17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/1

1.

tervitab teatist „Inimväärne elu kõigile: vaesuse kaotamine ja maailmale säästva tuleviku tagamine” ning toetab täielikult eesmärki luua tulevase üleilmse arengupoliitika üldraamistik, mis hõlmab sotsiaal-majanduslikku arengut ja keskkonnasäästlikkust ning käsitleb ka õigluse, võrdõiguslikkuse ja võrdsuse, rahu ja julgeoleku teemasid;

2.

toob esile säästva arengumudeli eelised; see pakub mitmeid võimalusi hoogustada majanduskasvu, luua uusi töökohti, muuta majandus keskkonnasäästlikumaks, parandada inimarenguteenuseid, suurendada heaolu, vähendada sotsiaalset tõrjutust ning hoida keskkond puhtama ja tervislikumana;

3.

leiab, et kuigi aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel on tehtud suuri edusamme, on endiselt veel palju teha. Komitee tuletab meelde, et isegi majanduslanguse ajal leidis 85 % ELi kodanikest, et Euroopa peaks jätkama arenguriikide abistamist (1). Komitee kutsub tegema jätkuvaid jõupingutusi aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks 2015. aastal ja toetab ka protsessi säästva arengu üldiste eesmärkide suunas. Komitee kordab, et toetab 2015. aasta nimetamist Euroopa arenguaastaks, et tagada aastatuhande arengueesmärkidele järelmeetmed;

4.

jagab seisukohta, et aastatuhande deklaratsioon on endiselt asjakohane ning on näidanud, et probleeme on võimalik lahendada, kui jõupingutusi koondatakse ja koordineeritakse asjakohasel tasandil. Komitee leiab, et äärmiselt oluline on kaasata kõik olulised osalised, eelkõige nii arenguriikide kui ka doonorriikide riigist madalama tasandi valitsused vajalike poliitikameetmete ja programmide arendamisse ja rakendamisse, et parandada nende elluviimist ja aidata kaasa säästvale arengule ja kaasavale majanduskasvule;

5.

nõustub seega, et tulevane raamistik peab toetuma seatud eesmärkide ja sihtide tugevatele külgedele ning keskenduma äärmise vaesuse eri mõõtmete kaotamisele, arvestades samal ajal aastatuhande arengueesmärkide puudustega ja viimasel kümnendil maailmas toimunud oluliste muutustega, eelkõige järgmiste tegurite üha suurema tähtsusega:

6.

nõustub, et tulevikus tuleb seada vähe eesmärke, kuid need tuleb saavutada globaalselt, ning tagada tuleb kõigi valitsustasandite isevastutus. Komitee rõhutab, et selleks, et eesmärgid oleksid võimalikult laiale kuulajaskonnale arusaadavad, peavad need olema lihtsad, selged ja mõõdetavad;

7.

märgib siiski, et vaesusega seonduvate probleemide olemus on riigiti väga erinev, mistõttu on komitee veendunud, et ühised eesmärgid ei välista vajadust erimeetmete ja -vahendite järele, mis on kooskõlas teatud ala, riigi, piirkonna või riigist madalama tasandi üksuse konkreetsete oludega;

8.

märgib, et üks oluline põhjus, miks aastatuhande arengueesmärke pole veel täielikult saavutatud, on sotsiaalsed erinevused paljudes arenguriikides demokraatia ja poliitilise vastutuse puudumise ning laialt levinud korruptsiooni tõttu. Mõnes riigis takistab ebastabiilsus ja ebakindlus aastatuhande arengueesmärkide saavutamist. Seetõttu kutsub komitee ELi üles edendama arengupoliitikas aktiivselt demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte põhiväärtusi ning tuletab meelde riigist madalama tasandi valitsuste olulist rolli inimõiguste rakendamisel, demokraatia edendamisel ja korruptsiooniga võitlemisel tekkivate puuduste kindlakstegemisel ja kõrvaldamisel;

9.

rõhutab vajadust viia ellu üleilmne arengupartnerlus, kuhu on kaasatud kõik pooled, mis on inimestele suunatud ja kus kasutatakse osalemist edendavat ja kaasavat alt ülesse toimimisviisi. Komitee kutsub ELi üles näitama eeskuju ning võtma ühtse ja sidusa seisukoha, mis peegeldab kõigi valitsustasandite panust ja osalust;

10.

rõhutab, et just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osutavad kodanikele paljusid neid teenuseid, mida on vaja aastatuhande eesmärkide saavutamiseks, näiteks tervishoiu-, kanalisatsiooni-, haridus-, transpordi- ja energiasüsteemide ning vee- ja jäätmekäitlusteenused, ning avaldavad seega suurt mõju tulevase raamistiku tulemustele;

11.

meenutab rahu ja julgeolekut silmas pidades, et kaasaegset diplomaatiat ei väljenda ega sellega ei tegele üksnes riikide valitsused, ning dialoogi-, koostöö- ja kooskõlastamise vajadust silmas pidades on linnadevahelisel diplomaatial eluline tähtsus ja kasvav roll. Selle abil saavad kohalikud omavalitsused edendada sotsiaalset ühtekuuluvust, keskkonnasäästlikkust ning konfliktide ennetamist, lahendamist ja konfliktijärgset ülesehitust ja taastamist;

12.

väljendab muret, et hiljuti avaldatud OECD andmete kohaselt on Euroopa Liit 2012. aastal vähendanud eraldatava arengabi kogumahtu (2,3 miljardi euro ehk 4,3 % võrra eelneva aastaga võrreldes). Kuigi EL on endiselt suurim arenguabi andja maailmas ning abi vähenemine on osaliselt tulenenud majanduskriisist mõnedes liikmesriikides, kutsub komitee ELi ja liikmesriike üles jätkama jõupingutusi, et EL täidaks 2015. aastaks ÜRO kohustuse eraldada abiks 0,7 % kogurahvatulust – hiljutiste kärbete tõttu on see praegu 0,43 % ja vaid üksikud liikmesriigid täidavad 0,7 % eesmärki;

13.

meenutab, et riigist madalama tasandi valitsused viivad järjest rohkem läbi iseseisvat ja aktiivset arengukoostööpoliitikat ning kuigi nende üldine panus ei piirdu kaugeltki vaid rahalise toetusega, on mõned neist juba seadnud endale eesmärgi eraldada 0,7 % oma vahenditest arenguriikidele suunatud koostöömeetmetele, samal ajal kui teised on konkreetsetele vajadustele vastamiseks loonud omavahendite mehhanisme;

14.

väljendab heameelt, et „kohalike omavalitsuste rolli kodanike ühendamisel valitsusega ning laiapõhjalise ja demokraatliku osalemise tagamisel riikide arengukavades” tunnustatakse rahvusvaheliselt Busani deklaratsioonis ning hiljuti Rio + 20 lõppdokumendis, kus neid kirjeldati kui strateegiakujundajaid, otsusetegijaid ja säästva arengupoliitika elluviijaid;

15.

tuletab meelde arvamust „ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panus ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsi (RIO + 20)” (CDR 187/2011), milles komitee sedastas, et soovib näha Agenda 21 programmi edasiarendamist ja taaselustamist. Agenda 21 kohalik programm, mis sai alguse pärast 1992. aasta Rio konverentsi, on hea näide kohaliku tasandi tegevusest, mis on andnud häid ja püsivaid tulemusi nii konkreetsete meetmete näol kui ka ühiskonnaliikmete suurema teadlikkuse näol säästvuse küsimustest ning samuti nende ulatuslikuma osalemise näol kõnealuses valdkonnas;

16.

meenutab Regioonide Komitee aktiivset panust Rio + 20 konverentsil nii tippkohtumise ettevalmistamisel kui ka osana ELi delegatsioonist, tutvustades teistele, mida on võimalik saavutada selliste algatustega nagu linnapeade pakt ja Euroopa rohelised pealinnad; juhib tähelepanu vastastikuse mõistmise memorandumile, mille komitee sel puhul ÜRO keskkonnaprogrammiga (UNEP) allkirjastas, et tugevdada Rio + 20 deklaratsiooni elluviimiseks tehtavate jõupingutuste koosmõju ja parandada Rio + 20 deklaratsiooni elluviimist; osaleb sellega seoses jätkuvalt vaatlejana ELi delegatsioonis asjaomastel lepinguosaliste konverentsidel;

17.

kordab oma ettekujutust, et riigist madalama tasandi valitsusi tuleb riigivalitsuste ja ÜRO asutuste kõrval säästva arengu institutsioonilises raamistikus tunnustada kui asjakohaseid ja täielikult tunnustatud valitsussektori osalejaid. Sellega seoses kutsub komitee üles looma kas ÜRO keskkonnaprogrammis (UNEP) riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste alalise komitee või valitsustevahelise kõrgetasemelise poliitilise säästva arengu foorumi;

18.

meenutab, et Euroopa Komisjon kutsus 2008. aastal selleks, et tunnustada kohalike omavalitsuste rolli ja suurendada arenguabi tõhusust, esimest korda üles arendama terviklikku lähenemisviisi kohalike omavalitsuste kui üleilmse, üleeuroopalise ja üleriigilise tasandi arengus osalejate suhtes. Komitee tervitab komisjoni sellekohaseid jõupingutusi ELi tasandil ja kavatsust ajakohastada 2013. aasta kevadel seda strateegilist muutust oma suhetes eespool mainitud omavalitsustega konkreetses teatises „Kohalikud omavalitsused arengukoostöös”;

19.

kutsub üles võtma tulevastes strateegiates, eelkõige ELis, arvesse mitmepoolse detsentraliseeritud koostöö võimalusi, sealhulgas selliseid vahendeid nagu detsentraliseeritud koostöö portaal tegevuste ja parimate tavade kaardistamiseks ning selleks, et võimaldada teabevahetust oskuste ja pädevuste vajadustega ühildamiseks, ning poliitiliseks dialoogiks loodud detsentraliseeritud koostöö konverents, mis lisanduvad sellistele poliitilistele esinduskogudele nagu Vahemere piirkonna naaberriike esindav ARLEM ja idapoolseid naaberriike esindav CORLEAP;

20.

võtab endale kohustuse toetada jätkuvalt tegevust, millega edendatakse paremini selliseid Euroopa projekte nagu linnapeade pakt ja Euroopa rohelised pealinnad ning mujal maailmas eksisteerivaid sarnaseid kavasid ja üleilmseid programme (nt uus UNEPi ressursitõhusate linnade algatus või hiljuti loodud ELi ja Hiina säästva linnastumise partnerlus ja kohalik Agenda 21) globaalsel tasandil ning eelkõige suhetes ELi laienemise ja naaberriikidega;

21.

väljendab heameelt, et Euroopa Komisjon tunnistab säästvate ja vastupanuvõimeliste linnade poole liikumise eesmärki kui kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu tõukejõudu. Komitee soovitab, et tulevastes säästva arengu eesmärkides oleks konkreetne siht jätkusuutlikele linnadele. Komitee kutsub ELi üles tegelema jätkuvalt jätkusuutliku linnaelu põhiküsimustega ning toetama linnu ja riigist madalama tasandi valitsusi nende püüetes kohaneda kliimamuutustega, suurendada vastupanuvõimet ning võimet katastroofidele reageerida ja neid ära hoida, tuginedes vajalikele oskustele ja ressurssidele, kuna nemad on tihtipeale esimesed loodus- ja inimtekkelistele katastroofidele vastamisel;

22.

teeb Regioonide Komitee presidendile ülesandeks esitada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendi presidendile, Euroopa Ülemkogu eesistujale, Euroopa Komisjoni presidendile, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile Iirimaale ning tulevasele eesistujariigile Leedule.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/4

—

nõustub sellega, et toetuste kombineerimine uudsete rahastamisvahenditega loob innovatiivse lähenemisviisi, mille abil saaks vähendada projektide ja investeeringute üldkulusid ja riske. Komitee kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles mõtlema loovalt selle üle, kuidas neid erilisi vahendeid saaks kasutada kohapealsetele põhiinvesteeringutele antava toetuse optimeerimiseks;

—

rõhutab võtmerolli, mida etendab Euroopa Investeerimispank kui ELi pikaajaline rahastamisasutus, et toetada avaliku ja erasektori partnerlusi ELis ja pakkuda eksperditeadmisi ja teavet mitmete uudsete rahastamisvahendite arenguks ja rakendamiseks ELi tasandil koostöös Euroopa Komisjoniga;

—

tervitab 2012. aasta otsust suurendada kapitali 10 miljardi euro võrra, mis võimaldab Euroopa Investeerimispangal suurendada laenuandmist kuni 60 miljardi euro võrra;

—

tervitab Euroopa Investeerimispanga loodud uusi vahendeid, milleks on „raamlaenud” ja „struktuuriprogrammide laenud”. Need vahendid võivad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahastamisel oluliseks osutuda, kuna nad võimaldavad rahastada investeeringute portfelli ja seega ületada projekti mahu piirmäära;

—

näeb mitmeid tegureid, mis selgitavad seda aeglast käivitamist, muu hulgas puudulik teadlikkus ja arusaamine võimalustest, vajadus, et haldusasutused suunaksid tähelepanu toetustelt rahastamisvahenditele, sealhulgas riskijuhtimise lähenemisviisidele, vahendite ja osalemisvõimaluste tajumine keerulistena ja mured seoses regulatiivse raamistiku keerukusega, sealhulgas riigiabi puudutavate õigusaktidega;

—

tervitab uudsete rahastamisvahendite ulatuse laiendamist perioodil 2014–2020 kõigile projektitüüpidele, kõigile temaatilistele eesmärkidele ja investeerimisprioriteetidele, mis on hõlmatud partnerluslepingute ja tegevusprogrammidega, ning kõigile ühtse strateegilise raamistiku fondidele;

—

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasvavat huvi piirkondadevaheliste fondide vastu makropiirkondlike strateegiate raames Euroopa Investeerimispangaga;

—

soovitab pikendada projektivõlakirjade algatuse kehtivust aastani 2020 ja laiendada selle kasutusala peale üleeuroopaliste võrkude ka teiste sektoriteni, siis kui katseetapi hindamine on läbi viidud;

—

soovitab Euroopa Komisjonil selgitada riigiabi eeskirjade kohaldatavust uudsetele rahastamisvahenditele;

Raportöör

Rhodri Glyn THOMAS (UK/AE), Walesi rahvusassamblee liige

Viitedokument

1.

kinnitab, et vaatamata kasvavale optimismile euroala kriisi kõige raskema etapi möödumise suhtes on jätkuvalt suuri väljakutseid ja takistusi majanduse elavdamise teel kogu ELis, eelkõige seoses avaliku ja erasektori vahendite kättesaadavusega oluliste investeeringute toetamiseks;

2.

väidab, et EL etendab võtmerolli taastamaks usaldus majanduse vastu, luues raamtingimusi, et aidata mobiliseerida avaliku ja erasektori piiratud ressursse, mis on kättesaadavad oluliste investeeringute edendamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil, ning tegeleda VKEde praeguse finantsvahendite ja laenude puuduse küsimusega. Ilma nende raamtingimusteta ei õnnestu saavutada strateegia „Euroopa 2020” ning majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe eesmärke;

3.

kinnitab, nagu märgiti ka Regioonide Komitee arvamuses „ELi, riigi- ja piirkondliku eelarve vahel suurema sünergia loomine” (1), mis võeti vastu 31. jaanuaril 2013, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli ja vastutust Euroopa majanduse elavdamise püüdlustes, kuna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kulutused moodustavad olulise osa avaliku sektori kulutustest Euroopas (16,7 % SKPst ja 34 % avaliku sektori kogukuludest Euroopas 2011. aastal ning ligikaudu kaks kolmandikku 2011. aastal Euroopas tehtud otseinvesteeringut) (2) millest suur osa keskendub strateegia „Euroopa 2020” kõige prioriteetsematele valdkondadele (nagu majandus, haridus, keskkond, elamu- ja kommunaalmajandus);

4.

juhib tähelepanu kasvavale huvile projektide rahastamisega seotud avaliku ja erasektori partnerluste (3) ning uudsete rahastamisvahendite (4) vastu ja nende olulisusele potentsiaalse mehhanismina tähtsate investeeringute tegemisel;

5.

tervitab seetõttu Euroopa Komisjoni rolli avaliku ja erasektori partnerluste ja uudsete rahastamisvahendite rakendamise innustamisel, pakkudes poliitilist raamistikku, mis toetab ja julgustab nende vahendite kasutamist, ning taotledes ELi eelarves avaliku sektori vahendite osa suurendamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandi jaoks;

6.

rõhutab Euroopa Investeerimispanga ja kasvava avaliku pangasektori keskset rolli ELis sidusa ja ühtse poliitikapõhise investeerimiskeskkonna loomisel;

7.

märgib, et suhteliselt väikesest osakaalust hoolimata on ELi eelarvel ja Euroopa Investeerimispangal keskne roll investeeringute stimuleerimisel kogu ELi territooriumil, eelkõige (kuid mitte ainult) ühise strateegilise raamistiku fondide kaudu, mida rakendatakse piirkondlikul tasandil (paljudel juhtudel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt) ning millel on oluline mitmekordistav mõju majandusele;

8.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni püüdluse võimaluse korral kahekordistada ajavahemikus 2014–2020 struktuurifondide investeeringute võimendavat mõju 4,2 euroni iga ELi poolt investeeritud euro kohta, kusjuures algsete näitajate kohaselt võiks Euroopa Regionaalarengu Fondi osa suurendada uudsetes rahastamisvahendites 5 %-lt 15 %-le;

9.

tervitab ühtse strateegilise raamistiku fondide käibefondipõhise lähenemisviisi jätkumist, kuna allesjäävaid vahendeid saab kasutada territoriaalsel tasandil. Komitee kutsub üles kaaluma küsimust, kuidas käibefondi lähenemisviisi saaks tõhusalt edasi arendada uudsete rahastamisvahendite puhul, mida juhitaks keskselt hallatavate ELi eelarvest rahastatavate programmide raames (nt ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programm (COSME) ja „Horisont 2020”);

10.

tervitab tugevamat poliitilist prioriteeti, mis mitmeaastases finantsraamistikus 2014–2020 ja sellele lisatud ettepanekutes anti uudsetele rahastamisvahenditele. Komitee innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi (ja liikmesriike) optimeerima seda toetavat regulatiivset raamistikku – eelkõige tugevdatud ja selgemate eeskirjade abil ühtse strateegilise raamistiku fondidele, mida hallatakse ühise juhtimisega territoriaalsel tasandil;

11.

nõustub Euroopa Parlamendi taotlusel Euroopa Poliitikauuringute Keskuse poolt koostatud eriaruandega (5) selles, et uudsetes rahastamisvahendites ei tohiks näha imerohtu kõigi kohaliku ja piirkondliku tasandi sekkumiste puhuks, rõhutades, et need sobivad ainult potentsiaalselt rahaliselt tulutoovatele projektidele ning et neid ei tohiks käsitleda kui toetuste asendusi, vaid pigem kui vahendit ELi eelarve ulatuse suurendamiseks;

12.

nõustub ka sellega, et toetuste kombineerimine uudsete rahastamisvahenditega loob innovatiivse lähenemisviisi, mille abil saaks vähendada projektide ja investeeringute üldkulusid ja riske. Komitee kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles mõtlema loovalt selle üle, kuidas neid erilisi vahendeid saaks kasutada kohapealsetele põhiinvesteeringutele antava toetuse optimeerimiseks;

13.

kinnitab, et avaliku ja erasektori partnerlused ning uudsed rahastamisvahendid on ajendatud mitmetest teguritest peale oma potentsiaalse võtmerolli, mida sedalaadi algatused etendavad ELI majanduse elavdamisel. Avaliku ja erasektori partnerluste taga peituv peamine loogika seisneb püüdluses saavutada ühist kasu, ühiseid eesmärke ja sihte ning seda viisil, mis ei oleks võimalik ega soovitatav ilma avaliku ja erasektori huve ühendamata. Uudsete rahastamisvahendite taga peituv loogika seisneb struktureerituma toetuse pakkumises, mille puhul luuakse kindlate eeskirjade ja eesmärkidega mehhanisme, mida saab kasutada konkreetsete tulusaajate ja rühmade puhul (nt mikrokrediit VKEdele, teadus- ja arendusprojektid, linnaarengu kontseptsioonid);

14.

kinnitab, et turutõrge kujutab endast avaliku sekkumise loogikale olulist põhjendust, et vähendada riske, innustada erasektori kaasatust ja võimaldada investeeringuid, mis muidu jääksid tegemata. See põhjendus on ilmne näiteks uudsete rahastamisvahendite puhul, mille eesmärk on pakkuda VKEdele mikrokrediiti;

15.

väidab sellegipoolest kindlalt, et turutõrge ei ole ainus ja tingimata alati esinev ajend sellistel puhkudel ning et sekkumiste puhul võib tegemist olla ka avaliku poliitika laiema eesmärgiga, nagu keskendumine kiire kasumi asemel pikaajalistele sihtidele, keskendumine keskkonnaalastele (nt puhas energia) või sotsiaalsetele eesmärkidele (vähendada vaesust, võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu), isegi kui sellised investeeringud omakorda võivad viia uute turgude ja majandustegevuseni (nagu taastuvenergia sektori arendamine, linnade taaselustamine jne);

16.

kutsub Euroopa Komisjoni üles avaliku ja erasektori partnerluste ja uudsete rahastamisvahenditega seonduvas õiguslikus ja regulatiivses raamistikus selgitama eelnimetatud avaliku poliitika loogikat ning täpsustama riigiabi eeskirjade rakendamist ja riigihankeid puudutavaid õigusakte, mis võivad just kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks toimida takistustena sellistes algatustes. Seal, kus selge avaliku poliitika põhjendus on olemas, ei tohiks ELi konkurentsieeskirjad sellistele sekkumistele takistuseks olla ega pärssivalt mõjuda;

17.

rõhutab, et avalikul sektoril lasub on demokraatlik aruandekohustus; avalik sektor on põhimõtteliselt üles ehitatud investeeringute pikaajalisele jätkusuutlikkusele, kandes hoolt selle eest, et üldsuse peamisi eesmärke ja väärtusi respekteeritaks ning et riskid viidaks erasektorile võimalikult turvalise investeerimiskeskkonna loomise teel miinimumini. Erasektori partnerid panustavad omalt poolt täiendavate rahaliste vahendite, majandusliku teadlikkuse ja oskusteabe ning innovatiivsete ja ettevõtlusalaste oskustega;

18.

märgib, et erainvestoritele, sealhulgas ka pensionifondidele, on avaliku ja erasektori partnerlustesse ja uudsetesse rahastamisvahenditesse investeerimisel eriti just praeguses majanduskliimas, võttes arvesse finantsturgude suurt ebakindlust, üks peamisi stiimuleid see, et avaliku sektori kaasatus võib investeeringu riski maandada. Peale selle võib Euroopa Investeerimispanga ja ELi rahastamise kaasatus tajutavat riski veelgi vähendada tänu kavandatud investeeringute kvaliteedi kontrollimisele „väljastpoolt”;

19.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma võimalikke ELi tasandi meetmeid, mis oleksid suunatud investeeringutele pensionifondidesse väljaspool ELi majanduse elavdamise kava;

20.

kinnitab, et tulenevalt vastutustundetutest finantsinvesteeringutest, mis viisid 2008. aastal finantskriisini ja viimase 3–4 aasta püüdlustest Euroopa finantsteenuste sektorit reformida ollakse selgelt ühel meelel selles, et on vaja keskenduda pikaajalistele ja jätkusuutlikele investeeringutele ja vältida varem aset leidnud kuritarvitamisi ja liialdusi;

21.

rõhutab sellegipoolest põhivajadust kaitsta ja austada avalikke eesmärke ja huve avaliku ja erasektori partnerlustes. Küll aga märgib komitee, et ilma erasektorita ei saa olla avaliku ja erasektori partnerlusi ning et avaliku ja erasektori partnerlusi ja uudseid rahastamisvahendeid puudutavad eeskirjad peavad olema välja töötatud nii, et see motiveeriks erasektori partnereid osalema;

22.

kinnitab, et valitseb tugev suundumus uute omandimudelite poole, mille eesmärk on rakendada poliitikapõhiseid investeeringuid elanikele kasu toomiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil, arvestades samas vajadust saavutada kulupõhist ja pikaajalist elujõulisust ja jätkusuutlikkust, mitte iga hinna eest lühiajalist kasu, toetudes ELi avaliku sektori pankade – mis moodustavad üle 20 % ELi pangandussektorist (näiteks KFW ja piirkondlike pankade võrgustik Saksamaal, Caisse des Dépôts Prantsusmaal ning Cassa Depositi e Prestiti Itaalias) (6) – pikaajalistele traditsioonidele;

23.

juhib selles kontekstis tähelepanu esilekerkivale Skandinaavia kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahastamise asutuse mudelile: BNV (Madalmaad), KommuneKredit (Taani), Kommunalbank (Norra), Kommuninvest (Rootsi), Kuntarahoitus (Soome). Need erinevad küll üksteisest üsna palju vastava riigi keskvalitsuse kaasatuse määra ja seega ka valitsusepoolse kontrolli määra ja sellest tuleneva riski suuruse poolest (7), kuid kujutavad endast huvitavat alternatiivset viisi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahastamiseks, sealhulgas ka partnerluses erasektoriga: Soome puhul näiteks kuulub Kuntarahoitus 16 % ulatuses riigile, 31 % ulatuses Soome avalikule pensionifondile ja 52 % ulatuses omavalitsustele. Walesis on tekkinud arutelu võimaluse üle luua avalikule sektorile kuuluv Walesi Investeerimispank;

24.

rõhutab võtmerolli, mida etendab Euroopa Investeerimispank kui ELi pikaajaline rahastamisasutus (ja maailma suurim mitmepoolne laenuandja ja laenuvõtja, kes teeb koostööd üle 150 väljaspool ELi asuva riigiga), et toetada avaliku ja erasektori partnerlusi ELis ja pakkuda eksperditeadmisi ja teavet mitmete uudsete rahastamisvahendite arenguks ja rakendamiseks ELi tasandil koostöös Euroopa Komisjoniga (hõlmates JEREMIE, JESSICA, ELENA ja riskijagamisrahastut, samuti tehnilise abi vahendeid nagu JASPERS ja JASMINE);

25.

rõhutab väärtust, mida Euroopa Investeerimispank tänu oma investeerimispõhisele lähenemisviisile annab, paindlikkust kohandada toetusi ja laene individuaalseteks pakettideks, võimet anda professionaalset nõuandvat toetust ja tehnilisi konsultatsioone avalikele asutustele ning pakkuda häid tingimusi klientidele tulenevalt oma AAA-reitingust rahvusvahelistel finantsturgudel;

26.

rõhutab Euroopa Investeerimispanga pakutavat laia toetuste valikut ning meetmete hulka, mille hulka kuuluvad otselaenud projektidele (enam kui 25 miljoni euro ulatuses), kohalike pankade kaudu vahendatud laenud, riskikapital, mikrokrediidikavad jne, ning tema poliitikapõhist lähenemist investeeringutele, milles keskendutakse ELi üldistele prioriteetidele nagu VKEde arendamine, majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamine, investeerimine loodus- ja linnakeskkonda, teadmistepõhine majandus, üleeuroopaliste transpordivõrkude toetamine ning taastuvenergia ELis;

27.

märgib, et enam kui 90 % Euroopa Investeerimispanga tegevusest on koondunud Euroopasse, kuid et ta etendab olulist osa ka ELi välis- ja arengupoliitika finantsaspektide rakendamises, mida Regioonide Komitee tervitab;

28.

rõhutab Euroopa Investeerimispanga poolse rahastamise suurenevat tähtsust alates 1990-ndate aastate lõpust, mis väljendus laenuandmise hoogustumises viimase kümne aasta jooksul ja eelkõige viimase 4–5 aasta finantskriisis;

29.

märgib, et 2000-ndate aastate keskpaigaks oli Euroopa Investeerimispanga iga-aastane laenuandmine suurenenud 10 miljardilt eküült 1998. aastal 45 miljardile eurole, hüpates 79 miljardile eurole 2011. aastal (tippaasta), et tasakaalustada erainvesteeringute puudumist kriisi ajal. 2011. aasta lõpuks oli tagasimaksmata laenude kogusumma suurenenud ühe kolmandiku võrra 395 miljardi euroni. Euroopa Investeerimispank etendas juhtrolli kapitalipakkumistes üle kogu Euroopa Liidu ning investeeringute toetamises mitmes raskustes olevas euroala riigis, muu hulgas Kreekas, Portugalis ja Hispaanias;

30.

tervitab 2012. aasta otsust suurendada kapitali 10 miljardi euro võrra, mis võimaldab Euroopa Investeerimispangal suurendada laenuandmist kuni 60 miljardi euro võrra;

31.

rõhutab, kui väärtuslik on ELile selline institutsioon, mis suudab paindlikult ja kiiresti muutuvatele oludele reageerida, kohaneda ja arendada vastavalt uusi toetusprogramme. Komitee kinnitab, kui oluline on see, et praeguses majanduskliimas on ELis institutsioon, mis tegeleb poliitikapõhiste investeeringutega, mille eesmärk on saavutada ELi peamised eesmärgid, lähtudes pigem „kahjude vältimise” kui „maksimaalse kasumi” põhimõttest;

32.

kiidab Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka terve rea uudsete rahastamisvahendite väljatöötamise eest perioodil 2007–2013 ja seega põhimõtte kinnitamise eest, et ELi-poolne rahastamine peab uudsete rahastamisvahendite kaudu täitma selgepiirilist rolli ja looma lisaväärtust, täiendades ja ületades traditsioonilisi toetusi. Komitee sedastab, et 2011. aasta lõpuks oli kõigis liikmesriikides, välja arvatud Iirimaa ja Luksemburg, loodud 592 uudset rahastamisvahendit;

33.

