatud isikute ja teiste asjaomaste osapoolte osalus miinimumsissetulekute riiklike skeemide reformi või rakendamise käigus.

5.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et vältimatu tingimusena solidaarsuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel eri liikmesriikides ja ka nende vahel peaksid eelarve- ja makromajanduspoliitika panustama olemasolevate poliitikameetmete raames ka strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalinvesteeringute eesmärkidesse ning kasutama olemasolevaid vahendeid ja struktuure.

5.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et ELi jõupingutused miinimumsissetulekuga tagatava kaitse parandamiseks peavad hõlmama abi osutamist liikmesriikidele, eelkõige neile, kus asjaomane vajadus on kõige teravam, abi oma turgude avamiseks ja tõhusate makromajanduslike poliitikameetmete rakendamiseks ning olemasolevate vahendite tõhusamat ja sihipärasemat kasutamist ning vajalike vahendite suurendamisvõimaluste viivitamatut uurimist.

5.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletab meelde, et kuigi miinimumsissetulekute skeemid on sotsiaalteenuste ja -kaitse süsteemidega otseselt seotud, ei peaks need kaasa tooma sõltuvust, ning kordab 1989. aastal kehtestatud tingimusi (39). Sel eesmärgil peaksid miinimumsissetulekute skeeme toetama üldpoliitika ja eesmärgistatud sätted, sh nt aktiivsed tööturumeetmed, mille eesmärk on aidata töötutel naasta tööturule, tööhõiveteenuste arendamine, toetuste haldamine ja tööturu jaoks mõeldud programmid (näiteks koolitus ja töökohtade loomine asjakohaste aktiveerimisstrateegiate abil), et tööotsijatel oleks rohkem võimalusi töökoha leidmiseks. Esmatähtsad on ka tõhusad tööturuorganid, tervishoid ja eluasemepoliitika ning taskukohase hinnaga, kättesaadavad ja kvaliteetsed avalikud teenused.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Regioonide Komitee arvamus teemal „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm”, ELT C 166, 7.6.2011, lk 18. Vt lk 19, punkt 7.

(2)  ATD Quart Monde, Euroopa vaesusevastane võrgustik (EAPN), peavarjuta inimestega tegelevate riiklike ühenduste Euroopa föderatsioon (FEANTSA), Emmaus liikumise Euroopa sektsioon jne.

(3)  Euroopa Parlamendi 15. novembri 2011. aasta resolutsioon vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kohta (2011/2052/INI) ELT C 153E, 31.5.2013, lk 57–78.

(4)  Teised samasse kategooriasse kuuluvad poliitikameetmed on järgmised: a) üldine põhisissetulek või integreerimistoetus, püsivad eelnevalt kindlaksmääratud toetused, mida makstakse korrapäraselt igale täiskasvanule, vaatamata tema majanduslikule või sotsiaalsele olukorrale või töövõimekusele ja b) negatiivne tulumaks, mis põhineb maksu piirmäära mõistel.

(5)  Hugh Frazer ja Eric Marlier, Minimum Income Schemes Across EU Member States(„Miinimumsissetulekute skeemid ELi eri liikmesriikides”). Kokkuvõttev aruanne, ELi sotsiaalset kaasatust käsitlevate sõltumatute ekspertide võrk, Euroopa Komisjon, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraat, oktoober 2009.

(6)  Euroopa Ühenduste Komisjon, „Ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta”, Luxembourg, Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus, 1990.

(7)  Nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovitus 92/441/EMÜ piisavate toimetulekuvahendite ja sotsiaalabi ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalse kaitse süsteemides, ELT C 245, 26.8.1992, lk 46–48.

(8)  Komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitus tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (teatavaks tehtud numbri C(2008) 5737 all), ELT L 307, 18.11.2008, lk 11–14.

(9)  Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia, COM(2010) 2020 final, Brüssel, 3.3.2010.

(10)  Nende kolme näitaja põhjal määratletakse selliste isikute sihtrühm, keda ohustab vaesus ja tõrjutus, tingimusel, et kõik isikud, kes vastavad ühele neist kriteeriumidest, kuuluvad sellesse kategooriasse, kuhu neid saab liigitada ainult ühe korra.

(11)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm: sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa raamistik””, COM(2010) 758 final, ELT C 248, 25.8.2011, lk 130–134.

(12)  Tööhõive, hariduse, kliimamuutuse ning teadus- ja arendustegevuse valdkondades on eesmärgid seatud protsentides, mis võimaldab liikmesriikidel seada võrreldavaid riiklikke eesmärke protsentides.

(13)  Euroopa Komisjon, „Euroopa tööhõivealased ja sotsiaalsed arengud”, 2012.

(14)  Hugh Frazer ja Eric Marlier, 2011. Assessment of Progress towards the Europe 2020 social inclusion objectives: Main Findings and Suggestions on the Way Forward („Strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalse kaasamise eesmärkide saavutamiseks tehtud edusammude hinnang: peamised järeldused ja ettepanekud edaspidiseks”), sotsiaalse kaasatuse valdkonna sõltumatute ekspertide ELi võrgustik, Brüssel, Euroopa Komisjon.

(15)  Euroopa Komisjon, Guidance for the National Reform Programmes („Suunised riiklike reformikavade jaoks”), 18. jaanuar 2012.

(16)  Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010 resolutsioon miinimumsissetuleku rolli kohta võitluses vaesuse vastu ja sotsiaalse kaasatuse edendamise eest Euroopas. 2039/2003 (INI), ELT C 85, 8.4.2003, lk 8–18.

(17)  Vt joonealune märkus 3.

(18)  Komisjoni talituste töödokument Evidence on Demographic and Social Trends. Social Policies' Contribution to Inclusion, Employment and the Economy, SWD(2013) 38 final, esimene osa.

(19)  Eurostat, 2013. Võtmenäitajad t2020_50, t2020_51, t2020_52, t2020_53, ajakohastatud 3. oktoobril 2013.

(20)  Kõrgeimad protsendimäärad on Bulgaarias (49 %), Rumeenias ja Lätis (40 % mõlemas), Leedus (33 %), Kreekas ja Ungaris (31 % mõlemas) ning Itaalias (28,2 %).

(21)  Euroopa Komisjon, Social Europe: Current Challenges and the Way Forward, Annual Report of the Social Protection Committee (2012).

(22)  Vt joonealune märkus 18.

(23)  Samas.

(24)  Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC), Euroopa ametiühingute instituut (ISE), Benchmarking Working Europe,2013.

(25)  Eurofound, Quality of Life in Europe: Impacts of the Crisis, 3rd European Quality of Life Survey, Luxembourg, 2012.

(26)  Euroopa Komisjon, ELi tööhõive ja sotsiaalse olukorra kvartaliülevaade – märts 2013.

(27)  Vt joonealune märkus 21.

(28)  Vt OJ C 44, 11.2.2011, lk 23-27; OJ C 166, 7.6.2011, lk 18-22; OJ C 24, 28.1.2012, lk 35-39; OJ C 318, 23.12.2009, lk 52-56; OJ C 48, 15.2.2011, lk 57-64; OJ C 44, 11.2.2011, lk 90-98; OJ C 44, 11.2.2011, lk 34-39; OJ C 318, 29.10.2011, lk 43-49; OJ C 132, 3.5.2011, lk 26-38; OJ C 128, 18.5.2010, lk 10-17.

(29)  ELT C 221. 28.8.1989, lk 10-15.

(30)  28. mai 2013, http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.events-and-activities-european-minimum-income.

(31)  Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu näitaja koosneb kolmest parameetrist: vaesuse oht, suur materiaalne puudus ja väga madal tööhõive tase.

(32)  Komisjoni teatis „Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020”, COM(2013) 83 (final). Sotsiaalsete investeeringute pakett sisaldab samuti soovitust „Investeerides lastesse” (C (2013) 778 final), töödokumente teemadel „Long-term care in ageing societies – Challenges and policy options”, „Investing in Health”, „Follow-up on the implementation by the Member States of the 2008 European Commission recommendation on active inclusion of people excluded from the labour market”, ning „3rd Biennial Report on Social Services of General Interest”.

(33)  Teatis COM(2013) 83 final, punkt 2.2.

(34)  Komisjoni soovitus 20. veebruarist 2013 teemal „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”, ELT L 59, 2.3.2013, lk 5-16.

(35)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, „Kodanikuühiskonna osalus riiklikes reformikavades . Koondaruanne”. Brüssel, 28. veebruar 2011.

(36)  Täieliku ülevaate saamiseks vt FRAZER ja MARLIER, tsiteeritud tööd, 2009.

(37)  Sotsiaalkaitsekomitee, tsiteeritud töö.

(38)  SWD(2013) 39 final.

(39)  Vt. joonealuses märkuses 29 tsiteeritud arvamus.


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamusele

Arvamuse käsitlemisel lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, kuigi nende poolt anti vähemalt veerand häältest.

Punkt 1.4

Muuta järgmiselt:

kutsub komisjoni üles uurima olemasolevaid häid tavasid, et aidata liikmesriikidel töötada välja aktiivsed kaasamisstrateegiad, mis hõlmavad piisavat ja asjakohast sissetulekutoetust, aktiveerimismeetmeid ja vaesusega tegelemise meetmeid, arvestades liikmesriikide esmast vastutust subsidiaarsust ja riiklikke tavasid silmas pidades, ning uurides samal ajal rahastamisvõimalusi ja vahendite tõhusat ja sihipärast kasutust võimalusi Euroopa miinimumsissetuleku tagamiseks, keskendudes eelkõige väljavaatele luua asjakohane Euroopa fond;

Hääletustulemus

Poolt

:

112

Vastu

:

134

Erapooletuid

:

10

Punkt 4.2

Muuta järgmiselt:

Kiireloomulist vVajadust käsitleda miinimumsissetulekute skeemide järele rõhutati avalikul arutelul, mille Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldas samaaegselt oma arvamuse koostamisega ning kuhu kogunes eksperte ja pühendunud osalejaid, et analüüsida vaesuse vähendamise võimalusi ja väljakutseid, mis tuleb ületada selleks, et kehtestada Euroopa miinimumsissetulekute skeemid riiklikul tasandil.

Hääletustulemus

Poolt

:

110

Vastu

:

132

Erapooletuid

:

13

Punkt 5.3

Muuta järgmiselt:

Arvestades vaesuse ja majanduse omavahelisi seoseid, rõhutab märgib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et miinimumsissetuleku skeemid kujutavad endast võimalikku stabilisaatorit, mis võib samal ajal leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi ja omada antitsüklilist mõju, pakkudes lisaks sellele vahendeid nõudluse innustamiseks siseturul.

Hääletustulemus

Poolt

:

110

Vastu

:

139

Erapooletuid

:

8

Punkt 5.6

Muuta järgmiselt:

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub üles vahetama parimaid tavasid miinimumsissetuleku skeemide ja riigi tasandi suuniste alal, et toetada liikmesriike miinimumsissetuleku skeemide kehtestamisel ning muuta need piisavalt sihipäraseks ja tõhusaks toetab asjaolu, et täienduseks avatud koordinatsiooni meetodi rakendamisele sotsiaalpoliitika valdkonnas kehtestataks ELi direktiiv, mis tagab miinimumsissetulekute skeemid kõigile liikmesriikidele, tõhustab olemasolevaid süsteeme, arvestades erinevaid riiklike tausttingimusi, ning saadab tugeva sõnumi Euroopa sotsiaalsamba kohta . Lisaks sellele võib äsja kasutusele võetud sotsiaalne tulemustabel aidata vältida ebavõrdsuse võimalikku tekkimist.

Hääletustulemus

Poolt

:

115

Vastu

:

138

Erapooletuid

:

9

Punkt 5.7

Muuta järgmiselt:

Esitatud direktiivis meetmetes tuleks kehtestada ühised suunavad standardid ja näitajad, tagada direktiivi meetmete rakendamise järelmeetmed ja võimaldada sotsiaalpartnerite, õigustatud isikute ja teiste asjaomaste osapoolte osalus miinimumsissetulekute riiklike skeemide reformi või rakendamise käigus.

Hääletustulemus

Poolt

:

115

Vastu

:

139

Erapooletuid

:

5


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/32


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa tehnikasektori väljakutsed (masinaehitus, elektrotehnika, elektroonika ja metallide töötlemine) muutuvas maailmamajanduses” (omaalgatuslik arvamus)

2014/C 170/05

Raportöör: Lucie STUDNIČNÁ

Kaasraportöör: Rumen ATANASOV

14. veebruaril 2013. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Euroopa tehnikasektori väljakutsed (masinaehitus, elektrotehnika, elektroonika ja metallide töötlemine) muutuvas maailmamajanduses”

(omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI) võttis arvamuse vastu 21. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10. ja 11. detsembril 2013 (11. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 167, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa tehnikasektoril (1) on tähtis roll Euroopa majanduse taastumises ja kõrgelennulise eesmärgi saavutamises, milleks on suurendada tööstustoodangut aastaks 2020 rohkem kui 20 % SKPst. Siiski on niisuguse majanduskasvu tekitamiseks vaja suurendada ettevõtete investeeringuid, pöörata praegune suundumus vastupidiseks ja päästa inimesed töötusest.

1.2.

Selle saavutamiseks peab Euroopa oma tööstusele välja töötama selge visiooni ja eesmärgi. Tuleb saavutada koordineeritud poliitika, mis on selgelt keskendunud Euroopa tööstuse konkurentsivõimele, sisaldab ka muid poliitikavaldkondi ning muudab Euroopa atraktiivsemaks kohaks ettevõtete asutamisel.

1.3.

Euroopa peab hakkama positiivsemalt suhtuma tööstussektori muutumisse, eriti seoses Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eduka üleminekuga.

1.4.

Euroopa peaks saama teadlikumaks oma tugevatest külgedest, neid arendama ja tugevdama. Need on: hästi kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad, mitmekesine haridusmaastik, ulatuslikud teadusalased teadmised, palju ülemaailmselt juhtivaid piirkondlikke klastreid, hästi integreeritud tarne- ja teenusteahelad, hästi arenenud transpordi infrastruktuur ja suur siseturg rohkem kui 500 miljoni tarbijaga ning sotsiaalpartnerite tihe koostöö.

1.5.

Uute investeeringute tekitamiseks Euroopas tuleb järgida strateegiat, mis hoiab Euroopa tööstuse tehnoloogilise innovatsiooni esirinnas, ja samal ajal – selleks, et jõuda peamise konkurentsivõime tugevdamise vahendina vajaliku toodangu ja tööhõive mahuni – olla äriühingutele atraktiivsem kaupade masstootmise koht, hõlmates nii kõrgtehnoloogiat kui ka keskmise ja madala tasemega tehnoloogiat. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles algatama strateegiat, mille abil Euroopa suudab ligi tõmmata rohkem investeeringuid kõrgtehnoloogiaettevõtetesse – sealhulgas neljandast tööstusrevolutsioonist alguse saavatesse kaasaegsetesse tehastesse – ning kõrge kvalifikatsiooniga pädevustesse innovatsiooni edendamiseks väärtusahelate kaudu.

1.6.

Euroopa teadusuuringute rahastamine peaks olema rohkem seotud tööstuse vajadustega, kaasates äriühingud innovaatilise protsessi varases etapis ja toetades VKEde loomingulist inseneritegevust selleks, et uued ideed saaksid uute toodete näol lihtsamini ja kiiremini teostuda. Tootmisettevõtteid ja uurimisasutusi ühendavaid klastreid tuleks edendada ja toetada.

1.7.

Euroopa Komisjon peaks suurendama oma jõupingutusi, et Euroopa äriühingute, eriti VKEde elu lihtsamaks teha. Uusi tehnilisi ja haldusakte tuleks kaaluda ainult siis, kui nende eesmärke ei ole muul viisil võimalik saavutada. Komisjon peaks rohkem keskenduma olemasolevate eeskirjade sidusale kohaldamisele kõigis liikmesriikides, ühtlustades ja tugevdades turujärelevalvet. Komisjon peaks sellise lähenemisviisi tasakaalustatud kohaldamist edendama ka üleilmselt maailma muudes piirkondades.

1.8.

Järjekindlamaid ja prognoositavamaid õigusakte vastu võttes tuleks vähendada selliseid puudusi nagu rahastamise raske kättesaadavus, suured energiakulud või halduskoormusest ja õigusaktidest tulenevad kulud.

1.9.

Euroopas saab kõrge tööhõive taseme säilitada vaid siis, kui töötajad on konkureerivate piirkondadega võrreldes paremini haritud ja koolitatud. Tuleks võtta meetmeid nii mees- kui ka naissoost noorte meelitamiseks tehnikaga seotud kutsealadele, kus kasutatakse üha keerulisemaid masinaid ja teenuseid. Tuleb edendada äriühingute koostööd ülikoolide ja koolidega, koolitust ja elukestvat õpet.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Euroopa tehnikasektor on väga lai ja mitmekesine sektor, kuhu kuuluvad NACE koodidega 25, 26, 27, 28, 29.3, 32.11 ja 33 tähistatud tegevusalad, erandiks on koodid 33.15–33.17. Traditsiooniliselt esindavad tehnikasektorit masinaehitus ja masinad, elektrotehnika, elektroonika, metallitooted ja metallide töötlemine.

2.2.

Euroopa kogu tehnikasektor hõlmab umbes 130 000 äriühingut, kus töötab umbes 10,3 miljonit hästi kvalifitseeritud ja oskustöötajat. Sektori aastatoodangu maht on umbes 1 840 miljardit eurot ning see moodustab umbes 1/3 Euroopa koguekspordist.

2.3.

Kõnealune sektor toodab mitmesuguseid lõpptooteid ja tarnib muudele sektoritele komponente, osi, tööriistu, masinaid, seadmeid, süsteeme, tehnoloogiat jne. Kõnealusel sektoril on paljude muude sektorite tehnoloogilise taseme seisukohalt keskne roll ja see määrab ühiskonna energiatõhususe, tervishoiu, liikuvuse, kommunikatsiooni ja turvalisuse arengu.

2.4.

Oma tohutu mahu, suure tööhõive ja tugeva ekspordile orienteerituse tõttu on tehnikasektoril tähtis roll Euroopa majanduse taastumises ja komisjoni teatises „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks” seatud kõrgelennulise eesmärgi saavutamises, milleks on pöörata praegune suundumus vastupidiseks ja suurendada tööstustoodangut aastaks 2020 rohkem kui 20 % SKPst.

2.5.

Euroopa tehnikasektorit tuleb vaadelda ja analüüsida ELi majandusliku arengu kontekstis ning selle majandusharud on asjaomaste väärtusahelate lahutamatud ja väga olulised ühenduslülid. Sellest vaatenurgast vaadatuna on neil põhimõtteliselt samad probleemid kui nende ahelasse kuuluvatel partneritel (terasetööstus, elektritootmine...).”

3.   Euroopa tehnikasektori väljakutsed

3.1.   Rahvusvaheline konkurents

3.1.1.

Euroopa tehnikasektor ekspordib märkimisväärse osa oma toodangust. Viimastel aastatel on investeeringud maailma muude piirkondadega võrreldes maha jäänud. See toob kaasa väärtusahelate ohtliku eemalekolimise Euroopast ja Euroopa tehnikasektoril tuleb kokku puutuda kasvava ülemaailmse konkurentsiga.

3.1.2.

Põhja-Ameerika on vastu võtnud reindustrialiseerimisele suunatud strateegia, mis eelkõige tugineb väikestele energiakuludele ja NAFTA (Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkulepe) väikestele tööjõukuludele. Hiina ja mitmed Kagu-Aasia riigid on ligi tõmmanud märkimisväärseid investeeringuid, eriti elektrotehnika- ja elektroonikasektoris, viimasel ajal ka masinaehituse sektoris. Koos riigi tuge omavate arengukavadega konkureerivad need majandusharud mitte ainult madalamate palkade abil, vaid hakkavad varsti tootma ka suurema lisandväärtusega kaupu. Jaapani konkurentsivõime suureneb tänu hiljutisele jeeni devalveerimisele umbes 30 % võrra. Ka Aafrika ja Lähis-Ida on viimastel aastatel suutnud ligi tõmmata tootmisse suunatud investeeringuid.

3.1.3.

Eesmärk saavutada tööstuse 20 % osakaal SKPs eeldab vähemalt 400 000 uue töökoha loomist aastas. Ainult siis, kui Euroopa suudab ligi tõmmata rohkem investeeringuid, luuakse piisavalt töökohti ja jõukust, nii et Euroopas on võimalik säilitada kõrged sotsiaalsed standardid ja saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid. Ja investeeringuid tehakse ainult siis, kui Euroopa on konkurentsivõimeline.

3.1.4.

On ilmselge, et nii suurt arvu (rohkem kui 10 miljonit) peamiselt kõrgepalgalisi töökohti ei ole võimalik säilitada, kui Euroopa keskendub ainult tehnikaturu tipule. Samal ajal kui kõrgtehnoloogia äriühingutel on küll otsustav roll tehnoloogilises edumaas ja nad edendavad innovatsiooni kogu väärtusahelas, on eluliselt tähtis, et Euroopas säiliks igasuguste tehnikatoodete ja -kaupade tootmine ka tehnikasektori keskmise ja madala tasemega tehnoloogia osas. Lisaks töökohtade loomisele on see oluline ka tarnijate integreeritud võrgustiku seisukohalt, mis on Euroopas üks tootjate suurimaid eeliseid ning võimaldab kiiret teadmiste vahetust, tootmise kiiret ümberkorraldamist ja piirkondlikest klastritest kasu saamist.

3.2.   Tehnoloogilised väljakutsed

3.2.1.

Eelkõige tehnikasektor on selle muundumisprotsessi eesotsas, mis viib keskkonnahoidliku ja vähese CO2-heitega majanduse suunas tänu kõnealuse sektori äriühingute toodetud toodetele, süsteemidele ja tehnoloogiatele. Tööstus liigub väga kiiresti neljanda tööstusrevolutsiooni suunas, (2) mis toob kaasa massilise vajadustele vastava kohandamise, mis võimaldab tööstusel vastata ühiskondlikele väljakutsetele kohandatud lahendustega.

3.2.2.

Euroopal on olemas need teadusalased teadmised ja teadusuuringualane pädevus, mida on vaja liikumiseks keskkonnahoidlikuma majanduse poole, kuid teel innovaatiliste toodete suunas on vaja enamat. Euroopal on paljudes tehnoloogiavaldkondades selge teadusalane eelis, kuid neist teadusuuringutest kasu saavad majandusharud on kolinud välismaale, st Euroopa ei ole tootmiskohana piisavalt atraktiivne, et need uuendused turule tuua, ja teadmiste väljavoolust kolmandatesse riikidesse saab tõeline oht.

4.   Mida Euroopa saab ära teha?

4.1.   Strateegilised aspektid

4.1.1.

Hinnates ELi võimalusi saavutada äärmiselt vajalik tööstuspoliitika jõutakse raskete kaasnevate probleemideni, mis võivad nõutavat üleminekut mõjutada. Esiteks puuduvad ELis kahjuks visioon ja juhtimine, mis tekitab liiga palju seosetuid algatusi ja reguleeriva raamistiku terava ebaühtluse. Teiseks peaks jätkusuutlikkuse põhimõte, mis iseenesest võiks toimida integratsioonistrateegiana, osutama võrdset tähelepanu kõigile kolmele sambale (keskkonnahoidlikule, sotsiaalsele ja majanduslikule).

4.1.2.

Investorite usalduse kadumine (3) Euroopa Liidu majanduse suhtes on murettekitav – see tuleb tagasi võita. Strateegia „Euroopa 2020” tegelik rakendamine ning ärikeskkonna stimuleerimine ja motiveerimine võiks olla tee praegusest madalseisust pääsemiseks.

4.1.3.

On tarvis palju suuremaid investeeringuid ja majanduskasvu, et Euroopa tööstuse mahu jätkuv vähenemine vastupidiseks pöörata. 20 % eesmärki ja uute töökohtade loomist ei saavutata enne, kui Euroopa on oma tööstuse jaoks välja töötanud selge visiooni ja tegevuskava. Sellega oleks võimalik saavutada koordineeritud poliitika, mis on selgelt keskendunud Euroopa tööstuse konkurentsivõimele, sisaldab ka muid poliitikavaldkondi ning muudab Euroopa ettevõtete asutamise kohana atraktiivseks.

4.1.4.

Tööstussektori äriühingud kannatavad liigse reguleerimise all, mis mõnikord ei ole asjakohane, ja suur osa siseriiklikust õigusest kattub ELi õigusega. Eriti VKEd ei saa sellega hakkama. Tööstussektori äriühingute peamine ülesanne peaks olema tehniliste lahenduste leidmine ja mitte see, et kulutada märkimisväärne osa oma vahenditest uusimate õigusnormide järgimisele. Otsene viis selle probleemi leevendamiseks on uute õigusaktide arvu vähendamine.

4.1.5.

Mittevajalike uute õigusaktide näide on see, et on saanud harjumuseks, et enamikule olemasolevate määruste ja direktiivide ümbersõnastamise ettepanekutele järgnevad muudatusettepanekud. Olemasolevate eeskirjade parem kohaldamine lahendaks tihti probleemi paremini kui uute õigusnormide loomine. Uued eeskirjad peaksid seepärast olema viimane abinõu.

4.1.6.

„Sageli püüab Euroopa seadusandja reguleerida teatud valdkondi liiga üksikasjalikult. Teatud tehniliste normide puhul on see põhjendatud, kuid võib olla sobimatu muudes valdkondades, näiteks on VKEdel liiga raske järgida elektromagnetvälju käsitlevaid eeskirju. Seepärast peab komisjoni tervishoiu ja ohutuse strateegia aastateks 2013–2020 tagama töökohtades kaitse piisava taseme, kuid samas peaks see olema järjekindel, lühike ja lihtsalt kohaldatav.

4.1.7.

Euroopa õigusaktid peavad muutuma kergemini prognoositavaks. Äriühingute investeerimistsükleid arvestades tähendab see, et kord juba kehtestatud metoodikat ei tohi muuta ning eesmärke suurendatakse ettearvataval viisil ja pikas perspektiivis. Üks näide, mille puhul komisjoni algne terviklik lähenemisviis kipub kaduma, on ökodisaini direktiiv. Algselt keskenduti selles energiale ning kasutatud tugev metoodika (MEErP) tuleks säilitada. Konkreetne probleem on korduva ümbersõnastamise tagajärg. Mõne toote puhul tehakse õigusaktidesse muudatusi umbes iga 5 aasta tagant, mis mõjub eriti laastavalt tehnikasektorile, milles investeerimisperiood jääb vahemikku 10–30 aastat.

4.1.8.

Kahjuks ei arvesta komisjoni mõjuhinnangud piisavalt uute õigusaktide kuludega äriühingute, eelkõige VKEde jaoks. Suurim lisanduvate õigusaktide kulu, mida tegelikult arvesse ei võeta, on investeeringud ja uued äriühingud, mille Euroopa kaotab ja mis selle asemel luuakse väljaspool ELi.

4.1.9.

Samamoodi peaksid olema lihtsalt mõistetavad ka avalike hangete eeskirjad. Vastasel korral ei suuda VKEd enam pakkumisi esitada, konkurents väheneb, hankemenetluses tehtud otsuseid on raskem kontrollida ja riigihankeid hakkab rohkem ohustama pettus. Seepärast tuleks keskenduda lihtsustamisele ja läbipaistvusele.

4.1.10.

Energiahinnad on Euroopas märksa kõrgemad kui konkureerivates piirkondades. Kõige kiirem meede energia taskukohasemaks muutmiseks on Euroopa tõelise energiaturu loomine. Peale selle on oluline vältida selliste õigusaktide kehtestamist, mille tagajärjel hinnad veelgi tõusevad. Heite vähendamine peab olema taskukohane, tehnoloogiliselt neutraalne ja turuseadustel põhinev.

4.2.   Siseturg ja turujärelevalve

4.2.1.

Ausa konkurentsi eeltingimus on kaitse normidele mittevastavate ohtlike toodete ja võltsimise eest. Praegu kontrollitakse vähem kui 1 %-l kõigist suurte Euroopa sadamate kaudu imporditavatest tööstuskaupadest nende saabumisel ELi nende vastavust ELi eeskirjadele ning siseturule siseneb palju ohtlikke või võltsitud tooteid, eriti elektrikaupu.

4.2.2.

ELi eri liikmesriikide kontrolli- ja järelevalveasutused on väga erinevad. Mõnes liikmesriigis näeb süsteem ette ettevõtete jaoks vajaliku kaitsemehhanismi, teistes liikmesriikides on need asutused harvaesinevad, mittetäielikud ja ebapiisavad või siis kohaldatakse õigusakte erinevalt. Asjakohase ja ühtse Euroopa süsteemi loomiseks peaks EL nende asutuste kooskõlastamist parandama ja tugevdama.

4.3.   Standardid

4.3.1.

Euroopas on standardimisest saanud ühtse turu edukuse otsustav tegur. Standardimine aitab muuta tooted vahetatavaks ja seega kogu maailmas ja pikkades väärtusahelates müüdavaks. Kuid viimastel aastatel kurdavad paljud VKEd komisjonipoolse standardimise hulga pärast ja selle pärast, et standardimine on ületanud tehnilised nõuded. VKEsid tuleks julgustada standardimisprotsessis osalema ja neid selles toetada.

4.3.2.

Kuna VKEd on järjest tihedamalt kaasatud väärtusahelatesse, tuleks neile anda võimalus standardite koostamisel piisavalt kaasa rääkida. Tuleb võtta praktilisi meetmeid sidusrühmade vahel võrdsuse loomiseks, sh riiklikul tasandil paremini toetada selliste VKEde osalemist, kellel on vähem rahalisi vahendeid.

4.4.   Tehnoloogia ja teadusuuringud

4.4.1.

Kui rääkida keskkonnahoidliku revolutsiooni elluviimiseks vajalike seadmete tootmisest, siis on selleks vajaliku innovatsiooni peamised käivitajad tehnikasektori äriühingud. Energiatõhusus, CO2-heite vähendamine ja kliimasõbralikkus mõjutavad positiivselt kõnealuse sektori jätkusuutlikku arengut. Lisaks uute toodete loomisele viib tehnikasektori äriühingute innovatsioon tihti uute tootmisviisideni, veelgi keskkonnahoidlikumate kaupade ja süsteemideni, mis on samas tootlikumad ja tarbijatele taskukohasema hinnaga.

4.4.2.

Euroopa on saavutanud teadusuuringute ja uurimistulemuste kõrge taseme. 2012. aastal esitati Euroopas rohkem kui 250 000 patenditaotlust. Siiski nõuab teekond teadusuuringutest innovaatiliste toodeteni rohkem kui teadmisi ja teadusuuringutealast pädevust. Euroopal oli kaua aega paljudes tehnoloogiavaldkondades selge teadusalane eelis, kuid lõpuks kolisid neist teadusuuringutest kasu saavad majandusharud tihti Euroopast välja. Sellist olemasolevate teadmiste nõrka tööstuslikku ärakasutamist on Euroopas võimalik lõpetada ainult siis, kui tööstussektor osaleb uurimisprogrammide varases etapis ja on olemas asjakohane raamistik, mis võimaldab sektoril saadud teadmised kiiresti kasutusele võtta. Avaliku sektori vahenditega tuleks toetada uusi tööstust ja teadusuuringuid ühendavaid struktuure – klastreid, tehnoloogiaparke ja tehnoloogiateadmiste vahetuse keskusi.

4.4.3.

Et parandada uute teadusuuringute tulemuste kasutamist tööstuses, tuleks teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamine paremini kohandada tööstuse vajadustele ning seda tuleks teha avaliku ja erasektori partnerluse raames, nagu tehakse programmi „Tulevikutehased” kaudu. Äriühingute, eriti VKEde paremaks osalemiseks peaksid osalemise ja projektide heakskiidu suunised ja sätted muutuma lihtsamaks. Tuleks võtta meetmeid, millega edendada neljandast tööstusrevolutsioonist alguse saavate kaasaegsete tehaste loomist.

4.5.   Tööturu mehhanismid

4.5.1.

Juba ainult kõnealuse sektori töökohtade arv näitab, et sellel on keskne roll ELi praeguse suure tööpuuduse ületamisel ja tugev uute töökohtade loomise potentsiaal, kui Euroopa suudab tekitada järgmiseks majandustõusuks vajalikud investeeringud. Nende töökohtade loomise abil on võimalik üle saada noorte vastuvõetamatult suurest tööpuudusest. ELi praegused püüded noortegarantii loomiseks näivad olevat kriisi ajal hea meede. Siiski saavad jätkusuutlikud töökohad pikas perspektiivis tulla ainult siia investeerivatelt tugevatelt äriühingutelt.

4.5.2.

Paljudes tootmissektorites on puudus noortest töötajatest. Haridus- ja kutseharidussüsteemid peavad palju rohkem orienteeruma äriühingute vajadustele ja tulevikuvajadustele. Nii valitsused kui ka tööstussektor ise peaksid võtma meetmeid noorte meelitamiseks kõnealusesse sektorisse ning parandama samal ajal sektori mainet. Eelkõige tuleb lahendada loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatikaga seotud valdkondade töötajate puudus mitmes Euroopa piirkonnas, nt toetades nende elukutsete esindajate liikuvust kõikjal Euroopas.

4.5.3.

Ikka veel seavad liiga vähesed noored naised eesmärgiks karjääri tehnikasektoris. Paljudes Euroopa riikides on tehnikasektor juba alustanud kampaaniaid noorte naiste meelitamiseks praktikakohtadele ja Euroopa Sotsiaalfond on toetanud projekte, mille eesmärk on vähendada noorte naiste emotsionaalset tõket tehnikaalase karjääri ees. Siiski on veel palju ära teha. Koolides tuleks tehnikat ja inseneriteadmisi õpetada inspireerivamal viisil.

4.5.4.

Üks otsustava tähtsusega tugevatest külgedest, tänu millele paljud Euroopa äriühingud praegusele kriisile hästi vastu pidasid, oli nende suurepärased töötajad. Tänu praktikakohtade süsteemile on nende töötajatel põhjalikud teadmised teoreetilistest alustest ja tegelikust tootmisprotsessist. Nad suudavad väärtusahela erinevates etappides innovatsiooni kiiresti kasutusele võtta. Euroopa tööhõivepoliitika peaks kannustama riike rakendama selliseid praktikakohtade süsteeme äriühingute tasandil. Edendada tuleks äriühingute, koolide ja ülikoolide koostööd, esimesi töökohti vahendavaid börse ja praktikandikohtade loomist.

4.5.5.

Erialaliidud ja ametiühingud saavad oma liikmesriigi valitsuse toel teha algatusi tööstushariduse hindamiseks ja parandada viise, mille abil täita kvalifikatsioonipuudus tööstuses, mis pakub üha keerulisemaid masinaid ja uusi oskusi nõudvaid tehnilisi teenuseid.

4.5.6.

Elukestev õpe peaks olema tööandjate ja töötajate ühine kohustus. Töötajatel, kes kaotavad oma töökoha, peab olema piisavat võimalusi oma kvalifikatsiooni kiireks parandamiseks. Tuleks tõhustada aktiivset tööturupoliitikat ja kiirendada heade tavade tutvustust, näiteks Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatavad algatused.

4.5.7.

Tööstussektorites toimuvad püsivad muutused. Pidevalt luuakse uusi töökohti ja tooteid, samal ajal kui teised muutuvad liigseks. Vajalik ümberstruktureerimine tuleb korraldada ennetava protsessi käigus. Kõik sotsiaalpartnerid – ametiühingud ja tööandjad – samuti valitsused ja ELi institutsioonid tuleb dialoogi kaasata, et välja töötada paindlikum ja positiivsem lähenemisviis tööstuse muutumisele. Koondamiste vältimine peaks olema prioriteet, selleks et hoida kvalifitseeritud oskustööjõudu äriühingutes. Vältimatut töökohtade kadumist tuleks korraldada ja pehmendada sotsiaalselt vastuvõetaval viisil. Mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis võib leida näiteid ajakohastatud majandusest, mis on tootlikum, puhtam ja milles luuakse uusi kõrgepalgalisi töökohti. -

4.5.8.

Valitsus, tööstusliidud ja ametiühingud peavad leidma lahendusi ettevõtluse tsükliliste kõikumiste järgimiseks. Kui soovime, et Euroopa tootmisettevõtted ülemaailmse konkurentsi kasvavale survele tõhusalt reageeriksid, siis on eluliselt tähtis kvalifitseeritud töötajate kiire ja tõhus rakendamine. Tööhõivet reguleerivad õigusaktid peavad nii väliselt kui sisemiselt soosima töökorraldust, mille puhul võetakse arvesse tootmisprotsessi tõhusust, samuti tervishoiu ja ohutusega seotud küsimusi ning töö- ja eraelu tasakaalu. Vajaliku paindlikkuse saavutamise vahendeid ei tohi kasutada Euroopas kehtivate sotsiaalsete standardite alandamiseks.

4.5.9.

Riigi sotsiaalpartneritel on kollektiivläbirääkimistel suur vastutus. Praeguse tööjõukulude taseme juures on raske edukalt konkureerida ja palgatööliste ostujõud tuleb säilitada. Euroopa ettevõtted ei tohi oma konkurentsivõimet tugevdada palkade alandamise kaudu. Jõupingutused tuleb suunata hinnavälisele konkurentsivõimele ja tootmiskuludele, et tööhõivet säilitada ja suurendada. Tootlikkust tuleks jagada palgatõusu, investeeringute ja sidusrühmade tunnustamise vahel.

4.6.   VKEde muutumine rahvusvaheliseks

4.6.1.

Viimastel aastatel on komisjon tunnistanud, et majanduse võimsuse suurendamiseks on väga oluline soodustada VKEde eksporti. Paljude VKEde jaoks on esimeseks sammuks eksport teise ELi liikmesriiki. See muudab konkurentsi siseturul väga oluliseks, sest siin saadud kogemused võivad motiveerida äriühinguid kolmandatesse riikidesse eksportima. Kuna selline eksport on VKEde jaoks raske, on tähtis neid kõnealustel turgudel mitte üksi jätta. Lisaks tuleks parandada ekspordi rahastamisvahendite kättesaadavust VKEde jaoks.

4.7.   Energiapoliitika ja tulevased investeeringud

4.7.1.

Riikide eelarved on küll endiselt piiratud, kuid vajalikke investeeringuid energeetika infrastruktuuri ei tohiks edasi lükata, sest see kahjustaks Euroopa konkurentsivõimet.

4.7.2.

Enamik investeeringuid energia ja ressursside säästlikku kasutamisse tehakse praegu ainult siis, kui need tasuvad ära vähem kui 3 aasta jooksul, mille tõttu jääb palju võimalikku tulu saamata. Paljud potentsiaalselt kasulikud erainvesteeringud jäävad tegemata, sest nende tasuvuspunkt saabuks tavaliselt 3–5 aasta jooksul. Selle dilemma saaks ületada, kui selliste investeeringute tulevane tulu looks rahavoo juba siis, kui investeering tuleb teha. Seepärast võiks Euroopa Investeerimispanga või riiklike pankade juurde luua fondid, kust antakse äriühingutele ja kodumajapidamistele sellisteks investeeringuteks laenu investeeringust saadavast säästust tuleneva kasumi arvel, kuni laen tagasi makstakse. Selline mudel muudab kõnealused investeeringud võimalikuks ilma mis tahes riikliku toetuseta.

4.8.   Tooraine kättesaadavus

4.8.1.

Praeguste kõrgete toorainehindade juures on Euroopa tootjad kasu saanud jäätmete paremaks ringlussevõtuks varem tehtud jõupingutustest. Tänapäeval võetakse ringlusse enamik metalle, mis on enamiku toodete aluseks. Sellegipoolest on tehnikasektori konkurentsivõime seisukohalt väga tähtis juurdepääs toorainetele, mida tuleb importida. Seepärast peab EL nõudma, et toorainekaubandust, eriti haruldaste muldmetallidega kauplemist, ei takistataks Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadele mittevastavate piirangutega. Seejuures tuleb arvesse võtta, et eetilistest, sotsiaalsetest ja ökoloogilistest standarditest tuleb kinni pidada.

4.9.   Uute ja ühinevate ELi liikmesriikide potentsiaali kasutamine

4.9.1.

Euroopa äriühingud peaksid uurima ja palju paremini ära kasutama ELi uute liikmesriikide potentsiaali. Selline lähenemisviis võiks muuta Euroopa piirkondade ülemäärase majandusliku erinevuse probleemid Euroopa eeliseks.

4.9.2.

