ISSN 1977-0898

doi:10.3000/19770898.C_2013.341.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 341

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

56. köide
21. november 2013


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

ARVAMUSED

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

Täiskogu 492. istungjärk 18. ja 19. septembril 2013

2013/C 341/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kodanikuühiskonna partnerluste tugevdamine Läänemere piirkonna strateegia tõhusamaks rakendamiseks aastatel 2014–2020 (ettevalmistav arvamus)

1

2013/C 341/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Naiste tööhõive ja majanduskasv (ettevalmistav arvamus)

6

2013/C 341/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Säästva arengu eesmärkide kehtestamine – Euroopa kodanikuühiskonna panus Euroopa Liidu seisukohta (ettevalmistav arvamus)

11

2013/C 341/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Toiduga kindlustatus ja bioenergia (omaalgatuslik arvamus)

16

2013/C 341/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi kooskõlastatud poliitikameetmed kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks (omaalgatuslik arvamus)

21

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

Täiskogu 492. istungjärk 18. ja 19. septembril 2013

2013/C 341/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006 seoses teatavate finantsjuhtimist käsitlevate sätetega selliste liikmesriikide puhul, kes on sattunud tõsistesse finantsstabiilsusega seotud raskustesse või keda ähvardab oht sattuda sellistesse raskustesse, ja seoses kulukohustustest vabastamise eeskirjadega teatavate liikmesriikide puhulCOM(2013) 301 final – 2013/0156 (COD)

27

2013/C 341/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: ELi kosmosetööstuse poliitika – kosmosesektori majanduskasvu potentsiaali avamineCOM(2013) 108 final

29

2013/C 341/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Juhtalgatuse Innovatiivne liit olukord 2012. aastal – Muudatuste kiirendamineCOM(2013) 149 final

35

2013/C 341/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto üleviimise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohtaCOM(2013) 266 final – 2013/0139 (COD)

40

2013/C 341/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse teatavate turulepääsu tingimustega seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamistCOM(2013) 288 final – 2013/0150 (COD)

44

2013/C 341/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus koostalitlusvõimelise ELi-ülese eCall-süsteemi kasutuselevõtu kohtaCOM(2013) 315 final – 2013/0166 (COD); teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb sõidukisisese automaatsete hädaabikõnede eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ning millega muudetakse direktiivi 2007/46/EÜCOM(2013) 316 final – 2013/0165 (COD)

47

2013/C 341/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike teadustöö, õpingute, õpilasvahetuse, tasustatud ja tasustamata praktika, vabatahtliku teenistuse ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohtaCOM(2013)151 final – 2013/0081(COD)

50

2013/C 341/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamistCOM(2013) 236 final – 2013/0124 (COD)

54

2013/C 341/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat keskkonda sattunud plastijäätmeid käsitleva Euroopa strateegia kohtaCOM(2013) 123 lõplik

59

2013/C 341/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistikCOM(2013) 133 final – 2013/0074 (COD)

67

2013/C 341/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega nähakse ette teatud üleminekusätted maaelu arengu toetamise kohta Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) ning muudetakse määrust (EL) nr […] [RD] seoses ressurssidega ja nende jaotusega 2014. aastal ning muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009 ja määruseid (EL) nr […][DP], (EL) nr […][HZ] ja (EL) nr […] [sCMO] seoses nende kohaldamisega 2014. aastalCOM(2013) 226 final – 2013/0117 (COD)

71

2013/C 341/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1198/2006 seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimistCOM(2013) 428 final – 2013/0200 (COD)

75

2013/C 341/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia tegevuskava. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamineCOM(2013) 279 final

77

2013/C 341/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tuleviku kohta EuroopasCOM(2013) 180 final

82

2013/C 341/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused (roheline raamat)COM(2013) 231 final

87

2013/C 341/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepaneku eelnõu: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistikCOM(2013) 343 final

92

2013/C 341/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse teatavaid kalandust ja loomatervist käsitlevaid määruseid, kuna on muutunud Mayotte'i staatus liidu suhtesCOM(2013) 417 final – 2013/0191 (COD) ja Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse teatavaid keskkonda, põllumajandust, sotsiaalpoliitikat ja rahvatervist käsitlevaid direktiive, kuna on muutunud Mayotte'i staatus liidu suhtesCOM(2013) 418 final – 2013/0192 (COD)

97

2013/C 341/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriigi territooriumilt ebaseaduslikult väljaviidud kultuuriväärtuste tagastamise kohta (uuesti sõnastatud) COM(2013) 311 final – 2013/0162 (COD)

98

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

ARVAMUSED

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Täiskogu 492. istungjärk 18. ja 19. septembril 2013

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna partnerluste tugevdamine Läänemere piirkonna strateegia tõhusamaks rakendamiseks aastatel 2014–2020” (ettevalmistav arvamus)

2013/C 341/01

Raportöör: Michael SMYTH

15. aprillil 2013 tegi Leedu Vabariigi asevälisminister Vytautas Leškevičius Euroopa Liidu Nõukogu tulevase eesistujariigi Leedu nimel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ettepaneku koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

Kodanikuühiskonna partnerluste tugevdamine Läänemere piirkonna strateegia tõhusamaks rakendamiseks aastatel 2014–2020

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juulil 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18. ja 19. septembril 2013 (19. septembri 2008 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 148, vastu hääletas 0, erapooletuks jäi 2.

1.   Sissejuhatus

1.1

Arvamuses esitatakse väide, et kodanikuühiskonna partnerlusi Läänemere piirkonna strateegia rakendamiseks saab tõhusalt tugevdada partnerluse põhimõtte rakendamise teel Euroopa Komisjoni partnerlusalase käitumisjuhendi alusel.

1.2

Partnerlusalast käitumisjuhendit toetavad Euroopa Parlament, Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, kuid nõukogu ei ole seda veel kinnitanud, mis valmistab partnerluse põhimõtte toetajatele jätkuvalt probleeme.

1.3

Komitee tõdeb, et käitumisjuhendil puudub Läänemere riikide hulgas täielik poliitiline toetus ja partnerluse kultuuri on vaja tugevdada.

1.4

Komitee soovitab Läänemere piirkonna strateegiaga mitteametlikult hõlmata käitumisjuhendis sätestatud menetluse ja kohaldada seda Läänemere piirkonna strateegia jätkuval arendamisel ja rakendamisel.

1.5

Läänemere piirkonnas on piisavalt organisatsioonilisi kogemusi ja pädevusi, millele tuginedes võtta endale käitumisjuhendis kavandatud olulisem roll järelevalve alal.

1.6

Läänemere riigid võiksid Doonau strateegia eeskujul luua Läänemere kodanikuühiskonna foorumi. Komiteel oli Doonau kodanikuühiskonna foorumi loomisel tähtis roll ja ta on valmis võtma endale samasuguse koordineeriva rolli Läänemere piirkonnas.

2.   Makropiirkondlikud koostööstrateegiad

2.1

Makropiirkonna kontseptsioon võeti ELi sõnavaras esmakordselt kasutusele 2007. aastal osana aruteludest territoriaalse juhtimise sobivate vormide üle. Seejärel võeti makro-piirkondlikud koostööstrateegiad vastu kõigepealt Läänemere (2009) ja siis Doonau piirkonna kohta (2011).

2.2

Läänemere piirkonna strateegia kui esimene katse teha koostööd makropiirkonna tasandil oli algselt regionaalkoostöö uue mudeli katseprojekt. Strateegia rajaneb lihtsal seisukohal, et sellises piirkonnas nagu Läänemere piirkond saab tõsiseid probleeme, näiteks mereohutus, keskkonnareostus ja juurdepääsetavus, lahendada ja ületada vaid tõhusa koostöö kaudu. Lisaks võib makropiirkonna geograafiline ulatus erineda sõltuvalt lahendamist vajava probleemi määratlusest ja iseloomust. Endine regionaalpoliitika volinik sõnastas selle lühidalt, kui märkis, et makropiirkonna strateegia määratletakse kollektiivset tegutsemist nõudvate probleemide ja riikidevaheliste võimaluste kaudu.

2.3

Läänemere piirkonna strateegial on kolm peamist eesmärki: kaitsta merd, ühendada piirkond ja suurendada heaolu. Selle saavutamiseks leppisid liikmesriigid ja komisjon kokku tegevuskavas, mis hõlmab 15 prioriteetset valdkonda ja umbes 80 erinevat juhtprojekti.

2.4

Läänemere piirkonna strateegia on piirkonna olemasolevatele koostöötasanditele tuginedes kestnud juba neli aastat. See on pannud aluse osalevate riikide ja piirkondade kõrgetasemelisele koostööle. Mitmetasandilise valitsemise abil on koordineeritud kesk- ja piirkondlike valitsuste tööd, et parandada mereohutust ja saavutada Läänemere eutrofeerumise taseme alanemine. EL on korraldanud iga-aastaseid kodanikuühiskonna foorumeid EUSBSR raames alates selle loomisest 2009. aastal.

2.5

Strateegia elluviimine ei ole pärssinud piirkonna majandussuutlikkust. Läänemere piirkond taastus 2010. aastal kiiremini kui Euroopa teised osad ja säilitas ühtlase majanduskasvu määra kogu 2011. aasta vältel. 2012. aastal kasv aeglustus, jäädes püsima 1,5 %-le, mis on ikka veel tublisti üle ELi keskmise. Läänemere arengufoorumi hinnangul jäävad 2013. aasta väljavaated tagasihoidlikuks, kuid piirkond peaks ikkagi tulema toime paremini kui teised liikmesriigid.

3.   Partnerluse põhimõte

3.1

Komitee on juba ammu olnud seisukohal, et ELi ühtekuuluvuspoliitika üldise tõhususe tagamiseks on vaja tõelist partnerlust. Partnerlus on vahend jätkusuutliku majandus- ja sotsiaalse arengu saavutamiseks. Ta sisaldub ühtekuuluvuspliitika elluviimise mehhanismis ja on ametlikult sätestatud ühissätete määruse artiklis 11.

3.2

Liikmesriigid on artiklit 11 tõlgendanud mitmeti. Mõned riigid on seda vaid sõnades toetanud, teised on aga partnerluse põhimõtte täielikult omaks võtnud. 2012. aasta aprillis tegi komisjon ettepaneku kasutada partnerlusalast käitumisjuhendit ühise strateegilise raamistiku rakendamisel, püüdes niiviisi luua ametliku mehhanismi kõigi sidusrühmade tõhusaks osalemiseks ühtekuuluvuspoliitikas.

3.3

Komisjoni pakutud partnerlusalane käitumisjuhend sisaldab miinimumnõudeid, mida on vaja selleks, et saavutada kvaliteetne partnerlussuhe fondide rakendamisel, samas kui liikmesriikidele jäetakse ulatuslik paindlikkus selles, kuidas korraldada kõigi erinevate partnerite osalemine. Euroopa partnerlusalases käitumisjuhendis sedastatakse, et avaliku võimu esindajad, majandus- ja sotsiaalpartnerid ning kodanikuühiskonda esindavad asutused võivad oma vastavas tegevusvaldkonnas luua platvorme või katusorganisatsioone partnerluses osalemise hõlbustamiseks. Nad võivad partnerlusplatvormi või katusorganisatsiooni seisukohtade esindajaks nimetada ühise esindaja. Oma esindaja nimetamisel peaksid partnerid lähtuma järgmistest põhimõtetest: pädevus, suutlikkust aktiivselt osaleda ja asjakohane esindatuse tase.”

3.4

Komisjoni ettepanekuid toetavad Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee. Seevastu ülemkogu kõrvaldas käitumisjuhendi komisjoni üldisest ettepanekute kogumist. Selline ummikseis on kahetsusväärne ja nõuab kõigilt partnerluse põhimõtte toetajatelt kooskõlastatud tegevust selle ületamiseks.

3.5

Käitumisjuhend määratleb ühtekuuluvuspoliitika partnerluses kolm partnerite kategooriat:

pädevad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, linnade ja muud avalik-õiguslikud asutused;

majandus- ja sotsiaalpartnerid;

kodanikuühiskonda esindavad organid, sealhulgas keskkonnapartnerid, valitsusvälised organisatsioonid ning võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamise eest vastutavad organid.

3.6

Samas sätestatakse ka eri partnerite kategooriate osalemise põhimõtted programmide ettevalmistamisel ning nii partnerite osalemise kui ka rakendamise eri etappide kohta esitatav teave. Komisjoni arvamusel tuleks partnerid kaasata järgnevasse:

erinevuste ning arenguvajaduste analüüs lähtuvalt temaatilistest eesmärkidest, sh need, mis on esitatud konkreetse riigiga seotud soovitustes;

temaatiliste eesmärkide valimine, soovituslikud eraldised Euroopa Struktuurifondist ja Euroopa Investeerimisfondist ning nende peamised eeldatavad tulemused;

riigi ja piirkondliku tasandi programmide ja mehhanismide loetelu, et tagada Euroopa Struktuurifondi ja Euroopa Investeerimisfondi kooskõla muude liidu ning riiklike rahastamisvahendite ja EIPga;

kord, mille abil tagada Euroopa Struktuurifondi ja Euroopa Investeerimisfondi integreeritud kasutamine linna-, maa-, ranniku- ja kalastuspiirkondade ning teatud piirkondlike erijoontega alade piirkondlikuks arendamiseks;

kord, mille abil tagada integreeritud lähenemisviis vaesusest kõige rohkem mõjutatud geograafiliste piirkondade või kõige suurema diskrimineerimis- või tõrjutusriskiga sihtrühmade spetsiifiliste vajadustega tegelemiseks, pöörates eriti suurt tähelepanu marginaliseerunud kogukondadele;

ühtekuuluvuspoliitika fondide ühissätete määruse artiklites 7 ja 8 määratletud horisontaalsete põhimõtete rakendamine.

3.7

Programmide ettevalmistamisel tuleks partnerid kaasata järgnevasse:

vajaduste analüüs ja määratlemine;

prioriteetide ja nendega seonduvate konkreetsete eesmärkide määratlemine või valimine;

vahendite eraldamine;

konkreetset programmi puudutavate näitajate määratlemine;

ühtekuuluvuspoliitika fondide ühissätete määruse artiklites 7 ja 8 määratletud horisontaalsete põhimõtete rakendamine;

järelevalvekomisjonide moodustamine.

3.7.1

Juhend sisaldab ka üksikasjalikku põhimõtete kogu seoses partnerluste liikmesuse ja juhtimise ning järelevalvekomisjonide eeskirjadega.

3.7.2

Et võimaldada paljudel väiksematel VKEdel ja muudel kodanikuühiskonna organisatsioonidel selles uues partnerlusprotsessis tõhusalt osaleda tuleks kaaluda neile piisava tehnilise ja finantsabi andmist.

3.8

Ehkki Läänemere piirkonna strateegia tulemusena toimus erakorraliselt palju konsulteerimisi sidusrühmadega, tuleb siiski ausalt välja öelda, et käitumisjuhendis visandatud partnerluse põhimõte puudub peaaegu täielikult. Poliitiline toetus partnerluse põhimõttele tuleb mõnes liikmesriigis alles saavutada.

3.9

Läänemere piirkonnas on mitmeid edukalt töötavaid organeid ja organisatsioone, kus kodanikuühiskonna sidusrühmad on hästi esindatud. Need võiksid olla Läänemere partnerluse aluseks või katuseorganisatsiooniks, nagu on visandatud käitumisjuhendis. Ei ole vaja dubleerida juba olemasolevat.

3.10

Samamoodi, nagu Läänemere piirkonna strateegia mõjutab Venemaa loode föderaalpiirkonna strateegiat, võiks Läänemeremaade Nõukogu liikmete Läänemere-äärsete liikmesriikide partnerlusel põhineval uuel lähenemisviisil olla sarnane mõju koostöösuhetele Venemaaga.

3.11

Kui käitumisjuhendit laialdaselt toetataks, aitaks see sidusrühmade hulgas uuesti elavdada toetust Läänemere strateegiale isegi praegusel raskel ajal ja ka edaspidi. Nii nagu Läänemere piirkonna strateegiat peeti makropiirkondliku strateegia proovikiviks, võiks Läänemere piirkond partnerluse põhimõtte rakendamisel olla järjekordselt esimene.

3.12

Järgnevas lisas esitatakse nõukogu ja Euroopa Parlamendi vaheline partnerluse mitmetasandilise valitsemise lepe, mis võiks olla aluseks delegeeritud õigusaktile, millega jõutada muudetud partnerlusalast käitumisjuhendit.

Brüssel, 19. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


LISA

Euroopa järelevalveasutuste määruste kompromissteksti artikkel 5, nagu leppisid kokku nõukogu ja Euroopa Parlament.

Partnerlus ja mitmetasandiline valitsemine

1.

Partnerlusleppe ja iga vastava programmi tarbeks korraldab liikmesriik kooskõlas oma institutsioonilise ja õigusraamistikuga partnerlussuhte pädevate piirkondlike ja kohalike asutustega. Partnerlussuhe hõlmab ka järgmisi partnereid:

a)

pädevad linnade ja muud avaliku sektori asutused;

b)

majandus- ja sotsiaalpartnerid;

c)

asjaomased kodanikuühiskonda esindavad organid, sealhulgas keskkonnapartnerid, valitsusvälised organisatsioonid ning sotsiaalse kaasatuse, soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise edendamise eest vastutavad organid.

2.

Kooskõlas mitmetasandilise valitsemise põhimõttega kaasavad liikmesriigid lõikes 1 osutatud partnerid partnerluslepete ettevalmistusse ja eduaruannetesse kogu programmide ettevalmistuse ja rakendamise ajal; see hõlmab ka osalemist programmide järelevalvekomisjonides kooskõlas artikliga 42.

3.

Komisjonile antakse volitus võtta vastu delegeeritud õigusakt vastavalt artiklile 142, et sätestada Euroopa käitumisjuhend, millega toetatakse ja hõlbustatakse liikmesriikides partnerlussuhete korraldamist vastavalt lõigetele 1 ja 2. Käitumisjuhendis nähakse ette raamistik, mille kohaselt hakkavad liikmesriigid neid partnerlusi kooskõlas oma institutsioonilise ja õigusraamistikuga ning riiklike ja piirkondlike pädevustega ellu viima. Järgides täielikult subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet, sätestatakse käitumisjuhendis järgmised elemendid:

a)

läbipaistvate menetluste peamised põhimõtted, mida järgitakse asjaomaste partnerite, seejuures vajaduse korral nende katusorganisatsioonide kindlaksmääramisel, et hõlbustada liikmesriikidel kõige esinduslikumate asjaomaste partnerite nimetamist kooskõlas nende institutsioonilise ja õigusraamistikuga;

b)

peamised põhimõtted ja head tavad seoses asjaomaste partnerite eri kategooriate osalemisega vastavalt lõikes 1 sätestatule partnerluslepete ja programmide ettevalmistamises, seoses nende osalemise kohta antava teabega ja nende osalemisega rakendamise eri etappides;

c)

head tavad seoses järelevalvekomisjonide liikmesuseeskirjade ja sisemenetluste koostamisega, mille üle otsustavad vastavalt kas liikmesriigid või programmide järelevalvekomisjonid kooskõlas käesoleva määruse asjaomaste sätetega ja fondispetsiifiliste eeskirjadega;

d)

peamised eesmärgid ja head tavad juhtudel, kui korraldusasutus kaasab asjaomaseid partnereid pakkumiskutsete ettevalmistamisse, ning eeskätt head tavad võimalike huvide konfliktide vältimiseks juhtudel, kui asjaomased partnerid võivad olla võimalikud toetusesaajad, ning asjaomaste partnerite kaasamisel eduaruannete ettevalmistamisse ning seoses programmide järelevalve ja hindamisega kooskõlas käesoleva määruse asjaomaste sätete ja fondispetsiifiliste eeskirjadega;

e)

soovituslikud valdkonnad, teemad ja head tavad, mida liikmesriigi pädevad asutused võivad kasutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul, sealhulgas tehniline abi asjaomaste partnerite institutsioonilise suutlikkuse suurendamisel kooskõlas käesoleva määruse asjaomaste sätetega ja fondispetsiifiliste eeskirjadega;

f)

komisjoni roll heade tavade levitamises;

g)

peamised põhimõtted ja head tavad, mis hõlbustavad liikmesriikidel partnerluse rakendamise ja selle lisandväärtuse hindamist.

Käitumisjuhendi sätted ei lähe ühelgi viisil vastuollu käesoleva määruse asjaomaste sätetega või fondispetsiifiliste eeskirjadega.

4.

Komisjon teavitab kooskõlas artikliga 142 ja lõike 3 sätetega vastuvõetud Euroopa partnerlusalast käitumisjuhendit käsitleva delegeeritud õigusakti vastuvõtmisest üheaegselt Euroopa Parlamenti ja nõukogu nelja kuu jooksul alates käesoleva määruse vastuvõtmisest. Delegeeritud õigusaktis ei saa selle jõustumiskuupäevana määratleda varasemat kuupäeva kui selle vastuvõtmise kuupäev pärast käesoleva määruse jõustumist.

5.

Käesoleva artikli kohaldamisel ei saa liikmesriigile kas määruse käesoleva artikliga või kooskõlas artikli 5 lõikega 3 vastu võetud delegeeritud õigusaktiga pandud mis tahes kohustuse täitmatajätmine kujutada endast eeskirjade rikkumist, mille tagajärjeks on käesoleva määruse artikli 77 kohane finantskorrektsioon.

6.

Komisjon konsulteerib iga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi puhul vähemalt korra aastas organisatsioonidega, mis esindavad partnereid liidu tasandil, Euroopa sotsiaalstruktuuri- ja investeerimisfondidelt saadud toetuse rakendamise teemal ning annab tulemustest aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/6


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Naiste tööhõive ja majanduskasv” (ettevalmistav arvamus)

2013/C 341/02

Raportöör: Indrė VAREIKYTĖ

15. aprilli 2013. aasta kirjas palus Leedu Vabariigi asevälisminister Vytautas Leškevičius Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ELi eesistujariigi Leedu nimel arvamus järgmisel teemal:

Naiste tööhõive ja majanduskasv

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 5. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18. ja 19. septembril 2013 (18. septembri 2013 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 144, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Naiste tööhõivet ei tohiks enam käsitleda järjekordse aruteluna võrdõiguslikkuse teemal, vaid hoopis majandusliku möödapääsmatusena, mille abil tuua Euroopa Liitu õitseng ja luua uusi töökohti – sotsiaalse vajadusena astuda vastu demograafilistele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele probleemidele, et tagada jätkusuutlik majanduskasv.

1.2

Naiste tööhõivemäära kasv on viimase 50 aasta jooksul juba andnud majanduskasvu oma märkimisväärse panuse. Siiski tuleb nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil rakendada sihipärasemaid meetmeid, et täielikult ära kasutada naiste potentsiaalne panus majanduskasvu. Kahtlemata on oluline tagada, et sellised poliitikameetmed oleksid terviklikud ja hõlmaksid mitte ainult kõige ilmsemaid majanduslikke takistusi, vaid tegeleksid ka maksustamise, hüvitiste ja pensionisüsteemide, tööõiguse, otsuste langetamise, ettevõtluse, hariduse ning stereotüüpide ja vägivalla valdkondadega. Samuti on selge, et nii naised kui ka mehed peavad täitma oma rolli, kui nii mitmetahulised probleemid tuleb lahendada. Naised ja mehed peaksid samuti olema kaasatud asjakohaste sidusrühmade dialoogi ja koostöösse ning edukate tavade kohaldamisse.

1.3

Lisaks allpool ja kogu tekstis esitatud konkreetsetele soovitustele on naiste suurema tööturul osalemise ja majanduskasvu panustamise saavutamiseks vajalikud järgmised olulised eeltingimused:

soolise mõõtme integreerimine kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse;

sooliselt eristatud andmete lisamine kõikvõimalike statistiliste andmete kogumisel, tagades vähemalt 52 soolise näitaja kasutamise (1);

ELi vahendite sootundlik eraldamine, dokumendis „Hinnang Euroopa Sotsiaalfondi toetusele soolise võrdõiguslikkuse edendamisel“ esitatud soovituste rakendamine (2);

soolise segregatsiooni vähendamine hariduses, mis võimaldaks majandusharudel oma talendipotentsiaali täielikult ära kasutada;

haridusest tööturule ülemineku toetamine erikoolituse ja oskuste arendamise kaudu;

võrdsed nõuded ja tingimused juurdepääsul tööturule (sealhulgas sooline tasakaal töökohas ning tegelik võrdõiguslikkus töö- ja palgatingimustes);

inimväärne töö ja rahulolu tööga, sealhulgas juurdepääs töö- ja eraelu tasakaalu võimaldavatele teenustele, sõltumata sellest, kas neid osutab avalik või erasektor;

maksu- ja hüvitiste süsteemi kohandamine sel viisil, et need ei võtaks teise sissetuleku teenijalt julgust töötada või töötundide arvu suurendada;

naisettevõtjate suutlikkuse suurendamine oma ettevõtteid kasvatada ja uusi töökohti luua;

meeste ja naiste võrdne osalemine otsuste tegemisel;

toetavate teenuste pakkumine raskustes olevatele üksikvanematele;

kvaliteetsete, kättesaadavate ja taskukohaste täistööajaga lapsehoiuvõimaluste pakkumine kui üks peamine tõukejõud, mis julgustaks naisi tööturul osalema;

soolise stereotüüpimise kõigi vormide vastu võitlemine poliitikameetmetega, mis tagavad võrdsed võimalused hariduses, võrdse juurdepääsu tööturule ja edutamisele;

diskrimineerimise ja ahistamise ennetamine töökohal ning võitlus soolise vägivalla vastu.

2.   Mõju majanduskasvule

2.1

Komitee usub kindlalt, et tegeliku progressi kindlustamiseks ühiskonnas ei piisa enam ainuüksi majanduskasvust, vaid see peab olema ka kaasav ja jätkusuutlik. Seega saab soolisest võrdõiguslikkusest sellise progressi saavutamisel vajalik tingimus. Samas ei tohiks SKP mõõtmine enam põhineda eranditult tarbimise/tootmise paradigmal, vaid peaks hõlmama niisuguseid näitajaid nagu heaolu ja säästlikkus (nii majandus-, sotsiaal- kui ka keskkonnaküsimustes), et „tasakaalustatuma poliitika suunas” (3) liikuda.

2.2

Soolist võrdõiguslikkust käsitletakse sageli kui piirangut või kulu. Ent tuleb tunnistada, et ebavõrdsus on kulukas ning soolise võrdõiguslikkuse positiivne majanduslik panus on investeering ja tootlik tegur.

2.3

Strateegia „Euroopa 2020” eesmärke – eelkõige 20–64aastaste vanuserühmas tööhõive määra suurendamine 2020. aastaks 75 %-ni ning vaesuses või vaesusohus elavate inimeste arvu vähendamine vähemalt 20 miljoni võrra – on võimatu saavutada naiste aktiivsema kaasamiseta tööturule ja ühiskonnaellu. Lisaks võiks osalusmäärade täielik lähenemine anda aastaks 2030 umbes 12 %-lise SKP kasvu inimese kohta (4).

2.4

Silmas pidades tööealise rahvastiku kahanemist (5) ei saavutata Euroopas kavandatud majanduskasvu, kui ei suurendata naiste tööturuvõimalusi. Aastal 2012 oli (20–64aastaste) meeste tööhõivemäär 74,6 %, naistel aga ainult 62,4 %. Kui tööhõivet mõõta täistööajaga töökohtadesse ümberarvutatult, on olukord veelgi hullem, sest naiste tööhõivemäära praegune tase on siis 53,5 % täistööajaga töötavate naiste kogutööjõust (6).

2.5

Naiste tööhõivemäära kasv on viimase 50 aasta jooksul juba andnud majanduskasvu oma ulatusliku panuse. Siiski on oluline märkida, et majapidamistöid oma perekonna heaks, mida naised teevad tasuta, majanduspanuseks ei arvestata. Töökohtade loomine teenuste pakkumiseks perekondadele võiks kaasa aidata selle nähtamatu töövormi palgatööks muutmisele ning luua maksutulu, pensionisissemakseid jne.

2.6

Komitee juhib tähelepanu sellele, et alati pole töötuid naisi statistikas arvesse võetud ega töötuina registreeritud, kuid tegelikult on see kasutamata potentsiaal. Tegelikult ei väljendu naiste tööhõive vähenemine otseselt töötusena, vaid mitteaktiivsuse, tööturult kõrvalejäämise või mitteametliku töötamisena, kuna „heidutava” mõju tõttu pakutakse naistele vähe töövõimalusi. Seetõttu ei saagi liikmesriikide ja ELi tasandi statistilised andmed kajastada reaalset pilti tegelikust olukorrast. Komitee kutsub üles ELi tasandil kogutud ja väljatöötatud statistilisi andmeid naiste tööhõive kohta senisest rohkem erateenuste sektorite kaupa eristama.

2.7

Komitee märgib, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis tuleks kindlaks määrata naiste tööhõive eesmärgid (7), kuna suunatud poliitikameetmete abil on võimalik kaotada sooline ebavõrdsus ja edendada kaasatust, suurendades niiviisi märkimisväärselt ELi majanduse kasvupotentsiaali (8). Need poliitikameetmed – sealhulgas (kuid mitte ainult) hooldusteenuse pakkumine seda vajavatele pereliikmetele ja leibkonna teise palgasaaja rahaliste antistiimulite kõrvaldamine – on naiste osaluse suurendamiseks tööturul väga olulised. Liikmesriigid peaksid sellist poliitikat kasutama tööhõive parandamiseks ning töökohtade kättesaadavuse ja tööurule naasmise toetamiseks.

2.8

Karmid kokkuhoiumeetmed tingivad kärpeid avalikus sektoris ja teenuste osas ning suurema tõenäosusega jäävad oma töökohast ilma naised, kuna nemad moodustavad avaliku sektori töötajatest enamiku. Rühm, kelle elatustaseme langus on avalike teenuste kärbete tõttu suurim, on üksikvanemad, kellest enamiku moodustavad samuti naised. Samal ajal on tasuta hoolduse pakkujatest suurem osa naised t, nii et tõenäoliselt jääb nende õlule sotsiaalteenuste kärpimisest tulenev koorem (9). Komisjon peaks ette valmistama põhjaliku uuringu kokkuhoiumeetmete mõjust võrdsetele võimalustele, et kavandada paremaid lahendusi, ning uuringu selle kohta, milline mõju on kokkuhoiumeetmetel olnud naiste tööhõivele ja naiste töökohtade kvaliteedile nii avalikus kui ka erateenuste sektoris.

2.9

Väärib märkimist, et ELi poliitikakujundajad keskenduvad küll üldisele tööhõivele, ent ei tööta välja meetmeid majanduslikult mitteaktiivsete naiste potentsiaali kasutamiseks, kes võiksid ELi majanduskasvu märkimisväärse panuse anda.

2.10

Komitee soovitab eraldada ELi vahendeid sootundlikumalt ning julgustab nii ELi institutsioone kui ka liikmesriike rakendama dokumendis „Hinnang Euroopa Sotsiaalfondi toetusele soolise võrdõiguslikkuse edendamisel“ esitatud soovitusi (10).

3.   Haridus

3.1

Aastatel 1960–2008 tulenes haridustaseme tõusust ligi 50 %-line SKP kasv ELi riikides ning umbes pool sellest oli tingitud naiste hariduse paranemisest (11).

3.2

EIGE (12) ja OECD aruanded näitavad, et mitmesugustel põhjustel on naistel meestest vähem tööhõivevõimalusi ja nad saavad sama töö eest vähem palka, kuigi praegu on enamikus ELi liikmesriikides naiste haridustase meeste omast kõrgem.

3.3

Süsteemsed soolised erinevused (13) ainevalikul takistavad majandusel täielikult ära kasutamast naiste andepotentsiaali ning põhjustavad inimkapitali väära jaotumist ning luhtunud innovatsiooni- ja majanduskasvuvõimalusi. ELi institutsioonid ja liikmesriigid peaksid tegelema soolise ebavõrdsusega hariduses, edendades muutust õpilaste, õpetajate, vanemate ja laiema üldsuse hoiakutes. Selline sekkumine peaks algama õpilase elus varakult, enne kui on kivistunud stereotüüpsed arusaamad ja hoiakud selles suhtes, mida poisid ja tüdrukud paremini oskavad ja meelsamini teevad.

3.4

Komitee soovitab pöörata erilist tähelepanu algatustele ja projektidele, mida rahastatakse ELi vahenditest (Euroopa Sotsiaalfondi rahastamine, elukestva õppe programmid jne). Neid vahendeid tuleks kasutada, et suurendada tööle tagasipöörduvate naiste võimalusi oskusi omandada ning töökoht leida ja/või naiste karjääri edendamiseks.

4.   Tööturg

4.1

Enamik ELi liikmesriike seisavad silmitsi kahekordse probleemiga – vananev rahvastik ja madal sündimus. Kui meeste ja naiste tööturul osalemise määr jääb muutumatuks, põhjustavad need tegurid järgmised 20 aastat tööjõu vähenemist (14).

4.2

Euroopa ühiskondades domineerivat soolist ebavõrdsust on tarvis jätkusuutlikult muuta. Meeste töö- ja pereelu parema tasakaalu toetamine on tähtis samm palgatöö ja tasustamata töö võrdsema jaotamise poole naiste ja meeste vahel. Vanemapuhkuse võrdsem jagamine kahe lapsevanema vahel võiks vähendada tööandjate vastumeelsust sünnitamiseas naisi palgata.

4.3

Muutused tööjõu nõudluses – näiteks uute tootmismeetodite kujunemine ja teistsugused töötingimused ning eelkõige nihe vabrikutöölt ja põllumajanduselt teenustele – on olulised tegurid naiste laiemaks osalemiseks tööjõuressurssides ning tingivad kasvava nõudluse naistöötajate järele.

4.4

Kuigi osaline tööaeg on julgustanud rohkem naisi ametliku tööjõuga ühinema, võib osaajaga töötamine pikemas perspektiivis vähendada koolitusvõimalusi, karjääriväljavaateid, mõjutada pensionäride pensioni suurust ning suurendada vaesusohtu nii lühikeses perspektiivis kui ka vanas eas. See on eriti ilmne viimastel aastatel üha rohkem levinud „mittevabatahtlikult” osalise tööajaga töötamise (15) puhul, kuna kriisi tõttu pakutakse naistele kohe osalise tööajaga töötamist ning nad on sunnitud pakkumise vastu võtma, kuna neil puuduvad alternatiivid või kardavad nad töökohta kaotada. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, et osaajaga töötajate hulgas on naisi tunduvalt rohkem kui mehi (vastavalt 31,6 % ja 8 %). Vaja on kõrvaldada kõik tõkked, mis takistavad üleminekut osaliselt tööajalt täistööajale.

4.5

Komitee märgib, et olulised tegurid naiste osalemise hoogustamiseks on poliitikameetmed, mis julgustavad kahe tööl käiva vanemaga leibkondade teket ning aitavad töötavatel täiskasvanutel oma perekondlike kohustustega toime tulla. Tähtis roll on ka asjakohaselt kombineeritud rahalistel ja mitterahalistel toetustel.

4.6

Perekonna teise sissetuleku teenijale kohaldatavad kõrgemad maksumäärad võivad vähendada naiste osakaalu tööjõus, kuna need võtavad naistelt julguse tööturul osaleda (16). Seega tuleb maksu- ja hüvitistesüsteemi kohandada nii, et ei võetaks teiselt palgasaajalt julgust töötada.

4.7

Erilist tähelepanu tuleks pöörata mitteametlikele, ebakindlatele töösuhetele, sealhulgas näilise füüsilisest isikust ettevõtja staatusele. See käib rohkem naiste kui meeste kohta, mistõttu neid on hõlpsam sel viisil ära kasutada. ELi liikmesriigid peaksid viivitamata ratifitseerima ILO 189. konventsiooni koduabiliste inimväärse töö kohta (17), milles sätestatakse kodus töötajate töönormid.

5.   Palk ja pension

5.1

Komitee kutsub poliitikakujundajaid üles vähendama soolist ebavõrdsust, kaotades palgalõhe (mis on keskmiselt 16,2 %), sest võrdne töötasu ei too kasu mitte üksnes naistele, vaid kogu ühiskonnale – Euroopa lisaväärtuse direktoraadi hinnangu kohaselt suurendab palkade ebavõrdsuse vähendamine ühe protsendipunkti võrra majanduskasvu 0,1 % (18).

5.2

Komitee väljendab oma muret ka erakordselt suure soolise ebavõrdsuse pärast pensionides – ELi keskmine on 39 % (19) – mis on palgalõhest üle kahe korra suurem. Eriti murettekitav on probleemi liiga vähene nähtavus. Enamikus ELi liikmesriikides esineb suur ebavõrdsus, mis lisaks on ülimalt keerukas. See tuleneb tööhõive ajaloost (eelkõige erinevus palga, töötundide ja tööaastate osas) ning pensionisüsteemidest, eriti aga karjääri jooksul teenitud palga mõjust pensioni suurusele ja sellest, millises ulatuses pensionisüsteemid kompenseerivad karjäärikatkestusi laste või ülalpeetavate sugulaste eest hoolitsemiseks.

5.3

Seepärast arvab komitee, et soolist ebavõrdsust pensionisüsteemides saaks vähendada, kui kaotada palgalõhe ning lisada nii naiste kui ka meeste pensionikogumissüsteemidesse nn perekonnale kulunud aeg – laste ja eakate eest hoolitsemine, lühi- ja/või pikaajalist haigust põdeva pereliikme hooldamine jne (tagades samas töötajale võimaluse saada hoolduspuhkust) (20).

6.   Ettevõtlus

6.1

Hiljutises OECD uurimuses (21) tõstetakse esile, et sooline ebavõrdsus ettevõtluses on suur ja visalt püsiv paljudes mõõtmetes, sealhulgas ettevõtluse subjektiivsed eelistused, ettevõtte suurus ja majandustulemused, juurdepääs rahastamisele ja selle kasutamine. Naisettevõtjatel on täiendavad eesmärgid kasumi maksimeerimiseks ning nende avaramad meetmed tulemuslikkuse saavutamiseks rõhutavad nende panust sotsiaal- ja majandusarengusse.

6.2

Kui aidata suuremal hulgal naistel ettevõtjana alustada ja toetada olemasolevaid naiste juhitud ettevõtete kasvu, siis võib see anda suurema panuse (22) töökohtade loomisse, innovatsiooni, konkurentsivõimesse ja majanduskasvu ning vähendada sotsiaalset tõrjutust. Läheb tarvis märkimisväärseid meetmeid, et ettevõtete potentsiaal Euroopas täielikult ära kasutada jätkusuutlikuks majanduskasvuks ja töökohtade loomiseks, eriti kriisijärgselt.

6.3

Komitee on juba teinud ettepaneku, et naiste ettevõtluse edendamiseks ELi tasandil tuleb võtta järgmised meetmed (23):

luua Euroopa Naiste Äriomandi büroo, et kehtestada naiste ettevõtlust toetav infrastruktuur;

nimetada naiste ettevõtluse direktor Euroopa Komisjonis ja liikmesriikide ettevõtlusministeeriumides, ülesandega suurendada teadlikkust majanduslikust kasust, mida saadakse, julgustades üha enamaid naisi äriettevõtteid looma ja arendama;

koguda sooliselt eristatud andmeid naiste ettevõtete kohta terves Euroopas.

7.   Otsuste tegemine

7.1

Rahvusvahelised uuringud (24) kinnitavad, et juhtivatel kohtadel töötavad naised avaldavad positiivset mõju ettevõtte majandustulemustele, ettevõtluskultuurile, juhtimisstiilile ja kriisiga toimetulekule. Naised riskivad vähem ning eelistavad jätkusuutlikku arengut, ent tõkked soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks otsuste tegemise valdkonnas on märksa suuremad, kui avalikult tunnistatakse.

7.2

Komitee loodab, et kõik avalikud ja eraõiguslikud otsustamispädevusega organid võtavad eneseregulatsiooni korras üle miinimumstandardi võrdseks osalemiseks otsuste tegemisel. Börsil noteeritud ettevõtted ja kõik avaliku sektori organid peaksid edendama läbipaistvat rakendamist ja ametisse nimetamist ning kaasamise ja valikuvõimaluse kultuuri. Et üldse midagi saavutada, on vaja nii meeste kui ka naiste enda valmisolekut positiivsete meetmete rakendamiseks.

7.3

Komitee soovitaks poliitikakujundajatel ja ettevõtetel soolise tasakaalu eesmärgi saavutamise tagamiseks tegeleda järgmiste küsimustega:

juhtival kohal töötavate naiste parem nähtavus ühiskonnas;

suurem läbipaistvus talentide otsimisel;

kriitilise massi moodustamine ja säilitamine;

soorolle puudutavate stereotüüpide ümberlükkamine;

juhtorgani koosseisu pikaajaline planeerimine;

talendivõrgustiku loomine;

avalikule ja erasektorile piirkondlike võrgustike loomise toetamine;

parimate tavade levitamine ning

üleeuroopalise kooskõlastatud andmebaasi loomine juhtorganisse kvalifitseeruvatest naistest.

7.4

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia (2010–2015) (25) rakendamiseks kutsub komitee üles meeste ja naiste võrdsele esindatusele avalikus elus ja eriti poliitikas, sest praegune alaesindatus piirab naiste osalemisõigust (26). ELi institutsioonid ja liikmesriigid, samuti sotsiaalpartnerite organisatsioonid peaksid eeskuju andma ning seadma soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid oma poliitilistes- ja haldusorganites, eriti kõige kõrgemal tasemel.

8.   Lapsehooldus

8.1

Tähtis tegur, mis mõjutab naiste osalemist tööturul, on eelkõige väikelastele mõeldud täistööajaga lapsehoiuasutuste kättesaadavus. Riiklike kulude suurenemine lapsehoiuteenustele on otseselt seotud naiste täistööajaga tööhõivega (27).

8.2

Seepärast on tarvis saavutada Barcelona eesmärgid. Siiski oli komisjoni hiljutise aruande kohaselt alla kolme aastaste lastega seotud Barcelona eesmärk 2010. aastal saavutatud ainult kümnes liikmesriigis. Samal aastal olid ainult 11 liikmesriiki 90 % ulatuses saavutanud kolme aasta ja kohustusliku kooliea vahelises vanuses olevate lastega seotud eesmärgi (28).

8.3

Kuna kõige kõrgema sündimusega liikmesriikides on tehtud kõige rohkem lastevanemate töö- ja eraelu tasakaalu heaks ning neis on ka kõige kõrgem naiste tööhõive tase (29), peaksid liikmesriigid pakkuma lastega peredele tõhusamat, taskukohasemat, kättesaadavamat ja kvaliteetsemat abi, kasutades näiteks järgmisi poliitikameetmeid (30).

Lastesse investeerimine – väikelapseea sekkumisprogrammid, eelkõige sellised, mis pakuvad peredele perekeskseid, kodus ja keskuses pakutavaid teenuseid.

Pereelu ja töökohustuste ühitamine – koordineerimine mitmes valdkonnas, näiteks lapsehooldusteenuste pakkumine, vanemapuhkus ja peresõbralikud töökohad.

Sündimuse suurendamist soodustava raamistiku loomine – lisaks ühitamispoliitikale maksusoodustused (näiteks Childcare Voucher Scheme Ühendkuningriigis) ja poliitikameetmed, mille eesmärk on jagada lapsekasvatuskulud laiemalt ning võimaldada noortele paaridele taskukohane elamispind ja turvalisus tööturul.

9.   Stereotüübid ja diskrimineerimine

9.1

Kuigi viimastel aastakümnetel avaldunud tüdrukute huvi haridustaseme tõstmise vastu on naiste teenimispotentsiaalile tõuke andnud, takistavad ühiskonna suhtumine naiste töösse ning pereväärtuste ja võrdõiguslikkuse konflikt endiselt soolist võrdõiguslikkust tööturul.

9.2

Komitee on eriti mures nende naiste diskrimineerimise pärast, kes on puudega, sisserännanud või kuuluvad mõnda rahvusvähemusse. Sellega seoses kutsub komitee üles kiiresti rakendama võrdse kohtlemise direktiivi (31).

9.3

Naistevastane vägivald on õigustamatu ning lisaks majanduslikult kulukas ühiskonnaprobleem. Hinnanguliselt läheb naistevastane vägivald Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigis maksma aastas vähemalt 32 miljardit eurot (32). Soolise vägivalla vastu võitlemise riiklikul poliitikal on tähtis roll; traditsiooniline ettekujutus naiste osast ühiskonnas muutub alles siis, kui naised saavad meestega võrdsetel alustel ligipääsu võimule.

9.4

Soolise võrdõiguslikkuse propageerimisel on väga oluline osa meediatööstusel. Meedia mitte ainult ei peegelda, vaid ka loob sotsiaalkultuurilisi tavasid ja norme ning on avaliku arvamuse ja kultuuri võimas kujundaja. Samuti soodustab just meedia sisu kõigi ühiskonnaliikmete, sealhulgas poliitikakujundajate ja avalikkuse avaramat arusaamist soolise võrdõiguslikkuse keerukusest, seega peaks meediasektoris viivitamatult tegelema niisuguste püsivate ebavõrdsuse ilmingutega nagu alaesindatus (eriti kõrgematel tasanditel), takistused edutamisel ja madalad palgad (meestega võrreldes) (33).

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu soolise statistika komisjoni peasekretäri aruanne (E/CN.3/2013/10).

(2)  Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraat, 2011.

(3)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 14-20).

(4)  „Closing the Gender Gap: Act Now”, OECD, detsember 2012.

(5)  Järgmisel kolmel aastakümnel kahaneb tööealine rahvastik tõenäoliselt umbes 1–1,5 miljoni inimese võrra aastas, nagu viitavad hiljutised kogemused OECD-riikidest ja Euroopa Liidust, OECD, 2012.

(6)  „Female labour market participation”, Euroopa Komisjon, 2013.

(7)  „2013. aasta majanduskasvu analüüs”, Euroopa Komisjon, 2012.

(8)  Komisjoni talituste töödokument „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas 2012. aastal saavutatud edu” – lisadokument komisjoni aruandele Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – 2012. aasta aruanne ELi põhiõiguste harta rakendamise kohta, SWD (2013) 171 final.

(9)  „TUC Women and the Cuts Toolkit”, ametiühingute kongress, 2011.

(10)  Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraat, 2011.

(11)  Effects of Reducing Gender Gaps in Education and Labour Force Participation on Economic Growth in the OECD, DELSA/ELSA/WD/SEM(2012)9, OECD, 2012.

(12)  Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE) soolise võrdõiguslikkuse indeksi aruanne, 2013.

(13)  2010. aastal oli Euroopas kõrgkooli lõpetanute hulgas naiste osakaal järgmine: 77 % haridusalal, 74 % tervishoiu ja sotsiaaltöö alal ning 65 % humanitaaralal, kuid ainult 25 % inseneriteaduste ning 38 % loodusteaduste, matemaatika ja IT valdkonnas. „Report on the Gender Initiative: Gender Equality in Education, Employment and Entrepreneurship“, OECD, 2011.

(14)  Drivers of Female Labour Force Participation in the OECD, DELSA/ELSA/WD/SEM(2013)1, OECD, 2013.

(15)  23,4 % kõigist osalise tööajaga töötavatest naistest teevad seda mittevabatahtlikult (ELi keskmine protsent 2011. aastal). Allikas: Lisbon Assessment Framework Database.

(16)  "Drivers of Female Labour Force Participation in the OECD", OECD, 2013.

(17)  Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, C189 - Domestic Workers Convention, 2011.

(18)  Euroopa Parlament, resolutsiooni ettepanek (B7-XXXX/2013), 17.6.2013.

(19)  „The Gender Gap in Pensions in the EU”, Euroopa Komisjoni õigusküsimuste peadirektoraat, 2013.

(20)  Oma arvamuses teemal „Seosed võrdõiguslikkuse, majanduskasvu ja tööhõivemäära vahel (SOC/338, ELT C 318, 23.12.2009, lk 15–21) väidab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et hoolduseks võetud aega tuleks rahastada samamoodi kui pensioneid.

(21)  „Women Entrepreneurs in the OECD: key evidence and policy challenges”, DELSA/ELSA/WD/SEM(2013)3, OECD, 2013.

(22)  Maailmapank, „Female Entrepreneurship: Program Guidelines and Case Studies“, 11. aprill 2013 – „Näiteks Ameerika Ühendriikides kasvavad naiste omanduses olevad ettevõtted kõigist muudest ettevõtetest üle kahe korra kiiremini, andes USA majandusse ligi 3 miljardit dollarit ja olles otseselt vastutavad 23 miljoni töökoha eest”.

(23)  ELT C 299, 4.10.2012, lk 24.

(24)  "Women Matter", McKinsey; "Do Women in Top Management Affect Firm Performance?", Smith and Verner; "Diversity and gender balance in Britain plc", TCAM; "Mining the Metrics of Board Diversity", Thomson Reuters; etc.

(25)  „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia (2010–2015)”, Euroopa Komisjon, 2010.

(26)  „Database on women & men in decision making”, Euroopa Komisjon, õigusküsimuste peadirektoraat.

(27)  "Closing the Gender Gap: Act Now", OECD, 2012.

(28)  Barcelona eesmärgid, Euroopa Komisjon 2013.

(29)  ELT C 318, 23.12.2009, lk 15-21.

(30)  „Extending opportunities: How active social policy can benefit us all“, ISBN 92-64-00794-6, OECD, 2005.

(31)  COM(2008) 426 final, 2.7.2008.

(32)  ELT C 351, 15.11.2012, lk 21-26.

(33)  EIGE, "Review of the implementation of the Beijing Platform for Action in the EU Member States: Women and the Media — Advancing gender equality in decision-making in media organisations", 2013.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/11


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Säästva arengu eesmärkide kehtestamine – Euroopa kodanikuühiskonna panus Euroopa Liidu seisukohta” (ettevalmistav arvamus)

2013/C 341/03

Raportöör: An LE NOUAIL MARLIÈRE

6. detsembril 2012 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Säästva arengu eesmärkide kehtestamine – Euroopa kodanikuühiskonna panus Euroopa Liidu seisukohta

(ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 3. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 92, vastu hääletas 52, erapooletuks jäi 21.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee soovitab ELi institutsioonidel ja 17. detsembril 2012 ÜRO 67. peaassambleel loodud nn avatud töörühmal rakendada ja nõuda eelneva majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõju hindamist nii säästva arengu eesmärkide seadmisel kui ka üldiselt rakendatava väärtuse saavutamisele suunatud ülemaailmsete eesmärkide üle peetavatel läbirääkimistel, et tagada vahendid sektorite või geograafiliste ja tegevuspiirkondade vahel tekkida või esineda võivate soodsate või ebasoodsate erinevuste tasakaalustamiseks.

1.2

Kõik säästva arengu eesmärkide saavutamiseks esmatähtsad hariduse ja tervishoiu sotsiaalprogrammid nagu ka need, mis on suunatud noortele töötutele, peaksid jääma eelarvekärbetest puutumata.

1.3

Komitee toetab ELi soovi jääda selle juurde, et viia 2020. aasta strateegia ellu Euroopa poolaasta abil, kasutades ära võimaluse parandada selle asjakohasust kõikehõlmava sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase strateegia väljapakkumisega ning Euroopa integreeritud säästva arengu strateegiaga.

1.4

Ta soovitab sellesse kodanikuühiskonna organisatsioonide, sotsiaalpartnerite ning riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja sarnaste institutsioonide kõrval kaasata ka Euroopa kodanikuühiskonna.

1.5

Komitee kutsub liikmesriike ja Euroopa Liidu institutsioone üles

1.5.1

tegema jätkuvalt pingutusi arengupartnerluseks Euroopa muutuste ning arenguabi ja koostöö välispoliitika tegevuskava abil ja samas võtma majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste inimõiguste seisukohast arvesse nii enda kui ka kahe- ja mitmepoolsetel väliskaubandusläbirääkimistel osalevate partnerite huve;

1.5.2

tugevdama ja stabiliseerima Euroopa sotsiaalmudelit, et tagada kindel alus arengule ja konkurentsivõime, mis ei tugine ainult võimel viia läbi tehnoloogilisi uuendusi, vaid ka sotsiaalsele arengule suunatud uuendustegevusel;

1.5.3

tegema kõik selleks, et arendada nn rohelist majandust, kus säästetakse ressursse ning primaar- ja sekundaarenergiat, millest saavad kasu kõik kodanikud ja – õiglase tehnosiirde abil – kaubanduspartnerriigid, ning majandust, mis tugineb vajaduste ohjeldamisele ning CO2 sidumise ja vähese CO2-heite parimate tehnoloogiate pakkumisele suunatud energiaalasele üleminekule;

1.5.4

tugevdama avaliku sektori ja üldhuviteenuseid, et Euroopa oleks õiglase heaolu ala nii oma piirides kui ka esindustes väljaspool ELi piire, delegatsioonides ja avaliku sektori koostöös;

1.5.5

määratlema puhtalt eneseregulatsiooni loogika kõrvale jättes Euroopa kodanikele põhiõiguste alusel ja teenuste raamdirektiivi abil tagatavad avalikud teenused Euroopas;

1.5.6

panema Euroopa ja Euroopas asuvatele kolmandate riikide ettevõtjatele keskkonnavaldkonnas kohustuse olla ka tegelikult sotsiaalselt vastutustundlikud. Nimelt peavad ettevõtjad andma aru oma halduse sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest tagajärgedest. Seda vastutust tuleb konkreetselt rakendada tellija ja allhankija ahelas alates riigiüleselt tasandilt kuni kohaliku tasandini kindlal, läbipaistval ja jälgitaval viisil. Läbipaistvuse ja sõltumatuse nõue peaksid kehtima ka reitinguagentuuridele ja hindamisametitele;

1.5.7

julgustama ja toetama VKEde ning sotsiaalmajandus- ja sotsiaalettevõtete arengut;

1.5.8

tegutsema tõhusalt keskkonnaküsimustes, tagades tõeliselt üldise õiguse keskkonnateabele, viies tõhusamalt ellu Århusi konventsiooni ja konkreetsemaks minnes, andes töötajatele nende esindusorganite kaudu ettevõtetes keskkonnavaldkonnas hoiatamise õiguse;

1.5.9

muutma pankade ülesandeid ja suunama säästud tööstusesse ja nn reaalmajandusse, et soodustada keskkonnahoidlikule majandusele üleminekut, tootmise rahastamist ja eluasemete kohandamist, haridust, energiapoliitikat, toiduga kindlustatust, juurdepääsu veele, haiglaid, maantee-, sadama- ja raudteetaristut jm, mis on Euroopas ja maailmas säästva arengu vältimatud eeltingimused, sõltumata sellest, kas tegemist on majandusliku, inim- või keskkonnaarenguga.

