ISSN 1977-0898

doi:10.3000/19770898.CE2013.258.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 258E

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

56. köide
7. september 2013


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

RESOLUTSIOONID

 

Euroopa Parlament
2012–2013 ISTUNGJÄRK
18.–20. aprill 2012 istungid
Istungjärgu protokoll on avaldatud ELT C 183 E, 23.6.2012.
VASTUVÕETUD TEKSTID

 

Kolmapäev, 18. aprill 2012

2013/C 258E/01

Ühtekuuluvuspoliitika roll Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia Euroopa 2020 kontekstis
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia Euroopa 2020 kontekstis (2011/2195(INI))

1

2013/C 258E/02

Inimõigused maailmas ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale (2011/2185(INI))

8

2013/C 258E/03

ELi ja Aserbaidžaani assotsieerimislepingu läbirääkimised
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Aserbaidžaani assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta (2011/2316(INI))

36

2013/C 258E/04

ELi ja Armeenia assotsieerimislepingu läbirääkimised
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Armeenia assotsieerimislepingu läbirääkimiste kohta (2011/2315(INI))

44

2013/C 258E/05

Kalad kui ühine hüve
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta deklaratsioon kalade kui ühise hüve kohta

51

2013/C 258E/06

Downi sündroomiga lapsed
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta deklaratsioon Downi sündroomiga laste kohta

51

 

Neljapäev, 19. aprill 2012

2013/C 258E/07

Maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise konkreetsete viiside nõudmine
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2012. aasta resolutsioon maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise konkreetsete viiside nõudmise kohta (2012/2599(RSP))

53

 

Reede, 20. aprill 2012

2013/C 258E/08

Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamine
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise kohta (2011/2294(INI))

55

2013/C 258E/09

E-valitsus kui konkurentsivõimelise digitaalse ühtse turu juhtiv jõud
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon e-valitsuse kui konkurentsivõimelise digitaalse ühtse turu juhtiva jõu kohta (2011/2178(INI))

64

2013/C 258E/10

Olukord Malis
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon olukorra kohta Malis (2012/2603(RSP))

75

2013/C 258E/11

Olukord Birmas/Myanmaris
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon olukorra kohta Birmas/Myanmaris (2012/2604(RSP))

79

2013/C 258E/12

Euroopa Liidu investeeringute õiguskindlus väljaspool Euroopa Liitu
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon Euroopa investeeringute õiguskindluse kohta väljaspool Euroopa Liitu (2012/2619(RSP))

84

2013/C 258E/13

Komisjonipoolse välisabi korralduse peakorterilt delegatsioonidele üleandmise mõju abi andmisele
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon komisjonipoolse välisabi korralduse peakorterilt delegatsioonidele üleandmise mõju kohta abi andmisele (2011/2192(INI))

87

2013/C 258E/14

Naised ja kliimamuutus
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon naiste ja kliimamuutuse kohta (2011/2197(INI))

91

2013/C 258E/15

Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020 (2011/2307(INI))

99

2013/C 258E/16

Kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi läbivaatamine ja seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi prioriteetide kindlaksmääramine
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi läbivaatamise ja seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi prioriteetide kindlaksmääramise kohta – parem keskkond parema elu heaks (2011/2194(INI))

115

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA PARLAMENT

 

Kolmapäev, 18. aprill 2012

2013/C 258E/17

Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimine ***I
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ja määrust (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord (COM(2010)0794 – C7-0005/2011 – 2010/0380(COD))

125

P7_TC1-COD(2010)0380Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 18. aprillil 2012. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2012, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ja määrust (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 rakendamise kord

126

2013/C 258E/18

Euroopa Liidu ühinemine Kagu-Aasia sõprus- ja koostöölepinguga ***
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ühinemise kohta Kagu-Aasia sõprus- ja koostöölepinguga (07434/2012 – C7-0085/2012 – 2012/0028(NLE))

126

2013/C 258E/19

Protokolli eelnõu Iiri rahva murede kohta seoses Lissaboni lepinguga (nõusolek) ***
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta otsus, mis käsitleb Euroopa Ülemkogu ettepanekut konventi mitte kokku kutsuda, et lisada protokoll Iiri rahva murede kohta seoses Lissaboni lepinguga Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule (00092/2011 – C7-0388/2011 – 2011/0816(NLE))

127

2013/C 258E/20

Protokolli eelnõu Iiri rahva murede kohta seoses Lissaboni lepinguga (konsulteerimine) *
Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon, mis käsitleb protokolli eelnõu Iiri rahva murede kohta seoses Lissaboni lepinguga (Euroopa Liidu lepingu artikkel 48 lõige 3) (00092/2011 – C7-0387/2011 – 2011/0815(NLE))

128

 

Neljapäev, 19. aprill 2012

2013/C 258E/21

Metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodava puidu ja puittoodetega kauplemist käsitlev vabatahtlik partnerlusleping ELi ja Kesk-Aafrika Vabariigi vahel ***
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2012. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Kesk-Aafrika Vabariigi vahelise vabatahtliku partnerluslepingu, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist (FLEGT), sõlmimise kohta (14034/2011 – C7-0046/2012 – 2011/0127(NLE))

130

2013/C 258E/22

ELi ja Libeeria vaheline vabatahtlik partnerlusleping, milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist ***
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2012. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Libeeria Vabariigi vahelise vabatahtliku partnerluslepingu (milles käsitletakse metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja Euroopa Liitu toodavate puittoodetega kauplemist) sõlmimise kohta (11104/2011 – C7-0241/2011 – 2011/0160(NLE))

130

2013/C 258E/23

Finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevatele liikmesriikidele mõeldud riskijagamisvahendid ***I
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006 teatavate sätete osas, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevatele liikmesriikidele mõeldud riskijagamisvahendeid (COM(2011)0655 – C7-0350/2011 – 2011/0283(COD))

131

P7_TC1-COD(2011)0283Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. aprillil 2012. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2012, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1083/2006 seoses teatavate sätetega, mis käsitlevad finantsstabiilsuse säilitamisega tõsistes raskustes või sellises ohus olevatele liikmesriikidele mõeldud riskijagamisvahendeid

132

2013/C 258E/24

USA ja ELi vaheline leping, milles käsitletakse broneeringuinfo kasutamist ja edastamist USA Sisejulgeolekuministeeriumile ***
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2012. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vahelise lepingu (milles käsitletakse broneeringuinfo kasutamist ja edastamist USA Sisejulgeolekuministeeriumile) sõlmimise kohta (17433/2011 – C7-0511/2011 – 2011/0382(NLE))

132

2013/C 258E/25

Ettevõtte tulumaksu ühtne konsolideeritud maksustamisbaas *
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohta (COM(2011)0121 – C7-0092/2011 – 2011/0058(CNS))

134

2013/C 258E/26

Energiatoodete ja elektrienergia maksustamine *
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2012. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik) (COM(2011)0169 – C7-0105/2011 – 2011/0092(CNS))

144

 

Reede, 20. aprill 2012

2013/C 258E/27

Paranduseelarve projekt nr 1/2012: ITERi rahastamine
Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2012. aasta paranduseelarve projekti nr 1/2012 kohta, III jagu – Komisjon (08136/2012 – C7-0088/2012 – 2012/2011(BUD))

161

Menetluste selgitus

*

Nõuandemenetlus

**I

Koostöömenetlus, esimene lugemine

**II

Koostöömenetlus, teine lugemine

***

Nõusolekumenetlus

***I

Kaasotsustamismenetlus, esimene lugemine

***II

Kaasotsustamismenetlus, teine lugemine

***III

Kaasotsustamismenetlus, kolmas lugemine

(Menetlus põhineb Euroopa Komisjoni esitatud õiguslikul alusel.)

Poliitilised muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▐.

Teenistuste tehnilised parandused ja kohandused: uus või muudetud tekst on märgistatud tavalises kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ║.

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

RESOLUTSIOONID

Euroopa Parlament 2012–2013 ISTUNGJÄRK 18.–20. aprill 2012 istungid Istungjärgu protokoll on avaldatud ELT C 183 E, 23.6.2012. VASTUVÕETUD TEKSTID

Kolmapäev, 18. aprill 2012

7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/1


Kolmapäev, 18. aprill 2012
Ühtekuuluvuspoliitika roll Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia „Euroopa 2020” kontekstis

P7_TA(2012)0125

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia „Euroopa 2020” kontekstis (2011/2195(INI))

2013/C 258 E/01

Euroopa Parlament,

võttes arvesse äärepoolseimate piirkondade eristaatust tunnistava Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklite 355 ja 349 sätteid nende koostoimes, ning ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti a riigiabi korra kohta nendes piirkondades,

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 174 ja sellele järgnevaid artikleid, milles on sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk ja määratletakse struktuurilise otstarbega finantsinstrumendid selle saavutamiseks,

võttes arvesse komisjoni 26. mai 2004. aasta teatist äärepoolseimate piirkondade tihedama partnerluse kohta (COM(2004)0343),

võttes arvesse oma 28. septembri 2005. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade vahelise partnerluse tugevdamise kohta (1),

võttes arvesse komisjoni 12. septembri 2007. aasta teatist „Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid” (COM(2007)0507) ja sellele lisatud komisjoni talituste 12. septembri 2007. aasta töödokumenti „Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid” (SEC(2007)1112),

võttes arvesse oma 20. mai 2008. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade strateegia kohta: kokkuvõte ja arenguperspektiivid (2),

võttes arvesse komisjoni 17. oktoobri 2008. aasta teatist „Äärepoolseimad piirkonnad – Euroopa eelis” (COM(2008)0642),

võttes arvesse äärepoolseimate piirkondade 14. oktoobri 2009. aasta ühismemorandumit „Äärepoolseimad piirkonnad 2020. aasta hakul”,

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

võttes arvesse Hispaania, Prantsusmaa, Portugali ja äärepoolseimate piirkondade 7. mai 2010. aasta memorandumit „Uuendatud nägemus Euroopa äärepoolseimate piirkondade strateegiast”,

võttes arvesse üldasjade nõukogu 14. juuni 2010. aasta 3022. koosoleku järeldusi (3),

võttes arvesse komisjoni 24. septembri 2010. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule POSEI 2006. aasta reformi mõju kohta (COM(2010)0501),

võttes arvesse 24. septembri 2010. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega sätestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks (COM(2010)0498),

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatist „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500 I ja II osa),

võttes arvesse 29. juuni 2011. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2011)0398),

võttes arvesse Euroopa Komisjoni liikmele Michel Barnier’le esitatud Pedro Solbes Mira 12. oktoobri 2011. aasta aruannet „Euroopa äärepoolseimad piirkonnad ja ühtne turg. ELi mõju maailmas”,

võttes arvesse komisjoni 18. oktoobri 2010. aasta teatist Euroopa Ülemkogule „Komisjoni arvamus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 355 lõike 6 alusel Prantsuse valitsuse algatuse kohta, et muuta Saint-Barthélemy staatust liidu suhtes” (COM(2010)0559) ja Euroopa Ülemkogu 29. oktoobri 2010. aasta otsust 2010/718/EL Saint-Barthélemy saare staatuse muutmise kohta Euroopa Liidu suhtes (4),

võttes arvesse 3. ja 4. novembril 2011 toimunud Euroopa Liidu äärepoolseimate piirkondade juhtide XVII konverentsi lõppdeklaratsiooni,

võttes arvesse äärepoolseimate piirkondade 15. jaanuari 2010. aasta arvamust komisjoni töödokumendi kohta, mis käsitleb avalikkusega konsulteerimist tulevase ELi 2020. aasta strateegia üle (COM(2009) 0647),

võttes arvesse äärepoolseimate piirkondade 28. jaanuari 2011. aasta ühisarvamust majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse viienda aruande kohta,

võttes arvesse ELi äärepoolseimate piirkondade 28. veebruari 2011. aasta arvamust ühtse turu akti kohta (COM(2010)0608, 27. oktoober 2010),

võttes arvesse Euroopa Komisjoni presidendile, José Manuel Durão Barrosole saadetud äärepoolseimatest piirkondadest pärit Euroopa Parlamendi liikmete konverentsi 6. juuli 2010. aasta ühist platvormi,

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A7-0084/2012),

A.

arvestades, et aluslepingu artiklis 349 sätestatakse esmasel õigusel põhinev õiguslik alus, mille kohaselt tugevdatakse õiguslikku eristaatust ja ühist poliitikat äärepoolseimate piirkondade kasuks;

B.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika peab olema kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” ning et selles strateegias on ette nähtud korraldada poliitilisi algatusi, mille keskmes on arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv, edendades kõrge tööhõivetasemega majandust, kus valitseb sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, ja selleks tuleb asjakohaselt käsitleda ääremaa mõõdet; arvestades, et äärepoolseimates piirkondades on lähtetingimused nende eesmärkide saavutamiseks raskemad kui teistes piirkondades ja et äärepoolseimad piirkonnad kavatsevad teha koostööd, et saavutada 2020. aastaks viis eesmärki tööhõive, uuendustegevuse, hariduse, sotsiaalse kaasamise, kliima ja energia alal, ning arvestades, et vajadus suunata strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid nende piirkondade potentsiaali kasutamisele ja tipptasemel sektorite majanduskasvule ei tähenda, et nendes piirkondades esinevad struktuurilised takistused ja traditsiooniliste sektorite rolli arengubaasina võib tähelepanuta jätta;

C.

arvestades, et vaatamata asjaolule, et ühtekuuluvuspoliitika peab jääma üheks peamiseks ELi meetmeks ELi piirkondades üldiselt ja eelkõige äärepoolseimates piirkondades ebavõrdsuse vähendamisel, nende integreerimisel siseturgu, nende oma koha leidmisel vastavas geograafilises ruumis, nende piirkondade arengu ja majanduse valdkonnas ELi mandriosale lähenemise edendamisel ning strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide poole püüdlemisel, mille esmatähtsaks vahendiks on Euroopa fondid, ei saa ainult selle Euroopa poliitikaga üksi lahendada kõiki äärepoolseimate piirkondade raskusi;

D.

arvestades, et äärepoolseimate majandussüsteemide suureks probleemiks on see, kuidas muuta oma piirangulised tingimused kasvupotentsiaaliks ja -võimalusteks, kasutades selleks vahendeid, mis vähendavad ebavõrdsust inimeste ja kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumise osas, ning et uued ülemaailmsed katsumused, nagu globaliseerumine, kliimamuutused, energiavarustus ning taastuvenergiate arendamine ja demograafilised surved, nõuavad ELi poliitikameetmete ja vahendite koordineerimist;

E.

arvestades, et majanduse olukord on majandus-, sotsiaal- ja finantskriisi tõttu äärepoolseimates piirkondades halvenenud veelgi rohkem kui Euroopa ülejäänud piirkondades, tuues esile nende piirkondade majanduse struktuurilised puudused ja sõltuvuse välismaailmast;

F.

arvestades, et Euroopa Liidu investeeringud äärepoolseimatesse piirkondadesse ei seisne pelgalt mahajäämuse korvamises ja puudujääkide kompenseerimises, vaid need on ka investeeringud, mis annavad hüvesid ja kasu kogu Euroopa Liidule;

Äärepoolseimate piirkondade diferentseeritud ja tervikuna kohtlemine

1.

rõhutab asjaolu, et aluslepingust tulenevalt on äärepoolseimatel piirkondadel õigus diferentseeritud ja tervikuna kohtlemisele, mis võimaldab neil saada maksimaalsel tasemel toetusi, olenemata nende arengutasemest, nii et nende eripärasid võetaks piisavalt arvesse ja need oleksid kaitstud;

2.

toonitab kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku arengu viienda aruande järeldustega vajadust suurendada ühtekuuluvuspoliitika vahendite paindlikkust nii palju, et võimaldada investeeringuid, mis tagaksid ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidele vastava kasvutaseme ja arengu ning seda ka geograafilistes ja demograafilistes eritingimustes;

3.

toetab ideed, mille kohaselt tuleks jätkata strateegias „Euroopa 2020” määratletud põhieesmärkide poole püüdlemist äärepoolseimates piirkondades, aga nõuab tungivalt, et neid eesmärke kohandataks lähtuvalt kõnealuste piirkondade tegelikest oludest, võttes arvesse nende suurt mitmekesisust piirkonniti, struktuurilisi tingimusi ja nende võimalikke eeliseid, ning rõhutab, et ELi toimimise lepingu artiklit 349, mis näeb ette erimeetmete võtmise äärepoolseimate piirkondade iseärasustest tingitud mõju leevendamiseks, tuleks rohkem kasutada ja anda sellele asjakohane õiguslik, institutsiooniline ja poliitiline ulatus, et tagada äärepoolseimate piirkondade õiglane integratsioon ning nende majanduslik ja sotsiaalne areng siseturul ja Euroopa Liidus laiemalt ning võimaldada ühtlasi äärepoolseimatel piirkondadel teiste piirkondadega võrdsetel alustel täielikult osaleda kõikides liidu asjaomastes programmides;

4.

on arvamusel, et alates 2014. aastast esitatavates uutes määruse ettepanekutes kolme esimest temaatilist koondeesmärki tuleks muuta äärepoolseimate piirkondade jaoks paindlikumaks, mis hoiaks ära võimaluse oluliselt piirata mitmekesistamisvõimalusi ja olemasoleva potentsiaali arendamist, samuti nende piirkondade võrreldavate ja konkurentsivõime eeliste ärakasutamist;

5.

pooldab äärepoolseimate piirkondade abikõlblikkuse kindlaksmääramisel struktuurifondide eraldiste saamiseks muude kriteeriumide kasutuselevõtmist, sest SKP inimese kohta ei kajasta nende piirkondade spetsiifilist reaalsust ning on olemuselt vastuolus ääremaa staatusega ja aluslepingu endaga; palub sellega seoses rakendada konkreetseid kriteeriume, kandes äärepoolseimad piirkonnad nende SKP tasemest sõltumatult kõige vähem arenenud piirkondade hulka, kuna selline lähenemisviis on kõige paremini kohandatud nende erilisele olukorrale; nõuab tungivalt ka seda, et kaasrahastamise määrad oleksid äärepoolseimate piirkondade jaoks 85 % kõikide nendele piirkondadele mõeldud toetusvahendite puhul; nõuab äärepoolseimates piirkondades toetusvahendite eelarve täitmise tähtaja pikendamist, pidades silmas eelarve paremini täitmist;

6.

taunib seoses Euroopa Regionaalarengu Fondi lisaeraldisega ettepanekut vähendada järsult äärepoolseimatele piirkondadele ja väikese rahvastikutihedusega piirkondadele eelarveperioodiks 2014–2020 kavandatud eraldisi ja tunneb muret selle üle, et algselt äärepoolseimate piirkondade ja väikese rahvastikutihedusega piirkondade strukturaalsete puuduste kompenseerimiseks mõeldud eraldisi on moonutatud, suunates 50 % eraldistest erinevate eesmärkide täitmiseks; palub, et sellised eraldisi suurendataks 85 % kaasrahastamise määrani, nagu on tavaline Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) puhul; nõuab sellega seoses, et strateegia „Euroopa 2020” rakendamiseks vajalikud rahalised vahendid võimaldaksid juurdepääsu ELi toetustele vähemalt samas mahus praeguse finantsraamistiku alusel saadavatega, et strateegiat oleks võimalik ühtselt ja tulemuslikult rakendada;

7.

peab kahetsusväärseks kärpeid ühtekuuluvuse valdkonnas, täpsemalt asjaolu, et komisjon soovitab vähendada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse üldist rahastamist järgmisel programmiperioodil 5,1 % võrra 2011. aasta püsivhindades, sealhulgas kärpida vähem arenenud piirkondade (välja arvatud üleminekupiirkonnad) rahastamist 20,2 %, konkurentsipiirkondade rahastamist 5,6 % ja Ühtekuuluvusfondi eraldisi 2,9 %;

8.

avaldab heameelt komisjoni kava üle lisada aastaid 2014–2020 hõlmavasse mitmeaastasesse finantsraamistikku äärepoolseimate piirkondade ja väga väikese rahvastikutihedusega piirkondade eelarverida, kuna sellega luuakse selgem seos nendele piirkondadele eraldatavate rahaliste vahendite ja nendele seatud eesmärkide vahel;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et ettepanekus võtta vastu järgmise ESFi määrus ei ole äärepoolseimate piirkondade olukorda välja toodud, võttes arvesse mitte ainult ELi toimimise lepingu artiklis 349 loetletud struktuurilisi omadusi, vaid ka nende erilist majanduslikku olukorda, mis paigutab nad Euroopa Liidu kõige kõrgema töötuse määraga piirkondade hulka;

10.

rõhutab vajadust kohandada Euroopa maksu- ja tollipoliitika meetmeid, et tugevdada äärepoolseimate majandussüsteemide konkurentsivõimet, ning asjaolu, et asjakohased maksu- ja tollisätted on esmatähtsad majandustegevuse mitmekesistamiseks ja oskusi nõudvate tööhõivevõimaluste loomiseks äärepoolseimates piirkondades;

11.

rõhutab, et äärepoolseimate piirkondade kodanikud peavad saama siseturu eelistest kasu teiste Euroopa Liidu kodanikega võrdsetel alustel, ning kutsub üles võtma meetmeid vastavalt Solbesi raportis esitatud soovitustele; kutsub üles uurima äärepoolseimate piirkondade jaoks ette nähtud riigiabi raamistiku väljatöötamise võimalust ning pooldab suurtesse, keskmise suurusega ja väikestesse ettevõtetesse investeerimisel antava abi osatähtsuse säilitamist praegusel tasemel ja võimaluse säilitamist anda mitteastmelist ja ajaliselt piiramatut toimimisabi paindlikus reguleerivas raamistikus, kuna selline abi ei kahjusta konkurentsi ja see aitab äärepoolseimatel piirkondadel saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke, sealhulgas innovatsiooni, teadustegevuse ja keskkonna alaseid eesmärke; rõhutab avalike teenuste, eelkõige lennu- ja meretranspordi, posti-, energia- ja sidesektori teenuste olulisust äärepoolseimate piirkondade majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks;

12.

rõhutab, kui oluline on toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid neile ELi vahendite eraldamisega äärepoolseimate piirkondade tootmissektori arendamiseks ja töötajate oskuste edendamiseks, väärtustades piirkondade eriomast toodangut ja kohalikku majandust;

13.

usub, et ELi meetmed peavad olema kesksel kohal ja andma tõuke äärepoolseimatest piirkondadest tippkeskuste arendamiseks, tuginedes sektoritele, mis väärtustavad nende eeliseid ja oskusteavet, näiteks jäätmekäitluse, energiavarustusega iseseisva toimetuleku, taastuvenergia, bioloogilise mitmekesisuse, üliõpilaste liikuvuse, kliimauuringute ning kriisiohje alal; on seisukohal, et kui Euroopa mandriosa tasandil ja selle üldiste omaduste alusel võetavad meetmed ei osutu alati tõhusaks äärepoolseimates piirkondades, siis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 349 lubatud katselisi meetmeid, mis osutuvad tõeliselt edukaks, võiks laiendada ülejäänud ELile; julgustab komisjoni kasutama nendes piirkondades võimalikult palju katsemeetmeid, mille eesmärgiks on innovatiivne, solidaarne ja jätkusuutlik majanduskasv;

ELi äärepoolseimate piirkondade poliitika spetsiifiline raamistik

14.

kutsub üles tõhustama põllumajanduse toetusmeetmeid POSEI raames, et konkureerida tootjatega, kelle tootmiskulud on madalamad, ja nõuab ÜPP raames äärepoolseimates piirkondades rakendatavate konkreetsete sätete säilitamist;

15.

pooldab seisukohta, et ELi õiguseelnõude ja Euroopa Liidu sõlmitavate lepingute puhul tuleks teostada eelnev mõjuhindamine nende mõju kohta äärepoolseimate piirkondade majandusele;

16.

rõhutab vajadust säilitada mereressursside säästva majandamise ja kaitse meetmed, piirata järkjärguliselt juurdepääsu biogeograafiliselt tundlikeks piirkondadeks tunnistatud merepiirkondadesse, lubades sinna vaid kohalikke laevastikke, kasutada keskkonnasõbralikke püügivahendeid, väärtustada vesiviljelust, kehtestada taas võimalus saada abi laevastiku uuendamiseks ja moderniseerimiseks ohutus- ja hügieenitingimuste parandamiseks ning rakendada häid tavasid, ja kutsub üles suurendama lisakulutuste kompenseerimist kalanduse POSEI programmi raames; rõhutab, et vaja on kasutada iga piirkonna tegelikele oludele paremini vastavaks kohandatud käsitust, tuginedes arengumudelitele, mis kohalikud sidusrühmad on sektori jaoks välja töötanud;

17.

avaldab kahetsust, et ühise kalanduspoliitika reformi ettepanekus ei arvestata piisavalt äärepoolseimate piirkondade olukorra ja tegelikkusega; juhib tähelepanu äärepoolseimate piirkondade merelisele mõõtmele ja kalanduse tähtsusele maakasutuse planeerimisel ja kohaliku elanikkonna tööhõive jaoks tulenevalt nende piirkondade majandusvööndist, mille potentsiaal peab väljenduma konkreetsetes meetmetes tõelise meremajanduse arendamiseks ja mida tuleb Euroopa integreeritud merenduspoliitikas nõuetekohaselt arvesse võtta; tuletab meelde kasvavat majanduslikku huvi äärepoolseimate piirkondade merepõhja tohutu biogeneetilise ja mineraalse rikkuse vastu, mida oleks oluline uues äärepoolseimate piirkondade strateegias arvesse võtta, et arendada välja merel põhinev teadmistepõhine majandus; toetab kõnealusega seoses äärepoolseimate piirkondade seadmist ELi merenduspoliitika keskmesse, rõhutades rolli, mis neil võiks olla merede ja rannikualade jätkusuutlikul kasutamisel ning rahvusvahelises merenduse juhtimises, ning asjaolu, et Atlandi ookeanis asuvad äärepoolseimad piirkonnad tuleb kaasata väljatöötamisel olevasse Atlandi ookeani strateegiasse;

18.

tuletab meelde turismisektori tähtsust ja kutsub komisjoni üles kiirendama Euroopa tegevuskava täitmist ning tagama olemasolevate rahastamisliinide suurem koordineerimine, pöörates äärepoolseimatele piirkondadele erilist tähelepanu;

19.

rõhutab asjaolu, et äärepoolseimad piirkonnad soovivad panustada teadus- ja uuendustegevuse strateegiasse ning ettevõtlusstruktuuri arengusse, julgustades eelkõige ettevõtlusvaimu noorte hulgas, et võimaldada VKEdel areneda ja vältida töötust noorte hulgas; pooldab üleeuroopaliste tehnoloogiainfrastruktuuride ja innovatsioonikeskuste loomist, projektide ja partnerluste arendamist teadus- ja tehnoloogiasüsteemi üksustega ning ideede ja heade tavade jagamist Euroopa innovatsiooni ja aruka spetsialiseerumise tugivõrkude (nt S3 platvormi) kaudu, ja pikaajalisi investeeringuid äärepoolseimatesse piirkondadesse ühtekuuluvusfondi vahendite raames, selleks et tagada nende piirkondade aktiivne osalemine strateegia „Euroopa 2020” juhtprojektides; nõuab äärepoolseimate piirkondade heaks tehtud pingutuste jätkamist, et kiirendada ühelt poolt nende potentsiaalile vastavate kohalike uurimisrajatiste loomist ja teiselt poolt soodustada ja ergutada atraktiivsete, edukate, tõeliste ressurssidega ülikoolide arengut, mis on mujal liidu territooriumil asuvate ülikoolidega ühel tasemel;

20.

toonitab vajadust hõlbustada ühtekuuluvuspoliitika fondide ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi vahelist koostoimet, et tugevdada äärepoolseimate piirkondade arengut ning vähendada teadusuuringutega seotud vahendite alakasutamist;

21.

rõhutab, et Euroopa ühtne transpordipiirkond peab kaasa aitama äärepoolseimaid piirkondi kaasavale majanduskasvule, parandama ligipääsetavust ja võitlema kliimamuutuse vastu; kutsub üles looma äärepoolseimatele piirkondadele ette nähtud spetsiaalset transporditoetuste raamistikku, eelkõige ühistranspordi jaoks ja saarte vahelise meretranspordi arendamiseks; kutsub ühtlasi üles looma logistikaplatvorme ning pooldab selliste projektide rakendamist nagu merekiirteed; juhib tähelepanu Marco Polo programmi potentsiaalile äärepoolseimates piirkondades; kutsub komisjoni üles muutma programmi paindlikumaks ja pikendama seda pärast 2013. aastat ning nõuab, et Euroopa Ühendamise Rahastu sisaldaks konkreetseid viiteid äärepoolseimatele piirkondadele; nõuab äärepoolseimate piirkondade kaasamist TEN-T ja uue instrumendi võrku, mille eesmärk on parandada ühendusi Euroopas;

22.

tuletab meelde, et äärepoolseimate piirkondade sõltuvus imporditud fossiilkütustest tekitab kõrgeid lisakulusid; märgib, et regionaalpoliitika raames äärepoolseimatesse piirkondadesse tehtavad investeeringud kliimamuutuse vastu võitlemiseks on suhteliselt väikesed; teeb ettepaneku tugevdada taastuvenergia sektorit selliste algatustega nagu saarte pakt, mis on mõeldud kohalike taastuvenergia tegevuskavade ja rahastatavate projektide väljatöötamiseks eesmärgiga vähendada CO2-heidet 2020. aastaks vähemalt 20 %, ja luua selleks spetsiaalne programm taastuvenergiaalaste ja piirkonna energeetikabaasi mitmekesistamise alaste teadusprojektide jaoks, eriti maasoojus-, laine- ja vesinikuenergia valdkonnas, ning spetsiaalne energiaprogramm, et vähendada kauge asukoha, infrastruktuuride ja teenuste osutamise maksumust ja edendada ambitsioonikat poliitikat, mille äärepoolseimad piirkonnad on taastuvenergia arendamise valdkonnas kohustuseks võtnud;

23.

võtab murelikult teadmiseks kliimamuutuse mõju äärepoolseimates piirkondades, eelkõige veetaseme tõusu; nõuab, et EL pööraks nendele probleemidele tähelepanu kliimamuutuse ennetamise ja sellele reageerimise strateegias; soovitab kasutada asjakohaselt energiavarusid ja edendada taastuvate energiaallikate potentsiaali;

24.

nõuab tungivalt, et komisjon looks POSEI-l põhineva spetsiaalse energia-, transpordi- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaprogrammi, millel on võimalikult suur koostoime teiste liidu tegevussuundadega nendes valdkondades;

25.

peab vajalikuks toetada liikmesriike, et nad tagaksid äärepoolseimate piirkondade elanikele täieliku juurdepääsu uutel tehnoloogiatel (nt lairiba- ja traadita tehnoloogia, sealhulgas satelliittehnoloogia) põhinevatele info- ja kommunikatsioonivahenditele, ja eelkõige juurdepääsu lairiba infrastruktuurile, et soodustada teenuste digitaalseks muutmisega majanduskasvu ja paremat haldamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et kõigil äärepoolseimate piirkondade elanikel oleks 2013. aastaks juurdepääs interneti lairibaühendusele;

26.

tunnistab, arvestades asjaolu, et digitaalne majandus on kahtlemata ELi majandusarengu liikumapanev jõud, et digitaalne tõrjutus on üha suurem probleem, millest võib saada tõsine arengutakistus;

27.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika uuenduslik rahastamine võib osaliselt lahendada väga väikeste ettevõtete / VKEde kroonilise investeeringute puudumise rõhutab vajadust parandada äärepoolseimate piirkondade ettevõtete juurdepääsu rahastamisele, luues muu hulgas dialoogi Euroopa Investeerimispanga grupiga ning toetades kohalike investeerimisfondide loomist igas äärepoolseimas piirkonnas ja piirkondlike riskikapitaliturgude arendamist vastavalt ettepanekule, mis esitati eespool mainitud Pedro Solbes Mira aruandes Euroopa äärepoolseimate piirkondade kohta; kutsub komisjoni üles tegema Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepanekut sellekohase seadusandliku akti kohta;

28.

nõuab, et äärepoolseimates piirkondades rakendataks piiratud valdkondades katselisi meetmeid seoses riigihangete korraldamisega nii, et hankelepingute sõlmimisel võetakse arvesse konkureerivate osalejate territoriaalsust;

Äärepoolseimate piirkondade parem valitsemine ja nende lõimimine ELi ja selle geograafilisse ruumi

29.

nõuab äärepoolseimate piirkondlike ja kohalike omavalitsuste suuremat kaasamist Euroopa programmide ja poliitikasuundade koostamisse ja täideviimisse vastavalt paindlikkuse, kohandatavuse ja moduleerimise põhimõtetele, subsidiaarsuse ja mitmetasandilise valitsemise raames ning partnerluses erasektori ja kodanikuühiskonnaga, et äärepoolseimate piirkondade spetsiifiliste vajaduste arvessevõtmine kõigil otsustustasanditel ja nende piirkondade suurem silmapaistvus ELi institutsioonides;

30.

on seisukohal, et äärepoolseimate piirkondade üks peamine nõrk külg on nende ressursside majandamine; on seisukohal, et neile tuleb anda piisavad vahendid, mis võimaldavad neil hallata mitte ainult transpordi, vaid ka veemajanduse, energia ja jäätmemajanduse infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid;

31.

tuletab meelde, et Pedro Solbes Mira aruandes Euroopa äärepoolseimate piirkondade kohta ühtsel turul rõhutati, et äärepoolseimate piirkondade majandust piiravad pea igas valdkonnas lisakulud; juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu ka monopoolsetele olukordadele, turgu valitseva seisundi kuritarvitamisele ja kartellikokkulepetele, mille ebaõiglaseks tagajärjeks on elukalliduse tõus; palub komisjonil viia läbi üksikasjalik uuring hinnakujunduse kohta äärepoolseimates piirkondades, et määrata kindlaks asjakohased vahendid, mille abil muuta ühisturu toimimine nendel territooriumidel tõhusamaks;

32.

juhib tähelepanu äärepoolseimate piirkondade rollile ELi ja ülejäänud maailma vahelise piirina ning pooldab käsitust, mis kujuneks komisjoni teadaande kohaselt jätkuvas arutelus äärepoolseimate piirkondadega ja mis tunnustaks nende piirkondade lähedust kolmandate riikidega, sealhulgas riikidega, kellega neil on privilegeeritud ajaloolised ja kultuurilised suhted; juhib tähelepanu vastavatesse geograafilistesse piirkondadesse integreerumise raskustele ja vajadusele otsida konkreetseid uuenduslikke vorme, mis aitavad äärepoolseimate piirkondade ja kolmandate riikide vaheliste ühiste programmide ja projektide kaudu kaasa tegelikule piirkondlikule integratsioonile ning aitavad luua head ühendused vastavates geograafilistes piirkondades; rõhutab teatavate ELi poliitikavaldkondade välisaspektide mõju äärepoolseimatele piirkondadele ning vajadust viia läbi uuringud rahvusvaheliste kaubandus- ja kalanduslepingute mõju hindamiseks ja nende tagajärgede kindlakstegemiseks äärepoolseimatele piirkondadele ja nende tootmisele, et kehtestada hüvitusmeetmed, mis võimaldavad kõnealuste lepingute sõlmimisest tingitud kahjusid leevendada;

33.

avaldab kahetsust huvipuuduse üle, mida kaubanduse peadirektoraat ilmutas esmapilgul majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel äärepoolseimate piirkondade iseärasustega arvestamise suhtes, ning nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks AKV riikidega sõlmitavate lõplike lepingute raames asjaomaste äärepoolseimate piirkondade huvidega arvestavate kompromisslahenduste poole püüdlemist;

34.

tuletab veel kord meelde vajadust ühtekuuluvuspoliitika vahendite ja Euroopa Arengufondi vahelise suurema koostoime järele, et toetada äärepoolseimate piirkondade ühist huvi pakkuvaid projekte ja piirkondlikku integratsiooni; tuletab sellega seoses meelde Euroopa Parlamendi korduvat seisukohta Euroopa Arengufondi eelarvesse lülitamise suhtes;

35.

rõhutab territoriaalse koostöö olulisust äärepoolseimate piirkondade puhul ning kutsub üles territoriaalse koostöö programme jätkama; pooldab reguleerimise paindlikkust olemasolevate rahaliste vahendite paremaks kasutamiseks ja koostööprojektide konkreetsemaks muutmiseks ning Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastamise määra tõstmist 85 %-le, et keskenduda rohkem riikidevahelisele koostööle ja kaotada äärepoolseimate piirkondade puhul piiriüleses koostöös merepiiride 150 km kriteeriumi; tuletab meelde, et äärepoolseimate piirkondade soodne asukoht ja nende oluline geostrateegiline roll on Euroopa Liidu jaoks tohutuks lisandväärtuseks suhetes Aafrika ja Kesk-Ameerika riikidega ning Ameerika Ühendriikidega;

36.

on seisukohal, et piiriülesed e-valitsuse teenused aitavad kaasa äärepoolseimate piirkondade integreerimisele ELi siseturule;

37.

tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 355 lõigetes 1 ja 2 nimetatud Taani, Prantsusmaa ja Hollandi ülemeremaad ja -territooriumid võivad otsustada saada äärepoolseimaks piirkonnaks, valides neile kõige sobivama staatuse, ning juhib tähelepanu praegustele äärepoolseimatele piirkondadele ja nende otsustavale rollile oma staatuse edendamises ja kindlustamises;

38.

annab märku Mayotte’i peatsest äärepoolseima piirkonna staatuse saamisest ja kutsub komisjoni üles tugevdama vältimatult vajalikku haldus- ja tehnilist järelevalvet rahaliste vahendite nõuetekohase vastuvõtmise üle; tuletab sellega seoses meelde Mayotte’i abistamise ettevalmistusmeetmeteks ette nähtud eelarvevahendeid ja vajadust näha järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ette konkreetsed abikavad kõnealuse piirkonna või mis tahes muu potentsiaalselt asjassepuutuva territooriumi jaoks, mis on saamas äärepoolseima piirkonna staatust, et toetada neid territooriume äärepoolseimaks piirkonnaks ülemineku protsessis;

*

* *

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.


(1)  ELT C 227 E, 21.9.2006, lk 512.

(2)  ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 12.

(3)  Vt nõukogu dokumenti nr 11021/2010.

(4)  ELT L 325, 9.12.2010, lk 4.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/8


Kolmapäev, 18. aprill 2012
Inimõigused maailmas ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas

P7_TA(2012)0126

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale (2011/2185(INI))

2013/C 258 E/02

Euroopa Parlament,

võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2010. aastal (11501/2/2011), mille Euroopa välisteenistus avaldas 26. septembril 2011,

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 12. detsembri 2011. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” (COM(2011)0886),

võttes arvesse nõukogu järeldusi usust või veendumustest tingitud sallimatuse, diskrimineerimise ja vägivalla kohta, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3069. istungil 21. veebruaril 2011 Brüsselis,

võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes (1),

võttes arvesse oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 13. istungjärgu kohta (2),

võttes arvesse oma 19. mai 2010. aasta resolutsiooni „Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverents Ugandas, Kampalas” (3), 31. maist11. juunini 2011 Ugandas Kampalas toimunud läbivaatamise konverentsil vastu võetud resolutsioone ja deklaratsioone ning ELi allkirjastatud kohustusi,

võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks (4),

võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (5) ja uuendatud tegevuskava,

võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta, ÜRO peasekretäri inimõiguste kaitsjate eriesindaja tegevust, ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta (6),

võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta (7),

võttes arvesse laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid ning ELi suuniseid laste ja relvastatud konflikti küsimuses, samuti paljusid eelnevaid Euroopa Parlamendi resolutsioone nende küsimuste kohta,

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (8),

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni sotsiaalpoliitika välismõõtme, töö- ja sotsiaalsete normide edendamise ning Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta (9),

võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta (10),

võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000, ja selle 2005. aasta veebruaris ja 2010. aasta juunis muudetud versioone,

võttes arvesse kõiki oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise raskete juhtumite kohta,

võttes arvesse ÜRO 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni nr 66/167 võitluse kohta sallimatuse, negatiivsete stereotüüpide loomise ja häbimärgistamise ning diskrimineerimise, vägivalla õhutamise ja usutunnistusel või veendumustel põhineva isikuvastase vägivalla vastu,

võttes arvesse 20. juunil 2011. aastal välisasjade nõukogu 3101. istungil vastu võetud järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta,

võttes arvesse oma 27. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni Tiibeti, eelkõige nunnade ja munkade enesepõletamiste kohta (11),

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni õigusaktide delegeerimise volituste kohta (12),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu avaldust delegeeritud õigusaktide kasutamise kohta tulevases mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020), mis on lisatud Euroopa Parlamendi 1. detsembri 2011. aasta seadusandlikule resolutsioonile lepituskomitees heaks kiidetud ühise teksti kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1934/2006, millega luuakse rahastamisvahend koostööks tööstus- ning teiste suure sissetulekuga riikide ja territooriumitega (13),

võttes arvesse välisasjade nõukogu järeldusi Euroopa demokraatia rahastu kohta, mis võeti vastu 1. detsembril 2011 nõukogu 3130. istungil, ja deklaratsiooni Euroopa demokraatia rahastu loomise kohta, milles COREPER leppis kokku 15. detsembril 2011,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3 ja 21,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207,

võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kohta,

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni nõukogu määruse (EÜ) nr 1236/2005 (mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks) rakendamise kohta (14),

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta (15),

võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas (16),

võttes arvesse naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise ja sellega võitlemise konventsiooni vastuvõtmist Euroopa Nõukogu ministrite komitees 7. aprillil 2011,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2010. aasta resolutsiooni 65/208 kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste kohta,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone 46/121, 47/134 ja 49/179 inimõiguste ja äärmise vaesuse kohta, resolutsiooni 47/196 ülemaailmse vaesuse likvideerimisele pühendatud päeva kohta ning resolutsiooni 50/107 ülemaailmse vaesuse likvideerimisele pühendatud aasta tähistamise kohta ning ÜRO üleskutset esimese vaesuse likvideerimise kümnendi väljakuulutamise kohta,

võttes arvesse ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu dokumente E/CN.4/Sub.2/1996/13, E/CN4/1987/NGO/2, E/CN4/1987/SR.29 ja E/CN.4/1990/15 inimõiguste ja äärmise vaesuse kohta, E/CN.4/1996/25 arenguõiguse kohta ja ÜRO inimõiguste nõukogu nõuandekomisjoni resolutsiooni 1996/25 majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kasutamise kohta,

võttes arvesse äärmise vaesuse ja inimõigustega tegeleva ÜRO eriraportööri aruannet (A/66/265), milles analüüsitakse õigusakte, eeskirju ning tavasid, millega piiratakse vaesuses elavate isikute käitumist avalikes kohtades,

võttes arvesse ÜRO inimõiguste nõukogu 17. juuni 2011. aasta resolutsiooni 17(13) äärmise vaesuse ja inimõiguste kohta ning kõiki muid asjaomaseid inimõiguste nõukogu resolutsioone,

võttes arvesse komisjoni 13. oktoobri 2011. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325, 1820, 1888, 1889 ja 1960 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 3. mai 2011. aasta resolutsiooni 65/276 Euroopa Liidu osalemise kohta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töös,

võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused (COM(2011)0842),

võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 2011. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (COM(2011)0844),

võttes arvesse oma 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (17),

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist Euroopa Ülemkogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (COM(2011)0200),

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (COM(2011)0303),

võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2011. aasta teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas” (COM(2011)0681) ning uuringut väljaspool Euroopa Liitu tegutsevate Euroopa ettevõtete suhtes kohaldatava inimõiguste- ja keskkonnaalase õigusliku raamistiku kohta, mille teostas Edinburghi ülikool 2010. aasta oktoobris,

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (18);

võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta soovitust nõukogule kooskõlastatud poliitika väljatöötamise kohta seoses režiimidega, mille juhtide isiklike ja majandushuvidega seotud ELis toimuva tegevuse suhtes kohaldatakse ELi piiravaid meetmeid (19),

võttes arvesse ÜRO eriraportööri 16. mai 2011. aasta raportit (A/HRC/17/27) arvamus- ja sõnavabaduse edendamise ja kaitsmise kohta, milles rõhutatakse, et rahvusvahelised inimõigustealased normid ja standardid, mis seonduvad õigusega arvamus- ja sõnavabadusele, on kohaldatavad internetile kui kommunikatsioonikanalile,

võttes arvesse ÜRO peasekretäri lastevastase vägivalla eriesindaja 13. jaanuari 2012. aasta aastaaruannet, milles kinnitatakse taas, et lastevastase vägivallatuse normatiivseks aluseks on inimõigused, ning nõutakse lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollide üldist ratifitseerimist ning riikides niisuguste õigusaktide jõustamist, mis keelavad igasuguse lastevastase vägivalla,

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengu kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist (20),

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi inimõigustealaseid õigusakte,

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

võttes arvesse kõiki ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle (21),

võttes arvesse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ning jätkuvaid läbirääkimisi ELi konventsiooniga ühinemise üle,

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2,

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0086/2012),

A.

arvestades, et aluslepingud kohustavad liitu juhinduma oma välistegevuses demokraatia põhimõtetest, õigusriigi põhimõttest, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsusest ja jagamatusest, inimväärikuse ja vähemuste õiguste austamisest, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtetest ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete austamisest;

B.

arvestades, et õiglus ja õigusriigi põhimõte on kestva rahu tugisambad, tagades inimõigused ja põhivabadused; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut annab otsustava panuse inimõiguste alalhoidmisse, rahvusvahelisse õigusesse ja võitlusesse karistamatuse vastu;

C.

arvestades, et inimõiguste, põhivabaduste, sallivuse ja võrdsuse parimad tagatised on demokraatia, õigusriigi põhimõte, õiglus ja vastutus;

D.

arvestades, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on Euroopa Liidu põhiväärtused, mis peaksid järjekindlalt väljenduma ka selle välistegevuses;

E.

arvestades, et inimõigused ja areng on omavahel seotud; arvestades, et inimõigused on hädavajalikud aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ja hoidmiseks;

F.

arvestades, et südametunnistuse-, usu-, arvamus- ja sõnavabadus ilma riikliku karistuse ohuta on põhilised universaalsed õigused;

G.

arvestades, et inimõiguste kaitsjad on inimõiguste kaitsmise ja edendamise ning demokraatia tugevdamise protsessi olulised osalised;

H.

arvestades, et valitsusvälised organisatsioonid on hädavajalikud demokraatliku ühiskonna arenguks ja eduks ning vastastikuse mõistmise ja sallivuse edendamiseks;

I.

arvestades, et usu- või veendumusevabadus on nii valitsuste kui ka ühiskondlikest piirangutest tulenevalt paljudes maailma paikades endiselt üha suuremas ohus, põhjustades diskrimineerimist, sallimatust ja vägivalda üksikisikute ja usuliste kogukondade, sealhulgas usuliste vähemuste esindajate vastu;

J.

arvestades, et tuleb õppida Euroopa Liidu kogetud varasematest ebaõnnestumistest oma välistegevuse ümberkujundamisel, asetades oma poliitika keskmesse inimõigused ja demokraatia, ning ülemineku edendamisel autoritaarse režiimiga riikides, kelle režiime on de facto toetatud, eeskätt tingimustes, kus stabiilsuse ja julgeoleku probleemid on seadnud ohtu demokraatia ja inimõiguste edendamise põhimõttekindla poliitika; arvestades, et kõnealused ebaõnnestumised on näidanud vajadust vaadata üle praegused sellealased ELi vahendid ja luua uusi vahendeid, näiteks Euroopa demokraatia rahastu – asjatundliku, ennetava, lihtsa struktuuriga ja seega kulutõhusa ning kiire otsustus- ja reageerimisprotsessiga EList sõltumatu vahendina, mis suudab kasutada oma süvateadmisi ja kohaliku olukorra tundmist asjaomases riigis, tehes vahetut koostööd kohalike partneritega ning Euroopa ja kohalike partnerite vahelise mestimise abil, kasutades ka vahetult või ümbersuunamise kaudu ELi, liikmesriikide ja muid ressursse, et toetada kodanikuühiskonna suutlikkust luua demokraatlik opositsioon ja poliitilisi jõude, kes püüdlevad demokraatliku muutuse poole mittedemokraatlikes riikides ja üleminekuriikides, ning teha seda vastastikku ohutul ja vajaduse korral vaidlustataval viisil;

K.

arvestades, et vabad ja õiglased valimised on kõigest esimene samm demokraatiani jõudmisel, mis on pikaajaline ning inimõiguste, õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistava austamisel põhinev protsess;

L.

arvestades, et ELi ja kolmandate riikide vahelistes ELi arenguabi lepingutes sisalduvate inimõiguste sätete jõustamine ja inimõiguste eeltingimuseks seadmine on endiselt mitterahuldav;

M.

arvestades, et 2010. aastal oli ÜRO Julgeolekunõukogu naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva resolutsiooni 1325 (2000) kümnes aastapäev; arvestades siiski, et selle rakendamiseks ELis ja kogu maailmas on vaja täiendavaid pingutusi;

N.

arvestades, et eri liikmesriikidel on oma minevikust pakkuda ainulaadseid kogemusi seoses autoritaarsete režiimide ületamisega, ning arvestades, et niisugust üleminekualast kogemust tuleks paremini ära kasutada liidu suhetes partnerriikidega demokraatia ja inimõiguste tugevdamiseks;

O.

arvestades, et ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2010. aastal annab üldise ülevaate ELi selle valdkonna poliitikast;

P.

arvestades, et käesolevas resolutsioonis püütakse uurida, hinnata ja vajaduse korral kritiseerida konstruktiivselt komisjoni, nõukogu, kõrge esindaja ja Euroopa välisteenistuse inimõigustealast tegevust ning Euroopa Parlamendi tegevust üldiselt, et võtta luubi alla ELi tegevus ja aidata kaasa liidu vastava poliitika läbivaatamisele;

Üldosa

1.

rõhutab, et Euroopa Liit (EL) peab tegutsema järjekindlalt ning vastavalt aluslepingust ja ühenduse õigustikust tulenevatele kohustustele ning vältima topeltstandardeid oma inimõigustepoliitika ja muu välispoliitika vahel, sise- ja välispoliitika vahel ning oma suhetes kolmandate riikidega, et olla välissuhetes usaldusväärne partner, ning ühendama selle lähenemisviisi väljakutsega, mis seisneb inimõigusi käsitlevate riigistrateegia dokumentide väljatöötamises ja tegevuskavade rakendamises, mis peavad hõlmama ka demokratiseerimist, kajastades iga riigi spetsiifikat mõju osas, ning kasutama täiel määral vastavaid ELi vahendeid;

2.

rõhutab, et tuleb võtta asjakohaseid meetmeid, et tagada kodanikuõiguste ja põhivabaduste ohtu seadmise või piiramise vältimine majanduskriisi aegadel;

3.

rõhutab ühtlasi, et liidu poliitika peaks olema ka liidusiseselt järjekindel ja eeskujulik, samuti sidus ja kooskõlas põhiväärtuste ja põhimõtetega, et saavutada kogu maailmas ELi võimalikult suur usaldusväärsus ja inimõiguste poliitika tulemuslikkus; nõuab selget tõendit selle kohta, et Fava 2007. aastal vastu võetud kinnipeetavate transporti ja ebaseaduslikku kinnipidamist käsitlevas raportis esitatud soovitused rakendatakse ning kiidab heaks algatuse koostada parlamendi järelraport; peab kahetsusväärseks asjaolu, et hoolimata nimetatud raportis esitatud Euroopa Parlamendi selgest üleskutsest ei ole paljud ELi liikmesriigid käsitlenud täielikult ja avatult oma kaasosalust ülemaailmses inimõiguste rikkumises, mis leidis aset USA-poolse kinnipeetavate üleviimise ja salajase kinnipidamise käigus, ning sellega kaasnenud inimõiguste rikkumistes neis riikides; on seisukohal, et selline tõsine olukord takistab ELi oluliselt inimõiguste edendamisel maailmas ning moraalse autoriteedi saavutamisel; kutsub ELi institutsioone üles jätkama surve avaldamist liikmesriikidele täieliku ja avatud uurimise läbiviimiseks; rõhutab, kui oluline on jätkata tööd vastutuse saavutamiseks terrorismivastase võitlusega seotud salajase kinnipidamise küsimustes;