Komitee kutsub komisjoni üles jälgima olukorda kriitilise tähtsusega toorainete rahvusvahelises kaubanduses. Komitee soovitab koostada mitu tõenäolist stsenaariumi koos halvima võimaliku stsenaariumiga ohtude ja võimalike lahenduste kirjeldamiseks. Tuleks laiendada koostööd teiste sarnases olukorras olevate riikidega (USA, Jaapan, Lõuna-Korea).

Brüssel, 11. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Vt jaotis 2. Sissejuhatus

(2)  Esimene: mehhaanilised tootmissüsteemid (18. sajandi lõpp); teine: massitootmine, tööjaotus (20. sajandi algus); kolmas: automatiseerimine, elektroonika ja IT (alates 1970ndate keskelt); neljas: Internet lülitub tootmisprotsessidesse, ühendades need võrgustikuks.

(3)  Vt lisatud EUROSTATi dokument.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/38


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu laevahooldus-, laevaremondi- ja -ümberehitussektor kui elujõuline ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline sektor, mis järgib ELi jätkusuutliku majanduskasvu poliitikat” (omaalgatuslik arvamus)

2014/C 170/06

Raportöör: Marian KRZAKLEWSKI

Kaasraportöör: Enrique CALVET CHAMBÓN

14. veebruaril 2013 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Euroopa Liidu laevahooldus-, laevaremondi- ja -ümberehitussektor kui elujõuline ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline sektor, mis järgib ELi jätkusuutliku majanduskasvu poliitikat”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 21. novembril 2013. Raportöör oli Marian Krzaklewski ja kaasraportöör oli Enrique Calvet Chambón.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 163, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Laevahooldus-, laevaremondi- ja -ümberehitussektor (LHRÜ) on Euroopa ja selle säästva arengu jaoks strateegilise tähtsusega, kuna sellel on võtmeroll sellistes valdkondades nagu keskkonnakaitse, transport, julgeolek ja energiatõhusus.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et arvestades ELi kõrgetasemelisi tehnilisi oskusteadmisi ja olemasolevat LHRÜ laevatehaste võrgustikku, on EL valmis ja võimeline vastama kasvavale nõudlusele säästva arengu, tehnoloogia, innovatsiooni, tööliste oskuste ja laevatehaste seadmete järele.

1.3

Komitee arvates on raskest majanduskeskkonnast hoolimata tekkimas sektori jaoks uusi võimalusi. Need on seotud maailma laevastiku suurenemise ja vanade laevade järjest suurema osakaaluga ning eelkõige kasvava nõudlusega laevade ümberehitamise ja ajakohastamise järele keskkonna-, energia- ja kliimanõuete tõttu. Lähiperspektiivis tähendab see kasvavat nõudlust energiatõhusate laevade järele, avamere tuuleenergia rajatiste käitamist ja arendamist ning loodusvarade kaevandamist merest.

1.4

Keskpikas ja pikas perspektiivis pakuvad täiendavaid võimalusi Arktika laevateede avamine ja veealune kaevandamine.

1.5

Komitee märgib, et hoolimata neist paljulubavatest võimalustest tähendab jätkuv kriis, et laevaomanikud ja LHRÜ laevatehased seisavad ikka veel silmitsi rahastamise kitsaskohtadega, näiteks laenule juurdepääs ning seega ettevõtete jaoks rasked äritingimused. Teine probleem on sektori kriitilise massi säilitamine.

1.6

Selle lahendamiseks peaks LHRÜ allsektor tegema tihedat koostööd merenduse väärtusahelaga eesmärgiga suurendada sektori nähtavust ja saada toetust ELilt, liikmesriikidelt ja piirkondadelt, arvestades, et kolmandad riigid pakuvad suuremat konkurentsi kui kunagi varem.

1.6.1

Komitee leiab, et sektorile on kasulikud järgmised aspektid:

Euroopa Investeerimispanga ulatuslikum ja aktiivsem roll sektoris panga Euroopa tööstuspoliitika toetamise eesmärkide raamistikus. See puudutab ka VKEsid LHRÜ sektoris, kus nii Euroopa Investeerimispangal kui ka Euroopa Investeerimisfondil on märkimisväärsed kaudsed tegutsemisvõimalused;

õpikodade korraldamine Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Komisjoni ja tööstusharu sidusrühmade osalusel (õpikojad on välja pakutud algatuses „LeaderSHIP 2020”) ning meetmete võtmine Euroopa Investeerimispanga rahastamisvõimaluste uurimiseks;

strateegia „Euroopa 2020” projektivõlakirjade algatuse võimalik kasutamine transpordi ja energiaga seotud valdkondades; piirkondliku rahastamise eraldamine (sh nn aruka spetsialiseerumisega seotud rahastamisvahendid) merendussektorile; komisjoni otsus (tuleb vastu võtta 2013. aasta lõpuks) lubatud riigiabi raamistiku laevaehitussektorile laiendamise kohta kuni teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni üldraamistiku ja riigiabi uute eeskirjade ettepaneku esitamise ja jõustumiseni (mis koos peaksid tulevikus täitma praegu kehtiva raamistiku ülesannet); tuleks astuda samme tagamaks, et raamistiku lõppemine ja selle asendamine uute eeskirjadega ei tekita uusi rahastamise kitsaskohti, ning samuti tuleks teha kõik jõupingutused selleks, et hüvitada LHRÜ sektorile majanduslik kahju, mida see võib põhjustada;

ELi teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni rahastamise prioriseerimine programmi „Horisont 2020” raames (mis peab olema jätk Waterborn tehnoloogiaplatvormile) tõendamiselementide ja innovatsioonipotentsiaaliga sihtotstarbeliste merendusprojektide (sh avaliku ja erasektori partnerlus teadusuuringute läbiviimiseks) rahastamiseks.

1.7

Komitee märgib, et kuigi ELi LHRÜ sektori töötajatel on piisavad oskused, tuleks neid pidevalt hinnata ja ajakohastada. Nende meetmete toetamist tuleks pidada esmatähtsaks, näiteks algatuse „LeaderSHIP 2020” raames. Kõnealuses sektoris on tegelik oht kaotada kriitiline mass, arvestades oskustööjõu vananemist.

1.8

Komitee arvates peaks peamine mure olema sektori vastu huvi tekitamine uute ja nooremate töötajate hulgas ning see peaks olema seotud sektori maine parandamisele suunatud meetmetega. See tuleks siduda LHRÜ erialasid pakkuvate koolide ja ülikoolide rahalise toetamisega.

1.9

Komitee leiab, et komisjon peaks koos sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmadega (kasutades nt oskusi käsitleva sektorinõukogu kontseptsiooni) koostama kava oskuste pidevaks kohandamiseks LHRÜ sektori uute ülesannetega, hõlmates muu hulgas avamererajatisi (platvormid, tuulefarmid jne), sadamaid, uusi tehnilisi ujukeid, veeldatud maagaasi tankimise rajatisi ja laevu jne. Selleks on vajalik oskuste järelevalve, koolituse pidev arendamine ja liikuvuse edendamine Euroopa sees.

1.10

Kõikehõlmaval põhimõtete ja eeskirjade kogumil (keskkonnakaitse, turvalisus, sadamad, transpordi, kogumise ja ringlussevõtu eeskirjad) on otsustav mõju sektori toimimisele ja nõudlusele sektori teenuste järele. Selles valguses leiab komitee, et LHRÜ ja laevaehitustööstus peaksid sageli ja süstemaatiliselt konsulteerima Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga, et tagada laevade suurem ohutus ja keskkonnahoidlikkus ning nende tõhusam järelevalve.

1.11

Komitee arvates ei peaks täiustatud tehnoloogiaga seonduvate uute eeskirjade ja nõuete kogumist pidama sektorile kahjulikuks või probleemseks, vaid pigem avanevaks võimaluseks. Selles osas peaksid LHRÜ- ja laevaehitustehased ning terasetootmissektor tegema tihedamat koostööd, et saavutada paremaid tulemusi. Komitee kutsub liikuvuse ja transpordi peadirektoraati üles arvestama strateegilisel poliitikakujundamisel (sh lähimerevedude küsimuses) LHRÜ sektoriga.

Komitee leiab, et vastavalt keskpika ajavahemiku (3 aasta) prognoosidele, mis viitavad suurele nõudlusele laevade ringlussevõtu järele Euroopas, on LHRÜ sektoril valmidus selliste projektide läbiviimiseks. Samuti on sektoril olemas inimkapital, et täita nõudeid laevade ringlussevõtuks nii, et see ei kahjustaks ei inimesi ega keskkonda. Samal ajal võetakse sektoris arvesse asjaolu, et tegemist on uue ja teistsuguse tegevusliigiga, mis sisaldab tundlikke aspekte ja vajab ettevaatlikku lähenemisviisi. Komitee leiab, et laevade ringlussevõtt muutub Euroopa tööstuse jaoks üha strateegilisemaks tegevuseks.

1.12

Komitee leiab, et peamised lühiajalised eesmärgid, mis vajavad avaliku sektori toetust ümberehituste rahastamiseks ELi LHRÜ sektoris, on ballastvee puhastusseadmete ja käitlemissüsteemide paigaldamine (Lloydi Laevandusregistri andmetel võib see puudutada kuni 65 000 laeva) ning energiatõhususega seotud ümberehitused (sh veeldatud maagaasi jõul töötavate mootorite paigaldamine, veeldatud maagaasi tankimise rajatiste paigaldamine merele ja soojustagastussüsteemide paigaldamine, samuti kiiruse vähendamist (slow steaming) ajakohastavate üksuste paigaldamine jne).

1.13

Komitee on kindlal veendumusel, et LHRÜ tööstusel on asjaomaste Euroopa laevastike jaoks tohutu tähtsus ning et kõnealune teema tuleks hõlmata komitee teistesse, relvastussektorit käsitlevatesse arvamustesse.

1.14

Komitee leiab, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni eeskirjade, eeskätt ballastvee käitlemise konventsiooni praktikas rakendamine on sektori jaoks võtmetähtsusega. Seepärast tuleks konventsiooni rakendada nõuetekohasel ja tõhusal viisil koos selgete ootustega.

2.   Sissejuhatus

Euroopa laevahooldus-, laevaremondi- ja -ümberehitustööstus (LHRÜ)

2.1

Laevaehitus hõlmab kõikide laevatüüpide ja muude asjaomaste merendusstruktuuride ehituse, hoolduse, ümberehituse ja remondiga tegelevaid ettevõtteid. Laevahooldus-, laevaremondi- ja -ümberehitustehaste lühend on LHRÜ. Selle tegevusvaldkonna alla kuuluvad ka klassifikatsiooniülevaatused. Sellised laevatehased asuvad 16s ELi riigis ning annavad tööd ligikaudu 50–55 tuhandele inimesele (ajavahemiku 2007–2011 keskmine näitaja).

2.2

LHRÜ sektor on laevaehitustööstuse üks konkreetne valdkond. Sektori tähtsus kasvab ülemaailmse laevastiku ja meretranspordi (ka siseveetranspordi) suurenemisega ning laevatehnoloogiate arengu ja veetranspordile säästva arengu valdkonnas esitatavate rangemate nõuetega.

2.3

Praegu on ELil sektoris tugev positsioon. ELi praegune osakaal ülemaailmsel turul on ligikaudu 35 %, mis näitab, et sektor on ELi jaoks strateegilise tähtsusega. See positsioon tuleks säilitada või seda isegi tugevdada, et tagada meretranspordi turvalisuse kõrge tase ning kehtestada ranged keskkonna- ja energiatõhususe standardid.

LHRÜ sektori põhijooned

2.4

LHRÜ sektor erineb laevaehitussektorist mitmel moel. LHRÜ sektor jaguneb allsektoriteks: laevade remont, hooldus ja ajakohastamine ning ka ümberehitus.

2.5

Hooldus ja remont on tavaliselt lühiajaline tegevus. Laev on suurema osa ajast kuivdokis ja jääb sinna keskmiselt ligikaudu 10–12 päevaks.

2.6

Remonditööde kavandamine on tavaliselt suhteliselt lihtne ning laevatehased saavad avaldada mõju sellele, millise laevatehase kasuks laevaomanik otsustab. Plaanivälised remonditööd, mis tulenevad süsteemi-, mehhaanika- või struktuurivigadest, tuleb teostada lähimas laevatehases. Neil juhtudel on laevaomaniku otsust raske mõjutada.

2.7

OECD 2008. aasta aruandest (1) nähtub, et sobiva laevaremonditehase valimine on muutunud laevaomanike jaoks äärmiselt oluliseks, sest nad peavad sageli otsustama rahaliselt ahvatleva odava valikuvõimaluse ja vajaduse vahel tagada usaldusväärsus ja kõrgetasemeline tehnoloogia. Kõige olulisemad tegurid laevaremonditehase valikul on tavaliselt: hind, remonditöödele kuluv aeg (sh trajektoori muutmise kulu) ning, vähemal määral, kasutatav tehnoloogia.

2.8

Mitmel pool maailmas on laevaehitus ühendatud laevaremondiga, et saavutada mastaabisäästu. Laevaehitustööstuse juhtivad riigid hoiavad laevaehitus- ja LHRÜ tehaste tegevuse tavaliselt eraldi, et tugevdada tööjõu koondumist ja ergutada tootlikkust.

Mõnes ELi riigis (nt Poola, Saksamaa, Madalmaad) ja Indias on laevaehituse ja LHRÜ tehaste vahel nii funktsionaalsed seosed kui ka ärisidemed. Neis riikides näib see mudel toimivat tulemuslikult mõlemat liiki tehaste puhul – kasutatakse ühiseid osakondi ja rajatisi (ja muid organisatsioonilisi üksusi (2)) ning samas kasutatakse ära toodete ja tellimuste mitmekülgset portfelli ja minimeeritakse majanduse aeglustumisest tingitud riske.

2.9

Sektori turuolukord

2.10

Viimastel aastakümnetel on kirjanduses kasutatud mõistet „alati noor”, et kirjeldada LHRÜ sektori arengut. Rahvusvahelise laevastiku tugev kasv 660 miljoni tonniselt kandevõimelt 1990. aastal 1468 miljoni tonnise kandevõimeni 2011. aastal on pakkunud samaaegselt kasvuvõimalusi LHRÜ tööstusele. 2010. aasta lõpus oli sektori aastakäive maailmas hinnanguliselt ligikaudu 12 miljardit USA dollarit (3).

2.11

Euroopa laevaremondisektori käive ulatus 2010. aastal 3,16 miljardi euroni (jõudes 2008. aastal rekordilise 4 miljardi euroni). Lisas 1 on toodud laevaremonditehaste käive Euroopa eri riikides ajavahemikus 2006–2010.

2.12

Enne kriisi läks Euroopa LHRÜ sektoril küllaltki hästi. Alates 2010. aastast on laevaomanikud kulusid vähendada püüdes kärpinud kulutusi ja lükanud tellimusi edasi. 2010. aasta teises pooles õnnestus neil oma kahjumid tasa teha, nagu näitab asjaolu, et remonditööde ooteajad pikenesid uuesti (ühelt nädalalt kolmele).

2.13

LHRÜ tehased asuvad kogu maailmas. Kuigi Aasia remonditehased teevad remonditöid madalama hinnaga (madalate tööjõukulude arvelt), valib palju laevaomanikke kallima tehase, sest need suudavad pakkuda lühemaid ooteaegu (vältides seeläbi trajektoori muutmise kulusid) ja kõrgetasemelist oskusteavet.

Ümberehitus ja ajakohastamine LHRÜ tehastes

2.14

Mõnes mõttes on ümberehitus- ja ajakohastamisprotsess sarnasemad laevaehitusele kui remondi- ja hooldustöödele. Laevade ümberehitus võtab tavaliselt rohkem aega kui tavapärane remonditöö. Laevade ümberehitusega seotud tegevusi võib kirjeldada kui tootmisprotsessi.

2.15

Ühenduse SEA Europe (4) andmetel on laevade ümberehitus ajakava poolest sarnane laevaehitustehaste tegevusele, kuid vajab täiesti erinevat, paindlikku lähenemisviisi. Sellega tagatakse, et töökavas saab teha muudatusi vastavalt kliendi nõudmistele ja ümberehitatava laeva eripärale.

2.16

Vahetult enne kriisi oli ümberehitustöid tegevate laevatehaste turg väga hea. Ent 2009. aastal hakkas tellimuste arv vähenema ning kõige suurem kukkumine leidis aset 2010. aasta alguses. Sel ajal oli enamik ümberehitustööde tellimusraamatutest tühjad. Olukord paranes mõnevõrra 2010. aasta teisel poolel. Siiski piiravad paljud laevaomanikud ka praegu ümberehitustööde tellimusi rahaliste raskuste tõttu.

2.17

Hiljuti on järjest suurem roll olnud avamere abilaevade ja ujuvrajatiste (sh puurimisplatvormid) remondil, ümberehitusel ja ajakohastamisel. Arvestades seda liiki uute laevade (ja avamere ujuvrajatiste) suuri kulusid ja nende valmimise pikki ooteaegu (isegi kuni neli aastat), otsustavad laevaomanikud olemasolevate avamere üksuste ja ujuvrajatiste ümberehitamise kasuks. Siiski on ka Euroopas suur kiusatus kasutada selliste ümberehituste tegemiseks odavamaid välismaiseid laevatehaseid.

3.   Euroopa LHRÜ sektori konkurentsivõime analüüs

3.1

ELi LHRÜ sektori konkurentsivõime uuringud ja analüüs viidi hiljuti läbi teadusuuringute programmis ECO REFITEC (5) teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames. Uuringu tulemused on esitatud lisas 2.

4.    LHRÜ sektorit puudutav Euroopa ja rahvusvaheline seadusandlus (lähtematerjal  (6)  (7)  (8))

4.1

Rahvusvahelisel tasandil ei ole peetud arutelusid konkurentsivõimet käsitlevate mitmepoolsete kokkulepete (WTO egiidi all) üle, mis võiksid LHRÜ sektorile mõju avaldada. Võimalused sellise kokkuleppe saavutamiseks lähiajal on peaaegu olematud.

4.2

Kahepoolsel tasandil on EL pidanud läbirääkimisi USA, Kanada, Jaapani ja Lõuna-Koreaga kaubanduskokkulepete üle, millel on kaudne mõju konkurentsivõimele, kuid nende mõju LHRÜ sektorile on minimaalne.

Euroopa tasandil sisaldavad ELi õigusaktid laevaehituse riigiabi raamistikku. Kõnealuses raamistikus võib komisjon lubada innovatsiooni- ja piirkondliku abi andmist laevatehastele või, ekspordikrediidi puhul, laevaomanikele. Mis puutub LHRÜ sektorisse, siis puudutab kõnealune raamistik laevaremondiks ja ümberehituseks antavat abi piirkondliku ja innovatsiooniabi puhul ning laevade ümberehituseks antavat abi üksnes ekspordikrediidi puhul.

4.2.1

Praegune raamistik jõustus 1. jaanuaril 2012 ning see kehtib kaks aastat. Komisjon prognoosib, et pärast nimetatud perioodi lõppemist võib laevaehituse raamistiku lisada teadusuuringuteks ja innovatsiooniks antava riigiabi ning piirkondliku abi ELi suuniste tulevasse versiooni, kuna praegu on läbivaatamisel nii üldine ELi raamistik kui ka spetsiifilisem laevaehituse raamistik.

4.3

Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni liikmete ratifitseeritud kehtivad eeskirjad, mis loovad LHRÜ sektori jaoks uusi võimalusi

4.4   Ballastvee käitlemise konventsioon

4.4.1

Ballastvee käitlemise konventsiooniga lahendatakse probleem, mis tuleneb merekeskkonna invasiivsete võõrliikide levikust eri merepiirkondades laevade transporditava ballastvee väljalaskmise kaudu. Konventsiooni jõustumine oli kavandatud 2014. aasta alguseks.

4.4.2

Konventsiooni mõju LHRÜ sektorile on märkimisväärne, kuna paljud laevad tuleb ajakohastada ja/või ümber ehitada. Lloydi Laevandusregistri andmetel võib see puudutada kuni 65 000 laeva üle kogu maailma.

4.4.3

Konventsiooni muud võimalikud mõjud LHRÜ sektorile on eelkõige uute kemikaalide kasutamisest ja ladustamisest tulenevad ohud ning nende kasutamist puudutavad rangemad õiguslikud nõuded.

4.5   MARPOLi konventsioon (Lisa VI) – laevade põhjustatud õhureostuse vältimine

4.5.1

2013. aastal jõustunud konventsiooniga püütakse vähendada laevade põhjustatud õhureostust, eelkõige väävel- ja lämmastikoksiidide heidet.

4.5.2

Selleks et vältida mittevajalikke piiranguid meretööstusele, on konventsiooni lisas VI sätestatud, et heitkoguseid saab vähendada, kasutades alternatiivkütuseid või gaasipuhastustehnoloogiaid.

4.5.3

Konventsiooniga luuakse võimalusi LHRÜ tehastele, kuna heitkoguseid piirav tehnoloogia tuleb paigaldada praegu olemasolevasse laevastikku kuuluvate laevade pardale. Keskkonnahoidlikke seadmeid paigaldavate laevatehaste võimalikud ohud on üha suurem sõltuvus seadmete tarnijatest ja vajadus teha teatud investeeringuid tehastesse.

4.6   Laevade ringlussevõtu konventsioon

4.6.1

Kõnealuse konventsiooni eesmärk on tagada, et oht keskkonnale, tervisele ja ohutusele hoitakse laevade ringlussevõtu vältel vastuvõetaval tasemel.

4.6.2

Konventsioonis sisalduvate sätete tulemusena tuleb laevaomanikke täielikult teavitada kõigist hooldus-, remondi- ja ümberehitustööde käigus kasutatavatest materjalidest ning tagada, et laevatehastes ei kasutataks kunagi soovimatuid materjale. See võib luua lisavõimalusi tagada uusi eritellimusi kõrgetasemeliste oskusteadmistega ELi laevatehastele.

4.7

Laevade ringlussevõtt kujuneb järjest enam strateegiliseks tegevuseks, mis on suunatud näiteks vanaraua ja muu tooraine pakkumisele ja tarnimisele ELi tootmissektoritele (teras, alumiinium, vask) eesmärgiga vähendada nii otsest kui ka kaudset keskkonnamõju ja vältida vastuvõetamatuid töö- ja sotsiaalseid tingimusi.

5.   Ettepanekud ja suunised LHRÜ sektorile algatuses „LeaderSHIP 2020” ning laevaehitustööstuse valdkondliku dialoogikomitee praeguses töös

5.1

LHRÜ sektor ja seonduvad tööstused peaksid võtma arvesse võimalusi saada Euroopa Investeerimispangalt rahastamisvahendeid panga suurema laenutegevuse kaudu. Euroopa Investeerimispanga meetmeid tuleks edendada ja uurida eeskätt nn rohelise laevanduse, taastuvate avamere energiaallikate ja ümberehitusega seotud projektide jaoks. Tehakse ettepanek, et ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat korraldaks esmajärjekorras seminarid, et uurida üksikasjalikumalt Euroopa Investeerimispanga toetusvõimalusi.

5.2

Liikmesriigid ja rannikupiirkonnad peaksid uurima võimalust eraldada struktuurifondide vahendeid, et mitmekesistada meretööstuse tehnoloogiat seoses uute turusektoritega. See on seotud eelkõige aruka spetsialiseerumise piirkondlike strateegiatega.

5.3

Mis puutub võimalikku pikaajalisse ELi-poolsesse rahastamisse, siis peaks Euroopa Komisjon uurima võimalust võtta meetmeid laevade ehitamise ja ajakohastamise rahastamiseks. Liikmesriigid, finantsettevõtjad, meretehnoloogia tööstus ja teised sidusrühmad peaksid läbi vaatama turutagatiste olemasolu.

5.4

Laevatööstus (sh LHRÜ) tuleks koostöös Euroopa Komisjoni, liikmesriikide või piirkondadega kaasata uurimistegevusse ning see peaks toimuma muu hulgas avaliku ja erasektori partnerluste kaudu, kasutades täielikult ära merendussektorite struktuuri ja asjaomaseid riigiabi põhimõtteid.

5.4.1

Komitee nõustub algatuse „LeaderSHIP 2020” põhipunktiga, et avaliku ja erasektori partnerluste üldiste eesmärkide saavutamiseks laevandussektoris on vaja kindlat pühendumust uurimisprogrammidele. Mis puutub lühiajalistesse eesmärkidesse, siis peaks LHRÜ sektori jätkusuutlik konkurentsivõime tuginema kahtlemata asjakohastele meetmetele innovatsiooni edendamiseks ettevõtetes.

5.5

Komitee toetab laevatööstuse valdkondliku dialoogikomitee kaasamist algatuse „LeaderSHIP 2020” raames poliitikameetmete määratlemisel ja rakendamisel tehtavasse töösse. Praegu peaks nimetatud komitee eriline roll hõlmama algatuse selle osa rakendamist, mis on seotud kvalifikatsioonide ja oskuste parema kindlakstegemise ja võrreldavusega, et tagada sektori pikaajaline edu.

5.6

Komitee ootab huviga dialoogikomitee positiivseid edusamme seoses sotsiaalsete standarditega Euroopa laevaehitus- ja LHRÜ sektoris.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  The interaction between the ship repair, ship conversion and shipbuilding industries report, C/WP6(2008)6c.

(2)  Vt allmärkus 1.

(3)  Euroopa Laevaehitajate Liitude Ühenduse (CESA) aastaaruanne 2010–2011.

(4)  2012. aastal ühinesid Euroopa Laevaehitajate Liitude Ühendus (CESA) ja Euroopa Laevavarustuse Nõukogu (EMEC) ühenduseks SEA Europe (European Ships and Maritime Equipment Association).

(5)  Seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) raames Euroopa Komisjoni kaasrahastatud projekt Eco innovative refitting technologies and processes for shipbuilding industry promoted by European Repair Shipyards.

(6)  Vt allmärkus 5.

(7)  Vt allmärkus 3.

(8)  Vt allmärkus 1.


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

Täiskogu 494. istungjärk 10. ja 11. detsembril 2013

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/45


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta”

COM(2013) 522 final – 2013/0248 (COD)

2014/C 170/07

Raportöör: Dimitris DIMITRIADIS

5. septembril 2013 otsustas Euroopa Komisjon ja 10. septembril otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 175 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise kohta.

COM(2013) 522 final – 2013/0248 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 14. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10. –11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 153, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 4.

1.   Kokkuvõte

1.1

Komitee peab üldiselt positiivseks Euroopa Liidu Solidaarsusfondi (ELSF) (1) senist toimimist, märkides, et on selle loomist algusest peale toetanud (2).

1.2

Komitee on seisukohal, et määrust 2012/2002, mis käsitleb Euroopa Liidu Solidaarsusfondi toimimist, tuleb viivitamatult muuta, kuigi sellega on juba hiljaks jäädud (3), ning toetab komisjoni sellekohaseid jõupingutusi, kuigi uus ettepanek on küllaltki konservatiivne, nagu arvab ka Euroopa Parlament (4).

1.3

Komitee on seisukohal, et komisjoni 2005. aastal esitatud ettepaneku (5) tagasilükkamisega on nõukogu kaotanud võimaluse tugevdada fondi toimimist uutel alustel.

1.4

Komitee peab vajalikuks võtta kõik vajalikud meetmed, et vähendada bürokraatiat ELSFi süsteemis ja kiirendada selle menetlusi (6).

1.5

Komitee nõustub muudatustega, mille kohaselt soovitakse uues määruse ettepanekus (7) võtta kasutusele ettemaksed, täpsustada mõisteid „katastroof” ja „erakorraline piirkondlik katastroof” ning isegi võtta meetmeid liikmesriikide vastu, kes ei näita üles vajalikku hoolsust nimetatud katastroofide ärahoidmiseks.

1.6

Komitee on seisukohal, et hoolimata sellest, et seda on rahaliste vahendite seisukohast väga raske teostada, peab EL eraldama ELSFi tegevuse jaoks palju suuremaid summasid juhuks, kui peaks esinema eriti suure ulatusega katastroofe.

1.7

Komitee on arvamusel, et ELSFi sekkumistingimused tuleb täielikult selgeks teha, et mitte tekitada põhjendamatuid ootusi ja et ELSFi ei kasutataks poliitiliste mängude vahendina, aga ka selleks, et mitte valmistada pettumust tõsiselt kannatada saanud elanikkonnale.

1.8

Komitee leiab, et sellised vahendid nagu ELSF annavad ELile ainulaadse võimaluse näidata oma ühtsust ja solidaarsust, tingimusel et neid kasutataks nõuetekohaselt ning et Euroopa kodanikke teavitataks tehtud jõupingutustest ja antud abist.

1.9

Komitee on arvamusel, et ettenähtud tegevused peaksid hõlmama katastroofe, mis ilmnevad ootamatult kasvuhooneefekti või üldise kliimamuutuse tagajärjel, aga ka terroriaktide põhjustatud katastroofe.

1.10

Komitee tahab teada, miks on künnised, mille kohaselt loodusõnnetust saab määratleda katastroofina, endiselt väga kõrgel tasemel, mistõttu ELSF võib kasutada oma rahalisi vahendeid üksnes erandkorras ja vabastusklauslite kohaldamise kaudu, ning on seisukohal, et eraldatud summade alammäärad, mida nimetatakse seoses konstateeritud kahjude ulatusega, on äärmiselt kõrged ja neid tuleb alandada.

1.11

Subsidiaarsuse klausel, mida nõukogu rangelt rakendab, on takistav tegur ja muudab komisjoni jõupingutuste tegemise märkimisväärselt raskemaks. Komitee nõuab selle klausli paindlikumat rakendamist.

1.12

Komitee on veendunud, et paljudel juhtudel oleks olnud ja võib ka edaspidi olla võimalik katastroofe vältida, kasutades olemasolevaid Euroopa mehhanisme ja fonde ning eksisteerivat oskusteavet.

1.13

Komitee toetab „saastaja maksab” põhimõtet.

1.14

Komitee märgib, et kahjuks on viimastel aastatel katastroofide arv Euroopas märkimisväärselt suurenenud.

1.15

Komitee kutsub liikmesriike üles parandama komisjoni töö lihtsustamiseks oma sisemenetlusi ja -mehhanisme, edastades õigeaegselt komisjonile usaldusväärset, kehtivat ja põhjendatud teavet.

1.16

Komitee on seisukohal, et abi andmiseks kuluv 9–12 kuu pikkune tähtaeg on erakordselt pikk ning ei vasta erakorralise ja viivitamatu abi andmise eesmärgile.

1.17

Komitee on seisukohal, et tuleks koostada eeskirjad fondi tegevuse avalikustamiseks ja edendamiseks, et selle tööd kodanikele tutvustada.

2.   Sissejuhatus

2.1

ELSF loodi 2002. aastal pärast Kesk- ja Põhja-Euroopat tabanud katastroofilisi üleujutusi eesmärgiga anda looduskatastroofidest kahjustatud liikmesriikidele ja kandidaatriikidele täiendavat abi asjaomaste piirkondade majandusliku ja sotsiaalse tegevuse taastamiseks.

2.2

ELSF loodi kiirmenetlusega, sest ilmnes, et kuigi ELi käsutuses on märkimisväärsed summad reageerimaks looduskatastroofidele kogu maailmas, ei ole tal asjakohaseid vahendeid samasuguste õnnetustega tegelemiseks oma territooriumil või kandidaatriikides.

2.3

Oma loomisest saadik on ELSF paljudes olukordades rahuldaval viisil tegutsenud, kuid on esinenud ka mitmeid organisatsioonilisi ja haldusalaseid puudujääke. Nende kõrvaldamiseks esitas komisjon 2005. aastal määruse ettepaneku, mis sai küll Euroopa Parlamendi heakskiidu, kuid mille nõukogu tagasi lükkas.

2.4

Fondi aastaeelarve on olnud maksimaalselt 1 miljard eurot, millest on senini piisanud.

3.   Praegu kehtiv määrus

3.1

Praegu kehtiva määruse (ELSFi loomise kohta) peamised sätted on järgmised.

3.1.1

Fond loodi selleks, et anda liikmesriikidele ja kandidaatriikidele looduskatastroofide korral abi ning võimaldada ELil tegutseda kiiresti ja tõhusalt.

3.1.2

See hõlmab liikmesriike ja ühinemisläbirääkimisi alustanud riike.

3.1.3

See on täiendav vahend, millest antakse lisavõimalusena finantsabi, mille eesmärk on rahastada viivitamatuid meetmeid.

3.1.4

Määruses sätestatakse, et katastroofide peamised aspektid, millele tuleb keskenduda, on elutingimused, looduskeskkond ja majandus.

3.1.5

Looduskatastroof määratletakse õnnetusena, mis põhjustab rasket kahju, mida rahalisest seisukohast väljendatakse kogurahvatulu protsendina (8).

3.1.6

Määruses on ette nähtud, et ELSF peab tegutsema eriti kiirete menetluste kohaselt ja tegema otsuseid viivitamatult.

3.1.7

Antava abi kättesaadavaks tegemine on igal juhul abisaava riigi kohustus.

3.2

Määruses täpsustatakse, et maksimaalne läbipaistvus ja heaperemehelik finantsjuhtimine on väga olulised.

3.3

Pidades silmas väga suuri summasid, mis on suurte looduskatastroofide määratlemiseks sätestatud, nähakse ette ka erandid seoses erakorraliste piirkondlike katastroofidega ja naaberriikides toimunud katastroofidega, kuid need kriteeriumid on erakordselt ranged ja antava toetuse ülemmäär on 75 miljonit eurot. Üldiselt on juhtunud nii, et eriti suurte summade tõttu, mis on looduskatastroofide jaoks algselt kindlaks määratud, on ELSF sekkunud oma erakorraliste sätete raames.

3.4

Nimetatud määruse kohaselt on ELSFi peamised prioriteedid katastroofi korral järgmised:

3.4.1

energeetika, veevarustuse ja heitvee, telekommunikatsiooni, transpordi ja hariduse valdkonna infrastruktuuri ja seadmete viivitamatu töökorda seadmine;

3.4.2

päästeteenistustele ajutiste majutusvõimaluste ja rahastamise pakkumine;

3.4.3

meetmed kultuuripärandi kaitseks;

3.4.4

katastroofist tabatud alade viivitamatu puhastamine.

3.5

Katastroofis kannatanud riik peab esitama võimalikult kiiresti ja hiljemalt kümne nädala jooksul katastroofi algusest komisjonile toetuse saamise taotluse, kuhu märgitakse ka katastroofi ulatus.

4.   Määruse muutmise ettepanekud

4.1

Kõnealuses ettepanekus, millega muudetakse ELSFi toimimist reguleerivat määrust 2012/2002, nähakse ette järgmised muudatused.

4.1.1

Tehakse ettepanek hõlmata fondi tegevus uue mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2014–2020.

4.1.2

Määratletakse selgelt ELSFi tegevusulatus, piirates selle looduskatastroofidega, sealhulgas inimtegevusest tingitud katastroofidega.

4.1.3

Määratakse kindlaks piirkondliku katastroofi kahjukünnis 1,5 % NUTS 2. tasandi SKPst (800 000 kuni 3 miljonit elanikku).

4.1.4

See võimaldab teha kannatanud liikmesriigi taotlusel kiiresti ettemakse, mille suurus on piiratud 10 %ga eeldatavast finantsabist ja ülemmäär 30 miljonit eurot.

4.1.5

Esimest korda võetakse arvesse aeglaselt kujunevaid katastroofe, näiteks põuda.

4.1.6

Võetakse kasutusele sätted, et julgustada tõhusamat katastroofiennetust ja ergutada asjaomaste ennetamist käsitlevate liidu õigusaktide rakendamist, andes komisjonile samas õiguse lükata tagasi liikmesriigi taotlus fondist toetuse saamiseks, kui tegemist on raske hooletusega või kui sama liiki katastroof uuesti aset leiab.

4.1.7

Ettepanekusse on lisatud uued sätted seoses käibemaksu abikõlblikkusega ja tehnilise abi välistamisega.

4.1.8

Teatavatel erakorralistel asjaoludel lubatakse teha erandeid finantsmääruse teatavatest sätetest.

4.1.9

Määratakse kindlaks kahjukünnis õnnetuse määratlemiseks katastroofina – 3,53 miljardit eurot või 0,6 % kogurahvatulust.

5.   Komitee seisukoht

5.1

Komitee on väljendanud oma nõusolekut seisukohaga, et ELSFi toimimist käsitlevat määrust 2012/2002 tuleb muuta nii, et see:

5.1.1

muutuks tõhusamaks mehhanismiks liikmesriikide, kandidaatriikide ja naaberriikide toetamisel looduskatastroofide korral;

5.1.2

arendaks pädevusi ka tööstus- ja tehnoloogiliste õnnetuste tagajärjel tekkinud katastroofidesse sekkumiseks.

5.2

Komitee on seisukohal, et ettenähtud summad on liiga väikesed tohutu ulatusega katastroofide korral, mis võivad kahjustada suurt osa EList (tuumaavariid, pandeemiad jne), ning kutsub komisjoni üles sellele aspektile erilist tähelepanu pöörama.

5.3

Komitee toetab täielikult komisjoni jõupingutusi kiirendada ELSFi toimimismenetlusi, tagades alati nende menetluste usaldusväärsuse ning nende toimimiseeskirjade selguse ja lihtsuse.

5.4

Komitee kutsub liikmesriike üles kasutama fondi mehhanisme peenetundeliselt, et mitte heita ELile ebaõiglaselt halba valgust.

5.5

Komitee on nõus ettemaksete tegemisega ning samuti aeglaselt kujunevate kahjude klausli kasutuselevõtmisega, mis puudutab näiteks põuda. Lisaks on ta seisukohal, et looduskatastroofi järgsete taastamistööde hulka peaks kuuluma ka taasmetsastamine.

5.6

Komitee arvab, et komisjon peaks olema eriti range liikmesriikide suhtes, kes ELi õigusaktide ja Euroopa erirahastamise olemasolust hoolimata on üles näidanud hooletust, mis põhjustas raske katastroofi.

5.7

Komitee on arvamusel, et kliimamuutus põhjustab tulevikus üha rohkem looduskatastroofe, ning kutsub seepärast komisjoni üles läbivaadatavas määruses arvesse võtma ka seda aspekti.

5.8

Komitee on seisukohal, et katastroofide toimumise puhul on kodanikuühiskonnal alati väga oluline roll, ning kutsub komisjoni üles lisama muudetud määrusesse võimaluse rahastada ka sertifitseeritud eriorganisatsioone, millel on olemas teenuste osutamiseks vajalikud struktuurid ja teadmised.

5.9

Komitee arvab, et ELSFi taoliste vahendite tõhus toimimine annab ELile võimaluse demonstreerida konkreetselt ja tulemusrikkalt solidaarsust, ning innustab komisjoni võtma kõiki vajalikke meetmeid Euroopa kodanike teadlikkuse suurendamiseks liidu rollist.

5.10

Komitee on veendunud, et fondi rahastamine tuleks integreerida ELi üldeelarvesse, et vähendada hilinemisi, mida tingivad aeglased ja bürokraatlikud menetlused nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni osalusel. Samas tuleks rakendada ka mehhanismi täiendavate vahendite eraldamiseks erakordse ulatusega katastroofide korral, mis nõuavad suuremat abi.

5.11

Komitee nõustub Euroopa Parlamendiga, et kahjukünnis 1,5 % NUTS 2. tasandi SKPst on liiga kõrge ning jätab paljud tõsised katastroofid avalikkuse pettumuseks fondi reguleerimisalast välja. Seepärast teeb komitee ettepaneku alandada seda 1 %-le, et see hõlmaks eelkõige väikese rahvaarvuga riike.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2012/2002, ELT L 311, 4.11.2002.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise kohta”, ELT C 61, 14.3.2013, lk 187.

(3)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise kohta”, ELT C 28, 3.2.2006, lk 69.

(4)  Euroopa Parlamendi aruanne Euroopa Liidu Solidaarsusfondi ning selle rakendamise ja kasutamise kohta, C2012/2075, A7-0398/2012/20.12.2012.

(5)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise kohta; COM(2005) 108 final, 6.4.2005.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa Liidu Solidaarsusfondi tulevik””, ELT C 181, 21.6.2012, lk 52.

(7)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise kohta, COM(2013) 522 final, 25.7.2013.

