5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/1

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et Vahemere piirkond vajab makropiirkondlikku strateegiat, mis aitaks seal toime tulla probleemidega, mida ühel piirkonnal või riigil ei ole tavapäraste vahenditega võimalik rahuldaval viisil lahendada. Selline strateegia aitaks asjaomastel piirkondadel tegeleda Vahemere piirkonnas valitseva ebakindluse põhjustega, suurendades juba käivitatud algatuste positiivsete saavutuste ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide lisaväärtust. Makropiirkondliku strateegia edu avaldab positiivset mõju ka ELile tervikuna.

1.2

ELi Vahemere rannikupiirkondadel on ideaalne asukoht selleks, et moodustada koostööplatvorm, millel võiks olla strateegiline tähtsus majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste suhete tugevdamisel omavahel ja ELi mittekuuluvate Vahemere piirkonna riikide vahel konkreetsetel teemadel (sisseränne, meretransport, mereohutus, keskkonnakaitse jne). Vahemere rannikupiirkondadel on potentsiaali kiirendada majanduskasvu ja majanduse ümberkujundamisprotsessi ainulaadsetel uuenduslikel viisidel.

1.3

Arvestades seda, et tegemist on tohutu alaga, teeb komitee ettepaneku jaotada ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia geograafilisel alusel (piirkondlik lähedus) kolmeks allmakropiirkonnaks, mis muudetakse toimivaks tegevuskavade abil, mis põhinevad funktsonaalsel lähenemisviisil ühiste väljakutsetega tegelemiseks.

1.4

Komitee pooldab kolme „ja” reeglil (rohkem täiendavat rahastamist, rohkem institutsioonilist koordineerimist ja rohkem uusi projekt) põhinevat ELi Vahemere makropiirkondlikku strateegiat, mis suurendab ELi eri meetmete sünergiat ja koordineerib hulga erinevate sidusrühmade jõupingutusi ELi makropiirkonna sees.

1.5

Komitee toetab sellise ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia arendamist, mis hõlmab kõik strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid, eeskätt aga aruka majanduskasvu (teadmistepõhise majanduse edendamine, et toetada innovatsiooni ja uusi tehnoloogiaid), jätkusuutliku majanduskasvu (jätkusuutliku, keskkonnahoidlikuma ja konkurentsivõimelisema majanduse edendamine) ja kaasava majanduskasvu (sellise majanduse edendamine, mille puhul on tugev rõhk töökohtade loomisel ja vaesuse vähendamisel, et toetada sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust) valdkonna prioriteete.

1.6

Komitee toob välja viis muutuse käivitajat, mis võivad anda panuse Euroopa 2014–2020. aasta ühtekuuluvusmeetmete edukasse rakendamisse Vahemere piirkonnas:

1.7

Komitee juhib tähelepanu meremajanduse kasvu strateegia toetamise suurele tähtsusele. Sellel on potentsiaali tugevdada Vahemere piirkonna konkurentsivõimet, lihtsustada keskkonnahoidlikumate meetmete rakendamist ja liikumist vähese CO2-heitega majanduse suunas kõigis sektorites. Samuti toetab komitee ELi Vahemere makropiirkondlikku strateegiat, milles võetakse arvesse puudega inimesi käsitlevat Euroopa strateegiat  (1) ja naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat  (2). Nimetatud kolm strateegiat peaksid üksteist rakendamisprotsessi vältelt vastastikku tugevdama.

1.8

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut Vahemere piirkonna kohta integreeritud merenduspoliitika kontekstis. Siiski soovib komitee pakkuda välja kaugemale mineva lähenemisviisi – makropiirkondlik strateegia, mis hõlmab territoriaalset ja merenduse sammast, võttes arvesse kogemusi Läänemere ja Doonau piirkonnas, samuti Euroopa Parlamendi raportit ELi makropiirkondlike strateegiate arengu kohta Vahemere piirkonnas ja Euroopa Komisjoni aruannet makropiirkondlike strateegiate lisaväärtuse kohta.

1.9

Komitee märgib, et ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia juhtimisstruktuur peaks põhinema mitmetasandilisel lähenemisviisil, kaasates piirkonna, riigi ja Euroopa institutsioone, ning seda ei peaks vaatlema nimetatud institutsioonide lisategevuse või -pingutusena.

1.10

Komitee on seisukohal, et ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia rakendamise aluspõhimõte peab olema lähenemisviis, mille määratlemiseks luuakse esmalt ümarlauad ja seejärel tugevdatakse seda Euroopa ja Vahemere makropiirkondliku foorumiga, mille eesmärk on edendada kõigi institutsiooniliste osalejate ja kodanikuühiskonna (sidusrühmad) täielikku osalemist ja kehtivate meetmete ühendamist funktsionaalsete eesmärkidega, et kujundada ühine poliitika. Euroopa ja Vahemere makropiirkondlik foorum saaks ära kasutada Vahemere territoriaalsete ja merendusküsimuste kavandamise, seire ja hindamise käigus saadud kogemusi. Foorumist peab saama makropiirkondlik vahend, millega luuakse ühised strateegilised tegevussuunad ja võetakse aktiivne roll Vahemere piirkonna territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks prioriteetsete projektide määratlemisel.

1.11

Arvestades Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee poolset toetust Vahemere piirkonna ühtekuuluvuse arendamise strateegiale, on EMSK seisukohal, et oleks strateegiliselt asjakohane, kui need kaks institutsiooni võõrustaksid ja aitaksid juhtida Vahemere makropiirkondlikku foorumit. Selleks luukase Euroopa Parlamendi, Euroopa Komisjoni, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee esindajatest koosnev juhtrühm. Juhtrühm pakub süstemaatilist toetust strateegia kavandamise protsessis ja edasisel koordineerimisel.

1.12

Komitee toetab seisukohta, et strateegia ei ole mitte üksnes dokument, vaid ennekõike peab see olema protsess. See tähendab, et strateegia rakendamine võtab aega. Komitee loodab, et Läänemere ja Doonau makropiirkondlike strateegiate rakendamisel saadud positiivseid kogemusi kasutatakse ka Vahemere piirkonnas, aidates nii kaasa sellele, et Vahemere piirkonna uue makropiirkondliku strateegia tõhus ja õigeaegne rakendamine toob asjaomaste piirkondade kodanikele mõistliku aja jooksul konkreetset kasu.

2.1

Oluline on töötada välja makropiirkonna üldine määratlus. Enamasti määratletakse makropiirkonda kui mitme eri riigi või piirkonna territooriume hõlmavat ala, millel on üks või mitu ühist omadust või geograafilist, kultuurilist, majanduslikku või muud väljakutset (3).

2.1.1

Komisjon on töötanud välja makropiirkondliku strateegia raamistiku, mis hõlmab kolme järgmist elementi:

2.2

Praeguseks on EL võtnud vastu kaks makropiirkondlikku strateegiat – Läänemere piirkonna strateegia, mis võeti vastu 2009. aastal ja ELi Doonau piirkonna strateegia, mis võeti vastu 2011. aastal. Aadria ja Joonia makropiirkondlik strateegia, mille algse ettepaneku tegi Regioonide Komitee 2011. aastal, (4) on praegu vastuvõtmisel ning juba vastu on võetud mereruumi lähenemisviisil põhinev Atlandi ookeani strateegia.

2.2.1

Makropiirkondliku strateegia üle peetavat arutelu tuleks vaadelda seoses mitmete arengutega ELi poliitilises raamistikus: Lissaboni lepinguga sai territoriaalsest ühtekuuluvusest ELi keskne poliitiline eesmärk ning strateegiaga „Euroopa 2020” sai territoriaalsest juhtimisest peamine tegur, millega toetatakse ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamist järgmisel programmiperioodil (mitmeaastane finantsraamistik 2014–2020).

2.2.2

2012. aastal avaldas komisjon teatise, milles ta hindas merega seotud tegevuste potentsiaali Aadria ja Joonia piirkonnas ning kavandas raamistiku, „et liikuda 2013. aastaks sidusa merestrateegia ja sellele vastava tegevuskava suunas”, lisades et „kui ELi liikmesriigid otsustavad paluda komisjoni valmistada ette ELi strateegia Aadria ja Joonia piirkonna jaoks, siis käesolev merestrateegia võib moodustada esimese komponendi taolisest ELi makroregionaalsest strateegiast, mis hõlmab täiendavaid valdkondi” (5).

2.3

Kuna makropiirkondlikul lähenemisviisil on ELi poliitikas üha suurenev roll, on komitee seisukohal, et termin „makropiirkond” tuleb selgemini määratleda. Lisaks toetab komitee kooskõlas oma varasemate arvamustega (6) kõnealust olulist poliitilist strateegiat, samuti Euroopa Parlamendi raportit Vahemere piirkonna makropiirkondlike perspektiivide kohta (7).

2.3.1

Eristatakse kaht makropiirkondlike strateegiate põhieesmärki. Esimese puhul tegeletakse probleemidega, mida piirkondadel või riikidel ei ole võimalik üksinda tegutsedes rahuldaval viisil lahendada (nt keskkonnaalased väljakutsed). Teise põhieesmärgi puhul tegeletakse asjaomastele piirkondadele ja riikidele kasu toova koostööga. See liigitus peegeldab riikidevaheliste küsimuste ja ühiste küsimuste eristamist (kasutatakse aruteludes ELi rahastamise riigiülesuse ja subsidiaarsuse üle). Vahemere piirkonna geograafilised, sotsiaal-majanduslikud ja halduslikud jooned viitavad selgelt, et esimese kategooria eesmärgid on makropiirkondliku strateegia jaoks kõige olulisemad.

2.4

Vahemere piirkond jagab sarnaseid keskkondlikke, ajaloolisi ja kultuurilisi jooni ja seepärast võiks seda käsitleda ühe makropiirkonnana (8). Komitee on seisukohal, et Vahemere mereruumis tuleb NUTS 3 tasandi piirkonnana (9) määratletud 149 (sh 7 Horvaatia) Hispaania, Prantsusmaa, Horvaatia, Itaalia, Sloveenia, Kreeka ja Küprose ELi Vahemere rannikupiirkonnas rakendada ühte makropiirkondlikku strateegiat.

2.5

2009. aastal elas ELi rannikupiirkondades 32,4 miljonit töötavat inimest, sh umbes 41 % naisi. Keskmiselt on sealsetel elanikel suurem oht töötuks jääda – nt 2009. aastal oli ELi rannikupiirkondade keskmine töötuse määr umbes 12,9 % (8,9 % ELis). 2007. aastal oli ELi rannikupiirkondade SKP ostujõu standardi (PPS) järgi 1 715 miljardit või 13,9 % ELi SKPst. Nende piirkondade keskmine SKP inimese kohta oli 23 000 PPS-i, mis oli väiksem kui ELis (24 000 PPS-i inimese kohta) (10).

2.5.1

Kõnealuse ala ulatust silmas pidades on komitee seisukohal, et ELi Vahemere makropiirkond tuleks jagada vähemalt kolmeks allmakropiirkonnaks. Euroopa Parlamendi hiljutised konsultatsioonid makropiirkondade arengu kohta tõid välja suundumuse jaotada Vahemere piirkond kolmeks allmakropiirkonnaks: i) Vahemere piirkonna lääneosa, ii) Vahemere piirkonna keskosa – st Aadria ja Joonia mere makropiirkond – ja iii) Vahemere piirkonna idaosa. Kõigi jaoks tuleks luua omavahel koordineeritud konkreetsed tegevuskavad.

2.5.2

Vahemere keskosa allmakropiirkonna osas on komitee Euroopa Parlamendi seisukohtade ja Eurostati koostatud geograafilise jaotusega kooskõlas seisukohal, et Sitsiilia ja Malta peavad kuulma Aadria ja Joonia mere makropiirkonda. Veelgi olulisem on, et riigid ja piirkonnad, mis jäävad allmakropiirkondade kujutletavatele piiridele, saaksid osaleda rohkem kui ühes allmakropiirkonnas, et tagada parem koordineerimine ja vältida raiskavat dubleerimist ja konflikte.

3.1

Vahemere piirkond tervikuna on kannatanud Euroopa Liidu ebajärjekindla suhtumise all ning aastate jooksul on käivitatud ja kasutusele võetud mitmesuguseid algatusi ja vahendeid. Nende algatustega on kaasnenud teatavad positiivsed saavutused, ent ei ole suudetud täielikult tegeleda alguses püstitatud sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku arengu eesmärkidega. On saabunud aeg täiendada seda, mida EL välispoliitika raames Vahemere Liidu ja naabruspoliitika kaudu teeb, käivitades liidu Vahemere piirkondade jaoks integreerituma poliitika.

3.1.1

Selged ja ühised strateegiad piirkonna jaoks tervikuna ning allpiirkondade jaoks koos asjaomaste tegevuskavadega võiksid aidata osaliselt lahendada regionaalpoliitika ebakindlust, mida on tekitanud ELi välispoliitiliste meetmete ebaõnnestumised piirkonnas, nt Vahemere Liit ja ELi naabruspoliitika. Samuti võivad seesugused selged strateegiad aidata ühendada ja päästa ELi välispoliitika mõned positiivsed saavutused ja käimasolevad projektid.

3.2

Komitee toetab makropiirkondlikku lähenemisviisi, mis tugevdab ELi eri meetmete sünergiat ja koordineerib ELi rannikupiirkondades asuvate mitmete sidusrühmade jõupingutusi. Üldises plaanis peaks makropiirkondliku strateegia eesmärk olema lisaväärtuse andmine makropiirkonnas juba võetud meetmetele, et koordineerida Euroopa, riigi ja piirkonna vahendeid ühiste eesmärkide ja sihtide poole püüdlemisel, et jõuda selleni, et asjaomased osalised tajuksid ühiseid saavutusi ja et tuua teatavate põhiväljakutsete ja -probleemide puhul kokku kõigi tasandite organisatsioonid ja asutused. Konkreetsemalt on praegusel ajal, mida iseloomustavad väga eripärased suured fiskaalsed piirangud, mis pärsivad tugevalt erasektori võimet majandusmootor uuesti käivitada, äärmiselt oluline saavutada olemasolevate vahendite kasutamisel võimalikult suur Pareto efektiivsus.

3.3

Praegune majanduslik olukord, mille vallandas 2008. aastal ülemaailmne finantskriis, nõuab pidevaid jõupingutusi, et ergutada uut majanduskasvu valdkondades, mis võiksid aidata riikidel majanduskriisist väljuda ja luua väga vajalikke töökohti. ELi Lõuna-Euroopas asuvatel rannikupiirkondadel on potentsiaali saada dünaamilise majanduskasvu innovaatilisteks keskusteks, kasutades ära oma ainulaadseid omadusi.

3.3.1

Ent vaja on enneolematuid jõupingutusi, et koordineerida piirkonna peamiste sidusrühmade tehtavat tööd eesmärgiga saavutada kõnealuste alade vahel suurem integratsioon, mille puhul on peamine roll sotsiaalpartneritel ja kodanikuühiskonnal.

3.3.2

Komitee arvates on juba olemas rohkelt vahendeid ja meetmeid, mis võiksid anda olulise panuse makropiirkondliku strateegia rakendamisse. Siinkohal võib tähelepanu juhtida projektidele, mida rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Euroopa Sotsiaalfondist, struktuurifondidest ning lähenemiseesmärgi, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärgi ja Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames eraldatavatest vahenditest, samuti transpordi ja territoriaalse ühtekuuluvuse arendamise programmidest (eraldatud strateegia „Euroopa 2020” jaoks), eriti nendest, mis on seotud merega, nt Euroopa Merendus- ja Kalandusfond, ning Euroopa ühendamise rahastust, samuti Euroopa Investeerimispangast ja riiklikest vahenditest.

3.3.2.1

Sellega seoses on kohane juhtida tähelepanu sellele, et kõik ELi liikmesriigid (ja konkreetsemalt 163 Vahemere piirkonda) koostavad praegu oma individuaalseid partnerluslepinguid, milles määratletakse, kuidas iga liikmesriik kasutab ühise strateegilise raamistiku vahendeid. Komitee möönab, et kõnealustes lepingutes on olemas territoriaalse koostöö element, ent leiab, et jäetakse kasutamata ulatuslikuma koordineerimise võimalus Vahemere riikide ja piirkondade vahel.

3.3.2.2

Siiski nõuab komitee makropiirkondliku strateegia rakendamise edendamiseks üleminekukorda ning selleks ajaks, kui partnerluslepingute vahehindamine ELi liikmesriikidega lõpule jõuab, peaksid seesugused meetmed olema kehtestatud.

3.3.3

Kõnealuste vahendite fokusseerituse ja optimaalsuse tagamiseks peab asjaomaste institutsioonide vahel toimuma mitmetasandiline koordineerimine, et juhtida protsessi ja tagada ressursside täielik kasutamine ja dubleerimise vältimine. Piirkondadevaheline koordineerimine on nüüdseks muutunud väga oluliseks ja tungivalt vajalikuks, kuna samade (või vähemate) vahenditega tuleb saavutada rohkem. Seega tuleb koordineerimise ja tõhususe tagamiseks luua asjakohased ja mõjusad vahendid.

3.3.3.1

Konkurentsile suunatud globaliseerunud maailmas peavad need 163 piirkonda suutma konkureerida nii lähedal kui ka kaugel asuvate konkurentidega, mistõttu on juhtimine ja õigeaegsed otsused äärmiselt vajalikud.

3.3.4

Euroopa Mereliste Äärealade Konverentsi kuuluvad merelised äärealad ning Regioonide Komitee on Euroopa Komisjoni korduvalt üles kutsunud kehtestama territoriaalse pakti, et kõik Euroopa piirkondade majanduslikud rühmad saaksid strateegia „Euroopa 2020” (11) paremini omaks võtta.

3.4

Vaja on mõjusate meetmete ja detsentraliseeritud otsuste kombinatsiooni, mis aitaks tagada ressursside koordineerimise nii, et neid kasutaks seal, kus nende mõju majanduskasvule ja tööhõivele on tõenäoliselt kõige suurem.

3.4.1

Vaid hästi läbimõeldud strateegia, mis on koostatud lihtsalt ja mis tugineb võimalikult ulatuslikul konsensusel, võib aidata valgustada ELi Vahemere rannikupiirkondade, linnade ja sadamate ees seisvaid teid ja valikuid.

3.4.2

Samuti on oluline töötada välja meetod Vahemere makropiirkonna poliitika tõhususe mõõtmiseks, et oleks võimalik võtta õigeaegseid parandusmeetmeid. See et varem on puudunud mõõdupuu, millega täpselt mõõta poliitilist edu või ebaõnnestumist, millele lisandub koordineerimise puudumine, jõupingutuste dubleerimine ja raiskamine ning vastutuskohustuse puudumine, on takistanud õigeaegsete parandusmeetmete võtmist, mis omakorda suurendas poliitilisi ebaõnnestumisi.

3.4.3

Strateegiaga peab kaasnema tegevuskava, milles määratletakse selgelt projektid, mis valitakse peamiselt nende piirkonnaülese mõju ja olulisuse järgi majanduskasvu jaoks, samuti rahalised vahendid nende rakendamiseks. See on väga oluline ning eelistatavalt tuleks see lõpule viia esimese kahe aasta jooksul pärast mitmeaastase finantsraamistiku 2014–2020 käivitamist.

3.4.4

Äärmiselt tähtis on vähendada sidusrühmade ja rakendajate jaoks aruandluse ja vormide täitmisega seotud bürokraatlikke nõudmisi. Valitsusväliseid organisatsioone, väikesi ja keskmise suurusega ettevõtjaid ja piirkondlikke omavalitsusi, eriti väiksemates piirkondades, hoiab sageli osalemast vajaliku suutlikkuse puudumine ja kõikide bürokraatlike menetluste täitmise heidutav ülesanne. Loomulikult on kontrollimine ja tasakaalustamine vajalik, ent väga tähtis on, et projektide kasusaajad saaksid pühendada oma aja ja ressursid ühiskonnale ja majandusele tervikuna tegeliku kasu toomisele.

3.4.5

Komitee usub, et kui tegevuskava ei koostata, siis takistab see piirkondadel majanduskasvu loomise võimaluse ärakasutamist. Selle võimaluse kasutamata jätmise kulud on tohutu suured, eriti praeguse kriisi ajal. Komitee usub kindlalt, et innovaatilise koostööga on võimalik saavutada ressursside kasutamisel märkimisväärne tõhususe kasv, et suurendada majanduskasvu. Ebaõnnestumise oht ähvardaks ka piirkondlikke poliitilisi juhte ja sealseid kodanikke. Enamiku asjaomaste piirkondade jaoks ei ole järgmise kahe aasta majanduskasvu prognoosid eriti head. Seda ebasoodsat asjaolu süvendab veelgi see, kui piirkonnad ei kasuta oma tegevuses makropiirkondliku strateegia võimalusi ega suuda piirkonna inim- ja loodusressursse rakendada tõhusal ja jätkusuutlikul viisil (12).

3.4.6

Kõnealuse strateegia lähtepunkt peaks olema põhieesmärkide kaardistamine ja ELi, riiklike ja piirkondlike, samuti kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide programmide määratlemine, mis saavad tagada vajaliku koordineerimise. ELi makropiirkondlikus strateegias on mitmeid ELi rahastatavaid projekte, mis võiksid asjakohasel koordineerimisel suurendada enda pakutavat lisaväärtust. Sellised juba olemasolevad projektid (vähemalt paberil) ja uued projektid, mida tulevikus kahtlemata käivitatakse, võivad aidata kaasa mõnede ELi makropiirkondliku strateegia eesmärkide saavutamisele.

4.1

Peamine eesmärk on edendada Vahemere mitmetasandilise makropiirkonna määratlemist, millega kaasneb makropiirkondlik strateegia, mille meetmeid rakendatakse konkreetsete tegevuskavade kaudu, võttes aluseks kolme „ja” reegli – rohkem täiendavat rahastamist, rohkem institutsioonilist koordineerimist ja rohkem uusi projekte.

4.2

Vahemere piirkonnad peavad võtma ühise kohustuse teha strateegia osas koostööd kõikidel tegevuse tasanditel, mis võimaldab kasutada ära strateegia „Euroopa 2020” eesmärke ja seega suurendada integratsiooni ELi meetmete ja fondide vahel (territoriaalne koostöö). Makropiirkondlikku strateegiat tuleks rakendada selleks, et aidata piirkondadel ja territooriumitel tegeleda probleemidega, mida ei saa lahendada üksnes riiklike vahenditega.

4.3

Komitee on seisukohal, et Vahemere makropiirkondliku strateegia arendamine peaks põhinema kolmel majanduskasvu sambal:

4.3.1

Arukat majanduskasvu toetatakse meremajanduse kasvu kontseptsiooni arvesse võttes. 13. septembril 2012 avaldas Euroopa Komisjon teatise meremajanduse kasvu kohta, milles ta tõi välja viis väärtusahelat, mis võivad edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ja suurendada tööhõivet meremajanduses. Need on merest saadav energia, vesiviljelus, mere-, ranniku- ja kruiisiturism, merest saadavad mineraalid, merebiotehnoloogia (13).

4.3.1.1

Meremajanduse kasv hõlmab merepiirkondade tehtud valikuid eesmärgiga tugevdada oma konkurentsivõimet ja majanduskasvu, kasutades selleks oma geograafilist positsiooni ja eripärasid, nimelt merendusega seotud tegevusi – ehk keskendudes sellele, mida nad kõige paremini teha suudavad.

4.3.1.2

Aruka majanduskasvu väljakutse hõlmab ELi Vahemere makropiirkonna jaoks kahte ülesannet:

4.3.1.3

Vahemere ressursside säästev kasutamine võimaldab luua jõukust ja töökohti. Arendada tuleks keskkonnasüsteemide ja -tehnoloogiate valdkonna teadusuuringuid, et toetada Vahemere piirkonna traditsioonilisi tegevusi, mis on taandumas. See aitaks luua uusi võimalusi.

4.3.1.4

Need väljakutsed nõuavad, et kaasatud oleksid teadus-, tehnoloogia- ja majanduskogukonnad koos sotsiaalpartneritega. Tähelepanu tuleks pöörata tegevuse toetamisele sellistes valdkondades nagu taristu, tööstus, koolitus, teadus- ja arendustegevuse investeerimispoliitika, ülikoolide koostöö ja klastrite loomine.

4.3.1.5

Laevandussektor on väga tugev ja aitab arengustrateegiatele kaasa. Mereturism loob majandustegevust ja töökohti ning aitab välja kujundada Euroopa – Vahemere identiteeti.

4.3.2

Jätkusuutliku majanduskasvu põhijooned ja asjaomased sektorid on omavahel seotud mitmel viisil. Jätkusuutlikkuse saavutamine ja keskkonnahoidlikumate meetmete rakendamine, samuti liikumine vähese CO2-heitega majanduse poole kõigis sektorites aitab kaasa kliimakaitse eesmärkide saavutamisele ja kliimamuutustega kohanemisele. Ressursse tuleb tõhusalt kasutada, sünergiat tuleb suurendada, raiskamine ja tegevuse dubleerimine tuleb tuvastada ja välistada. Pidevalt tuleb täiendada põhitaristuid, seda nii maa- kui ka meretranspordi, energia ülekande ja IT võrgustike valdkonnas, et ei tekiks kitsaskohti.

4.3.2.1

Ranniku- ja merealade jätkusuutlikkus on omavahel seotud ning mõlemale avaldub inimtegevuse surve, sh maismaa reostus, mis lõpuks kandub Vahemerre ja laevade CO2- heide (14). Rannikualade integreeritud haldamine ei tohiks piirduda vaid rannikualade majandustegevuse ja reostusega. Tuleb luua kõik võimalikud stiimulid, et ergutada merendussektorit ja Vahemeres sõitvaid laevu võtma kasutusele kõige modernsemad keskkonnahoidlikud tehnoloogiad.

4.3.2.2

Euroopa Liit ja kaheksa tema liikmesriiki on osalised 1975. aasta Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsioonis ja selle protokollides, mis on koondatud ÜRO Keskkonnaprogrammi egiidi alla. 2012. aasta lõpus vastuvõetud nõukogu õigusaktiga sai EList nimetatud konventsiooni avamere protokolli osaline, et kaitsta Vahemere rannikualasid avamerel toimuvast tegevustest põhjustatud reostuse eest. ELi Vahemere piirkonnad võivad sellest konventsioonist märkimisväärset kasu saada ja sellele tuleks suurt tähelepanu pöörata ka nende meremajanduse kasvu eesmärgi saavutamise kontekstis.

4.3.2.3

Vahemere taastuvenergia potentsiaal pakub väga suurt puhta energia allikat, mis on alles kasutamata. Kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega tuleks ELi makropiirkondlikku strateegiasse lisada kliimamuutustega kohanemise ja nende ennetamise meetmed.

4.3.2.4

ELi makropiirkondlik strateegia peaks sisaldama säästva transpordi meetmeid, et vähendada süsinikdioksiidi heidet. Maismaatransport tuleks üle kanda merele (15). Samas peab meretransport jätkama liikumist puhtama kütuse kasutamise suunas. Hõlmatud peab olema ka mereohutus ja koostöö katastroofiolukordade ennetamisel ja nendele reageerimisel.