4.

tuletab meelde, et majanduslikud ja sotsiaalsed õigused on olnud alates inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest 1948. aastal inimõiguste lahutamatu osa; on seetõttu veendunud, et EL peab aitama neid õigusi rakendada ka sellistes vähem arenenud ja arenguriikides, kellega ta sõlmib rahvusvahelisi lepinguid, sh kaubanduslepinguid;

5.

usub, et varjupaika käsitlevate direktiivide ümbersõnastamine peaks tegema lõpu jätkuvatele inimõiguste rikkumise probleemidele ning väidetele liikmesriikide topeltstandardite kohta kõnealuses valdkonnas; väidab, et liikmesriigid peaksid esitama vastavustabelid direktiivide asjakohaste sätete kohta, et nende rakendamist oleks võimalik nõuetekohaselt kontrollida; rõhutab, et ühise poliitika väljatöötamise raske ülesanne pakub võimalust tugineda parimatele tavadele; rõhutab olulist rolli, mida peab täitma Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet; nõuab kindlalt, et liikmesriikidel oleks oma osa pagulaste ümberasustamisel, ja kordab oma nõuet luua tõeline ühine ELi programm pagulaste ümberasustamiseks;

6.

kutsub USAd üles täitma oma lubadust sulgeda Guantánamo vangla; nõuab tungivalt, et liikmesriigid pingutaksid selle nimel, et asustada ümber Guantánamost vabastatud mitteeurooplastest kinnipeetavad, keda ei saa nende kodumaale tagasi saata, kuna neid ähvardab surm, piinamine või julm ja ebainimlik kohtlemine;

7.

nõuab, et EL, liikmesriigid ja komisjon võtaksid viivitamatult vajalikud meetmed ELi siseneda püüdvate migrantide merelt päästmise tagamiseks ning tagaksid liikmesriikide ja pädevate asutuste tegevuse kooskõlastamise ja koostöö, et vältida sadade naiste, laste ja meeste uppumist ja surma merel;

8.

ergutab läbirääkimisi ELi ühinemise üle Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

9.

tunnustab inimõigusi käsitlevate riigistrateegia dokumentide koostamist ja rõhutab, et need peaksid hõlmama ka demokratiseerimist; nõuab nende kiiret ellurakendamist strateegiaid täiendavate tegevuskavade kaudu, mis tuginevad laiapõhjalistele konsultatsioonidele kohalike ja rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, iga riigi olukorra ja vajaduste analüüsidele ning kasutavad täielikult ära ELi asjakohased rahastamisvahendid; nõuab kindlalt vajadust kasutada neid riigistrateegia dokumente viitedokumentidena kõikides poliitikavaldkondades ja asjaomastes välisrahastamisvahendites; kordab oma nõudmist teha need riigistrateegia dokumendid Euroopa Parlamendile kättesaadavaks; rõhutab vajadust järjepidevuse ning topeltstandardite vältimise järele;

10.

rõhutab kodanikuühiskonna otsustavat rolli demokraatia ja inimõiguste kaitsemises ja edendamises; nõuab, et viidaks lõpule ELi delegatsioonides kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate jaoks kontaktisikute määramine; rõhutab, et ELi kontaktid kodanikuühiskonnaga peaksid tuginema tõelisele partnerlusele, sealhulgas võrdsetel alustel toimuvale süsteemsele, õigeaegsele ja korrapärasele dialoogile, mis peab tagama kodanikuühiskonna partnerite aktiivse osalemise hea valitsemistava protsessis; rõhutab, et selles raamistikus kogutud teavet tuleb hästi ära kasutada, kuid ka kaitsta Euroopa Liidu poliitikas, eelkõige demokraatia ja inimõiguste klauslite abil; rõhutab vajadust parandada teabevahetust inimõiguste kaitsesse kaasatud eri toimijate vahel kogu maailmas, et võimaldada neil paremini mõista elluviidavaid tegevusi ja meetmeid, eeskätt seoses konkreetsete üksikjuhtudega ja esinenud raskustega; rõhutab sellega seoses, et tuleks luua kodanikuühiskonna jälgimise mehhanism, et tagada kodanikuühiskonna süsteemne osalemine lepingute ja programmide rakendamises; tunneb samal ajal heameelt niisuguste algatuste üle nagu idapartnerluse kodanikeühenduste foorum ning ergutab ELi institutsioone järgima rohkem soovitusi ja deklaratsioone, mis on välja töötatud idapartnerluse kodanikeühenduste foorumi raames 2009. aastal Brüsselis, 2010. aastal Berliinis ja 2011. aastal Poznańis;

11.

väljendab kahetsust asjaolu üle, et mõned ELi partnerriigid algatavad isikute vastu politiseeritud ja fabritseeritud kohtuasju, rikkudes sellega inimõigusi ja õigusriigi põhinorme; on sügavalt mures asjaolu pärast, et hoolimata rahvusvahelistest üleskutsetest ei ole nendes kolmandates riikides võetud meetmeid poliitiliselt motiveeritud kohtuasjades süüdimõistetute õiguste tagamiseks ja austamiseks;

12.

märgib, et kodanike vahetu avalikku ellu kaasamise soodustamine otsese osaluse kaudu poliitilistes erakondades riigi ja Euroopa tasandil kujutab endast sõnavabaduse ning demokraatia olemuslikku õigust;

13.

nõuab tungivalt, et EL teeks täiendavaid jõupingutusi, integreeriks inimõigused ja demokraatia tõhusamalt arengukoostöösse ning tagaks, et ELi arenguprogrammid aitaksid kaasa partnerriikide rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustuste täitmisele; nõuab samuti, et inimõigused ja demokraatia integreeritaks nende elulise tähtsuse tõttu humanitaarhädaolukorrast arengule ülemineku protsessides hädaabi, taastamise ja arengukoostöö ühendamise programmidesse;

14.

tunneb heameelt selle üle, kui olulisel kohal on inimõigused, demokraatia ja õigusriigi põhimõte teatises „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637), ning rõhutab, et demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine, hea valitsemistava, rahu ja julgeolek on arengu, vaesuse vähendamise ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise eeltingimused, mis on omavahel koostoimes ja tugevdavad vastastikku üksteist; kinnitab inimõigustele suunatud arengupoliitika olulisust ning palub ELil püstitada oma arenguprogrammides inimõiguste ja demokraatia valdkonnas konkreetsed, mõõdetavad, saavutatavad ja kindla tähtajaga eesmärgid; palub ELil suunata oma arenguabi abi saavate riikide institutsioonide väljaarendamise tõhustamisele ja kodanikuühiskonna arendamisele, sest need aspektid on väga olulised hea valitsemistava seisukohalt ning vastutustunde ja arenguprotsessides osalemise tagamiseks; nõuab inimõiguste ja tingimuslikkuse klauslite tugevdamist ELi toetatud programmides; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles otsima uusi viise, kuidas tagada tihedam seotus partnerriikidega peetava inimõigustealase dialoogi ja arengukoostöö vahel;

15.

rõhutab, et EL peaks tagama, et arengupoliitika, rahutagamise, konfliktide ennetamise ja rahvusvahelise julgeoleku valdkonnas võetavad meetmed tugevdavad üksteist vastastikku; rõhutab sellega seoses vajadust töötada ebakindlas olukorras riikide jaoks välja sobivad strateegiad;

16.

toonitab äärmise vaesuse ja inimõiguste puudumise omavahelist seotust ning rõhutab vajadust töötada välja põhimõtted inimõiguste normide ja kriteeriumide rakendamise kohta äärmise vaesuse vastu võitlemise kontekstis;

17.

kordab, et 70 % maailma vaestest elab maapiirkondades ning nende ellujäämine ja heaolu sõltuvad otseselt loodusvaradest ning et ka linnapiirkondades elavad vaesed sõltuvad nendest varadest; nõuab, et EL kaitseks põhiõigusena elanikkondade juurdepääsu oma riigi loodusvaradele ja eluliselt olulistele ressurssidele, samuti juurdepääsu maale ja toiduga kindlustatust; mõistab hukka asjaolu, et märkimisväärsel arvul inimestel puudub juurdepääs niisugustele põhitarbeainetele nagu vesi; juhib tähelepanu ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud õigustele, nagu õigus piisavale toidule, sotsiaalsed miinimumstandardid, õigus haridusele, õigus tervishoiule, õiglased ja soodsad töötingimused ning õigus osaleda kultuurielus, mida tuleks käsitleda võrdväärsetena;

ELi 2010. aasta aruanne

18.

rõhutab inimõiguste ja demokraatia olukorda käsitleva ELi aastaaruande tähtsust ELi vastava poliitika analüüsi ja hindamise jaoks; märgib kahetsusega, et esimest korda alates inimõiguste olukorda maailmas käsitlevate aastaaruannete esitamisest ei esitanud kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ja / või Euroopa välisteenistus täiskogu istungile sel aastal üldse aruannet, ning soovitab väga tungivalt kõrgel esindajal ja asepresidendil tulevikus Euroopa Parlamendile need aruanded esitada ja teha seda õigel ajal;

19.

avaldab kahetsust, et aastaaruanne on suures osas kirjeldava iseloomuga ja keskendub liialt ühekordsetele meetmetele; kordab oma palvet kasutada süsteemsemat käsitlusviisi, sealhulgas näitajaid ja võrdlusaluseid iga riigi kohta ning et nende eesmärkide alusel analüüsitaks aastaaruandes tulemusi, nii et tulemustele oleks võimalik anda põhjendatud hinnangu;

20.

tunneb heameelt, et kõnealuse aasta aastaaruanne sisaldab mahukat peatükki naistevastase vägivalla ja lapse õiguste kohta; juhib sellega seoses tähelepanu sellistele negatiivsetele tavadele nagu sunniviisiline ja soopõhine abort, sunniviisiline steriliseerimine ja naiste suguelundite moonutamine; tunnustab asjaolu, et prioriteetsele kohale on seatud surmanuhtluse ülemaailmse keelustamise jõupingutuste toetamine ja kohtureformi küsimused; kiidab heaks kõrge esindaja ja asepresidendi praktilise keskendumise ELi tegevusele rahvusvahelistel foorumitel;

21.

märgib, et aastaaruandes ei ole eraldi peatükki arengu kohta; rõhutab, et eelkõige pärast Lissaboni lepingu jõustumist ja praegust inimõigustealast integreeritud strateegiat silmas pidades tuleks aastaaruandesse lisada inimõigusi ja arengut käsitlev peatükk;

22.

nõuab tungivalt, et kõrge esindaja ja asepresident konsulteeriks tulevaste aastaaruannete koostamisel aktiivselt, süsteemselt ja läbipaistval viisil Euroopa Parlamendiga, õigeaegselt ja laiapõhjaliselt inimõigustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonidega, kutsudes kõiki huvitatud organisatsioone avalikult andma oma panust, parandades sotsiaalvõrgustike ja meedia kasutamist, et konsulteerida võimalikult paljude organisatsioonidega; kutsub kõrget esindajat ja asepresidenti lisaks üles süsteemselt Euroopa Parlamendiga konsulteerima ning andma aru selle kohta, kuidas on parlamendi resolutsioone arvesse võetud; palub kõrgel esindajal ja asepresidendil anda korrapärasemalt teavet tulevaste aastaaruannete koostamise seisu kohta, kui parlament seda palub;

Süvalaiendamine

23.

võtab teadmiseks kõrge esindaja ja asepresidendi 13. detsembril 2011 Euroopa Parlamendile tehtud avalduse, milles ta reageeris Euroopa Parlamendi pikaajalisele nõudmisele luua ELi inimõiguste eriesindaja ametikoht; nõuab, et kui selline ametikoht luuakse, peaksid ELi eriesindajal olema sektoriülesed pädevused, mis võimaldaksid rakendada ühtekuuluvuspoliitikat eesmärgiga integreerida inimõigused kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse; hoiatab siiski katsete eest isoleerida sellise eriesindaja ametikoha loomise kaudu inimõiguste poliitika üldistest välispoliitika strateegiatest;

24.

peab elutähtsaks, et rahvusvahelised lepingud, eelkõige kaubandust, energiat, tagasivõtmist, julgeolekut ja tehnilist koostööd käsitlevad rahvusvahelised lepingud, ei läheks vastuollu Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud aluspõhimõtetega; teeb ettepaneku, et enne selliste lepingute üle läbirääkimiste alustamist ja läbirääkimiste etapis tehtaks võrdlusalustel põhinevaid inimõiguste mõjuhinnanguid, millele järgneksid korrapärased eduaruanded, kus oleksid esitatud rakendamise eest vastutavate ELi institutsioonide ja teenistuste hinnangud ning ametlikku kodanikuühiskonna järelevalvemehhanismi kuuluvate kohalike ja rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonide hinnangud; nõuab selles suhtes kindlalt ELi lepingu artikli 218 täielikku rakendamist, mille kohaselt on komisjon kohustatud teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu kolmandate riikidega rahvusvaheliste lepingute üle peetavate läbirääkimiste kõigil etappidel; peab selles osas äärmiselt oluliseks anda ELi institutsioonidele asjatundlikku ja sõltumatut infot inimõiguste ja demokraatia olukorra kohta konkreetsetes riikides;

25.

soovitab inimõiguste süvalaiendamise üldiste ideede juurest edasi liikumiseks koostada komplekti praktilisi meetmeid, mis peavad olema siduvad kõikidele väljaspool Euroopa Liitu töötavatele ELi ametnikele, samuti kõikidele liikmesriikide töötajatele, kes osalevad ELi asutuste, sh Frontexi operatiivtöös, ning ELi heaks töötavatele ja ELi vahenditest rahastatavatele ekspertidele, kes peaksid järgima rahvusvahelisi norme ja standardeid; rõhutab, et inimõigustealane koolitus tuleb muuta kohustuslikuks kogu Euroopa välisteenistuses ja komisjoni asjaomastes osades; soovitab lisada süvalaiendamisega seotud ülesanded ametnike tööjuhenditesse kui osa iga-aastasest töötajate hindamisest;

26.

soovitab lisaks ELil astuda juhtudel, kus partnerriik, kellega on sõlmitud rahvusvaheline leping, näiteks partnerlus- ja koostööleping, on rikkunud jämedalt inimõigusi, julgemaid samme asjakohaste sanktsioonide rakendamiseks, mis on ette nähtud lepingu inimõigustealastes klauslites, sealhulgas lepingu võimalik ajutine peatamine;

27.

rõhutab, et oluline on koostada tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga valimiste ELi vaatlusmissioonide aruannetele piisavad jätkuprogrammid, kindlustades selle, et need jätkuprogrammid seotakse ka kõigi arenguprogrammidega;

28.

rõhutab, et rahvusvahelise õigusemõistmise süvalaiendamine peab hõlmama karistamatusega võitlemise ja täiendavuse põhimõtte süsteemset arvestamist laiemas kaubandusliku, arengu ja õigusriigi põhimõttega seotud abi kontekstis; rõhutab, et eelkõige tuleb tähelepanu pöörata ohvrite rehabiliteerimisele ja taasintegreerimisele ühiskonda ja mõjutatud kogukondadesse, keskendudes eeskätt haavatavatele rühmadele, sealhulgas naistele, lastele, noortele ja puudega inimestele; toonitab põhiseaduslike struktuuride loomise tähtust, nende hulgas tõhus õigussüsteem, võimude lahusus ning tunnustatud ja sõltumatu kohtusüsteem, et tugevdada inimõiguste edendamist mis tahes riigis; soovitab lisada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi head valitsemistava ja õigusriigi põhimõtet käsitlevate rahvusvaheliste lepingute paketti, mille peavad ratifitseerima need kolmandad riigid, kes on võetud vastu säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatava stimuleeriva erikorra (GSP+) süsteemi; soovitab ELi kolmandate riikidega sõlmitavate lepingute inimõigusi ja demokraatiat käsitlevatesse klauslitesse järjekindlalt lisada Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitlevad klauslid, võttes arvesse asjaolu, et selliseid klausleid tuleb vaadelda lepingute olulise osana, kusjuures raskuspunkt peaks asuma strateegilistel partnerlustel ning riikidel, mida hõlmab Euroopa naabruspoliitika;

ELi tegevus ÜRO raames

29.

tunneb heameelt asjaolu üle, et ÜRO Peaassamblee on võtnud vastu resolutsiooni 65/276 ELi osalemise kohta ÜRO töös, mis on tagasihoidlik algus suuremale tööle ELi rolli suurendamiseks selles organisatsioonis; rõhutab, et ühel häälel rääkimine ei peaks toimuma inimõiguste teema arvel, ning on – vastupidi – seisukohal, et EL peab nüüd jõuliselt nõudma oma õiguste teostamist ja kasutama oma tugevamat staatust, et järgida kaugeleulatuvat inimõiguste ja demokraatia edendamise strateegiat;

30.

kordab oma üleskutset nõukogule anda liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile volitused koostada suuniste eelnõu regulaarsete konsultatsioonide läbiviimiseks liikmesriikide ja ELi suursaadikute vahel, eeskätt nende vahel, kes töötavad mitmepoolsel tasandil sellistes kohtades nagu Genf ja New York, et EL saaks edukalt täita oma ÜRO tegevuskava ja tegutseda inimõiguste edendamise ja kaitsmise nimel;

31.

tunneb heameelt konstruktiivse osa pärast, mida EL etendas ÜRO inimõiguste nõukogu reformimisel, pidades eelkõige silmas ELi täielikku toetust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatusele, ELi kaitsvat seisukohta erimenetluste rolli, riiklike volituste ja kõigi inimõiguste jagamatuse küsimuses; soovitab ELil ja liikmesriikidel väljendada oma selget vastuseisu nn puhtalt leheküljelt alustamise praktikale, mida piirkondlikud rühmad inimõiguste nõukogu valimistel harrastavad; tunneb heameelt üldise korrapärase läbivaatamise esimese täieliku tsükli üle ning soovitab, et ELi liikmesriigid oleksid eeskujuks, tuginedes järgnevates riikliku tasandi konsultatsioonides esimese vooru tulemustele; toetab üldise korrapärase läbivaatamise järelmeetmete lisamist ELi ja kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide tegevuskavasse ja riiklikesse strateegiadokumentidesse;

32.

rõhutab asjaolu, et inimõiguste nõukogus rohkemates liidu ettepanekutes konsensuse saavutamiseks tuleb kiiresti parandada ELi võimekust välissuhtluses, sealhulgas hoolitsedes selle eest, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil oleks võimalik teha kolmandates riikides lobitööd ELi seisukohtade toetuseks; tunnustab nõukogu inimõiguste töörühmas vastu võetud strateegilisemat, keskpikka perioodi arvestavat lähenemisviisi inimõiguste nõukogu istungjärkude ettevalmistamisele;

ELi poliitika Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja karistamatusevastase võitluse valdkonnas

33.

peab tervitatavaks Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva ELi poliitika uuendamist 12. juulil 2011; märgib, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis kehtestatakse nn viimase võimaluse mehhanism, et tuua kohtu ette inimesed, kes vastutavad inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi, sõjakuritegude ja agressioonikuritegude eest, nagu nähakse ette Rooma statuudis sätestatud vastastikuse täiendavuse põhimõttes; tunnustab komisjoni jõupingutusi ELi vastastikuse täiendavuse vahendite loomisel, mille eesmärk on toetada riikliku suutlikkuse arengut ja luua poliitiline tahe väidetavate rahvusvaheliste kuritegude uurimiseks ja kohtu ette viimiseks, ning rõhutab põhjalike konsultatsioonide tähtsust ELi liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega nimetatud vahendite väljatöötamisel; väljendab heameelt liikmesriikide kodanikuühiskonna jõupingutuste üle vastastikuse täiendavuse alaste pingutuste toetuseks riikides, kus on toime pandud rahvusvahelise õiguse järgseid kuritegusid ja suuri inimõiguste rikkumisi, ning ergutab neid jõupingutusi jätkama; julgustab ELi ja liikmesriike võtma vastu siseriiklikud suunised, milles oleks esitatud käitumisjuhend suhtluseks isikutega, keda Rahvusvaheline Kriminaalkohus taga otsib; kutsub kõiki liikmesriike (eriti Küprose Vabariiki, Tšehhi Vabariiki, Ungarit, Itaaliat, Luksemburgi ja Portugali) üles jõustama kohtuga koostööd käsitlevad siseriiklikud õigusaktid ning sõlmima raamlepingud Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, et hõlbustada koostööd ning eelkõige tagada vahistamismääruste ja muude kohtu taotluste täitmine;

34.

peab tervitatavaks agressioonikuriteo ja teatud sõjakuritegudega seotud Rooma statuudi muudatuste vastuvõtmist Kampala läbivaatamiskonverentsil ning kutsub kõiki ELi liikmesriike üles neid sisulisi muudatusi kiiresti ratifitseerima ja rakendama neid oma siseriiklike karistussüsteemide osana; kutsub seoses sellega nõukogu ja komisjoni üles kasutama oma rahvusvahelist autoriteeti Rooma statuudi universaalsuse kindlustamise ja tugevdamise huvides, et leppida rahvusvaheliselt kokku rahvusvahelist õigust rikkuvate agressiooniaktide määratluses; peab tervitatavaks ELi lubadusi, eeskätt karistamatusevastase võitluse kui keskse väärtuse osas, mida jagatakse meie partneritega lepingute sõlmimisel, ja nõuab nende järjekindlat täitmist;

35.

soovitab ELil Cotonou lepingu raames ning ELi ja piirkondlike organisatsioonide, näiteks Aafrika Liidu, Araabia Liiga, Ameerika Riikide Organisatsiooni ja OSCE ning kolmandate riikide vahelises dialoogis süstemaatiliselt lisada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu klausleid kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse ja edendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu austamist, kohtuga koostöö tegemist ja kohtu abistamist;

36.

peab tervitatavaks ELi ja liikmesriikide rahalist ja logistilist toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja soovitab selle jätkamist; väljendab oma sügavat muret osalisriikide assamblee 2011. aasta detsembri istungil toimunud eelarveläbirääkimiste tulemuse üle, mille tõttu võib kohus jääda alarahastatuks ning mis seepärast seab ohtu kohtu suutlikkuse õigust mõista ja uutele olukordadele reageerida; kutsub ELi ja liikmesriike üles avaldama kohtu toimimisele piisavat toetust, sealhulgas võtma ennetava rolli süüdistatavate väljaandmises;

ELi poliitika demokratiseerimise toetuseks

37.

jääb kindlaks arvamusele, mille kohaselt on arengu-, demokraatia-, inimõiguste, hea valitsemistava ja julgeolualased eesmärgid omavahel seotud; kordab oma veendumust, et kogu ELi välistegevuses peab olema poliitiline mõõde, mis toetab pluralismi, demokraatiat ja inimõiguste austamist, põhivabadusi ja õigusriigi põhimõtteid, ning arengumõõde, mille keskmes on jätkusuutlikule arengule tuginev sotsiaalmajanduslik progress, mis hõlmab vaesuse kaotamist, võitlust ebavõrdsuse vastu ning põhivajadust toidu järele; lisab sellega seoses, et ELi arenguabiprogrammid peaksid sisaldama konkreetseid ja olulisi reforme, et tagada abi saavates riikides inimõiguste austamine, läbipaistvus, sooline võrdõiguslikkus ja võitlus korruptsiooniga; märgib lisaks, et sellistes abi saavates riikides, kus ilmselgelt eiratakse põhilisi inimõigusi ja vabadusi ega suudeta jõustada õigusakte, mille abil saaks täita rahvusvahelisi kohustusi, tuleks rangemini kohaldada tingimuslikkust ning peatada abi andmine;

38.

on seisukohal, et ELi tulemuslikkusel põhinev käsitlusviis „rohkema eest rohkem” peaks olema suhete aluseks kõigi kolmandate riikidega ning et EL peaks andma partnerriikidele soodsama staatuse vaid juhul, kui selged inimõigusi ja demokraatiat käsitlevad nõuded on täidetud, ja et EL ei tohiks kõhelda kõnealuse staatuse külmutamisel, kui neid nõudeid enam ei täideta; on arvamusel, et selles osas tuleks tõsiselt kaaluda edasisi läbirääkimisi Venemaaga uue täiustatud partnerluslepingu teemal;

39.

nõuab uute, vabalt ja õiglaselt valitud parlamentide süstemaatilist toetamist, eriti üleminekuriikides ja riikides, kuhu EL on saatnud valimiste vaatlusmissioonid; on seisukohal, et sellist toetust tuleks rahastada demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist ja piirkondlikest rahastamisvahenditest;

40.

väljendab heameelt Euroopa demokraatia sihtkapitali loomise kavatsuse üle, mis tehti teatavaks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ning komisjoni ühisteatises ning nõukogu 3101. ja 3130. istungi järeldustes, mille tulemusel võeti COREPERis 15. detsembril 2011 vastu deklaratsioon Euroopa demokraatia rahastu loomise kohta, ning jõupingutuste üle, mida on teinud Euroopa demokraatia rahastu töörühm, mis on loodud Euroopa välisteenistuse egiidi all koostöös liikmesriikide ja ELi institutsioonidega; rõhutab sihtkapitali võimalikku funktsiooni parlamendi kontrolli all asuva paindliku ja asjatundliku vahendina, millega toetataks demokraatlikku muutust taotlevaid osalisi mittedemokraatlikes riikides ja üleminekuriikides; nõuab tungivalt, et nõukogu tagaks, et kõik sellised vahendid täiendaksid muude meetmete osas olemasolevate vahendite, eeskätt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendiga läbiviidavat tegevust, ilma et loodaks tarbetuid bürokraatlikke struktuure; rõhutab, et ELi osa Euroopa demokraatia sihtkapitali eelarves peab olema tõeliselt täiendava iseloomuga ning vastama finantseeskirjadele, austades eelarvepädeva institutsiooni õigust teostada järelevalvet ja kontrolli;

Valimiste toetamine

41.

rõhutab, kui oluline on selline poliitiline toetusprotsess, mis ei keskendu vaid vahetult valimistele eelnevale ja järgnevale ajavahemikule, vaid põhineb järjepidevusel; tunneb heameelt asjaolu üle, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident pöörab tähelepanu nn süvademokraatiale, mis seob demokraatlikud protsessid inimõiguste, sõna- ja ühinemisvabaduse, usu- ja veendumusvabaduse, õigusriigi põhimõtete ja hea valitsemistavaga; rõhutab, et selles kontekstis tuleks ka usuvabadusele omistada tõeliselt oluline tähtsus, juhib tähelepanu asjaolule, et seda õigust peetakse üldiselt üheks põhilistest inimõigustest;

42.

rõhutab uuesti, kui oluline on valida valimiste vaatlusmissioonide jaoks prioriteetsed riigid vastavalt sellele, missugust võimalikku mõju avaldab missioon tõelise pikaajalise demokratiseerimise edendamisele;

43.

kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles töötama seoses iga ELi valimiste vaatlusmissiooniga välja poliitilise strateegia, millele järgneks kaks aastat pärast missiooni demokraatia edenemise hinnang, mis esitataks kõrge esindaja/asepresidendiga iga aasta peetava parlamendi inimõiguste teemalise arutelu käigus; väljendab heameelt liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi võetud kohustuse üle keskenduda valimiste vaatlemisel naiste ja rahvusvähemuste, aga ka puudega inimeste osalemisele nii kandidaatide kui ka hääletajatena (22);

44.

rõhutab, kui tähtis on koostada vajaduse korral koostöös teiste rahvusvaheliste osalejatega iga valimiste vaatlusmissiooni lõpuks realistlikud ja täidetavad soovitused, mille levitamine ja täitmise jälgimine oleks ELi delegatsioonide ülesanne; on seisukohal, et nende soovituste täitmise jälgimisel ning inimõiguste ja demokraatia edusammude analüüsimisel peaks suurem roll olema Euroopa Parlamendi alalistel delegatsioonidel ja parlamentaarsetel ühisassambleedel; toetab seetõttu jätkusuutliku ja regulaarse dialoogi edendamist kolmandate riikide parlamentidega; rõhutab vajadust parandada Euroopa Parlamendi valimiste vaatluse delegatsioonide töömetoodikat ning kanda hoolt osalevate parlamendiliikmete ja personali oskuste suurendamise eest;

Inimõigustealased dialoogid ja konsultatsioonid kolmandate riikidega

45.

rõhutab, et osalemist inimõigustealases struktureeritud dialoogis – mis on kiiduväärt – kasutatakse liiga tihti ettekäändena, et vältida nende küsimuste arutamist kõrgemal poliitilisel tasandil, sealhulgas partneritega peetavatel tippkohtumistel; kutsub kõiki ELi institutsioone, liikmesriike ja nende saatkondi üles rohkem pingutama, et integreerida need dialoogid kogu riikides tehtava ELi välistegevusega; rõhutab, et vajalik on läbipaistvus ning et kodanikuühiskonna organisatsioonidega tuleb eelnevalt sisuliselt konsulteerida, samuti tuleb pärast dialooge anda kokkuvõtlik ülevaade nende tulemustest;

46.

väljendab seepärast pettumust paljude inimõigustealaste dialoogide (mille arv ulatub nüüdseks üle 40) vähese edu üle ning võtab teadmiseks mõnel pool väljendatud seisukoha, mille kohaselt teatud juhtudel ELi inimõigustealaseid konsultatsioone instrumentaliseeritakse ning neist on kujunenud pigem protsess kui vahend, mille abil saavutada mõõdetavaid ja käegakatsutavaid tulemusi;

47.

avaldab kahetsust asjaolu üle, et dialoogi- ja konsultatsioonijärgsed hindamised ei ole viinud selgete tulemuslikkuse näitajate ja võrdlusaluste väljatöötamiseni; nõuab tungivalt, et enne iga dialoogi või konsultatsiooni seataks eesmärgid ja neid hinnataks kohe pärast viimaste lõppu läbipaistvalt ja võimalikult laialdasi sidusrühmi kaasates; rõhutab, et nende hindamiste järeldusi tuleb arvesse võtta ELi ja tema partnerite tippkohtumistel ja muus suhtluses ning need peavad mõjutama ELi ja selle liikmesriikide tegevust muudes kahe- ja mitmepoolsetes suhetes; on arvamusel, et nimetatud näitajaid tuleks inimõigusi ja demokraatiat käsitlevate klauslite tulemuslikkuse tagamiseks võtta arvesse kõikides ELi lepingutes, olenemata nende iseloomust;

48.

rõhutab, et dialoogi pidamise viiside ja sisu parandamine on tähtis ning et seda tuleb teha kiiresti, konsulteerides kodanikuühiskonnaga; kordab, et dialoogid saavad olla konstruktiivsed ja mõjutada reaalselt põhialuseid vaid siis, kui neile järgnevad konkreetsed meetmed, milles võetakse arvesse ELi eesmärke ja ELi suuniseid inimõigustealaste dialoogide pidamise kohta kolmandate riikidega, ning kui määratakse kindlaks parandusmeetmed;

49.

tuletab meelde, et EL peaks kasutama neid dialooge vahendina tõstatamaks kolmandates riikides aset leidnud inimõiguste rikkumiste üksikjuhtumeid, näiteks seoses Vietnami ja Hiina poliitvangide ja kinnipeetavatega, kes on vangistatud põhiõiguste, näiteks sõna-, kogunemis-, ühinemis- ja usuvabaduse rahumeelse kasutamise eest; kutsub ELi lisaks üles seda võimalust tihemini kasutama ning võtma tõstatatud küsimuste suhtes järelmeetmeid, neid juhtumeid jälgima ja koordineerima oma tegevust igakülgselt asjasse kaasatud inimõiguste organisatsioonide ja teiste riikidega, kellel on kõnealuse riigiga käimas inimõigustealane dialoog;

50.

märgib pettumusega, et vaatamata suunistes esitatud tingimusele, mille kohaselt tuleb dialooge soovitavalt hinnata iga kahe aasta tagant, on läbi viidud vaid vähesed ebakorrapärased hindamised; tunneb sügavat kahetsust, et senistesse hindamistesse, sealhulgas Venemaa ja Hiina puhul, ei ole Euroopa Parlamenti süstemaatiliselt kaasatud; nõuab, et Euroopa Parlamendi juurdepääs neile hindamistele tehtaks ametlikuks ning tagataks nende võimalikult avatud ja läbipaistev teostamine; tuletab meelde, et suuniste kohaselt kaasatakse hindamisse kodanikuühiskond, ning on seisukohal, et selle kohustuse täitmine nõuab konkreetse vastava mehhanismi loomist;

51.

on eriti mures olukorra pärast Malis pärast 22. märtsi 2012. aasta riigipööret ja asjaolu pärast, et selles riigis valitseb viimase 20 aasta kõige rängem humanitaarkriis, mille põhjuseks on toiduga kindlustamatus, mis puudutab ligikaudu kolme miljonit inimest, ja ümberasustamised riigi põhjaosas toimuvate konfliktide tõttu; palub Euroopa Liidul teha kättesaadavaks täiendav humanitaarabi, et selle olukorraga toime tulla; peab ühtlasi vajalikuks, et Euroopa Liit ja liikmesriigid püüaksid leida konfliktile rahumeelse lahenduse, mis põhineks asjaomaste elanikkonnarühmade kaitsmisel ega tooks kaasa välist sekkumist riigi poliitikasse;

52.

kordab, et naiste õigustel peaks olema oluline osa ELi peetavates inimõigustealastes dialoogides ja ELi poliitilises dialoogis kolmandate riikidega, kellega on sõlmitud koostöö- või assotsieerimislepingud, kooskõlas nende lepingute inimõiguste klauslitega, ja et naiste osalemist rahumeelses üleminekus tuleks nii läbirääkimistel kui ka aktiivsete rollide täitmisel laiendada; kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma kõnealuste sätete rikkumise korral kõik asjakohased meetmed;

53.

väljendab kahetsust selle üle, et kõigist Euroopa Parlamendi ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide üleskutsetest hoolimata mõisteti Mihhail Hodorkovski oma teise politiseeritud ja valitsuse poolt algatatud kohtuasja käigus Venemaal süüdi ning et selle käigus ei järgitud õiglase ja sõltumatu kohtusüsteemi põhimõtteid, mistõttu rikuti tugevalt inimõigusi;

Inimõiguste ja demokraatia klauslid

54.

nõuab, et eranditult kõik lepingud kolmandate riikidega – nii tööstus- kui ka arenguriikidega –, ja sealhulgas valdkondlikud lepingud, kaubandus- ja tehnilise või rahalise abi lepingud, sisaldaksid selgelt sõnastatud siduvaid klausleid inimõiguste ja demokraatia kohta; kutsub komisjoni üles tagama nende klauslite rangemat jõustamist; kordab, et tuleb töötada välja inimõiguste ja demokraatia võrdlusaluste ühine kataloog, mida kasutataks kirjeldamise ja hindamise otstarbel ning mida tunnistaksid kõik ELi institutsioonid; teeb ettepaneku, et Euroopa inimõiguste konventsiooni ja teiste põhiliste rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonide rakendamine võiks olla ELi inimõiguste ja demokraatia võrdlusaluste oluline element;

55.

palub komisjonil mitte kõhelda kehtivate lepingute puhul peatamismehhanismi kasutamist, juhul kui standardseid inimõiguste klausleid rikutakse korduvalt;

56.

rõhutab, et klausli kohaldamine selle praegusel kujul vabakaubanduslepingutes, mis tuleb peagi Euroopa Parlamendile esitada, annab parlamendile võimaluse uurida võimalusi, mida pakub inimõigustega seotud võrdlusaluste kehtestamine enne ratifitseerimist, et teha inimõiguste valdkonnas konkreetseid ja kontrollitavaid edusamme; kordab oma üleskutset komisjonile koostada uus standardklausel, mis viitaks poolte rahvusvahelistele kohustustele ja sisaldaks konsultatsioonimenetlust ning määratleks poliitilised ja õiguslikud mehhanismid, mida kasutatakse juhul, kui palutakse koostöö peatada korduvate või süstemaatiliste inimõiguste rikkumiste tõttu, mis on rahvusvahelise õigusega vastuolus; on seisukohal, et inimõiguste ja demokraatiaklausli jõustamine parlamendi soovitud viisil on ainus viis kindlustamaks selliste klauslite sisuline rakendamine ning seda tuleks käsitleda ennetus- ja hoiatusmehhanismina, mis loob ELi ja partnerriigi vahel dialoogi, ning seda tuleks jälgida seiremehhanismi abil; soovitab töötada välja selge ja järkjärgulise sanktsioonide süsteemi, mis ei piiraks võimaliku lõpliku peatamise kohaldamist; rõhutab tungivalt, et sellega seoses peab Euroopa Parlament osalema komisjoni ja nõukoguga ühises otsustusprotsessis;

57.

rõhutab vajadust tagada tulemuslik järelevalve inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamise ja edendamise kohta antud lubaduste täitmise üle; nõuab lisaks olemasolevatele jätkusuutliku arengu valdkonnas kasutatavatele mõjuhindamistele nende kasutamist ka inimõiguste ja demokraatia valdkonnas, ning nõuab, et nendes sisalduvaid hinnanguid ja järeldusi võetaks läbirääkimistes arvesse ning kajastataks lõplikes kokkulepetes;

58.

teeb ettepaneku kasutada inimõiguste mõju-uuringutes ning nende hindamisel objektiivseid indikaatoreid ja kriteeriume;

Kaubandus ja inimõigused

59.

ootab, et kõik tulevased vabakaubanduslepingud sisaldaksid lisaks sotsiaal- ja keskkonnapeatükkidele terviklikku inimõiguste peatükki, ning tunneb praegu käimasolevate läbirääkimiste taustal kahetsust, et mõned partnerriigid, nagu India ja Kanada, esitavad sellele põhimõttele vastuväiteid; nõuab, et lepingutes tugevdataks jätkusuutliku arengu peatükki, lisades selleks kaebuste menetluse, mida võivad kasutada sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond, luues sõltumatu organi asjakohaste vaidluste lahendamiseks ning võimaluse kasutada turule juurdepääsu sätete jaoks ette nähtud mehhanismiga võrdväärset vaidluste lahendamise mehhanismi trahvisätete ja kaubandussoodustuste peatamisega juhuks, kui asjaomaseid keskkonna- ja tööalaseid norme on tõsiselt rikutud; toonitab, et GSP+ süsteemi järelevalve- ja jõustamismehhanisme tuleks veelgi tugevdada; nõuab, et nõrgema institutsionaalse keskkonnaga riikides tegutsevate Euroopa ettevõtjate sotsiaalse vastutuse eesmärgid muudetaks kohustuslikuks;

Euroopa naabruspoliitika (ENP)

60.

on arvamusel, et nn araabia kevad on näidanud, et ELi senine poliitika ei ole olnud piisav, et toetada tõhusalt inimeste jõulist soovi demokraatia, põhivabaduste austamise, õigluse ning vastutusvõimelise ja esindusliku valitsuse järele riikides, kus see on keelatud; peab seepärast tervitatavaks komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ühisteatisi „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”, milles väljendatakse muu hulgas vajadust Euroopa demokraatia rahastu loomise järele, ja „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” ning neis omaksvõetud suunda, mis hõlmab inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi universaalsete väärtuste alal jagatud kohustusi ja vastastikust aruandekohustust, tugevamaid motiveerimisel põhinevaid eeltingimusi, poliitika diferentseerimist, mitmepoolse ja allpiirkondliku koostöö edendamist ja kodanikuühiskonna edasise kaasamise põhimõtet; toonitab, et nn araabia kevad muutuks paradoksiks, kui see liikumine hakkaks araabia kevade riikides arenema naiste, inimõiguste kaitsjate, usuvähemuste ja muude ühiskonnarühmade peamiste inimõiguste tõrjumise suunas;

61.

on seisukohal, et alates nn araabia kevade algusest on riigisisesed vabaühendused ja organiseeritud kodanikud mänginud otsustavat rolli inimeste mobiliseerimisel ja nende avalikus elus osalemise edendamisel, et teavitada inimesi nende õigustest ning võimaldada neil demokraatiat mõista ja seda vastu võtta; toonitab, et poliitilise tegevuskava prioriteedid tulevaste reformide osas peavad põhinema osalusdemokraatia raames toimuvatel konsultatsioonidel riigisiseste vabaühenduste ja inimõiguste kaitsjatega;

62.

rõhutab, et tuleb toetada demokraatlikke liikumisi ka idanaabruses; ning väljendab heameelt uue vaatenurga üle Euroopa naabruspoliitikale, mille eesmärk on toetada rohkem neid partnereid, kes osalevad sügava ja jätkusuutliku demokraatia loomisel, ning toetada kaasavat majandusarengut ja tugevdada Euroopa naabruspoliitika kaht piirkondlikku mõõdet;

63.

toetab Euroopa naabruspoliitika uue visiooni kohast tulemuslikkusel põhinevat käsitlusviisi „rohkema eest rohkem”; rõhutab, et diferentseerimise aluseks peaksid olema selgelt määratletud kriteeriumid ja regulaarselt kontrollitavad võrdlusalused, ning teeb ettepaneku, et teatistes sätestatud võrdlusaluseid käsitletaks eesmärkidena, mida tuleb täiendada konkreetsemate, mõõdetavate, saavutatavate, tähtajaliste võrdlusalustega; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles esitama selge ja piisava metoodika, mille abil hinnata Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide seniseid saavutusi demokraatia ja inimõiguste austamise ja edendamise osas, esitama korrapäraseid aruandeid, mis oleksid aluseks rahaliste vahendite jaotamisele käsitlusviisi „rohkema eest rohkem” raames, ning lisama need hinnangud iga-aastastele eduaruannetele; rõhutab, et vahendid, mida ei saa eraldada ega üle kanda negatiivse hinnangu tõttu, tuleb ümber jagada nii lõunas kui ka idas Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud teiste riikide projektidele;

64.

rõhutab kodanikuühiskonna aktiivse osalemise keskset tähtsust ja panust juhtimisprotsessidesse ja ühiskonna muutmisse, tunnustades vajadust kaasata naiste ja vähemusrühmade esindajad nendesse protsessidesse; avaldab tugevat toetust kodanikuühiskonna suuremale kaasamisele nendesse protsessidesse nii üha suurema ulatuse kui ka kodanikuühiskonna seisukohtade parema arvestamise osas poliitika kujundamisel; väljendab seoses sellega heameelt kõigi ELi programmide üle, mille eesmärk on koolitada noori spetsialiste ja lihtsustada tudengivahetusprogramme kolmandate riikide kodanike jaoks, sest need aitavad tõhusalt kaasa kodanikuühiskonna arengule; toonitab vajadust kodanikuühiskonna sõltumatu struktuurse ja rahalise toetuse järele; on seisukohal, et nagu üldise korrapärase läbivaatamise puhul ÜRO inimõiguste komisjonis, tuleks komisjoni Euroopa naabruspoliitika eduaruannetesse kaasata kohalikke ja rahvusvahelisi kodanikuühiskonna osalejaid, lisades nende hinnangu aruannetele eraldi osana; väljendab heameelt kodanikuühiskonna rahastamisvahendi ja Euroopa demokraatia rahastu loomisele võetud suuna üle ning kutsub üles seda järgmises mitmeaastases finantsraamistikus olulisel määral rahastama; ning nõuab, et edaspidi kaasataks kodanikuühiskonna esindajad nii, et nad saaksid anda oma panuse otse ametliku nn kodanikuühiskonna järelevalvemehhanismi kaudu;

65.

on sügavalt mures selle pärast, et neli Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud partnerriiki ei ole ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli allkirjastanud, 11 riiki ei ole seda ratifitseerinud ning 14 ei ole kehtestanud nõutavaid siseriiklikke ennetusmeetmeid; nõuab, et EL võtaks kiiresti selle puuduse parandamiseks meetmed;

66.

on seisukohal, et vägivallast loobumise edendamine ja toetamine peegeldab rahvusvahelist väärtust, mis on inimõiguste sisemise kaitse ja edendamise asjakohane viis, võttes eeskätt arvesse seda, et vägivallata metoodika annab konfliktide ennetamisel ning demokraatia, õigusriigi põhimõtete ja kodanikuühiskonna toetamisel kogu maailmas tõhusaid tulemusi; teeb ettepaneku anda vägivallatusele oluline roll ja poliitiline kaal Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikas ning toetada algatusi, mis on suutelised püsima ja arendama vägivallatut ja rahumeelset aktivismi kogu maailmas, andes selleks vägivalda mittekasutavate aktivistide ja inimõiguste kaitsjate toetamiseks praktilist abi;

67.

kordab oma üleskutset asepresidendile ja kõrgele esindajale ning ELi liikmesriikidele teha pingutusi selle nimel, et ELil oleks kindel ühine seisukoht Gaza konflikti puudutava teabekogumismissiooni järelmeetmete küsimuses, nõudes avalikult oma soovituste elluviimist ja vastutuse võtmist kõigi rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest, olenemata nende väidetavast toimepanijast, viies läbi sõltumatud, erapooletud, läbipaistvad ja tulemuslikud uurimised; on seisukohal, et Lähis-Ida rahuprotsess ei saa olla tulemuslik ilma vastutuse ja õigluseta;

Välistegevuse rahastamisvahendid, eriti demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend

68.

märgib, et EL on inimõiguste toetuseks teinud küll tugevaid poliitilisi avaldusi, kuid kavandamise tsüklis on täheldatud teatavat kahanemist, mille käigus inimõigustealased lubadused konkreetsetest rahastamisvahenditest ja riiklikest sektoripõhistest eraldiste sihtgruppidest kaovad; märgib, et kahjuks on inimõigused ja demokraatia mõnikord pagendatud demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendisse ning see on kahjustanud nende peavoolustamist kõigis rahastamisvahendites;

69.

peab tervitatavaks komisjoni teatist muutuste kava kohta ja selle keskendumist arengu, demokraatia, inimõiguste, hea valitsemistava ja turvalisuse eesmärkide põimunud olemusele; tunneb heameelt selle üle, et riigi tasandil kasutatava vahendite kombinatsiooni ja abi andmise viisi kindlaksmääramisel keskendutakse rohkem partnerriikide panusele; rõhutab samal ajal vajadust kaotada praegused topeltstandardid ja vältida neid tulevikus; peab tervitatavaks asjaolu, et see poliitika on leidnud väljenduse komisjoni teatises „Tulevane lähenemisviis kolmandatele riikidele antavale ELi eelarvetoetusele”, milles teatatakse, et üldist eelarvetoetust antakse ainult juhul, kui partnerriigid võtavad kohustuse järgida rahvusvaheliste inimõiguste ja demokraatia standardeid; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kujundama see poliitikaraamistik konkreetseteks, praktilisteks, tähtajaga seotud ja mõõdetavateks meetmeteks, mis oleks peavoolustatud kõigis eri koostöövaldkondades ja millega kaasneks institutsiooniliste raamistike ja haldusvõimekuse vajalik tugevdamine;

70.

soovitab tungivalt pöörata tulevastes arengukoostöö vahendites erilist tähelepanu temaatilistele programmidele, sest neis käsitletakse konkreetsemalt inimõiguste küsimusi, et edendada arengu ja inimõiguste vahelist vastastikusel tugevdamisel põhinevat seost;

71.

märgib, et võimalikult suure ühtsuse ja tulemuslikkuse saavutamiseks on vaja läbimõeldud ja strateegilist lähenemisviisi, mis ühendaks eri piirkondlikke ja temaatilisi rahastamisvahendeid eesmärgiga kaitsta ja edendada inimõigusi, tuginedes kohaliku olukorra põhjendatud analüüsile ning kaotades praegused topeltstandardid ja vältides neid tulevikus; tunnustab sellega seoses 12. detsembri 2011. aasta ühisteatises „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames” antud lubadust arvestada riiklikke inimõigustealaseid strateegiaid ELi abi kavandamise ja rakendamise etappides ning kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles koostama selle lubaduse täitmiseks üksikasjalikumat metoodikat;

72.

tunnustab komisjoni ettepanekuid, mis käsitlevad välistegevuse rahastamisvahendeid pärast 2014. aastat, eriti tähelepanu koondamist vajadusele võtta kasutusele lihtsustatud ja paindlikud otsustamismenetlused, mis võimaldavad kiirendada iga-aastaste rakenduskavade vastuvõtmist ning seega abi andmist; väärtustab põhjalikke konsultatsioone, mis toimuvad kodanikuühiskonnaga, ning loodab, et lõplikud dokumendid kajastavad kõikide sidusrühmade tõstatatud küsimusi;

73.

tervitab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi eesmärkide selgemat määratlemist ja selle uuendatud kohaldamisala, milles kajastub tugevam keskendumine majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele õigustele, mõtte-, südametunnistuse- ja usu- või veendumusvabadusele ja demokraatia toetamisele; hindab kõrgelt uut võimalust määrata otsetoetusi tegevuse rahastamiseks kõige raskemates tingimustes või olukordades ning toetada tõhusamalt inimõiguste kaitsjaid ja ametlikult registreerimata organisatsioone;

74.

toob esile tõsiasja, et Euroopa Parlamendi eesõigusi tuleb demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning teiste inimõigusi ja demokraatiat eriliselt mõjutavate vahendite tegevuse kavandamisel austada, ning vastavalt sellele jääb oma seisukohale kindlaks, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ja nende teiste vahendite strateegiadokumente ei saa käsitleda rakendusaktidena ning need tuleb võtta vastu menetluse korras, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu delegeeritud õigusakte käsitlevas artiklis 290;

Surmanuhtlus

75.

tunneb heameelt surmanuhtluse kohaldamisele moratooriumi kehtestamist käsitleva ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2010. aasta resolutsiooni 65/206 üle, mis näitab ülemaailmse toetuse tugevnemist selle kaotamisele ning teadlikkuse kasvamist aktivistide, kohtunike, poliitikute ja üldsuse hulgas; väljendab samuti heameelt olulise osa üle, mida EL selle suure saavutuse juures täitis; ootab, et peaassamblee 2012. aasta resolutsiooniga seoses oleksid liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus kindlateks partneriteks;

76.

kordab, et EL on ilma igasuguste mööndusteta surmanuhtluse vastu ning kutsub ELi üles jätkama koostöö ja diplomaatia kasutamist surmanuhtluse kaotamiseks kõikvõimalikel foorumitel üle kogu maailma, lähtuvalt ELi suunistest surmanuhtluse kohta, ning kindlustama, et õigust õiglasele kohtupidamisele järgitaks täiel määral kõigi isikute puhul, kellele määratakse surmanuhtlus, ning et tunnistuste saamiseks ei kasutataks piinamist või muud väärkohtlemist; nõuab, et nendes riikides, kus kehtib ELi ja muude pingutustest hoolimata ikka veel surmanuhtlus, järgitaks süüdimõistetute põhilisi inimõigusi, mis hõlmavad vähemalt perekonna ja lähisugulaste täielikku juurdepääsu teabele nende olukorra kohta, austust keha vastu ning nõuetekohase matuse õigust; mõistab hukka Dzmitry Kanavalau ja Uladzislav Kavaliou hiljutise hukkamise Valgevenes ning rõhutab, et nende puhul ei järgitud eespool nimetatud põhiõigusi, kuna hukkamine toimus salaja perekonna teadmata ning surnukehasid välja ei antud, et need austusväärselt maha matta; tuletab meelde, et Euroopa Liit on peamine toetaja, kes aitab surmanuhtluse vastu võitlevaid kodanikuühiskonna organisatsioone; nõuab, et komisjon jätaks selle julma ja ebainimliku karistusviisi demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi prioriteetseks temaatiliseks valdkonnaks;

