20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/1

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21 ja eriti selle punkti h, mille kohaselt liit määratleb ja viib ellu ühist poliitikat ja ühismeetmeid ning taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks et edendada tugevamal mitmepoolsel koostööl ja hea valitsemistavaga maailmakorral tuginevat rahvusvahelist süsteemi,

—

võttes arvesse nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (1),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile (ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2008. aastal), mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43 (2),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. septembri 2010. aasta järeldusi ELi suhete kohta strateegiliste partneritega,

—

võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta raportit ebastabiilsusest tulenevate rändevoogude ning ELi välispoliitika reguleerimisala ja rolli kohta (3),

—

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta soovitust nõukogule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 66. istungjärgu kohta (4),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni tõhusa Euroopa toorainestrateegia kohta (5),

—

võttes arvesse oma 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta (6),

—

võttes arvesse komisjoni teatist finantsraamistiku (2014–2020) kohta „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve” (COM(2011)0500),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0010/2012),

A.

arvestades, et Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigi (nn BRICS-riigid) suurenev poliitiline ja majanduslik tähtsus suurendab nende riikide olulisust ka välispoliitikas;

B.

arvestades, et BRICS-riigid ja teised tärkava turumajandusega riigid võiksid saada välispoliitikas ülemaailmselt oluliseks, kui nende majanduskasvu veelgi tugevdada;

C.

arvestades, et seitsme tärkava turumajandusega riigi (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Indoneesia, Mehhiko ja Türgi) eeldatav majanduskasv on aastal 2050 suurem kui G7 riikide (Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Kanada, Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) majanduskasv kokku; arvestades, et sisemajanduse kogutoodangu põhjal saab prognooside kohaselt Hiinast enne 2020. aastat maailma juhtiv majandusjõud; arvestades, et Indiast võib saada enne 2050. aastat maailma kõige kiiremini arenev majandusjõud; arvestades, et 2050. aastal võivad Hiina, Ameerika Ühendriigid ja India koos moodustada 50% kogu maailma majandusest; arvestades, et ELil võiks olla üldjoontes võrreldav kaal igaühega neist riikidest, kui ta tegutseb ühtse ja jõulise poliitilise üksusena; arvestades, et selline võrreldav kaal on võti poliitilise mõjujõu hoidmiseks ja universaalsete põhiväärtuste edendamise jätkamiseks võimalikus uues ülemaailmse valitsemise mitmepooluselises süsteemis; arvestades, et selle peaks läbi viima välispoliitika raamistikus, mis on suunatud partnerluse, koostöö ja ühisväärtustel põhineva jagatud valitsemise edendamisele;

D.

arvestades, et tugevate majandus- ja välispoliitiliste jõudude, nagu BRICS-riikide koondumine on loonud mitmepooluselise süsteemi, kus ülemaailmne juhtroll jaguneb üha enam mitme riigi ja piirkondlike riikide rühmade vahel; arvestades, et selline mitmepooluseline süsteem toob kaasa maailma majandusliku võimsuse järkjärgulise ülekandumise BRICS-riikidesse ja teistesse tärkava turumajandusega riikidesse ning võib tähendada ühtlasi välispoliitilise juhtimise ja positiivse mõjujõu ülekandumist praegustelt juhtriikidelt tärkava turumajandusega riikidele; arvestades, et praegune majanduskriis on üleminekut mitmepooluselise süsteemi suunas kiirendanud; arvestades, et uute ülemaailmsete tegutsejate esilekerkimine võib osutuda väärtuslikuks võimaluseks luua konstruktiivsed partnerlussidemeid tärganud turumajandusega riikide ja tärkava turumajandusega riikide vahel ning kooskõlastatult lahendada ülemaailmseid küsimusi ja probleeme;

E.

arvestades, et riikideüleste probleemide – nagu näiteks kliimamuutus, ülemaailmsed regulatiivsed küsimused, toorainele ja haruldastele muldmetallidele juurdepääs, terrorism, võitlus liikmesriigiväliste äärmuslike liikumiste vastu, säästev areng, ülemaailmne poliitiline stabiilsus ja turvalisus – lahendamiseks on vaja reeglitel põhinevat partnerlusele, ühisväärtustele, üksmeelele, uute tärkava turumajandusega riikidega tihedas konsulteerimises ja koostöös üles ehitatud kõikehõlmavat lähenemisviisi, ning tõelise koostöö korral on kindlasti võimalik leida ka riikideülestele probleemidele tõhusad lahendused; arvestades, et EL võiks ja peaks selles osas võtma initsiatiivi;

F.

arvestades, et ilma kõiki hõlmava uue ülemaailmse juhtimise süsteemita, mis põhineb aktiivsel konsulteerimisel ja koostööl BRICS-riikide ja muude tärkava turumajandusega riikidega, on vähe motivatsiooni rahvusvahelist koostööd teha ja olulistes globaalsetes küsimustes oma tegevust kooskõlastada, mis võib kaasa tuua järgmised ohud: (i) poliitiline ja majanduslik killustumine ning konkureerivate maailma tegevuskavade ja eraldiseisvate piirkondlike alade tekkimine; (ii) ülemaailmsete majandusstruktuuride lagunemine ja investeerimisvoogude katkemine ning (iii) väga piiratud rahvusvahelise koostöövalmidusega piirkondlike mõjusfääride tekkimine, mis muudaks võimatuks piiriüleste probleemide kooskõlastatud lahendamise;

G.

arvestades, et võrreldes lääneriikide demograafilise langusega on BRICS-riikidel ja teistel tärkava turumajandusega riikidel suur demograafiline dimensioon, mis annab nendele riikidele rahvusvahelisel foorumitel rohkem autoriteeti, kuna BRICS-riigid ja teised tärkava turumajandusega riigid saavad seetõttu väita, et nad esindavad suurt enamikku maailme rahvastikust; arvestades, et sellega on seotud vajadus reformida ülemaailmset valitsemissüsteemi ja rahvusvaheliste organisatsioonide valitsemisstruktuuri, et need esindaksid suuremal määral uut majanduslikku ja poliitilist maastikku ning mängiksid ülemaailmse konsensuse saavutamise ja otsuste tegemise protsessides keskset rolli;

H.

arvestades, et praeguse majanduskriisi ning ELi ja Ameerika Ühendriikide eelarvepiirangute tingimustes on hädavajalik ühendada ressursid teiste tärkava turumajandusega riikidega, et tagada sidus ja tõhus turvalisuse ja stabiilsuse ülemaailmne struktuur ning tõhus sekkumine delikaatsetes küsimustes, mis põhineks ühistel eesmärkidel ja koordineeritud strateegiatel ning saavutustel;

I.

arvestades, et edukas üleminek keskmisele sissetulekule võib teatud tingimustel soodustada mõõdukat ja stabiilsusele suunatud välispoliitikat; arvestades siiski, et mõnes BRICS- või muus tärkava turumajandusega riigis ei ole majandus- ja poliitiliste jõudude konsolideerumine sellist üleminekut kaasa toonud;

J.

arvestades, et enamiku BRICS-riikide viimase aja tähelepanuväärsest majanduskasvust hoolimata on need riigid ühtlasi ka maailma kõige suurema vaesuse kontsentratsiooniga riigid; arvestades, et sellest nähtub, et kiire majanduskasv, kui sellega ei kaasne vaeseid toetav kasv ja turvavõrgustike loomine, võib enamikul juhtudel viia ebavõrdsuse suurenemiseni;

K.

arvestades, et BRICS-riigid ja teised praegused tärkava turumajandusega riigid ei moodusta ametlikku riikide gruppi, mis on loodud täitma rahvusvahelistes suhetes kindlat rolli, ja seega peaks Euroopa Liit välja arendama koostöösuhted igaühega neist riikidest, pöörates tähelepanu nende erisustele ja välispoliitika eriomastele eesmärkidele; arvestades, et EL peaks investeerima strateegilisse partnerlusse iga BRICS-riigiga ja teiste tärkava turumajandusega riikidega, kuna neil on üha suurem roll rahvusvahelisel areenil – eelkõige rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu ÜRO – ning seeläbi on võimalik jõuda ühiste eesmärkideni, nimelt rahu ja ülemaailmse julgeoleku tagamiseni ning riigisisese või rahvusvahelise õigusriigi, inimõiguste, demokraatia, säästva arengu ja ülemaailmse finantskorralduse edendamiseni;

L.

arvestades, et BRICS-riigid ja teised tärkava turumajandusega riigid vajavad stabiilset välispoliitika ja reguleerimispoliitika ning avaliku korra keskkonda, mis hoiaks alal huvi nende majanduse ning ühiskonna vastu ja soodustaks nendesse investeerimist; arvestades, et BRICS-riigid ja teised tärkava turumajandusega riigid peaksid investeerima ja saama toetust demokraatliku, poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse stabiilsuse tugevdamisel;

M.

arvestades, et ELil peab ülemaailmses võimu üleminekus olema tähtis roll partnerluse ja kõikehõlmava juhtimise edendajana, kuid ta peab tegutsema kiiresti, kui soovib säilitada oma mõjujõu (või see võib jääda strateegiliselt tagaplaanile); arvestades, et see hõlmab strateegiliste muudatuste tegemist nii ELi-siseselt kui ka selle välispoliitikas, muu hulgas poliitika suurema sidususe kehtestamine;

N.

arvestades, et 14. aprillil 2011. aastal toimunud BRICS-riikide juhtide kolmanda kohtumise lõpus esitasid nad ühisdeklaratsiooni, milles nad nõudsid rohkem rahvusvahelist koostööd ja ülemaailmse juhtimise tugevdamist ning avaldasid toetust mitmepoolsele diplomaatiale ÜRO ja G20 raames; arvestades, et kõik viis BRICS-riiki on 2011. aastal osalenud üheaegselt ÜRO Julgeolekunõukogus; arvestades, et BRICS-riigid on nõudnud muudatuste tegemist rahvusvaheliste finantseerimisasutuste ja ÜRO juhtimisstruktuuridesse, et paremini peegeldada muudatusi maailmamajanduses ja paremini toime tulla ülemaailmsete probleemide lahendamisega;

O.

arvestades, et BRICS-riigid erinevad üksteisest oluliselt oma poliitiliste ja majandussüsteemide, demograafiliste ja sotsiaalsete arengutendentsides ning välispoliitika väljavaadete poolest;

P.

arvestades, et Euroopa Ülemkogu 16. septembri 2010. aasta järeldustes rõhutati, et vastavalt Lissaboni lepingule ja vastavalt Euroopa julgeolekustrateegiale töötavad EL ja selle liikmesriigid strateegilisemalt, et tuua Euroopa tegelik võim rahvusvahelisel areenil rohkem esile, ning et ELi strateegilised partnerlussidemed maailma mõjukaimate riikidega on tähtsaks vahendiks Euroopa eesmärkide poole püüdlemisel ja huvide eest seismisel;

Q.

arvestades, et praegused ELi ja BRICS-riikide vahelised kaubanduslepingud on vastastikku kasulikud mitte ainult majanduslikult, vaid ka poliitiliselt;

R.

arvestades, et EL peaks aktiivselt osalema kaasava ja esindusliku partnerlusel põhineva ÜRO süsteemi kujundamisel, mis võimaldaks tõhusalt kaasa aidata ülemaailmsele juhtimisele ja ülemaailmete lahenduste leidmisele ning rahu, julgeoleku, demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtetel tugineva rahvusvahelise korra tagamisele; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 21 kohaselt on EL võtnud ametlikult ülesandeks edendada tõhusat mitmepoolsust, mille keskmes on tugev ÜRO;

S.

arvestades, et aastate jooksul on EL BRICS-riikidega arendanud välja ühistel väärtustel ja huvidel põhinevad kahepoolsed strateegilised partnerlussidemed, mis on suunatud suhete parandamisele ja koostöö tugevdamisele igal tasandil; arvestades, et nende strateegiliste partnerlussidemete kindlus on tihti olnud ebapiisav, seda eriti seoses demokraatia edendamisega, õigusriigi tugevdamisega ja konfliktide lahendamiseks ühise tegevusplaani määratlemisega;

T.

arvestades, et on kindlasti vaja leida viisid, kuidas tugevdada koostööd ÜRO süsteemis ning juhtivate riikide rühmades (G-20, G-7) ning parandada nende töö kooskõlastamist;

U.

arvestades, et G-20, mille liikmesriigid annavad 88% kogu maailma SKPst ja moodustavad 65% maailma rahvastikust, on muutunud ülemaailmse tasandi koostöö tähtsaks foorumiks, kuid arvestades, et lahendada tuleb selle esinduslikkuse probleem ning määrata kindlaks selle täpne roll mitmepoolses struktuuris;

1.

rõhutab, et praegune majanduskriis annab tunnistust tärganud turumajandusega riikide ning BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikide vastastikusest sõltuvusest; juhib tähelepanu asjaolule, et arenenud riikide ja tärkava turumajandusega riikide stabiilne majanduskasv on omavahel tihedalt seotud; rõhutab, et selline vastastikune sõltuvus on positiivne ning arenenud majandusjõudude ja tärkava turumajandusega riikide vahelised poliitilised ja majandussidemed on vastastikku kasulikud; on veendunud, et EL ja tema liikmesriigid peaksid partnerlussidemete tõhustamise ja juhtimise kõiki hõlmava uue süsteemi saavutamise üldise eesmärgi nimel püüdma saavutada suuremat poliitilist üksteisemõistmist ja koostööd BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikidega, muu hulgas ka individuaalsel tasandil; on samuti veendunud, et regulaarsed kõrgetasemelised kohtumised ELi ja eri BRICS-riikide vahel annavad hea võimaluse usalduslike suhete saavutamiseks, seisukohtade lähendamiseks ja BRICS-riikidele suurema vastutuse panemiseks ülemaailmses juhtimises, mis põhineks jagatud vastutusel, ühistel arusaamadel ja tihedamini koordineeritud meetmetel; on seisukohal, et strateegiliste partnerlussuhete meede võiks selliste eesmärkide saavutamisse lisada väärtuslikku sünergiat;

2.

usub, et ühelt poolt praeguste juhtivate majandusjõudude ning teiselt poolt BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikide vastastikustel suhetel on ka edaspidi oluline majanduslik mõõde, kuid esmajoones on see poliitiline ning seetõttu tuleks sellele anda poliitiline raamistik, kuna kõigi asjaomaste riikide huvides on tagada tõhus ülemaailmse juhtimise süsteem ning lahendada – ühiselt, koostöö vaimus, üksteisega konsulteerides ja oma poliitilisi seisukohti lähendades – ülemaailmset stabiilsust ja julgeolekut ohustavad probleemid, mis võivad vähendada globaalset jätkusuutlikku majanduskasvu ja selle tulevikupotentsiaali; nõuab seetõttu rahvusvahelise tähtsusega küsimuste osas tõhustatud koostööd Euroopa Liidu ja BRICS-riikide vahel, kaasa arvatud ka partnerlussuhetes üksikute BRICS-riikidega;

3.

rõhutab, et kuigi BRICS-riikidel võivad olla välispoliitika küsimustes sarnased seisukohad, iseloomustavad neid siiski väga suured poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused; rõhutab eelkõige suuri erinevusi nende poliitilises süsteemides, mis varieeruvad tugevast autoritaarsest režiimist kuni usaldusväärse ja stabiilse demokraatiani; kutsub ELi sellega seoses üles parandama suhteid ja arendama sünergiat, eelkõige nende BRICS-riikidega, kes tõeliselt jagavad ja austavad demokraatlikke väärtusi ja püüdlevad sotsiaalse turumajanduse poole;

4.

on veendunud, et uute majandus- ja välispoliitiliste jõudude ilmumine ei tähenda ELi mõjuvõimu vähenemist, vaid ELil on ka tulevikus tähtis osa poliitiliste valikute kohta ühise arusaamise edendamisel ning ta peaks ülemaailmsete probleemide lahendamisel asuma juhirolli; on arvamusel, et EL ja tema Atlandi-ülesed partnerid peaksid keskenduma vajaliku mastaabisäästu saavutamisele ning tegema ühiseid jõupingutusi selleks, et suhelda tärkava turumajandusega riikidega konstruktiivselt ja tõhusalt ning teha seda nii kahe- kui mitmepoolselt ja tõelise partnerluse ja hea koostöö vaimus; juhib tähelepanu vajadusele töötada kõigi hüvanguks välja kõiki hõlmav ülemaailmse juhtimise süsteem, mis põhineb koostööl ja konsulteerimisel BRICS-riikide, ja vajaduse korral ka teiste tärkava turumajandusega riikidega; rõhutab ka ELi ja tema Atlandi-üleste partnerite tähtsat osa kõiki hõlmava ülemaailmse ja kaasava juhtimise süsteemi edendamisel; rõhutab, et EL peaks tegutsema strateegilisemalt, et tuua Euroopa tegelik võim rahvusvahelisel areenil rohkem esile, eelkõige tegeledes vastastikusest sõltumisest tekkinud mõjudega, ülemaailmse valitsemise reformide algatamisega ning mobiliseerides kollektiivmeetmeid valdkondades, nagu õigusriik, jätkusuutlik keskkond ja piirkondlik turvalisus läbi konstruktiivse dialoogi BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikidega;

5.

tunneb heameelt kahepoolsete strateegiliste partnerlussidemete üle ning nõuab tungivalt, et nõukogu ja Euroopa välisteenistus selle kasutusse võtaks; on seisukohal, et strateegilised partnerlussidemed on lootustandev ja potentsiaalselt transformatiivne vahend ELi suhete organiseerimisel ja parandamisel tähtsamate majandusjõududega ülemaailmsel areenil, kaasa arvatud BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikidega; soovitab, et EL kasutaks seda vahendit, et püüelda nii mitmepoolsete kui ka kahepoolsete tegevuskavade poole ja arendada nende kahe vahel otstarbekaid seoseid; rõhutab, et sisemine ühtsus on ELi jaoks ülitähtis, et EL võiks BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikide suhtes tegutseda kui tõeline strateegiline vahendaja ning et ELi seda rolli ka tunnistataks;

6.

märgib, et minevikus on tundunud, et BRICS-riigid on vahel oma välispoliitikat ÜRO Julgeolekunõukogus kooskõlastanud, eelkõige Liibüa ja Süüria kriiside alguses ning lisaks siis, kui nad lükkasid edasi hääletuse ELi rolli üle ÜRO Peaassamblees ning võtsid omaks ühised seisukohad Côte d’Ivoire’i ja Sudaani kohta; tõdeb, et sellega seoses jääb mulje, et BRICS-riigid võivad püüda praeguse rahvusvahelise juhtimise süsteemi toimimist kahtluse alla seada, kuid see demokraatlik dialoog, poliitiline koostöö, kaasa arvatud individuaalsel tasandil, ning tõelised partnerlussuhted võivad tuua esiplaanile positiivse sünergia ning kaasa aidata uue kõiki hõlmava ülemaailmse juhtimise süsteemi tekkele; on sellegipoolest arvamusel, et EL peaks võtma BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikide suuremat poliitilist ja majanduslikku kaalu piisavalt arvesse, kuna see võib aidata ülemaailmset juhtimist rahulikult ümber korraldada ühise platvormi alusel, millel ei oleks destabiliseerivat mõju;

7.

märgib, et BRICS-riigid on näidanud võimet piirkondlikuks integratsiooniks ja seega võimet osalemiseks mitmepooluselistes juhtimissüsteemides; usub, et see näitab veelgi BRICS-riikide potentsiaalset huvi anda oma panus ülemaailmsesse juhtimisesse; on seepärast arvamusel, et BRICS-riigid ja teised tärkava turumajandusega riigid on välispoliitikas oma strateegilise suuna määratlemise protsessi etapis ja seega saavad neist tärganud turumajandusega riikide partnerid ja universaalsetel väärtustel, partnerlusel ja kaasavusel põhineva ülemaailmse juhtimise süsteemi toetajad;

8.

usub, et poliitiliste ja majanduslike huvide, piirkondliku rolli ja pürgimuste valguses võivad BRICS-riigid püüda tegutseda välispoliitika küsimustes ühtse grupina, kuid tunnistab, et individuaalne mõõde on samuti oluline; leiab sellega seoses, et lisaks keskendumisele BRICS-riikidele kui välispoliitiliselt potentsiaalselt ühtsele riikide grupile, peaks EL keskenduma ka BRICS-riikidele kui eraldi riikidele, säilitades samas süsteemset ja kooskõlastatud lähenemisviisi; on sellega seoses arvamusel, et selline lähenemisviis tagab ELile võimaluse suurendada mastaabisäästu, kasutades partnerlusi BRICS-riikidega individuaalselt, maksimeerida oma huvisid ja rolli eri piirkondades ning aidata kaasa poliitiliselt ja majanduslikult tasakaalustatud mitmepooluselise korra tugevdamisele tärganud ja tärkava turumajandusega riikide vahel dialoogil, partnerlusel ja kahepoolsetel või mitmepoolsetel partnerlustel põhineva kaasava süsteemi alusel;

9.

usub ka, et poliitilistes ja majanduslikes süsteemides, demograafilistes ja sotsiaalsetes arengusuundades ja BRICS-riikide välispoliitika väljavaadetes esinevad märkimisväärsed erinevused peaksid saama teatavaks ja peegelduma ELi poliitikas nende riikide kohta, mille eesmärgiks oleks luua sünergiat eri BRICS-riikide ja muude tärkava turumajandusega riikidega, ning takistada riikide alternatiivsete välispoliitiliste gruppide loomist või koondumist, millel võiks olla oht kujuneda ühtseks jõuks; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid hoiaksid sellega seoses ära strateegilise konkurentsi ja selle juurdumise vastavalt tärganud ja tärkava turumajandusega riikide gruppide vahel; väidab, et rahvusvahelise kollektiivse meetme ja ülemaailmse juhtimise reformi soodustamiseks peab EL kasutama oma mõjujõudu suure ulatusega kahepoolsete, mitmepoolsete ja riigiväliste vastasmõjude suhtes ja rakendama teemapõhiseid koalitsioone, mis ulatavad üle tärganud ja tärkava turumajandusega riikide vahelise lõhe;

10.

on veendunud, et EL peaks kujundama välja seisukoha tihedamate suhete osas BRICS-riikidega, kuigi tuleb arvestada, et ELi ja nende riikide nägemus siduvate kohustuste ja institutsioonilise korra suhtes ei pruugi olla alati sama; on ühtlasi arvamusel, et BRICS-riikide tugi tulemuslikule mitmepoolsusele võib olla saavutatav, kui neile pakutakse vastu tugevamat esindatust asjaomastes rahvusvahelistes organisatsioonides; toonitab, et BRICS-riikide esilekerkimisega seonduvates väljakutsetes tuleks näha pigem võimalust kui probleemi;

11.

on seisukohal, et suhted BRICS-riikidega peaksid põhinema kahepoolsel dialoogil, mis keskenduks demokratiseerimisele ja toetaks edasist demokratiseerimist ning õigusriigi tugevdamist, head juhtimist, õigusnormide lähendamist, ühisseisukohtade kooskõlastamist rahvusvahelistel foorumitel ning tihedamatel suhetel ELiga;

12.

rõhutab Brasiilia tähtsust Mercosuri piirkondliku integratsiooniprotsessi juhtiva jõuna; tervitab uuendatud ELi ja Brasiilia strateegilise partnerluse ühist tegevuskava aastateks 2012–2014 ja mõlemapoolsete kohustuste kokkuleppimist demokraatia edendamise ja mitmepoolse juhtimise süsteemi reformide vallas; nõuab tungivalt, et mõlemad pooled täidaksid oma kohustusi ning panustaksid maailma finantsstruktuuri ümberkujundamisse; tuletab meelde president Rousseffi pakkumist toetada ELi võitluses riigivõlakriisist ülesaamiseks ja tunnustab nende vastastikuseid suhteid; väljendab oma toetust tasakaalus ja õiglase lahenduse saanud Doha arengukava ning ELi ja Mercosuri assotsiatsioonilepingu osas, millest saab kõige tähtsam assotsiatsioonileping, mille EL on kunagi sõlminud, hõlmates 750 miljonit inimest ja olles kaubanduslikult väärt 125 miljardit dollarit aastas; märgib ära Brasiilia taotluse täieliku viisavabaduse saamiseks ning palub komisjonil esitada sellekohane ettepanek;

13.

rõhutab ELi ja Venemaa strateegilise partnerluse asendamatut rolli rahu ja turvalisuse säilitamisel Euroopas, kaubanduse ja majandusarengu parandamisel, energiajulgeoleku säilitamisel ja riikideüleste probleemidega tegelemisel; leiab, et pikas perspektiivis hõlbustab Aasia majandusjõudude tõus tõenäoliselt ELi ja Venemaa huvide edasist ühitamist ja nende tihedamat strateegilist koostööd; usub, et selline koostöö on oluline selliste ülemaailmselt tähtsate küsimuste lahendamisel, nagu tuumarelvade levik, terrorism, kliimamuutus või illegaalne migratsioon;