4.3.3

ELi makropiirkondlik strateegia peaks hõlmama tugevat sotsiaalset mõõdet, et toetada kaasavat majanduskasvu ELi Vahemere rannikupiirkondades. Majanduslik areng ja uute töökohtade loomine peavad võimaldama parandada piirkonnas elavate inimeste elukvaliteeti. Piirkondlikud omavalitsused peavad edendama sotsiaaldialoogi ning sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna osalemist. Võttes aluseks integreeritud lähenemisviisi territoriaalsele ühtekuuluvusele, tuleb arvestada nö kaasamise olukorda linnades ja suurlinnapiirkondades, maapiirkondades, väikestes rannikuäärsetes linnades ja saartel. Puudega inimeste juurdepääs tarisule, tehnoloogiatele ja teenustele peaks olema seotud säästva arenguga, kuna see on kaasava majanduskasvu põhiline eeltingimus.

4.3.3.1

Infotehnoloogiat tuleb arendada parema ühenduvuse kaudu, eeskätt äärepoolseimatel aladel, et toetada Vahemere piirkondade üldist territoriaalset ja sotsiaalset ühtekuuluvust teemaülese lähenemisviisi abil. IKT arengut tuleb edendada.

4.3.3.2

Samuti on oluline rõhutada vajadust arendada Vahemere makropiirkonnas edasi lennujaamu ja lennuteenuseid, et tugevdada piirkonna majandusintegratsiooni. Lennuteenuste ja -transpordi taristu puhul on veel hulganisti kasutamata potentsiaali ja sellesse on vaja rohkem investeerida.

4.3.3.3

Haridus- ja koolitusasutustel on Vahemere piirkonna kaasava majanduskasvu toetamisel võtmeroll. Määratleda on vaja ELi Vahemere makropiirkonna ühised haridusalased eesmärgid.

4.3.3.4

Komitee on seisukohal, et tugevdada tuleb sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna ning haridus- ja koolitusasutuste vahelist dialoogi. Prioriteedid peavad olema merendus- ja laevandusvaldkonna haridus ning ülikoolide ja koolituskeskuste vaheline koostöö.

4.3.3.5

Ka tuleb tulevase strateegia väljatöötamisel pöörata tähelepanu ELi Vahemere makropiirkonna töötutele, et pakkuda neile võimalusi tööturule naasmiseks. Samuti on oluline teha tõsiseid ja konkreetseid jõupingutusi tõrjutud sotsiaalsete rühmade, nt sisserännanute kogukonnad, puudega inimesed ja naiste organisatsioonid, esindajate kaasamiseks. Komitee toetab täielikult ELi meetmeid, mille eesmärk on vältida diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse või soo alusel.

4.3.3.6

Arvestades Euroopa demograafilise vananemise suundumust, oleks vaja lisada ka eraldi meede tervena ja aktiivsena vananemise toetamiseks ELi Vahemere rannikupiirkondades. Vahemere piirkonnad peavad käivitama ka toimiva pikaajalise kava kontrollitud sisserände ja hooajatöötajate jaoks, et täita tühimik, mida tekitab rahvastiku vananemine, ja et tegeleda suureneva vanadussõltuvusmäära mõjudega. Komitee toetab ELi otsustavamaid jõupingutusi, et aidata Vahemere piirkondadel toime tulla rändega seotud väljakutsega ja integreerida sisserändajad ühiskonda.

4.3.3.7

Komitee arvates on oluline võtta ELi Vahemere makropiirkondliku strateegia arendamisel arvesse Euroopa prioriteete, mis on suunatud puudega inimeste sotsiaalsele kaasamisele, heaolule ja nende õiguste täielikule austamisel, samuti soolise võrdõiguslikkuse edendamisele Vahemere piirkonnas. Seepärast on väga tähtis tagada puudega inimeste individuaalne sõltumatus, väärikus ja vabadus ning tugevdada naiste rolli Vahemere piirkonna tööturul, ühiskonnas ja otsustustasandil.

5.1

Vahemere makropiirkondliku strateegia rakendamine pakub mitmeid võimalusi, eeskätt andes ühtekuuluvuspoliitika asjakohase võrdlusraamistiku ja edendades sektoritevahelist koostööd teenuste ja tööjõu ühises valdkonnas. Selle raamistiku kaudu saab investeeringuid juhtida nii, et suureneks nende täiendavus, ning mõjutada Euroopa makropiirkonna iga piirkondliku arengukava vastavaid prioriteete, mis tagab ülevaatlikkuse ja tõelise sünergia integreeritud lähenemisviisi raames.

5.2

ELi makropiirkondlik strateegia tagaks ELi erinevate sekkumismehhanismide ulatuslikuma kaasamise ja parema koostöö, minnes kaugemale ühtekuuluvuspoliitikale eraldatud vahenditest ja ühendades mitmetasandilise valitsemise kaudu piirkondade ja liikmesriikide ressursid. See on kõigi kohalike sidusrühmade jaoks kasulik strateegia.

5.3

Vahemere makropiirkondliku strateegia kasu tuleneb suures osas selle väga sidusast ja mitmetasandilisest integreeritud lähenemisviisist, mille abil on võimalik edendada sünergiat ELi meetmete ja programmide vahel ja suurendada ka rahastamise täiendavust.

5.4

Vahemere makropiirkondliku strateegia rakendamine suurendab ranniku- ja saarealade strateegiliste tegevuste elluviimist ning tihendab koostööd Vahemere piirkonna haldusasutuste, piirkondade, linnade, sadamate ja vajadusel riigiasutuste vahel.

5.5

Rakendatakse integreeritud merenduspoliitika ja meremajanduse kasvuga seotud meetmeid, millega rõhutatakse vastastikust sõltuvust ja sünergiat tegevustega vahel, mis näiliselt ei ole merendussektoriga seotud.

5.6

Kavandatavate meetmete abil tegeletakse eespool määratletud kolme majanduskasvu sambaga. Valitavad meetmed peavad kõik vastama järgmistele kriteeriumidele:

—

merepiiriga piirkond (sellele kriteeriumile vastab 372 piirkonda);

—

piirkond, kus enam kui pool rahvastikust elab kuni 50 km kaugusel merest (sellele kriteeriumile vastab 73 piirkonda);

—

Saksamaa Hamburgi piirkond, mis ei vasta määratletud kriteeriumitele, lisati ELi rannikupiirkondade hulka, võttes arvesse selle tugevat merenduslikku mõju.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/11

1.1

Võttes arvesse, et vabatahtlik töö on

1.1.1

kaasava majanduskasvu oluline hoob, mis annab panuse nii sotsiaalsesse kui ka inimkapitali, soodustab põlvkondadevahelist solidaarsust ja pakub samas ka märkimisväärset majanduslikku väärtust;

1.1.2

mitmete sotsiaalpoliitika valdkondade võtmetegur ja avaliku sektori poliitika mõju näitaja, mida tuleks tõhusalt mõõta ja jälgida, et pakkuda otsustajatele asjakohaseid teadmisi;

1.1.3

uurimisteema, mida praegu mõõdetakse ebajärjepidevate ja liiga piiritletud uuringute tõttu ebapiisavalt, jättes kõrvale sellised küsimused nagu inimeste vabatahtlik abistamine väljaspool mis tahes organisatsioonilist struktuuri ning eirates vabatahtliku töö majanduslikku väärtust,

1.2

kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles

1.2.1

looma tingimused metoodilise töö ja katseuuringute käivitamiseks eesmärgiga määratleda põhimõtted, mis on aluseks ELi liikmesriikide statistikaametite uuringutele vabatahtliku töö kohta. Selleks tuleks tugineda Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) vabatahtliku töö hindamise käsiraamatule ja selliste riikide varasematele kogemustele, kes on juba läbi viinud uuringuid käsiraamatus soovitatud lahenduste abil;

1.2.2

koostama järgnevate aastate jooksul ühtse vabatahtliku töö uurimise metoodika ning tagama selle vastuvõtmise asjakohases Euroopa Komisjoni määruses liikmesriikides korrapäraselt läbiviidavate uuringute tarbeks;

1.2.3

võtma meetmeid, mis julgustaksid liikmesriikide statistikaameteid alustama vabatahtliku töö uurimist juba enne määruse vastuvõtmist;

1.2.4

koguma eri liikmesriikides või ELi tasandil läbiviidud vabatahtliku töö uuringute tulemustest saadud sidusat teavet ja muutma selle kättesaadavaks;

1.2.5

kehtestama ELi ja liikmesriigi tasandil siduvad õigusmeetmed, mis võimaldaksid mittetulundussektoril kaasrahastada avaliku sektori toetusi vabatahtliku töö majandusliku väärtuse kaudu, mida hinnatakse selliste kindlate statistiliste andmete alusel, mis on kogutud käesolevas arvamuses soovitatud statistiliste vahendite abil.

1.3

Lisaks kasutab komitee võimalust korrata, et vaja on luua vabatahtlikku tööd soodustav keskkond ja seda toetada. Täpsed ettepanekud vabatahtlikku tööd soodustava keskkonna kohta töötati välja Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 raames ja need hõlmasid jätkusuutlikku toetust vabatahtlikule tööle, mis annab märkimisväärse panuse ühisesse heaolusse (1).

2.1

Ulatuslikult (ELi institutsioonides) kasutatava määratluse kohaselt tähistab termin „vabatahtlik töö” igat liiki vabatahtlikku – ametlikku või mitteametlikku – tegevust, mida isik teeb oma vabast tahtest, oma vabal valikul ja rahalist kasu saamata.

2.2

Vabatahtliku töö sellise käsitusega on kooskõlas ka ILO vabatahtliku töö hindamise käsiraamatus kasutusel olev täpsem määratlus, mida kasutatakse kontseptuaalse raamistikuna ametliku ja mitteametliku vabatahtliku töö hindamiseks eri kultuuri- ja õigusruumides. Selle määratluse kohaselt tähendab vabatahtlik töö mittetulunduslikku tööd, st aega, mille isikud pühendavad rahalist kasu saamata tegevusele kas organisatsiooni kaudu või väljaspool oma kodumajapidamist otse teiste isikute heaks (2). Seda määratlust, milles on üksikasjalikult välja toodud vabatahtliku töö tunnused, tuleks kasutada rahvusvahelistes võrdlevates uuringutes. See tuleneb vajadusest võtta arvesse kõiki eri liikmesriikides kasutatavates määratlustes esinevaid olulisi tunnuseid, tagades seega selle uurimisvaldkonna ühtse määratluse vaatamata kohalikele tingimustele.

2.3

Viimastel aastatel, eelkõige seoses Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaga 2011, on paljudes Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu, samuti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee ning Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide dokumentides tõstetud esile, et vabatahtlik töö on seotud Euroopa Liidu põhiväärtustega, nagu kodanikuosalus ja solidaarsus abivajajatega. On rõhutatud, et vabatahtlikul tööl on suur osatähtsus sotsiaalse heaolu nendes aspektides, mida SKPga ei mõõdeta, ja see avaldab olulist mõju inimeste elukvaliteedile. Süsteemi seisukohast soodustab vabatahtlik töö sotsiaalse kapitali loomist, luues ja tugevdades usaldus- ja koostöösidemeid, samuti levitades üldtunnustatud sotsiaalseid norme ja väärtusi. Mitteametlik vabatahtlik töö on tähtis inimkapitali investeerimise vahend, mis muu hulgas hõlmab laste ja noorte mitteametlikku hooldust ja haridust, samas kui ametlikul vabatahtlikul tööl on muu hulgas võtmeroll valdkonnaüleste oskuste ja uute kutsealaste oskuste omandamisel. Samuti on Euroopa vananevate ühiskondade jaoks äärmiselt oluline eakatele ja eakate poolt pakutav vabatahtlik hooldus. Tänu kõigile neile tunnustele, mis toovad esile vabatahtliku töö tähtsust sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel ja tööhõive parandamisel, peetakse vabatahtlikku tööd oluliseks elemendiks kaasava majanduskasvu juures, mis on strateegia „Euroopa 2020” üks kolmest alustalast.

2.4

Arutelu põhiosa moodustasid soovitused, milles toodi esile vajadust koguda võrdlevaid andmeid, mis peegeldaksid vabatahtliku töö nii sotsiaalset kui ka majanduslikku olulisust. Seejuures juhiti tähelepanu ILO käsiraamatus kirjeldatud metoodikale kui asjakohasele mudelile statistiliste andmete kogumiseks selles valdkonnas (3).

2.5

Need soovitused on selgelt seotud endiselt kehtiva tähelepanekuga, et olemasolevad andmed vabatahtliku töö kohta ei ole piisavad.

2.6

Vabatahtlikku tööd on üksikutes liikmesriikides ka teatud määral uuritud, hõlmates vabatahtliku töö mitmeid põhielemente (mitte ainult vabatahtlikus töös osalemise määra ja osalevate isikute demograafilist profiili, vaid ka näiteks vabatahtlike motivatsiooni). Nende uuringute kasutamist kogu ELi hõlmavateks analüüsideks takistab ühtse seisukoha puudumine selles, mil määral ja kuidas vabatahtlikku tööd määratleda, ning muud metoodikaalased erinevused (näiteks uuringu periood, küsitletava elanikkonna vanusekategooriate erinevus, eri uurimismeetodid, tulemuste täpsus), samuti uuringute läbiviimise eri ajad. Konsultatsiooniettevõte GHK poolt Euroopa Komisjoni tellimusel koostatud uuringus täheldatakse, et need tulemuste erinevused võivad ulatuda koguni 30–40 protsendipunktini (4).

2.7

Korrapäraselt kogutud ja rahvusvaheliselt võrreldavaid andmeid vabatahtliku töö kohta on üsna piiratud määral, peamiselt on need seotud (eri viisil määratletud) vabatahtliku töö ulatusega organisatsioonide raames (ametlik vabatahtlik töö) ja selles osalevate isikute demograafilise profiiliga. Vahel on uuringud suunatud ka muudele küsimustele, näiteks vabatahtliku töö sagedusele (5). Mõned neist uuringutest ei piirdu vaid üldise küsimusega ühel või teisel viisil määratletud vabatahtliku töö kohta, vaid keskenduvad mitmele (kuni ligikaudu tosinale) organisatsiooni või tegevuse liigile, millele inimesed oma vaba aega pühendavad (6). Võrdlusest nähtub, et kõige vähem on uuritud vabatahtlike töötatud tundide arvu (7).

2.8

Vaatamata suurtele erinevustele üksikute rahvusvaheliste uuringute tulemuste ning samuti riiklike ja rahvusvaheliste uuringute tulemuste vahel võib siiski väita, et vabatahtlik töö kui nähtus – isegi kui arvestada ainult ametlikku vabatahtlikku tööd – on väga laiaulatuslik. Vabatahtlike arv ELis üle 15-aastaste elanike hulgas jääb 92 ja 150 miljoni inimese vahele, mis tähendab, et vabatahtliku tasustamata tööga mitmesugustes organisatsioonides on hõlmatud 22–36 % ELi kõigi liikmesriikide täisealistest elanikest (8). Peamiste ELi institutsioonide hinnang vabatahtlike arvule on suhteliselt tagasihoidlik, kõige enam 100 miljonit inimest (9).

2.9

Hetkel kättesaadavad andmed vabatahtliku töö kohta ei võimalda teha analüüse, mida on soovitatud Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee dokumentides. Hetkel ei ole võimalik ka usaldusväärselt jälgida vabatahtliku töö majanduslikku olulisust ega selle panust ELi tasandi poliitikasse. Võimatu on määrata kindlaks kogu vabatahtlikule tööle pühendatud aega või selle rahalist väärtust ja seega ka hinnata selle ulatust selliste üldiste majandusnäitajate alusel nagu riiklik tööhõive (rahvamajanduses töötavate inimeste arv) või SKP. Ainsad praegu olemasolevad andmed, mis piirduvad ainult ametliku vabatahtliku tööga mittetulundusorganisatsioonide raames ja mida hinnatakse mitte väga sidusate meetodite alusel, pärinevad Johns Hopkinsi Ülikooli koordineeritud rahvusvahelise mittetulundussektori võrdleva uuringu projektist. Need andmed kirjeldavad mittetulundusühingutes teostatud vabatahtliku töö määra suhtena SKPsse ja majanduslikult aktiivse elanikkonna tööpotentsiaali vaid kolmes ELi liikmesriigis: Tšehhi Vabariigis (0,2 % SKP, 0,5 % töötav elanikkond), Prantsusmaal (1,4 %, 3,2 %) ja Belgias (0,7 %, andmed puuduvad) (10).

2.10

ILO käsiraamatu metoodiliste põhimõtete alusel on kolme ELi liikmesriigi (Poola, Ungari ja Itaalia) statistikaametid juba läbi viinud uuringuid vabatahtliku töö ulatuse ja väärtuse kohta ning mõnedes riikides valmistutakse sellisteks uuringuteks (11). Poola kohta on hetkel olemas 2011. aasta andmed. Nendest nähtub, et ametlik ja mitteametlik vabatahtlik töö kokku moodustab 9,6 % laiendatud rahvamajanduses (sh vabatahtlik töö) töötajate töö ekvivalendist ja 2,8 % laiemalt määratletud SKPst. Poolas, kus kaugemad sugulussidemed on eriti tugevad, seisnes vabatahtlik töö peamiselt mitteametlikus vabatahtlikus töös – selle osakaal rahvamajanduses (sh vabatahtlik töö) töötajate arvust oli 8 % ja selle panus laiemalt määratletud SKPsse 2,2 %. Ametlik vabatahtlik töö moodustas ülalloetletud kategooriates vastavalt 1,6 % ja 0,6 % (12).

3.1

Nagu eespool täheldati, on ILO egiidi all välja antud vabatahtliku töö hindamise käsiraamatule viidatud peaaegu kõigis vabatahtlikku tööd käsitlevates ELi dokumentides kui asjakohasele mudelile statistiliste uuringute läbiviimiseks selles valdkonnas. Käsiraamatus sisalduvaid metoodikaalaseid lahendusi toodi esile ka tööjõustatistikute rahvusvahelisel konverentsil kui asjakohast alust vabatahtliku töö uurimiseks ning tehti ettepanek hõlmata vabatahtlik töö ametlikku tööjõustatistikasse (13). Käsiraamatus välja pakutud lahendused on leidnud toetust ka kolmanda sektori sidusrühmadelt ning paljud valitsusvälised organisatsioonid edendavad käsiraamatu mudeli kasutamist vabatahtliku töö uurimiseks (14).

3.2

ILO käsiraamatu metoodikaalane lähenemisviis pakub lahenduse ka probleemile, et praegu puuduvad andmed vabatahtliku töö kohta kolmandas sektoris või on need ebajärjepidevad. See probleem toodi välja mittetulundussektori võrdleva projekti raames ja hiljem on seda esile toodud kui tõsist takistust mittetulundussektori kohta riikliku arvepidamise ja satelliitarvepidamise jaoks täpse statistika koostamisel (15).

3.3

Metoodikaalane lähenemisviis põhineb käsiraamatus vabatahtliku tööna käsitatud nähtuse rakenduslikul määratlusel. See ei tugine mitte uuritavates riikides ühtlaselt kasutatava(te)le termini(te)le, vaid on pigem kirjeldav määratlus, milles tuuakse välja kolm peamist tunnust. Vabatahtliku tööna määratletakse tegevus, mis

ILO käsiraamatus on esitatud rohkelt täiendavaid selgitusi, mis aitavad lahendada võimalikke kahtlusi kriteeriumide tõlgendamisel (16).

3.4

Käsiraamatus on uuringute ulatus laialdaselt määratletud, mis võimaldab vastata paljude sidusrühmade teabevajadustele. Käsiraamatu keskne vabatahtliku töö määratlus katab väga erinevaid uuringuid, hõlmates nii ametlikku vabatahtlikku tööd (ILO on seda määratlenud kaudse vabatahtliku tööna) kui ka mitteametlikku vabatahtlikku tööd (ILO on seda määratlenud otsese vabatahtliku tööna). Samuti ei ole piirdutud üheainsa sektoriga, vaid arvestatud on ka kolmanda sektori raames ja avaliku sektori asutustes tehtavat vabatahtlikku tööd. Käsiraamatus kutsutakse üles eristama andmeid näiteks valdkonna ja institutsioonilise sektori alusel. Kogutud andmed on ühtlasi nii selgelt määratletud kui ka kasutajate seisukohast paindlikud.

3.5

ILO käsiraamatus kavandatud uuringumudel põhineb mitmel üldisel põhimõttel, mis tagavad sidususe olenemata sellest, millist küsitlusliiki uuringu alusena kasutatakse. Need põhimõtted on järgmised:

3.6

Kavandatud metoodika võimaldab suunata uuringute jõupingutused eelkõige nendele andmetele, mida on vaja vabatahtliku töö mahu ja väärtuse kindlakstegemiseks standardsetes majandusüksustes, võimaldades võrdlusi riikliku tööhõive või SKPga. Kogutavad andmed võimaldavad määratleda eri liiki vabatahtliku töö ulatuse ja väärtuse institutsiooniliste- ja majandussektorite, tegevuse liikide, piirkondade, linnastumise taseme jms kaupa.

3.7

Vabatahtliku töö moodulit kasutades kogutud andmete põhjal on võimalik teha ka arvukaid sotsiaalset laadi analüüse. Analüüsida saab vabatahtliku töö ulatust ja intensiivsust, selle vormi (kas üksikisikute või organisatsioonide heaks – ametlike struktuuride puhul on võimalik määratleda nende tegevusvaldkond ja sektor). Sellistes analüüsides saab arvesse võtta vabatahtlike mitmesuguseid tunnuseid: demograafilised tunnused (nt vanus, sugu, perekonnaseis), asukoht (nt piirkond, asula suurus), ametialane, hariduslik ja materiaalne olukord. Kui vabatahtliku töö moodulisse lisada täiendavaid küsimusi, on võimalik analüüsida ka vabatahtlike motivatsiooni, vabatahtlikust tööst hoidumise põhjusi jms.

3.8

Võttes arvesse asjaolu, et küsitletud suudavad üldiselt pakkuda üksikasjalikke ja usaldusväärseid andmeid vaid lähimineviku kohta, võetakse käsiraamatus vabatahtliku töö puhul kasutusele 4-nädalane viiteperiood. See tuleneb vajadusest teha võimalikult täpselt kindlaks vabatahtlikule tööle pühendatud tundide arv. Teisest küljest on 4-nädalane ajavahemik märgatavalt lühem kui enamikus vabatahtliku töö uuringutes kasutatav 12-kuuline ajaraamistik. Lühem vaatlusperiood tähendab madalamaid vabatahtliku töö ulatuse (vabatahtlike arv) näitajaid, samuti võivad uuringutulemusi moonutada hooajalised kõikumised. Seega soovitatakse jääda võrreldavuse huvides 4-nädalase ajavahemiku juurde, ent leida ka meetodeid hooajalisuse tasakaalustamiseks ja asjakohase suurusega valimi tagamiseks, et küsitleda piisavalt palju vabatahtlikke täiendavate prognooside tegemiseks eri rühmitustes töötatud tundide kohta.

3.9

Käsiraamatus soovitatakse kasutada vabatahtliku töö uurimise meetodina tööjõuküsitluse (Labour Force Survey (LFS)) või muud majapidamisküsitluse moodulit. LFSi kasutamisel platvormina on mitmeid eeliseid, näiteks:

3.10

LFSi mooduli kasutamisel vabatahtliku töö uurimiseks on ka piiranguid ja probleeme, mida saab lahendada vastavalt kohalikele tingimustele või tervikliku lähenemisviisi abil:

3.11

Vabatahtliku töö hindamise käsiraamat on terviklik, sisaldades suuniseid uuringute korraldamiseks ja läbiviimiseks ning soovitusi tulemuste koondamiseks ja esitlemiseks. Vabatahtliku töö väärtuse hindamiseks soovitatakse käsiraamatus kasutada täieliku asenduskulu meetodit, milles arvestatakse rahvamajanduse keskmist töötasu kõnealust liiki tegevuse (ameti) puhul, samuti selle asutuse, mille heaks vabatahtlik töö toimub, majandus- ja institutsioonilist sektorit.

3.12

Vaatamata pakutud lahenduste terviklikule lähenemisviisile ja tugevatele põhjendustele säilitab ILO käsiraamat paindlikkuse paljudes küsimustes, mille liikmesriigid võivad lahendada vastavalt kohalikele oludele. See puudutab selliseid küsimusi nagu sõnastuse kohandamine kohalike tingimustega ning rohkem või vähem üksikasjalik meetod vabatahtliku töö väärtuse arvutamiseks (veel näiteid leiate punktist 3.10). Teisalt tuleks aga andmete rahvusvahelise võrreldavuse tagamiseks kasutada vabatahtliku töö määratluse põhielemente.

3.13

Käsiraamatu paindlikkus tuleneb püüdlusest tagada selle universaalsus ja ulatuslik rakendatavus, olenemata maailma tasandil esinevatest märkimisväärsetest kultuurilistest ja ühiskondlikest erinevustest. ELis on need erinevused suhteliselt väikesed, mis võimaldab kasutada ühtsemat metoodikat ja saada seega paremini võrreldavaid andmeid.

4.1

Arvestades suurt nõudlust vabatahtlikku tööd käsitlevate andmete järele, mis tuleneb vabatahtliku töö tähtsast rollist kaasava majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning sotsiaalse ja inimkapitali tugevdamisel, mitteformaalse hariduse, tööturule integreerimise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamisel, tuleks ELi tasandil luua tingimused, mis toetaksid süsteemsete ja võrreldavate vabatahtliku töö uuringute läbiviimist liikmesriikides. Komitee mõistab, et kõik ELi institutsioonide ja liikmesriikide võetavad uued meetmed peavad saavutama asjakohase stabiilsuse seoses nende rahastamisega, ja kinnitab sellest tulenevalt, et otsib omalt poolt jätkuvalt kõikvõimalikke vahendeid vabatahtliku töö uurimise toetamiseks ja rahastamiseks, sealhulgas punktis 4.2 esitatud ettepaneku näol.

4.2

Järgides ELi dokumentides esitatud soovitusi, milles kutsutakse liikmesriike üles viima läbi vabatahtliku töö uuringuid ILO käsiraamatu alusel, kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles töötama paari järgneva aasta jooksul välja ühtse vabatahtliku töö hindamise metoodika ja tagama selle vastuvõtmise asjakohase määrusega liikmesriikides korrapäraselt läbiviidavate uuringute tarbeks.

4.3

Kuni määruse vastuvõtmiseni peaks Euroopa Komisjon toetama metoodikaalast tööd ja katseuuringuid, et määratleda ELi liikmesriikide statistikametite läbiviidavate vabatahtliku töö uuringute ühtsed põhimõtted, kasutades seejuures ILO käsiraamatu põhimõtteid ja selliste riikide kogemust, kes juba on käsiraamatus esitatud soovituste alusel uuringuid läbi viinud. Määruse üksikasjade väljatöötamisel tuleks astuda samme selleks, et vähendada kulusid ja bürokraatiat. Selleks oleks parim lahendus vabatahtliku töö uuringute ühendamiseks mõne teise uuringuvaldkonnaga, mille kohta riikide statistikaametid praegu uuringuid läbi viivad.

4.4

Võttes arvesse olulist vajadust andmete järele ametliku ja mitteametliku vabatahtliku töö kohta ning selle mõju kohta heaolu üldisele tasemele ja ühiskonnaelu teatud valdkondadele eri liikmesriikides ja kogu ELis, tuleks kehtestada tingimused tagamaks, et Euroopa Komisjon kogub liikmesriikides ja ELi tasandil läbiviidud uuringute asjakohaselt ühtlustatud andmeid ja muudab need kättesaadavaks. Üks võimalus vabatahtliku töö uurimiseks oleks näiteks täiskasvanuhariduse küsitlus (Adult Education Survey), mille kaudu võidaks koguda ja analüüsida andmeid vabatahtliku töö mõju kohta soovitud töökoha saamisel kasuks tulevate oskuste omandamisele.