tervitab Euroopa Investeerimispanga loodud uusi vahendeid, milleks on „raamlaenud” ja „struktuuriprogrammide laenud”. Need vahendid võivad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahastamisel oluliseks osutuda, kuna nad võimaldavad rahastada investeeringute portfelli ja seega ületada projekti mahu piirmäära (üldjuhul on laenu miinimumsuurus 25 miljonit eurot);

34.

kutsub Euroopa Komisjoni üles uurima võimalusi laiendada seda lähenemisviisi ELi eelarvele, et finantsvahendid võimaldaksid väikeste projektide koondamist ja väärtpaberistamist (st muu hulgas välja anda projektivõlakirju, mille Euroopa Ülemkogu oma 2012. aasta juuni järeldustes heaks kiitis, sh ka praeguse finantsraamistiku katseetapi projekti ning viite „Euroopa Ühendamise Rahastule” kui näite sellest, kus võiks see projekt aastatel 2014–2020 potentsiaalselt teoks saada);

35.

tervitab samme, mis on astutud tugevate ja tihedate sidemete tagamiseks Euroopa Investeerimispanga ja Regioonide Komitee vahel, võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga järjest tähtsamat rolli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandi majandusinvesteeringute toetamisel;

36.

tunnistab, et uudsete rahastamisvahendite kasutuselevõtus struktuurifondide programmides perioodil 2007–2013 on olnud käivitamisraskusi, nagu on märgitud ka Euroopa Komisjonile esitatud välishindamise aruandes struktuurifondide kaasrahastatavate finantskorralduse vahendite rahastamise ja rakendamise edusammude kohta;

37.

näeb mitmeid tegureid, mis selgitavad seda aeglast käivitamist, muu hulgas puudulik teadlikkus ja arusaamine võimalustest, vajadus, et haldusasutused suunaksid tähelepanu toetustelt rahastamisvahenditele, sealhulgas riskijuhtimise lähenemisviisidele, vahendite ja osalemisvõimaluste tajumine keerulistena ja mured seoses regulatiivse raamistiku keerukusega, sealhulgas riigiabi puudutavate õigusaktidega;

38.

sedastab linnade ja nende omavalitsuste konkreetseid muresid seoses rahastamisvahendi JESSICA arenguga programmiperioodil 2007–2013; need puudutavad pingeid programmijuhtimis- ja linnaasutuste vahel. Seetõttu tervitab komitee suuremat selgust ja ulatust määruste ettepanekutes piirkondliku programmitöö kohta perioodil 2014–2020 ja integreeritud territoriaalsete investeeringute kohta, mis peaks tähendama, et linnad ja linnapiirkonnad suudavad tulevikus paremini JESSICA kavasid arendada;

39.

võtab teadmiseks mõned tõendite kogumise käigus kõlanud arvamused, et Euroopa Investeerimispangal peaks oma investeeringute portfelli raames olema tugevam roll riskantsemate projektide ja algatuste toetamisel;

40.

rõhutab, kui oluline on toetada uusi ja arenevaid tehnoloogiaid, sealhulgas poliitilisi prioriteete nagu oluliste progressi võimaldavate tehnoloogiate areng Euroopa Liidus (sealhulgas näiteks fotoonika sektoris). Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles tagama, et avaliku ja erasektori partnerlused ja uudsed rahastamisvahendid seavad perioodil 2014–2020 piisaval määral prioriteediks uued ja arenevad tehnoloogiad osana pikaajalisest investeerimisperspektiivist Euroopas;

41.

märgib, et perioodi 2007–2013 kontekstis on välja töötatud suur hulk erinevaid temaatilisi vahendeid koordineerimata ja improviseeritud viisil, kuna eri peadirektoraadid on püüdnud kasutusele võtta uusi rahastamisviise;

42.

tervitab Euroopa Komisjoni püüdlusi ratsionaliseerida ja lihtsustada perioodil 2014–2020 kasutuses olevate uudsete rahastamisvahendite valikut;

43.

tervitab uudsete rahastamisvahendite ulatuse laiendamist (8) perioodil 2014–2020 (nagu on kirjas üldsätete määruse artiklites 32–40) kõigile projektitüüpidele, kõigile temaatilistele eesmärkidele ja investeerimisprioriteetidele, mis on hõlmatud partnerluslepingute ja tegevusprogrammidega, ning kõigile ühtse strateegilise raamistiku fondidele. Komitee loodab näha nende sätete laialdast rakendamist, muu hulgas ka maaelu arengu ja merendusprogrammides;

44.

tervitab iseäranis seda, et kaotatud on keeld rahastada projekti enam kui ühest allikast, ja võimalust kombineerida mitut rahastamisvahendit, mis peaks aitama kohalike ja piirkondlike projektide rahastamist lihtsustada;

45.

tervitab ettepanekut liita innovatiivsete VKEde toetuse vahend COSME programmi (9)„Horisont 2020” alla kuuluva VKEdele mõeldud riskijagamisrahastuga, millel on hinnanguliselt üle 100 miljardi euro suurune potentsiaalne võimendav mõju investeeringutele teadus- ja arendustegevusse perioodil 2014–2020. Selle abil liigutakse umbes 10 % lähemale strateegias „Euroopa 2020” seatud eesmärgile suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse 3 %-ni SKP-st;

46.

näeb vajadust suurendada teadlikkust kohalikul ja piirkondlikul tasandil Euroopa Investeerimispangast lähtuvate toetuste potentsiaalsete võimaluste kohta, ning kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi (sealhulgas ka ühtse strateegilise raamistiku programmide juhtasutusi) üles etendama proaktiivsemat rolli Euroopa Investeerimispangaga suhtlemisel, kutsudes samas ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka üles rakendama teadlikkuse suurendamise meetmeid, et propageerida kättesaadavaid olemasolevaid ja uusi võimalusi;

47.

soovitab ühe võimalusena selle eesmärgi saavutamiseks korraldada Regioonide Komiteega ühiselt terve rida konverentse 2013. ja 2014. aastal, võimaluse korral ürituse „Open Days – piirkondade ja linnade nädal” raames. Komitee kinnitab, et oluline on sellistele üritustele kaasata organisatsioone nagu Euroopa Ühispankade Assotsiatsioon, KFW ja kommertspankade sektor, samuti ettevõtete võrgustiku organisatsioone;

48.

märgib, et tulusaajate, eriti VKEde (kõige enam mikroettevõtete) perspektiivist lähtudes on ühine huvi leida tee läbi toetusvahendite keeruka rägastiku toetusvahendite poole;

49.

märgib, et enamus VKEsid pöördub oma kohaliku panga poole nõu ja rahastamise saamiseks, mis tähendab, et laenurahastamise vahendid (sealhulgas ka need, mida rahastavad Euroopa Investeerimispank ja ELi eelarve) peavad leidma tõhusa tee ettevõteteni jõudmiseks. Komitee kutsub üles uudsete rahastamisvahendite arendamisel senisest enam rakendama põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele”;

50.

märgib, et riikides, kus on tugev avaliku sektori pankade infrastruktuur ja poliitikapõhiste investeeringute kultuur (nagu näiteks Saksamaal), tulevad selgemini ilmsiks seosed ELi poliitika arengu, uute vahendite ja nende integreerimise vahel VKEdele pakutavate teenuste senisesse valikusse kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

51.

kutsub seetõttu liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles eelkõige käimasoleva ELi majandusjuhtimise struktuuride reformi kontekstis süstemaatiliselt kaaluma, kuidas ELi, liikmesriikide ning piirkondlikud ja kohalikud finants-ja pangandusstruktuurid saaksid tõhusamalt koostööd teha, keskendudes VKEde toetamisele ning loovatele ja innovatiivsetele lisaväärtust andvatele teguritele ELi majanduses;

52.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kasvavat huvi piirkondadevaheliste fondide vastu makropiirkondlike strateegiate raames Euroopa Investeerimispangaga (nt Põhjamaades). Niisugune rahastute ühendamine eraldiseisvate piirkondlike fondide asemel võimaldaks riske hajutada ning suurendada asjaomaste rahastute võimendavat ja mitmekordistavat mõju;

53.

tervitab Euroopa Investeerimispanga rolli projektivõlakirjade algatuses, mille eesmärk on aidata erasektori projektijuhte anda välja võlakirju infrastruktuuriprojektide rahastamiseks ning ligi meelitada kapitalituru finantsvahendeid institutsioonilistelt investoritelt, sealhulgas ka pensionifondidelt;

54.

soovitab pikendada projektivõlakirjade algatuse kehtivust aastani 2020 ja laiendada selle kasutusala peale üleeuroopaliste võrkude ka teiste sektoriteni, siis kui katseetapi hindamine on läbi viidud (nagu taotles Euroopa Parlament);

55.

kutsub üles jagama parimaid tavasid ELi tasandil, et tuua esile võimalust tellida kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele reitinguagentuuride hinnanguid, eesmärgiga vähendada riskistaatust erasektori finantsvahendite otsingutel;

56.

kordab taas Regioonide Komitee varasemates arvamustes märgitud üleskutset, et Euroopa Komisjon uuriks võimalusi lihtsustada kodanikevõlakirjade ja sotsiaalsete võlakirjade (mis on Ühendkuningriigis ja USAs juba kasutusel) kui täiendavate uudsete rahastamisvahendite arendamist, mis toetavad ELi eesmärke;

57.

tervitab eelhindamiste laialdast kasutamist, põhjendamaks avalikku sekkumist projektide puhul, mille juures kasutatakse selliseid rahastamisvahendeid;

58.

soovitab Euroopa Komisjonil selgitada riigiabi eeskirjade kohaldatavust uudsetele rahastamisvahenditele, näiteks töötades välja standardsed valmislahendused selliste teemade puhuks, kusjuures Euroopa Komisjon ja Euroopa Investeerimispank peaksid tõhustama ka oma tehnilist abi kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele neis küsimustes;

59.

märgib, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kaalutlused ei ole käesoleva arvamuse puhul eriti asjakohased, võttes arvesse, et tegemist ei ole vastusega Euroopa Komisjoni seadusandlikule või poliitikameetme ettepanekule;

60.

peab siiski oluliseks tagada, et ELi tasandi sekkumisi teostatakse täiendavuse ja lisaväärtuse põhimõtete kohaselt, ning tervitab asjaolu, et see põhimõte on fikseeritud ka ELi uues finantsmääruses, milles käsitletakse rahastamisvahenditele kohaldatavaid eeskirju.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/11

—

rõhutab, et tööstuspoliitika tuleks muuta Euroopa projekti üheks sambaks, käsitades seda tõelise poliitilise prioriteedina ja pöörates sellele sama suurt poliitilist tähelepanu kui ühtekuuluvusele, taristutele või põllumajandusele;

—

on seisukohal, et Euroopa Komisjon peab ära kasutama kõik võimalused, mida Lissaboni leping vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 173 tööstuspoliitika valdkonnas pakub;

—

toetab Euroopa Parlamendi ettepanekut luua juhtrühm, et koondada kokku Euroopa, riigi ja territoriaalsete üksuste tasandil olemasolev pädevus ning praegu kõigile tasanditele ja kõigisse sektoritesse hajutatud ressursid;

—

juhib tähelepanu asjaolule, et paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on praeguseks juba seadnud majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase innovatsiooni oma arengustrateegia keskmesse; neil on asjaomased võrgud ja kogemused, et arendada VKEde arengu jaoks vältimatut innovatiivset keskkonda;

—

teeb ettepaneku väljastada projektivõlakirju VKEde rahastamiseks, et suunata piirkondlikke investeerimisvahendeid VKEde ning keskmise suurusega ettevõtete poole, ning tugevdada Euroopa riskikapitalitööstust, mis toetub piirkondadele;

—

leiab, et innovatsiooni piirkondlikud kavad tuleks arendada innovatsiooni ja tööstusarengu piirkondlikeks kavadeks;

Raportöör

Claude GEWERC (FR/PES), Picardie piirkonnavolikogu esimees

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks – Tööstuspoliitika ajakohastatud teatis”

COM(2012) 582 final

1.

Regioonide Komitee tervitab komisjoni teatist, milles selgelt rõhutatakse tööstuse tähtsust.

2.

Moodustades 80 % ekspordist ja erasektori kulutustest teadus- ja arendustegevusse, jääb tööstus globaliseerumise tingimustes Euroopa juhtivaks sektoriks. Tööstus on jätkuvalt tugev tõukejõud majandusele tervikuna, eelkõige tööhõive (tööstuses töötab 35 miljonit inimest) ja teenuste valdkonnas.

3.

Hiljuti on tootmisvõimsus Euroopas siiski vähenenud, ebavõrdsus ELis suurenenud ja tekitanud muret ettevõtete ümberpaiknemise ja Euroopa ettevõtete konkurentsivõime pärast.

4.

Euroopa Liidu loomine sai aluse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse rajamisest. Praeguse majandus- ja finantskriisi tõttu saab kinnitust idee, et ELi heaolu ja püsimajäämine sõltuvad ELi võimest säilitada tugev tootmisbaas, edendades uut, uuendustegevusel ja uutesse tehnoloogiatesse mahukamate investeeringute tegemisel põhinevat tööstusmudelit, mis ühendab Euroopa Liitu ja kindlustab tema koha maailma majanduses. Selle eesmärgi saavutamiseks on Euroopal - tööstusrevolutsiooni hällil - tööstuse uuendamiseks vajalikud majanduslikud, kultuurilised, teaduslikud ja poliitilised vahendid: suur turg üle 500 miljoni elanikuga, haritud ja kõrgelt kvalifitseeritud töötajad, maailma tähtsuselt teine valuuta, konkurentsivõimelised ettevõtted peaaegu kõigis sektorites ja stabiilne poliitiline raamistik.

5.

See kõik toetab ideed, et tööstuspoliitika tuleks muuta Euroopa projekti üheks sambaks, käsitades seda tõelise poliitilise prioriteedina ja pöörates sellele sama suurt poliitilist tähelepanu kui ühtekuuluvusele, taristutele või põllumajandusele.

6.

Seda soovi väljendatakse üha sagedamini, kuid seda ei jaga alati liikmesriigid, nagu tunnistavad ebaproportsionaalsed kärped, mille tegemiseks tööstuse jaoks iseäranis olulistes sektorites, nagu teadusuuringud ja innovatsioon (programm Horisont 2020) ning üleeuroopaline taristu (Euroopa ühendamise rahastu), esitas Euroopa Ülemkogu ettepaneku järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetud läbirääkimiste raames.

7.

On seisukohal, et Euroopa Komisjon peab ära kasutama kõik võimalused, mida Lissaboni leping vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 173 tööstuspoliitika valdkonnas pakub, iseäranis otsustades „teha kasulikke algatusi … kooskõlastamise edendamiseks (liikmesriikide vahel tööstuspoliitika valdkonnas), eelkõige algatusi, mille eesmärk on kehtestada suuniseid ja näitajaid, korraldada kogemuste vahetamist ning valmistada ette korrapäraseks järelevalveks ja hindamiseks vajalikke tegureid”.

8.

Toetab seepärast Euroopa Parlamendi ettepanekut luua juhtrühm, et koondada kokku Euroopa, riigi ja territoriaalsete üksuste tasandil olemasolev pädevus ning praegu kõigile tasanditele ja kõigisse sektoritesse hajutatud ressursid.

9.

Komisjoni arvates tuleb saavutada tööstusbaasi tugevdamine 20 %-ni ELi SKP-st panuste kaudu kuues prioriteetses meetmevaldkonnas: arenenud tootmistehnoloogiad, progressi võimaldavad tehnoloogiad, bioressursipõhised tooted, kestlik tööstus- ja ehituspoliitika ning kestlikud toormaterjalid, keskkonnasõbralikud sõidukid ja arukad võrgud. Teatises käsitletakse nelja sammast.

10.

jagab seisukohta, et tööstuspoliitika valdkonnas tuleb võtta viivitamatult meetmeid, mistõttu komisjon täiendas keskpikas ja pikas perspektiivis tehtud ettepanekuid kiirelt tulemusi andvate ettepanekutega;

11.

tööstusega seonduvatel raskustel on paljudes liikmesriikides struktuurilised põhjused, mis nõuavad põhjalikke muudatusi tööstuspoliitika kavandamises, juhtimises ja rahastamises ning seetõttu tuleks neid muudatusi kiirendada ja eraldada sellele väljakutsele vastavad institutsioonilised ja rahalised vahendid;

12.

jagab veendumust, et tööstusesõbralike raamtingimuste loomine ning investeerimine ettevõtjatesse ja nende ökosüsteemi on vältimatud, et parandada konkurentsivõimet ja tagada kestev majanduskasv. Peamine väljakutse seoses Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimega seisneb tootlikkuse suurendamises ressursside, iseäranis inimressursside jätkusuutliku haldamise tõhustamise kaudu tänu elukestvale õppele, innovatsioonile, rahvusvahelistumisele ning vastutuse ja kasumi jagamisele töötajatega, selle asemel et keskenduda ainult tööjõukuludele;

13.

konstateerib komisjoni eeskujul finantskriisi tagajärgi reaalmajanduse rahastamisele, kuid väidab, et ka terve rida meetmeid ei saa lahendada süsteemi tasakaalustamatuse probleemi;

14.

rõhutab oskuste osatähtsust Euroopa tööstuse arendamisel ja ajakohastamisel;

15.

rõhutab vajadust kiireloomuliste panuste järele seoses tööstuse muutuste inim-, sotsiaal- ja territoriaalse mõõtmega;

16.

täheldab, et ühtse turu laienemine ei ole siiani toonud endaga kaasa ELi tööstusbaasi tugevnemist, ning on üllatunud, et valuutapariteeti ei nimetata turulepääsu ühe tingimusena;

17.

toetab soovi edendada ettevõtlust, kuid rõhutab, et sama tähtis on toetada ja tunnustada tööstusega seonduvaid ametialasid;

18.

kutsub komisjoni üles parandama oma analüüsivõimet ja vahendeid ettevõtete toetamiseks, uurides võimalust luua põllumajandusliku toiduainetööstusega sarnaselt VKEde ja suurettevõtete vahele uue vahepealse suurusega ettevõtete kategooria, kus töötab 250–750 töötajat ning mille käive on väiksem kui 200 miljonit eurot. Selle ettevõtete kategooria abimäära võiks korrigeerida selliselt, et nad saaksid rohkem abi kui suurettevõtted, aga vähem kui VKEd;

19.

tunneb kahetsust selle üle, et tööstuspoliitika territoriaalset mõõdet käsitletakse üksnes möödaminnes, kuigi just meie piirkonnad on need, kus kodanikud elavad ja haridust saavad, kus kujunevad uued eluviisid, kus kasutatakse taristut ja kauplemisplatvorme, kus pannakse alus võrkudele ja koostööle ning kus sünnib usaldus inimestevaheliste suhete vastu;

20.

toetab tugevdatud tööstuspoliitika tugisambaid: investeeringud innovatsiooni, paremad turutingimused, parem juurdepääs kapitalile, inimkapitalile ja oskustele.

21.

Paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on praeguseks juba seadnud majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase innovatsiooni oma arengustrateegia keskmesse; neil on asjaomased võrgud ja kogemused, et arendada VKEde arengu jaoks vältimatut innovatiivset keskkonda.

22.

Arenenud tehnoloogiad keskkonnasõbraliku tootmise jaoks ning kestlikud toormaterjalid on loomulikult seotud tööstusökoloogiale suunatud strateegiaga, millele on iseloomulik materjalide ringlussevõtt ja energiasääst.

23.

Ehitus- ja kestlike toormaterjalide sektor on samuti tihedalt seotud kohaliku tasandiga riiklike investeeringute esiletõstmisel ja nende nähtavuse suurendamisel.

24.

Elektri- ja ka hübriidautode tulevik sõltub muu hulgas ka uuest lähenemisviisist liikuvusele ja uuest intermodaalsuse vormist, mis areneb eelkõige raudteesõlmede valdkonnas. Peale selle on mõeldavad ka teised elektriautode kasutamise viisid. Siinkohal on eesmärk eelkõige pakkuda uusi lahendusi linnas ja linna lähedal liikumiseks.

25.

See on tüüpiline valdkond, kus on võimalik kombineerida sektoripõhiseid strateegiaid ühtekuuluvusstrateegiatega ning luua tihe side jätkusuutliku ruumilise planeerimise ja tööstuse arengu vahel.

26.

Kutsub komisjoni üles tooma varasemaks praegu 2013. aasta juuniks kavandatud terasesektori Euroopa tegevuskava avaldamise.

27.

Olgu tegemist digitaalmajandusega või meetmetega vananeva elanikkonnaga toimetulekuks on meie piirkonnad loomulik katselava ning avaliku- ja erasektori algatuste kokkupuutepunkt.

28.

Kõigis nendes valdkondades seisneb Euroopa tugevus kooseksistentsi ja vastastikuse täiendavuse kultuuris. See on majandusarengu oluline osa lähiaastatel globaalsel tasandil.

29.

toetab komisjoni ettepanekut aruka territoriaalse spetsialiseerumise strateegia kohta; rõhutades, et see puudutab kõiki tööstussektoreid, mille muutusi ta peab kõikjal Euroopa Liidus toetama;

30.

rõhutab vajadust edendada selliste projektide väljatöötamist, mis ühendavad piirkondlikul tasandil avaliku- ja erasektori partnerlusi, et võimaldada neil panustada kasulikult ELi strateegiate ulatuslikku valikusse;

31.

rõhutab vajadust lähtuda ELi-sisese koostöö printsiibist, et edendada uuendusliku, piirkondadele toetuva Euroopa esilekerkimist;

32.

kordab oma ettepanekut piirkondlike paktide kohta, et kooskõlastada projekti erinevaid koostöötasandeid. Teeb ettepaneku koostada selle kohta ühtne programmidokument, mis võimaldaks piirkondlikul tasandil ühendada riiklikke ja kohalikke poliitikameetmeid ELi valdkondliku ja ühtekuuluvuspoliitikaga;

33.

taotleb, et ühendatud programmidokumentidega seonduvaid investeeringuid võiks katta Euroopa Investeerimispanga konkreetne laenupakett majandusliku ja sotsiaalse innovatsiooni uute piirkondlike ökosüsteemide loomiseks. See võib olla suurepärane vahend uuenduslike lahenduste innustamiseks, ettevõtetele innustavate näidete pakkumiseks ning konsortsiumide loomise edendamiseks valdkondades, mis nõuavad uusi ettevõtetevahelisi partnerlusi. Nagu avaliku / erasektori partnerlused, peaksid ka need ökosüsteemid panustama osaliselt ettevõtete konkurentsivõime parandamisse, osaliselt avalike teenuste tõhustamisse (ning seega avaliku sektori kulutuste ratsionaliseerimisse).

34.

Komisjon käsitleb paremat juurdepääsu kaupade siseturule ühe tööstuspoliitika esmatähtsa hoovana. Komisjoni ettepanekud puudutavad nii turgude laiendamist julgeoleku, kaitse ja ravimite valdkonnas kui teemasid, mis seonduvad standardite ja tööstusomandi ning ettevõtluse arendamisega.

35.

Regioonide Komitee jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt tuleks kehtestada Euroopa standardid, mida rakendatakse ELis ning kaitstakse globaalsel turul, nii et Euroopa ettevõtete uuendused näiteks keskkonnakaitse valdkonnas ei muutuks nende jaoks takistusteks, vaid mõjutaks pigem üha suuremas ulatuses kogu globaalset turgu. EL peaks muretsema endale vajalikud vahendid läbirääkimisteks ja keskkonna-, tööstusjulgeoleku, tööalaste riskide ennetamise ning minimaalsete sotsiaal- ja töötingimuste standardite järgimise tagamiseks, et Euroopa tooted saaksid maailma turul võrdsetel tingimustel konkureerida.

36.

Samuti nõustub Regioonide Komitee komisjoni sooviga kaotada maksualased ja sotsiaalsed erinevused, mis põhjustavad konkurentsi Euroopa piirkondade vahel, suurendamata seejuures heaolu ELi tasandil.

37.

Strateegilised valdkonnad, mida komisjon õigustatult rõhutab, muudavad oluliselt tarbimisharjumusi ning tootmiskorraldust, tööstuse ja teenuste vahelist jaotust, sektoreid ja tööstusharusid meile praegu tuntud kujul, ning lõpuks teatud liiki võrgustiku loomist meie tööstustoodangu turul. Meie ettevõtete ettevalmistamine nende uute tingimuste jaoks on seega suur väljakutse, mis eeldab tihedamat koostööd ettevõtete vahel ning konsortsiumide ja teatud juhul avaliku ja erasektori partnerluste loomist. Neid uute nõudmistega kohanemise algatusi, mille loomisele me osaliselt kaasa olema aidanud, tuleb ette näha ja toetada, et ettevõtted võiksid toimida nii siseturul kui maailma turul. Euroopa vajab turukorraldust, mis vastab tema tehnoloogilisele suutlikkusele.

38.

See turukorraldus peab olema vastastikuste territoriaalsete platvormide üks aspekt.

39.

Isegi kui tingimused erinevad liikmesriigiti, kasutatakse laenukapitalituru rahastamist äriühingutele Euroopas ainult 7 % ulatuses SKPst, USAs seevastu aga 35 %ulatuses.

40.

Komisjon märgib, et siinkohal on tegemist puudusega, mis tuleks kõrvaldada avaliku sektori toetusel, rakendades samal ajal mitmeid eri meetmeid, mille eesmärk on lihtsustada juurdepääsu kapitaliturgudele.

41.

märgib vajadust valuuta ja rahastamise üldstrateegia järele. Tööstus oma pikemate tootmistsüklite ja üldiselt madalama tulumääraga on vähe atraktiivne kapitalimahutuste jaoks, mille eesmärk on saada kiirelt suurt tulu. Investeeringud, mida tehakse ja kiire tulu lootuses võivad ohustada ettevõtete pikaajalist arengutegevust;

42.

taotleb seetõttu, et tööstuse rahastamine seataks uuesti ELi finants- ja rahandusstruktuuri keskmesse;

43.

teeb ettepaneku väljastada projektivõlakirju VKEde rahastamiseks, et suunata piirkondlikke investeerimisvahendeid VKEde ning keskmise suurusega ettevõtete poole, ning tugevdada Euroopa riskikapitalitööstust, mis toetub piirkondadele;

44.

kordab oma toetust kodanikevõlakirjade kasutuselevõtule ja propageerimisele kohaliku arengu toetamiseks. Tänu kodanikevõlakirjadele saaksid ELi toetusega projektid täiendavaid finantsvahendeid eraisikutelt või muudest avalikest rahastutest, kes investeerivad garanteeritud ja õiglase tulu nimel;

45.

kutsub komisjoni üles arendama rahastamisvahendeid, mis võimaldavad edendada valdkonnaülest koostööd ELis.

46.

kordab vastuseisu komisjoni ettepanekule tagada piirkondlik riigiabi siseturu nõuetega mittevastavuses olevatele terasetööstus- ja sünteeskiusektori ettevõtetele;

47.

leiab, et majandus- ja sotsiaalkriisi kontekstis on avaliku sektori investeeringud ülemaailmses majanduskasvu strateegias väga olulised. Toetab sellega seoses riigiabi andmise korra üldist reformimist suurema lihtsuse, läbipaistvuse ja paindlikkuse saavutamiseks. Selline suunamuutus Euroopa Komisjoni ELi riigiabi ajakohastamise poliitika osas peab samuti rajanema majanduslikumal lähenemisviisil, mis võtab arvesse abi andmisega kaasnevat tegelikku ohtu ELi-sisesele kaubandusele ja tegelikke konkurentsimoonutusi siseturul. Kursimuutusega kaasneb vajadus võtta avaliku sektori halduskulude puhul rohkem arvesse avaliku sektori kulutuste kvaliteeti ja eeskätt lisada Euroopa makromajandusliku järelevalve eeskirjadesse eraldi kategooriana riiklikud investeeringud taristusse või innovatsiooni;

48.

soovitab Baseli II kokkuleppe raames kavandada uue allkategooria loomist, et kohustada panku investeerima vähese CO2-heitega majandusse ja revolutsioonilisse tehnoloogiasse ning tegema sotsiaalselt vastutustundlikke investeeringuid;

49.

Komisjon meenutab töökohtade loomise esmatähtsust ja märgib, et konkurentsivõimeline ja tõhus tööstuspoliitika peab põhinema dünaamilisel tööturul ning peamine tegur selles protsessis on töötajate liikuvus.

50.

Komisjon rõhutab, et majanduslanguse ajal võib sisemisel paindlikkusel olla positiivne mõju tööhõive säilitamisele ja kohandamiskulude vähendamisele.

51.

Komisjon märgib lõpuks, et riikidele, mille tööturud on kriisitingimustes paremini vastu pidanud, on kõigile omane tugev sotsiaaldialoog. Komitee kutsub seega üles tihedamalt kaasama sotsiaalpartnereid tööstuspoliitikasse ja avaldab iseäranis toetust ettepanekule Euroopa Parlamendi direktiivi kohta, milles käsitletakse töötajate teavitamist ja nendega konsulteerimist ning restruktureerimise ettevalmistamist ja juhtimist;

52.

Ta teeb ettepaneku investeerida ametialaste oskuste täiendamisse ja koolituste läbiviimisse struktuurimuutuste toetamisel ja püüda vajadusi tööhõive ja oskuste valdkonnas ette näha.

53.

jagab veendumust, et oskuste haldamine on vältimatult vajalik ELi tööstuse muutuste õnnestunud läbiviimisel ning antitsükliliste poliitikameetmete rakendamisel.

