9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/1

1.1

Kõik sotsiaalsed klassid tegelevad Euroopas juba väga palju aastaid meresõiduga, see tähendab oma lõbuks merele minemist, kasutades väikelaevu (purje- või mootorpaat, kanuu, kajak vms) või harrastades pakutavaid meresõidutegevusi (surf ja lohesurf, sukeldumine, harrastuskalapüük jne). Seetõttu ei peeta meresõitu Euroopas mitte lihtsalt suviseks aja veetmise vahendiks, vaid see aitab arendada ning tutvustada sportlikke, kultuuri-, keskkonna- ja sotsiaalseid väärtusi. Seega on rahva hulgas harrastataval meresõidul tähtis sotsiaalne roll ning see toetab Euroopa Liidu väärtusi.

1.2

Meresõidu kaudu saab eriti noorem põlvkond õppida loodust austama, hindama koos töötamist, vastutamist, sotsialiseeruda, harrastada sobiva hinnaga meeldivat sportlikku tegevust, pääseda ligi väga väärtuslikele merepiirkondadele. Meresõidule on hiljuti omistatud ravitoime, mis aitab puudega ja eneseusu kaotanud inimestel reintegreeruda ühiskonda ja taastada kaotatud enesekindlust.

1.3

Käesolev arvamus põhineb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohal, et Euroopa ühtne turg on meresõidu valdkonnas veel puudulik. Avalikul arutelul, mis toimus oktoobris 2012 Genovas (Itaalias) rahvusvahelise meremessi raames ning milles osalesid komisjoni ja Euroopa Parlamendi, tööstuse, töötajate, kasutajate ja tarbijate, ülikoolide ja keskkonnaühenduste esindajad, toodi välja arvukaid raskusi selles valdkonnas Euroopa turul. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub seetõttu komisjoni üles arvestama käesolevas arvamuses esitatud meetmeid, mis on vajalikud ühtse turu saavutamiseks ning riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil veel eksisteerivate tõkete ja muude piirangute kaotamiseks.

1.4

Euroopa meretööstuse toodang on kriisiaastatel olenevalt riigist järsult 40–60 % langenud, kadunud on 46 000 töökohta ning sektori tootmise kogukäive on langenud 3 kuni 4,5 miljardit eurot. Vaatamata sellele on Euroopa meretööstus kõige olulisem meretööstus maailmas, kus Ameerika Ühendriigid on konkurendina nõrgenenud, kuid kasvanud on selliste tärkava majandusega riikide nagu Brasiilia, Hiina ja Türgi mõju.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab hädavalikuks hoida kõnealuseid oskusi ja innovatsioonivõimet, mis on aidanud ettevõtetel vastu pidada ja suurendanud nende ekspordipüüdlusi, ent seda peaaegu ainult tipptasemel toodete vallas.

1.6

Vahemerele on koondunud 70 % kogu maailma mereturismist ja see mõjutab rannikuäärseid riike väga olulisel määral. Kõnealust turismi takistavad riigiti erinevad õigusnormid, mis reguleerivad olulisi küsimusi, nagu väikelaevade registreerimine, laevajuhitunnistused, ohutusmeetmed, maksusüsteem.

1.7

Kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik traditsiooniliste mereriikide erinevatest eripäradest, soovitab ta komisjonil leida ühiseid lahendusi ja usub, et kõnealuse sektori puhul on eriti asjakohane alustada teenuste ja kodanike siseturul liikumise põhimõtte kohaldamist, millega on keelatud otsene või kaudne diskrimineerimine.

1.8

Kuigi lõbusõidulaeva ehitamise ohutus- ja keskkonnanõuded on Euroopa tasemel ühtlustatud, siis kasutustingimusi (laevajuhitunnistus, registreerimine, ohutuseeskirjad ja -vahendid, maksusüsteem jne) reguleeriv õigusraamistik erineb riigiti märkimisväärselt. Sellised riikidevahelised erinevused killustavad ühtset turgu, tekitavad ettevõtjate ja kasutajate seas segadust ning ebaseaduslikku konkurentsi. Kõige iseloomulikum näide on kahtlemata Vahemeri, kus Hispaaniast Kreekani läbi Prantsusmaa, Itaalia, Sloveenia ja Horvaatia reguleeritakse meresõitu igas riigis erineval viisil. Kõnealuseid erinevusi ei ole teiste transpordivahendite – auto, rongi, lennuki puhul.

1.9

Eespool mainitud avalikul arutelul, mis leidis aset Genovas rahvusvahelise meremessi raames, nõudsid tööstuse eri valdkondade esindajad, sektori töötajad ning keskkonnaühendused ühehäälselt ja jõuliselt, et Euroopa Liit võtaks algatuse meretööstuse tegevuse toetamiseks.

1.10

Peale selle, et kõnealuses sektoris on innovatsioon, teadustöö ja areng ellujäämiseks hädavajalikud, ei vaja meretööstus erinevalt paljudest teistest sektoritest erimeetmeid või rahalist abi, vaid üksnes algatusi ja tegevusi, et ühtne turg saaks kõnealuses valdkonnas teoks.

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab meresõidusektori esindajate muret ja palub komisjonil kuni 24 meetri pikkuseid lõbusõidulaevu reguleeriva direktiivi 94/25/EÜ muudatuste vastuvõtmisel näidata edasist algatusvõimet ning lisada see konkreetsesse tegevuskavasse. Oleks väga vaja valmistada kõigi sidusrühmad kaasamisel ette meretööstuse roheline raamat, milles määrataks kindlaks tegevusplaan ning millega vastataks Euroopa uue tööstuspoliitika (1) ning säästva turismi Euroopa poliitika (2) üldistele põhimõtetele.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab eriti mõnda teemat, mida tuleb analüüsida ja lahendada:

2.1

Euroopa meretööstus koosneb rohkem kui 37 000 ettevõttest, mis annavad vahetult tööd 234 000 inimesele ja mille aastakäive oli 2011. aastal 20 miljardit eurot. 97 % ettevõtetest on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Suuri struktureeritumaid ettevõtete rühmi on umbes kümmekond. Aastatel 2008–2009 põhjustas majandus- ja rahanduskriis kõikide toodete puhul müügi- ja tööstustegevuse langust keskmiselt 40–60 %. Alates 2009. aastast on majanduskriisi tõttu kaotanud töö 46 000 inimest ning sektori tootmise kogukäive langenud 3 kuni 4,5 miljardit eurot. Töökohti on jäänud vähemaks sama protsendimäära võrra nii suurtes kui ka väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes. Töökohti pole ning käive on kahanenud peamiselt sektori tööstusharus (laevaehitus ning varustuse ja detailide valmistamine). Ka praeguseni põhimõtteliselt hästi toiminud teenuseid (lõbusõidulaeva laenutus, parandamine ja ülalpidamine, jahisadamad) on kriis hakanud alates käesolevast aastast mõjutama. Euroopa püsib endiselt kogu maailma esirinnas, ehkki kriis kujundas rahvusvahelise pildi täielikult ümber – Ameerika Ühendriigid on konkurendina nõrgenenud, kuid kasvanud on selliste tärkava majandusega riikide nagu Brasiilia, Hiina ja Türgi mõju (3).

2.2

Sektori tööstustegevus hõlmab kogu tootmist laevaehituses, alates väikelaevadest kuni üle 100 m pikkuste jahtlaevadeni. Peamiselt toodetakse meretööstuses aga kuni 24 m pikkuseid jahte (mille ehitamist reguleeritakse direktiiviga 94/25/EÜ). Selliseid laevu kasutatakse mitmeotstarbeliselt: lõbusõidulaevad; piirivalve, veepolitsei ja tolliameti töölaevad, väikesed reisilaevad, mida kasutatakse turismi piirkondades ja saartel; spetsiaallaevad. Tööstuses toodetakse varustust ja detaile (mootorid, jõuallikad, tekiehitised, elektroonika ja navigatsioonisüsteemid, purjed, värvid, sisustus), tarvikuid (turvavarustus, kangad jne) ning merespordivarustust (sukeldumis-, surfi-, lohesurfi-, kanuu-/kajakivarustus jne).

2.3

Suur ja mitmekesine teenuste hulk hõlmab 4 500 Euroopa jahisadama haldamist ja väljaarendamist (1,75 miljonit kaikohta kokku 6,3 miljonile Euroopa väikelaevale), aga ka väikelaevadega kauplemist ja nende ülalpidamist, jõe- või merelaenutust (meeskonnaga või ilma), koolitusi ja eksperte, meresõidule spetsialiseerunud finants- ja kindlustusteenuseid jne.

2.4

Praegu tegeleb Euroopas meresõiduga 48 miljonit inimest, neist 36 miljonit sõidab mootor- või purjepaadiga (4). Lõbusõitjate hulgas on erinevad elanikerühmad eri rahvustest. Kuigi meedia on tihti meresõitu õigustamatult sidunud üksnes luksusega, ei ole see vaid sotsiaalse eliidi tegevus. Eelkõige saab rääkida ka nn lihtrahva harrastatavast meresõidust.

2.5

Lisaks on umbes viimase kümne aasta jooksul on märgata lõbusõitjate keskmise vanuse tõusu vastavalt demograafilisele suundumusele. See asjaolu on meresõidu tuleviku jaoks murettekitav.

2.6

Erinevad Euroopa riigid, merendusettevõtted ja spordiorganisatsioonid on oma ühenduste kaudu aastaid tegelenud algatustega, et pakkuda noortele meresõidu kogemust. Selliste algatuste eesmärk on tutvustada meresõitu kui sportlikku ja vaba aja aga ka kui ametialast tegevust, pakkudes algajatele töökogemusi ja praktikakohti ettevõtetes. Kõnealuseid riiklikke algatusi võiks korraldada ka Euroopa tasandil, organiseerida kollektiivseid meresõidu kampaaniaid näiteks selliste ürituste raames nagu 20. mail toimuv Euroopa merenduspäev (5).

2.7

Oma 66 000 km pikkuse rannajoonega on Euroopa maailma üks eelistatuimaid lõbusõidusihtkohti. Laevasõitu, mida tavaliselt seostatakse merega, harrastatakse ka sisemaal (eriti mõne riigi hulgas), nii 27 000 km pikkustel siseveeteedel kui ka järvedel (Euroopas on 128 järve, mille pindala on suurem kui 100 km2.) Vahemerel toimub 70 % maailma kogu laevalaenutusest, arvestades igas pikkuses laevu.

2.8

Euroopa tööstus on avatud ja konkurentsivõimeline ning umbes kaks kolmandikku tema toodangust müüakse siseturul ning tooteid eksporditakse tavapärastele turgudele nagu USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa. Pärast nõudluse järsku vähenemist nimetatud riikides kasvab Euroopa tööstuse eksport aina suuremas mahus Aasia (eelkõige Hiina) ja Ladina-Ameerika (eelkõige Brasiilia) tärkava majandusega turgudel, kus nõudlus on väga suur, aga kus kohalikud võimud soovivad kaitsta ja arendada kohalikku tööstust. Haldusraskused ja impordinõuded Aasias ei soosi eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega Euroopa ettevõtteid. Euroopa toodete CE-märgis ei ole üldiselt tunnustatud ning laevatehased peavad esitama oma tehnilise dokumentatsiooni, et saada kohalik tüübikinnitus, mis tekitab aga tõsiseid probleeme Euroopa meretööstuse intellektuaalomandi kaitse vallas, põhjustades VKEdele suuri kulusid ja ergutades suuri ettevõtteid tootmist ümber paigutama.

3.1

1994. aastal võeti vastu Euroopa direktiiv 94/25/EÜ väikelaevade kohta, mis võimaldas ühtlustada Euroopa tasandil ohutusnõudeid lõbusõidulaevadele pikkusega 2,5–24 m. Nimetatud direktiivi muudeti 2003. aastal direktiiviga 2003/44/EÜ, kuhu lisati uued keskkonnanõuded (näiteks mootori gaasi ja müra heitkoguse taseme alandamine), samuti lisati „isiklik veesõiduk” (jetid) direktiivi kohaldamisalasse.

3.2

Vaadates väikelaevade direktiivi 15 aasta pikkust kohaldamisperioodi, võib hinnata arengut rahvusvahelisel tasemel – üle 60 väikelaevadele ja „isiklikele veesõidukitele” ettenähtud normi on ühtlustatud EN-ISO standarditega. Need Euroopa standardid on tänapäeval tehnilise võrdluse aluseks maailmas. Direktiiv 94/25/EÜ võimaldab ka ühtse Euroopa turu loomist väikelaevadele ning lihtsustab kaubavahetuse ja konkurentsi tingimusi Euroopas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palub komisjonil teha kooskõlastatud ettepanekuid ühtse Euroopa merendusteenuste valdkonna turu loomiseks, mis ühtlustaks laevade kasutamis- ja juhtimistingimused Euroopas.

3.3

Direktiiv 94/25/EÜ on praegu läbivaatamisel ning parlamendi ja nõukogu vahelisel arutlusel (direktiivi ettepanek COM(2011) 456 final). Kõige suuremad muudatused käsitlevad laevamootori gaasi heitkoguse taseme alandamist, pardale tualettvee jaoks mahuti või töötlemissüsteemi paigaldamise kohustust ja nõuete ühtlustamist Euroopa uue õigusraamistikuga ühtlustatud toodete turustamiseks (otsus nr 768/2008 ja määrus (EÜ) nr 765/2008). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustus läbivaatamise ettepanekuga (6).

3.4

Uus direktiiv annab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates võimaluse vaadata uuesti läbi kehtiv väikelaevade liigituse süsteem. Direktiivi kohaselt jaotatakse väikelaevu nelja kategooriasse vastavalt nende võimele tulla toime olemasolevate ilmastikuoludega (tuule tugevus, laine kõrgus). Euroopa Parlament palus komisjonil teha tehniline uuring võimaluse kohta vaadata üle kehtivad laevatüübid nii, et see hõlmaks praegu turul olevaid erinevaid lõbusõidulaevu ning annaks kasutajale täpsed andmed väikelaeva omaduste kohta. Nii Euroopa meretööstus kui ka Euroopa kasutajateühendus kiitis heaks Euroopa Parlamendi algatuse (7). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab tungivalt, et komisjon viiks uuringu lõpule.

3.5

Meretranspordi valdkonnas on komisjon hakanud läbi vaatama direktiivi 2009/45/EÜ nende reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta, mille pikkus on üle 24 m ning mis on ehitatud metallist ja kavandatud riigisisesteks reisideks. Enamasti ei ehitata selliseid laevu aga enam terasest (vaid eelkõige klaaskiust ja liitmaterjalist) ning seega kehtivad nende suhtes riiklikud õigusaktid. Komisjonis ettevalmistamisel olev kõnealuse direktiivi lihtsustamise ettepanek võiks komitee arvates laiendada kohaldamisala, hõlmates muuhulgas alla 24 m pikkuseid reisilaevu ja/või neid, mis ei ole ehitatud metallist. Tähtis on veenduda, et kohaldamisala laiendamine ei kahjustaks väikseid reisilaevu tootvaid Euroopa laevatehaseid.

4.1

Euroopa meretööstus reageeris finantskriisile ja selle majanduslikele tagajärgedele õigeaegselt, võttes vajalikud meetmed uute turgude leidmiseks olemasolevate turgude (Euroopa, Põhja-Ameerika, Austraalia, Uus-Meremaa) kõrvale, uutesse mudelitesse ja tehnoloogiatesse investeerimiseks, et pakkuda innovaatilisi tooteid, tootmiskulude alandamiseks ning sel viisil kaitses oma liidripositsiooni maailmas. Peale selle on kehtivad hinnad praegu tarbija jaoks konkurentsivõimelisemad kui enne.

4.2

Tuleb lahendada nii tööstustoodangu kui ka väikelaevade ostmise rahastamise küsimus, arvestades Euroopa pangandussüsteemist tulenevaid raskusi. Üks rahanduskriisi mõjusid merendussektorile on nõudluse ümberpaigutumine, mis on tavapärane toodete puhul, mis ei ole esmatarbekaubad. Pealegi ei taga pangandussüsteem enam lõbusõidulaevade väärtuse rahastamist, kuna kardetakse olulist väärtuse vähenemist. Üks rahanduskriisi tagajärgi on ka teisese turu stagneerumine, kuna pankade poolt omandatud lõbusõidulaevad antakse müüki väga madala hinnaga. Ka liisimine, mis meresektoris on väga levinud, on sattunud raskesse olukorda. Oleme jõudnud väga sarnasesse olukorda teiste valdkondadega, nagu näiteks kinnisvarasektor Hispaanias.

4.3

Enne kriisi moodustasid tavapärased turud umbes 80 % Euroopa meretööstuse müügist ning ülejäänud 20 % moodustasid tärkava majandusega riigid. Müügi langus 40–60 % tavapärastel turgudel, mida vaevas stagnatsioon, kompenseeriti vaevaliselt tärkava majandusega riikide turul. Hulk laevatehaseid, kes pakkusid lõbusõidulaevu baashinnaga (nt paadid ja hüdropneumaatilised seadmed), ei suutnud leida uut juurdepääsu tärkava majandusega turgudele, kus seda tüüpi tooted ei ole nõutud (nii hinna kui ka veel puuduva meresõidukultuuri tõttu lihtrahva ja keskklassi hulgas kõnealustes riikides). Seega seisab Euroopa meretööstus neil turgudel silmitsi pigem nõudluse kui konkurentsivõime probleemiga.

4.4

Lõbusõidulaevanduse õigusraamistikku reguleeritakse Euroopas endiselt suures osas kohalikul tasandil. Kui lõbusõidulaevade tüübid on Euroopa tasandil ühtlustatud, siis kasutustingimused (nagu laevajuhitunnistus, registreerimine, ohutusvahendid, sektori maksusüsteem jne) on eri riikides väga erinevad. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et sellises olukorras kahjustab subsidiaarsuse põhimõte ühtse Euroopa turu kujunemist.

4.5

Turgude seire praegu Euroopa tasandil ei ole üldse rahuldaval tasemel. Arvukad lõbusõidulaevad, mis ei vasta Euroopa nõuetele müra ja heitkoguse osas, imporditakse ja müüakse Euroopas, ilma et vastavaid importijaid kontrolliksid turujärelevalveasutused, tekitades seetõttu ebaseaduslikku konkurentsi.

4.6

Komisjon peaks oma töös pöörama eritähelepanu sellele, kuidas arenevad tööstus ja teenused mere meelelahutussektoris. Areng peaks olema kooskõlas keskkonna- ja maastikukaitse põhimõtetega, eelkõige seoses loodusvarade ja ökosüsteemide kaitsega, siseveetranspordi mürasaaste vähendamisega, linna- ja tööstusjäätmetest tuleneva valgalade saastamise vastu võitlemisega ning veega seotud eri meelelahutustegevustes osalevate inimeste turvalisuse tagamisega.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee organiseeris avaliku arutelu 2012. aasta oktoobris Genovas rahvusvahelise meremessi raames, kus tänu asjatundlikele osalejatele sai tutvuda Euroopa merenduse eri osapoolte arvamuste, probleemide ja soovidega.

5.2

Vaatamata praegusele majanduskriisile on tänu ettevõtete innovatsiooni panustamisele Euroopa meretööstus praegu maailmas liidrikohal. Raskem ligipääs rahastamisvahenditele pankade kaudu on seadnud ohtu Euroopa ettevõtete võimekuse investeerida teadusuuringutesse, arengusse ja innovatsiooni. Innovatsioon on endiselt kõige tähtsam, et säilitada Euroopa meretööstuse liidrikoht. Tuleb lihtsustada merendussektori ettevõtete juurdepääsu Euroopa teadus-, arengu- ja innovatsioonifondidele, mis on praegu kättesaadavad teistele transpordivahenditele, kuid piiratud merendussektorile. Liikmesriikide tasandil tuleks peale teadusuuringute alaste investeeringute mittemaksustamise edendada ka arendamist ja innovatsiooni. Innovatsioon meretööstuses ei ole mitte üksnes tehnoloogiline innovatsioon, vaid ka innovatsioon kasutamise, ülalpidamise ja teenuste (nagu laenutus või meretööstuse rahastamine) vallas.

5.3

Meretööstuse ettevõtetele antava kontsessiooni puhul on olukord Euroopas väga ebaühtlane. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab Euroopa Liidul välja töötada valdkonna juhendid, et lihtsustada Euroopa ettevõtete investeerimist kõnealusesse sektorisse.

5.4

Lissaboni lepinguga läks turism ELi pädevusvaldkonda ning seetõttu saab Euroopa Liit esitada algatusi. Euroopa komisjon teatas oma rannikuäärse- ja mereturismi strateegia avaldamisest 2013. aastal. Nimetatud strateegia peaks võimaldama Euroopas laiemalt tegeleda lõbusõidulaevandusega ning lahendama dokumendis sisalduvaid arvukaid probleeme nagu regulatiivsed erinevused laevajuhitunnistuse, registreerimise või ohutusnõuete osas, et võtta kasutusele meetmed, mis võimaldavad lõbusõidulaevanduse standardite ühtlustumist Euroopas.

5.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab merekaitsealade arendamist, mille arvukus Euroopas suureneb, eelkõige Vahemeres, kuid jääb ebakindlaks laevajuhtimise eeskirjade puhul. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab ühtlustada Euroopa tasandil väikelaevade juurdepääsueeskirju merekaitsealadele, et kasutajad teaksid, kas nende väikelaev on vastavalt varustatud sellistes piirkondades sõitmiseks või mitte.

5.6

Ohutuse parandamiseks oleks kasulik Euroopa tasandil koguda õnnetuste andmed ühtsesse andmebaasi, mis võimaldaks võrdlevat ühisuuringut ning laevasõiduga seotud ohtude paremat tundmist, et välja töötada sobivamad eeskirjad võimalike ohtude puhul. Komitee palub komisjonil valmistada ette liikmesriikidega kooskõlastatud andmete kogumise mudel, et kogutud andmed oleksid sidusad ja võrreldavad.

5.7

Kutsekoolitus ja saadud kvalifikatsiooni tunnustamine Euroopa tasandil on esmatähtis. Merenduserialane koolitus (eelkõige tööstusvaldkonnas õppijatele, aga ka remondi ja korrashoiuga seotud teenindusvaldkonnas õppijatele) ei ole kättesaadav kõikjal Euroopas. Tuleb mõelda, kuidas arendada koolitusplaane, et need oleksid tunnustatud Euroopa tasandil ning võimaldaksid kvaliteetset koolitust, toetaksid töötajate suuremat liikumist Euroopas ja tooksid noori laevandusega seotud ametit omandama. Soovitatav on välja anda Euroopa koolituspass, nagu see on kaevandusinseneridel; tööturu osapooled peaksid panustama kvalifikatsiooni tunnustamise süsteemi arendamisse Euroopa tasandil, pakkudes näiteks välja pilootprojekti ECVETi (Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteem) raames (8). Ka meeskonnakoolitus ja merendusalane asjatundlikkus saaksid kasu Euroopa lähenemisviisist, mis võimaldaks avada ELi tööturgu. Meretööstuse alane teadlikkus on olnud väike, samuti ametite tundmine koolides ja ülikoolides, mis on piiranud tutvumist karjäärivõimalustega merenduses. Paljudes Euroopa riikides ei ole enam merendusalaseid sotsiaalseid kokkuleppeid, mis pidurdavad sektori atraktiivsuse kasvu.

5.8

Euroopa meretööstus kasutab 15 aastat rahvusvahelisi ISO standardeid, mis on direktiivi 94/25/EÜ jaoks ühtlustatud. Väga tähtis on, et rahvusvaheliste ISO standardite kasutamist käsitletakse kui ainsat tehnilist võrdlust väikelaevade puhul rahvusvahelisel tasandil, et vältida riiklike standardite (Brasiilia, Hiina jne) levikut, mis võiksid killustada tehnilisi nõudeid ja luua tõsiseid takistusi.

5.9

Euroopa Liit võib kaitsta oma meretööstust, parandades ja muutes tõhusamaks turuseire otseseid ja kaudseid kontrollimeetmeid ning toetades oma toodete eksportimiseks juurdepääsu kolmandate riikide turgudele. Kaubanduskõnelused Euroopa Liidu ja Mercosuri vahel peaksid andma võimaluse võidelda protektsionistlike meetmete ja kõrgete tollimaksudega, mida on kehtestanud mõned Lõuna-Ameerika riigid eesmärgiga piirata juurdepääsu turule.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/8

1.1

Paljudes Euroopa tööstusharudes valitsevad rasked ajad. Sellele vaatamata valmistub järjest enam Euroopa ja maailma ettevõtteid rinda pistma paljude maailmas valitsevate katsumustega, mis hõlmavad demograafilise arengu, kliimamuutuste ja eelkõige vähese CO2-heitega jätkusuutlike eesmärkide mõju.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib rõhutada muutunud hoiakuid, mis sillutavad teed uutele või kohandatud ärimudelitele. Jätkusuutlikkus on strateegiline küsimus Maailma Säästva Arengu Ärinõukogus (World Business Council for Sustainable Development, WBCSD), ettevõtete riigi tasandi algatustes ja vähese CO2-heitega valdkondlike tegevuskavade ettevalmistamisel ELi tasandil. Muutused ettevõtete prioriteetides ja struktuuris ning rahvusvahelistes väärtusahelates sünnitavad uusi ärimudeleid.

1.3

Üks oluline element on ettevõtete juhtide proaktiivne pühendumine, mis mõjutab ka suhteid tootmisahelas eelnevate ja järgnevate ettevõtetega. Vastav pühendumine ja innovatsioon leiab aset kõigil tasanditel ja seda toetavad interaktiivne dialoog töönõukogudega ja eriprogrammid ettevõtetes, samuti valdkondlik sotsiaaldialoog riigi ja Euroopa tasandil.

1.4

Üleminekul vähese CO2-heitega majandusele tuleb tagada ajakohased oskused ja kvaliteetsete töökohtade kättesaadavus, et vältida võimaluse piires järjepidevuse puudumist või ajutist tööpuudust. Lisaks ettevõtete konkreetsetele vajadustele kohandatud meetmetele tuleb luua ELi, riiklikud ja piirkondlikud programmid.

1.5

Uued väljavaated ja uus dünaamika suurendavad ettevõtete ja väärtusahelate vastupanuvõimet, tagades investeeringud ja tööhõive. Vähese CO2-heitega majandus vajab pidevat, üksikasjalikku kooskõlastamist avaliku ja erasektori osapoolte vahel, kaasa arvatud rahastamisküsimustes. Riiklik poliitika peaks ära kasutama erasektori seisukohad ja tavad ning kasutama sihipäraseid, ettevõttepõhiseid lähenemisviise, mis on sageli valitsuse tavadest ees.

1.6

Kasvualgatuse toetamiseks kutsub komitee Euroopa Liitu ja liikmesriike üles kaaluma praegu kasutamata või isegi täiesti uute rahaliste vahendite kasutamist kiireloomuliste meetmete rahastamisallikana. Komisjon peaks edendama teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni seeläbi, et seab tulevases programmis „Horisont 2020” esmatähtsale kohale vähese CO2-heitega seotud algatused, mida ei tohi mingil juhul kärpida. Samuti peaks komisjon julgustama toimivate avaliku ja erasektori partnerluste loomist tihedas koostöös Euroopa tehnoloogiaplatvormide ja tööstussektoritega, mis hõlmavad kogu innovatsiooniahelat.

1.7

Järjepidevus on oluline. Komitee rõhutab selgelt määratletud, sidusa ja pikaajalise ELi raamistiku vajadust, mida arutatakse kõigi sidusrühmadega, samuti ülereguleerimise vältimise, teadus-, arendus- ja uuendustegevuse ning energia- ja kliimapoliitika tugeva seotuse ning tõhusa energia infrastruktuuri ja ladustamismahu vajadust. Kaaluda tuleb häid tavasid ja tõhusaid, ühiselt kokkulepitud süsteeme. Selline ELi raamistik soodustab samuti avalikkuse ja otseselt seotud inimeste heakskiitu.

1.8

Euroopa Liidu osakaal maailma kasvuhoonegaaside heitest on umbes 10 %. See protsent langeb ajavahemikul 2040–2050 ligikaudu 5 %ni. Ei ole kahtlust, et Euroopa Liit asub juhtivale kohale ülemaailmsetes läbirääkimistes siduva ülemaailmse kliimamuutuste kokkuleppe saavutamise üle. Ent komitee rõhutab moonutuste vältimise olulisust. Kuni ülemaailmsel tasandil puuduvad võrdsed tingimused kasvuhoonegaaside vähendamiseks ja CO2 hindade osas, tuleb Euroopa Liidu ja ülejäänud maailma vahel valitseva tasakaalustamatuse vastu võidelda ülemaailmsetele sektoritele suunatud Euroopa meetmetega.

1.9

Arvesse tuleb võtta uusimaid arengusuundi. Komitee on huvitatud CO2-heite vähendamise eesmärkide ajakohastatud hindamisest, sest muret valmistab tööstustegevuse kandumine kolmandatesse riikidesse, eelkõige Ameerika Ühendriikidesse, tänu sealsele pragmaatilisele ja tulevikku vaatavale energiapoliitikale. Sellel on tuntav kahjulik mõju Euroopa investeeringutele ja töökohtadele.

1.10

Avatud õpiühiskond vajab paindlikke osalusvorme, eeskirju ja kohustusi. Arendada tuleb uut, asjassepuutuvate rühmade osalusel põhinevat innovatsioonikultuuri. Selle eesmärk peab olema põhimõttelise üksmeele saavutamine ühiskonnas. Oluline on põhjalikult mõista väljakutseid ja tunnistada asjaolu, et maailma ees seisvate keerukate probleemidega tullakse toime üksnes tööstuse, teaduse, ühiskonna ja poliitika koostoimes. Kaasata tuleb kõik osapooled – ettevõtted ja nende töötajad, valitsusvälised organisatsioonid, sotsiaalpartnerid, tarnijad ja kliendid ning tarbijad. Tagada tuleks läbipaistvus.

1.11

Komitee rõhutab, et käesolevas arvamuses esitatud lähenemisviisid tuleb kaasata tulevasse tööstuspoliitikasse ja teistesse olulistesse poliitikameetmetesse. Kliimapoliitika ja konkurentsivõimega seoses peaks EL tegema tihedat koostööd tööstusega, leidmaks lahendusi, mis arvestavad asjaomaste poliitikameetmete tehnilise teostatavuse ja majandusliku tasuvusega.