(8)  Kahjukünnisena, mille puhul õnnetus loetakse katastroofiks, on sätestatud 2002. aasta hindade järgi 3 miljardit eurot või 0,6 % asjaomase riigi kogurahvatulust.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/50


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rahaturufondide kohta”

COM(2013) 615 final – 2013/0306 (COD)

2014/C 170/08

Raportöör: Edgardo Maria IOZIA

12. septembril 2013 otsustas Euroopa Parlament ja 19. septembril otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 114 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rahaturufondide kohta”

COM(2013) 615 final – 2013/0306 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 13. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 149, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on rahul, et Euroopa Komisjon on lõpuks esitanud kauaoodatud ja mitmel korral lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku rahaturufondide kohta.

1.2

Varipanganduse turg on äärmiselt suur, finantsstabiilsuse nõukogu hinnangul on ülemaailmselt selle väärtus 51 000 miljardit eurot, mis moodustab 25–30 % kogu finantssüsteemist. Euroopas toimib enamik rahaturufondidest (umbes 80 % mahust ja 60 % fondidest) direktiivi 2009/65/EÜ (eurofondid) reguleerimisalas. Ülejäänud rahaturufondid toimivad alates 2013. aasta juulist alternatiivsete investeerimisfondide valitsejaid käsitleva direktiivi 2011/61/EL eeskirjade alusel.

1.3

Varipanganduse tegevust tuleb reguleerida kahel peamisel põhjusel: esiteks võimalus, et varipangandussüsteemi kasutatakse reguleerimise vältimiseks, eelkõige kapitalinõuete osas, või selliste tehingute tegemiseks, mida võib hallata reguleeritud tavasüsteemis, suurendades seega süsteemse sündmuse asetleidmise tõenäosust. Teine peamine põhjus tuleneb asjaolust, et varipanganduse finantstegevusel on märkimisväärne võimendav mõju, tekitades finantssektoris, näiteks tavapankades, paanika ja süsteemse sündmuse ohu.

1.4

Komitee pooldab komisjoni otsust reguleerida seda sektorit määrusega, mitte direktiiviga. Arvestades ülemaailmselt tegutsevate, ent peamiselt kolmes riigis (Prantsusmaal, Iirimaal ja Luksemburgis) asuvate rahaturufondide omadusi, on ülitähtis vastu võtta ühtlane ja viivitamatult kohaldatav õigusakt. See valik vastab täielikult proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetele.

1.5

Finantsstabiilsuse nõukogu tellimusel koostas Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) 2012. aasta oktoobris esimesed soovitused, et suunata reguleerijaid sekkuma rahaturufondide turgudel. Novembris 2012 esitas finantsstabiilsuse nõukogu ise reguleerivad suunised, millega taheti vähendada rahaturufondide tundlikkust investeeringute kahanemise suhtes, ja 20. novembril 2012 avaldas omakorda Euroopa Parlament suunised. Detsembris 2012 (1) avaldas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu oma soovituse.

1.6

USAs kehtestas väärtpaberi- ja börsikomisjon (SEC) normi 2a-7, mis reguleerib seda valdkonda alates 2010. aastast. 19. novembril 2012 (2) alustas USA reguleeriv asutus, finantsstabiilsuse järelevalve nõukogu, läbi vaatama kehtivaid eeskirju, esitades komisjoni lahendustele väga sarnaseid lahendusi: kohustus kehtestada kapitalipuhver, muuta rahaturufondide vara kõikuva puhasväärtusega varaks, samuti investeerida lühiajaliselt ja avaldada investeeringute portfelli koosseis sagedamini. Arvestades turgude suurt integratsiooni, soovitab komitee kohaldada ühiselt koos USA asutustega ühtlaseid ja tõhusaid eeskirju.

1.7

Komitee pooldab Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu dokumendis esitatud väidet: „Rahaturufondid ei põhjustanud 2007.–2008. aasta finantskriisi, ent nende tegevus tõi finantsturgude ebastabiilsuse ajal esile nende võime kriisi levitada või isegi süvendada. 2007.–2008. aasta kogemus näitas, kuidas investorid võivad kergesti rahaturufondid kõrvale jätta ja viimased võivad vajada sponsorettevõtete abi, eelkõige oma vara püsiva puhasväärtuse säilitamisel.”

1.8

Komitee kinnitab taas järgmist: „Kuigi finantssüsteemi likviidsuse (mis kriisieelsetest aegadest alates sõltub suurel määral varipangandusest) vajaduses ei saa kahelda, on kriisi kogemustele toetudes soovitav seada reguleerimisprotsessis esmatähtsaks finantssüsteemi stabiilsus, mis on hädavajalik.”„Tegelikult ei tohiks mingit nn varitegevust eksisteerida, seepärast tuleb varipangandus allutada samadele õigus- ja usaldatavusnõuetele kui kogu ülejäänud finantssüsteem. Uute eeskirjade eesmärk peab olema ka Euroopa tarbijate kõrge kaitsetase.”

1.9

Kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu soovitustega on komitee juba mõnda aega kutsunud üles koostama kiiresti kõnealust määrust (3). On vältimatu, et määruse vastuvõtmiseks peavad parlament ja nõukogu võimalikult kiiresti jõudma kokkuleppele, võttes arvesse komitee esitatud muudatusi. Valitseb konkreetne oht, et määrus lükatakse mitu kuud edasi, arvestades parlamendi ja komisjoni institutsioonidevahelist ajakava.

1.10

Komitee peab kõige paremaks ja kohasemaks finantsstabiilsuse nõukogu ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitust, (4) mis esitati püsiva puhasväärtusega rahaturufondide riskide kohta ja mille kohaselt tuleb need muuta kõikuva puhasväärtusega rahaturufondideks. Arvestades asjaolu, et maksimaalne võimalik risk, millega on silmitsi seistud, oli üle 6 %, näib 3 % kapitalipuhver ebapiisavana, et toime tulla likviidsusnõuetega hetkel, kui kõik ettevõtjad eeldavad turgude suurt ebastabiilsust ja ruttavad oma investeeringuid tagasi võtma.

2.   Määruse ettepaneku põhipunktid

2.1

Komisjoni esitatud määruse ettepanek on järg eelmise aasta rohelisele raamatule varipanganduse kohta (vt IP/12/253 ja MEMO/12/191). Selles võetakse kokku praeguseks tehtud töö ja esitatakse järgmiste võimalike reguleerimismeetmete tegevuskava selles olulises valdkonnas.

2.2

Finantskriisi ajal juhtunu heitis valgust rahaturufondide mitmele aspektile, mis muudavad rahaturufondid finantsturu probleemide korral haavatavaks ja võivad levitada või suurendada riske turgudel.

2.3

Aasta möödudes kohaldavad Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Komitee (CESR) vastuvõetud suuniseid, mille eesmärk on luua minimaalne ühisosa, ainult 12 liikmesriiki, mis toob esile jätkuva erinevuse liikmesriikide eeskirjades. Vaja on kiiret ja otsustavat sekkumist.

2.4

Rahaturufondid ei saa kaubelda tuletisinstrumentidega väljaspool tavasüsteemi, mis kaitseb valuuta- ja intressimäära riski eest.

2.5

Rahaturufondid peavad vähendama ka vastaspoole riski investeeringute hajutamise teel: sama repolepingu vastaspool ei tohi moodustada rohkem kui 20 % rahaturufondi varadest.

2.6

Fondivalitsejad peaksid hoiduma välistelt reitinguagentuuridelt hinnangute küsimist ja peaksid korrapäraselt laskma rahaturufondidel teha stressiteste, et hinnata nende vastupidavust.

2.7

Määruse ettepaneku eesmärk on suurem läbipaistvus järgmiste aspektide kaudu:

üksikasjalike andmete kogumine;

õigusakt finantsvahendite ja väärtpaberite kaudu tehtavate finantseerimistehingutega seotud riskide kohta;

pankadega toimuva suhtluse haldamise raamistiku väljatöötamine.

2.8

Kavandatud määruses tehakse ettepanek rahaturufondide vähendamiseks, nõudes rangemaid likviidsustingimusi. Komisjoni arvates tagatakse sel viisil see, et kui investorid võtavad kapitali tagasi, siis fondid suudavad selle hüvitada, ilma et süsteem kannataks.

2.9

Konkreetselt peavad fondid hoidma portfellis vähemalt 10 % päevase tähtajaga vara ja 20 % nädalase tähtajaga vara, samas kui ühe ja sama emitendiga seotud riskipositsioon ei tohi ületa 5 % tema varast. Lisaks peaks igal püsiva puhasväärtusega rahaturufondil olema kapitalipuhver, mis moodustab 3 % tema varadest.

3.   Üldised märkused

3.1

Varipangandusel on reaalmajanduse rahastamisel suur osakaal. „Varipangandus aitas kaasa majanduse ja kinnisvarabuumi liigsele keskendumisele finantstegevusele, mis 2007. aastast alates on mõjutanud paljusid arenenud riike, viies nende majanduse kokkuvarisemise äärele. Seetõttu tuleb talle omistada põhimõtteline, kuigi mitte ainuvastutus suure majanduslanguse eest, mis on tabanud Ameerika Ühendriike ja paljusid ELi riike. Finantssüsteem tervikuna peab teenima reaalmajandust.” (5) Eelkõige VKEde ees seisavad tõsised probleemid seoses pakutava krediidi vähenemisega. Pangandussüsteem ei näi suutvat täita oma põhiülesannet, mis on toetada reaalmajandust.

3.2

Rahaturufondid toovad lühiajaliselt kokku likviidse vara nõudluse ja pakkumise.

3.3

Nagu märkisid finantsstabiilsuse nõukogu ja teised tähtsad organisatsioonid, nagu Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, ei ole rahaturufondid piisavalt reguleeritud hoolimata sellest, et tunnistatakse nende süsteemset tähtsust. Komitee toetab seda seisukohta.

3.4

Euroopa Pangandusföderatsioon (EBF) toob aga vastupidi välja teatud mure rahaturufondi ettepanekute tagajärgede pärast, pidades ettepanekuid piiravaks ja raskesti elluviidavaks, samas kui pangad võiksid kasutada fondide vara selleks, et toetada reaalmajandusele pakutavaid laene.

3.5

Samal ajal tegutseb selles valdkonnas ka G20, keskendudes seejuures sektori tegevusele, mitte selles osalejatele. G20 riikide erinevad kommentaarid viitavad soovile reguleerida seda valdkonda paindlikul viisil, et vältida liigset mõju ülemaailmsetele rahavoogudele, arvestades varipanganduse suurt osakaalu pangandussektori likviidsuse tagamisel.

3.6

Mis puudutab selle valdkonna asutusi ja tegevust, siis finantsstabiilsuse nõukogu 2011. aasta hinnangul on varipanganduse maht u 51 000 miljardit eurot maailma tasandil, st 25–30 % kogu finantssüsteemist ja pool pangandustegevusest (euroalal peaaegu 17 000 miljardit, Suurbritannias peaaegu 7 000 miljardit, USAs 17 500 miljardit (6)).

3.7

Selle süsteemi eri vahendajate hulgas on rahaturufondidel süsteemne tähtsus ja nad moodustavad finantseerimisasutuste, äriühingute ja valitsuste jaoks olulise lühiajalise finantseerimise allika. Seetõttu on rahvusvahelise reguleerimise meetmetes, mida siin arutatakse, rahaturufondide toimimine äärmiselt tähtsal kohal.

3.8

Euroopas kuulub rahaturufondide portfellidesse ligikaudu 22 % valitsuste või ettevõtlussektori emiteeritud lühiajalistest võlaväärtpaberitest ning 38 % pangandussektori emiteeritud lühiajalistest võlakohustustest, st koguväärtuses umbes 1 000 miljardit eurot.

3.9

Geograafilise jaotuse kohaselt asuvad ELi rahaturufondid peamiselt Prantsusmaal, Iirimaal ja Luksemburgis ning neid kasutavad suurel määral Saksamaa ja Ühendkuningriigi ettevõtjad, kusjuures see käib püsiva puhasväärtusega rahaturufondide kohta.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Rahaturufondide sektor on tihedalt seotud pankadega, kes sageli fonde endid haldavad ja isegi kasutavad fonde enda finantseerimiseks. Komisjoni arvates toetavad pangad enamikku rahaturufondidest: üheksa kümnest kõige suuremast rahaturufondivalitsejast on kommertspangad. See hinnang näitab suurt omavahelist sõltuvust mitte ainult nende kahe sektori vahel, vaid ka sidemeid rahaturufondide, ettevõtete rahastamise ja valitsuste vahel.

4.2

Ettevõtete jaoks on rahaturufondid lühiajaline alternatiiv oma sularaha investeerimiseks. Nende vahendite kaudu saavad ettevõtted oma kapitali suure kasumiga investeerida, selle asemel, et see panka hoiule panna. Kuigi komitee tunnistab selle raha investeerimise vormi võimalust, toob ta välja selle ohtlikkuse. Erinevalt pankadest ei saa rahaturufondid probleemide korral mingit toetust keskpankadelt.

4.3

Rahaturufondide jaoks ei ole olemas hoiuste tagamise süsteemi. Varipanganduse vahendajad (riskifondid, rahaturufondid, struktureeritud investeerimisvahendid) pakuvad krediiti.

4.4

Praeguse toimimismehhanismi kohaselt võib rahaturufond laenata välja kogu raha, mis on kogutud üksikisikutelt või ettevõtetelt. Komitee märgib, et kui üks või kaks laenuvõtjat ei suuda hiljem laenu tagasi maksta, võib rahaturufond muutuda maksejõuetuks, sest kui samal hetkel küsivad mõned hoiustajad või investorid oma raha tagasi, siis ei suuda fond seda neile anda. Kui ei sekkuta usaldatavusnõuete kehtestamise teel, võib see mehhanism kutsuda esile uue kriisi.

4.5

Nende tähelepanekute valgel ja arvestades eelpool nimetatud asjaolu, et suurimad rahaturufondide finantseerijad ja sponsoreerijad on pangad, on komitee veendunud, et rahaturufondide sektorile tuleb kehtestada sarnased reeglid ja kontroll, nagu juba on kehtestatud pangandussüsteemile.

4.6

Komitee arvates ei piisa komisjoni kavatsusest nõuda selle riski vältimiseks 3 % likviidsuspuhvrit, et katta püsiva puhasväärtusega rahaturufondidest tulenevad riskid, sest on olnud juhtumeid, kus riskid on üle 6 %.

4.7

Komisjoni sätete ebapiisavus on näha ka finantsstabiilsuse nõukogu ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitustes. Mõlemad nõukogud on süsteemi usaldatavusnõuete kaitset silmas pidades soovitanud komisjonil võtta kasutusele fondide hindamismehhanismi, mis tugineb kõikuvale puhasväärtusele, nii et fondi väärtus kohaneks vastavalt hinnakõikumistele. Määruses on aga säilitatud algselt ettenähtud püsival puhasväärtusel põhinev mehhanism, piirdudes sellega, et lisatakse likviidsuspuhver, et toime tulla väärtuse võimalike ebasoodsate muutustega. Komitee arvates vastavad nende kahe turureguleerija soovitused paremini finantssüsteemi stabiilsuse kaitse põhimõttele, nagu on näha lisatud tabelis.

Püsiva puhasväärtusega rahaturufond (artikkel 25)

Komisjoni ettepanek (4. september 2013)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitused

Finantsstabiilsuse nõukogu soovitused

Artikkel 30

Iga püsiva puhasväärtusega rahaturufond peab looma puhasväärtuse puhvri, mis moodustab igal ajal vähemalt 3 % püsiva puhasväärtusega rahaturufondi varade koguväärtusest, ja selle säilitama.

Rahaturufondidelt nõutakse vara kõikuvat puhasväärtust ja õiglases väärtuses hindamise üldist kasutust (soovitus A, punkt 2, lk 3).

Rahaturufondid, mis pakuvad vara stabiilset või püsivat puhasväärtust, tuleks võimalusel muuta kõikuva puhasväärtusega rahaturufondideks (soovituse punkt 2.2, lk 3).

Artikkel 31

Puhasväärtuse puhvrit võib kasutada üksnes märkimiste ja tagasivõtmiste korral, et tasakaalustada erinevust osaku või aktsia püsiva puhasväärtuse ja osaku või aktsia puhasväärtuse vahel.

Amortiseeritud soetusmaksumuse meetodit tuleks kasutada vaid piiratud tingimustel

(soovitus A, punkt 2, lk 3).

 

Võrdlustabel (7)

Teiste pakutavate toodete suhtes juhib komitee tähelepanu sellele, et tavapanganduses juba ringlevad ja seega reguleeritud tooted on jõudnud sellesse paralleelsesse pangandussüsteemi, et vältida rangemat kontrolli pangandusjärelevalves.

4.8

Komitee kardab, et järelevalvest hoidumise tõttu tekivad varipangandussüsteemis taas kõnealused riskid. Seetõttu peaks komitee arvates lähtuma põhimõttest, et sama tegevus eeldab samu reegleid.

4.9

Komitee kinnitab juba mitmeid kordi tõestatud põhimõtet, et hea läbipaistvus ja järelevalve piisav tase tagavad finantssüsteemi toimimise majanduse huvides, edendades usaldust, tõhusust ja seega tulemuslikkust.

Määruse ettepanekuga keelustatakse ka rahaturufondide välisreitingud. Selle meetme eesmärk on vältida paanikat turul, mida võib tekitada reitingu võimalik alandamine. Kuigi see meede läheb läbipaistvuse ja tõhususe põhimõtte vastu ja võib kahjustada täielikku teabesümmeetriat, märgib komitee, et rahaturufondide turu kasutajad on professionaalsed ettevõtjad ja reitinguagentuurid võivad investorite hulgas paanikat külvata lihtsalt otsuse muutmise teel. Sisereitingu meetmed, riskijuhtimise menetluse ja kaitse tugevdamine ning rangem ja karmim järelevalve võivad aidata tõhusalt kaitsta alusvara ja fondide tagatiste kvaliteeti.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 146, 25.5.2013, lk 1.

(2)  Federal Register, Vol. 77, No. 223, November 19, 2012, Notices 69455.

(3)  ELT C 146, 25.5.2013, lk 39.

(4)  Soovitus A – ELT C 146, 25.5.2013, lk 1.

(5)  ELT C 11, 15.1.2013, lk 42.

(6)  Võrdluseks võib mainida, et kogu euroala pangandussüsteem haldab kokku vara umbes 27 000 miljardi euro ulatuses.

(7)  Koostas Euroopa Parlamendi liige Sven Giegold.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/55


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Varipangandus – finantssektori uute riskiallikate käsitlemine””

COM(2013) 614 final

2014/C 170/09

Raportöör: Christos Polyzogopoulos

18. aprillil 2013. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Varipangandus – finantssektori uute riskiallikate käsitlemine””

COM(2013) 614 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 13. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 153, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab teatist, kuna see annab sidusa panuse finantsteenuste reformi, mille eesmärk on taastada selle esmatähtsa sektori hea toimimine ja stabiilsus ning piirata süsteemseid riske.

1.2

Komitee leiab, et finantsturgude uued eeskirjad aitavad parandada majanduse seisu, ja rõhutab oma sügavat veendumust, et jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive ning ELi siseturu lõpuleviimise eeldused on finantssektori stabiilsus ja reformide edukus.

1.3

Komitee leiab, et juba võetud ja edaspidiseid meetmeid kirjeldav tegevuskava on samm õiges suunas, ning tunnistab juba tehtud edusamme, kuid juhib samas tähelepanu sellele, et mitmes valdkonnas tuleb tegutseda kiiremini ja viia pooleliolevad seadusandlikud algatused lõpule.

Viie prioriteetse tegevusvaldkonna (1) kohta teeb komitee järgmised märkused.

1.4

Arvestades, et finantsteenuste reformis on äärmiselt tähtis käsitleda arbitraaži küsimust (2), siis tervitab komitee pakutud meetmete üksikasjalikku paketti (3) ja eelkõige pangandussektori usaldatavusnõuete raamistiku tugevdamist, et piirata negatiivsete mõjude ülekandumise ja arbitraaži riski.

1.5

Komitee tunnustab püüdeid suurendada läbipaistvust ja eelkõige erimeetmeid, mille eesmärk on luua ELis varipanganduse järelevalveraamistik, arendada Euroopa turu infrastruktuuri määruse (EMIR) (4) kohaldamisalasse kuuluvate toodete keskset teabehoidlat, vaadata läbi finantsinstrumentide turgude direktiiv, (5) rakendada juriidilise isiku ülemaailmset tunnust (Legal Entity Identifier – LEI) ja muuta väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud läbipaistvamaks.

1.6

Komitee tunnistab, et on tehtud edusamme, et tugevdada börsivälise kapitali reguleerivat raamistikku, millest kõige parem meede on suurendada likviidsust ja stabiilsust, eelkõige nende rahaturufondide puhul, mis asuvad või mida müüakse Euroopas.

1.7

Komitee leiab, et väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamise valdkonnas on teatises esitatud vaid üldist laadi konstateeringuid, mis peegeldavad küll reaalsust, kuid ei ole praeguse kriitilise olukorra kõrgusel. Komitee soovitab kiirendada tempot ja täpsustada meetmeid, eelkõige vabalt võõrandatavaid väärtpabereid käsitlevate õigusaktide osas, sest väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutel, kuid peamiselt väärtpaberite tagasiostulepingutel ja laenutehingutel on olnud finantssektoris toimunud ülelaenamises väga oluline roll.

1.8

Samamoodi märgib komitee, et on viivitatud varipanganduse üle teostatava järelevalve tugevdamise keskse küsimuse lahendamisega, mistõttu ta soovitab teha selleks rohkem jõupingutusi. See on valdkond, mille puhul on teatises välja toodud vaid mõned probleemid ja nimetatud vaid ühte edaspidist meedet: Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamine, mille komisjon teostab 2013. aastal.

1.9

Arvestades, et kodanikud on maksumaksjate, töötajate, hoiustajate või tarbijatena tahtmatult finants- ja majanduskriisi peamised ohvrid, siis soovitab komitee tugevdada nende kaitset käsitlevaid seadusandlikke algatusi läbipaistvuse, asjakohase teabe, finantssektori sotsiaalse vastutuse ning tarbijate ja väikeinvestorite kaitsega. Lisaks sellele tuletab komitee meelde asjakohaseid märkusi, mida ta tegi kodanikuühiskonna kaasamise kohta finantsturgude reguleerimisse (6).

1.10

Komitee peab oluliseks komisjoni teatises tehtud märkust, et varipanganduse sektorit ei tuleks käsitleda üksnes selle tekitatavate riskide seisukohast, vaid see on ka reaalmajandusele alternatiivne lisarahastamiskanal, mis võib olla reaalmajandusele kasulik.

2.   Mõisted, kohaldamisala ja taust

2.1

Varipangandust on määratletud kui „krediidivahendussüsteemi, mis hõlmab tavapärase pangandussüsteemi väliseid üksusi ja tegevusalasid” (7). See toetub kahele omavahel seotud sambale. Esimene hõlmab üksuseid, mis on seotud peamiselt selliste tegevusaladega nagu hoiuselaadsete rahastamisvahendite vastuvõtmine, lõpptähtaja või likviidsuse ümberkujundamine, krediidiriski ülekandmine või otsese või kaudse finantsvõimenduse kasutamine, samas kui tegevusalad, mis on mittepangast finantseerimisasutustele potentsiaalselt oluline rahastamisallikas, hõlmavad väärtpaberistamist ning väärtpaberite laenu- ja tagasiostutehinguid (repotehingud).

2.2

Need eriotstarbelised majandusüksused on väärtpaberistamisvahendid, näiteks varaga tagatud kommertsväärtpaberi emitendid, eriotstarbelised investeerimisvahendid ja muud eriotstarbelised varakogumid, rahaturufondid ning muud tüüpi investeerimisfondid ja -tooted, millel on hoiuselaadsed omadused ning mis on haavatavad investeeringute massilisest (paanilisest) tagasivõtmisest, krediiti andvad või finantsvõimendusega investeerimisfondid, sh börsil kaubeldavad fondid, finantsettevõtted ja väärtpaberiüksused, mis annavad reguleerimata krediiti või krediidigarantiisid või tegelevad likviidsuse või lõpptähtaja ümberkujundamisega, nagu pangad, või kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes annavad välja või garanteerivad krediiditooteid.

2.3

Varipangandusega hakati tegelema Suurbritannias 1980ndatel toimunud finantssüsteemi dereguleerimise ajal ja seejärel laienes see 1990ndatel Ameerika Ühendriikidesse ja mujale (8). Selles protsessis oli oluline roll esimestel Baseli kokkulepetel, kuna nendega jäeti spekulatiivne tegevus bilansist välja ning hakati pankade bilanssi rangelt reguleerima (9).

2.4

Eeskirjade ja sätete tühistamine ja paindlikumaks muutmine (10) võimaldas finantsasutustel laiendada oma tegevust uutesse valdkondadesse ja keerulistesse finantsmudelitesse. Samal ajal avaldas suure kasumi teenimise lubadus kõikjal maailmas mõju miljonitele inimestele, kellel oli vähe teadmisi varipanganduse toodetest ja toimimisest.

2.5

2007. aastal otsustas G20 võtta mitmeid õiguslikke meetmeid, et tagada finantssüsteemi turvalisus ja jätkusuutlikkus, samal ajal kui tõsise sotsiaalse ja majandusliku mõjuga 2008. aasta kriis tõi esile varipangandusega seotud riskid ja puudused (õiguslikud lüngad, ebapiisav järelevalve, turgude läbipaistmatus või liiga keerulised tooted), rõhutades samas finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) rolli.

2.6

Euroopa Liidul on G20 ja FSB raames tehtud rahvusvahelistes jõupingutustes väga tähtis osa. Samuti rõhutab komitee märkimisväärseid edusamme, mida EL on teinud finantssüsteemi reformi tegevuskavas sätestatud kohustuste täitmisel ja uue järelevalvestruktuuri loomisel. Paljud reformid on juba õigusaktidega sätestatud, näiteks seoses börsiväliste tuletisinstrumentidega, kui nimetada vaid ühte.

2.7

FSB 2011. aasta oktoobri aruandes, mis on esimene rahvusvaheline algatus, millega püütakse varipangandust laiaulatuslikult käsitleda, keskendutakse järgmisele: i) varipanganduse kontrolli ja reguleerimise põhimõtete kindlaksmääramine; ii) süsteemsete riskide tuvastamine ja hindamine; iii) õiguslike meetmete kohaldamisala kindlakstegemine viie tegevussuunise järgi (11). Samas avaldas komisjon rohelise raamatu, milles keskendutakse varipanganduse potentsiaalsetele riskidele ELis ja sellele, kuidas neid probleeme õiguslike sätetega lahendada.

3.   Teatise põhisisu

3.1

Teatises tutvustatakse kõigepealt kahes valdkonnas juba võetud meetmeid. Finantsüksusi puudutavates meetmetes keskendutakse pankade ja kindlustusandjate suhtes varipangandussektoriga seotud tegevuse puhul kohaldatavate nõuete karmistamisele ning alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate jaoks ühtlustatud raamistiku koostamisele. Turu usaldusväärsuse meetmetes keskendutakse aga riski ülekandmise vahenditele, väärtpaberistamise korra tugevdamisele ja reitinguagentuuride tugevdatud raamistikule.

3.2

Samuti sätestab komisjon teatises viis prioriteetset tegevusvaldkonda, kus ta kavatseb võtta täiendavaid meetmeid:

1)

varipanganduse läbipaistvuse suurendamine,

2)

investeerimisfondide, kuid eelkõige rahaturufondide raamistiku parandamine,

3)

vabalt võõrandatavaid väärtpabereid käsitleva õigusakti koostamine, et vähendada väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riske,

4)

pangandussektori usaldatavusnõuete tugevdamine,

5)

varipangandussektori tõhusam järelevalve.

Täpsemalt:

3.2.1

Varipangandussüsteemi läbipaistvusega seoses täiendatakse usaldusväärsete andmete kogumiseks ja jagamiseks tehtud jõupingutusi algatustega, milles käsitletakse varipanganduse riskide järelevalvet, Euroopa turu infrastruktuuri määruse (EMIR) (12) raames loodavat tuletisinstrumentide keskset teabehoidlat, finantsinstrumentide turgude direktiivi läbivaatamist, (13) juriidilise isiku ülemaailmse tunnuse rakendamist ja väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute suuremat läbipaistvust.

3.2.2

Mõnede investeerimisfondide ja eelkõige nende rahaturufondide jaoks, mis asuvad või mida müüakse Euroopas, tehakse ettepanek kehtestada uued eeskirjad, et parandada nende likviidsust ja stabiilsust ning muuta avatud investeerimisfondidele (UCITS) kehtivaid eeskirju.

3.2.3

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamise valdkonnas antakse teatises ülevaade põhjalikust tööst, mida on tehtud probleemide paremaks mõistmiseks ja nendest õppimiseks, ning selgitatakse, et probleemide lahendamiseks kavatseb komisjon esitada ettepaneku võtta vastu vabalt võõrandatavaid väärtpabereid käsitlev õigusakt.

3.2.4

Samas tugevdatakse pangandussektori usaldatavusnõuetele vastavat raamistikku, et piirata negatiivsete mõjude ülekandumise ja arbitraaži riski, kehtestades selleks karmimad eeskirjad, millega seatakse pankadele täiendavad nõuded omakapitalile, kui nad suhtlevad reguleerimata finantsasutustega. Samuti karmistatakse nende solventsuse sätteid ja uusi likviidsuseeskirju eelkõige seeläbi, et 1. jaanuaril 2014 jõustub kapitalinõuete määrus (14) ja neljas kapitalinõuete direktiiv (15). Samuti on kavas korraldada mõttevahetus usaldatavusnõuete kohaldamisala võimaliku laiendamise üle, et vähendada arbitraaži riski.

3.2.5

Tõhusama järelevalve tagamise osas on rõhutatud varipangandussektori killustatust, mitmekülgsust ja dünaamilisust ning usaldatavusnõuete täitmise järelevalve keerukust, nt seetõttu, et piiriülese tegevuse kaudu on võimalik eeskirjadest mööda hiilida. Euroopa tasandil on käimas ettevalmistustööd Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus ja Euroopa järelevalveasutustes. Neid aspekte koos võimaliku vajadusega käsitleda arbitraaži küsimust ja võimalikku vajadust täpsustada iga ametiasutuse institutsionaalset rolli käsitletakse eelkõige Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamisel, mille komisjon teostab 2013. aastal.

4.   Märkused

4.1

Alates finantskriisi algusest on komitee reas arvamustes (16) väljendanud kodanikuühiskonna seisukohta mitmetes finantssüsteemi toimimisega seotud küsimustes ning esitanud nii olulisi üldist laadi kui ka konkreetsemaid märkusi ja soovitusi krediidiasutuste maksevõime taastamise ja kriisilahenduse kohta (17).

4.1.1

Komitee leidis, et roheline raamat (18) varipanganduse kohta oli tähtis samm õiges suunas, et tegeleda tekkinud probleemidega ja panna samas rõhku vajadusele kaotada varitegevus, mis tuleb allutada samadele õigus- ja usaldatavusnõuetele kui kogu ülejäänud finantssüsteem.

4.2

Komitee toetab seda, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet käsitletakse ülemaailmses raamistikus eesmärgiga laiendada eeskirju ja kontrolli kõigile süsteemselt olulistele finantsasutustele, instrumentidele ja turgudele (19). Ta avaldab rahulolu selle üle, et G20 (20) võttis oma hiljutisel koosolekul üle finantsstabiilsuse nõukogu soovitused, mis on täiel määral kooskõlas kõnealuse teatisega.

4.3

Komitee kutsub komisjoni üles täpsustama, kuidas varipanganduse tugevdatud järelevalvet läbi viiakse ja milline on selle ajakava, võttes kasutusele sidusa järelevalvemehhanismi ja täpsustades järelevalveasutuste institutsioonilist rolli Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamisel.

4.4

Arvestades, et sõltuvalt riigist võib teatud tegevustele või varipangandusüksustele õigusrežiim kehtida või mitte, siis on eriti oluline tagada riikide ning pangandussektori ja varipangandusüksuste vahel võrdsed konkurentsitingimused asjakohaste mehhanismidega, et õiguslik arbitraaž ei viiks eeskirjadest tulenevate stiimulite moonutusteni.

4.5

Komitee märgib eelkõige seda, et andmeid analüüsivad reguleerivad asutused peavad võtma ülemaailmselt kasutusele ühise lähenemisviisi ning ühised võrdlusraamistikud ja avatud tööstusstandardid, et oleks võimalik kiiresti andmeid jagada ning tõhusalt ja õigeaegselt reageerida, et hoida ära süsteemne risk ja kaitsta finantsstabiilsust.

4.6

Komitee leiab, et teine oluline süsteemse riski tegur on varipanganduse ulatus ja kasv, ning tuletab meelde, et finantsstabiilsuse nõukogu 2012. aasta andmetel (21) jõudis see 2011. aastal 67 000 miljardi dollarini võrreldes 26 000 miljardi dollariga 2002. aastal, moodustades finantsstabiilsuse nõukogus uuritud riikide kumulatiivsest SKPst 111 %.

4.7

Komitee leiab, et küsimust oleks kasulik analüüsida pigem varipanganduse tegevusalade kui üksuste vaatenurgast, sest nende tegevusalade järelevalve ja kontroll on esmatähtis selleks, et võetud meetmed oleksid edukad.

4.8

Komitee leiab, et ulatuse ja moonutatud tavade küsimus ei puuduta üksnes varipangandust. On tõestatud, et läbipaistvuse puudumisel võib ülisuure panga mudel majandust destabiliseerida, mis võib „pankrotti minemiseks liiga suurte ja liiga tihedalt läbipõimunud” asutuste päästmise kulu kanda üle kogu ühiskonnale.

4.9

Komitee märgib, et Euroopa finantssektori konkurentsivõime ja stabiilsuse parandamiseks tuleb lisaks Euroopa finantssüsteemi reformimisele tegeleda ka pankade suuruse probleemiga, mistõttu ei saa neid lubada pankrotti minna. Seda tehes tuleks suurendada läbipaistvust, ratsionaliseerida suurte kontsernide tegevuse ulatust ja vähendada kontsernide omavahelist sõltuvust.

4.10

Seetõttu leiab komitee, et järelevalvemeetmete võtmise kõrval tuleb tõhusalt võidelda ka finantssektori moonutuste vastu ja viia läbi struktuurireforme. Samuti kutsub ta komisjoni üles kiirendama menetlust, mille eesmärk on luua ühtne solveerimismehhanism, ja võtma arvesse Liikaneni ning Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni hiljutise, ELi pangandussektori reformile pühendatud aruande soovitusi (22).

4.11

Kuna varipangandussektor on olemuselt killustatud, mitmekülgne ja väga kohanemisvõimeline, siis on seda keeruline ja raske tõhusalt jälgida. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles niipea kui võimalik välja selgitama, kas riikide ja Euroopa pädevatel järelevalveasutustel (sh ühtsel järelevalvemehhanismil) on piisavalt ressursse, kontrollivahendeid ja pädevust.

4.12

Komitee leiab, et selleks, et järelevalve oleks edukas, peab sellega kaasnema tõhusate, hoiatavate ja vajadustega proportsionaalsete karistuste määramise kord ning karistusmäärade ja teabe avaldamine eeskirjade rikkujate kohta. Samuti viitab ta probleemile, et kolmandate riikide füüsilised ja juriidilised isikud ei täida ELi nõudeid.

4.13

Komitee rõhutab vajadust kaitsta finantstoodete tarbijaid ebaausate tavade ning eksitavate ja solventsuse garantiita toodete ja teenuste nagu ka lepingutes esineda võivate ebaõiglaste sätete eest ning tuletab meelde, et ta tegi ettepaneku luua Euroopa tarbijate finantskaitseamet, et parandada tarbijakaitset ning tagada läbipaistvus ja vaidluste tõhusam lahendamine.

4.14

Kasutajasõbralikud veebilehed ja muud kaasaegsed teabevahendid võivad pakkuda tarbijatele võimaluse tooteid ja teenuseid võrrelda ja nende seast valik teha, soodustades nii konkurentsi ja selle sektori turu iseregulatsiooni.

4.15

Komitee kutsub komisjoni üles viima uute likviidsuseeskirjade viimistlemiseks kiiremini läbi mõjuhinnangud ja teostama tasuvusuuringu mitmete õigusaktide tõhususe ja proportsionaalsuse kohta, mis on alates finantskriisi algusest vastu võetud, et hinnata üldiselt seadusandluse mõju ELi finantstoodete turule.

4.16

Komitee leiab ka, et seadusandlikke püüdlusi peaksid toetama tipptasemel eksperditeadmised ja teadustöö, milles käsitletakse andmete kogumise ja jagamise küsimust ning jälgitakse üldisemalt põhjalikumalt varipangandusüksuste arengut ning seda, millised aspektid võiksid olla reaalmajanduse jaoks kasulikud ning millised võivad olla uute nõrkade kohtade ja süsteemsete riskide allikaks.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Vt käesoleva arvamuse punkt 3.2.

(2)  ELT C 11, 15.1.2013, lk 39.

(3)  COM(2013) 614 final, punkt 3.4.

(4)  Börsiväliseid tuletisinstrumente, keskseid vastaspooli ja kauplemishoidlaid käsitlev määrus.

(5)  Vt http://ec.europa.eu/internal_market/securities/isd/mifid/index_en.htm.

(6)  ELT C 143, 22.5.2012, lk 3.

(7)  COM(2013) 614 final, punkt 3.

(8)  Nicholas Gregory Mankiw and Mark Taylor, „Economics: Special Edition with Global Economic Watch” (UK: Cengage Learning EMEA, 2010).

(9)  ELT C 11, 15.1.2013, lk 39; roheline raamat „Varipangandus”.

(10)  Ameerika Ühendriikides tühistati Gramm-Leach-Blilay (1999) seadusega vahetegemine kommertspankadel ja hüpoteegipankadel nagu ka kindlustusseltsidel ja börsiettevõtetel.

(11)  Klassikaliste pankade ja varipangandusüksuste vastastikmõju (Baseli pangajärelevalve komitee), rahaturufondide süsteemsed riskid (Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon), kehtivad väärtpaberistamisnõuded (Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon ja Baseli pangajärelevalve komitee), muud varipangandussektori üksused ning väärtpaberite laenuks andmine ja repotehingud (finantsstabiilsuse nõukogu).

(12)  Börsiväliseid tuletisinstrumente, keskseid vastaspooli ja kauplemishoidlaid käsitlev määrus.

(13)  Vt http://ec.europa.eu/internal_market/securities/isd/mifid/index_en.htm.

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta; ELT L 176, 27.6.2013, lk 1.

(15)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni 2013, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ; ELT L 176, 27.6.2013, lk 338.

(16)  Muu hulgas ELT C 11, 15.1.2013, lk 59; ELT C 299, 4.10.2012, lk 76; ELT C 191, 29.6.2012, lk 80; ELT C 181, 21.6.2012, lk 64; ELT C 181, 21.6.2012, lk 68. Need arvamused võib leida ka komitee veebilehelt aadressil: http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.financial-markets-opinions.

(17)  ELT C 44, 15.2.2013, lk 68.

(18)  ELT C 11, 15. jaanuar 2013, lk 39.

(19)  2. aprillil 2009 Londonis toimunud G20 tippkohtumise kommünikee.

(20)  5.–6. septembril 2013 Peterburis.

(21)  Finantsstabiilsuse nõukogu 2012. aasta järelevalvearuanne varipanganduse kohta (2012).

(22)  2013/2021(INI).


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/61


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Innovatsiooni tehtavate investeeringute pakett”

COM(2013) 494 final

COM(2013) 493 final – 2013/0232 (COD)

COM(2013) 495 final – 2013/0240 (NLE)

COM(2013) 496 final – 2013/0241 (NLE)

COM(2013) 497 final – 2013/0242 (COD)

COM(2013) 498 final – 2013/0243 (COD)

COM(2013) 500 final – 2013/0233 (COD)

COM(2013) 501 final – 2013/0234 (NLE)

COM(2013) 503 final – 2013/0237 (NLE)

COM(2013) 505 final – 2013/0244 (NLE)

COM(2013) 506 final – 2013/0245 (NLE)

2014/C 170/10

Raportöör: Antonello Pezzini

Kaasraportöör: Laure Batut

Euroopa Komisjon otsustas 29. juulil 2013 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 304 esimesele lõigule konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Avaliku ja erasektori partnerlus programmi Horisont 2020 raames kui võimas vahend innovatsiooni ja majanduskasvu saavutamiseks Euroopas””

COM(2013) 494.