77.

rõhutab, et ELi jaoks on oluline jälgida ka edaspidi tingimusi, milles toimuvad hukkamised riikides, kus endiselt kehtib surmanuhtlus, ning toetada õiguslikke ja põhiseadusreforme surmanuhtluse täieliku ja üleüldise keelustamise huvides;

78.

kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti, Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles esitama tervikliku poliitika suunised seoses ELi kodanikega, keda ähvardab kolmandates riikides hukkamine; need peaksid sisaldama kindlaid identifitseerimise, õigusabi pakkumise ja ELi õigusliku sekkumise mehhanisme;

79.

väljendab heameelt komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsuse üle muuta määrust (EÜ) nr 1236/2005 ning karmistada sellega ekspordikontrolli teatavate ravimite üle, mida võidakse kasutada hukkamistel, ja seadmete üle, mida võidakse kasutada piinamisel; kutsub komisjoni üles tegelema määruse ülejäänud kitsaskohtadega, kehtestades lõppkasutamist käsitleva kõikehõlmava klausli, mis keelaks mis tahes ravimite ekspordi, mida võidakse kasutada piinamiseks või hukkamiseks;

Relvakontroll

80.

märgib, et 60 % kõikidest organisatsiooni Amnesty International dokumenteeritud inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitamise juhtumitest nii relvastatud konfliktis kui ka väljaspool seda on otseselt hõlmanud väike- ja kergrelvade kasutamist; tunnistab väike- ja kergrelvade eriti tugevat mõju laste õiguste rakendamisele ja laste kaitsmisele vägivalla eest; tunnustab asjaolu, et relvaeksporti käsitleva õiguslikult siduva ühise seisukoha vastuvõtmisega 2008. aastal on EL asunud ülemaailmsele juhtpositsioonile, kuid märgib vajadust pöörata rohkem tähelepanu selle rakendamise järelevalvele ELi tasandil; nõuab tungivalt, et EL asuks selle aasta ÜRO konverentsil rahvusvahelise relvakaubanduslepinguni jõudmise protsessis juhtpositsioonile ning tagaks kindla õiguslikult siduva lepingu kokkuleppimise;

81.

väljendab sügavat muret laste sõduritena kasutamise pärast; kutsub ELi üles astuma viivitamatuid samme lastelt relvade äravõtmiseks, laste rehabiliteerimiseks ja taasintegreerimiseks, mis peaks olema põhielement ELi poliitikavaldkondades, mille eesmärk on tugevdada inimõigusi, laste kaitset ja asendada vägivald konflikti poliitilise lahendamise mehhanismidega;

Piinamine ning muu julm, ebainimlik ja inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine

82.

kutsub üles kõiki liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud ÜRO piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli, seda kiiresti tegema, et suurendada sise- ja välispoliitika ühtsust;

83.

kutsub üles kõiki liikmesriike, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti ja Euroopa välisteenistust aktiivselt sekkuma kinnipeetavate inimõiguste ja vanglate ülerahvastatuse küsimusse nii ELis kui ka väljaspool seda ning sellega tegelema;

84.

rõhutab, kui oluline on tunnistada soopõhiseid piinamisviise ja alandavat kohtlemist (sh naiste suguelundite moonutamine ja vägistamine) ning nõuab, et ELi koordineeritud piinamisvastastes jõupingutustes tegeletaks nõuetekohaselt selle soolise mõõtmega;

85.

kutsub komisjoni veel kord üles lisama nõukogu määrusesse (EÜ) nr 1236/2005 (mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks) klausli „lõppkasutus piinamise eesmärgil”, mis võimaldaks liikmesriikidel eelneva teabe põhjal litsentsida ja seega keelata eksportida kõiki kaupu, mille puhul on suur oht, et määratud lõppkasutajad võivad neid kasutada nimetatud eesmärkidel;

86.

tuletab meelde traagilist juhtumit Sergei Magnitskiga, kes võitles kõrgetasemelise korruptsiooni vastu ning piinati ametnike poolt surnuks; väljendab kahetsust selle üle, et juhtumit ei ole siiani lahendatud ning et Sergei Magnitski surma eest vastutavaid isikuid ei ole karistatud; nõuab tungivalt, et Venemaa õigusasutused alustaksid uuesti uurimist ning selgitaksid süüdlased välja ja karistaksid neid;

Inimõiguste kaitsjad

87.

peab tervitatavaks ELi võetud poliitilisi kohustusi inimõiguste kaitsjaid ELi inimõigustealase välissuhete poliitika väljakujunenud osana toetada ning paljusid häid eeskujusid diplomaatiliste sammude, kohtuprotsesside vaatlemise, vanglakülastuste ning ELi missioonide ja delegatsioonide muu konkreetse tegevuse vormis, nagu näiteks regulaarsed ametlikud kohtumised inimõiguste kaitsjatega, kuid on endiselt mures selle pärast, et mõnes kolmandas riigis ei ole inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid rakendatud; on seisukohal, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident peaks andma soovitused tugevdatud meetmete kohta neile missioonidele, kus suuniste rakendamine on olnud märgatavalt nõrk;

88.

nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid innustaksid ELi missioone ja delegatsioone avaldama inimõiguste kaitsjate ja nende organisatsioonide tööle oma toetust ja solidaarsust, kohtudes nendega regulaarselt, kaasates neid ennetavalt ja kasutades nende panust konkreetsete riigipõhiste strateegiate väljatöötamiseks inimõiguste ja demokraatia valdkonnas, ning kaasates regulaarselt Euroopa Parlamenti;

89.

kordab oma üleskutset ELile tõstatada käimasolevates inimõigustealastes dialoogides kolmandate riikidega, kus inimõiguste kaitsjaid endiselt ahistatakse ja rünnatakse, süstemaatiliselt inimõiguste kaitsjaid puudutavaid juhtumeid;

90.

rõhutab, et suhetes sõltumatute kodanikuühiskonna esindajatega on olulisel kohal süstemaatilised järelmeetmed, samuti peab inimõiguste kaitsjatel olema otsesem ja lihtsam juurdepääs ELi delegatsioonidele kolmandates riikides; tunneb heameelt inimõiguste kaitsjate jaoks kontaktametnike määramise üle delegatsioonide ja / või liikmesriikide saatkondade juurde ning rõhutab, et tegemist peaks olema kogenud ja asjakohaselt koolitatud ametnikega, kelle funktsioonid on nii asutustesiseselt kui avalikkusele hästi teatavaks tehtud; tunneb suurt heameelt tõsiasja üle, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident on andnud teada, et kohtub oma külaskäikudel kolmandatesse riikidesse alati inimõiguste kaitsjatega; nõuab, et kõik volinikud, kellel on kohustusi välissuhtluses, järgiksid sama tava ja et neist kohtumistest antaks Euroopa Parlamendile aru;

91.

tuletab meelde oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lääne-Saharas; mõistab hukka läänesaharalaste jätkuva represseerimise okupeeritud aladel ning nõuab, et austataks nende põhiõigusi, sealhulgas ühinemis- ja sõnavabadust ning õigust meelt avaldada; nõuab 80 läänesaharalasest poliitvangi vabastamist ja esmajärjekorras nende 23 inimese vabastamist, keda on pärast Gdeim Iziki laagri sulgemist ilma kohtuotsuseta Salé vanglas kinni peetud; kordab oma nõudmist, et loodaks rahvusvaheline mehhanism inimõiguste olukorra jälgimiseks Lääne-Saharas ning et konfliktile leitaks õiglane ja püsiv lahendus, mis lähtub läänesaharalaste enesemääramisõigusest ja on kooskõlas asjaomaste ÜRO resolutsioonidega;

92.

kordab oma nõuet teha seoses inimõiguste kaitsjatega institutsioonide vahel suuremat koostööd; on seisukohal, et ELi reageerimisvõimele ja ühtsusele nende meetmete vahel, mida eri institutsioonid võtavad inimõiguste kaitsjatega seotud pakiliste kriiside korral, oleks suureks toeks kontaktasutustepõhine ühine teavitussüsteem ning julgustab Euroopa välisteenistust ja komisjoni seda võimalust koos Euroopa Parlamendiga edasi uurima;

93.

peab tervitatakse Euroopa Parlamendi võetud kohustust suurendada Sahharovi auhinna rolli ja tugevdada Sahharovi võrgustikku, ning toonitab selle võrgustiku olulist osa muu hulgas institutsioonidevahelise koostöö elavdamisel inimõiguste kaitsjate toetuseks kogu maailmas; kutsub kõiki ELi institutsioone üles suuremale kaasatusele ja koostööle ning peab sellega seoses tervitatavaks inimõiguste aastaaruandes esitatud viidet Sahharovi auhinnale; kordab siiski oma üleskutset nõukogule ja komisjonile säilitada kontakt Sahharovi auhinna kandidaatide ja laureaatidega, et tagada pidev dialoog ja jälgida inimõiguste olukorda vastavates riikides ning pakkuda kaitset nendele, keda tegelikult taga kiusatakse, ning anda sellest Euroopa Parlamendile aru;

94.

kohustub käsitlema naiste õigusi süstemaatilisemalt oma aruteludes ja resolutsioonides inimõiguste teemal ning kasutama Sahharovi auhinna võrgustikku ja eelkõige selle auhinna naissoost laureaate naiste õiguste eest seismiseks maailmas;

Naised ja inimõigused

95.

tõstab rahu ja julgeoleku kontekstis esile naiste silmapaistvat rolli, kogemusi ja panust; mõistab hukka seksuaalse vägivalla kasutamise sellistes riikides nagu Kongo Demokraatlik Vabariik ja nõuab selle toimepanijate suhtes täielikku leppimatust, eriti sõjaväelaste ja politseinike hulgas ELi mandaadiga missioonidel ja operatsioonidel; rõhutab, et oluline on tagada ohvritele juurdepääs mitmeotstarbelistele terviklikele rehabilitatsiooniteenustele, mis hõlmavad kõiki vajalikke meditsiini- ja psühholoogilise abi kombinatsioone, samuti õigus-, sotsiaal-, kommunaal-, kutse- ja haridusteenuseid ning ajutist majanduslikku abi;

96.

tunneb heameelt tõsiasja üle, et EL on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 ja sellega kaasnevate resolutsioonide rakendamisel esirinnas; nõuab, et nõukogu, komisjon ja Euroopa välisteenistus suurendaksid jõupingutusi poliitika ja praktika vahelise lõhe ületamiseks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes pole veel riiklikke tegevuskavasid vastu võtnud, teeksid seda kiiresti;

97.

tunneb heameelt ÜRO naiste õigusi edendava agentuuri asutamise üle ja kutsub ELi üles tegema selle institutsiooniga tihedat koostööd rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riikide tasandil, et jõustada naiste õigusi; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et konfliktiolukordades oleks naistel õiglane juurdepääs riiklikele tervishoiusüsteemidele ning piisavale günekoloogilisele ravile ja sünnitusabile vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni määratlusele; rõhutab eriti vajadust edendada tervisekasvatust ning asjakohaseid seksuaal- ja reproduktiivterviseprogramme, mis moodustavad olulise osa ELi arengu- ja inimõiguste poliitikast suhetes kolmandate riikidega;

98.

tunneb heameelt komisjoni naiste harta üle, millega edendatakse soolist võrdõiguslikkust nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil, ning ELi tegevuskava üle soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2010–2015) ning nõuab, et suurendataks jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse ja emade tervise alaste aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks;

99.

on mures selle pärast, et Egiptuse relvajõudude ülemnõukogu ei ole suutnud läbi viia uurimist naisprotestijate seksuaalse ründamise teadete, sealhulgas nn süütuse kontrolli ja naisprotestijate surmaga ähvardamise osas;

100.

tunneb heameelt naiste mõjujõu suurendamise tähtsustamise üle liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi poolt ning kutsub teda üles muutma ametlikuks ELi institutsioonidevaheline mitteametlik naiste, rahu ja julgeolekuga tegelev töökond, määrates sellele tööks ette nähtud piisava inim- ja finantsressursi eraldamise raames täiskohaga juhi, kes tegutseks ka sooküsimuste kontaktisikuna Euroopa välisteenistuses;

101.

kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti üles edendama võrdseid geograafiliselt ja sooliselt tasakaalustatud võimalusi Euroopa välisteenistuses, nagu on sätestatud selle personalieeskirjades; nõuab tungivalt, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident ning liikmesriigid esitaksid juhtivatele kohtadele Euroopa välisteenistuses ja ÜJKP missioonidel kõrgetasemelisi naissoost kandidaate; tunnustab ÜJKP missioonidega seoses tehtud edusamme sooküsimuste nõustajate määramisel peaaegu kõigile missioonidele ja missioonisisese koolituse pakkumisel; kutsub nõukogu üles lisama missioonide mandaate sätestavatesse nõukogu otsustesse viite ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1325; soovitab liikmesriikidel lasta kogu sõjalisel ja lähetatud tsiviilpersonalil läbida enne missioone sooteemaline standardkoolitus;

102.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Nõukogu võttis vastu naistevastase ja koduvägivalla ennetamist ja selle vastu võitlemist käsitleva olulise konventsiooni, millega luuakse tervikraamistik vägivalla ennetamiseks, ohvrite kaitsmiseks ja karistamatuse lõpetamiseks, ning kutsub kõiki liikmesriike ja ELi üles seda konventsiooni kiiresti allkirjastama ja ratifitseerima;

103.

mõistab teravalt hukka naiste suguelundite moonutamise kui anakronistliku tava ning naiste ja tüdrukute füüsilise puutumatuse barbaarse rikkumise, mille vastu tuleb võidelda seda keelavate õigusaktide abil; lükkab kindlalt tagasi kõik viited kultuurilisele, traditsioonilisele või usulisele tavale leevendava asjaoluna; nõuab tungivalt, et komisjon pööraks naistevastase vägivalla vastu võitlemise strateegias sellistele kahjulikele traditsioonilistele tavadele erilist tähelepanu; kutsub Euroopa välisteenistust üles töötama selle küsimuse jaoks välja spetsiaalse vahendite kogumi, mis kuuluks lapse õigusi ja naistevastast vägivalda käsitlevate ELi suuniste rakendusstrateegia juurde; õnnitleb Aafrika riigipäid selle puhul, et Aafrika Liidu tippkohtumisel 2011. aasta juulis võeti vastu otsus toetada ÜRO Peaassamblee resolutsiooni, millega keelustatakse naiste suguelundite moonutamine kogu maailmas; mõistab võrdsel määral hukka julmad, ebainimlikud ja alandavad kohtlemisviisid, nagu sunniviisiline abort ja steriliseerimine, ja kutsub üles võtma konkreetseid meetmeid nende vastu;

104.

mõistab teravalt hukka sundabielud, mis on inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 16 kohaselt inimõiguste rikkumine; kutsub nõukogu üles lisama oma naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda käsitlevatesse suunistesse sundabielude ja soopõhiste abortide probleemi; julgustab komisjoni ja nõukogu töötama nende nähtustega seoses välja andmekogumise meetodid ja näitajad ning julgustab Euroopa välisteenistust arvestama kõnealuseid probleeme inimõigustealaste riiklike strateegiate väljatöötamises ja rakendamises; nõuab sundabielude probleemi osas, et liikmesriigid võtaksid vastu ja jõustaksid õigusaktid, mis keelustaksid sundabielud, ning töötaksid välja ühise määratluse, riiklikud tegevuskavad ja heade tavade vahetamise praktika;

105.

tuletab meelde, et ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsioon ennetatava emade suremuse ja haigestumuse ja inimõiguste kohta ning aastatuhande arengueesmärgid kinnitavad veel kord, et juurdepääs teabele, haridusele ja tervishoiule on põhilised inimõigused; rõhutab, et EL peaks seetõttu mängima olulist rolli selle tagamisel, et naised raseduse ajal ei sureks; nõuab Kairo tegevuskava rakendamist inimõiguste ja arengupoliitika aspektide osas, edendamaks soolist võrdõiguslikkust ning naiste ja laste õigusi, sealhulgas seksuaalsuse ja soojätkamisega seotud tervist ja õigusi;

Inimõigused, usuvabadus ja kristlaste tagakiusamine maailmas

106.

mõistab teravalt hukka mis tahes usu- või veendumustepõhise tagakiusamise; jääb kindlaks endale võetud kohustusele saavutada usuvabadus igal pool maailmas ELi suuremate jõupingutuste tulemusena kahe- ja mitmepoolses tegevuses; kordab oma muret usuvabaduse täieliku ja faktilise austamise pärast seoses kõigi usuvähemustega paljudes kolmandates riikides; kordab oma nõudmist, et nõukogu ja komisjon töötaksid usu- ja veendumustevabaduse õiguse edendamiseks ELi välispoliitikas kiiresti välja meetmete komplekti, sealhulgas mehhanismid rikkumiste ja ELi poolt sellistel juhtudel vajalike tegevuste tuvastamiseks, ning kaasaksid selle väljatöötamisse Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja akadeemikud; tunnustab ELi tegevust mitmesugustes ÜRO foorumites, mis on suunatud usutunnistusel või veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise vastu, ning ELi vankumatut ja põhimõttekindlat seisukohta resolutsioonide vastu, milles käsitletakse usutunnistusega teotamise vastu võitlemist; on seisukohal, et ühinemisvabadus on usu- ja veendumustevabaduse oluline aspekt, ning rõhutab, et usurühmade registreerimine ei peaks olema religiooni harrastamise eeltingimus; kutsub Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit üles esitama parlamendile täpsed ja usaldusväärsed andmed usu- ja veendumustevabaduse rikkumiste kohta Euroopa Liidus ja andma nõu, kuidas rikkumiste vastu võidelda;

107.

toonitab eriti, kui oluline on astuda selles küsimuses edasiviivasse dialoogi Islami Konverentsi Organisatsiooniga; kutsub nõukogu ja komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu usu- ja veendumustevabaduse rakendamisele kandidaatriikides ja idapartnerluse riikides, eeskätt araabia kevade valguses; väljendab sügavat muret usulise sallimatuse ja diskrimineerimise aktide suureneva arvu pärast mitmetes riikides; mõistab teravalt hukka kõik kristlaste, juutide, moslemite ja teiste usukogukondade vastu suunatud vägivallateod ning usklike, usust taganejate ja mitteusklike mis tahes diskrimineerimise ja vaenamise usu või veendumuste pärast; rõhutab veel kord, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on üks põhilisi inimõigusi (23); tunnistab paljude riikide kasvavat vajadust konflikti ümberkujundamise ja lepitamise järele, sealhulgas usunditevahelise dialoogi järele eri tasanditel, ning kutsub ELi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindaja ja komisjoni asepresidenti Ashtonit tungivalt üles käsitlema oma dialoogis kolmandate riikidega ELi inimõiguste algatuste kontekstis näiteks meedias sisalduva diskrimineeriva ja ässitava materjali küsimust; on seisukohal, et kolmandates riikides, kus usuvähemused puutuvad kokku oma õiguste rikkumisega, ei saa probleeme lahendada nii, et usuvähemusi kaitstakse ja isoleeritakse nad ümbritsevatest kogukondadest, mille tagajärjel tekivad nn paralleelühiskonnad; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriike hiljutiste sellistes riikides nagu Nigeeria, Egiptus ja Indoneesia toimunud sündmuste valguses tungivalt üles määratlema konkreetseid tegevusi, mis aitaksid ennetada vägivallatsükli teket;

108.

nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus arendaks üleilmsete ja mitmepoolsete küsimustega tegelevates peadirektoraatides välja võimekuse süvalaiendada usu- ja veendumustevabaduse küsimust geograafiliste piirkondadega tegelevates peadirektoraatides ja üksustes ning seoks selle küsimuse sama peadirektoraadi raames üldise inimõiguste edendamisega ja tegeleks teemaga edasi rahvusvahelistes ja mitmepoolsetes organisatsioonides; kutsub Euroopa välisteenistust üles andma kord aastas aru usu- ja veendumustevabaduse edenemise kohta maailmas;

109.

kutsub Euroopa välisteenistust ja teisi ELi institutsioone üles võitlema lubamatute tavadega, nagu sunniviisiline uskupööramine ja nn ususalgamise kriminaliseerimine/karistamine, avaldades survet kolmandatele riikidele, kus sellist praktikat endiselt kasutatakse, näiteks Pakistan, Iraan ja Saudi Araabia, seda praktikat kaotama; kutsub üles võtma võrdselt kindla seisukoha selliste jumalateotust käsitlevate seaduste instrumentaliseerimise vastu, mida kasutatakse usuvähemuste esindajate tagakiusamiseks;

110.

kutsub pädevaid asutusi üles tegema tihedat koostööd USA rahvusvahelise usuvabaduse komisjoni ja mitmepoolsete foorumitega, nt ÜRO inimõiguste nõukoguga;

Diskrimineerimine

111.

mõistab hukka kõik inimõiguste rikkumise vormid, millega diskrimineeritakse inimesi töö ja päritolu tõttu, samuti ohvrite piiratud juurdepääsu õigusemõistmisele; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kiitma heaks ÜRO projekti „Põhimõtted ja suunised tööalase ja päritolulise diskrimineerimise tõhusaks kaotamiseks”;

112.

väljendab heameelt ELi järelduste üle ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohta ja puuetega inimesi käsitleva Euroopa strateegia vastuvõtmise üle 2010.–2020. aastaks, eeskätt 8. tegevusvaldkonna osas; mõistab hukka igasuguse puude alusel diskrimineerimise ja kutsub kõiki riike üles ratifitseerima ja rakendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; juhib tähelepanu sellele, et EL peab jälgima ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist oma territooriumil; peab kahetsusväärseks, et EL ei võta midagi ette puuetega inimeste inimõiguste osas ELi-Aafrika strateegia kontekstis;

113.

kiidab nõukogu, Euroopa välisteenistuse, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi, komisjoni ning liikmesriikide tegutsemist lesbide, geide, biseksuaalide ja transseksuaalide inimõiguste nimel kahepoolsetes suhetes kolmandate riikidega, mitmepoolsetel foorumitel ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu; kiidab heaks asjaolu, et ÜRO Peaassamblee taaskehtestas seksuaalse sättumuse kui aluse kaitsele kohtuväliste, kiirkorras toimuvate või meelevaldsete hukkamiste eest, ning tunnustab ELi panust selle saavutamisel; kutsub komisjoni üles toetama soolise identiteedi eemaldamist vaimsete ja käitumishäirete nimekirjast rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni (RHK-11) 11. versiooni läbirääkimistes ning taotlema mittepatologiseerivat ümberklassifitseerimist; kinnitab veel kord, et mittediskrimineerimise (sealhulgas ka soo ja seksuaalse sättumuse alusel) põhimõtet ei tohi AKV – ELi partnerlussuhetes ohtu seada; kordab veel kord oma nõuet, et komisjon koostaks homofoobia, transfoobia ning seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel diskrimineerimise vastu suunatud põhjaliku tegevuskava, milles käsitletaks ka maailmas esinevat inimõiguste rikkumist nimetatud alustel; kutsub ELi liikmesriike üles andma varjupaika inimestele, kes põgenevad tagakiusamise eest riikides, kus lesbid, geid, biseksuaalid ja transseksuaalid on kriminaliseeritud, võttes arvesse taotlejate põhjendatud hirmu tagakiusamise ees ning tuginedes nende eneseidentifitseerimisele lesbi, gei, biseksuaali või transseksuaalina;

114.

tunneb heameelt vahendi üle, mille võttis 2010. aastal vastu nõukogu inimõiguste töörühm, et aidata ELi institutsioonidel, liikmesriikidel, delegatsioonidel ja muudel organitel reageerida kiiresti homo-, bi- ja transseksuaalide inimõiguste rikkumisele; kutsub komisjoni üles tegelema selliste rikkumiste struktuuriliste põhjustega ning kutsub nõukogu üles töötama välja siduvaid suuniseid selles valdkonnas;

115.

rõhutab, et traditsioonilistel rahvusvähemuste kogukondadel on võrreldes teiste vähemusrühmadega erivajadused ning et tuleb toetada nende vähemuste võrdset kohtlemist nii hariduse, tervishoiu, sotsiaalteenuste kui ka muude avalike teenuste osas; juhib samuti tähelepanu vajadusele edendada kõigis majandus-, sotsiaal- ja kultuurielu valdkondades täielikku ja tegelikku võrdsust rahvusvähemusse ja enamuse hulka kuuluvate isikute vahel;

116.

kutsub ELi üles julgustama arenguriikide valitsusi viima läbi maareformi, et tagada põlisrahvaste, rändrahvaste ning väikese ja keskmise suurusega põllumajandustootjate, eeskätt naiste õigused maale ning takistada suurettevõtete maahõivamispraktikat; nõuab tungivalt, et EL rõhutaks kaubanduslepingute läbirääkimistes loodusvaradele juurdepääsu õigust, eeskätt kohalike elanike ja põlisrahvaste puhul; kutsub kõiki liikmesriike üles järgima Taani, Madalmaade ja Hispaania eeskuju, ratifitseerides ILO põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni nr 169, näitamaks oma soovi tagada neile reaalne kaitse; toetab praeguseid ja jätkuvaid kampaaniaid ILO konventsiooni nr 169 ratifitseerimiseks ja rakendamiseks riikides, kes ei ole sellele alla kirjutanud, mis muu hulgas väljendavad ELi toetust mitmepoolsusele ja ÜRO-le;

117.

soovitab algatada ELi õigusakte, mis kindlustaksid tähelepanu pööramise ELi inimõiguste poliitikale ja koostöövahenditele, et kaotada diskrimineerimine ühiskondliku positsiooni alusel ja kindlustada tegutsemine kastisüsteemiga riikides, nagu Nepal, India, Bangladesh, Pakistan, Sri Lanka ja Jeemen;

118.

on seisukohal, et kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate, eeskätt põlisrahvaste kogukondade toetamiseks ette nähtud uusi ja olemasolevaid rahalisi vahendeid tuleks suurendada; on seisukohal, et mõlemad valdkonnad peaksid samuti suutma paindlikult ja kiiresti reageerida võimalikele kriisisündmustele ja jätkuvatele sündmustele ning optimeerima rahalise väärtuse ja mõju suhet; tervitab asjaolu, et EL on igati toetanud tegevust põlisrahvaste suutlikkuse alal ÜROs; toonitab, et ÜRO kohtumistel põlisrahvaste esindajate tulemusliku osaluse kindlustamine on esmatähtis, pakkudes tuge asjakohase logistika, dokumentatsiooni ja informatsiooni osas; kutsub ELi üles jätkama seda toetust;

Laste õigused

119.

tuletab meelde ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja vajadust kindlustada selles sätestatud õiguste täielik kaitse ning vältida nende unarusse jäämist; väljendab heameelt 19. detsembril 2011 ÜRO Peaassambleel teavitusmenetluse käigus vastu võetud lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli üle ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles kiirendama jõupingutusi, mida tehakse lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokollide üldise ratifitseerimise ja tõhusa rakendamise heaks; kutsub samuti üles tegema otsustavaid pingutusi selleks, et edendada lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevate ELi suuniste ning igasuguse lastevastase vägivalla vastast võitlust käsitleva ELi strateegia rakendamist; kutsub liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti ning Euroopa välisteenistust üles lisama inimõiguste olukorda käsitlevatesse ELi aastaaruannetesse lapse õiguste peatüki;

120.

juhib tähelepanu mitmes Sahara-taguses Aafrika riigis levinud tõsisele probleemile: lapsi süüdistatakse nõiduses, millega kaasnevad tagajärjed alates sotsiaalsest tõrjutusest kuni lapsetapu ja laste rituaalse ohverdamiseni; märgib, et riigil on kohustus kaitsta lapsi igasuguse vägivalla ja kuritarvitamise eest ning seepärast nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus pööraks asjaomaste riikide valitsustega peetavates inimõigustealastes dialoogides ja välistegevuse rahastamisvahendite kavandamisel laste kaitsmisele igasuguse vägivalla eest ja nende laste saatusele erilist tähelepanu;

Sõnavabadus ja (sotsiaal)meedia

121.

rõhutab, et sõnavabadus ning meedia sõltumatus ja pluralism on kodanikuühiskonna osaluse maksimeerija ja kodanike mõjuvõimu suurendajana jätkusuutliku demokraatia möödapääsmatult vajalikud elemendid; seepärast nõuab meediavabaduse edendamisele, sõltumatute ajakirjanike kaitsmisele, digitaalse lõhe vähendamisele ja interneti kättesaadavuse soodustamisele suuremat toetust;

122.

nõuab nõukogult ja komisjonilt tungivalt, et ühinemisläbirääkimistesse lisataks inimõigustealane dialoog ning kutsutaks mis tahes inimõigusi puudutava kontakti käigus üles lõpetama viha õhutamine meedias;

123.

märgib, et internetist koos võrguvälise ja võrgupõhise sotsiaalmeediaga on saanud üks tähtsamaid vahendeid, mille kaudu isikud teostavad oma õigust arvamus- ja sõnavabadusele, ning et neil on olnud tähtis roll inimõiguste, demokraatliku osalemise, aruandekohustuse, läbipaistvuse ja majandusarengu edendamisel ning avalikkuse uute vormide tekkes; rõhutab samal ajal – pidades meeles, et mitte kõigil ühiskonna liikmetel, eeskätt vanematel ja maapiirkondade inimestel, ei ole juurdepääsu internetile – vajadust mitte rikkuda inimväärikust ning mõistab hukka mis tahes diskrimineerimise sotsiaalmeedias; pooldab konkreetseid ELi määrusi ja kokkuleppeid kolmandate riikidega, kes piiravad juurdepääsu sidevahenditele ja informatsioonile tsensuuri, võrgu blokeerimise või ärihuvide infovabadusest kõrgemale seadmise kaudu; väljendab heameelt potentsiaali üle, mida internet ja suhtlusvõrgud on näidanud araabia kevade sündmuste käigus; nõuab interneti ja uute tehnoloogiate kasutamise suuremat jälgimist autokraatsetes režiimides, mis püüavad neid piirata; nõuab meediavabaduse edendamisele, sõltumatute ajakirjanike ja blogijate kaitsmisele, digitaalse lõhe vähendamisele ning teabe ja sidevahendite piiranguteta kättesaadavuse ja tsenseerimata internetile juurdepääsu (digitaalne vabadus) soodustamisele suuremat toetust;

124.

võtab teadmiseks interneti potentsiaali araabia kevade revolutsioonide propageerimisel ja toetamisel; märgib siiski, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat saab ka väärkasutada, et rikkuda selle abil inimõigusi ja põhivabadusi, ning nõuab seetõttu interneti ja uute tehnoloogiate kasutamise suuremat jälgimist autokraatsetes režiimides, mis püüavad neid piirata; tunnustab komisjoni algatust „No Disconnection Strategy”; kutsub komisjoni üles esitama hiljemalt 2013. aastal arukaid regulatiivettepanekuid, mis käsitleksid muu hulgas ELis tegutsevate ettevõtjate paremat läbipaistvust ja aruandekohustust, parandamaks selliste toodete ja teenuste ekspordi jälgimist, mida kasutatakse veebisaitide blokeerimiseks, massijälgimiseks, kogu internetiliikluse ja (mobiil)side jälgimiseks, eravestluste pealtkuulamiseks ja nende transkribeerimiseks, otsingutulemuste filtreerimiseks ning internetikasutajate, sealhulgas inimõiguste kaitsjate hirmutamiseks; usub, et telekommunikatsiooni ja internetiteenuste pakkujad peavad õppima tehtud vigadest, näiteks Vodafone’i otsusest anda Mubaraki režiimi viimastel nädalatel järele Egiptuse võimude nõudmisele katkestada teenused ja levitada valitsusmeelset propagandat, jälgida võimuvastaseid, rahvast ja ka teiste liikmesriikide ettevõtteid, kes olid müünud muudele kolmandatele riikidele, muu hulgas näiteks Liibüale ja Tuneesiale telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogiat; usub, et telekommunikatsiooni ja internetiteenuste pakkujad ja tarkvaraarendajad peavad õppima tehtud vigadest ning osalema koos poliitikakujundajate, vabaühenduste ja aktivistidega avatud dialoogis eesmärgiga seada ühised miinimumstandardid inimõiguste mõjuhinnangute koostamiseks ja suurema läbipaistvuse saavutamiseks;

125.

väljendab heameelt ELi Süüria valitsusasutuste vastaste piirangumeetmete raames tehnoloogiate ja teenuste ekspordi keelustamise üle; märgib, et sellest keelust peaks saama pretsedent tulevaste piirangumeetmete jaoks teiste repressiivrežiimide, eeskätt Iraani suhtes; märgib siiski, et ELi poliitika peab olema täpne, et oleks tagatud selle tõhusus ega kahjustataks inimõiguste kaitsjaid;

126.

märgib, et uus tehnoloogia võimaldab ka tunnistajatel ja inimõiguste kaitsjatel koguda teavet ja jagada dokumente inimõiguste rikkumise kohta, mida võib hiljem kasutada selleks, et tagada ohvritele õigusemõistmine; väljendab heameelt mitme sidusrühma algatuste ja käitumiskoodeksite üle, näiteks algatus „Global Network Initiative” (ülemaailmne võrgualgatus); märgib siiski, et demokraatlik järelevalve ning põhiõiguste kaitsmine ja edendamine on valitsuse põhiülesanne; kutsub komisjon üles toetama digitaalse turvalisuse tehnoloogia arendamist ja levitamist, et anda inimõiguste kaitsjatele suurem mõjujõud selliste tundlike andmete jaoks vajaliku turvalise kogumis-, krüpteerimis- ja säilitamismehhanismide abil ning nn pilvetehnoloogia kasutamise abil, et sellist materjali ei oleks võimalik leida ega kustutada;

Ettevõtlus ja inimõigused

127.

tuletab meelde, et EL on seadnud endale eesmärgi edendada oma välispoliitikas ettevõtja sotsiaalset vastutust ning tunnustab üleskutset viia euroopalikud ja globaalsed ettevõtja sotsiaalse vastutuse käsitused paremini kooskõlla;

128.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid hoolitseksid selle eest, et ELi või liikmesriikide õigusaktidele alluvad ettevõtjad ei teeks mööndusi oma suhtumises inimõigustesse ning sotsiaalsetesse, tervishoiu- ja keskkonnastandarditesse, kui asuvad ümber kolmandasse riiki või hakkavad seal tegutsema;

129.

tuletab lisaks meelde, et inimõiguste ja demokraatia toetamine on tihedalt seotud läbipaistvuse ja hea valitsemistava edendamisega; asub selles osas seisukohale, et maksuparadiisidel ja offshore-jurisdiktsioonidel on kahjulik roll võitluses arenguriikide korruptsiooni ja poliitilise aruandluskohustusega; nõuab, et EL edendaks ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni ratifitseerimist ja rakendamist ELis ja mujal maailmas, võttes arvesse, et EL toetab kolmandates riikides hea valitsemistava programme;

130.

tunnustab ELi ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete väljatöötamise toetamise eest ning nende põhimõtete ühehäälset vastuvõtmist inimõiguste nõukogus; tunneb heameelt äritegevuse ja inimõiguste töörühma avakoosoleku üle, mis toimus 16.–20. jaanuaril 2012, ning nõuab, et EL pakuks edaspidi selle organi mandaadile toetust ja kaasabi; rõhutab, et kaubanduse ja inimõiguste valdkonna ÜRO juhtpõhimõtete, mida on muu hulgas tunnustatud ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsioonis nr 17/4, edasiseks rakendamiseks on oluline roll inimõiguste kaitsega tegelevatel riiklikel institutsioonidel ja nende koostööl ELis ja naaberriikides; tervitab algatusi, mille eesmärk on anda edasi häid tavasid, koordineerida ja elavdada koostööd ELi ja naaberriikide inimõiguste kaitsega tegelevate riiklike institutsioonide vahel – näiteks idapartnerluse riikide ombudsmanide vahelise koostöö programm ajavahemikul 2009–2013, mille lõid ühiselt Poola ja Prantsuse ombusmanid eesmärgiga parandada idapartnerluse riikide ombudsmanide, valitsusasutuste ja vabaühenduste suutlikkust üksikisikute õiguste kaitsmisel ja demokraatlike õigusriikide loomisel; rõhutab, et selline tegevus tuleb koordineerida ELi ja teiste ELi institutsioonidega, et kasutada ära seoses sellega saadud kogemusi;

131.

tunnustab ELi võetud kohustust töötada 2012. aastal koostöös ettevõtjate ja sidusrühmadega välja ÜRO juhtpõhimõtetele tuginevad inimõigustealased suunised tööstussektorile ja VKEdele; kutsub komisjoni üles täitma oma kohustust avaldada 2012. aasta lõpuks aruanne ELi prioriteetide kohta põhimõtete rakendamises ning avaldada seejärel perioodilised eduaruanded; rõhutab, et kõik Euroopa ettevõtted peaksid austama inimõigusi, nagu on nähtud ette ÜRO juhtpõhimõtetes; kutsub ELi liikmesriike üles töötama 2012. aasta lõpuks välja suuniste siseriiklikud rakendamiskavad;

132.

usub, et suurettevõtete poolne sotsiaalse, keskkonna- ja inimõigustealase teabe avaldamine on nende läbipaistvuse ja tõhususe seisukohalt hädavajalik; tunnustab organisatsiooni International Integrated Reporting Council (IIRC) eesmärki töötada välja ülemaailmselt tunnustatud integreeritud aruandluse raamistik;

133.

tunnustab ettevõtluse peadirektoraadi tellitud nn Edinburghi uuringut ettevõtete ja inimõigustega seotud halduslike lõhede kohta ELis ning kutsub komisjoni üles esitama vastuseks seadusandlikud ettepanekud; kutsub eeskätt ELi üles tagama, et ELi ettevõtjate toime pandud kuritarvitamise ohvritel kolmandates riikides on juurdepääs kaebamise ja õigusemõistmise mehhanismidele ELi liikmesriikides, nagu hiljutise Trafigura juhtumi korral;

134.

märgib, et rahvusvahelised suurettevõtted tuginevad üha enam eraomanduses olevatele sõjalistele ja turvaettevõtetele, mis on mõnel juhul kaasa toonud selle, et kõnealuste ettevõtete töötajad on rikkunud inimõigusi; on seisukohal, et vastu on vaja võtta ELi regulatiivsed meetmed, sealhulgas kõikehõlmav normide süsteem selliste ettevõtete loomise, registreerimise, litsentsimise ja järelevalve jaoks; kutsub komisjoni üles esitama soovitust, mis valmistaks ette direktiivi, mille eesmärk oleks ühtlustada eraomanduses olevate sõjaliste ja turvaettevõtete teenuseid, sh teenusepakkujaid ja teenuste hankeid reguleerivad riiklikud meetmed, ning koostama käitumiskoodeksi, mis valmistaks ette otsuse eraomanduses olevate sõjaliste ja turvaettevõtete teenuste ekspordi kohta kolmandatesse riikidesse; nõuab, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident esitaks Euroopa Parlamendile üksikasjaliku teabe eraomanduses olevate sõjaliste ja turvaettevõtete palkamise kohta ÜJKP ja ÜVJP missioonidele, määratledes täpselt pakkujatelt nõutavad kutsealased nõuded ja ettevõtte standardid, kohaldatavad õigusnormid ja õiguslikud kohustused ning järelevalvemehhanismid;

135.

toetab üha enamate naiste valimist ettevõtete juhtkonda nii riiklikul, Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil;

Euroopa Parlamendi inimõigusi käsitleva tegevuse tugevdamine

136.

kordab oma üleskutset nõukogule ja komisjonile käsitleda süstemaatiliselt Euroopa Parlamendi resolutsioone ja muid teatisi ning reageerida neile sisuliselt; teeb parlamendile ettepaneku kaaluda süstemaatilise mehhanismi loomist, mis tagaks otsuste tõhusamad ja käegakatsutavamad järelmeetmed;

137.

tunnistab vajadust süvalaiendada inimõigusi kõigi välissuhetega tegelevate parlamendikomisjonide ja delegatsioonide töös, rakendades Euroopa Parlamendi ad hoc töörühmade koostatud raportite soovitusi; soovitab Euroopa Parlamendi liikmetel oma ametlikel reisidel kolmandatesse riikidesse kohtuda süstemaatiliselt inimõiguste kaitsjatega, sealhulgas võimaluse korral vangistatud aktivistidega, et neile tähelepanu suunata; tunnustab otsust suurendada inimõiguste allkomisjoni olemasolevaid ressursse, arvestades Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi;

138.

tunnustab oma juhatuse 12. detsembril 2011 vastu võetud otsust luua välispoliitika peadirektoraadi raames demokraatia toetamise direktoraat, et lihtsustada ja ühtlustada Euroopa Parlamendi tööd demokraatia edendamisel;

Euroopa Liidu strateegiline inimõiguste poliitika

Üldist

139.

tunnustab siiralt 12. detsembri 2011. aasta ühisteatises esitatud ülevaadet ELi inimõiguste ja demokratiseerimise poliitikast kui kasulikku üldpilti ELi võimalustest; kutsub ELi liikmesriike üles osalema selles protsessis täiel määral ning kohaldama selle tulemusi nii oma siseriiklikes meetmetes kui ka Euroopa tasandil;

140.

toetab tõsiasja, et teatis on tugevalt seotud inimõiguste universaalsuse ja jagamatuse põhimõtetega ning et teatises keskendutakse ELi meetmetele, mis on võetud eesmärgiga edendada kolmandates riikides rahvusvahelistest inimõigustest ja humanitaarõigusest lähtuvatest kehtivatest kohustustest kinnipidamist, ning püütakse tugevdada rahvusvahelise õigusemõistmise süsteemi;

141.

tunnustab araabia kevade taustal kontsentreerumist nn alt üles suunatud, olukorraga kohandatud tegevusele ning vajadusele nihutada inimõiguste austamine ELi välispoliitika keskmesse; rõhutab seetõttu, et EL peab toetama ja kaasama inimõiguste austamise ja jälgimise protsessi valitsused, parlamendid ja kodanikuühiskonna; on seisukohal, et EL peab õppima tehtud vigadest, mida illustreerib tõsiasi, et kuni Liibüas puhkenud kodusõjani olid käimas läbirääkimised raamkokkuleppe ja tagasivõtulepingu üle Liibüaga, millest Euroopa Parlamenti nõuetekohaselt ei teavitatud, hoolimata tõenditest möödunud aastakümne jooksul toimunud 1 200 vangi tapmise ning korduvate piinamiste, sunniviisiliste kadumiste ja kohtuväliste hukkamiste kohta; samas rõhutab taas asjaolu, et ELi partnerlus lõunas toimuvates demokratiseerimisprotsessides ja majandusliku õitsengu loomises peab toimuma paralleelselt tegevusega idapartnerluse raames; rõhutab, et vahendid, mida ei saanud negatiivsete hinnangute tõttu eraldada või suunata Euroopa naaberriikidesse, tuleks ümber jagada muude Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud partnerriikides käimas olevate projektide vahel nii lõunas kui ka idas;

Protsess

142.

nõuab nüüd kiireid, läbipaistvaid ja kaasavaid edusamme, et jõuda ELi laiaulatusliku ühise lõppstrateegiani, mis hõlmaks selgeid meetmeid, ajakavasid ja kohustusi ning mille arendamisel oleks sidusrühmad nn punase joone rakendamiseks täiel määral kaasa aidanud; võtab kohustuseks koos nõukoguga sellele institutsioonidevahelisele protsessile tõhusalt kaasa aidata, esialgu käesoleva resolutsiooni ning seejärel parlamendi hilisema resolutsiooni kaudu; on seisukohal, et see protsess peaks lõppema institutsioonide kohtumisega, kus võetakse vastu ühine strateegia, milles kirjeldataks selgesõnaliselt iga institutsiooni rolli ja kohustusi ning milles hinnataks pidevalt rakendamist, sealhulgas suuniste valdkonnas;

143.

on seisukohal, et mõnda teatises esitatud meedet tuleks täiustada paralleelselt üldise strateegia saavutamiseks tehtavate edusammudega, nimelt rahvusvaheliste inimõiguste edendamise valdkonnas tuntud ja rahvusvahelise kogemusega ELi inimõiguste eriesindaja nimetamisega; alalise Brüsselis asuva nõukogu inimõiguste töörühma (mis peaks leppima rutiinselt kokku järeldustes inimõiguste olukorra kohta konkreetsetes riikides, kes osalevad inimõigustealastes dialoogides) loomisega ning ajakava määramisega ELi delegatsioonide juures olevate inimõiguste teabekeskuste väljakujundamiseks ning inimõiguste kaitsjate jaoks mõeldud kontaktametnike kindlaksmääramiseks kõikides kolmandates riikides;

Sisu

144.

tunneb heameelt tähtsuse üle, mis on teatises omistatud inimõigustealastele riiklikele strateegiatele; usub, et tuleks luua ühine esialgne mall, et tagada ühtsus ning et kõikidel juhtudel oleks nõutav konsultatsioon; rõhutab, et strateegiatest on kasu ainult siis, kui nende olulisust tunnistatakse kõikides kahepoolsetes suhetes riikidega ning kui need on piisavalt paindlikud, et vastata pidevalt muutuvatele inimõigustega seotud olukordadele;

145.

toetab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi isiklikku ettepanekut kolme valdkonna kohta, kus institutsioonid peaksid järgmise kolme aasta jooksul võtma konkreetseid ühiseid meetmeid; taotleb praeguse ja edaspidise protsessiga seotud selgeid kriteeriumeid, mille alusel niisugused valdkonnad on valitud; taotleb selgitust selle kohta, kuidas võimaldaksid need kampaaniad teha edusamme konkreetsetes valdkondades, piiramata ELi terviklikku pühendumist kõikidele inimõigustega seotud kohustustele;

146.

rõhutab tähtsust, mis ülevaate käigus on omistatud kodanikuühiskonnale kui tõelisele partnerile ELi inimõiguste strateegia rakendamises ning mitte üksnes projektide elluviijana; tunnustab inimõiguste kaitsjate erilist tähtsust selles protsessis; kutsub ELi üles tunnistama paljude kohalike toimijate potentsiaali riigi inimõiguste olukorda muuta ning pakkuma nende tööle laia toetuspinda;

147.

väljendab muret eeskätt seoses olukorra halvenemisega Türgis ja inimõiguste kaitsjate, valitsusvastaselt meelestatute (sh opositsioonis olevad parlamendiliikmed, ametiühingute liikmed, ajakirjanikud, kunstnikud) ning eriti kurdi kogukonna vastu suunatud sagenevate repressioonidega;

148.

toetab ELi nn süvademokraatia ideed, mida kõrge esindaja on arendanud; tunneb kahetsust, et see põhimõte ei hõlma mittediskrimineerimise ja soolise võrdõiguslikkuse kriteeriume; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus integreeriks diskrimineerimisvastased meetmed ja võrdlusalused täiel määral, et tagada tähelepanu selge koondamine naiste ja vähemuste õiguste, võrdse kodakondsuse ja võrdse poliitilise osalemise küsimusele;

149.

juhib tähelepanu asjaolule, et käimasolevate inimõigustealaste dialoogide puudulikkuse ning inimõiguste klauslite järelevalve ja rakendamisega seotud suured probleemid on jätkuvalt alles; kinnitab, et ka need klauslid tuleb lisada kõikidesse kaubandus- ja valdkondlikesse lepingutesse;

150.

jagab seisukohta, et nn digitaalne diplomaatia on uus ja tõhus vahend; kutsub Euroopa välisteenistust üles töötama oma delegatsioonide jaoks välja selged suunised selle kohta, kuidas sotsiaalmeediat kõige paremini ära kasutada, ning suunised korrapäraselt ajakohastatud sotsiaalmeedia teatmiku koostamiseks ELi toimijate jaoks;

151.

märgib, et alla poole maailma sajast suurimast praegusest majanduslikust toimijast on eraettevõtjad; tunnustab komisjoni ettevõtja sotsiaalset vastutust käsitleva edasipüüdliku ja tulevikku suunatud 2011. aasta teatise eest ning tema selgesõnalist toetust ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete väljatöötamisele, mis mõlemad peavad olema uue strateegia keskmes;

152.

märgib, et teatises nõustustakse, et kogu terrorismivastane tegevus peab olema kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste, humanitaarõiguse ja pagulasi käsitlevate õigusaktidega; rõhutab, et see põhimõte peab kuuluma kõiki uusi terrorismivastase võitluse meetmeid käsitlevate arutelude juurde ELis ning kolmandate riikide partneritega; on arvamusel, et EL peab järjekindlalt koos strateegiliste partneritega tõstma esile kõik mittevastavad terrorismivastase võitluse meetmed ning taotlema ELis ja väljaspool ELi toime pandud rikkumiste eest vastutusele võtmist; kinnitab, et ELi terrorismivastase võitluse poliitika peaks konkreetselt viitama piinamise täielikule keelustamisele terrorismivastases võitluses, nagu märgitakse nõukogu 29. aprilli 2008. aasta järeldustes;

153.

peab kiiduväärseks, et tunnistatakse vajadust käsitleda inimõiguste rikkumisi liikmesriikides ning tagada ELi tegevuse kooskõla tema rahvusvaheliste kohustustega, et kinnistada ELi usaldusväärsust; palub anda põhiõiguste, kodanikuõiguste ja isikute vaba liikumise töörühmale täielikud volitused viia rikkumiste korral läbi uurimine ning püüda olukorda parandada;

154.

peab karistamatuse vastast võitlust ELi tegevuse prioriteetseks valdkonnaks; on seisukohal, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud ELi vahendite ajakohastamine 2011. aastal on oluline edusamm, mis peab kajastuma tulevikku suunatud ELi inimõiguste strateegias;

155.

on seisukohal, et tõelise inimõiguste ja demokraatia kultuuri rajamise juurde, eeskätt demokraatlikku kodakondsust ja inimõigusi edendava hariduse abil, kuulub ka selge ülevaade rollist, mida täidavad piirkondlikud ametnikud ja nõukogu töörühmad ning mida tähendab kõnealune strateegia nende igapäevatöö jaoks;

156.

nõuab, et Euroopa Parlamendil oleks ELi inimõiguste strateegia rakendamise läbipaistvuse ja aruandluse edendamises märkimisväärselt suurem roll; kordab taas, et nõukogu koostatud iga-aastane aruanne ei ole iseenesest veel aruandlusmehhanism; kordab süvalaiendamist käsitlevaid soovitusi, mis Euroopa Parlament esitas oma eelmistes aastaaruannetes ning poliitika- ja julgeolekukomitee 1. juuni 2006. aasta dokumendis (milles käsitletakse inimõiguste süvalaiendamist ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ja teistes ELi poliitikavaldkondades) ning mida ei ole ikka veel täiel määral rakendatud;

*

* *

157.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO-le, Euroopa Nõukogule ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.


(1)  ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.

(2)  ELT C 348 E, 21.12.2010, lk 6.

(3)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 78.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0507.

(5)  ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.

(6)  ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 69.

(7)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0127.

(8)  ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101.

(9)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0260.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0334.

(11)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0474.

(12)  ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 6.

(13)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0533.

(14)  ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 107.

(15)  ELT C 371 E, 20.12.2011, lk 5.

(16)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.

(17)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0576.

(18)  ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31.

(19)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0018.

(20)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0228.

(21)  ÜRO piinamisvastane konventsioon, ÜRO lapse õiguste konventsioon, ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta.

(22)  Ühisteatis „Inimõiguste ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames”, 12.12.2011.