1.6

Komitee julgustab ELi

1.6.1

võtma eesmärgiks vähendada finantsspekulatsioone ja soodustada pikemaajalisi investeeringuid;

1.6.2

võitlema Euroopa ettevõtetest sidusrühmade abil mitteametliku, deklareerimata või ebakorrektselt deklareeritud töö vastu Euroopas ja väljaspool Euroopat, tagamaks, et kohaldatakse rahvusvahelisi tööstandardeid, kogutakse sotsiaalmaksu ja võideldakse rahapesu vastu, luues tõelise karistuste süsteemi ja tugevdades sõltumatuid kontrollmeetmeid (tööinspektsioonid);

1.6.3

võitlema rahvusvaheliste tööstandardite osas ka mitmesuguse allahindluse tegemise, töö tähtsuse ja mõnede töötajate (kõik need, kelle õigusi ei austata) inimväärikuse vähendamise vastu ning edendama stabiilsete töökohtade ja kindla sotsiaalkaitse üldlevinud tavaks muutumist, kuna see on heaolu ja sotsiaalse rahulolu tagatis.

2.   Sissejuhatus

2.1

Rio+20 konverentsi üks peamisi tulemusi on otsus käivitada protsess, mis viiks säästva arengu eesmärkide kehtestamiseni. See protsess algas jaanuaris 2013 valitsustevahelise avatud töörühma loomisega, mille ülesandeks on ajavahemikus september 2013 kuni september 2014 esitada ÜRO peaassambleele aruanne koos ettepanekuga. Rio+20 lõppdokumendi kohaselt peab see protsess olema koordineeritud ja kooskõlas 2015. aasta järgse arenguprogrammi läbimõtlemise protsessidega.

2.2

Käesolev arvamus on seotud komitees 2013. aasta juunis vastu võetud NATi komisjoni omaalgatusliku arvamusega „Keskkonnahoidlik majandus – säästva arengu edendamine Euroopas” (1) ning REXi komisjoni arvamusega komisjoni teatise „Inimväärne elu kõigile: vaesuse kaotamine ja maailmale säästva tuleviku tagamine” kohta (2). Euroopa sotsiaalmudelit, ilma milleta ei saa nn rohelisele majandusele üle minna, tuleks Euroopa säästva arengu perspektiivis hoida ja tugevdada. Rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimine säästva arengu eesmärkide määratlemiseks ei tohi olla tööstusriikide jaoks ettekääne arenguabi ja koostöö poliitika raames võetud kohustustest taganemiseks või nende vähendamiseks.

2.3

Käesoleva ettevalmistava arvamuse taotluses seob komisjon omavahel säästva arengu eesmärgid, kaasava rohelise majanduse ja vaesuse kaotamise. Ta palub uurida võimalusi, mismoodi saaks majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnamõõtme edukalt lisada universaalselt kohaldatavate säästva arengu edaspidistesse eesmärkidesse. Seejuures oleks hea mõte kaasata arutelusse komitee rahvusvaheliste partnerite seisukohad.

2.4

Komitee kuulas oma säästva arengu vaatlusrühma kahel koosolekul ära peamiste rühmade esindajad (nn põhirühmad), keda ÜRO tunnustas Rio+20 konverentsil.

2.5

ÜRO lõi omalt poolt kõrgetasemelise valitsuste esindajatest moodustatud rühma, kelle ülesanne on 2013. aasta septembriks esitada esimene aruanne, ning ÜRO peasekretäri asetäitja ja ÜRO Keskkonnaprogrammi tegevdirektor Achim Steiner pöördus 14. mail komitee ja teiste kodanikuühiskonna esindajate poole teemal „Arengu edendamine pärast Rio+20 konverentsi”. Ta rõhutas, et säästva arengu eesmärkide osas tuleb kõigiga konsulteerida, kaasates nii valitsused, kodanikuühiskonna kui ka erasektori. Oma kogemusest ÜROs loodud töörühmas sai rääkida ka Madalmaade säästva arengu saadik ja nn avatud töörühma liige Kitty van der Heijden.

3.   Üldised märkused

3.1   Ideega lisada säästva arengu eesmärgid Rio+20 deklaratsiooni tulid välja Colombia, Guatemala ja Peruu valitsus. Agenda 21-le ja Johannesburgi rakenduskavale tuginedes tegid nad ühise ettepaneku koostada nimekiri mõõdetavatest eesmärkidest, millega tagataks uuendatud poliitiline pühendumus säästva arengu küsimustele. Need kolm Ladina-Ameerika riiki (millega hiljem liituvad Araabia Ühendemiraadid) pakkusid säästva arengu eesmärkide jaoks välja kaheksa võimalikku tegevusvaldkonda: toiduga kindlustatus, vesi, energia, linnad, ookeanid, looduslikud süsteemid, ressursside tõhus kasutamine ja tööhõive.

3.2   Rio+20 konverentsi lõppdokumendi „Soovitud tulevikuvisioon” järgi peaksid säästva arengu eesmärgid

põhinema Agenda 21-l ja Johannesburgi rakenduskaval;

tuginema eelnevalt võetud kohustustele;

puudutama peamiselt lõppdokumendis määratletud prioriteetseid valdkondi säästva arengu saavutamiseks;

võtma tasakaalustatult arvesse kolme säästva arengu mõõdet ja nendevahelisi seoseid;

olema kooskõlas ÜRO 2015. aasta järgse arenguprogrammiga, millesse need eesmärgid tuleks lisada;

mitte panema unustama aastatuhande arengueesmärke;

andma kõigile protsessis osalejatele võimaluse vastavalt olukorrale aktiivselt osaleda.

Lisaks peaksid eesmärgid olema konkreetsed, täpsed, lihtsasti mõistetavad, arvuliselt piiratud, kõrgelennulised, universaalsed ja kõigile riikidele kohaldatavad (arvestades eri riikide olukorda).

3.3   Ideaalis peaks Rio+20 konverents pakkuma tegevuskava, milles oleks maailm, kus kõik saavad kasutada oma õigusi ja elada võrdsetes tingimustes, ilma et nad kannataksid vaesusest tingitud ebaõigluse all, ning maakera võimaluste piires.

3.3.1

Näiteks Oxfam Internationali arvates (Oxfam, Post-2015 Development Goals, Oxfam International Position, jaanuar 2013) tuleks 2015. aasta järgses raamistikus seda visiooni toetada, määratleda sellest tulenevad eesmärgid ja nende elluviimise kava. Selleks, et saavutada kõigi heaolu, samas planeedi suutlikkusest kinni pidades, on vaja majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline areng põhjalikult ümber orienteerida.

3.3.2

Sama valitsusvälise organisatsiooni arvates ei ole 2015. aasta järgse olukorra teemalistes aruteludes selgelt öeldud, milline osa peaks olema raamistikul ja kuidas see raamistik saab konkreetselt muuta vaesuses elavate inimeste olukorda. Selleks et neid eesmärke oleks võimalik täpselt määratleda, on väga oluline kokku leppida, kuidas neid eesmärke saavutada. Eesmärgid peaksid aitama ergutada poliitilist tahet ja avalikke algatusi, mille eesmärk on kaotada vaesus ja ebavõrdsus ning kaitsta planeeti. Selleks tuleks teha järgmist:

sõnastada ametivõimude ja rahvusvahelise kogukonna ühine nägemus ja ühised eesmärgid, mis oleksid aluseks radikaalsetele muutustele;

anda kodanikele tugev mõjutusvahend, millega saaks nõuda poliitilisi muutusi, teha ametivõimudele ja erasektorile kohustuseks anda aru ning algatada oma algatusi muutuste toetuseks;

ergutada mõjutamise, rahastamise ja vastastikuse (nt teiste riikide kaudu või piirkondlikul tasandil) surve avaldamise kaudu muutusi poliitilisel tasandil ja riigi otsustusprotsessis ning samuti suuremat läbipaistvust ja paremat andmekogumist, mis peab uue eesmärgiga kaasnema;

hõlbustada dialoogi ja tugevdada vastutustunnet kõigil tasanditel: riikide ja kodanike, riikide ja erasektori, riikide ja valitsusväliste organisatsioonide, arengukoostööpartnerite ning kodanike ja vastutustundlike ettevõtete vahel;

suurendada rahvusvaheliste institutsioonide, nagu ÜRO ja rahvusvahelised finantsasutused, asjakohasust, sidusust ja läbipaistvust.

3.4   Keskkonnahoidlikud ettevõtted ja töökohtade loomine

3.4.1

Reaalmajanduse jätkusuutlikuks kriisist taastumiseks on igal juhul vaja ressursside kasutamisel tõhusamat tootmismudelit. Euroopa peaks 2050. aastaks ulatuslikumate kliimaeesmärkide saavutamiseks toetama terviklikumat ja kõrgelennulisemat Euroopa kliimapoliitika raamistikku ning sellega seotud tööstusbaasi, sektoreid ning teadmisi ja oskusi.

3.4.2

Põhilised küsimused, millega peaks tegelema on: kuidas saavutada ressursitõhus ja vähese CO2-heitega majandus ja kuidas seda üleminekut juhtida. Rõhku tuleks panna tööstuspoliitikale ja selles raames tööhõiveperspektiividele, et jõuda nn rohelise majanduseni, mis hoiab alles oma tööstusbaasi (Béla Galgóczi „Greening industries and creating jobs” („Tööstuse keskkonnahoidlikumaks muutmine ja töökohtade loomine”), Euroopa ametiühingute instituut, 2012).

3.4.3

Tööstusel on oluline roll teadus-, arendus- ja äritegevuses ning vähemal määral investeeringutes. Üleminek madala süsinikusisaldusega arengumudelile, mis parandab energiatõhusust, väärtustab püsivad töökohti ja kaitseb tervist, on muutunud ülioluliseks.

3.4.4

Euroopa majanduskasv on 1929. aastast alates arvestades praegu üks madalamaid, kuid püsiva ja säästva arengu edaspidiste eesmärkide saavutamiseks on vältimatult vajalikud kaks asja: 1) vähene CO2-heide ja 2) demokraatia.

3.4.5

EL kavatseb jätkata püüdeid teadus- ja arendustegevuses, et luua aktiivse elanikkonna jaoks vajalik arv töökohti ning võtta samas arvesse tulevasi arenguvajadusi, mis tulenevad suuremast majanduskasvust teistel mandritel, nii mitmesugustes valdkondades nagu teenused, haridus, tervishoid, keskkond, transport, energia, eluase, linnastumine, põllumajandus ja toit jne.

3.5   Tööhõive, sotsiaalne kaasatus ja jätkusuutlik kasv peavad olema tegevuse keskmes nii ELis kui ka maailma tasandil.

3.5.1

IMF on tunnistanud, et kokkuhoiurežiim on olnud karmim, kui ta oleks algselt arvanud. Sellest tuleks õppida seda, et kärpeid tuleks vähendada. Kõik esmatähtsad hariduse ja tervishoiu sotsiaalprogrammid nagu ka need, mis on suunatud noortele töötutele, peaksid jääma eelarvekärbetest puutumata. Rahvusvahelise finantskriisi järel on ELi liikmesriikides rahastamisvajadus kriitiline ning reaalmajanduse uuesti rahastamine ei ole ELi mitmeaastase finantsraamistiku osas sõlmitud Euroopa Ülemkogu kokkuleppes piisavalt kaetud. Maailmapanga, IMFi ja ELi Nõukogu soovitatud meetmed ei võimalda luua jätkusuutliku ja püsiva kasvuga majanduse elavdamise jaoks vajalikke tingimusi.

3.5.2

Arukaid sotsiaalpoliitika meetmeid – nagu programmid, mis abistavad töötuid töö otsimisel või süsteemid, mis pakuvad sotsiaalkaitset kõige haavatavamatele ühiskonnaliikmetele – ei saa käsitleda ainult kuluna. See on investeering tulevikku.

3.5.3

Kogu euroalal kannatasid kõige rohkem noored. Noorte töötus tõusis 22 protsendini, ületades mõnes riigis (näiteks Hispaanias ja Kreekas) isegi 50 protsenti. 2010. aastal ületas 15–24-aastaste noorte ajutise töö määr 50 % ja tõusis ligi 70 %-ni (Eurofound „Kolmas Euroopa elukvaliteedi uuring”, 2012).

3.5.4

Elanikkond maksis kõikjal kõrget hinda finantsmaailma vastutustundetu käitumise katastroofiliste tagajärgede parandamise eest.

3.5.5

EL peab tugevdama sotsiaalset mõõdet ning eelkõige sotsiaaldialoogi. Seda nähti ette ka tegevuskavas, mille eesmärk oli Euroopa majandus- ja rahaliit lõpule viia. Ta peaks aitama liikmesriikidel luua noortegarantii kavasid, muuta tööstus mitmekesisemaks ja uuenduslikumaks ning tööturu teenused tõhusamaks, luua rohkem töökohti ja suurendada sotsiaalseid investeeringuid (ILO, Guy Ryder „Jobs, social inclusion and growth should top EU agenda” („ELi tegevuskavas peaksid olema esikohal töökohad, sotsiaalne kaasatus ja majanduskasv”), 14. veebruar 2013).

4.   Euroopa poolaasta keskkonnahoidlikumaks muutmine

4.1

Komitee korraldatud esimestest aruteludest selgub, et ELis kogutud kodanikuühiskonna vastuseid ja ÜRO süsteemis otsekonsultatsiooni käigus saadud vastuseid ei ole võetud vastu sellise mõistvuse ja läbipaistvusega, kui ELi kodanikel oleks õigus oodata. Kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide seisukoht seisab kõrvuti erasektori huve esindavate lobistide omaga, olles sama olulised kui valitsuste seisukoht, ning seda esitatakse ajakavas, mis jätab organisatsioonide ja sotsiaaldialoogi sõltumatust arvesse võttes vähe aega arutelude korraldamiseks. Lisaks on Rio+20 konverentsi ja nn avatud töörühma töö käigus tekkinud mulje, nagu oleks eesmärk võtta taas juba varem määratletud suund, justkui kõik oleks kuskil mujal kokku lepitud.

4.2

Õnneks on EL otsustanud kogu protsessi ellu viia strateegia „Euroopa 2020” ja Euroopa poolaasta keskkonnahoidlikumaks muutmise kaudu, et tulla välja Euroopa ühtse seisukohaga rääkida maailmas ühel häälel.

4.3

Nüüd on oluline, et säästva arenguga seotud mureküsimustega arvestataks peamistes poliitikavaldkondades, milleks on praegu strateegia „Euroopa 2020” ja selle peamine juhtimisvahend: Euroopa poolaasta.

Komitee tunneb suurt huvi komisjoni ja nõukogu sõnade vastu, millega nad kinnitasid, et Rio+20 konverentsil kokku lepitud järeldused ja protsessid viiakse Euroopa Liidus ellu ja töötatakse välja strateegia „Euroopa 2020” kaudu. Komitee jälgib väga tähelepanelikult, et see nii ka oleks (Euroopa Liidu Nõukogu, Rio+20: ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsi tippkohtumise tulemused ja järelmeetmed – nõukogu järeldused, 25. oktoober 2012, 15477/12).

4.4

Komitee jälgib väga tähelepanelikult ka Euroopa poolaasta protsessis osalejate ringi laienemist. Sel aastal osaleb keskkonna peadirektoraat aktiivsemalt kui kunagi varem. Eelmise aasta detsembris tuli keskkonnanõukogus esimest korda arutlusele iga-aastane majanduskasvu analüüs. Komitee hoolitseb selle eest, et kodanikuühiskonnal oleks võimalik säästva arenguga seotud küsimustega anda protsessi oma panus, tehes seda riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude tasandil, millest mõnedel on kõnealuses valdkonnas eriteadmised, ning riikide säästva arengu nõukogude tasandil.

4.5

Mis puutub iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi, siis tuleb nentida, et selles ei ole toodud piisavalt selgelt välja seost eri kriiside, ehk finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi, kuid ka keskkonnakriisi vahel ega olda piisavalt teadlikud viivitamatust vajadusest asuda tõsiselt majandust keskkonnahoidlikumaks muutma (ja seda mitte kriisist hoolimata, vaid just kriisi tõttu). Praegusel teel ei saa enam jätkata.

4.6

Iga-aastase majanduskasvu analüüsi raames tuleks meelde tuletada, et Euroopa Liit peaks rääkima ühel häälel. Euroopa Liit ei saa hakata pidama ülemaailmseid läbirääkimisi majanduse keskkonnahoidlikumaks muutmise toetuseks ja ignoreerida samas seda teemat peamistes majanduspoliitika dokumentides.

4.7

Selles kontekstis on veidi imelik, et puudub viide majanduskasvu kvalifitseeritud mõistele. Kuidas saab EL olla esirinnas rahvusvahelises arutelus SKP-st kaugemale minevate näitajate üle, kuid rääkida oma iga-aastases majanduskasvu analüüsis ainult SKP-st? Dokumendis vaadeldakse küll sotsiaalseid probleeme, kuid ei mainita otseselt eesmärki maakera võimaluste piires hästi elada (mis on pealegi seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi pealkiri).

4.8

Õnneks on palju materjali, millele muude näitajate kasutamise otstarbekuse teemalises arutelus tugineda, ja nüüd oleks aeg jõuda rakendamiseni, mis põhineks dialoogil, kus institutsioonide ja kodanikuühiskonna esindajad oleksid võrdsel positsioonil ja kus läbirääkimisprotsessi oleksid kaasatud kõik huvitatud pooled.

4.9

Komitee nendib, et iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi ja liikmesriikidele esitatud üksikasjalikesse soovitustesse on lisatud keskkonnale kahjulike toetuste kaotamine ja keskkonnamaksu kehtestamine ning et sel aastal on juba käsitletud jäätme- ja reoveekäitluse ning ringlussevõtu parandamise teemasid.

5.   Aastatuhande arengueesmärkide ja säästva arengu eesmärkide ühendamine

5.1   Aastatuhande arengueesmärke puudutava ELi eelarve osas tuleks leida rahuldav kokkulepe  (3)

5.1.1

Vaesuse vähendamine on ka võrdsuse ja õigluse küsimus, mis hõlmab juurdepääsu sellistele teenustele nagu tervishoiuteenused, haridus ja töö. Aastatuhande arengueesmärkide koostamisel pandi liigset rõhku doonorriikidele. Tulevases raamistikus tuleks võtta eesmärgiks

partnerriikide suurem pühendumine ja osalemine, sest nemad peavad lõpuks suure osa tööst ära tegema;

doonor- ja partnerriikide vastastikuse vastutuse tugevdatud raamistik;

vajalik paindlikkus, mis võimaldaks partnerriikidel arengueesmärke oma riigi olukorrale kohandada.

5.1.2

Tänu ajaliselt piiratud ja tulemustele suunatud lähenemisviisile avaldavad kaheksa aastatuhande arengueesmärki suurt mõju rahvusvahelisele arengupoliitikale. Nad on piiratud mõõdetavatele eesmärkidele keskendudes aidanud arenguabi suurendada ja tõhusamalt suunata. Samas on 2015. aastaks seatud tähtaja lähenedes selge, et tulemused on piiratud ning edusammude kõrval on ka ebaõnnestumisi.

5.1.3

Säästva arengu eesmärgid peaksid täiendama praeguseid aastatuhande eesmärke. Säästva arengu eesmärkide ja aastatuhande arengueesmärkide vahel on kaks suurt erinevust: säästva arengu eesmärgid on ülemaailmse ulatusega (erinevalt aastatuhande arengueesmärkidest, mis on peamiselt suunatud lõunapoolkerale) ja neil on rohkem mõõtmeid kui vaesuse vähendamise metanorm (loodusvarad, tarbimine, tootmine, energia, inimõigused jne).

5.1.4

Järgmised kaks aastat on arengu edaspidise tegevuskava määratlemisel otsustava tähtsusega. Mõlemad protsessid – aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamine ja säästva arengu eesmärkide ametlikuks tegemine – peavad pakkuma 2015. aasta järgse säästva arengu tegevuskava kujundamiseks väga olulisi suuniseid.

Suunised peaksid hõlmama eelarvet soolise võrdõiguslikkuse kui avaliku sektori poliitika valdkonnaülese mõõtme kohta, kuna see on esmane tegur, mis aitab võidelda vaesuse ja ebavõrdsusega (4).

Teha on tohutult palju ning majandusele ja teenustele kui inimarengu vahenditele keskenduvas lähenemisviisis tuleks põhitähelepanu pöörata inimõigustele ja kodanikuühiskonna organisatsiooni osalemisele otsustusprotsessis (5).

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 271, 19.9.2013, lk 18-22.

(2)  ELT C 271, 19.9.2013, lk 144-150.

(3)  ELT C 271, 19.9.2013, lk 144-150.

(4)  ELT C 76, 14.3.2013, lk 8-14.

(5)  ELT C 161, 6.6.2013, lk 82-86;

ELT C 181, 21.6.2012, lk 28-34.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/16


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Toiduga kindlustatus ja bioenergia” (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 341/04

Raportöör: Franco CHIRIACO

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 14. veebruaril 2013. aastal vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

Toiduga kindlustatus ja bioenergia

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 3. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 173, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 13.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et toiduga kindlustatuse küsimus tuleks seada Euroopa Liidu poliitikameetmete keskmesse, kuna tegemist on globaalse stabiilsuse strateegia jaoks vajaliku eeltingimusega.

1.2

Aruteludes selle üle, kas toetada toidu või kütuse tootmist, nõustub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELiga vajaduse osas vähendada sõltuvust fossiilkütuste impordist ning kutsub komisjoni üles prioriseerima toiduga kindlustatust, ELi territooriumi kaitset, Euroopa põllumajanduse konkurentsivõimet ja maakasutust (1) tihedas seoses toiduga kindlustatuse ja bioenergia tootmisega (2).

1.3

Komitee leiab, et ELi tulevik peaks põhinema sotsiaalsel, majanduslikul ja keskkonnaalasel jätkusuutlikkusel ning taastuvenergia tootmine peaks olema tihedalt seotud nende eesmärkide saavutamisega.

1.4

Komitee toetab komisjoni otsust kaasata direktiividesse 98/70/EÜ ja 2009/28/EÜ siduvad sätted muudetud maakasutuse kohta, sest biokütuseid toodetakse praegu põllumajanduskultuuridest.

1.5

Komitee kinnitab arvamuses TEN/502 (3) esitatud väidet, milles komitee oli vastu komisjoni valikule hinnata maakasutuse kaudset muutumist fossiilsete ja biogeensete energiakandjate alusel, arvestades seejuures üksnes kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja alahinnates varustuskindluse ja fossiilkütuste mõjuga seonduvaid küsimusi.

1.6

Arvestades tehtud investeeringuid, nõustub komitee komisjoni ettepanekuga piirata põllumajanduskultuuridest toodetavate biokütuste tootmist ning toetada erinevate stiimulite abil täiustatud kütuseliike, kuid leiab, et puidust ja õlgedest saadavate teise põlvkonna kütuste tootmine vähendaks CO2 sidujat, mis tooks endaga kaasa süsinikdioksiidi sisalduse suurenemise atmosfääris (4).

1.7

Komitee annaks teistsuguse hinnangu, kui mikrovetikaid kasutataks samuti biokütuste toorainena, kuigi seda ideed ei ole veel kaubandus plaanis ellu viidud. Erinevalt esimese põlvkonna biokütustest vähendaks mikrovetikate kasutamine pikemas perspektiivis siiski kartusi, mis seonduvad maa- ja veevarude omavahelise konkurentsiga.

1.8

Kõnealustes küsimustes toetab komitee endiselt komitee korraldatud toiduga kindlustatuse teemalise konverentsi järeldusi 2011. aastast, mille kohaselt peab biokütuste tootmine olema kooskõlas ühiste põhimõtetega ning seda tuleks käsitleda keskkonnamõjuhinnangutes, millesse on kaasatud ka kohalik tasand. See tagab võimaluse arvestada täiel määral põhimõttega „õigus toidule”.

1.9

Selle hinnanguga teeb komitee komisjonile ettepaneku rakendada Euroopa tasandi vahendeid, sealhulgas nt ettevõtjatasandi näitajaid (operator level indicator), et hinnata bioenergiaprojektide võimalikku mõju toiduga kindlustatusele eri liikmesriikide tasandil.

2.   Üldmärkused

2.1.1

Energiasüsteem on praegu läbimas faasi, mida iseloomustavad suured raskused rahvusvahelisel tasandil, mitte üksnes ülemaailmse majanduskriisi tõttu, vaid eelkõige geopoliitilise olukorra tagajärjel Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides.

2.1.2

OECD andmetel vähenes energiatarbimine 2009. aastaga võrreldes 4,4 % võrra ülemaailmsel tasandil, 5 % võrra USA-s ja 5,5 % võrra ELis, samas kui nõudlus kasvas 2 % võrra OECD-sse mittekuuluvates riikides. Lisaks sellele hinnangule võib nimetada Jaapanis Fukushima tuumajaamas toimunud katastroofi, mille tulemusel teatud riigid, sealhulgas Saksamaa, jätsid kõrvale tuumaenergia kasutamise energia tootmise eesmärgil.

2.1.3

Praegu impordib EL 80 % naftast, 60 % maagaasist ja 40 % söest, mis on vajalik ELi energiavajaduse rahuldamiseks, st hinnanguliselt 1 583,3 naftaekvivalenttonni ulatuses (Nomisma). Mittetaastuvatest energiaallikatest tagatakse 91 % (nafta 36,6 %, maagaas 24,5 %, süsi 15,7 %, tuumaenergia 13,6 %) ja taastuvatest energiaallikatest 9 % energiavajadusest (6,1 % katavad biomass, biogaas ja olmejäätmed, 1,7 % hüdroenergia, 0,7 % tuuleenergia, 0,3 % geotermiline energia, 0,1 % fotoelektriline ja päikeseenergia).

2.1.4

Euroopa sõltub üha enam energiaimpordist. EL 28 impordib 2030. aastani 84 % maagaasist, 59 % söest ja 94 % naftast, mida ta vajab (EREC). 2009. aasta andmete kohaselt tarbib kõige enam energiat transpordisektor (33 %), samas kui elamusektor tarbib 26,5 %, tööstus 24,2 % ja teenustesektor 14 % ning põllumajandussektor tarbib kõige vähem energiat (2,3 %).

2.1.5

ELi eesmärke võib kokkuvõtlikult sõnastada järgmiselt:

vähendada sõltuvust mittetaastuvatest allikatest saadud imporditavast energiast, mis vastab 75 %-le Euroopa energiatarbimisest (st 890,5 naftaekvivalenttonni);

suurendada energia varustuskindlust;

suurendada EL 28 esmatootmist võrreldes praeguse tasemega, st 812 naftaekvivalenttonni;

võidelda kliimamuutuste ning CO2-heidete ja kasvuhoonegaaside vastu.

2.2   Muudatused energiapoliitikas

2.2.1

Viimastel aastatel on fossiilkütuste kasutamisel põhineva energiasüsteemi puhul ilmnenud mitmed puudused, mis seavad ohtu selle edasise jätkusuutlikkuse ning varustuskindluse. Esile on kerkinud vajadus keskenduda kindlatele energiaallikatele energiaimpordi kontrollitud süsteemi raames.

Silmitsi jätkuvalt kasvava energianõudlusega (Rahvusvaheline Energiaagentuur), seab fossiilkütuste edasine pidurdamatu ammendamine ohtu võime rahuldada kiirelt kasvavat energiavajadust. See ammendamine tuleneb fossiilkütuste taastumatusest. Muundumisprotsess nõuab väga pikka aega, mis ei vasta praeguse ühiskonna energianõudlusele.

2.2.2

Tähtsaimad taastuvenergia liigid on järgmised:

päikeseenergia,

tuuleenergiat,

hüdroelektrienergia,

geotermiline energia,

biomassienergia.

Need ei kata siiski kõiki võimalikke energialiike, eelkõige võttes arvesse teadusuuringute tulemusi.

2.2.3

Bioenergiat võib määratleda kui biomassist saadavat energiat, mida klassifitseeritakse biomassi füüsiliste omaduste järgi järgmiselt:

tahke biomass, mis on saadud metsast või istandikest, põllumajandusliku tegevuse tulemusel tekkinud taime- või loomajäätmetest;

biogaas, mis tekib sellise biomassi käärimisel ilma hapnikuta nagu olmejäätmed, sõnnik, põllumajandus- ja agrotööstusjäätmed, tööstuslik reoveesete, puidu biomass;

vedelad biokütused ja biokütused, mida saadakse taimeõlist (sh raps, sojaoad, päevalilleseemned, õlipalmi viljad), suhkrutaimedest, tselluloosi- ja tärkliserikastest taimedest (sh peet, suhkruroog, mais, nisu, harilik hiidroog) ning sellised vedelad biokütused, mida saadakse biomassist pürolüüsi protsessis.

2.2.4

Biomass on taastuv varu, mida juba kasutatakse tõhusa energiaallikana. Biomass on orgaaniline materjal, mis otseselt või kaudselt kogub päikeseenergiat klorofülli abil toimuva fotosünteesi käigus. Biomassi saadakse energiakultuuridest või metsasaaduste ja põllumajandustoodete tehnilise töötlemise orgaanilistest jääkainetest.

2.2.5

Globaalsel tasandil on u 50 % potentsiaalselt kättesaadavatest jääkainetest pärit metsandussektorist, ülejäänud 50 % saadakse põllumajandussektorist, kus põllumajandusliku ja karjakasvatuspõhise biomassi abil toimivatel tootmisseadmetel on eriline tähtsus (Rahvusvaheline Energiaagentuur).

2.3   Piirkondlikud algatused taastuvenergia arendamiseks

1994. aasta 21. märtsil jõustunud Kyoto protokoll;

programm Altener taastuvenergia edendamiseks (nõukogu otsus 1993/500/EMÜ);

taastuvaid energiaallikaid käsitlev roheline raamat (1996);

valge raamat, milles seatakse eesmärgiks kasutada 2010. aastaks 12 % ulatuses taastuvenergiat;

direktiiv 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta;

direktiiv 2003/30/EÜ biokütuste kasutamise edendamise kohta;

direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik;

COM(2005) 628 final – „Biomassi tegevuskava”;

COM(2006) 34 final – „ELi biokütuste strateegia”;

roheline raamat Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks (2006);

kliima- ja energiapakett (20-20-20), Euroopa Ülemkogu, 9. märts 2007;

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (EMPs kohaldatav tekst);

komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile Taastuvenergia tegevuskava. Taastuvenergia 21. sajandil: jätkusuutlikuma tuleviku rajamine, COM(2006) 848 final;

komisjoni teatis „Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia toetamine”, SEC(2005) 1571 – COM (2005) 627 final.

3.   Konkreetsed märkused

3.1   Bioenergia ja sotsiaalmajanduslikud probleemid

3.1.1

Bioenergia sotsiaalmajanduslik mõju sõltub suures osas selle maksumusest (stiimulid, struktuuriprobleemid) ja eelistest (seonduvad tegevused, mõju SKP-le, CO2-heite vähenemine, mõju tööhõivele, kütuse hinnaga seonduvate riskide vähenemine, jäätmete kõrvaldamisega seonduvate kulude kadumine, väetiste ja teiste kõrvalsaaduste tootmine (Althesys). Kui naftahind lisaks sellele ületab 70 USA dollarit barreli kohta, siis muutub bioenergia tootmine konkurentsivõimeliseks.

3.1.2

Süsteem, mida praegu rakendatakse biomassi tootmiseks energia eesmärgil, mõjutab asjaomast piirkonda, majandust, hindu ja ühiskonda tervikuna. Komitee arvates tuleks neid mõjusid hinnata, et kõrvaldada ebatõhusus ja moonutused.

3.1.3

Komitee hinnangul mõjutab bioenergia areng toiduga kindlustatust põhjustel, mis seonduvad otseselt hindade ja territoriaalsete teguritega. Esimene otsene mõju hindadele sõltub nõudlusest biokütuse järele, kuna väärtuse seisukohast on energiaturud suuremad kui põllumajandusturud. Energiahinnad määravad energiakultuuride põllumajanduslikud hinnad, kuna kasvav nõudlus põllumajanduskultuuridest saadava energia järele otsustab suhkru, maisi ja rapsi madalaima ja kõrgeima hinna, mille ületamisel ei ole põllumajanduskultuuride kasutamine konkurentsivõimeline võrreldes teiste energiaallikatega, nagu tuuleenergia, päikeseenergia ja geotermiline energia. Lisaks sellele ei tohi unustada üldist probleemi, et kõrgemad energiahinnad suurendavad põllumajandustoodangu maksumust.

3.1.4

Bioenergia kujutab endast võimalikku lahendust selliste vaeste piirkondade taaselustamiseks, mis põllumajanduse seisukohast on alakasutatud, eelkõige tänu tootmis-, viljakoristus-, transpordi- ja töötlemissektori tugevdamisele. Ka majanduslikust ja tööhõivealasest seisukohast on võimalik keskenduda positiivsele eesmärgile: komisjoni teatises COM(2005) 628 final Biomassi tegevuskava, esitati arvestus, mille kohaselt oleks 2010. aastal otseselt võimalik tööd anda 300 000 uuele töötajale, eelkõige maapiirkondades.

3.1.5

Metsamaa kasutamine energiatootmise eesmärgil võib tuua endaga kaasa kohalike põllumajandus- ja metsanduskogukondade taastumise tänu kõnealuse piirkonna suurenenud järelevalvele ja metsaalade kaitsele. Lisaks sellele oleks võimalik tugevdada metsaökosüsteemi võimet selle tähtsaimate ülesannete täitmisel: puidu biomassi tootmisel ning looduspärandi ja mullaviljakuse kaitsmisel.

3.2   Maa

3.2.1

Komitee tunneb kahetsust selle üle, et rahvusvahelised ettevõtted, riiklikud investeerimisfondid või rikkad riigid, kus puudub elanikkonna varustamiseks vajalik põllumaa, teevad suuri investeeringuid kolmandatesse riikidesse, eesmärgiga kasutada ära nende maad, nagu varem toimus nafta saamise eesmärgil. Selle tulemuseks on võidujooks maa pärast, mis võib muuta praegust kohalike põllumajanduskogukondade struktuuri ja kahjustada kohaliku elanikkonna põllumajandus- ja metsandusvarusid. Komitee leiab, et selline olukord ei ole kaugeltki mitte hea näide säästva arengu kohta majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnaalasest seisukohast.

3.2.2

Maakasutamisega seonduv konflikt on suur probleem eelkõige arenguriikides ja riikides, mida iseloomustavad suured piirkonnad, kus linnastumise tase on madal (nt Brasiilia või Iowa osariik USAs). Maakasutamise konflikti mõiste on arusaadav, kuid seda võib selgitada veelgi paremini, kui mõelda sellele, et 25 galloni bioetanooli tootmiseks on vaja selline kogus maisi, millest piisab ühe inimese toitmiseks terve aasta jooksul (World Watch Institute).

3.2.3

Maakasutamise konflikt on probleem, mis kerkib esile biokütuste importimisel ELi ning eelkõige Aafrikas ja Kagu-Aasias asuvate arenguriikide toiduga kindlustamisel; selle põhjuseks on sealsed maaomandi küsimusega seonduvad pinged, mis tulenevad maaregistri ja tavaõiguse puudumisest.

3.2.4

Komitee toetab ELi biokütuste strateegiat, COM(2006) 34 final, ning eelkõige selles sisalduvaid seisukohti, mille kohaselt on väga oluline kehtestada asjakohased keskkonnaalased miinimumstandardid biokütuste tooraine tootmiseks ning milles väljendatakse muret sellise maa kasutamise pärast, mis on tootmisest kõrvaldatud võimaliku negatiivse mõju tõttu bioloogilisele mitmekesisusele ja pinnasele.

3.3   Vesi

3.3.1

Üha arenevas maailmas suureneb veevarude kasutamine pidevalt ja kontrollimatult. See tuleneb maailma elanikkonna kasvust ja jaotusest, toitumisharjumuste muutustest ja biokütuste tähtsusest. Biokütuste arendamise praegune strateegia süvendab kindlasti veelgi veekriisi ning juurdepääsust veevarudele võib saada piirav tegur selliste toorainete nagu mais ja suhkruroog tootmisel.

3.3.2

Seoses biokütuste tootmiseks kasvatatavate põllukultuuridega leiab komitee, et panustada tuleks kultuuridesse, mis ei nõua niisutamist ning mis võivad kasvada ka sisemaal ja looduslikult ebasoodsate tingimustega piirkondades. Et toota üks liiter biokütust, on kõnealuste põllukultuuride niisutamiseks ja keemilise muundumisprotsessi jaoks on vaja 4 000 liitrit vett.

3.4   Keskkond

3.4.1

Vale maakasutamine eelkõige põllumajandusmaa puhul võib tuua endaga kaasa sellised, nii toiduainete kui bioenergia tootmisega seonduvad, võimalikud ohud nagu:

suurenenud surve kogu põllumajandussektorile intensiivsema taimekasvatuse tagajärjel (pinnase tihendamine, toitainete üleküllus, veevarude liigne tarbimine, erosioon);

rohumaa muutmine põllumaaks, et kasvatada energiakultuure, kaotades seejuures seotud süsinikuvarusid;

bioloogilise mitmekesisuse vähenemine intensiivsete tootmismudelite taaskasutuselevõtu tõttu;

maastiku ühtlustumine (Euroopa Keskkonnaagentuuri aruanne 7/2006).

3.4.2

Seevastu leiab komitee, et pinnase arukas kasutamine, mis on tihedalt seotud ELis kasutatavate heade põllumajandustavadega, mis põhinevad eri liiki bioenergia tootmiseks vajalikel põllukultuuridel, võib pigem suurendada bioloogilist mitmekesisust ja vähendada maastiku ühtlustumist. Komitee leiab, et Euroopa ei saa selles küsimuses arengut tagasi pöörata.

3.4.3

Kõnealuses kontekstis tuleb keskenduda teise põlvkonna biokütustele, isegi kui põllumajandustootjatele – kuna kõnealused kütused sobivad tööstuslikuks ja intensiivseks kasutamiseks – jääb üksnes kõnealuse tooraine tarnija roll, ilma ühegi tagatiseta saada majanduslikku kasu. Komitee peab vajalikuks luua uus tasakaal põllumajandustootjate rollis seoses energiakultuuride tootmise ja turustamisega, et edendada tootjaorganisatsioone kogu ahela raames. Kõnealused organisatsioonid võiksid seega omada otsustavat rolli tasakaalustatud lepingute üle peetavatel läbirääkimistel tootmisahela lõpuosas tegutsevate ettevõtjatega.

3.5   Euroopa valik bioenergia küsimuses

3.5.1

Maismaa energiakultuuride ulatuslik kasvatamine nõuab metsa- ja põllumaa jätkusuutlikku haldamist. Biomassi tootmine energia saamise eesmärgil võib mõjutada keskkonda positiivselt üksnes siis, kui seda tehakse korrektselt. Näiteks on maapiirkondadest lahkumine soodustanud looduslike destabiliseerivate tegurite esilekerkimist. Maad, mida ei säilitata positiivse inimtegevuse kaudu, võivad suuremal määral ohustada maalihked, kõrbestumine ja tulekahjud.

3.5.2

Komitee leiab, et bioenergia integreeritud arengu soodustamiseks kohapeal tuleb arendada tootmise jaotamise mudelit ja lühikesi energia tarneahelaid, mille moodustavad väikesed rajatised, kus muundatakse kohapeal toodetud biomass, soodustades seeläbi positiivset keskkonnamõju ning tagades tegeliku võimaluse (üksikute või koos tegutsevate) põllumajandustootjate otseseks kaasamiseks tootmisahelasse.

3.5.3

Komitee toetab suuniseid heade tavade kohta, mida tuleks rakendada Euroopa Keskkonnaameti poolt esitatud erinevate bioenergiakultuuride puhul, sealhulgas nt:

tagada maaviljelus aastaringselt;

viljelus kaljunõlvadel;

luua tuulevari erineva kõrgusega põllukultuuride kasutamise abil;

säilitada ja luua tuulevari piki maapiire ning võtta kasutusele tavad, mis takistavad pinnases sisalduva orgaanilise materjali kadu.

3.5.4

Komitee leiab, et energiakultuuride korrektse kasvatamise arendamine võib soodustada püsivat inimtegevust kohapeal ning tagada selliselt kõnealuse piirkonna ja varude kasutamise järelevalve, eelkõige metsanduse osas.

3.5.5

Lisaks sellele võib bioenergia tootmine põllumajandussektoris osaliselt täiendada põllumajanduslikku toiduainetööstust kontrollitud viisil, panustades turustuskanalite mitmekesistamisse, lihtsustades üleminekut üha konkurentsivõimelisemale põllumajandusele ning pakkudes konfliktivabu lahendusi uute liikmesriikide põllumajandustoodete jaotamiseks.

3.6   Bioenergia tootmise kvaliteedikontrollisüsteem

3.6.1

Meetodid, mida kasutatakse bioenergia keskkonnamõju uurimiseks, on väga erinevad. Komitee soovib nende hulgas esile tuua kahte järgmist:

biomassi tootmise ökoloogiline jalajälg;

DPSIR-uuringud (driving force, pressure, state, impact, response).

3.6.2

Keskkonnamõju hindamisel võib olelusringi analüüs (life cycle assessment) võimaldada konkreetsete või võimalike energia- ja keskkonnakoormuste määratlemist ja kvantifitseerimist bioenergia tootmise ja tarbimise eri faasides. See meetod võimaldab võrrelda nende bioenergia liikide ja fossiilkütuste keskkonnaprofiili, millel on sama otstarve.

3.6.3

Komitee leiab, et ülemaailmse bioenergiapartnerluse "Global Energy Partnership" liikmesriikide seisukoht on kooskõlas ülalpool esitatud põhimõtetega. Need riigid, sealhulgas USA ja Hiina, sõlmisid rahvusvahelise kokkuleppe biokütuste kasutamise, keskkonnamõju ja toiduainetega varustatuse tasakaalustatuse järelevalve kohta. Iga riik võib mõõta bioenergia keskkonnaalast jätkusuutlikkust 24 vabatahtliku kriteeriumi ja näitaja abil.

3.6.4

Kõnealuses kontekstis leiab komitee, et üleliigse maa kasutamisel bioenergia tooraine tootmiseks tuleks määratleda mitte üksnes keskkonnaalased, majanduslikud ja sotsiaalsed piirangud, vaid hinnata maakasutuse kaudse muutmise ILUC (indirect land-use change) tegurite abil ka seda, kas energiakultuuride kasvatamiseks ettenähtud maa võib põhjustada CO2-heite kasvu.

3.6.5

Komitee toetab komisjoni otsust teostada nende riskide järelevalvet, mis seonduvad transpordisektoris kasutatavate biokütustega (direktiiv 28/2009), piirata nende biokütuste ja vedelate biokütuste osakaalu, mida toodetakse toiduks kasutatavatest põllukultuuridest, sõltuvalt eri tehnoloogiate arengutasemest, ning edendada bioenergia tootmist toorainetest, mis ei tekita suuremat nõudlust maa järele, sealhulgas nt olmejäätmete põletamine.

3.6.6

Komitee leiab, et esimese põlvkonna biokütuste kasutamine ei tohi takistada ELi investeeringuid uute puhaste energiaallikate alastesse teadusuuringutesse (5).

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 198, 10.7.2013, lk 56.

(2)  ELT C 110, 9.5.2006, lk. 49.

(3)  ELT C 198, 10.7.2013, lk 56.

(4)  ELT C 198, 10.7.2013, lk 56.

(5)  ELT C 271, 19.9.2013, lk 111-115.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/21


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi kooskõlastatud poliitikameetmed kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks” (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 341/05

Raportöör: Pierre Jean COULON

Kaasraportöör: Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

12. veebruaril 2013 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

ELi kooskõlastatud poliitikameetmed kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks

(omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 2. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18. ja 19. septembril 2013. aastal (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 177, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Elektri-, gaasi-, nafta- ja muude kütuste hinnad tõusevad oluliselt ning olukord on veelgi halvenenud sotsiaal-majandusliku kriisi taustal, mis mõjutab üha enam inimesi. Käesoleva arvamuse eesmärk ei ole tuvastada hinnatõusu põhjuseid, vaid teha ettepanekuid selle kohta, kuidas subsidiaarsuse põhimõtet järgides oleks võimalik edendada kooskõlastatud ELi meetmeid kütteostuvõimetuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks, edendada solidaarsust kõnealuses valdkonnas ning tagada parem kaitse haavatavatele (Euroopa ja kolmandate riikide) kodanikele.

1.2

Seda suurt poliitilist väljakutset silmas pidades, toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELi võetud kohustust tagada energiavarustuskindlus ja -solidaarsus Euroopa energiaühenduse raames, mida komitee taotleb.

1.3

Kõnealune ELi võetud kohustus energiavarustuskindluse ja -solidaarsuse tagamiseks peab rajama teed sellisele tõelisele ELi poliitikale kütteostuvõimetuse vastu võitlemise ja solidaarsuse valdkonnas, mis põhineb üldise juurdepääsuõiguse tunnustamisel energiale, mida komitee peab esmatähtsaks avalikuks hüveks, et tagada kõigile võimalus väärikalt elada. Kõnealuse kohustuse eesmärk on nii lühikeses kui pikas perspektiivis:

kaitsta kodanikke kütteostuvõimetuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest;

vähendada struktuurilisi haavatavuse tegureid (tagades juurdepääsu energiale taskukohase ja stabiilse hinnaga);

innustada kõiki kodanikke võtma vastutust taastuvate ja jätkusuutlike energiavarude kasutamise eest (tagades selliselt ülemineku vähese CO2-heitega ühiskonnale).

1.4

Komitee arvates tuleks kehtestada kütteostuvõimetuse Euroopa näitajad ja ühtlustada statistikat, et kõnealust probleemi oleks lihtsam määratleda, ennetada ja käsitleda Euroopa tasandil ning arendada välja Euroopa solidaarsus kõnealuses valdkonnas.

1.5

Komitee soovitab luua Euroopa vaatluskeskuse vaesuse, sh eelkõige kütteostuvõimetuse, jälgimiseks. Kõnealuse vaatluskeskuse tegevuses peaksid osalema kõik sidusrühmad, ning ta peaks panustama (koos Eurostatiga) kütteostuvõimetuse Euroopa näitajate kehtestamiseks tehtavasse töösse, olukorra hetkeseisu hindamisse ja parimate tavade määratlemisse ning soovituste koostamisse selle kohta, kuidas kõnealust probleemi paremini ennetada ja käsitleda, ning Euroopa solidaarsuse loomisse kõnealuses valdkonnas.

1.6

Komitee soovitab, et tema esindajad oleksid kaasatud kodanike energiafoorumi (nn Londoni foorumi) tegevusse ning et kõnealune foorum teeks tihedat koostööd liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja teiste samalaadsete institutsioonidega.

1.7

Komitee soovib energiaturgu, mis lähtub eelkõige tarbijate ning üldisemas mõttes (Euroopa ja kolmandate riikide) kodanike, eelkõige haavatavaimate rühmade vajadustest. Komitee toetab kõiki meetmeid, mis aitavad kõnealustel rühmadel saada kontrolli oma energiatarbimise üle. Komitee leiab, et komisjon peaks Euroopa Ülemkogu taotlusel (2013. aasta lõpuks) koostatavasse aruandesse lülitama analüüsi kütteostuvõimetuse, sealhulgas haavatavuse näitajate kohta ELis, esitama ELi strateegia ja tegevuskava kütteostuvõimetuse ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta. Kõige tähtsam küsimus seisneb selles, kuidas takistada hinnatõusu, mida on võimalik vältida ühtlustatud ja tõhusa Euroopa energiapoliitika abil (vt arvamus TEN/508 "Taastuvate energiaallikate laiemast ja katkendlikust kasutamisest tulenevad majanduslikud mõjud elektrivarustussüsteemidele" – CESE 2599/2012) (1).

1.8

Komitee soovitab enne ELi ja liikmesriikide energiapoliitika põhimeetmete vastuvõtmist analüüsida, kui suurt majanduslikku mõju võivad need avaldada tarbijate eri kategooriatele (näiteks tulenevalt sissetulekust, leibkonna koosseisust või kütteviisist). Eesmärk oleks ajakohastada selliseid tarbijate kategooriad, kelle energiaarve kasvaks elanikkonna keskmisega võrreldes ebaproportsionaalselt, ja teha vajadusel ettepanek hüvitavate meetmete (sh eeskirjade muutmine, elamute energiatõhususe suurendamine) võtmiseks kõige haavatavamate tarbijate jaoks.

1.9

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma võimalust luua ELi energiasolidaarsuse fond, mis peaks toimima kõiki Euroopa meetmeid hõlmava vahendina kõnealuses valdkonnas, et rakendada Euroopa solidaarsust selles valdkonnas asjaomasel viisil.

1.10

Komitee soovib panustada kodanikuühiskonnaga iga-aastase kohtumise korraldamisse, et arutada kütteostuvõimetuse küsimust, solidaarsust Euroopas, kohalikke, liikmesriikide ja ELi algatusi ning koostöös Euroopa vaesuse vaatluskeskusega esitada konkreetseid soovitusi Euroopa, riigi ja kohaliku tasandi ning institutsioonide, ühenduste ja tööstussektori otsustajatele.

1.11

Arvestades asjaolu, et võitlus kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse arendamine kõnealuses valdkonnas toimub kõigi Euroopa kodanike huvides, peaks komisjon komitee arvates tegema Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku muuta see küsimus Euroopa (energiasolidaarsuse) aasta teemaks, et tõsta üldsuse teadlikkust ning juhtida otsustajate tähelepanu sellele Euroopa jaoks väga olulisele problemaatikale.

1.12

Kõnealuses kontekstis soovitab komitee komisjonil korraldada Euroopa teabekampaania, mis tuleb välja kujundada riigi ja kohalikul tasandil kütteostuvõimetuse vastu võitlemise ja solidaarsuse arendamise valdkonnas, et muuhulgas edendada energiatõhususe alast haridust, kodanike teadlikkust energiatarbijatena, tööstussektori vastutust ja kaasatust jm.

2.   ELi võetud kohustus energiavarustuskindluse ja -solidaarsuse tagamiseks, et tulla viivitamatult toime kütteostuvõimetuse probleemiga

2.1

Energiat on vaja kõigi igapäevategevuste jaoks, kuna energia on väärika elu eeltingimus ning seega peamine avalik hüve. Juurdepääsu puudumine energiale toob endaga kaasa äärmise vaesuse. Kütteostuvõimetus hävitab inimese füüsiliselt ja sotsiaalselt. Euroopas kannatab selle tõttu üle 50 miljoni inimese (ELi tegevuskava varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas, 2009). Selline olukord ei saa kesta. Komitee kutsub ELi üles võtma viivitamatult meetmeid ning toetab ELi võetud kohustust energiavarustuskindluse ja -solidaarsuse tagamiseks, mis võiks sillutada teed tõelisele ELi poliitikale kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel ja solidaarsuse arendamisel kõnealuses valdkonnas, et

kaitsta (Euroopas ja kolmandate riikide) kodanikke kütteostuvõimetuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest;

tagada kõigile ELi kodanikele usaldusväärne ja korrapärane juurdepääs energiale taskukohase ja stabiilse hinnaga, tagades samal ajal;

ülemineku vähese CO2-heitega ühiskonnale.

2.2

Kõnealune ELi võetud kohustus võimaldab rakendada sellist ühist ja kooskõlastatud ELi tasandi poliitikat energialõhe vähendamiseks, mis põhineb üldise juurdepääsuõiguse tunnustamisel energiale (et tagada kõigile võimalus väärikalt elada), mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks lülitada Lissaboni lepingusse; seega seab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eesmärgiks kaasata kõigi ELi, sh eelkõige energiavaldkonna, poliitikameetmete eesmärkide hulka võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsuse edendamise eest. Komitee meenutab, et energia on esmase tähtsusega avalik hüve, mida tuleb sellisena käsitleda, arvestades sellega kaasnevaid kohustusi avaliku sektori jaoks. Energia tarnimine ettevõtete poolt kujutab endast avalikku majanduslikku huvi pakkuvat teenust, mille tähtsust sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks Euroopa Liidus kinnitati Lissaboni lepinguga (vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ja protokolli nr 26). Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnistatakse õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada väärikad elutingimused (artikkel 34), kohustust tagada tarbijakaitse kõrge tase (artikkel 38) ning põhiõigust juurdepääsu kohta avaliku huvi teenustele (artikkel 36).

2.3

EL taaselustaks sel viisil solidaarsuse põhimõtet, mis on Euroopa projekti üks alustala, tagades nii selle projekti suurema usaldusväärsuse üha lootusetumate ja skeptilisemate kodanike jaoks. Komitee meenutab lisaks sellele, et 81 % küsitletud kodanikest toetab kütteostuvõimetuse vastu peetavat võitlust (Euroopa Parlamendi Eurobaromeeter, 2011).

2.4

Komitee toetab asjaolu, et 22. mail 2013. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel juhiti tähelepanu küsimustele, mis seonduvad energia maksumuse ja hinnaga ning mõjuga kõige haavatavamatele majapidamistele. Kõnealustel küsimustel on kõrge poliitiline hind, nagu nt Bulgaarias, kus valitsus astus tagasi 20. veebruaril 2013 pärast meeleavaldusi, mis toimusid elektrihinna erakordselt suure tõusu tagajärjel (üle 20 % 2012. aasta detsembrist kuni 2013. aasta jaanuarini) seoses energiaturu avamisega, tekitades suurt rahulolematust riigis, kus keskmine palk ulatub vaevalt 400 euroni (17,3 % kodanike sissetulekust kulub Bulgaaria riikliku statistikabüroo andmetel elektriarvete tasumiseks).

2.5

Komitee meenutab, et energiahind tõuseb pidevalt. Ajavahemikus 2011–2012 tõusis elektrihind 6,6 % võrra ELis tervikuna, sealhulgas kõige enam Küprosel (21 %), Kreekas (15 %), Itaalias (11 %), Iirimaal ja Portugalis (10 %) ning Bulgaarias, Hispaanias ja Poolas (9 %). Majapidamisgaasi hind tõusis ELis tervikuna 10,3 %, sealhulgas kõige enam Lätis (21 %), Eestis (19 %) ja Bulgaarias (18 %) (Eurostat, mai 2013).