4.5

Avaliku sektori asutused peavad vabatahtliku töö väärtust tunnistama ja hindama. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid kehtestama eeskirju, mis võimaldaksid vabatahtliku töö majanduslikul väärtusel moodustada ühe osa avaliku sektori rahastavate projektide kaasrahastamisel. Kogu ELis ühtse metoodika alusel läbiviidud vabatahtliku töö majandusliku väärtuse uurimisest saadud kogemus ja andmed on tulevikus väga kasulikud praktiliste lahenduste väljatöötamiseks.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/18

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab sotsiaalsete ettevõtete sotsiaalse mõju mõõtmise üle toimuvat arutelu, kuid rõhutab, et selle keerulise teema käsitlemiseks on vaja rohkem aega. Kõigepealt tuleks komisjonil alustada andmete kogumist sotsiaalse mõju mõõtmise võrdleva analüüsi läbiviimiseks liikmesriikides, kuid ka uurida kõnealust teemat edasi Euroopa sotsiaalse mõõtme kontekstis.

1.2

Komitee leiab, et ebaõige või kiirustatud lähenemisviis võib avaldada negatiivset mõju ELi institutsioonide kavatsusele toetada sotsiaalse ettevõtluse sektori arengut ja kasvu. Kuna teadlikkus kõnealusest sektorist on paljudes liikmesriikides väike, kutsub komitee komisjoni üles pidama esmatähtsaks teadlikkuse edasist suurendamist ning sotsiaalse ettevõtluse algatuse tegevuskava täielikku rakendamist.

1.3

Sotsiaalse mõju mõõtmise eemärk on mõõta mitte ettevõtteid endid, vaid sotsiaalse ettevõtte konkreetse tegevusega loodud sotsiaalseid tulemusi ja mõju, kuigi sotsiaalmajanduse ettevõtete struktuur toetab sotsiaalse väärtuse loomist. See on pidev protsess ja ettevõtte tegevuse lahutamatu osa ning oluline strateegiline kavandamisvahend.

1.4

Kuna vaid ühte meetodit esile tõsta on raske, soovitab komitee komisjonil uue meetodi väljatöötamise asemel suurendada teadlikkust enim levinud põhimõtetest. Nende ühine joon on see, et need on alt üles suunatud algatused, mille eesmärk on peegeldada tegelikul vajadusel ja tegelikul tegevusel põhinevat sotsiaalset muutust.

1.5

Kõigi mõõtmismeetodite väljatöötamisel on lähepunktiks sotsiaalse ettevõtte peamised tulemused ning need peavad toetama ettevõtte tegevusi, olema proportsionaalsed ega tohi pidurdada sotsiaalset innovatsiooni. Meetodi abil tuleks püüda saavutada tasakaal kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete andmete vahel, kuna edu mõõtmiseks on keskse tähtsusega seda kinnitav lugu. Samuti tuleb märkida, et täiendavalt tuleb uurida raskusi sotsiaalse mõju mõõtmise tulemuste mikrotasandilt makrotasandile (ELi sees) ülekandmisel.

1.6

Komitee mõistab vajadust sotsiaalse mõju mõõtmise meetodite järele eriti just Euroopa ettevõtlusfondide määruse (1) ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi määruse (2) jaoks ning soovitab seepärast nimetatud määruste jaoks välja töötatavaid meetodeid katsetada, hoolikalt jälgida ning vajaduse korral muuta. See on vajalik tagamaks, et need ei takista sotsiaalsete ettevõtete juurdepääsu kõnealustest vahenditest rahastamisele. See võimaldaks komisjonil koostada suunised ja põhimõtted mitte niivõrd selle kohta, kuidas mõõta, kuivõrd selle kohta, mida mõõta.

1.7

Komitee jätkab kõnealuse teema käsitlemist ning jälgib tähelepanelikult komisjoni tööd meetodi rakendamisel tagamaks, et see ei pidurdaks sotsiaalse ettevõtluse arengut Euroopas. Lisaks osaleb komitee jätkuvalt ulatuslikumas arutelus selle üle, kuidas saaks aja jooksul arvestada sotsiaalset mõju ka teistes valdkondades.

2.1

Komisjoni teatises „Ühtse turu akt II. Üheskoos uue majanduskasvu eest” (3) tuuakse esile vajadus töötada välja meetodid sotsiaalse ja majanduskasu mõõtmiseks, mida sotsiaalsed ettevõtted loovad sotsiaalettevõtlusfondide ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi rakendamisel.

2.2

Selleks on Euroopa Komisjoni paljusid sidusrühmi hõlmava sotsiaalse ettevõtluse valdkonna nõuandva eksperdirühma (GECES) alarühmale (4) tehtud ülesandeks anda komisjonile suuniseid selle kohta, kuidas sotsiaalsed ettevõtted saavad mõõta oma sotsiaalset mõju.

2.3

Käesolevas arvamuses kirjeldatakse sotsiaalsete ettevõtete vaatenurka ELi sotsiaalse mõju mõõtmise meetodi väljatöötamisel, eeskätt sotsiaalettevõtlusfondide ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi kontekstis. Kuna tegemist on olulise teemaga, rõhutab komitee siiski, et ideaaljuhul tuleks sotsiaalse mõju mõõtmist kaaluda seejärel ka teistes valdkondades, et vältida killustatud lähenemisviisi.

2.4

Sotsiaalset ettevõtlust käsitletakse mitmes hiljutises ELi algatuses. Lisaks on komitee teinud kõnealusel teemal olulist tööd, (5) nagu sotsiaalettevõtlusfondide ja sotsiaalsete ettevõtetega seotud väljakutsete käsitlemine (6). Üks keskne element on komisjoni sotsiaalse ettevõtluse algatuse (7) käimalükkamine. Algatuse eesmärk on edendada sotsiaalse ettevõtluse ja sotsiaalsete ettevõtete arengut ja kasvu ELis.

2.5

Sotsiaalsed ettevõtted luuakse sotsiaalse eesmärgiga ning need tegutsevad sotsiaalmajanduses. Selle mudeli kaitsmiseks rõhutab komitee, et sotsiaalse ettevõtluse algatuse määratlus sotsiaalsete ettevõtete kohta peaks olema kõigi seda valdkonda käsitlevate eeskirjade, standardite või programmide lähtepunkt, kuna see hõlmab sotsiaalseid ettevõtteid laiemas kontekstis, mis vastab eri liikmesriikides esinevatele eri mudelitele.

2.6

On oluline märkida, et käesolevas arvamuses ei kavatseta esitada argumente üldiselt ettevõtete sotsiaalse mõju mõõtmise kohta. Samuti ei tohiks käsitletavat küsimust segi ajada ettevõtete sotsiaalse vastutusega seotud algatustega ega kõigi tööandjate kohustusega pakkuda inimväärseid töötingimusi ja järgida olemasolevaid kollektiivlepinguid. Lisaks tuleks märkida, et tõhusad sotsiaalsed näitajad ja sotsiaalne taristu kuuluvad jätkuvalt liikmesriikide vastutusalasse.

2.7

Isegi kui käesolevas arvamuses käsitletakse mitte sotsiaalsete ettevõtete endi, vaid nende tegevuse tulemuste sotsiaalset mõju, on nende struktuur ja tegutsemismudelid ise olulised elemendid sotsiaalse mõju loomisel sotsiaalsete kulude arvessevõtmise ja positiivsete välismõjude loomise kaudu.

3.1

Majandustulemused on pikka aega olnud peamine näitaja organisatsioonide ja riikide arengu mõõtmisel hoolimata sellest, kas majandus- või sotsiaalne areng on olnud peamine motivatsioon või mitte. Jätkusuuliku maailma seisukohast tuleb esiplaanile tõsta terviklik lähenemisviis, mis arvestab sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike tagajärgedega.

3.2

Teadlikkus sellest on viimastel aastatel suurenenud. 2008. aastal võttis komitee vastu omaalgatusliku arvamuse teemal „SKT näitajast kaugemale vaatamine: säästva arengu näitajad”, (8) milles rõhutati vajadust jätkusuutlikkuse ja heaolu mõõtmise uute meetodite järele, et vastata sotsiaalsetele väljakutsetele. Komisjon jätkas teemat 2009. aastal aruandega teemal „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas”, (9) milles juhiti tähelepanu vajadusele luua uusi vahendeid sotsiaalse arengu seireks ja mõõtmiseks. Uute vahendite kasutuselevõtmiseks on astunud samme ka teised osalejad, nt OECD parema elu indeks (10).

3.3

Kriisi tingimustes, kui heaolumudelid on muutumas, on Euroopas olulisem kui kunagi varem keskenduda tegeliku väärtuse loomisele. Hiljuti on seda rõhutatud majandus- ja rahaliidu sotsiaalset mõõdet edendavates algatustes, (11) milles on pakutud välja sotsiaalseid näitajaid ja majandusaruandlust täiendavaid meetmeid. Sellist mõtteviisi esindatakse praegu paljudes ELi dokumentides, kus sotsiaalse lisaväärtuse, muutuse ja mõju mõõtmine ja seire on direktiivide, programmide või tegevuste tõhusa elluviimise eeltingimused.

3.4

Sotsiaalse mõju mõõtmine on oluline teema ning Euroopa sotsiaalse mõõtme taasrajamiseks keskse tähtsusega. Seepärast peab komitee küsitavaks komisjoni väga kiirustatud lähenemisviisi kõnealuses valdkonnas ning kutsub üles andma rohkem aega laiema temaatika põhjalikuks aruteluks, et tagada kõige sobivam metoodika. Siinkohal tuleb mainida, et kuna üldine eesmärk on toetada sotsiaalseid ettevõtteid nende ülesannete ja eesmärkide täitmisel, peab komisjon olema hoolikas selliste vahendite väljatöötamisel, mis võivad anda vastupidiseid tulemusi.

3.5

Sellest annab tunnistust ka väga vähene teadlikkus sotsiaalsetest ettevõtetest ja sotsiaalmajandusest ning nende vähene tunnustamine paljudes liikmesriikides. Kui arutelu alustatakse sotsiaalse mõju vaatenurgast ja mitte sotsiaalsete ettevõtete arengut soodustava keskkonna edendamisest, võib see kahjustada sektori arengut. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles pidama esmatähtsaks sotsiaalse ettevõtluse algatuse täielikku rakendamist, et tagada õiglased ja läbipaistvad tingimused kõigis liikmesriikides enne sotsiaalse mõju mõõtmise algatuse käimalükkamist.

4.1

Sotsiaalse mõju mõõtmine on kasulik kõigile ühiskonnasektoritele. Positiivse sotsiaalse mõju saavutamine on sotsiaalse ettevõtte põhieesmärk ning sageli ettevõtte tegevuse pidev ja lahutamatu osa. On oluline, et sotsiaalsed tulemused eraldatakse äritulemustest, sest mõõdetakse sotsiaalset mõju, mitte organisatsiooni.

4.2

Selles, kuidas sidusrühmad kirjeldavad sotsiaalset mõju, on nii sarnasusi kui ka erinevusi. Komitee rõhutab ühise arusaama olulisust ning soovitab seda kirjeldada sotsiaalse ettevõtte konkreetsete tegevustega loodud sotsiaalsete tulemuste ja sotsiaalse mõjuna.

4.3

Samuti on oluline märkida, et mõju mõõtmine tähendab mitte üksnes kavatsetud, vaid kõigi (kavatsetud ja ettekavatsemata) tulemuste ja nende mõju mõõtmist.

4.4

Sotsiaalse mõju mõõtmine on keeruline ülesanne, kuna tegevuse ja tulemuse seose esiletoomine võib olla keeruline. Positiivsed mõjud on sageli kvalitatiivsed ning ilmnevad vahel üksnes pikema aja jooksul. Kui tegevust püütakse väljendada arvnäitajates, kaasneb sellega märkimisväärne oht, et saadud teave ei mõõda seda, mida sooviti, või ei tee seda õigesti. Seepärast ei tohi avaldada sotsiaalsetele ettevõtetele survet võrdsustada mõõtmist kvantifitseerimisega, keskendudes üksnes kergesti mõõdetavatele, kvantifitseeritavatele või väljaspool tunnustatud tegevustele.

4.5

Pigem tuleks kvantifitseerimist näha ühe mõõtmisviisina kõrvuti teiste kvalitatiivsete lähenemisviisidega, nagu narratiivsed meetodid. See alternatiivne või täiendav lähenemisviis, mis põhineb kasusaaja seisukohast teaberikaste juttude kogumisel, on otsustava tähtsusega sotsiaalse ettevõtte tegevuste lisaväärtuse hindamisel. Lisaks tuleks märkida, et väärtuse loomise mõõtmise tulemuseks ei pea tingimata olema lõplik arvnäitaja, vaid see võib olla ka arvude ja teksti kombinatsioon.

4.6

Selle keeruka küsimuse edasiseks käsitlemiseks soovitab komitee komisjonil alustada olemasolevate meetodite kohta andmete kogumist, mis oleks lähtepunkt liikmesriikide vahelise võrdleva analüüsi koostamisele.

5.1

Sotsiaalse mõju mõõtmise ELi meetodi eeltingimus ELi praeguses kontekstis (Euroopa sotsiaalettevõtlusfondid ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm) on sidusrühmade osalemine, mis hõlmab eeskätt sotsiaalseid ettevõtteid, kasutajaid, poliitikakujundajaid ja rahastajaid ning ka sotsiaalteenuste osutajaid, riigiasutusi ja sotsiaalpartnereid, kui see on asjakohane. See sidusrühmadel põhinev lähenemisviis võimaldab suurendada usaldust, et jõuda soovitud mõju suhtes ühisele seisukohale.

5.2

Sidusrühmadel põhineva lähenemisviisi eeltingimus on ühine arusaam sotsiaalse mõju mõõtmise põhikontseptsioonidest. Mõisteid, nagu panus , väljund , tulemus ja mõju määratletakse eri kontekstides sageli erinevalt. On oluline, et sidusrühmadel oleks nende mõistete osas ühine arusaam.

5.3

Üksnes väljundile (nt koolitusel osalevate inimeste arv) keskendudes jääb tegevuse tegelik mõju mõõtmata. Seepärast on oluline tunnistada, et sotsiaalse mõju hindamine tähendab liikumist väljundi mõõtmiselt mõju mõõtmisele. Sel viisil on võimalik teha kindlaks tegelik lisaväärtus, pidades silmas sotsiaalse mõju mõõtmise keerukust ja multidistsiplinaarset olemust.

5.4

Tuleb märkida, et täiendavalt on vaja uurida just raskusi sotsiaalse mõju mõõtmise tulemuste ülekandmisel mikrotasandilt makrotasandile (ELi sees), nagu ka seda, kuidas austatakse mõõtmismeetodites üksikisikute ja ettevõtete õigusi ja vajadusi.

6.1

Sotsiaalset mõju mõõdetakse paljudel eri viisidel, mistõttu on raske pooldada ühte teatud meetodit või neid isegi võrrelda (12). Välja on töötatud hulk meetodeid, paljud neist on algatatud erinevate EQUALi projektide kaudu (13). Nende ühine joon on see, et need on alt üles suunatud algatused, mille eesmärk on saavutada soovitud sotsiaalne muutus ja mis põhinevad tegelikel vajadustel ja tegelikel tegevustel.

6.2

Kõige tuntumad meetodid on investeeringute sotsiaalne tasuvus (social return on investment), mis on tulemuspõhine kontseptsioon, mille eesmärk on näidata organisatsiooni sotsiaalse, keskkonnaalase ja majandusliku väärtuse loomet, ning sotsiaalne aruandlus (social accounting), mille näol on tegemist meetodiga organisatsiooni sotsiaalsete eesmärkide kavandamiseks, mõõtmiseks ja hindamiseks (14). Näide sotsiaalse lisaväärtuse loomise üldisema meetodi kohta on globaalse aruandluse indeks (Global Reporting Index) – jätkusuutlikkuse aruandluse süsteem, mis moodustab sotsiaalse, keskkonna- ja majandusalase aruandluse raamistiku. Kuid olemas on veel palju muid meetodeid (15).

6.3

Nende meetodite ühine joon on see, et need on välja töötatud, pidades silmas sotsiaalse ettevõtte tegevuste eesmärki, mitte teiste sektorite mudeleid. Nende lähenemisviiside puhul ei mõõdeta mitte üksnes kahe ajahetke vahele jäävat väljundit, vaid need hõlmavad sageli laiemat mittelineaarset protsessi, nagu muutuse teooria (Theory of Change), (16) mis lihtsustatuna sisaldab määratlemist, kvantifitseerimist ja jälgimist. Selliste lähenemisviiside kasutamisel lisatakse mõõtmisprotsess ettevõtte äritegevuse kavandamisse ning see on oluline vahend ettevõttesisese arengu edendamisel.

6.4

Sotsiaalse mõju meetodid tuleb välja töötada nii, et need püsiksid proportsionaalsed ning toetaksid sotsiaalset ettevõtlust. Paljud sotsiaalsed ettevõtted on väikesed ja uued ning nende vahendid keerukate meetodite rakendamiseks on piiratud. Seepärast soovitab komitee, et tagamaks, et bürokraatiakoormus oleks piiratud ja proportsionaalne, peaksid mõju mõõtmisega seonduvad kulud kandma sotsiaalsete ettevõtete asemel teised sidusrühmad (EL, fondivalitsejad).

6.5

Näitajate valimise osas leiab komitee, et seda võiksid teha sotsiaalsed ettevõtted, viies selleks läbi intervjuusid kasutajate ja sidusrühmadega. Näiteks võiksid näitajateks olla „ühiskonnale lisandumata jäänud kulud” või sotsiaalse ettevõtte „põhjustatud mõju”, kuid samas võiks kaaluda ka ettevõtte edendustööd ja nende struktuuri ja tegutsemismudeleid.

6.6

Komisjon peaks olemasolevate meetodite alusel ning kooskõlas komitee soovitustega kaaluma ELi raamistiku väljatöötamist, mis sobiks teatud liikmesriikides kehtivate erieeskirjade ja nende hoolekandeasutuste mudelite ja sotsiaalsete ettevõtete endiga.

7.1

Kuna ühe meetodi või standardnäitajate soosimine sotsiaalse mõju mõõtmisel on äärmiselt raske, peaks komisjon esimese sammuna suurendama teadlikkust enim levinud põhimõtetest ja olemasolevatest meetoditest ning innustama ettevõtteid neid kasutama. Nende kogemuste alusel saab komisjon koostada ühised suunised pigem sotsiaalsete tulemuste kui väljundite mõõtmiseks, et luua põhimõtete raamistik selle kohta, mida mõõta, selle asemel et püüda määratleda, kuidas sotsiaalset mõju mõõta.

7.2

Teema keerukuse tõttu soovitab komitee, et esimese sammuna katsetataks Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi jaoks välja töötatavaid meetodeid. See võimaldaks komisjonil hoolikalt jälgida nende meetodite rakendamise mõju ning vajaduse korral neid muuta. Andmete kogumine peaks olema soopõhiselt eristatud, et oleks võimalik tunnustada naiste rolli sotsiaalses ettevõtluses ning tagada läbipaistvus rahaliste vahendite eraldamisel. See aitab tagada, et kasutatud meetoditega ei piirata juurdepääsu kavandatud eesmärkide rahastamisele.

7.3

Katseprojektide struktureerimisel peab komisjon kaaluma ka selliseid aspekte nagu auditi funktsiooni/sidusrühma pädevus ja eesmärk. See on tihedalt seotud nimetatud osalejate lisakulude ja motiividega. Komitee kutsub komisjoni üles tegema mõõtmisnõuete koostamisel jõupingutusi nimetatud kulude vähendamiseks ning vältima mittevajalikku bürokraatiat ja mitte moonutama sotsiaalset arengut.

7.4

On oht, et konkreetselt Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi jaoks välja töötatav meetod mõjutab sotsiaalse ettevõtlusega seotud teiste vahendite ja eeskirjade rakendamist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Sotsiaalse mõju mõõtmise ebapiisav või ebaõige rakendamine võib kahjustada sotsiaalset innovatsiooni ja eksperimenteerimist. Sellise ohu piiramiseks peaks komisjon pakkuma liikmesriikides teadlikkuse suurendamise ja koolitusprogramme.

7.5

Käesolev arvamus on esimene samm komitee töös sotsiaalse mõju mõõtmise valdkonnas. See on vastus komisjoni tehtavale tööle kõnealuses valdkonnas. Sellegipoolest peab komitee äärmiselt oluliseks jätkata ja laiendada kõnealust arutelu ning jälgib seepärast komisjoni tööd ja jätkab selleteemalist tööd oma poliitilise tegevuse teistes valdkondades.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/23

1.1

Struktuurireformide puudumine koos kriisi negatiivse sotsiaalse ja majandusliku mõjuga, mis suurendab Euroopas vaesust ja tõrjutust elanikkonna vananemise, rändevoogude suurenemise ja euroskepsise kasvu taustal, muudab hädavajalikuks sellise poliitilise süsteemi, mis suudaks tugevdada solidaarsust ja Euroopa sotsiaalse õigustiku põhiväärtusi.

1.2

leiab, et niivõrd kriitilises majandusolukorras aitaks Euroopa miinimumsissetuleku kehtestamine tagada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, kaitsta inimõigusi, tagada tasakaalu majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide vahel ning jagada õiglasemalt heaolu ja sissetulekut;

1.3

juhib tähelepanu sellele, et komitee organite tasandil toimus oluline arutelu ja rõhutab kiireloomulist vajadust tagada Euroopa Liidus asjakohane miinimumsissetulek raamdirektiiviga, mille eesmärk on võidelda tõhusalt vaesuse vastu, lihtsustades sisenemist tööturule, mida nõuavad nii Regioonide Komitee (1) kui ka erinevad vaesuse vastu võitlemise organisatsioonid, (2) ning kutsub komisjoni üles rakendama kooskõlastatud meetmeid, mis vastavad Euroopa Parlamendi 2011. aastal vastu võetud resolutsioonile (3);

1.4

kutsub komisjoni üles uurima võimalusi Euroopa miinimumsissetuleku tagamiseks, keskendudes eelkõige väljavaatele luua asjakohane Euroopa fond;

1.5

nõuab arvukamate meetmete võtmist, et ka tegelikult saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid tööhõive, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas. Need meetmed peaksid hõlmama järgmisi aspekte: 1) jätkata horisontaalse tööhõive eesmärkide taotlemist, 2) seada eesmärgid nende kolme näitaja piirmäära alandamise valdkonnas, mis moodustavad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse koondnäitaja, 3) seada Euroopa ja riiklikul tasandil all-eesmärgid rühmade jaoks, keda ülejäänud elanikkonnaga võrreldes vaesus rohkem ohustab, sealhulgas näiteks laste või üksikvanemaga perekondade ning vaeste töötajate jaoks, 4) analüüsida, mismoodi liikmesriigid arvutavad vaesusmäärasid ja seavad riiklikke eesmärke ja 5) nõuda, et liikmesriigid võtaksid taas kohustuse ühendada jõupingutused selleks, et saavutada Euroopa Liidu üldeesmärk;

1.6

nõuab riiklikes reformikavades ja riiklikes sotsiaalaruannetes sisalduvate meetmete ning finantssaneerimise meetmepakettide sotsiaalmõju tõhusat hindamist selleks, et vältida vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse süvendamist kõnealuste meetmete poolt, ning tagada kodanikuühiskonna suurem osalus riiklike reformikavade ja riiklike sotsiaalaruannete koostamisel;

1.7

nõuab paremat järelevalvet vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse suurenemise üle ning kutsub komisjoni üles esitama vajaduse korral ja iga liikmesriigi kohta eraldi, riiklike reformikavade ja riiklike sotsiaalaruannete hindamise raames, konkreetseid soovitusi sotsiaalse kaasamise kohta. Neid soovitusi tuleks rakendada ka neis riikides, mille kohta on koostatud Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi konkreetsed toetusprogrammid;

1.8

rõhutab, et parim tagatis vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse võitmiseks on töökoha omamine ning innustab komisjoni koostöös liikmesriikidega rakendama majanduskasvu ja töökohtade loomise pakti meetmeid, et hoogustada majanduskasvu, konkurentsivõimet ja töökohtade loomist; tervitab volinik Tajani kavatsust sätestada tööstuspakt ELi tööstuse tugevdamiseks ning selle potentsiaali töökohtade loomiseks;

1.9

rõhutab eelkõige, kui oluline on suurendada töötajate, töötute ja kõigi haavatavas olukorras olevate ühiskonnarühmade osalust pidevõppes ning parandada ametialaste kvalifikatsioonide taset ja uute oskuste omandamist. See võib viia tööturu kiirema integratsioonini, suurendada tootlikkust ja aidata inimestel leida parem töökoht.

2.1

Tagatud miinimumsissetulek on sissetulekutoetus, mis ei põhine sotsiaalmaksude maksmisel, ning mis tagab turvavõrgu isikutele, kellel puudub õigus sotsiaalkindlustushüvitistele (4). Viimase kaitsemeetmena vaesuse eest on kõnealune sissetulek lahutamatult seotud nende isikute õigusega väärikale elule, kellel puuduvad muud vahendid iseenese ja oma hoolealuste sissetuleku tagamiseks (5). Oluline on teha vahet kollektiivlepingutes või seadusandjate poolt määratletud mõistetel „tagatud miinimumsissetulek” ja „miinimumpalk”.

2.2

Ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta (1989) (6) artikli 10 teises lõigus kehtestatakse õigus „sotsiaalabile ja piisavatele toimetulekuvahenditele”, mis peab olema tagatud tööturult tõrjutud isikutele, kellel puuduvad piisavad toimetulekuvahendid.

2.3

Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (2000), mis on õiguslikult siduv uue reformileppe lahutamatu osana, on sätestatud, et: „Inimväärikus on puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.” (artikkel 1) ning „Sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada […] rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid” (artikkel 34 punkt 3).

2.4

Euroopa Liidu toimimise lepingus (artikkel 153, punkt 1h), lubatakse ELil koostada õigusakte, et toetada ja täiendada liikmesriikide meetmeid tööturult tõrjutud isikute kaasamise kohta. Esmatähtsate kohustuste hulgas, mida Euroopa Liit peab arvestama, et määratleda ja rakendada oma poliitikaid ja meetmeid, nimetatakse ELi horisontaalses sotsiaalklauslis (artikkel 9) eelkõige tööhõive kõrget taset, asjakohast sotsiaalkaitset ja võitlust tõrjutuse vastu.

2.5

Nõukogu soovituses 92/441/EMÜ (7) kutsutakse liikmesriike üles tunnistama „isikute põhiõigust sotsiaalabile ja piisavatele toimetulekuvahenditele”, mis on usaldusväärsed, ning kohandama oma sotsiaalkaitsesüsteeme ja kehtestama ühised rakenduskriteeriumid, määratlemata seejuures alammäära ELi tasandil.

2.6

Komisjoni 2008. aastal avaldatud soovituses (8) tunnistatakse, et asjakohane sissetulekutoetus on üks aktiivse kaasatuse kolmest aspektist, kuid rõhutatakse samas, et selle saajad peavad olema valmis tööturule sisenema, osalema koolitusel või muudes sotsiaalse kaasamise meetmetes.