10. septembril 2013 otsustas Euroopa Parlament ja 3. septembril 2013 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 185 ja artikli 188 teisele lõigule konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus liidu osalemise kohta mitme liikmesriigi ühises teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on toetada teadusuuringuid ellu viivaid väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid”

COM(2013) 493 final – 2013/0232 (COD),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus liidu osalemise kohta mitme liikmesriigi ühiselt algatatud Euroopa metroloogia teadus- ja innovatsiooniprogrammis”

COM(2013) 497 final – 2013/0242 (COD),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ELi osalemise kohta mitmete liikmesriikide poolt ühiselt elluviidavas Euroopa ja arengumaade kliiniliste uuringute partnerluse programmi 2. etapis”

COM(2013) 498 final – 2013/0243 (COD)

ning „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus liidu osalemise kohta mitme liikmesriigi ühiselt algatatud aktiivse ja intelligentse elukeskkonna teadus- ja arengukavas”

COM(2013) 500 final – 2013/0233 (COD).

2. septembril 2013 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 187 ja artikli 188 esimesele lõigule konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus innovatiivsete ravimite algatuse 2. ühisettevõtte kohta”

COM(2013) 495 final – 2013/0240 (NLE),

„Ettepanek: nõukogu määrus biotoorainel põhinevate tööstusharude ühisettevõtte kohta”

COM(2013) 496 final – 2013/0241 (NLE),

„Ettepanek: nõukogu määrus ühisettevõtte ECSEL kohta”

COM(2013) 501 final – 2013/0234 (NLE),

„Ettepanek: nõukogu määrus ühisettevõtte Clean Sky 2 kohta”

COM(2013) 505 final – 2013/0244 (NLE)

ning „Ettepanek: nõukogu määrus kütuseelementide ja vesiniku valdkonna teise ühisettevõtte kohta”

COM(2013) 506 final – 2013/0245 (NLE).

2. septembril 2013 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 187 ja 188 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 219/2007 ühisettevõtte loomise kohta Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) väljaarendamiseks seoses ühisettevõtte tegevusaja pikendamisega aastani 2024”

COM(2013) 503 final – 2013/0237 (NLE).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 13. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 105, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub seisukohaga, et partnerlused pakuvad mitmekesiseid eeliseid innovatsiooni arendamiseks ja et nende potentsiaali saab rohkem ära kasutada.

1.2

Komitee leiab, et kümmet programmi „Horisont 2020” rahalise toetusega kavandatud algatust on oluline ette valmistada ja kooskõlastada, kuna need on vahendite, vormi ja laadi poolest teistest partnerlustest erinevad.

1.3

Komitee nõuab algatuste pikaajalise finantsperspektiivi kindlust ja reguleeriva raamistiku stabiilsust, et vähendada algatustele iseloomulikke väga riskantseid elemente ning aidata kaasa ELi üldeesmärkide saavutamisele: säästev areng, tööhõive ja uute kvalifitseeritud kutseprofiilide väljatöötamine.

1.4

Komitee leiab, et sellised vahendid on olulised tegurid suuremate investeeringute kindlustamisel teadusuuringutesse ja innovatsiooni, tingimusel et need on paindlikud, lihtsad ja mittebürokraatlikud, avatud ja läbipaistvad, võimendava mõjuga täiendavatele rahastamisvahenditele ning et need tagavad eriti kõige ebasoodsamate piirkondade väikeettevõtjate kasvava osaluse.

1.5

Komitee arvates peavad eesmärgid olema mõõdetavad, suunatud innovatsioonile ja selle muutmisele töötuslikeks eesmärkideks ja uuteks töökohtadeks ning tuginema keskmises ja pikas perspektiivis tasakaalustatud ja läbipaistvas juhtimissüsteemis ühisele nägemusele koos selgete tehnilis-teaduslike ja sotsiaal-majanduslike tulemusnäitajatega.

1.6

Institutsionaalse avaliku ja erasektori partnerluse osas soovitab komitee pöörata suuremat tähelepanu siseringitehinguid tõkestavatele mehhanismidele, võimendava mõju suuremale väärtustamisele, kõigile väikeettevõtete vormidele, sh sotsiaalmajandusele üha suurema rolli andmisele programmides ja projektides ning tugevale teabevahetuspoliitikale koos sidusrühmade foorumi ennetava rolliga kõigis ühisettevõtetes.

1.7

Avaliku sektori siseste partnerluste vallas peab komitee asjakohaseks, et Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni eelarve aitaks jõuda senisest suurema tasakaaluni ELi eraldatavate vahendite jagamisel, pöörates enam tähelepanu tehnoloogiamahukatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning kliinilistele, meditsiinilistele ja tehnoloogilistele uuendustele, mis soodustavad kõigi kodanike heaolu, eelkõige seoses aktiivse vananemise ja eakate inimeste abistamisega.

1.8

Komitee nõuab kümne rakendatava algatuse arengu jaoks ennetavat teabevahetuspoliitikat ja soovitab koos organiseeritud kodanikuühiskonna kõikide sidusrühmadega korraldada iga-aastaseid konverentse, kus esitatakse iga-aastaseid aruandeid saavutatud tulemuste ja tulevikustrateegiate kohta ning mitmekeelseid praktilisi juhiseid arukaks osalemiseks partnerluste erinevates ELi tasandil kasutatavates vormides.

1.9

Komitee soovitab komisjonil kujundada välja ennetava poliitika – muu hulgas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni auhindade loomise kaudu. See oleks suunatud kolmele põhivaldkonnale ehk asjaomastele teadus- ja ettevõtlusringkondadele, innovatiivsete turutulemuste kasutajatele ning ELi kõigile kodanikele, et vastata ühiskonna vajadustele, eelkõige tööhõive ja koolituse vallas. Komitee teeb ettepaneku luua Euroopa innovatsiooniauhind, et tunnustada innovatiivseid rakendusi tööstus-, majandus- ja sotsiaalvaldkonnas ning tuua rohkem nähtavale Euroopa lisaväärtus.

2.   Partnerluste taust

2.1

Programmis „Horisont 2020” nähakse ette avaliku ja erasektori partnerluse loomist peamistes valdkondades, kus teadusuuringud ja innovatsioon võiksid aidata saavutada järgmist:

Euroopa eesmärkide täitmine konkurentsivõime valdkonnas;

ühiskonna probleemide lahendamine;

teadusuuringutele ja innovatsioonile antava ELi abi suurem ühtlustamine;

suuremate tööstusinvesteeringute ligimeelitamine teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonda.

2.2

Vajab täpsustamist, et teadusuuringute ja innovatsiooni vallas on mitmeid partnerluse vorme:

institutsionaalne avaliku ja erasektori partnerlus vastavalt artiklile 187, sõltumatu ühisettevõte, endine EÜ asutamislepingu artikkel 171: innovatiivsed ravimid, kütuseelemendid ja vesinik, algatus Clean Sky, biotoorainel põhinevad tööstusharud, elektroonikakomponendid ja -süsteemid, lennuliikluse korraldamine;

lepinguline avaliku ja erasektori partnerlus, mis loodi lepinguga (vastastikuse mõistmise memorandum), mis kehtestab strateegilised eesmärgid, soovitusliku eelarve ja nõuandemehhanismid: tulevikutehased, energiatõhusad ehitised, energiasäästlikud autod, tuleviku internet, jätkusuutlikud tööstusprotsessid, robootika, fotoonika, superarvutid;

Euroopa tehnoloogiaplatvormid, mis aitavad määratleda Euroopa innovatsioonipartnerlusi, Euroopa tehnoloogiaalgatusi, avaliku ja erasektori partnerlusi ning avaliku sektori siseseid partnerlusi, programmi ERANET, teadmis- ja innovaatikakogukonda;

avaliku sektori sisene partnerlus vastavalt artiklile 185, liikmesriikide ja ELi osalemine ühisprogrammides, mida rahastatakse programmist „Horisont 2020”: tervishoiualane arengukoostöö, metroloogia, VKEd, aktiivne ja intelligentne elukeskkond;

Euroopa innovatsioonipartnerlus, mis loodi strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatusega „Innovaatiline liit”: ühine koostööplatvorm, mida juhib juhtrühm, mille eesotsas on käsitletava valdkonna eest vastutav(ad) Euroopa Komisjoni volinik(ud). Innovatsioonipartnerlusi on kolm: tooraineid käsitlev innovatsioonipartnerlus, põllumajanduse jätkusuutlikkust ja tootlikkust käsitlev innovatsioonipartnerlus ning täisväärtusliku eluperioodi pikendamist käsitlev innovatsioonipartnerlus;

teadmis- ja innovaatikakogukonnad, mis loodi Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) juurde. Need on pädevusvõrgustikud, mis moodustuvad mitmesuguste valdkondade terviklike partnerluste ümber: akadeemiline elu, tehnoloogia, teadusuuringud, tööstus ja ettevõtlus. Kolm olemasolevat teadmis- ja innovaatikakogukonda on järgmised: kliimamuutuste (Climate) teadmis- ja innovaatikakogukond, säästva energia (InnoEnergy) teadmis- ja innovaatikakogukond ja EIT loodud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia laborid (ICT Labs). Temaatilised valdkonnad on järgmised: tootev tööstus, tuleviku toit, tervislike eluviiside ja aktiivse vananemisega seotud innovatsioon, toorained, turvaline ja arukas ühiskond, linnaliiklus;

aruka spetsialiseerumise partnerlused (RIS3) – ELi regionaalpoliitika ja struktuurifondide ning eelkõige piirkondliku innovatsioonistrateegia partnerlused teadusuuringute, innovatsiooni (sh sotsiaalse ja tehnoloogilise innovatsiooni), tehnosiirde ja infotehnoloogia arengu vallas kooskõlas uute ühtekuuluvussuunistega ajavahemikuks 2014–2010.

2.3

Määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 185 kohaselt liidu asutustena institutsiooniliste avaliku ja erasektori partnerlustega saadud kogemused näitavad, et vahendite valiku suurendamiseks tuleks sätestada lisakategooriaid, mis on ELi institutsioonide suhtes kohaldatavatest paindlikumad ja erasektori partnerite jaoks hõlpsamini täidetavad.

2.4

Programmi „Horisont 2020” avaliku ja erasektori partnerlusi võib määratleda kui uuenduslikke rahastamisvahendeid, mida määratletakse ja rakendatakse avatult ja läbipaistvalt sõltumatute ekspertide hinnangule tuginedes ja millest tuleneb järgmine:

olemuslik Euroopa lisaväärtus;

mõju tööstuse konkurentsivõimele ja jätkusuutlikule majanduskasvule;

seatud sotsiaal-majanduslike eesmärkide kvaliteet, eelkõige töökohtade ja koolituse vallas;

kõikide partnerite ühisele arusaamale tuginev võrdväärne panus;

iga partneri rolli selge määratlemine;

peamised tulemuslikkusnäitajad;

kooskõla ELi strateegilise tegevuskavaga teadusuuringute ja innovatsiooni vallas;

usaldusväärse finantsjuhtimise süsteem;

suutlikkus tekitada võimendavat mõju uutele investeeringutele;

avatud, läbipaistev ja ka väiksemaid ettevõtteid kaasav juhtimisraamistik.

2.5

Ühised tehnoloogiaalgatused on avaliku ja erasektori koostöö läbiproovitud vorm teadus- ja arendustegevuses.

2.6

Ühised tehnoloogiaalgatused pärinevad peamiselt Euroopa tehnoloogiaplatvormidelt – mille kohta komiteel on olnud võimalus arvamust avaldada (1) – ja eelkõige selliselt platvormilt, mille jaoks tavapärastest teadus- ja arendustegevuse toetamise vahenditest ei piisaks, et saavutada strateegilistes kavades seatud eesmärke.

2.7

Komitee nõustub seisukohaga, et partnerlus pakub mitmekesiseid eeliseid ning selle potentsiaali saaks rohkem kasutada. Komitee avaldas seepärast heameelt „komisjoni algatuse üle luua ja edendada juhtalgatuse „Innovaatiline liit” raames Euroopa innovatsioonipartnerlusi”.

2.8

Komitee on samuti toonitanud „innovatsiooni otsustavat tähtsust Euroopa 2020. aasta strateegia jaoks” ja meenutanud, et „innovatsioon ei ole tingimata lineaarse protsessi tagajärg, vaid see tekib komplekses protsessis” (2).

2.9

Teadusuuringud ja innovatsioon on omavahel tihedalt seotud: „Innovatsioon ei tohi kuuluda teadusuuringute ega teadusuuringud innovatsiooni mõiste alla. See oleks Euroopa põhiväärtuste kultuuriline vaesumine” (3).

2.10

Komitee kordab oma toetust sotsiaalse innovatsiooni edendamisele, iseäranis selliste ELi rahastamisprogrammide raames nagu struktuurifondid või sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm, et soodustada sotsiaalettevõtete finantssuutlikkuse arendamise täiendavat toetamist (4).

2.11

Komitee on rõhutanud, kui tähtsad on partnerlussuhted, et tõsta Euroopa atraktiivsust ülemaailmse tähtsusega osalejana teadusuuringutes ja innovatsioonis.

2.12

Komitee on kinnitanud oma toetust partnerluse ülesandele jagada Euroopa ja liikmesriikide avaliku sektori teemad avaliku sektori siseseks partnerluseks ning avaliku ja erasektori vaheliseks partnerluseks, (5) eesmärgiga otsida lahendusi suurtele ühiskonna probleemidele ja tugevdada Euroopa konkurentsiolukorda. Analüüsidest

seitsmenda raamprogrammi raames katsetatud partnerlusmudelite,

konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi,

Euroopa teadusruumi,

algatuse „Innovaatiline liit” poliitilise raamistiku,

aktiivse ja tervena vananemist käsitleva innovatsioonialase partnerluse katseprojekti

kohta on olnud võimalik järeldada väga positiivseid valdkondlikke tegureid (6).

2.13

Komitee nõustub meetodiga, mille abil komisjon avalike konsultatsioonide tulemustele, mõjuhinnangutele ja mitmele tegevuskavale tuginedes kõnealused innovatsiooni tehtavate investeeringute paketis sisalduvad kümme ettepanekut koostas.

2.14

Komitee korraldas oma algatusel 31. oktoobril 2013 kavandatud algatuste paketi üle arutelu, millel osales suur rühm kodanikuühiskonna asjaomaseid esindajaid, erinevate eksisteerivate ühisettevõtete juhid ja Euroopa Komisjon ise.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee toetab veendunult komisjoni algatuste paketti ja leiab, et nii Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 187 kohased avaliku ja erasektori partnerluse ettepanekud kui ka Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 185 kohased avaliku sektori sisese partnerluse ettepanekud kujutavad endast võimsaid vahendeid oluliste küsimuste lahendamiseks, mis avaldavad mõju Euroopa konkurentsivõimele ning jätkusuutlikule majandus- ja sotsiaalsele arengule.

3.2

Komitee arvab, et on oluline ette valmistada kümme programmi „Horisont 2020” rahalise toetusega algatust, mis on vahendite, vormi ja laadi poolest teistest partnerlustest erinevad, kuid samas sarnaste ja/või osaliselt kattuvate eesmärkidega, vältides dubleerimist, kattuvust ja võimalikke konflikte, ent tuues välja koostoimet ja nende täiendavust teiste algatustega. Igal juhul ei vabastata liikmesriike nende kohustustest partnerlusalgatuse valdkondades.

3.3

Komitee rõhutab, kui oluline on, et EL tagaks eelarveperspektiivide kindluse teadusuuringute ja innovatsiooni vallas ning lihtsustatud reguleeriva raamistiku stabiilsuse ning et ettevõtjad tagaksid algatused, mille abil vähendada algatustele iseloomulikke kõrgelt riskantseid tegureid. Komitee leiab, et finantstoetusi tuleks algatuste vahel senisest võrdsemalt jagada, pöörates enam tähelepanu aktiivse ja intelligentse elukeskkonna ühiskavale ja kõrgtehnoloogiliste väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmidele.

3.4

Mis puudutab vahendeid endid, siis nendel on oluline roll suuremate investeeringute kindlustamisel teadusuuringutesse ja innovatsiooni, tingimusel et need on paindlikud, lihtsad, mittebürokraatlikud, avatud ja läbipaistvad ning et lahendatakse probleemid seoses tasakaalu ja/või võimalike konfliktidega konkurentsieeskirjade ja innovatsiooni edendamise, intellektuaalomandi kaitse, tulemuste levitamise ja nendele avatud ligipääsu vahel, eesmärgiga pakkuda maksumaksjatest kodanikele ja tarbijatele senisest paremaid teenuseid.

3.5

Iseäranis meenutab komitee, et „on oluline tagada jätkuvalt teadlaste ja nende organisatsioonide autorsus ja intellektuaalomand” ning et „avatud juurdepääs mõistlikule valikule sellistest andmetest, mis on aluseks vabalt juurdepääsetavatele väljaannetele, [võiks] olla kasulik – eelkõige juhul, kui on tegemist ülemaailmse sümmeetriaga Euroopa ja väljaspool Euroopat asuvate riikide vahel” (7).

3.6

Komitee arvates peavad eesmärgid olema mõõdetavad ja seotud mitte ainult sektori tööstusstrateegia, vaid eelkõige ühiskonna ning jätkusuutliku majandus- ja sotsiaalse arengu, sh tööhõiveprobleemide lahendamisega, ning tuginema keskmises ja pikas perspektiivis tasakaalustatud ja läbipaistvas juhtimissüsteemis ühisele nägemusele koos selgete tehnilis-teaduslike ja sotsiaal-majanduslike tulemusnäitajatega.

3.7

Kuigi komitee hindab positiivselt avaliku ja erasektori partnerluse kogemusi kui erinevate rahastamiste kombineerimise vahendit, pooldab ta oluliselt lihtsustatud kulude rahastamise mudelit, et parandada mudeli usaldatavust, vähendada eeskirjade eiramise ohtu toetusesaajate kuluaruannete puhul, muuta projekti raamatupidamisarvestus lihtsamaks, kaotada etapid, mis ei ole järelevalveks tingimata vajalikud, lihtsustades ja kiirendades niiviisi rakendamisprotsessi.

3.8

Selleks et tagada kõikidele siseturul tegutsevatele ettevõtetele võrdsed tingimused, peab komitee vajalikuks sätestada avaliku ja erasektori vaheliste partnerluste ning avaliku sektori siseste partnerluste rahastamist programmist „Horisont 2020” kooskõlas riigiabi suunistega, et kindlustada avaliku sektori kulude tõhusus ja takistada turumoonutusi, ning kõikide eetiliste nõuetega.

3.9

Komitee arvates tuleb avaliku ja erasektori partnerluse loomisele seada tingimused, mis tagavad tõhusa konkurentsitingimustele vastava keskkonna säilitamise, võimaldavad uutel ettevõtjatel igal ajal turule siseneda ja tagavad lõppkasutajate rühmade süstemaatilise kaasamise programmidesse ja projektidesse.

3.10

Komitee leiab, et on vaja tunnustada intellektuaalomandi õiguste tähtsust. Eelkõige on vaja soodustada patentide ühiskasutamise lepingute sõlmimist, et võimaldada teaduslike andmete jagamist ja suurendada jõupingutusi koostööks ja teadusuuringuid konkreetsetes tehnoloogiaharudes, vältides nn patendipadrikuid (8).

3.11

Komitee soovitab ELi arvukate innovatsioonivahendite ning partnerluse eri vormide, ühisalgatuste, juhtalgatuste, teadmiskogukondade, platvormide ja muude sarnaste ELi teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna meetmete kohta lõppkasutajatele käsiraamatu koostada. Valdkonnaülese lähenemisviisi kasutuselevõtt suurendaks muu hulgas investeeringute mahtu (nt nanotehnoloogia ja eakate inimeste abistamine) ja võimaldaks kõigi erinevate ettevõtlusvormide senisest tihedamat kaasamist.

3.12

Komitee arvates on vältimatu muuta kogu ELi asjaomaste meetmete, koostoime ja kaasatud poliitikavaldkondade – alates teadusuuringute ja innovatsiooni poliitikast kuni regionaal-, ühtekuuluvus- ja tööstuspoliitikani – süsteem senisest kasutajasõbralikumaks ja läbipaistvamaks, iseäranis VKEde ning väiksemate ja sotsiaalmajanduse organisatsioonide jaoks.

3.13

Samuti peab komitee oluliseks tagada kogu paketi ning sellega seotud ja seotavate algatuste ja vahendite nähtavus, avalikkus, sh keeleline selgus ja läbipaistvus, rakendades proaktiivset teabevahetuspoliitikat ja korraldades iga-aastaseid konverentse, millel osaleksid organiseeritud kodanikuühiskonna kõik asjaomased sidusrühmad ja kus esitataks korrapärased aruanded saadud tulemuste ja tulevikustrateegiate kohta.

3.14

Arvestades eraldatavate ressursside rohkust ja liikmesriikides valitsevate olukordade ja nende vajaduste mitmekesisust, soovitab komitee kujundada järgmisele neljale adressaadikategooriale suunatud teabevahetuspoliitikat:

teadusringkonnad ja ettevõtjad erinevates vormides ja mõõtmetes;

VKEde ja sotsiaalmajanduse valdkond;

lõppkasutajad nende esindajatega peetava struktureeritud dialoogi kaudu, kuhu komitee saaks otstarbekalt kaasata;

kõik maksumaksjatest kodanikud, et teavitada neid ELi teadusuuringute ja uuendustegevuse tulemustest ja võimalikest innovatiivsetest rakendustest.

3.15

Komitee arvates võiks asutada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljaantava majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni auhinna 28 liikmesriigis eri valdkondades kavandatud kümne partnerluse tulemuste väärtustamiseks, kaasates ühisettevõtete põhikirjades ettenähtud sidusrühmade foorumid. Komitee kutsub komisjoni üles omalt poolt arendama avaliku ja erasektori partnerluses ulatuslikku teadlikkuse tõstmise ja koolitustegevust.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Komitee väljendab heameelt selge suundumuse üle avaliku ja erasektori partnerluste kasutamise suurenemise poole rahvatervise ja puhta taeva, õhuruumi korraldamise, elektroonika ja informaatika, kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas. Sellegipoolest juhib komitee tähelepanu vajadusele koostoime saavutamise järele mitmesuguste teiste olemasolevate partnerluste ja algatustega ning ELi teiste poliitikavaldkondade raames.

4.2

Innovatiivsete ravimite algatuse osas soovitab komitee pöörata senisest rohkem tähelepanu kõige vaesematele elanikkonnakihtidele kättesaadavate ravimite arendamisele pikaajaliseks manustamiseks ja haruldaste haiguste ravimiseks. Lisaks soovitab komitee lugeda prioriteetide hulka Euroopa teadusuuringute toodete turustamise ELis ja eeskirjade sätestamise toimeaine grammihinna kindlaksmääramiseks, võttes arvesse liikmesriikides valitsevaid raskusi riigisektori eelarve ja sotsiaalkaitsesüsteemiga.

4.3

FCH 2 ehk kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühisettevõtte osas peab komitee oluliseks lisada eesmärkide hulka eelkõige süsinikuvabade tehnoloogiate arendamine vesiniku tootmiseks.

4.4

Algatuse Clean Sky osas tuleb pöörata rohkem tähelepanu kirjeldatud näidisprojektide (ka vahe)tulemuste ning turva- ja keskkonnaohtude juhtimise mõjule avaliku ja erasektori partnerluse „Ühtne taevas” raames.

4.5

Biotoorainel põhinevate tööstusharude bioloogiliste ja mahepõllumajanduslike materjalide ning biomaterjalide abil arendamise algatuse osas tuleb pöörata tähelepanu sellele, et taolised tehnoloogiad oleksid täiel määral kooskõlas (loodusliku) keskkonna ja toiduainealase jätkusuutlikkusega vastavalt ettevaatuspõhimõttele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ootab sellelt algatuselt konkreetseid ja nähtavaid positiivseid tulemusi.

4.6

Digitaalset tehnoloogiat ja nanoelektroonikat soodustava algatuse ECSEL heaks tehtavate suurte – sh ka rahaliste – jõupingutustega, mis on juba ette nähtud ka programmi „Horisont 2020” teemavaldkondades, peaks kaasnema konkreetne kasu ka maksumaksjatest kodanike jaoks, pakkudes paremat, kasutajasõbralikumat ja tasuta ligipääsu kõnealusele tehnoloogiale (9).

4.7

Komitee toetab veendunult ka nelja avaliku sektori sisese partnerluse algatust, ent rõhutab neist kahe tähtsust, kutsudes üles neid tugevdama, sh ka nendele eraldatavate ressursside osas:

algatus Eurostar positiivsete tulemuste tõttu VKEde ligipääsu toetamisel teadusuuringutele, tehnoloogiaarengule ja innovatsioonile Euroopa teadusruumis (ERA) raames;

intelligentse elukeskkonna (Ambient Assisted Living – AAL) Euroopa programm, millega vastatakse olulistele vajadustele üksikisikute ja kogu Euroopa ühiskonna terveks arenguks.

4.8

Eelkõige intelligentse elukeskkonna programmi puhul soovitab komitee liikmesriikides valitsevaid erinevaid olukordi arvesse võtta, muu hulgas seoses selliste probleemide prognoositava teravnemisega, pidades silmas demograafilist arengut 2024. aastani ja pärast seda: ELi rahastamise taset tuleks seitsmenda raamprogrammi tasemega võrreldes märkimisväärselt suurendada, arvestades loodavas ajutises komitees kodanikuühiskonda esindavate erinevate kategooriate edaspidiseid arvamusi.

4.9

Kiirendatud arengut ning töökohtade ja senisest kvalifitseeritumate kutseprofiilide loomise võimaluse suurendamist silmas pidades soovitab komitee kõnealuste institutsiooniliste partnerluste arendamist tihedas koostoimes ja kooskõlastuses teiste samalaadsete meetmetega, mida rakendatakse tööstuspoliitika ja aruka spetsialiseerumise juhtalgatuste ning ühtekuuluvuspoliitika ja piirkondlike innovatsioonistrateegiate raames.

4.10

Seoses metroloogiaprogrammis osalemisega viitab komitee oma asjaomasele arvamusele (10) ja soovitab suurendada – ka rahalist – toetust väiksemate ettevõtete ja kasutajarühmade osalemisele. Euroopa ja arengumaade partnerluse osas viidatakse „ELi Aafrika strateegia” teemal koostatud arvamusele (11) ja konkreetsele soovitusele mitte jätta tähelepanuta praegu uuritavate haiguste Euroopas uuesti esinevaid sümptomeid ja tagada eetiliste põhimõtete täielik austamine protokollides.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 299, 4.10.2012, lk 12.

(2)  ELT C 318, 29.10.2011, lk 121.

(3)  Vt joonealune märkus 2.

(4)  ELT C 143, 22.5.2012, lk 17.

(5)  Avaliku sektori siseste partnerluste näited on muu hulgas: ERA-NET ja ERA-NET Plus, endisele artiklile 185 vastavad algatused ja ühisrakendused. Teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna avaliku ja erasektori partnerluse näited on seevastu ühised tehnoloogiaalgatused ja tuleviku internet.

(6)  ELT C 229, 31.7.2012, lk 39.

(7)  ELT C 76, 14.3.2013, lk 48.

(8)  ELT C 68, 6.3.2012, lk 28.

(9)  Vt 24. oktoobri 2013. aasta arvamus CESE 4345/2013.

(10)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 69.

(11)  ELT C 77, 31.3.2009, lk 148.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/68


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Euroopa horisontaalne kollektiivse õiguskaitse raamistik””

COM(2013) 401 final

2014/C 170/11

Raportöör: Jörg FRANK VON FÜRSTENWERTH

11. juunil 2013 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Euroopa horisontaalne kollektiivse õiguskaitse raamistik””

COM(2013) 401 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 13. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 161, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba rohkem kui kahe aastakümne jooksul nõudnud ELi tasandil kollektiivse õiguskaitse vahendeid, mis võimaldaksid tõhusat õiguskaitset kollektiivsete õiguste rikkumise korral. Kollektiivsete kaebuste esitamise meetmed peaksid hõlmama kõiki valdkondi, milles kodanikke kaitseb ELi õigus, ja samas tuleks neis arvesse võtta liikmesriikide erinevaid õigustraditsioone.

1.2

Komitee tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon on lõpuks haaranud initsiatiivi ja nõuab, et liikmesriigid võtaksid kasutusele ühistel üleeuroopalistel põhimõtetel rajanevad siseriiklikud kollektiivse õiguskaitse süsteemid. Seda algatust oli tarvis juba ammu. Kollektiivse õiguskaitse vahendid on nii liidu kodanike kui ka ausate ja seaduskuulekate ettevõtjate huvides. Need kaitsevad majandust ebaausa konkurentsi eest ja suurendavad liidu kodanike usaldust majanduse vastu.

1.3

Komitee kahetseb, et Euroopa Komisjon ei esitanud direktiivi ettepanekut. Lihtsalt teatisest ja soovitusest ei piisa vajaliku ühtse rakendamise tagamiseks liikmesriikides. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles esitama direktiivi ettepanekut. Kollektiivhagi on ainus menetlus, millega saab tagada laiaulatusliku tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu Euroopa Liidus.

1.4

Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni püüdeid leida tasakaalustatud lähenemisviis, mis kindlustaks poolte põhilised menetlusõigused ja takistaks kuritarvitusi. Komitee toetab ka Euroopa Komisjoni kavatsust kehtestada nii keelava iseloomuga kui ka kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsed õiguskaitsevahendid. Tuleks uurida hagiliikide laiendamise võimalust.

1.5

Komitee tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon lükkab tagasi USA eeskujule toetuvad klassihagid (class action). Euroopa õigusel põhinev kollektiivhagi just nimelt ei tohi olla USAle omane klassihagi. Euroopa Komisjon on selleks sätestanud adekvaatsed ja asjakohased kaitsemeetmed. Õigusega lükatakse tagasi advokaatidele makstavad vaidluse tulemusest sõltuvad tasud, mis loovad stiimuli kohtumenetlusteks ja karistuslikeks kahjunõueteks. Hagi vastuvõetavuse ja kulude kandmise eeskirjad tuleb õiguskaitse kättesaadavuse aspektist ümber töötada.

1.6

Komitee nõustub Euroopa Komisjoni seisukohaga, et üksikisikutele tuleb osalemisvõimalusega menetluse kaudu anda õigus ühineda kollektiivse vaidlusega. Komitee hinnangul on ka selliseid juhtumeid, mille puhul oleks eeliseid loobumisvõimalusega menetlusel. Eeskätt paljude kannatanute ja väga väikese kahju puhul võib olla asjakohane laiendada vaidlus kõigile võimalikele kannatanutele. Ebaselgeks jääb, kas Euroopa Komisjon peab sellistel juhtudel loobumisvõimalusega menetlust õiguslikult lubatavaks. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles oma ettepanekut täpsustama. Lisaks sellele soovitab komitee võimalike hagejate teavitamiseks kasutusele võtta tsentraalse Euroopa hagide registri.

1.7

Komitee on pidevalt toonitanud kohtuväliste vaidluste lahendamise menetluste potentsiaali. Seepärast tervitab komitee Euroopa Komisjoni valitud lähenemisviisi kehtestada ka see menetlus täiendava ja pooltele vabatahtliku vahendina ning teha kohtunikule ülesandeks soodustada kohtuvälist vaidluste lahendamist.

1.8

Komitee soovitab kehtestada eraldi kollisiooninormid kollektiivse õiguskaitse jaoks. Kollektiivhagi rahastamise eeskirju tuleb täiendada. Mittetulundusorganisatsioonide finantsrisk peab olema selgesti hoomatav. Selle kohta on liikmesriikides olemas eeskirjad.

2.   Komisjoni teatise ja soovituse kokkuvõte

2.1

Teatises võtab Euroopa Komisjon kokku 2011. aastal korraldatud konsultatsiooni „Euroopa ühtne lähenemisviis kollektiivsele õiguskaitsele” tulemused (1). Samuti esitab komisjon selles oma seisukoha kollektiivse õiguskaitse kesksetes küsimustes. Paralleelselt teatisega avaldati soovitus, (2) mille kohaselt peaks kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides olema ühistel üleeuroopalistel põhimõtetel rajanev siseriiklik kollektiivse õiguskaitse süsteem. Liikmesriigid peavad need põhimõtted kahe aasta jooksul liikmesriigi õigussüsteemi üle võtma. Nelja aasta pärast hindab Euroopa Komisjon vajadust teha ettepanekuid täiendavate õigusaktide vastuvõtmiseks.

2.2

Siseriiklikud õiguskaitsemenetlused tuleks kehtestada neis valdkondades, kus kodanike ja ettevõtjate õigused on tagatud ELi õigusega. Euroopa Komisjon soovib parandada õiguskaitse kättesaadavust, tagades samas sobivate meetmete abil, et välditakse kohtumenetluse kuritarvitamist.

3.   Üldised märkused

3.1

Kuigi arutelu selles küsimuses on vahel osutunud vastuoluliseks, on komitee juba üle 20 aasta toetanud kollektiivse õiguskaitse vahendite kasutuselevõttu ELi tasandil, sest ainult need võimaldaksid tõhusat õiguskaitset kollektiivsete õiguste rikkumise korral (3). Juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile on üks Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus ja kodanikuõigus. Kollektiivseid õiguskaitsemenetlusi on tarvis liidu kodanikele, aga ka väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele üksikult esinevate ja hajuvate kahjude puhul, kui kulurisk ei pruugi olla saadud kahjuga proportsionaalne. Need hõlmavad paljusid valdkondi: nt tarbijakaitse, konkurents, keskkonnakaitse ja andmekaitse. Vaid sel moel on võimalik Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus kehtestatud õigus maksma panna.

3.2

Sel taustal tervitab komitee Euroopa Komisjoni praegust algatust, kuigi oleks soovinud märgatavalt kiiremat, varasemat ja õigusvahendi valiku aspektist sihipärasemat tegutsemist. Kollektiivse hüvitamise õigusliku mehhanismi küsimust arutatakse Euroopa tasandil juba 1985. aastast alates, seega oli juba ammu aeg jõuda otsuste langetamiseni (4).

3.3

Komitee võtab kahetsusega teadmiseks, et Euroopa Komisjon on direktiivi vahendiks valinud vaid konkurentsiõiguse valdkonnas (5). Komitee on alati toonitanud, et soovitusest ei piisa vajaliku mõjusa ja ühtse rakendamise tagamiseks liikmesriikides (6). Arvestades, et menetlused liikmesriigiti suuresti erinevad, tagaks ainult direktiiv algtasemel ühtlustamise, jättes samas liikmesriikidele piisavalt tegutsemisvabadust oma riigi õiguskorra iseärasuste arvesse võtmiseks. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti direktiivi ettepaneku.

3.4

On positiivne, et Euroopa Komisjon järgib horisontaalset lähenemisviisi. Komitee on juba varem tõdenud, et sellised poliitikavaldkonnad nagu tarbijakaitse, siseturg ja konkurentsipoliitika on omavahel tihedalt seotud (7). Algatusi õiguskaitsevahendite kasutamise lihtsustamiseks tuleb hoolikalt koordineerida, et vältida ebavajalikku dubleerimist reguleerimisel. Seepärast tunneb komitee heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon käsitab soovitust ja direktiivi ettepanekut konkurentsiõiguse valdkonnas ühe paketina (8).

3.5

Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni tasakaalustatud lähenemisviisi, mille abil soovitakse erinevaid õigustraditsioone arvesse võttes kindlustada poolte põhilised menetlusõigused ja takistada kuritarvitusi.

3.6

Komitee on alati korranud vajadust tagada tõhus kaitse kuritarvituste vastu. Seepärast väljendab komitee sügavat heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon lükkab tagasi USA eeskujule toetuvad klassihagid (class action). Komitee on alati toonitanud, et Euroopa õigusel põhinev kollektiivhagi ei tohi olla USAle omane klassihagi (9). Seepärast on komitee alati kutsunud vältima vaidluse tulemusest sõltuvaid tasusid, mis sisaldavad majanduslikke stiimuleid kolmandate isikute jaoks (10). Soovitused kajastavad neid nõudmisi.

3.7

Lisaks sellele juhib Euroopa Komisjon õigusega tähelepanu sellele, et kollektiivse kahjuhüvitamishagi eesmärk peaks olema Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine. Karistamis- ja tõkestamisfunktsioone peaks täitma õigusnormide täitmise tagamine avalik-õiguslike meetmete abil.

3.8

Komitee kahetseb aga, et Euroopa Komisjon ei ole esitanud eraldi ettepanekuid kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kohta. Seetõttu võib juhtuda, et piiriüleste vaidluste puhul peab kohus kohaldama mitut hüvitamisseadust. Välistada ei saa ka kohtualluvuse kattumist ja seega meelepärase kohtualluvuse valimise ohtu.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud õiguskaitsevahendid

4.1.1

Komitee tunneb heameelt selle üle, et massikahju juhtudel hõlmavad ettepanekud nii keelava iseloomuga kui ka kahju hüvitamisele suunatud kollektiivseid õiguskaitsevahendeid. Seoses sellega tuleb positiivsena esile tõsta ka asjaolu, et Euroopa Komisjoni kaalutlused kehtivad ilmselt nii väikeste kui suurte vaidlusnõuete puhul.

4.1.2

Sellest sõltumata võiks tarbijakaitseaspektist olla asjakohane seada keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahenditega piirdumine küsimärgi alla. Võib osutuda mõistlikuks kehtestada täiendavad kollektiivse õiguskaitse elemendid sellistel juhtudel, kui ELi õiguse ükssama rikkumine puudutab kaht või enamat inimest. Seda võiks kaaluda nt tuvastamishagide, eksimuse tõttu tühistamise või garantiinõuete puhul. Euroopa Komisjon peaks seda arvesse võtma.

4.2   Kohtu roll

4.2.1

Komitee on juba varasemates arvamustes toonitanud kohtunike keskset rolli kollektiivse õiguskaitse menetlustes (11). On rõõmustav, et Euroopa Komisjon on neid nõudmisi arvesse võtnud. Varajane kohtunikupoolne kontrollimine, ega hagi selgelt põhjendamatu ei ole, on oluline element kaitseks kollektiivsete kahjuhüvitamishagide kuritarvitamise eest.

4.2.2

Kui ametasutusel on pädevus tuvastada, kas liidu õiguse rikkumine on aset leidnud, ei peaks eraisik saama hagi esitada alles pärast kõnealuse menetluse lõppemist. Menetluse pikk kestus võib viia õigusemõistmisest keeldumiseni. Siin saaks kohtuniku rolli tugevdada, andes talle nt õiguse menetlus ajutiselt peatada.

4.3

Hagi esitamise õigus. Kohtumenetluse kuritarvitamise vältimiseks tuleks esindusorganisatsioonide hagi esitamise õiguse suhtes kehtestada üheselt mõistetavad ja selged kriteeriumid. Seepärast väljendab komitee heameelt ka selle üle, et Euroopa Komisjon kehtestab miinimumnõuded organisatsioonidele, kes peavad esindama kahju kannatanud isikuid. On õige, et kõnealused organisatsioonid peavad olema mittetulunduslikud ning et ei tohi olla huvide konflikte. Liialdatud ja vastuvõetamatu on aga, et miinimumnõuded peavad hõlmama ka piisavaid rahalisi vahendeid, personali ja õigusalaseid teadmisi. Tekib küsimus, milliste kriteeriumide alusel selle üle üksikjuhtumeil tegelikult otsustada tuleks. Selle kohta on tarvis süvendatud analüüsi. Hea stiimul selleks võivad olla uuemad seadusandlikud menetlused liikmesriikides.

4.4

Tõhus kahju hüvitamine. Äärmiselt tähtis on, et kannatanutele hüvitataks kantud kahju tegelik väärtus igal juhul täielikult (12). Euroopa Komisjoni soovitustes on seda põhimõtet arvesse võetud. Seoses sellega tuleb tervitada ka asjaolu, et advokaatidele ei lubata maksta vaidluse tulemusest sõltuvaid tasusid, mis tulevad hageja hüvitise arvelt (13).

4.5   Osalemisvõimalusega menetlus või loobumisvõimalusega menetlus

4.5.1

Oma 14. veebruari 2008. aasta arvamuses kirjeldas komitee põhjalikult osalemis- ja loobumisvõimalusega kollektiivsete hagide eeliseid ja puudusi (14). Selles ja järgnevates arvamustes väljendas komitee poolehoidu segasüsteemile, milles oleksid ühendatud mõlema menetluse eelised (15).

4.5.2

Üksikisikutele tuleb osalemisvõimalusega menetluse kaudu anda õigus ühineda kollektiivse vaidlusega, mitte eeldada, et ta osaleb, kui ei ole avaldanud soovi loobuda (16). Komitee hinnangul on ka selliseid juhte, mille puhul oleks eeliseid loobumisvõimalusega menetlusel. Eeskätt paljude kannatanute ja väga väikese kahju puhul võib olla asjakohane laiendada vaidlus kõigile võimalikele kannatanutele (17).

