ISSN 1977-0898

doi:10.3000/19770898.C_2013.044.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 44

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

56. köide
15. veebruar 2013


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

ARVAMUSED

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

Täiskogu 485. istungjärk 12. ja 13. detsembril 2012

2013/C 044/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Vahemere makropiirkonna strateegia väljatöötamine – kasu saarliikmesriikide jaoks (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Küprose taotlusel)

1

2013/C 044/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi energiasaarte ühendamine: majanduskasv, konkurentsivõime, solidaarsus ja jätkusuutlikkus ELi energia siseturul (eesistujariigi Küprose taotlusel koostatud ettevalmistav arvamus)

9

2013/C 044/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Üksikisikutele osutatavate sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste edasise arengu suundumused ja tagajärjed Euroopa Liidus (omaalgatuslik arvamus)

16

2013/C 044/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Partnerluse põhimõte ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide rakendamisel – Euroopa partnerluse toimimisjuhise elemendid SWD(2012) 106 final (omaalgatuslik arvamus)

23

2013/C 044/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni elluviimine ja järelevalve ELi institutsioonide poolt ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee roll (omaalgatuslik arvamus)

28

2013/C 044/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa vaimse tervise aasta – parem töö ja parem elukvaliteet (omaalgatuslik arvamus)

36

2013/C 044/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalne põllumajandus: green care ning sotsiaal- ja tervishoiupoliitika (omaalgatuslik arvamus)

44

2013/C 044/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Raudteeteenuste kvaliteet ELis (omaalgatuslik arvamus)

49

2013/C 044/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalelamumajanduse kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise probleemid (omaalgatuslik arvamus)

53

2013/C 044/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Arenev kodanikuühiskond Hiinas: kodanikuühiskonna panus ELi ja Hiina kultuuridevahelise dialoogi aastasse ja selle kestev mõju

59

2013/C 044/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Rio+20: kokkuvõte ja väljavaated (täiendav arvamus)

64

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

Täiskogu 485. istungjärk 12. ja 13. detsembril 2012

2013/C 044/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse nõukogu direktiive 77/91/EMÜ ja 82/891/EÜ, direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ ja 2011/35/EÜ ning määrust (EL) nr 1093/2010COM(2012) 280 final – 2012/0150 (COD)

68

2013/C 044/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006COM(2012) 496 final – 2011/0276 (COD)

76

2013/C 044/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele 2011. aasta konkurentsipoliitika aruanneCOM(2012) 253 final

83

2013/C 044/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Progressi võimaldavate tehnoloogiate Euroopa strateegia – võimalus majanduskasvuks ja uuteks töökohtadeksCOM(2012) 341 final

88

2013/C 044/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kindlustusvahenduse kohta (uuesti sõnastatud)COM(2012) 360 final – 2012/0175 (COD)

95

2013/C 044/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi katseid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/20/EÜCOM(2012) 369 final – 2012/0192 (COD)

99

2013/C 044/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kollektiivse teostamise ning muusikateoste internetiõiguste multiterritoriaalse litsentsimise kohta siseturulCOM(2012) 372 final – 2012/0180 (COD)

104

2013/C 044/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 443/2009, et määrata kindlaks meetodid uute sõiduautode CO2-heite vähendamise 2020. aasta sihttaseme saavutamiseksCOM(2012) 393 final – 2012/0190 (COD) ning Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 510/2011, et määrata kindlaks meetodid uute väikeste tarbesõidukite CO2-heite vähendamise 2020. aasta sihttaseme saavutamiseksCOM(2012) 394 final – 2012/0191 (COD)

109

2013/C 044/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016COM(2012) 286 final

115

2013/C 044/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa innovatsioonipartnerluse Põllumajanduse tootlikkus ja jätkusuutlikkus kohtaCOM(2012) 79 final

119

2013/C 044/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1342/2008, millega kehtestatakse tursavarude ja nende varude püügi pikaajaline kavaCOM(2012) 498 final

125

2013/C 044/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tehnoülevaatuspakett, mis sisaldab kolme järgmist dokumenti: Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse mootorsõidukite ja nende haagiste korralist tehnoülevaatust ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/40/EÜCOM(2012) 380 final – 2012/0184 (COD),Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 1999/37/EÜ sõidukite registreerimisdokumentide kohtaCOM(2012) 381 final – 2012/0185 (COD),Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse liidus liiklevate tarbesõidukite tehnokontrolli ja -ülevaatust ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/30/EÜCOM(2012) 382 final – 2012/0186 (COD)

128

2013/C 044/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osalineCOM(2012) 271 final

133

2013/C 044/25

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu tuumaelektrijaamade riskide ja ohutuse igakülgse hindamise (nn vastupidavustestide) ja sellega seotud meetmete kohtaCOM(2012) 571 final

140

2013/C 044/26

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele veealase innovatsioonipartnerluse kohtaCOM(2012) 216 final

147

2013/C 044/27

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Keskpangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Investeerimispangale Stabiilsus-, kasvu- ja tööhõivemeetmed COM(2012) 299 final

153

2013/C 044/28

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2187/2005, mis käsitleb Läänemere, Suur- ja Väike-Belti ning Sundi kalavarude kaitsmist tehniliste meetmete abilCOM(2012) 591 final – 2012/0285 (COD)

157

2013/C 044/29

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Muudatus komisjoni ettepanekus KOM(2011) 626 (lõplik/3): Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ÜTK määrus)COM(2012) 535 final – 2012/0281 (COD)

158

2013/C 044/30

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Muudatus komisjoni ettepanekus KOM(2011) 625 (lõplik/3): Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjadCOM(2012) 552 final – 2011/0280 (COD)

159

2013/C 044/31

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Muudatus komisjoni ettepanekus KOM(2011) 627 (lõplik/3): Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohtaCOM(2012) 553 final – 2012/0282 (COD)

160

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

ARVAMUSED

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Täiskogu 485. istungjärk 12. ja 13. detsembril 2012

15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Vahemere makropiirkonna strateegia väljatöötamine – kasu saarliikmesriikide jaoks” (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Küprose taotlusel)

2013/C 44/01

Raportöör: Dimitris DIMITRIADIS

22. mail 2012 esitas Küprose Vabariigi presidendi abiminister Euroopa asjade valdkonnas Andreas MAVROYIANNIS ELi nõukogu eesistujariigi Küprose nimel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada arvamus teemal

Vahemere makropiirkonna strateegia väljatöötamine – kasu saarliikmesriikide jaoks

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 21. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012 (12. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 147, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused

1.1

Komitee on seisukohal, et hoolimata Vahemere piirkonnas valitsevast väga tundlikust ja endiselt ebamäärasest olukorrast on nüüd täidetud kõik tingimused (1) mitmetasandilise dialoogi alustamiseks Euroopa Komisjoni, liikmesriikide, Euroopa ja Vahemere piirkonna koostöös osalevate riikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kodanikuühiskonna vahel, et luua Vahemere makropiirkonna (kaheks osaks jagatud) strateegia, et leida lahendusi piirkonna praegustele vajadustele ja suurendada tema rahvusvahelist konkurentsivõimet.

1.2

Komitee tunnistab, et Vahemere piirkond on väga ulatuslik ala, millel on erinevaid majanduslikke, sotsiaalseid, poliitilisi ja kultuurilisi iseärasusi ja kuhu kuuluvad riigid, mis on oma struktuurilt ja infrastruktuurilt samuti erinevad (ELi liikmesriigid, ELi mittekuuluvad riigid, millel on kandidaatriigi staatus, ELi mittekuuluvad riigid, mis osalevad ELi — Vahemere piirkonna partnerluses). Komitee teeb sellest tulenevalt ettepaneku koostada kaks allpiirkonna tegevuspoliitikat Vahemere ida- ja lääneosa jaoks, mis oleksid tänu koostööle seotud nii omavahel kui ka Joonia ja Aadria makropiirkonna strateegiaga.

1.3

Komitee võtab arvesse nõukogu otsuseid ja Euroopa Parlamendi samasuunalist seisukohta, leides, et makropiirkondlik strateegia ei tohi nõuda rohkem raha, seadusandlikku reguleerimist ega täiendavat haldusorganit (nn kolme ei põhimõte). Komitee peab siiski vajalikuks pakkuda tehnilise abi rahastamist, et koguda andmeid ja edendada vajalikke struktuuriprojekte.

1.4

Komitee leiab, et ELi juba heaks kiidetud märkimisväärsed ressursid, mille EL on olemasolevateks meetmeteks ja programmideks eraldanud struktuurifondide ja Euroopa Investeerimispanga rahastamisvahendite kaudu, on piisavad vahendid, mida tuleb kasutada läbipaistvalt ja võimalikult paindlikult. Komitee toetab ka Euroopa – Vahemere piirkonna investeerimispanga loomist Euroopa Investeerimispanga kaudu, samuti avatud poliitikat rahastamiseks mitmesugustest finantsasutustest (AFD, Kreditanstalt für Wiederaufbau, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Maailmapank, Aafrika Arengupank ja Islami Arengupank).

1.5

Komitee leiab, et esmajoones tuleb tugevdada piirkonna tasandist madalama tasandi koostööd ning intensiivistada Vahemere lõunakalda riikide vastastikuseid kaubandus-, turismi- ja tööstussuhteid.

1.6

Komitee peab vajalikuks, et nõukogu võtaks vajalikud poliitilised otsused, et lahendada viivitamata praegused probleemid, nii et Vahemere Liit saaks makropiirkonna uue poliitika kavandamise ja rakendamise eest vastutavaks organiks.

1.7

Komitee leiab, et Aadria mere ja Joonia mere strateegia kohene heakskiitmine nõukogu poolt (vt nõukogu 24. juuni 2011. aasta järeldused) avaks tee Vahemere makropiirkonna strateegia elluviimisele.

1.8

Komitee on seisukohal, et Küprosel ja Maltal ning samuti kõigil Vahemere saartel on uues ELi strateegias eriti oluline roll. Nimelt on need saared väga keerulises olukorras seetõttu, et nende ühendus- ja teabevahetusvõimalused mandril asuvate ELi liikmesriikidega on puudulikud.

1.9

Komitee rõhutab, et põllumajandustootmise edendamine on väga oluline küsimus kogu Vahemere piirkonna jaoks laiemas tähenduses.

1.10

Komitee kinnitab, et tingimata tuleb parandada mere- ja lennuühendusi nii Vahemere piirkondade vahel kui ka laiemalt ülejäänud ELiga.

1.11

Komitee taotleb käesoleva arvamusega arutelu käivitamist Vahemere makropiirkonna strateegia üle ja selle kesksete teemade esiletoomist. Komitee kinnitab, et jätkab tööd selle eriti olulise küsimusega, koostades uusi arvamusi, milles käsitletakse üksikasjalikumalt ja põhjalikumalt käesolevas dokumendis kirjeldatud probleeme.

2.   Sissejuhatus

2.1

2012. aasta teises pooles Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigiks saades oli Küprose üheks prioriteediks koostada arvamus teemal „Vahemere makropiirkonna strateegia”, milles peatähelepanu on koondatud küsimusele, mis võiks saareriikidel sellisest strateegiast kasu olla.

2.2

Valik usaldada selle küsimuse uurimine Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele tuleneb viimase rollist nõuandvate arvamuste koostamisel, mille käigus tuuakse välja ja esitatakse liikmesriikide kodanikuühiskonna eri organisatsioonide vaated, tugevdades sellega osalusdemokraatiat Euroopa Liidus.

2.3

Valitud teema on jätkuks edule, mis saavutati Läänemere piirkonna (2) makropiirkondliku lähenemise määratlemisel, ning samuti makropiirkondlike strateegiate väljatöötamisel Doonau piirkonna, Aadria mere ja Joonia mere piirkonna ning Atlandi ookeani piirkonna jaoks, võttes arvesse, et Vahemere piirkonnal on oma iseärasused ja nendest tulenevad vajadused.

2.4

Selle strateegia eesmärgiks on niisuguste tegevuspoliitikate loomine, mis aitaksid Vahemere piirkonna riikidel tugevdada omavahelisi majandus- ja sotsiaalsuhteid ning teha koostööd paljude ühiste probleemide lahendamisel, andes oma piirkonnale võimaluse muutuda rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks, jõukaks, turvaliseks ja keskkonnasõbralikuks. Selline makropiirkonna strateegia koordineeriks ka kõiki ELi institutsioonide tegevuspoliitikaid, eesmärke ja meetmeid Vahemere piirkonna liikmesriikide, piirkondade, kohalike omavalitsuste, kohalike majandus- ja sotsiaalnõukogude ning kõigi sidusrühmade omadega, eelkõige Vahemere väikestes ja isoleeritud saarliikmesriikides.

2.5

Samuti loodetakse, et strateegia lahendab praeguse rahvusvahelise majanduskriisiga seotud probleemid ning hoogustab majanduskasvu tempot, loob tööhõivevõimalusi ja vähendab tööpuudust.

2.6

Sel otstarbel võetakse arvamusse üle komisjoni kasutatud makropiirkonna strateegia määratlus (3), mille kohaselt on makropiirkonna strateegiaga on tegu juhul, kui piirkonda kuuluvad eri riikide ja piirkondade territooriumid, millel on ühiseid alasid, näiteks ühine mereruum või muu ala, või millel on sarnaseid probleeme, näiteks arenguprobleemid, kliimamuutused, piiratud majandus- ja kultuurivahetus jne. Makropiirkonna strateegiad on lähenemisviisid, mille käigus rakendatakse juba olemasolevaid vahendeid, programme ja rahastamist makropiirkonna konkreetsete eesmärkide elluviimiseks. Siht on integreerida nende kavandamisse nii avaliku kui ka erasektori vahendid, et olemasolevad (Euroopa, riigi ja piirkondliku tasandi) rahastamisvahendid teeniksid ulatuslikuma poliitika huve. Lisaks hõlbustavad need strateegiad piirkondade ressursside ja eri liikmesriikide ressursside koondamist, kui rakendatakse kooskõlastatud „juhtimist” ja kõik osalised saavad „vastastikust kasu”.

2.7

Võttes arvesse muutlikke ja väga rahutuid poliitilisi ja sotsiaalseid tingimusi, mis hiljutiste ülestõusude järel Vahemere lõunakalda riikides valitsevad, on EL kehtestanud piirkonnale uue lähenemisviisi nimetusega „partnerlus demokraatia ja ühise heaolu nimel”. Sellest partnerlusest saavad kasu need riigid, mis teevad edusamme vajalike, konkreetsetel ja mõõdetavatel eesmärkidel põhinevate reformide rakendamisel (4).

3.   Vahemere piirkonna ees seisvad probleemid

3.1

Tasub märkida, et seoses arvukate programmide ja algatustega, mis on juba välja töötatud nii üldise Vahemere piirkonna (Euroopa – Vahemere piirkonna partnerlus, tuntud ka Barcelona protsessi nime all) kui ka konkreetsemate Vahemere piirkondade jaoks, nagu näiteks Joonia mere ja Aadria mere piirkonnad (territoriaalne koostöö Vahemere piirkonnas Aadria mere ja Joonia mere makropiirkonna kaudu), peaks see uus makropiirkonna strateegia hõlmama kogu Vahemere piirkonda, nimelt ELi liikmesriike (Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Sloveenia, Malta) ja kolmandaid riike (Horvaatia, Montenegro, Albaania, Türgi, Liibanon, Süüria, Palestiina alad, Jordaania, Iisrael, Egiptus, Liibüa, Alžeeria, Tuneesia ja Maroko).

3.2

Enne meetmete ja tegevuspoliitikate raamistiku koostamist tuleb siiski määratleda, millised on piirkonna väljakutsed.

3.2.1

Esiteks on Vahemere piirkonnal ja eriti selle idaosal suur ajalooline tähtsus ning sinna kuulub nii ELi liikmesriike kui ka ELi mittekuuluvaid riike, mis on erineval arengutasemel. Kuna Vahemere piirkonda on asustatud juba iidsetest aegadest alates ning see on olnud intensiivse kaupade, inimeste ja laevade liikumisega majanduskeskus, iseloomustavad seda väga märkimisväärsed inim- ja kaubandusvood. Piirkonna riikide majandussuhted jäävad siiski väga piiratuks, näiteks puuduvad otselennud Vahemere piirkonna idaosa riikide vahel. Need, kes näevad „Euroopa – Vahemere piirkonna koostööd” üksnes piiratud ulatusega koostööna Vahemere lõunaosa riikide ja ELi vahel või kahepoolsete suhetena nende riikide ja teatavate ELi liikmesriikide vahel, ei ole kahjuks tegelikkusest väga kaugel.

3.2.2

Teiseks valitseb piirkonnas majanduslik ebavõrdsus ning esinevad arengu ja jõukuse tasemete erinevused, ent sageli – ja eriti just praegu – ilmnevad ka pinged, mille tulemusel on inimeste liikumisest saanud pidev (seadusliku ja ebaseadusliku) majandusränne (5), millel on negatiivseid tagajärgi nii päritolu- kui ka sihtriikide jaoks. Poliitilist varjupaika otsivate isikute liikumine on selle probleemi eriti murettekitav osa.

3.2.3

Kolmandaks on Vahemere piirkond jätkuvalt soodne pinnas poliitilisele ebastabiilsusele ja relvastatud konfliktidele, millel on palju soovimatuid tagajärgi, nagu inimelude kaotus, omandi hävimine, ettevõtluse ja kaubavahetuse kahjustamine ning keskkonnakahjud. Lisaks on Araabia ülestõusude puhkemisest saadik ilmnenud vältimatu vajadus koostada uus strateegia majanduslike ja sotsiaalsete sidemete tugevdamiseks piirkonna riikide vahel ELi algatuse kaudu, mis tuleb välja arendada jätkuvas demokraatlikus dialoogis riikide, aga ka kodanikuühiskonnaga (6), ning mis näitaks, et EL seisab vankumatult Vahemere piirkonna lõunaosa rahvaste kõrval (7).

3.2.4

Piirkond on rikas väärtuslike toorainevarude poolest, eelkõige energiavarud Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas laiemalt. Uute maagaasimaardlate hiljutine avastamine on märkimisväärne sündmus, mis peaks ELi jaoks tähendama uusi, endisest stabiilsemaid energiavarusid. Sellegipoolest on vaja tagada ohutustingimuste täitmine ning parandada nii mere-, lennu- kui ka muud liiki ühendusi Vahemere piirkonna ja ülejäänud maailma vahel, asetades rõhu kaubalaevandusele, mis on terve piirkonna jaoks oluline majandustegevus.

3.2.5

Viiendaks on täheldatud, et piirkonna pikaajaline asustatus, põllumajandus, hiljutised korduvad põuaperioodid, ülepüük kalastamisel ja tihe mereliiklus on kaasa toonud piirkonna reostuse koos paljude kahjulike mõjudega mereelule ja rannikule, tuues kaasa negatiivseid tagajärgi ka turismile. Põllumajandustoodangukogused üha kahanevad ja kvaliteet halveneb, (8) samas on merevarudki järk-järgult vähenenud ning võib täheldada kalasaagi suurt langust.

3.2.6

Kuuendaks on kõigi Vahemeremaade ühisjoon turismitööstuse tähtis roll töökohtade loomisel ja majanduskasvu suurendamisel. See on üks põhjus, miks peab piirkonna riikide turismikoostöö edendamine olema arengustrateegia põhielement, et lahendada ulatuslikke probleeme, eriti hooajalisust.

3.2.7

Seitsmendaks on täheldatud, et internetitehnoloogia ja -ühenduste kasutamine on piiratud, eelkõige Vahemere lõunakaldal, kus ei tehta jõupingutusi ei teadusuuringute ega innovatsiooni heaks, samas kui tegemist on kaasaegses majanduses elementaarsete valdkondadega. Vahemere riikide omavaheline ühendus on väga piiratud.

3.3

Tasub märkida, et eriti vähearenenud on majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed suhted Põhja-Aafrika riikidega, nii et see, mida räägitakse Euroopa ja Vahemere piirkonna koostööst, on ellu viidud üksnes ELi koostöö puhul teatavate riikidega. Lisaks on poliitikal ja programmidel, mida EL on püüdnud piirkonnas rakendada, olnud vähe edu, mille põhjuseks on võimekate kohalike partnerite nappus, korruptsioon (9), samuti kohalike kommete, tavade ja sotsiaalsete vaadete ebapiisav mõistmine. 1995. aastal käivitatud Barcelona protsessi tulemused on olnud tagasihoidlikud, samas pole MEDA programm ega ka Vahemere Liit siiani saavutanud loodetud mõju ELi koostöö asjakohasel edendamisel Vahemere piirkonna riikidega.

4.   Vahemere makropiirkonna strateegia eesmärgid

4.1

Võttes arvesse eelpool loetletud probleeme, tehakse ettepanek seada Vahemere makropiirkonna strateegiale järgmised peamised eesmärgid:

4.1.1

saavutada jätkusuutlik areng, tugevdades samas piirkonna riikide majanduse konkurentsivõimet, et seista vastu praegusele rahvusvahelisele majanduskriisile ning luua töövõimalusi ja vähendada töötust;

4.1.2

tugevdada Vahemere piirkonna riikide suhteid ja muuta need ühendavaks sillaks ELi ning Lähis-Ida ja Aafrika vahel, eesmärgiga edendada rahu, heaolu ja territoriaalset ühtekuuluvust;

4.1.3

kujundada ambitsioonikas energiapoliitika, mis teenib nii piirkonna riikide kui ka ELi huve, võttes arvesse, et EL peab mitmekesistama energiavarustuse kanaleid ja vähendama sõltuvust Venemaa energiaimpordist;

4.1.4

intensiivistada kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumist ELi mittekuuluvate Vahemere piirkonna riikide vahel;

4.1.5

parandada ühendusvõrgustikku, et tagada kiire ja takistamatu juurdepääs kaupadele, inimestele ja teenustele, pidades eeskätt silmas energiavarude transpordi turvalisust;

4.1.6

tugevdada ELi kuuluvate väikeste Vahemere saarliikmesriikide – st Küprose ja Malta – rolli, käivitades konkreetseid algatusi suhete parandamiseks Vahemere piirkonna partneritega, parandades eriti elektroonilist ühendust piirkonna riikide ja ülejäänud maailma vahel;

4.1.7

edendada programme, mille eesmärk on luua täiendavaid töökohti erilist tähelepanu nõudvatele rahvastikurühmadele (naised (10) noored, erivajadustega inimesed jne).

4.2

Vahemere makropiirkonna strateegia, mis on jagatud Vahemere ida- ja lääneosa allpiirkonna strateegiateks, peab olema suunatud piirkonna muutmisele tõeliseks teerajajaks kaubanduse, turismi, kultuuri, ideede, innovatsiooni, teadusuuringute ja hariduse vallas, kujundades sellest rahu piirkonna, mis pakub võimalusi jätkusuutlikuks majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks ja heaoluks.

5.   Strateegiline lähenemine Vahemere makropiirkonnale

5.1

Eespool esitatud analüüs võib aidata määratleda piirkonna strateegia põhilisi elemente, mis võiksid toetuda järgmisele kuuele, strateegiaga „Euroopa 2020” (11) kooskõlas olevale sambale.

5.1.1

Esimene sammas on seotud majandusliku koostöö ja arenguga, mis on ühendatud jätkusuutlikkuse eesmärkidega, sealhulgas kaugeleulatuv tegevus majanduse vallas, mis koosneb järgmistest elementidest:

stabiilse pikaajalise strateegia loomine ühise põllumajanduspoliitika raames jätkusuutliku põllumajandustegevuse tagamiseks, toetudes koolitusele, tehnoloogiale, innovatsioonile ja teadusuuringutele;

vesiviljeluse arendamisele suunatud meetmete elluviimine;

toetuse pakkumine VKEde, kes moodustavad kohaliku majandustegevuse selgroo;

kaubanduse liberaliseerimine piirkonna riikide vahel;

võitlus korruptsiooniga, mis lõhub majandus- ja sotsiaalseid struktuure ning vähendab konkurentsivõimet;

turismi ja kultuurilise arengu edendamine rõhuasetusega piiriülesel koostööl, välisinvestorite ligimeelitamisel, kruiisiturismi hoogustamisel erinevatesse sihtkohtadesse, ning suurema tähelepanu pööramine kultuuripärandile ja randade kvaliteediparandamisele.

5.1.2

Teine sammas on seotud keskkonnakaitsega ja võitlusega kliimamuutuste vastu, nimelt:

mereressursside kaitse kalavarude uuendamise ja kliimamuutustest tulenevate probleemide leevendamise abil;

täiendavate meetmete võtmine rannikupiirkonna kaitseks;

piirkonna riikide omavahelise koostöö tugevdamine veeressursside kaitsel ja õiglasel jaotamisel;

säästva arengu põhimõtete rakendamine meretranspordis, kasutades uusi laevandustehnoloogiaid, mis alandavad tegevuskulusid ja vähendavad CO2-heiteid.

5.1.3

Kolmas sammas on seotud transpordiga, eesmärgiga tagada nii lennu- ja meretranspordi ühendused kui ka kaupade ja inimeste transpordi turvalisus. See hõlmaks järgmiseid eesmärke:

kaubalaevanduse tugevdamine ja parandamine Vahemere piirkonna riikide omavahelise koostöö kaudu ning ohutute tingimuste tagamine rahvusvahelistel laeva-, ranniku- ja lennumarsruutidel;

lennu- ja laevaühenduste tugevdamine piirkonna riikide vahel ning Vahemere lääne- ja idaosa ning ülejäänud ELi vahel;

uute laevateede loomine või olemasolevate parandamine, tagades eeskätt kindlad ja konkurentsivõimelised ühendused saarliikmesriikidele.

5.1.4

Neljas sammas on energiakoostöö  (12), mis puudutab süsivesinikke, maagaasi ja taastuvenergiat, samuti nende ohutut transporti tootjariikidest ELi ja mujale. Pika perspektiivi eesmärk – ELi – Vahemere piirkonna lõunaosa energiaühenduse loomine – on julge, kuid hädavajalik plaan. Selleks on vaja koostada Vahemere piirkonna mitmetasandiline energiapoliitika, mille eesmärgid oleksid järgmised:

hiljuti avastatud maagaasimaardlate ning taastuvate energiaallikate, nagu päikese- ja tuuleenergia kasutamine;

uute maagaasimaardlate uurimine ja kasutamine;

taastuvate energiaallikate arendamine selliste piirkondlike algatuste kaudu nagu Vahemere päikeseenergiakava, Dii- kontinente ühendav taastuvenergia või Medgrid;

Vahemere piirkonna lõunaosa riikide integreerimine ELi energia siseturuga.

5.1.5

Viies sammas on seotud innovatsiooni ja konkurentsivõimega. Strateegia peab kasutama ELi olemasolevate algatuste pakutavaid võimalusi teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas, seades eesmärgiks konkurentsivõime suurendamise, aidates nii kaasa inimeste heaolu parandamisele kogu Vahemere piirkonnas tänu järgmistele meetmetele:

haridusreformi läbiviimine ja haridussüsteemi kohandamine praegustele arengunõuetele, millega kaasneks tööjõu koolitamise poliitika;

luua tihedam koostöö ülikoolide, ettevõtete ning teadusinstituutide vahel teadusuuringute ja tehnoloogia valdkonnas;

edendada teadlaste ja üliõpilaste vahetusprogramme (Erasmus, Leonardo da Vinci jne);

tugevdada asjaomaste riikide koostööd, et parandada elektroonilisi ühendusi ja juurdepääsu Internetile.

5.1.6

Kuues sammas on seotud rände ja liikuvusega  (13), mille eesmärk on edendada seaduslikku ja reguleeritud rännet, tagada rahvusvahelise varjupaigaõiguse järgimine, vähendada ebaseaduslikku sisserännet, võidelda kuritegelike inimkaubanduse võrgustikega ning kaitsta piirikontrollide raames inimõigusi:

päritolu-, transiit- ja vastuvõtva riigi koostöö tugevdamine sisserände ja liikuvuse kontrolliks, kusjuures vastuvõtvad riigid on tavaliselt ELi liikmesriigid;

liikuvuse ja läbisõidu parandamine ja ELi uue üldise varjupaigapoliitika määratlemine, tuginedes

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi prioriteetidele,

politseikoostöö parandamisele piiriülese kuritegevuse ennetamiseks ja tõkestamiseks.

6.   Makropiirkondliku arengu strateegia eesmärkide saavutamise eeldused Vahemeremaades

6.1

Vahemere makropiirkonna uus strateegia, mis on jagatud kahe allpiirkonna vahel, tuleb ellu viia strateegia „Euroopa 2020”, olemasolevate ELi programmide ja juba kehtivate rahastamisvahendite (14) raames ning selle käigus tuleb kasutada lisaks ELi algatusi, nagu näiteks INTERACT, et pakkuda vajalikku tehnilist tuge ja koolitust (15). Siiski võib osutuda vajalikuks luua uus haldusmehhanism ja parandada halduslikku toimimist. Makropiirkonna strateegias tuleks visandada uued lähenemisviisid, millest asjaomased riigid kasu saaksid, kavandades praktilisi meetmeid või tegevuspoliitikaid, mida saab edukalt rakendada.

6.2

Vahemere piirkonna (Vahemere ida- ja lääneosa) strateegia koostamiseks tuleb kasutada kõiki olemasolevad meetmeid ja siduda need Vahemere lähenemisviisi välissuhete aspektidega. See oleks suunatud Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide, piirkondade, kohalike omavalitsuste ja muude sidusrühmade meetmete ja tegevuspoliitikate tõhusamale koordineerimisele.

6.3

Vahemeremaade olulist rolli tunnistades otsustas EL 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemeremaade tippkohtumisel parandada viivitamata oma koostööpoliitikat, luues alalise mehhanismi – Vahemere Liidu (16). See mehhanism, mis käivitati Barcelonas ja millele pandi suured lootused, sai ülesandeks viia ellu konkreetseid projekte seoses merereostuse, meresõiduohutuse, energeetika ning kõigi Euroopa – Vahemere piirkonna partnerite majandussidemete arendamisega. Kahjuks on Vahemere Liit siiani näidanud vaid suurt pettumust valmistavaid tulemusi.

6.4

Makropiirkondadel puuduvad rangelt kindlaksmääratud piirid. Sellest tulenevalt peavad teemad, millega otsustatakse tegeleda, peegeldama kokkulepitud väljakutseid ja ühiseid nimetajaid, mis võimaldavad neid lahendada ja siduda teiste ELi määratletud makropiirkondade strateegiatega, kohaldades ka osalevate riikide valitud tegevuspoliitikaid ja meetmeid.

7.   Uue strateegia rakendamiseks vajalikud meetmed

7.1

Eespool esitatud raamistikus peaks Vahemere makropiirkonna strateegia lähenemisviis hõlmama järgnevalt loetletud erimeetmeid.

7.1.1

Vaja on luua makropiirkonna strateegia rakendamiseks asjakohane koordineerimis- ja juhtimismehhanism, mille abil koordineeritaks paljusid ELi organeid ja osalevaid kohalikke toimijaid. Selleks teeb komitee järgmise ettepaneku.

Nõukogu peaks usaldama makropiirkonna strateegia kõigi meetmete koordineerimise komisjonile (regionaalpoliitika peadirektoraat koostöös Euroopa välisteenistusega), et muuta see ELi ametlikuks poliitikaks.

Vaja on kavandada Vahemere piirkonna jaoks kaks allpiirkonna strateegiat Vahemere ida- ja lääneosa jaoks tulenevalt nende geograafilistest, majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest iseärasustest. Need kaks allpiirkonna strateegiat koos Aadria mere ja Joonia mere strateegiaga hõlmaksid kogu Vahemere piirkonna.

Lisaks tehakse ettepanek võtta selle töö puhul eeskujuks struktuurid, mida kasutatakse Atlandi ookeani strateegia puhul (merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat), nimelt:

1.

Käivitada regionaalpoliitika peadirektoraadi algatuse kohta kaks Vahemere piirkonna (ida- ja lääneosa) foorumit, mis annavad aru kummagi piirkonna hetkeolukorrast ja pakuvad välja tegevuskavasid. Foorumid võiksid koosneda Euroopa institutsioonide (komisjon, parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee), Vahemere piirkonna riikide valitsuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatest.

2.

Foorumeid toetaksid kaks juhtkomiteed.

3.

Komisjon ja riikide valitsused hindaksid kahelt foorumilt saadud lõplikke ettepanekuid.

7.1.2

Ellu tuleb viia ELi heanaaberlike suhete poliitika. Seni on makropiirkondlike strateegiate puhul piirdutud ELi sisepoliitikate rakendamisega. Siiski on sellise mitmeid ELi mittekuuluvaid riike kaasava strateegia õnnestumiseks Vahemere piirkonnas vaja rakendada ka välispoliitika elemente, seades rõhuasetuse mõistagi ELi heanaaberlike suhete poliitikale.

7.1.3

Vaja on käivitada uusi tegevuspoliitikaid, et

7.1.3.1

pakkuda töötajatele haridust ja koolitust;

7.1.3.2

parandada internetiühendusi ja elektroonilise teabevahetuse süsteeme ning täiustada pidevalt e-valitsuse internetipõhiseid teenuseid;

7.1.3.3

koostada ühiseid teadusuuringute ja innovatsiooniprogramme, mille eesmärk on säästev areng ja ametialane koolitus;

7.1.3.4

tagada vaba meretransiit ning kaupade, inimeste ja energia ohutu liikumine, viies ellu turvalise ja taskukohase transpordi poliitikat ning luues uusi merekoridore ja parandades kaubalaevandust;

7.1.3.5

tagada tõhusad mere- ja lennuühendused Vahemere kõigi piirkondade ja muu maailma vahel;

7.1.3.6

laiendada kaubanduslikke ja poliitilisi suhteid, luues Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide olemasolevate lepingute alusel vabakaubanduspiirkondi ja kaotades imporditõkkeid koordineeritud tegevuse, näiteks õigusaktide lähendamise kaudu;

7.1.3.7

võtta meetmeid konkurentsi, riigihangete, investeeringute kaitse ning tervishoiu ja taimetervise valdkonnas.

7.1.4

Piiriüleseid ja piirkondadevahelisi koostööprojekte on võimalik rahastada olemasolevatest rahalistest vahenditest (17), nimelt ELi struktuurifondidest, liikmesriikide panustest, teiste doonorriikide (näiteks Norra ja Šveitsi) panustest, Euroopa Investeerimispangast (18) Euroopa – Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu (FEMIP) (19) kaudu; Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast ning Vahemere Liidule eraldatud eelarvevahenditest, milles võivad osaleda ka kohalikud omavalitsused, erasektori sidusrühmad ja valitsusvälised organisatsioonid.

7.1.5

Uus makropiirkonna strateegia peab olema funktsionaalselt seotud ELi muude tegevuspoliitikatega, nagu näiteks strateegia „Euroopa 2020”, ühtekuuluvuspoliitika, uus ühine põllumajanduspoliitika ja ühine kalanduspoliitika, Euroopa Ühendamise Rahastu ning üleeuroopalised transpordi-, energia- ja telekommunikatsioonivõrgud, programm „Horisont 2020”, digitaalne tegevuskava, ettevõtete ja VKEde konkurentsivõime programm (COSME) ning eelkõige integreeritud merenduspoliitika ja Euroopa ühine varjupaigasüsteem (20).

8.   Saarte roll uues makropiirkonna strateegias

8.1

On vaieldamatu fakt, et seni pole ELi tasandil kehtestatud ühtki ulatuslikku ja püsivat strateegiat, et võtta arvesse erivajadusi, mis on ELi kahel saarliikmesriigil, Küprosel ja Maltal, mis seisavad silmitsi probleemidega transpordi ja energia valdkonnas. Halb ligipääsetavus takistab ühtse turu lõpuleviimist.

8.2

Uues Vahemere makropiirkonna strateegias määratletakse täpselt Küprose ja Malta ühendusviisid ning luuakse vajalikud eeltingimused ELi rahastamise kasutamiseks.

8.3

Küprosel (Vahemere idaosas) ja Maltal (Vahemere lääneosas) võiks olla väga konkreetne roll uue makropiirkonna strateegia rakendamisel ja juhtimisel piirkonnas loodavate või sinna üle viidavate haldusasutuste peakorterina.

9.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee potentsiaalne roll Vahemere makropiirkonna strateegias

9.1

Komitee on otsustanud koostöös Vahemere piirkonna liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogude, Põhja-Aafrika riikide samalaadsete organite (kui need on olemas) ning kodanikuühiskonna esindusorganisatsioonidega korraldada Euroopa – Vahemere piirkonna majandus- ja sotsiaalnõukogude kohtumise, mis peaks toimuma lähiajal.

9.2

Komiteel on vajalikke kogemusi ja teadmisi, et osaleda loodavates Vahemere piirkonna foorumites.

9.3

Komitee kavatseb jätkuvalt koostada asjatundlikke omaalgatuslikke arvamusi, milles analüüsitakse üksikasjalikumalt Vahemere makropiirkonna strateegiat.

Brüssel, 12. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  Euroopa Parlamendi raport teemal „ELi makropiirkondade strateegiate areng: hetkeseis ja tulevikuväljavaated, eelkõige Vahemere piirkonnas” Regionaalarengukomisjon. Raportöör: F. Alfonsi (A7-0219/2012).

Euroopa Parlamendi 3. juuli 2012. aasta resolutsioon „ELi makropiirkondlike strateegiate areng: hetkeseis ja tulevikuväljavaated, eelkõige Vahemere piirkonnas” (2011/2179(INI)).

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Makropiirkondlik koostöö – Läänemere strateegia laiendamine Euroopa teistele makropiirkondadele”, ELT C 318, 23.12.2009, lk 6.

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, mis käsitleb Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegiat, COM(2009) 248 final, ELT C 339, 14.12.2010, lk 29.

(3)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele, mis käsitleb Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegiat, CΟΜ(2009) 248 final, 10.6.2009, ΕLT C 339, 14.12.2010.

(4)  Ühisteatis Euroopa Ülemkogule, Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” COM(2011) 200 final, 8.3.2011.

(5)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rändeteatis””, COM(2011) 248 final, ELT C 248, 25.8.2011, lk 135.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused „Representatiivsete kodanikuühiskondade edendamine Euroopa – Vahemere piirkonna riikides”, ELT C 376, 22.12.2011, lk 32 ning

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Läänemere piirkond: organiseeritud kodanikuühiskonna roll piirkondliku koostöö parandamisel ja piirkondliku strateegia määratlemisel”, ELT C 277, 17.11.2009, lk 42.

(7)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele””, COM(2011) 303 final, ELT C 43, 15.2.2012, lk 89.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa Liidu roll rahutagajana välissuhetes: parimad tavad ja väljavaated”, ELT C 68, 6.3.2012, lk 21.

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Põllumajandus Euroopa – Vahemere piirkonnas (sh naiste töö tähtsus põllumajandussektoris ja ühistute roll)”, ELT C 347, 18.12.2010, lk 41.

(9)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majandus- ja sotsiaalpartnerite roll võitluses korruptsiooniga Vahemere lõunapiirkonna riikides”, ELT C 351, 15.11.2012, lk 27.

(10)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal «Naiste ettevõtluse edendamine Euroopa – Vahemere piirkonnas», ELT C 256, 27.10.2007, lk 144.

(11)  http://ec.europa.eu/europe2020/index_et.htm

(12)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Taastuvate energiaallikate edendamine ning Euroopa naabruspoliitika: Euroopa – Vahemere piirkond”, ELT C 376, 22.12.2011, lk 1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu energiapoliitika välismõõde”, ELT C 182, 4.8.2009, lk 8.

(13)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis”, ELT C 191, 29.6.2012, lk 134 ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused järgmiste ettepanekute kohta: „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Sisejulgeolekufondi osana välispiiride ja viisade rahastamisvahend”, COM(2011) 750 final – 2011/0365 (COD); „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Varjupaiga- ja Rändefond”, COM(2011) 751 final – 2011/0366 (COD); „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Varjupaiga- ja Rändefondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted”, COM(2011) 752 final – 2011/0367 (COD); „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Varjupaiga- ja Rändefondi ning politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahendi suhtes kohaldatavad üldsätted”, COM(2011) 752 final – 2011/0367 (COD) ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Sisejulgeolekufondi osana politseikoostöö, kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemise ning kriisiohje rahastamisvahend”, COM(2011) 753 final – 2011/0368 (COD), ELT C 299, 4.10.2012, lk 108.

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrus (EL) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta. ELT L 310, 9.11.2006.

(15)  

http://www.interact-eu.net/about_us/about_interact/22/2911

http://www.interact-eu.net/ipvalencia/ipvalencia/117/619 (puudutab Valencias asuvat INTERACTi bürood).

(16)  http://www.eeas.europa.eu/euromed/index_en.htm

(17)  Kuni 2013. aasta lõpuni on ELi lõunanaabrite toetuseks Euroopa Naabrus- ja Partnerlusinstrumendi kaudu võimalik kasutada umbes 4 miljardit eurot.

(18)  http://www.eib.europa.eu/projects/regions/med/index.htm?lang=fr&lang.en

(19)  http://www.eib.europa.eu/infocentre/publications/all/femip-2011-annual-report.htm?lang=en

(20)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – „Varjupaigapoliitika kava: ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus”, COM(2008) 360 final.


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/9


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi energiasaarte ühendamine: majanduskasv, konkurentsivõime, solidaarsus ja jätkusuutlikkus ELi energia siseturul” (eesistujariigi Küprose taotlusel koostatud ettevalmistav arvamus)

2013/C 44/02

Raportöör: Pierre Jean COULON

18. juulil 2012 otsustas Euroopa Liidu eesistujariik Küpros vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„ELi energiasaarte ühendamine: majanduskasv, konkurentsivõime, solidaarsus ja jätkusuutlikkus ELi energia siseturul” (eesistujariigi Küprose taotlusel koostatud ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 26. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012 (13. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 159, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 13.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Nn energiasaared nende kõige laiemas tähenduses asetavad asjaomased Euroopa riigid ja piirkonnad majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt ebasoodsasse olukorda, kuna nad sõltuvad sageli väga olulisel määral imporditavatest fossiilkütustest. See toob kaasa märkimisväärsed hinnaerinevused, mis aitavad kaasa ebavõrdsuse tekkimisele seoses Euroopa piirkondade solidaarsuse ja ühtlase arenguga.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks Euroopa Ülemkogu 2011. aasta veebruaris seatud eesmärgi kaotada energiasaarte nähtus. Selle saavutamiseks toetab komitee eelkõige algatusi, mis võimaldavad parandada Euroopa Liidu riikide energiavõrkude ühendamist prioriteetsete koridoride ümber. Energiasaarte ühendamine kolmandate riikide võrkudega võib olla prioriteet, kui see asjakohaseim viis nende energiavarustuse kindlustamiseks ja mitmekesistamiseks.

1.3

Kõik energeetilise saarelisusega liikmesriigid ei ole energia tootmiselt või impordivõimalustelt samas olukorras. Lisaks kõigi energiasaarte, aga ka teiste ELi liikmesriikide jaoks vajalike ühenduste arendamisele on vaja kohalikud energialahendused kohandada igale üksikule juhtumile.

1.4

Eriti Balti riikide ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide osas kutsub komitee üles kaotama energiaturgude ning energiavarustuse põhimõtete tõlgendamisel Venemaa ja Euroopa Liidu vahel tekkinud erinevused. Ta soovitab need kinnitada rahvusvahelistes lepetes, millest üks võiks olla uus partnerlus- ja koostöökokkulepe, milles on eritähelepanu all energiaküsimused (Vt Euroopa Parlamendi 12. septembri 2012. aasta resolutsioon „Nõukogu aastaaruanne Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta” (12562/2011 – 2012/2050(INI)).

1.5

Komitee kutsub üles lisama Kagu-Euroopa energiaühendusse välise kooskõlastus- ja integratsiooniaspekti ning nn organiseeritud kodanikuühiskonna tegevuse mõõtme.

1.6

Teatud Euroopa saareriigid ja -piirkonnad on selgelt väga erilises olukorras. Tänu oma geostrateegilisele asukohale võib Küprose Vabariik muutuda tõeliseks energiakeskuseks – seda nii taastuvenergia kui ka gaasivoogude osas. Üldiselt tuleks sisemaist energiatootmist arendada saartel. Sellest seisukohast võiks neist saada eelistatud katsealad (test beds) uute energiatehnoloogiate tutvustamiseks ja tõendamiseks. Arendus- ja tutvustamistegevusele ELi rahastamisvahendite eraldamisel võiks rakendada hindamiskriteeriumeid, mille puhul võetakse arvesse nende iseärasusi ja vajadusi. Need ühised jõupingutused võivad aidata tasakaalustada nende energiaalaseid puudujääke, mis tulenevad nende ebapiisavast ühendusest ülejäänud Euroopaga.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab samal ajal edendada energiavõrkude paremat ühendamist, sisemaiste taastuvate energiaallikate arendamist ning energiatõhususe ja energianõudluse optimeerimise meetmete kasutamist. Nende valdkondade ELi programmide suhtes kohaldatavate hindamiskriteeriumide puhul tuleks arvesse võtta energiasaarte vähendamise eesmärki ning seda eelkõige ühist huvi pakkuvate energiataristuprojektide valimisel.

1.8

Igal juhul kui Euroopa Liit – koostöös liikmesriikide, tööstuse ja asjaomaste piirkondade kodanikuühiskonnaga – ei käivita kiiremas korras algatusi, mille eesmärk on energiasaarte järkjärguline kaotamine, on märkimisväärselt keerulisem täielikult saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke ja saada täielikku kasu ELi majanduskasvu ja konkurentsivõime hüvanguks juba alustatud ühistest jõupingutustest.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on antud kontekstis seisukohal, et kütteostuvõimetust ei tohiks enam pidada pelgalt riiklikuks või kohalikuks probleemiks, mille lahendamine on üksnes sotsiaalpoliitika küsimus. Võttes arvesse, et mõned kütteostuvõimetuse põhjused ulatuvad siseriiklikust raamistikust kaugemale, loodab komitee, et ELi energiapoliitika raames käsitletakse suurt ebaühtlust, mis sellele nähtusele kaasa aitab. Seega tuleks nüüd hinnata konkreetseid poliitikameetmeid seoses nende mõjuga teguritele, mis võivad kütteostuvõimetust suurendada või vähendada.

1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et energiasaarte olemasolu on kulu kogu ühenduse jaoks. Nimetatud kulusid tuleks hinnata ning lahendused kulude vähendamiseks tuleks kaasata üldisesse lähenemisviisi. Välja tuleb kujundada Euroopa energiapoliitika ning anda sellele nõuetekohased tegutsemisvahendid, mis on kooskõlas liikmesriikide vastastikuse sõltuvuse ja probleemidega, millega nad kokku puutuvad. Kõnealuse nähtuse täieliku mõju mõistmiseks kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles viima läbi põhjaliku uuringu ühtsete energiaalaste meetmete puudumisest Euroopas (non-Europe) tulenevate kulude kohta, mis on tingitud energiasaarte olemasolust.

1.11

Komitee kutsub üles hindama läbipaistvalt, ulatuslikult ja täpselt fossiilkütuste ja taastuvate energiaallikatega seotud kulusid – sh väliskulusid –, kaasa arvatud kaudsed kulud, mis on seotud võrgu tugevdamise, varuvõimsuse ja keskkonnahoidlike tehnoloogiate vajaliku toetamisega. Nimetatud hindamine on ülimalt oluline investeerimis- ja poliitiliste valikute parimaks suunamiseks, eelkõige taastuvenergia tootmise võimsa arengu kontekstis teatud energiasaartel, mille eesmärk on selle energia eksport Euroopa Liidu liikmesriikidesse või kolmandatesse riikidesse.

2.   Sissejuhatus: mitmekordne geograafiline ja poliitiline saarelisus

2.1

Eesistujariigi Küprose taotlus on järjekordne näide vajadusest energiapoliitika nö euroopastamise ja Euroopa energiaühenduse loomise järele, mida toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (1). Selle eeltingimuseks on suurem territoriaalne ühtekuuluvus ja ühtne visioon Euroopa piirkondade arengust. ELi energiasaarte parema ühendamise eesmärk on seega kooskõlas konkreetsete suunistega koostöö parandamiseks energiavaldkonnas, mida nõudis komitee oma 2012. aasta jaanuari arvamuses teemal „Kodanikuühiskonna kaasamine tulevase Euroopa energiaühenduse loomisse” (2).

2.2

Eesistujariigi Küprose ja Euroopa tasandil peetavate arutelude (vt eelkõige Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta järelduste EUCO 2/1/11 REV 1 punkt 5) kontekstis tähistab mõiste „energeetiline saarelisus” ehk „energiasaar” käesolevas arvamuses saare- või mandripiirkonda, millel on vähe sisemaiseid energiaallikaid või puuduvad need üldse, mis on ebapiisaval määral ühendatud energiatranspordi võrkudega ning mis on seetõttu sageli sõltuv ühest välisenergiaallikast või -tarnijast. Liikmesriikide energiabilansi erinevused toovad esile nendevahelised suured murdejooned. Seega on mõiste „energiasaar” oma olemuselt nii tehniline kui ka (geo)poliitiline (sõltuvus ühest energiatarnijast).

2.3

Arvesse võetavate tegurite hulka kuuluvad eelkõige ühenduste puudumine, sõltuvus ühest energiaallikast ja/või energiatarnijast, kaugus energiatootmise paigast/energiatranspordi koridoridest, investeerimiskulud võrreldes turu suurusega, riiklike energiapoliitikate tugevate suundumuste muutmise raskused, geograafilised/klimaatilised iseärasused.

2.4

Eurostati määratluse kohaselt on Euroopa Liidus mitusada erineva suuruse ja staatusega saart. Lisaks neljale liikmesriigile – Küpros, Iiri Vabariik, Malta ja Ühendkuningriik – on Euroopas rohkem kui 286 saart, kus elab rohkem kui 10 miljonit elanikku: Põhjameres ja Läänemeres asuvad saared, kolme liikmesriigi äärepoolseimad piirkonnad (Hispaania Kanaari saared, Portugali Madeira ja Assoorid, Prantsusmaa meretagused piirkonnad Réunion, Mayotte, Guajaana, Martinique, Guadeloupe ja Saint-Martin). Käesolevas arvamuses ei käsitleta üksikult liikmesriikidele kuuluvaid erinevaid saari, sh äärepoolseimaid piirkondi.

2.5

On olemas sellist tüüpi energiasaared, mis on peamiselt seotud 20. sajandi ajalooga. Pürenee poolsaar on alati olnud peaaegu energiasaar, kuna Franco ja Salazari režiimid soodustasid majanduslikku sõltumatust enamike võrgupoliitikate osas – transport, eriti raudteetransport, ja elekter –, omades väga vähe välisühendusi, eelkõige Prantsusmaa kaudu ülejäänud Mandri-Euroopaga. Viimase kahekümne aasta jooksul ei ole suudetud seda olukorda parandada, kuna kohalikud on vastu erinevatele võrkude parandamise projektidele läbi Püreneede. See probleem on lahendusele lähedal, kuna uus alalisvooluühendus tagab peatselt parema ühenduse Vahemere piirkonna edelaosaga. Kuid lisaks Prantsusmaa ja Hispaania vaheliste elektrivõrkude paremale ühendamisele (mille ülekandevõimsus suureneb 2014. aastal 1 400 MW-lt 2 800 MW-le) on järgnevatel aastatel kahtlemata vaja kavandada ka muid energiakoridore Pürenee poolsaare ja ülejäänud Mandri-Euroopa vahel. Toetada tuleb eesmärki saavutada 2020. aastaks 4 000 megavatine energiavahetuse võimsus eelkõige uue elektrivõrgu ühenduse kaudu Atlandi ookeani rannikul. Nimetatud projekt tuleks lisada ühist huvi pakkuvate Euroopa projektide nimekirja, mis kinnitatakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid käsitleva määruse raames.

2.6

Balti riigid (Leedu, Läti, Eesti) on samuti ELi suhtes energiasaarte staatuses, kuna nende võrgud on eranditult sõltuvad varasemast „ainukesest” partnerist – Venemaast (vähemal määral Valgevenest). See piirkond on Euroopa energiaalase integratsiooni seisukohast prioriteetne – on tõepoolest paradoksaalne, et nimetatud kolm Balti riiki moodustavad poliitilise liidu lahutamatu osa, ilma et nad oleksid tänase päevani saanud kasu Euroopa-sisese energiaalase integratsiooni ja solidaarsuse eelistest. On vastuvõetamatu, et need riigid sõltuvad kolmandast riigist, kes on nüüdseks küll WTO liige, kuid kes ei järgi võrkudele juurdepääsuga seotud Euroopa standardeid, ei ole ühinenud energiahartaga ega soodusta energiavõrkude paremat ühendamist Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub seega üles vähendama Venemaa ja Euroopa Liidu energiaturgude erinevusi ning sõlmima uue ambitsioonika ning kõikehõlmava partnerlus- ja koostöölepingu, mis sisaldab energiaalase koostöö eripeatükki (Vt Euroopa Parlamendi 12. septembri 2012. aasta resolutsioon „Nõukogu aastaaruanne Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta” (12562/2011 – 2012/2050(INI)).

2.7

Kagu-Euroopa (Balkani piirkond) on transiidipiirkond ning teatud riikide (Horvaatia, aga ka Serbia, Montenegro, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik jne) edusammud ELiga ühinemise suunas vajavad arenguid eelkõige suhetes oma ELi liikmesriikidest naaberriikidega (Rumeenia, Bulgaaria, Kreeka, Sloveenia, Austria ja varsti Horvaatia). Energiaühenduse loomine selles piirkonnas on kasvava teadlikkuse näitaja ning seda tuleb julgustada ja tugevdada, eelkõige selle piirkonna kodanikuühiskonna organisatsioonidega tõhusa ja läbipaistva konsulteerimise kaudu energiastrateegia küsimustes.