2.7

Võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu on esmatähtis eesmärk strateegias „Euroopa 2020”, mille raames loodi „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” (9). Selles seatakse esimest korda eesmärk vähendada 2020. aastaks vaeste ja sotsiaalselt tõrjutute isikute arvu vähemalt 20 miljoni inimese võrra, kasutades seejuures kolme näitajat: vaesuse oht (mida määratletakse sellise elanikkonna protsendimäära alusel, kelle sissetulek ei ulatu 60 %-ni riigi keskmisest sissetulekust), äärmine puudus (mis tähendab nende vahendite puudust, mis on kindlaks määratud eelnevalt määratletud kaupade loetelu põhjal), ja lõpuks, väga madal tööhõive (st elu majapidamistes, mille liikmed on töötud) (10). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitas kõnealust kohustust ja rõhutas, et ELi poliitikameetmed ei tohiks suurendada vaesuse ohtu (11).

2.8

Strateegia „Euroopa 2020” vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamise valdkonna peaeesmärk on vähendada asjaomast sihtrühma konkreetse arvu võrra, aspekt, mis on erinev võrreldes teiste oluliste eesmärkide jaoks kohaldatava lähenemisviisiga (12): teisi olulisi eesmärke väljendatakse protsentides, asjaolu, mis lihtsustab liikmesriikide ülesannet saavutada sama eesmärk, väljendatuna protsentides.

2.9

Liikmesriigid ise otsustavad selle üle, kuidas määratleda riiklikud eesmärgid ning asjakohased lähenemisviisid nende saavutamiseks. Riiklike eesmärkide summa jääb igal juhul alla arvust, milleks on strateegias „Euroopa 2020” määratletud 20 miljonit inimest: võib arvata, et „Euroopa 2020” peaeesmärgi ja riiklike eesmärkide üldsumma vahel eksisteerib 5–8 miljoni suurune lõhe (13). Lisaks sellele ei täpsustata paljudes riiklikes reformikavades piisava selgusega seda, kuidas vaesuse vähendamise eesmärki saavutada, ning neis puuduvad asjakohased meetmed sotsiaalse kaasamise tagamiseks (14). Riigid, kes saavad eritoetust Euroopa Komisjonilt, Euroopa Keskpangalt või Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, ei ole kohustatud esitama konkreetseid riiklikke reformikavasid (15): nad peavad andma aru üksnes iga vastastikuse mõistmise memorandumi alusel, milles samal ajal ei ole ette nähtud meetmeid vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks.

2.10

Oma 2010. aasta resolutsioonis (16) kutsub Euroopa Parlament liikmesriike üles looma süsteeme, mis tagavad miinimumsissetuleku ehk 60 % riigi keskmisest sissetulekust, ning nõuab, et EL esitaks tõhusamaid soovitusi, samal ajal kui oma 2011. aasta resolutsioonis (17) innustab ta komisjoni käivitama võimaliku seadusandliku algatuse alast konsulteerimist asjakohase miinimumsissetuleku üle.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et vaesus kujutab endast inimõiguste rikkumist, muutes seega veelgi vajalikumaks täiendavad jõupingutused, et saavutada Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3 määratletud eesmärgid, ning leiab, et vaesuse kõrvaldamine on kogu Euroopa tasandi väljakutse.

3.2

Paljudes riikides (18) on struktuurireformide puudumise ja kriisi tagajärjel 2008. aastast alates suurenenud vaesuse ning sotsiaalse ja ametialase tõrjutuse oht. Eurostati viimased andmed (19) kinnitavad, et Euroopa Liidu elanikkonda ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus 24,2 % ehk 119,7 miljoni inimese ulatuses (20). 2011. aastal suurenes see arv 19 liikmesriigis ning ajavahemikus 2008–2011 kasvas vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv nelja miljoni võrra. Kolm näitajat, mis moodustavad „vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu” on 2008. aastast peale samuti kasvanud ning moodustavad nüüd 17 % seoses vaesuse ohuga, 9 % seoses suure materiaalse puudusega ja 10 % inimeste kohta, kes elavad väga madala tööhõivetasemega majapidamistes. Paljudes riikides muutuvad vaesed aina vaesemaks (21).

3.3

27,1 %-ga kuuluvad (alla 18-aastased) lapsed kogu elanikkonnaga võrreldes vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest kõige rohkem ohustatud rühmade hulka (22). Teatud riikides on suhteliselt kõrge nende üle 65-aastaste määr, keda ohustab vaesus (23).

3.4

Sissetulekute erinevused ja sotsiaalne ebavõrdsus kasvavad igas liikmesriigis ning liikmesriikide ja piirkondade vahel, olles tõsiselt süvenenud kriisi tagajärjel (24). Lisaks sellele halveneb olukord veelgi juba enne kriisi ebasoodsates tingimustes elanud elanikkonnarühmade jaoks (25).

3.5

Kriis toob esile vaesuse uued vormid, sealhulgas nt kodutus, kütteostuvõimetus, finantsteenustest kõrvalejäämine (juurdepääsu puudumine peamistele pangateenustele ja laenuvõimalustele) või majapidamiste ülemäärane võlakoorem, samas kui sotsiaalsed ohud ähvardavad pigem naisi kui mehi. Samal ajal ähvardab kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi, sealhulgas eakaid (eelkõige väga eakaid inimesi ja eakaid naisi), puudega isikuid, raskeid kroonilisi haigusi põdevaid isikuid, üksikvanemaga peresid, väikese sissetulekuga peresid või sisserändajaid ja teatud rahvusvähemusi, nagu nt romad, vaesuse eri vormide ebaproportsionaalselt suur oht.

3.6

Tööhõive ja sotsiaalse olukorra tase Euroopa Liidus on kriitiline. Töötus kasvab jätkuvalt: 2013. aasta jaanuaris ulatus see 26,2 miljoni inimeseni, kellest 10,8 % kuulub ELi aktiivse elanikkonna hulka (ja euroalal 19 miljonit, st 11,9 % aktiivsest elanikkonnast), samas kui majapidamiste majanduslik olukord on murettekitav (26). Noorte töötuse määr on kogu Euroopa Liidus erakordselt kõrge: 23,6 % tööealistest noortest on töötud ning neil on oht jääda sellesse olukorda üha pikemaks ajaks.

3.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb väga suurt muret vaeste töötajate arvu kasvamise pärast, mis tuleneb ebakindlate töösuhete ja madalate töötasude levikust. 2011. aastal elas 8,9 % töötajaist allpool vaesuse piiri, moodustades ühe kolmandiku kõigist tööealistest kodanikest, keda ohustas vaesus (27).

4.1

Erinevates arvamustes (28) on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtnud seisukohti küsimustes, millel on otsene või kaudne seos miinimumsissetuleku ja vaesusega, ning esitanud asjakohaseid soovitusi. Tähelepanekud ja soovitused, mis komitee esitas 1989. aastal (29) on praegu eriti päevakajalised, kriisi negatiivset mõju arvesse võttes. Komitee toetab eelkõige vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi, olles seisukohal, et avatud koordinatsiooni meetod ja horisontaalsäte võivad märkimisväärselt tugevdada jõupingutusi miinimumsissetuleku tagamiseks ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks.

4.2

Kiireloomulist vajadust miinimumsissetulekute skeemide järele rõhutati avalikul arutelul, (30) mille Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldas samaaegselt oma arvamuse koostamisega ning kuhu kogunes eksperte ja pühendunud osalejaid, et analüüsida vaesuse vähendamise võimalusi ja väljakutseid, mis tuleb ületada selleks, et kehtestada Euroopa miinimumsissetulekute skeemid.

4.3

Vaesusel (31) ja sotsiaalsel tõrjutusel on mitmemõõtmeline olemus, mis nõuab Euroopa valitsemise sotsiaalse elemendi tugevdamist: sotsiaalselt jätkusuutlikud makromajanduslikud poliitikameetmed on kohustuslik eeltingimus kriisist väljumiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamiseks. Vaesuse ja tõrjutuse püsimine kahjustab majandust, kuna see vähendab sissetulekut ja nõudlust, nõrgendab konkurentsivõimet ja suurendab riikide eelarvepiiranguid.

4.4

Sellega seoses on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee veendunud, et tuleb läbi vaadata prioriteedid ja poliitikameetmed, eelkõige rahapoliitika – sealhulgas stabiilsuse ja kasvu pakt – konkurentsipoliitika ja väliskaubanduspoliitika ning eelarve- ja maksupoliitika.

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab 20. veebruari 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute ajakohastatud meetmepaketti, (32) milles liikmesriike kutsutakse üles nägema ette toetust, et tagada piisav ja asjakohane sissetulek, mis põhineb kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil arvestatavatel sotsiaalsetel vajadustel, ning koostama võrdluseelarveid, mis sisaldavad nende kaupade ja teenuste loendit, mis on vajalikud vastava suuruse ja koosseisuga perekonnale teatud heaolutaseme tagamiseks, ning millele on lisatud nende igakuised või -aastased hinnangulised kulud.

4.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab komisjonile, et viimane kiirendaks oma lubaduse (33) elluviimist toetada liikmesriikide tegevust aktiivse kaasamise reforme järgides, töötades välja võrdluseelarvete koostamise meetodi ja jälgides sissetulekutoetuse asjakohasust, vastavalt kõnealustele eelarvetele kohe pärast nende koostamist koostöös liikmesriikidega.

4.7

Komitee on veendunud, et parim tee vaesuse vähendamiseks ja sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks on majanduskasvu taastamine, konkurentsivõime hoogustamine ja Euroopa ettevõtetele soodsate raamtingimuste loomine (sealhulgas näiteks liigse halduskoormuse vältimine ja rahastamisele juurdepääsu tagamine), et võimaldada neil laieneda ja piisavate oskustega inimestele töökohti luua.

4.8

Komitee rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu pidevõppe programmidele kui põhilisele vahendile vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemisel, parandades tööalast konkurentsivõimet ning juurdepääsu teadmistele ja tööturule. Oluline on suurendada töötajate, töötute ja kõigi haavatavas olukorras olevate ühiskonnarühmade osalust pidevõppes ning parandada ametialaste kvalifikatsioonide taset ja uute oskuste omandamist. See võib viia tööturu kiirema integratsioonini, suurendada tootlikkust ja aidata inimestel leida parem töökoht.

4.9

Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee toetab sotsiaalse ettevõtluse integreeritud lähenemisviisi, mis tagab sotsiaalse ettevõtluse fondide parema rahastamise ning parandab õigus- ja halduskeskkonda kõnealuses valdkonnas, et innustada sotsiaalmajanduse ettevõtteid, mis on suutelised võitlema tõrjutuse vastu, olles majanduskasvu-, innovatsiooni- ja tööhõivekeskusteks.

4.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab laste vaesust käsitlevat hiljutist soovitust, (34) kuid avaldab kahetsust selle üle, et kõnealune olukord püsib ning väga suurt arvu lastest ohustab vaesus, mis püsib põlvest põlve, tuues esile puudujäägid praegu rakendavates poliitikameetmetes.

4.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb muret väites, et strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärki vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse valdkonnas (vähendada vaeste arvu 20 miljoni võrra 2020. aastaks Euroopa Liidus) ei saavutata.

4.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba tuvastanud, et kodanikuühiskonna osalus riiklike reformikavade väljatöötamisel erineb oluliselt liikmesriigiti, kelle hulgast mõned ei tee midagi selleks, et kodanikuühiskonda osalema innustada (35).

4.13

Ajakohastatud andmete puudumine sissetulekute ja elutingimuste kohta kujutab endast takistust strateegia „Euroopa 2020” elluviimisel.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik asjaolust, et miinimumsissetulekuga tagatava kaitsega seonduva põhirolli andmine Euroopa Liidule kujutaks endast erakordselt keerukat poliitilist ettevõtmist, mis tuleneb liikmesriikide majanduslikest erinevustest, miinimumsissetulekute skeemide erinevustest (36) ning sotsiaalkaitse ja subsidiaarsuse, ning nende õiguste ja kohustuste kogumi kaitsestruktuuridest, mis seonduvad miinimumsissetulekuga tagatud kaitsega, ning suhete keerukusest olemasolevate poliitikameetmete ja nende tulemuste vahel, ning solidaarsuse idee vahel Euroopa Liidus.

5.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab samuti, et on vaja kehtestada miinimumsissetuleku skeemid ja tugevdada olemasolevaid süsteeme, kuna 22 aastat pärast soovitust 92/441/EMÜ ei ole kõik liikmeriigid veel taganud nende kättesaadavust ja asjakohast toimimist ning liikmesriikide koondeesmärgid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks jäävad oluliselt alla strateegia „Euroopa 2020” eesmärgile (37).

5.3

Arvestades vaesuse ja majanduse omavahelisi seoseid, rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et miinimumsissetuleku skeemid kujutavad endast võimalikku stabilisaatorit, mis võib samal ajal leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi ja omada antitsüklilist mõju, pakkudes lisaks sellele vahendeid nõudluse innustamiseks siseturul.

5.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on suured kartused seoses sellega, et miinimumsissetulekute skeemid, mis enamikus liikmesriikides oluliselt erinevad ulatuse, üldkehtivuse ja tõhususe osas, ei suuda piisavalt vähendada vaesust, ning tunneb muret selle üle, et nende kasutamata jätmine paneb nende tõhususe veelgi enam proovile (38).

5.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab positiivseid tulemusi, mis on saavutatud avatud koordinatsiooni meetodi abil sotsiaalvaldkonnas, kuid tunneb kahetsust selle üle, et olemasolevaid vahendeid ja struktuure ei ole täielikult uuritud ja et tulemused võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu olid piiratud.

5.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab asjaolu, et täienduseks avatud koordinatsiooni meetodi rakendamisele sotsiaalpoliitika valdkonnas kehtestataks ELi direktiiv, mis tagab miinimumsissetulekute skeemid kõigile liikmesriikidele, tõhustab olemasolevaid süsteeme, arvestades erinevaid riiklike tausttingimusi, ning saadab tugeva sõnumi Euroopa sotsiaalsamba kohta.

5.7

Esitatud direktiivis tuleks kehtestada ühised standardid ja näitajad, tagada direktiivi rakendamise järelmeetmed ja võimaldada sotsiaalpartnerite, õigustatud isikute ja teiste asjaomaste osapoolte osalus miinimumsissetulekute riiklike skeemide reformi või rakendamise käigus.

5.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et vältimatu tingimusena solidaarsuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel eri liikmesriikides ja ka nende vahel peaksid eelarve- ja makromajanduspoliitika panustama olemasolevate poliitikameetmete raames ka strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalinvesteeringute eesmärkidesse ning kasutama olemasolevaid vahendeid ja struktuure.

5.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et ELi jõupingutused miinimumsissetulekuga tagatava kaitse parandamiseks peavad hõlmama abi osutamist liikmesriikidele, eelkõige neile, kus asjaomane vajadus on kõige teravam, abi oma turgude avamiseks ja tõhusate makromajanduslike poliitikameetmete rakendamiseks ning olemasolevate vahendite tõhusamat ja sihipärasemat kasutamist ning vajalike vahendite suurendamisvõimaluste viivitamatut uurimist.

5.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletab meelde, et kuigi miinimumsissetulekute skeemid on sotsiaalteenuste ja -kaitse süsteemidega otseselt seotud, ei peaks need kaasa tooma sõltuvust, ning kordab 1989. aastal kehtestatud tingimusi (39). Sel eesmärgil peaksid miinimumsissetulekute skeeme toetama üldpoliitika ja eesmärgistatud sätted, sh nt aktiivsed tööturumeetmed, mille eesmärk on aidata töötutel naasta tööturule, tööhõiveteenuste arendamine, toetuste haldamine ja tööturu jaoks mõeldud programmid (näiteks koolitus ja töökohtade loomine asjakohaste aktiveerimisstrateegiate abil), et tööotsijatel oleks rohkem võimalusi töökoha leidmiseks. Esmatähtsad on ka tõhusad tööturuorganid, tervishoid ja eluasemepoliitika ning taskukohase hinnaga, kättesaadavad ja kvaliteetsed avalikud teenused.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/32

1.1.

Euroopa tehnikasektoril (1) on tähtis roll Euroopa majanduse taastumises ja kõrgelennulise eesmärgi saavutamises, milleks on suurendada tööstustoodangut aastaks 2020 rohkem kui 20 % SKPst. Siiski on niisuguse majanduskasvu tekitamiseks vaja suurendada ettevõtete investeeringuid, pöörata praegune suundumus vastupidiseks ja päästa inimesed töötusest.

1.2.

Selle saavutamiseks peab Euroopa oma tööstusele välja töötama selge visiooni ja eesmärgi. Tuleb saavutada koordineeritud poliitika, mis on selgelt keskendunud Euroopa tööstuse konkurentsivõimele, sisaldab ka muid poliitikavaldkondi ning muudab Euroopa atraktiivsemaks kohaks ettevõtete asutamisel.

1.3.

Euroopa peab hakkama positiivsemalt suhtuma tööstussektori muutumisse, eriti seoses Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eduka üleminekuga.

1.4.

Euroopa peaks saama teadlikumaks oma tugevatest külgedest, neid arendama ja tugevdama. Need on: hästi kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajad, mitmekesine haridusmaastik, ulatuslikud teadusalased teadmised, palju ülemaailmselt juhtivaid piirkondlikke klastreid, hästi integreeritud tarne- ja teenusteahelad, hästi arenenud transpordi infrastruktuur ja suur siseturg rohkem kui 500 miljoni tarbijaga ning sotsiaalpartnerite tihe koostöö.

1.5.

Uute investeeringute tekitamiseks Euroopas tuleb järgida strateegiat, mis hoiab Euroopa tööstuse tehnoloogilise innovatsiooni esirinnas, ja samal ajal – selleks, et jõuda peamise konkurentsivõime tugevdamise vahendina vajaliku toodangu ja tööhõive mahuni – olla äriühingutele atraktiivsem kaupade masstootmise koht, hõlmates nii kõrgtehnoloogiat kui ka keskmise ja madala tasemega tehnoloogiat. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles algatama strateegiat, mille abil Euroopa suudab ligi tõmmata rohkem investeeringuid kõrgtehnoloogiaettevõtetesse – sealhulgas neljandast tööstusrevolutsioonist alguse saavatesse kaasaegsetesse tehastesse – ning kõrge kvalifikatsiooniga pädevustesse innovatsiooni edendamiseks väärtusahelate kaudu.

1.6.

Euroopa teadusuuringute rahastamine peaks olema rohkem seotud tööstuse vajadustega, kaasates äriühingud innovaatilise protsessi varases etapis ja toetades VKEde loomingulist inseneritegevust selleks, et uued ideed saaksid uute toodete näol lihtsamini ja kiiremini teostuda. Tootmisettevõtteid ja uurimisasutusi ühendavaid klastreid tuleks edendada ja toetada.

1.7.

Euroopa Komisjon peaks suurendama oma jõupingutusi, et Euroopa äriühingute, eriti VKEde elu lihtsamaks teha. Uusi tehnilisi ja haldusakte tuleks kaaluda ainult siis, kui nende eesmärke ei ole muul viisil võimalik saavutada. Komisjon peaks rohkem keskenduma olemasolevate eeskirjade sidusale kohaldamisele kõigis liikmesriikides, ühtlustades ja tugevdades turujärelevalvet. Komisjon peaks sellise lähenemisviisi tasakaalustatud kohaldamist edendama ka üleilmselt maailma muudes piirkondades.

1.8.

Järjekindlamaid ja prognoositavamaid õigusakte vastu võttes tuleks vähendada selliseid puudusi nagu rahastamise raske kättesaadavus, suured energiakulud või halduskoormusest ja õigusaktidest tulenevad kulud.

1.9.

Euroopas saab kõrge tööhõive taseme säilitada vaid siis, kui töötajad on konkureerivate piirkondadega võrreldes paremini haritud ja koolitatud. Tuleks võtta meetmeid nii mees- kui ka naissoost noorte meelitamiseks tehnikaga seotud kutsealadele, kus kasutatakse üha keerulisemaid masinaid ja teenuseid. Tuleb edendada äriühingute koostööd ülikoolide ja koolidega, koolitust ja elukestvat õpet.

2.1.

Euroopa tehnikasektor on väga lai ja mitmekesine sektor, kuhu kuuluvad NACE koodidega 25, 26, 27, 28, 29.3, 32.11 ja 33 tähistatud tegevusalad, erandiks on koodid 33.15–33.17. Traditsiooniliselt esindavad tehnikasektorit masinaehitus ja masinad, elektrotehnika, elektroonika, metallitooted ja metallide töötlemine.

2.2.

Euroopa kogu tehnikasektor hõlmab umbes 130 000 äriühingut, kus töötab umbes 10,3 miljonit hästi kvalifitseeritud ja oskustöötajat. Sektori aastatoodangu maht on umbes 1 840 miljardit eurot ning see moodustab umbes 1/3 Euroopa koguekspordist.

2.3.

Kõnealune sektor toodab mitmesuguseid lõpptooteid ja tarnib muudele sektoritele komponente, osi, tööriistu, masinaid, seadmeid, süsteeme, tehnoloogiat jne. Kõnealusel sektoril on paljude muude sektorite tehnoloogilise taseme seisukohalt keskne roll ja see määrab ühiskonna energiatõhususe, tervishoiu, liikuvuse, kommunikatsiooni ja turvalisuse arengu.

2.4.

Oma tohutu mahu, suure tööhõive ja tugeva ekspordile orienteerituse tõttu on tehnikasektoril tähtis roll Euroopa majanduse taastumises ja komisjoni teatises „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks” seatud kõrgelennulise eesmärgi saavutamises, milleks on pöörata praegune suundumus vastupidiseks ja suurendada tööstustoodangut aastaks 2020 rohkem kui 20 % SKPst.

2.5.

Euroopa tehnikasektorit tuleb vaadelda ja analüüsida ELi majandusliku arengu kontekstis ning selle majandusharud on asjaomaste väärtusahelate lahutamatud ja väga olulised ühenduslülid. Sellest vaatenurgast vaadatuna on neil põhimõtteliselt samad probleemid kui nende ahelasse kuuluvatel partneritel (terasetööstus, elektritootmine...).”

3.1.1.

Euroopa tehnikasektor ekspordib märkimisväärse osa oma toodangust. Viimastel aastatel on investeeringud maailma muude piirkondadega võrreldes maha jäänud. See toob kaasa väärtusahelate ohtliku eemalekolimise Euroopast ja Euroopa tehnikasektoril tuleb kokku puutuda kasvava ülemaailmse konkurentsiga.

3.1.2.

Põhja-Ameerika on vastu võtnud reindustrialiseerimisele suunatud strateegia, mis eelkõige tugineb väikestele energiakuludele ja NAFTA (Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkulepe) väikestele tööjõukuludele. Hiina ja mitmed Kagu-Aasia riigid on ligi tõmmanud märkimisväärseid investeeringuid, eriti elektrotehnika- ja elektroonikasektoris, viimasel ajal ka masinaehituse sektoris. Koos riigi tuge omavate arengukavadega konkureerivad need majandusharud mitte ainult madalamate palkade abil, vaid hakkavad varsti tootma ka suurema lisandväärtusega kaupu. Jaapani konkurentsivõime suureneb tänu hiljutisele jeeni devalveerimisele umbes 30 % võrra. Ka Aafrika ja Lähis-Ida on viimastel aastatel suutnud ligi tõmmata tootmisse suunatud investeeringuid.

3.1.3.

Eesmärk saavutada tööstuse 20 % osakaal SKPs eeldab vähemalt 400 000 uue töökoha loomist aastas. Ainult siis, kui Euroopa suudab ligi tõmmata rohkem investeeringuid, luuakse piisavalt töökohti ja jõukust, nii et Euroopas on võimalik säilitada kõrged sotsiaalsed standardid ja saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid. Ja investeeringuid tehakse ainult siis, kui Euroopa on konkurentsivõimeline.

3.1.4.

On ilmselge, et nii suurt arvu (rohkem kui 10 miljonit) peamiselt kõrgepalgalisi töökohti ei ole võimalik säilitada, kui Euroopa keskendub ainult tehnikaturu tipule. Samal ajal kui kõrgtehnoloogia äriühingutel on küll otsustav roll tehnoloogilises edumaas ja nad edendavad innovatsiooni kogu väärtusahelas, on eluliselt tähtis, et Euroopas säiliks igasuguste tehnikatoodete ja -kaupade tootmine ka tehnikasektori keskmise ja madala tasemega tehnoloogia osas. Lisaks töökohtade loomisele on see oluline ka tarnijate integreeritud võrgustiku seisukohalt, mis on Euroopas üks tootjate suurimaid eeliseid ning võimaldab kiiret teadmiste vahetust, tootmise kiiret ümberkorraldamist ja piirkondlikest klastritest kasu saamist.

3.2.1.

Eelkõige tehnikasektor on selle muundumisprotsessi eesotsas, mis viib keskkonnahoidliku ja vähese CO2-heitega majanduse suunas tänu kõnealuse sektori äriühingute toodetud toodetele, süsteemidele ja tehnoloogiatele. Tööstus liigub väga kiiresti neljanda tööstusrevolutsiooni suunas, (2) mis toob kaasa massilise vajadustele vastava kohandamise, mis võimaldab tööstusel vastata ühiskondlikele väljakutsetele kohandatud lahendustega.

3.2.2.

Euroopal on olemas need teadusalased teadmised ja teadusuuringualane pädevus, mida on vaja liikumiseks keskkonnahoidlikuma majanduse poole, kuid teel innovaatiliste toodete suunas on vaja enamat. Euroopal on paljudes tehnoloogiavaldkondades selge teadusalane eelis, kuid neist teadusuuringutest kasu saavad majandusharud on kolinud välismaale, st Euroopa ei ole tootmiskohana piisavalt atraktiivne, et need uuendused turule tuua, ja teadmiste väljavoolust kolmandatesse riikidesse saab tõeline oht.

4.1.1.

Hinnates ELi võimalusi saavutada äärmiselt vajalik tööstuspoliitika jõutakse raskete kaasnevate probleemideni, mis võivad nõutavat üleminekut mõjutada. Esiteks puuduvad ELis kahjuks visioon ja juhtimine, mis tekitab liiga palju seosetuid algatusi ja reguleeriva raamistiku terava ebaühtluse. Teiseks peaks jätkusuutlikkuse põhimõte, mis iseenesest võiks toimida integratsioonistrateegiana, osutama võrdset tähelepanu kõigile kolmele sambale (keskkonnahoidlikule, sotsiaalsele ja majanduslikule).

4.1.2.

Investorite usalduse kadumine (3) Euroopa Liidu majanduse suhtes on murettekitav – see tuleb tagasi võita. Strateegia „Euroopa 2020” tegelik rakendamine ning ärikeskkonna stimuleerimine ja motiveerimine võiks olla tee praegusest madalseisust pääsemiseks.

4.1.3.

On tarvis palju suuremaid investeeringuid ja majanduskasvu, et Euroopa tööstuse mahu jätkuv vähenemine vastupidiseks pöörata. 20 % eesmärki ja uute töökohtade loomist ei saavutata enne, kui Euroopa on oma tööstuse jaoks välja töötanud selge visiooni ja tegevuskava. Sellega oleks võimalik saavutada koordineeritud poliitika, mis on selgelt keskendunud Euroopa tööstuse konkurentsivõimele, sisaldab ka muid poliitikavaldkondi ning muudab Euroopa ettevõtete asutamise kohana atraktiivseks.