54.

juhib tähelepanu takistustele: noorte huvipuudus tööstussektori elukutsete vastu, ebapiisav ja arengumuutusi mittearvestav taseme- ja kutseõppe suunamine ning arendamine, Euroopa lähenemisviisi ja aruteluplatvormi puudumine tööstuse tulevikuväljavaadete ja tööstusstrateegia analüüsimiseks ning selliste küsimuste suunamine ekspertkomiteele, mida tuleks käsitleda sotsiaalse ja territoriaalse dialoogi raames;

55.

kinnitab, et muutused ei ole juhuslikud, vaid nad on ELi ees seisva tööstuse ülemineku alustingimus;

56.

teeb ettepaneku vaadelda oskuste ja muutuste kujundamist tööstusstrateegia vältimatu osana kõigil tasanditel;

57.

nendib, et selleks, et suurendada nende VKEde arvu, kes ekspordivad väljapoole ELi, tuleb suurendada pädevusi IT ja keelte vallas. Komitee kutsub komisjoni üles uurima lähemalt, kui suured on liikmesriikide väiksemate ettevõtjate puudujäägid asjaomastes valdkondades;

58.

kinnitab kohaliku tasandi osatähtsust arengute kooskõlastamisel tööhõive/koolituse ja tööstuse ülemineku valdkonnas;

59.

sellega seoses kordab komitee oma toetust Globaliseerumisega Kohanemise Fondi säilitamisele, kuna fondi abil saab parandada riikide ja territoriaalsete üksuste suutlikkust toime tulla kriisi tagajärgedega ja aidata rakendada aktiivseid tööturumeetmeid ümberkorralduste tõttu raskustesse sattunud töötajate heaks. Lisaks leiab komitee, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tuleks täiendada muutustega kohanemise fondiga, et toetada oskuste arengut ja tööstuse üleminekut. Esmajärjekorras võiks struktuurifondide ja programmi Horisont 2020 raames sihtotstarbeliselt eraldada vahendeid muutustega kohanemiseks. Rõhutab siiski, et äriühingute sotsiaalpartnerid, riigid ja piirkonnad peavad sekkuma võimalikult vara enne ümberkorralduste alustamist ja ennetavalt, et vältida ümberkorraldusi või vähemalt vähendada nende tagajärgi tööhõivele, või kohaneda liigvõimsusest tulenevate vajalike muutustega ja viia õigel ajal läbi vastavaid muudatusi;

60.

teeb ettepaneku, et Euroopa Liit võiks korraldada kohalikul tasandil üritusi, et suurendada ELi noorte huvi tööstussektori vastu.

61.

jagab soovi Euroopa ja riikliku poliitika parema kooskõlastamise järele tööstuse edendamiseks;

62.

rõhutab vajadust seada sotsiaalne ja piirkondlik dialoog selle arengu keskmesse kõigil tasanditel;

63.

taotleb sellise ressursivõrgustiku loomist, mis innustaks tööstuse tuleviku üle peetavat demokraatlikku arutelu;

64.

tervitab piirkondade kaasamist aruka spetsialiseerumise strateegia rakendamisse;

65.

leiab, et innovatsiooni piirkondlikud kavad tuleks arendada innovatsiooni ja tööstusarengu piirkondlikeks kavadeks.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/17

—

leib, et raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi ei tohiks takistada ilma tulevikuväljavaadeteta äriühingute turult lahkumist ning tekitada sel viisil samaaegselt vaba konkurentsi, tarbijaid ja maksumaksjaid kahjustavaid mõjusid, mis on vastuolus konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse põhimõtetega. Kõnealune riigiabi võib seevastu osutuda kasulikuks, kui tema eesmärk on aidata struktuuriliselt kasumlikel äriühingutel ebastabiilsusest üle saada, kaitsta töökohti ja oskusteavet ning säilitada asjaomase piirkonna majandusstruktuuri;

—

teeb ettepaneku võtta kasutusele vähese tähtsusega abi piirmäärad äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavast riigiabist teatamise jaoks;

—

teeb ettepaneku, mille kohaselt päästmisabimeetmed võivad kesta maksimaalselt kuus kuud, mida võiks ühekordselt pikendada kuue kuu võrra;

—

kiidab heaks konkreetsete kompensatsioonimeetmete määramise avalik-õiguslike isikute tehtud erandlike maksete puhul, nt dividendide maksmise keeld äriühingu ümberkorraldamise ajaks;

—

teeb ettepaneku kohaldada kehtiva struktuurifondide üldmääruse artiklis 57 sätestatud toimingute kestvuse klauslit mutatis mutandis riigiabile. Kõnealuses artiklis nähakse ette toetuste sissenõudmine juhul, kui investeeringut ei säilitata viie aasta või VKEde puhul kolme aasta jooksul;

—

leiab, et ühele äriühingule antava päästmis- ja ümberkorraldamisabi maksimaalset suurust, milleks määrati 2007. aastal 10 miljonit eurot, tuleb suurendada 15 miljonile eurole, et võtta arvesse inflatsiooni ja teisi asjakohaseid tegureid (sh mõju SKPle ja tööpuudusele).

Raportöör

Christophe ROUILLON (FR/PES), Coulaines’i linnapea

Viitedokument

Komisjoni teatis

„Ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta” (ELT C 244, 1.10.2004, lk 2)

1.

rõhutab, et raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevate suuniste läbivaatamine on osa ELi riigiabipoliitika ajakohastamisele suunatud üldisest reformist. Komitee esitas oma arvamuses üldise reformi kohta nõudmised, (1) mis kehtivad vastavalt ka käesolevas kontekstis, hõlmates eelkõige eeskirjade olulist lihtsustamist, nende praktilise rakenduskorra tõhustamist ja menetluste kiirendamist või hõlbustamist ning keskendumist juhtudele, millel on suur mõju siseturule;

2.

toob esile raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi olulisuse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks nii kõnealuse riigiabi osatähtsuse poolest territoriaalse, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks kui ka seetõttu, et omavalitsused annavad sedalaadi riigiabi olulisel määral;

3.

märgib, et seetõttu ja vaatamata sellele, et riigiabi suhtes kohaldatavad eeskirjad kuuluvad Euroopa Liidu ainupädevusse ja et sellest tulenevalt ei kuulu subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamisele, on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine kõnealuste suuniste läbivaatamisse majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ning demokraatlikku õiguspärasust silmas pidades kasulik ning kooskõlas mitmetasandilise valitsemise põhimõtetega;

4.

meenutab, et kuivõrd kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on vastutus tööhõivepoliitika ja ümberkorraldusi läbi viivate ettevõtete toetamise meetmete eest, osalevad nad aktiivselt ka jõupingutustes, mida tehakse hariduse, kutseõppe, karjääri kindlustamise ja vastavate tööturupiirkondade taaselustamise valdkonnas ning mis vastavad ümberkorralduste prognoosimise ja toetamise vajadustele;

5.

tervitab Euroopa Komisjoni 28. septembri 2012. aasta otsust pikendada teist korda 2004. aasta suuniste kohaldamisaega ja korraldada 2013. aasta kevadel suuniste läbivaatamise teine konsulteerimine. Kohaldamisaja pikendamise ja uue konsulteerimise abil peaks saama arvesse võtta riigiabi uuendatud põhimõtteid ja paremini kaasata kõik läbivaatamisel osalevad pooled. Esimesele lühiajalisele, 2010. aasta detsembrist kuni 2011. aasta veebruarini toimunud konsulteerimisele (2) saadi vastused vaid 19 liikmesriigilt ja 9 organisatsioonilt ning mitte üheltki kohalikult ega piirkondlikult omavalitsuselt. Seetõttu soovib Regioonide Komitee, et talle esitataks ametlik konsulteerimistaotlus, et ta saaks osaleda 2013. aasta kevadeks kavandatud teisel konsulteerimisel ning sellega kaitsta Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kooskõlastatud seisukohti;

6.

on seisukohal, et kehtivate suuniste kohaldamisaja pikendamine võimaldab õppust võtta, kuidas mõjub kriis raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi poliitikameetmetele. Sellega seoses väljendab komitee imestust selle üle, et komisjoni aruandes (3) riigiabi tulemustabeli 2012. aasta ajakohastamise kohta ei mainita selgesõnaliselt raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi mahu arengut ning et analüüsis kriisi mõju kohta riigiabi valdkonnale piirdutakse üksnes finantssektorile antud riigiabiga. Meenutuseks olgu öeldud, et komisjon eristab kriisiga mitte seotud riigiabi, mille maht ulatus 2011. aastal 64,3 miljardi euroni (0,5 % ELi SKPst), finantssektorile antud riigiabist, mille maht oli 2011. aastal 714,7 miljardit eurot (5,7 % ELi SKPst);

7.

on sellegipoolest seisukohal, et raskustes olevate äriühingute riikliku toetamise võimalus ei tohi mitte mingil juhul piirduda vaid kriisiperioodidega. Äriühingute päästmist ja ümberkorraldamist käsitlevad suunised on alates 1994. aastast tulemuslikult toiminud erinevates majanduslikes olukordades, taotledes eesmärki määratleda Euroopa raamistik, mis võimaldab rangelt määratletud tingimustes töökohtade ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse säilitamist. Suuniste 1994. aastal seatud ning 1999. ja 2004. aastal uuesti kinnitatud eesmärgid jäävad seega ka edaspidi kehtima;

8.

kordab seetõttu oma juba 2004. aastal väljendatud (4) vastuseisu eesmärgile taotleda riigiabi kvantitatiivset ja eranditeta vähendamist väljendatuna protsendina sisemajanduse kogutoodangust (mainitud kehtivate suuniste punktis 3);

9.

leiab, et rahastamisvahendeid tuleb eraldada just struktuurireformideks, et arendada innovaatilist ja konkurentsivõimelist ettevõtlust. Raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi ei tohiks takistada ilma tulevikuväljavaadeteta äriühingute turult lahkumist ning tekitada sel viisil samaaegselt vaba konkurentsi, tarbijaid ja maksumaksjaid kahjustavaid mõjusid, mis on vastuolus konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse põhimõtetega. Kõnealune riigiabi võib seevastu osutuda kasulikuks, kui selle eesmärk on aidata struktuuriliselt kasumlikel äriühingutel ebastabiilsusest üle saada, kaitsta töökohti ja oskusteavet, säilitada asjaomase piirkonna majandusstruktuuri, täita vajadusel avaliku teenuse kohustusi või isegi säilitada konkurentsipõhist turustruktuuri monopoli või oligopoli olukorra tekke vältimiseks ning võimaldada äriühingutel, kelle tegevus on ELi jaoks strateegilise tähtsusega, üle saada ajutistest pingetest üleilmses konkurentsis;

10.

on seisukohal, et raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi reguleerivad eeskirjad on Euroopa Liidu jaoks esmatähtis vahend üleilmastumisest tulenevate väljakutsetega toimetulekuks. Sellega seoses kordab komitee oma toetust Globaliseerumisega Kohanemise Fondi säilitamisele, kuna fondi abil saab parandada riikide ja piirkondade suutlikkust toime tulla kriisi tagajärgedega ja aidata rakendada aktiivseid tööturumeetmeid ümberkorralduste tõttu raskustesse sattunud töötajate heaks;

11.

rõhutab sellegipoolest, et äriühingute sotsiaalpartnerid, liikmesriigid ja piirkonnad peavad sekkuma võimalikult vara enne ümberkorralduste alustamist ja ennetavalt, et võimaluse korral vähendada ümberkorralduste tagajärgi tööhõivele, või kohaneda liigvõimsusest tulenevate vajalike muutustega ja viia läbi vastavaid muudatusi;

12.

palub, et Euroopa Komisjoni talitustevaheline töörühm sekkuks ümberkorralduste puhul. Komisjon rõhutab töörühma tõhusat tegevust autotööstuse juhtumites, kus töörühm andis aktiivselt nõu muu hulgas ressursside kasutamise küsimustes (osutades tehnilist abi, vähendades ootetähtaegu, andes nõu ressursside kõige tõhusama kasutamise osas, jälgides olukorda ja koostades aruandeid);

13.

soovib, et kõnealusele organile (töörühmale) luuaks seetõttu senisest ametlikum ja kindlam õiguslik alus, et ta saaks täita oma ülesandeid õiguspäraselt ja tõhusalt;

14.

leiab, et kõnealuse töörühma alusel võiks luua foorumi aruteluks, kooskõlastamiseks või isegi läbirääkimiste pidamiseks Euroopa Komisjoni ja asjaomaste sidusrühmade, iseäranis erinevate tasandite sotsiaalpartnerite vahel, et käsitleda mõistlikult ja realistlikult kõnealuseid riigiabiga seonduvaid küsimusi;

15.

kordab sellega seoses vajadust võtta kasutusele uusi, töötuspoliitika arenguga arvestavaid juhtimismudeleid;

16.

on seisukohal, et kui kehtestatakse menetlused, mille kohaselt Euroopa Komisjon kuulaks ära riigiabiga seotud osapoolte seisukohad, andes neile võimaluse tõstatada oma mureküsimused seoses ümberkorraldustega, tuleb ära kuulata ka konkurendid, kellele riigiabi võib avaldada negatiivset mõju;

17.

palub Euroopa Komisjonil luua avaliku veebipõhise andmebaasi, mis sisaldaks igakülgset teavet kõigi ELi, riigi ja piirkondlikul tasandil antava riigiabi võimaluste kohta. See algatus suurendaks läbipaistvust abikavade rakendamisel ning sellel on kaks eesmärki: vähendada halduskoormust ja suurendada poliitilist vastutust riigiabi eest;

18.

toetab mõiste „raskustes oleva äriühingu” praeguse määratluse säilitamist (punktid 10 ja 11), kuna see on ennast praktikas õigustanud 2004. aastast saadik ja võimaldab seada prioriteediks abi, mis antakse võimalikult varajasel etapil ja mille maht on seega suhteliselt väike võrreldes abiga, mis eraldatakse äriühingutele, kelle toimetulek on keskpikas perspektiivis ohus;

19.

on siiski seisukohal, et vaja on selgitada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonna riigiabi mehhanismi ning raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi suuniste vastastikust mõju. On kahetsusväärne, et Euroopa Liidu raamistikus riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena (2011), (5) sätestatakse, et „Raskustes olevatele üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele antavat abi hinnatakse vastavalt raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavat riigiabi käsitlevatele ühenduse suunistele” (punkt 9). Reaalselt tähendab see, et raskustes olevale ettevõttele, mis võiks olla elujõuline üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele antava abi toel, kohaldub selle sätte alusel raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi süsteem, vaatamata sellele, et see on halduslikult koormav ja eeldab riigiabi kasutamist. Seepärast soovitab komitee muuta punkti 9 Euroopa Liidu raamistikus riigiabi jaoks, mida antakse avalike teenuste eest makstava hüvitisena;

20.

on vastu ettepanekule piirata suuniste kohaldamisala äriühingutega, kelle suhtes on algatatud ametlik maksevõimetuse menetlus, kuna maksevõimetu äriühingu päästmisega kaasnevad väga suured õiguslikud riskid ja päästmise õnnestumine on – iseäranis VKEde puhul – pigem erand kui reegel ning kuna äriühingute raskustega tegelemine on igal juhul tõhusam enne kõiki võlausaldajaid puudutavaid menetlusi;

21.

leiab, et võiks sellisena säilitada eristuse päästmis- ja ümberkorraldamisabi vahel (punktid 15 ja 16);

22.

teeb ettepaneku võtta kasutusele vähese tähtsusega abi piirmäärad äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavast riigiabist teatamise jaoks. Selle abil võiks menetlemisest juba ette kõrvale jätta riigiabi, mis ei moonuta konkurentsi. Kõnealune meede aitaks ka oluliselt vähendada komisjoni talitustel ning liikmesriikide ja omavalitsuste asutustel lasuvat halduskoormust. Kõnealuseks, äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antavale riigiabile kohaldatavaks vähese tähtsusega abi konkreetseks piirmääraks võiks nt kindlaks määrata 200 000 euro suuruse tagatissumma VKEde puhul ja 500 000 eurot teiste äriühingute puhul. Vajaduse korral võiks äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi lisada üldise grupierandi määruse reguleerimisalasse juhul, kui abi eraldatakse VKEdele. See võimaldaks ametiasutustel reageerida kiiresti rasketele olukordadele, millesse on sattunud äriühingud, kes oma väiksuse tõttu ei mõjuta või mõjutavad vähesel määral konkurentsi ja kaubavahetust siseturul;

23.

taotleb päästmisabimeetmete praegu kuueks kuuks kindlaksmääratud maksimaalse kestuse pikendamist (punkt 25). Praktilistest kogemustest on selgunud, et selline tähtaeg on sageli liiga lühike, arvestades tegevuse jätkuvuse kava väljatöötamise keerukust, eriti juhul, kui kavas on ette nähtud ettevõtte müük. Lisaks tuleb arvesse võtta aega, mida komisjonil läheb vaja ümberkorralduskavadega tutvumiseks ja mis võib venida mitme kuu pikkuseks, kusjuures mõnikord möödub terve aasta riigiabist teatamisest komisjoni otsuse tegemiseni. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, mille kohaselt päästmisabimeetmed võivad kesta maksimaalselt kuus kuud, mida võiks ühekordselt pikendada kuue kuu võrra;

24.

leiab, et komisjon peaks paremini arvesse võtma põhivara realiseerimise kujul rakendatavate kompensatsioonimeetmete negatiivset mõju; Abi saav äriühing võib sel juhul olla sunnitud loobuma äriühingu tulevase arengu seisukohast olulisest põhivaraosast. Lisaks võivad kompensatsioonimeetmed avaldada negatiivset mõju konkurentsile, kui nendega kaasneb pakkumise piiramine asjaomasel turul. Seetõttu nõuab komitee iga juhtumi eraldi läbivaatamist tegelikele konkurentsimoonutustele keskendatud turuanalüüsi alusel. Komitee soovitab keskendada kompensatsioonimeetmed põhivarade müümise vormis liigvõimsusega turusegmentidele;

25.

on seisukohal, et käitumuslikele kompensatsioonimeetmetele, mis on suunatud äriühingu juhtimis- või strateegilistele valikutele nagu nt laienemis- ja soetamiskulude tegemise keeld, reklaamikeeld jne, tuleks omistada rohkem osatähtsust;

26.

kiidab heaks konkreetsete kompensatsioonimeetmete määramise avalik-õiguslike isikute tehtud erandlike maksete puhul, nt dividendide maksmise keeld äriühingu ümberkorraldamise ajaks. Tegemist ei ole mitte ainult moraalse nõudmisega, vaid ka vajadusega ennetada seoses ümberkorraldamisega tekkiva finantskoormuse võimalikku ülekandmist erakapitalilt riigile;

27.

teeb ettepaneku kohaldada kehtiva struktuurifondide üldmääruse artiklis 57 sätestatud toimingute kestvuse klauslit mutatis mutandis liikmesriikide, piirkondliku ja kohaliku tasandi riigiabile. Kõnealuses artiklis nähakse ette toetuste sissenõudmine juhul, kui investeeringut ei säilitata viie aasta või VKEde puhul kolme aasta jooksul. Äriühing, mille suhtes on algatatud sissenõudmismenetlus tootmistegevuse ümberpaigutamise tõttu, ei saa enam toetust struktuurifondidest;

28.

on seisukohal, et ettevõtte omaosaluse arvutamisel peaks olema võimalik võtta arvesse ettevõtte alltöövõtjate või töötajate osalusi, kuna need on selgelt lahus mis tahes riigiabist ja annavad tunnistust sellest, et ettevõttes osalejad usuvad oma ettevõtte elujõulisusse;

29.

toetab põhimõtet, mille kohaselt abisaajast äriühingu enda panus on esmatähtis tema omavastutuse tagamiseks. Komitee leiab siiski, et raskustes olevate äriühingute jaoks on väga raske saavutada praegu rahalisele panusele ettenähtud miinimummäärasid (punkt 44) keskmise suurusega ettevõtete puhul (vähemalt 40 %) ja suurettevõtete puhul (vähemalt 50 %) ning et neis ei ole arvesse võetud asjaomaste sektorite finantseripärasid. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et komisjon asendaks praegused miinimummäärad vahemikuga, sätestades keskmise suurusega ettevõtete puhul miinimummääraks 20 % ja suurettevõtete puhul 30 %, jättes piisavalt kaalutlusruumi asjaomase äriühingu konkreetse olukorra hindamiseks;

30.

leiab, et ühele äriühingule antava päästmis- ja ümberkorraldamisabi maksimaalset suurust, milleks määrati 2007. aastal 10 miljonit eurot, tuleb suurendada 15 miljonile eurole, et võtta arvesse inflatsiooni ja teisi asjakohaseid tegureid (sh mõju SKPle ja tööpuudusele);

31.

on seisukohal, et võrdlusanalüüs suuniste praeguses lisas ettenähtud kujul ei tundu sobivat kokku lühikeste tähtaegadega reageerimise vajadusega. Tegelikult ei saa päästmise ja/või ümberkorraldamise ettevalmistamise väga lühikesel ajavahemikul pidada prioriteetseks erinevate stsenaariumite teaduslikku modelleerimist võrreldes kiirete lahendustega, mida ootavad kliendid, tarnijad, finantspartnerid ja töötajad. Järelikult tehakse ettepanek kaotada suuniste lisa.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/22

—

jagab komisjoni seisukohta, et EL peaks kaasama kõik vahendid, et leida põhjalik, sihipärane ja pikaajaline lahendus toetamaks reformi üleminekuriikides, et tagada stabiilsus ja saavutada tõelised ja jätkusuutlikud muudatused ning kestvad demokraatlikud struktuurid;

—

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on laialdased kogemused poliitikameetmete väljatöötamise ja rakendamise alal esmaste avalike teenuste valdkonnas ja sellest tulenevalt peaks neil olema võtmeroll üleminekuühiskondade jätkusuutlike muudatuste protsessis;

—

märgib, et partnerriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel takistavad oma täielikku potentsiaali ellu viimast järgmised tõkked: rahalise sõltumatuse puudumine ja piiratud rahastamissuutlikkus; kohaliku demokraatia, läbipaistvuse ja kodanikuosaluse madal arengutase; vähesed teadmised kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ELi programmide raames pakutavast rahalisest abist; vähene suutlikkus ELi programmides ja projektides osalemiseks;

—

toonitab, et Regioonide Komitee on loonud toetusvahendite võimaluse ELi naabruspoliitika riikidele ehk kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööplatvormi ARLEMi ning CORLEAPi näol;

—

soovitab laiendada osalemist TAIEXi programmides ka sellest huvitatud riikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

—

kavatseb toetada üleminekuriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koolitusi kohaliku suutlikkuse suurendamiseks. Komitee alustab dialoogi Euroopa Koolitusfondi ja teiste sellest huvitatud sidusrühmadega;

—

märgib, et komitee teeb tihedat koostööd Euroopa Komisjoniga detsentraliseeritud koostöö atlase koostamisel ja korraldab igal aastal detsentraliseeritud koostöö konverentsi.

Raportöör

Maciej KOBYLIŃSKI (PL/PES), Słupski linnapea

Viitedokument

Ühisteatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi toetus jätkusuutlikele muudatustele üleminekuühiskondades”

JOIN(2012) 27 final

1.

tervitab komisjoni ja kõrge esindaja ühisteatist teemal „ELi toetus jätkusuutlikele muudatustele üleminekuühiskondades”, milles analüüsitakse senist toetust ja tehakse ettepanek parandada ELi toetust üleminekuprotsessis olevatele partnerriikidele, st riikidele, kus toimuvad olulised poliitilised, sotsiaalsed ja majandusreformid;

2.

jagab komisjoni seisukohta, et EL peaks kaasama kõik vahendid, et leida põhjalik, sihipärane ja pikaajaline lahendus toetamaks reformi üleminekuriikides, et tagada stabiilsus ja saavutada tõelised ja jätkusuutlikud muudatused ning kestvad demokraatlikud struktuurid. See on eriti oluline seepärast, et üleminekuprotsessid ei ole alati koheselt edukad ja nende ebaõnnestumisega kaasneb kriiside kiirendamise oht, mis võib ohustada riigi või kogu piirkonna stabiilsust;

3.

rõhutab, et ELi naaberriikides aset leidvad sündmused, nagu näiteks vägivaldsed sotsiaalsed vapustused ja poliitilised muudatused araabia riikides 2011. aastal, avaldavad otsest mõju ELi liikmesriikidele. Selles kontekstis vajavad ELi naabrid, kes on läbimas üleminekuprotsessi, rohkem tähelepanu ja eelkõige ELi riikide ja eri tasandi institutsioonide täielikku pühendumist;

4.

tervitab täpsemat ja sihipärasemat lähenemist üleminekuühiskondadele suunatud toetusvahendite kasutamisel, tuginedes nende konkreetsetele vajadustele, oludele ning poliitilistele, majanduslikele ja kultuurilistele iseärasustele;

5.

rõhutab vajadust kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused meetmetesse, mille eesmärk on toetada jätkusuutlikke muudatusi üleminekuühiskondades;

6.

tuletab meelde oma arvamuses CdR 732/2012 väljendatud seisukohta, et kohaliku tasandi omanditunde loomine ja demokraatia edendamine rohujuure tasandil eeldab usaldust poliitilise süsteemi ja selle esindajate vastu. Detsentraliseeritud struktuur loob õiguspärasemaid ja tõhusamaid institutsioone, on kõige asjakohasem viis poliitikute ja kodanike lähendamisel üksteisele. Avatud ja kodanikulähedane otsustusprotsess, milles järgitakse subsidiaarsuse põhimõtet, juurutab kodanike demokraatlikke väärtushinnanguid, asjaolu, mis loob eeltingimused pluralistliku ja tolerantse ühiskonna jaoks;

7.

märgib, et valitsusvälistel partneritel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll sellise poliitika tõhusal rakendamisel, millega edendatakse demokraatlikku valitsemistava, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet, majanduslikku ja sotsiaalset heaolu ning rahu ja stabiilsust viisil, mis toetab sotsiaalselt, majanduslikult ja poliitiliselt jätkusuutlikke ning keskkonnasäästlikke reforme ja piirkondlikku integratsiooni;

8.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll kogemuste vahetamise ja ülemineku eri mudelite lähendamisel, kuna neil on väärtuslikke teadmisi ja kogemusi partnerriikide jaoks olulistes valdkondades, sh piiriüleste koostööprojektide rakendamisel. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks seega tunnustada laienemise, naabruspoliitika ja arengupoliitika kesksete osalejatena;

9.

kinnitab põhipunkte, mille esitas oma arvamuses Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta (CdR 198/2011) (1);

10.

on rahul ettepanekuga, et EL parandaks oma dialoogi ja koordineerimist teiste valitsusväliste partneritega, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

11.

tervitab kodanikuühiskonna keskse rolli tunnistamist ning ulatuslikku avalikku toetust ja pühendumist reformiprotsessidele, edukale üleminekule ja poliitilisele dialoogile, mille väljatöötamisel on oluline osa kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ja valitsusvälistel organisatsioonidel;

12.

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on laialdased kogemused poliitikameetmete väljatöötamise ja rakendamise alal selliste esmaste avalike teenuste valdkonnas nagu rahvatervis, haridus, jäätme- ja veemajandus, kohalik ettevõtlus, transport ja taristu, keskkonna- ja loodusvarad ning põllumajandus. Sellest tulenevalt peaks neil olema võtmeroll üleminekuühiskondade jätkusuutlike muudatuste protsessis;

13.