3.   Kütteostuvõimetus

3.1

Kuigi varasemad energiale juurdepääsuga seonduvad probleemid on Euroopas suures osas lahendatud, puudub maailmas 1,2 miljardil inimesel juurdepääs elektrile ning 2,8 miljardit inimest kasutab endiselt puitu või teist liiki biomassi eluaseme soojustamiseks ja toidu valmistamiseks (Maailmapank / Rahvusvaheline Energiaagentuur, mai 2013). Kaasaegsetele energiateenustele juurdepääsu probleem on nii ulatuslik, et ÜRO nimetas 2012. aasta rahvusvaheliseks taastuvenergia aastaks kõigi jaoks, ning tegi ettepaneku kaasata säästev ja turvaline energia säästva arengu 12 globaalse tähtsusega eesmärgi hulka, mille sihtrühmaks on esmakordselt nii arenenud kui arenguriigid.

3.2

Euroopas väljendub kütteostuvõimetus nende inimeste pidevalt kasvavas arvus (üle 50 miljoni, vastavalt ELi tegevuskavale varustuskindluse ja solidaarsuse tagamiseks energiavaldkonnas, 2009), kellel on raskusi oma elektriarve maksmisega või piiratud juurdepääs energiale madala sissetuleku, suure soojusneelduvusega eluaseme, vähetõhusate seadmete (sealhulgas kütte-, toiduvalmistamise-, soojaveeseadmed jms) või kõrgete energiahindade tõttu. Transpordikulud on samuti väga suured paljude majapidamiste jaoks, kuna sageli asub eluase linnakeskusest eemal ning töölkäimine eeldab transpordi kasutamist. Eelkõige avaldab see negatiivset mõju eakatele, üksikvanemaga perekondadele, töötutele, sotsiaalabi saajatele jms. Probleemil on mitu erinevat tagajärge, sealhulgas väiksem liikuvus, mis mõjutab tööhõivet, soojustuse puudumine, mis mõjutab hügieeni ja tervist (dilemma heat or eat, hingamisprobleemid jms), ning toob sageli endaga kaasa surevuse suurenemise, ülemäärase võlakoorma, sotsiaalse ja geograafilise isoleerituse.

3.3

Kütteostuvõimetus kujutab endast veel ühte tekkepõhjust tõrjutusele, mille puhul erinevad probleemid üksteist mõjutavad, moodustades nõiaringi ning muutes eksistentsi veelgi raskemaks neile, kes elavad juba niigi vaesuses. Vaesuse oht on samuti suurenenud (Eurostat, detsember 2012). 2011. aastal elas 119,6 miljonit inimest EL-27 liikmesriikides sotsiaalse tõrjutuse ohus seetõttu, et neid ohustas vaesumine, et nad elasid suures materiaalses puuduses või väga madala tööhõive tasemega majapidamistes. Komitee meenutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on vähendada vähemalt 20 miljoni võrra vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavate inimeste arvu.

3.4

Võitlus kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse arendamine kõnealuses valdkonnas kujutavad endast enam kui kunagi varem olulist poliitilist prioriteeti, mis mõjutab kõiki ELi poliitikavaldkondi, hõlmates sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, tervishoiualaseid, majanduslikke ja poliitilisi aspekte.

4.   Euroopa näitajad ja statistika kütteostuvõimetuse kohta

4.1

Vaesus/ebakindlus seoses juurdepääsuga energiale viitab olukorrale, mida iseloomustab ajutine, kuid väga suur haavatavus. Kütteostuvõimetus viitab sotsiaalsele olukorrale, mis tekib nii väliste (nt energiahinnad, eluaseme kvaliteet jms) kui ka sisemiste tegurite (vananemine, sissetulekud jne) tagajärjel. Komitee kasutab kütteostuvõimetuse mõistet mõlema olukorra kirjeldamiseks.

4.2

Üksnes Prantsusmaal, Slovakkias, Ühendkuningriigis ja Iirimaal on käibel kütteostuvõimetuse määratlus.

4.3

Ühendkuningriigis määratletakse kütteostuvõimetust fuel poverty mõiste abil, mis põhineb objektiivsetel kriteeriumidel: majapidamist võib pidada kütteostuvõimetuks siis, kui rohkem kui 10 % sissetulekust kulub eluaseme piisavaks soojustamiseks (mis Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel vastab see 21 kraadile elutoas ja 18 kraadile teistes tubades). Seejuures on arvesse võetud kolme aspekti: perekonna sissetulek, energia hind ja energia tarbimine. Valitsus vaatab praegu läbi kõnealust määratlust, kuna selles ei ole arvesse võetud majapidamise muid energiavajadusi.

4.4

Prantsusmaal määratletakse kütteostuvõimetust Grenelle'i II seaduses kui olukorda, kus inimesel on piiratud majanduslike vahendite või eluaseme madala kvaliteedi tõttu raskusi oma esmaste energiavajaduste rahuldamisega kodus (artikli 11 lõige 4).

4.5

Teatud riigid võtavad meetmeid vaatamata sellele, et neil puudub kütteostuvõimetuse määratlus. Belgias loodi „kaitstud kliendi” kategooria, mille alusel tagatakse kõigile sotsiaalabi saajatele soodustariifid ja teatud tasuta teenused (sh energiasäästu soodustav mõõdik, tarnegarantii). Itaalias ja Hispaanias antakse toetusi nn „bonus elettrico” või „bono social” näol. Saksamaal on liidumaad teinud algatusi kohalike soodustariifide jaoks, mida rakendavad kohalikud või piirkondlikud energiaettevõtted. Rootsis võib üldine sotsiaalkindlustussüsteem võtta üle vastutuse maksmata arvete eest. Rohkem kui pooltes liikmesriikides takistavad seadusandlus või tegevusjuhendid energiatarnijail inimeste energiaga varustamise katkestamist (Elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma (ERGEG) 2009. aasta aruanne).

4.6

ELi tasandil puuduvad kütteostuvõimetuse määratlused ja näitajad ning konkreetne ELi poliitika, mistõttu käsitletakse kõnealust probleemi killustatult.

4.7

Strateegia „Euroopa 2020” hõlmatud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi kaudu keskendub komisjon kütteostuvõimetuse küsimusele „mistõttu tekib oht, et majapidamised jäävad ilma mitte ainult soojast ja jahutusest, vaid ka soojast veest, valgusest ja muust kodumajapidamises vajaminevast”.

4.8

Direktiivis energia siseturu kohta (2009. aasta juuli) kasutatakse mõistet energiavaesus, esitamata seejuures mingit määratlust või mingeid kohustusi ELi tasandil. Direktiivis kutsutakse liikmesriike üles „tagama haavatavatele tarbijatele asjakohast kaitsetjamääratlema haavatavate tarbijate mõiste, viidates seejuures kütteostuvõimetusele ning eelkõige raskes olukorras olevate klientide elektri- ja gaasitarnete katkestusele”. Teatises energiaturu nõuetekohase toimimise kohta (15. november 2012) on öeldud, et „[k]omisjon annab suuniseid ja lihtsustab parimate tavade vahetamist, et aidata liikmesriikidel kindlaks määrata, kes on vähekindlustatud energiatarbijad ja miks”.

4.9

Euroopa Parlament määratleb üksnes haavatavad tarbijad, tehes ettepaneku laiendada tavapärast haavatavuse mõistet nii, et see hõlmaks ka „haavatavas olukorras olevaid tarbijaid”, kuna „nad on ajutise võimetuse olukorras, mis tuleneb ajutisest lõhest nende isikliku olukorra ja omaduste ning välismõju vahel”, kuna „iga tarbija võib ühel hetkel oma elus olla haavatavas olukorras välistegurite ja turutingimuste tõttu, millest ta sõltub (…), ning vajada seetõttu erilist kaitset” (22. mai 2012. aasta resolutsioon). Euroopa Parlament kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama „õigusalast ja poliitilist strateegiat, et haavatavaid tarbijaid paremini kaitsta, arvestades kõigi asjaomaste olukordade mitmekesisust ja keerukust, eelkõige energiasektoris” (22. mai 2012. aasta resolutsioon); ta nõuab ka konkreetsete meetmete rakendamist kütteostuvõimetuse vastu võitlemisel (14. märts 2013. aasta resolutsioon Energia tegevuskava 2050 kohta). 11. juuni 2013. aasta resolutsioonis Euroopa tarbijapoliitika uue tegevuskava kohta kutsub Euroopa Parlament ELi ja liikmesriikide üles tagama „piisavaid garantiisid haavatavate tarbijate kaitseks” eelkõige energiavaldkonnas. 11. juuni 2013. aasta resolutsioonis ELi sotsiaalelamumajanduse kohta kutsub Euroopa Parlament liikmesriike üles määratlema kütteostuvõimetuse mõistet „ühiste näitajate alusel, kohandades seda igale liikmesriigile vastavalt selles liikmesriigis valitsevale eriolukorrale”.

4.10

Komitee peab vältimatuks selliste ELi ühiste indeksite ja näitajate kehtestamist kütteostuvõimetuse kohta, mis hõlmaks ka haavatavuse mõõtme, et paremini määratleda ja analüüsida põhjuseid, minnes kaugemale lihtsalt sümptomite nimetamisest ja võimaldades Euroopa strateegia väljatöötamist kõnealuse probleemi paremaks lahendamiseks. Komitee teeb ettepaneku (TEN/420) määratleda kütteostuvõimetusena olukorda „kus on raskendatud või võimatu eluaseme sobiva temperatuuri tagamine ja juurdepääs muudele olulistele energiateenustele mõistliku hinna eest”; seda määratlust tuleks süvendada (arvestades üldist juurdepääsuõigust energiale, mida komitee peab esmatähtsaks avalikuks hüveks) veelgi Euroopa vaesuse vaatluskeskuse poolt, mida ta sooviks luua. Kõnealune vaatluskeskus võiks sõnastada ühised Euroopa indeksid ja näitajad, mida oleks võimalik kasutada parameetritena kütteostuvõimetuse määratlemisel liikmesriikides, arvestades seejuures nende riiklikke iseärasusi. Et paremini ühtlustada olemasolevaid statistilisi andmeid, peaksid EUROSTAT ja riiklikud statistikaasutused kohandama ühtset metodoloogiat, et määratleda probleemi maht riikide ja ELi tasandil.

5.   Edendada peamiselt kütteostuvõimetusega tegeleva Euroopa vaesuse vaatluskeskust

5.1

Komitee teeb ettepaneku luua Euroopa vaesuse vaatluskeskus, mis koondaks oma tähelepanu kütteostuvõimetusele ning kaasaks kõik sidusrühmad: riikide vaatluskeskused, vahendajad, reguleerivad asutused, energiatarnijad, erinevad ühendused (tervishoid, ehitus, energia, tarbijad, võitlus tõrjutuse vastu, kohalikud omavalitsused jms), sotsiaalpartnerid jms. Vaatluskeskus tagaks hinnangu energiaturgude vabakslaskmise tagajärgede kohta haavatavatele kodanikele, teeks ettepaneku kütteostuvõimetuse näitajate kohta, esitaks soovitusi, metoodikaid ja ELi tasandil analüüsitavaid võimalusi, mis põhinevad kohalikul ja piirkondlikul tasandil tuvastatud parimatel tavadel. Vaatluskeskusel tuleb teha koostööd ka Londoni foorumiga. Lisaks sellele loodab komitee, et Londoni foorum kaasab ka komitee liikmed ning teeb koostööd riikide majandus- ja sotsiaalnõukogudega või sarnaste asutustega, et võidelda kütteostuvõimetuse vastu.

6.   Seada ELi poliitikameetmete ja algatuste keskmesse taas panused, mida tehakse kütteostuvõimetuse vastu võitlemiseks ja energiasolidaarsuse arendamiseks ning energiatarbijate teadlikkuse suurendamiseks

6.1

Energiaturu avamine ei toonud endaga kaasa energiahindade langust kodanike jaoks. 60 % tarbijaist nentis energiahindade tõusu, samal ajal kui 3–4 % tarbijaist võib väita vastupidist. 7 % tarbijaist vahetas gaasitarnijat ja 8 % neist vahetas elektritarnijat. Energiasektor on sektor, mis neelab suurima osa tarbijate väljaminekuist (5,7 % majapidamise eelarvest), millest elektriarved moodustavad 2,1 % (2. iga-aastase tarbijaturu tulemustabel, 2009). Need arvud on viimastel aastatel suurenenud.

6.2

22. mail 2013 toimunud Euroopa Ülemkogu otsused on igati asjakohased: nende eesmärk on seada Euroopa energiapoliitika keskmesse taas tarbijad, et tagada neile turvaline ja jätkusuutlik varustuskindlus taskukohaste ja konkurentsivõimeliste hindade ja maksumusega, tugevdada tarbijate rolli ja õigusi ning kaitsta paremini haavatavaid tarbijaid ning viia viivitamata ellu kolmas energiapakett. Komisjon peab esitama 2013. aasta lõpuks analüüsi energia hindade ja maksumuse struktuuri kohta, rõhutades seejuures majapidamistele avaldatavat mõju. Kõige tähtsam küsimus seisneb selles, kuidas takistada igasugust hinnatõusu, mida on võimalik vältida ühtlustatud ja tõhusa Euroopa energiapoliitikaga (vt arvamus TEN/508 "Taastuvate energiaallikate laiemast ja katkendlikust kasutamisest tulenevad majanduslikud mõjud elektrivarustussüsteemidele" – CESE 2599/2012) (2).

6.3

Komitee soovitab enne ELi ja liikmesriikide energiapoliitika põhimeetmete vastuvõtmist analüüsida, kui suurt majanduslikku mõju võivad need avaldada tarbijate eri kategooriatele (näiteks tulenevalt sissetulekust, leibkonna koosseisust või kütteviisist). Eesmärk oleks ajakohastada selliseid tarbijate kategooriad, kelle energiaarve kasvaks elanikkonna keskmisega võrreldes ebaproportsionaalselt, ja teha vajadusel ettepanek hüvitavate meetmete (eeskirjade muutmine, elamute energiatõhususe suurendamine) võtmiseks kõige haavatavamate tarbijate jaoks.

6.4

Komitee kordab vajadust võtta täielikult üle eespool nimetatud direktiivid ja tagada universaalteenus, avaliku sektori jaoks kaasnevate kohustuste järgimine, haavatavate isikute kaitse ning mõistlikud, võrreldavad ja läbipaistvad hinnad. Komitee soovib, et Euroopa Komisjon lülitaks 2013. aasta aruandesse hetkeseisu analüüsi kütteostuvõimetuse kohta Euroopa Liidus, teeks Euroopa strateegia ettepaneku kütteostuvõimetuse vastu võitlemiseks ja solidaarsuse arendamiseks kõnealuses valdkonnas ning tagaks finantsvahendid selle strateegia elluviimiseks.

6.5

Komitee soovib, et Euroopa Komisjon teeks sellest teemast kõigi ELi poliitikate valdkonnaülese prioriteedi ning võtaks seda suuremal määral arvesse oma järgmistes algatustes (sh nt siseturgu käsitletavates suunistes, 2012. aasta energiatõhususe direktiivi rakendamise algatuses, tarbijaõigusi käsitlevas algatuses jms).

6.6

Komitee leiab, et kütteostuvõimetuse vastase võitluse ja energiasolidaarsuse poliitika peaks moodustama ELi säästvale energiavarustusele ülemineku poliitika lahutamatu osa. Komitee soovitab komisjonil tagada, et liikmesriigid järgiksid ELi eeskirju kütteostuvõimetuse vähendamise kohta. Komitee soovib, et aluslepingusse kaasataks üldine juurdepääsuõigus energiale (mida tuleb vaadelda ja majandada esmatähtsa avaliku hüvena), ning et Euroopa poliitikad, sealhulgas eelkõige energiapoliitika, võiksid lülitada oma eesmärkidesse võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja solidaarsuse kõnealuses valdkonnas. Komitee soovitab lülitada Euroopa poolaasta tööde hulka ka võitluse kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsuse ning arvestada kõnealust teemat ka liikmesriikide reformiprogrammides.

6.7

Komitee peab esmatähtsaks toetada Euroopa tasandil kõiki meetmeid, mis võimaldavad haavatavatel tarbijatel oma energiatarbimise üle kontrolli saavutada, tarbides vähem, aga paremini (energia püsiteenuste tasemel), et suurendada oma elukvaliteeti, ning soodustades taastuvenergia detsentraliseeritud tootmist seal, kus see on majanduslikust ja tehnilisest seisukohast asjakohane. Teavitus-, koolitus- ja haridusealased panused võivad suurendada majapidamiste teadlikku vastutust ja asjakohast käitumist (lülitades seadmed välja, valides energiatõhusad seadmed, seadmeid asjakohaselt parandades jms). Komitee leiab, et EL peaks – eelkõige tänu ELi energiasolidaarsuse fondi loomisele – toetama kõiki asjaomaseid piiriüleseid projekte, innustama kõiki oskusteabe vahetamise vorme kodanikuühiskonnas, looma piiriüleseid võrgustikke ning tagama üldteave loomise, levitamise ja koolituse kõnealuses valdkonnas ning tagama head tavad, mis on ELi rahastatavate piiriüleste projektide tulemuseks.

6.8

Komitee leiab, et Euroopa teadusprogrammides tuleks soodustada uuenduslikke vahendeid, mis on mõeldud maksimaalseks kasutamiseks kõigile tarbijatele, eelkõige kõige haavatavamatele. Komitee soovitab seega maksimaalse tõhususe ja kasulikkuse tagamiseks tarbijatele kasutada arukaid arvesteid, mis peaksid pakkuma reaalajas selget ja läbipaistvat teavet energiatarbimise kohta ilma lisakuludeta. Seega on tegemist asjakohaste ennetusvahenditega, mis aitavad tarbijatel paremini arvesse võtta oma energiatarbimise taset ja seda mõjutada ning käituda teadlike energiatarbijatena.

6.9

Komitee arvates tuleks luua energiasolidaarsuse ühtsed kohalikud teabepunktid, et arendada koosmõjusid ja kooskõlastamist kõigi sidusrühmade vahel, sealhulgas energiaettevõtjad, et tagada parem kooskõlastatus, ning seega paremini ennetada ja lahendada probleeme, paremini nõustada, suunata ja toetada eelkõige just haavatavaid tarbijaid. Komitee arvates tuleks nende teabepunktide töötajatele (sarnaselt haldus-, panga-, tööstus- jms töötajatega) tagada koolitus, et teavitada neid haavatavate tarbijate probleemidest, paremini käsitleda asjaomaseid toimikuid, ning aidata neil tuvastada riskiolukorrad juba tekkekohas. Nendes teabepunktides tuleks rakendada üldist, terviklikku, ennetavat ja toetavat lähenemisviisi panuste puhul, mille tagavad erinevad ühingud, kohalikud ametiasutused, ettevõtted ja muud osalejad. Nii on võimalik vältida sõltuvust sotsiaalabist ja sotsiaalset märgistust, ning võimaldada kõigil kodanikel saada kontroll oma energiatarbimise üle.

6.10

Komitee leiab, et sellised panused (eelkõige need, mis tehakse tihedas koostöös energiatarnijatega), sealhulgas nt panused, mis võimaldavad tagada haavatavate majapidamiste energiavarustatuse tundlikel aastaaegadel (nt talvel), ning selle, et energiaettevõtted ei saa katkestada energiatarnimist maksmisraskuste korral, ennetada maksmata arveid jms. Komitee soovitab seega tõhustada tööstus- ja muude ettevõtjate kaasamist kütteostuvõimetuse vastastesse poliitikameetmetesse (nii ennetusmeetmete kui probleemilahenduse tasandil) ja solidaarsuse arendamisse, minnes kaugemale tegevusjuhendites sätestatud nõudmistest.

6.11

Komitee arvates tuleks tõhustada energiatarnijate tavade reguleerimist, et madala sissetulekuga tarbijaid ei karistataks kahekordselt, st, et nad ei peaks maksma kõrgemat energiaühiku hinda (nn vaesuse preemia) sama teenuse eest. Välja võiks kujundada sellise ettemaksusüsteemi, mille puhul oleks välistatud kõige haavatavamate tarbijate karistamise oht.

6.12

Komitee kutsub komisjoni üles kavandama Euroopa energiasolidaarsuse aastat, mille käigus võiks käivitada Euroopa teabekampaania (mis kujundataks välja riiklikul ja kohalikul tasandil) ning kvaliteedimärgistusega projektid kõigi sidusrühmade teavitamiseks küteostuvõimetuse kõrvaldamise tähtsuse kohta, edendada teadlike energiatarbijate arendamist ja tugevdada energiasolidaarsust.

7.   Euroopa energiasolidaarsuse fond

7.1

Komitee teeb komisjonile ettepaneku uurida võimalusi ELi energiasolidaarsusfondi loomiseks, et toetada komitee esitatud meetmeid, sealhulgas nt panused kodanike teavitamisse ja koolitamisse, Euroopa kohalike projektide võrgustik, toetus kogemuste vahetamiseks heade tavade kohta, selliste heade tavade ülekandmine ja levitamine ELis, mis on välja arendatud ELi toetusega rahvusvahelistes projektides või kohalikul ja piirkondlikul tasandil, Sh nt riikide või kohalike omavalitsuste poolt kehtestatud finantstoetussüsteemid arvete maksmiseks (sotsiaaltariifid, energiakupongid jms), talveperioodiks, ühiste teabepunktide loomiseks, energiatõhususe nõustajate koolitamiseks (nt Euroopa projekt „Achieve”), piirkondade renoveerimiseks, toetuse või tehnilise abi arendamiseks energiatõhususe panuste jaoks (nt Euroopa projekt CEB-ELENA – European Local Energy Assistance Facility) ning taastuvenergia mikrotootmisettevõtjate ning asjakohaste finantseerimiskavade jaoks haavatavatele majapidamistele (nt Euroopa projekt FinSH – Financial and Support Instruments for Fuel Poverty in Social Housing).

8.   Võidelda kütteostuvõimetuse vastu hoonete energiatõhusust suurendavate meetmete abil

8.1

Komitee meenutab, et EL seadis endale 2007. aastal eesmärgi 3 × 20 % aastaks 2020, mis muuhulgas tähendab, et energiatarbimine peab vähenema 20 % võrra. Energiatõhususe direktiiv 2012. aasta oktoobrist sisaldab pikaajalist strateegiat (kuni aastani 2050), et saada investeeringuid nii riigi- kui erakorterite ning elamute ja ärihoonete jaoks. Liikmesriigid peavad hiljemalt 30. aprilliks 2014 esitama riiklikud tegevuskavad kõnealuse strateegia rakendamisvõimaluste kohta. Komitee tuletab meelde seda, kui oluline on rakendada energiatõhususe meetmeid CO2 heitkoguste vähendamiseks, et luua töökohti ning võidelda tõhusalt kütteostuvõimetuse vastu.

8.2

Kütteostuvõimetus tuleneb eelkõige halvasti isoleeritud korteritest, mis on sageli liiga kõrge hinna eest üürile antud haavatavatele majapidamistele. Hästi isoleeritud eluase vähendab tarbimist ning seega ka arvet (juhul kui see on ühendatud teadliku energiatarbimisega). Madalama sissetulekuga majapidamistel, üürnikel või omanikel puuduvad vahendid selleks, et renoveerida või vahetada välja küttesüsteemi, kuna neil puuduvad säästud või on raskusi pangalaenu saamisega.

8.3

Komitee teeb ettepaneku luua süsteem, mis võimaldaks ühest küljest innustada omanikke/üürileandjaid (nt üüri suuruse sõltuvus soojuspidavuse tasemest jms) uuendama küttesüsteemi, neid samal ajal sellega aidates ning kõrvaldades järkjärgult Euroopa üüriturult korterid, mis ei vasta soojuspidavuse normidele. Komitee loodab, et liikmesriigid lülitavad energiatõhususe mõiste ebatervislike ja asjakohaste ehk inimväärsete üüritingimuste määratlustesse ja kriteeriumidesse.

8.4

Komitee kutsub komisjoni üles analüüsima uuenduslikke rahastamisvõimalusi ja -vahendeid, et toetada vaeseimate majapidamiste jaoks tehtavaid liikmesriikide energiatõhususe panuseid, võttes seejuures arvesse nende piiratud majanduslikke vahendeid.

8.5

Haavatavate majapidamiste eluaseme küttesüsteemide parandamine peab olema kõigi Euroopa programmide ja poliitikameetmete prioriteetne küsimus. Komisjon peab tagama, et liikmesriigid oma riiklikes energiatõhususe tegevuskavades prioriseeriksid investeeringuid kõige haavatavamas olukorras olevate majapidamiste eluasemesse.

8.6

Komitee soovitab 2014–2020. aasta tegevuskavade koostamisel võtta struktuurifondide raames suuremal määral arvesse võitlust kütteostuvõimetuse vastu ja energiasolidaarsust, ning tagada, et energiatõhususe ja taastuvenergia jaoks eraldatud eelarvevahendid oleksid kooskõlas kõnealuste väljakutsetega.

8.7

Lisaks sellele soovitab komitee toetada taastuvenergia detsentraliseeritud tootmist, kuna see võiks tagada eelkõige haavatavaimate tarbijate juurdepääsu energiale.

Brüssel, le 18 septembre 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 198, 10.7.2013, lk 1-8.

(2)  ELT C 198, 10.7.2013, lk 1-8.


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

Täiskogu 492. istungjärk 18. ja 19. septembril 2013

21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/27


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006 seoses teatavate finantsjuhtimist käsitlevate sätetega selliste liikmesriikide puhul, kes on sattunud tõsistesse finantsstabiilsusega seotud raskustesse või keda ähvardab oht sattuda sellistesse raskustesse, ja seoses kulukohustustest vabastamise eeskirjadega teatavate liikmesriikide puhul””

COM(2013) 301 final – 2013/0156 (COD)

2013/C 341/06

Pearaportöör: Viliam PÁLENÍK

6. ja 10. juunil 2013. aastal otsustasid nõukogu ja Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 177 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006 seoses teatavate finantsjuhtimist käsitlevate sätetega selliste liikmesriikide puhul, kes on sattunud tõsistesse finantsstabiilsusega seotud raskustesse või keda ähvardab oht sattuda sellistesse raskustesse, ja seoses kulukohustustest vabastamise eeskirjadega teatavate liikmesriikide puhul”

COM(2013) 301 final – 2013/0156 (COD).

9. juulil 2013 tegi komitee juhatus käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (19. septembri istungil) pearaportööriks Viliam PÁLENÍKU ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 135, vastuhääli ei olnud, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku muuta määrust (EÜ) nr 1083/2006, et suurendada eraldisi, mida makstakse kriisist mõjutatud riikidele, kes saavad abi Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi või maksebilansi toetusmehhanismi kaudu, suurendades programmide prioriteetse suuna jaoks ette nähtud kaasrahastamismäärasid kõnealusel perioodil kümne protsendipunkti võrra. Seejuures ei suurendata ELi ühtekuuluvuspoliitika raames programmiperioodil 2007–2013 eraldatavat kogusummat, ent programmide tulemuslikkus säilitatakse kaasrahastamise toel.

1.2

Komitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku muuta määrust (EÜ) nr 1083/2006 nii, et Rumeenia ja Slovakkia saavad esitada 2011. aasta kohustustega seotud kulunõudeid 2013. aasta lõpu asemel 2014. aasta lõpuni ja 2012. aasta kohustustega seotud kulunõudeid 2014. aasta lõpu asemel programmiperioodi lõpuni, samas ei tõsteta ELi ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavaid makseassigneeringuid programmiperioodi 2007-2013 lõikes üldkokkuvõttes. Sellega vähendatakse 2011. ja 2012. aasta kulukohustustest automaatse vabastamise ohtu.

1.3

Kooskõlas oma varasemate arvamustega nõustub komitee kõnealuse ettepanekuga tingimusel, et eelarvevahendite kasutamisel säilitatakse ka tulevikus sidusus ja tulemuslikkus.

2.   Põhjendus

2.1

Komisjoni ettepaneku kohaselt nõutaks seitsmelt Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi ja maksebilansi mehhanismi kaudu praegu abi saanud liikmesriigilt madalamaid eraldisi ELi ühtekuuluvuspoliitika raames kaasrahastatavatele projektidele. Nii ei peaks asjaomased liikmesriigid otsima neid vahendeid üksnes oma eelarvetest ning ajal, mil riikide eelarved on suure surve all, aitaks see märkimisväärselt kaasa kriisist raskelt mõjutatud majandusega liikmesriikide taas kasvu teele jõudmisele. Kaasrahastamise abil tõstetakse eraldatud abi tulemuslikkust. Kaasrahastamise vähendamine kätkeb endas ohtu, et abi ei ole nii tulemuslik – see oht tuleks aga viia miinimumini, kasutades selleks kõiki võimalikke vahendeid. Komitee toetab komisjoni ettepanekut, mis on kooskõlas komitee varasemate arvamustega (1).

2.2

Tänu sellele, et kaasrahastamistaotluste esitamise tähtaega pikendatakse 2014. aasta lõpuni, antakse Slovakkiale ja Rumeeniale suurem mänguruum ELi ühtekuuluvuspoliitika raames kaasrahastatavate projektide paremaks elluviimiseks. Automaatse kulukohustustest vabastamise tähtaja pikendamine on asjakohane ka seetõttu, et selles piirdutakse liikmesriikidega, kus ajavahemikuks 2014–2020 ettenähtud rahaliste eraldiste suhtes kohaldatakse Euroopa Ülemkoguga sõlmitud kokkuleppes sätestatud teatud ülemmäära. Automaatse kulukohustustest vabastamise tähtaja pikendamise aluseks oli Euroopa Ülemkogu 8. veebruari 2013. aasta järeldustes sisalduv üleskutse komisjonile uurida Rumeenia ja Slovakkia puhul praktilisi lahendusi, kuidas vähendada ohtu, et aastate 2007–2013 riiklikud assigneeringud jäävad automaatselt kasutamata, kaaludes selleks vajadusel ka määruse (EÜ) nr 1083/2006 muutmist.

2.3

Samuti on komitee seisukohal, et väga oluline on suurendada heaolu ja konkurentsivõimet kriisist kõige enam mõjutatud liikmesriikides, ning toetab seepärast eelnimetatud ettepanekut.

2.4

Komitee on nõus sellega, et antud ajavahemikuks asjaomastele riikidele ja programmidele fondidest ette nähtud rahaline kogueraldis ei muutu.

Brüssel, 19. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 24, 28.1.2012, lk 81; ELT C 24, 28.1.2012, lk 83; ELT C 24, 28.1.2012, lk 84.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/29


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: ELi kosmosetööstuse poliitika – kosmosesektori majanduskasvu potentsiaali avamine”

COM(2013) 108 final

2013/C 341/07

Raportöör: Joost VAN IERSEL

28. veebruaril 2013 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: ELi kosmosetööstuse poliitika – kosmosesektori majanduskasvu potentsiaali avamine

COM(2013) 108 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. juulil 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (18. septembri istungil) (… istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 151, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab palavalt ELi kosmosetööstuse poliitikat (1). Samuti toetab komitee aastateks 2014–2020 programmidele Galileo ja Copernicus ning teadus- ja arendustegevusele programmi „Horisont 2020” raames 11 miljardi euro suuruse eelarve eraldamist lisaks Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) praegusele 4 miljardi euro suurusele aastaeelarvele. Need otsused on kooskõlas seisukohtadega, mida komitee on korduvalt väljendanud (2).

1.2

Kogu Euroopat hõlmavale poliitilisele kohustusele tuginev ELi kosmosepoliitika peaks tagama Euroopa iseseisva juurdepääsu kosmosele kogu väärtusahela ulatuses, st kavandamisetapist väljaarendamise, rakendamise ja kasutamiseni. Pikaajaline ja suure riskiga tegevus nõuab prognoositavust, kindlust ja järjepidevaid jõupingutusi.

1.3

EL vajab kriitilist massi. Kosmosevaldkonna siseturg eeldab Euroopa võrdsete tingimuste täpset määratlemist nii sisestel kui ka välistel põhjustel.

1.4

Vastusena maailma suurtele institutsioonilistele turgudele, millel on üha suurem strateegiline ja tehnoloogiline mõju, on vaja proaktiivset poliitikat. Euroopa tööstuse konkurentsivõimet tuleb tugevdada. Järk-järgult tuleb kaotada ikka veel märkimisväärsed sisesed tõkked.

1.5

ELi tööstuspoliitika peaks üheks koondama liikmesriikide eri strateegiad ja tooma ühte raamistikku erinevad riiklikud eelistused.

1.6

Kõik osalised peavad tegutsema ühes suunas. Euroopa Kosmoseagentuuril (ESA) on eriline positsioon. Tema tegevus on olnud väga edukas ja tulemused vaieldamatud. Kosmoseagentuuri uue ülesehitusega lisandub selle tavapärasele rollile ka ülesanne hõlbustada kosmoseprojekte vastavalt ELi õigusele. Töötatakse välja uued meetodid ja pannakse alus uutele suhetele. See nõuab hästi väljaarendatud koordineerimist ja täpset kooskõlastamist kõigi osalejate, st komisjoni talituste, kosmoseagentuuri ja liikmesriikide vahel

1.7

Ametlikult on vaja välja töötada reeglid tööstusega konsulteerimiseks, eeskätt seoses VKEdega. Piisav osa programmi Copernicus eelarvest tuleb eraldada uutele teenustele ja rakendustele.

1.8

Kosmosesektor nõuab väga kvalifitseeritud tööjõudu korralike lepingute alusel. Pidevat tähelepanu tuleb pöörata sellele, et ajakohase hariduse ja koolituse kaudu oleksid tagatud asjakohased oskused, mis hõlbustaksid liikuvust.

1.9

Julgeoleku ja kaitse valdkonna strateegilised kaalutlused on kõigi riikide kosmosepoliitika liikumapanev jõud. ELi uued kosmosepoliitika meetmed tuginevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 173 ja eeskätt artiklile 189. Need meetmed nõuavad suuremat üksmeelt liikmesriikide vahel julgeoleku ja kaitse valdkonnas ja seega kaasamist ELi välispoliitikasse laiemas perspektiivis. Samas võivad kosmosepoliitika kogemused olla teatud täpselt määratletud valdkondades Euroopa kaitsepoliitikale eeskujuks. Neid tuleks arvesse võtta eelseisvas arutelus Euroopa kaitse üle.

1.10

ELi kosmosetööstuse poliitika võib hoogustada Euroopas konkurentsivõimelist, tugevat, tõhusat ja tasakaalustatud tööstusbaasi, toetades nii valitsussektori teenuseid kui ka ettevõtjaid ja kodanikke. Tegemist on haavatava sektoriga. Kriis on ebakindlust juurde toonud. Nüüd on oluline elluviimine!

1.11

Seda arvesse võttes toetab komitee täielikult viit komisjoni määratletud eesmärki: sidus ja stabiilne õigusraamistik; tugev tööstusbaas, sh VKEd; konkurentsivõime ja kulutõhusus; kosmoserakenduste ja -teenuste turg; tehnoloogiline sõltumatus ja iseseisev juurdepääs kosmosele (3).

1.12

Euroopa positsiooni maailmas tuleb kinnistada ja tugevdada, suurendades Euroopa tööstuse tulemuslikkust ja konkurentsivõimet, pidades sammu teiste kosmoseriikide ambitsioonide ja tipptasemel tehnoloogiaga, edendades kulutõhusust kogu väärtusahelate ulatuses ja arendades kosmoserakenduste ja-teenuste turgu.

2.   Ajalooline taust ning komitee panus

2.1

Julgeoleku ja kaitse kaalutlustest tulenevalt on kosmosepoliitikat arendatud väljaspool ELi lepingu raamistikku. Liikmesriikidel on olnud oma kosmosestrateegiad. Euroopa ühised huvisid suunati teataval määral Euroopa Kosmoseagentuuri teadus- ja arendustegevuse ja tööstusprojektide kaudu.

2.2

2003. aastal käivitati Euroopa Kosmoseagentuuri ja ELi vahel sõlmitud raamlepinguga uus etapp. Teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi kaasamine teadusprojektidesse muutis võimalikuks ELi sektoripõhise tööstuspoliitika. Investeeringud tootmisahela eelsesse ja järgsesse etappi kasvasid, konkurentsivõime suurenes, spetsialiseerunud eraettevõtjad arendasid välja uusi rakendusi ja teenuseid.

2.3

Komitee toetas rõhutatult ELi strateegiat, milles ühendatakse Euroopa Kosmoseagentuuri kontseptsioon ELi institutsioonide tihedama osalemisega, samuti sellekohaseid konkreetseid ettepanekuid ja otsuseid (4).

2.4

Edasistes arvamustes rõhutas komitee ELi kosmosepoliitika olulisust avalike teenuste, ettevõtjate ja eeskätt kodanike jaoks. Komitee toetas tehtud samme mitmes konkreetses valdkonnas, nagu Maa seire Euroopa programm (GMES), GMESi kosmosekomponent ja kodanike teenistuses olev kosmosestrateegia (5).

2.5

2012. aastal toetas komitee GMESi rahastamist perioodi 2014–2020 mitmeaastase finantsraamistiku vahenditest (6). 8. veebruaril 2013 otsustas nõukogu eraldada vastavalt 3,78 miljonit eurot GMESile, mis kannab nüüd nime Copernicus, 6,3 miljardit eurot programmile Galileo ja 1,7 miljardit teadus- ja arendustegevusse programmi „Horisont 2020” raames. Otsusele peab veel heakskiidu andma Euroopa Parlament.

2.6

Komisjoni hiljutine teatis kosmosesektori tööstuspoliitika kohta on vajalik samm edasi, kuna Euroopa kosmosevaldkond kaotab positsioonis enamikule, kui mitte kõigile kosmoseriikidele (7).

3.   Praegune areng

3.1

Tingimused on drastiliselt muutunud. Uute kosmoseriikide ülemaailmsed investeeringud kasvavad kiiresti. Tugevaim osaleja on jätkuvalt USA. USA käive selles sektoris on umbes kümme korda suurem kui Euroopas. Hiinast ja Indiast on saamas tugevad konkurendid. Hiljuti teatas Venemaa, et kavatseb märkimisväärselt suurendada oma kosmosevaldkonna eelarvet.

3.2

Peamised strateegilised kaalutlused on sõltumatus ja iseseisvus. See turg on Hiinas, Indias ja Jaapanis 100 % ulatuses ning Venemaal ligi 100 % ulatuses institutsiooniline. USAs on see näitaja enam kui 70 %. See on selgelt vastupidine Euroopa olukorrale, kus 50 % turust sõltub erasektorist. Olgu märgitud, et mahuliselt on USA erasektori 20 %-line turuosa suurem kui erasektori 50 %-line turuosa Euroopas.

3.3

Globaalne turg kasvab ja konkurents tiheneb uute kosmoseriikide lisandumise tõttu. See ohustab Euroopa tööstuse raskelt kättevõidetud positsiooni, sest tekivad tõkked, samas kui uued sisenejad rakendavad agressiivset ekspordipoliitikat. Kaitsevaldkonna eelarve vähendamise tõttu liigub Ameerika kosmosesektor samuti ülemaailmse ekspordi poole.

3.4

Seda arvesse võttes toetab komitee täielikult eesmärki säilitada Euroopale iseseisev juurdepääs kosmosele, nagu on sätestatud mitmetes nõukogu järeldustes ja komisjoni teatistes. Varasemast enam rõhutavad nõukogu ja komisjon õigustatult, et vajalik on Euroopa sõltumatus kosmosesektori strateegilistes valdkondades, edendades ja kaitstes Euroopa iseseisvat juurdepääsu kosmosele.

3.5

Praegu sõltub Euroopa endiselt olulisel määral USA tehnoloogiast. Püüded selle sõltuvuse vähendamiseks, tagades katkematu varustatuse teadmiste ja kõrgtehnoloogiliste materjalidega, nõuavad suuri jõupingutusi valitsustelt, Euroopa Kosmoseagentuurilt ja ELilt.

3.6

Silmas pidades pikaajalist ja suure riskiga tegevust, on prognoositavus, kindlus ja järjepidevad jõupingutused vältimatud. Enne täieliku küpsuse saavutamist on sektor jätkuvalt haavatav, eriti VKEde osas, kellel on rakenduste arendamisel otsustav roll Praegune kriis suurendab ebakindlust.

4.   Kosmosesektori tööstuspoliitika

4.1

Neis keerulistes tingimustes on komisjon esitanud ettepaneku ELi aktiivse tööstuspoliitika kohta, võttes aluseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 173 ja 189.

4.2

Esmakordselt viis komisjon läbi probleemide süvaanalüüsi, võttes seejuures aluseks rea avaliku ja erasektori osalejatega peetud konsultatsioonide tulemused. See laialdaselt tunnustatud analüüs on oluline alus Euroopa Kosmoseagentuuri praeguse umbes 4 miljardi euro suuruse eelarve suurendamisele, täiendades perioodi 2014–2020 kosmoseelarvet 11 miljardi euroga. Arvestades teiste kosmoseriikide agressiivseid poliitikaid, on see otsustav samm edasi.

4.3

Need täiendavad vahendid on samuti hea lähtepunkt sektorile, mis kasvab eelseisvatel aastakümnetel tõenäoliselt märkimisväärselt kahel põhjusel:

tegemist on strateegilise sektoriga

oma toetavate tehnoloogiatega loob ta tingimused paljude muude majandusvaldkondade jaoks, tekitades positiivset sünergiat sektoritega, mis saavad otsest kasu kosmosetehnoloogiast ja -teenustest.

4.4

Üha enam tegevusvaldkondi saavad kosmoseteenustest kasu: julgeolek, põllumajandus, transport, piirkondlik areng, ookeaniseire, meteoroloogia, telekommunikatsioon, ringhääling, digitaalsete lõhede ületamine.

4.5

Lisaks saab kosmosesektor täita toetavat rolli mitmete globaalsete küsimuste puhul, nt kliimamuutused, toiduohutus, kalandus, metsade hävitamine, loodusvarade seire, katastroofiseire. Euroopa peaks olema varustatud omaenda globaalsete süsteemidega, et täita oma rolli täies ulatuses kooskõlas tema majandusliku positsiooniga maailmas. Tõsta tuleb üldsuse teadlikkust.

4.6

Komitee toetab täielikult otsust kasutada ära ELi proaktiivse tööstuspoliitika võimalused, luues selleks sobivad tingimused. Komitee näeb selles komisjoni 2010. ja 2012. aasta tööstuspoliitika teatistes kehtestatud ELi tööstuspoliitika laiema kontseptsiooni konkreetset edasiarendust.

4.7

Kosmosesüsteemide loomise ja arendamise, samuti vastavate programmide käivitamise ja rakendamisega tuleb tagada Euroopa iseseisev juurdepääs kosmosele ja sellega seotud tehnoloogiate olemasolu. Sõltumatus ja andmete iseseisev kontrollimine on hädavajalik, seda kindlasti Hiinat silmas pidades, aga isegi sõbralike riikide puhul, nagu USA, kes on Euroopa vältimatu konkurent.

4.8

Suurem osa tööstuspoliitikast, mis on kindlaks määratud riiklike strateegiatega, jääb endiselt liikmesriikide vastutusalasse. Kõnealused strateegiad on osa suuremast julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnast, mis selgitab ka valitsuste, riikide teadusasutuste ja tööstuse tihedat seotust. See põhjustab siseseid tõkkeid ja seega ka killustatust ja ebaühtlust, samuti Euroopa mahajäämust.

4.9

Seepärast on võrdsed tingimused ELi igasuguse tööstuspoliitika eeltingimus. Komisjon peaks välja töötama selged kriteeriumid, millega täpselt määratleda mõiste „võrdsed tingimused”. Selline täpselt määratletud mõiste on hädavajalik ka mis tahes vastastikuste meetmete jaoks, et avada vastastikku rahvusvahelised turud kolmandate riikidega.

4.10

Komitee nõuab, et lõppeesmärgid oleksid võrdsed tingimused ja läbipaistev ELi-sisene konkurents. See aitab otsustaval määral ülejäänud maailmaga sammu pidada.

4.11

Komitee märgib, et komisjoni teadus- ja arendustegevuse poliitika osas tuleb käsitleda kaht olulist teemat:

„Horisont 2020” programmid peavad toetama ELi konkurentsivõimet tõhusate hangetega tihedas koostöös Euroopa Kosmoseagentuuriga ja liikmesriikide eraldiseisvate kosmosealaste teadus- ja arendustegevuse programmidega.

Tuleb tagada teadus- ja arendustegevuse tulemuste sujuv ülekandmine ELi programmide rakendusetappidesse.

4.12

Neid küsimusi tuleb käsitleda liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse eelarvete vähenemise kontekstis. Tänu komisjoni kompenseerivale rahalisele osalusele jäävad üldkulud enam-vähem samaks. Ainus erand on Saksamaa, kus hiljuti tõsteti kosmosevaldkonna teadus- ja arendustegevuse eelarvet 10 % võrra.

4.13

Nagu komitee on mitmel juhul märkinud, on edukas tööstuspoliitika kõigi osapooltega arvestav poliitika. Komisjoni eri peadirektoraatide vahel peab olema tagatud koordineerimine, et saavutada kõik ettevõtluse peadirektoraadi seatud eesmärgid, nt sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraadiga kommertssatelliitide osas; kaubanduse peadirektoraadiga turgude avamise ja kriitilise tähtsusega komponentide varustuskindluse tagamise osas.

5.   Euroopa Kosmoseagentuur ja Euroopa Liit

5.1

Teadus ja tehnoloogia annavad lähtepunkti. Komitee rõhutab veel kord Euroopa Kosmoseagentuuri suurt tähtsust Euroopa kosmosepoliitika jaoks. Arvestades takistusi, mis tuleb ületada mis tahes valitsustevahelises raamistikus, on kosmoseagentuuri varasemad ja praegused saavutused vaieldamatud. Algusest peale on kosmoseagentuur aidanud märkimisväärselt kaasa Euroopa kosmosealasele tegevusele selle praegusel kujul. Eeskätt tänu toodete positiivsele hinna ja kvaliteedi suhtele on kosmoseagentuuril olnud asendamatu roll kosmosealases teadus- ja arendustegevuses, teatud määral ka tööstustegevuses.

5.2

Euroopa Kosmoseagentuur on riikide valitsuste ja tööstuste jaoks sobiv partner. Sellest tulenevalt moodustavad kosmoseagentuuri saavutused väga kvaliteetse lüli ahelast, mis arendab ja tugevdab Euroopa tööstusbaasi. Lisaks on praegune õiglase tulu süsteem innustanud valitsusi jälgima oma riigis teadus- ja arendustegevuse ja sellele järgneva tegevuse üldist tulemuslikkust.

5.3

Siiski sai järk-järgult selgeks, et kui EL soovib tõesti olla globaalselt konkurentsivõimeline osaleja, siis on vaja leida uusi lähenemisviise. 2003. aastal Euroopa Kosmoseagentuuri ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud raamleping tõi kaasa ELi meetmed ja rahalised vahendid, samuti aitas see tugevdada konkurentsi ja konkurentsivõimet. See oli kosmoseagentuuri ja ELi eduka partnerluse algus. Euroopa Kosmoseagentuuri järjepidev pühendumus on ELi mis tahes kosmosetööstuse poliitika tugev nurgakivi.

5.4

Ent kiiresti muutuvad olud nõuavad menetluste ja tegutsemisviiside täpset hindamist ja rahaliste vahendite optimaalset kasutamist, et toetada Euroopa ettevõtjate püsivat konkurentsi- ja vastupanuvõimet.

5.5

Tunnistatakse küll ESA rolli Euroopa oma kosmosesüsteemide kasutamiseks tugeva aluse loomisel sihipäraselt suunatud ja integreeritud rakenduste kaudu, ent toetuse osas, mida kosmoseagentuuri saab ELi meetmetele pakkuda, on veel kasutamata võimalusi. ESA ja ELi tihedam koostöö peaks sellele tugevalt kaasa aitama.

5.6

Toimivate kosmosesüsteemide eduka rakendamise ja jätkusuutliku kasutamise kaalutletud poliitika jätkamine nõuab uusi lähenemisviise ja mehhanisme. Samamoodi on vaja läbi viia vahendite tõhus euroopastamine, et saavutada kolm eesmärki:

tugeva teadusbaasi hoidmine,

uute stiimulite loomine rakendustehnoloogiale ja turgudele

stiimulite loomine rakenduste ja teenuste uute mudelite arendamiseks (teiste sektorite toetamiseks).

5.7

Hiljutised otsused on kooskõlas moderniseerimisega, millele komitee avaldas toetust oma 2008. aasta arvamuses (8). Siis rõhutas komitee, et kosmoseturu küpsemaks muutumine nõuab suuremat paindlikkust, mida üha kiirmate tehnoloogiliste tsüklite ning suureneva koostoime ja rakenduste ajal ei saa reeglina tagada kinnistunud suhtemustritega, mis tulenevad Euroopa Kosmoseagentuuri kohaldatavast õiglase tulu põhimõttest (9).

5.8

Vältida tuleb äkilisi muudatusi. Seepärast toetas komitee analüüsi ja dialoogi selle üle, milline peaks olema Euroopa tulemuslikkus kümne aasta pärast, ning märkis, et selles dialoogis tuleks käsitleda „muu hulgas ESA rahastamist, keskmise suurusega ettevõtete dünaamilist panust ja seda, kuidas säilitada konkurentsivõime kõrgeim tase” (10)..

5.9

Komitee on seisukohal, et nõukogu 2012. aasta novembri resolutsiooni ELi ja Euroopa Kosmoseagentuuri suhete kohta (11) ning 8. veebruaril vastu võetud uue finantsraamistiku koosmõju kujutab endast komitee 2008. aasta soovituse konkreetset ellurakendamist. EL on sisenemas uude etappi.

5.10

Euroopa Kosmoseagentuur, kes saab otsuste rakendamisel toetuda oma pikaajalistele kogemustele, vastutab tegevjuhtimise eest, kuid võttes aluseks ELi eeskirjad. Asjakohase rakendamise korral saavutatakse kosmoseagentuuri pädevuste ja ELi tavapäraste turumehhanismi vahel optimaalne tasakaal.

5.11

Praegu ei ole veel selge, kuidas kokkulepitud töömeetodid toimivad, vähemalt mitte esimeses etapis. Vaatamata viimase paari aasta jooksul tehtud väikestele muudatustele, millega edendati turule suunatud lähenemisviise, peab tekkima uus suhtumine kosmosevaldkonna teadusse ja teadusuuringutesse. Komitee tervitab seepärast lähenemisviisi, mille kohaselt arendataks välja praktilised kriteeriumid Euroopa Kosmoseagentuuris rakendatava õiglase tulu põhimõtte (mille eesmärk on Euroopas mitmekesise kosmosetööstuse üles ehitamine ja selle kasutamine) ja komisjoni jaoks siduvate ELi siseturu reeglite eristamiseks, et arendada komisjoni ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahelist viljakat koostööd ning veelgi tugevdada Euroopa kosmosetööstust.

5.12

Kõnealust aspekti käsitleti ka CCMI asjaomast teemat käsitlenud täiendavas arvamuses. Selles sisaldunud kriitilistest küsimustest on mõned nüüdseks õnneks selgituse saanud.

6.   Konkreetsed teemad

6.1

Kosmosepoliitika väljatöötamisel vastavalt artiklile 189 tuleks nii palju kui võimalik kohaldada komisjoni ja liikmesriikide paralleelseid pädevusi. Samuti peaksid liikmesriigid konkreetsete teemade puhul omal algatusel omavahelist koostööd tegema. Järelevalvet kõnealuste protsesside üle võib teostada komisjon.

6.2

Muutuvas dünaamilises konkurentsikeskkonnas tuleb määratleda õiged tingimused, et toetada ELi tööstuse tugevat konkurentsivõimelist baasi. Seepärast nõuab komitee, et nüüdsest antaks tööstusele nõuandeorganites ametlik koht, eriti valdkondade puhul, kus tegutsevad väikesemad ettevõtjad. Nõuded tuleb määratleda avatud ja läbipaistval viisil.

6.3

Arutamist vajavate teemade hulgas on vaba ja avatud andmepoliitika, kvaliteet, standardid ja sertifitseerimine. Teenuseid osutavad nii avaliku sektori asutused kui ka erasektori osalejad, mistõttu on vajalik tõhus järelevalve.

6.4

Asjakohaselt kehtestatud konsulteerimise eeskirjade abil on võimalik ära kasutada VKEde tohutut potentsiaali. Piisav osa programmide Copernicus ja Galileo eelarvest tuleb eraldada uute teenuste ja rakenduste arendamiseks.

6.5

Kuna tegemist on tehnoloogiamahuka valdkonnaga, siis on tööjõud üldjoontes kõrge kvalifikatsiooniga. Kogu maailmas töötab kosmosesektoris kokku 800 000 töötajat, neist 25 % USAs ja 4 % (!) Euroopas. Euroopa potentsiaali tugevdamiseks ja kasulike sünergiate loomiseks on vaja järjest rohkem kõrgkooli lõpetanud töötajaid. Korralikud töölepingud peaksid olema reegel, et suurendada sektori atraktiivsust.

6.6

Kosmos toidab noorte kujutlusvõimet. Komitee nõuab aktiivset tööhõivepoliitikat, mis põhineks ajakohasel haridusel ja koolitusel ning mida edendataks tehnilistes kõrgkoolides, luues ka tiheda sideme teaduse ja innovatsiooniga. See edendaks ka soovitavat ja asjakohast liikuvust.

6.7

Arvestades institutsioonilise turu tohutut tähtsust, on kosmosetööstuse poliitika tihedalt seotud hankepoliitikaga. See peaks vastama kõrgetele kvaliteedi- ja läbipaistvusnõuetele. Komitee rõhutab, et tööstus tervitaks väga seda, kui loodaks eraldi kosmosevaldkonna hankepoliitika, kuhu EL oleks otseselt kaasatud, niipea kui komisjoni ja liikmesriikide vahel on määratletud selle ulatus.

6.8

Kõnealune poliitika aitaks kaasa sellele, et EL saaks täita oma rolli Euroopa kosmoseinfrastruktuuri omaniku ja kosmosepõhiste teenuste tarbijana rea avaliku sektori ülesannete täitmisel.

6.9

Komitee rõhutab, et piirkondade ja kogukondade kohustustel on suur roll kosmosetööstuse kujunevate tegevuste väljaarendamise edendamisel. Piirkondade rolli alahinnatakse. Piirkondi tuleb asjakohaselt teavitada ja korralikult varustada, et nad saaksid kasu kosmoseteenuste tõhusa kasutamise võimalikust positiivsest mõjust.