4.1.4.

Tööstussektori äriühingud kannatavad liigse reguleerimise all, mis mõnikord ei ole asjakohane, ja suur osa siseriiklikust õigusest kattub ELi õigusega. Eriti VKEd ei saa sellega hakkama. Tööstussektori äriühingute peamine ülesanne peaks olema tehniliste lahenduste leidmine ja mitte see, et kulutada märkimisväärne osa oma vahenditest uusimate õigusnormide järgimisele. Otsene viis selle probleemi leevendamiseks on uute õigusaktide arvu vähendamine.

4.1.5.

Mittevajalike uute õigusaktide näide on see, et on saanud harjumuseks, et enamikule olemasolevate määruste ja direktiivide ümbersõnastamise ettepanekutele järgnevad muudatusettepanekud. Olemasolevate eeskirjade parem kohaldamine lahendaks tihti probleemi paremini kui uute õigusnormide loomine. Uued eeskirjad peaksid seepärast olema viimane abinõu.

4.1.6.

„Sageli püüab Euroopa seadusandja reguleerida teatud valdkondi liiga üksikasjalikult. Teatud tehniliste normide puhul on see põhjendatud, kuid võib olla sobimatu muudes valdkondades, näiteks on VKEdel liiga raske järgida elektromagnetvälju käsitlevaid eeskirju. Seepärast peab komisjoni tervishoiu ja ohutuse strateegia aastateks 2013–2020 tagama töökohtades kaitse piisava taseme, kuid samas peaks see olema järjekindel, lühike ja lihtsalt kohaldatav.

4.1.7.

Euroopa õigusaktid peavad muutuma kergemini prognoositavaks. Äriühingute investeerimistsükleid arvestades tähendab see, et kord juba kehtestatud metoodikat ei tohi muuta ning eesmärke suurendatakse ettearvataval viisil ja pikas perspektiivis. Üks näide, mille puhul komisjoni algne terviklik lähenemisviis kipub kaduma, on ökodisaini direktiiv. Algselt keskenduti selles energiale ning kasutatud tugev metoodika (MEErP) tuleks säilitada. Konkreetne probleem on korduva ümbersõnastamise tagajärg. Mõne toote puhul tehakse õigusaktidesse muudatusi umbes iga 5 aasta tagant, mis mõjub eriti laastavalt tehnikasektorile, milles investeerimisperiood jääb vahemikku 10–30 aastat.

4.1.8.

Kahjuks ei arvesta komisjoni mõjuhinnangud piisavalt uute õigusaktide kuludega äriühingute, eelkõige VKEde jaoks. Suurim lisanduvate õigusaktide kulu, mida tegelikult arvesse ei võeta, on investeeringud ja uued äriühingud, mille Euroopa kaotab ja mis selle asemel luuakse väljaspool ELi.

4.1.9.

Samamoodi peaksid olema lihtsalt mõistetavad ka avalike hangete eeskirjad. Vastasel korral ei suuda VKEd enam pakkumisi esitada, konkurents väheneb, hankemenetluses tehtud otsuseid on raskem kontrollida ja riigihankeid hakkab rohkem ohustama pettus. Seepärast tuleks keskenduda lihtsustamisele ja läbipaistvusele.

4.1.10.

Energiahinnad on Euroopas märksa kõrgemad kui konkureerivates piirkondades. Kõige kiirem meede energia taskukohasemaks muutmiseks on Euroopa tõelise energiaturu loomine. Peale selle on oluline vältida selliste õigusaktide kehtestamist, mille tagajärjel hinnad veelgi tõusevad. Heite vähendamine peab olema taskukohane, tehnoloogiliselt neutraalne ja turuseadustel põhinev.

4.2.1.

Ausa konkurentsi eeltingimus on kaitse normidele mittevastavate ohtlike toodete ja võltsimise eest. Praegu kontrollitakse vähem kui 1 %-l kõigist suurte Euroopa sadamate kaudu imporditavatest tööstuskaupadest nende saabumisel ELi nende vastavust ELi eeskirjadele ning siseturule siseneb palju ohtlikke või võltsitud tooteid, eriti elektrikaupu.

4.2.2.

ELi eri liikmesriikide kontrolli- ja järelevalveasutused on väga erinevad. Mõnes liikmesriigis näeb süsteem ette ettevõtete jaoks vajaliku kaitsemehhanismi, teistes liikmesriikides on need asutused harvaesinevad, mittetäielikud ja ebapiisavad või siis kohaldatakse õigusakte erinevalt. Asjakohase ja ühtse Euroopa süsteemi loomiseks peaks EL nende asutuste kooskõlastamist parandama ja tugevdama.

4.3.1.

Euroopas on standardimisest saanud ühtse turu edukuse otsustav tegur. Standardimine aitab muuta tooted vahetatavaks ja seega kogu maailmas ja pikkades väärtusahelates müüdavaks. Kuid viimastel aastatel kurdavad paljud VKEd komisjonipoolse standardimise hulga pärast ja selle pärast, et standardimine on ületanud tehnilised nõuded. VKEsid tuleks julgustada standardimisprotsessis osalema ja neid selles toetada.

4.3.2.

Kuna VKEd on järjest tihedamalt kaasatud väärtusahelatesse, tuleks neile anda võimalus standardite koostamisel piisavalt kaasa rääkida. Tuleb võtta praktilisi meetmeid sidusrühmade vahel võrdsuse loomiseks, sh riiklikul tasandil paremini toetada selliste VKEde osalemist, kellel on vähem rahalisi vahendeid.

4.4.1.

Kui rääkida keskkonnahoidliku revolutsiooni elluviimiseks vajalike seadmete tootmisest, siis on selleks vajaliku innovatsiooni peamised käivitajad tehnikasektori äriühingud. Energiatõhusus, CO2-heite vähendamine ja kliimasõbralikkus mõjutavad positiivselt kõnealuse sektori jätkusuutlikku arengut. Lisaks uute toodete loomisele viib tehnikasektori äriühingute innovatsioon tihti uute tootmisviisideni, veelgi keskkonnahoidlikumate kaupade ja süsteemideni, mis on samas tootlikumad ja tarbijatele taskukohasema hinnaga.

4.4.2.

Euroopa on saavutanud teadusuuringute ja uurimistulemuste kõrge taseme. 2012. aastal esitati Euroopas rohkem kui 250 000 patenditaotlust. Siiski nõuab teekond teadusuuringutest innovaatiliste toodeteni rohkem kui teadmisi ja teadusuuringutealast pädevust. Euroopal oli kaua aega paljudes tehnoloogiavaldkondades selge teadusalane eelis, kuid lõpuks kolisid neist teadusuuringutest kasu saavad majandusharud tihti Euroopast välja. Sellist olemasolevate teadmiste nõrka tööstuslikku ärakasutamist on Euroopas võimalik lõpetada ainult siis, kui tööstussektor osaleb uurimisprogrammide varases etapis ja on olemas asjakohane raamistik, mis võimaldab sektoril saadud teadmised kiiresti kasutusele võtta. Avaliku sektori vahenditega tuleks toetada uusi tööstust ja teadusuuringuid ühendavaid struktuure – klastreid, tehnoloogiaparke ja tehnoloogiateadmiste vahetuse keskusi.

4.4.3.

Et parandada uute teadusuuringute tulemuste kasutamist tööstuses, tuleks teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamine paremini kohandada tööstuse vajadustele ning seda tuleks teha avaliku ja erasektori partnerluse raames, nagu tehakse programmi „Tulevikutehased” kaudu. Äriühingute, eriti VKEde paremaks osalemiseks peaksid osalemise ja projektide heakskiidu suunised ja sätted muutuma lihtsamaks. Tuleks võtta meetmeid, millega edendada neljandast tööstusrevolutsioonist alguse saavate kaasaegsete tehaste loomist.

4.5.1.

Juba ainult kõnealuse sektori töökohtade arv näitab, et sellel on keskne roll ELi praeguse suure tööpuuduse ületamisel ja tugev uute töökohtade loomise potentsiaal, kui Euroopa suudab tekitada järgmiseks majandustõusuks vajalikud investeeringud. Nende töökohtade loomise abil on võimalik üle saada noorte vastuvõetamatult suurest tööpuudusest. ELi praegused püüded noortegarantii loomiseks näivad olevat kriisi ajal hea meede. Siiski saavad jätkusuutlikud töökohad pikas perspektiivis tulla ainult siia investeerivatelt tugevatelt äriühingutelt.

4.5.2.

Paljudes tootmissektorites on puudus noortest töötajatest. Haridus- ja kutseharidussüsteemid peavad palju rohkem orienteeruma äriühingute vajadustele ja tulevikuvajadustele. Nii valitsused kui ka tööstussektor ise peaksid võtma meetmeid noorte meelitamiseks kõnealusesse sektorisse ning parandama samal ajal sektori mainet. Eelkõige tuleb lahendada loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatikaga seotud valdkondade töötajate puudus mitmes Euroopa piirkonnas, nt toetades nende elukutsete esindajate liikuvust kõikjal Euroopas.

4.5.3.

Ikka veel seavad liiga vähesed noored naised eesmärgiks karjääri tehnikasektoris. Paljudes Euroopa riikides on tehnikasektor juba alustanud kampaaniaid noorte naiste meelitamiseks praktikakohtadele ja Euroopa Sotsiaalfond on toetanud projekte, mille eesmärk on vähendada noorte naiste emotsionaalset tõket tehnikaalase karjääri ees. Siiski on veel palju ära teha. Koolides tuleks tehnikat ja inseneriteadmisi õpetada inspireerivamal viisil.

4.5.4.

Üks otsustava tähtsusega tugevatest külgedest, tänu millele paljud Euroopa äriühingud praegusele kriisile hästi vastu pidasid, oli nende suurepärased töötajad. Tänu praktikakohtade süsteemile on nende töötajatel põhjalikud teadmised teoreetilistest alustest ja tegelikust tootmisprotsessist. Nad suudavad väärtusahela erinevates etappides innovatsiooni kiiresti kasutusele võtta. Euroopa tööhõivepoliitika peaks kannustama riike rakendama selliseid praktikakohtade süsteeme äriühingute tasandil. Edendada tuleks äriühingute, koolide ja ülikoolide koostööd, esimesi töökohti vahendavaid börse ja praktikandikohtade loomist.

4.5.5.

Erialaliidud ja ametiühingud saavad oma liikmesriigi valitsuse toel teha algatusi tööstushariduse hindamiseks ja parandada viise, mille abil täita kvalifikatsioonipuudus tööstuses, mis pakub üha keerulisemaid masinaid ja uusi oskusi nõudvaid tehnilisi teenuseid.

4.5.6.

Elukestev õpe peaks olema tööandjate ja töötajate ühine kohustus. Töötajatel, kes kaotavad oma töökoha, peab olema piisavat võimalusi oma kvalifikatsiooni kiireks parandamiseks. Tuleks tõhustada aktiivset tööturupoliitikat ja kiirendada heade tavade tutvustust, näiteks Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatavad algatused.

4.5.7.

Tööstussektorites toimuvad püsivad muutused. Pidevalt luuakse uusi töökohti ja tooteid, samal ajal kui teised muutuvad liigseks. Vajalik ümberstruktureerimine tuleb korraldada ennetava protsessi käigus. Kõik sotsiaalpartnerid – ametiühingud ja tööandjad – samuti valitsused ja ELi institutsioonid tuleb dialoogi kaasata, et välja töötada paindlikum ja positiivsem lähenemisviis tööstuse muutumisele. Koondamiste vältimine peaks olema prioriteet, selleks et hoida kvalifitseeritud oskustööjõudu äriühingutes. Vältimatut töökohtade kadumist tuleks korraldada ja pehmendada sotsiaalselt vastuvõetaval viisil. Mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis võib leida näiteid ajakohastatud majandusest, mis on tootlikum, puhtam ja milles luuakse uusi kõrgepalgalisi töökohti. -

4.5.8.

Valitsus, tööstusliidud ja ametiühingud peavad leidma lahendusi ettevõtluse tsükliliste kõikumiste järgimiseks. Kui soovime, et Euroopa tootmisettevõtted ülemaailmse konkurentsi kasvavale survele tõhusalt reageeriksid, siis on eluliselt tähtis kvalifitseeritud töötajate kiire ja tõhus rakendamine. Tööhõivet reguleerivad õigusaktid peavad nii väliselt kui sisemiselt soosima töökorraldust, mille puhul võetakse arvesse tootmisprotsessi tõhusust, samuti tervishoiu ja ohutusega seotud küsimusi ning töö- ja eraelu tasakaalu. Vajaliku paindlikkuse saavutamise vahendeid ei tohi kasutada Euroopas kehtivate sotsiaalsete standardite alandamiseks.

4.5.9.

Riigi sotsiaalpartneritel on kollektiivläbirääkimistel suur vastutus. Praeguse tööjõukulude taseme juures on raske edukalt konkureerida ja palgatööliste ostujõud tuleb säilitada. Euroopa ettevõtted ei tohi oma konkurentsivõimet tugevdada palkade alandamise kaudu. Jõupingutused tuleb suunata hinnavälisele konkurentsivõimele ja tootmiskuludele, et tööhõivet säilitada ja suurendada. Tootlikkust tuleks jagada palgatõusu, investeeringute ja sidusrühmade tunnustamise vahel.

4.6.1.

Viimastel aastatel on komisjon tunnistanud, et majanduse võimsuse suurendamiseks on väga oluline soodustada VKEde eksporti. Paljude VKEde jaoks on esimeseks sammuks eksport teise ELi liikmesriiki. See muudab konkurentsi siseturul väga oluliseks, sest siin saadud kogemused võivad motiveerida äriühinguid kolmandatesse riikidesse eksportima. Kuna selline eksport on VKEde jaoks raske, on tähtis neid kõnealustel turgudel mitte üksi jätta. Lisaks tuleks parandada ekspordi rahastamisvahendite kättesaadavust VKEde jaoks.

4.7.1.

Riikide eelarved on küll endiselt piiratud, kuid vajalikke investeeringuid energeetika infrastruktuuri ei tohiks edasi lükata, sest see kahjustaks Euroopa konkurentsivõimet.

4.7.2.

Enamik investeeringuid energia ja ressursside säästlikku kasutamisse tehakse praegu ainult siis, kui need tasuvad ära vähem kui 3 aasta jooksul, mille tõttu jääb palju võimalikku tulu saamata. Paljud potentsiaalselt kasulikud erainvesteeringud jäävad tegemata, sest nende tasuvuspunkt saabuks tavaliselt 3–5 aasta jooksul. Selle dilemma saaks ületada, kui selliste investeeringute tulevane tulu looks rahavoo juba siis, kui investeering tuleb teha. Seepärast võiks Euroopa Investeerimispanga või riiklike pankade juurde luua fondid, kust antakse äriühingutele ja kodumajapidamistele sellisteks investeeringuteks laenu investeeringust saadavast säästust tuleneva kasumi arvel, kuni laen tagasi makstakse. Selline mudel muudab kõnealused investeeringud võimalikuks ilma mis tahes riikliku toetuseta.

4.8.1.

Praeguste kõrgete toorainehindade juures on Euroopa tootjad kasu saanud jäätmete paremaks ringlussevõtuks varem tehtud jõupingutustest. Tänapäeval võetakse ringlusse enamik metalle, mis on enamiku toodete aluseks. Sellegipoolest on tehnikasektori konkurentsivõime seisukohalt väga tähtis juurdepääs toorainetele, mida tuleb importida. Seepärast peab EL nõudma, et toorainekaubandust, eriti haruldaste muldmetallidega kauplemist, ei takistataks Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadele mittevastavate piirangutega. Seejuures tuleb arvesse võtta, et eetilistest, sotsiaalsetest ja ökoloogilistest standarditest tuleb kinni pidada.

4.9.1.

Euroopa äriühingud peaksid uurima ja palju paremini ära kasutama ELi uute liikmesriikide potentsiaali. Selline lähenemisviis võiks muuta Euroopa piirkondade ülemäärase majandusliku erinevuse probleemid Euroopa eeliseks.

4.9.2.

Komitee kutsub komisjoni üles jälgima olukorda kriitilise tähtsusega toorainete rahvusvahelises kaubanduses. Komitee soovitab koostada mitu tõenäolist stsenaariumi koos halvima võimaliku stsenaariumiga ohtude ja võimalike lahenduste kirjeldamiseks. Tuleks laiendada koostööd teiste sarnases olukorras olevate riikidega (USA, Jaapan, Lõuna-Korea).

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/38

1.1

Laevahooldus-, laevaremondi- ja -ümberehitussektor (LHRÜ) on Euroopa ja selle säästva arengu jaoks strateegilise tähtsusega, kuna sellel on võtmeroll sellistes valdkondades nagu keskkonnakaitse, transport, julgeolek ja energiatõhusus.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et arvestades ELi kõrgetasemelisi tehnilisi oskusteadmisi ja olemasolevat LHRÜ laevatehaste võrgustikku, on EL valmis ja võimeline vastama kasvavale nõudlusele säästva arengu, tehnoloogia, innovatsiooni, tööliste oskuste ja laevatehaste seadmete järele.

1.3

Komitee arvates on raskest majanduskeskkonnast hoolimata tekkimas sektori jaoks uusi võimalusi. Need on seotud maailma laevastiku suurenemise ja vanade laevade järjest suurema osakaaluga ning eelkõige kasvava nõudlusega laevade ümberehitamise ja ajakohastamise järele keskkonna-, energia- ja kliimanõuete tõttu. Lähiperspektiivis tähendab see kasvavat nõudlust energiatõhusate laevade järele, avamere tuuleenergia rajatiste käitamist ja arendamist ning loodusvarade kaevandamist merest.

1.4

Keskpikas ja pikas perspektiivis pakuvad täiendavaid võimalusi Arktika laevateede avamine ja veealune kaevandamine.

1.5

Komitee märgib, et hoolimata neist paljulubavatest võimalustest tähendab jätkuv kriis, et laevaomanikud ja LHRÜ laevatehased seisavad ikka veel silmitsi rahastamise kitsaskohtadega, näiteks laenule juurdepääs ning seega ettevõtete jaoks rasked äritingimused. Teine probleem on sektori kriitilise massi säilitamine.

1.6

Selle lahendamiseks peaks LHRÜ allsektor tegema tihedat koostööd merenduse väärtusahelaga eesmärgiga suurendada sektori nähtavust ja saada toetust ELilt, liikmesriikidelt ja piirkondadelt, arvestades, et kolmandad riigid pakuvad suuremat konkurentsi kui kunagi varem.

1.6.1

Komitee leiab, et sektorile on kasulikud järgmised aspektid:

1.7

Komitee märgib, et kuigi ELi LHRÜ sektori töötajatel on piisavad oskused, tuleks neid pidevalt hinnata ja ajakohastada. Nende meetmete toetamist tuleks pidada esmatähtsaks, näiteks algatuse „LeaderSHIP 2020” raames. Kõnealuses sektoris on tegelik oht kaotada kriitiline mass, arvestades oskustööjõu vananemist.

1.8

Komitee arvates peaks peamine mure olema sektori vastu huvi tekitamine uute ja nooremate töötajate hulgas ning see peaks olema seotud sektori maine parandamisele suunatud meetmetega. See tuleks siduda LHRÜ erialasid pakkuvate koolide ja ülikoolide rahalise toetamisega.

1.9

Komitee leiab, et komisjon peaks koos sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmadega (kasutades nt oskusi käsitleva sektorinõukogu kontseptsiooni) koostama kava oskuste pidevaks kohandamiseks LHRÜ sektori uute ülesannetega, hõlmates muu hulgas avamererajatisi (platvormid, tuulefarmid jne), sadamaid, uusi tehnilisi ujukeid, veeldatud maagaasi tankimise rajatisi ja laevu jne. Selleks on vajalik oskuste järelevalve, koolituse pidev arendamine ja liikuvuse edendamine Euroopa sees.

1.10

Kõikehõlmaval põhimõtete ja eeskirjade kogumil (keskkonnakaitse, turvalisus, sadamad, transpordi, kogumise ja ringlussevõtu eeskirjad) on otsustav mõju sektori toimimisele ja nõudlusele sektori teenuste järele. Selles valguses leiab komitee, et LHRÜ ja laevaehitustööstus peaksid sageli ja süstemaatiliselt konsulteerima Euroopa Meresõiduohutuse Ametiga, et tagada laevade suurem ohutus ja keskkonnahoidlikkus ning nende tõhusam järelevalve.

1.11

Komitee arvates ei peaks täiustatud tehnoloogiaga seonduvate uute eeskirjade ja nõuete kogumist pidama sektorile kahjulikuks või probleemseks, vaid pigem avanevaks võimaluseks. Selles osas peaksid LHRÜ- ja laevaehitustehased ning terasetootmissektor tegema tihedamat koostööd, et saavutada paremaid tulemusi. Komitee kutsub liikuvuse ja transpordi peadirektoraati üles arvestama strateegilisel poliitikakujundamisel (sh lähimerevedude küsimuses) LHRÜ sektoriga.

Komitee leiab, et vastavalt keskpika ajavahemiku (3 aasta) prognoosidele, mis viitavad suurele nõudlusele laevade ringlussevõtu järele Euroopas, on LHRÜ sektoril valmidus selliste projektide läbiviimiseks. Samuti on sektoril olemas inimkapital, et täita nõudeid laevade ringlussevõtuks nii, et see ei kahjustaks ei inimesi ega keskkonda. Samal ajal võetakse sektoris arvesse asjaolu, et tegemist on uue ja teistsuguse tegevusliigiga, mis sisaldab tundlikke aspekte ja vajab ettevaatlikku lähenemisviisi. Komitee leiab, et laevade ringlussevõtt muutub Euroopa tööstuse jaoks üha strateegilisemaks tegevuseks.

1.12

Komitee leiab, et peamised lühiajalised eesmärgid, mis vajavad avaliku sektori toetust ümberehituste rahastamiseks ELi LHRÜ sektoris, on ballastvee puhastusseadmete ja käitlemissüsteemide paigaldamine (Lloydi Laevandusregistri andmetel võib see puudutada kuni 65 000 laeva) ning energiatõhususega seotud ümberehitused (sh veeldatud maagaasi jõul töötavate mootorite paigaldamine, veeldatud maagaasi tankimise rajatiste paigaldamine merele ja soojustagastussüsteemide paigaldamine, samuti kiiruse vähendamist (slow steaming) ajakohastavate üksuste paigaldamine jne).

1.13

Komitee on kindlal veendumusel, et LHRÜ tööstusel on asjaomaste Euroopa laevastike jaoks tohutu tähtsus ning et kõnealune teema tuleks hõlmata komitee teistesse, relvastussektorit käsitlevatesse arvamustesse.

1.14

Komitee leiab, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni eeskirjade, eeskätt ballastvee käitlemise konventsiooni praktikas rakendamine on sektori jaoks võtmetähtsusega. Seepärast tuleks konventsiooni rakendada nõuetekohasel ja tõhusal viisil koos selgete ootustega.

2.1

Laevaehitus hõlmab kõikide laevatüüpide ja muude asjaomaste merendusstruktuuride ehituse, hoolduse, ümberehituse ja remondiga tegelevaid ettevõtteid. Laevahooldus-, laevaremondi- ja -ümberehitustehaste lühend on LHRÜ. Selle tegevusvaldkonna alla kuuluvad ka klassifikatsiooniülevaatused. Sellised laevatehased asuvad 16s ELi riigis ning annavad tööd ligikaudu 50–55 tuhandele inimesele (ajavahemiku 2007–2011 keskmine näitaja).

2.2

LHRÜ sektor on laevaehitustööstuse üks konkreetne valdkond. Sektori tähtsus kasvab ülemaailmse laevastiku ja meretranspordi (ka siseveetranspordi) suurenemisega ning laevatehnoloogiate arengu ja veetranspordile säästva arengu valdkonnas esitatavate rangemate nõuetega.

2.3

Praegu on ELil sektoris tugev positsioon. ELi praegune osakaal ülemaailmsel turul on ligikaudu 35 %, mis näitab, et sektor on ELi jaoks strateegilise tähtsusega. See positsioon tuleks säilitada või seda isegi tugevdada, et tagada meretranspordi turvalisuse kõrge tase ning kehtestada ranged keskkonna- ja energiatõhususe standardid.

2.4

LHRÜ sektor erineb laevaehitussektorist mitmel moel. LHRÜ sektor jaguneb allsektoriteks: laevade remont, hooldus ja ajakohastamine ning ka ümberehitus.

2.5

Hooldus ja remont on tavaliselt lühiajaline tegevus. Laev on suurema osa ajast kuivdokis ja jääb sinna keskmiselt ligikaudu 10–12 päevaks.

2.6

Remonditööde kavandamine on tavaliselt suhteliselt lihtne ning laevatehased saavad avaldada mõju sellele, millise laevatehase kasuks laevaomanik otsustab. Plaanivälised remonditööd, mis tulenevad süsteemi-, mehhaanika- või struktuurivigadest, tuleb teostada lähimas laevatehases. Neil juhtudel on laevaomaniku otsust raske mõjutada.

2.7

OECD 2008. aasta aruandest (1) nähtub, et sobiva laevaremonditehase valimine on muutunud laevaomanike jaoks äärmiselt oluliseks, sest nad peavad sageli otsustama rahaliselt ahvatleva odava valikuvõimaluse ja vajaduse vahel tagada usaldusväärsus ja kõrgetasemeline tehnoloogia. Kõige olulisemad tegurid laevaremonditehase valikul on tavaliselt: hind, remonditöödele kuluv aeg (sh trajektoori muutmise kulu) ning, vähemal määral, kasutatav tehnoloogia.

2.8

Mitmel pool maailmas on laevaehitus ühendatud laevaremondiga, et saavutada mastaabisäästu. Laevaehitustööstuse juhtivad riigid hoiavad laevaehitus- ja LHRÜ tehaste tegevuse tavaliselt eraldi, et tugevdada tööjõu koondumist ja ergutada tootlikkust.

Mõnes ELi riigis (nt Poola, Saksamaa, Madalmaad) ja Indias on laevaehituse ja LHRÜ tehaste vahel nii funktsionaalsed seosed kui ka ärisidemed. Neis riikides näib see mudel toimivat tulemuslikult mõlemat liiki tehaste puhul – kasutatakse ühiseid osakondi ja rajatisi (ja muid organisatsioonilisi üksusi (2)) ning samas kasutatakse ära toodete ja tellimuste mitmekülgset portfelli ja minimeeritakse majanduse aeglustumisest tingitud riske.

2.9

Sektori turuolukord

2.10

Viimastel aastakümnetel on kirjanduses kasutatud mõistet „alati noor”, et kirjeldada LHRÜ sektori arengut. Rahvusvahelise laevastiku tugev kasv 660 miljoni tonniselt kandevõimelt 1990. aastal 1468 miljoni tonnise kandevõimeni 2011. aastal on pakkunud samaaegselt kasvuvõimalusi LHRÜ tööstusele. 2010. aasta lõpus oli sektori aastakäive maailmas hinnanguliselt ligikaudu 12 miljardit USA dollarit (3).

2.11

Euroopa laevaremondisektori käive ulatus 2010. aastal 3,16 miljardi euroni (jõudes 2008. aastal rekordilise 4 miljardi euroni). Lisas 1 on toodud laevaremonditehaste käive Euroopa eri riikides ajavahemikus 2006–2010.