4.5.3

Sel juhul peab hageja olema Euroopa Komisjoni soovituste mõttes pädev esindusorganisatsioon.

4.5.4

Ebaselgeks jääb, kas Euroopa Komisjon peab sellistel juhtudel loobumisvõimalusega menetlust õiguslikult lubatavaks. Pigem piirdub komisjon siin üldise märkusega, et osalemisvõimaluse põhimõttest saab erandi teha (vaid) siis, kui see on tõrgeteta õigusemõistmise huvides nõuetekohaselt põhjendatud, ega selgita kahjuks, millisel juhul see tingimus täidetud on. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles oma ettepanekut täpsustama (18).

4.6

Teave kollektiivse õiguskaitse kohta. Komitee kahetseb, et soovituses ei nähta võimalike hagejate teavitamiseks ja registreerimiseks ette hagide elektroonilist registrit Euroopa tasandil. Sellist registrit, millega võiksid konsulteerida kahju kannatanud isikud kogu Euroopa Liidust, võiks pidada tõhusalt ja mõõdukate kuludega (19) ning see aitaks liidu kodanikel ja ettevõtjatel oma õigusi kasutada.

4.7

Alternatiivsed vaidluste kollektiivse lahendamise menetlused. Kohtuvälised vaidluste kollektiivse lahendamise menetlused võivad olla kasulik täiendus vaidluste lahendamiseks (20). Komitee on pidevalt toonitanud vaidluste lahendamise asjaomaste menetluste potentsiaali (21). Seepärast tervitab komitee valitud lähenemisviisi kehtestada lisaks see menetlus täiendava ja pooltele vabatahtliku vahendina. Samuti on oluline, et kohtuväliste vaidluste lahendamise menetluste kestel ei tohi aegumistähtaeg ega peatamistähtaeg mööduda. Euroopa Komisjon peaks selle selgelt välja tooma, nii nagu kollektiivsete järelhagide puhul.

4.8

Kollektiivsed järelhagid. Valdkondades, kus õigusnormide täitmine tagatakse avalik-õiguslike meetmetega, nt konkurentsiõiguses, peab olema tagatud eeskirjade tõhus jõustamine avalikus sektoris, lihtsustades samas eeskirjade rikkumise tõttu kannatanutel kannatatud kahju eest hüvitise saamist (22). Euroopa Komisjoni sellekohane ettepanek on tasakaalustatud, sest kuni haldusmenetluste lõppemiseni ei tohi aegumis- või peatamistähtaeg kannatanu kahjuks läbi saada.

4.9   Kollektiivhagi rahastamine

4.9.1

Peab olema võimalik esitada põhjendatud kahjuhüvitamishagisid, ilma et suured menetluskulud seda piiraksid. Seepärast tervitab komitee Euroopa Komisjoni nõudmist liikmesriikidele, et kollektiivse õiguskaitse menetlused ei tohi olla ülemäära kulukad.

4.9.2

Ent Euroopa Komisjon peaks oma sellekohaseid kaalutlusi veelgi täpsustama. Mittetulunduslike esindusorganisatsioonide jaoks võivad menetlus- ja advokaadikulud olla ületamatu takistus. Seda eriti siis, kui nt kohtuvaidluse kaotamise korral võidakse neilt välja nõuda ekspertiisikulud nende eksistentsi ähvardavas ulatuses. Seepärast tuleks selliste mittetulundusorganisatsioonide puhul – sarnaselt mõnes liikmesriigis kehtivate töö-ja sotsiaalõiguslike eeskirjadega – kaaluda menetluskulude piiritlemist. On kaalukaid argumente selle toetuseks, et kaaluda rikastumise korral tulu mittetulundusorganisatsioonidele ümbersuunamise süsteemi.

4.9.3

Samuti toetab komitee otsust lubada teatud tingimustel kolmanda isiku vahenditest rahastamist. Euroopa Komisjoni nimetatud tingimused, nt finantsvahendite päritolu läbipaistvus, on kohtumenetluste kuritarvitamise vältimiseks asjakohased ja adekvaatsed.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  COM(2010) 135 final, 31.3.2010.

(2)  Komisjoni soovitus ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise puhul, ELT L 201, 26.7.2013, lk 60.

(3)  Vt ELT C 162, 25.6.2008, lk 1; ELT C 128, 18.5.2010, lk 97; ELT C 181, 21.6.2012, lk 89, punkt 3.30.

(4)  Vt ELT C 162, 25.6.2008, lk 1, punktid 3.6 jj ja 7 jj, ELT C 128, 18.5.2010, lk 97.

(5)  COM(2013) 404 final, 11.6.2013.

(6)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1, punkt 8.1.

(7)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 40, punkt 4.2.1.

(8)  Vt COM(2013) 401 final, 11.6.2013, joonalune märkus 10.

(9)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1, punkt 7.1.2, ELT C 128, 18.5.2012, lk 97, punkt 5.2.3.

(10)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1, punkt 7.1.2; ELT C 128, 18.5.2012, lk 97, punkt 5.2.3.

(11)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1, punkt 7.3 jj; ELT C 128, 18.5.2012, lk 97, punkt 5.2.3.

(12)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 97, punkt 5.2.3.

(13)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 40, punkt 4.8.4.

(14)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1, punkt 7.2 jj.

(15)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1, punkt 7.2.3.1; ELT C 128, 18.5.2010, lk 97, punkt 5.2.3; ELT C 228, 22.9.2009, lk 40, punktid 4.4.1 ja 4.4.2.

(16)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 97, punkt 5.2.3.

(17)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 1, punkt 7.2.3.1; ELT C 128, 18.5.2010, lk 97, punkt 5.2.3; ELT C 228, 22.9.2009, lk 40, punktid 4.4.1 ja 4.4.2.

(18)  Samuti peaks Euroopa Komisjon neis raames veelkord selgitama, millal ja millistel tingimustel on loobumisvõimalusega menetlus ühildatav kohtu poole pöördumise õigusega, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 2 ja artikli 47 lõikes 2. Eeskätt on see oluline ka liikmesriikidele, kus, nagu nt Saksamaal, kohtu poole pöördumise õigus on tagatud põhiseaduses.

(19)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 40, punkt 4.8.5.

(20)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 97, punkt 5.3.5.

(21)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 93.

(22)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 40, punkt 3.6.1.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/73


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakettreiside ja toetatud reisikorraldusteenuste kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ”

COM(2013) 512 final – 2013/0246 (COD)

2014/C 170/12

Raportöör: Anna Maria DARMANIN

6. septembril 2013 otsustas nõukogu ja 10. septembril 2013 Euroopa Parlament vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv pakettreiside ja toetatud reisikorraldusteenuste kohta, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ”

COM(2013) 512 final– 2013/0246 (COD).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhatus tegi 12. novembril 2013 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (11. detsembri istungil) pearaportööriks Anna Maria Darmanini ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 96, vastu hääletas üks, erapooletuks jäi kolm.

1.   Soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut pakettreiside ja toetatud reisikorraldusteenuste direktiivi kohta. Komitee märgib, et ettepaneku põhiosa moodustavad direktiivis sätestatud reguleerimisala ja mõisted, ning esitab seepärast järgmised soovitused:

ärireisid või äri- ja erareisi kombinatsioonid, mida ei ole omandatud raamlepingu alusel pakettreisi või toetatud reisikorraldusteenuste kujul, kuuluvad selgelt ettepaneku reguleerimisalasse;

selle direktiivi reguleerimisalasse tuleks hõlmata ka ajuti reise korraldavad isikud, et tagada võrdsed tingimused ja ka asjakohane tarbijakaitse. Seepärast tuleks ettepaneku põhjendusest 19 välja jätta „ajuti korraldatavad pakettreisid”;

ettepaneku reguleerimisalasse tuleks hõlmata vähem kui 24 tundi kestvad pakettreisid või toetatud reisikorraldusteenused. Kui kestus on piiratud, on ettevõtja risk väiksem, tarbijad aga on silmitsi sama paljude probleemidega kui kõigi muude pakettreiside puhul. Pealegi mõnes riigis seda piirangut ei ole;

broneerimistehinguks vajalikud andmed, nagu need on esitatud toetatud reisikorraldusteenuse määratluses (artikli 3 lõike 2 punkti b alapunkt v), peaksid hõlmama kõiki kliendi kohta edastatavaid andmeid ja mitte ainult krediitkaardi andmeid, nagu on märgitud ettepaneku põhjenduses 18;

artikli 3 lõike 2 punkti b alapunkti v viimase lause osa „hiljemalt esimese teenuse broneeringu kinnitamise ajal”, tuleks välja jätta, sest viide konkreetsele ajahetkele on problemaatiline ja segadust tekitav;

viited „sama broneerimise käigus” ja „eraldi broneeringute alusel” vastavalt artikli 3 lõike 2 punkti b alapunktis i ja lõike 5 punktis a tuleks välja jätta.

1.2

Komitee tervitab liikumist suurema läbipaistvuse poole. Siiski peaksid sellise läbipaistvuse tagamiseks kasutatavad meetodid olema selged ja kasutatavad ning neid ei tohiks jätta vaid vahendaja otsustada.

1.3

Komitee toetab teabe digitaalset levitamist, ent juhib tähelepanu asjaolule, et ikka veel ei ole mõnel Euroopa tarbijal – kas omal valikul või siis piiratud ligipääsu tõttu – vastavaid võimalusi, ning et neid ei tohiks diskrimineerida juurdepääsul nende pakettreisi puudutavale teabele või selle teabe ajakohastamisele.

1.4

Komitee soovitab selgemalt määratleda, mida mõistetakse „mõistliku” tasu all tühistamise puhul, ja rõhutab eriti, et 100 euro suurune hüvitis ei ole piisav ja kitsendab tarbijate praegusi õigusi.

1.5

Komitee on seisukohal, et direktiivi 90/314/EMÜ on võimalik muuta, kohandades selle uutele tehnoloogiatele, ilma et tuleks alandada tarbijakaitse taset.

2.   Taust

2.1

Pakettreiside ja toetatud reisikorraldusteenuste direktiiv kujutab endast 1990. aastal vastu võetud reisipakettide direktiivi kauaoodatud ajakohastamist. Ajakohastatud direktiivi on hõlmatud uus digitaalne meedia kui vahend, mis võimaldab tarbijatel broneerida oma puhkusereise, ja sellest on välja jäetud mõned vananenud elemendid.

2.2

Komisjon alustas tööd selle direktiivi läbi vaatamisega 2007. aastal, viies läbi mõjuhindamisi, konsulteerimise ja asjakohaseid sidusrühmade kohtumisi.

3.   Mõisted

3.1

Ajakohastatud direktiivi keskne element on direktiivi reguleerimisala ja esitatud mõisted. Reguleerimisala hõlmab laia reiside spektrit, sh:

valmis pakettreisid, mida pakuvad kas vahendajad või interneti kaudu teenuse osutajad;

uus kategooria – kohandatud paketid, mille kohta on leping sõlmitud interneti kaudu teenuse osutaja või oma bürood omava vahendajaga;

muud kohandatud pakettreisid (toetatud reisikorraldusteenused), mille puhul vahendaja või interneti-reisibüroo toimivad vahelülina.

3.2

Direktiivi reguleerimisala ei hõlma iseseisvaid reisikorraldusteenuseid või ärireiside korraldamist ja määratleb artiklis 2 muud valdkonnad, mille suhtes direktiivi ei kohaldata. Komitee toonitab seoses sellega, et artikli 2 lõikes 2 sätestatud kohaldamisest välja jätmine ei tohiks mingil moel puudutada ettevõtjat või mõnda tema töötajat, kes töö eesmärgil või töö- ja erareisi kombinatsioonina sooritab pakettreisi või kasutab toetatud reiskorraldusteenust, mida raamleping ei hõlma. Järelikult kuulub seda tüüpi reis igas mõttes pakettreisi ja/või toetatud reisikorraldusteenuse mõiste alla.

3.3

Mõiste selline uus määratlus tagab, et pakettreisi spekter on vaid tavapärastest puhkusepakettidest laiem; see sisaldab ka moodsamaid puhkuse veetmise trende, hõlmates seega veel 23 % puhkajatest. Eelduste kohaselt hõlmab uus direktiiv liigi pooli puhkajaid (46 %) (1). Kui kümnest tavapärasest pakettreisist seitse ostetakse traditsioonilisest reisibüroost, siis mõned tarbijad ostavad selliseid pakette interneti teel. Internetti kasutatakse järjest enam ka individuaalselt kohandatud pakettide jaoks (2).

3.4

Komitee tervitab pakettreiside sellist uut laiemat määratlust, milles on selgelt käsitletud kohandatud pakettreisidega seoses tekkinud küsimusi. 1990. aasta direktiiv kohandatud reisipakette ei hõlmanud, hoolimata asjaolust, et tarbijad üldiselt arvasid, et nad on kaitstud. Komitee arvates ei pea pakettreis ilmtingimata sisaldama kombineeritud reisijateveo- ja majutusteenust, pigem on tegemist vähemalt kahe eri osise kombinatsiooniga, nt autorent või ekskursioonid, veoteenus, majutus, sport või muu individuaalse puhkuse koostisosa.

3.5

Artikli 3 lõikes 2 esitatud pakettreisi mõistes on määratletud suur hulk pakettreisi eri aspekte. Komitee on määratlusega rahul, ent tõstab esile, et „andmed” artikli 3 lõike 2 punkti b alapunkti v kohaselt peaksid hõlmama kõiki kliendi kohta edastatavaid andmeid ja mitte ainult krediitkaardi andmeid, nagu on märgitud ettepaneku põhjenduste osas (põhjenduses 18); Seepärast soovitab komitee põhjenduse 18 kaks viimast lauset välja jätta. Komitee rõhutab lisaks sellele, et selline andmete edastamine ei tohiks olla seotud konkreetse ajahetkega, ja soovitab seepärast nii põhjendusest 18 kui ka artikli 3 lõike 2 punkti b alapunktist v välja jätta tekstiosa „hiljemalt esimese teenuse broneeringu kinnitamise ajal”.

3.6

Komitee toob esile, et direktiivi tuleks kohaldada ka nende suhtes, kes ajuti pakettreise korraldavad, sest ka nende vastutus ja kohustused peaksid olema kaetud. Sellega tagataks tarbija kaitstus sõltumata sellest, kes reisi korraldas, ja võrdsed tingimused pakettreiside korraldajatele. Seepärast soovitab komitee jätta direktiivi põhjendusest 19 välja fraas „ajuti korraldatud reisid”.

3.7

Vähem kui 24 tundi kestvad pakettreisid või toetatud reisikorraldusteenused tuleks hõlmata ettepaneku reguleerimisalasse. Kui kestus on piiratud, on ettevõtja risk väiksem, tarbijad aga on silmitsi sama paljude probleemidega kui kõigi muude pakettreiside puhul. Pealegi mõnes riigis seda piirangut ei ole (3).

4.   Läbipaistvus

4.1

Ettepaneku eesmärk on kindlustada tarbijatele suurem läbipaistvus, tagades, et tarbijaid teavitatakse nende sõlmitava lepingu tüübist ja nende asjaomastest õigustest. Sellega soovitakse vältida selliste varasemate juhtumite kordumist, kui tarbijad võidi viia eksiarvamusele, et nad on kaitstud.

4.2

Komitee pooldab seda, et tarbijatele antaks selgemat ja rohkem teavet selle kohta, milles nad on kokkulepet sõlmimas. Ent läbipaistvuse tegelik saavutamine ei pruugi olla nii lihtne, kui tundub, arvestades, et selle saavutamiseks kasutatav metodoloogia on jäetud vahendaja valida.

4.3

Vastutama peaksid mõlemad, nii korraldaja kui vahendaja, mitte üksnes korraldaja. Tarbijate jaoks on sageli segane, kes on kes vastutusahelas, ja väga sageli peavad nad lepingupartneriks vahendajat. Samuti ei tohiks tarbijate kaebuste edastamist jätta sõltuma vahendaja heast tahtest, seepärast on äärmiselt tähtis artikli 14 nõuetekohane rakendamine.

5.   Avaldamise erieeskirjad

5.1

1990. aasta direktiivis kehtestatud brošüüride uuesti trükkimise nõue kaotati, kui tänu internetile algas uus ajastu tarbijate teavitamisel. Selle nõude kaotamine säästab sektorile 390 miljonit eurot aastas (4). Siiski nõutakse uues ettepanekus jätkuvalt, et tarbijale antaks kogu teave lepingu sõlmimisel ja et neid teavitataks kõigist muutustest kirjalikult.

5.2

Komitee tervitab säästu sektori jaoks ja avaldab tugevat toetust säästetud vahendite suunamisele innovatsiooni, tööhõivesse ja majanduskasvu. Komitee on siiski seisukohal, et tarbijaid, kes kas omal valikul või vahendite puudumise tõttu Internetti ei kasuta, ei tohiks seada ebasoodsamasse olukorda korrektsele teabele ligipääsemisel.

6.   Lepingueelne teave ja lepingu muudatused

6.1

Komitee toonitab, et lepingueelne teave tuleb esitada püsival andmekandjal, et tarbija saaks seda lugeda igal ajal.

6.2

Peale selle on komitee nõus, et reisijale esitatud – lepingueelset või lepingulist – teavet võib muuta, ent teenuse osutaja nimi ja aadress on muutmiseks liiga olulised ning seega ei tohiks neid muuta.

6.3

Lepingu olulisel määral muutmine peaks olema võimalik ainult siis, kui sellega ei kaasne ebamugavusi reisija jaoks. Lisaks sellele peaks tarbija nõustumine muudatustega olema väljendatud selgelt ja mitte vaikivalt, nagu on välja pakutud artikli 9 lõike 2 punktis b.

6.4

Korraldaja õigus pakettreis tühistada, kui ei ole täitunud reisi toimumiseks vajalik minimaalne reisijate arv, tuleks välja jätta. Kuigi praeguses direktiivis on see võimalus juba olemas, ei ole see enam põhjendatav, sest tehnoloogia võimaldab nüüd ettevõtjatel nende pakkumiste ja äritoimingutega seonduvaid riske kergesti prognoosida.

6.5

Lepingud peaksid olema tarbija keeles.

7.   Tühistamisõigused

7.1

Uute eeskirjade kohaselt ei säili tarbijatel mitte ainult õigus anda leping üle kolmandale isikule, vaid nad saavad ka õiguse leping tühistada. Tühistamise korral on nad kohustatud maksma korraldajale mõistlikku tasu tekkinud kulude katmiseks.

7.2

Komitee on selle poolt, et laiendada tarbijate õigust reis enne selle algust tühistada. Komitee tõstatab siiski küsimuse, milline on „mõistiku tasu” tegelik väärtus lepingu tarbijapoolse lõpetamise korral. Direktiivis tuleks kehtestada üldpõhimõtted või eeskirjad selle kohta, kuidas arvutada välja tarbijalt nõutav hüvitis. Tasu ei tohiks olla ebaproportsionaalne või liiga suur.

7.3

Lisaks peaks tarbijal olema võimalik tühistada leping ettenägematutel ja tema kontrollile mitte alluvatel põhjustel, nt haigus või surmajuhtum perekonnas, ilma hüvitist maksmata, mis tuleneb otseselt korraldajate puhul välja pakutud õigusest lõpetada vääramatu jõu korral leping hüvitist maksmata.

8.   Vastutus kohustuse rikkumise korral

8.1

Komitee peab kuni 100 eurost hüvitist ja kolme ööd reisija kohta täiesti vastuvõetamatuks. See on vastuolus korraldaja üldise vastutusega pakettreisi toimumise eest selliselt, nagu see tarbijaga kokku lepiti. Pealegi ei ole see kooskõlas kahjude täieliku hüvitamise põhimõttega, mis on kõigi ELi liikmesriikide õiguse üldpõhimõte. Piirhinda ei tohiks kunagi kohaldada piiratud liikumisvõimega reisijatele.

8.2

Komitee märgib heameelega, et direktiivi ettepanek sisaldab eraldi puuetega isikute õigusi, nt peatükis 4.

8.3

Komitee soovitab komisjonil lisada direktiivi ettepaneku põhjendustesse viited juurdepääsetavuse sertifitseerimisele ja selle standardiseerimisele, sest see annaks reisikorraldajale hindamatut teavet.

8.4

Komitee on nõus, et põhimõte panna reisijale kohustus teavitada korraldajat „[reisija] konkreetsetest vajadustest ... vähemalt 48 tundi enne pakettreisi algust” peaks kehtima ka puuetega inimeste suhtes. Komitee juhib siiski tähelepanu asjaolule, et sageli reisijad sooviksid seda teha, ent ei suuda leida viisi selle teabe edastamiseks korraldajale. Seepärast on tähtis, et reisijale selgitatakse sellise teabe edastamise meetodeid (nt eraldi andmeväli elektroonilises taotlusvormis).

9.   Parendatud õiguskaitsesüsteem

9.1

Õiguskaitse on tarbijakaitse keskne aspekt. Praeguseni sattusid tarbijad mõnikord ärritavasse olukorda, kus vastutust lükati ühelt teenuseosutajalt teisele. Ettepanekus kirjeldatakse vajadust ühtse kontaktpunkti järele juhul, kui midagi läheb valesti.

9.2

Komitee pooldab õiguskaitse lihtsustamist tarbijate jaoks ühtse kontaktpunkti kaudu juhuks, kui kohandatud pakettreiside puhul läheb midagi valesti. Ühtne kontaktpunkt tuleb selgelt välja tuua juba pakettreisilepingu alaste läbirääkimiste algusjärgus.

9.3

Tarbijaid ei tohiks sundida kaebust otsekohe esitama, vaid neil peaks selleks olema mõistlik ajavahemik. Sel juhul ei kaota nad reisi kestuse lõppedes õigust õiguskaitsele.

10.   Ettepaneku mõju

10.1

Komitee tunnistab kõnealuse uue ettepaneku suurt mõju nii tarbijatele kui ka ettevõtetele. Nagu on märgitud komisjoni selleteemalises pressiteates, sisaldab see kummagi poole jaoks mitut eelist.

10.2

Läbivaadatud ettepaneku tulemusel tugevneb teatud valdkondades tarbijakaitse ja tekib sääst sektoris. Sellest hoolimata on komitee jätkuvalt mures tarbijate teavitamise kohustuse nõuetekohase rakendamise ja sektoripoolsete kohustuste selguse pärast.

10.3

Kuigi kõnealune direktiiv ei hõlma iseseisvaid reisikorraldusteenuseid, ei tohiks nende suhtes kehtida madalam tarbijakaitse tase.

11.   Õigussätete konsolideerimine

11.1

Komitee tunnistab reisi- ja puhkuseõiguste õigusliku killustatuse probleemi ning vajadust ühtlustatuma lähenemisviisi järele. Tarbijaõiguste direktiivi 2011/83/EL põhjal ei kuulu reisimine ja puhkusereisid üldiste tarbija õiguste alaste õigusaktide kohaldamisealasse. See välistus põhjustab õiguslikku killustatust ja Euroopa tarbijate nõrka kaitset reisimisel. Kuigi individuaalsed reisid on erineval moel hõlmatud muude direktiividega ja nende direktiivide alusel rakendatakse nende suhtes erikohtlemist, tekitab õiguste rohkus ja ulatus eri direktiivides reisijate jaoks veelgi suuremat segadust.

12.   Maksejõuetus

12.1

Ettepanekus ette nähtud tarbijate kaitse maksejõuetuse korral on positiivne, et vältida olukordi, kus abitul tarbijal tuleb oma puhkuse ajal püüda lahendada maksejõuetuse probleeme. Siiski tuleks tagada halduskoostöö ja loodud kontaktpunktid peaksid hakkama kiiresti tööle.

13.   Läbivaatamine

13.1

Komiteel on hea meel märkida, et komisjon kavatseb viie aasta jooksul esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta ning koostada ka seadusandlikud ettepanekud. Komitee rõhutab, et läbivaatamine peaks algama kohe pärast direktiivi jõustumist; sellega tagatakse, et varases järgus saadakse selge ülevaade rakendamisest ja et seadusandlike ettepanekute vastuvõtmine ei võta ülemäära palju aega.

14.   Ühtlustamine ja suhe üldise lepinguõigusega

14.1

Komisjoni väljapakutud täielik ühtlustamine ei tohi põhjustada tarbijakaitse praeguse taseme alanemist. Liikmesriikidel peaks olema vabadus täiendada direktiivis sisalduvaid eeskirju ja säilitada riigi tasandil kehtivad eeskirjad.

14.2

Komitee rõhutab, et konkreetsete õiguskaitsevahendite süsteemil juhtudeks, kui ettevõtja rikub kohustust või täidab seda halvasti, on mõju liikmesriikide üldisele lepinguõigusele ning seepärast tuleb ettepaneku ja üldise lepinguõiguse vahelist suhet selgitada.

15.   Muud küsimused

15.1

Ebamäärased terminid komisjoni ettepanekus, nt „oluline osa” (artikli 2 lõike 2 punkt d „mõistlik ajavahemik” (artikli 9 lõike 2 punkt b) ja „ebaproportsionaalne” (artikli 11 lõige 2), tuleks määratleda selgemalt.

15.2

Artikli 3 lõike 2 punkti b alapunkt i ja lõike 5 punkt a on vastuolus ning vajavad seega selgitamist.

15.3

Komisjon peaks lisaks ajapiirangutele (artikli 10 lõige 1) ja erakorralistele asjaoludele (artikli 12 lõike 3 punkti a alapunkt iii) koostama mittetäieliku soovitusliku loetelu ka muude turismiteenuste (artikli 3 lõike 1 punkt d) kohta.

Brüssel, 11. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Andmed põhinevad komisjoni mõjuhinnangul SWD(2013) 263 final.

(2)  Euroopa Tarbijaliitude Ameti (BEUC) ja selle liikmete uuring teemal „Puhkus ja reisimine”.

(3)  Nt Ungaris ja Austrias on vähem kui 24 tundi kestvad reisid kaetud. Mõnes riigis (nt Hispaanias) pakutakse järjest sagedamini kombinatsioone reisijavedu + õhtusöök + mõne vaatemängu või spordiürituse sissepääsupiletid, kusjuures kogu teenus osutatakse vähem kui 24 tunni jooksul ja majutust pakkumata.

(4)  Andmed põhinevad komisjoni mõjuhinnangul SWD(2013) 263 final.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/78


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta”

COM(2013) 550 final – 2013/0265 (COD)

ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta”

COM(2013) 547 final – 2013/0264 (COD)

2014/C 170/13

Raportöör: Vincent FARRUGIA

8. oktoobril 2013 otsustas Euroopa Parlament ja 31. oktoobril 2013 nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta”

COM(2013) 550 final – 2013/0265 (COD)

ja

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta”

COM(2013) 547 final – 2013/0264 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 13. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10. –11. detsembril 2013 (11. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 176, vastu hääletas 22, erapooletuks jäi 12.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni maksevahendite paketis 24. juulil 2013. aastal avaldatud kaht õigusakti ettepanekut: läbivaadatud makseteenuste direktiivi ettepanekut ja vahendustasude määruse ettepanekut.

1.2

Komitee rõhutab vajadust menetleda neid ettepanekuid kiirendatud korras, et võidelda läbipaistvuse puudumisega kaardimaksete tegelike kulude osas ja tõketega makseturule sisenemisel, kaasa arvatud mitmepoolsete vahendustasudega. Komitee märgib, et makseturul puudub ikka veel empiirilistel tõenditel põhinev õigusraamistik, mis viiks SEPA täieliku ühtlustamiseni. Peale selle peab õigusraamistik võimaldama vaba ja avatud konkurentsi, et edendada tarbijate heaolu ja vaba turu sujuvat toimimist. Euroopa makseturg peab arenema, et käia kaasas uute maksemudelite ja tehnoloogiliste arengutega.

1.3

Komitee toetab üldiselt komisjoni poolt vahendustasude määruse ettepanekus soovitatud piirmäärasid, kuid soovitab, et nii elektrooniliste krediit- kui deebetkaarditehingute piirmäärad peaksid olema soovitatust madalamad. Deebetkaarditehingute süsteem, mis ei toimi vahendussüsteemi kaudu, pakuks Euroopale tõeliselt odava, lihtsa ja tõhusa elektroonilise alternatiivi sularahamaksetele ning avaks suuremaid võimalusi e-kaubanduse turule nii riigisiseselt kui ka piiriüleselt. Samal ajal tooks odavam krediitkaarditehingute süsteem suuremat kasu tarbijatele ja majandusele.

1.4

Komitee usub samuti, et need meetmed on nii olulised, et need tuleks võimalikult kiiresti rakendada. Riiklikul tasandil tuleks piirmäärad kasutusele võtta võimalusel kuue kuu jooksul arvates määruse vastuvõtmisest, kuid hiljemalt ühe aasta jooksul.

1.5

Komitee soovitab, et tuleks leida ka võimalus piirata kolme osapoolega ärimudeli tasusid. Koos ettepanekutega avaldatud mõjuhinnangus nendib komisjon, et kolme osapoolega mudeli, millel on piiratud turuosa ja mis on üldiselt mõeldud ettevõtetevaheliseks kasutamiseks, võib soovitatud piirmäärade alt välja arvata. Võttes arvesse uute ärimudelite ja pilvepõhiste süsteemide kiiret arengut, ei jaga komitee täielikult komisjoni veendumust, et see nii jääbki.

1.6

Komitee leiab, et ärikliendi kaartidele tuleks kehtestada samal tasemel piirmäärad, nagu on soovitatud erakliendi kaartide puhul. Tuleb ette näha säte, mis takistaks kaardisüsteemide survet ärikliendi kaartide suuremaks kasutuseks.

1.7

Komitee soovitab väljendada teises makseteenuste direktiivis selgemalt, milliseid tasusid võivad pangad kehtestada kolmandatest isikutest teenusepakkujatele maksekonto andmetele ligipääsu eest. Komitee mõistab, et komisjoni arvates ei peaks pangad selliseid tasusid kehtestama, ning soovitab seda direktiivi tekstis ka selgelt väljendada.

1.8

Lisaks nendele ettepanekutele rõhutab komitee vajadust täielikult koostalitlusvõimeliste maksete standardite järele kõigil Euroopa turgudel. On vaja veel tööd teha, et hõlmata uusi tehnoloogiaid ja pakkuda kindlust. Samuti on oluline konsulteerida kõigi asjaomaste osapooltega ja rakendada samu standardeid. See vajab tsentraliseeritud üleeuroopalist juhtimist ja kindlaid juhtimisstruktuure.

2.   Märkused ja tähelepanekud

2.1

2011. aastal avaldas Euroopa Komisjon Euroopa kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu integreerimist käsitleva rohelise raamatu (1) ning maksete pakett on sellele järgnenud ulatusliku avaliku konsultatsiooni tulemus. Komitee viitab oma arvamusele, (2) milles ta sedastas vajadust mitmepoolsete vahendustasude ja kaardimaksetega seotud äritegevuse eeskirjade selguse ja kindluse järele. Seda vajadust kinnitasid konsultatsioonide käigus paljud osapooled. Komitee tervitab kavandatavat vahendustasude määrust, milles käsitletakse just neid küsimusi. Seda määrust kohaldataks lisaks praegustele plastikkaartidele ka kõigile e- ja m-maksetele, mida teostatakse sama ärimudelit kasutavate rakendustega.

2.2

Komitee märgib, et vastavalt Euroopa Keskpanga andemetele on jaemaksete kogukulu ühiskonnale 130 miljardit eurot ehk 1 % SKP-st ning et vahendustasude kulud on 10 miljardit eurot (3). Jaepanganduse turg, selle arengutase ning elektrooniliste ja kaardimaksete toimivus erineb liikmesriigiti suurel määral. Suures osas Euroopast ja eriti teatud liikmesriikides iseloomustab seda konkurentsi vähesus, mis hoiab hinnad kõrgel ja pärsib innovatsiooni.

2.3

Komitee märgib, et kavandatud õigusaktid ei hõlma sularaha väljavõtmist pangaautomaatidest. Sularaha kasutamise vähenemine võib suurendada elektrooniliste maksete mahtu, tuues kasu kõigile kaubandusettevõtjatele ja eraklientidele. Euroopa Keskpank ja komisjon tunnistavad, et sularaha tekitab eraisikutele suuri kulusid ning võib soodustada varimajandust ja maksudest kõrvalehoidmist, kui silmas pidada sularahamaksete halba jälgitavust ja läbipaistvust.

2.4

E-maksete kasutamine nii interneti kui mobiiltelefonide kaudu suureneb kiiresti. On oluline, et Euroopa õigusraamistik suudaks nende muutustega kaasa käia. Komitee täheldab ka juba komisjoni poolt märgitud ohtu, et vahendussüsteemide ja teiste kululiikide miinuseid ei tohiks lasta üle kanduda uutesse mobiiltehnoloogiatesse.

2.5

Komitee toetab komisjoni kavandatud direktiivi maksekontole juurdepääsu kohta, (4) mis peaks tooma mõningast edu konkurentsi hoogustamisel selles valdkonnas. Samuti on soovitav, et see direktiiv pakuks vajalikku läbipaistvust ja – praegu veel mitte kättesaadavat – teavet eraklientide poolt makstavate muude kulude kohta ning looks eraklientidele võimalusi hõlpsamini panka vahetada, et leida võimalikult kulutõhusaid lahendusi. Selles kavatsetakse igale Euroopa kodanikule anda õigus avada teatud minimaalsete näitajatega pangaarve tasuta või mõistlike kuludega. Maksete paketil koos kõnealuse ettepanekuga peaks olema üldiseks eesmärgiks see, et kõigil ELi kodanikel oleks võimalus teostada põhilisi internetipõhiseid elektroonilisi makseid nii riigisiseselt kui piiriüleselt odavalt ja hõlpsasti.

2.6

Komitee märgib veel, et saadaolevad andmed elektrooniliste makseviiside tegelike kulude kohta on ebapiisavad, ning läbipaistvuse puudumist selles küsimuses. On vaja veel andmeid, et teostada nende probleemide täielik analüüs ja kindlaks teha, kes asjaomastest osapooltest maksab millised kulud. Samuti tuleb hoolt kanda selle eest, et välditakse soovimatuid tagajärgi, st seda, et tasude vähendamine turu ühes osas suurendab kulusid süsteemi teises osas.

2.7

Komitee märgib, et komisjon on tellinud uurimuse, milles analüüsitakse kaubandusettevõtja ükskõiksuse testi abil (5) mõjusid, mida kaubandusettevõtjale avaldavad mitmepoolsed vahendustasud võrrelduna sularahamaksetega. Komitee leiab, et on vaja sarnaseid uurimusi tarbijate tajude ja hoiakute kohta erinevate maksevahendite suhtes, kuna selle kohta on vähe empiirilisi andmeid. London Economicsi läbi viidud uurimus esimese makseteenuste direktiivi ja piiriüleste maksete määruse mõju kohta annab mõningast teavet (6). Samuti nähtub ühest hiljutisest uurimusest, (7) et lisatasudel on kõige suurem mõju tarbijakäitumisele makseviisi valikul. Komitee märgib siiski, et on vaja lisauuringuid mõjude kohta tarbijakäitumisele juhul, kui eri makseviiside tegelikud kulud on muudetud läbipaistvaks.

2.8

Mitmepoolsel vahendustasul põhinev kaardimaksesüsteem viidi algselt sisse selleks, et stimuleerida kaardi kasutamist, ja see toimis hästi palju aastaid. Praegusel küllastunud turul on see aga siiski juba aegunud. See pärsib innovatsiooni ja konkurentsi ning kahjustab Euroopa majandust tervikuna.

2.9

Mitmepoolset vahendustasu nõuab kaardiomaniku pank (väljaandev pank) jaemüüja pangalt (vastuvõtvalt pangalt) iga kaardimaksetehingu korral. Vastuvõttev pank kannab tasu jaemüüja pangale üle, arvates selle tehingu hinna eest tasutud maksest maha. Vahendustasud on kaarte väljaandvatele pankadele suur sissetulekuallikas (teised sissetulekuallikad on iga-aastased tasud, laenu kasutamise intressid, viivised, valuutavahetustasud jne).

2.10

Euroopa praegusel elektrooniliste maksete turul domineerivad kaardid, seda valitseb vaid kaks peamist süsteemi ja see toimib mitmepoolsete vahendustasude mudeli alusel. See ärimudel moonutab konkurentsi mitmel viisil. Kaardisüsteemide vaheline konkurents väljaandvatest pankadest klientide pärast viib tasud veelgi kõrgemale, samas kui konkurents kaardiomanikest klientide pärast tekitab uusi tooteid, millel on rohkem tasuta lisasid. Seetõttu on vaja edendada konkurentsi makseteenuste pakkujate vahel.

2.11

2007. aastal võttis komisjon vastu otsuse selle kohta, et MasterCardi mitmepoolsete vahendustasude mudel kujutab endast konkurentsivaenulikku kokkulepet, mis on vastuolus Euroopa Liidu lepingu artikliga 101. MasterCard vaidlustas selle otsuse, kuid 2012. aasta mais toetas Euroopa Liidu Üldkohus täielikult komisjoni otsust ja kinnitas, et MasterCardi rakendatud mitmepoolsed vahendustasud olid konkurentsivaenulikud ning kaardisüsteemi korraliku toimimise jaoks ebavajalikud. MasterCard kaebas selle otsuse edasi.

2.12

Vahendustasude määruses tehakse ettepanek lahendada need küsimused, kehtestades teatud kaarditüüpidele ja teatud tasemel teatud ajavahemike järel vahendustasude piirmäärad. Samuti püütakse käsitleda mõningaid lepingutingimusi, mis olid kaardisüsteemi kasutajatele siduvad ja mis on väidetavalt oma mõju poolest konkurentsivaenulikud, ning need kaotada.

2.13

Määruses nähakse ette seada piirmäärad vaid tehingutele neljapoolse süsteemi raames, mida erakliendid laialdaselt kasutavad; piirmäärasid ei seata ärikliendi kaartidele ega kolme osapoolega süsteemidele (nt Amex, Diners). Ent juhul, kui kolme osapoolega süsteemid väljastavad või võtavad kaarditehinguid vastu tegevusloaga panga kaudu – nagu teeb AMEX mõnes liikmesriigis –, loetakse neid neljapoolseteks süsteemideks.

2.14

Kavandatud piirmäär rakenduks ainult erakliendi kaarditehingutele ning see oleks maksimaalselt 0,2 % deebetkaartidele ja 0,3 % krediitkaartidele. Komiteel ei ole teavet konkreetsete andmete kohta, millel need piirmäärad võiksid põhineda. Need vastavad piirmääradele, mida MasterCard 2009. aastal pärast konkurentsivaidlust kasutama kohustus. 2010. aastal võttis ka Visa Europe kohustuse kehtestada deebetkaartidele 0,2 %-lised piirmäärad. Pärast seda on Visa Europe pakkunud kehtestada piirmäär 0,3 % ka krediitkaartidele.

2.15

Piirmäärad kajastavad seega konkurentsikohustusi, mille komisjon aktsepteeris kaubandusettevõtja ükskõiksuse testi alusel. Komitee märgib aga, et komisjonil on punktis 2.7 nimetatud uurimus veel lõpule viimata. Piirmäärad soovitasid algselt kaardisüsteemid ise, toetudes mitmete keskpankade poolt pakutud andmetele (8). Komitee rõhutab, et kavandatud õigusaktides tuleb rakendada kõiki vajalikke garantiisid, tagamaks, et otsesed kulud, mida pangad võivad eraklientidelt nõuda (nagu vahendustasud, kaardi- ja kontotasud), mitmepoolsete vahendustasude alandamise kompenseerimiseks ei suurene.

2.16

Määruse seletuskirjas endas siiski märgitakse, et praegu ei kohaldata kaheksas ELi liikmesriigis vahendustasusid või kohaldatakse väga madalaid vahendustasusid deebetkaarditehingute puhul, ilma et sellel oleks arvestatavat negatiivset mõju kaartide väljaandmisele ja kasutamisele. Samuti toetab komisjoni mõjuhinnang kindlalt seisukohta, et erakliendi deebetkaardil ei tohiks olla vahendustasu (9). Komitee leiab, et tuleks läbi viia üksikasjalikum analüüs määratlemaks mitmepoolsete vahendustasude tegelikud kulud eraklientidele nii lisatasude kui otseste hinnatõusude puhul.