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasub tõelise demokraatia, kodanikuõpetuse, läbipaistvuse ja inimõiguste austamise arendamise ja kaitse eest vastutus, mis on sama suur kui riiklike ametiasutuste vastutus;

14.

kordab oma soovitusi, mille esitas 2011. aastal oma deklaratsioonis ja resolutsioonis (2) Vahemere lõunakalda riikide kohta, nimelt et kohaliku ja piirkondliku valitsustasandi kaasamine sellele piirkonnale suunatud ELi meetmetesse on väga oluline, kuna demokraatia ülesehitamine ja demokraatiale üleminek saavad alguse ennekõike rohujuuretasandil ning selleks ei ole võimalik ülevalt poolt kohustada. Kohalik vastutuse võtmine ja pühendumine tööle kohaliku kogukonna heaks, alates linnadest ja kohalikust või piirkondlikust omavalitsusest kuni kodanikuühiskonnani, on äärmiselt olulised demokraatliku stabiilsuse säilitamiseks ja selle tugevalt ühiskonda juurutamiseks;

15.

soovitab pöörata rohkem tähelepanu hea valitsemistava saavutamisele ja riigi tasandist madalama tasandi valitsemise ja mitmetasandilise valitsemise tugevdamisele. Komitee hinnangul on mitmetasandiline valitsemine Euroopa Liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike ametivõimude koordineeritud tegutsemine, mis põhineb partnerlusel ja mille eesmärk on välja töötada ja ellu viia Euroopa Liidu poliitikat (3). Tõhusa mitmetasandilise valitsemise saavutamine üleminekuprotsessi läbivates ELi naaberriikides on võimalik, kui tagada nende kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele otsene ligipääs rahastamisele ELi programmidest;

16.

täheldab, et ELi kuuluvate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on paljudel juhtudel headeks näideteks süsteemsete, poliitiliste, sotsiaalsete ja üldiste majanduslike üleminekuprotsesside edukast elluviimisest. Nende riikide saavutused, ent ka probleemid, millega mõned neist on kokku puutunud, võivad pakkuda inspiratsiooni ja aidata arendada sobivaid tegutsemismudeleid reformide läbiviimiseks üleminekuriikides. Sellest tulenevalt tasub 2004. ja 2007. aastal ELiga ühinenud riikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi käsitleda oluliste osalejatena partnerriikidega kogemuste vahetamise protsessis;

17.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad olema kaasatud riigi ja rahvusvahelise tasandi töösse üleminekuühiskondade jätkusuutlike muudatuste toetamisele suunatud poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel;

18.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisust välissuhetes, kuna kohalikul valitsustasandil on – ja peab olema – selles valdkonnas oluline roll;

19.

toonitab, et üleminekuriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on vajadused ja nõudmised, millele nad püüavad juhtida riigi valitsuse ning ELi ja rahvusvaheliste institutsioonide tähelepanu. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kaasama riigi tasandist allapoole jäävad valitsustasandid aruteludesse üleminekuriikide valitsustega;

20.

märgib, et partnerriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel takistavad oma täielikku potentsiaali ellu viimast järgmised tõkked: rahalise sõltumatuse puudumine ja piiratud rahastamissuutlikkus; kohaliku demokraatia, läbipaistvuse ja kodanikuosaluse madal arengutase; vähesed teadmised kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ELi programmide raames pakutavast rahalisest abist; vähene suutlikkus ELi programmides ja projektides osalemiseks. Need tegurid esinevad mõistagi eri riikides eri määral. Nende takistuste vähendamiseks on vaja toetust: avaliku halduse, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste reformid; kodanikuosaluse poliitika kujundamisel ja kohaliku tasandi partnerluses edasi arendamine; kogemustevahetus ja koostöö edendamine ELi vastavate asutustega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks olulistes valdkondades; suutlikkuse suurendamine ELi programmides ja projektides osalemiseks;

21.

täheldab, et kui EL soovib parandada Euroopa naabruspoliitika riikide haldussuutlikkust, mis on enamiku nende jaoks määrava tähtsusega küsimus, tuleb sellesse poliitikasse kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Üleminekuriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamine ja koolitamine on siinkohal keskse tähtsusega, kuna poliitikud ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad saavad tänu oma parematele oskustele ja teadmistele kaasa aidata tõhusa, avatud ja läbipaistva valitsemise väljakujundamisele;

22.

rõhutab, et kuna Regioonide Komitee teeb koostööd laienemis- ja naabruspoliitika riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, on tal võimalus kõnealuse poliitika neid eesmärke edendada. Selles koostöös on oluline osa töörühmadel ja ühistel nõuandekomiteedel ning CORLEAPil ja ARLEMil;

23.

tervitab püüet parandada stiimulite ja piirangute süsteemi täpsema ja tõhusama tingimuslikkuse kehtestamisega;

24.

märgib, et laienemis- ja naabruspoliitika riikide stiimulid ja tingimused ning rahastamise eraldamine ja toetus peaksid olema tihedalt seotud reformide osas tehtud edusammudega, mille hulka kuuluvad detsentraliseerimine ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste asjakohane kaasamine otsustusprotsessi juhtimisse;

25.

toonitab, et Regioonide Komitee on loonud toetusvahendite võimaluse ELi naabruspoliitika riikidele ehk kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööplatvormi Euroopa ja Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ning idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverentsi (CORLEAP) näol;

26.

märgib, et ARLEM annab mitmes valdkonnas olulise panuse koostöö süvendamisse ELi ja Vahemere piirkonna riikide vahel, eelkõige seoses linnaarengu, kohaliku veemajanduse, taastuvenergia ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega. See on aidanud suurendada üldsuse teadlikkust Vahemere piirkonna koostööst ja pakkuda sellele praktilise väljundi;

27.

rõhutab samuti CORLEAPi potentsiaali – CORLEAPi peamised tegevusprioriteedid on avaliku halduse reform, maksualane detsentraliseerimine ja territoriaalne koostöö, mis on eriti olulised küsimused üleminekuriikide jaoks, kes on üles ehitamas jätkusuutlikku, tõhusat ja usaldusväärset valitsemist kõigil tasanditel;

28.

tervitab rõhuasetust kodanikuühiskonna rahastamisvahendi olulisusele naabruspoliitika riikide hiljuti loodud mehhanismide keskse osana;

29.

juhib tähelepanu sellele, et EL peab jätkuvalt toetama partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste üleriigiliste liitude rolli ja positsiooni kui kohalike omavalitsuste kollektiivseid häälekandjaid. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liitude institutsionaliseerimine ja suutlikkuse suurendamine üleminekuriikides tugevdab kohalikku demokraatiat ja mitmetasandilist valitsemist;

30.

kutsub üles looma kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele suunatud kontaktpunktid ELi delegatsioonides sellistes partnerriikides, kus vajadus toetuse järele on kõige pakilisem;

31.

täheldab, et paljud Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on aastaid osalenud detsentraliseeritud koostöö projektides partnerriikide samalaadsete organitega. Selle koostöö lihtsustamiseks, ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahastatud projektide kokku toomiseks ja uute projektide määratlemiseks on alates 2011. aasta detsembrist töös olnud detsentraliseeritud arengukoostöö portaal, mille töötasid välja ühiselt Euroopa Komisjon ja Regioonide Komitee;

32.

märgib, et mestimis- ja TAIEXi programmid, mida ELis on laialdaselt kasutatud partnerriikide lähendamiseks ELile, on head näited praktilistest ja sihipärastest vahenditest;

33.

soovitab laiendada osalemist TAIEXi programmides ka sellest huvitatud riikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Oluline on arendada mestimis- ja TAIEXi projekte ELi ja partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. See väljendub partnerriikide valitsemise paranemises ning suuremas teadlikkuses mitmetasandilise valitsemise struktuuride olulisusest, seda nii ELi kui ka Euroopa naabruspoliitika riikides;

34.

kavatseb toetada üleminekuriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koolitusi kohaliku suutlikkuse suurendamiseks. Komitee alustab dialoogi Euroopa Koolitusfondi ja teiste sellest huvitatud sidusrühmadega;

35.

uurib võimalust kaasata üleminekuriigid sarnastesse programmidesse nagu kohalike omavalitsuste programm – see on TAIEXi programm, mida praegu saavad kasutada kandidaat- ja potentsiaalsed kandidaatriigid teadmiste edendamiseks ELi ja tema menetluste kohta;

36.

rõhutab, et vaja on teha täiendavaid jõupingutusi, et kaasata nii ELi kui ka liikmesriikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused panuse andmisesse nende riikidega peetavates dialoogides;

37.

toonitab vajadust tunnistada nii ELi kui ka partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste määravat rolli üleminekuühiskondade jätkusuutlikke muudatusi toetava poliitika ja strateegiate väljatöötamisel;

38.

rõhutab vajadust toetada kogemustevahetust ELi ja partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel kõigis selle vormides – nii linnade partnerluse, tehnilise koostöö kui ka suutlikkuse suurendamise kujul. Üleminekuriikidel peab olema ligipääs ELi vahenditele, et luua jätkusuutlikke partnerlusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

39.

rõhutab kooskõlas oma arvamusega CdR 198/2011 (4) ELi ja naaberriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste sotsiaalsete kontaktide olulisust ja konkreetset lisaväärtust. Siinkohal on oluline kaasata kolmas sektor ja sotsiaalsed rühmad, mis täiendaksid ametlikku koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. Tegemist on naabruspoliitika olulise osaga, mis nõuab spetsialiseeritud vahendeid;

40.

rõhutab, et tänu koostööle kohalike ja piirkondlike omavalitsustega laienemis- ja naabruspoliitika riikides (nt töörühmad ja ühised nõuandekomiteed, CORLEAP ja ARLEM) annab komitee aktiivse panuse üleminekuühiskondade jätkusuutlikele muudatustele suunatud ELi toetusesse ja aitab edendada teatises seatud eesmärke;

41.

märgib, et komitee teeb tihedat koostööd Euroopa Komisjoniga detsentraliseeritud koostöö atlase koostamisel ja korraldab igal aastal detsentraliseeritud koostöö konverentsi.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/27

—

toonitab, et laienemisprotsessi eesmärk on ületada Euroopa lõhestatus ja aidata kaasa selle rahumeelsele ühendamisele. Poliitiliselt on ELi laienemine aidanud lahendada suuri probleeme ja tugevdada demokraatiat, inimõiguste kaitset ja stabiilsust kogu Euroopas. Majanduslikult on laienemine aidanud suurendada heaolu ja konkurentsivõimet, võimaldades Euroopa Liidul paremini vastata globaliseerumisest tulenevatele väljakutsetele;

—

toob selgelt välja, et Regioonide Komitee üks peamisi poliitilisi prioriteete on tagada laienemisprotsessi edu. Regioonide Komitee jaoks on kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajate roll laienemisprotsessis määrava tähtsusega;

—

üritab aktiivselt toetada laienemisprotsessis osalevate riikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, et valmistada neid ette tulevasteks kohustusteks Euroopa Liidus, saada tunnustus nende rollile ning luua ja arendada kontakte ja koostööd ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

—

Euroopa Liit peaks julgustama kandidaatriike tagama, et delegeeritud volitused kajastaksid kohalikul ja piirkondlikul tasandil ühenduse õigustiku kohaldamisel kantava vastutuse taset. Samal ajal peaks seda vastutust toetama proportsionaalsed rahastamisvahendid. Ilma nendeta ei suuda kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused reforme nõuetekohaselt ellu viia;

—

rõhutab seetõttu, et laienemisprotsessis osalevad riigid peavad jätkama oma valitsemismudelite arendamist,

—

rõhutab väga positiivset kogemust kohalike omavalitsuste programmiga (LAF), mida koordineeritakse ühiselt Euroopa Komisjoni laienemise peadirektoraadi ja komisjoni TAIEXi bürooga ja mis aitab tõhustada arusaamist Euroopa Liidu tähendusest kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

Raportöör

Luc VAN DEN BRANDE (BE/EPP), Flaami-Euroopa kontaktbüroo juhataja

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule: „Laienemisstrateegia ja peamised ülesanded aastatel 2012–2013”

COM(2012) 600 final

1.

rõhutab, et käesolevat arvamust tuleb käsitleda Regioonide Komitee ELi laienemisprotsessis osalemise senises kontekstis. Selles kujundatakse välja Regioonide Komitee poliitiline sõnum Lääne-Balkani riike (Horvaatia, Montenegro, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Serbia, Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovo (1)), Türgit ja Islandit käsitleva Euroopa Liidu laienemisstrateegia kohta;

2.

toonitab, et laienemisprotsessi eesmärk on ületada Euroopa lõhestatus ja aidata kaasa selle rahumeelsele ühendamisele. Poliitiliselt on ELi laienemine aidanud lahendada suuri probleeme ja tugevdada demokraatiat, inimõiguste kaitset ja stabiilsust kogu Euroopas. Majanduslikult on laienemine aidanud suurendada heaolu ja konkurentsivõimet, võimaldades Euroopa Liidul paremini vastata globaliseerumisest tulenevatele väljakutsetele;

3.

juhib tähelepanu vajadusele luua laienemisprotsessi käsitlev detsentraliseeritud teabe- ja teabevahetuspoliitika eelkõige selleks, et tugevdada nii kodanikuühiskonna kui ka poliitilist dialoogi Euroopa Liidu ja laienemisprotsessis osalevate riikide vahel;

4.

toob selgelt välja, et Regioonide Komitee üks peamisi poliitilisi prioriteete on tagada laienemisprotsessi edu. Regioonide Komitee jaoks on kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajate roll laienemisprotsessis määrava tähtsusega;

5.

rõhutab, et ELiga ühinemise väljavaade käivitab kandidaatriikides poliitilised ja majanduslikud reformid, mis loob nende riikide kodanikele uued võimalused, mis on praegusel kriisiajal eriti vajalikud;

6.

juhib tähelepanu sellele, et laienemispoliitika peab jääma usaldusväärseks ja seda peab toetama avalik arvamus nii Euroopa Liidus kui ka (potentsiaalsetes) kandidaatriikides. Püsivate sidemete loomiseks kodanike ja ELi vahel on oluline kaasata sellesse nii laienemisprotsessis osalevate riikide kui ka praeguste liikmesriikide kodanikke. Toetus Euroopa integratsioonile laienemisprotsessis osalevates riikides on võtmeressurss. Euroopa Liidu institutsioonid ei peaks võtma seda toetust iseenesest mõistetavana, vaid üritama kasutada seda ressurssi ELi kui terviku avaliku õiguspärasuse parandamiseks;

7.

on teadlik sellest, et laienemisprotsessis osalevates riikides praegu käimasolevaid poliitilisi ja sotsiaalseid reforme ei ole võimalik läbi viia jõumeetodil, vaid ainult mitmekesisust ja tõelist detsentraliseeritust austades;

8.

üritab aktiivselt toetada laienemisprotsessis osalevate riikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, et valmistada neid ette tulevasteks kohustusteks Euroopa Liidus, saada tunnustus nende rollile ning luua ja arendada kontakte ja koostööd ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

9.

soovib oma välissuhete strateegiaga edendada poliitilist dialoogi ning majanduslikku ja/või kultuurilist koostööd kandidaatriikide, potentsiaalsete kandidaatriikide ning ELi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel. Regioonide Komitee kujutab endast ELi raamistikus nende osaliste olulist kohtumispaika ja kasulikku foorumit;

10.

nendib, et oma eduaruannetes pöörab Euroopa Komisjon vaid piiratud tähelepanu reformidele, mis loovad nende riikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele uue õigusraamistiku. Euroopa Liit peaks julgustama kandidaatriike tagama, et delegeeritud volitused kajastaksid kohalikul ja piirkondlikul tasandil ühenduse õigustiku kohaldamisel kantava vastutuse taset. Samal ajal peaks seda vastutust toetama proportsionaalsed rahastamisvahendid. Ilma nendeta ei suuda kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused reforme nõuetekohaselt ellu viia;

11.

on seisukohal, et uute liikmesriikide integreerimine Euroopa Liitu saab olla edukas vaid juhul, kui nad suudavad kohaldada kehtivat ELi õigustikku poliitilise ja haldussüsteemi kõigil tasanditel (samuti sõltub see sellest, mil viisil neid sätteid rakendatakse), pidades silmas, et omavalitsusüksustel ja piirkondadel on võtmeroll ELi programmide ja rahastamisvahendite haldamisel. Seetõttu ei peaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll piirduma riigi tasandil võetud meetmete ja langetatud otsuste elluviimisega ega ka laienemisprotsessi puudutava teabe levitamisega kodanike seas;

12.

rõhutab, et subsidiaarsuse põhimõttele tuginev mitmetasandilise valitsemise lähenemisviis ja sellega kaasnev kõigi valitsustasandite partnerlus ja vastutus on Euroopa integratsiooni võtmeelement, ja seega tuleks laienemisprotsessi mis tahes hindamisel uurida, kas protsessiga edendatakse mitmetasandilist valitsemist. See kehtib mitte ainult tulevase ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika puhul, vaid ka ühtse turu kujundamisel, tulevases keskkonna-, kliimamuutuste ja energiapoliitikas, tulevases ühises põllumajanduspoliitikas ja merenduspoliitikas, Stockholmi programmis ja naabruspoliitikas, aga kindlasti ka strateegia „Euroopa 2020” ja selle seitsme juhtalgatuse elluviimisel territoriaalsete paktide abil;

13.

ühineb Euroopa Komisjoni seisukohaga pöörata 2012. –2013. aasta laienemisstrateegias suuremat tähelepanu hea valitsemistava kriteeriumidele, nagu õigusriik, iseseisev kohtusüsteem, tõhus avalik haldus, korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus, kodanikuühiskonna arendamine ja ajakirjandusvabadus;

14.

tervitab komisjoni põhjalikku analüüsi ja üldist hinnangut, ent sooviks näha enam selgeid soovitusi selle kohta, kuidas ületada ELi õigustiku ülevõtmisega seotud puudujääke;

15.

rõhutab taaskord, et kohalike ja piirkondlike esindajate roll laienemisprotsessis on äärmiselt tähtis, ning julgustab seetõttu laienemisprotsessis osalevaid riike jätkama oma detsentraliseerimise ja regionaliseerimise püüdlusi. See lihtsustab ka teabe- ja teabevahetuspoliitika detsentraliseerimist, samuti kodanikuühiskonna ja poliitilist dialoogi Euroopa Liidu ning laienemisprotsessis osalevate riikide elanikkonna vahel;

16.

rõhutab seetõttu, et laienemisprotsessis osalevad riigid peavad jätkama oma valitsemismudelite arendamist, eelkõige suurendades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutust ning edendades tõelist partnerlust eri valitsustasandite, aga ka eri riikide ja piirkondade vahel;

17.

peab vajalikuks tugevdada piirkondlike ja kohalike ametiasutuste suutlikkust õigus-, rahandus- ja haldusvaldkonnas, et need võiksid saada maksimaalset võimalikku kasu olemasolevast ühinemiseelsest abist ning oleksid valmis rakendama ELi õigustikku jätkusuutlikult;

18.

avaldab kahetsust, et komitee korduvatest soovitusest hoolimata ei ole komisjon laienemisaruandes mitmetasandilise valitsemispõhimõtete rakendamise seisu kohta veel täielikku hinnangut esitanud. Komitee on teadlik, et õigustikus puudub peatükk, milles käsitletakse detsentraliseerimist ELiga ühineda soovivates riikides, kuid soovitab sel otstarbel välja töötada parameetrid, mis võiksid reforme läbiviivatele riikidele suuna anda;

19.

avaldab lisaks kahetsust, et laienemisprotsessis ei kajastata piisavalt sotsiaalset mõõdet, ning kutsub komisjoni üles pöörama majanduslike reformide kõrval tähelepanu ka vajalikele sotsiaalsetele reformidele kandidaatriikides;

20.

kordab komisjonile esitatud soovitust käsitleda laienemisstrateegiat puudutavates tulevastes aruannetes põhjalikumalt kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse olukorda ja juhtida laienemisprotsessis osalevate riikide tähelepanu selgemalt reformide vajadusele regionaliseerimise ja detsentraliseerimise valdkonnas, julgustades neid looma sõltumatuid, riigi tasandist allapoole jäävaid valitsustasandeid;

21.

rõhutab väga positiivset kogemust kohalike omavalitsuste programmiga (LAF), mida koordineeritakse ühiselt Euroopa Komisjoni laienemise peadirektoraadi ja komisjoni TAIEXi bürooga, mis aitab tõhustada arusaamist Euroopa Liidu tähendusest kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

22.

on kindlal veendumusel, et austada tuleb heanaaberlike suhete põhimõtet ELi liikmesriikides, kandidaatriikides ja teistes riikides ning piiriülese ja piirkondliku koostöö arendamise rolli ja tähtsust nende riikide vahel;

23.

on seisukohal, et Euroopa Liidu põhiväärtuste alla kuuluvad vähemuste kaitse ja inimõiguste austamine peavad jääma ELi ühinemisprotsessi keskseteks elementideks;

24.

rõhutab sellega seoses Euroopa Nõukogu ja eriti Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressiga tehtava koostöö olulisust kõigi asjaomaste tekstide, näiteks Euroopa kohaliku omavalitsuse harta alusel;

25.

tervitab Horvaatia ühinemist Euroopa Liiduga 1. juulil 2013 vastavalt ühinemislepingus sätestatule;

26.

tervitab asjaolu, et 2011. aasta detsembris aset leidnud Horvaatia parlamendi valimised toimusid pluralistlikus õhkkonnas ja need korraldati tõhusal ja läbipaistval viisil. Komitee märgib siiski, et endiselt on vajalikud jõupingutused seoses valijate nimekirja haldamisega, pidades silmas kohalikke valimisi ja Horvaatia liikmete valimist Euroopa Parlamenti, mis on kavas 2013. aasta kevadel;

27.

tuletab Horvaatiale meelde tema kohustust käsitleda lahendamata kahepoolseid ja piirkondlikke probleeme heanaaberlike suhete vaimus ning rakendama õiguslikult siduvaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, sealhulgas riigi õigusjärgluse küsimustes;

28.

rõhutab, et avaliku halduse reformi elluviimiseks ja jälgimiseks vajalik haldussuutlikkus nõuab lisatähelepanu, eriti kohalikul tasandil. Vaja on täiendavaid jõupingutusi seoses kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolliga struktuurifondide tulevasel haldamisel;

29.

tunneb heameelt detsentraliseerimisprotsessi edukuse üle, ent nendib teisalt, et seda protsessi kontrollib liialt keskvalitsus;

30.

kutsub komisjoni üles ka pärast Horvaatia ELiga liitumist kontrollima, hindama ja toetama siseriiklikul tasandil toimuvaid muutusi ja detsentraliseerimise valdkonnas tehtavaid edusamme;

31.

toonitab, et tähelepanu keskpunktis peavad olema ennetusmeetmed võitluses korruptsiooni vastu kohalikul tasandil, eelkõige riigihankemenetluste kontekstis;

32.

märgib, et on jäänud veel väljakutsed seoses tervishoiualase ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisega ning kaasava maaelu arenguga;

33.

tervitab Islandi poliitiliste institutsioonide stabiilsust ja riigi pikaajalistel demokraatlikel traditsioonidel põhineva kohaliku omavalitsuse kõrget kvaliteeti. Seda protsessi edendati hiljuti uue, 2012. aasta jaanuari seadusega, millega nähakse ette veelgi ulatuslikum konsulteerimine valitsuse ja omavalitsusüksuste vahel;

34.

tervitab mitme olulise meetme vastuvõtmist 2008. aasta kriisi valguses kohaliku omavalitsuse rahalise olukorra parandamiseks, ent märgib, et neist positiivsetest arengutest hoolimata tuleb jätkuvalt parandada majanduspoliitika koostamise ja koordineerimise suutlikkust kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Rahastamisvahendite eraldamine keskvalitsuselt kohalikule tasandile eeldab samuti paremat koordineerimist;

35.

tervitab asjaolu, et uue põhiseaduse teemal korraldati 20. oktoobril 2012 nõuandev referendum ja see võeti vastu kahekolmandikulise häälteenamusega. Põhiseadus sisaldab esmakordselt kohaliku omavalitsuse peatükki;

36.

tervitab eriti seda, et tänu heale koostööle Islandi kohalike omavalitsuste liiduga loodi Regioonide Komiteega ühine nõuandekomitee ning rõhutab lisaks, et komitee jätkab suutlikkuse suurendamise toetamist kohalikul tasandil, näiteks kohalike omavalitsuste programmi raames;

37.

tervitaks Islandi ühinemisläbirääkimiste õigeaegset lõpule viimist ja tulemuste esitamist Islandi rahvale sellise otsuse tegemiseks, mis põhineks täpsel teabel Islandi ja ELi vahel sõlmitava lõpliku ühinemiskokkuleppe kohta;

38.

tervitab valitsuse jätkuvat detsentraliseerimist, mis on Ohridi raamlepingu oluline osa, ning detsentraliseerimise ja kohaliku omavalitsuse 2011.–2014. aasta rakendusprogrammi ja vastava tegevuskava vastuvõtmist;

39.

märgib, et detsentraliseerimise eesmärkide saavutamist tuleb kiirendada ning põhiprobleem on endiselt kohalike omavalitsuste rahanduse jätkusuutlikkus. Kuigi kohalikele omavalitsustele ülekantava käibemaksu osa suurendati 4 %-ni, on see delegeeritud volituste asjakohaseks täitmiseks ebapiisav;

40.

rõhutab, et kasutada olevad mehhanismid avalike teenuste osutamise märkimisväärsete erinevuste kaotamiseks on piiratud ning eriti ebasoodsas olukorras on maal asuvad ja väikesed kohalikud omavalitsused;

41.

on mures ELi õigustiku elluviimiseks vajaliku haldus- ja juhtimissuutlikkuse puudumise pärast. See on tuntav muu hulgas keskkonnaalaste õigusaktide elluviimisel ja jõustamisel nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Veekvaliteedi valdkonnas on tehtud väga vähe edusamme;

42.

märgib, et piiratud edusamme on tehtud regionaalpoliitika ja struktuurifondide koordineerimise valdkonnas. Ühinemiseelse abi rahastamisvahendi programmide haldamist tuleb ELi vahendite täieliku ja õigeaegse kasutamise tagamiseks tõhustada;

43.

rõhutab, et oluline on säilitada heanaaberlikud suhted ja leida mõlema poole jaoks vastuvõetav lahendus riigi ametliku nime küsimuses;

44.

soovitab, et riigivõimud teeksid kohaliku omavalitsuse eri tasanditel koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega, mida tuleb tugevdada ning millele tuleb tagada suurem sõltumatus igasugusest poliitilisest mõjust;

45.

väljendab oma muret seoses endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi poliitilise ja etnilise polariseerumisega, mis võib ohustada riigi stabiilsust ja pidurdada poliitilisteks reformideks vajalikku hoogu;

46.

märgib, et konsultatsioonide ajal uue põhiseaduse üle toimusid arvukad arutelud kohaliku tasandi kodanikuühiskonnaga ja kohalike elanikega, mis on tervitatav, ent komitee on mures läbipaistmatuse pärast seoses küsimusega, kuidas neid arutelusid põhiseaduse koostamise protsessis kasutati ja milline osa neist Internetis avaldati See on muutnud asjaomaste arengusuundadega kursis olemise Türgi kodanike ja rahvusvaheliste osalejate (sh Regioonide Komitee) jaoks väga raskeks;

47.

väljendab kahetsust, et volituste delegeerimisel provintsidele ja kohalikele omavalitsustele ei ole tehtud edusamme ning on mures mõningate teadete pärast, mille kohaselt on valitud kohalikud omavalitsused või linnapead saanud ähvardusi või nende suhtes on algatatud kohtumenetlusi poliitilistel põhjustel. Linnavolikogusid (mis loodi julgustamaks kodanikke osalema kohalikes omavalitsustes) ei ole enamikes linnades tõhusalt kasutatud. Lisaks näitab asjaolu, et 2011. aastal vastu võetud dekreetseadustega tsentraliseeriti volitused uuesti sellistes valdkondades nagu maakasutuse planeerimine ja linnauuendus, et detsentraliseerimisega tõsiselt ei tegeleta. Kuigi Türgi valitsus on avalikku haldust mõnevõrra reforminud, ei ole seda tehtud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kasu tooval viisil, eelkõige riigi kaguosas;

48.

väljendab pettumust selle üle, et Türgi ei täida ikka veel täielikult oma kohustusi, mis tulenevad ELi ja Türgi assotsieerimislepingu lisaprotokollist, ning kutsub Türgit üles täitma neid kohustusi täielikult ja eranditult, rõhutades, et igasugune hilinemine võib laienemisprotsessi taas negatiivselt mõjutada;

49.

tervitab Euroopa Liidu Nõukogu muutunud hoiakut läbirääkimiste 22. peatüki („regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimine”) võimaliku avamise suhtes ning avaldab lootust, et see positiivne märk toob kaasa Türgi ja ELi vahelise läbirääkimisprotsessi normaliseerumise;

50.

kahetseb, et kõigil valitsustasanditel esineb endiselt suuri puudujääke seoses usuvabaduse, naiste õiguste, vähemuste (eriti kurdide) õiguste, soolise võrdõiguslikkuse ning sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse põhiõigustega, jättes varju reformidele orienteeritud õigusaktid;

51.

innustab jätkama Türgi valitsuse ja Türgi kurdi esindajate vahel käivitatud dialoogi;

52.

võtab rahuoluga teadmiseks positiivse tegevuskava elluviimise kooskõlas läbirääkimisraamistiku (Negotiating Framework) ning nõukogu ja Euroopa Ülemkogu vastavate järeldustega;

53.

väljendab rahulolematust Türgi ja teiste konfliktiosaliste jõupingutuste puudumise pärast leida ÜRO ja ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonide ning ELi aluspõhimõtete ja -väärtuste raames vastuvõetav lahendus Põhja-Küprose ala ebaseaduslikule hõivamisele. Komitee kutsub Türgi valitsust üles konkreetselt toetama ÜRO peasekretäri juhtimisel toimuvaid läbirääkimisi ja rakendama meetmeid Küprose probleemi täielikuks lahendamiseks, võttes kohustuseks relvajõudude väljatoomise Küproselt, lahendades asunike küsimuse ja andes õigusjärgsetele elanikele tagasi keelatud tsooni Famagusta, vastavalt ÜRO julgeolekunõukogu 1984. aasta resolutsioonile 550;

54.

nendib, et ühelt poolt viiakse sisse reformidele orienteeritud õigusakte, ent teiselt poolt varjutavad seda muu hulgas ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse rikkumine;

55.

tervitab sõltumatu ombudsmani institutsiooni loomist Türgis, mida tuleb nüüd nõuetekohaselt rakendada;

56.

rõhutab, et kohalikul tasandil tuleb parandada läbipaistvuse, aruandekohustuse ja osalusmehhanisme, ning julgustab jätkama võitlust korruptsiooni vastu, eelkõige kohalikul tasandil;

57.

soovib rõhutada, et jätkuv koostöö riigi tasandist allapoole jääval tasandil on kasulik nii Türgile kui ka ELile. Komitee kordab seega endale võetud kohustust muuta Regioonide Komitee Türgi töörühm ühiseks nõuandekomiteeks;

58.

tervitab Montenegro territoriaalse korralduse seaduse vastuvõtmist ja kohalikke omavalitsusi käsitleva seaduse muutmist, mis peaks parandama kohaliku tasandi haldusasutuste läbipaistvust, tõhusust ja aruandekohustust;

59.

märgib, et Montenegro peab tugevdama loodud ühinemiseelse rahastamisvahendi struktuuride haldussuutlikkust ning neid nõuetekohaselt ette valmistama, et suurendada ühinemiseelse abi vastuvõtmise võimet;

60.

nendib, et kohalikul tasandil on üheks suurimaks probleemiks alakvalifitseeritud personal, mistõttu võib juhtuda, et detsentraliseerimisprotsessi käigus antud volitusi ei ole võimalik ellu viia;

61.

kahetseb, et sotsiaalkaitse valdkonnas ei ole tehtud edusamme, et põgenike, riigisiseste põgenike ja etniliste vähemuste integratsioon linnades on endiselt problemaatiline ning et sotsiaalteenuste halduslikus ja rahanduslikus detsentraliseerimises on tehtud vaid väheseid edusamme;

62.

soovitab teha suuremaid jõupingutusi korruptsiooni ärahoidmiseks ja sellega võitlemiseks järgmistes eriti haavatavates valdkondades: kohalik omavalitsus, ruumiline planeerimine, riigihanked, erastamine, haridus ja tervishoid;