2.12

Enne kriisi läks Euroopa LHRÜ sektoril küllaltki hästi. Alates 2010. aastast on laevaomanikud kulusid vähendada püüdes kärpinud kulutusi ja lükanud tellimusi edasi. 2010. aasta teises pooles õnnestus neil oma kahjumid tasa teha, nagu näitab asjaolu, et remonditööde ooteajad pikenesid uuesti (ühelt nädalalt kolmele).

2.13

LHRÜ tehased asuvad kogu maailmas. Kuigi Aasia remonditehased teevad remonditöid madalama hinnaga (madalate tööjõukulude arvelt), valib palju laevaomanikke kallima tehase, sest need suudavad pakkuda lühemaid ooteaegu (vältides seeläbi trajektoori muutmise kulusid) ja kõrgetasemelist oskusteavet.

2.14

Mõnes mõttes on ümberehitus- ja ajakohastamisprotsess sarnasemad laevaehitusele kui remondi- ja hooldustöödele. Laevade ümberehitus võtab tavaliselt rohkem aega kui tavapärane remonditöö. Laevade ümberehitusega seotud tegevusi võib kirjeldada kui tootmisprotsessi.

2.15

Ühenduse SEA Europe (4) andmetel on laevade ümberehitus ajakava poolest sarnane laevaehitustehaste tegevusele, kuid vajab täiesti erinevat, paindlikku lähenemisviisi. Sellega tagatakse, et töökavas saab teha muudatusi vastavalt kliendi nõudmistele ja ümberehitatava laeva eripärale.

2.16

Vahetult enne kriisi oli ümberehitustöid tegevate laevatehaste turg väga hea. Ent 2009. aastal hakkas tellimuste arv vähenema ning kõige suurem kukkumine leidis aset 2010. aasta alguses. Sel ajal oli enamik ümberehitustööde tellimusraamatutest tühjad. Olukord paranes mõnevõrra 2010. aasta teisel poolel. Siiski piiravad paljud laevaomanikud ka praegu ümberehitustööde tellimusi rahaliste raskuste tõttu.

2.17

Hiljuti on järjest suurem roll olnud avamere abilaevade ja ujuvrajatiste (sh puurimisplatvormid) remondil, ümberehitusel ja ajakohastamisel. Arvestades seda liiki uute laevade (ja avamere ujuvrajatiste) suuri kulusid ja nende valmimise pikki ooteaegu (isegi kuni neli aastat), otsustavad laevaomanikud olemasolevate avamere üksuste ja ujuvrajatiste ümberehitamise kasuks. Siiski on ka Euroopas suur kiusatus kasutada selliste ümberehituste tegemiseks odavamaid välismaiseid laevatehaseid.

3.1

ELi LHRÜ sektori konkurentsivõime uuringud ja analüüs viidi hiljuti läbi teadusuuringute programmis ECO REFITEC (5) teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames. Uuringu tulemused on esitatud lisas 2.

4.1

Rahvusvahelisel tasandil ei ole peetud arutelusid konkurentsivõimet käsitlevate mitmepoolsete kokkulepete (WTO egiidi all) üle, mis võiksid LHRÜ sektorile mõju avaldada. Võimalused sellise kokkuleppe saavutamiseks lähiajal on peaaegu olematud.

4.2

Kahepoolsel tasandil on EL pidanud läbirääkimisi USA, Kanada, Jaapani ja Lõuna-Koreaga kaubanduskokkulepete üle, millel on kaudne mõju konkurentsivõimele, kuid nende mõju LHRÜ sektorile on minimaalne.

Euroopa tasandil sisaldavad ELi õigusaktid laevaehituse riigiabi raamistikku. Kõnealuses raamistikus võib komisjon lubada innovatsiooni- ja piirkondliku abi andmist laevatehastele või, ekspordikrediidi puhul, laevaomanikele. Mis puutub LHRÜ sektorisse, siis puudutab kõnealune raamistik laevaremondiks ja ümberehituseks antavat abi piirkondliku ja innovatsiooniabi puhul ning laevade ümberehituseks antavat abi üksnes ekspordikrediidi puhul.

4.2.1

Praegune raamistik jõustus 1. jaanuaril 2012 ning see kehtib kaks aastat. Komisjon prognoosib, et pärast nimetatud perioodi lõppemist võib laevaehituse raamistiku lisada teadusuuringuteks ja innovatsiooniks antava riigiabi ning piirkondliku abi ELi suuniste tulevasse versiooni, kuna praegu on läbivaatamisel nii üldine ELi raamistik kui ka spetsiifilisem laevaehituse raamistik.

4.3

4.4.1

Ballastvee käitlemise konventsiooniga lahendatakse probleem, mis tuleneb merekeskkonna invasiivsete võõrliikide levikust eri merepiirkondades laevade transporditava ballastvee väljalaskmise kaudu. Konventsiooni jõustumine oli kavandatud 2014. aasta alguseks.

4.4.2

Konventsiooni mõju LHRÜ sektorile on märkimisväärne, kuna paljud laevad tuleb ajakohastada ja/või ümber ehitada. Lloydi Laevandusregistri andmetel võib see puudutada kuni 65 000 laeva üle kogu maailma.

4.4.3

Konventsiooni muud võimalikud mõjud LHRÜ sektorile on eelkõige uute kemikaalide kasutamisest ja ladustamisest tulenevad ohud ning nende kasutamist puudutavad rangemad õiguslikud nõuded.

4.5.1

2013. aastal jõustunud konventsiooniga püütakse vähendada laevade põhjustatud õhureostust, eelkõige väävel- ja lämmastikoksiidide heidet.

4.5.2

Selleks et vältida mittevajalikke piiranguid meretööstusele, on konventsiooni lisas VI sätestatud, et heitkoguseid saab vähendada, kasutades alternatiivkütuseid või gaasipuhastustehnoloogiaid.

4.5.3

Konventsiooniga luuakse võimalusi LHRÜ tehastele, kuna heitkoguseid piirav tehnoloogia tuleb paigaldada praegu olemasolevasse laevastikku kuuluvate laevade pardale. Keskkonnahoidlikke seadmeid paigaldavate laevatehaste võimalikud ohud on üha suurem sõltuvus seadmete tarnijatest ja vajadus teha teatud investeeringuid tehastesse.

4.6.1

Kõnealuse konventsiooni eesmärk on tagada, et oht keskkonnale, tervisele ja ohutusele hoitakse laevade ringlussevõtu vältel vastuvõetaval tasemel.

4.6.2

Konventsioonis sisalduvate sätete tulemusena tuleb laevaomanikke täielikult teavitada kõigist hooldus-, remondi- ja ümberehitustööde käigus kasutatavatest materjalidest ning tagada, et laevatehastes ei kasutataks kunagi soovimatuid materjale. See võib luua lisavõimalusi tagada uusi eritellimusi kõrgetasemeliste oskusteadmistega ELi laevatehastele.

4.7

Laevade ringlussevõtt kujuneb järjest enam strateegiliseks tegevuseks, mis on suunatud näiteks vanaraua ja muu tooraine pakkumisele ja tarnimisele ELi tootmissektoritele (teras, alumiinium, vask) eesmärgiga vähendada nii otsest kui ka kaudset keskkonnamõju ja vältida vastuvõetamatuid töö- ja sotsiaalseid tingimusi.

5.1

LHRÜ sektor ja seonduvad tööstused peaksid võtma arvesse võimalusi saada Euroopa Investeerimispangalt rahastamisvahendeid panga suurema laenutegevuse kaudu. Euroopa Investeerimispanga meetmeid tuleks edendada ja uurida eeskätt nn rohelise laevanduse, taastuvate avamere energiaallikate ja ümberehitusega seotud projektide jaoks. Tehakse ettepanek, et ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat korraldaks esmajärjekorras seminarid, et uurida üksikasjalikumalt Euroopa Investeerimispanga toetusvõimalusi.

5.2

Liikmesriigid ja rannikupiirkonnad peaksid uurima võimalust eraldada struktuurifondide vahendeid, et mitmekesistada meretööstuse tehnoloogiat seoses uute turusektoritega. See on seotud eelkõige aruka spetsialiseerumise piirkondlike strateegiatega.

5.3

Mis puutub võimalikku pikaajalisse ELi-poolsesse rahastamisse, siis peaks Euroopa Komisjon uurima võimalust võtta meetmeid laevade ehitamise ja ajakohastamise rahastamiseks. Liikmesriigid, finantsettevõtjad, meretehnoloogia tööstus ja teised sidusrühmad peaksid läbi vaatama turutagatiste olemasolu.

5.4

Laevatööstus (sh LHRÜ) tuleks koostöös Euroopa Komisjoni, liikmesriikide või piirkondadega kaasata uurimistegevusse ning see peaks toimuma muu hulgas avaliku ja erasektori partnerluste kaudu, kasutades täielikult ära merendussektorite struktuuri ja asjaomaseid riigiabi põhimõtteid.

5.4.1

Komitee nõustub algatuse „LeaderSHIP 2020” põhipunktiga, et avaliku ja erasektori partnerluste üldiste eesmärkide saavutamiseks laevandussektoris on vaja kindlat pühendumust uurimisprogrammidele. Mis puutub lühiajalistesse eesmärkidesse, siis peaks LHRÜ sektori jätkusuutlik konkurentsivõime tuginema kahtlemata asjakohastele meetmetele innovatsiooni edendamiseks ettevõtetes.

5.5

Komitee toetab laevatööstuse valdkondliku dialoogikomitee kaasamist algatuse „LeaderSHIP 2020” raames poliitikameetmete määratlemisel ja rakendamisel tehtavasse töösse. Praegu peaks nimetatud komitee eriline roll hõlmama algatuse selle osa rakendamist, mis on seotud kvalifikatsioonide ja oskuste parema kindlakstegemise ja võrreldavusega, et tagada sektori pikaajaline edu.

5.6

Komitee ootab huviga dialoogikomitee positiivseid edusamme seoses sotsiaalsete standarditega Euroopa laevaehitus- ja LHRÜ sektoris.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/45

1.1

Komitee peab üldiselt positiivseks Euroopa Liidu Solidaarsusfondi (ELSF) (1) senist toimimist, märkides, et on selle loomist algusest peale toetanud (2).

1.2

Komitee on seisukohal, et määrust 2012/2002, mis käsitleb Euroopa Liidu Solidaarsusfondi toimimist, tuleb viivitamatult muuta, kuigi sellega on juba hiljaks jäädud (3), ning toetab komisjoni sellekohaseid jõupingutusi, kuigi uus ettepanek on küllaltki konservatiivne, nagu arvab ka Euroopa Parlament (4).

1.3

Komitee on seisukohal, et komisjoni 2005. aastal esitatud ettepaneku (5) tagasilükkamisega on nõukogu kaotanud võimaluse tugevdada fondi toimimist uutel alustel.

1.4

Komitee peab vajalikuks võtta kõik vajalikud meetmed, et vähendada bürokraatiat ELSFi süsteemis ja kiirendada selle menetlusi (6).

1.5

Komitee nõustub muudatustega, mille kohaselt soovitakse uues määruse ettepanekus (7) võtta kasutusele ettemaksed, täpsustada mõisteid „katastroof” ja „erakorraline piirkondlik katastroof” ning isegi võtta meetmeid liikmesriikide vastu, kes ei näita üles vajalikku hoolsust nimetatud katastroofide ärahoidmiseks.

1.6

Komitee on seisukohal, et hoolimata sellest, et seda on rahaliste vahendite seisukohast väga raske teostada, peab EL eraldama ELSFi tegevuse jaoks palju suuremaid summasid juhuks, kui peaks esinema eriti suure ulatusega katastroofe.

1.7

Komitee on arvamusel, et ELSFi sekkumistingimused tuleb täielikult selgeks teha, et mitte tekitada põhjendamatuid ootusi ja et ELSFi ei kasutataks poliitiliste mängude vahendina, aga ka selleks, et mitte valmistada pettumust tõsiselt kannatada saanud elanikkonnale.

1.8

Komitee leiab, et sellised vahendid nagu ELSF annavad ELile ainulaadse võimaluse näidata oma ühtsust ja solidaarsust, tingimusel et neid kasutataks nõuetekohaselt ning et Euroopa kodanikke teavitataks tehtud jõupingutustest ja antud abist.

1.9

Komitee on arvamusel, et ettenähtud tegevused peaksid hõlmama katastroofe, mis ilmnevad ootamatult kasvuhooneefekti või üldise kliimamuutuse tagajärjel, aga ka terroriaktide põhjustatud katastroofe.

1.10

Komitee tahab teada, miks on künnised, mille kohaselt loodusõnnetust saab määratleda katastroofina, endiselt väga kõrgel tasemel, mistõttu ELSF võib kasutada oma rahalisi vahendeid üksnes erandkorras ja vabastusklauslite kohaldamise kaudu, ning on seisukohal, et eraldatud summade alammäärad, mida nimetatakse seoses konstateeritud kahjude ulatusega, on äärmiselt kõrged ja neid tuleb alandada.

1.11

Subsidiaarsuse klausel, mida nõukogu rangelt rakendab, on takistav tegur ja muudab komisjoni jõupingutuste tegemise märkimisväärselt raskemaks. Komitee nõuab selle klausli paindlikumat rakendamist.

1.12

Komitee on veendunud, et paljudel juhtudel oleks olnud ja võib ka edaspidi olla võimalik katastroofe vältida, kasutades olemasolevaid Euroopa mehhanisme ja fonde ning eksisteerivat oskusteavet.

1.13

Komitee toetab „saastaja maksab” põhimõtet.

1.14

Komitee märgib, et kahjuks on viimastel aastatel katastroofide arv Euroopas märkimisväärselt suurenenud.

1.15

Komitee kutsub liikmesriike üles parandama komisjoni töö lihtsustamiseks oma sisemenetlusi ja -mehhanisme, edastades õigeaegselt komisjonile usaldusväärset, kehtivat ja põhjendatud teavet.

1.16

Komitee on seisukohal, et abi andmiseks kuluv 9–12 kuu pikkune tähtaeg on erakordselt pikk ning ei vasta erakorralise ja viivitamatu abi andmise eesmärgile.

1.17

Komitee on seisukohal, et tuleks koostada eeskirjad fondi tegevuse avalikustamiseks ja edendamiseks, et selle tööd kodanikele tutvustada.

2.1

ELSF loodi 2002. aastal pärast Kesk- ja Põhja-Euroopat tabanud katastroofilisi üleujutusi eesmärgiga anda looduskatastroofidest kahjustatud liikmesriikidele ja kandidaatriikidele täiendavat abi asjaomaste piirkondade majandusliku ja sotsiaalse tegevuse taastamiseks.

2.2

ELSF loodi kiirmenetlusega, sest ilmnes, et kuigi ELi käsutuses on märkimisväärsed summad reageerimaks looduskatastroofidele kogu maailmas, ei ole tal asjakohaseid vahendeid samasuguste õnnetustega tegelemiseks oma territooriumil või kandidaatriikides.

2.3

Oma loomisest saadik on ELSF paljudes olukordades rahuldaval viisil tegutsenud, kuid on esinenud ka mitmeid organisatsioonilisi ja haldusalaseid puudujääke. Nende kõrvaldamiseks esitas komisjon 2005. aastal määruse ettepaneku, mis sai küll Euroopa Parlamendi heakskiidu, kuid mille nõukogu tagasi lükkas.

2.4

Fondi aastaeelarve on olnud maksimaalselt 1 miljard eurot, millest on senini piisanud.

3.1

Praegu kehtiva määruse (ELSFi loomise kohta) peamised sätted on järgmised.

3.1.1

Fond loodi selleks, et anda liikmesriikidele ja kandidaatriikidele looduskatastroofide korral abi ning võimaldada ELil tegutseda kiiresti ja tõhusalt.

3.1.2

See hõlmab liikmesriike ja ühinemisläbirääkimisi alustanud riike.

3.1.3

See on täiendav vahend, millest antakse lisavõimalusena finantsabi, mille eesmärk on rahastada viivitamatuid meetmeid.

3.1.4

Määruses sätestatakse, et katastroofide peamised aspektid, millele tuleb keskenduda, on elutingimused, looduskeskkond ja majandus.

3.1.5

Looduskatastroof määratletakse õnnetusena, mis põhjustab rasket kahju, mida rahalisest seisukohast väljendatakse kogurahvatulu protsendina (8).

3.1.6

Määruses on ette nähtud, et ELSF peab tegutsema eriti kiirete menetluste kohaselt ja tegema otsuseid viivitamatult.

3.1.7

Antava abi kättesaadavaks tegemine on igal juhul abisaava riigi kohustus.

3.2

Määruses täpsustatakse, et maksimaalne läbipaistvus ja heaperemehelik finantsjuhtimine on väga olulised.

3.3

Pidades silmas väga suuri summasid, mis on suurte looduskatastroofide määratlemiseks sätestatud, nähakse ette ka erandid seoses erakorraliste piirkondlike katastroofidega ja naaberriikides toimunud katastroofidega, kuid need kriteeriumid on erakordselt ranged ja antava toetuse ülemmäär on 75 miljonit eurot. Üldiselt on juhtunud nii, et eriti suurte summade tõttu, mis on looduskatastroofide jaoks algselt kindlaks määratud, on ELSF sekkunud oma erakorraliste sätete raames.

3.4

Nimetatud määruse kohaselt on ELSFi peamised prioriteedid katastroofi korral järgmised:

3.4.1

energeetika, veevarustuse ja heitvee, telekommunikatsiooni, transpordi ja hariduse valdkonna infrastruktuuri ja seadmete viivitamatu töökorda seadmine;

3.4.2

päästeteenistustele ajutiste majutusvõimaluste ja rahastamise pakkumine;

3.4.3

meetmed kultuuripärandi kaitseks;

3.4.4

katastroofist tabatud alade viivitamatu puhastamine.

3.5

Katastroofis kannatanud riik peab esitama võimalikult kiiresti ja hiljemalt kümne nädala jooksul katastroofi algusest komisjonile toetuse saamise taotluse, kuhu märgitakse ka katastroofi ulatus.

4.1

Kõnealuses ettepanekus, millega muudetakse ELSFi toimimist reguleerivat määrust 2012/2002, nähakse ette järgmised muudatused.

4.1.1

Tehakse ettepanek hõlmata fondi tegevus uue mitmeaastase finantsraamistikuga aastateks 2014–2020.

4.1.2

Määratletakse selgelt ELSFi tegevusulatus, piirates selle looduskatastroofidega, sealhulgas inimtegevusest tingitud katastroofidega.

4.1.3

Määratakse kindlaks piirkondliku katastroofi kahjukünnis 1,5 % NUTS 2. tasandi SKPst (800 000 kuni 3 miljonit elanikku).

4.1.4

See võimaldab teha kannatanud liikmesriigi taotlusel kiiresti ettemakse, mille suurus on piiratud 10 %ga eeldatavast finantsabist ja ülemmäär 30 miljonit eurot.

4.1.5

Esimest korda võetakse arvesse aeglaselt kujunevaid katastroofe, näiteks põuda.

4.1.6

Võetakse kasutusele sätted, et julgustada tõhusamat katastroofiennetust ja ergutada asjaomaste ennetamist käsitlevate liidu õigusaktide rakendamist, andes komisjonile samas õiguse lükata tagasi liikmesriigi taotlus fondist toetuse saamiseks, kui tegemist on raske hooletusega või kui sama liiki katastroof uuesti aset leiab.

4.1.7

Ettepanekusse on lisatud uued sätted seoses käibemaksu abikõlblikkusega ja tehnilise abi välistamisega.

4.1.8

Teatavatel erakorralistel asjaoludel lubatakse teha erandeid finantsmääruse teatavatest sätetest.

4.1.9

Määratakse kindlaks kahjukünnis õnnetuse määratlemiseks katastroofina – 3,53 miljardit eurot või 0,6 % kogurahvatulust.

5.1

Komitee on väljendanud oma nõusolekut seisukohaga, et ELSFi toimimist käsitlevat määrust 2012/2002 tuleb muuta nii, et see:

5.1.1

muutuks tõhusamaks mehhanismiks liikmesriikide, kandidaatriikide ja naaberriikide toetamisel looduskatastroofide korral;

5.1.2

arendaks pädevusi ka tööstus- ja tehnoloogiliste õnnetuste tagajärjel tekkinud katastroofidesse sekkumiseks.

5.2

Komitee on seisukohal, et ettenähtud summad on liiga väikesed tohutu ulatusega katastroofide korral, mis võivad kahjustada suurt osa EList (tuumaavariid, pandeemiad jne), ning kutsub komisjoni üles sellele aspektile erilist tähelepanu pöörama.

5.3

Komitee toetab täielikult komisjoni jõupingutusi kiirendada ELSFi toimimismenetlusi, tagades alati nende menetluste usaldusväärsuse ning nende toimimiseeskirjade selguse ja lihtsuse.

5.4

Komitee kutsub liikmesriike üles kasutama fondi mehhanisme peenetundeliselt, et mitte heita ELile ebaõiglaselt halba valgust.

5.5

Komitee on nõus ettemaksete tegemisega ning samuti aeglaselt kujunevate kahjude klausli kasutuselevõtmisega, mis puudutab näiteks põuda. Lisaks on ta seisukohal, et looduskatastroofi järgsete taastamistööde hulka peaks kuuluma ka taasmetsastamine.

5.6

Komitee arvab, et komisjon peaks olema eriti range liikmesriikide suhtes, kes ELi õigusaktide ja Euroopa erirahastamise olemasolust hoolimata on üles näidanud hooletust, mis põhjustas raske katastroofi.

5.7

Komitee on arvamusel, et kliimamuutus põhjustab tulevikus üha rohkem looduskatastroofe, ning kutsub seepärast komisjoni üles läbivaadatavas määruses arvesse võtma ka seda aspekti.

5.8

Komitee on seisukohal, et katastroofide toimumise puhul on kodanikuühiskonnal alati väga oluline roll, ning kutsub komisjoni üles lisama muudetud määrusesse võimaluse rahastada ka sertifitseeritud eriorganisatsioone, millel on olemas teenuste osutamiseks vajalikud struktuurid ja teadmised.

5.9

Komitee arvab, et ELSFi taoliste vahendite tõhus toimimine annab ELile võimaluse demonstreerida konkreetselt ja tulemusrikkalt solidaarsust, ning innustab komisjoni võtma kõiki vajalikke meetmeid Euroopa kodanike teadlikkuse suurendamiseks liidu rollist.

5.10

Komitee on veendunud, et fondi rahastamine tuleks integreerida ELi üldeelarvesse, et vähendada hilinemisi, mida tingivad aeglased ja bürokraatlikud menetlused nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni osalusel. Samas tuleks rakendada ka mehhanismi täiendavate vahendite eraldamiseks erakordse ulatusega katastroofide korral, mis nõuavad suuremat abi.

5.11

Komitee nõustub Euroopa Parlamendiga, et kahjukünnis 1,5 % NUTS 2. tasandi SKPst on liiga kõrge ning jätab paljud tõsised katastroofid avalikkuse pettumuseks fondi reguleerimisalast välja. Seepärast teeb komitee ettepaneku alandada seda 1 %-le, et see hõlmaks eelkõige väikese rahvaarvuga riike.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/50

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on rahul, et Euroopa Komisjon on lõpuks esitanud kauaoodatud ja mitmel korral lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku rahaturufondide kohta.

1.2

Varipanganduse turg on äärmiselt suur, finantsstabiilsuse nõukogu hinnangul on ülemaailmselt selle väärtus 51 000 miljardit eurot, mis moodustab 25–30 % kogu finantssüsteemist. Euroopas toimib enamik rahaturufondidest (umbes 80 % mahust ja 60 % fondidest) direktiivi 2009/65/EÜ (eurofondid) reguleerimisalas. Ülejäänud rahaturufondid toimivad alates 2013. aasta juulist alternatiivsete investeerimisfondide valitsejaid käsitleva direktiivi 2011/61/EL eeskirjade alusel.

1.3

Varipanganduse tegevust tuleb reguleerida kahel peamisel põhjusel: esiteks võimalus, et varipangandussüsteemi kasutatakse reguleerimise vältimiseks, eelkõige kapitalinõuete osas, või selliste tehingute tegemiseks, mida võib hallata reguleeritud tavasüsteemis, suurendades seega süsteemse sündmuse asetleidmise tõenäosust. Teine peamine põhjus tuleneb asjaolust, et varipanganduse finantstegevusel on märkimisväärne võimendav mõju, tekitades finantssektoris, näiteks tavapankades, paanika ja süsteemse sündmuse ohu.

1.4

Komitee pooldab komisjoni otsust reguleerida seda sektorit määrusega, mitte direktiiviga. Arvestades ülemaailmselt tegutsevate, ent peamiselt kolmes riigis (Prantsusmaal, Iirimaal ja Luksemburgis) asuvate rahaturufondide omadusi, on ülitähtis vastu võtta ühtlane ja viivitamatult kohaldatav õigusakt. See valik vastab täielikult proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetele.

1.5

Finantsstabiilsuse nõukogu tellimusel koostas Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) 2012. aasta oktoobris esimesed soovitused, et suunata reguleerijaid sekkuma rahaturufondide turgudel. Novembris 2012 esitas finantsstabiilsuse nõukogu ise reguleerivad suunised, millega taheti vähendada rahaturufondide tundlikkust investeeringute kahanemise suhtes, ja 20. novembril 2012 avaldas omakorda Euroopa Parlament suunised. Detsembris 2012 (1) avaldas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu oma soovituse.

1.6

USAs kehtestas väärtpaberi- ja börsikomisjon (SEC) normi 2a-7, mis reguleerib seda valdkonda alates 2010. aastast. 19. novembril 2012 (2) alustas USA reguleeriv asutus, finantsstabiilsuse järelevalve nõukogu, läbi vaatama kehtivaid eeskirju, esitades komisjoni lahendustele väga sarnaseid lahendusi: kohustus kehtestada kapitalipuhver, muuta rahaturufondide vara kõikuva puhasväärtusega varaks, samuti investeerida lühiajaliselt ja avaldada investeeringute portfelli koosseis sagedamini. Arvestades turgude suurt integratsiooni, soovitab komitee kohaldada ühiselt koos USA asutustega ühtlaseid ja tõhusaid eeskirju.

1.7

Komitee pooldab Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu dokumendis esitatud väidet: „Rahaturufondid ei põhjustanud 2007.–2008. aasta finantskriisi, ent nende tegevus tõi finantsturgude ebastabiilsuse ajal esile nende võime kriisi levitada või isegi süvendada. 2007.–2008. aasta kogemus näitas, kuidas investorid võivad kergesti rahaturufondid kõrvale jätta ja viimased võivad vajada sponsorettevõtete abi, eelkõige oma vara püsiva puhasväärtuse säilitamisel.”

1.8

Komitee kinnitab taas järgmist: „Kuigi finantssüsteemi likviidsuse (mis kriisieelsetest aegadest alates sõltub suurel määral varipangandusest) vajaduses ei saa kahelda, on kriisi kogemustele toetudes soovitav seada reguleerimisprotsessis esmatähtsaks finantssüsteemi stabiilsus, mis on hädavajalik.”„Tegelikult ei tohiks mingit nn varitegevust eksisteerida, seepärast tuleb varipangandus allutada samadele õigus- ja usaldatavusnõuetele kui kogu ülejäänud finantssüsteem. Uute eeskirjade eesmärk peab olema ka Euroopa tarbijate kõrge kaitsetase.”