2.17

Komitee on seisukohal, et vahendustasude määruses pakutud piirmäärasid tuleks põhjalikumalt käsitleda. Deebetkaarditurg on peaaegu kõigis ELi liikmesriikides kõrgelt arenenud ning ei ole vaja stimuleerida nende kaartide kasutamist vahendustasudest rahastatava marketingi abil. Lisaks sellele soodustaksid madalamad mitmepoolsed vahendustasud kaartide aktsepteeritavust, seega ka kaartide kasutamist ja pangad ei kannaks kahju üldse või ainult vähesel määral.

2.18

Komitee soovitab muuta praegust ettepanekut nii, et deebetkaartidele kehtestataks mitmepoolsete vahendustasude vabastus, võttes aluseks praegused kõige tõhusamad riiklikud süsteemid. Sellega paralleelselt tuleks üle vaadata krediitkaartide piirmäärad, mis ettepanekus on 0,3 %, pidades silmas nende alandamist proportsionaalselt deebetkaartide piirmääradega. Meetmed tuleb üle vaadata ning hinnata nende mõju ettevõtetele ja eraklientidele.

2.19

Vahendustasude määruses on ette nähtud kehtestada piirmäärad kahes etapis: piiriüleste tehingute puhul kehtestataks piirmäär kaks kuud pärast määruse jõustumist ja riigisiseste tehingute puhul kaks aastat pärast määruse jõustumist. Komitee kahtleb nii pika üleminekuperioodi vajalikkuses riigisiseste mitmepoolsete vahendustasude jaoks. Enamik makseid on kohalikud ja piiriüleste maksete turg on nendega võrreldes väga väike. Just riigisisesel turul on vahendustasude suurus kaubandusettevõtjatele ja seega ka eraklientidele kõige koormavam. Nii pikk üleminekuperiood riigi siseturul võiks tekitada tõsise viivituse kõnealuse määruse positiivse mõju tekkimisel.

2.20

Komitee tervitab samuti piiriülese vastuvõtmise eeskirjade muutmist, kuid soovitab, et see ei tohi viia uute tõkete tekkimiseni suurte ja väikeste kaubandusettevõtjate vahel. Määruse ettepanekus lubatakse erakliendi kaartide piiriülest vastuvõtmist piirmäärade alusel alates määruse jõustumisest. Kui riigisisene rakendamine ei järgne võimalikult kiiresti (nagu soovitatud punktis 1.4), võib see tähendada seda, et piirmääradest saavad kohe kasu ainult suured jaemüüjad, kes muudavad oma vastuvõtmistehingud piiriüleseks, samas kui VKEd, kellel ei ole seda võimalust, on sunnitud maksma kõrgeid riigisiseseid vahendustasusid. Ei saa eeldada, et riigisisesed pangad alandavad vabatahtlikult tasumäärasid, et kompenseerida tehingute liikumist piiriülese vastuvõtu suunas. Komitee leiab ka, et ärikliendi kaardid peaksid olema hõlmatud piiriülese vastuvõtmise eeskirjades klausliga, et kohaldamisele kuulub selle riigi vahendustasu, kus vastuvõtja tegutseb.

2.21

Komitee toetab kõigi maksekaartide tunnustamise reegli kaotamist. Kui ärikliendi kaart ei ole hõlmatud piirmääradega, siis võivad jaemüüjad sellest keelduda. Vastavalt teisele makseteenuste direktiivile võivad nad kehtestada ärikliendi kaartidele ka lisatasusid. See võimaldaks kaubandusettevõtjatel erakliente kõrgemate tasudega kaartide juurest eemale juhtida.

2.22

Komitee ei pea aga heaks lahenduseks kolme osapoolega süsteemide väljaarvamist määruse kohaldamisalast ning komisjoni põhjendus, et kõnealused kaardid on jätkuvalt suunatud jõukatele klientidele, teda ei veena (10). Võib tekkida oht, et pangad püüavad suunata oma kliente kolme osapoolega süsteemide poole või koguni ärikliendi kaardi kasutamise poole, mis ei kuulu määruse alla.

2.23

Komitee märgib ka, et reeglid, millal ärikliendi kaarte peaks võib peab väljastama, ei ole selged. Paljudes liikmesriikides väljastatakse ühe-mehe-firmadele automaatselt ärikliendi kaart, kui nad avavad pangakonto. Komiteele ei ole selge, kuidas neid reegleid kehtestatakse ja kas väikestel ettevõtetel on võimalik taotleda mitte-ärikliendi kaarti. Peale selle väljastavad paljud ettevõtted oma töötajatele nn ärikliendi kaardid, mida võib kasutada ka eraotstarbeliselt.

2.24

Komitee tervitab sätet makserakenduse valiku kohta terminali juures. Määruses on sätestatud, et kui ühes maksevahendis või kaardis on kombineeritud kaks või enam kaubamärki, siis ei tohi pank lisada kaardi väljastamisel automaatset mehhanismi makseviisi valikuks: selle valiku teeb eraklient müügikohas. See annab erakliendile lisavabaduse valida oma majanduslikule profiilile sobivaim makseviis. Määrusega kaotatakse ka diskrimineerimisvastased eeskirjad ja kaubandusettevõtjatel on seega rohkem vabadust otsustada, millist teavet nad annavad enda poolt makstavate mitmepoolsete vahendustasude kohta.

2.25

Määrusega püütakse takistada süsteemitasude tõstmist mitmepoolsete vahendustasude vähendamise kompenseerimiseks artikli 5 abil, mille kohaselt käsitatakse vahendustasuna mis tahes netohüvitist, mida väljaandev pank on saanud maksekaardisüsteemilt seoses maksetehingutega või nendega seotud toimingutega. Ei ole aga selge, kas määruses pööratakse piisavalt tähelepanu tasudele, mida kaubandusettevõtjatelt nõuavad nende oma väljaandvad pangad – need võivad olla väga kõrged, eriti väikeettevõtete jaoks, kellel on nõrgem läbirääkimispositsioon.

2.26

Komitee tervitab sätet, millega eraldatakse maksekaardisüsteem ja töötlevad üksused. See takistab kaardisüsteemide ja töötlevate teenusepakkujate koondumist üheks lepingupakkujaks ning kaubandusettevõtjad saavad seega töötleva üksuse vabalt valida. See elavdab konkurentsi ja võimaldab uutel pakkujatel turule siseneda, mis viib omakorda hinnad alla.

2.27

Seoses teise makseteenuste direktiiviga tervitab komitee turu avanemist, mida see säte võimaldab. Sellega ühildatakse omavahel õigussätted ja kõrvaldatakse riikidevahelised erinevused, mis tulenesid mõningate kehtivate maksteenuste sätete valikulisest iseloomust. See loob õigusliku selguse uute makseviiside staatuse osas, koondades need kõik sama õigusraamistiku alla. Nii hoogustab see ka konkurentsi teenusepakkujate vahel, võimaldab uutel pakkujatel turule siseneda ning aitab tõhusust suurendada ja kulusid alandada. Sellega edendatakse uute makseviiside arendamist e-kaubanduse jaoks. Samuti toetatakse turvalisust, läbipaistvust ning asjakohast teavet maksete kasutajatele.

2.28

Makseteenuste direktiivi kohaldamisalasse hõlmatakse ka kolmandast isikust teenusepakkujad ja sellega muudetakse makseteenuse määratlus tehnoloogiliselt neutraalseks, edendades uute tehnoloogiate arengut. Lisaks avab see tee uutele makseviisidele, lubades kolmandast isikust teenusepakkujatele juurdepääsu maksekonto andmetele. Kolmandast isikust teenusepakkuja saab nii kontrollida, kas erakliendil, kes soovib teha internetimakset, on arvel piisavalt raha, ja edastada selle erakliendi nõusoleku makse teostamiseks erakliendi enda pangale. Eraklientidele pakutakse garantiisid tagamaks, et nad on kolmandast isikust teenusepakkujale selleks loa andnud.

2.29

Makseteenuste direktiivis vaikitakse aga selle kohta, kas pank võib kolmandast isikust teenusepakkujalt (ja seega ka erakliendilt) selle teenuse eest tasu nõuda. Kui need tasud oleksid levinud ja kõrged, siis võiks see tõenäoliselt hävitada kõik kolmandast isikust teenusepakkujate ärimudeli kasutegurid. Seetõttu soovitame seadusandjal sätestada, et see teenus peab olema tasuta, st osa tavateenusest, mida konto valdajale lepingu raames osutatakse.

2.30

Kliiringu ja arvelduse osas sätestatakse teises makseteenuste direktiivis mõned muudatused. Arvelduse lõplikkuse direktiivi kohaselt ei tohi makseasutused osaleda otseselt kliiringu-ja arveldussüsteemides. Nad võivad osaleda kliiringu- ja arveldussüsteemides kaudselt suurte pankade kaudu. Teise makseteenuste direktiiviga ei muudeta seda olukorda radikaalselt: makseasutustele ei nähta ette otsest juurdepääsu kliiringu- ja arveldussüsteemidele. Vastavalt teisele makseteenuste direktiivile peavad juurdepääsu reeglid olema ühesugused igat liiki makseasutustele (vajaliku arveldusriskikaitse raames).

2.31

Veel üks aspekt, mida kaaluda, on vajadus reaalajas või peaaegu reaalajas kliiringu järele Euroopas. Mõnedel õiguskordadel juba on see süsteem ja teised kaaluvad seda. USA Föderaalreservi Pank väljastas selle kohta käesoleva aasta septembris konsultatsioonidokumendi. Seadusandja peaks kaaluma, kas mõne tulevase seadusandliku algatusega oleks vaja jõustada üleminek reaalajas toimuvatele kliiringu-ja arveldussüsteemidele.

2.32

Komitee loodab, et tänu teisele makseteenuste direktiivile tulevad maksete turule uued pakkujad, kes pakuvad SEPA kreeditkorralduste süsteeme ja SEPA otsearveldussüsteeme kasutavaid lahendusi. Sellised innovatiivsed maksetooted vähendaksid suuresti e-kaubanduse maksete kulusid ja avaksid neile laiema turu. See turg oleks ilmselt ka turvalisem, kuna edastatakse palju vähem tundlikku teavet. Kaartide abil tehtavad internetimaksed vajavad paljude tundlike andmete edastamist ja seega kaasneb nendega suurem pettuseoht. Praeguste turvameetoditega (3-D-secure jne) püütakse sellest üle saada, kuid need meetodid on keerukad ja ebapiisavad.

Brüssel, 11. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  COM(2011) 941 final.

(2)  ELT C 351, 15.11.2012, lk 52.

(3)  Euroopa Keskpanga aruanne, „The Social and Private Costs of Retail Payments Instruments”, Occasional Paper 137, september 2012.

(4)  COM(2013) 266 final, EMSK arvamus ELT C 341, 21.11.2013, lk 40.

(5)  Komisjon määras Deloitte'i läbi viima uurimust makseviiside vastvõtmise kulude kohta.

(6)  Vt uurimus direktiivi 2007/64/EÜ ja määruse 924/2009 mõju kohta

http://ec.europa.eu/internal_market/payments/docs/framework/130724_study-impact-psd_en.pdf.

(7)  Elke Himmelsbach ja Nico Siegel, TNS Saksamaal, „Hidden fees for card payments: Will transparency change consumer behaviour?”

(8)  Vt Euroopa Komisjoni teabekiri, 13/719, 24. juuli 2013.

(9)  Leheküljel 193 on kirjas: „Võimalus keelustada deebetkaartide vahendustasud, mis võib kaubandusettevõtjatele ja eraklientidele suuremat kasu tuua, väärib lähemat uurimist. Seda on vaja, et tagada Euroopa Majanduspiirkonnas turgude selline küpsus, eelkõige seoses deebetkaartide väljaandmise ja kasutamisega, mis muudaks vahendustasude kohaldamise deebetkaartide maksete stimuleerimiseks ebavajalikuks. Vastav läbivaatamine tuleks teostada peatselt pärast vahendustasusid käsitleva õigusakti vastuvõtmist.”

(10)  Vt Euroopa Komisjoni teabekiri, 13/719, 24. juuli 2013.


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamusele

Alljärgnevad muudatusettepanekud, mis lükati arutelu käigus tagasi, said rohkem kui neljandiku häältest (kodukorra artikli 54 lõige 3):

Punkt 2.18

Muuta järgmiselt:

Komitee soovitab muuta praegust ettepanekut nii, et deebetkaartidele kehtestataks süsteem, mille mitmepoolsete vahendustasude vabastus, võttes aluseks võetakse praegused kõige tõhusamad riiklikud süsteemid. Sellega paralleelselt tuleks üle vaadata krediitkaartide piirmäärad, mis ettepanekus on 0,3 %, et kehtestada nende asjakohane tase pidades silmas nende alandamist proportsionaalselt deebetkaartide piirmääradega. Meetmed tuleb üle vaadata ning hinnata nende mõju ettevõtetele ja eraklientidele.

Hääletuse tulemus:

Poolt

:

49

Vastu

:

108

Erapooletuid

:

20

Punkt 2.19

Muuta järgmiselt:

Vahendustasude määruses on ette nähtud kehtestada piirmäärad kahes etapis: piiriüleste tehingute puhul kehtestataks piirmäär kaks kuud pärast määruse jõustumist ja riigisiseste tehingute puhul kaks aastat pärast määruse jõustumist. Komitee kutsub komisjoni üles analüüsima enne teise etapi käivitamist põhjalikult esimese meetme mõju huvitatud pooltele (tarbijad, ettevõtjad, asjaomase maksesüsteemi tööandjad ja töötajad jne) kahtleb nii pika üleminekuperioodi vajalikkuses riigisiseste mitmepoolsete vahendustasude jaoks. Enamik makseid on kohalikud ja piiriüleste maksete turg on nendega võrreldes väga väike. Just riigisisesel turul on vahendustasude suurus kaubandusettevõtjatele ja seega ka eraklientidele kõige koormavam. Nii pikk üleminekuperiood riigi siseturul võiks tekitada tõsise viivituse kõnealuse määruse positiivse mõju tekkimisel.

Hääletuse tulemus:

Poolt

:

48

Vastu

:

121

Erapooletuid

:

22


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/85


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta”

COM(2013) 534 final

2014/C 170/14

Raportöör: Eugen LUCAN

17. juulil 2013. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus Euroopa Prokuratuuri asutamise kohta”

COM(2013) 534 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 20. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (11. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 176, vastu hääletas 7, erapooletuks jäi 13.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab Euroopa Komisjoni algatust asjakohaseks. Euroopa Prokuratuuri loomine on oluline verstapost uute õigusmehhanismide loomiseks, millega kaitstakse Euroopa Liidu finantshuve ja samas Euroopa kodanike rahalisi panuseid ELi eelarvesse.

1.2

Komitee arvates tuleb ELi finantshuve küll kaitsta, ent ELi kriminaalõiguse süsteemi sidusus oleks paremini tagatud, kui määruses ei määratletaks (1) täpselt mitte ainult kasutatud terminoloogiat, vaid ka ja eelkõige ELi finantshuve kahjustavaid kuritegusid, mille alusel algatatakse liikmesriikides kohtumenetlus. Kõnealused määratlused tuleks lisada määrusse või lisasse, mis järgiks Euroopa Liidu Kriminaalõigusalase Koostöö Ametit (Eurojust) käsitleva ja vajadusel direktiiviga täiendatava määruse (2) eeskuju. Kõnealune mõistete määratlemine võib moodustada raamistiku hilisematele eeskirjadele ELi finantshuve kahjustavate kuritegude jaoks ja tagada selle kaudu seaduslikkuse põhimõttest (nullum crimen sine lege) kinnipidamise.

1.3

Komitee arvates ei tohiks uuele Euroopa Prokuratuurile antavad volitused ületada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 86 lõikes 2 sätestatut. Piiriülesele kuritegevusele avaldatava mõju analüüsi puudusel on liiga vara laiendada prokuratuuri volitusi artikli 86 lõike 4 alusel.

1.4

Kohtumenetluste ja -vaidluste puhul, milles uurimist viib läbi Euroopa Prokuratuur, soovitab komitee kohaldada kahtlustatavatele ettenähtud menetluslikke tagatisi kooskõlas määruse suhtes kehtivate õigusnormidega, iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, ning eriti õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigust, mis pakuvad kõrgemat kaitsetaset kui riikide õigusnormid. Kaitseõiguste raames tuleks komitee arvates ka tagada menetlusliku võrdsuse põhimõtte kohaldamine süüdistuse ja kaitse vahel.

1.5

Komitee soovitab laiendada demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi seirekomitee ülesandeid, andes talle uued volitused inimeste põhiõiguste ja -vabaduste tagamise kontrollimisel, iseäranis seoses Euroopa Prokuratuuri asutamisega, ning üksikisikute õiguste austamise vallas. Kõnealune seirekomitee teeks koostööd komitee kõigi sektsioonide ning teiste selles valdkonnas pädevate ELi ja liikmesriikide institutsioonidega. Seirekomitee (3) kontrollib ja hindab inimõiguste austamist ELi suhetes liikmesriikide ja kolmandate riikidega.

1.6

Komitee on seisukohal, et Euroopa prokuröri eelvaliku menetluses peaks komisjoni nõustava eksperdirühma koosseisu kuuluma üks esindaja igast järgmisest organist: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja kontrollikoda ning Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu. Kõnealusesse nõuandvasse eksperdirühma peaks kuuluma vähemalt üksteist liiget.

1.7

Komitee leiab, et Euroopa Prokuratuuri tegevuse aluspõhimõtted peaksid hõlmama seaduslikkust ja hierarhilist alluvust, millele mõlemaile määruses selgesõnaliselt ei viidata.

1.8

Komitee on seisukohal, et määrusega tuleks kehtestada rohkem tagatisi Euroopa prokuröride õiguste kasutamise ja kohustuste täitmise ning nende vastutuse suhtes ametivolituste kuritarvitamise ja ametialaste käitumisreeglite tõsise rikkumise puhul.

1.9

Komitee juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Prokuratuuri poolt kogutud ja asja menetlevale kohtule esitatud tõendite vastuvõetavust reguleerivad sätted võivad luua ebavõrdseid lähtetingimusi ja rikkuda menetlusliku võrdsuse põhimõtet juhul, kui kõnealused tõendid tunnistatakse kohtumenetluses vastuvõetavaks ilma hindamiseta. Kuna määruse artikli 32 lõikes 5 sätestatakse, et asjaomased isikud „saavad kasutada kõiki kohaldatavast liikmesriigi õigusest neile tulenevaid menetlusõigusi”, mille hulka peaksid mõistagi ka kuuluma menetlused tõendite vastuvõetavuse tunnistamiseks, tuleb sedastada, et määruse sätted on vasturääkivad ning et eeskirjad võivad põhjustada kriminaalmenetluse raames süüdistatavate õiguste rikkumisi.

1.10

Isikuandmete kogumine ja töötlemine peaks puudutama üksnes isikuid, kelle puhul on olemas kindlad tõendid, et nad on toime pannud ELi finantshuve kahjustava kuriteo. Vastasel juhul võiks olla tegemist tõsise ja ebaproportsionaalse sekkumisega nende eraellu.

1.11

Komitee arvates pakub Euroopa Prokuratuuri asutamine võimaluse tagada, et kodanike rahaline panus ELi eelarvesse on kaitstud. ELi finantshuve kahjustavate kuritegude määratlused tuleb ühtlaselt sõnastada ja ühtlustada nii määruse ettepanekus kui ka direktiivi ettepanekus.

2.   Taust ja üldised märkused

2.1

Euroopa Prokuratuuri asutamise üle hakati arutlema enam kui kümne aasta eest (4). 2011. aasta mais võttis komisjon vastu teatise Euroopa Liidu finantshuvide kaitse kohta kriminaalõiguse ning haldusjuurdluste abil, (5) milles ta sõnastas ettepanekud ELi finantshuvide kaitse tõhustamiseks.

2.2

Viimasel kolmel aastal ulatusid juhtumid, mille puhul tekkis pettuse kahtlus, keskmiselt 500 miljoni euroni aastas, ent hinnangute kohaselt on kõnealuste pettuste tegelik maht palju suurem. Üksnes väga väike osa sellest kogumahust – suurusjärgus alla 10 % – nõutakse seaduserikkujatelt tagasi (6). Hinnangute kohaselt pärines 2010. aastal 46 % (liikmesriikide tasandil) ELi finantshuve kahjustavate kuritegude uuritud juhtumitest avalikust sektorist ja 52 % erasektorist. Eri valdkondade osakaalu osas jaguneb teave pettuste kohta järgmiselt: põllumajandus 17 %, sigaretid 1 %, tollimaksed 6 %, otsesed kulutused või ostud 11 %, ELi institutsioonid 27 %, välisabi 19 % ja struktuurifondid 19 %. Üldiselt selgub OLAFi aruannetest, et kõnealused arvandmed jäävad kehtima ka 2011. ja 2012. aasta suhtes. Selline lähenemisviis nõuab spetsiifilisi lahendusi ja sekkumisi ELi kriminaalpoliitika tasandil.

2.3

2012. aasta juulis võttis komisjon vastu direktiivi ettepaneku, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil. Direktiiviga esitati muu hulgas ELi finantshuve kahjustavate kuritegude ühised määratlused ning ühtlustati miinimumkaristused (k.a vabaduskaotus tõsiste kuritegude puhul) ja ühised aegumistähtajad.

2.4

Kogu 2012. aasta vältel ja 2013. aasta alguses toimusid ELi tasandil järjestikused arutelud ja koosolekud, kus arutleti Euroopa Prokuratuuri asutamise üle (7). Oma 2012. aastas septembris peetud kõnes liidu olukorra kohta kinnitas Euroopa Komisjoni president Barroso uuesti komisjoni pühendumist Euroopa Prokuratuuri asutamise lõpuleviimisele.

2.5

17. juulil 2013 esitas komisjon mitmest määrusest koosneva õigusaktide paketi, mille eesmärk on Eurojusti süsteemi reformimine, OLAFi juhtimise parandamine ja Euroopa Prokuratuuri asutamine.

2.6

Euroopa Prokuratuuri peamiseks ülesandeks on ELi finantshuve mõjutavate kuritegude vastu võitlemine. Prokuratuur on pädev uurima juhtumeid ja algatama kohtumenetluse ning vajadusel esitama ELi liikmesriikide pädevates siseriiklikes kohtustes süüdistuse sellistes kuritegudes kahtlustatavatele isikutele.

3.   Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitleva määruse tutvustus

3.1

Euroopa Prokuratuuri asutamine ei kujuta endast kohustust, vaid võimalust. Euroopa Liidu toimimise lepingus on sätestatud, et nõukogu „võib [...] asutada” Euroopa Prokuratuuri, tehes otsuse ühehäälselt pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist. Euroopa Prokuratuuri asutamise õiguslik alus ja seda reguleerivad eeskirjad on kirjas ELi toimimise lepingu artiklis 86, milles on sätestatud, et „[l]iidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu võitlemiseks võib nõukogu seadusandliku erimenetluse kohaselt määruste abil asutada Eurojusti põhjal Euroopa Prokuratuuri”.

3.2

Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 86 lõikega 4 võib nõukogu laiendada Euroopa Prokuratuuri volitusi, hõlmamaks võitlust eriti ohtlike, piiriülese mõõtmega kuriteoliikide vastu.

3.3

Euroopa Prokuratuuri asutamist käsitlev määrus sisaldab järgmist: reguleerimisese ja mõisted, üldeeskirjad (Euroopa Prokuratuuri staatus, liikmete ametisse nimetamine ja ametist vabastamine, peamised põhimõtted), pädevus, uurimise, süüdistuse esitamise ja kohtumenetluse kord, menetluslikud tagatised, kohtulik kontroll, andmekaitse, Euroopa Prokuratuuri suhted liidu institutsioonidega, mõju eelarvele.

3.4

Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute seaduslikkuse kohtulikku kontrolli teostavad riiklikud ametiasutused.

3.5

Kooskõlas ELi aluslepingutega (8) ei osale Taani Euroopa Prokuratuuris.

3.6

Ühendkuningriigi ja Iirimaa suhtes kehtib justiits- ja siseküsimusi käsitlevas poliitikas osalemisest loobumise klausel, millest tuleneb, et kõnealused kaks riiki jäävad süsteemist välja, v.a juhul, kui nad peaksid vabatahtlikult ja selgesõnaliselt otsustama selles osalemise kasuks.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Reguleerimisese, mõisted, pädevus

4.1.1

Määruse esimese artikliga „asutatakse” uus Euroopa Prokuratuur, ent selle toimimisviis ja tegevusvõimsus sõltuvad täielikult sellest, kuidas hakatakse aja möödudes kohaldama direktiivi, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil, (9) kuna direktiivis määratletakse rikkumised ja ebaseaduslik tegevus, mis kahjustavad ELi finantshuve. Euroopa Prokuratuuri asutamine aitab kaitsta Euroopa kodanike rahalist panust ELi eelarvesse.

4.1.2

Direktiivi kohaselt, milles käsitletakse liidu kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil, (10) on ELi finantshuve kahjustavad kuriteod järgmised:

i.

liidu finantshuve kahjustav pettus (artikkel 3);

ii.

pettusega seotud kuriteod, mis kahjustavad liidu finantshuve (artikkel 4): teabe esitamine või esitamata jätmine, rahapesu, soodustuse lubamine või andmine ELi ametiisikule.

iii.

süüteo toimepanemisele kihutamine ja kaasaaitamine ning süüteokatse (direktiivi artiklis 5 täpsustatakse, et kõnealused süüteod on karistatavad, kuigi need jäetakse määratlemata).

4.1.3

Komitee peab vajalikuks määratleda kõnealused kuriteod õiguslikult selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt, lisades teksti lõigu, milles täpsustatakse selgesõnalisel kujul Euroopa Prokuratuuri uuritavad kuriteod. Lisaks ei peaks Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluma väiksemad õigusrikkumised, millega tekitatud kahju ei ületa teatavat taset, nt 10 000 eurot. Komitee leiab, et kõiki direktiivis sisalduvaid määratlusi on vaja täpsustada ja need tuleb esitada ka määruses, k.a „ametiisiku” (11) määratlus, mida laiendatakse avalikult sektorilt erasektorile. Kõik nii määruse ettepanekus kui ka direktiivi ettepanekus esitatud määratlused vajavad selget täpsustamist, üksikasjalikumaks muutmist, ühtlustamist ja ühtsustamist.

4.1.4

Komitee arvates võiks reguleerimiseseme, määratluste ja Euroopa Prokuratuuri pädevuse selgeks esitamiseks alternatiivina muuta teatavaid, prokuratuuri tegevusvaldkonda määratlevaid artikleid, (12) viidates lisale, mis koostatakse Eurojusti käsitleva määruse (13) eeskuju järgides ning mida saaks täiendada ja ühtlustada direktiivi ettepanekuga.

4.1.5

Euroopa Prokuratuuri pädevusvaldkond tuleb täpselt ja eksimatult kindlaks määrata. Isegi kui prokuratuuri sisulisesse pädevusvaldkonda kuuluvad kuriteod määratletakse viidates siseriiklikele õigusaktidele, millega kehtestatakse ELi õigusaktid (direktiiv 2013/xx/EL), võiks teatavate määrusega kehtestatud kriteeriumitega kõnealuste kuritegude tunnistamiseks – nt piiriülene iseloom, ELi finantshuvide kahjustamine või ELi ametiisikute seotus tegudega – luua aluse sidusale kriminaalpoliitikale, milles kõiki ELi finantshuve kahjustavate kuritegude liike käsitletaks samal viisil.

4.1.6

Siiski ei tohiks eeskirjadega laiendada Euroopa Prokuratuuri pädevust kuritegudele, mille uurimine kuulub liikmesriikide prokuröridele. Samuti tuleks juhtudeks, kui Euroopa Prokuratuuril on kaaspädevus, loetleda kriteeriumid, mille alusel võib kindlaks määrata, kelle pädevusse asjaomane küsimus „esmajoones” kuulub, kuna vastasel juhul võidakse eri liikmesriikides jõuda erinevate tõlgenduste ja õigustavadeni.

4.1.7

Piiriülese uurimise puhul võib esineda olukordi, kus mõni liikmesriik keeldub Euroopa Prokuratuuriga selle uurimissüsteemi raames koostöö tegemast. Euroopa prokuröri ja Euroopa delegaatprokuröride vahelised suhted tagavad, et ühte ja sama kuritegu ei hakata uurima mitmes liikmesriigis. Võidakse kehtestada lihtne reegel, sätestades, et kohtumenetlus algatatakse liikmesriigis, kelle kohtuasutused asusid esimesena asjaomase juhtumiga tegelema.

4.2   Euroopa Prokuratuuri asutamise eeskirjad

4.2.1

Kuigi Euroopa prokuröri nimetab ametisse nõukogu Euroopa Parlamendi nõusolekul, on ka komisjonil oluline osa kandidaatide eelvalikul, kuna komisjon „esitab [...] kandidaatide lõpliku nimekirja” ja konsulteerib „tema enda moodustatud komiteega” (14). Euroopa prokuröri valikumenetluse osas soovitab komitee komisjonil suurendada konsulteerimise etapil eksperdirühma suurust seitsmelt üheteistkümnele liikmele, täpsustada, palju neist valitakse Euroopa Kohtu liikmete, liikmesriikide kõrgemate kohtute ja prokuratuuride liikmete või teiste kõrge kvalifikatsiooniga ja kogenud juristide hulgast, ning kaasata kõnealuse nõuandekomitee koosseisu ühe esindaja igast järgmisest organist: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, kontrollikoda ning Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu.

4.2.2

Komitee leiab, et teine sobiv õiguslik võimalus oleks luua konkreetsed tagatised prokuröride jaoks, et tagada nende sõltumatus, õiglus ja erapooletus, ent ka nende kaitse ja turvalisus. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu sellele, et prokuröride tagandamatus on ilmtingimata vajalik, eriti siis, kui nende vastu esitatakse kaebusi.

4.2.3

Euroopa prokuröri või aseprokurörid vabastab Euroopa Parlamendi, nõukogu või Euroopa Komisjoni taotlusel ametist Euroopa Kohus. Viimase pädevusvaldkonda kuulub ka Euroopa delegaatprokuröride, Euroopa prokuröri või aseprokuröride poolt kodanikele põhjustatud kahju. Euroopa Kohus uurib ja menetleb kahjusid käsitlevaid kaebusi. Komitee peab vajalikuks, et Euroopa Kohus teavitab tekitatud kahju heastamise üle peetud vaidluste kohta tehtud otsustest Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni.

4.2.4

Samuti tuleks Euroopa Prokuratuuri tegevuse peamistesse põhimõtetesse kaasata seaduslikkuse ja hierarhilise alluvuse põhimõtted, millele määruses selgesõnaliselt ei viidata. Euroopa Prokuratuuril peaks samuti olema õigus algatada kriminaaluurimine omal algatusel. Euroopa kriminaalasjade uurimise süsteem muutuks sidusamaks ja ühtlasemaks, kui Euroopa Prokuratuurile antaks õigus anda OLAFile suuniseid ja siduvaid korraldusi.

4.2.5

Sisemise töökorra kohta tehtavate otsuste abil tuleks kehtestada tõhusad teabevahetusmehhanismid, tagamaks, et Euroopa Prokuratuur ning selle prokurör, aseprokurörid ja töötajad oleksid mis tahes välismõjust vabad.

4.2.6

Tekstis tehakse vahet kuritegude kahe kategooria vahel: esimene neist hõlmab kuritegusid, mis kuuluvad automaatselt Euroopa Prokuratuuri pädevusse (artikkel 12), ning teine kuritegusid, mis on seotud esimesse kategooriasse kuuluvate kuritegudega (artikkel 13). Komitee leiab, et nii kaua, kui puuduvad selged määratlused selle kohta, millised on kuriteod sõna kõige otsesemas tähenduses ja millised identsetel asjaoludel põhinevad kuriteod, ei tohiks Euroopa Prokuratuuri pädevusse kuuluda ka kuriteod, mille uurimine kuulub liikmesriikide prokuröridele (ELi finantshuve kahjustavate kuritegudega tihedalt seotud kuriteod). Ainsad määruses toodud kriteeriumid, millega põhjendatakse kuritegude liigitamist kõnealusesse kategooriasse, on, et kõnealused kuriteod on „kaalukamad” (15) ja et nad „põhinevad identsetel asjaoludel”. Ent kuna kuritegusid ei ole selgelt määratletud, kaasneb määrusega ebamäärasus: Mis vaatenurgast vaadatuna on kuriteod kaalukamad? Kahtlustatavate või rikutud seaduseartiklite vaatenurgast? Või finantsmõju seisukohast? Jne.

4.3   Uurimise, süüdistuse esitamise ja kohtumenetluse kord

4.3.1

Määruses on sätestatud, mis laadi uurimismeetmeid võib Euroopa Prokuratuur konkreetselt kasutada ja mis tingimustel. Määrusega ettenähtud uurimismeetmeid tohib rakendada üksnes kuritegude puhul, mis kuuluvad prokuratuuri sisulisesse pädevusse. Oleks asjakohane ühtlustada ELi tasandil erinevad otsusetüübid, mida prokuratuur võib teha pärast uurimise lõpetamist, ja iseäranis teatavad konkreetsed järeldused, sh need, mis puudutavad süüdistuse esitamist või menetluse lõpetamist.

4.3.2

Euroopa Prokuratuuris kogutud ja asja menetlevale kohtule esitatud tõendite ilma hindamiseta vastuvõetavaks tunnistamine võib luua ebavõrdseid lähtetingimusi ja rikkuda menetlusliku võrdsuse põhimõtet kaitse kahjuks. Juhul, kui prokuratuur saab tugineda ELi kõigi struktuuride, organite, ametite ja agentuuride ning liikmesriikide ametiasutuste institutsioonilisele koostööle, siis ei saa süüdistatav ega kostja kasutada sarnaseid vahendeid süütuse tõendamiseks ning seega on eksitud menetlusliku võrdsuse põhimõtte vastu.

4.3.3

Võimalus sõlmida tõrgeteta õigusemõistmise huvides kohtulik kokkulepe võib osutuda ühildamatuks teatavate liikmesriikide süsteemidega ja seda ei tohiks kohtuliku kontrolli alt välja jätta. Komitee soovitab komisjonil määratleda määruses mõiste „kohtulik kokkulepe” sisu ja täpsustada selle kohaldamise tingimusi, iseäranis juhtudeks, mille puhul Euroopa Prokuratuurile on määratud kaaspädevus.

4.3.4

Menetluslike tagatiste alusel, mis antakse kohaldatavatest õigusnormidest, eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenevalt kahtlustatavatele ja teistele Euroopa Prokuratuuri menetlustega hõlmatud isikutele, võivad iseenesest tekkida teatud õigused (vaikimisõigus, õigus õigusabile), mille kohta ei ole EL veel õigusnorme vastu võtnud. Kõnealuseid õigusi tuleks kohaldada ka tunnistajate ja mitte ainult kahtlustatavate suhtes.

4.4   Kohtulik kontroll

4.4.1

Euroopa Prokuratuuri käsitatakse oma ülesannete täitmise raames menetlustoimingute tegemisel kohtuliku kontrolli eesmärgil riigi ametiasutusena. Komitee leiab, et tuleks võimaldada Euroopa Prokuratuuri sisetoimingute kohtulikku kontrolli ELi tasandil.

4.4.2

Euroopa Prokuratuuri sisemistes menetluseeskirjades (kodukord) ei pea mitte ainult sätestama kohtuasjade määramist, vaid nendega tuleb ka hõlmata muid väga olulisi aspekte nagu hierarhia, struktuur, käitumisjuhend, eriülesanded jne. Kuigi kõnealused sise-eeskirjad ei kuulu täitmisele ja neil on üksnes institutsioonidevaheline väärtus, võib neid õiguskindluse põhjustel käsitada õigust loovatena ning seetõttu peaksid kriminaaluurimise all olevad Euroopa kodanikud saama nendele tugineda. Selline võimalus on ka kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 86 lõikega 3, millega nähakse ette, et liidu seadusandja peab kinnitama Euroopa Prokuratuuri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud menetlustoimingute kohtuliku kontrolli suhtes kohaldatavad eeskirjad.

4.5   Isikuandmete kaitse

4.5.1

Konkreetselt Euroopa Prokuratuuriga seoses kohaldatav isikuandmete kaitse kord täpsustab ja täiendab ELi õigusakte, mis reguleerivad isikuandmete töötlemist ELi organites (16). Isikuandmete edastamine kolmandatele riikidele on lubatud üksnes juhtudel, kui on sõlmitud vastavasisuline kokkulepe. Selline isikuandmete edastamine võib toimuda üksnes siis, kui see on ilmtingimata vajalik konkreetse kuriteo uurimiseks ja kui asjaomane kolmas riik kindlustab lepinguga isikuandmete kaitse samal tasemel kui ELis ning sellest ka kinni peab. Järelevalve kõigi Euroopa Prokuratuuri tegevuses kasutatavate andmete töötlemise üle tuleb teha Euroopa andmekaitseinspektori ja liikmesriikide pädevate ametiasutuste ülesandeks.

4.5.2

Isikuandmete töötlemine peaks puudutama üksnes isikuid, kelle puhul on olemas kindlad tõendid, et nad on toime pannud ELi finantshuve kahjustava kuriteo. Vastasel juhul võiks olla tegemist tõsise ja ebaproportsionaalse sekkumisega nende eraellu ning ELi põhiõiguste harta rikkumisega.

4.5.3

Komitee on seisukohal, et teatavate, artikli 37 lõikes 4 nimetatud andmete kogumist tuleks lubada üksnes juhul, kui see vastab tungivale vajadusele ning kui on kindel põhjuslik ja oluline seos uuritavate asjaoludega. Nimetatud artikli 37 lõikes 4 täpsustatud täiendavate isikuandmete kogumist tuleb põhjendada kriminaaluurimise kaalukate vajadustega ja kogumisel tuleb austada Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, Euroopa inimõiguste konventsiooni ja liikmesriikide parimaid andmekaitse-eeskirju.

4.5.4

Komitee on seisukohal, et kõnealused isikuandmed tuleks kustutada toimikutest ja registritest, kui need ei ole ilmtingimata vajalikud, ning samuti mis tahes juhul, mil asjaomasele isikule ei ole esitatud süüdistust.

Brüssel, 11. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Vt dokumendi COM(2013) 534 final artikli 2 punkt b, artikli 4 lõige 1 ja artikkel 12 ning käesoleva arvamuse punktis 4.1 antud selgitused „reguleerimisese, mõisted, pädevus”.

(2)  COM(2013) 535 final, artikli 3 lõige 1: „Eurojusti pädevus hõlmab 1. lisas loetletud kuriteoliike”.

(3)  Kõnealune seirekomitee tegutseb välissuhete sektsiooni juures. Kodanikuaktiivsus ja inimeste põhiõiguste kaitse kuuluvad ka tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni pädevusalasse.

(4)  Roheline raamat ühenduse finantshuvide kriminaalõiguskaitse ja Euroopa prokuröri ametikoha loomise kohta, COM(2001) 715 final, 11. detsember 2001.

(5)  http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2011:0293:FIN:ET:PDF.

(6)  Mõjuanalüüsi SWD(2013) 275 final kokkuvõte, lk 2, punkt 1.2.

(7)  COM(2013) 534 final, lk 3 ja 4.

(8)  ELi toimimise lepingu protokolli nr 22 artiklid 1 ja 2.

(9)  Määruse artikli 2 punktis b viidatakse „direktiivile 2013/xx/EL”.

(10)  Määruse ettepanekus COM(2013) 534 final on täpsustatud, et tegemist on samuti „direktiiviga 2013/xx/EL”.

(11)  COM(2012) 363 final, artikli 4 lõige 5.

(12)  Vt dokumendi COM(2013) 534 final artikli 1 punkt b, artikli 4 lõige 1 ja artikkel 12.

(13)  COM(2013) 535 final, artikli 3 lõige 1: „Eurojusti pädevus hõlmab 1. lisas loetletud kuriteoliike”.

(14)  COM(2013) 534 final, artikli 8 lõige 3.

(15)  COM(2013) 534 final, artikli 13 „Kaaspädevus” lõige 1.

(16)  Iseäranis määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/91


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa terasetööstuse tegevuskava”

COM(2013) 407 final

2014/C 170/15

Raportöör: Claude ROLIN

Kaasraportöör: Zbigniew KOTOWSKI

Euroopa Komisjon otsustas 3. juulil 2013 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa terasetööstuse tegevuskava”

COM(2013) 407 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI) võttis arvamuse vastu 21. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (11. detsember istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 9.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab toetust Euroopa terasetööstuse tegevuskavale, mille Euroopa Komisjon avalikustas 11. juunil. Komitee arvates on terasetööstuse tegevuskava näol tegu esimese sammuga tunnistamaks, et sektor on Euroopa jaoks strateegiliselt tähtis ning selle majanduskasvu mootor. Ent õnnestumine sõltub sellest, kuidas lubadused tegelikult ellu viiakse.