(23)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/36


Kolmapäev, 18. aprill 2012
ELi ja Aserbaidžaani assotsieerimislepingu läbirääkimised

P7_TA(2012)0127

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Aserbaidžaani assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kohta (2011/2316(INI))

2013/C 258 E/03

Euroopa Parlament,

võttes arvesse ELi ja Aserbaidžaani vahel toimuvaid läbirääkimisi assotsieerimislepingu sõlmimiseks,

võttes arvesse nõukogu 10. mai 2010. aasta järeldusi Aserbaidžaani kohta, millega võeti vastu läbirääkimisjuhised,

võttes arvesse Aserbaidžaani ja Euroopa Liidu vahelist partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1. juulil 1999. aastal,

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika tegevuskava, mis võeti vastu 14. novembril 2006,

võttes arvesse deklaratsiooni, mille Armeenia, Aserbaidžaani ja Venemaa Föderatsiooni presidendid 2. novembril 2008. aastal Moskvas allkirjastasid,

võttes arvesse Armeenia, Aserbaidžaani ja Venemaa Föderatsiooni presidentide 23. jaanuaril 2012. aastal Sotšis allkirjastatud ühisavaldust,

võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust,

võttes arvesse välisasjade nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi idapartnerluse kohta,

võttes arvesse ühisavaldust lõunapoolse gaasikoridori kohta, mille Aserbaidžaani president ja komisjoni president 13. jaanuaril 2011. aastal allkirjastasid,

võttes arvesse 29.–30. septembril 2011 Varssavis toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust,

võttes arvesse 3. mai 2011. aasta Euronesti parlamentaarse assamblee moodustamisakti,

võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni 20. mai, 27. mai ja 12. oktoobri 2011. aasta avaldusi inimõiguste olukorra kohta Aserbaidžaanis,

võttes arvesse oma resolutsioone Aserbaidžaani kohta, eriti 12. mai 2011. aasta resolutsiooni (1),

võttes arvesse OSCE/ODIHRi lõpparuannet 7. novembril 2010. aastal toimunud parlamendivalimiste kohta,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni 14.–15. oktoobri 2011. aasta arvamust Aserbaidžaani Vabariigi valitsusväliseid organisatsioone käsitlevate õigusaktide kooskõla kohta inimõiguste standarditega,

võttes arvesse Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni 16.–17. detsembril 2011. aastal vastu võetud arvamust Aserbaidžaani Vabariigi erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta,

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele (2),

võttes arvesse oma 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta (3) ning 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Musta mere regionaalpoliitilise lähenemisviisi kohta (4),

võttes arvesse 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”,

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta (5) ja 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (6),

võttes arvesse Euroopa Komisjoni eduaruannet Aserbaidžaani kohta, mis võeti vastu 25. mail 2011,

võttes arvesse nõukogu 25. augusti 2011. aasta otsust 2011/518/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu eriesindaja Lõuna-Kaukaasias ja Gruusia kriisi jaoks (7),

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 13/2010, milles käsitletakse Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) kasutuselevõtu tulemusi Lõuna-Kaukaasias,

võttes arvesse uut riiklikku tegevuskava inimõiguste ja vabaduste kaitse tõhustamise kohta Aserbaidžaani Vabariigis, mille riigi president 27. detsembril 2011. aastal heaks kiitis,

võttes arvesse Aserbaidžaani presidendi 26. detsembril 2011. aastal allkirjastatud armuandmisotsust,

võttes arvesse kodukorra artikli 90 lõiget 4 ja artiklit 48,

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0071/2012),

A.

arvestades, et Aserbaidžaanil on Euroopa Liidu idapartnerluses oluline roll, ning arvestades, et Aserbaidžaani viimaste aastate majanduskasv on olnud tähelepanuväärne;

B.

arvestades, et idapartnerlus tugevdab selles osalevate riikide omavahelisi suhteid, aitab kaasa ülemineku, reformide ja ajakohastamisega seotud teabe ja kogemuste vahetusele ning annab Euroopa Liidule lisavahendeid nende protsesside toetamiseks;

C.

arvestades, et idapartnerlus tagab poliitilise raamistiku kahepoolsete suhete tugevdamiseks uute assotsieerimislepingute kaudu, võttes arvesse ELi ja partnerriigi eriolukorda, vastastikuseid eeliseid ja püüdlusi ning ELi strateegilist huvi piirkonna stabiilsuse ja demokraatliku arengu vastu;

D.

arvestades, et Euroopa idapartnerluse raamistikus toimuv ja kahepoolne parlamentaarne koostöö on ELi ja Aserbaidžaani arenenud poliitilise koostöö arendamisel keskne element;

E.

arvestades, et Aserbaidžaanist on saanud ELi tähtis energiatarnija ja tähtis transiidiriik eelkõige Kesk-Aasiast pärit energiaressursside jaoks, ning arvestades, et EL on Aserbaidžaani üks peamine energiaturg; arvestades, et energiakoostöö, mis hõlmab Aserbaidžaani toetust lõunapoolsele gaasikoridorile, on hästi edenenud;

F.

arvestades, et Aserbaidžaanil on Euroopa naabruspoliitikas positiivne roll ning Aserbaidžaan aitab kaasa ELi energiajulgeoleku probleemide lahendamisele;

G.

arvestades, et assotsieerimislepingud moodustavad sobiva raamistiku suhete süvendamiseks, suurendades poliitilist ühinemist, majanduslikku lõimumist ja õigusaktide ühtlustamist ELiga ning edendades kultuurisuhteid, avaldades seega olulist mõju demokratiseerimisprotsessile;

H.

arvestades sellega seoses, et idapartnerluse mitmepoolne mõõde täiendab kahepoolset mõõdet ja on sellest lahutamatu ning peaks arenema üheaegselt käimasolevate assotsieerimislepingute läbirääkimistega, et rajada teed nende täielikuks rakendamiseks ja luua alus tõeliseks piirkondlikuks koostööks, nagu on sätestatud Euroopa naabruspoliitika aluseks olevates põhimõtetes;

I.

arvestades, et assotsieerimisleping peaks tooma Aserbaidžaani inimestele ja Euroopa Liidule reaalseid eeliseid ja võimalusi;

J.

arvestades, et Euroopa Liit on oma naabruspoliitikas kesksele kohale seadnud inimõigused, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte;

K.

arvestades, et protsessi edendamiseks ja selleks, et assotsieerimislepingu läbirääkimised ja neile järgnev rakendamine oleksid tähenduslikud, on vaja, et Aserbaidžaan tegutseks aktiivselt jagatud väärtuste ja põhimõtete valdkonnas, sealhulgas demokraatia, õigusriigi põhimõte, hea valitsemistava ja inimõiguste austamine, kuid arvestades, et praegu valmistab muret õigusriigi põhimõtte ja praeguse valitsuse poliitiliste vastaste sõnavabaduse austamine;

L.

arvestades, et Aserbaidžaan on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ja eelkõige e-valitsuse valdkonnas kiiresti edasi liikunud, mis suurendab avaliku halduse läbipaistvust ja aitab korruptsiooni vastu võidelda, tagab hõlpsama juurdepääsu avalikele teenustele ja teabele ning annab täiendava tõuke Aserbaidžaani demokratiseerimisele;

M.

arvestades, et 2012. aasta aprillis toimub Bakuus Euronesti parlamentaarse assamblee teine täiskogu istung, mis on tähenduslik foorum demokraatia, poliitika, energia, julgeoleku ja sotsiaalasjadega seotud küsimuste arutamiseks;

N.

arvestades, et EL austab suhetes Armeenia ja Aserbaidžaaniga suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtteid ning toetab omapoolses piirkondlike konfliktide lahendamise lähenemisviisis Helsingi lõppakti aluspõhimõtteid; arvestades, et lahendamata Mägi-Karabahhi konflikt õõnestab Lõuna-Kaukaasia piirkonna stabiilsust ja arengut ning takistab Euroopa naabruspoliitika igakülgset arendamist; arvestades, et ühisteatises „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” teatas EL oma eesmärgist tõhustada ELi proaktiivset osalemist Lõuna-Kaukaasia konflikti lahendamises ning suurendada oma toetust usalduse loomisele ja oma valmisolekut suurendada oma osalust formaatides, kus ta ei ole veel esindatud, nt OSCE Minski grupis;

O.

arvestades, et ELi eriesindajal Lõuna-Kaukaasias on tähtis roll piirkonnas konfliktide rahumeelsele lahendamisele kaasaaitamisel;

P.

arvestades, et Aserbaidžaan näitab suurt pühendumist Euronesti parlamentaarse assamblee raames tehtavale mitmepoolsele parlamentaarsele koostööle ja on esimene idapartnerlusriik, kus toimub assamblee täiskogu istung (2.–4. aprillil 2012. aastal Bakuus);

Q.

arvestades, et Aserbaidžaani valimine ÜRO Julgeolekunõukogusse vahemikuks 2012–2013 annab hea võimaluse täiendavaks konsulteerimiseks ja Aserbaidžaani poliitika vastavusse viimiseks ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika avaldustega rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse edasise edendamise eesmärgil;

1.

edastab nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele järgmised soovitused: nad peaksid

a)

tagama, et assotsieerimisleping on igakülgne ja tulevikku suunatud raamistik edasiste suhete arengus Aserbaidžaaniga, mis parendab poliitilist ühinemist, majanduslikku lähenemist ja õigusaktide ühtlustamist ja milles kajastatakse suhet, mida nii Euroopa Liit kui ka Aserbaidžaan on otsustanud arendada;

b)

tagama, et ELi–Aserbaidžaani ning ELi–Armeenia assotsieerimislepingute läbirääkimised kooskõlas Euroopa Parlamendi 20. mai 2010. aasta resolutsioonis vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele esitatud nõudmiste ja kõigi OSCE Minski grupi aluspõhimõtetega, mis on sätestatud 10. juuli 2009. aasta „Aquila” ühisavalduses, on seotud tõsiseltvõetava pühendumusega olulisele edasiliikumisele Mägi-Karabahhi konflikti lahendamise suunas, sealhulgas näiteks niisugused usalduse suurendamise meetmed nagu üldine demilitariseerimine, snaiprite kokkupuutejoonelt eemaldamine, Armeenia vägede väljaviimine okupeeritud territooriumidelt Mägi-Karabahhi ümbruses ja nende naasmine Aserbaidžaani kontrolli alla, samuti aktiivse intsidentide ennetamise mehhanism ja kontaktjoonel relvarahu rikkumiste uurimine, kõikide riigisiseste põgenike ja pagulaste õigus pöörduda tagasi oma koduasulatesse ja omandi juurde ning rahvusvahelised julgeolekutagatised, mis hõlmaksid tõelist rahvusvahelist rahuvalveoperatsiooni, et luua sobivad kokkulepitud tingimused tulevaseks õiguslikult siduvaks Mägi-Karabahhi lõpliku staatuse osas tahte väljenduse vabaduseks;

c)

lisama assotsieerimislepingusse klauslid ja kriteeriumid inimõiguste kaitse ja edendamise kohta, eelkõige seoses massiteabevahendite vabadusega ning sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja kogunemisvabaduse õigusega, milles kajastatakse Aserbaidžaani põhiseaduses sätestatud põhimõtteid ja õigusi ning rangeid rahvusvahelisi ja Euroopa tasandi nõudeid, lähtudes suurimal võimalikul määral Euroopa Nõukogu ja OSCE raamistikest, millest Aserbaidžaan on lubanud kinni pidada; kutsuma Aserbaidžaani valitsust üles kõnealuseid lubadusi täitma; ning tagama, et läbirääkimistel võetakse täielikult arvesse vajadust tagada riigisiseste põgenike ja pagulaste õiguste ja elatusvahendite kaitse;

d)

kaaluma ELi esindatust OSCE Minski grupis kui ELi osalemise suurendamist Armeenia ja Aserbaidžaani vahelise konflikti lahendamises;

e)

rõhutama assotsieerimislepingus seda, kui tähtis on tagada kodanike põhiõigused ja -vabadused, sealhulgas kogunemis- ja ühinemisvabadus, samuti eraomandiõigused, kodanikuühiskonna areng, õigusriigi põhimõte, järjepidev korruptsiooni vastu võitlemine, poliitiline pluralism ning meedia ja kohtusüsteemi sõltumatus;

f)

toonitama assotsieerimislepingus, kui tähtis on see, et Aserbaidžaani Vabariik täidaks täielikult Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid;

g)

rõhutama assotsieerimislepingus, et poliitiliste vastaste sõnavabadus on ülimalt oluline, ning rõhutama, et suhete süvendamine ELiga sõltub sellest, kas Aserbaidžaani ametiasutused järgivad õigusriigi põhimõtet, tagavad kõikidele kinnipeetavatele õiglased kohtuprotsessid ja vabastavad tingimusteta kõik poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel vangistatud isikud;

h)

osutama Aserbaidžaani parlamendile nii tehnilist kui ka rahalist abi põhiseaduslike funktsioonide, organite ja teenuste täielikul väljaarendamisel, sealhulgas parem koostoimimine kodanikuühiskonnaga;

i)

toetama arenguabiprogramme, mille eesmärk on pagulaste ja põgenike elutingimuste parandamine Aserbaidžaanis;

j)

lisama lepingusse inimõiguste kaitsjate kaitset käsitlevad klauslid kooskõlas ELi suunistega inimõiguste kaitsjate kohta;

k)

kutsuma Aserbaidžaani ametiasutusi üles tagama, et nende uute hoonete jätkuv ehitus Bakuus, mida peetakse osaliselt seotuks eelseisva Eurovisiooni lauluvõistlusega, oleks kooskõlas asjassepuutuvate õigusaktidega ning inimeste ümberasustamine toimuks läbipaistvate õigusmenetluste korras; väljendama muret valitsuse üha suurema kriitika pärast inimõiguslaste aadressil, kes kasutavad seda kultuurisündmust riigi demokraatia ja inimõiguste näitajate parandamiseks;

l)

väljastama Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee poliitvangide valdkonna eriraportöörile viisa, et tal oleks vastavalt oma mandaadile võimalik riiki külastada;

m)

väljendama muret inimõiguslaste ja noorsooaktivistide vahistamiste arvu suurenemise, valitsusväliste organisatsioonide ja erakondade registreerimisel esinenud raskuste, samuti hirmutamise ning sõna-, kogunemis- ja internetivabaduse piirangute pärast ning kehtestama kõnealustes valdkondades kriteeriumid, mille täitmata jätmise korral leping peatatakse;

n)

nõudma tungivalt, et Aserbaidžaani ametiasutused võtaksid vastu diskrimineerimisvastased õigusaktid, millega keelatakse mis tahes valdkonnas diskrimineerimine seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel;

o)

kooskõlastama assotsieerimislepingu eesmärgid ühisteatisega „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”, võimaldades nii Aserbaidžaani kodanikuühiskonna organisatsioonidel teostada sisejärelevalvet ning tagades valitsuse suurema vastutuse oma reformide ja kohustuste eest;

p)

tagama assotsieerimislepingu ühtsuse rahvusvahelise õiguse põhimõtetega (eelkõige ÜRO põhikirjas, Helsingi lõppaktis ja OSCE raamistikus määratletud põhimõtetega, nimelt jõu mitte kasutamise, territoriaalse terviklikkuse ja enesemääramise õiguse põhimõtetega) ning asjaolu, et pärast kõnealuse lepingu sõlmimist kehtib see kogu Aserbaidžaani territooriumil;

q)

tõhustama Euroopa Liidu konfliktide lahendamise ja vahendamise alast suutlikkust ning võtma aktiivsema ja tulemuslikuma rolli usalduse suurendamisel konflikti osapoolte vahel, osutades neile sealhulgas abi ELi rahastatavate usalduse suurendamise projektide kaudu, mille eesmärk on suurendada rahva toetust vastastikustele järeleandmistele ja rahumeelsele lahendusele; rõhutama vajadust ELi esindajate tingimusteta juurdepääsu järele Mägi-Karabahhile ja seda ümbritsevatele okupeeritud piirkondadele; nõudma kindlalt, et EL täidaks Mägi-Karabahhi konflikti lahendamisel tugevamat rolli, toetades niisuguste usalduse suurendamise meetmete rakendamist, mille abil viiakse omavahel kokku armeenia ja aserbaidžaani kogukonnad ning levitatakse kõikide osapoolte seas rahu, leppimise ja usalduse ideid;

r)

kiitma heaks töö, mida OSCE Minski grupi kaasesimehed ja osapooled on teinud edusammude saavutamise osas aluspõhimõtete kokkuleppimiseks, ja nõudma selle töö jätkuvat toetamist; rõhutama, et nii Aserbaidžaan kui ka Armeenia peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada Minski grupi raames vastu võetud Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelsele lahendusele ja selle kindlustamisele suunatud otsuste täielik ja õigeaegne täitmine; kaaluma ELi vahetut ja aktiivsemat osalemist Minski grupis;

s)

kutsuma Armeenia ja Aserbaidžaani juhte üles tegutsema vastutustundlikult, leevendama oma avaldusi ja vältima sütitavaid kõnesid, et sillutada teed tõelisele dialoogile ühiskonna kõikidel tasanditel, et avalikkus tunnustaks kõikehõlmava lahenduse kasu ja saaks sellest täiel määral aru, sillutades seega teed tulemuslikele usalduse suurendamise meetmetele;

t)

väljendama muret piirkonna sõjalise arsenali suurendamise ja eelkõige Aserbaidžaani suurte sõjaliste kulutuste pärast ning kutsuma liikmesriike sellega seoses üles lõpetama relva- ja lahingumoonatarned nii Aserbaidžaanile kui ka Armeeniale kooskõlas OSCE 1992. aasta veebruaris esitatud nõudmisega, kuni kõnealused kaks poolt ei ole jõudnud kõikehõlmava lahenduseni ja seda allkirjastanud;

u)

rõhutama vajadust jätkata kõikvõimalikku tegevust idapartnerluse raames, et saavutada Armeenia ja Aserbaidžaani poliitiline ja majanduslik lähenemine ning kinnistada piirkondliku konflikti lahendus selle lahutamatu osana;

v)

rõhutama, et sajad tuhanded pagulased ja riigisisesed põgenikud, kes jätsid oma kodu maha Mägi-Karabahhi sõja ajal või sellega seoses, on jätkuvalt ümber asustatud ja jäetud ilma oma õigustest, sealhulgas tagasipöördumisõigusest, omandiõigustest ja õigusest isiklikule julgeolekule – neid õigusi tuleks tingimusteta austada ja need tuleks viivitamata tagada; kutsuma komisjoni ja liikmesriike üles jätkama ja laiendama ELi abi ja rahalist toetust Aserbaidžaanile põgenike olukorraga tegelemisel;

w)

rõhutama, et assotsieerimislepingut tuleb kasutada võimalusena edendada piirkondlikku sünergilist toimet ja koostööd, rõhutama demokraatliku pluralistliku arengu ja konfliktilahenduse vastastikku tugevdavaid seoseid ning tagama, et assotsieerimisleping sisaldaks sätteid kõikidele Lõuna-Kaukaasia riikide inimestele viisade väljastamise edendamiseks;

x)

selgitama, kuidas ära kasutada kõnealust piirkonda hõlmavate ELi erinevate algatuste, nimelt idapartnerluse ja Musta mere sünergia märkimisväärsel tasemel olevat vastastikust täiendavust;

y)

paluma, et Türgi etendaks konstruktiivset rolli Mägi-Karabahhi konflikti lahendamisel ja oma kohustuste täitmisel kõnealuses piirkonnas;

z)

tagama, et assotsieerimislepingu kaubanduskomponendi saaks muuta põhjalikuks ja laiaulatuslikuks vabakaubanduspiirkonnaks niipea, kui Aserbaidžaan täidab kõik selleks vajalikud tingimused, sealhulgas ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) ja oma inimõigustega seotud kohustuste täitmine, ning andma sel eesmärgil vajalikku tehnilist abi, et valmistada Aserbaidžaan läbirääkimisteks ette ja soodustada vajalike reformide vastuvõtmist;

aa)

nõudma tungivalt, et Aserbaidžaan allkirjastaks ja ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi;

ab)

nõudma tungivalt, et Aserbaidžaani ametiasutused allkirjastaksid ja ratifitseeriksid jalaväemiinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja üleandmise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni ja kassettlahingumoona konventsiooni;

ac)

tagama kiired läbirääkimised viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute üle, et soodustada inimestevahelisi kontakte ning käsitleda prioriteedina noorte ja akadeemilist liikuvust; aitama kaasa ebaseadusliku sisserände vastasele võitlusele ning tagama, et varjupaigasätted on täielikult kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja kokkulepete ja ELi standarditega, eriti inimõiguste valdkonnas;

ad)

toonitama tugeva noorsoosektori loomise ja arendamise tähtsust ja kiitma sellega seoses heaks erinevad riiklikud programmid, mis pakuvad välismaal õppimiseks stipendiume;

ae)

nõudma tungivalt, et Aserbaidžaan ei takistaks viisade väljaandmist Armeenia päritolu kolmandate riikide kodanikele, kes soovivad Aserbaidžaani siseneda, ja et ta tühistaks Armeeniasse rahvusvaheliste kõnede tegemise keelu;

af)

soodustama ELi ja Aserbaidžaani laialdast valdkondlikku koostööd ning eelkõige edendama õigusnormide lähendamist ja selgitama selle eeliseid ning osutama selleks vajalikku tehnilist abi;

ag)

nõudma tungivalt, et Aserbaidžaani ametiasutused kiirendaksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peamiste konventsioonide rakendamist;

ah)

parandama riigi rahanduse haldamise läbipaistvust ja riigihankeid käsitlevaid õigusakte, et anda märkimisväärne panus heasse valitsemistavasse ja läbipaistvasse otsustusprotsessi; kiitma sellega seoses heaks Aserbaidžaani osalemise hankiva energiatööstuse läbipaistvuse algatuses, mille eesmärk on nafta- ja gaasitulude avatuse suurendamine, ning jälgima, kuidas Aserbaidžaani valitsus täidab oma kohustust avaldada teavet riigi rahanduse kohta teabele juurdepääsu õigust käsitlevate õigusaktide alusel;

ai)

võtma vajalikke meetmeid, et lisada assotsieerimislepingusse sätted, mis võimaldavad Aserbaidžaanil osaleda ühenduse programmides ja ametites, mis on vahend Euroopa integratsiooni edendamiseks kõigil tasanditel;

aj)

kiitma heaks reformid, mille Aserbaidžaani ametiasutused on kohtusüsteemis teostanud ja mille eesmärk on kohtunike suurema sõltumatuse tagamine, valiku- ja ametisse nimetamise menetluste täiustamine, kohtusüsteemi korruptsiooni ja vastuvõtlikkuse kaotamine täitevvõimu mõju suhtes; tunnustama asjaomaste seaduste, sealhulgas advokatuuriseaduse vastuvõtmist; julgustama vastutavaid ametiasutusi jätkama korruptsioonivastaste õigusaktide rakendamist ja keskenduma kõrgetasemelistele korruptsioonijuhtumitele ning parandama märkimisväärselt avaliku sektori kulude ja erakondade rahastamise läbipaistvust; rõhutama kohtusüsteemi sõltumatuse, tõhususe ja vahendite parandamise vajadust; tuletama meelde poliitilise sekkumiseta toimiva kohtusüsteemi tähtsust; rõhutama, et vaja on näidata veenvaid tulemusi kohtunike ja prokuröride värbamisel ja ametisse nimetamisel, mis toimub ühtsetele, läbipaistvatele, objektiivsetele ja siseriiklikult kohaldatavatele kriteeriumitele tuginedes, ja koostada süüdistuste ja süüdimõistmiste jõustamise register, mille alusel on võimalik edusamme mõõta; nõudma kohtupraktika ühtlustamist, et tagada prognoositav kohtusüsteem ja avalikkuse usaldus;

ak)

algatama mestimisprogrammid ELi piirkondade ja kohalike kogukondade ning rahvusvähemuste vahel, kellel on suur autonoomia;

al)

rõhutama vajadust säästva majanduse järele, sealhulgas selle mitmekesistamise suurendamise kaudu; edendama energiasektori suuremat avatust ja läbipaistvust ning tagama, et selle arendamine toimuks kooskõlas rahvusvaheliste keskkonnastandarditega; toetama taastuvenergia turu arendamist; toonitama vajadust vastavate keskkonnaalaste õigusaktide järele;

am)

rõhutama ELi ja Aserbaidžaani energiakoostöö tähtsust Euroopa-suunaliste energiatarnete ja koridoride mitmekesistamisel; tuletama sellega seoses meelde, et gaasitarneid käsitlev ühisavaldus, millele Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ja Aserbaidžaani president Ilham Alijev kirjastasid alla 13. jaanuaril 2011. aastal Bakuus, on tähtis samm lõunapoolse gaasikoridori teostamisel, ning avaldama tunnustust Aserbaidžaani jõupingutustele selliste teedrajavate projektide edendamisel nagu Bakuu–Thbilisi–Ceyhani ja Bakuu–Thbilisi–Erzurumi torujuhtmed ning AGRI projekti elluviimisele;

an)

rõhutama Aserbaidžaani ainulaadse geograafilise asukoha tähtsust otsese ja takistusteta transiidiühenduse võimaldamisel ELi ja Kesk-Aasia riikide vahel; kiitma heaks jõupingutused Kaspia merd läbiva transiidi alase koostöö arendamiseks Kasahstaniga ja uurima võimalusi sellise koostöö alustamiseks Türkmenistaniga; kiitma heaks nõukogu 12. septembril 2011. aastal allkirjastatud mandaadi ELi, Aserbaidžaani ja Türkmenistani vahelise õiguslikult siduva lepingu sõlmimiseks Kaspia mere torujuhtmesüsteemi kohta;

ao)

tagama ELi tähelepanu jätkuva suunitluse energiakoostöö arendamisele Aserbaidžaaniga ja ELi-poolse jätkusuutliku toetuse; osutama tehnilist abi Aserbaidžaani Riiklikule Alternatiivsete ja Taastuvate Energiaallikate Ametile, et aidata Aserbaidžaanil mitmekesistada oma energiakandjaid, edendada energiatõhusust ja viia riigi tegevus vastavusse ELi kliimamuutustega seotud eesmärkidega;

ap)

leidma võimalusi dialoogi ja piirkondliku koostöö ergutamiseks, toetades Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia valitsusväliseid organisatsioone, kohalikke kogukondi ja sidusrühmasid hõlmavate ühiste piiriüleste projektide kaudu selliseid organisatsioone nagu piirkondlik keskkonnakeskus;

aq)

lisama assotsieerimislepingusse tugeva parlamentaarse mõõtme, millega nähakse ette Aserbaidžaani parlamendi (Milli Mejlis) ja Euroopa Parlamendi täielik kaasamine ning tõhustatakse Euronesti parlamentaarse assamblee tööd;

ar)

kaasama Euroopa Parlamendi täiel määral assotsieerimislepingu rakendamisse ja järelevalvesse; kehtestama selged kriteeriumid assotsieerimislepingu rakendamiseks ja nägema ette järelevalvemehhanismid, sealhulgas korrapäraste aruannete esitamine Euroopa Parlamendile;

as)

andma Aserbaidžaanile sihipärasemat tehnilist abi, aitamaks tagada, et ta on võimeline täitma oma kohustusi, mis tulenevad assotsieerimislepingu üle peetavatest läbirääkimistest ja selle täielikust rakendamisest, jätkates laiaulatuslike institutsioonide väljaarendamise programmide pakkumist;

at)

ergutama ELi läbirääkimismeeskonda jätkama koostööd Euroopa Parlamendiga, andes tehtud edusammudest pidevat dokumenteeritud tagasisidet vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10, mille kohaselt tuleb Euroopa Parlamenti kõigil menetluse etappidel viivitamata ja täielikult teavitada;

au)

ergutama jätkuvalt süvakoostööd idapartnerlusega ja selle raames ning teavitama korrapäraselt Euroopa Parlamenti selle edusammudest;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ja Aserbaidžaanile.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0243.

(2)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 136.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0025.

(4)  ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 64.

(5)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0153.

(6)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0576.

(7)  ELT L 221, 27.8.2011, lk 5.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/44


Kolmapäev, 18. aprill 2012
ELi ja Armeenia assotsieerimislepingu läbirääkimised

P7_TA(2012)0128

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Armeenia assotsieerimislepingu läbirääkimiste kohta (2011/2315(INI))

2013/C 258 E/04

Euroopa Parlament,

võttes arvesse ELi ja Armeenia vahel toimuvaid läbirääkimisi assotsieerimislepingu sõlmimiseks,

võttes arvesse nõukogu 10. mai 2010. aasta järeldusi Armeenia kohta, millega võeti vastu läbirääkimisjuhised,

võttes arvesse Armeenia ja Euroopa Liidu partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1. juulil 1999. aastal,

võttes arvesse 27. oktoobri 2011. aasta ühisavaldust ELi ja Armeenia liikuvuspartnerluse kohta,

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika tegevuskava, mis võeti vastu 14. novembril 2006. aastal, ja 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele”,

võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust,

võttes arvesse välisasjade nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi idapartnerluse kohta,

võttes arvesse 29.–30. septembril 2011 Varssavis toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldust,

võttes arvesse 3. mai 2011. aasta ELi idanaabruse parlamentaarse assamblee (EURONEST) asutamisdokumenti,

võttes arvesse välisasjade nõukogu 27. veebruari 2012. aasta järeldusi Lõuna-Kaukaasia kohta,

võttes arvesse oma 13. märtsi 2008. aasta resolutsiooni Armeenia kohta (1),

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele (2),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta (3) ning 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Musta mere regionaalpoliitilise lähenemisviisi kohta (4),

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta (5) ja 14. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (6),

võttes arvesse nõukogu 25. augusti 2011. aasta otsust 2011/518/ÜVJP, millega nimetakse ametisse Euroopa Liidu eriesindaja Lõuna-Kaukaasias ja Gruusia kriisi jaoks (7),

võttes arvesse Euroopa Komisjoni eduaruannet Armeenia kohta, mis võeti vastu 25. mail 2011. aastal,

võttes arvesse ELi ja Armeenia vahelise inimõigustealase dialoogi kolmandat vooru, mis toimus 6. detsembril 2011. aastal,

võttes arvesse üldamnestiat, mille Armeenia parlament 26. mail 2011 president Sarkisjani ettepanekul vastu võttis,

võttes arvesse deklaratsiooni, mille Armeenia, Aserbaidžaani ja Venemaa Föderatsiooni presidendid 2. novembril 2008. aastal Moskvas allkirjastasid,

võttes arvesse ühisavaldust, millele Armeenia, Aserbaidžaani ja Venemaa Föderatsiooni presidendid 23. jaanuaril 2012. aastal Sotšis alla kirjutasid,

võttes arvesse kodukorra artikli 90 lõiget 4 ja artiklit 48,

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0079/2012),

A.

arvestades, et idapartnerlus tagab poliitilise raamistiku kahepoolsete suhete tugevdamiseks uute assotsieerimislepingute kaudu, võttes arvesse partnerriigi olukorda ja püüdlusi ning ELi strateegilist huvi piirkonna stabiilsuse ja demokraatliku arengu vastu;

B.

arvestades, et assotsieerimislepingud moodustavad sobiva raamistiku nii suhete süvendamiseks, suurendades poliitilist lähenemist, sotsiaal-majanduslikku integratsiooni ja seadusandluse ühtlustamist ELiga, kui ka kultuurisuhete edendamiseks;

C.

arvestades, et selles suhtes on idapartnerluse mitmepoolne mõõde täiendav ja kahepoolsest mõõtmest lahutamatu ning see peaks käimasolevate assotsieerimislepingute läbirääkimiste käigus täienema, et lihtsustada nende lepingute täielikku rakendamist ja luua kooskõlas Euroopa naabruspoliitika aluseks olevate põhimõtetega ühtne alus tõeliseks piirkondlikuks koostööks;

D.

arvestades, et väga oluline on Armeenia aktiivne pühendumus ühistele väärtustele ja põhimõtetele, mille hulka kuuluvad demokraatia, õigusriik, hea valitsemistava ja inimõiguste austamine, et protsess edeneks ning läbirääkimised ja järgnev assotsieerimislepingu rakendamine õnnestuksid;

E.

arvestades, et Armeenia ametivõimud on korduvalt väljendanud oma tahet neist väärtustest kinni pidada ning kinnitanud Armeenia Euroopa püüdlusi; arvestades, et reformide läbiviimisel ei ole sõnad alati vastanud tegudele; arvestades, et Armeenia aktiivne osalemine mitmepoolses parlamentaarses koostöös Euronesti raamistikus, mis hõlmab idapartnerluse nelja temaatilist platvormi, on hea näide selle kohta, et järgitakse Euroopa väärtusi ja põhimõtteid, mille tähtsuses on Armeenia ühiskonnas jõutud üldisele konsensusele;

F.

arvestades, et Mägi-Karabahhi lahendamata konflikt kahjustab Armeenia ja Lõuna-Kaukaasia stabiilsust ja arengut; arvestades, et ühisteatises „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” teatas EL oma eesmärgist osaleda aktiivsemalt Lõuna-Kaukaasia konflikti lahendamises ning suurendada selleks omapoolset panust, toetades nii olemasolevaid läbirääkimisvorme kui ka pakkudes välja uusi algatusi; arvestades, et Euroopa Liidu eriesindajal Lõuna-Kaukaasias on täita tähtis roll aitamaks kaasa konflikti rahumeelsele lahendamisele piirkonnas;

G.

arvestades, et kolmandale riigile kuuluva territooriumi okupeerimine tähendab rahvusvahelise õiguse rikkumist ning on vastuolus Euroopa naabruspoliitika aluspõhimõtetega, ohustades seega kogu idapartnerluse projekti;

H.

arvestades, et on tulnud tõsist muret tekitavaid teateid Armeenia vägede ebaseadusliku tegevuse kohta Aserbaidžaani okupeeritud aladel, nimelt toimuvad seal korrapäraselt sõjalised manöövrid, sõjatehnika ja isikkoosseisu uuendamine ning kaitsevägede sügavamale tungimine;

I.

arvestades, et ELi ja Armeenia suhete arengu jaoks on äärmiselt oluline, et 6. mai 2012. aasta parlamendivalimised toimuksid nõuetekohaselt kooskõlas rahvusvaheliste ja Euroopa standarditega, ning arvestades, et eelseisvad valimised viiakse läbi Armeenia uue valimiskorra kohaselt;

J.

arvestades, et ELi ja Armeenia assotsieerimislepingu sõlmimiseks peetavad läbirääkimised on edenenud jõudsalt ja hoogustanud sisereforme;

1.

edastab nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele järgmised soovitused:

a)

tagada, et assotsieerimisleping oleks igakülgne ja tulevikku suunatud raamistik, mis arendab edasi suhteid Armeeniaga ning parendab poliitilist koostööd, majanduslikku lähenemist ja õigusaktide ühtlustamist;

b)

tagada, et läbirääkimised ELi–Aserbaidžaani ning ELi–Armeenia assotsieerimislepingute sõlmimiseks toimuksid kooskõlas nõudmistega, mis on esitatud Euroopa Parlamendi 20. mai 2010. aasta resolutsioonis vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele, ning vastavalt OSCE Minski grupi kõigile aluspõhimõtetele, mis on kindlaks määratud 10. juuli 2009. aasta Aquila ühisavalduses, ning et läbirääkimised oleks seotud usutavate kohustustega liikuda oluliselt edasi Mägi-Karabahhi konflikti lahendamise suunas, hõlmates näiteks usaldust suurendavaid meetmeid, nagu üldine demilitariseerimine, snaiprite eemaldamine kokkupuutejoonelt, Armeenia vägede taandumine kõigilt Mägi-Karabahhiga piirnevatelt Aserbaidžaanile kuuluvatelt okupeeritud aladelt ja nende alade tagasiandmine Aserbaidžaani kontrolli alla, samuti peaksid need kohustused käsitlema mehhanismi konfliktide aktiivseks ennetamiseks ning kokkupuutejoonel relvarahu rikkumiste uurimist, kõigi riigisiseste põgenike ja pagulaste õigust pöörduda tagasi oma kodu- ja elukohtadesse ning rahvusvahelisi julgeolekutagatisi, sealhulgas tõelist rahvusvahelist rahuvalveoperatsiooni, et luua sobivad kokkulepitud tingimused tulevaseks õiguslikult siduvaks vabaks tahteavalduseks, mis puudutab Mägi-Karabahhi lõplikku staatust;

c)

rõhutada, et äärmiselt olulised on demokraatlikud, läbipaistvad, vabad ja õiglased valimised, mis ei seisne ainult 2012. aasta mai valimiste nõuetekohases korraldamises valimiste päeval, vaid ka selles, et tagatakse arvamuste mitmekesisus, poliitilise arutelu vabadus, sõnavabadus, kõikide poliitiliste jõudude võrdne juurdepääs üldisele ringhäälingule ning kogunemis- ja liikumisvabadus ka kogu valimisprotsessi eelsel ja järgsel ajal; rõhutada, et ELi delegatsioonile Armeenias tuleks tagada vajalikud vahendid, et suurendada ELi panust valimisprotsessi kvaliteedi tõstmisesse; tunnustada Armeeniat selle eest, et vastu on võetud uus valimiskord, mis on kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja soovitustega;

d)

rõhutada, et on vaja lõpule viia 1. märtsi 2008. aasta sündmuste läbipaistev, sõltumatu ja erapooletu uurimine, sealhulgas on vaja sõltumatult uurida politsei sekkumist meeleavalduste laialiajamisel;

e)

tunnustada Armeenia Euroopa püüdlusi ning näha neis väärtuslikku hooba ja vajalikku kiirendajat reformide rakendamiseks ja avalikkuse toetuse saamiseks neile reformidele, mille eesmärk on tugevdada Armeenia kohustusi seoses ühiste väärtuste, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja hea valitsemistava järgimisega;

f)

lisada assotsieerimislepingusse inimõiguste kaitse ja edendamise klauslid ja ning lähtuksid võimalikult suurel määral Euroopa Nõukogu ja OSCE raamistikest ning käimasolevast ELi ja Armeenia inimõigustealasest dialoogist;

g)

rõhutada assotsieerimislepingus, kui tähtis on tagada põhivabadused, sealhulgas kogunemis- ja ühinemisvabadus, kodanikuühiskonna areng, õigusriik, järjepidev korruptsioonivastane võitlus ja meedia sõltumatus;

h)

nõuda Armeenia ametivõimudelt tungivalt selliste diskrimineerimisvastaste õigusaktide vastuvõtmist, mis keelaksid igas valdkonnas diskrimineerimise seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel;

i)

ergutada Armeenia ametivõime, et nad uute pingitustega jätkaksid seadusandlikku reformi riigis;

j)

julgustada Armeenia ametivõime jätkama inimõiguste kaitsjate büroo väljaarendamist, eraldades selleks eelkõige täiendavaid rahalisi vahendeid ja inimressursse ning toetades vastloodud piirkondlikke büroosid; tagada, et toetus sellistele institutsioonidele nagu inimõiguste kaitsjate organisatsioon oleks proportsionaalselt tasakaalus kodanikuühiskonna organisatsioonidele antava toetusega;

k)

rõhutada, et eriti olulised on kohtusüsteemi sõltumatus, läbipaistvad hankemenetlused, poliitika lahutamine ärist ja vajadus lõhkuda oligarhilised struktuurid majanduses, usaldusväärsed kohtumenetlused, mis tagavad õiglase kohtuliku arutamise ja õiguskaitse kättesaadavuse kõigile kodanikele, turvaline keskkond uurivale ajakirjandusele, juurdepääs teabele, sõltumatule meediale ja sotsiaalmeediale ning kinnipidamiskeskustes igasuguse piinamise ja väärkohtlemise tõkestamine; innustada Armeenia valitsust tegema kõik endast oleneva, et järgida ELi parimaid tavasid ja soovitusi neis valdkondades;

l)

rõhutada, et Euroopa Liit peab tähtsaks korruptsiooni tõkestamist ja korruptsioonivastast võitlust idapartnerluse riikides, lähtudes iseäranis nõukogu 13. ja 14. detsembri 2011. aasta 3135. istungi järeldustest koostöö kohta justiits- ja siseküsimuste valdkonnas idapartnerluse raames;

m)

rõhutada, et omavahel on seotud partnerriikide õiguskaitseasutuste reform ja meetmed, mida võetakse finantskuritegude, korruptsiooni, rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks;

n)

rõhutada, et vaja on võidelda õiguskaitse ametnike ja politsei karistamatuse vastu, muu hulgas tagada, et põhjalikult uuritakse piinamist ja õiguste rikkumist vahi all hoidmisel ja kinnistes asutustes;

o)

tagada, et assotsieerimislepingu läbirääkimiste ajal konsulteeritakse regulaarselt ja süstemaatiliselt Armeenia kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega, ning tagada, et nende soovitused kuulatakse ära ja et neid võetakse võimaluse korral arvesse;

p)

tagada, et assotsieerimisleping on kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, eelkõige nendega, mis on kindlaks määratud ÜRO põhikirjas, Helsingi lõppaktis ja OSCE raamistikus, nimelt jõu mittekasutamine, territoriaalne terviklikkus ja enesemääramisõigus;

q)

tuletada kõikidele pooltele meelde, et Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelsele lahendamisele ei ole alternatiivi; rõhutada, et igasugused jõu kasutamise ähvardused kahjustavad rahvusvahelise üldsuse ühiseid jõupingutusi;

r)

kutsuda Armeeniat ja Aserbaidžaani üles võtma rindejoonel usaldust suurendavaid meetmeid, sealhulgas tuleks eemaldada kokkupuutejoonelt snaiprid (vastavalt OSCE soovitustele), tõmmata tagasi suurtükivägi ja lõpetada selle kasutamine ning oluliselt suurendada OSCE vaatlejate arvu, mis oleks ajutine meede, kuni kohale saadetakse ÜRO mandaadiga rahvusvahelised rahuvalvejõud osana rahuleppe rakendamisest; kutsuda Armeeniat üles, et ta lõpetaks sõjaväekohustuslaste pideva teenistusse saatmise Mägi-Karabahhi;

s)

tugevdada Euroopa Liidu suutlikkust seoses konfliktide lahendamise ja rahu vahendamisega, selleks tuleks suurendada toetust Minski grupi jõupingutustele ning pakkuda omapoolset aktiivsemat ja jõulisemat rolli toetamaks usalduse suurendamise meetmete rakendamist, suurendada usaldust konflikti osapoolte vahel, edendades intensiivsemat läbirääkimisprotsessi ja abistades neid ELi rahastatavate projektidega, mille eesmärk on suurendada üldsuse toetust vastastikustele järeleandmistele ja rahumeelsele lahendusele, samuti tuleks konflikti tõttu kahjustada saanud piirkondades toetada humanitaarprogramme, eriti maamiinide kahjutuks tegemist;

t)

täita olulisemat rolli Mägi-Karabahhi konfliktile lahenduse otsimisel ja toetada selliste usaldust suurendavate meetmete rakendamist, mis liidaksid Armeenia ja Aserbaidžaani ühiskonda ning levitaksid kõigi osapoolte seas rahu, leppimise ja usalduse ideid; rõhutada, et nii Armeenia kui ka Aserbaidžaan peaksid võtma asjakohaseid meetmeid tagamaks, et kõik otsused, mis on võetud Minski grupi raames ja mille eesmärk on Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelse lahenduse kindlustamine, viidaks täielikult ja õigeaegselt täide; rõhutada, et ELi esindajatele tuleb tagada tingimusteta juurdepääs Mägi-Karabahhi ja ümbritsevatesse okupeeritud piirkondadesse;

u)

kaaluda ELi esindatust OSCE Minski grupis, et suurendada ELi osalust Armeenia ja Aserbaidžaani vahelise konflikti lahendamisel;

v)

tugevdada Euroopa Liidu suutlikkust seoses Lõuna-Kaukaasia konflikti lahendamisega, toetades muu hulgas Minski grupi jõupingutusi ja sillutades teed usaldust suurendavate meetmete rakendamiseks, nagu Aserbaidžaani ja Armeenia president on kokku leppinud; rõhutada, et võimalikult kiiresti on vaja rahumeelselt lahendada Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline konflikt rahvusvahelise õiguse põhimõtete ning selle raames heakskiidetud otsuste ja dokumentide alusel;

w)

kutsuda kõiki väliseid osalejaid üles näitama konfliktiga seoses üles head tahet ning aitama positiivselt kaasa selle kiirele ja rahumeelsele lahendamisele;

x)

kutsuda Armeenia ja Aserbaidžaani juhte üles tegutsema vastutustundlikult, pehmendama oma väljaütlemisi ning hoiduma vaenu õhutavatest avaldustest, et aidata kaasa tõelise dialoogi tekkele kõigil ühiskonnatasanditel ning panna alus tõhusatele usaldust suurendavatele meetmetele;

y)

väljendada muret sõjalise kohaloleku suurendamise pärast piirkonnas ning eeskätt Armeenia suurte sõjaliste kulutuste pärast, mis võtavad ressursse palju hädavajalikemalt valdkondadelt, nagu vaesuse vähendamine, sotsiaalkindlustus ja majandusareng, ning kutsuda sellega seoses liikmesriike üles, et nad vastavalt OSCE poolt 1992. aasta veebruaris esitatud nõudele peataksid relvade ja lahingumoona tarned nii Aserbaidžaanile kui ka Armeeniale, kuni pooled ei ole saavutanud ega allkirjastanud ulatuslikku kokkulepet;

z)

märkida sellega seoses, et uurida on vaja teateid selle kohta, et Armeenia ametivõimud rakendavad asunduste rajamise poliitikat, et suurendada Armeenia elanikkonda Mägi-Karabahhi okupeeritud aladel;

aa)

rõhutada, et tähtis on ratifitseerida Armeenia ja Türgi vahel 2009. aastal Zürichis allkirjastatud protokollid ning suurendada jõupingutusi suhete normaliseerimiseks, mille tulemusena avataks piir eeltingimusi esitamata; kiita heaks otsus alustada läbirääkimisi põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna üle ning sellega seoses rõhutada, et vastuvõetamatu on jätkuvalt suletud piir riikide vahel, kelle püüdluseks on ELi liikmesriigiks saamine või ELiga assotsieerumine, ning nõuda tungivalt sellise olukorra lõpetamist;

ab)

nõuda tungivalt, et Armeenia viiks oma Iraani poliitika kooskõlla ELi seisukohtadega Iraani suhtes;

ac)

rõhutada, et assotsieerimislepingut tuleks kasutada võimalusena edendada piirkondlikku koostoimet ja koostööd; rõhutada vastastikku tugevdavaid seoseid demokraatliku pluralistliku arengu ja konflikti lahendamise vahel; rõhutada, kui oluline on luua sünergiat transpordi ja energeetika valdkonnas; kutsuda kõiki pooli üles täiel määral osalema idapartnerluse mitmepoolses koostöös, sidumata seda koostööd konfliktidega;

ad)

leida viis, kuidas ergutada dialoogi ja piirkondlikku koostööd, ning toetada selliseid organisatsioone nagu piirkondlik keskkonnakeskus, kasutades selleks ühiseid piiriüleseid projekte, millesse oleksid kaasatud Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia valitsusvälised organisatsioonid, kohalikud kogukonnad ja sidusrühmad;

ae)

nõuda tungivalt, et Armeenia ratifitseeriks viivitamata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi, kuna see on hädavajalik samm siseriiklike õigusaktide kooskõlastamiseks rahvusvaheliste õigusalaste kokkulepetega, millega on ühinenud Euroopa Liidu riigid;

af)

nõuda Armeenia ametivõimudelt tungivalt jalaväemiinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja üleandmise keelustamise ning nende hävitamise konventsiooni ning kassettlahingumoona konventsiooni allkirjastamist ja ratifitseerimist;

ag)

rõhutada, kui tähtis on Euroopa integratsiooni edendamisel liikuvus; käsitleda viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute läbirääkimistel prioriteetsena noorte ning üliõpilaste ja õppejõudude liikuvust; paluda Armeenial parandada kõrgharidust käsitlevaid seadusi ning panna lähtuvalt Bologna protsessist eriti suurt rõhku teaduskraadide ühtlustamisele ja üliõpilaste praktika õiguslikule reguleerimisele; tagada, et sätted varjupaiga andmise kohta on täielikult kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja ELi normidega;

ah)

tagada, et riiklikke rahalisi vahendeid hallatakse läbipaistvalt ja parandatakse riigihangetealaseid seadusi, et kindlustada hea valitsemistava ja otsustusprotsessi läbipaistvus;

ai)

ergutada ELi ja Armeenia laialdast valdkondadevahelist koostööd; eriti selgitada selle eeliseid ja edendada õigusnormide lähendamist selles valdkonnas ning osutada sel eesmärgil vajalikku rahalist ja tehnilist abi;

aj)

pooldada ELi parimate tavade ja ELi soovituste ülevõtmist Armeenias, kui valmistatakse ette riiklikke tegevuskavu õiguse, vabaduse ja julgeoleku valdkonnas; märkida eelkõige silmnähtavaid tulemusi, mis on saavutatud rände valdkonnas tänu liikuvuspartnerluse ühisdeklaratsiooni allkirjastamisele;

ak)

võtta vajalikke meetmeid, et lisada assotsieerimislepingusse sätted, mis võimaldavad Armeenial osaleda ühenduse programmides ja agentuurides, see aitaks oluliselt kaasa Euroopa integratsiooni edendamisele kõigil tasanditel;

al)

rõhutada vajadust säästva majanduse järele, sealhulgas taastuvate energiaallikate ning energiatõhususe edendamise kaudu vastavalt ELi kliimakaitse eesmärkidele; tagada, et energiasektori arendamine toimuks kooskõlas ELi keskkonnastandardite ning ÜRO piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooniga (Espoo konventsioon);

am)

korrata nõuet sulgeda Medzamori tuumaelektrijaam enne 2016. aastat, kuna seda ei ole võimalik ajakohastada rahvusvaheliselt kokkulepitud ja tunnustatud standarditele vastavaks;

an)

tagada vajalik tehniline tugi, mis võimaldaks kohe alustada läbirääkimisi assotsieerimislepingu kõigi aspektide üle, ning tagada, et hiljuti alustatud laiaulatusliku ja põhjaliku vabakaubanduslepingu läbirääkimised jätkuksid kindlas tempos;

ao)

kaasata assotsieerimislepingusse tugev parlamentaarne mõõde, mis tagab Armeenia Rahvuskogu ja Euroopa Parlamendi täieliku kaasatuse assotsieerimislepingu rakendamisse ja järelevalvesse; anda Armeenia parlamendile nii tehnilist kui ka rahalist tuge, et see saaks välja arendada põhiseadusega ettenähtud ülesanded, organid ja teenused, sealhulgas luua toimivad alalised komisjonid ja parandada koostööd kodanikuühiskonnaga; anda Euroopa Parlamendile korrapäraselt teavet läbirääkimiste seisu kohta;

ap)

lisada assotsieerimislepingusse selged kriteeriumid selle rakendamiseks ja näha ette järelevalvemehhanismid, sealhulgas korrapäraste aruannete esitamine Euroopa Parlamendile;

aq)

anda Armeeniale paremini suunatud finants- ja tehnilist abi, mis tagaks selle, et Armeenia suudaks täita oma kohustusi, mis tulenevad assotsieerimislepingu läbirääkimistest ja lepingu täielikust rakendamisest, ning jätkata institutsioonide väljaarendamise terviklike programmide pakkumist, sealhulgas sellistes valdkondades nagu avalik teenistus ja õigusreform;

ar)

ergutada Armeenia ametivõime kasutama täiel määral kõrgetasemelise ELi nõuanderühma oskusteavet läbirääkimis- ja rakendamisprotsessis ning hoida ELi nõunikud täielikult kursis idapartnerluse IBM juhtalgatuse paneeli tegevusega; kaaluda sellise abi pakkumist kõigile idapartneritele;

as)

tunnustada Armeenia ambitsioonikat reformikava idapartnerluse raames ning anda piisavat abi vastavalt reformide läbiviimise edusammudele ning demokraatia ja inimõiguste edendamise näitajatele;

at)

suurendada kooskõlas ühisteatisega „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” ELi toetust Armeenia kodanikuühiskonna organisatsioonidele, nii et nad saaksid reformide ja kohustuste üle sisejärelevalvet teostada ning tagada valitsuse suurema vastutuse;

au)

ergutada ELi läbirääkimismeeskonda, et ta jätkaks head koostööd Euroopa Parlamendiga ja annaks läbirääkimiste edusammudest pidevat dokumenteeritud tagasisidet vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10, mille kohaselt tuleb Euroopa Parlamenti kõigil menetluse etappidel viivitamata ja täielikult teavitada;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos Euroopa Parlamendi soovitustega nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ja Armeeniale.