2.1

Tehnoloogia ja innovatsioon, globaliseerunud finantsturud ja kaubandus, tellimustooted, dünaamilised väärtusahelad ja ringlussevõtt on tänapäeva majanduses otsustavad tegurid.

2.2

Samal ajal esitavad lisaväljakutseid maailma rahvaarvu kasv, palgavahed ning toorainete, vee ja toiduga seotud probleemid. Kliimamuutused, säästev areng ja energia – tõhususe, vähese CO2-heitega seotud nõuete, taastuvenergia, energiaallikatele juurdepääsu osas – on rahvusvahelisel tasandil väga tähtsal kohal. Uutele eesmärkidele tuleb läheneda Euroopa ebakindlas, väikese majanduskasvuga keskkonnas.

2.3

Rahvusvahelised ettevõtted ja nende töötajad, samuti eelnevad ja järgnevad väärtusahelad on järjest enam silmitsi praegusest olukorrast tuleneva keerukusega. Euroopa väärtusahelad on endiselt maailma juhtivate seas. Nende positsiooni tuleb kaitsta.

2.4

Käesolevas arvamuses arutatakse majandussektorite ja ettevõtete hoiakutes ja suhtumistes praegu valitsevaid suundumusi, mis sillutavad teed uutele ärimudelitele. Meie ees seisvate tohutute väljakutsetega tullakse edukalt toime üksnes avaliku ja erasektori lähenemisviisidega, mis hõlmavad ühiselt kokku lepitud analüüse, üksikasjalikku kooskõlastamist ja algatusi majanduskasvu ja jätkusuutlike töökohtade loomiseks. Avaliku ja erasektori sidusrühmad peavad edasiliikumiseks tegutsema partneritena.

2.5

Valdavalt ollakse üksmeelel selles, et aastakümnete jooksul toimunud CO2-heite kasv on põhjustanud märkimisväärset kasvuhooneefekti, sealhulgas keskmise temperatuuri tõus, märgatavad muutused ilmastikuoludes ning teised prognoosimatud mõjud, nagu merevee taseme tõus ja muutused ökoloogias ja ökosüsteemides, mis omakorda mõjutavad (negatiivselt) põllumajandust, tuues kaasa toiduainehindade ebaproportsionaalse tõusu, nälja ja vaesuse suurenemise.

2.6

Kliimamuutustega seotud probleemid teravnevad (1). Ükskõik kui keeruline see võib tunduda, näitab üldine kogemus, et CO2-poliitika ja vähese CO2-heitega tegevuskavade ülemaailmne käsitlemine on väga soovitav.

2.7

Samal ajal võtavad paljud ettevõtted stabiilse pikaajalise raamistiku puudumisele vaatamata meetmeid, et töötada välja jätkusuutlikke äristrateegiaid neile tootmisahelas eelnevate ja järgnevate ettevõtetega, ning selleks, et pakkuda rohkem jätkusuutlikke, vähese CO2-heitega tooteid ja teenuseid. Toimuvad ka ümberkorraldamisest, optimeerimisest ja ümberkujundamisest tulenevad suured muutused. Ülemaailmsete lahenduste leidmiseks on oluline keskenduda vähese CO2-heitega tehnoloogiale ja innovatsioonile.

2.8

Väärtusahelatel on ka edaspidi Euroopa jaoks suur sotsiaalmajanduslik väärtus. Jätkusuutlik tootmine saab rajaneda üksnes konkurentsivõimel, innovatsioonil, uutel oskustel ning kvaliteetsel tööhõivel. Seetõttu on veelgi vajalikumad peamised progressi võimaldavad tehnoloogiad, nagu biotehnoloogia, nanotehnoloogia ja uued materjalid, sest kiiresti vähenevad kommunikatsiooni- ja koordinatsioonikulud lihtsustavad eri tegevuste geograafilist hajutamist väärtusahelates. Kuigi see ei ole lineaarne protsess, on see sageli seotud töömahukate ja digitaalsete tegevuste ümberpaigutamisega.

2.9

Järjest enamates ettevõtetes on juurdumas seisukoht, et 1990. aastatel kuulsaks saanud väljend „People, Planet, Profit” (Inimesed, planeet, kasum), mida nüüd taas esile tõstetakse, tuleks võtta juhtmõtteks, hoolimata sageli keerukatest dilemmadest ja vastuolulistest valikutest. See peaks kaasa tooma ettevõttepõhise sotsiaalse, keskkonnaalase ja majandusliku reaktsiooni praegustele ülemaailmsetele veendumustele, arengutele ja näitajatele.

2.10

Sihipärane ettevõttepõhine lähenemisviis, mida kasutatakse paljudes riikides, tugevdab Euroopas asuvate ettevõtete positsiooni. Seda võib pidada strateegiliseks tulevikulähenemiseks, millega on seotud tegevjuhid ja nõukogud, töötajad, tarnijad ja kliendid, ametiühingud ja teised sotsiaalpartnerid ning sidusrühmad.

3.1

Läänemaailma senine valitsev seisund asendatakse polütsentrismiga, millel on mitu raskuskeset. Rahvusvahelised ettevõtted on paljudel juhtudel eri raskuskeskmete ühenduslüliks. Maailmamajanduse olukord on pidevalt surve all, mis tuleneb erinevatest (moonutavatest) poliitilistest ja majanduslikest impulssidest.

3.2

Konteksti mõjutavad ka eesmärgid kliimamuutuste ja energia valdkonnas. ÜRO, OECD ja Euroopa Liit, samuti erasektor, koostavad analüüse ja määratlevad nendele uutele probleemidele reageerimiseks soovitavad meetmed. Komisjoni ja nõukogu ülesanne on juhtida tegevuskava koostamist, määrates kindlaks mängureeglid ja luues tingimused investeeringuteks ja innovatsiooniks.

3.3

Teadlikkust „jätkusuutlikkusest” parandavad Dow Jones’i 1999. aasta jätkusuutlikkuse indeks ja globaalse aruandluse algatus (Global Reporting Initiative), samuti nagu suur hulk muid osalejaid, sealhulgas juhtivad ettevõtted ja nende töötajad, sotsiaalpartnerid ja igat liiki valitsusvälised organisatsioonid. Genfis asuv Maailma Säästva Arengu Ärinõukogu on aktiivne ärivõrgustik, mis määratleb ärimaailma seisukohad kliimamuutuste üle peetavates ülemaailmsetes läbirääkimistes. Samuti on ärinõukogul juhtpositsioon uute ärimeetodite väljatöötamisel ja ettevõtete mitmetahuliste projektide koondamisel. Tema suuremad algatused olid 2010. aastal elluviidud „Vision 2050” (Visioon 2050), millele järgnes 2012. aastal „Changing Pace” (Muutuv tempo), kus selgitatakse reguleerimise rolli hea ärikäitumise edendamisel (2).

3.4

Algatuse „Changing Pace” kohaselt peavad valitsused tegema selge valiku prioriteetide vahel ja kehtestama eeskirjad, kus on määratletud need prioriteedid majanduskasvu- ja ostujõualaste eesmärkide osas, ning määrama kindlaks, kuidas saavutada parimaid tulemusi. Ettevõtte põhieesmärk on „pakkuda pidevalt täiustatud kaupu ja teenuseid järjest enamatele inimestele taskukohaste hindadega jätkusuutmatute mõjudeta ja viisil, mis loob töökohti ja majanduslikku väärtust”. (3)

3.5

Algatuses „Changing Pace” määratletakse keskpika tähtajaga ja pikaajalised ülemaailmsed megatrendid, riigi poliitika ja eesmärgid ning esitatakse siis poliitikavalikud ettevõtluse perspektiivist. Peatükis „People's values” (Inimeste väärtused) käsitletakse selgesõnaliselt vastutustundlikke kodanikke ja tarbijaid.

3.6

Eksisteerib selge lõhe üldiselt aktsepteeritud analüüside ja valitsuste tegelikult saavutatud eesmärkide vahel. Näib, et praegune kriis koormab liigselt Euroopa majandust: paljud ettevõtted peavad kohandama oma tootmisvõimsust nõudluse vähenemisele läänemaailmas ja nähtavasti ka Hiinas ja Indias.

3.7

Euroopa Liit on asunud juhtpositsioonile kliimamuutuste vastu võitlemisel ja energiatõhususe suurendamisel, võttes vastu Kyoto protokolli ja rakendades asjaomaseid õigusnorme. Samal ajal ei ole teised maailma suurosalejad veel võtnud vastu samaväärseid põhimõtteid, rääkimata siduvatest õigusaktidest. Selline tasakaalustamata ja mitterahuldav olukord jätkub vaatamata viimastele ÜRO konverentsidele. Euroopa Liidu tööstuse jaoks suurendab selguse puudumine ebakindlust ja rahutust asjaomaste ettevõtete töötajate hulgas. Hästi kooskõlastatud ja tasakaalustatud lähenemisviis ning avaliku ja erasektori osalejate koostöö on möödapääsmatu.

3.8

Ettevõtted tegelevad praegu ratsionaliseerimisega. Kuigi tehnoloogia, innovatsioon ja tugevad väärtusahelad tagavad head tulemused, kaasnevad nendega kahjulikud mõjud ettevõtetele ja tööhõivele. Tööpuudus kogu Euroopas on enneolematult kõrge ja noorte tööpuudus valmistab muret pea kõikjal. Viivitamatult on vaja uusi väljavaateid.

3.9

Euroopa tööturu kriis mõjutab ambitsioonika kliimamuutuste poliitika väljavaateid. Ulatuslik koondamine tööstuses ja noorte vähene või puuduv juurdepääs tööturule kahjustab teadmiste ja kogemuste siiret, mis on vähese CO2-heitega majandusele üleminekul vältimatud.

3.10

Teisest küljest loob laialdane teadlikkus kliimamuutustest ja muudest probleemidest uusi võimalusi. Euroopa ettevõtted võtavad selle tegevuskava järk-järgult üle oma strateegiatesse ja püüavad saavutada konkurentsieeliseid. Sarnast arengut võib märgata ka Ameerika Ühendriikide, Jaapani ja isegi tärkava turumajandusega riikide, nt Hiina juhtpositsioonil olevates ettevõtetes. Paljud Euroopa ettevõtted – tippjuhtidest lihttöötajateni – on veendunud, et sellised kohandamised kannavad vilja, luues olukorra, millest võidavad kõik osalejad. Kõige huvitavamad tulemused on saavutatud nn hällist hällini protsesside ja ringmajanduse arendamise abil, kasutades nappe ressursse ja materjale.

3.11

Kokkuvõttes nõuab komitee analüüside, seisukohtade ja eesmärkide seadmise tõhusat kooskõlastamist avaliku ja erasektori sidusrühmade vahel. See on oluline paljudel tasanditel – ülemaailmsel, Euroopa, riiklikul ja piirkondlikul tasandil – tagamaks, et Euroopa majandus püsib konkurentsivõimelisena, kindlustades samal ajal jätkusuutlikkuse ja sotsiaalse innovatsiooni. Lahendus seisneb tehnoloogias ja innovatsiooni edendamises, samuti ajakohaste pädevuste, oskuste ja juhtimise tagamises.

4.1

Ettevõtted võtavad üha enam üle jätkusuutlikkuse eesmärke ettevõtluskultuuri, ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitika ja riskijuhtimise protsesside osana. Täpselt nagu globaalsel tasandil, kus mitmed juhtival positsioonil ettevõtted toetavad algatuse „Changing pace” põhimõtteid (4), tehakse Euroopas sarnaseid algatusi valdkondlikul ja ettevõtte tasandil.

4.2

Eri sektorites ja ettevõtetes areneb see suundumus eri kiirusega. Ümbersõnastatud eesmärke soodustava uue hoiaku juurutamine võtab aega ja selleks tuleb teha suuri jõupingutusi eriti aeglase majanduskasvu perioodil. Laiemad ühiskondlikud suundumused, nagu neid on väljendanud valitsusvälised organisatsioonid ja kriitilised tarbijad, edendavad samuti uusi lähenemisviise ja meetodeid.

4.3

See areng nähtub komisjoni ja ekspertide uuringutest. Eelmisel aastal järeldati ühes aruandes, et „üldiselt on ELi tööstuse keskkonnatoime viimase kahekümne aasta jooksul arenenud märkimisväärselt majanduskasvu keskkonnamõjust lahtisidumise suunas, kus olulist rolli mängib tööstuse suurem jätkusuutlikkus ja ressursitõhusus” (5).

4.4

Ettevõtete tulevast vastupanuvõimet silmas pidades pühenduvad tegevdirektorid ja nõukogud sageli sellistele protsessidele, võttes endale otsese vastutuse, mis tagab parema ettevõttesisese struktuuri ja keskendumise. Maailma Säästva Arengu Ärinõukogu võrgustikus on isiklik pühendumine levinud tava. Seda eeskuju järgivad eri riikides tegutsevad ettevõtted. Seos ettevõtluse ja jätkusuutlikkuse vahel muutub nähtavamaks ja ilmsemaks.

4.5

Euroopa ettevõtetes tehakse arvukalt algatusi, et siduda keskkonnaalased eesmärgid majandusliku vastupanuvõimega. See Põhja-Euroopast alguse saanud protsess hoogustub ja levib järk-järgult üle kogu mandri. Üksikettevõtete eesmärke väljendatakse ettevõtte eesmärkide ja ülesannete kirjelduses, projektides, koostöös teadlaste, valitsusväliste organisatsioonide, sotsiaalpartnerite ja teistega. Riiklikud organisatsioonid on näiteks:

4.6

Endiselt valitsevad suured erinevused lähenemisviisides, mis on seotud majandusarengu taseme ja sellega, millises ulatuses on riikide majandused ning teadus- ja arendustegevus seotud arengutega riigi ja Euroopa kontekstist väljaspool. Lähitulevikus tegutsevad Euroopa ettevõtted siiski samas ülemaailmses raamistikus, mis nõuab sarnast suhtumist ja reaktsiooni. Juhtimine ning ka haridus ja koolitus peavad selleks reaalsuseks valmis olema.

4.7

Märgata võib teatavaid sarnaseid põhijooni:

5.1

Vähese CO2-heite strateegiad mängivad keskset rolli jätkusuutliku majanduskasvu edendamisel. Need on seotud ELi tööstuspoliitikaga.

5.2

Euroopa tööstus peab praegu vastama laialdasele ja komplekssele poliitiliste eesmärkide ja vahendite kombinatsioonile Euroopa, riigi ja isegi kohalikul tasandil, keskendudes CO2-heite vähendamisele, taastuvenergiale ja energiatõhususele. Eesmärgid ja vahendid on mõnikord mitmeti mõistetavad, kattuvad ja piisavalt kooskõlastamata. Selleks et olla tulemuslik ja kulutõhus, vajab tööstus lihtsamat, prognoositavamat ja integreeritumat poliitikat.

5.3

Üleminek jätkusuutlikule vähese CO2-heitega majandusele on edenenud eeskätt tänu jõupingutustele vähendada nafta- ja energiahinna tõusust tingitud kulusid, mis tekkisid enne keskkonnakaitsekultuuri tekkimist, mis on ajendatud kasvuhoonegaaside heitkoguste põhjustatud kliimamuutuste (tegelikest või oodatavatest) tagajärgedest.

5.4

Komitee arvates peab ühtne ja sidus ELi raamistik, mille eesmärk on kindlam, konkurentsivõimelisem ja vähese CO2-heitega energiavarustus ja mida liikmesriikides ühtselt rakendatakse, tuginema neljale põhisambale:

5.5

Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteem on ELi keskne poliitikavahend kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärkide saavutamiseks ühtlustatud ja kulutõhusal viisil. Seda tuleks rakendada turupõhiselt. Komitee märgib, et veel ootavad lahendamist kolm olulist küsimust:

5.6

Lisaks sellele ollakse valdavalt nõus, et vaja on märkimisväärseid esmaseid investeeringuid riiklikesse infrastruktuuridesse, nt Euroopa energiavõrku. Avaliku sektori osalejate pühendumine esialgsete investeeringute pakkumisele ja usalduse suurendamisele erainvestorite seas on ülioluline. Seda tuleb arutada nõukogus ja see peab olema osa ELi majanduskasvu algatusest.

5.7

Samuti peaks see olema vastukaaluks märgatavale suundumusele viia Euroopa teatud tööstustegevus maailma teistesse piirkondadesse, vaatamata asjaolule, et strateegias „Euroopa 2020” ja selle rakendamisel võetakse arvesse süsinikdioksiidi lekke ohtu.

5.8

Kõik ettepanekud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi struktuurseks parandamiseks peaksid käsitlema punktides 5.4 ja 5.5 nimetatud probleeme. Praegune arutelu heitkogustega kauplemise süsteemi kohandamise üle ei ole piisavalt keskendunud nende probleemide lahendamisele ega heitkogustega kauplemise süsteemi ülesehituse muutmisele. Alates 2020. aastast peaks kohandatud suundumuste tulemuseks olema stabiilne CO2 hind, mille alusel peaksid turuosalised saama kavandada pikaajalisi investeeringuotsuseid vähese CO2-heitega lahendustesse. Heitkoguste kauplemise süsteemi ülesehituse parandamine väldiks vajadust lühiajalise poliitilise sekkumise järele.

5.9

Ülesehituse parandamist on vaja ka selleks, et suurendada avalikkuse ja töötajate heakskiitu. Samal ajal kui eeldatakse, et mõned „traditsioonilised” töökohad kaovad kiiresti, ei ole uued, keskkonnahoidlikud, vähese CO2-heitega töökohad veel korralikult paigas. Üleminekut vähese CO2-heitega majandusele peetakse liiga järskude muutuste tõttu sageli ohuks traditsioonilistele tootmisvaldkondadele. Eri tasandite sotsiaaldialoogi on vaja selleks, et edendada läbipaistvust ja inimeste heakskiitu ning ka selleks, et käivitada koolitus- ja ümberõppeprogramme kõigile töötajatele, et viia nende oskused kooskõlla tööturu muutuvate nõudmistega.

5.10

Kõige suurem on vajadus uue teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonipoliitika järele, mis on keskendunud väärtusloomele keerukates (rahvusvahelistes) väärtusahelates, mille eesmärk on liikuda vähese CO2-heitega majanduse suunas. Praegust tehnoloogiale suunatust tuleb laiendada. Kliimamuutused, strateegiliste ressursside üha suurem nappus ja sellest tulenev hinnatõus tingivad mõtteviisi muutumise energia- ja tooraine sektoris. Arvesse tuleb võtta ka tärkava turumajandusega ja arenguriikide järelejõudmisprotsesse, sealhulgas tehnoloogiasiiret. Ressursinõudlus suureneb, samas kui energiasüsteemide ümberkujundamine ja ressursitõhususe suurendamine on riskantne ja väga kulukas. Edu sõltub samuti erinevatest, üksteisega tihedalt põimunud tööstus- ja pädevusvaldkondadest. Kõik need tegurid vajavad Euroopa Liidus kiiresti sidusat tehnoloogilist rada (6), mida toetavad järjepidevad poliitilised otsused.

5.11

Terviklikud lähenemisviisid lähevad tootmisetapist kaugemale ja nende eesmärk on parandada keskkonnategevuse tulemuslikkust olelusringi igas etapis, st kavandamise, toorainete, kooste, jaotuse ja kõrvaldamise osas. Terviklikku tootepoliitikat tuleb arutada avaliku ja erasektori osalejate vahel. See peab olema täpselt määratletud, et vältida ülereguleerimist. Kasutada olevateks vahenditeks on vajaduse korral kokkulepped tootjate ja valitsuste või ELi vahel ökomärgiste, energiamärgistuste, ökodisaini, teatud ainete keelu ja ökoloogilise jalajälje märgiste kohta. Märgiste tõhususe tagamiseks peavad need hõlmama tarbijate adekvaatset ja usaldusväärset teavitamist, sh ebaausate kaubandustavade direktiivi tähenduses, mida tuleb nõuetekohaselt rakendada.

5.12

Märkimisväärsed kulutused alus- ja rakendusliku teadus- ja arendustegevuse tarbeks on samuti vajalik põhitingimus kindla, ülemaailmselt konkurentsivõimelise, mõistliku hinnaga ja tõhusa energiavarustuse saavutamiseks Euroopas, mille tagavad tõhus energiainfrastruktuur ja vastavad eeskirjad (7).

5.13

Valdkondlikke piire ületav süsteemide innovatsioon ja terviklikud väärtusloomeahelad mõjutavad ettevõtteid, kuna fossiilkütustel põhinevates maailma energiasüsteemid tuleb pikas perspektiivis dekarboniseerida ja tooraine nappus muudab vajalikuks ressursse säästva majanduse. Sammhaaval kinnitab jätkusuutlikkus kanda kõigil turgudel. Selline areng hägustab traditsioonilisi sektoritevahelisi piire ja annab tõuke uuteks väärtusloomeahelateks.

5.14

Praegune arutelu innustab samuti käivitama ettevõtetes järjest enam alt üles suunatud algatusi. Suurettevõtted ja samuti VKEd töötavad välja vähese CO2-heitega äristrateegiaid ja -mudeleid kogu väärtusahela jaoks. Tulevase energiavajaduse etteaimamine annab ka konkurentsieelise. See eeldab vastavaid õigusakte. Uuenduslike ideede ettevõttesisene genereerimine ning tootmise ja organisatsiooni innovatsiooniprotsessid on paljudes ettevõtetes muutunud tavapraktikaks tippjuhtidest kuni lihttöötajateni välja.

5.15

Näiteks võib tuua järgmist.

5.15.1

Võttes arvesse, et hoonestatud keskkond moodustab märkimisväärse osa energia lõpptarbimisest, on fossiilsete energiaallikate tarbimist võimalik oluliselt vähendada kulutõhusal viisil, parandades olemasolevate ja uute hoonete energiatõhusust muu hulgas soojustuse ja paremate küttetehnoloogiate abil. Teisteks näideteks on ettevõtete ja omavalitsusüksuste projektid transpordi infrastruktuuri loomiseks ja kohalikul tasandil toodetud säästva energia transportimiseks. Neid aspekte ja nende spetsiifilist konteksti käsitleb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eraldi arvamuses (8).

5.15.2

Eurocoali ühendus teeb ettepaneku kolmeetapilise puhta söe strateegia kohta, milles kajastuvad 2050. aasta energia tegevuskava järeldused ja mis hõlmab järgmist: tipptasemel tehnoloogia kasutuselevõtt söepõhises elektritootmises ja seega heitkoguste vähendamine; uue põlvkonna ülitõhusate ja paindlike tehnoloogiate väljatöötamine ning CO2 kogumise ja säilitamise ning transpordi demonstreerimine ja kasutamine koos süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamisega teiste kütuste ja sektorite puhul. Puhta söe tehnoloogiate EList väljapoole eksportimise võimalustes on arenguruumi.

5.15.3

Metsapõhised tööstusharud, mis rajanevad taastuvatel toorainetel ja kasutavad loomupäraselt taastuvenergiat, on väga proaktiivsed. Edu tagamiseks on oluline valdkondlik poliitikapakett, sealhulgas teadus- ja arendustegevus, et tuua turule teedrajavad tehnoloogiad ja uued tooted. Tuleb leida õige tasakaal toorainete ja nende energiakasutuse vahel. Poliitika peab olema kooskõlas ülemaailmsete arengute, teiste poliitikavaldkondade ja tööstuse investeerimistsüklitega.

5.15.4

Teoksil on valdkonnaülesed algatused. Avaliku ja erasektori partnerlused, olgu siinkohal nimetatud vaid kaks – jätkusuutlik töötlev tööstus ressursi- ja energiatõhususe abil (Sustainable Process Industry through Resource and Energy Efficiency, SPIRE) ja energiamaterjalide tööstusliku uuringu algatus (Energy Materials Industrial Research Initiative, EMIRI) – tuleks seada esikohale ja tagada neile piisav rahastamine programmi „Horisont 2020” raames.

5.16

Praegusel hetkel töötavad mitmed teisedki sektorid ELi tasandil välja pikaajalisi vähese CO2-heite tegevuskavasid.

5.17

Euroopa üleminek biomajandusele on samuti osa lahendusest ja kujutab endast olulist sammu vähese CO2-heitega majanduse arendamise suunas. Ettevõtted tulevad välja uute biotoorainel põhinevate toodete ja lahendustega, mis vastavad suurenevatele ootustele ja nõudmistele.

6.1

Eelkirjeldatud protsessidega tuleb tõhusalt siduda ja neisse integreerida tehnoloogilised, majanduslikud ja sotsiaalsed võrgustikud ning tingimused. Need hõlmavad sihipäraseid teadusuuringute ja investeerimisprogramme ettevõtetes ning kaalutletud dialoogi – nii valdkondlikul kui ka ettevõtte tasandil – ELi ja riiklike ametiasutuste ja erinevate sidusrühmadega.

6.2

Kasvualgatuse toetamiseks peaksid Euroopa Liit ja liikmesriigid kaaluma praegu kasutamata või isegi täiesti uute rahaliste vahendite kasutamist kiireloomuliste meetmete rahastamisallikana. Seitsmenda ja kaheksanda raamprogrammiga tuleks edendada teedrajavaid ja innovatiivseid projekte. EIP peaks samuti mängima toetavat osa. Lisaks soovitab komitee arutada siinkohal võimaliku vahendina maksusoodustusi.

6.3

Enamalt jaolt tööstuspõhised ELi tehnoloogiaplatvormid ühendavad ettevõtteid, uurimisasutusi ja teadlasi, samuti avaliku sektori seisukohti tulevaste arengute kohta (9). Neil on otsustav roll maailmas toimuvate suundumuste ja ootuste analüüsimisel ning eesmärkide ja tähtaegade ühisel seadmisel.

6.4

Turueesmärkide seadmine tähendab arutelusid ja katsetamist tarnijate ja klientide ning sidusrühmadega, nagu sotsiaalpartnerid, valitsusvälised organisatsioonid, piirkondlikud ametiasutused ja tarbijad. Euroopa Liit ja valitsused vastutavad õigusaktide ja reguleerimise eest, kuid see ei tohiks kunagi olla ühepoolne, vaid sellega peaksid kaasnema teostatavad tegevuskavad ja pidevad protsessid ning planeerimine juhtivates ettevõtetes (10). Selleks peab avaliku ja erasektori vahel toimuma pidevanalüüside vahetamine ja üksteise seisukohtade proovilepanek.

6.5

Sageli keskendub poliitiline arutelu eeskätt ELi (või valitsuste) ülalt alla suunatud algatustele, mis on seotud kliimamuutuste, demograafilise arengu, tervise, toidu, veega jne, ilma et võetaks arvesse ettevõtluse hetkeolukorda. Komitee kutsub üles kaasama erasektori tehtud samateemalisi analüüse ja lahendusi. Peamiste probleemide käsitlemiseks on eriti vajalikud just erainvesteeringud, mida toetab kvaliteetne tööjõud.

6.6

Ajakohastamisprotsessidesse tuleb kaasata ettevõtete sotsiaalsed eesmärgid ja töötajate pühendumise säilitamise vajadus. Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid valdkondlike ja valdkonnaüleste sotsiaaldialoogi komiteede kaudu edendama ja rakendama meetmeid, et toetada vähese CO2-heitega majandusele ülemineku juhtimist ühiskondlikult vastuvõetaval viisil. Peale töötajatele vajalike oskuste rõhutamise tuleb arvesse võtta ka kvantitatiivseid aspekte ja ajakavasid (11).

6.7

Ajakohastatud õppekavad, haridus- ja koolitusprogrammid ning väljaõpe võiksid peegeldada valitsuste/ametiasutuste, ettevõtete, personali ja töötajate esindajate jagatud pühendumine ületada enneolematult kõrge töötuse tase.

6.8

Oluline, et mitte öelda otsustav aspekt on võrdsed võimalused ülemaailmsel tasandil, näiteks ülemaailmsete standardite ja sertifikaatide, läbipaistvate õigusaktide, sümmeetrilise turulepääsu, intellektuaalomandi kaitse ja tarbijakaitse sarnase taseme kaudu. Samuti tuleks austada töötajate põhiõigusi. Nimetatud aspektid peaksid olema Euroopa kaubanduspoliitika lahutamatu osa (12).

6.9

Komitee on seisukohal, et kõik osalejad peaksid tähelepanu pöörama sellele, kuidas ettevõtted ja ettevõtterühmad kehtestavad ise nõudeid ja menetlusi, kuna soovitud eesmärkide õigeaegne saavutamine võib osutuda väga koormavaks.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/16

1.1

Komitee märgib, et suured jaemüügiettevõtjad moodustavad kõikides riikides oligopoli. Turuosa kajastava statistika kohaselt kontrollib väike arv jaemüüjaid kõikjal suuremat osa turust. Komitee leiab, et sellise oligopolistliku turgu valitseva seisundi tõttu on neil ettevõtjatel võrreldes tarnijatega väga tugev läbirääkimispositsioon, mis võimaldab neil dikteerida kaubanduslikke tingimusi, mis ei ole kaugeltki tasakaalustatud.

1.2

Komitee märgib, et oligopoli moodustavad jaemüügiettevõtjad konkureerivad üksteisega vaid tarbijate osas. Nad võitlevad omavahel uute tarbijate soosingu pärast, ent tarnijate osas ei avaldu nende konkurents sugugi. Ent ka jaemüügikettide omavaheline konkurents tarbijate osas avaldub peamiselt jaemüügihinnas ning selles ei arvestata piisavalt kvaliteediga lahutamatult seotud sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte (1).

1.3

Komitee märgib, et hinnakujunduses ja turuosaliste kasumimarginaalides valitseb suur hägusus. Suurte jaemüügikettide kasutatav mahahindlus tähendab seda, et tarnijatele makstud ostuhind ei kajasta nende toodete eest tegelikult saadud tulu.

1.4

Komitee on veendunud, et kui ühel lepingupoolel on võimalik dikteerida oma kaubanduspartneritele enda tingimusi, siis puudub lepinguvabadus. Komitee hinnangul ilmneb tõelise lepinguvabaduse puudumine selles, et suured jaemüügiketid kasutavad toiduainete tarnijatega suhtlemisel kuritarvitavaid ja konkurentsi kahjustavaid tavasid. Kuritarvitused ei kahjusta mitte ainult tootjaid, vaid ka tarbijaid (eriti pikas perspektiivis). Üldiselt kahjustab kuritarvituste praegune ulatus üldisi huve, täpsemalt liikmesriikide majandushuve.