2.8

Üldiselt on kõik ELi liikmesriigid üksteisest väga suures sõltuvuses. Teatud riigid ei ole küll rangelt võttes energiasaared, ent sõltuvad suurel määral naaberriikidest, eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopas (eriti Ungari). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on seetõttu vajalik ühine energiapoliitika, milles seda olukorda arvesse võetakse. Selles kontekstis on vajalik ELi üldine arutelu ühendusesisese solidaarsuse suurendamise üle. Kõnealusele aspektile viidatakse ka ELi toimimise lepingu artiklis 194.

3.   Energeetiline saarelisus kahjustab Euroopa majandustulemusi ja pidurdab selle sotsiaalset mõõdet

3.1

Energeetiline saarelisus hõlmab väga erinevaid tingimusi, kuid selle tagajärjed on olukorrast sõltumata alati peaaegu ühesugused. Nimetatud saarelisuse mõju väljendub peaaegu alati alljärgnevas:

energiavarustuse ebakindluse suurenemine;

hinnakõikumised, sageli hinnatõusud, ning tööstus- ja kaubandustegevuse sõltuvus;

nende riikide või piirkondade elanikkonna üha suurenev kütteostuvõimetus;

negatiivne mõju nende majanduslikule konkurentsivõimele;

keskkonnasurve suurenemine;

Euroopa Liidu ja kolmandate riikide poliitiliste ja majandussuhete ebastabiilsus.

3.2

Energianõudlus on suur ja see suureneb pidevalt nii energiasaartel kui ka kõikides teistes ELi piirkondades. Sellistes tingimustes kahjustavad potentsiaalselt vähem usaldusväärse ja igal juhul märkimisväärselt kallima energiavarustuse tagajärjed oluliselt energiasaarte majanduslikku konkurentsivõimet. See võib ohustada teatud tööstussektoreid ja seega ka töökohti, kuna teatud tegevused ei ole enam piisavalt kasumlikud.

3.3

Samuti on kõrged energiahinnad suureks koormaks kodumajapidamiste eelarvele. Kütteostuvõimetust on pikka aega käsitletud kui üksnes riiklikku või lausa kohalikku probleemi, ja just need tasandid on vastutavad otseste meetmete eest asjaomaste üksikisikute aitamiseks. Siiski ulatuvad mõned peamised kütteostuvõimetuse põhjused siseriiklikust raamistikust kaugemale ning ELi energiapoliitika peaks suurt ebaühtlust käsitlevate meetmete abil samuti kaasa aitama selle nähtuse vähendamisele.

3.4

Väga tugev sõltuvus fossiilkütustest, eelkõige naftast, hoiab muu hulgas kõrge ka CO2-heite taseme. Võttes arvesse keskkonnastandardeid (tööstusheidete direktiiv) ja üldist soovi hoida inimeste tervist, tuleb kõnealuse heite vähendamiseks teha märkimisväärseid investeeringuid. Nimetatud kulud tuleb samuti lisada energiasaarte energiaarvele.

3.5

Energeetilise saarelisuse tagajärgi tuleks paremini hinnata seoses asjaomaste piirkondade majanduskasvu, konkurentsivõime ja jätkusuutliku arenguga, samuti solidaarsuse, ühtekuuluvuse ja nn saamata jäävate tuludega ülejäänud ELi jaoks, mis on tingitud tervikliku ja igas ELi punktis toimiva energiaturu puudumisest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et energiasaarte olemasolu on kulu kogu ühenduse jaoks. Nimetatud kulusid tuleks hinnata ning lahendused kulude vähendamiseks tuleks kaasata üldisesse lähenemisviisi. Välja tuleb kujundada Euroopa energiapoliitika ning anda sellele nõuetekohased tegutsemisvahendid, mis on kooskõlas liikmesriikide vastastikuse sõltuvuse ja probleemidega, millega nad kokku puutuvad.

3.6

Lisaks ulatuslikuma Euroopa integratsiooni eeliste väljatoomisele on eesmärk ka tööstuse arengu ja seega tööhõive edendamine. Euroopa tööstuse konkurentsivõime sõltub paljudest teguritest, mille üle omavad riigiasutused vähest kontrolli või ei oma seda üldse. Peamine väljakutse seega on vältida, et energiapoliitika – mida EL võib käsitleda ja peab käsitlema – muutuks majanduskasvu ja tööhõivet piiravaks teguriks. Komitee kutsub käesolevaga liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles mitte enam viivitama selliste meetmete rakendamisega, mille puhul on juba tõestatud, et nende abil on võimalik energiakulusid vähendada ja energiavarustuse kindlust suurendada, näiteks riiklike energiaalaste otsuste parem kooskõlastamine ning taristute ja võrkude ühine kavandamine, Euroopa fossiilkütuste ostuühingute moodustamine ja vajaduse korral volituste andmine läbirääkimiste pidamiseks Euroopa välispartneritega.

4.   Millised oleksid lahendused? Arendada taastuvenergiat ja tugevdada võrkude taristut

4.1

Näib, et praeguses etapis eelistatakse peamiselt kahte järgmist lahendust: ühelt poolt energiasaarte ulatuslikum ühendamine energia siseturul (taristud ja turukorraldus), et suurendada solidaarsust ja viia Euroopa energiavõrgu tehniline korraldus vastavusse ELi poliitiliste eesmärkide ja õigusaktidega, ning teiselt poolt alternatiivsete energiaallikate edendamine, eelkõige taastuvenergia tootmine kohapeal. See eeldab nende potentsiaali (kui see on olemas) esiletõstmist ja ettepanekute tegemist meetmete osas, mis võimaldavad neid lahendusi jätkusuutlikul viisil täielikult ellu viia. Lisaks võivad energiatõhususe edendamine ja nõudluse reguleerimine arukamate võrkude kaudu aidata kaasa energianõudluse optimeerimisele.

4.2

Euroopa Komisjon on juba käivitanud Euroopa energiataristute toetamise poliitika olulise reformi eelkõige võrkude ühendamise osas (vt Euroopa Ühendamise Rahastu), mille suhtes on komitee võtnud pooldava seisukoha (3). Ent samuti võiks olla kasulik minna taristute ühises kavandamises veelgi kaugemale, nagu on komitee rõhutanud oma arvamuses Euroopa energiaühenduse kohta (4). Elektrienergiaga seoses seadis Euroopa Ülemkogu 2002. aastal liikmesriikidele eesmärgi saavutada elektrivõrkude ühendamise tase, mis vastab 10 % nende olemasolevast tootmise koguvõimsusest. Sellest osakaalust ollakse veel üsna kaugel Euroopa Liidu elektrivõrkude teatud piirialadel, mis on endiselt ülekoormatud.

4.3

Taastuvenergia laiaulatuslik kasv Põhjameres ning päikese- ja tuuleenergia kasv Lõuna-Euroopas nõuab uut arukamat taristut nende tõhusaimaks integreerimiseks suurde Euroopa võrku. Selliste arukate võrkude arendamisel on võimalik 2020. aastaks vähendada tarbimist 9 % ja CO2-heidet 9–15 %. Arukate võrkude ja nõudluse reguleerimise vahendite kasutamine võib osutuda lihtsamaks väiksematel turgudel ning anda seal kiiremini paremaid tulemusi. Koos jõulisemate energiatõhususe meetmetega võib see energianõudluse optimeerimisele märkimisväärselt kaasa aidata. Olulisi vajalikke investeeringuid tuleks käsitleda selle valdkonna tegevuse täieliku kontrolli kontekstis ning hinnatõusule vaatamata vähenevate energiaarvete kontekstis ning samuti seoses väiksema vajadusega investeerida traditsioonilisse (tegevuskasumi mahu vähenemine) või taastuvenergia tootmisvõimsusesse.

4.4

Kokku ehitatakse Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate võrgustiku (ENTSO-E) hinnangul Euroopas järgmise kümne aasta jooksul 52 300 km uusi ülikõrgepingeliine, milleks on vajalikud 104 miljardi euro suurune koguinvesteering ligikaudu sajale prioriteetsele projektile, millest 80 % on seotud taastuvenergia arendamisega. Võrgu võimalik väiksus muudab taastuvate energiaallikate integreerimise selle valdkonna potentsiaaliga energiasaartel mõõtkava tõttu veelgi keerulisemaks. Taastuvenergia tööstusrajatiste tootmisvõimsus (võrreldes detsentraliseeritud tootmisega) võib moodustada suhteliselt suure osa tootmisest või tarbimisest, kuid nende mõju, eelkõige ebakorrapärasust, on raskem hallata.

4.5

Ühenduste parandamine on seega väga oluline, et suurendada varustuskindlust ja võimaldada paremini tasakaalustada energiatootmist ja -tarbimist seoses taastuvenergia jõulise arendamisega laiendatud võrgus. Sama kehtib ka traditsioonilise võimsuse puhul, mis suureneb taastuvenergia tootmise peatumise või märkimisväärse vähenemise korral.

4.6

Taastuvenergia arendamise eelduseks on paindlik varuvõimsus (back-up capacity), mis on kohandatud toimima madala baaskoormuse (low baseload) korral. Veeldatud maagaas võib olla lahendus ühest gaasitarnijast sõltumise ja tema poolt nõutava kõrgema hinna korral, mis pakuks samas paindlikumat ja soodsamat alternatiivi naftale paralleelselt taastuvenergia arendamise kõrval. Veeldatud maagaasi arendamine eeldab siiski märkimisväärseid investeeringuid sadamate ja ladude taristusse.

4.7

Komitee on veendunud, et Euroopa energiasüsteemi tulevik sõltub eelkõige parematest ühendustest ja taastuvenergia arendamisest (eriti energiasaarte jaoks), et parandada energia varustuskindlust. Fossiilkütustest saadava energia kasutamine jääb siiski valdavaks, kuid taastuvenergia tootmise suurendamiseks on vaja märkimisväärselt tugevdada energiavõrku nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil (vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus energia tegevuskava kohta aastani 2050 ja igal juhul väärt (no-regret) valiku kohta) (5).

4.8

Sellele vajadusele ei ole siiski võimalik tõhusalt vastata kulude läbipaistva, kõikehõlmava ja täpse hindamiseta. Investeerimis- ja poliitiliste valikute parimaks suunamiseks peab olema kättesaadav kõige objektiivsem teave fossiilkütustega seotud kulude (sh väliskulude) ja taastuvate energiaallikate tekitatud lisakulude kohta. Neid kaudseid kulusid käsitlevad uuringud on suuresti vastuolulised, mis suurendab veelgi vajadust objektiivse teabe järele.

4.9

Taastuvenergiaga seoses on oluline ühtlasi kaaluda uude tootmisvõimsusesse tehtavate investeeringute mahtu, aga ka energiavõrgu tugevdamise ja võimalike toetustega seotud kulusid. Viimati nimetatuga seoses võib olla vajalik toetada rohkem piirkondi, mis on energia seisukohast rohkem sõltuvad ning kus taastuvenergia kasutamist on siiani vähem arendatud. Kuid siinkohal on oluline, et rohelise energia tootmise suurendamise tempo oleks kooskõlas energiavõrgu tugevdamise kiirusega. Samuti on oluline kindlaks määrata vajalik varuvõimsus taastuvenergia täiendava tootmisüksuse kohta. Varuvõimsust saaks küll importida, kuid selle eelduseks on tõhus ühendus ning koostöö piirkondlikul ja Euroopa tasandil. Taastuvenergia toetamise tingimuste puhul tuleb seda asjaolu arvesse võtta, et optimeerida nende arengutempot ja maksumaksjate kantavaid toetuskulusid.

4.10

Pärast kõigi nende kulude täpset hindamist tuleks neid võrrelda imporditud fossiilkütustega seotud energiaarvega, mis hõlmab kõiki kulusid, sh poliitika- ja keskkonnakulud. See on oluline, et hinnata selle positiivset või negatiivset mõju piirkonna konkurentsivõimele. Sellest vaatepunktist võib samuti järgneda taastuvenergia tootmise märkimisväärne areng teatud energiasaartel, eksportides seda teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse või kolmandatesse riikidesse.

4.11

Komitee arvates tuleks taristute tugevdamisse eelisjärjekorras kaasata energeetilise saarelisusega seotud riigid ja piirkonnad, seejuures tuleb prioriteetsete koridoride määratlemisel arvese võtta nende suurenevat sõltuvust. Näiteks Läänemere energiaturu ühendamise tegevuskava (Baltic Energy Market Interconnection Plan, BEMIP) võib sillutada teed energiapoliitika parema kooskõlastamise ja energiaallikate jaotuseni selles piirkonnas. See võimaldaks ühendada eelkõige Leedu, Läti ja Eesti energiavõrgud.

4.12

Hiljuti on tehtud edusamme Leedu ja Läti koostöös. Selles valdkonnas on olemas juhtalgatus: Leedu ehitab Klaipedasse veeldatud maagaasi terminali, mis toidab Lätis asuvat Inčukalnsi hoiumahutit. Leedu on seisukohal, et nimetatud mahuti võiks toimida kui nn piirkondlik gaasireserv. Antud kontekstis kordab komitee oma ettepanekut koondada fossiilkütuse energiaallikad ja moodustada eelkõige gaasi osturühmad (6). Leedu, Läti ja Eesti arendavad ja rakendavad elektrivõrgu ühendamise projekte (LitPol Link NordBalt ja Estlink 2) teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, eelkõige Poolaga. Samal ajal töötavad kolm Balti riiki selle nimel, et täielikult integreeruda Euroopa energiasüsteemi ja ühendada elektrienergia süsteemid sünkroonselt Mandri-Euroopa elektrivõrkudega (hetkel viiakse läbi teostatavusuuringut). Balti riigid arendavad ühiselt Visaginase tuumaelektrijaama projekti, mis võiks aidata kaasa nende riikide energia varustuskindluse tagamisele ning oleks oluline element Euroopa elektrisüsteemi integreerimisel.

4.12.1

Küprose uus energiamõõde (Küprose territoriaalvetest leiti olulised maagaasivarud) võib muuta selle riigi oluliseks piirkondlikuks osalejaks. Taastuvenergia tootmisvahendite märkimisväärne suurendamine ja tugev osalemine eespool nimetatud projektides võimaldavad sellel riigil muutuda energiakeskuseks, mille sihiks on parem piirkondlik integratsioon, ja energiaalases naabruspoliitikas osalejaks. Hiljuti tehtud valik ettevõtete osas, kes vastutavad Küprose gaasiväljade tulevase kasutamise eest, peab samal ajal tagama parema integreerumise Euroopa Liitu ja aktiivse naabruspoliitika.

4.13

Lisaks oleks võimalik sõltuvust ühest tarnijast vähendada kolmanda energiapaketi rakendamise kaudu. Samuti on oluline turgude piirkondliku korraldamise küsimus: Leedu ja Eesti juba osalevad Balti riikide ja Põhjamaade elektriturul Nord Pool Spot, Läti kavatseb sellega ühineda järgmisel aastal. Lisaks nimetatud näitele julgustab komitee Balti riike otsima ühiseid vastuseid oma vajadustele ja arendama piirkondlikku energiadialoogi.

4.14

Samuti tuleb suurendada ühendusi ELi kolmandatest riikidest naabritega, kes kas toodavad energiat ja ekspordivad seda ELi või tagavad energia transiidi ELi muudest tootmispiirkondadest. See kehtib eelkõige Vahemere piirkonna energiaprojektide puhul (Vahemere päikeseenergia kava, Medgrid, Vahemere Liidu alaprogramm „Energia”, Desertec jne), mille puhul on nõutav asjaomaste riikide (Küpros, Malta) või piirkondade (Kreeta, Sardiinia, Korsika, Sitsiilia, Baleaarid jne) osalemine nimetatud projektides.

4.15

(Kagu-Euroopa) energiaühendus peab hõlmama välist kooskõlastus- ja integratsiooniaspekti ning samuti nn organiseeritud kodanikuühiskonna tegevuse mõõdet: selles valdkonnas peavad olulist rolli täitma Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühised nõuandekomiteed (endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi, Montenegro, Horvaatiaga), aga ka majandus- ja sotsiaalnõukogud ning sarnased institutsioonid nendes riikides.

4.16

Lisaks tuleks täiendavalt esile tuua taastuvenergia tutvustamine ja arendamine, eelkõige seoses energia tegevuskavaga aastani 2050 ja hiljutise teatisega „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline” (COM(2012) 271 final).

4.17

ELis ja selle äärepiirkondades on vajalikud kooskõlastatud lahendused ja ettepanekud, millesse tuleb kaasata

liikmesriigid;

Euroopa Komisjon kui nende arutelude ja lahendusettepanekute peamine koordineerija;

energiaettevõtted, eelkõige võrguoperaatorid (elektri- ja gaasivõrgud), kelleta ei ole realiseerimine võimalik (tehniline asjatundlikkus, finantsjõud);

kohalikud omavalitsused, kellel on liikmesriikide kõrval otsuse langetamise volitused ja kes haldavad üha enam transpordivõrke ja eelkõige tarnevõrke. Regioonide Komitee võiks olla esmane vahendaja;

organiseeritud kodanikuühiskond ja selle organisatsioonid, kelle seisukohti komitee kajastab: tarbijaorganisatsioonid, sotsiaalpartnerid, keskkonnakaitseorganisatsioonid, vaesuse vastu võitlevad ning vähemusi esindavad organisatsioonid jt.

4.18

Ainult riikidevahelised ja ettevõtjatevahelised lahendused on püsivad. Energiapoliitikat, olgu energiavarustuse, võrkude ehitamise, teadus- ja arendustegevuse vms valdkonnas, ei tohiks kujundada teatud üksikud ELi liikmesriigid, kellel on iseseisev energiapoliitika, kuna see avaldaks märkimisväärset mõju teistele liikmesriikidele. Vaja on energiaallikate jaotuse ulatuslikumat koordineerimist, nt riikide ja piirkondade vahel, mida energeetiline saarelisus puudutab ning mille energiapoliitika on seetõttu väga piiratud. Seda tehes võivad nimetatud riigid ja piirkonnad ise rajada teed tihedama koostööni Euroopa Liidu tasandil, mis ulatub kaugemale „energiasõltumatusega” seotud probleemidest.

4.19

Nimetatud lahendustega – taristud, taastuvenergia tootmine, riikide ja piirkondade energiapoliitikaalane tugevdatud koostöö – peab siiski kaasnema kodanikuühiskonna suurem kaasatus seoses lahenduste mõjuga energiaallikate jaotusele, turgude korraldusele, hindadele, konkurentsivõimele, keskkonnaalastele kaalutlustele või isegi üldsuse toetusele. Sellega seoses viitab komitee energiaküsimusi käsitleva kodanikuühiskonna foorumi loomise ettepanekule, mille komitee sõnastas oma Euroopa energiaühendust käsitlenud töödes (7).

Brüssel, 13. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  ELT C 68, 6.3.2012, lk 15–20.

(2)  Ibid.

(3)  ELT C 143, 22.5.2012, lk 125–129.

(4)  Vt joonealune märkus 1.

(5)  ELT C 229, 31.7.2012, lk 126–132.

(6)  Vt joonealune märkus 1.

(7)  Vt joonealune märkus 1.


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse

Täiskogu istungjärgul käigus lükati tagasi järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel enam kui veerandi antud häältest.

Punkt 2.5

Muuta järgmiselt.

„On olemas sellist tüüpi energiasaared, mis on peamiselt seotud ühenduste arendamise raskustega 20. sajandi ajalooga. Pürenee poolsaar on alati olnud peaaegu energiasaar, kuna seal ei ole suudetud Franco ja Salazari režiimid soodustasid majanduslikku sõltumatust enamike võrgupoliitikate osas – transport, eriti raudteetransport, ja elekter –, omades väga vähe välisühendusi, eelkõige Prantsusmaa kaudu ülejäänud Mandri-Euroopaga. V viimase kahekümne aasta jooksul ühendusi lõpule viia ei ole suudetud seda olukorda parandada, kuna kohalikud on vastu erinevatele võrkude parandamise projektidele läbi Püreneede. See probleem on lahendusele lähedal, kuna uus alalisvooluühendus tagab peatselt parema ühenduse Vahemere piirkonna edelaosaga. Kuid lisaks Prantsusmaa ja Hispaania vaheliste elektrivõrkude paremale ühendamisele (mille ülekandevõimsus suureneb 2014. aastal 1 400 MW-lt 2 800 MW-le) on järgnevatel aastatel kahtlemata vaja kavandada ka muid energiakoridore Pürenee poolsaare ja ülejäänud Mandri-Euroopa vahel. Toetada tuleb eesmärki saavutada 2020. aastaks 4 000 megavatine energiavahetuse võimsus eelkõige uue elektrivõrgu ühenduse kaudu Atlandi ookeani rannikul. Nimetatud projekt tuleks lisada ühist huvi pakkuvate Euroopa projektide nimekirja, mis kinnitatakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid käsitleva määruse raames.”

Hääletuse tulemus:

Poolt

:

60

Vastu

:

81

Erapooletuid

:

18


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/16


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Üksikisikutele osutatavate sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste edasise arengu suundumused ja tagajärjed Euroopa Liidus” (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 44/03

Raportöör: Antonello PEZZINI

Kaasraportöör: Dirk JARRÉ

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 19. jaanuaril 2012 vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Üksikisikutele osutatavate sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste edasise arengu suundumused ja tagajärjed Euroopa Liidus”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 8. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012 (13. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 159, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 11.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et üksikisikutele osutatavatel sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenustel on väga tähtis koht Euroopa sotsiaalmudelis. Kõnealused teenused, mis sõltuvad üksteisest ja tugevdavad üksteise tõhusust, moodustavad nn kuldse kolmnurga, millel on esmane tähtsus ühiskonna hea toimimise ja kvaliteedi jaoks.

1.2

Komitee leiab, et kõnealustel teenustel on ühest küljest võtmeroll üksikisiku kaasamisel ühiskonda ning sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamisel, tagades nii tõelise demokraatliku osaluse ja sotsiaalse õigluse; teisest küljest on kõnealused teenused esmatähtsad selleks, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid jätkusuutlikkuse, arukate töökohtade loomise ning Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamise osas.

1.3

Komitee arvates on vaja suurendada teadlikkust asjaolust, et elanikkonna vananemisel ja hooldusnõudluse suurenemisel, mis on tingitud sellest, et pereliikmed saavad sellist abi üha vähem pakkuda (mis tuleneb nt naiste üha suurenevast tööhõivest) on esiteks väga oluline selle sektori töötajate kvalifikatsiooni ja koolitust paremini kavandada ning teiseks seada eelarveassigneeringute prioriteedid.

1.4

Komitee on teadlik liikmesriikide pädevustest kõnealuses valdkonnas ning riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste kaalutlusõigusest nende teenuste osutamisel; kuid ta juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealuses valdkonnas on liikmesriikidel ja Euroopa Liidul ka suur jagatud vastutus. Kui aga arvestada, et Lissaboni lepingus on sellega seoses üldhuviteenuste protokolli lisamisega tehtud olulisi uuendusi, siis on ta seisukohal, et tuleb jätkata liikmesriikidevahelist ühtlustamist, et kaotada praegune ebavõrdsus ja tagada asutamisõigus (järgides vastuvõtjariigi minimaalseid õigus- ja haldusnorme sotsiaalvaldkonnas) ja teenuste osutamise põhivabadus.

1.5

Arvestades kõnealuse sektori olulisust tänu selle panusele ELi sisemajanduse koguprodukti, märkimisväärsetesse tööhõivevõimalustesse ning uute töökohtade ja ettevõtete loomisesse, ning võimele pakkuda uuenduslikke ja häid lahendusi struktuurimuutustele ja Euroopa ühiskonna nõudmistele ning Lissaboni lepingu eesmärkidele kõnealuses valdkonnas, kutsub komitee Euroopa Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles:

käivitama uuenduslike ja arukate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste jaoks Euroopas tõelise Euroopa strateegia, milles väärtustataks inimressursse ja nende täienduskoolitust, määratletaks kvaliteedipõhimõtted, võetaks kasutusele asjakohane tehnoloogia kõnealuste teenuste saajate ja pakkujate toetamiseks ning loodaks Euroopa integreeritud teenuste piirkond ja toetuspoliitika;

edendama finants- ja inimressursside tõhusamat kasutamist, kollektiivlepingutega reguleeritavat tõhusat juhtimist, era- ja vabatahtliku sektori asjakohast kaasamist ning teenuste tõhususe ja kulutõhususe tähelepanelikku hindamist;

kutsub komisjoni üles töötama välja ühise alusraamistiku üksikisikutele osutatavate teenuste kohta, mis sisaldaks regulatiivset raamistikku ja kvaliteedipõhimõtteid ning selgelt määratletud ametialast kvalifikatsiooni, et lihtne ametialane liikuvus oleks kõikjal ELis tegelikkus.

1.6

ELi tasandil leiab komitee, et teatud osa struktuurifondidest tuleks eraldada kooskõlastatult sotsiaalse infrastruktuuri ja tervishoiuteenuste arendamiseks seal, kus need puuduvad, ning kõnealuse sektori kohalikele tööhõivealgatustele, tagades eelkõige maapiirkondade rahastamise. Sama kehtib ka programmide „Horisont 2020” ja „Kultuur” ning elukestva õppe nende meetmete kohta, mis seonduvad tervishoiu- ja sotsiaalteenustele rakendatava uue tehnoloogiaga. Lisaks sellele tuleks toetada teadusuuringuid teenuste tulemuslikkuse optimeerimiseks ning heade tavade dokumenteerimist ja jagamist.

1.7

Komitee leiab, et üksikisikutele osutatavate teenuste sektori jaoks oleks oluline käivitada kõikide tasandite (kohaliku, riigi ja Euroopa tasandi) vahel konstruktiivne ja hästi struktureeritud sotsiaalne dialoog. See sotsiaalne dialoog peaks olema keskse tähtsusega, et

analüüsida sektori majandus- ja sotsiaalprobleeme;

uurida sektori arenguvõimalusi;

valmistada ette projekte sektorile kehtivate eeskirjade ülespoole ühtlustamiseks;

võidelda mitteametliku töötamise vastu;

muuta sektor professionaalsemaks ja parandada töötajate karjäärivõimalusi;

parandada sektori töötajate töö- ja palgatingimusi;

parandada sektori atraktiivsust ja mainet;

kontrollida kollektiivlepingute ja eeskirjade kohaldamist.

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid konkreetselt ja aktiivselt toetama sellise sotsiaalse dialoogi käivitamist ja arendamist nagu ka sellega seotud töö korraldamist. Esialgu võib seda toetust pakkuda sektorit käsitlevate uuringute ja sektori sotsiaalpartneritele suunatud Euroopa tasandil toimuvate konverentsidega.

2.   Sissejuhatus

2.1

Käesoleva arvamuse eesmärk on määratleda muutused käimasolevates suundumustes ja edasistes arengutes üksikisikutele osutatavate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste ning nendega seotud haridus- ja koolitusteenuste valdkonnas, ning eelkõige uute kvaliteetsete töökohtade loomise võimalused kõnealuses sektoris.

2.2

Sotsiaal- ja tervishoiuteenused on suunatud üksikisikute põhinõudmiste täitmisele. Kõnealune sektor hõlmab mitmesuguseid vorme, alates meditsiini-, psühhosotsiaal-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ning eluaseme toetust pakkuvatest asutustest kuni hooldekodude, vaimse tervise, laste, eakate ja puudega inimeste keskusteni.

2.3

Lisaks sellele iseloomustavad kõnealust sektorit suured rändevood kolmandatest riikidest ning tugev suundumus kasutada musta tööjõudu, millega kaasnevad kõikvõimalikud kahjulikud tagajärjed nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks tervikuna.

2.4

Komiteel on kavas kasutada kõnealust arvamust selleks, et aidata teha kindlaks, millist lisaväärtust võib üksikisikutele osutatavate teenuste sektor strateegiale „Euroopa 2020” pakkuda, eesmärgiga määratleda vajadused seoses kvalifitseeritud tööjõu ja uute ametiprofiilidega ning pidades silmas uuenduslikke sotsiaalseid perspektiive, uusi ja paremaid töökohti ning suuremat heaolu kõigile kodanikele tänu ühiskonna ühtekuuluvuse tugevdamisest tulenevale paremale integratsioonile.

2.5

Üksikisikutele osutatavatel tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusteenustel on väga tähtis koht Euroopa sotsiaalmudelis. Kõnealused teenused, mis sõltuvad üksteisest ja tugevdavad üksteise tõhusust, moodustavad nn kuldse kolmnurga, millel on esmane tähtsus ühiskonna hea toimimise ja kvaliteedi jaoks.

2.6

Komitee toetab seda integreeritud teenuste kuldse kolmnurga ideed, et tagada kvaliteetne haridus, tõhus tervishoid ja täielik sotsiaalne kaasatus ning kõigi kolme teenuseliigi võimalikult suur tõhusus, pidades silmas järgmisi kriteeriume: üldine kättesaadavus, indiviidikesksus, universaalsus, järjepidevus, väga hea kvaliteet, selge suunitlus tulemustele, põhiõiguste austamine, osalus ja partnerlus, integreeritud juhtimine, investeeringud inimkapitali ja sotsiaalsesse infrastruktuuri, kõrgetasemelised saavutused ning kvalifitseeritud töökohad ja head töötingimused koos karjääriväljavaadete, solidaarsuse ja sotsiaalse ühtekuuluvusega.

2.7

Komitee leiab, et just nende omaduste tõttu tuleks üksikisikutele osutatavate ametitoimingute kuldses kolmnurgas peatähelepanu pöörata sellele, et saavutataks strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid jätkusuutlikkuse, majandusarengu, töökohtade loomise ning Euroopa Liidu majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse seisukohast.

2.8

Arvamus põhineb eri teabeallikatel, alates üldistest uurimustest konkreetsete juhtumiuuringuteni ettevõtluse valdkonnas. Tuleks märkida, et demograafilised suundumused ja aktiivne vananemine ning vananeva elanikkonna mõju tervishoiu- ja hoolekandsüsteemile on teemad, mida komitee on eelnevates arvamustes juba käsitlenud (1). Lisaks sellele on komitee võtnud endale ülesandeks määratleda teadus- ja arendustegevuse kaheksanda raamprogrammi raames tegevuskava selliste algatuste jaoks, milles keskendutakse Euroopa ühiskonna vananemise problemaatikale ning eakate osalemisele ühiskonnas (2).

2.9

Üksikisikutele osutatavaid haridusteenuseid mainitakse käesolevas arvamuses ainult niivõrd, kuivõrd nad on asjakohased kvaliteetsete ning ajakohastatud sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamiseks. Põhjalikumat teavet hariduse ja elukestva õppe teenuste kohta saab komitee arvukatest kõnealusel teemal koostatud arvamustest (3).

3.   Kõnealuse sektori tunnused ja tulevikuväljavaated

3.1

Eurostati statistika järgi töötas 2009. aastal Euroopa Liidu 27 liikmesriigis sotsiaal-, tervishoiu- ja nendega seotud haridusteenuste sektoris üle 21,5 miljoni inimese (4). Kuid neid töökohti on rohkem vanades kui alles ELiga ühinenud liikmesriikides, nendel töötab rohkem naisi (78 % sektori töötajatest) ja väga noori töötajaid (rohkem kui 43 % on nooremad kui 40-aastased). Ajavahemikus 2000–2010 loodi sotsiaal-, tervishoiu- ja koduhooldusteenuste sektoris üle nelja miljoni uue töökoha. Vastupidiselt majanduskriisist tingitud töötuse suurenemisele Euroopa Liidus, suurenes kõnealuses sektoris ajavahemikus 2008–2010 uute töökohtade arv märkimisväärselt, ulatudes ligikaudu 770 000 (5).

3.2

Euroopa Liidus on tervishoiuteenuste sektor üks olulisemaid, kuna see moodustab ligikaudu 10 % SKP-st ja annab tööd igale kümnendale töötajale. Lisaks on teenuste sektoris keskmisega võrreldes rohkematel töötajatel kõrgharidusdiplom (6). Tööhõive kõnealuses sektoris suureneb seoses elanikkonna vananemisega (7), naiste suureneva osalusega tööturul ja tervishoiuteenuste nõudluse suurenemisega. Seetõttu on ELi tasandil vaja üha enam ühtlustatud määratlusi ja koolitusstandardeid, et tagada geograafiline liikuvus ja ametialane areng koos kvaliteetsete, tõhusate ja jätkusuutlike teenustega kogu ELis.

3.3

Kõnealused ametiprofiilid hõlmavad hooldajaid, õdesid, noorsootöötajaid, sotsiaaltöötajaid ja arste. Äsjaste uuringute (8) järgi töötavad kõigis meditsiinivaldkondades vaatamata väikesele palgale ja minimaalsele tunnustusele tehtud töö eest väga motiveeritud ja suure vastutustundega tervishoiutöötajad. Uurimused annavad lisaks sellele tunnistust suurest töötajate puudusest ja järjest suurematest raskustest selliste asjakohaste ja kvalifitseeritud töötajate leidmisel, kes oleksid huvitatud tööle jäämisest.

3.4

Strateegia „Euroopa 2020” raames on vaja ELi strateegiat (9), mille eesmärk oleks tagada tehniliste ja struktuuriliste uuenduste kõrgem tase, vähendada kulusid ja edendada kvaliteetseid töökohti. Strateegia peab parandama juurdepääsu hooldusteenustele, eelkõige ebasoodsate tingimustega piirkondades, nagu ka teatud meditsiinivaldkondades, mida iseloomustab riigi tasandil töötajate puudus, ning looma kõigi ELi kodanike jaoks selliste kõrgetasemeliste Euroopa meditsiinikeskuste võrgustikke, kus töötab kvalifitseeritud ja väga motiveeritud personal.

3.5

Kõnealuse sektori palgatase on üldiselt madalam riigi tasandi sarnaste tööde eest makstavast keskmisest palgast. Naised, kes moodustavad suurema osa selle sektori tööjõust on enamasti sisserännanud, reeglina alatasustatud (10), vähe tunnustatud ja ajutiste töölepingutega, isegi siis, kui nad on kvalifitseeritud, nagu selgub äsjastest uuringutest järgmistes alasektorites (11): tervishoid, laste ja eakate hooldus ning hooldusteenused puudega inimestele.

3.6

Kõnealust sektorit iseloomustavad järgmised eritunnused, mis seda teistest sektoritest eristavad (12):

nädala keskmine töötundide arv on võrreldes teiste majandussektoritega väiksem, samal ajal kui vahetused, öötöö, osaline tööaeg ja ajutised lepingud on võrreldes ülejäänud majandussektoritega enam levinud;

suureneb nõudlus ühtlustatud teenuse järele, mis ühendab tervishoiu kõik aspektid ja kvalifikatsioonid sotsiaalhoolduse eriaspektidega;

oluline on pidev ametialane täiend- ja keeleõpe, et hoogustada elektrooniliste vahendite kasutamist esmaabi, e-meditsiini ja e-diagnooside valdkonnas;

vajadus kõnealuse kolme teenuseliigi parema ja paremini kooskõlastatud infrastruktuuri järele, mis tagab kõigile asjaomaste vahendite abil juurdepääsu (ning asjakohased struktuurid kohapeal).

3.7

Lisaks sellele, nagu juba mainitud seoses üksikisikutele osutatavate teenustega, tuleb sotsiaalpartnerite ja kogu kodanikuühiskonnaga peetava sotsiaaldialoogi taustal arvesse võtta nende väikeettevõtete iseärasusi, kes osutavad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, sotsiaalteenuseid ja mittetulunduslikke teenuseid, mille eritunnuseid ja panust üldhuviteenustesse tuleb rohkem arvesse võtta (13).

3.8

Olukord on eriti murettekitav maapiirkondades ja teistes ebasoodsate tingimustega piirkondades, kus sotsiaalse, meditsiinilise ja haridusalase infrastruktuuri puudumine põhjustab sageli kvalifitseeritud tööjõu väljarändamise, asjaolu, mis omakorda mõjutab negatiivselt ettevõtete asutamist, nende paiknemist ja selliste piirkondade arengut. Seega tuleb tagada tasakaalustatum piirkondlik areng ja suurem territoriaalne ühtekuuluvus, eelkõige lastele ja väikelastele osutatavate sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste valdkonnas (14).

3.9

Võõrtöötajate parema integratsiooni edendamiseks tuleb ette näha rahalisi ja organisatoorseid toetusmeetmeid, mis hõlmavad keelekursusi, nende töö maine parandamist, vastuvõtmist ja majutust ning hooldusalast koolitust, arvestades järgnevat naasmist päritoluriiki, et vältida ajude äravoolu tervishoiu valdkonnas (15).

3.10

Kõnealusesse sektorisse investeerimise kulud on seega üsna suured ja jätkusuutlikkuse aspektist tihtipeale vastuolulised, kuna finantskriisi tõttu on ilmnenud vajadus parandada sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kulutõhusust, ning liikmesriigid on sunnitud leidma kõigile tervishoiuteenuste tagamise ja eelarvepiirangute järgimise vahel õige tasakaalu. Kuid saavutatud tulemustest kerkib selgelt esile asjaolu, et sellesse sektorisse tehtud investeeringud on väga produktiivsed ja tulusad: töötajate tervis on paranenud, nad on paremini integreeritud ja kvalifitseeritud, motiveeritumad ja püsivamad.

3.11

Lissaboni lepinguga tehti kõnealuses küsimuses lepingule lisatud üldhuviteenuste protokolliga olulisi uuendusi, kuna see hõlmab kõiki üldhuviteenuseid ning esimest korda esineb lepingus mõiste „majandushuvi mitte pakkuvad üldhuviteenused”, vastandudes mõistele „üldist majandushuvi pakkuvad teenused” (16). Ei saa eitada, et üksikisikutele osutatavatel teenustel on nii majanduslik kui mittemajanduslik aspekt. Üldise majandushuvi aspekt on seotud nende tähtsusega kõigi tööstus-, tootmis- ja teenussektorite hea toimimise jaoks, samal ajal kui mittemajanduslik aspekt viitab nende tähtsusele kõikide üksikisikute integreerimise ja ühiskonna ühtekuuluvuse jaoks.

3.12

Komitee on seisukohal, et „Protokoll ei ole mitte lihtsalt lepinguid ja ühenduse ühiseid väärtusi selgitav avaldus üldhuviteenuste küsimuses. See on Euroopa Liidule ja liikmesriikidele suunatud kasutusjuhis. Protokollis asetatakse kasutaja, tema vajaduste rahuldamine, tema eelistused ja õigused kindlalt sätete keskmesse ning kinnitatakse üldhuviteenuste ühised põhimõtted: kõrge kvaliteet, ohutus ja vastuvõetav hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu edendamine” (17).

3.13

Seega tuleb kõnealuses sektoris eelkõige tagada tugev Euroopa mõõde koos ELi tasandil ühtlustatud raamistikuga, mida toetab struktuurimeetmete Euroopa strateegia. Samas kordab komitee järgmist: „riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste oluline roll ja laiaulatuslik suvaõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele” (18).

4.   Uuenduslike ja arukate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste Euroopa strateegia suunas

4.1

Komitee arvates on esmatähtis käivitada selline Euroopa strateegia, et ennetada ja juhtida Euroopa ühiskonna ja selle majanduslik-sotsiaalse mudeli käimasolevaid muutusi, mis nõuavad strateegiliste prioriteetide määratlemist üksikisikutele osutatavate Euroopa sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste sektori jaoks, arvestades järgmisi aspekte:

inimressursid ning nende koolitus ja teavitamine;

asjakohane tehnoloogia;

Euroopa integreeritud teenuste piirkond;

paremad liikumise ja vahetuste tingimused;

Euroopa kvaliteedipõhimõtete järgimine:

diplomite täielik tunnustamine

teadusuuringud teenuste tulemuslikkuse optimeerimiseks

edulugude dokumenteerimine ja jagamine;

poliitilised, struktuurilised ja infrastruktuuri alased toetusmeetmed.

4.2

Inimressursid on üksikisikutele osutatavate teenuste tööstuse esimene alussammas, mille kohta annavad tunnistust strateegia „Euroopa 2020” raames kavandatud assigneeringud, mille eesmärk on hoida ELi kodanikud kauem aktiivsena, ühiskonda kaasatuna ja tervena, asjaolu, millel on positiivne mõju tootlikkusele ja konkurentsivõimele. Kõnealune sektor on ära toodud esimeste hulgas Euroopa juhtivate turgude algatuses ning on juhtalgatuse „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava” lahutamatu osa.

4.2.1

Arvestades kõnealuste teenuste asjakohasust, tuleks Euroopa strateegiameetmed inimressursside valdkonnas suunata järgmistele aspektidele:

infosüsteemid vajalike ametiprofiilide ja töövõimaluste kindlakstegemiseks;

meetmed rohkemate oskuste omandamiseks ja integreerimiseks;

kvalifikatsioonide ja diplomite rahvusvaheline tunnustamine liikuvuse lihtsustamiseks;

kutsenõustamise ja teabevahetuse tõhusad süsteemid, sealhulgas ja eelkõige keeleõppe eesmärgil;

digitaaloskuste arendamine (digitaalne kirjaoskus ja koolitus);

koolitus ja täiendõpe uue tehnoloogia ja uute ravimeetodite valdkonnas;

mehhanismid kõnealuses sektoris töötajate alles hoidmiseks, atraktiivsed töötingimused ja karjäärivõimalused, parem sooline tasakaal;

kõnealuse teenustesektori eri ametialade maine parandamine;

reguleeriv kokkulepe kvaliteedipõhimõtete ja nende rakendamise kohta, ning selgelt määratletud kvalifikatsiooninõuded;

tugiteenuste loomine, nt ajutised asendamised, koolitus ja nõustamine, et tagada sotsiaalmajanduse ja ravi kvaliteet ning parandada hooldusteenuse osutajate heaolu

vabatahtlike väärtusliku ressursi kasutamine, kuna nad võivad anda olulise panuse abisaajate psühholoogilis-füüsilise heaolu seisukohast hädavajalike kvaliteetsete, emotsionaalsete ja omakasupüüdmatute inimsuhete pakkumisel.

Selliste Euroopa tasandi meetmetega peaksid kaasnema teaduslikul ja rangel hindamisel põhinevad seiremeetmed.

4.3

Strateegia teine sammas on teenuseosutajate ja -saajate toetuseks kõnealuses sektoris asjakohase tehnoloogia kasutuselevõtt. Üksikisikutele osutatavate sotsiaal- ja tervishoiuteenuste puhul rakendatavad struktuurilised, metoodilised ja tehnilised uuendused võivad käimasolevate muutuste ja kaasava majanduskasvu saavutamise taustal aidata vastata jätkusuutlikkuse väljakutsele.

4.3.1

Tuleb kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, et toetada sõltumatust ja suuremat vastutustunnet, propageerida tervislikke eluviise ning kooskõlastada tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid, eesmärgiga töötada välja üha integreeritumad teenused, mis asetavad üksikisiku kvaliteetsete teenuste kooskõlastatud järjepidevuse keskmesse.

4.3.2

E-tervis, digitaalne, infotehnoloogiline kirjaoskus ja e-meditsiin kujutavad endast ravi- ja taastusraviprotsesside uuendusprotsessi alussammast, kuna nad võimaldavad patsientidel oma haiguslugu endaga kõikjal kaasas kanda ning saada seega kõige asjakohasemalt kohandatud tervishoiuteenust (19).

4.3.3

Et olla tõhusad, peavad üksikisikutele osutatavate teenuste süsteemid põhinema arenenud tehnoloogiaplatvormidel, et jagada pikaajalise hoolduse teenuste saajate ja pakkujate vahel kõige paremaid tavasid kui suuniseid, mille eesmärk on juhtida otsustustegemise ja kvaliteedi järelevalve protsessi kohalikul tasandil, ning viimistleda hooldusteenuste kavandamist, et parandada kulude jaotamise süsteemi sotsiaal-, tervishoiu- ja parameedikute teenuste eest tasumisel (20).

4.3.4

Tuleb optimeerida sellest infotehnoloogiast saadavat kasu, mida rakendatakse üksikisikutele osutatavate sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste valdkonnas, tänu riigi ja ELi tasandi teadus- ja arendustegevusele, et väärtustada uusi ametiprofiile, mis on kujundatud vastavalt laste, puudega inimeste, eakate ning füüsilisi ja vaimseid haigusi põdevate isikute erivajadustele.

4.4

Kolmas sammas: Euroopa integreeritud teenuste piirkonna loomist tuleb vaadelda suure tähelepanuga, eesmärgiga kaotada olemasolev ebavõrdsus ja tagada vastastikuse tunnustamise, halduskoostöö ja vajaduse korral ühtlustamisega tegelikkuses asutamisõigus (järgides vastuvõtjariigi minimaalseid õigus- ja haldusnorme sotsiaalvaldkonnas) ja teenuste osutamise põhivabadus (eelkõige selles sektoris, mis on esmatähtis teenuste vaba liikumise tagamisel), et tagada kogu ELi territooriumil terve rida vastutustundega osutatud inimkeskseid teenuseid. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad liikmesriigid ja Euroopa Liit ühist vastutust kandma.

4.4.1

Väljakutse muuta Euroopa majandus uuenduslikuks ja kaasaegseks majanduseks, mis põhineb neljanda vabaduse (teenuste vaba liikumine) täielikul rakendamisel, ning viienda vabaduse arendamisel, st teadmiste täielik ja vaba liikumine, võimaldaks Euroopal oma loomingulist potentsiaali täielikult ära kasutada. Kõnealuses kontekstis tuleks sel eesmärgil loodud Euroopa hindamissüsteemi alusel lähemalt vaadelda uuenduste tulemusi tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas.

4.4.2

Vajalik on solidaarsusel põhinev Euroopa teenuste piirkond, mis tagaks juurdepääsu kvaliteetsetele põhiteenustele üksikisikutele osutatavate sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste valdkonnas kogu Euroopa Liidu territooriumil, rakendades sealhulgas „Euroopa vabatahtlikku sotsiaalteenuste kvaliteediraamistikku eri liikmesriikides ja valdkondades” (21), ning kaasates kasutajad kvaliteedi määratlemisse ja hindamisse.

4.4.3

Integreeritud teenuste süsteem nõuab lisaks ühtlustatud kvaliteedi põhimõttele kvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist, teenuse kvaliteedi järelevalvet, sellise kodanikulähedase sotsiaaldialoogi algatamist igal tasandil, mis kaasab kõik sidusrühmad vastastikuse koostöö intensiivistamisse.

4.5

Toetusmeetmed, struktuurid ja infrastruktuur moodustavad neljanda samba, millele peaks toetuma üksikisikutele osutatavate teenuste Euroopa strateegia.

4.5.1

Selles sambas on lisaks strateegias „Euroopa 2020” kavandatud meetmetele oluline käivitada ELi struktuuriprogrammid ja -meetmed, eelkõige seoses Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi, ning ELi programmidega „Kultuur” ja „Horisont 2014/2020”.

4.5.2

Samuti on ELi tasandil vajalikud meetmed sellise ühtlustatud ELi raamistiku määratlemiseks, mis lihtsustaksid ja innustaksid heade tulemuste saavutamist seoses selliste aspektidega nagu kutsekvalifikatsioonide ja teenuste kvaliteet, heade tavade dokumenteerimine ja jagamine, kvaliteedi järelevalve standardiseeritud süsteemid, klientide rahulolu ja raha eest saadav väärtus ehk „value for money” kõnealuses sektoris, seda nii professionaalsuse suurendamise kui ka töötingimuste ning teenuseosutaja karjäärivõimaluste seisukohast, olgu tegemist selles sektoris tegutsevate riiklike, era- või sotsiaal-majanduslike ettevõtetega või siis teenusesaajate ja nende perekondadega, või ka sotsiaalmajandusega.

4.5.2.1

Sellega seoses on oluline vabatahtlik tegevus, mida tuleks toetada ja innustada, eelkõige selle kvaliteetse humaanse, sotsiaalse ja emotsionaalse panuse pärast. Erilist tähelepanu tuleks pöörata Euroopa Liidu meetmetele, millega toetatakse üksikisikutele osutatavaid teenuseid pakkuva vabatahtliku tegevuse parimate tavade jagamist.

4.5.3

Tuleb võtta arvesse investeerimiskohustuse asjakohasust ja eelkõige vajadust mitmekesistada rahastatavaid valdkondi (maksud, sotsiaalkindlustusmaksete mitmesugused vormid, kindlustused, põlvkondadevaheline solidaarsus, riigi- ja erasektori partnerlus), arvestades asjaolu, et tervishoiu- ja tugiteenustega seonduvad kulud ei ole pikas perspektiivis elanikkonna enamiku jaoks jätkusuutlikud.

4.5.4

ELi tasandil oleks asjakohane eraldada üks osa struktuurifondidest sotsiaalse infrastruktuuri ning tervishoiu- ja hooldusteenuste arendamiseks seal, kus need puuduvad, ning kõnealuse valdkonna kohalikele tööhõivealgatustele, tagades eelkõige Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Leader algatuse kaudu eelarverea maapiirkondade ja teiste ebasoodsate tingimustega piirkondade rahastamiseks.

4.5.5

ELi tasandil tuleks läbi vaadata ka toetusmeetmed perepoliitikale ning paindlikumate töölepingute tagamiseks neile, kes osutavad perekonnas tugiteenuseid.

5.   Lõppmärkused

5.1

Komitee on sügavalt veendunud, et „Nende teenustega luuakse nii oluline turvavõrgustik tervishoiu, laste ja eakate hoolduse, puudega inimeste abistamise ja sotsiaalkorterite valdkonnas ning edendatakse sotsiaalset ühtekuuluvust” (22).

5.2

Komitee rõhutab, et üksikisikule osutatavad tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenused pakuvad üldist huvi nii majanduslikust kui mittemajanduslikust seisukohast ning omavad olulist rolli Euroopa ühiskonna kvaliteedi ja toimimise jaoks, panustades sotsiaalkaitsesse ja sotsiaalsesse kaasamisse ning olulisel määral majanduse tootlikkusse ja konkurentsivõimesse, samal ajal kui nõudlus selliste teenuste järele suureneb ja nende finantseerimisvõimalused vähenevad majanduskriisi ning pikemas perspektiivis demograafilise suundumuse tagajärjel.

5.3

Komitee rõhutab veelkord neid Lissaboni lepingus sätestatud eesmärke hariduse, sotsiaalkaitse ja tervishoiu valdkonnas, mis peegeldavad kollektiivset sotsiaalset teadlikkust ja soovi tagada kodanikele veelgi kõrgem elatustase, kooskõlas iga liikmesriigi majandusliku potentsiaaliga.

5.4

Seega leiab komitee, et praeguses olukorras nõuab selle sektori edasine areng järgmist:

tõelise Euroopa strateegia käivitamine uuenduslike ja arukate sotsiaal-, tervishoiu- ja nendega seotud haridusteenuste valdkonnas, väärtustades seejuures inimkapitali, võttes kasutusele asjakohase tehnoloogia teenusesaajate ja -osutajate toetamiseks, arendades Euroopa integreeritud teenuste piirkonda, rakendades poliitilisi toetusmeetmeid struktuuride ja infrastruktuuri jaoks ning toetudes sotsiaaldialoogile ja kodanikuühiskonnaga igal tasandil peetavale dialoogile;

tõhusam finants- ja inimressursside ning olemasoleva infrastruktuuri kasutamine, tõhusam kvaliteedipõhimõtte rakendamine ja tulemuste väärtustamine, millega kaasnevad rohkemate oskuste omandamise ja integreerimise meetmed; konkurentsivõime suurendamine tänu kollektiivlepingutele; erasektori, sotsiaalmajanduse ja vabatahtliku sektori suurem kaasatus; sektorite partnerluse uued vormid; põhjalik kulude läbivaatamine ning teenuse tõhususe ja kulutõhususe ühishindamised.

Brüssel, 13. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  Vt komitee arvamused teemal „Elanikkonna vananemise mõju tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemidele”, ELT C 44, 11.2.2011, lk 10; „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus”, ELT C 18, 19.1.2011, lk 74; „Eakate vajadustega arvestamine”, ELT C 77, 31.3.2009, lk 115; „Eakate väärkohtlemine”, ELT C 44, 16.2.2008, lk 109.

(2)  Komitee arvamused teemal „Aktiivsena vananemine/Horisont 2020”, ELT C 229, 31.7.2012, lk 13; „Eakate panus ja kaasatus ühiskonda”, ELT-s veel avaldamata.

(3)  Komitee arvamused teemal „Eakate vajadustega arvestamine”, ELT C 77/115, 31.3.2009, lk 115; „Täiskasvanuharidus”, ELT C 204, 9.8.2008, lk 89; „Ränne, liikuvus ja haridus”, ELT C 218, 11.9.2009, lk 85; „Kvaliteeditagamine kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas”, ELT C 100, 30.4.2009, lk 136.

(4)  Eurostat, Labour Force Survey, DS-073433, 3/2010.

(5)  EPSU (Euroopa avaliku sektori töötajate ametiühingute liidu) ja ETUCi (Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni) ühine panus Euroopa Komisjoni konsulteerimisse isiku- ja majapidamisteenuste tööhõivepotentsiaali teemal; Brüssel, 18. juuli 2012.

(6)  COM(2011) 709 final.

(7)  The 2012 Ageing Report (aruanne demograafilise arengu kohta), seeria European Economy nr 4/2011, Euroopa Komisjon, majandus- ja rahaküsimuste peadirektoraat.

(8)  EPSU aruanne Study on Pay in the Care Sector in Relation to Overall Pay Levels and the Gender Pay Gap in Different Countries in the European Union (uurimus töötasu kohta tervishoiusektoris võrreldes üldise palgatasemega ning meeste ja naiste palgaerinevusega Euroopa Liidu riikides), J. Pillinger, 2/2010.

(9)  COM(2010) 2020 final ja sellised prioriteetsed algatused nagu „Innovatiivne Liit” ja „Euroopa digitaalne tegevuskava”

(10)  Komitee arvamused teemal „Naiste ja meeste palgaerinevused”, ELT C 211, 19.8.2008, lk 54; „Naiste ja meeste võrdõiguslikkus 2006-2010”, ELT C 318, 23.12.2006, lk 173; Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) harta soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ametiühingutes, mis võeti 23. mail 2007 vastu ETUCi kongressil Sevillas ja Euroopa Komisjoni käsiraamat soolise võrdõiguslikkuse süvalaienemisest tööhõivepoliitikas, 2007.