1.9

Kooskõlas finantsstabiilsuse nõukogu soovitustega on komitee juba mõnda aega kutsunud üles koostama kiiresti kõnealust määrust (3). On vältimatu, et määruse vastuvõtmiseks peavad parlament ja nõukogu võimalikult kiiresti jõudma kokkuleppele, võttes arvesse komitee esitatud muudatusi. Valitseb konkreetne oht, et määrus lükatakse mitu kuud edasi, arvestades parlamendi ja komisjoni institutsioonidevahelist ajakava.

1.10

Komitee peab kõige paremaks ja kohasemaks finantsstabiilsuse nõukogu ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitust, (4) mis esitati püsiva puhasväärtusega rahaturufondide riskide kohta ja mille kohaselt tuleb need muuta kõikuva puhasväärtusega rahaturufondideks. Arvestades asjaolu, et maksimaalne võimalik risk, millega on silmitsi seistud, oli üle 6 %, näib 3 % kapitalipuhver ebapiisavana, et toime tulla likviidsusnõuetega hetkel, kui kõik ettevõtjad eeldavad turgude suurt ebastabiilsust ja ruttavad oma investeeringuid tagasi võtma.

2.1

Komisjoni esitatud määruse ettepanek on järg eelmise aasta rohelisele raamatule varipanganduse kohta (vt IP/12/253 ja MEMO/12/191). Selles võetakse kokku praeguseks tehtud töö ja esitatakse järgmiste võimalike reguleerimismeetmete tegevuskava selles olulises valdkonnas.

2.2

Finantskriisi ajal juhtunu heitis valgust rahaturufondide mitmele aspektile, mis muudavad rahaturufondid finantsturu probleemide korral haavatavaks ja võivad levitada või suurendada riske turgudel.

2.3

Aasta möödudes kohaldavad Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Komitee (CESR) vastuvõetud suuniseid, mille eesmärk on luua minimaalne ühisosa, ainult 12 liikmesriiki, mis toob esile jätkuva erinevuse liikmesriikide eeskirjades. Vaja on kiiret ja otsustavat sekkumist.

2.4

Rahaturufondid ei saa kaubelda tuletisinstrumentidega väljaspool tavasüsteemi, mis kaitseb valuuta- ja intressimäära riski eest.

2.5

Rahaturufondid peavad vähendama ka vastaspoole riski investeeringute hajutamise teel: sama repolepingu vastaspool ei tohi moodustada rohkem kui 20 % rahaturufondi varadest.

2.6

Fondivalitsejad peaksid hoiduma välistelt reitinguagentuuridelt hinnangute küsimist ja peaksid korrapäraselt laskma rahaturufondidel teha stressiteste, et hinnata nende vastupidavust.

2.7

Määruse ettepaneku eesmärk on suurem läbipaistvus järgmiste aspektide kaudu:

2.8

Kavandatud määruses tehakse ettepanek rahaturufondide vähendamiseks, nõudes rangemaid likviidsustingimusi. Komisjoni arvates tagatakse sel viisil see, et kui investorid võtavad kapitali tagasi, siis fondid suudavad selle hüvitada, ilma et süsteem kannataks.

2.9

Konkreetselt peavad fondid hoidma portfellis vähemalt 10 % päevase tähtajaga vara ja 20 % nädalase tähtajaga vara, samas kui ühe ja sama emitendiga seotud riskipositsioon ei tohi ületa 5 % tema varast. Lisaks peaks igal püsiva puhasväärtusega rahaturufondil olema kapitalipuhver, mis moodustab 3 % tema varadest.

3.1

Varipangandusel on reaalmajanduse rahastamisel suur osakaal. „Varipangandus aitas kaasa majanduse ja kinnisvarabuumi liigsele keskendumisele finantstegevusele, mis 2007. aastast alates on mõjutanud paljusid arenenud riike, viies nende majanduse kokkuvarisemise äärele. Seetõttu tuleb talle omistada põhimõtteline, kuigi mitte ainuvastutus suure majanduslanguse eest, mis on tabanud Ameerika Ühendriike ja paljusid ELi riike. Finantssüsteem tervikuna peab teenima reaalmajandust.” (5) Eelkõige VKEde ees seisavad tõsised probleemid seoses pakutava krediidi vähenemisega. Pangandussüsteem ei näi suutvat täita oma põhiülesannet, mis on toetada reaalmajandust.

3.2

Rahaturufondid toovad lühiajaliselt kokku likviidse vara nõudluse ja pakkumise.

3.3

Nagu märkisid finantsstabiilsuse nõukogu ja teised tähtsad organisatsioonid, nagu Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, ei ole rahaturufondid piisavalt reguleeritud hoolimata sellest, et tunnistatakse nende süsteemset tähtsust. Komitee toetab seda seisukohta.

3.4

Euroopa Pangandusföderatsioon (EBF) toob aga vastupidi välja teatud mure rahaturufondi ettepanekute tagajärgede pärast, pidades ettepanekuid piiravaks ja raskesti elluviidavaks, samas kui pangad võiksid kasutada fondide vara selleks, et toetada reaalmajandusele pakutavaid laene.

3.5

Samal ajal tegutseb selles valdkonnas ka G20, keskendudes seejuures sektori tegevusele, mitte selles osalejatele. G20 riikide erinevad kommentaarid viitavad soovile reguleerida seda valdkonda paindlikul viisil, et vältida liigset mõju ülemaailmsetele rahavoogudele, arvestades varipanganduse suurt osakaalu pangandussektori likviidsuse tagamisel.

3.6

Mis puudutab selle valdkonna asutusi ja tegevust, siis finantsstabiilsuse nõukogu 2011. aasta hinnangul on varipanganduse maht u 51 000 miljardit eurot maailma tasandil, st 25–30 % kogu finantssüsteemist ja pool pangandustegevusest (euroalal peaaegu 17 000 miljardit, Suurbritannias peaaegu 7 000 miljardit, USAs 17 500 miljardit (6)).

3.7

Selle süsteemi eri vahendajate hulgas on rahaturufondidel süsteemne tähtsus ja nad moodustavad finantseerimisasutuste, äriühingute ja valitsuste jaoks olulise lühiajalise finantseerimise allika. Seetõttu on rahvusvahelise reguleerimise meetmetes, mida siin arutatakse, rahaturufondide toimimine äärmiselt tähtsal kohal.

3.8

Euroopas kuulub rahaturufondide portfellidesse ligikaudu 22 % valitsuste või ettevõtlussektori emiteeritud lühiajalistest võlaväärtpaberitest ning 38 % pangandussektori emiteeritud lühiajalistest võlakohustustest, st koguväärtuses umbes 1 000 miljardit eurot.

3.9

Geograafilise jaotuse kohaselt asuvad ELi rahaturufondid peamiselt Prantsusmaal, Iirimaal ja Luksemburgis ning neid kasutavad suurel määral Saksamaa ja Ühendkuningriigi ettevõtjad, kusjuures see käib püsiva puhasväärtusega rahaturufondide kohta.

4.1

Rahaturufondide sektor on tihedalt seotud pankadega, kes sageli fonde endid haldavad ja isegi kasutavad fonde enda finantseerimiseks. Komisjoni arvates toetavad pangad enamikku rahaturufondidest: üheksa kümnest kõige suuremast rahaturufondivalitsejast on kommertspangad. See hinnang näitab suurt omavahelist sõltuvust mitte ainult nende kahe sektori vahel, vaid ka sidemeid rahaturufondide, ettevõtete rahastamise ja valitsuste vahel.

4.2

Ettevõtete jaoks on rahaturufondid lühiajaline alternatiiv oma sularaha investeerimiseks. Nende vahendite kaudu saavad ettevõtted oma kapitali suure kasumiga investeerida, selle asemel, et see panka hoiule panna. Kuigi komitee tunnistab selle raha investeerimise vormi võimalust, toob ta välja selle ohtlikkuse. Erinevalt pankadest ei saa rahaturufondid probleemide korral mingit toetust keskpankadelt.

4.3

Rahaturufondide jaoks ei ole olemas hoiuste tagamise süsteemi. Varipanganduse vahendajad (riskifondid, rahaturufondid, struktureeritud investeerimisvahendid) pakuvad krediiti.

4.4

Praeguse toimimismehhanismi kohaselt võib rahaturufond laenata välja kogu raha, mis on kogutud üksikisikutelt või ettevõtetelt. Komitee märgib, et kui üks või kaks laenuvõtjat ei suuda hiljem laenu tagasi maksta, võib rahaturufond muutuda maksejõuetuks, sest kui samal hetkel küsivad mõned hoiustajad või investorid oma raha tagasi, siis ei suuda fond seda neile anda. Kui ei sekkuta usaldatavusnõuete kehtestamise teel, võib see mehhanism kutsuda esile uue kriisi.

4.5

Nende tähelepanekute valgel ja arvestades eelpool nimetatud asjaolu, et suurimad rahaturufondide finantseerijad ja sponsoreerijad on pangad, on komitee veendunud, et rahaturufondide sektorile tuleb kehtestada sarnased reeglid ja kontroll, nagu juba on kehtestatud pangandussüsteemile.

4.6

Komitee arvates ei piisa komisjoni kavatsusest nõuda selle riski vältimiseks 3 % likviidsuspuhvrit, et katta püsiva puhasväärtusega rahaturufondidest tulenevad riskid, sest on olnud juhtumeid, kus riskid on üle 6 %.

4.7

Komisjoni sätete ebapiisavus on näha ka finantsstabiilsuse nõukogu ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitustes. Mõlemad nõukogud on süsteemi usaldatavusnõuete kaitset silmas pidades soovitanud komisjonil võtta kasutusele fondide hindamismehhanismi, mis tugineb kõikuvale puhasväärtusele, nii et fondi väärtus kohaneks vastavalt hinnakõikumistele. Määruses on aga säilitatud algselt ettenähtud püsival puhasväärtusel põhinev mehhanism, piirdudes sellega, et lisatakse likviidsuspuhver, et toime tulla väärtuse võimalike ebasoodsate muutustega. Komitee arvates vastavad nende kahe turureguleerija soovitused paremini finantssüsteemi stabiilsuse kaitse põhimõttele, nagu on näha lisatud tabelis.

Püsiva puhasväärtusega rahaturufond (artikkel 25)

Võrdlustabel (7)

Teiste pakutavate toodete suhtes juhib komitee tähelepanu sellele, et tavapanganduses juba ringlevad ja seega reguleeritud tooted on jõudnud sellesse paralleelsesse pangandussüsteemi, et vältida rangemat kontrolli pangandusjärelevalves.

4.8

Komitee kardab, et järelevalvest hoidumise tõttu tekivad varipangandussüsteemis taas kõnealused riskid. Seetõttu peaks komitee arvates lähtuma põhimõttest, et sama tegevus eeldab samu reegleid.

4.9

Komitee kinnitab juba mitmeid kordi tõestatud põhimõtet, et hea läbipaistvus ja järelevalve piisav tase tagavad finantssüsteemi toimimise majanduse huvides, edendades usaldust, tõhusust ja seega tulemuslikkust.

Määruse ettepanekuga keelustatakse ka rahaturufondide välisreitingud. Selle meetme eesmärk on vältida paanikat turul, mida võib tekitada reitingu võimalik alandamine. Kuigi see meede läheb läbipaistvuse ja tõhususe põhimõtte vastu ja võib kahjustada täielikku teabesümmeetriat, märgib komitee, et rahaturufondide turu kasutajad on professionaalsed ettevõtjad ja reitinguagentuurid võivad investorite hulgas paanikat külvata lihtsalt otsuse muutmise teel. Sisereitingu meetmed, riskijuhtimise menetluse ja kaitse tugevdamine ning rangem ja karmim järelevalve võivad aidata tõhusalt kaitsta alusvara ja fondide tagatiste kvaliteeti.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/55

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab teatist, kuna see annab sidusa panuse finantsteenuste reformi, mille eesmärk on taastada selle esmatähtsa sektori hea toimimine ja stabiilsus ning piirata süsteemseid riske.

1.2

Komitee leiab, et finantsturgude uued eeskirjad aitavad parandada majanduse seisu, ja rõhutab oma sügavat veendumust, et jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive ning ELi siseturu lõpuleviimise eeldused on finantssektori stabiilsus ja reformide edukus.

1.3

Komitee leiab, et juba võetud ja edaspidiseid meetmeid kirjeldav tegevuskava on samm õiges suunas, ning tunnistab juba tehtud edusamme, kuid juhib samas tähelepanu sellele, et mitmes valdkonnas tuleb tegutseda kiiremini ja viia pooleliolevad seadusandlikud algatused lõpule.

Viie prioriteetse tegevusvaldkonna (1) kohta teeb komitee järgmised märkused.

1.4

Arvestades, et finantsteenuste reformis on äärmiselt tähtis käsitleda arbitraaži küsimust (2), siis tervitab komitee pakutud meetmete üksikasjalikku paketti (3) ja eelkõige pangandussektori usaldatavusnõuete raamistiku tugevdamist, et piirata negatiivsete mõjude ülekandumise ja arbitraaži riski.

1.5

Komitee tunnustab püüdeid suurendada läbipaistvust ja eelkõige erimeetmeid, mille eesmärk on luua ELis varipanganduse järelevalveraamistik, arendada Euroopa turu infrastruktuuri määruse (EMIR) (4) kohaldamisalasse kuuluvate toodete keskset teabehoidlat, vaadata läbi finantsinstrumentide turgude direktiiv, (5) rakendada juriidilise isiku ülemaailmset tunnust (Legal Entity Identifier – LEI) ja muuta väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingud läbipaistvamaks.

1.6

Komitee tunnistab, et on tehtud edusamme, et tugevdada börsivälise kapitali reguleerivat raamistikku, millest kõige parem meede on suurendada likviidsust ja stabiilsust, eelkõige nende rahaturufondide puhul, mis asuvad või mida müüakse Euroopas.

1.7

Komitee leiab, et väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamise valdkonnas on teatises esitatud vaid üldist laadi konstateeringuid, mis peegeldavad küll reaalsust, kuid ei ole praeguse kriitilise olukorra kõrgusel. Komitee soovitab kiirendada tempot ja täpsustada meetmeid, eelkõige vabalt võõrandatavaid väärtpabereid käsitlevate õigusaktide osas, sest väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutel, kuid peamiselt väärtpaberite tagasiostulepingutel ja laenutehingutel on olnud finantssektoris toimunud ülelaenamises väga oluline roll.

1.8

Samamoodi märgib komitee, et on viivitatud varipanganduse üle teostatava järelevalve tugevdamise keskse küsimuse lahendamisega, mistõttu ta soovitab teha selleks rohkem jõupingutusi. See on valdkond, mille puhul on teatises välja toodud vaid mõned probleemid ja nimetatud vaid ühte edaspidist meedet: Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamine, mille komisjon teostab 2013. aastal.

1.9

Arvestades, et kodanikud on maksumaksjate, töötajate, hoiustajate või tarbijatena tahtmatult finants- ja majanduskriisi peamised ohvrid, siis soovitab komitee tugevdada nende kaitset käsitlevaid seadusandlikke algatusi läbipaistvuse, asjakohase teabe, finantssektori sotsiaalse vastutuse ning tarbijate ja väikeinvestorite kaitsega. Lisaks sellele tuletab komitee meelde asjakohaseid märkusi, mida ta tegi kodanikuühiskonna kaasamise kohta finantsturgude reguleerimisse (6).

1.10

Komitee peab oluliseks komisjoni teatises tehtud märkust, et varipanganduse sektorit ei tuleks käsitleda üksnes selle tekitatavate riskide seisukohast, vaid see on ka reaalmajandusele alternatiivne lisarahastamiskanal, mis võib olla reaalmajandusele kasulik.

2.1

Varipangandust on määratletud kui „krediidivahendussüsteemi, mis hõlmab tavapärase pangandussüsteemi väliseid üksusi ja tegevusalasid” (7). See toetub kahele omavahel seotud sambale. Esimene hõlmab üksuseid, mis on seotud peamiselt selliste tegevusaladega nagu hoiuselaadsete rahastamisvahendite vastuvõtmine, lõpptähtaja või likviidsuse ümberkujundamine, krediidiriski ülekandmine või otsese või kaudse finantsvõimenduse kasutamine, samas kui tegevusalad, mis on mittepangast finantseerimisasutustele potentsiaalselt oluline rahastamisallikas, hõlmavad väärtpaberistamist ning väärtpaberite laenu- ja tagasiostutehinguid (repotehingud).

2.2

Need eriotstarbelised majandusüksused on väärtpaberistamisvahendid, näiteks varaga tagatud kommertsväärtpaberi emitendid, eriotstarbelised investeerimisvahendid ja muud eriotstarbelised varakogumid, rahaturufondid ning muud tüüpi investeerimisfondid ja -tooted, millel on hoiuselaadsed omadused ning mis on haavatavad investeeringute massilisest (paanilisest) tagasivõtmisest, krediiti andvad või finantsvõimendusega investeerimisfondid, sh börsil kaubeldavad fondid, finantsettevõtted ja väärtpaberiüksused, mis annavad reguleerimata krediiti või krediidigarantiisid või tegelevad likviidsuse või lõpptähtaja ümberkujundamisega, nagu pangad, või kindlustus- ja edasikindlustusandjad, kes annavad välja või garanteerivad krediiditooteid.

2.3

Varipangandusega hakati tegelema Suurbritannias 1980ndatel toimunud finantssüsteemi dereguleerimise ajal ja seejärel laienes see 1990ndatel Ameerika Ühendriikidesse ja mujale (8). Selles protsessis oli oluline roll esimestel Baseli kokkulepetel, kuna nendega jäeti spekulatiivne tegevus bilansist välja ning hakati pankade bilanssi rangelt reguleerima (9).

2.4

Eeskirjade ja sätete tühistamine ja paindlikumaks muutmine (10) võimaldas finantsasutustel laiendada oma tegevust uutesse valdkondadesse ja keerulistesse finantsmudelitesse. Samal ajal avaldas suure kasumi teenimise lubadus kõikjal maailmas mõju miljonitele inimestele, kellel oli vähe teadmisi varipanganduse toodetest ja toimimisest.

2.5

2007. aastal otsustas G20 võtta mitmeid õiguslikke meetmeid, et tagada finantssüsteemi turvalisus ja jätkusuutlikkus, samal ajal kui tõsise sotsiaalse ja majandusliku mõjuga 2008. aasta kriis tõi esile varipangandusega seotud riskid ja puudused (õiguslikud lüngad, ebapiisav järelevalve, turgude läbipaistmatus või liiga keerulised tooted), rõhutades samas finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) rolli.

2.6

Euroopa Liidul on G20 ja FSB raames tehtud rahvusvahelistes jõupingutustes väga tähtis osa. Samuti rõhutab komitee märkimisväärseid edusamme, mida EL on teinud finantssüsteemi reformi tegevuskavas sätestatud kohustuste täitmisel ja uue järelevalvestruktuuri loomisel. Paljud reformid on juba õigusaktidega sätestatud, näiteks seoses börsiväliste tuletisinstrumentidega, kui nimetada vaid ühte.

2.7

FSB 2011. aasta oktoobri aruandes, mis on esimene rahvusvaheline algatus, millega püütakse varipangandust laiaulatuslikult käsitleda, keskendutakse järgmisele: i) varipanganduse kontrolli ja reguleerimise põhimõtete kindlaksmääramine; ii) süsteemsete riskide tuvastamine ja hindamine; iii) õiguslike meetmete kohaldamisala kindlakstegemine viie tegevussuunise järgi (11). Samas avaldas komisjon rohelise raamatu, milles keskendutakse varipanganduse potentsiaalsetele riskidele ELis ja sellele, kuidas neid probleeme õiguslike sätetega lahendada.

3.1

Teatises tutvustatakse kõigepealt kahes valdkonnas juba võetud meetmeid. Finantsüksusi puudutavates meetmetes keskendutakse pankade ja kindlustusandjate suhtes varipangandussektoriga seotud tegevuse puhul kohaldatavate nõuete karmistamisele ning alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate jaoks ühtlustatud raamistiku koostamisele. Turu usaldusväärsuse meetmetes keskendutakse aga riski ülekandmise vahenditele, väärtpaberistamise korra tugevdamisele ja reitinguagentuuride tugevdatud raamistikule.

3.2

Samuti sätestab komisjon teatises viis prioriteetset tegevusvaldkonda, kus ta kavatseb võtta täiendavaid meetmeid:

3.2.1

Varipangandussüsteemi läbipaistvusega seoses täiendatakse usaldusväärsete andmete kogumiseks ja jagamiseks tehtud jõupingutusi algatustega, milles käsitletakse varipanganduse riskide järelevalvet, Euroopa turu infrastruktuuri määruse (EMIR) (12) raames loodavat tuletisinstrumentide keskset teabehoidlat, finantsinstrumentide turgude direktiivi läbivaatamist, (13) juriidilise isiku ülemaailmse tunnuse rakendamist ja väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute suuremat läbipaistvust.

3.2.2

Mõnede investeerimisfondide ja eelkõige nende rahaturufondide jaoks, mis asuvad või mida müüakse Euroopas, tehakse ettepanek kehtestada uued eeskirjad, et parandada nende likviidsust ja stabiilsust ning muuta avatud investeerimisfondidele (UCITS) kehtivaid eeskirju.

3.2.3

Väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingutega seotud riskide vähendamise valdkonnas antakse teatises ülevaade põhjalikust tööst, mida on tehtud probleemide paremaks mõistmiseks ja nendest õppimiseks, ning selgitatakse, et probleemide lahendamiseks kavatseb komisjon esitada ettepaneku võtta vastu vabalt võõrandatavaid väärtpabereid käsitlev õigusakt.

3.2.4

Samas tugevdatakse pangandussektori usaldatavusnõuetele vastavat raamistikku, et piirata negatiivsete mõjude ülekandumise ja arbitraaži riski, kehtestades selleks karmimad eeskirjad, millega seatakse pankadele täiendavad nõuded omakapitalile, kui nad suhtlevad reguleerimata finantsasutustega. Samuti karmistatakse nende solventsuse sätteid ja uusi likviidsuseeskirju eelkõige seeläbi, et 1. jaanuaril 2014 jõustub kapitalinõuete määrus (14) ja neljas kapitalinõuete direktiiv (15). Samuti on kavas korraldada mõttevahetus usaldatavusnõuete kohaldamisala võimaliku laiendamise üle, et vähendada arbitraaži riski.

3.2.5

Tõhusama järelevalve tagamise osas on rõhutatud varipangandussektori killustatust, mitmekülgsust ja dünaamilisust ning usaldatavusnõuete täitmise järelevalve keerukust, nt seetõttu, et piiriülese tegevuse kaudu on võimalik eeskirjadest mööda hiilida. Euroopa tasandil on käimas ettevalmistustööd Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus ja Euroopa järelevalveasutustes. Neid aspekte koos võimaliku vajadusega käsitleda arbitraaži küsimust ja võimalikku vajadust täpsustada iga ametiasutuse institutsionaalset rolli käsitletakse eelkõige Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamisel, mille komisjon teostab 2013. aastal.

4.1

Alates finantskriisi algusest on komitee reas arvamustes (16) väljendanud kodanikuühiskonna seisukohta mitmetes finantssüsteemi toimimisega seotud küsimustes ning esitanud nii olulisi üldist laadi kui ka konkreetsemaid märkusi ja soovitusi krediidiasutuste maksevõime taastamise ja kriisilahenduse kohta (17).

4.1.1

Komitee leidis, et roheline raamat (18) varipanganduse kohta oli tähtis samm õiges suunas, et tegeleda tekkinud probleemidega ja panna samas rõhku vajadusele kaotada varitegevus, mis tuleb allutada samadele õigus- ja usaldatavusnõuetele kui kogu ülejäänud finantssüsteem.

4.2

Komitee toetab seda, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet käsitletakse ülemaailmses raamistikus eesmärgiga laiendada eeskirju ja kontrolli kõigile süsteemselt olulistele finantsasutustele, instrumentidele ja turgudele (19). Ta avaldab rahulolu selle üle, et G20 (20) võttis oma hiljutisel koosolekul üle finantsstabiilsuse nõukogu soovitused, mis on täiel määral kooskõlas kõnealuse teatisega.

4.3

Komitee kutsub komisjoni üles täpsustama, kuidas varipanganduse tugevdatud järelevalvet läbi viiakse ja milline on selle ajakava, võttes kasutusele sidusa järelevalvemehhanismi ja täpsustades järelevalveasutuste institutsioonilist rolli Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamisel.

4.4

Arvestades, et sõltuvalt riigist võib teatud tegevustele või varipangandusüksustele õigusrežiim kehtida või mitte, siis on eriti oluline tagada riikide ning pangandussektori ja varipangandusüksuste vahel võrdsed konkurentsitingimused asjakohaste mehhanismidega, et õiguslik arbitraaž ei viiks eeskirjadest tulenevate stiimulite moonutusteni.

4.5

Komitee märgib eelkõige seda, et andmeid analüüsivad reguleerivad asutused peavad võtma ülemaailmselt kasutusele ühise lähenemisviisi ning ühised võrdlusraamistikud ja avatud tööstusstandardid, et oleks võimalik kiiresti andmeid jagada ning tõhusalt ja õigeaegselt reageerida, et hoida ära süsteemne risk ja kaitsta finantsstabiilsust.

4.6

Komitee leiab, et teine oluline süsteemse riski tegur on varipanganduse ulatus ja kasv, ning tuletab meelde, et finantsstabiilsuse nõukogu 2012. aasta andmetel (21) jõudis see 2011. aastal 67 000 miljardi dollarini võrreldes 26 000 miljardi dollariga 2002. aastal, moodustades finantsstabiilsuse nõukogus uuritud riikide kumulatiivsest SKPst 111 %.

4.7

Komitee leiab, et küsimust oleks kasulik analüüsida pigem varipanganduse tegevusalade kui üksuste vaatenurgast, sest nende tegevusalade järelevalve ja kontroll on esmatähtis selleks, et võetud meetmed oleksid edukad.

4.8

Komitee leiab, et ulatuse ja moonutatud tavade küsimus ei puuduta üksnes varipangandust. On tõestatud, et läbipaistvuse puudumisel võib ülisuure panga mudel majandust destabiliseerida, mis võib „pankrotti minemiseks liiga suurte ja liiga tihedalt läbipõimunud” asutuste päästmise kulu kanda üle kogu ühiskonnale.

4.9

Komitee märgib, et Euroopa finantssektori konkurentsivõime ja stabiilsuse parandamiseks tuleb lisaks Euroopa finantssüsteemi reformimisele tegeleda ka pankade suuruse probleemiga, mistõttu ei saa neid lubada pankrotti minna. Seda tehes tuleks suurendada läbipaistvust, ratsionaliseerida suurte kontsernide tegevuse ulatust ja vähendada kontsernide omavahelist sõltuvust.

4.10

Seetõttu leiab komitee, et järelevalvemeetmete võtmise kõrval tuleb tõhusalt võidelda ka finantssektori moonutuste vastu ja viia läbi struktuurireforme. Samuti kutsub ta komisjoni üles kiirendama menetlust, mille eesmärk on luua ühtne solveerimismehhanism, ja võtma arvesse Liikaneni ning Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni hiljutise, ELi pangandussektori reformile pühendatud aruande soovitusi (22).