1.5

Komitee hinnangul esinevad erilist muret valmistavad kuritarvitused ainult suurte jaemüügikettide ja toiduainete tarnijate vahelistes suhetes. Neid ei kasuta toiduainetööstus põllumajandustootjatega suhtlemisel ega suured jaemüügiketid muu kui toiduainete tarnijatega suhtlemisel.

1.6

Komitee märgib, et mõnedes liikmesriikides on põllumajandustootjate ja töötlejate püüdeid moodustada tootjarühmi riikide konkurentsiametid karistanud, sest viimased hindavad nende rühmade turuosa suurust ainult riiklikku tootmist arvesse võttes.

1.7

Komitee täheldab turutõrget, kuna olukord ebapiisavalt reguleeritud turul aina halveneb.

1.8

Komitee on seisukohal, et täheldatud moonutuste kaotamiseks ei ole iseregulatsioon piisav lahendus. Neid kaubandussuhteid ei aita tasakaalustada ka nn eetikakoodeksid. Kuritarvituste olemus ise tingib nende tavade seadusega keelustamise ja õigustab seda.

1.9

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles alustama tööd oligopolide küsimusega, et uurida nende tegelikku võimu ja mõju – seda, kas ja mil määral on nende mõju võrreldav monopolide omaga, ning muuta sellest tulenevalt asjakohasel viisil konkurentsieeskirjade aluseks olevaid põhimõtteid.

1.10

Komitee kutsub komisjoni üles samuti tunnistama lepinguvabaduse puudumist suurte jaemüügikettide ja toiduainete tarnijate suhetes.

1.11

Komitee kutsub komisjoni üles pakkuma välja lahendusi süsteemi läbipaistvamaks muutmiseks. Ideaalne oleks rakendada suurte jaemüügikettide mahahindlusi eelneval turul ehk sundida jaemüüjaid lisama tarnijate poolt neile tasutud eri teenuste maksumuse toote ostuhinnale. See võimaldaks näha, kui palju tarnija oma toote eest tegelikult saab.

1.12

Komitee kutsub komisjoni üles esitama selgeid suuniseid riikide konkurentsiametitele, et nad saaksid tootjarühmade läbirääkimispositsiooni tugevuse hindamisel arvesse võtta kogu asjaomast turgu, st kõiki konkreetse riigi turul pakutavaid sama kategooria toiduaineid ja mitte ainult neid, mis on selles riigis toodetud.

1.13

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles loobuma viivitamata turu iseregulatsiooni ideest ja esitama ettepaneku siduva õigusakti vastuvõtmiseks, et parandada olukorda toiduainete tarneahelas, soodustades moonutamata konkurentsi. Reguleerimise käsitus ei peaks põhinema konkurentsi kaitsel, vaid võimaldama liikmesriigil, kelle majandushuvid on ohus, sekkuda haldus- ja kohtumenetlustes hagejana.

1.14

Komitee leiab, et seadusandlus peaks lisaks turuloogikale lähtuma nn ühiskondlikust valikust, mis aitaks peatada suundumust turu koondumiseks üha mõjukamate suurte jaemüügikettide kätte ja edendada kaubanduse muid vorme, nagu väikesed sõltumatud jaemüüjad, kohalikud turud või kaupade otsemüük tootjalt tarbijale. Siinkohal palub komitee komisjonil pöörata ettevalmistusel olevates toidu raiskamise vastu võitlemist käsitlevates dokumentides eritähelepanu lühematele jaotusvõrkudele.

2.2.1

Suured jaemüügiketid hakkasid kiiresti arenema umbes 30 aastat tagasi, olles tihedalt seotud üleilmastumise protsessiga. Tegelikult on enamik suurtest kaubandusettevõtjatest, mis praegu jaemüügiturgu kontrollivad, rahvusvahelised. Neil on palju paremad võimalused saada kasu üleilmastumisest tulenevatest uutest tingimustest kui väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel (VKEd).

2.2.2

Rahvusvaheliste ettevõtjate (sealhulgas suurte jaemüügikettide) esilekerkimine toimub sageli VKEde arvelt. Paljudes valdkondades kontrollib väike arv rahvusvahelisi suurettevõtjaid suuremat osa asjaomasest turust. Lisaks jaemüügiettevõtjatele on see nii näiteks farmaatsia-, toiduaine- ja seemnetööstuses (4), naftatöötlemise ettevõtjates, pangandussektoris ja mujal. Need rahvusvahelised ettevõtjad ei ole monopolid, enamasti peavad nad samal turul konkureerima teiste rahvusvaheliste ettevõtjate või koguni VKEdega, mistõttu ei peeta nende seisundit turgu valitsevaks (5).

2.2.3

Euroopa suured jaekaubandusettevõtjad osalevad aktiivselt kogu maailmaturu vallutamises. Paljudes riikides tegutsevad praegu Suurbritannia jaemüüja Tesco, Prantsuse jaemüüjad Auchan ja Carrefour, Saksamaa ning Austria rahvusvahelised jaemüügiketid Kaufland, Lidl, Metro või Billa ning Madalmaade ettevõtja Ahold.

2.2.4

Selle tulemusena kontrollib väike arv jaemüüjaid tõhusalt eri riikide toidukaupade jaemüügiturgu. Näiteks Saksamaal kontrollivad neli ettevõtet 85 % turust, Ühendkuningriigis samuti neli ettevõtet 76 % turust, Austrias kolm jaemüüjat 82 % turust, Prantsusmaal ja ka Madalmaades viis ettevõtet 65 % turust ja nii edasi (6). Selline olukord peegeldab asjaolu, et ühelt poolt ei ole ühelgi jaemüüjal ametlikult turgu valitsevat seisundit, kuid teisalt kontrollivad kolm kuni viis ettevõtet suuremat osa turust ja moodustavad oligopoli.

2.2.5

Oligopolide liikmed konkureerivad kahtlemata omavahel, aga ainult tarbijate osas. Konkurentsi tarnijate ja eriti VKEde osas ei esine sugugi. Erinevalt tarnijatest, keda on palju rohkem, on ostjatel palju valikuvõimalusi. Teisisõnu peavad tarnijad tegema suuri jõupingutusi ja palju järeleandmisi oma kaupade edasimüümiseks, samas kui ostjad valivad need tarnijad, kelle tingimused on nende jaoks kõige „paindlikumad”.

2.2.5.1

Samas loodab tootja õigustatult saada eluterves ja lojaalses kaubandussuhtes jaemüüjatega õiglase osa lisaväärtusest ning sellepärast eeldatakse tootjalt ka seda, et ta võtab arvesse jaemüüja vahendatavaid signaale tarbijate ootuste kohta. Tootjad, kes suudavad olla innovaatilised ja kohandada oma toote valmistamist ja esitlemist nõudlusele, on läbirääkimistel tugevamal positsioonil.

2.3.1

Suured jaemüüjad võivad tänu oma ostujõule dikteerida lepingutingimusi, mille olemus on selline, et neid võib sageli näha ostujõu kuritarvitamisena. Selliseid lepingutingimusi nimetatakse ka kuritarvitavateks või ebaõiglasteks tavadeks, millest on korduvalt koostatud mitteammendavaid loetelusid. Lisaks pidevale (madalama) ostuhinna survele, hilinenud maksetele või liiga pikkadele maksetähtaegadele on suured jaemüügiketid kuritarvitavate tavade kaudu põhjalikult muutnud tarnija ja ostja klassikalist koostöömudelit. Veidi lihtsustades võib öelda, et traditsiooniliselt leppisid lepingupooled kokku tarnitavate kaupade koguses ja hinnas, samuti muudes vajalikes tingimustes, misjärel tarnija tarnis kaubad ja ostja maksis nende eest. Suurte jaemüügikettide turule saabumisega on see mudel radikaalselt muutunud. Nüüd on tarnijad, kellele makstakse nende toodete eest üha vähem, sunnitud maksma üha rohkem või tegema muid järeleandmisi vastutasuks ostja teenuste eest. Seega need, kes peaksid saama raha, saavad hoopis arveid! Tasub märkida, et suurtel jaemüügikettidel õnnestus see uus mudel edukalt kehtestada – see on nüüd üldtunnustatud ega üllata enam mitte kedagi, kõige vähem pädevaid ametiasutusi.

2.3.2

Üldiselt võib öelda, et kõige levinumad kuritarvitused on seotud tarnija ja ostja vaheliste suhete kahe aspektiga (7). Neist esimene hõlmab kaubanduskulude, nimelt reklaami- ja turunduskulude, kaupluste inventarikulude, jaotuse ja üksikute kaupluste juhtimisega seotud kulude ülekandmist ostjalt tarnijale. Jaemüüjad püüavad seda eesmärki saavutada tarnijatele kehtestatud eri tasude kaudu, nagu näiteks toote müügivalikusse lisamise tasu või reklaamvoldikute tasu. Teine aspekt seisneb selles, et jaemüüja kannab tarnijale üle ettevõtlusriski kulud, mis tegelikkuses tähendab kokkulepitud ostuhinna hilisemat muutmist sõltuvalt sellest, kui hästi konkreetne toode lõpptarbijale müügiks läheb. Sel juhul kannab kõik müügiprognoosist kõrvalekaldumise kulud tarnija. Teise eesmärgi saavutab jaemüüja lõpliku netohinna kindlaksmääramise keerulise süsteemiga (eri tüüpi preemiad tootluse eest). Mõlemad mehhanismid moonutavad lihtsat ärimudelit, mille kohaselt tootja kannab tootmiskulud ja kaupleja kaubanduskulud.

2.3.3

See uus jaemüüjate ja tarnijate suhete mudel loodi ettekäändel, et suureneva konkurentsi tingimustes on jaemüügiturul vaja tihedamat kaubanduskoostööd. Jaemüüjate põhjenduste kohaselt peaks olema tarnijate huvides suurendada oma toodete müüki, mistõttu on täiesti õigustatud, et nad osalevad kaubanduskulude rahastamisel. Ehkki seda arusaama ei jaga kaugeltki kõik, ei jää tarnijatel muud üle kui seda aktsepteerida. Suured jaemüügiketid aga ei piirdu sellega ja sellises laiendatud kaubanduskoostöös esineb veelgi ennekuulmatumaid kuritarvitusi. Olgu siis tegemist tegelikult osutatud teenuste selge ülemaksustamisega või puhtalt fiktiivsete teenuste eest arve esitamisega. Viimast nimetatakse põhjendamatu arve esitamiseks, sest sellel pole tegelikult mingit alust. Näitena võib tuua arveid „stabiilse koostöö eest”, „arve koostamise eest”, „arve maksmise eest” või isegi „ettevõttepeo kulude hüvitamises osalemiseks”. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on jaemüüjad toiduainete tarnijatele tõepoolest sellise sisuga arveid esitanud.

2.3.3.1

Prantsuse Rahvusassamblee liikmed on tuvastanud rohkem kui 500 põhjendust, mille on esitanud suured ostukeskused eesmärgiga saada sedasi oma tarnijatelt täiendavat kasu (8).

2.3.3.2

Euroopa Liidu toiduaine- ja joogitööstuste konföderatsiooni (FoodDrinkEurope) ja Euroopa kaubamärgiomanike assotsiatsiooni (AIM) andmetel kannatas 2009. aastal lepingutingimuste rikkumise all 84 % suurte jaemüügikettide Euroopa tarnijatest; 77 % tarnijate tooted ähvardati müügivalikust välja jätta, kui nad ei paku jaemüüjatele põhjendamatuid eeliseid; 63 % tarnijatest oli sunnitud leppima arvel esitatud hinna alandamisega ilma veenva kaubandusliku põhjuseta; 60 % tarnijatest oli sunnitud tegema makseid, millel polnud tegelikult mingit alust.

2.3.4

Suurte jaemüügikettide mahahindlused, mille alusel nad tarnijatele arveid esitavad, muudavad hinnasüsteemi täiesti läbipaistmatuks. Ei tarnija ega ükski välisvaatleja ei tea tegelikku ostuhinda. Topelt kasumimarginaalil põhinev kaubanduspoliitika tekitab suuri probleeme nii tarbijatele kui ka tarnijatele (9). Kehtestada tuleks läbipaistvam süsteem.

2.4.1

Tarnijad lepivad selle neile väga ebasoodsa süsteemiga, kuna neil pole muud valikut. Oma toodete müümiseks ei saa nad mööda vaadata suurtest jaemüüjatest ja jätkavad seetõttu nendega müügilepingute sõlmimist nii kaua, kui see koostöö tagab neile vähemalt minimaalse kasumimarginaali. Tegelikkuses on eri jaemüüjate turupositsiooni kuritarvitused peaaegu identsed, mistõttu ei saa öelda, et eelistatav oleks teha koostööd pigem ühe kui teise jaemüüjaga. Neid kaubandussuhteid ümbritseb hirmuatmosfäär (toote müügivalikust väljajätmise oht), mida tunnistatakse isegi ametlikes dokumentides (10).

2.4.2

Ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamist peetakse tavaliselt ebaeetiliseks. Kuid eespool kirjeldatud kuritarvitusi arvestades näib see määratlus ebapiisav. Olukorras, kus kaubandustingimusi dikteerib kõige tugevam pool ja kus teisel poolel ei ole reaalselt võimalik neist tingimustest keelduda, oleks kohane rääkida pigem väljapressimisest. Niisuguse olukorra puhul ei ole ka asjakohane rääkida lepinguvabadusest, millele jaemüüjad ja pädevad asutused sageli viitavad. Samuti nagu lepinguvabadust ei saa eeldada loomulike monopolide (elektri- ja gaasitarnijad jms) ja tarbijate suhetes, oleks eksitav niiviisi määratleda ka suurte jaemüügikettide ja toiduainete tarnijate suhete tegelikkust.

2.5.1

Suurte jaemüügikettide kuritarvitavate tavade kasutamine avaldab negatiivset mõju mitte ainult tarnijatele, vaid ka tarbijatele. Tarnijad, eriti väikesed ja keskmise suurusega tootjad, satuvad seetõttu sageli väga raskesse majandusliku olukorda, mis võib viia ettevõtja tegevuse lõpetamiseni, mida aeg-ajalt juhtubki. Suured toiduettevõtjad tulevad selle olukorraga palju paremini toime, sest nad suudavad tarnitud toodete madalat hinda kompenseerida toodete suurema kogusega. Lisaks on nendel rahvusvahelistel toiduettevõtjatel ka piisavalt tugev läbirääkimispositsioon: suured jaemüügiketid ei taha nende toodetest ilma jääda, mistõttu ei saa nad neid kohelda samamoodi nagu VKEsid. Selle tulemusena moodustavad näiteks Prantsusmaal 70–80 % supermarketite käibest umbes kahekümne suure rahvusvahelise kontserni tarned (11).

2.5.2

Mis puutub tarbijatesse, kes on pädevate asutuste hinnangul peamised sellest süsteemist kasu saajad, siis tegelikkus ei ole sugugi nii roosiline kui näidata tahetakse. Nimelt viitavad mitmed tegurid sellele, et kuritarvitused suhetes tarnijatega avaldavad omakorda negatiivset mõju ka tarbijatele. Ühelt poolt ei saa tarbijad madalast ostuhinnast alati kasu (12) ja teisalt muutub valik piiratumaks, innovatsiooni on vähem, paljude toiduainete kvaliteet halveneb pideva ostuhinna surve tõttu ja lõpuks tõuseb ka jaemüügihind (13).

2.5.2.1

Suurtel jaemüügikettidel on ka üsna suur sotsiaalne mõju, kuna nende toimimisviis on raputanud ühiskonnaelu teatud tabusid. Näiteks ei ole pühapäev enam nii püha kui varem, kuna hüper- ja supermarketid on avatud kõigil nädalapäevadel või isegi ööpäev läbi, ja see toob kaasa tagajärgi töötingimustes.

2.5.3

Lisaks toiduainesektorile mõjutab suurte jaemüügikettide tegevus ka paljusid teisi valdkondi. Kuid kõnealuse kuritarvitamise ohvriteks on eelkõige toiduainete tootjad. Põhjuseid on ilmselt mitu, üks neist on kindlasti see, et muu kui toiduainete tootjad saavad valida enamate turustamisvõimaluste vahel. Lisaks supermarketitele on rõivaste, kodumasinate, raamatute või spordivarustuse tootjatel olemas spetsialiseerunud kaupluste võrgud. Seega on õigustatud käsitleda konkreetselt suurte jaemüügikettide ja toiduainete tarnijate suhteid.

2.5.4

Ilmnenud kuritarvitused on palju haruldasemad põllumajandustootjate ja toiduainetööstuse vahelistes suhetes, milles toiduainetööstuse ettevõtjatel on samuti märkimisväärne ostujõud. Kui ühelt poolt on ostuhinna läbirääkimised sageli üsna rasked, siis teisalt ei nõua tööstus üldiselt oma toorainetarnijalt toetust näiteks uue villimisliini ostmiseks – erinevalt suurest jaemüügiketist, kes nõuab oma tarnijalt pidevat toetust oma kaupluse ajakohastamiseks või uue kaupluse avamiseks.

2.5.5

Kokkuvõtvalt öeldes leiab suurem osa ilmnenud kuritarvitustest aset supermarketi ja toiduainete tarnija vahelistes suhetes. Ent võttes arvesse nimetatud kuritarvituste tagajärgi ja esinemise ulatust, on neil ka kolmas ohver: riigi majandushuvi. Asjaolu, et osa tarnijaid ei ole võimelised vastama suurte jaemüügikettide nõudmistele, ja sellega kaasnevad majanduslikud raskused viivad kogu põllumajandusliku toiduainesektori allakäiguni paljudes riikides. Mõned riigid, mis suutsid kunagi ennast ise toiduainetega varustada, on niiviisi kaotanud oma toiduga kindlustatuse, mis on eriti ohtlik just praegu.

2.6.1

Juba mõnda aega on suurte jaemüügikettide kuritarvitavad tavad oma tarnijatega suhtlemisel saanud nii liikmesriikide ametiasutuste kui ka ELi institutsioonide üha konkreetsema kriitika osaliseks. Esimese väga kriitilise sisuga dokumendi võttis vastu Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee 2005. aastal (14). Aga tõelise arutelu sel teemal käivitas eelkõige Euroopa Parlamendi liikmete kirjalik deklaratsioon (15), mille allkirjastas suurem osa parlamendiliikmetest 2008. aasta jaanuaris. Sellele deklaratsioonile järgnes mitmeid komisjoni, parlamendi ning komitee dokumente ja uuringuid (16).

2.6.1.1

Euroopa konkurentsivõrgustik, mis ühendab Euroopa Komisjoni ja 27 liikmesriigi konkurentsiameteid, on pärast komisjoni teatist toiduainete tarneahela parema toimimise kohta avaldanud oma aruande. Komisjoni teatises kutsuti konkurentsiameteid üles kasutama Euroopa konkurentsivõrgustiku raames ühist lähenemisviisi, et paremini avastada toiduainete turgudele iseloomulikke püsivaid probleeme ja kooskõlastada kiiresti edasist tegevust. Komisjon on loonud toiduainete tarneahela parema toimimise kõrgetasemelise foorumi, mis tugineb paljude eksperdifoorumite tööle, sealhulgas ettevõtjatevahelisi (business to business) lepingutavasid käsitlev foorum, mille ülesanne oli sobivaima meetodi määratlemine ebaausate tavade ärahoidmiseks. Pärast seda, kui põllumajandusliku toidutööstuse ahela kõik osalejad jõudsid kokkuleppeni ühiste aluspõhimõtete osas, tehti foorumile ülesandeks saavutada nende põhimõtete elluviimisel konsensus. Seni ei ole kõik pooled jõudnud rahuldava kompromissini vabatahtliku koodeksi näol.

2.6.2

Olukord on muutunud poliitiliselt tundlikuks ja ametiasutusi kutsutakse üles sellele viivitamata reageerima. Kuid turu reguleerimine ainuüksi turujõudude abil on läbi kukkunud ja seda ei peeta tänapäeval enam eriti optimaalseks lahenduseks, kuna viimastel aastakümnetel on reguleerimata kaubandussuhete süsteem muutnud probleemid üha teravamaks. Võimalikeks lahendusteks peetakse turu reguleerimist, iseregulatsiooni või tootjate ja töötlejate rühmade moodustamist vastukaaluks suurtele jaemüügikettidele.

2.6.3

Eetikakoodeksid on nn leebe lahendus. Need kujutavad endast vabatahtlikku lubadust hoiduda kõnealustest tavadest. Iseregulatsioon on vastu võetud Ühendkuningriigis, Hispaanias ja Belgias. Tulemused ei ole ei rahuldavad ega veenvad. Lisaks sellele, et isereguleerimine ei ole andnud positiivseid tulemusi, tõstatuvad seoses eetikakoodeksitega ka filosoofilised küsimused. Nimelt tekib rahvusvahelise ettevõtja puhul küsimus, millist eetikakoodeksit kohaldada? Kas äriühingu juhtide, aktsionäride või äriühingu enda oma? Rahvusvaheliste ettevõtjate tõelised omanikud on aktsionärid, kes on sageli anonüümsed ja kelle jaoks aktsiate omamine on sageli puhtalt finantsinvesteering. Aktsionärid ei vastuta isiklikult ettevõtja käitumise ega võimalike kuritarvituste eest. Sellest tulenevalt ongi suurte jaemüügikettide puhul keeruline käsitleda eetikat asjakohase näitajana.

2.6.4

Euroopa Komisjon ja teised organid soovitavad tungivalt põllumajandustootjatel ning väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel koonduda, et parandada oma läbirääkimispositsiooni ärikohtumistel ostjatega suurtest jaemüügikettidest. Kuid mõnes liikmesriigis, kus ettevõtted on sedasi koondunud, on riigi konkurentsiametid seda algatust karistanud ettekäändel, et tegemist on nn kartellikokkuleppega. Nimelt leidsid kohalikud ametiasutused, et nende tootjarühmade kontrollitav turuosa on liiga suur, ent nad arvestasid ainult kodumaist toodangut ja mitte teistest riikidest pärit tooteid. Raskesti mõistetavatel põhjustel ei arvesta ametiasutused ettevõtja valitsetava turuosa määratlemisel kõiki riiklikul turul pakutavaid tooteid.

2.6.5

Paljud liikmesriigid on turu reguleerimiseks teinud rohkem või vähem julgeid katseid. Mõned riigid on keelustanud teatud tavad (nt pooltes liikmeriikidest on kehtestatud omahinnast odavamalt müümise keeld), samas kui teistes riikides, näiteks Ungaris, Itaalias, Tšehhi Vabariigis, Rumeenias, Slovakkias ja Poolas, on vastu võetud eraldi valdkondlikud õigusaktid. Mõnedes riikides, näiteks Lätis ja Prantsusmaal, on muudetud standardeid. Viimastel aastatel on suurte jaemüügikettide ebaõiglase tegevuse keelustamise seadused vastu võetud ka mitmes postkommunistlikus Kesk- ja Ida-Euroopa riigis. Põhjuseks on ilmselt asjaolu, et olukord neis piirkondades on eriti murettekitav. Erinevalt Lääne-Euroopast on suured jaemüügiketid seal peaaegu täielikult välismaiste ettevõtjate kätes, kellel on eelistatud sidemed tarnijatega oma päritoluriigist või riikidest, kus nad on kauem asutatud olnud. Selle tulemuseks on põllumajandusliku toiduainesektori allakäik kõnealuses piirkonnas.

2.6.6

On tõsi, et selliste seaduste jõustamine ei ole lihtne, eriti kuna kuritarvituste all kannatavad tarnijad kardavad püsimajäämise ohus hagi esitada. Sellele vaatamata on õigusaktid sobivam lahendus kui eetikakoodeksid. Seda ühelt poolt sellepärast, et kuritarvitused ei ole mitte ainult ebaeetilised, vaid vastuolus ka õigluse üldpõhimõtetega. Kui jätta kõrvale jõustamisega seotud probleemid, on juba ainuüksi see piisav argument nende tavade seadusega keelustamiseks. Teisalt aga sellepärast, et süstemaatiline seadusandlik töö on Prantsusmaal juba teatud määral vilja kandnud (17).

2.6.7

Komisjon tunnistab probleemide olemasolu, ent eelistab praegu pigem turu iseregulatsiooni ja kritiseerib Euroopa õigusruumi killustatust. Tegelikkuses ei ole eri liikmesriikides vastu võetud seadused omavahel eriti kokkusobivad. Siiski oleks ainus võimalus selle killustatuse ja kokkusobimatuse kaotamiseks võtta vastu siduvad Euroopa eeskirjad. Komitee kutsub komisjoni tungivalt üles astuma selles suunas vajalikke samme. Praktilistel kaalutlustel näib asjakohane mitte võtta võimalike Euroopa eeskirjade aluseks konkurentsi kaitsmise põhimõtet, mis kohustaks tarnijaid kui kannatanuid pöörduma suurte jaemüügikettide vastu võitlemiseks kohtusse. Prantsusmaa käsituse kohaselt peaks hagejana esinema riik, kelle majandushuvi on samuti kaalul. See võimaldaks vältida hästi tuntud probleeme seoses tarnijate hirmuga hagi esitada.

2.6.7.1

Eeskirjades tuleks muuta kohustuslikuks kirjalikud lepingud, milles on määratletud lepingu kestus, müüdava toote kogus ja omadused, hind ning tarne- ja maksetingimused, vastasel juhul on leping tühine. Maksta tuleks kergesti riknevate toodete puhul seadusega määratud tähtpäevaks 30 päeva jooksul ja muude toodete puhul 60 päeva jooksul, maksmisega viivitamisel tuleb maksta trahvi. Keelatud peaks olema eelkõige järgmine:

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/22

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni lähenemisviisi raadiospektriressursside ühiskasutuse edendamisele siseturul, sest traadita ühendus on majanduses üha tähtsamal kohal.

1.2

Komitee loodab, et kogu selle strateegia lõppkasusaajad on ka tegelikult Euroopa kodanikud ning et kõik tehtud edusammud toovad neile kasu. Tuleb tagada eraldatud spektri võimalikult laiaulatuslik kasutamine isikuandmete täieliku turvalisuse ja puutumatuse tingimustes.

1.3

Kõigis vastu võetavates õigusaktides tuleb tagada tarbijate kõrge kaitsetase ning majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, et hoida ära digitaalse lõhe suurenemine ja infoühiskonnas kahel kiirusel edasi liikumine.

1.4

Spektri ühiskasutuse haldamisel tuleb saavutada suur tööhõivemäär ja suurendada Euroopa majanduse konkurentsivõimet keskkonnas, kus ei moonutata vaba konkurentsi. Tuleb kasutada ära teadustegevuse ja innovaatiliste tehnoloogiate põhjalikuma arendamise võimalusi. Komitee palub komisjonil enne spektri liberaliseerimist tagada, et suurem konkurents spektrit kasutavate operaatorite vahel viiks töökohtade reaalse loomiseni. Sellega seoses ja kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” tuleks pöörata erilist tähelepanu olukorrale majandus- ja fiskaalkriisist mõjutatud riikides.

1.5

Komitee loodab, et komisjon võtab vastu soovituse kasutada spektri ühiskasutusõiguste ühtset vormi ning ühist terminoloogiat ühiskasutustingimuste ja -eeskirjade dokumenteerimiseks.

2.1

Spekter on tähtsaim avalik ressurss oluliste sektorite ja teenuste jaoks, nagu mobiil-, traadita lairiba- ja satelliitside, raadio- ja teleringhäälinguvõrgud, transport, raadiolokatsioon ja sellised rakendused nagu häiresüsteemid, kaugjuhtimisseadmed, kuuldeaparaadid, mikrofonid ja meditsiiniseadmed.

2.2

See toetab selliste avalike teenuste tõrgeteta toimimist nagu julgeoleku- ja turvateenused, kaasa arvatud kodanikukaitse, ja teaduslikku tegevust nagu meteoroloogia, maapinna kaugseire, raadioastronoomia ja kosmoseuuringud.

2.3

Lihtne juurdepääs spektrile aitab pakkuda elektroonilise side võimalusi, eriti hõredamalt asustatud piirkondades või äärepiirkondades, näiteks maapiirkondades või saartel asuvate kasutajate ja ettevõtjate jaoks.

2.4

Kõigil spektrit reguleerivatel meetmetel võib olla mõju majandusele, ohutusele, tervishoiule, avalikule huvile, kultuurile, teadusele, sotsiaalsfäärile ja keskkonnale.

2.5

2002. aastal kehtestati raadiospektri otsusega raadiospektri poliitika õiguslik põhiraamistik ning 2012. aastal täiendati seda ELi kõnealuse poliitika mitmeaastast programmi käsitleva otsusega, mille kohta komitee on juba arvamuse koostanud.

2.6

ELi raamistiku eesmärk on hõlbustada spektri kättesaadavust, tuginedes võimalikult vähe koormavale lubade andmise süsteemile. Selles eelistatakse üldlubade kasutamist, välja arvatud juhul, kui üksiklitsentsid on selgelt vajalikud. Raamistik tugineb spektri tõhusa haldamise ja tulemusliku kasutamise ning tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtetele.

On olemas piisav õiguslik alus spektrihalduse käsitlemiseks komisjonis, toetudes elektroonilist sidet reguleerivale õigusraamistikule, siseturu eeskirjadele, transpordieeskirjadele ning vaba konkurentsi moonutamist ärahoidvatele eeskirjadele.

2.7

Kuna digitaalse ühtse turu loomise oluliseks eeltingimuseks on spektrihaldus, toetab see algatus otseselt strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide täitmist. Kooskõlas raadiospektripoliitika programmiga (RSPP) taotleb komisjon laiaulatuslikku toetust väljapakutud meetmetele, mille eesmärk on edendada traadita tehnoloogia uuenduste arengut ELis ja tagada, et praeguseks eraldatud spektrit kasutatakse nii täielikult kui võimalik.

3.1

Teatises käsitletakse tegureid, mis teevad spektri ühiskasutuse võimalikuks, ja seda edendavaid tegureid, nagu traadita lairibaühendus, traadita sidega ühendatud ühiskond ning teadustegevus ja uuenduslikud tehnoloogiad, rõhutades järgmist:

3.2

Teatises käsitletakse spektri ühiskasutuse suurendamisega seotud probleeme, analüüsides kahjulike häirete vältimist ebakindluse kõrvaldamiseks, piisavate stiimulite ja tagatiste loomist kõigile huvitatud isikutele ning litsentsivabade sagedusribade läbilaskevõimet.