1.2

Tegevuskava on konkreetne ettepanek, kuid selle rakendamiseks kulub kuid, kui mitte aastaid. Pidades silmas tootmise ja tulude vähenemist sel aastal, on vaja õigeaegset tegutsemist, et aidata kriisist mõjutatud töötajaid ja taastada investeeringuteks soodne kliima nii sektoris endas kui ka sektorile järgnevas väärtusahelas. Kui seda ei tehta, on oht, et suletakse veelgi ettevõtteid ja kaotatakse töökohti. Sellega seoses kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles avaldama võimalikult peatselt juhised, milles tuuakse ära tegevuskava rakendamise täpne ajaline raamistik. Juhiseid tuleks sotsiaalpartneritega arutada kõrgetasemelise töörühma järgmisel koosolekul.

1.3

Tegevuskava on konkreetsete tegevuste osas väga ebamäärane ega käsitle asjakohaselt kriisi tsüklilist olemust. Selleks et tagada sektori strateegilise tähtsuse säilimine Euroopa töötleva tööstuse ja tööhõive jaoks ja vältida selle edasist langust, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles võtma järgmised kiireloomulised meetmed:

viima läbi olemasoleva võimsuse üksikasjaliku hindamise, kaasates sellesse sotsiaalpartnerid;

võtma meetmeid vanametalli kasutamise ja transpordi lihtsustamiseks ning ebaseadusliku ekspordi vältimiseks;

kasutama ulatuslikult ELi struktuurifonde ning tagama vahendite eraldamisel piisavalt sektorikeskse tähelepanu osutamise;

töötama riigi toel välja ajutised meetmed (nagu kurzarbeit Saksamaal) ja/või tugevdama olemasolevaid meetmeid, et tagada töötajate olemasolu terasetööstuses;

innustama nõudlust terasesektorile järgnevates sektorites, rakendades mh kohe auto- ja ehitustööstuses soovitatud meetmeid. Üldiselt tuleb leida õige tasakaal eelarve konsolideerimise (kokkuhoiumeetmete) ja aktiivse tööstuspoliitika vahel, mis hoogustab investeeringuid ja töökohtade loomist (1). Terasenõudluse suurendamiseks ei piisa auto- ja ehitussektorile tuginemisest;

pakkuma investeeringuteks palju rohkem toetust, sh riigipoolset, et arendada uusi tehnoloogiaid ja protsesse, mis annavad tõuke rajatiste ja tehaste täiendavaks moderniseerimiseks;

võtma kasutusele terasetootmise säästva mudeli, et toetada Euroopa terasetööstust. Viivitamatult tuleb arendada ja edendada Euroopa säästvuse standardeid, nagu terasest ehitustoodete märk SustSteel;

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ei peaks pakkuma järelmeetmeid, vaid keskenduma muutuste ennetamisele, juurutades selleks näiteks uusi tehnoloogiaid ja aidates töötajatel nendega kohaneda.

1.4

Esmase tähelepanu alla peaks võtma ka Euroopa jätkusuutliku kliima-, energia- ja kaubanduspoliitika saavutamise, et hõlbustada sektoris üleminekut vähese CO2-heitega energia- ja ressursitõhusale majandusele, millega seotud kulud ei lasuks üksnes ELi terasetööstusel. Selle saavutamisele aitab kaasa ambitsioonikate meetmete edendamine teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alal näiteks programmi Horisont 2020 raames, ning samuti aktiivne toetus uute, puhaste, ressursi- ja energiatõhusate tehnoloogiate kasutamisele.

1.5

Komitee toetab üldist eesmärki – võitlust kliimamuutustega – ning toetab ka ELi tegevust selles valdkonnas. Sellegipoolest tuleb hoolikalt vaadelda sektori erijooni, eriti neid, mis on seotud tehnoloogiliste piirangutega, ning samuti ka juba astutud samme. Terasetööstuses seatavad sihid peavad olema tehniliselt ja majanduslikult teostatavad. Need tuleb püstitada nii, et vähemalt ELi parimatele tegutsejatele ei lisanduks ELi kliimapoliitika (eelkõige heitkogustega kauplemise süsteemi) tulemusel täiendavaid kulusid vähemalt seni, kuni ei ole saavutatud üldist rahvusvahelist kliimamuutuste alast kokkulepet, milles sätestataks samad eesmärgid ja meetmed kogu maailma terasetööstuses.

1.6

Kogu Euroopas tuleb suurendada ajutisi hüvitisi, et korvata heitkogustega kauplemise süsteemist johtuv elektrihinna tõus üle ELi nii kolmanda kauplemisperioodi ajal kui ka hiljem. Komitee kutsub komisjoni üles uurima küsimust täiendavalt ja võtma kiirelt sobivaid meetmeid.

1.7

Komitee toetab kavatsust luua Euroopas energiamahukates tööstusharudes uute ja innovaatiliste tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks rahastamisskeem, millesse tehakse eraldisi heitkogustega kauplemise süsteemi saastekvootide müügist saadavast sihtotstarbelisest tulust.

1.8

Jätkuvalt tuleb edendada läbimurdetehnoloogiate (nt ULCOS) juurutamist. Komitee jaoks on väga oluline jälgida tähelepanelikult terasetehaste CO2-heite ja energiatõhususe andmeid.

1.9

Euroopa Komisjoni prioriteediks peaks olema vastastikkus ja võrdsete tingimuste loomine üle maailma. Kuna võrdsed tingimused puuduvad ja tärkava turumajandusega riikides vohab protektsionistlik suundumus, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles võtma Euroopa terasetööstuse kaitseks jõulisemaid meetmeid, sh kasutama sihipäraselt ja operatiivselt kaubanduse kaitsevahendeid.

1.10

Komiteel on hea meel, et võeti vastu muutusteks ja restruktureerimiseks valmisolekut käsitlev kvaliteediraamistik, milles esitatakse kõnealuse valdkonna parimad tavad, ning loodab, et eri sidusrühmad kasutavad seda raamistikku Euroopa miinimumstandardina, et ennetada ja hallata muutusi ja restruktureerimisi sotsiaalselt vastutustundlikult, edendades koolitusi, täiendades oskusi ja toetades vajaduse korral ümberõpet. Ära tuleb kasutada ka võimalus muuta Euroopa terasesektor noortele ja kvalifitseeritud töötajatele atraktiivseks. Lisaks tuleks välja töötada pikaajalised lahendused põlvkondade vahetusega toimetulekuks. Kõigi tasandite sotsiaalpartneritel võib selles olla kaasaaitav roll.

1.11

Konkurentsivõimelisema ELi terasetööstuse poole liikumise sotsiaalselt vastutustundlikul korraldamisel peaks komitee arvates terasesektorile tagama teiste sektoritega võrdväärse juurdepääsu olemasolevale rahastamisele Euroopa, riigi ja piirkonna vahenditest.

2.   Sissejuhatus

2.1

Euroopa Komisjoni konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku terasetööstuse tegevuskavas tõstetakse esile, et „EL on suuruselt teine terasetootja maailmas, tootes aastas üle 177 miljoni tonni terast, mis moodustab 11 % maailma kogutoodangust”. Tööstus asub mitmel pool üle Euroopa: vähemalt 500 tootmiskohta on jaotunud 24 liikmesriigi vahel.

2.2

Komitee kordab, et Euroopa terasetööstus on Euroopa majandusõitsengu alustala ja Euroopa tarneahela vältimatu lüli, juurutades ja tootes Euroopas tuhandeid erinevaid, innovatiivseid lahendusi ning pakkudes nii otseselt kui ka kaudselt tööd ja elatist miljonitele Euroopa kodanikele.

2.3

Kahjuks on nüüdseks selge, et kõiki Euroopa riike praegu mõjutav majanduskriis on seda tööstust äärmiselt rängalt kahjustanud. Terasetööstus toetub sellistele sektoritele nagu auto- ja ehitustööstus, mille tegevus on pärast 2008. aastat järsult vähenenud. Selle tagajärjel on Euroopas vähenenud ka nõudlus terase järele.

2.4

Vähenenud nõudlus terase järele kajastub Euroopa tootmisrajatiste ajutises või alalises sulgemises ja rohkem kui 60 000 töökoha kaotuses sektoris.

2.5

Euroopa peab viivitamatult tegutsema, et ohjata praegust kriisi, mis mõjutab terasetööstust. Seepärast tervitab komitee Euroopa Komisjoni hiljutist algatust võtta meetmeid Euroopa terasetööstuse toetuseks.

2.6

Esmakordselt pärast Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu kehtivusaja lõppemist üksteist aastat tagasi (2002. aastal) pakub komisjon välja kõikehõlmava terasetööstuse tegevuskava. See toimub tänu komisjoni ja sotsiaalpartnerite ühistele jõupingutustele tuua esiplaanile tööstuspoliitika üldiselt, aga ka seoses peamiste tootmissektoritega. Tegu on ka esimese sammuga tõelise tööstuspoliitika suunas, millesse on integreeritud kaubandus-, teadus- ja arendustegevuse, keskkonna-, kliima- ja energiapoliitika.

2.7

Kavas on toodud mitmeid meetmeid ja soovitusi sellistes valdkondades nagu nõudlus, energia ja energiatõhusus, kliimapoliitika, konkurents, kaubandus, toorained, teadustegevus ja innovatsioon, aga esitatud on ka sotsiaalsed aspektid, näiteks juurdepääs Euroopa struktuurifondidele, et leevendada muutuste ennetamise ja haldamisega seotud sotsiaalseid kulusid ning edendada sektori konkurentsivõime suurendamiseks noorte tööhõivet.

2.8

Terasesektori sotsiaalpartnerid on andnud oma panuse sellesse pikaajalisse strateegiasse ELi sotsiaaldialoogi komitee kaudu, töötades välja kõikehõlmava seisukoha Euroopa terasetööstust ees ootavate väljakutsete osas. Ühine analüüs oli aluseks kõrgetasemelisele ümarlauale, mille Euroopa Komisjon algatas eesmärgiga arendada edasi Euroopa konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku terasetööstuse tegevuskava.

2.9

Terasetööstus on Euroopa töötleva tööstuse strateegiline alustala ja juhib jätkuvalt tehnoloogilist innovatsiooni, mis on äärmiselt tähtis selleks, et luua väärtusi sektorile järgnevates väärtusahelates, näiteks auto-, ehitus-, kosmose-, energiatööstuses jne. Tugev terasetööstus on Euroopale elutähtis, kui soovitakse tööstuse osakaalu SKPst tõsta praeguselt 15,2 %-lt 20 %-le (2).

2.10

Euroopa terasetööstusel on mitmeid eeliseid, näiteks modernsed tehased, uuenduslikud tooted, pidevat innovatsiooni taotlevad nõudlikud kliendid, kaalukas siseturg ja kvaliteetne tööjõud. Ent praegu ollakse silmitsi suurte probleemidega: madal nõudlus, kasvavad energiakulud, sõltumine importtoorainest ja sageli ebaaus konkurents.

2.11

Tegevuskava on dokument, milles on toodud olulisimad terasesektoriga seotud küsimused. Eriline rõhuasetus on võimalikel meetmetel, mida viidaks ellu eri institutsioonilistel tasanditel ja peamiste sidusrühmade poolt.

2.12

Komisjon näeb ette, et ametlik kõrgetasemeline töörühm jälgib kava rakendamist ja selle mõju sektori konkurentsivõimele, jätkusuutlikkusele ja tööhõive olukorrale.

3.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkused

3.1

Komiteel on hea meel, et Euroopa Komisjon on võtnud päevakorda Euroopa terasesektori ees seisva ärevust tekitava olukorra. Konsulteerimine sotsiaalpartnerite ja liikmesriikidega on andnud neile võimaluse väljendada oma arvamust sektori ja selle puuduste kohta, aga pakkuda ka võimalikke lahendusi, mis aitaksid säilitada Euroopa terasesektori tugevuse. Konsultatsioonide tulemusena valmis Euroopa konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku terasetööstuse tegevuskava.

3.2

Kava on esimene samm, aitamaks terasesektoril seista vastu praegustele peamistele majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaprobleemidele, luues uue tööstuspoliitikaraamistiku, et hoida alal konkurentsivõimeline terasetööstus ja säilitada töökohad Euroopas. Tegevuskavas sätestatu on optimistlik, kuid selle lõplik edu sõltub sellest, kuidas kõik tegelikult ellu viiakse. Selle potentsiaalne mõju saavutatakse vaid siis, kui tuginetakse selgele lühi-, keskpika- ja pikaajalisele strateegiale ning pakutakse vajalikud õigus-, finants- ja logistilised vahendid.

3.3

Komitee arvates peaks kava rakendamise abil olema võimalik saavutada järgmine.

Luua raamtingimused Euroopa terasetööstuse rahvusvahelise konkurentsivõime ja säästva arengu säilitamiseks lühi- ja pikaajalises perspektiivis. Sektori võimet reageerida muutuvale majandusolukorrale mõjutavad teadusuuringute, innovatsiooni-, keskkonna-, energia-, kaubandus- ja konkurentsipoliitika ning tarbijate vajadused. Kava abil peaks püüdma kujundada asjaomaseid poliitikameetmeid nii, et neis võetaks piisavalt arvesse terasetööstuse ees seisvaid väljakutseid.

Toetada jätkuvalt majanduskriisi tugeva mõju all olevat terasetööstust, et majanduslangusega toime tulla. Kriisi algusest peale on terasetööstus otsustavalt reageerinud terasenõudluse langusele, viies sisse ajutised ja alalised tootmisvõimsuse kärped. 2008. aastast alates on terasetööstus kaotanud 15,5 % töökohtadest (allikas: EUROFER).

Tagada, et Euroopa terasetööstuse tulevik ei oleks ohus. Suletud tootmisrajatisi ja kasutult seisvaid kõrgahje tõenäoliselt ei asendata ega võeta taas kasutusse. Komitee on veendunud, et nõudluse taastumisel on ELi majanduse ees suur oht muutuda struktuurseks terase importijaks.

Parandada Euroopa terasetootmise ettevõtluskeskkonda ja reguleerimist. Tooraine, energiahinnad ja reguleerimiskulud on Euroopas maailma ühed suurimad. Euroopas on gaasi hind kolm-neli korda ja elektri hind kaks korda kõrgem kui USAs. Kui meetmeid ei võeta, suureneb see erinevus veelgi.

Toetada töötajaid ja piirkondi, mida kriis on samuti rängalt mõjutanud, kuid parandada ka muutuste kavandamist ja haldamist, edendades koolitust, täiendades oskusi ja toetades vajaduse korral ümberõpet. Kadunud on tuhandeid töökohti ja veelgi rohkem töökohti on ohus. Lisaks on üleüldiselt kasvanud ajutiste töökohtade osakaal, muutes oluliste oskuste ja oskusteabe edasiandmise veelgi raskemaks. Mõnel juhul võib see avaldada mõju tootmiskvaliteedile või töötajate ohutusele.

Üldised märkused

3.4

Komisjoni tööstuspoliitikat käsitleva teatise üks eesmärk on tagada, et 2020. aastaks kasvaks tööstuse osakaal 20 %-le ELi SKPst. Komitee toetab seda eesmärki, kuna sellest tõuseb kasu ka terasesektorile. Ent eesmärgi saavutamine võib osutuda äärmiselt raskeks, kui ei lihtsustata juurdepääsu finantsasutustele, nt Euroopa Investeerimispangale ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale.

3.5

Turuolukord nõuab, et terasetootjad jätkaksid raskete struktuurimuutuste elluviimist (välistada ei saa ühinemiste, ülevõtmiste ega pankrottide võimalust). Väga suurt tähtsust omavad mahukad investeeringud innovatsiooni, innovatiivsetesse teraseklassidesse ja lõpptoodete valiku parandamisse, täiendavad kärped kuludes liikide kaupa ja selliste teenuste kasutuselevõtt, milles kasutatakse oma tootmisest pärit terast, kuid paljudel terasetootjatel on rahastamine praeguses majandusolukorras raske või võimatu.

Toimiv õigusraamistik

3.6

Komisjoni läbiviidud hiljutisest uuringust terasetööstuse kulude kumulatiivse hindamise kohta nähtus, et tavapäraselt ei ole reguleerimiskulud kulupõhise konkurentsivõime erinevuse peamiseks põhjuseks. Ent kriisi ajal võib ELi reguleerimiskuludel olla märkimisväärne mõju terasetööstuse konkurentsivõimele (3). Õigusraamistikku tuleks hinnata nii kulude kui saadava kasu osas.

3.7

Terasesektori sotsiaalpartnerid tuleb aktiivselt kaasata õigusraamistiku hindamisse.

Terasenõudluse suurendamine

3.8

Komisjon tõstab esile, et „ELis sõltub terasenõudlus väheste peamiste terast kasutavate tööstusharude majanduslikust ja finantsolukorrast – näiteks ehitussektori ja autotööstuse/–-/terasenõudlusest” (4). Kahjuks seab praegune majanduskriis piirangud nende sektorite nõudlusele ja tingib seega terase üldnõudluse vähenemise.

3.9

Euroopa Komisjon toetub Euroopa terasenõudluse stimuleerimisel „CARS 2020” (5) kavale ja säästvat ehitust (6) toetavale algatusele. Võttes arvesse praegust pakilist olukorda terasetööstuses, ei ole nimetatud kavad küllaldaselt konkreetsed ega piisavad, et terasesektorit lähiajal mõjutada.

3.10

Terasenõudlust saab suurendada ka, kui lihtsustatakse suurte tulevikku vaatavate taristute käivitamist ja parandatakse Euroopa kodanike ostuvõimet eesmärgiga anda hoogu siseturu taastumisele.

Võrdsed tingimused rahvusvahelisel tasandil

3.11

Viimasel kümnendil on Euroopa terasetööstus üha enam saanud karistada ebaausate kaubandustavade, kolmandate riikide protektsionismi ja toorainetootjate ülemäärase kontsentratsiooni tõttu. Seepärast on hädavajalik hinnata sihipärasel ja kiirel viisil võimalust tegeleda kõigi ebaausate tavadega, mille ohvriks Euroopa terasetööstus on langenud. Kindlasti ei tohi seda edasi lükata, kuna sektori ülevõimsus kogu maailmas tingib ebaausate kaubandustavade kasutamise teatavate kolmandate riikide poolt oma ülemäärase toodangu eksportimiseks.

Energia-, kliima-, ressursi- ja energiatõhususe poliitika konkurentsivõime tõstmiseks

3.12

Euroopa terasetööstusel on tulevikku vaid siis, kui ettevõtted on maailmas tehnoloogia arengus esirinnas, eriti mis puudutab uusimate CO2 vähendamise ja energiatõhususega seonduvate tootmistehnoloogiate kasutamist, kui need on majanduslikult elujõulised.

3.13

Terasetööstus on energiamahukas tööstusharu, mis on praegu oma rahvusvaheliste konkurentidega võrreldes silmitsi kõrgete energiahindadega. Väga kapitalimahuka tööstusena on energiahindade stabiilsusel, prognoositavusel ja üleilmsel konkurentsivõimel määrav tähtsus sektori pikaajalise arengu seisukohalt.

3.14

Tegevuskava keskendub õigesti terasetoodete/materjalide panusele CO2 vähendamisel. Tootmisprotsesside osas on tööstus praeguste tehnoloogiate tõttu saavutamas oma piire ega suuda seepärast jõuda vahe-eesmärkideni, mis komisjon 2050. aastaks on püstitanud. Märkimisväärne paranemine on võimalik vaid läbimurdetehnoloogiate abil. Teadus- ja arendustegevus ja innovatsioon ning vahendid teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks on seepärast üliolulised. Sellega seoses tervitab komitee komisjoni ettepanekut toetada programmi Horisont 2020 raames uute tehnoloogiate alaseid teadus- ja arendustegevuse, demonstratsioon- ja pilootprojekte puhtamate, ressursi- ja energiatõhusamate tehnoloogiate väljatöötamiseks.

3.15

Ehkki praegusi tehnoloogiaid kasutades on tööstus oma piire saavutamas, ei ole kõik tehased lõplikult ära kasutanud oma võimalusi energia- või ressursitõhusateks parandusmeetmeteks, mis põhinevad olemasolevatel tehnoloogiatel. Ettevõtteid peaks ärgitama investeerima parimasse võimalikku tehnikasse.

3.16

Ressursid ja energiahinnad on praegu uuendustegevuses suunaandjad. Kuigi peamine vastutus teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni investeerimise eest lasub terasetööstusel endal, on vaja tugevamat toetust teadus- ja arendustegevusele, demonstratsioon- ja pilootprojektidele ning vajaduse korral uute tehnoloogiate kasutuselevõtule. Kuna kulutused toorainele ja energiale on suurimad, on väljakutseks vähendada kulude erinevust ELi peamiste konkurentidega.

3.17

Kriis ja ranged eelarvepiirangud on seadnud mõne liikmesriigi terasetootjate hüvitamisvõimalused tõsisesse ohtu, mistõttu võib Euroopa piires tekkida ebaõiglane olukord.

Innovatsioon

3.18

Viimastel kümnenditel on Euroopa terasetööstus säilitanud konkurentsieelise oma konkurentide ees tänu tõhususe parandamisele, tooteinnovatsioonile ja märkimisväärsele tööviljakuse tõusule. Kuid praeguses olukorras on lisakasvu selles valdkonnas raske saavutada seni, kuni ei parane olukord turul ega regulatiivne ettevõtluskeskkond.

3.19

Uute majanduslikult elujõuliste tehnoloogiate arendamine peab käima käsikäes Euroopa terasetootjate konkurentsivõime paranemisega oma konkurentide suhtes mujal maailmas. Vähem energia- ja toorainemahukas tootmine aitab vähendada kulusid, muutes Euroopa terasetööstuse niiviisi konkurentsivõimelisemaks.

Sotsiaalne mõõde: restruktureerimise ja oskustega seotud vajadused

3.20

Kavas tõdetakse, et tulevikus napib oskustöötajaid peamiselt vanusepüramiidi tõttu, kuid piisavalt ei võeta arvesse restruktureerimisest tulenevat oskuste ja oskusteabe kadu. Lisaks nõuab põlvkondade vahetumine süsteemseid lahendusi, eelkõige seoses noorte tööpuuduse järsu kasvuga.

3.21

Ajutiste meetmete edendamine töötajate toetuseks on väga oluline selleks, et tegeleda majanduslangusega ja säilitada terasetööstuses vajalik tööjõud ja oskused ka tulevikus.

Kõrgetasemeline töörühm

3.22

Euroopa terasesektori ees seisva olukorra pakilisust silmas pidades märgib komitee pettunult, et komisjonil on kavas vaid üks kõrgetasemelise töörühma koosolek aastas. Kuna sektor on praegu muutustele aldis, peab ajakohastamine toimuma pidevalt, et saaks vastu võtta teadlikke otsuseid.

3.23

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et tegevuskava vastuvõtmisele järgneva 12 kuu jooksul on vaja läbi viia Euroopa konkurentsivõimelise terasetööstuse tegevuskava mõju hindamine. Võimalikult täpse ja objektiivse hindamise tagamiseks tuleb aruteludesse kindlasti kaasata ka sotsiaalpartnerid. Kava rakendamisele pühendumiseks on vaja suuremat koostööd tööandjate ja töötajate esindajate vahel Euroopa, riigi, kohalikul ja ettevõtte tasandil.

Brüssel, 11. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  CESE 1094/2013- CCMI/108.

(2)  COM (2012) 582 final.

(3)  Euroopa Poliitikauuringute Keskus, „Assessment of Cumulative Cost Impact for the Steel Industry”, 2013.

(4)  COM (2013) 407.

(5)  COM (2012) 636 final.

(6)  COM (2012) 433 final.


LISA

Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee Arvamusele

Täiskogu lükkas tagasi järgmise muudatusettepaneku, mis kogus hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest (kodukorra artikli 54 lõige 3):

Punkt 1.11

Välja jätta fondide laiem täpsustus:

„Konkurentsivõimelisema ELi terasetööstuse poole liikumise sotsiaalselt vastutustundlikul korraldamisel peaks komitee arvates terasesektorile tagama teiste sektoritega võrdväärse juurdepääsu olemasolevale rahastamisele Euroopa, riigi ja piirkonna vahenditest.”

Motivatsioon

Lühem sõnastus aitab vältida liigseid üksikasju vahendite määratlemisel ja pakkuda käitajatele piisavat paindlikkust, toomata samas kaasa võimalikke turumoonutusi sektoris.

Hääletuse tulemus:

Poolt

:

70

Vastu

:

77

Erapooletuid

:

12


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/98


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa arenguaasta 2015”

2014/C 170/16

Üksikraportöör: Andris Gobiņš

18. septembril 2013 otsustas Euroopa Parlament vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa arenguaasta 2015”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 5. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10. –11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 144, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et vastuseks kodanikuühiskonna ja komitee ühisalgatusele nimetas Euroopa Komisjon 2015. aasta Euroopa arenguaastaks.

1.2

Komitee toetab kindlalt toetuse ja arenguga seotud valitsusväliste organisatsioonide konföderatsiooni (CONCORD) muudatusettepanekuid, (1) mis on esitatud Euroopa Komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu otsus Euroopa arenguaasta (2015) kohta, (2) ja Euroopa Parlamendi muudatusettepanekute projekti (3). Komitee juhib tähelepanu sellele, et enamikku neist ideedest on arutanud teema-aasta mitteametlik töörühm ning neid on osaliselt juba mainitud komitee muudes arvamustes ja komitee teema-aastale pühendatud arutelulehel.

1.3

Euroopa arenguaastast saab esimene Euroopa aasta, millel on tugev ülemaailmne ja õigustel põhinev mõõde. Komitee kutsub ELi institutsioone üles tegema kõik endast oleneva, et saavutada CONCORDi järgmiselt sõnastatud eesmärgid: see teema-aasta on ainukordne võimalus algatada mõtestatud kodanikuosalusega laiaulatuslik avalik arutelu, mis käsitleb Euroopa visiooni ülemaailmsest arengust nii Euroopas kui ka teistel kontinentidel ja hõlmab ka inimõiguste, keskkonnasäästlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse mõõdet (4).

1.4

Komitee kutsub oma partnereid maailma teistes piirkondades avaldama toetust ülemaailmsele arenguaastale (2015) maailma muudes piirkondades, niivõrd kui jääb piisavalt aega ettevalmistusteks.

1.5

Põhirõhk tuleb asetada arengukoostöö kõige jätkusuutlikumatele ja olulisematele aspektidele, nagu nt ülemaailmne solidaarsus ja õiglus, arengupoliitika sidusus, säästva arengu eesmärgid, ülemaailmsed avalikud hüved ja väljakutsed ning Euroopa kodanike roll tarbijate ja maailmamajanduses osalejatena. Esmatähtsaks ei tohiks pidada kitsaid ja rahastaja-abisaaja aspektist püstitatud küsimusi.

1.6

Rõhku tuleks panna ka erasektori rollile arengus, (5) sest tavaliselt puuduvad arengumaades arengustrateegiad väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKE), sh ühistute jaoks. Sellised arengustrateegiad võivad kaasa aidata vaesuse kaotamisele ja kaasava majanduskasvu edendamisele. Koostöös sotsiaalpartnerite ja asjast huvitatud valitsusväliste organisatsioonidega VKEde toetamise poliitikas saadud Euroopa kogemus tuleks arengumaadele sihipärasel ja asjakohasel viisil edasi anda, et saavutada jätkusuutlik majanduskasv selle kõigis kolmes valdkonnas – majanduses, sotsiaalvaldkonnas ja keskkonna alal.

1.7

Komitee kordab, et eelnevate Euroopa aastate edu võti on olnud tihe koostöö ELi institutsioonide ja organite ning kodanikuühiskonna vahel nii riigi kui ELi tasandil. Seepärast kutsub komitee üles tegutsema otsekohe – moodustama paljusid sidusrühmi hõlmava töörühma, et tagada õigeaegne ja asjakohaselt struktureeritud koostöö. Seepärast avaldab komitee tugevat toetust kodanikuühiskonna organisatsioonide liidu loomisele.

1.8

Kodanikuühiskonna organisatsioonide mitmetasandilisel tegevusel (nii riigi, ELi kui ka partnerriigi tasandil) on keskne roll poliitiliste protsesside kujundamisel – seega tuleks kodanikuühiskonna organisatsioonid ja nende tegevus seada teema-aasta olulisimaks prioriteediks ja neile tuleks eraldada suurem osa rahalistest vahenditest. Selleks et Euroopa arenguaasta saavutaks paremaid tulemusi lühikeses ja pikas perspektiivis, tuleb kindlasti vältida raha kulutamist suhtekorraldusbüroode korraldatavatele kulumahukatele kampaaniatele või siis viia sellised teenused täieliku miinimumini (nagu on märgitud arvamuse punktis 3.6).

1.9

Komitee kutsub ELi institutsioone kasutama kolmepoolseid arutelusid selleks, et keskendada põhitähelepanu kampaaniate või teabeedastuse asemel jätkusuutlikele tulemustele ja osalusele. Selle saavutamiseks tuleb Euroopa Komisjoni ettepaneku mõnd artiklit muuta, nagu on märgitud arvamuse 3. ja 4. peatükis; muutmist vajavad ka põhjendused ja lisad, mida käesolevas arvamuses selle piiratud mahu tõttu ei ole võimalik käsitleda.

1.10

Detsentraliseeritud lähenemine, nagu kirjeldatud arvamuse punktis 3.5, võiks anda paremaid tulemusi, sest traditsioonid ja ajalooline taust on arengukoostöö valdkonnas väga erinevad ning ei sõnastuses ega tegevuses jne ei õnnestunud leida ühtset vormi. Arvamuse 3. ja 4. osas esitatakse mitu ettepanekut teema-aasta viimiseks rohujuure tasandile. Need ettepanekud tuleks hõlmata teema-aasta ettevalmistamisse.

2.   Üldised märkused

2.1

Euroopa aastal on eriline roll teabevahetuses ja kodanike aktiivsel kaasamisel ning see võimaldab ELi, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil elluviidavaid ühisüritusi, mida korraldavad institutsioonid ja üha arvukamad kodanikuühiskonna organisatsioonid.

2.2

2015. aastaks tuleks saavutada aastatuhande arengueesmärgid. See peaks kulmineeruma saavutatule hinnangu andmise ja uue strateegia või paradigma vastuvõtmisega järgmiseks kümnendiks. ELil on olnud võtmeroll arenguküsimustes ja aastatuhande arengueesmärkide püstitamisel. Ehkki arengukoostöö on arenguabist midagi palju enamat, tuleb märkida, et enamik (60 %) ametlikust arenguabist pärineb ELilt ja selle liikmesriikidelt. ELil ja liidu kodanikel peaks koos arengumaadest pärit partneritega olema suundanäitav roll aruteludes pärast 2015. aastat.

2.3

Eurobaromeetri andmetel (6) on ligikaudu 20 miljonit inimest (sh vabatahtlikud) ELis isiklikult seotud valitsusväliste arenguorganisatsioonidega, umbes 130 miljonit ELi kodanikku teevad annetusi organisatsioonidele, mis aitavad arengumaid, ja kokku 72 % ELi kodanikest toetab isiklikult ideed aidata madala arengunäitajaga riike.

2.4

Üha enam inimesi mõistab, et areng saab alguse igaühe koduriigist ja meie endi elust, näiteks õiglase kaubanduse, keskkonnakaitse, poliitilistes protsessides osalemise jms kaudu.

2.5

Kiirelt kasvav, lai ja kaasav toetajate koalitsioon, mida tuliselt toetavad ELi arenguvolinik Andris Piebalgs ja tema meeskond, ELi ja riikide kodanikuühiskonna organisatsioonide – Läti Euroopa Liikumine, Läti arengukoostöö platvorm (LAPAS), toetuse ja arenguga seotud valitsusväliste organisatsioonide konföderatsioon (CONCORD) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (7) – juhtimisel koondab olulisi sidusrühmi, sh paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid, Regioonide Komitee ja Euroopa Parlament. Partnerid tegutsesid algusest peale selle nimel, et teema-aasta kujuneks edukaks ja lennukaks ning annaks konkreetseid tulemusi.

3.   Konkreetsed märkused

3.1

Komitee kutsub ELi institutsioone üles kasutama kolmepoolseid arutelusid selleks, et muuta teema-aasta sisukamaks ja võtta rohkem meetmeid parema ja jätkusuutlikuma tulemuse saavutamiseks (nt poliitiliste protsesside ja kohustuste kaudu, parandades horisontaalset ja struktureeritud dialoogi jne).

3.2

Komitee tuletab meelde oma esmast ettepanekut teema-aasta kohta: „Komitee kutsub üles pöörama suuremat tähelepanu arengukoostööle, ülemaailmse solidaarsuse teemadele ja aastatuhande arengueesmärkide arutelule. Ta teeb ettepaneku pühendada 2015. aasta „arengule ja koostööle” (esialgne nimetus). Kuna EL ja selle liikmesriigid on samuti otsustanud saavutada kõnealused eesmärgid aastaks 2015, teeb komitee ettepaneku kasutada kõnealust Euroopa aastat, et tõsta iga kodaniku, kodanikuühiskonna ning riikliku ja Euroopa tasandi teadlikkust ja stimuleerida jagatud vastutust juba seatud eesmärkide ja uute, pärast 2015. aastat seatavate eesmärkide saavutamisel” (8).

3.3

Euroopa Liidu kodanike ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ning nende kõikjal maailmas asuvate partnerite kaasamisel ja hõlmamisel arengusse ning poliitilisse dialoogi ülemaailmse arengu ja õigluse üle on teema-aasta ja üldiselt arengu edukuse seisukohalt keskne tähtsus. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on keskne koht mitte ainult vahendite hankimisel ja arengumeetmete ellurakendamisel, vaid ka poliitilistes protsessides. See kehtib iseäranis noorema põlvkonna kohta, kes on sotsiaal- ja muu meedia kaudu laiema maailmaga üldiselt rohkem kontaktis ja paremini teadlik pakilistest küsimustest, mis neil kui meie tulevastel juhtidel lahendada tuleb. Seepärast on laste ja noorte ning iseäranis tüdrukute eesmärgipärasel ja otsesel kaasamisel Euroopa aasta aruteludesse määrav tähtsus. Eesmärgipäraselt ja otse tuleb kaasata ka eri huve, sotsiaalset tausta jne esindavad kodanikud. Eelmainitud aspekte tuleks nõuetekohaselt kajastada teema-aasta ettevalmistamisel ja elluviimisel, selle sisu ja rahastamise puhul.

3.4

Komitee toetab Euroopa aasta puhul detsentraliseeritud lähenemisviisi. Riigi tasandi töörühmad peaksid seoses teema-aastaga valima oma riigi moto, tunnuslause või üleskutse, mis peegeldaks kõige paremini liikmesriigi olukorda. ELi ja riigi tasandi töörühmad tuleks moodustada hiljemalt kaks kuud pärast ettepaneku vastuvõtmist ja neile tuleks anda ligipääs teema-aasta jaoks eraldatud rahalistele vahenditele. Töörühmade tegevus ja selle toetamine peab jätkuma kogu teema-aasta vältel. Organiseeritud kodanikuühiskonnal peab töörühmades olema keskne koht.

3.5

Komitee tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle investeerida teema-aasta edukuse tagamiseks märkimisväärne hulk rahalisi vahendeid. Samal ajal väljendab komitee muret selle pärast, et neist rahalistest vahenditest on kodanikuühiskonna kaasamiseks ja tegevusteks ette nähtud protsentuaalselt väga väike osa, kuigi see kindlustaks teema-aasta suurima jätkusuutlikkuse ja parimad tulemused. Tuleks vältida vahendite kasutamist olemasolevate või uute suhtekorraldusalaste lepingute ja/või hangete jaoks või siis viia vahendite sel otstarbel kasutamine täieliku miinimumini, sest teatud juhtudel võib see teema-aasta eesmärkidele isegi vastu töötada.

3.6

Tuginedes varasemate Euroopa aastate headele tavadele, avaldab komitee toetust kodanikuühiskonna organisatsioonide ulatusliku ja kaasava liidu loomisele, mis – nagu möödunud aastatelgi – peaks täitma keskset rolli Euroopa aasta kavandamisel ja elluviimisel. Komitee soovitab pöörata eritähelepanu tihedale koostööle komitee liikmete ja tööorganite ning muude sidusrühmadega, samuti kõnealuse liidu liikmetega nii ELi kui ka riikide tasandil.

3.7

Samuti tuleks 2015. aastal jätkata head tava määrata teema-aasta saadik. See on suurepärane võimalus suurendada avalikkuse teadlikkust teema-aasta eesmärkidest ja nende toetamist.

3.8

Komitee on pühendunud koostöömehhanismide arendamisele kõigil asjakohastel tasanditel, et tagada parim võimalik koostöö ja sünergia ELi institutsioonide ja organite vahel. Tuleks algatada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga teema-aasta vältel tehtav koostöö.

3.9

Komitee avaldab tugevat toetust teema-aasta kohta esitatud ettepanekutele, mida arutati teema-aasta mitteametlikus töörühmas ning komitee kodulehel veebiarutelude käigus. Kodanikuühiskonna organisatsioonide ja partnerite väljendatud ideed on tõstatanud CONCORD (9). ELi institutsioonid peaksid tegema kõik võimaliku tagamaks, et teema-aastat iseloomustaksid alljärgnevad punktid.

Inspireeriv: see peaks olema protsess, mille käigus kõik osalised ühiselt arutavad ja töötavad välja uut mõtteviisi ja uusi tavasid ning taotlevad üksmeelt küsimuses „mida ülemaailmne õiglus Euroopa ja selle kodanike jaoks tähendab?”

Osaluspõhine: keskpunkti tuleb asetada kodanikud ja nende vaated ülemaailmsele õiglusele; kodanikud peavad olema arutelu peamised osalised. Selleks peavad neil olema võrdsed võimalused omaenda ja oma organisatsioonide ideede väljendamiseks. See tähendab üleminekut kodanike teavitamiselt nende teadlikkuse suurendamiseks ühisele arutelule nende seisukohtade üle õiglase ülemaailmse arengu kohta.

Sidus: arengupoliitika peaks olema sidus ning teema-aasta kestel tuleks Euroopa Komisjoni teisi poliitikastrateegiaid, mis lähevad arengust kaugemale (kaubandus, finantsvahendid, põllumajandus jne), arutada sellest vaatenurgast.

Arenguhariduse ja teadlikkuse suurendamise protsess: teema-aastat tuleks tajuda arenguhariduse ja teadlikkuse suurendamise osaluspõhise protsessina, mille aluseks on Euroopa arenguhariduse konsensuse pedagoogilised põhimõtted ja väärtused.

Ülemaailmne: igasuguses arutelus peab partneritel väljastpoolt Euroopat olema samaväärne positsioon.

3.10

Komitee avaldab tugevat toetust ka järgmistele Euroopa Parlamendi raportööri esitatud soovitustele (10).

Teema-aasta nime muutmine – Euroopa arenguaasta [ei puuduta eestikeelset versiooni].

Eritähelepanu pööramine eelkõige nende liikmesriikide elanikele, kus arengukoostöö alane tegevus pole traditsiooniks muutunud, (11) kusjuures komitee soovitab sellistes riikides leida erilahendusi, et vältida levinud kaasrahastamisprobleeme.

Suurendada liidu kodanike teadlikkust nende panusest ülemaailmsesse arengusse ja osalusest selles ning võimalustest saavutada õiglasem areng kogu maailmas ning lülitada arenguteema riiklikesse õppekavadesse  (12).

Tagada arengumaades asuvate partnerite osalus (13).

„Suurendada teadlikkust sellest mõjust, mida üksikisiku, kohaliku, piirkondliku, liikmesriigi ja Euroopa tasandi otsused ja valikud võivad avaldada ülemaailmsele arengule ja arenguriikide elanikele, ja ergutada selleteemalist arutelu, eesmärgiga jõuda poliitika laiema mõistmiseni” (14).

„Komisjon kutsub [koordineerivatel] kokkusaamistel vaatlejatena osalema kodanikuühiskonna esindajaid ja Euroopa Parlamendi esindajaid” (15).