6.10

Puudu on rahuldavad kvantitatiivsed turuuuringud, mistõttu on puudu usaldusväärsetest andmetest kosmosevaldkonna teadusuuringute lõppmõjust järelrakenduste puhul. Süvendada tuleb analüütilisi teadmisi tootmisahela eelse ja järgse etappi kohta.

6.11

Euroconsulti analüüsi, milles väidetakse muu hulgas, et USA tootmisahela eelse etapi investeeringud loovad kaks korda rohkem kasumlikku tegevust tootmisahela järgses etapis kui Euroopas, on küll vaidlustatud, ent mitte kunagi analüütiliselt ümber lükatud (12). Veel üks huvitav mudel ELi jaoks – ainus omalaadne – on Ühendkuningriigi kosmosetööstuse eri segmentide majandusliku mõju ajakohastatud analüüs (13)

6.12

Komitee innustab komisjoni, Euroopa Kosmoseagentuuri ja liikmesriike viima läbi kosmosesektori eri segmentide ühised analüüsid ja asetama need ülemaailmsesse konteksti. Ühendatud näitajad (uue) tööhõive, kasvumäärade ja rakenduste kohta suurendavad sektori olulisust ja aitavad saavutada üldsuse püsivat toetust.

7.   Julgeolek ja kaitse

7.1

Komitee on seisukohal, et sarnaselt Euroopa konkurentide kosmosepoliitikaga kannaks ELi kosmosepoliitika rohkem vilja, kui liikmesriikide vahel valitseks suurem üksmeel kaitse- ja julgeolekuvaldkonna strateegilistes küsimustes ja kui see valdkond kaasataks laiemas perspektiivis ELi välispoliitikasse. Seda seost tuleks arvesse võtta eelseisvas arutelus Euroopa kaitse üle.

7.2

Kosmosevaldkonnas on Euroopa koostöö oluliselt kaugemale arenenud kui mis tahes kaitsevaldkonna sektoris. Kaitsega seotud kosmosetegevust võiks kasutada ühise kaitsepoliitika pilootprojektide või näidetena ELi kaitsepoliitika väljatöötamisel. Komitee märgib, et selline ettepanek tehti juba 1987. aastal! Seda ei ole kunagi järgitud.

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  „ELi kosmosetööstuse poliitika – kosmosesektori majanduskasvu potentsiaali avamine”, COM(2013) 108 final, veebruar 2013.

(2)  Vt ELT C 162, 25.6.2008, lk 24 seoses komisjoni teatisega nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa kosmosepoliitika kohta”, COM(2007) 212 final.

(3)  Vt komisjoni teatis, lk 4.

(4)  Vt joonealune märkus 2.

(5)  Vt ELT C 339, 14.12.2010, lk 14; ELT C 44, 11.2.2011, lk 153; ELT C 43, 15.2.2012, lk 20.

(6)  Vt ELT C 299, 4.10.2012, lk 72 GMESi ja selle toimingute kohta alates 2014. aastast.

(7)  Vt „ASD-Eurospace position paper on industrial policy”, veebruar 2013, lk 2.

(8)  Vt ELT C 162, 25.6.2008, lk 24.

(9)  Vt sama, punkt 1.11.

(10)  Vt sama, punkt 1.13.

(11)  Resolutsioon ESA rolli kohta Euroopa konkurentsivõime ja kasvu edendamisel, 20. november 2012.

(12)  Euroconsult 2011. aasta analüüsis jõuti järeldusele, et USAs on eelnevate investeeringute ja järelrakenduste suhe on 1 euro: 16 eurot, samas kui Euroopas olevat see suhe „vaid” 1 euro: 8 eurot.

(13)  UK Space Industry: „Update of the Size and Health of the UK Space Industry”, Oxford Economics, 2010.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/35


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Juhtalgatuse „Innovatiivne liit” olukord 2012. aastal – Muudatuste kiirendamine””

COM(2013) 149 final

2013/C 341/08

Raportöör: Cveto STANTIČ

21. märtsil 2013 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Juhtalgatuse „Innovatiivne liit” olukord 2012. aastal – Muudatuste kiirendamine” ”

COM(2013) 149 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. juulil 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. Septembril 2013 (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 161, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt Euroopa Komisjoni otsuse üle avaldada teist aastat järjest aruanne juhtalgatuse „Innovatiivne liit” olukorra kohta. Aruandes märgitakse märkimisväärseid edusamme, nimelt, et 80 % juhtalgatuse raames võetud kohustuste puhul järgitakse neile seatud ajakava. Komitee nõustub, et edusamme on tehtud, eelkõige poliitikaraamistiku osas konkreetsete kohustuste elluviimiseks. Seepärast eeldab komitee, et 2014. aasta lõpuks on täidetud kõik 34 kohustust.

1.2

Hoolimata sellest, et 2012. aastal saavutati edu mitmes olulises valdkonnas, nagu ühtne patent ja riskikapitalifondide uued eeskirjad, ei ole põhjust rahuloluks. Juhtalgatus „Innovatiivne liit” ei anna veel tulemusi majanduskasvu ja töökohtade loomise osas. Ka ei ole näha suuri edusamme Euroopa teadusruumi ülemaailmse konkurentsivõime suurendamisel.

1.3

Komitee märgib eriti suure murega, et enamiku liikmesriikide eelarvetes vähendatakse teist aastat järjest teadus- ja arendustegevusele tehtavaid kulutusi. Samavõrd muret valmistav on innovatsioonilõhe suurenemine liikmesriikide ja üksikute piirkondade vahel. Piirkondliku ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondide tulemuslikkus vajab läbivaatamist juhtalgatuse „Innovatiivne liit” seisukohast, eriti seoses ajude äravooluga Euroopa ebasoodsamatest piirkondadest juba väljakujunenud teaduskeskustesse.

1.4

Kriis on juba sundinud Euroopat süvendama integratsiooni, et tagada makromajanduslik stabiilsus ja rahaliidu toimimine. Komitee veendumusel on selleks, et innovatiivse liidu projekti tulemuseks oleks Euroopa teadmiste suurem konkurentsivõime, majanduskasv ja töökohtade loomine, vaja suuremat ja tihedamat integratsiooni ka teadustegevuse ja innovatsiooni valdkonnas. Komitee kutsub Euroopa Ülemkogu üles toetama oktoobris toimuva tippkohtumise järeldustes innovatiivse liidu kontseptsiooni süvendamist.

1.5

Komitee on veendunud, et juhtalgatuse „Innovatiivne liit” ulatust tuleb suurendada ka juhul, kui kõik 34 kohustust täidetakse, ning toetab sellega seoses Euroopa teadus- ja innovatsiooniruumi komitee (ERIAB) (1) soovitusi ja komisjoni vastust neile soovitustele. Samal ajal kutsub komitee komisjoni üles koostama niipea kui võimalik loetelu meetmetest ja valdkondadest, kus ulatuse suurendamine on võimalik ja hädavajalik. Komitee näeb võimalusi juhtalgatuse süvendamiseks eeskätt kiiresti kasvavaid innovatiivseid äriühinguid soodustava keskkonna parandamisel, avaliku sektori innovatsiooni ja sotsiaalse innovatsiooni valdkonnas ning uute innovatiivsete ärimudelite puhul, mis võivad otsustavalt muuta innovatiivsete lahenduste suhtes võetud hoiakuid ja praeguseid lähenemisviise.

1.6

Toimiv Euroopa teadusruum on juhtalgatuse „Innovatiivne liit” asendamatu osa. Hoolimata Euroopa Ülemkogu täielikust toetusest kahtleb komitee selle lõpuleviimises 2014. aasta lõpuks, sest ei näe piisavaid edusamme võtmevaldkondades, nagu teadlaste liikuvus, riikide teadussüsteemide tulemuslikkus, teadusuuringute infrastruktuuri kasutamise optimeerimine, riiklike teadusfondide konkurentsipõhine kasutamine, intellektuaalomandi õiguste turu lõpuleviimine jne. Seepärast kutsub komitee komisjoni ja liikmesriike üles tagama võimalikult kiiresti kõigi Euroopa teadusruumi arendamiseks vajalike tingimuste täitmine, nagu on soovitatud komisjoni teatises (2).

1.7

Komitee väljendab heameelt edusammude üle üleeuroopalise kvaliteetse teadusuuringute infrastruktuuri rajamisel ning Euroopa innovatsioonipartnerluste esmaste julgustavate tulemuste üle. Komitee leiab, et viimased on mõnel juhul veel kontrollimata ja lõpetamata mudelid, ning kutsub komisjoni üles valmistama seniste kogemuste põhjal ette nende tulemuslikkuse ulatusliku analüüsi koos ühtsete tingimustega nende toimimiseks ja rahastamiseks.

1.8

Teadustegevuse ja innovatsiooni toetussüsteem on Euroopas jätkuvalt liiga keeruline, mis peletab eelkõige just mikro- ja väikeettevõtjad ELi uurimisprojektidest eemale. Lisaks keerukatele ja aeganõudvatele haldusnõuetele esineb suuri erinevusi piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi programmide menetlustes.

1.9

Komitee näeb suurt potentsiaali innovatsiooni edendamises riigihangete innovatiivsema suunamise kaudu. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles suurendama kommertskasutusele eelnevate hangete kasutamist ning levitama innovatsioonisõbralike hangetega seotud kogemusi ja nende mudeleid. See peaks kehtima ka struktuurifondidest rahastatavate riigihangete suhtes.

1.10

Haridussüsteemide reform peaks muu hulgas varustama Euroopat rohkemate kõrgema kvalifikatsiooniga teadlaste ja inseneridega (3). Komitee leiab, et nende õppeprogrammidesse oleks hea hõlmata ettevõtluskoolitus ja juhtimisoskus, kuna need on väga olulised selleks, et muuta head ideed tulemuslikult edukateks projektideks. Komitee kutsub üles kaasama õppekavade ettevalmistamisse ja doktoriõppeprogrammide juhtimisse ka ettevõtjad ja sotsiaalpartnerid.

1.11

Komitee soovib veelkord toonitada sotsiaalse innovatsiooni erilist rolli – sotsiaalsel innovatsioonil võiks olla oluline roll kriisiga ja teiste kaasaegse ühiskonna väljakutsetega toimetulekul. Seepärast tuleks arendada selliseid toetusmehhanisme, mis on kättesaadavad ka kodanikuühiskonna ja sotsiaalmajandusvaldkonna võimalikele sotsiaalsetele innovaatoritele. Komitee kutsub komisjoni üles kehtestama võimalikult kiiresti toetuse innovatiivsete sotsiaalprojektide inkubaatorite loomiseks.

2.   Arvamuse ja komisjoni teatise taust

2.1

Juhtalgatus „Innovatiivne liit” on üks strateegias „Euroopa 2020” teatavaks tehtud seitsmest juhtalgatusest. Selle eesmärk on luua Euroopas innovatsioonisõbralikum keskkond ning seeläbi tagada, et innovatiivsed ideed muudetakse toodeteks ja teenusteks, millega luuakse majanduskasvu ja töökohti. Analüüsid näitavad, et riigid, kes on minevikus teadustegevusse ja innovatsiooni rohkem investeerinud, taastuvad palju kiiremini ja nende tööhõivemäär on kõrgem (4).

2.2

Teatises „Juhtalgatuse „Innovatiivne liit” olukord 2012. aastal” (5) esitab Euroopa Komisjon teist aastat järjest kokkuvõtte liikmesriikide ja ELi tasandi saavutustest strateegia „Euroopa2020” ühe juhtalgatuse „Innovatiivne liit” rakendamisel.

2.3

Üldjoontes märgib komisjon märkimisväärseid edusamme juhtalgatuse rakendamisel. Rohkem kui 80 % algatustest on rakendatud plaanipäraselt. Liikmesriikides keskendutakse üha enam innovatsiooni soodustava ettevõtluskeskkonna loomisele: vähendatakse teadusuuringutesse tehtavate investeeringute ja patentidelt saadava kasumi maksustamist, lihtsustatakse juurdepääsu riskikapitalile jne.

2.4

Siiski mainitakse teatises mitmeid muret tekitavaid suundumusi, millest enamik on majanduskriisi ja suurte eelarvepuudujääkide tagajärg:

2011. ja 2012. aastal ilmnes enamiku liikmesriikide eelarvetes teadus- ja arendustegevusele tehtavate kulutuste vähendamise suundumus;

erinevused riikide teadussüsteemide tõhususes ja tulemuslikkuses suurendavad riikide ja piirkondade vahelist innovatsioonilõhet;

mõnes riigis on vähenenud teadus- ja arendustegevusse tehtavad erasektori investeeringud, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate seas;

majanduskasvu takistavate arvukate kitsaskohtade tõttu on kiiresti kasvavate innovatiivsete äriühingute osakaal Euroopas liiga väike.

2.5

Teatise peamine järeldus on, et Euroopa peab suurendama oma panust innovatsioonipõhise majanduskasvu tagamiseks. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb juhtalgatust „Innovatiivne liit” viivitamatult edasi arendada. Praegu ei ole veel selge, millistes valdkondades, milliste meetmete ja vahendite abil selline areng ja süvendamine aset leiab.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee väljendab heameelt komisjoni otsuse üle koostada igal aastal juhtalgatuse „Innovatiivne liit” olukorra analüüs. „Innovatiivne liit” on üks strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatustest. Tulemuste õigeaegne analüüs lihtsustab parandusmeetmete võtmist valdkondades, kus asjad ei liigu õiges suunas.

3.2

Arvestades uute ELi õigusaktide rakendamise tavapraktikat, on kaks aastat liiga lühike aeg saavutatud tulemuste tõeliseks hindamiseks (6). Sellegipoolest hindab komitee seda, et juhtalgatuse „Innovatiivne liit” poliitikaraamistik on enam-vähem paigas, kuigi majanduskasvu ja uute töökohtade osas ei ole tulemusi veel näha.

3.3

Riigieelarvete puudujääkide üle toimuva kõikehaarava ulatusliku arutelu ja ebapopulaarsete kokkuhoiumeetmete kontekstis ning olukorras, kus usaldus Euroopa projekti vastu üldiselt väheneb, on juhtalgatus „Innovatiivne liit” üks positiivsemaid edulugusid. Suurem osa juhtalgatuse „Innovatiivne liit” raames võetud algatusi rakendatakse enam-vähem ajakava kohaselt. Seepärast on komiteel alust eeldada, et 2014. aasta lõpuks on täidetud kõik 34 kohustust.

3.4

Komitee väljendab heameelt edusammude üle kvaliteetse üleeuroopalise teadusuuringute infrastruktuuri rajamisel tänu ESFRI (7) tõhusale ja aktiivsele rollile. Kokku ESFRI nimekirjas olevast 48 projektist on 27 projekti juba rakendamisetapis, mis on hea eeldus, et saavutada eesmärk ehitada 2015. aastaks üles 60 % prioriteetsest Euroopa teadusuuringute infrastruktuurist (8). Komitee arvates teeb Euroopa ikka veel liiga vähe selleks, et koordineerida ja optimeerida teadusuuringute infrastruktuuri kasutamist.

3.5

Euroopa innovatsioonipartnerluse uus kontseptsioon, algsed katseprojektid, mis on suunatud peamiste sotsiaalsete probleemidega tegelemisele (9), on seni jätnud lootustandva mulje. Nende eesmärk on tuua kokku kõigi tasandite sidusrühmad, et ületada killustatus ja võimaldada kriitilist massi. Hoolimata neist positiivsetest märkidest on Euroopa partnerlused mõnel juhul veel kontrollimata ja lõpetamata mudelid. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles koostama niipea kui võimalik seniste kogemuste põhjal nende tulemuslikkuse ulatusliku analüüsi ning ühtsed tingimused nende toimimiseks ja rahastamiseks tulevikus.

3.6

Hoolimata kaheldamatutest edusammudest teatud valdkondades ei ole põhjust rahuloluks. Komitee toob alljärgnevalt välja need valdkonnad, kus edusammud ei ole veel olnud piisavad ning kus on vaja võtta kiireid ja tulemuslikke meetmeid.

3.7

Teadustegevuse ja innovatsiooni toetussüsteem on Euroopas jätkuvalt liiga keeruline. Võimalikel kasusaajatel tuleb orienteeruda suures hulgas olemasolevates vahendites (riiklikud ja piirkondlikud programmid, valitsustevahelised algatused ja ELi rahastamismenetlused). Ka bürokraatiat ei ole märkimisväärselt vähendatud. See takistab piiriülest koostööd ning peletab eelkõige just mikro- ja väikeettevõtjad ELi uurimisprojektidest eemale. Lisaks halduskoormusele esineb ka suuri erinevusi menetlustes.

3.8

Innovatiivse liidu loomise lähe on tipptasemel kaasaegse haridussüsteemi arendamine kõigis liikmesriikides, sh kõrghariduse reform. Ettevõtjad osalevad ikka veel väga vähe õppekavade ettevalmistamises ja doktoriõppeprogrammide läbiviimises. Seepärast kutsub komitee veelkord üles lubama sotsiaalpartneritel aktiivselt osaleda tulevaste haridussüsteemide kavandamisel.

Samuti soovib komitee juhtimis- ja ettevõtlusoskuste lisamist tulevaste inseneride ja teadlaste õppekavadesse, et lihtsustada ja edendada heade ideede muutmist edukateks turustatavateks projektideks.

3.9

Komitee toetab innovatsiooni laiaulatuslikku määratlust, mida saab laiendada arvukatele valdkondadele. Oma varasemates arvamustes on komitee korduvalt rõhutanud sotsiaalse innovatsiooni erilist rolli (10) – sageli saab see alguse otse kodanikuühiskonna organisatsioonidest. Euroopa hoolekandesüsteemide paljud aspektid on kodanikuühiskonna ja sotsiaalmajanduses osalejate innovatiivsete ideede vili. Seepärast peaks innovatsioonile suunatud toetus hõlmama kõiki sotsiaalseid ettevõtteid ning rahastamismehhanismid peaksid peegeldama innovatsiooni erakordset mitmekesisust.

3.10

Innovatiivsete ideede turustamisel jääb veel ikka puudu tulemuslikkusest. Eriti väikestel, innovatiivsetel äriühingutel on jätkuvalt raske rahastamisele juurde pääseda (riskikapitalifondide vähesus finantskriisi tõttu). Ettevõtlus ja innovatsioon käivad sageli käsikäes. Euroopas ollakse tavapäraselt vähem sallivad ettevõtja ebaõnnestumise võimaluse suhtes ning veelgi tõrjuvamad riskantsete, innovatiivsete projektide suhtes. Ühtne kapitaliturg (eeskätt riskikapitaliturg) ei toimi ikka veel. Innovatiivsete ettevõtete rahastamise uued vormid, nagu ühisrahastamine ja äriinglid, levivad liiga aeglaselt. Riskijagamisrahastu on olnud väga hea kogemus, kuid kahjuks ei suuda see nõudlusele vastata.

3.11

Innovatsiooni ühtse turu lõpuleviimine sõltub suurelt jaolt Euroopa ühtse turu nõuetekohasest toimimisest. Viimane seisab ikka veel silmitsi arvukate takistuste ja puudustega, eriti teenuste ja kapitali vaba liikumise valdkonnas (11). Komitee soovitab veelkord komisjonil mõelda üleeuroopalise elektroonilise andmebaasi loomisele (otsingumootori vormis), mis sisaldaks konkreetset teavet üksikutelt äriühingutelt ja uurimisinstituutidelt, et lihtsustada ettevõtete ja teiste organisatsioonide kiiremat võrgustumist nende sidumiseks innovatiivsete projektidega (ehk ka olemasoleva Euroopa ettevõtlusvõrgustiku kontekstis) (12).

3.11.1

Intellektuaalomandi õiguste ühtse turu lõpuleviimise ees seisvad takistused langevad samasse kategooriasse. Ühtne Euroopa patent on olulise saavutusena viimaks küll ilmavalgust näinud, ent menetlused veel ei toimi.

3.12

Samuti jääb Euroopa maha innovatiivsete hanketurgude lõpuleviimisel, eriti riigihankemehhanismide osas (13). ELis on liiga vähe innovatsiooni edendamisele suunatud avalikke pakkumisi. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles märkimisväärselt suurendama kommertskasutusele eelnevate hangete kasutamist, mis komisjoni hinnangul võimaldaks suurendada hanketurgu 10 miljardi euro võrra. Sellega seoses osutab komitee ka Euroopa Parlamendi ettepanekutele riigihangete moderniseerimiseks (14). Selleks et suurendada nõudlust innovatiivsete toodete ja teenuste järele, tuleks rohkem ära kasutada struktuurifondidest kaasrahastatavaid riigihankeid.

3.13

Toimiv Euroopa teadusruum, mis on teadustegevuse ja innovatsiooni ühtse turu sünonüüm, on üks võtmetingimusi innovatiivse liidu kontseptsiooni täielikuks rakendamiseks. Euroopa Ülemkogu on seadnud selle lõpuleviimise tähtajaks 2014. aasta (15). See tähendab, et selleks ajaks tuleks kõrvaldada kõik liikuvuse ja piiriülese koostöö ees seisvad peamised takistused, muu hulgas teadlastele avatud tööturu, täiendavate pensionifondide loomise, teadmiste ja teadustulemuste optimaalse levitamise ning riiklike teadusressursside konkurentsipõhisema kasutamise abil. Komitee on esitanud oma seisukohad Euroopa teadusruumi lõpuleviimise kohta üksikasjalikumalt arvamuses (16), milles väljendas muret, et 2014. aasta on liiga ambitsioonikas tähtaeg.

3.14

Innovatsiooni rahastamise ja ergutamise prioriteetsus peaks kajastuma kõigis ELi rahastamisprogrammides, ühtekuuluvusfondid kaasa arvatud, mitte üksnes konkurentsivõime ja innovatsiooniprogrammis. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles kasutama ära uue struktuurifondide määrusega pakutavaid võimalusi (17).

3.15

Innovatiivse liidu nõuetekohaseks toimimiseks on vaja pidevaid jõupingusi ja tulemuslikku koostööd kõigil tasanditel, st nii ELi, liikmesriigi kui ka kohalikul tasandil. Rohkem on vaja keskenduda piirkondliku innovatsioonipoliitika rollile, mis võiks anda märkimisväärse panuse vähese suutlikkusega piirkondadest Euroopa väljakujunenud teaduskeskustesse toimuva ajude äravoolu tõkestamisse.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Komitee arvates on juhtalgatuse raames võetud 34 kohustuse täitmine vaid esimene samm tõeliselt innovatiivse liidu saavutamisel. Selleks et anda oluline panus arukasse, jätkusuutlikku ja kaasavasse majanduskasvu, on järgmises etapis vaja laiendada juhtalgatuse ulatust, st riikliku teadus- ja innovatsioonipoliitika palju suuremat integreerimist ja kooskõlastamist ELi poliitika ja tegevusega. Komitee kutsub komisjoni üles koostama viivitamata loetelu konkreetsetest meetmetest ja valdkondadest, kus juhtalgatuse ulatuse laiendamine ei ole mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik.

4.2

Komitee leiab, et algatuse ulatuse laiendamiseks on palju ruumi mitmetes valdkondades, millest siinkohal nimetatakse vaid mõnda:

innovatsiooni edendamine avalikus sektoris võib suurendada avaliku sektori asutuste tõhusust ja vähendada nende kulusid, andes nii panuse liikmesriikide eelarvete tasakaalustamisse ja üldisesse konkurentsivõimesse;

kiiresti kasvavate innovatiivsete äriühingute ettevõtluskeskkonna edasine parandamine otsustavamate meetmete abil maksustamise, idufirmade toetamise (tähtajalised maksuvabastused), autoriõigust käsitlevate õigusaktide ühtlustamise jne valdkonnas;

sotsiaalne innovatsioon võib aidata edukalt lahendada paljud kaasaegse ühiskonna probleemid ja majanduskriisi tagajärjed;

innovatiivsed lahendused teenustesektoris avavad uusi võimalusi jaekaubanduses, e-kaubanduses, turismi valdkonnas, tarkvararakendustes jne.

4.3

Komitee toetab juhtalgatuse „Innovatiivne liit” esimese stressitesti (18) läbi viinud ERIABi esitatud järeldusi ja soovitusi. Nimetatud aruandes väljendab ERIAB vajadust radikaalse suunamuutuse järele Euroopa tulevase majanduskasvu strateegias, mis põhineks enam teadmistel ja innovatsioonil. Peamiste väljakutsete hulgas nimetatakse:

liikmesriikide nõrka poliitilist pühendumust juhtalgatusele „Innovatiivne liit”;

vananenud traditsioonilisi ärimudeleid;

ebapiisavaid seoseid tipptasemel teaduslik-akadeemiliste saavutuste ja tehnoloogiapõhise innovatsiooni tegeliku väljundi vahel;

aeglast otsustusprotsessi ja vastumeelsust innovatsiooniga seotud riski suhtes.

4.4

Komitee soovitab komisjonil kaaluda uute, innovatiivsete ärimudelite arendamisele suunatud konkreetsete vahendite kasutuselevõttu. Üks võimalus oleks kasutada nn innovatsiooniosakuid.

4.5

Komiteed kutsuti juhtalgatustes üles innustama ettevõtjaid, sotsiaalpartnereid ja valitsusväliseid organisatsioone, keda ta esindab, toetama juhtalgatust „Innovatiivne liit” ning aitama kaasa parimate tavade levitamisele. Komitee teeb ettepaneku, et koostab, eelkõige strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee kaudu, konkreetse loetelu algatustest ja tegevustest, millega ta saab sotsiaalpartnerite, riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ning muude kodanikuühiskonna organisatsioonide kaudu anda varasemast suurema panuse usalduse suurendamisse juhtalgatuse „Innovatiivne liit” vastu.

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Euroopa teadus- ja innovatsiooniruumi komitee: juhtalgatuse „Innovatiivne liit” stressitest, november 2012.

(2)  Komisjoni teatis „Euroopa teadusruumi partnerluse tugevdamine tipptaseme ja kasvu saavutamiseks”, COM(2012) 392 final.

(3)  Kui Euroopa tahab saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, vajab ta 2020. aastaks vähemalt miljonit uut teadlast ja inseneri.

(4)  Juhtalgatuse „Innovatiivne liit” 2013. aasta tulemustabel.

(5)  COM(2013) 149 final, 21.3.2013.

(6)  Mõned seadusandlikud aktid innovatsioonikeskkonna parandamiseks (intellektuaalomandi direktiiv, Euroopa patent, riskikapitalifondide pass jne) ei ole veel täielikult jõustunud.

(7)  Teadustöö infrastruktuure käsitlev Euroopa strateegiafoorum.

(8)  Vt ESFRI rakendusaruanne, november 2012.

(9)  Euroopa innovatsioonipartnerlus „Täisväärtusliku eluperioodi pikendamine”, innovatsioonipartnerlus „Põllumajanduse tootlikkus ja jätkusuutlikkus”, innovatsioonipartnerlus „Arukad linnad ja omavalitsused”, vett käsitlev innovatsioonipartnerlus ja toorainet käsitlev innovatsioonipartnerlus.

(10)  Vt arvamused ELT C 132, 3.5.2011, lk 39 (punkt 3.10.4), ELT C 229, 31.7.2012, lk 39 ja ELT C 354 28.12.2010, lk 80.

(11)  Vt arvamus „Ühtse turu akt – puuduvate meetmete määratlemine” (ei ole veel ELT-s avaldatud).

(12)  Vt arvamus ELT C 218, 11.9.2009, lk 8, punktid 1.2 ja 3.2.4.

(13)  Riigihanketurg moodustab ligikaudu 17 % Euroopa SKPst.

(14)  Siseturu ja tarbijakaitse komisjoni (IMCO) aruanne ja Euroopa Parlamendi resolutsioon kommertskasutusele eelnevate hangete kohta.

(15)  Euroopa Ülemkogu 2011. aasta veebruari ja 2012. aasta märtsi järeldused.

(16)  ELT C 76, 14.3.2013, lk 31.

(17)  ESFi määruse artikkel 9.

(18)  Euroopa teadus- ja innovatsiooniruumi komitee esimene seisukohavõtt: juhtalgatuse „Innovatiivne liit” stressitest, november 2012.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/40


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto üleviimise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta”

COM(2013) 266 final – 2013/0139 (COD)

2013/C 341/09

Raportöör: Reine-Claude MADER

7. juunil 2013 otsustas nõukogu ja 23. mail otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto üleviimise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta

COM(2013) 266 final – 2013/139 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. juulil 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 163, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 3.

1.   Kokkuvõte

1.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekut, mille eesmärk on tagada kõigile Euroopa kodanikele juurdepääs maksekontole, ning parandada maksekontoga seotud tasude võrreldavust ja liikuvust, eesmärgiga võidelda finantsalase tõrjutusega ja lihtsustada kodanike osalust siseturul.

1.2

Komitee leiab, et direktiiv on kõige asjakohasem viis selliste meetmete rakendamiseks, mis on kasulikud nii tarbijatele kui makseteenuse pakkujatele. Need meetmed aitavad kaasa ühtse turu lõpuleviimisele finantsteenuste valdkonnas ning kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist takistavate tõkete kõrvaldamisele. Siiski peaks selle õiguse kasutamine olema kooskõlas ELi eeskirjadega rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse valdkonnas, ning mitte soodustama maksudest kõrvalehoidumist. Lisaks sellele tuleks komitee arvates pöörata suurimat tähelepanu subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele.

1.3

Komitee tunneb siiski kahetsust teatud meetmete piiratud ulatuse pärast. Ta rõhutab, et terminoloogia ühtlustamine peaks hõlmama kõiki tasusid, ning et teenuste hinnakiri ei tohiks sisaldada üksnes kõige tüüpilisemate makseteenuste loetelu. Komitee leiab, et teadlikku valikut on võimalik teha üksnes siis, kui võrrelda kõigile igapäevastele tehingutele kohaldatavaid tasusid, kuna igal tarbijal on erinevad vajadused.

1.4

Komitee kiidab heaks sätted, mille eesmärk on parandada läbipaistvust, eelkõige kombineeritud toodete valdkonnas, kuna tarbijal peab olema võimalik võrrelda makseteenuse pakkujate poolt pakutavaid eri lahendusi, ning otsustada, milline neist on tema jaoks kõige soodsam ja asjakohasem.

1.5

Komitee toetab makstud tasude ülevaate esitamise kohustuse kehtestamist ning sooviks, et seda sätet täiendataks kohustusega teavitada tarbijaid ette sellest, kui nende kontodelt võetakse tavapärasest erinevaid tasusid, et jätta tarbijatele võimalus võtta asjakohaseid meetmeid või vaidlustada kõnealuseid tasusid.

1.6

Ka seoses läbipaistvusega toetab komitee sõltumatute võrdlusveebisaitide loomist ning soovitab, et olemasolevate võrdlusveebisaitide register võimaldaks tarbijatele juurdepääsu andmetele kõigis liikmesriikides asuvate finantseerimisasutuste kohta.

1.7

Komitee toetab samuti pangandusteenustega seotud liikuvuse ettepanekuid. Komitee leiab siiski, et mobiilse kontonumbri teostatavust tuleks analüüsida, ning et süstemaatiliselt tuleks luua tehingute automaatse ümbersuunamise süsteem (1). Kõnealustele meetmetele peab eelnema sõltumatu uuring.

1.8

Komitee juhib muu hulgas tähelepanu maksuteenuse pakkujate töötajate koolituse tähtsusele, kuna teave on küll vältimatult vajalik, kuid sellest üksi ei piisa. Samuti rõhutab ta vajadust sellise finantsalase hariduse järele, mida annaksid eelkõige sõltumatud tarbijate ühendused (2).

1.9

Komitee võib üksnes toetada sätteid, mille eesmärk on võimaldada kõigile Euroopa kodanikele juurdepääs põhimaksekontole, kuna pangandusteenuste kasutamise võimalus on tänapäevases maailmas hädavajalik.

1.10

Komitee väljendab kahtlust seoses piiranguga „vähemalt üks makseteenuse pakkuja” igas liikmesriigis, mis võib tähendada seda, et tarbijatele ei jää mingeid valikuvõimalusi, kuna puuduvad konkureerivad pakkumised.

1.11

Komitee leiab, et juhul kui asjaomase konto omamise ja haldamise pakkumine ei ole tasuta, tuleb sellega seonduvate kulude mõistliku taseme määratlemisel arvesse võtta tegelikke kulusid, ning rõhutab vajadust reguleerida maksmata jätmise eest võetavad tasud.

1.12

Komitee jagab komisjoni arvamust seoses vajadusega kehtestada kontrollid ja hoiatavad karistused direktiivi sätete mittejärgimise korral. Ta rõhutab, et kontrollide tõhusus sõltub sellest, kas kõnealuste ülesannete täitmiseks on eraldatud asjakohased vahendid.

1.13

Komitee kordab oma toetust vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemidele, tingimusel, et need on sõltumatud.

2.   Taustteave

2.1

8. mail 2013 esitas komisjon dokumendi „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto üleviimise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta”.

2.2

See ettepanek on üks viimaste aastate algatustest, mille eesmärk on luua jaepanganduse ühtne turg, mis on esmase tähtsusega Euroopa majanduskasvu ja konkurentsivõime jaoks.

2.3

Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 114, mille eesmärk on kõrvaldada isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist takistavad tõkked.

2.4

Komisjon väidab, et Maalimapanga hinnangul ei ole ligikaudu 58 miljonil ELi tarbijal maksekontot ja ligikaudu 25 miljonit neist sooviks maksekonto avada.

2.5

Komitee märgib, et majanduses suureneb ettevõtete, tarbijate ja haldusasutuste puhul pidevalt mittesularahaliste ja elektrooniliste tehingute osakaal, kuid ta ei paku välja ühtegi meedet mitterahaliste teenuste laialdasemaks kasutamiseks.

2.6

Kõnealuses kontekstis leiab komisjon, et maksekonto omamine ja juurdepääs finantsteenustele on hädavajalik, kui tarbijatele soovitakse pakkuda ühtse turu kõiki eeliseid ja tagada nende finantsalane ja sotsiaalne kaasatus.

2.7

Komisjon rõhutab muu hulgas, et praegused ühtse turu tingimused võivad vähendada makseteenuse pakkujate huvi investeerida uutesse turgudesse.

2.8

Komisjon soovib kõrvaldada kõnealused takistused ja teeb sel eesmärgil järgmised ettepanekud:

võimaldada kõigil tarbijatel, vaatamata nende finantsolukorrale, avada põhimaksekonto ükskõik millises ELi liikmesriigis;

võtta vastu sätteid, et parandada teavet pangatasude kohta ja lihtsustada võrreldavust,

luua igas liikmesriigis süsteem pangandusteenustega seotud liikuvuse lihtsustamiseks.

2.9

Kõnealused meetmed aitavad komisjoni arvates kaasa sellele, et muuta siseturg finantsteenuste valdkonnas täielikult toimivaks, ning selle arendamisele. Tarbijail on palju lihtsam võrrelda pakkumisi Euroopa Liidus ning seal liikuda. Maksuteenuse pakkujatele hakkavad seega kehtima võrdsed tingimused, ning nad võivad saada kasu menetluste lihtsustamisest ning eeskirjade ühtlustamisest, et otsida uusi turge.

3.   Hinnang direktiivi ettepanekule

3.1

Komitee jagab komisjoni analüüsi väljaselgitatud takistuste osas ja seoses vajadusega viia finantsteenuste ühtne turg lõpule. Komitee leiab, et kõigile tarbijatele tuleb tagada võimalus avada maksekonto ning vahendid selle kasutamiseks, kuna ligipääs pangandusteenustele on vajalik taotletud eesmärgi saavutamiseks.

3.2

Komitee toetab muu hulgas ettepanekuid, mille eesmärk on suurendada pangatasude läbipaistvust ja parandada liikuvust. Komitee leiab, et need aitavad soodustada konkurentsi tarbijate ning maksuteenuse pakkujate kasuks.

3.3

Komitee leiab, et direktiivi vastuvõtmine on kõige asjakohasem vahend, kuna komisjon on igati õigustatult märkinud, et soovitus ei andnud soovitud tulemust, ning et vabatahtlikest meetmetest ei piisanud.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Maksekontodega seotud tasude võrreldavus

4.1.1

Mõisted. Komitee kiidab täielikult heaks komisjoni ettepaneku ühtlustada tasudega seonduvat terminoloogiat. Ühtlustamine on vältimatu, et parandada tarbijate arusaamist ja suurendada võrreldavust. Komitee suhtub siiski kahtlevalt meetmete piiratud ulatusse ning leiab, et terminoloogia peab olema ühtlustatud kõigi tasude puhul.

4.1.1.1

Ta märgib, et iga liikmesriigi asjaomaste pädevate asutuste ülesanne on koostada esialgne loetelu, mis edastatakse komisjonile. Ta leiab, et tarbijate ühendused, maksuteenuse pakkujad ja ka tarbijad tuleb kaasata nende loetelude väljatöötamisse, et kontrollida valitud terminoloogia mõistetavust kõigi jaoks.

4.1.1.2

Ta juhib tähelepanu asjaolule, et kasutatav mõiste peab katma samu teenuseid igas asutuses.

4.1.2

Teenuste hinnakiri ja sõnastik. Komitee toetab makseteenuse pakkujatele seatud kohustust esitada enne lepingu sõlmimist teenuste hinnakiri, mis sisaldab kõige tüüpilisemate teenuste loetelu, ning kiidab heaks sätte, mille eesmärk on võimaldada igal hetkel tasuta juurdepääsu kõnealusele dokumendile, eeskätt levitades seda finantsasutuste veebilehtedel. Komitee soovitab ühtlustada nõuded asjaomaste loetelude esitusele. Ta teeb muuhulgas ettepaneku täiendada seda teabesüsteemi kohustusega edastada tarbijatele hindade muutmise korral uus hinnakiri.

4.1.2.1

Komitee leiab siiski, et hinnakiri peaks katma kõiki tasusid. Tema arvates ei võimalda üksnes kõige tüüpilisemate teenuste tasudega piirdumine tarbijatel eri finantsasutuste pakkumisi tõhusalt võrrelda, kuna võrdlus peab põhinema tarbijate vajadustel. Igal tarbijal on erinevad vajadused, mis ei kattu tingimata loetelus esitatud teenustega.

4.1.2.2

Komitee soovitab ühtlustada teenuste hinnakirjade kõikide rubriikide esitusnõudeid, eeldusel et need katavad kõiki tasusid. Lisaks sellele soovitab ta ühtlustada teabe esitamise tehinguliigi alusel (kuu, aasta ja tehingualusel).

4.1.2.3

Läbipaistvust silmas pidades ning arvestades asjaolu, et tarbijatel peab finantsteenuste paketi valimisel olema võimalik hinnata selle asjakohasust lähtuvalt oma vajadustest, tervitab komitee nõuet kõnealuseid pakkumisi teenuste hinnakirjas lähemalt kirjeldada.

4.1.2.4

Ta tervitab samuti kohustust kasutada teenuste hinnakirjas ja konto väljavõtetes ühtlustatud terminoloogiat, et lihtsustada nende loetavust.

4.1.2.5

Lõpuks võtab komitee teadmiseks, et kättesaadavaks tehakse asjakohased sõnastikud. Komitee leiab siiski, et esmatähtis on kasutada selgeid ja arusaadavaid mõisteid teenuste hinnakirjas.

4.1.3

Makstud tasude ülevaade Komitee kiidab heaks kohustuse esitada tarbijatele vähemalt kord aastas ülevaade kõigist tema maksekontoga seoses võetud tasudest. See teave võimaldab tarbijatel arvutada välja nende ostetud teenuste hind ning valida asjakohased tooted. Komitee leiab, et tegemist on absoluutse miinimumiga, ning et makstud tasude ülevaade tuleb esitada tasuta.

4.1.3.1

Komitee arvates oleks huvitav täiendada kõnealust meedet kohustusega teavitada eelnevalt tavapärasest erinevatest tasudest, mis makseteenuse osutaja kontolt võtab, et võimaldada tarbijatel enne teenustasu võtmist astuda vajalikke samme, et kanda raha oma kontole või vajadusel kõnealused tasud vaidlustada.

4.1.4

Võrdlusveebisaidid Komitee toetab pangatasude kohase teabe kättesaadavaks tegemist akrediteeritud või riigi ametiasutuste võrdlusveebisaitide kaudu. See meede aitab kaasa tarbijate paremale teavitamisele, tingimusel, et võrdlusveebisaidid on sõltumatud ning teave täielik. Komitee leiab, et tuleb olla tähelepanelik nende veebisaitide rahastamise üksikasjade suhtes. Tal on küsimusi muu hulgas nende vahendite rakendamise üksikasjade kohta, eelkõige seoses esitatavate andmete liigiga: kas esitatakse üksnes toimingute ja teenuste hind või võimaldatakse kalkuleerida hinda individuaalsete andmete alusel.

4.1.4.1

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et tuleb olla eriti valvas eraettevõtjatele antavate akrediteeringute tingimuste suhtes. Ta leiab, et akrediteeringuid peavad väljastama liikmesriikide pädevad ametiasutused.

4.1.4.2

Muu hulgas leiab komitee, et võrdlusveebisaitidel tuleb kindlasti kasutada ühtlustatud termineid.

4.1.4.3

Lõpetuseks soovitab komitee, et register sisaldaks teiste liikmesriikide registrite loendit või linke nendele registritele, et tarbijatele oleks tagatud juurdepääs ELi kõigi finantseerimisasutuste hinnakirjadele, mis on eelkõige vajalik nn liikuvatele elanikkonnarühmadele.

4.2   Maksekonto üleviimine

4.2.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekuid, mis aitavad kaasa pangandusteenustega seonduva liikuvuse parandamisele, mis on liikuvust pidurdavate psühholoogiliste ja tehniliste tõkete seisukohast hädavajalik.

4.2.2

Ta leiab siiski, et mobiilse kontonumbri loomise võimaluste kohta tuleks läbi viia sõltumatu uuring, mis oleks kõige tõhusam lahendus täieliku liikuvuse tagamiseks.

4.2.3

Ta leiab, et kõigil finantseerimisasutustel tuleks vähemalt luua iga-aastaste maksete arvesse võtmiseks 15 kuu jooksul teostatavate maksete ümbersuunamise automaatne süsteemi.

4.2.4

Komitee tunneb heameelt selle üle, et komisjon kehtestab maksekonto üleviimisteenusega seonduvate tasude kohta arvete esitamise korra, et vältida nende tasude eemalepeletavat mõju.

4.2.5

Ta rõhutab, et on teisigi takistusi, eelkõige teatud hoiuste ülekandmise või hüpoteeklaenu omamisega seonduvad kulud.

4.2.6

Ta nendib, et oluline on teavitada liikuvuse lihtsustamiseks kehtestatavatest sätetest ja leiab, et tarbija peab suhtlema ainuüksi tema enda valitud pangaga.

4.2.7

Komitee leiab, et makseteenuse pakkujate töötajaid, eelkõige klienditeenindajaid, tuleb koolitada pangateenustega seonduva liikuvuse küsimustes, ning et ka tarbijaorganisatsioonid peavad pakkuma finantsalast haridust.

4.3   Juurdepääs maksekontole

4.3.1

Komitee võib üksnes toetada komisjoni lähenemisviisi. Ta leiab, et igal tarbijal peab olema juurdepääs põhimaksekontole, et teostada kõiki igapäevaeluks vajalikke pangateenuseid, millele digitaliseerimine üha suuremat mõju avaldab. Ta rõhutab, kui oluline on pankadepoolne teavitamine nende teenuste olemasolust.

4.3.2

Seevastu jääb komitee kahtlevaks seoses piiranguga „vähemalt üks maksuteenuse osutaja” iga liikmesriigi territooriumil. Kui teenust pakuks ainult üks finantseerimisasutus, oleks sellel asutusel suur koormus ning see mõjutaks negatiivselt nii asutust kui ka tarbijaid, kes on selle asutuse kliendid. Konkurentsi puudumine tähendaks samuti, et tarbijatel puuduvad igasugused valikuvõimalused, ning et nad peavad nõustuma esitatud tingimustega eelkõige tasude küsimuses.

4.3.3

Ta leiab, et artiklis 16 nimetatud põhimaksekontoga seotud teenuste loetelu kujutab endast teenuste miinimumi, jättes igale riigile vabaduse lisada sellesse täiendavaid teenuseid, mis seonduvad eelkõige riiklike eripäradega.

4.3.4

Komitee leiab, et panga ülesanne on otsustada, kas ta võimaldab asjaomast arvelduskrediiti või mitte.

4.3.5

Komitee kiidab heaks põhimakseteenuste osutamise tasuta või piiratud tasu eest.

4.4   Pädevad asutused ja vaidluste kohtuväline lahendamine, karistused

4.4.1

Komitee jagab komisjoni arvamust seoses vajadusega kehtestada kontrollid ja hoiatavad karistused direktiivi sätete mittejärgimise korral, ning rõhutab, et kontrollide tõhusus sõltub sellest, kas kõnealuste ülesannete täitmiseks on eraldatud asjakohased vahendid.

4.4.2

Komitee kordab oma toetust vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemidele, tingimusel, et need on sõltumatud.

4.5   Lõppsätted

4.5.1

Komitee kiidab heaks volituste delegeerimise komisjonile, tingimusel, et üksikasjad on selgelt määratletud ning läbipaistvus tagatud.

4.5.2

Komitee toetab komisjoni hindamispoliitikat.

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 151, 17.6.2008, lk 1.

(2)  ELT C 318, 29.10.2011, lk 24.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/44


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse teatavate turulepääsu tingimustega seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist”

COM(2013) 288 final – 2013/0150 (COD)

2013/C 341/10

Üksikraportöör: Pedro NARRO

23. mail 2013 otsustas Euroopa Parlament ja 6. juunil 2013 nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse teatavate turulepääsu tingimustega seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist

COM(2013) 288 final – 2013/0150 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. juulil 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. Septembril 2013 (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 154, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Komisjoni ettepanek aitab oluliselt parandada uue biotsiide käsitleva määruse kohaldamist praktikas alates 1. septembrist 2013, ettepanekus selgitatakse üleminekueeskirjade toimimist ja sellega suurendatakse ettevõtjate õiguskindlust.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab kahetsust selle üle, et komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament ei pidanud biotsiide reguleeriva uue Euroopa õigusakti vastuvõtmise keerulise ja pika protsessi käigus eelnevalt aru moonutuste üle, mida võivad tekitada segased ja üsna ebaselged üleminekueeskirjad.

1.3

Komitee nõustub vajadusega teha biotsiide reguleerivas määruses enne selle jõustumist (1) muudatusi, mis lihtsustavad üleminekut direktiivilt 98/8/EÜ kõnealusele määrusele. Selleks et tagada süsteemi nõuetekohane toimimine, on vaja sidusat raamistikku koos üleminekumeetmetega, mis võimaldavad süsteemi järkjärgulist muutmist ettevõtjate ja liikmesriikide jaoks.

1.4

Komitee hindab positiivselt üleminekumeetmetes tehtud muudatusi seoses töödeldud toodetega ning olemasolevate toimeaineid sisaldavate ja biotsiidsete toodete hindamist. Kõnealuste muudatustega hoitakse ära paljude uute töödeldud toodete turule viimise de facto peatamine, lubades nende turule viimist eeldusel, et täielik toimik kõnealustes töödeldud toodetes sisalduva(te) toimeaine(te) hindamiseks on esitatud 1. septembriks 2016 (2). Tänu tehtud muudatustele muutub hõlpsamaks ka üleminek ühtlustatud loa andmise süsteemile olemasolevate biotsiidsete toodete jaoks (3).

1.5

Seoses uudse sättega jagada kohustuslikus korras määruse (EÜ) nr 1451/2007 II lisaga seotud uuringuid säilimise ja käitumise kohta keskkonnas palub komitee komisjonil tagada, et uus kohustus ei tekitaks konkurentsimoonutusi ega mõjutaks negatiivselt teatavate ettevõtjate innovatsioonivõimet.

1.6

Komitee toetab seda, et kõnealuse õigusakti muutmise raames võib käsitleda teisigi olulisi küsimusi nagu juurdepääs teabele, biotsiidsete toodete määratlemine ja andmete jagamise kohustus.

2.   Sissejuhatus

2.1

Biotsiidid on mis tahes toimeained või segud, mis sisaldavad üht või enamat toimeainet niisuguses vormis, nagu need tarnitakse kasutajale, ja mis on ette nähtud kahjulike organismide keemiliste või bioloogiliste vahenditega hävitamiseks, tõrjeks, kahjutuks muutmiseks, nende toime ärahoidmiseks või muul viisil nende vastu võitlemiseks. Samuti käsitatakse biotsiididena kõiki aineid, segusid ja vahendeid, mis on turule lastud eesmärgiga tekitada toimeaineid (4). Biotsiidid esinevad igapäevaelus, nad tõkestavad haiguste levikut ja aitavad hoida kõrget hügieenitaset tiheda asustusega keskkondades.

2.2

Eeskirjad, mis käsitlevad biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ühenduses, kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 98/8/EÜ (5). Direktiiviga ühtlustatakse ELi tasandil kõnealuseid tooteid reguleerivad õigusnormid, kehtestades ühised põhimõtted biotsiidide hindamiseks ja nendega seotud lubade andmiseks, vältides niiviisi majanduslike või haldusalaste tõkete tekkimist.

2.3

Euroopa Komisjon esitas 16. mail 2013. aastal uue ettepaneku, millega muudetakse määrust (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist seoses teatavate turulepääsu tingimustega (6). Nn biotsiidide määrus kiideti heaks 22. mail 2012 (7) ja määrus peaks jõustuma 1. septembril 2013. Uus õigusakt eeldab direktiivi 98/8/EÜ kehtetuks tunnistamist ning on põhjaliku avaliku arutelu ja Euroopa Komisjoni koostatud üksikasjaliku mõjuhinnangu (8) tulemus.

2.4

Määruse eesmärk on tõhustada biotsiidide vaba liikumist liidus, tagades samas inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse kõrge taseme. Määrus järgib direktiivi 98/8/EÜ struktuuri ja tugineb ettevaatuse põhimõttele eesmärgiga tagada, et toimeainete ja biotsiidide tootmine ja turustamine turul ei avaldaks kahjulikku mõju tervisele ega keskkonnale.

2.5

Õigusaktiga soovitakse täita eelmises õigusraamistikus tuvastatud lüngad ja muuta lubade andmise süsteemi toimimine dünaamilisemaks, lihtsustades eeskirju, kõrvaldades biotsiididega kauplemist takistavad tõkked ja ühtlustades teatavad sätted.

2.6

Komisjon otsustas esitada enne biotsiidide määruse (EL) nr 528/2012 jõustumist selle ametliku muudatuse pärast seda, kui ta oli tuvastanud mitu määruse sätet, mis võiksid tekitada moonutusi määruse toimimises. See muudatus on tehtud kahel põhjusel: soovitakse

takistada olukorda, kus biotsiidide määruse üleminekueeskirjadega nähakse ette tahtmatu turu külmutamine kuni 11 aastaks toodetele, mida töödeldakse ELi turul lubatud, kuid ELi tasandil veel hindamata biotsiididega;

kõrvaldada tahtmatud turutõkked, mis määruse kohaldamise tagajärjel võiksid kahjustada teatavaid ettevõtjaid.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee võttis 2010. aastal vastu arvamuse määruse (EL) nr 528/2012 kohta, milles käsitletakse biotsiidide turul kättesaadavaks tegemist ja kasutamist (9). Arvamuses pidas komitee asjakohaseks asendada õigusaktide lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks direktiiv biotsiide reguleeriva määrusega.

3.2

Hoolimata mõjuhinnangust, avalikust arutelust ja erinevatest biotsiidide määruse vastuvõtmisega seoses koostatud aruannetest õigustab peamiselt väikeste ja keskmise suurusega tarnijate esitatud kriitika võimalike oluliste turupiirangute ja -häirete tekke suhtes määruse kohaldamise tagajärjena komisjoni kiiret tegutsemist, esitades rea muudatusi, millega kõrvaldada turutõkete kahjulik mõju, mida võivad tekitada biotsiide reguleeriv Euroopa õigusakt ja eelkõige selle üleminekueeskirjad.

3.3

Komitee hindab positiivselt komisjoni poolt mõnes artiklis tehtud muudatusi, mis aitavad kohaldada biotsiide reguleerivaid õigusakte mõistlikumalt. Sellegipoolest pidanuks komitee arvates pärast määruse läbivaatamisprotsessi käivitamist käsitlema ulatuslikumalt ja süstemaatilisemalt teatavaid lünki, mis esinesid esialgses õigusaktis seoses teabele ligipääsu, andmete jagamise kohustuslikkuse ja biotsiidsete toodete määratlemisega.

3.4

Üleminekueeskirjades – peamiselt määruse (EL) nr 528/2012 artiklites 86, 89 ja 94 – tehtud muudatused takistavad teatavate juba esinevate toimeainete turu külmutamist või uute töödeldud toodete de facto keelustamist 1. septembri 2013. aasta ja toodetes sisalduva viimase toimeaine heakskiitmise vahel. Komitee arvates kõrvaldatakse kõnealuste üleminekueeskirjades tehtud muudatustega olulised puudused ja kahjulikud tagajärjed, mis oleksid tekkinud nimetatud artiklite esialgsest sõnastusest.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Määruse (EL) nr 528/2012 artikli 89 lõikega 4 ja artikli 93 lõikega 2 on ette nähtud järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise ajavahemikud biotsiididele, millele luba ei anta. Esitatud uues tekstis kavatsetakse laiendada samu ajavahemikke turul juba olemasolevatele biotsiididele, kui luba on antud, kuid loa andmise tingimused nõuavad toote muutmist. Komitee arvates tuleks sellistel juhtudel teha taotluse tagasilükkamise puhul erand üldreeglina kehtivatest tähtaegadest. Komitee soovitab juhul, kui toode on heaks kiidetud muudetud kujul, pikendada tähtaega, nii et toodet saaks kasutada ja turule viia kuni toote otsa lõppemiseni.

4.2

Euroopa Kemikaaliamet peab tagama, et tema avaldatavas nimekirjas (artikkel 95) sisalduks üksnes teave vastavate tarnijate kohta, kes toetavad teatava toimeaine uuendamist.

4.3

Seoses teabele juurdepääsuga artikli 66 lõike 3 tähenduses leiab komitee, et tagada tuleb õige tasakaal üldhuvi ja õigustatud erahuvide vahel. Toimeaine tootja nime ja aadressi kohase teabe automaatne ja süstemaatiline edastamine mis tahes kolmandale isikule, kes seda on taotlenud, võiks ohustada loa omaniku majandushuvide kaitset.