3.2.1

Spektri ühiskasutuse suurendamine eeldab, et

3.3

Komisjon teeb ettepaneku töötada välja kaks vahendit selleks, et luua olemasolevate spektriressursside ulatuslikumat ja tõhusamat kasutust:

3.4

Kuna tehnoloogia areng tekitab siseturul uusi soodsaid ühiskasutusvõimalusi, peab komisjon vajalikuks edendada investeeringuid ja innustada spektri kasutajaid spektriressurssi paremini kasutama, määratledes tihedas koostöös liikmesriikidega ELi tasandil menetluse ja peamised kriteeriumid soodsate ühiskasutusvõimaluste leidmiseks (nt soovituses).

3.5

Komisjoni sõnul võivad spektri ühiskasutuslepingud anda kasutajatele suurema õiguskindluse ja loovad samas turupõhiseid stiimuleid, sealhulgas rahalise hüvitise kujul, et leida siseturul rohkem soodsaid ühiskasutusvõimalusi, kui riikide reguleerivad asutused annavad sagedusala uutele kasutajatele spektri ühiskasutusõigused.

3.6

Komisjon teeb ettepaneku võtta järgmistel etappidel järgmised meetmed:

4.1

Komitee hindab kõrgelt komisjoni teatist, sest see tähendab vajaliku aruteluprotsessi algatamist kohandamaks ELi õiguskeskkonda tulevikus raadiospektripoliitika mitmeaastase programmi eesmärkidega.

4.1.1

Teatises kaalutakse viise, kuidas leevendada vaba spektriruumi puudumist ja uute kasutusviiside jaoks spektri ümberjaotamise kõrget hinda, mis kujutavad endast tõsiseid takistusi traadita ühenduse kasutamisele, ning tehakse ettepanekuid spektrihalduses sisuliste muudatuste tegemiseks.

4.2

Selleks et kõrvaldada raadioühenduse uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõtu ees seisvad regulatiivsed tõkked ning soosida spektri ühiskasutust, soovib komisjon kasutusele võtta kõikehõlmava lähenemisviisi, milles riikide reguleerivad asutused ning spektri väljakujunenud kasutajate ja uute kasutajate vahelised kokkulepped peavad aktiivselt soodustama spektri kollektiivset ja ühiskasutust.

4.3

Samuti on kavas võtta meetmeid, toetudes kehtivatele elektroonilist sidet reguleerivatele Euroopa õigusaktidele, arendades ja rakendades spektri tõhusa haldamise ja tulemusliku kasutamise ning tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtteid. Komitee peab seda väga asjakohaseks. Seega kavatseb komisjon täiel määral kasutada oma pädevust selles valdkonnas, et nii palju kui võimalik edendada raadiospektri kasutust ja muuta see levinumaks. Selleks tuleb kasutada vaba konkurentsi ning muuta riikide reguleerivate asutuste kasutuslubade andmise kriteeriumid sarnasemaks, pöörates erilist tähelepanu jagatud litsentsi alusel toimuvale kasutusele.

4.4

Siiski märgib komitee ära mõned komisjoni kõnealuse teatisega seonduvad aspektid, et hõlbustada võimalikult palju raadiospektrit käsitlevate tulevaste regulatiivsete etappide väljatöötamist, nii et need toetuksid kindlatele, eelkõige demokraatia, läbipaistvuse ning põhiõiguste ja tarbijate ja elektroonilise side kasutajate õiguste kaitse põhimõtetele. Esmajoones peavad olema pettuse eest selgelt kaitstud just tarbijate ja kasutajate õigused. Selleks tuleb kehtestada kriteeriumid, mis tagavad õiglase hinna, üldise juurdepääsu spektrile ning tõhusad kaebuste esitamise ja kahju hüvitamise mehhanismid. Samuti tuleb tagada, et sõltumatutel järelevalveasutustel oleksid volitused lahendada riikidevahelisi spektrikasutuse konflikte, vältides kahjulikke häireid. Korrapäraselt koostatavate aruannete abil peab komisjon teavitama, milliseid meetmeid on võetud ja milliseid eesmärke on saavutatud seoses nimetatud õiguste ja kohustustega.

4.5

Komitee kutsub komisjoni üles koostama asjaomase õigusraamistiku tulevase väljatöötamise kontekstis võimalikult täieliku nimekirja raadioühenduse uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõtu ees seisvatest „regulatiivsetest tõketest”.

4.6

Sellega välditakse võimalust, et tarbijate kaitsmise ettekäände varjus püütakse tegelikult rahvuslikul või muul sarnasel protektsionistlikul põhjusel takistada spektri võimalikult ulatuslikku avamist. Tuleb soodustada teiste kasutajate lisandumist ja uuenduslike tehnoloogiate kasutuselevõttu. Komitee peab vajalikuks tagada, et teatise kohaldamine toob endaga kaasa puuetega inimeste parema juurdepääsu uutele tehnoloogiatele.

4.7

See viiks tänu spektrikasutuse tasudele ka maksutulu suurenemisele, mille eelised on ilmselged. Siiski tuleb rõhutada, et kuna spektril on piiratud füüsiline ruum ja kavandatavad meetmed suurendaksid kasutajate liiklust, tuleb hoolikalt kaaluda mitmeid selliseid küsimusi nagu hüvitised praeguste kasutuslitsentside omanikele, spektri kokkuvarisemise või kokkutõmbumise vältimine liigkasutuse tõttu, uuenduslikumate tehnoloogiate kasutuselevõtu tagamine jne. Kuigi käesoleva arvamuse eesmärk ei ühti komitee varasemate arvamustega tehnoloogia muutustega seonduvate ELi meetmete rakendamise kohta, nagu nn digitaalne dividend, tuleb kaaluda nende meetmete tegelikku mõju, et ratsionaliseerida ELi raadiospektri poliitika arendamisega tekkivaid ootusi.

4.8

Siiski pooldab komitee riikide reguleerivate asutuste väljastatavate üksiklitsentside arvu piiramist nii palju kui võimalik, pidades õigeks palju rohkem avatud juurdepääsu, eeldusel, et spektri kättesaadavus ja spektrikasutajate õiguste kaitse seda võimaldavad. Seepärast kutsub komitee riikide reguleerivaid asutusi üles jagama üksiklitsentse piiratud arvul ja vaid väga mõjuvatel põhjustel, et soosida palju rohkem avatud juurdepääsu.

4.9

Teatisest järeldub teiste asjakohaste eesmärkide seas ka vajadus vähendada Euroopa ja kolmandate riikide tootjate vahelist tehnoloogilist lõhet seoses elektroonilise side seadmetega. Selle lõhe üks põhjus on kehtiva õigusraamistiku killustatus. Komitee palub Euroopa Komisjonil lisada teatisse mõjuhinnangu võimaliku kasu kohta, mida spektri avamine võiks tuua ELi liikmesriikide vahelise digitaalse lõhe vähendamisele. Seega toetab komitee nimetatud raamistiku kiireloomulist kohandamist, usaldades selles küsimuses komisjoni suutlikkust asjakohaselt reguleerida, kasutades selleks komiteemenetlust.

4.9.1

Lisaks rõhutab komitee ELi kindlat pühendumust põhiõiguste kaitsele ning kutsub komisjoni üles asjakohaste kohandamiseeskirjade koostamisel kaitsma väga hoolikalt selliseid põhiõigusi nagu eraelu puutumatus, ametisaladus või selliste andmete töötlemine, mida elektroonilise side teenuste pakkujad võivad salvestada.

4.9.2

Samuti oleks soovitav luua tõhus järelevalve uute kasutajate litsentsita juurdepääsu üle sagedusribadele, kui need kasutajad domineerivad tänu lisaväärtusele, mida annavad nende tehnoloogilised uuendused. See kehtib eelkõige juhul, kui need kasutajad häirivad sellise spektri rahumeelset kasutamist kolmandate isikute poolt, kelle õigus kaitsele ei ole riigi reguleeriva asutuse poolt tagatud. Komitee väljendab muret mõju üle, mis kõnealusel liberaliseerimisprotsessil võib olla üldhuviteenustele (politsei, kiirabi, päästeteenistus jne) juurdepääsu tagamise põhimõtte rakendamisele.

4.9.3

Samuti tuleks uurida põhjalikult nende kasutajate olukorda, kes soovivad juurdepääsu spektrile ja osutavad mõnda üldhuviteenust. Riigiüleste sätetega ja vahest asjakohase õigusakti vastuvõtmisega võiks nad vabastada rahalise hüvitise maksmisest või kehtestada neile vaid sümboolse summa.

4.9.3.1

Kõik eelöeldu kehtib, ilma et see piiraks ELi õiguse rakendamisel kohustust edendada üldhuvi eesmärke, eelkõige seoses audiovisuaalsisu ja -poliitikat puudutavate õigusnormidega, ning liikmesriikide õigust korraldada ja kasutada oma raadiospektrit avaliku korra ja julgeoleku eesmärgil.

4.10

Sõltumatuse ja õiguskindluse tagamiseks soovitab komitee panna riikide reguleerivatele asutustele ja vajadusel elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ametile (BEREC) kohustuse jälgida kasutajatevahelisi ühiskasutuse kokkuleppeid ning teavitada nende olemasolust ja nende vastavusest konkurentsieeskirjadele, kui on vajalik strateegiline planeerimine, kooskõlastamine ja ühtlustamine, eelkõige raadiosageduste kasutamise üldlubade andmise menetluste või isiklike kasutusõiguste puhul, kui see on vajalik siseturu arengut takistavate tõkete ületamiseks.

4.11

Komisjon peaks koostöös tarbijaühenduste ja ettevõtete esindajatega koostama tegevusjuhise selle kohta, kuidas esitada ELi tasandil teavet soodsa ühiskasutuse taotluste ja nende tulemuste kohta. See aitaks levitada läbipaistvaid menetlusi ja spektrikasutuse andmikus olevate ressursside optimaalset haldust.

4.12

Lõpetuseks kutsub komitee komisjoni üles koostama ELi toimimise lepingu artiklis 291 sätestatust lähtudes ja raadiospektripoliitika töörühma tööle toetudes rakendusakti. See aitaks saavutada eesmärke sellistes valdkondades nagu ühine ühiskasutuse litsentsi mõiste ning kehtestada selliste soovituste tingimused, millega edendatakse ühiste kriteeriumide kasutamist nende litsentside väljastamisel ELis, et lihtsustada nende kasutamist kõigis liikmesriikides.

4.12.1

Kõnealune õigusnorm peaks sisaldama muude asjakohaste elementide hulgas ka vaba konkurentsi ning elektroonilise side kasutajate turvalisuse ja õiguste kaitset, pöörates erilist tähelepanu teenusepakkujate osutatavate teenuste eest makstavate kulude vähendamisele.

4.13

Komitee on veendunud, et spektrit kasutavate operaatorite arvu suurenemisega kaasnevat võimalikku tehnoloogilist innovatsiooni võiks toetada ELi fondidest, et hoogustada tehnoloogia arengut ELi vähem arenenud liikmesriikides.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/27

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et energia siseturg kujutab endast võimalust saada kasu eri energiavalikutest Euroopas ning tagada turgude kui terviku optimaalne toimimine – omavahel ühendatud taristu kaudu – era- ja tööstustarbijate heaks.

1.2

Komitee toetab komisjoni lähenemisviisi niivõrd, kui selle eesmärk on kõrvaldada meetmed, mis takistavad lõpptarbijail saada kasu erinevatest energiavalikutest.

1.3

Tarbija tuleb seada jälle tähelepanu keskmesse, ning kõiki nutivõrkude ja -arvestite (smart grids ja smart meters) uusi funktsioone tuleb arendada tarbija huvides.

1.4

Energia siseturu lõppeesmärkide ja üksikasjade osas esineb suur teabelünk, mida on võimalik täita üksnes ELi ulatusliku teabekampaania abil kõigi kodanikuühiskonna esindajate osalusel.

1.5

Võitlusest kütteostuvõimetuse vastu peab saama ELi poliitikameetmete prioriteet. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub nõukogu ja Euroopa Komisjoni üles käsitlema seda teemat 2013. aasta mais toimuva energiaalase tippkohtumise keskse teemana.

2.1

Euroopa Komisjon soovib teatises igati õigustatult energia siseturu tõrgeteta toimimist, et saavutada 2014. aastaks seatud eesmärk, mille püstitasid ELi riigipead ja valitsusjuhid 2011. aasta veebruaris, kinnitades vajadust kujundada selleks tähtajaks lõplikult välja energia siseturg, mis võimaldaks kõigil Euroopa tarbijatel vabalt valida oma elektri- või gaasitarnija.

2.2

Elektri ja gaasi siseturgu hakati rajama 1996. aastal kahe järgmise idee põhjal, vastavalt millele iga Euroopa tarbija võiks ise valida oma elektri- või gaasitarnija (vaatamata selle asukohaks olevale liikmesriigile) tootjatest sõltumatu energiataristu kaudu ning, et ühtse turu tõhusus mõjutaks positiivselt energiahindu ja annaks dünaamilisi ja asjakohaseid signaale vajalike investeeringute jaoks.

2.3

Neid eesmärke ei ole tänaseni veel täielikult saavutatud. Energia siseturg võimaldas teatud riikides pakkuda tarbijatele paindlikumaid valikuid ja konkurentsivõimelisemaid elektrihindu, leevendades nii primaarenergia suurenevast maksumusest tulenevat hinnatõusu. Energia siseturg on samuti lihtsustanud likviidsemate ja läbipaistvamate hulgimüügiturgude loomist, tagades nii varustuskindluse Euroopa Liidus. Enamiku liikmesriikide energiaturgudele on iseloomulik üleminek (riiklikelt või piirkondlikelt) monopolidelt samuti riiklikele või piirkondlikele, väheste ühiste kokkupuutepunktide ja väikese omavahelise konkurentsiga oligopolidele.

2.4

Uued vahendid (börsid, turgude liitmine jms) hõlmavad üksnes väikest mahtu, energiaga kauplemise põhiosa on tänapäeval korraldatud riikide tasandil. Elektrivaldkonnas on teatud liikmesriikide tootmissektori konkurents puhtalt hüpoteetiline: 8 riigis 27-st on 80 % elektritootmise turust endiselt pikka aega turgu valitsenud ettevõtja kontrolli all ning arvestades riiklike gaasitarnijate valitsevat (või mõnedes riikides isegi eksklusiivset) positsiooni jääb gaasi siseturg samuti väga virtuaalseks.

2.5

Energia siseturg toimib seega täna pigem riiklike tavade, turgude ja tööstusettevõtjate kõrvutamisena, kohaldades iga riigi vastava reguleeriva asutuse ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti kontrolli all erinevaid, juba 20 aastat tagasi vastu võetud Euroopa eeskirju, ning mitte ühtse majandusruumina, mis tänu tõelisele konkurentsile tagab eelised Euroopa tööstusettevõtetele ja tarbijatele. Siiski mõjutavad riikides tehtavad energiavalikud energiahinda naaberriikides, ning kõnealuses küsimuses ei saa teha ühepoolseid otsuseid.

2.6

Hinnakujundust moonutab selliste kohalike või riiklike läbipaistmatute, ebasümmeetriliste, sageli ülemääraste maksude lisamine, mis mõnel juhul on kasvanud 1 000 % võrra 15 aasta jooksul, karistades seega kodumajapidamisi ja elektrimahukaid tööstusi. Teiste liikmesriikidega kooskõlastamatud riiklikud poliitikameetmed taastuvenergia arendamiseks sunnivad kõnealuste energiaallikate juhitamatuse ja prioriteetsuse tõttu võrgule kiirelt ümber kujundama Euroopa turgu, et vältida Euroopa elektrisüsteemi juhtimise killustatust. Iga energialiigi puhul on vajalik poliitika- ja toetusmeetmete (või erandite) täielik läbipaistvus liikmesriikides, et tagada kõigi turuosaliste aus käitumine ja ELi konkurentsieeskirjade järgimine energiavaldkonnas.

2.7

Riiklikult reguleeritud tariifide levinud tava ei taga dünaamilisi hinnasignaale, mis suudaksid innustada tarbijaid vähendama oma tarbimist ja kontrollima oma elektriarveid; see ei kata ka energiaga varustamise ja energia tootmise tegelikke kulusid, õõnestades energiaettevõtete finantsolukorda ja neid investeeringuid nii tootmisse kui võrkudesse, mis on vajalikud lähemate aastakümnete jooksul.

2.8

Teadlikkuse tõstmise, teavitamise ja läbipaistvuse puudulikkuse tõttu jäävad energia siseturu lõppeesmärgid ja üksikasjad suures osas Euroopa tarbijatele arusaamatuks. Kuigi eratarbijatele on turg teoreetiliselt avatud juba 1. juulist 2007, on tarnija vahetamise protsent teatud liikmesriikides madal, mis tuleneb asjaomaste riikide, reguleerivate asutuste ja tööstusettevõtjate puudulikust teabe- ja teavitamistegevusest.

3.1

Vastamisi Euroopa ees seisvate suurte väljakutsetega (globaalne majanduskriis, kliimasoojenemine, varustuskindluse tagamine jms) on vaja rohkem läbipaistvust, paindlikkust, energiaga kauplemist ja liikmesriikide omavahelisi ühendusi, et teha selgeid edusamme tõhususe ja solidaarsuse valdkonnas ning saavutada investeeringute suuremat optimaalsust.

3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab selgelt Euroopa Komisjoni käivitatud algatusi ning leiab, et tõelise ühtse energia siseturu lõpuleviimine 500 miljoni tarbija jaoks on esmatähtis Euroopa majanduskasvu taaselavdamiseks, ulatudes kaugemale Euroopa energiaühenduse loomisest. Piisav, jagatud ja konkurentsivõimeline energia on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks võtmeelement Euroopa majanduse arendamisel ja töökohtade loomisel ELis. Euroopa tööstusele on vaja konkurentsivõimelisi energiahindu, et Euroopas püsima jääda ja siin edasi areneda.

3.3

Sellega seoses tuleks kontrollida, et lisaks alates 1996. aasta detsembrist vastuvõetud direktiivide ja eeskirjade ametlikule rakendamisele järgitaks energia siseturgu käsitlevate tekstide vaimu ning et liikmesriigid soodustaksid tõelist konkurentsi nii piirkondlikul, riigi kui Euroopa tasandil. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab algatusi, mis võimaldavad hõlbustada energia ülekandevõrkude kasutamist ja tõhusust tänu kiirendatud standardimisele, mis on vajalik taastuvenergia oluliseks arendamiseks. Komitee kiidab samuti heaks energiavõrkude ühendamise ja turgude liitmise ning sellised mitmekülgsed koostööd nagu Coresco (Coordination of Electricity System Operators – Lääne-Euroopa tehniline koostööplatvorm põhivõrguettevõtjatele) loomine, mis kujutab endast esimest sammu Euroopa energiaülekande süsteemi suunas.

3.4

Reguleeritud tariifid, mis tulenevad põhiliselt riiklikest poliitilistest kaalutlustest, kuuluvad protektsionistliku lähenemisviisi juurde, mis on vastuolus ELi huvidega; need takistavad elektrienergia tegeliku hinnaga arvestamist tarbijate käitumismudelites ning nendega võidakse nõustuda üksnes ajutiselt liikmesriikide puhul, kes seda soovivad. Hinnasignaalid, mis väljendavad hindade tegelikku arengut (kaasa arvatud CO2), tuleb saata tarbijatele ja investeerijatele, et nad võiksid edaspidi teha arukaid valikuid. Energiahind, mis on kooskõlas tegeliku maksumusega, on üks element tarbimise paremal haldamisel ja tarbijate käitumismustrite muutmisel, kes peavad osalema aktiivsemalt uue mudeli arendamisel.

3.5

Samal ajal tuleks selgitada ning uutele alustele seada nii kohalikul kui riiklikul tasandil rakendatav energia maksustamine, mis on ELis väga erinev. Näiteks erineb elektri puhul maksude ja käibemaksu osakaal 4,7 %-st Ühendkuningriigis 54,6 %-ni Taanis, arvestamata seejuures toodetud elektri energiasisaldust. Komitee kiidab seega heaks Euroopa Komisjoni algatused energia ühtse ning arukama maksustamise toetamiseks Euroopas. 20-20-20 eesmärgi saavutamine ja CO2 heite vähendamine 80–95 % võrra 2050. aastaks nõuab sellise ühise fiskaalraamistiku loomist, mille abil oleks võimalik objektiivselt reguleerida taastuvenergia ja fossiilkütuste maksukoormust, arvestades iga toote energiasisaldust ja CO2 heidet.

3.6

Kütteostuvõimetust, mis on tabanud 13 % Euroopa majapidamistest, st 65 miljonit Euroopa kodanikku, ei ole võimalik lahutada energia siseturu loomisest. Selle algsetes eesmärkides sisalduvat konkurentsi on võimalik vaadelda üksnes kõigi ELi tarbijate huvides. See eeldab kodaniku kui tarbija seadmist arutelude keskpunkti ning sellise Euroopa määratluse kiiret väljatöötamist energia kütteostuvõimetuse kohta, mis võib piirkondliku abi Euroopa poliitikameetmete eeskujul anda panuse riiklikesse toetuspoliitikatesse. Euroopa Liit peaks selle eest hoolt kandma, et selgelt eristada neid kütteostuvõimetuse vastu võitlemiseks võetavaid vajalikke ja kiireloomulisi poliitikameetmeid protektsionistlikest tavadest elektritariifide seadmisel, mis on vastuolus siseturu vaimuga. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku pühendada järgmine, 2013. aasta mais toimuv energiaalane tippkohtumine eelkõige sellele küsimusele ning kavandada Euroopa avalik energiateenistus.

3.7

Komitee peab esmatähtsaks haridust, teavet ja läbipaistvust energiavaldkonnas, (1) et võimaldada tarbijatel teha kõige asjakohasemaid valikuid nii majanduslikust kui energiatõhususe seisukohast ning valida kõige odavamaid elektritarnijaid. Euroopa Liit peaks tegema olulise teavitusalase jõupingutuse, et selgitada ühiseid panuseid ja tagada Euroopa tarbijate jaoks esmatähtis teave lihtsalt ja konkreetselt.

3.8

Komitee leiab, et tarbijate kaasatus on hädavajalik eeldus arukate arvestite edukaks levikuks, mis võib pakkuda võimalust energiatõhususe parandamiseks. Ent siiani on mitmed küsimused lahendamata, näiteks see, kas potentsiaalsed kasud kaaluvad üles tarbijate kulud, samuti andmekaitse küsimused. Need probleemid tuleks lahendada võimalikult kiiresti kõigi energiatarbijate huvides.

3.9

Euroopa homne energiaturg ei tohi juhinduda üksnes pakkumiste loogikast; kõnealune turg peab innustama nii era- kui tööstustarbijaid tarbimist vähendama, kasutades maksimaalselt ära nutivõrkude ja -arvestite uusi funktsioone. Komitee toetab seega selliste koostalitusvõimeliste süsteemide väljatöötamist Euroopa tasandil, mis on võimelised tulema toime tipukoormustega, tagama Euroopa elektrisüsteemide toimimise (eelkõige tarbimise tipptundidel) ja innustama vähendama elektritarbimist.

3.10

Komitee soovib tõelise Euroopa arutelu käivitamist tuleviku elektrisüsteemidele ülemineku, sellega seonduvate väljakutsete, kulude ja liikmesriikidevahelise kooskõlastamise teemal. Euroopa ei saa põhineda 27 erineva, egoistlikul mõttelaadil loodud energiapoliitika liitmisel. EL peab olema võimeline hindama ühe riigi valikute mõjusid teistele riikidele. Kodanikuühiskonna kaasamisel on selles kontekstis esmane tähtsus. Erinevate foorumite olemasolu on väga positiivne. Tuleb käivitada selline tõeline energiateemaline Euroopa dialoog kõigi sidusrühmade osalusel, eelkõige liikmesriikides ja kooskõlas Euroopa mõõtmega.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/30

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kordab veendumust, mida ta on kinnitanud ka teistes arvamustes, et kliimamuutustega globaalsel tasandil peetava võitluse ja Euroopa lennundussektori konkurentsivõime jaoks on esmatähtis üldlahenduse leidmine kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi jaoks, millega peavad kaasnema toimiva ühtse Euroopa taeva loomine ja terve rida eeskirju, mis oleksid kooskõlas kõnealuste eesmärkidega.

1.2

Komitee tervitab seega algatust, milles lükatakse ajutiselt edasi ELi heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamine õhusõidukite käitajatele Euroopa Majanduspiirkonda saabuvate ja sealt väljuvate lendude puhul, et oodata ära üldläbirääkimiste lõpuleviimist.

1.3

Komitee usub siiski, et kõik maailma piirkonnad peaksid jõudma kokkuleppele piirkonnasiseste lendude kasvuhoonegaaside heite piiramise osas.

1.4

Komitee rõhutab sellega seonduvaid riske Euroopa transpordi konkurentsivõimele. Kõnealuse, Euroopa Majanduspiirkonna jaoks ettenähtud ajutise edasilükkamise ajal kehtivad maksud ELi-siseste lendude reisijatele, samal ajal kui ülejäänud reisijad on maksudest vabastatud.

1.5

Komitee nõuab seega, et nõukogu ja Euroopa Parlament annaksid Euroopa Komisjoni toetusel tugeva impulsi sellise kiire lahenduse leidmiseks, mis põhineks üldisel lähenemisviisil, vältides ebaõiglasi karistusi ja konkurentsimoonutusi, millel on negatiivne mõju konkurentsivõime arengule ja tööhõivele, asjaolu, mis on selges vastuolus kõigi poolt ühiselt heaks kiidetud Euroopa 2020. aasta strateegiaga.

2.1

Euroopa Kohus tunnistas hiljuti Euroopa direktiivi 2008/101/EÜ, mis lülitab ka lennundussektori, sealhulgas ELi-väliste riikide lennuettevõtjad alates 2012. aastast kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise Euroopa süsteemi (Emissions Trading System), seaduslikuks vastusena mõnede Põhja-Ameerika lennukompaniide hagiavaldusele, vastavalt millele Euroopa direktiiv rikkuvat erinevaid rahvusvahelisi kokkuleppeid (1).

2.2

Euroopa Kohtu lahendi kohaselt ei riku kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi kohaldamine lennutranspordile rahvusvahelise tavaõiguse asjaomaseid põhimõtteid ega avatud lennunduspiirkonna lepingut. Euroopa Liidu õigusaktides järgitakse seega Kyoto protokolli eesmärke, milles nähti ette ÜRO juures tegutseva Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ( International Civil Aviation Organization, ICAO) kokkulepe lennukite põhjustatud kasvuhoonegaasi heite kohta.

2.3

Vastusena rahvusvahelistel läbirääkimistel tehtud edusammudele ning selleks, et läbirääkimiste raames luua positiivne õhkkond, on komisjonil kavas jätta ajutiselt ELi-välised lennud kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemist välja.

2.4

Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemiga nähakse praegu ette, et neile õhusõiduki käitajatele, kelle kohta kehtib heitgaaside vähendamise kohustus, eraldatakse arvestusühikuid vastavalt kasvuhoonegaasi heitele tonnides, mida nad võivad põhjustada, vähendades eraldatavaid arvestusühikuid igal aastal. Õhusõiduki käitajad, kellel õnnestub vähendada kasvuhoonegaase rohkem kui kohustuses ette on nähtud, eraldatakse arvestusühikuid, mida nad võivad edasi müüa vähem edukatele ja neid rohkem vajavatele õhusõiduki käitajatele. ELi heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi laiendati 2012. aastast ka lennundussektorile ja kõigile ELi saabuvatele ja EList väljuvatele lendudele koos aruandluskohustusega heitkoguste kohta ja kohustusega osaleda kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemis ning tagastada esimesed saastekvoodid 2013. aasta aprilliks.

2.5

Üldise kokkuleppe saavutamise lihtsustamiseks Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsioonis oli vajalik teha ajutine erand ELi heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivist, tagamaks seda, et nende õhusõiduki käitajate vastu ei võetaks meetmeid, kes ei kes ei täida direktiivist tulenevaid nõuete täitmise ja aruandluskohustusi, mis hakkavad kehtima enne 1. jaanuari 2014, seoses ELi saabuvate ja EList väljuvate lendudega, mille siht- või lähtekohaks on väljaspool ELi asuv lennuväli.

2.6

Kavandatud lähenemisviis võiks siiski vähendada Euroopa lennutranspordi konkurentsi rahvusvahelisel tasandil, seda eelkõige majanduslanguse ajal: ELi heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi peatamine aastaks lennunduse heitkoguste rahvusvaheliste eeskirjade ootel (üleilmne turupõhine meede, market based mechanism, MBM) ei mõjuta ELi-sisest lennutransporti.

2.7

Komitee on seisukohal, et karistuste ja konkurentsimoonutuste vältimiseks tuleks kõnealust erandit kohaldada üksnes ajutiselt ning üksnes sellistele õhusõiduki käitajatele, kes ei ole kõnealuse tegevuse jaoks 2012. aastal saanud tasuta saastekvoote või on need kõik tagastanud. Samal põhjusel ei tohiks neid saastekvoote arvesse võtta asjaomaste õiguste arvestamisel.

3.1

Ettepaneku eesmärk on

3.2

Konkurentsimoonutuste vältimiseks tuleks kõnealust erandit rakendada üksnes sellistele õhusõiduki käitajatele, kes ei ole kõnealuse tegevuse jaoks 2012. aastal saanud tasuta saastekvoote või on need kõik tagastanud.

4.1

Komitee on juba oma varasemates arvamustes väljendanud toetust järgmistele, lennundussektori jaoks esmatähtsatele aspektidele:

„Ühtse Euroopa taeva loomine on tähtis ka ELi lennutööstuse konkurentsivõime tagamiseks ülemaailmsel turul” (2), arvestades asjaolu, et lennundussektor kujutab endast Euroopa majanduse olulist komponenti 748 reisijaga aastas, 11 miljonit tonni ületava kaubatranspordiga, 359 miljardi euro suuruse panusega SKP-sse ning enam kui 5 miljoni töötajaga.

4.2

Komitee jagab seega otsust lükata ajutiselt edasi ELi heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamine Euroopa Majanduspiirkonda saabuvate ja sealt väljuvate õhusõidukite käitajatele, et oodata ära üldläbirääkimiste lõpuleviimist, kuid usub, et kõik maailma piirkonnad peavad jõudma kokkuleppele ELi heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamises ka piirkonnasisestele lendudele.

4.3

Komitee rõhutab sellega seonduvat riskipotentsiaali Euroopa transpordi konkurentsivõimele. ELi heitkogustega kauplemise süsteemi peatamise ajal kehtivad maksud ELi-siseste lendude reisijatele kooskõlas igati õigustatud keskkonnanõudmisega, samal ajal kui teiste riikide reisijad on maksudest vabastatud.

4.4

Ülalpool esitatud seisukohtade valguses soovib komitee sellise kiire lahenduse leidmist, mis põhineks üldisel lähenemisviisil ning mille puhul välditaks ebaõiglasi karistusi ja konkurentsimoonutusi. Ühtse lahenduse puudumine heitkogustega kauplemisel kujutaks endast kahtlemata pidurdavat tegurit Euroopa turu jaoks, kus seda liiki eeskirjad ainsana kehtiksid.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/33

1.1

Komitee avaldab heameelt, et keskkonnamõju hindamise mõiste on aidanud parandada keskkonnaseisundit liikmesriikides ja ELis tervikuna.

1.2

Õigete otsuste tegemine projekti keskkonnamõju kohta sõltub suurel määral keskkonnamõju hindamise dokumentide ja nendes kasutatud teabe kvaliteedist ja sõltumatusest. Kvaliteedi hindamisel tuleb kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet ja kvaliteeti tuleb nõuda ka lubasid andvatelt asutustelt pärast konstruktiivset dialoogi kodanikuühiskonnaga.

1.3

Komitee arvates on esmatähtis juhtida tähelepanu sellele, et seonduvad kulud (rahaline ja eelkõige ajaline kulu) võivad takistada VKEde projekte, eriti siis, kui seoses alternatiivide nõudega ei peeta kinni proportsionaalsuse põhimõttest.

1.4

Keskkonnamõju hindamise direktiivi tuleks kohaldada paindlikult ja proportsionaalselt, nii et nende projektide puhul, mille teadaolev või eelnevalt kindlaks tehtud keskkonnamõju on väike, saaks keskkonna- ja ehitusloamenetlusi kombineerida. Komitee avaldab heameelt selle üle, mida komisjon on teinud keskkonnamõju hindamise protsessis osalejate õiguskindluse parandamiseks.

1.5

Komitee toetab väga ettepanekut täpsustada direktiiviga nõutud peamiste etappide ajalisi piire (avalikud konsultatsioonid, sõelumisotsus ja keskkonnamõju hindamise lõplik otsus) ning kehtestada süsteem, millega tagatakse kõikjal ELis keskkonnamõju hindamise protsesside ühtsus ja kooskõla.

1.6

Komitee arvates tuleks keskkonnamõju hindamise otsuses nõuda seiret ainult siis, kui see on õigustatud ja teha seda ainult täiesti vajalikul määral.

1.7

Mis puutub ettepanekusse lisada säte keskkonnamõju hindamise kohandamise kohta uute probleemidega, siis on komitee seisukohal, et sellist direktiivi kohaldamisala laiendamist tuleks kohaldada kõigile projektidele, millel on oodatav mõju hinnatavatele keskkonnakaitseaspektidele, kusjuures tähelepanu tuleb pöörata proportsionaalsuse põhimõttele ja sellele, et projekti ettevalmistamise ja elluviimise eri etappidel tehtaks selget vahet.

1.8

Komitee toetab kodanike õigust teabe kättesaadavusele ja keskkonnamõju hindamise protsessis osalemisele. Samal ajal aga kutsub ta üles kujundama projektide keskkonnamõju hindamise menetluseeskirju nii, et vältida keskkonnamõju hindamise direktiivi sätete kuritarvitamist korruptsiooni eesmärgil ja ajakava ülemäärast ületamist. Komitee soovib, et kõigi asjaomaste osapoolte huvides tuleks kaebusi käsitleda mõistliku aja jooksul.

2.1

Direktiiviga 2011/92/EL, millega on ühtlustatud projektide keskkonnamõju hindamise põhimõtteid ja kehtestatud miinimumnõuded, toetatakse keskkonna ja inimeste tervise kõrgetasemelist kaitset.

2.2

Direktiivi 2011/92/EL on vaja muuta, et parandada keskkonnamõju hindamise menetluse kvaliteeti, ühtlustada menetluse eri etapid ning tugevdada sidusust ja sünergiat ELi muude õigusaktide ja meetmetega, samuti liikmesriikide väljatöötatud strateegiate ja meetmetega riikide pädevusse kuuluvates valdkondades.

2.3

Meetmed, mida võetakse keskkonnale avalduva olulise kahjuliku mõju vältimiseks, vähendamiseks ja võimaluse korral heastamiseks, peaksid aitama liidul vältida keskkonna kvaliteedi halvenemist ja bioloogilise mitmekesisuse hävimist kooskõlas konventsiooniga võetud kohustuste ning liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkide ja meetmetega aastani 2020.

2.4

Kliimamuutused kahjustavad jätkuvalt keskkonda ja ohustavad majanduse arengut. Seega tuleks suurendada liidu keskkonnaalast, sotsiaalset ja majanduslikku vastupanuvõimet, et kliimamuutustega kogu ELi territooriumil tõhusalt toime tulla. Kliimamuutustega kohanemise ja nende mõju vähendamise meetmeid tuleb võtta paljudes ELi õiguse valdkondades.

2.5

Direktiivi 2011/92/EL kohaldamisel tuleb tagada konkurentsil põhinev ettevõtluskeskkond eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, et toetada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu kooskõlas komisjoni teatises „Euroopa 2020. aastal – Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” seatud eesmärkidega.

2.6

Projekti keskkonnaaruanne, mille arendaja peab esitama, peaks sisaldama kavandatava projektiga seotud mõistlike alternatiivide hindamist, sealhulgas seda, kuidas praegune keskkonnaseisund tõenäoliselt muutub, kui projekti ei rakendata (alusstsenaarium); sel viisil on võimalik parandada hindamismenetluse kvaliteeti ning võtta keskkonnaküsimusi arvesse projekti kavandamise varajases etapis.

2.7

Läbipaistvuse ja vastutustundlikkuse tagamiseks tuleks pädevalt asutuselt nõuda, et ta põhjendaks teatavale projektile teostusloa andmist ning märgiks ära, et ta on arvesse võtnud läbiviidud konsultatsioonide tulemusi ja asjaomast kogutud teavet.

2.8

Selleks et tõhustada otsuste langetamist ja suurendada õiguskindlust tuleks kehtestada tähtajad projekti mõju hindamise eri etappide jaoks, võttes muu hulgas arvesse kavandatava projekti laadi, keerukust, asukohta ja mahtu. Sellised tähtajad ei tohiks mingil juhul kaasa tuua mööndusi keskkonnakaitse kõrgete standardite järgmisel – eelkõige muudest ELi keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate keskkonnakaitse kõrgete standardite järgmisel – ning vähendada üldsuse tõhusat osalemist ja õiguskaitse kättesaadavust.

3.1

Komitee avaldab heameelt, et keskkonnamõju hindamise mõiste on aidanud parandada keskkonnaseisundit liikmesriikides ja ELis tervikuna. See mõiste on ELi ja liikmesriikide keskkonnapoliitika ja õigussüsteemi valdkonnaülene vahend, mis on selle poliitika õigusraamistiku praktiline kehastus.

3.2

Komisjoni ettepanek projektide keskkonnamõju hindamise süsteemi täiendavaks parandamiseks tugineb ulatuslikul kogemusel, mida on 27 aasta jooksul alates esimese direktiivi vastuvõtmisest (1) keskkonnamõju hindamisega saadud. Viidi läbi ka avalik konsultatsioon, mille tulemusi kasutati keskkonnamõju hindamise kodifitseeritud direktiivi 2011/92/EL (2) sätete kohta esitatud muutuste ja kohanduste sõnastamisel, et kõrvaldada puudused, kajastada käimasolevaid keskkonnaalaseid ja sotsiaal-majanduslikke muutusi ja olemasolevaid probleeme ning viia need kooskõlla aruka reguleerimise põhimõtetega.

3.3

Projekti keskkonnamõju kohta õigete otsuste tegemine sõltub suurel määral keskkonnamõju hindamise dokumentides kasutatud teabe kvaliteedist ning keskkonnamõju hindamise protsessi kvaliteedist. Kvaliteet tuleks objektiivselt määratleda ja kvaliteedinõuded tuleks määratleda kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, s.t. vastavalt sellele, milline peaks olema plaani kinnitamise etapis kättesaadava teabe kvaliteet ja hulk. Lisaks teabe kvaliteedile ja sõltumatusele tuleks menetluse haldajatelt (eriti lubasid andvatelt asutustelt) nõuda piisavat ja pidevalt paranevat pädevust. Komitee rõhutab, et oleks soovitav määratleda tingimused, mille puhul kodanikud võivad nõuda uut hindamist.

3.4

Ei ole olemas üldist käsitusviisi, mida saaks kõikjal kasutada. Kuna see sõltub iga esitatud projekti ja selle keskkonna konkreetsest vastastikusest mõjust tuleb täiustada põhiprintsiipe, mis tagavad kvaliteetsemad andmed alusteabe koostamiseks ning võimaliku mõju, alternatiivsete võimaluste ja andmete üldise kvaliteedi hindamiseks. Keskkonnamõju hindamise menetluste tõhususes on suur roll paindlikkusel nõuete proportsionaalsuse osas. See põhimõte on ka hädavajalik eeltingimus selleks, et parandada sidusust ELi muude õigusaktidega ja lihtsustada menetluse juhtimist, et vähendada ebavajalikku bürokraatiat.

3.5

Rakendamise tugevdamine peaks olema prioriteet ja selles tuleks juhinduda ühtsest Euroopa raamistikust. See raamistik peaks siiski pakkuma vajalikku paindlikkust ja seda tuleks kohandada, eelkõige konkreetsetele kohalikele ja piirkondlikele tervise ja keskkonnakaitse vajadustele. Samas projektide piiriülese mõju hindamisel peab see raamistik olema hästi määratletud ja piisavalt arusaadav, et sellesse ei sekkuks huvid, mis ei ole õiguspärased.

3.6

Kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi hindamiste jaoks on vaja juurdepääsu kvaliteetsetele andmetele strateegilisel tasandil, et paigutada projektipõhised hinnangud konteksti. Vastutust selliste andmete kogumise ja nende kättesaadavaks tegemise eest hindamisprotsessi jaoks kõigile sektoritele peavad kandma riigiasutused.

3.7

Komiteel on hea meel, et komisjon kaalus keskkonnamõju hindamise direktiivi ettevalmistavas etapis mitmesuguseid alternatiive vajalike muutuste tegemiseks ja et ettepanek, mis pärast põhjalikku analüüsi koostati, tugineb alternatiivil, mille puhul mõjuhinnangu järgi on majanduslikud kulud keskkonnatuluga proportsionaalsed.. Samas on komitee arvates siiski esmatähtis juhtida tähelepanu sellele, et VKEde puhul võivad seonduvad kulud (rahaline ja eelkõige ajaline kulu) takistada projekte, eelkõige kehtib see nõude puhul esitada alternatiive, mis võib projektile lausa saatuslikuks osutuda.

3.8

Keskkonnamõju hindamise direktiivi tuleks kohaldada paindlikult ja proportsionaalselt, nii et nende projektide puhul, mille teadaolev või eelnevalt kindlaks tehtud keskkonnamõju on väike, saaks keskkonna- ja ehitusloamenetlusi kombineerida, et vältida projektide heakskiitmismenetluse kõikidel etappidel tarbetult pikki viivitusi. See soovitus on seda tungivam nüüd, kui on heakskiitmisel üleeuroopalised võrgustikud, mis on esmatähtsad elektri- ja gaasituru integreerimiseks ja transporditaristu arendamiseks.

4.1

Komiteel on väga hea meel komisjoni kavatsuse üle parandada keskkonnamõju hindamise direktiivi kavandatud läbivaatamisega ELi õigusaktide sidusust, mille jaoks piiritletakse vajadusel põhimõistete määratlust. Samas peaksid arendaja ja pädev asutus iga konkreetse projekti puhul proportsionaalsuse põhimõtte alusel kokku leppima keskkonnamõju hindamisel nõutava asjakohase teabe loetelus ja valikukriteeriumites, mida hakatakse hindama.

4.2

Komiteel on hea meel ka ettepaneku üle täpsustada direktiiviga nõutud peamiste etappide ajalisi piire (avalikud konsultatsioonid, sõelumisotsus ja keskkonnamõju hindamise lõplik otsus) ning kehtestada ühtse kontaktpunkti süsteem, millega tagatakse keskkonnamõju hindamise kooskõla või koostoime keskkonnaalase hindamisega. Kuid siiski on ebakonstruktiivne lubada pädeval asutusel kohustusliku sõelumise läbiviimiseks vajalikku tavapärast kolmekuulist tähtaega veel kolme kuu võrra pikendada. Protsessi kõikjal ELis ühtlustamine on lihtsalt esmatähtis ja pädevale asutusele tulemuste esitamiseks kõige rohkem 3+1 kuulise tähtaja seadmine on täiesti piisav.

4.3

Komitee toetab ettepanekut, et hädaolukorras, juhul kui see on vajalik ja põhjendatud, tuleks liikmesriikidel lubada keskkonnamõju hinnangut mitte kasutada. Komitee kiidab ka komisjoni tööd läbipaistvuse ja vastutustundlikkuse parandamiseks ning pädevatele asutustele esitatud nõuet oma (kas positiivset või negatiivset) otsust konkreetse projekti puhul korralikult põhjendada.

4.4

Komitee avaldab heameelt selle üle, mida komisjon on teinud keskkonnamõju hindamise protsessis osalejate õiguskindluse parandamiseks. Sellegipoolest on komitee veendunud, et kui seda soovitakse saavutada, siis tuleb vastu võtta siduvad ajapiirangud mitte ainult keskkonnamõju hindamise protsessi iga etapi, vaid ka kogu protsessi lõpuleviimise ja esitatud projekti kohta otsuse tegemise jaoks. Eriti oluline on vähenda keskkonnamõju hindamise protsessi osade kuritarvitamise ohtu, mistõttu otsustega viivitatakse ülemääraselt, vähendades sellega protsessi osalejate õiguskindlust.

4.5

Komitee soovitab olla väga ettevaatlik alternatiivide kasutamisel – teema, mille üle on korduvalt paljudes kohtades arutletud. Alusstsenaariumi taga on kindlasti põhjendus ja loogika, eriti taaselustamisesse investeerimisel. Alternatiivide arv ja see, kui detailselt neid kavandatakse, peaks vastama projekti ulatusele ja laadile ning selles tuleks pädeva asutusega eelnevalt kokku leppida.

4.6

Konkreetsed valdkonnad, kus rakendamist on vaja tõhustada, hõlmavad järgmist:

4.7

Teine probleem on seirenõue. Komitee leiab, et keskkonnamõju hindamise otsuses tuleks nõuda seiret ainult põhjendatud juhtudel ja ainult artikli 8 lõike 2 kavandatud muudatusettepanekuga kooskõlas projekti ehitusetappi peamiselt mõjutavate tegurite jälgimiseks täiesti vajamineval määral. Kehtivas IPPC-õigusaktis sätestatakse seirenõuded projekti või rajatise on käivitamise ajaks ja need sätted jäävad kehtima ka nt tööstusheite direktiivis.

4.8

Mis puutub ettepanekusse lisada säte keskkonnamõju hindamise uute probleemidega kohandamise kohta, siis on komitee seisukohal, et sellist direktiivi kohaldamisala laiendamist tuleks kohaldada kõigile projektidele, millel on oodatav mõju hinnatavatele keskkonnakaitse aspektidele. Komitee soovitab arvesse võtta järgmisi aspekte.

4.8.1

Bioloogilise mitmekesisuse kaitse osas tuleks projekti mõju hinnata niihästi vaid siis, kui mõju on piirkondlik, kui ka siis, kui mõju ilmneb kohalikul tasandil. Eri keskkonnaaspekte kaitstakse küll ka muude õiguslike vahenditega (nt rahvuspargid, looduskaitsealad, NATURA 2000 alad jmt), kuid on selge vajadus suurema ulatusega hindamismenetluse järele, nagu näiteks keskkonnamõju hindamine, mida juhitakse nii riiklike kui ELi tasandi sätete kaudu.

4.8.2

Kliimamuutused on üleilmne nähtus, mis mõjutab kohalikku tasandit ja mis nõuab kohaliku tasandi meetmeid. Projektide hindamine kliimamuutustele avaldatava üleilmse mõju vaatepunktist ja kliimamuutustega tegelemine on suur väljakutse. Sel juhul tuleb kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet ning riiklikul ja kohalikul tasandil tuleb anda juhiseid. Seetõttu tuleks kliimakaitse valdkonna puhul hinnangus keskenduda sellele, millist otsest mõju avaldab projekt tegelikult kohalikule kliimale (maakasutus, veevarud jmt) ja milline on projekti mõju piirkondlikul tasandil. Komitee pöörab tähelepanu ka kliimamuutuste oodatava (kohaliku, piirkondliku ja üleilmse) mõju leevendamise potentsiaali hindamise küsimusele.

4.8.3

Sellega seoses juhib komitee tähelepanu asjaolule, et konkreetse projekti ülemaailmsetele kliimamuutustele avaldatava mõju hindamiseks kavandatud kriteerium – kasvuhoonegaaside heitekogused – ei ole piisav. Seetõttu kutsub ta üles juhendama selle aspekti rakendamist ning lisama kavade ja programmide keskkonnamõju strateegilise hindamise etappi ka kliimamuutustele avaldatava mõju hindamise.

4.8.4

Katastroofiohu hindamisel ei tohiks keskenduda täiesti hüpoteetilistele juhtudele või nende hüpoteetilistele kombinatsioonidele. Seda laadi hinnang, milles peetakse kinni proportsionaalsuse põhimõttest, ei ole iseenesest uus nõue, arvestades et see puudutab ikka potentsiaalselt prognoositavaid looduskatastroofe (üleujutused, ulatuslikud tulekahjud, maavärinad jne).

4.8.5

Komitee leiab, et (loodus)varade kasutamise hindamine on keskkonnamõju hindamises teostusloa andmise menetluse etapis vajalik. Loodusvarade kokkuhoidlik kasutamine on kahtlemata iga projekti lahutamatu majanduslik põhimõte, kui seda soovitakse ellu viia, kuid bioloogilise mitmekesisuse vähenemine näitab, et peale selle on vaja ka proaktiivseid meetmeid. Sellise hindamise kohta ei ole keskkonnamõju hindamise etapis siiski piisavalt teavet. Keskkonnamõju hindamise selle aspekti üle otsustamiseks on vaja juhiseid ja teabe kogumist. Tooraine, loodusvarade ja energia tarbimist hinnatakse küll tootmisse tehtava investeerimise juures tööstusheite direktiivi järgi integreeritud loamenetluses, kuid seal ei ole käsitletud bioloogilise mitmekesisuse vähenemist.

4.9

Komitee toetab kodanike õigust teabe kättesaadavusele ja keskkonnamõju hindamise protsessides osalemisele. Samal ajal aga kutsub ta üles kujundama projektide keskkonnamõju hindamise menetluseeskirju nii, et vältida keskkonnamõju hindamise direktiivi sätete kuritarvitamist korruptsiooni eesmärgil ja ajakava ülemäärast ületamist. Otsuse esitamiseks ette nähtud 27 kuuline tähtaeg on lihtsalt vastuvõetamatu, kuna see muudaks ELi uuteks investeeringuteks sobimatuks majandusalaks.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/41

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab asjakohaseks ja pakiliseks tagada süvamereliikide jätkusuutlikkus ja merepõhja kaitse. Selle probleemi keerukuse tõttu tuleb leida lahendus, mis toetub täielikele andmetele ja põhjalikule teaduslikule analüüsile. Tuleb kasutada ettevaatusprintsiipi, et vältida selliste püügivahendite kasutamist, mille täielik mõju ei ole teada ja mis võivad tekitada pikaajalist kahju.

1.2

Lisaks leiab komitee, et mis tahes muudatuste tegemisel kõnealuses kalapüügis tuleb arvestada nii keskkonnaalase kui ka sotsiaal-majandusliku jätkusuutlikkusega, sest sellest püügist sõltub suur hulk töökohti nii merel kui ka maal ning lõppkokkuvõttes rannaäärsete kogukondade elujõulisus. Asjakohaste kalapüügi kontrollimeetmete väljatöötamisel ning nende ühisel rakendamisel ja jõustamisel tuleb konsulteerida ja läbi rääkida kõigi sidusrühmadega.

1.3

Kalapüügilubade tühistamist sätestav artikkel, mis asub praegu kontrolli käsitlevas peatükis, tuleks lisada pigem kalapüügilubasid käsitlevasse peatükki. Komitee hinnangul suurendaks see ettepaneku sidusust ja kaotaks võimaliku segaduse selles artiklis nimetatud teaduslike vaatlejate rolli osas, keda mingil juhul ei tohi käsitada kontrollijatena.

1.4

Komitee rõhutab taas, et selles valdkonnas võetavad mis tahes meetmed peavad toetuma selliste teadusuuringute tulemustele, mis on seni andnud parimaid tulemusi.

2.1

Ühise kalanduspoliitika reform, mille Euroopa Komisjon algatas (1) 2009. aastal rohelise raamatu (2) avaldamisega, hõlmab ka teisi muudatusi määrustes, millega arendatakse ühist kalanduspoliitikat konkreetsetes piirkondades ja/või konkreetsete liikide osas. Sellesse konteksti sobitub ka käesoleva arvamuse teemaks olev ettepanek. Teatud määral võib see kujutada endast Kirde-Atlandi süvamerepüügile samade muudatuste kehtestamist, mis tuleb üldisemalt kehtestada ühisele kalanduspoliitikale, sealhulgas eelkõige säästvuse põhimõte ja püügitegevuse toetumine teadusuuringutele.

2.2

Uue ettepanekuga muudetakse nõukogu 20. detsembri määrust (EÜ) nr 2371/2002, et ellu viia ÜRO Peaassamblee vastu võetud resolutsioonid nr 61/105 ja 64/72, milles kutsutakse ELi liikmesriike ja piirkondlikke kalandusorganisatsioone üles võtma meetmeid, mis tagavad ohualdiste süvamereökosüsteemide kaitse püügitegevusest tuleneda võiva igasuguse kahjuliku mõju eest, nii et mis tahes tegevuse puhul kasutataks kalavarusid vastutustundlikult. Lisaks tunnistab komisjon vajadust parandada osa puudustest, mida on märgatud kehtiva määruse kohaldamisel selle kehtivusajal.

2.3

Arvestades probleeme, mida määruse (EÜ) nr 2371/2002 kohaldamisel on praktikas märgatud, on komisjon vahepeal avaldanud eeskirju, mis määruse sisu teatud määral kohandasid.

2.4

Selles osas võib välja tuua 29. jaanuari 2007. aasta teatise, milles viidatakse süvamere kalavarudele ning kindlaks määratud lubatud kogupüügi ja tegeliku püügi vahelisele erinevusele, märkides, et osaliselt tuleneb see heade teaduslike alusandmete puudumisest nii määruses loetletud liikide kohta kui ka Kirde-Atlandil tegutsevate kalalaevade tegeliku püügivõimsuse kohta. Nende kvoodid määrati kindlaks enne kõnealuse määruse koostamist. Samuti peeti vajalikuks jälgida ja kontrollida kõnealust kalapüüki VMS-süsteemi (laevade satelliitseire) abil.

2.5

Määruses (EÜ) nr 199/2008, millega luuakse kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitlev ühenduse raamistik, võeti teatud määral arvesse komisjoni ettepanekuid kehtestada ühenduse programm, mis viiks ellu soovi hallata ja kontrollida kalapüüki teaduslikel alustel.

2.6

Lõpetuseks viitab komitee määrusele (EL) nr 1262/2012, millega kehtestati 2013. ja 2014. aastaks ELi laevadele püügivõimalused seoses teatavate süvamere kalavarudega, täites nii kohustuse koostada kaheaastased kalanduskavad. Selles määratakse kindlaks lubatud kogupüük ja selle jaotus, mis on veelgi olulisem.

3.1

Kõigepealt tunnistatakse, et saadud on ebarahuldavaid tulemusi seoses eesmärkidega, mida püütakse saavutada määrusega (EÜ) nr 2347/2002, eelkõige järgmistes küsimustes:

3.2

Komitee leiab, et selles valdkonnas alates 2003. aastast, kui jõustus kõnealune määrus, kehtestatud suuniste paljusus on tekitanud kalalaevadele nii keskkonnaalast kui ka majanduslikku kahju. Seepärast ja uue ettepaneku üle peetava arutelu üldpõhimõttena tuleb püüelda lihtsustamise, regulatiivse stabiilsuse ning liikmesriikidele ja asjaomastele majandus- ja sotsiaalpartneritele õiguskindluse tagamise poole.

3.3

Süvamere kalavarusid võidakse püüda nii sihtliikidena kui ka muu püügi kaaspüügina. Kõnealuse ettepaneku peamine eesmärk on tagada süvamere kalavarude võimalikult säästev kasutamine, vähendades selle püügiviisi keskkonnamõju, ning täiustada teaduslikuks hinnanguks vajalikku andmebaasi. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestatakse rida meetmeid, mis on järgmised.

3.4.1

Üldreeglina kehtestatakse, et püügivõimalused määratakse kindlaks liikide kasutamise sellisel tasemel, mis on kooskõlas maksimaalse jätkusuutliku saagikusega. Selle säästva kasutamise saavutamiseks võetakse mitmeid meetmeid. Esiteks kehtestatakse kalapüügilubade süsteem, mille puhul iga kalalaev peab oma sihtliigina määrama kindlaks ühe liigi või mitu liiki, mis esinevad kehtestatud loeteludes. Komitee märgib, et kõnealuse ettepaneku loetelud, mis lähtuvad Kirde-Atlandi kalanduskomisjonis (NEAFC) saavutatud kokkulepetest, on praegu kehtivatest loeteludest pikemad, hõlmates liike, mis kehtivas süvamereliike käsitlevas määruses ei esine. Teiseks rõhutatakse teadusteabe tähtsust, kuigi tuleb mainida, et suuremas osas liikmesriikidest on olemas teadusasutused, mis on teinud eeskujulikku tööd, mille põhjal saab ellu viia säästvat kalandust.

3.4.2

Süvamerepüügi kohustuslik eeltingimus on kalapüügiloa omamine, kusjuures pärast kahe aasta pikkust üleminekuaega keelustatakse sellised praegu kasutatavad püügivahendid nagu põhjatraal ja põhja kinnitatud nakkevõrgud. Laevad, mille sihtliigid on teised, võivad neil aladel püüda kalapüügiloa alusel, milles on kirjas kaaspüügina (kuni teatud piirkoguseni) püütavad süvamereliigid.

3.4.3

Praegu saab mõnda liiki (näiteks megrim ja norra salehomaar) tasuvalt püüda vaid traaliga. Selle keelustamine väga lühikese tähtajaga, ilma et huvitatud osapooltega oleks läbi räägitud, võib põhjustada majanduslikku kahju ja töökohtade kadu selles sektoris. Komitee leiab, et paremad teaduslikult põhjendatud teadmised ja nende liikide kontrollitud püük koos teiste tehniliste ja tugimeetmetega võimaldaksid nende liikide säästvat kasutust nii keskkonnaalasest, sotsiaalsest kui ka majanduslikust vaatepunktist. Seepärast tuleks toetada uute püügivahendite ja selliste tehniliste lahenduste levitamist, mis võimaldavad asendada praeguse põhjatraali teiste süvamere kalastusmeetoditega.

3.5.1

See kriteerium läbib pideva joonena kogu ühist kalanduspoliitikat. Teaduslikult põhjendatud teadmisteta merekeskkonna ja mereelupaikade kohta ei saa määrata kindlaks kasutamistaset, mis on kooskõlas nende säästva kasutusega. Kalavarude majandamine peab toimuma tasemel, mis on kooskõlas maksimaalse jätkusuutliku saagikusega.

3.5.2

Komitee märkis juba rohelist raamatut käsitlenud arvamuses ja ka hilisemates sellekohastes arvamustes, et on vaja parandada teaduslikult põhjendatud teadmisi merekeskkonnast ja varude seisukorrast, tehes ettepaneku, et uurimistööd ja andmete kogumist koordineeriksid piirkondlikud kalandusorganisatsioonid.

3.5.3

Komitee kordab taas ettepanekut, mille ta tegi ühise kalanduspoliitika rahastamist käsitlevas arvamuses (3) ja mille kohaselt peaksid sellist tegevust ellu viima sõltumatud teadusasutused koos kalurite või kaluriorganisatsioonidega. Samuti rõhutab komitee taas vajadust elukestva õppe järele, et edendada inimkapitali ja eelkõige suunata noorteadlasi merevaldkonna poole.

3.6.1

Püügivõimalused, mida praegu võidakse kindlaks määrata kas püügikoormuse piirangutena või püügipiirangutena, määratakse ettepaneku järgi tulevikus kindlaks vaid püügikoormuse piirangutena. Komitee kordab siinkohal oma seisukohta, et mis tahes piirang peab olema teaduslikult põhjendatud.

3.6.2

Liikmesriigid peavad kehtestama meetmed, et ära hoida püügivõimsuse ja ohualdiste liikide kaaspüügi kasvu ning vältida tagasiheidet.

3.6.3

Selleks et ära hoida kvootide või püügikoormuse piirangute tingimustes töötavate ELi kalurite diskrimineerivat kohtlemist võrreldes teistest riikidest pärit konkurentidega, kelle püügile ei ole piire seatud, kutsub komitee komisjoni üles tegema pidevalt jõupingutusi kõiki osapooli kohustavate, kalavarude kaitset käsitlevate piirkondlike kokkulepete sõlmimiseks.