(1)  ELT C 66 E, 20.3.2009, lk 67.

(2)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 136.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0025.

(4)  ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 64.

(5)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0153.

(6)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0576.

(7)  ELT L 221, 27.8.2011, lk 5.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/51


Kolmapäev, 18. aprill 2012
Kalad kui ühine hüve

P7_TA(2012)0129

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta deklaratsioon kalade kui ühise hüve kohta

2013/C 258 E/05

Euroopa Parlament,

võttes arvesse1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) artiklit 117, milles sätestatakse, et „kõigil riikidel on kohustus võtta (…) meetmeid, mis on vajalikud avamere elusloodusvarade kaitseks, või teha selleks koostööd teiste riikidega”,

võttes arvesse 1993. aasta kokkulepet, millega ergutatakse avamerekalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju, ning ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 1995. aasta vastutustundliku kalapüügi juhendit,

võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.

arvestades, et keskmine ülemaailmne kalatarbimine on jõudnud rekordilise 17 kilogrammini inimese kohta aastas, ning arvestades, et enam kui 3 miljardit inimest saavad üle 15 % tarbitavatest valkainetest kalast;

B.

arvestades, et kalanduse ülemaailmne jätkusuutlikkus on eelduseks kalavarude kaitsmisele ja sellele, et tulevased põlvkonnad saaksid kõnealuseid hindamatuid mereressursse kasutada, ning arvestades, et kalanduse koondumine erasektori kätte toob kaasa tõsised negatiivsed tagajärjed;

C.

arvestades, et kõnealuse ressursi kaitsmiseks ja selle ühise hüvena käsitamise kindlustamiseks on tarvis võtta meetmeid kogu maailmas, tagades samal ajal ressursiga seotud ühiste hüvede õiglase jaotuse;

1.

kutsub komisjoni üles edendama ELi ja liikmesriikide tasandil seadusandlikku tegevust, mis on seotud kalade kui ülemaailmse ühise hüve tähtsusega, selleks et rakendada vajalikke meetmeid mereressursside kaitsmiseks, kindlustada rahvusvahelise koordineerimise kaudu kõnealustele ressurssidele ligipääs ja nende säästev kasutamine ning läbi viia teavituskampaania ELi kodanikele;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega (1) nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 18. aprilli 2012. aasta protokolli lisas 1 (P7_PV(2012)04-18(ANN1)).


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/51


Kolmapäev, 18. aprill 2012
Downi sündroomiga lapsed

P7_TA(2012)0130

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2012. aasta deklaratsioon Downi sündroomiga laste kohta

2013/C 258 E/06

Euroopa Parlament,

võttes arvesse kodukorra artiklit 123,

A.

arvestades, et võimalus Downi sündroomiga lapse sündimiseks on hinnanguliselt vahemikus 1: 600-le kuni 1: 1 000-le;

B.

arvestades, et Downi sündroom on üks kõige levinumaid geneetilisi õpiraskuste põhjustajaid;

C.

arvestades, et kaasasündinud väärarendid on ühed põhilised imikute suremuse ja pikaajalise puude põhjustajad ning et Downi sündroomiga lapsed võivad kannatada mitmete kaasasündinud häirete all, millest kõige sagedasemaks on südamehaigused;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 26 on sätestatud: „Liit tunnustab ja austab puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus”;

E.

arvestades, et EL on ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mis kehtestab paljusid kodaniku-, poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke õigusi kaitsvad ja tagavad universaalsed miinimumnõuded;

1.

kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles:

panustama Downi sündroomiga laste sotsiaalsesse kaasatusse ning viima selleks läbi teadlikkuse tõstmise kampaaniaid nii siseriiklikul kui ka Euroopa tasandil;

edendama üleeuroopalist teadustööd kõnealuse haigusseisundi ravi uurimiseks;

koostama üleeuroopalist strateegiat, et kaitsta Downi sündroomiga laste õigusi ELis;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega (1) komisjonile, nõukogule ja asjaomastele siseriiklikele asutustele.


(1)  Allakirjutanute nimekiri on avaldatud 18. aprilli 2012. aasta protokolli lisas 2 (P7_PV(2012)04-18(ANN2)).


Neljapäev, 19. aprill 2012

7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/53


Neljapäev, 19. aprill 2012
Maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise konkreetsete viiside nõudmine

P7_TA(2012)0137

Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2012. aasta resolutsioon maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemise konkreetsete viiside nõudmise kohta (2012/2599(RSP))

2013/C 258 E/07

Euroopa Parlament

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 1. ja 2. märtsi 2012. aasta järeldusi,

võttes arvesse komisjonile 4. oktoobril 2011 esitatud suuliselt vastatavat küsimust B7-0635/2011 selle kohta, kuidas sobivad Saksamaa ja Ühendkuningriigi maksustamiskokkulepped Šveitsiga ELi hoiuseintresside maksustamise direktiiviga,

võttes arvesse OECD 2012. aasta märtsis läbi viidud uuringut pealkirjaga „Hybrid mismatch arrangements: Tax policy and compliance issues”,

võttes arvesse parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni poolt 21. märtsil 2012. aastal vastu võetud raportit ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi kohta (A7-0080/2012),

võttes arvesse oma 2. veebruari 2012. aasta resolutsiooni iga-aastase maksuraporti kohta (1),

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et hinnanguliselt põhjustavad maksudest kõrvalehoidumine ja maksustamise vältimine ELi liikmesriikidele märkimisväärses summas saamata jäänud tulu;

B.

arvestades, et saamata jäänud tulu suurendab liikmesriikide eelarvepuudujääki ja võlakoormat ning vähendab avaliku sektori investeeringute, majanduskasvu ja tööhõive edendamise jaoks kättesaadavaid vahendeid;

C.

arvestades, et maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ulatus vähendab kodanike usaldust ja usku, et maksude kogumine toimub õiglaselt ja seadusjärgselt;

D.

arvestades, et oluliselt on vaja parandada avalikult kättesaadavat teavet maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise kohta igas liikmesriigis;

E.

arvestades, et liikmesriigid peaksid üldiselt hoiduma kahepoolsete läbirääkimiste pidamisest ELi-väliste riikidega, ja juhul, kui nad siiski peavad vajalikuks mõne sellise kahepoolse kokkuleppe sõlmimist, peaksid nad sellest viivitamata teavitama komisjoni, et vältida ELi õiguse rikkumist;

F.

arvestades, et abiprogrammide alla kuuluvatest riikidest, mis on suurendanud maksude kogumist ja kõrvaldanud kolmiku ettepanekute alusel privileegid, on mitmed nende suuremad ettevõtted lahkunud, et saada kasu teiste riikide pakutavatest maksusoodustustest;

G.

arvestades, et vaja on selgeid ELi eeskirju, et vältida selliseid maksukonkurentsi vorme, millega õõnestatakse asjaomaste riikide majanduse elavdamise strateegiaid;

1.

väljendab heameelt Euroopa Ülemkogu 1. ja 2. märtsil 2012. aastal toimunud kohtumise järelduste üle, milles kutsutakse liikmesriike üles vajaduse korral oma maksusüsteemid läbi vaatama, et suurendada nende tulemuslikkust ja tõhusust, kaotada põhjendamatud vabastused, laiendada maksustamisbaasi, suunata maksud tööjõult mujale, tõhustada maksude kogumist ja võidelda maksudest kõrvalehoidumisega, kiiresti tõhustama maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumise vastast võitlust, sealhulgas seoses kolmandate riikidega, ning esitama selle kohta aruande 2012. aasta juuniks;

2.

kutsub komisjoni üles tegelema viivitamata ELi hoiuste intresside maksustamise direktiivi läbivaatamise käigus tõstatatud probleemidega ning leidma Šveitsi ja asjaomaste liikmesriikide vahel kiiresti kokkuleppe;

3.

rõhutab vajadust üldistada automaatset teabevahetust ja laiendada hoiuste intresside maksustamise direktiivi kohaldamisala, et pangasaladuse hoidmine tulemuslikult lõpetada;

4.

kordab vajadust keskenduda olulisele rollile, mis ettevõtte tulumaksu ühtsel konsolideeritud maksustamisbaasil võib maksupettuse vastu võitlemisel olla;

5.

on seisukohal, et maksustamise vältimise probleemiga tegelemise eeltingimuseks on äriregistrite ja usaldusühingute registrite reguleerimise tugevdamine ja läbipaistvuse suurendamine;

6.

tunneb heameelt komisjoni tehtud ettepanekute üle, mis käsitlevad raamatupidamise ja läbipaistvuse direktiivide raames riikide kaupa esitatavat aruandlust; tuletab meelde, et riigipõhise aruandluse nõuded piiriülestele ettevõtetele on olulised ettevõtte tulumaksu vältimise tuvastamiseks;

7.

nõuab ema- ja tütarettevõtjate direktiivi ning intressimaksete ja litsentsitasude direktiivi läbivaatamist, et vältida ELis maksudest kõrvalehoidumist hübriidsete finantsinstrumentide abil;

8.

palub komisjonil selgitada välja valdkonnad, kus saab teha täiustusi nii ELi õigusaktidesse kui ka liikmesriikidevahelisse halduskoostöösse, et vähendada maksupettust;

9.

kutsub liikmesriike üles tagama oma maksusüsteemide vahel sujuv koostöö ja kooskõlastamine, et vältida tahtmatut maksustamata jätmist ning maksustamise vältimist ja maksupettust;

10.

palub liikmesriikidel eraldada piisavad vahendid riiklikele asutustele, kes on volitatud võitlema maksupettuse vastu;

11.

palub liikmesriikidel võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 65 kohaselt, tihedas koostöös komisjoniga ja suheldes EKPga meetmeid, et hoida ära riigisiseste õigusaktide rikkumisi eelkõige maksustamise valdkonnas; märgib, et see on eriti oluline seoses liikmesriikidega, kes on suurtes raskustes või kellel on oht sattuda suurtesse raskustesse seoses nende finantsstabiilsusega euroalas;

12.

rõhutab, et oluline on rakendada käibemaksupettuse vastu võitlemist käsitlevaid uusi ja uuenduslikke strateegiaid kogu ELis;

13.

kutsub liikmesriike üles vaatama läbi praegu kehtivad liikmesriikidevahelised kahepoolsed kokkulepped ja liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kahepoolsed kokkulepped niivõrd, kuivõrd need aitavad kaasa maksustamise vältimisele ja raskendavad tõhusat asukohajärgset maksustamist teatavates liikmesriikides;

14.

kutsub komisjoni üles esitama aruande selle kohta, kas ELil on võimalik koordineerida liikmesriikidevaheliste kahepoolsete kokkulepete muutmist, et viia need kooskõlla Euroopa Ülemkogu eesmärkidega ja teha seega maksustamise vältimine raskemaks;

15.

tuletab meelde oma nõudmist suurendada läbipaistvust ja tugevdada kontrolli, et vältida maksuparadiiside kasutamist, mille puhul on tegemist kolmandate koostööd mittetegevate jurisdiktsioonidega, mida iseloomustavad eelkõige maksude puudumine või üksnes nominaalsed maksud, tulemusliku teabevahetuse puudumine välisriikide maksuametitega ning õigus- ja haldusnormide läbipaistmatus või mis on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni või rahapesuvastase töökonna poolt maksuparadiisina kindlaks tehtud;

16.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0030.


Reede, 20. aprill 2012

7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/55


Reede, 20. aprill 2012
Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamine

P7_TA(2012)0139

Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise kohta (2011/2294(INI))

2013/C 258 E/08

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 165,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3,

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava” (COM(2011)0567) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti Euroopa kõrgharidussüsteemide viimase aja arengute kohta (SEK(2011)1063),

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2011. aasta teatist „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500),

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit” (COM(2010)0546),

võttes arvesse komisjoni 15. septembri 2010. aasta teatist „ „Noorte liikuvus”. Algatus noorte potentsiaali vallandamiseks eesmärgiga saavutada Euroopa Liidus arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv” (COM(2010)0477),

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

võttes arvesse komisjoni 10. mai 2006. aasta teatist „Ülikoolide uuendamiskava täitmine – Haridus, teadus ja innovatsioon” (COM(2006)0208),

võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2011. aasta järeldusi kõrghariduse ajakohastamise kohta (1),

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust õppega seotud liikuvuse edendamise kohta noorte seas (2),

võttes arvesse nõukogu 14. veebruari 2011. aasta järeldusi hariduse ja koolituse rolli kohta Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel (3),

võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi hariduse ja koolituse sotsiaalse mõõtme kohta (4),

võttes arvesse nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi kõrghariduse rahvusvahelistumise kohta (5),

võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („ET 2020”) (6),

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi, eriti osa „Euroopa uus tööhõive ja majanduskasvu strateegia” (7),

võttes arvesse oma 26. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni uute oskuste ja töökohtade tegevuskava kohta (8),

võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni noorte liikuvuse kohta – raamistik Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide parandamiseks (9),

võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni „ELi noorsoostrateegia – investeerimine ja mobiliseerimine” (10),

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni puuetega isikute liikuvuse ja kaasamise ning Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020 kohta (11),

võttes arvesse oma 9. märtsi 2011. aasta resolutsiooni romade kaasamist käsitleva ELi strateegia kohta (12),

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ülikoolide ja ettevõtjate dialoogi kui uue partnerluse kohta Euroopa ülikoolide moderniseerimiseks (13),

võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta resolutsiooni Bologna protsessi ja üliõpilaste liikuvuse kohta (14),

võttes arvesse oma 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Euroopa institutsioonide panuse kohta Bologna protsessi tugevdamisse ja arengusse (15)

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A7-0057/2012),

A.

arvestades, et majanduskriis ja selle tagajärjed rangete meetmete ja eelarvekärbete kehtestamise näol, demograafilised muutused, tehnoloogia kiire areng ja sellega kaasnev nõudlus uute oskuste järele on Euroopa kõrgharidussüsteemide jaoks tõsised väljakutsed ja nõuavad nende ulatuslikku reformimist, mis ei tohi aga mõjutada hariduse kvaliteeti;

B.

arvestades, et teadmistepõhises ühiskonnas sõltub tulevik haridusest, teadusest ja innovatsioonist;

C.

arvestades, et üksikisikuid tuleb toetada, kui nad soovivad oma karjäärivalikut uuesti läbi kaaluda ning peavad laiendama ja ajakohastama oma oskusi ja teadmisi veelgi kiiremini selleks, et tööturu nõudmistega toime tulla, võttes arvesse, et üksteisest erinevad kutsehariduse õppekavad, kus ühtlustamine Euroopa tasandil on teostatav ja soovitav, ja humanitaarteaduste õppekavad, kus peaks jätkuvalt olema oluline vabadus ja autonoomia õppekavade ja teadustöö osas seoses nii Euroopa Liidu liikmesriikide ajalooliste ja kultuuriliste erinevustega kui ka kõrgharidusasutuste õpetamise erisuse ning nende konkreetse eesmärgiga;

D.

arvestades, et Euroopa 2020. aasta strateegias märgitakse, et 2020. aastaks peaks 40 % Euroopa 30–34aastastest lõpetama kõrgharidus- või samaväärse taseme õppe, kuna hinnangute kohaselt vajatakse sellist kvalifikatsiooni 35 %-l kõigist ELi töökohtadest; märgib siiski, et 2010. aastal oli ELis kõnealune haridustase vaid 26 %-l tööjõust;

E.

arvestades, et üle 21 % Euroopa Liidu noortest on töötud;

F.

arvestades, et ELis ei leidnud 2010. aastal 16,5 % noortest rakendust ei haridussüsteemis ega tööturul;

G.

arvestades, et 2010. aastal oli kõrghariduse omandanute tööpuuduse määr ELis 5,4 %, võrreldes rohkem kui 15 %ga nende seas, kel oli ainult põhiharidus; arvestades teisalt, et suuremal osal kõrghariduse omandanud noortest on üha raskem leida kindlat töökohta;

H.

arvestades, et üle 60 % ülikoolilõpetajatest on naised, kuid enamik juhtivaid kohti ülikoolides (nt doktorite ja professorite ametikohad) on endiselt meeste käes;

I.

arvestades, et vaid 13 %-l kõrgharidusasutustest ja vaid 9 %-l ülikoolidest on naissoost juht, mistõttu on naistel teadusuuringutega seotud otsustusprotsessis tunduvalt vähem mõju;

J.

arvestades, et 200-st maailma parimast ülikoolist 75 asuvad ELi liikmesriigis;

K.

arvestades, et Euroopa 4 000 kõrgharidusasutusest kuuluvad maailma 500 parima hulka ainult 200;

L.

arvestades, et ülikool on olnud Euroopa acquis’ oluline osa peaaegu tuhat aastat ja ülikooli tähtsust ühiskonna progressi jaoks ei saa taandada ainult tema panusele majandusse ja tema areng ei sõltu ainult tema kohanemisest praegusest majanduskorraldusest tingitud majanduslike vajadustega;

M.

arvestades, et tagada tuleb kõigi noorte võrdõiguslik juurdepääs kõrgharidusele ja koolitusele;

N.

arvestades, et ülikoolid edendavad üksikisikute iseseisvust ja loovust, osaledes väga laialdaselt teadmiste täiendamises, mistõttu liikmesriigid peaksid tegema kõik endast oleneva, et muuta kõrgharidus kättesaadavaks palju suuremale hulgale inimestele, ilma igasuguse diskrimineerimiseta, seda eriti sotsiaalsetel, majanduslikel, kultuurilistel, rassilistel või poliitilistel alustel;

O.

arvestades, et haridus, eelkõige kõrgharidus ja akadeemiline keskkond, kujundab hoiakuid ja väärtusi, mis on kodanikuühiskonna aluseks;

P.

arvestades, et asjaomaste liikmesriikide siseriiklike õigusaktide kohaselt on kõrgharidus põhivahend ELi kodanike tuleviku kujundamisel;

Q.

arvestades, et kõrghariduse eest vastutab liikmesriik, ning arvestades, et oluline on tagada, et kõrgharidusasutused saaksid rahalist toetust eelkõige piisava riikliku rahastamise abil;

R.

arvestades, et Euroopa kõrgharidusruumi loomine on oluline tegur, mille abil võib aidata edendada Euroopa integratsiooni, võttes samal ajal arvesse hariduse mitmekesisust ning kõrghariduse eesmärke ühiskonnas ELi erinevates liikmesriikides;

S.

arvestades, et Euroopa Liidul on oluline ülesanne selle valdkonna tugevdamisel, toetudes sellega seoses liikmesriikide pingutustele ja omavahelisele koostööle;

Kõrgharidusasutuste muutuv roll

1.

kutsub kõrgharidusasutusi üles lisama majandusabi andmise ja erinevate õppeprogrammide abil oma õppekavadesse elukestva õppe ning kohanduma üliõpilaste ringiga, kuhu kuuluvad täiskasvanud, eakad inimesed, ebatraditsioonilised õppurid, täiskoormusega üliõpilased, kes peavad õpingute ajal töötama ning puuetega inimesed, ning kutsub seetõttu kõrgharidusasutusi üles rakendama programme, mis on suunatud olemasolevate tõkete ja takistuste eemaldamisele;

2.

kutsub kõrgharidusasutusi üles arvestama kutsealade esindajate vajadustega, kes peavad läbi elu õppijatena oma oskusi korrapäraselt ajakohastama ja täiendama, sealhulgas ka kõikidele ühiskonnakihtidele kättesaadavate täiendõppekursuste korraldamise ja täiustamise abil, tööandjatega tehtava tiheda koostöö abil ning selliste kursuste väljatöötamise abil, mille puhul arvestatakse tööturu vajadustega ning mis võivad töötutele teha õpingute jätkamise lihtsamaks;

3.

kutsub kõrgharidusasutusi üles säilitama autonoomsust õppe- ja teadustöös, pakkudes eriõppeprogramme eesmärgiga arvestada nende kutsealade esindajate vajadustega, kes soovivad oma oskusi ajakohastada;

4.

rõhutab, et kõrghariduse abil saab edendada sotsiaalset kaasatust, parandada sotsiaalolusid ning soodustada sotsiaalselt ülespoole liikumist; kutsub liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi ning kõrgharidusasutusi subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades üles tegema suuremaid pingutusi, muu hulgas töötama välja piisavad rahalise toetamise kavad, et kõikidel oleksid võrdsed õppimisvõimalused alates varajasest lapsepõlvest lõpetades kõrghariduse omandamisega, olenemata soost, etnilisest päritolust, keelest, usutunnistusest, puudest või sotsiaalsest taustast, ning võidelda kõigi diskrimineerimise liikidega, tunnustades kultuuride ja keelte mitmekesisust, sealhulgas viipekeelt, ELi põhiväärtusena, mida tuleb toetada;

5.

kutsub liikmesriike üles pöörama suuremat tähelepanu ja pakkuma tuge kõrgharidusasutustele, kus õpivad traditsioonilised rahvuslikud, etnilised või keelelised vähemused ning mis on eriliselt keskendunud ohustatud kultuuridele ja keeltele;

6.

kutsub kõrgharidusasutusi üles innustama üliõpilasi spordiga tegelema;

7.

toonitab riikliku, era- ja religioosse kõrghariduse vormide täiendavat osa kogu Euroopas;

8.

rõhutab, kui oluline on demokraatlike väärtuste edendamine, samal ajal toonitades, kui tähtis on omandada põhjalikud teadmised Euroopa Liidu integratsiooni kohta, ja tagades, et Euroopa endisi totalitaarseid riigikordasid mõistetaks ühise ajaloo osana;

9.

rõhutab samuti vajadust jätkata traditsioonilist akadeemilist haridust ning mitte allutada haridussüsteemi täielikult tööturu nõuetele, sest tudengite hulgas on vaja kujundada eetilisi ja moraalseid väärtusi ning hoolitseda samal ajal ka teadusliku progressi eest;

10.

kutsub liikmesriike ja kõrgharidusasutusi üles kehtestama üldist raamistikku – reeglid, vastutus, poliitilised ja hariduslikud eesmärgid, koolituse ja teadustöö kvaliteet ja prioriteedid –, mille raames edendada parimaid tavasid ning reageerida kommunikatsiooniühiskonna väljakutsetele;

11.

rõhutab, et kõrgharidusasutuste ajakohastamisse tuleb kaasata teadustöötajad ja üliõpilased ning nende organisatsioonid ja ühingud; rõhutab, et tunnustada tuleb tipptasemel saavutusi nii teadusuuringutes selle sõna kõige laiemas tähenduses kui ka õpetamises ja teadustöös, ilma et karistataks neid kõrgharidusasutusi, näiteks humanitaarteaduskondi, kes ei täida neid hindamise ja tulemuslikkuse kriteeriume, mis on seotud vaid turumajanduse poolt nõutud oskustega;

Teave kõrgharidusasutuste kohta

12.

rõhutab, et kõrghariduse kvaliteet ja asjakohasus on Euroopa intellektuaalse kapitali täiel määral ära kasutamise peamine tingimus;

13.

teeb ettepaneku viia sisse selged ja ühtsed kriteeriumid, mille alusel luua üleeuroopalised kõrgharidusasutuste pingeread, mis võimaldaksid tulevastel tudengitel õppeasutust teadlikult valida ning pakuksid vastavate õppeasutuste kohta terviklikku infot;

14.

kiidab heaks komisjoni algatuse käivitada koostöös kõikide asjaomaste asutuste, üliõpilaste ja muude sidusrühmadega mitmemõõtmeline kõrgharidusasutuste diferentseeritud klassifitseerimise ja paremusjärjestuse süsteem, mis põhineb sellistel näitajatel nagu Euroopa kõrghariduse pikk traditsioon, õpetamise kvaliteet, üliõpilaste toetamine (stipendiumid, nõustamine, eluase jne), füüsiline ligipääsetavus ning juurdepääs teabele ja andmevahetusele, piirkondlik tegevus ja teadmussiire; on teisalt vastu sellise kõrgharidusasutuste klassifikatsioonisüsteemi loomisele, mis põhineks sellistel tulemuslikkuse näitajatel, mis ei ole ühtlased ning mille puhul ei võeta arvesse erinevaid haridusteid, programme ja keelelist mitmekesisust Euroopa ülikoolides;

15.

rõhutab samas, et see meede ei tohi väljenduda mitte üksnes tavaliste edetabelite koostamises ning et paremusjärjestuse tulemustes tuleks piisavalt arvesse võtta vastavate asutuste konkreetseid asjaolusid;

16.

soovitab võtta arvesse mehhanismi loomist, mille abil jälgida ja hinnata akadeemilistele standarditele vastamist nii avaliku kui ka erasektori kõrgharidusasutustes;

Kõrgharidussüsteemide rahastamine

17.

rõhutab, et kõrgharidus on avalik hüve, mis edendab kultuuri, mitmekesisust, demokraatlikke väärtusi ja isiklikku arengut ning valmistab tudengeid ette aktiivseks kodanikueluks, mis toetab Euroopa ühtekuuluvust;

18.

nõuab veel kord, et liikmesriigid saavutaksid eesmärgi investeerida haridusse 2 % SKPst;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et kõrghariduse ajakohastamisel on väga olulisel kohal rahastamine peamiselt riiklikest vahenditest, kuid ka erasektori vahenditest; toonitab, et Euroopa kõrgharidusse investeerimine on praeguse majanduskriisi ületamiseks äärmiselt tähtis; kutsub liikmesriike ja kõrgharidusasutusi üles töötama välja uuenduslikke rahastamismehhanisme ning arendama stipendiumi- ja toetusprogramme kõrgharidusasutustele ning töötama välja uuenduslikke rahastamismeetodeid, et aidata kaasa kõrgharidusasutuste paremale toimimisele, täiendama rahastamist riiklikest vahenditest, ilma et suurendataks survet leibkondadele, ning teha kõrgharidus kõikidele kättesaadavaks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et mitmes liikmesriigis on hariduses tehtud olulisi eelarvekärpeid ning tõstetud jätkuvalt õppemakse, mis suurendab oluliselt majanduslikult ebakindlas olukorras olevate üliõpilaste arvu,

20.

nõuab, et Euroopa Liidu eelarves aastateks 2014–2020 eraldataks Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi raames kõrgharidusele vahendeid investeerimiseks õppeasutuste infrastruktuuri ja teadustöötajatesse;

Üleminek haridussüsteemist tööturule

21.

kutsub kõrgharidusasutusi kohanduma uute eesmärkidega selliste uute õppesuundade loomise kaudu, mis kajastaksid tööturu nõudlust, arvestades seejuures teaduse ja tehnoloogia arengut ning hoides tasakaalu teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste vahel;

22.

nõuab, et edendataks parimaid tavasid, mis aitavad kõrgharidusasutustel süvendada õppurite kaasamise abil õppe- ja teadustööd kõikides valdkondades ning anda tööeluks vajalik pädevus, et hõlbustada noorte üleminekut kõrgharidussüsteemist tööturule;

23.

kutsub üles avama kõrgharidusasutusi kutsealaseks täiendkoolituseks ja looma ka vajalikke kursusi keskhariduseta kutsetöötajatele, et avada täiendavaid võimalusi kõrgkoolilõpetanute osakaalu suurendamiseks;

24.

palub tungivalt komisjoni esitada ettepanek ametipraktika kvaliteediraamistiku kohta ja toonitab Erasmuse programmi kaudu tudengitele välismaal töökogemuse saamise võimalust pakkuvate praktikakohtade edu ja nõuab, et seda meedet jätkataks uue programmi raames ning tugevdataks sobivate rahastamisvahendite abil;

25.

kutsub kõrgharidusasutusi, samuti teadussektori eest regionaalsel, riiklikul ja üleeuroopalisel tasemel vastutavaid institutsioone jälgima tööturu vajaduste muutumise trende, et kajastada täpsemalt tulevasi haridusvajadusi;

26.

toob esile vajaduse jälgida kõrgharidusasutuse lõpetanute tööhõivetulemusi, et hinnata kõrghariduse vastavust tööturu nõudmistele; väljendab seetõttu heameelt komisjoni võetud kohustuse üle parandada selliste andmete kättesaadavust, peamise eesmärgiga pakkuda kasulikku ja asjakohast teavet üliõpilastele nende õppimisvalikute suunamiseks ning samal ajal kõrgharidus- ja teadusasutustele, et teha kindlaks ning seejärel välja arendada koolitusteed üldteadmisi ning samuti kogu elu jooksul vajalikke konkreetseid tööalaseid oskusi arvesse võttes, püsivas dialoogis teadmiste loomisega seotud asjaosalistega, aga ka ühiskonna ja territooriumiga;

27.

palub tungivalt liikmesriike koguda ja avaldada statistilisi andmeid, mis kajastavad eri kõrghariduskraadide ja töövõimaluste vahelist seost;

28.

nõuab rahvusvahelise, AlmaLaureaga sarnase andmepanga väljatöötamist, mis aitaks koolilõpetajatel leida sobivaid töö-, haridus-, õppimis- ja teadusvõimalusi, kõrvaldades majandusliku iseloomuga takistusi stipendiumide ja õppelaenude abil, tagada üliõpilastele olulised võrdsed võimalused ja soodustades seeläbi liikuvust ning oskuste ja töökohtade omavahelist sobivust; tõstab esile, et õige kommunikatsioon tagab, et selline teave on kergesti kättesaadav üliõpilastele, äsja ülikooli lõpetanutele, töötutele, tööotsijatele ja tööandjatele;

29.

on seisukohal, et noortele mõeldud garantiikavad on väärtuslikuks vahendiks, mis hõlbustavad kõrghariduse ülekandmist tööellu, ning kutsub liikmesriike üles neid oma strateegiatesse sisse viima;

30.

meenutab, kui oluline osa võib sellega seoses olla struktuurifondidel; tunneb heameelt selle üle, et teatises „Noortele pakutavate võimaluste algatus” (COM(2011)0933) pühendutakse kogu võimaliku ressursi kasutuselevõtule, ning kutsub üles kõrgharidusasutusi ja kohalikke omavalitsusi kasutama seda võimalust tööturule sisenevate tudengite paremaks toetamiseks ja nõustamiseks;

Sooline tasakaal kõrghariduses

31.

märgib, et soolist ebavõrdsust on Euroopa haridussüsteemides veel ka praegu, kuigi peaaegu kõik liikmesriigid on rakendanud poliitikaid selle vastu võitlemiseks, ja et selline ebavõrdsus mõjutab nii õpitulemusi kui ka õppe- ja karjäärivalikuid, mõjudes negatiivselt majanduskasvule ja heaolule;

32.

märgib, et paljud kutseõppe- või keskharidusasutuste naisõpilased valivad ikka veel elukutseid, mis peegeldavad traditsioonilisi soorolle; märgib, et seetõttu on vajalik parem kutsenõustamine, et võidelda endiselt püsivate stereotüüpidega;

33.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuna naiste kõrgharidus ei ole piisavalt turustatav, on nad üha sagedamini oma töö kohta ülekvalifitseeritud ja alatasustatud ning jäävad tihti töötuks või satuvad ajutistele töökohtadele, mis seab nad karjääri alguses tööturul veelgi ebasoodsamasse olukorda ja soodustab ebavõrdse tasu tsükli teket;

34.

tuletab meelde, et liikmesriikides on seni tehtud väga vähe algatusi, mis annavad soolise võrdõiguslikkuse kohta teavet ja edendavad seda hariduse valdkonnas; soovitab pakkuda õpetajatele erikoolitust meeste ja naiste võrdõiguslikkuse teemal;

35.

juhib tähelepanu asjaolule, et ilma koduste ja perekondlike kohustuste jagamiseta naiste ja meeste vahel ei ole võimalik edendada ja saavutada naiste ja meeste vahelist võrdsust; kutsub ülikoole ja kõrgharidusasutusi üles tunnistama, et naissoost õppijatel võib olla lisaks õppimisele muid erikohustusi, näiteks laste ja eakate sugulaste eest hoolitsemine; rõhutab, et ülikoolid peaksid pakkuma lapsevanematele, eelkõige naistele, piisaval hulgal, heatasemelist, taskukohast ja kättesaadavat lastehoidu, sealhulgas kogukonna keskustes, et lihtsustada nende võrdset osalemist õppe- ja teadustöös; julgustab samuti eri õppeviiside kasutuselevõttu, näiteks osaajaga õpe ja kaugõpe, ning tuletab liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele sellega seoses meelde, et nad suurendaksid elukestva õppe rahalist toetust, mis võimaldaks naistel jätkata õpinguid, naasta tööturule ning leida tasakaal oma töö- ja isiklike kohustuste vahel;

Kõrgharidusasutused partnerluses

36.

innustab kõrgharidusasutusi olema oma piirkondades aktiivsemad ning looma dünaamilisi koostöömeetmeid piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, riigiasutustega, mittetulundusühingutega ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega, et soodustada piirkondlikku arengut; rõhutab, et sellega peaksid tõhusamaks muutuma ka vahetused kõrgharidusasutuste ja tööandjate vahel;

37.

kutsub liikmesriike, nende keskasutusi ja piirkondlikke omavalitsusi üles kaasama kõrgharidusasutusi piiriülesesse koostöösse ja neid selles toetama;

38.

innustab liikmesriike tugevdama teadmiste kolmnurga eri külgede (hariduse, teaduse, innovatsiooni) koostoimet, mis on uute töökohtade loomisel otsustav kriteerium;

39.

juhib tähelepanu sellele, et kõrghariduse õppekava ja teadusprogrammide kokkupanek peaks jääma ülikoolide ülesandeks, võttes konkurentsivõime osas arvesse tööturu vajadusi ning tööalast konkurentsivõimet;

40.

väljendab heameelt komisjoni toetuse üle teadmusühendustele ja valdkondlikele oskusühendustele, mille raames kõrgharidusasutused vahetavad õppekavade arendamisel teavet ettevõtetega, et tulla toime oskuste puudusega; kutsub ettevõtteid ja ettevõtjaid, sealhulgas väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, üles arendama aktiivselt partnerlust kõrgharidusasutustega, pakkudes heatasemelisi praktikavõimalusi üliõpilastele ja õppejõududele, kasutades kõige paremini ära õppejõudude üldisi edasiantavaid oskusi; kordab aga, et kõrgharidusasutus toodab kultuurilist sisu, mis ei kujuta endast vaid ametialaseid teadmisi ja oskusi, vaid ka üldsusele huvi pakkuvaid teadmisi kodanikku ümbritseva tegelikkuse ja ühiste väärtuste intellektuaalse kogemuse seisukohalt;

41.

nõuab pühendumist õppekäsitlusele ja õpetamismeetoditele, mis on paindlikumad, uuenduslikud ja millega keskendutakse alati tudengite vajadustele;

42.

rõhutab ka kõrgharidusasutuste ja ettevõtete piiriülese koostöö olulisust praktikaprogrammide ja tudengite tulevase erialase karjääri kujundamise seisukohalt, sest sellised koostööprogrammid näitaksid tudengitele kätte konkreetsed arengusuunad, ootused ja probleemid, millega nad tulevikus tööturul silmitsi seisavad;

43.

toonitab, et kasulik on töötada välja mehhanismid ja juhtimisstrateegiad, mis hõlbustaksid uuenduslike ideede ja teadustulemuste ülekandmist ühiskonda ja ettevõtlusse ning võimaldaksid ühiskonnal ja ettevõtetel anda kõrgharidussüsteemi oma panus seoses oskuste ja uuenduste praeguste ja tulevaste vajadustega, võttes arvesse kogu maailma parimaid tavasid; juhib tähelepanu asjaolule, et sellise seosega on risk rahaliselt eelistada vaid neid teadus- ja kõrgharidusasutusi, kus luuakse innovatsiooni ja tehnoloogiat humanitaarhariduse arvelt;

44.

kinnitab veel kord demokraatliku valitsemistava väärtust, see on peamiseks viisiks, kuidas tagada akadeemiline vabadus ja soodustada kõikide osaliste aktiivset osalemist kõrgharidusasutuste elus;

45.

rõhutab, et koostöö käigus tuleb säilitada läbipaistvus, koostööpartnerite ja kõrgharidusasutuste õiguste ja kohustuste õiglane jaotus ning tasakaalustatud esindatuse põhimõte selleks, et tagada kõrgkoolide teadusautonoomia ning teaduspõhine iseorganiseerumine ja areng kui avalik hüve;

46.

rõhutab samas, et igasuguse koostöö puhul tuleb silmas pidada ja säilitada kõrgharidusasutuste ja nende partnerite demokraatia- ja enesekontrollipõhimõtet;

47.

nõuab seepärast, et kõrgkoolid ja nende asutused peavad koostöölepingud kolmandate osapooltega avalikuks tegema;

48.

rõhutab, et kõrgharidusasutustel on oluline teha koostööd valitsusväliste organisatsioonide ning Euroopa vabatahtliku teenistusega kodanikuaktiivsuse edendamisel ning tudengite kaasamisel valitsusvälise sektori töösse;

49.

rõhutab spordi tähtsust hariduses; kutsub liikmesriike üles toetama ja innustama üliõpilaste sporditegevust ja suurendama toetust laiapõhjalistele spordiprogrammidele;

50.

juhib tähelepanu, et kõrgharidusasutuste ning nende ettevõtlus- ja ühiskondlike partnerite vahelise koostöö ulatus ja intensiivsus on eri liikmesriikides, asutustes ja akadeemilistel erialadel väga erinevad;

51.

rõhutab, et hariduse, kultuuri, teaduse ja innovatsiooni vahelisse ühendusse on vaja jätkuvalt investeerida; rõhutab Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi ning selle teadmis- ja innovaatikakogukondade edasise toetamise ja arendamise tähtsust;

52.

rõhutab kultuuri osatähtsust kõrghariduses ja nõuab nii innovatsioonis kui ka teadustegevuses humanitaarteadustele erikriteeriumide kehtestamist;

53.

rõhutab vajadust kaasata kõrgharidusasutused ühiskondlikku ellu, toetada tudengite initsiatiive ning siduda omavahel eri liikmesriikide tudengite, ettevõtete ja kohaliku omavalitsuse asutuste tegevused;

Kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikune tunnustamine

54.

tunnistab Euroopa kõrgharidusasutuste suure mitmekesisuse kaudu moodustunud rikkust; kutsub liikmesriike ja kõrgharidusasutusi üles töötama välja selgeid terviklikke arengukavu, mis võimaldavad õppuritel liikuda muud tüüpi haridusest edasi kõrgharidusse ning valida erinevat tüüpi haridusteede ja haridusasutuste vahel;

55.

rõhutab samas vajadust säilitada ülikoolikursuste, haridussüsteemide, õppemeetodite ja ülikoolisüsteemide mitmekesisust Euroopa Liidus; on seetõttu seisukohal, et seetõttu tuleb töötada välja riiklik kvalifikatsiooniraamistik, mis edendab samal ajal diplomite ja kvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist kõigis liikmesriikides;

56.

nõuab tungivalt, et kõik Bologna protsessis osalevad riigid rakendaksid EHEA kvalifikatsiooniraamistikuga seotud riiklikke kvalifikatsiooniraamistikke ning edendaksid vastastikust tunnustamist ja toetaksid seda rahaliselt;

57.

rõhutab, et tudengite liikuvus, eelkõige nende õpingud välimaal programmi Erasmus raames, mõjutab positiivselt heade tavade vahetamist, seeläbi aga kõrgharidussüsteemi ajakohastamist, märgib seega, et oluline on, et koduülikoolis arvestataks kvalifikatsiooni, mis on saadud õpingute ajal teistes ülikoolides;

58.

toetab komisjoni ettepanekut parandada välismaal läbitud õpingute tunnustamist, tugevdades Euroopa ainepunktide ülekandmise ja kogumise süsteemi (ECTS); nõuab ELilt ja liikmesriikidelt täiendavaid jõupingutusi tõhusama tunnustamise ja parema ühtlustamise suunas, sealjuures ka seoses hariduslike kvalifikatsioonidega;

Liikuvuse toetamine Euroopa kõrgharidusruumis ja mujal

59.

kordab, et kõrgharidus on Euroopa ühine avalik hüve ning et liikmesriigid, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning EL vastutavad ühiselt Euroopa kõrgharidussüsteemi, Euroopa teadusruumi ja Bologna protsessi edasi arendamise ja tugevdamise eest;

60.

rõhutab, et Euroopa tööhõive- ja kasvueesmärkide saavutamise eeltingimuseks on liikmesriikide parem kõrgharidusalane koostöö, mis hõlmab ka üldist põhiõppekava ja hästi määratletud õpitulemusi puudutavate kokkulepete tugevat rahalist ja poliitilist toetamist; kutsub liikmesriike üles tugevdama oma koostööd asjaomaste ministeeriumidega, et ajakohastada tööturu vajaduste täitmiseks olemasolevad õppekavad;

61.

juhib tähelepanu vajadusele Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi vaheliseks koostööks, mis oleks nii reaal- kui ka humanitaaralaste ülikooli teadusprogrammide toetamise vahendiks;

62.

nõuab, et edendataks Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi atraktiivsust kogu maailma tudengite ja teadlaste jaoks ning et tugevdataks koostööd hariduse ning üliõpilaste ja õppejõudude liikuvuse küsimustes riikidega, kes ei kuulu ELi, eriti riikidega, kes kuuluvad Euroopa naabruspoliitika (ENP) riikide hulka või kes piirnevad vahetult ELiga, et muuta Euroopa kõrgharidusruum koolitus- ja teadmiskeskuseks nii makroregionaalsel kui ka ülemaailmsel tasandil, eelkõige seoses vahetusprogrammide ja professionaalse erialase väljaõppega;

63.

palub komisjonil teha ettepanek luua Euroopa–Vahemere piirkonna Erasmuse ja Leonardo da Vinci programmid, et soodustada üliõpilaste riikidevahelist liikuvust Vahemere mõlemal kaldal;

64.

kutsub üles looma liikuvus-, vahetus-, uurimis- ja praktikaprogramme idapartnerluses osalevatest riikidest pärit tudengitele;

65.

tuletab meelde nii tudengite kui ka õppejõudude liikuvuse tähtsust ning kutsub sellega seoses komisjoni üles tegema edusamme ELi viisaeeskirja üle peetavatel läbirääkimistel;

66.

meenutab eesmärki, et 20 % Euroopa kõrgkoolide lõpetanutest peaksid olema liikuvad, ning rõhutab keelteoskuse tähtsust kui eeltingimust, mis aitab suurendada liikuvust Euroopa kõrgharidusruumis ja tööalast konkurentsivõimet;

67.

toetab keeleõppe ja viipekeele tugevdamist ning kohalike ja piirkondlike keelte edasiarendamist ja õpetamist Euroopa kõrgharidusruumis kui eeltingimust tõelise mitmekultuurilisusel ja keelelisel mitmekesisusel põhineva Euroopa kodakondsuse arenguks;

68.

rõhutab, et iga liikmesriigi kõrgharidussüsteem peab tagama kvaliteetse hariduse, et üliõpilaste suurem liikumisvõimalus ei süvendaks nn ajude äravoolu, mis on mõnes liikmesriigis saanud tõsiseks sotsiaalseks probleemiks;

69.

juhib tähelepanu, et erinevuste püsimisega Lääne- ning Kesk- ja Ida-Euroopa kõrgharidussüsteemide vahel tuleb tegeleda reaalsete integreerimismeetmete kaudu, mis on selle julgustava ja toetava piiriülese koostöö huvides, mis leiab aset kõrgharidusasutuste vahel; kutsub komisjoni seega üles töötama välja strateegia ning koostama asjatundliku rahastamist hõlmava tegevuskava nende oluliste piirkondlike erinevuste vähendamiseks;

70.

kutsub liikmesriike, ELi ja Euroopa kõrgharidussüsteeme üles hindama võimalust edendada õppetsükli raames kohustusliku koolitusperioodi läbimist mõnes muus, üliõpilase oma riigist erinevas liikmesriigi ülikoolis;

71.

kordab põhimõtet, et laenukavad ei saa asendada toetussüsteeme, mis on kehtestatud selleks, et toetada hariduse kättesaadavust kõikidele tudengitele, sõltumata nende sotsiaalsest taustast;

72.

palub komisjonil täpsemalt selgitada oma ettepanekut luua rahastamisvahend, et aidata üliõpilastel sõltumata nende sotsiaalsest taustast ja rahalisest olukorrast kindlustada oma magistriõpingute rahastamine väljaspool koduliikmesriiki; nõuab kõigis liikmesriikides kõnealusele süsteemile õiglast ja läbipaistvat juurdepääsu;

73.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku suurendada järgmises mitmeaastases finantsraamistikus haridusele, koolitusele, teadusele ja noortele eraldatavaid ELi eelarvevahendeid, täiendades seega liikmesriikide meetmeid, võttes arvesse asjaolu, et haridusse, koolitusse ja teadustegevusse tehtavad investeeringud on otsustava tähtsusega Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide ning aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu saavutamisel;

*

* *

74.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/en/educ/126375.pdf.

(2)  ELT C 199, 7.7.2011, lk 1.

(3)  ELT C 70, 4.3.2011, lk 1.

(4)  ELT C 135, 26.5.2010, lk 2.

(5)  ELT C 135, 26.5.2010, lk 12.

(6)  ELT C 119, 28.5.2009, lk 2.

(7)  http://ec.europa.eu/eu2020/pdf/council_conclusion_17_june_en.pdf.

(8)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0466.

(9)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0230.

(10)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 21.

(11)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0453.

(12)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0092.

(13)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 95.

(14)  ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 18.