4.4

Komitee kiitis oma arvamuses biotsiidide määruse kohta heaks loomkatsetega seonduvate andmete jagamise kohustuslikkuse. Tõepoolest on uue määruse üks positiivseimaid aspekte see, et välditakse selgroogsete loomade asjatuid kannatusi pidevalt korduvates toksikoloogilistes uuringutes. Igal juhul peaks komisjon hindama, kas kohustus jagada andmeid, mis lisanduvad toksikoloogiliste ja ökotoksikoloogilistele andmetele, osutub tasakaalustatuks ja soodustab uute toimeainete arendamist, lisaks eelkõige keskkonnas säilimise ja käitumise uuringuid, mis on seotud määruse (EÜ) nr 1451/2007 II lisas loetletud ainetega. Tõhus hüvitamine ja andmete kaitse 2025. aastani on esmatähtsad selleks, et vältida teiste töö põhjendamatut ärakasutamist.

4.5

Komitee peab asjakohaseks tähtaja pikendamist kahelt aastalt kolmele aastale, et liikmesriigid saaksid võtta seisukoha biotsiidsele tootele loa andmise kohta pärast seda, kui otsus teatava biotsiidi heakskiitmise kohta konkreetse tooteliigi puhul on vastu võetud (määruse (EL) nr 528/2012 artikkel 89). Kui kõnealune muudatus oleks tegemata jäänud, oleks loa andmise protsessi erinevate etappide tõttu tekkinud oht, et tähtaegu oleks süstemaatiliselt ületatud, põhjustades protsessi seiskumise.

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  Määrus peaks jõustuma 1. septembril 2013.

(2)  Määruse nr 528/2012 artikkel 94.

(3)  Määruse nr 528/2012 artikkel 89.

(4)  Direktiiv 98/8/EÜ.

(5)  EÜT L 123, 24.4.1998.

(6)  COM(2013) 288 final.

(7)  ELT L 167, 27.6.2012.

(8)  SEK(2009) 773.

(9)  ELT C 347, 18.12.2010.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/47


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus koostalitlusvõimelise ELi-ülese eCall-süsteemi kasutuselevõtu kohta”

COM(2013) 315 final – 2013/0166 (COD);

teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb sõidukisisese automaatsete hädaabikõnede eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ning millega muudetakse direktiivi 2007/46/EÜ”

COM(2013) 316 final – 2013/0165 (COD)

2013/C 341/11

Pearaportöör: Thomas McDONOGH

Administraator: Roxana MALITI

1. juulil 2013 otsustas Euroopa Parlament ja 5. juulil 2013 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus koostalitlusvõimelise ELi-ülese eCall-süsteemi kasutuselevõtu kohta

COM(2013) 315 final – 2013/0166 (COD).

27. juunil 2013 otsustas nõukogu ja 1. juulil 2013 otsustas Euroopa Parlament vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb sõidukisisese automaatsete hädaabikõnede eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ning millega muudetakse direktiivi 2007/46/EÜ

COM(2013) 316 final – 2013/0165 (COD).

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (19. septembri istungil) pearaportööriks Thomas McDonoghi ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 141, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee märgib, et ELi teedel hukkus 2012. aastal 28 000 inimest ja 1,5 miljonit inimest sai vigastada. Komitee on sügavalt veendunud, et liiklussurmade arvu vähendamine on ühiskonna jaoks äärmiselt tähtis, ja kiidab heaks komisjoni edasipüüdliku eesmärgi vähendada kõnealust näitajat 2010. aasta tasemega võrreldes ajavahemikul 2011–2020 poole võrra.

1.2

Komitee avaldab toetust komisjoni kavandatud otsusele ja määrusele eCalli kasutuselevõtu kohta, tagamaks, et alates 2015. aasta oktoobrist on kõik uued sõiduauto- ja väikeste tarbesõidukite mudelid varustatud hädaabinumbrile 112 helistamiseks eCall-süsteemiga ning luuakse vajalik taristu eCall-kõnede nõuetekohaseks vastuvõtmiseks ja käsitlemiseks eCall-häirekeskustes, et tagada kogu ELi hõlmava eCall-teenuse ühilduvus, koostalitlusvõime ja pidevus.

1.3

Komitee on nõus eCalli mõjuhinnangu järeldustega, et ainult eCalli kohustusliku kasutuselevõtmise teel on võimalik teha eCall-süsteemist tõusev kasu ELi kodanikele kättesaadavaks. Komitee on juba varasemates arvamustes andnud komisjonile nõu, et vabatahtlik lähenemine ei oleks edukas.

1.4

Komitee märgib, et ettepanekud kehtivad üksnes uutele sõidukitüüpidele, mis registreeritakse esmakordselt 1. oktoobril 2015 või pärast seda, ning olemasolevaid mudeleid võib edasi toota ja müüa ilma eCall-süsteemita ka pärast seda kuupäeva. Kuigi komitee on teadlik võimalikest rahalistest kuludest autotootjatele, kutsub ta neid üles paigaldama eCall-süsteemi nii kiiresti kui võimalik ka olemasolevatele sõidukitüüpidele, mida toodetakse pärast 2015. aasta oktoobrit.

1.5

Komitee nendib, et ettepanekud ei näe ette eCall-süsteemi kasutamist mootorratastel ja teistel kaherattalistel mootorsõidukitel. Kuna seda liiki sõidukite juhtide ja reisijate oht surma või vigastada saada on tõsine, innustab komitee tootjaid ja liikmesriike laiendama eCall-süsteemi kasutamist esimesel võimalusel ka kaherattalistele mootorsõidukitele.

1.6

Komitee nõuab uuesti, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ettepanekud kaherattaliste mootorsõidukite juhtide aktiivse ja passiivse ohutuse parandamiseks.

1.7

Komiteele avaldab muljet, et mitmetes liikmesriikides loodud liiklusohutusametid teostavad edukalt järelevalvet riikliku liiklusohutusstrateegia rakendamise üle, annavad nõu liiklusohutuspoliitika kohta ja edendavad liiklusohutuse alal parimaid tavasid. Komitee arvates tuleks luua Euroopa liiklusohutusamet, mis aitaks kogu ELis ühtlustada ja juhtida liiklusohutuse edendamist, sh eCall-süsteemi rakendamist. Ametisse kuuluksid ka liikmesriikide määratud liiklusohutuseksperdid.

1.8

Komitee juhib komisjoni tähelepanu oma varasematele arvamustele, milles on arutatud liiklusohutuse teemat ning märgitud vajadust eCalli kohustusliku rakendamise järele (1).

2.   Ettepanekute põhisisu

2.1   eCall

eCall-tehnoloogia on mõeldud sõidukisiseste hädaabikõnede tegemiseks üleliidulisele hädaabinumbrile 112 kas automaatselt – kui on juhtunud õnnetus – või käsitsi. eCall-süsteem valib raske liiklusõnnetuse korral automaatselt Euroopa ühtse hädaabinumbri 112. See edastab sõiduki asukoha päästeteenistusele isegi siis, kui juht on meelemärkuseta või ei saa telefoni kasutada. Komisjoni 2011. aastal vastu võetud soovituses 2011/750/EL sedastatakse, et mobiilsideoperaatorid peaksid tagama, et nende võrgud suudavad eCall-teenust toetada.

2.2   Praegu on eraviisilise eCall-süteemiga varustatud vaid umbes 0,7 % ELi sõidukitest ning nende arv eriti ei suurene. Need eralahendused ei paku üleliidulist koostalitlusvõimet ega pidevust.

2.3   Määruse eelnõu

Määruse eelnõu eesmärk on luua eCall-süsteemi tüübikinnituse nõuded ja kohustada selle süsteemi paigaldamine uut tüüpi sõiduautodele ja väikestele tarbesõidukitele alates 2015. aasta oktoobrist. Ettepanekus sätestatakse tootjate ja liikmesriikide kohustused, kasutajate eraelu puutumatust ja andmekaitset käsitlevad eeskirjad, millistele sõidukitele see kehtib ning kasutuselevõtu kuupäev.

2.4   Otsuse eelnõu

Otsuse eelnõu eesmärk on tagada, et kõik häirekeskused suudavad käsitleda eCall-kõnesid, kui need liiklusõnnetuse korral kas automaatselt või käsitsi aktiveeritakse. Komisjon soovib tagada, et alates 1. oktoobrist 2015 toimuks eCall-kõnede tegemine, edastamine ja käsitlemine kogu ELis ühtmoodi.

2.5   Määruse sätted

Määruse ettepanekuga kehtestatakse muu hulgas järgmised õigusnõuded:

2.5.1

Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tootjad peavad tagama, et alates 2015. aasta oktoobrist ehitatakse ja saavad tüübikinnituse sellised uut tüüpi sõidukid, millel on nõuetekohane eCall-süsteem.

2.5.2

Liikmesriigid peavad tagama, et pärast 1. oktoobrit 2015 saavad kõik kavandatud määrusega hõlmatud uut tüüpi sõidukid Euroopa Ühenduse sõiduki tüübikinnituse.

2.5.3

Tüübikinnitust väljastavad ametiasutused peavad enne tüübikinnitustunnistuse andmist tagama, et sõidukid vastavad ettenähtud standarditele.

2.5.4

Tootjad peavad tagama, et eCall-tehnoloogiat ei saaks kasutada sõiduki pidevaks jälgimiseks.

2.5.5

Vaja on piisavaid garantiisid jälgimise vältimiseks ja kasutajatele peab olema kättesaadav teave selle kohta, kuidas süsteemis kasutatud andmeid töödeldakse.

2.5.6

Komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada sõidukisiseste süsteemide tehnilised nõuded, määrata kindlaks kasutajate eraelu puutumatusega seonduvad nõuded ning teha kulude-tulude analüüsile tuginedes erandeid teatud klassi sõiduautodele ja väikestele tarbesõidukitele.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee märgib, et ELi teedel hukkus eelmisel aastal 28 000 inimest ja 1,5 miljonit inimest sai vigastada. Päästeteenistuse kutsumisel õnnetuskohale on iga minut äärmiselt oluline, et päästa elusid ja hoida ära tõsisemate vigastuste teke. Kahjuks ei ole õnnetuses vigastada saanud alati ise füüsiliselt võimelised päästeteenistusele helistama.

3.2

eCall-tehnoloogia lahendab selle probleemi, edastades teate päästeteenistusele automaatselt isegi siis, kui juht või reisija on kas meelemärkuseta või ei saa muul põhjusel helistada. Komitee märgib samuti, et eeldatavasti kiirendab eCall-tehnoloogia päästeteenistuste saabumist ligikaudu 40 % võrra linnapiirkondades ja 50 % võrra maapiirkondades ning pärast laiemat kasutuselevõttu aitab eCall päästa Euroopas sadu inimelusid aastas, hoides kümnetel tuhandetel kordadel ära tõsisemad vigastused ja traumad.

3.3

Mitmetes liikmesriikides on loodud liiklusohutusametid, kellel on õigus riiklikul tasandil hinnata liiklusohutusstrateegiat ja anda valitsusele nõu prioriteetsete meetmete osas. Euroopa Liiklusohutusamet, kellel on selge pädevus kõigis liiklusohutusega seotud valdkondades (taristu, sõidukid ja liiklejad) kogu ELis, saaks aidata kaasa ELi ühtlustatud liiklusohutusstrateegia paremale rakendamisele. Sellisel ametil võiksid olla konkreetsed ülesanded parimate tavade kindlaksmääramisel, täpsustamisel, loomisel ja edendamisel ning ta võiks innustada piiriülest teabevahetust ja koostööd.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Ettepanek kehtib ainult uute sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite tüübikinnituse kohta ega sea nõuet tagada eCall-süsteemi paigaldamine enne esmast registreerimist, mis tähendab, et nende sõidukite olemasolevaid tüüpe võib toota ja müüa ilma eCall-süsteemita. Komitee märgib, et seetõttu ei saavutata eCall-teenuste täielikku kasutust enne 2033. aastat. Komitee mõistab, et on vaja võtta arvesse rahalisi kulusid ja ehituslikke probleeme, mis sellest autotootjatele võivad tekkida, kuid soovib siiski, et tootjad paigaldaksid eCall-süsteemi nii kiiresti kui võimalik ka olemasolevatele sõidukitüüpidele, mis toodetakse pärast 2015. aasta oktoobrit.

4.2

Määrus, mis käsitleb sõidukisisese automaatsete hädaabikõnede eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ei laiene kaherattalistele mootorsõidukitele (mootorrattad jne). Nende sõidukite juhte ähvardab liikluses autojuhtidega võrreldes 18–20 korda suurem oht saada raskelt vigastada. Selle kõrge riskiteguriga sõidukiklassi liiklusohutusküsimustele tuleb pöörata eriti suurt tähelepanu. Lisaks eCall-süsteemi paigaldamisele on vaja esitada võimalikult kiiresti ettepanekud kaherattaliste mootorsõidukite juhtide aktiivse ja passiivse ohutuse parandamiseks.

Brüssel, 19. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 80, 30.3.2004, lk 77, ELT C 168, 20.7.2007, lk 71, ELT C 77, 31.3.2009, lk 70, ELT C 48, 15.2.2011, lk 27 ja ELT C 132, 3.5.2011, lk 94.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/50


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike teadustöö, õpingute, õpilasvahetuse, tasustatud ja tasustamata praktika, vabatahtliku teenistuse ja au pair’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta”

COM(2013)151 final – 2013/0081(COD)

2013/C 341/12

Raportöör: Cristian PÎRVULESCU

26. aprillil 2013 otsustasid Euroopa Parlament ja nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike teadustöö, õpingute, õpilasvahetuse, tasustatud ja tasustamata praktika, vabatahtliku teenistuse ja „au pair“’ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta

COM(2013)151 final – 2013/0081(COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 5. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (18. septembri 2013 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 126, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni algatust ja peab kahe kõnealuse direktiivi ümbersõnastamist vajalikuks, et vastata demograafilistele ja majanduslikele väljakutsetele.

1.2

EL vajab kiiresti arukat ja kindlat rändepoliitikat, kui ta soovitab saavutada strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärgid ja viia ellu muid olulisi algatusi. Kui EL soovib jääda innovatsioonikeskuseks ja oluliseks tööstuspiirkonnaks, peab ta ligi meelitama talente ja tagama hea „ajude ringluse”.

1.3

Komitee leiab, et rände ja liikuvuse edendamise poliitika peab kindlalt toetuma põhiliste inimõiguste süsteemile. Põhiõiguste harta põhimõtteid tuleb rakendada kõigil tasanditel.

1.4

Komitee ärgitab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit hindama kolmandate riikide kodanike haavatavat olukorda ja pakkuma liikmesriikidele välja aktiivseid meetmeid selle parandamiseks. Diskrimineerimise juhtudega tuleb võidelda sihikindlalt ja kõigil tasanditel.

1.5

Komitee toetab kindlalt Euroopa Komisjoni tema püüdlustes arendada kahepoolseid liikuvuspartnerlusi, mis moodustaksid raamistiku Euroopa Liidu ja sellesse mittekuuluvate riikide, eriti naabruses asuvate riikide koostööks.

1.6

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike võtma arvesse soolist mõõdet ja koostama programme naiste suurema kaasatuse edendamiseks.

1.7

Vaja on hoolikalt hinnata mis tahes tõkkeid, mis takistavad viisade andmise menetlusi, ja määrata kindlaks meetmed nende kõrvaldamiseks. Viisade andmise protsess peab olema lihtne, asjakohane, kättesaadav ja mittediskrimineeriv.

1.8

Komitee rõhutab, kui oluline on tagada kolmandate riikide kodanikele kaupadele ja teenustele juurdepääsul vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdne kohtlemine.

1.9

Komitee juhib tähelepanu vajadusele pakkuda samalaadset kaitset üliõpilastele, teadlastele, vabatahtlikele ja „au pair”’idele, kui nad teevad tasustatavat tööd või on tööturul aktiivsed. Selliste tasustatavate tööde taga peituvad sageli töösuhted ja vaja on ära hoida sellistes olukordades esineda võivat kuritarvitamist, tagades kõigile nimetatud kategooriatele võrdse kohtlemise. Eritähelepanu tuleb pöörata isikutele, eelkõige naistele, kes teevad „au pair”’ina majapidamistöid.

1.10

Komitee tervitab artiklit 24, mis võimaldab kolmandate riikide kodanikel pärast nende teadustöö valmimist või õpingute läbimist jääda töö otsimise eesmärgil kaheteistkümneks kuuks asjaomasesse liikmesriiki. Sellegipoolest sisaldavad direktiivi 2011/98 võrdse kohtlemise sätted erandeid, mis näivad olevat vastuolus kahe direktiivi läbivaatamise ettepaneku eesmärkidega.

1.11

Komitee leiab, et teabevahetus on üks põhitegur selles poliitikavaldkonnas edu saavutamiseks. Liikmesriigid ja ELi institutsioonid peaksid suhtlema kolmandate riikide kodanikega ja tagama neile juurdepääsu kvaliteetsele teabele.

2.   Sissejuhatus

2.1

EL seisab silmitsi suurte struktuuriprobleemidega, mis on nii demograafilised kui ka majanduslikud. Aktiivne elanikkond väheneb ja ettevõtjatel on raskusi kvalifitseeritud töötajate leidmisega.

2.2

ELi rändepoliitika üldraamistik on määratletud rände ja liikuvuse suhtes võetud üldises lähenemisviisis. Selles on muu hulgas sätestatud, kuidas EL korraldab oma dialoogi ja koostööd riikidega, mis ei kuulu ELi liikmesriikide hulka.

2.3

ELis valitseb ka nn innovatsioonikriis. Strateegias „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuses „Innovaatiline liit” on ühe eesmärgina välja toodud vajadus teha rohkem investeeringuid teadusesse ja innovatsiooni, milleks on hinnanguliselt vaja juurde luua ligikaudu miljon teadusvaldkonna töökohta. Sisseränne ELi mittekuuluvatest riikidest võib pakkuda ELile kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid ja talente, keda iga liikmesriik võib ligi meelitada ja peakski seda tegema.

2.4

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 79 usaldatakse liidule ülesanne töötada välja ühine rändepoliitika, mille eesmärk on tagada rändevoogude tõhus juhtimine ja seaduslikult liikmesriikides elavate kolmandate riikide kodanike õiglane kohtlemine.

2.5

Direktiivis 2004/114/EÜ on kehtestatud kohustuslikud sätted kolmandate riikide üliõpilaste vastuvõtmiseks. Direktiivi kohaldamine õpilastele, vabatahtlikele ja tasustamata praktikantidele jäeti liikmesriikide otsustada. Direktiivis 2005/71/EÜ sätestatakse kiirmenetlus nende kolmandate riikide teadlaste riiki vastuvõtmiseks, kes on sõlminud vastuvõtulepingu asjaomase liikmesriigi poolt heaks kiidetud teadusasutusega.

2.6

Nende kahe direktiivi elluviimise kohta esitas komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule 2011. aastal aruanded, milles toodi välja terve rida direktiivides täheldatud lünki.

2.7

Kõnealuse kahe direktiivi peamine probleem on seotud kolmandate riikide kodanike ELi sisenemise ja ELis viibimise lubadega (pikaajalised viisad, elamisload). Vastavad õigussätted on sageli keerulised ja ebaselged ning menetlused on liiga pikad ja nende rakendamine ei toimu alati õiglasel või järjepideval viisil. Praegused sisserännet käsitlevad eeskirjad ei soodusta piisavalt selliseid ELi programme, mis hõlmavad liikumismeetmeid, näiteks Erasmus Mundus või Marie Curie.

2.8

Tööturul aga ei ole kolmandate riikide ülikoolilõpetajatel pärast õpingute läbimist piisavalt võimalusi töö leidmiseks ning sama tähelepanek kehtib ka oma uurimisprojekti lõpetanud teadlaste kohta. Teatud juhtudel ei ole kolmandate riikide kodanikke võimalik ülikoolidesse tööle võtta, kuna need loetakse avaliku sektori asutusteks. Prioriteedina tuleb ergutada naiste juurdepääsu teadusvaldkonna ametitele, kõrvaldades mis tahes otsese või kaudse diskrimineerimise vormid ja muud tõkked, mis takistavad nende juurdepääsu teadusvaldkonna kõrgetele ametikohtadele.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni algatust ja peab kahe kõnealuse direktiivi ümbersõnastamist vajalikuks.

3.2

Euroopa Liidu jaoks on avatus välismaailmale jätkuvalt prioriteet, isegi kui seda eesmärki on praegustes tingimustes keeruline konkreetselt ellu viia. EL peaks soodustama liikuvust ja kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, et parandada kolmandate riikide kodanike juurdepääsu haridus- ja teadustegevusele ning tööturule.

3.3

ELil on vaja uut lähenemisviisi majanduslikule rändele, lähenemisviisi, mis võimaldaks kolmandate riikide kodanikel omandada teadmisi ja oskusi. Koostöö nende riikidega peab ergutama „ajude ringlust”, mis on kasulik nii vastuvõtvale kui ka lähteriigile.

3.4

2010. aasta oktoobris võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse, milles pakutakse välja terve rida julgeid ja vajalikke meetmeid ja poliitikasuundi selleks, et muuta Euroopa Liit nn innovatsiooniliiduks. Selle saavutamiseks on vaja muuta kolmandate riikide kodanike riiki sisenemise ja riigis viibimise eeskirjad paindlikumaks.

3.5

Kolmandate riikide kodanikud võivad tuua uut hingamist ja mitmekesisust Euroopa haridus-, teadus-, kultuuri- ja majandusellu. Komitee on seisukohal, et kolmandate riikide kodanike liikuvuse edendamine aitab lahendada ELi ees seisvaid demograafia ja majandusarengu probleeme. Komitee leiab samuti, et see poliitika peab kindlalt toetuma põhiliste inimõiguste süsteemile.

3.6

Komitee tunneb heameelt selle üle, et on võetud kohustus ühtlustada ja lihtsustada ELi territooriumile sisenemise menetlusi. Praegu valitsevad majanduslikud ja poliitilised tingimused võivad viia riikliku tasandi süsteemide, poliitika ja õigusaktide killustatuseni kolmandate riikide kodanike osas.

3.7

ELi ülesanne on arutelude keskne juhtimine, ühiste lahenduste leidmine, heade tavade innustamine ning liikmesriikide, kolmandate riikide ja nende kodanike jõupingutuste toetamine.

3.8

Komitee peab sama asjakohaseks täpsustada ka selliseid kolmandate riikide kodanike kategooriaid, kellele pakutakse lihtsustatud sisenemist ELi territooriumile. Selle algatusega muudetakse olukord selgemaks ja prognoositavamaks nii liikmesriikide kui ka kolmandate riikide kodanike jaoks. Isegi kui nende riiki sisenemise ja seal viibimise tingimused on erinevad, aitab nende kategooriate lisamine uude direktiivi edendada peamisi läbivaid aspekte, näiteks põhiõiguste kaitset.

3.9

Kolmandate riikide kodanikel on õigused ja kohustused ning nad peavad neid teadma ja järgima.

3.10

Komitee hindab püüdlust tekitada otsesem seos kolmandate riikide kodanike juurdepääsu ning rände, hariduse ja teadusega seotud peamiste poliitikavaldkondade vahel, eelkõige selliste tunnustatud programmide puhul nagu Erasmus Mundus ja Marie Curie.

3.11

Komitee on samuti rahul rõhuasetusega kolmandate riikide kodanike põhiõigustele. Siiski tuleks rohkem tähelepanu pöörata aktiivsetele meetmetele nende võrdse kohtlemise tagamiseks. Tegelikkuses on kolmandate riikide kodanikud sageli haavatavas olukorras, eriti kehtib see üliõpilaste ja „au pair”’ina töötavate isikute kohta. Komitee ärgitab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit hindama kolmandate riikide kodanike haavatavat olukorda ja pakkuma liikmesriikidele välja aktiivseid meetmeid selle parandamiseks.

3.12

Komitee tunneb muret kolmandate riikide kodanike vastaste rassistlike ja ksenofoobsete hoiakute leviku pärast. Kolmandate riikide kodanike liikuvuse edendamine ilma selliste hoiakute kaotamiseta võib ohtu seada kõik poliitilised eesmärgid.

3.13

Komitee täheldab, et ettepanek sisaldab konkreetseid sätteid, mis lihtsustavad kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa teadus- ja haridusruumis ning samuti tööturul.

3.14

Tuleb edendada kolmandate riikide kodanike juurdepääsu tööhõivevormidele, milles töö on ühendatud hariduse ja koolitusega. Oluline on tugevdada võrdse kohtlemise põhimõtet seoses selliste inimeste töölevõtmise ja töötingimustega, kelle olukord kuulub kahe kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse.

3.15

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike võtma arvesse soolist mõõdet ja koostama programme naiste suurema kaasatuse edendamiseks. See eesmärk peaks olema üliõpilaste ja eriti teadlaste liikuvuse edendamisel prioriteet.

3.16

Komitee soovib innustada liikmesriike ja ELi institutsioone kaaluma ulatuslikumaid meetmeid, mis hõlmaksid muu hulgas teaduse, hariduse ja koolituse valdkondi. Euroopa on piirkond, kus kunstiloome ja loometööstus toimivad integratsiooni ning sotsiaalse ja majandusliku arengu hoogustajatena.

3.17

Komitee ärgitab Euroopa Komisjoni, liikmesriike ja Euroopa Parlamenti suurendama õpingute, teadustöö või „au pair”’ina töötamise eesmärgil riiki sisenenud kolmandate riikide kodanike kaitset töökohal, ka siis, kui nad osalevad tööturul. Komitee on eelkõige seisukohal, et erandid direktiivi 2011/98/EÜ võrdse kohtlemise sätetest ei peaks kehtima üliõpilastele, teadlastele ega „au pair”’ina töötavatele isikutele.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Komitee leiab, et asjakohane on laiendada direktiivi üldist kohaldamisala tasustatud praktikantidele ja „au pair”’ina töötavatele isikutele.

4.2

Komitee on seisukohal, et tegelikkuses takistavad liikuvust endiselt mitmed menetluslikud ja institutsioonilised tõkked. Need on peamiselt seotud viisade andmise menetlustega, mis on pikad, prognoosimatud või koguni meelevaldsed. Menetlused on taotlejatele väga kulukad, mis muudab need peaaegu kättesaamatuks. Saatkondadele või konsulaaresindustele juurdepääsu võimalused on sageli piiratud. Vaja on hoolikalt hinnata mis tahes tõkkeid, mis takistavad viisade andmise menetlusi, ja määrata kindlaks meetmed nende kõrvaldamiseks. Viisade andmise protsess peab olema lihtne, asjakohane, kättesaadav ja mittediskrimineeriv.

4.3

Erasektoril on oluline osa teadustöö rahastamise ja arendamisega seotud eesmärkide saavutamisel. Ettevõtjaid tuleb innustada võtma teadlaste ligimeelitamisel proaktiivse hoiaku. Samuti peaksid liikmesriikide asutused koostöös institutsioonide ja eraettevõtjatega töötama välja konkreetseid meetmeid selliste praktiliste tõkete kõrvaldamiseks, mis takistavad kolmandate riikide kodanike integratsiooni. Näiteks võib pangakonto avamise menetlus osutuda pikaks ja keeruliseks.

4.4

Komitee täheldab, et viisa andmine vabatahtlikele teenistujatele on menetluslikus mõttes raske, kuna nende tegevus on eriline, seda ei käsitleta ei töö ega õpinguna, kuigi see hõlmab teatud määral neid mõlemaid. Vabatahtlikku teenistust tuleb ametlikult tunnustada tegevusena, mis õigustab viisa andmist.

4.5

Antud kontekstis leiab komitee, et kasulik oleks kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused.

4.6

Komitee toetab sätet, millega jäetakse liikmesriikidele võimalus pakkuda kavandatava direktiivi kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele soodsamaid tingimusi, kuna see võimaldab riikidel töötada välja oma poliitika kolmandate riikide kodanike ligimeelitamiseks. Isegi kui see ei muuda direktiivi kohaldamisala, ei tohi liikmesriikide poliitika olla diskrimineeriv teatud kodanike kategooriate või konkreetsete kodanike suhtes.

4.7

Komitee toetab liikuvuspartnerluste loomist selle poliitika raames ja rõhutab vajadust parandada koostööd ELi ja kolmandate riikide vahel, et tagada tegelik „ajude ringlus”. Hariduse ja teadustöö edendamine ELis ei peaks tähendama kolmandate riikide endi kodanike oskustest ilmajätmist. Komisjoni ettepanekust ei selgu, milliseid konkreetseid meetmeid sellega seoses kavandatakse.

4.8

Mis puutub üliõpilaste ja uue, tasustatud praktikantide kategooria olukorda, siis komitee nõustub ettepanekuga võimaldada neil viibida kolmest kuue kuuni mõnes teises liikmesriigis juhul, kui nad täidavad direktiivis esitatud üldnõudeid.

4.9

Komitee on nõus üliõpilaste tööturule juurdepääsu parandamisega direktiivis sätestatud tingimustel, mille kohaselt võivad nad töötada vähemalt 20 tundi nädalas. Iga liikmesriik määrab sotsiaalpartneritega peetava sotsiaaldialoogi raames kindlaks, kui mitu tundi nädalas või kui mitu päeva ja kuud aastas võivad nad maksimaalselt töötada, ent see ei tohi olla vähem kui 20 tundi nädalas või sellega võrdväärne arv päevi või kuid aastas. Võttes arvesse, et õpingute läbimine on nende peamine prioriteet, peaks lubatav tööaeg olema piiratud selliselt, et see võimaldaks seda eesmärki saavutada. Õppeedukuse kohta tuleks regulaarselt aru anda.

4.10

Komitee rõhutab, kui oluline on tagada kolmandate riikide kodanikele kaupadele ja teenustele juurdepääsul vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdne kohtlemine.

4.11

Oma arvamustes, milles käsitleti 2006. aastal vastu võetud rohelist raamatut majandusrände kohta (1) ja 2008. aastal kehtestatud ühtset luba (2), taotles komitee lisaks võrdsele kohtlemisele töökohal (seoses töötingimuste, töötasu, töösuhte peatamise, töötervishoiu ja -ohutuse ning ühinemisvabadusega) ka seaduslike sisserännanute õigust haridusele ja kutsekoolitusele.

4.12

Liikmesriigid peavad tagama, et kolmandate riikide kodanike põhiõigusi ka tegelikult nõuetekohaselt järgitakse.

4.13

Komitee leiab, et teabevahetus on üks põhitegur selles poliitikavaldkonnas edu saavutamiseks. Liikmesriigid ja ELi institutsioonid peaksid suhtlema kolmandate riikide kodanikega ja tagama neile juurdepääsu kvaliteetsele teabele.

4.14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jätkab oma tegevust sillana organiseeritud kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonide vahel ning soovib jätkuvalt edendada häid tavasid rände ja integratsiooni valdkonnas.

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 286, 7.11.2005, lk 20.

(2)  ELT C 27, 3.2.2009, lk 114.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/54


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist”

COM(2013) 236 final – 2013/0124 (COD)

2013/C 341/13

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

Kaasraportöör: Vladimíra DRBALOVÁ

21. mail 2013. aastal otsustas Euroopa Parlament ja 13. mail 2013. aastal nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 46 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist

COM(2013) 236 final – 2013/0124 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 5. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. Septembril 2013 (19. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 133, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja ettepanekud

1.1

Komitee nendib, et Euroopa Liidu toimimise lepinguga sätestatud neljast vabadusest on tegelikkuses kõige suuremaid takistusi ikka töötajate vaba liikumise ees.

1.2

Komitee leiab, et töötajate vaba liikumise õiguse takistusteta ja diskrimineerimisteta kasutamine aitab kaitsta põhiõigusi ning parandab ELi konkurentsivõimet, ettevõtete tootlikkust ja töötajate töö kvaliteeti, mis on üks strateegia „Euroopa 2020” sammastest.

1.3

Töötajate liikumisvabadus Euroopas peab jätkuvalt olema ELi poliitiline prioriteet. Komitee leiab, et direktiiv aitab kaasa õiglasele ja tasakaalustatud liikumisele.

1.4

Komitee toetab komisjoni direktiivi ettepanekut, mis lihtsustab vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa töötajate võrdset kohtlemist ja mittediskrimineerimist kodakondsuse alusel. Nagu komitee on muudes arvamustes täheldanud, raskendavad liikuvust jätkuvalt siiski ka muud takistused.

1.5

Liikuvust raskendavate takistuste edasiseks vähendamiseks tuleks võtta kasutusele täiendavad meetmed, mille eesmärk peaks olema edastada liikuvatele töötajatele arusaadavat töö- ja sotsiaalõigust puudutavat teavet nende vastavates keeltes. Lisaks tuleks kehtestada töötajate iseseisev õigus nõustamisele. Asjaomased nõustamisstruktuurid peaksid tegema tihedat koostööd sotsiaalpartnerite ja EURESiga ning tagama, et liikuvaid töötajaid teavitataks sihtriikides valitsevast sotsiaalsest ja õiguslikust olukorrast juba nende päritoluriikides.

1.6

Komitee toetab eesmärke, mida komisjon kavatseb direktiivi abil saavutada: töötajate ja nende perekondade võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevate õiguste kaitse tööl ja seoses mitmesuguste sotsiaalsete õigustega haldus- ja õigusmenetluste kaudu; ühingute, organisatsioonide või muude juriidiliste isikute tegevus; toetus- ja järelevalvestruktuuride määramine riigi tasandil; sotsiaaldialoog; ettevõtjatele ja töötajatele pakutava teabe parandamine. Komitee avaldab heameelt, et direktiivi ülevõtmine riigi õigusesse toimub riikide menetluskorda ja õigustavasid austades.

1.7

Komitee pooldab töötajate toetamiseks vaba liikumise õiguse kasutamise kohta teabe- ja nõustamisteenuste loomist. Ka tööandjatele tuleks anda asjakohast teavet.

1.8

Komitee toetab komisjoni püüdeid muuta ja laiendada EURESe ülesannet, et lihtsustada liikuvust ja panna oskused paremini vastavusse tööturu vajadustega.

2.   Direktiivi ettepanek

2.1

Mario Monti 2010. aasta mai aruandes „Uus ühtse turu strateegia” on rõhutatud, et töötajate vaba liikumine on juriidilisest seisukohast edukas, kuid samas leiab see neljast ühtse turu vabadusest kõige vähem kasutamist. Teooria ja praktika vaheline lõhe kajastub ka Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso esitatud 2010.–2014. aasta poliitilistes suunistes.

2.2

Komisjon pakub välja direktiivi, mille eesmärk on parandada ELi õigusaktide kohaldamist ja lihtsustada vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist. Aluslepingu ja kohaldatava ELi õigusaktidega antakse igale ELi kodanikule õigus liikuda vabalt töötamise ja elamise eesmärgil teise liikmesriiki, kaitstakse kodanikke tööga seoses kodakondsuse alusel diskrimineerimise eest ja tagatakse nende võrdne kohtlemine.

2.3

Viimastel aastatel on käivitatud kolm töötajate liikuvuse tegevuskava (1): 1997., 2002. ja 2007. aastal. Siiski on seda õigust liikuda kasutanud vaid 3 % Euroopa töötajatest. Komisjon, Euroopa Parlament, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning sotsiaalpartnerid on juhtinud tähelepanu takistustele, mis selle õiguse kasutamist praktikas raskendavad:

riikide ametiasutused ei täida ELi õigusakte (mittevastavad õigusaktid või ebaõige kohaldamine), millel on negatiivne mõju ELi võõrtöötajatele;

tööandjad ja õigusnõustajad ei täida ELi õigusakte;

ELi võõrtöötajad ei pääse ligi oma õiguste kaitsmiseks vajalikule teabele või vahenditele.

2.4

Nende probleemide tagajärjel on paljudel juhtudel kodakondsuse alusel diskrimineerimine jätkuvalt ELi võõrtöötajate jaoks suur takistus.

2.5

Komisjon viis läbi ulatusliku konsulteerimisprogrammi liikmesriikide, sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna ja spetsialiseerunud agentuuridega ning jõudis järeldusele, et töötajate vaba liikumise õiguse kasutamise lihtsustamiseks on kõige asjakohasem õiguslik vahend direktiiv, mis võimaldab nende õiguste ühetaolist kohaldamist, mis on kehtestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 45 ning määruse (EL) nr 492/2011 artiklitega 1–10.

2.6

Direktiivi reguleerimisala hõlmab aspekte, mida töötajate vaba liikumise valdkonnas hõlmab määrus (EL) nr 492/2011, mis tagab võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise seoses järgmisega:

juurdepääs tööturule;

töölepingu ja töö tingimused, eelkõige seoses töötasu ja vallandamisega;

juurdepääs sotsiaaltoetustele ja maksusoodustustele;

ametiühingute liikmesus;

juurdepääs koolitusele;

eluaseme kättesaadavus;

töötaja laste juurdepääs haridusele.

2.7

Direktiiviga tehakse liikmesriikidele kohustuseks

asutada riiklikud kontaktpunktid, kus võõrtöötajatele antakse teavet, nõu ja suuniseid ELi õigusaktidega tagatud õiguste kohta, mille seas on mittediskrimineerimine ja liikumisvabadus;

luua ja tagada riigi tasandil haldus- ja/või õiguskaitsevahendid;

võimaldada ametiühingutel, valitsusvälistel organisatsioonidel ja muudel juriidilistel isikutel algatada haldus- või õigusmenetlusi ELi toimimise lepingu artikliga 45 ja määruse (EL) nr 492/2011 artiklitega 1–10 antud õiguste jõustamiseks, esindades või toetades töötajat ja tema pereliikmeid nende nõusoleku korral kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidega;

ELi võõrtöötajaid ja tööandjaid vaba liikumise teemalistest ELi õigusaktidest paremini teavitada.

3.   Üldised märkused: ELi kodanikud ja vaba liikumine

3.1

Euroopa Liit peab kasutama kogu tööturu võimet majanduskasvu ja tööhõivet stimuleerida, kasutada täielikult ära ühtse turu potentsiaal ning luua parimate pikaajaliste tööhõiveperspektiividega dünaamiline ja kaasav Euroopa tööturg. Selleks on hädavajalik kõrvaldada töötajate vaba liikumise ees olevad põhjendamatud takistused ning tagada töötajate ja ettevõtjate õigused ja kohustused.

3.2

Komitee avaldab heameelt, et komisjon on Euroopa kodanike aastal võtnud vastu kõnealuse direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on lihtsustada Euroopa töötajate vaba liikumist. Töötajate vaba liikumine on üks neljast põhivabadusest (lisaks kaupade, kapitali ja teenuste vabale liikumisele), millel ühtne turg põhineb, ning see on sätestatud aluslepingus, milles tagatakse töö eesmärgil teise liikmesriiki liikuvatele ELi kodanikele õigus mitte kannatada kodakondsuse alusel diskrimineerimise all.

3.3

Komitee koostas 2011. aastal ettevalmistava arvamuse (2), mille koostamist taotles ELi eesistujariik Belgia ja milles ta analüüsis sisserände rolli ELi demograafilises kontekstis. Komitee järeldus oli, et raske demograafilise olukorra ja tööturu tasakaalustamatuse tõttu peab Euroopa parandama Euroopa töötajate liikuvust ELi sees ja lihtsustama sisserännet kolmandatest riikidest.

3.4

Eesistujariik Tšehhi taotles 2009. aastal samuti ettevalmistava arvamuse (3) koostamist, kus selgitatakse välja töötajate liikuvuse ees siseturul püsivad tõkked. Komitee leiab, et hoolimata aluslepingust ja ELi õigusaktidest, seisavad ELi kodanikud, kes soovivad töö eesmärgil teise liikmesriiki minna või teevad seda, ikka vastamisi arvukate probleemidega, mis raskendavad tõsiselt vaba liikumise õiguse kasutamist. Arvamuses öeldi muu hulgas, et „liikuvus Euroopas peab jääma ELi poliitiliseks prioriteediks” ning sätted peavad aitama kaasa õiglasele ja tasakaalustatud liikumisele, hoidma ära sotsiaalse dumpingu ja takistama ebaseaduslikku tööd.

3.5

Komisjoni direktiivi ettepanek lihtsustab vaba liikumise õigust kasutavate Euroopa töötajate võrdset kohtlemist ja kodakondsuse alusel mitte diskrimineerimist. Samas püsivad muud liikuvust raskendavad takistused ja liikuvusega seotud riskid töötajatele, mida komitee on maininud mitmes arvamuses (4), milles ta on nt järgmistes küsimustes pakkunud mitmesuguseid lahendusi:

üleminekuperioodid, mis valdkondlikult või üldiselt piiravad ajutiselt ELi kodanikest töötajate vaba liikumist;

liikmesriikide tööseadustikud, millega luuakse õiguslikke ja haldustõkkeid. Ka kollektiivlepingutes tuleks lihtsustada töötajate vaba liikumist;

maksunduse ja sotsiaalkindlustuse probleemid, millega seisavad vaba liikumise kasutamisel vastamisi piirialatöötajad;

puudulik keeleoskus;

riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide ebapiisav kooskõlastamine ning probleemid lisapensioni ülekantavuse ja tunnustamisega;

tõsised probleemid, mis püsivad akadeemiliste ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamisel;

raskused juurdepääsul täiendusõppele;

vähene teave ja nõustamine ELi õigusaktide ja töötajate vaba liikumise menetluste kohta, mida töötajatele, ettevõtjatele, sotsiaalpartneritele ja valitsusvälistele organisatsioonidele nagu ka kohtutele ja ülejäänud juriidilistele osalistele riigi tasandil pakutakse;

juba päritoluriikides toimuva töötajate teavitamise ja nõustamise puudulikkus sihtriigi tööõigust ja sotsiaalõigust puudutavates küsimustes ja sihtriikide kontaktpunktidest;

võimaluste vähesus eluasemeturul ja eluaseme kallidus ning sotsiaalkorterite puudumine;

maksustamine, diskrimineerivad sotsiaalkindlustusmaksed ja -hüvitised;

probleemid juurdepääsul tervishoiuteenustele;

takistused laste haridussüsteemides.

3.6

Komitee on koostanud ka arvamusi (5) mitmesugustel põhjustel esineva diskrimineerimise vastaste õigusaktide kohta. Komitee leiab, et nii määrust (EL) nr 492/2011 kui ka diskrimineerimisvastaseid direktiive 43/2000/EÜ ja 78/2000/EÜ tuleks täiendada ning kasutada selleks, et kaotada tööalase liikumise lihtsustamiseks ELis diskrimineerimine riikide õigusaktides ning haldus- ja õigustavades nagu ka kollektiivlepingutes.

3.7

Liikuvust, kui see toimub asjakohaselt, vabatahtlikult ja õiglaselt, peetakse positiivseks nii ettevõtjate kui ka töötajate jaoks. Seda on öelnud nii BusinessEurope kui ka Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon. Ettevõtjatel on rohkem võimalusi töötajate värbamiseks ja töötajad saavad laiendada oma töövõimalusi.

3.8

Kõnealuses direktiivi ettepanekus käsitletavat töötajate vaba liikumist tuleb eristada ettevõtjate teenuste osutamise vabadusest. Komitee võttis hiljuti vastu arvamuse (6) viimatimainitud direktiivi ettepaneku kohta, milles käsitleti töötajate lähetamist seoses teenuste osutamisega.

3.9

Komitee toetab uusi püüdeid parandada ELi siseturu toimimist ja meetmeid, millega lihtsustatakse liikuvust ja kõrvaldatakse olemasolevad takistused. Direktiivi ettepanekuga tehakse liikmesriikidele kohustuseks kohandada oma õigusakte ja institutsioone, mida komitee toetab. Komitee soovib, et välditaks ettevõtjatele ebavajaliku bürokraatia tekitamist.

3.10

Riikide ametiasutused ning tugiorganisatsioonid ja järelevalveasutused jälgivad eelkõige seda, et puuetega ELi võõrtöötajaid koheldaks võrdselt.

4.   Konkreetsed märkused ja soovitused

4.1

Isegi kui aluslepingu artikliga 45 ja määrusega (EL) nr 492/2011 tagatakse ELi võõrtöötajatele vaba liikumise raames võrdne kohtlemine (kui seda liikmesriikides nõuetekohaselt kohaldatakse), on selle praktilisel kohaldamisel ikka palju probleeme. Seetõttu leiab komitee, et direktiivi ettepanek on asjakohane õiguslik vahend töötajatele antud õiguste kasutamise lihtsustamiseks, kuna see võimaldab, et direktiivi ülevõtmisel riikide õigusesse saavutatakse seatud eesmärgid ühetaoliselt. Komitee soovib, et ka Euroopa Parlament ja nõukogu toetaksid direktiivi ettepanekut.

4.2

Komitee leiab, et ELi töötajate vabast liikumisest tulenevate õigusi kaitstes ja võrdse kohtlemise tagades, lihtsustatakse liikuvust ja tugevdatakse ühtset turgu. ELi ettevõtjad ja töötajad saavad nii uusi võimalusi ELi tööturupotentsiaali täielikuks kasutamiseks.

4.3

Komitee leiab samuti, et võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine aitavad kaasa töötajate ja nende perekondade integratsioonile.

4.4

Nii töötajate vaba liikumise nõuandekomitee, (7) Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon kui ka BusinessEurope on direktiivi ettepanekusse suhtunud positiivselt. Komitee avaldab heameelt Euroopa sotsiaalpartnerite ühiselt tehtud püüdluste pärast toetada ELis õiglast liikuvust ja majanduslikku rännet (8).

4.5

Ka töötajate vaba liikumise tehniline komitee (9) peab vastu võtma uusi suuniseid tööalase liikuvuse parandamiseks.

4.6

Liikuvust raskendavate takistuste edasiseks vähendamiseks tuleks võtta kasutusele täiendavad meetmed, mille eesmärk peaks olema edastada liikuvatele töötajatele arusaadavat töö- ja sotsiaalõigust puudutavat teavet nende vastavates keeltes. Lisaks tuleks kehtestada töötajate iseseisev õigus nõustamisele. Asjaomased nõustamisstruktuurid peaksid tegema tihedat koostööd sotsiaalpartnerite ja EURESiga ning tagama, et liikuvaid töötajaid teavitataks sihtriikides valitsevast sotsiaalsest ja õiguslikust olukorrast juba nende päritoluriikides.

4.7

Direktiiviga tehakse pärast selle nõuetekohast ülevõtmist riikide õigusesse riikide ametiasutustele kohustuseks tagada Euroopa liikumisvabaduse teemaliste õigusaktide täitmine. Samuti lihtsustatakse tööandjate ja õigusnõustajate tööd, kes praegu ei tunne täielikult Euroopa õigusakte. Samuti on töötajatel ja nende perekondadel parem juurdepääs teabele ja oma õiguste kaitsele.

4.8

Komitee toetab komisjoni määratletud nelja eesmärki:

vähendada ELi võõrtöötajate diskrimineerimist kodakondsuse alusel;

kõrvaldada lõhe ELi võõrtöötajate paberil olevate õiguste ja nende õiguste praktikas kohaldamise vahel, lihtsustades õigusaktide nõuetekohast rakendamist;

vähendada ELi võõrtöötajate vastu suunatud ebaõiglaste intsidentide arvu;

ELi võõrtöötajate julgustamine oma õiguste kaitse tagamisel.

4.9

Komitee jagab täielikult direktiivi ettepaneku eesmärki (artikkel 1) ELi toimimise lepingu artikliga 45 ja määruse (EL) nr 492/2011 artiklitega 1–10 antud õiguste ühetaolise kohaldamise ja jõustamise kohta ning on ka täiesti nõus reguleerimisalaga (artikkel 2), mille kohaselt kohaldatakse direktiivi nendele aspektidele, mis on töötajate vaba liikumise valdkonnas hõlmatud määrusega.

4.10

Komitee leiab, et määrus ja direktiiv kaitsevad piirialatöötajate õigusi, sest ka nemad on Euroopa töötajad, kes kasutavad õigust vabalt liikuda.

4.11

Komitee toetab ka seda, et liikmesriikide haldus- ja õigussüsteemidesse ja -menetlusesse on lisatud võrdse kohtlemise kaitse tagamine, õiguskaitsevahendid ja tähtajad (artikkel 3). Samas soovitab ta liikmesriikidel vähendada haldus- ja õigusmenetluste tariife, et need oleksid töötajatele ja nende pereliikmetele taskukohased.

4.12

Komitee peab asjakohaseks ka artikli 4 sõnastust: „Liikmesriigid tagavad, et ühingud, organisatsioonid või muud juriidilised isikud, kellel on kooskõlas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidega õigustatud huvi käesoleva direktiivi sätete järgimise tagamiseks, võivad töötajat või tema pereliiget nende nõusoleku korral esindada või toetada kõigis haldus- ja õigusmenetlustes, mis on ette nähtud aluslepingu artikliga 45 ja määruse (EL) nr 492/2011 artiklitega 1–10 antud õiguste jõustamiseks”, ilma et see piiraks siseriiklikke kohtus esindamise ja kohtuliku kaitse menetlusnormide kohaldamist. Siinkohal on esmatähtis see, milline ülesanne antakse riikide õigusaktides ametiühingutele, ning direktiivis tuleb sellega arvestada.

4.13

Komitee toetab artiklit 5, milles tehakse liikmesriikidele kohustuseks nimetada struktuur või asutus võrdse kohtlemise edendamiseks, analüüsiks, seireks ja toetamiseks. Komitee on nõus, et neid konkreetseid ülesandeid võib sõltuvalt asjaomases riigis valitsevast olukorrast määrata kas uutele, loodavatele struktuuridele või juba olemasolevatele riikide agentuuridele, kellel on võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise valdkonnas sarnased eesmärgid. Riigi sotsiaalpartnerid tuleks riikide süsteemide raames kaasata siduvalt kõnealuste otsuste langetamisse. Mõlemal juhul tuleks see uus volitus selgesõnaliselt lisada nii nende struktuuride kui agentuuride pädevusvaldkonda ning anda uute ülesannete täitmiseks piisavalt inim- ja rahalisi ressursse. Komitee teeb ettepaneku, et need agentuurid ja asutused oleksid valitsusest täielikult sõltumatud. Samuti peavad riigi ja piirkonna tasandi sotsiaalpartnerid nendes asutustes riikide süsteemide raames asjakohaselt osalema.

4.14

Direktiivis ei mainita tööinspektsiooni ja tööhõiveasutuste rolli, kes direktiivi ülevõtmisel peavad tagama, et töölepingutes, kollektiivlepingutes ja sotsiaalkaitsesüsteemides täidetakse võrdse kohtlemise sätteid. Komitee teeb ettepaneku hõlmata seda küsimust direktiiviga.

4.15

Komitee toetab nelja pädevusvaldkonda, mis neil asutustel peaksid olema (artikli 5 lõige 2): õigus- või muu abi, uuringud, aruanded ja teave.

4.15.1

Kontaktpunktide süsteem võib olla väga oluline, et lihtsustada võõrtöötajatele teabe ja suuniste jagamist selle kohta, kuidas igas liikmesriigis elada ja töötada. Sellesse tuleb tihedalt kaasata sotsiaalpartnerid. Kontaktpunktid peavad tegema koostööd piirkonna, riigi ja Euroopa tasandil juba olemasolevate teabe- ja abipunktidega ning ka koolituskeskustega. On oluline hoida ja toetada EURESe portaali esmatähtsat rolli, kuna see on ELi oluline vahend, mis keskendub nii töötajate liikuvusele kui ka sellele, et töötajate oskused vastaksid paremini tööturu vajadustele. Ka siin tuleb parandada sotsiaalpartnerite kaasatust ja tagada selle jätkumine ka tulevikus.

4.16

Komitee leiab, et partnerite sotsiaaldialoog tööturul ning valitsuse, ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide kolmepoolne dialoog ja dialoog kodanikuühiskonnaga (10) on avaliku sektori poliitika väga olulised vahendid, millel on kodanikele positiivne mõju. Seetõttu toetab ta artiklit 6 sotsiaaldialoogi kohta liikmesriikide õigussüsteemides.

4.17

Teabe jagamine liikmesriikides (artikkel 7) on väga oluline selleks, et ELi töötajate ränne toimuks asjakohaselt. On esmatähtis, et töötajatel ja tööandjatel oleks juurdepääs teabele, sest nii saab siseturg ja Euroopa tööturg hästi toimida. Asjakohane ja kättesaadav teave võib piirata tööandjate kuritarvitamisi ja seda, et töötajad ei seisa vastu diskrimineerimisele.

4.18

Komitee kutsub võõrtöötajaid ja nende perekondi üles kasutama ka selliseid olemasolevaid teabesüsteeme nagu Your Europe ja EURES.

4.19

Komitee avaldab heameelt selle üle, et Euroopa sotsiaalpartnerid käsitlevad ELi sees toimuva liikuvuse ja kolmandate riikide majandusliku rände küsimust oma töökavas perioodiks 2012–2014, ning teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon looks koostöös Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni ja BusinessEurope'iga uusi programme ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide vahel riigi tasandil paremini teabe jagamiseks, et lihtsustada ELi töötajate ja nende perekondade õiglasemat vaba liikumist ja õiguste kaitset.

Brüssel, 19. september 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  COM(1997) 586 final, COM(2002) 72 final, COM(2007) 773 final.

(2)  ELT C 48, 15.2.2011, lk 6-13.

(3)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 14-23.

(4)  ELT C 68, 16.5.2008, lk 11–14 ja ELT C 191, 16.2.2008, lk 103–107.

(5)  EÜT C 204, 18.7.2000, lk 82–90, EÜT C 155, 29.5.2001, lk 65–71, ELT C 77, 31.3.2009, lk 102–108.

(6)  ELT C 351, 15.11.2012, lk 61–64.

(7)  30. oktoobri 2012. aasta koosolekul.

(8)  Euroopa sotsiaalpartnerite töökava perioodiks 2012–2014 „Võõrtöötajate liikuvus, majanduslik ränne ja integratsioon tööturul”.

(9)  Kavandatud määruses (EL) nr 492/2011.

(10)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 137–142.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/59


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat keskkonda sattunud plastijäätmeid käsitleva Euroopa strateegia kohta”

COM(2013) 123 lõplik

2013/C 341/14

Raportöör: Josef ZBOŘIL

10. aprillil 2013 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Roheline raamat keskkonda sattunud plastijäätmeid käsitleva Euroopa strateegia kohta

COM(2013) 123 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 3. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (19. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 6.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Kontrollimata jäätmevood üldiselt ning eelkõige plastijäätmed on tõsine probleem, kuna need satuvad sageli keskkonda, kas reguleerimata prügilatesse või merekeskkonda. Kuigi keskkonnas leiduv plastprügi on globaalne probleem, on sellega seotud lahendused ilmselgelt kohalikud, mille spetsiifilised lähenemisviisid sõltuvad kohalikest tingimustest ja võimekusest.