4.1

Komitee nõustub komisjoniga ettepaneku järgmistes punktides:

4.2

Lisaks tunnistab komitee, et põhjatraal võib kujutada endast ohtu mitte ainult süvamereliikidele, vaid ka ohualdiste piirkondade merepõhjale. Siiski ei tohi seda püügivahendit kõige kurja juureks pidada, sest nõuetekohaselt kasutades on see ainus vahend, mis võimaldab kasutada teisi kalavarusid, kahjustamata sealjuures nende jätkusuutlikkust. Komitee teeb ettepaneku sätestada teaduslikud kriteeriumid traali kasutuspiiride kindlaksmääramiseks.

4.3

Lõpetuseks leiab komitee, et ettepanekuga astutakse samm õiges suunas, kuid tuleb leida piisav tasakaal ohualdiste elupaikade ja liikide kaitse ning kalavarude säästva kasutuse vahel majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonnaalasest vaatepunktist. Seepärast leiab komitee, et merepõhja püügivahendite (traal ja nakkevõrgud) keelustamine võib olla ebaproportsionaalne, kui ei võeta arvesse teadushinnanguid.

4.4

Komitee teeb ettepaneku, et alternatiivina nende püügivahendite keelustamisele järgitaks ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni avamerel süvamerekalapüügi korraldamise rahvusvahelisi suuniseid, mille kohaldamisele on ÜRO andnud positiivse hinnangu nii rahvusvahelisel areenil kui ka eelkõige kogu Euroopa Liidus. Samuti väljendab komitee heameelt, et komisjon tunnistab vajadust toetada rahaliselt kalapüügivahendite väljavahetamist ja laevameeskondade koolitamist. See toetus peaks olema kooskõlas Euroopas valitseva majandus- ja sotsiaalkriisi tingimustega.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/44

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab üldiste majanduspoliitiliste suuniste kehtestamist euroala riikidele, mis loob ühtse kooskõlastatud raamistiku vajaliku süvendatud integratsiooni ning parema ja tõhusama kooskõlastamise jaoks.

1.2

Lisaks toetab komitee soovituste riigipõhist sõnastamist ja rakendamise hindamist. Nii on võimalik arvesse võtta erinevusi majandussuutlikkuses ja riigiti erinevaid kriisi põhjuseid.

1.3

Komitee sooviks siiski kasutada majanduspoliitika üldsuuniste rakendamise kohta esitatud soovitust võimalusena viidata majanduspoliitilise käsituse reformimise vajadusele, eelkõige seoses 2014. aastal oodatava suuniste läbivaatamisega. Komitee arvates ei ole valitsev makromajanduslike poliitikameetmete kombinatsioon tasakaalus, sest selles jäetakse tähelepanuta nõudluse ja õiglase jaotuse tähtsus. Mõningad reformipüüdlused näitavad märke finantsturgude stabiliseerumisest, mis peaks praeguses majanduspoliitika suunas lubama panna rohkem rõhku kasvupoliitikatele ja töökohtade loomisele. Sellest hoolimata ei ole pangandussektori ja finantsturgude toimimisvõime veel täielikult taastunud. Teisest küljest ei võimalda kokkuhoiupoliitika ka usaldusväärset ekspansiivset poliitikat riigivõla ja töötuse vähendamiseks. Vastupidi – kriis on teravnenud – selle asemel et kriisist väljuda, sattus euroala säästmise kaudu W-kujulisse majanduslangusesse, millel on mitte ainult kaugeleulatuvad majanduslikud, vaid eelkõige ka sotsiaalsed tagajärjed. Nende sotsiaalsete tagajärgede tähelepanuta jätmine kujutab endast pikas perspektiivis veelgi suuremat ohtu Euroopa majanduse kasvule.

1.4

Siseriikliku poliitika stabiliseerimismeetmed on määratud nurjumisele, kui neid kahjustavad arengud finantsturgudel ja spekulatsioon. Seepärast nõuab komitee G20 tasandil koordineeritud finantsturgude rangemat reguleerimist, kaasates sellesse varipangandussüsteemi, ning finantssüsteemi ümberkorraldamist, viies selle taas kooskõlla reaalmajanduse vajadustega. Komitee nõuab Euroopas reaalmajanduse uuendamist, tänu millele oleks spekulatiivsete motiivide asemel kesksel kohal taas ettevõtlustegevus.

1.5

Usaldusväärne solidaarne turvavõrk, mis tugineb saavutatud usalduse kindlale vundamendile, võiks tagada, et raskustes riikide vastased spekulatsioonid näivad perspektiivitud, ja seega vähendada nende rahastamiskulusid. Rahastamiskulude vähenemisele kriisiriikides võivad kaasa aidata ka ühised Euroopa võlakirjad ja sõltuvuse vähendamine reitinguagentuuridest.

1.6

Meetmeid riigi rahanduse vältimatuks konsolideerimiseks, milleks on mitmeid põhjuseid, näiteks panganduse toetamise kulud ja majanduse elavdamise meetmed ning mõnes riigis kinnisvara- ja ehitusmulli lõhkemine, tuleb läbi viia eri kiirusel ja seega vajavad nad ulatuslikumat ja paindlikumat ajakava. Lisaks tuleb nende puhul arvesse võtta nõudluse mõju ja need tuleb kooskõlastada strateegia „Euroopa 2020” sotsiaal- ja tööhõivepoliitika eesmärkidega. Majanduskasv ja tööhõive on õnnestunud konsolideerimise kesksed tegurid. Väike eelarvepuudujääk on eelkõige kogu majanduse soodsa arengu ja kindla valitsemise tulemus ja mitte selle eeldus.

1.7

Jätkusuutlik eelarve konsolideerimine peab olema tasakaalustatud, pöörates ühest küljest tähelepanu pakkumise ja nõudluse mõjude tasakaalule ning arvestades teisest küljest ühteviisi eelarve kulude ja tulude poolt. Komitee rõhutab, et integreeritud eelarveraamistik (fiskaalliit) ei puuduta ainult riigi kulutusi, vaid hõlmab ka riigi tulusid. Komitee nõuab mitte ainult kulu, vaid ka maksusüsteemide üldist ülevaatamist, võttes arvesse õiglast jaotust. Komitee viitab mitmetele võimalikele meetmetele maksutulude suurendamiseks, et tagada sotsiaalsüsteemide rahastamine soovitud tasemel ja tuleviku suunatud avaliku sektori investeeringud. Soovitav oleks ka maksustamisbaasi ja -süsteemide ühtlustamine ELis valitsevate eri majandussüsteemide põhjaliku analüüsi alusel. Seeläbi saaks vältida liidusiseseid konkurentsimoonutusi, selle asemel et maksude alandamise võidujooksu kaudu jätkuvalt soodustada riigitulude kahanemist.

1.8

Komitee kutsub üles hindama ümber eelarve multiplikaatoreid oluliste rahvusvaheliste uuringute valguses, mis näitavad, et majanduslanguse ajal on eelarvekordajate kahjulik mõju majanduskasvule ja tööhõivele märkimisväärselt suurem, kui siiani arvati. Poliitika peaks saama rohkem kasu olukorrast, kus negatiivsed sissetuleku- ja tööhõivemultiplikaatorid on tulupoole meetmete puhul tavaliselt väiksemad kui kulukärbete puhul, eelkõige kui kõnealused tulupoole meetmed puudutavad väiksema tarbimisharjumusega rahvastikurühmi. See võib anda võimaluse luua töökohti ja nõudlust ümberjaotamise kaudu eelarvet mõjutamata, vabastades vahendid ekspansiivseteks meetmeteks, näiteks haridus- ja tööhõiveprogrammide jaoks ning investeeringuteks tööstusesse, teadusuuringutesse ja sotsiaalteenustesse. See omakorda aitab kaasa ettevõtjate ja tarbijate kindluse hädavajalikule suurendamisele.

1.9

Eelkõige ülejäägiga riikides oleks niisuguste ekspansiivsete meetmega võimalik edendada ka importi. Selliste meetmete kooskõlastamine kogu ELis oleks veel palju tõhusam, kuna impordimäär euroalas tervikuna (seega kolmandate riikidega võrreldes) on oluliselt madalam kui iga üksiku rahvamajanduse jaoks eraldi.

1.10

Vajaliku sümmeetria saavutamiseks nõutakse ülejäägiga riikidelt, et need kasutaksid välismajanduse tasakaalustamatuse vähendamisel oma eksporditulu laia elanikkonna heaolu parandamise eesmärgil. Selline riigisisese nõudluse suurendamine aitaks vähendada ka nende impordi puudujääke.

1.11

Makromajanduslike poliitikameetmete kombinatsiooni nõutud ümberkorraldamise kõrval võivad nõudlust ja majandussuutlikkust suurendada ka sotsiaalselt vastuvõetavad struktuurireformid.

1.12

Välismajanduse tasakaalustamatuse vähendamisel ei ole üldiselt eesmärgipärane keskenduda hindade konkurentsivõimele, mis on sageli seotud palgakärbete nõudmisega. Palgakasvu piiramisel ekspordi soodustamiseks kõigis euroala riikides samaaegselt ei ole mitte ainult tõsised tagajärjed ümberjaotamise seisukohast, vaid see vähendab ka üldist nõudlust ja toob kaasa allakäiguspiraali, milles kaotavad kõik riigid.

1.13

Komitee kordab oma üleskutset palgapoliitika osas, milles kasutatakse ära tootlikkuse potentsiaal, ja lükkab täiesti vastuvõetamatuna tagasi riiklikud nõuded ja sekkumise autonoomsesse kollektiivlepingupoliitikasse.

1.14

Teised, sageli palkadest olulisemad kuluelemendid jäävad enamasti tähelepanuta. Samuti jääb seejuures tähelepanuta hindadega sidumata tegurite tähtsus konkurentsivõime jaoks. Euroopa on aga üleilmses konkurentsis edukas vaid kvaliteetse väärtusloome peatee-strateegia (high road strategy) kaudu. Kõrvaltee-strateegia (low road strategy), mis seisneb kulude alandamise võidujooksus teiste maailma piirkondadega, oleks määratud nurjumisele.

1.15

Kokkuvõttes on Euroopa sotsiaalmudel sotsiaalkindlustussüsteemi automaatsete stabilisaatorite kaudu soodustanud kriisi ohjamist, toetades nõudlust ja usaldust. Selle süsteemi piiramine peidab endas ohtu langeda sügavasse depressiooni nagu eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel.

1.16

Komitee toetab üldiselt sotsiaalpartnerite rolli suurendamist riigi ja Euroopa tasandil ning palgapoliitika üleeuroopalise kooskõlastamise suurendamist, näiteks makromajandusliku dialoogi tõhustamise kaudu, mis tuleks ellu kutsuda ka euroalas. Suuniste uuestisõnastamisel tuleks arvesse võtta, et toimiva sotsiaalpartnerlusega riigid suutsid kriisi tagajärgi paremini leevendada kui teised riigid.

1.17

Lisaks nõuab komitee veel kord sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonide võimalikult varast ja ulatuslikku kaasamist poliitika kujundamisse. Vajalikud muutused ja reformid on paljutõotavad ning aktsepteeritavad vaid siis, kui koormuse jaotamist peetakse õiglaseks.

1.18

Kokkuvõttes võib öelda: Euroopa vajab uut majanduskasvu mudelit, mida iseloomustavad võitlus vastuvõetamatu töötuse vastu, piisav mänguruum tuleviku- ning sotsiaal- ja keskkonnainvesteeringutele, millega luuakse majanduskasv ja nõudlus. Eelarvepoliitiliste ümberpaigutamiste ning piisava tulubaasi tagamise kaudu õiglast jaotust arvesse võttes tuleb tootlikkuse suurendamiseks ning nõudluse ja usalduse stabiliseerimiseks tugevdada sotsiaalsüsteeme. Sellise kasvumudeliga on võimalik jätkusuutlikult konsolideerida ka riigi rahandust.

2.1

Nõukogu 13. juuli 2010. aasta soovituses liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta kehtestati järgmised suunised, mis jäävad muutumatuks kuni 2014. aastani, et peatähelepanu saaks suunata rakendamisele:

—   1. suunis: riigi rahanduse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamine

—   2. suunis: makromajandusliku tasakaalu taastamine

—   3. suunis: tasakaalustamatuse vähendamine euroalal

—   4. suunis: teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamise optimeerimine, teadmiste kolmnurga tugevdamine ning digitaalmajanduse potentsiaali vallandamine

—   5. suunis: ressursitõhususe parandamine ja kasvuhoonegaaside vähendamine

—   6. suunis: ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna parandamine ning tööstusbaasi moderniseerimine ja arendamine, et tagada siseturu täielik toimimine.

2.2

Seoses sellega esitas komisjon 30. mail 2012 oma uusima soovituse nõukogu soovituseks euroalasse kuuluvate liikmesriikide majanduspoliitika üldsuuniste rakendamise kohta, mis sisaldab ajakohastatud soovitusi euroala majanduspoliitika üldise suuna teemal. Lisaks koostati Euroopa Liidu kõigi 27 liikmesriigi jaoks konkreetsed riigipõhised soovitused. 6. juulil 2012 võttis Euroopa Liidu Nõukogu asjaomased dokumendid vastu.

3.1

Komitee tervitab komisjoni jõupingutusi ühtse kooskõlastatud raamistiku nimel Euroopa majanduspoliitika hädavajalikuks paremaks koordineerimiseks. See on vältimatu, et saavutada taas püsiv kurss majanduskasvu ja tööhõive suunas. On oht, et tasakaalustamatuse vähendamise meetmed võivad küll olla kasulikud eraldi vaadeldava riigi jaoks, kuid avaldavad soovimatut mõju euroalale tervikuna.

3.2

Seetõttu on vajalik Euroopa käsitlemine tervikuna, Euroopa mentaliteet ja arusaam. Komitee jagab seega komisjoni seisukohta, et tõeline majanduspoliitiline koostöö vajab vähemalt eurorühmas süvendatud integratsiooni ning paremat ja tõhusamat kooskõlastamist. Seejuures tuleb arvesse võtta erinevusi liikmesriikide majandussuutlikkuses (SKP tase ja kasv, töötuse määrad ja suundumused, eelarvepuudujäägi ja võla suurus ja struktuur, teadus- ja arendustegevuse kulud, sotsiaalkulutused, jooksevkonto saldo, energiavarustus jne).

3.3

Aastast 2008 kestev kriis algas USAs ja laienes ülemaailmseks kriisiks. Selle tagajärjel sai selgeks, et rahaliidu ülesehitus toetus liiga tugevalt turujõududele ega reageeri asjakohaselt tasakaalustamatuse ohule. Nagu riigieelarvete areng euroalas tervikuna kuni 2008. aastani näitab, ei olnud eelarvedistsipliini puudumine üldiselt kriisi põhjus.

Võla/SKP suhe, % (allikas: AMECO 2012/11)

3.4

Euroalas tulenes eelarvepuudujääkide või võlataseme tõus üldiselt riigi vahendite massilisest kasutamisest finantssüsteemi päästmiseks ning nõudluse ja tööturu toetamiseks, mis oli kokku varisenud finantskriisi tõttu, (1) ning eelkõige tööhõive vähenemise tõttu vähenenud riigituludest. See aspekt on erilise tähtsusega majanduspoliitiliste strateegiate arengu jaoks, sest vale diagnoos toob kaasa vale ravi. Seetõttu tervitab komitee põhimõtteliselt suuniste rakendamise hindamisel riigipõhist diferentseerimist. Üks lähenemisviis kõigile ei sobi, sest ka kriisi põhjused on riikide lõikes väga erinevad.

3.5

Komitee soovib siiski kasutada võimalust rõhutada majanduspoliitilise käsituse reformimise vajadust. Reform ei hõlma mitte ainult iga-aastaseid kontrolle, vaid on väga oluline ka majanduspoliitiliste suuniste järgmise, 2014. aasta versiooni jaoks.

3.6

2012. aastal valitses Euroopas viiendat aastat kriis. Vahetult pärast praeguste suuniste kehtestamist arvestas Euroopa Komisjon oma 2010. aasta sügisprognoosis, et 2012. aastal kasvab SKP euroalas veel 1,6 % ja töötuse määr on 9,6 %. Tegelikult oli euroalas sel aastal majanduslangus ja töötuse määr tõusis 11 %-ni, mõnes riigis isegi ligikaudu 25 %-ni.

3.7

USA majandus seevastu kasvab – küll mõõdukalt, aga järjekindlalt – ligikaudu 2 %, saades tuge jätkuvalt tugevast ekspansiivsest rahapoliitikast ning valitsuse sotsiaal- ja fiskaalpoliitilisest kursist. Tarbimine, investeeringud ja tööstustoodang arenevad jõudsalt, nii et töötuse määr on tunduvalt madalam 2009. aasta oktoobri maksimumtasemest (2).

3.8

Kui 2008. aasta Euroopa majanduse elavdamise kavas, mida mõjutas veel oluliselt majanduse järsk langus pärast Lehman Brothersi kokkuvarisemist, tunnustati sisenõudluse aktiivse suurendamise ja turgude reguleerimise vajadust, pöördus majanduspoliitika taas kiiresti tagasi oma traditsioonilise suuna juurde. Muu hulgas komitee poolt korduvalt väljendatud hoiatust, et Euroopa peab kriisist väljuma ega tohi säästmise kaudu järgmisse kriisi sattuda, ei võetud kuulda – ja kardetud W-kujuline langus sai tegelikkuseks.

3.9

Esiteks on Euroopa majanduspoliitika läbikukkumine seotud finantsturgude ebaõnnestunud stabiliseerimisega. Pankade suur volatiilsus, suured hinnavahed ja ülemäära pikaajalised intressimäärad ning kõrge likviidsus näitavad, et finantssüsteemi toimimisvõime ei ole hoolimata esimestest olulistest sammudest pangandusliidu suunas ikka veel täielikult taastunud. Ettevõtjate ja tarbijate sellest tulenev ebakindlus takistab jätkuvalt majanduskasvu võimalusi.

3.10

Teiseks ei ole majanduspoliitikal õnnestunud võidelda puuduliku sise- ja välisnõudlusega. Liikmesriikide eelarvepoliitikale esitatavate nõuete märkimisväärne karmistamine ning liiga vara, liiga radikaalselt ja lisaks veel kõikides liikmesriikides samaaegselt toimunud pööre range eelarvepoliitika suunas nõrgendasid sisenõudluse kõiki olulisi komponente. Lisaks on endastmõistetav, et ka välisnõudlusest tulenevad majanduskasvu impulsid püsivad rangetes piirides, kui tähtsaimad kaubanduspartnerid – nimelt teised liikmesriigid – on samaaegselt säästukursil. Sisenõudluse pidurdumisele lisandub seega ekspordivõimaluste igakülgne vähenemine.

3.11

Praegune makromajanduslike poliitikameetmete kombinatsioon ei ole tasakaalus, sest selles jäetakse tähelepanuta nii nõudluse kui ka jaotuse aspektid. See on sama poliitika, mis viis juba Lissaboni strateegia läbikukkumiseni, kuna jättis tähelepanuta sisenõudluse puudumise olulistes suurtes liikmesriikides ja jaotuse kasvava ebaühtluse. See keskendub ühekülgselt eelarvepoliitika konsolideerimisele ja kulude vähendamise strateegiale, et suurendada hindade konkurentsivõimet. Komitee tervitab komisjoni nõudmist seoses majanduskasvu toetava eelarvekonsolideerimisega, mida rõhutatakse ka hilisemates komisjoni dokumentides ja 2013. aasta majanduskasvu analüüsis (3). See näib siiski eksisteerivat vaid paberil, sest empiirilised andmed ei tõenda seni selle rakendamist.

3.12

Euroopa tasandi majanduspoliitikal ei ole õnnestunud võtta meetmeid, mis võimaldavad usaldusväärse ekspansiivse kava raames samaaegselt vähendada riigivõlga ja töötust. Riiklike kulude märkimisväärsetel kärbetel, eelkõige sotsiaalvaldkonnas, ja suurt osa elanikkonnast mõjutavate maksude tõstmisel on hävitavad tagajärjed niigi juba kahanenud majandusele. Väheneb kasutada olev tulu ja seoses sellega ka tarbijanõudlus, tootmine ja tööhõive. Seetõttu pidurdab kokkuhoiupoliitika maksutulusid oluliselt rohkem, kui seda esialgu oletati, nagu on sunnitud tunnistama ka Rahvusvaheline Valuutafond oma viimases prognoosis (4). See teravdab majandussurutist veelgi, mille tagajärjeks on lõpuks veelgi suurem eelarvepuudujääk – nõiaring, mille lõppu ei ole veel näha. Suured majanduslikud ja sotsiaalsed kulud muutuvad seejuures tuntavaks drastiliselt kasvava tööpuuduse näol.

3.13

On endastmõistetav, et riikide rahanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks on vajalikud riigipõhised konsolideerimiskavad, tingituna eelkõige panganduse toetamise kuludest, majanduse elavdamise meetmetest ja mõnes riigis kinnisvara – ja ehitusmulli lõhkemisest. Siiski juhib komitee tähelepanu sellele, et riigivõla vähendamise kavad peavad olema vastavuses strateegias „Euroopa 2020” nimetatud majanduse elavdamise ning selle strateegia sotsiaal- ja tööhõivepoliitika eesmärkidega. Majanduskasv ja tööhõive on õnnestunud konsolideerimise kesksed tegurid, samas kui radikaalsed kokkuhoiumeetmed võivad lisaks tohutute sotsiaalsete probleemide põhjustamisele võlamäära isegi tõsta.

3.14

Isegi kui komitee keskendub selles arvamuses peaasjalikult makromajanduslike poliitikameetmete kombinatsiooni aspektidele, ei tohiks see vähendada struktuurireformide tähtsust. Sotsiaalselt vastuvõetavad struktuurireformid näiteks maksusüsteemi, energiavarustuse, halduse, hariduse, tervishoiu, elamumajanduse, transpordi ja pensionide valdkonnas peavad andma panuse nõudluse ja tulemuslikkuse suurendamisse, seejuures tuleb arvesse võtta erinevusi eri riikide konkurentsivõimes.

3.15

Ka regionaal- ja struktuuripoliitikas tuleb tähelepanu suunata tootlikkuse suurendamisele, et ajakohastada ja arendada jätkusuutlikku tööstusele ja teenustele tuginevat majandust. Üldiselt võib tõdeda, et riike, kelle kogumajandusest moodustas tööstussektor suurema osa, puudutas kriis vähem tõsiselt, mis annab tunnistust asjaomaste industrialiseerimisstrateegiate vajalikkusest.

3.16

Komitee soovib siiski laiendada mõiste „struktuurireform” valitsevat, enamasti mõnevõrra kitsendatud määratlust. Struktuurireforme nõudes tuleks arvesse võtta ka näiteks finantsturgude reguleerimise struktuuri, maksusüsteemide kooskõlastamise struktuuri ning riiklike kulude ja tulude struktuuri.

4.1.1

Komitee jagab komisjoni seisukohta, milles rõhutatakse finantssüsteemi stabiliseerimise ja sujuva toimimise tähtsust. Iga eduka kriisist väljumise ja selle vältimise põhieeldus on, et finantsturgude spekulatsioonid ei kahjustaks majanduspoliitika mänguruumi ega töötaks sellele vastu. Siit tuleneb vajadus luua selge ja tõhus järelevalvestruktuur ning reguleerida rangemalt finantsturge (kaasates sellesse varipangandussüsteemi), millest tuleneb suurem destabiliseerumise oht kui mis tahes konkurentsivõime puudumisest. Selleks et vältida eeskirjadest kõrvalehoidmist, tuleks vastavad sammud kooskõlastada G20 tasandil. Finantsturge tuleks vähendada mõistliku suuruseni. Need peavad jälle teenima reaalmajandust ega tohi sellega konkureerida (5).

4.1.2

Selleks et vähendada kriisiriikide spekulatsioonide tõttu kunstlikult kõrgeid rahastamiskulusid, tuleb ühest küljest püüelda erareitinguagentuuridest sõltuvuse vähendamise poole. Teisest küljest võiks usaldusväärne solidaarne turvavõrk, mis tugineb saavutatud usalduse kindlale vundamendile, tagada, et spekulatsioonid raskustes riikide vastu näiksid perspektiivitud ja need seega ära hoida. Äsja astuti mõned olulised sammud selles suunas (Euroopa Keskpanga hiljutine kava riigivõlakirjade ostmise kohta, Euroopa stabiilsusmehhanismi lõplik jõustumine ja täielik toimimine jne). Ka Euroopa ühised võlakirjad võivad sobivate raamtingimuste korral kaasa aidata kriisiriikide eelarveseisundi parandamisele (6).

4.1.3

Komitee viitab vajadusele kaotada seos kommertspankade ja riigivõla vahel. Lisaks tuleb finantsturgude killustatuse ja taasriigistamise suundumus selle sektori stabiliseerimise abil taas ümber pöörata. Ka pangandusliidu suunas tehtavate jõupingutuste aktiveerimine võiks koos krediidiasutuste maksevõime taastamise ja kriisilahenduse tõhusate vahenditega aidata kaasa stabiliseerimisele Euroopa ja riigi tasandil (7).

4.2.1

Jätkusuutlik eelarve konsolideerimine peab olema suunatud mitte ainult pakkumise ja nõudluse mõjude tasakaalu tagamisele, vaid looma ka tasakaalu eelarve kulude ja tulude vahel. Paljudes riikides lasub ka tööjõu teguril ebaproportsionaalne maksukoormus. Seetõttu oleks kohane mitte ainult kulu-, vaid kogu maksusüsteemi üldine ülevaatamine, kusjuures arvesse tuleb võtta eri liiki sissetulekute ja varade õiglase jaotuse küsimusi. Selleks tuleb nõuda asjakohast panust ka neilt, kes on finantsturgude hälvetest ja maksutuludega rahastatud pankade päästepakettidest enim kasu saanud.

4.2.2

Eelarve tulude poolel on hulk lähenemisviise maksubaasi vajalikuks tugevdamiseks: finantstehingumaks (nagu komitee on korduvalt nõudnud (8)), energia- ja keskkonnamaksud, maksuparadiiside kaotamine, (9) otsustav võitlus maksudest kõrvalehoidmise vastu, mahuka kapitali, kinnisvara ja pärandi maksustamine, pankade maksustamine väliskulude sisestamiseks (10), maksubaaside ja maksustamissüsteemide ühtlustamine liidusiseste konkurentsimoonutuste vältimiseks selle asemel, et jätkata senisel viisil riigitulude kahandamist maksude alandamise võidujooksu kaudu. Sageli jäetakse tähelepanuta, et integreeritud eelarveraamistik (fiskaalliit) hõlmab ka riigitulusid ega puuduta ainult riiklikke kulusid.

4.2.3

Mõningates liikmesriikides on vajalik ka maksukogumissüsteemide tõhususe märkimisväärne suurendamine.

4.2.4

Eelarve konsolideerimise traditsiooniline käsitusviis seisneb riigikulude kärpimises. Et kulukärped on paljulubavamad kui tulude suurendamine, jääb tõestamata dogmaks. Empiirilised kogemused kriisiriikides, näiteks Kreekas, tõestavad, et lootus niinimetatud mitte-Keynesi efektidele oli asjata. Põhjuseks on see, et kulukärbete puhul ei tõmmata ligi erasektori investeeringuid, mis põhinevad usaldusel, kui kokkuhoiupoliitika tõttu on sisenõudlus kogu rahaliidus madal. Lisaks mõjuvad kulukärped, näiteks sotsiaalsüsteemide või avalike teenuste puhul tavaliselt pärssivalt – nad suurendavad seeläbi ebaühtlast jaotust ja pidurdavad tarbimist. Ent olemas on ka mänguruum teatud mittetootlike kulude kärpeks, näiteks kaitsevaldkonnas.

4.2.5

Poliitika peaks saama rohkem kasu erinevate eelarvepoliitika meetmete tulu- ja tööhõivemultiplikaatorite märkimisväärsetest erinevustest. Maksustamismeetmete multiplikaatorid on peaaegu kõikides empiirilistes uuringutes väiksemad kui kulude poole meetmete multiplikatoorid. Riigitulude sihipärase suurendamise poliitika abil võiks seega vabastada need vahendid, mida tingimata vajatakse, näiteks eelkõige noorte tööhõiveprogrammide jaoks.

4.2.6

Selline ümberjaotamine, mis eelarvet ei mõjuta, looks vahetult töökohti ja nõudlust, koormamata seejuures riigieelarvet. Lisaks sisemajandusele avalduvale positiivsele mõjule annaksid sellised meetmed, eelkõige ülejäägiga riikide puhul, impordi soodustamise kaudu ekspansiivse impulsi ka kogu rahaliidule.

4.2.7

Selliste meetmete kooskõlastamine kogu ELis oleks veel palju tõhusam, kuna impordimäär euroalas tervikuna (seega kolmandate riikidega võrreldes) on oluliselt madalam kui iga üksiku rahvamajanduse jaoks eraldi.

4.3.1

Liikmesriigi tootlikkuse nõrkade külgede ning sellest tulenevate erasektori ja riiklike rahastamisprobleemide taustal on vajalik jooksevkonto ja selle komponentide arengu jälgimine, et tagada õigeaegne reageerimine või tegutsemine. Kaubandusbilansi tasakaalustamatuse vähendamisel tuleb aga silmas pidada sümmeetriat: ühe riigi eksport on teise riigi import. Järelikult ei saa tasakaalustamatuse vähendamine toimuda ainuüksi kahandamismeetmete abil puudujäägiga riikides, vaid ka ülejäägiga riikidelt nõutakse, et nad edendaks oma sisenõudluse suurendamise kaudu importi ja vähendaks nii oma impordi puudujääke.

4.3.2

Euroopa perspektiivist moodustab eelkõige energiavaldkond erandi, kus kõigil liikmesriikidel on de facto suured kaubandusbilansi puudujäägid (11). Euroopa siseturu ökoloogiline ümberkujundamine peaks Euroopa enda alternatiivsete energiaressursside kasutamise kaudu vähendama sõltuvust fossiilenergia impordist. Lisaks on lõunapoolsetel aladel võimalik päikeseenergia abil parandada ka Euroopa-siseseid kaubandussaldosid.

4.3.3

Väliskaubanduse puudujäägiga võitlemise puhul rõhutatakse enamasti liiga palju hindade konkurentsivõimet. Oleks ohtlik pöörata tähelepanu üksnes hindade konkurentsivõimele. Saksa mudel (palgakasvu piiramine ekspordi soodustamiseks või impordi pidurdamiseks) kui retsept samaaegselt kõigi riikide jaoks võib sisekaubanduse suure osakaalu korral euroalas kaasa tuua vaid allakäiguspiraali.

4.3.4

Enamasti peetakse tööjõukulude erinevaid arenguid üheks kriisi keskseks põhjuseks, tuletades sellest palgakulude vähendamise nõude. Jättes kõrvale nõudlust pidurdava palgakulude alandamise tõsise mõju ümberjaotamisele, jäetakse teised olulised kulutegurid (näiteks energia-, materjali- ja rahastamiskulud) siin tähelepanuta (12).

4.3.5

Näiteks enne kriisi, aastatel 2000–2007 olid Portugali, Hispaania ja Kreeka reaalsed palgakulud languses (13). Ilmselt tõstis ülemäärane kasumi nominaalne tõus samamoodi hindu nagu nominaalpalga tõus.

4.3.6

Jätkuvalt tuleb peaaegu 90 % ELi kogunõudlusest ELi liikmesriikidest. Palkade arengu osas kinnitab komitee taas oma seisukohta, mida ta väljendas 2011. aasta majanduskasvu analüüsi käsitlevas arvamuses: „Kohasel palgapoliitikal on kriisiga toimetulemisel keskne roll. Palgatõusu hoidmine kooskõlas vastava riigi majanduse üldise tootlikkuse tõusuga tagab makromajanduslikust seisukohast sobiva tasakaalu nõudluse piisava kasvu ja hindade konkurentsivõime vahel. Sotsiaalpartnerid peavad seega vältima palgakärpeid „kerja naabrilt” poliitika mõistes ja viima selle asemel palgapoliitika vastavusse tootlikkuse arenguga” (14).

4.3.7

Lisaks alahinnatakse enamasti hindadega sidumata tegurite tähtsust konkurentsivõimele (15). Seoses sellega olgu viidatud ka komisjoni määratlusele, mille järgi mõistetakse konkurentsivõime all „majanduse võimet pakkuda oma elanikkonnale jätkusuutlikul alusel kõrget ja üha tõusvat elatustaset ning kõrget tööhõivemäära” (16).

4.3.8

Muu hulgas järsult tõusnud riiklike intressimarginaalide tõttu on kriisiriikides kasvanud omanditulubilansi tähtsus. Tasakaalustamatuse analüüs ei tohi seega piirduda kaubandusbilansi arenguga.

4.4.1

Euroopa sotsiaalmudel on Euroopa suhteline eelis üleilmses konkurentsis. Heaoluriik aitab kaasa ka majanduslikule edule, kui majandussuutlikkust ühelt poolt ja sotsiaalset õiglust teiselt poolt ei peeta vastanditeks, vaid neid nähakse teineteist toetavana.

4.4.2

Sotsiaalkindlustussüsteemide automaatsed stabilisaatorid on soodustanud Euroopas kriisi ohjamist, toetanud nõudlust ja takistanud langemist eelmise sajandi kolmekümnendate aastatega võrreldavasse depressiooni. Sotsiaalkaitsesüsteemid on väga olulised ka psühholoogilises mõttes, sest need vähendavad hirmu tõttu säästmise ohtu ja stabiliseerivad seeläbi tarbimist.

4.4.3

Mõningates toimiva sotsiaaldialoogiga riikides (nt Austrias, Saksamaal ja Rootsis) aitasid sotsiaalpartnerid oluliselt kaasa tootmise langusest tuleneva kasvava töötuse ohu vähendamisele. Lisaks majandus- ja sotsiaalpoliitiliste meetmete toetusele aitasid ettevõtjate ja sektori tasandil sõlmitud sotsiaalpartnerite kokkulepped oluliselt kaasa olemasolevate töösuhete säilitamisele (näiteks osaajatöö, ületundide vähendamise, puhkuseõiguste ja õpipuhkuste kasutamise jne kaudu). Neid kogemusi tuleks suuniste uuestisõnastamisel ja riikide iga-aastastes aruannetes arvesse võtta.

4.4.4

Euroopa riikide valitsusi on kutsutud üles tugevdama sotsiaalpartnerite rolli nii Euroopa kui ka riigi tasandil. Neid tuleb seejuures toetada palgapoliitika üleeuroopalise koordineerimise jõupingutuste hoogustamisel. Lisaks tuleb püüelda ka makromajandusliku dialoogi tugevdamise poole, mis tuleks ellu kutsuda ka euroalas.

4.4.5

Igal juhul peab tööturu osapoolte sõltumatus säilima ka kriisiolukorras: palgapoliitikat tuleks kujundada kollektiivlepingute sõlmimiseks pädevate tööandja- ja töötajaorganisatsioonide sõltumatuse raames. Riiklikud eesmärgid või sekkumised, näiteks riikide poolt seatavad palgakärped, on vastuvõetamatud ja nendega ei saa nõustuda (17).

4.4.6

Tööturu osapoolte kõrval tuleb väärtustada ka kodanikuühiskonna ülejäänud esindusorganisatsioonide, nt tarbijaorganisatsioonide olulist rolli. Eriti kriisiaegadel on nad kodanike vältimatuks häälekandjaks ja partneriks kodanikuühiskonna dialoogis.

4.4.7

Vajalikud muutused ja reformid on ainult siis paljutõotavad, kui majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide suhe on tasakaalustatud ning koormuse jaotamist peetakse õiglaseks (riikide, sissetulekurühmade, kapitali ja töö, sektorite, erinevate elanikkonnarühmade jne vahel). Õiglus ja sotsiaalne tasakaal on konsolideerimissammude aktsepteerimise vältimatu eeldus, vastasel juhul on sotsiaalne ühtekuuluvus ohus ning populism ja ELi-vastane meelestatus hakkavad ohtlikult pead tõstma. Komitee kordab sellega seoses oma tungivat soovitust kaasata sotsiaalpartnerid ja teised kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonid võimalikult varakult ja ulatuslikult poliitika kujundamisse.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/52

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et tervis on Euroopa kodanikele äärmiselt oluline, ja kinnitab, et meditsiiniseadmetel (1) ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmetel (2) on oluline osa haiguste ennetamisel, diagnoosimisel ja ravis. Need seadmed on kesksel kohal meie tervise ja nende inimeste elukvaliteedi jaoks, kes kannatavad haiguse või puude tõttu ja püüavad sellega toime tulla.

1.2

Komitee tunneb heameelt, et komisjon sõnastab uuesti praeguse reguleerimissüsteemi, minnes kaugemale pelgast raamistiku lihtsustamisest, ning kehtestab tõhusamad eeskirjad, tugevdades turustamiseelse heakskiidu menetlusi ja eelkõige turustamisjärgset järelevalvet. Võttes arvesse hiljutist defektsete rinnaimplantaatidega seotud skandaali, mille tulemusel võttis Euroopa Parlament 2012. aasta juunis vastu resolutsiooni, aga ka teisi suuri probleeme kõrge riskitasemega meditsiiniseadmete ja implantaatidega, toetab komitee, nagu ka Euroopa Parlament (3), seda, et enne turustamist läbivad need täiendavalt kõrgetasemelise heakskiidu menetluse. See vastab kodanike vajadustele patsiendiohutuse ja tõhususe osas.

1.3

Kõrge riskitasemega meditsiiniseadmete (III klassi ja siirdatavad tooted) ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete suhtes tuleb enne turustamist kohaldada kogu ELis ühtset asjakohast kõrgetasemelist heakskiidu menetlust, mis peab kõrgetasemeliste kliiniliste uuringute alusel tõestama nende ohutust ja tõhusust ning riski ja kasulikkuse positiivset tasakaalu. Kõik tulemused tuleks säilitada üldsusele kättesaadavas keskses andmebaasis. Juba turul olevate kõrge riskitasemega meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete puhul tuleb tagada vastavus määruse ettepaneku artiklile 45, et tõendada nende ohutust ja tõhusust;

1.4

Komitee toetab kindlalt määruse õigusliku vormi valimist direktiivi asemel, et vähendada liikmesriikide erinevate tõlgenduste ohtu, pakkudes Euroopa patsientidele suuremat võrdõiguslikkust ja tarnijatele võrdseid võimalusi.

1.5

Lisaks ohutusele toob patsientidele olulist kasu kiire juurdepääs uusimale meditsiinitehnoloogiale. Märkimisväärsed viivitused uutele seadmetele juurdepääsul kahjustaksid patsiente, vähendades nende (võimalik, et elutähtsaid) ravivõimalusi või vähemalt takistades neil vähendada oma puuet ja parandada elukvaliteeti.

1.6

Komitee rõhutab, et meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete sektorid, mida iseloomustavad suur innovatsioonivõime ja kõrget kvalifikatsiooni nõudvad töökohad, moodustavad olulise osa Euroopa majandusest ja võivad märkimisväärselt kaasa aidata strateegia „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatuste rakendamisele. Seetõttu on nõuetekohane õigusakt väga oluline nii tervise võimalikult kõrge kaitsetaseme tagamiseks kui ka innovatiivse ja konkurentsivõimelise keskkonna pakkumiseks tööstusharule, kus 80 % tootjatest on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad.

1.7

Komitee toetab enne turustamist läbiviidavaid meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete kõrgetasemelisi heakskiidu menetlusi, mis peavad nõuetekohaste kliiniliste testide ja uuringute tulemuste alusel tõestama nende ohutust ja tõhusust. Siiski väljendab komitee muret keskse turustamiseelse lubade taotlemise süsteemi kasutuselevõtu pärast Euroopas. Selline süsteem põhjustaks veelgi rohkem viivitusi heakskiitmisel, takistades patsientide kiiret juurdepääsu uusimatele meditsiinitehnoloogiatele ning suurendades märkimisväärselt VKEde kulusid ja ohustades nii nende innovatsioonivõimet.

1.8

Meditsiiniseadmetele ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmetele esitatavate mis tahes nõuete karmistamise korral tuleb seda teha läbipaistval ja prognoositaval viisil, millega ei kahjustataks veelgi reguleerimisprotsessi tõhusust ega vähendataks tulevasi innovatsioone.

1.9

Komitee väljendab heameelt iga seadme jaoks unikaalse identifitseerimistunnuse kasutuselevõtu üle, mis võimaldab seadme kiiremat identifitseerimist ja paremat jälgitavust. Komitee tunneks heameelt ka täielikult toimiva keskse registreerimisvahendi (Eudamed) üle, mis kaotaks korduvad registreerimised ja vähendaks oluliselt VKEde kulusid.

1.10

Komitee toetab patsientide positsiooni tugevdamist. Selleks et kindlustada sobiv finantstagatis kahju korral, peaks kahju kannatanud poolel olema õigus esitada vahetu kahjunõue ning saada täielikku hüvitist. Olukorras, kus nad peavad tõestama vigase meditsiiniseadme tekitatud kahju, peaks tootja tegema patsiendile (ja/või ravikulu maksjale) kättesaadavaks kõik vajalikud dokumendid ning asjaomase seadme ohutuse ja tõhususega seotud teabe. Lisaks kutsub komitee komisjoni üles tagama asjakohase korra abil hüvitise maksmise, mis ei tooks kaasa meditsiiniseadmete hindade olulist tõusu.

1.11

Komitee tunnistab, et kavandatud õigusraamistikus on kodanikuühiskonna kaasatus suhteliselt nõrk. Kodanikuühiskonna vaatlejastaatus vastmoodustatud meditsiiniseadmete koordineerimisrühma loodud ajutistes alarühmades ei ole piisav. Komitee teeb ettepaneku luua nõuandekomitee, mis koosneks Euroopa tasandil organiseerunud seaduslike sidusrühmade esindajatest. Selline komitee peaks tegutsema paralleelselt ning tegema koostööd meditsiiniseadmete koordineerimisrühmaga, nõustades komisjoni ja liikmesriike meditsiinitehnoloogia eri aspektide ja õigusaktide rakendamise vallas.

1.12

Komitee kordab vajadust lisada kavandatud määrustesse tervishoiutöötajate hariduse ja koolitusega seotud asjakohased sätted, järgides soovitusi, mis ELi Nõukogu esitas oma järeldustes innovatsiooni kohta meditsiiniseadmete sektoris (4).

1.13

Asjakohane seotus teiste kohtutoimikute ja õigussubjektidega. Komitee rõhutab vajadust tagada, et in vitro diagnostikameditsiiniseadmete ja sobivusdiagnostikaseadmete kliinilise toimivuse uuringuid käsitlevad uued eeskirjad toimivad hästi nende eeskirjadega, mis kehtestatakse komitee hiljutise arvamuse (5) kohaselt praegu arutlusel olevas uues meditsiiniseadmete kliiniliste katsete raamistikus.

1.14

Katsed kasutuskeskkonnas in vitro diagnostikameditsiiniseadmetega. Komitee soovitab, et meditsiiniseadme riskide ja kasulikkuse hindamist tuleks kohaldada kõigi toodete suhtes, olenemata sellest, kas need seadmed on kaubanduslikult saadaval või on välja töötatud ja kasutatakse üksnes ühe asutuse siseselt (katsed kasutuskeskkonnas).

1.15

Määruste toimimine tuleks kolm aastat pärast jõustumist koos ametiasutuste ja kodanikuühiskonna sidusrühmadega ametlikult läbi vaadata, et tagada määruste eesmärkide saavutamine.

2.1

Meditsiiniseadmetel ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmetel on oluline osa haiguste ennetamisel, diagnoosimisel ja ravis. Need seadmed on kesksel kohal nii meie tervise kui ka puuetega inimeste elukvaliteedi jaoks.

2.2

Meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete sektorid moodustavad olulise ja innovatiivse osa Euroopa majandusest. Nende aastane müügitulu on ligikaudu 95 miljardit eurot (85 miljardit eurot meditsiiniseadmete ja 10 miljardit eurot in vitro diagnostikameditsiiniseadmete puhul) ning nad teevad suuri investeeringuid teadusuuringutesse ja innovatsiooni (7,5 miljardit eurot aastas). Need sektorid annavad tööd enam kui 500 000 inimesele (enamasti kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid) ligikaudu 25 000 ettevõttes. Rohkem kui 80 % neist on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ning mikroettevõtjad.

2.3

Kiired demograafilised ja ühiskondlikud muutused, teaduse tohutu areng, samuti hiljutine skandaal seoses vigaste silikoonist rinnaimplantaatidega (6), probleemid metall-metallil puusaimplantaatide ja mõnede muude toodetega (7), on kõik ajendanud ja kiirendanud vajadust kehtiva õigusraamistiku läbivaatamise järele.

2.4

Kõrge riskitasemega meditsiiniseadmete hulgas on implantaadid väga olulisel kohal: näiteks on maailmas müüdud umbes 400 000 PIP silikoonist rinnaimplantaati. Paljudele naistele Ühendkuningriigis (40 000), Prantsusmaal (30 000), Hispaanias (10 000), Saksamaal (7 500) ja Portugalis (2 000) on paigaldatud PIP silikoonist rinnaimplantaadid, mille purunemismäär 10 aastat pärast paigaldamist on 10-15 % (8). Ainuüksi Saksamaal siirdati 2010. aastal umbes 390 000 puusa- ja põlveproteesi, millest peaaegu 37 000 puhul oli tegemist operatsiooniga, kus kunstliiges tuli välja vahetada (9).

2.5

Kokkuvõte komitee täheldatud praeguse süsteemi peamistest puudustest:

3.1

Pakett koosneb teatisest (11), meditsiiniseadmete määruse ettepanekust (12) (millega asendatakse direktiiv 90/385/EMÜ aktiivsete siirdatavate meditsiiniseadmete kohta ja direktiiv 93/42/EMÜ meditsiiniseadmete kohta) ning in vitro diagnostikameditsiiniseadmete määruse ettepanekust (13) (millega asendatakse direktiiv 98/79/EÜ meditsiiniliste in vitro diagnostikavahendite kohta).

3.2

Kavandatud määruste uued põhiaspektid on järgmised:

3.3

Meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete sektorid, mida iseloomustavad suur innovatiivsus ja kõrge kvalifikatsiooniga töökohtade loomise potentsiaal, võivad aidata oluliselt kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele. Mõlemad sektorid on kesksel kohal mitmes juhtalgatuses, eelkõige juhtalgatustes „Euroopa digitaalne tegevuskava” (14) ja „Innovatiivne liit” (15).

4.1

Komitee toetab kindlalt määruste vormi, mida kohaldatakse vahetult ja millega kaotatakse erineva ülevõtmise ja tõlgendamise risk eri liikmesriikides. See on kasulik viis, et saavutada suurem võrdõiguslikkus ELi patsientide hulgas ja võrdsed võimalused tarnijatele.

4.2.1

Kõrge riskiteguriga meditsiiniseadmete (III klassi ja siirdatavad tooted) ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete suhtes tuleb enne turustamist kohaldada kogu ELis ühtset asjakohast kõrgetasemelist heakskiidu menetlust, mis peab kõrgetasemeliste kliiniliste uuringute alusel tõestama nende ohutust ja tõhusust ning riski ja kasulikkuse positiivset tasakaalu. Kõik tulemused tuleks säilitada üldsusele kättesaadavas keskses andmebaasis. Juba turul olevate kõrge riskitasemega meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete puhul tuleb tagada nende vastavus määruse ettepaneku artiklile 45, et tõendada nende ohutust ja tõhusust.

4.2.2

Siinkohal toetab komitee kõrge riskitasemega meditsiiniseadmete kehtiva õigusraamistiku tugevdamist, mis põhineb vastavushindamise ja detsentraliseeritud reguleerivate asutuste põhimõttel, nagu on sätestatud kavandatud määrustes. Komitee toetab rangemaid nõudeid vastavussertifikaadi saamisel seoses dokumentatsiooni ja muude tingimustega, sealhulgas prekliinilised ja kliinilised andmed, kliinilised hinnangud ja uuringud, riski ja kasulikkuse analüüs jne (16). Need võivad oluliselt tõsta heakskiidu saamisel praegu kohaldatavaid standardeid ELis, ohustamata sealjuures uute toodete kiiret kättesaadavust.

4.2.3

Komitee väljendab kindlat toetust rangele ja kõrgetasemelisele turustamiseelsele heakskiidu menetlusele, ent väljendab muret USA süsteemile sarnaneva keskse turustamiseelse lubade taotlemise süsteemi kasutuselevõtu pärast Euroopas. Selline süsteem tekitaks viivitusi heakskiitmisel. Patsientide jaoks tähendaks see viivitust uusimatele elutähtsatele meditsiinitehnoloogiatele juurdepääsul. Teisest küljest mõjutaks keskne turustamiseelne loa andmise süsteem negatiivselt enamikku Euroopa VKEsid meditsiiniseadmete sektoris, suurendades oluliselt nende kulusid ja ohustades tõsiselt nende innovatsioonivõimet. Neil oleks raskusi aeganõudvate lubade saamise menetluste rahastamisel ja nendega toime tulemisel.

4.2.4

Uus kavandatud järelevalvemehhanism – (artiklid 44/42). Komitee märgib, et meditsiiniseadmete koordineerimisrühm võib sekkuda, esitades oma arvamuse teavitatud asutuse esitatud taotlusdokumendi kohta. Komitee on täiesti teadlik sellest, kuivõrd oluline on ohutus patsientide jaoks. Selleks et vältida täiendavaid ja prognoosimatuid viivitusi tootjate jaoks (ja sellest tulenevalt ka patsientide jaoks), tuleb seda teha läbipaistval ja prognoositaval viisil, millega ei kahjustataks reguleerimisprotsessi tõhusust ega vähendataks tulevast innovatsiooni.

4.3.1

Komitee tunneb heameelt järelevalvesüsteemi kavandatud parandamise ja tugevdamise, eelkõige ELi portaali kasutuselevõtu üle, mille kaudu peaksid tootjad teavitama tõsistest juhtumitest ja parandusmeetmetest, et vähendada kordumise tõenäosust (artiklid 61/59). Automaatne juurdepääs kõigile asjaomastele riigiasutustele võimaldab nendevahelist paremat kooskõlastamist.

4.3.2

Selleks et tagada ka edaspidi meditsiiniseadmete ohutus ja eelkõige eesmärgiga käsitleda implantaatidega seotud pikaajalise ohutuse küsimusi, tuleb õigusakte tugevdada turustamisjärgsete sätete ning eriti turustamisjärgsete kliiniliste järeluuringute, järelevalve ja turujärelevalve osas.

4.4.1

Komitee jaoks on mõlema määruse uuestisõnastamisel üks kõige olulisemaid küsimusi see, kuidas suurendada kogu süsteemi läbipaistvust.

4.4.2

Sellega seoses toetab komitee iga seadme jaoks unikaalse identifitseerimistunnuse kasutuselevõttu, mis võimaldab seadme kiiremat identifitseerimist ja paremat jälgitavust, et toetada Euroopa Parlamendi 14. juuni resolutsiooni (17).

4.4.3

Komitee on seisukohal, et täielikult toimiva Eudamedi rajamine on läbipaistvuse suurendamiseks vägagi sobilik vahend. Sellise keskse registreerimisvahendi (Eudamed) loomine kaotab korduvad registreerimised liikmesriikides ja aitab seega vähendada taotlejate halduskulusid kuni 157 miljoni euro väärtuses.

4.5.1

Praeguses tootevastutuse direktiivis 85/374/EMÜ kehtestatakse meditsiiniseadme tootja vastutus. Sellegipoolest peab kannatada saanud isik (või ravikulu maksja) tõestama meditsiiniseadme kahjulikkust ja defekti. Patsiendil puudub sageli sellise defekti tõestamiseks vajalik teave. Seepärast peaks tootja olema kohustatud tegema patsiendile kättesaadavaks kõik vajalikud dokumendid ning seadme ohutuse ja tõhususega seotud teabe.

4.5.2

Komitee tõdeb samuti, et tuleks luua kord vigase meditsiiniseadme või in vitro diagnostikameditsiiniseadme tõttu kannatanud patsientide hüvitamiseks. Selleks et kindlustada sobiv finantstagatis kahju korral, peaks kahju kannatanud poolel olema õigus esitada vahetu kahjunõue ning saada täielikku hüvitist. Kohustus tõestada, kas tervisekahju põhjustas vigane meditsiiniseade või mitte, tuleb viia patsiendilt üle tootjale. Patsiendile peaks jääma ainult tõendada objektiivne võimalus, et kahju põhjustaja oli meditsiiniseade. Sellest tulenevalt kutsub komitee komisjoni üles tagama asjakohase korra abil hüvitise maksmise, mis ei tooks kaasa meditsiiniseadmete hindade olulist tõusu.

4.6.1

Komitee toetab teavitatud asutuste määramise ja järelevalve tugevdamist, et tagada pädevuse ühtlaselt kõrge tase kogu Euroopa Liidus. Samuti tunneb komitee heameelt, et liikmesriigid teostavad nende määramise üle keskset järelevalvet.

4.6.2

Komitee toetab kõiki ettepanekuid, mille eesmärk on tugevdada ühelt poolt pädevate asutuste õigusi ja kohustusi (menetluste parem kooskõlastamine ja selgitamine, kohapealsed ja etteteatamata kontrollid) ja teiselt poolt tarnijaid („kvalifitseeritud isiku” nõue).

4.6.3

Komitee kiidab heaks kõrge kvaliteedi standardite ja pädevuste ühtlustamise teavitatud asutuste puhul kogu Euroopas, kuid on mures, kas seda eesmärki on võimalik saavutada, kui teavitatud asutuste arv jääb nii suureks kui praegu(80). Komitee soovitab kvantiteedi asemel kõrget kvaliteeti.

4.7.1

Komitee märgib, et ELi Nõukogu järeldustes innovatsiooni kohta meditsiiniseadmete sektoris (18) kutsusid liikmesriigid komisjoni üles parandama tervishoiuspetsialistide, patsientide ja patsientide perede teavitamist ja koolitamist seadmete nõuetekohase kasutamise vallas. Meditsiiniseadmed toimivad üksnes siis, kui neid kasutatakse nõuetekohaselt. Nende tõhusus tugineb neid kasutava arsti või laboritöötajate oskustele ja kogemusele.

4.7.2

Seepärast kutsub komitee liikmesriike üles lisama kavandatud määrustesse spetsialistide haridust ja koolitust käsitlevad asjakohased sätted.

4.8.1

Komitee leiab, et kavandatud meditsiiniseadmete koordineerimisrühm ei võimalda kõigi sidusrühmade piisavat osalust. Kavandatud õigusaktide kohaselt võib meditsiiniseadmete koordineerimisrühm luua alalisi või ajutisi alarühmi, kuid komitee peab ebapiisavaks, et tarbijate, tervishoiuspetsialistide ja meditsiiniseadmete tööstuse huve liidu tasandil esindavaid organisatsioone kutsutakse sellistesse alarühmadesse üksnes vaatlejatena. Neile tuleb tagada aktiivne roll nõuandjatena.

4.8.2

Kogemus on näidanud, et areng on ELis võimalik üksnes siis, kui eri osalejatel on ühine nägemus ja ühine suund. Süsteem saab tänapäeval kasu tegusast nõuandekomiteest, mis on osa meditsiiniseadmete eksperdirühmast. See tuleks säilitada ja sellele tuleks õigusaktides sõnaselgelt osutada. Vastasel korral võib otsustes ja poliitikas jääda vajaka patsientide, tervishoiuspetsialistide, tööstuse ja teiste kodanikuühiskonna osade varajasest ja õiguspärasest panusest.

4.9.1

Määruste toimimise läbivaatamine on vajalik tagamaks, et määruste eesmärgid tõepoolest ka saavutatakse. Teatud hetkel ja mitte hiljem kui kolm aastat pärast ettepanekute jõustumist peaksid ametiasutused ja kodanikuühiskonna sidusrühmad määruse toimimise ametlikult üheskoos läbi vaatama, tagamaks, et määruste eesmärgid saavutatakse.

5.1

Määratlus. Komitee on mures, et artikli 2 lõikes 6 esitatud määratlus sobivusdiagnostikaseadmete kohta on liiga lai ja võib põhjustada õiguslikku ebakindlust. Komitee teeb ettepaneku kasutada järgmist määratlust: „„sobivusdiagnostikaseade” – seade, mis on spetsiaalselt ette nähtud eelnevalt diagnoositud seisundi või eelsoodumusega patsientide valimiseks teatava meditsiiniseadmega teostatava ravi sihtrühmaks” (eelnevalt „valimiseks teatava ravi” sihtrühmaks).

5.2

Kliinilised tõendid. In vitro diagnostikameditsiiniseadmete määruse ettepanek sisaldab põhjalikku eeskirjade kogu kliinilise toimivuse uuringute kohta in vitro diagnostikameditsiiniseadmetega ning samuti võetakse selles kasutusele sponsorite kasutamise võimalus rahvusvaheliste sekkuvate kliinilise toimivuse uuringute jaoks, et esitada üksainus taotlus komisjoni loodava elektroonilise portaali kaudu.

5.2.1

Sellegipoolest peab kavandatud määrus tagama, et kliinilise toimivuse uuringuid käsitlevad uued eeskirjad toimivad hästi koos nende eeskirjadega, mis komitee hiljutise arvamuse (19) kohaselt kehtestatakse praegu arutlusel olevas uues meditsiiniseadmete kliiniliste katsete raamistikus. Komitee on ka seisukohal, et katsete registreerimise andmebaasid peavad olema koostalitlusvõimelised.

5.3

Katsed kasutuskeskkonnas. In vitro diagnostikameditsiiniseadmete määruse ettepaneku kohaselt peavad kõrge riskiteguriga (D-klass) katsed kasutuskeskkonnas vastama samadele nõuetele kui kaubanduslikud D-klassi katsed. Kuid ülejäänud klasside katsete puhul kasutuskeskkonnas (sealhulgas C-klass ja sobivusdiagnostikaseadmed) ei kohaldata in vitro diagnostikameditsiiniseadmete määrust täiel määral. Komitee soovitab, et tervishoiutoote riskide ja kasulikkuse hindamist kohaldataks kõigi toodete suhtes, olenemata sellest, kas need seadmed on kaubanduslikult saadaval või on välja töötatud ja kasutatakse üksnes mingi asutuse siseselt (katsed kasutuskeskkonnas).

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/58

1.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekut määral, mil see muudab õiguskorra lihtsamaks ja õigusnormid selgemaks, parandades seeläbi ELi õigusloome sidusust kaupade turulelaskmise valdkonnas.

1.2

Tuleb rõhutada, et kõik ettevõtjad vastutaksid toodete nõuetekohasuse eest vastavalt oma rollile turustusahelas; see tagaks tarbijate tervise ja ohutuse tõhusa kaitse. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oma vastutusala raames tagama, et kolmandatest riikidest liidu turule sisenevad tooted oleksid vastavuses direktiivi nõuetega.

1.3

Seoses karistussüsteemiga palub komitee komisjonil täpsustada karistuste iseloomu, alammäära ning rikkumise kuritegelikuks tunnistamise aluseid rahvusvahelisel tasandil, isegi kui need on olemas liikmesriikide õigussüsteemides. Seepärast ootab komitee huviga nn turujärelevalve paketi heakskiitmist komisjonis, kuna selles määratletakse üksikasjalikumalt tugevama koostöö ja suurema ühtlustamise võimalused.

1.4

Komisjon, tootjad ja tarbijad peaksid kaaluma võimalust luua tulevikus selline uus toodete märgistamise süsteem, mis teeks kindlaks toodete päritolu ja tagaks nende jälgitavuse, et parandada seeläbi tarbijatele antavat teavet.

2.1

1999. aastast pärit ELi õigusraamistik (1) raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turule laskmiseks ELis ning nende vabaks liikumiseks ja kasutuselevõtmiseks on osutunud selle valdkonna siseturu väljakujundamisel esmatähtsaks.

2.2

Komitee on juba avaldanud toetust sellele õigusaktile (2), milles olid esmatähtsad nõuded tervise ja ohutuse kaitsmiseks, tagades elektromagnetilise ühilduvuse ja vältides kahjulikke häireid. See oli osa õigusaktide suhtes võetud uuest lähenemisviisist, kuna selles esitatud tehnilised nõuded olid kaasatud mittesiduvatesse harmoneeritud standarditesse ja õiguslike nõuete puhul piirduti vaid sellistega, mis olid tõesti olulised (3).

2.2.1

Praegune õigusraamistik on keeruline, kuna direktiivi 1999/5/EÜ järgi võib turule lasta ainult direktiivi nõuetele vastavaid seadmeid ning liikmesriigid ei või kehtestada lisapiiranguid neid nõudeid (st tervise ja ohutuse kaitsmine, elektromagnetiline ühilduvus ja kahjulike häirete vältimine) riigi tasandil rakendades.

2.2.2

Kõnealuste toodete suhtes kohaldatakse ka muid, keskkonnaalaseid õigusakte, eelkõige direktiivi ohtlike ainete, elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete, patareide ja akude ning ökodisaini direktiivi rakendusmeetmete kohta.

2.2.3

Teiselt poolt on raadioseadmete kasutuselevõtmine ja kasutuse haldamine liikmesriikide pädevuses. Seda pädevust kasutades peavad liikmesriigid järgima ELi õigusakte, eelkõige:

2.3

Kõigele lisaks tuleb tagada vajalik kooskõla liidu muu poliitika ja eesmärkidega, eriti 2008. aastal vastu võetud uue õigusraamistikuga toodete turustamise kohta (4), mille eesmärke komitee toetas (5), kuna sellega loodi ühine raamistik

2.4

Selle keerulise õigusraamistiku parandamiseks esitas komisjon ettepaneku, mille eesmärk on selgitada direktiivi 1999/5/EÜ kohaldamist ning asendada direktiiv uuega, et kõrvaldada ettevõtjate ja ametiasutuste liigne halduskoormus, suurendada nende jaoks spektrikasutuse paindlikkust ja lihtsustada spektri kasutamise haldusmenetlusi.

3.1

Vastavusse viimine otsusega nr 768/2008/EÜ toodete turustamise ühise raamistiku kohta (mis sisaldab otsuse nr 768/2008/EÜ R1. peatüki mõistete määratlusi); ettevõtjate kohustused, kolm moodulit vastavushindamismenetlusteks; vastavushindamisasutuste teabekohustused ja lihtsustatud kaitsemenetlused.

3.2

Otsus nr 768/2008/EÜ võeti vastu koos määrusega (EÜ) nr 765/2008 (akrediteerimise ja turujärelevalve kohta). Mõlemaga kehtestati eeskirjad, millega parandada siseturu toimimist, luues sidusama lähenemisviisi tehnilise harmoneerimise põhimõtetele tooteohutuse vallas ning tõhusama järelevalvesüsteemi kõigi turule toodavate kaupade jaoks, mis pärinevad EList või kolmandatest riikidest, ning tugevdada ühtsel turul tarbijakaitset.

3.3

Ettepanekus sätestatakse mõiste „raadioseadmed” uus määratlus, mis hõlmab üksnes neid seadmeid, mis on mõeldud tahtlikult signaalide edastamiseks raadiospektri teel kas teabevahetuse või muul eesmärgil. Seetõttu on uus pealkiri „Direktiiv raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemise kohta”. Direktiiv ei hõlma telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmeid.

3.4

Ettepanek võimaldab

3.5

Nähakse ette võimalus nõuda, et nõuetele vaid osaliselt vastavad tootekategooriad registreeritaks keskses süsteemis, tuginedes liikmesriikidest saadud teabele nõuetelevastavuse kohta.

3.6

Ettepanekus selgitatakse direktiivi 1999/5/EÜ ning riikide ja ELi raadiospektri kasutust käsitlevate õigusnormide omavahelist seost.

3.7

Selles lihtsustatakse ja vähendatakse järgmisi halduskohustusi:

3.8

Lõpuks viiakse direktiivi ettepanek komisjoni rakendusvolituste teostamise, rakendus- ja delegeerimisvolituste teostamise menetluste ning volituste delegeerimise osas vastavusse ELi toimimise lepingu ja määrusega (EÜ) nr 182/2011, ehk täpsemalt

4.1

Komitee toetab komisjoni ettepanekut suurendada kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 7 ELi õiguse sidusust ja valida õigusloometehnikaks uuesti sõnastamise, millega ühendatakse uue õigusakti vastuvõtmisega ühtseks tekstiks nii varasemasse õigusakti tehtavad sisulised muudatused kui ka vastava õigusakti muutmata sätted, kuna uus õigusakt asendab ja tühistab varasema õigusakti, kohandades seda otsusega nr 768/2008/EÜ ja Lissaboni lepinguga.

4.2

Kaupade vaba liikumine on üks aluslepingutes sätestatud neljast põhivabadusest ja direktiivi ettepanekuga soodustatakse ohutute kaupade vaba liikumist, tugevdades tarbijakaitset, ettevõtete konkurentsivõimet ja luues ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused.

4.3

Selleks et tagada Euroopa tööstusele konkurentsivõime taastamiseks soodsad tingimused, peab komitee hädavajalikuks, et siseturg oleks täielikult koostalitusvõimeline, vähendades nii liikmesriikide turgude kui ka teadusuuringutesse ja innovatsiooni investeerimise killustatust.

4.4

Komitee rõhutab vajadust töötada välja proaktiivne tööstuspoliitika, mis peegeldaks paremini tasakaalu ettevõtjate tootmisvõimsuse, intellektuaalomandi õiguste tehnilise õigusraamistiku ja eelkõige tooteliikide vahel, mis võivad kuuluda ühiste standarditee, eeskirjade ja ühtlustatud menetluste alla.

4.5

Tehnilised ja reguleerivad standardid tuleks vastu võtta kooskõlas uue standardimispoliitika põhimõtetega, tehes tööd avatult ja läbipaistvalt ning sotsiaalpartnereid ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajaid kaasates.

5.1

Mis puutub reguleerimisalasse, siis jäetakse artikli 1 (lõike 3) reguleerimisalast välja mitmed raadioseadmed, mida kasutatakse ainult avalikus julgeolekus ning mis lisaks riigi kaitsele või julgeolekule hõlmab teisi mõisteid nagu „riigi majanduslik heaolu”, mida tuleks sätte selguse mõttes määratleda või selgitada.

5.1.1

Kuigi need seadmed on artikli 1 (lõike 3) reguleerimisalast välja jäetud, ei nimetata neid lisas I väljapoole direktiivi reguleerimisala jäävate seadmete hulgas.

5.2

Komitee toetab eelkõige võrguülest koostalitlusvõimet muude raadioseadmetega ning ühendust asjakohast tüüpi liidestega kogu liidus, mis võib muuta raadioseadmete kasutamise lihtsamaks, edendades raadioseadmete ja tarvikute koostalitusvõimet.

5.3

Andme- ja kasutajate eraelu puutumatuse kaitse parandamiseks tuleb arendada ohutusega seotud tehnoloogiliste rakenduste eetilist ja ühiskondlikku mõõdet ja teha seda juba alates nende rakenduste väljatöötamisest, tagamaks, et ühiskond võtab nad vastu. Kodanike põhiõiguste kaitsmine peab olema tagatud kõigis etappides alates rakenduse väljatöötamisest kuni standardimise ja tehnoloogilise rakendamiseni kohapeal, arvestades nendega juba algsetest etappidest alates.

5.4

Täpsustada tuleks nii ELi kui kolmandatest riikidest pärit kaupade turulelaskmise tingimusi. Sel eesmärgil peaks artikkel 6 viitama olukordadele, mille puhul on täidetud direktiivi põhinõuded (ELi harmoneeritud standardid, komisjoni avaldatud rahvusvahelised standardid) ning liikmesriikide täiendavad standardid.

5.5

Komitee soovitab komisjonil ja liikmesriikidel veenduda, et turustatud tooted vastavad asjaomase ribalaiuse kriteeriumidele, et hoida ära 800 Mhz lairibasiseseid kahjulikke häireid ning tarbetut raadiospektri saastatuse ohtu. Eriti kehtib see piiriüleste piirkondade suhtes, mille puhul on vaja ühtlustada kellaaegu ja rakendatavaid tehnoloogiaid.

5.6

Komitee pooldab juurdepääsu hädaabiteenustele, eelkõige puuetega inimeste puhul, mistõttu tuleb need rakendused välja töötada nii, et need toetaksid vajalikke funktsioone.

5.7

Väga oluline on, et kõik ettevõtjad vastutaksid toodete nõuetekohasuse eest vastavalt oma rollile turustusahelas; see tagaks tarbijate tervise ja ohutuse tõhusa kaitse, samuti õiglase konkurentsi liidu turul.

5.8

Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oma vastutusala raames tagama, et kolmandatest riikidest liidu turule sisenevad tooted oleksid vastavuses direktiivi nõuetega. Tuleb tagada, et importijad, kes lasevad tooteid turule, täidavad kõiki nõudeid ning et nad ei müüks tooteid, mis nendele nõuetele ei vasta või mis on ohtlikud.

5.9

Raadioseadmete jälgitavus peab olema tagatud kogu tarneahelas, sest see on turu järelevalve meede, mis aitab tagada tarbijate õigust teabele.

5.10

Komitee kordab (6), et praegune toodete märgistamise süsteem ei taga seda, et toode on läbinud kvaliteedi ja ohutuse tagamise protsessi. See ei vasta aga tarbijate ootustele.

5.11

Akrediteerimissüsteemi ja vastavushindamise puhul toetab komitee teatatud vastavushindamisasutuste ühiseid pädevusnõudeid ja vastavushindamise rangemaid valikukriteeriume ja ühtlustatud valikumenetlusi.

5.12

Lisaks tuleks komitee arvamusel tõhustada teatatud vastavushindamisasutuste sõltumatuse kriteeriume, pikendades artikli 26 lõikes 4 loetletud välistamise tingimusi 2–3 aastale enne vastavushindamise läbiviimist.

5.13

Komitee on mures ettepanekus ette nähtud delegeeritud õigusaktide pärast, milles vahel puudub vajalik konkreetsus, nagu näiteks artikli 5 puhul, milles reguleeritakse teatava kategooria raadioseadmete registreerimist ja millega antakse komisjonile võimalus neid hiljem määratleda, kuid milles ei täpsustata ühtegi kriteeriumi, mis võib tuua kaasa liiga laiaulatusliku kaalutlusõiguse.

5.14

Seoses karistussüsteemiga tuleks ettepanekus rahvusvahelisel tasandil täpsustada karistuste iseloomu ja alammäära, mis peab olema liikmesriikide õigusaktidega tagatud, kuna direktiivi ettepanekus sätestatakse vaid riigi ametivõimude kohustus kehtestada eeskirjad sellise käitumise korral kohaldatavate karistuste kohta, milleks võetakse vastu tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed meetmed. See võib viia selleni, et mõned ettevõtjad püüavad valida omale meelepärase kohtualluvuse või põhimõtte ne bis in idem rikkumiseni kahe samaaegse karistuse kohaldamisel.

5.15

Arvestades sektori dünaamilisust, teeb komitee ettepaneku lühendada artikli 47 lõikes 2 osutatud tähtaega.

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/62

1.1

Komitee toetab põhimõtteid, millele määruse eelnõu tugineb. Samas märgib komitee, et kavandatavale Euroopa abifondile enim puudustkannatavate isikute jaoks eraldatud rahalised vahendid ei ole fondi eesmärkide saavutamiseks piisavad.

1.2

Võttes arvesse asjaolu, et 24,2 % ELi rahvastikust on vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus ja see näitaja kasvab eeldatavasti veelgi, kutsub komitee üles eraldama uuele fondile eelarve, mis on kohandatud selle vajadustega. Uue fondi eelarve peaks olema vastavuses strateegia „Euroopa 2020” eesmärgiga vähendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste arvu 2020. aastaks vähemalt 20 miljoni võrra. Eelarve tase ei tohiks erineda olemasolevatele materiaalse abi programmidele eraldatud vahendite suurusest.

1.3

Komitee on mures selle pärast, et liikmesriikide kaasrahastamine võib kaasa tuua raskusi uue fondi raames rahastatavate meetmete elluviimisel, ja toetab seepärast uue fondi täielikku rahastamist ELi eelarvest, nagu seda tehti eelnevatel aastatel materiaalse abi programmide puhul.

1.4

Komitee toetab lihtsustatud menetlusi ja halduskoormuse vähendamist liikmesriikide ja eriti partnerorganisatsioonide jaoks, nagu määruse eelnõus on välja toodud. Sellega seoses hoiatab komitee siiski võimaluse eest, et liikmesriigid võtavad kasutusele Euroopa Sotsiaalfondi keerukad menetlused.

1.5

Komitee tervitab sätteid, millega tagatakse partnerorganisatsioonidele meetmete tõhusaks elluviimiseks piisav rahavoog, ja asjaolu, et fondist kaetakse ka haldus-, transpordi- ja hoiustamiskulud ning rahastatakse partnerorganisatsioonide suutlikkuse suurendamist.

1.6

Komitee toetab kogemuste ja heade tavade vahetamise platvormi loomist liidu tasandil. Samuti kutsub komitee üles kaasama kodanikuühiskonna organisatsioonid uue fondi rakenduskavade järelevalve- ja hindamisprotsessi liikmesriigi tasandil.

1.7

Võttes lisaks arvesse liikmesriikide erinevat olukorda, kutsub komitee riikide valitsusi üles määratlema koostöös kodanikuühiskonna organisatsioonidega uue fondi positsiooni ja ülesande, et kujundada sellest vahend, mis täiendab tõhusalt vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisele suunatud riiklike strateegiate ja kavade raames võetud muid meetmeid, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondist toetatavaid meetmeid.

1.8

Komitee rõhutab, et ELi ja selle liikmesriikide sotsiaalpoliitika tugineb Euroopa sotsiaalmudelile, sotsiaalteaduslikele normidele ja strateegiale „Euroopa 2020”. Seoses sellega on eesmärgiks seatud seadusega ettenähtud sotsiaalsed tagatised, ELi pädevuste jaotusest kinnipidamine, ühiskondlik integratsioon ja solidaarsus liikmesriikides ja ELis. Tuleb kindlustada usaldusväärsed, sotsiaalriigile omased struktuurid ja iseäranis sotsiaalteenuste kättesaadavus, et muu hulgas vältida eksistentsiaalse hädaolukorra kujunemist. Ükskõik millist laadi abi puhul tuleb vältida vaesuse süvenemist ja sellest puudutatud inimeste häbimärgistamist.

1.9

Võttes samuti arvesse seda, kui erinev on riikide poliitika vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks ning kui tõsiselt ebapiisav on fondile eraldatud eelarve, kutsub komitee üles jätma igale liikmesriigile vaba valikuvõimaluse, kas fondi kasutada. See aga ei tohiks kaasa tuua Euroopa Sotsiaalfondi vahendite vähendamist nende liikmesriikide puhul, kes otsustavad fondi mitte kasutada.

2.1

Käesolevas komitee arvamuses käsitletakse uut ELi abiprogrammi enim puudustkannatavate isikute jaoks – Euroopa abifondi enim puudustkannatavate isikute jaoks –, mis asendab programmi „Toiduabi jaotamine enim puudustkannatavatele isikutele” (toiduabiprogramm) ja seda asendavat abiprogrammi enim puudustkannatavatele isikutele 2012–2013.

2.2

Toiduabiprogramm käivitati 1987. aastal ja sellega kehtestati üldeeskirjad sekkumisvarudest pärit toiduainete jaotamiseks kindlaks määratud organisatsioonidele, kes jagasid need liidus enim puudustkannatavatele isikutele. Programmiga edendatakse ELi sotsiaalset ühtekuuluvust, vähendades majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust.

2.3

Toiduabiprogrammi raames pakkusid kodanikuühiskonna organisatsioonid (akrediteeritud heategevuslikud organisatsioonid) toiduabi enim puudustkannatavatele isikutele enamikus ELi liikmesriikides. See abi on paljudel juhtudel olnud määrava tähtsusega edasisteks meetmeteks enim puudustkannatavate rühmade sotsiaalseks kaasamiseks, olles samuti selge ja nähtav märk Euroopa solidaarsusest.

2.4

Programmi eelarve kasvas 97 miljonilt eurolt 1988. aastal 500 miljoni euroni 2009. aastal (peamiselt seoses ELi järjestikuste laienemistega). Seni (2011. aastani) on toiduabiprogrammist toetatud peaaegu 19 miljonit kõige vaesemat eurooplast (1).

2.5

Mõned liikmesriigid aga ei osalenud toiduabiprogrammis, väites, et see oli mittevajalik või ei sobinud kokku nende riikliku poliitikaga vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks. Osa nende liikmesriikide kodanikuühiskonna organisatsioonidest on rõhutanud otsese materiaalse abiga seonduvat häbimärki ja leidnud, et eelistatav on see, kui riik pakub rahalist abi kõigi esmavajaduste rahuldamiseks. Siiski elab ka nendes riikides inimesi ja rühmi, kelleni riigiabiprogrammide kaudu pakutav rahaline abi eri põhjustel ei ulatu.

2.6

Toiduabiprogrammist on vaatamata selle sotsiaalsele mõõtmele saanud ELi põllumajanduspoliitika vahend, mis aitas sekkumisvarude kasutamise kaudu taastada põllumajandusturgude stabiilsuse. Ühise põllumajanduspoliitika järjestikused reformid viisid sekkumisvarude märkimisväärse vähenemiseni tasemele, mis on viimastel aastatel olnud toiduabivajaduste katmiseks ebapiisav. Sellest tulenevalt koostati muu hulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatega konsulteerides määruse ettepanek, mis muudaks enim puudustkannatavatele isikutele suunatud abisüsteemi alaliseks. Enamik sellega seotud muudatustest, sealhulgas kaasfinantseerimise astmeline kasutuselevõtt, kolmeaastased jaotuskavad, prioriteetsete meetmete kehtestamine liikmesriikides ja eelarve suurendamine, ei saanud nõukogus nõutavat häälteenamust.

2.7

13. aprillil 2011 tegi Euroopa Kohus otsuse, mille kohaselt ei saa toiduainete ostmine turult korrapäraselt asendada vähenenud sekkumisvarude kasutamist. Seejärel kutsus Euroopa Parlament (7. juuli 2011. aasta resolutsioonis) komisjoni ja nõukogu üles pakkuma käimasoleva mitmeaastase finantsraamistiku järelejäänud aastateks välja üleminekulahenduse, et vältida toiduabi järsku vähenemist. 15. veebruaril 2012 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega loodi ajutine programm seoses liidus enim puudust kannatavatele isikutele toiduainete jaotamisega aastatel 2012–2013. See programm kehtib kuni 2013. aasta programmi lõpuni (2).

2.8

2011. aastal oli ELi rahvastikust 24,2 % – ligikaudu 120 miljonit inimest – vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus (võrdluseks: 2010. aastal oli see näitaja 23,4 % ja 2008. aastal 23,5 %) (3). Arvestades praegust majandus- ja finantskriisi, tõuseb see näitaja peaaegu kõigis liikmesriikides ilmselt veelgi. Lisaks on vaesus ja sotsiaalne tõrjutus äärmiselt keerulised nähtused. Nad ei puuduta mitte üksnes töötuid, vaid ka töötavaid inimesi, kelle sissetulek ei võimalda neil katta oma kõige elementaarsemaid olmevajadusi.

2.9

Strateegia „Euroopa 2020” raames on Euroopa Liit seadnud endale eesmärgiks vähendada 2020. aastaks vähemalt 20 miljoni võrra nende inimeste arvu, kes elavad vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses või keda need ohud ähvardavad. 2010. aasta kuulutati vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaks. Komitee märgib, et majanduskriis on vaesust ja sotsiaalset tõrjutust veelgi süvendanud, heites tõsist varju mõne liikmesriigi suutlikkusele täita strateegia „Euroopa 2020” kõnealust eesmärki, eelkõige ilma Euroopa Liidu piisava rahalise toetuseta.

2.10

Enim puudustkannatavatele suunatud abi küsimus on mitmel korral tekitanud elavat huvi ja arutelu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees. Ainuüksi 2011. aastal võttis komitee vastu kaks arvamust, milles juhiti tähelepanu vajadusele seda abi jätkata ja edasi arendada (4). Kui arvestada strateegias „Euroopa 2020” määratletud sotsiaalse kaasatuse eesmärke tervikuna, siis ainuüksi 2012. aastal võttis komitee vastu mitu arvamust, milles käsitleti vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise eri aspekte, sealhulgas eakate ja puuetega inimeste olukorda ning vaimse tervise ohutegureid, samuti sotsiaalse põllumajanduse ja sotsiaalelamumajanduse edendamisega seotud eri aspekte (5).

2.11

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis on sätestatud iga inimese „õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks […]” (6). Need sätted on vastavuses Euroopa Liidu lepingu sätetega inimväärikuse austamise kohta, näiteks Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätetega, mille eesmärk on tagada rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid (7). Meie Euroopa ühiskonna üks peamiseid põhimõtteid, mis tuleneb meie mandri kogemustest kogu ajaloo vältel, on solidaarsus (8). See peaks kehtima samuti ja ennekõike nendele Euroopa Liidu kodanikele, kes elavad äärmises vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses.

3.1

Määruse eelnõus, mis põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 175 lõikel 3 ja milles viidatakse sama lepingu artiklile 174, paigutatakse uus abifond enim puudustkannatavatele isikutele vastupidiselt eelnevatele toiduabiprogrammidele ühtekuuluvuspoliitika alla. Määruse eelnõus märgitakse lisaks, et selle eesmärki – sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamine liidus ning võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu – ei suudeta piisavalt saavutada liikmesriikide tasandil ning et seda saab paremini saavutada liidu tasandil. Sel põhjusel võibki Euroopa Liit, tuginedes Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele, võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega (9).

3.2

Enim puudustkannatavate isikute jaoks loodud uue Euroopa abifondi eesmärk on edendada sotsiaalset ühtekuuluvust Euroopa Liidus, aidates saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärki vähendada vaesust. Kavandatava vahendiga rahuldatakse põhivajadusi ning aidatakse seeläbi vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust liidus. Uus fond tugineb osaliselt toiduabiprogrammidest saadud kogemustele. Osa fondi vahenditest kasutatakse aga samas materiaalse, muu kui toiduabi andmiseks kodututele inimestele ja/või lastele tarbekaupade näol ning täiendavateks meetmeteks sotsiaalse kaasatuse edendamiseks.

3.3

Fondi toetus on suunatud toidupuuduse all kannatavatele inimestele, kodututele ja materiaalset puudust kannatavatele lastele. Sihtrühmi ja toetuse liike puudutavad erimeetmed jäävad liikmesriikide otsustada.

3.4

Fondist rahastatavate meetmete raames toiduaineid või kaupu vahetult jagavad partnerorganisatsioonid peavad ise ellu viima materiaalse abi osutamist täiendavaid meetmeid, mille eesmärk on enim puudustkannatavate isikute sotsiaalne kaasamine. Liikmesriikide otsustada on, kas kasutada fondi vahendeid nende täiendavate meetmete toetamiseks.

3.5

Iga liikmesriigi rakenduskava fondist kaasrahastamise osakaal võib olla maksimaalselt 85 % abikõlblikest kuludest. Liikmesriikidele, kellel esineb ajutisi eelarveraskusi, on kehtestatud erandid.

4.1.1

Komitee märgib kahetsusega, et kavandatavale fondile eraldatud rahalised vahendid ei ole kaugeltki piisavad selle eesmärkide saavutamiseks.

4.1.2

Toiduainete kokkuostul tuleb tagada konkurentsireeglitest kinnipidamine ning piisava tähelepanu pööramine VKEdele ning piirkondlikele, keskkonna aspektist hoolivatele ja sotsiaalset kaasamist edendavatele pakkujatele. Toiduaineid laiali jagavad organisatsioonid ei tohi järgida isikliku kasumi teenimise huve.

4.1.3

On juba teada, et Euroopa Komisjon on 2014–2020. aasta finantsraamistikus kavandanud enim puudustkannatavate isikute Euroopa abifondi meetmeteks 2,5 miljardi euro suuruse eelarve, st ligikaudu 360 miljonit eurot aastas. Arutelud Euroopa Liidu eelarve lõpliku kuju üle on aga andnud alust karta, et seda summat kärbitakse veelgi. Juba praeguse, 2012.–2013. aasta programmi raames eraldatud summa 500 miljonit eurot aastas on ebapiisav selleks, et katta täielikult liikmesriikide vajadused, mida hinnatakse ligikaudu 680 miljonile eurole aastas (10). Uuest fondist toetatavate liikmesriikide (praegu 20) (11) arvu võimalik kasv ja kavandatava abi paindlikkus, st võimalus jagada lisaks toiduainetele kodutute või laste isiklikuks tarbimiseks ka peamisi tarbekaupu, ning samuti kavandatavad sotsiaalse kaasamise meetmed annavad alust oletada, et vajadused ületavad märkimisväärselt praegust eelarvet. Fondi kavandatud eelarve on seega ilmselgelt ebapiisav, et rahuldada vajadusi, mida fond peaks katma. Kui lisaks juhinduda prognoosist, et Euroopa Liidu eelarve jääb ajavahemikus 2014–2020 oma praegusele tasemele või väheneb ainult pisut, on raske aktsepteerida materiaalseks abiks eraldatud vahendite vähendamist vähemalt 28 % võrra (võrreldes 2012–2013. aasta programmiga).

4.1.4

Komisjon esitab hinnangu, et „otse abifondist, liikmesriikide kaasrahastatud vahenditest ja partnerorganisatsioonide mitterahaliste panustena toetust saavate inimeste arv ulatub kokku 4 miljonini” (12). Isegi eeldusel, et see eesmärk saavutatakse täiel määral, tõstatub küsimus fondi tõhususest strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel (vähendada 2020. aastaks vähemalt 20 miljoni võrra nende inimeste arvu, kes elavad vaesuses). Sellega seoses kutsub komitee üles seadma fondi ELi tasandil piisavalt oluliseks prioriteediks ja eraldama sellele olemasolevate vajaduste katmiseks piisava eelarve.

4.1.5

Komitee tuletab sellega seoses meelde Regioonide Komitee arvamust, milles komisjoni kutsutakse seoses 2012–2013. aasta abiprogrammiga üles „[…] pidevalt hindama, kas programmiperioodiks kehtestatud rahaline piirmäär 500 miljonit eurot aastas on piisav, arvestades, et majanduskriis võib suurendada survet avaliku sektori kulude kärpimiseks ja et majanduslik ebakindlus põhjustab tööpuuduse suurenemist paljudes riikides” (13).

4.1.6

Lisaks pooldab komitee fondi rahastamist 100 % ulatuses ELi eelarvest, nagu seda tehti eelnevatel aastatel elluviidud toiduabiprogrammide puhul. Komitee arvates võib liikmesriikide vahenditest kaasrahastamine viia rahaliste raskusteni programmi elluviimisel ja seda mitte ainult nende liikmesriikide puhul, kellel esineb ajutisi eelarveraskusi (neile eraldatud makseid on võimalik suurendada) (14).

4.1.7

Komitee toetab määruse sätet, mis võimaldab kasutada toiduabi andmiseks sekkumisvarusid, ehkki lähiajal ei ole oodata nende märkimisväärset suurenemist (15). Võttes siiski arvesse asjaolu, et fondile eraldatud eelarve ei ole kaugeltki piisav, on komitee vastu kasutatavate sekkumisvarude väärtuse arvamisele eelarve alla.

4.1.8

Võttes viimaks arvesse fondi nappi eelarvet ja teatud liikmesriikide seisukohta, et fond ei ole vajalik või ei sobi kokku nende riikliku poliitikaga vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks, kutsub komitee üles jätma igale liikmesriigile vaba (vabatahtliku) valikuvõimaluse, kas fondi kasutada, mis tähendab ühtlasi seda, et fondis oleks rohkem vahendeid nendele liikmesriikidele, kes soovivad seda kasutada.

4.2.1

Komitee leiab, et abi pakkumisel tuleb hõlmata kõik ettepanekus määratletud kolm olukorda – toidupuudus, kodutus ja laste materiaalne puudus, samuti rühmad ja isikud, kes on sotsiaalselt tõrjutud erilistel, sh ajaloolistel põhjustel. Abi põhiprioriteet peaks olema toiduabi andmine. Juurdepääs toidule on esimene samm tõrjutute sotsiaalse kaasamise ja ka taasintegreerimise teel. Võttes siiski arvesse liikmesriikide erinevat olukorda, teeb komitee ettepaneku jätta eri sihtrühmadele pakutava abi liigi määratlemine täielikult liikmesriikide otsustada.

4.2.2

Komitee on samuti vastu sellele, et toiduaineid või kaupu vahetult jagavad partnerorganisatsioonid peavad ise ellu viima materiaalse abi osutamist täiendavaid meetmeid juhul, kui neid meetmeid ei toetata liikmesriigi rakenduskavast fondi raames (16).

4.3.1

Komitee toetab komisjoni seisukohta seoses menetluste lihtsustamise ning liikmesriikide ja eelkõige partnerorganisatsioonide halduskoormuse vähendamisega (17). Kohandatud ja lihtsustatud menetlused meetmete elluviimiseks peavad olema kooskõlas fondi konkreetsete eesmärkide ja sihtrühmadega. Sellega seoses hoiatab komitee Euroopa Sotsiaalfondi menetluste kasutamise eest (18). Mõnes liikmesriigis on need menetlused keerulised ja võivad osutuda partnerorganisatsioonide jaoks sobimatuks.

4.3.2

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut luua ELi tasandi platvorm, mille tegevust rahastataks tehnilise abi raames. Kogemuste ja heade tavade vahetamine ELi institutsioonide, liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel loob fondile lisaväärtust (19).

4.3.3

Komitee on rahul sellega, et liikmesriikidele kehtestatakse nõue koostada tegevuskavad koostöös kodanikuühiskonda esindavate organitega (20). Komitee teeb lisaks ettepaneku kohustada liikmesriike moodustama järelevalvekomiteesid või muid liikmesriikide rakenduskavade järelevalve ja hindamise eest vastutavaid organeid, kuhu oleksid kaasatud kodanikuühiskonna organisatsioonid ja vaesuses elavad inimesed ise või nende esindajad.

4.3.4

Komitee tervitab asjaolu, et fondist kaetakse ka toidu- ja tarbekaupade haldus-, transpordi- ja hoiustamiskulud ning rahastatakse partnerorganisatsioonide suutlikkuse suurendamist (21). See võimaldab kaasata partnerorganisatsioonid fondi raames läbiviidavate meetmete tõhusasse elluviimisesse.

4.3.5

Komitee tervitab asjaolu, et partnerorganisatsioonidele tagatakse meetmete tõhusaks elluviimiseks piisav rahavoog (22).

9.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 133/68