(15)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0072.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/64


Reede, 20. aprill 2012
E-valitsus kui konkurentsivõimelise digitaalse ühtse turu juhtiv jõud

P7_TA(2012)0140

Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon e-valitsuse kui konkurentsivõimelise digitaalse ühtse turu juhtiva jõu kohta (2011/2178(INI))

2013/C 258 E/09

Euroopa Parlament,

võttes arvesse ühenduse õigustikku siseturu ja infoühiskonna valdkonnas,

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (COM(2010)0245),

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni Euroopa uue digitaalse tegevuskava kohta: 2015.eu (1),

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta (2),

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 31. mai 2010. aasta järeldusi Euroopa digitaalse tegevuskava kohta,

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi strateegia Euroopa 2020. aasta strateegia, sealhulgas digitaalse tegevuskava kohta (punkt 7),

võttes arvesse dokumenti „Guide for the procurement of standards-based ICT – Elements of Good Practice” (Juhend standarditel põhineva info- ja kommunikatsioonitehnoloogia riigihangeteks – heade tavade näited), mille komisjon avaldas 23. detsembril 2011,

võttes arvesse komisjoni teatist „Elektrooniliste arvete eeliste ärakasutamine Euroopa hüvanguks” (COM(2010)0712),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta otsust nr 922/2009/EÜ Euroopa haldusasutuste koosvõimealaste lahenduste (ISA) kohta (3),

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa e-valitsuse tegevuskava 2011–2015. IKT-lahendused aruka, jätkusuutliku ja innovaatilise valitsemise edendamiseks” (COM(2010)0743),

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa avalike teenuste koosvõime alused. Euroopa avalikke teenuseid suunav Euroopa koosvõimestrateegia (EIS, 1. lisa) ja Euroopa avalikke teenuseid suunav Euroopa koosvõimeraamistik (EIF, 2. lisa)” (COM(2010)0744),

võttes arvesse komisjoni teatist „Algatusse i2010 kuuluva e-valitsuse tegevuskava: Euroopa e-valitsuse loomise kiirendamine ühiseks hüvanguks” (COM(2006)0173),

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ”(COM(2011)0206),

võttes arvesse komisjoni 31. märtsi 2011. aasta teatist elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse kohta „Saavutused ja edasised sammud: üleilmse küberjulgeoleku suunas” (COM(2011)0163),

võttes arvesse komisjoni 30. märtsi 2009. aasta teatist elutähtsa sideinfrastruktuuri kaitse kohta „Euroopa kaitsmine laiaulatuslike küberrünnakute ja häirete eest: valmisoleku, turvalisuse ja vastupidavuse suurendamine” (COM(2009)0149),

võttes arvesse avatud andmeid käsitlevat komisjoni paketti, mis avaldati 2011. aasta detsembris ning mis sisaldab järgmist: komisjoni teatis „Avatud andmed – innovatsiooni, majanduskasvu ja läbipaistva juhtimise mootor”, komisjoni ettepanek võtta vastu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta (COM(2011)0877), ning komisjoni 12. detsembri 2011. aasta otsus 2011/833/EL komisjoni dokumentide taaskasutamise kohta,

võttes arvesse avaliku sektori valduses oleva teabe majanduslikku mõju käsitlevat uuringut, mille komisjon viis läbi 2011. aastal (Vickery uuring),

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa ühise müügiõiguse kohta (COM(2011)0635),

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtne raamistik usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste teenustega” (COM(2011)0942),

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut „Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine” (COM(2011)0941),

võttes arvesse 22. detsembril 2011 avaldatud Euroopa digitaalse tegevuskava 2011. aasta eduaruannet,

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa digitaalse konkurentsivõime aruanne. i2010 strateegia peamised saavutused aastatel 2005–2009” (COM(2009)0390),

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa lairibaühenduse kohta: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu (4),

võttes arvesse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sotsiaalset mõju käsitlevat uuringut SMART 2007/0068, mis avaldati 30. aprillil 2010,

võttes arvesse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia majanduslikku mõju käsitlevat aruannet SMART 2007/0020, mis avaldati 2010. aasta jaanuaris,

võttes arvesse komisjoni jaoks koostatud aruannet „Algatusse i2010 kuuluva e-valitsuse tegevuskava – edusammude uuring (SMART 2008/0042)”, mis avaldati 2009. aasta novembris,

võttes arvesse eesistujariigi Rootsi 10. novembri 2009. aasta järeldusi Visby konverentsil tõuke andmise kohta e-Euroopa Liidu 2015 loomiseks,

võttes arvesse eesistujariigi Rootsi 2009. aasta septembris avaldatud aruannet „A Green Knowledge Society – An ICT policy agenda to 2015 for Europa’s future knowledge society” (Keskkonnahoidlik teadmusühiskond. IKT-poliitika tegevuskava aastani 2015 Euroopa tulevase teadmusühiskonna edendamiseks),

võttes arvesse 5. detsembril 2011 avaldatud komisjoni aruannet pilveandmetöötlust käsitleva avaliku arutelu kohta,

võttes arvesse komisjoni teatist „Digitaalallkirjade ja elektroonilise identifitseerimise tegevuskava piiriüleste avalike teenuste osutamise edendamiseks ühtsel turul” (COM(2008)0798),

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (5),

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A7-0083/2012),

A.

arvestades, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogial (IKT) on ELi elanike poliitilisele, majanduslikule, sotsiaalsele, kultuurilisele ja igapäevaelule suur otsene ja kaudne mõju; arvestades, et konkurentsivõimeline digitaalne ühtne turg, mis kõrvaldaks kõik piiriüleseid e-teenuseid takistavad asjaolud ning kus puuduks konkurentsi moonutamine, tooks ELi kodanikele märkimisväärset kasu;

B.

arvestades, et e-valitsus koondab internetis kõik teabe, nõustamise ja haldusformaalsustega seotud tehnoloogiad ja kasutusviisid;

C.

arvestades, et IKT sektor annab otseselt 5 % Euroopa Liidu SKPst (turuväärtusega 660 miljardit eurot aastas), kuid see aitab tunduvalt suurendada üldist tootlikkust (20 % otseselt IKT sektorist ja 30 % IKT investeeringutelt);

D.

arvestades, et puuduvad ühtsed elektrooniliste arvete eeskirjad ning elektrooniliste arvete eelised on veel suures osas kasutamata;

E.

arvestades, et IKT võib täita olulist osa strateegias „Euroopa 2020”, eeskätt tööhõive, jätkusuutliku majanduskasvu ja tootlikkuse suurendamise, kodanike võimaluste avardamise, teadus- ja arendustegevuse, energia, innovatsiooni ja keskkonna valdkonnas ning oluliste ühiskondlike probleemidega tegelemisel;

F.

arvestades, et VKEdel on digitaalsel turul eriti oluline osa;

G.

arvestades, et pilvandmetöötlus on majanduslik ja ökoloogiline vahend, mille eesmärk on parandada riigi- ja eraettevõtete tegevuse tõhusust infotehnoloogia valdkonnas, vähendada andmetöötluse ja andmete säilitamise kulusid, ning sellega kaasnevad paljud eelised, ent ka kasutaja ja serveri vahelise ühenduse puudulik turve ja kasutajapoolse kontrolli mõnetine kadu;

H.

arvestades, et 2011. aasta digitaalarengu tegevuskava tulemustabel näitab edasiminekut, kuid 26 % ELi elanikest ei ole kunagi kasutanud internetti ning ebasoodsas olukorras olevatesse rühmadesse kuuluvatest inimestest kasutas internetti vaid 48 %;

I.

arvestades, et digitaalne lõhe, olgu see siis tingitud erinevustest interneti kättesaadavuses või e-oskustes ja digitaalses kirjaoskuses, mõjutab otseselt e-valitsuse kasutuselevõttu ja vähendab kodanike osalemist avalikus elus ja demokraatias;

J.

arvestades, et konkurentsivõimeline digitaalne ühtne turg peab tagama ülikiire lairibaühenduse ja telekommunikatsioonivõrkude eduka kasutuselevõtu kõigis ELi piirkondades ja kaotama infrastruktuuride arengutaseme erinevused ELi liikmesriikides ja liikmesriikide vahel, et tagada hõredalt asustatud piirkondade demograafiline jätkusuutlikkus;

1.

on teadlik IKT sektori suurest osatähtsusest ELi tööstuspoliitikas, innovatsioonis, majanduskasvus, konkurentsivõimes ja kaubandusbilansis;

2.

rõhutab, et kasutajad on digitaalarengu strateegias kõige tähtsamal kohal ning et ELis on tungiv vajadus suurendada kasutajate teadlikkust, osatähtsust, kaasatust, väljavaateid ja usaldust infoühiskonna vastu seoses turvalisuse, ohutuse ja eraelu puutumatusega ning arendada IKTga seotud inimkapitali;

3.

kinnitab taas, et e-valitsus avardab Euroopa kodanike võimalusi ning aitab reformida ja ajakohastada avalikku haldust, suurendades selle läbipaistvust ja vastutust ning vähendades avaliku sektori kulusid;

4.

rõhutab, et e-valitsuse kasutuselevõttu takistavad tõkked ei ole üksnes tehnoloogilist, vaid ka korralduslikku, poliitilist, õiguslikku ja kultuurilist laadi ning et edukad lahendused ja tavad sõltuvad tavaliselt väga palju kohalikest tingimustest;

5.

rõhutab, et Euroopa e-valitsuse ala loomine võib olla tegevuskava „Horisont 2020” tähtis osa, mis toetab majandus- ja sotsiaalkasvu edendamist, ergutab innovatsiooni ja inimkapitali arendamist ning aitab lahendada ELi ees seisvaid ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme;

6.

rõhutab, et digitaalse lõhega tuleb arvestada ja selle vastu võidelda;

7.

märgib, et pilvandmetöötlus võimaldab juurdepääsu jagatud infotehnoloogilistele ressurssidele, mille kättesaadavaks tegemisega kaasneb minimaalne halduskoormus ja interaktsioon teenusepakkujaga, ning pilvandmetöötluse tõhusus seisneb selle paindlikkuses, sellega kaasnevas tootlikkuse kasvus ja keskkonnahoius, kuid ennekõike peab see olema tehniliselt usaldusväärne ja vastupidav;

E-valitsuse tegevuskava

8.

tunneb heameelt selle üle, et vastu on võetud Euroopa e-valitsuse tegevuskava 2011–2015, Euroopa koosvõimestrateegia (EIS) ja Euroopa koosvõimeraamistik (EIF) Euroopa avalike teenuste osutamiseks; kutsub liikmesriike võtma kiiresti meetmeid, et viia oma riiklikud strateegiad kõnealuse üldise poliitikaga kooskõlla;

9.

toetab üldist eesmärki suurendada e-valitsusteenuste kasutamise määra 2015. aastaks 50 %ni elanikest (võrreldes praeguse 41 %ga) ning 80 %ni ettevõtetest (võrreldes praeguse 75 %ga), kuid kutsub komisjoni ja liikmesriike käsitlema neid eesmärke miinimumeesmärkidena;

10.

nõuab, et eriprogrammide ja e-valitsuse platvormide arendamise eesmärk oleks kohaliku, piirkondliku, etnilise ja keelelise mitmekesisuse kaitsmine ning edendamine;

11.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2011. aasta digitaalarengu tegevuskava tulemustabeli järgi täitis vaid 50 % e-valitsuse kasutajatest vorme internetis;

12.

võtab teadmiseks SKP ja e-valitsusteenuste kättesaadavuse vahelise seose ning nõuab asjakohaseid vahendeid e-valitsuse arendamiseks nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil;

13.

rõhutab, et nii kodanikud kui ka ettevõtted kasutavad internetti aina rohkem mobiilsetes seadmetes, ning nõuab meetmete võtmist, et tagada e-valitsusteenuste kättesaadavus mitmesuguste edastuskanalite, sealhulgas kõnekeskuste ja mobiilse interneti kaudu (m-valitsus) ning nende seadmetega kohandamine;

14.

märgib, et e-valitsuse tõhus toimimine eeldab haldustoimingute ulatuslikku liitmist ja optimeerimist, võttes seejuures arvesse kohalike omavalitsuste õigust kohalikke küsimusi igal tasandil ise otsustada;

15.

toonitab, et e-valitsus on eriti kasulik ELi kodanikele ja ettevõtjatele, eelkõige VKEdele, kellel on praegu ELis piiriüleselt tegutsedes sageli ületamatuid takistusi, kuid e-valitsus vähendab halduskulusid ja -koormust, suurendab tootlikkust, tõhusust, konkurentsivõimet, läbipaistvust, avatust, poliitika tulemuslikkust, toimingute kättesaadavust ja ühtlustamist ning see peaks samuti hõlbustama sünergia teket, ressursside ja oskuste jagamist ettevõtetes ning loob VKEdele koostööd soosiva tegutsemiskeskkonna;

16.

kutsub liikmesriike ja komisjoni avaldama avaliku sektori rahastatud andmed (reaalajas ja) masinloetaval kujul ning avatud litsentside alusel, et võimaldada avaliku sektori valduses oleva teabe uuenduslikku taaskasutamist nii akadeemilistes ringkondade, sealhulgas üliõpilaste, kui ka avalikkuse poolt ning teaduse ja ettevõtluse arendamiseks, suurendades nii ka läbipaistvust;

17.

märgib, et mõistel „avalikku haldust puudutavad andmed” ei ole endiselt selget määratlust ning selle mõiste täpse tähenduse selgitamiseks tuleb avaliku arutelu käigus ühisele arusaamale jõuda;

18.

kutsub komisjoni tegema kõik võimaliku, et haridus- ja kultuuriasutused jäetakse ka edaspidi direktiivi 2003/98/EÜ reguleerimisalast välja;

19.

märgib, et ametiasutuste e-teenuste piiriülese juurdepääsetavuse peamised takistused on seotud e-identifitseerimise ja digitaalallkirjadega ning et ELi tasandil puudub koostalitlusvõime;

20.

on seisukohal, et ametiasutuste ning kodanike ja/või ettevõtete vahelist kahesuunalist ja/või automaatset suhtlust võimaldavate tõhusate, kogu ELi hõlmavate piiriüleste e-valitsusteenuste tagamiseks on vaja selgepiirilist ja ühtset ELi õigusraamistikku e-autentimise, e-identifitseerimise ja digitaalallkirjade vastastikuseks tunnustamiseks;

21.

palub komisjonil ja liikmesriikidel teavitada järjekindlalt kodanikke olemasolevatest ELi portaalidest, nagu SOLVIT ja Teie Euroopa, sest praegune teabepuudus takistab ärikeskkonna ja tarbijakaitse korralduse edasist arengut, eriti piiriülestes valdkondades;

22.

palub, et komisjon hoiaks end kursis kõigi veebipõhiste probleemilahendamise vahenditega ning komisjoni enda ja liikmesriikide teabeportaalidega ning võimaluse korral ühendaks või koondaks need; soovitab arendada uusi internetiportaale üksnes juhul, kui nende integreerimine olemasolevatesse ei ole võimalik;

23.

tunneb heameelt digitaalallkirjade ja elektroonilise identifitseerimise tegevuskava vastuvõtmise ning STORKi katseprojekti üle ning nende panuse üle piiriüleste avalike teenuste koostalitlusvõimesse; kutsub komisjoni üles vaatama uuesti läbi digitaalallkirju käsitlevat direktiivi ning nõuab, et vastu võetaks otsus, millega tagataks e-identifitseerimise ja e-autentimise vastastikune tunnustamine;

24.

rõhutab, et kui haridus- ja kultuuriasutustes tehakse andmetöötlustoiminguid, tuleb isikuandmete kaitsmiseks loata kasutamise eest kohaldada nende andmete suhtes individuaalse juurdepääsu õigust;

25.

on arvamusel, et e-valitsuse seisukohast on digitaalallkirja koostalitlusvõimel õiguslikud aspektid (digitaalallkirja kasutamine avalikus sektoris – digitaalallkirja käsitleva direktiivi artikli 3 lõige 7, allkirja ja autentimise suhe, järelevalve ja akrediteerimise dilemma, riigi väljavaated, turvatasemed ja allkirja kvalifitseerimine) ning tehnilised aspektid (sertifikaadis esitatud tõendamisandmed, allkirja tüüp, allkirja vorming, allkirja valideerimine); on seisukohal, et rakenduste edasiarendamisel täielikult koostalitusvõimeliseks Euroopa e-allkirja teenuseks peaks allkirja valideerimise eesmärgil kõige olulisemaks soovituseks olema liikmesriikide valideerimisasutuste tegevust koordineeriva valideerimisasutuste föderatsiooni loomine (6);

26.

märgib, et komisjon on volitanud Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee ning Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituudi ajakohastama ja täiustama Euroopa elektrooniliste allkirjade standardimisraamistikku; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile iga-aastase eduaruande, mis põhineb Euroopa standardimisasutuste kaks korda aastas esitatud aruannetel;

27.

kutsub liikmesriike arendama Euroopa haridusasutustes avatud õppetarkvara, vahetama häid tavasid ja looma koostööks õppematerjalide ja vahendite valdkonnas võrguplatvorme, mis oleksid üliõpilastele vabalt kättesaadavad ja mille juures võetaks nõuetekohaselt arvesse andmekaitse ja autoriõiguse norme;

28.

rõhutab, et e-valitsuse rakendused tuleks läbi vaadata ning neid vajaduse korral muuta nii, et need oleksid avatud ka mitteresidentidest kasutajatele; toonitab, et vaja on koostalitlusvõimet kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil;

29.

on seisukohal, et e-valitsuse rakenduste koostalitlusvõime nõuab riikide erasektori võtmeinfrastruktuuride koostalitlusvõimet Euroopa valideerimisteenuste (European Bridge) kaudu;

30.

tunneb heameelt avaliku arutelu pärast, mis algatati IKT standardimist ja riigihangete vahelisi seoseid käsitlevate suuniste eelnõu üle, ning nõuab, et kõnealusel teemal esitataks ettepanek;

31.

kutsub liikmesriike üles töötama välja riiklikud e-valitsuse strateegiad, mis oleksid kooskõlas e-valitsuse tegevuskava eesmärkidega ja digitaalarengu tegevuskavaga, mis on Euroopa digitaalse ühtse turu ja Euroopa e-valitsuse ala arendamise vahendid;

32.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa e-valitsuse tegevuskava, infrastruktuur ja teenused arenevad edasi, mistõttu tuleb kõikidel tasanditel igasuguse õigusvastase jälgimise tõkestamiseks kinni pidada turvanõuetest ning tagada eraelu puutumatuse ja isikuandmete parim võimalik kaitse;

33.

kutsub liikmesriike kasutama ära IKT vahendeid, et parandada läbipaistvust, aruandlust ja kodanike kaasatust, suurendada tõhusust ja konkurentsivõimet, vähendada halduskoormust, aega ja kulusid, parandada haldustoiminguid, vähendada CO2-heidet, hoida kokku avalikke ressursse ning aidata saavutada suuremat osalusdemokraatiat, suurendades samal ajal usaldust ja kindlustunnet;

34.

ergutab liikmesriike tegema avaliku sektori asutustele kohustuseks muuta teave kättesaadavaks, säilitada ja hoida selleks korras avalike andmete hoidlaid ja katalooge ning tagada, et kehtestatakse andmete avalikustamise ja taaskasutamise eeskirjad, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse autoriõigust ja andmebaaside kaitse seadust;

35.

kutsub liikmesriike rakendama ühtse kontaktpunkti süsteemi ja kasutama vahendajaid, et tagada nii riigisiseste kui ka piiriüleste e-valitsusteenuste kasutajatele sujuvad, integreeritud ja hõlpsasti ligipääsetavad kontaktpunktid;

36.

rõhutab, et e-valitsus võib parandada demokraatia kvaliteeti ja täita olulist osa kodanike, eeskätt noorema põlvkonna, ning ettevõtjate aktiivses osalemises nii ühiskonna ja poliitikaelus kui ka demokraatlikes protsessides; märgib, et selleks tuleks ergutada eelkõige kohaliku tasandil viima katseliselt läbi elektroonilisi konsulteerimisi või referendumeid;

37.

peab tervitatavaks, et ISA programmi raames komisjoni algatusel väljatöötatud OCS tarkvara on kasutusele võetud ning see võimaldab anda alates 1. aprillist 2012 elektrooniliselt allkirju kodanikualgatuse ettepanekute toetuseks ja seda kasutatakse ka petitsioonidele antavate allkirjade kogumiseks, säilitamiseks ja edastamiseks; soovib seepärast e-valitsuse strateegiate võimalikult kiiret rakendamist;

38.

rõhutab, et piiriülesed koostalitlusvõimelised e-valitsusteenused peaksid kasutama ära innovaatilist süsteemi ja tehnoloogiat (avalikud pilvteenused, teenusepõhine struktuur) ning nõuab interneti protokolli kuuenda versiooni (IPv6) põhiste e-valitsustaristute ja avalikku huvi pakkuvate veebiteenuste kasutuselevõttu;

39.

märgib, et pilvandmetöötlus pakub suuri võimalusi ettevõtjatele ja eraisikutele; rõhutab siiski, et pilvandmetöötluse järjest suurem kasutamine eeldab IT-vahendite ümberpaigutamise järelevalvet ning serveritele ja andmetele juurdepääsu ranget kontrolli, muu hulgas ka selleks, et hoida ära selle äriotstarbelist loata kasutamist kõrvaliste isikute poolt, ning seetõttu tuleks neid küsimusi käsitleda ELi andmekaitsenormide reformimisel, mille kohta komisjon on esitanud ettepanekud (COM(2012)0011, COM(2012)0010);

40.

rõhutab, et turvaline piiriülene e-valitsuse süsteem on Euroopa esmatähtsa infrastruktuuri kaitse programmi lahutamatu osa; nõuab asjakohaste meetmete väljatöötamist, et tagada andmete ja eraelu puutumatuse kaitse ning viia miinimumini haavatavus küberrünnaku korral; tunnustab ENISA tähtsust ELi ja liikmesriikide abistamisel nende jõupingutustes turvaliste ja vastupidavate e-valitsusteenuste osutamisel; nõuab andmekasutuse ja rakendatavate meetodite kontrolli demokraatlike vormide kasutuselevõttu;

41.

tunneb heameelt panuse üle, mida annavad ametiasutuste vahelise andmevahetuse programm (IDA), programm üleeuroopaliste e-valitsusteenuste koostalitlusvõimeliseks osutamiseks riiklikele haldusasutustele, ettevõtetele ja kodanikele (IDABC) ja Euroopa haldusasutuste koostalitlusvõime alaste lahenduste programm (ISA) ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (CIP) laiaulatuslikud katseprojektid ning foorum ePractice piiriüleste koostalitlusvõimeliste lahenduste arendamisse ja rakendamisse; kutsub komisjoni ja liikmesriike tagama kõnealuste tegevuste pikaajalise jätkusuutlikkuse;

42.

tunnustab ja toetab Euroopa Ühendamise Rahastu ettepanekut, mille kohaselt eraldatakse ligikaudu 9,2 miljardit eurot selleks, et toetada investeerimist kiiretesse ja ülikiiretesse lairibavõrkudesse ja üleeuroopalistesse digitaalteenustesse; Euroopa Ühendamise Rahastu pakub toetust, et rajada infrastruktuur, mida on vaja elektroonilise identiteedi, elektroonilise identifitseerimise, e-valitsuse, e-riigihangete, e-tervishoiu, e-õiguse ja tolliga seotud teenuste kasutuselevõtuks, ning aitab tagada koostalitlusvõimet ning kanda kulud, mis kaasnevad liikmesriikide infrastruktuure ühendava infrastruktuuri haldamisega ELi tasandil;

43.

on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta projektivõlakirjade algatus mobiliseerib erasektori vahendid sihtotstarbeliste investeeringute tegemiseks ELi tulevastesse peamistesse infrastruktuuridesse, näiteks teed, raudteed, energiavõrgud ja torujuhtmed ning lairibavõrgud;

44.

kordab taas kiirühendusteenuste olulisust tulevikus, kuna see aitab suurendada ELi energiatõhusust, ohutuse eesmärkide täitmist ning muu kommunikatsioonitehnoloogia suutlikkust (nt tõhusad ja arukad transpordisüsteemid, inimeste ja masinate vahelised kommunikatsioonisüsteemid);

45.

tunneb heameelt avatud andmete paketi vastuvõtmise üle ning kutsub liikmesriike toetama avaliku sektori valduses oleva teabe (mitteisiklikku laadi teabe) taaskasutamist innovaatilisel viisil; nõuab avaliku sektori teabe kättesaadavusega seoses kohalike ja piirkondlike asutuste suuremat kaasatust, et parandada teabe pakkumist üldsusele, ettevõtetele ja institutsioonidele, hõlbustada uute töökohtade loomist ning hoogustada arengut kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

46.

rõhutab, kui oluline on mõõtemetoodika (kvalitatiivne ja kvantitatiivne), mis SMART-eesmärke (7) järgides oleks suunatud e-valitsuse ja demokraatia tõhususele ning tulemuslikkusele ning mida tuleks kõikides valitsustes aktiivselt kasutada;

47.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei ole veel leppinud kokku nimekirjas, kuhu oleks koondatud kõik põhilised piiriülesed avalikud teenused, mis tuleb internetis kättesaadavaks teha 2015. aastaks; kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi, et saavutada kõnealune eesmärk;

48.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ja rakendama spetsiaalseid IKT-vahendeid, näiteks ühiseid e-petitsioonide rakendusi, mis hõlbustaksid e-osalemist, et anda ELi kodanikele ja esindusühendustele ELi lepingu artiklist 11 tuleneva kodanikualgatuse õiguse kasutamiseks konkreetsed vahendid;

49.

tuletab meelde väga olulist kohustust vähendada 2015. aastaks poole võrra digitaalse kirjaoskuse ja pädevuste lõhet ja tunneb sellega seoses heameelt ettepanekute üle parandada digitaalpädevust, -oskusi ja e-kaasatust, eriti toetab ettepanekut käsitleda digitaalpädevust ja sellega seotud tegureid prioriteedina Euroopa Sotsiaalfondi määruses (2014–2020); kordab taas, et on vaja kasutada lähenemisviisi „ühtki kodanikku ei jäeta tagaplaanile – arenev kaasatus”, ja rõhutab e-valitsusteenuste kasutaja- ja kodanikukeskse kujundamise tähtsust;

50.

palub komisjonil ja liikmesriikidel käivitada digitaalsed koolitusprogrammid, et edendada e-valitsusteenuste täielikku kasutamist, parandada digitaalset kirjaoskust ja kõrvaldada e-tõkked, mis mõjutavad VKEsid ja ebasoodsamas olukorras elanikerühmi, nagu eakad, puudega inimesed, vähemused, sisserändajad, töötud ja Euroopa äärepoolsemates piirkondades elavad inimesed; selleks tuleks e-õpe integreerida riikide õppe- ja hariduspoliitikasse, määrata kindlaks programmid, õppetulemuste hindamine ning õpetajate ja koolitajate kutsealane arendamine;

51.

peab kahetsusväärseks, et seadusandlik ettepanek, mille eesmärk on tagada 2015. aastaks avaliku sektori veebisaitide täielik kättesaadavus, on edasi lükatud; tunneb heameelt digitaalse kaasatuse tegevuskava üle ning nõuab veebi juurdepääsetavuse algatuse (WAI), sealhulgas veebisisu juurdepääsusuuniste rakendamist e-valitsuse portaalide juures ning puuetega inimeste vajaduste järgi kohandatud terminalide kättesaadavust ja taskukohasust;

52.

kõnealuste teenuste osutamisel kvaliteedi tagamiseks soovitatakse viia teenused vastavusse rahvusvaheliste standardite, normide ja heade tavade suunistega, näiteks standardiga ISO 27001 infoturbe kohta või standardiga ISO 20000 IT-teenuste haldusprotsesside kvaliteedi kohta;

E-riigihanked

53.

rõhutab, et e-riigihankesüsteem teeb võimalikuks ELi riigihanked ja ametiasutuste maksimaalse valikuvõimaluse, mis toob kaasa raha tõhusama kasutamise, läbipaistvuse, aruandluse, üldsuse usalduse, siseturu ja konkurentsivõime tugevdamise;

54.

rõhutab, et ELi 27 liikmesriigis moodustavad avaliku sektori kulutused 16 % SKPst, ning nõuab tungivalt, et 2015. aastaks kasutataks kõikide riigihangete puhul e-riigihankeid; nõuab e-riigihangete kasutamist ka kontsessioonide puhul;

55.

peab kahetsusväärseks, et 2010. aastal kasutas vaid 13 % ELi ettevõtetest internetti, et esitada ametiasutustele ettepanek avaliku elektroonilise pakkumissüsteemi kaudu; kutsub liikmesriike julgustama VKEde osalemist e-riigihangetes;

56.

rõhutab, et e-riigihange koosneb kahest etapist: lepingu sõlmimise eelne etapp (8) ja lepingu sõlmimise järgne etapp (9); kutsub liikmesriike üles mõlemat etappi 2015. aastaks täiel määral rakendama ning täielikult oma e-riigihangete portaalidesse integreerima;

57.

palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada haldusasutuste IKT-projektide kvaliteedi taset, et kindlustada ühelt poolt avaliku halduse strateegiliste innovatsioonieesmärkide saavutamine ja teiselt poolt üldiste kvaliteedistandardite tõstmine hangete aja ja maksumuse osas;

58.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid edendaksid kesktasandi ja kohalikes haldusasutustes kommertskasutusele eelneva hanke mudelit, mis võimaldab riigihangete korraldajatel jagada uute toodete ja teenuste projekteerimise, prototüüpide loomise ja katsetamise riske ja eeliseid tarnijatega, ühendada mitme hankija ressursse, luua optimaalsed tingimused teadus- ja arendustegevuse tulemuste laialdaseks turustamiseks ja levitamiseks ning aidata hoida selliseid projekte nende tegevuseks eraldatud eelarve piires;

59.

toonitab e-riigihangete laiaulatuslike katseprojektide PEPPOL ja e-CERTIS edukat toimimist;

60.

rõhutab vajadust liikmesriikide e-riigihangete süsteeme täiustada, et hõlbustada piiriüleseid teenuseid ja rakendada täiel määral teenuste direktiiv;

61.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks valge raamatu e-riigihankesüsteemide vastastikuse ühendamise kohta ELis – „E-riigihangete strateegia“;

62.

kutsub komisjoni kehtestama rakendamise järelevalvemehhanismi, et jälgida elektroonilise hankega seotud saavutusi, takistusi ja parandusmeetmeid elektroonilise hankesüsteemi kasutuselevõtul liikmesriikides;

63.

on veendunud, et komisjon kui juhtinstitutsioon peaks kõikidele eeskuju näitama ja võtma kasutusele elektroonilise hankesüsteemi kõikides oma asutustes;

E-arved

64.

tunneb heameelt e-arvete algatuse üle, mille eesmärk on muuta e-arved 2020. aastaks ELis valdavaks arvete esitamise viisiks, ning komisjoni otsuse üle, millega luuakse elektroonilisi arveid (e-arveid) käsitlev Euroopa sidusrühmade foorum (EMSFEI);

65.

rõhutab olulisi eeliseid, mida pakub e-arvete esitamine kui vahend kõikide kliendi ja tarnija vaheliste suhete nii avalikus kui ka erasektoris tõhusamaks ja vähem kulukaks muutmiseks, mida võimaldavad lühemad makseperioodid, vähem vigu, parem käibemaksu kogumine, väiksemad trüki- ja postikulud ning integreeritud töötlemine ettevõtjatele; rõhutab ühtlasi, et selline vahend võimaldab arvete väljastamisele kaasa aitavate teabevoogude ja -vahetuse suuremat läbipaistvust;

66.

on teadlik turu killustatusest, mida põhjustavad riiklikud e-arvete esitamise eeskirjad; peab kahetsusväärseks, et vaid 22 % VKEdest saab või saadab e-arveid;

67.

peab tervitatavaks uute käibemaksueeskirjade (10) e-arveid käsitlevat osa, millega nähakse ette paber- ja e-arvete võrdne kohtlemine;

68.

rõhutab käibemaksu ühtsete kontaktpunktide tähtsust piiriülese e-kaubanduse hõlbustamisel VKEde jaoks ja e-arvete kasutuselevõtu edendamisel;

69.

rõhutab, kui oluline on e-arvete üldise kasutuselevõtu hõlbustamise seisukohalt õiguskindlus, selge tehniline keskkond ning avatud ja koostalitlusvõimelised e-arvete lahendused, mis põhinevad ühistel õiguslikel nõuetel, äritoimingutel ja tehnilistel standarditel;

70.

kutsub tööstusharu esindajaid ja Euroopa standardimisorganisatsioone jätkama jõupingutusi, et edendada lähenemist ühisele e-arvete andmemudelile;

71.

hindab Taani, Soome, Itaalia, Hispaania ja Rootsi algatusi muuta e-arved ametiasutustele kohustuslikuks ning nõuab, et e-arved muudetaks 2016. aastaks kõikide riigihangete puhul kohustuslikuks;

72.

märgib, et digitaalallkirja süsteemi piiriülese koostalitlusvõime probleemid pidurdavad piiriüleste e-arvete lahenduste omaksvõtmist;

73.

kutsub komisjoni üles kasutama EMSFEId, et uurida õiguslikke aspekte ning kooskõlastada liikmesriikide algatusi; palub komisjonil esitada igal aastal aruandeid ning kutsuda Euroopa Parlamendi liikmeid osalema EMSFEI kohtumistel;

74.

julgustab liikmesriike looma e-arveid käsitlevaid riiklikke foorumeid, kus sidusrühmad on tasakaalustatult esindatud;

75.

on seisukohal, et tarbijad, kelle juurdepääs internetile on piiratud või puudub üldse, ei tohiks sattuda ebasoodsasse olukorda ning et tarbijatel peaks olema alati õigus saada paberarveid;

Üldised tähelepanekud

76.

tunnistab lisandväärtust, mida annavad konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi IKT poliitika toetuskava strateegiliste prioriteetide raames elluviidavad 132 projekti, ning rõhutab teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tähtsust piiriüleste teenuste arendamisel ja parandamisel; nõuab, et toetataks IKT lihtsat ja kiiret juurdepääsu ELi teadus- ja arendustegevuse rahalistele vahenditele ning et ajavahemikul 2014–2020 eraldataks piiriülestele e-valitsusteenustele ja -infrastruktuuridele rohkem raha;

77.

tunnustab ISA-programmi panust ja üldist osa Euroopa haldusasutuste koostalitlusvõime alaste lahenduste ja raamistike määratlemisel, edendamisel ja toetamisel, koostoime saavutamisel ning infrastruktuuri, digitaalteenuste ja tarkvaralahenduste taaskasutamise edendamisel ning haldusasutuste koostalitlusvõime alaste nõuete muutmisel digitaalteenuseid käsitlevateks tehnilisteks kirjeldusteks ja standarditeks ning nõuab rahaeraldiste suurendamist ELi haldusasutuste koostalitlusvõime alastele lahendustele (ISA-programm) aastatel 2014–2020;

78.

rõhutab, et e-valitsuse tegevuskava 2011–2015 on ainulaadne võimalus, et ajakohastada Euroopa ja riigi tasandi haldusasutused ja vähendada nende kulusid, ning et see võimaldab nendel asutustel kasutada täielikult ära Euroopa edasise integreerumise potentsiaali, edendada majanduskasvu, innovatsiooni, kodanike liikuvust, ettevõtjate, eeskätt VKEde ärivõimalusi ja üldsuse osalemist poliitika kujundamises; rõhutab avaliku ja erasektori partnerluse tähtsust ja erasektori osa innovaatiliste lahenduste, rakenduste ja teenuste tagamisel ELi koostalitlusvõimelise e-valitsuse infrastruktuuri arendamiseks ja olemasolevate ressursside suurendamiseks;

79.

kutsub komisjoni üles hindama igal aastal digitaalarengu tegevuskava eesmärke, eelkõige e-valitsuse tegevuskavaga seotud eesmärke, ning esitama igal aastal Euroopa Parlamendile aruande;

80.

tunneb heameelt selle üle, et ELi Nõukogu eesistujariigid Rootsi, Hispaania, Poola ja Taani käsitlesid e-valitsuse ja digitaalse turu küsimusi prioriteedina, ning toonitab Malmö, Poznani ja Madridi e-valitsuse teemaliste konverentside positiivset panust; on seisukohal, et ajavahemik 2012–2013 on e-valitsusteenuste piiriülese koostalitlusvõime jaoks äärmiselt oluline periood, ning ootab seetõttu huviga 2012. aasta märtsis Kopenhaagenis korraldatavat e-valitsuse teemalist konverentsi ja selle järeldusi;

*

* *

81.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 45.

(2)  ELT C 50 E, 21.2.2012, lk 1.

(3)  ELT L 260, 3.10.2009, lk 20.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0322.

(5)  ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.

(6)  IDABC – Preliminary Study on Mutual Recognition of eSignatures for eGovernment applications (E-valitsuse rakendustes antavate e-allkirjade vastastikust tunnustamist käsitlev uuring), 2007.

(7)  SMART: konkreetne, mõõdetav, saavutatav, realistlik ja tähtajaline

(8)  E-teade, e-hankemenetlus, e-avalduse esitamine, e-allkirjad.

(9)  E-tellimus, e-arve, e-makse, e-allkirja kasutamine.

(10)  Direktiiv 2010/45/EL.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/75


Reede, 20. aprill 2012
Olukord Malis

P7_TA(2012)0141

Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon olukorra kohta Malis (2012/2603(RSP))

2013/C 258 E/10

Euroopa Parlament,

võttes arvesse 2011. aasta märtsis vastu võetud Saheli julgeoleku- ja arengustrateegiat,

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 22. märtsi (1), 26. märtsi (2), 4. aprilli (3) ja 9. aprilli (4) 2012. aasta avaldusi Mali kohta,

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni 22. märtsi, 26. märtsi ning 7. aprilli 2012. aasta avaldusi olukorra kohta Malis,

võttes arvesse 6. aprillil 2012. aastal sõjalise hunta ja Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECOWAS) vahel allkirjastatud raamlepingut,

võttes arvesse nõukogu 22. ja 23. märtsi 2012. aasta järeldusi Saheli piirkonna kohta,

võttes arvesse 2006. aasta Alžiiri kokkuleppeid Mali põhjaosa arengu ja rahu kohta,

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Navi Pillay 12. aprilli 2012. aasta avaldust (5),

võttes arvesse komisjoni humanitaarabi peadirektoraadi avaldust humanitaarkriisi vältimise kohta Malis;

võttes arvesse ÜRO eri asutuste – UNICEFi, Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja Maailma Terviseorganisatsiooni – 10. aprilli 2012. aasta üleskutset anda täiendavaid rahalisi vahendeid miljonite inimeste heaks, kes Saheli piirkonnas toidupuuduse all kannatavad,

võttes arvesse UNICEFi taotlust Mali jaoks 26 miljonit dollari saamiseks, mis võimaldaks hoolitseda aasta lõpuni Mali laste tervise ja toiduvajaduste eest,

võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ameti 23. veebruari 2012. aasta üleskutset 35,6 miljoni dollari saamiseks Mali süveneva humanitaarkriisi leevendamiseks,

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lääne-Aafrika kohta,

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades riigipööret, mille käigus kukutati 21. märtsi ööl vastu 22. märtsi 2012. aastal võimult Mali president Amadou Toumani Touré ja millega tehti lõpp pikale, rohkem kui kahekümne aasta eest alanud demokraatlikule protsessile;

B.

arvestades, et riigipöördele järgnenud päevadel avaldatud rahvusvahelise surve ja eeskätt Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) vahendustöö tulemusel sõlmisid Comité national pour le redressement et la démocratie (CNRDE) ja ECOWAS 6. aprillil 2012. aastal raamkokkuleppe, mille alusel sai ametisse asuda presidendi kohusetäitja Dioncounda Traore, kelle ülesanne on korraldada 40 päeva jooksul üleriigilised valimised;

C.

arvestades, et 1992. aasta põhiseaduse kohaselt sai Mali Rahvusassamblee esimehest presidendi kohusetäitja;

D.

arvestades, et 16. ja 17. aprillil 2012. aastal vahistati ilma mingit kohtulikku menetlust järgimata poliitilisi liidreid (sh kaks presidendikandidaati) ning kõrgemaid sõjaväelasi, keda hoitakse vangis riigipöörde korraldajate laagris;

E.

arvestades, et Mali põhjaosas toimuvad uuesti kokkupõrked valitsusvägede ja mässuliste vahel, mistõttu on jaanuarist saadik ümber asunud rohkem kui 200 000 inimest; arvestades, et hinnangute kohaselt on riigisiseselt ümber asunud rohkem kui 100 000 elanikku ja ligikaudu 136 000 inimest on põgenenud naaberriikidesse (Alžeeriasse, Mauritaaniasse, Nigerisse ja Burkina Fasosse), kus ränk põud on varasematel aastatel juba tekitanud suurt toidunappust;

F.

arvestades, et peamiselt Azawadi Vabastamise Rahvusliku Liikumise (MNLA) nimelisse rühmitusse kuuluvad tuareegi mässulised vallutasid pärast sõjalist riigipööret Mali põhjaosa, kihutasid valitsusväed Mali kolmest põhjapoolsest piirkonnast (Kidalist, Gaost ja Timbuktust) välja ning kuulutasid 6. aprillil 2012. aastal ühepoolselt Azawadi uueks iseseisvaks riigiks;

G.

arvestades, et islamirühmitus Ansar Dine, kellel on tihedad sidemed islamistliku Magribi Al-Qaidaga teatas, et ta on saanud Timbuktu oma kontrolli alla ning püüab Malis kehtestada šariaati;

H.

arvestades, et Liibüast pärit relvade levik, uimastikaubandus ning suur töötus ja vaesus destabiliseerivad tervet piirkonda;

I.

arvestades, et kinnitust on leidnud Saheli ja Sahara piirkonna terrorirühmituste sidemed narkootikumide, relvade ja sigarettide salakaubavedajate ning inimkaubitsejatega, eeskätt seoses pantvangide võtmisega lunaraha saamiseks;

J.

arvestades, et Mali põhjaosas tegutseb ka mitmeid muid äärmusrühmitusi, nagu AQMI (islamistliku Magribi Al-Qaida), Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi Liikumine (MUJAO) ja Nigeeria Boko Harami liikumine;

K.

arvestades, et 1963., 1990. ja 2006. aastal toimusid Malis tuareegide ülestõusud, mille eesmärgiks oli tuareegide elutingimuste parandamine, ning arvestades, et teatavad täitmata jäetud lubadused, mida tuareegidele anti eelkõige seoses 1992. rahvusliku paktiga, on aidanud kaasa pettumustunde tekkimisele;

L.

arvestades, et seoses Mali tohutu pindala, hõreda asustuse, ning pikkade ja ebaselgete piiridega on vaja piirkonnas tõhusalt koordineerida teavet ja meetmeid;

M.

arvestades, et ELi jaoks on kogu Saheli piirkonna julgeolek, stabiilsus ja areng äärmiselt tähtis, eriti arvestades piirkonnas valitsevat toidunappust, mille tõttu kannatavad miljonid sealsed elanikud; arvestades, et hiljutise vägivalla tõttu suureneb veelgi toidupuudus Mali põhjaosas ja naaberriikides, kuna pagulased saabuvad piirkondadesse, kus toiduga kindlustamatuse probleem on niigi terav; arvestades, et vastu on võetud Saheli julgeolekut ja arengut käsitlev ELi strateegia; arvestades, et Sahel elab läbi viimase 20 aasta kõige rängemat humanitaarkriisi;

N.

arvestades, et terrorismivastane võitlus Sahelis peab toimuma ka aktiivse poliitika kaudu, millega edendatakse arengut, sotsiaalset õiglust, tugevdatakse õigusriiki ja integratsiooni; arvestades, et kohalikele elanikele tuleb pakkuda majanduslikke perspektiive, mis oleksid alternatiiviks kuritegelikule majandustegevusele;

O.

arvestades, et ÜRO peasekretäri eriesindaja laste ja relvastatud konfliktide valdkonnas Radhika Coomaraswamy väljendas 16. aprillil 2012. aastal sügavat muret teadete pärast, mis käsitlevad lapssõdurite värbamist;

P.

arvestades, et on andmeid Mali elanike inimõiguste tõsiste rikkumiste kohta, eeskätt mässuliste valduses olevas põhjaosas;

Q.

arvestades, et paljud Mali elanikud on põhjapoolsetesse piirkondadesse lõksu jäänud ning neil on piiratud juurdepääs toidule ja teistele esmatarbekaupadele, ning arvestades, et enamik abioperatsioone on peatatud, sest puudub julgeolek ning paljudel juhtudel on abiorganisatsioonide varustus, sõidukid ja varud varastatud;

R.

arvestades, et ümberasunud elanikud elavad äärmises vaesuses, nende põhivajadused ei ole rahuldatud ja sotsiaalsed pinged üha kasvavad; arvestades, et üle 50 % ümberasunutest on täiesti kaitsetuks jäänud naised, kes moodustavad eriti haavatava rühma;

S.

arvestades, et rajatiste ja varude rüüstamise tõttu on enamik humanitaarabiorganisatsioone põhjapiirkonnast lahkunud;

T.

arvestades, et EL on eraldanud täiendavalt 9 miljonit eurot finantsabi Mali 1,4 miljoni elaniku jaoks, kes hinnangute kohaselt vajab toiduabi;

U.

arvestades, et sel aastal kannatab Malis ränga alatoitluse all 175 000 kuni 220 000 last ning et ligipääs Mali põhjaosale ja naaberriikide piirialadele, kuhu põgenikud on asunud, muutub aina raskemaks;

1.

mõistab hukka sõjaväelise riigipöörde ja vabariiklike institutsioonide laialisaatmise Malis;

2.

väljendab heameelt raamlepingu sõlmimise üle, milles on ette nähtud rida meetmeid põhiseadusliku korra taastamiseks; nõuab tungivalt, et kõik sidusrühmad Malis seda lepingut viivitamata täitma hakkaksid;

3.

kiidab ECOWASi, Aafrika Liitu, ÜROd ja naaberriike tegevuse eest, mille eesmärk on aidata Malil kiiresti taastada põhiseaduslik kord ja võtta konkreetseid meetmeid riigi suveräänsuse, ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsmiseks; võtab teadmiseks 14.–15. aprillil 2012. aastal Ouagadougous ECOWASi määratud vahendaja Burkina Faso presidendi Blaise Compaoré vahendusel toimunud konverentsi tulemused ning loodab, et ülemineku ajakava ja kord määratakse kiiresti kindlaks;

4.

kinnitab taas Mali suveräänsuse, ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse säilitamise ja austamise vajadust; kutsub Mali ametivõime ja Tuareegi Vabastusliikumist üles saavutama konstruktiivse dialoogiga rahumeelne ja püsiv lahendus;

5.

kutsub kõiki pooli üles vaoshoitusele ja koostööle, et taastada valitud esindajate võim, korraldada võimalikult kiiresti rahvusvaheliste vaatlejate järelevalve all valimised ning taastada kiiresti demokraatia;

6.

on seisukohal, et Mali põhjaosa konfliktile ei saa olla sõjalist lahendust ning et lahendus tuleb leida läbirääkimiste teel;

7.

palub ELil ja liikmesriikidel aktiivselt toetada üleminekuprotsessi järgmisi etappe, sealhulgas saata valimistele vaatlusmissiooni; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kiirendaks Saheli julgeolekut ja arengut käsitleva ELi strateegia osade rakendamist;

8.

nõuab, et riigipöörde eest vastutavad sõjaväelased vabastaksid viivitamata inimesed, keda nad meelevaldselt vangistuses hoiavad;

9.

nõuab kõikide röövitud isikute viivitamatut vabastamist ja vägivalla viivitamatut lõpetamist, ning kordab oma üleskutset kõigile pooltele Malis püüda leida rahumeelne lahendus asjakohase poliitilise dialoogi kaudu;

10.

väljendab suurt muret süveneva terrorismiohu pärast Mali põhjaosas, kuna mässuliste hulgas on islamistliku Magribi Al-Qaida liikmeid ja muid äärmuslasi; taunib sellega seoses igasugust, sealhulgas humanitaartöötajate vastu suunatud vägivalda ja rüüstamist, ning Alžeeria diplomaatiliste töötajate röövimist Gaos;

11.

mõistab hukka relvarühmituste poolt toime pandud vägivallateod;

12.

mõistab eelkõige hukka tsiviilelanikkonna vastu toime pandud julmused, mille ohvriteks on olnud eeskätt naised, ning mõistab eriti teravalt hukka inimröövi ja vägistamise kasutamise sõjarelvana; nõuab Malis viimastel kuudel toimunud hirmutegude uurimist;

13.

kutsub ELi ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu naiste ja tütarlaste olukorrale Saheli piirkonnas ja võtma kõik vajalikud meetmed, et kaitsta neid igasuguse vägivalla ja inimõiguste rikkumise eest;

14.

nõuab, et Mali ametivõimud võitleksid jõuliselt igasuguse maffia-stiilis salakaubanduse vastu;

15.

mõistab hukka kultuuripärandi röövimise ja rüüstamise;

16.

palub Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel toetada piirkondlikku koordineerimist nende jõupingutustes;

17.

nõuab, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid toetaksid kõnealuse piirkonna riikide suutlikkuse suurendamist ja võtaksid kasutusele kõik võimalikud vahendid, et kaitsta selle piirkonna elanikke ning edendada julgeolekut ja arengut, tehes koostööd piirkonna riikide ja riikidevaheliste organisatsioonidega (ECOWAS ning Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliit);

18.

nõuab, et kaalutaks võimalust saata ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel ÜJKP missioon osutama Mali armeele logistilist toetust, kui Mali valitsus seda soovib, samuti võimaliku ECOWASi või ECOWASi, Aafrika Liidu ja ÜRO ühise üksuse saatmist kindlustama Mali piirkondi, mis ei ole ebaseaduslike relvarühmituste poolt okupeeritud;

19.

loodab, et ÜJKP missioon aitab alampiirkonna riikidel oma piire paremini kontrollida, eeskätt võitluseks relvade ja narkootikumide salakaubaveo ning inimkaubanduse vastu;

20.

mõistab hukka kahe Prantsusmaa kodaniku, ühe Rootsi kodaniku, ühe Madalmaade kodaniku ja Briti passiga Lõuna-Aafrika elaniku röövimise ning röövijatele vastupanu avaldanud Saksa kodaniku tapmise 24.–25. novembril 2011. aastal, mille tagajärjel kasvas Saheli piirkonnas kinni peetavate eurooplastest pantvangide arv kaheteistkümneni, kuna islamistliku Magribi Al-Qaida hoiab endiselt pantvangis 2011. aasta oktoobris Lääne-Alžeerias röövitud kahte Hispaania kodanikku ja ühte Itaalia kodanikku, 2010. aasta septembris Nigeris röövitud nelja Prantsusmaa kodanikku ning 15. aprillil 2012. aastal Timbuktus röövitud Šveitsi kristlasest misjonäri;

21.

tunneb endiselt sügavat muret kiiresti süveneva humanitaar- ja toidukriisi pärast ning palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada humanitaarabi ning kiirendada selle kohaletoimetamist abivajajatele; võtab teadmiseks, et komisjon eraldab täiendavalt 9 miljonit eurot uute humanitaarvajaduste rahuldamiseks Mali põhjaosas; juhib tähelepanu kiire sekkumise vajadusele, et luua humanitaarabi andmise ala ning tagada toiduainete ja ravimite jõudmine Mali põhjaossa; on mures selle pärast, et kui kiiresti meetmeid ei võeta, võib välja kujuneda ulatuslik humanitaarkriis, mis võib avaldada negatiivset mõju ka naaberriikidele;

22.

nõuab humanitaarkoridori avamist, et aidata kümneid tuhandeid Malis aset leidnud kokkupõrgete tõttu ümber asunud inimesi, kellest paljud otsisid varjupaika naaberriikides Nigeris, Mauritaanias ja Burkina Fasos; nõuab tervikliku ja kiire lahenduse leidmist Saheli humanitaarkriisile;

23.

tõstab esile asjaolu, et Mali praeguse kriisi põhjuseks on riigi majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid ja et on vaja kiiresti vastata elanikkonna vajadustele tööhõive, tervishoiu, eluaseme ja avalike teenuste valdkonnas, kusjuures kõiki tuleb kohelda võrdselt, tagades põhilised inimõigused, sh vähemuste õigused;

24.

nõuab, et Euroopa Liit tõhustaks meetmeid selle piirkonna elanike aitamiseks, parandades nende varustatust veega ning juurdepääsu riiklikule haridusele ja tervishoiule, samuti arendades infrastruktuure, et muuta piirkond paremini ligipääsetavaks;

25.

nõuab Euroopa Liidu poolt piirkonnale antava abi üksikasjalikku hindamist;

26.

on veendunud, et piirkonnas püsiva lahenduse leidmisel tuleks eesmärgiks seada riiklike institutsioonide tugevdamine ja kodanike aktiivne osalemine otsuste tegemisel ning panna alus jätkusuutlikule ja õiglasele majanduslikule arengule;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ECOWASi ja Aafrika Liidu institutsioonidele, Mali presidendi kohusetäitjale ning ÜRO Julgeolekunõukogule.


(1)  SC/10590.

(2)  SC/10592.

(3)  SC/10600.

(4)  SC/10603.