1.2

Roheline raamat plastijäätmeid käsitleva Euroopa strateegia kohta sisaldab hulgaliselt statistikat Euroopa Keskkonnaameti ja Eurostati allikatest ning samuti viidatakse mitmetele väljaannetele, raamatutele, teadusaruannetele jne. Komitee soovitab need andmed liigitada ja neid analüüsida, et lihtsustada neist arusaamist ning nende kasutamist plastijäätmevoogude nõuetekohase käitlemise kohta järelduste tegemiseks.

1.3

Vee- ja merekeskkonna puhul moodustavad suure enamuse nähtavatest hulpivatest saasteainetest plastijäätmed. Seda probleemi süvendab lagunev plastmaterjal, mis muutub nähtamatuks ja kaasatakse nii toiduahelasse. Äärmiselt oluline on suurendada plasti sisaldavate materjalide ja jäätmevoogude analüüside, sealhulgas nende analüüside täpsust, milles käsitletakse kõnealuste jäätmete sattumist merekeskkonda. Prügilate halva haldamisega rikutakse kehtivaid eeskirju ning sellega ei tohiks leppida. Plastijäätmed on merekeskkonnas lubamatud.

1.4

Komitee hindab kõrgelt eri huvirühmade algatusi selle tõsise probleemi leevendamiseks. EL võiks teha ettepaneku rahvusvaheliseks algatuseks koristada ookeanides hulpivate plastijäätmete kõige suuremad kogumid. EL peaks tegema kõik, mis tema võimuses, et ennetada Euroopast pärinevate plastijäätmete sattumist merre ja peaks kaaluma arenguabi programmide kasutamist säästvamate jäätmekäitlustavade edendamiseks ja toetamiseks arenguriikides ning eelkõige tuleks vähendada nendest riikidest pärinevate plastijäätmete sattumist merre.

1.5

Jäätmekäitlusliikide hierarhiat silmas pidades tuleks esmajoones tagada plastijäätmete tootmise vähendamine. Keelata võiks plasti kasutamise mõningatel juhtudel, kui on olemas keskkonnasõbralikumad ja asjakohased alternatiivid.

1.6

Komitee märgib ka, et eduka ringlussevõtu eeltingimus on jäätmevoogude kindlaksmääramine ja eraldamine nii tekkekohas kui ka pärast kogumist. Komitee arvates on vaja saada parem ülevaade majapidamisjäätmete kogumise kogu protsessist, et määratleda parimad tavad ja neid levitada. Komitee kutsub komisjoni üles uurima, kas jäätmete kogumiseks valitud eri süsteemidel on erinev mõju, eelkõige seoses plastijäätmete levikuga keskkonnas.

1.7

Komitee leiab, et plastijäätmeid käsitlevat kolme peamist ELi õigusakti (jäätmete raamdirektiiv, pakendeid ja pakendijäätmeid käsitlev direktiiv ning elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiv) ei ole kõikjal ELis veel nõuetekohaselt jõustatud. Seepärast pooldab komitee nende jõustamise tõhustamist ja vajaduse korral ajakohastamist. Kõigepealt tuleb läbi viia piisavate ja asjakohaste andmete ja protsesside üksikasjalik eksperdianalüüs ning seejärel tuleb nõuetekohaselt hinnata soovimatuid tagajärgi ning kõrvaldada kõik leitud puudujäägid. Tõhusamaks taaskasutamiseks ja üldiseks ringlussevõtuks tehtavad jõupingutused peaksid aitama lahendada ka rohelises raamatus välja toodud plastijäätmete probleemid.

1.8

Lõpetuseks rõhutab komitee tarbijate üha tähtsamat rolli ning toetab rohelise raamatu soovitusi seoses tarbijate teadlikkuse suurendamisega ostuotsuste tegemisel: „Teadlikul tarbijal võib olla määrav tähtsus plasti ja plasttoodete säästva tootmise edendamisel ning ressursitõhususe suurendamisel. Tarbijahoiakute mõjutamiseks oleks vaja selget, lihtsat ja ülevaatlikku teavet, kust tarbija saaks teada tootes sisalduva plasti ning selle võimalike kahjulike lisandite ja värvainete kohta, /—/. Lisaks olemasolevatele süsteemidele võiks tarbijatele pakkuda täielikku teavet plasti liigi ja selle ringlussevõetavuse kohta, /—/”.

1.9

Jäätmeid ja plastijäätmeid käsitlevasse ELi tegevuskavasse on kaasatud arvukalt sidusrühmi. Sidusrühmad on teinud ettepanekuid algatuste kohta plastijäätmete vähendamiseks ja kõnealuste väärtuslike ressursside võimalikult suurel määral taaskasutamiseks. Nende teadmised ja asjatundlikkus on hea lähtepunkt plastijäätmete prügilatesse ladestamise suhteliselt kiirele järk-järgult lõpetamisele. Kodanikuühiskonnal on võtmeroll põhjaliku rakendamise ja käitumisharjumuste muutmise innustamisel.

2.   Roheline raamat

2.1

Rohelise raamatu eesmärk on algatada üldarutelu selle üle, kuidas võiks lahendada selliseid plastijäätmetega seotud probleeme avaliku sektori poliitikas, mida ELi jäätmealastes õigusaktides ei ole praegu konkreetselt käsitletud.

2.2

Plasti iseärasused tingivad erilisi jäätmekäitlusprobleeme.

Üldkasutatavad plastid on suhteliselt odavad ja mitmekülgsed ning neil on palju tööstuslikke rakendusi. See on toonud viimase aastasaja jooksul kaasa plasti kasutuse järsu kasvu ning see suundumus jätkub.

Plast on väga vastupidav materjal, mis peab vastu kauem, kui sellest valmistatud tooted. Seetõttu tekib kogu maailmas järjest rohkem plastijäätmeid.

Probleeme tekitab nende kontrollimata kõrvaldamine, sest plast võib keskkonda väga kauaks püsima jääda.

Eriti vajalik on jätkata jõupingutusi plasti merekeskkonda sattumise ja selle avaldatava mõju vähendamiseks.

2.3

Praegustele raskustele vaatamata pakub plastijäätmete parem haldamine ka uusi võimalusi. Kuigi reeglina on termoplastid täielikult ringlussevõetavad, võetakse praegu ringlusse vaid väike osa termoplastijäätmetest.

2.4

Ringlussevõtu parandamine aitab saavutada ressursitõhusa Euroopa tegevuskava (1) eesmärke ning vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja toormaterjalide ja fossiilkütuste importi. Asjakohaste plasti ringlussevõtu meetmete abil saaks ühtlasi suurendada konkurentsivõimet ning luua uusi majandustegevusi ja töökohti.

2.5

Roheline raamat, mis põhineb väidetavalt olelusringi hindamisel põhineval lähenemisviisil, peaks aitama uuesti hinnata plasttoodete jäätmete keskkonnaalast ja inimtervisele avalduvat ohtu.

2.6

Samuti peaks see aitama edasi arendada plasti olelusringi mõju (st alates toormaterjali hankimisest kuni kasutusaja lõpuni) arvessevõtmist plasttoodete maksumuses.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee arvates on vaja saada parem ülevaade majapidamisjäätmete kogumise kogu protsessist, et teha kindlaks, milline on tegelikult parim tava ning mis on asjakohane, võttes arvesse SKP eri tasemeid, kliimat, maa kättesaadavust jne. Parimat tava tuleks kohandada iga liikmesriigi ja piirkonna konkreetsetele tingimustele ning seejärel levitada.

3.2

Kontrollimata jäätmevood üldiselt ning eelkõige plastijäätmed on tõsine probleem, kuna need satuvad sageli keskkonda, kas reguleerimata prügilatesse, pinnasesse (nt tänu kilede kasutamisele põllumajanduses) või merekeskkonda. Ehkki keskkonnas leiduv plastprügi on globaalne probleem, on sellega seotud lahendused muidugi vägagi kohalikud ning neid tuleb kindlasti rakendada kogu ELis.

3.3

Me peaksime mõistma plastide tähtsust oma igapäevaelus. Probleem ei ole plast kui selline, vaid jäätmete, sealhulgas plastijäätmete halb majandamine. Võetavad meetmed peaksid olema suunatud eeskätt nimetatud asjaolule, kuna ennetamine ja jäätmete järkjärguline vähendamine on üks säästvuse aluspõhimõte.

3.4

Selleks et rohelises raamatus sisalduvat hulgalist statistikat lihtsamini mõista ja kasutada, soovitab komitee liigitada see viisil, mis võimaldab andmeid võrrelda ja suundumusi kindlaks määrata. Nii oleks omakorda võimalik soovitada võimalusi probleemi lahendamiseks.

3.5

Siinkohal tuleb teha vahet termoplastidel, mida peetakse põhiliseks probleemiks, kuna need satuvad keskkonda hoolimata sellest, et need on ringlussevõetavad ja taaskasutatavad, ning termoreaktiivsetel materjalidel (vaigud), mida toodetakse palju vähemal määral ja mida kasutatakse tehniliste seadmete valmistamisel ning mille ringlussevõtt on hetkel võimatu või väga raske.

3.6

Enamik plaste sobivad ideaalselt kütusevarudeks, kuid polüvinüülkloriidi (PVC) jaoks ei ole põletamine parim lahendus. Parim lähenemisviis paljudel juhtudel võib olla plastide põletamine koos teiste jäätmetega, et vältida värske õli või gaasi kasutamist põletamise abiainena. Sellele annaks vastuse olelusringi hindamine, kuid komisjoni teatises sellisele hindamisele eriti ei viidata.

3.7

Rohelises raamatus tuleks käsitleda peamiselt termoplaste, eeskätt kilet (tehniline ja pakendites kasutatav polüetüleen (PE), polüpropüleen (PP) ja polüvinüülkloriid (PVC)) ja joogipakendeid (eriti polüetüleentereftalaadist (PET) valmistatud pakendid), mille kasutus on ülemaailmselt võimsalt suurenenud, asendades suures osas klaasi või pleki. Lisaks ohustab nende kontrollimata kõrvaldamine merekeskkonda.

3.8

Keskkonda võivad sattuda ka erinevast kootud kangast ja lausmaterjalist tööstus- ja tarbekaupadest saadavad sünteetilised kiud (PE, PP ja polüamiidid) ning pakendites ja polstrites kasutatavad vahud, kuna kasutatud tekstiilitooteid ei koguta. Seda liiki jäätmeid teatises ei mainita.

3.9

Mis puutub merereostusse, siis plastijäätmed moodustavad suure enamuse nähtavatest nagu ka nähtamatutest hulpivatest saasteainetest. See põhjustab probleeme mereloomastikule, sh lindudele, imetajatele (delfiinid, vaalad), kilpkonnadele ja teistele loomadele. Plastide väike tihedus võib ka lihtsustada puhastusmeetmete võtmist.

3.10

Seepärast on komitee arvates äärmiselt oluline suurendada plasti sisaldavate materjalide ja jäätmevoogude analüüside, sealhulgas nende analüüside täpsust, milles käsitletakse kõnealuste jäätmete sattumist merekeskkonda. Tähelepanu tuleks pöörata ka peamistele materjalivoogudele ning diferentseeritud lähenemisviisi kasutades käsitleda kõigepealt olulisimaid vooge.

3.11

Mereprahi tekkel on kaks peamist maismaalt lähtuvat allikat:

rannad ja jõed, kuhu inimesed oma jäätmed lihtsalt maha jätavad;

halvasti majandatud prügilad, mis on vahel isegi sihipäraselt mere või jõgede lähedusse rajatud, et nad liiga kiiresti täis ei saaks.

Teine oluline allikas on vastutustundetu (sihilik või hooletu) jäätmete kõrvaldamine laevadelt ning kaotatud kalavõrgud. Kahjuks ei ole praeguse seisuga olemas nimetatud allikate analüüsi, mille alusel saaks teha usaldusväärseid järeldusi.

3.12

Komitee märgib, et merekeskkonna probleemi globaalset olemust arvestades tuleb ka parandusmeetmeid võtta ja rakendada ülemaailmselt. Komitee soovitab võtta meetmeid tagamaks, et ELi mis tahes jäätmeid ei eksporditaks maailma teistesse paikadesse lihtsalt nende kõrvaldamise eesmärgil (kui selliseid juhte esineb). Kui jäätmeid on võimalik taaskasutada, ei ole need enam jäätmed ning neid tuleks käsitleda kasuliku toorainevoona.

3.13

Komitee märgib ka, et eduka ringlussevõtu eeltingimus on jäätmevoogude kindlaksmääramine ja eraldamine nii tekkekohas kui ka pärast kogumist. Kasutusele tuleks võtta uued sorteerimistehnoloogiad, mille abil eraldada segaolmeprügist näiteks metalle, plaste ja tsellulooskiude. Samuti märgib komitee, et kuigi nimetatud tehnoloogiad on energiatarbimise mõttes kulukad, tasub nende arendamisse kahtlemata täiendavalt investeerida.

3.14

Jäätmeid ja plastijäätmeid käsitlevasse tegevuskavasse on kaasatud arvukalt sidusrühmi. Sidusrühmad on teinud ettepanekuid algatuste kohta plastijäätmete vähendamiseks ja kõnealuste väärtuslike ressursside võimalikult suurel määral taaskasutamiseks. Nende teadmised ja asjatundlikkus on hea lähtepunkt plastijäätmete prügilatesse ladestamise suhteliselt kiirele järk-järgult lõpetamisele. Sellised algatused väärivad asjakohast toetust.

4.   Konkreetsed märkused – vastused rohelises raamatus esitatud küsimustele

4.1   Poliitikavõimalused plastijäätmete käitluse parandamiseks Euroopas

4.1.1

Kas plasti saab kehtivas jäätmekäitluse õigusraamistikus nõuetekohaselt käsitleda? Kehtiva jäätmete raamdirektiiviga nõutakse 50 % (kaalu järgi) olmejäätmete ringlussevõttu, mis eeldab taristu loomist prügi eraldi kogumiseks. Pakendeid ja pakendijäätmeid käsitleva direktiiviga luuakse õigusraamistik, millega suurendatakse tootjate vastutust, ning elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete direktiiviga (WEEE direktiiv) tehakse sama sellistes toodetes kasutatavate plastide osas. Komitee teab, et neid kolme õigusakti ei ole kõikjal ELis veel nõuetekohaselt jõustatud. Seepärast pooldab komitee nende jõustamise tõhustamist ja vajaduse korral ajakohastamist. Kõigepealt tuleb läbi viia piisavate ja asjakohaste andmete ja protsesside üksikasjalik eksperdianalüüs ning seejärel tuleb nõuetekohaselt hinnata soovimatuid tagajärgi ning kõrvaldada kõik leitud puudujäägid.

4.1.2

Kuidas tuleks meetmeid plasti ringlussevõtu suurendamiseks kõige paremini kavandada? Peaks piisama sellest, kui nimetatud direktiivides seatakse hoolikalt eesmärgid. See hõlmab siiski ringlussevõtu ja energiakasutuse eesmärkide tasakaalu järgimist, et säästa tarbijat suurtest kuludest ja vältida keskkonnatõhususe vähendamist. Näiteks on laialt levinud PE ja PET plasti ringlussevõtt nii majanduslikult taskukohane kui ka keskkonnatõhus, samas kui vähem levinud plastide kogumine nõuaks kulukat transporti nendesse vähestesse paikadesse, kus madalast ringlussevõtu nõudlusest tingituna sellised spetsiaalsed rajatised asuvad. Selline pikamaavedu muudab ringlussevõtu energiakasutusega võrreldes vähem keskkonnahoidlikuks. Probleem on selles, kuidas saavutada pidev, ühtlase kvaliteediga ja piisav jäätmevoog. Siinkohal peaks abi olema olelusringi hindamise suunistest.

4.1.3

Kas prügilaid käsitlevates õigusaktides sätestatud jäätmekäitlusnõuete täielik ja tõhus rakendamine vähendaks prügilasse ladestamist piisavalt? Üks konkreetne probleem on vastuolu eesmärgi vahel vähendada pakendijäätmete kogust (kaalu järgi) tekkekohal ja ringlussevõtu suurendamise nõude vahel. See tuleneb sellest, et püüdlused vähendada kaalu, säilitades samas vajalikud kaitsekihiomadused, hõlmavad sellise mitmest eri plastist koosneva mitmekihilise pakendi kasutamist, mille ringlussevõtt on praktiliselt võimatu. Püüdluse asemel pakendit kergemaks muuta tuleks kasutada ringlussevõttu toetava disaini kontseptsiooni. Sellekohaseid eeskirju tuleks muuta, kuid need peavad olema võimalikult lihtsad.

4.1.4

Teine kasutoov lähenemisviis oleks nt auhindade või muu toetuse abil ergutada innovaatiliste lahenduste leidmist konkreetsetele pakendiprobleemidele. Näiteks võiks turul menukaks osutuda (ja ehk isegi juba olemas) täielikult ja majanduslikult tasuv ringlussevõetav laminaatpakend piimale või mahlale.

4.1.5

Milliste meetmetega saaks asjakohaselt ja tõhusalt edendada plasti kordus- ja taaskasutust selle prügilasse ladestamise asemel? Üks väga oluline element on prügilaid käsitlevas kehtivas seadusandluses sätestatud jäätmekäitlusnõuete range ja tõhus järgimine. Eeskirjade järjepidev rakendamine on peamine eeltingimus nii ringlussevõtu kui ka plastijäätmete nõuetekohaselt reguleeritud kõrvaldamise suurendamiseks. On selge, et plastijäätmete prügilatesse ladestamise järkjärguline lõpetamine võiks suurendada taaskasutust ja ringlussevõttu, kuid see eeldab asjakohase taristu arendamist.

4.1.6

Milliseid täiendavaid meetmeid tuleks võtta, et plastijäätmete taaskasutamine jäätmehierarhias tõuseks? Tegelik prügilatesse ladestamise keeld või prügilate keelav maksustamine toob kaasa vaid segajäätmetest, sealhulgas plastidest saadava energia taaskasutuse massilise suurenemise. Plastide prügilatesse ladestamise järk-järgulist lõpetamist peab hoolikalt juhtima tagamaks, et selle tulemuseks ei oleks lihtsalt ulatuslik põletamine. Põletamist tuleb siiski eelistada ladestamisele, eriti kui tegemist on reguleerimata ebaseadusliku ladestamisega.

4.1.7

Selleks et energia taaskasutuse maks avaldaks soovitud mõju, tuleb see väga hoolikalt läbi mõelda ning arvestada laiemat konteksti, st arvesse tuleb võtta alternatiivsete voogude mõju ja näiteks polüolefiinkilest saadava praktiliselt puhta süsivesiniku võimalikule kasutamisele alternatiivsete vedelkütuste valmistamiseks.

4.1.8

Kas Euroopas tuleks edendada kõigi plastijäätmete ukselt-uksele kogumist ja kehtestada ühtlasi maks jäätmejääkide äraviskamise eest? Plastide eraldamine teistest materjalivoogudest on soovitav ning tuleks kehtestada karistused halbade tavade pärssimiseks, kuid me ei tohiks alahinnata mõningaid sellega seonduvaid raskusi. Nende hulka kuuluvad põhjapanevad majandus- ja keskkonnaprobleemid, mis muudavad plastide ringlussevõttu raskemaks, nt suurte (kuigi kergete) koguste komplitseeritud pikamaavedu. Igalt jäätmetootjalt jäätmete eraldi kogumise nõudmisest võib teha erandeid, näiteks kui veokulud kaaluvad üles ringlussevõtu eelised, kui eraldatavat plasti on vähe.

4.1.9

Kas plastijäätmete ringlussevõtu suurendamiseks on vaja konkreetseid ringlussevõtu sihttasemeid? Kuigi spetsiaalse sihttaseme lisamine jäätmete raamdirektiivi oleks võimalik, oleks seda kasulik teha pärast praeguse direktiivi tõhususe hindamist.

4.1.10

Kas on vaja võtta meetmeid, et vältida kolmandatesse riikidesse eksporditud plastijäätmete nõuetele mittevastavat ringlussevõttu või ladestamist? Ringlussevõetavatest plastijäätmetest on saanud ülemaailmselt kaubeldav kaup. Prügilatesse ladestamine kolmandates riikides on väga ebatõenäoline, kuna välismaised rajatised ei osta plastijäätmeid sel eesmärgil. Plastpakendite veokulud on väga suured, mis muudab ladestamise eesmärgil eksportimise ebatõenäoliseks. Nõuetele mittevastavat ringlussevõttu on väga raske määratleda, samuti on väga raske jälgida asjaomaste õigusaktide rakendamist, mistõttu on nõuetele mittevastava ringlussevõtu vähendamisele suunatud meetmed enam vähem jõustamatud ning neist on lihtne kõrvale hoida.

4.1.11

Millised muud vabatahtlikud meetmed – eelkõige tootjate ja jaemüüjate poolel – oleksid sobivad ja tõhusad vahendid? Vabatahtlikud meetmed – eelkõige tootjate ja jaemüüjate poolel – võiksid olla sobiv ja tõhus vahend plasttoodete olelusringi suurema ressursitõhususe saavutamiseks, eriti kui need seotakse plastpakendite kasutamise kokkulepetega, mis sisaldavad ringlussevõttu lihtsustavaid elemente (materjalide kombinatsioon, värv jne).

4.2   Tarbijahoiakute mõjutamine

4.2.1

Kas teatavate plasttoote kategooriate jaoks võiks välja töötada pandi- või rendisüsteeme? Vaja on mõjutada tarbijate personaalset ja vabatahtlikku käitumist kahjustamata sihipärasemaid jäätmete kogumise ja ringlussevõtu protsesse. Kõnealused süsteemid sõltuvad peamiselt kohalike omavalitsuste rahastamisvahendite kättesaadavusest, kui need ei ole käitajate jaoks just kaubanduslikult tõeliselt kasumlikud. Arvestades, et peaaegu kõigil, isegi Saksamaa omavalitsustel on praegu rahastamisvahendite puudus, on mõttekas pakkuda lahendusi, mis ei vaja suuri toetusi ning jätavad nii rohkem raha hariduse, tervishoiu, sotsiaalhoolduse või politseitöö jne jaoks.

4.2.2

Pandi- ja muudel süsteemidel on vähe kasutusvõimalusi. Ettevõtjatevahelistes suhetes on sellised süsteemid siiski juba olemas ega vaja eritoetust. Üks valdkond, kus sellist süsteemi võiks kasutada, on joogipakendid. Pandijäätmete voo eraldamine ülejäänud jäätmetest võib tekitada tarbijas teatavat segadust, vähendades pandisüsteemi mittekuuluvate artiklite kogumise tõhusust ja sorteerimise ökonoomsust. Seepärast peab seesuguste süsteemide rakendamisega kaasnema usaldusväärsetel analüüsidel põhinev tõhus teavitamine.

4.2.3

Millist teavet oleks tarbijale vaja, et ta saaks plasttoote ostmisel ressursitõhususe suurendamisele otseselt kaasa aidata? Tarbijate otsene kaasamine ei ole sugugi lihtne. Tarbijate käitumise tõhusaks muutmiseks on lisaks teadlikkuse suurendamisele vaja eelkõige kasutajasõbralikke tooteid ja süsteeme, mis muudavad õigete valikute tegemise tarbijale lihtsaks nii toote ostmisel kui ka jäätmete kõrvaldamisel. Väga oluline on teave, mis puudutab plasti õiget käitlemist olmejäätmete eraldi kogumisel, st artiklite märgistamist või sorteerimise kohta juhiste andmist. Kohustuslik teave ringlussevõetavate jäätmete keemilise koostise kohta peab olema väljendatud selgelt ja arusaadavalt, et tarbijad saaksid teha teadliku otsuse.

4.2.4

Kuidas saaks teha teabe plasti keemilise koostise kohta kättesaadavaks kõigile jäätmete ringlussevõtuahelas osalejatele? Teave plastide või plasttoodete keemilise koostise kohta on hõlpsasti kättesaadav müügihetkeni. Sellise teabe väärtus tarbija jaoks on küsitav. Ainus võimalus on teavitada süsteemidest lihtsalt mõistetavate ja loetavate tekstide abil, hoolitsedes selle eest, et plastide või muu pakkematerjali tootmisel kasutatakse aineid, mille ohutust on kontrollitud toimele vastupidavuse ja mõju katsete alusel (REACH-määrus).

4.2.5

Kuidas saaks kõige paremini lahendada probleeme, mis on seotud mikroplasti ja nanomaterjalide kasutamisega toodetes ja tööstusprotsessides? Mikroplasti ja nanomaterjalide küsimus vajab analüüsi selle kohta, kui suure tõenäosusega võivad need – väikestes kogustes kasutatavad suures osas inertsed ained – sattuda keskkonda ohtu põhjustavas koguses. Need on tegelikult kaks eraldi küsimust: mikroplastid ehk plastprügi ning nanomaterjalid. Nende päritolu ja mõjude tõttu tuleks neid käsitleda eraldi. Samas teatakse liiga vähe nende mõjust keskkonnale, võimalikest ohtudest inimeste tervisele ning nende mõjust merekeskkonnale. Suure osa sellest probleemist aitaks lahendada üldiselt nõuetekohane jäätmekäitlus. Plastprügi on oletatavasti tekkinud juba üle 50 aasta ning see on märkimisväärne probleem juhul, kui on täheldatud ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale või selle ohu suurenemist.

4.3   Plasti ja plasttoodete püsivus

4.3.1

Kas plastijäätmete vähendamiseks tuleks tootedisaini meetmetega käsitleda toodete planeeritud vananemise probleemi ning püüda edendada korduskasutatavust ja mooduldisaini? Mõnede toodete puhul tekivad plastijäätmed toodete vananemise tõttu tehnilise innovatsiooni tulemusel. Teiste toodete puhul, nagu aknaraamid, autoosad, mööbel, majapidamistarbed, meditsiiniseadmed, ehitusmaterjalid, elektri- ja soojusisolatsioon, jalanõud, riided ja paljud muud rakendused, on vastupidavus otsustava tähtsusega. Need tooted ei moodusta olulist osa plastijäätmete kogumahust ning tavaliselt ei kuulu need olmejäätmete hulka. Toodete vastupidavust käsitlevatel poliitikameetmetel ei oleks märkimisväärset mõju jäätmete kogusele, kuid see võib kahjustada ELi toodete konkurentsivõimet. Ökodisaini kriteeriumid ei ole selles valdkonnas peamised, kuna need puudutavad peamiselt põhitoote, mitte selle plastosade funktsiooni ja keskkonnatõhusust.

4.3.2

Kas tuleks kasutusele võtta turupõhised vahendid, et kajastada täpsemalt tegelikke keskkonnakulusid alates plasti tootmisest kuni lõpliku kõrvaldamiseni? Arvestades toodete suurt mitmekesisust, on vaja põhjalikult uurida väliskulude sisestamist plasttoodete osade ja teiste toormaterjalide puhul, vältides nii tegelikkuses liigset halduskoormust ja konkurentsivõime vähenemist ning samas impordi soodustamist. Vajalikud olelusringi hindamised tuleks läbi viia kõigi plastidega konkureerivate materjalide puhul ning samuti tuleks tõhusalt tagada nende läbiviimine kolmandatest riikidest imporditud toodete osas.

4.3.3

Kuidas oleks lühikese kasutuseaga ja ühekordsetest toodetest tekkivate plastijäätmetega seotud probleeme kõige parem lahendada? Lühikese kasutuseaga ja ühekordsetest toodetest tekkivate plastijäätmetega seotud probleeme on kõige parem lahendada jäätmete eraldi kogumisega vastavalt plasti tüübile ning sellele vastava sorteerimisega. Mõnedes riikides toimib see edukalt, teistes suuremate kulude tõttu mitte.

4.4   Biolagunev plast

4.4.1

Milliseks otstarbeks tuleks biolaguneva plasti kasutamist edendada? Hetkel on raske leida valdkonda, kus biolagunev plast on osutunud kasutoovaks ilma kõrvalmõjudeta. Biolagunev plast on eelistatav rakenduste puhul, kus ringlussevõtt ei ole võimalik, nagu juhtudel, kui plastartikkel on segatud toidu- või muude jäätmetega, mis on mõeldud eeskätt kompostimiseks. Igal juhul tuleb tagada, et see plast on selgelt eristatav ja eraldatav, et vältida ringlussevõtuprotsessi saastamist. Plasti keskkonnaalast ja majanduslikku usaldusväärsust tuleks näidata olelusringi hindamisega enne selle laiema kasutuse võimaldamist.

4.4.2

Kas õigusnorme tuleks muuta rangemaks ning teha selgelt vahet looduslikult kompostitava ja tehniliselt biolagundatava plasti vahel? Selliseid probleeme tuleb arutada spetsialistide tasandil asjakohase teabe ja andmete alusel. Vaja on ka suuremaid teadmisi selles valdkonnas.

4.4.3

Kas oksüdantide toimel laguneva plasti kasutamine eeldaks teatavaid meetmeid, millega muuta ringlussevõtuprotsess ohutumaks? Komiteel ei ole piisavalt teavet oksüdantide toimel laguneva plasti kasutamise poolt või vastu.

4.4.4

Kuidas tuleks bioplasti arvesse võtta plastijäätmete käitlemisel ja ressursside kaitsmisel? Kui bioplasti kasutamist soovitakse edendada, peaks see põhinema üksikasjalikul olelusringi hindamisel. Tuleb mõista, et „bio” ei ole iseenesest tingimata midagi uut (näiteks kaseiinil põhinevat plasti on kasutatud ka varem), ning varasemaid kogemusi on vaja kriitiliselt hinnata. Bioplast ei ole biolagunev. Biolagunevus on materjali olemuslik omadus, mis on seotud polümeeri molekulaarstruktuuriga.

4.5   ELi algatused mereprahi (sh plastijäätmete) vähendamiseks; rahvusvahelised meetmed

4.5.1

Milliste muude kui käesolevas rohelises raamatus kirjeldatud meetmetega saaks mereprahti vähendada? Analüüse selle kohta, kuidas plastijäätmed merekeskkonda satuvad – kas kogemata või süsteemselt –, tuleks kontrollida ja laiendada rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil. Selle alusel tuleks kaaluda võimalust keelata täielikult jäätmete, sh plasti merre heitmine. On ütlematagi selge, et üldise muutuse esilekutsumiseks üldsuse hoiakutes on soovitav pidev töö üldsuse teavitamiseks ja innustamiseks – sealhulgas randade puhastamine ja muud tegevused.

4.5.2

Kuidas annab kogu ELi hõlmava mereprahi vähendamise kvantitatiivse sihttaseme kehtestamine lisaväärtust üldistele plastijäätmete vähendamise meetmetele? Ookeanides leiduvate jäätmete vähendamist puudutavate kvantitatiivsete sihttasemete kehtestamine ei aita kuidagi vähendada tegelikke plastijäätmeid, kuna seda liiki jäätmeid ei olegi jäätmeteks peetud ega juriidilises tähenduses kunagi jäätmetena käsitletud. Siinkohal tuleks eesmärgiks seada inimeste sobimatu käitumise muutmine, et nad ei jätaks jäätmeid sinna, kus ei ole nende koht. Tegelikult on küsimus üldsusele stiimulite pakkumises riiklikul tasandil ning eelkõige kohalikul tasandil, ka siis, kui nad on mujal puhkamas, sest omandi- ja vastutustunne käivad käsikäes. Tuleks levitada häid kogemusi ja tavasid.

4.5.3

Kuidas saaks EL edendada tõhusamalt rahvusvahelisi meetmeid, et parandada plastijäätmete käitlemist kogu maailmas? Merekeskkonna ja rannikute haldamiseks võimalike rahvusvaheliste meetmete esitamisel tuleb meil käivitada olukorra hindamise uuringuid seal, kus neid ei ole veel läbi viidud. Lisaks tuleb pakkuda lahendusi probleemidele, mis ilmnevad kolmandate riikide ja piirkondadega peetavate kahepoolsete ja mitmepoolsete läbirääkimiste käigus.

4.5.4

Komitee hindab kõrgelt eri huvirühmade algatusi selle tõsise probleemi leevendamiseks. EL võiks teha ettepaneku rahvusvaheliseks algatuseks koristada ookeanides hulpivate plastijäätmete kõige suuremad kogumid. EL peaks tegema kõik, mis tema võimuses, et ennetada Euroopast pärinevate plastijäätmete sattumist merre ja peaks kaaluma arenguabi programmide kasutamist säästvamate jäätmekäitlustavade edendamiseks ja toetamiseks arenguriikides ning eelkõige tuleks vähendada nendest riikidest pärinevate plastijäätmete sattumist merre.

Brüssel, 19. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  COM(2011) 571.


I LISA

komitee arvamusele

Sektsiooni arvamuse järgmisi punkte muudeti vastavalt täiskogus vastuvõetud muudatusettepanekutele, kuid nende poolt anti siiski enam kui veerand häältest (kodukorra artikli 54 lõige 4):

Punkt 4.1.8

Kas Euroopas tuleks edendada kõigi plastijäätmete ukselt-uksele kogumist ja kehtestada ühtlasi maks jäätmejääkide äraviskamise eest? Plastide eraldamine teistest materjalivoogudest on soovitav, kuid me ei tohiks alahinnata mõningaid sellega seonduvaid raskusi. Nende hulka kuuluvad põhjapanevad majandus- ja keskkonnaprobleemid, mis muudavad plastide ringlussevõttu raskemaks, nt suurte (kuigi kergete) koguste komplitseeritud pikamaavedu. Igalt jäätmetootjalt jäätmete eraldi kogumise nõudmine võib tuua kaasa ohu, et veokulud kaaluvad üles ringlussevõtu eelised, kui eraldatavat plasti on vähe. Seega ei peaks see olema kogu ELi hõlmav nõue ning üksikasjad tuleks jätta liikmesriikide otsustada kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

Hääletuse tulemus

Poolt

:

74

Vastu

:

50

Erapooletuid

:

22

Punkt 4.1.11

Millised muud vabatahtlikud meetmed – eelkõige tootjate ja jaemüüjate poolel – oleksid sobivad ja tõhusad vahendid? Vabatahtlikud meetmed – eelkõige tootjate ja jaemüüjate poolel – võiksid olla sobiv ja tõhus vahend plasttoodete olelusringi suurema ressursitõhususe saavutamiseks, eriti kui need seotakse plastpakendite kasutamise kokkulepetega, mis sisaldavad ringlussevõttu lihtsustavaid elemente (materjalide kombinatsioon, värv jne). Samas võib see minna vastuollu konkurentsieeskirjadega, kuna see eeldab kokkuleppeid turustamistavade kooskõlastamiseks. See võiks veelgi suurendada üldsuse vastuseisu ELi sekkumisele juba niigi keerulistes igapäevaelu valdkondades. Enne selliste lahenduste pakkumist, mis võivad lõpuks ebaõnnestuda, tuleb arvesse võtta tegelikku olukorda.

Hääletuse tulemus

Poolt

:

77

Vastu

:

57

Erapooletuid

:

15

Punkt 4.2.3

Millist teavet oleks tarbijale vaja, et ta saaks plasttoote ostmisel ressursitõhususe suurendamisele otseselt kaasa aidata? Tarbijate otsene kaasamine ei ole sugugi lihtne. Tarbijate käitumise tõhusaks muutmiseks on lisaks teadlikkuse suurendamisele vaja eelkõige kasutajasõbralikke tooteid ja süsteeme, mis muudavad õigete valikute tegemise tarbijale lihtsaks nii toote ostmisel kui ka jäätmete kõrvaldamisel. Tarbija seisukohalt ainus oluline teave puudutab plasti õiget käitlemist olmejäätmete eraldi kogumisel, st artiklite märgistamist või sorteerimise kohta juhiste andmist. Kohustuslik teave ringlussevõetavate jäätmete keemilise koostise kohta avaldaks negatiivset mõju, kuna tarbijad ei pruugi teha teadlikku otsust vajalike meetmete kohta.

Hääletuse tulemus

Poolt

:

74

Vastu

:

66

Erapooletuid

:

13

Punkt 4.2.4

Kuidas saaks teha teabe plasti keemilise koostise kohta kättesaadavaks kõigile jäätmete ringlussevõtuahelas osalejatele? Teave plastide või plasttoodete keemilise koostise kohta on hõlpsasti kättesaadav müügihetkeni. Kindlasti oleks ebarealistlik eeldada, et seda säilitatakse jäätmete ringlussevõtu ja töötlemise etapini. Sellise teabe väärtus tarbija jaoks on küsitav. Plastide või muu pakkematerjali tootmisel on tulemuslikum kasutada aineid, mille ohutust on kontrollitud toimele vastupidavuse ja mõju katsete alusel (REACH-määrus).

Hääletuse tulemus

Poolt

:

86

Vastu

:

51

Erapooletuid

:

6


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/67


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik”

COM(2013) 133 final – 2013/0074 (COD)

2013/C 341/15

Raportöör: Stéphane BUFFETAUT

27. märtsil 2013 otsustas nõukogu ja 15. aprillil 2013 Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2, artikli 100 lõikele 2, artikli 192 lõikele 1, artikli 194 lõikele 2 ja artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik

COM (2013) 133 final – 2013/0074 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 3. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 185, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu asjaolule, et 50 % Euroopa Liidu elanikkonnast elab rannikualadel. Seetõttu on rannikualade majandamise ja mereala ruumilise planeerimise poliitika Euroopa Liidu jaoks määrava tähtsusega. Seega on eriti tervitatav kavatsus sõlmida koostöö pädevate asutuste vahel nii liikmesriikidesiseselt kui ka liikmesriikide vahel, sh piiriüleste alade osas, kaasates seejuures täiel määral kõnealustes piirkondades tegutsevad kodanikuühiskonna esindajad.

1.2

Komitee rõhutab vajadust järgida kaasavat lähenemisviisi, hõlmates erinevad ranniku- ja merealadel tegutsevad ja töötavad või neid kasutavad sidusrühmad, et konsulteerimine annaks konkreetseid tulemusi. Komisjoni eesmärgid on küll kõigi jaoks tervitatavad, kuid direktiivi rakendamise edu sõltub paljuski selle rakendamise meetodist. Asjaomastel merealadel läbiviidavad tegevused on väga mitmesugused: töönduslik kalapüük, vesiviljelus, harrastuskalapüük, meretransport, turism, sukeldumine, sõjaväeline tegevus, energiaallikate kasutamine jne. Need tegevused konkureerivad omavahel, ent võivad ka üksteist täiendada.

1.3

Tõhususe tagamiseks tuleb läbi viia konsulteerimine kohalikul tasandil. Elupaigadirektiivi (Natura 2000) ja merestrateegia direktiivi rakendamisest on selgunud, et on vaja käivitada piirkondlik dünaamika. Mitmesugustest asjaomastest huvidest hoolimata on esmatähtis tagada, et mereala kasutajad leiaksid ühise keele ning jagaksid ühtseid selgeid ja saavutatavaid eesmärke. Seetõttu ongi grupidünaamika loomise juures väga oluline selle metoodika. Grupidünaamika tekib üksnes siis, kui lähtutakse hetkeolukorra konsensuslikust hindamisest, tuginedes piirkondade tegelikkusele ja seal toimuvate tegevuste prognoositavale arengule.

1.4

Selleks, et reeglid oleksid vastuvõetavad, peavad eesmärgid ja meetmed olema hõlpsasti arusaadavad ja läbipaistvad. Eeskirjadest peab ennekõike aru saama, kui tahetakse, et neid järgitaks. Eeskirjade aluseks olev üldine loogika peab olema selge kõigi asjaosaliste jaoks ning mere- ja rannikualade struktureerimine peab toimuma järk-järgult ja integreeritult.

1.5

Lisaks süstemaatilise konsulteerimise korraldamise põhimõttele tuleb samuti kindlaks määrata prioriteedid mere- ja rannikualadel läbiviidavatele tegevustele. Neid prioriteete ei saa eelnevalt määratleda ja nad erinevad kindlasti sõltuvalt konkreetsest olukorrast nii geograafilises, ökoloogilises, inimlikus kui ka majanduslikus plaanis. Sellepärast kohaldataksegi kõnealuses valdkonnas subsidiaarsuse põhimõtet nii ELi tasandil kui ka liikmesriikide siseselt.

1.6

Komitee märgib, et kõnealune küsimus ei puuduta üksnes liikmesriike ning et konsulteerimine peab hõlmama ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning samuti majandussektoreid. Konsulteerimisse tuleb kaasata ka sotsiaalpartnerid, eriti selle pärast, et teatavatel otsustel võib olla mõju tööhõivele (nt kalanduses või turismis) ja töötingimustele. Komitee tuletab meelde, et programmi „Natura 2000” elluviimine tugineb juba kohaliku valitsemise mitmesugustele vormidele.

1.7

Praktikas seisnevad raskused rakendamisel iseäranis selles, et maismaal ja merel kehtivad erinevad õigussüsteemid, kuigi mõlemad alad on üksteisest vastastikku sõltuvad ja mõjutavad üksteist. Lisaks võivad probleemidele lähenemise viisid hõlpsasti muutuda korporatiivseteks. Seetõttu tuleb leida õige tasakaal õigustatud huvide ja üldsuse vajaduste vahel, ilma ideoloogiliste eelarvamusteta.

1.8

Selleks et reaalsel olukorral võimalikult hästi silma peal hoida, kiidab komitee heaks kavandamisprogrammide ja juhtimisstrateegiate korrapärase läbivaatamise põhimõtte, ent rõhutab, et ei tohi takerduda regulatiivsesse mõtteviisi. Tegemist on inimtegevuste juhtimisega muutuval ja haavataval alal. Seetõttu tuleb mõelda dünaamiliselt, voogude mõistes.

1.9

Mõistagi on esmatähtis kõnealuste poliitikameetmete rahastamise küsimus. See hõlmab integreeritud merenduspoliitika rahastamist, ent tuleb kasutada ka teisi rahastamisvõimalusi, nt kalanduspoliitika, keskkonna juhtimise (Natura 2000), regionaalarengu või isegi ühise põllumajanduspoliitika vahendeid. Seetõttu on vaja hoolitseda selle eest, et rahastamisallikate paljusus ei hakkaks segama asjaomaste poliitikameetmete elluviimist. Makropiirkondlikud strateegiad peaksid aitama siduda omavahel erinevaid ühtekuuluvusfonde.

1.10

Komitee rõhutab, et kõnealune rahastamine on eriti oluline selleks, et seoses uue direktiiviga läbiviidavatele konsulteerimistele ja võetavatele meetmetele järgneksid dünaamilised järelmeetmed inimeste poolt. Ilma inimeste panuseta, kes oskavad mobiliseerida energiavarusid ja toetada meetmete elluviimist, ähvardavad tehtud jõupingutused liiva joosta või avaldada üksnes ajutist mõju.

1.11

Arvestades tõika, et enamik merealade ökoloogilistest probleemidest on tingitud maismaalt pärit jäätmetest, oleks mõttekam, kui merealade kavandamisega kaasneks rannikualade maismaa-alade kooskõlastatud või isegi integreeritud kavandamine.

1.12

Samuti juhib komitee tähelepanu sellele, et teatavad liikmesriigid on erilises olukorras. Nii on nt peaaegu kõik Poola rannikualad liigitatud Natura 2000 aladeks, mis muudab neil aladel keeruliseks uute majandustegevuste kombineerimise keskkonnakaitsega (kuna praegused või käimasolevad majandustegevused maismaal on õigupoolest hõlmatud sihtdokumentidesse).

1.13

Hindamise, andmete kogumise ja teabe vahetamise osas võivad kriteeriumid liikmesriigiti erineda. Seetõttu oleks soovitav, et komisjon töötaks välja ühise lähenemisviisi, et tagada teostatavate hindamiste ja kogutavate andmete sidusus ja võrreldavus.

1.14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab vajadust jälgida hoolikalt seda, et uus õigusnorm ei oleks vastuolus juba kehtivate õigusnormide nagu elupaikade direktiiv (Natura 2000) või merestrateegia ega takistaks nende rakendamist, vaid vastupidi, toetaks neid ka juba nende rakendamise algusjärgus. Seetõttu tuleks kõnealust uut direktiivi käsitada Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika struktuuri uue sambana.

1.15

Lõpuks rõhutab komitee vajadust korraldada ettepaneku artiklis 9 ettenähtud üldsuse kaasamist kohalikele oludele võimalikult lähedal, kuna igal asjaomasel alal on oma eripärad nii keskkonnaalasest, geograafilisest kui ka majanduslikust seisukohast.

2.   Sissejuhatus

2.1

Vaadeldava ettepaneku eesmärk on panna alus tugevale Euroopa Liidu merenduspoliitikale. Selline soov on iseenesestmõistetav, kui arvestada Euroopa rannajoone pikkust ja majandusvööndite ulatust, sh äärepoolseimate piirkondade majandusvööndeid, millel on suur osatähtsus selliste liikmesriikide jaoks nagu Hispaania, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Iirimaa ja Portugal.

2.2

Komisjoni väljakutse on sobitada omavahel kokku majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased vajadused, mis tundub üsna ilmne. Kõnealune lähenemisviis puudutab mereala ruumilist planeerimist ning mere ja maismaa vahelise keeruka koostoime paigaks olevate rannikualade integreeritud majandamist.

2.3

Tavakeeles väljendatuna on ettepaneku eesmärk edendada mere ja rannikuga seotud tegevuste jätkusuutlikku kasvu ning kõnealuste alade ressursside säästvat kasutamist.

2.4

Euroopa Komisjon püüab saavutada kõnealuste alade planeeritud ja kooskõlastatud majandamist (vältides vastuolulisi kasutamisviise) ning nende ühtlast rakendamist. Sellest tulenevalt ei ole kavandatud algatus valdkondlik, vaid valdkondadeülene. Seetõttu on teksti kohaldamisala väga ulatuslik, mis tekitab küsimusi selle konkreetse rakendamise kohta praktikas.

2.5

Ettepanekus nähakse ette koostöö liikmesriikide vahel, kes vastutavad kõnealuse planeerimise ja integreeritud majandamise rakendamise eest. Eesmärk on kooskõlastada riikide või piirkondade poliitikavaldkonnad, et saavutada sidus terviklähenemine, sh ka piiriüleses mõõtmes. Sellegipoolest tuleb ära märkida, et kõnealuse direktiivi ettepanekuga jäetakse hõlmamata mis tahes tegevus, „mille ainuke eesmärk on tagada riigi julgeolek või riigikaitse”.

3.   Ettepaneku eesmärgid

3.1

Komisjon soovib, et liikmesriigid koostaksid ja viiksid ellu mereala ruumilise planeerimise programmid ning ühe või mitu rannikualade majandamise strateegiat. Nendes vahendites tuleb mõistagi arvesse võtta nii piirkondlikke või kohalikke eripärasid kui ka valdkondlikke meetmeid.

3.2

Kõnealustele üldpõhimõtetele tuginedes on seatud järgmised konkreetsed eesmärgid:

aidata tagada liidu energiavarustust, kasutades eriti mereenergiat (hoovuste, loodete, laine-, tuuleenergia jne);

edendada meretranspordi tõhusat arengut;

soodustada kalanduse ja vesiviljeluse säästvat arengut;

tagada keskkonna säilitamine ja parandamine;

tagada rannikualade kohanemis- ja vastupanuvõimelisus kliimamuutustele.

4.   Komisjoni nõudmised

4.1

Tavapärasel viisil määratleb komisjon mitu suuremal või väiksemal määral bürokraatlikku nõuet, mis peaksid kaasa aitama kõnealuste eesmärkide saavutamisele. Kohustused hõlmavad muu hulgas

vastastikust kooskõlastamist liikmesriikide vahel;

piiriülest koostööd;

teadlikkust rakendatavate poliitikameetmete piiriülesest mõjust.

4.2

Ruumilise planeerimise programmide puhul tuleb arvesse võtta taastuvenergia, maagaasi- ja naftamaardlate kasutamise, meretranspordi, veealuste kaablite ja torujuhtmete, kalapüügi, vesiviljeluse ning looduskaitsealadega seotud tegevust.

4.3

Rannikualade majandamise strateegiate osas tuleb arvesse võtta loodusvarade kasutamist, sh energia valdkonnas, infrastruktuuri väljaarendamist (energeetika, sadamad, rannikurajatised jne), põllumajandust ja tööstust, kalandust ja vesiviljelust, ökosüsteemide majandamist ja kaitset, rannikukaitsealasid ja -maastikke ning kliimamuutuste mõjusid.

4.4

Ettepanekus nähakse ette, et liikmesriikidel tuleb kehtestada vahendid üldsuse kaasamiseks mereala ruumiliste planeeringute ja rannikuala majandamise strateegiate väljatöötamisse, mis on kahtlemata komitee jaoks väga oluline punkt.

4.5

Seda kõike ei saa tõhusalt ellu rakendada, kui puudub tõeline koostöö liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega, kuna merealad on oma olemuselt avatud alad ja omavahel pidevas koostoimes.

5.   Konkreetne rakendamine

5.1

Iga liikmesriik määrab pädevad asutused kõnealuse direktiivi rakendamiseks ja edastab komisjonile pädevate asutuste loetelu. Samuti tuleb liikmesriikidel edastada komisjonile aruanded direktiivi rakendamise kohta. Otsused tuleb langetada asjaomastele inimestele (mere kasutajad) ja vastavatele kohalikele oludele võimalikult lähedal.

5.2

Ettepanekus antakse komisjonile võimalus kasutada rakendusakte teatavate andmete või haldusnõuete täpsustamiseks. Selline lahendus on täielikult vastuvõetav eeldusel, et seda ei kasutata uute, viitedokumendis mittesisalduvate kohustuste kehtestamiseks.

6.   Üldised märkused

6.1

Siin vaadeldava ettepanekuga hõlmatud valdkond on äärmiselt ulatuslik ja lisandub olemasolevatele tekstidele, milleks on elupaikade direktiiv, mida tuntakse paremini nime Natura 2000 all, ja merestrateegia raamdirektiiv, mis hõlmab kõiki rannikulähedasi merealasid. Kõike hakkavad haldama uued kohalikud, piirkondlikud või üleriigilised ametiasutused.

6.2

Seega on põhiküsimus selles, kuidas ühendada ja kooskõlastada uut kavandatud õigusakti olemasolevate direktiividega?

6.3

Uue ettepaneku kohaldamisala ise annab põhjust karta, et õigusakti mõju taandub väga bürokraatlike aruannete koostamisele. On hädavajalik säilitada side reaalsete oludega.

6.4

Väljakuulutatud eesmärk on jõuda merekeskkonnale suunatud poliitikameetmete senisest parema kooskõlastamiseni. Sellele ei saa mitte keegi vastuväiteid esitada, küll võib aga küsida, kas ei oleks olnud mõttekam lasta olemasolevatel õigusaktidel saavutada võimalikult suurt tõhusust, enne kui lisada neile uus reguleeriv „kiht”. Õigusaktid vajavad aega, et soovitud mõju avaldada, ning on vaja selget arusaama sellest, mis ellu rakendada tuleb. Juba kardinal Richelieu arvas, et hea seadus on seadus, millest aru saadakse.

6.5

Mainitud paremat kooskõlastamist on ka vaja selles osas, mis puudutab ELi rahastamisvahendite eraldamist uue direktiivi rakendamise toetamiseks. Makropiirkondlikke strateegiaid tuleb käsitada raamistikuna, mis võimaldab suurendada erinevate kasutatavate ühtekuuluvusfondide omavahelist sidusust.

6.6

Merekeskkonnas ja rannikualadel toimuvad mitmesugused tegevused sõltuvad arvukatest majanduslikest, teaduslikest, poliitilistest ja administratiivsetest osalejatest. Pealegi konkureerivad omavahel eri majandussektorite – kalapüügi, transpordi, energiaallikate kasutamise, turismi jne – kasutusviisid. Lisaks on rannikualade puhul maismaal toimuva tegevuse mõju suure tähtsusega ja kompleksne. Kõnealuse koostoime tõttu ei saa ega tohi vaadelda kaht kõnealust ala ehk maismaa- ja mereala üksteisest sõltumatult.

6.7

Seetõttu tuleb vältida liiga bürokraatlikku lähenemisviisi, mis muudaks olukorra vaid keerulisemaks või raskendaks ja aeglustaks tegevust. Vastupidi, on vaja tõesti kaasata asjatundjad, kes tegelevad kõnealuste mere- ja rannikualadega ning tegutsevad nendel aladel: ettevõtjad, sotsiaalpartnerid, teadlased, mittetulundusühingud jne. Ei tohi protsessi keerukamaks muuta, vaid vältida tuleb võimalikke hilisemaid vastuväiteid, sh kohtumenetlustega seonduvaid, ja konkreetseid reaalseid olusid eiravate otsuste tegemist.

7.   Konkreetsed märkused

7.1

Tasub meenutada, et mereala ruumiline planeerimine ja rannikualade integreeritud majandamine peavad olema kooskõlas juba vastuvõetud direktiividega, eelkõige 2008. aasta merestrateegia direktiivi ja 1992. aasta (hiljem rannikulähedastele merealadele kohaldatud) elupaikade direktiiviga (Natura 2000). Tervikuna moodustavad kõnealused dokumendid ELi praeguse integreeritud merenduspoliitika aluse.

7.2

Vaadeldava uue direktiivi rakendamisel tuleb samuti austada subsidiaarsuse põhimõtet Euroopa Liidu, liikmesriikide ning ka liikmesriikides keskvalitsusest madalamatel tasanditel. Direktiivis seatud prioriteedid tuleks järjestada vastavalt piirkonniti erinevatele konkreetsetele prioriteetidele. Läänemerd ja Vahemerd ei saa käsitleda ühel ja samal viisil, kuna nende geograafilised ja ökoloogilised olud on erinevad. Ent selliseid erinevusi esineb ka piirkondade ja rannikualade vahel.

7.3

Ettepaneku üks kasulikumaid aspekte on vastastikuse koostöö korraldamine haldusasutuste vahel, millega kaasnevad teavitamis- ja kontrollimeetmed. Selle kõige tulemuslikkuse tagamiseks oleks kasulik määratleda ühised üldised kriteeriumid, et teavet ja andmeid saaks hõlpsasti vahetada ja edastada, mitte ainult ametiasutuste, vaid ka ranniku- ja merealade tegevustes osalejate vahel. Siiski tuleb rõhutada, et protsessi tulemuslikkus sõltub sobivast meetodist, mis võimaldab mobiliseerida erinevad kohalikud – nii riigi- kui ka erasektori – osalejad ühiste eesmärkide nimel, lähtudes ühisest hinnangust hetkeolukorrale. Edu võti peitub suutlikkuses tagada, et samal ranniku- või merealal toimuvate väga mitmesuguste tegevuste eest vastutavad inimesed leiaksid ühise keele.