14.

rõhutab ELi ja India vahelise strateegilise partnerluse tähtsust ja potentsiaali; on seisukohal, et praeguses ülemaailmses majanduskriisis tuleks India ja ELi vahelises põhjalikumas partnerluses lahendada selliseid probleeme nagu sotsiaalkriis, kliimamuutus, rändevood ja ülemaailmne julgeolek; lisaks märgib, et käimasolevad vabakaubanduslepingute läbirääkimised tugevdavad ELi ja India vahelisi suhteid; on siiski seisukohal, et see suhe ei tohiks piirduda vaid kaubandusküsimustega; tunneks heameelt, kui – arvestades positiivset kogemust India ja Euroopa Parlamendi vahelise parlamentaarse sõprusgrupiga, mis toimis India parlamendis enne 2009. aasta parlamendivalimisi – loodaks rühm, mis tegutseks analoogiliselt Indiaga suhtlemise delegatsioonile Euroopa Parlamendis;

15.

rõhutab Hiina kui suure majandusjõu tähtsust ja rõhutab selle hädavajalikku rolli maailmamajanduse taastumisel; tuletab sellega seoses meelde vajadust, et kümme aastat pärast liitumist WTOga täidaks Hiina oma kokkulepitud kohustused; kutsub lisaks Euroopa Liitu ning selle liikmesriike ja Hiinat üles lahendama ühiseid probleeme ja tegelema rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ähvardavate ohtudega, eelkõige parema koostöö kaudu Iraani tuumakriisile diplomaatilise lahenduse leidmisel; kutsub mõlemat poolt üles edendama tasakaalukamat omavahelist kaubandust, nimelt suurendades jõupingutusi viia lõpuni läbirääkimised uue partnerlus- ja koostöölepingu üle, et see raamistik saavutaks ELi ja Hiina vahelise strateegilise partnerluse potentsiaali;

16.

rõhutab ELi ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vaheliste suhete strateegilist loomust; tunneb heameelt 2011. aasta septembris toimunud neljanda ELi–Aafrika tippkohtumise positiivsete lahenduste üle, eriti arvamuste lähendamise üle Liibüa olukorra küsimuses; kutsub ELi ja Lõuna-Aafrika Vabariiki üles lõpetama võimalikult kiiresti läbirääkimised uue majandus- ja partnerluslepingu üle; väidab, et Lõuna-Aafrika Vabariik oma eduka ja rahumeelse üleminekuga demokraatiale ja oma piirkondliku mõjuga võib olla tugev jõud demokraatia ja hea valitsemistava edendamisel, piirkondliku majandusintegratsiooni edendamisel ja rahvusliku leppimise toetamisel üle terve Aafrika ning on ELi tähtis partner nende küsimuste lahendamisel; rõhutab ELi ja Lõuna-Aafrika Vabariigi tiheda koostöö tähtsust sellistes küsimustes nagu kliimamuutus, säästev areng ja rahvusvaheliste institutsioonide reformid;

17.

on seisukohal, et BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikide tähtsuse suurenemist ja mitmepooluselise juhtimissüsteemi tekkimist silmas pidades võib G20 olla kasulik ja eriti asjakohane foorum konsensuse saavutamiseks ning sellise otsustusprotsessi väljatöötamiseks, mis oleks kaasav, põhineks partnerlusel ja soodustaks lähenemist, sealhulgas õigusnormide lähendamist; on seisukohal, et vaatamata G20 üha suuremale osatähtsusele võiks G7 mängida olulist rolli väljakujunenud majandusjõudude konsultatiivse, kooskõlastava ja konsensust loova foorumina, mis peab dialoogi BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikidega ning tuleb kokku enne G20 kohtumisi; on seisukohal, et G8 olemasolu tuleb samuti kasutada selleks, et püüda lähendada seisukohti Venemaaga, tegelemaks ühiste probleemidega koordineeritult ja tõhusalt; toetab G20 parlamentaarset mõõdet ja usub, et tõhusama demokraatliku dialoogi ja kontrolli huvides tuleks seda veelgi tugevdada ja otsustamisprotsessis ära kasutada; toetab samuti paralleelse G20 konsulteerimisfoorumi loomist, et tuua kokku valitsusvälised organisatsioonid ja G20 riikide tsiviilühiskonna ning ettevõtluse mõjukaimad esindajad;

18.

usub, et praeguse riikide võlakriisi käigus saab selgeks, kas G20 on strateegiliseks poliitilise dialoogi pidamiseks tõhus foorum, kus edendatakse majandus- ja poliitilise juhtimise tõeliselt ülemaailmset süsteemi, mis peegeldaks tärganud ja tärkava turumajandusega riikide omavahelist sõltuvust ning looks võimaluse kõrvaldada süsteemisisene tasakaalutus, mis eelkõige kahjustab arenenud majandusi, kuid pikemas perspektiivis ka tärkava turumajandusega riike, ning soodustada solidaarsust rahvusvahelistel finantsfoorumitel, nagu Rahvusvaheline Valuutafond;

19.

kutsub ELi üles soodustama poliitilist dialoogi ja koostööd BRICS-riikidega, et jõulisemalt edendada finants- ja majanduse juhtimise asutuste, s.t. Bretton Woodsi institutsioonide reformimist eesmärgiga tagada kõigi liikmesriikide laialdane esindatus, arvestades seejuures nende majandusliku osatähtsuse muutumist;

20.

on seisukohal, et tärganud turumajandusega riigid peaksid toetama piirkondlikke organisatsioone, mis hõlmavad BRICS-riike ja teisi tärkava turumajandusega riike, nagu ASEAN või Mercosur, ning ka nende institutsioonide rajamise ja suutlikkuse arendamise protsesse, ja tagama selliste organisatsioonide kohtumistel kõrgetasemelise diplomaatilise kohaloleku;

21.

märgib, et arvestades Hiina, India ja muude Aasia tärkava turumajandusega riikide suureneva ülemaailmse ja piirkondliku mõjuvõimuga võivad nii Ameerika Ühendriigid kui ka EL suunata oma põhitähelepanu, poliitilised jõupingutused ja ressursid järk-järgult ümber Vaikse ookeani piirkonda, ning hakata pidama Põhja-Atlandi mõõdet ja vastastikust koostööd strateegiliselt vähem oluliseks; toonitab, et Aasia riikidele tuleks Euroopa Liidu välispoliitikas pöörata üha suuremat tähelepanu; kutsub üles paremini kooskõlastama USA ja ELi poliitilisi seisukohti Hiina, India ja teiste tärkava turumajandusega Aasia riikide suhtes, et ära hoida poliitika lahknemist selliste riikide suhtes; on veendunud, et kui USA ja EL kooskõlastavad oma jõupingutused, saavutavad nad BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikidega tõhusa, positiivse ja konstruktiivse dialoogi pidamiseks vajaliku poliitilise koostoime; on seisukohal, et lisaks G7 kohtumistele annaks ka korrapärased ELi ja USA tippkohtumised hea võimaluse ühiste eesmärkide kindlakstegemiseks ja strateegia kooskõlastamiseks ülemaailmselt tähtsates küsimustes, kaasa arvatud ka majandusjuhtimine, et jõuda tärkava turumajandusega riikidega ühise lähenemisviisini; tuletab meelde, et Atlandi-ülesed suhted on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt ülitähtsad ning rõhutab USA ja ELi tugevat majanduslikku suhet; on seisukohal, et Atlandi-ülene majandusnõukogu ja Atlandi-ülene õigusloojate dialoog võivad samuti pakkuda võimaluse dialoogiks ja ülevaateks ning selles tuleks käsitleda ka BRICS-riikide ning teiste oluliste tärkava turumajandusega riikide strateegilist kaasamist ELi ja Ameerika Ühendriikide poolt ning võimalusi edendada õigusnormide lähendamist nende riikidega; tuletab meelde vajadust luua Atlandi-ülene poliitikanõukogu, mis oleks ajutine organ välis- ja julgeolekupoliitika süstemaatiliseks ja kõrgetasemeliseks arutamiseks ning kooskõlastamiseks ELi ja USA vahel;

22.

rõhutab, et ülemaailmse ulatusega või ülemaailmse juhtimisega seotud küsimustes peaks tärganud turumajandusega riikide, BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikide vahendajaks olema EL, mitte selle liikmesriigid; usub, et ühtse poliitilise seisukoha saavutamiseks BRICS-riikide ja teiste tärkava turumajandusega riikide suhtes on ülimalt tähtis, et liikmesriigid arendaksid kahepoolseid suhteid maksimaalse läbipaistvusega ja peaksid meeles selliste suhete potentsiaalset mõju ELi poliitikale ja hoiakule; on seisukohal, et EL peaks püüdma saavutada rohkem poliitilist ja majanduslikku ühtsust ja kasvu, et säilitada poliitiline mõjuvõim ja tähtis roll uues mitmepooluselises süsteemis, ning et BRICS-riigid ja tärkava turumajandusega riigid tunnustaksid teda kui vajalikku ja väärtuslikku partnerit;

23.

rõhutab, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident tagaks kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 18 lõikega 4 ja artikli 21 lõikega 3 BRICS-riike ja teisi tärkava turumajandusega riike käsitleva ELi välispoliitika üldise koordineerimise; usub, et EL peaks püüdma kõrge esindaja juhtimisel seostada välis- ja julgeolekupoliitika tihedamalt ELi teiste poliitikavaldkondadega, nagu arengupoliitika, energiajulgeolek, kaubandus, tooraine ja haruldaste muldmetallide kättesaadavus, kliimamuutus ja ränne, et kasutada ära sünergia ning tagada välispoliitika ühtsus ja süsteemsus, mis on suunatud õigusriigi, inimõiguste ja demokraatliku juhtimise ülemaailmsele austamisele; on seisukohal, et ELi strateegiliste partnerite ideed peaks nende põhieesmärkide kajastamiseks veelgi uuendama ja paremini vahenditega varustama; juhib tähelepanu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni COP 17 järeldustele ja rõhutab, et ka edaspidi on vaja teha koos BRICS-riikidega ühtseid ja kooskõlastatud pingutusi, et jõuda edasiviiva kokkuleppeni;

24.

on seisukohal, et ühtne ELi tasandi välispoliitika eeldab ka G7, G8 ja G20 päevakorras olevate teemade paremat kooskõlastamist Euroopa Ülemkogu eesistuja, kõrge esindaja, nõukogu, parlamendi ja komisjoni vahel;

25.

märgib, et EL peaks olema suuteline oma sisemist juhtimisstruktuuri kohandama ja ümber kujundama, et otsustusprotsess võimaldaks arvestada ELi mitmekesisust ja saavutada konsensust; rõhutab selle olulisust, et Euroopa välisteenistuse tegevus toetaks BRICS-riike ja teisi tärkava turumajandusega riike käsitlevat ühtset ELi tasandi välispoliitikat; on arvamusel, et Euroopa välisteenistus peaks tihedas koostöös parlamendiga läbi vaatama ja tugevdama strateegilisi partnerlussuhteid BRICS-riikidega, et saada kasu nende eripärast ning ELiga koostoimimise ja koostöö potentsiaalist; nõuab Euroopa välisteenistuselt horisontaalse ja vertikaalse kooskõlastamise mehhanismide kavandamist, mis lubaks ELi välispoliitikal saada kasu ELi institutsioonilisest sünergiast ja liikmesriikide tihedatest ja sügavatest kahepoolsetest suhetest strateegiliste partneritega, kaasa arvatud BRICS-riikidega ja teiste tärkava turumajandusega riikidega; on seisukohal, et BRICS-riikidega seoses tuleks Euroopa välisteenistuses – lisaks geograafilisele ja temaatilisele töökorraldusele – luua ajutine koordineerimismehhanism, mis tagaks, et kõik BRICS-riike puudutavad poliitikavaldkonnad on omavahel süstemaatiliselt kooskõlas ja kindlaks määratud poliitilised suundumused kajastuvad ka ELi dialoogis tärganud turumajandusega riikidega, nagu USA, Kanada and Jaapan; on seisukohal, et ELi delegatsioonid BRICS-riikides ja teistes tärkava turumajandusega riikides peaksid omavahel rohkem koostööd tegema, et tagada BRICS-riikide vaheliste suhete ja nendevaheliste tundlike teemade pidev jälgimine ja analüüsimine, et oleks võimalik saavutada süsteemsem lähenemisviis; on sellega seoses arvamusel, et ELi delegatsioonid BRICS-riikides peaksid analüüsima vastava BRICS-riigi seisukohti juhtimisküsimustes ning ülemaailmsetes probleemides ja suhetes teiste BRICS-riikidega; on seisukohal, et EL peaks suunama suurendatud jõupingutused ja ressursid ülemaailmse juhtimise süsteemi ja rahvusvaheliste organisatsioonide ümberkujundamises juhtpositsiooni kindlustamisele, et luua ülemaailmsel tasandil kaasavam konsensuse saavutamise ja otsuste tegemise protsess, eriti ÜRO Julgeolekunõukogu reform ja ülemaailmne finantsiline mitmepoolsus;

26.

on arvamusel, et nn tulemuslik mitmepoolsus ja parem kooskõlastamine ülemaailmse juhtimise teemalistel mitmepoolsetel foorumitel peaksid ELi ja BRICS-riikide tõhustatud partnerluses jääma kesksele kohale; soovitab ELil eelkõige jätkata pingutusi nende riikide sellekohaseks kaasamiseks;

27.

on arvamusel, et Euroopa Parlament peaks osalema ELi ja selle strateegiliste partnerite vahelistel kahepoolsetel tippkohtumistel;

28.

usub, et BRICS-riikides asuvate ELi delegatsioonide personali hulka peaks kuuluma ka parlamendi kontaktametnikud, et mõista paremini kõigi nende riikide parlamentaarset mõõdet ning soodustada tihedamat mõlemapoolset koostööd ja dialoogi Euroopa Parlamendi ja kõnealuste riikide parlamentide vahel ning edendada sellistel demokraatlikel foorumitel, nagu G8 ja G20, otsustamisprotsessi demokraatlikku vastutust; on seisukohal, et lisaks olemasolevatele delegatsioonidele Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga suhtlemiseks võiks kaaluda ka delegatsiooni loomist suhtlemiseks Brasiiliaga;

29.

on seisukohal, et BRICS-riike ja teisi tärkava turumajandusega riike käsitleva ELi poliitika kujundamise tõhusa demokraatliku kontrolli tagamiseks ning nende riikidega tiheda parlamentidevahelise dialoogi soodustamiseks peaksid asjassepuutuvad parlamendi töötajad oma teadmisi selles valdkonnas täiendama ning neil peaksid olema asjakohased analüütilised vahendid ja järelevalvesuutlikkus, et olla parlamendiliikmetele abiks tõhusa dialoogi edendamisel; usub lisaks, et sünergiate, institutsioonidevaheliste dialoogide ja koostöö maksimeerimise ning eriteadmiste vahetamise edendamise eesmärgil tuleks kehtestada Euroopa Parlamendi ja Euroopa välisteenistuse vaheline personali vahetussüsteem;

30.

rõhutab, et igasugune suhete süvendamine ja poliitilise koostöö tugevdamine BRICS-riikidega valitsuse tasandil peaks toimuma koos tsiviilühiskonna organisatsioonide vahelise stabiilse dialoogiga; kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone sellega seoses üles looma raamistikku, et hõlbustada ja aidata kaasa kontaktide tekkimisele inimeste vahel ning toetada praegustel ja ühekordsetel programmidel põhinevate kultuurilisi ja akadeemilisi vahetusi eesmärgiga parandada vastastikust arusaamist ning arendada ühistegevusi ja algatusi;

31.

toonitab, et tuleb tõhustada poliitilist dialoogi BRICS-riikidega inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimise vallas; tuletab sellega seoses meelde, et tööõiguse põhireeglite ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni inimväärse töö tegevuskava järgimine on väga oluline aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, kuna see avaldab positiivset mõju riigi majandusele, aidates tagada sotsiaalset ja poliitilist stabiilsust ning tõsta riigi tööjõu oskuste taset;

32.

on rahul komisjoni ülalnimetatud teatisega „Euroopa 2020. aasta strateegia eelarve”, milles tehakse ettepanek järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kohaste rahastamisvahendite ja programmide väljatöötamiseks; rõhutab, et uus partnerluse rahastamisvahend, mille eesmärk on kaitsta ELi poliitilisi- ja majandushuve mujal maailmas ja mis hõlmab ametliku arenguabi tingimustele mittevastavaid meetmeid, peaks olema välispoliitikale suunatud vahend; usub, et selline partnerluse rahastamisvahend võiks aidata tugevdada valitud riikidega poliitilisi sidemeid ja seeläbi ka majandussidemeid, ning tunneb heameelt selle üheks eesmärgiks oleva õigusnormide lähendamise soodustamise üle; on lisaks seisukohal, et partnerlusinstrument peaks hõlmama ajutisi eelarveridasid rahvademokraatia tarbeks, et tugevdada ELi ja eri riikide suhteid ning edendada mõjuvõimu, partnerlust ja lojaalsust; on siiski arvamusel, et ette tuleks näha ka rahalised lisavahendid toetamaks demokratiseerumist, õigusriigi tugevdamist, paremat haridust ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamist; on seisukohal, et uute rahastamisvahendite ja programmide väljatöötamisel tuleks pöörata erilist tähelepanu ajutistele eelarveridadele, mis võimaldaksid toetada tärkava turumajandusega riike ja potentsiaalselt tärkava turumajandusega riike demokraatlike struktuuride tugevdamisel, hea valitsemistava ja õigusriigi põhimõtete väljakujundamisel, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja haridussüsteemide täiustamisel ning sotsiaalse kaasatuse järkjärgulisel suurendamisel; tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle, et tingimuslikkuse põhimõte peab sisalduma kõikides ELi programmides ja rahastamisvahendites ning usub, et see on tähtis tegur, mis võimaldab selliste üldiste väärtuste nagu inimõiguste, demokraatia ja hea valitsemistava edendamisel suuremat mõju avaldada;

33.

kutsub BRICS-riike üles võtma endale rahvusvahelises arengupoliitikas rolli, mis paremini vastaks nende osakaalule maailma SKPs;

34.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama nn lõuna-lõuna suunalisi koostööalgatusi ja osalema kolmepoolsetes koostööprojektides, milles osalevad BRICS-riigid;

35.

peab väga tähtsaks julgustada suuremat ELi koostööd BRICS-riikidega ja teiste tärkava turumajandusega riikidega ülemaailmses juhtimissüsteemis ja rahvusvahelistes organisatsioonides; usub, et EL ja USA peaksid astuma BRICS-riikidega strateegilisse dialoogi seoses rahvusvaheliste organisatsioonide reformimise võimalustega; on seisukohal, et ELi tasandil peaks peegelduma veelgi rohkem see, kuidas maksimeerida ELi rolli, häält ja hääleõigust rahvusvahelistel foorumitel ja saavutada sujuvam kooskõlastus ELi liikmesriikide vahel sellistel foorumitel ja seega ühtsem hoiak BRICS-riikidega positiivse dialoogi, partnerluse ja koostöö saavutamiseks;

36.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, Euroopa Komisjoni presidendile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, nõukogule, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile Poolale, Euroopa Komisjonile ja Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/11

—

võttes arvesse Graham Watsoni ALDE fraktsiooni nimel esitatud ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule kooskõlastatud poliitika väljatöötamise kohta seoses autoritaarsete režiimidega, mille juhtide isiklike ja majandushuvidega seotud ELis toimuva tegevuse suhtes kohaldatakse ELi piiravaid meetmeid (B7-0235/2011),

—

võttes arvesse ÜRO põhikirja ja eriti selle artikleid 1 ja 25 ning VII peatüki artikleid 39 ja 41,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja selle kahte fakultatiivprotokolli,

—

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Euroopa inimõiguste konventsioon),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 28. aprilli 2006. aasta resolutsiooni 1674, milles kinnitatakse uuesti 2005. aasta ülemaailmse tippkohtumise dokumendi sätteid, mis käsitlevad kohustust kaitsta elanikkonda genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja inimsusevastaste kuritegude eest,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas”,

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1267(1999) olukorra kohta Afganistanis ja resolutsiooni 1371(2001) olukorra kohta endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 21 lõiget 2 ning artikleid 22 ja 36,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 215,

—

võttes arvesse nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsust 2003/577/JSK vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus (1),

—

võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2004. aasta dokumenti „Välissuhete volinike töörühma sanktsioonide üksuse loomine (RELEX/Sanktsioonid)” (5603/2004),

—

võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2004. aasta dokumenti „Piiravate meetmete (sanktsioonide) kasutamise aluspõhimõtted” (10198/1/2004),

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Yusuf and Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (EKL 11-3533 (2005)),

—

võttes arvesse nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsust 2006/783/JSK konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (2),

—

võttes arvesse nõukogu 9. juuli 2007. aasta dokumenti „Piiravate meetmete tõhusa rakendamise parimad tavad ELis”(11679/2007),

—

võttes arvesse nõukogu 21. juuli 2007. aasta dokumenti „Ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP rakendamine” (10826/1/2007),

—

võttes arvesse nõukogu 24. aprilli 2008. aasta dokumenti „Piiravate meetmete rakendamise parimate tavade hetkeseisust ELis” (08666/1/2008),

—

võttes arvesse nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta ühist seisukohta 2009/67/ÜVJP, millega ajakohastatakse terrorismivastaste erimeetmete rakendamist käsitlevat ühist seisukohta 2001/931/ÜVJP ja tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2008/586/ÜVJP (3),

—

võttes arvesse nõukogu dokumenti „Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames kasutatavate piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamise ja hindamise suunised”, mis on viimati läbi vaadatud 15. detsembril 2009 (17464/2009),

—

võttes arvesse oma 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni hinnangu andmise kohta ELi sanktsioonidele osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas (4),

—

võttes arvesse direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (5),

—

võttes arvesse liikmesriikide välipoliitika ressursse,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 121 lõiget 3,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0007/2012),

A.

arvestades, et ELi lepingu artiklis 21, mis viidi sisse Lissaboni lepingu artikli 1 lõikega 24, kinnitatakse, et liit juhindub kogu tegevuses järgmisest: „demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine”;

B.

arvestades, et sanktsioone kohaldatakse, pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud ÜVJP eesmärke, mis hõlmavad rahu ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamist, inimõiguste ja põhivabaduste ning õigusriigi põhimõtete järgimist ja heade valitsemistavade edendamist;

C.

arvestades, et ÜVJP raames käsitletakse sanktsioone ja piiravaid meetmeid kergete sunnimeetmetena, näiteks relvaembargod, kaubandussanktsioonid, finants- ja majandussanktsioonid, varade külmutamine, lennukeeld, sissesõidupiirangud, diplomaatilised sanktsioonid, spordi- ja kultuuriürituste boikott ja kolmanda riigiga koostöö katkestamine;

D.

arvestades, et sanktsioonide ja piiravate meetmete kohaldamine on tulemuslik vaid siis, kui see on osa ELi ja selle liikmesriikide ühtsest ja üldisest strateegiast inimõiguste vallas;

E.

arvestades, et nn suunatud sanktsioonid võivad esineda mitmes vormis – isikuliste sanktsioonide, valikuliste majanduslike meetmete ja diplomaatiliste meetmetena, mille hulka kuuluvad viisakeeld, varade külmutamine, ekspordi- või impordikeeld teatavatele kaupadele, lennukeeld, investeerimiskeeld või ametlike suhete piiramine;

F.

arvestades, et liikmesriikide lahkarvamused põhjustavad sageli piiravate meetmete ebaühtlast kohaldamist, mis vähendab ELi usaldusväärsust ja meetmete tõhusust;

G.

arvestades, et EL on oma sanktsioonipoliitikat sageli kohaldanud ebajärjekindlalt – kolmandaid riike, kelle käitumine inimõiguste ja demokraatia küsimustes on ühesugune, on koheldud erinevalt – ning et ta on seetõttu pälvinud kriitikat topeltstandardite kohaldamise eest;

H.

arvestades, et infotehnoloogia arenguga seoses muutuvad riigipiirid üha vähem oluliseks ning see vähendab üleilmastuvas maailmas suutlikkust isoleerida mõni riik või selle ladvik;

I.

arvestades, et enamik riike, kelle suhtes sanktsioone kohaldatakse, kuuluvad ühtlasi kõige rohkem rahvusvahelisest süsteemist isoleeritud riikide hulka ja nimelt nende riikide ühiskond saaks muutusi soodustavast suuremast rahvusvahelisest avatusest kõige enam kasu; arvestades, et mõningatel juhtudel võib teatavate üksikisikute vastu suunatud piiravatel meetmetel olla hoiatav ja psühholoogiline mõju;

J.

arvestades, et otsus ELi sanktsioonide kohaldamise kohta tuleks vastu võtta alles pärast seda, kui on põhjalikult hinnatud, missugune moodus on konkreetses riigis demokraatlike muutuste teostamiseks kõige tõhusam; arvestades, et otsusele tuleks alati lisada sellekohane põhjendus;

K.

arvestades, et Euroopa Liit köidab paljusid autoritaarseid juhte ja nendega seotud isikuid investeeringute, varahalduse ja panganduse ning tervishoiuteenustega ning kui koht, kus saab vabalt reisida ja vabalt kulutada varasid, mille nad sageli on omandanud kahtlasel viisil;

L.

arvestades, et võimalus kasutada võimu oma rikkuse suurendamiseks, muu hulgas sageli riigivara omastades või seda oma isikliku kontrolli all hoides, on autoritaarsetele juhtidele stiimul ja suurendab nende väljavaateid võimu haarata ja seal püsida; arvestades, et on vaja täiendavaid uuringuid, et vähendada igasugust seost välismaise arenguabi või muu abi ning autoritaarsete juhtide ja nende lähikondsete rikastumise vahel;

M.

arvestades, et ilma kooskõlastatud meetmeteta on raske saada täpseid andmeid autoritaarsete juhtide ELis asuvate varade kohta ja EL peab visalt jätkama nende hankimist;

N.

arvestades, et sanktsioonid mõjutavad juhte juhul, kui avaldatakse survet neile isiklikult nii, et see piirab nende võimalusi raha liigutada, investeerida ja juurdepääsu finantsvaradele, kitsendab reisimisvõimalusi ning juurdepääsu teatavatele kaupadele ja teenustele või diplomaatilisele esindatusele;

O.

arvestades, et rahvusvaheliste ja piirkondlike toimijate paljususe tõttu on vaja, et nende vahel toimuks dialoog ning oleksid olemas nende omavahelise konsulteerimise ametlikud ja mitteametlikud mehhanismid;

P.

arvestades, et autoritaarsete režiimide suhtes teostatava tõhusa poliitika oluline osa on tasakaal selget sõnumit ning konstruktiivseid, jõu kasutamist vältivaid lahendusi edastava survediplomaatia (sealhulgas piiravad meetmed) ning ELi ja liikmesriikide välispoliitika vahendite vahel, milles eelistataks kriitilist ja progressiivset dialoogi isolatsioonile;

Q.

arvestades, et teistmismenetlus, millega sanktsioone saab laiendada, pehmendada või lõpetada vastavalt nende juhtide tegevuse muutumisele, kelle vastu sanktsioonid on suunatud, on väga tähtis selleks, et piiravad meetmed oleksid tulemuslikud, ning see menetlus tuleb läbi viia rangelt ja strateegiliselt;

R.

arvestades, et piiravad meetmed peavad olema kooskõlas inimõiguste, rahvusvahelise humanitaarõiguse, nõuetekohase menetluse, proportsionaalsuse ja tõhusa õiguskaitse õiguse põhimõtetega ega tohi mingil juhul tabada sanktsioonide all olevate riikide kõige kaitsetumaid elanikerühmi;

1.

edastab nõukogule järgmised soovitused:

Selgemate määratluste sõnastamine

Tõhusa sanktsioonide poliitika kujundamine

Sidusa poliitika järgimine ELi piires

Tegevus kolmandates riikides

*

* *

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ning teavitamise eesmärgil komisjonile ja Euroopa välisteenistusele.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/18

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 50 ja 54,

—

võttes arvesse komisjoni 21. mai 2003. aasta teatist „Äriühinguõiguse ajakohastamine ja ettevõtete juhtimise parandamine Euroopa Liidus – edasimineku kava” (COM(2003)0284),

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (COM(2010)2020),

—

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus. 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (COM(2010)0608),

—

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest””(COM(2011)0206),

—

võttes arvesse 8. oktoobri 2001. aasta nõukogu määrust (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes (2),

—

võttes arvesse 26. oktoobri 2005. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/56/EÜ piiratud vastutusega äriühingute piiriülese ühinemise kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu otsuseid kohtuasjades Daily Mail  (4), Centros  (5), Überseering  (6), Inspire Art  (7), SEVIC Systems  (8), Cadbury Schweppes  (9) ja Cartesio  (10),

—

võttes arvesse oma 4. juuli 2006. aasta resolutsiooni äriühinguõiguse hiljutiste arengute ja väljavaadete kohta (11),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa osaühingu ja neljateistkümnenda äriühinguõiguse direktiivi kohta registrijärgse asukoha muutmise kohta (12),

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2002/14/EÜ (millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses) kohaldamise kohta (13),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile äriühingu registrijärgse asukoha piiriülese muutmise kohta (14),

—

võttes arvesse oma 23. novembri 2010. aasta resolutsiooni Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava tsiviil-, kaubandus- ja perekonnaõiguslike ning rahvusvahelisest eraõigusest tulenevate aspektide kohta (15),

—

võttes arvesse kodukorra artikleid 42 ja 48,

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A7-0008/2012),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 49 ja 54 tagavad kõikidele äriühingutele asutamisvabaduse; arvestades, et äriühingute piiriülene liikumine on siseturu väljakujundamise üks olulisi tingimusi; arvestades vajadust märkida, et riigis registreeritud olemasoleva äriühingu registrijärgse või tegeliku asukoha ühest liikmesriigist teise üleviimist käsitlevad materiaal- ja menetlusõiguse normid ei ole ühtsel turul ühtlustatud ning et sellega kaasnevad tööhõivealased riskid, haldusprobleemid, tekkivad kulud, sotsiaalsed probleemid ning õiguskindlusetus;

B.

arvestades, et enamik 15. aprillil 2004 lõppenud avalikul arutelul osalenutest pooldasid äriühingu asukoha piiriülest muutmist käsitleva äriühinguõiguse direktiivi vastuvõtmist;

C.

arvestades, et kuna äriühingute asukoha muutmisel kehtivad nõuded on liikmesriigiti erinevad, kinnitatakse Cartesio kohtuasjas tehtud Euroopa Kohtu otsuses, et vaja on äriühingu asukoha piiriülese muutmise ühtlustatud korda;

D.

arvestades, et kuigi komisjon oli seda oma 2007. aasta mõjuhinnangus (16) eeldanud, ei andnud Euroopa Kohus Cartesio kohtuasjas tehtud otsuses äriühingu asukoha muutmise kohta vajalikke selgitusi;

E.

arvestades, et aluslepingu põhjal asjakohaste meetmete kehtestamine äriühingu asukoha muutmise õiguse sisustamiseks on seadusandja, mitte Euroopa Kohtu ülesanne;

F.

arvestades, et äriühingute liikuvust takistavad endiselt suur halduskoormus ning sotsiaalsed ja maksukulud ning et selle põhjuseks on komisjoni 2007. aasta mõjuhinnangus väljendatud seisukoht, milles meetmete võtmisest hoidumist peetakse proportsionaalsemaks lahenduseks, kuna ELi lisameetmed ei ole vajalikud (17);

G.

arvestades, et komisjoni 2007. aasta mõjuhinnang ei hõlma mõju sotsiaal- ja tööhõivepoliitikale, v.a töötajate osalusõigused;

H.

arvestades, et õiguslikest, sotsiaalsetest ja maksunõuetest kõrvalehoidmiseks loodud postkastiaadressiga äriühingute ja riiulifirmade väärkasutamist tuleks ennetada;

I.

arvestades, et äriühingu asukoha piiriülene muutmine peaks olema maksuneutraalne;

J.

arvestades, et äriühingu nõuetekohase toimimise huvides peaks asukoha muutmisel säilima tema senine õiguslik seisund juriidilise isikuna;

K.

arvestades, et asukoha muutmine ei tohiks mõjutada sidusrühmade (vähemusosanikud, töötajad ja võlausaldajad) õigusi, mis tekkisid enne asukoha muutmist;

L.

arvestades, et asukoha muutmise menetlusele peaksid laienema ranged eeskirjad läbipaistvuse ja enne asukoha muutmist sidusrühmade teavitamise osas;

M.

arvestades, et töötajate osalusõigused on äriühingu asukoha muutmisel väga olulised;

N.

arvestades vajadusega tagada äriühinguõiguse direktiivides töötajate osalust reguleerivate eri menetlusnormide vaheline sidusus;

1.

palub komisjonil viivitamata esitada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 50 lõike 1 ja lõike 2 punkti g alusel ning käesoleva resolutsiooni ettepaneku lisas toodud üksikasjalikke soovitusi järgides ettepanek võtta vastu direktiiv äriühingu asukoha piiriülese muutmise kohta;

2.

kinnitab, et nimetatud soovitustes järgitakse põhiõigusi ja subsidiaarsuse põhimõtet;

3.

on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub finantsmõju;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisatud üksikasjalikud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/23

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 214 humanitaarabi kohta,

—

võttes arvesse finantsmäärust (1) ja selle rakenduseeskirju (2),

—

võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta (3),

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone: 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni kodanikukaitse ja humanitaarabi rolli kohta Euroopa katastroofidele reageerimise tõhustamises (4), 19. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Haitis aasta pärast maavärinat: humanitaarabi ja ülesehitustöö (5), 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni hiljutise maavärina kohta Haitil (6), 29. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa konsensuse väljakuulutamise kohta humanitaarabi valdkonnas ning 18. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni humanitaarabi valdkonna Euroopa konsensuse rakendamise, tegevuskava vahekokkuvõtte ja edasise tegevuse kohta (7),

—

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu 2008. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (8) ning 10. mai 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu 2009. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta (9),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet 2008. aasta eelarve täitmise kohta (10) ja aastaaruannet eelarveaasta 2009 eelarve täitmise kohta (11) koos institutsioonide vastustega,

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruandeid nr 3/2006 Euroopa Komisjoni humanitaarabi kohta tsunami ohvritele, nr 6/2008 Euroopa Komisjoni tsunami- ja orkaani Mitch järgse taastamisabi kohta, nr 15/2009 ÜRO organisatsioonide kaudu rakendatava EL-i abi ning otsustamise ja järelevalve kohta ja nr 3/2011 ÜRO organisatsioonide kaudu konfliktidest mõjutatud riikides antava ELi abi tõhususe ja tulemuslikkuse kohta,

—

võttes arvesse humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi (ECHO) aastaaruandeid ja iga-aastaseid tegevusaruandeid 2009. ja 2010. aasta kohta ning nende lisasid,

—

võttes arvesse 2009. aasta aruannet humanitaarpoliitika ja selle rakendamise kohta (COM(2010)0138) ning sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2011)0398),

—

võttes arvesse 2010. aasta aruannet Euroopa Liidu humanitaarabi- ja kodanikukaitse poliitika ning selle rakendamise kohta (COM(2011)0343) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2011)0709),

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja ÜRO finants- ja haldusraamistiku lepingut,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ja humanitaarabiorganisatsioonide partnerluse raamlepingut,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A7-0444/2011),

A.

arvestades, et humanitaarkatastroofide arv, sagedus, ulatus ja raskusaste on märkimisväärselt suurenenud ning nendest on mõjutatud üha rohkem maailma piirkondi;

B.

arvestades, et ELi üleilmne juhtroll humanitaarmeetmetes ning sekkumiste arvu ja sageduse suurenemine ELis ja väljaspool ELi eriti praeguste eelarvepiirangute taustal toovad esile selle, kui oluline on usaldusväärne finantsjuhtimine majanduslikkuse, tõhususe ja tulemuslikkuse põhimõtete alusel;

C.

arvestades, et Haiti ja Pakistani ülisuured katastroofid näitasid veel kord, et ELi käsutuses olevad vahendid katastroofidele reageerimiseks tuleks muuta tulemuslikumaks, kiiremaks ja koordineeritumaks;

1.

võtab teadmiseks ECHO otsusekindluse ja meetmed ELi humanitaarabi tõhususe ja tulemuslikkuse parendamiseks;

2.

rõhutab Euroopa Kontrollikoja aastaaruannetes esitatud arvamust, et ECHO üldine eelkontroll, jälgimis- ja järelevalvesüsteemid, järelauditi mõju ning siseaudit on üldiselt tõhusad; rõhutab aga, et kõigis neis aspektides on arenguruumi;

3.

märgib, et ECHO ja selle valitsusvälistest organisatsioonidest partnerite suhteid reguleeritakse partnerluse raamlepinguga, kuigi meetod, mida kasutatakse eelarve täitmiseks, on otsene tsentraliseeritud eelarve täitmine;

4.

tunneb heameelt suurema paindlikkuse ja tõhususe üle, mida 2008. aasta partnerluse raamleping võrreldes 2005. aasta partnerluse raamlepinguga võimaldab, see sisaldab rohkem tulemustele orienteeritud lähenemisviisi, A- ja P-kontrollmehhanismide kasutuselevõttu, suunistega saavutatud suuremat lihtsustamist ja selgust; kutsub komisjoni üles täiustama järjepidevalt meetmeid, mis parandaksid partnerluse raamlepingu partnerite koostöö tõhusust 2012. aastale järgnevas partnerluse raamlepingus; rõhutab, et koostöö tõhususe parandamine ja partnerluse raamlepingu partnerite ülemäärase halduskoormuse vähendamine on tähtis ja tagab ühtlasi kõrgel tasemel vastutuse ja läbipaistvuse;

5.

kutsub komisjoni üles täiustama meetodeid ja tavasid, millega hinnata, kas võimalik partner vastab partnerluse raamlepingu tingimustele või mitte; tuletab meelde, et enne 2008. aasta partnerluse raamlepingu sõlmimist saadud kogemus näitab, et P-kontrollimehhanismile tuginev partneritele kasulik esialgne hindamine, mis põhines nende sisekontrollisüsteemide ja finantskindluse usaldusväärsusel, oli liiga optimistlik; märgib, et pärast sellise staatuse omistamist esialgse hinnangu alusel viiakse P-kontrollmehhanismi raames partneri sisekontrollisüsteemide audiitorkontrolli läbi harvemini, partneril on lubatud kasutada oma hankemenetlusi ning tema meetmete suhtes ei kohaldata lepingust tulenevaid rahastamise piiranguid; tuletab meelde, et 2008. aasta partnerluse raamlepingu kohase hindamise tulemusena tuli paljud partneritest viia madalamale A-tasemele, st allutada nad A-kontrollimehhanismile;

6.

kutsub komisjoni üles tagama seda, et partnerite süsteemide korrapäraste auditite käigus kindlaks tehtud puudustega tegeleksid õigeaegselt partnerid ise ning juhul, kui nad seda ei tee, võetaks vajalikke meetmeid; tuletab meelde, et välisaudiitorid peavad jätkuvalt tegelema partneritele antavate soovituste kvaliteedi parendamisega, võttes arvesse partnerite spetsiifilisi struktuure, et tagada soovituste vastuvõetavus ja teostatavus; rõhutab, et humanitaarabimeetmete taotluste hindamise dokumentatsiooni tuleb veelgi ratsionaliseerida ja ühtlustada, et üldine võrdlus oleks võimalik;

7.

on seisukohal, et tänu olemasolevatele auditi- ja järelevalvemehhanismidele vastutavad partnerluse raamlepingu partnerid palju enam tõhususe ja tulemuslikkuse hindamise eest kui ÜRO partnerid; märgib aga, et sellist rahvusvahelist organisatsiooni nagu ÜRO ei saa võrrelda partnerluse raamlepingu partneritega;

8.

märgib, et ECHO ja tema ÜRO partnerite suhteid reguleeritakse finants- ja haldusraamistiku lepinguga, samas kui suhteid Punase Risti liikmeskonna ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga reguleeritakse rahvusvaheliste organisatsioonide partnerluse raamlepinguga; tuletab meelde, et mõlemal juhul täidetakse eelarvet ühiselt;

9.

juhib tähelepanu sellele, et ühiselt hallatavate ELi rahaliste vahendite kontrolli ja jälgimise tingimused ning rakendamine on toonud välja olulised puudused; nõuab tungivalt, et komisjon lepiks eelkõige ÜRO allasutustega kokku meetmetes, millele ÜRO organid auditeerimises toetuda saaksid ning millega tugevdada ja parandada olemasolevate kontrollide ja verifitseerimise usaldusväärsust;

10.

tuletab meelde, et finantsmääruse käimasolev läbivaatamine näitab, et ÜRO ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu suunatud ELi rahalisi vahendeid hallatakse kaudse eelarve täitmise eeskirjade kohaselt;

11.

rõhutab, et ELi rahaliste vahendite kaudse eelarve täitmise kontrollinõuded peavad olema sama ranged kui halduskoostöö kontrollinõuded; nõuab, et ECHO partnerid võtaksid ELi rahaliste vahendite kaudse eelarve täitmise eest samal tasemel vastutuse, nagu see on ette nähtud komisjoni finantsmääruse ettepaneku artikli 57 lõikes 5; rõhutab, et juurdepääs ECHO partnerite auditiaruannetele on väga oluline, et kontrollida ELi eelarvest rahastatavate meetmete usaldusväärset finantsjuhtimist;

12.

nõuab, et audititulemused tehtaks eelarve täitmisele heakskiidu andmise eest vastutavale institutsioonile kättesaadavaks õigel ajal, sellega ei piirata Euroopa Kontrollikoja või Euroopa Pettustevastase Ameti volitusi ja pädevust;

13.

peab kahetsusväärseks ÜRO aruannete üldist olemust, aruannetes ei esitata piisavalt teavet tulemuste kohta; juhib tähelepanu sellele, et ÜRO ühekordse audiitorkontrolli põhimõtte ja asjaolu tõttu, et komisjoni kontrolli ulatus on piiratud kontrollide ja jälgimisega, on ÜRO aruanded siiski oluline teabeallikas vastutuse ja läbipaistvuse tagamiseks;

14.

kutsub komisjoni üles tagama seda, et ÜRO aruanded sisaldaksid piisavalt teavet aruande ajakava raamesse jäävate projektide tulemuste, st väljundi ja tagajärgede kohta; rõhutab, et mõõdetavad tulemuste ja mõju näitajad peavad olema aruandluskriteeriumide lahutamatu osa; taunib asjaolu, et rohkem kui 70% ECHO vastustest Euroopa Kontrollikoja küsimustikule eriaruande nr 15/2009 jaoks näitavad, et ÜRO aruannetega hilineti, ning palub, et komisjon annaks teavet selle kohta, milline on hetkeolukord;

15.

juhib tähelepanu sellele, et komisjon ning finants- ja haldusraamistiku lepingule allakirjutanud tõlgendavad finants- ja haldusraamistiku lepingu kontrolliklauslit erinevalt, eelkõige kontrollide teostamise küsimuses; tunneb heameelt standardsete kontrollialaste suuniste vastuvõtmise üle 2009. aasta juulis, sest need pakuvad täiendavaid juhiseid kontrolliklausli kasutamise tõlgendamiseks ja selgitamiseks; tuletab meelde, et vastavalt ECHO välisauditi osakonna ja Euroopa Kontrollikoja viimastele järeldustele, mis esitati iga-aastase kinnitava avalduse raames, võiks kokkulepitud kontrollialaseid suuniseid ja kontrolliklauslit veelgi enam selgitada;

16.

märgib, et välisauditi osakond on 2010. aastal humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi peakorterites toimunud töötajate arvu suurendamisest (247-lt töötajalt 289-le) väga vähe kasu saanud;

17.

taunib raskusi, mida Euroopa Kontrollikoda on kogenud seoses teabe kättesaadavusega ÜRO partnerite tegevuse kohta; tuletab meelde, et finants- ja haldusraamistiku lepingu kontrolliklausli kohaselt võivad EL ja seega Euroopa Kontrollikoda läbi viia kohapealse finantskontrolli ning ÜRO peab tagama kogu asjakohase finantsteabe; rõhutab, et ÜRO peab tagama Euroopa Kontrollikojale vajaliku juurdepääsu teabele ja täitma seega finants- ja haldusraamistiku lepingu kontrolliklauslit;

18.

tervitab maailma toiduabi programmi ja ÜRO Lastefondi (UNICEF) läbirääkimiste positiivseid tulemusi, mille kohaselt muudeti maailma toiduabi programmi ja UNICEFi eeskirju nii, et nende siseauditite aruanded tehakse ECHO-le kättesaadavaks; kutsub ECHO-t pidama viivitamata samalaadseid läbirääkimisi teiste ÜRO allasutustega, selleks et tagada lihtne ja mittebürokraatlik juurdepääs nende siseauditite aruannetele; kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamendi pädevaid komisjone läbirääkimiste edenemisest iga kuue kuu tagant; rõhutab, et siseauditite aruanded tuleb teha komisjonile kättesaadavaks elektrooniliselt ja mitte ainult vastavate ÜRO allasutuste ruumides;

19.

tuletab meelde, et 2010. aastal alustati maailma toiduabi programmiga läbirääkimisi eesmärgiga leppida kokku ühises meetodis, mille alusel maailma toiduabi programm auditeerib ELi rahastatud projekte; kutsub komisjoni üles seda eesmärki edukalt ellu viima ja pidama samalaadseid läbirääkimisi teiste ÜRO partneritega;

20.

tervitab Kõrgemate Kontrolliasutuste Rahvusvahelise Organisatsiooni (INTOSAI) raames loodud ja Euroopa Kontrollikoja liikme juhitava katastroofiabiga seotud aruandluse ja auditite töörühma senist tööd; tuletab meelde, et selle tegevuse kaks peamist eesmärki on i) koostada juhised ja teha kindlaks head tavad eesmärgiga saavutada lõpptulemusena üks integreeritud aruandlusmudel ning ii) koostada juhised ja teha kindlaks head tavad katastroofiabiga seonduva auditeerimise valdkonnas;

21.

on arvamusel, et see on oluline samm läbipaistvuse ja vastutusega seotud probleemide lahendamise suunas koostöös ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega; julgustab töörühma täitma oma ülesandeid kindlaks määratud ajakava raames;

22.

juhib tähelepanu asjaolule, et seoses humanitaar- ja arendusmeetmeteks ette nähtud ÜRO rahaliste vahendite väärkasutusega Põhja-Korea valitsuse poolt 2006. aasta lõpus on ÜRO rahaliste vahendite haldamist palju kritiseeritud läbipaistvuse, aruandluse, tõhususe ja tulemuslikkuse puudumise tõttu; peab kahetsusväärseks, et ÜRO reform sellistes küsimustes nagu läbipaistvus ja aruandlus ei ole veel märkimisväärset edu toonud; rõhutab, et ELi liikmesriigid peavad näitama üles suuremat poliitilist tahet, sihikindlust ja järjepidevust reformi edendamiseks ja suurema vastutuse tagamiseks; kutsub liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat pidama seda küsimust esmatähtsaks ja edendama selle lahendamist;

23.

on seisukohal, et humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadil oleks kasulik püüda koos oma partneritega leida uusi rahastamisviise; kutsub samal ajal üles jälgima, et Euroopa humanitaarabiprogrammide rahastamisel ja elluviimisel oleks mitu osalejat – ÜRO, Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumine, valitsusvälised organisatsioonid –, kuna suurõnnetused on tihti rahvusvahelised ning nõuavad mitmepoolset ja kooskõlastatud tegutsemist; ergutab humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi talitusi ja kohapealseid eksperte tegema tööd kohalike sidusrühmade suutlikkuse parandamiseks ning kohapealse hindamise ja kiirreageerimise võimekuse suurendamiseks;

24.

juhib tähelepanu sellele, et humanitaarabi korraldamise oluline eeldus on vajaduste täpne ja asjakohane hindamine; tunnistab, et tänu ülemaailmsele abivajaduste hindamisele ja unustatud kriiside hindamisele vastab ECHO hallatav humanitaarabi olulisele kriteeriumile, olles üksnes vajaduspõhine; rõhutab, et komisjon peab jätkuvalt pingutama ja osalema arutelus, kuidas panna paika paremini kooskõlastatud ja ühtsem vajaduste hindamine; tervitab sellega seoses komisjoni ja ÜRO dialoogi;

25.

juhib tähelepanu sellele, et humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi partnerid teevad head tööd tänu tõhusale valikumenetlusele (eelkõige partnerluse raamlepingu abil) ning tänu humanitaarabi valdkonnale kohaldatavate normide ja tavade väljatöötamisele; rõhutab lisaks, et tõhus järelevalve rahaliste vahendite kasutamise üle erasektori audiitorfirmade poolt partnerite juures läbiviidavate auditite kaudu on oluline ja suurendab humanitaarabi valdkonna legitiimsust; märgib siiski – soovides säilitada partnerite mitmekesisuse ja tagada rahaliste vahendite kättesaadavuse väikestele ja keskmise suurusega valitsusvälistele organisatsioonidele –, et rahaliste vahendite saamise haldusmenetlused on keerulised ja halduskulud on valitsusväliste organisatsioonide jaoks liiga suured ning audititega seoses on personali vähesuse tõttu raskusi, ning nõuab, et kasutatavaid vahendeid kohandataks vastavalt humanitaarabi valdkonna spetsiifikale ja kohapealsetele vajadustele, et tagada humanitaarabi õige suunitluse ja eri abiorganisatsioonide tegevuse kooskõlastamine juba varases etapis;

26.

tunnustab humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi jõupingutusi, et edendada uuenduslikke lähenemisviise, nagu näiteks kassapõhine lähenemisviis ja eelkõige tingimusteta ülekanded, mis on suunatud kõige kaitsetumatele rühmadele; märgib, et need kohalikku turgu kasutavad lähenemisviisid võivad olla tõhusamad ja nendega ei pruugi kaasneda suurem katteta antava toetuse risk kui mitterahalise abi puhul; ergutab seetõttu humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraati jätkama kassapõhiste lähenemisviiside väljatöötamist ja kutsuma oma partnereid üles neid lähenemisviise kasutama;

27.

tuletab meelde peakorteris kolmes etapis tehtud auditite järeldusi, milles ECHO välisauditi osakond hindas ECHO ja selle partnerite finantssuhete olemust ja kindlust ning millest selgus, et rahalisi vahendeid, mille komisjon kättesaadavaks tegi, on tervikuna kasutatud mõistlikkuse piires ning vastavalt kehtivatele eeskirjadele ja määrustele;

28.

märgib, et enamikus soovitustes, mis tulenevad peakorteris välisauditi osakonna tehtud audititest partnerluse raamlepingu partnerite kohta, osutatakse eeskirjadele, mis käsitlevad partnerite korraldatavaid hankeid; juhib tähelepanu peakorteris tehtud auditite ühele peamisele tulemusele, mille kohaselt ei ole kõik partnerluse raamlepingu partnerid (nii A- kui P-kontrollimehhanismi partnerid) kehtestanud korda, mis vastaks täielikult 2008. aasta partnerluse raamlepingu IV lisa põhimõtetele; märgib, et palju küsitavusi on seoses täielike hanketoimikute esitamisega ning paremini dokumenteeritud ja usaldusväärsete hankemenetluste kehtestamisega;

29.

märgib, et partnerluse raamlepingu partnerid peavad tegelema järgmiste küsimustega: kehtestama asjakohased sisekontrollimehhanismid, parandama finantskulude jaotamise süsteeme ja muutma need läbipaistvamaks, parandama puudused raamatupidamissüsteemides ja kvaliteedistandardite täitmist juhatuse poolt, töötama välja riskijuhtimismenetluse kogu organisatsiooni jaoks ning tõstma teadlikkust ohtudest seoses pettuse ja korruptsiooniga;

30.

märgib, et ECHO partnerid võivad kasutada humanitaarmeetmete toetamisega seotud tegevuseks alltöövõtjatena koostööpartnereid; taunib asjaolu, et partnerluse raamlepingu partneritel puuduvad oma koostööpartneritega seoses asjakohased menetlused, ülevaade ja õige haldamine; kutsub seetõttu komisjoni üles seda küsimust lahendama, võttes arvesse ohtu, mida need asjaolud võivad pettuse korral põhjustada, aga ka juurdepääsu puudumist alusdokumentidele ja asjaolu, et ECHO-l puuduvad mehhanismid alltöövõtulepinguga seotud koostööpartnerite kindlakstegemiseks;

31.

usub, et humanitaarabi saajate tegelik ja järjepidev kaasamine abi kavandamisse ja haldamisse on humanitaarabikatastroofide korral reageerimise kvaliteedi ja kiiruse üks olulisi tingimusi, eelkõige pikemaajaliste kriiside korral; juhib tähelepanu sellele, et paljudel juhtudel puuduvad ametlikud mehhanismid, mille kaudu humanitaarabi saaja asjassepuutuvale partnerile kaebusi või tagasisidet esitada saaks, või ei ole teabeandjate kaitset käsitlevaid selgeid eeskirju; rõhutab, et see on oluline meede tõhususe ja aruandekohustuse parandamiseks ning abivahendite võimaliku väärkasutamise ärahoidmiseks; kutsub ECHO-t üles töötama viivitamata välja sellised mehhanismid;

32.

tuletab meelde välisauditi osakonna soovitust, mille kohaselt on vaja täiustada humanitaarabi jaotamise ja jaotamisjärgset järelevalvet, mille viivad läbi protsessis mitteosalevad töötajad, nii et saaks hinnata, kas vajaduste hindamises on tuvastatud kõik vajadused ja kas need vajadused on rahuldatud; kutsub komisjoni üles rakendama selle järelevalvetegevuse käigus omandatud õppetunde;

33.

tuletab meelde Euroopa Kontrollikoja eriaruandes nr 15/2009 esitatud arvamust, et strateegilisi ja õiguslikke nõudeid partnerite objektiivseks ja läbipaistval viisil valimiseks järgitakse ebapiisavalt praktiliste kriteeriumide kehtestamisel, et toetada otsuse tegemist ÜRO partnerite puhul; kutsub komisjoni üles süsteemselt läbi viima ja dokumenteerima ametlikke hinnanguid, kus võrreldakse ÜRO ja muude partnerite abi andmise mehhanisme;

34.

märgib, et lisaks kaudsete kulude hüvitamisele (kuni 7% meetme eelarvest), nt kulud, mis ei ole otseselt seotud konkreetse projekti elluviimisega, rahastab komisjon mitmeid projektiga otseselt kaasnevaid kulusid (otsesed kulud), kaasa arvatud tegevusega otseselt seotud kohapealsete büroode, personali ja transpordiga seotud toetuskulud; juhib tähelepanu sellele, et toetuskulude, nagu transport, ladustamine ja käsitsemine (nt toiduabi), ulatus on väga erinev; tunnistab, et selle põhjus võib olla konkreetsele riigile omane ja sõltuda oludest, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et see võib tuleneda ka vajadusest lihtsustada operatsioone nii, et need oleksid kulutõhusamad; teeb ettepaneku, et komisjon hindaks toetuskulude taset konkreetse projektiliigi tavapärase ulatuse või sihttaseme alusel, et määrata kindlaks, kas see on mõistlik;

35.

rõhutab, et lisaks olulistele kriteeriumidele, nagu kogemused ja pädevus, varasemad tulemused, kooskõlastamine, dialoog ja kiirus, peab partnerite valikul olema oluline kriteerium ka kulutõhusus; toob positiivselt esile asjaolu, et ECHO töötab praegu välja võrdlevat kuluteabesüsteemi (Cost Observed for Results), mis põhineb võrreldavatel ühikuhindadel; rõhutab, kui tähtis on kasutada selle vahendi kaudu saadavat teavet kavandatavate projektide kulutõhususe hindamiseks;

36.

juhib tähelepanu asjaolule, et tihti saadakse ECHO eelarve kokku kas hädaabireservi või Euroopa Arengufondi välisabi rubriigis muudelt eelarveridadelt tehtavate ümberpaigutuste kaudu; peab eelarve suurendamist struktuuriliseks probleemiks; rõhutab, et on vaja koostada realistlik eelarve, eraldades looduskatastroofide või humanitaarabi jaoks ettenähtud vahendeid lähtuvalt kinnitust leidnud kogemustest, millised on olnud kulutused eelnevatel aastatel;

37.

rõhutab, et Euroopa Liit peab tugevdama suutlikkust reageerida suurtele loodusõnnetustele, mida esineb üha sagedamini; tuletab sellega seoses meelde, et Euroopa Parlament on juba mitu aastat palunud muuta humanitaarabi eelarve realistlikumaks, et vältida asjaomaste eelarveridade pidevat alarahastamist, see annaks rahastamisel teatava manööverdamisruumi kogu eelarveaasta jooksul ning säilitaks järjepideva tasakaalu ühelt poolt humanitaarkatastroofide vältimiseks ja teiselt poolt looduse või inimtegevuse põhjustatud hädaolukordadele kiireks reageerimiseks võetavate meetmete rahastamise vahel;

38.

väljendab heameelt komisjoni hiljutise teatise üle, mis käsitleb mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2014–2020 ning milles nähakse kõnealuseks perioodiks ette humanitaarabi rahastamisvahendi eelarve suurendamine 6,4 miljardi euroni (s.t iga-aastane eelarve oleks keskmiselt 915 miljonit eurot, samas kui perioodil 2007–2013 on see 813 miljonit eurot); võtab samuti rahuloluga teadmiseks asjaolu, et hädaabireservi rahalisi vahendeid suurendatakse samal perioodil 2,5 miljardi euroni, ja ettepaneku kanda reservi kasutamata vahendid üle järgmisesse aastasse, ning nõuab komisjonilt, et asjaomased vahendid jääksid peamiselt kiireloomuliste humanitaarvajaduste katmiseks;

39.

nõuab, et ELi eelarvest toetataks meetmeid, mille eesmärk on katastroofe ennetada, nendeks valmistuda, neid ära hoida ja neile kiiremini reageerida, samuti meetmeid, mis võimaldavad paindlikumalt algatada arengupoliitika meetmeid kriisiolukordade lahendamiseks; peab kahetsusväärseks, et hädaabi, taastustöö ja arengu ühendamiseks tehtud konkreetsed edusammud on endiselt tagasihoidlikud, kuigi viimastel aastatel on selleks võetud mitmeid poliitilisi kohustusi;

40.

nõuab seetõttu, et hädaabi andmise etapist arengukoostöö etappi üleminekul kasutataks abi järjepidevuse tagamiseks rohkem ja paremini hallatavaid vahendeid ning et aruteludes keskendutaks rohkem olemasolevate rahastamisvahendite paindlikumaks muutmisele ja vastastikusele täiendavusele, eriti Euroopa Arengufondi ja arengukoostöö rahastamisvahendi riike või piirkondi käsitlevate strateegiadokumentide raames; kutsub üles pöörama erilist tähelepanu lastele, rasedatele ja väikelaste emadele ning varustama neid toidu ja rõivaste, transpordi- ja evakuatsioonivahendite ning soovimatute raseduste ja suguhaiguste ärahoidmiseks vajaliku meditsiinivarustusega, sest need meetmed on praeguste rahastamismehhanismide puhul esmatähtsad;

41.

soovitab sel hädaabi andmiselt arengukoostööle ülemineku ja taastamise etapil keskenduda eeskätt kohalike asutuste suutlikkuse suurendamisele ning kohalike valitsusväliste organisatsioonide ja ühenduste aktiivsele osalemisele projektide kavandamisel ja elluviimisel, et panna alus kvaliteetsetele ja tõhusatele inimarengu programmidele ja neid programme soodustada;

42.

leiab, et ECHO rahastatavad meetmed on nõuetekohaselt nähtavad; tunnistab selliste meetmete olulisust, mis tagavad nähtavuse vastutuse osas ning aitavad vähendada topeltrahastamise ohtu; rõhutab, et sellest ei tohiks saada vahend humanitaarabiasutuste enesereklaamiks ja see ei tohiks kaasa tuua võistlemist nähtavuse pärast abivajajate tegelike vajaduste täitmise arvelt;

43.

leiab, et konsortsiumide pidevalt suurenev osakaal võib olla positiivne, kuna see kiirendab humanitaarabi andmist ja parandab kooskõlastamist; kutsub komisjoni üles andma selgemaid juhiseid, et kindlustada läbipaistvus ja tagada, et konsortsiumid ei mõjuta negatiivselt valitsusväliste organisatsioonide ning eelkõige väikeste ja keskmise suurusega organisatsioonide mitmekesisust;

44.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on hädaabi, taastustöö ja arengu ühendamine, et tugevdada nende eri abiliikide vahelisi seoseid ning tagada humanitaarabi sujuv üleminek arenguabiks; rõhutab, et hädaabi, taastustöö ja arengu koordineerimise, tõhususe, tulemuslikkuse ja järjepidevuse parandamiseks on veel palju teha;

45.

tunneb heameelt asjaolu üle, et ECHO edendab suurõnnetuste ohu vähendamist DIPECHO-programmi kaudu ja humanitaarmeetmete lahutamatu osana;

46.

kutsub ECHO-t üles keskenduma rohkem humanitaarmeetmete jätkusuutlikkusele; nõuab tungivalt, et ECHO ja muud vastavad komisjoni talitlused paneks suuremat rõhku suurõnnetuste ohu vähendamisele ja katastroofideks valmisolekule ning ohus oleva elanikkonna vastupanuvõime tugevdamisele, selleks tuleks suurendada suutlikkust, viia läbi koolitusi ja üldsuse teadlikkuse tõstmise meetmeid ning luua tõhusad varajase hoiatamise süsteemid katastroofiohtlikes ja kriisolukorras riikides, et võimaldada neil asjakohaselt reageerida;

47.

on veendunud, et tõhusa humanitaarabi andmise seisukohalt on olulise tähtsusega kultuuritraditsioonide tundmine; rõhutab näiteks, et humanitaarmeetmete käigus jagatavad tooted peavad olema kohalikule kogukonnale sobivad ja vastuvõetavad;

48.

kutsub ECHO-t üles üksikasjalikult kaaluma humanitaarabi võimalikke negatiivseid mõjusid; juhib tähelepanu näiteks sellele, et toiduabi ülejääk võib mõjuda ebasoodsalt kohalikule toidutootmisele, mõjutada negatiivselt kohalikke turgusid ning ohustada seega toiduga kindlustatust pikemas perspektiivis;

49.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks humanitaar- ja arenguabi parema ühtsuse ja vastastikuse täiendavuse nii poliitilisel tasandil kui ka tavaelus;

50.

on seisukohal, et praegune terav toidukriis Aafrika Sarvel on ka rahvusvahelise humanitaar- ja arenguabi ühtsuse ja vastastikuse täiendavuse puudumise traagiline tagajärg; juhib tähelepanu sellele, et erinevalt loodusõnnetustest on see aeglaselt arenevast kriisist järk-järgult laienenud humanitaarkatastroofiks; tuletab meelde, et kahjuks on põud ja toidupuudus muutunud Aafrika Sarvel korduvaks nähtuseks; taunib asjaolu, et vaatamata sellele tegelikkusele ja tohutule hulgale arenguabile, mida sellesse piirkonda viimastel aastakümnetel on saadetud, ei ole kohalike põllumajandustootjate omavarustatuse parandamisel ja seega jätkusuutlikkuse tagamisel nähtavaid tulemusi saavutatud;

51.

tõdeb kahetsusega, et 2010. aasta läheb ajalukku kahe ülisuure katastroofi aastana: laastavale maavärinale Haitil järgnesid kooleraepideemia ja ennenägematud üleujutused Pakistanis;

52.

märgib, et 2010. aastal eraldas ECHO 122 miljonit eurot Haitile ja 150 miljonit eurot Pakistanile ning et ECHO poolt Pakistanile eraldatud humanitaarabi oli suurim sekkumine, mis eales ühe aasta jooksul on läbi viidud;

53.

tunnistab, et nende katastroofide ulatus ja nendega seotud raskused, kaasa arvatud füüsiline juurdepääs ja julgeolekuprobleemid, muutsid olud äärmiselt keeruliseks; juhib tähelepanu sellele, et mõlema katastroofi korral ilmnesid samalaadsed probleemid;

54.

juhib tähelepanu sellele, et humanitaarabi tõhususe ja tulemuslikkuse oluline tingimus on tõhus rahvusvaheline kooskõlastamine; tunnistab ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo egiidi all tegutsemise lisaväärtust ja vajadust selle järele humanitaarabioperatsioonides;

55.

märgib, et komisjon toetab ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibürood märkimisväärselt; taunib asjaolu, et Haiti ja Pakistani kogemus tõid esile humanitaarasjade koordineerimisbüroo praeguse ebapiisava koordineerimissuutlikkuse; rõhutab, et humanitaarasjade koordinatsioonibüroo suutlikkust oma koordineerivat ülesannet täita vähendasid väike võimsus, ekslik vajaduste hindamine ja ainult osaliselt toimivad elektroonilised vahendid infotöötluseks;

56.

märgib, et komisjon on ÜROd klastrisüsteemi arendamisel ja täiendamisel märkimisväärselt toetanud; rõhutab, et mõlema katastroofi puhul ilmnes, et tõhususe, tulemuslikkuse ja koordineerimise valdkonnas ning omavastutuse ja aruandluse tugevdamise osas on veel palju teha;

57.

juhib tähelepanu sellele, et komisjon ei andnud parlamendi raportöörile ECHO partnerite lõplikke kirjeldavaid ja finantsaruandeid humanitaarmeetmete rakendamise kohta pärast Haiti ja Pakistani katastroofe 2010. aastal, põhjendades seda sellega, et need aruanded sisaldavad tundlikku teavet ECHO partnerite kohta; rõhutab, et parlamendil peab olema juurdepääs sellistele aruannetele või vähemalt peamistele faktidele meetmete rakendamise tõhususe ja tulemuslikkuse kohta, selleks et oleks võimalik hinnata nende usaldusväärset finantsjuhtimist;

58.

juhib tähelepanu sellele, et Haitile eraldatud abiga seotud probleemide tõttu lähetab eelarvekontrollikomisjon delegatsiooni Haitisse;

59.

kutsub komisjoni üles tõstatama ÜROga seonduvaid küsimusi asjaomastes ÜRO organites;

60.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/32

—

võttes arvesse komisjoni talituste 4. veebruari 2011. aasta töödokumenti „Avalik arutelu: Euroopa ühtne lähenemisviis ühistele kahjunõuetele” (SEC(2011)0173),

—

võttes arvesse komisjoni 2011. aasta juunis avaldatud suunisdokumendi kavandit „Kahju suuruse kindlakstegemine Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumisel põhinevate kahju hüvitamise nõuete korral”,

—

võttes arvesse direktiivi 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni 2009. aastal avaldatud konsultatsioonidokumenti rohelise raamatu „Kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks” järelmeetmete aruteluks,

—

võttes arvesse oma 26. märtsi 2009. aasta resolutsiooni valge raamatu „EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamise kohta” teemal (2),

—

võttes arvesse komisjoni 27. novembri 2008. aasta rohelist raamatut „Kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks” (COM(2008)0794),

—

võttes arvesse oma 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni 2009. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta (3),

—

võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2008. aasta rohelist raamatut, mis käsitleb EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamist (COM(2008)0165),

—

võttes arvesse 9. mai 2010. aasta Monti aruannet „Ühtse turu uus strateegia”,

—

võttes arvesse komisjoni 13. märtsi 2007. aasta teatist „EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013: Tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” (COM(2007)0099),

—

võttes arvesse oma 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni alternatiivse vaidluste lahendamise kohta tsiviil-, kaubandus- ja perekonnaasjades (4),

—

võttes arvesse oma 13. septembri 2011. aasta resolutsiooni, mis käsitleb vahendusmenetluse direktiivi rakendamist liikmesriikides, selle mõju vahendusmenetlusele ja selle vastuvõtmist kohtute poolt (5),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamusi (A7-0012/2012),

A.

arvestades, et Euroopa õigusalal peab kodanikel ja ettevõtetel lisaks õigustele olema ka võimalus neid õigusi tegelikult ja tõhusalt jõustada;

B.

arvestades, et hiljuti on vastu võetud ELi õigusakte, mille mõte on võimaldada piiriüleste olukordade pooltel kas oma õigusi tulemuslikult jõustada (6) või taotleda vahendatavat kohtuvälist lahendit (7);

C.

arvestades, et alternatiivse vaidluste lahendamise meetodi eelised on vaieldamatud ja et kõikidele ELi kodanikele tuleks tagada õiglane juurdepääs õiguskaitsele;

D.

arvestades, et vastavalt 2011. aasta märtsis avaldatud Eurobaromeetri kiiruuringule „Tarbijate hoiakud piiriülese kaubanduse ja tarbijakaitse suhtes” oleks 79% Euroopa Liidu tarbijatest rohkem valmis oma õigusi kohtus kaitsma, kui neil oleks võimalik teha seda ühises kohtuasjas;

E.

arvestades, et õigusrikkumiste tõttu kannatanud tarbijad, kes soovivad algatada kohtuasja kahjuhüvitiste saamiseks individuaalsel alusel, kohtavad sageli olulisi takistusi seoses õiguskaitsevahendite juurdepääsetavuse, tulemuslikkuse ning kohati suurtest kohtukuludest tuleneva kulukusega, millele lisandub võimalik psühholoogiline kahju, keerukas ja pikk menetlus ning teabe puudumine võimalike õiguskaitsevahendite kohta;

F.

arvestades, et kui rühm kodanikke on langenud sama rikkumise ohvriks, ei pruugi eraldi hagid endast kujutada tulemuslikku võimalust ebaseadusliku tegevuse peatamiseks või hüvitise saamiseks, eelkõige siis, kui üksikjuhtumil saadud kahju on menetluskuludega võrreldes väike;

G.

arvestades, et mõnedes liikmesriikides ei toimi olemasolev ELi tasandi tarbijate kahjunõuete hüvitamise ning jõustamise kord rahuldavalt, või ei tunta seda korda piisavalt ja kasutatakse seetõttu piiratud määral;

H.

arvestades, et Euroopa Liidu turgude integreerimine ning sellest tulenev piiriüleste toimingute kasv tõstab esile vajaduse Euroopa Liidu ühtse lähenemisviisi järele, et tegeleda juhtumitega, kus paljud tarbijad jäävad hüvitisest ilma, kuna mitmes liikmesriigis kehtestatud ühiste kahjuhüvitamistaotluste menetlused ei paku lahendusi piiriüleste juhtumite jaoks;

I.

arvestades, et riigi ja Euroopa tasandi ametiasutustel on ELi õiguse jõustamisel keskne roll ning eraõiguslik õigusaktide täitmise tagamine peaks avalikku jõustamist ainult täiendama, mitte aga asendama;

J.

arvestades, et avalik jõustamine rikkumiste peatamise ning trahvide määramise teel ei võimalda iseenesest tarbijatele tekitatud kahju hüvitamist;

K.

arvestades, et kui nõuded liidetakse ühiseks kahjunõudemenetluseks või lubatakse avalikes huvides tegutseval esindusorganil või -kogul selline nõue esitada, võib see poolte jaoks menetlust lihtsustada ning kulusid vähendada;

L.

arvestades, et ühistel kahjunõuetel põhinev süsteem võib üksikisiku õiguskaitset asjakohaselt täiendada, mitte aga asendada;

M.

arvestades, et kõigi ettepanekute puhul, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, peab komisjon arvesse võtma subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

1.

kiidab eespool nimetatud horisontaalse konsulteerimise heaks ning rõhutab, et ebaseaduslike tavade ohvrid – nii kodanikud kui ettevõtted – peavad saama nõuda oma isiklike kahjude hüvitamist, eelkõige üksikult esinevate ja hajuvate kahjude puhul, kus kulurisk ei pruugi olla saadud kahjuga proportsionaalne;

2.

võtab teadmiseks USA Ülemkohtu jõupingutused piirata kergemeelset kohtusse pöördumist ja USA kollektiivse hagi süsteemi (8) kuritarvitamist ning rõhutab, et Euroopa peab hoiduma USA stiilis kollektiivse hagi süsteemi või mis tahes süsteemi kehtestamisest, mis ei arvesta Euroopa õigustraditsioone;

3.

tunneb heameelt liikmesriikide jõupingutuste üle ebaseadusliku käitumise ohvrite õiguste tugevdamiseks, kehtestades või valmistudes kehtestama õigusakte eesmärgiga lihtsustada kahjunõudeid, vältides samas kohtumenetluse kuritarvitamise kultuuri, kuid möönab samas, et riiklikud ühiste kahjunõuete esitamise mehhanismid on eelkõige ulatuselt ja menetluse iseloomult väga erinevad, mis võib kodanikke takistada oma õigusi kasutamast;

4.

väljendab heameelt komisjoni töö üle Euroopa ühtse lähenemisviisi kujundamisel ühiste kahjunõuete suhtes ning palub komisjonil oma mõjuhinnangus näidata, et tulenevalt subsidiaarsuse põhimõttest tuleb võtta ELi tasandil meetmeid liidu praeguse õigusraamistiku täiustamiseks, et võimaldada rikkumiste ohvrite kahjude hüvitamist ning sellega suurendada tarbijate usaldust ja muuta siseturu toimimine sujuvamaks;

5.

rõhutab ühiste kohtuasjade võimalikke eeliseid väiksemate kulude ja suurema õiguskindluse näol nii hagejate, kostjate kui ka kohtusüsteemi jaoks, sest see võimaldab vältida sarnaste hagide üheaegset menetlemist;

6.

on veendunud, et konkurentsi valdkonnas on avalik jõustamine oluline selleks, et rakendada aluslepingute sätteid, täielikult täita ELi eesmärgid ning tagada ELi konkurentsiõiguse jõustamine komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste poolt;

7.

tuletab meelde, et praegu on ainult liikmesriikidel õigus võtta vastu riiklikke eeskirju, millega nähakse ette eraldatava hüvitise suurus; samas märgib, et riikliku õiguse täitmine ei tohi takistada Euroopa õiguse ühetaolist kohaldamist;