(5)  http://www.unhcr.org/refworld/docid/4e9bd7382.html


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/79


Reede, 20. aprill 2012
Olukord Birmas/Myanmaris

P7_TA(2012)0142

Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon olukorra kohta Birmas/Myanmaris (2012/2604(RSP))

2013/C 258 E/11

Euroopa Parlament,

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 18–21,

võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 25,

võttes arvesse ELi eesistujariigi 23. veebruari 2009. aasta avaldust, milles nõutakse igakülgset dialoogi Birma/Myanmari ametivõimude ja demokraatlike jõudude vahel,

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Birma/Myanmari kohta, eelkõige 25. novembri 2010. aasta (1) ja 20. mai 2010. aasta (2) resolutsiooni,

võttes arvesse Euroopa Liidu kehtestatud piiravaid meetmeid, mis on sätestatud nõukogu 26. aprilli 2010. aasta otsuses 2010/232/ÜVJP ja mida on viimati muudetud nõukogu 27. oktoobri 2011. aasta määrusega (EL) nr 1083/2011,

võttes arvesse nõukogu 12. aprilli 2011. aasta järeldusi kõrgetasemeliste kohtumiste peatamise tühistamise ning valitsuse tsiviilisikutest liikmete suhtes kehtestatud viisakeelu peatamise kohta (nõukogu otsus 2011/239/ÜVJP),

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 28. aprilli 2011. aasta avaldust,

võttes arvesse ÜRO eriraportööri 12. märtsi 2012. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Birmas/Myanmaris,

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 2. aprilli 2012. aasta avaldust Birmas/Myanmaris toimunud valimiste kohta,

võttes arvesse 2011. aasta novembris toimunud Kagu-Aasia maade assotsiatsiooni (ASEAN) tippkohtumisel vastu võetud otsust anda Birmale/Myanmarile 2014. aastal ASEANi eesistujariigi koht,

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja 30. jaanuari 2012. aasta avaldust reformide kohta Birmas/Myanmaris,

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 28. aprilli 2011. aasta ja 14. oktoobri 2011. aasta avaldusi teatud kolmandate riikide ühinemise kohta nõukogu otsustega 2011/239/ÜVJP ja 2011/504/ÜVJP Birma/Myanmari vastu suunatud piiravate meetmete kohta,

võttes arvesse ELi välisasjade nõukogu 23. jaanuari 2012. aasta järeldusi Birma/Myanmari kohta,

võttes arvesse arenguvolinik Andris Piebalgsi visiiti Birmasse/Myanmari 12.–14. veebruaril 2012,

võttes arvesse 26. veebruarist2. märtsini 2012 toimunud esimese ELi ja Birma/Myanmari parlamentidevahelise kohtumise tulemusi,

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldusi, eelkõige 13. novembri 2010. aasta avaldust Aung San Suu Kyi vabastamise kohta, 13. jaanuari 2011. aasta ja 12. oktoobri 2011. aasta avaldusi poliitvangide vabastamise kohta ning 2. aprilli 2012. aasta avaldust järelvalimiste kohta,

võttes arvesse 3. aprillil 2012. aastal toimunud ASEANi tippkohtumise avaldust, milles käsitletakse 1. aprillil 2012. aastal toimunud järelvalimiste tulemusi ning nõutakse sanktsioonide tühistamist,

võttes arvesse 2011. aasta augustist saadik toimunud mitmeid kohtumisi Birma/Myanmari presidendi U Thein Seini ja Daw Aung San Suu Kyi vahel,

võttes arvesse president Thein Seini kõnet riigi olukorra kohta, mille ta pidas oma valitsuse esimesel aastapäeval, 1. märtsil 2012. aastal, ning milles ta tunnistas, et hoolimata tehtud pingutustest on ikka veel palju teha,

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et 1. aprillil 2012. aastal toimusid Birmas järelvalimised parlamendi alamkoja (Pyithu Hluttaw) rohkem kui 40 kohale, millest Aung San Suu Kyi partei Rahvuslik Demokraatialiiga (NLD) sai täielikult osa võtta; arvestades, et järelvalimised, mida rahvusvaheline üldsus hindas suuresti vabadeks ja õiglasteks, on märk sellest, et Birma/Myanmar on asunud demokraatlike muutuste teele;

B.

arvestades, et oma ametiaja esimese aasta jooksul on president Thein Seini valitsus jõudnud teha demokraatia ja rahu heaks rohkem, kui on tehtud viimaste aastakümnete jooksul;

C.

arvestades, et opositsioonil on praegu parlamendis ainult 6,6 % kohtadest (42 kohta 659st) ning suur osa parlamendikohtadest on valitseva Liidu Solidaarsuse ja Arengu Partei (USDP) kontrolli all, sealhulgas 25 % sõjaväelastele reserveeritud kohtadest;

D.

arvestades, et järgmised üldvalimised, mis on kavandatud 2015. aastaks ja mille tulemusel täidetakse 75 % kohtadest, saavad olema riiki demokratiseerida soovivatele ametivõimudele tõeliseks proovikiviks;

E.

arvestades, et 1. aprilli 2012. aasta järelvalimiste toimumine ning välisvaatlejate ja ajakirjanike, sealhulgas Euroopa Parlamendi esindaja kutsumine ja kohalviibimine tõendab Birma/Myanmari valitsuse soovi jätkata reformiprotsessi, mis peaks olema jätkusuutlik ja pöördumatu;

F.

arvestades, et jätkuvad muutused pakuvad olulisi võimalusi luua Euroopa Liidu ja Birma/Myanmari vahel palju paremad suhted;

G.

arvestades, et ettevaatlikkust ei tohiks minetada, kuna ÜRO Birma/Myanmari inimõiguste eriraportööri aruande kohaselt esineb endiselt tõsiseid inimõiguste rikkumisega seotud probleeme, sajad poliitvangid on endiselt vanglas ja paljud vabastatud on seda ainult tingimisi;

H.

arvestades, et valitsus peab toime tulema tagajärgedega, mille on jätnud aastakümneid väldanud kodusõda ja relvarahutused ning mille tulemusel on sõlmitud rida relvarahukokkuleppeid enamiku relvastatud etniliste rühmadega, välja arvatud Katšini osariigis, samal ajal on aga humanitaarabi andmine kümnetele tuhandetele ümberasunud tsiviilelanikele tõkestatud ning rohingya vähemuse diskrimineerimine ei ole vaibunud;

I.

arvestades, et valitsus on teada andnud, et kavatseb rahu tagamisel järgida kolmeetapilist protsessi, mis algab relvarahuga, jätkub sotsiaal-majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste protsessidega ning lõppeb põhiseaduse muutmist hõlmava ulatusliku lepinguga etniliste rühmade küsimustes, sealhulgas endiste võitlejate demobiliseerimine ja integreerimine, ressursside jagamine ja autonoomia suurendamine;

J.

arvestades, et kõrgeimal tasemel vastu võetud poliitilised otsused ei vasta riigi piiratud institutsioonilisele ja tehnilisele suutlikkusele madalaimal tasandil, ning arvestades, et muutused parandavad suurema osa Birma elanike elu aeglaselt ning nad peavad jätkuvalt toime tulema suure vaesuse ning võlakoormaga, töötuse ja sotsiaalteenuste puudumisega;

K.

arvestades, et minevikus olid Birma/Myanmari paljud majandussektorid, nagu kaevandussektor, puidutööstus, nafta- ja gaasitööstus ning tammiehitus otseselt seotud tõsiste inimõiguste rikkumisega ja keskkonna hävitamisega, ning need majandussektorid on olnud samal ajal sõjaväe jaoks peamine valitsussektori tuluallikas;

L.

arvestades, et valitsus on võtnud meetmeid kodanikuvabaduste laiendamiseks riigis, mille tulemusel on kasvanud teabe- ja sõnavabadus, tühistatud on paljusid veebisaite ja väljaandeid puudutav keeld, kehtib kogunemisvabadus, loodud on riiklik inimõiguste komisjon ning 2012. aasta lõpuks on kavas kaotada tsensuurinõukogu;

M.

arvestades, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja paruness Ashton külastab Birmat/Myanmari peatselt pärast nõukogu 23. aprilli 2012. aasta istungit;

N.

arvestades, et kui Birma/Myanmar tahab järgida õigusriigi ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, on vältimatult vajalik luua sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteem; kutsub Birma/Myanmari valitsust üles algatama õigusreforme, et tagada tõeliselt sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteem;

O.

arvestades, et valitsus on viimaks hakanud arvesse võtma inimeste muret seoses ökoloogiliselt ja sotsiaalselt kahjustava iseloomuga projektidega;

P.

arvestades, et ELi kehtestatud piiravad meetmed Birma/Myanmari vastu on kavas läbi vaadata üldasjade nõukogu järgmisel, 23. aprillil 2012 toimuval istungil;

1.

väljendab rahulolu läbipaistvate ja usaldusväärsete 1. aprilli 2012. aasta järelvalimistega, mida rahvusvahelised vaatlejad pidasid vabadeks, kuid võtab teadmiseks teated valimiseelsete eeskirjade eiramise kohta; usub, et hiljuti valitud parlamendiliikmed hakkavad oma kohustusi täitma võimalikult kiiresti; toetab ametivõime nende jõupingutustes tagada jätkusuutlik ja pöördumatu reformiprotsess;

2.

väljendab suurt austust opositsioonijuhi ja Sahharovi auhinna laureaadi Aung San Suu Kyi aastakümneid kestnud võitluse vastu, õnnitleb teda tema erakonna võidu puhul aprillis toimunud järelvalimistel ning imetleb tema vaprust ja visadust, mis on näide isetust vaprusest ning türannia tingimustes vabaduse ja demokraatia eest võitlemisest;

3.

tunnustab president Thein Seini ja teiste Birma režiimi reformijate samme demokraatlike reformide elluviimisel eelmisel aastal ning ergutab neid seda kiireloomulist protsessi jätkama, et muutused oleksid pöördumatud;

4.

peab eriti tervitatavaks valitsuse, parlamendi ning relvajõudude juhtkonna jõupingutusi aastakümneid kestnud relvastatud sisekonfliktide lõpetamiseks ning nõuab tungivalt katšini etnilise rühmaga peetavate rahuläbirääkimiste kiiret lõpuleviimist;

5.

nõuab tungivalt, et Birma valitsus muudaks enne 2015. aasta valimisi 2008. aasta põhiseadust, kaotades sõjaväe mõjuvõimu tsiviilpoliitikale, eelkõige sõjaväe kohad parlamendi mõlemas kojas;

6.

väljendab heameelt president U Thein Seini ja Daw Aung San Suu Kyi vastastikuse lähenemise ning valitsuse ja opositsiooni vahelise dialoogi üle;

7.

peab tervitatavaks kõrgel tasemel rahvusvahelisi jõupingutusi demokraatlike muutuste ergutamisel Birmas/Myanmaris, võtab teadmiseks Briti peaministri David Cameroni visiidi, mis toimus pärast aprillikuiseid järelvalimisi, ning väljendab heameelt Birma president Thein Seini ja Aung San Suu Kyi viljakate arutelude üle;

8.

peab tervitatavaks asjaolu, et vabastati olulisel määral poliitilisi vahistatuid, ning palju paremat ajakirjandus- ja internetivabadust, kuid peab murettekitavaks jätkuvat tsensuuri ja piiranguid; väljendab rahulolu uute õigusaktidega, mis käsitlevad kogunemisvabadust, ja edusammudega seaduse ja tavade muutmisel sunnitöö kasutamise kaotamiseks;

9.

kutsub Birma/Myanmari valitsust üles vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik poliitvangid ning võimaldama Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele ja rahvusvahelistele inimõiguste organisatsioonidele juurdepääsu Myanmari vanglatele; kutsub samuti riiklikku inimõiguste komisjoni üles intensiivistama oma tegevust kodanike põhiõiguste edendamisel ja kaitsmisel;

10.

nõuab 1982. aasta kodanikuseaduse muutmist tagamaks, et rohingya etnilisse vähemusse kuuluvate isikute õigust kodakondsusele tunnustatakse nõuetekohaselt;

11.

kutsub Myanmari ametivõime üles tagama vaba ja sõltumatu meedia ning kindlustama, et uus meediaseadus võimaldab piiramatut ligipääsu kommunikatsiooni- ja infotehnoloogiale;

12.

kutsub Birma/Myanmari valitsust üles algatama õigusreforme, et tagada tõeliselt sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteem ning kehtestada varasemate inimõiguste rikkumiste puhuks kohtumenetlus ja vastutus;

13.

peab tervitatavaks ÜRO inimõiguste nõukogu 19. istungi tulemusi, millega pikendati ÜRO eriraportööri inimõiguste olukorra kohta Birmas/Myanmaris volitusi veel üheks aastaks;

14.

kutsub president Thein Seini üles uurima väiteid Birma sõjaväe poolt kasutatud seksuaalvägivalla kohta ning andma kohtu alla need sõdurid, kes panid sellised teod toime; nõuab tungivalt, et Birma/Myanmari valitsus lõpetaks viivitamata lapssõdurite värbamise ja kasutamise, tugevdaks meetmeid, mille eesmärk on tagada laste kaitse relvakonfliktide eest, ja jätkaks koostööd ÜRO peasekretäri eriesindajaga laste ja relvastatud konflikti küsimuses;

15.

kutsub president Thein Seini üles konsulteerima kohalike kogukondadega, keda mõjutavad kavandatud tammiehitusprojektid, ning teostama sõltumatuid keskkonnamõju hindamisi;

16.

väljendab heameelt ELi positiivsete žestide üle riigi poliitilise ülemineku alguse toetuseks, sealhulgas lubadus anda 150 miljonit eurot humanitaarabi, mis on suunatud eelkõige riigi tervishoiu- ja haridussüsteemide väljatöötamisele ning ümberasustatud isikute abistamisele;

17.

väljendab rahulolu Birma ametivõimude meetmetega, mis võeti seoses Birma valuuta vahetuskursiga;

18.

kutsub nõukogu üles peatama kehtivad piiravad meetmed – välja arvatud relvaembargo – esialgu üheks aastaks, ja jälgima tähelepanelikult olukorda riigis;

19.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles kehtestama Birma/Myanmari jätkuva poliitilise ja majandusreformi protsessi hindamise selget ajakava ja võrdlusaluseid;

20.

tunnistab, et vastutustundlikud ja jätkusuutlikud kaubandus ja investeeringud – sealhulgas Euroopa Liiduga ja Euroopa Liidust – toetavad Birma/Myanmari jõupingutusi võitlusel vaesuse vastu ning tagavad, et meetmetest on kasu laiematel elanikkonnarühmadel, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaaluma Birmale/Myanmarile Euroopa Liidu turule soodsama juurdepääsu võimaldamist;

21.

väljendab rahulolu ELi kohustusega suurendada abi konfliktist mõjutatud elanikkonnale ning kutsub Birma/Myanmari valitsust üles võimaldama abiorganisatsioonidele ja ÜROle juurdepääsu etnilistele osariikidele, või tagama kohaliku, kogukonnapõhise ja piiriülese abi andmist, et jõuda haavatavate elanikkonnarühmadeni;

22.

peab tervitatavaks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja paruness Ashtoni eesseisvat visiiti ning tema otsust luua riigis diplomaatiline esindus ja avada sel puhul pidulikult ELi kontor Yangonis;

23.

tuletab meelde oma kutset Sahharovi auhinna laureaadile Daw Aung San Suu Kyile tulla Euroopa Parlamenti, et ametlikult vastu võtta Sahharovi auhind, mis määrati talle 1991. aastal demokraatia ja vabaduse edendamise eest Birmas/Myanmaris;

24.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO peasekretärile, ASEANi peasekretärile ning Birma/Myanmari valitsusele ja parlamendile.


(1)  ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 120.

(2)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 154.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/84


Reede, 20. aprill 2012
Euroopa Liidu investeeringute õiguskindlus väljaspool Euroopa Liitu

P7_TA(2012)0143

Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon Euroopa investeeringute õiguskindluse kohta väljaspool Euroopa Liitu (2012/2619(RSP))

2013/C 258 E/12

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207,

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta (1),

võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi kaubandussuhete kohta Ladina-Ameerika riikidega (2),

võttes arvesse oma 13. detsembri 2011. aasta resolutsiooni kaubandus- ja investeerimistõkete kohta (3),

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingute jaoks (varasemate õigustega arvestamist käsitlev määrus) (COM(2010)0344),

võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2010. aasta teatist „Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole” (COM(2010)0343),

võttes arvesse Eurolati 19. mai 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika riikide vaheliste kaubandussuhete väljavaadete kohta (4),

võttes arvesse WTO 30. märtsi 2012. aasta ühisavaldust Argentina importi piirava poliitika ja tavade kohta (5),

võttes arvesse G20 Washingtonis (15. novembril 2008), Londonis (2. aprillil 2009), Pittsburghis (25. septembril 2009), Torontos (26. juunil 2010), Sŏulis (12. novembril 2010) ja Cannes’is (4. novembril 2011) vastu võetud deklaratsioone, mis sisaldavad kohustusi võidelda protektsionismi vastu,

võttes arvesse Argentina ning Hispaania ja mitmete teiste ELi liikmesriikide vahelisi investeeringute vastastikuse soodustamise ja kaitse lepinguid,

võttes arvesse ELi ja Mercosuri vahel piirkondadevahelise assotsieerimislepingu ning eelkõige vabakaubanduslepingu sõlmimiseks peetavaid läbirääkimisi,

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta suhete arendamiseks Ladina-Ameerikaga (6),

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 kohaselt on Euroopa investeeringud kolmandatesse riikidesse Euroopa Liidu ühise kaubanduspoliitika üks peamisi komponente ning on seega lahutamatult seotud liidu välistegevusega ning arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt kuuluvad välismaised otseinvesteeringud ELi ainupädevusse, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punktis e ning artiklites 206 ja 207;

B.

arvestades, et liit on hakanud seda pädevust rakendama käimasolevate läbirääkimistega investeeringuid käsitlevate lepingute sõlmimiseks India, Singapuri ja Kanadaga ning ettepanekutega volituste kohta läbirääkimisteks Maroko, Tuneesia, Jordaania ja Egiptusega;

C.

arvestades, et investeeringud on keskne teema järgmisel Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide tippkohtumisel, mis toimub 2013. aasta jaanuaris Santiago de Chiles;

D.

arvestades, et ELi investeeringud Argentinas on kaitstud liikmesriikide investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingutega, kui need on olemas, ja arvestades, et praegu on kehtivad lepingud Argentinaga 18 ELi liikmesriigil;

E.

arvestades, et Argentina Vabariigi valitsus teatas otsusest saata kongressi seaduseelnõu, mis kinnitaks nafta- ja gaasiettevõtte YPF 51 % aktsiate sundvõõrandamise, samas kui enamusosalus ettevõttes kuulub Euroopa firmale, kelle aktsiate enamus ongi kavandatava sundvõõrandamise objektiks;

F.

arvestades, et eelpoolnimetatud teadaandega kaasnes ettevõtte peakontori kohene ülevõtmine Argentina föderaalvalitsuse ametivõimude poolt, kes sundisid nimetatud ettevõtte õiguspärase juhatuse ja personali ettevõtte valdustest lahkuma;

G.

arvestades, et paaril viimasel kuul on ettevõtte vastu olnud suunatud avalik ahistamiskampaania, mis on koos paljude muude administratiivsete otsustega kaasa toonud ettevõtte aktsiate väärtuse languse ning sellest tuleneva kahju kõikidele aktsionäridele ning sellega seotud ettevõtetele;

H.

arvestades, et enne seda teadaannet üritasid Hispaania valitsus ja YPF-Repsol leida lahendust läbirääkimiste teel, kuid et Argentina valitsus ei kasutanud seda võimalust;

I.

arvestades, et Argentina ametivõimude sarnased meetmed või poliitiline sekkumine vabaturgu võivad mõjutada ka teisi Euroopa ettevõtteid;

J.

arvestades, et Argentina Vabariik, olles Mercosuri täisliige, peab praegu läbirääkimisi assotsieerimislepingu üle ELiga;

K.

arvestades, et nimetatud läbirääkimistest hoolimata on komisjon märkinud oma aruannetes kaubandus- ja investeerimistõkete kohta, et Argentina on võtnud mitmeid protektsionistlikke meetmeid, mis on halvendanud ELi investorite ettevõtluskeskkonda Argentinas;

L.

arvestades, et Euroopa Komisjon on korduvalt väljendanud WTOle oma muret seoses Argentina valitsuse poolt impordile kehtestatud piirangute olemuse ja nende rakendamisega, mis mõjutavad järjest rohkemaid Maailma Kaubandusorganisatsiooni kuuluvaid riike;

M.

arvestades, et seni on EL võimaldanud Argentina Vabariigile üldise soodustuste süsteemi raames ühepoolseid soodustariife;

N.

arvestades, et G20 liikmena on Argentina võtnud endale igal G20 tippkohtumisel kohustuse võidelda protektsionismi vastu ning hoida turud kaubandusele ja investeeringutele avatud;

1.

taunib Argentina valitsuse otsust viia läbirääkimiste teel lahenduse saavutamist ignoreerides läbi Euroopa ettevõtte enamusaktsiate sundvõõrandamine; on seisukohal, et see kujutab endast ühepoolset ja meelevaldset otsust, mis tähendab rünnakut ettevõtlusvabaduse ja õiguskindluse põhimõtte vastu, halvendades seega investeerimiskeskkonda ELi ettevõtete jaoks Argentinas;

2.

märgib, et kõnealune otsus puudutab vaid ühte sektori ettevõtet ning vaid ühte osa selle aktsiatest, mida võib pidada diskrimineerivaks;

3.

väljendab sügavat muret seoses tekkinud olukorraga, kuna see kujutab endast rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste rikkumist; hoiatab selliste meetmete võimalike negatiivsete mõjude eest, nagu rahvusvahelistest investeeringutest loobumine ning ebasoodsad tagajärjed Argentina jaoks rahvusvahelises üldsuses;

4.

tuletab meelde, et ELi ja Mercosuri riikide vahelise assotsieerimislepingu üle peetavate läbirääkimiste eesmärk on töötada mõlema bloki jaoks välja majandusintegratsiooni ja poliitilise dialoogi raamistik, mis tooks mõlemale piirkonnale kaasa võimalikult suure arengu ja heaolu, ning usub, et selleks, et sellised läbirääkimised oleksid edukad, peavad mõlemad osapooled lähenema kõnelustele avatuse ja vastastikuse usalduse vaimus; juhib samuti tähelepanu sellele, et Argentina ametivõimude võetud otsuse sarnased meetmed võivad pingestada sellise lepingu sõlmimiseks vajalikku sõbralikku ja mõistvat õhkkonda;

5.

avaldab kahetsust, et Argentina ei ole seda põhimõtet austanud ning on viinud sisse mitmeid kaubandus- ja investeerimispiiranguid, nagu mittetariifsed tõkked, mis on takistanud ELi ettevõtteid ja ülemaailmset kaubandust Argentinaga;

6.

kutsub komisjoni üles reageerima neile piirangutele, kasutades kõiki Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja G20 raames saadaval olevaid asjakohaseid vaidluste lahendamise vahendeid, et teha koostööd teiste riikidega, kes seisavad silmitsi sarnaste diskrimineerivate kaubandus- ja investeerimistõketega;

7.

palub Euroopa Ülemkogu eesistujal, Euroopa Komisjoni presidendil ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal teha Argentina ametivõimude suhtes kõik võimalik, et kaitsta liidu ühist huvi ning õiguskindluse põhimõtet, mis tagab Euroopa kohalolu ja investeeringud selles Lõuna-Ameerika riigis, valides taas dialoogi tee;

8.

nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon ja nõukogu kaaluksid kõiki vajalikke meetmeid Euroopa huvide kaitsmiseks, et vältida sarnaste olukordade taastekkimist, sealhulgas üldise soodustuste süsteemi raames antavate ühepoolsete tariifsete soodustuste võimalikku osalist peatamist, ja võtaksid need vastu;

9.

tuletab meelde ELi sügavaid sõprussuhteid Argentina Vabariigiga, kellega EL jagab ühiseid väärtusi ja põhimõtteid, ning nõuab tungivalt, et Argentina ametivõimud valiksid taas dialoogi ja läbirääkimiste tee, kuna see on sõbralike kaubanduspartnerite ja riikide vaheliste võimalike erimeelsuste lahendamiseks kõige kohasem viis;

10.

tervitab kõrge esindaja Ashtoni avaldust, milles ta mõistis hukka Argentina valitsuse tegevuse, ning ELi–Argentina ühise koostöökomitee kohtumise ärajätmist; nõuab tungivalt, et volinik De Gucht ja kõrge esindaja Ashton kasutaksid kõiki võimalikke diplomaatilisi kanaleid, et lahendada tekkinud olukord oma Argentina partneritega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema tihedat koostööd oma kolleegidega rahvusvahelistel foorumitel, nagu G20 ja WTO, et saavutada Argentina valitsuse meetmete vastane konsensus;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Argentina Vabariigi valitsusele ja parlamendile ning Mercosuri nõukogu liikmetele.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0141.

(2)  ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 79.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0565.

(4)  http://www.europarl.europa.eu/intcoop/eurolat/assembly/plenary_sessions/montevideo_2011/resolutions/trade_en.pdf

(5)  http://eeas.europa.eu/delegations/wto/documents/press_corner/2012_03_30_joint_statement_arentina.pdf

(6)  ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 54.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/87


Reede, 20. aprill 2012
Komisjonipoolse välisabi korralduse peakorterilt delegatsioonidele üleandmise mõju abi andmisele

P7_TA(2012)0144

Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon komisjonipoolse välisabi korralduse peakorterilt delegatsioonidele üleandmise mõju kohta abi andmisele (2011/2192(INI))

2013/C 258 E/13

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles on sätestatud, et „liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine. Liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”,

võttes arvesse 2000. aasta ÜRO aastatuhande deklaratsiooni, eelkõige kaheksandat aastatuhande arengueesmärki,

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, milles käsitletakse üleandmisprotsessi hindamise lõppraportit (SEC(2004)0561),

võttes arvesse komisjoni teatist „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” (COM(2011)0637),

võttes arvesse nõukogu 30. juuni 2005. aasta järeldusi üleandmise kohta (1),

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2011. aasta järeldusi eriaruande nr 1/2011 „Kas komisjonipoolse välisabi korraldamise üleandmine peakorterilt delegatsioonidele on parandanud abi andmist?” kohta (2),

võttes arvesse nõukogu järeldusi, mis käsitlevad ELi ühist seisukohta abi tõhususe neljandal kõrgetasemelisel foorumil (HLF-4, Busan, 29. november – 1. detsember 2011),

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 1/2011 „Kas komisjonipoolse välisabi korraldamise üleandmine peakorterilt delegatsioonidele on parandanud abi andmist?”,

võttes arvesse avalduse „Euroopa konsensus arengu küsimuses” lõikeid 122 ja 123, milles käsitletakse ELi välisabi haldamisega seotud reformide edenemist,

võttes arvesse ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas,

võttes arvesse 2005. aasta abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni, 2008. aasta Accra tegevuskava ja 2011. aastal Busanis sõlmitud tulemusliku arengukoostöö partnerlust,

võttes arvesse OECD arenguabi komitee (OECD-DAC) 2007. aasta Euroopa Ühenduse vastastikust eksperdihinnangut,

võttes arvesse OECD arenguabi komitee 2008. aasta aruannet „Effective Aid Management: Twelve lessons from DAC Peer Reviews”,

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning eelarvekontrollikomisjoni arvamusi (A7-0056/2012),

A.

arvestades, et detsentraliseeritud lähenemine abi andmisele toob otsuste tegemise lähemale abi andmise tegelikkusele ja kohale, kus toimub tõhusamalt abi andmise koordineerimine ja ühtlustamine, võttes samal ajal nõuetekohaselt arvesse vajadust kohaliku vastutuse järele;

B.

arvestades, et abi korraldamise üleandmise ja komisjoni juhitud välisabi laiema reformi lõppeesmärk on suurendada kiirust, finantsjuhtimismenetluste põhjalikkust ning abi kvaliteeti partnerriikides;

C.

arvestades, et kontrollikoja aruande üldine järeldus on see, et abi korraldamise üleandmine on aidanud abi andmist parandada ja et abi andmise kiirus, samuti finantsmenetluste põhjalikkus, on paranenud, kuid olukorda on võimalik veelgi märkimisväärselt parandada;

D.

arvestades, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamise tähtajani on jäänud kolm aastat ja seetõttu on vaja ELi abi andmise suutlikkust ja abi saavate riikide vastuvõtuvõimet oluliselt suurendada;

E.

arvestades, et ELi eelarvest ja Euroopa Arengufondist antavast ELi välisabist 74 % hallatakse otse 136 ELi delegatsiooni kaudu;

F.

arvestades, et muutuste kavas tunnistati vajadust parandada ELi, liikmesriikide ja partnerriikide vahelist koordineerimist, samuti vajadust arenguga seotud tegevusi kooskõlastada ja ühtlustada ning suurendada nende tõhusust ja tulemuslikkust;

G.

arvestades, et hiljutised ümberkorraldused komisjonis ja Lissaboni lepingust tulenev Euroopa välisteenistuse loomine ei ole veel toonud kaasa ELi arenguabi üldise tõhususe ja sidususe oodatud suurenemist;

H.

arvestades, et delegatsioonid on Euroopa välisteenistuse asutamisega sunnitud võtma endale täiendavaid pädevusi, nagu diplomaatia, teavitamine/teabevahetus ning vabadusel, julgeolekul ja õiglusel rajaneva ala poliitikameetmed, kuid samal ajal peavad nad jätkama tegelemist seniste väljakutsetega seoses koordineerimise, sidususe ja vahendite nappusega;

I.

arvestades, et delegatsioonidepoolne abi korraldamine hõlmab jätkuvalt paljusid valdkondi, mis seab delegatsioonide tasandi ressursid veelgi suurema surve alla;

J.

arvestades, et koormavad õigusaktid ja menetlused võivad kahjustada riiklike süsteemide ja ühisprogrammide kasutamist, ning arvestades ka seda, et rahvusvahelises arengukoostöös oleks sobiv kasutada mitmeaastaseid raamprogramme;

K.

arvestades, et üldine ja valdkonnapõhine eelarvetoetus on abi andmise viis, mis sobib kõige paremini partnerriikide tehingukulude vähendamiseks, kuna sellega pööratakse rohkem tähelepanu abi kvaliteedile, partnerluse laadile ja partnerriikide vajadustele;

L.

arvestades, et abi korraldamise üleandmise protsessiga peaks kaasnema liikmesriikide tasandil mehhanism kogu asjakohase teabe andmiseks selle kohta, kuidas ametid kavatsevad oma eelarvevahendeid kulutada, muutes abi andmise seega rohkem sihipäraseks ning võimaldades selgitada välja ressursside puudujäägid ja rahastamisvõimalused konkreetsetes riikides;

M.

arvestades, et ELi välisabi andmise reformimist tuleks kasutada selleks, et näidata, kuidas abi andmine aitab parandada vaeste inimeste elu, reageerides Euroopa kodanike kasvavale toetusele ametlikule arenguabile kui vaesuse kaotamise ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise vahendile ning tuues esile asjaolusid, mis kummutavad skeptilise hoiaku abi tõhususe suhtes;

N.

arvestades, et OECD arenguabi komitee vastastikuste eksperdihinnangute raames teostatavad kohapealsed külastused näitavad pidevalt seda, et kohapealsed töötajad võivad tunda, et neid ei ole piisavalt rakendatud või kohalikku abimeeskonda täiel määral integreeritud;

1.

väljendab heameelt kontrollikoja aruande üldiste järelduste üle ja kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi abi andmise tulemuslikkuse parandamiseks;

2.

tervitab Euroopa Kontrollikoja koostatud põhjalikku ja analüütilist aruannet ning üleandmise tulemuste hindamise suurepärast ajastust;

3.

palub komisjonil tagada, et tema peakorteril oleks delegatsioonidele toimingute kvaliteedi eest vastutava direktoraadi kaudu nõuetekohase toetuse andmiseks piisav suutlikkus ja inimressursid;

4.

märgib, et kontrollikoja aruande kohaselt on komisjonil vaja teha täiendavaid jõupingutusi oma sekkumise kvaliteedi ja tulemuste paremaks hindamiseks; on seisukohal, et sellega parandatakse aruandlust ELi finantssekkumiste kohta ja tagatakse tegevuse parem nähtavus;

5.

julgustab komisjoni kriteeriume täiendama ja rahastatud projektide kvaliteedi hindamise menetlusi tõhustama, et tõsta abi kvaliteeti ja vähendada veelgi mittetoimivate projektide arvu; märgib, et abiga seotud kulude mõju on parlamendi jaoks väga suure tähtsusega;

6.

on mures selle pärast, et aastatel 2005–2008 nihkus delegatsioonide töötajaskonna koosseis rohkem poliitikale ja kaubandusele orienteeritud funktsioonide suunas, ning kutsub komisjoni üles viima delegatsioonide töötajaskonna koosseis abi haldamise ja muude funktsioonide vahel asjakohasesse tasakaalu;

7.

on seisukohal, et personali suur voolavus delegatsioonides ei ole vastuvõetav (40 % Euroopa Komisjoni personalist on lepingulised töötajad), kuna see nõrgendab institutsionaalset mälu ning mõjub halvasti põhitegevuse tõhususele;

8.

märgib, et 2009. aastaks ei olnud lepingutega kaetud 6 % 2006. aasta eelarves ette nähtud kulukohustuste assigneeringutest, mida seetõttu ei saanud enam D+3 reegli kohaselt kasutada; nõuab nimetatud protsendi vähendamist ning soovib saada teavet 2010. ja 2011. aasta protsentide ja summade kohta;

9.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles pöörama erilist tähelepanu auditis väljatoodud valdkondadele, eelkõige delegatsioonide töökoormusele, delegatsioonide isikkoosseisu piisavusele ning abi korraldavate ja muid ülesandeid täitvate töötajate tasakaalustatud vahekorrale delegatsioonide isikkoosseisus;

10.

kutsub komisjoni üles abiprojektide üle otsustamisel ja nende elluviimise jälgimisel vajaduse korral kaaluma kohaliku tasandi arutelude edendamist;

11.

on veendunud, et ELi arengupoliitika sidusamaks ja tulemuslikumaks muutmiseks peavad komisjoni talitused andma oma panuse ELi delegatsioonides arengupoliitika väljatöötamisel ja neil peab olema selle poliitika rakendamisel juhtiv roll; kordab oma üleskutset komisjonile nimetada kõigis delegatsioonides poliitikavaldkondade arengusidususe eest vastutaja, kelle ülesandeks on jälgida ELi poliitika mõju partnerriigi tasandil;

12.

juhib tähelepanu asjaolule, et tuleks kaaluda ka kohalike ekspertide kasutamist ja ELi delegatsioonide töötajad peaksid püüdma suuremal määral osaleda kohalikus ühiskonnas, et saada teadmisi ja mõista paremini kohalikku keskkonda, milles nad tegutsevad;

13.

kutsub komisjoni üles kavandama ja tagama süstemaatilisemalt kohalike töötajate õigus- ja finantsalast väljaõpet, et optimeerida Euroopa abi haldamist ja tagada kohalikus administratsioonis keskpikas perspektiivis hea valitsemistava;

14.

on veendunud, et nii Euroopa välisteenistuse volitused kui ka pädevused arengukoostöö valdkonnas on endiselt ebaselged, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma selle olukorra lahendamiseks vajalikke meetmeid; võtab sellega seoses murelikult teadmiseks, et Euroopa välisteenistuse poliitiliste ja haldusalaste ülesannete ning komisjoni abi haldamisega seotud ülesannete eraldatus võib põhjustada Pariisi deklaratsiooni põhimõtete rakendamisel vastuolusid;

15.

toonitab kooskõlas Euroopa välisteenistuse loomist käsitleva otsusega, et kogu delegatsioonis töötav personal allub delegatsiooni juhile, kuna see on ainuke viis, kuidas vastavalt Lissaboni lepingule tagada ELi välistegevuse järjepidevus konkreetses riigis;

16.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles jätkama sekkumisvaldkondade arvu vähendamise propageerimist kooskõlas ELi tegevusjuhendiga vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta ning muutuste kavaga;

17.

on veendunud, et ELi asjakohased rahalised vahendid ning Euroopa Arengufond peaksid olema rohkem suunatud vaesusele ja olema lähenemisviisi ja toimimise osas paindlikumad, ning et julgustada tuleks ka suurema vastutuse võtmist ja läbipaistvust ning suuremat lisandväärtust selgete tulemuste saavutamise näol;

18.

loodab, et komisjon võtab kõik vajalikud meetmed järelevalve- ja kontrollisüsteemide puuduste kõrvaldamiseks, eeskätt delegatsioonide tasandil, nagu märkis kontrollikoda; palub komisjonil parlamendi pädevaid komisjone hiljemalt 2012. aasta lõpuks võetud meetmetest teavitada;

19.

võtab teadmiseks kontrollikoja kriitika (3) komisjoni peakorteri ja delegatsioonide vahelise tööjaotuse kohta välisabi korraldamisel; nõuab kõnealuste protsesside analüüsi ning lihtsustamist, et vähendada sisemist bürokraatiat, ning selle kohta parlamendile aruannete esitamist;

20.

julgustab komisjoni nõudma delegatsioonidelt, et nad viiksid korrapäraselt läbi projektide tehnilise ja finantsjärelevalve alaseid kontrollkäike ning keskenduksid sisearuandluses rohkem sekkumismeetmetega saavutatud tulemustele;

21.

kutsub komisjoni delegatsioonide aktiivsel osalusel üles analüüsima ja otsima võimalusi abiprogrammide finantsiliseks võimendamiseks partnerriikides, kaasates ka EIPd ning Euroopa riigi- ja rahvusvahelisi asutusi, kes rahastavad arenguabi;

22.

palub komisjonil näidata, kuidas rahaliste ja inimressurssidega seotud vastutuse veelgi suurem üleandmine komisjoni peakorterilt delegatsioonidele annaks lisandväärtust dialoogi parandamise ning ELi abi kohapeal koordineerimise ja kavandamise näol;

23.

rõhutab, et ei komisjon ega liikmesriigid tohiks asutada praegust majandus- ja finantskriisi selleks, et õigustada lähenemisviisi, mille puhul „vähemaga saavutatakse rohkem” ja mille puhul abiga tegelevate kahepoolsete asutuste töötajate arvu ohjeldatakse või vähendatakse;

24.

rõhutab, kui tähtis on nii komisjonis kui ka ELi delegatsioonides ja kahepoolsetes abiagentuurides arengukoostöö eest vastutavate töötajate professionaalsus;

25.

on seisukohal, et ELi eelarve tõrgeteta täitmise huvides peaks delegatsioonide juhtidel olema võimalik delegeerida delegatsiooni halduskulude juhtimist oma asetäitjatele ning vajadusel tuleks finantsmäärust sellele vastavalt muuta;

26.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema suuremaid jõupingutusi selleks, et parandada ELi delegatsioonide, kahepoolsete asutuste, partnerriikide valitsuste ja muude arengukoostöö rühmade (nagu mõttekojad, ülikoolid, sihtasutused, valitsusvälised organisatsioonid ja riiklikust tasandist madalamad asutused) vahelisi sidemeid, kuna tihedamad sidemed maksimeerivad vastutuse üleandmise protsessi ja eri osalejate suhtelisi eeliseid riigisiseses kontekstis, vältides samal ajal jõupingutuste asjatut dubleerimist;

27.

nõuab, et ELi välisabi korralduse kesktalitustelt delegatsioonidele üleandmise protsessis säilitataks Euroopa Parlamendi kontrolli- ja järelevalvevolitused;

28.

kiidab heaks kontrollikoja märkuse, et Euroopa välisteenistuse osa konsulaarkaitse valdkonnas tuleks veel lähemalt uurida;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele.


(1)  Dok. 10749/2005.

(2)  Dok. 12255/2011.

(3)  Vt kontrollikoja eriaruannet nr 1/2011, joonis 1.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/91


Reede, 20. aprill 2012
Naised ja kliimamuutus

P7_TA(2012)0145

Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon naiste ja kliimamuutuse kohta (2011/2197(INI))

2013/C 258 E/14

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 157,

võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (KOM(2011)0112),

võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris korraldatud neljandat naiste maailmakonverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning sellest tulenevaid lõppdokumente, mis võeti vastu järgnevatel ÜRO erakorralistel istungjärkudel Peking +5, Peking +10 ja Peking +15 edasiste meetmete ja algatuste kohta Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamiseks vastavalt 9. juunil 2000, 11. märtsil 2005 ja 2. märtsil 2010,

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni otsust 36/CP.7 suurendada naiste osalust konventsiooniosaliste esindamisel organites, mis on moodustatud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja 9. novembri 2001. aasta Kyoto protokolli alusel,

võttes arvesse ÜRO 18. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni,

võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta Euroopa Parlamendi töös (1),

võttes arvesse oma 16. novembri 2011. aasta resolutsiooni Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta (2),

võttes arvesse oma 29. septembri 2011. aasta resolutsiooni ELi ühise seisukoha väljatöötamise kohta eelseisvaks ÜRO säästva arengu konverentsiks (Rio+20) (3),

võttes arvesse oma 4. veebruari 2009. aasta resolutsiooni „2050: tulevik algab täna – soovitused ELi tulevaseks integreeritud kliimamuutusi käsitlevaks poliitikaks” (4),

võttes arvesse oma 13. märtsi 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (5),

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0049/2012),

A.

arvestades, et kliimamuutus ei ole sooliselt neutraalne ja sellel on soopõhine mõju;

B.

arvestades, et tarbimisharjumustel ja eluviisil on kliimamuutusele oluline mõju;

C.

arvestades, et naised moodustavad ligikaudu 50 % maailma elanikkonnast ning vastutavad siiski suhteliselt rohkem igapäevaste tarbimisvalikute, laste kasvatamise ja majapidamistööde eest; arvestades, et meeste ja naiste tarbimisharjumused on erinevad, naised tarbivad palju säästlikumalt ning näitavad üles suuremat tahet kaitsta keskkonda, tehes säästlikke tarbimisvalikuid;

D.

arvestades, et soorollide tõttu ei ole naiste mõju keskkonnale samasugune kui meestel ning nende juurdepääsu ressurssidele ning toimetuleku- ja kohanemisviise mõjutab tugevasti diskrimineerimine seoses sissetulekuga, juurdepääsuga ressurssidele, aga ka seoses poliitilise mõjuvõimu, hariduse ja majapidamiskohustustega;

E.

arvestades, et kliimamuutus võimendab ebavõrdsust ning on olemas oht, et kliimakaitse meetmed mõjutavad samuti negatiivselt soolist tasakaalu ja naiste õigusi, kui soolist diskrimineerimist juba algusest peale arvesse ei võeta;

F.

arvestades, et ei ole kliimaõiglust ilma tõelise soolise võrdõiguslikkuseta, ning et ebavõrdsuse kaotamist ja võitlust kliimamuutuse vastu ei tohi vaadelda vastuolulisena;

G.

arvestades, et demokraatia, inimõiguste austamine ning meeste ja naiste võrdsed võimalused aitavad kaasa säästvale arengule ja keskkonnakaitsele;

H.

arvestades, et diskrimineerimise ja haavatavuse muud põhjused kui sugu (nt vaesus, geograafiline asukoht, traditsiooniline ja institutsiooniline diskrimineerimine, rass jne) on kõik üheskoos takistuseks juurdepääsul ressurssidele ja vahenditele, mis aitavad kliimamuutuse taoliste dramaatiliste muutustega toime tulla;

I.

arvestades, et mõnes piirkonnas töötab peaaegu 70 % kõigist tööga hõivatud naistest põllumajanduses (6) ja nad toodavad kuni 90 % mõnest põllukultuurist (7), sellegipoolest ei kaasata neid peaaegu üldse eelarvearuteludesse ega kliimamuutusega seotud meetmetesse;

J.

arvestades, et nendest vaestest, kes peavad päevas vähem kui ühe dollariga hakkama saama, on 70 % naised ning et naistele kuulub vähem kui 1 % maailma omandist; arvestades, et võrreldes meestega investeerivad arenguriikide naised märgatavalt suurema osa oma sissetulekust uuesti oma perekonda;

K.

arvestades, et pereplaneerimine võib olulisel määral parandada emade tervist ja kontrolli pere suuruse üle ning seega suurendada naiste sõltumatust ning vähendada nende töökoormust, sest naisi peetakse endiselt laste hoolduse eest põhivastutajateks, see suurendaks naiste ja nende perede vastupanuvõimet kliimamuutuse mõjudele, nagu on välja toodud 20 aasta tegevuskavas, mis võeti vastu rahvusvahelisel elanikkonna ja arengu konverentsil;

L.

arvestades, et kliimamuutuse tekitatud ja võimendatud keskkonnaprobleemide tõttu on praegu suurenemas sundränne, ning et seepärast tugevneb seos varjupaigataotlejate ja halvenevate keskkonnaoludega piirkondade vahel; arvestades, et seepärast on vaja paremini kaitsta ja ümber asustada nn kliimapagulasi ning pöörata erilist tähelepanu naistele, kes on kõige haavatavamad;

M.

arvestades, et 75–80 % maailma 27 miljonist pagulasest on naised ja lapsed (8); arvestades, et kliimamuutusest põhjustatud ränne mõjutab mehi ja naisi erinevalt ning naisi enamasti palju rängemalt; arvestades, et erisätted tervishoiu, julgeoleku ja sõltumatuse kohta on vajalikud, et vähendada naiste haavatavust sunnitud või vabatahtliku rände korral;

N.

arvestades, et naiste osakaal poliitilistes otsustusprotsessides ja iseäranis kliimamuutuse läbirääkimistes on endiselt ebarahuldav ning sellega seoses on edusamme olnud vähe või üldse mitte; arvestades, et naised moodustavad ainult 12–15 % delegatsioonide juhtidest ja ligikaudu 30 % delegaatidest;

O.

arvestades, et kaks kolmandikku maailma kirjaoskamatutest inimestest on naised (9) ning seetõttu on juurdepääs teabele ja koolitusele asjakohaste sidekanalite kaudu väga oluline nende sõltumatuse ja kaasamise tagamiseks, eelkõige hädaolukordades, nagu looduskatastroofid;

P.

arvestades, et loodusõnnetustel on suur mõju haridusele, tervishoiule, struktuurilisele vaesusele ja elanikkonna ümberasumisele keskpikas ja pikas perspektiivis ning et lapsed on loodusõnnetuste tagajärgede suhtes eriti haavatav elanikkonnarühm; arvestades, et täheldatakse selget seost loodusõnnetuste ja koolihariduse taseme languse vahel ning et loodusõnnetused süvendavad märkimisväärselt sugudevahelist lõhet koolihariduse tasemes;

Q.

arvestades, et kliimamuutusest tingitud põud ja veenappus sunnivad naisi vee, toidu ja energia kindlustamiseks rohkem töötama ning et noored jätavad sageli kooli pooleli, et oma ema nendes töödes aidata;

R.

arvestades, et naised on ka tugevad muutuste eestvedajad ja üldisemalt aktiivsemad kodanikuühiskonna tegevustes ning nende täielik osalemine kliimamuutusevastase võitluse igas aspektis tagaks õiglasema, laiahaardelisema ja tõhusama poliitika kliimamuutusega võitlemiseks nii kohanemise kui ka leevendamise seisukohast;

S.

arvestades, et nappide loodusvarade majandamisel on naised tänu oma vastutusele omandanud olulisi teadmisi suurema keskkonnasäästlikkuse vajalikkusest, see võimaldab neil kliimamuutuse leevendamise ja sellega kohanemise strateegiate tõhustamisel täita potentsiaalset rolli, mida ei tohiks eirata;

T.

arvestades, et mehhanismid või rahalised vahendid, mille abil loodusõnnetusi ennetada, nendega kohaneda ja neid leevendada, jäävad ebapiisavaks, kui nende kujundamisse, otsustusprotsessi ja rakendamisse ei ole naised täiel määral kaasatud; arvestades, et head tavad näiteks Tuneesiast, Nicaraguast, El Salvadorist ja Hondurasest on näidanud, et naiste teadmised ja osalemine aitavad katastroofiohjamise teel päästa elusid, suurendada bioloogilist mitmekesisust, parandada veemajandust, suurendada toiduga kindlustatust, ennetada kõrbestumist, kaitsta metsi ja toetada rahvatervist;

Üldsätted

1.

tunnistades, et kliimamuutus teravdab lisaks oma muule katastroofilisele mõjule ka soolist diskrimineerimist, rõhutab, et ohtliku kliimamuutuse ärahoidmine peab olema esmatähtsal kohal nii ELi sise- kui ka välispoliitikas;

2.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles peavoolustama ja integreerima sooaspekti kliimapoliitika igasse etappi alates kavandamisest kuni rahastamise, rakendamise ja hindamiseni, tagamaks, et kliimameetmed ei suurendaks soolist ebavõrdsust, vaid kaasmõjuna parandaksid naiste olukorda;

3.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles lülitama kõigil otsustusprotsessi tasanditel soolise võrdõiguslikkuse ja soolise õigluse eesmärgid poliitikameetmetesse, tegevuskavadesse ja muudesse meetmetesse, mis on seotud säästva arengu, katastroofiohu ja kliimamuutusega, ning viima sel eesmärgil läbi süstemaatilisi soopõhiseid analüüse, kehtestama sootundlikke näitajaid ja sihttasemeid ning töötama välja praktilisi abivahendeid; rõhutab, et kliimamuutuse läbirääkimisprotsessis tuleb kõigis etappides, alates uuringutest ja analüüsist kuni kavandamise ja rakendamise ning leevendamis- ja kohanemisstrateegiate väljatöötamiseni, võtta arvesse soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid;

4.

tuletab meelde, et valitsustevaheline kliimamuutuste rühm kinnitas 2007. aastal oma 4. hindamisaruandes, et kliimamuutuse mõju oleneb tulenevalt soost, vanusest ja sotsiaalsest klassist ning et enim kannatavad suure tõenäosusega vaesemad inimesed; on seisukohal, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamine on inimarengu seisukohalt otsustava tähtsusega ja peamine eesmärk vaesusevastases võitluses; nõuab, et arengut, inimõigusi ja kliimamuutust käsitlevate poliitikameetmete väljatöötamisel rakendataks kõigis valdkondades soopõhist lähenemisviisi; nõuab meetmete võtmist tagamaks, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon toimiks kooskõlas inimõiguste raamistike ning riiklike ja rahvusvaheliste lepingutega soolise võrdõiguslikkuse ja õigluse kohta, sealhulgas konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

5.

rõhutab asjaolu, et kliimamuutust ja selle negatiivset mõju tuleks ühtlasi käsitada arenguküsimusena, mis mõjutab ka soolist võrdõiguslikkust ning on oluline kõigile valdkondadele (sotsiaal-, kultuuri-, majandus- ja poliitikavaldkond) kohalikust tasandist globaalse tasandini, ning et tarvis on kõigi sidusrühmade ühiseid jõupingutusi kindlustamaks, et kliimamuutuse ja katastroofiohu vähendamise meetmetes peetakse silmas sooküsimusi, võetakse arvesse põlisrahvaid ja austatakse inimõigusi;

6.

tervitab kliimamuutuse soolise aspekti üha suuremat teadvustamist kõrgetasemelistel kliimakõnelustel ning kõrgetasemeliste osalejate sekkumist; rõhutab siiski vajadust ette näha konkreetsed meetmed, et kaasata rohkem naisi ELi kliimaküsimuste diplomaatiasse kõigil otsustustasanditel ning eelkõige kliimamuutuse läbirääkimistesse selliste meetmete abil nagu 40 %+ kvootide kehtestamine delegatsioonides;

7.