7.4

Kuna maismaalt pärit reostus (olme- ja tööstusreovesi ning suuremõõdulised jäätmed, mis satuvad merre jõgede kaudu üleujutuste ajal jne) ning merelt võetud maismaale püstitatud rajatised (sadamad, muldvallid, erosioonivastased rajatised jne) tekitavad merekeskkonnale palju kahju, vajaks rannikulähedaste maismaa-alade ruumiline planeerimine kooskõlastamist või isegi integreerimist rannikualade majandamise ja merealade ruumilise planeerimise poliitikasse.

Brüssel, 18. September 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/71


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega nähakse ette teatud üleminekusätted maaelu arengu toetamise kohta Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) ning muudetakse määrust (EL) nr […] [RD] seoses ressurssidega ja nende jaotusega 2014. aastal ning muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009 ja määruseid (EL) nr […][DP], (EL) nr […][HZ] ja (EL) nr […] [sCMO] seoses nende kohaldamisega 2014. aastal”

COM(2013) 226 final – 2013/0117 (COD)

2013/C 341/16

Raportöör: Seamus BOLAND

21. mail 2013 otsustas Euroopa Parlament ja 17. juulil 2013 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2, artikli 207 lõikele 2 ja artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega nähakse ette teatud üleminekusätted maaelu arengu toetamise kohta Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) ning muudetakse määrust (EL) nr […] [RD] seoses ressurssidega ja nende jaotusega 2014. aastal ning muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009 ja määruseid (EL) nr […][DP], (EL) nr […][HZ] ja (EL) nr […] [sCMO] seoses nende kohaldamisega 2014. aastal

COM(2013) 226 final – 2013/0117 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 3. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18. ja 19. septembril 2013 (18. septembri 2008 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut kehtestada 2014. aastaks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP), eelkõige Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) otsemaksete süsteemi ja maaelu arengu toetamise korra suhtes üleminekueeskirjad.

1.2

Komitee toetab väga 2014. aastaks üleminekueeskirjade kehtestamist, mis tagaksid järjepidevuse toetusesaajatele maksete tegemisel juhul kui uued maaelu toetamise kavad võetakse vastu liiga hilja ja arvestades seda, et avalduste esitamine uuele otsetoetuste süsteemile lükkub edasi seoses praktiliste ja haldusalaste põhjustega. Vastasel juhul satuks ohtu põllumajanduses töötavate perede sissetulek ning ilma toetuseta keskkonnameetmetele kaoks suur osa selles valdkonnas olemasolevast kaitsest.

1.3

Komitee soovitab tungivalt, et üleminekukorraga ei seataks mitte mingil viisil halvemasse olukorda nö klassikalistest kavadest toetuse saajaid, kes paiknevad äärepoolsetes piirkondades. Komitee märgib ka murega, et äärealade kogukondadele, kes sõltuvad oma sissetulekutes suurel määral põllumajanduse keskkonnakokkulepetest, tuues vastukaaluks üldsuse jaoks olulist kasu, võib osaks saada sissetuleku vähenemine uuel, 2020. aastani kestval programmiperioodil.

1.3.1

Komitee soovitab jätta nendele kogukondadele mõeldud üleminekumaksed samale tasemele vanas programmis kokku lepitud rahastamise määraga.

1.4

Komitee soovitab tungivalt komisjonil analüüsida üleminekukorda tagamaks, et kavandatud kärbete mõju maapiirkonnas elavatele peredele oleks viidud miinimumini ja et keskkonnaalaste algatuste vähendamise mõju oleks tõendatult vähemalt neutraalne.

1.5

Komitee on seisukohal, et üleminekukord peaks võimaldama võtta 2014. aastal uusi kohustusi pindala ja loomadega seotud meetmete ning ka hädavajalike ettevõtlusalaste investeerimismeetmete jaoks, isegi kui praeguse perioodi vahendid on ammendatud.

1.6

ÜPP rahastamise horisontaaleeskirjade raamistikus näitab uuele otsetoetuste süsteemile avalduste esitamise edasilükkamine, et vaja on üleminekumeetmeid põllumajandusettevõtete nõuandeteenuste süsteemi, ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi ning nõuetele vastavuse jaoks. Seepärast on komitee arvates ülimalt oluline, et nõukogu ja Euroopa Parlament võtaksid enne aasta lõppu vastu spetsiaalsed üleminekueeskirjad, millega muudetakse vajaduse korral praeguse ÜPP alusakte.

1.7

Komitee rõhutab, et ühtegi üleminekueeskirja ei tohi kahjustada sellega, et kasutatavatele vahenditele kehtestatakse ebareaalsed riiklikud ülemmäärad.

2.   Sissejuhatavad märkused

2.1

Euroopa Komisjon jätkab tihedat koostööd Euroopa Parlamendi ja nõukoguga, et saavutada lõplik poliitiline kokkulepe ÜPP reformi küsimuses. Põhiküsimustes jõuti kokkuleppele 2013. aasta juuni lõpus, mis peaks võimaldama uutel õigusaktidel jõustuda 1. jaanuaril 2014. Samas tuleb veel jõuda lõpliku kokkuleppeni, mis tähendab, et ei ole reaalne eeldada, et liikmesriikides oleksid selleks kuupäevaks kehtestatud kõik vajalikud haldusalased menetlused.

2.2

Euroopa Parlamendis ja nõukogus toimunud arutelust lähtuvalt võib öelda, et eri määruste ja rakendusaktide heaks kiitmist on oodata 2013. aasta lõpul, mis tähendab, et ÜPP reform jõustub 1. jaanuaril 2014.

2.3

Järjepidevuse tagamiseks soovitakse komisjoni 18. aprilli 2013. aasta ettepanekuga luua kõnealuse poliitika teatud elementide jaoks üleminekueeskirjad. See tähendaks, et ühtse otsemaksete kava, ühtse pindalatoetuse süsteemi (SAPS) ja artikli 68 alusel makstavate toetuste kehtivad reeglid jätkuvad 2014. aastal. Uued, näiteks keskkonnasäästlikkuse suurendamisega seotud eeskirjad ei hakkaks niisiis kehtima enne 2015. aasta algust, mis annaks makseasutustele enam aega end nendeks muutusteks ette valmistada.

2.4

Pärast kolm kuud kestnud intensiivseid kolmepoolseid läbirääkimisi parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel saavutati 27. juunil esialgne poliitiline kokkulepe ELi põllumajanduspoliitika reformi osas. See kokkulepe sõltub ELi mitmeaastase finantsraamistiku eelarve (2014–2020) üle peetavate läbirääkimiste lõppemisest ja põllumajanduse komisjoni, parlamendi täiskogu ja nõukogu heakskiidust.

2.5

Ettepanek on seotud 12. aprilli 2013. aasta määrusega (EL) nr 335/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 (EAFRDst antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad.

2.6

Maaelu arengu toetustele üleminekueeskirjade kehtestamine on levinud tava, et ületada kahe mitmeaastase programmiperioodi vahele jäävat lõhet. Siiski on vaja ka spetsiaalset üleminekukorda, et tulla toime uue otsetoetuste režiimi hilinemisest tingitud tagajärgedega. Ettepanek sisaldab ka uusi üleminekueeskirju Horvaatiale.

2.7

Komisjon soovib anda makseasutustele piisavalt aega haldusliku korra kehtestamiseks ning tagada ELi vahendite korrektse haldamise, nii et põllumajandustootjad mõistaksid uusi eeskirju ja et neile ei surutaks peale midagi uut, enne kui see pole veel valmis.

3.   Komisjoni ettepaneku põhisisu

3.1

Komisjoni ettepaneku eesmärk on kehtestada teatavad üleminekusätted Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antava maaelu arengu toetuse kohta.

3.2

Üleminekueeskirju on vaja, et määratleda tehniline kord, mis võimaldab uute tingimustega sujuvalt kohaneda ja tagab samas 2007–2013 programmi alusel antavate mitmesuguses vormis toetuste jätkuvuse.

3.3

Andmaks liikmesriikidele aega, et nad saaksid paremini arvesse võtta oma põllumajandussektori vajadusi või paindlikumalt tugevdada oma maaelu arendamise poliitikat, tuleks neile anda võimalus kanda vahendeid üle oma otsetoetuse ülemmääradest oma maaelu arendamiseks ning maaelu arendamiseks eraldatud toetusest nende otsetoetuse ülemmääradele. Samas tuleks liikmesriikidele, kus otsetoetuste tase jääb alla 90 % ELi keskmist, anda võimalus kanda täiendavaid vahendeid üle nende maaelu arendamise toetusest nende otsetoetuse ülemmääradele. Sellised valikud tuleks, teatavate piirangutega, teha üks kord ja kogu eelarveaastate vahemikuks 2015–2020.

3.4

Määruses (EÜ) nr 73/2009 sätestatud ühtse pindalatoetuse kava on olemuselt üleminekukava ja pidi lõppema 31. detsembril 2013. Kuna ühtse pindalatoetuse kava asendatakse uue põhitoetuskavaga 1. jaanuarist 2015, on vaja ühtse pindalatoetuse kava pikendada aastaks 2014, et uued liikmesriigid ei peaks kohaldama ühtset otsetoetuste kava ainult ühel aastal.

3.5

Otsetoetuste puhul tuleb liikmesriikidele ja eriti nende makseasutustele anda piisavalt aega, et valmistada ette üleminekukorda, mis võimaldab teha makseid toetusesaajatele ning samas koostada uue programmi alustamiseks vajalikud protseduurid. Seepärast menetletakse 2014. aastaks esitatud nõudeid üleminekueeskirjade alusel.

3.6

Teise samba puhul on tavaline, et kahe programmitöö perioodi vaheliseks ajaks kehtestatakse üleminekueeskirjad. Üleminekueeskirju on üldjuhul vaja kahe järjestikuse programmitöö perioodi ühendamiseks. Maaelu arengu puhul on sellisel juhul vaja spetsiaalset üleminekukorda, nimelt, et tegelda uue otsetoetuste režiimi hilinemisest tingitud tagajärgedega teatud maaelu arengu meetmetele, eriti nendega, mis on seotud põllumajanduse keskkonnameetmete ja kliimameetmete viitetasandiga ning nõuetele vastavuse eeskirjade kohaldamisega. Üleminekukorda on vaja ka selleks, et liikmesriigid saaksid 2014. aastal jätkuvalt võtta uusi kohustusi pindala ja loomadega seotud meetmete jaoks, isegi kui praeguse perioodi vahendid on ammendatud. Need uued, nagu ka vastavad kestvad kohustused on kõlblikud toetuse saamiseks järgmise programmitöö perioodi maaelu arengu programmide uutest finantspakettidest.

3.7

Määrusega (EÜ) nr 1698/2005 seotud juriidiliste kohustuste raames võivad liikmesriigid jätkata 2014. aastal toetusesaajate suhtes uute juriidiliste kohustuste võtmist vastavalt määruse (EÜ) nr 1698/2005 alusel vastu võetud maaelu arengukavadele isegi pärast seda, kui programmitöö perioodi 2007–2013 finantsressursid on ära kasutatud, kuni programmitöö perioodiks 2014–2020 vastava maaelu arengukava vastuvõtmiseni. Nende kohustuste alusel tehtavad kulud on abikõlblikud vastavalt kõnealuse määruse artiklile 3.

4.   Mõju eelarvele

4.1

Kõnealuse määruse ettepanekuga lihtsalt rakendatakse komisjoni ettepanekuid mitmeaastase finantsraamistiku ja ÜPP reformi kohta eelarveaastaks 2015, võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 8. veebruari 2013. aasta järeldusi. See hõlmab otsetoetuste liikmesriikidevahelist ühtlustamist, ÜPP sammaste vahelist paindlikkust ja maaelu arengu kaasrahastamise määra.

4.2

Komisjoni ettepanekuga võrreldes nähakse Euroopa Ülemkogu 8. veebruari 2013. aasta järeldustes ette otsetoetuste vähendamine 830 miljoni euro võrra (praegustes hindades) eelarveaastal 2015 (mis vastab otsetoetuste puhul nõudeaastale 2014).

4.3

Otsetoetuste ülemmäära jaotamisel liikmesriikide vahel võetakse arvesse liikmesriikidevahelist ühtlustamist, nagu alates eelarveaastast 2015. Euroopa Ülemkogu järeldustes muudetakse komisjoni ettepanekuga võrreldes ühtlustamise ajakava (kuus aastat) ja lisatakse miinimumtase 196 eurot/ha, mis tuleks saavutada eelarveaastaks 2020. Komisjoni ettepanekuga võrreldes suurendavad Euroopa Ülemkogu järeldused paindlikkust vahendite sammastevahelisel ümbersuunamisel. See on eelarve suhtes neutraalne, sest summad, mida ühest fondist (EAGF või EAFRD) vähendatakse, tehakse kättesaadavaks teisele fondile.

4.4

Maaelu arengu puhul on kõnealuse määruse ettepaneku eesmärk tagada terve rea mitmeaastaseid kohustusi hõlmavate meetmete jätkuvus. Need sätted ei mõjuta eelarvet, sest maaelu arengu eraldis ei muutu. Makseid võidakse ajaliselt jaotada siiski veidi teistmoodi, aga seda ei saa praegu arvuliselt kirjeldada.

4.5

Ettepanek sisaldab sätteid komisjoni õiguse kohta võtta vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290.

5.   Üldised märkused

5.1

Ülimalt oluline on tagada maapiirkondades toetusesaajatele maksete tegemise järjepidevus, nagu näitavad alljärgnevad faktid.

Üle 77 % ELi territooriumist on klassifitseeritud maapiirkondadena (47 % põllumajandusmaa ja 30 % mets) ning üle poole elanikest elab maapiirkondades (põllumajanduskogukonnad ja teised elanikud).

Üldiselt annab põllumajandus ja põllumajanduslik toidutööstus – mis sõltub oma tarnetes väga suurel määral põllumajandussektorist – 6 % ELi SKPst, hõlmab 15 miljonit ettevõtet ja annab 46 miljonit töökohta.

Euroopas on 12 miljonit põllumajandustootjat ja põllumajandusettevõtte keskmine suurus on u 15 hektarit (võrdluseks – Ameerika Ühendriikides on 2 miljonit põllumajandustootjat ja ettevõtte keskmine suurus on 180 hektarit).

5.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut reguleerida kahe programmiperioodi vahelist aega.

5.3

Kogu Euroopas jõuavad 2014. aastal lõpule paljud EAFRDst rahastatavad põllumajanduse keskkonnakavad. On suur hulk nö „klassikalisi“ põllumajanduse keskkonnakavasid, mis on toiminud 10 või enam aastat. Paljud nendest „klassikalistest“ kavadest toetuse saajad asuvad äärepoolsematel aladel ja sõltuvad oma sissetulekus suurel määral põllumajanduse keskkonnakokkulepetest, tuues vastukaaluks üldsuse jaoks olulist kasu. Isegi kui uue maaelu arengu määruse osas jõutakse kokkuleppele ilma edasiste viivitusteta, on peaaegu kindel, et uusi programme ei kiideta heaks ega kehtestata 1. jaanuariks 2014. Uue programmi ja toetusmeetmete puudumise korral ei ole neil põllumajandustootjatel alternatiivset maaelu arengu toetuskava, kuhu taotlusi esitada, kui nende kehtivad kohustused 2014. aastal lõppevad.

5.4

Komisjon peab looma süsteemi, mis tagaks eelmiste maaelu arengu programmidega saavutatud keskkonnaalaste tulemuste säilimise ja kõnealuste põllumajandustootjate sissetulekute kaitstuse. Oluline on tagada, et ei põllumajandustootjad ega keskkond ei kannataks, kui ELi eelarve või ÜPPd puudutavate ettepanekute osas ei jõuta õigeaegselt kokkuleppele, et uued maaelu arenguprogrammid võiksid alata 2014. aastal.

5.5

Otsetoetuste puhul peab liikmesriikidele ja eriti nende makseasutustele jääma piisavalt aega, et olla hästi ette valmistatud ja teavitada põllumajandustootjaid üksikasjalikult uutest eeskirjadest piisavalt varakult. Seepärast tuleb 2014. aastaks esitatud nõudeid menetleda üleminekueeskirjade alusel. Teise samba puhul on tavaline, et kahe programmitöö perioodi vaheliseks ajaks kehtestatakse üleminekueeskirjad. Üleminekueeskirju on üldjuhul vaja kahe järjestikuse programmitöö perioodi ühendamiseks, nagu juba kogeti praeguse programmitöö perioodi alguses. Ent maaelu areng nõuab spetsiaalset üleminekukorda. Seda on vaja nimelt selleks, et tegelda uue otsetoetuste režiimi igasugusest hilinemisest tingitud võimalike tõsiste tagajärgedega teatud maaelu arengu meetmetele, eriti nendega, mis on seotud põllumajanduse keskkonnameetmete ja kliimameetmete viitetasandiga ning nõuetele vastavuse eeskirjade kohaldamisega.

5.6

Üleminekukorda on vaja ka selleks, et liikmesriigid saaksid 2014. aastal jätkuvalt võtta uusi kohustusi pindala ja loomadega seotud meetmete ning ka hädavajalike ettevõtlusalaste investeerimismeetmete jaoks, isegi kui praeguse perioodi vahendid on ammendatud.

5.7

Horisontaalregulatsiooni osas on üleminekumeetmeid vaja ainult põllumajandusettevõtete nõuandeteenuste süsteemi, ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi ning nõuetele vastavuse jaoks, kuna need on seotud otsetoetustega. Sellest tulenevalt peavad nõukogu ja Euroopa Parlament enne aasta lõppu vastu võtma spetsiaalsed üleminekueeskirjad, millega vajaduse korral muudetakse praeguse ÜPP alusakte.

5.8

Riiklike ülemmäärade muutmine võib avaldada negatiivset mõju põllumajandustootjatele makstavate toetustele 2014. aastal. Selle võimaliku tagajärje minimeerimiseks on vajalik, et iga riigi valitsus selgitaks oma vastavasisulisi kavatsusi enne oma ettepaneku esitamist.

5.9

Määrus (EÜ) nr 1698/2005 sätestab, et liikmesriigid võivad jätkata uute juriidiliste kohustuste võtmist ning seepärast on võimalik, et riik keeldub oma kohustusest kinni pidamast, kuna see kohustus põhineb vabal valikul

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/75


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1198/2006 seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimist”

COM(2013) 428 final – 2013/0200 (COD)

2013/C 341/17

Raportöör: Gabriel SARRÓ IPARRAGUIRRE

1. juulil 2013 otsustas Euroopa Parlament ja 10. juulil 2013 nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ja artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1198/2006 seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevate teatavate liikmesriikide finantsjuhtimist

COM(2013) 428 final – 2013/0200 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon tegi arvamuse koostamise ülesandeks raportöörile Gabriel SARRÓ IPARRAGUIRRELE ning võttis arvamuse vastu 3. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (19. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 128, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 8 liiget.

1.   Järeldused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et jätkuv finants- ja majanduskriis on muutnud liikmesriikide finantsvahendite olukorra pingeliseks, kuna liikmesriigid viivad ellu eelarve konsolideerimiseks vajalikku poliitikat.

1.2

Seepärast peab komitee Euroopa Komisjoni ettepanekut muuta määrust (EÜ) nr 1198/2006 vajalikuks ja väga asjakohaseks ning avaldab sellele kindlat toetust, olles kindel, et eelarvevahendeid kasutatakse kõige tõhusamal viisil.

2.   Taust

2.1

Jätkuv enneolematu ulatusega ülemaailmne finantskriis ja majanduslangus on oluliselt pärssinud mitme liikmesriigi majanduskasvu ja kahjustanud finantsstabiilsust ning seetõttu järsult halvendanud nende finants- ja majandustingimusi.

2.2

See olukord halveneb eelkõige kriisi tõttu kõige enam kannatanud liikmesriikides, kes on saanud kohandamiskava alusel rahalist abi, sest eelarve konsolideerimise tõttu on tekkinud likviidsusprobleemid, mis pärsivad nende majanduskasvu ja finantsstabiilsust ning suurendavad eelarvepuudujääki ja võlakoormust. Kaasrahastamine muudab finantsabi tõhusamaks ja liikmesriigi poolse kaasrahastamise vähendamisega kaasneb kõnealuse tõhususe vähendamise oht – selline oht tuleb minimeerida kõigi olemasolevate vahenditega.

2.3

Selles kontekstis on eriti oluline tagada Euroopa Kalandusfondi sujuv rakendamine, et investeerida kalandussektorisse.

2.4

Määruses (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta määratletakse järgmised mõisted:

—   rakenduskava– liikmesriigi koostatud ühtne dokument, mille komisjon on heaks kiitnud ja mis koosneb omavahel seotud Euroopa Kalandusfondist rahastatavate prioriteetsete suundade kogumist;

—   prioriteetne suund– rakenduskava üks prioriteet, mis koosneb omavahel seotud ja konkreetsete mõõdetavate eesmärkidega meetmete rühmast.

2.5

Euroopa Kalandusfondi prioriteetsed suunad on järgmised.

Prioriteetne suund 1: ühenduse kalalaevastiku kohandamise meetmed

Prioriteetne suund 2: vesiviljelus, sisevete kalandus, kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemine ja turustus

Prioriteetne suund 3: ühist huvi pakkuvad meetmed

Prioriteetne suund 4: kalanduspiirkondade säästev areng

Prioriteetne suund 5: tehniline abi

2.6

Liikmesriigi esitatud rakenduskava kinnitades määrab komisjon kindlaks sellele liikmesriigile kohalduva kaasrahastamise määra iga prioriteetse suuna kohta, sh Euroopa Kalandusfondist eraldatavate vahendite maksimumsumma.

2.7

Kalandusfondi vahenditest pärinevad komisjoni kaasrahastamismaksed tehakse eel-, vahe- ja lõppmaksetena, olles saanud eelnevalt loa iga rakenduskava sertifitseerimis- ja auditeerimisasutustelt.

3.   Hetkeseis

3.1

Määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklites 76 ja 77 sätestati 2006. aastal ette nähtud vahe- ja lõppmaksed vastavalt iga prioriteetse suuna rahastamiskavale, nagu märgiti ka käesoleva arvamuse punktis 2.7.

3.2

Punktides 2.1 ja 2.2 käsitletud finants- ja majandusolukorra tõttu tegi komisjon ettepaneku nimetatud artikleid 76 ja 77 muuta, et aidata kiirendada investeeringuid ja parandada fondide kasutamise võimalusi.

3.3

Seejärel kiitsid Euroopa Parlament ja nõukogu heaks määruse (EÜ) nr 387/2012, mis teeb tänu nimetatud artiklites tehtud muudatustele võimalikuks selle, et liikmesriigid, keda finantskriis on kõige raskemini tabanud ning kes on komisjoniga makromajandusliku kohandamiskava suhtes kokkuleppele jõudnud, saavad taotleda kalandusfondist pärinevate vahe- ja lõppmaksete kaasrahastamise määra tõstmist.

3.4

Praeguseks on rahalist abi saanud ja makromajandusliku kohandamiskava suhtes kokkuleppele jõudnud seitse liikmesriiki: Küpros, Ungari, Rumeenia, Läti, Portugal, Kreeka ja Iirimaa. Määruse (EÜ) nr 1198/2006 muutmisel sätestati, et kaasrahastamise määra võib tõsta ka mis tahes muu liikmesriigi puhul, kes taotleb ja saab tulevikus toetust nimetatud määruse artikli 76 lõike 3 alapunktides a, b ja c sätestatud finantsabiprogrammidest.

3.5

Vahe- ja lõppmakseid suurendatakse liikmesriigi taotlusel summa võrra, mis saadakse kümne protsendipunkti suuruse lisatoetuse kohaldamisega iga prioriteetse suuna jaoks ette nähtud selliste kaasrahastamismäärade suhtes (kuni maksimaalselt 100 %-ni), mida kohaldatakse viimati deklareeritud abikõlblike avaliku sektori kulude summa suhtes igas tõendatud kuluaruandes, mis on esitatud ajavahemikul, mille jooksul liikmesriik vastab ühele artikli 76 lõike 3 alapunktides a, b ja c sätestatud tingimustest.

3.6

Samuti sätestatakse, et selliste vahe- ja lõppmaksete arvutamisel, mis on tehtud pärast seda, kui liikmesriik ei saa enam artikli 76 lõikes 3 osutatud liidu rahalist abi, ei võta komisjon arvesse9 kõnealuse lõike alusel makstud suuremaid summasid.

3.7

Määruse (EÜ) nr 1198/2006 uude teksti on lisatud artikkel 77a, mille lõikes 5 sätestatakse, et kaasrahastamise kõrgema määra maksmisel piirdutakse vaid nende kuluaruannetega, mis liikmesriigid on esitanud kuni 31. detsembrini 2013.

4.   Määruse ettepaneku muutmine

4.1

Kehtivas määruse ettepanekus kavandatud muudatus, mille analüüsimiseks on koostatud ka käesolev arvamus, on seotud nimetatud artikli 77a lõikes 5 kehtestatud piiranguga.

4.2

Komisjon leiab, et kuna liikmesriikidel on ikka veel tõsiseid finantsstabiilsusega seotud probleeme, peaks suurema kaasrahastamise määra kohaldamine jätkuma ka pärast 2013. aasta lõppu.

4.3

Komisjon teeb seepärast ettepaneku muuta määrust (EÜ) nr 1198/2006 nii, et jäetakse välja artikli 77a lõige 5.

5.   Üldised märkused

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab Euroopa Komisjoni ettepanekut väga asjakohaseks ning avaldab sellele täielikku toetust.

5.2

Komitee nõustub, et asjaomastele riikidele ja programmidele fondist eraldatavad koguvahendid ei tohiks kõnealusel perioodil muutuda.

Brüssel, 19. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/77


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia tegevuskava. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamine””

COM(2013) 279 final

2013/C 341/18

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

Euroopa Komisjon otsustas 3. juulil 2013 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia tegevuskava. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamine”

COM(2013) 279 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 3. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. Septembril 2013 (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 184, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia tegevuskava, milles määratletakse piirkonnas teostatavate teadusuuringute ja tehtavate investeeringute prioriteedid ning millega luuakse suurt Euroopa lisaväärtust, hoogustades meremajanduse kasvu strateegias „Euroopa 2020”. Kõnealuses strateegilises raamistikus arendatakse koostööd viie liikmesriigi Atlandi ookeani äärsete piirkondade ametiasutuste ning majandus- ja ühiskonnaelus osalejate Iirimaa, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugali vahel.

1.2

Sellegipoolest väljendab komitee kahetsust selle üle, et tegevuskavas järgitav lähenemisviis piirdub mere vesikonna strateegiaga, ja teeb ettepaneku, et see oleks esimene samm sellise makropiirkondliku strateegia käivitamise suunas, millesse on selgesõnaliselt kaasatud territoriaalne mõõde ja selle seotus ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega. Lähenemisviis peab olema kõrgelennulisem, et tegevuskavast kujuneks – arvestades Läänemere ja Doonau piirkondade kogemusi – makropiirkondlik strateegia enne 2017. aastat, mil on kavas vahehindamine.

1.3

Komitee väljendab kahetsust selle üle, et tegevuskavaga ei kaasne asjakohane valitsemissüsteem, kuna ette on nähtud üksnes nõrk rakendamismehhanism. Komitee tegi juba ühes varasemas arvamuses (1) ettepaneku mitmetasandilise valitsemissüsteemi kohta, millega tagataks kõigi osalejate kaasamine nn alt ülespoole suunatud lähenemisviisi järgides ning mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, erasektoril ja kodanikuühiskonnal hoogustada tegevust ja kasutada oma teadmisi kohapealsest olukorrast.

1.4

Komitee väljendab kahetsust selle üle, et pärast tegevuskava vastuvõtmist lõpetas komisjon Atlandi foorumi tegevuse. Ta teeb ettepaneku jätkata Atlandi foorumi tegevust 2020. aastani, korraldades korrapäraselt konverentse huvitatud isikute osalusel, et edendada strateegia tegevust ja programme, hinnata strateegia rakendamist ning ergutada kõiki Atlandi ookeani äärsete piirkondade poliitikuid, ettevõtjaid ja ühiskonnaelus osalejaid selles kaasa lööma.

1.5

On esmatähtis, et säiliks ELi institutsioonide ja liikmesriikide kindel poliitiline pühendumus ning jätkuks kõigi osapoolte ehk kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, majandus- ja ühiskonnaelus osalejate ja kodanikuühiskonna tõhus osalemine. Juhtrühma ja korraldusrühma poolt Atlandi foorumi ajal saadud kogemused tegid võimalikuks ELi institutsioonide, liikmesriikide, piirkondade ja kodanikuühiskonna osalemise. Komisjonile tuleb tagada vajalikud inim- ja materiaalsed ressursid.

2.   Taustteave

2.1

Pärast makropiirkondlike strateegiate käivitamist Läänemere ja Doonau piirkondades tehti mitu algatust sarnase lähenemisviisi kasutuselevõtuks ka Atlandi ookeani äärsetes piirkondades. Nõukogu andis komisjonile volitused töötada välja merestrateegia Atlandi ookeani jaoks. Komisjon avaldas 21. novembril 2011 teatise (2).

2.2

Euroopa Parlament koostas asjaomase resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika Atlandi ookeani piirkonna strateegia 2011. aastal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee võtsid oma arvamuse vastu vastavalt 24. mail 2012 (3) ja 10. oktoobril 2012 (4). Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee andsid komisjoni ettepanekule positiivse hinnangu, ent leidsid, et tuleb võtta vastu senisest laiem lähenemisviis, kuhu oleks täielikult hõlmatud territoriaalne mõõde ning milles loodaks selged seosed mere- ja maismaa-alade vahel. Komitee soovitas ambitsioonikamat lähenemisviisi: makropiirkondlikku strateegiat, mis lisaks merenduse sambale hõlmab ka territoriaalset sammast, arvestades Läänemere piirkondades ja Doonau piirkonnas saadud kogemusi.

2.3

Komisjon, Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee ning asjaomased viis liikmesriiki tegid koostööd Atlandi foorumi käivitamisel tegevuskava väljatöötamiseks. Tänu foorumile said selles osaleda liikmesriigid, Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kodanikuühiskond ning kõik asjast huvitatud isikud. Toimus viis koosolekut: Hortas, Brestis, Bilbaos, Cardiffis ja Corkis. Moodustati Atlandi foorumi juhtrühm, milles osalesid ELi institutsioonid ja asjaomased viis liikmesriiki, ning samuti moodustati korraldusrühm. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee osalemine soodustas Atlandi ookeani äärsete piirkondade kodanikuühiskonna, Atlandi ookeani majandus- ja sotsiaalnõukogude riikidevahelise võrgustiku (ATN) ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna osapoolte osalemist foorumi üritustel.

2.4

Komitee arvamuses soovitati võtta Atlandi ookeani piirkonna eesmärkide aluseks strateegia „Euroopa 2020” temaatilised sambad, Atlandi foorumit pärast tegevuskava väljatöötamist mitte laiali saata, loobuda kolmest „ei”-st (ei uutele õigusaktidele, ei täiendavale rahastamisele ja ei uutele haldusstruktuuridele) tulenevatest piirangutest ning kehtestada mitmetasandilise valitsemissüsteemi.

3.   Komisjoni teatis: tegevuskava

3.1

Tegevuskavas esitatakse Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia (COM(2011) 782 final) ning määratakse kindlaks teadusuuringute ja investeeringute prioriteedid, millega hoogustatakse meremajanduse kasvu Atlandi ookeani piirkonnas, andes panuse rannikualade jätkusuutlikku majanduskasvu ning säilitades samas Atlandi ookeani ökosüsteemi hea keskkonnaseisundi.

3.2

Atlandi foorumil arutlesid liikmesriigid, ELi institutsioonid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning kodanikuühiskond selle üle, kuidas otsida lahendusi strateegias välja toodud viiele Atlandi ookeani piirkonna üldisele probleemile, ning foorumi raames korraldati viis seminari ja veebipõhine konsulteerimine.

3.3

Võttes arvesse liikmesriikidega peetud arutelusid ja Atlandi foorumi reaktsiooni, koostas komisjon tegevuskava mitme prioriteetse valdkonnaga, mille eesmärk on hoogustada meremajandust ja aidata kaasa Atlandi piirkonna säästvale arengule.

3.4

Ajastus on seotud struktuuri- ja investeerimisfondide strateegilise üldraamistikuga. Tegevuskava tugineb kolmele tegevussambale, milleks on asjakohaselt suunatud investeeringute tegemine, teadusuuringute teostamise suutlikkuse suurendamine ning pädevuse ja kvalifikatsiooni parandamine.

3.5

Tegevuskavas on seatud neli esmaeesmärki:

3.5.1

edendada ettevõtlust ja innovatsiooni: vahetada teadmisi kõrgkoolide, ettevõtjate ja uurimiskeskuste vahel; suurendada meremajanduse konkurentsivõimet ja innovatsioonisuutlikkust; toetada majandustegevuse kohandamist ja mitmekesistamist, kasutades ära Atlandi ookeani piirkonna võimalusi;

3.5.2

kaitsta mere- ja rannikukeskkonda, tagada seal turvalisus ning arendada sealseid võimalusi: suurendada ohutust ja turvalisust merel; uurida ja kaitsta merevett ja rannikualasid; majandada mereressursse säästvalt ning kasutada ära mere- ja rannikukeskkonnas olevaid taastuvenergia tootmise võimalusi;

3.5.3

parandada juurdepääsu ja ühendatust sadamate vahelise koostöö kaudu;

3.5.4

luua sotsiaalselt kaasav ja jätkusuutlik regionaalarengu mudel: suurendada teadmisi sotsiaalprobleemidest piirkonnas ning säilitada ja edendada Atlandi ookeani piirkonna kultuuripärandit.

3.6

Tegevuskava ajastus võimaldab liikmesriikidel arvesse võtta oma prioriteete partnerluslepingutes, mille üle peetakse 2013. aastal läbirääkimisi ajavahemikuks 2014–2020. Partnerluslepingutes tuleb prioriteetsete alade kindlaksmääramisel arvesse võtta Atlandi ookeani strateegiat. Rahastamine ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvatest fondidest (Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond) kooskõlastatakse teiste rahastamisallikatega.

3.7

Tegevuskavast saab juhinduda ka komisjon ise tema poolt otse hallatavate fondide osas nagu Horisont 2020, LIFE+, ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond.

3.8

Riiklikud investeeringud annavad tõuke erasektori ärialgatusteks. Ka Euroopa Investeerimispank on valmis kasutama oma rahastamisvahendeid ja pädevust, et aidata kaasa tegevuskava rakendamisele.

3.9

Ergutatakse koostama asjaomase viie liikmesriigi ühisprojekte, nt programmi Horisont 2020, Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatava Euroopa territoriaalse koostöö, Erasmuse programmi ja teiste ELi programmide abil.

3.10

Komisjon teeb ettepaneku luua rakendusmehhanism, mille kaudu suurendataks riiklike, piirkondlike ja kohalike tegutsejate koostöövaimu ning jälgitaks saavutusi, arvestades Atlandi foorumil saadud õppetunde.

3.11

Rakendusmehhanismiga edendatakse poliitilist pühendumust ja järelevalvet, erasektori osalemist ja hindamist. Mehhanism peab olema lihtne ja põhinema teistel strateegiatel. Rakendusmehhanism töötatakse välja liikmesriikide ja sidusrühmadega konsulteerides enne 2013. aasta lõppu ning sellel võib olla ka ülesanne anda juhtnööre projektiedendajatele, hõlbustada suhtlust ELi programme haldavate asutustega ning edendada koostööd Atlandi ookeani piirkonnas;

3.12

Komisjon teeb liikmesriikidega koostööd hindamise metoodika väljatöötamiseks. Enne 2017. aasta lõppu on kavas koostada tegevuskava rakendamise kohta vahehinnang, millega kaasneb sõltumatu hinnang.

3.13

Komisjon ja liikmesriigid otsivad ka võimalusi rahvusvaheliste Ameerika ja Aafrika partnerite võimalikuks kaasamiseks strateegia rakendamisse.

4.   Üldised märkused tegevuskava kohta: Atlandi ookeani piirkonna strateegia on mere vesikonna strateegia

4.1

Komitee on teistes arvamustes väljendanud toetust integreeritud merenduspoliitikale. Alates integreeritud merenduspoliitikat käsitleva sinise raamatu avaldamisest on käivitatud uus viis merenduspoliitiliste küsimuste arutamiseks, kasutades ühiseid valdkonnaüleseid vahendeid, ning samuti on võetud kasutusele merendussektorite kasvule suunatud kontspetsioon.

4.2

Integreeritud merenduspoliitika abil on toodud esile merelise mõõtme osatähtsus ELi jaoks ning loodud alus merede majanduslikuks arenguks ja nende jätkusuutlikuks majandamiseks sektoriülese ja integreeritud kontseptsiooni kaudu.

4.3

Kõnealune uus kontseptsioon merendusküsimuste käsitlemiseks sai uut hoogu juurde meremajanduse kasvu edendava algatusel näol teatises „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas” (COM(2012) 494 final), milles rõhutatakse olulist panust, mille meremajandus annab majanduskasvu ja töökohtade loomisse Euroopas. Meremajandus moodustab strateegia „Euroopa 2020” merelise mõõtme.

4.4

Komitee tõi oma arvamuses (5) esile, et see lähenemisviis „kujutab endast loogilist ja vajalikku jõupingutust selleks, et viia Euroopa Liidus ellu integreeritud merenduspoliitika”.

4.5

Tegevuskava on järjekordne samm, millega aidatakse Atlandi ookeani merepiirkondadel kasutada majanduskasvu ja töökohtade loomise võimalusi. Atlandi ookeani strateegia ja selle tegevuskava eeldavad integreeritud merenduspoliitika ja meremajanduse kasvu algatuse rakendamist Atlandi ookeani vesikonna eripärasid arvestades.

4.6

Mere vesikonna strateegiate abil antakse tõuge merendusega seotud tegevusele iga vesikonna konkreetsest tingimustest lähtudes, mis aitab strateegiat paremini kohandada Atlandi ookeani pakutavatele võimalustele. See ülesanne nõuab sektori-, piiri- ja riikideülese koostöö tegemist eri osalejate vahel.

4.7

Komitee toetab seda, et tegevuskava ei ole suunatud üksnes tärkavatele, vaid ka traditsioonilistele sektoritele, nagu kalandus või meretransport, mida käsitletakse uutel alustel, et tõsta nende konkurentsivõimet ja vähendada nende keskkonnaalast jalajälge. Kui neis kasutatakse uuenduslikke tehnoloogiaid ja protsesse, luuakse kõnealustes traditsioonilistes sektorites Atlandi ookeani rannikul ka edaspidi majanduskasvu ja töökohti.

4.8

Komitee toetab komisjoni ettepanekut selles osas, et prioriteetne on merekeskkonna uuringutele keskendunud tegevus, ent on seisukohal, et prioriteetseks tuleks lugeda ka meetmed töökohtade ja majanduskasvu loomisega otseselt seotud tööstussektorite suutlikkuse ja võimaluste suurendamiseks.

4.9

VKEde konkurentsivõime edendamisel ei tohiks piirduda turismi-, vesiviljelus- ja kalandussektoriga, vaid seda tuge tuleks laiendada kõigile tegevuskavaga hõlmatud valdkondadele, nagu laevaehitus oma tugeva abitööstusega, sadamateenused, mere taastuvenergia ja biotehnoloogia, mis on kõik sektorid, millele Atlandi ookeani äärsetes eri piirkondades on loodud praeguseks kindel ettevõtlusbaas.

4.10

Komitee arvates on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted need, tänu kellele luuakse äärepoolseimates piirkondades majandusdünaamikat. On esmatähtis tagada, et ka kõnealused ettevõtted saaksid osaleda Atlandi ookeani tegevuskavas ettenähtud meetmetes.

4.11

Komitee teeb ettepaneku saavutada senisest parem tasakaal majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõõtme vahel. Eespool mainitud arvamuses meremajanduse kasvu kohta tuuakse esile inimteguri osatähtsus meremajanduses ja viidatakse rasketele tingimustele, milles inimesed sageli oma tööd peavad tegema.

4.12

Tegevuskava peab hõlmama merenduselukutsete töötingimuste ja sotsiaalsete standardite parandamist ning kutsekvalifikatsioonide tunnustamist ja ühtlustamist. Rannikualade elanikke tuleb innustada osalema koolitustel ja ümberõppes, et lihtsustada töötajate kohanemist nii traditsioonilist laadi majandustegevusega kui ka uute elukutsetega. Tuleb parandada merenduselukutsete mainet ja kvaliteeti, et muuta need noorte seas atraktiivsemaks.

4.13

Majanduse uute tegevusalade arendamine peab toimuma kooskõlas merekeskkonna kaitsega. Selle valdkonna uurimisprogramme tuleb tegevuskavas tugevdada. Merekeskkonnale avalduva negatiivse mõju vältimisele suunatud teadusuuringud vähendavad kõnealuste tegevusaladega kaasnevat ebakindlust, nt mereenergia, sadamate ajakohastamise, vesiviljeluse ja mereturismi puhul. Kõnealuste teadusuuringute alusel muutub kiiremaks asjaomaste lubade saamine.

4.14

Komitee on seisukohal, et piirkondliku arengu jätkusuutlik ja sotsiaalselt kaasav mudel peab säilitama Atlandi ookeani piirkonna kultuuri, mis on väga tihedalt seotud rannikuelanike traditsioonilise eluviisiga ning mis moodustab väga olulise osa kultuuripärandist ja kultuurilisest identiteedist.

4.15

Komitee peab vajalikuks täiendada tegevuskava ja selle prioriteetseid meetmeid õigusnormide vastuvõtmisega, et õigusraamistik oleks paremini struktureeritud ja merendussektorite jaoks selgem.

4.16

Komitee tervitab asjaolu, et strateegias sisalduvad ka koostöösuhted Atlandi ookeani teisel kaldal asuvate riikidega. Komitee arvates on esmatähtis sõlmida teadusuuringute alaseid koostöökokkuleppeid mitte ainult Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga, vaid ka Kesk- ja Lõuna-Ameerika ning Aafrika riikidega.

5.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepanek: muuta mere vesikonna strateegia makropiirkondlikuks strateegiaks

5.1

Atlandi ookeani piirkonna strateegias ja selle tegevuskavas käsitletakse kooskõlas ministrite nõukogus vastuvõetud kokkuleppega eranditult üksnes merega seonduvat.

5.2

EL on käivitanud makropiirkondlikud strateegiad. Selliseid poliitikameetmeid laiendatakse tulevikus volituste raames, mis on aluslepingutega antud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks.

5.3

Komitee arvates peab mere vesikonna strateegia Atlandi ookeani piirkonnas selgesõnaliselt hõlmama territoriaalset mõõdet ja selle seoseid ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidega.

5.4

Komitee on oma seisukohta väljendanud juba ühes teises arvamuses (6): „[K]omitee soovitab ambitsioonikamat lähenemisviisi: makropiirkondlikku strateegiat, mis lisaks merenduse sambale hõlmab ka territoriaalset sammast, arvestades Läänemere piirkondades ja Doonau piirkonnas saadud kogemusi. (…) Atlandi piirkonna meremõõde kätkeb endas paljusid Atlandi piirkonna väljakutseid ja võimalusi, kuid arvestades, et tähtis on selle seos mandriga, teeb komitee ettepaneku, et strateegia hõlmaks koos meremõõtmega ka territoriaalset mõõdet. Mandripiirkond korraldab ja arendab sisemaad, ilma milleta puuduvad igasugused väljavaated merenduse potentsiaali väärtustamiseks. Mere rannikualal on vaja aktiivset ja dünaamilist sisemaad ning koostoimet, mis võimaldab kogu piirkonda sidusalt arendada.”

5.5

Atlandi ookeani äärsed piirkonnad peavad arendama oma strateegiad sidusas raamistikus, mis hõlmab nii merendus- kui ka regionaalpoliitikat. Ei ole võimalik arendada tegevust sadamates, kui puudub seos piirkonnas tehtavate investeeringutega raudtee- või maanteetransporti, ega mereenergia kasutamist, kui puudub seos energia ülekandmise taristuga, ega ranniku ja merekeskkonna kaitset, kui puudub seos Atlandi ookeani lähedasel sisemaal asuvate linnade ja külade veepuhastussüsteemidega.

5.6

Seetõttu leiab komitee, et Atlandi ookeani piirkonnas ei saa merendusküsimusi määratleda, jättes arvesse võtmata piirkonna tervikuna, mille majandus- ja sotsiaalarengu programmi need merendusküsimused tuleb lisada. Üksnes merel ja maismaal arendatava tegevuse vahelise harmoonilise koostoime teel on võimalik meremajanduse kasvust täiel määral kasu saada.

5.7

Sellest tulenevalt teeb komitee ettepaneku muuta tegevuskava alusel Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia makropiirkondlikuks strateegiaks.

6.   Valitsemine

6.1

Komitee väljendab kahetsust selle üle, et tegevuskavas käsitletakse rakendusmehhanisme vaid hägusalt. Komitee tegi ühes varasemas arvamuses (7) ettepaneku mitmetasandilise valitsemismudeli kohta, millega tagataks kõigi osalejate kaasamine.

6.2

Tegevuskava rahastamine ELi eri struktuuri- ja investeerimisfondidest ning otseselt komisjoni hallatavatest ELi poliitikavaldkondadega seotud fondidest tingib tiheda kooskõlastamise komisjoni, riikide keskasutuste ja piirkondlike ametiasutuste vahel.

6.3

Tegevuskava väljatöötamist Atlandi foorumi koosolekute järel juhtisid juhtrühm ja korraldusrühm, mille koosseisu kuulusid viie Atlandi ookeani kaldal asuva liikmesriigi ja ELi institutsioonide esindajad. Atlandi ookeani äärsed piirkonnad olid kaasatud vaatlejatena korraldusrühma ning nende majandus- ja ühiskonnaelus osalejad olid kaasatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kaudu. Arvukad Atlandi ookeani piirkondade majandus- ja ühiskonnaelu esindajad osalesid aktiivselt nii viiel koosolekul kui ka konsulteerimises.

6.4

Komitee väljendab kahetsust selle üle, et komisjon lõpetas Atlandi foorumi tegevuse pärast tegevuskava vastuvõtmist ega pikendanud selle tegevust terveks strateegia kehtimise ajaks 2020. aastani.

6.5

Komitee peab vältimatuks säilitada Atlandi foorumil saavutatud dünaamika ja kaasatus, et kõik huvitatud osapooled (piirkonnad, erasektor ja kodanikuühiskond) tegutseksid pühendunult ka järgmistel etappidel ehk rakendamisel, järelevalves ja hindamisel.

6.6

Valitsemismudel on määrava tähtsusega. Seetõttu väljendab komitee kahetsust selle üle, et tegevuskavas on sellele pühendatud üksnes lühikene lõik pealkirjaga „Rakendusmehhanism”, milles hägusalt tehakse ettepanek luua rakendusmehhanism, mille kuju ja ülesannete kindlaksmääramine lükatakse edasi hilisemaks ajaks.

6.7

Kolme „ei” reegel takistab küll uute haldusstruktuuride rajamist, ent mitte sellise mitmetasandilise kaasava valitsemissüsteemi loomist, mis oleks sarnane Läänemere ja Doonau piirkondade strateegiate jaoks loodud süsteemidega.

6.8

Komitee teeb ettepaneku kehtestada tõeline mitmetasandiline ja kaasav valitsemine, millega süvendatakse nn alt ülespoole suunatud lähenemisviisi ning mis võimaldab liikmesriikidel, ELi institutsioonidel, kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ning erasektoril ja kodanikuühiskonnal juhtida tegevuskava rakendamise protsessi ning kasutada oma teadmisi kohapealsetest oludest.

6.9

Komitee peab vältimatuks kaasata piirkonnad Atlandi ookeani piirkonna strateegia juhtimisse. Atlandi ookeani äärsetes Euroopa piirkondades teatakse väga hästi, et meri on nende eluviisi üks esmatähtis osa. Poliitilisel tasandil on Atlandi ookeani äärsetel piirkondadel ulatuslik pädevus merel ja rannikualadel toimuva tegevusega seotud valdkondlike strateegiate ja meetmete kujundamiseks ja rakendamiseks.

6.10

Kõnealuste piirkondade majandus- ja ühiskonnaelu tegelased on peamised osalejad ning tegutsevad pühendunult majandusarengu ja töökohtade loomise nimel meremajanduses. Neil on vastavad teadmised ja kohapeal tegutsevad asutused.

6.11

Komitee teeb ettepaneku jätkata Atlandi foorumi tegevust, korraldades korrapäraselt konverentse huvitatud isikute osalusel, et edendada strateegia tegevust ja programme, hinnata strateegia rakendamist ning ergutada kõiki poliitikuid, ettevõtjaid ja ühiskonnaelus osalejaid selles kaasa lööma.

6.12

Komitee teeb samuti ettepaneku tuua esile strateegia üleeuroopalist olemust, mille jaoks on hädavajalik tagada ELi institutsioonide ehk Euroopa Parlamendi, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee kaasamine juhtimisstruktuuridesse. Komisjonil on täita väga tähtis osa, säilitades arengudünaamikat, tegutsedes selle soodustajana ja toetades huvitatud osapoolte kaasamist. Komisjonile tuleb tagada piisavad ressursid.

6.13

Komitee teeb ettepaneku tagada Atlandi võrgustike osalemine, st piirkondlike omavalitsuste Atlandi kaare komisjon, majandus- ja ühiskonnaelus osalejate Atlandi ookeani riikidevaheline võrgustik ning Atlandi kaare linnade konverents. Kõnealustel võrgustikel on määrav roll kõigi osalejate mobiliseerimisel ja nad loovad suurt Euroopa lisaväärtust. Neil on kohalikud juured, pikaajalised koostöökogemused ja põhjalikud teadmised Atlandi ookeani alast, seal esinevatest probleemidest ja seal tegutsevatest sidusrühmadest. Nende osalemine strateegia rakendamisel tagab riikideülese, mitmetasandilise ja valdkonnaülese lähenemisviisi. Kõnealused võrgustikud loovad ka ühenduslüli Atlandi ookeani äärsete, sageli liikmesriikide pealinnadest kaugel asuvate piirkondade tegelikkusega, nende suutlikkuse ja vajadustega.

7.   Rahastamine

7.1

Komitee kutsub liikmesriike ja Euroopa Komisjoni tungivalt üles lisama Atlandi ookeani äärsete piirkondade prioriteedid ELi struktuuri- ja investeerimisfondide 2014.–2020. aasta partnerluslepingutesse

7.2

Komisjon peab tegevuskava eesmärke prioriteetsena käsitama enda poolt otse hallatavate fondide osas nagu Horisont 2020, LIFE+, ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond.

7.3

Piiriülene ja riikidevaheline koostöö on strateegia rakendamisel kesksel kohal, arvestades selle abil Euroopale loodavat lisaväärtust ja selle võimet leida lahendusi Atlandi ookeani piirkonna probleemidele paremates tingimustes, kui seda saaksid teha liikmesriigid eraldi. Nimelt kõnealuses koostöös väljendub tegevuskava kõige suurem lisaväärtus ja just siin tuleb järgida üleeuroopalist lähenemisviisi.

7.4

Arvestades asjaolu, et selleks ei hakata eraldama täiendavaid eelarvevahendeid, on vaja, et komisjon, liikmesriigid ja programme haldavad piirkonnad tegutseksid kooskõlastatult ja üksteist täiendavalt.

7.5

Komitee arvates aitavad kõnealused avaliku sektori meetmed kaasa erasektori investeeringute ja algatuste käivitamisele. Esmatähtis on Euroopa Investeerimispanga koostöö, mistõttu ta peab aktiivselt strateegias osalema.

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 229, 31.7.2012, lk 24.

(2)  COM(2011) 782 final.

(3)  ELT C 229, 31.7.2012, lk 24.

(4)  ELT C 391, 18.12.2012, lk 1.

(5)  ELT C 161, 6.6.2013, lk 87.

(6)  ELT C 229, 31.7.2012, lk 24.

(7)  Samas.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/82


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tuleviku kohta Euroopas”

COM(2013) 180 final

2013/C 341/19

Raportöör: Richard ADAMS

27. märtsil 2013. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tuleviku kohta Euroopas

COM(2013) 180 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 2. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18. ja 19. septembril 2013. aastal (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 168, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 12.

1.   Järeldused ja soovitused

Järeldused

1.1

ELi energia- ja kliimapoliitika peab arvesse võtma ülemaailmseid turge ja rahvusvahelisi kokkuleppeid ning nendega kohanema. Samuti peab see töötama välja vastused juhuks, kui turud ei vasta sotsiaalsetele prioriteetidele ega tegele ebapiisava poliitilise sidususega.

1.2

Arutelu süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise üle toob esile selle poliitilise algatusega seonduvad pinged.

1.3

Praegune ülemaailmne energiaturg ei võta arvesse kõigi fossiilkütuste suurenenud kasutusega seonduvaid tohutuid ja kahjulikke välismõjusid, eeskätt mõju rahvatervisele ja kasvuhoonegaaside kogunemist atmosfääri. Ülemaailmsetel poliitilistel algatustel puudub seni märkimisväärne mõju süsinikuheite vähendamisele.

1.4

Süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võimaldab kasutada tuntud tehnoloogilist protsessi, mis võib pakkuda vastuse kliimapoliitika põhiküsimusele: kas me võiksime matta süsinikdioksiidi samas tempos kui me seda kaevandame ja kasutame enne, kui paiskame atmosfääri nii palju süsinikdioksiidi, et see tekitab katastroofilisi kliimamuutusi?

1.5

Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise poliitiline algatus, millel on otsustav tähtsus turu puudujääkide leevendamisele, on pidanud siiski toime tulema tõsiste takistustega. ELi heitkogustega kauplemise süsteem on peaaegu läbikukkunud (asjaolu, mis tulenes nõrgast ülesehitusest, majanduslangusest ja ülemaailmse kokkuleppe puudumisest kliimapoliitika ja süsinikdioksiidi heite maksustamise osas), õõnestades programmi.