63.

tervitab Regioonide Komitee ja Montenegro ühise nõuandekomitee asutamist 2012. aastal ning loodab lähiaastatel mõlemale poolele kasu toovat koostööd Montenegro kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

64.

nendib rahuloluga, et Serbia põhiseadusega tagatakse kodanikele õigus provintside autonoomiale ja kohalikule omavalitsusele, ent avaldab teisalt kahetsust, et seadustes sätestatud põhimõtete ja praktilise teostuse vahel valitseb suur lõhe;

65.

väljendab kahetsust, et keskvalitsuse meetmed (kohalikele omavalitsustele tehtavate eraldiste vähendamine) muudavad ülesannete täitmise kohalike omavalitsuste jaoks veelgi keerulisemaks;

66.

märgib, et tuleb selgitada ja nõuetekohaselt rakendada omavalitsuste rahastamist käsitlevaid õigusakte, et tagada omavalitsuste rahastamise prognoositavus;

67.

kahetseb, et riigi haldusalase detsentraliseerimise nõukogu ei ole ikka veel tegutsema hakanud ning et kohalike omavalitsustega ei ole kohaliku tasandi jaoks oluliste uute seaduste väljatöötamisega või olemasolevate seaduste muutmisega seonduvas otsustusprotsessis piisavalt konsulteeritud;

68.

juhib tähelepanu sellele, et kohaliku tasandi haldus- ja juhtimissuutlikkus on nõrk ning omavalitsuste vahel on jätkuvalt märkimisväärseid erinevusi. Komitee avaldab kahetsust, et riigiteenistujate seadus ei kehti kohaliku omavalitsuse töötajatele;

69.

tervitab asjaolu, et regionaalpoliitika ja struktuurifondide koordineerimise valdkonnas on tehtud edusamme. Komitee tunnistab, et Serbia on viinud lõpule ühinemiseelse abi nelja rahastamisvahendi detsentraliseeritud haldamise ettevalmistusetapi, ning märgib, et nüüd tuleb tagada piisav rakendussuutlikkus, eelkõige asjaomastel strateegiatel põhinevate projektide ettevalmistamise osas;

70.

tunneb heameelt kodanikuühiskonna suure osatähtsuse üle riigi sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises elus ja demokraatlike väärtuste edendamisel ning rõhutab kodanikuühiskonna tähtsust kohalikul tasandil ja otsustusprotsessis;

71.

tervitab asjaolu, et Albaania on teinud edusamme ELi liikmesuse poliitiliste kriteeriumite täitmisel. Komitee märgib rahuloluga valitsuse ja opositsiooni vahelise poliitilise dialoogi paranemist ning rõhutab 2013. aasta parlamendivalimiste otsustavat tähtsust peamiste demokraatlike institutsioonide normaalse toimimise jaoks. Komitee kutsub Albaania ametivõime üles tõhustama oma jõupingutusi, et edendada ja viia ellu ühinemiseelse protsessi jaoks vajalikke reforme, eelkõige seoses inimõigustega, soolise võrdõiguslikkusega, vähemuste ja omandiõiguste kaitsega, võitlusega korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu ning konstruktiivse väljarändepoliitika saavutamisega;

72.

võtab teatavaks Euroopa Komisjoni analüüsid, mille kohaselt ei ole territoriaalses haldusreformis tehtud mingeid edusamme. 2009. aasta territoriaalse planeerimise seadust on rakendatud väga aeglaselt. Näib, et piirkondade vahel süveneb üha enam lõhe majandus- ja sotsiaalarengu võimaluste osas. Selle probleemiga on vaja kiiresti tegeleda;

73.

nendib, et väikesed kohalikud halduskeskused ei ole paljudel juhtudel majanduslikult elujõulised. Kohalik otsustusprotsess ei ole läbipaistev ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja teiste asjaomaste sidusrühmadega ei konsulteerita;

74.

märgib, et seoses rahastamisega, eelkõige tulude sissenõudmisega, ei ole kohalike omavalitsuste olukord 2011. aastal eriti palju paranenud. Komitee rõhutab lisaks vajadust arendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust hallata eelarvetulusid, jälgida toimivaid süsteeme ja kontrollida ühinemiseelse abi rahastamisvahendeid;

75.

on rahul ombudsmani ametisse nimetamisega ja kutsub Albaania valitsust üles andma selle institutsiooni käsutusse piisavalt vahendeid;

76.

märgib, et on julgustavaid märke selle kohta, et sügavad poliitilised vastuolud, mis on nüüdseks mitmeid aastaid takistanud poliitiliste reformide läbiviimist, vähenevad. Seetõttu julgustab komitee kaht kohalikke omavalitsusi esindavat liitu (Albaania linnade liit ja Albaania valdade liit) tihendama oma koostööd kõigis olulistes valdkondades ja vältima kohaliku ja piirkondliku tasandi esindatuse kahjustamist riigis;

77.

rõhutab, et kuigi regionaalpoliitika ja struktuurivahendite koordineerimise valdkonnas tehtud teatavad edusammud on tervitatavad, tuleb selles valdkonnas rohkem ära teha;

78.

tunnistab asjaolu, et Bosnia ja Hertsegoviina on ikka veel rahvusvahelise juhtimis- ja julgeolekusüsteemiga riik, mis tähendab, et praegu ei ole poliitilise ja seadusandliku protsessi eest täielikult vastutavad isegi mitte kesktasandi sisemaised institutsioonid, rääkimata kohalikest ja piirkondlikest omavalitsustest;

79.

märgib, et Bosnia ja Hertsegoviina praegune poliitiline olukord kahjustab riigi võimet asuda ELi asjades ühtsele seisukohale ja tõdeb, et poliitilise ja institutsioonilise ummikseisu tõttu ei suuda Bosnia ja Hertsegoviina täita oma kohustusi kohaliku omavalitsuse ja piirkondliku autonoomia osas, mis tähendab, et „kohaliku omavalitsuse toimimine on tõsiselt kahjustatud ja see takistab igasuguse detsentraliseerimise vormi elluviimist riigis”. Riigi ja omavalitsusüksuste etnilistel põhjustel kasvav killustatus vähendab veelgi usaldust kohalikesse omavalitsustesse;

80.

avaldab kahetsust, et keeruline juhtimissüsteem ja institutsiooniline ummikseis tähendab, et õigusakte ei ole Bosnia omavalitsusüksuste tasandil nõuetekohaselt standarditud, takistades seeläbi eelkõige selliste pakiliste küsimuste nagu inimkaubanduse vastane võitlus käsitlemist;

81.

toetab ELi õigustiku ülevõtmiseks, täitmiseks ja järgimiseks kooskõlastusmehhanismi loomist eri valitsustasandite vahel, et riigid võiksid väljenduda ühel häälel Euroopa Liidu asjades ja kasutada tõhusalt ühinemiseelse abi vahendeid;

82.

märgib, et Euroopa Komisjoni aruandes väljendatakse heameelt, et omavalitsusüksusi puudutavad seadused on suures osas kooskõlas Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga, ning selle üle saab ainult heameelt tunda. Siiski tuleb mainida asjaolu, et Bosnia ja Hertsegoviina ei ole allkirjastanud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta lisaprotokolli, milles sätestatakse kodanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse tegevuses;

83.

toetab õigussüsteemi detsentraliseerimist. Komitee väljendab siiski kahetsust, et vähe edusamme on tehtud avaliku halduse reformi valdkonnas, kus praegu näib põhiprobleem olevat eri haldustasandite vaheline nõrk kooskõlastamine ja vähene üldsuse toetus reformidele;

84.

tervitab kõiki inimõiguste ja põhivabaduste kaitse parandamise algatusi ning eelkõige Sarajevo kantoni põhiseaduse muudatuse vastuvõtmist kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja otsusega Sejdić-Finci kohtuasjas, millega antakse etniliselt deklareerimata ja etnilistele vähemustele võimalus moodustada assamblees sõltumatu rühm, ning innustab kõiki Bosnia ja Hertsegoviina valitsemistasandeid vastu võtma samasuguseid muudatusi;

85.

on rahul, et 2012. aasta oktoobris toimunud kohalikud valimised olid hästi ette valmistatud ning need toimusid nõuetekohaselt ja kooskõlas Euroopa Nõukogu ja rahvusvahelise üldsuse demokraatlike valimiste standarditega, kuigi valimiste korraldamine on kohalikul tasandil väga politiseeritud;

86.

märgib rahuloluga, et kodanikuühiskonna arengut toetab jätkuvalt kodanikuühiskonna rahastamisvahend (2008. aastal kodanikuühiskonna organisatsioonide toetuseks asutatud ELi organisatsioon) projektiga „Kohaliku demokraatia tugevdamine”;

87.

tervitab märkimisväärseid edusamme, mida on viimastel aastatel tehtud detsentraliseerimise valdkonnas, ning kohaliku omavalitsuse ministeeriumi jõupingutusi tagamaks kohalike omavalitsusstruktuuride tõhusama järelevalve, kuid leiab, et detsentraliseerimise elluviimise jõupingutused, sealhulgas näiteks kohaliku tasandi halduse tugevdamine, peavad jätkuma;

88.

nendib rahuloluga, et Kosovol on arenenud kohalik juhtimissüsteem, mis annab kodanikele võimaluse osaleda kohalikus otsustusprotsessis. Seda kajastab asjaolu, et Kosovo kodanikud on üldiselt rahul oma kohalike omavalitsustega ja sellega, kuidas nad oma volitusi täidavad;

89.

kutsub Kosovot üles selgelt näitama, et ta võitleb korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu;

90.

soovitab kasutada kohaliku tasandi haldusküsimustes ja eelarveprotsessides tõenduspõhist kavandamist. Kohalikud ametiasutused vajavad oludele kohandatud juhendamist, et oma haldussuutlikkust suurendada;

91.

tunnistab, et vastloodud, serblaste enamusega omavalitsused on oma väiksuse tõttu eriti raskes olukorras ning vajavad keskvalitsuselt täiendavat abi, et tagada oma jätkusuutlikkus;

92.

kutsub kõiki pooli üles leidma konstruktiivseid lahendusi Põhja-Kosovos detsentraliseerimisprotsessi ees seisvate takistuste kõrvaldamiseks, et tagada inimestele kvaliteetsete teenuste osutamine;

93.

märgib, et stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu järgi peab Kosovo järgima ja rakendama demokraatlikke valitsemispõhimõtteid, tagades kõigil haldustasanditel asjakohase ja tõhusama valitsemise.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/35

—

peab komisjoni teatist pilvandmetöötluse võimaluste kasutamise kohta kiiduväärseks ja hindab, et komisjon toetab uuenduslikke tehnoloogilisi lahendusi. Komitee on nõus, et pilveandmetöötlus pakub rohkemgi võimalusi kui infotehnoloogia, kuna sellel on positiivne mõju tööturule, see võib võrdsustada võimalusi ja luua ka töökohti;

—

juhib muu hulgas tähelepanu sellele, et üks suuremaid takistusi pilvandmetöötluse kasutamisel avalikus ja erasektoris on ebakindlus selles, milliseid õigusakte ja eeskirju rakendada, kui otsustatakse pilvandmetöötluse kasuks; siinkohal tuleks nimetada nt liikmeriikide ja Euroopa eeskirju isikuandmete kaitse, sotsiaal- ja tervishoiu ning raamatupidamise valdkonnas. Samal ajal kerkib seoses andmeturbega esile teatud probleeme ja ohte, millega tuleks tegeleda;

—

toetab komisjoni pakutud kolme põhimeedet, kuid leiab, et neid tuleks täiendada konkreetsete meetmetega, mis keskenduvad kasutajate teadmiste arendamisele, kuna just see võimaldab suurendada nõudlust turul ning panustada ELi positsiooni tugevdamisse globaalse konkurentsi raames, vähendada asümmeetriat tarbijate ja teenuseosutajate vahel riskide osas ning soodustada uue tehnoloogia arengust tulenevate eeliste proportsionaalsemat jaotust nende vahel. Need konkreetsed meetmed peaksid samuti keskenduma IT-õppe ja IT-kultuuri edendamisele;

—

leiab, et komisjon peaks standardimise võimalusi kasutades võtma meetmeid juba olemasolevate või riigi, piirkonna või kohalikul tasandil koostamisel olevate pilvede omavahel ühendamiseks ja koostalitusvõimeliseks muutmiseks. Sellega seoses tuleks eriti rõhutada haldusasutuste registrite ühilduvust, mida on varem mainitud.

Raportöör

Gábor BIHARY (HU/PES), Budapesti linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Pilvandmetöötluse võimaluste kasutamine Euroopas”

COM(2012) 529 final

1.

peab komisjoni teatist pilvandmetöötluse võimaluste kasutamise kohta kiiduväärseks ja hindab, et komisjon toetab uuenduslikke tehnoloogilisi lahendusi. Komitee on nõus, et pilveandmetöötlus pakub rohkemgi võimalusi kui infotehnoloogia, kuna sellel on positiivne mõju tööturule, see võib võrdsustada võimalusi ja luua ka töökohti;

2.

rõhutab muu hulgas vajadust võtta arvesse mõju, mis kõnealuse tehnoloogia arendamisel võib olla ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele ja elanikkonna rühmadele, ning selle võimalikke negatiivseid tagajärgi sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele. Selline riskifaktor võib olla näiteks kohalike ja maailma tasandi osalejate asümmeetria seoses eelistega, mis tulenevad paremast juurdepääsust turgudele;

3.

juhib muu hulgas tähelepanu sellele, et üks suuremaid takistusi pilvandmetöötluse kasutamisel avalikus ja erasektoris on ebakindlus selles, milliseid õigusakte ja eeskirju rakendada, kui otsustatakse pilvandmetöötluse kasuks; siinkohal tuleks nimetada nt liikmeriikide ja Euroopa eeskirju isikuandmete kaitse, sotsiaal- ja tervishoiu ning raamatupidamise valdkonnas. Samal ajal kerkib seoses andmeturbega esile teatud probleeme ja ohte, millega tuleks tegeleda;

4.

avaldab kahetsust, et avaliku sektoriga seotud lahendused ja pilvandmetöötluse toetuseks välja pakutud partnerluse visioonis ei võeta nõuetekohaselt arvesse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, samas kui neist paljude tegevus võiks pakkuda kasulikke kogemusi ja olla eeskujuks strateegia raames. Samuti ei ole võetud arvesse asjaolu, et mõned kohalikud omavalitsused panustavad teenuseosutajatena pilvandmetöötluse taristu loomisse ja toimimisse;

5.

rõhutab, et Euroopa tõhusate edusammude tagamiseks pilvandmetöötluses on kindlasti vaja koordineeritud tegevust, mis hõlmab kõik valitsemistasandid;

6.

märgib, et selleks, et anda Euroopa ettevõtetele võimalusi nimetatud strateegia raames neile antud rolli täitmiseks, tuleks arendada välja toetusmehhanisme ülemaailmses konkurentsiraamistikus;

7.

peab oluliseks, et pilvandmetöötluse kasutamisel võetakse laialdaselt arvesse jätkusuutlikkuse aspekti, sest IT-vahendite võimaluste parem kasutamine võimaldab ressursse tõhusamalt kasutada. Komitee leiab siiski, et strateegias tuleks selles valdkonnas keskenduda ka kaudsele mõjule ning taastuva energia järjest suuremale osale pilvandmetöötluse jaoks ette nähtud energias;

8.

märgib, et nn superpilve põhimõttest kogu potentsiaali vabastava kasutuseni on veel pikk tee ning et üks vajalik vahend selle saavutamiseks on tarbijate teadmiste parandamine tänu IT-õppe ja -kultuuri edendamisele;

9.

on mures seetõttu, et teatises ei käsitleta asjakohaselt seost esitatud strateegia ja teiste selliste küsimuste vahel nagu tõhus andmekaitse, autoriõiguste reguleerimine või andmete kättesaadavuse ja portimise arendamine;

10.

rõhutab, et kui digitaalarengu tegevuskava vajalikud meetmed on võetud, siis võib pilvandmetöötluse areng kiireneda. Kuigi tarbijad kasutavad juba praegu pilvandmeteenuseid, mida tarnijad lõppkasutajate nõudlusest tulenevate ärimudelite raames pakuvad, siis kogemus on näidanud, et need, kes seda tehnoloogiat kasutavad hooletult ilma asjakohase väljaõppeta, võivad kahju kannatada ja seda just andmekaitse puudujääkide ja kasutajate ebapiisavate teadmiste tõttu;

11.

toetab komisjoni pakutud kolme põhimeedet, kuid leiab, et neid tuleks täiendada konkreetsete meetmetega, mis keskenduvad kasutajate teadmiste arendamisele, kuna just see võimaldab suurendada nõudlust turul ning panustada ELi positsiooni tugevdamisse globaalse konkurentsi raames, vähendada asümmeetriat tarbijate ja teenuseosutajate vahel riskide osas ning soodustada uue tehnoloogia arengust tulenevate eeliste proportsionaalsemat jaotust nende vahel. Need konkreetsed meetmed peaksid samuti keskenduma IT-õppe ja IT-kultuuri edendamisele;

12.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku standardimisprotsessi kohta, kuid avaldab kahetsust, et see ei toetu asjakohasele õiguslikule ja korralduslikule raamistikule;

13.

peab oluliseks täiendada pakutud standardimisprotsessi konkreetsete meetmetega, mille eesmärk oleks näiteks avalike haldusasutuste registrite ühendamisel võimaldada pilves identimist;

14.

on mures selle pärast, et komisjoni ettepanekus ei võeta nõuetekohaselt arvesse avalikus sektoris ja turul olemas olevaid teenuseid ning teenuste struktuure ja taristut, mida nad on võimaldanud luua;

15.

tuletab meelde, et üks põhjus, miks pilvandmetöötlust ei usaldata, on andmete portimise eeskirjade puudumine ja sellest tulenevad probleemid;

16.

juhib tähelepanu vajadusele määratleda standardimise ja sertimise valdkonnas konkreetsemalt, kes ja kuidas annab sertimisasutustele loa, ning teha kindlaks, kas sertimise eeskirjad koostatakse liikmesriikide või ELi tasandil;

17.

peab oluliseks, et komisjon soovib reguleerida teenusepakkujate ja kasutajate vahelisi lepinguid, jälgides eelkõige seda, et teenuseosutajate suhtes kehtiks piirangud, mis ei lase neil kasutada ära turgu valitsevat seisundit;

18.

märgib, et kuigi kasutajad eelistavad kasutajasõbralikkuse tõttu ühekordsel sisselogimisel põhinevaid rakendusi, ei tohiks selliseid soove arvesse võtta turvalisuse arvelt, eriti siis, kui on tegemist finantstehingutega. Nende küsimustega tuleb lähitulevikus tegeleda;

19.

juhib tähelepanu sellele, et suur osa küberruumi ohtudest võivad kaduda tõhusa identimissüsteemi abil, mis võimaldaks kasutajatel küberruumi osalejaid selgelt tuvastada;

20.

rõhutab, et kuigi pilv pakub juba praegu suurepäraseid audiovisuaalteoste levitamise võimalusi, on autoriõiguse ja sisu kopeerimise küsimused endiselt lahendamata;

21.

pooldab ühiste andmekaitsedirektiivide koostamist, eriti seetõttu, et pilvandmetöötluse kasutamise seisukohast on tegemist esmatähtsa küsimusega. Komitee väljendab siiski kahetsust, et komisjon ei käsitle e-maksete ja e-arvete teemat, mis on ometigi kaubanduses pilvandmetöötluse kasutamisel vältimatud küsimused;

22.

peab vajalikuks, et stsenaariumid, mis võimaldavad hinnata tänu pilvandmetöötlusele kättesaadavaid teenuseid, oleksid üksikasjalikumad ning et see hinnang kaasataks teenuselepingutesse;

23.

kiidab Euroopa pilvandmetöötluspartnerluse ideed;

24.

toetab pilvandmetöötlusel põhinevate teenuste teemalist rahvusvahelist dialoogi ja peab oluliseks rõhutada, et arvestades selle sektori dünaamilist arengut, tuleks koostatud või koostamisel olevaid strateegiaid nii juriidilisest kui ka tehnoloogilisest seisukohast üldiselt ühtlustada;

25.

hoiatab isikuandmete kaitsega seotud ohtude eest, kui pilvandmetöötluse serverid asuvad väljaspool ELi;

26.

leiab, et komisjon peaks standardimise võimalusi kasutades võtma meetmeid juba olemasolevate või riigi, piirkonna või kohalikul tasandil koostamisel olevate pilvede omavahel ühendamiseks ja koostalitusvõimeliseks muutmiseks. Sellega seoses tuleks eriti rõhutada haldusasutuste registrite ühilduvust, mida on varem mainitud;

27.

peab vajalikuks arutelu ka pilvandmetöötlusega tegelevate standardiorganisatsioonidega (sealhulgas ISO, ETSI);

28.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon peab tähtsaks avalike teenuste kohandamist XXI sajandi ootustega, kuid juhib siiski tähelepanu vajadusele võtta ka siinkohal kiirelt meetmeid, mida on vaja digitaalse lõhega tegelemiseks;

29.

juhib tähelepanu sellele, et digitaalset lõhet saab vähendada üksnes kasutajate sihipärase harimisega. Nimelt on teadmiste ühiskonnas tehnoloogia valdamine teadmiste ja uute tehnoloogiate leviku aluseks;

30.

leiab, et XXI sajandi Euroopa kodanikud peaksid suutma nende kasutuses olevaid tehnoloogiaid omaks võtta ja tõhusalt kasutada. Üks hea viis selle saavutamiseks oleks näiteks see, kui arendataks rohkem Euroopa arvutikasutaja oskustunnistuse pakutavaid võimalusi;

31.

rõhutab, et pilvandmetöötlus pakub juba praegu e-õppe edendamiseks laialdasi tehnilisi võimalusi. Regulatiivsete ja autoriõiguse küsimuste lahendamine on vajalik, et tagada selles vallas edusammud;

32.

peab vajalikuks, et komisjon pakuks avalikule sektorile hankekriteeriumide määratlemisel tuge, kuid peab oluliseks, et seda abi ei pakutaks arengus maha jäänud piirkondades üksnes kavandamisjärgus, vaid ka kasutamist võimaldava rahastamisega;

33.

rõhutab, et pilvandmetöötluse võimalusi ei saa kasutada ilma, et samal ajal arendataks telekommunikatsiooniteenuste ühtset turgu. See nõuab aga ELi meetmeid andmeside rändlusteenuste hindade alal;

34.

peab vältimatuks nende haldusteenuste üksikasjalikku täpsustamist, mida tuleb kindlasti arvesse võtta Euroopa pilvandmetöötluses, nt identimise valdkonnas.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/39

—

mõistab detsentraliseerimise all kõiki selliseid meetmeid poliitilisel tasandil, mis tugevdavad riigist madalama tasandi ametiasutuste rolli riigi ja Euroopa tasandi otsustusprotsessis ning viivad pädevuste üleviimiseni keskvalitsuse tasandilt kohalikele ja piirkondlikele institutsioonidele;

—

on veendunud, et toimivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning tõhus detsentraliseerimine peavad põhinema subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtetel;

—

on veendunud, et subsidiaarsus poliitilise ja õigusliku põhimõttena toimib detsentraliseerimise olulise tõukejõuna, sest sellega viiakse pädevus tasandile, kus see kõige tõhusamalt ellu rakendada võidakse;

—

täheldab, et majandus- ja finantskriis on paljudes riikides toiminud reformide või muutuste katalüsaatorina, kuna mõnes riigis on riigist madalama tasandi ametiasutused läbinud territoriaalse ümberkorralduse protsessi ja osalt on märkimisväärselt muutunud ka võimustruktuuride institutsiooniline korraldus;

—

juhib tähelepanu asjaolule, et sidus detsentraliseerimisprotsess osutub edukaks vaid juhul, kui pädevuse üleandmine riigist madalama tasandi ametiasutustele on seotud asjakohaste finantsvahendite eraldamisega;

—

paneb tähele, et piirkonnad, mida rahastatakse peamiselt omavahenditest, käivad vastutustundlikult ümber kasutada olevate finantsvahenditega ja selle tulemusel on nende avaliku sektori eelarve kindlatel alustel; soovitab liikmesriikidel toetuda ülekandesüsteemide asemel enam oma finantsvahenditele;

—

rõhutab positiivset seost detsentraliseerimise ning ELi eduka ja jätkusuutliku regionaalpoliitika vahel;

—

on veendunud, et arutelu Euroopa tuleviku üle peab tingimata hõlmama kohalikku ja piirkondlikku tasandit, sest Euroopa Liidu õiguspärasus põhineb muu hulgas ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õiguspärasusel;

—

soovitab Euroopa riigivõlakriisi lahendamiseks teha ühiseid pingutusi kõigil valitsustasanditel ja nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks võrdsetel alustel Euroopa ja riigi tasandi reformikavade koostamisse.

Raportöör

Franz SCHAUSBERGER (AT/EPP), Salzburgi liidumaa esindaja Regioonide Komitees

Viitedokument

1.

mõistab detsentraliseerimise all kõiki selliseid meetmeid poliitilisel tasandil, mis tugevdavad riigist madalama tasandi ametiasutuste rolli riigi ja Euroopa tasandi otsustusprotsessis ning viivad pädevuste üleviimiseni keskvalitsuse tasandilt kohalikele ja piirkondlikele institutsioonidele;

2.

tunnistab, et ELi liikmesriigid ei ole kohustatud valima teatud institutsioonilise korralduse mudelit või mustrit pädevuse detsentraliseerimiseks, ülekandmiseks või jagamiseks eri valitsemismudelite vahel, ent juhib samas tähelepanu asjaolule, et EL austab ka kohalikku ja/või piirkondlikku omavalitsust, nagu on toonitatud eeskätt Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 2;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et paljudes poliitikavaldkondades on elluviimine detsentraliseeritud tasandil märksa tõhusam nii kulude kui ka teenuse kvaliteedi ja kodanikuläheduse aspektist;

4.

rõhutab, kui tähtis on Euroopa kodanike samastumine oma piirkondade ja linnadega. Sellel on otsustav roll eelkõige vastukaaluna kasvavale rahvusvahelistumisele ning seega tööturgude ja majandussuhete anonüümseks muutumisele;

5.

on veendunud, et detsentraliseerimine ning sellega kaasnevad kohalikud ja piirkondlikud institutsioonid aitavad olulisel määral kaasa Euroopa piirkondade olemasolevate majanduslike ja sotsiaalsete erisuste vähendamisele ning seega väljarände vähendamisele vaestest piirkondadest suurlinnadesse või tööturu toimimist halvavalt ühest liikmesriigist teise;

6.

tänab Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi (CLRAE), samuti konsultatsioonis osalenud eri huvirühmi nende väärtusliku panuse ja eksperdiarvamuste eest;

7.

kinnitab, et Regioonide Komiteel, kes esindab riigist madalama tasandi (s.t kohalikke ja piirkondlikke) asutusi ELi õigusloome- ja otsustusprotsessis, on vastutus jälgida subsidiaarsuse põhimõtte rakendamist ja sügav huvi hinnata korrapäraselt detsentraliseerimise olukorda Euroopa Liidus ja ühinevates riikides;

8.

märgib, et oma hiljutises arvamuses „Euroopa mitmetasandilise valitsemise kultuuri arendamine: Regioonide Komitee valge raamatu järelkäsitlus” väljendab komitee kavatsust jälgida tähelepanelikult detsentraliseerimisprotsessi liikmesriikides ja ühinevates riikides;

9.

leiab sellele kinnitust asjaolus, et Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu (CEMR) ja CLRAE teevad samal teemal samuti ulatuslikku ja süstemaatilist tööd, ning kavatseb oma töös kasutada mõlema organisatsiooni saadud tulemusi;

10.

tuletab meelde, et Regioonide Komitee viimane selleteemaline arvamus pärineb 7. juulist 2005 ning et vahepeal on ELis detsentraliseerimise valdkonnas toimunud olulisi institutsioonilisi, poliitilisi ja õiguslikke muudatusi ja arenguid;

11.

tõdeb, et 2009. aastal jõustunud Lissaboni leping viis subsidiaarsuse põhimõtte tugevnemisele, piirkondade ja omavalitsusüksuste identiteedi fikseerimisele lepingus ning komitee tugevnemisele, mis on omakorda julgustanud mitut liikmesriiki teostama või kavandama institutsioonilisi reforme detsentraliseerimise süvendamiseks või siis kohaliku ja piirkondliku tasandi tugevdamiseks;

12.

tõdeb seega üldiselt, et viimastel aastatel on detsentraliseerimine kasvanud enamikus riikides, kuid on tõsiselt mures ka vastupidiste ilmingute pärast mõnedes liikmesriikides, kus on oluliselt vähenenud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste finantsautonoomia või iseotsustusõigus kohalikul tasandil;

13.

ent tõdeb samuti, et 2009. aastal ilmnenud rahandus- ja majanduskriis ning 2010. aastal puhkenud riigivõlakriis vallandasid negatiivse mõju detsentraliseerimise süvendamise protsessile ning et suhe rahvusriikide ja Euroopa tasandi institutsioonide vahel on muutunud ja see muutus puudutab ka riigist madalamaid tasandeid;

14.

tõdeb selles kontekstis rahuloluga, et just ka tänu komitee algatusele on mitmetasandilise valitsemise kontseptsioonist saanud Euroopa poliitilise arutelu osa, mis võib vastu töötada ka detsentraliseerimisega seonduvatele võimalikele negatiivsetele arengusuundadele;

15.

peab vajalikuks välja tuua, et mõnes alates 2004. aastast ELiga ühinenud liikmesriigis ei ole üleminekuprotsess detsentraliseerimise valdkonnas täielikult lõpule viidud, ning on seetõttu teadlik sellest, et iseäranis mõned neist riikidest ja idapartnerluse riigid on vastakuti suurte väljakutsetega, et oleks võimalik jätkata nende hoogsat sotsiaalset ja majanduslikku arengut;