4.   Täiendavad muudatusettepanekud Euroopa Komisjoni esitatud ettepaneku kohta  (16)

4.1

Artikkel 1 (täiendav lause). Riigi tasandi alapealkiri võimaldaks tulemuslikumalt kajastada erinevusi liikmesriigi traditsioonides, väljakutsetes ja potentsiaalis:„2015. aasta nimetatakse Euroopa arenguaastaks [...] Liikmesriigi tasandil tuleks valida teema-aasta alapealkiri ja moto, tunnuslause või üleskutse.

4.2

Artikkel 2 (esimene taane). Kasuks võiks tulla suurem keskendumine kaasamisele, kõiki sidusrühmi tuleb nimetada võrdväärsete osalejatena:

„—

teavitada ELi kodanikke ELi arengukoostööst ja kaasata nad aruteludesse, tuues välja selle üle, mida Euroopa Liit kui ülemaailmne arengupartner maailma suurim arenguabiandja on juba saavutanud, ja jõuda üksmeelele selle üle, kui palju enam suudetaks teha, kui suurema sidususe ja parema koordineerimise abil liikmesriik gide, ja institutsioonide ja muude osalejate vahel oma jõud ühendaksid;

4.3

Artikkel 2 (teine taane). Lähtudes komitee arvamusest teemal „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika kui ELi 2020. aasta strateegia keskne teema”:

„—

stimuleerida Euroopa kodanike aktiivset ja mõtestatud huvi arengukoostöö vastu ja selles osalemist ning süvendada nende vastutustunnet ja võimalusi osaleda nii üksikotsuste kui riiklike ja rahvusvaheliste kohustustega seoses (sh 2015. aasta järgne tegevuskava), samuti poliitika kujundamises ja elluviimises;”

4.4

Artikkel 2 (kolmas taane). Tekst tugineb liialt abisaaja-abiandja vaatenurgale ja muudab vaatevälja liiga kitsaks:

„—

tõsta teadlikkust ELi arengukoostööalasest rollist, mis loob mitmeid hüvesid kõigile osalistele ELis ja selle partnerriikides mitte ainult abisaajatele, vaid ka ELi kodanikele, kes elavad muutuvas ja teineteisest üha rohkem sõltuvas maailmas.”

4.5

Artikkel 2 (uus taane). ELi ja riigi tasandi poliitiliste protsesside jätkusuutlikel tulemustel on otsustav tähtsus, ent need puuduvad praegusest ettepanekust:

„—

saavutada jätkusuutlikke tulemusi ja parandusi, kus tarvis (nt sise-ja välispoliitiline tegevuskava ja arengupoliitika, sidusus, tõhusus, õigustel põhinev lähenemisviis, naiste mõjuvõimu suurendamine, jätkusuutlik areng, julgeoleku tagamine ja inimeste turvalisus, osalus ja vastastikune vahetus, kodanikuühiskonna vahendid ja struktuurid, sh ettevõtjate organisatsioonid ja ametiühingud jne).

4.6

Artikkel 3 (1 lõike esimene taane). Teabevahetus peab olema kahesuunaline protsess, hiljutistele Euroopa aasta kampaaniatele on saanud osaks äge kriitika eri suundadest:

„—

teavitustegevused kampaaniad, et arutada levitada ka sotsiaalmeedia kaudu põhiteemasid sõnumeid, mis on suunatud avalikkusele ja asjaomastele sihtrühmadele, ja neis üksmeelele jõuda;”

4.7

Artikkel 3 (1 lõike teine taane). Edukad töörühmad riikide ja ELi tasandil on osutunud Euroopa aasta edukuse üheks keskseks koostisosaks. Läbipaistvuse tagamiseks peavad arutelud viima konkreetsete ja mõõdetavate tulemusteni:

„—

sellise avatud ja kaasava poliitilise protsessi korraldamine, mida juhib paljusid sidusrühmi hõlmav rakkerühm, sh konverentside, üritusted ja algatusted, korraldamine koos asjaomaste sidusrühmadega, et innustada osalema ja arutlema ning tõsta teadlikkust kogu Euroopas, samuti tagada tulemused ja parandused seal, kus tarvis;”

4.8

Artikkel 3 (1 lõike uus taane). Raske on kujutleda arengule pühendatud aastat, millesse ei kaasata otseselt arenguriikide sidusrühmi:

„—

tegevus nii ELi piirides kui väljaspool ELi, pöörates pilgu partnerriikidele, sealsetele inimestele ja organisatsioonidele;

4.9

Artikkel 3 (1 lõike uus taane). Komitee ja Euroopa Komisjon viitavad oma töödokumendis asjaolule, et õigeaegne ettevalmistus ja järelmeetmed, samuti teema-aastate vahelised seosed võivad kindlustada paremad teema-aasta tulemused:

„—

Euroopa aastat ettevalmistav ja selle järeltegevus riikide ja ELi tasandil;

4.10

Artikkel 4 (2 lõige). Vt selgitusi punktis 4.7:„Tihedas koostöös komisjoniga konsulteerib ning koordineerib moodustab riiklik koordinaator riigi tasandi töörühma/juhtrühma, mis koosneb oma tegevust arvukatest asjaomastest sidusrühmadest ga, sealhulgas kodanikuühiskonna [...].”

4.11

LISA: artiklis 3 nimetatud meetmete üksikasjad. A. LIIDU OTSESED ALGATUSED (1. lõik). Liikmesriikide vaheliste erinevuste kajastamiseks tuleks toetada detsentraliseeritud lähenemisviisi, kodanikuühiskonna organisatsioone ei tohiks nende ettepanekute rakendamisest kõrvale jätta:„Rahastamine toimub kaupade ja teenuste otseostmisena kodanikuühiskonna organisatsioonidele, erasektorile ja teistele avatud hangete olemasolevate raamlepingute raames. [...]”

4.12

LISA: artiklis 3 nimetatud meetmete üksikasjad. A. LIIDU OTSESED ALGATUSED (uus punkt). Põhineb varasemate teema-aastate parimatel tavadel: 2013. aastal osaleb üle 60 üleeuroopalise kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustiku ELi ja riigi tasandi üritusi hõlmava Euroopa aasta koordineerimises ja elluviimises. Ülitähtis on asjakohane toetus selle liidu tegevusele:

„—

kodanikuühiskonna koordineerimismudeli „Euroopa aasta liit” toetamine;

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  CONCORDi vastus Euroopa Komisjoni ettepanekule Euroopa arenguaasta (2015) kohta.

(2)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa arenguaasta (2015) kohta, COM(2013) 509 final.

(3)  Raporti projekt „Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa arenguaasta (2015) kohta”, raportöör Charles Goerens, 2013/0238(COD).

(4)  CONCORDi vastus Euroopa Komisjoni ettepanekule Euroopa arenguaasta (2015) kohta.

(5)  Komitee arvamus teemal „Erasektori osalemine 2015. aasta järgses arenguraamistikus”, ELT C 67, 6.3.2014, lk 1–5.

(6)  Eurobaromeetri erinumber 352, juuni 2010: http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_352_en.pdf.

(7)  Algatust tutvustasid esmakordselt Andris Gobiņš (Läti Euroopa Liikumine ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee) ja Māra Sīmane (Läti arengukoostöö platvorm (LAPAS)) 22. juunil 2011 CONCORDi üldkogul, kus toimus ka selle esmaarutelu. Loodi mitteametlik töörühm ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 7. detsembri 2011. aasta täiskogul hääletati ametlikult komitee arvamuse „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika kui ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” raames ka taotluse üle kuulutada välja Euroopa arengu ja koostöö aasta.

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika kui ELi 2020. aasta strateegia keskne teema”, ELT C 43, 15.2.2012, lk 73–78.

(9)  Vt CONCORDi vastus Euroopa Komisjoni ettepanekule Euroopa arenguaasta (2015) kohta, september 2013.

(10)  Raporti projekt „Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa arenguaasta (2015) kohta”, raportöör Charles Goerens, 2013/0238(COD).

(11)  Samas, muudatusettepanekud 14 ja 31.

(12)  Samas, kohandatud muudatusettepanek 17.

(13)  Samas, muudatusettepanekud 18, 19, 21, 28 ja 30.

(14)  Samas, muudatusettepanek 20.

(15)  Samas, muudatusettepanek 27.

(16)  Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa arenguaasta (2015) kohta, COM(2013) 509 final.


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/104


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus loomatervise kohta”

COM(2013) 260 final – 2013/0136 (COD),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse taimse paljundusmaterjali tootmist ja turul kättesaadavaks tegemist (taimset paljundusmaterjali käsitlev õigus)”

COM(2013) 262 final – 2013/0137 (COD),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus taimekahjustajate vastaste kaitsemeetmete kohta”

COM(2013) 267 final – 2013/0141 (COD)

2014/C 170/17

Raportöör: Armands Krauze

23. mail 2013 otsustas Euroopa Parlament ning 31. mail ja 7. juunil 2013 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2, artikli 114 lõikele 3, artikli 168 lõike 4 punktile b ja artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus loomatervise kohta”

COM(2013) 260 final – 2013/0136 COD,

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse taimse paljundusmaterjali tootmist ja turul kättesaadavaks tegemist (taimset paljundusmaterjali käsitlev õigus)”

COM(2013) 262 final – 2013/0137 (COD),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus taimekahjustajate vastaste kaitsemeetmete kohta”

COM(2013) 267 final – 2013/0141 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 146, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ja üldiselt toetab komisjoni ettepanekut parlamendi ja nõukogu määruste kohta, milles käsitletakse loomatervist, taimetervist ja taimse paljundusmaterjali kvaliteeti. Komitee leiab, et Euroopa kõigi turuosaliste vahel õiglase konkurentsi tagamise oluline eeltingimus on sidusate ja läbipaistvate eeskirjade olemasolu, eeldusel et neid rakendatakse nõuetekohaselt kõigis ELi liikmesriikides.

1.2

Siiski soovitab komitee teha loomatervist käsitlevas ettepanekus mõned tehnilised muudatused, et muuta määruse tekst paremini mõistetavaks.

1.3

Komitee kutsub komisjoni üles lisama õigusakti kõik vajalikud ohutusmeetmed ja tagama piisava ELi poolse rahastamise, et hoida ära ohud, mis on seotud metsloomadega, kes kolmandatest riikidest tulles ja maismaal ELi välispiire ületades võivad levitada ELis ohtlikke nakkushaigusi.

1.4

Komitee märgib, et ELi õigusaktid, eeskätt taimetervise valdkonnas, peavad olema kooskõlas seisukohtadega, mida EL on varem rahvusvahelisel tasandil väljendanud, ning leiab, et praegu ei ole komisjoni ettepanek rahvusvaheliste taimetervise standardite kehtestamise kohta kooskõlas ELi varasema seisukohaga invasiivsete võõrliikide hõlmamise kohta taimetervise meetmetesse.

1.5

Komitee tervitab uut võimalust maksta ettevõtjatele hüvitist selliste taimede, taimsete saaduste ja muude objektide väärtuses, mis on hävitatud uues taimetervise seaduses sätestatud hävitamismeetmete võtmise käigus.

1.6

Komitee väljendab muret selle üle, et muutuste tõttu, mis komisjonil on kavas taimetervise korras teha, võivad halveneda ELi senised taimetervise alased head tulemused. See võib kahjustada ELi liikmesriikide ekspordivõimalusi ja sundida tootjaid kulutama rohkem vahendeid haiguste ja kahjurite tõrjeks.

1.7

Komitee on skeptiline kultiveerimismaterjali kategooria lisamise osas määruse eelnõusse, sest komisjon ei ole esitanud veenvaid argumente metsandussektorile sellest tõusta võiva kasu kohta.

2.   Üldteave seadusandlike algatuste kohta

2.1

Kõigis kolmes asjaomases valdkonnas, st loomatervis, taimetervis ja taimse paljundusmaterjali vaba liikumine, on ELi tasandil mitmesuguseid komistuskive. Need põhjustavad turuosalistele probleeme, seepärast on väga oluline muuta õigusakte nii, et väheneks nii tootjate, teenuseosutajate, tarbijate kui ka teenusekasutajate halduskoormus ja paraneks ettevõtluskeskkond.

2.2

Loomatervise valdkonnas on kehtivate seadustega mitmeid probleeme: valdkonna poliitika on keeruline, kahetsust tekitab üldstrateegia puudumine ning piisavat tähelepanu ei pöörata haiguste ärahoidmisele, mille juures tuleks keskenduda vajadusele sätestada ja rakendada kohtades, kus loomi peetakse, rangemaid bioturvalisuse eeskirju.

2.3

Loomatervist käsitlevas komisjoni ettepanekus pööratakse rohkem tähelepanu ennetusmeetmetele, taudiolukorra jälgimisele, tõrjele ja uuringutele, et vähendada selliste haiguste esinemissagedust ja haiguspuhangute mõju. Samuti on ettepanekus esitatud maismaa- ja veeloomi käsitlevaid sätteid.

2.4

Taimetervis on väga oluline ka elurikkuse kaitse ja ökosüsteemi teenuste seisukohalt. Eriti ohtlikud on teistelt mandritelt pärinevad taimekahjustajad. Euroopasse toodud võõrliigid põhjustavad suurt majanduslikku kahju. Uute taimekahjustajate kohandumine ELi territooriumil võib tuua kaasa kolmandate riikide kaubanduskeelud, mis kahjustavad ELi eksporti.

2.5

Taimetervise valdkonnas soovitakse komisjoni ettepanekus määratleda karantiinsete taimekahjustajate mõiste ja jagada need kategooriatesse, kasutades seejärel neid kriteeriume selleks, et tuvastada, kas teatud kahjulik organism on määratletud karantiinse taimekahjustajana. Komisjonil on volitused võtta rakendusakte kasutades vastu selliste konkreetsete taimede, taimsete saaduste ja muude objektide nimekirju, mille import ELi ja liikumine ELis on kas keelatud või erieeskirjadega piiratud, ning samuti eeskirju, mida kohaldatakse taimede, taimsete saaduste ja muude objektide sissetoomisele kaitstavatesse piirkondadesse ja seal vedamisele.

2.6

Taimse paljundusmaterjali valdkonnas on komisjoni ettepaneku eesmärk täiendada seemnete ja muu paljundusmaterjali turustamise valdkonna õigusakte, võttes arvesse tehnika arengut sordiaretuses, rahvusvahelise turu kiiret arengut ning vajadust toetada taimede bioloogilist mitmekesisust ja vähendada nii pädevate asutuste kui ka turuosaliste halduskulusid ja -koormust.

3.   Komisjoni ettepaneku taust ja põhisisu

3.1

6. mail 2013 võttis Euroopa Komisjon vastu loomatervist, taimetervist ja taimse paljundusmaterjali kvaliteeti käsitlevad läbivaadatud õigusaktid ning avaldas need avalikuks analüüsimiseks.

Loomatervis

3.2

Loomatervise valdkonnas praegu kehtiva ELi õigusraamistiku alla kuulub ligikaudu 50 direktiivi ja määrust ning umbes 400 teisest õigusakti. 2004. aastal korraldas komisjon loomatervise valdkonna õigusaktide hindamise. Sellele hindamisele toetudes koostati 2007. aastal uus loomatervishoiustrateegia. Komisjoni 6. mai 2013. aasta teatises kehtestatakse õigusraamistik, mis toetub nimetatud ELi uuele loomatervishoiustrateegiale, nii nagu see avaldati 2007. aastal.

3.3

Komisjon teeb ettepaneku lihtsustada õigusraamistikku, mis tugineb heale valitsemistavale ja vastab rahvusvahelistele standarditele ning milles keskendutakse pikaajalistele ennetusmeetmetele ning arendatakse koostööd kõigi sidusrühmadega.

3.4

Komisjoni ettepanekus soovitatakse pakkuda tõhusaid mehhanisme kiireks reageerimiseks taudipuhangutele, sealhulgas praegu esilekerkivate uute probleemide korral; kehtestada selge ja tasakaalustatud rollide ja tööülesanne jaotus pädevate ametiasutuste, ELi institutsioonide, põllumajandussektori ja loomaomanike vahel; ning määrata kindlaks eri sidusrühmade, nagu ettevõtjate, veterinaararstide, lemmikloomaomanike ja loomadega seotud töötajate ülesanded, sest kõik need tegurid on loomatervise kaitses määrava tähtsusega.

3.5

On oluline, et komisjonil oleks tahe vähendada kaubandushäireid, võtta arvesse väikepõllumajandustootjate ja väikeettevõtete tegevuse eripära ning kehtestada lihtsustatud menetlused, et vältida põhjendamatut halduskoormust ja liigseid kulusid, tagades samaaegselt kõrgetasemeliste loomatervise standardite range järgimise.

3.6

On oluline vähendada nii palju kui võimalik loomataudide kahjulikku mõju loomade ja inimeste tervisele, loomade heaolule, majandusele ja ühiskonnale tauditeadlikkuse, taudiks valmisoleku, taudiolukorra jälgimise ja kiirreageerimise meetmete tõhustamise teel riikide ja ELi tasandil.

3.7

Üks komisjoni ettepaneku kõige olulisem eesmärk on tagada loomade ja loomsete saaduste ühisturu tõrgeteta toimimine, tagades samas kõrgetasemelise looma- ja inimeste tervise kaitse ning toetades strateegias „Euroopa 2020” püstitatud eesmärkide täitmist.

Taimetervis

3.8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek taimekahjustajate vastaste kaitsemeetmete kohta, mis sisaldab sätteid nimetatud organismide põhjustatud taimetervislike riskide kindlaksmääramiseks ja vähendamiseks vastuvõetava tasemeni, koostati toetudes komisjoni 2008. aasta ettepanekule, milles soovitati läbi vaadata direktiiv 2000/29/EÜ taimetervise kohta. Ettepanekuga tunnistati kehtetuks mitu nn kontrollidirektiivi, milles käsitletakse teatavate ELis teadaolevalt esinevate karantiinsete taimekahjustajatega seotud riskide juhtimist.

3.9

Taimede impordi valdkonnas kehtestatakse komisjoni ettepanekus uus raamistik, mis võimaldab komisjonil kasutada oma volitusi ja võtta vastu rakendusakte, mille eesmärk on võidelda ohtudega, mida põhjustavad kolmandatest riikidest tulnud ja ettevaatusabinõusid vajavad taimeliigid. Ettepanekuga kehtestatakse karantiiniruumidele täiendavaid tingimusi ja sätestatakse, et enam ei tehta erandeid õiguslikult reguleeritud taimedele, mida reisijad toovad ELi sisse oma pagasis. Sel viisil toimuva impordi puhul on seega vaja edaspidi esitada fütosanitaarsertifikaat.

3.10

Seoses taimsete saaduste ELis liikumisega jagatakse osalejad komisjoni ettepanekus kategooriatesse vastavalt sellele, kas nad on ettevõtjad või mittekutselised lõpptarbijad, ning sätestatakse nende kohustused ja ülesanded, mis tulenevad taimede, taimsete saaduste või muude reguleeritud toodete liikumist reguleerivatest eeskirjadest. Sätestatakse ettevõtjate kohustuslik kandmine registrisse, kuhu kantakse ka need, kes peavad end registreerima taimse paljundusmaterjali määruse ettepaneku alusel, vähendades seeläbi halduskoormust.

3.11

Ettepanekus esitatakse elektroonilise teavitussüsteemi kava, et liikmesriigid saaksid kiiresti ja ühtemoodi teavitada taimekahjustaja ilmumisest oma territooriumile. Samuti on kavas suurendada üldsuse teadlikkust, koostada rohkem aruandeid, ülevaateid ja muid programme ning matkida hädaolukordi.

Taimne paljundusmaterjal

3.12

Taimse paljundusmaterjali valdkonnas on komisjon võtnud vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku, milles käsitletakse taimse paljundusmaterjali tootmist ja turul kättesaadavaks tegemist (taimset paljundusmaterjali käsitlev õigus). Sellega kodifitseeritakse ja muudetakse sellise materjali turustamist käsitlevaid õigusakte. Ettepanekuga tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse kaksteist nõukogu direktiivi.

3.13

Taimset paljundusmaterjali käsitlevad õigusaktid on vaja läbi vaadata, kuna ettepanekus nimetatud direktiivid on vananenud, neid on mitu korda muudetud ja nad ei ole oma käsitluse ja argumentide osas sidusad: nad on segased ja liikmesriikidel on neid ülevõtmisel sageli raske mõista, mistõttu tekivad turuosaliste vahel moonutused, kuna õigusaktid mõjutavad nende töötingimusi. Arvestades veel kõnealust valdkonda reguleerivate õigusaktide suurt arvu, ei ole nad hästi kooskõlastatud teiste õigusaktidega, mis käsitlevad taimetervist ja turujärelevalvet.

3.14

Taimse paljundusmaterjali määruse ettepanekus käsitletakse põllumajandussortide seemneid, põllukultuuride (köögiviljade, viljapuude, marjapõõsaste ja dekoratiivtaimede) paljundusmaterjali ja kultiveerimismaterjali. Tuuakse sisse üldmõiste „taimne paljundusmaterjal”, mis tähendab nii seemneid kui ka muud paljundusmaterjali.

3.15

Määruse ettepanekut ei kohaldata vaid sellise taimse paljundusmaterjali liikumisele, mis on ette nähtud katseteks ja teaduslikul otstarbel kasutamiseks, aretuseks, geenipangas säilitamiseks või mida vahetavad omavahel tasuta muud isikud kui ettevõtjad.

3.16

Määruse ettepanekus sätestatakse kultiveerimismaterjali osas, et liikmesriigid võivad kehtestada lõppkasutajatele kättesaadavale materjalile rangemad nõuded. Sellise kultiveerimismaterjali puhul kehtestatakse uues määruse eelnõus ametiasutustele liigsed täiendavad haldustoimingud, mis võivad põhjustada ettevõtjatele suuremat halduskoormust.

4.   Üldised ja konkreetsed märkused

Loomatervis

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on kahtlusi komisjoni volituste osas võtta Lissaboni lepingu alusel vastu delegeeritud õigusakte ja rakendusakte. Komitee tunneb eeskätt muret liikmesriikide jaoks oluliste küsimuste üle, sest delegeeritud õigusaktide puhul ei suuda nad tagada, et nende riiklikud või piirkondlikud eripärad oleksid arvesse võetud.

4.2

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et ELi väliste maismaapiiride lähedal on suurem oht, et metsloomad levitavad liikmesriikides nakkavaid loomataude. Ettepanekuga siiski püütakse laiendada tauditõrjemeetmete võimalikku kohaldamisala, nii et neid meetmeid saaks nüüd rakendada sidusamalt metsloomadele. Samuti sätestatakse ettepanekus mitmed bioturva- ja muud ennetusmeetmed, mida ELi piiridel saab võtta. Sellega seoses kutsub komitee komisjoni üles sätestama kõik vajalikud ohutusmeetmed ja tagama piisavad ELi tasandi rahastamisvahendid selle ohu vältimiseks.

4.3

On vaja täpsustada inimeste ring, kes peab andma teada oma loomataudi puhangu kahtlustest. Loomaomanikel on kohustus jälgida oma loomade tervist.

4.4

Komitee täheldab, et terminite „ettevõtja” ja „loomadega seotud töötajad” kasutus ei ole järjekindel, ning soovitab neid mõisteid määratleda nii, et oleks selge, et omandiõigus kuulub ettevõtjale. Komitee märgib, et loomadega seotud töötajatele omistatud rolli ei ole ettepanekus kuskil selgelt kirjeldatud.

4.5

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama võimalikult kiiresti loomataudide struktuurse nimekirja, et oleks võimalik hinnata nende ennetus- ja tõrjemeetmeid. On oluline võtta kasutusele paindlik käsitlus, mida saaks vajadusel ajakohastada. See tuleb luua tihedas koostöös liikmesriikide ja teiste sidusrühmadega.

4.6

Komitee märgib, et ühelt poolt lemmikloomade mittekaubanduslikku liikumist käsitlevas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (edaspidi „lemmikloomade määrus”) ja teiselt poolt käesolevas arvamuses arutusel olevas komisjoni ettepanekus kasutatud terminoloogia ei ole järjepidev. See viga tuleb parandada. On raske mõista füüsilise isiku (lemmikloomapidaja) ja loomaomaniku vahelist õiguslikku suhet, kuigi lemmikloomade määruses määratletakse „volitatud isik” kui „füüsiline isik, keda omanik volitab kirjalikult enda nimel lemmiklooma mittekaubanduslikul eesmärgil transportima”.

4.7

Selleks et vältida tõlgenduslike standardite kasutamist, leiab komitee, et tuleks täpsustada, et komisjon koostab delegeeritud õigusakti loomadega seotud töötajate ja ettevõtjate põhioskuste omandamise kohta.

4.8

Teatud sektorite, nagu vesiviljeluse ja mesinduse tervisekontrollide osas soovitab komitee, et veterinaartoiminguid lubataks teha vaid nõuetekohaselt koolitatud ja akrediteeritud spetsialistidel.

4.9

Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et õigusaktis määrataks selgelt ja mõistetavalt kindlaks mehhanismid, millega antakse loomaomanikele hüvitist ohtliku nakkushaiguse leviku korral.

4.10

Komitee soovitab hõlmata sellised sektorid nagu linnukasvatus maaelu arengu programmidesse, et rahastada põllumajandusettevõtete investeeringuid, mida on vaja teha uute loomatervise eeskirjade järgimiseks.

Taimetervis

4.11

Karantiini osas sisaldab taimetervise määruse ettepanek ühtlustatud sätteid ja menetlusi: sätestatakse lihtsustatud taimetervise kord müügi puhuks piiratud mahus. Kuid ka väike hulk nakatunud või taimekahjustajatega saastunud taimi või taimseid saadusi võib avaldada suurt mõju ELi taimetervise olukorrale.

4.12

Taimekahjustajate määratlemiseks kasutatakse ettepanekus kriteeriume, mis ei ole kooskõlas rahvusvahelise taimekaitsekonventsiooni põhimõtetega. Samuti kasutatakse termineid ja määratlusi, mis kalduvad suuresti kõrvale nimetatud konventsioonis ja taimekaitsemeetmete standardites kasutatud terminoloogiast ja tähendustest. Need erinevused võivad põhjustada arusaamatusi kolmandate riikidega ning selle tagajärjel tekitada taimede ja taimsete saaduste ekspordi probleeme.

4.13

Komitee tervitab uut võimalust maksta ettevõtjatele hüvitist selliste taimede, taimsete saaduste ja muude objektide väärtuses, mis on hävitatud uues taimetervise seaduses sätestatud hävitamismeetmete võtmise käigus. Sarnast käsitlust kasutatakse juba loomade puhul ELi veterinaarfondis. Hüvitist hävitatud taimede jne väärtuses hakatakse õiguslikult rakendama pärast taimetervise seaduse vastuvõtmist. Oleks hea tagada see ilma lisaviivituseta juba alates mitmeaastane finantsraamistiku 2014–2020 algusest.

4.14

Arvestades seda, et EL koos kõigi oma liikmesriikidega on allkirjastanud rahvusvahelise taimekaitsekonventsiooni ning sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise lepingu, võib arvata, et määratlustes tehtud muudatuste tõttu jäävad nimetatud konventsiooni ja rahvusvahelise lepingu põhimõtted rakendamata.

4.15

Komiteel on kahtlusi muudatuste osas, mis on tehtud kaitstavatesse piirkondadesse istutamiseks ettenähtud taimede ja taimsete saaduste taimepassi kasutamise eeskirjades. Ettepanekus sätestatakse, et see nõue ei kehti enam lõppkasutajatele, kuid selle tagajärjel suureneb oht levitada uusi taimi, mis on saastunud karantiinsete taimekahjustajatega.

4.16

Komitee ei saa toetada ettepanekut nõuda ettevõtjatelt ja eelkõige põllumajandusettevõtjatelt, et nad rakendaksid karantiinsete taimekahjustajate avastamise korral kiiresti kõik nende taimekahjustajate eemaldamiseks vajalikud taimekarantiini meetmed, sest pikaajalise taimetervise tagamine on pädeva asutuse ülesanne ja majandusinvesteering ning lisakulud nõrgestaksid ettevõtjate konkurentsivõimet.

4.17

Tervitades küll komisjoni käsitlust kolmandatesse riikidesse toimuva ekspordi osas ja võimalust saada ekspordieelse sertifikaadi, väljendab komitee kartust, et see uus õigusakt ei lahenda praegusi eksporditavate kaupade sertifitseerimise probleeme, mis tekivad juhul, kui kaupade päritoluriik on sertifitseerivast riigist erinev. Samuti on komitee mures topeltkontrollide pärast, mis Euroopa ettevõtetes nende endi kulul jätkuvad.

Taimne paljundusmaterjal

4.18

Vastavalt arutusel olevale määruse eelnõule ei hõlma mõiste „ettevõtja” eraisikuid. Ettevõtja määratletakse kui iga füüsiline või juriidiline isik, kes tegeleb seoses taimse paljundusmaterjaliga kutsealaselt vähemalt ühega järgmistest tegevustest: tootmine, aretus, sordi säilitamine, teenuste osutamine, hoiustamine ning turul kättesaadavaks tegemine. Inspekteerimise lihtsustamiseks peavad ettevõtjad end registrisse kandma.

4.19

Ettevõtjaid käsitleva uue sätte sõnastus tuleb selgemaks muuta, sest raske on aru saada selle ulatusest: st kas see puudutab ainult ettevõtjaid või ka mittekutselisi kasutajaid?

4.20

Komisjoni määruse ettepanek sisaldab palju teisigi segaseid kohti, näiteks seoses sellega, kuidas kohaldatakse määruse sätteid kultiveerimismaterjali tootmisele ja selle müügi järelevalvele, mis erineb sätetest, mis kehtivad põllukultuuride paljundusmaterjalile seoses klassifitseerimissüsteemi, määratluste ning üldse inspektsiooni ja järelevalve aluspõhimõtetega, mida oleks parem mitte muuta. Lisaks on sellise kultiveerimismaterjali tootmise ja sertifitseerimise kehtivad meetmed kooskõlas OECD raamistikuga.

4.21

Komitee ei saa nõustuda sellega, et tootjalt nõutakse kõigi kultiveerimismaterjali tootmiseks kasutatava toorainega seotud kulude katmist, sest selline säte vähendab tõenäoliselt huvi seda tüüpi uue, geneetiliselt kvaliteetse materjali registreerimise vastu, avaldades kahjulikku mõju ELi uutele istandustele. Kultiveerimismaterjali tootmiseks tooraine valmistamine on pikaajaline ettevõtmine, mis toob investeeringutasuvust alles mitme aastakümne järel.

4.22

Komitee tervitab asjaolu, et kõnealuse määruse reguleerimisalast on välja jäetud paljundusmaterjal, mida vahetavad omavahel tasuta muud isikud kui ettevõtjad. Määrus peab olema koostatud nii, et kogujatel või naabritel oleks võimalik vahetada seemneid või taimi seaduserikkumist kartmata.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/110


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta”

COM(2013) 521 final – 2013/0247 (COD)

2014/C 170/18

Raportöör: Seamus Boland

10. septembril 2013 otsustas Euroopa Parlament ja 17. septembril 2013 nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artikli 207 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta”

COM/2013/0521 final – 2013/0247 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. novembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 142, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee tunneb sügavat heameelt Euroopa Komisjoni ettepaneku üle muuta nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 70 lõiget 4c, mis käsitleb suurendatud kaasrahastamismäärasid kasutada võimaldava erandi kehtivusaja pikendamist liikmesriikidele, keda ähvardavad tõsised finantsstabiilsusega seotud probleemid, eesmärgiga maaelu arengu programmid täielikult ellu viia.

1.2

Komitee toetab ettepanekut, kui seda kohaldatakse praeguse programmiperioodi (2007–2013) lõpuni ja ka järgmisel programmiperioodil.

1.3

Komitee soovitab anda liikmesriikidele, kes programmi kestusajal aastatel 2013–2020 osalevad finantsstabiilsuse programmides, võimaluse seda kaasrahastamiskorda kasutada.

1.4

Komitee nendib, et üldeelarve jääb samaks, ent tervitab tähelepanekut, et vajadus makseassigneeringute järele võib 2014. aasta eelarves 90 miljoni euro võrra suureneda, kui liikmesriigid jätkavad suurendatud kaasrahastamismäärade kohaldamist.

1.5

Kooskõlas oma varasemate arvamustega rahanduslikult ebastabiilsete liikmesriikide toetamise kohta soovitab komitee olla nende riikide õiglasel kohtemisel järjekindel.

2.   Selgitus ja taust

2.1

Euroopa Komisjon tegutseb selle nimel, et ühise põllumajanduspoliitika alla kuuluv maaelu arengu programm viidaks täielikult ellu ja sellest oleks võimalikult palju kasu kõigile maapiirkondadele kõigis liikmesriikides, iseäranis finantskriisist puudutatud riikides.

2.2

Finantskriisi ja asjaolu tõttu, et paljud riigid peavad rakendama rangeid eelarve konsolideerimise meetmeid, on selge, et programmide kaasrahastamisel tekivad raskused.

2.3

Mõnel juhul võivad need raskused alandada programmis osalejatele osutatava abi üldist taset, mis omakorda halvendab maapiirkondade elanike olukorda.

2.4

Komitee märgib, et see puudutab otseselt järgmist seitset riiki: Iirimaa, Kreeka, Küpros, Läti, Portugal, Rumeenia ja Ungari. Neid riike nimetatakse ka programmiriikideks. Komitee märgib, et Ungari, Rumeenia ja Läti kohandamiskavas enam ei osale.

2.5

Ettepaneku eesmärk on võimaldada neil ja teistel liikmesriikidel maaelu arengu programm täielikult ellu rakendada, et projektid saaksid jätkuda toetuse vähenemiseta.

3.   Komisjoni ettepaneku põhisisu

3.1

Ettepanek sisaldab sätteid, mis võimaldavad nimetatud liikmesriikidel kasutada suurendatud kaasrahastamismäära, muutmata seejuures nende jaoks maaelu arengu poliitika 2007–2013 raames ette nähtud üldsummasid. Sellega antakse liikmesriikidele kriitilisel ajal täiendavaid vahendeid ja lihtsustatakse programmide kohapealse rakendamise jätkamist.

3.2

Mõju kulukohustuste assigneeringutele puudub, kuna programmiperioodiks 2007–2013 ettenähtud rakenduskavades sätestatud EAFRD toetuse ülemmäära ei ole kavas muuta. Siiski võib vajadus makseassigneeringute järele 2014. aasta eelarves 90 miljoni euro võrra suureneda, kui liikmesriigid jätkavad suurendatud kaasrahastamismäärade kohaldamist.

3.3

Pidades silmas liikmesriikide soovi seda meedet kasutada ja võttes arvesse vahemaksete edastamisel toimunud arengut, kontrollib komisjon, kas on vaja täiendavaid maksete assigneeringuid, ning teeb vajaduse korral asjakohaste meetmete ettepaneku.

3.4

Komitee on juba koostanud sarnaseid arvmusi, milles tunnistatakse finantsstabiilsuse programmides osalevate liikmesriikide raskusi kaasrahastamisel. Kõnealuste arvamuste hulka kuuluvad nt NAT/613, „Eelarve konsolideerimine/Euroopa Kalandusfondi programmid” ja ECO/352, „Finantsjuhtimine ja kulukohustustest vabastamise eeskirjad tõsistes raskustes liikmesriikide puhul”.

4.   Üldised märkused

4.1

Maapiirkondade arengu programmi sotsiaalne ja majanduslik tähtsus kõigi liikmesriikide jaoks on hästi dokumenteeritud. Programm annab maapiirkondadele võimaluse hoida kinni oma elanikke, võimaldades neil majanduslikus mõttes konkureerida keskusele lähemal asuvate ettevõtetega ja aidates sotsiaalses mõttes parandada eraldatumates maapiirkondades elavate inimeste elukvaliteeti.

4.2

Praegune finantskriis on teatud liikmesriikides tõsiselt kahjustanud majanduskasvu ja finantsstabiilsust ning aidanud kaasa kasvumäärade langemisele ELis üldiselt.

4.3

On selge, et liikmesriigid, kus on sisse viidud range eelarvedistsipliin ning riigivälised organid, nt Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank vm, on kehtestanud piiravad kulueesmärgid, ei suuda tagada, et täidetakse maaelu arengu programmi kaasrahastamise kohustusi, mille on kehtestanud EL.

4.4

On oluline, et komitee tunnistaks, et finantskriis on mõjutanud kaasrahastamist praeguse programmi (2007–2013) raames. Sellel on suur mõju lõppevatele projektidele või projektidele, mis on kavandatud kestma kuni 2015. aasta lõpuni.

4.5

Lahendamaks kõnealust probleemi, mis võib teatud maapiirkondade olukorda halvendada, võib tagada olemasolevate EAFRD vahendite maksimaalse kasutamise vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 70 lõikele 4c, pikendades selle kohaldatavust programmiperioodi 2007–2013 raames tehtavate kulutuste abikõlblikkuse lõppkuupäevani, st 31. detsembrini 2015.

4.6

Vahemaksete ja lõppmaksete suhtes kehtib ajaline piirang, mis põhineb ajavahemikul, mil liikmesriik saab rahalist toetust kooskõlas määrusega (EL) nr 407/2010, määrusega (EÜ) nr 332/2002 või Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepinguga. Kahjuks on tõenäoline, et liikmesriikide finantsraskused jätkuvad ka pärast selle perioodi lõppu ja nende suutlikkus neid programme kaasrahastada jääb piiratuks.

4.7

Kooskõlas Euroopa Ülemkogu 7.–8. veebruari 2013. aasta järeldustega ja vastavalt ühissätete määruse artiklile 22 suurenes kaasrahastamismäär 10 protsendipunkti võrra. Seda kohaldatakse programmiperioodi 2014–2020 suhtes kuni 30. juunini 2016, mil suurendamise võimalus läbi vaadatakse. Kuna programmiperioodid 2007–2013 ja 2014–2020 kattuvad, on vaja tagada kahel programmiperioodil toetust saavate liikmesriikide järjekindel ja ühesugune kohtlemine. Seepärast peaks finantsabi saavatel liikmesriikidel olema võimalik kasutada suurendatud kaasrahastamismäära kuni abikõlblikkuse lõppkuupäevani ja taotleda seda oma lõppmaksetaotlustes, isegi kui nad rahalist toetust enam ei saa.

4.8

Võimalust suurendada vahemakseid ja lõppmakseid üle tavalise kaasrahastamismäära ei tuleks piirata ajavahemikuga, mil liikmesriik saab finantsabi vastavalt määrusele (EL) nr 407/2010, määrusele (EÜ) nr 332/2002 või Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingule, kuna liikmesriikidel on jätkuvalt tõsiseid raskusi kaasrahastamise tagamisega riigieelarvest isegi pärast seda, kui finantsabi andmine on lõppenud.

4.9

Kavakohaselt ei ole asjaomase määruse (EÜ) 1698/2005 kavandatud muudatustel finantsmõju, sest maaelu arengu jaoks ettenähtud vahendite hulk jääb samaks. Siiski võib komisjon liikmesriikidele tehtud maksed kogu programmi lõpu lähenedes üle vaadata.

Brüssel, 10. detsember 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/113


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta”

COM(2013) 516 final – 2013/0239 (COD)

2014/C 170/19

Pearaportöör: Stéphane Buffetaut

27. septembril 2013. aastal otsustas nõukogu ja 8. oktoobril 2013. aastal otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 192 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta”

COM(2013) 516 final – 2013/0239 (COD).

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhatus tegi 17. septembril 2013 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 494. istungjärgul 10.–11. detsembril 2013 (10. detsembri 2013 istungil) pearaportööriks Stéphane Buffetaut ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 121, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused

1.1

Määruse muutmise ettepanek, mis on põhimõtteliselt täiesti õigustatud, peaks võimaldama paremini võidelda ebaseaduslike jäätmesaadetiste ja nõuetele mittevastava jäätmekäitluse tava vastu. Määratledes kontrollimiseks selge ja ühtse raamistiku, pakub uus õigusakt liikmesriikidele metodoloogilist abi ja peaks neid ärgitama kontrolle tõhustama, eriti kuna kavad vaadatakse igal aastal läbi ja neid kohandatakse vastavalt vajadusele.

1.2

Mis puutub jäätmete väljavedudesse, siis asjaolu, et pädevad asutused võivad jäätmesaadetise korral nõuda tõendit selle kohta, et sihtriigi taaskasutuskohas kohaldatavad jäätmekäitlusmeetodid, tehnoloogia ja standardid vastavad õiguslikele nõuetele, peaks võimaldama paremini võidelda ebaseaduslike väljavedude vastu, mille kohta on paraku teada, et need on muutunud maffia tegevusalaks.

1.3

Tõhusate ja ühtsete kontrollide kehtestam