1.6

Võimalus arendada süsinikdioksiidi kogumisest ja säilitamisest usaldusväärne, laiaulatuslik ja kasutuskõlblik valikuvõimalus on endiselt veenev, kuid selle tehnoloogia aktsepteerimine eeldab teatud tingimusi, mis on esitatud järgnevates soovitustes.

Soovitused

1.7

Kõige suuremaid jõupingutusi tuleb teha rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks kliima stabiliseerimise poliitikas, sealhulgas kokkulepped tõhusa süsinikdioksiidi heite maksustamise programmi elluviimiseks, vähendades nii järk-järgult fossiilkütuste tarbimist ja sellest tulenevat süsinikdioksiidi heidet ja pakkudes vahendeid tagajärgede ennetamiseks või leevendamiseks.

1.8

Sellisest kokkuleppest olenemata tuleb süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise näidisprojektide aktiivset programmi jätkata, et hajutada üldsuse kahtlused. Võimalikud eelised – nii tehnoloogias, tööstuskoostöös, üldsuse teadlikkuses, õiguslikus ja regulatiivses määratluses ning kulude vähendamises – räägivad tugevalt programmi edasiarendamise kasuks. Komitee hinnangul on kõnealune programm esmase strateegilise tähtsusega selleks, et sillutada teed kasutuselevõtule.

1.9

Sellisele programmile tuleks oluliselt kasuks, kui see asetataks Euroopa tasandi kõrge tähelepanuga ja kooskõlastatud avalikku dialoogi, milles käsitletakse kogu meie energiasüsteemi tulevikku ja vajadust minna üle vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavale tulevikule. Üldsuse poolehoid on endiselt otsustav tegur süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise taristu arendamisel.

1.10

Antud kontekstis tuleks arvesse võtta ka suhtelist tõhusust võrreldes teiste vähese süsinikdioksiidiheite strateegiatega, sealhulgas süsinikdioksiidi taaskasutusega, põhjalikku riskianalüüsi ja ettevaatuspõhimõtte rakendamist.

1.11

Kõik poliitilised strateegiad, mis on suunatud süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise edendamisele, nõuavad riigiasutuste rahalist toetust ning nendega peavad kaasnema mehhanismid, mis kompenseerivad rahvusvahelisele konkurentsile avatud Euroopa tööstusteettevõtete kulud.

2.   Sissejuhatus ja taust

2.1

ELi energiapoliitika on keeruline. Selle eesmärk on tunnustada ja tasakaalustada jätkusuutlikkust, konkurentsivõimet ja ohutust, võttes samas arvesse küsimusi, mis jäävad suures osas selle valdkonna kontrolli alt välja, sealhulgas tehnoloogia areng, ülemaailmsed turutegurid ja rahvusvahelised arengud seoses kliimamuutuste meetmetega. Vajadus kohaneda kiiresti muutuvate sündmuste ja välismõjudega muudab veelgi keerulisemaks eesmärgi kehtestada raamistik vajalike pikaajaliste otsuste jaoks. Süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist tuleb näha selles kontekstis. See on potentsiaalselt väga oluline tehnoloogia. Energiategevuskavas 2050. aastani kinnitatakse, et süsinikdioksiidi kogumisel ja säilitamisel võib olla äärmiselt oluline roll, ent sellega seonduvad keskpika ja pika perspektiivi strateegilised otsused sisaldavad suurt majanduslikku, sotsiaal-poliitilist ja tehnilist ebakindlust.

2.2

Komisjoni teatis süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kohta sisaldab tõendusmaterjali nende küsimuste keerukuse kohta ning selles nimetatakse pikaajalist majanduslikku mittetasuvust peamise põhjusena, miks süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arendamises ei ole tehtud edusamme. Siiski põhineb see majanduslik seisukoht mitmetel keskkonnatehnilistel ja sotsiaal-poliitilistel teguritel, mis määravad kindlaks tingimused, millistes see tasuv võib olla. Selleks, et vastata komisjoni esitatud küsimustele süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kohta, püütakse käesolevas arvamuses käsitleda algpõhjuseid.

3.   Komisjoni teatise kokkuvõte

3.1

Süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist esitletakse Euroopa süsinikdioksiidi heite vähendamise programmi esmatähtsa osana. Seda nähakse ainsa asjakohase valikuna, et tulla toime fossiilkütustel põhineva energia jätkuvast kasutamisest tuleneva süsinikdioksiidiheitega järgnevatel kümnenditel. „2050. aasta eesmärki on võimalik saavutada ainult juhul, kui fossiilkütuste põletamise heitkogused süsteemist kõrvaldatakse”.

3.2

2007. aastast alates on EL püüdnud toetada süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist mitmel viisil: süsinikdioksiidi kogumise, transpordi ja säilitamise õigusraamistik, toetus 10-12 näidisprogrammile ning jätkuvad jõupingutused süsinikdioksiidi heite hinna määratlemiseks heitkogustega kauplemise süsteemi (Emissions Trading Scheme – ETS) kaudu, mis toimiks arenduse rahastamisallikana ning elluviimise ja pikaajalise kasutuselevõtu hoogustajana.

3.3

Siiski puuduvad ELis seni laiaulatuslikud näidisprojektid ja „isegi kõige lootustandvamatel ELi projektidel on tekkinud pikad viivitused”. See tuleneb asjaolust, et „ettevõtjatel puudub põhjus investeerida süsinikdioksiidi kogumisse ja säilitamisse”. Heitkogustega kauplemise süsteem ei ole suutnud tagada ei rahastamisvahendeid vastavatesse rajatistesse investeerimiseks ega stabiilset süsinikdioksiidi heite hinda nende rajatiste edasise toimimise toetamiseks. Praegu moodustab süsinikdioksiidi heite hind ligikaudu 10 % sellest hinnast, mida paljud peavad absoluutseks miinimumiks, et süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine oleks tasuv. Ent komisjon märgib, et isegi kui see oleks tasuv, ei ole kindel, et teatud riikide – eelkõige nende, kus süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist kõige enam vaja oleks – üldsus üldse aktsepteeriks neid ohte, mida nad seostavad süsinikdioksiidi geoloogilise säilitamisega.

3.4

Siiski väidetakse teatises, et kõige tähtsam on saada kogemusi, et viia süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine kaubandusliku kasutuselevõtuni, mis vähendab kulusid, tõendab süsinikdioksiidi ohutut geoloogilist säilitamist, loob edastatavaid teadmisi süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia potentsiaali kohta ning vähendab kõnealuse tehnoloogiaga seonduvaid riske investeerijate jaoks. Sellise programmi edendamisel pööratakse tähelepanu ka sobiva õigusraamistiku üksikasjadele ja ergutatakse üldsuse vastuvõtlikkust. Sel viisil saadud teadmised pakuvad võimaluse osaleda aktiivselt tulevases ülemaailmses süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise programmis ja tugevdada ELi võimalikku rolli tehnoloogia ja oskuste pakkujana.

3.5

Komisjon teeb ettepaneku täiendavateks toetusmehhanismideks, mis täidaksid heitkogustega kauplemise süsteemi puudulikust toimimisest põhjustatud lünga, sealhulgas näiteks süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise sertifikaatide kohustuslik ostmine, kohustuslike heitenormide kehtestamine või toetus näidisprojektidele vastavate soodustariifide kaudu.

3.6

Lõpetuseks esitab komisjon terve rea küsimusi, et teada saada vastajate seisukohti süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tulevikuga seotud peamiste küsimuste kohta.

4.   Üldised märkused

4.1

Komisjoni dokument on ühtlasi nii ülevaade kui ka konsultatsiooni ettepanek, milles esitatakse rida küsimusi süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega seotud teemade kohta Euroopas. Teatise eesmärk on piiratud – vastata „peamisele probleemile, milleks on süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tutvustamisse investeerimise stimuleerimine, et teha kindlaks, kas CO2 taristu edasine kasutuselevõtmine ja ehitamine on otstarbekas.” Selline näidisprogramm võiks seejärel olla eelkäija süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise väljaarendamisele, ehkki selleks tuleb täita palju muid tingimusi ja ületada takistusi.

4.2

Komitee toetab komisjoni seisukohta seoses vajadusega võtta viivitamatult asjakohaseid poliitilisi meetmeid. Komisjoni esitatud valikud on muuta süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine kas kaubanduslikult elujõuliseks või kohustuslikuks. Küsimus, mis tuleks esitada, on aga järgmine: kas selliseid poliitilisi meetmeid on võimalik rakendada praegustes tingimustes? Komitee soovitab seega tungivalt keskenduda süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise programmile. See nõuab, et tunnistatakse, et praeguses etapis on vaja suuremat avaliku sektori rahastamist, võib-olla enamatest eri allikatest, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise mis tahes näidisprojekti ellu viia. Tuleb keskenduda piisavale arvule näidisprojektidele, ent 2-3 korda suurema rahalise toetusega, ning tagada toetus nende edasiseks toimimiseks.

4.3

Asjaolusid arvestades on komitee seisukohal, et sellist pühendumist saab põhjendada kui riskiinvesteeringut tehnoloogiasse, millel võib olla märkimisväärne roll rahvusvahelise süsinikdioksiidi heite maksustamise kokkuleppe või kvoodimehhanismi kontekstis. Komitee on seisukohal, et selline kokkulepe on eeltingimus süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise arendamise märkimisväärsele edendamisele (Euroopas või kogu maailmas). Samuti leiab komitee, et üksikasjalikke vastuseid teatises esitatud küsimustele saab anda alles siis, kui Euroopa Ülemkogu seatud eesmärke on uuesti hinnatud ning poliitilisi sihte ja vahendeid ümber suunatud, ent selline ümbersuunamine peab hõlmama pragmaatilist lähenemist energia- ja kliimapoliitikale.

4.4

Sellele keerulisele teemale on kõige parem läheneda, püstitades küsimuse, millised tingimused on vajalikud süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise võimalikuks ulatuslikuks rakendamiseks Euroopas, kus toetavad õigus- ja regulatiivraamistikud on süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise direktiivi näol suures osas olemas. Vastused sisalduvad enamjaolt komisjoni dokumendis.

Vaja on sellist jõustatavat ülemaailmset kokkulepet kliimamuutustega seonduvate meetmete kohta, kus jagatakse võrdselt nii leevendamis- kui ka kohanemismeetmete kulud. Ilma sellise kokkuleppeta ei saa ükski riik ega kaubandusblokk, olles majanduslikult sõltuv konkurentsivõimelise positsiooni säilitamisest maailmaturgudel, ei keskpikas ega pikas perspektiivis lubada endale süsinikdioksiidiheite vähendamise programmi jätkamist iseseisvalt. Mis tahes ettepanekud kehtestada realistlikku süsiniku „maksustamise” mehhanismi ühepoolselt oleksid konkurentsi seisukohast ja poliitiliselt vastuvõetamatud, eriti praeguses olukorras. Samuti on vaja üldist ülemaailmset kokkulepet, isegi kui seda viiakse ellu etappide kaupa või järk-järgult, et tagada kodanike toetus demokraatlikes riikides.

Kõnealuses kokkuleppes tuleb seada prioriteediks süsinikdioksiidi tootmise minimaalseks muutmine ja sellest tuleneva süsinikdioksiidi heite (ükskõik kuidas saavutatud) „hinna” kehtestamine, mis toetaks süsinikdioksiidi kogumisele ja säilitamisele vahendite eraldamise tasuvust. Siiski peab süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine olema konkurentsivõimeline teiste, samal eesmärgil investeerimisvahendeid otsivate alternatiivsete tehnoloogiatega, nagu näiteks bioloogiline säilitamine või süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise programmid. Komitee leiab, et süsinikdioksiidi kogumisel ja säilitamisel on tugev positsioon süsiniku sidumise juhtiva tehnoloogiana.

Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise aktsepteerimine üldsuse poolt (ja seega poliitiliselt) süsiniku sidumise väheohtliku tehnoloogiana tuleb tagada nendes ELi liikmesriikides, kus see on reaalne valikuvõimalus. See kehtib eriti riskide suhtes, mida arvatakse olevat maismaal säilitamisel – mis on paljude liikmesriikide jaoks ainus võimalus – ja mille puhul tuleb asjakohaselt arvesse võtta ettevaatuspõhimõtet.

4.5

Tõenäosus, et täidetakse kaks esimest tingimust, on seniste rahvusvaheliste kliimaläbirääkimiste näitel vähene. On väga kaheldav, kas tõhusa ülemaailmse kliimapaketini jõutakse ÜRO Pariisi konverentsil 2015. aastal. Samuti puudub tõendus selle kohta, et poliitikud on suutnud tarbijatele veenvalt selgitada sellega seonduva turutõrke tulevasi kulusid. See viib selleni, et kaupade ja teenuste praegused hinnad ei peegelda täielikult kliimamuutuste tagajärgede oodatavaid kulusid, mille peavad kandma tulevased põlvkonnad. Kodanikud, olgu tarbijate või valijatena, ei soovi neid tagajärgi aktsepteerida, eriti kokkuhoiu perioodil ja vähese või negatiivse majanduskasvu juures.

4.6

Käesoleva arvamuse toon on seni olnud realistlikult pessimistlik. Oleme seisukohal, et see peegeldab asjakohaselt kodanikuühiskonna praeguseid muresid. Praegusel hetkel on ebarealistlikult optimistliku suhtumise tagajärjed poliitikas enam kui ilmsed ning tekitavad meeleheidet mõnedele ja valeillusiooni paljudele. Ent on teatud alust uskuda, et praegust olukorda ning suhtumist energia- ja kliimapoliitikasse (seoses süsiniku kogumise ja säilitamise küsimustega) on võimalik järk-järgult muuta.

4.7

On üha selgem, et ELi poliitika legitiimsus hakkab (ja peabki) sõltuma enam sellest, kui palju üldsus otsustusprotsessi mõistab ja sellesse kaasatud on. Kui üldsus ei mõista kliima- ja energiapoliitika aluspõhjuseid ega aktsepteeri süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiat, ei arene süsiniku sidumine tõenäoliselt näidisetapist edasi ega jõua sellise kaubandusliku kasutuseni nagu näiteks fossiilkütuste taaskasutamise suurendamine või toiduainete ja jookidega seonduvad tootmisrakendused.

4.8

Samuti tuleb tunnistada, et iga otsus, mille riik langetab seoses energiaallikate ja seonduvate teemadega, põhineb lõpuks rohkem selle ühiskonna väärtushinnangutel kui tehnilistel ja majanduslikel kaalutlustel. Seega on nendel otsustel alati ühiskondlik ja eetiline mõõde. See muudab raskemaks ühise ELi poliitika väljatöötamise, eelkõige valdkondades nagu energia, mille puhul jääb lõplik pädevus allikate ja pakkumise koosseisu üle liikmesriikidele.

4.9

Kodanike vähese teadlikkuse üks mõju on üldsuse suutmatus mõista selliste kliimamuutuste leevendamise tehnoloogiate nagu süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise potentsiaali. Töökohad, juhtpositsioon ülemaailmses innovatsioonis, uut tüüpi investeeringud ja rahastamismeetodid ning uute tehnoloogiate väljatöötamine on mõned näited sellistest eelistest. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise väljaarendamine pakuks ka suuremat töökohakindlust traditsioonilistes tööstustes, näiteks kaevanduses.

4.10

Komitee pooldab seega Euroopa energiadialoogi – kaasavat, läbipaistvat, usaldusväärset ja koordineeritud mitmetasandilist vestlust kõigis liikmesriikides ja nende vahel – ning osaleb aktiivselt selle edasiarendamises. Selle dialoogi raames tuleks selges igapäevakeeles käsitleda energiaalase „ülemineku” põhipunkte ja seonduvaid teemasid, nagu näiteks süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, kütteostuvõimetus jms. See peaks tooma arutelu vähesele süsinikdioksiidile ülemineku üle klassiruumi, kohvikusse ja kööki. Sedalaadi dialoog tuleks asetada raamistikku, mis edastaks selle poliitikakujundamisse ja innustaks arutelu selle üle, mil määral on võimalik ühitada kohati vastuolulisi eesmärke – kindel, jätkusuutlik, ohutu, konkurentsivõimeline ja taskukohane energia. Selline protsess võimaldab saada kvalitatiivsemat ja konkreetsemat tagasisidet kodanikelt ja organisatsioonidelt tulevaste ametlike energiaalaste konsultatsioonide jaoks. Ent see dialoog oleks suunatud ka teavitamisele erapooletu vahendaja ja arutelu juhina, tänu millele saaks see innustada ja suurendada energiaarutelusid liikmesriikides ja mängida juhtrolli teabevahetuses, kujundades kogu Euroopas energia osas ühtlasema seisukoha. Sellega seoses oleks võimalik võrrelda süsiniku kogumist ja säilitamist kui atmosfääris süsinikdioksiidi vähendamise abistavat tehnoloogiat teiste tehnoloogiatega ning arutada valikuid ja kompromisse.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Komisjonipõhiseisukoha järgi on fossiilkütuste põlemisel tekkiva süsinikdioksiidi heite kaotamine esmatähtis selleks, et saavutada 2050. aastaks kokkulepitud ELi kliimaeesmärgid. Sarnane lähenemisviis tuleb võtta ka ülemaailmsel tasandil ja kõik poliitikud peavad mõistma probleemi ulatust ning kooskõlastama selle majanduslike püüdlustega. Maailma teadaolevad fossiilkütuse varud tekitavad põlemisel ligikaudu 3 000 miljardit tonni süsinikdioksiidi, ent sellest võib põletada vaid 31 %, kui soovitakse säilitada vähemalt 80 %-list võimalust hoida ülemaailmne temperatuuritõus alla 2 °C. Selleks, et säilitada 50 %-line võimalus hoida temperatuuritõus 2 °C juures või alla selle, võidakse põletada vaid 38 % (Põletatamatu süsinik http://www.carbontracker.org/wp-content/uploads/downloads/2012/08/Unburnable-Carbon-Full1.pdf). Ent leevendav mõju, mida süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võib avaldada, on piiratud. Isegi optimistlikus stsenaariumis, mille raames nähakse kogu maailmas ette 3 800 süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise projekti, võimaldaks see täiendavalt põletada üksnes 4 % fossiilkütuste varudest (Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) 2012. aasta aruanne). Tegelikkuses tähendab see seda, et juba triljonitele eurodele hinnatud energiavarud tuleb jätta põletamata kujul pinnasesse, kui soovitakse saavutada kavandatud kliimaeesmärke ilma süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamiseta. See toob kaasa tõsiseid majanduslikke tagajärgi. Väga oluline on mõista, et see põhiprobleem tuleb lahendada, et kliima- ja energiapoliitikal (ning süsinikdioksiidi kogumisel ja säilitamisel) oleks mingigi mõju.

5.2

Tasub märkida, et süsinikdioksiidi on võimalik nii kasutada kui ka säilitada. Lisaks fossiilkütuste taaskasutamise suurendamisele, kasutusele toiduainetööstuses ja muudele vähetähtsatele rakendustele on võimalik, et nii keemilisel kui ka bioloogilisel tehnoloogial võib olla suur osatähtsus süsinikdioksiidi kasutamisel ehitusmaterjalides, loomasöödas, muudes keemilistes protsessides ja muudes toodetes tänu täiendavale teadus- ja arendustegevusele. Siiski nähtub fossiilkütuste kaevandamise ulatusest, et lähitulevikus annab see allikas vaid tagasihoidliku panuse süsinikdioksiidi probleemi lahendamisse.

6.   Konkreetsed vastused teatises esitatud küsimustele

1)

Kas liikmesriigid, kelle energiaallikate jaotuses ning tööstusprotsessides on suur osa söel ja gaasil ja kes pole seda veel teinud, peaksid

a.

koostama selge tegevuskava selle kohta, kuidas 2050. aastaks oma elektritootmissektor ümber struktureerida süsinikdioksiidiheiteid mittetekitavate kütuste (tuumaenergia või taastuvenergia) kasutamiseks;

b.

koostama riikliku strateegia süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia kasutusele võtmiseks ettevalmistumiseks?

Liikmesriikidelt edasise kava nõudmine vähe süsinikdioksiidi heiteid tekitava energia ja süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasutuselevõtu kohta annab selle eelise, et samaaegselt tõstetakse protsessis osalejate teadlikkust ning tagatakse võimalus väärtuslikuks, ehkki võib-olla hirmutavaks kulu- ja mõjuhinnanguks, mis täiendaks tulevasi õigusaktide ettepanekuid. See näib otstarbeka meetmena, ent samuti tuleks tasakaalustada liikmesriikide võrreldavaid võimalusi valida muude bioloogiliste, keemiliste ja füüsiliste sidumisprotsesside ja vähe heiteid tekitavate tehnoloogiate vahel (1).

2)

Kuidas tuleks heitkogustega kauplemise süsteem ümber struktureerida, et see oleks mõjusaks stiimuliks süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasutusele võtmiseks? Kas seda tuleks täiendada enampakkumiste tuludel põhinevaid vahendeid kasutades, nagu tehakse programmi NER300 raames?

Arvesse tuleb võtta õppetundi heitkogustega kauplemise süsteemi haavatavusest ülemaailmsete majandusjõudude suhtes. On selge, et ülemaailmselt kokkulepitud kliimapoliitika (või suutmatus selleni jõuda) määrab heitkogustega kauplemise süsteemi tuleviku ning 2015. aasta läbirääkimiste tulemus on keskse tähtsusega, samal ajal kui radikaalseid toetusmeetmeid, mida heitkogustega kauplemise süsteem nõuab, ei saa võtta ilma suurema poliitilise selguseta ülemaailmsel tasandil. Mis puutub finantsstiimulitesse üldiselt, siis on selge, et lisaks arendus- ja kapitalikulude rahastamisele on vaja toetada süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise näidisrajatiste tegevuskulude katmist.

3)

Kas komisjon peaks tegema ettepaneku muude toetusmeetodite kohta või kaaluma muid poliitilisi meetmeid varajase kasutuselevõtu võimaldamiseks,

a.

toetades enampakkumise kaudu ringlussevõttu või kasutades muid rahastamisviise;

b.

kehtestades heitenormi;

c.

kehtestades süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise sertifikaatide süsteemi;

d.

võttes muud tüüpi poliitilise meetme?

Komisjon peaks eelpool esitatud põhjustel kindlasti uurima muid rahastamismeetodeid süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise näidisprojektide jaoks, ehkki meetmeid süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise varajaseks ja ulatuslikuks kasutuselevõtuks peetakse enneaegseteks. See aga ei tohiks mõjutada vajadust rahastada väikest arvu näidisprojekte avaliku sektori vahenditest. Töö heitenormi ja süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise sertifikaatide süsteemiga võiks hõlmata selliste regulatiivsete protsesside uurimist ja katsetamist, mida tulevikus peaaegu kindlasti vaja läheb.

4)

Kas energia kommunaalteenuste osutajatelt tuleks edaspidi nõuda süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise jaoks ette valmistatud seadmete paigaldamist kõigi uute investeeringute korral (süsi ja vajaduse korral ka gaas), et edendada süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise jaoks vajalikku moderniseerimist?

See on loogiline samm, kui süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia väljaarendamist vaadelda tõenäolise võimalusena. Praegusel hetkel tundub see ebatõenäoline. Samuti tasub märkida, et selliste suurte tööstuslike süsinikdioksiidi tekitajate suhtes, kes kasutavad fossiilkütustel põhinevaid esmase energia allikaid – eriti tsemenditootjad – tuleb rakendada sarnaseid meetmeid.

5)

Kas fossiilkütuse tarnijad peaksid panustama süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tutvustamisse ning kasutuselevõttu täiendavat rahastamist tagavate erimeetmete abil?

Ohud, mis kaasnevad süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia ebaõnnestunud rakendamisega, näivad asetavat selle tehnoloogia kategooriasse, mida tuleb täielikult toetada avaliku sektori vahenditest pro bono publico. Fossiilkütuste tarnijad tuleb kindlasti kaasata edasise kasutuselevõtu rahastamisse ja samuti võiks olla alust väita, et neil tuleb osaleda arenduskulude katmisel. Samas on vaja arvesse võtta mitmeid aspekte, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjade tagajärjed ja asjaolu, et panuse annaksid kõik fossiilkütuste allikad, isegi need, kus praegu ei toimu ühtegi asjakohast süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise protsessi, eelkõige transpordisektoris.

6)

Millised on peamised takistused ELis süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise piisava tutvustamise tagamisele?

Peamised takistused on järgmised:

suutmatus luua süsinikdioksiidi heite realistliku „maksustamise” mehhanismi, mis oleks jätkusuutlik ülemaailmsel tasandil;

teiste süsinikdioksiidi sidumise või vähese süsinikdioksiidi heitega tehnoloogiate poolt pakutav konkurents;

vajadus saavutada üldsuse poolehoid sellele tehnoloogiale, mida praegu nähakse potentsiaalselt ohtlikuna;

võimalik suutmatus luua piisava suurusega fondi nii programmi kapitali- kui ka jooksvate kulude toetamiseks.

7)

Mida teha, et avalikkus rohkem pooldaks süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist?

Aktiivne dialoog üldsusega süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise olemuse ja selle võimalike eeliste üle ning realistlik ja sõltumatu riskianalüüs tuleks läbi viia osana üldisest süsteemsest lähenemisviisist energiateadlikkuse valdkonnas. Teatud riikides ja piirkondades võiks samuti välja tuua asjaolu, et süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasutuselevõtt võib positiivselt mõjutada tööhõivet.

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  ELT C 299, 4.10.2012.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/87


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused (roheline raamat)”

COM(2013) 231 final

2013/C 341/20

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

8. juulil 2013. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Valmistumine audiovisuaalmaailma täielikuks ühtesulandumiseks: kasv, looming ja väärtused (roheline raamat)

COM(2013) 231 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 2. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18. ja 19. septembril 2013. aastal (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 175, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee tervitab komisjoni algatust avada ühtesulanduvas keskkonnas taas audiovisuaalpoliitika teema, et soodustada laiemat juurdepääsu järjest mitmekesisemale Euroopa infosisule ja käivitada ELi tasandil uus avalik konsultatsioon selle mõjude üle majanduskasvule, tööhõivele ja innovatsioonile.

1.2

Samas kahetseb komitee, et komisjon ei kasutanud seda võimalust, et esitada kõnealuses valdkonnas konkreetsemaid ja struktureeritumaid ettepanekuid.

1.3

Komitee oleks eelistanud, kui komisjon oleks rohelise raamatu koostamisel keskendunud rohkem sellistele põhiväärtustele nagu sõnavabadus, meedia pluralism ning kasutajate, eelkõige alaealiste ja teiste haavatavate isikute inimväärikuse ning õiguste ja huvide austamine, ning seejärel uurinud programmilisi eesmärke, millega edendada innovatsiooni, turuarengut ja nende rahastamist.

1.4

Komitee väljendab heameelt siiski enamiku rohelises raamatus tõstatatud teemade üle ja tunnistab, et suur enamik avalikule konsultatsioonile pandud küsimustest on asjakohased, kuid nendib, et vahel puudub eri teemade ja esitatud küsimuste vahel läbiv joon.

1.5

Ta on nimelt teadlik ühtesulandumisega tekkivatest uutest väljakutsetest ja avanevatest uutest perspektiividest, mis loovad sõltumatutele tootjatele mitmesuguseid kaubandusvõimalusi, mis võivad kaasa tuua muudatusi praegustes tööstustegevuse mudelites.

1.6

Kuigi komitee on teadlik tellitavate audiovisuaalteenuste järjest suuremast majanduslikust tähtsusest Euroopa audiovisuaalmaastikul, soovib ta siiski rõhutada, et lineaarsete audiovisuaalteenuste traditsiooniline pakkumine vastab endiselt väga suures osas Euroopa kodanike meediaharjumustele, eelkõige seetõttu, et tehnoloogilisi uuendusi on kasutatud tavapärase pakkumise puhul, kus on tõeliselt kinnistunud kultuurilise ja keelelise identiteedi ja mitmekesisuse alused, mida tuleks viivitamata hoidma hakata.

1.7

Kuigi komitee tunnistab audiovisuaalteenuste tehnoloogiainnovatsiooni ja internetiga ühtesulandumise strateegia mitmesuguseid positiivseid aspekte, juhib ta tähelepanu mõjule, mida see areng avaldab traditsioonilistele meediasektoritele ehk kohalikule ja piirkondlikule meediale, eelkõige liikmesriikides, kus on ELi vähemuskeeled, mistõttu on vaja hoida ja luua tingimusi, mis võimaldavad jätkuvalt pakkuda nende tagatavat olulist üldhuviteenust, mis toetab keelelist ja kultuurilist mitmekesisust ning teabe pluralismi säilitamist.

1.8

Komitee on ka arvamusel, et teabe pluralismi säilitamine, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamine ning meedia avaliku teenuse struktureeriva rolli hoidmine Euroopa meediakeskkonnas kujutavad endast üldhuviga väärtuseid, mida tuleks poliitikas edaspidi mitte ainult hoida, vaid ka Euroopa sotsiaalmudeli osana edendada.

1.9

Kokkuvõttes leiab komitee, et Euroopa kultuuri edendamine ja kodanike, eelkõige alaealiste ja teiste haavatavate rühmade huvide ja põhiõiguste lahutamatu kaitsmine peaksid olema audiovisuaalmaailma ühtesulandumise teemalises Euroopa arutelus peaeesmärgid.

1.10

Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles võtma kõigis edaspidistes õiguslikes ja muudes meetmetes arvesse komitee mitmetes arvamustes esitatud soovitusi ja eriti käesolevas arvamuses tehtud konkreetseid tähelepanekuid.

2.   Rohelise raamatu eesmärk

2.1

Komisjon soovib rohelise raamatuga (COM (2013) 231 final) algatada laiaulatusliku avaliku arutelu audiovisuaalmeedia teenustes toimuvate muutuste tagajärgede üle. Nendele muutustele annab hoogu teenuste järjest suurem ühtesulandumine internetiga.

2.2

Komisjon näeb selles tehnoloogilise keskkonna muutuses võimalust laiendada juurdepääsu mitmekesisele kvaliteetsele Euroopa infosisule. Selleks tuleb analüüsida kehtiva õigusraamistiku asjakohasust ja võimalikke poliitilisi vastuseid Euroopa poliitilisel maastikul.

2.3

Komisjon tõstatab selle strateegilise eesmärgi raames kaks suurt küsimust.

Mida teha, et ühtesulandumine üleeuroopalisel turul väljenduks Euroopa majanduskasvus ja ettevõtlusinnovatsioonis?

Kuidas mõjutab ühtesulandumine selliseid väärtusi nagu meedia pluralism, kultuuriline mitmekesisus ja tarbijakaitse, sh konkreetsete inimrühmade, näiteks alaealiste kaitse?

2.4

Dokumendist on teadlikult välja jäetud autoriõiguse ja intellektuaalomandiga seotud aspektid, mida käsitletakse ühes teises rohelises raamatus (1), nagu ka andmekaitsega seotud aspektid, mida on käsitletud ka hiljutistes komisjoni ettepanekutes (2), kuid selles tunnistatakse nende küsimuste olulisust ja seost dokumendis käsitletud teemadega.

2.5

Komisjon möönab, et kõnealusel avalikul konsultatsioonil ei eeldata konkreetsete tulemuste saavutamist. Ta tunnistab siiski, et konsultatsioon võib aidata sõnastada võimalikke pikaajalisi regulatiivseid ja poliitilisi vastuseid, eelkõige seoses lastele paremini kohandatud interneti, meediavabaduse ja pluralismi ning enesereguleerimise algatustega.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee tervitab ELi algatust, arvestades käsitletud teema olulisust ja aktuaalsust. Lineaarsete televisiooniteenuste järkjärguline ühtesulandumine internetiga on üks vaieldamatult tunnustatud audiovisuaalturu arengu tendentsidest.

3.2

Komitee leiab siiski, et kasutatud vahend (roheline raamat) koostati liiga hilja, ei ole piisavalt kaugeleulatuv ja selles puudub läbiv joon, mis ühendaks eri teemasid ja esitatud küsimusi ning see võib jätta mulje, et komisjon pole kindel, millist teed kõnealuses valdkonnas järgida.

3.3

Jätkuna selle teema eri aspektide kohta koostatud mitmetele arvamustele ja enne audiovisuaalmaailma edaspidise integreeritud poliitika kujundamist tehnoloogiliselt ühtlustatud keskkonnaks ELis oleks komitee eelistanud, kui komisjon oleks sarnaselt Euroopa Parlamendi 21. mai 2013. aasta resolutsioonis (P7_TA(2013)0203) väljendatule keskendunud rohkem sellistele põhiväärtustele nagu sõnavabadus, meedia pluralism, inimväärikus ning kasutajate (eelkõige kõige haavatavamate kasutajate) õiguste ja huvide kaitse ning analüüsinud alles seejärel innovatsiooni, turu ja rahastamise olulisi küsimusi, mitte vastupidi.

3.4

Komitee avaldab kiitust siiski enamiku rohelises raamatud tõstatatud teemade üle ja tunnistab, et suur enamik avalikule konsultatsioonile pandud küsimustest on asjakohased.

3.5

Ta on teadlik tellitavate audiovisuaalteenuste järjest suuremast majanduslikust tähtsusest Euroopa audiovisuaalmaastikul.

3.5.1

Tuleks siiski rõhutada, et lineaarsete audiovisuaalteenuste traditsiooniline pakkumine moodustab jätkuvalt väga suure osa Euroopa tarbijate meediaharjumustest.

Nimelt vaatas Euroopa kodanik 2012. aastal televisiooni keskmiselt 3 tundi ja 55 minutit päevas ehk 7 minutit kauem kui 2011. aastal.

3.6

Kuigi komitee tunnistab audiovisuaalteenuste innovatsiooni ja internetiga tehnoloogiliselt ühtesulandumise strateegilist tähtsust, juhib ta tähelepanu selle tendentsi võimalikule mõjule meedia traditsioonilistele sektoritele ehk kirjutavale pressile ja raadiole.

3.6.1

Komitee leiab, et komisjonil peaks olema oluline roll selliste tingimuste loomisel, mis võimaldavad meedia traditsioonilistel vormidel digitaalajastuga paremini kohanduda, ning arvestades sellesse sihtrühma kuuluva elanikkonna teatud sotsiaalkultuuriliste iseärasustega, peaks see meedia jääma mittedigitaalsesse vormi.

3.6.2

Seega leiab ta, et Euroopa tasandil tuleks luua vajalikud tingimused, et traditsiooniline meedia, eelkõige kohalik ja piirkondlik meedia saaks jätkuvalt pakkuda oma olulist üldhuviteenust ning toetab Euroopa sotsiaalmudeli hoidmise raames keelelist ja kultuurilist mitmekesisust ning teabe pluralismi säilitamist.

3.7

Komitee on ka arvamusel, et teabe pluralismi säilitamine, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamine ning meedia kui avaliku teenuse struktureeriva rolli hoidmine Euroopa meediakeskkonnas on väärtused, mis on olulised ühiskonnale tervikuna, kuid eelkõige meediakasutajatele, ning edaspidises poliitikas tuleks nendega tingimata arvestada (3).

3.8

Kokkuvõttes leiab komitee, et üldhuvi kaitse ning kodanike huvide ja õiguste säilitamine peaksid olema audiovisuaalmaailma ühtesulandumise teemalises Euroopa arutelus peamised eesmärgid ja Euroopa selle valdkonna poliitika põhilised suunised.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Avaliku konsultatsiooni raames esitatud küsimused võib rühmitada kuude teemasse: juurdepääs infosisule ja platvormidele (1.–3. küsimus), audiovisuaaltoodangu rahastamine (4.–5. küsimus), koostalitlusvõime (6. küsimus), taristu- ja raadiospektripoliitika (7.–9. küsimus), ühtesulandumise tagajärjed õigusnormidele (10.–19. küsimus), alaealiste kaitse (20.–25. küsimus) ja juurdepääs (26.–27. küsimus).

4.2   Juurdepääs infosisule ja platvormidele

4.2.1

Ka komitee tunneb muret selle pärast, et infosisu ühendavad platvormid võivad audiovisuaalteenuste osutamisel konkurentsi moonutada ja seetõttu mõjutada negatiivselt valikuvabadust ja kasutajate juurdepääsu kvaliteetsele ja mitmesugusele infosisule.

4.2.2

Ta leiab seega, et kaaluda tuleks konkreetseid õiguslikke meetmeid, mis lähevad kaugemale konkurentsieeskirjadest, et edendada ja lihtsustada riigi ning riigiülesel tasandil juurdepääsu neile platvormidele, nii nagu see sätestati juba komisjoni 2009. aasta teatises (4).

4.3   Audiovisuaaltoodangu rahastamine

4.3.1

Komitee on mitmesugustel juhtudel kinnitanud Euroopa kultuuritööstuse, sh audiovisuaalsektori olulisust ELi arengustrateegias (5).

4.3.2

Komitee leiab audiovisuaalsektori väärtusahelas täheldatud muutusi, eelkõige platvormide ja sisuvahendajate järjest suuremat tähtsust arvestades, et audiovisuaalmeedia direktiivi praegused nõuded ei kujuta endast kõige asjakohasemat, proportsionaalsemat ja tõhusamat viisi Euroopa teoste loomise, levitamise ja väärtustamise edendamiseks.

4.3.3

Seega on komitee arvamusel, et komisjon peaks ringhäälinguettevõtete kohustused üle vaatama ja laiendama ühtesulandumise kontekstis neid kohustusi audiovisuaalsektori väärtusahela uutele osalistele, võttes arvesse nende teenuste järjest suuremat mõju kodanikele ja algatades nii pea kui võimalik direktiivi ülevaatamise.

4.4   Internetiühendusega televisiooni koostalitlusvõime

4.4.1

Komitee leiab, et komisjon peaks tagama hübriidplatvormide kaudu levivate eri teenuste koostalitlusvõime, edendades kõigi infosisu ja teenuste pakkujate jaoks õiglase konkurentsi tingimusi ning hoolitsema selle eest, et kasutajad saaksid vabalt ja diskrimineerimata (eelkõige geograafiliselt) mitmesuguse kvaliteetse pakkumise seas oma valiku teha.

4.5   Raadiospektripoliitika

4.5.1

Komitee viitab siinkohal eelkõige oma arvamustele esimese raadiospektripoliitika programmi ja Euroopa lairibaühenduse (6) kohta, komisjoni teatise „Digitaalse dividendi muutmine sotsiaalseks kasuks ja majanduskasvuks” (7) ja komisjoni teatise „Raadiospektriressursside ühiskasutuse edendamine siseturul” (8) kohta.

4.5.2

Seoses sellega, et audiovisuaalteenuste operaatorid kasutavad järjest rohkem hübriidmudeleid, milles on infosisu edastamiseks kombineeritud maapealne ringhääling ja lairibaühenduse kasutamine, soovitab komitee läbi viia tema arvates hädavajalikud uuringud mõju kohta, mida need ärimudelid avaldavad audiovisuaalsektori väärtusahelale, pöörates eritähelepanu infosisule ja platvormidele juurdepääsule, seda nii kodanike kui ka operaatorite ja sisutootjate endi puhul. Komitee tunnistab vajadust selliste taristute järele, mis tagavad kogu Euroopa territooriumi lairibaühendusega katmise, kuna tegemist on kodanike digivõrdõiguslikkuse edendamise otsustava teguriga.

4.6   Tagajärjed õigusnormidele

4.6.1

Komitee leiab uue tehnoloogilise ja turuarengu valguses, et komisjon peaks nii pea kui võimalik algatama avaliku konsultatsiooni audiovisuaalteenuste direktiivi läbivaatamise teemal.

4.6.2

Komisjon peaks selle konsultatsiooni raames uurima direktiivi reguleerimisala problemaatikat ehk võimalust lisada sellesse sätted läbipaistvuse ning lineaarsete ja mittelineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste omandi kontsentreerimise kohta ning audiovisuaalmeedia teenuste toimetusvastutuse mõiste määratluse keskse küsimuse. Läbivaatamisel tuleks järgida peamist põhimõtet, mille kohaselt tuleb põhiväärtuseid hoolimata audiovisuaalmeediumist ühtemoodi austada ja tagada sõltumata sellest, milliseid kohandusi on nende meediumite eripäradest tulenevalt vaja teha.

4.6.3

Komitee leiab, et oleks kasulik, kui komisjon teeks ka ettepaneku vaadata läbi ja süstematiseerida audiovisuaalmeedia teenuste puhul kaubanduslikele teadaannetele kehtivad eeskirjad, mis asuvad praegu killustatult eri õigusaktides. Komitee on seda käsitlenud ka varasemates arvamustes (9).

4.7   Sõnavabadus ja meedia pluralism

4.7.1

Tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta, et ajakirjandusvabaduse ja meedia pluralismi austamine on aktiivse kodakondsuse (millele on pühendatud põhiõiguste harta artikkel 11) struktureeriva elemendina esmatähtis ELi integratsiooniprotsessi tugevdamiseks.

4.7.2

Seetõttu avaldab komitee nagu Euroopa Parlamentki muret selle pärast, kas komisjon ei peaks eelkõige võtma asjakohaseid meetmeid ning esitama seadusandliku algatuse meedia pluralismi ja kontsentreerumise kohta, mis oleks jätkuks nt meediavabaduse ja -pluralismi keskuse aruandele ning meediavabaduse ja pluralismi kõrgetasemelise rühma aruandele.

4.7.3

Kuna Euroopa audiovisuaalturu eripäraks on killustatus, keelelised ja kultuurilised piirid ning majanduslikult valitseb eriti raske olukord, rõhutab komitee meedia kui avaliku teenuse olulisust poliitilise pluralismi säilitamisel ja kultuurilise mitmekesisuse edendamisel. Seega teeb ta ettepaneku, et komisjon edendaks ulatuslikku mõttevahetust selle üle, millist juhtimismudelit kasutada uues ühtesulandumiskontekstis meedia kui avaliku teenuse puhul, võttes arvesse Euroopa Ülemkogu hiljutisi järeldusi kõnealuses valdkonnas.

4.8   Alaealiste ja haavatavate rühmade kaitse

4.8.1

Komitee leiab meedia kultuurilist mõõdet ja selle mõju ühiskonnale kui tervikule arvestades, et alaealiste ja teiste ühiskonna haavatavate rühmade kaitse audiovisuaalmeedias ja digitaalkeskkonnas (internetis, sotsiaalvõrkudes jm) on üks suurematest muredest, mis puudutab selliseid olulisi aspekte nagu õigust eraelu puutumatusele, maine kaitset ja muid põhiõigusi, mida on tunnustatud näiteks Euroopa inimõiguste kaitse konventsioonis ja kinnitatud nüüdseks ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mis on õnneks aluslepingu praegusesse versiooni lisatud. Kuigi audiovisuaalne ühtesulandumine, mis muudab vaataja meediasisu koostajaks (interaktiivsus), avab tohutuid teabevahetus- ja teavitamisvõimalusi, on tõsi ka, et see võib haavatavamad inimesed seada ebaseadusliku tegevuse (küberkuritegevus) ohtu.

4.8.2

Seda aspekti on komitee mitmes hiljutises arvamuses rõhutanud, nt mõnede komisjoni algatuste kohta, mis olid küll tervitatavad, kuid liiga tagasihoidlikud. Ta rõhutas näiteks vajadust tagada, et laste haridusega tegelevate inimeste jaoks oleksid olemas ja kättesaadavad infosisu filtreerimise ja asjakohaste vanuserühmade kaupa klassifitseerimise vahendid.

4.8.3

Komitee on veendunud, et alaealiste ja teiste haavatavate inimeste kaitse küsimuse käsitlemiseks seoses interneti kasutamisega üldiselt ning täpsemalt audiovisuaalmeediaga tuleb tagada tasakaal ning leida kõigi meediumite puhul sobiv kesktee sõnavabaduse põhiõiguse ja üldhuvi pakkuva eesmärgi – alaealiste kaitse – vahel.

4.8.4

Tuleks siiski meelde tuletada, et komisjon ise tunnistab (10), et tellitavate televisiooniteenuste operaatorid ei andnud tõhusat vastust alaealisi kahjuliku infosisu eest kaitsma pidavate kaas- ja eneseregulatsiooni süsteemide ega tehniliste vahendite kohta, mis annavad lastele piiratud juurdepääsu interneti infosisule.

4.8.5

See on üks teemadest, mida komitee sooviks ELi audiovisuaalmaailma integreeritud poliitika edaspidisel kujundamisel esitada kui kõige teravamat teemat, mille kohta ta kavatseb võtta mitte ainult seadusandlikke meetmeid (regulatsioon, enese- ja kaasregulatsioon), vaid ka meediahariduse ja -pädevuse, teavitamise ning sellealaste oskuste parandamise meetmeid nii alaealistele kui ka perekondadele ja koolidele. Komitee kutsub selleks komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et vanemad ja hariduse eest vastutavad isikud kasutaksid infosisu puhul filtreid.

4.9   Juurdepääs

4.9.1

Komitee viitab siinkohal eelkõige oma arvamustele juurdepääsu kohta (11).

4.9.2

Üldiselt on komitee neis rõhutanud vajadust edendada juurdepääsu kui põhiõigust ning konkreetsemalt käsitleda audiovisuaalteenuseid ja internetilehekülgi üldhuviteenustena (12).

4.9.3

Seetõttu on vaja koheselt kohaldatavaid õigusnõudeid audiovisuaalteenuste kättesaadavuse kohta, et tagada nende kättesaadavus eri liiki kommunikatsioonipuudega inimestele.

Selliseid õigusnõudeid peaks toetama laialdasem Euroopa standardimine ja seda mitte ainult audiovisuaalsisu osas, vaid ka seoses võrgujaotuse, kasutajaterminaalide ja -liideste tarkvaraga. On väga oluline tagada, et kättesaadavust parandavate lahenduste turg oleks tõeliselt euroopalik, et meelitada sellele turule uusi operaatoreid ja piirata kulusid.

4.10   Lõpuks tuletab komitee meelde vajadust käsitleda e-kaasatuse programmilist eesmärki terviklikult ja holistlikult, mille raames Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid e-oskuste ja digitaalpädevuse elukestvat arendamist edendavate algatuste propageerimise ja toetamisega tagama kõigile ELi kodanikele juurdepääsu digitaalsele keskkonnale, eelkõige internetiga ühendatud televisiooniteenustele (13).

Brüssel, 18. september 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE


(1)  COM(2011) 427 final, ELT C 143, 22.5.2012, lk 69-73.

(2)  COM(2012) 10 final, COM(2012) 11 final), ELT C 229, 31.7.2012, lk 90-97.

(3)  EÜT C 140, 18.5.2000, lk 19-23; EÜT C 116, 20.4.2001, lk 30-36; ja ELT C 77, 31.3.2009, lk 109-114.

(4)  ELT C 257, 27.10.2009 lk 1-14.

(5)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 35-39; ELT C 198, 10.7.2013, lk 39-44; ELT C 77, 31.3.2009, lk 63-68, ELT C 248, 25.8.2011, lk 144-148, ja ELT. C 143, 22.5.2012, lk 69-73.

(6)  ELT C 107, 6.4.2011, lk 53-57.

(7)  ELT C 44, 11.2.2011, lk 178-181.

(8)  ELT C 133, 9.5.2013, lk 22-26.

(9)  OJ C 351, 15.11.2012, lk 6-11.

(10)  COM(2011) 556 final.

(11)  EÜT C 94, 18.4.2002, lk 9-13; ELT C 117, 30.4.2004, lk 49-51; ELT C 110, 9.5.2006, lk 26-32; ELT C 175, 27.7.2007, lk 91-95; „Avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavus” (ELTs seni avaldamata) ja „Ligipääsetavus kui inimõigus” (ELTs seni avaldamata).

(12)  „Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste taskukohasus” (ELTs seni avaldamata).

(13)  ELT C 318, 29.10.2011, lk 9-18.


21.11.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 341/92


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepaneku eelnõu: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik”

COM(2013) 343 final

2013/C 341/21

Raportöör: Richard ADAMS

13. juunil 2013 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklite 31 ja 32 alusel konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepaneku eelnõu: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev ühenduse raamistik

COM(2013) 343 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 2. septembril 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 492. istungjärgul 18.–19. septembril 2013 (18. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 160, vastu hääletas 9, erapooletuks jäi 15 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab tuumaohutuse direktiivi kohta õigeaegselt esitatud muudatusi, mis valmisid nõukogu poolt Euroopa Komisjonile antud ülesande tulemusena, nimelt palus nõukogu komisjonil kaaluda seoses Fukushima katastroofiga vajalikke õigusalaseid muudatusi ja esitada vastavasisuline ettepanek. Seejärel selgitati Euroopa tuumajaamade vastupidavushindamistega väljavaldkonnad, millele tuleb tähelepanu pöörata. Tuumaohutus on ELi jaoks väga oluline piiriülene teema. See, kuidas kodanikud seda teemat tajuvad, avaldab märkimisväärset mõju riigi poliitikale. Kodanikud ootavad õigusega kontrollitavaid kõrgeid standardeid ja järjepidevust.

1.2

Komiteel on heameel näha, et mitmeid komitee eelnevates arvamustes (1) seoses tuumaohutusega esile tõstetud teemasid on kõnealuses ettepanekus arvestatud. Need hõlmavad liikmesriikide vahelist suuremat ühtlustamist, regulatiivsete kohustuste selgitamist, pädevust ja suutlikkust, riiklike reguleerivate asutuste sõltumatust ning kohapealset hädaolukorraks valmisolekut ja hädaolukorras tegutsemist. Eelkõige tervitab komitee üldise läbipaistvuse lähenemisviisi tugevdamist ja püüdu kaasata erikohustusi, mis on vajalikud ja võivad olla tõhusad avalikkuse muredega tegelemisel.

1.3

Eeskätt tervitab komitee oluliselt parendatud lähenemisviisi riikliku reguleeriva asutuse vastutusele, pädevusele, rakendamisele ja sõltumatusele, mis tugevdab kõiki neid valdkondi ning millega pakutakse ka toetust ja kontrollimehhanisme.

1.4

Mõisteid sisaldava artikli laiendamine toob selgust tõlgendamisse ja aitab kaasa õigusakti paremale jõustamisele, ent samas tuleks tagada, et mõisted oleksid kooskõlas WENRA (Lääne-Euroopa tuumaohutust reguleerivate asutuste ühendus) ja IAEA (Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur) kasutatud mõistetega ning neid uuendataks vajadusel, et säilitada järjepidevus rahvusvaheliselt kokkulepitud terminoloogiaga.

1.5

Komitee võtab teadmiseks kohapealse hädaolukorraks valmisoleku ja hädaolukorras tegutsemise sätete tugevdamise. Praegu ettevalmistamisel oleva väljapoolse hädaolukorraks valmisoleku aruande valmimise järel on vaja kiiret tegutsemist selles sisalduvate soovituste järgimiseks. Selle valdkonna üle tunnevad Euroopa kodanikud eriti suurt muret ning see nõuab kiireid ja tõhusaid täiendavaid meetmeid.

1.6

Avalikkuse teavitamist ja läbipaistvust käsitlevaid sätteid on laiendatud, ent liikmesriikidelt tuleks nõuda, et nad toetaksid aktiivselt ja praktiliselt kodanikke ja kodanikuühiskonna organisatsioone osalusprotsessi väljaarendamisel koostöös reguleeriva asutusega, mis võimaldaks suurendada avalikkuse kaasamist kavandamisse, läbivaatamisse ja otsustamisse

1.7

Komitee hindab kõrgelt komisjoni kiiret tegutsemist kõnealuse direktiivi muutmisel. Komitee märgib ka seda, et Fukushima õppetundide analüüsimine rahvusvahelisel tasandil jätkub ja et praeguse tuumaohutuse direktiivi rakendamise läbivaatamine võib hiljem pakkuda täiendavaid arusaamu ohutusest. Kõik osapooled on pühendunud järjepidevale parandamistegevusele ning kogemused näitavad, et tuumaohutuse edasine suurendamine jääb pidevaks tööks.

2.   Sissejuhatus

2.1

2009. aastal väljendas komitee oma arvamuses „Ettepanek: nõukogu direktiiv (Euratom), millega luuakse ühenduse tuumaohutuse raamistik (2) muret selle üle, et esimese tuumaohutuse direktiivi (2009/71/Euratom) väljatöötamine ja selle üle piisava konsensuseni jõudmine võttis väga palju aega. Juba nõukogu 22. juuli 1975. aasta resolutsioonis tuumaohutuse tehnoloogiliste probleemide kohta kutsuti üles võtma asjakohaseid meetmeid ja rakendama ühenduse tasandil ühtset lähenemisviisi. Seekord on aga kulunud üksnes neli ja mitte 34 aastat, et esitada ettepanekud 2009. aasta direktiivi muutmiseks.

2.2

Sellisel tempomuutusel on mitu põhjust. Esmajoones tulenevad direktiivi muutmise ettepanekud Euroopa tuumajaamades läbiviidud ulatuslikust vastupidavushindamiste programmist, mis viidi läbi pärast Fukushima Daiichi tuumaelektrijaamas 2011. aasta märtsis toimunud, tsunami põhjustatud õnnestust. Jaapanis tõi see õnnetus päevavalgele rea tehnilisi, rakenduslikke ja regulatiivseid vajakajäämisi. Samas peegeldavad esitatud muudatusettepanekud ka enne 2009. aastat väljendatud muresid, mida ei olnud võimalik kaasata esialgsesse direktiivi seoses reguleerivate asutuste, liikmesriikide ja tuumatööstuse avaldatud seisukohtadega. Fukushima õnnetus ei teinud võimalikuks mitte üksnes nende muredega arvestamise, ent avaldas ka väga suurt ja otsest mõju mitmete liikmesriikide tuumapoliitikale.

2.3

Käesolev arvamus lähtub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ülesandest väljendada kodanikuühiskonna seisukohti ja muresid tervikuna ning kõnealusel juhul suurendab seda kohustust Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklis 31 (tervisekaitse ja ohutus) sätestatud menetlusega, mille kohaselt on komitee arvamus nõutav Komitee on varem märkinud, et kuna tuumaohutuse direktiivid sisaldavad töötajate tervise, keskkonna ja avaliku julgeoleku (reageerimine hädaolukorras) seisukohast olulisi teemasid, mida ELis reguleeritakse Euroopa Liidu lepinguga ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga, siis tuleks käesoleval juhul võtta direktiivi õiguslikuks aluseks pigem need lepingud ja mitte Euratomi asutamislepingu. See suurendaks muu hulgas demokraatlikku usaldusväärsust, kuna siis tuleks koha