(11)  EPSU aruanne „Study on Pay in the Care Sector in Relation to Overall Pay Levels and the Gender Pay Gap in Different Countries in the European Union” (uurimus töötasu kohta tervishoiusektoris võrreldes üldise palgatasemega ning meeste ja naiste palgaerinevusega Euroopa Liidu riikides), J. Pillinger, 2/2010.

(12)  Andmebaas AMECO (Annual Macroeconomic Database)– Employment in EuropeEU KLEMS Accounts (Capital (K), Labour (L), Energy (E), Material (M) and Service inputs (S)). Quarterly review, Euroopa Komisjon.

(13)  Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni aruanne teemal „Preparation of Implementation of the Directive on Services in the Internal Market, 2010”.

(14)  COM(2011) 66 final.

(15)  Komitee arvamused teemal „Perepoliitika ja demograafilised muutused”, ELT C 218, 23.7.2011, lk 7; „Kõrgharidussüsteemide ajakohastamine”, ELT C 181, 21.6.2012, lk 143–149.

(16)  Komitee arvamus teemal „Üldist majandushuvi pakkuvad teenused: kuidas peaksid jagunema pädevused ELi ja liikmesriikide vahel?”, ELT C 128, 18.5.2010, lk 65–68.

(17)  Vt joonealune märkus 16.

(18)  Vt joonealune märkus 16.

(19)  E-tervise konverents 2012, Kopenhaagen.

(20)  OCSE, „Help Wanted? Providing and Paying for Long-Term Care”, 2011.

(21)  COM(2011) 900 final.

(22)  COM(2011) 900 final.


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/23


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Partnerluse põhimõte ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide rakendamisel – Euroopa partnerluse toimimisjuhise elemendid”

SWD(2012) 106 final (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 44/04

Raportöör: Aurel Laurențiu PLOSCEANU

24. mail 2012 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Partnerluse põhimõte ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide rakendamisel – Euroopa partnerluse toimimisjuhise elemendid”

SWD(2012) 106 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 21. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.- 13. detsembri 2012 (12. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 158, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on sügavalt veendunud, et tõeline partnerlus, mis kaasab organiseeritud kodanikuühiskonna (1) kõiki partnereid ja sidusrühmi ELi ühtekuuluvuspoliitika programmide ja projektide ettevalmistamisse, teostamisse ja järelhindamisse, aitab otseselt saavutada nende paremat kvaliteeti ja tõhusamat rakendamist. Partnerluse põhimõte on väga hea näide sellest, kuidas kohaldada head valitsemistava teistes ELi poliitikavaldkondades ja selle kaudu tõhusalt ellu viia strateegiat „Euroopa 2020”.

1.2

Kuna komitee palus koostada toimimisjuhise, väljendab ta tugevat toetust Euroopa Komisjoni algatusele ja nõustub vägagi komisjoni esitatud ettepanekutega. Komitee hindab kõrgelt Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee toetust toimimisjuhisele. Siiski tuletab komitee meelde, et partnerluses peaksid kõigile avaliku ja erasektori partneritele kehtima võrdsed tingimused.

1.3

Küll aga on komitee sügavalt pettunud, et nõukogu on komisjoni ettepanekust praegu kavandatud toimimisjuhise välja jätnud. Komitee kutsub Regioonide Komiteed üles toimimisjuhist ühiselt kaitsma.

1.4

Komitee suhtub väga tõsiselt organiseeritud kodanikuühiskonna järjest suuremasse muresse partnerluse põhimõtte rakendamise üle. Mõne liikmesriigi andmetel vaadatakse partnerluse põhimõttest järjest rohkem mööda ja kaasatakse organiseeritud kodanikuühiskonda üha vähem. Toimimisjuhise väljajätmine komisjoni ettepanekust tekitab samuti suurt muret. Just kriisi ajal on vaja sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide veelgi suuremat pühendumist.

1.5

Isegi kui tegemist on vaid komisjoni talituste töödokumendiga, esitatakse see väga sobival ajal, sest mitmes liikmesriigis ja piirkonnas on struktuurifondide kavandamine 2014.–2020. aastaks juba alanud. Komisjon peaks dokumenti aktiivselt levitama, et seda kasutaksid asjaomased partnerid. Komitee kutsub oma liikmeid üles kaasama oma organisatsiooni aktiivselt ELi ühtekuuluvuspoliitika projektidesse ja programmidesse, toetudes toimimisjuhisele.

1.6

Komitee soovib tugevalt rõhutada, et tegevusprogrammid peaksid olema suunatud partnerlussõbralikele tegevustele ja meetmetele. Peamised suunised, mida järgida, peaksid olema võrdne kohtlemine ja mitmekesisus partnerluses, sihtotstarbeline partnerlus sihtotstarbelistele programmidele ning suutlikkuse suurendamine.

1.7

Komitee arvates peaks lisaks järelevalvekomisjonidele olema muid partnerlusvahendeid. Siinkohal tuletab komitee meelde Euroopa Parlamendi muudatusettepanekuid ühissätete määruse artikli 5 kohta. Selle kohaselt soovitakse, et ei viidataks partnerite koostööle, vaid partnerite kaasamisele.

1.8

Komitee soovitab teha partnerluskontrolli, mida juhivad partnerid ise. Selline Euroopa järelevalvesüsteem võiks põhineda lihtsal kontrollnimekirjal ja vastastikusel hindamisel, mille paneb paika komisjon koos Euroopa sidusrühmade organisatsioonidega. Komitee soovib vägagi selles protsessis aktiivselt osaleda.

1.9

Partnerluse põhimõtte nõuetekohane rakendamine toimimisjuhises esitatud viisil peaks olema tingimus, enne kui komisjon eri liikmesriikidega partnerluslepingud allkirjastab. Seejuures võiks tegevusprogrammidele antavaid ressursse suurendada kui stiimulit selle tingimuse täitmiseks.

2.   Kontekst: arenev partnerlus

2.1

Alates partnerluse põhimõtte algatamisest 1988. aastal on selle rakendamine toimunud tükati ja aeglaselt. Protsessi kaasati organiseeritud kodanikuühiskond, eelkõige sotsiaalpartnerid. Partnerluse põhimõtet võeti lihtsamini arvesse riikides, kus partnerlus ongi juba osa poliitilisest protsessist. Põhimõtet kinnistati, kui komisjon sai ühtekuuluvuspoliitika raames rohkem otsevastutust ja kui käivitati sellised ühenduse algatused nagu EQUAL ja LEADER.

2.2

Kuid paljudel juhtudel oli partnerlus ainult vormiline. Programmiperioodil 2006–2013 ei edendatud partnerlust aktiivselt, kuigi samas sidusrühmade partnerlus muudeti Lissaboni strateegia rakendamise nurgakiviks. ELi ühtekuuluvuspoliitika ees olid uued väljakutsed, kui 2004. aastal ühinesid ELiga 10 riiki ja seejärel 2007. aastal Bulgaaria ja Rumeenia.

2.3

Komisjon avastas puudujääke ja kodanikuühiskonna partnerid kritiseerisid tagasilööke. Kuna suhe liikmesriikide ja komisjoni vahel ELi ühtekuuluvuspoliitika haldamisel muutus, tuli tähelepanu alla heade tavade levitamine.

2.4

2009. aastal palus komisjon komiteel koostada ettevalmistava arvamuse selle kohta, kuidas edendada heade tavade põhjal partnerlust struktuurifondide raames. Komitee arvamust täiendas väljaanne „Tangot tantsitakse kahekesi”, kus tutvustati valitud häid tavasid liikmesriikidest. Komisjon võttis kuulda komitee ettepanekut luua heade tavade juhend.

2.5

Praegune olukord näitab, et partnerlus organiseeritud kodanikuühiskonnaga areneb enamikus liikmesriikides. Mõnel juhul võib Poola olla eeskujuks heade tavade kujundamisel. Partnerluse elluviimine on kindlasti väljakutse kõige viimastele ELiga liitunud riikidele, nagu Bulgaariale, Rumeeniale ja varsti Horvaatiale. See kehtib ka mõne 2004. aastal ühinenud liikmesriigi puhul ja samuti liikmesriikide puhul, kes on juba mitu aastat ELis olnud, nagu Portugal ja Kreeka.

2.6

Tegelikult kasvab organiseeritud kodanikuühiskonnas mure partnerluse põhimõtte rakendamise suhtes. Ootusi ei täideta. Mõne liikmesriigi andmete kohaselt vaadatakse partnerluse põhimõttest järjest rohkem mööda, organiseeritud kodanikuühiskonda kaasatakse üha vähem ja nõukogu on toimimisjuhise kõrvale jätnud. Mõnes riigis on 2014.–2020. aastate programmide koostamine alanud, ilma et erasektori sidusrühmi oleks ka tegelikult osalema kutsutud. Sellist poliitilise tahte puudumist tuleb vähendada, et Euroopa partnerluse toimimisjuhist saaks asjakohaselt rakendada.

3.   Komisjoni ettepanek

3.1

Vastavalt komisjoni ettepanekutele ühise strateegilise raamistiku fondide kohta ajavahemikuks 2014–2020 on liikmesriikidel ilmne kohustus korraldada partnerlus. Seda toetab Euroopa partnerluse toimimisjuhis, milles sätestatakse eesmärgid ja kriteeriumid partnerluse elluviimiseks ning mis hõlbustab teabe, kogemuste, tulemuste ja heade tavade levitamist liikmesriikides. Komisjon võtab Euroopa partnerluse toimimisjuhise vastu delegeeritud aktina kolm kuud pärast ühissätete määrust.

3.2

Komisjoni talituste töödokument on esimene samm partnerluse põhimõtte tõhusaks muutmisel. Kuue peatüki raames esitatakse 18 üksikasjalist suunist. Need kuus peatükki on alljärgnevad.

Keda valida partneriteks?

Kuidas kaasata partnereid programmidokumentide ettevalmistamisse

Kuidas kaasata partnereid rakendusetapis

Kuidas kaasata partnereid hindamisse

Abi partneritele

Heade tavade jagamine

3.3

Tuleb märkida, et kavandatud Euroopa partnerluse toimimisjuhis on tõlgitud kõigisse ELi keeltesse, mis lihtsustab selle levitamist ja kasutamist.

4.   Komitee varasem töö partnerluse teemal

4.1

Euroopa Komisjoni eripalvel käsitles komitee partnerluse põhimõtte teemat 2010. aastal (ECO/258, raportöör: Jan Olsson (2)). Samuti on komitee põhjalikult kommenteerinud komisjoni partnerlusteemalisi ettepanekuid oma arvamuses üldsätete määruse kohta (ECO/314, raportöör: Ioannis Vardakastanis).

4.2

Komitee tegi ettepaneku, et heade tavade juhend põhineks teatud suunistel, millest peaaegu kõik on komisjoni talituste töödokumendis arvesse võetud:

teabe-, konsulteerimis- ja osalemiskava partnerite kaasamiseks,

asutuste aruandekohustus,

partnerite valik ühiskonna väga erinevatest valdkondadest,

tehniline abi partneritele,

partnerlus projektide kriteeriumina,

menetluste ja kontrollide lihtsustamine,

maksete kiirendamine.

4.3

Komitee on sügavalt veendunud, et partnerlus, mis kaasab kõiki partnereid vastavalt ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 ELi ühtekuuluvuspoliitika raames elluviidavate projektide ettevalmistamisse, teostamisse ja järelhindamisse, aitab otseselt kaasa selle edule. Komitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepaneku artiklis 5 saavutatud edasiminekut, millega muudetakse partnerlussuhe kohustuslikuks. Komitee tuletab meelde, et osalemine peaks olema tõeline fondide rakendamise igas etapis, hõlmates ka kõnealuseid partnereid, andes neile õiguse hääletada järelevalvekomisjonides.

4.4

Komitee kutsub Regioonide Komiteed üles toimimisjuhist ühiselt kaitsma ning Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamenti astuma vastu sellele, et nõukogu on juhise kõrvale jätnud. Komitee väljendas seda seisukohta selgelt 6. novembril 2012 Nicosias toimunud mitteametlikul ministrite kohtumisel.

5.   ELi institutsioonide esialgsed reaktsioonid

Nõukogu

5.1

Nõukogu lükkas tagasi komisjoni ettepaneku kehtestada toimimisjuhis, mis kindlasti nõrgendab partnerluse põhimõtte elluviimist praktikas.

Euroopa Parlament

5.2

Euroopa Parlament esitas põhjalikud muudatusettepanekud ühissätete määruse artikli 5 toimimisjuhendi kohta, tuginedes üheksale punktile. Komitee toetab seda lähenemisviisi. Parlamendi muudatusettepanek on esitatud allpool (3). Samas on komitee mures, et Euroopa Parlament teeb vahet avalike ja erasektori partnerite vahel, mis võib viia partnerite ebavõrdse kohtlemiseni.

Regioonide Komitee

5.3

Regioonide Komitee toetab Euroopa partnerluse toimimisjuhist ning kutsub üles asjaomaseid kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi partnerlussuhteid looma. Regioonide Komitee rõhutab muu hulgas, et arvesse tuleks võtta liikmesriikide konkreetseid tingimusi, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse olulisust ning et partnerite valimise menetlus peaks toetama mitmekesisust, et kaasata ka tõrjutud rühmad. Regioonide Komitee tõstatab küsimuse partnerite õiguste ja kohustuste kohta, eristades seejuures samuti avaliku ja erasektori partnereid.

6.   Organiseeritud kodanikuühiskonna reaktsioon

6.1

Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonna arvates oli partnerluse puudumine üks peamine põhjus, miks aastatel 2007–2013 struktuurifondide mõju mitmes liikmesriigis vähenes.

6.2

Tuleks kinnitada selgemalt, et ametivõimude kõrval esindab ka organiseeritud kodanikuühiskond üldist huvi.

6.3

Tõkete tõttu, mida loovad kaasrahastamise kord, halduskoormus, riiklike rakenduskavade ebakohased eesmärgid ja vähene kaasamine fondide järelevalvesse, jäetakse organiseeritud kodanikuühiskond sageli tõelisest ja tegelikust partnerlusest välja.

6.4

Organiseeritud kodanikuühiskond tunnustab Euroopa Komisjoni jõupingutusi menetluste lihtsustamiseks, ent peab neid veel ebapiisavaks, et kogu erasektor saaks rahalisi vahendeid õigel ajal ja lihtsal viisil vastu võtta. Ikka on liiga palju keerukust ja halduskoormust, mistõttu tuleb bürokraatiat vähendada. Arvesse tuleb võtta järgmisi aspekte:

dokumentide standardimine (õigeaegsus, lihtne kättesaadavus, lihtne arusaadavus),

muudatuste vältimine rakendusperioodil,

paindlikud kaasrahastamismäärad,

makseviivitusaegade lühendamine.

6.5

Organiseeritud kodanikuühiskond toonitab suutlikkuse suurendamise olulisust partnerite jaoks ning kutsub üles lisama suutlikkuse suurendamise mõiste. Suutlikkuse suurendamist tuleks käsitada partnerite osaluse parandamisena struktuurifondide ettevalmistamise, ellurakendamise ja järelevalve kõikides etappides.

6.6

Komitee rõhutab vajadust luua ulatuslik partnerlus, mis peaks esindama suurt hulka erinevaid huve. Samuti tuleks luua selged viisid kõnealuste erinevate partnerite kohustuste ja funktsioonide kindlaks määramiseks.

7.   Üldised märkused

7.1

Partnerluse põhimõtte tõhus täitmine on pidev protsess. Komisjoni ettepanek on esimene samm partnerluse põhimõtte ametlikul tunnustamisel ja õiguslikul sätestamisel ELi tasandil. Komiteel on heameel märkida, et nii Euroopa Parlament kui ka Regioonide Komitee toetavad tõhusa partnerluse põhimõtet. Partnerluse põhimõte on tõepoolest väga hea näide sellest, kuidas kohaldada head valitsemistava teistes ELi poliitikavaldkondades ja selle kaudu tõhusalt ellu viia strateegiat „Euroopa 2020”.

7.2

Komitee on sügavalt mures nõukogu katsete pärast partnerluse põhimõtet piirata. Nimelt soovib nõukogu pöörduda tagasi praegu kehtivate, palju rangemate eeskirjade juurde (programmiperiood 2006–2013). Komitee kutsub seega komisjoni ja Euroopa Parlamenti nimetatud arengule vastu astuma.

8.   Konkreetsed märkused

8.1

Kuna mitmes liikmesriigis on struktuurifondide kavandamine 2014.–2020. aastaks juba alanud, on nii riigiasutuste kui ka kodanikuühiskonna jaoks oluline võtta vaadeldavat komisjoni talituste töödokumenti arvesse. Komitee peab kiiduväärseks toimimisjuhise tõlkimist kõigisse ELi keeltesse. Komisjon peaks oma ettepanekuid liikmesriikides aktiivselt levitama, tehes selleks koostööd riigiasutuste ja kodanikuühendustega.

8.2

Komitee arvates ei ole komisjoni ettepanekutes pööratud vajalikul määral tähelepanu järelevalvele. Komisjon koos Euroopa sidusrühmade organisatsioonidega peaks rajama Euroopa järelevalvesüsteemi, mis põhineb lihtsal kontrollnimekirjal ja vastastikusel hindamisel. Komitee soovib vägagi selles protsessis osaleda.

8.3

Kontrollnimekiri peaks põhinema miinimumnõuetel ennekõike partnerite valimise, eri etappides osalemise ja suutlikkuse suurendamise kohta. Samuti tuleks hinnata huvide konfliktide lahendamise viise. Miinimumnõuded võiksid tugineda SWOT-analüüsile (tugevused, nõrkused, võimalused, ohud), mis annab võimaluse süsteemi parandada.

8.4

Erasektori sidusrühmad/partnerid kui süsteemiosalised võiksid kasutada eespool esitatud kontrollnimekirja partnerite kontrollimiseks. Komitee pakub välja järgmise kolmeastmelise hindamisraamistiku: mitterahuldav/rahuldav/suurepärane. Kontrollimine suurendaks partnerite kaasamist hindamisprotsessi, mida komisjoni talituste töödokumendis soovitakse.

8.5

Komitee tuletab meelde, et ühissätete määruse artikli 5 muutmise suhtes Euroopa Parlamendi tehtud ettepanekus võiks partnerite koostöö asemel viidata partnerite kaasamisele.

8.6

Komitee kordab oma varasemat ettepanekut, et kogemusi tutvustada ja häid tavasid levitada soovivad piirkonnad looksid partnerlust edendavate juhtpiirkondade võrgustiku.

8.7

Komitee avaldatud trükises „Tangot tantsitakse kahekesi” esitatud hea tava näited leidsid väga head vastuvõttu ning ülimalt kasulik oleks neid läbi proovida ka muudes riikides (isegi kui partnerlus tuleb kohandada kohapealsete oludega). Komitee teeb ettepaneku avaldada trükisest uuendatud versioon, mis sisaldaks ka näiteid halbadest tavadest saadud õppetundide kohta.

8.8

Komitee rõhutab, et partnerid tuleb kaasata juba alates kõige varasematest etappidest tööprogrammi koostamiseks peetavasse dialoogi (teavitamis-/konsulteerimis-/kaasamiskava), aga ka komitee esitatud ja komisjoni toetuse saanud täpsesse tegevuskavasse. Ka partnerluslepingus tuleks nimetatud protsess täpselt ära määratleda. Partnerluse põhimõtte nõuetekohane täitmine kooskõlas Euroopa kliimamuutuste programmiga peaks olema komisjoni ja eri liikmesriikide vahel partnerluslepingute sõlmimise eeltingimus. Komitee teeb ettepaneku eraldada rakenduskavade jaoks ette nähtud eelarvest vahendeid partnerite suutlikkuse tõstmiseks, et nad oleksid võimelised nimetatud põhimõtet täitma.

8.9

Partnerite valimine peaks toimuma põhimõttel „mitmekesisus partnerluses”. Lisaks majandus- ja sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonna pädevatele organitele tuleks kaasata muid osalejaid ühiskonna uuenduslikest, kiirelt arenevatest või kõrvalejäänud sektoritest, et anda ka nendele kaasarääkimisvõimalus ja juurdepääs partnerlusele. Selliste sektorite puhul on kasulik kasutada koordineerimisplatvorme. Partnerlusse tuleb majanduspartneritena kaasata ka kõige väiksemad ettevõtted (mikroettevõtted, mis võivad pakkuda palju töövõimalusi) ja sotsiaalmajanduse sektor (sotsiaalse ettevõtluse algatuse järelevalve raames).

8.10

Sihipärasemale ja tõhusamale partnerlusele aitavad kaasa programmide suhtes välja pakutud temaatilised eesmärgid ning muud vahendid programmide otstarbe määratlemiseks (geograafia-, ühiskonnarühmade, sektorite- jne põhised).

8.11

Järelevalvekomisjonide töö on sageli väga formaalne ning ei vasta tõelise partnerluse suhtes väljendatud ootustele. Partnerlusprotsessi tõhustamiseks peaksid neid abistama nõuandvad organid, töörühmad ja muud partnerlusrühmad.

8.12

Selleks, et kõikide liikmesriikide kõik partnerid annaksid parima võimaliku panuse protsessis, tuleks tõsta nende suutlikkust – see on võimalik tehnilise toe, aga ka liikmesriikide omavahendite eraldamise näol.

Brüssel, 12. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee määratleb organiseeritud kodanikuühiskonda järgmiselt: organiseeritud kodanikuühiskond on osa kodanikuühiskonnast, mis väljendab end oma organisatsioonide kaudu, ja nende tegevus ise kujundabki ühiskonda. Teisisõnu hõlmab organiseeritud kodanikuühiskond kõiki eraalgatusel põhinevaid valitsusväliseid organisatsioone ning nende liikmeid, kes osalevad aktiivselt ühiskonnaelu kujundamisel enda mureküsimustest lähtudes ning enda eriteadmistele, oskustele ja tegevusvaldkonnale toetudes. See määratlus hõlmab väga palju erinevaid organisatsioone: tööandjate liidud, ametiühingud, teatud üldhuve edendavad ühendused ja samuti valitsusvälised organisatsioonid.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus tõhusa partnerluse kohta ühtekuuluvuspoliitikas, ELT C 44, 11.2.2011, lk 1.

(3)  

3a.

Euroopa Liidu toimimisjuhend peaks muu hulgas kirjeldama järgnevaid punkte:

a)

miinimumnõuded ja põhimõtted osapoolte läbipaistva valiku tagamiseks ning selgus nende rolli ja vastutuse osas;

b)

miinimumnõuded, soovitused ja juhised asjakohaste osapoolte määratlemise kohta, hõlmates eri territoriaaltasandi ametivõime, sotsiaal- ja majanduspartnereid, kodanikuühiskonda, usukogukondi, teadus- ja tehnoloogiaorganisatsioone ning võrdseid tingimusi, sotsiaalset kaasatust ja diskrimineerimise taunimist pooldavaid organeid ning kultuuri, hariduse ja noorsoopoliitika vallas tegutsevaid organisatsioone;

c)

pädevate riiklike, piirkondlike ja kohalike ametivõimude vaheline koostöö;

d)

juhtnöörid partnerluse koostööprogrammiks muutmiseks, sealhulgas mitmest fondist rahastatud programmide, ühendatud tegevuskavade ja integreeritud territoriaalsete investeeringute eripärad;

e)

miinimumnõuded osapoolte tähendusrikkaks osalemiseks koostöölepingute ja -programmide ettevalmistamisel;

f)

koostöö tõhusa korraldamise menetluste miinimumnõuded;

g)

juhised osapoolte kaasamiseks järelevalvekomiteedesse, projektide valimisse, jälgimisse ja hindamisse;

h)

miinimumnõuded osapooltele juhiste jagamiseks ja nendevahelise suutlikkuse suurendamiseks;

i)

liikmesriikidevahelise heade tavade vahetamise raamistiku kirjeldus.


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/28


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni elluviimine ja järelevalve ELi institutsioonide poolt ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee roll” (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 44/05

Raportöör: Ioannis VARDAKASTANIS

26. aprillil 2012 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni elluviimine ja järelevalve ELi institutsioonide poolt ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee roll”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012 (12. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 144, erapooletuks jäi 2. Vastuhääli ei olnud.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee nõuab tungivalt, et nõukogu jätkaks läbirääkimisi ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli sõlmimise üle, tagamaks, et puuetega eurooplased saaksid täielikult kasutada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevaid õigusi.

1.2

Komitee kutsub Euroopa Ülemkogu eesistujat, Euroopa Komisjoni presidenti ja Euroopa Parlamendi presidenti üles korraldama 2013. aasta detsembris teise kõrgetasemelise kohtumise teemal „Puuetega inimeste olukorrast liidus”, mille kaaseesistujaks oleks Euroopa puuetega inimeste foorum, eesmärgiga vaadata läbi ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamine.

1.3

Komitee rõhutab asjaolu, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon sisaldab kohustusi, mis eeldavad ELi ja liikmesriikide tasandil seadusandlikke ja poliitilisi muudatusi, ning et rahalist olukorda ei tohi kasutada vabandusena puuetega isikute õigustega tegelemise edasilükkamiseks.

1.4

Komitee kutsub komisjoni üles vaatama puuetega inimeste strateegia – mis oleks osa tulevasest ELi üldstrateegiast – rakendamise põhjalikult ja laiapõhjaliselt läbi. See hõlmaks kehtivate õigusaktide, poliitika ja programmide läbivaatamist ja uute ettepanekute väljatöötamist.

1.5

Seega kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles töötama oma peasekretariaadis välja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni mõju hindamise vahendi.

1.6

Komitee tervitab, et nõukogu on loonud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise edendamise, kaitsmise ja jälgimise sõltumatu raamistiku, ja kutsub üles võtma vastu eriotstarbelise eelarve, mis võimaldaks raamistiku osalejatel täita oma ülesandeid kontaktpunktist täiesti sõltumatult..

1.7

Komitee ootab, et Euroopa Komisjon konsulteeriks temaga Euroopa ligipääsetavuse akti põhjaliku seadusandliku ettepaneku üle, mille reguleerimisala oleks võimalikult lai, hõlmates avaliku ja erasektori teenusepakkujatele ja tootjatele suunatud nõuet tagada puuetega isikutele täielik ligipääs mitmesugustele teenustele, samuti selget ja mahukat ligipääsetavuse mõistet.

1.8

Komitee tervitab avalike veebilehtede ja inimestele põhiteenuseid osutavate veebilehtede ligipääsetavust käsitlevate õigusaktide lisamist digitaalsesse tegevuskavasse ning ootab, et 2012. aastal esitatakse tugevaid õigusakti ettepanekuid.

1.9

Komitee kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles tugevdama või säilitama puuetega isikuid soosivaid sätteid struktuurifondide määrustes, Euroopa Ühendamise Rahastu (1) ja üleeuroopalise transpordivõrgu määrustes ja programmis „Horisont 2020” (2), õiguste ja kodakondsuse programmis ning arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonna programmides, lisades neisse meetmed, mis rahastamise ja suutlikkuse arendamise kaudu tagavad puuetega inimeste osalemise.

1.10

Komitee kutsub Euroopa välisteenistust, Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles tagama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni süvalaiendamise välissuhetes ja rahvusvahelises koostöös, samuti rahvusvahelistes kaubanduslepingutes, tagades muu hulgas ka puuetega isikute õigusi puudutavate ELi ja liikmesriikide seisukohtade kooskõlastamise mitmesugustes ÜRO asutustes.

1.11

Komitee nõuab tungivalt, et Euroopa institutsioonid võtaksid asjakohaseid meetmeid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamiseks asutusesiseselt, vaadates üle oma tava seoses tööhõive, töötingimuste, värbamise, koolituse, ruumide ligipääsetavuse, töökeskkonna ja kommunikatsioonimeetoditega, ja ELi rahastatud ametite nõuded.

1.12

Komitee märgib José Manuel Barroso 2011. aasta detsembris antud lubadust arutada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist volinike kolleegiumi ja peadirektorite kohtumisel ja kutsub üles lisama selle küsimuse igal aastal päevakorda.

1.13

Komitee tervitab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise eest vastutavate valitsuste loodud kontaktpunktide, kooskõlastusmehhanismide, ELi ja liikmesriikide sõltumatute mehhanismide ning kodanikuühiskonnaga tööfoorumi korraldamist ja teatab oma huvist selle tulevastel kohtumistel osaleda.

1.14

Komitee ootab võimalust aidata 2013. aastal ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele esitatava ELi aruande koostamisele kaasa omapoolse arvamusega.

1.15

Komitee usub, et ta peaks võtma sobivaid meetmeid ÜRO puuetega inimeste konventsiooni rakendamiseks komitees ja täitmaks selles sätestatud kohustusi, soodustades puuetega inimeste komitees töötamist, tagades mittediskrimineeriva värbamisprotsessi, parandades ligipääsu hoonetele, veebilehtedele, IKT-vahenditele ja dokumentidele, pakkudes töötajatele, liikmetele ja ekspertidele mõistlikke ümberkorraldusi, korraldades oma töötajatele koolitust, sh ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni käsitleva brošüüri koostamise kaudu, ja süvalaiendades oma tegevuses puuete teemat.

1.16

Komitee rõhutab vajadust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni süstemaatilise järelevalve ja rakendamise järele ELi institutsioonides ning võtab seetõttu endale kohustuseks moodustada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järelevalve ja rakendamise juhtkomitee, kes kutsuks ELi institutsioone üles oma tööst aru andma ja koguks puuetega isikute esindusorganisatsioonide kaudu puuetega isikute ning kodanikuühiskonna esindajate arvamusi, selleks et töötada välja sõltumatu seisukoht ÜRO konventsiooni rakendamise edenemise kohta.

1.17

Komitee teeb ettepaneku korraldada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise teemal riikide majandus- ja sotsiaalkomiteede, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja riiklike inimõiguste institutsioonidega kohtumine.

1.18

Komitee kutsub sotsiaalpartnereid üles kokkulepitud suuniste alusel süvalaiendama kollektiivläbirääkimiste teel ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist.

2.   Sissejuhatus

2.1

Puuetega inimeste mõiste hõlmab isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline puue, mis võib koos mitmesuguste takistustega tõkestada nende täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.

2.2

Euroopas on umbes 80 miljonit puuetega isikut ja Eurostati andmetel on nad puueteta isikutega võrreldes kaks kuni kolm korda suurema tõenäosusega töötud; ainult 20 %-l raske puudega inimestest on töökoht, samas kui puueteta inimestest töötab 68 %. Puuetega inimesed saavutavad kolmanda tasandi hariduse puueteta inimestega võrreldes rohkem kui 50 % võrra väiksema tõenäosusega. Töist tulu saab vaid 38 % 16–34 aastastest puuetega inimestest kogu Euroopas, samas puueteta inimestest saab töist tulu 64 %.

2.3

Komitee tuletab meelde oma arvamusi teemal: „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020”: uued sammud tõketeta Euroopa suunas” (3) ja „Puudega noorte tööhõive, kaasamine ja osalemine ühiskonnaelus” (4).

2.4

Komitee tunnistab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ja selle fakultatiivprotokoll võeti vastu 13. detsembril 2006. aastal ÜRO peakorteris New Yorgis, avati allkirjastamiseks 30. märtsil 2007 ja jõustus 3. mail 2008.

2.5

Komitee rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonil on olnud ulatuslik rahvusvaheline toetus ja seni on selle allkirjastanud 154 ja ratifitseerinud 126 osalist. Fakultatiivprotokolli on seni allkirjastanud 90 ja ratifitseerinud 76 osalist. Kõik 27 ELi liikmesriiki on konventsiooni allkirjastanud ja 24 on selle juba ratifitseerinud.

2.6

Komitee rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon on terviklik inimõiguste dokument, mis hõlmab kodaniku-, poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi. Konventsioonis kinnitatakse veel kord, et kõigil puuetega isikutel peavad olema täielikud inimõigused ja põhivabadused.

2.7

Komitee rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis on hõlmatud kõik puuetega inimesed ja selles tunnistatakse selgesõnaliselt, et mitmekordse diskrimineerimisega, mis põhineb puudel ja muudel teguritel nagu rahvus, sugu või majanduslik seisukord, saab võidelda üksnes multidistsiplinaarse lähenemisviisi abil, milles võetakse arvesse selle keeruka diskrimineerimisvormi erinevaid lähtealuseid;

2.8

Komitee rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon sisaldab sätteid, mille teemaks on muuhulgas võrdsus ja mittediskrimineerimine, ligipääsetavus, liikumisvabaduse ja kodakondsus, õigusemõistmise kättesaadavus, kaitse vägivalla eest, iseseisev elu ja kogukonda kaasamine, õigus perekonnaelule, personaalsed liikumisvõimalused, haridus, tööhõive, tervishoid, sotsiaalkaitse, rahvusvaheline koostöö, kodanikukaitse, samuti puuetega isikute osalemine otsustusprotsessides oma esindusorganisatsioonide kaudu ja puuetega naiste ja laste teema süvalaiendamine.

2.9

Komitee rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon tutvustab uutmoodi maailmavaadet, käsitledes puuetega isikuid mitte kui heategevuse ja ravi „objekte”, vaid pigem kui „subjekte”, kellel on õigused ja kes suudavad neid nõuda ja otsustada vabalt ja informeeritult oma elu üle. Hääle tagasiandmine, valikuvõimaluste tugevdamine ja eluvõimaluste laiendamine on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kesksed teemad.

2.10

Komitee tervitab asjaolu, et konventsioonis selgitatakse ja täpsustatakse, kuidas kohaldada puuetega isikutele kõiki inimõigusi, vaatamata sellele, kui palju toetust need isikud vajavad, ja esitatakse valdkonnad, kus on vaja teha muutusi puuetega isikute õiguste tõhusaks teostamiseks ja kaitseks.

2.11

Komitee tunnistab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon on esimene rahvusvaheline inimõiguste leping, mis on avatud ratifitseerimiseks piirkondliku integratsiooni organisatsioonidele, nagu Euroopa Liit, ja osutab nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsusele (5), mille kohaselt Euroopa Ühendus ühines ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga ja milles ÜRO konventsiooni rakendamist puudutavate küsimustega seotud kontaktpunktiks määratakse komisjon.

2.12

Komitee rõhutab, et otsus sisaldab loetelu valdkondadest, milles liidul on ainu- või jagatud pädevus; loetelu ei ole lõplik ja tõenäoliselt pikeneb aja jooksul. Valdkonnad, milles ühendusel on ainupädevus, on muuhulgas riigiabi ning ühisturu ja ühise tollitariifistiku vastavuse küsimus. Jagatud pädevusega valdkonnad on muu hulgas puude alusel diskrimineerimisega võitlemise meetmed, kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumine, põllumajandus, raudtee-, maantee-, mere- ja lennutransport, maksustamine, siseturg, mees- ja naistöötajate võrdse väärtusega töö võrdne tasustamine, üleeuroopaline transpordivõrk ning statistika.

2.13

Komitee tuletab meelde nõukogu, liikmesriikide ja komisjoni vahelist käitumisjuhendit (6), milles sätestatakse nõukogu, liikmesriikide ja komisjoni vaheline sisekord seoses konventsiooni rakendamise eri aspektidega ja esindamisega konventsiooniga loodud asutustes, ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele esitatava ELi aruande koostamise menetlus ja menetlus järelevalveraamistiku loomiseks ühe või mitme sõltumatu kodanikuühiskonna osalusega mehhanismi jaoks.

3.   ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon: milline on ELi esmakordse inimõiguste lepinguga ühinemise mõju

3.1

Komitee tervitab asjaolu, et ühinedes 23. detsembril 2010. aastal ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, sai Euroopa Liidust esmakordselt liidu ajaloos rahvusvahelise inimõiguste konventsiooni osaline, ja tunnustab ELi ja selle liikmesriikide, samuti Euroopa puuetega inimeste foorumi kaudu Euroopa puuetega inimeste liikumise juhtrolli konventsiooni koostamisel ja leiab, et ELil lasub eriline vastutus konventsiooni rakendamise ja selle jälgimise meetmete tugevdamisel ja ülejäänud maailmale eeskuju andmisel.

3.2

Komitee nõuab tungivalt, et nõukogu taasalustaks läbirääkimisi ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli sõlmimise üle, mis võimaldaks üksikisikutel või rühmadel esitada ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele kaebusi pärast seda, kui ELis on kõik õiguskaitsevahendid ammendatud, nagu pakkus välja Euroopa Komisjon 2008. aastal, ennetades seega lünki ja kõrvaldades olemasolevad lüngad puuetega isikute kaitses seal, kus toimuvad õiguste rikkumised ELi pädevusvaldkondades.

3.3

Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma muude inimõiguste lepingute, näiteks lapse õiguste konventsiooni ja naiste diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni, sealhulgas ka nende fakultatiivprotokollide, ratifitseerimist. Komitee kutsub ELi üles osalema praegu ÜRO avatud töörühmas toimuvatel kõnelustel, millel arutatakse uue teemakohase ÜRO inimõiguste lepingu sõlmimist eakate isikute õiguste kohta, ja tagama, et selle töö on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga täielikult kooskõlas.

3.4

Komitee tunnistab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni osalisena peab Euroopa Liit oma pädevuse ulatuses järgima kõiki ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud kohustusi, sealhulgas kohustust ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele perioodiliselt aru anda.

3.5

Komitee rõhutab, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 10 ja 19 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 21 ja 26 viidatakse selgelt puuetega isikute õiguste kaitsele (7).

3.6

Komitee kutsub Euroopa institutsioone üles kehtestama õigusakte, poliitikat ja programme ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täielikuks rakendamiseks liidus ainu- ja jagatud pädevusse kuuluvates küsimustes ja vaatama läbi olemasolevad õigusaktid ja poliitika, selleks et tagada Euroopa Liidus kõigi puuetega isikute täielik kaitse.

3.7

Komitee kutsub Euroopa Ülemkogu eesistujat, Euroopa Komisjoni presidenti ja Euroopa Parlamendi presidenti üles korraldama 2013. aasta detsembris koostöös Euroopa puuetega inimeste foorumiga teine kõrgetasemeline kohtumine teemal „Puuetega inimeste olukorrast liidus”, mille tähelepanu keskpunktis oleks ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamine (8).

3.8

Komitee tervitab seda, et Euroopa Parlament korraldas 2012. aasta detsembris koos Euroopa puuetega inimeste foorumiga puuetega isikute Euroopa Parlamendi, arvestades selle panust ELi aruandesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele.

3.9

Komitee nõuab tungivalt, et Euroopa institutsioonid võtaksid asjakohaseid meetmeid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamiseks institutsioonides. Selle kohaselt on vaja:

soodustada puuetega isikute ELi institutsioonides töötamist ning töötada välja töö- ja pereelu sobitamist võimaldav poliitika;

vaadata läbi institutsioonisisesed regulatsioonid, menetlused ja töömeetodid, pidades silmas puuetega inimestele võrdsete võimaluste tagamist;

tagada mõistlike ümberkorralduste tegemisega, et värbamisprotsessis on puuetega inimestel võimalus konkureerida võrdsel alusel puueteta kandidaatidega;

tagada vajaduse korral sobivad tingimused (sealhulgas individuaalne abi, viipekeelest tõlkimine, sobiv transport jne) igapäevases töös kõigile puuetega töötajatele;

tagada kutse- ja täiendõppe kättesaadavus;

parandada hoonete, veebilehtede, IKT-vahendite ja dokumentide ligipääsetavust;

tagada, et kõik ELi ametid ja ELi rahastatud asutused, sh Euroopa koolid, konventsiooni järgivad;

tagada puuetega isikute organisatsioonide osalemine õigusaktide ja poliitika väljatöötamisel, sh piisava rahastamise kaudu.

4.   ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamine ELi ja liikmeriikide poolt

4.1

Komitee tervitas oma 21. septembri 2011. aasta arvamuses Euroopa puuetega inimeste strateegiat aastateks 2010–2020 kui keskset poliitilist vahendit ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamiseks Euroopa Liidus, kutsudes samas Euroopa Komisjoni üles tagama, et olemasolevates ja tulevastes alama astme õigusaktides järgitaks ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning sätestataks puuetega isikute osalemine ja kaasamine (9).

4.2

Komitee kutsub üles vaatama puuetega inimeste strateegia rakendamise põhjalikult ja laiapõhjaliselt läbi, sh seadma uusi sihte ja eesmärke.

4.3

Komitee kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles süvalaiendama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist ELi mitmeaastases finantsraamistikus, tagades, et ligipääsmatutele projektidele või infrastruktuurile ei kulutata ühtegi eurosenti.

4.4

Komitee kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles tegema järgmist:

tugevdama või säilitama ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamisele suunatud soosivaid sätteid struktuurifondide määrustes, eriti seoses eeltingimuste (10), partnerluspõhimõtete ja horisontaalsete põhimõtetega;

lisama ligipääsetavust käsitlevad sätted Euroopa Ühendamise Rahastu ja üleeuroopalise transpordivõrgu määrustesse (11);

kasutajate osalemise ja teadusuuringute tulemuste ligipääsetavuse edendamise kaudu kindlustama, et programmiga „Horisont 2020” (12) tagatakse ELi rahastatavates teadusuuringutes puuetega isikute kaasamine, samuti looma uusi ja innovaatilisi ideid selle kohta, kuidas puuetega inimeste õiguste konventsiooni ELi õiguses ja poliitikas, sh tööhõives rakendada;

lisama puuetega inimestega seotud sätted oma arengu- ja humanitaarabi programmidesse.

4.5

Komitee kutsub komisjoni üle looma mehhanismi, millega premeeritaks eeskujulikke tulemusi puuetega inimeste õiguste konventsiooni järgimisel seoses ELi rahastatavates projektides ligipääsetavate lahenduste arendamise ja puuetega isikute kaasamisega.

4.6

Komitee tuletab meelde strateegias „Euroopa 2020” sisalduvaid puuetega seotud sätteid, eriti seoses sotsiaalset kaasatust käsitleva kolmanda sambaga, samuti digitaalset tegevuskava, ja nõuab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise süvalaiendamist kõigis juhtalgatustes.

4.7

Komitee väljendab muret paljudes ELi liikmesriikides rakendatud kokkuhoiumeetmete kahjuliku mõju pärast puuetega isikutele ja nende perekondadele. Kõnealused meetmed suurendavad sotsiaalset tõrjutust, diskrimineerimist, ebavõrdsust ja tööpuudust. Komitee rõhutab, et kriisi ei saa tuua ettekäändeks ÜRO puuetega inimeste konventsiooni rakendamise edasilükkamiseks.

4.8

Komitee kutsub Euroopa Ülemkogu üles võtma vastu tõelise majanduskasvu strateegia, milles oleks ette nähtud meetmed ebasoodsas olukorras olevate rühmade, näiteks puuetega isikute kaitseks, sh meetmed, mis stimuleeriksid tööhõivevõimalusi ja tugevdaksid teenuseid, millega toetatakse puuetega isikute iseseisvat elu ja kogukonda kaasatust, võttes samuti arvesse vanemas eas puude saanud inimeste olukorda, samuti ligipääsetava infrastruktuuri arendamist.

4.9

Komitee kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et puuetega inimestel oleks ligipääs tööturule ettevõtetele pakutavate maksustiimulite, ettevõtlust soodustavate meetmete, töösuhte alustamise ja lõpetamise võimaluste ning võrdse ligipääsu kaudu sotsiaalkaitsele ja töötajate õigustele.

4.10

Komitee ootab, et Euroopa Komisjon konsulteeriks temaga Euroopa ligipääsetavuse akti põhjaliku seadusandliku ettepaneku üle, mille reguleerimisala oleks võimalikult lai, hõlmates avaliku ja erasektori teenusepakkujatele ja tootjatele suunatud nõuet tagada täielik ligipääsetavus, samuti selget ja mahukat ligipääsetavuse mõistet, mis hõlmaks nii virtuaalseid kui ka reaalseid keskkondi ja võimaldaks abitehnoloogiate koostalitlusvõimet ja ühilduvust ning oleks seotud Euroopa standarditega.

4.11

Komitee kutsub nõukogu üles jätkama tööd ettepanekuga võtta vastu direktiiv isikute võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta sõltumata soost, usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest ja viima kõnealune ettepanek kooskõlla ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, lisades sellesse puude ja seotuse tõttu diskrimineerimise mõisted, keelates diskrimineerimise seoses finants- ja kindlustusteenuste kättesaadavusega, käsitledes hariduse kättesaadavust ja eristades selgelt üksikisiku ligipääsu tagamiseks võetavate mõistlike ümberkorralduste kontseptsiooni ligipääsetavuse seisukohast, mis hõlmab ettevaatavat ja rühmapõhist kohustust.

4.12

Komitee rõhutab, et puuetega isikute vajadusi tuleks süvalaiendada kõigis ELi tasandi programmides, strateegiates ja poliitikameetmetes, mis on suunatud naistele, lastele, diskrimineeritud rühmadele, nagu rahvus- või usuvähemustele, geidele ja lesbidele ning eakatele inimestele.

4.13

Komitee rõhutab vajadust tagada maksimaalne ühilduvus ELi siseste õigusaktide ja poliitikameetmetega, laiendades ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni oma välissuhete ning arengu- ja humanitaarabi valdkonda, sealhulgas ka ajutiste suuniste kaudu.

4.14

Komitee nõuab eriti tungivalt, et Euroopa Liit kooskõlastaks puuetega isikute õigusi mõjutavates ÜRO aruteludes oma seisukohta liikmesriikide omaga, tagades näiteks, et ELi seisukoht aastatuhande arengueesmärkide järgse raamistiku suhtes hõlmaks puuetega isikute inimõigusi ning et iga nelja aasta tagant toimuva põhjaliku poliitika läbivaatamise käigus nimetataks puuetega isikuid.

4.15

Komitee kutsub ELi üles kandma oma pühendumust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile edasi muudele käimasolevatele mitmepoolsetele foorumitele, näiteks läbirääkimistele, mis praegu toimuvad Ülemaailmses Intellektuaalomandi Organisatsioonis autoriõiguse reformi ja liberaliseerimise üle.

4.16

Komitee kiidab tööd, mida on seni tehtud uue transatlantilise tegevuskava raames USA ja ELi vahel peetud poliitilistel kõnelustel puuetega inimesi puudutava reformi teemal ning arvestades eesootavat ratifitseerimist USA-s kutsub üles kaaluma Atlandi-ülese puuetega inimesi puudutava poliitilise dialoogi edasist tugevdamist, et anda jätkuvalt oma panus ülemaailmse reformiprotsessi edasiviimisse.

4.17

Komitee soovitab tungivalt komisjonil tagada, et kõigis peadirektoraatides tehtaks asjaomastele teenistustele ülesandeks süvalaiendada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamist poliitikameetmete ja õigusaktide ettevalmistamisel.

4.18

Komitee kutsub komisjoni peasekretariaati üles töötama välja kõigi uute õigusakti ettepanekute mõju hindamise vahend seoses puuetega inimeste õigustega ja lisama uute töötajate koolitusse ja ümberõppesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tulenevaid õigusi käsitlev moodul.

4.19

Komitee rõhutab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni preambuli punkti o ja artikli 4 lõike 3 järgi tuleb puuetega isikud kaasata kõigisse neid puudutavatesse poliitilistesse ja otsustusprotsessidesse, poliitikameetmetesse ja programmidesse ning kutsub ELi institutsioone ja riikide valitsusi üles kehtestama sellekohaseid menetlusi.

5.   ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järelevalve ELis

5.1

Komitee märgib, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõikes 2 kohustatakse osalisriike määrama või looma oma riigis raamistiku, mis sisaldaks ühte või mitut sõltumatut mehhanismi konventsiooni rakendamise edendamiseks, kaitsmiseks ja järelevalveks.

5.2

Komitee kutsub nõukogu üles otsusega ametlikult sellist raamistikku määrama.

5.3

Komitee juhib tähelepanu, et sellise mehhanismi määramisel või loomisel peavad osalisriigid arvestama inimõiguste kaitse ja edendamisega tegelevate riiklike institutsioonide staatust ja toimimist puudutavat Pariisi põhimõtet.

5.4

Komitee nõuab eriti raamistiku sõltumatust ELis määratud kontaktpunktist ja kooskõlastusmehhanismist, kõigi raamistikus osalejate volituste määratlemist, samuti eelarvet, mis võimaldaks neil oma ülesandeid täita.

5.5

Komitee rõhutab vajadust luua selged eeskirjad, mille alusel raamistikus osalejad saaksid oma vastavates rollides pidada struktureeritud konsultatsioone, eriti seoses õigusaktide ettevalmistamisega.

5.6

Komitee tunnistab, et vastavalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 33 lõikele 3 peab kodanikuühiskond, eriti puuetega inimesed ja nende esindusorganisatsioonid, olema kaasatud järelevalveprotsessi ja selles täiel määral osalema, see hõlmab ka nõukogu poolt konventsiooni rakendamiseks määratud kontaktpunkti ja kooskõlastusmehhanismi.

5.7

Komitee usub, et Euroopa puuetega inimeste foorum kui 80 miljonit Euroopa puuetega kodanikku esindav katusorganisatsioon peaks olema Euroopa tasandil kaasatud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise järelevalvesse ja kõigisse puuetega isikute elu puudutavatesse ELi tasandi poliitika- ja otsustusprotsessidesse.

5.8

Komitee usub kindlalt, et partnerlus on jätkusuutliku, majandusliku ja sotsiaalse arengu vahend ja see peab põhinema kodanikuühiskonna tegeliku pikaajalise osalemise väljavaatel, hõlmates ka kõigi partnerite pideva suutlikkuse arendamist, samuti nägema ette piisavad vahendid osalemiseks (13).

5.9

Komitee nõuab, et Euroopa Liit lisaks tulevasse õiguste ja kodakondsuse rahastamisprogrammi ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise toetamise rahastamise, mis peaks hõlmama ka suutlikkuse arendamist ja puuetega isikute esindusorganisatsioonide piisavat rahastamist.

5.10

Komitee tunnistab, kui väga on vaja luua puuetega inimeste õiguste konventsioonile vastav ELi tasandi raamistik, nii et kolmandad riigid, eriti piirkondlikesse organisatsioonidesse kuuluvad kolmandad riigid saaksid ELi raamistikust eeskuju võtta.

5.11

Komitee rõhutab, et Euroopa Liit peab 2013. aasta alguses esitama oma esimese korralise aruande ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele ja ootab, et komisjon konsulteeriks ELi aruande ettevalmistamise käigus komiteega ja väga paljude sidusrühmadega, sh kodanikuühiskonna ja eriti puuetega inimeste liikumise esindajatega.

5.12

Komitee tervitab kõiki meetmeid, mida komisjon ja Eurostat on pakkunud puudeid puudutavate andmete ja üksikasjaliku statistika ja näitajate kogumise parandamiseks ja suurendamiseks, pidades silmas tulemuslikuma poliitika väljatöötamist ja selle rakendamise paremat jälgimist. Komitee ootab 2011. aasta tööjõu uuringusse lisatud puuetega seotud ad hoc mooduli andmete avaldamist ja kutsub komisjoni, Eurostati, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit ja liikmesriike üles lisama puuetega seotud küsimused süstemaatiliselt kõigisse peamistesse küsitlustesse ning töötama välja konkreetseid uuringuid ja näitajaid, millega mõõta vastasmõju puuetega inimeste ja igapäevases elus nende poolt kohatud takistuste vahel, ja nende takistuste kõrvaldamiseks välja töötatud poliitikameetmete mõju.

5.13

Komitee nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja liikmesriigid töötaksid puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud õiguste ja kohustuste kohta välja teavituskampaaniaid, suunates need kõigi tasandite avaliku sektori asutustele, erasektori äriühingutele, meediale, ülikoolidele ja uurimiskeskustele, koolidele, sotsiaal- ja tervishoiuteenustele.

5.14

Komitee kutsub liikmesriike üles tagama puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamine eri otsustamistasanditel, süvalaiendades selle sätteid õigusaktides, poliitikas ja haldusotsustes ja töötades välja puuetega inimeste õiguste konventsioonile vastavad puuetega seotud tegevuskavad.

5.15

Komitee kutsub üles ametiühingute, tööandjate organisatsioonide, sotsiaalse majanduse organisatsioonide ja puuetega isikute organisatsioonide vahelisele partnerlusele, selleks et edendada töö kättesaadavust puuetega isikutele, vastavalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonile.

6.   ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamine komitees

6.1

Komitee on seisukohal, et tuleks võtta asjakohaseid meetmeid ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamiseks komitees ja sellest tulenevate kohustuste täitmiseks. Eelkõige tuleb:

soodustada puuetega inimeste komitees töötamist, sh praktikaprogrammi väljatöötamise kaudu ning julgustada puuetega riiklikke eksperte kandideerima;

tagada puuetega kandidaatidele mittediskrimineeriv värbamisprotsess;

teha puuetega isikutele kättesaadavaks värbamisteenused ning kutse- ja täiendõpe;

parandada hoonete, veebilehtede, IKT-vahendite ja dokumentide ligipääsetavust;

pakkuda mõistlikke ümberkorraldusi, sh töötajate, liikmete ja ekspertide isiklik abistamine;

korraldada oma töötajatele koolitus puuete ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni tutvustamiseks, sh koostada ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise süvalaiendamist käsitlev brošüür ja videoklipp;

osaleda ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise institutsioonidevahelises töörühmas;

süvalaiendada puuete teemat oma tegevuses.

6.2

Komitee rõhutab, et puuetega isikute õigused peaks olema läbiv teema, mida käsitletakse kõigis puuetega isikute elu mõjutavates komitee arvamustes.

6.3

Komitee rõhutab, et konventsioonis sätestatud õigused tuleb kõigi sektsioonide töös süvalaiendada, sest nad on seotud sotsiaalse, kultuurilise ja majandustegevuse kõigi valdkondadega.

6.4

Komitee rõhutab vajadust luua ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise ja selle jälgimise juhtkomitee, kes kutsuks ELi institutsioone üles oma tööst aru andma ja koguks kodanikuühiskonna ja eriti Euroopa puuetega inimeste foorumi kui puuetega isikute esindusorganisatsiooni arvamusi, et kasutada neid puuetega inimeste õiguste komiteele esitatava ELi aruande ettevalmistamisel ja esitamisel. Nende eri poolte kaasamise kaudu annaks juhtkomitee sõltumatu arvamuse ÜRO konventsiooni rakendamise edenemise kohta

6.5

Komitee tuletab meelde oma rolli ELi demokraatliku õiguspärasuse tugevdamisel, rõhutades osalusdemokraatia, samuti kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli.

6.6

Komitee kutsub üles looma organi, mis ergutaks ja kooskõlastaks ELi institutsioonide ja asutuste ning kodanikuühiskonna dialoogi seoses ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ELi tasandil rakendamisega.

6.7

Komitee soovib kaastööna lisada oma arvamuse aruandele, mille EL esitab ÜRO puuetega inimeste õiguste komiteele.

Brüssel, 12. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  COM(2011) 665 final.

(2)  http://ec.europa.eu/research/horizon2020/index_en.cfm

(3)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 81-86.

(4)  ELT C 181, 21.6.2012, lk 2-6.

(5)  2010/48/EÜ.

(6)  16243/10, 29. november 2010.

(7)  SEC(2011) 567 final

(8)  Kõrgetasemelise kohtumise teemal „Puuetega inimeste olukorrast liidus” kutsus 6. detsembril 2011 kokku Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ja sellel osalesid Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy, Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek ja Euroopa puuetega inimeste foorumi president Yannis Vardakastanis.

(9)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 81-86.

(10)  ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, ligipääsetavust ja iseseisvat elu puudutavad eeltingimused juba lisati komisjoni ettepanekusse.

(11)  COM(2011) 665 final

(12)  http://ec.europa.eu/research/horizon2020/index_en.cfm

(13)  ELT C 44, 2011.02.11, lk 1.


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/36


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa vaimse tervise aasta – parem töö ja parem elukvaliteet” (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 44/06

Raportöör: Bernd SCHLÜTER

12. juulil 2012 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Euroopa vaimse tervise aasta – parem töö ja parem elukvaliteet”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. novembril 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012 (13. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 74, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1

Vaimne tervis on kõigi ELis elavate inimeste elukvaliteedi ja heaolu oluline osa. Maailma Terviseorganisatsiooni määratluse kohaselt on vaimne tervis „heaoluseisund, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tulemusrikkalt ja viljakalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks” (1). Seda ei ole võimalik piisavalt kajastada majandusnäitajatega, nagu SKP. Praegune kriis on põhjustanud mitmele miljonile inimesele eksistentsiaalset hirmu, identiteedikriisi ja töötust ning suurendanud suitsiidiohtu. Vaimse ja psüühilise stabiilsuse tagamine on seetõttu väga paljude inimeste eluõnne jaoks palju olulisem kui abstraktsed finantsküsimused. Üksikisiku tasandil on psüühiline tervis iga inimese intellektuaalsete ja emotsionaalsete võimete teostamise eeldus. Ühiskonna tasandil on psüühiline tervis sotsiaalse ühtekuuluvuse ja parema sotsiaalse heaolu ning samuti majandusliku heaolu tagamise vahend.

1.2

Algatuse eesmärk on vaimse tervise tugevdamine ja üldsuse teadlikkuse suurendamine laiemas tähenduses. Krooniliste ja ägedate vaimuhaiguste või -puuete kõrval hõlmab see ka piiravaid vaevusi, mida ei liigitata haiguste alla ja millel võivad olla ka füüsilised põhjused või tagajärjed. Vaimse tervise temaatika koosneb paljudest erinevatest tahkudest, mida kujundavad meditsiinilised ja sotsiaalpoliitilised aspektid, aga ka elutingimused, nagu näiteks töökeskkond, noorus, vanadus ja vaesus.

1.3

Häiretel võivad olla erinevad põhjused ja tagajärjed, nt traumad, negatiivsed lapsepõlvekogemused, uimastite tarbimine, ülekoormus, töötus, eluaseme puudumine, tõrjutus – ka koos geneetiliste eelsoodumustega. Sellest tulenevalt on mitmekesised ka lahendusviisid ja vastavad poliitikavaldkonnad. Nimetatud põhjuseid on sageli võimalik mõjutada ja seetõttu tuleks neid kaasava poliitika ja majanduse raames asjakohaselt arvesse võtta. Siinkohal saavad võtmerolli täita sotsiaalmajandus, kodanikuühiskond ja uued sotsiaalse ettevõtluse lähenemisviisid. Psüühiliste haiguste ennetus, varajane diagnoosimine ja ravi peavad olema korraldatud mitmemõõtmeliselt (psühhoteraapilised, meditsiinilised ja sotsiaalmajanduslikud lähenemisviisid). Psüühilisi häireid ja haigusi tuleb tervishoiuvaldkonna elukutsete, kasvatajate, õpetajate ja juhtivtöötajate üldkoolituses rohkem käsitleda. Riiklikult toetatav töötajate tervise edendamine ja moodne ettevõtluskultuur võib häirete all kannatavaid inimesi toetada ja piirata tööga seotud probleemide tekkimist,

1.4

Keskne roll on kodanike, vabatahtlike, perekondlike ja kutsealaste võrgustike tugevdamisel ja asjaomaste inimeste ja nende ühenduste kaasamisel. Ennetus ja teadlikkuse suurendamine on kogu ühiskonna ülesanne. Elukohalähedase ambulatoorse abi ja toetatud elukorralduse kaudu on sageli võimalik vältida vabaduse piiramist ja statsionaarset ravi. Siinkohal on eriti olulised Euroopa soovitused ja head tavad, mis on seotud statsionaarse psühhiaatria ja ravimite tarvitamise asjakohase vähendamisega, et aidata kaasa sotsiaalruumilise abi ja muude alternatiivsete toetusvormide väljatöötamisele. Samuti võiks sel viisil majanduse ja teaduse jaoks saadud vahendid suunata rohkem vaimse tervise säilitamisele. Ka majanduslikult nõrgemates liikmesriikides on võimalikud ümberstruktureerimised ja prioriteetide uuesti seadmine.

1.5

Kogu Euroopa Liidus tuleks suurendada laia üldsuse teadlikkust sellest temaatikast, näiteks ka lasteaedades ja koolides, ettevõtetes, arstide hulgas ja hooldusasutustes. Häbimärgistamise vastased kampaaniad ja meedia mittediskrimineeriv keelekasutus võivad vähendada vaimuhaiguse all kannatavate inimeste diskrimineerimist. Täheldatav on ka tervisliku seisundi märkimisväärne mõju rahvamajandusele. Tõsiste isiklike tagajärgede kõrval on see pigem teisejärguline (2). Rohkem tuleb küsida, millised sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud huvid ja struktuurid aitavad probleemi määratleda ning kuidas saaks kaasatust aktiivselt edendada isikukesksete hoolekandestruktuuride tõhusa edasiarendamise ning perekonna kui inimese elu esimese õppimiskoha toetamise kaudu. Rohkem tähelepanu ja toetust peab osaks saama meditsiini, professionaalse ja vabatahtliku abi ning terviseprobleeme ennetavate ärimudelite olulistele edusammudele.

2.   Taust

2.1

Euroopas enim levinud haigused on ärevushäired, depressioon ja sõltuvushaigused. 2010. aasta uuringute põhjal kannatab psüühiliste haiguste all 38 % eurooplastest (3). 2005. aastal oli see näitaja juba 27 % (4). Igal aastal sureb 58 000 inimest suitsiidi tagajärjel. 2020. aastaks on depressioon tööstusriikides sageduselt teine haigus (5). Näiteks kasvas aastatel 2006–2009 Saksamaa ühe suure haigekassa (6) kindlustatute töölt eemalviibimine psüühiliste haiguste tõttu töötajate hulgas 38 % ja töötute hulgas 44 %. Sel perioodil välja kirjutatud närvisüsteemi raviks ette nähtud ravimite hulk kasvas 33 %, nende hulka kuuluvad näiteks depressiooniravimid (7). Ka Ühendkuningriigis toob 44 % tööandjaid välja psüühilise tervise probleemide kasvu ja stressist tingitud haiguspäevade kasvu 40 % võrra (8).

2.2

Seni ei ole vaimne tervis ja heaolu olnud Euroopa aasta keskmes. Ent vaimse tervise probleeme ja psühhosotsiaalseid puudeid ümbritsevad eelarvamused ning häbimärgistamine, näiteks ühiskonnas ja töökohal, on praegugi veel aktuaalsed teemad. Ka strateegias „Euroopa 2020” nõutakse kaasava ja püsiva majanduskasvu saavutamiseks selle rühma tugevamat sotsiaalset kaasamist ja vastavalt kujundatud ELi terviseprogramme. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, millele ka EL on alla kirjutanud, on kõige esimene rahvusvaheline inimõiguste vahend, mis pakub selge õiguste kogumi psühhosotsiaalsete puuetega inimeste jaoks. Konventsioonis sätestatud õigusi tuleb austada ja neid rakendada kõigi asjakohaste ELi poliitikameetmete ja tegevuste kaudu. Vaimse tervise ja heaolu Euroopa aasta annaks võimaluse neile nõuetele kohast tähelepanu pöörata

2.3

Alates 1990ndate aastate keskpaigast on vaimne tervis olnud Euroopa tervishoiupoliitika valdkonna mõningate eriprojektide teema ning sellele on seal omistatud keskne väärtus (9). 2005. aastal käivitas komisjon konsultatsiooni vaimse tervise rohelise raamatu põhjal (10).

2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab oma arvamust  (11) rohelise raamatu kohta ja rõhutab vaimse tervise kui tervise mõiste ühe põhilise osa ühiskondlikku ja isiklikku tähtsust. Euroopa Liidu jaoks, mis käsitab end väärtustel põhineva ühendusena, on vaimne tervis sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kõigi inimeste osaluse tähtis lähtepunkt. Seda nõutakse ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis, mille eesmärk on tulenevalt oma inimõiguste alasest sisust saavutada puuetega inimeste osalemine ja luua neist tervik pilt.

2.5

Komisjon tegeleb kõnealuse teemaga ka seoses majanduse, tööhõive- ja tervishoiupoliitikaga (public health). Seejuures kuulub tervise kõrgetasemelise kaitse tagamine ELi valdkonnaüleste ülesannete hulka (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 168). Euroopa vaimse tervise aastaga täidaks EL lisaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 6 sätestatud ülesande võtta Euroopa tasandil meetmeid liikmesriikide meetmete toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks inimeste tervise kaitse ja parandamise valdkonnas.

2.6

ELi vaimse tervise strateegiaga toetati muu hulgas 2008. aastal vastu võetud vaimse tervise ja heaolu Euroopa pakti (12). Nõukogu 2011. aasta juuni järeldused põhinevad samuti sellel Euroopa paktil (13).

2.7

ELi strateegia raames korraldatud teemakonverentsid ei olnud piisavalt sobivad selleks, et suurendada laiema üldsuse teadlikkust ja tuua teemad ELi kodanike igapäevaellu. See tuleks saavutada asjaomase Euroopa aastaga. Sel juhul käsitleksid teemat kõigi tasandite avaliku sektori asutused, samuti kodanikuühiskonna osalised, kellel on mitmekordne roll ekspertide, teabe levitajate ja sotsiaalsete ettevõtetena. Euroopa vaimse tervise aastat tuleb kujundada eelkõige kooskõlas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Psüühilise haiguse või puudega inimestel on õigus olla kõikjal seaduse ees isikutena võrdselt tunnustatud ja neil on õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades (vt puuetega inimeste õiguste konventsioon, artikkel 12).

2.8

Paljud psüühiliste häiretega inimesed ei saa professionaalses ja eetilises mõttes vajalikku ravi, rehabilitatsiooni ega abi sotsiaalseks osalemiseks, kuigi meditsiin ja sotsiaalteenused on selles valdkonnas palju edasi arenenud. Vaimne tervis ei ole sageli tervishoiupoliitika prioriteet. Abistruktuuride väljatöötamise asemel vähendatakse eriti just rahaliselt rasketes eelarveolukordades ja kriiside ajal sageli hädavajalikke teenuseid ja ravivõimalusi või tõstetakse nende hinda. Samas oleksid just majanduskriisi ajal vajalikud investeeringud osalemisse, haridusse ja sotsiaalmajandusse. Just kriisi ajal ei tohi riik hoolekandesektorist tagasi tõmbuda.

Ootejärjekorrad ja pikad vahemaad mõjuvad ebasoodsalt eeskätt akuutsete probleemide korral. Elukohalähedaste ambulatoorsete teenuste, kohtumispaikade, nõuandlate ja meditsiiniliste ravivõimaluste kasuks tuleks vähendada statsionaarset abi ja vabaduse piiramist minimaalse vajaliku tasemeni. Asjaomaste inimeste sõltumatust tuleb tugevdada seadusjärgsete õiguste ja kontseptsioonidega, mis ei asenda nende enda otsuseid, vaid toetavad neid otsuste langetamisel, ka abivajaduse ja ravi osas, et ei osutuks vajalikuks nende õigusliku teovõime piiramine. Haiguskategooriatesse jaotamist, ühepoolset psühhiaatriamehhanismidesse kaasamist, psühhotroopsete ravimite andmist ja sundravi kasutamist tuleb süstemaatiliselt kriitiliselt kontrollida ning kasutada õigusriigi ja inimõiguste põhimõtteid. Kõikide asutuseliikide ja elamisvormide puhul peab kontseptsiooni kuuluma osalemine ühiskonnas, mõttekas tegevus ja päevakava. Psühhotroopsete ravimite mõju osalemissuutlikkusele ja haigestumusele tuleb tundlikumalt arvesse võtta. Abi kättesaadavust ei tohi piirata abistruktuuride killustatus ega bürokraatlik ja aeganõudev taotlemise kord. Sekkumine kriisi korral ja suitsiidiennetus vajavad kergesti kättesaadavaid ja professionaalseid teenuseid. Riigis tuntud hädaabinumbrid ja teised sobivad sekkumisvahendid tuleb üleeuroopaliselt kasutusele võtta.

2.9

Samas tuleb alati tähelepanu pöörata sotsiaalmajanduslike elutingimuste, töötuse ja haiguskoormuse vastastikusele võimendamisele. Lisaks on inimesi, kes vajavad vahendeid ja toetust, et elada hästi psüühilise haigusega. See tähendab, et Euroopa aasta probleemiasetuse puhul peaks arvesse võtma kroonilise psüühilise haigusega ja vaimse puudega inimeste osalemisvõimaluste edendamist ja õigusliku seisundi tugevdamist.

2.10

Vaimsete häiretega inimestele osutatava abi puhul tuleb arvesse võtta nende maailmavaatelisi, usulisi, hingehoidu puudutavaid ja spirituaalseid vajadusi ja olemust.

2.11

Sotsiaalsed tegurid on vaimse tervise säilitamisel olulised. Sealjuures on keskne roll heal tööl, mis on mõtestatud ja identiteeti kujundav ülesanne. Igapäevaseid elu- ja töötingimusi ei määra osaliselt enam usaldusväärsed kultuuritraditsioonid, kohalikud ja demokraatlikud otsused, vaid tsentraliseeritud majanduslikud suunad ja struktuurid. Majandus- ja struktuuripoliitikas tuleb seetõttu tähelepanu pöörata ka inimeste vaimsele tervisele ning elamisväärsete ja kaasavate elurajoonide ja töötingimuste eesmärkidele.

2.12

Moodne inimene on paljusid valikuid pakkuva, meedia- ja tarbimisühiskonna uute võimaluste tõttu ohustatud ka uutest stressiteguritest. Seejuures ei ole näiteks haridussüsteemidel sageli võimalik pakkuda väga vajalikku kõrgetasemelist eetilist, kognitiivset ja sotsiaalset haridust. Selline haridus võiks aga soodustada vajalikku iseseisvust ja vaimset tasakaalu. Sotsiaalsete suhete lagunemine sageneb ja selle tagajärjel kaob väline toetus, nagu sõbrad, perekond ja kolleegid. Töö- ja seega ka elukoha sage vahetamine, töötus ning kohustuste vähenemine isiklikes suhetes ei aita kaasa sotsiaalsete võrgustike loomisele vahetus elukeskkonnas. Seda olulisem on asjaomaste inimeste ja nende ühenduste kohustuslik osalemine abi- ja võrgustikustruktuuride kujundamises.

2.13

Kui isikliku vastutuse ja sotsiaalse kindlustatuse tasakaal on häiritud, kasvab vaimuhaiguste oht. See puudutab näiteks nn töötamise ergutamise stiimuleid, millel ei ole mõju töökohtade või ettevõtlusega alustajate struktuursete võimaluste puudumise tõttu. Ka eluaseme puudumine ja vaimsed häired on sageli omavahel tihedalt seotud, nii et abi tuleb osutada mõlemast probleemist lähtuvalt. Ebakindlates töötingimustes lapsevanemad ja nende lapsed on ohustatud mitmekordsest koormast ebakindluse, vaesuse, kasvatuslike nõudmiste, ajapuuduse ja perekondliku stressi näol. Abi peab olema vastavalt mitmekülgne ja hõlmama ka nt riiklikult toetatavaid kasvatusabi ja perepuhkuste pakkumisi. Suured riigivõlad ja majanduslikud raskused ning sotsiaalse kindlustatuse vähenemine ja kõrge töötuse määr suurendavad oluliselt depressiooni ning ärevus- ja sundseisundite riski. 2011. aasta esimesel poolel tõusis üheteistkümnes liikmesriigis suitsiidimäär üle 10 %. Sobivad investeeringud sotsiaalkindlustusse ja sotsiaalteenustesse aitaksid seda määra tunduvalt vähendada (14).

3.   Vaimne tervis eri eluvaldkondades

3.1   Tööelu

3.1.1

Töösuhete katkemine, sagedased ümberstruktureerimised, igakülgne kättesaadavus, suur ajasurve, ülekoormus, kasvavad nõudmised paindlikkusele ja liikuvusele mõjuvad sageli psüühilisele tervisele (15). Madalmaade „Disability Statistics” näitab, et 2010. aastal olid vaimse tervise probleemid peamine pikaajaliste haiguste (ca 55 päeva) põhjus. Ühendkuningriigi tervise- ja ohutusameti (Health and Safety Executive, HSE) (16) hinnangul on tööga seotud stressi tõttu läinud kaduma ca 9,8 miljonit tööpäeva (2009–2010) ning keskmiselt jäetakse iga tööga seotud stressi all kannatav inimene haiguslehele 22,6 päevaks. 2010–2011 läks kaduma 10,8 miljonit tööpäeva (17). Kui tööeluga ei ole enam võimalik ühitada perekonnaelu, lähedaste eest hoolitsemist ning kultuuri, sporti ja vaimseid tegevusi, tekivad täiendavad ohud vaimsele tervisele. Mõned riigid on kehtestanud pereliikmete hooldamise ajad ja õiguse palgata puhkusele. Sageli peavad ettevõtted tegelema ka probleemidega, mis ei ole tekkinud seoses töökohaga. Riiklikult tuleks rohkem toetada eeskujulikke ettevõtlusmudeleid, mis edendavad tervise hoidmist, kaasamist, osalise tööaja lahendusi, abi töökohal ning juhtkonna ja töötajate täiendõpet. Innovaatiline ettevõtluskultuur võib suurendada ka töö ja toodete kvaliteeti. Stressiohu proaktiivne juhtimine, mis tugineb stressiteguri uurimisele, kõrvaldamisele ja vähendamisele, peaks olema järjepideva ennetusstrateegia osa, kohaldades aluslepingu sätteid, töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise raamdirektiivi 89/391/EMÜ ning 2004. aastal Euroopa sotsiaalpartnerite vahel tööstressi kohta sõlmitud raamlepingu sätteid.

Tööalane ja eksistentsiaalne ebakindlus ning liigsed struktuursed piirangud tööturul põhjustavad lisaohte. Konkurentsil selles osas, kellel on suurem tööpanus ja kes nõustub kehvemate töötingimustega, peavad olema selged piirid. Sageli omistatakse tööturul kaotajatele isiklik süü ka siis, kui neil seda ei ole. Tööandjate nõue töötaja mõistliku ja vajaliku paindlikkuse järele vastandub võrdselt töötaja nõudele paindlikkuse järele perekonna, hoolduse ja isiklike probleemide kasuks (tööandja toetus ja inimese seadmine keskpunkti). Vaimuhaiguse all kannatavatel inimestel on suurem risk kaotada töö või jääda oma haiguse tõttu töövõimetuks. Seejuures on määrav roll ka ühiskondlikel eelarvamustel. Seetõttu läheb kaduma tööjõudu, üldiseid ressursse ja lisaväärtust.

3.1.1.1

Näiteks ei ole mõnes liikmesriigis puuetega inimeste kasuks praegu kehtivad kvoodisüsteemid kaugeltki piisavad vahendid. Pigem oleks vaja ennetavat kutsealast kaasamispoliitikat paljude seni tõrjutud inimeste huvides ja kogu ühiskonna heaks.

3.1.2

Võrdsetel alustel moodustatud ja riiklikult toetatavad nõustamis- ja vahendusorganid võivad aidata kaasa asjaomase teema suhtes avatuma lähenemisviisi kujunemisele. Vaja oleks ettevõttesiseseid või väliseid organeid, kes esindaksid puuetega või psüühiliste häiretega inimesi töökeskkonnas. Nõuetekohane vallandamiskaitse, töötuskindlustussüsteemid, seadusjärgne töökaitse, töötushüvitised, riiklikult toetatav tervishoiujuhtimine ettevõttes, töölenaasmise kavad ja aktiivne tööturu- ja perepoliitika peaksid samuti ohtusid piirama. Tööandjate, eriti VKEde huvides peab sealjuures olema tagatud, et säilib konkurentsivõime, välditakse bürokraatiat ja et riiklikud toetusstruktuurid on usaldusväärsed. Üldkasulikud teenistused ja heategevuslikud ühendused ning muud kodanikuühiskonna jõud saavad täita olulist rolli asjaomaste inimeste, ettevõtete ja tööhõiveasutuste poliitilisel ja praktilisel toetamisel (18).

3.2   Lapsed ja noored

3.2.1

Lapse- ja noorukiea psüühilisi haigusi on statistiliselt keeruline täpselt kajastada. See on muu hulgas seotud sellega, et sageli on raske vahet teha haigete ja käitumisprobleemidega laste vahel ning nõustamis-, kasvatus- ja ravivajaduse vahel. See tähendab, et nimetatud vajaduste eristamine on tavaliselt peaaegu võimatu; üleminekud on pigem ebamäärased, näiteks Saksamaa psühhoterapeutide koda märgib aastaseks esinemissageduseks 9,7 % (psüühiliselt haige) kuni 21,9 % (silmatorkava käitumisega) (19). Depressiooni osas võib täheldada suurenevat esmase haigestumise riski ja vähenevat vanust esmasel haigestumisel. Eksperdid täheldavad laste ja noorte puhul ärevus- ja käitumishäirete kasvu ning psühhotroopsete ravimete tarbimise selget suurenemist.

3.2.2

Samas märgivad laste päevahoiuasutused ja koolid, et suurenev osa lastest ja noorukitest, kes näiteks langevad koolist välja (14,4 % kogu ELis), on silmatorkava käitumisega, keskendumishäiretega ja kalduvad vägivallale. Seejuures on sageli tegemist erinevate probleemide koosesinemisega, mis kaasnevad muuhulgas psüühiliste häiretega, vastupanuvõime puudumisega tarbijale suunatud pakkumiste (20) ja meedia suhtes ning arvuti- või teiste sõltuvusprobleemide ja üldiste arenguhäiretega. Muret tekitav on depressiooniravimite, metüülfenidaatide ja muude sarnaste ravimite kasvav tarbimine juba lapse- ja noorukieas. Siinkohal on tungivalt vaja koguda üleeuroopalist statistikat ja välja töötada alternatiivid.

3.2.3

Laste ja noorukite ning nende vanemate kasvav ebakindlus on probleem, mida laste- ja noortepsühhiaatria – kindlasti mitte üksi – lahendada ei suuda. Abi väikelapseeas ja perekondade toetamine nende keskses rollis on sama oluline kui erialane pädevus laste päevahoiuasutustes, lastearstidel ja koolides. Sealjuures ei ole abi sellest, kui määratleda igasugune silmatorkav käitumine psüühilise silmatorkavuse või haigusena ning pidada kompleksseid individuaalseid ja ühiskondlikke probleeme ühekülgselt meditsiini valdkonda kuuluvaks (21). Ennetava lähenemisviisi puhul tuleks võimalike teguritena arvesse võtta individualiseerimist, hariduse erinevat kättesaadavust, töötust, vaesust, sotsiaalset tõrjutust, isiklikku häbi ja vanemate liiga suuri nõudmisi, samuti juba kõige varasemast east üha kasvaval konkurentsil põhinevaid haridussüsteeme, mis piiravad nende võimalusi, kes ei suuda võidujooksus sammu pidada. Siinkohal on vajalik kogu ühiskonna ühine vastutus: terve elukeskkond, sobivad lähenemisviisid noorte haridusele, hästi varustatud koolid ja laste päevahoiukeskused, korrapärane ja mitteäriline vabaajategevuste pakkumine, noorterühmad, ühendused ka kultuuripakkumised ning professionaalse ja interdistsiplinaarse abi tihe võrgustik, nt kasvatusnõustamine ja mitteformaalse hariduse pakkumised. Uimastite kuritarvitamise vastu tuleb järjepidevalt tegutseda varajase tuvastamise, ennetamise, nõustamise ja ravi abil, samuti varustuskanalite kontrollimise kaudu. Investeeringud sellesse valdkonda väldivad suurt isiklikku ja sotsiaalset kahju. Kaasamine haridusse, töösse ja muudesse mõtestatud tegevuse vormidesse peab nii noorte kui ka täiskasvanute jaoks olema kujundatud õigusliku tagatisena. Kõigis neis valdkondades on eriline poliitiline ja praktiline roll üldkasulikel teenistustel ja heategevuslikel ühendustel ning kodanikuühiskonnal.

3.3   Eakad  (22)

3.3.1

Pikenenud ja üha pikenev oodatav eluiga on üks paljudest olulistest selgitustest, miks psüühiliste haiguste arv üldiselt kasvab. Põhjus on see, et kõrgemas eas suureneb somaatiliste haiguste üheaegne esinemine, millega kaasneb kõrgenenud depressioonirisk. Samuti kaasneb teatud vanadusest tingitud haiguste, näiteks Alzheimeri ja Parkinsoni tõvega sageli depressioon. Elujõuline ja osalemist soodustav elukeskkond, kättesaadavad ja ambulatoorsed sotsiaalteenused, vabatahtliku osalemise võimalused, võimaluse korral sobiv osalemine töö- ja ärielus ning hooldusasutuste vastav organiseerimine on üksilduse vältimise ja terviseprobleemide ennetamise olulised tegurid. Sotsiaal- ja hooldusautustes ning arstide hulgas tuleks arendada välja piisav gerontopsühhiaatriline pädevus. Euroopa tasandil tuleb suuremat tähelepanu pöörata parimate tavade mudelitele eeskätt just seoses dementsuse all kannatavate inimestega.

3.3.2

Eakaid ravivad tavaliselt üldise meditsiinilise hariduse saanud perearstid, kes ei suuna neid vajalikul määral neuropsühhiaatriliste eriarstide juurde. Dementsushaiguste ja depressiooni puhul on aga tähtis varajane avastamine, mistõttu on selgelt vaja korrapäraselt osutada valdkondadevahelist arstiabi: enamikus eakatele mõeldud üldasutustes ei osutata korrapärast psühhiaatrilist eriarstiabi. Sama kehtib ka muude eakatele mõeldud asutuste, näiteks nõustamiskeskuste kohta. Meditsiini ja eriti gerontoloogia edusammudest ning tehnilistest abivahenditest peavad kõik asjaomased inimesed sobival viisil kasu saama.

3.3.3

Kokkuvõttes peaksid need laste- ja noorte- ning gerontopsühhiaatria iseärasused suuremal määral sisalduma nii vastavat haridust andvates üldarstiteaduse, üldpsühhiaatria kui ka üldpsühhoteraapia õppekavades.

4.   Häbimärgistamise vastane poliitika

4.1

Euroopa vaimse tervise aastal on kekse tähtsusega inimõigustel põhinev lähenemisviis. Meditsiinilised ja psühhosotsiaalsed teenused peavad toetama asjaomaseid inimesi ja tugevdama neid ning nende eneseabi suutlikkust võimekustamise kaudu. Seejuures peavad keskmes olema inimese väärikus ja õigussubjektiivsus, millest juhinduvad isikud, kes toetavad inimest tema kriisis. Lisaks on vaja tõsta erinevate teenuste elukutseliste pakkujate suutlikkust, et parandada nende võimet mõista vaimse tervise ja psühhosotsiaalsete puuetega seotud probleeme.

4.2

Vaimses kriisis inimesed ei tegele sageli oma haigustega, kuna need on ühiskonnas häbimärgistatud. Sellele aitab oluliselt kaasa ka meedia. Sageli on haigusest loodud selline pilt, mis tekitab üldsuses hirmu ja tõrjuvat hoiakut ning paneb umbusaldama otstarbekaid ravivõimalusi. Üleeuroopalised häbimärgistamise vastased kampaaniad on tungivalt vajalikud. Need peavad olema korraldatud pikemaks ajaks ja keskenduma ennetusele. Nendesse kampaaniatesse tuleb kaasata ka kõigi õiguslikult oluliste eluvaldkondade töötajad (õigussüsteem, politsei, riigiametid jne), et nende erialased ja professionaalsed eeldused psüühiliselt haigete inimestega ümber käia oleksid võimalikult heal tasemel. Ka abi korraldamisel ja rahastamisel tuleks häbimärgistamist vältida nii palju kui võimalik. Kogu rahvastikule tuleks pakkuda eeskätt igapäevaeluga toimetuleku oskuse parandamise võimalust. Kõnealuse poliitika peamine osa peaks olema edendada kohtumisi ja kogemustevahetust asjaomaste inimeste ja ilma psühhiaatriakogemuseta inimeste vahel.

4.3

Ka tööhõive valdkonnas tuleks võimalikult palju vältida erikeskkondade loomist, kuhu asjaomased inimesed paigutatakse, arvestamata nende õigust soovida ja valida. Kõigepealt peab asjaomane inimene ise saama otsustada, kas ta töötab toetatud töökohal spetsiaalses asutuses või osaleb tavapärases tööelus. Ettevõttesse kaasatud abi kaudu tööelus osalemiseks on paljudel juhtudel võimalik suurendada töövõime taastamise võimalusi (supported employment)  (23). Tööpanuse eest makstakse üldiselt tariifijärgset tasu, mis on sotsiaalpartnerite poolt kokku lepitud. Toimetulekut tagav „taskuraha” ei ole vaimuhaiguse või -puude all kannatavate inimeste jaoks kohane. Suhteliselt edukas tööturule järkjärgulise tagasitoomise mudel on niinimetatud Hamburgi mudel (24).

4.4

Konkreetselt võib ELis täheldada psüühiliste häirete all kannatavate inimeste suhtes järgmisi inimõiguste rikkumisi: ebaproportsionaalsed vabaduse piiramised ning sundravi, mille puhul puudub asjaomase inimese informeeritud nõusolek ja sageli ei ole ka võimalusi kaebust esitada. Olulised on deinstitutsionaliseerimise programmid, elukohalähedased ambulatoorsed hoolekandeteenused, abi bürokraatiavaba kättesaadavus, inimõigustega kooskõlas sõlmitud ravikokkulepped ja häbimärgistamise vastane poliitika, kaasates ka asjaomaseid inimesi kui oma elulise olukorra eksperte.

4.5

Vajalik on ELi vaimse tervise strateegia läbivaatamine. Komitee näeb eelkõige vajadust kontrollida, kui selgelt väljendub psüühilise haiguse all kannatavate inimeste tõrjumine ühiskonnaelus osalemisest üldiselt ja täpsemini tööturult. Seejuures tuleb ka uurida seda, kuidas oleks ennetuse või hea arstiabiga võimalik vältida töövõimetust või töövõime vähenemist. Teiseks küsib komitee, kuidas raskendab või takistab kaasamist näiteks meditsiini, meedia ja ühiskonna keelekasutus.

4.6

Kõnealuse algatusega kasvavad võimalused tuua vaimse tervise teema laiema üldsuse ette. See mõjutab poliitilise tegevuskava teemade hierarhiat ja loob soodsa olukorra selleks, et edendada innovaatilisi ideid kõigi hüvanguks.

4.7

Toetamaks Euroopa vaimse tervise aastat, tuleb lisaks komiteele endale kaasata eelkõige asjaomaseid kodanikuühiskonna osalisi, sealhulgas psühhiaatria alal kogenud rühmi ja ühendusi, ning teisi tervishoiuga seotud osalejaid, lisaks komisjoni asjaomaseid peadirektoraate, Euroopa Parlamendi liikmeid ja Regioonide Komiteed. Riiklikul tasandil tuleks kaasata vastavaid ministeeriume, samuti riikide parlamentide liikmeid. Vastavate valdkondade poliitika kujundamisel tuleb rohkem üldiselt kaasata asjaomaseid inimesi.

4.8

Selleks et saavutada algatuse nähtav mõju ka liikmesriikide tasandil, tuleks paralleelselt kasutada vaimse tervise tegevusraamistikku ning töötada välja psüühilise tervise meetmete ühine võrdlusraamistik tervishoiusüsteemides ja sotsiaalpoliitikas ning asjaomastes eluvaldkondades, nagu kool ja töökoht. Vastastikuse õppimise vahendina peaks võtma kasutusele eksperdihinnangud sarnaselt avatud koordinatsiooni meetodile. Meetmed tuleb jõustada õigusaktides, rahastamiskorras, ka ESFis ning asjaomaste haigete inimeste ja ettevõtete õigustes. Kontrollida tuleb seda, kas alaline vaatlusorgan võiks aidata kaasa teema järjepidevale käsitlemisele. ELi tervishoiualane aruandlus peaks sisaldama rohkem Euroopa andmeid psüühiliste häirete kohta, eriti abi liigi ja statsionaarse psühhiaatria juhtumite arvu kohta, samuti psühhotroopsete ravimite kasutamise kohta. Võimalikud liitlased ühiskonna kõige erinevamatest valdkondadest peaksid aja jooksul muutuma püsivateks toetajateks. Algatuse ja Euroopa aasta mõju ei tohi olla ajaliselt piiratud. Pigem peaks sellest välja arenema pidev ja kestev teadlikkus kõnealuse teema suhtes ning tuntav mõju asjaomastele inimestele.

Brüssel, 13. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  http://www.who.int/mediacentre/factsheets/fs220/en/ (4.10.2012 seisuga).

(2)  COM(2005) 484 final.

(3)  „The size and burden of mental disorders and other disorders of the brain in Europe 2010”, H.U. Wittchen et al., European Neuropsychopharmacology (2011) 21, lk 655 – 679.

(4)  http://www.psychiatrie-psychotherapie.de/archives/14 (15.8.2012 seisuga).

(5)  Vt joonealune märkus 1.

(6)  Tervisearuanne 2010, Techniker Krankenkasse, Saksamaa.

(7)  Vt joonealune märkus 6.

(8)  Catherine Kilfedder, British Telecom, arutelu EMSKs, 30.10.2012.

(9)  „Action for Mental Health. Activities co-funded from European Community Public Health Programmes 1997–2004”.

(10)  Vt joonealune märkus 1.

(11)  COM(2005)484 final.

(12)  Vaimse tervise ja heaolu Euroopa pakt, Brüssel, 12.–13. juuni 2008.

(13)  Nõukogu 309. istung, tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu, 6.6.2011.

(14)  Pressiteade „Inimeste vaimse tervise eest tuleb majanduskriisis hoolitseda”, Euroopa Parlamendi pressiteenistus, 25. juuni 2012.

(15)  Terviseraport 2011, ettevõtete haigekassad (Betriebskrankenkassen - BKK), Saksamaa.

(16)  Health and Safety Executive, http://www.hse.gov.uk/

(17)  Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur, Bilbao (Hispaania).

(18)  ELT C 351, 15.11.2012, lk 45–51.

(19)  Vt Saksamaa Liitvabariigi psühhoterapeutide koja andmed, Saksamaa, http://www.bptk.de/presse/zahlen-fakten.html (15.8.2012 seisuga).

(20)  ELT C 351, 15.11.2012, lk 6–11.

(21)  Arbeitsgemeinschaft „Psychiatrie” der AOLG Bericht für die Gesundheitsministerkonferenz der Länder in Deutschland, 2012, 15.3.2012, lk 20.

(22)  ELT C 51, 17.2.2011, lk 55–58.

(23)  Psühhiaatria arutelufoorumisse (Kontaktgespräch Psychiatrie) kuuluvate ühenduste arvamus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohta, Freiburg/Berliin/Stuttgart, 15.5.2012.

(24)  Saksamaa sotsiaalseadustiku V raamatu §74 ning sotsiaalseadustiku IX raamatu §28 (puuetega inimeste või inimeste jaoks, keda puue konkreetselt ohustab). Töötaja kooskõlastab oma arstiga ühiskonda kaasamise kava, mis vastab töötaja paranemise edenemisele. Arstitõend peab sisaldama tööturule taassisenemise kava ja prognoosi töövõime eeldatava taassaavutamise aja kohta. Enne meetme algust on vajalik tööandja ja haigekassa nõusolek. Meetme kestel saab töötaja edasi haigusraha oma haigekassalt või üleminekutoetust pensionikindlustusest.


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse

Järgmine sektsiooni arvamuses sisalduv tekst asendati täiskogu vastuvõetud muudatusettepanekuga, ent kogus üle veerandi häältest:

Punkt 3.1.1

„[… õiguse palgata puhkusele.] Sedalaadi meetmete puhul tuleks arvesse võtta ettevõtete konkurentsivõimet ja hoida bürokraatlik koormus madalal. Olukorda võib parandada ka kaasavate, peresõbralike ja sotsiaalselt tundlike ettevõtete rahalise koormuse vähendamine.”

Hääletuse tulemus:

Häält kõnealuse punkti muutmise poolt

:

35

Häält vastu ja

:

26

Jäi erapooletuks

:

6


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/44


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalne põllumajandus: green care ning sotsiaal- ja tervishoiupoliitika” (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 44/07

Raportöör: Josiane WILLEMS

19. jaanuaril 2012 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Sotsiaalne põllumajandus: green care ning sotsiaal- ja tervishoiupoliitika”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 22. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.-13. detsembril 2012. aastal (12. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Sotsiaalne põllumajandus on uuenduslik lähenemisviis, mis ühendab kahte käsitust: multifunktsionaalne põllumajandus ja sotsiaalteenused/tervishoid kohalikul tasandil. See toetab põllumajandustootmise raames erivajadustega inimeste heaolu ja ühiskonnaellu kaasamist. Sotsiaalse põllumajanduse suurenev tähtsus viis komitee selleteemalise omaalgatusliku arvamuse koostamiseni.

1.2

Sotsiaalne põllumajandus on levinud kõikjal Euroopas vormidena, millel on nii ühiseid jooni kui ka mitmeid erinevusi lähenemisviisis, suhestumises teiste sektoritega ja rahastamises.

1.3

Sellele vaatamata on oluline, et sotsiaalsel põllumajandusel oleks määratlus ELi tasandil, et kindlaks määrata selle alla kuuluvad tegevused ning määratleda raamistik ja kriteeriumid, sealhulgas kvaliteedikriteeriumid, millele tegevused peavad vastama, et erinevate poliitikameetmete raames toetust saada. See määratlus ei tohi kindlasti olla liiga kitsas, et vältida pideva tegeliku arengu peatumist.

1.4

Kuna sotsiaalse põllumajanduse reguleerimiseks ei ole ei ELi ega riikide tasandil raamistikku, siis jääb koordineerimine erinevate poliitikameetmete ja/või asjaomaste institutsioonide vahel lünklikuks. Komitee arvates peaksid ELi institutsioonid ning piirkondlikud ja riiklikud asutused ja institutsioonid julgustama ja toetama sotsiaalset põllumajandust, luues asjakohase ja soosiva reguleeriva raamistiku ning rakendades allpool kirjeldatud meetmeid.

1.5

Sotsiaalse põllumajanduse valdkonnas on statistilisi andmeid vähe ja need on killustunud. Komitee arvates oleks kasulik käivitada statistiliste uuringute programm sotsiaalse põllumajanduse ja selle erinevate vormide leviku täpsemaks kvantitatiivseks mõõtmiseks ja analüüsimiseks liikmesriikides. Asjaomast andmebaasi võiks laiendada, et edendada uurimisprogramme kõikides liikmesriikides.

1.6

Sotsiaalset põllumajandust tuleb toetada valdkondadevahelise uurimistööga erinevates valdkondades, et kinnitada empiirilisi tulemusi, analüüsida selle mõju ja eeliseid erinevate nurkade alt (sotsiaalsest, majanduslikust, tervise, isiklikust jne vaatenurgast) ning tagada mainitud valdkonnas saadud teadmiste levik. Seetõttu tuleks edendada ja arendada SoFari ja Cost-Actioni projektidega algatatud ELi tasandi koostööd järgmises raamprogrammis „Horisont 2020” aastateks 2014–2020.

1.7

Komitee arvates on samuti ülioluline seada sisse sotsiaalse põllumajanduse võrgustikud ja neid arendada, et jagada saadud teadmisi, vahetada kogemusi ja tõsta teadlikkust. Samuti on soovitatavad sotsiaalse põllumajanduse huvide ühine esindamine poliitilisel tasandil ja katusorganisatsiooni loomine Euroopa Liidu tasandil. See suurendaks nii asjassepuutuvate osaliste kogemuste jagamist kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonide osatähtsust.

1.8

Lisaks tuleks sotsiaalse põllumajanduse tegevuste kvaliteedi ja pädevuste kõrge kvaliteeditaseme tagamiseks eritähelepanu pöörata osaliste – nii teenuste osutajate kui ka erivajadustega inimeste, s.o teenuste saajate – koolitamisele.

1.9

Sotsiaalse põllumajanduse arenguks kogu Euroopas on vaja soosivat keskkonda, kodanikuühiskonna suuremat kaasatust ning eri poliitikavaldkondade ja haldusasutuste (tervishoiu-, sotsiaal-, põllumajandus- ja tööturuasutuste) viljakat koostööd nii ELi, riigi, piirkonna kui ka kohalikul tasandil. See tähendab, et riigiasutused peaksid sotsiaalset põllumajandust tunnustama ja sihipäraselt toetama, võimaldades pidevat juurdepääsu selle põllumajandusvaldkonna erinevaid aspekte katvatele finantsvahenditele.

1.10

Samuti võiks osutuda kasulikuks kõikidest asjassepuutuvatest peadirektoraatidest moodustatud püsistruktuuri loomine Euroopa Komisjonis. Sarnaseid struktuure võiks rajada ka liikmesriikides. Lisaks peaks komisjon toetama sotsiaalkaitse süsteeme ja nende kulusid võrdleva uuringu läbiviimist liikmesriikides võimaliku kulude kokkuhoiu suurendamiseks sotsiaalse põllumajanduse projektide raames.

1.11

Komitee täheldab hea meelega, et komisjoni ettepanekutes aastateks 2014–2020 avatakse sotsiaalsele põllumajandusele uusi võimalusi. Ometigi tundub vajalik seda tulevasel programmitöö perioodil rohkem toetada. Selleks peaksid EL ja liikmesriigid kooskõlastama sotsiaalse põllumajandusega seotud eri poliitikavaldkondi. Komitee arvates peaksid liikmesriigid ja ELi fondide haldamise eest vastutavad erinevad asutused (riigi- ja ELi asutused) tegema tihedamat koostööd, et kõrvaldada takistused struktuurifondidele juurdepääsul ja lihtsustada kohapealsete osaliste juurdepääsu neile.

1.12

Ühine strateegiline raamistik pakub võimalust erinevate fondide kombineerimiseks ühe mitmekülgse rahastamisstrateegia raames. Seda arvesse võttes peaks komisjon kutsuma liikmesriike osutama oma programmdokumentides sotsiaalsele põllumajandusele ning koostama ühtset lähenemisviisi järgides eriprogramme, mille alusel saaks see sektor kasutada rohkem eri struktuurifonde. Teine võimalus oleks kasutada sotsiaalsele põllumajandusele mõeldud temaatilisi alaprogramme või toetada selles valdkonnas läbiviidavaid Leaderi projekte.

2.   Üldised märkused

2.1

Alates 20. sajandi lõpust on sotsiaalne põllumajandus peaaegu kõikjal Euroopa maapiirkondades uue majanduslikult jätkusuutliku haruna kanda kinnitanud ja kogemused selles valdkonnas aina kasvavad. Kogu nimetatud tegevuse võib võtta kokku terminiga „sotsiaalne põllumajandus” (social farming), kuid kasutatakse ka termineid „farming for health”, „care farming”, „green care” või „green therapies”. Kõik need terminid viitavad eri meetmetele või tegevustele ebasoodsas olukorras olevate inimeste tervishoiu, sotsiaalse taasintegreerimise, koolituse ja rehabiliteerimise või erivajadustega inimeste koolitamise valdkonnas. Need tegevused võimaldavad raskustesse sattunud inimestel taas kokku puutuda tootmistegevuse ja loodusega, mis soodustab nende heaolu ning tervisliku seisundi ja ühiskonda kaasatuse paranemist. Tegevused hõlbustavad õppimist, tõstavad eneseusku ja sellest tulenevalt aitavad osaleda ühiskonnaelus.

Sotsiaalne põllumajandus on eelnevast tulenevalt uuenduslik lähenemisviis, mis ühendab kahte käsitust: multifunktsionaalne põllumajandus ja sotsiaalteenused/tervishoid kohalikul tasandil. Ühest küljest on see tihedalt seotud põllumajanduse multifunktsionaalse olemusega ja on tervenisti maaelu arengu käsituse osa, andes põllumajandusettevõtjatele võimaluse oma tulude mitmekesistamiseks. Teisest küljest on sotsiaalne põllumajandus ühiskonnale kasulik, sest see võimaldab osutada sotsiaalteenuseid ja parandada maapiirkondade elanikele juba osutatavaid teenuseid, kasutades põllumajanduse ja maapiirkondade ressursse kõige laiemas tähenduses.

2.2

Olgugi et Euroopa sotsiaalse põllumajanduse tavad on vägagi sarnased – ühiseks nimetajaks on vahetu seos maapiirkondade traditsioonilise majandustegevusega ja tegevuse toimumine põllumajandusettevõtetes (mahetalud, tööjõu suur osakaal, arenenud multifunktsionaalsus, piirkonnale avatus, suur mitmekesisus ja paindlikkus) –, esineb mitmeid erinevusi riikide vahel, arvestades nende ajalugu, käsitlusi ja suunitlusi. Kokkuvõtlikult võib lähenemisviiside erinevusi silmas pidades välja tuua kolm põhilist käsitlust:

institutsioonikeskne lähenemine, milles valdav roll on riigi- või tervishoiuasutustel (valdavalt Saksamaal, Prantsusmaal, Iirimaal, Sloveenias);

erasektorikeskne lähenemine, mille puhul kasutatakse rehabilitatsioonitalude süsteemi (valdavalt Madalmaades ja Belgia Flandria osas);

segalähenemine, mille puhul kasutatakse sotsiaalühistute ja eratalude süsteemi (valdavalt Itaalias).

2.3

Ka suunitlused on erinevad: Itaalias ja Prantsusmaal on sotsiaalne põllumajandus põhiliselt seotud sotsiaal- ja hooldussektoriga, Madalmaades tihedamini tervishoiusüsteemi ja Flandrias põllumajandusega ning Saksamaal, Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Sloveenias jääb suunitlus sotsiaalsektori ja tervishoiusektori vahele.

2.4

Eri liikmesriikides on kasutusel järgmised eri rahastamismehhanismid:

riiklikud projektid ja heategevus, mis toetuvad vabatahtlike ühendustele (Itaalia, Prantsusmaa) ja sotsiaalühistuid (Itaalia);

riiklikud rahalised vahendid (tervishoiu-, hooldus- ja haridussektorid), millega toetatakse riiklikke struktuure (Saksamaa, Iirimaa ja Sloveenia), põllumajandusettevõtjaid (Madalmaad) või sotsiaalühistuid (Itaalia);

maaelu arengu poliitika, millega toetatakse sotsiaaltalude käivitamist ja arengut programmiperioodil 2007–2013 (Itaalia);

vahetu juurdepääs toiduaineturule eetiliste toodete müümiseks ja otsemüük (Prantsusmaa, Itaalia).

Tegelikkuses erinevad ja segunevad rahastamismehhanismid muidugi suuremal määral.

2.5

Sotsiaalne põllumajandus võib võtta erinevaid vorme. See võib esineda põllumajanduslike eraettevõtetena, mida juhivad eraettevõtjad, kellel sotsiaalne põllumajandus võimaldab sissetulekuallikaid mitmekesistada, jätkates samas tavapärast turule suunatud tootmist, või siis sotsiaalettevõtete või -ühistutena, ühenduste, sihtasutuste, st mittetulundusühingutena. Teistel puhkudel tegelevad sotsiaalse põllumajandusega – isegi kui see toimub põllumajandusettevõtetes – avalik-õiguslikud asutused või tervishoiusektori ametid.

3.   Sotsiaalse põllumajanduse määratlus

3.1

Sotsiaalset põllumajandust ei ole kerge määratleda, sest see sisaldab väga erinevaid tegevusvaldkondi. Sellele vaatamata on oluline, et sotsiaalsel põllumajandusel oleks määratlus ELi tasandil, et kindlaks määrata selle alla kuuluvad tegevused ning määratleda raamistik ja kriteeriumid, sealhulgas kvaliteedikriteeriumid, millele tegevused peavad vastama, et erinevate poliitikameetmete raames toetust saada. See määratlus ei tohi kindlasti olla liiga kitsas, et vältida pideva tegeliku arengu peatumist. Sellega tuleb hoopis luua raamistik, millega säilitatakse vajalik paindlikkus sotsiaalse põllumajanduse erinevate tegevuste ja alt-üles lähenemisviisi hõlmamiseks.

3.2

Isegi kui sotsiaalse põllumajanduse tegevusvaldkonnad on väga erinevad, on neil alati kaks ühist aspekti: a) tegevus toimub põllumajandusettevõttes ja b) see on suunatud inimestele, kellel on ajutised või püsivad erivajadused, sealhulgas pedagoogilises valdkonnas. Seega panustatakse sotsiaalse põllumajandusega inimeste heaollu ja arengusse ning ka maapiirkondade arengusse ning linna ja maapiirkondade vahelisse paremasse vastastikusesse tegevusse.

3.3

Sotsiaalset põllumajandust võib seega esiteks määratleda kui tegevusi, kus kasutakse nii taimseid kui ka loomseid põllumajandusressursse, et pakkuda sotsiaalseid teenuseid maa- või linnalähedastes piirkondades. Sellised sotsiaalsed teenused on näiteks taastus- ja tavaline ravi, kaitstud töökohad, elukestev õpe ja muud tegevused, mis soodustavad ühiskonda kaasatust (Euroopa teadusliku ja tehnoloogilise koostöö algatuse Cost Action 866 – Green Care määratlusest lähtuvalt). Seetõttu luuakse põllumajandusettevõttes muu hulgas tingimused, mis võimaldavad talu igapäevases tegevuses osaleda erivajadustega inimestel, eesmärgiga tagada nende inimeste areng ja edasijõudmine ning suurendada nende heaolu.

3.4

Praegu võib eristada nelja peamist sotsiaalse põllumajanduse valdkonda:

a)

tavalise või taastusraviga seotud tegevus,

b)

tööhõivesse ja ühiskonda kaasamisega seotud tegevus,

c)

pedagoogiline tegevus,

d)

tugiteenused üksikisikutele.

4.   Õigusraamistiku puudumine nii ELi kui ka riigi tasandil

4.1

Teraapiavormide, tööhõivesse või ühiskonda kaasamise või siis pedagoogilise tegevuse kaudu osutab sotsiaalne põllumajandus kahtlemata väga väärtuslikku avalikku teenust, mis aitab kaasa säästvale arengule. Lisaks võib see pakutavate tegevuste mitmekesistamise ja kaasneva dünaamika kaudu avaldada suurt mõju kohalikule arengule.

4.2

Sotsiaalse põllumajanduse arvukad kogemused on tekkinud alt-üles protsessi käigus, mille raames on loodud kohalikke võrgustikke, mis on võimaldanud piirkondade laialdasemat arengut. Seepärast lisati sotsiaalne põllumajandus OECD väljaandesse „Maaelu uus paradigma” (2006) ja tõsteti seda selgelt esile OECD riike (näiteks Itaaliat) käsitlevas osas „Ülevaated maaelupoliitikast”. Sotsiaalset põllumajandust on käsitletud ka Québecis toimunud OECD maaelu arengu konverentsil (2009). Sellest lähtuvalt rahastatakse sotsiaalse põllumajanduse algatusi maaelu arengu poliitika 2007–2013 (Leaderi programmi III ja IV telg) ning Sotsiaalfondi sotsiaalset kaasatust soodustavate meetmete raames.

4.3

Teadlikkus sotsiaalse põllumajanduse võimalustest on igal tasandil järjest suurem ning põllumajandustootjate liidud, kohalikud kogukonnad ning sotsiaalse ja tervishoiusuunitlusega asutused vaatavad sotsiaalset põllumajandust uue pilguga. Ent vaid mõned üksikud riigid on kehtestanud riigi või piirkonna tasandil valdkondlikud eeskirjad (Prantsusmaa, Itaalia, Madalmaad). Lisaks sellele on valdavalt näha kooskõla puudumist eri poliitikasuundade ja/või sotsiaalse põllumajandusega seotud asutuste vahel.

Sellele vaatamata on sotsiaalse põllumajandusega tegelejad hakanud oma kogemuste jagamiseks organiseeruma ning tuleb tunnistada, et suur osa selles on sotsiaalsete põllumajandusettevõtjate spontaansetel võrgustikel.

4.4

Viimastel aastatel on Euroopa Komisjon oma tegevuse toetuseks käivitanud teatud hulga algatusi, nagu Cost Action 866 – Green Care, SoFari projekt (Euroopa Komisjoni poolt tehnoloogilise teadus- ja arendustegevuse kuuenda raamprogrammi raames rahastatud algatus). Lisaks käivitati 2009. aasta detsembris Euroopa maaelu arengu võrgustiku raames temaatiline algatus, milles osalevad seitse liikmesriiki, et analüüsida Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kaasrahastatud riiklikes või piirkondlikes maaelu arengu kavades esinevaid võimalusi ja takistusi. 2008. aastal esitas Saksamaa (prof Thomas VAN ELSEN) SoFari projekti raames ülevaate sotsiaalse põllumajanduse kohta, mida ajakohastati 2009. aastal.

5.   Võetavad meetmed

5.1   Sotsiaalse põllumajanduse tunnustamine ELi tasandil ja reguleeriva raamistiku kehtestamine

5.1.1

Arvestades sotsiaalsest põllumajandusest tekkivaid avalikke hüvesid ja selle panust säästvasse arengusse, peaksid ELi asutused ja valitsused seda edendama ja toetama. See tähendab eri tasandeil asjakohase ja soosiva reguleeriva raamistiku kehtestamist, sotsiaalse põllumajanduse lisaväärtuse tunnustamist, selle juhtimise parandamist, soosivat keskkonda ning eri poliitikavaldkondade ja haldusasutuste (tervishoiu-, sotsiaal-, põllumajandus-, tööturuasutuste) viljakat koostööd nii ELi, riigi, piirkonna kui ka kohalikul tasandil. Lisaks on soovitav avalik-õiguslike asutuste sihipärane toetus ja struktuurifondide integreeritud rakendamine sotsiaalse põllumajanduse toetuseks, valdkondadevahelise uurimistöö edendamine ja soodustamine ning ka teabe ja kogemuste vahetamise tõhustamine.

5.1.2

Reguleeriva raamistiku kehtestamisel tuleks eritähelepanu pöörata sotsiaalse põllumajanduse kvaliteediga seotud küsimustele, et määratleda üldised, sh kvaliteedikriteeriumid, millele tegevused peavad vastama. Samuti tuleks kasutusele võtta sotsiaalse põllumajanduse tegevuste sobiva järelevalve tagamiseks vajalikke meetmeid.

5.1.3

Lisaks võiks osutuda kasulikuks kõikidest asjassepuutuvatest peadirektoraatidest moodustatud püsistruktuuri loomine Euroopa Komisjonis, mis julgustaks, jälgiks ja kooskõlastaks sotsiaalse põllumajanduse arendamist Euroopas. Sarnaseid struktuure võiks rajada kõigis liikmesriikides.

5.2   Andmebaasi loomine ELi tasandil

Olgugi et sotsiaalse põllumajandusega tegelevate ettevõtete arv kõigis riikides kasvab, moodustavad nad üldiselt vähem kui 1 % kõigist põllumajandusettevõtetest. Sotsiaalset põllumajandust käsitlev statistika on siiski katkendlik ja kasin. Seepärast tuleks ELi tasandil käivitada statistiliste uuringute programm, mille käigus mõõdetaks ja analüüsitaks täpsemalt sotsiaalse põllumajanduse levikut Euroopas ja vaadeldaks selle suundumusi. Komisjon võiks asjaomast andmebaasi laiendada, et edendada uurimisprogramme ka kõigis liikmesriikides.

5.3   Kuidas soodustada sotsiaalse põllumajanduse kaasamist uurimisprogrammidesse

5.3.1

SoFari ja Cost Action 866 – Green Care'i projektidega algatatud ELi tasandi põllumajanduslikku koostööd tuleks edendada ja arendada. Teaduslike andmete, kutsealaste ja praktiliste oskuste loomine ja vahetamine Euroopas on väga suure tähtsusega.

Põhjalikumaid analüüse sotsiaalse põllumajanduse kohta peavad toetama uuringud meditsiini- ja ravi, põllumajanduskeskkonnas toimuva sotsiaaltöö ning põllumajanduse ja koolituse valdkonnas. Uuring peab toimuma käsikäes kohapealse tööga. Meditsiiniringkondade heakskiidu saamiseks peavad taim- ja loomteraapia positiivseid empiirilisi tulemusi kinnitama täpsed teaduslikud analüüsid. Õppetunnid, mis on saadud inimeste tõhusal integreerimisel igapäevasesse ning aastaringsesse põllumajanduslikku töörütmi, tuleb dokumenteerida ning kasutada neid sotsiaalse põllumajanduse edasiseks arendamiseks.

5.3.2

Valdkondadevaheline uuring, milles analüüsitakse sotsiaalse põllumajanduse mõju ja eeliseid erinevate nurkade alt (sotsiaalne, majanduslik, tervise, isiklik vaatenurk) ning millega tagatakse saadud kogemuste jagamine ja kaasatakse kohapealsed osalejad, võib anda uuenduslikke ideid ja tõhustada nende juurutamist sotsiaalses põllumajanduses. Katseprojektide toetamine teadusliku tõendusmaterjaliga võib hõlbustada üksikettevõtetest või ühistutest lähtuvate piirkonnaüleste mudelite väljaarendamist. Korraldada tuleb valdkondadevahelisi (teadus)uuringuid, et analüüsida sotsiaalse põllumajanduse mõju ühest küljest tervisekindlussüsteemides võimaliku kokkuhoiu saavutamise ning teisest küljest sotsiaalse põllumajanduse teenuste saajate tervise ja heaolu parandamise seisukohast. Neid aspekte on juba mõnes riigis, näiteks Madalmaades, analüüsitud ja uuritud.

5.3.3

Need uuringud võiksid toimuda tulevase raamprogrammi „Horisont 2020” (2014–2020) raames, kuna selles võetakse arvesse teadus- ja innovatsioonivaldkonna sotsiaalseid aspekte. Sotsiaalse põllumajanduse toetamine ja koordineerimine raamprogrammi „Horisont 2020” raames on vägagi soovitatav, sest programmiga saaks lihtsustada selle põllumajandustüübiga seotud eri valdkondade uurijate kohtumist ja teadmiste vahetamist.

5.4   Kuidas soodustada sotsiaalse põllumajanduse kaasamist koolitusprogrammidesse

Sotsiaalse põllumajanduse tegevuste kvaliteedi ja pädevuste kõrge taseme tagamiseks tuleks eritähelepanu pöörata osaliste – nii teenuste osutajate kui ka teenuste saajate – koolitamisele. Seega tuleks tihedas koostöös koolitus- ja teadusasutustega koostada ja pakkuda täiendusõppe programme, et tagada ettevõtete juhtide ja sotsiaalsest põllumajandusest kasu saajate eest vastutavate kolleegide pädevuste kõrge tase. Samuti tuleks käsitleda ja läbi viia koolitusi, mida saaks pakkuda sotsiaalsest põllumajandusest kasu saavatele inimestele.

5.5   Kodanikuühiskonna roll tugevdamine ja võrgustike loomine

5.5.1

Sotsiaalse põllumajanduse uuenduslikud projektid on sageli koostatud killustatult, olemata kursis teiste samalaadsete projektidega või vahetamata sellealaseid kogemusi. Seega on sotsiaalse põllumajanduse võrgustike loomine ja arendamine ülioluline, et vahetada kogemusi, soodustada erinevate projektide tutvustamist ja väärtustada parimaid tavasid. Esimene samm selles suunas tehti Euroopa maaelu arengu võrgustiku raames. Sellist võrgustikku tuleb arendada.

5.5.2

Samuti tuleb edendada koostööd, ühiseid väljaandeid ja veebilehe loomist.

5.5.3

Lisaks oleks kasulik töötada sotsiaalse põllumajanduse huvide ühise esindamise suunas poliitilisel tasandil ja soodustada ELi tasandil katuseorganisatsiooni loomist. Selline organisatsioon, kuhu on kaasatud kodanikuühiskond, saaks lihtsustada kontaktide loomist sotsiaalse põllumajanduse osaliste vahel ja neid toetada nii tehnilisel kui ka haldustasandil, edendades samas sotsiaalse põllumajanduse huve poliitilisel tasandil. Seetõttu on põllumajandusorganisatsioonidel oluline roll.

5.5.4

Kõiki neid tegevusi võiks kavandada ja rakendada uue maaelu arengu poliitika (2014–2020) raames ning tuginedes eelkõige Euroopa maaelu arengu võrgustikule ja liikmesriikide maaelu arengu võrgustikele, laiendades seega ülalmainitud sotsiaalse põllumajanduse temaatilist algatust ka teistele liikmesriikidele.

5.6   Sotsiaalse põllumajanduse lisamine säästva arengu strateegiasse ja ühisesse strateegilisse raamistikku

5.6.1

Sotsiaalne põllumajandus on saanud teatavat toetust praeguse maaelu arengu poliitika ja eelkõige selle III (mitmekesistamine) ja IV telje (Leader) ning Euroopa Sotsiaalfondi sotsiaalse kaasamise telje raames. Kuid sotsiaalse põllumajanduse tunnustamine maaelu majandusliku arengu soodustajana peaks võimaldama valdkonnal saada kasu kõigist meetmetest, mida edendatakse ja rahastatakse ELi struktuurifondidest (EAFRD, ESF ja ERDF), ning saada seega juurdepääsu uutele rahastamisallikatele.

5.6.2

Olgugi et komisjoni ettepanekud struktuurifondide järgmiseks programmiperioodiks avavad uusi võimalusi – vaesusevastane võitlus, sotsiaalne kaasamine ja ka põllumajandustegevuse mitmekesistamine kuuluvad asjaomase poliitika selgete prioriteetide hulka (mida saaks ideaalis sotsiaalse põllumajanduse raames kombineerida) – tuleks sotsiaalse põllumajanduse osatähtsust rõhutada senisest rohkem nii tulevases programmdokumendis kui ka partnerluslepingus, et seda veelgi paremini toetada. Selleks peaksid EL ja liikmesriigid kooskõlastama sotsiaalse põllumajandusega seotud eri poliitikavaldkondi. Komitee arvates peaksid liikmesriigid ja ELi vahendite haldamise eest vastutavad erinevad ametiasutused (riigi- ja ELi asutused) tugevdama koostööd, et kõrvaldada takistused struktuurifondidele juurdepääsul ning lihtsustada kohapealsete osaliste juurdepääsu neile.

5.6.3

Uus raamprogramm võimaldab tagada sotsiaalse põllumajanduse rahastamise mitmest fondist paljude aastate jooksul. Kuna ühises strateegilises raamistikus lubatakse eri fonde mitmekülgse rahastamisstrateegia raames kombineerida, peaks kutsuma liikmesriike osutama oma programmdokumentides sotsiaalsele põllumajandusele ning koostama eriprogramme, mille alusel saaks sotsiaalne põllumajandus kasutada rohkem eri struktuurifonde. Riiklike ja kohalike ametiasutuste veenmine sellistest rahastamisvõimalustest reaalselt kinni haarama on ülioluline.

Sotsiaalne põllumajandus ja sellesse kaasatud osalised saaksid valdkonna mitmemõõtmelist ja multifunktsionaalset olemust silmas pidades suurt kasu tõeliselt integreeritud lähenemisviisist, millega lihtsustataks ja koordineeritaks paremini erinevatest fondidest toetuse saamist ning sellega seotud menetlusi ja toiminguid.

5.6.4

Seega oleks maaelu arengu raames väga kasulik sisse seada liikmesriikidele suunatud teabevahetuspoliitika, milles sisalduks ka järelevalve ja aruandlus. Teine võimalus oleks kasutada artikli 8 kohast temaatilist alaprogrammi või tõhustada sotsiaalset põllumajandust käsitlevaid Leaderi projekte.

5.6.5

Lõpuks peaksid eri peadirektoraadid tugevdama oma koostööd, et hõlbustada sotsiaalse põllumajanduse juurdepääsu kõigile struktuurifondidele, kõrvaldades tegurid, mis on seni takistanud põllumajandusettevõtjate juurdepääsu regionaalpoliitikale.

Brüssel, 12. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/49


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Raudteeteenuste kvaliteet ELis” (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 44/08

Raportöör: Georges CINGAL

12. juulil 2012 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2, koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Raudteeteenuste kvaliteet ELis”

(omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 26. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12. ja 13. detsembril 2012 (13. detsembril istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 137, vastuhääli oli 54, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Käesolevas arvamuses käsitletakse raudteel toimuva reisijateveoga seonduvaid meetmeid. Arvamus on koostatud ja seda tuleb lugeda Lissaboni lepingu artiklis 14 ja protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta sätestatud eesmärkide taustal. Selles järgitakse transpordipoliitika valge raamatu prioriteete, milles kinnitatakse vajadust saavutada kasvuhoonegaasiheite vähendamise eesmärgid ning tagada säästev keskkonnahoidlik liikuvus.

1.2

Lisaks ettevõtjatele seatud liikuvuseesmärkide täitmise ning asjaomaste osapoolte õiguste ja kohustuste kontrollile on kõnealuse arvamuse eesmärk käsitleda küsimust, mis seondub Euroopa kodanike juurdepääsuga raudteetranspordi üldhuviteenustele ELis ning kõnealuste teenuste kvaliteediga.

1.3

Kuna raudteetransporditeenuste kvaliteet on vajalik tingimus selle transpordiliigi arenguks, kuid sellest üksi ei piisa, peab komitee vajalikuks parandada tulemuslikkust, et suurendada kõnealuste transporditeenuste atraktiivsust tähelepanekute põhjal, mis on tehtud kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajalike tegurite kohta.

1.4

Komitee kutsub üles koostama taristusse investeerimiseks ja selle korrashoiuks vajalike vahendite kohta mitmeaastased kavad ning sätted, et tagada kõnealuste vahenditega kindlustatus. Samuti tuleb arvesse võtta maakasutuse planeerimist, vajadust tagada sellise taristu ning selliste vahendite kättesaadavus, mida on võimalik kasutada lühikeses ja keskpikas perspektiivis.

1.5

Komitee kutsub samuti ELi, riikliku ja piirkondliku tasandi ametiasutusi üles taristu eri osade rahastamise tingimusi ümber sõnastama, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ning piirkondadevahelise solidaarsuse tugevdamise eesmärki. Seetõttu teeb komitee ettepaneku piirkondliku poliitika raames transpordi jaoks eraldatud vahendid ümber suunata, et tagada võimendavat mõju maakasutuse planeerimisel.

1.6

Komitee soovib reisijate rahulolu käsitleva, objektiivsetel faktidel (täpsus, sagedus, hinnad, puhtus, juurdepääs jms …) põhineva uuringu koostamist sõltumatu asutuse poolt ELi tasandil. Selles hinnangus tuleks kasutada meetodeid, mille on välja töötanud juhtkomitee, millesse kuuluvad kõik asjaomased sidusrühmad (kasutajad, vastutavad ametiasutused, ettevõtjad, töötajad jms.) ja. Millel on järelevalvepädevus.

1.7

Komitee väljendab kahtlust komisjoni kavatsuse suhtes läbi vaadata määrus 1370/2007/EÜ (reisijateveoteenuse osutamise kohta raudteel ja maanteel), mis sündis paljude institutsioonide vahelise keerulise kompromissi tulemusel. See määrus tagab liikmesriikidele kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega suure vabaduse raudteetranspordi korraldamisel; kõnealuse määrusega loodud tasakaalu tuleks hinnata vastavalt artikli 8 lõikele 2 saadud kogemuste põhjal. lõikes.

1.8

Seoses määruse 1371/2007/EÜ sätetega ning edasiste arenguvõimalustega, kutsub komitee komisjoni üles analüüsima järgmisi muudatusettepanekuid:

hüvitusõiguste tugevdamine hilinemiste puhul, võrreldes hilinemist kõnealuse vahemaa läbimiseks vajaliku ajaga;

hüvitusõiguste tugevdamine hilinemiste puhul, mille korral hüvitis makstakse välja otse asjaomase ettevõtja poolt, ilma vastutuse eelneva kindlakstegemiseta.

lihtsam juurdepääs kaebuste esitamise vormidele ja menetlustele hüvituse saamiseks nii üksik- kui ühishagi raames (internet, kontaktpunktid jms …).

Õiguste tugevdamine puudega isikute teenustele juurdepääsu küsimuses, nõudes asjaomase juurdepääsu kiiret tagamist (24 tunni jooksul);

Õiguste tugevdamine turvalisuse valdkonnas, sealhulgas kohustus paigaldada personali kutsumiseks vajalikud häiresüsteemid ohuolukordade või terviseprobleemide puhuks;

Reisijate õiguste tugevdamine, ombudsmanide nimetamine eri osapoolte vaidlusküsimuste käsitlemiseks;

1.9

Lisaks sellele kutsus komitee Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles uurima ühiselt võimalusi järgmiste muudatuste tegemiseks:

reisijate õiguse tugevdamine teabele mitme transpordivahendi vaheliste transpordiühenduste kohta;

Õiguste tugevdamine turvaküsimustes ohtlike liinide ja olukordade määratlemise, asjakohaste menetluste loomise ning vajaliku personali rakendamise teel;

1.10

Arvestades subsidiaarsuse põhimõtet kutsub komitee liikmesriike üles uurima võimalusi järgmiste muudatuste tegemiseks:

reisijate õiguste tugevdamine tänu neile ja nende esindajatele loodud võimalusele määratleda koostöös pädevate ametiasutuste, asjaomaste kogukondade valitud esindajate ning töötajatele ja nende ametiühingutega ühiselt raudteeteenuste kvaliteedi (korrapärasus, täpsus, juurdepääs, puhtus jms …) tõlgendamise ja kontrolli võrdlusraamistik;

tõhustatud menetlused nende reisijate toetamiseks ja abistamiseks, kelle rongil tekib pikemaid (üle ühe tunni pikkusi) seiskuid.

2.   Üldised märkused: kodanike (praeguste või potentsiaalsete raudteereisijate) kogemused

2.1   Üldised märkused

2.1.1

Raske on hinnata reisijate rahulolu ning määratleda asjaomaste osalejate ühist seisukohta, kuna analüüsi jaoks vajalikud andmed kuuluvad raudteeettevõtetele ning ettevõtted määravad ise ühepoolselt kindlaks teenuste kvaliteedinormid ja hindavad oma tegevust vastavalt nendele (vt määruse 1371/2007/EÜ artikkel 28). See kehtib nt nende kohustuste täitmise järelevalve kohta, mis on võetud täpsuse, korrapärasuse, puhtuse, reisijatega suhtlemise, teabe, hinnakujunduse jms …) kohta.

2.1.2

Suur osa reisijatest, kellel on olnud probleeme raudteeteenuste kasutamisel, kurdavad rongiliikluse häirete paljude põhjuste üle ja ettenägematute liiklusolukordade üle, mida ei ole võimalik kontrollida reaalajas, ning teabe puudulikkuse üle liiklushäirete korral. Nende arvates halveneb olukord üksikutes liikmesriikides pidevalt. Raudtee-ettevõtjad ei võimalda reisijatele asjakohast juurdepääsu sätetele, mis tagavad õiguse hüvitusele raudteeteenuste puhul vastavalt määrusele 1371/2007/EÜ.

2.1.3

Seoses avalike teenuste tagamise kohustuse alla kuuluvate raudteeteenustega, mis moodustavad tänaste transporditeenuste suurima osa, leidub mitmeid näiteid olukordade kohta, kus transporti korraldavad või selle eest vastutavad ametiasutused on pidanud sekkuma teenuse taseme säilitamise eesmärgil.

2.1.4

Suur valik teenuseid, mida pakuvad eri osalejad tegevust omavahel kooskõlastamata sellises organisatsioonilises keskkonnas, mis on läbi teinud suuri struktuurimuutusi, ning kus puudub stabiilsus ja ülevaatlikkus, on põhjustanud kohalike ettevõtjate reageerimise olukordadele ilma vahetu ligipääsuta teabele reaalajas. See toob endaga kaasa teatud tõrkeid teenuste toimimisel, mis omakorda põhjustab reisijate rahulolematust. Kõnealusel taustal näib olevat vajalik analüüsida kõnealuse sektori olukorda igas liikmesriigis, et määratleda arenguteed.

2.2   Mittetäielik nimekiri liiklusteenuste toimimist halvendavate tegurite kohta, mida on täheldanud reisijad ja/või nende ühendused:

raskendatud juurdepääs teabele, teade tabloode puudulikkus või ebaasjakohasus;

ebaselge ja läbipaistmatu hinnakujundus;

reise ei ole võimalik kavandada piisavalt vara enne rongi väljumist broneerimisaja piirangute tõttu;

ülebroneerimisega seonduvad probleemid;

rongides, rongipeatustes, raudteejaamades ja perroonidel valitsevad sobimatud (ummikud ootesaalides) või hügieeninormidele mittevastavad tingimused, tualettruumide puudus;

puuetega inimeste halb juurdepääs perroonidele, raudteejaamadele, rongipeatustele, teenusepunktidele, rongidele, liiga pikk aeg (48 tundi) abiteenuste broneerimiseks, või liiga ranged kriteeriumid abiteenuste osutamisel (üldkaal);

ebaturvalised tingimused rongides, raudteejaamades ja rongipeatustes;

vajalike seadmete hiline käsutusseandmine, erinevate perroonidega mittearvestamine ümberistumisega transpordiühenduste korral;

kahe rongi peaaegu samaaegne väljumine samalt perroonilt, samal ajal kui paljud perroonid on kasutamata;

piisava pagasiruumi puudumine;

mitmeliigilise transpordiga mittearvestamine (raskused jalgrataste paigutamisel rongis, halb või puudulik korraldus transpordiliigi vahetamise alal, puudulik teave ja ühtse hinnakujunduse ning integreeritud teenuste puudumine);

ebatäpsus, ebapiisavsagedus, rongide käigust ärajätmine ilma eelneva hoiatuseta;

reisijate puudulik edasisuunamine liiklushäirete korral; ebapiisav hüvitamine või hüvitamisest keeldumine;

transpordi ja transporditeenuste ärajätmine või ümberkorraldamine ilma, et kasutajate, nende esindajate või asjaomaste piirkondlike omavalitsustega eelnevalt oleks konsulteeritud (nt öiste rongide ärajätmine, sõidugraafikute muutmine, uued intervallid);

kahe peatuse vahelise sõiduaja pikenemine;

halb juurdepääs müügi- ja jaotuspunktidele.

2.3   Ettenägematute liiklushäirete peamised põhjused

halvad ilmastikuolud: puuduvad tehnilised tingimused või menetlused, mida eelnevalt rakendades saaks teenuste kvaliteedi tagada;

tehniliste seadmetega seonduvad probleemid: seadmete kasutamise, elutsükli ja aegumise ebaasjakohase kontrolli ning pikaajalise hoolduseelarve puuduliku kavandamise tagajärjel;

inimestega seotud probleemid: enesetapud, sündmused, mis tulenevad juurdepääsust tundlikesse rajatistesse, mille mõju ja põhjuseid komitee ei soovi analüüsida kõnealuses arvamuses.

2.4   Positiivsed hinnangud ja aspektid, millega võib rahul olla, ning mis võivad kallutada transpordiliigi vahetamise poole:

isikute ja liikluse kõrge turvatase;

professionaalsed töötajad;

raudteede võimalik panus piirkondade maakasutusse ja arengusse.

3.   Konkreetsed märkused: olukorra areng viimastel aastakümnetel

3.1

Komisjon järgib aluslepingus sätestatud kodanike vaba liikumise põhimõtet ning toetab säästva liikuvuse põhimõtet. Raudteetransporti vaadeldakse üldiselt kui tõhusat avaliku transpordi liiki reisijateveoks. Raudteed on võimalik kohandada pädevate ametiasutuste kehtestatud tingimustele, raudteetransport on keskkonnasäästlik ning selle puhul võib kasutada olemasolevaid ja hästi korras hoitud või kergesti taaskasutusse võetavaid taristuid.

3.2

EL on kavandanud Euroopa rahvusvahelise transpordivõrgu. Kõnealuse võrgu täiendamiseks on tehtud ja tehakse suuri investeeringuid. See ELi algatus peab põhinema liikmesriikidega ühistel investeerimisotsustel, et Euroopa reisijatele oleks võimalik tagada transport uksest ukseni ilma liigsete ümberistumisteta.

3.3

Piirkondlike liiklusteenuste valiku ja piirkondliku arengu kavandamise analüüs näitab siiski, et strateegilised valikud tehti meelevaldselt, võtmata arvesse vajadust korraldada transport selliselt, et vähendada ümberistumiste arvu, millel on negatiivne mõju ühistranspordi kasutamisele.

3.4

Eelnev analüüs enne tähtsate otsuste tegemist muutub vastutavate ametiasutuste jaoks üha tavalisemaks, kuid siiski on asutustel probleeme ebaselge ning keskpikas ja pikas perspektiivis ebastabiilse rahastamisega.

3.5

Transport moodustab siiski olulise osa riikide ja piirkondade eelarvetest. Kodanikud on sellest teadlikud, eelkõige käimasoleva kriisi taustal, ning soovivad avatust ja usaldusväärset teavet. Üldsus on jätkuvalt mures liiga väheste eksperthinnangute pärast uute suurte projektide kohta. Nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutas oma arvamuses TEN/479, on ametiasutuste ja kodanikuühiskonna dialoog väga oluline küsimus, eelkõige seoses transporditaristu projektide rahastamisega.

4.   Kõnealune küsimus on kooskõlas komitee prioriteetsete meetmete programmiga

4.1

Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses jätkatakse küsimuste arutamist, mida on varem käsitletud järgmistes arvamustes:

TEN/432-433: Euroopa ühtne raudteepiirkond

TEN/454: Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava

TEN/471 Üleeuroopalise transpordivõrgu suunised

TEN/479 Transpordipoliitika valge raamat: kodanikuühiskonna kaasamise ja osalemise suunas

TEN/480: Reisijate õigused kõikide transpordiliikide puhul.

4.2

Soov luua Euroopa ühtne transpordivõrgustik on toonud endaga loomulikult kaasa ELi vahendite kasutamise suurte rongiliinide jaoks. See on mõnikord toimunud teiste olemasolevate liinide moderniseerimise arvel, ning seda eelarvepiirangute tõttu. Avalikud asutused peaksid suurendama raudteetransporditeenuste pakkumise osatähtsust avalike transporditeenuste hulgas ning tegema raudteetranspordist teatud juhtudel isegi sidusa mitmeliigilise transpordisüsteemi tugisamba. Kõnealusel taustal on vajalik säästva liikuvuse kooskõlastatud poliitikameetmete ühine Euroopa rahastamine (kasutades ära regionaalpoliitika peadirektoraadi käsutuses olevaid transpordi rahastamise vahendeid).

4.3

Komitee soovib seega objektiivset hinnangut raudteetranspordi praeguse olukorra kohta (eelised/puudused). Komisjon peaks koostama selle hinnangu igati läbipaistvalt, tagades vajaliku teabe ning kutsudes kodanikke üles väljendama oma ootusi raudtee-transpordile, kuna see puudutab suurt enamust inimesi (sõidud tööle ja koju, üksikud tööreisid, perereisid, puhkused …).

5.   Komitee soovib juhtida tähelepanu paljudele probleemidele

5.1

Praeguse kriisi ajal, mil avalikke vahendeid üha enam napib, oleks säästva arengu strateegial põhinevatel elavdamismeetmetel soodne mõju tööhõivele ja selle kvaliteedile; keskkonnahoidlikele transpordivahenditele ülemineku eesmärkide saavutamiseks tehtavatele jõupingutustele ning ELi kodanike juurdepääsu tagamiseks üldist huvi pakkuvatele transporditeenustele. Komitee meenutab seega, et suured ehitusprojektid tuleks kavandada sellise üldstrateegia raames.

5.2

Komitee soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et kui teatud muutused sõiduplaanides või rongide vahetused halvendavad kõnealuse teenuse kvaliteeti, siis võivad kodanikud selle tagajärjel muuta elu- või töökohta. Selline sunniviisiline liikuvus ei vasta meie kodanike soovitud liikuvusele. Komitee rõhutab, et muudatused tingivad sageli teisele transpordiliigile (autole või lennukile) ülemineku, mis on vastuolus soovitatavate poliitikameetmetega.

5.3

Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma ja kavandama ELi programmi raudteevõrgustiku ajakohastamiseks ja/või toetama selliseid programme liikmesriikides. Euroopa programmi, mille eesmärk on raudteetranspordi kasutajate ootuste täitmine, võiks hõlpsasti kaasata ELi strateegiate (säästva arengu strateegia, Horisont 2020 jms) hulka. Üldsus hindaks kõrgelt transpordipoliitika teemalist dialoogi kodanikuühiskonnaga. Regionaalpoliitika raames transpordi jaoks eraldatavate vahendite ümbersuunamisel oleks suur võimendav mõju sellele strateegiale.

Brüssel, 13. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/53


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalelamumajanduse kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise probleemid” (omaalgatuslik arvamus)

2013/C 44/09

Raportöör: Raymond HENCKS

19. jaanuaril 2012 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Sotsiaalelamumajanduse kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemise probleemid”.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhatus tegi 21. veebruaril 2012 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile. Sektsioon võttis arvamuse vastu 26. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012. aastal (13. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 67, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 4.

1.   Õigus eluasemele – üldpõhimõtted

1.1

Õigus eluasemele on üks liikmesriikide rahvusvahelistest kohustustest, mida Euroopa Liit peab arvesse võtma. Seda õigust on tunnustatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, milles sätestatakse, et „igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks”. Euroopa Nõukogu parandatud sotsiaalhartas rõhutatakse, „et rakendada tulemuslikult õigust eluasemele, kohustuvad lepingupooled võtma meetmeid, mille eesmärk on: 1. teha kättesaadavaks kindlale tasemele vastav eluase; 2. hoida ära ja vähendada kodutust, et see järk-järgult kaotada; 3. muuta eluaseme hind kättesaadavaks piisava sissetulekuta isikutele”. Õigus eluasemele sisaldub paljudes liikmesriikide põhiseadustes ja/või seda käsitletakse eriseadustes, mille eesmärgiks on selle õiguse tõhus rakendamine.

1.2

Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatakse, et „sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohaselt rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid”.

1.3

Nende õiguste rakendamist teostatakse enamikus liikmesriikides üldist majandushuvi pakkuvate teenuste vahendusel vastavalt põhiõiguste harta artiklile 36, milles sätestatakse, et „liidu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks tunnustab ja austab liit võimalust kasutada aluslepingute kohaselt siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid”.

1.4

Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõikele 2 ja kuna üldist juurdepääsu eluasemele käsitletakse kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust, alluvad selliseid teenuseid osutavad ettevõtted ELi konkurentsieeskirjadele ning riigiabikeelule ja -kontrollile niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine ei takista õiguslikult ega faktiliselt nendele riiklike, piirkondlike või kohalike ametiasutuste poolt määratud eriülesannete täitmist. Komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsuses (üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta) piiratakse subsideeritud sotsiaaleluasemete pakkumist ebasoodsas olukorras olevatele kodanikele või sotsiaalselt vähemsoodsas olukorras olevatele rühmadele, kes ei suuda piiratud maksevõime tõttu hankida elupaika turutingimustel.

1.5

Vastavalt Lissaboni lepingule lisatud protokollile nr 26 lasub esmavastutus üldist majandushuvi pakkuva teenuse kasutamise, osutamise, rahastamise ja korraldamise eest liikmesriikidel ja nende riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel, millel on laiaulatuslik kaalutlusõigus selles valdkonnas ja demokraatlik valikuvabadus.

1.6

Samas protokollis kehtestatakse muu hulgas liikmesriikidele kohustus tagada nimetatud teenuse kõrge kvaliteet ja vastuvõetav hind ning edendada oma üldist majandushuvi pakkuvate teenuste üldist kättesaadavust.

1.7

Õiguse eluasemele rakendamine loob eeldused teiste põhiõiguste (nt õigus inimväärikusele, eraelu kaitsele ja kodule, perekonnale, veele, tervishoiule, energiale jne) rakendamisele. Korraliku eluaseme omamine on oluline selleks, et üksikisik saaks oma potentsiaali realiseerida ja integreeruda ühiskonda.

1.8

Õiguse eluasemele tõhusus sõltub väga sageli ja enamasti nõuetekohase pakkumise kättesaadavusest. Õigus eluasemele taandub enamasti õiguseks korraliku ja vastuvõetava hinnaga eluaseme kättesaadavusele.

1.9

Eluaseme kättesaadavuse tagamine ei tähenda enamasti seda, et avaliku sektori asutused peavad pakkuma eluaset kõikidele inimestele, kes seda neilt taotlevad. Riigil või vastutaval ametiasutusel on poliitiline kohustus parandada kogu elanikkonna juurdepääsu eluasemele oma poliitika ja programmide kaudu.

1.10

Liikmesriigid sekkuvad nimetatud põhiõiguse rakendamise raames oma eluasemeturgude toimimisse väga erinevatel viisidel ja tasanditel, kuid selle eesmärk on võimaldada igal kodanikul pääseda juurde korralikule ja vastuvõetava hinnaga eluasemele. Tulevaste elanike asjakohane kaasamine sotsiaalhoonete ehitamisse annab panuse nii sellise majutusviisi kättesaadavusse kui ka asjaosaliste tööhõive väljavaadetesse.

1.11

Eluaset käsitletakse sellest seisukohast kui hüve (avalik või haldusalasse kuuluv), mille puhul määravad liikmesriigid vastavalt oma poliitilistele valikutele või ühiskonna eelistustele kindlaks elamiskõlblikkuse ja mugavuse miinimumnõuded, linnaplaneerimist ja ehitamist reguleerivad erinõuded, hinna ja sissetuleku suhte maksimummäära, raamistiku teatavate eluasemete hinnamuutuste jaoks (nagu seda tehakse Saksamaal) või isegi loovad sotsiaalabi- või maksusüsteemi mehhanismid, mille eesmärk on mõjutada kodumajapidamiste kõnealuseid suurimaid siduvaid kulusid.

2.   Sotsiaalelamumajandus

2.1

Tuleb siiski nentida, et nendest meetmetest hoolimata ei ole juurdepääs korralikule eluasemele paljudele ELi kodanikele enam jõukohase hinnaga. 2010. aastal puudusid 5,7 %-l Euroopa elanikkonnast eluasemevõimalused (allikas: Europe Information Service S.A.), kuigi Euroopa Nõukogu parandatud sotsiaalharta kohaselt on eesmärk hoida ära ja vähendada kodutust, et see järk-järgult kaotada. Lisaks elas 17,86 % elanikkonnast ülerahvastatud või ebaviisakates eluasemetes ja 10,10 % elanikkonnast kurtis, et eluasemekulud moodustavad rohkem kui 40 % nende sissetulekutest.

2.2

Paljud liikmesriigid on samuti otsustanud kindlaks määrata ja korraldada paralleelse eluasemete ehk nn sotsiaaleluruumide pakkumise, et täiendada praegust spontaanset pakkumist erasektori eluasemeturul. Neid nn sotsiaaleluruume pakuvad eritingimustel peamiselt selleks otstarbeks loodud mittetulunduslikud ettevõtted ning samuti erainvestorid, selleks nõuetekohaselt volitatud juriidilised või füüsilised isikud, keda toetavad riiklikud, piirkondlikud või kohalikud ametiasutused.

2.3

Kõikidel liikmesriikidel, v.a Kreekal, on sotsiaalelamuid. 25 miljonit Euroopa kodumajapidamist elab sotsiaaleluruumides, mille piirkondliku kavandamise, kättesaadavuse ja hinna tingimused määravad otseselt kindlaks liikmesriikide ametiasutused.

2.4

Selline paralleelne eluasemete pakkumine aitab märkimisväärselt kaasa kinnisvara rohkuse tsüklite ja kinnisvarabuumide vähendamisele tänu selle süsteemi stabiilsusele ja hinnakontrollile. Seega on liikmesriigid, kellel on sotsiaalelamuid, pääsenud kinnisvarabuumidest ja nende makromajanduslikest tagajärgedest.

2.5

Sotsiaalelamumajandus on muu hulgas ametiasutuste vastus eluasemeturu tõrgetele, et rahuldada kõiki eluasemega seotud vajadusi ja tagada kõikidele juurdepääs korralikule eluasemele vastuvõetava hinna/üüri eest. Tulevaste elanike asjakohane kaasamine sotsiaalelamute ehitamisse teeb selliste elamute üüri taskukohasemaks, parandab elanike suhtumist pakutud eluasemetesse ning võimaldab neil omandada või parandada tööharjumust ja -oskusi, suurendades seega nende väljavaateid tööturul.

2.6

Turu suutmatus rahuldada eluaseme vajadusi ei puuduta mitte üksnes isikuid, kes on täielikult ilma jäetud juurdepääsust eluasemele, vaid ka isikuid, kes elavad ebatervislikes, ebakohastes või ülerahvastatud eluruumides ning kes maksavad suurema osa oma sissetulekutest igakuiseks üüriks või laenumakseks.

2.7

Need vajadused eluaseme järele erinevad märkimisväärselt liikmesriigiti ja liikmesriigi siseselt, Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel, maa- ja linnapiirkondade vahel, linnapiirkondade siseselt, kesk- ja äärelinnade vahel.

2.8

Euroopa Liidu liikmesriikide seas rakendatakse kolme erinevat käsitust.

A)

Minimaalne käsitus

Ametiasutuste toetatavad sotsiaaleluasemed on mõeldud üksnes ebasoodsas olukorras olevatele või tõrjutud isikutele, kes on sellisena selgelt määratletud. Nende eluasemete puhul kehtivad väga ranged eeskirjad seoses nende eraldamisega. Üürikulud kannab peaaegu täielikult sotsiaalabisüsteem. See käsitus ei konkureeri eraõigusliku kinnisvarasektoriga ja vastab täielikult ELi määratlusele sotsiaalelamumajanduse kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse kohta, nagu see on sõnastatud Euroopa Komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsuses, milles piiratakse avaliku teenuse kulude hüvitiste teavitamise kohustusest vabastamist sotsiaaleluaseme pakkumisega „ebasoodsas olukorras olevatele kodanikele või sotsiaalselt vähem soodsas olukorras rühmadele, kes piiratud maksevõime tõttu ei suuda hankida elupaika turutingimustel”.

Sellesse kategooriasse kuuluvad Bulgaaria, Küpros, Eesti, Ungari, Iirimaa, Leedu, Läti, Malta, Portugal, Rumeenia, Ühendkuningriik, Slovakkia ja Hispaania (osaliselt üüritavate sotsiaaleluruumide sektori puhul).

B)

Üldine käsitus

Selle käsitluse kohaselt on toetusesaajateks ebasoodsas olukorras olevad ja tõrjutud isikud (minimaalne käsitus) ja piiratud vahenditega isikud, kellel on raske sobivale eluasemele juurde pääseda, sest nad on oma sissetulekutes ebakindlad. Eluasemele juurdepääsu tingimuseks on üldiselt sissetulekute piirmäär ja kodumajapidamise koosseis. Üürihinnad on reguleeritud ja jäävad taskukohaseks. Sellel käsitusel on üldiselt piiratud mõju eluasemete pakkumise ja nende hindade üldisele tasemele ning väga harva tekib kinnisvara erasektoriga mingeid hõõrumisi, sest kasumimarginaalid on väga piiratud.

See käsitus hõlmab suuremat osa elanikkonnast kui eespool nimetatud käsitus, kuid vastab samal ajal ELi sotsiaalsetele vajadustele keskendumise nõuetele. Nimetatud käsitust praktiseeritakse Saksamaal, Austrias, Belgias, Hispaanias (eluaseme soetamise puhul), Prantsusmaal, Soomes, Itaalias, Luksemburgis, Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Sloveenias.

C)

Universaalne käsitus, mis on kasutusel Taanis ja Madalmaades, ent erineval viisil

Madalmaades on selle käsituse eesmärk on pakkuda eluaset kõikidele kodanikele, sõltumata nende sissetulekutest (sh ebasoodsas olukorras olevatele ja piiratud sissetulekuga isikutele) ning see kujutab endast täiendavat pakkumist lisaks traditsioonilisele kinnisvaraturule. See avaldab suurt mõju turutingimustele ja hindadele tegelike eluasemekulude tariifipoliitika kaudu ning ei juhindu turuväärtusest, pakkudes samal ajal eluaseme üürnikule kindlustunnet, mida erasektori turul ei pakuta.

Kuna universaalse käsituse puhul puudub selge keskendumine sotsiaalsetele vajadustele, on Euroopa Komisjon selle vaidlustanud, sest komisjon on seisukohal, et see ei vasta eluaseme kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse ühenduse määratlusele. Universaalne käsitus ei kehti enam Rootsis, kus loobuti eluaseme kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse selgesõnalisest klassifitseerimisest.

Taanis on universaalne käsitus heaolumudelis sügavalt juurdunud. Seal ei piirata ebasoodsas olukorras olevate, haavatavate või sotsiaalselt tõrjutud rühmade või inimeste käsitust teatud sissetulekutasemega. Peamine eesmärk on pakkuda taskukohast ja kättesaadavat eluaset inimestele, kes seda vajavad. Selline süsteem täiendab traditsioonilist kinnisvaraturgu, vähendades seaduslikke sotsiaalseid kohustusi, tagades võrdse kohtlemise ning sotsiaalse mitmekesisuse etnilise päritolu, sookuuluvuse, sissetulekute, eluea, puuete ja vaimsete või füüsiliste vajaduste poolest. Hinnakujundust reguleeritakse, tuginedes tegelikele kuludele, mis välistab ülemäärase hüvitamise võimluse.

3.   Sotsiaalelamumajandus ja Euroopa Liidu õigus

3.1

Võttes arvesse, et turujõud üksi ei ole suutelised tagama korraliku eluaset kõikidele kodanikele, võib sotsiaalelamumajandust käsitleda ELi õiguses kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust, kui seda kirjeldab sellisena asjaomane liikmesriik, ning see võib sellisel juhul saada toetust või riiklikke hüvitismakseid.

3.2

Lissaboni lepingule lisatud protokollis nr 26 kinnitatakse riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste olulist rolli ja laiaulatuslikku kaalutlusõigust osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele. Sotsiaalelamumajandus kuulub riiklike, piirkondlike või kohalike ametiasutuste määratletud avaliku teenuse kohustuste hulka, eelkõige seoses sotsiaalelamute kavandamise, hinna, eraldamise ja üüritingimustega. Samas protokollis sätestatakse, et liikmesriigid peavad muu hulgas tagama üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kõrge kvaliteedi ja vastuvõetava hinna, võrdse kohtlemise ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamise.

3.3

Kui sotsiaalelamumajandus kvalifitseerub üldist majandushuvi pakkuva teenusena, kuulub see Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 ja artikli 106 lõike 2 ja selle lepingu protokolli nr 26 sätete alla, millega kehtestatakse eelkõige sotsiaalsete ja kultuuriliste kollektiivsete eelistuste ja vajaduste rahuldamise põhimõte, mis väljendub kohalikul tasandil seoses üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlusega liikmesriigi poolt. Nimetatud sätetega seatakse sotsiaalelamumajandusele antud ülesannete täitmine konkurentsi- ja siseturu eeskirjadest kõrgemale kooskõlas üldist majandushuvi pakkuvate teenuste otsuses sätestatud teatud tingimustega, nagu mainitud punktis 3.6.

3.4

Nimetatud Euroopa Liidu toimimise lepingu sätete kohaldamine on toonud kaasa selle, et komisjon on vabastanud sotsiaalelamumajandusega tegelevatele asutustele antava riigiabi eelneva teatamise kohustusest.

3.5

Euroopa Komisjoni kontrollib sotsiaalelamumajanduse kvalifitseerimise suhtes üldist majandushuvi pakkuva teenusena liikmesriikide poolt üksnes ilmsete vigade tegemist Euroopa Liidu Kohtu kontrolli all.

3.6

Sellega seoses ning põhjendusel, et „avalikul teenusel on sotsiaalne olemus”, on Euroopa Komisjon seisukohal, et sotsiaalelamumajandust tuleb määratleda selliselt, et „see on otseselt seotud ebasoodsas olukorras olevate isikute või vähem soodsas olukorras olevate ühiskonnagruppidega” ja mitte vastavalt eluasemete vajaduste mitmekesisusele, nagu seda väljendub kohalikel eluasemeturgudel. See on püsiv konfliktiallikas komisjoni ning teatavate liikmesriikide, sotsiaalelamumajandusega tegelevate asutuste ja sotsiaaleluasemete üürnike esindajate vahel, kes ei nõustu komisjoni seisukohaga, samal ajal kui teised seda toetavad.

4.   Liikmesriikide sotsiaalelamumajanduse poliitikat destabiliseeriv õigusraamistik

4.1

Euroopa Komisjoni otsuste tegemise praktika seoses sotsiaalelamumajanduse kvalifitseerimisel üldist majandushuvi pakkuva teenusena tehtavate ilmsete vigade jälgimisega on põhjustanud muutusi teatavate liikmesriikide poliitilistes valikutes, mis on seotud sotsiaalelamumajanduse korraldamise ja rahastamisega ning on tekitanud kohtuvaidlusi.

4.2

Madalmaade puhul on nimetatud otsuste tegemise praktika toonud kaasa sotsiaaleluasemele juurdepääsu äravõtmise peaaegu 400 000 kodumajapidamiselt, kes on komisjoni arvates sotsiaaleluaseme saamiseks liiga rikkad, kuid kes tegelikkuses ei ole piisavalt rikkad, et saaksid omale soetada eluaseme turutingimustel.

4.3

Rootsis tõi nimetatud otsuste elluviimisest keeldumine kaasa selle, et ametiasutused arvasid sotsiaalelamumajanduse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste hulgast välja, mis ohustab selle valdkonna rahastamist avalike teenuste hüvitamise vormis, mis on ainuke aluslepingu riigiabikeelu põhimõttega kooskõlas olev vorm.

4.4

Prantsusmaal esitas siseriiklik kinnisvaraomanike ühendus (Union nationale de la propriété immobilière) Euroopa Komisjonile kaebuse Prantsusmaa valitsuse vastu eelkõige põhjendusel, et sotsiaaleluasemetele juurdepääsuks kehtestatud sissetulekute piirmäärad on liiga kõrged ja ei võimalda vastata Euroopa Komisjoni otsuste tegemise praktikale.

4.5

Kooskõlas kavandatavate riigihankeid ja kontsessioone käsitlevate direktiividega allutatakse sotsiaalettevõtete ja ametiasutuste mõistega hõlmatud sotsiaalelamumajandusega tegelevate asutuste vaheline koostöö nimetatud direktiivide sätetele ja pakkumismenetlustele. Laiendades ametiasutustevahelise koostööga seotud pretsedendiõigust nii, et see hõlmaks kõiki avaliku sektori hankijaid, aitab Euroopa Komisjon samuti õõnestada koostöötava ja sotsiaalelamumajanduse ajakohastamiseks vajalike vahendite ühiskasutust, et tagada selle nõuetekohane haldamine ja tugevdada selle konsolideerimist kohalikul tasandil.

4.6

Need praktilised näited tõendavad Euroopa Liidu õiguse otsest mõju sotsiaalelamumajanduse määratlemise, korraldamise ja rahastamise tingimuste kehtestamisele liikmesriikides ning kutsuvad üles määratlema õigusraamistiku, mis soodustab sotsiaalelamumajanduse arengut Euroopa Liidus.

4.7

Selle valdkonna paljude eriaspektide ja laiaulatusliku esindatuse tõttu Euroopa Liidus on sotsiaalelamumajandusel strateegia „Euroopa 2020” rakendamises oluline roll. See aitab aktiivselt kaasa liidu eesmärgile muutuda arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduseks, aidates tagada tööhõive kõrget taset, tootmisvõimsust, sotsiaalset kaasamist ja ühtekuuluvust, ning toetab aktiivselt võitlust kliimamuutuse vastu, võideldes samal ajal kütteostuvõimetuse vastu.

4.8

Samas kui iga liikmesriik peaks võtma vastu oma siseriiklikud eesmärgid selles valdkonnas, sh seoses sotsiaaleluasemete pakkumise arendamisega, peaksid Euroopa tasandil võetavad meetmed toetama strateegiat „Euroopa 2020” altpoolt ning seda mitte üksnes sotsiaalelamumajanduse valdkonnas.

5.   Sotsiaalelamumajanduse poliitika, mis kajastub täielikult strateegia „Euroopa 2020” eesmärkides ja paremas majandusjuhtimises

5.1

Sotsiaalelamumajandus aitab aktiivselt kaasa strateegia „Euroopa 2020” mitme eesmärgi saavutamisele; eelkõige toetab see strateegiat seoses majanduskasvu ja piirkondade atraktiivsuse suurendamisega, investeeringute ja töökohtade loomisega, mida ei saa teise asukohta üle viia, võitlusega vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning pühendumisega kliimamuutuse ja kütteostuvõimetuse vastasele võitlusele.

5.2

Euroopa Liit on Hiina järel suuruselt teine sotsiaaleluasemete tootja maailmas; Hiina on sotsiaalelamumajanduse muutnud poliitikaks, et toetada majanduskasvu ja linnade suurenemist ning leevendada kinnisvarabuume erasektoris.

5.3

Sotsiaalelamumajandus on vastavalt Euroopa Komisjoni ettepanekutele täiesti abikõlblik struktuurifondide jaoks ajavahemikul 2014–2020, eelkõige seoses soojustamise, renoveerimise ja taastuvenergia edendamisega, seoses integreeritud meetmetega linnade jätkusuutliku arengu tagamiseks ning võitluseks tõrjutuse vastu seoses kõrvale tõrjutud kogukondade juurdepääsuga eluasemetele ning vastuvõetava hinna ja kvaliteediga sotsiaalteenustele.

5.4

Sotsiaalelamumajandus pakub praktilist ja tõhusat vastust komisjoni ja nõukogu soovile tugevdada euroala majandusjuhtimist ning eelkõige jälgida kinnisvarabuume ja nende laastavat mõju sotsiaalsele ja makromajanduslikule tasakaalule. Paralleelse eluaseme pakkumise arendamine aitab piirata nimetatud eluasemeturgude tsüklite ja buumide ulatust.

5.5

Kui liikmesriik ei suutnud eelarvest tingitud põhjustel või ebasoodsas olukorras olevate isikute või vähem soodsas olukorras olevate ühiskonnarühmade liiga kitsa määratluse tõttu kohandada sotsiaaleluasemete pakkumist oma kodanike tegelikele vajadustele kooskõlas riigi rahvusvaheliste kohustustega seoses õigusega eluasemele, siis tagatakse üldine juurdepääs korralikule ja taskukohase hinnaga eluasemele avaliku sektori poolt erasektori turule jõulise sekkumise hinnaga.

6.   Uute energiaalaste ja sotsiaalsete probleemide lahendamine

6.1

Sotsiaalelamumajandus peab reageerima uuele kliimaolukorrale ja vajadusele parandada oma olemasolevate ja uute varude energiatõhusust. Energiainvesteeringute poliitika elluviimist sotsiaalelamumajandusega tegelevate asutuste poolt peaks riik toetama, sest see võimaldab võidelda kliimamuutuse vastu ja kütteostuvõimetuse vastu madala sissetulekuga kodumajapidamistes ning edendada kohalikku tööhõivet ja piirkondade majanduse arengut. Ühtekuuluvuspoliitika saab sellele protsessile aktiivselt kaasa aidata ja pakkuda võimendavat mõju muude täiendavate rahastamisvahendite rakendamiseks.

6.2

Elanikkonna vananemine on samuti väga oluline probleem, mis nõuab sotsiaalelamumajanduse kohandamist, et vastata vanemate ja sõltuvate inimeste vajadustele ja arendada uusi integreeritud teenuseid, mis võimaldavad sõltuvatel ja vanematel inimestel oma kodus elada ja tagavad juurdepääsu sotsiaaleluasemetele.

6.3

Sotsiaaleluruumides elavate ja/või neid taotlevate kodumajapidamiste üha ebakindlamaks muutuv olukord suurendab vajadust sotsiaalse segunemise ja kvaliteetsete sotsiaaleluasemete pakkumise järele kohalikul tasandil ning linnade säästva arengu integreeritud lähenemisviiside arendamise järele, mis hõlmavad sotsiaalseid, majanduslikke, linna- ja keskkonnaalaseid mõõteid, nagu on välja toodud komisjoni ettepanekus Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse kohta.

7.   Euroopa Liidu roll

7.1

Euroopa Liit peab eelkõige tagama õigusraamistiku, mis soodustab sotsiaalelamumajanduse arengut liikmesriikides, ning seda seoses sotsiaaleluasemete pakkumise rahastamisega ning selle määratlemiseks ja toimimiseks vajalike meetmetega. Nimetatud toetava õigusraamistik hõlmab ilmsete vigade jälgimist sellise pakkumise kvalifitseerimisel üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, sotsiaalelamumajanduses tegutsevatele asutustele antava riigiabi vastavuse, riigihangetega seotud sätete kohaldamise ja sotsiaalelamumajanduses tegutsevate asutuste vahelise koostöö jälgimist, aga ka vähendatud käibemaksumäärade kohaldamise jälgimist, kuna see on põhihüve.

7.2

Euroopa Komisjon peaks uuesti läbi vaatama oma otsuste tegemise praktika seoses ilmsete vigade jälgimisega sotsiaalelamumajanduse klassifitseerimisel liikmesriikide poolt üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, sest see ei pruugi alati kajastada nimetatud sektori eripära. Komisjon peaks andma liikmesriikidele õiguse kehtestada sotsiaaleluasemetele juurdepääsu tingimused ja hinnad selliselt, et nende puhul võetakse arvesse kohalikke vajadusi ja eelistusi ning ebasoodsas olukorras olevate kodanike või sotsiaalselt vähemsoodsas olukorras olevate rühmade tegelikke vajadusi, vastavalt üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitleva protokolli nr 26 sätetele.

7.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni otsust uuendada sotsiaalelamumajanduses tegutsevatele asutustele avalike teenuste hüvitamise vormis antava riigiabi eelneva teatamise kohustusest vabastamist ja väljendab heameelt, et nimetatud otsuses võetakse arvesse teatavaid erijooni, eelkõige seoses volituste kestuse ja pikaajaliste investeeringutega.

7.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni poolt sotsiaalettevõtlust käsitlevas teatises väljendatud tahet edendada Euroopa Liidus sotsiaalettevõtete arenguks soodsat ökosüsteemi, sh seoses juurdepääsuga eluasemele, ning soodustada solidaarsete investeerimisfondide loomist. Komitee rõhutab ka vajadust säilitada sotsiaalpartnerite rolli liikmesriikides, kus nad on traditsiooniliselt olnud kaasatud sotsiaalelamumajanduse juhtimisse.

7.5

Komisjon, Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid kaasama kavandatavatesse riigihankeid ja kontsessioone käsitlevatesse direktiividesse sotsiaalelamumajanduse valdkonnas tegutsevate asutuste kui avalik-õiguslike asutuste ja sotsiaalettevõtete vahelise koostöö, kaasates selle avaliku sektori omavahelise koostöö reguleerimisalasse, võttes arvesse nende asutuste avaliku huvi rolli ja nende osalemist nii avalikus kui ka erasektoris.

7.6

Euroopa Komisjon peaks uuesti läbi vaatama oma ettepanekud seoses tulevase ühise käibemaksusüsteemiga, jättes liikmesriikidele võimaluse kohaldada vähendatud käibemaksumäära nii riigi-, sotsiaal- kui ka erasektori poolt teostatava sotsiaalelamute ehitamise ja renoveerimise suhtes, sest see on kohaliku tähtsusega põhihüve, mis ei mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust ja siseturu tõrgeteta toimimist.

7.7

Euroopa Liit peaks samuti toetama liikmesriike sotsiaalelamute arvu suurendamisel ja nende ajakohastamisel, et vastata uutele demograafilistele, sotsiaalsetele ja kliimaalastele väljakutsetele ning seega aidata aktiivselt kaasa strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele.

7.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekuid seoses Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi määrustega, mis hõlmavad järgmiste valdkondade struktuurifondide (2014–2020) jaoks abikõlblikuks muutmist: prioriteetsed investeeringud seoses sotsiaalelamute soojustamise ja renoveerimisega, integreeritud meetmed linnade jätkusuutliku arengu tagamiseks, kõrvale jäetud kogukondade juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohase hinnaga eluasemetele ning sotsiaalettevõtete edendamine. Komitee tuletab meelde, et eesmärk peaks olema suutlikkus pakkuda kvaliteetset sotsiaaleluaset kõigile, kes seda vajavad.

7.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et nimetatud meetmed on vajalikud ja peavad toetama Euroopa Komisjoni energiatõhususe direktiivi käsitleva ettepaneku sätteid, millega nõutakse sotsiaalelamumajanduses tegutsevatelt asutustelt, et igal aastal parandataks energiatõhusust 4 % ulatuses sotsiaalelamutest. Sellise kohustusega peavad kaasnema investeeringute rahastamise erimeetmed, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu, kuid samuti ELi tasandil investeerimisfondi loomise kaudu.

7.10

Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid võtma vastu komisjoni Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi määrustega seotud ettepanekud, mis aitavad kaasa strateegia „Euroopa 2020” rakendamisele ja millega tunnustatakse esimest korda struktuurifondide määruste kaudu eluaseme prioriteetset rolli seoses liikmesriikide investeerimispoliitikaga 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika raames.

7.11

Eluasemeturgude reguleerimine liikmesriikides on euroala stabiilsuse jaoks väga oluline valdkond, võttes arvesse kinnisvarabuumide makromajanduslikku ja sotsiaalset mõju. Sotsiaalelamumajandus aitab kaasa eluasemeturgude stabiliseerimisele ja kinnisvaratsüklite reguleerimisele.

7.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut kehtestada tugevam makromajanduslik järelevalve euroala üle ja lisada sinna kinnisvarabuumide makromajandusliku mõjuga seotud mõõde. Komitee on seisukohal, et nimetatud tugevdatud järelevalve mehhanismiga peaksid kaasnema meetmed, mis edendavad mehhanisme eluasemeturgude arukaks reguleerimiseks liikmesriikides ning sotsiaal- ja erasektori eluasemete arvu suurendamiseks, et stabiliseerida ja leevendada kinnisvaratsükleid kooskõlas säästva linnastumise arenguga.

7.13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et tuleks algatada arutelu Euroopa varude kohta, et stabiliseerida sotsiaalelamumajanduse rahastamist, mis on Euroopa sotsiaalmudeli osa. Samuti tuleks kaaluda sotsiaalelamumajandusele mõeldud Euroopa hoiukonto loomise ideed. Nimetatud konto saaks avada interneti teel Euroopa Investeerimispangas, mis tagaks ka nende vahendite haldamise. Sellisel protseduuril oleks kaks ülesannet: stabiliseerida sotsiaalelamumajandusse tehtavaid investeeringuid ja luua konto valdajatele tugev kodanikutunne.

Brüssel, 13. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/59


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Arenev kodanikuühiskond Hiinas: kodanikuühiskonna panus ELi ja Hiina kultuuridevahelise dialoogi aastasse ja selle kestev mõju”

2013/C 44/10

Raportöör: Anne-Marie SIGMUND

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhatus otsustas 16. septembril 2010 koostada arvamuse teemal:

Arenev kodanikuühiskond Hiinas: kodanikuühiskonna panus ELi ja Hiina kultuuridevahelise dialoogi aastasse ja selle kestev mõju”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 20. novembril 2012. Raportöör oli Anne-Marie SIGMUND.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012 (13. detsembri 2012 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 68, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 5.

1.   Soovitused

1.1

Komitee kutsub komisjoni üles kaasama end kolmanda samba – inimestevahelise dialoogi – raames loodud erinevate töörühmade jooksvasse tegevusse; liidu tasandi kodanikuühiskonna dialoogi institutsionaalse platvormina on komitee kogunud juba ulatuslikku oskusteavet ja kogemusi, mida ta saaks kasutada sellise dialoogi ülesehitamisel Hiinaga. Komitee märkis juba 1999. aastal, et „kultuur struktureerib kodanikuühiskonna tegevusvälja” (1) ja käsitab kultuuri seetõttu enda poolt omaksvõetud laia mõiste raames horisontaalse teemana. Sellise lähenemisviisiga sobib ta oma pädevuste raames väga hästi dialoogipartnerite ELi ja Hiina „pehme jõu poliitika” ja „kultuuridevahelise diplomaatia” toetajaks ja sellele kaasaaitajaks.

1.2

Inimestevahelisi algatusi tuleks võimaluse korral süvendada esmajoones kõige alumisel tasandil suurema üliõpilasvahetuse või ka eraldi praktikandiprogrammide ning linnade ja kohalike omavalitsuste partnerluste kaudu.

1.3

Tähelepanu tuleks pöörata kultuuriturismi laiendamisele. Kogemused on näidanud, et kultuuriturism ei elavda mitte üksnes majandust, vaid aitab peale selle püsivalt kaasa ka paremale vastastikusele mõistmisele.

1.4

Tuleks nõuda inimõiguste ning demokraatlike ja põhivabaduste valdkonna rahvusvaheliste normide järgimist, sest need on kultuurilise väljenduse, kultuurivahetuse ja kultuurilise mitmekesisuse olulised eeldused.

1.5

Ühistesse tegevustesse tuleks kaasata kasvatuse ja hariduse valdkond (ka täiskasvanuharidus), kuna selles valdkonnas avab kultuuridevaheline dialoog mitmekesiseid võimalusi; see ulatub keeleõppest kuni tarbijakäitumise alase koolituse, keskkonnaküsimuste selgitamiseni jne.

1.6

Teadlikkuse püsiva tõstmise eesmärgil teeb komitee ettepaneku viia igal aastal läbi ELi ja Hiina suhete päev, mida mõlemal pool tähistataks kultuuriüritustega.

1.7

Võimalikult paljudes valdkondades tuleks edendada heade tavade vahetamist (kaasata võiks sotsiaalmajandusliku valdkonna olulisi osalejaid, näiteks nii ametnikke kui ka opositsiooni kuuluvaid sotsiaalpartnereid ja inimõiguste eest kõnelejaid, aga ka erinevaid haridus- ja kasvatusasutusi, konkreetsete valdkondade, nagu tarbijaküsimused, keskkonnakaitse, karistussüsteem jne, eksperte).

1.8

Igal juhul tuleks juba käimasolevad algatused paremini omavahel võrgustada ja parandada teabevahetust kõigi osalejate vahel, sest praegu toimub rida algatusi rohkem või vähem isoleeritult ja väärtuslik sünergia läheb kaotsi (vt nt EUNIC–Hiina kultuuridialoog).

1.9

Tugevdada tuleks meediaalast koostööd (TV, trükimeedia) ning ajakirjanike ühist koolitust ja täiendõpet; mõlemad aitavad hõlmata suuremaid elanikkonnakihte (2).

1.10

Komitee uurib lähtuvalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 167 lõikest 3, milliseid täiendavaid ja jätkusuutlikke algatusi on tal Hiinaga juba käimasoleva koostöö raames võimalik käivitada, ja on valmis pakkuma teistele osalejatele teabe ja arvamuste vahetuse platvormi.

2.   Taustinfo

2.1

Alates Euroopa 2007. aasta kultuurivaldkonna tegevuskavast leiab üha laialdasemat toetuspinda liidu välistegevuse uus strateegiaraamistik, milles kultuuril on eriline osa.

See nn pehme jõu poliitika leiab järjekindlat jätkamist ja rakendamist praegusel ELi–Hiina kultuuridevahelise dialoogi aastal ja seoses sellega liidu kultuuridevahelise poliitika raames pikaajaliselt kavandatud struktuuride raamistikus.

Kirjeldatud Euroopa lähenemisviisi jagas peaaegu samal ajal Hiina kommunistliku partei 17. kongressil president Hu Jintao, kes nõudis, et Hiina investeeriks rohkem oma „pehme jõu ressurssidesse”.

2.2

ELi–Hiina 22. oktoobri 2007. aasta kultuuriteemaline ühisdeklaratsioon viis kultuurivallas tihedama koostöö ja dialoogini ning käivitas lisaks suurema poliitilise mõttevahetuse üld- ja kutsehariduse ning mitmekeelsuse üle.

2.3

2011. aasta mais leppisid ELi ja Hiina kõrged esindajad kokku kõnealuse koostöö laiendamises ELi ja Hiina strateegilise partnerluse nn kolmanda samba loomise, nimelt Euroopa–Hiina kõrgetasemelise inimestevahelise dialoogi kaudu (people-to-people-dialogue). Ametlikult võeti otsus kolmanda samba kohta vastu ELi–Hiina tippkohtumisel 14. ja 15. veebruaril 2012. aastal.

2.4

Selle taustal tuleb vaadelda ka ELi–Hiina kultuuridevahelise dialoogi aastat 2012, mille üle ELi ja Hiina juhtivad esindajad otsustasid ELi–Hiina 2010. aasta tippkohtumisel ja mis avati ametlikult 1. veebruaril 2012 Brüsselis.

2.5

Kõnealuse aasta kava ei hõlma mitte üksnes kultuurisuhete tihendamist, vaid ka poliitilise ja kodanikuühiskonna dialoogi edendamist ELi ja Hiina positiivsete ja pikaajaliste suhete huvides (3). Jõudude ühendamise ja sünergia väljaselgitamise tulemusena oodatakse, et kultuuridevahelise dialoogi aasta edendab ELi ja Hiina vahelist kodanikuühiskonna dialoogi ja et selle mõju on kestev.

3.   Sissejuhatus

3.1

Käesolev arvamus põhineb arvamusel CESE 413/2006 (raportöör Sukhdev Sharma) ja komitee tellitud uuringu (4) tulemustel. Uuring sisaldas Hiina kodanikuühiskonna ulatuslikku ajakohast analüüsi.

3.2

Arvamuses asetatakse uuringu järeldused ajaloolise arengu ja ELi–Hiina kultuuridevahelise dialoogi aasta 2012 ning sellest tulenevate ülesannete ja võimaluste konteksti.

3.3

Komitee jaoks näib eriti oluline ootus, mille ELi–Hiina kultuuridevahelise dialoogi aasta kavas sõnastas Euroopa Komisjon, „et kultuuridevahelise dialoogi aasta aitab kaasa kodanikuühiskonna dialoogile ELi ja Hiina vahel”. Komitee on kodanikuühiskonna dialoogi institutsioonilise platvormina liidu tasandil valmis võtma võrreldava rolli ELi–Hiina suhetes.

3.4

Komitee pooldas juba 1999. aastal kultuuri avaramat mõistet, mis lisaks kunstile ja kultuuripärandile hõlmab ka selliseid valdkondi nagu kasvatus, haridus ja teadus. Lisaks märkis komitee, et kodanikuühiskonna poliitiline areng on ka kultuuriline protsess, (5) mis kujundab kodanike igapäevaelu.

3.5

Komitee leiab, et inimeste vaba liikumine on rahvaste kultuurivahetuse väga oluline komponent. Seepärast nõuab komitee kõigi sellist liikumisvabadust takistavate asjaolude kõrvaldamist.

3.6

Kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aasta 2008 kohta avaldas komitee seisukoha arvamuses, (6) milles ta muu hulgas toetas kindlalt ka komisjoni tõdemust, kui oluline on erinevate kultuuripärandite mõju meie eluviisile. See mõju on juba liidu tasandil oluline ja nõuab arvessevõtmist, kuid ELi–Hiina kultuuridevahelise dialoogi raames on sellel eriline tähendus.

3.7

Euroopa õigusajaloo ja õigusfilosoofia valdkonnas juhtis Montesquieu (7) juba 1748. aastal tähelepanu igasuguse demokraatliku süsteemi aluseks oleva võimude lahususe, õiguskorra ning riigi looduslike tingimuste (geograafia, kliima) ja rahva majandusliku, ühiskondliku ja kultuurilise arengu taseme vahelisele seosele.

3.8

Komitee pooldab arusaama kultuurist kui ühiste väärtuste jagamisest ja selle alusel on möödapääsmatu praeguse olulise ELi–Hiina kultuurivahelise dialoogi aasta raames pidada või süvendada ka dialoogi nende väärtuste üle, mis määravad Euroopa Liidu poliitilise tegutsemise (8). Selleks on lisaks tungivale poliitilisele vajadusele olemas ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sisalduv kohustuslik õiguslik alus (9).

3.9

Peale selle sisaldab Euroopa Liidu toimimise lepingu XIII jaotise (KULTUUR) artikli 167 lõige 3 järgmist üleskutset: „Liit ja liikmesriigid edendavad kultuuri valdkonnas koostööd kolmandate riikide ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti Euroopa Nõukoguga.” Kuna üksmeelse õigusliku arvamuse kohaselt ei mõelda liidu all üksnes Euroopa institutsioone, vaid oma vastava pädevusvaldkonna raames ka nõuandvaid asutusi, on komiteel siinkohal võimalik tugineda esmase õiguse alusel antud volitusele käivitada oma tegevuse raames sellealaseid algatusi.

3.10

ELi–Hiina kultuuridevahelise dialoogi aasta 2012 jaoks on oluline viitedokument ka Euroopa Parlamendi 12. mai 2011. aasta resolutsioon, (10) milles Euroopa Parlament osutab selles seoses kodanikuühiskonna tugevale rollile ja „rõhutab, et demokraatlikud vabadused ja põhivabadused, nagu sõnavabadus, pressivabadus, õigus majanduslikule kindlustatusele, õigus elada vabana hirmust, sallimatusest ja vihkamisest ning vaba juurdepääs trükitud ja digitaalsele teabele, samuti võimalus luua sidemeid ja suhelda elektrooniliselt nii võrgus kui ka võrguväliselt, on kultuurilise väljenduse, kultuurivahetuse ja kultuurilise mitmekesisuse olulised eeldused”.

3.11

Nimetatud eeldustele tuginedes on komitee veendunud, et ELi ja Hiina kultuuridevaheline dialoog on väärtuslik vahend, mis majandus-, sotsiaal-, õigus- või poliitikavaldkonna koostöö alusena suudab kaasa aidata vastastikuse mõistmise ja seega ka usalduse tugevdamisele. Kirjeldatud koostöö alusel suureneb ka kõigi ühiste sammude kestmajäämine. Selleks on aga vaja, et nii Euroopa kui ka Hiina poolel loodaks vajalikud ja vastastikku kooskõlastatud struktuurid ning kavandataks ja viidaks ellu konkreetsed projektid.

4.   Üldised märkused

4.1   Kodanik ja riik Hiinas

4.1.1

Hiina traditsioonis, eelkõige konfutsianismist kantuna, omistatakse üksikisikule teistsugune tähtsus kui Euroopa traditsioonis. Üksikisiku allutatus suurematele kollektiivsetele üksustele (varem tuumperekond ja klann, praegu partei ja riik) on olnud Hiina ühiskonnale omane enam kui kahe aastatuhande jooksul. Riigi mõiste pidi sajandeid kestnud konkureerivate riikide kujunemist silmas pidades olema Euroopas teistsugune kui Hiinas, kus ettekujutus tian xia („kõik taeva all“) muutis riigi välispiirid ähmaseks, enne kui koloniaalvõimud riigipiiride paradigma Hiina (sel ajal Mandžuuria) riigivõimu teadvusse tõid. Hiina poliitilise struktuuri ajalooline areng arvestas küll 20. ja 21. sajandi üleilmse rahvusvahelise arengu asjaoludega, kuid sisemine ümberkujunemine on siiski alles algstaadiumis. Hiina kommunistliku partei võim üksikisiku üle on ülekaalus, kuna partei vaatleb üksikisikut kui mitte veel piisavalt „valgustatut”, et usaldada talle selline vastutus iseenda eest – see takistab demokraatlikku arengut. Seoses Hiina kiire integreerumisega rahvusvahelisse kogukonda (näiteks väljumine isevalitud isolatsioonist 1960. aastatel), millega kaasneb kõige erinevamat laadi võrgustumine (rahvusvahelisel ja kahepoolsel tasandil), muutuvad üha enam võimalikuks ka inimestevahelised kontaktid, mis selle lähenemisviisi kahtluse alla panevad.

4.2   Üksikisiku õigused Hiinas

4.2.1

ELis on moodsa sotsiaalriigi tekkimine edendanud nn sotsiaalset kodakondsust, mis keskendub individuaalsetele õigustele, ent millega tagatakse samaaegselt ka kollektiivsed õigused. Seega tuleb arvestada asjaoluga, et mõlemas suures kultuuriruumis – Hiinas ja Euroopas (kogu nende sisemises diferentseerituses) – esinevad ajaloolise arengu tulemusena suured erinevused eelkõige üksikisiku ja ühiskonna suhetes. See ei tähenda loomulikult seda, et tuleks sallida inimõiguste rikkumist. See on igal juhul vastuvõetamatu. Ent tugevdada tuleks aktiivse dialoogi alust, mis võimaldaks pragmaatilist lähenemist – muu hulgas ka parimate tavade näidete kaudu.

4.2.2

Nii ELi kui ka Hiina suhtes kehtib alguses mainitud kultuuripärandi mõju praegusele ellusuhtumisele ja eluviisile, täpselt samuti nagu Montesquieu' visandatud vastastikmõju ühelt poolt geograafiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ja ajalooliselt kasvanud poliitiliste struktuuride ning teiselt poolt nüüdisaja õigustunnetuse ja õiguse praktilise kohaldamise vahel.

4.2.3

ÜRO ja selle organisatsioonide (kaasa arvatud ILO jt) aktiivse liikme ning eelkõige julgeolekunõukogu alalise liikmena kannab ka Hiina RV vastutust ÜRO hoiakute ja väärtuste ellurakendamise eest. See hõlmab ka kõigi ÜRO inimõiguste küsimusi puudutavate otsuste tunnustamist (ÜRO põhikiri).

Ent igapäevaelus, iseäranis sotsiaalsete ja individuaalsete kodanikuõiguste, aga ka tarbija- ja töötajate õiguste alal, jääb Hiina sellisest rakendamisest veel kaugele. Regulaarselt tuvastatakse rahvusvaheliste lepingute ja standardite rikkumisi, (11) sama kehtib keskkonna valdkonnas.

4.2.4

ÜRO inimõiguste hartas (12) on sätestatud, et igal inimesel on mis tahes tingimustel õigus kaitsele. Lahknevus traditsioonilisest Hiina ühiskonnamudelist on ilmne, kuna Hiina harmoonilise ühiskonna kontseptsioonis kujutab valitsuse nõutud ühtsus ja stabiilsus endast inimõiguste rakendamise alust ja eeldust. Sellest hoolimata ei saa kultuurilised erinevused õigustada eelnimetatud õiguste rikkumist, mis tuleb igal juhul hukka mõista.

On selgesti märgata, et Hiina moderniseerimise käigus asetleidvad suured muutused hõlmavad ka ühiskonna ja üksikisiku suhet; see protsess on siiski alles algstaadiumis, mis ei võimalda praegu prognoosida selle käiku.

4.2.5

Euroopa Liidu lepingu artikli 21 tähenduses on liidu institutsioonid ja avalikud asutused, seega ka komitee, kohustatud edendama kogu maailmas liidu jaoks siduvaid väärtusi ja põhimõtteid, seega ka inimõiguste ja põhivabaduste jagamatust. Vajaduse korral toimub see ka nii, et liidu organid avaldavad avalikult arvamust või reageerivad äärmisel juhul poliitiliste vahenditega, kui kõnealuseid väärtusi ja põhimõtteid nende arvates ei järgita või rikutakse. See kehtib ka liidu ja Hiina suhete kohta.

Komitee käsitleb kultuuridevahelise dialoogi aasta ühe suurima probleemina seda, kuidas seada sisse väärtuste dialoog, et eelkõige inimõiguste valdkonnas töötada välja parimate tavade näited, mis võimaldavad teha esimesi edusamme.

Seejuures tuleks tulevastes töödes arvesse võtta kogemusi, mille komitee on omandanud ELi ja Hiina ümarlaua ning majandus- ja sotsiaalnõukogude ja samalaadsete institutsioonide rahvusvahelise assotsiatsiooni (AICESIS) raames.

4.2.6

Iga dialoogi eesmärk on vähendada eelarvamusi, koguda teadmisi erinevate vaadete ja praktikate kohta ning suurendada selle kaudu mõistmist ja töötada välja konkreetsed lahendusviisid.

Mõlemapoolse mõistmise korral, et inimväärikuse põhimõte, millele inimõigused rajanevad, määrab põhimõtteliselt ära igasuguse poliitilise korra, on ELi–Hiina kultuuridevahelises dialoogis kahtlemata võimalik leida mehhanisme, kuidas inimõiguste küsimust konstruktiivselt arutada (ilma et liit loobuks õigusest protesteerida tema arvates vastuvõetamatute rikkumiste vastu).

4.3   Kodanikuühiskonna praegune olukord ja tähendus Hiinas

4.3.1

Hiina jaoks osutub tulevikus väga tõenäoliselt üheks oluliseks probleemiks see, et praegusele vaesusele on lisandunud kiiresti kasvav eraisikute jõukuse kuhjumine; tekkiv lõhe sissetulekute ja vara jaotumises laieneb. Demograafiline areng teravdab seda probleemi veelgi ja mõjutab püsivalt kodanikuühiskonna tegevust.

4.3.2

Oma tekkeviisi tõttu ja praeguste poliitiliste struktuuride raames ei saa Hiina kodanikuühiskonna organisatsioonid tegutseda nii, nagu seda teevad võrreldavad organisatsioonid liidu tasandil. Isegi kui mõningad neist on de facto teataval määral sõltumatud, on nad siiski allutatud laialdasele bürokraatlikule kontrollile. Parimal juhul on neil „sõltumatu autonoomia”, (13) mis tegelikult tähendab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide või osalejate õigused ei ole ligilähedaseltki Euroopa Liidu ja üldisemalt demokraatlike riikide omadega võrreldavad (see kehtib esmajoones sõna- ja koosolekuvabaduse kohta).

4.3.3

Mõnes Hiina ülikoolis juba tegutsevad inimõiguste küsimuste uurimise keskused, näiteks CUPLi juures (Chinese University of Political Science and Law), kus asub ELi ja Hiina RV ühiselt loodud ja juhitav ELi–Hiina õiguskool. Renmini Ülikooli õiguskoolis jällegi on ette nähtud, et inimõigused kui õppeaine kuuluksid õigusteaduskonna üliõpilaste põhiõppesse. Lisaks tegeldakse Strasbourgis asuva Euroopa Inimõiguste Kohtuga tehtava koostöö edendamisega trükiste, külalisettekannete, praktika jne abil.

5.   Järeldused

5.1

Olemasolevate dialoogistruktuuride väljaarendamine ja uute loomine kahe kodanikuühiskonna vahel ELi–Hiina kultuuridevahelise dialoogi aasta tulemusel tundub komiteele edu tõotava teena, et jõuda praeguste erinevuste mõistmiseni ja võtta usalduse loomise meetmeid.

5.2

Arvestades asjaoluga, et mõlemas suures kultuuriruumis – Hiinas ja Euroopas (kogu nende sisemises diferentseerituses) – esinevad nende ajaloolise arengu ja nende vastavate poliitiliste süsteemide tulemusena suured erinevused eelkõige üksikisiku ja ühiskonna suhetes, peaks kultuuridevaheline dialoog aset leidma platvormide, foorumite ja tegevuste laial loomingulisel skaalal, millesse kõrvuti ametlike organitega tuleb kaasata ka asjatundjad ja kodanikuühiskonna esindajad, ning põhinema rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigustel.

5.3

See oleks võimaluse kasutamatajätmine, kui ELi–Hiina kultuuridevahelise dialoogi aastale ei järgneks sobivate struktuuridega konkreetseid ja jätkusuutlikke algatusi. Komitee organiseeritud kodanikuühiskonna institutsioonilise platvormina liidu tasandil on valmis olulisel määral osalema nende struktuuride kujundamises ja aitama kaasa sünergia saavutamisele.

Brüssel, 13. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  Vt joonealune märkus 3.

(2)  Näiteks CRI (China Radio International) ja ORFi (Österreichischer Rundfunk)/Alpha Bayerni vaheline koostöö, mille raames toodetakse korrapäraselt ühissaateid.

(3)  Aasta peaeesmärgid:

edendada ja tugevdada ELi ja Hiina kultuuridevahelist dialoogi ja vastastikust mõistmist inimestevaheliste kontaktide kaudu

rajada jätkusuutlik poliitiline dialoog ühist huvi pakkuvatel teemadel

aidata kaasa ELi-Hiina strateegilise partnerluse tugevdamisele

(4)  Baocheng Liu, University of International Business and Economics, Peking: Report on Civil Society (aruanne kodanikuühiskonna kohta), mai 2011.

(5)  Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Organiseeritud kodanikuühiskonna roll ja panus Euroopa ülesehitamisel”, EÜT C 329, 17.11.1999, lk. 30.

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aasta (2008)”, ELT C 185, 8.8.2006, lk. 42.

(7)  Charles-Louis de Secondat, Baron de Montesquieu: „Seaduste vaim”.

(8)  Euroopa Liidu lepingu artikkel 2: „Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine. Need on liikmesriikide ühised väärtused ühiskonnas, kus valitsevad pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus.”

(9)  Artikli 21 lõige 1: „Liidu tegevus rahvusvahelisel areenil tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine.”

(10)  A7-0112/2011: „ELi välistegevuse kultuuriline mõõde”.

(11)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 110, 9.5.2006, lk. 68, punkt 2.2.6 jj.

(12)  „Inimõiguste ülddeklaratsioon”; resolutsioon 217(III), 10. detsember 1948.

(13)  Vt dr Yiyi Lu: „Sõltumatu autonoomia tõus”.


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/64


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rio+20: kokkuvõte ja väljavaated” (täiendav arvamus)

2013/C 44/11

Raportöör: Hans-Joachim WILMS

14. novembril 2012. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra rakenduseeskirja artikli 29 lõikele A koostada täiendava arvamuse järgmises küsimuses:

„Rio+20: kokkuvõte ja väljavaated”

(täiendav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 22. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.-13. detsembril (13. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Järeldused

1.1.1

Rio de Janeiros käesoleval aastal toimunud ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20 konverents) lõppdokument „Soovitud tulevikuvisioon” ei ole Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates piisavalt ambitsioonikas. Muu hulgas ei võetud piisavalt arvesse Maal valitsevale kriisiolukorrale reageerimise kiireloomulisust. Sellegipoolest sisaldub lõppdokumendis mitu elementi, millele tuginedes saab ka siin ELis edasi tegutseda. Iseäranis väärivad esiletõstmist üleilmsele kokkuleppele jõudmine rohelise majanduse osas säästva arengu olulise vahendina, millesse on hõlmatud ka sotsiaalne mõõde, ning kokkuleppe saavutamine protsessi üle, mis viib tihedas kooskõlas aastatuhande eesmärkidega säästva arengu eesmärkide kindlaksmääramisele.

1.1.2

Komitee peab positiivseks kodanikuühiskonna jõulist osalemist Rio+20 konverentsi ettevalmistamisel ja konverentsi töös, pakkudes palju uuenduslikke ideid ja luues uusi liite.

1.1.3

Komitee täitis Rio+20 konverentsi ettevalmistamisel ja konverentsil endal oma ülesande olla vahendaja kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonide vahel. Komitee tehtud jõupingutused kodanikuühiskonna dialoogi edendamiseks ELis ja väljaspool liitu leidsid positiivset vastukaja ELi teiste institutsioonide seas.

1.2   Soovitused

1.2.1

Komitee arvates tuleb Rio+20 järgsesse tegevusse ja konverentsi otsuste elluviimisse kaasata kodanikuühiskond. Seetõttu kiidab komitee sõnaselgelt heaks kõik teistes institutsioonides tehtavad sellesuunalised sammud. Komitee kavatseb – nagu juba Rio+20 konverentsi ettevalmistamisel – ka edaspidi edendada säästva arengu küsimustes kodanikuühiskonna dialoogi, kaasates sinna ka üleeuroopalised kodanikuühiskonna organisatsioonid ja võrgustikud ning riikide majandus- ja sotsiaalnõukogud ja säästva arengu nõukogud.

1.2.2

Komitee kavatseb aktiivselt osaleda üleilmsete säästva arengu eesmärkide väljatöötamises, edendades – nagu juba Rio+20 konverentsi ettevalmistamisel – dialoogi ELi kodanikuühiskonnaga, ent ka kodanikuühiskonna partneritega väljaspool ELi. Sellega seoses teeb komitee tööd iseäranis selle nimel, et viia kokku ühelt poolt säästva arengu eesmärkide saavutamise protsessis ja teiselt poolt aastatuhande eesmärkide saavutamise protsessis osalejad. Lisaks sellele saab komitee oma kogemustele ja koosseisule tuginedes kaasa aidata rohelise majanduse, k.a selle sotsiaalse mõõtme konkreetsele väljakujundamisele ja kodanikuühiskonna osalemisõigustele ülemaailmsel tasandil.

1.2.3

Komitee kiidab heaks nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta järeldused Rio+20 kohta, milles teatati Rio+20 konverentsi ambitsioonikatest järelmeetmetest, mida on kavas rakendada strateegia „Euroopa 2020” ja ELi säästva arengu strateegia kaudu, ning suhtub positiivselt ELi säästva arengu strateegia kavandatavasse läbivaatamisse. Komitee peab vajalikus pidada ELis laiaulatuslikku kodanikuühiskonna arutelu säästva arengu üle ning aitab sellele ka edaspidi oma töös igati kaasa.

2.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee panus Rio+20 konverentsi

2.1

Komitee esitas komisjoni teatise „Rio+20: rohelise majanduse ja juhtimise parandamise suunas” kohta koostatud ja 22. septembril 2011 vastu võetud arvamuses (CESE 1386/2011) (1) oma seisukohad 2012. aasta juuniks kavandatud ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20 konverents) teemade kohta, et neid saaks arvesse võtta institutsioonidevahelises otsustamisprotsessis. Lisaks võttis komitee vastu Rio+20 konverentsi eelset aega käsitleva tegevuskava, mille eesmärk oli muu hulgas edendada Euroopas ja väljaspool ELi peetavat kodanikudialoogi Rio konverentsi teemade üle. Käesolevas arvamuses võetakse komitee nõudmiste valguses kokku Rio+20 konverentsi tulemused ja esitatakse järelmeetmete rakendamise väljavaateid.

2.2

Komitee järgis seoses Rio+20 konverentsiga kahte paralleelset lähenemisviisi.

2.2.1

ELi tasandil üritas komitee oma 2011. aasta septembris vastu võetud arvamusest lähtuvalt edendada dialoogi üleeuroopaliste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja võrgustikega ning korraldas muu hulgas 2012. aasta veebruaris suurejoonelise kodanikuühiskonna konverentsi. Konverentsi tulemusel kiideti heaks rida olulisi nõudmisi Rio konverentsi läbirääkijatele, nõudmised võeti seejärel vastu komitee arvamusena teemal „Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukoht ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20) ettevalmistamisel” (CESE 486/2012) (2) õigeaegselt enne läbirääkimisvolituste kindlaksmääramist Euroopa Ülemkogul 2012. aasta märtsis. Seega täitis komitee oma ülesande olla vahendaja Euroopa kodanikuühiskonna ja ELi institutsioonide vahel.

2.2.2

Samal ajal arutas komitee kõnealuseid Rio konverentsi küsimusi kahepoolselt ka oma institutsiooniliste partneritega, eelkõige Brasiilias, Hiinas ja Venemaal. 2012. aasta mais toimunud mitmepoolsel kohtumisel jõuti kokkuleppele ühiste põhiseisukohtade osas, mida kasutati hiljem Rio de Janeiros ka teiste riikide esindajatega peetava kodanikuühiskonna dialoogi lähtekohana.

2.3

Komitee osales aktiivselt Rio+20 konverentsil, korraldades kolm rahvarohket üritust: kaks koos Brasiilia majandus- ja sotsiaalarengu nõukoguga korraldatud säästva arengu teemalist dialoogi, millest ühel osalesid Brasiilia ja teisel kõigi nn BRICS-riikide esindajad, ning üks ELi paviljonis toimunud üritus, kus Euroopa Komisjoni presidendi osalusel käsitleti kodanikuühiskonna osalemise mudeleid. Komitee delegatsiooni liikmed olid Rio+20 konverentsil ELi delegatsiooni lahutamatu osa, millest sündis selge soov teha ka Rio konverentsi järelmeetmete osas tihedamat institutsioonidevahelist koostööd.

3.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hinnang Rio+20 konverentsile

3.1

Komitee väljendab heameelt selle üle, et Rio de Janeiros käesoleval aastal toimunud ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20 konverents) lõppdokumendis „Soovitud tulevikuvisioon” tunnistatakse üldiselt üleilmset pühendumist säästvale arengule selle keskkonna-, sotsiaalses ja majanduslikus mõõtmes. Sellegipoolest väljendab komitee kahetsust selle üle, et läbirääkimiste tulemused on lõppude lõpuks vähemal määral siduvad, kui seda soovis kodanikuühiskond ja ka komitee oma arvamustes. Muu hulgas ei võetud piisavalt arvesse Maal valitsevale olukorrale reageerimise kiireloomulisust. Komitee väljendab kahetsust selle üle, et lõppdokumendis jäeti mainimata maakera taluvusvõime piirid.

3.2

Kuid samas toimus tänu Rio+20 konverentsile laiaulatuslik kodanikuühiskonna mobiliseerimine, mis ulatub poliitilisel tasandil peetud läbirääkimistest palju kaugemale. Seda mobiliseeritust tuleb nüüd ka pärast Rio konverentsi lõppu edasi kasutada, muu hulgas ka selleks, et Rio de Janeiros käivitatud protsesse edasi arendada ja kujundada. Rio konverents ei olnud ju mitte ainult tipp-poliitikute kohtumine, vaid ka selliste arvukate teotahteliste ja loominguliste inimeste kohtumispaik, kes võitlevad väsimatult paradigma muutmise eest meie majandustegevuses või käivitavad ja esitlevad lugematuid algatusi ümberkorralduste tegemiseks.

3.3

Sellegipoolest sisaldub lõppdokumendis mitu elementi, millele tuginedes saab ka siin ELis edasi tegutseda. Iseäranis väärivad esiletõstmist üleilmsele kokkuleppele jõudmine rohelise majanduse osas säästva arengu olulise vahendina, millesse on hõlmatud ka sotsiaalne mõõde, ning kokkuleppe saavutamine protsessi üle, mis viib tihedas kooskõlas aastatuhande eesmärkidega säästva arengu eesmärkide kindlaksmääramisele.

3.4

Komitee poolt Rio+20 konverentsi ettevalmistamisel avaldatud põhiseisukohtadest lähtudes võib lõppdokumendi kohta esitada järgmised tähelepanekud.

3.4.1

Komitee jaoks oli Rio+20 konverentsiga seoses eriti prioriteetne võitlus vaesuse vastu. Komitee seisab juurdepääsu tagamise eest piisavale hulgale toidule, puhtale veele ja keskkonnasäästlikule energiale. Kõnealune valdkond on lõppdokumendis tähtsal kohal hoolimata tõigast, et paljude inimeste arvates ei ole rahastamisvõimalusi piisavalt selgitatud. Kinnitati uuesti aastatuhande arengueesmärke ja võetud kohustusi. Siiski avaldab komitee kahetsust selle üle, et naiste õigustele pöörati vähe tähelepanu.

3.4.2

Komitee Rio+20 prioriteetide hulka kuulus ka muutuste sotsiaalne mõõde. Komitee seisab õiglase ülemineku eest senisest jätkusuutlikumale majandamisele ning kiidab seetõttu heaks selle esmakordse mainimise ÜRO dokumendis. Peale selle tõstab komitee lõppdokumendis positiivsena esile järgmist: sotsiaalpartnerite ja iseäranis töötajate tunnistamine aktiivselt muutusi toetavate osalejatena, kvaliteetsete töökohtade rõhutamine, sooline võrdõiguslikkus, hariduse ja koolituse väärtustamine ning sotsiaalsete miinimumstandardite ja nende potentsiaalse tähtsuse positiivne äramärkimine.

3.4.3

Komitee juhtis Rio+20 konverentsi ettevalmistamisel ja ka konverentsil endal mitmel korral tähelepanu kodanikuühiskonna tõhusa kaasamise vajadusele. Konverentsi lõppdokumendis tehakse selles osas mõningaid edusamme. Komitee oleks aga eelistanud üldiste seisukohtade täpsustamist, näiteks sidusrühmade foorumite – nagu majandus- ja sotsiaalnõukogud – kaasamine säästva majanduse alaste riiklike poliitikameetmete väljatöötamisse. Mis puudutab komitee poolt valitsemisküsimustega seoses esitatud nõudmist luua tulevaste põlvkondade eestkosteks ombudsmani amet, et võtta arvesse jätkusuutlike poliitikameetmete jaoks vajalikku pikaajalist perspektiivi, siis taotleti konverentsil ÜRO peasekretärilt põhjalikuma analüüsi teostamist.

3.4.4

Seoses oma ülejäänud põhiseisukohtadega tervitab komitee kokkulepet, mis saavutati säästlike tarbimis- ja tootmistavade kümneaastase raamistiku osas, ressursside säästmise põhimõtte mainimist, teadet sellest, et RKT-d tuleb täiendada teiste näitajatega, ning ettevõtjate osatähtsuse tunnistamist.

4.   Rio+20 järelmeetmed ÜRO ja ELi tasandil

4.1

Komitee on veendunud, et Rio+20 konverentsi tulemused selguvad alles konverentsil tehtud otsuste ja käivitatud protsesside elluviimisel, mis komitee arvates peab toimuma kodanikuühiskonna kaasamisel ja tõhusal osalemisel.

4.2

Sel aastal New Yorgis toimunud ÜRO peaassamblee alguses käivitati protsess kõrgetasemelise poliitilise foorumi loomiseks, mille eesmärk on säästva arengu kolme mõõtme integreerimine ja üleilmsete säästva arengu eesmärkide määratlemine. Komitee arvates tuleb sellega seoses juhtida tähelepanu tõigale, et kodanikuühiskonna kaasamist kõnealusesse protsessi ei saa veel pidada rahuldavaks, hoolimata Rio+20 konverentsi lõppdokumendi üsna positiivsest sõnastusest.

4.3

Säästva arengu eesmärkide määratlemise osas on praegu tähelepanu keskmes eelkõige menetlusküsimused, mis ei puuduta mitte ainult kodanikuühiskonna osalemisvõimalusi, vaid ka seost juba käivitatud 2015. aasta järgse arengutegevuskava käsitleva protsessi ja uue, käivitatava säästva arengu eesmärke hõlmava protsessi vahel. Rio+20 konverentsi lõppdokumendis räägitakse vajadusest need kaks protsessi teineteisega siduda, kusjuures asjaomased osalejad on praegu alles oma seisukohti kujundamas.

4.4

Juba 2012. aasta juulis korraldas komitee olulise kodanikuühiskonna ürituse, et tutvustada Rio konverentsi tulemusi Brüsselis. Üritusel selgus, et säästva arengu eesmärkide väljatöötamist peetakse Rio konverentsi järgses tegevuses prioriteetseks ja et kõnealune küsimus vajab käsitlemist ühiskondlikus arutelus. Sama selge oli osalejate esitatud nõudmine siduda algusest peale omavahel säästva arengu eesmärkide määratlemise protsess ja aastatuhande arengueesmärkide läbivaatamine, et luua 2015. aasta järgseks ajaks üldine arengutegevuskava. Lisaks rõhutati kõnealusel üritusel ja ka kodanikuühiskonna teistel Rio konverentsi järgsetel üritustel mitmel korral, et siin ELis tuleb ära teha see, mida EL Rio konverentsil nõudis. Seetõttu on komitee veendunud vajaduses vaadata peamised ELi strateegiad üle selle pilguga, kas nad on ikka kooskõlas ELi poolt Rio+20 konverentsile esitatud nõudmistega, olgu tegemist strateegia „Euroopa 2020” säästva arengu mõõtme või ELi säästva arengu strateegiaga.

4.5

Komitee poolt pärast Rio+20 konverentsi korraldatud institutsioonidevahelistel nõupidamistel ilmnes tahe teha koostööd ja kaasata ka kodanikuühiskonda.

4.6

Komitee tervitab komisjoni korraldatud veebipõhist konsulteerimist 2013. aasta kevadeks oodatava Rio+20 konverentsi järelmeetmeid käsitleva teatise ettevalmistamiseks ning kavatseb konsulteerimist toetada ühisüritustega. Samuti on 2013. aasta kevadeks oodata komisjoni teatise avaldamist 2015. aasta järgse arengutegevuskava kohta. Neid küsimusi käsitletakse komitees praegu koostamisel olevas arvamuses. Need Rio konverentsi tulemused, mis on tihedamalt seotud keskkonnaküsimustega, on komisjoni asjaomase voliniku sõnul kavas ellu viia seitsmendas keskkonnaalases tegevuskavas, mis peaks avaldatama enne käesoleva aasta lõppu.

4.7

Komitee tervitab Euroopa Liidu Nõukogus 25. oktoobril 2012 vastu võetud järeldusi Rio+20 konverentsi kohta, eelkõige kodanikuühiskonna kaasamise vajaduse rõhutamist. Komitee väljendab samuti heameelt selle üle, et strateegia „Euroopa 2020” ja ELi säästva arengu strateegia raames kavatsetakse rakendada ambitsioonikaid Rio+20 konverentsi järelmeetmeid. Komitee märgib rahuloluga, et ELi säästva arengu strateegia on kavas läbi vaadata Rio konverentsi tulemuste alusel. Seda komitee taotleski oma 21. septembri 2011. aasta arvamuses.

5.   Komitee osa Rio konverentsi järgses tegevuses

5.1

Komitee edasist aktiivset osalemist Rio+20 konverentsi järgses tegevuses ootavad nii kodanikuühiskonna osalejad kui ka ELi teised institutsioonid.

5.2

Komitee saab anda siinkohal oma panuse, toimides ka edaspidi säästvat arengut käsitleva ühiskondliku arutelu paigana ning vahendajana kodanikuühiskonna ja ELi teiste institutsioonide vahel, kaasates sinna ka üleeuroopalised kodanikuühiskonna organisatsioonid ja võrgustikud ning majandus- ja sotsiaalnõukogud ja säästva arengu nõukogud.

5.3

Saadud kogemuste alusel saab komitee iseäranis kaasa aidata kodanikuühiskonna kaasamise struktuuriga seotud küsimustele, mis on seotud näiteks konkreetsete õigustega saada teavet, olla ära kuulatud ja saada vastuseid.

5.4

Komitee on ainus ELi institutsioon, mille juurde on loodud säästva arenguga tegelev eraldi tööorgan, et arvestada nende küsimuste valdkondadeülese iseloomuga. See on praegu, pärast Rio konverentsi lõppu asjakohasem kui iialgi varem. Rohelise majanduse küsimustes saab komitee tänu oma koosseisule teha konkreetseid ettepanekuid selleks vajatavate raamtingimuste kohta. Iseäranis saaks komitee aidata täpsustada säästva arengu sotsiaalset mõõdet, töötades välja praktilisi ettepanekuid õiglaseks üleminekuks säästvale arengule. Rio+20 konverentsi järgse protsessi üks valdkond, milles soovitakse kiiresti näha komitee osalemist, on üleilmsete säästva arengu eesmärkide väljatöötamine. Komiteel saab siin – nii nagu Rio+20 konverentsi ettevalmistamisel – olla oluline osa dialoogi edendamisel ELi kodanikuühiskonnaga, ent ka kodanikuühiskonna partneritega väljaspool Euroopa Liitu.

5.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks pidada laiaulatuslikku ühiskondlikku arutelu säästva arengu üle ELis ja aitab sellele arutelule ka edaspidi oma töös igati kaasa, iseäranis seoses strateegia „Euroopa 2020” Rio konverentsiga seotud aspektide ja ELi säästva arengu strateegia läbivaatamisega.

Brüssel, 13. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  ELT C 376, 22.12.2011, lk 102–109.

(2)  ELT C 143, 22.5.2012, lk 39–42.


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

Täiskogu 485. istungjärk 12. ja 13. detsembril 2012

15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/68


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse nõukogu direktiive 77/91/EMÜ ja 82/891/EÜ, direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ ja 2011/35/EÜ ning määrust (EL) nr 1093/2010”

COM(2012) 280 final – 2012/0150 (COD)

2013/C 44/12

Raportöör: Lena ROUSSENOVA

5. juulil 2012 otsustas Euroopa Parlament ja 10. juulil 2012 nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute maksevõime taastamise ja kriisilahenduse raamistik ning muudetakse nõukogu direktiive 77/91/EMÜ ja 82/891/EÜ, direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ ja 2011/35/EÜ ning määrust (EL) nr 1093/2010

COM(2012) 280 final – 2012/0150 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 21. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012 (12. detsembri 2012 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 153, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee tervitab õigusakti ettepanekut raamistiku loomiseks, mille eesmärk on tegeleda ennetavalt pangakriisidega, tagada finantsstabiilsus ja vähendada koormust riigi rahandusele, võttes kasutusele uusi ennetavaid varase sekkumise ja kriisilahendusvahendeid. Euroopa Liidus asuvate makseraskustes finantsasutuste tõhusa kriisilahenduse tagamine on siseturu väljakujundamise oluline osa. Komitee toetab pakutud vahendite kasutuselevõttu, kuid sooviks lisaselgitusi uute vahendite kohta, mida ei ole süsteemsete kriiside puhul katsetatud. Komitee loodab, et kõnealuse direktiivi sisu kooskõlastatakse pangandusliidu sätetega.

1.2

Komitee nõustub ettepanekuga, et kriisilahendusasutused, konsulteerides pädevate asutustega, peaksid koostama ja ajakohastama kriisilahenduskavasid. Komitee on veendunud, et nii grupi kui ka üksikute ettevõtete kriisilahenduse kavandamine ja ajakohastamine paraneks, kui ka pangad oleksid protsessi kaasatud. Lisaks peab vajaduse korral küsima asjakohast ametialast nõu teistelt sidusrühmadelt (nt tarbijaorganisatsioonid, ametiühingute esindajad jt), keda taaste- ja kriisilahenduskavad võivad mõjutada.

1.2.1

Keskpangad (sh Euroopa Keskpank) on sobivaimad hindama avalikkuse huvides olevaid küsimusi ning komitee soovitab nad kaasata taaste- ja kriisilahenduskavade hindamisse, tagades samas nende täieliku sõltumatuse.

1.3

Krediidiasutuste ning nende taaste- ja kriisilahenduskavade konfidentsiaalsusnõuded tuleb muuta rangemaks. Direktiivi erisätetega tuleks tagada, et kõik pankade taaste- ja kriisilahenduskavade koostamisse, ajakohastamisse ja hindamisse kaasatud ametiasutused, institutsioonid ja sidusrühmad peaksid täpselt kinni asjaomase teabe konfidentsiaalsuse nõudest.

1.4

Komitee tervitab kavandatud sätteid, mis võimaldavad ühtlustatud eeskirjade ja tingimuste rakendamist, mille kohaselt eraldatakse grupisisest finantstoetust, ning samas märgib, et ülevõtja ja võõrandava asutuse huvide ja õiguste kaitse peab olema hästi tasakaalustatud, kui toetuse küsimuses on lahkarvamusi. Komitee toetab täielikult artikli 19 lõike 1 sätteid ning teeb ettepaneku laiendada artikli 19 lõike 1 punktis f seatud tingimust nii, et kaasatud oleksid ka kõik võõrandava asutuse riigi seadusandjate sätestatud rangemad omavahendite ja likviidsusnõuded.

1.5

Erihalduri määramist ajendavate peamiste tingimuste üle otsustavad pädevad asutused. Komitee nõustub pädevate asutuste mõnetise otsustusvabaduse vajadusega, kuid arvestades erihalduritele antud olulist rolli ja volitusi, ootaks komitee asutustele suurema kindluse andmist, kehtestades selgesõnalised ja selgemalt määratletud meetmete käivitamise eeskirjad ja tingimused.

1.6

Erihalduri määramine on väga agressiivne varase sekkumise meede, mida peaks rakendama siis, kui vähem sekkuvad meetmed on end ammendanud. Kuid võib tekkida olukord, et asutuse finantsseisund halveneb liiga kiiresti ja liiga suurel määral ning erihaldur tuleb määrata artikli 23 lõikes 1 esitatud leebemate varase sekkumise meetmete rakendamist ära ootamata. Sellisel juhul peaks erihalduri määramine olema võimalik ka siis, kui ei ole täidetud üks artiklis 24 kirjeldatud käivitamistingimus (s.o „[…] artikli 23 kohaste muude meetmete võtmine ei ole selle halvenemise paremuse suunas pööramiseks piisav […]”).

1.7

Kriisilahendusasutuste õigusi ja kohustusi tuleb veel täpsustada ja selgitada. Pädevad asutused/järelevalveasutused vastutavad varase sekkumise eest ning kriisilahendusasutused vastutavad kriisilahendusvahendite valimise ja rakendamise eest. Kuid mõnel puhul viivad teatud ülesandeid ellu nii järelevalve- kui ka kriisilahendusasutused. Liikmesriikide tehtud valikutest sõltuvalt saaksid järelevalveasutused kriisilahendusasutuste kohustusi enda kanda võtta, kuid need eri asutuste ülesanded tuleb lahus hoida, et vähendada tolereerimisriski nii palju kui võimalik. Komitee toetaks järelevalveasutuste ja kriisilahendusasutuste ülesannete ning nende sekkumise aja selget eristamist.

1.8

Direktiivis tehakse ettepanek, et asutuse juhtorgan teavitaks pädevat asutust, kui ta leiab, et asjaomane asutus on sattunud makseraskustesse või on tõenäoliselt makseraskustesse sattumas. Komitee usub, et kui initsiatiiv jäetakse täielikult vaid panga juhtkonnale, siis võidakse kriisilahendusasutuse otsus liiga hilja vastu võtta. Direktiivis tuleks selgelt sätestada, et järelevalveasutustel on õigus ja võimalus kriisilahendusasutusi teavitada panga juhtkonna teadet ootamata, kui nad leiavad, et kriisilahenduse käivitamise tingimused on täidetud, kuid vastavat teadet ei ole veel esitatud. Direktiiviga tuleks nõuda liikmesriikidelt suurte trahvide sissenõudmist panga juhtidelt, kes rikuvad kutsetegevuse eeskirju.

1.9

Kriisilahendusasutustele antud laiaulatuslikud volitused koos kolmandate isikute piiratud kohtuliku kaebuse esitamise õigusega tekitavad kahtlusi kavandatud raamistiku õiguskindluse suhtes. Paljudes liikmesriikides, eelkõige tavaõigusel põhineva õigussüsteemiga riikides, kaitseksid kohtud tõenäoliselt enda õigust arutada haldusasutuse tehtud mis tahes otsuse kohtuliku läbivaatamise nõuet, kui üks ettevõte või ettevõtete grupp suudab näidata, et ta on selle otsuse tagajärjel kannatada saanud. Kui keegi peaks tundma, et kriisilahendusasutus või haldustöötajad on sooritanud raske ametialase eksimuse, siis on ainult kohtunikel mõnetine puutumatus kohtus võetud otsuste puhul, kuid ühegi seaduse ega õigusaktiga ei saa seda eelisõigust laiendada haldusasutustele, näiteks kriisilahendusasutusele, mida võidakse seega kahju tekitamise eest kohtusse kaevata.

1.10

Kohustustest vabastamise vahend vajab lisaselgitusi ja täpsustusi. Investorite ebakindluse vähendamiseks tuleb allahinnatavate kohustuste ja kohustustest vabastamise künnistingimuste kohta koostada selged eeskirjad.

1.11

Komitee tervitab selliste ühtlustatud rahastamiseeskirjade sisseviimist, mis põhinevad hoiuste tagamise fondidesse ja kriisilahendusfondidesse eelnevalt makstud osamaksudel. Kriisilahenduse rahastamisse panuse andmise kriteeriumid tunduvad praegust olukorda silmas pidades õiged ja realistlikud, kuid majandus- ja finantstingimused võivad ootamatult muutuda, nagu viimastel aastatel on täheldatud. Komitee soovitab võtta vastu eeskiri, mille kohaselt võiks eelnevalt makstavate osamaksude kriteeriumid aeg-ajalt läbi vaadata.

1.12

Kuigi komitee tunnistab hoiuste tagamise fondi ja kriisilahendusfondi ühte asutusse koondamise võimalikust koosmõjust saadavat potentsiaalset kasu, tervitab komitee ka komisjoni lähenemisviisi, mis lubab igal liikmesriigil otsustada, kas ta eelistaks ühte või kahte rahastamismehhanismi (fondi). Mõlemal juhul peaks direktiiv sisaldama realistlikke sätteid, mis tagavad, et hoiuste tagamise fond saab täita oma põhiülesannet: alati kaitsta jaehoiustajaid, võttes samas arvesse pangandusliidus sätestatavat.

1.13

Komitee tervitab Euroopa Liidus asuvate makseraskustes finantsasutuste tõhusa kriisilahenduse käivitamist siseturu väljakujundamise olulise osana. Euroopa rahastamismehhanismide süsteem tagaks, et kõigi asutuste suhtes kohaldatakse võrdseid tõhusa kriisilahenduse rahastamise eeskirju, aidates samas kaasa ühtse turu stabiilsusele ning luues võrdsed konkurentsitingimused. Komitee tervitaks võimalikult kiiresti koostatavat realistlikku tegevuskava rahastamismehhanismide tulevase süsteemi loomiseks.

1.14

Komitee loodab siiski, et direktiivis järgitakse eesmärki saavutada õigusnormide suurem sidusus ja lähenemine, alustades euroala riikidest.

2.   Sissejuhatus

2.1

Komisjon teeb ettepaneku võtta vastu direktiiv (1), millega luuakse tõhus poliitiline raamistik, et lahendada makseraskustes pankade probleemid nõuetekohaselt ja vältida kriisi levimist muudele asutustele, andes asjaomastele ametiasutustele ühised ja tõhusad vahendid ja õigused tegeleda pangakriisidega ennetavalt, et tagada finantsstabiilsus ja minimeerida maksumaksja kantavat kahju. Kõnealuses ettepanekus selgitatakse täpsemalt komisjoni seisukohta finantssektori kriisi ohjamise raamistiku suhtes, mida eelnevalt käsitleti ühes komisjoni teatises (2). Uus õigusraamistik on mõeldud alternatiivina olemasolevatele riiklikele maksejõuetusmenetlustele ja eelkõige päästeabile. See on kooskõlas finantsasutuste tõhusa kriisilahenduskorra põhinõuetega, mis töötati välja finantsstabiilsuse nõukogus (3), ning G20 kohtumistel kokkulepitud põhimõtetega.

2.2

Päästeabi paneb riigi rahandusele väga suure koormuse, põhjustab konkurentsimoonutusi ja suurendab moraaliriski. Hetkel peetakse seda mitterahuldavaks võimaluseks juhul, kui panga sulgemisega kaasneb kriisi levimise oht. Kavandatavalt raamistikult oodatakse järgmist:

maksumaksjate kahju vähendamist seoses pankadele päästeabi osutamisega;

ametiasutustele vajalike volituste andmist ennetavaks tegevuseks, varaseks sekkumiseks ja kriisilahenduse saavutamiseks kriisis olevate pankade puhul;

kriisilahendusvahendite, sealhulgas kohustustest vabastamise vahendi rakendamist, millega antakse kriisilahendusasutustele õigus hinnata alla makseraskustes oleva asutuse tagatiseta võlausaldajate nõudeid ja konverteerida võlanõudeid omakapitaliks.

2.3

12. septembril 2012 soovitas komisjon luua euroala pankadele ühtse järelevalvemehhanismi. Kõigi euroala pankade finantsstabiilsusega seotud konkreetsete järelevalveülesannete täitmise lõplik kohustus on Euroopa Keskpangal. Riiklikel järelevalveasutustel on endiselt oluline roll igapäevases järelevalves ning Euroopa Keskpanga otsuste ettevalmistamisel ja rakendamisel. Euroopa Keskpank saab ellu viia varase sekkumise meetmeid, kui pank rikub regulatiivseid kapitalinõudeid või kui teda ähvardab oht neid nõudeid rikkuda. Pärast kokkuleppele jõudmist olemasolevate hoiuste tagamise skeemide ning krediidiasutuste taaste- ja kriisilahenduse direktiivi ettepaneku küsimustes soovib komisjon teha ettepaneku luua ühtne kriisilahendusmehhanism, mis vastutaks kriisilahendusvahendite rakendamise koordineerimise eest pangaliidu pankade puhul.

3.   Üldised märkused

3.1

Viimaste aastate sündmused on näidanud, et panganduskriisidega tuleks ennetavalt tegeleda, et püüda ära hoida pankade makseraskustesse sattumist. Esimese, 2007. aasta kriisi kurb kogemus oli see, et ühe ettevõtte suured makseraskused toovad peaaegu alati kaasa süsteemse kriisi koos tavapäraselt järgnevate sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedega. Erandeid kehtivatest ja üldtunnustatud pankrotiseadustest õigustatakse neil juhtudel avaliku huviga.

3.2

Hetkel ei ole krediidiasutuste kriisilahendusmenetlused ELi tasandil ühtlustatud ning komitee tervitab õigusakti ettepanekut luua raamistik, mille eesmärk on tegeleda pangakriisidega ennetavalt, tagada finantsstabiilsus ja vähendada koormust riigi rahandusele, võttes kasutusele uusi vahendeid ja menetlusi. Komitee on teadlik sellest, et ainuüksi uute ennetavate, varase sekkumise ja kriisilahenduse vahendite ja menetlustega ei saa süsteemseid kriise ohjata, kuid nende asjakohasel ja järjepideval rakendamisel võivad nad aidata kriise ära hoida. Taaste- ja kriisilahendusvahendite kasutuselevõttu küll toetades hoiatab komitee siiski, et mõnda neist (kohustustest vabastamine) ei ole süsteemsete kriiside puhul katsetatud ning nende rakendamisega ei ole piisavalt kogemusi, mis tähendab, et neid tuleb käsitleda erilise hoolega.

3.3

Komitee tervitab katset luua raamistik pankade maksejõuetuse nõuetekohaseks lahendamiseks ning nõustub, et „[…] süsteemse riski ja asutuste oluliste majandusfunktsioonide tõttu ei ole tavaline maksejõuetusmenetlus mõnel juhul asjakohane […]” (4). Ta nõustub ka sellega, et juhul kui panga maksejõuetuse nõuetekohane lahendamine on üldsuse huvides, siis tuleb juhtimine usaldada spetsiaalsele kriisilahendusasutusele, mitte õigusasutusele. Kriisilahendusasutus on tegelikult selliste volitustega haldusasutus, mis tavapäraselt kuuluvad õigusasutuste vaidlustamatusse pädevusalasse, ning selle tulemusena toob volituste üleandmine kaasa teatud muudatusi seadusandluses. Volituste üleandmisel võivad olla järgmised tagajärjed:

kriisilahendusasutuste pädevus tuleks sätestada raamõigusakti vormis Euroopa Liidus;

kriisilahendusasutuste pädevuse peaksid ELis sätestatu alusel määrama riikide parlamendid, lubades ja reguleerides samas õiguste üleandmist õigusasutustelt pangandusasutustele;

kolmandate osapoolte õigused sätestatakse pankrotiseadustega, mida tuleks muuta eripanganduskorra kohaselt, või eraldi seadusandlusega, mille peaksid vastu võtma riikide parlamendid;

igal juhul tunnistab komisjon, et mis tahes muudetud seadus peab olema kooskõlas põhiõiguste hartaga ja eelkõige õigusega omandile, tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele.

3.4

Komitee nõustub komisjoni järeldustega, et raamistiku kulud tulenevad sellest, et asutuste rahastamiskulud võivad riigiabi tingimusteta andmise kaotamise ning kriisilahendusfondide kulude tõttu suureneda. Komitee jagab komisjoni muret, et need suuremad kulud võidakse üle kanda klientidele või aktsionäridele, vähendades hoiuste intresse, suurendades laenuintresse (5) ja pankade teenustasusid või vähendades omakapitali investeeringute tulusust. Komisjoni läbiviidud mõjuhinnangus väidetakse, et kuigi pangad peavad arvestama mõnetise tegevuskulude suurenemisega, on üldine tegevuse ning taaste- ja kriisilahenduskavade koostamise kulu vähene või ebaoluline (6).

3.5

Panga mure, et kulud ei ole kaugeltki vähesed, on kahtluse alla seadnud nii komisjon kui ka sotsiaalpartnerid. Komitee nõustub komisjoni seisukohaga raamistiku pikaajalise võimaliku kasu küsimuses. Kulude lühiajalist ja keskpikka mõju kõigile asjaomastele osapooltele peab iga liikmesriik hoolikalt hindama ja kaaluma riiklike eeskirjade koostamisel, mis peaksid arvestama riikide konkreetsete vajaduste ja tingimustega.

3.6

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut luua pangaliit koos ühtse järelevalvemehhanismiga ning usub, et praegust taaste- ja kriisilahendusraamistikku tuleks muuta uue mehhanismi toimimise kohaselt. Samas on komitee teadlik, et Euroopa Liidu tasandi järelevalve ja kohalik kriisilahendus ei saa tõenäoliselt edukalt koos toimida, eelkõige mitmes liikmesriigis tegutseva süsteemse tähtsusega asutuse makseraskustesse sattumise korral. Ideaalis täiendaks ELi pädevust panganduse reguleerimisel ja järelevalves ELi pädevus kriisilahenduses ja hoiuste tagamisel (7). Komisjon soovib teha ettepaneku ühtse kriisilahendusmehhanismi loomiseks (8), kuid hetkel on raske hinnata, millal see teoks saab.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Taaste- ja kriisilahenduskavad

4.1.1

Erilist tähelepanu tuleks pöörata vajadusele inimressursi järele. Taaste- ja kriisilahenduskavade koostamine on põhjalikke eriteadmisi nõudev töö ning vajalike teadmiste ja kogemustega eksperte ei leita kergesti ei pankade ega ka riigiasutuste personali hulgast. Peamine probleem järelevalve- ja kriisilahendusasutuste jaoks on hästi koolitatud erilise ametialase pädevusega piisava inimressursi leidmine. Seda probleemi ei saa vältida, kuna kavade ja iga asjakohase sekkumise usaldusväärsus sõltub kogu struktuuri heast professionaalsest kvaliteedist.

4.1.2

Komitee nõustub ettepanekuga, et pädevate asutustega konsulteerides peaksid kriisilahendusasutused kriisilahenduskavasid koostama ja ajakohastama vähemalt kord aastas. Kavadega tuleb luua kriisilahendusvahendite rakendamise võimalused. Komitee on veendunud, et nii üksikute ettevõtete kui ka ettevõtete grupi kriisilahenduse kavandamine ja ajakohastamine paraneks, kui ka pangad oleksid protsessi kaasatud. Seda soovitati ka komisjoni teatises COM(2010) 579 final (9) ja direktiivi ettepanekuga kaasnevas mõjuhinnangus (10), kuid mitte sõnaselgelt direktiivis endas. Lisaks peab vajaduse korral küsima asjakohast ametialast nõu teistelt sidusrühmadelt (nt tarbijaorganisatsioonid, ametiühingute esindajad jt), keda taaste- ja kriisilahenduskavad võivad mõjutada.

4.1.3

Järelevalve- ja kriisilahendusasutuste kaasamine koos krediidiasutustega ei ole piisav, kui kavasid tuleb hinnata üldsuse huvides. Keskpangad on sarnaste hindamiste läbiviimiseks sobivaimad. Üksikute asutuste taaste- ja kriisilahenduskavade hindamine seisukohtadest, kas neid saaks süsteemsetes olukordades üheaegselt läbi viia ja millises ulatuses üksikute asutuste kriisilahendus mõjutaks finantssüsteemi tervikuna riiklikus ja piiriüleses kontekstis, nõuab makrotasandi usaldatavusel põhinevat lähenemisviisi. Arvestades keskpankade asjatundlikkust ja kogemust, on nad selle lähenemisviisi rakendamiseks sobivaimad ning komitee soovitab, et neil oleks üldsuse huvides lubatud osaleda taaste- ja kriisilahenduskavade hindamises, tagades samas nende täieliku sõltumatuse. Võib-olla peaks tulevikus ka Euroopa keskpank nii keskpangana kui ka ühtse järelevalveasutusena pankade kavasid sarnaselt hindama.

4.1.4

Krediidiasutuste ning nende taaste- ja kriisilahenduskavade konfidentsiaalsus nõuded tuleb muuta rangemaks. Direktiivi erisätetega tuleks tagada, et asjaomase teabe konfidentsiaalsuse nõudest peaksid täpselt kinni kõik pankade taaste- ja kriisilahenduskavade koostamisse, ajakohastamisse ja hindamisse kaasatud ametiasutused, institutsioonid ja sidusrühmad.

4.2   Grupisisene finantstoetus

4.2.1

Komitee tervitab kavandatud sätteid, mis võimaldavad ühtlustatud eeskirjade ja tingimuste rakendamist, mille kohaselt eraldatakse grupisisest finantstoetust, kuid samas hoiatab, et ülevõtja ja võõrandava asutuse huvide ja õiguste kaitse peab olema hästi tasakaalustatud, kui toetuse küsimuses on lahkarvamusi. Komitee toetab täielikult artikli 19 lõike 1 sätteid ning rõhutab, et artikli 19 lõike 1 punktis f seatud tingimust tuleks laiendada nii, et kaasatud oleksid ka kõik võõrandava asutuse riigi seadusandjate sätestatud rangemad omavahendite ja likviidsusnõuded.

4.3   Erihaldus

4.3.1

Erihalduri määramist ajendavate artikli 24 lõikes 1 sätestatud peamiste tingimuste üle otsustavad pädevad asutused (11). Komitee saab aru lõdvemate meetmekäivitajate ja suurema paindlikkuse vajadusest, mis annaksid pädevatele asutustele mõnetise otsustusvabaduse, kuid arvestades erihalduritele antud olulist rolli ja volitusi, ootaks komitee asutustele suurema kindluse andmist, kehtestades selgesõnalised ja selgemalt määratletud meetmete käivitamise eeskirjad ja tingimused. Kogemus on näidanud, et varased hoiatavad märgid on tihti kvalitatiivse loomuga ning nende märkamine sõltub pigem järelevalveametnike kogemustest ja oskustest või tõhusast uurimistööst kui arvutimudelitest või suhtarvudest. Sellisel juhul võivad järelevalveasutused selgelt määratletud eeskirjade puudumisel, mis vabastaksid nad vastutusest tehtud otsuse eest, kõhelda initsiatiivi võtmisel ning seega maha magada väärtusliku võimaluse varaseks ja õigeaegseks sekkumiseks. Selgelt määratletud meetmete käivitamise eeskirjad ja tingimused on olulised ka seepärast, et tegeliku või oletatava haldamisvea korral võivad kolmandad isikud esitada kaebuse mitte ainult erihaldurite vastu isikliku vastutuse küsimuses, vaid ka järelevalveasutuste vastu vale otsuse tegemise tõttu varase sekkumise menetluse alustamise vajaduse üle otsustamisel või erihalduri isiku valimisel.

4.3.2

Direktiivis esitatakse kindel järjestus erinevate varase sekkumise meetmete rakendamiseks. Erihalduri määramine on väga agressiivne varase sekkumise meede, mida peaks rakendama siis, kui vähem sekkuvad meetmed on end ammendanud. Kuid võib tekkida olukord, et asutuse finantsseisund halveneb liiga kiiresti ja liiga suurel määral ning erihaldus tuleb määrata artikli 23 lõikes 1 esitatud leebemate varase sekkumise meetmete rakendamist ära ootamata. Sellisel juhul peaks erihalduri määramine olema võimalik ka siis, kui ei ole täidetud üks artiklis 24 kirjeldatud käivitamistingimus (s.o „[…] artikli 23 kohaste muude meetmete võtmine ei ole selle halvenemise paremuse suunas pööramiseks piisav […]”).

4.3.3

Komitee julgustab komisjoni mõtlema stsenaariumi peale, mille järgi erihalduri määramine võib käivitada massilise raha väljavõtmise, ning pakkuma sobivaid meetmeid selle ärahoidmiseks. Teatud juhtudel ja olukordades võib erihalduri määramine olla märk turule, et pangal on tõsiseid finantsraskusi, ning võib käivitada hoiuste massilise väljavõtmise sellest pangast. Olukord võib olla isegi keerulisem, kui riiklikul või piiriülesel tasandil määratakse üheaegselt mitmeid erihaldureid mitmes pangas ning pangandussektoris toimub massiline raha väljavõtmine ja tekib usalduskriis. Komitee on veendunud, et direktiivi tuleb lisada teatud sätted, mis hoiaksid ära selliste sündmuste tekkimise varase sekkumise etapis. Tulevane ühtne järelevalveasutus peab olema selliste olukordadega õigeaegselt ja tõhusalt tegelemiseks kindlal positsioonil ja sobivalt varustatud.

4.4   Kriisilahendus

4.4.1

Kriisilahendusasutuste õigusi ja kohustusi tuleb veel selgitada. Pädevad asutused/järelevalveasutused vastutavad varajase sekkumise eest ning kriisilahendusasutused vastutavad kriisilahendusvahendite valimise ja rakendamise eest. Kuid mõnel puhul viivad teatud ülesandeid ellu nii järelevalve- kui ka kriisilahendusasutused. Näiteks sätestatakse artikli 27 lõike 1 punktis a: „[…] pädev asutus või kriisilahendusasutus otsustab, et krediidiasutus või investeerimisühing on makseraskustes või tõenäoliselt makseraskustesse sattumas.” Liikmesriikide tehtud valikutest sõltuvalt saaksid järelevalveasutused kriisilahendusasutuste kohustusi enda kanda võtta, kuid need eri asutuste ülesanded tuleb lahus hoida, et vähendada toleerimisriski nii palju kui võimalik (12). Komitee toetaks järelevalve- ja kriisilahendusasutuste ülesannete ja kohustuste ning nende sekkumise aja selget eristamist. Komitee arvab, et kriisilahendustingimustega seotud hindamis- ja teavitamismenetlused peaksid põhinema asjaomaste eri asutuste kohustuste selgel eristusel ning menetlusi tuleks kriisilahenduse käivitamise otsuse ja täideviimise kiirendamiseks lihtsustada.

4.4.2

Nõue selle kohta, et asutuse juhtorgan teavitaks pädevat asutust, kui ta leiab, et asjaomane asutus on sattunud makseraskustesse või on tõenäoliselt makseraskustesse sattumas, oleks asjakohane, kui poleks kahtlust asutuse juhtorgani poolse pädeva asutuse teavitamise õigeaegsuses. Eelnevad kogemused on näidanud, et teavitamine võib hilineda erinevatel põhjustel, millest üks on kahtlused kapitalinõuete eeskirjadele vastamise suhtes. Komitee usub, et kui initsiatiiv jäetakse täielikult vaid panga juhtkonnale, siis võidakse kriisilahendusasutuse otsus liiga hilja vastu võtta. Artiklis 74 tuleks selgelt sätestada, et järelevalveasutustel on õigus ja võimalus kriisilahendusasutusi teavitada panga juhtkonna teadet ootamata, kui nad leiavad, et kriisilahenduse käivitamise tingimused on täidetud, kuid vastavat teadet ei ole veel esitatud. Artikli 101 lõike 1 punktis d ja lõikes 2 tuleks nõuda liikmesriikidelt suurte trahvide sissenõudmist panga juhtidelt, kes rikuvad artikli 74 lõikes 1, mitte artikli 73 lõikes 1 sätestatud eeskirju, nagu direktiivis on märgitud.

4.4.3

Artikli 27 lõike 1 punktis c viidatakse olukordadele, kus „[…] kriisilahendusmeede on vajalik avaliku huvi seisukohast […]”. Avalik huvi on valdkond, mida sobivad kõige paremini hindama keskpangad, pidades silmas nende asjatundlikkust ja kogemust finantsstabiilsuse, oluliste teenuste järjepidevuse ning riigi rahanduse ja hoiustajate kaitse hindamisel. Nad kuuluvad õigustatult asutuste hulka, kes peavad hindama, kas kriisilahenduse käivitamise tingimused on täidetud. Seda tuleks võimaldada varases etapis, eelkõige sel juhul, kui riiklikul või piiriülesel tasandil hinnatakse mitmeid asutusi. Võib-olla on tulevases pangaliidus Euroopa Keskpank - tihedas koostöös Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga - paremal positsioonil ja paremini varustatud üldsuse huvides selliste hindamiste läbiviimiseks nii keskpangana kui ka ühtse järelevalveasutusena tegutsedes. Ühtse kriisilahendusmehhanismi võimalik loomine oleks seetõttu äärmiselt kasulik.

4.4.4

Pankade makseraskustega seotud avalik huvi õigustab kahjude jaotamist, mis erineb tavalise maksejõuetusmenetlusega sätestatust. Seega tekitatakse ettepanekuga nõuete erihierarhia, mille puhul aktsionärid on järjekorras esimesed ja neile järgnevad tagatiseta võlausaldajad vastavalt artiklis 43 kehtestatud järjestusele. Komitee ei ole vastu sellele nõuete hierarhiale, kuid ta soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et ka võlausaldajad on nii tehniliselt kui ka juriidiliselt kõik hoiustajad/kliendid. Artiklis 2 ei määratleta termineid „võlausaldajad” ja „hoiustajad” ega nende eri tüüpe, erand on vaid termin „mõjutatud võlausaldaja”. Komitee tervitaks seega nende terminite selgeid määratlusi, eelkõige pidades silmas, et praegu ei ole hoiustajate kui võlausaldajate järjestus liikmesriikides ühtlustatud.

4.4.5

Valitsemissektori hoiuseid käsitletakse eri liikmesriikides eri viisil. Need kas kuuluvad või ei kuulu allahinnatavate kohustuste hulka, mida võidakse kohustustest vabastada, olenevalt sellest, kas need kuuluvad teatud summani kaetud hoiuste alla ja kas need on väärtpaberistatud. Lisaks on need valitsussektori hoiused, mis kuuluvad allahinnatavate kohustuste hulka ja mida on võimalik kohustustest vabastada, tegelikult maksumaksjate raha. Kuid kas kohustustest vabastamise menetlust, mille puhul kasutatakse riigi raha, saab üldse nimetada kohustustest vabastamiseks?

4.4.6

Ettepanekuga antakse kriisilahendusasutustele laiaulatuslikud volitused allahinnatavate kohustuste järgu kehtestamiseks. Kriisilahendusasutusel on isegi volitus alla hinnata kaubakrediiti, kui seda ei peeta „[…] asutuse igapäevaseks tegevuseks vajalikuks […]” (artikli 38 lõike 2 punkti e alapunkt ii), mis tähendab, et näiteks toitlustus- või hotelliteenuste pakkuja võib täheldada, et tema nõue on alla hinnatud, kui kriisilahendusasutus otsustab, et selline teenus ei ole vajalik. Võlausaldajate võrdsuse reegel on kõigi maksejõuetusmenetluste tugisammas, mida tuleb ka siinkohal järgida.

4.4.7

Komitee mõistab vajadust tagada, et asutustel oleks oma bilansis piisavas koguses allahinnatavaid kohustusi, mille suhtes saaks kohaldada kohustustest vabastamise õigust. Selliste võlainstrumentide väljaandmine, mida saab kohustustest vabastada, võib olla keeruline, kuna erinevus allutatud võla ja tagatiseta kõrgema nõudeõiguse järguga võla vahel kahaneb. Vähem arenenud turgudel võib see olla keerulisem, kallim või kriisiaegadel isegi võimatu, eelkõige süsteemsete kriiside puhul. Komitee soovitab põhjalikult analüüsida ja hinnata ELi tasandil allahinnatavate kohustuste miinimumnõude ühtlustatud rakendamise ettepanekut, mida kinnitatakse komisjoni delegeeritud aktidega, arvestades sealjuures kohaliku finantsturu arengutaset igas liikmesriigis.

4.4.8

Kohustustest vabastamise vahend vajab lisaselgitusi ja täpsustusi. Investorite ebakindluse vähendamiseks tuleb allahinnatavate kohustuste ja kohustustest vabastamise künnistingimuste kohta koostada selged eeskirjad.

4.5   Õigusküsimused: kolmandate isikute õigused

4.5.1

Kolmandate isikute õigused tunduvad enamikus liikmesriikides olevat maksejõuetusalastes õigusaktides tunnustatud õigustega võrreldes teisejärgulised. Avaliku huvi kaalutlused on olulisemad kui isiklike õiguste kaitse ning kahjude jaotamine toimub teistel alustel. Artikliga 78 muudetakse kriisilahendusasutuse otsuse kohtus vaidlustamine võimalikuks, kuid see õigus on piiratud: lubatud on vaid kriisilahendusotsuse õiguspärasuse, otsuse rakendamise viisi ja eraldatud hüvitise piisavuse vaidlustamine. Kriisilahendusasutuse otsuseid ei saa peatada ning võimalik ei ole ka mis tahes automaatne peatamine. Isegi kui kriisilahendusasutuse otsus tühistatakse, on kolmandate isikute õigused piiratud: neile hüvitatakse vaid kantud kahju (artikli 78 lõike 2 punkt d).

4.5.2

Hädaolukorras, näiteks kui pank on maksejõuetusse sattumise ohus, ei ole tavalised maksejõuetusmenetlused kindlasti sobivad. Kriisilahendusasutustele antud laiaulatuslikud volitused ja kolmandate isikute piiratud kaebuse esitamise õigus tekitavad kahtlusi kavandatud raamistiku õiguskindluse suhtes. Paljudes liikmesriikides, eelkõige tavaõigusel põhineva õigussüsteemiga riikides, kaitseksid kohtud tõenäoliselt enda õigust arutada haldusasutuse tehtud mis tahes otsuse kohtuliku läbivaatamise nõuet, kui üks ettevõte või ettevõtete grupp suudab näidata, et ta on selle otsuse tagajärjel kannatada saanud.

4.5.3

Eelmainitud probleemi on käsitletud eri nurkade alt, nii õiguslikust kui ka sotsiaalsest aspektist lähtudes, ning seega jätab komitee selle küsimuse seadusandlike asutuste pädevusse. Kuid ta juhib siiski tähelepanu ühele suhteliselt olulisele küsimusele: kui keegi peaks tundma, et kriisilahendusasutus või haldustöötajad on sooritanud raske ametialase eksimuse, siis on ainult kohtunikel mõnetine puutumatus kohtus võetud otsuste puhul, kuid ühegi seaduse ega õigusaktiga ei saa seda eelisõigust laiendada haldusasutustele, näiteks kriisiahendusasutusele, mida võidakse seega kahju tekitamise eest kohtusse kaevata. Sellisel juhul oleks igasugune hüvitiseks makstav summa avaliku sektori raha.

4.6   Kriisilahenduse rahastamine

4.6.1

Komisjon on kriisilahenduse rahastamist juba käsitlenud kahes teatises: teatis pangakriiside lahendamise fondide kohta ja teatis ELi raamistiku kohta kriisiohjamiseks finantssektoris (13). Kõnealuses direktiivi ettepanekus täpsustatakse veelgi eelnevalt kahes teatises kirjeldatud ettepanekuid. Komitee on juba avaldanud oma seisukoha nende teatiste suhtes kahes arvamuses (14). Mõlemal puhul avaldas komitee toetust komisjoni ettepanekule luua ettemakstavate osamaksudega riiklike kriisilahendusfondide ühtlustatud võrgustik ning soovitas see võrgustik hoolikalt kujundada, arvestades iga liikmesriigi konkreetsete tingimustega.

4.6.2

Direktiivis tehakse ettepanek, et aktsionäride ja võlausaldajate poolt katmata jäänud kriisilahenduskulud tuleks tasuda pangandussektorist tulevatest lisarahadest, lisaks võib vajaduse korral pöörduda abi saamiseks hoiuste tagamise fondide poole. Komitee tervitab selliste ühtlustatud eeskirjade sisseviimist, mis põhinevad hoiuste tagamise fondidesse ja kriisilahendusfondidesse eelnevalt makstud osamaksudel. Kriisilahenduse rahastamisse eelneva panuse andmise kriteeriumid tunduvad praegust olukorda silmas pidades sobivad ja realistlikud, kuid majandus- ja finantstingimused võivad ootamatult muutuda, nagu viimastel aastatel on täheldatud. Arvestades, et kriisilahendusfondil kulub kümme aastat kulude täielikuks katmiseks, soovitab komitee võtta vastu eeskiri, mille kohaselt võiks eelnevalt makstavate osamaksude kriteeriumid aeg-ajalt läbi vaadata.

4.6.3

Komitee mõistab solidaarsuse vajadust ning nõustub rahastamismehhanismide vahelise laenuandmise ettepanekuga (artikkel 97) ja riiklike rahastamismehhanismide vastastikuse toetamisega grupi kriisilahenduse korral (artikkel 98). Kuid enne, kui rahastamismehhanismid on jõudnud eesmärgiks seatud võimekuseni ja saavutanud ühtluse teatud taseme, on rahastamismehhanismide vastastikuse toetamise elluviimine keeruline. Enamik liikmesriike nõustub, et nende kriisilahendusfondid ja hoiuste tagamise fondid peaksid tuginema eelnevale rahastamisele, kuid mõned liikmesriigid eelistavad endiselt tagantjärele rahastamist. Artikli 97 lõikes 2 ja artiklis 98 kehtestatud nõuded on eriti keerulised riikidele, kus keskpankadel ei ole lubatud laenu anda artiklite 96 ja 98 kohaselt. Komitee julgustab komisjoni astuma konkreetseid samme ja esitama soovitusi, mille eesmärk on probleemide lahendamine ja ühtlustamisprotsessi kiirendamine.

4.6.4

Kuigi komitee tunnistab hoiuste tagamise fondi ja kriisilahendusfondi ühte asutusse koondamise võimalikust koosmõjust saadavat potentsiaalset kasu, tundub praegu mõnele liikmesriigile see korraldus keeruline, sest paljud hoiuste tagamise fondid on alarahastatud. Komitee tervitab ka komisjoni lähenemisviisi, mis lubab igal liikmesriigil otsustada, kas ta eelistaks ühte või kahte rahastamismehhanismi (fondi). Samas soovitab komitee, et direktiivi lisataks sätted, mis tagavad, et iga hoiuste tagamise fond saab täita oma põhiülesannet: alati kaitsta jaehoiustajaid.

4.6.5   Komitee tervitab komisjoni püüet luua Euroopa rahastamismehhanismide süsteem, mis tagaks, et kõigi ELi asutuste suhtes kohaldatakse võrdseid tõhusa kriisilahenduse rahastamise eeskirju. Kriisilahenduse tõhusa rahastamise tagamine kõigis liikmesriikides võrdsetel tingimustel on nii iga liikmesriigi kui ka ühtse finantsturu huvides, sest see tagab stabiilsuse ja võrdsed konkurentsitingimused. Komitee tervitaks võimalikult kiiresti koostatavat realistlikku tegevuskava kriisilahenduse rahastamismehhanismide tulevase süsteemi loomiseks.

Brüssel, 12. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  COM(2012) 280 final.

(2)  COM(2010) 579 final.

(3)  Vt. finantsstabiilsuse nõukogu, „Key Attributes of Effective Resolution Regimes for Financial Institutions”, oktoober 2011.

(4)  COM(2012) 280 final, seletuskiri, lk 4.

(5)  Komisjoni hinnangul võivad suuremad rahastamiskulud mõjutada investeeringuid ja vähendada SKP kasvu igal aastal 0,1-0,4 %. Vt komisjoni mõjuhinnang, SWD(2012) 166, lk 69 ja SWD(2012) 167.

(6)  Ibid, lk 68.

(7)  Vt Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, „Reports of the Advisory Scientific Committee, Forbearance, resolution and deposit insurance”, nr 1 juuli 2012, lk 23.

(8)  Vt COM(2012) 510 final.

(9)  Vt COM(2010) 579 final, „ELi raamistik kriisiohjamiseks finantssektoris”, lk 6.

(10)  Vt komisjoni mõjuhinnang, SWD(2012) 166, lk 26, lk 64 ja SWD(2012) 167.

(11)  Pädevad asutused peavad otsustama millal ja kas „[…] asutuse finantsseisund on oluliselt halvenemas või kui rikutakse raskelt seadusi […] või eiratakse haldusmenetlusi, ning artikli 23 kohaste muude meetmete võtmine ei ole selle halvenemise paremuse suunas pööramiseks piisav […]”.

(12)  Dokumendis COM(2010) 579 final selgitatakse, et iga liikmesriik määratleb kriisilahendusasutuse, kes kasutab kriisilahendusõigusi. Tänu sellele saavad liikmesriigid alles hoida olemasoleva riikliku korra, mille kohaselt vastutab kriisilahendamise eest rahandusministeerium, keskpank või hoiuste tagamise skeem. Komisjon märgib, et paljudes jurisdiktsioonides on kriisilahendamise eest vastutavad asutused eraldatud järelevalveasutustest, ning peab sellist eraldatust oluliseks, et minimeerida tolereerimisriski. Kriisilahendusasutused peaksid olema pigem haldus-, mitte juriidilised asutused.

(13)  Vt COM(2010) 254 final ja COM(2010) 579 final.

(14)  Vt komitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Euroopa Keskpangale „Pangakriiside lahendamise fondid” ”, ELT C 107, 6.4.2011, lk 16 ja komitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Keskpangale - ELi raamistik kriisiohjamiseks finantssektoris”, ELT C 248, 25.8.2011, lk 101.


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/76


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006”

COM(2012) 496 final – 2011/0276 (COD)

2013/C 44/13

Raportöör Stefano MALLIA

Kaasraportöör: Gerfried GRUBER

27. septembril 2012 otsustas nõukogu ja 22. oktoobril 2012 Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 177 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006”

COM(2012) 496 final – 2011/0276 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 21. novembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.–13. detsembril 2012 (12. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 154, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 3 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa Liidu üks põhipoliitika, mille peamine eesmärk on majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse lähenemise saavutamine kogu Euroopa Liidus ja kõigis selle liikmesriikides. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub, et ühise strateegilise raamistiku poliitilised eesmärgid tuleks viia kooskõlla strateegia „Euroopa 2020” sihtidega. See ei tohi aga nõrgendada ELi ühtekuuluvuspoliitika peamist eesmärki – lähenemist.

1.2

Kuna ühtekuuluvuspoliitika on peamine majanduskasvu allikas ja strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamise vahend, eelkõige praeguse kriisi all kõige rohkem kannatavates riikides, tuleks hoida rahastamise tase vähemalt praegusel tasemel ning jaotada vahendid liikmesriikide vahel õiglaselt, tagamaks et vähemarenenud liikmesriikide rahastamine ei väheneks.

1.3

Komitee toetab loodavat ühist strateegilist raamistikku, mille eesmärk on tõhustada Euroopa Liidu peamiste rahastamisvahendite koordineerimist ja vastastikust täiendavust. Tõhusa ühise strateegilise raamistikuga kaotatakse ka kesksete fondide praegune ebavajalik ja ebatõhus eraldatus.

1.4

Komitee on mures, et viivitused, mis on tekkinud poliitilise kokkuleppe saavutamisel ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide paketi, sh ühise strateegilise raamistiku kohta, mõjutavad negatiivselt partnerluslepingute ettevalmistamist ja seega ka programmitöö perioodi 2014–2020 tõhusat käivitumist.

1.5

Iga temaatilise eesmärgi raames määratletud kõrge Euroopa lisaväärtusega soovituslike meetmete puhul tuleb esmatähtsaks seada investeeringud, millega tõhustatakse sotsiaal-majanduslikku ja territoriaalset lähenemist Euroopa Liidus. Samuti on oluline, et soovituslike meetmete loetelu ei peetaks ammendavaks, et oleks võimalik leida riigipõhiseid lahendusi.

1.6

Ühises strateegilises raamistikus pannakse suurt rõhku mitmest fondist rahastatavate projektide elluviimisele. See on oluline paranemine võrreldes programmitöö perioodiga 2007–2013. Samas puudub raamistikus igasugune viide mitmele teemale pühendatud projektidele, millel on märkimisväärne potentsiaal suurema lisaväärtuse loomiseks. See võimalus tuleks ühises strateegilises raamistikus selgelt ette näha.

1.7

Ühise strateegilise raamistiku nõutav intensiivsem kooskõlastamine peab aga kaasa tooma korraldus- ja rakendusasutuste ning toetusesaajate halduskoormuse vähenemise. Kooskõlastamist tuleb tugevdada nii liikmesriikides kui ka komisjonis, et luua koostoimet poliitika ja vahendite vahel ning vähendada topelttööd, keerukust ja bürokraatiat. Komisjon peab uute haldusmenetluste põhjaliku analüüsi läbi viima enne nende tegelikku rakendamist.

1.8

Organiseeritud kodanikuühiskond (1) tuleb targalt kaasata partnerluslepingute koostamisse. Samal ajal, kui komisjon tunnistab, et üksikutel liikmesriikidel ja piirkondadel on oma mehhanismid ja struktuurid kodanikuühiskonna kaasamiseks, peab ta sedalaadi protsesse jälgima. Kui leitakse, et teatud juhul ei ole kodanikuühiskonda piisavalt kaasatud, ei peaks komisjon vastavat partnerluslepingut enne olukorra asjakohast korrigeerimist heaks kiitma.

1.9

Partnerluse käsitus ei tohiks aga piirduda vaid kavandamisetapiga. Partnerluspõhimõtet tuleks samuti kohaldada rakendamis-, järelevalve- ja hindamisetapis.

1.10

Strateegiat „Euroopa 2020” puudutavate partnerluslepingute keskmes ei peaks olema riigipõhised soovitused. Lepingud peaksid tuginema teistele elementidele, näiteks riiklikud reformikavad, mis on koostatud konkreetse liikmesriigi olukorda arvesse võttes, erinevalt riigipõhistest soovitustest, mis ei ole tingimata kujundatud liikmesriigi konkreetsetest oludest lähtuvalt. Partnerluslepingud peaksid samuti keskenduma vaesuse vähendamist, soolist võrdõiguslikkust ja puuetega inimesi käsitlevatele riiklikele strateegiatele, samuti säästvale arengule.

1.11

Vaja on suuremat paindlikkust, et liikmesriigid ja piirkonnad saaksid vastata võimalikult tõhusalt ja tulemuslikult seatud ühistele eesmärkidele, arvestades samal ajal piirkondlikku, majanduslikku ja sotsiaalset eripära. Lisaks tuleb ühises strateegilises raamistikus sõnaselgelt tunnistada territoriaalseid iseärasusi, mis mõjutavad ühise strateegilise raamistiku fondide elluviimist.

2.   Sissejuhatus

2.1

Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF), Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD) ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfond (EMKF) on viis liikmesriikide ja komisjoni hallatavat Euroopa Liidu fondi. Komisjon teeb ettepaneku, et iga fondi eesmärke on võimalik tõhusamalt saavutada fondide tihedama koordineerimisega, et vältida kattumist ja saavutada maksimaalne koostoime.

2.2

Komisjon teeb ettepaneku luua ühine strateegiline raamistik. et lihtsustada partnerluslepingute ja rakenduskavade arendamist ning suurendada viie fondi sidusust strateegia „Euroopa 2020” raames võetud poliitiliste kohustuste ja kohapealsete investeeringute osas. Ühise strateegilise raamistiku aluseks on 11 temaatilist eesmärki, mis on määratletud ühissätete määruses.

2.3

Ühise strateegilise raamistiku eesmärk on parandada Euroopa fondide kooskõla ja tagada nende sihipärasem kasutamine. Samuti kaotatakse sellega fondide praegune ebavajalik ja ebatõhus eraldatus. See on positiivne areng, mis peaks kaasa tooma tõhusama ühtekuuluvuspoliitika, andes sellele suurema mõju. Komitee toetab kindlalt sellist arengut.

3.   Ühise strateegilise raamistiku käivitamine ja vastuvõtmine

3.1

Vajalikud on selged suunised selle kohta, kuidas on partnerluslepingute raames võimalik ühise strateegilise raamistiku fonde suunata kõige tõhusamalt aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamisele.

3.2

Vastusena parlamendi ja nõukogu muredele teeb komisjon ettepaneku jagada ühise strateegilise raamistiku elemendid ühissätete määruse uue lisa ja delegeeritud akti vahel, mis sisaldab peaasjalikult kõrge Euroopa lisaväärtusega soovituslikke meetmeid.

3.3

Komitee toetab komisjoni lähenemisviisi, kui sellega tagatakse:

ühise strateegilise raamistiku kiirem vastuvõtmine;

suurem selgus rahastamisvõimaluste osas;

võimalus, et liikmesriigid võtavad meetmeid, mis on suunatud konkreetsete territoriaalsete küsimuste lahendamiseks.

3.4

Ent lisaks teeb komisjon ettepaneku, et kõiki ühise strateegilise raamistiku lisas ja delegeeritud aktis sisalduvaid elemente oleks võimalik muuta delegeeritud aktiga. Komitee ei pea seda vastuvõetavaks ja on seisukohal, et see kaotab mõtte lisada ühise strateegilise raamistiku põhielemendid lisana ühissätete määrusesse.

3.5

Määruses tuleks selgelt välja tuua komisjoni roll selles osas, mis on tehniline ja mis sisuline muudatus, et vältida võimalikke tõlgendamisprobleeme.

3.6

Komitee väljendab muret seoses viivitustega, mis on tekkinud poliitilise kokkuleppe saavutamisel ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide paketi, sh ühise strateegilise raamistiku kohta. Jätkuval viivitusel on negatiivne mõju partnerluslepingute ettevalmistamisele ja seega ka programmitöö perioodi 2014–2020 tõhusale käivitumisele.

3.7

Väljapakutud partnerluslepingu sisu ja vorm tuleb selgepiiriliselt välja tuua. Kuigi ühissätete määrus annab teavet elementide kohta, mis tuleks partnerluslepingusse lisada, on selle dokumendi täpne vorm veel teadmata.

4.   Ühtekuuluvuspoliitika sidumine strateegiaga „Euroopa 2020”

4.1

Strateegias „Euroopa 2020” lepiti kokku eesmärgiga edendada arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu. Ühise strateegilise raamistiku fondide positiivne panus strateegia „Euroopa 2020” põhieesmärkide saavutamisse on selge, mistõttu on loogiline, et raamistiku poliitilised eesmärgid on kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” sihtidega.

4.2

Strateegia „Euroopa 2020” on vundament õige tasakaalu saavutamiseks Euroopa Liidu tugeva eelarvedistsipliini ning majanduskasvu ja arengu vahel. Strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamine on kõige suurem väljakutse Euroopa Liidu vähemarenenud liikmesriikidele. Eelkõige riigid, mis rakendavad vastutustundlikku eelarvedistsipliini, vajavad toetust ja solidaarsuse avaldust ELilt tema ühtekuuluvuspoliitika kaudu. Ühtekuuluvuspoliitika rahastamine peab jääma vähemalt praegusele tasemele ja mis tahes kärped ei ole vastuvõetavad.

4.3

Komitee toetab seda lähenemisviisi ja kordab oma seisukohta, mille kohaselt peavad kõik Euroopa Liidu poliitikad olema suunatud hädavajaliku kasvu saavutamisele. Antud seisukohta väljendades on komitee samuti kindlal arvamusel, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse integratsiooni põhieesmärgid peavad jääma ELi ühtekuuluvuspoliitika olulisimateks eesmärkideks. Ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtust ei tohi mingil juhul ohustada.

4.4

Komitee on kindlal arvamusel, et iga temaatilise eesmärgi raames määratletud kõrge Euroopa lisaväärtusega soovituslike meetmete puhul tuleb esmatähtsaks seada algatused, millega tõhustatakse sotsiaal-majanduslikku ja territoriaalset arengut Euroopa Liidus.

5.   Temaatiline lähenemisviis

5.1

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut kasutada temaatilist kontsentreerumist jõupingutuste killustatuse vähendamise vahendina. Vajalik on jõupingutuste ulatuslik kooskõlastamine ühise strateegilise raamistiku eri fondide ning loomulikult ka ELi kõigi muude programmide ja algatuste vahel.

5.2

Ühise strateegilise raamistikuga tuleks selgitada ja kinnitada, et igas temaatilises valdkonnas on liikmesriikide otsustada, millisel fondil on võtmeroll põhieesmärkide saavutamisel.

5.3

Kuigi raamistikus esitatud põhieesmärgid on kehtivad, peab paindlikkusel olema tähtis roll. Partnerluslepingutes tuleb arvesse võtta kohalikke ja piirkondlikke huve. Raha peaks olema võimalik eraldada konkreetse piirkondliku prioriteedi jaoks. Komitee on kindlal seisukohal, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte peavad ka edaspidi olema ELi ühtekuuluvuspoliitika elluviimisel kesksel kohal.

5.4

Üksikud temaatilised eesmärgid viitavad meetmetele, mida tuleks võtta konkreetse fondi raames, ent selgitada tuleb täiendavuse aspekte, sest ei ole selge, millised eri fondide ja meetmete raames väljapakutud vahendid üksteist tegelikult täiendavad. Komitee on seisukohal, et iga temaatilise eesmärgi raames pakutud meetme puhul tuleb teha investeeringuid, mis kiirendavad sotsiaal-majanduslikku ühtekuuluvust kui prioriteeti. Oluline on soovituslike meetmete lisamise võimalus, et leida riigipõhiseid lahendusi.

5.5

Komitee on seisukohal, et kuigi ühissätete määruses nimetatud 11 teemat on kehtivad, tuleks luua kogum kesksetest teemadest, mida peavad käsitlema kõik liikmesriigid. Kesksetest teemadest väljaspool peaks igale liikmesriigile jääma paindlikkus suunata oma partnerlusleping muudele teemadele (eelnevalt koostatud nimekirjast), mis on tema konkreetsest olukorrast lähtuvalt asjakohased.

5.6

Praegusele 11 teemale lisatavad muud eriteemad on:

1.

puuetega ja piiratud liikumisvõimega inimeste juurdepääsu tõhustamine;

2.

sidusrühmade suutlikkuse suurendamine ühtekuuluvuspoliitikas (2);

3.

toimetulek demograafilise muutusega.

Need uued temaatilised valdkonnad tuleks lisada ühissätete määrusesse.

5.7

Praegu on neljandast temaatilisest eesmärgist (vähese CO2-heitega majandusele ülemineku toetamine kõikides sektorites) välja jäetud säästvat transporti ja transpordi juhtimise süsteeme käsitlevad meetmed. See viga tuleks parandada, võttes arvesse transpordi rolli heitkoguste allikana.

5.8

Temaatilised eesmärgid on esitatud ühissätete määruse artiklis 9, samal ajal kui iga ühise strateegilise raamistiku fondi konkreetsed investeerimisprioriteedid on esitatud eraldi vastavates määruse eelnõudes. Temaatilised eesmärgid ja fondipõhised investeerimisprioriteedid ei vasta täielikult üksteisele. See tekitab teatud ebakindlust ja võimalikku segadust selles osas, mida tuleb järgida. Eriti pakiliselt tuleb sellega tegeleda seoses partnerluslepingu protsessiga, mis mõnes liikmesriigis on juba käivitunud.

5.9

Samas kui ühises strateegilises raamistikus pannakse suurt rõhku mitmest fondist rahastatavate projektide elluviimisele, puudub selles igasugune viide mitmele teemale pühendatud projektidele, millel on märkimisväärne potentsiaal suurema lisaväärtuse loomiseks. See võimalus tuleks ühises strateegilises raamistikus selgelt ette näha.

6.   Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond

6.1

Komitee on juba esitanud üksikasjaliku seisukoha nimetatud kahe fondi kohta oma arvamustes „Euroopa Regionaalarengu Fond” (3) ja „Ühtekuuluvusfond” (4).

6.2

Euroopa Regionaalarengu Fondist eraldatakse vahendeid kõigile 11 temaatilisele eesmärgile.

6.3

Kõnealuse „raskuspunkti” täpne mõju on ebaselge. Kas üht keskset valdkonda eelistatakse teisele või jääb see iga liikmesriigi otsustada? Komitee pooldab kindlalt viimast lähenemisviisi, kuna see võimaldab valida riigi-/piirkonnapõhise lähenemisviisi.

6.4

Komitee on kindlal seisukohal, et Euroopa Regionaalarengu Fond peab esmajärjekorras jätkama olulise toetuse pakkumist VKEdele. Selline toetamine peaks toimuma rahastamisvahendite eraldamise, VKEde võrgustike loomise ja põhiinfrastruktuuri tagamise vormis (5).

6.5

Ent komitee on mures ettepaneku pärast arvata Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusesaajate hulgast täielikult välja suurettevõtted. Suurettevõtted on olulised teadus- ja arendustegevuse allikad ning selline tegevus peaks seega olema abikõlblik. Vastasel juhul on oht raskendada niigi juba kriitilist olukorda, kus Euroopa on jäämas maha konkureerivatest riikidest, nagu Ameerika Ühendriigid ja Jaapan.

6.6

Kuna rahalisi vahendeid märkimisväärselt suurendada ei saa, on komitee veendunud, et üks võimalus oleks määratleda selgemad eesmärgid ja kindlustada investeerimisprioriteetide tihedam seotus eesmärkidega (6).

6.7

Ühtekuuluvusfondist on ette nähtud vahendite eraldamine neljale temaatilisele valdkonnale, mis on seotud keskkonna, säästva arengu ja transpordiga (TEN-T).

6.8

Vältimaks minevikus tehtud viga jaotada Ühtekuuluvusfondi vahendeid liiga paljudele projektidele, kordab komitee veelkord oma üleskutset keskenduda rohkem suurematele projektidele, millel on eeldatavasti ulatuslikum mõju liikmesriikidevaheliste erinevuste vähendamisele ning sotsiaalse, territoriaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse saavutamisele.

6.9

Selliste suurte projektide elluviimisel peavad liikmesriigid kindlustama sidususe ja täiendavuse teiste ELi fondide ja algatustega (nt Euroopa Ühendamise Rahastu, programm LIFE ja mitmed makropiirkondlikud strateegiad), et tagada eri fondide ja algatuste potentsiaali täieliku ärakasutamise. See on näiteks äärmiselt oluline energia- ja transpordiinfrastruktuuri arendamisel. On otsustavalt tähtis, et eri vahendite vahel valitseks täiendavus ja mitte konkurents.

7.   Euroopa Sotsiaalfond

7.1

Euroopa Sotsiaalfondist eraldatakse vahendeid neljale temaatilisele eesmärgile: tööhõive ja tööjõu liikuvus; haridus, oskused ja elukestev õpe; sotsiaalse kaasatuse edendamine ja vaesuse vastu võitlemine ning institutsioonilise suutlikkuse parandamine ja avaliku halduse tõhustamine. Ent oodatakse, et fondist toetatakse ka teisi temaatilisi eesmärke.

7.2

See on kooskõlas komitee arvamuses „Euroopa Sotsiaalfond” (7) väljendatud seisukohtadega, mille kohaselt peab Euroopa Sotsiaalfond olema eelistatud vahend strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide elluviimiseks, eelkõige tööhõive, hariduse, sotsiaalse kaasatuse ja vaesusega võitlemisega seotud eesmärkide puhul. Kõnealune seisukoht on eriti oluline praegusel töötuse kasvu ja töökohtade ennenägematu kadumise ajal.

7.3

Komitee avaldab kindlat toetust Euroopa Komisjoni ettepanekule, et vähemalt 20 % kõigist Euroopa Sotsiaalfondi riiklikest assigneeringutest oleksid suunatud sotsiaalsele kaasatusele ja vaesuse vastu võitlemisele.

8.   Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond

8.1

Pidades silmas ühise põllumajanduspoliitika 2020. aasta reformi, 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekut ja praegust majandusolukorda, esitas Euroopa Komisjon uue määruse ettepaneku Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi kohta (8). Uus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond toetab strateegia „Euroopa 2020” prioriteete, tugineb ühissätete määruse ettepanekule ning on kooskõlas ELi majandusjuhtimise raamistikuga.

8.2

Ühise põllumajanduspoliitika reformi käsitlevas arvamuses (9) tervitas komitee ettepanekut kooskõlastada ühine põllumajanduspoliitika maaelu arengu valdkonnas tihedamalt „Euroopa 2020” strateegia ja säästva arengu strateegiaga.

8.3

Siiski on oluline, et liikmesriikidele oleks prioriteetide seadmisel tagatud paindlikkus, et saavutada tasakaal aluslepingutes sätestatud konkreetsete ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide toetamise ja strateegia „Euroopa 2020” edendamise vahel. Kogu aeg peab olema tagatud kahe samba vaheline sidusus.

8.4

Praegu ei ole veel kindel, mil määral sobivad Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi prioriteedid ühise strateegilise raamistiku omadega. Seega peaksid Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi raames võetud meetmed andma stiimuleid põllumajandustootjatele, metsaomanikele ja teistelegi, kes püüavad kaasa aidata töökohtade loomisele ja säilitamisele ning majanduskasvu edendamisele, saavutades samal ajal säästvat arengut ja võttes kliimamuutuste leevendamise meetmeid.

8.5

Sellega peaks kaasas käima tugev seos Euroopa innovatsioonipartnerlusega „Põllumajanduse tootlikkus ja jätkusuutlikkus”, et edendada keskkonnahoidlikku majanduskasvu ELi kõigis maapiirkondades.

8.6

Komitee hindab seda, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond näeb ette, et vähemalt 25 % meetmetest peab olema seotud keskkonna ja kliimamuutustega. Kuid 20 % eraldamine kliimameetmete jaoks näib olevat liiga palju ning seda tuleb seega ühises strateegilises raamistikus täiendavalt analüüsida.

9.   Euroopa Merendus- ja Kalandusfond

9.1

Euroopa Komisjon võttis 2. detsembril 2011 vastu määruse ettepaneku, millega luuakse – kooskõlas mitmeaastase finantsraamistiku ja strateegiaga „Euroopa 2020” – uus fond, mis moodustab ELi ühise kalanduspoliitika ja integreeritud merenduspoliitika finantsraamistiku aastateks 2014–2020 (10).

9.2

Selles kavandatud peamisi meetmeid võib põhimõtteliselt toetada. On oluline võtta kasutusele kõigi teiste poliitikavaldkondadega haakuv lähenemisviis.

9.3

Sarnaselt Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondile peaks ühine strateegiline raamistik aitama eesmärke paindlikult kokku sobitada, säilitades samal ajal sidususe ühise kalanduspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020” konkreetsete eesmärkide vahel.

9.4

Ühine strateegiline raamistik võiks luua suuremat läbipaistvust ELi poliitikavaldkondade vahel tekkida võivates konfliktides, nagu veepoliitika raamdirektiivi ja loomahügieeni sätete vahel.

10.   Horisontaalsed põhimõtted ja poliitikaeesmärgid

10.1

Ühises strateegilises raamistikus sätestatakse kõigis fondides ja seega ka kõigis rakenduskavades kehtivate horisontaalsete põhimõtetena soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja mittediskrimineerimine, puuetega inimestele juurdepääsu tagamine ning säästev areng. Komitee toetab nimetatud põhimõtteid ning julgustab tõhusalt analüüsima kõiki projekti ettepanekuid ja tõhusalt jälgima kõiki programme, et tagada nende põhimõtete kindel järgimine.

10.2

Komitee leiab, et veel üks horisontaalne põhimõte, mida tuleks kohaldada, on Euroopa asjadest teavitamise põhimõte. Arvestades üldist Euroopa projekti õõnestamist ja usu kadumist sellesse, peab iga ühtekuuluvuspoliitikas ette võetav projekt oma lisaväärtuse kaudu selgelt näitama, kuidas EL suudab muuta oma kodanike elu paremaks.

11.   Paindlikkuse, lihtsustamise ja dünaamika vajadus

11.1

Menetluste lihtsustamine peab olema tähtsal kohal nii komisjoni kui ka liikmesriikide korraldusasutuste päevakorras. Nõustudes sellega, et iga kulutatud euro peab olema korralikult arvel, on siiski vastuvõetamatu, et ELi fondide haldamise ja kasutamise protsess on endiselt niivõrd koormav. Selle tagajärjel jäävad toetusesaajate seast välja need, kes kõige rohkem abi vajavad (VKEd, valitsusvälised organisatsioonid) (11). Lisaks tuleb teha jõupingutusi selle tagamiseks, et rahastamiseks valitakse välja vaid tõelist lisaväärtust pakkuvad projektid.

11.2

Ühine strateegiline raamistik peab lisaväärtuse andmiseks kaasa tooma nii toetusesaajate kui ka rakendusasutuste halduskoormuse ja -kulude tegeliku vähenemise. Ühise strateegilise raamistiku nõutav intensiivsem kooskõlastamine võib aga kaasa tuua korraldus- ja rakendusasutuste halduskoormuse suurenemise, mis võib samuti luua täiendavat koormust ja takistusi toetusesaajatele. Komisjon peab enne tegelikku rakendamist korraldama praeguste ja uute haldusmenetluste põhjaliku ametliku analüüsi.

11.3

Kooskõlastamist tuleb tugevdada nii liikmesriikides kui ka komisjonis, et luua koostoimet poliitika ja vahendite vahel ning vähendada topelttööd, keerukust ja bürokraatiat. See nõuab tihedamat kooskõlastamist ühise strateegilise raamistiku fondide eest läbirääkimiste ja rakendamise kõikidel etappidel vastutavate komisjoni talituste vahel ja sees, et tagada sidusam ja ühtlustatum lähenemisviis. Seda tuleb teha viisil, mis ei suurenda halduskoormust.

11.4

Kavas olev e-valitsuse kasutamine suurema tõhususe saavutamiseks on teretulnud. Selline süsteem ei peaks piirduma aga ainult ühise strateegilise raamistiku fondidega, vaid sellesse tuleks hõlmata kõik ELi rahastamisallikad ning see peaks olema kõigile kättesaadav.

11.5

Praegu on sätestatud, et Euroopa Parlament ja nõukogu võivad paluda komisjonil esitada ettepaneku ühine strateegiline raamistik läbi vaadata juhul, kui strateegiasse „Euroopa 2020” tehakse suuremaid muudatusi. See on komitee arvates liialt piirav. Komitee leiab, et ühist strateegilist raamistikku peaks olema võimalik kohandada muutuvate oludega, eeskätt siis, kui sotsiaal-majanduslikus keskkonnas toimub märkimisväärne muudatus, mis nõuab kogu ELi hõlmavat vastust.

11.6

Sarnane paindlikkus peaks kehtima ka liikmesriikide puhul, et nad saaksid kohandada oma riiklikke programme enamate asjaoludega kui vaid poliitika temaatiliste eesmärkidega.

11.7

Komitee kutsub komisjoni üles viima sisse ühise strateegilise raamistiku korrapärase kohustusliku läbivaatamise, mis võimaldab teha otstarbekaid muudatusi.

12.   Partnerluslepingu põhine lähenemisviis

12.1

Ühissätete määruse artiklis 5 esitatud partnerluspõhimõte on oluline põhimõte, mis aitab suurendada ELi ühtekuuluvuspoliitika tõhusust, ning seepärast peavad nii nõukogu kui ka parlament seda kindlalt toetama.

12.2

Partnerluslepingute koostamisel on väga tähtis konsulteerida asjaomaste sidusrühmadega, et tagada temaatiliste eesmärkide väljendamine konkreetsete meetmete ja sihtidena, millega saavutada arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv.

12.3

Partnerluslepingud peaksid asetama ühises strateegilises raamistikus sätestatud elemendid riiklikku konteksti ja kehtestama kindla kohustuse saavutada raamistiku fonde reguleerivas määruses sätestatud prioriteedid. Selleks et partnerluspõhimõtet saaks praktikas rakendada, on vaja otsustusprotsessis järgida alt-üles suunalist lähenemisviisi, nii et enne kui Euroopa Komisjon ja liikmesriigid partnerluslepingud allkirjastavad, võetakse arvesse kodanikuühiskonna seisukohad.

12.4

Komisjon on avaldanud partnerluslepingute koostamiseks tegevusjuhendi kavandi. See on asjalik dokument, mis annab liikmesriikidele kodanikuühiskonnaga suhtlemiseks kasulikke juhiseid. Komitee ei mõista, miks nõukogu tegevusjuhendi tagasi on lükanud, ning kutsub nõukogu üles selle taastama.

12.5

Samal ajal kui liikmesriikide ülesanne on kohandada oma kodanikuühiskonna kaasamise protsesse, on komisjoni kohustus tagada, et kõik asjaomased sidusrühmad oleksid aktiivselt ja targalt kaasatud. Komitee leiab aga, et praegu ei ole komisjonil selle saavutamiseks vajalikke järelevalvevahendeid ega -mehhanisme. Kui liikmesriik ei suuda kaasata kodanikuühiskonda otstarbekalt, peaks selle tagajärjeks olema partnerluslepingu sõlmimata jätmine. Lisaks tuleks partnerluse mõistet laiendada ning hõlmata sellesse kavandamisetapi kõrval ka rakendamis-, järelevalve- ja hindamisetapid.

12.6

Komitee rõhutab, et kodanikuühiskonnale on vaja anda kogu teave selle nn uue lähenemisviisi kohta, mida komisjon seoses ühise strateegilise raamistiku fondide ja partnerluslepingutega ellu viib. Kõnealust protsessi ja seda, kuidas kodanikuühiskond saab osaleda partnerluslepingu koostamise ja rakendamise kõigis etappides, tuleb selgitada selge ja tõhusa teabevahetuse abil, et tagada kodanikuühiskonna tõhus osalemine partnerlusprotsessis.

12.7

Strateegiat „Euroopa 2020” puudutavate partnerluslepingute keskmes ei peaks olema riigipõhised soovitused. Õigupoolest peaksid lepingud tuginema teistele elementidele, näiteks riiklikud reformikavad, mis on koostatud konkreetse liikmesriigi olukorda arvesse võttes, erinevalt riigipõhistest soovitustest, mis ei ole tingimata kujundatud liikmesriigi konkreetsetest oludest lähtuvalt. Partnerluslepingud peaksid samuti keskenduma vaesuse vähendamist, soolist võrdõiguslikkust, puuetega inimesi ja säästvat arengut käsitlevatele riiklikele strateegiatele.

13.   Ühise strateegilise raamistiku territoriaalne aspekt

13.1

Ühises strateegilises raamistikus tuleb sõnaselgelt tunnistada piirkondlikke iseärasusi – eelkõige seoses majandus-, sotsiaal- ja territoriaalstruktuuride suuruse ja olemusega –, mis avaldavad mõju ühise strateegilise raamistiku fondide rakendamisele. See on ühise strateegilise raamistiku oluline aspekt, sest just sellest lähtuvalt on liikmesriikidel võimalik tagada partnerluse väljatöötamine nii, et see vastab liikmesriikide ja seega ka nende piirkondade konkreetsetele arenguvajadustele.

13.2

Selleks et tagada pühendumine strateegiale „Euroopa 2020”, on vaja suuremat paindlikkust, et liikmesriigid ja piirkonnad saaksid vastata võimalikult tõhusalt ja tulemuslikult seatud ühistele eesmärkidele, arvestades samal ajal piirkondlikku, majanduslikku ja sotsiaalset mitmekesisust ja eripära.

13.3

Ühine strateegiline raamistik peab seega andma täiendavaid juhiseid selle kohta, kuidas käsitleda partnerluslepingus piirkondlikke probleeme ja erivajadusi. See kehtib eelkõige nende piirkondade kohta, millele viidatakse ELi toimimise lepingu artiklis 174.

13.4

Komitee soovitab rohkem arvestada piirkondlike erinevustega ühise strateegilise raamistiku fondides kasutatavas vahendite jaotamise valemis.

Brüssel, 12. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  Organiseeritud kodanikuühiskond on kodanikuühiskonna osa, kes on tegev ühiskonna nurgakivideks olevates organisatsioonides. Teisisõnu hõlmab organiseeritud kodanikuühiskond kõiki eraalgatusel põhinevaid valitsusväliseid organisatsioone ning nende liikmeid, kes osalevad aktiivselt ühiskonnaelu kujundamisel enda mureküsimustest lähtudes ning enda eriteadmistele, oskustele ja tegevusvaldkonnale toetudes. Määratlus hõlmab paljusid erinevaid organisatsioone: tööandjate liidud, ametiühingud, ühendused, mis on loodud teatud üldist huvi pakkuvate küsimuste käsitlemiseks, samuti mm valitsusvälised organisatsioonid.

(2)  Soovitused 1 ja 2 on esitatud komitee arvamuses „Struktuurifondid – üldsätted”, ELT C 191, 29.6.2012, lk 30.

(3)  ELT C 191, 29.6.2012, lk 44.

(4)  ELT C 191, 29.6.2012, lk 38.

(5)  Näiteks tööstusparkide loomine.

(6)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa Regionaalarengu Fond”, ELT C 191, 29.6.2012, lk 44.

(7)  ELT C 143, 22.5.2012, lk 82.

(8)  COM(2011) 627 final, 19.10.2011.

(9)  ELT C 191, 29.6.2012, lk 116.

(10)  COM(2011) 804 final – 2011/0380 (COD).

(11)  Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu (UEAPME) andmetel saab ELi fondidest toetust ainult 2–3 % VKEsid, mis moodustab vaid 1–2 % VKEdele kättesaadavate vahendite kogusummast.


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/83


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2011. aasta konkurentsipoliitika aruanne””

COM(2012) 253 final

2013/C 44/14

Raportöör: Thomas PALMGREN

30. mail 2012. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „2011. aasta konkurentsipoliitika aruanne” ”

COM(2012) 253 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 4. detsembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.-13. detsembril 2012 (12. detsembri istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostab igal aastal hinnangu komisjoni konkurentsipoliitika aruande kohta ning kasutab sellega seoses võimalust esitada mitmesuguseid kommentaare ja ettepanekuid. Komitee avaldab komisjonile tunnustust aruande uue, toimiva struktuuri eest, mida komitee on varasemates arvamustes juba soovitanud.

1.2

Komitee avaldab siiski kahetsust, et aruandes ei pöörata tähelepanu probleemidele, mille suhtes komitee on eelnevalt hoiatanud: piirdutakse teemadega, mida tavaliselt käsitleb konkurentsi peadirektoraat ja seega kujundatakse kitsas ja piiratud nägemus konkurentsipoliitika peamistest valdkondadest. Siinkohal mõeldakse ühinemiste ja koondumiste, monopoliseisundite, riigiabi ja tarbijaid silmas pidades konkurentsi edendamise mehhanismide problemaatikat.

1.3

Üks oluline prioriteet on võidelda ebaõiglase konkurentsiga, mida impordivad välismaised kaubanduspartnerid, kes põhiliste sotsiaalsete ja keskkonnaalaste nõuete ja õiguste rikkumisega haaravad endale turuosi ELi territooriumil.

1.4

Majanduskriisist tulenev poliitika taasriigistamine ja liikmesriikide võimalikud huvide konfliktid koos valitsuste protektsionistlike meetmetega kujutavad endast potentsiaalset ohtu, millel võib olla tõsiseid tagajärgi ühtsele turule ja konkurentsipoliitikale. Eelkõige praeguses majandusolukorras tuleb tagada, et turg toimiks ja et tegevuskeskkond looks tingimusi uueks majanduskasvuks. Konkurentsipoliitika peab olema seotud ja ühtima teiste poliitikameetmetega, nagu näiteks on seotud väliskaubanduspoliitika ja siseturupoliitika, et moodustada sidus tervik, mis kaitseb tõhusalt Euroopa tarbijate ja tootjate huve sotsiaalse turumajanduse raames, seades eesmärgiks majanduskasvu ja tööhõive. Konkurentsipoliitika, kaubanduspoliitika, tööstuspoliitika ja ühtse turu poliitika peavad tasakaalustama tarbijate ja ettevõtjate huve, tagades kõigile osalistele alati õiglased turutingimused.

1.5

Konkurentsipoliitika peaks peegeldama ELi terviklikku tööstuspoliitikat, sest ainus võimalus jätkusuutliku majanduskasvu ja ELi kodanike heaolu tagamiseks on tugev, mitmekülgne, konkurentsivõimeline ja töökohti loov tööstuslik alus.

1.6

Tänavune aruanne on järjekorras neljakümne esimene ning selles kirjeldatakse konkurentsipoliitika arengu tähtsamaid teetähiseid ja nende tähendust ELi eesmärkidele.

1.7

Komitee nõustub komisjoniga, et konkurentsieeskirjade kaitse ja järgimine aitab pikas perspektiivis kaasa laiematele eesmärkidele, nagu tarbijate heaolu kasv ning ELi majanduskasvu, tööhõive ja konkurentsivõime toetamine kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”.

1.8

Eriti suur tähtsus on komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostööl nii riigiabi järelevalve kui ka konkurentsi piiramisega seotud meetmete elluviimise mõjude ja kogu konkurentsipoliitika süsteemi usaldusväärsuse vallas. Asutuste koostöö peab olema sujuv ja teabevahetus aktiivne.

1.9

Komitee kutsub komisjoni avatud ja õiglaste turgude kaitsmisel üles aktiivsele koostööle konkurentsiasutustega, mis asuvad väljaspool Euroopa Liitu. Komitee toetab käimasolevat arutelu riigiabisüsteemide ajakohastamise üle, kuna EL peaks püüdma tagada, et konkurentsitingimused oleksid ülemaailmselt võimalikult ühesugused, nii et Euroopa Liidu ettevõtted ei satuks ebasoodsasse konkurentsiolukorda võrreldes konkurentidega kolmandatest riikidest, kes ei ole kohustatud järgima rangeid ettekirjutusi ega täitma karme eeskirju ja piiranguid (nt toiduaineturul, energiamahukas tööstuses), kuid kellel siiski on vaba pääs ELi ja maailmaturule.

1.10

Komitee on korduvalt pööranud tähelepanu vajadusele parandada tarbijaõiguste kaitse süsteemi. Seetõttu ta kahetseb, et õigusakti ettepanekut monopolidevastaste meetmete kohta ei võetud vastu 2011. aastal.

1.11

Oluline on, et komisjoni monopolidevastane tegevus ja reguleerivad meetmed täiendaksid üksteist, et saavutada finantsteenuste andmete ja krediidireitingu agentuuride valdkonnas turvalised, kindlad, ja tõhusad finantsturud, eelkõige ühtse euromaksete piirkonna tarbeks.

2.   2011. aasta konkurentsipoliitika aruande sisu

2.1

2011. aasta oli tormiline. Finantskriis läks mõnes euroala osas üle riigivõla kriisiks, ähvardades pangandussektorit ja Euroopa mitme riigi rahanduse jätkusuutlikkust. Samuti vähendas see oluliselt krediidivooge reaalmajandusse.

2.2

Komisjoni aruanne on jagatud kolmeks osaks: konkurentsipoliitika praeguses majanduslikus olukorras, konkurentsipoliitika laiemas kontekstis ja konkurentsialane dialoog teiste institutsioonidega. Erilist tähelepanu pööratakse finantsteenustele ning toiduainete ja lennuliikluse sektorile. Uue struktuuri abil püütakse paremini selgitada, kuidas komisjon rakendab konkurentsipoliitikat ja kuidas konkurentsipoliitika panustab Euroopa majandusse ja ELi kodanike heaolu suurendamisse.

2.3

Komisjoni aruande uus struktuur, mida komitee on varasemates arvamustes soovitanud, töötab hästi. Aruandes keskendutakse oluliste teemade ja arengusuundade käsitlemisele. Selles antakse suurepärane ülevaade konkurentsipoliitika põhielementidest ja see sisaldab arvukalt kujukaid näiteid. Aruannet võiks laiendada, lisades kvantitatiivseid näitajaid, mille abil oleks lihtsam hinnata eri meetmete ja probleemide suhtelist tähtsust. Tuleb kasuks, et suur osa aruannet täiendavast lisateabest on kättesaadav komisjoni konkurentsi peadirektoraadi veebileheküljel.

2.4

Teatises kirjeldatakse, kuidas kasutas komisjon 2011. aastal konkurentsipoliitikat finants- ja riigivõlakriisi lahendamise vahendina ning kuidas konkurentsipoliitika ja aasta jooksul võetud jõustamismeetmetega panustati üldiselt strateegia „Euroopa 2020” laiemate poliitikaeesmärkide saavutamisse.

3.   Konkurentsipoliitika praeguses majanduslikus olukorras

3.1   Komitee üldised märkused

3.1.1

Praegusel ajal võib kostuda protektsionistlikke üleskutseid. See on mõistetav, võttes arvesse paljusid avalikkuse märgatud ebaõigluse ilminguid, eriti fakti, et Euroopa endiselt ei tegele selle probleemiga sel moel, nagu mõned meie rahvusvahelised partnerid. Kuigi kogemused on näidanud, et konkurentsieeskirjade jõustamist ja kaitsmist ei saa majanduskriisi ajal lõdvendada, võib Euroopa naiivne ühepoolne lähenemisviis – kinni pidada põhimõtetest, mida teised selles olulises valdkonnas ei järgi – viia konkurentsiraamistiku nõrgenemiseni ning veelgi rohkem kahjustada majanduskasvu keskpikas ja pikas perspektiivis.

3.1.2

Konkurentsipoliitika võib mängida tähtsat rolli kriisist eduka väljumise strateegias ning kujundada kriisijärgne keskkond, mis hoiaks ära võimalikud konkurentsimoonutused.

3.1.3

Finantskriisil on drastiliselt mõjutanud reaalmajandust: vähenenud on laenuandmine majapidamistele ja ettevõtjatele ning sellel on halb mõju investeeringutele ja tööhõivele. Mitmel liikmesriigil tuli selle asemel, et jätkata investeeringuid majanduse elavdamise meetmetesse, rakendada kokkuhoiumeetmeid ja teha kärpeid avaliku sektori kulutustes. Lõpuks on kriis mõjutanud ja mõjutab veelgi kõiki kodanikke, tarbijaid ja töötajaid, samuti ettevõtteid ja nende tegevustingimusi. Toimival, tõhusal ja tasakaalustatud konkurentsipoliitikal on suur mõju kõigi nende rühmade heaolule.

3.2   Konkreetsed märkused

3.2.1

Kriisi algusest alates kuni 31. detsembrini 2011 on Euroopa pankade päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antud 1,6 miljardi euro ulatuses riigiabi. Komisjon on teinud 39 ümberkorraldamist käsitlevat otsust ja jälgib nendega seotud ümberkorralduskavade tõhusat rakendamist. Ulatuslikest toetusmeetmetest hoolimata on kriis järk-järgult süvenenud.

3.2.2

Kõigi majandus- ja sotsiaalpartnerite seisukohast on oluline tagada turgude toimimine olukorras, kus riike ja nende pangandussüsteeme (ehk panku) tugevasti toetatakse. See on ka üldsuse huvides, et pankade toetustel oleks korralik järelevalve.

3.2.3

Ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) toimimine on tihedasti seotud sellega, mil määral on eri riikide pangandussüsteemid arenenud, ja erinevused on märkimisväärsed. Paljudes riikides on väljakutseks arendada maksesüsteeme nõnda, et oleks võimalik kasutada SEPA eeliseid. Pangandussektorilt eeldab see kliendikesksust ja soovi eriti väikesi ettevõtteid ettevalmistuste tegemisel abistada. Paljudes riikides, muuhulgas Soomes, on SEPA kasutuselevõtmine sujunud peaaegu probleemideta. Üks laialdast avalikustamist leidnud probleem oli see, et pangateenuste hinnad mitmekordistusid, kui kaotati varem üksnes pangakaartidena kasutatud kaardid (deebetkaardid).

3.2.4

Üks komisjoni esiletoodud teemadest oli e-maksete standardimine. Elektroonilised makseteenused pakuvad märkimisväärset mastaabisäästu, mis tähendab, et sellele sektorile on loomuomane turukontsentratsioon. Tõhus maksesüsteem on silmnähtavalt kasulik kogu majandusele, seepärast on oluline, et komisjon oleks tähelepanelik elektrooniliste makseteenuste kui majandussektori suhtes. Põhimõtteliselt tuleks tagada kõigile võrdsed konkurentsitingimused. On siiski põhjust märkida, et makseteenuste ning krediit- ja maksekaartide turg on suuremalt jaolt vaid üksikute ettevõtjate käes.

3.2.5

Finantsturud toimivad tõhusamalt, kui need on läbipaistvad, avatud, konkurentsivõimelised ja reguleeritud viisil, mis võimaldab neil täita oma ülesannet reaalmajanduse rahastamisel. Just seda püüab komisjon saavutada monopolidevastaste uurimiste abil börsiväliste tuletisinstrumentide turgudel, makseteenuste sektoris ning turgudele kauplemis- ja finantsteabe jagamise valdkonnas. Aruanne võiks siiski sisaldada mõningaid arve, mis näitavad börsiväliste tuletisinstrumentide probleemi ulatust. Tuletisinstrumentide turgudel tuleks rakendada rangemat reguleerimise ja järelevalve korda.

3.2.6

Peale selle ei tohiks pangalaenude andmine karmistunud reguleerimise tõttu praegu ja lähitulevikus väheneda, sest see piirab ettevõtete investeeringuid ja raskendab käibekapitali hankimist.

3.2.7

Komitee kutsub komisjoni üles jätkama reitinguagentuuride turul valitseva konkurentsiolukorra jälgimist, arvestades reitinguagentuuride toimimisviisi ja klientidega tekkida võivaid huvide konflikte, mis võivad põhjustada konkurentsimoonutusi.

4.   Konkurentsipoliitika laiemas kontekstis

4.1   Komitee üldised märkused

4.1.1

Suur osa komisjoni konkurentsipoliitika ja selle jõustamise alasest tegevusest 2011. aastal oli seotud kriisi mõjuga finantsturgudel. Konkurentsipoliitika jõustamise ja kaitsmise kaudu taotletakse ka laiemaid pikaajalisi eesmärke, nagu tarbijate heaolu suurendamine, ELi majanduskasvu, tööhõive ja konkurentsivõime toetamine kooskõlas arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu käsitleva strateegiaga „Euroopa 2020”.

4.1.2

Komisjon soovib põhimõtteliselt edendada tarbijate heaolu ja ettevõtjate võrdseid võimalusi ka ühinemistealast poliitikat kohaldades, leides tasakaalu ühinemise majandusliku kasu ja selliste muude parameetrite vahel, nagu hind, valik, kvaliteet või uuenduslikkus. See lähenemisviis on osutunud suhteliselt tõhusaks telekommunikatsiooni sektoris ja seda tuleks laiendada võimalikult paljudele sektoritele. Kuid tuleb olla realistlik ja tunnistada, et viimastel aastakümnetel on esile kerkinud järjest suuremad kontsernid, kes vähendavad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud ruumi mitmes sektoris ning on seega märkimisväärselt piiranud uute suure potentsiaaliga ettevõtete tekkimise võimalust, mis loomulikult pidurdab dünaamilisust ja innovatsiooni ning eelkõige loovust, millest saaks eri tasandeil kasu lõigata kogu ühiskond.

4.1.3

Komitee rõhutab, et konkurentsipoliitika on tihedasti seotud muude poliitikavaldkondadega, eelkõige parema õigusliku reguleerimise meetmete, tööstuspoliitika ja VKEde poliitikaga. Väikeettevõtete vajadusi ja tegutsemistingimusi arvestavad õigusaktid on turgude toimimise tagatis.

4.1.4

Komisjoni tänavuaastane väljaanne „Operational guidance for assessing impacts on sectoral competitiveness within the Commission impact assessment system” (Tegevussuunised valdkondlikule konkurentsivõimele avalduvate mõjude hindamiseks komisjoni mõjuhindamissüsteemis) oli positiivne samm. See on teretulnud abivahend mitte ainult konkurentsipoliitika seisukohast.

4.1.5

Komitee juhib tähelepanu sellele, kui oluline on komisjoni aktiivsus koostöö tegemisel EList väljaspool asuvate konkurentsiasutustega. See on konkurentsipoliitika tõhusa rakendamise põhiline eeltingimus ning tagab ka selle, et konkurentsitingimused oleksid maailma maastaabis võimalikult ühesugused.

4.1.6

Komitee kutsub komisjoni üles jätkuvalt täiustama avaliku teenuse osutamise kohustuse hüvitamist käsitlevaid õigusnorme, hõlmates sotsiaalseid vajadusi rahuldavaid teenuseid, nagu praegu tervishoid, pikaajaline hooldus, lastehoid, juurdepääs tööturule või sinna naasmine, sotsiaaleluasemed, haavatavate inimrühmade abistamine ja nende sotsiaalne integratsioon.

4.1.7

Komitee kutsub üles lisada konkurentsipoliitikasse koordineerimine teiste peadirektoraatidega, kelle töö mõjutab väga suurel määral konkurentsi olukorda kogu Euroopa Liidus. See annaks panuse WTO tegelikku ajakohastamisse. On tarvis mehhanisme erinevate olukordade tasakaalustamiseks ning sotsiaalsete, keskkondlike, tooteohutuse jne eeskirjade täitmise tagamiseks, koos meetmetega, mille abil tõhusalt (mitte kõigest teoreetiliselt) võidelda oma valitsevat positsiooni kuritarvitavate suurte jaemüügikettide vastu, kes järk-järgult hävitavad oma väiksemad võistlejad ja väiketarnijad; vaja on mehhanisme, et jälgida läbirääkimisi, kus sageli ei tehta muud, kui seatakse vaid tingimusi, ning mehhanisme valitseva positsiooni kuritarvitamise lõpetamiseks (ja karistamiseks) ükskõik millises sektoris. Tuleb luua mehhanismid võrdsustamaks moonutatud konkurentsitingimusi, mis on neil ettevõtjatel, kelle asukoht on peamistes tarbimiskeskustes, ja neil, kes asuvad äärealadel ja kelle lisakulusid ei tohi tähelepanuta jätta.

4.2   Konkreetsed märkused

4.2.1

Komitee loodab, et ühtne Euroopa patent saab teoks ja loodab, et komisjoni algatustega vähendataks oluliselt tehingukulusid, eriti leiutiste patentide jaoks (1). Euroopa patent asendaks praeguse süsteemi, mille puhul patendid tuleb registreerida eraldi igas ELi liikmesriigis. Komisjoni hinnangul võivad patendikulud tõusta kergesti 32 000 euroni, samas kui USAs on need kõigest 1 850 eurot.

4.2.2

Komitee arvab, et Euroopa standardimisprotsessi tuleks kiirendada, lihtsustada, ajakohastada ja kaasavamaks muuta (2). On tarvis korrapärasemalt hinnata, kas Euroopa standardimissüsteemi suudetakse piisavalt kohandada kiiresti areneva keskkonnaga ja anda panus Euroopa strateegilistesse sise- ja väliseesmärkidesse, eelkõige tööstuspoliitika, innovatsiooni ja tehnoloogilise arengu valdkonnas.

4.2.3

Toiduained on üks tarbijate igapäevaelu konkreetsemaid kulutusi ja sellepärast on väga oluline, et toiduainetesektoris oleks olemas tegelik konkurents. Tuleb siiski meeles pidada, et toiduainete hindu võivad mõjutada paljud tegurid, millest enamik jääb konkurentsipoliitika kohaldamisalast välja. Neist peamine on toorainete hinnatõus.

4.2.4

Samuti tuleb tähelepanu pöörata läbirääkimiste jõu ebaühtlusele toiduainete tarneahelas, kus esmased tootjad ja väikeettevõtted on kõige nõrgemal positsioonil. Seepärast ootab komitee huviga 2010. aastal asutatud ja toiduainete tarneahela toimimise parandamisele suunatud kõrgetasemelise foorumi tulemusi.

4.2.4.1

Samuti oleks kasulik, kui konkurentsiõigust ja asjaomaste turgude määratlust kohaldades kehtestataks ELi tasandil ühtlustatum lähenemisviis, võttes arvesse ühtset turgu.

4.2.5

Euroopa tootjad on kohustatud järgima üpris rangeid ettekirjutusi, samas kui teiste maailmajagude konkurendid kuuluvad palju leebemasse õigusraamistikku ja sellest hoolimata on neil vaba juurdepääs ELi turgudele. Tulemuseks on oluline konkurentsi moonutamine, sest tootmiskulud kolmandas maailmas on madalamad. Sama kehtib ka Euroopa energiamahukate tööstusharude puhul, mis peavad kinni pidama rangetest keskkonnaeeskirjadest ja energiatõhususe eesmärkidest, mis nõuavad tohutuid investeeringuid, samas kui nende konkurendid, tegutsedes samal maailmaturul, ei pea samasugust kulude koormat kandma. Seega on vaja riigiabisüsteemi ajakohastada, et luua üleilmsel tasandil võrdsed konkurentsitingimused, kooskõlastades selle reformi komisjoni poolt kaubanduspoliitiliste vahendite tasandil võetavate meetmetega (3).

4.2.6

Konkureerivad turud on kõige soodsamad, et esile saaksid kerkida ettevõtjad, kellel on vahendid pikaajaliseks eduks. Tugev konkurentsipoliitika on ühtse ja integreeritud poliitika põhikomponent, mille abil edendada Euroopa tööstusharude konkurentsivõimet. Ülemaailmse konkurentsi üks väljakutsetest on vajadus konkureerida riikidega, kus õigusraamistik on märksa leebem ning kus kulud, töötingimused ja sotsiaalkindlustuse alased õigussätted on teistsugused. Komitee märkis arvamuses CESE 1176/2011 (4), et laevaehitusele on õigustatud anda teatud riigiabi ja et näiteks keskkonnasäästlikud tehnoloogiad tuleks kaasata raamistikku. Komitee peab praegust algatust riigiabi kohta tähtsaks sammuks tööstuspoliitika uue dünaamika poole vastavuses strateegiaga „Euroopa 2020”. Seoses kasvuhoonegaaside vähendamisega, mis on üks strateegia viiest põhieesmärgist, toetab komitee Euroopa Komisjoni vastuvõetud suuniseid energiamahukate tööstuste, nt terase-, alumiiniumi-, keemia- ja paberitööstuse jaoks (5). Need riigiabimeetmed, mis on suunatud süsinikdioksiidi lekke ärahoidmisele, peaksid alates 2013. aastast kompenseerima Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi (EU ETS) kasutuselevõtuga kaasnevat elektrihinna tõusu ja soodustama investeeringuid suure tõhususega elektrijaamadesse.

4.2.7

Raamatute kirjastamise sektor läbib parajasti ajakohastamisprotsessi, mille põhjuseks on eelkõige digitaliseerimine. See sektor on äärmiselt tähis mitte ainult Euroopa kultuuri õitsenguks, vaid ka innovatsiooni seisukohalt. Praegu läheb sektor üle digitaalsele meediale ja selle protsessi tagajärjed on märkimisväärsed. E-raamatute pakkumine kasvab ja seega on täiesti asjakohane, et komisjon reageerib püüdlustele piirata konkurentsi ja arengut.

4.2.8

Energiavajaduste rahuldamiseks jätkusuutlikest allikatest on üha kasvav nõudlus. Komitee toetab komisjoni ettepanekut, mille eesmärk on ajakohastada ja edasi arendada Euroopa energiainfrastruktuuri, sest see on ELi kindla, stabiilse ja jätkusuutliku energiavarustuse eeldus.

4.2.9

Tulevikus tuleb energiat transportida pikkade vahemaade taha sagedamini ja suuremates kogustes, kui praegu. Alles üleeuroopalise energiataristu olemasolu korral saavad kõik ELi liikmesriigid kasutada ära oma asukohaeeliseid riiklike energiaallikate kasutamisel. See puudutab vee-, tuule- ja päikeseenergia taolisi taastuvenergiaallikaid. Selle infrastruktuuri kaudu peaks olema võimalik optimeerida ka fossiilsete energiaallikate, näiteks nafta, gaasi ja söe kasutamist (6).

4.2.10

Komitee toetab vajadust standarditud ELi õigusraamistiku järele kogu lennundussektori jaoks, mis hoiab ära kontrollimatud toetustavad ja tagab võrdsed tingimused kõigile turuosalistele ka kohalikul tasandil (7). Komitee soovitab, et riigiabi investeeringuteks lennujaamade infrastruktuuri ja stardiabi lennuliinidele peaks olema võimalik ainuüksi rangelt määratletud juhtudel ning nende kestus ja ulatus peavad olema piiratud; Komitee kutsub üles ka pikaajalisele poliitikale piirkondlike lennujaamade arendamisel ning arvab, et lennundussuuniseid saab edukalt jõustada üksnes siis, kui on heaks kiidetud piirkondlike lennujaamade arendamise selged poliitilised prioriteedid. Piirkondlike lennujaamade hooldamine on ettevõtluspoliitika oluline küsimus. Komitee viitab arvamusele lennujaamade töö tõhustamise paketi kohta, milles käsitletakse teenindusaegade määramist ja maapealse käitluse teenuseid ELi lennujaamades.

4.2.11

Komitee on korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele usaldusväärselt parandada tarbijaõiguste kaitse süsteemi. Seetõttu kahetseb komitee, et õigusakti ettepanekut ELi konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta ei võetud 2011. aastal vastu ja et tõenäoliselt ei võeta seda vastu isegi enne 2012. aasta lõppu.

4.2.12

Komitee tervitab konkurentsiõiguse rakendamise institutsioonilise raamistiku konsolideerimist. Selles raamistikus võtavad haldusasutused, nagu Euroopa Komisjon, vastu täielikule kohtulikule läbivaatusele alluvaid otsuseid, tagades neist otsustest puudutatud isikute põhiõiguste sobiva kaitse.

5.   Konkurentsialane dialoog teiste institutsioonidega

5.1

Ehkki komisjonil on ainupädevus ELi konkurentsiõiguse jõustamise alal ELi kohtute kontrolli all, osalevad konkurentsivolinik ja tema talitused pidevas struktureeritud konkurentsialases dialoogis Euroopa Parlamendiga. Komisjon hoiab ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed kursis peamiste poliitikaalgatustega ning osaleb töörühmades ja sektsioonide koosolekutel. Komitee avaldab rahulolu, et koostööd komiteega on aruandes eraldi nimetatud.

Brüssel, 12. detsember 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON


(1)  EÜT C 68, 6.3.2012, lk 28.

(2)  EÜT C 68, 6.3.2012, lk 35.

(3)  ELi riigiabi ajakohastamine, EÜT C 11, 15.1.2013, lk 49.

(4)  EÜT C 318, 29.10.2011, lk 62.

(5)  Komisjoni teatis – Suunised, mis käsitlevad teatavaid riigiabimeetmeid kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemis pärast 2012. aastat (2012/C 158/04), OJ C 158, 5.6.2012.

(6)  EÜT C 143, 22.5.2012, lk 125.

(7)  EÜT C 299, 4.10.2012, lk 49.


15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/88


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Progressi võimaldavate tehnoloogiate Euroopa strateegia – võimalus majanduskasvuks ja uuteks töökohtadeks””

COM(2012) 341 final

2013/C 44/15

Raportöör: Peter MORGAN

26. juunil 2012 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Progressi võimaldavate tehnoloogiate Euroopa strateegia – võimalus majanduskasvuks ja uuteks töökohtadeks” ”

COM(2012) 341 final

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 4. detsembril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 485. istungjärgul 12.-13. detsembril 2012 (12. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 102, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Tegemist on komisjoni teise teatisega progressi võimaldavate tehnoloogiate (PVTd) kohta. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldas 2010. aasta septembris arvamuse (1) varasema teatise (2) kohta. Komitee tervitas selles ELi keskendumist progressi võimaldavatele tehnoloogiale, ent väljendas sügavaid kahtlusi ettepanekute tõhususe suhtes ELi kõrgtehnoloogia tootmises täheldatud puudujääkide tõttu.

1.2

Kõnealuse arvamuse punktis 1.10 toodi välja komitee soovitused:

trotsida siseturu suutmatust ettevõtteid innustada ning töötada välja tööstusstrateegia, milles käsitletaks kõrgtehnoloogiaettevõtete silmatorkavat põuda Euroopas;

tuua tootmine tagasi Euroopasse ja toetada uute ettevõtete laienemist Euroopas;

muuta ettevõtete jaoks uuenduslike tehnoloogiate rahastamine kergemaks;

luua rahalisi stiimuleid, et paiknemine ELis oleks kasulik progressi võimaldavate tehnoloogiate alase uuendustegevuse ja selle valdkonna ettevõtete jaoks;

algatada koolide ja ülikoolide radikaalne reformimine, et tagada vajalikud oskused;

innustada innovaatiliste kõrgtehnoloogiaettevõtete ülikooli- ja uurimiskeskusepõhiseid klastreid;

möönda, et maailm on muutunud ja võtta rahvusvahelisel tasandil kasutusele agressiivne kaubanduspoliitika;

tagada algatuse kõikehõlmav ulatus, ühendades sellesse kõigi peadirektoraatide kõik asjaomased algatused.

Komitee kordab neid soovitusi.

1.3

Viimases teatises teeb komisjon ettepaneku kanda ELi teadus- ja arendustegevuse alased jõupingutused üle kolmel sambal põhinevasse strateegiasse mitte ainult teadus- ja arendustegevuse, vaid ka katsesarjade toetamiseks, et arendada välja prototüübid ja uuenduslikud tootmissüsteemid, et muuta tehnoloogiad toodeteks. Sellega seoses on komiteel kaks soovitust. Esimene soovitus on, et strateegia kahe uue samba rõhuasetus ei tohiks kahjustada ELi teadus- ja arendustegevust ega vähendada selle ulatust, kuna teadustegevus, eriti just alusuuringud, on vajalik alus tulevaste progressi võimaldavate tehnoloogiate tekkimiseks. Teine soovitus on, et kõnealust strateegiat, mis näib tuginevat uute tehnoloogiate turule lükkamisele, peaks täiendama ka turule tõmbamine pikaajalistelt tootjatelt. Sellest tulenevalt sooviks komitee näha, et suurem rõhk pannakse ELi tootmisettevõtete suutlikkuse suurendamisele.

1.4

Komitee toetab üldiselt tegevuskava, mida käsitletakse alljärgnevalt kolmandas osas. Ent arvestades liikmesriikidevahelisi erinevusi, sooviks komitee siiski näha, et tegevuskavad koostatakse vastavalt iga piirkonna oskustele ja suutlikkusele.

1.5

Tegevuskava teatud osad nõuavad tõenäoliselt tugevamat stiimulit, eeskätt riigiabi ajakohastamine, riskikapital, intellektuaalomandiõiguse alased läbirääkimised ülemaailmses kontekstis, kaubandusläbirääkimised kõrgtehnoloogia tööstusharudes ning haridus- ja koolitusvaldkonna parandamine kõigil tasanditel, pöörates erilist tähelepanu inseneridele ja teadlastele.

1.6

Kuigi tegevuskavas käsitletakse PVTde projekti juhtimist, ei ole selle meetodid selged, mistõttu võib tegevuskava nõrgaks jääda.

2.   Sissejuhatus

2.1

Komisjon asutas kõrgetasemelisele eksperdirühma, mille ülesanne oli analüüsida komisjoni esimese teatise vastuseid ja koostada aruanne, (3) mis avaldati 2011. aasta juunis. Seejärel avaldas komisjon kõnealuse teise teatise, milles visandatakse progressi võimaldavate tehnoloogiate Euroopa strateegia.

2.2

Kõnealuses aruandes määratleb kõrgetasemeline eksperdirühm Euroopa peamised raskused oma ideede vormimisel turustatavateks toodeteks – rahvusvaheliselt surmaoruks nimetatava lõhe ületamisel. Selle surmaoru ületamiseks tehakse ettepanek strateegia kohta, mis põhineb kolmel sambal:

tehnoloogiliste uuringute sammas, mis põhineb tehnoloogilistel seadmetel, mida toetavad teadus- ja tehnoloogiaorganisatsioonid;

tooteesitluse sammas, mis põhineb katsesarjadel ja esitlusprojektidel, mida toetavad tööstuskonsortsiumid;

konkurentsivõimelise tootmistegevuse sammas, mis põhineb ülemaailmselt konkurentsivõimelistel tootmisrajatistel, mida toetavad ankurettevõtted.

2.3

Ettepaneku eesmärk on arendada välja uudsete tootmissüsteemidega tööstus, luues eksporditulude allika, ja toetada tootmisahela järgmise etapi masinatootjad, kes suudavad Euroopas toota kõige uudsemaid tootmissüsteeme (masinaehitus, tarkvara, teenused jne), samuti tootmissüsteemide arendamist ja parandamist (tehnoloogia ja protsessid), et rajada Euroopas tõhusad, modernsed ja kõrgtehnoloogial põhinevad tootmisrajatised.

2.4

11 esitatavat soovitust on järgmised:

muuta PVTd Euroopa tehnoloogiaalaseks prioriteediks;

EL peaks kasutama tehnoloogilise valmiduse astme skaala põhiseid teadus- ja arendustegevuse määratlusi;

asjaomaste teadus- ja arendustegevuse määratluste ulatust tuleks täielikult ära kasutada;

uuesti tasakaalustada ELi teadus- ja arendustegevuse rahastamisprogrammid;

võtta strateegiline lähenemisviis PVTde programmidele;

luua PVTde programmide rakendamiseks asjakohased eeskirjad;

kombineeritud rahastamismehhanismid;

PVTde riigiabi sätted;

ülemaailmselt konkurentsivõimeline intellektuaalomandi poliitika Euroopas;

PVTde alaste oskuste arendamine, tugevdamine ja säilitamine;

Euroopa PVTde vaatlus- ja nõuandeorgani loomine.

3.   Teatise põhisisu

3.1

„ELi PVTdena on kindlaks määratud mikro- ja nanoelektroonika, nanotehnoloogia, fotoonika, kõrgtehnoloogilised materjalid, tööstuslik biotehnoloogia ning uudsed tootmissüsteemid […], võttes aluseks praegused teadusuuringud, turusuundumuste majandusliku analüüsi ning nende panuse ühiskondlike väljakutsetega toimetulemisse.”

3.2

Teatises toodud olukorra analüüsis tõstetakse esile järgmisi punkte:

EL on PVTde arendamises ülemaailmne liider;

EL ei kasuta ära oma teadmistebaasi;

ELi suurim nõrkus on see, et ta ei oska oma teadmistebaasi toodetesse ja teenustesse suunata;

PVTdega seotud tootmise puudumine on ELile väga kahjulik kahel põhjusel: lühemas perspektiivis jäädakse ilma kasvu ja uute töökohtade loomise võimalustest; pikemas perspektiivis võib tekkida teadmiste loomise puudujääk.

3.3

Teatises tuuakse nendele puudustele järgmised põhjused:

PVTde jaoks ühise määratluse või arusaama puudumine;

poliitiliste meetmete ebapiisavus PVTde sünergilise mõju ärakasutamiseks ja nende turustusvalmiduse kiirendamiseks;

puuduvad tooteesitluse ja kontseptsioonide toimivuse projektid;

riiklike ressursside ebatõhus kasutamine ja koordineerimine;

puudulik juurdepääs riskikapitalile;

ELi siseturu killustatus ning eri piirkondade ja liikmesriikide vahelised regulatiivsed erinevused;

oskustööliste ja ettevõtjate vähesus.

3.4

Kõnealuses teatises esitatud strateegia eesmärgid on järgmised:

keskendada ELi poliitikameetmed järgmises mitmeaastases finantsraamistikus teadusuuringutele ja innovatsioonile ning ühtekuuluvuspoliitikale ning prioriseerida EIP laenutehinguid PVTde kasutamise soodustamiseks;

tagada ELi ja riikide meetmete koordineerimine, et saavutada nende meetmete vaheline sünergia ja vastastikune täiendavus ning anda vajaduse korral vahendid ühiskasutusse;

moodustada väline PVTde töörühm, kes annab komisjonile nõu PVTdega seonduvate poliitikaküsimuste alal;

mobiliseerida olemasolevad kaubandusmeetmed, et tagada aus konkurents ja võrdsed rahvusvahelised tingimused.

3.5

Komisjoni tegevuskava kokkuvõte:

3.5.1

ELi vahendite kohandamine

Algatus „Horisont 2020”

6,7 miljardi euro eraldamine;

katsesarjade/esitlusprojektide tasakaalustamine;

valdkonnaülesed projektid;

valikukriteeriumid.

Euroopa Regionaalarengu Fond

arukas spetsialiseerumine;

klastrispetsiifilised meetmed.

Riigiabieeskirjade ajakohastamine.

Kokkulepe Euroopa Investeerimispangaga.

Vajalike multidistsiplinaarsete oskuste edendamine.

3.5.2

Koordineerimine

sünergia riikide tööstusliku innovatsioonipoliitikaga;

tööstuse sidusrühmade omavahelise vastastikuse mõistmise memorandum.

3.5.3

Juhtimine

PVTde alane koordineerimisrühm algatuse „Horisont 2020” raames;

väline PVTde töörühm.

3.5.4

Oskused – komisjon:

jätkab ja tugevdab „Horisont 2020” alusel meetmeid noortes huvi tekitamiseks PVTde vastu;

aitab EIT-l asutada lisaväärtusega tootmise teadmis- ja innovatsioonikogukonda, mis integreeriks selle valdkonna kõrgharidus- ja teadusasutused ja ettevõtted;

avaldab 2012. aasta lõpuks teatise, milles käsitletakse muutuvaid ja kiiresti arenevaid väljakutseid seoses kutseoskuste pakkumisega ELis;

loob haridusasutuste ja ettevõtete vahel selliseid partnerlusi nagu kõrghariduse teadmusühendus;

otsib võimalusi oskustööjõu suurendamiseks PVTdega seonduvates valdkondades, näiteks väljastpoolt ELi pärit kõrgelt kvalifitseeritud talentide abil.

3.5.5

Kaubandus

Komisjon püüab tagada soodsa kaubanduskeskkonna ja võrdsed võimalused ülemaailmsel tasandil. Selleks tuleb hõlbustada turulepääsu ja soodustada investeeringuvõimalusi, vältida rahvusvahelisi turumoonutusi, parandada intellektuaalomandiõiguste kaitset, edendada vastastikkust eelkõige riigihangete puhul, vähendada subsideerimist ning tariifsete ja mittetariifsete tõkete kasutamist üleilmsel tasandil ning tagada kohaldatavate ELi ja WTO eeskirjade järgimine.

4.   Euroopa kõrgtehnoloogilised tootmisettevõtted

4.1

Progressi võimaldavate tehnoloogiate Euroopa strateegia on kavandatud selleks, et edendada ELi kodanike ja ettevõtete igapäevaeluks vajalike kõrgtehnoloogiliste toodete ELis paiknevat tootmist aastani 2020 ja pärast seda. Euroopas paiknev kõrgtehnoloogiliste toodete tootmine ei ole praegu ülemaailmsetel turgudel piisavalt konkurentsivõimeline, kuigi Euroopa teadus- ja arendustegevust peetakse maailmaklassi kuuluvaks. Probleem ei ole mitte Euroopa kõrgtehnoloogilise tootmise jõudluses või suutlikkuses, vaid suutmatuses teadus- ja arendustegevust tootmisse üle kanda. Tegelikult seisneb komisjoni strateegia tehnoloogia suunamises tootjatele. Ent komitee on seisukohal, et edukas ülekandmine eeldab tootjaid, kes on suutelised tehnoloogia tõmbama, ning komitee arvates ei ole Euroopas piisavalt ettevõtteid, kes konkureeriksid ülemaailmsetes kõrgtehnoloogilise tootmise sektorites.

4.2

Alljärgnev tabel on väljavõte Financial Timesi 2012. aasta analüüsist 500 ülemaailmse tippettevõtte ja 500 piirkondliku tippettevõtte kohta. Analüüsitud on vaid kõrgtehnoloogilise tootmise sektoreid.

4.3

Loetletud ettevõtted ei anna küll terviklikku pilti, ent komitee arvates on need maailma piirkondade suhtelise tootmisjõu täpne näitaja.

Alltoodud Financial Timesi edetabel 500 ülemaailmse ettevõtte kohta näitab ettevõtete arvu igas kõrgtehnoloogilise tootmise sektoris. Tärganud turumajandusega riigid hõlmavad muu hulgas BRIC-riike. Sellel tasandil on Euroopa juhtpositsioonil vaid tööstustehnoloogia valdkonnas, ent piirkondlik tabel annab täpsema ülevaate.

Financial Timesi edetabel 500 ülemaailmse ettevõtte kohta

Sektor

Ettevõtete arv

 

 

Kokku

Ameerika Ühend-riigid

Jaapan

Tärganud turumajan-dusega riigid

Euroopa

 

Farmaatsia ja biotehnoloogia

22

11

2

0

6

Novartis (4), Roche (4), GSK, Sanofi- Aventis, AstraZeneca, Novo Nordisk Shire

Tehnoloogia riistvara

16

10

1

2

3

ASML, Ericsson, Nokia

Tarkvara ja arvutiteenused

13

7

1

4

1

SAP

Autod ja varuosad

17

3

5

5

4

Daimler, VW, BMW, Continental

Keemia

18

7

1

4

5

Bayer, BASF, Air Liquide, Syngenta (4), Linde

Tervishoiuseadmed

13

10

0

0

3

Fresenius, Synthes (4), Essilor

Üldtööstus

12

5

1

5

1

Siemens

Tööstustehnoloogia

13

4

3

1

5

ABB (4), Volvo, Atlas Copco, MAN, Sandvik

Lennundus ja kaitsetööstus

7

5

0

0

2

Rolls Royce, EADS

Naftatööstuse seadmed ja teenused

11

7

0

0

2

Sarpem, Transocean (4)

Vabaajakaubad

4

0

3

0

1

Philips Electrical

Elektroonika- ja elektritööstus

4

1

1

1

1

Schneider Electric

4.4

Piirkondlikus tabelis on ettevõtete arv näidatud koos agregeeritud turukapitalisatsiooniga. See annab üksikasjalikku teavet iga piirkonna tugevate külgede kohta, samas kui turukapitalisatsioon näitab iga piirkondliku sektori suurust ja suhtelist edukust.

4.5

Euroopa on juhtpositsioonil keemia ja tööstustehnoloogia sektoris. Tugev positsioon on Euroopal farmaatsia- ja biotehnoloogiasektoris, samuti autotööstuses. USA valitseb tervishoiuseadmete, samuti tehnoloogia riistvara ja tarkvara sektorit, samas on nii Jaapan kui ka tärganud turumajandusega riigid riistvara sektoris EList tugevamad.

4.6

Kõnealune analüüsis näitab selgelt, et PVTde programmil peab olema strateegia Euroopa nõrkade sektorite tugevdamiseks ja nende sektorite ärakasutamiseks, kus ta on suhteliselt tugev. Erilisi jõupingutusi on vaja teha meditsiinitehnoloogia ja tervishoiuseadmete sektoris.

Financial Timesi piirkondlike tehnoloogitootmissektorite edetabel 500

Sektor

Ettevõtete arv (#) ja turuväärtus (miljardites dollarites)

 

Ameerika Ühendriigid

Jaapan

Tärganud turumajandusega riigid

Euroopa

 

#

$

#

$

#

$

#

$

Farmaatsia ja biotehnoloogia

21

948

27

176

8

48

15

708

Tehnoloogia riistvara

33

1,391

18

146

9

146

7

111

Tarkvara ja arvutiteenused

25

1,083

12

58

5

109

7

126

Autod ja varuosad

9

161

38

446

10

115

13

290

Keemia

16

286

32

133

16

262

22

384

Tervishoiuseadmed

29

495

5

20

1

4

10

114