16.

märgib, et viimased laienemisringid on näidanud, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste puudulik kaasamine integratsiooniprotsessi seab nii riikide valitsused kui ka Euroopa tasandi institutsioonid ELi poliitika rakendamisel ja vajalike reformide elluviimisel märkimisväärsete väljakutsete ja probleemide ette, mis lõpuks puudutavad ka kodanikke;

17.

tõdeb heameelega, et pärast seda, kui Euroopa Nõukogu 1985. aastal võttis vastu Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, on valdav enamik Euroopa Nõukogu liikmeid ja kõik ELi liikmesriigid selle ratifitseerinud. Hartaga soovitakse kindlustada ja tugevdada kohalikku omavalitsust Euroopas, tuginedes demokraatia, kodanikuläheduse ja detsentraliseerimise põhimõtetele;

18.

tervitas ja toetas Euroopa Nõukogu algatust töötada välja piirkondliku demokraatia Euroopa harta ja kavandit, mille esitas 2008. aastal kongress eesmärgiga esitada Euroopa piirkondliku demokraatia peamised põhimõtted. Komitee avaldab kahetsust selle üle, et paljud Euroopa Nõukogu liikmed on selle algatuse blokeerinud, ent tunnustab asjaolu, et vähemalt võtsid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eest vastutavad ministrid 2009. aastal vastu piirkondliku demokraatia viiteraamistiku;

19.

paneb tähele, et praeguse finants- ja majanduskriisi tagajärgede kontekstis on riigi ja Euroopa tasandil tähelepanu keskpunkti kerkinud ka volituste jaotumine ja eeskätt rahanduse detsentraliseerimise küsimus. Seejuures eeldatakse sageli valesti, et riigist madalamate tasandite käitumine on üks neid faktoreid, mis takistavad kogu riigi tasandil eelarve-eesmärkide saavutamist, kuigi kriisi eest vastutavad keskvalitsused;

20.

tõdeb murelikult, et 2009. aastal puhkenud finantskriis on kasvanud riigivõlakriisiks, mis kujutab endast suurt ohtu piirkondade ja linnade reaalmajandusele ning mõjutab negatiivselt ka liikmesriikide sotsiaalset struktuuri;

21.

on mures kohaliku ja piirkondliku autonoomia olukorra pärast mõnes Euroopa riigis tulenevalt kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse ratsionaliseerimiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks ellu viidud reformidest. Paljudes liikmesriikides on praeguse majandus- ja finantskriisi ajal valitsevad majanduslikud kriteeriumid toonud endaga kaasa kohaliku ja piirkondliku autonoomia demokraatlike alustalade moonutamise ja kohaliku autonoomia enese sügava kahjustamise;

22.

on otsustavalt vastu sellele, et mõnes liikmesriigis kasutatakse majandus- ja võlakriisi ning kogu Euroopas vajalikke kokkuhoiumeetmeid ettekäändena, et viia suurem pädevus keskvalitsuse tasandile, rakendada detsentraliseerimist vastavate finantsvahendite eraldamiseta ning lihtsustada, vähendada või isegi kaotada riigist madalama tasandi struktuure, mis toob viimaks kaasa kohaliku ja piirkondliku demokraatia nõrgenemise. Tegemist on trendiga, mis põhineb valel eeldusel, et avalike teenuste üleviimine keskvalitsuse tasandile muudab need soodsamaks;

23.

pooldab siiski seisukohta, et kohalikud omavalitsused kui kodanikele kõige lähemad institutsioonid tunnevad kodanike vajadusi ja on kõige paremal positsioonil, et need kriisi ajal välja selgitada ja neile vastata;

24.

avaldab sellisele poliitikale otsustavat vastuseisu, kuna see on vastuolus Euroopa subsidiaarsuse põhimõttega, mille kohaselt tuleb poliitilised ja regulatiivsed otsused langetada taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivaimal tasandil ja kodanikele nii lähedal kui võimalik;

25.

märkab sarnaseid arengusuundi ka ELiga ühinemiseks valmistuvates riikides ning Euroopa naabruskonna riikides;

26.

peab tõdema, et seoses finants- ja võlakriisiga tuuakse majanduslike argumentide alusel väga sageli ning mitte alati piisavate uuringute ja analüüsidega toetatult kulude kokkuhoiu saavutamise vahendina välja omavalitsusüksuste liitmine. Siiski tunnistab komitee, et omavalitsusüksuste liitmine võib mõnedes piirkondades olla mõttekas vahend nt tingituna demograafilistest muutustest;

27.

seisab selle eest, et selliste kaalutluste puhul ei tohi tähelepanuta jätta sellest tuleneda võivat kodanikuläheduse ja kohaliku demokraatia vähenemist ning prioriteetsena tuleks käsitada omavalitsusüksuste vahelise ja piirülese koostöö võimalusi kulude kokkuhoiu saavutamiseks. Omavalitsusüksuste kaotamist nende liitmise teel tuleks kaaluda eriti hoolikalt – see võib olla mõttekas vahend, pidades silmas nt demograafilisi muutusi piirkondades. Kohalike omavalitsuste vahelist koostööd silmas pidades on komitee mures Euroopa Komisjoni püüete pärast takistada ühist probleemide lahendamist omavalitsusüksuste koostöö kaudu tingimustega, mis lähevad kaugemale Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikast;

28.

tõstab selles kontekstis esile sõpruslinnade liikumise, linnade ja piirkondade Euroopa võrgustike ning kahe- ja mitmepoolsete Euroopa territoriaalse koostöö programmide olulisust, samuti Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) positiivset tähtsust, kuna need kergendavad märgatavalt piirkondade ja omavalitsusüksuste koostööd seonduvates poliitikavaldkondades, nt üldhuviteenused, transport ja keskkonnakaitse;

29.

järeldab hiljutistest aruannetest, et ELi 27st liikmesriigist kolmel on ametlik föderaalstruktuur, üks on poolföderaalne riik, ülejäänuid võib nimetada eri vormis unitaarriikideks ning mõnel riigil on ametlikult unitaarsest struktuurist hoolimata heterogeenne territoriaalne jaotus (asümmeetriline süsteem). Komitee tõdeb samuti, et üheteistkümnel liikmesriigil on vaid üks riigist madalam tasand, üheksal kaks ja seitsmel kolm riigist madalamat tasandit;

30.

paneb tähele, et majandus- ja finantskriis on paljudes riikides toiminud reformide või muutuste katalüsaatorina, kuna mõnes riigis on riigist madalama tasandi ametiasutused läbinud territoriaalse ümberkorralduse protsessi ja osalt on märkimisväärselt muutunud ka võimustruktuuride institutsiooniline korraldus, seejuures ei toimu muutused aga alati tugevama detsentraliseerituse suunas;

31.

juhib tähelepanu enda tellitud analüüsile, mille abil püütakse esitada pilt detsentraliseerimise ja pädevuse jaotuse hetkeolukorrast liikmesriikides;

32.

on veendunud, et toimivad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning tõhus detsentraliseerimine peavad põhinema subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja mitmetasandilise valitsemise põhimõtetel;

33.

peab äärmiselt oluliseks, et kohalik ja piirkondlik valitsemine ja haldustegevus toimuks demokraatlikult valitud ja laiaulatusliku esindavusega organite kaudu, kes on vastutavad oma kodanike ees. Sellega seonduv kodanikulähedus näitlikustab kohaliku ja piirkondliku demokraatia lisaväärtust, sest hea valitsemistava ja läbipaistvus suurendavad kohalikes ja piirkondlikes ametiasutustes õiguspärasust ja vastutustunnet ning usaldust nende vastu;

34.

peab vältimatult vajalikuks, et otsus algatada volituste ja rahaliste vahendite detsentraliseerimisele suunatud reformid vastaks kohalike ja piirkondlike kogukondade ja nende kodanike soovidele ja vajadustele. Siiski möönab komitee, et juhul, kui võetavate meetmete olulisus seda õigustab ning kui see on kooskõlas liikmesriigi põhiseadusega, võib korraldada referendumi;

35.

tõdeb rahuloluga, et Euroopa integratsioon on andnud otsustava panuse kohaliku ja piirkondliku tasandi detsentraliseerimise protsessi. ELi laienemisprotsessis olevate ja idapartnerluse riikide puhul võib neis riikides praegu toimuv või arutatav detsentraliseerimine oluliselt kaasa aidata nende kergemale ja kiiremale kohanemisele ELi õigustikuga ja lõpuks aidata neil paremini täita ELi liikmesusega seonduvaid kohustusi;

36.

juhib tähelepanu ka kohaliku ja piirkondliku demokraatia kaudsele tunnustamisele ELi aluslepingutes (ELi lepingu artikkel 10, ELi toimimise lepingu artikli 20 lõige 2 ja ELi põhiõiguste harta artikkel 40), mis näitab, et EL, sõltumatult oma põhimõttelisest neutraalsusest liikmesriikide institutsioonilise korralduse suhtes, käsitab kohalikku ja piirkondlikku demokraatiat ühena omaenese õiguspärasuse alustest;

37.

kutsub seoses sellega kõiki ELi liikmesriike, kes ei ole veel seda teinud, üles fikseerima oma vastavad riigitasemest madalama tasandi ametiasutused asjaomases õigusraamistikus võimalikult kõrgel (võimaluse korral põhiseaduse) tasandil;

38.

märgib, et eesmärk ei ole mitte pelgalt statistiliste piirkondlike üksuste loomine, vaid poliitilises ja halduslikus omavalitsuses riigist madalamate tasandite loomine, kuna neil tasanditel suudetakse ELi tasandil otsustatud meetmeid ja õigusakte märksa paremini ellu viia;

39.

jagab muu hulgas CLRAE seisukohta, et detsentraliseeritud üksuste hulk Euroopa riikides peab peegeldama ka asjaomase riigi geograafilist suurust, ja viitab ühenduse Arco Latino 2012. aasta Salerno manifestile („Salerno Manifesto”), mis sisaldab väärtuslikke soovitusi halduse vahetasandite edaspidiseks arendamiseks;

40.

seisab selle eest, et kõik ELi institutsioonid toetaksid detsentraliseerimist, mis ELi juhtmõtte „Ühinenud mitmekesisuses” kohaselt on kultuurilise mitmekesisuse edendamise oluline tegur, ning et tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste Euroopa territoriaalsete omavalitsuste hulka kuulumise tunnet;

41.

juhib seoses sellega tähelepanu detsentraliseeritud valitsemis- ja haldusstruktuuride olulistele eelistele, näiteks kodanike vajaduste ja soovide parem tundmine, jätkusuutlikku ja konkurentsivõimelist majanduskasvu edendava poliitika (ühine) väljatöötamine, tõhus finantshaldus ning investeerimine kohalikul ja piirkondlikul tasandil, sõltumatuse ning kohaliku ja piirkondliku demokraatia edendamine;

42.

rõhutab ikka ja jälle, et hea valitsemistava ja parema õigusloome põhimõtete kohaselt peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning ELi poliitika rakendamise eest riigist madalamal tasandil vastutavad asutused juba võimalikult varakult osalema aktiivsemalt ja tõhusamalt ELi poliitika ja õigusaktide väljatöötamises ning nende rakendamisel;

43.

sellega seoses peab Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee koostöölepingu tõhusat rakendamist oluliseks või isegi hädavajalikuks vahendiks, millega selline osalemine saavutada;

44.

seepärast kutsub liikmesriike, mille piirkondlikel omavalitsustel on seadusandlikud volitused, uuesti üles looma vajalikud mehhanismid, et võimaldada neil piirkondlikel omavalitsustel osaleda neid puudutavates küsimustes ELi otsustusprotsessides. See ei peaks kehtima mitte ainult piirkondlike parlamentide kohta, kes peavad olema aktiivsed subsidiaarsuse alase varajase hoiatamise mehhanismis, vaid see peab kehtima ka piirkondlike valitsuste kohta, kes tuleks kaasata riikide seisukohtade väljatöötamisse nõukogus või riikide delegatsioonide koosseisu;

45.

tuletab meelde, et mitmetasandiline valitsemine tagab volituste täitmisel ja otsustusprotsessis kõigi valitsus- ja haldustasandite koostöö, mis tähendab, et subsidiaarsus ja mitmetasandiline valitsemine käivad käsikäes tugeva kohaliku ja piirkondliku omavalitsusega;

46.

tuletab meelde ka seda, et Lissaboni lepingus rõhutatakse esmakordselt sõnaselgelt, et subsidiaarsuse põhimõte kehtib ELi kogu valitsemis- ja haldussüsteemis, s.t nii ELi, riigi, piirkonna kui ka kohalikul tasandil. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte on mitmetasandilise valitsemise tegeliku toimimise eeltingimus;

47.

on veendunud, et subsidiaarsus poliitilise ja õigusliku põhimõttena toimib detsentraliseerimise olulise tõukejõuna, sest sellega viiakse pädevus tasandile, kus see kõige tõhusamalt ellu rakendada võidakse;

48.

kavatseb jätkata koostööd Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressiga, et jälgida Euroopa kohaliku omavalitsuse harta elluviimist ning kohaliku ja piirkondliku demokraatia praegust olukorda liikmesriikides ja kandidaatriikides;

49.

teatab uuesti oma kavatsusest koostada Euroopa Liidu mitmetasandilise valitsemise harta ning jätkata sellealast tööd (2);

50.

tõdeb rahuloluga, et hiljutine Euroopa Komisjoni aruanne „Riigisektori rahandus majandus- ja rahaliidus” (3) näitab ELi liikmesriikides rahanduse detsentraliseerimisel kasvutrendi, kusjuures üha rohkem kulutusi ja sissetulekuid on kohaliku või piirkondliku tähtsusega. Aruandes rõhutatakse, et omavahendid, s.o sõltumatult kogutud riigist madalama tasandi maksud või lõivud, on tõhusamad rahastamisvahendid kui keskvalitsuse tehtavad rahaülekanded, ent riigist madalama tasandi enda makse ja tasusid kasutatakse vähem kui 50 %-l juhtudest ja need ei ole 1995. aastast alates kasvanud;

51.

juhib tähelepanu asjaolule, et sidus detsentraliseerimisprotsess osutub edukaks vaid juhul, kui pädevuse üleandmine riigist madalama tasandi ametiasutustele on seotud asjakohaste ja piisavate finantsvahendite eraldamisega, ja tuletab meelde, et nii Euroopa kohaliku omavalitsuse hartas kui ka Euroopa Nõukogu piirkondliku demokraatia viiteraamistikus nähakse allakirjutanud riikidele ette asjaomased kohustused ja meetmed;

52.

seoses sellega on kriitiline hiljutise arengu suhtes mõnes liikmesriigis, kus pädevuse üleandmisega ei kaasnenud vastavate finantsvahendite eraldamist või sissetuleku kogumise pädevust, mille tagajärjeks on kohaliku või piirkondliku omavalitsuse ebatõhusus, mida omakorda kasutatakse tsentraliseerimismeetmeid toetava argumendina;

53.

juhib tähelepanu asjaolule, et mitte detsentraliseerimine iseenesest ei too kaasa riigist madalama tasandi ametiasutuste kulude kontrolli alt väljumist, vaid pigem detsentraliseerimismeetmete vilets elluviimine, kui nendega ei kaasne ka eelarve detsentraliseerimist;

54.

osundab veel kord Euroopa Komisjoni aruannet „Riigisektori rahandus majandus- ja rahaliidus”, mille kohaselt piirkonnad, mida rahastatakse peamiselt omavahenditest, käivad vastutustundlikult ümber kasutada olevate finantsvahenditega ja selle tulemusel on nende avaliku sektori eelarve kindlatel alustel. Seepärast ergutab liikmesriike asendama vahendite ülekanded võimalikult suures ulatuses oma finantsvahenditega;

55.

märkab murega ka, et paljud piirkonnad ja omavalitsusüksused on riskantsete finantsspekulatsioonide tõttu sattunud äärmistesse finantsraskustesse, ja ärgitab töötama välja sobivaid vahendeid ja strateegiaid selliste olukordade lahendamiseks;

56.

kutsub Euroopa Komisjoni üles selgitama õigusraamistikku selliste ELi kaasrahastatavate projektide puhul, mis on suunatud strateegia „Euroopa 2020” ja muude samalaadsete eesmärkide saavutamisele, et tagada tasakaal kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvetest kaasrahastamise nõuete ja nende eelarvepuudujäägi arvutamise vahel;

57.

rõhutab positiivset seost detsentraliseerimise ning ELi eduka ja jätkusuutliku regionaalpoliitika vahel ning viitab seoses sellega uurimustele, mille kohaselt annab iseäranis ühtekuuluvuspoliitika paremaid tulemusi detsentraliseeritud liikmesriikides;

58.

juhib samas tähelepanu asjaolule, et iseäranis neis tsentraliseeritud liikmesriikides, kus kõigil piirkondadel on õigus saada toetust 1. eesmärgi raames, on ühtekuuluvuspoliitika rakendamine ebatõhus, kuna tsentraliseeritud haldusasutused ei ole sageli piirkondlike probleemide ja konkreetsete projektide raskustega kursis, seepärast seisab selle eest, et tulevikus kaasataks riigist madalamad tasandid konkreetsete fondide haldamisse liikmesriikides;

59.

on veendunud, et asjakohane detsentraliseerimine võib aidata oluliselt suurendada kodanike rahulolu piirkondades ja kohaliku omavalitsuse üksustes ning tugevdada seeläbi kogu riiki;

60.

on teisalt veendunud, et pikaajaline keeldumine tõsisest dialoogist eri valitsustasandite vahel ning piirkondade soovide ja murede järjekindel eiramine pädevuste detsentraliseerimise ja vajalike finantsvahendite osas võib ajendada nõudma iseseisvust ning erijuhtudel isegi piirkonna sõltumatust. Komitee tuletab sellega seoses meelde, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete selge ja sidus kasutamine ja omaksvõtmine Euroopa tasandil pakuvad parima raamistiku eri tasandite õiguspäraste huvide hõlmamiseks;

61.

jälgib tähelepanelikult viimasel ajal kasvavaid iseseisvuspüüdlusi ELi liikmesriikide ja ühinevate riikide piirkondades ning nende püüdluste põhjuseid, mis on ajalooliselt, poliitiliselt ja majanduslikult väga erinevad;

62.

seoses sellega ärgitab asjaomastel juhtudel tegelema põhjuste uurimisega eesmärgiga selgitada välja ajendid ja motiivid ning neid arutada, et oleks võimalik leida sidusad ja rahumeelsed kõiki osalisi rahuldavad lahendused;

63.

selgitab üheselt, et ELi lepingu artikli 4 lõike 2 järgi tuleb piirkonna iseseisvusesuunalist arengut põhimõtteliselt käsitada asjaomase riigi siseasjana;

64.

meenutab, et juhul kui mingi piirkond iseseisvub ja soovib ELiga ühineda, peab ta esitama nõukogule ametliku liikmeks astumise avalduse ning järgima ELi lepingu artiklis 49 sätestatud ühinemismenetlust nagu mis tahes teine riik, kes soovib ELi liikmeks saada;

65.

osaleb suure huviga hiljuti alanud aruteludes kujutluste üle Euroopa tulevikust ja ootab, et riigist madalamad tasandid kaasataks neisse arutlusprotsessidesse algusest peale, ning peab seda suurimaks väljakutseks omaenese tegevuse puhul;

66.

rõhutab, et Euroopa puhul peab kujutlus tingimata hõlmama kohalikku ja piirkondlikku tasandit, sest Euroopa Liidu õiguspärasus põhineb muu hulgas ka riigist madalamate tasandite õiguspärasusel;

67.

peab vajalikuks korraldada sel teemal konvent ning sõnastab ja edastab oma ettekujutuse ELi tulevasest korraldusest, lähtudes seisukohast, et uutes lepingutes on veel ruumi kohaliku ja piirkondliku demokraatia suuremaks tunnustamiseks;

68.

soovitab seejuures kaaluda, millises ulatuses võib detsentraliseerimisest koos toimiva kohaliku ja asjaomasel juhul piirkondliku omavalitsusega kujuneda ELi liikmesuse eeltingimus;

69.

soovitab süvendada Euroopa institutsioonide dialoogi kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, pidades silmas otsest koostööd piirkondade, linnade ja omavalitsusüksuste ning Euroopa Liidu institutsioonide vahel;

70.

soovitab, et kõik valitsustasandid kasutaksid Euroopa riigivõlakriisi püsivaks lahendamiseks koostoimeid, ja nõuab seepärast, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks võrdsetel alustel Euroopa ja riigi tasandi reformikavade koostamisse;

71.

kutsub liikmesriike üles teostama kõiki territoriaalseid ümberkorraldusi või tulevasi kohaliku omavalitsuse reforme hoolikalt, läbimõeldult ja hästi kavandatult ning järgima seejuures Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat ja Euroopa piirkondliku demokraatia viiteraamistikku, millega tagatakse ja tugevdatakse kohalikku omavalitsust, mis toetub demokraatia, läheduse ja detsentraliseerimise põhimõtetele;

72.

ergutab jätma rohkem ruumi edukate piirkondade ja omavalitsusüksuste end õigustanud parimate tavade näidetele, et edendada eelkõige tsentralistliku suunitlusega riikides avalikku arutelu detsentraliseerimise üle ja näidata edukate näidete varal, milliseid eeliseid detsentraliseerimine annab;

73.

taotleb, et Euroopa Komisjon toetaks senisest enam sihtprogramme kohaliku ja piirkondliku haldusaparaadi koolitamiseks sobivate toetusprojektide koostamise alal ning jälgiks suuremal määral, et ELi toetusvahendeid jagataks objektiivsete kriteeriumide ja mitte poliitilise suva alusel;

74.

taotleb uuesti, et Euroopa Komisjon lisaks oma iga-aastastesse eduaruannetesse ka eraldi peatüki asjaomase liituva riigi kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse olukorra kohta;

75.

tervitab asjaolu, et komisjoni 2012. aasta aruanne „Riigisektori rahandus majandus- ja rahaliidus” sisaldab esmakordselt peatükki rahanduse detsentraliseerimise ning kohaliku ja piirkondliku tasandi rahastamisvahendite olukorra kohta, samuti liikmesriikides rahanduse detsentraliseerimise alal käimasolevate reformide kohta, ning ärgitab Euroopa Komisjoni kordama seda riigist madalama tasandi avaliku sektori vahendite ülevaadet igal aastal;

76.

teeb ettepaneku täiendada eelpool nimetatud uuringut detsentraliseerimise olukorra ja pädevuse jaotuse kohta liikmesriikides, kogudes lisaandmeid ühelt poolt detsentraliseerimise ja pädevuste suhte ja teiselt poolt finantsvahendite eraldamise kohta rahanduse detsentraliseerimise kaudu, ning rõhutab selle vahendi kasulikkust subsidiaarsuse põhimõtte korrektse rakendamise jälgimisel.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/46

—

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on Euroopa teadusruumi elluviimisel keskne roll. Piirkondades ja linnades saavad kokku innovatsioonikolmnurga peamised osalejad, akadeemikud, ülikoolid, teadlased ning mitmete majandus- ja tööstusringkondade esindajad mitmesugustest innovatsiooni väärtusahelatest. Piirkondadel ja linnadel on keskne roll piirkondlike uuendusstrateegiate väljatöötamisel ning uuenduslikele keskkondadele õigete raamtingimuste loomisel;

—

avaldab tunnustust seitsmendas raamprogrammis sisalduva programmi „Võimekus” vahendite piirkondliku ja rahvusvahelise mõõtme konkreetsele mainimisele teatises ning kutsub üles rahvusvahelise teaduskoostöö nähtavamaks muutmisele järgmisel programmiperioodil, arvestades programmi „Teadmiste piirkonnad” häid kogemusi ning ühendama kõnealust programmi ERA-NET algatustega;

—

rõhutab, et rahvusvaheline koostöö peab põhinema teadusuuringute usaldusväärsuse, soolise mõõtme, ettevõtete sotsiaalse vastutuse, vaba juurdepääsu ja intellektuaalomandi ühtsetel põhimõtetel. Samuti tuleb arvesse võtta kliima- ja keskkonnamõõdet, mis tagab „säästva arengu”;

—

tõstab esile teadustöö infrastruktuuride, sealhulgas e-infrastruktuuride piirkondlikku tähtsust ja suurt (potentsiaalset) kasu. Need pakuvad võimalusi (kõrgetasemelisi arvuti- ja teabevahetusressursse, kaugjuhtimisseadmeid ja andmebaase), mida on tarvis teadusuuringute ja innovatsiooni alase koostöö läbiviimiseks tipptasemel, olenemata riigist ja geograafilisest asukohast.

Raportöör

Markku MARKKULA (FI/EPP), Espoo linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELis tehtava rahvusvahelise teadus- ja innovatsioonikoostöö parandamine ja keskendamine: strateegiline lähenemisviis”

COM(2012) 497 final

1.

Komitee rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on Euroopa teadusruumi elluviimisel keskne roll. Piirkondades ja linnades saavad kokku innovatsioonikolmnurga peamised osalejad, akadeemikud, ülikoolid, teadlased ning mitmete majandus- ja tööstusringkondade esindajad mitmesugustest innovatsiooni väärtusahelatest ja väärtusvõrgustikest. Piirkondadel ja linnadel on keskne roll piirkondlike uuendusstrateegiate väljatöötamisel ning uuenduslikele keskkondadele õigete raamtingimuste loomisel. Neil on tähtis roll innovatiivsust ja uuenduslikku ettevõtlust edendava kohaliku keskkonna loomisel. Lisaks on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel sageli seadusandlikud volitused ning nad haldavad teadusuuringuteks, innovatsiooniks ja rahvusvahelistumiseks mõeldud finantsressursse.

2.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on olulised sidusrühmad nii rahvusvahelises koostöös kui ka teadus- ja uuendustegevuse koordineerimisel. Nende poliitikameetmetel on märkimisväärne mõju teadustegevuse infrastruktuuride väljatöötamisel ning selliste uuenduslike keskkondade (ülikoolide, tehnoloogiakeskuste, äriinkubaatorite, teadusparkide ja riskikapitalile soodsate tingimuste) loomisel, mis suudavad teadlasi ja uuendajaid ligi meelitada ning pakkuda sisulisi ja tegevuslikke eeldusi vaimse kapitali tugevaks arenguks.

3.

Komitee tõdeb, et teatis on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, arvestades asjaolu, et kavandatavate meetmete eesmärke ei ole liikmesriikide põhiseaduse süsteemi raames võimalik täielikult saavutada ning et ELi tasandi meetmed toovad tõenäoliselt selget kasu. Selleks, et maksimeerida rahvusvahelise teadus- ja uuendustegevuse mõju ning vältida samas tegevuse killustatusest tulenevaid suuri kulusid, peab liit täiendama programmi „Horisont 2020” avatust sihtotstarbeliste meetmetega, et tagada selle võimalikult suur haare;

4.

tuletab meelde, et teadmised ja innovatsioon on ülemaailmsetes väärtusvõrgustikes muutumas üha rahvusvahelisemaks, ning hindab globaalse mõtlemise ja kohalikul tasandil tegutsemise ühitamise tähtsust;

5.

meenutab, et strateegias „Euroopa 2020” rõhutatakse teadus- ja uuendustegevuse tähtsust aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks. Strateegia „Euroopa 2020” osa, juhtalgatus „Innovatiivne liit”, rõhutab rahvusvahelise koostöö tähtsat rolli Euroopa uuendustegevuse potentsiaali kasutamisel;

6.

rõhutab, et rahvusvaheline koostöö kujutab endast olulist osa Euroopa teadusruumi ja selle viie põhivaldkonna elluviimisel;

7.

avaldab tunnustust seitsmendas raamprogrammis sisalduva programmi „Võimekus” vahendite piirkondliku ja rahvusvahelise mõõtme konkreetsele mainimisele teatises ning kutsub üles rahvusvahelise teaduskoostöö nähtavamaks muutmisele järgmisel programmiperioodil, arvestades programmi „Teadmiste piirkonnad” häid kogemusi ning ühendama kõnealust programmi ERA-NET algatustega.

8.

toetab programmi „Horisont 2020” ambitsioonikat eelarvet ning meenutab vajadust koostoime järele teiste rahvusvahelistumiseks mõeldud finantsinstrumentidega. Olulise tähtsuse omandab „Horisont 2020” õigete vahendite kasutamine koostöös kolmandate riikidega;

9.

tervitab Euroopa Komisjoni tehtud suuri jõupingutusi selge, täpse ja ulatusliku raamistiku ettevalmistamisel, millest saab alus strateegilisemale lähenemisviisile rahvusvahelise teadus- ja innovatsioonikoostöö tugevdamiseks Euroopas;

10.

avaldab kiitust teatises esitatud hästi struktureeritud ja täpse ülevaate eest rahvusvahelise teaduskoostöö vahendite ja (võimalike) partnerite kohta;

11.

rõhutab, et rahvusvaheline koostöö peab alati sisaldama lisaväärtust ELi jaoks;

12.

rõhutab, et rahvusvaheline koostöö peab põhinema teadusuuringute usaldusväärsuse, soolise mõõtme, ettevõtete sotsiaalse vastutuse, vaba juurdepääsu ja intellektuaalomandi ühtsetel põhimõtetel. Samuti tuleb arvesse võtta kliima- ja keskkonnamõõdet, mis tagab „säästva arengu”;

13.

määratleb kolm piirkondade jaoks olulist üldise tähtsusega teemat teatises, nimelt teadusdiplomaatia, arukas spetsialiseerumine ja teadustöö infrastruktuurid;

14.

on veendunud, et liikmesriikide ja piirkondade arvukate algatuste tulemuseks, kui neid teiste liikmesriikidega ei koordineerita, on mõnikord sellised algatused, mis pole omavahel seotud ega vii piisava kriitilise massi tekkimiseni. Seepärast on oluline, et Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni tegevuskava ning riiklikud ja piirkondlikud innovatsioonistrateegiad oleksid omavahel kooskõlas;

15.

tunnistab vajadust jätkata üksikute liikmesriikide tegevuse kanaliseerimist rahvusvahelisse koostöösse, mille tulemusel võib koostööst piirkondadega saada täiendavat lisaväärtust. Piirkondade ja linnade endi huvides on Euroopa teadusruumi konkreetselt toetada ning tänu oma ühendavale rollile nn triple-helixi mudelis panustada õigete raamtingimuste loomisse rahvusvaheliste teadusinvesteeringute ja suurepäraste välisteadlaste ligimeelitamiseks;

16.