8.

kutsub komisjoni üles põhjalikult kaaluma, mis oleks ühiste kahjunõuete valdkonna meetmete jaoks sobiv õiguslik alus;

9.

märgib, et olemasoleva teabe, eelkõige 2008. aastal tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi ülesandel koostatud uurimuse „ELi ühiste kahjunõuete mehhanismide tulemuslikkuse ja tõhususe hindamine” kohaselt ei ole ELis kehtivad ühiste kahjunõuete mehhanismid põhjustanud ebaproportsionaalseid majanduslikke tagajärgi;

10.

märgib, et ELi tasandil kehtivad üksikjuhtumite puhuks juba mõned jõustamismehhanismid, nagu direktiiv 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta, ning on veendunud, et eelkõige määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, võimaldab juurdepääsu kohtumenetlusele, lihtsustades piiriülest kohtuvaidlust ja vähendades kulusid juhtudel, kus vaidlusalune summa on alla 2 000 euro, kuid märgib, et nimetatud õigusaktid ei ole mõeldud tõhusa juurdepääsu tagamiseks kohtumenetlusele juhul, kui sarnast kahju kannab suur arv inimesi;

11.

on seisukohal, et esialgsel õiguskaitsel on tähtis roll ka kodanike ja ettevõtete ELi õigusest tulenevate õiguste kaitsel, ning on veendunud, et mehhanisme, mis on kehtestatud määrusega (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (9) ja direktiiviga 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta, on võimalik oluliselt täiustada, et soodustada piiriülestes juhtumites koostööd ning esialgset õiguskaitset;

12.

on seisukohal, et esialgse õiguskaitse vahendite täiustamise vajadus on eriti suur keskkonnakaitse sektoris; palub komisjonil uurida, kuidas saaks seda sektorit toetada;

13.

on arvamusel, et esialgne õiguskaitse peaks keskenduma nii üksikisikute kui ka üldsuse huvide kaitsele, ning kutsub üles ettevaatlikkusele organisatsioonide juurdepääsu laiendamisel õiguskaitsele, kuna õiguskaitse ei peaks olema organisatsioonidele kättesaadavam kui üksikisikutele;

14.

kutsub seetõttu komisjoni üles tugevdama ja tõhustama olemasolevaid õigusakte, nagu direktiiv 98/27/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta ja määrus (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta, et tagada ELis tarbijaõiguste nõuetekohane avalik jõustamine; rõhutab siiski tõsiasja, et direktiiv 98/27/EÜ ega ka määrus (EÜ) nr 2006/2004 ei võimalda kannatatud kahju tarbijatele hüvitada;

15.

on seisukohal, et õiguskaitse ühiste kahjunõuete kaudu kuulub menetlusõiguse valdkonda, ning tunneb muret selle üle, et ELi kooskõlastamatud algatused ühiste kahjunõuete valdkonnas põhjustavad siseriikliku menetlusõiguse ja kahjunõudeid käsitlevate õigusaktide killustumist, mis vähendab ELis õiguskaitse kättesaadavust, selle asemel et seda suurendada; nõuab, et juhul kui üksikasjaliku kaalumise tulemusel otsustatakse, et liidu ühiste kahjunõuete süsteem on vajalik ja soovitav, kujutaks mis tahes ühiste kahjunõuete valdkonna ettepanek endast horisontaalset raamistikku, mis hõlmab ühiseid põhimõtteid ja annab ühiste kahjunõuete kaudu kogu ELis ühtse juurdepääsu õiguskaitsele ning käsitleb eelkõige, kuid mitte eksklusiivselt, kõiki tarbijate õiguste rikkumisi;

16.

rõhutab, et tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta ELi liikmesriikide õigustraditsioone ja õiguskorda ning suurendada heade tavade kooskõlastamist liikmesriikide vahel, ning on veendunud, et ELi süsteemi koostamine, mis võimaldaks tagada nii tarbijate kui ka VKEde tulemusliku kaitse, ei tohiks põhjustada viivitusi horisontaalse raamistiku vastuvõtmisel;

17.

rõhutab, et õiguslikult siduv horisontaalne raamistik peab hõlmama ühiste kahjunõuete põhiaspekte; rõhutab veel, et eriti menetluslikud ja rahvusvahelise eraõiguse küsimused peavad kehtima kollektiivsete kahjunõuete puhul üldiselt ja olenemata sektorist, samal ajal kui piiratud arv tarbijakaitse või konkurentsiõiguse valdkonna eeskirju, milles käsitletakse küsimusi nagu siseriiklike konkurentsiasutuste otsuste võimalik siduv mõju, tuleks sätestada näiteks horisontaalse vahendi eraldi artiklites või peatükkides või horisontaalse vahendiga samaaegselt või hiljem vastu võetavates eraldi õigusaktides;

18.

on veendunud, et hagi esitamise üle otsustamisel on keskne roll individuaalselt saadud kahjul, sest seda võrreldakse paratamatult hagi võimalike menetluskuludega; tuletab seetõttu komisjonile meelde, et ühiste kahjunõuete horisontaalne raamistik peab olema kõigi osaliste jaoks tulemuslik ja kulutõhus vahend, ning on seisukohal, et liikmesriikide riiklikes menetluseeskirjades võiks kasutada määrust (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, ühise kahjunõude esitamise alusena juhul, kui nõude väärtus ei ületa selle määruse reguleerimisala;

19.

on arvamusel, et horisontaalse raamistiku kohane ühishagi annaks kõige suuremat kasu juhul, kui kostja ja esindatavad ohvrid ei asu samas liikmesriigis (piiriülene mõõde) ning kui väidetavalt kahjustatud õigused tulenevad ELi õigusaktidest (ELi õiguse rikkumine); nõuab, et lähemalt uuritaks kahjunõuete esitamise parandamist selliste siseriikliku õiguse rikkumiste korral, millel võib olla suur piiriülene mõju;

20.

rõhutab veel kord, et põhjendamatute nõuete ja ühiste kahjunõuete kuritarvitamise vältimiseks tuleb horisontaalse õigusaktiga kehtestada kaitseklauslid, et tagada õiglane kohtumenetlus, ning rõhutab, et sellised kaitseklauslid peavad hõlmama muu hulgas järgmisi punkte:

—

et esindushagi heaks kiidetaks, peab tegu olema selgelt määratletud rühmaga ning rühma liikmete määratlemine peab olema toimunud enne hagi esitamist;

—

Euroopa lähenemisviis ühistele kahjunõuetele tuleb rajada osalemisvõimalusega (opt-in) põhimõttele, mille kohaselt võimalike kuritarvituste vältimiseks määratletakse kannatanud selgelt ja nad võtavad menetlusest osa vaid siis, kui nad on väljendanud selleks selgesõnalist soovi; toonitab, et kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tuleb austada olemasolevaid riiklikke süsteeme; palub komisjonil kaaluda süsteemi, mis võimaldab asjakohast teavet kõigile võimalikele kannatanutele, suurendab kollektiivhagide esindavust, võimaldab suurimal arvul kannatanutel hüvitust taotleda ja tagab ELi kodanikele lihtsa, taskukohase ning tulemusliku juurdepääsu õiguskaitsele, vältides sel moel ülemääraseid kohtuvaidlusi ja seda, et ühe ja sama rikkumise kohta esitatakse tarbetult uusi individuaalseid või ühishagisid; kutsub liikmesriike üles looma tõhusaid mehhanisme, mis tagaksid võimalikult suure arvu kannatanute teavitamise ja neile nende õiguste ja kohustuste teatavakstegemise, eriti juhul, kui nad elavad mitmes eri liikmesriigis, samas süütuse presumptsiooni kohaselt vältides asjaomase osapoole maine põhjendamatut kahjustamist;

—

kollektiivse hagi süsteemiga, kus kannatanuid ei tuvastata enne kohtuotsuse langetamist, ei ole võimalik nõustuda, kuna see on vastuolus paljude liikmesriikide õiguskorraga ning rikub nende ohvrite õigusi, kes osaleksid menetluses enese teadmata, kuid kellele kohtu otsus oleks sellegipoolest siduv;

—

liikmesriigid peaksid tagama, et kohtunik või sarnane organ säilitab kaalutlusõiguse iga võimaliku ühishagi vastuvõetavuse kontrollimiseks, et teha kindlaks, kas kvalifitseerumise nõuded on täidetud ja hagi on menetluseks kõlblik;

—

liikmesriigid peaksid nimetama esindushagide esitamiseks pädevad organisatsioonid ning selliste organisatsioonide selgeks määratlemiseks oleks vaja Euroopa kriteeriume; kriteeriumide aluseks võiks olla direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta) artikkel 3, kuid neid tuleb täpsustada, et tagada kohtumenetluse kuritarvitamise vältimine, kindlustades samas juurdepääsu õiguskaitsele; kriteeriumid peaksid hõlmama muu hulgas kvalifitseeruvate organisatsioonide rahalist ja inimressurssi;

—

ohvritel peab igal juhul olema vabadus taotleda alternatiivselt individuaalset hüvitamist pädevas kohtus;

—

horisontaalne raamistik peaks hõlmama ainult tegelikult kantud kahju hüvitamist ning karistavad kahjutasud tuleb keelata; tulenevalt hüvitamise kontseptsioonist tuleb väljamõistetud kahjutasud jaotada üksikute kannatanute vahel proportsionaalselt neile tekitatud kahjuga; tingimuslikud tasud on üldiselt Euroopas tundmatud ja need ei tohiks kohustuslikku horisontaalsesse raamistikku kuuluda;

—

kollektiivsed hagejad ei tohi kostja tõenditele juurdepääsu osas olla individuaalsetest hagejatest paremas positsioonis ning iga hageja peab esitama oma nõude kohta tõendid; dokumentide hagejatele avaldamise kohustus („avalikustamine”) on Euroopas enamasti tundmatu ja ei tohiks horisontaalsesse raamistikku kuuluda;

—

ilma finantsriskita hagi ei saa olla ning liikmesriigid peavad määratlema kulude õiglase jaotamise kohta oma eeskirjad, mille järgi kaotanud pool peab kandma teise poole kulud, et vältida põhjendamatute nõuete esitamist kogu ELi hõlmavas ühiste kahjunõuete esitamise mehhanismis;

—

komisjon ei tohi seada tingimusi ega anda suuniseid kahjunõuete rahastamise kohta, kuna liikmesriikide õigussüsteemides ei tunta enamasti rahastamise taotlemist kolmandatelt isikutelt, näiteks sel teel, et neile pakutakse osa väljamõistetud kahjusummast; see ei tähenda, et liikmesriigid ei tohiks kahjunõuete rahastamise kohta tingimusi kehtestada ega suuniseid anda;

21.

soovitab, et juhul kui komisjon esitab ettepaneku võtta vastu horisontaalne raamistik ühiste kahjunõuete kohta, võetaks vajaduse korral vastu järelhagi põhimõte, mille kohaselt võib eraõiguslikku jõustamist ühise kahjunõude alusel rakendada ainult juhul, kui komisjon või riiklik konkurentsiasutus on juba vastu võtnud rikkumist käsitleva otsuse; märgib, et järelhagi põhimõtte kehtestamine ei välista võimalust näha ette nii eraldiseisvad kui ka järelhagid;

22.

kutsub komisjoni üles uurima, kuidas suurendada tarbijate teadlikkust ühiste kahjunõuete esitamise mehhanismidest ning kuidas lihtsustada koostööd organitega, kes on pädevad ühishagisid esitama; rõhutab, et tarbijate organisatsioonidel ja Euroopa tarbijakaitsekeskuste võrgustikul (ECC-Net) võib olla keskne roll teabe edastamisel võimalikult suurele arvule ELi õiguse rikkumise tõttu kannatanutele;

23.

rõhutab, et paljud ELi õiguse rikkumised, mille komisjon on tarbijakaitsemeetmete valdkonnas tuvastanud, nõuavad esialgse õiguskaitse tugevdamist (10), kuid tunnistab samas, et esialgsest õiguskaitsest ei piisa, kui ohvritele on tekitatud kahju ja neil on õigus saada hüvitist; palub komisjonil kindlaks teha, milliste ELi õigusaktide rikkumise korral on raske hüvitamist saavutada;

24.

on arvamusel, et need õigusaktid tuleks kindlaks teha, et leida valdkonnad, kus horisontaalse raamistikuga oleks võimalik sätestada kollektiivsed kahjunõuded nii nende õigusaktide kui ka ELi konkurentsiõiguse rikkumise korral; nõuab, et horisontaalse õigusakti lisas loetletaks asjaomased ELi õigusaktid;

25.

märgib, et alternatiivse vaidluste lahendamise mehhanismid sõltuvad sageli ettevõtja valmidusest koostööd teha, ning on veendunud, et tõhusa kohtuliku hüvitussüsteemi kättesaadavus toimiks pooltele tugeva stiimulina jõuda kohtuvälisele kokkuleppele, mis aitaks tõenäoliselt vältida arvukalt kohtuvaidlusi; ergutab looma Euroopa tasandil alternatiivse vaidluste lahendamise süsteeme, et võimaldada kiiret ja odavat vaidluste lahendamist kui kohtumenetlusest atraktiivsemat valikut, ning teeb ettepaneku, et kohtunikul, kes kontrollib eelnevalt ühishagi vastuvõetavust, oleks ühtlasi volitus kohustada osalisi otsima enne kollektiivse kohtumenetluse käivitamist kõigepealt konsensuslikku lahendust; on seisukohal, et selle volituse kehtestamise aluseks peaksid olema Euroopa Kohtu välja töötatud kriteeriumid (11); rõhutab siiski, et need mehhanismid peaksid jääma, nagu nende nimetuski ütleb, üksnes õigusliku hüvituse alternatiiviks, mitte eeltingimuseks;

26.

rõhutab, et horisontaalses raamistikus endas tuleks kehtestada reeglid, et vältida nn võidujooksu kohtusse pöördumisel (st soodsama kohtualluvuse valimist), ilma et see ohustaks juurdepääsu õiguskaitsele, ning et pädeva kohtu kindlaksmääramisel tuleks aluseks võtta Brüsseli I määrus;

27.

nõuab kollisiooninormide muutmise võimaluste täiendavat uurimist; on arvamusel, et üks võimalus oleks kohaldada selle riigi õigust, kus elab enamik ohvreid, arvestades, et üksikutele ohvritele peab jääma võimalus mitte osaleda sisenemisvõimalusega (opt-in) hagis, vaid nõuda selle asemel individuaalset hüvitamist kooskõlas Brüsseli I, Rooma I ja Rooma II määruses sätestatud rahvusvahelise eraõiguse üldeeskirjadega;

28.

rõhutab, et pärast Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-360/09, Pfleiderer, peab komisjon tagama, et kollektiivne õiguskaitse ei sea ohtu leebema kohtlemise süsteemi tõhusust ja kokkuleppemenetlust;

29.

nõuab, et seadusandliku tavamenetluse raames tuleb kõigisse ühiste kahjunõuete valdkonnas tehtavatesse seadusandlikesse algatustesse kaasata Euroopa Parlament ning et igasugune õigusakti ettepanek peab põhinema üksikasjalikul mõjuhinnangul;

30.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa tasandi sotsiaalpartneritele.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/39

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni määruse eelnõu, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1924/2006 toitumisalaste väidete nimekirja osas,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1924/2006 artiklis 25 osutatud komitee 13. oktoobri 2011. aasta arvamust,

—

võttes arvesse komisjoni suuniseid määruse (EÜ) nr 1924/2006 (toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta) rakendamise kohta, mille kiitis heaks toiduahela ja loomatervishoiu alaline komitee 14. detsembril 2007. aastal (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele (3),

—

võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (4) artikli 5a lõike 3 punkti b,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 88 lõiget 2 ja lõike 4 punkti b,

A.

arvestades, et nagu on märgitud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 3 lõikes 2, ei tohi toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamine olla vale, mitmeti mõistetav või eksitav;

B.

arvestades, et nagu on märgitud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 5 lõikes 2, on toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamine lubatud ainult siis, kui eeldatakse, et keskmine tarbija saab väites esitatud kasulikest mõjudest aru;

C.

arvestades, et nagu on toodud välja määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 9 lõikes 2, võrdlevad võrdlevad toitumisalased väited kõnealuse toidu koostist sama grupi erinevate toitudega, (...), sealhulgas ka teiste kaubamärkide toitudega;

D.

arvestades, et määruse (EL) nr 1169/2011 artikli 7 kohaselt ei tohi toidualane teave olla eksitav toidu olemuse, määratletuse ja omaduste osas;

E.

arvestades, et võttes arvesse aluspõhimõtteid, mille kohaselt tohib toidu kohta esitada selliseid toitumisalaseid väiteid nagu eelnevalt märgitud, on komisjoni esildatud uus toitumisalane väide „sisaldab nüüd X% vähem [toitainet]”, mida soovitakse lisada määruse (EÜ) nr 1924/2006 lisasse, vastuolus põhiõigusakti eesmärgi ja sisuga, kuna selline teave võib olla keskmisele tarbijale mitmeti mõistetav, eksitav või segadust tekitav;

F.

arvestades, et uus väide „sisaldab nüüd X% vähem [toitainet]” rikub võrdlevate väidete põhimõtet, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 9 lõikes 2; arvestades, et sellega võimaldatakse võrrelda toote toiteväärtust sama toote varasema versiooniga, olenemata kõnealuse toitaine esialgsest sisaldustasemest, mis võis olla ülemääraselt suur teiste turul olevate toodetega võrreldes; arvestades, et toodete kohta, mille koostist ei ole muudetud, kuid mis sisaldavad sellest hoolimata teatud toitainet vähem kui teise kaubamärgi toode, mille koostist on muudetud, ei saa toitumisalast väidet esitada ning see on paratamatult tarbijat eksitav;

G.

arvestades, et väide „sisaldab nüüd X% vähem [toitainet]” võib konkureerida ebaõiglaselt selliste olemasolevate väidetega nagu „ vähendatud [toitaine] sisaldusega” ning „light/lahja”; arvestades, et viimase puhul peab toode võrreldes samalaadsete toodetega sisaldama mikrotoitaineid vähemalt 10% võrra vähem, naatriumit vähemalt 25% võrra vähem või suhkrut/rasva vähemalt 30% võrra vähem; arvestades, et tarbija võib eeldada, et toitainete sisaldust käsitlev väide „sisaldab nüüd X% vähem [toitainet]” tähendab, et toitainet on tootes rohkem vähendatud kui toodete puhul, mille kohta on esitatud väited „vähendatud [toitaine] sisaldusega” või „light/lahja”, kuigi nõuded nende väidete esitamiseks on palju karmimad kui väite „sisaldab nüüd X% vähem [toitainet]” puhul, mille tingimuseks on toitaine sisalduse vähendamine vaid 15% võrra;

H.

arvestades, et väide „sisaldab nüüd X% vähem [toitainet]” võib võtta tootjatelt motivatsiooni teha toodete koostises suuremaid muudatusi, et täita nõuded väidete „vähendatud [toitaine] sisaldusega” või „light/lahja” kasutamiseks, kuna lihtsam on toitaine sisaldust vähendada 15% kui 30% võrra;

I.

arvestades, et komisjon tunnistab selgelt määruse eelnõu põhjenduses 4, et „ ... kui suhkru sisaldust on vähendatud, eeldavad tarbijad ka väiksemat energiasisaldust”; arvestades, et esildatud muudatusettepanekuga väite „vähendatud rasva-/suhkrusisaldusega” kohta, nagu on sätestatud määruse eelnõu lisa punktis 2, teeb komisjon samuti võimalikuks selliste väidete esitamise isegi siis, kui väitega toote energiasisaldus on võrdväärne samalaadse toote energiasisaldusega,

1.

on vastu komisjoni määruse eelnõu (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1924/2006 toitumisalaste väidete nimekirja osas) vastuvõtmisele;

2.

on seisukohal, et komisjoni määruse eelnõu ei ole kooskõlas põhiakti eesmärgi ega sisuga;

3.

palub komisjonil esitada parlamendikomisjonile uus määruse eelnõu;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/41

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 30. jaanuari 2012. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 9. ja 10. detsembri 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 9. detsembri 2011. aasta avaldust,

—

võttes arvesse Ühendkuningriigi valitsuse seisukohta,

—

võttes arvesse majanduse juhtimist käsitleva kuue seadusandliku ettepaneku paketti ning komisjoni kahte ettepanekut eelarvedistsipliini täiendava tugevdamise kohta (1),

—

võttes arvesse komisjoni presidendi deklaratsiooni 18. jaanuari 2012. aasta istungil,

—

võttes arvesse euroraha ajutise töörühma ja eurorühma nõupidamiste tulemusi,

—

võttes arvesse ühtsuse säilitamise vajadust euroala ja euroalasse mittekuuluvate lepinguosaliste vahel,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi esindajate poolt ajutises töörühmas parlamendi nimel tehtud ettepanekut,

—

võttes arvesse oma 18. jaanuari 2012. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu 8. ja 9. detsembri 2011. aasta kohtumise järelduste kohta seoses fiskaalstabiilsusliidu rahvusvahelise lepingu projektiga (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

1.

kinnitab uuesti 18. jaanuari 2012. aasta resolutsiooni, võttes teadmiseks majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu lõpliku teksti ning korrates oma seisukohta, et oleks olnud parem jõuda kokkuleppele ELi õiguse raames; avaldab kahetsust, et Ühendkuningriigi peaministri vastuseisu tõttu ei saavutatud kõigi liikmesriikide nõusolekut;

2.

märgib samas, et peaaegu kõik uue lepingu elemendid on saavutatavad ning enamalt jaolt juba saavutatud kehtivas ELi õigusraamistikus ja teiseste õigusaktide abil, välja arvatud nn kuldne reegel, ümberpööratud kvalifitseeritud häälteenamus ning Euroopa Kohtu osalus;

3.

on veendunud, et lõplik tekst on esialgsest mitmes punktis parem ning sellega on liidetud mitmed Euroopa Parlamendi esitatud muudatusettepanekud, eelkõige järgmised:

4.

tunnistab, et eelarvestabiilsus on kriisi lahendamise oluline koostisosa; rõhutab samas, et majanduse taastamiseks vajatakse solidaarsuse tugevdamise ning säästva kasvu ja tööhõive suurendamise meetmeid; tunneb heameelt asjaolust, et Euroopa Ülemkogu on selle teadmiseks võtnud, kuid nõuab tungivalt konkreetseid ja ulatuslikke meetmeid;

5.

kordab üleskutset moodustada kiiresti väljaostmisfond, võttes aluseks Saksamaa majandusekspertide nõukogu ettepaneku; nõuab väljaostmisfondi loomiseks vajalike õigusaktide kiiret vastuvõtmist, eelistatavalt käimasoleva kahe õigusakti seadusandliku menetluse raames; avaldab kahetsust, et seda ei ole veel tehtud; kutsub komisjoni üles esitama jõulisi meetmeid majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks;

6.

täienduseks eelarvestabiilsuse kindlustamise meetmetele nõuab projektivõlakirjade kasutuselevõtmist, stabiilsusvõlakirjade tegevuskava koostamist ning finantstehingute maksu kehtestamist Euroopa tasandil, milleks komisjon on juba ettepaneku teinud;

7.

juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et uuest lepingust puuduvad veel mõned olulised elemendid:

8.

kahetseb asjaolu, et lõplik tekst ei kajasta parlamendi nõudmist, et parlamendi president võiks mitteametlikel euroala tippkohtumistel täielikult osaleda; nõuab tungivalt, et euroala tippkohtumiste valitud eesistuja esitaks parlamendi presidendile püsikutse tippkohtumistel täielikult osaleda;

9.

nõuab tungivalt, et lepinguosalised täidaksid täielikult oma kohustust integreerida stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping hiljemalt viie aasta jooksul ELi aluslepingutega, ja nõuab, et seejuures kõrvaldataks Lissaboni lepingusse jäänud puudused;

10.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon riigipeadele ja valitsusjuhtidele, Euroopa Ülemkogu eesistujale, eurorühma esimehele, riikide parlamentidele, komisjonile ja Euroopa Keskpangale.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/43

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta,

—

võttes arvesse ELi kõrge esindaja 22. jaanuari 2011. aasta avaldust, mille ta tegi E3+3 riikide nimel pärast 21.–22. jaanuaril 2011 Istanbulis Iraaniga peetud läbirääkimisi,

—

võttes arvesse ELi kõrge esindaja 21. oktoobri 2011. aasta kirja Iraani Islamivabariigi kõrgeima riikliku julgeolekunõukogu sekretärile Saeed Jalilile,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) peadirektori 8. novembri 2011. aasta aruannet tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kaitsemeetmete lepingu ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide asjaomaste sätete rakendamise kohta Iraani Islamivabariigis,

—

võttes arvesse IAEA juhatajate nõukogu 18. novembri 2011. aasta resolutsiooni,

—

võttes arvesse ELi kõrge esindaja 18. novembri 2011. aasta avaldust IAEA juhatajate nõukogu resolutsiooni kohta,

—

võttes arvesse ELi kõrge esindaja 29. novembri 2011. aasta avaldust Ühendkuningriigi Teherani saatkonna ründamise ja rüüstamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 9. detsembri 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse nõukogu 14. novembri 2011. aasta, 1. detsembri 2011. aasta ja 23. jaanuari 2012. aasta järeldusi Iraani kohta,

—

võttes arvesse, et Iraan on alla kirjutanud tuumarelva leviku tõkestamise lepingule ja seda, et kõik lepinguosalised riigid peavad täielikult täitma kõiki võetud kohustusi, ning et vastavalt lepingu artiklitele 1 ja 2 on lepinguosalistel riikidel õigus ilma diskrimineerimiseta arendada tuumaenergia uurimist, tootmist ja kasutamist rahuotstarbelistel eesmärkidel,

—

võttes arvesse parlamendi väliskomisjoni soovitust nõukogule teostada järjekindlat poliitikat juhul, kui selliste režiimide juhid, mille suhtes EL kohaldab piiranguid, tegutsevad ELi piirides oma isiklikes ja ärihuvides,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et tuumarelva leviku tõkestamise lepingu ratifitseerimisega on Iraan loobunud õigusest omandada tuumarelva ning tal on õiguslik kohustus deklareerida kogu oma tuumategevus, sealhulgas tuumamaterjalid, ja seada need IAEA kaitsemeetmete alla;

B.

arvestades, et Iraanil on endiselt täitmata kõigist asjaomastest ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidest, millest kõige viimane on resolutsioon 1929 (2010), tulenevad kohustused, samuti kõik IAEA juhatajate nõukogu nõuded, mis näevad ette agentuuri täieliku ja tingimusteta juurdepääsu kõigile objektidele, seadmetele, isikutele ja dokumentidele, mis võimaldaks Iraani tuumaprogrammi nõuetekohaselt kontrollida ning laseks agentuuril täita oma ülesannet tuumajärelevalve teostajana;

C.

arvestades, et IAEA 2011. aasta novembri aruandes väljendatakse tõsist muret Iraani tuumaprogrammi võimaliku sõjalise mõõtme pärast, kuna endiselt võivad jätkuda mõningad tuumalõhkeseadme väljatöötamisega seotud tegevused;

D.

arvestades, et 27. detsembril 2011 ähvardas Iraani asepresident Reza Rahimi kasutada sõjalist jõudu Hormuze väina sulgemiseks, juhul kui kehtestatakse sanktsioonid Iraani naftaekspordile; arvestades, et vastuseks sellele ähvardusele on piirkonda viidud täiendavalt Euroopa ja USA merejõudusid ning kogu piirkonnas on välja kuulutatud kõrgendatud lahinguvalmidus;

E.

arvestades, et Iraan on tuumarelva leviku tõkestamise lepingust tulenevaid kohustusi rikkudes salaja rajanud Qomi lähedal Fordow’s uraani rikastamise rajatise ning teavitas IAEAd sellest alles hulk aega pärast ehituse alustamist; arvestades, et selline salatsemine vähendab veelgi usku Iraani kinnitustesse, nagu oleks tema tuumaprogramm puhtalt tsiviilotstarbeline;

F.

arvestades, et 5. jaanuaril 2012 andis Türgi välisminister Ahmet Davutoğlu Iraanile üle ELi kõrge esindaja kutse jätkata tuumakõnelusi E3+3 riikidega; arvestades, et Türgi välisministri visiidi ajal teatas Iraani välisminister Ali Akbar Salehi, et Iraan on valmis kõnelusi jätkama;

G.

arvestades, et ELi välisministrid on kokku leppinud täiendavates Iraani-vastastes piirangutes energiavaldkonnas (s.h Iraani toornafta ELi importimise järkjärguline keelustamine), finantssektoris (s.h Iraani Keskpanga vastased sanktsioonid) ja transpordisektoris, samuti täiendavates ekspordipiirangutes, eelkõige kulla ja tundlike kahese kasutusega kaupade ja tehnoloogia osas, ning piirangutes täiendavatele isikutele ja üksustele, millest mitmed kuuluvad islami revolutsioonilise kaardiväe kontrolli alla;

H.

arvestades, et nõukogu kinnitas taas oma kindlat kavatsust teha kooskõlas kahesuunalise lähenemisviisiga tööd Iraani tuumaküsimusele diplomaatilise lahenduse leidmiseks;

I.

arvestades, et nõukogu kinnitas veel kord, et ELi eesmärk on endiselt pikaajaline terviklahendus, mis veenaks rahvusvahelist üldsust Iraani tuumaprogrammi täielikult rahumeelses iseloomus ning austaks seejuures Iraani seaduslikku õigust tuumaenergia rahuotstarbelisele kasutamisele vastavalt tuumarelva leviku tõkestamise lepingule;

1.

kinnitab, et Iraani tuumaprogrammiga kaasnev tuumarelva leviku oht valmistab Euroopa Liidule jätkuvalt tõsist muret, ning peab väga murettekitavaks IAEA aruandes esitatud avaldust, et usaldusväärse teabe põhjal võib järeldada, et Iraan on läbi viinud tuumalõhkeseadme väljaarendamiseks vajalikke tegevusi;

2.

taunib kindlalt rikastamistegevuse kiirendamist Iraanis, mis on vastuolus ÜRO Julgeolekunõukogu kuue resolutsiooni ja IAEA juhatuse 11 resolutsiooniga ning millest annab tunnistust Qomi lähedal Fordow’s asuvas allmaa rajatises hiljaaegu alanud töö uraani rikastamiseks kuni 20% tasemeni;

3.

kordab oma üleskutset Iraanile lõpetada sellise rikastamistehnoloogia väljatöötamine, mis läheb palju kaugemale vajadusest tagada turvaline kütusega varustamine tsiviilotstarbel ning ei arvesta rahvusvahelise üldsuse murega varjatud sõjaliste eesmärkide pärast;

4.

toetab nõukogu poolset täiendavate piiravate meetmete kehtestamist Iraani energia- ja finantssektoris ning täiendavate sanktsioonide lisamist isikute ja üksuste suhtes, kellest mitmed kuuluvad islami revolutsioonilise kaardiväe kontrolli alla; tunnistab, et sanktsioonidest ja diplomaatilistest meetmetest võiks olla kasu, et panna Iraani valitsus aktsepteerima ja täitma ÜRO resolutsioone, mis hoiaks ära konflikti eskaleerumise; märgib, et sanktsioonid iseenesest ei ole eesmärk ning et siiani ei ole ELi Iraani-vastased sanktsioonid oma eesmärki täitnud;

5.

kordab taas ELi pikaajalist seisukohta, et Iraani tuumaprogrammiga seotud erimeelsused tuleb lahendada rahumeelselt ning konfliktile ei ole sõjalist lahendust;

6.

märgib, et kavas on Iraani toornafta ELi importimise järkjärguline keelustamine ning juba sõlmitud lepinguid võib veel täita kuni 1. juulini 2012; palub nõukogul otsustada, milliste abinõudega neutraliseerida impordikeelu mõju ELi liikmesriikidele;

7.

nõuab, et sanktsioonid või piirangumeetmed oleksid sihipärased ja eesmärgi suhtes proportsionaalsed, et nendega püütaks mõjutada peamiselt repressiivsete või kuritegelike režiimide vastutavat ladvikut ja vastutust kandvaid valitsusväliseid osapooli nurjunud riikides, ning võimalikult piirataks nende negatiivset mõju tsiviilelanikele, eriti kõige kaitsetumatele rahvastikurühmadele;

8.

toetab nõukogu kindlat kavatsust töötada kahesuunalist lähenemisviisi järgides Iraani tuumaküsimusele diplomaatilise lahenduse leidmiseks ning ELi eesmärki jõuda püsiva ja põhjaliku lahenduseni; kutsub Iraani ametivõime andma positiivset vastust ELi kõrge esindaja 21. oktoobri 2011. aasta kirjas tehtud ettepanekule pidada sisulisi läbirääkimisi, ning selgelt ilmutama valmisolekut osaleda usalduse suurendamise meetmetes ja eeltingimusi esitamata sisulistes kõnelustes, et praegu muret valmistavat tuumaküsimust tõsiselt käsitleda;

9.

pöördub veel kord Iraani ametivõimude poole üleskutsega täita tuumarelva leviku tõkestamise lepingust tulenevad kohustused; kutsub Iraani parlamenti ja valitsust ratifitseerima ja rakendama lisaprotokolli ning täielikult täitma üldise kaitsemeetmete lepingu sätteid;

10.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Iraan nõustus 29.–31. jaanuarini 2012 vastu võtma IAEA kõrgetasemelise kontrollidelegatsiooni, mida juhtis asepeadirektor Herman Nackaerts;

11.

nõuab tungivalt, et Iraan teeks IAEAga igakülgset koostööd kõigis lahendamata küsimustes, eelkõige nendes, mis tekitavad muret Iraani tuumaprogrammi võimaliku sõjalise mõõtme pärast, tagaks muu hulgas viivitamata juurdepääsu kõigile IAEA poolt nõutud objektidele, seadmetele, isikutele ja dokumentidele ega vastustaks inspektorite määramist; rõhutab, kui tähtis on tagada IAEAle kõik vajalikud vahendid ja volitused Iraanis tehtava töö lõpuleviimiseks;

12.

toetab IAEA pingutusi Iraani tuumaprogrammi väljatöötamise jälgimisel, et anda rahvusvahelisele üldsusele olukorrast täpne ülevaade;

13.

tõdeb, et dialoog ja koostöö Türgiga võib olla oluline tegur kokkuleppe saavutamisel;

14.

mõistab teravalt hukka Iraani ähvarduse sulgeda Hormuze väin; nõuab tungivalt Iraani ametivõimudelt, et nad ei sulgeks Hormuze väina; on veendunud, et selline tegu võib põhjustada piirkondliku konflikti ning vallandada rahvusvahelised vastumeetmed;

15.

tunneb kahetsust Hiina ja Venemaa jätkuva keeldumise pärast toetada ÜRO Julgeolekunõukogus Iraani-vastaseid sanktsioone; kutsub Venemaad üles lõpetama Iraani tuumatööstuse arendamise toetamise seniks, kuni Iraan on ÜRO asjaomastest resolutsioonidest tulenevad kohustused täielikult täitnud;

16.

mõistab teravalt hukka 29. novembril 2011. aastal toimunud rünnaku Ühendkuningriigi Teherani saatkonnale; kutsub Iraani valitsust üles täitma oma rahvusvahelisi kohustusi, sh Viini konventsiooni, ning kaitsma diplomaate ja saatkondi;

17.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Türgi valitsusele ja parlamendile, Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile, IAEA peadirektorile, ÜRO peasekretärile ning Iraani Islamivabariigi kõrgeima juhi kantseleile, valitsusele ja parlamendile.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/46

—

võttes arvesse komisjoni 18. jaanuari 2011. aasta teatist „Euroopa mõõtme arendamine spordis” (COM(2011)0012),

—

võttes arvesse komisjoni valget raamatut spordi kohta (COM(2007)0391),

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus” (COM(2011)0308),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu 19. augusti 1985. aasta konventsiooni pealtvaatajate vägivalla ja korrarikkumiste kohta spordiüritustel ning 19. augusti 1990. aasta konventsiooni dopinguvastase võitluse kohta,

—

võttes arvesse oma 5. juuni 2003. aasta resolutsiooni naiste ja spordi kohta (1),

—

võttes arvesse oma 22. aprilli 2004. aasta resolutsiooni peamiste tööstandardite järgimise kohta olümpiamängude sporditarvete tootmisel (2),

—

võttes arvesse oma 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni, mis käsitleb võitlust dopingu kasutamise vastu spordis (3),

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2006. aasta deklaratsiooni rassismivastase võitluse kohta jalgpallis (4),

—

võttes arvesse oma 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni sundprostitutsiooni kohta rahvusvaheliste spordiürituste raames (5),

—

võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni profijalgpalli tuleviku kohta Euroopas (6),

—

võttes arvesse oma 13. novembri 2007. aasta resolutsiooni spordi rolli kohta hariduses (7),

—

võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni spordi valge raamatu kohta (8),

—

võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (9),

—

võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni online-hasartmängude aususe kohta (10),

—

võttes arvesse oma 5. juuli 2011. aasta resolutsiooni komisjoni viienda ühtekuuluvusaruande ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia kohta pärast 2013. aastat (11),

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidu suurendatud toetuse kohta kohalikule spordile (12),

—

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta otsust 2010/37/EÜ kodanikuaktiivsust edendava vabatahtliku tegevuse Euroopa aasta (2011) kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 18. novembri 2010. aasta järeldusi spordi rolli kohta aktiivse sotsiaalse kaasamise aluse ja edasiviijana (13),

—

võttes arvesse nõukogu 17. juuni 2010. aasta järeldusi uue tööhõive ja majanduskasvu strateegia kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 1. juuni 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu spordialase töökava (2011–2014) kohta (14),

—

võttes arvesse 1999. aasta detsembri Punta de l’Este deklaratsiooni ja UNESCO traditsiooniliste spordialade ja mängude teemalist ümarlauakohtumist (15), kus käsitleti traditsiooniliste spordialade ja mängude tunnustamist vaimse pärandina ja kultuurilise mitmekesisuse sümbolina,

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu ja Üldkohtu kohtupraktikat ning komisjoni otsuseid spordivaldkonnas,

—

võttes arvesse Euroopa hartat naiste õiguste kohta spordis („Jump in Olympia. Strong(er) Women through Sport”),

—

võttes arvesse hartat homo-, bi- ja transseksuaalide diskrimineerimise lõpetamise kohta spordis,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 6, 19 ja 165,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse Regioonide Komitee 11.–12. oktoobri 2011. aasta arvamust (16) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26.–27. oktoobri 2011. aasta arvamust „Euroopa mõõtme arendamine spordis” (17),

—

võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0385/2011),

A.

arvestades, et sport aitab saavutada liidu strateegilisi eesmärke, rõhutab põhilisi kasvatuslikke ja kultuurilisi väärtusi ning hoogustab integratsiooni, kuna on mõeldud kõigile kodanikele, sõltumata nende soost, etnilisest päritolust, usust, east, kodakondsusest, sotsiaalsest taustast või seksuaalsest sättumusest;

B.

arvestades, et spordivaldkonda käsitlevates Euroopa Kohtu otsustes ja komisjoni otsustes peaks olema esikohal spordi eripära;

C.

arvestades, et kõik sidusrühmad, sealhulgas poliitikakujundajad, peavad arvesse võtma spordi eripära, vabatahtlikul tegevusel põhinevaid struktuure ning selle sotsiaalset ja kasvatuslikku funktsiooni;

D.

arvestades, et spordi eripära tuleneb üksikustest ja olulistest aspektidest, mis eristavad seda kõigist teistest tegevusvaldkondadest, sealhulgas majandustegevusest; arvestades, et kui see on kohane ja vajalik, tuleks spordi suhtes siiski kohaldada Euroopa õigust, vaadeldes iga üksikjuhtumit eraldi;

E.

arvestades, et ELi meetmed spordivaldkonnas peaksid alati arvesse võtma spordi eripära ning arvestama selle sotsiaalseid, kasvatuslikke ja kultuurilisi aspekte;

F.

arvestades, et Lissaboni lepingu alusel on ELile antud pädevus spordivaldkonnas eesmärgiga edendada spordivõistluste ausust ning avatust, sporditöö eest vastutavate asutuste omavahelist koostööd, kaitsta sportlaste füüsilist ja vaimset puutumatust ning edendada spordi tervise seisukohalt, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja majanduslikult kasulikke külgi, selleks on vaja asjakohast rahalist ja poliitilist toetust;

G.

arvestades, et sport aitab väga olulisel määral kaasa selliste positiivsete väärtuste arendamisele nagu aus mäng, austus ja sotsiaalne kaasatus;

H.

arvestades, et miljardid inimesed kogu maailmas tegelevad Euroopas leiutatud, kodifitseeritud ja levitatud spordialadega, ning arvestades, et nüüdisaegse olümpialiikumise algatas Prantsusmaal parun Pierre de Coubertin;

I.

arvestades, et ELi spordipoliitika arendamisel on vaja tegeleda nii elukutseliste kui ka harrastusspordi sihtide ja eesmärkidega ning neid toetada;

J.

arvestades, et vaimse või kehalise puudega inimeste spordi toetamine ja edendamine peaks olema ELis esmatähtis, kuna sellel on tähtis osa sotsiaalse kaasatuse, rahvatervise ja piiriülese vabatahtliku tegevuse valdkonnas;

K.

arvestades, et vabatahtlik tegevus on Euroopa harrastusspordi peamine nurgakivi;

L.

arvestades, et 35 miljonit harrastussportlast ning klubid ja mittetulunduslikud spordiliidud aitavad arendada massisporti ja levitada spordiideaale;

M.

arvestades, et tänapäeva ühiskonnas on sport tervislikku seisundit määrav tegur ja oma rolli tõttu formaalses ja mitteformaalses hariduses kvaliteetse hariduse oluline element ning see soodustab eakate kodanike eneseostust;

N.

arvestades, et kehalise tegevuse ja spordi edendamine aitab olulisel määral vähendada avaliku sektori kulutusi tervishoiu valdkonnas;

O.

arvestades, et kodanike sportimisse ja kehalisse tegevusse kaasamisel on peamine motivatsioonitegur oma tervise ja heaolu parandamine;

P.

arvestades, et doping on vastuolus spordi väärtustega ja seab sportlased tõsisesse ohtu, kuna see tekitab tõsiseid ja püsivaid tervisekahjustusi;

Q.

arvestades, et tippsport propageerib teatavaid sportliku tegevuse peamisi väärtusi, mis kanduvad edasi ühiskonda ja soodustavad spordi harrastamist;

R.

arvestades, et paljud tippsportlased seisavad oma sportlaskarjääri lõpus silmitsi ebakindla tulevikuga;

S.

arvestades, et oluline on valmistada neid sportlasi ette karjäärimuutuseks, pakkudes neile võimalust sporditreeningutega paralleelselt omandada üld- või kutseharidus;

T.

arvestades, et sportlaste põhiõigused tuleb tagada ja neid õigusi tuleb kaitsta;

U.

arvestades, et spordivõistluste ajal võib esineda verbaalse ja füüsilise vägivalla tegusid ning diskrimineerivaid avaldusi;

V.

arvestades, et naiste sportimist ei väärtustata piisavalt ja spordiorganisatsioonide otsustusorganites ei ole naised piisavalt esindatud;

W.

arvestades, et spordiga tegelemiseks on vaja erilisi ja sobivaid rajatisi, varustust ja seadmeid ning ka koolidel peaksid olema sobivad rajatised, et soodustada kehalist kasvatust;

X.

arvestades, et spordil on Euroopa majanduses tähtis koht, kuna sellega on otseselt või kaudselt seotud umbes 15 miljonit töökohta, st 5,4% töötavast elanikkonnast, ja selle aastane lisandväärtus on ligikaudu 407 miljardit eurot, mis moodustab 3,65% Euroopa SKPst; arvestades, et spordi majanduslik areng aitab nii kaasa ka Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisele;

Y.

arvestades, et spordiorganisatsioonide intellektuaalomandiõiguste rikkumine ja digitaalpiraatluse kasv, eelkõige spordiürituste loata otseülekanded, ohustab kogu spordisektori majandust;

Z.

arvestades, et sport ei toimi nagu tavaline majandussektor, kuna vastased on vastastikku sõltuvad ja tulemuste ettearvamatuse tagamiseks on vaja konkurentsitasakaalu;

AA.

arvestades, et sport ei ole tüüpiline majandustegevus selle eriomaduste ja organisatsioonilise struktuuri tõttu, mis põhineb äriühingutest erinevalt toimivatel alaliitudel, ning arvestades, et tuleb vahet teha spordi- ja ärihuvidel;

AB.

arvestades, et Euroopa sotsiaaldialoog võib täita olulist osa ja seetõttu tuleks seda edendada;

AC.

arvestades, et sport täidab olulist osa ja pakub rõõmu paljudele kodanikele, olgu nad osalejad, toetajad või pealtvaatajad;

AD.

arvestades, et suured spordiüritused ja spordi harrastamine annavad suurepäraseid võimalusi kasutada Euroopa turismi arengupotentsiaali, mis võib levitada spordiga seotud väärtusi ja põhimõtteid;

AE.

arvestades, et Euroopa spordi mudel tugineb alaliitudele, ning arvestades, et pikaajalise demokraatliku traditsiooni tulemus on sportliku ja finantssolidaarsuse mehhanismide autonoomne, demokraatlik, territoriaalne ja püramiidjas korraldus, nt kõrgemale tasemele tõusmise ja madalamale tasemele langemise ning lahtiste võistluste põhimõte, kus koos võistlevad klubid ja rahvusmeeskonnad;

AF.

arvestades, et spordiklubide läbipaistvust ja demokraatlikku vastutust on võimalik suurendada toetajate klubide omandi- ja juhtimisstruktuuridesse kaasamise teel;

AG.

arvestades, et traditsioonilised ja kohaliku tasandi spordiorganisatsioonid täidavad olulist osa kultuuri arendamisel, sotsiaalse kaasatuse edendamisel ja kogukondade tugevdamisel;

AH.

arvestades, et rahvusmeeskondadel on oluline roll, rahvusvahelised võistlused on jätkuvalt võrdlusmudel ning tähtis on võidelda fiktiivse naturalisatsiooni vastu;

AI.

arvestades, et just rahvusmeeskondade vaheliste võistluste olemuse tõttu saavad spordialaliidud ja klubid parandada rahvusmeeskondade sportlaste treenimist;

AJ.

arvestades, et elukutseliste ja kohaliku tasandi sporti ohustab ja mõjutab tõsiselt rahaline ebastabiilsus ning et vastavad alaliidud vastutavad klubide suunamise eest mõistliku planeerimise ja investeeringute juurde;

AK.

arvestades, et rahvusvahelised üleminekud võivad olla noortele sportlastele ohtlikud, kuna spordialased ebaõnnestumised, peresidemete katkemine ja sotsiaalne marginaliseerumine on mõned tagajärjed, mida noorte sportlaste liigvarane kodust lahkumine võib kaasa tuua;

AL.

arvestades, et spordialaliitudel ei ole struktuurseid ega õiguslikke vahendeid, et tõhusalt võidelda võistluste tulemustes kokkuleppimise vastu;

AM.

arvestades, et hasartmänguteenus ei kuulu oma eripära tõttu ei teenuste direktiivi (2006/123/EÜ) ega ka tarbijaõiguste direktiivi (2011/83/EL) kohaldamisalasse;

AN.

arvestades, et kohaliku tasandi spordi rahastamist saab tagada ainult siis, kui nõutavate riiklike hasartmängulitsentside omanikke, kes maksavad makse ja rahastavad liikmesriikide avaliku huviga seotud muid eesmärke, kohustatakse seadusega tasuma nn avaliku huvi makse ning kaitstakse tõhusalt ebaseadusliku konkurentsi eest;

AO.

arvestades, et mängijate agentide tegevuse reguleerimine eeldab spordi juhtorganite ja ametiasutuste kooskõlastatud tegevust, nii et eeskirju rikkuvate agentide ja/või vahendajate suhtes on võimalik rakendada tõhusaid sanktsioone;

AP.

arvestades, et sport võib mängida rolli liidu välissuhete eri valdkondades, sealhulgas diplomaatia kaudu;

1.

nõuab tungivalt, et komisjon esitaks tulevase mitmeaastase finantsraamistiku raames spordipoliitika kindlaksmääratud ja kõrgeid sihte seadva eelarve, võttes arvesse spordi tervise seisukohalt, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja majanduslikult kasulikke külgi;

2.

kutsub liikmesriike üles tagama, et sport oleks kõikides koolitüüpides õppekavas ette nähtud õppeaine, ning rõhutab, kui tähtis on ergutada spordiharrastust kõigil haridustasemetel, alates varasest lapseeast, sealhulgas koolides, ülikoolides ja kohalikes kogukondades, keda tuleks ergutada pakkuma sobiva varustusega spordirajatisi;

3.

nõuab, et liikmesriigid kehtestaksid selged suunised spordi ja kehalise tegevuse integreerimiseks liikmesriikide kõikidesse haridustasanditesse;

4.

rõhutab spordi kaudu kasvatamise tähtsust ja spordi potentsiaali aidata sotsiaalselt kõige ohustatumatel noortel elus taas suunda leida ning palub liikmesriikidel, riikide spordiliitudel, liigadel ja klubidel arendada ja toetada vastavaid algatusi;

5.

kutsub liikmesriike üles edendama ja toetama koolide ja spordiklubide koostööd; märgib, et komisjon peaks kasutama oma koordineerivat rolli spordivaldkonnas parimate tavade näidete kogumiseks liikmesriikidest ja nende keskse andmebaasi kaudu kõikidele sidusrühmadele kõikjal Euroopas kättesaadavaks tegemiseks;

6.

soovitab komisjonil julgustada spordi harrastamist eakate kodanike hulgas, kuna see aitab edendada sotsiaalseid suhteid ja head tervist;

7.

rõhutab, et sport on igas vanuses eurooplaste üldise tervisetaseme parandamisel suure potentsiaaliga valdkond, ning kutsub seetõttu ELi ja liikmesriike üles soodustama ja edendama spordiga tegelemist ja tervislikke eluviise, kasutades täielikult ära spordi pakutavaid võimalusi ja vähendades seejuures tervishoiukulusid;

8.

palub komisjonil ja liikmesriikidel avaldada suuremat toetust tervishoiutöötajatele spordiga tegelemise edendamisel ja uurida, kuidas tervisekindlustuse pakkujatel oleks võimalik luua stiimuleid, mis innustaksid inimesi spordiga algust tegema;

9.

rõhutab, et oluline on teha sport kättesaadavaks kõikidele kodanikele paljudes erinevates kohtades: koolis, töökohas, vabaajaharrastusena või klubide ja liitude kaudu;

10.

tunnustab vaimse või kehalise puudega inimestele kõikjal ELis sportimisvõimalusi pakkuvate organisatsioonide tehtud tööd; kutsub komisjoni, liikmesriike ja spordiorganisatsioone üles edendama ja arendama asjakohaste rahaliste vahenditega puudega inimeste mõeldud sporditegevust ja -võistlusi, pakkudes neile eelkõige võrdset juurdepääsu spordile ja tasuta spordirajatistele, mis on kohandatud nende vajadustega;

11.

rõhutab spordi suurt ühiskonda tervikuks liitvat jõudu arvukates valdkondades, sealhulgas kodanikuaktiivsus ja arusaamine demokraatiast, terviseedendus, linnaarendus, sotsiaalne integratsioon, tööturg, tööhõive, oskuskoolitus ja haridus;

12.

ergutab liikmesriike ja ühenduse institutsioone andma suuremaid toetusi organisatsioonidele, kes püüavad kaasata sotsiaalse tõrjutuse ohus inimesi spordi kaudu, ja neile, kes edendavad sportimist kehalise või vaimse puudega inimeste seas;

13.

julgustab liikmesriike lisama süstemaatiliselt sporti programmidesse ja teenustesse, mille eesmärk on tõeliselt integreerida kõik diskrimineerimisohus rühmad, ning palub spordiorganisatsioonidel välja töötada spetsiaalsed õppekavad elukutseliste ja vabatahtlike jaoks, et ennetada ja tõkestada diskrimineerimise või rassismi mis tahes vorme;

14.

rõhutab spordi eeskuju andvat funktsiooni ühiskonnas ja nõuab, et spordi juhtorganid võtaksid juhtrolli institutsioonilise diskrimineerimise tõkestamisel;

15.

tuletab meelde, et spordis ei tohi olla soolist diskrimineerimist, ja nõuab tungivalt, et olümpiaväärtuste harta kohaldamist laiendataks kõikidele spordiüritustele, eelkõige Euroopa tasandil toimuvatele üritustele;

16.

kutsub nõukogu, komisjoni, liikmesriike ja riikide spordi juhtorganeid üles pühenduma homofoobia ja transfoobia probleemi lahendamisele ning rakendama nõuetekohaselt eelkõige lesbidest, biseksuaalidest, geidest ja transseksuaalidest sportlaste diskrimineerimise vastaseid õigusakte ja poliitikat;

17.

kutsub liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu mõlema soo kvaliteetsele kehalisele kasvatusele ning teeb liikmesriikidele ettepaneku töötada välja kõnealuse küsimusega tegelemiseks vajalikud strateegiad;

18.

rõhutab, et spordiorganisatsioonide otsustusorganite koosseis peab kajastama üldkoosoleku koosseisu ja litsentsisaajate soolist tasakaalu, et naistele ja meestele oleks tagatud võrdne juurdepääs juhtorganitele ka riikidevahelisel tasandil;

19.

julgustab komisjoni ja liikmesriike tunnustama spordi tähtsust rahu tagamise, majandusarengu, kultuuridevahelise dialoogi, rahvatervise, integratsiooni ja naistele suuremate õiguste andmise vahendina;

20.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles avaldama Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele mõju, et spordiüritustel järgitaks olümpiaharta reegleid, millega keelatakse igasugune meeleavaldamine või poliitiline, usuline või rassiline propaganda, aga ka selle tagamist, et naisi ei sunnitaks poliitilist survet kasutades seda reeglit rikkuma või et reeglist ei hoitaks kõrvale, jättes naised oma riigist võistlustele saatmata;

21.

kutsub spordiorganisatsioone üles ergutama veelgi naiste osalemist spordis ja spordiorganisatsioonide juhtorganites, tagades võrdse juurdepääsu sporditegevusele eelkõige ebasoodsa taustaga tüdrukutele ja naistele, edendades naiste osalemist spordis ning tehes naiste ja meeste spordi ning tulemused võrdselt tähtsaks ja nähtavaks; ergutab liikmesriike töötama välja meetmeid, mis võimaldavad naissportlastel ühitada pereelu ja elukutselise sportlase elu, ning edendama soolist võrdõiguslikkust riikide spordipoliitikas; kutsub komisjoni üles ergutama teabe ja heade tavade vahetamist mõlemast soost inimeste võrdsete võimaluste alal spordis;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama Euroopa organisatsioone Euroopa naissportlaste õiguste harta soovituste edendamisel ja rakendamisel;

23.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist kogu spordiga seotud tegevuses, pöörates erilist tähelepanu immigrantidest naiste ja etniliste vähemuste hulka kuuluvate naiste spordivõimalustele, naiste juurdepääsule juhtivatele ametikohtadele spordis ja naissportlaste kajastamisele meedias, ning tagama, et spordipoliitika ja õigusaktide aluseks oleks sooline võrdõiguslikkus;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama ja ergutama Euroopa uuringuid naisspordi eripära, naiste ja tüdrukute sportimise lõpetamise põhjuste ning naiste püsivalt ebavõrdsete sportimisvõimaluste teemal;

25.

ergutab spordivaldkonnas looma naiste võrgustikke, et edendada parimate tavade ja teabe vahetamist;

26.

rõhutab, et sisserändajatest tüdrukute vanemate keeldu osaleda koolis kehalise kasvatuse tunnis ja ujumises ei saa aktsepteerida ega vabandada kultuuriliste ega usuliste põhjustega;

27.

juhib tähelepanu sellele, et paljud tüdrukud tegelevad küll noores eas spordiga, kuid noorukieas lõpetavad sportimise; viitab seoses sellega uuringutele, mis näitavad, et tüdrukud seisavad silmitsi samaealiste ja perekonna avaliku või varjatud survega muutuda naiselikumaks või võtta endale kohustusi, mis takistavad sportimise jätkamist; julgustab liikmesriike ja riikide spordi juhtorganeid töötama välja strateegiaid programmide ja treenerite jaoks, et toetada eelkõige spordist huvitatud tüdrukuid sportlase identiteedi väljakujundamisel;

28.

rõhutab vajadust võidelda dopingu vastu ennetus- ja teavituskampaaniate abil, austades seejuures sportlaste põhiõigusi ning pöörates erilist tähelepanu kõige noorematele sportlastele; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suhtuksid dopinguainete levitamisse spordimaailmas samamoodi nagu illegaalsete uimastite levitamisse ja võtaksid vastu ka vastavad õigusaktid, et paremini kooskõlastada tegevust Euroopas selles valdkonnas; kutsub Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) üles looma kooskõlas ELi õigusaktidega täpse ja hõlpsasti kasutatava asukohtade haldamise süsteemi ning rõhutab, et on vaja statistikat dopingu kasutamise ja dopingukontrolli mitteilmumise kohta, et töötada välja sobiv viis dopinguga võitlemiseks;

29.

usub, et ELi ühinemine Euroopa Nõukogu dopinguvastase konventsiooniga on vajalik samm WADA koodeksi ühtsema rakendamise koordineerimiseks liikmesriikides;

30.

toetab õigusaktide suuremat ühtlustamist, et korraldada tõhusalt Euroopa politsei- ja kohtukoostööd dopingu ja spordiüritustega manipuleerimise teiste vormide vastu võitlemisel;

31.

kutsub liikmesriike üles tegelema hasartmängusõltuvuse küsimuse ja alaealiste kaitsega hasartmängudega seotud ohtude eest;

32.

pooldab selgete eeskirjade kehtestamist alaealiste kaitseks võitlusspordis ja dialoogis alaliitudega edasiste vajalike kaitsemeetmete väljatöötamist;

33.

rõhutab noorte sportlaste duaalse spordi- ja kutsehariduse ülimat tähtsust; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles koostama koostöös kõigi asjaomaste osalejatega suuniseid, millega tagatakse, et noortel sportlastel on võimalik lisaks treenimisele saada ka normaalne kooli- ja/või kutseharidus, võttes arvesse iga liikmesriigi parimaid tavasid; ergutab liikmesriike sellega seoses arvestama endiste elukutseliste sportlaste kogemusi, kui nad soovivad asuda tööle treenerina, looma spetsiaalseid karjäärivõimalusi tippsportlastele, kes otsustavad omandada kõrghariduse, ning kasutama nende kogemust üldiselt spordi hüvanguks;

34.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja haridusprogrammid, mille struktuur hõlbustab elukutselistel sportlastel õppimise ja treenimise kombineerimist;

35.

teeb ettepaneku kehtestada treenerite ja treenerihariduse koolituse ja kvalifikatsioonide raamistik ning lisada see Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku ja elukestva õppe programmidesse, et edendada teadmistepõhist ühiskonda ja treeneritöö tippteadmiste arendamist nii harrastus- kui ka elukutselisel tasandil;

36.

rõhutab treenerite osa noorte arendamisel ja kasvatamisel mitte üksnes spordiga tegelemiseks, vaid ka elamiseks vajalike oskuste alal; märgib, et treenerid saavad juhendada noori tervislike eluviiside omaksvõtmisel;

37.

kutsub liikmesriike üles tihedas koostöös asjaomaste alaliitudega keelama vägivaldselt või diskrimineerivalt käitunud toetajate pääsu staadionile ning looma kooskõlastatud lähenemisviisi nende vastu sanktsioonide kehtestamisel ja jõustamisel, tegema tihedat koostööd, et säilitada need keelud rahvusvaheliste võistluste puhul, mis toimuvad teistes liikmesriikides, ning looma üksikisikute õigusi ja vabadust austades üleeuroopalise andmebaasi, et jagada teavet ja tõhustada koostööd kõrge ohutasemega võistlustest teatamise täiustatud hoiatussüsteemi abil;

38.

pooldab seda, et liikmesriigid töötaksid koostöös Euroopa spordialaliitudega välja miinimumnõuded staadionite ohutuse tagamiseks ja võtaksid kõik asjakohased meetmed, et tagada osalejate ja toetajate parim võimalik turvalisus;

39.

märgib, et kui spordiga tegeletakse looduskeskkonnas, tuleb tagada tasakaal spordi ühiskondliku kasu ja sportimiskohana kasutatava keskkonna kaitse vahel;

40.

rõhutab spordiürituste potentsiaali turismi seisukohast kohalikul ja riigi tasandil ning kutsub liikmesriike üles kõnealuse majandus- ja äritegevuse haru arendamist toetama;

41.

nõuab, et siseturu ja konkurentsiõigusega seotud küsimuste valdkonnas võetaks arvesse spordi eripära, ning kordab seetõttu oma üleskutset komisjonile võtta vastu ELi õiguse kohaldamise suunised spordivaldkonnas, et kõrvaldada praegune suur õiguskindlusetus;

42.

märgib, et sponsorlus on spordis väga oluline finantsalane päästerõngas ja annab palju võimalusi, kui järgitakse ausa rahastamise põhimõtteid;

43.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidama vabatahtlikku tegevust spordivaldkonnas eriti tähtsaks; kordab vabatahtlike tähtsust spordis ning rõhutab vajadust luua sotsiaalse tunnustuse raamistik ja tagada vabatahtlikele nõuetekohane koolitus; pooldab liikmesriikide vahel teabe ja parimate tavade vahetamist, et edendada vabatahtlikku tegevust spordivaldkonnas ning uurida spordiliitude tegevuseks sobiva õigus- ja maksuraamistiku teostatavust;

44.

palub komisjonil ja liikmesriikidel luua süsteemi, mis võimaldaks tunnustada vabatahtlike omandatud kvalifikatsioone ja spordiga seotud reguleeritud kutsealadel nõutavaid kutsekvalifikatsioone;

45.

rõhutab, et spordis elukutselistena töötavate asjatundjate (kohtunikud, treenerid) eriväljaõppe ja koolituskursuste vastastikune tunnustamine ühtses Euroopa raamistikus on eriti tähtis seetõttu, et see suurendab pikemas perspektiivis konkurentsivõimet, mis omakorda aitab vältida suurtest tuludest ilmajäämist;

46.

ergutab liikmesriike võimaldama sportlastele kõrgharidust ning tunnustama ühtlustatult nende spordi- ja hariduskvalifikatsioone kutsealase liikuvuse suurendamiseks;

47.

ergutab liikmesriike lisaks parandama struktuure, mis võimaldavad endistel sportlastel naasta tööturule ja integreeruda tööellu pärast elukutselist sporti;

48.

kutsub liikmesriike üles kaaluma võimalusi kergendada finantskoormust madalaima sissetulekuga sportlastel, kellel on lühike ja ebakindel karjäär; kordab, et elukutselistel sportlastel, kelle enamik sissetulekust tuleb spordist, peaks sotsiaalkindlustuse osas olema samasugused õigused nagu töötajatel;

49.

on seisukohal, et sotsiaalne dialoog on spordis asjakohane viis tasakaalu leidmiseks sportlaste põhi- ja tööõiguste vahel, võttes arvesse spordi eripära;

50.

on veendunud, et arvestades sporditööstuse pidevalt arenevat majanduslikku mõõdet, on viivitamatult vaja lahendada spordiga seotud küsimused sellistes tähtsates valdkondades nagu töötajate ja teenuste vaba liikumine, asutamisvabadus, kutsekvalifikatsioonide tunnustamine, intellektuaalomandi õigused ja riigiabi eeskirjad, et tagada sporditööstusele võimalus saada osa kõikidest siseturu hüvedest;

51.

rõhutab, et spordivõistluste audiovisuaalsete õiguste kaubandusliku kasutamise tsentraliseeritud, eksklusiivne ja territoriaalne alus on väga tähtis, et tagada tulude õiglane jagamine eliit- ja massispordi vahel;

52.

on arvamusel, et ühiskonna jaoks suure tähtsusega spordiüritused peaksid olema kättesaadavad võimalikult suurele arvule inimestele; palub liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, võtta meetmeid selle tagamiseks, et nende alluvuses olevad ringhäälinguorganisatsioonid ei edastaks selliseid üritusi ainuõiguse alusel;

53.

tunnustab ajakirjanike õigust üldist huvi pakkuvatele organiseeritud spordiüritustele juurde pääseda ja neid kajastada, et tagada avalikkuse õigus saada spordiürituste kohta sõltumatuid uudiseid ja teavet;

54.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid kaitseksid intellektuaalomandiõigust spordiülekannetele ning arvestaksid seejuures üldsuse õigust saada teavet;

55.

on arvamusel, et spordikihlveod kujutavad endast üht võistluste kaubandusliku kasutamise vormi, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaitsma kihlvedusid lubamatu tegevuse, litsentsita korraldajate ja võistluste tulemustes kokkuleppimise kahtluste eest, eelkõige tunnustades korraldajate intellektuaalomandiõigust oma võistlusele, tagades kihlvedude korraldajate olulise panuse massi- ja kohaliku tasandi spordi rahastamisse ning kaitstes võistluste ausust rõhuga sportlaste harimisel; arvab siiski, et kõnealused omandiõigused ei tohiks piirata direktiivis 2007/65/EÜ (audiovisuaalsete meediateenuste direktiiv) sätestatud õigust lühiuudistele;

56.

kordab oma ettepanekut, et komisjon töötaks välja riigiabi suunised, mis näitavad, millist liiki riigi toetus on õiguspärane spordi sotsiaalse, kultuurilise ja kasvatusliku rolli täitmiseks;

57.

kutsub liikmesriike üles võitlema tõhusalt korruptsiooni vastu ja edendama spordieetikat; peab seetõttu vajalikuks, et igas riigis võetaks kasutusele spordiklubide finantskontrolli ranged eeskirjad;

58.

julgustab spordiliite tegema koostööd õiguskaitseasutustega, muu hulgas teabe jagamise teel, et töötada välja sobiv ja tõhus lähenemine võistluste tulemustes kokkuleppimise ja muude spordipettustega võitlemiseks;

59.

palub komisjonil esitada konkreetsed ettepanekud spordi rahastamiseks loteriidest saadavatest vahenditest;

60.

juhib tähelepanu sellele, et komisjoni käivitatud satelliitkontode kasutuselevõtt spordisektoris on äärmiselt ajakohane, sest need võimaldavad spordiga seotud tegevusi ühtsete standardite alusel hinnata ka riikide tasandil, see aitab avastada ebakõlasid ning annab Euroopa majanduse ja ühtse turu jaoks lisandväärtust;

61.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles konkreetselt soodustama heade tavade vahetamist ning tihedat koostööd spordi valdkonnas tehnika ja teadustöö alal;

62.

on arvamusel, et kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel on Euroopa mõõtme arendamisel spordis peamine roll, kuna nende institutsiooniliste ülesannete hulka kuuluvad spordivaldkonna teenuste pakkumine elanikkonnale ning rahaliste vahendite eraldamine sporditegevusele ja selleks vajalikele rajatistele;

63.

rõhutab, et kohaliku tasandi sport peaks saama vahendeid Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Euroopa Sotsiaalfondist, mis peaksid võimaldama investeeringuid spordi infrastruktuuri, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid koostaksid Euroopa Liidule eraldi eelarvekava spordi valdkonnas, nagu seda nüüd võimaldab ka ELi toimimise lepingu artikkel 165;

64.

märgib, et Euroopas tuginevad spordistruktuurid kodakondsuse ja territooriumi põhimõtetele;

65.

kinnitab uuesti oma toetust Euroopa spordimudelile, mille keskmeks on alaliidud ning aluseks eri osalejad, kaasa arvatud toetajad, mängijad, klubid, liigad, liidud ja vabatahtlikud, neil on tähtis roll kogu spordistruktuuri toetamisel;

66.

nõuab, et vähendataks tõkkeid spordi valdkonnas vabatahtlikuna tegutsemisel kogu ELis;

67.

märgib kohalike omavalitsuste olulist rolli kõigile mõeldud spordi edendamises ühiskonnas ning kutsub neid üles aktiivselt osalema spordimaailma käsitlevates Euroopa arutelufoorumites ja dialoogides;

68.

tuletab meelde, et spordiorganisatsioonide autonoomsuse ja iseregulatsiooni tingimuseks on spordi hea juhtimistava kooskõlas läbipaistvuse, aruandekohustuse ja demokraatia põhimõtetega, ning rõhutab spordikorruptsiooni suhtes nulltolerantsi poliitika vajalikkust; rõhutab, et otsustusprotsessis peavad olema asjakohaselt esindatud kõik sidusrühmad;

69.

palub liikmesriikidel ja spordi juhtorganitel aktiivselt edendada ausa mängu põhimõtteid toetavate spordifännide sotsiaalset ja demokraatlikku rolli, soodustades nende kaasamist spordiklubide omandi- ja juhtimisstruktuuridesse ning oluliste sidusrühmadena spordi juhtorganitesse;

70.

kinnitab, et spordiklubid peaksid vabastama rahvusmeeskonda valitud mängijad ja tunnustama nende panust suurte rahvusmeeskondade turniiride edusse, see võib hõlmata kindlustusmehhanisme, ning rõhutab, et kõikidele spordialadele ei saa kohaldada ühtset lähenemisviisi;

71.

rõhutab, et on vaja treenida mängijaid kohalikul tasandil ja investeerida spordiharidusse, et tagada Euroopa spordiliikumise jätkusuutlik areng ning levitada selle positiivset mõju üksikisikule ja ühiskonnale; peab seetõttu vajalikuks tagada, et tippsport ei kahjustaks noorte sportlaste arengut, harrastussporti ja kohaliku tasandi spordiorganisatsioonide tähtsat rolli; rõhutab spordivaldkonnas diplomite ja kvalifikatsioonide samaväärsuse ja tunnustamise vajadust;

72.

kinnitab oma toetust nn kodus üleskasvatatud mängijate reeglile ja peab seda ka Euroopa teiste profiliigade jaoks sobivaks mudeliks; toetab spordi juhtorganite täiendavaid jõupingutusi kohalike noorte mängijate koolituse ergutamiseks ELi õiguse piires, tugevdades sel viisil võistlustel konkurentsitasakaalu ja Euroopa spordi mudeli head arengut;

73.

on seisukohal, et spordiklubide üheks põhitegevuseks on uute talentide arendamine ja et liigne sõltuvus mängijate üleminekust võib spordi väärtusi kahjustada;

74.

rõhutab koolitushüvitise tähtsust, kuna see moodustab koolituskeskuste tõhusa kaitsemehhanismi ja õiglase investeeringutulu;

75.

on seisukohal, et spordiagentide elukutse peaks olema reguleeritud kutsetegevus, nõutav peaks olema piisav ametlik kvalifikatsioon ja läbipaistvuse huvides peaks spordiagentide maksuresidentsus olema ELi territooriumil; palub komisjonil töötada koostöös spordialaliitude, mängijate ühenduste ja agentide ühendustega välja Euroopa litsentsimis- ja registreerimissüsteem, millega kaasneks ka käitumisjuhend ja sanktsioonide mehhanism, ning need ellu rakendada;

76.

teeb ettepaneku, et spordialaliidud looksid mitteavaliku Euroopa spordiagentide registri, kus agendid esitaksid nimekirja mängijatest, keda nad esindavad, eesmärgiga kaitsta sportlasi, eelkõige nooremaid kui 18-aastaseid, ja vähendada huvide konflikti ohtu; on arvamusel, et agenditasude maksmine ülemineku eest peaks toimuma teatava arvu osamaksetena kogu selle lepingu kestuse jooksul, mille sportlane ülemineku tulemusel sõlmib, kusjuures kogusumma maksmine sõltub lepingu täitmisest;

77.

kutsub liikmesriike üles täiendama mängijate agentide ja vahendajate tegevust reguleerivaid kehtivaid sätteid hoiatavate sanktsioonidega ja neid sanktsioone rangelt rakendama;

78.

kutsub spordi juhtorganeid üles suurendama läbipaistvust seoses mängijate agentide tegevusega ja tegema liikmesriikide ametiasutustega korruptsiooni kaotamiseks koostööd;

79.

tunneb heameelt komisjoni tellimusel valminud uuringu üle mängijate ülemineku majandusliku ja õigusmõju kohta; tõdeb samuti, et tuleks toetada spordialaliitude algatusi muuta rahvusvahelised üleminekud läbipaistvamaks;

80.

väljendab arvamust, et spordi juhtorganite rakendatud süsteemid mängijate rahvusvahelise ülemineku läbipaistvuse suurendamiseks on samm õiges suunas, kuna need järgivad hea juhtimistava põhimõtet ja spordivõistluste aususe tagamise eesmärki;

81.

väljendab selgelt toetust litsentsimissüsteemidele ja ausale rahastamisele, kuna see ergutab klubisid konkureerima vastavalt oma tegelikele rahalistele võimalustele;

82.

on seisukohal, et kõnealused meetmed aitavad parandada juhtimist, taastavad klubide pikaajalise finantsstabiilsuse ja jätkusuutlikkuse ning aitavad kaasa Euroopa võistluste ausale rahastamisele, ning palub komisjonil seetõttu tunnustada niisuguste eeskirjade ühilduvust ELi õigusega;

83.

kiidab heaks spordialaliitude püüdlused keelata olukord, kus ühele omanikule kuulub mitu samal võistlusel osalevat spordiklubi; on seisukohal, et kihlvedude korraldajatel tuleks keelata omada kontrolli organi üle, mis korraldab võistlusi või osaleb võistlustel, samamoodi peaks olema keelatud võistlusi korraldavatel või võistlustel osalevatel organitel omada kontrolli korraldaja üle, kes pakub kihlvedusid üritustel, mida nad korraldavad või millel nad osalevad;

84.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed spordi ausust mõjutava ebaseadusliku tegevuse ärahoidmiseks ja selle eest karistamiseks ning käsitleksid sellist tegevust kuriteona, eelkõige, kui selline tegevus on seotud kihlvedudega, mis tähendab spordivõistluse või selle etapi tulemuste tahtlikku ja pettuslikku manipuleerimist, et saada eelis, mis ei põhine ainult normaalsel sporditegevusel või sellega kaasneval määramatusel;

85.

nõuab tungivalt, et spordialaliidud teeksid spordi aususe kaitsmiseks liikmesriikidega tihedat koostööd;

86.

kutsub komisjoni üles võitlema üleminekute läbipaistmatusega ja võistluste tulemustes kokkuleppimisega, nagu ELi korruptsioonivastases strateegias teatavaks tehtud, kehtestades selle valdkonna kuritegude määratlemiseks miinimumeeskirjad;

87.

väljendab suurt muret spordivaldkonnas toimuva tõsise ebaseadusliku tegevuse, näiteks rahapesu tõttu, ning kutsub liikmesriike üles tõhustama koostööd kõnealuste küsimustega tegelemisel ja tagama mängijate ülemineku ja agentide tegevuse osana tehtavate finantstehingute suurem läbipaistvus;

88.

kinnitab, et tuleb välja töötada vahendid, mille eesmärk on edendada ametiasutuste, spordiasutuste ja hasartmängude korraldajate vahelist koostööd seoses spordipettuste juhtumitega, ning samuti tuleks kaaluda koostööd Europoli ja Eurojustiga;

89.

tunnustab spordikohtute õiguspärasust spordivaldkonna vaidluste lahendamisel, tingimusel et need austavad inimeste põhiõigust õiglasele kohtumõistmisele; nõuab, et Spordi Arbitraažikohus võtaks ELis tekkinud spordivaidluste lahendamisel arvesse ELi õiguse sätteid;

90.

palub komisjonil esitada aastaks 2012 ettepanek, mis võimaldaks paremini mõista spordivaldkonna erivajadusi ja võtta konkreetseid meetmeid nende arvestamiseks, võttes täielikult arvesse ELi toimimise lepingu artikli 165 sõnastust;

91.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kolmandate riikidega koostööd sellistes küsimustes nagu rahvusvaheline mängijate üleminek, alaealiste mängijate ekspluateerimine, piraatlus, võistluste tulemustes kokkuleppimine ja ebaseaduslikud kihlveod; rõhutab samuti rahvusvahelise koostöö tugevdamise olulisust spordi arendamiseks arenguriikides;

92.

ootab läbipaistvuse ja ausa rahastamise jälgimiseks ning korruptsiooni ja inimkaubanduse vastu võitlemiseks loodud süsteemide tulemusi; rõhutab, et süsteemid peavad olema kooskõlas ELi õiguse ja andmekaitse-eeskirjadega; palub, et spordi juhtorganid ühendaksid TMSi andmed teiste korruptsioonivastaste süsteemidega, et tagada tõhusam järelevalve ja võidelda võistluste tulemustes kokkuleppimise vastu;

93.

rõhutab, et tuleb tegeleda nii ELis kui ka väljaspool asuvate loata hasartmängude korraldajatega, kuna neil on võimalik spordipettuste järelevalve süsteemist kõrvale hoida;

94.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama kogu kolmandate riikidega tehtava koostöö käigus olümpiareeglite ja -eeskirjade järgimist kogu maailmas;

95.

nõuab, et klubid jälgiksid sisserände-eeskirjadest kinnipidamist kolmandatest riikidest pärit noorte liikmeks võtmisel ja tagaksid, et kõik nende lepingu tingimused on kooskõlas kehtiva õigusega; nõuab, et noored sportlased saaksid soovi korral rahuldatavatel tingimustel päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige juhul, kui nende karjäär ei õnnestu; rõhutab sellega seoses, et on väga oluline jõustada asjaomased õigusaktid;

96.

rõhutab vajadust tugevdada alaealiste kaitset rahvusvaheliste üleminekute korral; on arvamusel, et rahvusvahelised üleminekud on potentsiaalselt ohtlikud noorte sportlaste jaoks, kes lahkuvad varakult oma perekonna juurest ja riigist ning on seetõttu eriti ohustatud ja peaksid olema spordiorganisatsioonide pideva hoole all;

97.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles edendama nii meeste kui ka naiste täielikku vabadust harrastada mis tahes spordiala, sõltumata naistele kultuurilistel, traditsioonilistel, ajaloolistel või usulistel põhjustel ühiskonnas kehtestatud eeskirjadest või kohustustest;

98.

kutsub komisjoni üles laiendama olemasolevaid programme, mis edendavad sporti arengupoliitika vahendina, ja esitama selles valdkonnas uusi algatusi;

99.

palub komisjonil

100.

teeb ettepaneku heisata ELi territooriumil korraldatavatel suurtel rahvusvahelistel spordiüritustel Euroopa lipp ja soovitab spordialaliitudel kaaluda ideed, et lipp võiks olla kujutatud ka liikmesriikide sportlaste võistlusvormil kõrvuti riikide lippudega; rõhutab, et see peaks olema täiesti vabatahtlik ning liikmesriikide ja spordiorganisatsioonide otsustada, kas nad seda võimalust kasutavad;

101.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa, rahvusvahelistele ja riikide spordialaliitudele.

20.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 239/60

—

võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklis 227 sätestatud petitsiooniõigust,

—

võttes arvesse laekunud ja petitsioonikomisjoni raporti lisas esitatud petitsioone (A7–0335/2011),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu (2),

—

võttes arvesse nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (3),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2000. aasta direktiivi 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (5),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu ja nõukogu direktiivi 90/313/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivi 2003/35/EÜ, milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse ning muudetakse nõukogu direktiive 85/337/EMÜ ja 96/61/EÜ (KMH) seoses üldsuse kaasamisega ning õiguskaitse kättesaadavusega (7),

—

võttes arvesse keskkonnateabele juurdepääsu, keskkonnaasjade üle otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århus, Taani, 25. juuni 1998),

—

võttes arvesse 2011. aasta juuli eksperdiuuringut „Jäätmekäitlus Euroopa Liidus: põhiprobleemid ja parimad tavad”,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 202 lõiget 2,

—

võttes arvesse petitsioonikomisjoni raportit (A7-0335/2011),

A.

arvestades, et ajavahemikus 2004–2010 laekus petitsioonikomisjoni ja tunnistati vastuvõetavaks 114 petitsiooni, milles väideti, et järgmised liikmesriigid on rikkunud antud reguleeriva raamistiku sätteid: Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Hispaania, Iirimaa (igaühe kohta üle 10 petitsiooni), Bulgaaria, Ühendkuningriik, Poola, Rumeenia, Saksamaa (igaühe kohta 3–10 petitsiooni), Austria, Ungari, Leedu, Malta, Portugal ja Slovakkia (igaühe kohta 1 petitsioon);

B.

arvestades, et petitsioonikomisjon on koostanud viis raporti projekti jäätmeid käsitlevate petitsioonidega seotud teabekogumiskülastuste kohta Iirimaale (8), Fos-sur-Meri (Prantsusmaa) (9), Path Headi prügilasse (Ühendkuningriik) (10), Campaniasse (Itaalia) (11) ja Huelvasse (Hispaania) (12);

C.

arvestades, et järjepidevalt laekub kõige rohkem petitsioone keskkonnaküsimuste kohta ja selle oluliseks alarühmaks on petitsioonid jäätmete kohta ning arvestades, et jäätmeprobleemid avaldavad otsest mõju kodanikele kogu ELis, eriti seoses uute jäätmekäitluskohtade loamenetlusega või olemasolevate tegevusega ja murega üldise jäätmekäitluse pärast;

D.

arvestades, et suur osa petitsioone jäätmete kohta puudutavad jäätmekäitluskohti, kusjuures 40% petitsioone käsitlevad kavandatavate uute jaamade loamenetlust, 40% olemasolevate tegevust, millest 75% käsitlevad prügilaid, 25% jäätmepõletusjaamu, ning ülejäänud tõstatavad üldise jäätmekäitluse probleeme;

E.

arvestades, et viimased Eurostati andmed (2009) näitavad, et üks ELi kodanik tekitab keskmiselt 513 kg jäätmeid aastas, kusjuures paljud uued liikmesriigid tekitavad keskmisest palju vähem jäätmeid ja suurem osa tööstusriike kõige rohkem;

F.

arvestades, et kõige rohkem jäätmeid tekitavate riikide ringlussevõtu, kompostimise ja energia tootmiseks jäätmete põletamise määr on kõige suurem ja prügilasse ladestamise määr on nullilähedane või sellist jäätmekäitlusviisi enam ei kasutata, samas kui keskmiselt kõige vähem jäätmeid tekitavad liikmesriigid kasutavad prügilaid kõige enam ja nende ringlussevõtu ning isegi põletamise määrad on palju väiksemad;

G.

arvestades, et mõnes põletusjaamas puudub vajalik infrastruktuur jäätmete sorteerimiseks ja käitlemiseks; arvestades, et nähtavasti ei ole seatud selgeid norme selle kohta, milliseid jäätmeid tohib põletada, ja seetõttu püsib mure jäätmete põletamisel tekkiva mürgise tuha ladustamise pärast;

H.

arvestades, et jäätmeid käsitlevas direktiivis 2008/98/EÜ (jäätmete raamdirektiiv) on kehtestatud eeskirjad, et vältida või vähendada jäätmete tekitamise ja käitlemise halba mõju, vähendada ressursikasutuse üldist mõju, parandada ressursikasutuse tõhusust, pakkuda ELi kodanikele tervise ja heaoluga seotud hüvesid ning saavutada samas keskkonnasäästlik jäätmekäitlusmeetod ja kaitsta nii keskkonda ja inimeste tervist;

I.

arvestades, et direktiivis 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu määratletakse minimaalne arv tõsiseid keskkonnakuritegusid ja selles nõutakse, et liikmesriigid kehtestaksid tõhusamalt hoiatavad kriminaalkaristused sellist liiki kuritegude eest, kui need on sooritatud tahtlikult või raskest hooletusest;

J.

arvestades, et jäätmete raamdirektiiviga kooskõlas oleva jäätmekäitlusstrateegiaga tuleb tagada, et kõik jäätmed kogutakse kokku ja suunatakse asjakohaste jäätmekäitlustehaste võrgustikku taaskasutamiseks ja lõpuks kõrvaldamiseks, kusjuures vaja on meetmeid jäätmete tekke vähendamiseks juba nende tekkekohas;

K.

arvestades, et mõnes piirkonnas, nt Prantsusmaal Fos-sur-Meris (2008), Ühendkuningriigis Path Headis (2009), Hispaanias Huelvas (2009) ja Itaalias Campanias (2011), on edusammud jäätmete vähendamisel ja kodumajapidamisjäätmete ringlussevõtul olnud minimaalsed, ning et kodumajapidamis- ja muid jäätmeid viiakse hoolimatult prügilatesse, mõnel juhul ka segamini eri tüüpi tööstusjäätmetega;

L.

arvestades, et jäätmete raamdirektiivi ülevõtmise tähtaeg oli 2010. aasta detsember, kuid seda järgis ainult kuus liikmesriiki, ja komisjon võtab aktiivseid meetmeid tagamaks, et ülejäänud viiksid ülevõtmise lõpule ja alustaksid kiiresti rakendamisega;

M.

arvestades, et kodumajapidamisjäätmeid tuleks kooskõlas jäätmete raamdirektiivi artikliga 4 käidelda vastavalt jäätmehierarhiale, kuhu kuulub jäätmete tekke vältimine, vähendamine, korduvkasutus, ringlussevõtt, muu taaskasutus, näiteks energiakasutus, ja kõrvaldamine;

N.

arvestades, et ressursitõhus Euroopa on üks Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatusi ja et jäätmete raamdirektiiviga püstitati olmejäätmete ringlussevõtu 50% eesmärk, mis tuleb kõigis liikmesriikides saavutada aastaks 2020, märgib, et ELi muutmine ringlussevõtmise traditsiooniga ja keskkonnahoidlikuks majanduseks, milles kasutatakse jäätmeid ressursina, on oluline ressursitõhususe eesmärgi saavutamiseks;

O.

arvestades, et jäätmete raamdirektiivile vastavate jäätmekäitluskavade puudumisel on mitu põhjust, sealhulgas rakendamise ja jõustamise puudumine, puudus asjakohase väljaõppega töötajatest nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil, puudulik kontroll ELi tasandil, ebapiisav rahaliste vahendite eraldamine ja trahvisüsteemi puudumine, jättes seega kasutamata head jäätmekäitlusvõimalused, mille abil vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid ja muud keskkonnamõju ning kahandada Euroopa sõltuvust imporditud toormaterjalidest;

P.

arvestades olulist, aga tihti tähelepanuta jäetud tegurit, et ringlussevõtt tekitab kuni pool miljonit võimalikku töökohta, ja asjaolu, et teatud jäätmed on kasulik ressurss, mis võib aidata kaasa keskkonnasäästlikkuse suurendamisele ning üleminekule keskkonnasäästlikule majandusele;

Q.

arvestades, et ELis on biojäätmete käitlemine veel algusjärgus ja kehtivaid õigusakte tuleb arendada ja meetodeid tõhustada;

R.

arvestades, et jätkuvalt tuleb pidada prioriteediks ELi eesmärkide järgimist kogumise, ringlussevõtu ja prügilatesse ladestamise vältimise valdkonnas;

S.

arvestades, et liikmesriikidel lasub riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil põhivastutus ELi õigusaktide rakendamise eest, kuid et kodanikud peavad jäätmepoliitika rakendamise tagamise eest vastutavaks Euroopa Liitu, kellel puuduvad ometi asjakohased vahendid õigusaktide jõustamiseks;

T.

arvestades, et vastavalt Århusi konventsioonile on kodanikel õigus saada teavet oma piirkonna olukorra kohta ja ametiasutustel on kohustus seda teavet jagada ning motiveerida kodanike vastutustundlikku suhtumist ja käitumist; arvestades, et direktiivi 2003/35/EÜ kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et üldsusele antaks õigeaegsed ja tõhusad võimalused võtta osa koostatavate kavade ja programmide ettevalmistamisest, muutmisest ja läbivaatamisest;

U.

arvestades, et kodanikud väljendavad petitsioonidega arvamust, et riigiasutused ei kontrolli olukorda ja ei ole mõnikord valmis tegema vajalikke pingutusi lahenduste saavutamisele kaasa aitamiseks, usalduslikud suhted on kahjustatud ja liigutakse avaliku vastuseisu ja tegevuse soikumise suunas;

V.

arvestades, et hiljutises komisjoni tellitud uuringus (13) ELi jäätmekäitlusameti loomise võimalikkuse uurimiseks toodi esile asjaolu, et mitu liikmesriiki ei ole suutelised valmistama ette jäätmekavu, samuti viima läbi ülevaatusi, kontrolle ega muid tegevusi jäätmeid käsitlevate õigusaktide korralikuks jõustamiseks;

W.

arvestades, et uuringuga tuvastati ulatuslik nõuetele mittevastavus, ebaseaduslik jäätmete kaadamine ja transport, palju kodanike kaebusi ja rikkumisjuhtumid Euroopa Kohtus ning sellest tulenevalt ELi jäätmealaste õigusaktide üldeesmärgi ehk inimeste tervise ja keskkonna kaitse saavutamise puudulikkus;

X.

arvestades, et jäätmete ebaseaduslikust kõrvaldamisest on saanud samuti organiseeritud kuritegevuse osa, mis tekitab küsimuse vastutavate asutuste rolli kohta ja tööstusjäätmetega seoses tööstuse kaassüü kohta;

Y.

arvestades, et seire- ja kontrollikord, mis peab tagama, et toksilised jäätmed ei saastaks kodumajapidamisjäätmeid, on mõnikord nõrk või puudub täiesti, tuues kaasa prügilate ja jäätmepõletusseadmete saastatuse; arvestades, et tuleb rõhutada seda, et kategooriliselt keelatud on mürgiste jäätmete kõrvaldamiseks neid põletada rajatistes, mis on ehitatud kodumajapidamisjäätmete põletamiseks;

Z.

arvestades, et petitsioonide põhjalik analüüs kinnitab, et toimiva ja keskkonnasäästliku jäätmekäitlussüsteemi õigusaktid on enamjaolt vastu võetud ja et peamised probleemid on seotud rakendamise ja jõustamisega, sest 95% petitsioonidest puudutavad ebaõnnestumisi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil;

AA.

arvestades, et olukorra üks väga tähtsaid põhjusi on teabe, teadlikkuse, haldussuutlikkuse, raha ja muude ressursside puudumine kohalikul tasandil;

AB.

arvestades, et komisjon on suurendanud toetust – sh 4,1 miljardit eurot 2005/2006. aastal – ELi jäätmealase õigustiku rakendamise ja jõustamise parandamisele riiklikul tasandil; arvestades, et 2009. aasta lõpus moodustasid jäätmetega seotud rikkumisjuhtumid siiski 20% kõigist keskkonnaalastest rikkumistest;

AC.

arvestades, et halva jäätmekäitluse kulud on suured ja kogu jäätmekäitlust hõlmav piirkondlik süsteem aitaks oluliselt säästa;

AD.

arvestades, et kuigi jäätmealaste õigusaktide rakendamine ELis on riigi ülesanne, käitlevad era- ja hargmaised ettevõtjad 60% kodumajapidamisjäätmetest ja 75% ettevõtjate tekitatud jäätmetest ning selle aastakäive on 75 miljardit eurot (14);

AE.

arvestades, et uute prügilate ja jäätmepõletusjaamade rajamine kuulub keskkonnamõju hindamise direktiivi (15) I lisa punkti 9 alla ja selle artikli 4 lõike 1 kohaselt tuleb viia läbi keskkonnamõju hindamine või artikli 4 lõike 2 kohaselt vähemalt uuring, kui prügila kuulub II lisa punkti 11 alapunkti b alla;

AF.

arvestades, et jäätmeladestusload kuuluvad keskkonnamõju hindamise direktiivi II lisa alla, kui jäätmeladustuskohad on „tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga” ja nende suhtes kehtivad liikmesriikide sätestatud künnise kriteeriumid;

AG.

arvestades, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 6 lõikes 4 on sätestatud, et „asjaomasele üldsusele antakse õigeaegsed ja tõhusad võimalused võtta osa artikli 2 lõikes 2 nimetatud keskkonnaalaste otsuste tegemise korrast ning selleks antakse üldsusele õigus esitada pädevale asutusele või pädevatele asutustele märkusi ja arvamusi, kui selleks on enne teostusloa taotluse kohta otsuse tegemist veel võimalus”;

AH.

arvestades, et ELi direktiivides ja Århusi konventsioonis viidatakse konkreetselt teabe kättesaadavusele ja üldsuse osalemisele keskkonnaasjade üle otsustamisel;

AI.

arvestades, et paljudes petitsioonides väidetakse, et jäätmekäitluskoha loamenetlus ei olnud täielikus vastavuses ELi õigusaktidega, eriti keskkonnamõju hindamise ja avaliku arutelu osas;

AJ.

arvestades, et kui luba vastab direktiivis sätestatud parameetritele ja teostatud on keskkonnamõju hinnang, siis pole komisjonil volitusi riigiasutuste otsustesse sekkumiseks; arvestades siiski, et mõnes liikmesriigis ei ole enne prügilate avamise, laiendamise või jäätmepõletusjaamade ehitamise lubade andmist põhjalikke mõjuhindamisi läbi viidud;

AK.

arvestades, et kohtumenetlust saab siiski alustada alles pärast seda, kui liikmesriigid on projekti heaks kiitnud; arvestades, et kodanikel on raske mõista, et EL ei saa tõhusalt sekkuda seni, kuni kogu menetlus on lõpetatud ja liikmesriigid on projekti heaks kiitnud;

AL.

arvestades, et avaliku arutelu ja keskkonnamõju hindamise käigus kodanike tõstatatud küsimused kavandatavate uute prügilate asukohtade kohta puudutavad sageli väidetavaid kaitsealadega seotud rikkumisi, nagu Vesuviuse rahvuspargis asuva prügila puhul, või kartust nende negatiivse mõju pärast tervisele ja heaolule;

AM.

arvestades, et petitsioonide esitajad vaidlustavad uute prügilate jaoks kavandatud asukohad, sest nad leiavad, et prügilatega tungitakse keskkonna- ja kultuurikaitsealadele, nagu näiteks petitsioonid kava kohta avada uus prügila Vesuuvi rahvuspargis; arvestades, et EP on seisukohal, et prügilate rajamine Natura 2000 võrgustiku aladele ei tohiks olla kooskõlas ELi keskkonnaalaste õigusaktidega;

AN.

arvestades, et prügiladirektiivis sätestatakse tegutsemislubade andmise ning tegutsemise ja järelhoolduse etapi aegse ühise järelevalvekorra parameetrid ning et direktiivi sätteid ei kohaldata enne direktiivi ülevõtmist suletud prügilatele; arvestades, et direktiivis loetletud kriteeriumid viitavad asukohale, vee seirele ja nõrgvee käitlusele, pinnase ja vee kaitsele, gaasi kontrollile, häiringutele ja ohtudele, stabiilsusele ja tõketele;

AO.

arvestades, et petitsioonikomisjonile on laekunud mitu petitsiooni – eriti mainimisväärt on petitsioon, mille tõttu saadeti teabekogumiskülastus Path Headi (Ühendkuningriik) – prügilate kohta, mis asuvad majade lähedal ja kus elanikke kahjustavad mürgiste koostisosadega lõhnad, suurenenud õhusaaste ja nende kodude läheduses paljunevad kahjurid; arvestades siiski, et kuna ELi õigusaktides ei ole sätestatud täpsemaid kriteeriume prügilate läheduse kohta kodudele, koolidele ja haiglatele, kohaldatakse inimeste tervise ja keskkonna kaitse tagamise täpsete nõuete määratlemisel aluslepingutes sätestatud subsidiaarsuse põhimõtet;

AP.

arvestades, et prügilaid käsitlevates petitsioonides väljendatakse tihti muret põhjavee võimaliku saastamise pärast, sest vanematel prügilatel võib puududa vooderdis, et vältida nõrgvee sattumist põhjavee kihtidesse või vooderdis võib paista kahjustatud, luues kahtlusi nõrgumise suhtes, või asub prügila geoloogiliselt ebastabiilsel alusel ja liiga lähedal põhjavee või joogivee varudele;

AQ.

arvestades, et alates 2001. aastast on komisjon teatanud 177st prügiladirektiivi rikkumisest ja et hiljutise inventuuri käigus on tuvastatud ELis vähemalt 619 ebaseaduslikku prügilat;

AR.

arvestades, et komisjonile saadetud petitsioonid ja kaebused tõendavad suure arvu ebaseaduslike prügilate olemasolu ja loata tegutsemist, kuigi piisava seire puudumise tõttu on nende täpne arv teadmata;

AS.

arvestades, et on tuletatud meelde, et prügilad peaksid olema viimane võimalus; arvestades, et mõnes jäätmetekke vältimises, ringlussevõtus ja taaskasutuses maha jäänud liikmesriigis võib juhtuda, et riigiasutustele avaldatakse jäätmete kõrvaldamiseks survet olemasolevate – isegi nõuetele mittevastavate – prügilate laiendamiseks või ajutiselt uute avamiseks;

AT.

arvestades, et jäätmehierarhias madalal asuv jäätmepõletusjaamade kasutamine on juurdunud ja kodanike poolt aktsepteeritav teatavates riikides, kelle kohta arvatakse, et nende tegevus vastab suuresti jäätmete raamdirektiivile, ja kes tegelevad jäätmekäitluse käigus energia ringlussevõtuga, ning arvestades, et riigid, kes ei ole seni jäätmete põletamisega alustanud, võivad otsustada seda teistele järelejõudmiseks teha;

AU.

arvestades, et seda saab teha üksnes range kontrolli ja asjakohaste ELi õigusaktide järgimise tingimustes ja pidades meeles, et sellised meetmed kutsuvad tõenäoliselt esile nende ümbruskonna elanike arusaadavat protesti, keda see kõige vahetumalt mõjutab ja kes on mures mõju pärast oma tervisele;

AV.

arvestades, et tuleb tunnistada, et uusim tehnoloogia on põletusjaamade heidet oluliselt vähendanud; arvestades, et mõnedes liikmesriikides, eriti neis, kus jäätmete põletamise osakaal on suur, näivad kohalikud elanikud rohkem nendega nõustuvat, võib-olla väljendades sellega positiivset hinnangut soojuse või elektri tootmisele põletusjaamades ning samuti seepärast, et on olemas selge teave nende tegevuse kohta;

AW.

arvestades, et põletusjaamade rajamisele on samadel põhjustel vastuseis nagu prügilate rajamiselegi ja et selles on kesksel kohal hirm õhu saastamise ja kahjuliku mõju pärast inimeste tervisele ja/või keskkonnakaitsealustele aladele;