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde Euroopa Parlamendi resolutsiooni Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta ning nõuab neilt tungivalt, et nad täidaksid oma lubaduse taotleda naiste vähemalt 40 %-list esindatust kõigis asjaomastes organites, kus käsitletakse kliimamuutuste valdkonna rahastamist; rõhutab vajadust kohaldada seda põhimõtet ka tehnosiirde ja kliimamuutusega kohanemisega tegelevate organite suhtes;

8.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma riigipõhiseid ja sugude lõikes rühmitatud andmeid, kui kavandatakse, rakendatakse ja hinnatakse kliimamuutuse poliitikat, programme ja projekte, et tõhusalt hinnata ja käsitleda kliimamuutuse erinevaid mõjusid mõlemale soole ning välja töötada kliimamuutusega kohanemise suunised, kus tuuakse välja poliitikameetmed, mis kaitsevad naisi ning aitavad neil kliimamuutuste tagajärgedega toime tulla;

9.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles peavoolustama sootundlikku statistikat kõigis keskkonnaga seotud poliitikavaldkondades, et paremini mõõta, milline on meeste ja naiste üldine olukord seoses kliimamuutusega;

10.

tuletab meelde, et soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja diskrimineerimise kaotamise küsimuste võtmine ELi välispoliitikasse peaks jätkuvalt kaasa aitama sellele, et naistel oleks otsuste tegemises, poliitika kujundamises ning loodusvarade ja keskkonna majandamises, hoidmises ja järelevalves ning kliimamuutuse vastu võitlemises keskne roll;

11.

nõuab nn kliimasõbralikku näitajat (alternatiivina rahvamajanduse kogutoodangule), mille abil jälgida, kuidas majanduskasv, tarbimine ja elusviis kliimamuutust mõjutavad;

12.

kutsub ELi ja liikmesriike üles hindama, millises ulatuses võetakse kliimameetmetes arvesse naiste vajadusi, ning nõuab tungivalt soopõhise perspektiivi rakendamist, kui sõnastatakse sootundlikku säästva arengu poliitikat;

Kohanemine

13.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kasutusele kasutajasõbralikke vahendeid projektide soolise mõju hindamiseks projekti elutsükli vältel (nt niisuguseid vahendeid, mida kasutatakse arenguprojektide puhul);

14.

nõuab kaasavaid kohalikke lahendusi ja projekte, kus algusest peale arvestataks olemasolevate probleemide ja toimetulekusuutlikkusega, nt põlisrahvaste ja eelkõige naiste traditsiooniliste kogemuste ja teadmistega;

15.

juhib tähelepanu sellele, et naised on ülemaailmselt kodanikuühiskonna tasandil väga aktiivsed, ja seepärast kutsub komisjoni üles hõlbustama ja toetama naisorganisatsioonide ja kodanikuühiskonna toimijate võrgustike teket;

16.

kutsub komisjoni üles kavandama programme, kus moodsate tehnoloogiate ja oskusteabe siire aitavad arenevatel kogukondadel ja arengupiirkondadel kliimamuutusega kohaneda;

17.

juhib tähelepanu asjaolule, et naistel on arenguriikides vee hankimisel ja käitlemisel oluline roll, kuna tihtipeale on just nemad need, kes koguvad, kasutavad ja jaotavad vett, ning seda mitte ainult kodus, vaid ka põllumajanduses; kutsub komisjoni üles andma arenguabi kergesti ligipääsetavatele programmidele, et puurida kaevusid, mille puhul kasutatakse taastuvaid energiaallikaid ning lihtsaid, hõlpsasti hooldatavaid veepuhastussüsteeme;

18.

nõuab sooteadliku suutlikkuse suurendamise ja koolituse integreerimist kohanemislahendustesse, mis peavad vastama naiste erivajadustele ning mille puhul tuleb arvesse võtta erilisi takistusi, kuid ka naiste võimeid ja kogemusi;

19.

rõhutab, et oluline on toetuda naiste teadmistele ja edendada kohalikke lahendusi, millel on väga konkreetne mõju inimeste igapäevaelule, nt Lõuna-Aafrika projekt „Tüdrukud ohu vähendamise juhtimises” („Girls in Risk Reduction Leadership”) või mitmed muud projektid, mis aitavad naiste rühmitustel paigaldada joogiveerajatisi ja tualette India slummidesse;

20.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima sooküsimuse strateegiatesse, mille eesmärk on loodusõnnetusega seotud riskide ennetamine ja ohjamine, ning edendama naiste suuremat mõjuvõimu ja teadlikkust, suurendades suutlikkust enne ja pärast kliimakatastroofe ning nende ajal, samuti edendama naiste aktiivset osalust katastroofide prognoosimisel, varajastes hoiatussüsteemides ja riskide ennetamisel, seda kõike osana nende rollist vastupidavuse suurendamises;

21.

märgib, et paljudes kogukondades üle terve maailma on naistel perekonnas kohustused, mis muudavad nad kaitsetumaks keskkonnamuutuse suhtes, mida süvendab kliimamuutuse mõju; juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutus mõjutab naisi nende erinevates rollides nii toidu tootjate ja hankijatena kui ka hooldajate ja majandustegevuses osalejatena;

22.

nõuab suuremat läbipaistvust ja kaasatust, mis puudutab olemasolevaid mehhanisme ja kavandamisprotsesse (nt riiklikud kohanemise tegevuskavad ja tulevased riiklikud kohanemiskavad), ning nende põhimõtete edendamist tulevastes kliimaga seotud lepingutes, mehhanismides ja kahepoolse koostöö raames tehtavates jõupingutuses;

23.

rõhutab, et on olemas kindlad tõendid selle kohta, et kliimatundlike tingimuste, nagu alatoitluse ning nakkushaigustesse (nt malaaria) haigestumise mõju tervisele erineb vastavalt soole; märgib murega, et katastroofiolukordades on naiste suremus kõrge; on seisukohal, et soolisi erinevusi enam arvestavad uuringud kliimamuutuse mõju kohta naiste tervisele aitaksid saavutada sihipärasemate meetmete võtmist; kutsub kõiki valitsusi üles rohkem pingutama, et tagada parem ennetus, ravi ning meditsiiniteenuste ja ravimite kättesaadavus eelkõige naistele, sest olles ise hooldajad, on nad eriti haavatav elanikkonnarühm, ning et võtta meetmeid, mille eesmärk on käsitleda kliimamuutusega seotud terviseriske, ja luua raamistik soopõhiste terviseriskide hindamiseks ning kliimamuutusega seotud kohanemis- ja leevendamismeetmeteks;

24.

rõhutab, et 70 % maailma vaestest on naised, kes teevad ära kaks kolmandikku kogu tööst, kuid omavad vähem kui 1 % kõigist hüvedest; tõdeb, et naistel ei ole võrdset ligipääsu ressurssidele, tehnoloogiale, teenustele, maaõigustele, krediidi- ja kindlustussüsteemidele ja otsustamisõigustele ega võrdset kontrolli nimetatud hüvede üle ning seetõttu on nad kliimamuutuse suhtes ebaproportsionaalselt kaitsetud ja mõjutatavad ning neil on vähem võimalusi kohanemiseks; rõhutab, et 85 % kliimast põhjustatud looduskatastroofide tõttu hukkuvatest inimestest ja 75 % keskkonnapõgenikest on naised ning et naised on ka suurema tõenäosusega loodusvarade pärast peetavate sõdade ja kliimamuutusest tuleneva vägivalla nähtamatud ohvrid;

25.

kutsub ELi ja liikmesriike üles välja töötama nn kliimaõigluse põhimõtet; rõhutab, et meie võimetus kliimamuutusega tõhusalt tegeleda toob kaasa väga ebaõiglased ja kahjulikud tagajärjed vaestele riikidele ja rahvastele ning eriti naistele;

Leevendamine

26.

kutsub komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu tulevasi eesistujariike üles viima läbi uuringu, mis keskenduks konkreetselt leevendamispoliitika soolisele mõõtmele;

27.

rõhutab sihipärase poliitika vajalikkust, et vältida soolist segregatsiooni ja diskrimineerimist keskkonnasäästliku majanduse valdkonnas, kus uue tehnoloogia alal ja uutel teadustöökohadel domineerivad juba praegu peaaegu eranditult mehed; rõhutab sellega seoses ettevõtluse tähtsust, et avada keskkonnasäästlik majandus nii naistele kui ka meestele;

28.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles julgustama naisi omandama tehnilist ja teadusalast haridust ning töötama keskkonna ja energiatehnoloogia valdkonnas, sest vajadus oskusteabe järele selles vallas kindlustab naistele kindlad ja heade tulevikuväljavaadetega töökohad ning tagab kliimapoliitika kindlaksmääramisel naiste vajaduste parema arvessevõtmise;

29.

palub komisjonil toetada praeguste mehhanismide ja vahendite uuendamist, et need oleksid läbipaistvamad, kaasavamad ja kajastaksid paremini kohalike kogukondade ja eelkõige naiste panust heitkoguste vähendamisse, ühtlasi palub edendada neid põhimõtteid tulevastes kliimaga seotud lepingutes, mehhanismides ja kahepoolse koostöö raames tehtavates jõupingutustes, eesmärgiga luua paremaid võimalusi naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamiseks;

30.

tunnistab, et rahvastiku kasv mõjutab kliimat, ning rõhutab vajadust reageerida asjakohaselt, kui ühiskonnas on rahuldamata naiste ja meeste vajadused rasestumisvastaste vahendite järele;

31.

tuletab meelde, et ohtliku kliimamuutuse ärahoidmine ja keskmise temperatuuri tõusu piiramine 2 °C või võimaluse korral 1,5 °C industrialiseerimiseelse ajajärgu tasemega võrreldes on vajalik ja ülioluline, et hoida ära tõsiseid negatiivseid tagajärgi naistele ja teistele haavatavatele elanikkonnarühmadele;

32.

kutsub komisjoni üles välja töötama meetmeid, et ärgitada kaasavate otsustamismenetluste kasutamist, nagu on tehtud transpordi- ja energeetikasektoris Malmös (Rootsis) ja Vollsmose piirkonnas (Taanis) (10);

33.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama näitajaid, mille põhjal saab hinnata projektide ja programmide soolist mõju ning edendada sooliste aspektide arvestamist kliimameetmete eelarve koostamisel, sõltumata sellest, kas neid meetmeid võetakse rahvusvahelisel, riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil;

34.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama vahendeid ja suuniseid sooküsimuste analüüsimiseks leevendamispoliitikas ja -programmides ning nendega seotud teadusprogrammides ja teadustegevuses;

35.

rõhutab naiste tähtsat rolli leevendamismeetmete rakendamisel igapäevases elus, näiteks energia- ja veesäästu, ringlussevõtu ning keskkonnasõbralike ja mahetoodete kasutamise kaudu, kuna naisi peetakse endiselt nende ressursside põhihaldajateks kodus; kutsub komisjoni üles algatama rohujuuretasandil teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, mis keskenduvad igapäevastele tarbimisvalikutele majapidamise ja lastekasvatuse vallas;

36.

tunnistab seetõttu, et naised, kes suudavad harida teisi, saavad seeläbi oluliselt kaasa aidata edukale innovatsioonile nii ettevõtluse kui ka kodumajapidamise juhtimises;

37.

rõhutab sellega seoses, et tähtis on tugevdada naiste aktiivset osalust säästvat arengut toetavas uuendustegevuses, kuna see on üks viis kliimamuutusest tingitud tõsiste probleemidega tegelemiseks;

38.

märgib, et kliimamuutused toovad paratamatult kaasa rände piirkondadest, mida tabavad sellised õnnetused nagu põuad või üleujutused, ning EL peab silmas pidama vajadust kaitsta naisi laagrites, mis on rajatud riigisiseste põgenike ja pagulaste jaoks;

39.

märgib, et keskkonnamuutuse mõju rändele ja ümberasumisele suureneb tulevikus ning et ÜRO pagulaste ülemvoliniku andmeil on 80 % maailma pagulastest naised ja lapsed; kordab, et sootundlike strateegiate kindlaksmääramine on oluline, et reageerida kliimamuutusest põhjustatud keskkonna- ja humanitaarkriisidele; on seetõttu seisukohal, et tarvis on kiireloomulisi uuringuid, et välja selgitada, kuidas juhtida keskkonnarännet sootundlikul moel, selle hulka kuulub soorollide ja kohustuste tunnustamine ja arvessevõtmine loodusvarade valdkonnas ning see võib hõlmata ka abinõusid, mis tagaksid piiratud ressursside kättesaadavuse abivajavatele kogukondadele ja pagulaste veega varustatuse;

Rahastamine

40.

kutsub ELi delegatsioone üles järgima põhimõtet, mida on rõhutatud eelnimetatud Euroopa Parlamendi resolutsioonis Durbanis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 17) kohta, kindlustamaks, et sooline tasakaal oleks tagatud kõikides organites, kus tehakse otsuseid kliimamuutuse vastase võitluse rahastamise kohta, sealhulgas Rohelise Kliima Fondi juhatuses ja üksikute rahastamismehhanismide võimalikes allkomiteedes;

41.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama kliimamuutuse leevendus- ja kohanemisprogramme ning strateegiaid, mis kasutaksid sooküsimuste analüüse, et parandada naiste ja tütarlaste heaolu ning võtta arvesse soolist ebavõrdsust juurdepääsul laenudele, teabele, tehnoloogiale, maale, loodusvaradele, säästvale energiale ning reproduktiivtervist puudutavale teabele ja teenustele; nõuab, et sellised programmid ja strateegiad hõlmaksid uuenduslikke rahastamislahendusi, näiteks mikrokrediidiskeeme, seda eriti hädaolukordades, mis on seotud kliimapagulastega;

42.

rõhutab, et vaja on naiste prioriteetide ja vajadustega arvestavaid rahastamismehhanisme ning et aktiivselt tuleb kaasata organisatsioonid, kes kliimaalgatuste rahastamiskriteeriumide väljatöötamisel ja vahendite eraldamisel edendavad soolist võrdõiguslikkust eriti kohalikul tasandil ja Rohelise Kliima Fondi tegevustes;

43.

nõuab soolise võrdõiguslikkuse kui valdkonnaülese küsimuse integreerimist kõikidesse kliimafondidesse ja -vahenditesse; rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse integreerimine nõuab vastavaid eksperditeadmisi ning seda tuleks laiendada selliste rahastamismehhanismide eesmärgile, juhtimisele ja tegutsemisviisidele, ning et tegutsemisviiside ja järelevalve- ja hindamismehhanismidega tuleks tagada, et naised ja kohalikud kogukonnad saaksid kasu piisavast rahastamisest;

44.

kutsub komisjoni ja ELi delegatsioone üles toetama suurendatud, uusi ja täiendavaid rahalisi vahendeid, mis on mõeldud eelkõige kohanemismeetmeteks, millest saavad otseselt kasu naised, kes on kliimamuutuse mõju suhtes sageli ebaproportsionaalselt kaitsetud; nõuab, et selliseid kohanemiseks mõeldud rahalisi vahendeid antaks üksnes toetuste vormis;

45.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama arenguriikides taastuvate energiaallikate arendamist tehno- ja teadmussiirde abil, mis hõlmaks naiste tasakaalustatud osalemist, eesmärgiga aidata kaasa nii võrdsete võimaluste edendamisele kui ka kliimamuutuste leevendamisele;

46.

juhib murega tähelepanu negatiivsele mõjule, mida kliimamuutus võib avaldada ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele, eelkõige neile eesmärkidele, mis on seotud naiste olukorra ja kaitsega;

*

* *

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0515.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0504.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0430.

(4)  ELT C 67 E, 18.3.2010, lk 44.

(5)  ELT C 66 E, 20.3.2009, lk 57.

(6)  FAO, The State of Food and Agriculture 2010-11:Women in Agriculture – Closing the gender gap for development, http://www.fao.org/docrep/013/i2050e/i2050e.pdf.

(7)  Maailma majandusfoorum, „Naiste mõjuvõimu suurendamine: globaalsete sugudevaheliste erinevuste mõõtmine”, 2005, https://members.weforum.org/pdf/Global_Competitiveness_Reports/Reports/gender_gap.pdf.

(8)  ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu, ‘Women at a glance’, http://www.un.org/ecosocdev/geninfo/women/women96.htm.

(9)  UNICEFi aruanne „Progress for children”, 2005, http://www.unicef.org/progressforchildren/2005n2/PFC05n2en.pdf

(10)  Soolise võrdõiguslikkuse peavoolustamine Malmö ühistranspordipoliitikas: http://www.nikk.no/A+gender+equal+and+sustainable+public+transport+system.b7C_wljSYQ.ips; ja etnilistesse vähemustesse kuuluvate naiste keskkonnasaadikuteks koolitamise projekt Vollsmoses: http://www.nikk.no/Women+are+everyday+climate+experts.b7C_wljQ1e.ips.


7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 258/99


Reede, 20. aprill 2012
Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020

P7_TA(2012)0146

Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2012. aasta resolutsioon „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” (2011/2307(INI))

2013/C 258 E/15

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni teatist „Meie elukindlustus, meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020 (COM(2011)0244),

võttes arvesse visiooni 2050. aastaks ja 2020. aasta üldeesmärki, mille ELi riigi- ja valitsusjuhid 2010. aasta märtsis vastu võtsid,

võttes arvesse 21. juuni ja 19. detsembri 2011. aasta keskkonnanõukogu järeldusi „ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020” kohta,

võttes eelkõige arvesse ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. konverentsi (COP 10) tulemust, eelkõige strateegilist kava aastateks 2011–2020 ja Aichi eesmärke, geneetilistele ressurssidele juurdepääsu ning nende kasutamisest saadava tulu õiglast ja võrdset jaotamist käsitlevat Nagoya protokolli ning bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks vajalike vahendite leidmise strateegiat,

võttes arvesse ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) ning rändega liikide konventsiooni (CMS),

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine” (COM(2010)0672) ning komisjoni ettepanekuid ühise põllumajanduspoliitika reformiks pärast 2013. aastat,

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500) koos seda täiendavate dokumentidega,

võttes arvesse strateegilist finantsraamistikku 2014–2020,

võttes arvesse „Elupaigatüüpide ja liikide kaitsestaatust käsitlevat ühendaruannet vastavalt loodusdirektiivi artiklile 17” (COM(2009)0358),

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ette nähtud Euroopa Liidu õigusaktide rakendamise kohta (1),

võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast 2013. aastat (2) ning oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel (3),

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Natura 2000 rahastamine. Natura 2000 võrgustikku investeerimine: kasu loodusele ja inimestele” (SEC(2011)1573),

võttes arvesse ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlevat uuringut (TEEB) (4),

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengu komisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning kalanduskomisjoni arvamusi (A7-0101/2012),

A.

arvestades, et ELil ei õnnestunud täita 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärki;

B.

arvestades, et ÜRO on kuulutanud aastad 2010–2020 bioloogilise mitmekesisuse aastakümneks,

C.

arvestades, et bioloogiline mitmekesisus on inimelu olemasoluks ja ühiskondade heaoluks oluline nii otseselt kui ka kaudselt sellega seotud ökosüsteemi teenuste kaudu – näiteks üksnes Euroopa Liidu Natura 2000 kaitsealade võrgustikust saadav kasu ulatub hinnanguliselt 200–300 miljardi euroni ning külastajate poolt kõnealustel aladel ja nende lähedal tehtavatest kulutustest otseselt rahastatavate täistööajale taandatud töökohtade arv moodustab ligikaudu 4,5–8 miljonit;

D.

arvestades, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine vähendab meie SKPd praegu 3 % aastas;

E.

arvestades, et loodusdirektiivi lisades loetletud elupaigatüüpidest ligikaudu 65 % ja liikidest 52 % on ebasoodsa kaitsestaatusega;

F.

arvestades, et 88 % kalavarude puhul toimub püük, mis ületab nende maksimaalse jätkusuutliku saagikuse taset;

G.

arvestades, et ELi piiresse on juba tunginud enam kui 11 000 võõrliiki, millest vähemalt 15 % on invasiivsed ja kahjustavad bioloogilist mitmekesisust;

H.

arvestades, et põllumajandustootjatel on ELi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide saavutamisel täita oluline osa; arvestades, et 1992. aastal anti algne tõuge bioloogilise mitmekesisuse kaitse kaasamisele ühisesse põllumajanduspoliitikasse, ning arvestades, et seejärel võeti 2003. aasta reformiga tarvitusele meetmed, nagu nõuetele vastavus, otsetoetused (lahtisidumine) ja maaelu areng, mis avaldavad bioloogilisele mitmekesisusele soodsat mõju;

I.

arvestades, et ökosüsteemi teenuste tasustamine (PES) on paljutõotav ja uuenduslik rahaline vahend bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks;

J.

arvestades, et kliimamuutus ohustab elupaiku ja liike; arvestades, et looduskaitse ja bioloogiline mitmekesisus on kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks ülimalt olulised;

Üldised tähelepanekud

1.

taunib asjaolu, et ELil ei õnnestunud täita 2010. aasta bioloogilise mitmekesisuse eesmärki;

2.

tervitab ja toetab ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiat aastaks 2020, sealhulgas selle eesmärke ja meetmeid; on siiski arvamusel, et mõningaid meetmeid tuleks tugevdada ja selgemalt määratleda, ning et strateegia tulemuslikumaks rakendamiseks tuleks rakendada konkreetsemaid meetmeid;

3.

rõhutab tungivat vajadust tegutseda ja vajadust seada bioloogiline mitmekesisus olulisemaks poliitiliseks prioriteediks, et täita ELi 2020. aasta üldeesmärk bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas ja ülemaailmsed kohustused seoses bioloogilise mitmekesisusega; rõhutab, et piisavate rahaliste ressursside ja poliitilise tahte olemasolul on olemas vahendid, millega bioloogilise mitmekesisuse vähenemine peatada; rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on ühine ülesanne, mis tuleb lahendada väga paljude huvitatud poolte pühendumuse ja osalemisega;

4.

kiidab heaks komisjoni teatise bioloogilise mitmekesisuse 2020. aasta strateegia kohta ja märgib, et kliimamuutus, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, invasiivsete võõrliikide levimine ning loodusvarade ülekasutamine on rahvusvahelised ja piirkondadeülesed probleemid, mis mõjutavad iga ELi kodanikku, olenemata sellest, kas ta elab linna- või maapiirkonnas, ning et kõnealuse mõju leevendamiseks on vaja kohe sekkuda kõigil haldustasanditel – nii kohalikul, piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil;

5.

kutsub seetõttu liikmesriike üles integreerima strateegia oma kavadesse, programmidesse ja/või riiklikesse strateegiatesse;

6.

on seisukohal, et kehtivas ELi õiguses sisalduvaid bioloogilise mitmekesisuse kaitsemeetmeid ei tohi nõrgendada;

7.

rõhutab, et uus strateegia ei tohi taas ebaõnnestuda; kutsub komisjoni seetõttu üles esitama iga kahe aasta järel parlamendile eduaruanded, milles nõukogu ja komisjon annavad olukorrast ülevaate;

8.

rõhutab, et ELi kohustuse täitmise tõeliseks proovikiviks ja selle probleemi tõeliseks lahenduseks bioloogilise mitmekesisuse eesmärgi saavutamisel ei ole mitte kõnealune uus strateegia, vaid pigem ÜPP ja ühise kalanduspoliitika eelseisvad reformid ning mitmeaastane finantsraamistik; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ebapiisav ühendamine ELi teiste poliitikavaldkondadega põhjustas esimese strateegia ebaõnnestumise;

9.

on seisukohal, et 2010. aastaks seatud eesmärgi täitmisel esinevad raskused nõuavad seni rakendatud meetodite põhjalikku läbivaatamist; rõhutab, et vaja on läbi viia strateegilised uuringud kõigi nende tegurite osas, millel võib olla mõju kaitsealadele, ning et need uuringud tuleks integreerida linnaplaneerimisse ja nendega peaks kaasnema õppe- ja teabekampaaniad kohalike loodusvarade ja nende säilitamise tähtsuse teemal;

10.

rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse kadumine ei puuduta üksnes liike ja elupaiku, vaid ka geneetilist mitmekesisust; kutsub komisjoni üles välja töötama geneetilise mitmekesisuse kaitsestrateegia;

11.

märgib, et meie looduspärand on peamine ökoloogiline vara ja inimeste heaolu alus; on seisukohal, et kõik liikmesriigid peaksid tegema koostööd ja kooskõlastama oma jõupingutused, et tagada loodusvarade tulemuslikum kasutamine ning vältida bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste summaarset vähenemist nii maa- kui ka linnastunud piirkondades;

Eesmärgid – bioloogilise mitmekesisuse süvalaiendamine ELi kõikidesse poliitikavaldkondadesse

12.

peab väga tähtsaks, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja säilitamine saaks kõigi ELi poliitikavaldkondade – sh põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, regionaalarengu ja ühtekuuluvuse, energeetika, tööstuse, transpordi ja turismi, arengukoostöö, teadusuuringute ja innovatsiooni – arendamise, rakendamise ja rahastamise osaks, et muuta ELi valdkondlik ja eelarvepoliitika sidusamaks ning tagada endale võetud bioloogilise mitmekesisuse kaitse alaste siduvate kohustuste täitmine;

13.

toonitab, et ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia tuleks igakülgselt integreerida kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise strateegiatega;

14.

tuletab meelde, et ettevaatusprintsiip on õiguslik alus, mida tuleb kohaldada kõigile bioloogilist mitmekesisust käsitlevatele õigusaktidele ja otsustele;

15.

rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi teenuste kaitse, väärtustamine ja taastamine on oluline, et täita ressursitõhusa Euroopa edenemiskava eesmärke, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma erimeetmete osana ajakava esitamist Euroopa ökosüsteemi teenuste kaardistamiseks ja hindamiseks, mis võimaldab võtta sihipäraseid ja tõhusaid meetmeid bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemi teenuste kahjustumise peatamiseks;

16.

rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine avaldab ühiskonnale laastavat majanduslikku mõju, millega seni ei ole majandus- jt poliitikas piisavalt arvestatud; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid määraksid kindlaks ökosüsteemi teenuste väärtuse, selleks et kaasata need väärtused kui säästvama poliitika alused ka raamatupidamissüsteemidesse; on seisukohal, et ükski majandusmudel, mis ei pööra tähelepanu bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele, ei ole elujõuline; rõhutab ka, et ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse taastamise meetmetel on märkimisväärne potentsiaal luua uusi oskusi, töökohti ja ärivõimalusi;

17.

rõhutab, et vaja on läbi viia põhjalik hindamine eri majandusharude negatiivsetest mõjudest bioloogilise mitmekesisusele;

18.

rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse strateegia on osa ressursitõhusa Euroopa juhtalgatusest, ning tuletab meelde, et regionaalpoliitika mängib olulist rolli jätkusuutliku majanduskasvu tagamisel meetmete kaudu, mida regionaalpoliitika toetab kliima-, energia- ja keskkonnaprobleemide lahendamisel;

19.

toonitab, et märkimisväärne osa levivatest nakkushaigustest on zoonootilised (eluslooduse, koduloomade ja inimeste vahel ülekanduvad), ja tunnistab, et elusloodusega kauplemine ning maakasutuse ja maakorralduse muutused võivad põhjustada uusi või muutunud kokkupuutepunkte inimeste, koduloomade ja eluslooduse vahel, mis võib soodustada haiguste levikut ja bioloogilise mitmekesisuse kadumist; rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse strateegiate integreerimine loomade tervise, loomade heaolu ja kaubanduspoliitika valdkondadega on ülimalt tähtis;

20.

on siiski seisukohal, et puudulike andmete korral võib osutuda vajalikuks viia läbi põhjalikud keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse mõju hindamised;

Looduse kaitsmine ja taastamine

21.

rõhutab, et on vaja peatada kõigi ELi loodusvaldkonna õigusaktidega reguleeritud liikide ja elupaikade seisundi halvenemine ning parandada seda ELi tasandil oluliselt ja mõõdetavalt; rõhutab, et see peaks toimuma elupaigadirektiivi artiklis 1 määratletud kaitsetaseme vähemalt ühe näitaja parandamise vormis, ilma et see kahjustaks teisi näitajaid;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kohustuma võtma vastu integreeritud strateegiad, et määrata kindlaks iga geograafilise piirkonna loodusväärtused ja kultuuripärandi tunnusjooned ning nende säilitamiseks vajalikud tingimused;

23.

rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide tulemuslikkuse tagamiseks tuleb neid rakendada konkreetsete meetmetega; avaldab kahetsust, et vaatamata meetmetele, mis on võetud bioloogilise mitmekesisuse vähenemise vastu võitlemiseks, on ELi õigusaktidega kaitstud elupaikadest ja liikidest heas seisundis üksnes 17 % ning peamistest ökosüsteemidest vaid 11 %; kutsub komisjoni üles viivitamata analüüsima, miks senised jõupingutused ei ole veel vilja kandnud, ning kaaluma, kas on olemas muid, potentsiaalselt tulemuslikumaid vahendeid;

24.

rõhutab, et selgete 2050. aasta eesmärgi saavutamise viiside kehtestamiseks peab 2020. aastaks vähemalt 40 % kõikidest elupaikadest ja liikidest olema soodsa kaitsestaatusega; tuletab meelde, et 2050. aastaks peab 100 % (või peaaegu 100 %) elupaikadest ja liikidest olema soodsa kaitsestaatusega;

25.

väljendab muret selliste põhiliste elupaikade nagu märgalade järjest halveneva seisundi pärast, millele tuleks pöörata tähelepanu esmajärjekorras ja võtta kiireloomulisi meetmeid, mis vastaksid tegelikult nendele aladele ELi poolt antud erilisele kaitsestaatusele;

26.

tunnistab, et infrastruktuuri rajamine, linnastumine, industrialiseerimine ning maastiku üldised füüsilised muutmised on ökosüsteemide ja elupaikade killustumise ühed kõige olulisemad tegurid; palub, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning riigi ametiasutused võtaksid planeerimiseeskirjades ja rakendusmeetmetes oma pädevuse raames nii väikesemahuliste kui laiaulatuslike planeerimis- ja arendusprojektide puhul arvesse neid ökosüsteemidele ja elupaikadele võimalikku ohtu kujutavaid tegureid; tunnistab kohalikul ja piirkondlikul tasandil valitsevat survet ja vajadust tagada tugev majanduslik areng ning soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel pöörata tähelepanu tasakaalule arengu ning bioloogilise mitmekesisuse ja looduslike elupaikade kaitsmise vajaduse vahel; toetab piirkondliku ja kohaliku arengupoliitika täiendavaid reforme ja poliitika kasutamist eesmärgiga kaitsta bioloogilist mitmekesisust ning peatada elupaikade jätkuv hävimine eelkõige majandus- ja finantskriisi ajal;

27.

toetab keskkonnamõju hindamiste, säästva arengu mõjuhinnangute, keskkonnamõju strateegiliste hindamiste ja teiste vahendite tõhusamat kasutamist eesmärgiga võtta arvesse bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja kliimamuutuse mõju piirkondliku ja kohaliku tasandi otsuste langetamisel; rõhutab, et projektidest, mis edendavad kliimamuutuse leevendamist ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kaitsmist, saavad kasu kõik piirkonnad, kaasa arvatud vähem arenenud piirkonnad;

28.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid esitaksid kooskõlas Aichi 11. eesmärgiga lõplikult ettepanekud Natura 2000 alade kohta 2012. aastaks; peab väga kahetsusväärseks merealade kohta käivate ettepanekutega viivitamist; väljendab muret Doonau deltaalal jahipidamise taasalustamise ja selle võimaliku negatiivse mõju pärast bioloogilisele mitmekesisusele; kutsub komisjoni üles kontrollima, kas liikmesriigid rakendavad linnukaitse direktiivi (2009/147/EÜ (5)) artiklit 7 eelkõige seoses jahipidamisega;

29.

rõhutab, et kiiresti on vaja hoogustada ookeanide ja merekeskkonna kaitseks tehtavaid jõupingutusi nii ELi meetmete kui ka väljaspool riikide jurisdiktsiooni asuvate ookeanide ja piirkondade rahvusvahelise juhtimise parandamise teel;

30.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid kõigi Natura 2000 alade majandamiskavade või samaväärsete vahendite väljatöötamise õiguslikku tähtaega, mis on sätestatud elupaikade direktiivi (92/43/EMÜ (6)) artiklites 4 ja 6;

31.

usub, et parem piiriülene koostöö võib kaasa tuua Natura 2000 eesmärkide saavutamisel märkimisväärset kasu; rõhutab bioloogilise mitmekesisuse ja loodusvarade kaitse alase tihedama koostöö vajadust Euroopa, riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste vahel; rõhutab sellega seoses võimalusi, mida piiriülene, piirkondadevaheline ja rahvusvaheline koostöö pakub bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks, ning on veendunud, et selle potentsiaali ärakasutamine, mida annab laialdasem territoriaalne koostöö ning teabe, kogemuste ja heade tavade vahetamine, aitaks olulisel määral kaasa eelnimetatud eesmärgi saavutamisele; juhib tähelepanu sellele, et bioloogilise mitmekesisusega seotud prioriteetide kaasamine piirkondlikesse makrostrateegiatesse on tähtis samm bioloogilise mitmekesisuse taastamise ja säilitamise suunas;

32.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama Natura 2000 võrgustiku asjakohane säilitamine nende alade piisava rahastamise kaudu; kutsub liikmesriike eelkõige üles töötama koostöös erinevate sidusrühmade ja eelkõige põllumajandustootjatega välja siduvaid siseriiklikke õigusakte, millega määratletakse esmatähtsad kaitsemeetmed ja nendega seonduvad kavandatud rahastamisallikad (kas ELi fondidest või liikmesriikide oma eelarvetest);

33.

on seisukohal, et tuleb parandada Euroopa Liidu õigusaktide jõustamist, eelkõige keskkonnakaitse valdkonnas;

34.

kutsub komisjoni üles esitama vajaduse korral lisaselgitusi või juhendeid, mis põhinevad parimatel tavadel, arvestades liikmesriikidevahelisi väga suuri erinevusi Natura 2000 käsitlevate õigusaktide rakendamisel; palub komisjonil ühtlasi anda juhendeid või jagada parimaid tavasid Natura 2000 aladega külgnevate alade haldamiseks;

35.

kutsub komisjoni üles suurendama oma suutlikkust linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi nõuetekohase rakendamisega seotud kaebuste ja rikkumiste menetlemiseks ja tõhusaks uurimiseks ning töötama liikmesriikide jaoks välja piisavad juhendid nende direktiivide kohapealse rakendamise kontrolli kohta; kutsub komisjoni ühtlasi üles lisama oma keskkonnaalaste õigusaktide paremaks rakendamiseks ja kontrollimiseks praegu tehtavasse töösse meetmeid linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi rakendamise ja ühise jõustamise parandamiseks; peab seoses oma 20. novembri 2008. aasta resolutsiooniga soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta (7) oluliseks keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise Euroopa võrgustiku (IMPEL) tugevdamist ning nõuab tungivalt, et komisjon teavitaks selle teostamise võimalikest viisidest, sh ühenduse keskkonnajärelevalvejõu loomine, ja esitaks ettepaneku võtta vastu keskkonnajärelevalve direktiiv;

36.

toetab komisjoni algatust seoses kohtunike ja prokuröride koolitusprogrammidega; rõhutab siiski, et komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama selliste koolitusprogrammide kättesaadavuse ka Natura 2000 aladega tegelevatele spetsialistidele, nt piirkondlikele ja kohalikele õiguskaitseasutustele ning teistele linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi rakendamise eest vastutavatele haldusasutustele;

37.

on seisukohal, et vaja on digitaalseid ja kättesaadavaid kaarte täpse infoga peamiste loodusvarade, kaitsealade, pinnasekasutuse, veemasside ja riskitsoonide kohta, et hõlbustada piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel täita keskkonnaalaseid, eriti bioloogilist mitmekesisust käsitlevaid õigusakte;

38.

märgib, et ELi üldsuse teadlikkus bioloogilise mitmekesisuse kaitse tähtsusest ja selle kadumisega seotud tõsistest keskkonnaalastest ja sotsiaalmajanduslikest kaotustest on piiratud; rõhutab, et kooskõlas Aichi 1. eesmärgiga on vaja ulatuslikumat teabestrateegiat;

39.

kiidab heaks komisjoni ja liikmesriikide kavatsuse käivitada 2013. aastaks ulatuslik teavituskampaania Natura 2000 võrgustiku kohta, et parandada ELi looduskaitsealaste õigusaktide kohaldamist ning soodustada looduskaitse, jätkusuutliku majanduskasvu ja sotsiaalse arengu kui võrdväärsete ja mittevastandlike põhimõtete kooseksisteerimist; nõuab sel eesmärgil edukate projektide edendamist ja avalikkusele teabe jagamist keskkonnasõbraliku majandusarengu teostatavuse kohta olulistel loodus- ja kultuuripärandiga aladel, mis kuuluvad Natura 2000 võrgustikku;

40.

rõhutab vajadust korraldada bioloogilise mitmekesisuse alaseid teadlikkuse tõstmise ja teavituskampaaniaid kõigi vanuserühmade ja ühiskonnaklasside jaoks arvestusega, et teadlikkuse tõstmise kampaaniaid lastele ja noorukitele, kes tunnevad selle teema pärast sügavat muret, tuleb ikka ja ennekõike korraldada koolides; on seisukohal, et haridus- ja kutsealase koolituse programmid, eelkõige põllumajanduses, metsanduses ja nendega seotud valdkondades, peaksid keskenduma rohkem bioloogilise mitmekesisuse olulisele;

41.

tunnistab, et valitsusvälistel organisatsioonidel on oluline roll bioloogilise mitmekesisuse kaitsmises, aidates langetada otsuseid kohapeal olles ning tõstes üldsuse teadlikkust;

42.

soovitab valitsemist laiendada kodanike mobiliseerimisele, aga ka mittetulundusühingutele ja ettevõtjatele, asetades ettevõtjate puhul rõhu bioloogilise mitmekesisuse integreerimisele ettevõtlusstrateegiatesse; tunnistab vabatahtliku ja ühiskondliku sektori väärtust ning teadmisi ja nende tehtud tööd bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel ning palub piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel kaasata need rühmad projektide planeerimisse, samuti palub rühmadega projektide osas konsulteerida, luues partnerlussuhted avaliku ning erasektori asutuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel;

43.

tunnistab, et on väga oluline hoida tihedamat sidet kohaliku tasandi osalejate ja otseste territooriumi haldajatega, ning innustab seetõttu komisjoni tegema selleks suuremaid pingutusi, võttes arvesse nende osalejate kogemust ja eriteadmisi, mida nad võivad anda õigusaktide väljatöötamisse, selleks et tagada nende elupaikade hea seisund, mis on asupaigaks bioloogilisele mitmekesisusele, mida me soovime ELis kaitsta;

44.

on arvamusel, et üks põhjustest, miks meil ei ole õnnestunud jätkuvat bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja ökosüsteemi seisundi halvenemise tendentsi ülemaailmselt ümber pöörata, on see, et me ei saa täielikult aru, kui keeruline on bioloogiline mitmekesisus ning milline on bioloogilise mitmekesisuse eri osade vastastikune mõju omavahel ja suhtes elukeskkonnaga, sealhulgas ei mõista me täielikult bioloogilise mitmekesisuse väärtust praegustele ja tulevastele inimpõlvedele; kordab, et bioloogilise mitmekesisusega tegelev teadus on vajalik aluspõhi mis tahes poliitika rakendamiseks;

45.

rõhutab seetõttu vajadust investeerida rohkem bioloogilise mitmekesisuse alastesse teadusuuringutesse, sh ühe või enama asjaomase nö ühiskondliku probleemi lahendamisse „Horisont 2020” raamistikus, et vältida teadusuuringute poliitika killustatust; on seisukohal, et bioloogilise mitmekesisuse alaste teadusuuringute rahastamisvahendeid oleks võimalik suurendada olemasolevate üldiste vahendite arvelt, arvestades nende vähest kasutatavust; usub, et ühest küljest võimaldaksid teadusuuringud meil bioloogilisest mitmekesisusest ja selle tähtsusest kõikide inimtegevuse aspektide jaoks paremini aru saada ning teisest küljest aitavad need uuenduslike kontseptsioonide kaudu kaasa uutele ja parematele poliitikameetmetele ning juhtimis- ja arengustrateegiatele;

46.

rõhutab, et bioloogilise mitmekesisuse alased teadusuuringud peavad olema multidistsiplinaarsed ja rahvusvahelised, sest bioloogiline mitmekesisus on oma olemuselt seotud selliste teadusvaldkondadega nagu ökoloogia, geneetika, epidemioloogia, kliimateadus, majandus, sotsiaalantropoloogia ja teoreetiline modelleerimine; rõhutab, et ökosüsteemide ja loodusvarade jätkusuutlikus haldamises rakendataval poliitikal peaks olema teaduslik alus eelkõige sellistes majanduslikult ja sotsiaalselt tähtsates sektorites nagu põllumajandus, kalandus ja metsandus;

47.

peab oluliseks, et olemasolevaid teaduslikke andmeid bioloogilise mitmekesisuse kohta, parimate tavade näiteid, kuidas bioloogilise mitmekesisuse vähenemist peatada ja bioloogilist mitmekesisust taastada, ning teavet looduspõhise innovatsiooni ja arengu potentsiaali kohta tuntaks ja levitataks laialdasemalt poliitikakujundajate ja peamiste sidusrühmade hulgas ning et asjaomasel info- ja kommunikatsioonitehnoloogial oleks otsustav roll uute võimaluste ja vahendite pakkumisel; tunneb seetõttu heameelt asjaolu üle, et komisjon on loonud ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse ELi platvormi, ning julgustab komisjoni seda platvormi edasi arendama ja edendama tihedamat koostööd ELi haldusasutuste ja ettevõtjate, sealhulgas VKEde vahel;

48.

nõuab, et Euroopa bioloogilise mitmekesisuse teabesüsteemi (BISE) veebiportaal tehtaks kättesaadavaks kõigis ELi ametlikes keeltes, et aidata kaasa andmete ja teabe jagamisele;

Säilitada ja parandada ökosüsteeme ja nende teenuseid

49.

märgib bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni nõuet taastada 2020. aastaks 15 % kahjustatud ökosüsteemidest; peab seda aga miinimumnõudeks ning soovib, et EL seaks tunduvalt kõrgema taastamiseesmärgi, mis peegeldaks liidu enda ambitsioonikamat üldeesmärki ja 2050. aasta visiooni, võttes arvesse riikide looduslikku eripära; nõuab tungivalt, et komisjon määratleks selgelt mõiste „kahjustatud ökosüsteemid” ja määraks aluse, mille põhjal edu mõõta;

50.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks hiljemalt 2012. aastaks vastu keskkonnasõbraliku infrastruktuuri eristrateegia, mille peamine eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse kaitse; toonitab, et kõnealuses strateegias tuleks käsitleda nii linna- kui ka maapiirkondadega seonduvaid eesmärke, et muu hulgas paremini täita elupaikade direktiiv artikli 10 nõudeid;

51.

taunib asjaolu, et komisjoni rohelise infrastruktuuri strateegia väljatöötamine on kavandatud alles 2012. aastaks, samas kui energia- ja transpordikoridorid määrati kindlaks juba Euroopa infrastruktuuri paketi ettepanekus; kutsub seetõttu komisjoni üles kiirendama tööd rohelise infrastruktuuri strateegia vallas ja tagama kavandatud eesmärgi nr 2 saavutamise; nõustub sellega, et energia-, transpordi- ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia projektide koostoimet tuleks suurendada, et piirata bioloogilisele mitmekesisusele avalduvat kahjulikku mõju, ning sellega, et ELi vahenditest tuleks rahastada ainult selliseid meetmeid, mis on vastavuses ELi õigusega ja kooskõlas liidu asjaomase poliitikaga;

52.

rõhutab, et looduskeskkonna loomine ei tohiks piirduda üksnes kavandatud piirkondadega, vaid seda peaks soodustama mitmesugustes kohtades, näiteks linnades, maanteede ja raudteede ääres ning tööstuspiirkondades, et luua tõeliselt roheline infrastruktuur;

53.

nõuab, et komisjon töötaks välja summaarse vähenemise vastasel algatusel põhineva tõhusa reguleeriva raamistiku, võttes arvesse liikmesriikide varasemaid kogemusi ning kasutades samal ajal ka ettevõtluse ja bioloogilise mitmekesisuse tasakaalustamise programmis rakendatavaid standardeid; märgib sellega seoses, et oluline on kohaldada sellist lähenemisviisi kõikidele ELi elupaikadele ja liikidele, mida ELi õigusaktid ei hõlma;

54.

kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu nendele liikidele ja elupaikadele, mis on hindamatu majandusliku väärtusega, kuna tulevikus on bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks tehtavad jõupingutused suunatud aladele, mis toovad lühikese aja jooksul majanduslikku kasu või millelt seda oodatakse;

55.

tunnistab, et bioloogiline mitmekesisus ja ökosüsteemi teenused toovad tööstusettevõtjatele ja muudele majandustegevuses osalejatele olulist mitterahalist kasu; kutsub erasektorit esindavaid organisatsioone üles esitama ettepanekuid selle kohta, kuidas bioloogilist mitmekesisust otstarbekal viisil kõige paremini säilitada ning taastada;

56.

tunnistab vajadust toetada rohelist taristut, ökoinnovatsiooni ja uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõttu, et luua keskkonnasäästlikum majandus, ning palub komisjonil koostada selle valdkonna häid tavasid käsitlevad suunised; ergutab komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke asutusi võtma arvesse ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitleva uuringu (TEEBi uuring) soovitusi, kuna see uuring on mõeldud kasuliku nõuandva vahendina kohalikele ja piirkondlikele poliitikutele, haldusjuhtidele ja juhtidele; rõhutab vajadust avardada ja tõhustada struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist abisaajate ning nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning riigi ametiasutuste koolitust, kes tegelevad keeruliste ELi ja riiklike õigusaktidega, millega püütakse kaitsta loodust ja suurendada teadlikkust bioloogilise mitmekesisuse vähenemise olulise mõju kohta; palub komisjonil luua tehnilise abi mehhanismid, et parandada piirkondlikul ja kohalikul tasandil teadmisi seoses rakenduslike probleemidega;

Põllumajandus

57.

tuletab meelde, et enam kui poolt ELi territooriumist haldavad põllumajandustootjad, et põllumajandusmaa annab tähtsaid ökosüsteemi teenuseid ja sellel maal on märkimisväärne sotsiaalmajanduslik väärtus, ning et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastamine moodustab olulise osa ELi eelarvest; rõhutab, et ühine põllumajanduspoliitika ei piirdu toidu tootmise ja maaelu arendamisega, vaid on ka oluline vahend seoses bioloogilise mitmekesisuse, looduskaitse, kliimamuutuste leevendamise ja ökosüsteemi teenuste säilitamisega; märgib, et ühine põllumajanduspoliitika sisaldab juba keskkonnakaitsele suunatud meetmeid, näiteks tootmisest lahutamise (decoupling), nõuetele vastavuse ja põllumajanduse keskkonnapoliitika meetmeid; peab aga kahetsusväärseks, et nende meetmetega ei ole seni suudetud peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ELis ning et põllumajandusmaa bioloogiline mitmekesisus väheneb pidevalt; nõuab seetõttu ühise põllumajanduspoliitika ümberorienteerimist, et pakkuda põllumajandustootjatele hüvitist avalike hüvede osutamise eest, kuna turg ei võta praegu arvesse põllumajanduse poolt pakutavate tähtsate avalike hüvede majanduslikku väärtust;

58.

juhib tähelepanu, et veemajanduse ja bioloogilise mitmekesisuse vaheline seos on elu säilitamise a jätkusuutliku arengu väga oluline element;

59.

rõhutab vajadust lähtuda kohaldatud meetmete tõhususe hindamisel vahendite asemel tulemustest;

60.

kutsub üles muutma ühise põllumajanduspoliitika esimest sammmast keskkonnasõbralikumaks, et tagada bioloogilise mitmekesisuse kaitse laiemal põllumajandusmaastikul, parandada seotust ning kohaneda kliimamuutuste mõjudega; tervitab komisjoni ettepanekut ÜPP reformiks, millega võimaldatakse ÜPP keskkonnasõbralikumaks muutmine, eraldades esimese samba makseid paketile, mis koosneb peamistest põllumajandusettevõtte tasandil kasutatavatest headest tavadest ning mis peaks hõlmama külvikordi ja mitmekesistamist, püsikarjamaid ja minimaalset ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala; rõhutab, et need keskkonnasõbralikud meetmed peavad olema praktiliselt rakendatavad ega tohi tekitada tarbetut bürokraatiat; kordab oma nõuet toetada Natura 2000 võrgustikke pindalapõhiste otsemaksete süsteemiga; on seisukohal, et ressursitõhusad, keskkonna- ja kliimasäästlikud põllumajandustavad aitavad tagada nii ettevõtete jätkusuutlikkuse kui ka pikaajalise toiduga kindlustatuse, ning leiab, et ÜPPl peab selle eesmärgi saavutamisel olema tähtis osa;

61.

nõuab keskkonnasõbralike tavade sidumist eri liikmesriikide põllumajandusliku mitmekesisusega, võttes arvesse näiteks Vahemeremaade erilist olukorda, mida kavandatud piirmäärad põllukultuuride ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala mitmekesistamise osas ei puuduta; märgib, et püsikultuuride (oliivipuud, viinapuud, õunapuuaiad) viljelemine või riisikasvatus on mõned näited tavadest, mis peavad olema keskkonnasõbraliku põllumajandusega ühildatavad, arvestades suurt ökoloogilist ja looduskaitselist väärtust, mis võib olla mõnel nendest põllundussüsteemidest;

62.

väidab, et uues ÜPPs tuleb anda rohkem abi metsa liikide, elupaikade ja ökosüsteemi teenuste bioloogilist mitmekesisust kaitsvatele avaliku ja erasektori toimijatele ning toetuskõlblikkust tuleb laiendada Natura 2000 alasid ühendavatele piirkondadele;

63.

kutsub üles toetama kõiki ÜPP makseid, sealhulgas alates 2014. aastast tehtavaid makseid, tugevate nõuetele vastavuse reeglitega, mis aitaks säilitada bioloogilist mitmekesisust ja ökosüsteemi teenuseid, hõlmates linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi (ilma et sellega nõrgendataks praegusi, aastatel 2007–2013 kohaldatavaid standardeid)pestitsiidide- ja biotsiididealaseid õigusakte ning veepoliitika raamdirektiivi (8); nõuab asjassepuutuvate jaoks lihtsaid ja läbipaistvaid reegleid;

64.

kutsub üles tugevdama kõikides ELi liikmesriikides teist sammast ning suunama seda märgatavalt enam keskkonnale ja suurendama selle põllumajanduslike keskkonnameetmete tõhusust, sealhulgas keskkonnameetmete – näiteks põllumajanduslike keskkonnameetmete, Natura 2000 ja metsakeskkonna meetmete minimaalsete kohustuslike kulude kaudu, ning kutsub üles toetama kõrget loodusväärtust ja mahepõllumajandust; rõhutab, et kahe samba keskkonnameetmed peaksid üksteist vastastikku võimendama;

65.

tunnustab Euroopa Kontrollikoja kriitilist aruannet põllumajanduse keskkonnakavade kohta; rõhutab, et 22,2 miljardi euroga, mis on kasutada aastatel 2007–2013, on saavutatud väga piiratud keskkonnaalaseid tulemusi; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks tulevikus põllumajanduse keskkonnatoetuste heakskiitmise üksnes rangete keskkonnakriteeriumide alusel;

66.

juhib tähelepanu asjaolule, et kasvav nõudlus agrokütuste järele ja sellest tulenev surve tootmisele ähvardab bioloogilist mitmekesisust, eriti arenguriikides levilate ja ökosüsteemide, sealhulgas märgalade ja metsade seisundi halvenemise ja ümberkujundamise tõttu;

67.

on seisukohal, et tuleb tugevdada põllumajandustavade kontrollimist, et vältida bioloogilise mitmekesisuse kadumist; eelkõige usub, et kontrolli alla tuleb võtta ja isegi keelata läga keskkonda laskmine ökosüsteemide kaitse seisukohast kõige tundlikumatel aladel;

68.

soovitab komisjonil ja liikmesriikidele uurida maa kasutamatajätmist Euroopa mõnedes piirkondades, toetades bioloogilise mitmekesisuse sihipärast säilitamist ja hoides ära kõrbestumise ning pakkudes uusi sotsiaalmajanduslikke võimalusi maaelu arenguks; rõhutab siiski olemasoleva maaomandi austamise vajadust; rõhutab lisaks, et Euroopa põllumajandustootjatel on tähtis osa maastiku „valvuritena”;

69.

hoiatab, et paljud looduskaitse seisukohast ülimalt väärtuslikud ja ühtlasi ELi õigusaktide alusel kaitstud liigid ja elupaigad sõltuvad põllumajanduslikest keskkonnasüsteemidest, milles inimese tegutsemine on otsustava tähtsusega tegur; rõhutab sellega seoses, kui oluline tõkestada maalt lahkumist ja pöörata see maale naasmise protsessiks; soovitab suurendada abi väike- ja keskmise suurusega põllumajandustootjatele, perekonnaettevõtetele ja terviklikule põllumajandusele, mis edendavad loodusvarade hoidmise häid tavasid;

70.

kutsub komisjoni seoses uue ÜPP reformiga tegema veelgi suuremaid jõupingutusi, et toetada põllumajandussektoreid, millel on tõestatud mõju bioloogilise mitmekesisuse kaitsele, ja eelkõige mesindussektorit; juhib tähelepanu asjaolule, et metsikud ja kodustatud putukad, nagu mesilased, aitavad 80 % ulatuses kaasa õistaimede tolmlemisele, ning et neid putukaid ohustav populatsiooni vähenemine on tohutu probleem meie ühiskonnale, mille põllumajandustoodang ja seega toitumine sõltub suures osas õistaimede tolmlemisest; rõhutab seega, et mesindus väärib bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise eesmärgil võetavates meetmetes erilist tähelepanu;

71.

rõhutab, kui tähtis on peatada ja ümber pöörata kultuurtaimeliikide ja -sortide mitmekesisuse vähenemise tendents, mille tagajärjel erodeerub geneetiline baas, millest sõltub inimeste ja loomade toitumine; on seisukohal, et vaja on edendada piirkondade oma traditsiooniliste põllumajandussortide kasutamist; nõuab põllumajandusettevõtete geneetiliste ressursside mitmekesisuse, nt kohapeal aretatud tõugude ja sortide säilitamiseks ja edasiarendamiseks asjakohaseid õigusakte ja stiimuleid;

72.

rõhutab vajadust tulemuslikuma teadus- ja rakendusuuringute alase koostöö järele, pidades silmas loomade ja taimede geneetiliste ressursside mitmekesisust, et tagada nende ressursside säilitamine, parandada nende võimet kliimamuutusega kohaneda ja soodustada nende asjakohast kasutamist tootmise eesmärgil geneetiliste omaduste parandamise programmides;

Mets

73.

nõuab konkreetseid meetmeid Aichi 5. eesmärgi saavutamiseks, nii et 2020. aastaks vähendataks looduslike elupaikade, sh metsade hävimise määra vähemalt pooles ulatuses ja võimaluse korral viidaks see nulli lähedale ning vähendataks märkimisväärselt hävimist ja killustumist;

74.

kutsub komisjoni üles päras uuringu lõpetamist, milles käsitletakse Euroopa tarbimise mõju raadamisele, esitama uusi poliitikaalgatusi tuvastatud mõjudega tegelemiseks;

75.

kutsub liikmesriike üles üldsusega konsulteerimise tulemusi arvesse võttes vastu võtma ja rakendama metsamajandamiskavu, sealhulgas tõhusaid meetmeid kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitseks ja taastamiseks ning seonduvaid ökosüsteemi teenuseid;

76.

nõuab, et liikmesriigid ja komisjon innustaksid vastu võtma metsamajandamiskavasid, muu hulgas maaelu arengu meetmete ja LIFE+ programmi kaudu; rõhuta