Euroopa kui maailmatasandi osaleja nõuab keskendumist innovatiivseid lahendusi otsivatele uurimustele, mis annavad panuse ühiskondlike probleemide lahendamisse. Regioonide Komitee rõhutab sellega seoses turule suunatud ja nõudlusest lähtuva lähenemise olulisust ning toob esile VKEde otsustavat rolli (rahvusvaheliste) teadusuuringute realiseerimisel rakendustes ja turule toomisel;

17.

rõhutab Euroopa riikide valitsuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli Euroopa muutmisel suureks integreeritud tegelikkuseks, mis on globaliseerunud maailmas konkurentsivõimeline ja võimeline pidama dialoogi rohkem arenenud tööstusriikidega (nagu USA ja Jaapan), uute areneva turumajandusega riikidega (nagu BRICS), naaberriikidega ja arengumaadega;

18.

kutsub üles määratlema teatises selgemalt mõistet „piirkond”, mida on kasutatud riigisiseste ja riigiüleste piirkondade määratlemiseks;

19.

arvab, et piirkonnad on privilegeeritud seisundis, et ühendada teadus- ja uuendustegevust horisontaalsete ja temaatiliste poliitikameetmetega: oma territooriumide haldamise, keskkonna- ja turvalisusprobleemide lahendamise, plaanide väljatöötamise ja teenustepakkumise kaudu võivad nad luualisaväärtust, mis väljendub uutes ideedes, lähenemisviisides ja uuenduslikes tehnilistes lahendustes;

20.

tõdeb, et ülemaailmne konkurents mõjutab mitte ainult riike, vaid ka suuri piirkondlikke süsteeme, mis hõlmavad piirkondi, tööstuslikke teadusklastreid, ettevõttevõrke ja ettevõtlusparke: piirkondlikku mõõdet kutsutakse üles konkureerima ja rahvusvahelist koostööd tegema sarnaste süsteemidega maailma teistes osades;

21.

arvab, et programm „Horisont 2020” võiks pakkuda olulise võimaluse veelkord järele mõelda, milline võiks olla piirkondlike omavalitsuste roll ja panus sellise Euroopa süsteemi loomisse, mis suudab vastu pidada ülemaailmses konkurentsis;

22.

rõhutab vajadust toetada mitmetasandilise valitsemistava ideed teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alases rahvusvahelises koostöös, mille raames kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad koos liikmesriikide ja liiduga etendada olulist rolli;

23.

rõhutab piirkondlike võrgustike tähtsust piirkondade ja kohalike omavalitsuste piirkondadevahelise ja rahvusvahelise koostöö jaoks teadus-, arendus- ja uuendustegevuse valdkonnas. Piirkondlikud võrgustikud tagavad kohalikele ja piirkondlikele osalejatele areeni, kus koguda ideede, pädevuse ja rahaliste vahendite vajalik kriitiline mass, et osaleda teadus-, arendus- ja uuendustegevuse alases koostöös ning rahvusvahelistes suuremahulistes projektides. Võrgustikud on võimas vahend ressursside, asjatundlikkuse, teadmiste ja eri võimete koondamiseks. Häid sidemeid omavad teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni alal tegutsejad ja nende sidusrühmad loovad rahvusvahelisele koostööle soodsaid ökosüsteeme, tänu vajadusele üha tihedamateglobaalsete kontaktide järele ja suundumusele keskenduda kohalikule tegelikkusele;

24.

tunnistab rahvusvahelise koostöö strateegilise foorumi lisaväärtust riikide, Euroopa ja ülemaailmsete ressursside optimaalse kasutamise jaoks, vältides niitegevuse dubleerimist;

25.

tunnustab SFICi pingutusi, et anda hästi struktureeritud ülevaade liikmesriikides nende enda poliitikate ja programmide osana väljatöötatud rahvusvahelise koostöö tegevustest;

26.

tuletab meelde kohalike ja piirkondlike omavalitsuste potentsiaalset panust SFICile, juhul kui neil leidub pädevust ja ressursse, et käivitada algatusi ja teha koostööd rahvusvahelisel tasandil. Mitmed ELi piirkonnad on lepingute, välisesinduste ja kaasrahastatud tegevuste kaudu üpris aktiivsed. Euroopa ettevõtlus- ja tehnoloogiakeskused välismaal on näide väljaspool ELi käivitatud algatustest, millesse piirkondlikud osalejad on aktiivselt kaasatud;

27.

arvab, et kuna Euroopa piirkondade koostöö väljaspool ELi asuvate riikidega toimub sageli ELi rahastamisest olenemata, tuleks kooskõlastamiseks ja samade eesmärkide taotlemiseks analüüsida koordineerimisstrateegiat SFICiga;

28.

tuletab meelde, et subsidiaarsuse keskmes olevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on lähimad osalejad, kes suudavad tuvastada teadusasutusi ja uurimiskeskusi, kes alt-üles loogikat järgides otsustavad, kas asukoht teatavates riikides või piirkondades ning koostöö kohalike osalejatega on neile kasulik;

29.

on seisukohal, et rahvusvahelise tegevuse koordineerimine riikide/liitriikide/piirkondlikul/ kohalikul tasandil on oluline, kuid selles valdkonnas peaksid põhilisteks vastutavateks osalejateks jääma liikmesriigid (või rakenduspoliitika kehtestanud piirkonnad); kui ühised prioriteedid on koos kolmandate riikidega/piirkondadega kindlaks määratud, ilmneb Euroopa koordineeritud ühisalgatuste lisaväärtus;

30.

leiab, et on oluline omada strateegilist lähenemisviisi koos mitmeaastaste tegevuskavadega, kuid need ei tohi olla liiga jäigad; tarvis on paindlikkust, et võimaldada liikmesriikidel või piirkondadel teha õigustatud kohandusi liikmesriigi/liitriigi/piirkonna vahendite määramisel;

31.

soovib olla kursis ja võimalusel kaasatud kavandatavasse teabekogumissüsteemi, mida saaks kasutada ühe allikana teadusuuringute ja innovatsiooni strateegilises tegevuskavas aruka spetsialiseerumise raames;

32.

tunnistab, et maailma teaduse spetsialiseerumine ja suhteline kvaliteet avab rahvusvahelises koostöös vastastikusel täiendavusel põhinevaid võimalusi ning tervitab jõupingutusi, mida on teatises tehtud teadustöö tugevate ja nõrkade külgede analüüsimiseks riigiülesel tasandil;

33.

kutsub üles laiendama seda analüüsi ka piirkondlikule tasandile, toetudes võimaluse korral olemasolevatele teabesüsteemidele; märgib, et tähtis on koostöö ülemaailmsete partneritega teabesüsteemide (näiteks Euroopa ERA-WATCH) ja Põhja-Ameerika andmebaaside (näiteks STAR-mõõtesüsteem, COMETS ja ORCID) konfiguratsiooni ja kasutamise puhul;

34.

tunnistab selliste teabesüsteemide potentsiaali suhteliste (tehnoloogiliste) eeliste kindlakstegemisel ning panustamisel aruka spetsialiseerumise strateegiate sünergia, täiendavuse ja partnerluse määratlemisse; nende piirkondade jaoks, kes on huvitatud koostööst ELi mittekuuluvate piirkondade või riikidega, võib see teave olla asjakohaseks panuseks aruka spetsialiseerumise strateegiate määratlemisel;

35.

tuletab meelde, et märkimisväärse panuse võivad anda omavahel ühendatud Euroopa võrgud, mis toimivad nagu võrgustikuks ühendatud kogukond, parandades oma talitust tänu vastastikusele hindamisele, üksteiselt õppimisele, pidevale võrdlusanalüüsile ja Euroopa innovatsiooni geograafilisele kaardistamisele;

36.

tunnistab, et on hea mõte keskenduda teemadele, mille puhul rahvusvahelisel koostööl on oluline roll, eelkõige ülemaailmses teaduse infrastruktuuris. Teadusdiplomaatia ja spetsialiseerumine on samuti asjakohased teemad ELi rahvusvahelises teadusuuringute ja innovatsiooni alases tegevuses;

37.

tuletab meelde, et avatud innovatsioonil, Internetil ja veebipõhistel sotsiaalsetel võrgustikel, klastritel, rahvusvahelisel ühistegevusel, ühistel tehnoloogiaplatvormidel, eluslaboritel ja kogukondade koostööalgatustel põhinevad ülemaailmsed koostöömudelid on fantastilised vahendid avatud ja koostööpõhiseks rahvusvaheliseks tegevuseks;

38.

nõustub, et teadustöö strateegiliste infrastruktuuride väljatöötamisele on iseloomulik rahvusvahelise koostöö mõõde. Ühtsete (materiaalsete ja mittemateriaalsete) infrastruktuuride loomine piirkondade uuendusvõime tugevdamiseks ülemaailmses mõõtmes on äärmiselt oluline;

39.

tõstab esile teadustöö infrastruktuuride, sealhulgas e-infrastruktuuride piirkondlikku tähtsust ja suurt (potentsiaalset) kasu. Need pakuvad võimalusi (kõrgetasemelisi arvuti- ja teabevahetusressursse, kaugjuhtimisseadmeid ja andmebaase), mida on tarvis teadusuuringute ja innovatsiooni alase koostöö läbiviimiseks tipptasemel, olenemata riigist ja geograafilisest asukohast;

40.

tuletab meelde, et ülemaailmsed e-infrastruktuurid on muule maailmale avatud Euroopa digitaalse teadusruumi põhielement: need võimaldavad tegelda ülemaailmse tähtsusega teadustööprobleemidega;

41.

soovitab teadusuuringute infrastruktuure käsitleva Euroopa strateegiafoorumi (ESFRI) tegevuskava koostamisel konsulteerida kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

42.

tunnistab, et rahvusvaheline teadus- ja innovatsioonikoostöö on „pehme jõu” oluline vahend ning võtmeriikide ja -piirkondadega suhete parandamise mehhanism;

43.

rõhutab teadusdiplomaatia rolli, mis on eelkõige tähtis Euroopa uue naabruspoliitika kohaliku ja piirkondliku mõõtme tagamisel, kuid ei piirdu ainult sellega. Kahe piirkonna teaduslik-tehniline partnerlus arenguriikidega võib täiendada liidu välispoliitikaid ja vahendeid, luues partnerlusi säästvaks arenguks, mis suudab toime tulla globaalsete väljakutsetega;

44.

tuletab meelde, et rahvusvaheline teadus- ja innovatsioonikoostöö tööstusriikide ja tärkava turumajandusega riikidega võib luua ärivõimalusi ja avada ettevõtetele ning kohalikele ja piirkondlikele osalejatele uusi turge. ERA-WATCH andmebaas oma riikidepõhise teabega teaduslik-tehnilise koostöö rahvusvahelisemaks muutumise kohta võib aidata piirkondadel määratleda teemasid teaduslik-tehniliseks koostööks ning väljaspool ELi asuvaid piirkondi, kus koostöö kõnealuses valdkonnas võiks olla vastastikku kasulik;

45.

tuletab meelde teadusliku spetsialiseerumise potentsiaali, mis võib avada rahvusvahelisele koostööle täiendavusel põhinevaid võimalusi;

46.

rõhutab aruka spetsialiseerumise strateegiate (S3) rahvusvahelise mõõtme otsustavat tähtsust täiendavate investeeringute ja võimaluste olulise edendajana nii Euroopa piirkondade kui kolmandate riikide jaoks;

47.

tunnistab, et ülemaailmne teadus- ja innovatsioonitöö on oluline ja et programmi „Horisont 2020” raames võib ülemaailmsetele probleemidele leida tõhusaid teaduslikke lahendusi;

48.

rõhutab tähtsat panust, mille piirkonnad võivad ühiskonnaprobleemide lahendamisse anda poliitika, koordineeritud programmide ja ühistegevuse kaudu, mis koos riiklike ja ELi välisinstrumentidega on hõlmatud sünergilisse raamistikku;

49.

tuletab meelde kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust, kes on äärmiselt olulised osalejad tulemusrikka ja tõhusa teadus- ja innovatsioonitöö ökosüsteemides, kus klastrid ja parim Euroopa oskusteave (kohalikud ülikoolid, tööstus, VKEd, piirkondlikud teadusasutused ja arenguagentuurid…) võivad olla nõudlusest ja võimalustest tuleneva innovatsiooni tegurid tegelike tipptasemel probleemide lahendamisel ja peamiste rahvusvaheliste ühiskonnaprobleemidega tegelemisel.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/51

—

toetab üleskutset koondada jõupingutused valdkonnaüleste oskuste, eriti ettevõtlusalaste oskuste arendamiseks;

—

peab oluliseks seoste loomist mitteformaalse ja informaalse õppe ning formaalse hariduse vahel. Liigagi sageli keskendutakse keskkooli õppekava arendamisel teabe omandamisele, mitte mõistmise suurendamisele, põhioskuste õppimisele ja elus hakkamasaamiseks vajalike oskuste arendamisele;

—

peab praeguses majanduskliimas ülioluliseks tunnistada, kui tähtis on haridusse ja koolitusse tehtavate avaliku ja erasektori investeeringute ühendamine. Täielikult kaasav poliitika ei ole mitte ainult tähtis, vaid ka hädavajalik;

—

rõhutab, et seoses mitmekeelsuse ja meediapädevusega eeldavad õpetajatele seatavad nõudmised ja kiiresti muutuvad õppekavad investeeringuid õppevahenditesse, laialdasemat partnerlust ja pidevalt ärksat meelt. IKT on avanud suuri võimalusi õpitulemuste parandamisele;

—

tervitab komisjoni kavatsust jätkata kontakte sidusrühmadega, et töötada edasi kavandatud strateegiaga „Hariduse ümbermõtestamine”, püüeldes ühiselt reformide poole, ja kinnitab taas Regioonide Komitee huvi jätkata koostööd Euroopa Komisjoniga ja teiste asjaomase valdkonna partneritega.

Raportöör

Fiona O'LOUGHLIN (IE/ALDE), Kildare'i krahvkonnanõukogu ja Kesk-Ida piirkondliku omavalitsuse liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ja riikide parlamentidele „Hariduse ümbermõtestamine: investeerimine oskustesse paremate sotsiaalmajanduslike tulemuste nimel”

COM(2012) 669 final

1.

tervitab komisjoni teatist „Hariduse ümbermõtestamine: investeerimine oskustesse paremate sotsiaalmajanduslike tulemuste nimel” (1) kui õigeaegset ja väärtuslikku panust tänapäevase ja tõhusa haridus- ja koolitussüsteemi arendamise uuendatud protsessi algatamisse;

2.

leiab siiski, et pealkirjaga „Hariduse ümbermõtestamine”, mis väärib laiemat vaatenurka kui teatises sedastatud, ei tohi eirata kodanikuaktiivsuse, individuaalse arengu ja heaolu eesmärke, kuigi oskusi on vaja parandada tööalase konkurentsivõime ja majanduskasvu seisukohast ning selleks, et vastata 21. sajandi väljakutsetele, nagu kliimamuutused, elanikkonna vananemine või ränne;

3.

rõhutab asjaolu, et hariduse ümbermõtestamist käsitlevas teatises sedastatakse haridus- ja koolitussüsteemide poliitilised prioriteedid järgnevateks aastateks – kusjuures arvesse tuleb võtta ka kasvatust kui noorte hariduse lahutamatut osa –, tõugates liikmesriike uuesti keskenduma:

—   kvaliteedile: õigete oskuste kasutamine töökohal,

—   juurdepääsule: millised reformid suurendavad hariduse tõhusust ja edendavad kaasavat haridust ja elukestvat õpet,

—   rahastamisele: milliste vahenditega ja kellega tuleks reformid ellu viia, võttes arvesse meetmeid, mida on vaja haridus- ja koolitussüsteemide potentsiaali vallandamiseks majanduskasvu ja noorte tööhõive edendajana. Need on kooskõlas Euroopa poolaasta raames liikmesriikidele esitatud riigipõhiste soovitustega;

4.

tunnistab komisjoni jõupingutusi parandada ja uuendada ettevõtlusalase hariduse ja kutsehariduse kontseptsioone ning kutsuda üles tegema edasisi jätkusuutlikke investeeringuid haridusse ja koolitusse, et vastata väljakutsetele, mida esitab globaalne majandus ja nihe nõudluses oskuste järele, ning seega luua majanduskasvu ja tagada töökohti;

5.

rõhutab, et komisjoni teatises kutsutakse üles tegema hariduses põhimõttelist pööret, mille tulemusena pannakse suuremat rõhku õpitulemustele, st teadmistele, oskustele ja pädevustele, mida õppurid omandavad. Komitee rõhutab koolituse motiveerivat ja sisulist põhiülesannet luua tingimused jätkuvaks õppimiseks;

6.

leiab, et haridussüsteemi läbimine on kehv õppimise näitaja. Hariduse huvitav ja asjakohane sisu ning motiveerivad ja tõhusad õpimeetodid ja -keskkonnad on palju olulisemad kui haridussüsteemis veedetud aeg. Lisaks tõstetakse esile, et kirja- ja arvutamisoskuse, sh põhiliste finants- ja e-oskuste osas veel küllaga arenguruumi ning ka ettevõtlusoskused ja algatusvõime vajavad arendamist ja tugevdamist. On ilmselgelt vaja ka analüüsida ja uurida Euroopa haridussüsteemides kasutatavate õppekavade tunnijaotust ja tundide arvu ning optimeerida neid õpilaste tegelike õpitulemuste seisukohast;

7.

nõustub 21. mail 2012 avaldatud OECD oskuste strateegiaga, milles nenditakse, et oskused on 21. sajandil muutunud globaalseks valuutaks. Ilma oskustesse tehtavate asjakohaste investeeringuteta inimesed manduvad ühiskonna äärealadel, tehnoloogia areng ei too majanduskasvu ning riigid ei saa enam konkureerida üha enam teadmistepõhises globaalses ühiskonnas. See väärtus aga väheneb, kui tööturu nõudmised edasi arenevad ning inimesed minetavad oskused, mida nad ei kasuta, või kui nad ei suuda omandada uusi oskusi elukestva õppe protsessi osana;

8.

juhib tähelepanu samuti sellele, et oskused ei muutu automaatselt töökohtadeks ja majanduskasvuks. OECD strateegias pooldatakse võrdsust haridusvõimalustes. Sellal kui paljudel elualadel süveneb ebavõrdsus, aitavad haridus ja koolitus seda lõhet ületada. Leiab seetõttu, et võrdsuse suurendamine oskuste arendamisel on niihästi sotsiaalselt õiglane kui ka majanduslikult tõhus. Peale selle on teadusuuringud ammu kinnitanud, et võrdsus ja kvaliteet ei välista hariduses teineteist, hoopis vastupidi: kõige paremate tulemustega haridussüsteemid OECD riikides on seal, kus kombineeritakse kvaliteeti ja võrdsust;

9.

rõhutab kogu süsteemi hõlmava perspektiivi väärtust, mida see arvamus haridusele ja koolitusele annab, ning peab vajalikuks toonitada, kui tähtis on kasutada faktilisi andmeid ja häid tavasid, et kujundada kavandatud tegevusi ja reforme, mida on vaja nende süsteemide tõhusamaks, paindlikuks ja asjakohasemaks muutmisel. Samal ajal rõhutab hariduse ja koolituse laialdast missiooni, selle rolli sotsiaalse kaasatuse tagamisel ja vajadust toetada kõiki tasandeid – ELi, riigi, kohalikku ja piirkondlikku tasandit;

10.

toetab üleskutset tugevdada jõupingutusi valdkonnaüleste oskuste, eriti ettevõtlusalaste oskuste arendamiseks. Leiab siiski, et püüdes rahuldada kõrget nõudlust loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste, matemaatikaga ning teadusuuringute ja innovatsiooniga seotud oskuste järele, peaks esimese sammuna kõik omandama põhioskused, mis hõlmavad e-oskusi ja põhilisi finantsoskusi. On esmatähtis lisada Euroopa haridussüsteemide õppekavadesse ettevõtlusoskuste omandamine – neist paljud on tihedalt seotud emotsionaalsete oskustega;

11.

rõhutab, et õppimise kõigil tasanditel tuleks enam kasutada meeskonna-, rühma- ja võrguõpet, sest vaid väike osa tööelust kujutab endast üksi töötamist ja üksi probleemide lahendamist. Igasuguse tegevuse puhul põhineb hea meeskonnatöö sellel, et eri inimeste teadmised, oskused ja iseloom sobivad omavahel ja täiendavad üksteist;

12.

väidab, et kutseharidus ja -koolitus peab olema väärtustatud ja lahutamatu osa haridussüsteemist, eelkõige duaalne süsteem, mis hõlmab töökohas toimuvat õpet. Riigid, kus on progressiivsed duaalsed süsteemid, kalduvad ka noorte tööhõives edukamad olema. Siiski tegeleb enam kui pooltes liikmesriikides kutsehariduse ja -koolitusega alla 50 % õppuritest;. Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles arendama kutsehariduses ja -koolituses tipptaset ning kohandama oskuste pakkumise kohaliku tööturu vajadustele, kaasates seejuures jõuliselt ettevõtjaid. Näiteks lühike kaheaastane kvalifikatsioonitsükkel vähese oskustööjõuga valdkondades saab aidata vähendada oskuste mittevastavuse probleemi ning avaldada tõelist mõju tööhõivele. Komitee rõhutab, et konkreetse riigi ja/või piirkonna olusid ja vajadusi tuleb kvaliteetsete duaalsete kutseharidussüsteemide arendamisel arvesse võtta. Komitee soovitab ka käivitada katseprogramme, et innustada riikide haridussüsteeme, kus duaalne haridussüsteem on vähearenenud, edendama õpipoisiõpet ja paremini ühendama kutseharidust ja töökeskkonda;

13.

tervitab asjaolu, et 15. veebruaril 2013. aastal toimunud haridusministrite nõukogu kohtumisel tunnistati asjakohaselt vajadust ettevõtlusalase hariduse strateegia järele kõigil haridustasanditel ning ootab, et seda kajastatakse peagi liikmesriikide konkreetsetes meetmetes;

14.

tunnistab ettevõtlusalaste haridussüsteemide väljaarendamise ja rakendamise vajalikkust kogu Euroopas. Leiab, et eritähelepanu tuleb pöörata sellele, et saada üle lahknevustest ja olulistest erinevustest arengus, nagu nähtub 2008. aasta uuringust ettevõtluse kohta Euroopa kõrghariduses ja nagu kinnitati 2011. aastal Budapestis toimunud kõrgetasemelisel sümpoosionil;

15.

rõhutab, et õpilaste juurdepääs ettevõtlusalasele haridusele on erinev ja see määratletakse sageli institutsioonilisel tasandil. Peab õpetajaid ja koolitajaid olulisteks vahendajateks, kuid samal ajal tuleb, nii palju kui see kooli tingimustes võimalik on, võidelda puuduliku teadlikkusega sellest, mida ettevõtlusalane haridus hõlmab ja kuidas seda saaks edastada. Seepärast leiab komitee, et liikmesriigid peaksid koostöös haridusasutuste ja ettevõtjatele toetust pakkuvate pädevate organitega lisama ettevõtluskoolituse alased elemendid põhihariduse, kutsehariduse ja kõrghariduse õppekavade sisusse;

16.

rõhutab, kui oluline on üleeuroopaline võtmepädevuste raamistik, milles ettevõtlusharidus on määratletud väga olulise pädevusena. Seepärast soovitab komitee pöörata suurt tähelepanu õpetajate koolitamisele ettevõtlusalaste oskuste valdkonnas, kuid laialdaselt tuleks edendada ka ettevõtjate ja õpilaste vahelist informaalset õpet;

17.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke koolitajaid ja haridussüsteemi üles tegema rohkem kohandatud pakkumisi (formaalseks ja mitteformaalseks õppeks), et koolitada konkreetseid sihtrühmi ettevõtjaks või oma ettevõtete arendamises. Siinkohal võivad väärtuslikuks inspiratsiooniallikaks olla Euroopa ettevõtluspiirkondade head tavad. Regioonide Komitee Euroopa ettevõtluspiirkondade tiitel on hea näide sellest, et piirkonnad võivad väikeste kuludega arendada tulevikku suunatud strateegiaid, asetades erilise rõhu ettevõtjate oskuste parandamisele, eriti noorte hulgas, ning aitavad nii edendada ettevõtjate ja töökohtade uut põlvkonda;

18.

Kuigi võõrkeeleoskus on üks haridus- ja ametialase liikuvuse, samuti kodumaise ja rahvusvahelise tööalase konkurentsivõime määravaid tegureid, selgub teatisest, et võõrkeeleõppe tulemused Euroopas on nõrgad: vaid neli õpilast kümnest jõuab esimese võõrkeele puhul iseseisva kasutaja tasemele, mis tähendab võimet lihtsal tasemel vestelda. Seega on kehv keeleoskus oluline takistus töötajate vabale liikumisele ning ELi ettevõtete rahvusvahelisele konkurentsivõimele. See on probleem eelkõige piirkondades, kus ELi kodanikud elavad sellise naaberriigi piiri lähedal, kus räägitakse teist keelt. Keeleõpet peetakse palju tulemuslikumaks varajases eas ning samas on vastastikuse mõistmise edendamiseks ja Euroopa kodanikutunde arendamiseks vaja kontakte varajasest east alates;

19.

tunnistades seni saavutatud edusamme, leiab, et on siiski veel kasutamata potentsiaali, mis võimaldaks haridus- ja koolitussüsteemidel paremini täita oma rolli sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse arendamisel ja aidata kaasa Euroopa õitsengule, nt kasutades ära uusi võimalusi, mida pakuvad IKT ja avatud õpikeskkonnad ning samuti avatud innovatsioon;

20.

peab praeguses majanduskliimas ülioluliseks tunnistada, kui tähtis on haridusse ja koolitusse tehtavate avaliku ja erasektori investeeringute ühendamine. Lisaks rõhutab komitee vajadust kaitse järele võimalike soovimatute kõrvalmõjude eest nagu sotsiaalselt ja majanduslikult ebasoodsamas olukorras olevatele rühmade takistatud juurdepääsu haridusele ja koolitusele. Täielikult kaasav poliitika ei ole mitte ainult tähtis, vaid ka hädavajalik;

21.