4.11

Kuna varipangandussektor on olemuselt killustatud, mitmekülgne ja väga kohanemisvõimeline, siis on seda keeruline ja raske tõhusalt jälgida. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles niipea kui võimalik välja selgitama, kas riikide ja Euroopa pädevatel järelevalveasutustel (sh ühtsel järelevalvemehhanismil) on piisavalt ressursse, kontrollivahendeid ja pädevust.

4.12

Komitee leiab, et selleks, et järelevalve oleks edukas, peab sellega kaasnema tõhusate, hoiatavate ja vajadustega proportsionaalsete karistuste määramise kord ning karistusmäärade ja teabe avaldamine eeskirjade rikkujate kohta. Samuti viitab ta probleemile, et kolmandate riikide füüsilised ja juriidilised isikud ei täida ELi nõudeid.

4.13

Komitee rõhutab vajadust kaitsta finantstoodete tarbijaid ebaausate tavade ning eksitavate ja solventsuse garantiita toodete ja teenuste nagu ka lepingutes esineda võivate ebaõiglaste sätete eest ning tuletab meelde, et ta tegi ettepaneku luua Euroopa tarbijate finantskaitseamet, et parandada tarbijakaitset ning tagada läbipaistvus ja vaidluste tõhusam lahendamine.

4.14

Kasutajasõbralikud veebilehed ja muud kaasaegsed teabevahendid võivad pakkuda tarbijatele võimaluse tooteid ja teenuseid võrrelda ja nende seast valik teha, soodustades nii konkurentsi ja selle sektori turu iseregulatsiooni.

4.15

Komitee kutsub komisjoni üles viima uute likviidsuseeskirjade viimistlemiseks kiiremini läbi mõjuhinnangud ja teostama tasuvusuuringu mitmete õigusaktide tõhususe ja proportsionaalsuse kohta, mis on alates finantskriisi algusest vastu võetud, et hinnata üldiselt seadusandluse mõju ELi finantstoodete turule.

4.16

Komitee leiab ka, et seadusandlikke püüdlusi peaksid toetama tipptasemel eksperditeadmised ja teadustöö, milles käsitletakse andmete kogumise ja jagamise küsimust ning jälgitakse üldisemalt põhjalikumalt varipangandusüksuste arengut ning seda, millised aspektid võiksid olla reaalmajanduse jaoks kasulikud ning millised võivad olla uute nõrkade kohtade ja süsteemsete riskide allikaks.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/61

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub seisukohaga, et partnerlused pakuvad mitmekesiseid eeliseid innovatsiooni arendamiseks ja et nende potentsiaali saab rohkem ära kasutada.

1.2

Komitee leiab, et kümmet programmi „Horisont 2020” rahalise toetusega kavandatud algatust on oluline ette valmistada ja kooskõlastada, kuna need on vahendite, vormi ja laadi poolest teistest partnerlustest erinevad.

1.3

Komitee nõuab algatuste pikaajalise finantsperspektiivi kindlust ja reguleeriva raamistiku stabiilsust, et vähendada algatustele iseloomulikke väga riskantseid elemente ning aidata kaasa ELi üldeesmärkide saavutamisele: säästev areng, tööhõive ja uute kvalifitseeritud kutseprofiilide väljatöötamine.

1.4

Komitee leiab, et sellised vahendid on olulised tegurid suuremate investeeringute kindlustamisel teadusuuringutesse ja innovatsiooni, tingimusel et need on paindlikud, lihtsad ja mittebürokraatlikud, avatud ja läbipaistvad, võimendava mõjuga täiendavatele rahastamisvahenditele ning et need tagavad eriti kõige ebasoodsamate piirkondade väikeettevõtjate kasvava osaluse.

1.5

Komitee arvates peavad eesmärgid olema mõõdetavad, suunatud innovatsioonile ja selle muutmisele töötuslikeks eesmärkideks ja uuteks töökohtadeks ning tuginema keskmises ja pikas perspektiivis tasakaalustatud ja läbipaistvas juhtimissüsteemis ühisele nägemusele koos selgete tehnilis-teaduslike ja sotsiaal-majanduslike tulemusnäitajatega.

1.6

Institutsionaalse avaliku ja erasektori partnerluse osas soovitab komitee pöörata suuremat tähelepanu siseringitehinguid tõkestavatele mehhanismidele, võimendava mõju suuremale väärtustamisele, kõigile väikeettevõtete vormidele, sh sotsiaalmajandusele üha suurema rolli andmisele programmides ja projektides ning tugevale teabevahetuspoliitikale koos sidusrühmade foorumi ennetava rolliga kõigis ühisettevõtetes.

1.7

Avaliku sektori siseste partnerluste vallas peab komitee asjakohaseks, et Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni eelarve aitaks jõuda senisest suurema tasakaaluni ELi eraldatavate vahendite jagamisel, pöörates enam tähelepanu tehnoloogiamahukatele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning kliinilistele, meditsiinilistele ja tehnoloogilistele uuendustele, mis soodustavad kõigi kodanike heaolu, eelkõige seoses aktiivse vananemise ja eakate inimeste abistamisega.

1.8

Komitee nõuab kümne rakendatava algatuse arengu jaoks ennetavat teabevahetuspoliitikat ja soovitab koos organiseeritud kodanikuühiskonna kõikide sidusrühmadega korraldada iga-aastaseid konverentse, kus esitatakse iga-aastaseid aruandeid saavutatud tulemuste ja tulevikustrateegiate kohta ning mitmekeelseid praktilisi juhiseid arukaks osalemiseks partnerluste erinevates ELi tasandil kasutatavates vormides.

1.9

Komitee soovitab komisjonil kujundada välja ennetava poliitika – muu hulgas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni auhindade loomise kaudu. See oleks suunatud kolmele põhivaldkonnale ehk asjaomastele teadus- ja ettevõtlusringkondadele, innovatiivsete turutulemuste kasutajatele ning ELi kõigile kodanikele, et vastata ühiskonna vajadustele, eelkõige tööhõive ja koolituse vallas. Komitee teeb ettepaneku luua Euroopa innovatsiooniauhind, et tunnustada innovatiivseid rakendusi tööstus-, majandus- ja sotsiaalvaldkonnas ning tuua rohkem nähtavale Euroopa lisaväärtus.

2.1

Programmis „Horisont 2020” nähakse ette avaliku ja erasektori partnerluse loomist peamistes valdkondades, kus teadusuuringud ja innovatsioon võiksid aidata saavutada järgmist:

2.2

Vajab täpsustamist, et teadusuuringute ja innovatsiooni vallas on mitmeid partnerluse vorme:

2.3

Määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 185 kohaselt liidu asutustena institutsiooniliste avaliku ja erasektori partnerlustega saadud kogemused näitavad, et vahendite valiku suurendamiseks tuleks sätestada lisakategooriaid, mis on ELi institutsioonide suhtes kohaldatavatest paindlikumad ja erasektori partnerite jaoks hõlpsamini täidetavad.

2.4

Programmi „Horisont 2020” avaliku ja erasektori partnerlusi võib määratleda kui uuenduslikke rahastamisvahendeid, mida määratletakse ja rakendatakse avatult ja läbipaistvalt sõltumatute ekspertide hinnangule tuginedes ja millest tuleneb järgmine:

2.5

Ühised tehnoloogiaalgatused on avaliku ja erasektori koostöö läbiproovitud vorm teadus- ja arendustegevuses.

2.6

Ühised tehnoloogiaalgatused pärinevad peamiselt Euroopa tehnoloogiaplatvormidelt – mille kohta komiteel on olnud võimalus arvamust avaldada (1) – ja eelkõige selliselt platvormilt, mille jaoks tavapärastest teadus- ja arendustegevuse toetamise vahenditest ei piisaks, et saavutada strateegilistes kavades seatud eesmärke.

2.7

Komitee nõustub seisukohaga, et partnerlus pakub mitmekesiseid eeliseid ning selle potentsiaali saaks rohkem kasutada. Komitee avaldas seepärast heameelt „komisjoni algatuse üle luua ja edendada juhtalgatuse „Innovaatiline liit” raames Euroopa innovatsioonipartnerlusi”.

2.8

Komitee on samuti toonitanud „innovatsiooni otsustavat tähtsust Euroopa 2020. aasta strateegia jaoks” ja meenutanud, et „innovatsioon ei ole tingimata lineaarse protsessi tagajärg, vaid see tekib komplekses protsessis” (2).

2.9

Teadusuuringud ja innovatsioon on omavahel tihedalt seotud: „Innovatsioon ei tohi kuuluda teadusuuringute ega teadusuuringud innovatsiooni mõiste alla. See oleks Euroopa põhiväärtuste kultuuriline vaesumine” (3).

2.10

Komitee kordab oma toetust sotsiaalse innovatsiooni edendamisele, iseäranis selliste ELi rahastamisprogrammide raames nagu struktuurifondid või sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm, et soodustada sotsiaalettevõtete finantssuutlikkuse arendamise täiendavat toetamist (4).

2.11

Komitee on rõhutanud, kui tähtsad on partnerlussuhted, et tõsta Euroopa atraktiivsust ülemaailmse tähtsusega osalejana teadusuuringutes ja innovatsioonis.

2.12

Komitee on kinnitanud oma toetust partnerluse ülesandele jagada Euroopa ja liikmesriikide avaliku sektori teemad avaliku sektori siseseks partnerluseks ning avaliku ja erasektori vaheliseks partnerluseks, (5) eesmärgiga otsida lahendusi suurtele ühiskonna probleemidele ja tugevdada Euroopa konkurentsiolukorda. Analüüsidest

kohta on olnud võimalik järeldada väga positiivseid valdkondlikke tegureid (6).

2.13

Komitee nõustub meetodiga, mille abil komisjon avalike konsultatsioonide tulemustele, mõjuhinnangutele ja mitmele tegevuskavale tuginedes kõnealused innovatsiooni tehtavate investeeringute paketis sisalduvad kümme ettepanekut koostas.

2.14

Komitee korraldas oma algatusel 31. oktoobril 2013 kavandatud algatuste paketi üle arutelu, millel osales suur rühm kodanikuühiskonna asjaomaseid esindajaid, erinevate eksisteerivate ühisettevõtete juhid ja Euroopa Komisjon ise.

3.1

Komitee toetab veendunult komisjoni algatuste paketti ja leiab, et nii Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 187 kohased avaliku ja erasektori partnerluse ettepanekud kui ka Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 185 kohased avaliku sektori sisese partnerluse ettepanekud kujutavad endast võimsaid vahendeid oluliste küsimuste lahendamiseks, mis avaldavad mõju Euroopa konkurentsivõimele ning jätkusuutlikule majandus- ja sotsiaalsele arengule.

3.2

Komitee arvab, et on oluline ette valmistada kümme programmi „Horisont 2020” rahalise toetusega algatust, mis on vahendite, vormi ja laadi poolest teistest partnerlustest erinevad, kuid samas sarnaste ja/või osaliselt kattuvate eesmärkidega, vältides dubleerimist, kattuvust ja võimalikke konflikte, ent tuues välja koostoimet ja nende täiendavust teiste algatustega. Igal juhul ei vabastata liikmesriike nende kohustustest partnerlusalgatuse valdkondades.

3.3

Komitee rõhutab, kui oluline on, et EL tagaks eelarveperspektiivide kindluse teadusuuringute ja innovatsiooni vallas ning lihtsustatud reguleeriva raamistiku stabiilsuse ning et ettevõtjad tagaksid algatused, mille abil vähendada algatustele iseloomulikke kõrgelt riskantseid tegureid. Komitee leiab, et finantstoetusi tuleks algatuste vahel senisest võrdsemalt jagada, pöörates enam tähelepanu aktiivse ja intelligentse elukeskkonna ühiskavale ja kõrgtehnoloogiliste väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmidele.

3.4

Mis puudutab vahendeid endid, siis nendel on oluline roll suuremate investeeringute kindlustamisel teadusuuringutesse ja innovatsiooni, tingimusel et need on paindlikud, lihtsad, mittebürokraatlikud, avatud ja läbipaistvad ning et lahendatakse probleemid seoses tasakaalu ja/või võimalike konfliktidega konkurentsieeskirjade ja innovatsiooni edendamise, intellektuaalomandi kaitse, tulemuste levitamise ja nendele avatud ligipääsu vahel, eesmärgiga pakkuda maksumaksjatest kodanikele ja tarbijatele senisest paremaid teenuseid.

3.5

Iseäranis meenutab komitee, et „on oluline tagada jätkuvalt teadlaste ja nende organisatsioonide autorsus ja intellektuaalomand” ning et „avatud juurdepääs mõistlikule valikule sellistest andmetest, mis on aluseks vabalt juurdepääsetavatele väljaannetele, [võiks] olla kasulik – eelkõige juhul, kui on tegemist ülemaailmse sümmeetriaga Euroopa ja väljaspool Euroopat asuvate riikide vahel” (7).

3.6

Komitee arvates peavad eesmärgid olema mõõdetavad ja seotud mitte ainult sektori tööstusstrateegia, vaid eelkõige ühiskonna ning jätkusuutliku majandus- ja sotsiaalse arengu, sh tööhõiveprobleemide lahendamisega, ning tuginema keskmises ja pikas perspektiivis tasakaalustatud ja läbipaistvas juhtimissüsteemis ühisele nägemusele koos selgete tehnilis-teaduslike ja sotsiaal-majanduslike tulemusnäitajatega.

3.7

Kuigi komitee hindab positiivselt avaliku ja erasektori partnerluse kogemusi kui erinevate rahastamiste kombineerimise vahendit, pooldab ta oluliselt lihtsustatud kulude rahastamise mudelit, et parandada mudeli usaldatavust, vähendada eeskirjade eiramise ohtu toetusesaajate kuluaruannete puhul, muuta projekti raamatupidamisarvestus lihtsamaks, kaotada etapid, mis ei ole järelevalveks tingimata vajalikud, lihtsustades ja kiirendades niiviisi rakendamisprotsessi.

3.8

Selleks et tagada kõikidele siseturul tegutsevatele ettevõtetele võrdsed tingimused, peab komitee vajalikuks sätestada avaliku ja erasektori vaheliste partnerluste ning avaliku sektori siseste partnerluste rahastamist programmist „Horisont 2020” kooskõlas riigiabi suunistega, et kindlustada avaliku sektori kulude tõhusus ja takistada turumoonutusi, ning kõikide eetiliste nõuetega.

3.9

Komitee arvates tuleb avaliku ja erasektori partnerluse loomisele seada tingimused, mis tagavad tõhusa konkurentsitingimustele vastava keskkonna säilitamise, võimaldavad uutel ettevõtjatel igal ajal turule siseneda ja tagavad lõppkasutajate rühmade süstemaatilise kaasamise programmidesse ja projektidesse.

3.10

Komitee leiab, et on vaja tunnustada intellektuaalomandi õiguste tähtsust. Eelkõige on vaja soodustada patentide ühiskasutamise lepingute sõlmimist, et võimaldada teaduslike andmete jagamist ja suurendada jõupingutusi koostööks ja teadusuuringuid konkreetsetes tehnoloogiaharudes, vältides nn patendipadrikuid (8).

3.11

Komitee soovitab ELi arvukate innovatsioonivahendite ning partnerluse eri vormide, ühisalgatuste, juhtalgatuste, teadmiskogukondade, platvormide ja muude sarnaste ELi teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna meetmete kohta lõppkasutajatele käsiraamatu koostada. Valdkonnaülese lähenemisviisi kasutuselevõtt suurendaks muu hulgas investeeringute mahtu (nt nanotehnoloogia ja eakate inimeste abistamine) ja võimaldaks kõigi erinevate ettevõtlusvormide senisest tihedamat kaasamist.

3.12

Komitee arvates on vältimatu muuta kogu ELi asjaomaste meetmete, koostoime ja kaasatud poliitikavaldkondade – alates teadusuuringute ja innovatsiooni poliitikast kuni regionaal-, ühtekuuluvus- ja tööstuspoliitikani – süsteem senisest kasutajasõbralikumaks ja läbipaistvamaks, iseäranis VKEde ning väiksemate ja sotsiaalmajanduse organisatsioonide jaoks.

3.13

Samuti peab komitee oluliseks tagada kogu paketi ning sellega seotud ja seotavate algatuste ja vahendite nähtavus, avalikkus, sh keeleline selgus ja läbipaistvus, rakendades proaktiivset teabevahetuspoliitikat ja korraldades iga-aastaseid konverentse, millel osaleksid organiseeritud kodanikuühiskonna kõik asjaomased sidusrühmad ja kus esitataks korrapärased aruanded saadud tulemuste ja tulevikustrateegiate kohta.

3.14

Arvestades eraldatavate ressursside rohkust ja liikmesriikides valitsevate olukordade ja nende vajaduste mitmekesisust, soovitab komitee kujundada järgmisele neljale adressaadikategooriale suunatud teabevahetuspoliitikat:

3.15

Komitee arvates võiks asutada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljaantava majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni auhinna 28 liikmesriigis eri valdkondades kavandatud kümne partnerluse tulemuste väärtustamiseks, kaasates ühisettevõtete põhikirjades ettenähtud sidusrühmade foorumid. Komitee kutsub komisjoni üles omalt poolt arendama avaliku ja erasektori partnerluses ulatuslikku teadlikkuse tõstmise ja koolitustegevust.

4.1

Komitee väljendab heameelt selge suundumuse üle avaliku ja erasektori partnerluste kasutamise suurenemise poole rahvatervise ja puhta taeva, õhuruumi korraldamise, elektroonika ja informaatika, kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas. Sellegipoolest juhib komitee tähelepanu vajadusele koostoime saavutamise järele mitmesuguste teiste olemasolevate partnerluste ja algatustega ning ELi teiste poliitikavaldkondade raames.

4.2

Innovatiivsete ravimite algatuse osas soovitab komitee pöörata senisest rohkem tähelepanu kõige vaesematele elanikkonnakihtidele kättesaadavate ravimite arendamisele pikaajaliseks manustamiseks ja haruldaste haiguste ravimiseks. Lisaks soovitab komitee lugeda prioriteetide hulka Euroopa teadusuuringute toodete turustamise ELis ja eeskirjade sätestamise toimeaine grammihinna kindlaksmääramiseks, võttes arvesse liikmesriikides valitsevaid raskusi riigisektori eelarve ja sotsiaalkaitsesüsteemiga.

4.3

FCH 2 ehk kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühisettevõtte osas peab komitee oluliseks lisada eesmärkide hulka eelkõige süsinikuvabade tehnoloogiate arendamine vesiniku tootmiseks.

4.4

Algatuse Clean Sky osas tuleb pöörata rohkem tähelepanu kirjeldatud näidisprojektide (ka vahe)tulemuste ning turva- ja keskkonnaohtude juhtimise mõjule avaliku ja erasektori partnerluse „Ühtne taevas” raames.

4.5

Biotoorainel põhinevate tööstusharude bioloogiliste ja mahepõllumajanduslike materjalide ning biomaterjalide abil arendamise algatuse osas tuleb pöörata tähelepanu sellele, et taolised tehnoloogiad oleksid täiel määral kooskõlas (loodusliku) keskkonna ja toiduainealase jätkusuutlikkusega vastavalt ettevaatuspõhimõttele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ootab sellelt algatuselt konkreetseid ja nähtavaid positiivseid tulemusi.

4.6

Digitaalset tehnoloogiat ja nanoelektroonikat soodustava algatuse ECSEL heaks tehtavate suurte – sh ka rahaliste – jõupingutustega, mis on juba ette nähtud ka programmi „Horisont 2020” teemavaldkondades, peaks kaasnema konkreetne kasu ka maksumaksjatest kodanike jaoks, pakkudes paremat, kasutajasõbralikumat ja tasuta ligipääsu kõnealusele tehnoloogiale (9).

4.7

Komitee toetab veendunult ka nelja avaliku sektori sisese partnerluse algatust, ent rõhutab neist kahe tähtsust, kutsudes üles neid tugevdama, sh ka nendele eraldatavate ressursside osas:

4.8

Eelkõige intelligentse elukeskkonna programmi puhul soovitab komitee liikmesriikides valitsevaid erinevaid olukordi arvesse võtta, muu hulgas seoses selliste probleemide prognoositava teravnemisega, pidades silmas demograafilist arengut 2024. aastani ja pärast seda: ELi rahastamise taset tuleks seitsmenda raamprogrammi tasemega võrreldes märkimisväärselt suurendada, arvestades loodavas ajutises komitees kodanikuühiskonda esindavate erinevate kategooriate edaspidiseid arvamusi.

4.9

Kiirendatud arengut ning töökohtade ja senisest kvalifitseeritumate kutseprofiilide loomise võimaluse suurendamist silmas pidades soovitab komitee kõnealuste institutsiooniliste partnerluste arendamist tihedas koostoimes ja kooskõlastuses teiste samalaadsete meetmetega, mida rakendatakse tööstuspoliitika ja aruka spetsialiseerumise juhtalgatuste ning ühtekuuluvuspoliitika ja piirkondlike innovatsioonistrateegiate raames.

4.10

Seoses metroloogiaprogrammis osalemisega viitab komitee oma asjaomasele arvamusele (10) ja soovitab suurendada – ka rahalist – toetust väiksemate ettevõtete ja kasutajarühmade osalemisele. Euroopa ja arengumaade partnerluse osas viidatakse „ELi Aafrika strateegia” teemal koostatud arvamusele (11) ja konkreetsele soovitusele mitte jätta tähelepanuta praegu uuritavate haiguste Euroopas uuesti esinevaid sümptomeid ja tagada eetiliste põhimõtete täielik austamine protokollides.

5.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 170/68

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba rohkem kui kahe aastakümne jooksul nõudnud ELi tasandil kollektiivse õiguskaitse vahendeid, mis võimaldaksid tõhusat õiguskaitset kollektiivsete õiguste rikkumise korral. Kollektiivsete kaebuste esitamise meetmed peaksid hõlmama kõiki valdkondi, milles kodanikke kaitseb ELi õigus, ja samas tuleks neis arvesse võtta liikmesriikide erinevaid õigustraditsioone.

1.2

Komitee tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon on lõpuks haaranud initsiatiivi ja nõuab, et liikmesriigid võtaksid kasutusele ühistel üleeuroopalistel põhimõtetel rajanevad siseriiklikud kollektiivse õiguskaitse süsteemid. Seda algatust oli tarvis juba ammu. Kollektiivse õiguskaitse vahendid on nii liidu kodanike kui ka ausate ja seaduskuulekate ettevõtjate huvides. Need kaitsevad majandust ebaausa konkurentsi eest ja suurendavad liidu kodanike usaldust majanduse vastu.

1.3

Komitee kahetseb, et Euroopa Komisjon ei esitanud direktiivi ettepanekut. Lihtsalt teatisest ja soovitusest ei piisa vajaliku ühtse rakendamise tagamiseks liikmesriikides. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles esitama direktiivi ettepanekut. Kollektiivhagi on ainus menetlus, millega saab tagada laiaulatusliku tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu Euroopa Liidus.

1.4

Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni püüdeid leida tasakaalustatud lähenemisviis, mis kindlustaks poolte põhilised menetlusõigused ja takistaks kuritarvitusi. Komitee toetab ka Euroopa Komisjoni kavatsust kehtestada nii keelava iseloomuga kui ka kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsed õiguskaitsevahendid. Tuleks uurida hagiliikide laiendamise võimalust.

1.5

Komitee tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Komisjon lükkab tagasi USA eeskujule toetuvad klassihagid (class action). Euroopa õigusel põhinev kollektiivhagi just nimelt ei tohi olla USAle omane klassihagi. Euroopa Komisjon on selleks sätestanud adekvaatsed ja asjakohased kaitsemeetmed. Õigusega lükatakse tagasi advokaatidele makstavad vaidluse tulemusest sõltuvad tasud, mis loovad stiimuli kohtumenetlusteks ja karistuslikeks kahjunõueteks. Hagi vastuvõetavuse ja kulude kandmise eeskirjad tuleb õiguskaitse kättesaadavuse aspektist ümber töötada.

1.6

Komitee nõustub Euroopa Komisjoni seisukohaga, et üksikisikutele tuleb osalemisvõimalusega menetluse kaudu anda õigus ühineda kollektiivse vaidlusega. Komitee hinnangul on ka selliseid juhtumeid, mille puhul oleks eeliseid loobumisvõimalusega menetlusel. Eeskätt paljude kannatanute ja väga väikese kahju puhul võib olla asjakohane laiendada vaidlus kõigile võimalikele kannatanutele. Ebaselgeks jääb, kas Euroopa Komisjon peab sellistel juhtudel loobumisvõimalusega menetlust õiguslikult lubatavaks. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles oma ettepanekut täpsustama. Lisaks sellele soovitab komitee võimalike hagejate teavitamiseks kasutusele võtta tsentraalse Euroopa hagide registri.

1.7

Komitee on pidevalt toonitanud kohtuväliste vaidluste lahendamise menetluste potentsiaali. Seepärast tervitab komitee Euroopa Komisjoni valitud lähenemisviisi kehtestada ka see menetlus täiendava ja pooltele vabatahtliku vahendina ning teha kohtunikule ülesandeks soodustada kohtuvälist vaidluste lahendamist.

1.8

Komitee soovitab kehtestada eraldi kollisiooninormid kollektiivse õiguskaitse jaoks. Kollektiivhagi rahastamise eeskirju tuleb täiendada. Mittetulundusorganisatsioonide finantsrisk peab olema selgesti hoomatav. Selle kohta on liikmesriikides olemas eeskirjad.

2.1

Teatises võtab Euroopa Komisjon kokku 2011. aastal korraldatud konsultatsiooni „Euroopa ühtne lähenemisviis kollektiivsele õiguskaitsele” tulemused (1). Samuti esitab komisjon selles oma seisukoha kollektiivse õiguskaitse kesksetes küsimustes. Paralleelselt teatisega avaldati soovitus, (2) mille kohaselt peaks kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides olema ühistel üleeuroopalistel põhimõtetel rajanev siseriiklik kollektiivse õiguskaitse süsteem. Liikmesriigid peavad need põhimõtted kahe aasta jooksul liikmesriigi õigussüsteemi üle võtma. Nelja aasta pärast hindab Euroopa Komisjon vajadust teha ettepanekuid täiendavate õigusaktide vastuvõtmiseks.

2.2

Siseriiklikud õiguskaitsemenetlused tuleks kehtestada neis valdkondades, kus kodanike ja ettevõtjate õigused on tagatud ELi õigusega. Euroopa Komisjon soovib parandada õiguskaitse kättesaadavust, tagades samas sobivate meetmete abil, et välditakse kohtumenetluse kuritarvitamist.

3.1

Kuigi arutelu selles küsimuses on vahel osutunud vastuoluliseks, on komitee juba üle 20 aasta toetanud kollektiivse õiguskaitse vahendite kasutuselevõttu ELi tasandil, sest ainult need võimaldaksid tõhusat õiguskaitset kollektiivsete õiguste rikkumise korral (3). Juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile on üks Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus ja kodanikuõigus. Kollektiivseid õiguskaitsemenetlusi on tarvis liidu kodanikele, aga ka väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele üksikult esinevate ja hajuvate kahjude puhul, kui kulurisk ei pruugi olla saadud kahjuga proportsionaalne. Need hõlmavad paljusid valdkondi: nt tarbijakaitse, konkurents, keskkonnakaitse ja andmekaitse. Vaid sel moel on võimalik Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 esimeses lõigus kehtestatud õigus maksma panna.