Eritähelepanu pööratakse noorte töötusega võitlemisele. Probleemi lahendamiseks peetakse oluliseks nelja valdkonda, kus liikmesriigid peaksid tõhustama oma jõupingutusi:

22.

tervitab sellega seoses detsembris 2012 vastu võetud noorte tööhõivepaketti, mis hõlmab noortegarantiid, ning Euroopa Ülemkogu ettepanekut noorte tööhõive algatuse kohta, mille eelarve on 6 miljardit eurot (2014–2020) nende piirkondade abistamiseks, kus noorte töötus on üle 25 %. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike tegema piirkondadega koostööd, tagamaks et noorte tööhõive algatus oleks tõeline täiendus ja lisa piirkondade ja riikide praegustele noorte töötusega võitlemise meetmetele ning et see annaks noortegarantiile tuntava mõju;

23.

kordab seepärast oma üleskutset liikmesriikidele ja, kus asjakohane, piirkondlikele omavalitsustele, et vaatamata eelarvesurvele ei seataks tulevikku ohtu, tehes kärpeid valdkondades (nagu haridus ja koolitus), mis panevad aluse homsele kasvule (2). Euroopa poolaasta abil saaks tagada, et kärped ei puudutaks strateegia „Euroopa 2020” elluviimise seisukohast otsustava tähtsusega valdkondi. Komitee nõuab, et seejuures ei jäetaks kõrvale rangete eelarvepiirangutega liikmesriike;

24.

peab oluliseks seoste loomist mitteformaalse ja informaalse õppe ning formaalse hariduse vahel. Liigagi sageli keskendutakse keskkooli õppekava arendamisel teabe omandamisele, mitte mõistmise suurendamisele, põhioskuste õppimisele ja elus hakkamasaamiseks vajalike oskuste arendamisele. Komitee juhib tähelepanu sellele, et konkreetsete õppekavade väljatöötamine ja kujundamine, samuti haridussüsteemi korraldamine ja rahastamine on liikmesriikide pädevuses;

25.

kutsub üles hariduse ja koolituse ümbermõtestamisel lugema keskseteks järgmisi põhioskusi: loov mõtlemine, suhtlemine, teabe töötlemine, isiklik tõhusus ja koostöö teistega. Need põhioskused täiendavad ja lihtsustavad elukestva õppe kaheksa võtmepädevuse omandamist (3);

26.

rõhutab, et õpetajad on silmitsi kiiresti muutuvate nõudmistega, mis nõuavad õpetajatelt, õpetajate koolitajatelt ja haridusjuhtidelt uusi pädevusi. On pakiline vajadus rohkem ära teha selleks, et ajakohastada õpetamismetoodikat, tagada, et õpetajad on kursis nende valdkonnas toimuvate arengutega, ning määratleda tipptase õpetamises ja seda edendada, austades samas seda, et õppejõudude pädevusraamistiku arendamine kuulub liikmesriikide ainupädevusse;

27.

rõhutab seda, kui tähtis on arendada õigeid põhioskusi, tagades algusest peale õpetajate pühendumise põhioskuste prioriteediks seadmisele ning saavutades kohaliku kogukonna kaasamise ja aktiivse osaluse sotsiaalse integratsiooni teostamises, mis hõlmab näiteks sotsiaalselt ebasoodsamas olukorras olevate või erineva kultuurilise/haridusliku taustaga inimeste kaasamist. Samal ajal on vaja häid kontakte kogukonna ettevõtetega ja vajaduse korral mobiliseerida psühholoogilis-pedagoogilist tuge;

28.

rõhutab, et seoses mitmekeelsuse ning digitaalse kirjaoskusega eeldavad õpetajatele seatavad nõudmised ja kiiresti muutuvad õppekavad investeeringuid õppevahenditesse, laialdasemat partnerlust ja pidevalt ärksat meelt. IKT on avanud suuri võimalusi õpitulemuste parandamisele. Teatud juhtudel võib mitmekülgsete õpetus- ja õppevahendite, nagu simulaatorid ja mängud, abil saavutada palju paremaid õpitulemusi kui lihtsalt loengupõhise õppe ja tavapärase illustreeriva materjali kasutamise kaudu. Kutsub seetõttu kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles sõlmima suhteid ja koostööraamistikke kohalike ettevõtlus- ja ülikoolisektoritega, panema kohaliku kogukonna kohalikke vajadusi mõistma ja suurendama praktikantide tööhõivevõimalusi, samuti korraldama õpetajatele pidevaid täiendkoolitusi;

29.

tunnistab tõhusat panust, mille käimasolev spordi Euroopa mõõtme arendamise protsess annab ELi strateegiliste eesmärkide, eelkõige strateegias „Euroopa 2020” määratletud eesmärkide saavutamisse ning võimaluste avamisse eriti just noortele suunatud jätkusuutlike töökohtade loomiseks;

30.

toonitab ka spordi sotsiaalset, ühiskondlikku ja harivat funktsiooni olulise tegurina õppimise tõhustamisel ja vaimsete võimete tulemuslikkuse parandamisel ning üksikisikute füüsilise heaolu suurendamisel, inimeste üldise elukvaliteedi parandamisel ja ühiskonna harmoonilise integratsiooni edendamisel sallivuse, ausa mängu ja koostöö väärtuste edendamise kaudu;

31.

hoiatab, et kui uurimuste kohaselt räägib paljugi hariduse valdkonnaülestele oskustele suunamise kasuks, siis liigub praegune tegelik praktika hoopis vastassuunas. Leiab, et standardtestide kasutamine ning õpetusmeetodite, õpisimulaatorite ja nn õpivabrikute ja samalaadsete vahendite arendamine ja kasutamine üle terve ELi on peamised takistused, millest tuleb üle saada, kui haridussüsteeme tahetakse tööhõive jaoks arendatavate oskuste huvides ümber kujundada. Nendega tuleb tegeleda. Taristute arendamine ja hankimine nõuavad sageli suuri investeeringuid, kuid plaanipäraselt elluviiduna on need tasuvad;

32.

tervitab rõhuasetust õpitulemustele, rõhutab tasakaalu ühelt poolt paindlikkuse ja iseseisvuse ning teiselt poolt kvalifikatsioonide ülekantavuse ja vastastikuse tunnustamise vahel Euroopas piirkonniti ja riigiti. Komitee ootab huviga Euroopa oskuste ja kvalifikatsioonide ala kiiret rakendamist, ent juhib tähelepanu sellele, et näiteks Euroopa kvalifikatsiooniraamistik ei anna automaatselt õigust tunnustamisele. Sellega seoses hoiatab komitee läbipaistvus- ja tunnustamisvahendite segunemise eest, mis võib juhtuda komisjoni jõupingutustes tagada oskuste ja kvalifikatsioonide probleemivaba piiriülene tunnustamine;

33.

kordab kindlat veendumust, et ELis tuleb lisaks hariduses ja koolituses osalemise suurendamisele muuta need ahvatlevaks inimestele kõikidest ühiskonnakihtidest, sh ebasoodsas ja haavatavas olukorras elanikerühmadele (4), ning varuda vahendeid selle ülesandega toime tulemiseks;

34.

rõhutab, et rakendusprotsessis on vaja algusest peale horisontaalselt kooskõlastatud ja jätkusuutlikku strateegiat, mis tagaks ka vajaliku sünergia kõigi strateegia „Euroopa 2020” asjaomaste juhtalgatuste vahel, eelkõige algatuste „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava”, „Noorte liikuvus”, „Innovaatiline liit” ja „Digitaalarengu tegevuskava” vahel;

35.

meenutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on etendanud suurt rolli strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel ja peab oluliseks, et riiklikud reformikavad rakendatakse partnerluses erinevate valitsustasanditega, et saaks strateegias „Euroopa 2020” antud lubadused ellu viia. Komitee rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on ideaalsel positsioonil, et anda oluline panus nende eesmärkide saavutamisse, lihtsustades soodsa keskkonna loomist, tagada igakülgne teabevahetus ja teabe levitamine oma võrgustike kaudu ning pakkuda tulevaseks strateegiliseks kavandamiseks ja arendamiseks vajalikke andmeid;

36.

rõhutab toetavate raamtingimuste tähtsust, eelkõige ebasoodsamas olukorras ja haavatavate rühmade jaoks; toonitab vajadust järjepidevate ja pikaajaliste meetmete järele, kaasates kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, et jõuda ka geograafiliselt ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevates piirkondades asuvate koolideni, parandamaks õpetamise ja õpitulemuste kvaliteeti ja õhutades noorte ambitsioone;

37.

Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on keskne vastutus üldhariduse ja kutseõppe vallas ning oluline roll noorsoo- ja tööhõivepoliitika valdkonnas. Valdkonnaüleste oskuste arendamise valdkonnas on oluline noorte füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist soodustavate hoiakute ja oskuste tugevdamine haridussüsteemis, arendades selliseid isikuomadusi nagu loovus, vastutus, riski võtmine, probleemide lahendamine ja meeskonnatöö;

38.

toetab topeltlähenemist – liikmesriikide prioriteedid ning samal ajal koordineerimine ja panused ELi tasandil, nagu pani komisjon oma teatises ette. rõhutab samal ajal vajadust sobivate ja proportsionaalsete meetmete ja tegude järele riiklikul, piirkondlikul ja ELi tasandil, järgides täielikult subsidiaarsuse põhimõtet formaalsel, informaalsel ja mitteformaalsel tasandil, hõlmates hariduse, kodu ja kogukonna mitte ainult koolide ja ettevõtete partnerlustega, vaid ka VVOde ja teist tüüpi kodanikuühiskonna organisatsioonide partnerlustega;

39.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli hariduses ja koolituses ning lisaväärtust, mille nad on andnud osaleja ja vahendajana õppimise ja töö vahel; peab vajalikuks ületada lõhet piirkondade vahel ja rikastada piirkondade, perifeeria ja äärepoolseimate piirkondade haridus- ja koolitusasutuste tegevust. Komitee rõhutab, et piirkondlikud valitsus-, haridus- ja koolitusasutused, muud haridusasutused ning peamised majandus- ja ühiskonnaelu sidusrühmad võiksid teha koostööd, et leppida kokku kogu piirkonda hõlmavates inimkapitali arenguga seotud eesmärkides, poliitikas ja prioriteetides. Tuleks tugevdada stimuleerimisvahendeid, et innustada haridus- ja koolitusasutusi ja nende töötajaid osalema piirkondlikule ja kohalikule arengule kasutoovas tegevuses ning ettevõtlusalases tegevuses;

40.

tuletab meelde, et just piirkondlikul tasandil on võimalik saada kõige täpsemat ja õigeaegset teavet piirkondlike tööturgude kohta ning just seal on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oluline roll oskuste mittevastavuse kindlaksmääramisel, asjakohase ümberõppe- ja kutsekoolitusprogrammide pakkumisel ning investeeringute innustamisel vastusena kohalikule nõudlusele;

41.

rõhutab, et edu tõenäosus suureneb, kui need koostööraamistikud kavandatakse positiivse mõjuringina, kus koolituse pakkumine ei jäta arvesse võtmata olemasolevatele tööstus- ja/või kaubandusettevõtete vajadusi. Koolitusasutused teevad tihedat koostööd erasektoriga, luues sünergiat ja tagasisidemehhanisme, ning väljaõppe saanud õpilaste/täiskasvanute parandatud oskused taasinvesteeritakse piirkonna elu edendamisse. Mis puutub noorematesse õpilastesse, siis ettevõtluse taseme parandamist pikas perspektiivis võib taotleda „ettevõtliku lähenemise” arendamise kaudu;

42.

leiab, et just pikaajaliste, koostööpõhiste loovate kogemuste kaudu areneb õpilastel välja arvukalt põhioskusi, mis võimaldavad tegeleda ettevõtlusega;

43.

toetab taas kutseharidusprogrammide arendamise üleskutset, mis on suunatud tulemusliku ülemineku loomisele kutsehariduselt ülikooliharidusele. Toetab meetmeid, mis võimaldavad viia kutseharidus- ja -koolituspoliitika kooskõlla piirkondlike majanduse arendamise strateegiatega (pidades eeskätt silmas arukat spetsialiseerumist ja noorte ettevõtlust) ning arendada partnerlusi hariduse, ettevõtete ja teadusuuringute vahel;

44.

märgib, et mõningates liikmesriikides võib kutseharidus olla põlu all ning seda peetakse ülikooliharidusest vähem väärtuslikuks. Sellega tuleb tegeleda kõigi tulevaste meetmete raames. 1990ndatel Poitiers's välja arendatud isikukeskne õppesüsteem on veel üks samm õiges suunas – inimesi koheldakse indiviididena ja õppekava on koostatud vastavalt nende konkreetsetele vajadustele. Selle kõrval on üha olulisemaks muutunud meeskondade ja kogukondade õppekavade koostamine. Rõhutab, et nii kõrghariduse kui ka kutsehariduse vastavust tööturu vajadustele tuleks tugevdada ning julgustab tööandjate ja tööturu institutsioonide kaasamist õppekavade kujundamisse ja rakendamisse. Kokkuvõttes on hädavajalik, et kutseharidust omandavad õppurid näeksid oma hariduse eeliseid muud liiki hariduse ees näiteks seoses oma oskuste täiendamisvõimalustega ja seda, et kutsehariduse omandamine ei tähenda tingimata eduvõimaluste raskendamist või piiramist;

45.

kutsub üles tegema neid jõupingutusi koos kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, kuna just nende tasandil märgatakse kõigepealt uusi suunitlusi oskuste ja töökohtade osas. rõhutab Regioonide Komitee pühendumist kutseharidus- ja -koolituspoliitika kooskõlla viimisele piirkondlike/kohalike majanduse arendamise strateegiatega, pidades eeskätt silmas arukat spetsialiseerumist;

46.

rõhutab, et täies mahus tuleks rakendada Euroopa kogu potentsiaal IKT-teenuste arendamiseks avalikus ja erasektoris, sealhulgas haridus- ja koolitusvaldkonnas. Euroopa Liidu toetatavad avaliku ja erasektori partnerlused, mis avalike IKT-teenuste valdkonnas kaasavad kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning IKT arendusega tegelevaid VKEsid, võivad olla suurepärane nurgakivi kohalike oskuste ja teadmiste arendamisele kogu ELis. Komitee rõhutab, et kõnealusel valdkonnal on potentsiaali edasi areneda piirkondlike IKT-keskuste, virtuaalsete ülikoolilinnakute projektide või multimeedia koolituskeskuste loomise kaudu;

47.

Koolitus oskuste arendamiseks on kiiduväärt eesmärk, kuid tuleb olla hoolikas, et mitte käsitleda haridusse tehtavaid investeeringuid ainuüksi majandusliku tootlikkuse suurendamisena Euroopas. Sellise lähenemisviisi kahetsusväärne tulemus võib olla nende noorte vaimse tervise nõrgenemine, keda nähakse vaid majandusüksustena ning keda määratletakse vaid nende võime kaudu anda ühiskonda majanduslik panus. Eelöeldu taustal tuleb ennekõike toetada ka samaväärseid investeeringuid noorte loovusesse, elutähtsatesse ja valdkonnaülestesse oskustesse, kultuuriharidusse ja kinesteetilistesse oskustesse. Hariduse avalik ja isiklik kasu ulatuvad kaugemale puhtalt majanduslikust kasust. Näiteks seostatakse kõrgemat haridustaset kõrgema oodatava elueaga, suurema valimisosalusega ning toetavama suhtumisega rahvusvähemuste võrdõiguslikkusesse;

48.

Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaselt peaksid ELi tasandil kavandatavad või vastu võetud konkreetsed meetmed keskenduma tugeva Euroopa mõõtmega või rahvusvahelisi aspekte hõlmavatele valdkondadele, mida ei saa nõuetekohaselt reguleerida üksnes liikmesriikide ja/või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil;

49.

rõhutab vajadust aruka, tõhusa ja innovaatilise rahastamise ja kulutamise järele hariduses ja koolituses, et paremini vastata tulevasele nõudlusele oskuste mahukate töökohtade ning laiendamise ja asendamise järele, et toetada majanduskasvu ja noorte tööhõivet, kinnitades, et poliitikameetmete arendamisel ja programmide rakendamisel tuleks kasutada olemasolevaid kohalikke demokraatlikult valitud organeid. leiab, et kohalike teadmiste ja demokraatliku vastutuse kasutamine parandab ülikoolide, ettevõtete ja kohaliku tasandi partnerluste haldusmehhanisme. See võimaldab seada prioriteete ja võtta vastutust kohalikul tasandil, mis on otseselt seotud subsidiaarsuse põhimõttega;

50.

rõhutab eeliseid, mis tulenevad kohalike tugevate partnerluste loomisest, mille puhul töötatakse välja süstemaatiline kontseptsioon ja koondatakse erinevad rahastamisvõimalused ühtsesse kohalikku või piirkondlikku strateegiasse. Selles strateegias võiks arvesse võtta erinevaid võimalusi meetmete rakendamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil:

Iga selline strateegia peaks olema kindlalt seotud haridus- ja koolitusvaldkonna kolme üldise eesmärgiga: tipptaseme poole püüdlemine, üldise juurdepääsu tagamine ja koolist väljalangejate arvu vähendamine;

51.

soovitab kohalike ja piirkondlike osalejate, sealhulgas kõrgkoolide süstemaatilist ja pikaajalist osalemist aruka spetsialiseerumise platvormis ning integreeritud kohalike/piirkondlike arengukavade väljatöötamises;

52.

rõhutab kohaliku ja piirkondliku tasandi tegevuse otsustavat tähtsust ning ootab samas Euroopa Komisjonilt konkreetsemaid ettepanekuid selle kohta, kuidas tõhusalt ületada lõhe ühelt poolt IKT potentsiaali ja avatud hariduse ressursside ning teiselt poolt olemasolevate haridus- ja koolitussüsteemide vahel. Komitee tunnistab, et avatud hariduse ressursid võivad kujutada endast tulemuslikku täiendust traditsioonilistele ressurssidele; tuleb veel selgitada, kuidas on võimalik avatud hariduse ressursside sisu kvaliteeti mõistlikul viisil jätkuvalt ja ulatuslikult tagada, nii et nende kasutamine õppetöös tooks kaasa lisaväärtuse;

53.

leiab, et suuremat tähelepanu tuleks pöörata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste selgele rollile tööandjate, teenusepakkujate ja reguleerijatena, majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendajate ning strateegilise partnerluse koordineerijatena haridusasutuste, ettevõtlusasutuste ja ettevõtete vahel asjaomastes piirkondades. Tegelikult sekkuvad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused järjest enam hariduspoliitikasse, kuid paremate õpitulemuste tagamiseks ei ole universaalseid meetmeid. Kuigi praegu on piisavalt teadmisi otsuste tegemiseks (neist kõige olulisemad on õpetajate kvaliteet, institutsiooniline sõltumatus, kaasatus ja vahendid), sõltuvad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valikud nende sotsiaal-majanduslikest näitajatest, nende sõltumatusest riiklikust süsteemist ning nende varasematest tulemustest (mainest) haridus- ja koolitusvaldkonnas;

54.

tuletab meelde, et just kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on otsekontaktid elanikega ja parim arusaamine kohalikest oludest, ning nad suudavad seega hästi kaasa aidata poliitikameetmete kujundamisele ja programmide rakendamisele täies kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

55.

tervitab komisjoni kavatsust jätkata kontakte sidusrühmadega, et töötada edasi kavandatud strateegiaga „Hariduse ümbermõtestamine”, püüeldes ühiselt reformide poole, ja kinnitab taas Regioonide Komitee huvi jätkata koostööd Euroopa Komisjoniga ja teiste asjaomase valdkonna partneritega. See koostöö peaks hõlmama kõiki valdkondi, kus kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on konkreetsed pädevused, sealhulgas kutsehariduspoliitika kooskõlla viimine kohalike/piirkondlike majanduse arengu strateegiatega, mida on nimetatud ka teatises.

17.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 139/59

—

kordab, et peab vältimatult vajalikuks Euroopa tasandi algatust ELis enim puudustkannatavate isikute toetamiseks, et saavutada eesmärk, mille Euroopa Liit omale strateegias „Euroopa 2020” seadis – vabastada 2020. aastaks vähemalt 20 miljonit inimest vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest;

—

peab asjakohaseks programmi õigusliku aluse muutmist (ELi toimimise lepingu artikkel 174), ent teeb ettepaneku kehtestada alates 2014. aastast kahene õiguslik alus, mis tugineks ka ELi toimimise lepingu artiklile 39, et tagada järjepidevus ja seos ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega;

—

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust laiendada praeguse Euroopa toiduabiprogrammi põhieesmärki ning leiab, et enim puudustkannatavate isikute toiduabi ühendamine kodutuse ja laste vaesuse leevendamise meetmetega ning selle koordineerimine ESFiga annab võimaluse viia ellu mitmekülgseid meetmeid ning samal ajal tegeleda erinevate põhivajaduste puhul ilmnevate puudujääkide tekkega;

—

on rahul sellega, et komisjoni ettepanekus antakse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalus võtta aktiivne roll abivajajatele abi jagamisel;

—

lükkab tagasi põhimõtte, mille kohaselt oleks liikmesriikide osalus meetmes vabatahtlik, kuna selline põhimõte võiks jätta kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ilma abifondi kasutamise võimalusest ilma ühegi kaasava ja demokraatliku koostöömehhanismita ELi või riiklikul tasandil ning võtmata seejuures arvesse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise tähendust riigi tasandist madalamal tasandil;

—

leiab, et majanduskriisist mõjutatud piirkondades ja ühtekuuluvuspiirkondades tuleks programmi rahastada täielikult ELi rahastamisvahenditest, kuna see on õigustatud Euroopa kodanike, piirkondade ja rahvaste ühtekuuluvuse väljendusena;

—

toonitab, et kavandatud rahastamistase on liiga madal, olles märkimisväärselt madalam eraldiste praegusest tasemest (– 30 % komisjoni ettepanekus ja koguni – 40 % nõukogu ettepanekus), ning kutsub üles säilitama eraldiste taseme vähemalt praegusel tasemel.

Raportöör

Ossi MARTIKAINEN (FI/ALDE), Lapinlahti vallavolikogu esimees

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa abifondi enim puudustkannatavate isikute jaoks

COM(2012) 617 final/2

1.

kordab, et peab vältimatult vajalikuks Euroopa tasandi algatust ELis enim puudustkannatavate isikute toetamiseks, et saavutada eesmärk, mille Euroopa Liit omale strateegias „Euroopa 2020” seadis – vabastada 2020. aastaks vähemalt 20 miljonit inimest vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest. See eesmärk on muutunud üha ajakohasemaks, kuna 2011. aastal olid vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus 119,6 miljonit inimest ehk 6 miljonit rohkem kui 2009. aastal. See kaugenemine strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidest muudab veelgi mõistetamatuks asjaolu, et 7.–8. veebruaril 2013. aastal kohtunud Euroopa Ülemkogu tegi ettepaneku vähendada 1 miljardi euro võrra enim puudustkannatavatele isikutele suunatud Euroopa abifondi eelarvet;

2.

peab asjakohaseks programmi õigusliku aluse muutmist (ELi toimimise lepingu artikkel 174), ent teeb ettepaneku kehtestada alates 2014. aastast kahene õiguslik alus, mis tugineks ka ELi toimimise lepingu artiklile 39, et tagada järjepidevus ja seos ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega;

3.

rõhutab subsidiaarsuse põhimõtte olulisust tõhusa tegevuskava koostamisel enim puudustkannatavate isikute abistamiseks;

4.

kritiseerib Euroopa Komisjoni ettepaneku sidususe puudumist strateegiaga „Euroopa 2020”, kuna ettepanekus ei viidata sugugi vaesuse ohus olevate inimeste arvule, ehkki tegemist on ühega kolmest strateegias „Euroopa 2020” kasutatud näitajast sotsiaalse kaasatuse ja vaesuse vähendamise ELi eesmärgi hindamiseks;

5.

peab oluliseks ja arusaadavaks, et komisjon on esitanud 1) uue õigusliku aluse, millega välditakse Euroopa Kohtu nenditud vastuolu toiduabina jaotatavate toiduainete hankimisel turult, ja 2) uue ulatuslikuma programmi, millega luuakse raamistik abimeetmete jätkumisele ja parandatakse samas meetmete tulemuste jätkusuutlikkust ja mõjusust;

6.

leiab, et enim puudustkannatavate isikute toiduabi ühendamine kodutuse ja laste vaesuse leevendamise meetmetega ning selle koordineerimine ESFiga annab võimaluse viia ellu mitmekülgseid meetmeid ning samal ajal tegeleda erinevate põhivajaduste puhul ilmnevate puudujääkide tekkega;

7.

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust laiendada praeguse Euroopa toiduabiprogrammi põhieesmärki, ent on tõsiselt mures, et kui pikendada loetelu vaesuse aspektidest, mida püütakse uue enim puudustkannatavatele isikutele suunatud Euroopa abiprogrammi abil lahendada, siis see ainult vähendab programmi lõppmõju, eriti kuna Euroopa Ülemkogu ettepaneku kohaselt võidakse vahendeid kärpida ligikaudu 30 % võrra (3,5 miljardit eurot toiduabiprogrammile aastateks 2007–2013 ja 2,5 miljardit eurot aastateks 2014–2020);

8.

tuletab meelde, et ESFi haldusmenetlused on paljudel juhtudel osutunud sidusrühmade tasandil keeruliseks, ning kutsub enim puudustkannatavate isikute põhivajadustele suunatud vahendi puhul üles vältima tarbetult üksikasjalikku reguleerimist;

9.

leiab, et muu hulgas majanduskriisi püsimise tõttu ei tohiks kasutada enim puudustkannatavatele isikutele suunatud abivahendi rahastamiseks ESFi vahendeid, vaid see vajab oma pikemaajalist rahastamist, eraldades selleks vajalikud vahendid mitmeaastase finantsraamistiku 2. rubriigist;

10.

on rahul sellega, et komisjoni ettepanekus antakse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalus võtta aktiivne roll abivajajatele abi jagamisel, ning leiab, et see aktiivne roll võib osaliselt vähendada halduskoormust ja -menetlusi riigi ja ELi tasandil, kuna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kasutavad oma tegevuses riigi ja ELi seadusandlusel põhinevaid hästi välja arendatud menetlusi ja auditeerimiseeskirju;

11.

tuletab meelde, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) strateegias „Tervishoid 21 – tervis kõigile 21. sajandil” rõhutatakse tungivat vajadust vähendada sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust kogu rahvastiku tervise parandamiseks. Samas nõuab WHO just eriti enim puudustkannatavate ja haiguse all kannatavate inimeste heaks võetavate meetmete koondamist, terviseteenuste vajakajäämiste kaotamist ning tervishoiualase ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu võitlemist (WHO 51. assamblee deklaratsiooni „Tervishoid 21” sissejuhatuse punkt II);

12.

märgib, et kuigi enim puudustkannatavate isikute toiduabiprogramm oma uuel kujul on seotud muude sotsiaalse integratsiooni ja solidaarsusvahenditega, on selle taust ja varasem toimimine ÜPP osana olnud täielikult õigustatud, kuna sisuliselt on ÜPP eesmärk tagada ELi kodanikele piisav ja taskukohane toit (ELi toimimise lepingu artikli 39 lõike 1 punkt e) ning kindlustada toiduainetega varustamine (artikli 39 lõike 1 punkt d);

13.

leiab seepärast, et ka uutes programmides tuleb säilitada võimalus kasutada põllumajandustoodete mis tahes ülejääke (sekkumisvarud). Ülejääkide kasutamist ei tohiks aga siiski maha arvata enim puudustkannatavatele isikutele suunatud Euroopa abiprogrammi eelarvest;

14.

peab oluliseks, et kavandatud määruses esitatakse komisjonile, riiklikele ametiasutustele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele selged eeskirjad ning antakse neile võimalus tegeleda täheldatavate puudujääkidega, sest tegemist on ELi legitiimsuse ja kodanike usalduse seisukohast tavalisest tundlikuma tegevusvaldkonnaga, mille vajalikkuse, toimimise ja tulemuste osas ollakse eri liikmesriikides ja nende piirkondades eri seisukohtadel;

15.

lükkab tagasi põhimõtte, mille kohaselt oleks liikmesriikide osalus meetmes vabatahtlik, kuna selline põhimõte võiks jätta kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ilma abifondi kasutamise võimalusest ilma ühegi kaasava ja demokraatliku koostöömehhanismita ELi või riiklikul tasandil ning võtmata seejuures arvesse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise tähendust riigi tasandist madalamal tasandil;

16.

leiab, et majanduskriisist mõjutatud piirkondades ja ühtekuuluvuspiirkondades tuleks programmi rahastada täielikult ELi rahastamisvahenditest;

17.

kutsub institutsioone üles arvestama sellega, et kaasrahastamine võib viia selleni, et vahend jääb kasutusele võtmata, kuigi paljude piirkondade majanduslik ja sotsiaalne olukord seda nõuaks;

18.

kutsub kooskõlas varasema arvamusega komisjoni üles jätkuvalt hindama meetmele eraldatud rahastamisvahendite piisavust ning meenutab, et pidas juba rahastamise varasemat taset (500 miljonit eurot aastas) ebapiisavaks. Nüüd on vajadus eri põhjustel vaid kasvanud ning seega on kavandatud rahastamistase liiga madal, olles märkimisväärselt madalam eraldiste praegusest tasemest (– 30 % komisjoni ettepanekus ja koguni – 40 % nõukogu ettepanekus). Komitee kutsub üles säilitama eraldiste taseme vähemalt praegusel tasemel;

19.

tunnistab, et piisav, mitmekülgne ja tervislik toit on paljudes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates lepingutes ja deklaratsioonides kinnitatud põhiõigus, mis tuleb tagada kõigile ELi kodanikele ja elanikele kõigil tasanditel;

20.

märgib, et enim puudustkannatavate isikute kehv toitumine tuleneb mitmetest erinevatest, kuid ka omavahel seotud nähtustest, nagu:

21.

leiab, et nende ulatuslike ja mitmetahuliste probleemide lahendamiseks on vaja ka tõhusat ELi poliitikat ja rahastamist;

22.

leiab, et liidu kodanike piisava ja mitmekülgse toitumise tagamine peab jätkuvalt olema ÜPP keskne põhiülesanne. Komitee innustab reformima põllumajanduspoliitikat nii, et toiduainete hinna kujunemine turgudel on läbipaistev ning et esmase põllumajandustootmise elujõulisus säilib kõigis ELi piirkondades;

23.

leiab, et kuigi turgude arenemine ning viimaste aastate saagitasemete areng ja muutused tarbimisharjumustes on vähendanud põllumajandustoodete ülejääki, võib ülejääk koguneda ka tulevikus ning selle kasutamine enim puudustkannatavate isikute abistamiseks oleks oluline ELi legitiimsuse seisukohast;

24.

rõhutab eespool esitatud punkti 12 põhjendamiseks seda, et ÜPP on olnud algusest peale üks ELi poliitika põhivaldkondi ning ka jääb selleks. Selle hõlmamisega uue vahendi õiguslikku alusesse (kahene õiguslik alus) tagataks enim puudustkannatavatele isikutele suunatud abi jätkumine pikas perspektiivis hoolimata asjaolust, et praegused väljakutsed võivad panna pikaajalise koormuse ELi muude poliitikavaldkondade, nagu sotsiaalne ühtekuuluvus, rahastamisele;

25.

tuletab meelde, et ELi piirkondade sotsiaal-majanduslik olukord erineb ka liikmesriikide sees, ning leiab, et kavandatud programm on vajalik selleks, et täiendada Euroopa ühtekuuluvuse ja solidaarsuse huvides liikmesriikide ning nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võetavaid meetmeid. Selles mõttes põhineb kavandatud programm kindlalt ELi ühistel väärtustel ja Euroopa integratsiooni põhimõttel;

26.

peab oluliseks eri eesmärkide ühendamist uue fondi raames, et vältida vaesuse ja tõrjutuse põhjuseid, sest kodutus, kehv toitumine ja lastega perede sotsiaalne puudus on omavahel seotud. Komitee tuletab siiski meelde, et uuele vahendile eelnenud programmid keskendusid toitumisele, mille puudusest on selgelt saanud veelkord tõeline ja pikaajaline probleem paljudes piirkondades. Seepärast kutsub komitee liikmesriike ja piirkondi üles rõhutama programmide rakendamisel toiduabi tähtsust ning aitama kodanikel seeläbi kasu saada ka kodutuse ja sotsiaalse tõrjutuse leevendamise meetmetest ja programmidest;

27.

märgib eespool esitatud punktide 16–18 põhjendamiseks seda, et: