ISSN 1977-0898

doi:10.3000/19770898.CE2013.033.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 33E

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

56. köide
5. veebruar 2013


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

RESOLUTSIOONID

 

Euroopa Parlament
2011–2012 ISTUNGJÄRK
5.–7. juuli 2011 istungid
Istungjärgu protokoll on avaldatud ELT C 291 E, 4.10.2011.
VASTUVÕETUD TEKSTID

 

Teisipäev, 5. juuli 2011

2013/C 033E/01

Universaalteenus ja hädaabinumber 112
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon universaalteenuse ja hädaabinumbri 112 kohta (2010/2274(INI))

1

2013/C 033E/02

Tõhusam ja õiglasem jaekaubandusturg
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta (2010/2109(INI))

9

2013/C 033E/03

Läbivaadatud Ungari põhiseadus
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon Ungari muudetud põhiseaduse kohta

17

2013/C 033E/04

Viies ühtekuuluvusaruanne ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia pärast 2013. aastat
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon komisjoni viienda ühtekuuluvusaruande ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia kohta pärast 2013. aastat (2011/2035(INI))

21

2013/C 033E/05

Arenguriikidele antav eelarvetoetus
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ELi eelarvest arenguriikidele antava toetuse tuleviku kohta (2010/2300(INI))

38

2013/C 033E/06

Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon energiainfrastruktuuri prioriteetide kohta aastaks 2020 ja pärast seda (2011/2034(INI))

46

2013/C 033E/07

Üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (2009/2222(INI))

65

2013/C 033E/08

ELi arengupoliitika mõju
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta (2011/2047(INI))

77

 

Kolmapäev, 6. juuli 2011

2013/C 033E/09

Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon Euroopa lairibaühenduse kohta: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu (2010/2304(INI))

89

2013/C 033E/10

Isikuandmete kaitse Euroopa Liidus
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon tervikliku lähenemisviisi kohta isikuandmete kaitsele Euroopa Liidus (2011/2025(INI))

101

2013/C 033E/11

Komisjoni 2012. aasta tööprogrammi koostamine
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon komisjoni 2012. aasta tööprogrammi kohta

110

2013/C 033E/12

Transmissiivse spongioosse entsefalopaatia (TSE) vorme ning sellega seotud sööda ja toidu kontrolli käsitlevad õigusaktid
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon transmissiivse spongioosse entsefalopaatia (TSE) vorme ning sellega seotud sööda ja toidu kontrolli käsitlevate ELi õigusaktide rakendamise ja väljavaadete kohta (2010/2249(INI))

120

2013/C 033E/13

Lennundusjulgestus ja eelkõige turvaskannerid
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon lennundusjulgestuse ja eelkõige turvaskannerite kohta (2010/2154(INI))

125

2013/C 033E/14

Naised ja ärijuhtimine
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon naiste ja ärijuhtimise kohta (2010/2115(INI))

134

2013/C 033E/15

Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: vajalikud meetmed ja algatused
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (2010/2242(INI))

140

 

Neljapäev, 7. juuli 2011

2013/C 033E/16

Olukord Süürias, Jeemenis ja Bahreinis araabia maailmas ja Põhja-Aafrikas valitseva olukorra taustal
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon olukorra kohta Süürias, Jeemenis ja Bahreinis Araabia riikides ja Põhja-Aafrikas valitseva olukorra taustal

158

2013/C 033E/17

Demokratiseerimist toetav ELi välispoliitika
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta (2011/2032(INI))

165

2013/C 033E/18

Ettevalmistused detsembris toimuvateks Venemaa Riigiduuma valimisteks
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon detsembris 2011 toimuvate Venemaa riigiduuma valimiste ettevalmistuste kohta

180

2013/C 033E/19

Schengeni lepingu muutmine
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon Schengeni eeskirjade muutmise kohta

182

2013/C 033E/20

Euroopa Parlamendi seisukoht seoses Lissaboni lepingu protokolli 1 artiklite 9 ja 10 (parlamentaarse koostöö kohta ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas) rakendamisega
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi käsituse kohta Lissaboni lepingu protokolli nr 1 artiklite 9 ja 10 rakendamisest seoses parlamentidevahelise koostööga ÜVJP/ÜJKP valdkonnas

186

2013/C 033E/21

Liidus enim puudustkannatavatele isikutele toiduabi jaotamise kava
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon liidus enim puudust kannatavatele isikutele toiduabi jaotamise programmi kohta

188

2013/C 033E/22

Edusammud miinivastases tegevuses
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon edusammude kohta miinivastases tegevuses (2011/2007(INI))

191

2013/C 033E/23

Kongo Demokraatlik Vabariik ja massiline vägistamine Lõuna-Kivu provintsis
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon Kongo Demokraatliku Vabariigi ja massilise vägistamise kohta Lõuna-Kivu provintsis

198

2013/C 033E/24

Indoneesia ja rünnakud vähemuste vastu
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon Indoneesia (sealhulgas rünnakud vähemuste vastu) kohta

201

2013/C 033E/25

India ja eelkõige Davinder Pal Singhile määratud surmanuhtlus
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon India, eelkõige Davinder Pal Singhile määratud surmanuhtluse kohta

204

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA PARLAMENT

 

Teisipäev, 5. juuli 2011

2013/C 033E/26

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: Odense Steel Shipyard/Taani
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2010/025 DK/Odense Steel Shipyard, Taani) (KOM(2011)0251 – C7-0114/2011 – 2011/2093(BUD))

207

LISA

208

2013/C 033E/27

ELi solidaarsusfondi kasutuselevõtt – üleujutused Sloveenias, Horvaatias ja Tšehhi Vabariigis 2010. aastal
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 26 (KOM(2011)0155 – C7-0081/2011 – 2011/2060(BUD))

209

LISA

209

2013/C 033E/28

Paranduseelarve projekt nr 2/2011: üleujutused Sloveenias, Horvaatias ja Tšehhi Vabariigis 2010. aasta septembris
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2011. aasta paranduseelarve projekti nr 2/2011 kohta, III jagu – Komisjon (10522/2011 – C7-0137/2011 – 2011/2065(BUD))

210

2013/C 033E/29

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: äriühing LM Glasfiber/Taani
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2010/022 DK/LM Glasfiber, Taani) (KOM(2011)0258 – C7-0112/2011 – 2011/2092(BUD))

227

LISA

228

2013/C 033E/30

Õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide juhtimiseks asutatud amet ***I
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon muudetud ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse amet õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks (KOM(2010)0093 – C7-0046/2009 – 2009/0089(COD))

229

P7_TC1-COD(2009)0089Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega asutatakse Euroopa amet õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks

230

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

230

2013/C 033E/31

Tooted, mille suhtes saab kohaldada dokimaksuvabastust või -vähendust *
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse otsust 2004/162/EÜ seoses toodetega, mille suhtes saab kohaldada dokimaksuvabastust või -vähendust (KOM(2010)0749 – C7-0022/2011 – 2010/0359(CNS))

230

2013/C 033E/32

Paranduseelarve projekt nr 3/2011: 2010. aasta eelarve ülejääk
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2011. aasta paranduseelarve projekti nr 3/2011 kohta, III jagu – Komisjon (11630/2011 – C7-0166/2011 – 2011/2075(BUD))

231

2013/C 033E/33

Tarbijakaitseseaduse jõustamine ***I
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (KOM(2010)0791 – C7-0012/2011 – 2011/0001(COD))

232

P7_TC1-COD(2011)0001Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta

233

2013/C 033E/34

Tuletisinstrumendid, kesksed vastaspooled ja kauplemisteabehoidlad ***I
Euroopa Parlamendi 5. juulil 2011. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (KOM(2010)0484 – C7-0265/2010 – 2010/0250(COD))

233

2013/C 033E/35

Finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendav järelevalve ***I
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ ja 2006/48/EÜ seoses finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalvega (KOM(2010)0433 – C7-0203/2010 – 2010/0232(COD))

296

P7_TC1-COD(2010)0232Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ, 2006/48/EÜ ja 2009/138/EÜ seoses finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalvega

297

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

297

2013/C 033E/36

Lühikeseks müük ja krediidiriski vahetustehingute teatavad aspektid ***I
Euroopa Parlamendi 5. juulil 2011. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta (KOM(2010)0482 – C7-0264/2010 – 2010/0251(COD))

298

2013/C 033E/37

Investeeringute tagamise skeemid ***I
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta (KOM(2010)0371 – C7-0174/2010 – 2010/0199(COD))

328

P7_TC1-COD(2010)0199Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel … oktoobril 2010. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse direktiivi 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta ( 1 )

329

2013/C 033E/38

Liikmesriikide võimalus piirata või keelata oma territooriumil GMOde kasvatamist ***I
Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse direktiivi 2001/18/EÜ seoses liikmesriikide võimalusega piirata või keelata oma territooriumil GMOde kasvatamist (KOM(2010)0375 – C7-0178/2010 – 2010/0208(COD))

350

P7_TC1-COD(2010)0208Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega muudetakse direktiivi 2001/18/EÜ seoses liikmesriikidega võimalusega piirata või keelata oma territooriumil GMOde kasvatamist ( 1 )

351

 

Kolmapäev, 6. juuli 2011

2013/C 033E/39

Selliste reisidokumentide nimekiri, mille kasutajal on õigus ületada välispiire ja kuhu võib kanda viisa ***I
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus selliste reisidokumentide nimekirja kohta, mille kasutajal on õigus ületada välispiire ja kuhu võib kanda viisa, ning sellise nimekirja koostamise kohta (KOM(2010)0662 – C7-0365/2010 – 2010/0325(COD))

359

P7_TC1-COD(2010)0325Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr …/…/EL selliste reisidokumentide, mille kasutajal on õigus ületada välispiire ja kuhu võib kanda viisa, nimekirja kohta ning sellise nimekirja koostamise korra kehtestamise kohta

359

2013/C 033E/40

Toidualase teabe esitamine tarbijatele ***II
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 87/250/EMÜ, 90/496/EMÜ, 1999/10/EÜ, 2000/13/EÜ, 2002/67/EÜ, 2008/5/EÜ ja määrus (EÜ) nr 608/2004 (17602/1/2010 – C7-0060/2011 – 2008/0028(COD))

360

P7_TC2-COD(2008)0028Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud teisel lugemisel 6. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004

360

2013/C 033E/41

Piiriülene teabevahetus liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta ***II
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta (17506/1/2010 – C7-0074/2011 – 2008/0062(COD))

361

P7_TC2-COD(2008)0062Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud teisel lugemisel 6. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta

361

LISA

362

2013/C 033E/42

Mitmeaastane finantsraamistik (2007–2013) ***
Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu määruse eelnõu kohta, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 (16973/3/2010 – C7-0024/2011 – 2010/0048(APP))

362

 

Neljapäev, 7. juuli 2011

2013/C 033E/43

Euroopa aktiivsena vananemise aasta (2012) ***I
Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa aktiivsena vananemise aasta (2012) kohta (KOM(2010)0462 – C7-0253/2010 – 2010/0242(COD))

364

P7_TC1-COD(2010)0242Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr …/2011/EL aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) kohta

365

LISA

365

Menetluste selgitus

*

Nõuandemenetlus

**I

Koostöömenetlus, esimene lugemine

**II

Koostöömenetlus, teine lugemine

***

Nõusolekumenetlus

***I

Kaasotsustamismenetlus, esimene lugemine

***II

Kaasotsustamismenetlus, teine lugemine

***III

Kaasotsustamismenetlus, kolmas lugemine

(Menetlus põhineb Euroopa Komisjoni esitatud õiguslikul alusel.)

Poliitilised muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▐.

Teenistuste tehnilised parandused ja kohandused: uus või muudetud tekst on märgistatud tavalises kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ║.

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

RESOLUTSIOONID

Euroopa Parlament 2011–2012 ISTUNGJÄRK 5.–7. juuli 2011 istungid Istungjärgu protokoll on avaldatud ELT C 291 E, 4.10.2011. VASTUVÕETUD TEKSTID

Teisipäev, 5. juuli 2011

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/1


Teisipäev, 5. juuli 2011
Universaalteenus ja hädaabinumber 112

P7_TA(2011)0306

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon universaalteenuse ja hädaabinumbri 112 kohta (2010/2274(INI))

2013/C 33 E/01

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (1);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (2);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/136/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (3);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (4);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (5);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (6);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/140/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (7);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1211/2009, millega luuakse elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) ja büroo (8);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (9);

võttes arvesse komisjoni 2. märtsil 2010. aastal algatatud avalikku arutelu universaalteenuse edasiste põhimõtete üle elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonnas;

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2010. aasta teatist „Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu” (KOM(2010)0472);

võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus esimese raadiospektripoliitika programmi loomise kohta (KOM(2010)0471);

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2010. aasta soovitust reguleeritud juurdepääsu kohta järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudele;

võttes arvesse komisjoni sidekomitee töödokumenti „Lairibajuurdepääs Euroopa Liidus: olukord 1. juulil 2010“;

võttes arvesse komisjoni 25. augusti 2010. aasta teatist pealkirjaga „Eduaruanne Euroopa ühtse elektroonilise side turu kohta aastal 2009 (15. aruanne) SEK(2010)0630“ (KOM(2010)0253);

võttes arvesse 2010. aasta oktoobris avaldatud neljandat tarbijaturgude tulemustabelit „Making Markets Work For Consumers”;

võttes arvesse nõukogu 29. juuli 1991. aasta otsust 91/396/EMÜ Euroopa ühise hädaabinumbri kehtestamise kohta (10);

võttes arvesse komisjoni soovitust, mis käsitleb helistaja asukohaga seotud teabe töötlemist elektroonilistes sidevõrkudes asukohta tuvastada võimaldava teabega täiendatud hädaabiteenuste rakendamiseks;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2007. aasta määrust (EÜ) nr 717/2007, milles käsitletakse rändlust üldkasutatavates mobiiltelefonivõrkudes ühenduse piires ja millega muudetakse direktiivi 2002/21/EÜ (11);

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL ratifitseeris 23. detsembril 2010. aastal;

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eriti selle artiklit 2 (Õigus elule), artiklit 3 (Õigus isikupuutumatusele), artiklit 6 (Õigus vabadusele ja turvalisusele), artiklit 26 (Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda) ja artiklit 35 (Õigus tervishoiuteenustele);

võttes arvesse uuringut pealkirjaga „Euroopa hädaabinumber 112“ (Eurobaromeetri kiiruuring nr 314);

võttes arvesse komisjoni sidekomitee töödokumenti „Euroopa hädaabinumbri 112 rakendamine – neljanda andmekogumise vooru tulemused“ (10. veebruar 2011);

võttes arvesse oma 25. septembri 2007. aasta deklaratsiooni Euroopa hädaabinumbri 112 kohta (12);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0220/2011),

A.

arvestades, et universaalteenuse direktiiv takistab sotsiaalset tõrjutust, tagades madala sissetulekuga kodanikele maapiirkondades ja ääremaadel või madala sissetulekuga kodumajapidamistele juurdepääsu põhilistele ja olulistele telekommunikatsiooniteenustele tasu eest, mida nad on võimelised endale lubama;

B.

arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et sotsiaalselt kaitsetud rühmad ei jääks tähelepanuta ning nende sotsiaalse kaasatuse ja teenuste kättesaadavuse tagamiseks võrdselt kõigi teiste kodanikega tuleks alati rakendada tulemuslikke erimeetmeid;

C.

arvestades, et tehnoloogia ja eeskätt taskukohaste mobiiltelefonide areng teeb põhilised telekommunikatsiooniteenused enamikule kodanikele kättesaadavaks;

D.

arvestades, et universaalteenus on määratletud kui „määratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele on konkreetse riigi tingimusi arvestades vastuvõetava hinnaga juurdepääs kõigil lõppkasutajatel, ilma et see moonutaks konkurentsi”;

E.

arvestades, et universaalteenus peaks ühiskonnaelus osalemise jaoks esmatähtsad teenused muutma kõigile kodanikele kättesaadavaks, kui turujõud üksi sellega hakkama ei saa;

F.

arvestades, et lairibaühenduse baasteenuse tagamine kõigile ELi kodanikele 2013. aastaks on üks digitaalse tegevuskava peaeesmärke; võttes siiski arvesse, et seal, kus lairibaühendus on juba kättesaadav, kasutavad seda umbes pooled kodumajapidamistest;

G.

arvestades, et veel ei ole võimalik hinnata läbi vaadatud universaalteenuse direktiivi ja kasutajaõiguste direktiivi rakendamist, sest ülevõtmise tähtaeg on 25. mai 2011 ja direktiivi kõigi sätete nõuetekohase ja täieliku rakendamise hindamiseks vajalik kolmeaastane periood on alles alanud;

H.

arvestades, et kuigi kehtivad õigusaktid annavad kodanikele positiivseid tulemusi, ei ole see eesmärk omaette, mille tõttu on samuti vaja maksimeerida uutest meetmetest saadavat kasu liikmesriikide pideva järelevalve abil ning teabe kvaliteedi, terviklikkuse ja nähtavuse parandamise meetmetega;

I.

arvestades, et ühtne turg ei saa kunagi päris valmis ning seda tuleb jätkuvalt uuesti hinnata, et arvesse võtta sotsiaalse kaitse tagatisi, ühiskonna vajadusi, tehnoloogia arengut ja innovaatiliste lahenduste tekkimist; arvestades lisaks sellele, et kõikidele Euroopa kodanikele, tarbijatele ja ettevõtetele kasuliku ühtse turu ja ühtse digitaalse turu võimaldamiseks ja viivitamatuks elluviimiseks on majanduskasvu ja töökohtade loomise meetmed otsustava tähtsusega;

J.

arvestades, et püüd saavutada edu on liikumapanev jõud, mis aitab Euroopa seadusandjate nägemusel ja püstitatud eesmärkidel tõeks saada; arvestades, et uute õigusaktide ettepanekutes või kehtivate õigusaktide muudatusettepanekutes tuleb arvesse võtta tegelikke kogemusi ja rakendussuutlikkust; arvestades, et seadusandlikeks kohandusteks tuleb saada selge poliitiline toetus, mis peab lisaks sellele põhinema objektiivsel kulude-tulude ja sotsiaal-majanduslikul hindamisel, mis on otsustavad tegurid;

K.

arvestades, et Euroopa hädaabinumber 112, mis võeti kasutusele 1991. aastal nõukogu otsusega, et võimaldada kõigile kodanikele juurdepääs kõikidele hädaabiteenustele (nagu tuletõrje, politsei ja arstiabi), on ainuke hädaabinumber, millele võib helistada kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides, ning arvestades, et suur osa eurooplastest ei ole sellest ikka veel teadlikud, ning alates 2000. aastast ei ole edusamme täheldatud;

L.

arvestades, et oma 11. märtsi 2008. aasta deklaratsioonile kodanike varajase hoiatamise kohta suurõnnetuste puhul (13) kirjutas alla 432 parlamendiliiget;

M.

arvestades, et tuleb jätkuvalt pingutada, et hinnata ja tagada teenuse kvaliteeti hädaabinumbri 112 valimisel nii telekommunikatsiooni kui ka hädaabiteenistuste rakendamise ja koordineerimise aspektist, sest need sõltuvad paljudest teguritest, ning arvestades, et siiani ei ole terviklikult ja üksikasjalikult hinnatud seda, kuidas kogevad kodanikud hädaabinumbri 112 teenuse rakendamise tegelikku seisu ELis, eeskätt selle kättesaadavuse, koostalitlusvõime ja sekkumisaja seisukohast;

N.

arvestades, et paljud hiljutised katastroofid on näidanud, et kodanike varajane hoiatamine ilmsete või arvatavate suurõnnetuste ja katastroofide eest on kannatuste ja inimelude kaotuste vähendamiseks vajalik;

Universaalteenus ja uued arengusuunad

1.

rõhutab universaalteenuse osutamise kohustuste tähtsust sotsiaalse kaasatuse turvavõrguna olukorras, kus ainuüksi turuvõimalustega ei suudeta kodanikele ja ettevõtjatele põhiteenuseid pakkuda;

2.

toetab osana universaalteenuse direktiivist ja kasutajate õiguste direktiivist korrapärast uuesti hindamist selle kohta, kui eesmärgipärased universaalteenusega seotud kehtivad ELi universaalteenuse seadusandlikud sätted on sotsiaalse, majandusliku ja tehnoloogia arengu seisukohast, et teha kindlaks ja võtta kasutusele sobivad määratlused, milles võetakse arvesse muutuvaid tegelikke vajadusi ning millega parandatakse teenuste kvaliteeti;

3.

kutsub komisjoni üles andma juhiseid muudetud universaalteenuse osutamise kohustuste parimaks rakendamiseks ja jõustamiseks, et vältida turumoonutusi ning võimaldada liikmesriikidel võtta samal ajal vastu sätteid, mis sobivad nende siseriiklikele oludele paremini;

4.

toetab digitaalse tegevuskava „Lairiba kõigile” eesmärke ja on veendunud, et universaalne juurdepääs lairibale aitab inimestel ja ettevõtetel saada täielikku kasu ühtsest digitaalsest turust, eeskätt parandades sotsiaalset kaasatust, pakkudes uusi võimalusi sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt innovaatilistele ettevõtetele töökohtade loomiseks, edendades majanduskasvu ja pakkudes rohkem võimalusi piiriüleseks kaubanduseks; toetab sel eesmärgil digitaalse kirjaoskuse edendamist;

5.

palub komisjonil suurendada rahalist toetust kohalikele projektidele, mis tagavad kõigile kogukondadele digitaalteenuste kättesaadavuse ja teevad tehnoloogilised seadmed kättesaadavaks ebasoodsamas olukorras olevatele elanikerühmadele sellega, et pakuvad avalikes hoonetes tasuta internetiühendust;

6.

rõhutab, et tegevuspõhimõtete ja tehnoloogia ühendamine (näiteks juhtme-, kaabli-, kiudoptiliste, mobiilside- ja satelliitsidevõrkudega) võimaldab edendada selliste uute sidusteenuste ja -rakenduste nagu e-valitsuse, e-tervishoiu ja e-hariduse arendamist avalike ja eraõiguslike isikute poolt, suurendada nõudlust kiirema internetiühenduse järele, teha investeeringud avalikesse lairibavõrgustikesse tasuvamaks ja toetada sellega avaliku ja erasektori partnerlust, arendada ühtset digitaalset turgu ja parandada marginaliseerunud kodanike kaasamist;

7.

rõhutab ELi riigihanke eeskirjade tähtsust ning peab nende eeskirjade ulatuslikul läbivaatamisel väga oluliseks, et nii kohalikud kui ka piirkondlikud asutused saaksid kasu meetmetest, mis edendavad nende osalemist sidetehnoloogiasse tehtavates investeeringutes ja kommertskasutusele eelnevates hangetes (teadustulemuste turule toomise vahendina), ning et e-hanked võetaks laialdaselt kasutusele;

8.

nõuab telekommunikatsiooniraamistiku ja eriti selle võrguneutraalsust käsitlevate sätete tulemuslikku ülevõtmist selliselt, et lõppkasutajatel oleks juurdepääs teenustele ja infosisule ja nad saaksid internetis vabalt valida kasutatavaid rakendusi;

9.

rõhutab, et universaalteenus ei ole „lairiba kõigile”-eesmärgi saavutamiseks ainuke ega võtmemeede, sest selle investeeringukulud on suured ja ei ole kindel, et sellega pakutakse tarbijale oluliselt paremaid teenuseid; märgib siiski, et universaalteenuse direktiivi artiklis 15 on sätestatud, et universaalteenuse osutamise ulatus vaadatakse korrapäraselt läbi, ja on rõhutatud, et läbivaatamisel tuleb arvesse võtta direktiivi sätete rakendamise hindamist ja mõju pideva hindamise tulemusi, eelkõige seoses lairibavõrkude kasutuselevõtu ulatuse ja tegeliku kasutamisega kodumajapidamistes;

10.

on seisukohal, et lairibaühenduse kättesaadavuse kohustuse kehtestamine ei põhjusta automaatselt selle laialdasemat kasutuselevõttu; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel lihtsalt ühenduse tagamise asemel pigem tugevdada nõudlust suurendavaid ja kasutuselevõttu stimuleerivaid meetmeid; arvab lisaks sellele, et universaalteenuse osutamise kohustus võib hiljem, võimalik et keskmise tähtajaga eesmärgina, muutuda lairiba arendamise lisastiimuliks, kuid et lairiba arendamise üldeesmärgid tuleks täita nõuetekohaselt kavandatud riiklike programmidega;

11.

on seisukohal, et nn digitaalse dividendi ühtlustatud kasutamist võimaldav tõhus raadiospektripoliitika ja investeeringuid soosiv seadusandlus on samuti olulised abinõud lairiba leviku laiendamiseks;

12.

palub komisjonil viia lõpule käimasolev mõju hindamine ja esitada seadusandjatele usaldusväärsed andmed praeguse kasutuselevõtu, universaalteenuse osutamise kohustuste kohta ja nende parandamisest lairibaühenduse abil, samuti analüüs liikmesriikide, tarbijate ja ettevõtjate seisukohast kõige tõhusama rahastamismehhanismi kohta universaalteenuse osutamise kohustuse täitmiseks ning ebatõhusate kulude ja liigse koormuse vältimiseks;

13.

kutsub komisjoni üles paralleelselt ja koostöös siseriiklike reguleerivate asutustega hoolikalt turgu jälgima, et tagada olukord, kus liikmesriigid, kes on juba suutelised pakkuma või avaldavad soovi pakkuda universaalteenuse osutamise kohustust lairiba tehnoloogiate ja kiiruste terves ulatuses, teeksid seda turutõrgete korral turu moonutamist põhjustamata;

14.

väljendab heameelt komisjoni otsuse üle viia läbi internetiteenuste pakkumise süvauuring neljanda tarbijaturgude tulemustabeli avaldamise järel;

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima siseriiklike reguleerivate asutuste kaasabil universaalteenuse osutamise kohustuse ja tarbijate õiguste sätete ühetaolise rakendamise võimalusi, mis tagaksid sotsiaalselt kaitsetutele rühmadele ja eriti puuetega inimestele võimalused kasutada eriotstarbelisi lõppseadmeid ja mõistlikke tariife, annaksid piisavat teavet ning pakuksid tarbijatele tegeliku võimalusi valida saadaolevaid teenuseid ja müügijärgseid teenuseid;

16.

on siiski seisukohal, et universaalteenuse rahastamise alussäte, mis tagab selle läbipaistva ja mittediskrimineeriva kohaldamise, peaks ELi õigusaktidesse alles jääma ja seda tuleks laiendada nii andme- kui ka audioside kohustustele;

Euroopa hädaabinumber 112

17.

rõhutab, et Euroopa hädaabinumber 112 võib olla ka elupäästev number ja et see suurendab ELi kodanike kaitset, kuna toimib ühtse turu piires elavate kodanike ja tarbijate keskse tugisüsteemina; rõhutab vajadust tagada numbri 112 tõrgeteta toimimine kõikjal ELis; on seisukohal, et komisjon peaks tagama selle teenuse kättesaadavuse kõigile ühiskonna osadele, ka puudega (kõne- ja kuulmispuuded jms) isikutele ja teistele sotsiaalselt kaitsetutele elanikerühmadele;

18.

märgib siiski kahetsusega, et Euroopa hädaabinumber 112 on kaugel oma täieliku potentsiaali saavutamisest; järeldab sellest tulenevalt, et tuleb võtta põhimeetmeid, et tutvustada numbrit kodanikele ja lahendada muud küsimused, mis on seotud tehnoloogia ja parema koordineerimisega;

19.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2011. aasta veebruaris avaldatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt tunneb üksnes 26% ELi kodanikest numbri 112 automaatselt ära kui ELis hädaabiteenistuste väljakutsumise numbri ning et 58% ELi kodanikest ei nõustu endiselt väitega, et inimesi on nende riigis hädaabinumbri 112 olemasolust piisavalt teavitatud (14);

20.

soovitab komisjonil ja liikmesriikidel ühiselt tõhustada jõupingutusi avaliku teadlikkuse suurendamiseks numbri 112 kasutamise kohta, arendades välja sihtotstarbelise ja kaugeleulatuva teavitamisstrateegia, mis käsitleb kodanike muresid ja küsimusi seoses süsteemi toimimisega;

21.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama veelgi oma teavitustööd, nii et hädaabinumber 112 jõuaks teabekampaaniate abil kogu ELi hõlmava hädaabinumbrina kõikide ELi kodanike ja reisijateni meedia, eelkõige trüki- ja audiovisuaalse meedia kaudu, ning korraldama ja toetama avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks edendamistegevust ja üritusi, mis toimuvad igal aastal 11. veebruaril, mis on kuulutatud Euroopa hädaabinumbri 112 päevaks; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata praktilisele teabele, rõhutades näiteks, et 112 on Euroopa hädaabinumber, millele võib nii laua- kui mobiiltelefonilt helistada tasuta kõikjalt Euroopas;

22.

võtab teadmiseks liikmesriikide seas esinevad märkimisväärsed erinevused Euroopa hädaabinumbri 112 alaste teadmiste osas ning kutsub liikmesriike üles jagama oma kogemusi ja vahetama parimaid tavasid, et saavutada 2020. aastaks hädaabinumbri 112 vähemalt 80%ne automaatne äratundmine ELi kodanike poolt numbrina hädaabiteenistusele helistamiseks kõikjalt Euroopa Liidus;

23.

palub liikmesriikidel hädaabinumbri 112 kohta teabe jagamiseks ära kasutada parimaid kohti, mille kaudu saab kergesti teavitada suurt hulka majapidamisi, eriti arstikabinette, apteeke, haiglaid, kliinikuid, selliseid õppeasutusi nagu koolid ja ülikoolid ning lennu- ja raudteejaamu, kuna 112 on eriti kasulik reisijatele, samuti riiklike hädaabiteenistuste infoportaale;

24.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama numbrit 112 kogu ELi hõlmava hädaabinumbrina ka veebis ja raadios, mis on kaks kõige enam levinud meediavahendit noorte ja sageli reisivate inimeste seas; rõhutab, et numbrist 112 teadlikest inimestest sai üksnes 16% sellest teada raadiot kuulates ja üksnes 11% interneti kaudu;

25.

kutsub kõiki liikmesriike üles tagama, et number 112 oleks domineerivalt märgitud kõikidele hädaabisõidukitele, hõlmates politseiautosid, kiirabiautosid, tuletõrjeautosid ja muudele teenistustele kuuluvaid sõidukeid;

26.

märgib siiski, et liikmesriikidel on olemas pikka aega kasutusel olnud hädaabinumbrid, ning rõhutab, et kui nad kavatsevad riiklikud hädaabinumbrid säilitada, ei tohi vähendada teadlikkust ega tekitada segadust, millist numbrit valida;

27.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid ei taga veel 112 teenistustele õigeaegse, täpse ja usaldusväärse asukohateabe andmist; palub seetõttu komisjonil tihedas koostöös liikmesriikidega võimalikult kiiresti oluliselt parandada helistaja asukoha teabe täpsust ja usaldusväärsust vastavuses ELi uute sidenormidega ja uuendama tehnoloogiat, mille lõppeesmärk on kohustuslik asukoha automaatne määramine kõikide 112 kõnede, sealhulgas rändlusklientide kõnede puhul mõne sekundi jooksul, et anda täpset ja usaldusväärset teavet esimestele reageerijatele ja dispetšeritele, mis on kodanike jaoks hindamatu väärtusega; palub komisjonil kavandada meetmed liikmesriikide vastu, kes selles osas oma kohustusi ei täida;

28.

nõuab, et liikmesriigid ja komisjon võtaksid meetmeid, mis parandavad rahastamise ja toetuse kättesaadavust teadusprojektide jaoks, et tagada parimate võimalike tehnoloogiate väljaarendamine helistaja asukoha kindlakstegemiseks, sealhulgas IP-kõne kaudu, ja toetab seetõttu järgmise põlvkonna standardite ja õigusaktide arendamist; nõuab ELi 2009., 2010. ja 2011. aasta eelarves ette nähtud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poliitika toetamise programmi vahendite eraldamist, et toetada uuenduslike teenuste katsetamist ja rakendamist (IP-kõnede ja IP-juurdepääs 112-le), oodates järgmise põlvkonna 112 süsteemi loomist ELis; palub komisjonil samuti uurida järgmise põlvkonna 112 rakenduste (tekstisõnumid, video ja suhtlusvõrgud) kasutusele võtmist ning seda, kuidas selliseid kodanikele praegu kättesaadavaid rakendusi saaks kasutada hädaabisides, et parandada juurdepääsu 112-le ning edendada kodaniku algatatud hädaabireageerimist;

29.

usub et õigusliku reguleerimise abil tuleks eCall-süsteem kohustusliku teenusena kasutusele võtta;

30.

rõhutab hädaabiteenistuste vahelise parema koordineerituse tähtsust siseriiklikul ja piiriülesel / Euroopa Liidu tasandil võimalikult kõrge efektiivsuse saavutamiseks ning seepärast palub komisjonil toetada liikmesriikide ametiasutusi ja teha nendega koostööd, et uurida võimalusi nende süsteemide koostalitlusvõime parandamiseks;

31.

kutsub komisjoni üles kehtestama tihedas koostöös liikmesriikidega usaldatavus- ja kvaliteedinõuded nii kiiresti kui võimalik kogu 112 teenuseahela jaoks ning kehtestama tulemuslikkuse näitajad ja suunised 112 teenuse kvaliteedi kohta, nagu kodanikud seda tajuvad, võttes arvesse vajadust juurdepääsu, hädaabiteenistuste koostalitlusvõime, mitmekeelsuse ning hädaabiteenistuste õigeaegse ja kvalitatiivse sekkumise järele;

32.

soovitab ELis hädaabiteenuse 112 tõhususe parandamiseks koostada tegevuskava parimate tavade vahetamise toetamiseks liikmesriikide reguleerivate asutuste, hädaabiteenistuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel, laiendades seda vahetust ka ELi kandidaatriikide ja naaberriikide organisatsioonidele; soovitab selleks luua ekspertide võrgustiku; konkreetsemalt soovitab parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel selles osas, mis on seotud numbrile 112 saabuvate kõnedega, eelkõige operaatorite koolitamisega, ühe operaatori kasutamisega kõne vastuvõtmiseks ning veebi- ja tõlketeenuste kasutamisega, et aidata inimesi, kes ei räägi selle maa keelt, kus nad hädaabiteenuseid kasutavad;

33.

kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid ebaõnnestunud hädaabikõnede tegemise katsete vähendamiseks, kõnede ühendamiseks ja vastuvõtmiseks kuluva aja lühendamiseks ning valeväljakutsete arvu vähendamiseks; kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid SIM-kaardita mobiiltelefonidelt tulevate kõnede blokeerimise küsimuses;

34.

rõhutab vajadust tagada erinevate puuetega inimeste ja sotsiaalselt kaitsetute rühmade juurdepääs numbrile 112 ja soovitab numbri 112 standardiseerimist nende inimeste huvides, näiteks kuulmis- või nägemispuudega kasutajatele eriotstarbeliste lõppseadmete pakkumise, teksti- ja viipekeeleteenuste osutamise või muude eriseadmete pakkumisega; samuti palub komisjonil ja liikmesriikidel suurendada jõupingutusi, et suurendada nende isikute teadlikkust numbrist 112, kasutades nende vajadustega kohandatud teavitamisvahendeid;

35.

kutsub komisjoni üles läbi viima uuringut hädaabinumbri 112 teenuste osutamise olukorra ja teenust pakkuvate asjaomaste isikute vahelise koostöö kohta ning liikmesriikide poolt seni võetud üksikmeetmete kohta; lisaks palub komisjonil kaaluda võimalust laiendada 112 teenust telefonikõnedelt tekstisõnumitele, nii et sõnum „112” käivitaks hädaabireageerimise;

36.

palub komisjonil sõltumatute asutuste abiga ja hiljemalt 2012. aasta lõpuks hinnata, kuidas kogevad kodanikud numbri 112 teenuse rakendamise tegelikku seisu ELis, hinnates eeskätt selle kättesaadavust, koostalitlusvõimet ja sekkumisaega. Seoses sellega palutakse komisjonil esitada samaks kuupäevaks ka ülevaade õiguslikult siduvate ja tegelikkuses rakendatavate sekkumisaegade kohta ELis ning laiendada eCalli raamistikus koostatavat mõjuhinnangut numbri 112 toimimise tagajärgedele inimeste ja raha seisukohast;

37.

palub liikmesriikidel ja komisjonil esitada aruande „ümberpööratud” 112 süsteemi ehk kogu ELi hõlmava üldise, mitmekeelse, juurdepääsetava, lihtsustatud ja tõhusa vastastikku ühendatud süsteemi kasutuselevõtu kohta, millega hoiatatakse kodanikke ilmsete või arvatavate looduslike ja/või inimese poolt põhjustatud mis tahes laadi suurte hädaolukordade ja katastroofide eest; on seisukohal, et selline süsteem tuleks rakendada ilma eraelu puutumatust kahjustamata ning koos asjakohaste teavitus- ja koolituskampaaniatega kodanike jaoks;

38.

kutsub komisjoni üles uurima, mil määral oleks sarnaselt 112 teenusega teostatav tulevane 116 teenus emotsionaalsete häiretega kodanikele, kellel on depressioon või muud vaimse tervise probleemid;

*

* *

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51.

(2)  ELT L 364, 9.12.2004, lk 1.

(3)  ELT L 337, 18.12.2009, lk 11.

(4)  EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33.

(5)  EÜT L 108, 24.4.2002, lk 7.

(6)  EÜT L 108, 24.4.2002, lk 21.

(7)  ELT L 337, 18.12.2009, lk 37.

(8)  ELT L 337, 18.12.2009, lk 1.

(9)  EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(10)  EÜT L 217, 6.8.1991, lk 31.

(11)  ELT L 171, 29.6.2007, lk 32.

(12)  ELT C 219 E, 28.8.2008, lk 92.

(13)  ELT C 66 E, 20.3.2009, lk 6.

(14)  Euroopa hädaabinumber 112, Eurobaromeetri kiiruuring, Euroopa Komisjon 2011, http://ec.europa.eu/information_society/activities/112/docs/report_2011.pdf


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/9


Teisipäev, 5. juuli 2011
Tõhusam ja õiglasem jaekaubandusturg

P7_TA(2011)0307

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu kohta (2010/2109(INI))

2013/C 33 E/02

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2010. aasta aruannet „Kaubandus- ja turustusturu järelevalve „Tõhusam ja õiglasem siseturg kaubanduse ja turustuse valdkonnas 2020. aastaks” ” (KOM(2010)0355) ning sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti kaubanduse ja turustuse kohta siseturul (SEK(2010)0807);

võttes arvesse komisjoni algatatud kaubandus- ja turustusturu järelevalve aruande teemalise avaliku arutelu (mis toimus 5. juulist kuni 10. septembrini 2010) tulemust;

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni 25. jaanuaril 2011. aastal korraldatud ümarlauda tõhusama ja õiglasema jaekaubandusturu teemal;

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. jaanuari 2011. aasta arvamust aruande „Kaubandus- ja turustusturu järelevalve „Tõhusam ja õiglasem siseturg kaubanduse ja turustuse valdkonnas 2020. aastaks” ” kohta;

võttes arvesse komisjoni 13. aprilli 2011. aasta teatist „Ühtse turu akt – kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks „Üheskoos uue majanduskasvu eest” (KOM(2011)0206);

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist „Ühtse turu akt – kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus – 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (KOM(2010)0608);

võttes arvesse professor Mario Monti 9. mai 2010. aasta aruannet „Ühtse turu uus strateegia”;

võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ühtse turu akti kohta;

võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2010. aasta teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus”(KOM(2010)0543);

võttes arvesse neljandat tarbijaturgude tulemustabelit „Making Markets Work For Consumers” (sügisene väljaanne – oktoober 2010) ja viiendat tarbijaturgude tulemustabelit „Consumers at home in the single market” (kevadine väljaanne – märts 2011);

võttes arvesse 23. septembril 2010 avaldatud 21. tarbijaturgude tulemustabelit;

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal – aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

võttes arvesse komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta teatist „Toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas” (KOM(2009)0591);

võttes arvesse komisjoni 25. juuni 2008. aasta teatist pealkirjaga „ „Kõigepealt mõtle väikestele” – Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” ” (KOM(2008)0394);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (1);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 764/2008, milles sätestatakse menetlused seoses teatavate riiklike tehniliste eeskirjade kohaldamisega teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate toodete suhtes ja tunnistatakse kehtetuks otsus nr 3052/95/EÜ (2);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 (3);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 768/2008/EÜ, 9. juuli 2008, toodete turustamise ühise raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 93/465/EMÜ (4);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (5);

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta seisukohta ettepaneku suhtes võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta (6);

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni juhtimise ja partnerluse kohta ühtsel turul (7);

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana (8);

võttes arvesse oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsiooni ühtse turu kohta Euroopa kodanikele (9);

võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa standardimise tuleviku kohta (10);

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta (11);

võttes arvesse oma 7. septembri 2010. aasta resolutsiooni põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (12);

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele (13);

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta (14);

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta (15);

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni SOLVITi kohta (16);

võttes arvesse oma 19. veebruari 2008. aasta deklaratsiooni Euroopa Liidus tegutsevate suurte selvehallide jõupositsiooni kuritarvitamise uurimise ja selle vastu võitlemise kohta (17);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0217/2011),

A.

arvestades, et Euroopas laienev protektsionism on murettekitav;

B.

arvestades, et ühtse turu täieliku potentsiaali ärakasutamiseks tuleb reaalmajandus seada uuesti poliitilise päevakorra keskmesse;

C.

arvestades, et jaekaubandusturul on võtmeroll ühtse turu taaskäivitamisel, mille EL on oma kohustuseks võtnud;

D.

arvestades, et jaekaubandusturg kui suur energiakasutaja ja jäätmetekitaja võib aidata oluliselt kaasa säästvusele, sealhulgas ELi 20-20-20 energiaalaste eesmärkide saavutamisele;

E.

arvestades, et rahvusvahelise e-kaubanduse äripotentsiaali piisavat realiseerumist takistavad mitmesugused tegurid, näiteks keelebarjäärid, süsteemi ebaturvalisus, asjakohatu ja ebapiisav teavitamine ning haldusliku kooskõlastamise ja koostöö vähesus, mis teevad tarbijad tõrksaks teistes liikmesriikides asuvatelt jaekauplejatelt võrgus ostmise suhtes ja jaekauplejad tõrksaks rahvusvahelise e-müügi suhtes,

Konkurentsivõime, kasvu ja töökohtade edendamise visioon

1.

rõhutab, et jaekaubanduse sektor on Euroopa kasvu, konkurentsivõime ja töökohtade edendamise liikumapanev jõud ning otsustava tähtsusega Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel;

2.

rõhutab, et jaemüüjad pakuvad mitmesuguseid uudseid viise, kuidas kaupu ja teenuseid osta ja müüa, ning aitavad kaasa tarbija valiku suurendamisele ja samuti eelkõige noorte paindlikele ja inimväärilistele töövõimalustele;

3.

kutsub ELi institutsioone üles jaekaubanduse sektorit kui ühtse turu akti tugisammast ja vahendit, millega võita tagasi eurooplaste usaldus ühtse turu vastu, poliitikas maksimaalselt esile tõstma;

4.

kutsub komisjoni üles tugevdama eri poliitikavaldkondade kooskõlastamist ja võtma jaekaubanduse sektoris terviklikke pikaajalisi meetmeid;

5.

peab kahetsusväärseks, et jaekaubandussektori täieliku potentsiaali saavutamisel e- ja tavakaubanduses on endiselt tõsiseid takistusi; rõhutab, et nendega tuleb viivitamatult tegeleda;

6.

rõhutab, et jaemüüjad ja tarnijad vastutavad ühiselt tõhusama, läbipaistvama ja õiglasema jaekaubandusturu saavutamise eest;

7.

on arvamusel, et peamine eesmärk peaks olema ELi lepingu põhimõtete, kehtivate siseturu eeskirjade ja olemasolevate vahendite tulemuslik rakendamine ning iseregulatsioon, enne vajaduse korral reguleeriva lähenemise kaalumist;

Kaupade ja teenuste vaba liikumise takistuste kõrvaldamine

8.

väljendab muret seoses sellega, et piiravad siseriiklikud eeskirjad, erinevad tõlgendused ja puudulik jõustamine raskendavad kaupade ja teenuste vaba liikumist ELis; rõhutab, et täiendavate testide ja registreerimise nõuded, sertifikaatide ja standardite mittetunnustamine, tarnete territoriaalne piiramine ning muud sarnased meetmed tähendavad tarbijate ja jaemüüjate, eriti aga VKEde jaoks lisakulu, piirates nii eurooplaste ja ettevõtjate teenistuses oleva ühtse turu potentsiaali;

9.

tunnistab, et komisjon peab ELi hinnaerinevuste põhjusi põhjalikumalt analüüsima, võttes aluseks nõuetekohased statistikavahendid, et kindlustada tarbijatele suurem hindade selgus ja võrreldavus Euroopa ja riiklikke eelarve- ja tööturu eeskirju piiramata, mis võimaldab edendada teadlikumat valikut ja suuremat usaldust piiriülese kaubanduse vastu; tuletab meelde vajadust teha selleks aktiivselt koostööd riikide statistikaametitega;

10.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid täies ulatuses ja korrektselt siseturu eeskirju ja õigusakte – eriti kaupade paketti, teenuste direktiivi, hilinenud maksete direktiivi, e-kaubanduse direktiivi ja väikeettevõtlusalgatust „Small Business Act”; samuti palub, et liikmesriigid kõrvaldaksid kattuvused ning vähendaksid halduskoormust ja seadusandlikke tõkkeid, mis võivad piirata kasvu ja töökohtade loomist;

11.

palub komisjonil liikmesriike põhjalikumalt kontrollida, et vähendada ülevõtmise puudujääki ja tagada tõhus vastastikune kaupade ja teenuste tunnustamine; palub komisjonil samuti kindlustada kehtivate eeskirjade lihtsustamine;

12.

võtab teadmiseks raskused, millega Euroopa sõltumatud jaekaubandusettevõtjad kokku puutuvad, ning on arvamusel, et jaeturgu reguleerivad õigusaktid peaksid varasemast põhjalikumalt lähtuma kogemusest, eriti seoses vajadusega uurida ja mõista piisavalt õigusaktide mõju väikeettevõtetele;

13.

julgustab ettevõtjate ühendusi ja tarbijaliite Euroopa Komisjoni toetusel pakkuma huvirühmadele nende õiguste ja nende käsutuses olevate probleemide lahendamise vahendite, nt SOLVITi kohta rohkem teavet, koolitusi ja õigusalast nõu ning stimuleerima omavahelist parimate tavade jagamist;

14.

rõhutab, et killustatud maksesüsteem takistab kaubandust; kutsub komisjoni üles täiustama ühtset euromaksete piirkonda (SEPA), et välja töötada peamine makseteenus, mis on kättesaadav kõikidele kaartidele, soodustada makseviisidevahelist konkurentsi, eemaldades tõkked, suurendada tehingukulude läbipaistvust ja kaotada põhjendamatud vahendustasud; kutsub komisjoni samuti üles tagama ELi sees kiiremad pangaülekanded; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et SEPA-süsteemi võib pidada kasulikuks varimajanduse vastu võitlemise vahendiks;

Turu avamine ettevõtjatele ja tarbijatele

15.

juhib tähelepanu kodanikuühiskonna ja VKEde murelikele avaldustele seoses sellega, et üha rohkem tekib kaubanduskeskusi ning kõrvalistes piirkondades ja kesklinnades suletakse kohalikke kauplusi ja turge;

16.

rõhutab, et jaekaubanduse planeerimine peaks looma struktuurse raamistiku, milles kõik äriühingud saaksid konkureerida, tõhustama tarbijate valikuvabadust ning pakkuma juurdepääsu kaupadele ja teenustele, eriti raskesti ligipääsetavates ja väheasustatud piirkondades või tarbijate väiksema liikumisvõime puhul; rõhutab lisaks kohalike kaupluste ja turgude sotsiaalset, kultuurilist ja keskkonnaalast rolli maa- ning linnapiirkondade elustamisel; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid ergutaksid kestlikke kohalikke kogukondi, soodustades innovatsiooni ja VKEde kasvu;

17.

rõhutab, et VKEd on Euroopa majanduse selgroog ning neil on ainulaadne roll töökohtade loomisel, eriti maapiirkondades, nagu ka innovatsiooni ja majanduskasvu soodustamisel jaekaubandussektoris ja kogu Euroopa Liidu kohalikes omavalitsustes;

18.

on seisukohal, et turulepääs tuleb tagada subsidiaarsuse põhimõtet täielikult järgides;

19.

tunnistab, et liikmesriigid vastutavad oma kaupluste paiknemise põhimõtete eest ise ning uute kaupluste asukohtade vastuvõetavuse üle otsustamisel on peamised arvesse võetavad tegurid säästvus, mobiilsus, piirkondlik planeerimine ja keskuse tugevdamine;

20.

on seisukohal, et linnaehituspärandi ümberstruktuureerimise stiimulid, ka struktuurifondide kasutamise teel, võivad lubada rendihindade alandamist (avaliku ja erasektori partnerlus) ning soodustada majandustegevuse, eelkõige lähiümbruse kaubanduse taastumist, mis on kasulikud majanduse ja ühiskonna arengule;

21.

kutsub komisjoni üles tegema koostöös liikmesriikidega uuringut hüpermarketite ja kaubanduskeskuste asutamise mõju ja võimalike tagajärgede kohta seoses tööturu, VKEde ja tarbijatega;

22.

võtab teadmiseks suure mure, mida tänavakaubanduse rändedasimüüjad on väljendanud võimaluse osas, et direktiivi 2006/123/EÜ võidaks jõustada liikmesriikides, nii et loodusressursi mõistet laiendatakse ka riigimaale, kehtestades tänavakaubanduse tegevuslubadele ajalisi piiranguid; see kahjustaks väga nende tööd, tarbijate valikuvabadust ja traditsiooniliste linnaosaturgude eksisteerimist üldiselt;

23.

rõhutab, et e-kaubandus täiendab oluliselt väljaspool võrgukeskkonda toimuvat kaubandust ning e-kaubanduse täieliku potentsiaali arendamiseks tuleb võtta sobivaid meetmeid, sealhulgas internetile juurdepääsu parandamine Euroopa Liidu kõige kõrvalisemates piirkondades; kutsub komisjoni üles lisama uude e-kaubandust käsitlevasse teatisse meetmed, mis suurendaksid usaldust, eelkõige lihtsustades domeenide piiriülest registreerimist, parandades internetipõhiste maksete turvalisust, hõlbustades piiriülest võlgade sissenõudmist ning arendades edasi tarbijate teavitamist nende õigustest, eelkõige taganemisõigusest ja õiguskaitsevõimalustest;

24.

peab kahetsusväärseks, et jaemüüjate asutamisvabadust piiravad ELis arvukad takistused; tunneb eriti muret seoses teatavate siseriiklike kaubandus- ja maksuseadustega, mis avaldavad välismaistele jaemüüjatele tegelikult diskrimineerivat mõju;

25.

kutsub komisjoni üles siseturu põhimõtteid eiravate liikmesriikide suhtes kindlakäelisemalt tegutsema, kiirendama rikkumismenetlusi nn kiirmenetluse abil ning esitama Euroopa Parlamendile igal aastal aruande jaekaubanduse valdkonnas lahendatud juhtumite kohta;

Lepinguliste ja äritavade järgimine ettevõtjatevahelistes suhetes

26.

kinnitab veel kord, et vaba ja õiglane konkurents, lepinguvabadus ja asjaomaste õigusaktide nõuetekohane jõustamine on jaekaubandusturu eduka toimimise võti;

27.

tunnistab, et ettevõtjatel on erinev turuvõim, et nad peavad tegutsema majanduslikult otstarbekal viisil ja et EL vajab globaalses konkurentsis püsimiseks eesrindlikke majandusettevõtjaid;

28.

toonitab siiski laialt levinud muret seoses sellega, et mõned suuremad toimijad, kellel on turul valitsev positsioon, näivad sageli nõrgematele tarnijatele ja jaemüüjatele peale suruvat ebaõiglasi tingimusi (nt põhjendamatud valikulise jaotamise mehhanismid, geograafiline segmenteerimine, hinnakontroll, toodete etteteatamiseta nimekirjast väljajätmine ja muu piirav tegevus) ning moonutavad seega konkurentsi; rõhutab, et niisugune tegevus mõjutab kogu jaekaubanduse tarneahelat; mõistab hukka tavad, mis kasutavad ära ettevõtjatevahelist jõudude tasakaalustamatust ning mõjutavad tõelist lepinguvabadust; rõhutab, et selliste tavade vältimisele aitaks kaasa kõigi osapoolte, eriti VKEde teadlikkuse suurendamine oma lepinguõigustest;

29.

tunnistab, et tegutsemine frantsiisi alusel on sõltumatute jaemüüjate jaoks hea vorm konkurentsitihedas keskkonnas ellujäämiseks; märgib murelikult, et frantsiisis osalemise lepingud on muutumas jaemüüjate jaoks järjest rangemaks;

30.

toonitab, et kaubamärke tuleks töötada välja viisil, mis pakuks paremat valikut tarbijatele, eelkõige seoses läbipaistvuse, teabe kvaliteedi ja mitmekesisusega, ja annaks VKEdele ilmsed võimalused innovatsiooniks ja laiendamiseks;

31.

on seisukohal, et nn parasiitlik jäljendamine, mis võib muu hulgas tuleneda jaemüüjate kaksikrollist nii kaubamärgi tootja kliendi kui ka konkurendina, on vastuvõetamatu tegevus ning selle probleemiga tuleks viivitamatult tegeleda; peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon viib läbi analüüsi, mille eesmärk on täiendavalt täpsustada õiguslikke raamistikke ja tavasid seoses ärisaladuste ja nn parasiitliku jäljendamisega 27s ELi liikmesriigis;

32.

tunnistab, et jaekaubanduse tarneahelas vajatakse tasakaalustatumaid suhteid ja suuremat läbipaistvust; rõhutab vajadust lõpetada vastasseis ja alustada faktidele tuginevat dialoogi, et taastada usaldus ja võimaldada õiglasemaid läbirääkimisi ning kõigile võrdseid võimalusi, andes seeläbi kõigile tarneahela ettevõtjatele võimaluse saada kasu oma toodete lisandväärtusest ja kasutada täielikult ära ühtse turu eelised;

33.

nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt tungivalt konkurentsiõiguse, ning kui see on siseriiklikul tasandil kohaldatav, ka ebaõiglase konkurentsi ja monopolidevastaste seaduste täielikku ja ühtset jõustamist;

34.

rõhutab, et konkurentsieeskirjade nõuetekohaseks rakendamiseks ja turgu valitseva positsiooni kuritarvitamise vältimiseks on esmajärjekorras vaja tugevdada kohalikke konkurentsijärelevalve asutusi ning tagada pidevad ja katkestusteta suhtlus- ja koostöökanalid nende ning komisjoni konkurentsi peadirektoraadi vahel;

35.

toetab toiduainete tarneahela parema toimimise kõrgetasemelise foorumi ettevõtetevahelise lepingutava ekspertide platvormi tehtud head tööd, eriti seoses silmanähtavalt ebaõiglase konkurentsitegevuse määratlemise, loetlemise ja hindamisega, mille aluseks on faktid ja konkreetsed näited; kutsub üles avaldama osapoolte selles küsimuses peetava dialoogi algatustele jõuliselt toetust; tunneb muret, et Euroopa Parlamenti ei ole kõrgetasemelise foorumi töösse ametlikult kaasatud; on arvamusel, et parlament peaks selle küsimusega kiireloomuliselt tegelema ning osalema aktiivselt foorumi töös;

36.

toetab huvirühmade väljendatud vajadust läheneda probleemile laiemalt ja horisontaalselt, laiendades kohaldamisala ka muudele valdkondadele peale põllumajandusliku toidutööstuse; palub komisjoni ja ettevõtjate ühendusi ekspertide platvormi töö alusel uurida võimalusi luua uus tähtajatu foorum, mis keskenduks jaekaubandusele tervikuna;

37.

avaldab samas tugevat toetust jaemüüjate ja tarnijate ühenduste intensiivsele tööle mitteametliku dialoogi algatamiseks ja korrapäraste konsultatsioonimehhanismide loomiseks konkurentsiõiguse valdkonnas; tunneb heameelt nende vabatahtliku algatuse üle sõlmida kokkulepe deklaratsiooni kohta, mis käsitleb ühiseid hea kaubandustava põhimõtteid kogu jaekaubanduse tarneahela ulatuses;

38.

tervitab samuti komisjoni Euroopa toiduhindade jälgimise vahendit, nagu ka liikmesriikide sarnaseid algatusi, mis võimaldavad õiglast tulu toiduainete tarneahelas koos kulude, protsesside, lisandväärtuse, mahtude, hindade ja marginaalide analüüsiga toiduainete tarneahela kõigis osades;

39.

märgib murelikult, et kehtivaid õigusakte ei kasutata (eriti VKEde seas) oma õiguste kaitseks täielikult seetõttu, et ollakse majanduslikult sõltuvad ja kardetakse ettevõttest ilmajäämist; palub komisjonil, liikmesriikidel ja ettevõtjate ühendustel kindlaks teha, kuidas oleks võimalik taastada usaldus ja lihtsustada kohtusüsteemi poole pöördumist, kaasa arvatud anonüümse kaebuse esitamine ja kõnealuses valdkonnas ELi ombudsmani institutsiooni loomine; on ka veendunud, et on vaja arendada edasi kontseptuaalset raamistikku, et tagada õiglane konkurents nii vertikaalsetes kui ka horisontaalsetes ettevõtetevahelistes suhetes, rajades seeläbi teed ettevõtete tõeliselt võrdse konkurentsiolukorra suunas;

40.

palub komisjonil avaldada 2011. aasta lõpuks teatis, milles oleksid ära toodud kaubandustavasid ja lepingulisi suhteid käsitlevad riiklikud õigusaktid ja vahendid, ning hinnata põhjalikult, kas neid eeskirju on korrakohaselt jõustatud ning kas on vaja edasisi meetmeid;

41.

on arvamusel, et tuleks uurida vaidluste alternatiivse ja mitteametliku lahendamise võimalusi ja hüvitusmehhanisme ning hinnata nende tõhusust; kutsub komisjoni üles esitama alternatiivset vaidluste lahendamist käsitlevad meetmed 2011. aasta lõpuks, et suurendada ettevõtete ja tarbijate kindlustunnet;

42.

palub komisjonilt ja jaekaubanduse tarneahela ettevõtjatelt parlamendile iga-aastase aruande esitamist, mis käsitleks olemasolevate platvormide ja vaidluste mitteametliku lahendamise mehhanismide vallas tehtud edusamme; soovitab arutada tulemusi iga-aastasel jaekaubandusturu ümarlaual, mille korraldab siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon;

Tõhususe suurendamine ja säästev tarbimine - uuenduslikud tavad

43.

rõhutab jaemüügisektori vastutust säästvuse osas; tunneb heameelt asjaolu üle, et jaemüüjad ja tarnijad on rohelise mõttelaadi edendamise esirinnas, eelkõige seoses jäätmete, energiatarbimise, transpordi ja CO2 vähendamisega; toetab jaemüüjate juba võetud säästva tarbimise kohustusi, kuid arvab, et vaja on täiendavaid jõupingutusi; on arvamusel, et ettevõtete ühiskondliku vastutuse raames tuleks pöörata suuremat tähelepanu sotsiaal- ja keskkonnaküsimustele;

44.

rõhutab, et jaemüüjad ja tarnijad on innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse eestvedajad; rõhutab, et kogu sektor peab jätkuvalt kasvatama investeerimist innovaatilistesse tehnoloogiasse ja tavadesse, et veelgi parandada konkurentsi kogu tarneahelas, hõlmates logistikat ja transporti, energiatõhusust, pakendamist, jäätmekäitlust ja toodete ringlussevõttu ning vahetada häid tavasid;

45.

palub komisjonil välja töötada ühine hindamis- ja märgistamissüsteem, millele viidatakse Euroopa Parlamendi resolutsioonis ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana ning mille aluseks on toote terviklik olelusring, eelkõige selleks, et lihtsustada, ühtlustada ning saada üle killustatuse maksumusest ettevõtete ja tarbijate jaoks;

46.

kutsub huvirühmi üles käivitama uusi algatusi, et võidelda toidujäätmete tekkimise vastu;

47.

tunneb heameelt EuroCommerce'i ja UNI-Europa vahelise kokkuleppe üle, mis on hea näide sotsiaalse dialoogi toimimise kohta ärisuhetes; tunnistab, et tuleb teha suuremaid jõupingutusi selle nimel, et suurendada tarbijale suunatud teavet jaemüüjate sotsiaalse vastutuse kohta, viia uutesse tehnoloogiatesse tehtavad investeeringud vastavusse inimkapitaliga, eriti pädevuste arendamise abil, ja võidelda mitteametliku majanduse vastu;

48.

tuletab meelde, kui oluline on kehtivate sotsiaal- ja tööalaste õigusaktide nõuetekohane rakendamine; kahetseb deklareerimata töö suurt osakaalu, mis hõlmab suuremal määral maksudest kõrvalehoidumist ning takistab kaubandusettevõtjate võrdset konkurentsiolukorda siseturul;

49.

juhib tähelepanu asjaolule, et selle sektori peamised ülesanded on töötingimuste parandamine, varimajanduse vastu võitlemine ning tööhõive- ja konkurentsitaseme säilitamine edasimüüjate nõudmiste ja nende töötajate oskuste omavahel paremini vastavusse viimise abil; toonitab sel eesmärgil, et tuleb investeerida koolitusse ja pädevuste suurendamisse, sest see aitab sektoril paremini kohaneda uute tehnoloogiatega;

Edasine tegevus

50.

palub komisjonil jaekaubandussektori ettevõtjatega konsulteerides ette valmistada üldine Euroopa Liidu jaekaubanduse tegevuskava, et luua saavutustele tuginev strateegia, mis aitab tegeleda lahendamata probleemidega ja annab valdkonna eripäradest lähtuvaid soovitusi; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Parlament on toetanud seda algatust oma resolutsioonis ühtse turu kohta ettevõtluse ja majanduskasvu edendajana;

51.

rõhutab, et kõnealuses tegevuskavas tuleks arvestada komisjoni juba välja töötatud algatusi nende prioriteetide uurimiseks, näiteks toiduainete tarneahela parema toimimise kõrgetasemelist foorumit, ühtse turu akti, kestlikkust ja kliimamuutust käsitlevaid algatusi ja vastavaid ettepanekuid;

52.

teeb ettepaneku, et tegevuskavas soovitatud tegevuste järelmeetmeid, sealhulgas huvirühmadega peetava dialoogi edusammud, esitletaks ja arutataks esimesel jaekaubandusturu ümarlaual;

53.

eeldab, et ostu- ja müügiprotsesside täiendav optimeerimine kogu jaekaubanduse tarneahelas alates turu-uuringutest kuni toodete turustamise ja suheteni tarnijatega, logistika ja varude halduse ning praaktoodete käsitlemiseni, tarbijate kaebusteni ja klienditeeninduseni, parandaks jaekaubandussektori konkurentsivõimet, alandaks hindu tarbijate jaoks ja parandaks teenuse kvaliteeti;

54.

ergutab jaemüüjaid ja tarnijaid aktiivselt osalema avatud, konstruktiivses ja jätkuvas dialoogis, et jõuda praktiliste lahendusteni; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles seda protsessi aktiivselt toetama;

*

* *

55.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  ELT L 48, 23.2.2011, lk 1.

(2)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 21.

(3)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(4)  ELT L 218, 13.8.2008, lk 82.

(5)  ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.

(6)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0293.

(7)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0144.

(8)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0146.

(9)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0145.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0384.

(11)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0320.

(12)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0302.

(13)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 84.

(14)  ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 1.

(15)  ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 25.

(16)  ELT C 349 E, 22.12.2010, lk 10.

(17)  ELT C 184 E, 6.8.2009, lk 23.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/17


Teisipäev, 5. juuli 2011
Läbivaadatud Ungari põhiseadus

P7_TA(2011)0315

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon Ungari muudetud põhiseaduse kohta

2013/C 33 E/03

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 4, 6 ja 7, Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 49, 56, 114, 167 ja 258, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, mis käsitlevad põhiõiguste austamist, edendamist ja kaitset;

võttes arvesse Ungari Vabariigi Rahvuskogu 18. aprillil 2011 vastu võetud Ungari põhiseadust, mis jõustub 1. jaanuaril 2012 (edaspidi „põhiseadus”);

võttes arvesse Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu” (Veneetsia komisjon) arvamusi nr CDL(2011)016 ja nr CDL(2011)001 vastavalt Ungari uue põhiseaduse ja Ungari uue põhiseaduse koostamise protsessist tuleneva kolme õigusliku küsimuse kohta;

võttes arvesse 25. jaanuaril 2011 Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel esitatud resolutsiooni ettepanekut nr 12490 tõsiste tagasilöökide kohta õigusriigi ja inimõiguste valdkonnas Ungaris;

võttes arvesse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust nr 30141/04 (Schalk ja Kopf v. Austria), eriti selle obiter dictat;

võttes arvesse Euroopa Parlamendis Ungari põhiseaduse kohta esitatud suulisi küsimusi ning nõukogu ja komisjoni avaldusi Ungari muudetud põhiseaduse kohta ning sellele järgnenud arutelu 8. juunil 2011;

võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et Euroopa Liit aluseks on Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud demokraatia ja õigusriigi põhimõtted, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud põhiõiguste ja -vabaduste kindel kaitse ning nimetatud õiguste, vabaduste ja põhimõtete õigusjõu tunnustamine, mida kinnitab veelgi ELi eelseisev ühinemine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

B.

arvestades, et Ungari on kirjutanud alla Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ja muudele rahvusvahelistele õigusaktidele, mis kohustavad järgima ja rakendama võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning demokraatia ja inimõiguste edendamise põhimõtteid;

C.

arvestades, et kuivõrd uue põhiseaduse koostamine ja vastuvõtmine kuulub liikmesriigi pädevusse, on nii praegustel kui ka tulevastel liikmesriikidel ning ELil kohustus tagada, et põhiseaduse sisu ja sellega seotud menetlused oleksid kooskõlas ELi väärtuste, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ning et vastuvõetud põhiseaduse vorm ja sisu ei läheks vastuollu nende väärtuste ja õigusaktidega; arvestades, et seda tõendab selgelt asjaolu, et paljud ELi praegused liikmesriigid on pidanud ELiga ühinemiseks läbi vaatama ja muutma või kohandama oma põhiseadust vastavalt ELi aluslepingute hilisematele nõuetele, seda eriti komisjoni nõudmisel;

D.

arvestades, et põhiseaduse koostamise protsess ei olnud läbipaistev, uue põhiseaduse koostamine ja vastuvõtmine toimus erakordselt lühikese aja jooksul, mis ei jätnud üldsusele piisavalt aega eelnõu teksti põhjalikuks ja sisuliseks aruteluks; arvestades, et hea ja legitiimne põhiseadus peab põhinema võimalikult ulatuslikul konsensusel;

E.

arvestades, et liikmesriikide, Euroopa ja rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid, Veneetsia komisjon ja liikmesriikide valitsuste esindajad on põhiseadust laialdaselt kritiseerinud ja et põhiseadus võeti vastu üksnes koalitsiooni kuuluvate parlamendiliikmete häältega, mille tõttu poliitilist ja ühiskondlikku konsensust ei saavutatud;

F.

arvestades, et Euroopa Parlament jagab Veneetsia komisjoni väljendatud muret, eelkõige seoses põhiseaduse vastuvõtmisprotsessi läbipaistvuse, avatuse, protsessi kaasatuse ja ajakavaga ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse süsteemi nõrgenemisega, eelkõige konstitutsioonikohtu, kohtute ja kohtunikega seotud sätetega, mis võivad Ungari kohtusüsteemi sõltumatuse ohtu seada;

G.

arvestades, et uues põhiseaduses ei ole selgesõnaliselt esitatud mitmeid põhimõtteid, mida Ungari peab oma õiguslikult siduvatest rahvusvahelistest kohustustest tulenevalt järgima ja edendama, näiteks keelama surmanuhtluse, eluaegse vangistuse määramise ilma õiguseta tingimisi vabastamisele, diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel või põhiõiguste peatamise või piiramise erimääruste alusel;

H.

arvestades, et uues põhiseaduses esitatud väärtuste ja selliste põhimõiste nagu „perekond” ebaselge sõnastuse ja määratlusega, et „õigus elule tekib eostamise hetkest“, kaasneb oht diskrimineerida teatavaid ühiskonnarühmi, eriti rahvus-, usu- ja seksuaalvähemusi, üksikvanemaga perekondi, tsiviilpartnerluse sõlminud paare ning naisi;

I.

arvestades, et preambuli ebaselge sõnastus, eriti need osad, mis on seotud Ungari riigi kohustustega välismaal elavate ungarlaste ees, võivad anda õigusliku aluse tegevusele, mida naaberriigid võivad tõlgendada sekkumisena oma siseasjadesse, mis omakorda võib piirkonnas pingeid tekitada;

J.

arvestades, et uues põhiseaduses sätestatakse, et selle preambul on õiguslikult siduv, millel võivad olla õiguslikud ja poliitilised tagajärjed ning mis võib põhjustada õiguslikku ebakindlust;

K.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta ülevõtmine uude põhiseadusesse võib põhjustada Ungari ja rahvusvaheliste kohtute pädevuste kattumise, millele on tähelepanu juhitud Veneetsia komisjoni arvamuses;

L.

arvestades, et põhiseaduses on ette nähtud kahekolmandikulise häälteenamusega vastu võetavate nn kardinaalsete õigusaktide ulatuslik kasutamine, millega reguleeritakse paljusid Ungari institutsioonilise süsteemi, põhiõiguste kohaldamise ja ühiskonnaga seotud küsimusi; arvestades, et tegelikult on nende vastuvõtmine uue Ungari põhiseadusliku protsessi osa;

M.

arvestades, et uue põhiseaduse kohaselt tuleb paljusid küsimusi, nagu perekonnaõiguse ning maksu- ja pensionisüsteemide konkreetsed aspektid, mis üldiselt kuuluvad valitsuse või seadusandja tavapärase otsustusõiguse pädevusse, hakata samuti reguleerima kardinaalsete seadustega, mis tähendab, et tulevikus on valimistel palju väiksem tähtsus ning kahekolmandikuline enamusvalitsus saab suurema õiguse oma poliitiliste eelistuste kindlustamiseks; arvestades, et seetõttu võib eri- ja üksikasjalike normide kehtestamine kardinaalsete õigusaktidega ohtu seada demokraatia põhimõtte;

N.

arvestades, et kultuuri-, usu-, sotsiaal-majanduslikku ja finantspoliitikat ei tohiks reguleerida kardinaalsete õigusaktidega, nagu rõhutab ka Veneetsia komisjon;

O.

arvestades, et eelarvenõukogu, mis on piiratud demokraatliku legitiimsusega parlamendiväline organ, saab õiguse panna veto üldeelarve vastuvõtmisele ning sel juhul võib riigipea Rahvuskogu laiali saata, millega piiratakse tõsiselt demokraatlikult valitud seadusandja tegevust;

P.

arvestades, et parlamendi nelja õigusvoliniku hästitoimiv süsteem asendatakse ühe üldombudsmani ja kahe asendusliikmega, mis ei pruugi pakkuda õiguste kaitset samal tasemel ning endise isikuandmete ja teabevabaduse voliniku pädevust neile üle ei anta; arvestades, et viimase pädevus antakse ametiasutusele, kelle modus operandit ei ole täpsustatud;

Q.

arvestades, et Ungari valitsus ja valitsusparteid tegid uue põhiseaduse vastuvõtmise ajal suuri muudatusi olulistes ametites, näiteks määrati ametisse uus peaprokurör, riigikontrolli esimees ja eelarvenõukogu esimees; arvestades, et hiljuti valis Ungari parlament kohtunikud uue põhiseaduse kohase Ungari uue konstitutsioonikohtu koosseisu; arvestades, et nende isikute nimetamine ja valimine ei toimunud poliitilise konsensuse alusel;

R.

arvestades, et uue põhiseadusega reguleeritakse kohtusüsteemi väga üldiselt, mis jätab ebaselgeks, kas ülemkohus jätkab uue nime all oma praeguse esimehega;

S.

arvestades, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on otsustanud koostada uue Ungari põhiseaduse kohta aruande, mis põhineb Veneetsia komisjoni arvamusel;

T.

arvestades, et uue põhiseaduse koostamist ja vastuvõtmist ei olnud valitsuserakondade valimisprogrammides mainitud;

U.

arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär Ban Ki-moon on soovitanud „Ungari valitsusel küsida nõu ja soovitusi riigisiseselt ja Euroopa Nõukogult või Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt”, ning on seisukohal, et põhiseaduse muutmisel peaks Ungari Euroopa Liidu liikmesriigina pöörduma nõu saamiseks Euroopa institutsioonide poole,

1.

kutsub Ungari ametivõime üles lahendama Veneetsia komisjoni arvamuses esitatud küsimused ja probleemid ning ellu viima komisjoni soovitused kas uue põhiseaduse muutmise või tulevaste kardinaalsete ja tavaseaduste abil, eelkõige:

a)

aktiivselt taotlema konsensust, et tagada suurem läbipaistvus ning edendada tegelikku poliitilist ja sotsiaalset kaasatust ning laiaulatuslikku arutelu põhiseaduses sätestatud kardinaalsete õigusaktide eelseisval koostamisel ja vastuvõtmisel;

b)

võtma vastu ainult põhilised ja selgelt määratletud kohaldamisalaga kardinaalsed seadused, millega reguleeritakse maksu- ja pensionisüsteeme, perepoliitikat ning kultuuri-, usu- ja sotsiaalmajanduslikku poliitikat, mis võimaldaks tulevastel valitsustel ja demokraatlikult valitud seadusandjal teha autonoomseid otsuseid nende poliitikate kohta; muutma eelarvenõukogu praegusi volitusi;

c)

tagama kõigi kodanike õiguste võrdse kaitse sõltumata nende kuulumisest usulisse, seksuaalsesse, etnilisse või muusse ühiskondlikusse rühma, mis on kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 21, põhiseadusega ja selle preambuliga;

d)

selgesõnaliselt kinnitama põhiseaduses, sealhulgas preambulis, et välismaal elavate ungarlaste toetuse taotlemisel austab Ungari teiste riikide territoriaalset terviklikkust;

e)

veel kord kinnitama kohtusüsteemi sõltumatust, taastades konstitutsioonikohtu õiguse igasuguste eranditeta läbi vaadata eelarvealaseid õigusakte, nagu nõutakse Euroopa Inimõiguste Kohtu õiguses, vaatama läbi kohtunike varasemat kohustuslikku pensioniiga käsitleva sätte ja tagama selgelt kohtusüsteemi juhtimise sõltumatuse;

f)

selgesõnaliselt kaitsma uues põhiseaduses kõiki põhilisi kodaniku- ja sotsiaalseid õigusi kooskõlas Ungari rahvusvaheliste kohustustega, keelama surmanuhtluse, eluaegse vangistuse määramise ilma tingimisi vabanemise õiguseta ning diskrimineerimise seksuaalse sättumuse alusel, andma põhiõiguste kaitsmisega seotud piisavad tagatised ja tegema selgeks, et põhiõigused on sünnijärgsed ja tingimusteta;

g)

tagama, et parlamendi õigusvolinike süsteemi ümberkorraldamine ei kahjusta praegust õiguste kaitse ja edendamise taset sellistes valdkondades nagu rahvusvähemuste kaitse, isikuandmete kaitse ja avaliku teabe läbipaistvus ning nende valdkondade eest vastutavate organite sõltumatust;

h)

tagama, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta lisamisega uute põhiseadusesse ei kaasneks tõlgendamisprobleeme ega riiklike kohtute, uue Ungari konstitutsioonikohtu ja Euroopa Kohtu pädevuse kattumist;

2.

palub Euroopa Komisjonil Ungari põhiseadust ja eelseisvat kardinaalsete õigusaktide vastuvõtmist põhjalikult ja igakülgselt uurida ja analüüsida, lähtudes acquis communautaire’ist, Euroopa Liidu põhiõiguste hartast ning aluslepingute vormist ja sisust;

3.

teeb oma asjaomastele komisjonidele ülesandeks jälgida kõnealust küsimust koostöös Veneetsia komisjoni ja Euroopa Nõukoguga ning hinnata, kas ja kuidas soovitused on rakendatud;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile, OSCE-le ja ÜRO peasekretärile.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/21


Teisipäev, 5. juuli 2011
Viies ühtekuuluvusaruanne ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia pärast 2013. aastat

P7_TA(2011)0316

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon komisjoni viienda ühtekuuluvusaruande ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia kohta pärast 2013. aastat (2011/2035(INI))

2013/C 33 E/04

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist „Majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande järeldused: ühtekuuluvuspoliitika tulevik” (KOM(2010)0642) (edaspidi „järeldused”);

võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2010. aasta viiendat aruannet majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta pealkirjaga „Investeering Euroopa tulevikku” (edaspidi „viies ühtekuuluvusaruanne”);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle III osa jaotist XVIII;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1783/1999 (1);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1081/2006, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1784/1999 (2);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta (3);

võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (4);

võttes arvesse nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1084/2006, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1164/94 (5);

võttes arvesse nõukogu 17. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (6);

võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1906/2006, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad (7);

võttes arvesse oma 24. aprilli 2007. aasta resolutsiooni tulevaste laienemiste mõju kohta ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikkusele (8);

võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu ja ühtekuuluvuspoliitika tulevase reformi üle toimuva mõttevahetuse hetkeseisu kohta (9);

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika panuse kohta Lissaboni strateegia ja ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse (10);

võttes arvesse oma 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni mägipiirkondade, saarte ja hõredalt asustatud alade majanduslikku ja sotsiaalset arengut käsitleva Euroopa strateegia kohta (11);

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika kohta pärast 2013. aastat (12);

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Sotsiaalfondi tuleviku kohta (13);

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ERFi ja teiste struktuurifondide praeguse ja tulevase sünergia kohta tõhususe tõstmiseks (14);

võttes arvesse komisjoni 26. mai 2004. aasta teatist „Tugevam partnerlus äärepoolseimate piirkondadega” (KOM(2004)0343) ja komisjoni 17. oktoobri 2008. aasta teatist „Äärepoolseimad piirkonnad – Euroopa eelis” (KOM(2008)0642);

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2010. aasta teatist „Regionaalpoliitika panus aruka majanduskasvu saavutamisse Euroopa 2020. aasta strateegia raames” (KOM(2010)0553);

võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Kestlikku kasvu toetav regionaalpoliitika Euroopa 2020. aasta strateegia raames” (KOM(2011)0017);

võttes arvesse üldasjade nõukogu 21. veebruari 2011. aasta järeldusi majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva viienda aruande kohta (06762/2011);

võttes arvesse Regioonide Komitee 1. aprilli 2011. aasta arvamust viienda ühtekuuluvusaruande kohta (15);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0222/2011),

A.

arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika on oluliselt kaasa aidanud sellele, et möödunud ja käimasoleva rahastamisperioodi jooksul on tootlikkus kasvanud kõigis ELi piirkondades; arvestades, et järelhindamine näitab lisaks ka majanduslike, sotsiaalsete ja piirkondlike erinevuste vähenemist; arvestades, et neil arengutel on ühtlasi positiivne mõju sotsiaalsele kindlustatusele ja keskkonnakaitse investeeringutele;

B.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika loodi tasakaalustama ühtset turgu ning kiirendama innovaatilise ja solidaarsusel põhineva kaitsva Euroopa arengut, tulemaks toime üleilmastumise, demograafiliste muutuste ja ressursside säästmise probleemidega, ning arvestades, et kasutada tuleks kõigi piirkondade sisemist potentsiaali, et edendada majanduskasvu ning piirkondlikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust;

C.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on kodanike jaoks tõeliselt oluline, sest ta muudab Euroopa Liidu inimeste igapäevaelus tajutavaks ning annab talle konkreetsuse ja nähtavuse kogu ELis;

D.

arvestades, et ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika on näidanud kriisiolukordades paindlikkust ja oluliselt toetanud erinevaid riiklikke majanduse elavdamise ja koolitusprogramme, ning arvestades, et selle paindlikkuse säilitamine on oluline;

E.

arvestades, et Euroopa struktuuripoliitika aitab oluliselt kaasa majandus- ja finantskriisi ületamisele ning poliitika suunatus uuendustele ja erinevuste ühtlustamisele innustab Euroopa piirkondi ajakohastama infrastruktuuri, suurendama piirkondade innovaatilist potentsiaali ja edendama ökoloogiliselt säästvat arengut;

F.

arvestades, et struktuurifondide suunatus Lissaboni strateegia eesmärkidele on ennast õigustanud, mida tõendavad muljetavaldavad kulukohustused lähenemise, piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive eesmärkide saavutamiseks, ning arvestades, et 20 % Euroopa territoriaalse koostöö projektidest lähtuvad Lissaboni eesmärkidest;

G.

arvestades, et territoriaalse koostöö eesmärk on toetada territooriumide ja piirkondade koostööd ühiste probleemide lahendamisel, vähendada füüsilisi, halduslikke ja regulatiivseid takistusi, mis seda koostööd pidurdavad, ning vähendada piiride mõju;

H.

arvestades, et Lissaboni strateegia osalise ebaõnnestumise põhjus ei ole ühtekuuluvuspoliitika ebapiisav rakendamine, vaid pigem mitmetasandilise valitsemise puudumine ja strateegia jõudmatus piirkondlikule ja kohalikule tasandile, finantskriisi mõju, ühtse turu ebapiisav rakendamine, puudulik eelarvedistsipliin ning ebapiisavad makromajanduslikud raamtingimused üksikutes liikmesriikides;

I.

arvestades, et veamäärad ja rahastamisvahendite kuritarvitamine on viimastel rahastamisperioodidel tunduvalt vähenenud; arvestades, et kahjuks on struktuuripoliitika siiski valdkond, kus on palju eeskirjadest kõrvalekaldumisi, ning osal liikmesriikidel ei ole ka tõhusaid vahendeid toetusrahade kuritarvitamise vastu ja valesti makstud raha sissenõudmiseks; arvestades, et eiramistest ei pruugita teatada, kas siis hooletusest või ka tahtlikult, ning arvestades, et märkida tuleb seda, et suur osa vigadest ühtekuuluvuspoliitika vallas võib olla tingitud õiguslikest nõuetest, mis jäävad väljapoole ühtekuuluvuspoliitikat ja puudutavad selliseid valdkondi nagu riigihanked, keskkonnanõuded ja riigiabi;

J.

arvestades, et ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika kehtiv eesmärgisüsteem (lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalne koostöö) ühes mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, horisontaalsete eesmärkide ja planeerimiskindlusega on end usaldusväärse rahastamise ja kokkulepitud ajakava (7 aastat) alusel üldiselt tõestanud, kuid siiski on olnud märkimisväärseid viivitusi programmi kavandamisel, seda võib põhjendada veninud läbirääkimistega finants- ja seadusandlusküsimustes ELi otsustusprotsessis ning ühtekuuluvuspoliitikale kohaldatavate eeskirjade oluliste muudatustega;

K.

arvestades, et lähenemispiirkondade jätkusuutlik toetamine ja arendamine mõjutab positiivselt nende turunõudlust kaupade ja teenuste järele ning see avaldab tõendatavat positiivset toimet ka jõukamatele ELi liikmesriikidele;

L.

arvestades, et ulatuslik ja hästi rahastatud ELi ühtekuuluvuspoliitika kõigis Euroopa piirkondades on endiselt väga oluline, arvestades majanduslikku ja sotsiaalset tasakaalustamatust piirkondade vahel ning teatavate piirkondade (eelkõige äärepoolseimate piirkondade) asukohast tingitud ebasoodsat olukorda, samuti eriomaseid struktuurilisi probleeme ning vajadust kohaneda uute ülesannetega; arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on nõutav ka Lissaboni lepingu alusel;

M.

arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikast, millel on strateegiline tähtsus tulevikku silmas pidades, ei tohi saada kohandatav muutuja eelseisvatel eelarveläbirääkimistel,

Ühtekuuluvuspoliitika lisandväärtus ja investeerimisprioriteedid

1.

nõuab ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika programmide puhul suuremat rõhuasetust Euroopa lisandväärtusele; näeb lisandväärtust selles, kui ELi projektid saavutavad ebasoodsamas olukorras ja vähem arenenud piirkondade majandusliku, infrastruktuurilise, sotsiaalse ja/või ökoloogilise olukorra kestliku paranemise ja kui seda parandamist ei oleks saavutatud ELi stiimulita;

2.

tunnistab Euroopa rahastamise lisandväärtust samuti siis, kui toetust saanud projektid riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil aitavad saavutada üleeuroopalisi eesmärke sellistes valdkondades nagu Euroopa integratsioon, majanduskasv, teadustegevus, keskkonnakaitse, kultuur, ressursside majandamine, sport, demograafilised muutused, energiavarustuse jätkusuutlikkus, sotsiaalne ühtekuuluvus või piiriülene areng ning seda ei oleks saavutatud ELi stiimulita;

3.

peab ühtekuuluvuspoliitika suureks eeliseks ja omaette lisandväärtuseks seda, et Euroopa eesmärke viiakse ellu kooskõlas detsentraliseeritud lähenemisviisi ning mitmetasandilise valitsemise ja ühise juhtimise põhimõttega; on seisukohal, et selgelt kindlaks määratud struktuuri ja kohustustega mitmetasandiline valitsemine kehastab subsidiaarsuse põhimõtet ning seeläbi tunnustatakse vääriliselt piirkondlike omavalitsuste tähtsust ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel; nõuab partnerluspõhimõtte ja osaliste vastutustunde tugevdamist, selleks tuleks kehtestada üksikasjalikud siduvad sätted igas liikmesriigis sõlmitavas territoriaalses paktis, et tagada rohkem tulemustele suunatud kavandamine ja rakendamine;

4.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika üldeesmärkide saavutamise peamine eeldus on läbipaistvus, seda nii ühtekuuluvuspoliitika ja selle programmitsükli ning kulude jaotuse koha pealt kui ka selles osas, mis puudutab juurdepääsu teabele struktuurifondidest võimalike abisaajate kohta, ning on arvamusel, et seetõttu tuleks järgmisel rahastamisperioodil kehtestada läbipaistvus juhtiva valdkonnaülese põhimõttena ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel ja otsustusprotsessides; rõhutab, et abisaajate nimekirja avalikustamist tuleks jätkata, eelkõige veebis, kuna see on tõhus vahend läbipaistvuse suurendamiseks;

5.

on seisukohal, et läbipaistvuse sätted (kohustus avalikustada lõplikud abisaajad) on vajalikud ekspertide, avalikkuse ja poliitikute jaoks, et hinnata, kas struktuuritoetusi on kasutatud vastavalt seatud eesmärkidele ja seaduspäraselt; nõuab, et kirjeldus oleks lisaks vastavale riigikeele esitatud ka ühes kolmest töökeelest (inglise, prantsuse või saksa keel), ning soovitab nõutava teabe edasist ühtlustamist;

6.

rõhutab, et kuigi piirkondlikud erinevused küll vähenevad järk-järgult, eksisteerib siiski suur tasakaalustamatus – mõnede liikmesriikide vahel / liikmesriikides koguni suureneb muu hulgas majandus- ja finantskriisi tagajärjel –, ning et ühtekuuluvuspoliitika peab seepärast endiselt keskenduma erinevuste vähendamisele ning harmoonilise ja säästva arengu rakendamisele liidu kõikides piirkondades, olenemata liikmesriikidest, kus need asuvad;

7.

tunnistab eriti ebasoodsas olukorras piirkondade erivajadusi, mis on tingitud asukohast või looduskeskkonnast; kordab oma üleskutset liikmesriikidele ja komisjonile jätkuvalt kohaldada erisoodustusi – tingimusel et need on tõhusad ja annavad Euroopa lisandväärtust – eriti ebasoodsas olukorras piirkonnatüüpidele, millele on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingus (äärepoolseimad piirkonnad, väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, saared, piiriülesed ja mäestikualad);

8.

tunnistab teatud piirkondade eristaatust ja erivajadusi tulenevalt geograafilisest asukohast, demograafilistest muutustest või erilistest piirangutest, näiteks nende looduskeskkond, samas tuleb tähelepanu pöörata ka nende potentsiaalile; kordab oma nõuet kohaldada jätkuvalt erisoodustusi, paindlikkust ja eri eelarvevahendeid seda liiki piirkondade suhtes ning eelkõige nende kõige ebasoodsamate piirkondade suhtes, millele on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 349 ja 174 (äärepoolseimad piirkonnad, sh äärepoolseimad maapiirkonnad, väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimad piirkonnad, mille olukorra muudavad raskemaks muu hulgas pikad vahemaad ja põhjamaised olud, saared, piiriülesed ja mäestikualad), kusjuures neis piirkondades tuleks luua soodsamaid investeerimistingimusi kas siis otsese abi või maksuvabastuste kujul; nõuab samuti uuringuid, kuidas säilitada või luua teatavaid soodustusi seda liiki piirkondade jaoks, tagamaks seda, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamist kohandatakse nende majandusega, võttes igati arvesse sealsete väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete olulisust ning konkurentsivõime ja võrdsete võimaluste vajalikkust, et muuta nende piirkondade majandus ELi siseturu lahutamatuks osaks;

9.

rõhutab, et liit saab püsida üleilmses konkurentsis ainult siis, kui ühtekuuluvuspoliitika suudab täiel määral ära kasutada kõikide piirkondade, linnapiirkondade ja linnade arengupotentsiaali ning võimaldab piisavalt paindlikult reageerida piirkondlikul tasandil neile ülesannetele ja kitsaskohtadele, mis on välja toodud Euroopa 2020. aasta strateegias; rõhutab seoses sellega, et struktuurifondide vahendite sihipärane kasutamine oleks laiema territoriaalse lähenemise kaudu suunatud ka sellele, et tasandada struktuurseid nõrkusi ka tugevamates piirkondades; rõhutab siiski, et ühtekuuluvuspoliitika ei ole üksnes Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisvahend ning et ühtekuuluvuspoliitika aluspõhimõtetele keskendumise lisandväärtuseks on Euroopa 2020. aasta strateegia saavutuste säilitamine ka pärast strateegia lõppemist;

10.

rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika peab jätkuvalt põhitähelepanu pöörama territoriaalsele ühtekuuluvusele, ja osutab sellele, et Lissaboni lepinguga on majandusliku ja sotsiaalsele ühtekuuluvuse eesmärkidele lisatud territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk; märgib, et see eesmärk on jätkuvalt lahutamatult seotud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ülesannetega ning tugevdab ühtekuuluvuspoliitika Euroopa lisandväärtust; rõhutab, et territoriaalne ühtekuuluvus on tähtis ka alampiirkondlikul tasandil, eriti linnapiirkondades (raskustes linnaosad, juhitamatu valglinnastumine), seda ka rikkaks peetavates piirkondades;

11.

näeb makropiirkondlikes strateegiates – tingimusel et piirkondlikud omavalitsused on kaasatud nende juhtimisse – suurt võimalust kasutada riigiülest potentsiaali, parandada koostööd eri valitsemistasandite vahel ning kasutada ühist lähenemisviisi toime tulemaks ühiste probleemidega, nagu keskkonnakaitse või ressursside kasutamine ja suutlikkuse suurendamine, mis võimaldaks palju tõhusamat, tasakaalustatumat ja säästvamat arengut; rõhutab vajadust siduda territoriaalse koostöö programmid tõhusamalt territoriaalsete strateegiatega (näiteks piirkondlikud arengukavad, kohaliku arengu strateegiad ja kohalikud arengukavad); on seisukohal, et olemasolevate toetusmehhanismide parema kooskõlastamisega saab ELi struktuurifonde sihipärasemalt kasutada, ilma et see tähendaks suuremal hulgal vahendite eraldamist neile piirkondadevahelise koostöö valdkondadele; on lisaks seisukohal, et nende strateegiate jaoks ei ole tarvis luua uusi instrumente, rahalisi vahendeid või rakendusstruktuure ning et need ei tohiks mõjutada väiksemate arenguprojektide tarvis piirkondadele antavat rahalist abi; on seisukohal, et makropiirkondlikku lähenemist võiks kasutada ühtekuuluvuspoliitika ja naabruspoliitika vaheliste sidemete tugevdamiseks; julgustab sellega seoses komisjoni ja liikmesriike võtma rohkem arvesse Euroopa Sotsiaalfondi territoriaalset mõõdet, eelkõige mis puudutab juurdepääsu tööturule;

12.

kahtleb selles, kas oma rakenduskavad funktsionaalsete geograafiliste üksuste jaoks, nagu omavalitsuste rühmad, kuhu kuuluvad ka kohalikud alad, merealad või jõgede valgalad, annavad lisakasu, eriti juhul, kui puuduvad poliitilised (sh demokraatlikult valitud) organid, millel oleksid piisavad volitused programmide rakendamiseks; nõuab selle asemel makropiirkondlike, suurlinnapiirkondade või loodusgeograafiliste strateegiate paremat kooskõlastamist valitsustevahelisel tasandil ning nõuab kõnealuste funktsionaalsete geograafiliste üksuste asjaomast arvessevõtmist riikide tegevuskavades eesmärgiga hõlbustada ELi vahendite kasutamist piirkondadevaheliste arenguprojektide tarvis; on seisukohal, et konkreetsed tegevuskavad oleksid võimaluseks nendes piirkondades, kus alampiirkondlik rakendamine annab võrreldes riiklike ja piirkondlike kavadega lisandväärtust ning kus poliitilised organid on sõlminud partnerlusi kavade rakendamiseks; nõuab piiriüleste rühmituste kaasamist piiriüleste programmide rakenduskavade väljatöötamisse, lähtudes Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusi (ETKR) käsitlevast määrusest;

13.

rõhutab linnaalade ja piirkondade – sealhulgas pealinnade ja nende piirkondade – võtmerolli Euroopa 2020. aasta strateegia majanduslike, ökoloogiliste ja sotsiaalsete eesmärkide saavutamisel; toetab seda dünaamilist protsessi, mis käivitati integreeritud linnaprogrammide eelmisel programmitöö perioodil, ning rõhutab käimasolevate katsete olulisust; nõuab integreeritud kohapõhiste arengukavade alusel koostatud näidiskavandite ja -projektide toetamist ning linnade ja nendega funktsionaalselt seotud maapiirkondade vaheliste sidemete vastastikku kasulikku tihendamist; on seisukohal, et nende piirkondade ühtekuuluvuse tugevdamine on eriti oluline selleks, et tegeleda ebasoodsas olukorras kogukondade poolt asustatud piirkondade probleemidega; rõhutab sellega seoses, et suurimad sotsiaalmajanduslikud erinevused esinevad tihti linnade piires ning et ka jõukates piirkondades leidub linnu mahajäänud linnaosade ja vaeste aladega;

14.

rõhutab, et linnad võivad kasvu keskuste ja kasvumootoritena oluliselt edendada oma piirkonda; rõhutab samas, et maa-asulatel peab partnerluste ja võrgustike edendamise kaudu olema võimalik osaleda antud funktsionaalse geograafilise üksuse integreeritud lahendustes; rõhutab, et suurematel linnakeskustel on eriomased probleemid tulenevalt nende sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnakaitseliste ülesannete keerukusest; näeb selles kontekstis maapiirkondade ja linnalähedaste piirkondade sisemist potentsiaali, mis pakub arenguvõimalusi ka mujal kui linnastute ümbruses ja suurlinnades; märgib ühtlasi, et eriti ebasoodsas olukorras piirkondade majanduslikku arengut on võimalik edendada, kui asjakohaselt ära kasutada ja toetada maapiirkondade sisemist potentsiaali, sealhulgas nende keskkonnaalaseid ja kultuurilisi väärtusi; on seisukohal, et struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika kontekstis tuleks maa- ja linnapiirkondade partnerlust suunata rohkem selles suunas, et pakkuda maapiirkondadele sotsiaalsest ja majanduslikust seisukohast samasuguseid arengutingimusi ja elukvaliteeti; kutsub liikmesriike üles, arvestades linnade dünaamilist mõju piirkondade majanduslikule arengule ja ümbritsevate maapiirkondade majanduse stimuleerimisele, tagama vahendid, mida on vaja linnade ja eeslinnade kavade rakendamiseks;

15.

lükkab tagasi kohustuslikud kvoodid, mis on mõeldud eriti ESF/ERF programmide alusel riiklike eralduste, kohaliku ja linnade arengu, maapiirkondade ja teiste asunduste liikide või funktsionaalsete piirkondade jaoks, sest nii võib tagada toetuste suurema kriitilise massi; on seisukohal, et toetuskõlblike linnade ja piirkondade kindlaksmääramise nõue juba rakenduskavade tasandil on üks võimalus, mida tuleks eelistada, kui see meetod tagab lisandväärtuse ja abi sihipärasema tõhususe, ning et selle osas tuleb läbi rääkida mitmetasandilise valitsemise põhimõtete alusel; on arvamusel, et selleks tuleks liikmesriikidele ja piirkondadele anda rohkem vastutust korraldada konkurentsi- ja tulemuspõhiseid valikumenetlusi;

16.

rõhutab, et struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitikas ei tohi tekkida teatud piirkonnatüüpide ühekülgset eelistamist; nõuab, et maa- ja linnapiirkondade partnerluses nähakse laiemat sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaalast konteksti;

17.

rõhutab, et struktuuri- ja ühtekuuluvusvahendite eraldamisel tuleks arvesse võtta ka Euroopa 2020. aasta strateegia hariduslikke, kultuurilisi ja sotsiaalpoliitilisi ülesandeid, järgides sealjuures aluslepingus sätestatud ELi majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse üldeesmärki ning subsidiaarsuse põhimõtet; on siiski seisukohal, et vastavate poliitikavaldkondade üleüldine euroopastamine ebaõnnestuks finantsilistel põhjustel; nõuab seepärast, et rakendataks eeskuju loovaid ja kohapõhiseid kohaliku arengu lähenemisviise, järgides seejuures riikliku ja piirkondliku tasandi pädevusi;

18.

rõhutab samuti, et ühtekuuluvuspoliitika ei või muutuda abivahendiks või instrumendiks valdkondlike küsimuste jaoks, nagu teadus- ja arenduspoliitika, tööstusinnovatsioon, võitlus kliimamuutuste vastu, sest see ähmastaks põhieesmärki ja takistaks selle poliitika kasutamist piirkondade arengupotentsiaali edendamiseks, mis on olulise tähtsusega, et lähendada kõige ebasoodsamaid piirkondi kõige enam arenenud piirkondadele;

19.

nõuab, pidades silmas vajalikku üleminekut taastuvatele energiaallikatele ja kliimaalaseid arutelusid, et ühtekuuluvuspoliitika aitaks suuremal määral kaasa keskkonnatehnoloogia ja taastuvenergia kiiremale väljaarendamisele; on seisukohal, et kui programmidel on piisavalt rahalisi vahendeid ning taastuvenergiale keskendumine loob ELi lisandväärtust, peaks see olema üks prioriteete, mis põhineb detsentraliseeritud energiavarustuse kavadel, mis hõlmavad tõhusaid energia salvestamise tehnoloogiaid piirkondades; pooldab piirkonna majanduse potentsiaali kasutamist selles vallas;

20.

näeb struktuurfondide võimalusi toetada investeeringuid energiainfrastruktuuri, kuigi toetust tuleks anda üksnes piirkondades, kus poliitilistel või geograafilistel põhjustel on märkimisväärselt piiratud energiavarustuse turumajanduslikud lahendused; nõuab lisaks, et struktuurifondidest toetuse saamine oleks alati seotud tingimusega, et tugevdatakse energia siseturgu ja varustuskindlust ning varude majandamisel peetakse kinni mitmetasandilise valitsemise põhimõttest;

21.

on ühtlasi seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika raames on vaja täita lüngad ja jagu saada pudelikaeltest üleeuroopalise transpordivõrgu tähtsamatel põhiliinidel, eelkõige seni selles osas unarusse jäetud piirialadel;

22.

rõhutab, et üleeuroopalistel transpordivõrkudel on Euroopa piirkondade ühtekuuluvuse jaoks otsustav tähtsus ja seetõttu tuleb üleeuroopalise infrastruktuuri (TEN), meremagistraalide ja tähistatud E-maanteede väljaehitamist hoogustada ning parandada nendele juurdepääsu, eelkõige piirialadel ja äärepoolseimates piirkondades; nõuab kõigi vajalike meetmete võtmist, et tagada prioriteetsete TEN-T projektide piisav rahastamine ja õigeaegne rakendamine; teeb ettepaneku, et teatavaid piiriüleseid infrastruktuure käsitletaks prioriteetsete projektidena, mis on abikõlblikud eesmärkide 1, 2 ja 3 raames, ning nõuab, et kindlasti peaks piirkondlikul tasandil olema õigus teha esialgne ettepanek seda laadi meetme võtmiseks ning piirialad ja kohalikud omavalitsused kaasataks võrdsetel alustel planeerimisse;

23.

julgustab kohaldama liikmesriikide vahendeid, kuna sellised meetmed loovad lisandväärtust, tugevdades piirkondlikku lähenemist ja territoriaalset ühtekuuluvust ning arendades selliseid tegevusi nagu turism, mis on olulised äärepoolseimates piirkondades, näiteks saartel;

24.

toetab majandusarengut ja tööhõivet VKEdes ja mikroettevõtetes; palub seetõttu, et Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” aluseks olevaid põhimõtteid, sh „kõigepealt mõtle väikestele” ja „ainult üks kord”, käsitletaks ühtekuuluvuspoliitika alusena, ning on seisukohal, et neid põhimõtteid peaksid liikmesriigid ja piirkonnad oma tegevuskavade kindlaksmääramisel kohaldama;

Programmitöö eesmärgid ja raamistik

25.

rõhutab, et ELi 2020. strateegia põhielemendid (innovatsioon, haridus ja koolitus, energia, keskkond, tööhõive, konkurentsivõime, kvalifikatsioon, vaesuse vastu võitlemine) on juba ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitika koostisosaks; on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia ülesandeid saab väga hästi integreerida kolme eesmärgiga (lähenemine, piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive ning Euroopa territoriaalne koostöö), mis on oma tõhusust tõestanud;

26.

rõhutab, et majanduskasvu võivad soodustada investeeringud innovatsiooni ja haridusse; rõhutab siiski, et seda peavad tõhusalt toetama vastav infrastruktuur (transport, lairibainternet, energeetika) ja sobivad institutsioonid (tasakaalustatud segu avaliku sektori investeeringutest ja fiskaalpoliitilisest konsolideerimisest makromajanduslike meetmete puhul, e-valitsuse teenused, piiriülene õppimine);

27.

on seisukohal, et põhilise infrastruktuuri arendamist tuleb samuti pidada Euroopa 2020. aasta strateegiaga kooskõlas olevaks, sest alles siis, kui lähenemispiirkondadel on konkurentsivõimelised transpordi-, energia- ja sidevõrgud ning jäätmekäitluse infrastruktuur, on neil võimalik kaasa aidata Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamisele, seepärast tulebki kõige nõrgematele ja haavatavamatele piirkondadele lubada teatavat paindlikkust nende eesmärkide tõlgendamisel;

28.

rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfond on Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalmõõtme rakendamise kõige olulisem vahend ning et fondi kaudu saab märkimisväärselt kaasa aidata selle strateegia esmatähtsate eesmärkide täitmisele, milleks on tööhõive, üleminek jätkusuutlikule majandusele, koolist väljalangemise vähendamine, võitlus vaesuse, diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning lahenduste leidmine erinevatele sotsiaalsetele probleemidele, millega inimesed kokku põrkavad; rõhutab sellega seoses, et SWOT-analüüsis oleks SKP kõrval kasu ka muudest sotsiaalsetest näitajatest;

29.

on seisukohal, et ESF on ühtekuuluvuspoliitika jaoks äärmiselt oluline ja fondil on potentsiaali suurendada ühtekuuluvuspoliitika panust Euroopa 2020. aasta eesmärkide täitmisse, sealhulgas jätkusuutliku majanduskasvu valdkonnas, toetades VKEsid keskkonnahoidlikele töökohtade loomisel;

30.

on seisukohal, et võitlus tööturul esineva diskrimineerimisega, olgu see siis seotud soo, seksuaalse sättumuse, etnilise päritolu, vanuse, puude või elukohaga, on tõeliselt võrdsete võimaluste edendamiseks äärmiselt oluline; märgib, et naiste tööhõive määra tõstmine on Euroopa 2020. aasta strateegia tööhõive eesmärgi saavutamiseks ülioluline ja seetõttu on vaja igakülgselt tegeleda tõketega, mis takistavad naiste tööturul osalemist;

31.

on seisukohal, et SKP peab jääma põhikriteeriumiks, mille alusel kindlaks määrata kõige kõrgemat toetust saavad piirkonnad (need, kus SKP inimese kohta on alla 75 % ELi keskmisest) ja vajaduse korral ühtekuuluvuspoliitika sihtriigid (kus kogurahvatulu inimese kohta on alla 90 % ELi keskmisest); on seisukohal, et pädevatele riiklikele ja piirkondlikele asutustele tuleks jätta võimalus kasutada asjaomasel otsustamistasandil iga eesmärgi jaoks ja geograafilist kontsentratsiooni arvestades lisanäitajaid, milles lepitakse kokku arengu ja investeeringute partnerluslepingutes ning mille abil hinnata sotsiaalseid, majanduslikke, keskkonnalaseid, demograafilisi ja geograafilisi probleeme;

32.

nõuab, et ühtekuuluvuspoliitika oleks endiselt Lissaboni lepingu kohaselt suunatud esmajärjekorras kõige mahajäänumate piirkondade abistamiseks; rõhutab, et kõige enam abivajavatele piirkondadele tuleb eesmärgi 1 (lähenemine) raames antavatest vahenditest eraldada asjakohane osa, mis vastab nende arenguprobleemide tõsidusele;

33.

nõuab toetusperioodide piiramist nende piirkondade puhul, mis ei suuda pärast mitut programmiperioodi maksimaalsele abile vaatamata ilmutada oma majandusliku, sotsiaalse ja ökoloogilise olukorra mingitki märkimisväärset paranemist;

34.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku järgmise programmitöö perioodi kestuse kohta, et tagada kohandatava, kindla ja proportsionaalse üleminekuabi andmine piirkondadele, mis ei kuulu enam lähenemise eesmärgi alla, et tegeleda nende eriolukorraga, ning piirkondadele, mille SKP elaniku kohta on 75 % kuni 90 % ELi keskmisest, luues selleks uue vahekategooria, et vältida piirkondade ebavõrdset kohtlemist, vaatamata nende sarnasele olukorrale; on seisukohal, et see erikord peaks asendama praeguse toetuste järkjärgulise kaotamise ja kasutuselevõtu süsteemi ning looma õiglase süsteemi, mille abil paremini võidelda majandus- ja finantskriisi negatiivsete mõjudega piirkondadele ning ühtlasi tugevdada õiglust ja solidaarsust, mis on ühtekuuluvuspoliitika põhiväärtused; rõhutab, et neid järgmise programmitöö perioodiks mõeldud üleminekumeetmeid ei tohiks kehtestada nende piirkondade arvelt, keda praegu toetatakse lähenemise (eesmärk 1) ja konkurentsivõime (eesmärk 2) või Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi (eesmärk 3) alusel;

35.

nõuab, et tugevdataks eesmärki 2 (piirkondlik konkurentsivõime ja tööhõive) tema horisontaalse olemuse kaudu, et saavutada tulemusi konkreetsete ELi prioriteetide osas, nagu VKEde toetamine, keskkonnahoidlikud uuendused, kohalik majandus, haridus ja koolitus, infrastruktuur, kestlik liikuvus, taastuvenergia ja energiavarustus, ressursitõhusus ja sotsiaalne kaasatus; rõhutab, et alal tuleb hoida ja edasi arendada end õigustanud süsteemi, mis võimaldab enam arenenud piirkondadel kõrvaldada piirkondlikke struktuurilisi nõrkusi, vähendada piirkondlikke erinevusi, aidata kaasa ühiste Euroopa eesmärkide saavutamisele ning lahendada eesseisvaid probleeme, kui kasutatakse struktuure, mis suudavad muutuvatele tingimustele paindlikult reageerida, nagu näiteks innovatsiooniklastrid ja konkursid toetusraha saamiseks neis piirkondades; nõuab piirkondades, mida on rängalt mõjutanud struktuurilised muutused, lisameetmeid, mis võivad aidata parandada sotsiaalmajanduslikku ja infrastruktuuri olukorda; märgib sellega seoses, et strateegiad tuleb kavandada piisavalt paindlikult, et saaks käsitleda iga piirkonna probleeme ja eripärasid;

36.

nõuab meetmeid tagamaks, et enam arenenud piirkonnad suudaksid oma sotsiaalset ja majanduslikku kapitali ajakohastada ning lahendada probleemid seoses konkreetsete vajakajäämiste ja ebapiisava majandusarenguga;

37.

on kindlal seisukohal, et jõupingutusi täitmaks eesmärki 3 (Euroopa territoriaalne koostöö) on vaja suurendada ELi kõigil sisepiiridel ja sellise koostöö kõigil kolmel tasandil (piiriülene, piirkondadevaheline ja riikidevaheline), ning nõuab struktuurifondide vastava osa tõstmist 7 %-le; nõuab, et vahendite eraldamisel igale territoriaalse koostöö programmile lähtutaks ühtlustatud kriteeriumidest, et iga geograafilise territooriumi ja asjaomase piirkonna vajadusi ja eripärasid saaks strateegiliselt ja integreeritult lahendada; rõhutab piirialade tähtsust Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel; on seisukohal, et vaja on parandada kooskõlastamist üleeuroopaliste võrkude, eelkõige transpordi- ja energiavõrkude, ning piiriülese infrastruktuuri vahel ning suurendada toetusi neile võrkudele kooskõlas Euroopa prioriteetidega, ning nõuab rahastamise vastavat suurendamist kõigi piirialade jaoks; nõuab, et proportsionaalsuse põhimõtte alusel lihtsustataks rakenduseeskirju, mida kohaldatakse eesmärgi 3 programmide suhtes, ning töötataks välja ühised abikõlblikkuse eeskirjad – need on kõnealuste programmide tõhusamaks ja nähtavamaks muutumise eeltingimused; rõhutab, et kohalikud otsustajad on vaja tihedalt kaasata, sest ainult nii on võimalik programme ellu viia;

38.

on seisukohal, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused kujutavad endast ainulaadset, väga väärtuslikku territoriaalse juhtimise vahendit, mis vastab struktureeritud koostöö vajadustele ja mida tuleb edendada kui piiriülese juhtimise süsteemide loomise tööriista, mille abil tagatakse isevastutus eri poliitikasuundade eest piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

39.

lükkab tagasi absoluutselt kõik ühtekuuluvuspoliitika liikmesriikide pädevusse viimise või valdkondadevahelise jaotamise ettepanekud; on seisukohal, et uued temaatilised fondid (kliima, energia, liiklus) kahjustaksid liikmesriikidega koostöös toimuva halduse põhimõtet, mis on end õigustanud, ja integreeritud arenguprogramme ning ohustaksid sünergiate kättesaadavust ja sekkumiste mõjusust ning seega piirkondliku koostöö panust ELi 2020. aasta eesmärkide saavutamisel;

40.

toonitab, et Euroopa Sotsiaalfond peab jääma ühtekuuluvuspoliitika osaks, sest ainult sellisel juhul saab välja töötada ja rakendada majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamiseks ette nähtud integreeritud strateegiaid;

41.

toetab komisjoni eesmärki tagada tugevam, tõhusam ja nähtavam Euroopa Sotsiaalfond; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles jõudma kokkuleppele läbirääkimistes, mis puudutavad Euroopa Sotsiaalfondi osamaksu suurust struktuurifondides;

42.

on seisukohal, et ESFi tõhusust tuleks suurendada esmajoones stiimulite, mitte karistuste abil;

43.

rõhutab, et majanduskriisi tõttu on muutunud veelgi hädavajalikumaks võtta meetmed valdkondades, millega tegeleb Euroopa Sotsiaalfond, eelkõige selleks, et edendada tööhõivet, kutsealast ümberpaigutamist, sotsiaalset kaasatust ja vaesuse vähendamist;

44.

rõhutab asjaolu, et ESF pakub üliolulist tuge tööturupoliitikale, näiteks ennetavale ja kohalikule poliitikale, ja poliitikale, mille eesmärk on aidata noortel tööturule siseneda ning võidelda töötusega; toonitab asjaolu, et liikmesriigid peaksid kasutama ESFi, et investeerida uutesse oskustesse, haridusse (sh väikelaste haridus), elukestvasse õppesse, ümberõppesse ja kutsealase ümberpaigutamise tegevusse, ja rõhutab, et fond etendab olulist osa sotsiaalse kaasatuse kõikide tahkude tõhustamisel, sealhulgas ebasoodsas olukorras ja haavatavate rühmade jaoks;

45.

palub komisjonil intensiivistada ESFi meetmeid, mille eesmärk on edendada integratsiooni tööturuga; ergutab liikmesriiki investeerima väikelastesse hariduse kaudu ning hiljem looma kohalikel ja piirkondlikel töövõimalustel rajanevat koolinõustamist ning elukestvat koolitust, et aidata töötajail kohandada oskusi vastavalt tööturu vajadustele, rakendades samaaegselt meetmeid, et võidelda noorte töötusega ning tegeleda nn töötavate vaeste probleemiga, ja luues spetsiaalselt kohandatud programme, aitamaks ebasoodsas olukorras ja haavatavaid rühmi, näiteks romasid, rändajaid, puudega isikuid ja koolist väljalangenuid, et edendada Euroopas tulemuslikku ja kaasavat kasvu ning teadmusepõhist majandust;

46.

kutsub üles rohkem keskenduma ja andma täiendavat tehnilist toetust neile üksustele, mida mõjutab sügav vaesus ja kus enamus- ja vähemuskultuuride kooseksisteerimine allpiirkondlikel tasanditel põhjustab tihti pingeid; on seisukohal, et sellised allpiirkondlikud üksused võivad kergesti jääda sügava vaesuse lõksu, seistes silmitsi segregatsiooniga isegi sellistes piirkondades, mis keskmiste statistiliste näitajate järgi ei pruugi olla tingimata mahajäänud; märgib, et selliste allpiirkondlike üksuste arendamiseks tuleb teha keskendunud jõupingutusi;

47.

väljendab heameelt asjaoluga, et toetusperioodi 2007–2013 tarbeks on mõningates liikmesriikides esmakordselt koostatud ka ESFi jaoks sihtterritooriumideülene rakenduskava;

48.

toonitab asjaolu, et tänapäeval on endiselt oluline ühenduse algatuse EQUAL hindamatu kogemus, eelkõige seoses kohalike ja piirkondlike meetmete ühendamise ja parimate tavade vahetamisega kõikjal ELis;

49.

juhib tähelepanu sünergiale, mis on saavutatav kohaliku ja piirkonna arengu integreeritud lähenemisviisi abil, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi sidumisel Euroopa Regionaalarengu Fondiga, ning nõuab ühiseid abikõlblikkuse eeskirju ning et võimalust kasutada mõlema fondi vahelist ristrahastamist, pidades eelkõige silmas kohapõhist integreeritud arenguplaneerimist, suurendataks ja lihtsustataks; toetab mitmest fondist rahastatavate rakenduskavade kasutuselevõttu, mis lihtsustaks terviklikke lähenemisviise; kutsub samuti üles looma paremat sünergiat Euroopa Arengufondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi vahel;

50.

nõuab sünergia suurendamiseks valdkondlike poliitikasuundade (transport, energia, teadustegevus, keskkond, haridus) paremat integreerimist ühtekuuluvus- ja struktuuripoliitikaga, et saavutada suurem mõjusus ja parem koordineerimine struktuurifondide, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning teadus- ja arendustegevuse raamprogrammide vahel; teeb ettepaneku, et mitmest fondist rahastatav planeerimine võiks aidata kaasa ühtsemale lähenemisviisile ja suurendada kõnealuste eri fondide vahelist vastastikust mõjusust; on arvamusel, et riiklikud ja piirkondlikud arengupartnerlused on asjakohane vahend eri poliitikasuundade koondamiseks; toonitab sellega seoses vajadust määrata selged eesmärgid ja hinnata nende eesmärkide saavutamist liikmesriikides;

51.

teeb ettepaneku, et teadus- ja arengupoliitika muudetaks territoriaalseks; rõhutab seepärast ühtekuuluvuspoliitika ning teadustöö ja innovatsioonipoliitika kohandamise tähtsust piirkondade konkreetsete vajadustega, sest piirkondlike ja kohalike ametiasutuste tihedam kaasamine regionaalarengu fondidesse ning teadustöö ja innovatsiooniprogrammide kujundamisse ja rakendamisse muutub väga oluliseks, sest on võimatu rakendada sama arengustrateegiat kõigis piirkondades;

52.

nõuab ühist strateegilist raamistikku ERFi, ESFi, Ühtekuuluvusfondi, raamprogrammide, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) ja Euroopa Kalandusfondi jaoks 2013. aasta järgseks rahastamisperioodiks; on seisukohal, et ühtlustatud reguleerivat lähenemisviisi (haldus, abikõlblikkus, auditeerimine, aruandluse eeskirjad) tuleb veelgi tugevdada ühise raammäärusega; rõhutab sellega seoses eri fondide ladusa koostoimimise tähtsust tulemuste saavutamiseks; kutsub komisjoni üles tegema vastavaid kohandusi, et asjaomased fondid saaksid võimaluse korral üksteist täiendada;

53.

nõuab, et nõukogu ja parlament võtaksid vastavalt ELi toimimise lepingu artiklil 117 põhinevale seadusandlikule tavamenetlusele vastu uue ühise strateegilise raamistiku;

54.

on seisukohal, et Euroopa Sotsiaalfond tuleb lisada ühisesse strateegilisse raamistikku, säilitades siiski selle konkreetse töökorra ja sätted ning tagades piisavad vahendid; kutsub komisjoni üles tugevdama ESFi rolli, muutma seda nähtavamaks ning lihtsustama eelarvekontrollikorda, kehtestades korraldusasutusele ja eelarvekontrolli osakondadele lihtsa ja tulemusliku koostöökorra;

55.

teeb sellega seoses ettepaneku kaaluda piirkondlike EAFRD-programmide (olemasolevad teljed 3 ja 4) uuesti ühendamist; on siiski vastu sellele, kui niisuguse uuesti ühendamisega kaasneb ERFi ja EAFRD eelarve vähendamine; nõuab, et liikmesriikidele ja piirkondadele nähtaks ette siduvad eesmärgid, et kehtestada ELi struktuurifondidele ja maaelu arengu piirkondlikele programmidele ühtlustatud haldusstruktuurid;

56.

nõuab välispiiridel tehtavat piiriülest koostööd käsitlevate õigusaktide ning kehtiva Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) läbivaatamist, et integreerida asjaomased fondid eesmärgiga 3 (Euroopa territoriaalne koostöö);

57.

tunneb heameelt ELi ja liikmesriikide vaheliste arengu ja investeeringute partnerluslepingute eesmärkide üle, mida komisjon esitab varem liikmesriikide poolt ettevalmistatud riiklike strateegiliste raamistike asemel; nõuab peamiste investeerimisprioriteetide kehtestamist, et rakendada ELi 2020. aasta strateegiat ja teisi sel etapil seatavaid ühtekuuluvuspoliitika alaseid eesmärke; on arvamusel, et asjassepuutuvate tasandite vaheline konkreetne pädevuste jaotus tuleb selgeks teha võimalikult kiiresti ning nõuab subsidiaarsuse põhimõttele vastavat riiklike või piirkondlike ja kohalike pädevuste säilitamist; nõuab selget partnerite asjakohase kaasamise kohustust arengu ja investeeringute partnerluslepingutesse;

58.

toetab rakenduskavade säilitamist kui tähtsaimat vahendit strateegiliste dokumentide elluviimiseks seoses konkreetsete investeerimisprioriteetidega; nõuab sellega seoses selgeid ja mõõdetavaid eesmärke;

59.

nõuab piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja vastavate ühenduste kohustuslikku osalemist vastavalt iga liikmesriigi põhiseaduslikele ja institutsioonilistele süsteemidele ühtekuuluvuspoliitika rakendamise kõikides etappides (arengu ja investeeringute partnerluslepingute ja tegevuskavade strateegiline kavandamine, koostamine ja vastavad läbirääkimised, järelevalve ja hindamine) struktuursel ja süstemaatilisel viisil; peab struktuurifondide käsitlevate õigusaktide vastavaid sätteid hädavajalikuks;

60.

on arvamusel, et iga tulevane ESFi vahendite kasutamise strateegia on tulemuslikum, kui sellesse on kaasatud valitsemise piirkondlikud ja kohalikud tasandid, mis on võimelised strateegilisi eesmärke määratlema piirkondlikest eripäradest lähtuvalt, seda ka struktureeritud dialoogi abil kõikide sidusrühmadega;

61.

toetab komisjoni kavandatavat temaatiliste prioriteetide süsteemi; juhib tähelepanu asjaolule, et mida madalam on liikmesriikide või nende piirkondade arengutase, seda laiahaardelisemalt peab olema prioriteetide nimekiri, pidades silmas arvesse võetavaid eriomaseid regionaalarenguvajadusi ja tagades samas, et selline temaatiline lähenemisviis struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide kavandamisele ei tohi rakendamisel kahjustada terviklikku kohapõhist lähenemisviisi;

62.

nõuab, et liikmesriigid –juhul, kui teatavad kohustuslikud prioriteedid kehtestatakse kõikidele liikmesriikidele – lisaksid oma prioriteetide hulka innovatsiooni, infrastruktuuri, transpordi ja loodusvarade majandamise valdkonnad, jättes siiski teataval määral paindlikkust valikute tegemisel, arvestades programmide ulatust, iga piirkonna stardipositsiooni ja saavutatavaid eesmärke, et kohandada need prioriteedid iga piirkonna konkreetsetele vajadustele; rõhutab seoses sellega, et innovatsiooni tuleb mõista siin laiemalt, lähtudes juhtalgatusest „Innovaatiline liit”; märgib, et VKEd on ELis uute töökohtade peamiseks allikaks ja uute äriideede loojad; toonitab, et VKEde toetust tuleb jätkata ja tugevdada, arvestades olulist rolli, mida nad võivad etendada Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel; rõhutab, et seoses innovaatilise liiduga tuleb kohaldada innovatsiooni mõiste laia käsitlust ja et VKEde juurdepääsu rahastamisele tuleb jätkuvalt lihtsustada; rõhutab, et teised prioriteedid pakutakse välja ja viiakse ellu vabatahtlikult ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega; nõuab, et kavandatavad prioriteedid hõlmaksid energiat, haridust ja koolitust ning vaesuse vastu võitlemise meetmeid;

63.

nõuab viivituste vältimist programmiga alustamisel ja põhimõtteliselt kiiremat otsustus- ja hindamisprotsesside läbiviimist; rõhutab, et see on väga tähtis eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks; nõuab samuti asjaomastele haldusasutustele kättesaadava tehnilise varustustuse täiustamist ning et need asutused oleksid omavahel tihedamini seotud, avaldamisnõuded vähendatud ning pakkumiskutsete ja taotluste tähtajad märkimisväärselt lühendatud; palub komisjonil hinnata, kas oleks võimalik rajada pilootpiirkonnad, et katsetada enne määruse kohaldamist ülejäänud piirkondadele uusi eeskirju väiksemas ulatuses, et tuvastada võimalikke probleeme, mis nende rakendamisega seoses tekkida võivad;

Stiimulid, tingimused, tulemustele suunatus, kaasrahastamine, rahastamisvõimalused

64.

nõuab, et arengu ja investeeringute partnerluste raames toimuks rahastamine teatavate konkreetsete tingimuste alusel, mis määratakse kindlaks komisjoni ja liikmesriikide vahelises dialoogis; on seisukohal, et eelnevalt kindlaks määratud tingimused peavad kohustama liikmesriike võtma ette reforme, et tagada rahaliste vahendite tõhus kasutamine ühtekuuluvuspoliitikaga otseselt seotud valdkondades, et vajaduse korral tuleks liikmesriikidelt nõuda nende täitmist, ja et rahaliste vahendite andmine peab sõltuma nimetatud tingimustest; nõuab, et rakenduskavades osalejatel oleks võimalik kõnealuseid tingimusi mõjutada; peab õiglaseks, et sellised tingimused peaksid hõlmama eelkõige kehtivate ELi õigusaktide (nt hinnakujunduse, hankemenetluste, transpordi, keskkonna, tervishoiu valdkondades), täielikku rakendamist, et ennetada eeskirjade eiramist ja tagada efektiivsus; lükkab siiski tagasi selliste tingimuste kehtestamise, mis nõuavad liikmesriikidelt põhjalikke sotsiaal- ja majandusreforme; kõigis tingimustes tuleb täielikult järgida subsidiaarsuse ja partnerluse põhimõtet;

65.

on seisukohal, et uued tingimused ei tohiks osalejatele täiendavat halduskoormust põhjustada; julgustab püsivate, standardsete tingimuste süsteemide väljatöötamist Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi tarbeks, mis on objektiivselt hinnatavad;

66.

on arvamusel, et komisjon vastutab tingimuste kehtestamise ja rakendamise järelevalve eest ning teeb ettepaneku liikmesriikide ja nende piirkondade vastavate tegevuskavade kohta;

67.

tunneb heameelt komisjoni poolt ette nähtud ühtekuuluvuspoliitika tugevama tulemustele suunatuse üle, milleks määratakse eelnevalt kindlaks asjakohased eesmärgid ja näitajad; rõhutab, et sellised näitajad peavad olema loetud, selgelt määratletud, mõõdetavad ja rahaliste vahenditega otseses põhjuslikus seoses, ja et need tuleb kehtestada kokkuleppes liikmesriikide või piirkondadega; on siiski arvamusel, et kõik tõhususe mõõtmiseks esitatud vahendid ja kriteeriumid peaksid jätkuvalt põhinema programmide kvalitatiivsel visioonil;

68.

on arvamusel, et näitajad, mille alusel antakse struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist piirkondlikke toetusi, peavad põhinema Eurostati kõige värskematel statistilistel andmetel, et maksimaalselt arvestada kriisi mõju piirkondade majandusele ja ühiskonnale;

69.

kutsub üles tõstma ESFi tulemuslikkust ja läbipaistvust tulemustele suunatud meetmete abil ning peab seetõttu vajalikuks eelnevalt määratleda selged ja mõõdetavad eesmärgid ja tulemusnäitajad, mis on otseselt seotud rahastamise eesmärgiga ja mis mõõdavad eelkõige vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning kvaliteetsele tööturule kaasamise tulemusi; on arvamusel, et kõnealuste eesmärkide ja näitajate kehtestamisel tuleb kaasata huvirühmad kõigil valitsemise tasanditel, ja et näitajad tuleb enne rahastamist õigeaegselt ja selgelt määratleda, et nii liikmesriigid kui ka komisjon saaksid tulemusi hinnata ja kasutada saadud kogemusi kavandamise järgmises etapis; toetab komisjoni ettepanekut seada ESFist raha eraldamine sõltuvusse sellele eelnevast tingimuste täitmisest, sealhulgas tingimusest võtta üle ELi õigusaktid ja ELi eesmärgid, mis on ESFi meetmete tulemuslikkuse ning struktuurireformide ja piisava haldussuutlikkuse seisukohast vältimatult vajalik; rõhutab, et tulemustele suunatus ei tohi kaasa tuua väikese abi saajate ebasoodsasse olukorda sattumist ega tekitada nende jaoks uusi juurdepääsutõkkeid või riske;

70.

peab avaliku ja erasektori kaasrahastamist üheks peamiseks ühtekuuluvuspoliitika põhimõtteks; nõuab ELi rahastamise ülemmäära läbivaatamist, mis peaks rohkem arvestama piirkondliku arengutaseme, Euroopa lisandväärtuse ja meetmete liike ning mida tuleks vastavalt tõsta või alandada;

71.

kutsub liikmesriike ja nende piirkondi üles planeerima kaasrahastamisvahendeid ettenägelikult ja tugevdama neid finantskorralduse abil;

72.

nõuab seoses otseste tegevustoetustega ettevõtjatele selle asjaoluga arvestamist, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamine ei pruugi mõjutada äriühingute – ja eelkõige suuremate äriühingute – otsuseid avada tehaseid teatavas kohas, vaid pigem sattuda nende äriühingute taskusse, kes on sellised otsused juba teinud (ballastkahjum), ja nõuab seetõttu suurte eraettevõtjatele toetust investeeringuteks uurimis- ja arendustegevusse või varasemast rohkem toetuse kaudset pakkumist infrastruktuuri rahastamisena; nõuab samuti selgete sätete lisamist üldisesse struktuurifondide määrusesse, mis välistab igasuguse ELi toetuse ümberpaigutamistele ELi piires ja alandab tunduvalt ümberpaigutamiste investeeringute kontrollikünnist, jättes suured ettevõtjad otsetoetuste saajate seast välja ning kehtestades toimingutele 10-aastase piirangu;

73.

tunnistab uute rahastamisvahendite võimendavat mõju ja investeerimist mobiliseerivat potentsiaali, pooldab üldiselt suuremat laenude rahastamist ja nõuab käibevahendite kasutamise laiendamist nendele toetatavatele valdkondadele, mis osutuvad asjakohaseks; nõuab sel eesmärgil korra lihtsustamist ja suuremal määral õiguskindlust rahastamisperioodi jooksul, samuti ELi registri loomist, mis näitab, millistele projektidele antakse laenu ja millistele toetust; nõuab vahendite kohandatavust, et tagada nende elujõulisus ja teostatavus kõigis piirkondades ja linnades; on seisukohal, et hiljemalt pärast rahastamisperioodi peaks vastutus rahaliste vahendite kasutamise eest üle minema riiklikule või projektipõhisele tasandile; märgib, et käimasoleva perioodi jooksul ei võtnud kõik liikmesriigid vastu detsentraliseeritud lähenemisviisi rahastamisvahendite, nt JESSICA, käsitlemise suhtes; rõhutab vajadust anda linnadele otsene juurdepääs;

74.

toonitab, et toetuste jagamine peab alati jääma üheks võimaluseks ja kohalikud osalejad peavad vastutama kõige paremini sobiva rahastamisvahendite kombinatsiooni kasutamise eest vastavalt piirkondlikele vajadustele;

75.

on arvamusel, et Euroopa Investeerimispank peab üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN) infrastruktuuri rahastamisel asuma tugevamale positsioonile; nõuab suurema osakaalu andmist iseseisvalt tegutsevale avaliku ja erasektori partnerlusele; on põhimõtteliselt arvamusel, et Euroopa Parlamendil on suur vastutus seoses läbipaistvuse tagamisega ning otsustus- ja kontrolliülesannetega;

76.

tunneb heameelt EIP ja komisjoni tulemusliku koostöö üle kolme ühisalgatuse – JESSICA, JEREMIE ja JASMINE – rakendamisel, mis peaks suurendama ühtekuuluvuspoliitika tõhusust ja tulemuslikkust ning parandama struktuurifondide tööd; kutsub komisjoni üles võtma jätkuvalt aktiivselt vastu ühisalgatusi Euroopa Investeerimispangaga, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas ning VKEde rahalise toetamise tagamiseks;

77.

peab piirkondlikul alamtasandil antavaid üldisi toetusi Euroopa regionaalpoliitilistele eesmärkidele vastavaks sobivaks sõltumatute innovatsioonistrateegiate vahendiks;

78.

lükkab siiski üldiste toetuste kvoodid või kohustused tagasi, sest need võiksid nurjata üldiste prioriteetide kehtestamise, mis on kohandatud piirkondade vajadustele;

Eelarve, finantsmenetlused, bürokraatia vähendamine, eelarvedistsipliin, finantskontroll

79.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika seitsmeaastased programmiperioodid on ennast tõestanud ja need tuleks säilitada vähemalt kuni järgmise programmiperioodi lõpuni (2020); nõuab siiski peamiste tingimuste kiiremat strateegilist kordushindamist, et EL saaks erakorralistele sündmustele (nt finantskriis, energiakriis, looduskatastroofid) veel kiiremini ja paindlikumalt reageerida;

80.

toonitab siiski, et ELi eelarve oma praeguse ülesehitusega ja fondimäärustel põhinev vahendite eraldamise mehhanism on ennast ühtekuuluvuspoliitika ja eelkõige struktuuripoliitika rakendamisel õigustanud, ja seega tuleks muuta ainult seda korda, mis ei toimi või on vastuolus finantsmäärusega; toetab sellega seoses komisjoni ettepanekuid kõiki regionaalarenguks kasutatavaid fonde reguleerivate eeskirjade ühtlustamise kohta; nõuab siiski, et kehtestatud, kindla ja usaldusväärse struktuuri iga väikseimagi kohanduse korral tuleb toimida äärmiselt ettevaatlikult, et vältida haldamise eest vastutavate riiklike ja piirkondlike haldusasutuste töös esinevaid häireid ja ebakindlust ning suuremat koormust abisaajate jaoks, eelkõige väikestruktuuriliste ja vähese võimsusega abisaajate puhul;

81.

peab ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide integreerimist olemasolevate eemärgi- ja fondisüsteemidega teostatavaks; lükkab tagasi ELi eelarve mis tahes jagamise mõttelistesse rubriikidesse „arukas”, „kaasav” või „jätkusuutlik” kasv, samuti ühtekuuluvuspoliitika killustamise mitmesuguste eelarvejagude vahel; on arvamusel, et sel poliitikal peaks ELi eelarves olema oma rubriik;

82.

leiab, et 2013. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika suudab anda veelgi suurema panuse ELi piirkondade edaspidisesse ja jätkusuutlikkusse arengusse ning on otsustava poliitikavaldkond, kus rakendatakse ELi 2020. aasta strateegiat sektoriüleselt, ja nõuab seepärast vähemalt samas ulatuses eelarveassigneeringuid;

83.

tuletab meelde, et Euroopa Kontrollikoda on osutanud juba aastaid sellele, et maksete veamäär on ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas suurem kui 5 %, kuid märgib samas, et kontrollikoja aastaaruande kohaselt langes veamäär 11 % tasemelt, kus see oli eelmise heakskiidu andmise menetluse ajal, ning et järelevalve- ja kontrollisüsteemid on vaid osaliselt mõjusad; nõuab lisaks vigade arvestusmeetodite täpsustamist, sest Euroopa Kontrollikoja ja komisjoni esitatud arvude lahknevus põhjustab segadust ning usaldamatust ametlike andmete vastu;

84.

nõuab struktuurifondide kasutamisel esineva eeskirjade eiramise järelevalvet käsitlevate rangemate eeskirjade vastuvõtmist seoses liikmesriikidega, kus esineb rohkem kõrvalekaldumisi struktuurifondide rahaliste vahendite kasutamisel, ning rangemaid maksete süstemaatilise katkestamise ja peatamise eeskirju, mida saaks kohaldada niipea, kui tõendid viitavad märkimisväärsetele puudustele akrediteeritud asutuste toimimises; nõuab samaaegselt asjatute kontrollimiste kaotamist nendes liikmesriikides, kus on olemas vastav fondide haldamise süsteem; on arvamusel, et „usalduslepingu” ja „ühekordse audiitorkontrolli” põhimõtteid tuleks rakendada nii sageli kui võimalik;

85.

kutsub liikmesriike ja ametiasutusi üles määrama kindlaks asutused või üksused, kes on ainuvastutavad struktuurifondide rahaliste vahendite nõuetekohase haldamise eest;

86.

peab rahalisi vahendeid haldavate asutuste (maksete maksmise amet / haldusasutus) tegevjuhtkonna tasandil esitatud iga-aastasi, auditeeritud deklaratsioone asjakohaseks aruandluse- ja kontrollimisahela tugevdamise vahendiks ning rõhutab niisuguste deklaratsioonide sisulise õigsuse absoluutset hädavajalikkust; nõuab seetõttu valede deklaratsioonide jaoks karistussüsteemi; jätkab riiklike kinnitavate avalduste eesmärgi eest seismist;

87.

nõuab, et komisjoni võtaks alates järgmisest programmiperioodist suurema vastutuse riikliku halduskorra parandamise eest; on sellega seoses arvamusel, et toetusprogrammide haldust tuleb kiireloomuliselt lihtsustada ja täpsustada, eelkõige rahalise rakendamise ja finantskontrolli valdkonnas; on seetõttu seisukohal, et riiklike või föderaalsete haldus- ja kontrolliasutuste akrediteerimine toimub komisjoni vastutusel; on arvamusel, et õigus lihtsustatud ja harvemale aruandlusele tuleks ühendada eduka akrediteerimise ja veamäära vähendamisega;

88.

nõuab lisaks komisjoni järelevalverolli tugevdamist maksete süsteemse katkestamise ja peatamise abil, niipea kui leitakse kindlaid tõendeid selle kohta, et akrediteeritud ametiasutuse tegevuses on esinenud olulisi puudusi; kutsub komisjoni üles kehtestama konkreetsema kava ekslike maksete tagasisaamise määra suurendamiseks;

89.

nõuab kontrollisüsteemi lihtsustamist, kontrollitasandite vähendamist ning vastavate komisjoni ja liikmesriikide vastutusalade selgemaks muutmist; nõuab, et kasutataks ühetasandilist kontrollimenetlust, mille raames liikmesriigid kontrolliksid projekte ja komisjon liikmesriikide kontrollisüsteeme;

90.

on seisukohal, et rakenduskavade tulemuslikkuse parandamiseks tuleks piirkondades kasutada rohkem projektivalimise konkursse;

91.

nõuab bürokraatia vähendamise eesmärgil standardkorra üldisemat kohaldamist, mis hõlmaks kuluühikute rohkem standarditud astmikku ja üldkulude deklareerimist kindla määra alusel, kus see süsteem on asjakohane; nõuab proportsionaalsuse põhimõttele suurema tähelepanu pööramist, s.t väiksemate programmide rakendamisele märkimisväärselt vähendatud aruandlus- ja kontrollikohustuste kohaldamist;

92.

kutsub komisjoni üles jätkama iga-aastase avaliku „eksimuste tulemustabeli” avaldamist aruandlus- ja avalikustamiskohustuste ebapiisava ja/või hilinenud teostamise ning struktuurifondide rahaliste vahendite kasutamise kõrvalekallete, kuritarvitamise ja pettuse kohta; nõuab seejuures teabe esitamist liikmesriikide ja fondide haaval;

93.

tunneb muret asjaolu üle, et bürokraatia takistab väikestel ettevõtjatel ja organisatsioonidel saada kasu struktuurifondidest; nõuab, et vastavad eeskirjad ja tehnilised dokumendid oleksid võimalikult selgesõnalised;

94.

nõuab, et uue programmiperioodi jaoks kehtestataks iga-aastane raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetlus, mis hõlmaks ka mitmeaastaseid programme;

95.

on arvamusel, et kogu rahalise rakendamise ja järelevalvesüsteemi jaoks on vajalikud tõhusamad e-valitsuse lahendused (ühtlustatud vormid); nõuab komisjoni koordineeritavat liikmesriikidevahelist kogemustevahetust ning koordineeritud rakendamist haldus- ja kontrolliasutuste rühmade abil;

96.

toetab komisjoni ettepanekut hüvitada kulud riiklikele asutustele alles siis, kui vastav ELi toetus on abisaajatele on välja makstud; näeb ette, et see kiirendaks väljamaksmist ja oleks otsustav stiimul rangeteks riiklikeks kontrollideks; märgib siiski, et liikmesriikide ja piirkondade puhul võib tekkida likviidsusprobleeme ja selleks puhuks on vaja leida riskimaandamise lahendused;

97.

leiab, et komisjoni nõue, et väljamaksed oleksid rohkem tulemustele suunatud, on ebaloogiline, sest tulemusi saadakse pärast projektide rahastamist; tunneb muret asjaolu üle, et järelevalve on tõenäoliselt väga bürokraatlik, kuid peab mõistlikuks nõudeid, millega seotakse väljamaksed tõendatud kooskõlaga projektide ja näiteks Euroopa 2020. aasta strateegia vahel;

98.

on arvamusel, et kui kulud hüvitatakse pärast ELi rahastamise väljamaksmist projektide raames, ei tohiks pangad ega muud finantsasutused tekitada abisaajatele lisakoormust intressimääradega, milles ei kajastu selliste laenude madal riskifaktor;

99.

nõuab karistusmehhanismide mitmekesistamist, muu hulgas boonussüsteemi vormis rakendamisnõudeid järgivate liikmesriikide jaoks, eelkõige halduse lihtsustamise abil;

100.

tuletab meelde, et erinevalt teistest struktuurifondidest seisneb ESFi eripära selles, et see on tihedalt seotud toetatavate sihtrühmadega ja et seda on vaja kujundada viisil, mis võimaldab ellu viia palju väikesemõõdulisi kohalikke projekte; nõuab, et liikmesriikidel oleks kohustus suunata rahalised vahendid viivitamata edasi projektidele, et väiksematel abisaajatel ei tekiks probleeme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama programmide rahalisel rakendamisel paindlikkust, võtma kontrolli- ja auditikohustuste kehtestamisel aja- ja jõukulu ning rahalise panusega seoses arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning lihtsustama menetlusi ja vähendama nii liigset halduskoormust kui muid takistusi, mis ei lase projektidel ja abisaajatel kasu saada, võimaldades ESFil paremini kaasa aidata ELi eesmärkide saavutamisel majanduskasvu ja töökohtade loomise osas; kutsub komisjoni üles suurendama korraldusasutuste ja abisaajate valikuvõimalusi seoses rahastamisvõimalustega ning esitama ettepaneku standardkulude võimaluste kohta paralleelselt traditsioonilise raamatupidamisega;

101.

toetab komisjoni ettepanekut, mille kohaselt tuleks N+2 ja N+3 reegleid kohaldada teatavates olukordades järjepidevalt, võimaluse korral liikmesriikide assigneeringute tasandil, et võimaldada suuremat paindlikkust, välja arvatud rahastamise esimesel aastal ja piiriüleste programmide puhul, ja mille kohaselt automaatse kohustustest vabastamise reegli erandid peaksid kajastama kohandamist strateegilise programmi kavandamisega seotud uutest sätetest tuleneva halduskoormusega, tulemustele suunatusega ja eelnevate tingimustega; pooldab piiriüleste programmide puhul N+3-reeglit, et tulla toime juba keelelistest ja kultuurilistest probleemidest tingitud aeglasemate haldusprotsessidega; on arvamusel, et nii kindlustatakse tasakaal kõrgekvaliteediliste investeeringute ning sujuva ja kiire programmide rakendamise vahel;

Naabrus- ja laienemispoliitika

102.

toonitab, kui oluline on Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument (ENPI) ühtekuuluvuspoliitikas seoses piiriülese koostööga kolmandate riikidega; võtab teadmiseks programmide rakendamisel tekkinud probleemid; on veendunud, et viimaks on siiski vajalik ühendada ENPI piiriülese koostöö programmid uuesti ühtekuuluvuspoliitikaga; leiab, et naaberriikide infrastruktuuri ühendused (transport, energia, keskkonnakaitse) avaldavat eriti positiivset mõju Euroopa piirialadele; nõuab ENPI vahendite suuremat koondamist energia- ja transpordiinfrastruktuuride strateegilistele vajadustele; rõhutab rolli, mida makropiirkonnad selles kontekstis mängida võivad; palub komisjonil kaaluda võimalust luua tõhusam sünergia ERFi vahenditest sõltuvate algatuste, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) ja Euroopa Arengufondi (EAF) vahel; palub komisjonil lisaks hinnata, kas regionaalpoliitikas kasutatavaid struktuure saaks kohaldada ka ENPI haldusele;

103.

toonitab samuti, kui oluline on ELi laienemisprotsess ühtekuuluvusele, sest selle üheks osaks on ühinemiseelse abi rahastamisvahend, mille eesmärk on aidata kandidaatriikidel sisuliselt ja organisatoorselt ühtekuuluvuspoliitika rakendamist ette valmistada; juhib tähelepanu rakendamisega seotud probleemidele liikmesriikides; tuletab meelde ühinemiseelse abi rahastamisvahendi algset otstarvet, eelkõige neid eesmärke, mis on seotud suutlikkuse suurendamise ja institutsioonide väljaarendamisega ning kandidaatriikide toetamisega ühenduse ühtekuuluvuspoliitika rakendamise ettevalmistamisel eesmärgiga valmistada nad ette ühenduse õigustiku täielikuks rakendamiseks ühinemisel; kutsub komisjoni üles tegema kindlaks ühinemiseelse abi rahastamisvahendi toimimise praegused probleemid;

104.

kordab uuesti oma nõuet kaasata regionaalarengukomisjon vahendi tulevasse väljakujundamisse ning vastutuse jagamisse;

*

* *

105.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning ELi piirkondade ja liidumaade presidentidele.


(1)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 1.

(2)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 12.

(3)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 19.

(4)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 25.

(5)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 79.

(6)  ELT L 210, 31.7.2006, lk 82.

(7)  ELT L 391, 30.12.2006, lk 1.

(8)  ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 275.

(9)  ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 65.

(10)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 120.

(11)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0341.

(12)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0356.

(13)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0357.

(14)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0286.

(15)  ELT C 166, 7.6.2011, lk 35.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/38


Teisipäev, 5. juuli 2011
Arenguriikidele antav eelarvetoetus

P7_TA(2011)0317

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ELi eelarvest arenguriikidele antava toetuse tuleviku kohta (2010/2300(INI))

2013/C 33 E/05

Euroopa Parlament,

võttes arvesse 2005. aasta Gleneaglesi G8 tippkohtumisel ja kõikidel järgnevatel G8 ja G20 kohtumistel võetud kohustusi, mis puudutavad abi suurust, Saharast lõunas asuvatele Aafrika riikidele antavat abi ja abi kvaliteeti;

võttes arvesse 8. septembril 2000. aastal vastu võetud ÜRO aastatuhande deklaratsiooni;

võttes arvesse Euroopa konsensust arengu küsimuses (1) ning ELi tegevusjuhendit täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas (2);

võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava;

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles on sätestatud, et „liit võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (3) (arengukoostöö rahastamisvahend (DCI)) artikli 25 lõike 1 punkti b;

võttes arvesse Cotonou lepingu artikli 61 lõiget 2;

võttes arvesse oma 6. aprilli 2006. aasta resolutsiooni abi tõhususe ja korruptsiooni kohta arengumaades (4);

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni tähelepanekutega, mis on seitsmenda, kaheksanda, üheksanda ja kümnenda Euroopa Arengufondi (EAF) 2008. aasta eelarve täitmisele heakskiidu andmist käsitleva otsuse lahutamatu osa (5);

võttes arvesse oma 3. veebruari 2011. aasta seisukohta nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (6);

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 11/2010 üldise eelarvetoetuse komisjonipoolse haldamise kohta AKV, Ladina-Ameerika ja Aasia riikides;

võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele kolmandatele riikidele antava ELi eelarvetoetuse tuleviku kohta (KOM(2010)0586);

võttes arvesse komisjoni 2007. aasta dokumenti „Guidelines on the Programming, Design & Management of General Budget Support” (Üldise eelarvetoetuse kavandamist, ülesehitust ja haldamist käsitlevad suunised);

võttes arvesse komisjoni 2008. aasta aruannet „Budget support. The effective way to finance development?” (Kas eelarvetoetus on tõhus viis arengu rahastamiseks?);

võttes arvesse majandusarengu-, rahandus- ja kaubanduskomisjoni AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee raportit, mis käsitleb eelarvetoetust kui ametliku arenguabi andmise vahendit AKV riikides;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning eelarvekontrollikomisjoni arvamusi (A7-0206/2011),

A.

arvestades, et vaesuse vähendamine ja lõpuks selle kaotamine on vastavalt Lissaboni lepingule Euroopa Liidu arengupoliitika peamine eesmärk;

B.

arvestades, et eelarvetoetusest on saanud üks olulisemaid abiandmise viise;

C.

arvestades, et paljud rahastajad näevad üldises või valdkondlikus eelarvetoetuses vahendit, mis aitab edendada partnerriikide vastutust jätkusuutliku arengupoliitika ja reformiprotsesside eest, tugevdada riikide aruandvaid institutsioone ja aruandlussüsteeme ning soodustada majanduskasvu, vaesuse vähendamist ja arengueesmärkide saavutamist;

D.

arvestades, et vaja on suurendada toimevõimet, et üldse luua eeldused programmipõhistele lähenemisviisidele, kaasa arvatud eelarvetoetus või kaugemale ulatuvad mudelid;

E.

arvestades, et eelarvetoetus võimaldab kõrvaldada traditsioonilise projektipõhise lähenemise teatavad puudused (suured tehingukulud, killustatud paralleelsüsteemid) ning tugevdada sellega Lissaboni lepingus rõhutatud ELi meetmete järjepidevust ja tõhusust;

F.

arvestades, et eelarvetoetuse abil peaks olema võimalik muuta antavat abi kvaliteetsemaks ja tõhusamaks, ning võttes eriti arvesse isevastutuse ja ühtlustamise põhimõtteid, kuna rahastajate ja abisaajate vahelise poliitilise dialoogi tulemusena on võimalik kohandada toetusi riiklike vaesuse vähendamise strateegiate raames seatud prioriteetidega;

G.

arvestades, et hoolimata Euroopa Kontrollikoja eelarvetoetust käsitlevas aruandes väljatoodud riskidest, jääb nn dünaamiline lähenemine eelarvetoetuse üldises tingimuslikkuses väga oluliseks poliitilise dialoogi vahendiks; arvestades siiski, et eelarvetoetust ei saa mingil juhul pidada blankoveksliks;

H.

arvestades, et toetust saavate riikide võetud kohustused kõikide oma partnerriikide ees võivad ajuti muuta raskeks toetuse kasutamise, kuna rahastajate esitatud tingimused võivad vahel olla vastuolulised;

I.

arvestades, et seni on Euroopa Liit partnerluslepingute puhul esile toonud pigem (nn esimese põlvkonna) inimõiguste rikkumised kui (nn teise põlvkonna) sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste õiguste rikkumise;

J.

arvestades, et kõik rahastajad peaksid omavahel suhtlema, et hoida ära järjepidevuse puudumine tingimuste esitamisel;

K.

arvestades, et vastavalt Lissaboni lepingu artikli 2 lõikele 3 on Euroopa Liidu eesmärk toetada jätkusuutlikku sotsiaalset turumajandust ning see kehtib ka arengupoliitika ja naabruspoliitika puhul;

L.

arvestades, et partnerriigi valitsuse eelarvevastutus oma kodanike ees on arengusuutlikkuse suurendamise seisukohast oluline tegur, sest riigi parlamendil on selliselt kontroll riigi rahanduse haldamise üle ja kodanikuühiskonnal teave selle toimimise kohta,

1.

pooldab komisjoni algatust, mis määrati kindlaks eelarvetoetust käsitlevas rohelises raamatus ning mille eesmärk on edendada eeskätt partnerriikide sisemist arengut, ning nõuab eelarvetoetuse saamise kõlblikkuskriteeriumite täpsustamist selliselt, et hoida ära võimalikud kõrvalekalded ja sellise abi väärkasutus, võttes arvesse selliseid tegureid nagu korruptsiooniilmingud riikides;

2.

kiidab heaks Euroopa tasandil toimuva konsultatsiooniprotsessi; loodab, et eelarvetoetuse eraldamise praktikat analüüsitakse objektiivselt ja parandatakse, et seda tulemuslikumaks muuta;

3.

tuletab meelde, et vastavalt Lissaboni lepingule on vaesuse vähendamine ja kaotamine ELi arengupoliitika peamine eesmärk; rõhutab, et vaesus on mitmemõõtmeline nähtus, mis hõlmab näiteks inimlikku, majanduslikku, ühiskondlik-kultuurilist, soolist, keskkonna- ja poliitilist mõõdet, ning ELi arengupoliitika peab tegelema kõikide eelnimetatud valdkondadega;

4.

on arvamusel, et ELi abi peaks tekitama partnerriikides tegeliku kvalitatiivse muutuse; kinnitab, et eelarvetoetus on selle eesmärgi saavutamiseks tõhus vahend, juhul kui sellele seatakse tingimused ja seda kasutatakse paralleelselt tõhusa poliitilise ja valdkondliku dialoogiga;

5.

rõhutab poliitika sidususe keskset ja kohustuslikku rolli mõjusa arengupoliitika rakendamisel; nõuab samuti, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika keskenduks sellele, et edendada demokraatiat, inimõigusi, rahu ja julgeolekut, mis kõik on säästva arengu põhitingimused; kutsub üles tegema süstemaatilisemaid jõupingutusi kliimamuutustega kohanemise ning katastroofiriski vähendamise meetmete edendamiseks;

6.

on seisukohal, et maksusüsteem tagab sõltumatu rahastamisallika jätkusuutliku arengu jaoks ning on oluline side arenguriikide valitsuste ja kodanike vahel; nõuab, et tõhusa finantsjuhtimise ja ulatusliku maksustamisalase infrastruktuuri ülesehitamine seataks eelarvetoetuse peamisteks prioriteetideks; soovitab, et eelarvetoetuse poliitikasse peaksid kuuluma ka meetmed maksuparadiiside, maksudest kõrvalehoidmise ja kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu võitlemiseks;

7.

rõhutab, et vajaduse korral tuleb kasutada valdkondlikku eelarvetoetust, et keskenduda rohkem põhilistele sotsiaalsektoritele, eelkõige tervishoiule, haridusele, ühiskonna kõige haavatavamate liikmete, eelkõige puudega isikute toetamisele;

8.

rõhutab, et eelarvetoetust ei tohi kasutada ELi majanduslike ja strateegiliste erihuvide tugevdamiseks, vaid arenguriikide arengueesmärkide täitmiseks, eelkõige vaesuse ja nälja kaotamiseks;

9.

juhib tähelepanu Euroopa Liidu uuenduslikule rollile eelarvetoetuse valdkonnas ja Euroopa Komisjoni oskusteabe lisandväärtusele;

10.

märgib, et eelarvetoetus ei tugevda mitte ainult valitsuste vastutust, vaid edendab kaasneva eelarveküsimuste alase dialoogi kaudu ka doonorriikide tegevuse koordineerimist; rõhutab, et see on võimalik edasine tee, kuidas saavutada parem koordineerimine uute doonorriikidega;

11.

rõhutab, et liidu ülesanne on jagada oma kogemusi ka teiste institutsiooniliste toimijatega, eelkõige Busani kõrgetasemelisel abi tõhususe foorumil;

12.

rõhutab, et komisjoni ja enamiku eelarvetoetuse andjate kasutatava dünaamilise lähenemisviisiga kaasnevad teatavad riskid, mida tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta; kutsub komisjoni üles hindama partnerriikides eelarvetoetuse võimalikke riske ja kasu;

13.

kutsub ELi üles haldama eelarvetoetust koos muude abiandmise viisidega, et kasutada ära selle täiendavust;

14.

rõhutab vajadust tugevdada nii komisjoni kontrollisüsteemi, parlamentide järelevalvet kui ka kodanikuühiskonna informeeritust eelarvetoetust saavates riikides; rõhutab samuti, et toetust saava riigi rahanduse optimaalse kontrollisüsteemi kehtestamine peab olema igasuguse vahendite saamise eeltingimus;

15.

tuletab meelde, et kolmandatele riikidele antava eelarvetoetuse konkreetse mõju näitamiseks on tingimata vaja selgelt määratletud, laialdaselt heakskiidetud ja hoolikalt jälgitavad näitajaid, ning et vastavad eelarvepädevad institutsioonid peaksid regulaarselt saama andmeid näitajate ja juhiste kohta, mis mõjutavad otsuste tegemist eelarvetoetuse kohta; rõhutab, et näitajaid tuleb paremini kohandada partnerriikide konkreetsetele vajadustele, et vältida komisjoni suhtumist, mille kohaselt ühesugune lähenemisviis sobib kõigile ja mis võib osutuda kahjulikuks;

16.

nõuab, et eelarvetoetuse tingimuseks seataks demokraatlik parlamentaarne eelarvekontroll eelarvetoetust saavates riikides; nõuab parlamentide laialdast osalemist ja konsulteerimist kodanikuühiskonnaga partnerriikides, et kindlustada demokraatlikul teel otsuste tegemine eelarvetoetuse vahendite kasutamise üle;

17.

kutsub komisjoni üles enne eelarvetoetuse lubamist tagama, et sekkumise eesmärgid on abisaajariigi riiklike programmide osa ning et teiste rahastajate suhtes järgitakse koordineerimise, vastastikuse täiendavuse ja sidususe põhimõtteid, samuti seda, et toetus lisanduks abisaajariigi poolt juba määratud vahenditele;

18.

selleks et tagada ELi eelarvetoetuse asjakohasus, palub komisjonil muuta programmide koostamist ja kavandamist sujuvamaks, parandades eelarvetoetuse meetmete algatusotsuste ettevalmistust ja dokumentatsiooni ning arvestades delegatsioonide piiratud ressursse, mis piiravad sageli nende suutlikkust teatavate tegevuste puhul, palub komisjonil määrata rakendamiseks piisaval hulgal kvalifitseeritud töötajaid, sest eelarvetoetus nõuab projektide ja programmide rahastamisest erinevaid analüütilisi oskusi;

19.

nõuab, et abisaavate riikide parlamendid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kohalikud ametivõimud võtaksid juhtrolli, kuna nad on kõige sobivamad, et teha kindlaks prioriteetsed valdkonnad, valmistada ette riikide strateegiadokumendid ja jälgida eelarvevahendite jaotamist; nõuab, et riikide parlamendid võtaksid riikide strateegiadokumendid ja mitmeaastase eelarve vastu kodanikuühiskonnaga konsulteerides enne poliitilist dialoogi doonorriikidega eelarvetoetuse teemal, et tugevdada parlamentaarset kontrolli;

20.

rõhutab ELi arenguabi tõhususe tähtsust; kutsub üles välja töötama ELi tasandil sõltumatut hindamissüsteemi ning kaebuste mehhanismi, mis on avatud nendele, kes ELi abi saavad, samuti toetama riigisiseseid aruandlusmehhanisme;

21.

palub komisjonil esitada kokkuvõtlikud arvandmed kohaliku tasandi valitsemistegevusele eraldatud üldise ja valdkondliku eelarvetoetuse kohta ning analüüsida eelarvetoetuse osalise detsentraliseerimise võimalikke eeliseid ja ohtusid, et tagada abi tegelik jõudmine kohaliku tasandi valitsusasutusteni;

22.

kutsub ELi üles tunnustama ja edendama arenguriikide tõelist kontrolli oma arengustrateegiate üle ning hoiduma sellest, et liikmesriikide poliitikakujundajad surutakse eelarvetoetust käsitleva dialoogi abil kõrvale, mis kahjustab demokraatlikku vastutust ja depolitiseerib sisepoliitilist tegelikkust;

23.

on seisukohal, et eelarvetoetust peab eelkõige andma neile valitsussektoritele, mis aitavad vaesuse vähendamisele kõige rohkem kaasa, eelkõige tervishoiu- ja haridusministeeriumidele;

24.

on seisukohal, et eelarvetoetus peaks hõlmama soolist aspekti ja sellega tuleks arvestada kõigis eelarvemenetluse etappides, toetades dialoogi naisteühendustega ja töötades välja soo alusel liigitatud parameetrid;

25.

rõhutab, et vastastikuse aruandluskohustuse tugevdamiseks peab komisjon võtma suurema vahendajarolli valitsuse, parlamendiliikmete ja kodanikuühiskonna vahel, ja leiab seetõttu, et eelarvetoetuse raames valdkondlike ministeeriumide tugevdamiseks ette nähtud tehnilise abi vahendeid võiks muu hulgas kasutada ka parlamentide ning kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamiseks, et nad täidaksid oma järelevalvekohustust eelarvetoetuse üle täiel määral;

26.

rõhutab doonororganisatsioonide märkimisväärset rolli partnerriikide toetamisel nende suutlikkuse arendamisel ning kohalike projektitoetuste positiivset mõju partnerriikide vaesuse vähendamisele, kaasavale majanduskasvule ja jätkusuutlikule arengule;

27.

väljendab muret asjaolu pärast, et eelarvetoetuse andmise järsul katkestamisel on destabiliseeriv mõju makromajandusele ning see mõjutab kõige ebasoodsamas olukorras elanikkonnarühmi; teeb ettepaneku töötada koos rahastajatega ning pärast partnerriigi parlamendi ja kodanikuühiskonnaga konsulteerimist välja eelarvetoetuse järkjärgulise vähendamise süsteem, millega saaks leevendada avaldatavat mõju, edendada poliitilist dialoogi ja ühiselt lahendada tekkida võivaid probleeme;

28.

on seisukohal, et eelarvetoetust nagu ka programmijärgset rahastamist tuleks käsitada üleminekuvahendina, mis ei tohiks takistada riikide jõupingutusi oma ressursside, näiteks maksude kogumise võime suurendamiseks, et saavutada sõltumatus kolmandate riikide abist;

29.

kutsub rahastajaid üles suurendama eelarvetoetuse kooskõlastatust ja prognoositavust ning rõhutab, et rahastajad peavad olema valmis võtma endale partnerriikide ees pikaajalise kohustuse;

30.

kutsub ELi üles võtma sobivaid meetmeid, nii et kolmandad riigid võtaksid kohustuse investeerida mehhanismi, mis edendab nende finantsstabiilsust;

31.

nõuab, et rakendataks tulemuslikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1905/2006 (millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend) artikli 25 lõikes b sisalduvat nõuet, mille kohaselt „komisjon kasutab järjepidevalt tulemustel ja tulemuslikkuse näitajatel põhinevat lähenemist, määratleb selgelt oma lisatingimused ja jälgib nende täitmist ning toetab partnerriikide jõupingutusi parlamentaarse kontrolli ja auditi alase suutlikkuse väljatöötamisel ning läbipaistvuse ja avalikkuse teabele juurdepääsu suurendamisel,” nõuab tungivalt, et komisjon laiendaks kõnealuseid sätteid Euroopa Arengufondi toetust saavate riikide (AKV riigid) eelarvetoetusele, millele seni kohaldatakse üksnes Cotonou lepingu artikli 61 lõike 2 tehnilisemaid kriteeriume;

32.

on seisukohal, et kuna eelarvetoetuse kasutamine on tähtis strateegiline otsus ELi suhetes partnerriikidega, tuleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290 (delegeeritud õigusaktid) kohaldada, et määrata kindlaks selle abistamisviisi jaoks abikõlblikkuse kriteeriumid, mille kehtestamiseks tuleb nõukogule ja parlamendile kui kaasseadusandjatele anda täielik kaasotsustamisõigus, mille hulka kuulub vajaduse korral ka õigus delegeeritud õigusakt tühistada;

33.

tuletab meelde, et äärmiselt vähese suutlikkuse ning eeskätt nõrga valitsemissüsteemi tõttu ei saa paljud arenguriigid eelarvetoetust;

34.

leiab, et eelarvetoetust puudutavates rahastamisotsustes tuleb lisaks oodatavale kasule võtta arvesse ka lühi- ja pikaajalisi riske nii doonor- kui ka partnerriikides; märgib, et kontrollikoda on oma eriaruandes (7) selle hinnanguga täielikult nõus ning rõhutab, et tuleb välja arendada toimiv riskiohjamissüsteem ja seda rakendada;

35.

tunneb muret asjaolu pärast, et kontrollikoda leidis oma aastaaruandes kaheksandast, üheksandast ja kümnendast Euroopa Arengufondist rahastatud tegevuste kohta 2009. aastal, et eelarvetoetuse maksetes esines palju mittekvantifitseeritavaid vigu, mille põhjuseks oli ametlike ja struktureeritud tõendite puudumine maksetingimustest kinnipidamise kohta; samas võtab teadmiseks ja tervitab kontrollikoja tähelepanekut, et kuna nüüd kasutatakse järjekindlalt selgemaid hindamisraamistikke, on kümnenda Euroopa Arengufondi raames oluliselt paranenud abikõlblikkuse tõendamine;

36.

meenutab, et avaliku sektori investeeringud avalikesse hüvedesse, nagu näiteks haridusse, sotsiaalkindlustusse, infrastruktuuridesse ja tootmisvõimsusesse, pidades eriti silmas väikepõllumajandustootjaid ja kohalike turgude toetamist, on edukate arengustrateegiate jaoks ülimalt olulised;

37.

kutsub komisjoni üles tagama, et tulemuspõhiste muutuva summaga osamaksetega seotud eritingimustes on selgelt kirjas näitajad, sihtmärgid, arvutusmeetodid ja tõendusmaterjalid, ning et delegatsioonide aruanded annavad struktureeritud ja ametliku ülevaate riigi rahanduse juhtimise edusammudest, tuues välja selged kriteeriumid, mille alusel edusamme hinnata, tehtud edusammud ja põhjused, miks reformiprogrammi ei olnud võimalik ellu viia vastavalt kavale;

38.

kutsub komisjoni üles võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et võidelda korruptsiooni vastu abisaajariikides, sealhulgas peatama vajaduse korral väljamaksed; sellega seoses kutsub komisjoni üles säilitama partnervalitsustega lähedast ja regulaarset dialoogi korruptsiooni küsimustes ning pöörama piisavat tähelepanu asjaomaste abisaajariikide suutlikkuse suurendamise vajadusele seoses nende aruandlus- ja korruptsioonivastaste mehhanismidega;

39.

peab abivoogude prognoositavust üheks kõige olulisemaks teguriks kulutuste kvaliteedi tagamisel, sest see võimaldab partnerriikidel kulusid pikaajaliselt planeerida ja rahastada valdkondliku poliitika parandusmeetmeid; pooldab kõnealuse lähenemise toetamist partnerriikide fiskaalpoliitikas ja riigi tulude paremat kasutamist, mis pikas perspektiivis peaks vähendama riigi sõltuvust abist;

40.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigi rahanduse juhtimise vähese arengu tõttu ei ole paljud riigid ikka veel kõlblikud saama eelarvetoetust;

41.

on seisukohal, et arenguriikides tuleks eelarvetoetust rakendada järk-järgult, alustades piiratud mahust ja suurendades seda vastavalt sellele, kuidas partnerriikide suutlikkus suureneb;

42.

kordab, et eelarvetoetus tuleks kulutada vaesuse vähendamiseks, eelkõige aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ning selliste põhimõtete nagu partnerlus, arenguabi tõhusus ning poliitikavaldkondade arengusidusus järgimiseks; avaldab toetust tulemuspõhistele stiimulitele, kuid rõhutab, et väljamaksete erinevused peavad võimalikult suures ulatuses olema prognoositavad, et vältida negatiivset mõju eelarve planeerimisele; kordab, et eelarvetoetust tuleks anda ainult riikidele, kes täidavad ja järgivad valitsemise ja inimõiguste austamise miinimumnorme; rõhutab, et makromajanduslike reformidega seotud tingimused peavad kokku sobima inim- ja ühiskondliku arenguga;

43.

ergutab arenguriike ja komisjoni edendama kaasavat arengut kooskõlas Cotonou lepingu asjakohaste sätete ja määruse (EÜ) nr 1905/2006 artiklitega 19 ja 20 ning eelkõige toetama kodanikuühiskonna ja kohalike ning piirkondlike asutuste arengut ja nendega konsulteerimist;

44.

rõhutab, et kui antakse eelarvetoetust banaane tootvatele AKV riikidele, kelle suhtes kehtivad sektori kaasnevad meetmed, siis on muutuvsumma arvestamisel oluline lisada valitsemisnäitajatele konkreetsed tingimused, mis on esitatud uues artiklis 17a, mille parlament soovitab lisada määrusele (EÜ) nr 1905/2006 (arengukoostöö rahastamisvahendi määrusele) vastavalt oma ülalnimetatud 3. veebruari 2011. aasta seisukohale;

45.

nõuab, et komisjon avalikustaks arenguriikidega sõlmitud eelarvetoetuse lepingud ja aastatuhande arengueesmärkidega seotud lepingud;

46.

rõhutab, et sektoripõhine eelarvetoetus võib teatavatel tingimustel olla kasulik vahevariant, et suurendada asjaomaste valitsuste ja parlamentide omavastutust abifondide puhul ning eraldada nende vahendid aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks;

47.

on seisukohal, et nafta ja mineraalide poolest rikkad riigid on võimelised ise oma arengut rahastama ning võitlema vaesusega läbipaistvate maksustamissüsteemide ja jõukuse õiglase ümberjaotamise teel;

48.

on arvamusel, et aastatuhande arengueesmärkidega seotud lepingud on näide eesmärkidega seostatud kvaliteetsest eelarvetoetusest (pikaajalisus, ennustatavus, keskendumine sotsiaalsektoritele jne); palub seetõttu komisjonil 2011. aastal avaldada aastatuhande arengueesmärkidega seotud lepingute hindamisaruande ja kaaluda võimalust sõlmida neid võimalikult paljude riikidega;

49.

palub komisjonil samuti avalikustada vahehindamiste käigus riikide strateegiadokumentides esitatud tingimused ja tulemusnäitajad; on seisukohal, et vaesuse vähendamise eesmärgi ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tuleb välja töötada eelarvetoetuse tulemusnäitajad;

50.

kordab oma eelmist üleskutset komisjonile minna sisendite kontrollilt üle tulemuste ja näitajate kõrvutamisele, parandades aruandlussüsteemi nii, et see keskenduks programmide tulemuslikkusele;

51.

kinnitab, et partnerriikides rakendatavate arengupoliitika meetmete tulemuslikkuse puhul tuleb igati arvesse võtta seda, millised on kohalikud tingimused ja kuidas järgitakse aluslepingutes sätestatud ELi väärtusi, nagu õigusriigi põhimõtted ja demokraatia; rõhutab, et vajadused peavad jääma ELi arenguabi eraldamise põhikriteeriumiks;

52.

kutsub kohalike demokraatlike institutsioonide tugevdamiseks ja vastastikuse aruandekohustuse tagamiseks komisjoni ja liikmesriike üles looma avaliku registri, milles oleksid läbipaistvalt loetletud eelarvetoetuse lepingud, menetlused ja arengunäitajad;

53.

kutsub liikmesriike olema arenguabipoliitikas nii riigi kui ka ühenduse tasandil järjekindlamad; palub liikmesriikidel kasutada Euroopa välisteenistust, et parandada eelarvetoetuse kooskõlastamist komisjoniga, vältida topelttööd ja järjepidevuse puudumist;

54.

tuletab komisjonile ja liikmesriikidele meelde, et nad kooskõlastaksid omavahel arengualast koostööd ning parandaksid vastastikust aruandluskohustust abisaavate riikidega;

55.

on kindlalt veendunud, et kolmandatele riikidele tulevikus antava ELi eelarvetoetuse põhjalikus analüüsis tuleks käsitleda ka Euroopa Arengufondi eelarvestamist; on teadlik praeguse olukorra ajaloolisest ja institutsioonilisest tagapõhjast, kuid usub, et nõukogul, liikmesriikidel ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidel oleks aeg tunnistada, et praegune olukord kahjustab ELi eelarvetoetuse tõhusust, läbipaistvust ja sellega seotud vastutust; rõhutab siiski, et selline eelarvestamine ei tohi kaasa tuua arengupoliitika valdkondadele ette nähtud rahaliste vahendite kogusumma vähenemist;

56.

kutsub liikmesriike, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles parandama kooskõlas muudes poliitikavaldkondades kasutusel olevate tavadega kolmandatele riikidele antava eelarvetoetuse koordineerimist, et vältida ja/või kõrvaldada kattumist, ebajärjekindlust ja ebaühtsust; taunib asjaolu, et hiljutiste hinnangute kohaselt on poliitika, teenuseid osutavate asutuste ja süsteemide nõrkus valdkondlikul tasandil sundinud abiandjaid viima ellu projekte oma süsteemide abil ning tegema pigem kahepoolset kui koordineeritud koostööd; selline olukord on eriti vastuvõetamatu ajal, kui rahastamisvahendeid napib, ning lisaks on ELil seetõttu palju raskem täita oma lubadust parandada abi prognoositavust; kinnitab endiselt, et ELi eelarvetoetuse kõigis ettevalmistus- ja täitmisfaasides tuleks keskenduda konkreetsetele aladele, millest saadakse kõige rohkem lisandväärtust;

57.

kutsub komisjoni teavitama avalikkust eelarvetoetusega seonduvatest riskidest ning tooma esile eelarvetoetuse positiivse mõju partnerriikide arengule;

58.

kutsub ELi ja liikmesriike üles jätkama turvaliselt oma rahalise toetuse edendamist ja samal ajal toetama nõuannetega tehnokraatliku riigi rahanduse haldamist;

59.

rõhutab, et parema koordineerimise eesmärk on optimeerida vahendite eraldamist, edendada parimate tavade vahetamist ning suurendada eelarvetoetuse tõhusust;

60.

on seisukohal, et Euroopa Liit peaks ära tundma ja kasutama oma tohutust poliitilisest kaalust ja liidu tegevuse potentsiaalsest ulatuslikkusest tulenevat lisandväärtust ning tagama, et liidu poliitiline mõju on vastavuses tema antud rahalise toetusega;

61.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.

(2)  Nõukogu 15. mai 2007. aasta järeldused (09558/2007).

(3)  ELT L 378, 27.12.2006, lk 41.

(4)  ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 316.

(5)  ELT L 252, 25.9.2010, lk 109.

(6)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0030.

(7)  ELi Kontrollikoja eriaruanne nr 11/2010: „Üldise eelarvetoetuse komisjonipoolne haldamine AKV, Ladina-Ameerika ja Aasia riikides”.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/46


Teisipäev, 5. juuli 2011
Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda

P7_TA(2011)0318

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon energiainfrastruktuuri prioriteetide kohta aastaks 2020 ja pärast seda (2011/2034(INI))

2013/C 33 E/06

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda – Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” (KOM(2010)0677);

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti mõjuhinnangu kohta, mis käsitleb „Energiainfrastruktuuri prioriteete aastaks 2020 ja pärast seda – Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” (SEK(2010)1395);

võttes arvesse komisjoni teatist „Energia 2020 – säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia” (KOM(2010)0639);

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Taastuvenergia: edusammud 2020. aasta eesmärgi täitmisel” (KOM(2011)0031);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (1);

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Kasvuhoonegaaside heite üle 20 %-lise vähendamise võimaluste analüüs ja kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohu hindamine” (KOM(2010)0265);

võttes arvesse komisjoni teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava” (KOM(2011)0112);

võttes arvesse kolmandat õigusaktide paketti energiavaldkonna siseturu kohta, mis on koondatud pealkirja „Euroopa varustamine energiaga: tõeline turg kindlate tarnetega” (2);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 994/2010, milles käsitletakse gaasivarustuse kindluse tagamise meetmeid (3);

võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Ressursitõhus Euroopa – Euroopa 2020. aasta strateegia kohane juhtalgatus” (KOM(2011)0021);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta otsust nr 1364/2006/EÜ üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kehtestamise ning otsuse 96/391/EÜ ja otsuse nr 1229/2003/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (4);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrust (EÜ) nr 663/2009, millega luuakse abikava majanduse elavdamiseks ühenduse finantsabi andmisega energeetikaprojektidele (5);

võttes arvesse komisjoni aruannet üleeuroopaliste energiavõrkude rakendamise kohta ajavahemikul 2007–2009 (KOM(2010)0203);

võttes arvesse oma 6. mai 2010. aasta resolutsiooni info- ja kommunikatsioonitehnoloogia aktiveerimise kohta, et hõlbustada üleminekut energiatõhusale ja vähem süsinikdioksiidiheidet tekitavale majandusele (6);

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Euroopa energiapoliitika” (KOM(2007)0001);

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Võrkude ühendamise prioriteetplaan” (KOM(2006)0846);

võttes arvesse 13. juuli 2009. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (7);

võttes arvesse 13. juuli 2009. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (8);

võttes arvesse oma 25. novembri 2010 resolutsiooni uue Euroopa energiastrateegia 2011–2020 väljatöötamise kohta (9);

võttes arvesse oma 15. detsembri 2010 resolutsiooni energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise kohta (10);

võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta strateegia kohta (11);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 194;

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 170, mille kohaselt aitab liit kaasa üleeuroopaliste võrkude rajamisele ja arendamisele transpordi, telekommunikatsiooni ja energeetika infrastruktuuri valdkonnas;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A7-0226/2011),

A.

arvestades, et meie peamised energiaga seotud probleemid on kliimamuutustega võitlemine, energiajulgeoleku ja -sõltumatuse tugevdamine üldise energiatarbimise vähendamise, samuti fossiilsete kütuste impordi ja neist sõltumise vähendamise teel, energiapakkujate ja energiaallikate mitmekesisemaks muutmise teel, konkurentsivõimelise energia siseturu saavutamine ning üldise juurdepääsu tagamine säästvale, vastuvõetava hinnaga, turvalisele ja tõhusale energiale;

B.

arvestades, et ELi taseme ühine energiapoliitika on ehitatud energiatoodete ja –teenuste katkematu füüsilise kättesaadavuse tagamise eesmärgi ümber turul hindadega, mis on kõigi (era- ja tööstus)tarbijate jaoks taskukohased;

C.

arvestades, et on vajalik tagada tarnekindlus ja solidaarsuse konsolideeritus liikmesriikide vahel olukordades, kus liikmesriik on sattunud energiakriisi;

D.

arvestades, et Lissaboni leping on konkreetne õiguslik alus ELi energiapoliitika arendamiseks, mis edendab ELi muude energiapoliitika ja solidaarsuse eesmärkide (energiaturu toimimine, energiatõhusus ja taastuvenergia, tarnekindlus ning energiaallikate ja tarneviiside mitmekesistamine) saavutamiseks vajaliku energiavõrkude vahelise ühenduse väljatöötamist liikmesriikide ja piirkondade vahel);

E.

arvestades, et puudujäägid liidu energiainfrastruktuuri õigeaegse kaasajastamise, uuendamise, omavahelise ühendamise ja kohandamise osas säästvama ja tõhusama energiatootmise, ülekande ja -tarbimise mudeli saavutamiseks võivad ohustada võimet saavutada energia- ja kliimaeesmärgid – eelkõige taastuvate energiaallikate integreerimise eesmärk – 2020. aastaks ning õõnestada ELi pikaajalist eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 2050. aastaks 80 kuni 95 % võrra;

F.

arvestades, et infrastruktuuri tehtavate investeeringute kavandamist ja sellega seotud otsuseid peavad toetama pikaajalised stsenaariumid, mille puhul võetakse arvesse oodatavaid saavutusi ja täiendavaid tehnika arengust tulenevaid vajadusi;

G.

arvestades, et taastuvate energiaallikate edasine integreerimine eeldab mõningate kohanduste tegemist Euroopa energiainfrastruktuuris nii ülekande kui ka jaotuse tasandil;

H.

arvestades, et konkurentsivõimeliste energiahindade, varustuskindluse ja jätkusuutlikkuse saavutamiseks ning taastuvenergia tõhusaks suurmahuliseks kasutuselevõtmiseks on vajalik avatud, läbipaistev, integreeritud ja konkurentsivõimeline ELi energiaturg, ning arvestades, et sellise turu saavutamine on endiselt oluline väljakutse kõikidele liikmesriikidele;

I.

arvestades, kui oluline on olemasolevaid õigusakte rakendada õigel ajal ja täielikult, sealhulgas teha regulatiivset tööd, mida nõuab kolmas energiaturu pakett, ja asjakohaselt teavitada energiainfrastruktuuri tehtavatest investeeringutest kuni Euroopa Kohtu otsuse (12) langetamiseni, et oleks ülevaade võimalikest lünkadest nõudluses ja pakkumises ning samuti investeerimistakistustest;

J.

arvestades, et liikmesriikidevaheline ühendusvõimsus on ühes kolmandikus liidust endiselt ebapiisav, pidades silmas 2002. aastal Euroopa Ülemkogu kohtumisel seatud 10 % ühendumiseesmärki, ning arvestades, et teatavad piirkonnad on endiselt isoleeritud ja sõltuvad ainsast varustajast, mis takistab turgude, likviidsuse ja energiavoogude tegelikku integreerimist;

K.

arvestades, et energiainfrastruktuuride puhul tuleks arvesse võtta looduslike saarte ja äärepoolseimate piirkondade, nagu Kanaari saared, Madeira, Assoorid ja Prantsusmaa äärepoolseimad piirkonnad, erinõudeid;

L.

arvestades, et Kagu-Euroopa energiatransiidivõrgustik ei ole nii tihe kui ülejäänud mandril;

M.

võttes arvesse, et alternatiivsed tarne- ja transiitmarsruudid ning uued ühendused on olulised liikmesriikidevahelise solidaarsuse toimimise tagamiseks;

N.

arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata sellistele lõpetamata projektidele, mille EL on valinud prioriteetseteks projektideks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta otsusele nr 1364/2006/EÜ üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kehtestamise ning otsuse 96/391/EÜ ja otsuse nr 1229/2003/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta;

O.

arvestades, et kolmanda energiapaketiga on loodud õigusraamistik, mis peaks parandama konkurentsi energiaturul;

P.

arvestades, et praegu planeeritavad energiainfrastruktuurid peavad olema kooskõlas turu vajadustega ja ELi pikaajaliste kliima- ja energiaeesmärkidega ning nende rakendamisega liikmesriikide erinevates energiapoliitikates, seades esikohale need energiaallikad, millega ei kaasne ühiskondlikku ja keskkonnaalast kulu;

Q.

arvestades, et gaasi ja elektrienergia sektoris on vaja suurendada läbilaskevõimesse tehtavaid investeeringuid, pidades samal ajal silmas ELi nn 20-20-20 energiaeesmärke ja uut 2020. aasta järgset väga vähese CO2-heitega energiakeskkonda;

R.

võttes arvesse, et energiainfrastruktuuri ehitamine on Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava eesmärkide saavutamiseks strateegilise tähtsusega;

S.

arvestades, et energiatõhusus on võimas ja kulutõhus vahend jätkusuutliku energiatuleviku saavutamiseks; kahandades nõudlust, võib see ka vähendada sõltuvust impordist ja tööstusettevõtete ümberpaigutamist kasvavate kulude tõttu; arukate investeeringutega olemasolevasse ja uude infrastruktuuri võib see vähendada riiklike ja erainvesteeringute vajadust energiainfrastruktuur;

T.

arvestades, et arukad võrgud on oluline võimalus luua tõhus seos energiatootmise, energiaülekande, - jaotamise ja lõppkasutajate vahel, võimaldades ratsionaalset energiatarbimist ja suurendades seeläbi energiatõhusust;

U.

arvestades, et gaasisüsteemide vahelise ühendusvõimsuse suurendamine põhja-lõuna koridori edelateljel annab võimaluse kaasata nii veeldatud maagaasi impordi suutlikkuse kui ka Pürenee poolsaare maa-aluse säilitamise suutlikkuse ELi tarnekindluse tagamisse ning on samas oluliseks etapiks tõeliselt integreeritud energia siseturu loomisel;

V.

arvestades, et pikad loamenetlused ja koordinatsiooni puudumine haldusorganite vahel võivad põhjustada pikki viivitusi ja lisakulusid, eriti piiriülestes projektides;

W.

arvestades, et pikalevenivaid loamenetlused ja kulude jaotamise metoodika puudumine, samuti tulude ja kulude piiriülest jagamist käsitlevate instrumentide puudumine on piiriüleste infrastruktuuriprojektide arendamisel peamisteks takistusteks;

X.

arvestades, et tagada tuleb kvaliteetne avalik arutelu ning et tuleb täiel määral arvesse võtta Euroopa keskkonnaalaseid õigusakte;

Y.

arvestades, et seadusandjatel on oluline osa tarbijatele suunatud, integreeritud ja konkurentsivõimelise energia siseturu loomisel;

Z.

arvestades, et vastavalt komisjoni teatisele „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda – Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamise kava” on kümne aasta jooksul vaja leida 200 miljardit eurot, et rahastada energiainfrastruktuuride vajadusi; ning arvestades, et pool sellest summast peab tulema liikmesriikidelt;

AA.

arvestades, et turupõhised vahendid ja põhimõte, et kasutaja maksab, jäävad energiainfrastruktuuri rahastamise aluseks, ning arvestades, et teatavaid projekte, mis ei pruugi olla äriliselt elujõulised, rahastatakse piiratud määral riigi eelarvest, kuid läbipaistval moel ja üksikjuhtumipõhiselt, kaitstes samal ajal võrdseid võimalusi Euroopa energiaturul, tagades varustuskindluse, vältides seejuures turu moonutamist ja edendades taastuvenergia tõhusat integreerimist;

AB.

arvestades vajadust viia võimalikult kiiresti ellu ulatuslikke investeeringud;

AC.

arvestades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsat rolli energiavaldkonna peamiste osalejatena, pidades silmas nende kohustusi seoses paljude tegevustega, mis on seotud territooriumi planeerimise ja majandamise, lubade andmise, suurte infrastruktuuriprojektidega seotud litsentside andmisega, investeeringute, riigihangete, tootmise ning tarbijatele lähedal olemisega;

Energiainfrastruktuuri strateegiline planeerimine

1.

Rõhutab asjaolu, et riigiasutustel lasub üldine vastutus teenida üldsuse huvisid, täites ühiskondlikud ja keskkonnaalased eesmärgid, kuid peamine vastutus energiainfrastruktuuri arendamise eest peaks lasuma nõuetekohaselt reguleeritud turul;

2.

rõhutab, kui oluline on olemasolevaid õigusakte rakendada õigel ajal, korrektselt ja täielikult, sealhulgas teha kolmanda energiaturu paketiga nõutavat regulatiivset tööd, et saavutada integreeritud ja konkurentsivõimeline Euroopa siseturg hiljemalt 2014. aastaks;

3.

rõhutab vajadust rakendada praegust poliitikat ja määruseid, et olemasolev energiainfrastruktuur oleks Euroopa tarbija jaoks paremini kasutusele võetud; kutsub komisjoni ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametit üles teostama „kasuta või kaota” põhimõttel põhinevate eeskirjade rakendamise üle riiklikul tasandil rangemat kontrolli;

4.

on seisukohal, et uute infrastruktuuride eeliste täielikuks ärakasutamiseks on vaja ELi-ülest lähenemist, mis töötatakse välja koostöös kõikide sidusrühmadega, ning rõhutab vajadust töötada välja täielikult ühtlustatud meetod, mis oleks vastavuses siseturu arengu ja eeskirjadega, infrastruktuuriprojektide valimiseks; on seisukohal, et see meetod peaks võtma arvesse Euroopa ja piirkondlikke perspektiive, et kõrvaldada ebavõrdsus ja optimeerida sotsiaalmajanduslikke ning keskkonnamõjusid;

5.

rõhutab, et energiainfrastruktuuri projektide kavandamine peab toimuma täielikus kooskõlas ettevaatuspõhimõttega; iga üksiku tegevuskava puhul tuleb läbi viia põhjalik keskkonnamõju hindamine, mille juures võetakse arvesse kohalikke ja piirkondlikke keskkonnatingimusi;

6.

rõhutab ELile energiavarustuskindluse piisava taseme tagamise ja ELi väliste energiatarne ja –transiidi riikidega soodsate suhete välja arendamise vajadust, tehes koostööd seoses piirkondlike ja ülemaailmsete energiavarustuse transpordisüsteemidega;

7.

rõhutab, et 2020. aasta energiainfrastruktuuri hindamiseks kasutatav lähtestsenaarium peab olema läbipaistev ja kooskõlas üldise energiapoliitika eesmärkidega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 194, ja ELi 2050. aasta teetähiste ning muude ELi poliitika valdkondandega (nt transport, hooned ja heitkogustega kauplemise süsteem), energiatõhususe poliitikaga 20 % energiasäästu eesmärgi täitmiseks (eriti eelseisva energiatõhususe kava (EEAP) rakendamisega), tehnoloogilise arengu – eeskätt taastuvenergia aspektist – ja elektrisõidukite suureneva osatähtsuse potentsiaalse mõjuga, samuti arukate elektrivõrkude kasutuselevõtu ja arukate linnade algatuste elluviimise potentsiaalse mõjuga;

8.

toetab innovatsioonipartnerluse „Aruka energiakasutusega linnad” kiiret rakendamist ning õhutab asjaomaseid partnereid paremini edendama ja kasutama JESSICA ja Elena algatuste võimalusi aidata linnadel ja piirkondadel rakendada elujõulisi investeeringuprojekte energiatõhususe, energia põletamise ja taastuvenergia ning säästva linnatranspordi valdkonnas; juhib veel tähelepanu piiriülese rahastamise võimalustele koostöös naaberriikidega Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) raames;

9.

toonitab, et tähtsuse järjekorras ja kulutasuvuse huvides tuleb teha kindlaks, millal võiks infrastruktuuri minimeerida energiatõhususe poliitika abil, millal olemasolevat riiklikku või piiriülest infrastruktuuri saab uuendada või ajakohastada ning millal on vaja uut infrastruktuuri, mille saaks ehitada olemasoleva energia- või transpordiinfrastruktuuri kõrvale;

10.

leiab, et energiatarbimist ja heitgaaside vähendamist ning energiatõhususe parandamist on võimalik saavutada rakendades hoonetes ja transpordisektoris energiatõhususe suurendamise programme;

11.

rõhutab võimalike lõhede tuvastamise tähtsust energia nõudluse ja pakkumise vahel tulevikus, samuti võimalikke tootmis- ja edastusinfrastruktuuris esilekerkivaid puuduseid;

12.

rõhutab Euroopa siseturu kujundamise ühtlustamise ja Euroopa üldiste infrastruktuuriskeemide arendamise tähtsust, selleks, et kindlustada Euroopa telekommunikatsioonivõrkude vastastikune sidumine ja võrkude sidumine ühendusse mittekuuluvate riikidega;

13.

on seisukohal, et elektriinfrastruktuuri arendamine ELi ja kolmandate riikide ning mõnel juhul ka olemasoleva elektriinfrastruktuuri vahel, võib tekitada süsinikulekke riski või selle riski suurenemise kohtades, kus see juba on olemas; kutsub komisjoni üles seda võimalust hindama ja looma vajaduse korral meetmeid, mille järgi võiks EL seda tõhusalt käsitleda, näiteks nõudes vastavust ELi direktiivile 2009/28/EÜ taastuvenergia kohta;

14.

kutsub seega võrguettevõtjaid, reguleerivaid asutusi, sealhulgas Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet, ja komisjoni üles tegema koostööd kolmandate riikide võrguettevõtjate ja ametiasutustega, et luua vajalikud tingimused ELi ja kolmandate riikide elektriinfrastruktuuride vahelise ühilduvus ja stabiilsuse tagamiseks, et edendada liikmesriikide energiajulgeolekut;

15.

rõhutab, et tuleks keskenduda mitte ainult piiriülestele projektidele, vaid ka sisemistele ülekandesüsteemidele, mis on aitavad väga oluliselt kaasa energiaturgude integreerimisele, taastuva energia ja süsteemide kindlusele, energiaenklaavide kaotamisele ja kitsaskohtade leevendamisele ning mõjutavad Euroopa energiasüsteemi tervikuna; rõhutab, kui tähtis on tagada, et võetaks vajalikul määral arvesse kaugemaid piirkondi ja nende kohalikke vajadusi;

16.

rõhutab vajadust uue infrastruktuuri järele, mis teeb panuse energiaenklaavide ja ühest pakkujast sõltumise kaotamisse, ning parandab varustamise turvalisust;

17.

rõhutab, et ELi liikmesriikide ükski piirkond, kaasa arvatud saarealad, ei tohiks pärast 2015. aastat jääda eraldatuks Euroopa gaasi- ja elektrivõrkudest ega tunda muret selle pärast, et tema energiajulgeolekut ohustab asjakohaste ühenduste puudumine;

18.

väljendab heameelt komisjoni jõupingutuste üle edendada piirkondlikku koostööd ning nõuab sellistele piirkondlikele algatustele täiendavaid juhiseid;

19.

juhib tähelepanu võimalustele, mida olemasolevad ELi piirkondlikud koostööalased kokkulepped endast piiriülese energiainfrastruktuuri projektide arendamisele ja tihendamisele kujutavad, eriti seoses taastuvenergiaga, ning nõuab tungivalt, et asjaomaseid piirkondliku koostöö vahendeid (EUREGIO, Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (ETKR)) kasutataks antud eesmärgil;

20.

asub seisukohale, et piirkondlikke algatusi tuleks laiendada ja edasi arendada, kuna nad seostuvad kõige lähedamalt viisiga, kuidas energiasüsteemid individuaalsetes piirkondades toimivad (nt piirkondlike energiaallikate struktuur, tuuleenergia, võrgupiirangud ja energiaallikate kättesaadavus);

21.

rõhutab, et koostöö omavalitsuste ja piirkondade vahel riiklikul ja Euroopa tasandil annab panuse energiaenklaavide kaotamisse, energia siseturu teostumisele ning energiainfrastruktuuri projektide rakendamisele; on arvamusel, et Euroopa territoriaalse koostöö ühtekuuluvuspoliitikat käsitlev eesmärk ning makropiirkondlikud strateegiad võivad suurendada koostöövõimalusi piiriüleste projektide jaoks eesmärgiga saavutada alternatiivsete kohalike ja piirkondlike energiaallikate ja suurte energiavõrkude tõhus ja arukas sidusus; rõhutab, et infrastruktuuriprojektide nõuetekohase koordineerimisega saab tagada parima võimaliku kulude ja tulude suhte ning ELi fondidest tehtud kulutuste suurima tõhususe; on siiski seisukohal, et soovitav on parandada piirkondlikku koostööd, eelkõige Euroopa piirkondades kindlaksmääratud prioriteetide sidususe osas;

22.

palub komisjonil ja liikmesriikidel välja töötada meetmed, mis tagaksid, et põhivõrguettevõtjatel oleks stiimul uurida võimalikke võrkudevahelisi ühendusi piirkondlikust või Euroopa perspektiivist lähtudes ning, et nende investeerimisplaanid põhineksid pigem energia ühenduste sotsiaal-majanduslikel mõjudel kui projekti säästlikkusel ja seega vältides edastusmahu alainvesteerimist;

23.

kutsub komisjoni üles esitama 2011. aasta lõpuks ettepanekud, kuidas lahendada Euroopa koordinaator Wilhelm Adamowitschi kolmandas aastaaruandes (15.11.2010) kirjeldatud probleemi seoses eesmärkidevaheliste vastuoluga näiteks uue infrastruktuuri ehitamise hädavajalikkuse ja rangete keskkonnakaitsealaste õigusaktide vahel;

24.

nõuab tungivalt, et piiriüleste projektide ehitamisel või arendamisel peetaks kinni rahvusvahelistest konventsioonidest, nagu Espoo konventsioon, ning osutab tihedama koostöö vajadusele energiavõrkude väljaehitamisel ja seda eriti Venemaa ja Valgevene ning Baltimaade vahel, kasutada selleks intensiivsemalt ka ELi ja Venemaa vahelist energiaalast dialoogi, eriti silmas pidades ELi liikmesriikide ja piirkondade energiajulgeolekut;

25.

toetab komisjoni otsust rakendada „stressitestide” kasutuselevõtmist Euroopa tuumaelektrijaamades; arvab, et tulevaste õigusaktide algatamise tulemusena moodustatav tuumaohutusalane ühine raamistik on hädavajalik, et jätkuvalt turvalisuse standardeid Euroopas parandada;

26.

märgib, et energiainfrastruktuuriga seostuvad märkimisväärsed ohud, mis on seotud näiteks käitamisega (ülekoormused, varustuse pidevus), loodusnähtustega (maavärinad, üleujutused), keskkonnaga (keskkonnareostus, elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumine) või on inimtekkelised/poliitilised (ohutus, terrorism); seetõttu nõuab, et arukate võrkude arendamise otsuseid rakendataks nii, nagu on ette nähtud elutähtsaid infrastruktuure käsitlevas direktiivis 2008/114/EÜ; teeb liikmesriikidele ettepaneku koostada otsuste hõlbustamiseks ette riskide kaart ning jälgida arukate võrkude rakendamise tulemusi, et parandada võrkude ühenduvust;

27.

kutsub komisjoni üles hindama energiainfrastruktuuride prioriteetide hulka projektide lisamise võimalust, mis suurendaksid olemasolevate Euroopa suurte energiainfrastruktuuride turvalisust ja kindlust (gaasi- ja õlitorujuhtmed, elektrivõrgustikud, tuumaelektrijaamad, maagaasi veeldusjaamad jne) õnnetusjuhtumite, looduslike või inimtegevusest tingitud katastroofide vastu;

Põhjalik infrastruktuuri arendamise stsenaarium

28.

on seisukohal, et liiduülese võrgu kümneaastases arengukavas nimetatakse asjakohased elektri- ja gaasiinfrastruktuuri projektid, ja arengukava peaks aitama seada prioriteete Euroopa huvides olevate projektide valimiseks, et saavutada ELi energia- ja kliimaeesmärgid siseturu toimimist häirimata; on sellega seoses seisukohal, et telekommunikatsioonivõrkude vastastikust sidumist peaks arvestama samal tasandil 20-20-20 eesmärkidega ja seega peaks liiduülese võrgu kümneaastast arengukava võtma kui võrkude vastastikuse sidumise 10 % vastavuse jälgimise vahendit;

29.

kutsub komisjoni seoses ELi tulevase elektri- ja gaasiinfrastruktuuri planeerimise parema juhtimise tagamisega üles esitama konkreetse ettepaneku läbipaistvuse ja avalikkuse osalemise parandamiseks ELi prioriteetide määratlemisel, kaasates selleks laiemalt sidusrühmi, mis hõlmaksid näiteks energiasektorit, sõltumatuid eksperte, tarbijaorganisatsioone ja valitsusväliseid organisatsioone; on seisukohal, et tehniliste planeerimisandmete avaldamine on võti sellise osalemise tagamiseks;

30.

arvab, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata ELi energiainfrastruktuuri omandilisele kuuluvusele välisfirmade või nende tütarettevõtete poolt ilma läbipaistva juhtimisstruktuurita ja lubamatu mõjuga välisriikide valitsuste poolt; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid vastavate õiguslike ja institutsionaalsete kaitsemeetmete kehtestamiseks, eriti seoses ligipääsuga ELi avaliku sektori vahenditele;

31.

on seisukohal, et liiduülese võrgu kümneaastane arengukava peaks aitama kaasa Euroopa pikaajalises planeerimisperspektiivis Euroopa gaasitranspordi ja elektriülekande infrastruktuuri arendamise libisevale programmile ning võttes arvesse kolmanda siseturupaketi kehtivaid eeskirju, peaksid seda jälgima Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet ja komisjon;

32.

rõhutab, et nn alt üles meetod vajab hästi struktureeritud Euroopa perspektiiviga nn ülalt alla meetodit;

33.

rõhutab, et taastuvenergia tõhusa ja aruka ülekande ja jaotamise infrastruktuuri loomise edendamine ning elektrienergia uute kasutusviiside, eelkõige elektri- või elektrivõrgust laetavate hübriidsõidukite integreerimine on üldiste energiaeesmärkide edukaks saavutamiseks otsustava tähtsusega; tunneb heameelt, et tulevane Euroopa supervõrk ja Firenze foorumil heakskiidetud katseprojektid on seatud prioriteediks; palub komisjonil konsulteerida kõigi asjaomaste sidusrühmadega, et kiirendada elektrikiirteede määratlemist integreeritud, ühendussõlmedel põhineva infrastruktuurina, et optimeerida ühenduvust, süsteemi vastupidavust ja käitamise paindlikkust ning vähendada kulusid, jätmata välja ühtki ulatuslikku Euroopa geograafilist territooriumi, ning esitada Euroopa Parlamendile 2014. aasta keskpaigaks kava, milles käsitletakse võimalikult põhjalikult taastuvenergia ülekandmisest tulenevaid erivajadusi;

34.

tuletab meelde, et saare- ja mägipiirkondadele omased geograafilised takistused raskendavad nende piirkondade ELi energiavõrku integreerimist; palub sellega seoses, et komisjon võtaks arvesse piirkondade olukordade mitmekesisust ning pööraks erilist tähelepanu geograafiliste ja demograafiliste iseärasustega piirkondadele, nagu saared, mägipiirkonnad ja hõredalt asustatud alad, et saavutada energiaallikate suuremat mitmekesistamist ja taastuvenergia edendamist, vähendades sõltuvust välistest energiaallikatest; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon võtaks oma energiainfrastruktuuride prioriteetide hulka 2020. aastaks saarte energiasüsteemide eriolukorra;

35.

rõhutab, et energiainfrastruktuuride ning nende suhte osas mereala ruumilise planeerimise raamistikuga on vaja poliitika läbivat sidusust, millest võiks olla kasu ka suurte avamere tuuleparkide projektide lülitamisel üldisesse strateegiasse;

36.

tuletab komisjonile siiski meelde, et igale liikmesriigile tuleks anda nii julgeoleku- kui ka majanduslikel põhjustel toetust, et ta oleks nii säästva energia tootja kui ka tarbija;

37.

on arvamusel, et piirkondliku elektritootmise arendamine on oluliseks energia isevarustuse tagamise vahendiks Euroopa eri osades, eriti Läänemere piirkonnas, mis on jätkuvalt isoleeritud ja sõltuv ühest tarneallikast; märgib, et piirkondades on võimalik kasutusele võtta mitmesuguseid ressursse, sealhulgas loodusressurssidest tulenevaid võimalusi, ja et eesmärk tulevikus peaks olema nende ärakasutamine täiel määral, et energiatootmist mitmekesistada;

38.

kinnitab tõhusa gaasiinfrastruktuuri tähtsust tarnete mitmekesistamise ja varustuskindluse parandamisel ning energia siseturu toimimise parandamisel, vähendades sellega energiasõltuvust ja respekteerides samas vajadust energiasektori heitkoguseid 2050. aastaks drastiliselt vähendada; rõhutab, et gaasiinfrastruktuuri valdkonnas on vaja paindlikkusnõudeid täiendavalt ja õigesti rakendada, eriti selleks, et tagada energiavoogude tagasisuunamine ja võrkude omavahelised ühendused, ning rõhutab, et tuleks välja arendada gaasiinfrastruktuur, võttes täiel määral arvesse veeldatud maagaasi / surumaagaasi terminalide, transpordilaevade ning hoidlate panust, samuti biomassi ja biogaasi arendamist;

39.

pooldab komisjoni avaldust, et maagaasil saab olema tähtis roll varukütusena; rõhutab siiski, et varustuskindluse tagamiseks peavad ka muud energiakandjad ja energiasalvestuse rajatised seda rolli täitma; rõhutab asjaolu, et mitmekesine energiaallikate jaotus jääb ka edaspidi kindla ja kulutõhusa energiavarustuse aluseks;

40.

märgib, et erinevalt kõikidest muudest infrastruktuuriinvesteeringutest, mida EL kavatseb ergutada, loetakse gaasiühendusi ja –hoidlaid 2009. aasta gaasi varustuskindluse määruse kohaselt kohustuslikuks infrastruktuuriks; palub komisjonil hinnata, kas 2009. aasta määruse kohaselt nõutavad infrastruktuuri parendused vajavad mõningast ELi-poolset rahastamist;

41.

nõuab tungivalt, et komisjon hindaks ebatraditsioonilisi gaasiallikaid, võttes arvesse õigusküsimusi, olelusringi hindamist, olemasolevaid reserve, keskkonnamõju ja majanduslikku elujõulisust; palub komisjonil primaarsete energiaallikate võrdse ja läbipaistva kohtlemise põhimõtte alusel põhjalikult hinnata, millised on ebatraditsiooniliste gaasiallikate ELis võimalikud eelised ja riskid ELis;

42.

on seisukohal, et kuigi CO2-heidete vähendamine majanduses toob kaasa fossiilse energia kasutamise järkjärgulise vähenemise, jääb nafta paljudeks aastateks ELi energiavarustuse märkimisväärseks osaks ning seetõttu tuleb üleminekuperioodil säilitada Euroopa konkurentsivõimeline nafta transpordi ning rafineerimise infrastruktuur, et tagada toodete kindel ja taskukohane tarnimine ELi tarbijatele;

43.

rõhutab põllumajanduse valdkonna ja maapiirkondade väikesemahuliste energiaallikate infrastruktuuri integreeritud planeerimise tähtsust eesmärgiga edendada detsentraliseeritud energiatootmist, turul osalemist ja maaelu arengut; rõhutab, et tähtis on taastuvate energiaallikate prioriteetne juurdepääs võrgule, nagu on kirjeldatud ELi direktiivis 2009/28/EÜ;

44.

juhib tähelepanu ühise põllumajanduspoliitika reformi tagajärjel tekkivale vajadusele valmistada võrk ette ja kohandada seda elektrienergia ja biogaasi tootmiseks põllumajandusest ja metsandusest pärit allikatest;

45.

on seisukohal, et tähelepanu tuleks pöörata uutele tehnoloogilistele lahendustele, kuidas kasutada tööstuse heitenergiat, nt põletatud gaas, heitsoojus jne;

46.

rõhutab jaotustasandi infrastruktuuri tähtsust ning tootjate-tarbijate ja jaotussüsteemide operaatorite olulist rolli detsentraliseeritud energiatoodete ja nõudluspoole tõhustamise meetmete integreerimisel süsteemi; juhib tähelepanu, et nõudluse juhtimisele ja nõudluse alusel energiatootmisele kõrgema prioriteetsuse omistamine tugevdaks märkimisväärselt detsentraliseeritud energiaallikate integreerimist ning edendaks üldise energiapoliitika eesmärkide saavutamist; usub, et see kehtib ka riiklike infrastruktuuriprojektide kohta, mille positiivne mõju ulatub energia siseturu varustamise või omavahel ühendamise mõttes väljapoole riigipiire;

47.

kutsub komisjoni tungivalt üles esitama 2012. aastaks konkreetsed algatused energiasalvestusvõimaluste arendamise edendamiseks (sealhulgas mitmeotstarbelised gaasi-/vesinikuseadmed, elektrisõidukite arukad tagasisuunamisega akud, hüdroenergia hoidlad, detsentraliseeritud biogaasi hoidlad, kõrge temperatuuriga päikeseenergia seadmed, suruõhu hoidlad ja muud innovaatilised tehnoloogiad); soovib, et komisjon hindaks täiendavaid energiasalvestuse algatusi, et maksimeerida taastuvenergia integreerimist;

48.

leiab, et linnade kütte- ja jahutussüsteemide tõhususe kaasajastamine ja parandamine peab olema ELi prioriteet ning seda tuleks kajastada ja toetada seoses nii olemasolevate finantsraamistike kui tulevase finantsperspektiivi läbivaatamisega;

49.

kiidab heaks seni väljatöötatud projektid CO2 kogumiseks, transpordiks ja säilitamiseks; palub komisjonil koostada viivitamata vahearuanne (sh tehnilisest ja majanduslikust aspektist), milles hinnatakse kivisöel töötavatele elektrijaamadele ettenähtud ELi rahastatud süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise eksperimentaaltehnoloogia kasutamise osas saavutatud tulemusi;

50.

nõuab tungivalt, et komisjon – koos kõigi asjaomaste sidusrühmadega, kaasa arvatud võrgu- ja turuoperaatoritega – hindaks kriitiliselt ja vaataks vajaduse korral läbi investeerimisvajaduste arvandmed, mis on esitatud energiainfrastruktuuri prioriteete käsitlevas teatises, eelkõige seoses nõudluse vähenemisega tulenevalt energiatõhususe meetmetest, ning palub komisjonil teavitada nõukogu ja parlamenti tõenäoliselt vajaminevatest investeeringutest;

51.

märgib, et lisaks kapitali- ja tegevuskuludele tekivad suured keskkonnakulud seoses energiainfrastruktuuri projektide ehitamise, käitamise ja dekomisjoneerimisega; rõhutab, kui oluline on arvestada neid keskkonnakulusid kulude-tulude analüüsis, mis lähtub olelusringi maksumuse lähenemisviisist;

52.

on seisukohal, et põhivõrguettevõtjatelt tuleks nõuda, et nad annaksid kõik ülekandeliinid täielikult turu käsutusse, sellega välditaks ülekandevõime tagavaraks hoidmist piirüleseks tasakaalustamiseks jms; see tuleks kehtestada siduva õigusaktiga, mis põhineb elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühma (ERGEG) välja töötatud heade tavade suunistel;

53.

toetab liikmesriikidevahelist tõhustatud koostööd, et luua piirkondlikud reguleerivad asutused mitme liikmesriigi jaoks; soosib sarnaseid algatusi eesmärgiga luua ühtsed piirkondlikud põhivõrguettevõtjad;

54.

palub, et komisjon ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet võtaksid ülesandeks luua 2014. aastaks üleeuroopaline päevaturg, see võimaldaks võimsuse vaba vahetust kõigile ülekandeühendustele riikide ja/või eri hinnapiirkondade vahel;

Arukad energiavõrgud

55.

on seisukohal, et energiainfrastruktuur peaks muutuma rohkem lõppkasutajale orienteeritumaks, keskendudes tugevalt jaotussüsteemi ja tarbimismahtude vahelisele koostoimele ja rõhutab vajadust reaalajas toimuvate kahesuunaliste võimsus- ja teabevoogude järele; juhib tähelepanu uue elektrisüsteemi eelistele, mille hulka kuuluvad tõhusad kaasaegsed tehnoloogiad, seadmed ja teenused, näiteks arukad mõõdikud, arukad võrgud ja koostalitlusvõimelised info- ja kommunikatsioonitehnoloogia põhiselt toimivad väljund- ja nõudluspoole energiahaldusteenused, mis hõlmavad innovaatilisi ja dünaamilisi hinnakujunduse mudeleid ning tarbijatele kasulikke nõudlusele reageerimise süsteeme;

56.

rõhutab vajadust edendada kasutajasõbralike tehnoloogiate väljatöötamist ja nõudluse juhtimist, et tagada arukate võrkude tehnoloogia ja nõudlusele reageerimise süsteemide kasutuselevõtt ja tagada arukatest võrkudest maksimaalne kasu kõikidele sidusrühmadele;

57.

rõhutab, et arukate võrkude kasutuselevõtt peaks olema energiainfrastruktuuri üks prioriteete, et saavutada ELi energia- ja kliimaeesmärgid, kuna see aitab integreerida taastuvate energiaallikate jagatud tootmist ja elektriautosid, vähendada energiasõltuvust, parandada energiatõhusust ja arendada elektrisüsteemi paindlikkust ning võimsust; on seisukohal, et arukad võrgud pakuvad ainulaadset võimalust edendada innovatsiooni, töökohtade loomist ning Euroopa tööstuse konkurentsivõimet, pidades eelkõige silmas väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid;

58.

palub komisjonil hõlbustada ulatuslike arukate võrkude tutvustamisprojektide käivitamist, sest see on parim viis hinnata Euroopa ühiskonnale kaasnevaid kulusid ja tulusid; märgib, et kõnealusteks projektideks vajalike investeeringute riski jagamiseks on vaja rahastamist riiklikest vahenditest avaliku ja erasektori partnerluse raames, mida võimaldab hästi Euroopa elektrivõrgu algatus (EEGI);

59.

märgib, et arukad võrgud on elektritootmise ning informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia ühendamise tulemus ja seetõttu tuleb erilist tähelepanu pöörata nende kahe sektori koostööle, näiteks seoses raadiospektri tõhusa kasutamisega kogu Euroopas ja aruka energia ülesannetest arusaamine tulevase asjade interneti kavandamisel; palub komisjonil välja töötada teemaga seotud üksuste (teadustöö peadirektoraat, energeetika peadirektoraat, infoühiskonna ja meedia peadirektoraat) koostöökava, et tagada arukate võrkude kasutulevõtmiseks ja käitamiseks kõige sidusam ja tõhusam viis, mis on energeetikapoliitikaga seotud tegevuse põhialus;

60.

palub komisjonil hinnata, kas arukate energiavõrkude rakendamiseks läheb energia siseturu kolmanda paketi eeskirjade raames vaja täiendavaid seadusandlikke algatusi; Peab vajalikuks, et hindamisel võetaks arvesse järgmisi eesmärke: i) piisava avatud juurdepääsu kindlustamine operatiivsele teabele ning selle jagamine osalejate ja nende füüsiliste liidestega; ii) hästitoimiva energiateenuste turu loomine; ning iii) võrgusüsteemi ettevõtjatele sobivate stiimulite pakkumine arukate energiavõrkude arukatesse tehnoloogiatesse investeerimiseks;

61.

nõuab aruka energiavõrgu ühise Euroopa strateegiaga seoses suuremat tähelepanu pööramist jaotusvõrgu läbilaskevõime ja tarbimise vastastoimele ja märgib, et nagu Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta kohtumise järeldustes rõhutatakse, tuleb arukate energiavõrkude tehnilised normatiivid vastu võtta hiljemalt 2012. aasta lõpuks;

62.

rõhutab, et võrgud tuleks kohandada uute liitujate jaoks, et hõlbustada uute väiksemahuliste tootmisallikate teket, nagu majapidamised ja VKEd;

63.

on seisukohal, et teadus- ja arendustegevuse seitsmendas ja kaheksandas raamprogrammis tuleks ühe prioriteedina luua arukate võrkude tehnoloogia valdkond seoses elektriautode laadimise infrastruktuuriga, et detsentraliseeritud, kahesuunaline energiavõrk selles valdkonnas kiiresti kasutusele võtta;

64.

märgib, et tarvis oleks luua stabiilne õigusraamistik, mis toetaks suuri investeeringuid, mida Euroopas on vaja arukate võrkude rajamiseks;

65.

rõhutab, et esmatähtsaks tuleb pidada arukate võrkude standardimist ja koostoimimisvõimet; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid koos Euroopa ja rahvusvaheliste standardimisasutuste ja tööstusega tööd elektrisõidukite, laadimise infrastruktuuri ning arukate võrkude ja arukate arvestite tehniliste ja ohutusstandardite osas, eesmärgiga lõpetada see töö 2012. aasta lõpuks; rõhutab, et need tehnoloogiad peaksid põhinema avatud rahvusvahelistel standarditel, et tagada nende kulutasuvus, see suurendaks süsteemide koostoimimisvõimet ning annaks tarbijatele valikuid lahenduste osas;

66.

tõdeb, et standardimistöö arukate arvestitega on käimas vastavalt standardile M/441, mille Euroopa Komisjon on väljastanud Euroopa standardiorganisatsioonidele (CEN, CENELEC ja ETSI), ning rõhutab, et arukate arvestite tehnilistes standardites tuleks arvesse võtta järgmiseid lisafunktsioone, mis on kindlaks määratud CEN/CENELEC/ETSI arukate arvestite koordineerimisrühma aruandes:

kauglugemine või metroloogilised registrid;

kahesuunaline kommunikatsioon;

parema tarifitseerimise/ettemakse tugi;

varustatuse kaugvõimaldamine ja mittevõimaldamine, võimsuse piirangud;

kommunikatsioon kodudes ja hoonetes asuvate individuaalsete seadmetega ja vajaduse korral nende otsene kontrollimine;

teabe edastamine interneti/veebiportaali kaudu kodusele kuvarile;

67.

mainib tunnustavalt tööd, mida teeb Euroopa elektrivõrgu algatus ja Euroopa Komisjoni arukate energiavõrkude töökond; kutsub komisjoni üles võtma igati arvesse nende järeldusi, mis käsitlevad arukate võrkude jaoks vajalikke õigusakte, mis võetakse vastu 2011. aasta esimesel poolaastal;

68.

rõhutab, et arukate arvestite eesmärk on anda tarbijatele võimalus tõhusalt jälgida ja kontrollida oma energiatarbimist;

69.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid on juba kohustatud võtma 2020. aastaks arukad arvestid kasutusele vähemalt 80 % lõpptarbijate puhul, ning juhib tähelepanu, et vaheeesmärgiks on jõuda 2015. aastaks nii kaugele, et 50 % majapidamistes oleks paigaldatud arukad arvestid, nagu nähakse ette Euroopa uue digitaalse tegevuskavaga;

70.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid toetama paljusid kodutarbijatele suunatud pilootprojekte, et suurendada avalikkuses toetust sellele vahendile ning edendada innovatsiooni, nagu on ette nähtud kolmandas energiaturu paketis; Palub komisjonil kolmandas energiapaketis ette nähtud hindamiste põhjal esitada täiendavad meetmed, et tagada aastaks 2014 arukate arvestite paigaldamine kõikidele äriklientidele, tehes ajutise erandi mikroettevõtetele; nõuab, et kehtestataks vastavalt praegusele ELi õigusele selged eeskirjad turvalisuse, privaatsuse ja andmekaitse osas;

71.

rõhutab, et energia haldamise seadmete, eriti arukate arvestite paigaldamisest eraklientidele peab lõpptarbijatele olema otseselt ja selgelt kasu; Rõhutab, et tarbijad peavad olema oma energiatarbimisest informeeritud, et kaasata neid aktiivselt energia säästmisse, ning nõuab erilise tähelepanu pööramist teadlikkuse tõstmise kampaaniatele, koolitusvõimalustele, selgetele arvetele, kulutasuvuse tagamisele ning kasutajasõbralike tehnoloogiate edendamisele;

72.

rõhutab sellega seoses teadus- ja uuendustegevuse toetamise ülimat tähtsust, mida peab omakorda toetama aktiivne rahastamispoliitika, sealhulgas selliste veel välja arendamata uuenduslike vahendite kasutamine nagu innovatsiooni rahastamise Euroopa fond või Euroopa patendifond;

73.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama selle nimel, et valida arukatele elektriarvestitele ja võrkudele standardne litsentsitud raadiospektri sagedusala;

74.

nõuab tungivalt, et komisjon hindaks tihedas koostöös Euroopa andmekaitseinspektoriga vajadust täiendavate andmekaitsealaste meetmete järele, eri osalejate juurdepääsuga seotud ülesandeid ja kohustusi ning andmete omamist ja käitlemist (omand, omandamine ja juurdepääs, lugemis- ja muutmisõigused jne) ja esitaks vajadusel adekvaatseid õigusaktide ja/või suuniste ettepanekuid;

Selgete ja läbipaistvate kriteeriumide määratlemine esmatähtsate projektide jaoks

75.

väljendab heameelt komisjoni määratletud esmatähtsate koridoride üle ning nõustub vajadusega optimeerida piiratud vahendeid; kordab, et kui infrastruktuuriprojektide kavandamise ja arendamise vastutus on peamiselt turul, võib EL edendada teatud projekte sellega, et annab neile üleeuroopalise tähtsuse ja eraldab mõnedele neist rahalisi vahendeid;

76.

kutsub üles selge ja läbipaistva metoodika loomisele, mille tulemusel tuvastataks ja valitaks välja prioriteetsed projektid, mis vastavad Euroopa tungivatele vajadustel; rõhutab, et Euroopa huvides olevate projektide valimisel tuleks lähtuda objektiivsetest ja läbipaistvatest kriteeriumidest ning kaasata kõik sidusrühmad;

77.

rõhutab, et Euroopa huvides olevad projektid peaksid andma panuse ELi energiapoliitika eesmärkidesse – siseturu väljatöötamine, energiatõhususe ja taastuvenergia edendamine ning energiavarustuskindluse tugevdamine – ning peaksid andma olulise panuse järgmistes valdkondades:

turuintegratsiooni, konkurentsi ja turu likviidsuse suurendamine ning turu kontsentratsiooni vähendamine;

energiaenklaavide kaotamine;

võrgukadude vähendamine, ülekande kitsaskohtade ärahoidmine – ka siseprojektide osas, kui need aitavad kaasa piiriülese seotuse loomisele – ning piiriüleste ülekannete hõlbustamine;

ühest tarnijast sõltumise kaotamine;

nii veoteekondade kui vahendite päritoluriikide mitmekesistamine;

taastuvate energiaallikate integreerimine võrku ja taastuvate energiaallikate kasutuse suurendamine taastuvenergia piiramise vähendamisega;

78.

on seisukohal, et projektide prioriteetsuse põhjendamiseks tuleks arvesse võtta järgmisi kriteeriumeid:

projektil peab olema Euroopa mõõde (ehk selge ELi avalik huvi),

projekti vajalikkust tuleb tõendada infrastruktuuri hierarhia alusel,

see peab olema kooskõlas kliima-, energiatõhususe ja keskkonnaeesmärkidega,

see peab olema kooskõlas ELi pikaajalise energiapoliitikaga (võimaldades paindlikku ja multifunktsionaalset rakendamist ning vältides siduvat mõju),

see peab olema soodsa kulude-tulude suhtega ja kulutõhus,

see peab olema tehniliselt korrektne;

79.

on seisukohal, et võimaldamaks projekte täiendavalt prioriteetseks seada, tuleks arvesse võtta järgmisi kõlblikkuse kriteeriumeid:

kas see edendab liikmesriikide vahelist solidaarsust,

projektide küpsus,

kas projektil on minimaalne keskkonnamõju,

kas see pakub asjaomasele avalikkusele parimat lahendust;

80.

rõhutab piirkondliku koostöö olulisust kehtestatud prioriteetide kavandamisel, rakendamisel ja jälgimisel ning investeerimiskavade ja eriprojektide koostamisel; on seisukohal, et olemasolevad makropiirkondlikud strateegiad (nt Läänemere ja Doonau piirkonna strateegia) võivad olla koostööplatvormi eeskujuks energeetikaprojektide osas kokkulepete saavutamisel ja nende rakendamisel;

81.

rõhutab, et on vaja jätkata energia siseturu integreerimise suunda, edendades eelkõige projekte, mis tagaksid ühtsuse naaberriikide riiklike energiapakettide koostises;

82.

rõhutab, et tuleb kõrvaldada konkurentsitõkked ja kõikide energiainfrastruktuuride, sealhulgas kaugkütte ja -jahutuse turu vajadustest lähtuva arendamise takistused;

83.

kordab, et saarte asukohast tingitud geograafilised takistused muudavad nende integreerimise liidu energiavõrku väga raskeks ning et saartele tuleks anda erivõimalused oma energiasõltuvuse vähendamiseks kas sisemiste taastuvenergia allikate arendamise või energiatõhususe ja -säästu edendamise kaudu;

84.

rõhutab, et parandada tuleks läbipaistvust, teavitades avalikkust selgelt iga projekti eesmärgist ja tehnilisest kavandamisest; palub avalike konsultatsioonide kontekstis kontrollida kriteeriumidele vastavuse tõendite kontrollimist;

85.

on seisukohal, et tuleks toetada mitte ainult suuri infrastruktuuriprojekte, vaid ka väiksemaid projekte, millel võib olla suur lisaväärtus ja mida on võimalik kiiremini lõpule viia;

86.

palub komisjonil tagada, et Euroopa huvides oleva projekti staatuse saanud projektid vastavad nimetatud kriteeriumidele ka pärast nende heakskiitmist; on veendunud, et kui projekti tehakse suuri muudatusi, tuleks selle Euroopa huvides oleva projekti staatus läbi vaadata;

Kiire ja läbipaistev loamenetlus

87.

nõustub vajadusega tagada Euroopa huvides olevate projektide õigeaegne rakendamine ning väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle tõhustada ja kiirendada loamenetluse koordineerimist ja parandamist, eeldusel, et järgitakse subsidiaarsuse põhimõtet ja riigi pädevust loa andmisel, et tagada, et nendes valdkondades kehtestatud tähtajad ei heidutaks erainvestorite uuenduslikkust;

88.

väljendab heameelt iga Euroopa huvides oleva projekti riikliku kontaktasutuse (koondasutuse) üle, mis on ainus haldusliides arendajate ja eri asutuste vahel, kes on autoriseerimismenetlusse kaasatud; on seisukohal, et seoses piiriüleste projektidega tuleks tagada täiendav koordineerimine riiklike koondasutuste vahel ja suurendada komisjoni rolli sellises koordineerimises; Juhib tähelepanu, et enne uute koondasutuste loomist peavad komisjon ja liikmesriikide asutused täielikult ära kasutama olemasolevad institutsioonid;

89.

rõhutab riiklik kontaktasutus peab olema sõltumatu ning vaba poliitilisest või majanduslikust mõjust; on veendunud, et Euroopa huvides olevaid projekte tuleb menetleda saabumise järjekorras ja komisjoni tulevases ettepanekus sätestatud tähtaja jooksul;

90.

rõhutab, kui oluline on projektide õigeaegne lõpetamine ja kvaliteetne dialoog sidusrühmadega; soovib, et komisjon näeks ette hoiatussüsteemi leebest kuni tõsise hoiatuseni juhuks, kui liikmesriik ei menetle loataotlust mõistliku aja jooksul ja jälgiks hoolikalt, et riiklikud haldusmenetlused tagaksid Euroopa huvides olevate projektide korrektse ja kiire rakendamise; väljendab heameelt suunavate ajapiirangute kehtestamise üle, mille jooksul asjaomased pädevad asutused peavad jõudma lõppotsuseni, kui tekivad raskused; kui selline otsus puudub, soovitab tungivalt komisjonil uurida, kas sellist viivitamist võiks mõista liikmesriigipoolse takistusena ELi energia siseturu nõuetekohasel ja kiirel rakendamisel;

91.

kutsub komisjoni üles tegema kindlaks, kas oleks võimalik luua ühised või koordineeritud menetlused, mis kehtestaksid konkreetsed põhimeetmed (teabe regulaarne vahetamine, otsuste õigeaegne edastamine, ühised probleemide lahendamise mehhanismid jne), ning hindama vahekohtumenetluste asjakohasust lõpliku otsuse tegemise vahendina;

92.

rõhutab vajadust osalevama lähenemise järele ning märgib, et tagamaks energiainfrastruktuuri projektide parem tunnustamine kohalike elanike poolt, on vaja jagada asjakohast teavet nende projektide eesmärgi kohta ja kaasata kohalikke võimalikult varajases etapis nende projektide väljatöötamisse; nõuab, et valitsusvälised organisatsioonid, tööstus, sotsiaalpartnerid ja tarbijaorganisatsioonid osaleksid kodanikuühiskonna kõikidel tasanditel Euroopa huvides olevate projektide konsultatsioonides; palub komisjonil luua konsulteerimise ja hindamise süsteem, et kindlaks teha ja levitada parimaid tavasid ja teadmisi avalikkuse toetuse kohta infrastruktuurile;

93.

võttes arvesse piirkondade säästva energeetika strateegiate olulisust nende arengupotentsiaalile, rõhutab vajadust luua platvorm piirkondades saavutatud parimate tavade levitamiseks, võttes arvesse edunäiteid neist omavalitsusüksustest ja piirkondadest, mis on spetsialiseerunud taastuvenergiale, energia säästmisele ja tõhususele; nõuab sellega seoses konsultatsioonide ja süsteemse hindamise läbiviimist, eesmärgiga määrata võimalusel kindlaks parimad tavad ja saadud teadmised seoses infrastruktuuri vastuvõtuga avalikkuse poolt ning neid jagada ja levitada;

94.

rõhutab, et tähtsaimaks ülesandeks on saavutada kohaliku üldsuse nõusolek energiainfrastruktuuri projektideks; on veendunud, et kodanike ja otsustajate nõusolek ja usaldus on saavutatav ainult otsusele eelnevate avatud ja läbipaistvate arutelude kaudu;

95.

palub komisjonil hinnata, kas kulutõhususe ja avalikkuse toetuse seisukohast tuleb eelistada praeguste energiakoridoride kaasajastamist ja uuendamist uutele koridoridele;

96.

soovitab anda rohkem teavet energiavõrkude tähtsuse kohta Euroopa Liidus; palub komisjonil kaaluda riiklikule ja kohalikule tasandile kohandatud ELi energiavõrkude teemalise teabe- ja kommunikatsioonikampaania läbiviimist;

Rahastamisvahendid

97.

märgib, et rahastamine on tsükliline ning seda tuleks vaadelda ajaloolisest perspektiivist; juhib tähelepanu asjaolule, et suur osa viimastel aastakümnetel tsentraliseeritud elektrijaamade ühendamiseks ehitatud infrastruktuurist vananeb; osutab asjaolule, et ühiskond ootab olemasoleva infrastruktuuri käigushoidmise ja uute infrastruktuuride kasutuselevõtu kulude optimeerimist avaliku ja erasektori partnerluse ning uuenduslike rahastamisvahendite arengu kaudu; rõhutab infrastruktuuri vajaduste täpse kindlakstegemise ning üleliigse tootmisvõimsuse lõksu jäämise vältimise vajadust, võttes selleks täielikult arvesse kulutõhusa energiatõhususe suurendamise võimalusi;

98.

rõhutab, et suure osa infrastruktuuriinvesteeringute kuludest peab rahastama tõhusalt toimiv turg, lähtuvalt kulude nõuetekohase jaotamise, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja kulutõhususe põhimõtetest ning kooskõlas põhimõttega „kasutaja maksab”; palub, et komisjon hindaks, kuivõrd on olemasolevad regulatiivsed stiimulid vajalike signaalide saatmiseks piisavad ning missuguseid täiendavaid meetmeid oleks vaja, sealhulgas meetmeid kulude jaotamise parandamiseks;

99.

on seisukohal, et kui puudub regulatiivne alternatiiv ja turg üksi ei suuda vajalikke investeeringuid katta, võib osutuda vajalikuks mõnede niisuguste Euroopa huvides olevate projektide ELi poolne rahastamine, mis on oma eripära tõttu äriliselt nõrgad, kuid mille arendamine on ELi energiapoliitika eesmärkide saavutamiseks vajalik; on seisukohal, et erainvesteeringute toetamiseks võib kasutada eelarvevahendeid, luues rahastamisvahendite uuendusliku kombinatsiooni, tingimusel, et see ei moonuta konkurentsi;

100.

märgib, et Euroopa Regionaalarengu Fond osaleb suures mahus infrastruktuuriprojektide, sh energiainfrastruktuuri projektide rahastamises ning juhib tähelepanu sellele, et energiatõhususe suurendamisel ja ELi taastuvenergia eesmärkide täitmisel omab ühtekuuluvuspoliitika kohalikul ja piirkondlikul tasandil tähtsat rolli;

101.

rõhutab asjaolu, et ühtekuuluvus- ja struktuurifondid peaksid ka edaspidi jääma meie infrastruktuuriprojektides kesksele kohale; on veendunud, et mis tahes katse uute valdkondlike rahastute loomiseks ühtekuuluvuspoliitika fondidest on ekslik;

102.

palub komisjonil tagada, et infrastruktuuri-investeeringute rahastamine oleks turupõhine, et hoida ära konkurentsimoonutusi ja valesid stiimuleid investeeringuteks, ja et seega välditaks põhjendamatuid kõikumisi liikmesriikide vahel, kuid tingimusel, et kaitstakse ka avalikku huvi, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil, ning geograafilise eripäraga piirkondades, nagu saared, mägialad ja väga madala asustustihedusega piirkonnad, tehes seda piiratud riikliku rahastamise kaudu, mis peab kaasa tooma uudse, erainvesteeringuid ärgitava finantsinstrumentide kombinatsiooni;

103.

on seisukohal, et Euroopa Liit peaks rahastama projekte, mis ei ole kaubanduse seisukohast atraktiivsed ega ole võimelised meelitama ligi erainvestoreid, kuid mis on olulised selleks, et ühendada ELi isoleeritud piirkonnad Euroopa elektri- ja gaasivõrkudesse Euroopa Liidus ühtse energiaturu loomise lahutamatu osana;

104.

kutsub komisjoni üles võimaldama avalikest vahenditest rahastamist üksnes liikmesriikide puhul, kes on kehtivad ELi õigusaktid, sh kolmandas siseturu paketis kehtestatud reguleerivad sätted, täies ulatuses rakendanud ning neid nõuetekohaselt kohaldavad;

105.

kutsub komisjoni üles läbi vaatama riigiabi eeskirjad seoses energiainfrastruktuuridega ning esitama vajadusel ettepanekud nende eeskirjade muutmiseks, et võimaldada riikidel edendada infrastruktuuride moderniseerimist; kutsub komisjoni üles samal ajal avaldama projektide riiklikku rahastamist ja praegusi riigiabi seadusi käsitleva suunisdokumendi, milles oleks selgelt esitatud kriteeriumid energiainfrastruktuuri riiklikuks rahastamiseks; rõhutab, et selle dokumendi peavad välja töötama energeetika, konkurentsipoliitika ja regionaalarengu peadirektoraadid ühiselt, et kõrvaldada kõik vastuolud komisjoni eeskirjades;

106.

nõuab strateegiliste eesmärkide alusel geograafilise põhimõtte arvestamist tulevaste energiatoetuste korral infrastruktuuri ning teadus- ja arendustegevuse valdkonnas; nõuab lisaks kindlalt, et arenenud piirkonnad peaks saama täiendavaid teadus- ja arendustegevusega seotud toetusi üksnes siis, kui toetatud tegevus viiakse ellu koos vähem arenenud piirkondadega;

107.

rõhutab, et investeeringute edendamiseks nii ülekande kui jaotuse valdkonnas on vajalik stabiilne, prognoositav ja nõuetekohane õigusraamistik, mis sisaldab ka asjakohast tootlust ja stiimuleid uute infrastruktuuride loomiseks; rõhutab, et seadusandjad peaksid turustiimulite ja katseprojektide abil edendama uute tehnoloogiate rakendamist;

108.

on veendunud, et erasektori rahastamine võib aidata kaasa vajalike energiainfrastruktuuride õigeaegsele valmimisele, kuna infrastruktuuride ees seisev väljakutse on nii suur, et erasektori vahendeid tuleb rakendada korralikult ja suures ulatuses; on seisukohal, et kui erainvestorid võtavad infrastruktuuride väljakutse vastu, siis peaks komisjon kehtestama selged suunised turuosaliste ja erainvestorite osalusele nn kommertsliinides; on veendunud, et murest turu toimimisele avaldatava võimaliku mõju pärast võib üle saada, kui kommertsliinid on kohustatud kogu oma täisvõimsuse turule loovutama;

109.

rõhutab, et turupõhiseid vahendeid tuleks kasutada suurimal võimalikul määral, sh täiendada eeskirju, mis käsitlevad kulude jaotamist, projektivõlakirju, käibefonde, taastuvenergia investeerimisfonde, laenutagatisi, mittetulunduslikke riskihajutusvahendeid, avaliku ja erasektori partnerluse finantseerimise algatusi, partnerlust EIPga (parandada selle sekkumisvõimet ja kasutadaolevaid vahendeid) ning Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi tulude kasutamist taastuvate energiaallikate ja energiatõhususega seotud projektides, samuti teisi asjakohaseid uuenduslikke rahastamisvahendeid; palub komisjonil võtta arvesse vähemarenenud liikmesriikide rahalisi võimalusi ja turutingimusi;

110.

rõhutab, kui oluline on tihedam ja tõhusam koostöö erasektori ja finantsasutustega, eelkõige Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni-ja Arengupangaga, et soodustada vajalikku rahastamist, eelkõige prioriteetsete piiriüleste projektide puhul; kutsub komisjoni üles uurima teisi uuenduslikke rahastamisvahendeid ja aitama kaasa avaliku ja erasektori partnerluste elluviimise edendamisele, mille puhul kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel ametiasutustel tuleb pakkuda soodustusi, vajalikku õiguslikku raamistikku ja poliitilist tuge; rõhutab sellega seoses vajadust töötada välja kohalike ja piirkondlike ametiasutuste tasandil tehniline abistamine ja finantskorraldus eesmärgiga toetada kohalikke osalejaid energiatõhususprojektide loomisel, nt rakendades Euroopa Investeerimispanga tehnilise abi osutamise rahastamisvahendit ELENA ja energiateenuse ettevõtja kogemust, kui tegu on energia tõhususe infrastruktuuriga;

111.

toetab Euroopa ühiste projektivõlakirjade emiteerimise ideed, et rahastada Euroopa suuri infrastruktuuriga seotud vajadusi ja struktuuriprojekte, mis sisalduvad ELi 2020. aasta strateegia tegevuskavas, sh uues energiainfrastruktuuride arengustrateegias; on veendunud, et ELi projektivõlakirjad tagaksid vajalikud investeeringud ja looksid piisava kindlustunde, et võimaldada suurtel investeerimisprojektidel saada vajalikku toetust, ning et nad muutuksid seeläbi oluliseks vahendiks riikliku toetuse võimalikult tõhusaks kasutamiseks; märgib, et kui Euroopa tahetakse rajada jätkusuutlikule alusele, peavad need projektid aitama kaasa meie majanduskeskkonna teisenemisele;

112.

on seisukohal, et ELi projektivõlakirjadest võiks saada põhiline rahastamisvahend vajalikeks energiainfrastruktuuri investeeringuteks Euroopas, mis aitaksid projektidega tegelevatel eraettevõtjatel rahastamisel kaasata investoreid kapitaliturult; palub komisjonil esitada kiiresti õigusakti ettepanek ELi projektivõlakirjade kohta;

113.

rõhutab selle tähtsust, et seadusandjad töötaksid välja ühise metodoloogia seoses piiriüleste infrastruktuuriprojektide asjakohase kulujaotusega, sest selliseid võrguinfrastruktuuri algatusi iseloomustavad mitmed turutõrked, peamiselt tingituna loomulikest monopolidest ja konkurentsi puudumisest;

114.

rõhutab läbipaistvate, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate tariifide tähtsust, mille eesmärk on tagada asjakohane kulujaotus investeeringutele piiriülesesse ja liidusisesesse ülekandeinfrastruktuuri, andes piiriüleste mõjudega olulise panuse selleks, et saavutataks ELi poliitilised eesmärgid, õiglased hinnad tarbijatele ning suurem konkurentsivõime; nõuab tungivalt, et liikmesriigid hoiduksid äärmiselt madalale reguleeritud tariifide kohaldamisest; tervitab komisjoni ettepanekut võtta vastu määrus energiaturu terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta;

115.

tuletab meelde, et kolmanda paketiga kehtestatakse seadusandjatele tariifide määramisel kohustus anda investeeringutele hinnang mitte ainult selle põhjal, millist kasu saab kõnealune liikmesriik, vaid üleeuroopalise kasu põhjal; palub tungivalt, et Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet tagaks, et tema liikmed pööraksid sellele kohustusele tähelepanu; palub komisjonil hinnata täiendavalt, kas juhtudel, kui kulusid ja tulusid ei saa tariifide kehtestamise kaudu õiglaselt jaotada, võiksid rangel läbipaistvusel põhinevad kompensatsioonimehhanismid olla asjakohased selliste piiriüleste projektide või muude asjassepuutuvate liidusiseste projektide heakskiitmisel, mis on vajalikud ELi energiaeesmärkide saavutamiseks;

116.

rõhutab erinevate energiavõrkude sidusvõimsuse tõstmise tähtsust piiriülesel tasandil ning juhib tähelepanu piisava rahastamise olemasolu olulisusele, et saavutada seatud eesmärgid;

117.

nõuab, et loodaks täiendatud ELi rahastamisvahendid, et toetada piirkondlikke ja kohalikke asutusi nende püüdlustes investeerida säästvasse energiatootmisse;

118.

väljendab heameelt komisjoni algatuse üle esitada 2011. aastal ettepanek tehnoloogiliselt keerukate või piiriüleste projektide kulude jaotamise kohta, kuna seda peetakse üheks põhiliseks takistuseks piiriülese infrastruktuuri arendamisel, ning uue rahastamisvahendi kohta prioriteetsete projektide toetamiseks aastatel 2014–2020;

119.

peab oluliseks, et tulevikus pöörataks rohkem tähelepanu investeeringute finantstagatistega tegemisele ja et kavandatav finantsraamistik töötataks välja seostatuna eelarveperioodi 2014–2010 kavandamisega;

Muud infrastruktuuriga seotud küsimused

120.

on seisukohal, et kõigi väliste torujuhtmete ja muude Euroopa Liidu territooriumile sisenevate energiavõrkude toimimist peaksid reguleerima läbipaistvad valitsustevahelised kokkulepped ning siseturueeskirjad, mis käsitlevad näiteks kolmandate osapoolte juurdepääsu, sihtkohti, jaotamise ja läbilasketõrgete juhtimise järelevalvet, lepingute kestust ning nn võta-või-maksa-tingimusi; kutsub komisjoni üles tagama praeguste ja tulevaste torujuhtmete ja kaubanduslepingute vastavust Euroopa Liidu energeetikaalasele õigustikule ning vajaduse korral võtma selleks meetmeid;

121.

kutsub komisjoni üles veelgi enam piirama erandeid kolmandate osapoolte juurdepääsul energiainfrastruktuurile ning juba tehtud erandeid läbi vaatama, et teha kindlaks, kas neid on veel vaja; märgib, et riikliku rahastamise või toetuse andmine projektidele selliste vahendite kaudu, nagu EIP-tagatavad projektivõlakirjad, peaks vähendama vajadust teha erandeid kolmandate osapoolte juurdepääsu osas või selle vajaduse üldse kaotama;

*

* *

122.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.


(1)  ELT L 140, 5.6.2009, lk 16.

(2)  ELT L 211, 14.8.2009.

(3)  ELT L 295, 12.11.2010, lk 1.

(4)  ELT L 262, 22.9.2006, lk 1.

(5)  ELT L 200, 31.7.2009, lk 31.

(6)  ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 107.

(7)  ELT L 211, 14.8.2009, lk 55.

(8)  ELT L 211, 14.8.2009, lk 94.

(9)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0441.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0485.

(11)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0068.

(12)  Kohtuasi C-490/10 parlament v. nõukogu, määruse (EL, Euratom) nr 617/2010 küsimuses, mis käsitleb teavitamist energeetika infrastruktuuri investeerimisprojektides.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/65


Teisipäev, 5. juuli 2011
Üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused

P7_TA(2011)0319

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tuleviku kohta (2009/2222(INI))

2013/C 33 E/07

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 9, 14, 106 ja 151, artikli 153 lõike 1 punkte j ja k, artikleid 159, 160, 161 ja 345 ning protokolli nr 26;

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 36;

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille Euroopa Ühendus sõlmis 26. novembril 2009. aastal (1);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1370/2007 avaliku reisijateveoteenuse osutamise kohta raudteel ja maanteel (2);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (3), eriti selle artikli 1 lõiget 3;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta otsust nr 1098/2008/EÜ vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohta (4);

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühenduse Lissaboni kava elluviimine: üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused Euroopa Liidus” (KOM(2006)0177) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta Euroopa Liidus (SEK(2006)0516);

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)” (KOM(2007)0725);

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumente „Korduma kippuvad küsimused seoses komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsusega EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes ning seoses ühenduse raamistikuga, mis reguleerib avalike teenuste eest makstava hüvitisena antavat riigiabi” (SEK(2007)1516) ja „Korduma kippuvad küsimused seoses sotsiaalvaldkonna üldhuviteenuste riigihankeeeskirjade kohaldamisega” (SEK(2007)1514);

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Juhend Euroopa Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes” (SEK(2010)1545);

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020) ning parlamendi 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni selle teatise kohta (5);

võttes arvesse komisjoni esimest iga kahe aasta järel esitatavat aruannet üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta (SEK(2008)2179) ja teist iga kahe aasta järel esitatavat aruannet üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta (SEK(2010)1284) (6);

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (7);

võttes arvesse komisjoni teatist finantssektori maksustamise kohta (KOM(2010)0549) koos kaasneva talituste töödokumendiga (SEK(2010)1166);

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt – Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus” (KOM(2010)0608);

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse teenusteturu toimivuse parandamine, tuginedes teenuste direktiiviga ette nähtud vastastikuse hindamise tulemustele” (KOM(2011)0020) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2011)0102) teenuste direktiiviga ette nähtud vastastikuse hindamise kohta;

võttes arvesse komisjoni teatist „Iga-aastane majanduskasvu analüüs: Euroopa Liit võtab igakülgseid kriisimeetmeid” (KOM(2011)0011);

võttes arvesse volinik Andori avaldust Lissaboni lepingu sotsiaalsätete kohta (8);

võttes arvesse 9. mai 2010. aasta Monti aruannet „Ühtse turu uus strateegia Euroopa majanduse ja ühiskonna teenistuses” (9);

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 2008. aastal koostatud aruannet ühenduse eeskirjade kohaldamise kohta üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes (10);

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 2010. aastal koostatud aruannet „Euroopa vabatahtlik sotsiaalteenuste kvaliteediraamistik” (11);

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 2010. aasta ühisaruannet sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta (12);

võttes arvesse sotsiaalkaitsekomitee 2011. aasta aruannet Euroopa 2020. aasta strateegia sotsiaalse mõõtme hindamise kohta (13);

võttes arvesse septembris 2007 Lissabonis, oktoobris 2008 Pariisis ning oktoobris 2010 Brüsselis toimunud üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste foorumite järeldusi ja soovitusi (14);

võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) 16. ja 17. detsembri 2008. aasta, 8. ja 9. juuni 2009. aasta ning 6. ja 7. detsembri 2010. aasta kohtumiste järeldusi (15);

võttes arvesse järgmisi Euroopa Liidu Kohtu otsuseid:

19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-295/05: Tragsa;

18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-532/03: komisjon v Iirimaa (Iirimaa päästeteenistused);

13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-324/07: Coditel Brabant;

9. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-480/06: komisjon v Saksamaa (Stadtwerke Hamburg);

10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-206/08: Eurawasser;

9. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-573/07: Sea s.r.l.;

15. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-196/08: Acoset;

15. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-275/08: komisjon v Saksamaa (Datenzentrale Baden-Württemberg);

25. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C-451/08: Helmut Müller;

võttes arvesse Regioonide Komitee 6. detsembri 2006. aasta arvamust komisjoni teatise „Ühenduse Lissaboni kava elluviimine: üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused Euroopa Liidus” kohta (16);

võttes arvesse oma 6. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa tulevase sotsiaalse mudeli kohta (17);

võttes arvesse oma 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni üldhuviteenuseid käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (18);

võttes arvesse oma 14. märtsi 2007. aasta resolutsiooni üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta Euroopa Liidus (19);

võttes arvesse oma 9. oktoobri 2008. aasta resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse edendamise ja vaesuse, sealhulgas laste vaesuse vastu võitlemise kohta ELis (20);

võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta (21);

võttes arvesse oma 6. mai 2009. aasta resolutsiooni tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta (22);

võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta resolutsiooni uute arengute kohta riigihangetes (23);

võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta deklaratsiooni Euroopa vastastikuste kindlustusandjate, ühingute ja sihtasutuste vormi loomise kohta (24);

võttes arvesse Eurofoundi 2003. ja 2007. aasta elukvaliteedi uuringute tulemusi (25);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0239/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 3 kohaselt on liikmesriikide eesmärk elu- ja töötingimuste pidev parandamine ja liidu eesmärk kodanike heaolu ning see saavutatakse Euroopa säästva arengu kaudu, mis põhineb tasakaalustatud majandusarengul, ülimalt konkurentsivõimelisel ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate toetamisele orienteeritud sotsiaalsel turumajandusel, mille sihiks on täielik tööhõive ning sotsiaalne progress, keskkonna kaitsmisel ja parandamisel, sotsiaalse tõrjutuse, diskrimineerimise ja ebavõrdse tervishoiuteenustele juurdepääsu vastasel võitlusel, sotsiaalse õiguse ja sotsiaalkaitse edendamisel, naiste ja meeste võrdõiguslikkusel, põlvkondadevahelisel solidaarsusel ning lapse õiguste kaitsel;

B.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 9 on sätestatud, et oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse nõudeid, mis on seotud tööhõive kõrge taseme edendamise, piisava sotsiaalkaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega;

C.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 ja protokollis nr 26 käsitletakse selgesõnaliselt üldist huvi pakkuvaid teenuseid, mille hulka kuuluvad üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused; ja arvestades kinnitust, et riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel on peamine roll ning laialdane otsustusõigus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste pakkumisel, tellimisel ja korraldamisel ning aluslepingud ei mõjuta liikmesriikide volitusi mittemajanduslike üldist huvi pakkuvate teenuste pakkumisel, tellimisel ja korraldamisel;

D.

arvestades, et juurdepääs üldhuviteenustele on põhiõigusena osa inimõiguste ülddeklaratsioonis tunnustatud majanduslikest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest õigustest;

E.

arvestades, et seega võib üldiselt kättesaadavate, kõrge kvaliteediga, juurdepääsetavate ja taskukohaste üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste pakkumist, nagu seda käsitleb komisjoni 2007. aasta teatis üldhuviteenuste kohta Euroopas, pidada Euroopa sotsiaalse mudeli oluliseks tugisambaks ning hea elukvaliteedi ja ELi tööhõive-, sotsiaalsete ja majanduseesmärkide saavutamise aluseks;

F.

arvestades, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused, eriti laste, eakate ja muude ülalpeetavate hooldusteenuste kättesaadavus, on vajalikud naiste ja meeste võrdse osalemise tagamiseks tööturul, hariduses ja koolituses;

G.

arvestades, et sektoriline ja kutsealane eraldatus sotsiaalteenuste valdkonnas avaldab negatiivset mõju töötingimustele ja palgatasemele ning tasustamata kodust tööd teevad ning laste ja eakate eest hoolitsevad peamiselt naised;

H.

arvestades, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste laiendamine on olnud tõukejõuks suurema arvu naiste kaasamisel tööturule;

I.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 2 ja artikli 5 lõikes 3 käsitletakse subsidiaarsust kohalikul tasandil, tunnustatakse ametlikult piirkondlikku ja kohalikku omavalitsust ning arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 26 artikkel 1 tunnustab riiklike, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste peamist rolli ja laialdast otsustusjõudu üldist majandushuvi pakkuvate teenuste pakkumisel, tellimisel ja korraldamisel kasutajate vajadustele lähimal viisil,

Põhiõigused ja universaalsus

1.

on seisukohal, et üldist huvi pakkuvatel sotsiaalteenustel, nende kasutajatel ja osutajatel on üldhuviteenuste üldise iseloomuga võrreldes rida eriomadusi; üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused, nagu on määratlenud liikmesriigid, hõlmavad kohustuslikke ja täiendavaid sotsiaalkindlustusskeeme ning üldiselt kättesaadavaid teenuseid, mida osutatakse otse inimesele eesmärgiga tõsta kõikide elukvaliteeti; neil on ennetav ja sotsiaalset sidusust ning kaasatust soodustav roll ja nad muudavad põhiõigused teostatavaks, nagu on väljendatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis;

2.

tunnistab, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste puhul on kaks vastanduvat faktorit, mida tuleb sobitada: ühelt poolt subsidiaarsuse põhimõte, mis toetab liikmesriikide riigiasutuste vabadust määratleda, korraldada ja rahastada üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid nii, nagu nad õigeks peavad, koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega; ja teisest küljest ühenduse ja liikmesriikide aluslepingu kohane vastutus vastavate pädevusvaldkondade eest;

3.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid säilitaksid kergesti kättesaadavad, taskukohased ja kvaliteetsed sotsiaalteenused kiire majanduskasvu perioodiga võrdsel tasemel ning tagaksid nende teenuste kättesaadavuse soost, sissetulekust, rassist või etnilisest päritolust, usust või veendumustest, puudest, vanusest, seksuaalsest sättumusest või tööhõivetingimustest olenemata; on seisukohal, et sotsiaalteenused on soolise võrdõiguslikkuse tagamise seisukohast otsustava tähtsusega, sest koos tervishoiu- ja lastehoiuteenustega on neil väga oluline osa jõupingutustes, mille eesmärk on suurendada naiste tööhõive määra ja võrdsust üldisemalt;

4.

rõhutab tungivalt vajadust hoida ära sellise olukorra tekkimine, kus praegune finants- ja majanduskriis ning edasised majanduslikud väljavaated seavad ohtu üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste arengu, sest see pidurdaks pikas perspektiivis tööhõive- ja majanduskasvu ELis, maksude laekumist ning naiste ja meeste võrdsuse edendamist;

5.

palub komisjonil ja liikmesriikidel viia läbi erinevate üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste soolise mõju hindamine ja tagada, et kavandatavate ELi meetmete soolise võrdõiguslikkuse perspektiivist hindamisest saab korrapärane ja läbipaistev, käegakatsutavaid tulemusi andev protsess ning et kõigi ELi ja riiklike kavade ja poliitikameetmete puhul arvestatakse eelarve koostamisel soolise võrdõiguslikkusega; palub ühtlasi komisjonil lisada oma järelevalvearuannetesse ka soolise võrdõiguslikkuse küsimus;

6.

kutsub liikmesriike tagama pere- ja tööelu ühitamise poliitika abil juurdepääsu kättesaadavatele, taskukohastele, kvaliteetsetele ja mitmekesistele lastehoiuvõimalustele, mida on kirjeldatud ka Barcelona eesmärkides, ning parandama eakatele ja ülalpeetavatele osutatavaid hooldusteenuseid, mis on oluline samm naiste ja meeste võrdsuse suunas, sest lastehoiuteenused mitte ainult ei hõlbusta naiste osalemist tööturul, vaid loovad ka töökohti; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid, et tunnustada tasustamata koduse töö tegijaid ning laste ja eakate eest hoolitsejaid, kes on peamiselt naised ja kellel on sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkuse seisukohast väga oluline roll;

7.

rõhutab, et sotsiaalteenuse üldist huvi pakkuv olemus ei sõltu teenuse valdkonnast, vaid viisist, kuidas teenust osutatakse, kusjuures selleks on mitmeid pidepunkte, nagu näiteks mittetulunduslik staatus või toetusesaajate mittevalimine;

8.

rõhutab, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osas peab subsidiaarsuse põhimõttel olema siseturueeskirjade suhtes eesõigus;

9.

rõhutab, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste väljakujundamise, rahastamise ja osutamise üle otsustamine peab põhimõtteliselt olema liikmesriikide ja kohalike asutuste pädevuses; Euroopa Parlament austab ja toetab seda põhimõtet ja kutsub Euroopa institutsioone üles selle seisukohaga liituma;

10.

rõhutab, et selleks, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused saaksid täita oma ülesannet, ei või nad olla kättesaadavad üksnes ebasoodsas olukorras olevatele ning haavatavatele inimestele vaid nad peavad olema üldiselt juurdepääsetavad ja sõltumatud tervisest või sissetulekust, tagades võrdse juurdepääsu kõige enam ohustatud inimestele vastavalt liikmesriikide õigusele ning tavadele;

11.

rõhutab, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste struktureeriv ja kaasav põhiolemus toetab asjakohasel, kasulikul ja tulemuslikul moel kõigi piirkondade arengut, võimaldades riigi ning kohalike või piirkondlike ametiasutuste osalust avaliku ja erasektori rahastamise abil; on arvamusel, et nende teenuste säilitamine maa- ja ebasoodsas olukorras olevates piirkondades on eriti oluline, ning rõhutab ühtlasi, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused aitavad olulisel määral vältida killustatud ja marginaalsete kogukondade eraldamise ohtu;

12.

rõhutab, et üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid rahastavad peamiselt liikmesriigid, kuna see kuulub peamiselt nende kompetentsi; leiab sellest hoolimata, et Euroopa Liit võib tähtsat rolli täita ja abistada liikmesriike nende kaasajastamisel ja uute tingimustega kohandumisel ning võib seoses teenuste kvaliteedi ja ulatusega kodanike vajadustele hääle anda;

13.

rõhutab, et on hädavajalik hinnata sotsiaalseid tagajärgi ja liberaliseerivate meetmete mõju inimeste elule sektorites, mis on sotsiaalarengule esmatähtsad;

14.

rõhutab, et oluline on tugevdada ühisturu sotsiaalset mõõdet ja võtta paremini arvesse üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste eriomadusi, rõhuasetusega pragmaatilisele lähenemisviisile, mille puhul kõnealuste teenuste puhul on esmased omadused juurdepääsetavus, universaalsus, õiglus, kvaliteetsus ja tõhusus;

15.

toetab Monti aruandes esitatud soovitust, et ELi seadused tunnustaksid lairibainternetti ja põhilisi pangandusteenuseid, kuna liikmesriikide poolt tagatud teenused on universaalsed ja kõikidele kättesaadavad;

Majanduslik panus

16.

rõhutades samal ajal, et üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid ei tohi defineerida nende majandusliku mõju kaudu, nimetab komisjoni teist iga kahe aasta järel esitatavat aruannet ja kinnitab, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused annavad olulise majandusliku panuse töökohtade, majandusliku tegevuse ja ostujõu valdkonnas ning et tervishoiu ja sotsiaalteenuste sektor moodustab 5 % majandustoodangust ning annab tööd 21,4 miljonile inimesele; märgib, et Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse aruandes „Avalike teenuste kaardistamine” kinnitatakse samuti, et tervishoiualane ja sotsiaaltöö moodustab ELi tööhõivest 9,6 % ning 9,4 % SKPst; märgib, et 2008. aasta tööjõu-uuringu kohaselt on 79 % tervishoiuteenuste, 81 % hoolekandeasutuste teenuste ja 83 % sotsiaalteenuste valdkonnas töötajatest naised; märgib samuti, et VKEde esindusorgan – Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliit – on seisukohal, et VKEdel on edukaks toimimiseks vaja kvaliteetseid ja tõhusaid üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid; kutsub liikmesriike üles võtma arvesse ka soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid; märgib, et kõigile avatud tööturu edendamine, ennetustegevus ja rehabilitatsioon toovad pikemas perspektiivis kaasa kulude kokkuhoiu ja teenuste kvaliteedi paranemise;

17.

rõhutab, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused aitavad kaasa tõhusale kodanikualgatusele ja nende eesmärk on kollektiivse solidaarsuse vorme rakendades luua sotsiaalset, territoriaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust;

18.

rõhutab, et liikmesriikide sotsiaalteenuste ja sotsiaalkaitsesüsteemide raames on piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel keskne roll üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste määratlemisel, rahastamisel, pakkumisel ja suunamisel; hinnanguliselt moodustab kohaliku ja piirkondliku omavalitsussektori osa 15,9 % ELi 27 liikmesriigi SKPst, kusjuures kohalike omavalitsuste arvele langeb 12,9 % ning sektori sotsiaalkaitsekulud moodustavad 3 % SKPst (378,1 miljardit eurot) (26);

19.

on veendunud, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused peaksid üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste valdkonnas rohkem rakendama avaliku ja erasektori partnerlust, et seeläbi suurendada nende teenuste tõhusust ja kättesaadavust;

Sotsiaalne panus

20.

juhib tähelepanu sellele, et Eurofoundi elukvaliteedi uuringutest (27) ilmneb, et üldhuviteenuste, sh üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste pakkumine ning arendamine on üks olulisemaid viise kodanike elukvaliteedi parandamiseks, täieliku ühiskonda kaasamise tagamiseks ja sotsiaalse ning territoriaalse sidususe saavutamiseks; rõhutab, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused on Euroopa sotsiaalmudeli peamine tugisammas, osa sellest, kuidas Euroopa ühiskonnad on üles ehitatud, ning et nende eesmärk on saavutada sotsiaalpoliitika eesmärgid ja muuta, sageli liikmesriikide sotsiaalkaitse süsteemide kaudu, üksikisikute ja rühmade sotsiaalsed õigused teostavateks;

21.

rõhutab vajadust edendada sotsiaalarengupoliitikat, mis tagab üldise juurdepääsu kvaliteetsetele avalikele teenustele, pöörates erilist tähelepanu ebasoodsas olukorras olevatele inimrühmadele, nagu üksikemad, naised, vanurid, lapsed, immigrandid ja puudega inimesed;

22.

rõhutab, et ei ole kohane kasutada üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele eraldatud riiklikke vahendeid muuks, kui teenuse otstarbe täitmiseks, ning peale teenuse osutamisest tingitud mõistlike kulutuste personalile ning üldkulude ei tohi mitte mingit osa kõnealusest rahalisest eraldisest muuks otstarbeks kasutada; on seisukohal, et äriettevõtjate õigustatud eesmärk maksimeerida tulusid, satub lubamatult vastuollu üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste põhimõtete ja eesmärkidega; on seisukohal, et seal, kus liikmesriikide ametiasutused valivad üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kaudse osutamise, tuleb kaitsta üldist huvi, leiab samuti, et ametiasutused peavad kvaliteeti, innovatsiooni, tõhusust ning tasuvust tagades toetama sotsiaalmajanduslikke ettevõtteid, kus kasum reinvesteeritakse teenindusse ja innovatsiooni, ning julgustama selliseid ettevõtteid tegutsema varustajatena;

23.

rõhutab riigi traditsioonilist rolli üldist huvi pakkuvate teenuste osutajana, leiab samas, et asjaomase sektori avamine erateenusepakkujatele parandab kättesaadavust ja suurendab tarbijale pakutavat valikut;

24.

kinnitab oma pühendumust kaasaegsetele ja kõrgekvaliteedilistele üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele, mis on vahendiks, et viia ellu Euroopa projektis kehastuvaid väärtusi, nt võrdsus, solidaarsus, õigusriik ja inimväärikuse austamine, samuti ka kättesaadavuse, universaalteenuse, tõhususe, ressursside ökonoomse kasutamise, järjepidevuse, lõpptarbijate läheduse ja läbipaistvuse põhimõtteid;

Üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamise õiguslikud piirangud

25.

rõhutab, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste pakkumisega tegelevad riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused vajavad oma teenuste ja kulutuste jaoks õiguskindlust ning kuigi teabe- ja selgitusteenistus ning hiljuti avaldatud komisjoni suunised on väga olulised, ei anna need vajalikku õiguskindlust ning see takistab üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste pakkujaid oma missiooni täitmast;

26.

rõhutab, et riiklikud ja kohalikud omavalitsused vastutavad selle eest, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste korrektne toimimine oleks tagatud ning säiliks kõrge kvaliteet;

27.

on seisukohal, et ei ole tõhus ega demokraatlikult vastuvõetav, et õigusloome praeguse tõlgenduse tulemusel eeldatakse Euroopa Kohtult küsimuste lahendamist, mis käsitlevad ühtse turu eeskirju seoses üldist huvi pakkuvate teenustega, mille hulka kuuluvad ka üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused, ning peab seda selgeks õiguskindlusetuse märgiks; juhib tähelepanu pikka aega kestnud sidusrühmade dialoogile selles küsimuses ja kutsub komisjoni üles lõpuks tegutsema;

Majandus- ja eelarvepoliitika

28.

rõhutab, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused on Euroopa majandusliku tuleviku jaoks vältimatult vajalikud, kuid need on mõnedes liikmesriikides majandus- ja panganduskriiside ning valitsuste kokkuhoiuprogrammide tõttu tugeva surve all, mille tulemusena nõudmine nende teenuste järele veelgi kasvab; üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused on kriiside ajal toiminud hädavajaliku automaatse sotsiaalmajandusliku tasakaalustajana, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu;

29.

rõhutab, et praeguses ebakindlas olukorras seoses majanduskasvu ja tööhõivega suureneb vajadus üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste järele pidevalt, samal ajal kui demograafilised muutused loovad uusi vajadusi; rõhutab, et üldist huvi pakkuvate teenuste võimaldamise praeguseks võtmeprobleemiks on nende kvaliteedi ja ulatuse säilitamine, ning, arvestades nende tähtsust ja absoluutset vajalikkust, nende teenuste tõhustamine, et nad täidaksid ka edaspidi oma tähtsat osa ELi 2020. aasta sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide saavutamisel tööhõive ja vaesuse vähendamise valdkonnas;

30.

juhib tähelepanu asjaolule, et majandus- ja finantskriis ja liikmesriikide kohaldatav kokkuhoiupoliitika ei tohiks kallutada üldist huvi pakkuvatesse sotsiaalteenustesse investeerimist vältima, vaid vastupidi, võttes arvesse nende tähtsust ja kindlat vajalikkust, tuleb neid teenuseid tugevdada, et rahuldada inimeste vajadused;

31.

juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on tagada, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused lihtsustaksid sotsiaalmajutuse kättesaadavust puudustkannatavate või tõrjutuse ohus naiste ning soolise vägivalla ohvriks langenud naiste jaoks, mõlemal juhul eriti siis, kui neil on ülalpeetavaid lapsi;

32.

osutab vajadusele tunnustada senisest rohkem sotsiaalteenuste sektoris töötavaid inimesi, kellest enamik on naised, sest nende töö on raske, nõuab hoolivat suhtumist ja suurt isiklikku pühendumist ning neid töökohti ei peeta ühiskonnas eriti prestiižikaks;

33.

on seisukohal, et solidaarsuspõhimõtte järgmiseks ja Euroopa Liidu tugevdamiseks tuleb kriisi ning selle põhjustatud tööpuuduse ja vaesus suurenemise probleemi lahendamiseks muuta ELi ja liikmesriikide tasandi kulutused tõhusamaks ja tulemuslikumaks, tugevdada struktuurifonde, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondi, ning kasutada uusi vahendeid, näiteks projektivõlakirju;

34.

on seisukohal, et kvaliteetsete üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste tagamiseks peavad liikmesriikide valitsused looma üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele piisava finantsraamistiku, mis tagab teenuste järjepidevuse stabiilse rahastamise ning teenuste osutajatele ja selles osalevatele isikutele inimväärse sissetuleku, töötingimused ja koolituse;

35.

rõhutab ühtlasi, et mis tahes üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid puudutavate volituste üleandmisel liikmesriikidelt piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele tuleb ette näha kooskõlastamise mehhanism, et vältida erisusi eri piirkondades pakutavate teenuste kvaliteedis, ning sellega peab kaasnema ressursside ülekandmine, mis võimaldab jätkuvalt pakkuda kvaliteetseid, kõigile kättesaadavaid ja kasutajate õigustele ja vajadustele tulemuslikult vastavaid teenuseid;

36.

on seisukohal, et kvaliteetsete üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste säilitamiseks on liikmesriikidel vaja uusi tuluallikaid, ning kutsub komisjoni kiiresti koostama teostatavusuuringut, mis põhineb Euroopa Liidu riigipeade 11. märtsi 2011. aasta otsusel (28);

Puudused üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste reguleerivas raamistikus

Üldist

37.

on veendunud, et Euroopas valitseb laialdane üksmeel selles osas, et üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused on kodanike heaolu ja tõhusa majanduse tagamiseks olulised, ja kuigi on tehtud mõningaid edusamme raskuste ületamisel, mida niisuguseid teenuseid käsitlevate ELi eeskirjade kohaldamine teenuste osutajatele ja arendajatele põhjustab, puudub siiani nii komisjonis, nõukogus kui ka nende vahel üksmeel edasiste praktiliste meetmete rakendamise kohta sidusrühmade osutatud takistuste kõrvaldamiseks;

38.

rõhutab, et aluslepingutega kohustatakse ELi ja liikmesriike kujundama sotsiaalset turumajandust ning säilitama Euroopa sotsiaalmudelit; rõhutab, et liikmesriigid ja kohalikud omavalitsused võivad vabalt otsustada, kas rahastada ja osutada üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid otse või muul viisil, kasutades kõiki olemasolevaid vahendeid, kaasa arvatud pakkumismenetluse alternatiivid, tagamaks, et sotsiaalsed eesmärgid saavutatakse ja neid ei takistata turueeskirjade kohaldamisega turuvälistele teenustele; rõhutab, et vaja on toetavat keskkonda, mis edendaks teenuste osutamisel kvaliteeti, kättesaadavust, taskukohasust ja tõhusust, hõlbustades teenuseosutajate algatusvõime arengut, mis võimaldab neil üldsuse vajadusi ennetada;

39.

rõhutab, et teenuse kvaliteet peab tuginema regulaarsele ja integreeritud konsulteerimisele kasutajaga, sest ennekõike peab teenus vastama kasutajate vajadustele;

40.

võtab teadmiseks oma ülalnimetatud 10. märtsi 2011. aasta deklaratsiooni Euroopa vastastikuste ühingute, liitude ja sihtasutuste põhikirja loomise kohta ning vajaduse paremini tunnustada sotsiaalmajanduse toimijaid, kaasa arvatud kooperatiivid, kes tegutsevad üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamisel ning sotsiaalmajanduse korraldamisel ja juhtimisel; kutsub komisjoni võtma riikliku ja ELi tasandi mõjuhinnangute alusel vajalikke meetmeid, et esitada ettepanekud liitude, vastastikuste ühingute ja sihtasutuste Euroopa põhikirja kohta, mis võimaldaks neil tegutseda riikideülesel tasandil;

Riigiabi

41.

tervitab riigiabi läbivaatamist, mille algatas volinik Almunia, ning nõuab riigiabi kontrollimise peamiste põhimõtete selgitamist, et suurendada õiguskindlust, läbipaistvust ja selgust mõistete puhul nagu „ülesande andmise akt” ja „ametiasutused”; eeskirjade eristamisel ja avalike teenuste osutamise kohustuste hüvitiste arvutamisel, kus tuleks arvesse võtta muu hulgas sotsiaalseid kriteeriume, teenuseosutaja erijooni ning mitmeid väliseid kaalutlusi, mis on seotud teenuste osutamisega, nt sotsiaalne lisandväärtus ja kogukonna kaasamine;

42.

tunneb heameelt komisjoni hinnangu üle 2005. aasta Monti-Kroesi paketile; nõuab selle paketi läbivaatamist, et suurendada õiguskindlust, lihtsustada eeskirju, nt üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutajate ülemääraste hüvitiste maksmise kontrolli kohta ning suurendada eeskirjade kohaldamise paindlikkust, samuti kaaluda teatamise erandite laiendamist kooskõlas haiglate ja sotsiaalmajutuse näidetega; palub komisjonil uuesti hinnata üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele kohaldatava miinimumkünnise sobivat taset ning teha ettepanek süsteemi kohta, kus miinimumkünnise arvutamisel võetakse arvesse sisemajanduse koguprodukti, nii et iga liikmesriigi kohta saab arvutada konkreetsed miinimumkünnised, ennetades seega üldisest, kogu ELi hõlmavast künnisest tulenevaid konkurentsimoonutusi; nõuab tungivalt, et ülemääraste hüvitiste maksmise kontrolli kohaldataks vaid juhul, kui on kindlaks tehtud konkurentsieeskirjade tõsise rikkumise oht;

43.

juhib tähelepanu sellele, et tegevuste majanduslikuks või mittemajanduslikuks liigitamise aluseks ei ole sektor ise, teenust pakkuva üksuse staatus ega selle rahastamise viis, vaid see määratletakse tegevuse olemuse ning selle ennetava mõju põhjal;

44.

tuletab meelde, et peamine ei ole mitte majanduslike ja mittemajanduslike üldist huvi pakkuvate teenuste, sealhulgas üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste eristamine, vaid oluline on kehtestada ametiasutustele selge kohustus tagada teenuse hankimisel, et täidetakse teatavad üldist huvi pakkuvad ülesanded, mis niisuguseid teenuseid osutavatele ettevõtjatele on antud;

45.

nõuab kehtivate ELi õigusaktide raames majanduslike ja mittemajanduslike üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste eristamise kriteeriumide selgitamist ja muutmist ning üldist kokkulepet üldist huvi pakkuvate teenuste olemuse kohta, et tagada nende teenuste eesmärkide saavutamine;

Reformi edendamise algatus

46.

tunnistab, et vastastikune õppimine ja heade tavade jagamine inspireerib ja soodustab suuresti üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste jätkuvat kaasajastamist erinevates liikmesriikides ning nõuab tungivalt, et komisjon edaspidigi ennetavalt mainitud tegevusi algataks ja soodustaks, korraldades ka piirkondlike ja kohalike asutuste töötajate koolitamist ELi eeskirjade rakendamiseks üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste valdkonnas; rõhutab, et üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutajate ja kasutajate näidatud probleemid tuleb kiiresti ja pragmaatiliselt lahendada;

47.

nõuab, et komisjon üldhuviteenuseid käsitleva 2007. aasta teatise ning käimasoleva riigihanke ja riigiabi eeskirjade läbivaatamise järelmeetmena algataks reformimise, kohandamise ja selgitamise programmi, et toetada ning tunnustada üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste turuväliseid erijooni, et tagada täielik kooskõla mitte üksnes ühtse turu sätetega vaid ka aluslepingute sotsiaalsete kohustustega;

48.

on seisukohal, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 14 kohaselt lubatav ELi raammäärus üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta ei ole praegu keskne küsimus;

49.

on seisukohal, et sotsiaalkaitsekomitee on teinud ja teeb üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste üldise mõistmise ja rolli valdkonnas olulist tööd; märgib samas, et komitee aluslepingust tulenevad volitused (ELi toimimise lepingu artikkel 160) kehtestavad talle selgelt nõuandva staatuse ega võimalda kaasata tema liikmete hulka kodanikuühiskonna, Euroopa Parlamendi, sotsiaalpartnerite või muid esindajaid;

50.

teeb ettepaneku moodustada paljudest sidusrühmadest koosnev kõrgetasemeline töörühm, nagu üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste 3. foorumil soovitati, kusjuures see töörühm peaks olema avatud, paindlik ja läbipaistev, esindama üldjoontes kõiki sidusrühmi ning keskenduma sellele, et saavutada reformid, näiteks käesolevas raportis ja sellele lisatud arvamustes, üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste 3. foorumi soovitustes, komisjoni teises iga kahe aasta järel esitatavas aruandes, sotsiaalkaitsekomitee raportites ja samuti kõigis muudes asjakohastes ettepanekutes nimetatud poliitilised algatused; teeb ettepaneku, et töörühma juhiksid Euroopa Parlament ja sotsiaalküsimuste eest vastutav Euroopa Komisjoni volinik ning sinna kuuluksid parlamendi esindajad, asjaomased komisjoni volinikud, nõukogu esindajad ning üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kasutajaid ja pakkujaid esindavate sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad, Regioonide Komitee, kohalike ametiasutuste ja muude asjaomaste sidusrühmade esindajad; töörühm peaks tegema järgmist:

kaaluma, kas oleks mõttekas luua üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste Euroopa vaatlusjaam või ressursikeskus, et liikmesriikide eri allikatest teavet koguda ning võimaldada üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenustega seotud heade tavade vahetamist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

püüdma saavutada laialdast üksmeelt üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenustega seotud õiguslikult ebamääraste aspektide ja mitmetimõistetavuste lahendamise üle;

hindama, kas Euroopa ühtse turu eeskirjad, mis üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamist takistavad, tuleks ümber sõnastada, et austada ja toetada liikmesriikide kohustusi üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste määratlemisel, rahastamisel ja osutamisel, võttes arvesse komisjonis käimasolevat eeskirjade läbivaatamist;

teostama sotsiaalkaitsekomitee abiga üldise uuringu üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste toimimise kohta;

uurima, kuidas liikmesriigid saaksid üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste määratlemisel arvesse võtta soopõhiseid teenuseid, eriti nõuande- ja sotsiaalteenuseid, mis on mõeldud eelkõige naistele, ja olulisi teenuseid, mis aitavad parandada naiste elukvaliteeti ja võrdsust, nt tervishoiuteenused, eriti seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu, hariduse ja eakate hooldusega seotud teenused;

edendama uuendusmeetmeid, nagu liikmesriikide üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste register, eakate hoolduse katsesüsteem ning vabatahtlikkuse alusel rakendataval Euroopa kvaliteediraamistikul põhinevad tegevuskavad;

kaaluma, kuidas liikmesriigid saaksid arendada kodus pakutavaid tugiteenuseid, sealhulgas eakatele ja haavatavatele isikutele mõeldud tugiteenuseid, mida võiksid osutada nii mehed kui ka naised, ning vähendada negatiivset mõju ülalpeetavaid pereliikmeid hooldavate sugulaste tööhõivele ja pensionile;

51.

nõuab üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste neljanda Euroopa foorumi korraldamist, et jätkata 2007. aasta Ferreira raporti algatust ning hinnata reformi kulgemist; samuti nõuab, et kavandatav töörühm esitaks neljandale foorumile eduaruande, andes foorumile järjepidevuse, suuna ja sisu;

Vabatahtlikkuse alusel rakendatav Euroopa kvaliteediraamistik

52.

avaldab heameelt vabatahtlikkuse alusel rakendatava Euroopa kvaliteediraamistiku loomise üle ning nõuab, et põhimõtete rakendamist tuleks jälgida kavandatud kvaliteedikriteeriumide abil, sidusrühmi kaasava avatud koordineerimismeetodi menetluse teel;

53.

tunneb heameelt, et oma vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi teatise põhilisi algatusi käsitlevas lisas teeb komisjon ettepaneku luua valdkondlikul tasandil vabatahtlikkuse alusel rakendatav Euroopa kvaliteediraamistik, mis käsitleks sotsiaalteenuseid, hõlmates ka pikaajalist hooldust ja kodutuse probleemi; soovitab, et raamistik peaks hõlmama ka lastehooldust, puuetega inimesi ja sotsiaalmajutust ning selles tuleks olulise indikaatorina kasutada võimaluste võrdsust;

54.

palub Euroopa Komisjonil kattuvuste vältimiseks täpsustada vabatahtlikkuse alusel rakendatava kvaliteediraamistiku ja Promotheuse programmi vahelist seost; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid vabatahtlikkuse alusel rakendatavat kvaliteediraamistikku olemasolevate järelevalve ning kvaliteedi sertifitseerimissüsteemide koostamiseks või täiustamiseks vastavalt iga liikmesriigi vajadustele; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid kvaliteediraamistiku toimimist hindama põhiõiguste harta ja Euroopa Liidu toimimise lepingu protokolli nr 26 alusel;

55.

rõhutab, et nii meeste kui naiste suhtes inimväärsed töötingimused, mis on stabiilsed ning vastavad liikmesriikide seadustele ja tavale, koos korrapärase kvaliteedikoolituse ning kasutajate osaluse ja neile õiguste andmisega, võttes arvesse soolist perspektiivi, on kvaliteetsete sotsiaalteenuste osutamiseks väga olulised; rõhutab, et vabatahtlikel on üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste valdkonnas väärtuslik roll, kuid nad ei saa asendada piisavat arvu professionaalse väljaõppega spetsialiste, nagu sotsiaaltöötajad ja üldine personal;

56.

kutsub liikmesriike üles soodustama töökohtade loomist ning sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusteenuste sektori kasvupotentsiaali, pakkudes sisserändajatele ja ELi kodanikele korralikke töötingimusi ning juurdepääsu terviklikele sotsiaalkaitsesüsteemidele;

57.

leiab, et sotsiaaltöötajate täidetavate ülesannete seas tuleks eriline tähtsus anda tegevusele, mis süvendab motivatsiooni töötada, õppida või ettevõtlust alustada, eesmärgiga saavutada sõltumatus;

58.

on seisukohal, et vabatahtlikkuse alusel rakendatava kvaliteediraamistiku põhimõtteid võiks kasutada selleks, et neile toetudes määratleda teenuste kvaliteedi kriteeriumid, mida tuleks kohaldada avalike hangete, avalike pakkumiste ja hankelepingute, sealhulgas allhankelepingute muudetud eeskirjade suhtes;

59.

teeb ettepaneku, et vabatahtlikkuse alusel rakendatava kvaliteediraamistiku edasisel täiendamisel lisataks sellesse viide rahastamisele ja teenusosutaja staatusele;

*

* *

60.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide parlamentidele ja valitsustele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.


(1)  ELT L 23, 27.1.2010, lk 35.

(2)  ELT L 315, 3.12.2007, lk 1.

(3)  ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.

(4)  ELT L 298, 7.11.2008, lk 20.

(5)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0223.

(6)  Komisjoni teatisele KOM(2008)0418 lisatud komisjoni talituste töödokument „Iga kahe aasta järel esitatav aruanne üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta”.

(7)  ELT L 307, 18.11.2008, lk 11.

(8)  Täiskogu istungi arutelud, kolmapäev, 6. oktoober 2010, Brüssel – päevakorrapunkt 13, Lissaboni lepingu sotsiaalmäärused (arutelu), komisjoni liikme László Andori avaldus.

(9)  Professor Mario Monti aruanne Euroopa Komisjoni presidendile, 9. mai 2010.

(10)  Nõukogu 20. novembri 2008. aasta dokument (16062/2008, ADD1).

(11)  SPC/2010/10/8 lõplik.

(12)  Nõukogu 15. veebruari 2010. aasta dokument (06500/2010).

(13)  Nõukogu 18. veebruari 2011. aasta dokument (06624/2011).

(14)  Esimene üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste foorum, 17. september 2007, Lissabon, eesistujariik Portugal; teine üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste foorum, 28. ja 29. oktoober 2008, eesistujariik Prantsusmaa; kolmas üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste foorum, 26. ja 27. oktoober, Brüssel, eesistujariik Belgia.

(15)  Euroopa Liidu Nõukogu, pressiteade (Press 358), tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 2916. istung, Brüssel, 16.–17. detsember 2008; Euroopa Liidu Nõukogu, pressiteade 9721/2/09 REV 2 (Press 124), tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 2947. istung, Luxembourg, 8.–9. juuni 2009; Euroopa Liidu Nõukogu, pressiteade 17323/1/10 REV (Press 331 PR CO 43), tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 3053. istung, Brüssel, 6.–7. detsember 2010, üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused, lk 18.

(16)  ELT C 57, 10.3.2007, lk 8.

(17)  ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 141.

(18)  ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 277.

(19)  ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 140.

(20)  ELT C 9 E, 15.1.2010, lk 11.

(21)  ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 16.

(22)  ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 23.

(23)  ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 38.

(24)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0101.

(25)  http://www.eurofound.europa.eu/surveys/eqls/2007/index.htm.

(26)  European Social Network (2010): "Managing Social Services in Times of Crisis" http://www.esn-eu.org/get-document/index.htm?id=357.

(27)  Eurofoundi elukvaliteedi uuringud http://www.eurofound.europa.eu/publications/htmlfiles/ef09108.htm.

(28)  Euroala riigipeade ja valitsusjuhtide avaldus, 11. märts 2011.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/77


Teisipäev, 5. juuli 2011
ELi arengupoliitika mõju

P7_TA(2011)0320

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ELi arengupoliitika mõju suurendamise kohta (2011/2047(INI))

2013/C 33 E/08

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208, milles on sätestatud, et „liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine [ning et liit] võtab arengukoostöö eesmärke arvesse muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid”;

võttes arvesse 8. septembri 2000. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) aastatuhande deklaratsiooni;

võttes arvesse 18.–22. märtsil 2002. aastal Monterreys, Mehhikos toimunud arengu rahastamise rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud Monterrey konsensust;

võttes arvesse Euroopa konsensust arengu küsimuses (1);

võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti, mis käsitleb ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta arengukoostöös (2010–2015) (SEC(2010)0265) ning nõukogu 14. juuni 2010. aasta järeldusi aastatuhande arengueesmärkide kohta, mis sisaldavad asjaomast ELi tegevuskava;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (2) (edaspidi „arengukoostöö rahastamisvahend”);

võttes arvesse ELi tegevusjuhendit vastastikuse täiendavuse ja tööjaotuse kohta arengupoliitikas (3);

võttes arvesse abi tõhusust käsitlevat Pariisi deklaratsiooni ja Accra tegevuskava;

võttes arvesse ÜRO organite sekretariaadijuhatajate nõukogu poolt 2009. aasta aprillis käivitatud sotsiaalkaitse põhialuste algatust;

võttes arvesse 7. detsembril 2010. aastal avaldatud Euroopa arenguaruannet „Sotsiaalkaitse kaasava arengu saavutamiseks”;

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tegevuskava ja ILO ülemaailmset töökohtade pakti, mis võeti ülemaailmse toetusega vastu rahvusvahelisel töökonverentsil 19. juunil 2009. aastal;

võttes arvesse õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri Olivier De Schutteri aruannet pealkirjaga „Agroökoloogia ja õigus toidule”, mis esitati ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgul 8. märtsil 2011. aastal [A/HRC/16/49];

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni aruannet pealkirjaga „Naised põllumajanduses – soolise ebavõrdsuse kaotamise arengus”, Rooma 2011;

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2010. aasta märtsis käivitatud algatust „Struktureeritud dialoog tõhusa arengupartnerluse huvides”, mille eesmärk on leida praktilisi võtteid, et suurendada ELi koostöös osalevate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike omavalitsuste tõhusust;

võttes arvesse komisjoni 10. novembri 2010. aasta rohelist raamatut „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika. ELi arengupoliitika mõju suurendamine” (KOM(2010)0629);

võttes arvesse komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta rohelist raamatut „Kolmandatele riikidele antava ELi eelarvetoetuse tulevik”;

võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (4), 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni aastatuhande arengueesmärkide kokkulepete kohta (5), 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle (6), 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Sahara-taguse Aafrika tervishoiusüsteemide ja ülemaailmse tervishoiu kohta (7), 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni edusammude kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks lähtuvalt vahekokkuvõttest ÜRO 2010. aasta septembri kõrgetasemelise kohtumise ettevalmistamisel (8), 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni Cancúnis toimuva kliimamuutuste konverentsi (COP 16) kohta (9) ja 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes (10);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning väliskomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A7-0205/2011),

A.

arvestades, et Lissaboni lepingu kohaselt on ELi arengupoliitika põhieesmärk vaesuse vähendamine ja kaotamine;

B.

arvestades, et arengu küsimuses kujundatud Euroopa konsensuses kinnitatakse ELi pühendumust vaesuse kõrvaldamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele ning niisugustele põhimõtetele nagu omavastutus ja partnerlus, abi tõhusus ja arengupoliitika sidusus, mis on jätkuvalt otsustava tähtsusega ja peaksid suunama jõupingutusi, mille eesmärk on suurendada ELi arenguabi mõju;

C.

arvestades, et vaesus on mitmemõõtmeline ega hõlma mitte üksnes majanduslikku mõõdet, vaid ka inimmõõdet, sotsiaalset ja kultuurilist, poliitilist, kaitsealast, soolist ja keskkonnaalast mõõdet, millega tuleb tegeleda ELi arengupoliitika raames,

D.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus, naiste poliitilise ja majandusliku mõjuvõimu suurendamine ning naiste inimõiguste tagamine on olulised vaesuse vähendamise ja kestliku arengu seisukohast,

Tugeva mõjuga arengupoliitika

1.

tunneb heameelt jõupingutuste üle töötada välja Euroopa riigi strateegiadokumendid, et saavutada parem kooskõlastamine komisjoni ja liikmesriikide vahel; toonitab, et kavandamisprotsess peab tagama abi tõhususe tegevuskava rakendamise ja selle, et austatakse Euroopa Parlamendi õigust teostada demokraatlikku kontrolli, nagu see on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 290;

2.

kordab oma nõudmist kaasata ELi eelarvesse Euroopa Arengufond, mis on tähtis vahend erinevate ELi abivahendite paremaks kooskõlastamiseks; nõuab kindlalt, et see ei tohi kaasa tuua tulevase arengukoostöö rahastamisvahendi ega Euroopa Arengufondi rahastamise langust (võrreldes nende praeguse rahastamise tasemega);

3.

rõhutab, et ELi abi mõju suurendaks märgatavalt isegi juba selliste arengule kaasaaitamist suunavate põhimõtete täielik rakendamine nagu ELi abi keskendumine vaesusele, poliitikavaldkondade arengusidusus ning Pariisis ja Accras võetud abi tõhususe alased kohustused; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel etendada nendes küsimustes juhirolli 2011. aastal Busanis toimuval abi tõhususe teemalisel kõrgetasemelisel foorumil ning tagada, et see otsustav protsess järgiks eelnevalt määratletud eesmärke, mis puudutavad abi tõhususe raamistikku aastani 2015;

4.

on seisukohal, et Euroopa Liidu rahastatavaid projekte ja poliitikasuundi tuleks korrapäraselt hinnata, et selgitada välja kõige tõhusamad arengumeetmed; palub seetõttu komisjonil välja töötada kõikehõlmav, selgepiirilistel kriteeriumidel ja näitajatel põhinev hindamispoliitika; kordab, et püüd mõjuka poliitika poole ei tohi viia selleni, et eelistataks ainult tulemuste kvantitatiivset ja lühiajalises perspektiivis hindamist;

5.

on veendunud, et ELi aastatuhande arengueesmärke käsitlevad lepingud on hea mudel prognoositava ja tulemuspõhise abi jaoks, mida komisjon ja liikmesriigid peaksid edasi arendama;

6.

tuletab meelde, et vastavalt Euroopa konsensusele arengu küsimuses on vastutustundlik ja kõigi osaliste osalusel põhinev valitsemine üks arengu oluline tegur; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid jälgiksid arengumaade valitsemistavasid, sealhulgas korruptsioonivastast võitlust, riigi finantsjuhtimise parandamist, läbipaistvuse edendamist ja inimõiguste kehtestamist, ning esitaksid nende kohta aruandeid; toetab komisjoni ettepanekuid hea valitsemistava edendamise toetuseks ja võitluseks korruptsiooniga abisaajates riikides; rõhutab siiski, et mehhanismid, mis kasutavad abi poliitilise reformi stiimulina, peavad olema läbipaistvad, rõhutama eriti demokraatiat ja inimõiguseid ning kaasama riiklikke arengualaseid sidusrühmi;

7.

toonitab, et kooskõlas demokraatliku omavastutuse põhimõttega tuleks toetada parlamente, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kodanikuühiskonda ja muid sidusrühmi nende jõupingutustes täita oma nõuetekohast rolli arengustrateegiate määratlemisel, valitsustelt aruandluse nõudmisel ning varasemate edusammude ja arengutulemuste järelevalves ja hindamisel; kinnitab veelgi, et territoriaalne lähenemine arengule võimaldab abisaajate suuremat omavastutust;

8.

kutsub ELi üles täitma oma Accras võetud kohustusi, rahastades ja toetades asjakohaselt partnerriikide valitsusi, et võimaldada kodanikel mõtestatult osaleda kodanikuühiskonna organisatsioonides;

9.

toonitab rolli, mida etendavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja nende võrgustikud Euroopa arengupoliitika mõju tugevdamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et abisaajamaade parlamendid on parimad nõuetekohase rolli täitmisel seoses prioriteetsete sektorite kindlakstegemisega, riigi strateegiadokumentide ja mitmeaastaste eelarvete ettevalmistamise ja vastuvõtmisega kodanikuühiskonnaga konsulteerides enne abiandjatega poliitilise dialoogi pidamist, et suurendada parlamendiliikmete osa otsuste vastuvõtmisel;

10.

rõhutab tihedat sidet, mis valitseb tugeva mõjuga arengupoliitika ja suutlikkuse arendamise vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et suutlikkuse arendamist tuleb käsitleda kui integreeritud protsessi, mis suurendab kodanike, organisatsioonide, valitsuste ja ühiskondade võimet töötada välja kestliku arengu strateegiaid; rõhutab, et suutlikkuse arendamine on protsess, mille eeltingimuseks on partnerriikide isevastutus ja neile võimaldatav poliitiline tegevusruum;

11.

juhib tähelepanu, et tugeva mõjuga arenguabi jaoks on olulise tähtsusega suutlikkuse arendamise toetamine nii eelarvetoetuse vahendi kaudu kui tehnilise koostöö abil; tõdeb, et nimetatud vahendite kasutamisega võib aja jooksul ergutada partnerriikide omavastutust üleminekuprotsesside eest ja nendega samastumist;

12.

rõhutab, et abi mõju tugevdamise ja rohkemate tulemuste ning parima kulude-tulude suhte saavutamise eesmärgil ei tohiks arengupoliitika muutuda riskikartlikuks ega keskenduda ainult „lihtsatele riikidele”; nõuab kindlalt, et vaesuse kaotamine ja vajadused peavad jääma ELi arenguabi eraldamise otsustavaks kriteeriumiks ning et abi tõhusust tuleb parandada käegakatsutavatele tulemustele keskendumise abil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vaatama läbi rahastamisvahendite ulatuse ning keskenduma ametliku arenguabi väljamaksmisel vaeseimatele riikidele ja vaeseimate ühiskonnakihtideni jõudmisele, pidades eelkõige silmas neid, keda ähvardab suurim sotsiaalse tõrjutuse oht, näiteks naised, lapsed, eakad ja puudega isikud, võttes samaaegselt arvesse saadud tulemusi ja abi mõju; nõuab tärkava turumajandusega riikidele eraldatava ametliku arenguabi järkjärgulise lõpetamise perioodi kavandamist;

13.

rõhutab vajadust teha vahet vähim arenenud riikide ja keskmise sissetulekuga riikide, eelkõige tulevaste doonorriikide, arenguvajaduste vahel; tuletab meelde, et 72 % maailma vaestest elab keskmise sissetulekuga riikides ning et seetõttu tuleks jätkata koostööd ja dialoogi, et tegeleda püsiva vaesuse ja ebavõrdsusega; kordab, et ametliku arenguabi välist koostööd keskmise sissetulekuga riikide ja strateegiliste partneritega ei tohi rahastada juba niigi piiratud arengueelarvest;

14.

on seisukohal, et ELi arengupoliitika eesmärgiks peaks olema kõrvaldada arengu teel seisvad tõkked, nagu põllumajandustoodete dumping, ebaseaduslik võlakoorem, kapitali väljavool ja ebaõiglane kaubandus, ning luua rahvusvaheline keskkond, mis soodustaks võitlust vaesusega, tagaks inimväärse sissetuleku ja elatise ning põhilised inimõigused, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud õigused;

15.

kordab, et inimõiguste ja diskrimineerimiskeelu universaalsus on alus ELi arengupoliitika mõju suurendamisele;

16.

toonitab, et ebavõrdsuse, sealhulgas soolise ebavõrdsuse vastu võitlemine kindlustab inimõigustel põhinevat lähenemisviisi, mida pooldatakse Euroopa konsensuses arengu küsimuses, ja et see võib aidata kiiremini vaesust vähendada;

17.

tõdeb, et konfliktid ja katastroofid võivad põhjustada arengus tagasilööke, ning et ennetamisse investeerimine on oluline ja kulutõhus;

18.

kutsub komisjoni üles koos liikmesriikidega andma võimalust uutele, uuenduslikele abi lähenemisviisidele, nagu abi lunamaksuna, väljundipõhine abi ja tulemuspõhine rahastamine;

19.

rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidususel on otsustav tähtsus tugeva mõjuga arengupliitika rakendamises ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamises; kutsub komisjoni üles määrama selgelt kindlaks asutamislepingust tuleneva poliitikavaldkondade arengusidususe kohustuse jõustamise kohustused ja juhirolli kõrgeimal tasandil ning nõuab selleks otstarbeks piisavate vahendite eraldamist komisjonis, Euroopa välisteenistuses ja ELi delegatsioonides;

20.

on arvamusel, et tugeva mõju tagamiseks peaks ELi arengupoliitikas kasutama stiimulipõhist lähenemisviisi, mille aluseks on suurem eristamine, tasustades hästitoimivaid riike ja toetades kõige mahajäänumaid riike;

21.

nõuab kindlalt, et lokaliseeritud arengusuundade väljatöötamisel võetaks vastavalt abisaajate konkreetsetele prioriteetidele nõuetekohaselt arvesse uuenduslikke rahastamise sihtmehhanisme, mis keskenduvad jõukuse loomisele, omandiõigustele ja kapitali väljavoolu vähendamisele;

Rahaliste kohustuste täitmine

22.

kordab oma seisukohta, mille kohaselt tuleb saavutada ühiseesmärk suunata 2015. aastaks 0,7 % liidu kogurahvatulust ametlikku arenguabisse; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid otsiksid uusi arengu rahastamise allikaid, nagu ülemaailmne finantstehingute maks, rahastamine erasektori vahenditest ja turupõhised lahendused; on vastu OECD arenguabikomitee kehtestatud ametliku arenguabi määratluse igasugusele muutmisele või laiendamisele;

23.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma täitmata rahalised kohustused, sealhulgas need, mis võeti ema ja lapse tervise valdkonnas G8 Muskokas toimunud tippkohtumise algatuse raames;

24.

rõhutab, et abi tuleks anda prognoositaval viisil, mis on kooskõlas riiklike kavade ja prioriteetidega ning tagab samas, et abiandjatel riikidel, VVOdel ja partnerriikidel oleks stiimul näidata üles suuremat läbipaistvust ja vastutust;

25.

on arvamusel, et komisjoni arenguabi lisandväärtus ja aastatuhande arengueesmärkide täitmise lähenev tähtaeg õigustavad järgmises mitmeaastases finantsraamistikus ametliku arenguabi iga-aastaste summade märkimisväärset reaalset kasvu; rõhutab, et ELi eelarve kaudu antava Euroopa kogu abi osakaalu ei tohiks vähendada ning see peaks jätkuvalt keskenduma vaesusele;

26.

tuletab meelde, et tulevase ELi arengukoostöö rahastamisvahendi kaudu antav abi peab olema jätkuvalt seotud ametliku arenguabi kriteeriumidega, mille kehtestas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabi komitee;

27.

nõuab suuremaid jõupingutusi Euroopas arengualase hariduse ja teadlikkuse tõstmise valdkonnas; toonitab, et seda ei tuleks vaadelda mitte üksnes arengukultuste avaliku toetuse suurendamise vahendina, vaid ka vahendina, mis võimaldab igal inimesel Euroopas saada aru ülemaailmsetest arenguprobleemidest; rõhutab, et ELi arengupoliitikat aitaks tõhustada avalikkuse teadlikkuse suurendamine ja ükskõiksuse vähendamine arengumaade raske olukorra suhtes;

28.

märgib, et avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks ja ükskõiksuse vähendamiseks tuleb teha jõupingutusi, et parandada abi kulutamise läbipaistvust, edendada sõltumatute hindamiste levitamist ning kehtestada karmimad sanktsioonid nende osaliste suhtes, kes on arenguabi väärkasutanud;

Vaeseid toetava majanduskasvu edendamine

29.

tunnistab, et majanduskasv on arengu otsustava tähtsusega liikumapanev jõud; rõhutab siiski, et majanduskasv on vaid üks vahend paljude seas ja et majanduskasvu maksimeerimine ei tähenda maksimaalset arengut; märgib eelkõige, et majanduskasvu mõju vaesuse kaotamisele võiks olla palju suurem, kui vähendataks ka ebavõrdust ja austataks inimõigusi; nõuab seetõttu kindlalt, et ELi arenguabi peab olema suunatud vaeseid toetavale majanduskasvule niisuguste meetmete vastuvõtmise kaudu, milles keskendutakse konkreetselt vaestele ja kõrvalejäetutele, et suurendada nende osasaamist riigi jõukusest ja võimaldada neil saada tõeliselt kaasava majanduskasvu liikumapanevaks jõuks; nende meetmete näiteks on mikrokrediit ja mikrorahastamine ning muud turupõhised lahendused;

30.

täheldab, et ainult majanduskasvul põhinev poliitika on ilmutanud oma piiratust vaesuse kaotamisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisel, nagu võis näha hiljutise finants-, kliima-, energia- ja toidukriisi ajal; pooldab kestlikku arengut, mille aluseks on õiglane kaubandus ja sotsiaalne õiglus ja mis toob kasu praegusele põlvkonnale, seadmata ohtu ressursside kättesaadavust tulevastele põlvkondadele;

31.

rõhutab, et majanduskasvu poliitikameetmed ei saavuta edu, kui ei edendata sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid norme ega rakendata sotsiaalkaitse mehhanisme;

32.

rõhutab, et ELi poliitika peaks hõlbustama kasvu majandusvaldkondades, kus vaesed teenivad oma elatist, näiteks põllumajandus, ja pöörama rohkem tähelepanu mitteametlikule sektorile; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pooldama meetmeid, millega luuakse kindlus maaomandi suhtes ja hõlbustatakse vaeste inimeste juurdepääsu maale, turgudele, laenudele ja muudele finantsteenustele ning oskuste arendamisele, samas suurendamata olemasolevat ebavõrdsust ja kinnistamata asümmeetrilise sõltuvuse struktuure;

33.

toetab jõupingutusi tööstusarengu ja taristu arengu edendamiseks, mis aitab kaasa kestlikule majanduskasvule, tingimusel et peetakse täielikult kinni sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest normidest; märgib, et tõhusaim viis majanduskasvu suurendamiseks ja inimeste vaesusest päästmiseks on edendada tööstus- ja turu arengut;

34.

juhib tähelepanu sellele, et tööstuslikul arengul on riikide majandusele erakordselt suur mõju ning erinevalt põllumajandustoodete ekspordist ja loodusvarade ekspluateerimisest, millega kaasneb majanduslike vapustuste oht, pakub tööstuslik areng suuremaid võimalusi pikaajaliseks tootlikkuse kasvuks; kutsub arenguriike üles seetõttu seda küsimust arvesse võtma, pöörates industrialiseerimispoliitika kavandamisel ja teostamisel erilist tähelepanu tootmise spetsialiseerimisele ja kaubandusmahu suurendamisele;

35.

rõhutab, et tööstuskasv peab olema energiatõhus, seega tuleb SKP kasv muuta sõltumatuks naftast ja kasvuhoonegaaside heidetest; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid astuksid kõik vajalikud sammud, et hõlbustada arengumaade üleminekut energiatõhusale tehnoloogiale ja parimate tavade järgimisele;

36.

on seisukohal, et mahukate ekspordi- või taristuprojektide rahastamine, mille poolt räägivad nähtavad tulemused, ei ole tingimata parim strateegia, mis tooks kasu laiemale elanikkonnale ja vaestele, kõrvalejäetud kogukondadele;

37.

nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid süsteemsemalt arenguriikides ILO inimväärse töö tegevuskava, et ergutada kvaliteetsete töökohtade loomist ja tööõiguse põhireeglite kaitset;

38.

rõhutab, et arenguriikide majanduse mitmekesistamine ja impordist sõltuvuse vähendamine peavad olema majanduskasvu toetava poliitika peamised eesmärgid;

39.

rõhutab, et investeerimisprojektide puhul, mida toetatakse ELi rahaliste toetuste ja laenude andmise mehhanismide abil, tuleb teostada järelevalvet nende täideviimise üle ja viia läbi rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalsete ja keskkonnastandardite mõju hindamine; nõuab, et projektide valikul oleks otsustamisprotsess läbipaistev ja kooskõlas ELi strateegiadokumentide, isevastutuse põhimõtte ja ELi võetud kohustusega anda sõltumatut abi;

40.

rõhutab, et rahaliste toetuste ja laenude ühendamisega tuleks pigem luua uued fondid kui asendada ELi ametlikust arenguabist antavad toetused laenudega;

41.

rõhutab, et arengupoliitika ei saa olla tõeliselt tõhus, kui ei edendata asjakohast õiguslikku raamistikku, eelkõige omandiõiguse ja lepinguõiguse valdkonnas;

42.

rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse edendamine võimaldab kasutada naiste tootlikkust ja aitab seega kaasa jätkusuutlikule ja vaeseid toetavale majanduskasvule;

Inimareng

43.

rõhutab, et vaesust ei mõõdeta ainult rahas ja laiemalt tähendab see sellistest põhiõigustest ilmajätmist, nagu toit, haridus, tervis või sõnavabadus;

44.

toonitab, et põhiliste sotsiaalteenuste osutamine on vaeseid toetava majanduskavu ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamise jaoks otsustava tähtsusega; nõuab, et 20 % kogu ELi abist tuleks eraldada põhilistele sotsiaalteenustele, vastavalt ÜRO aastatuhande arengueesmärkide (eesmärgi nr 8 „Luua ülemaailmne partnerlus arenguküsimustega tegelemiseks” näitaja 8.2) määratlusele, ning et erilist tähelepanu tuleks pöörata vabale ja üldisele juurdepääsule esmatasandi arstiabile ja põhiharidusele, võttes arvesse ELi toetust algatusele „Haridus kõigile” ning 2010. aasta teatist ELi rolli kohta ülemaailmses tervishoius; kordab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata haavatavatele rühmadele ja neile, keda ohustab sotsiaalne tõrjutus, näiteks puudega isikutele;

45.

rõhutab, et tütarlaste haridus ja soolise võrdõiguslikkuse edendamine hariduses on arengu seisukohast keskse tähtsusega, ning et poliitikas ja meetmetes, millega ei võidelda soolise ebavõrduse vastu, jäävad kasutamata kriitilise tähtsusega arenguvõimalused; rõhutab, et tütarlaste haridus kannab arengusse investeeringutest kõige rohkem vilja, tuues nii isiku kui ka ühiskonna seiskohalt kasu, mis saab osaks üksikisikutele, perekondadele ja ühiskonnale üldiselt, vähendab naiste viljakust ning emade, vastsündinute ja laste suremuse määra, kaitseb HIVi/AIDSi nakatumise eest, suurendab naiste osakaalu tööjõus ja nende sissetulekut ning toob kaasa põlvkondadevahelise kasu hariduse osas;

46.

rõhutab, et on oluline korvata kärbetest tulenevaid rahastamispuudujääke tervishoiusüsteemides sellistes eelisvaldkondades nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis, ning toonitab, kui oluline on investeerida HIVi/AIDSi ja muude haiguste vastasesse võitlusesse;

47.

tuletab meelde, et lastesse ja noortesse investeerimine on pikaajaline investeering jätkusuutlikku inimarengusse;

48.

tunneb heameelt ÜRO algatuse üle sotsiaalkaitse põhialuste kohta; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama riiklike sotsiaalkaitseprogrammide toetust arenguriikides ning töötama selles osas välja tervikliku poliitikaraamistiku, mis hõlmab soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamise aspekte;

49.

tunneks heameelt, kui EL teeks jõupingutusi järjekindlamalt seoste loomise osas oma rände- ja varjupaigapoliitika välismõõtme ja muude rännet puudutavate poliitikavaldkondade vahel, nagu tööhõive, haridus, õigused ja sotsiaalkaitse;

50.

on arvamusel, et maksutulu on arenguriikide jaoks esmatähtis kodanike põhivajaduste täitmiseks, välisabist sõltuvuse vähendamiseks ja demokraatliku vastutuse edendamiseks; kordab oma seisukohta, et EL peab toetama partneriike õiglaste, läbipaistvate ja tulemuslike maksusüsteemide väljatöötamisel, et luua tulusid, mis on vajalikud sotsiaalkaitse- ja vaeseid toetava poliitika tarbeks, ning jätkama tegutsemist rahvusvahelisel tasandil suurema finantsilise läbipaistvuse saavutamise nimel ning kindlustama, et ka partnerriigid saavad sellest kasu; rõhutab, et parimate tavade vahetamine ja teabe jagamine maksupoliitika valdkonnas on äärmisel oluline õiglaste maksusüsteemide loomiseks;

51.

rõhutab, kui olulised on inimõigused ja arvukad võimalused, mida EL saab kasutada kõigist inimõigustest parema kinnipidamise suurendamiseks;

Erasektori kaasamine

52.

tunnustab, et arenguriikides on erasektori arendamisel töövõimaluste loomise, teenuste osutamise ja jõukuse loomise tõhustamise jaoks otsustav tähtsus; tuletab meelde, et arenguriikides on 90 % töökohtadest erasektoris; rõhutab, et kooskõlas vaeseid toetava tegevuskavaga peaks ELi arenguabi keskenduma riigisiseste ettevõtjate rahastamisele, riikliku kapitali täiendamisele ja sellele, et ergutada abisaajaid riike looma keskkonna, mis soodustaks väikeste, keskmise suurusega ja mikroettevõtete loomist, ja vormistamistõkete kõrvaldamisele, kapitalile ja taskukohasele krediidile juurdepääsemisele, ning et teenused ja suutlikkuse arendamine peaksid olema suunatud eelkõige vaesematele ettevõtjatele;

53.

kinnitab veel kord, et sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundlikul erasektoril on oluline roll säästva arengu kiirendamisel; kutsub komisjoni üles edendama ja toetama muu hulgas sotsiaalmajanduse ettevõtteid, kelle tegevus on kooskõlas eetika ja majandusalaste põhimõtetega;

54.

rõhutab, et on oluline hinnata täpselt võimalikke riske seoses erasektori osaluse suurendamisega ja määrata selleks kindlaks selged kriteeriumid, mille alusel erasektori projekte toetada, ning töötada samuti välja tugevad mõju hindamise mehhanismid selle kindlustamiseks, et erasektorisse investeerimine on jätkusuutlik ning kooskõlas rahvusvaheliste arengueesmärkidega ega vii tagasi seotud abi andmiseni;

55.

tuletab meelde, et avaliku sektori investeeringud avalikesse hüvedesse, infrastruktuuri ja teenustesse on jätkusuutliku majanduskasvu ja ebavõrdsuse tulemusliku vähendamise seisukohalt keskse tähtsusega;

56.

rõhutab, et investeerimisprojektid, millesse on kaasatud erasektor ja mida rahastab EL arenguriikides, peaksid vastama rahvusvaheliselt kokku lepitud keskkonna-, inimõigustealastele, sotsiaal- ja läbipaistvusnormidele ning olema kooskõlas abisaajate riikide arengukavadega; on vastu igasugusele eraõiguslike üksustega tehtavale koostööle, mis aitaks otseselt või kaudselt kaasa igasugusele maksudest kõrvalehoidumisele maksustamise vältimisele; palub komisjonil vaadata üle oma nõuetekohase hoolsuse mehhanismid, kui ta otsustab maavarade kaevandamise projektide rahastamise üle;

57.

on veendunud, et investeeringutel on positiivne mõju majanduskasvule ja tööhõivele mitte ainult ELis, vaid ka arenguriikides; rõhutab, et tööstusriikidel on kohustus toetada rohkem investeerimist ja tehnosiiret omamaistesse ettevõtetesse, nii et arengumaades tekkivad uued majandusharud saavad rakendada kvaliteetstandardeid ning sotsiaal- ja keskkonnaalaseid standardeid; rõhutab samuti vajadust laiema koostöö järele, et aidata arenguriikidel parandada oma institutsioonilist ning regulatiivset võimekust välisinvesteeringute haldamisel;

58.

kutsub ELi üles tunnustama arenguriikide õigust reguleerida investeeringuid, eelistama investoreid, kes toetavad partnerriigi arengustrateegiat, ning kasutama eeliskohtlemist omamaiste ja piirkondlike investorite suhtes, et soodustada piirkondlikku integratsiooni;

59.

kutsub ELi üles pidama kinni oma kaubandusabi strateegia raames võetud kohustustest anda arengutoetust, mis on suunatud konkreetselt projektidele, millega aidata arenguriikidel arendada nende kaubandusalaseid oskusi, parandada turustusahelat ning konkureerida piirkondlikul ja maailmaturul;

60.

palub komisjonil koostada õigusaktiettepaneku, mis on eesmärgi poolest sarnane USA uue nn konfliktimineraalide seadusega, et võidelda mineraalide ebaseadusliku kasutamise vastu arenguriikides, eelkõige Aafrikas, mis kutsub esile kodusõdasid ja konflikte, kindlustada imporditud mineraalide jälgitavus ELi turul;

61.

nõuab, et analüüsitaks ja hinnataks avaliku ja erasektori partnerlust, mille arengusse kaasatakse erasektor ja mida komisjon edendab, et enne liikumist uue poliitilise kontseptsioonini seoses avaliku sektori raha kasutamisega erasektori rahastamise täiendamiseks võetaks õppust saadud kogemustest;

62.

toonitab, et erasektori toetamine peab käima käsikäes riiklike piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja parlamentide abistamisega abi saavates riikides, et võimaldada neil turgusid tulemuslikult reguleerida, edendada läbipaistvust, rakendada õiglast maksupoliitikat ja head valitsemistava ning võidelda korruptsiooniga, seda nii ettevõtetes kui ka VVOdes, aga ka valitsustes ja riigiasutustes;

Kliimamuutus, energia ja säästev areng

63.

tunneb heameelt ettepaneku üle keskenduda arengukoostöös säästvale taastuvenergiale; kordab, et juurdepääs energiale on aastatuhande arengueesmärkide saavutamise eeltingimus; nõuab kindlalt, et ELi poolt toetatavate projektide peamine eesmärk peab olema vaeste jaoks veevarustuse ja energia kättesaadavuse tagamine koos avalike teenuste pakkumise ja kohaliku arenguga;

64.

peab esmatähtsaks toetada kohalikke ja piirkondlikke säästava energia lahendusi ning eelkõige detsentraliseeritud energiatootmist, et viia arenguprioriteedid kooskõlla keskkonnaalaste küsimustega;

65.

märgib taastuvenergia (päikeseenergia, tuuleenergia, maasoojusenergia ja biomass) suurt potentsiaali paljudes arengumaades; kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama taastuvenergiaprojekte arengumaades ning tegema kättesaadavaks tehnoloogia, ekspertiisi ja investeerimisvõimalused, kuna see on keskse tähtsusega majandusliku ja sotsiaalse arengu seisukohalt, vähendab nende riikide sõltuvust fossiilkütusest ja nende tundlikkust hindade kõikumise suhtes;

66.

nõuab tungivalt, et komisjon kindlustaks, et ELi ametlik arenguabi energiale juurdepääsu parandamiseks aitab kaasa kohalikule majandusarengule, keskkonnasäästlike töökohtade loomisele ja vaesuse vähendamisele ega ole seotud ELi ettevõtete rahastamisega ning seda ei kasutata sellel eesmärgil; nõuab samuti tungivalt, et komisjon ei segaks poliitikat vaeste inimeste energia kättesaadavuse suurendamiseks ELi kliimamuutuse alaste eesmärkidega või oma energiajulgeoleku vajadustega;

67.

väljendab heameelt arenguriikide algatuste üle investeerida pigem toiduainete tootmisesse kui biokütuste tootmisesse, et kindlustada toiduga varustatus;

68.

kordab, et arenenud riikidel on kohustus juhtida vähese CO2-heitega maailmamajanduse loomist, mis on vajalik heidete nõutavaks vähendamiseks; julgustab liikmesriike võtma juhtpositsiooni heidete vähendamises;

69.

tunnistab, et kliimamuutuse vastu võitlemine ja peamiste arengueesmärkide saavutamine on kaks teineteist toetavat eesmärki; rõhutab vajadust süsteemsemate jõupingutuste järele ökosüsteemil põhineva kliimamuutusega kohanemise ja leevendamise ning suurõnnetuste ohu vähendamise meetmete süvalaiendamiseks ning nõuab seepärast terviklikku lähenemist, mis integreerib keskkonnamõõtme arenguprogrammide ja -projektidega näiteks jäätmekäitlust ja ebaseaduslikku metsaraiet käsitlevate õigusaktide parandamise abil;

70.

nõuab, et komisjon hindaks mõju, mida avaldab kliimamuutusest tingitud ränne, nähtus, mis mõne hinnangu kohaselt sunnib 2050. aastaks oma kodust lahkuma 200 miljonit inimest, kuna nende maa muutub järk-järgult halvemaks, ja rõhutab, et Euroopa Liit peab andma oma arengupoliitika kaudu toetust ja aitama vähendada väljarändajate hulka, investeerides tehnoloogiasse, inimressurssidesse ja rahalisse abisse;

71.

kordab oma seisukohta, et süvalaiendamine ei saa asendada niisuguste uute ja täiendavate vahendite andmist, mida EL ja muud rahastajad on arenguriikidele kohustatud andma jõupingutusteks kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega kohanemise vajadusteks; rõhutab, et selline lähenemine peab võtma üle kohaliku ja/või piirkondliku lähenemise, et tegeleda nendes piirkondades olevate konkreetsete probleemidega; tuletab meelde, et kliimamuutusega võitlemise – ja üldiselt avaliku hüve rahastamine ei tohi toimuda ametlikust arenguabist ning peab seetõttu olema uus ja täiendama liikmesriikide kohustust eraldada 0,7 % rahvamajanduse kogutulust ametlikuks arenguabiks;

72.

rõhutab, et on oluline edendada jätkusuutlikku linnaarengut rahvusvahelise tegevuskava raames ja rakendada seda kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, mis mõjuks positiivselt inimeste elukvaliteedile kogu maailmas ja eelkõige arenguriikides;

73.

märgib, et säästev areng on võimalik saavutada ainult abisaajate riikide võimekust suurendades ja põhiinfrastruktuuri parandades;

74.

nõuab, et bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikli 8 punkt j, mis on säästva arengu tugisammas, viidaks sisse riiklikesse ja piirkondlikesse strateegiadokumentidesse ja seda rakendataks;

75.

tunnistab, et raadamine ja mittesäästev puidu import ELi turule on aidanud kaasa looduõnnetuste tekkimisele ja vaeste riikide haavatavuse suurenemisele, kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles viima oma uude arengustrateegiasse sisse ebaseadusliku puidu ringluse täielik keelamine;

Toiduga kindlustatus ja põllumajandus

76.

kordab oma seisukohta, et EL peaks suunama oma arenguabi arenguriikide toiduga kindlustatuse tagamisele ja säästva, kohaliku, väikese ulatusega mahepõllumajandustootmise edendamisele; toonitab vajadust tagada eelkõige väikepõllumajandustootjate puhul juurdepääs tootmisvahenditele (maa, kindlad omandiõigust tõendavad dokumendid, seeme, väljaõpe, laenud, konsultatsiooni- ja nõustamisteenused), töötlemis- ja turustamisvõimalustele ning kohalikele ja piiriülestele turgudele;

77.

nõuab kooskõlas rahvusvahelise arengule suunatud põllumajandusteaduste ja tehnoloogia hindamise institutsiooni (IAASTD) aruandega, et toetataks üleminekut ökoloogiliselt jätkusuutlikule mahepõllumajandusele, milles arvestatakse väikepõllumajanduse kogemust ja mis on tõhus vahend kliimamuutusega kohanemiseks;

78.

rõhutab põllumajanduses hõivatud naiste toetamise olulisust, sest uuringud näitavad, et soolise ebavõrdsuse kaotamine põllumajanduses võiks suurendada arengumaade põllumajanduse kogutoodangut 2,5–4 % võrra, ja et naised kulutavad suure osa sissetulekust oma laste toidu, tervishoiu, rõivaste ja koolituse peale; nõuab naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamist ning põllumajanduspoliitiliste meetmete ja programmide muutmist sooteadlikuks; toonitab, et naisi tuleb käsitleda võrdsete partneritena kestlikus arengus põllumajanduse arengu ja toiduga kindlustatuse huvides;

79.

nõuab kindlalt, et EL peaks tegelema ka toiduga kindlustamatuse algpõhjustega, sh vähese vastutusega õiguse osas toidule, toiduhindadega spekuleerimise ja nn maade kokkuostu küsimusega; kordab, et ühise põllumajanduspoliitika reformi puhul tuleb arvesse võtta asutamislepingust tulenevat poliitikavaldkondade arengusidususe tugevdamise, õiglase konkurentsi, arengumaade suutlikkuse ja nende tootmistegevuse toetamise kohustust; nõuab meetmeid, mille eesmärk on maade hõivamise keelustamine, omandiõiguste tagamine põlistele ja väiketalunikele, seemnemonopolide kaotamine ning teatavatest pestitsiididest sõltuvuse lõpetamine;

80.

märgib asjaolu, et selleks, et toita maailma elanikkonda, mis 2050. aastal ületab arvatavasti 9 miljardi piiri, peab põllumajandustoodang praegusega võrreldes 70 % suurenema, kasutades vähem maad, vähem vett ja vähem pestitsiide; märgib, et toiduga kindlustatus maailmas on Euroopa Liidu jaoks kõige pakilisem küsimus, ning nõuab koheseid ja järjepidevaid meetmeid ELi kodanike ja kogu maailma toiduga kindlustatuse tagamiseks;

81.

rõhutab, et toiduga kindlustamatusega tegelemine tähendab paljude meetmete võtmist eri sektorites, näiteks kohalike loodusvarade haldamine, tootlikkuse ja tootmise suurendamine, väljaõpe, kutseorganisatsioonide struktureerimine, kaitsevahendi kasutamine kõige haavatavamate puhul, harimine toitumise valdkonnas ning maapiirkonna töökohtade mitmekesistamine, et see ei oleks seotud ainult põllumajandusega, et suurendada sissetulekut maaperedes, kes on esimesed nälja käes kannatajad;

82.

juhib tähelepanu sellele, et arenguriikides tuleb jätkusuutlikkuse parandamiseks kasutusele võtta paremad põllumajandustootmise meetodid, sh väikeste kuludega meetodid, tagada põllumajandusvaldkonnas teadustööde tegemine ning suurendada tootmise tõhusust;

83.

kutsub ELi ja arenguriike üles toetama maaomandit kui vahendit vaesuse vähendamiseks, tugevdades omandiõigusi ning muutes laenu saamise põllumajandustootjate, väikeettevõtjate ja kohalike kogukondade jaoks lihtsamaks;

84.

väljendab sügavat muret praegu toimuva põllumaade omandamise pärast valitsuste toetusel tegutsevate välisinvestorite poolt eelkõige Aafrikas, mis võib ohustada kohalikku toiduainetega kindlustatust ning põhjustada ettenägematuid ja ulatuslikke sotsiaalseid rahutusi, kui nendega ei tegeleta asjakohasel viisil;

85.

rõhutab, et kalandusalased partnerluslepingud peaksid aitama ühendada partnerriikide kalanduspoliitikat ja tugevdama nende võimekust kindlustada säästev kalastamine oma vetes ja kohalikud töökohad kalandussektoris;

86.

rõhutab, et arengupoliitika keskne aspekt peaks olema asjakohane kaitse veega seotud katastroofide ja haiguste eest ning juurdepääs piisavale kogusele ja piisava kvaliteediga veele mõistliku hinnaga, et täita peamised toidu ja energiaga seotud ning muud vajadused, mis on keskse tähtsusega terve ja produktiivse elu elamiseks, ohustamata seejuures elutähtsate ökosüsteemide jätkusuutlikkust;

Läbipaistvus

87.

selleks et suurendada läbipaistvust ja osaliselt või täielikult ELi või liikmesriikide rahastatavate projektide vastuvõtmist üldsuse poolt, nõuab elektroonilise andmebaasi loomist, milles antakse teavet ametliku arenguabi kohta; usub, et kõnealune andmebaas peaks võimaldama kasutajatel jälgida ELi abiandjate ja olemasolu korral ka ÜRO agentuuride projekte ja programme kõigis abisaajates riikides, kes neid rahastab ja milline organisatsioon neid teostab; on seisukohal, et see peaks olema kasutajasõbralik ja kõigile interneti kaudu kättesaadav ning et sellel peaks olema funktsioon, mis võimaldaks lihtsalt juurde pääseda teatavale teabele teatavate eelnevalt kindlaks määratud kriteeriumide abil (abiandja, rahastamisliik ja aastatuhande arengueesmärgid) ning pakkuma tabeleid ja maakaarte analüüsimiseks; märgib, et selline andmebaas on ülioluline ka tugevamaks koordineerimiseks ja harmoneerimiseks abiandjate vahel ja kooskõlastamiseks abisaaja riigi valitsusega;

*

* *

88.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT C 46, 24.2.2006, lk 1.

(2)  ELT L 378, 27.12.2006, lk 41.

(3)  Nõukogu 15. mai 2007. aasta järeldused (09558/2007).

(4)  ELT C 102 E, 24.4.2008, lk 321.

(5)  ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 15.

(6)  ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 34.

(7)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0355.

(8)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0210.

(9)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0442.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0082.


Kolmapäev, 6. juuli 2011

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/89


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu

P7_TA(2011)0322

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon Euroopa lairibaühenduse kohta: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu (2010/2304(INI))

2013/C 33 E/09

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2010. aasta soovitust reguleeritud juurdepääsu kohta järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkudele (1);

võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2010. aasta teatist „Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu” (KOM(2010)0472);

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta seisukohta komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega luuakse esimene raadiospektripoliitika programm (2);

võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2010. aasta teatist „Euroopa digitaalne tegevuskava” (KOM(2010)0245);

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega luuakse esimene raadiospektripoliitika programm“ ja „Komisjoni teatis „Euroopa lairibaühendus: investeering digitaalvaldkonnale tuginevasse majanduskasvu““ (TEN/434-435 – CESE 362/2011);

võttes arvesse komisjoni 17. septembri 2009. aasta teatist „Ühenduse suunised riigiabieeskirjade kohaldamiseks seoses lairibavõrkude kiire kasutuselevõtuga” (3);

võttes arvesse komisjoni 4. augusti 2009. aasta teatist „Euroopa digitaalse konkurentsivõime aruanne: strateegia peamised saavutused aastatel 2005–2009” (KOM(2009)0390);

võttes arvesse komisjoni 18. juuni 2009. aasta teatist „Asjade Internet – Euroopa tegevuskava” (KOM(2009)0278);

võttes arvesse komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta teatist „Euroopa tulevikku tuleb investeerida juba täna” (KOM(2009)0036);

võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2006. aasta teatist „Lairibaühenduse lõhe ületamine” (KOM(2006)0129);

võttes arvesse komisjoni 25. aprilli 2006. aasta teatist „Algatusse i2010 kuuluva e-valitsuse tegevuskava: Euroopa e-valitsuse loomise kiirendamine ühiseks hüvanguks” (KOM(2006)0173);

võttes arvesse komisjoni 30. aprilli 2004. aasta teatist „e-tervishoid – Euroopa kodanike tervishoiu parandamine: Euroopa tegevuskava e-tervishoiu valdkonnas” (KOM(2004)0356);

võttes arvesse oma 15. juuni 2010. aasta resolutsiooni asjade interneti kohta (4);

võttes arvesse oma 5. mai 2010. aasta resolutsiooni Euroopa uue digitaalse tegevuskava kohta: 2015.eu (5);

võttes arvesse oma 26. märtsi 2009. aasta soovitust nõukogule turvalisuse ja põhivabaduste tugevdamise kohta internetis (6);

võttes arvesse oma 24. septembri 2008. aasta resolutsiooni selle kohta, kuidas digitaalset dividendi Euroopas täielikult ära kasutada: ühine lähenemisviis digitaalringhäälingule üleminekuga vabaneva spektriosa kasutamisel (7);

võttes arvesse oma 19. juuni 2007. aasta resolutsiooni Euroopa lairibaühenduse poliitika väljatöötamise kohta (8);

võttes arvesse oma 14. veebruari 2007. aasta resolutsiooni „Euroopa raadiospektripoliitika suunas” (9);

võttes arvesse oma 14. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa infoühiskonna kohta majanduskasvu ja tööhõive eest (10);

võttes arvesse oma 23. juuni 2005. aasta resolutsiooni infoühiskonna kohta (11);

võttes arvesse oma 14. oktoobri 1998. aasta resolutsiooni globaliseerumise ja infoühiskonna kohta: vajadus tugevdatud rahvusvahelise koordineerimise järele (12);

võttes arvesse ELi elektroonilise side muudetud raamistikku, eelkõige direktiive 2002/21/EÜ (raamdirektiiv), 2002/20/EÜ (loadirektiiv), 2002/19/EÜ (juurdepääsu direktiiv), 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv), 2002/58/EÜ (eraelu puutumatuse ja elektroonilise side direktiiv) ja määrust (EÜ) nr 1211/2009 (BERECi määrus);

võttes arvesse Euroopa majanduse taastamise kava (KOM(2008)0800);

võttes arvesse nõukogu 25. mai 2009. aasta muutmismääruse (EÜ) nr 473/2009 III lisa;

võttes arvesse Lissaboni lepingu artiklit 189;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A7-0221/2011),

A.

arvestades, et kogu ELi hõlmava kiire lairibaühenduse loomine on väga oluline ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks, kuna see soodustab arukat, jätkusuutlikku, kaasavat ja piirkondlikult sidusat majanduskasvu, parandab olukorda tööhõive alal, tugevdab Euroopa konkurentsivõimet, edendab teadusuuringuid ja innovatsiooni, mis omakorda võimaldab kõigil piirkondadel, linnadel, omavalitsustel ning ühiskonnarühmadel digitaalkeskkonnast kasu saada ja annab neile võimaluse kasutada uusi digitaaltehnoloogiaid avalike teenuste pakkumiseks;

B.

arvestades, et lairibaühendust võimaldatakse mitmetel eri viisidel (vaskkaabel, kaabel, mobiilside ja traadita püsiühendus, satelliit jne), see on muutunud ligitõmbavaks paljudele kasutajatele (näiteks tarbijad, ettevõtjad, valitsus, riiklikud institutsioonid ja mittetulundusühingud, sealhulgas koolid, raamatukogud, haiglad ja avaliku korra kaitse asutused), kes kasutavad lairibaühendust suure hulga teenuste osutamiseks (e-kaubandus, tervishoiuteenused, kõne- ja videoside, meelelahutus, veokite liikumisandmete haldamine, riiklikud teenused, haridus, kutsekoolitus ja palju muud), ja see võimaldab seadmetevahelisi rakendusi (arukad elektrimõõtjad ja arukad võrgud, traadita südamemonitorid, hädaabiteenused, alarmsüsteemid, veokite telemeetria, laoseisu jälgimine jne);

C.

arvestades, et paljude platvormide, kasutajate ja teenuste identifitseerimine ja lairibaühenduse ökosüsteemi kaasamine aitab tagada 100 %-lise lairibaühenduse ja sellega seotud paljud sotsiaalsed hüved, mis omakorda edendab 100 %-list lairibaühenduse kasutuselevõttu; arvestades, et üks ELi eesmärk peaks olema võimaldada kõigil piirkondadel ja ühiskonnarühmadel digitaalkeskkonnast osa saada;

D.

arvestades, et infrastruktuuride jätkusuutlik kättesaadavus ja konkurents teenuste osutamisel koos realistliku ja elujõulise nn ülalt-alla eesmärkide seadmisega muudab järgmise põlvkonna ühenduse kergesti kättesaadavaks ja nõudlusele vastavaks;

E.

arvestades, et ELi lairibaühenduse poliitika peab panema aluse arengule, mille käigus EL suudab omandada juhtpositsiooni lairibaühenduse kättesaadavuse ja kiiruse, liikuvuse ja võimsuse osas; arvestades, et ülemaailmse juhtpositsiooni saavutamine IKT sektoris on ELi heaolu ja konkurentsivõime jaoks otsustava tähtsusega; arvestades, et Euroopa turg, kus peaaegu 500 miljonit inimest on kiire lairibaühendusega ühendatud, toimiks siseturu arendamise võtmena, luues kogu maailmas unikaalse kasutajate kriitilise massi, avades kõik piirkonnad uutele võimalustele, andes kasutajatele suuremat väärtust ning ELile võime saada maailma juhtivaks teadmistepõhiseks majanduseks; arvestades, et lairibaühenduse kiire kasutuselevõtmine on keskse tähtsusega ELis innovatsiooni ja tööviljakuse järsuks tõstmiseks ning uute VKEde ja töökohtade loomise ergutamiseks;

F.

arvestades, et tähtis on ületada digitaalne lõhe ja anda lairibaühendus kõigile kogu ELis, et luua, eelkõige kaugetes ja maapiirkondades, üleeuroopalist lisandväärtust ning tagada sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus;

G.

arvestades, et lairiba on oluline uute tehnoloogiliste infrastruktuuride rakendamiseks, mida on vaja ELi juhtpositsiooni saavutamiseks sellistes teaduse, tehnoloogia ja tööstuse valdkondades nagu näiteks pilvandmetöötlus, superarvutid, asjade internet ja arukad andmetöötluskeskkonnad; tuletab meelde, et lairibaühenduse nõuetekohane kättesaadavus ja kiirus on selliste uuenduslike IKT-tehnoloogiate arendamise ja tõhusa kasutamise alus; märgib lisaks, et nimetatud tehnoloogiad ja nende võimaldatavad teenused peavad tooma kasu nii tarbijatele kui ka ettevõtetele, sealhulgas VKEdele;

H.

arvestades, et avaliku sektori osapooled saavad oluliselt kaasa aidata kõigile kättesaadava lairibaühenduse ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgu väljaarendamisele selle teenusega praegu veel katmata või puudulikult kaetud piirkondades; arvestades, et avalikud investeeringud peavad täiendama erainvesteeringuid ja tugevdama konkurentsi; arvestades, et järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrku investeerijatele peavad säilima korralikud stiimulid lairibaühendusse investeerimise jätkamiseks;

I.

arvestades, et viimase kümne aasta jooksul on erasektor lairibaühenduse rajatistesse, teenustesse, rakendustesse ja sisusse investeerinud sadu miljardeid eurosid, kuid samas ei ole kõik Euroopa kodanikud lairibaühendust kasutada saanud; arvestades, et era- ja avaliku sektori investeeringute soodustamine peaks jätkuvalt olema lairibaühenduse kasvu peamine stiimul ELis;

J.

arvestades, et 4. novembril 2008. aastal Marseille’s toimunud Vahemere Liidu ministrite konverentsil võeti vastu otsus vähendada Vahemere kahe kalda vahelist digitaalset lõhet, mille tulemusena esitati Vahemere lairibaühendust (BB-MED) käsitlev ettepanek,

Kõigile kättesaadav lairibaühendus

1.

märgib, et teatis on vaid üks osa laiemast paketist, mis hõlmab ka digitaalset tegevuskava, Innovaatilist Liitu, raadiospektripoliitika programmi ning ELi ja riiklikke rahastamisprogramme ja mille eesmärk on luua vastastikune tugisüsteem, mis võimaldab võrkude tõhusat edasiarendamist, kättesaadavust ja kasutamist kas maapealsete tava- ja mobiiltelefonide või satelliitside kaudu;

2.

märgib, et lairibaühenduse mõiste areneb pidevalt edasi, sest platvormide arv on suurenenud ning kliendibaas ja kasutamisvõimalused on plahvatuslikult laienenud; lairibaühendus ei tähenda ainult interneti kasutamist ja see ei piirdu vahetu inimestevahelise suhtlemisega, sest kiiresti levivad masinatevahelised ühendused ja rakendused;

3.

märgib, et nii fikseeritud kui ka mobiilne andmesideühendus kasvab plahvatuslikult ja et mitmed meetmed, näiteks ühtlustatud spektri täiendav eraldamine traadita lairibaühendusele, spektritõhususe tõstmine ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude kiire väljaehitamine, on sellise kasvu juhtimisel väga olulised;

4.

on seepärast seisukohal, et eesmärk peab olema saavutada ELi ülemaailmne juhtpositsioon IKT infrastruktuuri valdkonnas; selle eesmärgi täitmiseks peab 2013. aastaks lairibaühendus hõlmama kõiki Euroopa elanikke, pakkudes seejuures kasutajatele ühenduskiirust vähemalt 2 megabitti sekundis maapiirkondades ja hulga suuremat kiirust muudes piirkondades; juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et digitaalse lõhe vältimiseks tuleb esmase kättesaadavuse puhul maapiirkondades arvestada selliste uuenduslike internetiteenuste nagu e-valitsuse, e-tervishoiu või e-õppe põhjustatud senisest suuremate nõuetega ülekandetehnoloogiale; on seisukohal, et selliste eesmärkide rahastamist kaaludes tuleb väga tõsiselt arvestada konkurentsi küsimust, et vältida turumoonutusi ja võimaldada kõigepealt turul lahendusi pakkuda;

5.

märgib, et eesmärgi 100 megabitti sekundis saavutamiseks peaks 2015. aastal umbes 15 % ELi majapidamistel olema sellise kiirusega ühendus;

6.

tuletab meelde digitaalse tegevuskava eesmärkide täitmise tähtsust, millega tagatakse kõigile ELi kodanikele 2020. aastaks juurdepääs lairibaühendusele kiirusega vähemalt 30 megabitti sekundis, mistõttu on võimalik, et Euroopa Liidul saab olema suurim võimalik lairibaühenduse kiirus ja võimsus; rõhutab, et ELi 2020. aasta strateegia lairibaühenduse eesmärkide saavutamiseks tuleb digitaalses tegevuskavas esitada vaheaastateks 2013, 2015 ja 2018 sihttasemed nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil;

7.

rõhutab vajadust kasutada võimalikult hästi ja ökonoomselt olemasolevaid tehnoloogiaid, sealhulgas mobiil- ja satelliitsidet lairibaühenduse saavutamiseks maapiirkondades, mägipiirkondades ja saartel, koormamata asjatult tarbijaid ning liikmesriikide piirkondi ja tööstust;

8.

märgib, et edaspidi peab raadiospektri jaotamine rajama teed Euroopa juhtpositsioonile traadita rakenduste ja uute teenuste valdkonnas; märgib, et laia levikuga madalsageduslike raadiolainete kasutamine on maapiirkondade, mägipiirkondade ja saarte traadita lairibaühenduse hõlbustamiseks väga tähtis, sest see võimaldab juurdepääsu kõikidele tõenäolistele internetiteenustele; rõhutab, et Euroopa peab jääma traadita teenuste valdkonnas teadusuuringute ja tehnoloogilise innovatsiooni osas juhtpositsioonile; märgib, et esmatähtis on soodustada juurdepääsu lairibaühenduse infrastruktuurile, sealhulgas kasutajate maapealsetele seadmetele, et aidata võtta maapiirkondades kasutusele odavat lairiba-internetiühendust satelliidi kaudu ning omada juurdepääsu kõigile tõenäolistele internetiteenustele;

9.

soovitab lihtsustada nn digitaalse dividendi kiiret rakendamist uute mobiilsete lairibateenuste jaoks ühtlustatud ja tehnoloogiliselt neutraalse, kogu ELi hõlmava lähenemisviisi abil, mis annab mastaabisäästu ja hoiab ära kahjulikud piiriülesed häired, kuid ei sega praeguse, rahvusvahelistel standarditel põhineva digitaalse/kõrglahutusega telesignaali vastuvõtmist; rõhutab, et ELil on vaja toetada nn traadita linnade projekte ja eksperimente;

10.

on seisukohal, et õppe- ja teadusasutuste jaoks on juurdepääs lairiba infrastruktuurile väga oluline, et tagada teadmiste vaba liikumine nooremate põlvkondade ettevalmistamise ja ELi konkurentsivõimeliseks muutmise eesmärgil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja Euroopa ja riiklikud programmid, et edendada ja rahastada lairiba infrastruktuuri kättesaadavust kõigi õppe- ja teadusasutuste jaoks 2015. aastaks; on seisukohal, et 2015. aastaks peaksid kõik Euroopa akadeemilised ja teadusasutused olema ühendatud Gbps-i ülikiirete edastusvõrkude kaudu, mis moodustavad Euroopa ühtse teadusruumi intraneti;

11.

kutsub liikmesriike üles edendama vaba juurdepääsuga kiiret ühendust ja laiendama seda äärealadel asuvale olulisele avalikule infrastruktuurile (koolid, haiglad ja muud avalikud asutused), kuna see on vahend avalike teenuste parandamiseks ning kiire ühenduse kinnistamiseks äärepoolsetes piirkondades, mis vähendab kohalike erasektori jaotusettevõtjate investeeringukulusid;

12.

soovitab nõuda liikmesriikidelt avaliku poliitika rakendamist uue tehnoloogia kasutusele võtmise toetamiseks ja digitaalsete õpetusmeetodite kasutuselevõtu edendamiseks; palub komisjonil toetada heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel ning kolmandate riikidega;

13.

tuletab meelde, et uus tehnoloogia ja kiirsideühenduste kättesaadavus avaldavad positiivset mõju kodanike haridusele, sest loovad eriti äärepoolseimates piirkondades muu hulgas head kaugõppe, teabe saamise, side- ja puhkusevõimalused;

14.

rõhutab vajadust investeerida ELis pidevalt nii püsiühenduse kui ka mobiilside tulevase tehnoloogia alasesse teadustegevusse; kutsub komisjoni üles jätkuvalt arendama neis valdkondades ühiseid tehnoloogiaalgatusi, kaasates sellesse ülikoolid, uurimisinstituudid, seadmetootjad ning sisu ja teenuste pakkujad; on seisukohal, et need platvormid pakuvad optimaalseid vahendeid uue tehnoloogia arendamiseks ja kasutamiseks ning annavad ELile olulise konkurentsieelise;

15.

tuletab meelde, et ringhäälinguorganisatsioonid peaksid saama pakkuda mitmekesist ja kvaliteetset audiovisuaalset sisu, kasutades olemaolevaid ringhäälinguplatvorme, kaasa arvatud maapealseid teenusplatvorme ning lairibavõrke, eriti seoses tellitavate teenustega, tingimusel et lairibavõrgud vastavad teenuste kvaliteedi osas samadele tingimustele ning püüavad maksimeerida oma spektrikasutuse tõhusust ja kättesaadavust;

16.

kõiki vahendeid koondava ühtse, järjepideva ja tulemusliku ELi struktuuri loomiseks palub komisjonil kiiresti esitada asjakohane strateegiline kava, mis sisaldab ELi küberturvalisuse kõiki aspekte hõlmavat ühtset raamistikku võrgustiku ja kriitilise tähtsusega teabeinfrastruktuuride turvalisuse ja vastupidavuse tagamiseks, sealhulgas miinimumohutusnõudeid ja sertifitseerimist, ühtset terminoloogiat, küberintsidentide ohjamist ja küberturvalisuse tegevuskava; on seisukohal, et sellises kavas tuleks kindlaks määrata igalt osapoolelt (komisjon, liikmesriigid, ENISA, Europol, Eurojust, ELi ja liikmesriikide infoturbeintsidentide reageerimisrühmad, muud asjaomased ELi ja liikmesriikide organid ja asutused ning erasektor) nõutav panus, samuti käsitleda ELi rolli ja rahvusvahelist esindatust;

17.

on seisukohal, et universaalteenuste osutamise kohustusest võib saada täiendav lairibaühenduse arendamise stiimul ning seda silmas pidades soovitab komisjonil universaalteenuse kohaldamisala kiiresti läbi vaadata;

18.

kutsub liikmesriike tihedas koostöös kõigi sidusrühmadega koostama riiklikud lairibakavad ja vastu võtma tegevuskavad konkreetsete meetmetega digitaalse tegevuskava 2013. aasta ja 2020. aasta eesmärkide täitmiseks; palub komisjonil neid kavasid uurida, pakkuda optimaalseid lahendusi ja kooskõlastada liikmesriikidega nende rakendamist;

Lairibaühendus majanduskasvu, innovatsiooni ja ülemaailmse konkurentsivõime teenistuses

19.

on seisukohal, et ELi rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamiseks ja kvaliteetsete töökohtade loomiseks on vaja uusi kiireid võrke ja teenuseid;

20.

arvab, et konkurentsi ja hoolikalt valitud eesmärkide ühendamine nii infrastruktuuride kui ka teenuste osas loob parima aluse jätkusuutlikele investeeringutele, innovatsioonile ja kasutuselevõtule; rõhutab siiski, et mõnel juhul võib investeeringuid soodustada ka sidusrühmade tihedam koostöö;

21.

on seisukohal, et kiired lairibavõrgud ja kiudoptiline juurdepääsuvõrk (lõppkasutajani viidud valguskaabelühendus) on nii lõppkasutaja ja tema tulevaste vajaduste kui ka majandusarengu seisukohast vältimatud, kuna lairibarakendusi kasutatakse üha enam;

22.

soovitab edendada konkurentsivõimelist turgu traadiga ja traadita lairibaside infrastruktuuri kasutamiseks ja sellesse investeerimiseks; märgib, et konkurentsivõimeline turg on digitaalmajanduse elutähtis alus, mis toimib side, rakenduste ja võrgusisu pakkujate puhul lisainvesteeringute ja uuendustegevuse katalüsaatorina; tunnistab, et tugev lairibaühenduse platvorm ühendab valitsuse, üksikisiku ja ettevõtja tasandi kasutajaid mõlemal pool Atlandi ookeani, ning et seetõttu peaksid eriti EL ja USA lairibaühenduse edendamiseks järgima kindlaid tegevuskavasid;

23.

soovitab komisjonil, elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ametil (BEREC) ja teenusepakkujatel leida 2013. aastaks ühine lähenemisviis ettevõtluse ning sidevõrkude ja -teenuste ühtse turu tugevdamiseks ELis;

24.

konkurentsivõimeliste mobiilsideturgude saavutamiseks viitab sellele, kui tähtis on raadiospektripoliitika programmi kaudu teostatav konkurentsivõimeline ja õigeaegne spektrijaotus traadita lairibaühenduse jaoks ning palub liikmesriikidel teha 800 MHz sagedusriba 2013. aastaks kättesaadavaks, kahjustamata seejuures praegusi teenuseid;

25.

tuletab meelde, et digitaalvaldkond ja IKT on innovatsiooni mootorid, ning et kiire lairibaühenduse kättesaadavus on kõigi Euroopa innovatsioonialaste partnerluste oluline eeltingimus, kuna see ergutab koostööd ja kodanike osalemist;

26.

toonitab, kui oluline on eelnimetatud valdkondade jaoks teadus- ja arendustegevusel põhinevate lahenduste avalik, kommertskasutusele eelnev hange kui vahend, millega stimuleerida tehnoloogiaarenduse positiivset mõjuringi ning nõudlust kiirete lairibateenuste järele;

27.

on seisukohal, et lairibaühendusele määratud avalikud rahalised vahendid võivad olla tõhus hoob Euroopa piirkondade konkurentsivõime tõstmiseks, kui neid vahendeid kasutatakse suure edastusvõimsusega modernse uue põlvkonna infrastruktuuri arendamiseks piirkondades, kus on suur puudus lairibaühendusest; on seisukohal, et sellised piirkonnad, eriti kui seal on laialdane tööstuslik baas ja suur rahvastiku tihedus, võiksid kodanikele ja ettevõtetele kättesaadavate uute teenuste innovatsiooni- ja loomepotentsiaalist väga ruttu kasu saada;

28.

on seisukohal, et lairibavõrkude laiendamine, eriti maapiirkondades, parandab eelkõige liikumispuudega või isoleeritud tingimustes elavate isikute suhtlemisvõimalusi ning teenuste kättesaadavust ja soodustab VKEde arendamist maapiirkondades, aidates seal luua uusi töökohti ja arendada uusi teenuseid;

29.

kahetseb asjaolu, et 2008. aastal Euroopa majanduse taastamise kavas teatavaks tehtud ühe miljardi euro eraldamist Euroopa 100-protsendiliseks lairibaühendusega katmiseks 2010. aasta lõpuks ei ole toimunud ja seetõttu on see eesmärk täitmata; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eraldama praeguse mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise käigus vahendid, mis on vajalikud lairibaühenduse 100-protsendilise kättesaadavuse saavutamiseks 2013. aastaks;

30.

rõhutab pakilist vajadust luua konkurentsivõimeline digitaalne ühtne turg, mis aitab avada siseturu kõigile ELi kodanikele; VKEde ja ettevõtjate piiriülese e-kaubanduse lihtsustamiseks nõuab kõigis liikmesriikides käibemaksu maksekeskuste moodustamist;

31.

väidab, et tugevat nõudlust sideühenduse järele, mis üheaegselt edendab ELi internetimajanduse profiili, aitab suurendada ELi võrguvalmidust ja vastab ühtsel turul aset leidvatele ühiskondlikele muutustele, peaksid toetama asjakohased rahalised vahendid ja kindel konkurentsi infrastruktuur, mida on vaja Euroopa lairibaühenduse projekti elluviimiseks;

32.

rõhutab, et lairibateenused on ELi tööstuse konkurentsivõime alus, need annavad suure panuse ELi majanduskasvu, sotsiaalsesse ühtekuuluvusse ja kvaliteetsesse tööhõivesse ning aitavad kõigil piirkondadel ja ühiskonnarühmadel ELi digitaalsfääris osaleda; arvab, et nn lairibapaketi realiseerimisel on kriitiline tähtsus võitluses tööpuuduse ja eriti noorte tööpuudusega, kuna see tekitab Euroopas ELi 2020. aasta strateegias ette nähtud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu;

33.

tervitab komisjoni algatust kutsuda 2011. aasta juunis kokku digitaalne assamblee;

Investeeringute ja konkurentsi stimuleerimine

34.

rõhutab, et on vaja liikmesriikide ja tööstuse meetmeid eesmärgiga tagada kõigile kättesaadavad lairibateenused, kusjuures tuleb keskenduda nõudlusele, vältida turumoonutusi ja valdkonna asjatut koormamist;

35.

märgib, et järgmise põlvkonna lairibaühenduse infrastruktuuri ehitamisega võivad kaasneda suured riskid, see on kallis ja selle tasuvusaeg on pikk; märgib, et reguleerimine ei tohiks takistada sellesse infrastruktuuri investeerimist ja peaks tagama kõigile turuosalistele piisavad stiimulid investeerimiseks;

36.

rõhutab, et infrastruktuuri investeeringuid peab rahastama turg; märgib aga, et seal, kus turujõud ilmselt mõistliku aja jooksul avatud infrastruktuuri ei raja, võib kõige eesrindlikum viis lairibaühenduse väljaehitamise kiirendamiseks olla lairibaühenduse riigiabi raamistik ja ühenduse rahaliste vahendite kasutamine, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga, struktuurifondide ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi kaudu; palub, et komisjon lairibaühenduse riigiabi suuniste läbivaatamisel annaks stabiilse ja püsiva raamistiku, mis toetab konkurentsi ja tõhusaid investeeringuid avatud võrkudesse ning võimaldab asjaomastel programmeerimisperioodidel ELi vahendite paindlikku jaotamist;

37.

toetab kõiki meetmeid, millega vähendatakse tsiviilehituse kulusid, ning rõhutab, et kasutuselevõtu stimuleerimiseks on vaja innovaatilisi teenuseid; toonitab vajadust edendada uusi oskusi ja uuenduslike teenuste pakkumise pädevust ja vajadust kohaneda tehnoloogiliste muutustega, ning on seisukohal, et investeeringuid uutesse, avatud ja konkurentsivõimelistesse võrkudesse tuleb kulude piiramiseks toetada kohaliku, piirkonna ja riigi ametivõimude meetmetega; nõuab avalike (riiklike ja ELi) vahendite eraldamist lairibaühenduse infrastruktuuri arendamiseks eraldatud, hõredalt asustatud või äärepoolsetes piirkondades, mis ei ole teenuseosutajate jaoks tulukuse mõttes küllalt ligitõmbavad;

38.

juhib tähelepanu vajadusele anda kohalikele ja piirkondlikele asutustele paremaid suuniseid, et ergutada ELi rahaliste vahendite täielikku ärakasutamist, kuna struktuurifondide kulunäitajad viitavad sellele, et piirkondadel on raskusi saadaolevate rahaliste vahendite ärakasutamisega ja nende suunamisega lairibaühenduse projektidesse; on seisukohal, et lairibaühenduse investeeringuteks antavat riigiabi tuleks kasutada koostoimes struktuurifondidega, et soodustada kohalikku majandust ja ettevõtlust, luua kohalikke töökohti ja edendada konkurentsi telekommunikatsiooniturul; arvab, et avaliku sektori piiratud rahaliste vahendite maksimaalseks ärakasutamiseks kas otse liikmesriikide poolt või ELi kaudu tuleb rahastamisel selgelt keskenduda projektidele, millest võib eeldada suurimat mõju erainvesteeringutele, et veelgi suurendada nii ühenduse kättesaadavust kui ka võimsust; rõhutab komisjoni riigiabi suuniste kohaselt võimaldatavate avaliku sektori rahaliste vahendite või sooduslaenude vajalikkust, mida tuleks anda tulevikku suunatud, pika kasutusajaga ja avatud infrastruktuuridele, mis toetavad konkurentsi ja tarbijate valikuvõimalusi;

39.

rõhutab, et selles valdkonnas toimub tegevus peamiselt kohalikul tasandil, ning toetab komisjoni püüdlusi arendada ja parandada mehhanisme, mis võimaldavad kohalikel osapooltel saada asjakohast teavet investeeringukulude vähendamiseks; on seisukohal, et lairibaühenduse kavade täies mahus elluviimiseks peavad tegema koostööd mitte ainult komisjon ja liikmesriigid, vaid kavade koostamisse tuleb kaasata ka piirkondlikud ja kohalikud asutused;

40.

tunnistab, et järgmise põlvkonna võrkudesse investeerimise edendamiseks ja investeerimistakistuste kõrvaldamiseks on vaja õiguskindlust, ning julgustab riikide reguleerivaid asutusi ajama konkurentsi soodustavat poliitikat, mis tagaks telekommunikatsiooni hulgimüügiturul läbipaistvuse ja välistaks diskrimineerimise ning tagaks kõigile konkurentidele õiglase juurdepääsu infrastruktuurile; kutsub liikmesriike üles täitma ELi telekommunikatsioonieeskirju ja riikide reguleerivaid asutusi viima ellu järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrke käsitlevat soovitust; palub komisjonil kaasata õigusraamistikku rohkem investeerimisstiimuleid ning pakkuda stiimuleid infrastruktuuriprojektidest tekkiva sünergia kasutamiseks;

41.

rõhutab turukonkurentsi tähtsust taskukohase hinnaga lairibaühenduse saavutamisel ning rõhutab, et liikmesriikidel ja riikide reguleerivatel asutustel tuleb kiires korras rakendada läbi vaadatud ELi telekommunikatsioonieeskirjade raamistikku ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrke käsitlevat soovitust;

42.

märgib, et liikmesriigid vajavad selgeid suuniseid, mis tagaksid rahaliste vahendite õigeaegse suunamise lairibaühenduse kesksetele eesmärkidele, järgides seejuures meetmete kulutõhusust ja proportsionaalsust;

43.

nõuab järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrkude ja kiirete traadita (mobiil- ja satelliitside-) ühenduste jaoks investeeringusõbraliku raamistiku loomist, mis muu hulgas tagab õiguskindluse ning edendab investeeringuid, konkurentsivõimet ja tehnoloogianeutraalsust, mis jätab tehnoloogiate valiku turu hooleks;

44.

palub liikmesriikidel tagada mittediskrimineeriv juurdepääs tsiviilehitustöödele ja hõlbustada juurdepääsu torustikele, mis alandaks tunduvalt investeerimiskünnist;

45.

palub komisjonil liikmesriikide toetusel kindlaks teha teenindamata ja puudulikult teenindatud piirkonnad;

46.

märgib, et lairibaühenduse kättesaadavuse ja kasutuselevõtu maksimeerimiseks peab ELi poliitika ergutama tõhusate ja odavate võrkude, rakenduste, juurdepääsuseadmete, teenuste ja sisu kasutuselevõttu; soovitab liikmesriikidel arendada e-valitsuse, e-demokraatia, e-õppe ja e-tervishoiu teenuseid, mis ergutavad nõudlust lairibaühenduse järele;

47.

rõhutab, et kui turujõud suudavad tagada konkurentsivõimelise lairibaühenduse, tuleks erainvesteeringute ja innovatsiooni edendamiseks riikliku poliitika teel kaotada kasutuselevõttu takistavad tegurid;

48.

toetab komisjoni koostööd Euroopa Investeerimispangaga, et parandada kiirete ja ülikiirete võrkude rahastamist ning rõhutab, et rahalised vahendid tuleb suunata avatud infrastruktuuriprojektidesse, millega toetatakse teenuste mitmekesistamist;

49.

suhtub positiivselt komisjoni ettepanekusse otsida uusi rahastamisallikaid ja uuenduslikke rahastamisvahendeid; toetab sel eesmärgil ELi projektivõlakirjade süsteemi loomist, mis koostöös Euroopa Investeerimispangaga ja ELi eelarves tagatuna likvideerib praeguse alarahastatuse, mille põhjustasid erainvestorite huvipuudus ja liikmesriikide suured eelarvekärped; seetõttu nõuab tungivalt, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti konkreetsed seadusandlikud ettepanekud alternatiivsete rahastamisallikate kasutuselevõtuks üleeuroopalist lisandväärtust andvate suurte infrastruktuuriprojektide rahastamisel;

50.

kiirete ja ülikiirete võrkude väljaarendamiseks soovitab jätkuvalt asjakohaseid avaliku sektori investeeringuid ja eelkõige kohalikke asutusi kaasavaid rahastamismudeleid, avaliku ja erasektori partnerlust ja maksusoodustusi; rõhutab vajadust riiklikku poliitikat igal tasandil kooskõlastada;

51.

palub komisjonil ja liikmesriikidel sõlmida ELi lairibaühenduse kasutuselevõtu pakt, et (eriti maapiirkondadele suunatud) riiklikke ja ELi toetusprogramme ja erainvesteeringuid omavahel tulemuslikumalt ja komisjoni riigiabi eeskirjadele vastavalt kooskõlastada ning tagada kogu ELi tasandil vajalik kooskõla järjepidevate tulemusnäitajatega;

52.

nõuab ühtse kõrgetasemelise ELi töörühma loomist, milles on esindatud kõik asjaomased sidusrühmad, sealhulgas elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkujad ja kasutajad, riikide reguleerivad asutused ja elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC), et osaleda IKT tulevikustrateegia ja spetsiifiliste infoühiskonna teenuste väljatöötamisel;

53.

palub, et komisjon kaitseks interneti neutraalsuse ja avatuse põhimõtteid ning edendaks lõppkasutajate võimet teavet saada ja jagada ning vabalt valitud teenuseid ja rakendusi kasutada; teeb komisjonile ülesandeks hinnata, kas läbivaadatud ELi telekommunikatsiooniraamistiku rakendamiseks vajatakse eraldi suuniseid;

54.

palub liikmesriike välja selgitada, milliseid meetmeid saab võtta uute ettevõtjate turule tuleku hõlbustamiseks, et stimuleerida konkurentsi soodustavat keskkonda;

55.

rõhutab, et liikmesriikide võetud reguleerivaid meetmeid funktsioonipõhise eraldamise kehtestamiseks tuleb rakendada vaid erandkorras, pärast seda kui on analüüsitud nende eeldatavat mõju reguleerivale asutusele, ettevõtjale ning eriti selle töötajatele ja ettevõtja stiimulitele oma võrkudesse investeerimiseks; seda mõjuhinnangut tuleks arutada kõigi sidusrühmadega, sealhulgas töötajate esindajatega;

Kasu tarbija jaoks

56.

võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse esitada suunised maksumuse ja mittediskrimineerimise kui ELi raamistiku aluspõhimõtete kohta, ja soovitab komisjonil toetada konkurentsi kiirete ja ülikiirete võrkude osas ning anda kõigile ettevõtjatele õiglane juurdepääs infrastruktuurile, et tagada laialdane teenuste valik ning tarbijatele õiglased võrgukasutustasud ja madalad hinnad, samuti stimuleerida tõhusaid investeeringuid ning kiiret üleminekut kiiretele ja ülikiiretele võrkudele;

57.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema digitaalse sotsiaalse tõrjutuse ning muude tõketega, mis pole lasknud elanikkonna mõnel osal, eeskätt puudega isikutel ja väheste sissetulekutega kogukondadel võrke kasutada, ning nõudma kõigilt asjaomastelt sidusrühmadelt, et nad tagaksid: koolituse ja üldsuse juurdepääsu lairibaühendusele, majandusliku abi lairibateenuste ja -seadmete soetamiseks, ning stiimulid kasutajate konkreetsetele vajadustele vastava tehnoloogia ja sisu arendamiseks;

58.

palub komisjonil elujõuliste interaktiivsete teenuste saavutamiseks ja lairibaühendusega seotud eesmärkide jälgimiseks täpsustada selliseid lairiba juurdepääsu kvalitatiivsemat laadi näitajaid nagu alla- ja üleslaadimise kiirus, latentsusajad, kasutajate kogetud kiirused ja selliste teenuste tõhusaks toimimiseks vajalikud näitajad; on rahul komisjoni tööga kasutajate tegelike kogemuste asjakohaste aspektide mõõtmise metoodika väljatöötamisel;

59.

rõhutab teoreetilise võrgukiiruse erinevust kasutaja tegelikust kogemusest, kuna kasutajale osaks saav kogemus sõltub ka veebisaidi võimsusest, internetiummikutest jne; palub komisjonil koos elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ametiga (BEREC) täiustada kasutajale pakutavate lairibaühenduse kiiruste mõõtmist ja kohandada vastavalt oma eesmärke ning palub BERECil töötada välja ELi suunised, tagamaks et lairibaühenduse reklaamitud kiirus vastab tegelikele keskmistele üles- ja allalaadimiskiirustele, ning tagamaks tarbijale põhjalik teave pakutavate teenuste kohta, mis omakorda tagaks läbipaistva teabe uuest tehnoloogiast tuleneva kasu kohta, edendaks võrreldavust ja suurendaks konkurentsi; palub BERECil tagada tarbija poolt tüüpiliselt kogetavate lairibaühenduse kiiruste aus reklaamimine, et suurendada uue üles- ja allalaadimistehnoloogia eeliste läbipaistvust; kutsub riikide reguleerivaid asutusi üles võtma meetmeid teenusepakkujate vastu, kes ei järgi BERECi soovitusi;

60.

rõhutab kiirühendusteenuste tähtsust tulevikus, kuna need aitavad täita ELi energiatõhususe ja ohutuse eesmärke ning suurendada muu sidetehnoloogia (nt tõhusad ja arukad transpordisüsteemid, inimestevahelised, inimeste ja masinate vahelised ning masinatevahelised sidesüsteemid) suutlikkust;

61.

märgib, et uued kiudoptilised võrgud tagavad tarbijatele kvaliteetse ühenduse praeguse tehnoloogiaga võrreldes suurema püsikiiruse juures; peab mõistlikuks kiudoptikal põhineva lairibaühenduse arendamise eelistamist piirkondades, kus see on pikas perspektiivis kõige ökonoomsem ja jätkusuutlikum lahendus;

62.

palub, et komisjon esitaks igal aastal Euroopa Parlamendile aruande lairibaühenduse pakkumiste ja ELi kasutajatele tegelikult kättesaadavate valikute kohta, samuti selle kohta, millist edu on saavutatud elektroonilise side raamistiku ja järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrke käsitleva soovituse täitmisel;

63.

kutsub komisjoni üles kooskõlastama liikmesriikide parimaid tavasid ühistranspordis kasutatavate üldsusele kättesaadavate tasuta kiirete WiFi-võrkude valdkonnas;

64.

rõhutab, et uue info- ja sidetehnoloogia arendamine koos lairiba-internetiühendusega annab suurepärase võimaluse veelgi parandada Euroopa Liidu kodanike ja institutsioonide vahelist suhtlust ja dialoogi;

65.

kutsub komisjoni üles põhjalikumalt hindama teatavate lairibaühenduse tehnoloogiate, eelkõige inimestevaheliste, inimese ja masina vaheliste ning masinatevaheliste sidesüsteemide võimalikku mõju tervisele; rõhutab, et ELis on vaja pidevalt jälgida ja hinnata traadita internetiühenduse põhjustatud terviseriske, et kodanikud ei puutuks kokku tervist kahjustava kiirgusega;

e-algatused: nõudluse edendamine

66.

nõuab erimeetmete võtmist selle tagamiseks, et VKEd saaksid täielikult ära kasutada lairibaühenduse potentsiaali e-kaubanduse ja e-hangete valdkonnas; kutsub komisjoni üles vahetama parimaid tavasid ning kaaluma digitaalse tegevuskava ühe osana VKEde ja lairibaühenduse eriprogrammi käivitamist;

67.

rõhutab, et lairibaühenduse mõju ja ühiskondliku kasu optimeerimiseks tuleks selle kasutuselevõtt siduda nõudluse ja teadlikkuse tõstmise alaste teabe- ja haridusprogrammidega;

68.

palub liikmesriikidel intensiivistada jõupingutusi e-oskuste puudujääkide kaotamiseks kõigil haridustasanditel ja kõigi kodanike elukestva õppe teel, keskendudes eeskätt väheste IT-oskustega isikutele; juhib tähelepanu sellele, et lairibaühendusse investeerimine saab ELis olla edukas ainult juhul, kui tehnilised investeeringud käivad käsikäes kodanike IT-oskustesse investeerimisega; rõhutab uute tehnoloogiate tähtsust hariduses ning märgib, et nüüdsest ei ole tehnoloogiline kirjaoskus enam pelgalt eesmärk, vaid on ka oluline vahend elukestva õppe ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks;

69.

kutsub liikmesriike ja tööstust üles võimaldama inimestel tänu aktiivsele tööturupoliitikale ning põhjalikule ümberõppele ja koolitusprogrammidele saada juurde uusi oskusi ning pidada sammu tehnoloogiliste muutustega;

70.

kutsub liikmesriike võtma kuulda komisjoni e-valitsuse tegevuskavas esitatud soovitusi ning kasutama e-hankeid, võtma vastu avaliku sektori andmete kättesaadavaks muutmise strateegia, edendama elektroonilist identifitseerimist ning tagama elektronallkirjade üleeuroopalise ja ülemaailmse koostalitlusvõime; tuletab meelde, et kõik meetmed peavad olema suunatud avaliku halduse asutustega bürokraatliku suhtlemise vähendamisele;

71.

kutsub komisjoni üles kiirendama riigihanketoiminguid, kasutades selleks internetiressursse ja elektrooniliste arvete koostamist (e-arvete algatus);

72.

toetab selliseid algatusi nagu e-tervishoid ja üleeuroopaline terviseteabe infrastruktuur, mis suurendavad patsientide sõltumatust ja elukvaliteeti; väidab, et ELi elanike vananemist silmas pidades peaksid sellised teenused olema kõikjal ja alati kättesaadavad, sealhulgas mobiilseadmete abil, ja peaksid olema ennekõike taskukohased; arvab, et üleeuroopalise patsiendikeskse tervishoiusüsteemi terviseteabe infrastruktuuri rakendamiseks tuleb realiseerida järgmised abinõud:

viia ellu kogu ELi hõlmavad ELi tervishoiuasutuste vahelised kokkulepped standardite kohta, mis annavad ühtse juurdepääsu Euroopa terviseteabe infrastruktuuri asjakohasele teabele; kaasata tuleb kõigi tasandite, nii kohaliku, riikliku kui ka ELi tasandi ametiasutused;

Euroopa terviseteabe infrastruktuuri rakendamine; see hõlmab ulatuslikku arendustööd eri kohtades hoitava teabe koondamise hõlbustamiseks ning patsientide abistamiseks patsiendikesksete põhiteenuste rakendamist, millega tagatakse kõikjal ja igal ajal patsiendi ravi ning selle eest tasumine;

73.

toetab merendussektorile mõeldud innovaatilisi lairibateenuseid ning tervitab komisjoni ja liikmesriikide arutelu projektile SafeSeaNet tugineva uue e-merenduse algatuse teemal, milles kavade kohaselt käsitletakse ka logistika, tolli, piirivalve, keskkonna, püügitegevuse ja teavitamisega, samuti turvalisuse ja ohutusega seotud teavet;

74.

kutsub komisjoni üles edendama üleeuroopalist lisandväärtust andvates projektides uusima põlvkonna satelliitide kasutamist kui lairibaühenduse innovaatilist lahendust, edendades seejuures ülemaailmse merepääste- ja ohutussüsteemi ning uue põlvkonna mobiilsete lairibaühenduse terminalide (BGAN) ja merenduse lairibaseadmete (FleetBroadband) teenuste kasutamist;

75.

tuletab meelde vajadust seostada digitaalne tegevuskava selliste uute majanduskasvu tekitavate teenustega nagu e-kaubandus, e-tervishoid, e-õpe ja e-pangandus;

76.

rõhutab eraelu puutumatuse kindla raamistiku tähtsust ELi jaoks ja on rahul praegu toimuva andmekaitse direktiivi läbivaatamisega;

*

* *

77.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT L 251, 25.9.2010, lk 35.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0220.

(3)  ELT C 235, 30.9.2009, lk 7.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0207.

(5)  ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 45.

(6)  ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 206.

(7)  ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 60.

(8)  ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 87.

(9)  ELT C 287 E, 29.11.2007, lk 364.

(10)  ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 133.

(11)  ELT C 133 E, 8.6.2006, lk 140.

(12)  EÜT C 104, 14.4.1999, lk 128.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/101


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Isikuandmete kaitse Euroopa Liidus

P7_TA(2011)0323

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon tervikliku lähenemisviisi kohta isikuandmete kaitsele Euroopa Liidus (2011/2025(INI))

2013/C 33 E/10

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eriti selle artiklit 16;

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eriti selle artiklit 8, mis käsitleb õigust austusele era- ja perekonnaelu vastu, ja artiklit 13, mis käsitleb õigust tõhusale menetlusele enda kaitseks;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisiku kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (1);

võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (2);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (3);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (4);

võttes arvesse Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsiooni nr 108 isikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel, mida on edasi arendatud direktiiviga 95/46/EÜ, ja konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri, ning liikmesriikide ministrite komitee soovitusi, eriti soovitust nr R (87) 15, millega reguleeritakse isikuandmete kasutamist politseisektoris ja soovitust CM/Rec.(2010)13 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automaattöötlusel profileerimise kontekstis;

võttes arvesse isikuandmeid sisaldavate elektrooniliste failide reguleerimise suuniseid, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1990. aastal;

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Terviklik lähenemisviis isikuandmete kaitsele Euroopa Liidus”(KOM(2010)0609);

võttes arvesse nõukogu järeldusi seoses komisjoni teatisega „Terviklik lähenemisviis isikuandmete kaitsele Euroopa Liidus” (5);

võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori 14. jaanuari 2011. aasta arvamust komisjoni teatise „Terviklik lähenemisviis isikuandmete kaitsele Euroopa Liidus” kohta;

võttes arvesse artikli 29 alusel loodud andmekaitse töörühma ning politsei- ja õiguskoostöö töörühma ühist dokumenti „Eraelu puutumatuse tulevik” (6) Euroopa Komisjoni nõustamiseks isikuandmete kaitse põhiõiguste õigusliku raamistiku küsimustes;

võttes arvesse artikli 29 alusel loodud andmekaitse töörühma arvamust 8/2010, mis käsitleb kohaldatavat õigust (7);

võttes arvesse oma varasemaid andmekaitset puudutavaid resolutsioone ning resolutsiooni Stockholmi programmi kohta (8);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0244/2011),

A.

arvestades, et andmekaitsedirektiiv 95/46/EÜ ja ELi elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid käsitlev direktiiv 2009/140/EÜ võimaldavad isikuandmete vaba liikumist siseturul;

B.

arvestades, et ELi, liikmesriikide ja muude andmekaitsealaste õigusaktidega on loodud õiguslik tava, mida tuleb säilitada ja täiendada;

C.

arvestades, et andmekaitsedirektiivi 95/46/EÜ põhimõte kehtib endiselt, kuid täheldatud on selle rakendamise ja täitmise erinevusi eri liikmesriikides; arvestades, et Euroopa Liit peab pärast põhjalikku mõjuhinnangut välja töötama tervikliku, ühtse, ajakohase ja kõrgetasemelise raamistiku isiku põhiõiguste, eriti eraelu puutumatuse kaitsmiseks seoses isikuandmete töötlemisega nii Euroopa Liidu piires kui ka väljaspool ja igas olukorras, et tulla toime arvukate andmekaitset puudutavate probleemidega, nagu näiteks üleilmastumisest, tehnoloogia arengust, interneti kasvavast kasutamisest ja mitmesugustest üha suurema hulga tegevustega seotud kasutamisviisidest tulenevad probleemid ning julgeolekuprobleemid (nt terrorismivastane võitlus); arvestades, et selline andmekaitseraamistik võib aidata suurendada õiguskindlust, hoida halduskoormust võimalikult madalal, luua võrdseid võimalusi majandustegevuses osalejatele, edendada ühtset digitaalset turgu ning tekitada usaldust andmete vastutavate töötlejate ja täitevasutuste tegevuse vastu;

D.

arvestades, et andmekaitse normide rikkumine võib tõsiselt ohustada üksikisikute põhiõigusi ja liikmesriikide väärtusi ning seetõttu tuleb liidul ja selle liikmesriikidel võtta tõhusaid meetmeid niisuguste rikkumiste vastu; arvestades, et selliste rikkumiste tagajärjel kaob üksikisikute usaldus ja see nõrgendab uute tehnoloogiate otstarbekat kasutamist, ning arvestades, et seetõttu tuleb isikuandmete kuritarvitamist ja väärkasutamist karistada asjakohaste, tõsiste ja hoiatavate sanktsioonidega, kaasa arvatud kriminaalkaristused;

E.

arvestades, et isikuandmete kaitse kui põhiõiguse tagamisel tuleb täielikult arvesse võtta teisi asjakohaseid hartas sätestatud põhiõigusi ja muid ELi aluslepingutes sätestatud eesmärke, nagu õigus sõna- ja teabevabadusele ja läbipaistvuse põhimõte;

F.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 16 sätestatud õiguslikud alused ja põhiõiguste hartas iseseisvate õigustena tunnustatud õigus isikuandmete kaitsele (artikkel 8) ning õigus era- ja perekonnaelu austamisele (artikkel 7) nõuavad ja toetavad täiel määral terviklikku lähenemisviisi isikuandmete kaitsele igas valdkonnas, kus isikuandmeid töödeldakse, sealhulgas kriminaalasjades tehtavas politsei- ja õigusalases koostöös, ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, ilma et see piiraks ELi lepingu artiklis 39 ettenähtud erieeskirju, ning ELi institutsioonide ja asutuste tehtavas andmetöötluses;

G.

arvestades, et seadusandlike lahenduste puhul on väga tähtis arvesse võtta mitmeid otsustavaid tegureid, sh tulemuslikku kaitset kõikides olukordades, sõltumata poliitilistest eelistustest ning kindla aja jooksul; arvestades, et raamistik peab olema pikaajaliselt stabiilne ning kõnealuse õiguse piiramine, kui see on vajalik, peab olema erandlik, kooskõlas õigusnormidega, tingimata vajalik ja proportsionaalne ega tohi mingil juhul mõjutada selle õiguse olulisi elemente;

H.

arvestades, et andmete kogumine, analüüsimine, vahetamine ja kuritarvitamine ning tehnika saavutuste mõjul tugevnev nn profileerimise risk on võtnud enneolematu ulatuse ning seetõttu on vaja rangeid andmekaitse-eeskirju, nagu näiteks kohaldatav õigus ja kõigi asjaosaliste vastutuse kindlaksmääramine andmekaitset sätestavate ELi õigusaktide rakendamisel; arvestades, et kaubanduses sageneb kliendikaartide (klubi-, boonus- või sooduskaardid) kasutamine, mille abil koostatakse või on võimalik koostada inimeste profiile;

I.

arvestades, et internetis ostude tegemisel ei tunne kodanikud end sama turvaliselt kui väljaspool võrgukeskkonda, kuna kardetakse võimalikku identiteedivargust ja läbipaistvuse puudumist isikuandmete töötlemisel ja kasutamisel;

J.

arvestades, et tehnoloogia võimaldab isikuandmeid üha enam igas kohas ja igal ajal ning väga mitmesugustes vormides luua, saata, töödelda ja salvestada, ning arvestades, et seetõttu on äärmiselt oluline, et andmesubjektid säilitaksid tõhusa kontrolli end puudutavate andmete üle;

K.

arvestades, et andmekaitse ja eraelu kaitse kui põhiõigused hõlmavad isikute kaitset nii riigi enda kui ka eraõiguslike üksuste teostatava võimaliku järelevalve ja isikuandmete kuritarvitamise eest;

L.

arvestades, et võimalik on kaitsta nii eraelu kui ka turvalisust ja need mõlemad on kodanikele väga tähtsad ning seega et ei ole vaja valida vabaduse ja turvalisuse vahel;

M.

arvestades, et lapsed väärivad erilist kaitset, sest nemad võivad olla vähem teadlikud isikuandmete töötlemisega seonduvatest riskidest, tagajärgedest, ettevaatusabinõudest ja õigustest; arvestades, et noored avaldavad oma isikuandmeid sotsiaalvõrgustikes, mille levik internetis on väga kiire;

N.

arvestades, et andmesubjekti ja riikide andmekaitseasutuste poolne tõhus kontroll nõuab andmete vastutavatelt töötlejatelt läbipaistvat käitumist;

O.

arvestades, et kõik andmete vastutavad töötlejad ei ole veebipõhised ja seega peavad uued andmekaitse-eeskirjad hõlmama nii veebi- kui ka veebivälist keskkonda ning võtma sealjuures arvesse nendevahelisi võimalikke erinevusi;

P.

arvestades, et riiklike andmekaitseasutuste suhtes kohaldatakse 27 liikmesriigis väga erinevaid eeskirju, eelkõige nende staatuse, vahendite ja volituste reguleerimisel;

Q.

arvestades, et range andmekaitsekord Euroopas ja rahvusvahelisel tasandil on vajalik alus isikuandmete liikumiseks üle riigipiiride, ning arvestades, et praegused erinevused andmekaitsealastes õigusaktides ja nende täitmises mõjutavad põhiõiguste ja isikuvabaduste kaitset, õiguskindlust ja -selgust lepingulistes suhetes, e-kaubanduse ja e-ettevõtluse arengut, tarbijate usaldust süsteemi vastu, piiriüleseid tehinguid, maailmamajandust ning Euroopa ühtset turgu; arvestades, et sellega seoses on andmevahetus tähtis tegur avaliku julgeoleku võimaldamiseks ja tagamiseks riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil; arvestades, et andmevahetuse eeltingimused on vajalikkus, proportsionaalsus, otstarbe piiramine, järelevalve ja asjakohasus;

R.

arvestades, et olemasolevad reeglid ja tingimused, millega reguleeritakse isikuandmete edastamist EList kolmandatesse riikidesse, on põhjustanud suhtumise ja tavade lahknemist eri liikmesriikide vahel; arvestades, et tingimata on vaja, et andmesubjektide õigusi rakendataks täies ulatuses nendes kolmandates riikides, kuhu isikuandmeid üle kantakse või kus neid töödeldakse,

Terviklik lähenemisviis

1.

tunnustab ja toetab komisjoni teatist „Terviklik lähenemisviis isikuandmete kaitsele Euroopa Liidus” ning teatise rõhuasetust olemasolevate reeglite tugevdamisele, uute põhimõtete ja mehhanismide väljatoomisele ning andmekaitse ühtsuse ja kõrgete standardite tagamisele uues raamistikus, mis on võimalikuks saanud tänu Lissaboni lepingu jõustumisele (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 16) ja nüüdsest siduvale Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, eriti selle artiklile 8;

2.

rõhutab, et direktiivis 95/46/EÜ sätestatud standardid ja põhimõtted on ideaalne lähtepunkt ning neid tuleks kaasaegse andmekaitseseaduse osana edasi täpsustada, arendada ning jõustada;

3.

rõhutab direktiivi 95/46/EÜ artikli 9 tähtsust, millega kohustatakse liikmesriike sätestama erandeid andmekaitse-eeskirjadest juhul, kui isikuandmeid töödeldakse ainult ajakirjanduse tarbeks või kirjandusliku või kunstilise eneseväljenduse huvides; palub komisjonil sellega seoses tagada, et need erandid säiliksid ja tehtaks kõik võimalik, et hinnata selliste erandite täiustamise vajadust võimalike uute sätete valguses, ajakirjandusvabaduse kaitset silmas pidades;

4.

rõhutab, et tehniliselt neutraalne lähenemisviis, mis on omane direktiivile 95/46/EÜ, tuleks säilitada uue raamistiku põhimõttena;

5.

tunnistab, et tehnoloogia areng on ühest küljest tekitanud isikuandmete kaitsele uusi ohtusid ja teisest küljest tohutult suurendanud ka infotehnoloogia kasutamist igapäevastel ning tavaliselt kahjututel eesmärkidel ning et need muutused tähendavad seda, et kehtivad andmekaitse-eeskirjad on vaja põhjalikult läbi vaadata, tagamaks, et i) eeskirjad kindlustavad endiselt kõrgel tasemel kaitse, ii) eeskirjadega säilitatakse endiselt õiglane tasakaal isikuandmete kaitset käsitleva õiguse ning sõna- ja teabevabaduse õiguse vahel ning iii) eeskirjad ei takista asjatult isikuandmete igapäevast töötlemist, mis on tavaliselt kahjutu;

6.

peab hädavajalikuks laiendada üldiste andmekaitse-eeskirjade kohaldamist politsei- ja õigusalasele koostööle, sealhulgas andmete töötlemisele riigisisesel tasandil, võttes eelkõige arvesse küsitavat suundumust erasektori isikuandmete süsteemsele taaskasutamisele õigusnormide kohaldamisega seotud eesmärkidel, samal ajal aga lubada isikuandmete kaitsega seonduvaid õigusi demokraatlikus ühiskonnas erandina ja range vajaduse korral ning proportsionaalselt piirata, kusjuures piirangud peavad olema täpselt kohandatud ja ühtlustatud;

7.

rõhutab, et uue raamistiku reguleerimisalasse on vaja võtta isikuandmete töötlemine Euroopa Liidu institutsioonides ja asutustes, mis on reguleeritud määrusega (EÜ) nr 45/2001;

8.

möönab, et vaja võib minna täiendavaid ja tõhusamaid meetmeid, et kindlaks teha, kuidas üldises raamistikus esitatud põhimõtted kehtivad konkreetsete sektorite tegevuse ja andmetöötluse kohta, nagu juba on tehtud elektroonilise eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiivi puhul, on aga kindlalt seisukohal, et sellised valdkonnapõhised eeskirjad ei tohiks mingil juhul alandada raamõigustikuga tagatava kaitse taset, vaid nendes tuleks rangelt kindlaks määrata erakorralised, vajalikud, õiguspärased, täpselt kohandatud erandid üldistest andmekaitsepõhimõtetest;

9.

palub komisjonil tagada, et ELi andmekaitsealaste õigusaktide praegune läbivaatamine kindlustaks

täieliku ühtlustamise kõrgeimal tasemel, mis looks õiguskindluse ja võimaldaks üksikisikute ühtset kõrgetasemelist kaitsmist igas olukorras,

kohaldatava õiguse kohta käivate eeskirjade jätkuva selgemaks muutmise, et tagada üksikisikute kaitse ühtne tase, sõltumata andmete vastutava töötleja geograafilisest asukohast, samuti andmekaitse-eeskirjade täitmise ametiasutustes ja kohtutes;

10.

on seisukohal, et läbivaadatud andmekaitsekord, millega täiel määral tagatakse õigus eraelu austamisele ja andmekaitsele, peaks ühtlasi aitama hoida haldus- ja finantskoormust võimalikult madalal ja pakkuma vahendeid, mis võimaldaksid ühe tervikuna käsitatavatel konglomeraatidel tegutseda ühe tervikuna ja mitte eraldiseisvate ettevõtete kogumina; soovitab komisjonil teha mõju hindamise ja hinnata uute meetmete maksumust;

Üksikisikute õiguste tugevdamine

11.

palub komisjonil tõhustada kehtivaid põhimõtteid ja elemente nagu läbipaistvus, võimalikult väheste andmete kogumine ja otstarbe piiramine, teavitatud, eelnev ja selgesõnaline nõusolek, andmetega seotud rikkumisest teavitamine ja andmesubjekti õigused, mis on sätestatud direktiivis 95/46/EÜ, parandades nende rakendamist liikmesriikides, eelkõige mis puudutab üleilmset võrgukeskkonda;

12.

rõhutab, et nõusolek tuleks lugeda kehtivaks üksnes juhul, kui see on ühemõtteline, teavitatud, vabalt antud, konkreetne ja selgesõnaline, ning et tuleks kasutusele võtta asjakohased mehhanismid kasutajate nõusoleku või keeldumise registreerimiseks;

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et töölepingute valdkonnas ei saa eeldada vabatahtlikku nõusolekut;

14.

tunneb käitumisharjumuste põhise veebireklaami tõttu muret ning tuletab meelde, et eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv nõuab nn küpsiste saatmiseks ja personaliseeritud reklaamkuulutuste saatmise eesmärgil inimese hilisema internetikäitumise jälgimiseks asjassepuutuva inimese eelnevat selgesõnalist nõusolekut;

15.

toetab täielikult üldise läbipaistvuse põhimõtte juurutamist ning läbipaistvust tõhustava tehnoloogia kasutamist ja standardsete eraelu puutumatust käsitlevate teadete väljatöötamist, mis võimaldavad üksikisikutel kontrollida enda kohta kogutud andmeid; rõhutab, et teave andmete töötlemise kohta peab olema esitatud selges ja lihtsas keeles kergesti arusaadaval ja ligipääsetaval viisil;

16.

toonitab lisaks, et on oluline suurendada võimalusi kasutada andmetele ligipääsu, nende parandamise, kustutamise ja blokeerimise õigust ja parandada sellest teavitamist, parandada nn õiguse olla unustatud (9) üksikasjalikku selgitamist ja määratlemist ning võimaldada paremat andmete liikuvust (10) ja teadlikkust neist võimalustest, tagades samas täieliku tehnilise ja organisatoorse teostatavuse väljatöötamise ja olemasolu, et võimaldada kõnealuseid õigusi kasutada; rõhutab, et üksikisikud vajavad interneti vastutustundlikuks kasutamiseks oma võrgupõhiste andmete piisavat kontrolli;

17.

rõhutab, et kodanikud peavad saama kasutada oma andmetega seotud õigusi tasuta; palub ettevõtetel hoiduda isikuandmetega tutvumise, nende muutmise või kustutamise õiguse ebavajalike piirangute kehtestamisest; rõhutab, et andmesubjekti jaoks tuleb luua olukord, kus tal on mis tahes ajal võimalik teada saada, kes, millal, mis eesmärgil ja milliseks ajavahemikuks milliseid andmeid on tema kohta salvestanud ning kuidas neid andmeid töödeldakse; rõhutab, et andmesubjektil peab olema võimalus ilma bürokraatiata lasta enda kohta kogutud andmeid kustutada, parandada või blokeerida, ning et teda tuleb teavitada kõigist andmete kuritarvitamise ja andmetega seotud rikkumise juhtudest; nõuab lisaks, et andmed peab asjaomase isiku taotlusel avaldama ja hiljemalt selle isiku taotlusel kustutama; rõhutab, et andmesubjekti tuleb selgelt teavitada kolmandates riikides kehtiva andmekaitse tasemest; rõhutab, et ligipääsu õigus ei hõlma mitte ainult täielikku ligipääsu enda kohta käivatele töödeldud andmetele, sealhulgas nende allikad ja saajad, vaid ka arusaadaval kujul teavet automaattöötluse toimimise loogika kohta; rõhutab, et viimati nimetatu muutub profileerimisel ja andmete hankimisel veelgi aktuaalsemaks;

18.

rõhutab, et profiili koostamine on digitaalse maailma oluline areng, mis ei tulene ainult sotsiaalse võrgustiku ja integreeritud interneti ärimudelite kasvavast tähtsusest; seetõttu palub komisjonil lisada säte profiili koostamise kohta, kus on täpselt määratletud profiili ja profiili koostamise mõiste;

19.

kordab vajadust tõhustada andmete vastutavate töötlejate kohustusi andmesubjektile antava teabe osas ning tervitab komisjonipoolset tähelepanu teavitustegevusele, mis on suunatud üldsusele ning eelkõige noortele; rõhutab vajadust pöörata eritähelepanu haavatavatele isikutele ning eriti lastele ja eakatele isikutele; ergutab eri osalejaid teavitustegevust korraldama ja toetab komisjoni ettepanekut kaasrahastada andmekaitsealast teavitustegevust ELi eelarvest; kutsub üles levitama kõikides liikmesriikides tõhusalt teavet füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste ja kohustuste kohta seoses isikuandmete kogumise, töötlemise, säilitamise ja edastamisega;

20.

tuletab meelde, et kaitsetud isikud, eriti lapsed, vajavad erilist kaitset, et nende isikuandmete turvalisuse tagamiseks tuleb rakendada kohaseid ja konkreetseid meetmeid ning et nende puhul tuleb kõrgetasemeline andmekaitse üheks põhikriteeriumiks muuta;

21.

rõhutab andmekaitsealaste õigusaktide olulisust, tunnistades laste ja alalealiste erilise kaitse vajadust muu hulgas seoses laste suurema juurdepääsuga internetile ja digitaalsisule, ning toonitab, et meediapädevusest peab saama formaalse hariduse osa, et õpetada lapsi ja alaealisi võrgukeskkonnas vastutustundlikult käituma; sel eesmärgil tuleks pöörata erilist tähelepanu sätetele, milles käsitletakse laste kohta andmete kogumist ja edasist töötlemist, eesmärgi piiritlemise põhimõtte kinnitamist seoses laste andmetega ja viisiga, kuidas taotletakse laste nõusolekut, ning sätetele, mis pakuvad kaitset käitumispõhise reklaami eest (11);

22.

toetab delikaatsete andmete töötlemise tagatiste edasist selgitamist ja tõhustamist ning nõuab, et kaalutaks vajadust käsitleda selliseid uusi kategooriaid nagu geeniandmed ja biomeetrilised andmed, eelkõige tehnoloogiliste (näiteks pilvandmetöötlus) ja ühiskondlike arengute raames;

23.

rõhutab, et kasutaja ametialase olukorraga seotud andmeid, mis on antud tema tööandjale, ei tohi avaldada ega edastada kolmandatele isikutele ilma asjaomase isiku eelneva loata;

Siseturu mõõtme edasiarendamine ning andmekaitse-eeskirjade parema täitmise tagamine

24.

märgib, et andmekaitsel peaks olema siseturul veelgi tähtsam roll, ning rõhutab, et eraelu õiguse tõhus kaitse on oluline üksikisikute usalduse võitmiseks, mida on vaja ühtse digitaalse turu täieliku kasvupotentsiaali realiseerimiseks; tuletab komisjonile meelde, et nii kaupade kui ka teenuste ühised põhimõtted ja eeskirjad on ühtse digitaalse turu eeltingimus, kuna teenused on digitaalse turu oluline osa;

25.

kordab oma palvet komisjonile selgitada isikuandmete kaitse valdkonnas kohaldatava õigusega seotud eeskirju;

26.

peab oluliseks tugevdada andmete vastutavate töötlejate kohustusi tagada kooskõla andmekaitsealaste õigusaktidega, kehtestades muu hulgas ennetavad mehhanismid ja menetlused, ning toetab teisi komisjoni teatises soovitatud juhiseid;

27.

tuletab meelde, et kõnealuses kontekstis tuleb erilist tähelepanu pöörata andmete vastutavatele töötlejatele, kellel on ametisaladuse hoidmise kohustus, ning et nende puhul tuleks kaaluda andmekaitse järelevalve eristruktuuride rajamist;

28.

peab õigeks ja toetab komisjoni kaalutlusi viia sisse vastutuspõhimõte, sest see on äärmiselt oluline tagamaks, et andmete vastutavad töötlejad toimivad kooskõlas oma vastutusega; kutsub samas komisjoni üles hoolikalt uurima, kuidas sellist põhimõtet praktikas rakendada saaks, ning hindama sellest tulenevaid tagajärgi;

29.

toetab võimalust muuta organisatsioonide andmekaitseametnike ametisse määramine kohustuslikuks, kuna nende liikmesriikide kogemuse kohaselt, kus andmekaitseametnikud on juba ametis, on see kontseptsioon osutunud edukaks; juhib siiski tähelepanu, et seda võimalust tuleb hoolikalt hinnata väike- ja mikroettevõtete puhul, et vältida neile ülemääraste kulude või koormuse põhjustamist;

30.

kiidab sellega seoses heaks pingutused, mis on tehtud kehtiva teavitamissüsteemi lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks;

31.

peab väga oluliseks muuta eraelu puutumatuse mõju hindamised kohustuslikuks, et määrata kindlaks eraelu puutumatuse ohud, näha ette probleeme ja esitada ennetavaid lahendusi;

32.

peab ülimalt tähtsaks andmesubjekti õiguste jõustatavust; märgib, et üksikisikud võiksid kasutada ühishagisid, et kollektiivselt kaitsta oma andmetega seotud õigusi ja nõuda andmetega seotud rikkumistest tekkinud kahju hüvitamist; märgib samas, et ühishagi kasutamise puhul tuleks rakendada piiranguid, et vältida väärkasutamisi; palub komisjonil täpsustada andmekaitsealase teatise ja praeguse avaliku arutelu seost kollektiivse hüvitamise osas; nõuab seetõttu andmekaitse-eeskirjade rikkumise kollektiivse hüvitamise mehhanismi loomist, et võimaldada andmesubjektidel kantud kahju eest hüvitist saada;

33.

rõhutab vajadust nõuetekohase ja ühtlustatud jõustamise järele terves ELis; kutsub komisjoni üles nägema oma õigusakti ettepanekus isikuandmete kuritarvitamise ja väärtarvitamise korral ette tõsiseid ja hoiatavaid sanktsioone, sealhulgas kriminaalsanktsioonid;

34.

julgustab komisjoni juurutama kohustuslikku isikuandmetega seotud rikkumistest teavitamise üldsüsteemi, laiendades seda ka teistele valdkondadele peale telekommunikatsioonisektori, tagades samas, et a) sellest ei saa rutiinne hoiatusvahend igasuguste rikkumiste korral, vaid ainult selliste korral, mis võivad üksikisikut negatiivselt mõjutada ja b) eranditult kõik rikkumised registreeritakse ning esitatakse andmekaitseasutuste või muude asjaomaste asutuste nõudmisel kontrollimiseks või analüüsimiseks, tagades sel moel kõigile üksikisikutele võrdsed tingimused ja ühetaolise kaitse;

35.

Näeb „eraelu kavandatud puutumatuse” ja „vaikimisi tagatud eraelu puutumatuse” mõistetes andmekaitse tugevdamist ning toetab nende konkreetset kohaldamist ja edasist arendamist, samuti vajadust edendada eraelu puutumatust soodustavaid tehnoloogiaid; rõhutab, et eraelu kavandatud puutumatuse rakendamine peab põhinema kindlatel ja selgetel kriteeriumidel ja määratlustel, et kaitsta eraisikute õigust eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, ja tagada õiguskindlus, läbipaistvus, võrdsed tingimused ja vaba liikumine; on veendunud, et kontseptsioon „eraelu kavandatud puutumatus” peaks rajanema võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttel, mis tähendab, et kõik tooted, teenused ja süsteemid tuleks luua selliselt, et nad koguvad, kasutavad ja edastavad üksnes neid isikuandmeid, mis on nende toimimiseks vältimatult vajalikud;

36.

märgib, et pilvandmetöötluse areng ja laialdasem kasutus tekitab uusi küsimusi seoses eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitsega; nõuab seetõttu andmete vastutavate töötlejate, volitatud töötlejate ja valdajate pädevuste selgitamist, et paremini määrata vastavaid õiguslikke kohustusi ja tagada, et andmesubjekt teaks, kus tema andmeid säilitatakse, kellel on andmetele juurdepääs, kes otsustab, milleks isikuandmeid kasutatakse, ning millised varu- ja taastemenetlused on olemas;

37.

kutsub seetõttu komisjoni üles võtma direktiivi 95/46/EÜ läbivaatamisel nõuetekohaselt arvesse pilvandmetöötlusega kaasnevaid andmekaitsega seotud küsimusi ja tagama, et andmekaitse-eeskirju kohaldataks kõigile huvitatud osapooltele, kaasa arvatud telekommunikatsiooni- ja muudele operaatoritele;

38.

kutsub komisjoni üles tagama, et kõik internetiettevõtjad võtaksid enda kanda osa vastutusest isikuandmete küsimuses ning nõuab, et reklaamivahendajad ja veebitoimetajad teavitaksid interneti kasutajat selgelt enne tema kohta andmete kogumist;

39.

tervitab äsja allkirjastatud lepingut raadiosagedustuvastust kasutavate rakenduste (RFID-rakenduste) eraelu puutumatusele ja andmekaitsele avaldatava mõju hindamise raamistiku kohta, mille eesmärk on tagada tarbijate eraelu puutumatus, enne kui raadiosagedustuvastuse märgised võetakse turul kasutusele;

40.

toetab iseregulatsiooni algatuste (näiteks toimimisjuhendid) edasiarendamist ning Euroopa Liidu vabatahtlike sertifitseerimisskeemide kehtestamise arutelu, mis täiendaksid õiguslikke meetmeteid, säilitades samas ELi andmekaitserežiimi põhinemise õigusaktidel, millega kehtestatakse kõrgetasemelised tagatised; kutsub komisjoni üles viima läbi iseregulatsiooni algatuste kui andmekaitse-eeskirjade parema täitmise vahendite mõju hindamist;

41.

on veendunud, et kõikide sertifitseerimis- või tähistuskavade puutumatus ja usaldusväärsus peab olema tagatud, nad peavad olema tehnoloogia suhtes neutraalsed, ülemaailmselt tunnustatud ja taskukohased, et vältida takistusi kavadega ühinemisel;

42.

pooldab riiklike andmekaitseasutuste staatuse ning õiguste edasist selgitamist, tugevdamist ning ühtlustamist, samuti võimaluste uurimist Euroopa Liidu andmekaitse-eeskirjade ühtsema kohaldamise tagamiseks siseturul; rõhutab lisaks, et on oluline tagada Euroopa andmekaitseinspektori, riiklike andmekaitseasutuste ja artikli 29 töörühma volituste sidusus;

43.

rõhutab sellega seoses, et tuleb tugevdada artikli 29 alusel loodud töörühma rolli ja volitusi, et parandada liikmesriikide andmekaitseasutuste vahelist koordinatsiooni ja koostööd, eelkõige seoses vajadusega tagada andmekaitse-eeskirjade ühtne kohaldamine;

44.

palub komisjonil selgitada uues õiguslikus raamistikus riiklike andmekaitseasutuste sõltumatuse olulist mõistet, mis seisneb igasuguse välismõju puudumises (12); rõhutab, et riiklikele andmekaitseasutustele tuleks eraldada vajalikud vahendid ja anda harmoneeritud volitused uurimise läbiviimiseks ja sanktsioonide kehtestamiseks;

Andmekaitse üleilmse mõõtme tugevdamine

45.

palub komisjonil ühtlustada ja tugevdada kehtivaid rahvusvahelise andmeedastuse menetlusi (õiguslikult siduvad lepingud ja äriühingu siduvad eeskirjad) ning määrata eespool viidatud isikuandmete kaitse põhimõtetest lähtudes kindlaks kesksed Euroopa Liidu andmekaitse kõrgete eesmärkidega põhimõtted, mida tuleks kasutada rahvusvahelistes lepingutes; rõhutab, et ELi ja kolmandate riikide vaheliste isikuandmete kaitse lepingute sätetega tuleks tagada Euroopa kodanikele samal tasemel isikuandmete kaitse nagu Euroopa Liidus;

46.

on seisukohal, et andmekaitse piisavuse hindamise menetlust komisjonis võiks täpsustada, rangemalt rakendada, jõustada ja jälgida, ning et kolmandate riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide andmekaitse taseme hindamise kriteeriumeid ja nõudeid tuleks täpsustada, võttes arvesse uusi ohtusid eraelu puutumatusele ja isikuandmetele;

47.

kutsub komisjoni üles põhjalikult hindama nn Safe Harbour põhimõtete tõhusust ja nõuetekohast rakendamist;

48.

kiidab heaks komisjoni seisukoha kaitstuse tasemete vastastikkuse põhimõtte kohta seoses andmesubjektidega, kelle andmeid eksporditakse kolmandatesse riikidesse või säilitatakse kolmandates riikides; palub komisjonil võtta otsustavaid meetmeid, mille abil edendada regulatiivset koostööd kolmandate riikidega, et täpsustada kohaldatavaid eeskirju ning ELi ja kolmandate riikide andmekaitsega seotud õigusaktide lähendamise võimalust; palub komisjonil võtta nimetatud küsimus esmatähtsana taaskäivitatud Atlandi-ülese majandusnõukogu päevakorda;

49.

toetab komisjoni pingutusi tõhustada koostööd kolmandate riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu ÜRO, Euroopa Nõukogu ja OECD, samuti standardiorganisatsioonidega, nagu Euroopa Standardikomitee (CEN), Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon (ISO), Veebikonsortsium (W3C) ja Internetiehituse töörühm (IETF); ergutab rahvusvaheliste standardite väljatöötamist (13), tagades samas rahvusvaheliste standardite teemaliste algatuste ja ELi, OECD ja Euroopa Nõukogu andmekaitsealaste õigusaktide praeguse läbivaatamise sidususe;

*

* *

50.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(2)  ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

(3)  EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.

(4)  EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.

(5)  Justiits- ja siseasjade nõukogu 3 071. kohtumine Brüsselis, 24. ja 25. veebruaril 2011, kättesaadav veebilehel http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/jha/119461.pdf.

(6)  02356/09/EN WP 168.

(7)  0836/10/EN WP 179.

(8)  Näiteks: Euroopa Parlamendi 23. septembri 2008. aasta seisukoht nõukogu raamotsuse eelnõu kohta, mis käsitleb kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitset (ELT C 8 E, 14.1.2010, lk 138); Euroopa Parlamendi 26. märtsi 2009. aasta soovitus nõukogule turvalisuse ja põhivabaduste tugevdamise kohta internetis (ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 206); Euroopa Parlamendi 25. novembri 2009. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm (ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 12).

(9)  Selle õiguse aluseks olevad asjakohased elemendid tuleb selgelt ja täpselt kindlaks määrata.

(10)  Isikuandmete ülekantavus hõlbustab nii siseturu kui ka interneti tõrgeteta toimimist ning sellele iseloomulikku avatust ja omavahelist seotust.

(11)  Tuleks kaaluda laste vanuseläve kasutuselevõtmist, millest nooremate laste puhul on nõutav vanema nõusolek, ning vanuse kindlakstegemise mehhanisme.

(12)  Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 16 ja harta artikliga 8.

(13)  Vt 2009. aasta oktoobri Madridi deklaratsiooni ülemaailmsete eraelu puutumatuse standardite kohta globaliseeruvas maailmas (Global Privacy Standards for a Global World) ning 27.–29. oktoobril 2010. aastal Jeruusalemmas toimunud andmekaitse ja eraelu puutumatuse eest vastutavate volinike 32. rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud rahvusvaheliste standardite teemalist resolutsiooni.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/110


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Komisjoni 2012. aasta tööprogrammi koostamine

P7_TA(2011)0327

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon komisjoni 2012. aasta tööprogrammi kohta

2013/C 33 E/11

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni teatist komisjoni 2011. aasta tööprogrammi kohta (KOM(2010)0623/2);

võttes arvesse kehtivat Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkulepet, eriti selle lisa 4;

võttes arvesse komisjoni liikmete ja parlamendikomisjonide regulaarse dialoogi tulemusi ning esimeeste konverentsile saadetud komisjonide esimeeste 7. juuni 2011. aasta konverentsi kokkuvõtvat aruannet;

võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni „Tulevikku investeerimine ning uus mitmeaastane finantsraamistik konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel” (1);

võttes arvesse oma 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel” (2);

võttes arvesse oma 6. juuli 2011. aasta resolutsiooni „Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: vajalikud meetmed ja algatused” (3);

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et 2011. aasta lõpuks viiakse praktilisi kogemusi arvesse võttes läbi raamkokkuleppe läbivaatamine, mis annab ühtlasi võimaluse parandada sisemisi töömeetodeid, nt seoses regulaarse dialoogiga, suurendada läbipaistvust ja tõhustada komisjonide panust, kasutades seejuures täies ulatuses ära olemasolevaid kogemusi, et anda parlamendi prioriteetide ettevalmistamisele kindel alus;

B.

arvestades, et finantskriis ja sellega toimetulemiseks võetud meetmed avaldavad liikmesriikide majandusele ja euroala stabiilsusele endiselt märkimisväärset mõju;

C.

arvestades, et komisjon peab oma tegevuses kasutama võimalikult suurel määral ära oma õiguslikke volitusi ja poliitilist autoriteeti; arvestades, et Euroopa Liit saab toimida tulemuslikult ainult siis, kui komisjon teeb kindlaks, väljendab praktikas ja edendab selle liikmesriikide ja kodanike üldhuvisid ning täidab tõhusalt oma kohustust jälgida aluslepingute ja ELi õiguse kohaldamist,

D.

arvestades, et komisjonil on ELi tuleviku kujundamisel keskne roll ning ta peaks kasutama oma järgmist tööprogrammi selleks, et edendada liidu eesmärke ja väärtusi, tõhustada isevastutust ELi projekti eest, aidata ELil kriisist väljuda ning tagada tema esindatus ja auväärse koha säilitamine maailmas;

E.

arvestades, et üks komisjoni väljakutseid tööprogrammi koostamisel on võidelda oma sisemise pikalt tavaks olnud valdkonnapõhise suhtumisega ning luua vastukaaluks poliitikavaldkondade vahel koostoimet, tagada eesmärkide ja meetodite ühtsus ning tõhustada kõigi oma seadusandlike ja muude meetmete puhul veelgi selliste aluspõhimõtete järgimist nagu diskrimineerimiskeeld, põhiõiguste austamine ja võrdsus seaduse ees,

MAJANDUSKASVU JA TÖÖHÕIVE TAASTAMISE KIIRENDAMINE AASTAKS 2020

1.

tuletab meelde, et ELi eelarves peavad kajastuma ELi poliitilised prioriteedid; kordab, et vaja on ette näha uued omavahendid ja suurendada investeeringuid ELi tasandil, et aidata kaasa ELi 2020. aasta eesmärkide saavutamisele;

2.

nõuab sellega seoses, et ELi tasandil alustataks avatud ja konstruktiivset dialoogi ning koostööd liidu mitmeaastase finantsraamistiku eesmärgi, ulatuse ja suuna ning finantsraamistiku tulusüsteemi reformi üle, sealhulgas konverents omavahendite teemal, millel osalevad Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmed;

3.

tuletab meelde parlamendi suuniseid 2013. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku osas, mis kiideti heaks 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni raportis „Tulevikku investeerimine ning uus mitmeaastane finantsraamistik konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel”; tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmiseks nõukogu poolt on kohustuslik parlamendi nõusolek, mille aluseks on eelarvekomisjoni raport; arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikele 5 ja artiklile 324 peab Euroopa Parlament olema nõuetekohaselt kaasatud järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste protsessi;

4.

kutsub nõukogu ja komisjoni tungivalt üles täitma Lissaboni lepingut ning tegema kõik endast olenev, et saavutada Euroopa Parlamendiga kiiresti kokkulepe järgmise mitmepoolse finantsraamistiku läbirääkimiste protsessi tarbeks praktilise töömeetodi leidmiseks; tuletab meelde tulude reformi ja kulude reformi seotust ning nõuab seetõttu kindlat lubadust arutada mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimiste raames ettepanekuid uute omavahendite kohta;

5.

ootab Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Kalandusfondi hõlmava ühise strateegilise raamistiku vastuvõtmise ettepaneku esitamist võimalikult varakult ning palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mille õiguslikuks aluseks oleks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 289 lõige 1 ja artikkel 294; nõuab ühtlasi tungivalt, et komisjon esitaks uue ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidu solidaarsusfondi kohta;

6.

toonitab, et tähtis on kiiresti esitada ettepanek Euroopa Sotsiaalfondi kohta, sest see on oluline vahend töötuse vastu võitlemisel ning sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamisel hariduse ja kutsekoolituse parandamise kaudu; on seisukohal, et rohkem tähelepanu tuleks pöörata noorte töötusele, mis on murettekitavalt suur, ja kooli pooleli jätnute probleemile;

7.

kutsub komisjoni üles jätkama oma tööd ja koostööd Euroopa Parlamendi ja nõukoguga õigusaktide kvaliteedi parandamise valdkonnas; kutsub ühtlasi sellega seoses komisjoni ja nõukogu üles tagama, et kõikidesse õigusaktidesse lisatakse süstemaatiliselt vastavustabelid, mis näitavad selgelt, kuidas ELi õigus siseriiklikku õigusesse üle võetakse ning tõendavad selle tulemuslikku kohaldamist;

8.

rõhutab, et otsustavalt tähtis on ELi õiguse nõuetekohane ja kiire rakendamine liikmesriikide siseriiklike õigusaktide kaudu, ning kutsub komisjoni tungivalt üles kasutama oma täideviivat võimu ja algatama vajaduse korral rikkumismenetlusi, et tagada õigusaktide nõuetekohane ülevõtmine ja tõhus jõustamine;

9.

nõuab tungivalt, et komisjon viiks liidu õigustiku võimalikult kiiresti ja selge ajakava alusel vastavusse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 sätetega, ning kutsub komisjoni üles esitama sel eesmärgil vajalikud õigusaktid;

Finantsturu reguleerimine: reformi lõpuleviimine

10.

rõhutab, et majanduskriisiga tuleb jätkuvalt võidelda majanduse juhtimise raamistiku väljaarendamise teel, mille kaudu kehtestada eelarvedistsipliin ja kooskõlastamine, stabiliseerida rahaliitu ning tõsta tootlikesse töökohtadesse investeerimise taset; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks võimalikult kiiresti ettepanekud alalise kriisimehhanismi loomiseks, mida juhitaks liidu eeskirjade järgi, teostatavusuuringu ühise süsteemi loomise kohta Euroopa riigivõlakirjade emiteerimiseks solidaarvastutuse alusel ning ettepanekud ELi 2020. aasta strateegia täies ulatuses stabiilsusraamistikku integreerimiseks ja euroala ühtse välisesindatuse kohta;

11.

juhib tähelepanu sellele, et finantssektori reguleerimise puhul peavad finantssüsteemi vastupanuvõime ja kahjude katmise võime suurendamiseks võetavate meetmetega kaasnema meetmed riski tekkimise peatamiseks, samuti meetmed kulude vähendamiseks pankroti korral; rõhutab sellega seoses, et pankade puhul tuleb tõhusamalt jälgida riskide kumuleerumist, pangandustegevus tuleb eraldada kasulikkusefunktsioonidest ning on vaja konkreetseid ettepanekuid, et tulla nõuetekohasemalt toime pankade pankrotistumisega; rõhutab lisaks sellega seoses vajadust reguleerida üksusi, mis on pangandussüsteemidega tihedalt seotud ja täidavad sarnaseid ülesandeid, kuid kelle suhtes ei kehti samad õigusnormid (varipangandus);

12.

palub komisjonil viivitamatult esitada:

ettepanek võtta vastu finantsinstrumentide turge käsitlev direktiiv, mis looks olulise õigusliku raamistiku väärtpaberitega kauplemise, kauplemiskohtade ja investeerimisühingute äritegevuse jaoks, ning

konkreetne ettepanek pankade/krediidiasutuste kriisiohjamise kohta, kui praegu käsilolev pankade stressitest on lõpule viidud;

13.

palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile 2012. aastal:

täiendavad ettepanekud endiselt tugevalt riigipõhise jaepanganduse integreerimiseks, et kasutada tarbijate ja äriühingute heaks täielikult ära kogu ELi hõlmava finantsturu eelised;

ettepanek võtta vastu kindlustusseltside kriisilahendusmehhanism;

14.

rõhutab, et jätkuvalt on vaja keskenduda investorite kaitsele ja nende usalduse võitmisele; leiab, et finantssüsteemi vastu usalduse taastamise algatused on hädavajalikud ning peaksid sisaldama hoolsuskohustuse auditi tavade, piiriüleste ettevõtjatega seostuva moraalse ohu küsimuse ja stiimulite ja tasustamissüsteemi põhjalikku ülevaatamist ning finantssüsteemi laialdase läbipaistvuse ja vastutuse nõuet;

15.

rõhutab krediidireitinguagentuuride märkimisväärset rolli euroala võlakriisi arengus ja süvenemises, ning selle tagajärgi Euroopa pangandussüsteemile; kutsub seetõttu komisjoni tungivalt üles esitama viivitamata ettepaneku läbivaadatud õigusraamistiku kohta, mis tõhustaks krediidireitinguagentuuride tegevuse reguleerimist ja nende üle järelevalve korraldamist; on seisukohal, et Euroopa krediidireitinguagentuuri loomine tooks kaasa tervitatava lähenemisviiside paljususe;

Arukas majanduskasv

16.

kutsub komisjoni tungivalt üles esitama selle aasta lõpuks õigusakti ettepanekut järgmise teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse raamprogrammi vastuvõtmiseks, mis soodustaks avaliku ja erasektori partnerlust, vähendaks bürokraatiat, parandaks valdkondadevahelist lähenemisviisi ning suurendaks väiksemate osalejate ja innovatiivsete äriühingute osalust projektides; peab vajalikuks suurendada teadus- ja arendustegevuse eelarvet järgmisel rahastamisperioodil, et EL ei jääks konkurentidest veel rohkem maha, kuna maailma muudes piirkondades (näiteks USAs ja eriti Hiinas) on kulutused teadus- ja arendustegevusele tohutult kasvanud, ning samuti selleks, et toetada täielikult ELi 2020. aasta eesmärke;

17.

nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks oma teadus- ja arendusprogrammide puhul riskide suhtes tolerantsemat ja rohkem usaldusel põhinevat lähenemisviisi, et vähendada bürokraatiat ja suurendada innovatiivsete äriühingute osalemist projektides;

18.

tõstab esile vajaduse võtta kasutusele rahalised vahendid kiiretesse võrkudesse investeerimiseks; rõhutab, et kõigile kättesaadav lairibavõrk on Euroopa jaoks otsustavalt tähtis, et olla maailmas konkurentsivõimeline ja tagada, et ükski eurooplane kõrvale ei jääks;

19.

palub komisjonil oma 2012. aasta tööprogrammis teha tihedat koostööd liikmesriikidega, et tagada elektrooniliste sidevõrkude õigusliku raamistiku 2009. aasta reformide nõuetekohane ja õigeaegne ülevõtmine; märgib, et eelkõige on vaja tagada turule juurdepääsuga seotud ja muude tarbijale kasu toovate kohustuste täitmine, sh põhjalikum teave lepingu ja hinna kohta ning numbri liikuvuse tagamise meetmed;

20.

märgib, et 2012. aasta tööprogrammis on digitaalse ühtse turu tugevdamisel vaja käsitleda teatavaid tehnoloogia edasiarenguga seotud valdkondi; kõnealuste valdkondade hulka peaks kuuluma pilvandmetöötlus, asjade internet, e-allkiri ja küberjulgeolek;

21.

ootab, et komisjon tagaks selle, et andmeside rändlusteenuste hinna vähendamise meetmeid hakataks 2012. aastal täielikult kohaldama;

22.

rõhutab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning Euroopa digitaalse ühtse turu väljakujundamise olulisust, millel on piiriüleses kaubanduses tööstuse ja VKEde jaoks tohutu kasvupotentsiaal ning mis toob inimesi üksteisele lähemale, muudab nende töötamis- ja elamisviisi, pakub uusi vahendeid hariduse ja koolituse vallas ning parandab avalike teenuste ja avaliku teabe kättesaadavust; palub komisjonil seetõttu suurendada toetust info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale, et EL võiks olla juhtival positsioonil uutel tekkivatel turgudel, nagu tervisetehnoloogia, keskkonnahoidlik transport ja elektrivõrgud;

23.

tuletab meelde intellektuaalomandi õiguste järjest suuremat tähtsust majanduskasvu ja Euroopa loomingulise potentsiaali jaoks ning rõhutab, et tuleb tagada nende õiguste piisav kaitse; kutsub komisjoni üles esitama selles valdkonnas kiiresti konkreetsed läbivaatamisettepanekud; rõhutab intellektuaalomandi õiguste tähtsust kultuuri- ja loometööstuses ning kultuuritoodetele ja -teenustele juurdepääsu puhul;

Jätkusuutlik majanduskasv

24.

kutsub komisjoni üles täiustama oma kliimastrateegiat, et edendada ELi juhtrolli võitluses kliimamuutusega ning samal ajal tugevdada ELi konkurentsivõimet ja saavutada tasakaalustatud rahvusvaheline kokkulepe;

25.

nõuab ELi ulatuslikku välist energiastrateegiat, mis integreeriks tooraine- ja haruldaste muldmetallide küsimused ning seaks prioriteetsele kohale ülemaailmsed avatud turud; nõuab lisaks jätkusuutlikku, konkurentsivõimelist ja integreeritud ELi energiapoliitikat, mille raames erinevaid energiaallikaid, nende suhtelist osakaalu ning energiavarustuse kindlust käsitletaks üheskoos ühtse lähenemisviisi osana, ning peab energia siseturu väljakujundamist Euroopa konkurentsivõime ja majanduskasvu seisukohast otsustavalt tähtsaks; kutsub komisjoni üles kiirendama Euroopa integreeritud energiavõrgu väljaarendamist ja esitama oma energiainfrastruktuuri paketis esile tõstetud ettepanekud;

26.

pidades silmas eesmärki viia 2014. aastaks lõpule ühtse energiaturu loomine, kutsub komisjoni üles jälgima energeetika ja energiatõhususe alaste ELi õigusaktide rakendamist ning võtma viivitamata vastu asjakohased rakendusmeetmed, ning lisaks kutsub komisjoni tungivalt üles esitama vajaduse korral uued ettepanekud kõnealuste eesmärkide saavutamiseks;

27.

nõuab tuumaohutuse direktiivi viivitamata läbivaatamist, et direktiivi tõhustada, võttes eelkõige arvesse Fukushima õnnetuse järel läbi viidud vastupidavustestide tulemusi;

28.

palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu ühenduse seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm ning tugev integreeritud bioloogilise mitmekesisuse strateegia;

29.

on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reform peaks tagama, et ÜPP järgib hoolikalt ELi 2020. aasta strateegia eesmärke ning et ÜPP keskmesse oleks seatud jätkusuutlikkus, et kindlustada Euroopa toiduainetetööstuse pikaajaline elujõulisus ja tõhustada samal ajal põllumajandustootjate konkurentsivõimet ja innovatsioonisuutlikkust, edendada maapiirkondade arengut, säilitada põllumajandustegevuse ja -toodete mitmekesisust ning vältida bürokraatiat;

30.

kutsub komisjoni tungivalt üles hindama varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi ning toidu- ja söödaalast kiirhoiatussüsteemi toimimist, et kõrvaldada võimalikud puudujäägid;

31.

palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku kloonitud loomadest ja nende järglastest toodetud toidu turuleviimise keelustamiseks ning soovib, et komisjon esitaks uue seadusandliku ettepaneku uuendtoidu kohta;

32.

peab ülimalt kahetsusväärseks üleeuroopaliste transpordivõrkude (TEN-T) suuniste ja lennujaamapaketi ettepanekute viibimist; tunneb heameelt transpordi tulevikku käsitleva valge raamatu üle ja ergutab komisjoni esitama võimalikult kiiresti selles kavandatud seadusandlikud ettepanekud; on seisukohal, et integreeritud ja omavahel ühilduva Euroopa raudteeturu väljakujundamine on veel saavutamata, ning usub, et esikohale tuleb seada üleeuroopalise transpordivõrgu suuniste õigeaegne läbivaatamine, et arendada välja eri transpordiliikide tõhusat kombineerimist võimaldav ja koostalitlusvõimeline ulatuslik mitmeliigiline transpordivõrk; palub komisjonil seetõttu esitada seadusandlik ettepanek raudteesektori kohta ning Euroopa Raudteeagentuuri pädevuste laiendamise kohta sertifitseerimise ja ohutuse valdkonnas; rõhutab, et hädavajalik on üleeuroopalisi transpordivõrke paremini rahastada ja parandada ühtekuuluvusvahendite kooskõlastatust;

33.

nõuab kindlalt, et komisjon esitaks 2012. aastal Euroopa reisijaõiguste harta kõigi transpordiliikide jaoks;

34.

nõuab ühtse Euroopa taeva täiemahulist rakendamist, muu hulgas funktsionaalsete õhuruumiosade ja Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) loomist, et täita tulevasi õhuruumi läbilaskevõime ja turvalisusega seotud vajadusi; taunib asjaolu, et endiselt ei ole suudetud tagada vedelike, aerosoolide ja geelide suhtes kehtivate piirangute järkjärgulist kaotamist lennutranspordis, mis peaks komisjoni jaoks prioriteediks jääma;

35.

nõuab ühise kalanduspoliitika ulatuslikku ja edasipüüdlike eesmärkidega reformi, mis keelduks igasugusest riiklikule tasandile tagasitoomise püüetest ning mis hõlmaks ökosüsteemipõhist lähenemisviisi, piirkondlikustamist, selgelt määratletud erandit väikesemahulise kalapüügi suhtes, Euroopa vesiviljelussektorile uue hoo andmist ning tõsist võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ning tagasiheite vastu; tunneb muret selle pärast, et komisjon ei pruugi esitada uut ettepanekut tehniliste meetmete kohta enne 2013. aastat, kui praeguste üleminekumeetmete kehtivusaeg lõpeb;

Kaasav majanduskasv

36.

peab tervitatavaks uute töökohtade jaoks uute kutseoskuste andmise juhtalgatusi ning vaesusevastase võitluse platvormi, kuid leiab, et on tehtud liiga vähe seadusandlikke ettepanekuid tööhõive- ja sotsiaalvaldkonnas; palub komisjonil esitada uus sotsiaalstrateegia kooskõlas Lissaboni lepingu peamiste edusammudega, pidades kinni subsidiaarsuse põhimõttest ja sotsiaalsest dialoogist palkade ja pensionite valdkonnas, ning vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõikele 5 austada liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite pädevust ning tagada Euroopa Parlamendi kaasamise teel selle protsessi demokraatlik legitiimsus;

37.

nõuab 2013. aasta järgset tugevat kogu ELi hõlmavat ühtekuuluvuspoliitikat ja seda, et kõnealuse tulevase ühtekuuluvuspoliitika ettevalmistamisel lihtsustataks olemasolevate vahendite ja programmide rakendamist, tagataks piisavad rahalised vahendid ja poliitika kooskõla ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidega, luues lisandväärtust sünergia kaudu muude sisepoliitika valdkondadega; ootab, et komisjon võtaks konstruktiivse vahendajarolli kõigis menetlustes, mis on seotud ühtekuuluvuspoliitikat hõlmavate määruste vastuvõtmisega, pidades kinni kaasotsustamise põhimõttest, et saavutada kokkulepe seadusandlikus menetluses võimalikult varakult, et vältida viivitusi ja ületada tulemuslikult ühtekuuluvuspoliitika järgmise programmiperioodi rakenduskavade elluviimisel esineda võivad loomupärased käivitusraskused;

38.

toetab algatusi, mille eesmärk on töö- ja pereelu ühitamine, ning usub, et komisjon peaks esitama õigusakti ettepanekud erinevate puhkusevormide (s.o isapuhkuse, lapsenduspuhkuse ja ülalpeetava pereliikme hooldamise puhkuse) käsitlemiseks ning looma liikmesriikide parimatel tavadel põhineva Euroopa strateegia eesmärgiga luua tingimused ELi 2020. aasta strateegias eesmärgiks seatud tööhõivemäära saavutamiseks; tervitab komisjoni algatusi meeste ja naiste palgaerinevuse kaotamiseks, kuid väljendab kahetsust, et see palgaerinevus on ikka jäänud tõsiseks lahendamist nõudvaks probleemiks, ning kordab oma nõuet pühenduda tõsiselt meeste ja naiste palgaerinevuste arvukate põhjustega tegelemisele, vaadates läbi kehtivad õigusaktid;

39.

avaldab kahetsust, et komisjon ei ole ikka veel esitanud seadusandlikku ettepanekut naistevastase vägivallaga võitlemiseks põhjaliku strateegia raames, milles karistused oleksid piisavalt ühtlustatud;

40.

avaldab kahetsust ettepanekute ja algatuste puudumise pärast rahvatervise valdkonnas ning palub komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku kõrgtehnoloogiliste ravimite kohta; väljendab heameelt komisjoni kavatsuse suhtes muuta 2012. aastal direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest; rõhutab, et uued tegurid ja ajad osutavad muutuste vajadusele, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon esitaks kiiremas korras muutmisakti, kaaludes samal ajal ka kõnealuse direktiivi reguleerimisala laiendamist, et vähendada reproduktiivtoksilistest ainetest tulenevat ohtu ja nende sisaldust toodetes ning tagada Euroopa töötajate töötervishoid ja tööohutus;

41.

rõhutab, et tähtsaks tuleks pidada hariduse, kultuuri, audiovisuaalse meedia, noorte, spordi ja kodakondsuse valdkonna uusi mitmeaastaseid programme, mis on keskse tähtsusega ELi 2020. aasta strateegia edukuse jaoks ning ELi kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamiseks ning sotsiaalse ühtekuuluvuse ja integreerimise võimas vahend; on seisukohal, et läbi tuleb viia tegevusi ja võtta meetmeid, mis põhinevad piisaval ja tõhusal eelarveraamistikul, et tagada, et need hästi väljatöötatud programmid vastavad jätkuvalt ka pärast 2013. aastat Euroopa üldsuse vajadustele;

Ühtse turu võimaluste ärakasutamine majanduskasvuks

42.

kutsub komisjoni üles kohaldama süsteemsemalt nn VKE-testi, mida ei ole kõigis uutes seadusandlikes ettepanekutes nõuetekohaselt ja järjekindlalt kohaldatud - seda eelkõige riikide tasandil; palub komisjonil seetõttu esitada VKE-testi kohaldamiseks ELi ja riikide tasandil parimate tavade alusel koostatud miinimumstandardid ja -nõuded;

43.

kinnitab veel kord oma toetust ühtse turu aktile, kuid palub tungivalt komisjoni, et see esitaks ettepaneku riigihankemenetluste ajakohastamiseks ja lihtsustamiseks tellijate ja VKEde jaoks, hõlmates ka elu- ja töötingimuste parandamist;

44.

tervitab komisjoni ettepanekuid 2012. aasta tööprogrammis vaadata läbi tarbijakaitse poliitika ja õigusloomestrateegia, ühendades kõigi komisjoni asjakohaste teenistuste algatused; märgib, et eelkõige on vaja tagada see, et kõik Euroopa Liidu tarbijad on täielikult kaitstud oluliste õigusaktidega, nagu ebaausate kaubandustavade ja tarbijakrediidi direktiivid;

45.

palub komisjonil esitada kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi kaugeleulatuva reformi ettepanek ELis töötajate tõelise liikuvuse edendamiseks, lihtsustades automaatse tunnustamise menetlusi, järgides samal ajal patsiendi ohutust, suurendades vastsete kõrgkoolilõpetajate liikuvust ning vaadates läbi mõned reguleeritud kutsealad või nende osad;

46.

kutsub komisjoni üles rakendama programmi „Õigussüsteem majanduskasvu heaks”, mis parandaks ettevõtjate ja tarbijate juurdepääsu õigusemõistmisele, ning palub seetõttu komisjonil esitada esmajärjekorras oma väljakuulutatud ettepanek tsiviil- ja kaubandusasjades alternatiivse vaidluste lahendamise kohta;

KODANIKEKESKNE TEGEVUSKAVA: VABADUS, TURVALISUS JA ÕIGUS

47.

avaldab kahetsust, et puudub seadusandlik ettepanek suurema solidaarsuse kohta ELis varjupaigapoliitika valdkonnas, ning märgib, et tuleks jätkata tööd varjupaigapaketiga, et luua Euroopa ühine varjupaigasüsteem, mis tagab kaitstuse kõrge taseme ja põhiõiguste täieliku austamise ning välistab varjupaigaõiguse rakendamise muudel eesmärkidel;

48.

tunneb muret asjaolu pärast, et kehtivat varjupaigaalast õigustikku (Dublin, Eurodac, vastuvõtumenetlus ja kvalifitseerumise direktiiv varjupaigataotlejate kaitseks) ei ole suudetud nõuetekohaselt rakendada, mis tähendab, et ühised Euroopa normid ei ole tagatud, mis õõnestab ka solidaarsustunnet;

49.

võtab teadmiseks komisjoni ohvrite paketi ning peab väga tähtsaks tugevdada terrorismi ja kuriteoohvrite õigusi ning toetamist ELis;

50.

kutsub seetõttu komisjoni üles tagama Schengeni acquis’ täieliku järgimise ja selle, et mis tahes komisjoni ettepanekut käsitletaks Euroopa meetodit kasutades; tunnistab vajadust arukate välispiiride järele ning välispiiride parema haldamise ning tulemusliku ja usaldusväärse välispiiride poliitika vajalikkust; on seisukohal, et ELi territooriumile pääsemise kontroll on üks sisepiirideta ala põhifunktsioone, ELi välispiiri kontrolli tuleb pidevalt paremaks muuta, et vastata uutele rände- ja julgeolekualastele väljakutsetele, ja seetõttu tuleb luua tasakaalustatud viisapoliitika; palub komisjonil selles kontekstis viia lõpule SIS II ja VIS süsteemi, Eurodaci ning uue IT-ameti loomine; tuletab meelde, et ELi välis- ja sisepiiride tõhus ja integreeritud majandamine ning viisapoliitika on omavahel tihedalt seotud ning kujutab endast olulist abivahendit rände- ja varjupaigapoliitika valdkonnas, hõlmates ka liikuvust ja kuritarvituste vältimist; avaldab kahetsust, et Schengeni II infosüsteem ei toimi ikka veel, ning kutsub komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi süsteemi käivitamiseks ning jätkab ELi vastava eelarve vahendite eraldamise tähelepanelikku kontrollimist;

51.

suhtub positiivselt SIRENE käsiraamatu muutmisse, piirivalvurite ühise praktilise käsiraamatu ajakohastamisse, Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) edasiarendamisse ja Euroopa piirivalvurite süsteemi loomisse vastavalt Stockholmi programmile;

52.

tervitab komisjoni algatust muuta veelgi selgemaks tingimusi, mille kohaselt liikmesriikide ametiasutused võivad teostada patrull- ja vaatlustegevust operatiivteabe jagamiseks ning omavahel ja Frontexiga koostöö tegemiseks; jagab seisukohta, et Frontexil saab olema peamine roll piirikontrolli haldamisel, ning tervitab kokkulepet selle õigusliku raamistiku muutmiseks, et võimaldada tema suuremat tulemuslikkust toimevõime mõttes välispiiril;

53.

on kindlalt veendunud, et peagi esitatavad ettepanekud direktiivi 95/46/EÜ ja andmete säilitamist käsitleva direktiivi läbivaatamiseks peaksid olema ambitsioonikad ja pakkuma enamat, kui endise kolmanda samba alla kuulunud andmekaitse raamotsuse kohane ebapiisav kaitse; rõhutab, et oluline on tegeleda kesksete küberjulgeoleku ja eraelu puutumatusega seotud probleemidega pilvandmetöötluse ja asjade interneti valdkonnas; rõhutab, et andmekaitse peaks olema ambitsioonikas ka terrorismivastase võitluse kontekstis; kutsub komisjoni üles austama kolmandate riikidega läbirääkimistel ELi andmekaitseeeskirju ja rõhutab, et Euroopa Parlament kontrollib hoolikalt kõigi ettepanekute vastavust põhiõigustele, sh ELi broneeringuinfo süsteem, ELi süsteem finantsandmete hankimiseks ja kõik ELi lepingud kolmandate riikidega, mis käsitlevad lennureisijate broneeringuinfo edastamist (praegu toimuvad läbirääkimised USA, Kanada ja Austraaliaga);

EUROOPA ROLL MAAILMAS: ÜLEMAAILMNE PANUS

54.

toonitab, et väärtused, põhimõtted ja kohustused, millele EL on rajatud, peaksid olema ühtse välispoliitika juhtpõhimõteteks; rõhutab, et komisjon peab tegema täies ulatuses koostööd Euroopa välisteenistusega mitte üksnes laienemise, arengu, kaubanduse ja humanitaarabi valdkonnas, vaid ka sisepoliitikavaldkondade välisaspektide osas, tagades suurema poliitilise kooskõlastatuse ELi tegevuses, eelkõige kaubanduspoliitika ja tööstuspoliitika vahel, et kasutada kaubandust kui tegelikku majanduskasvu ja töökohtade loomise vahendit Euroopas; toonitab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresidendi rolli olulisust sidusa ja ühtse välispoliitika kehtestamisel;

55.

nõuab Euroopa sõjalise võimekuse tugevdamist vahendite suurema koondamise kaudu, et parandada ELi võimet reageerida kiiresti ja tulemuslikult välistele kriisidele ning tugevdada Atlandi-ülest julgeolekut;

Euroopa naabruspoliitika

56.

toonitab, et rahalise välisabi vahendite läbivaatamist tuleks näha kui võimalust Euroopa välispoliitika tugevdamiseks eriti praegu, kus ELi lõunapoolsed naaberriigid liiguvad demokraatia suunas; nõuab rohkem paindlikkust ja kiirust rahalise abi väljamaksmisel abikõlblikele riikidele, kes on kriisiolukorras; rõhutab, et komisjon peab tugevdama abisaajate riikide võimet võtta abi eest omapoolne vastutus ja seeläbi maksimeerida selle mõju; palub komisjonil kasutada eelmise põlvkonna väliste finantsinstrumentidega saadud kogemusi ja tegeleda probleemidega, millele kontrollikoda on tähelepanu juhtinud;

57.

tunneb heameelt selle üle, et komisjon vaatab läbi Euroopa naabruspoliitika, ja ootab konkreetseid ettepanekuid selle kohta, kuidas arendada edasi Euroopa naabruspoliitika kaht mitmepoolset mõõdet, pöörates eritähelepanu demokraatia poole püüdlevatele araabiamaadele; toonitab, et vaja on uut hoogu; väljendab heameelt Euroopa naabruspoliitika läbivaatamist käsitlevas 2011. aasta mai komisjoni teatises esitatud ettepanekute üle ning nõuab kiiresti konkreetsete meetmete rakendamist, et taastada dialoog ELi lähinaabritega; rõhutab, et ELi tahe saavutada tihedamad suhted oma naabritega väljendub kombinatsioonis, mis ühendab endas suuremat finantsabi, tõhusamat demokraatia toetamist, turulepääsu ja liikuvuse parandamist; palub Vahemere Liidu läbivaatamist praeguste puuduste hindamise alusel ja hiljutisi araabia kevadega seotud sündmusi arvesse võttes;

ELi laienemine

58.

ootab, et komisjon jätkaks oma tööd ühinemisläbirääkimiste osas; toonitab, et pärast läbirääkimiste edukat lõpuleviimist Horvaatiaga tuleks jätkata ettevalmistusi läbirääkimiste osas muude Lääne-Balkani kandidaatriikidega, rõhutades samal ajal, et kõnealused riigid peavad võtma kõik meetmed kõikide Kopenhaageni kriteeriumite täielikuks ja rangeks täitmiseks; erilist tähelepanu tuleks pöörata olukorrale Bosnias ja Hertsegoviinas ning jõupingutustele leida lahendus endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi nimevaidlusele; loodab, et Küprose üle peetavatel kõnelustel jõutakse tervikliku lahenduseni, ootab, et Türgi annaks sellesse protsessi oma panuse talle Ankara protokolliga seatud kohustuste täitmise kaudu;

59.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd Kosovoga, et koostada võimalikult kiiresti viisanõude kaotamise tegevuskava, kuna Kosovo on ainuke Lääne-Balkani osa, kellel on veel ELiga viisarežiim; tunneb sellega seoses heameelt Serbia ja Kosovo vahel sõlmitud hiljutise kokkuleppe üle;

Mitmekülgne kaubanduspoliitika

60.

toetab komisjoni jõupingutusi kõigil käimasolevatel kahepoolsetel ja piirkondlikel kaubandusläbirääkimistel, et saavutada 2012. aastal positiivne tulemus laiahaardeliste ja tasakaalustatud kaubanduslepingute näol, mis suurendaksid märkimisväärselt ELi kaubandusalaseid väljavaateid ning ELi äriühingute võimalusi kogu maailmas; on siiski seisukohal, et ELil tuleb teha pidevaid jõupingutusi, et kasutada ära Doha vooru mitmepoolsetel läbirääkimistel 2011. aastal avanenud soodne võimalus, mis peaks sillutama teed ülemaailmsele majanduslikule stabiilsusele;

61.

on seisukohal, et Euroopa Liit peaks tugevdama kaubandussidemeid maailma teiste suurte majanduses ja poliitikas osalejatega, eriti USA, Hiina, Venemaa, India, Jaapani ja BRIC-riikidega, kasutades olemasolevaid koostöövõimalusi ja -vahendeid ning neid igal võimalusel laiendades; palub komisjonil tagada, et Euroopa Parlament kaasataks eriti tugevalt praegu käimasolevatesse läbirääkimistesse ning investeerimislepingute jaoks läbirääkimismandaatide määratlemisse; nõuab, et komisjon viiks lõpule käimasolevad läbirääkimised kahepoolsete ja piirkondlike vabakaubanduslepingute sõlmimiseks ja esitaks nendega kaasnevaid tulemuslikke kaitsemeetmeid käsitlevate määruste ettepanekud; märgib, et neid tuleks käsitleda täiendava strateegiana ja mitte mitmepoolse raamistiku alternatiivina;

62.

on seisukohal, et kaubandus- ja investeerimistõkete kaotamine kogu maailmas jääb oluliseks küsimuseks ning tähtsaks elemendiks ELi ülemaailmses kaubandusstrateegias; märgib seda silmas pidades, et komisjoni hiljutine 2011. aasta aruanne kaubandus- ja investeerimistõkete kohta toob välja märkimisväärsed ja õigustamatud tõkked meie suhetes strateegiliste partneritega, mis piiravad turulepääsu tähtsamates kolmandates riikides; kordab seetõttu oma palvet, et komisjon oleks selle kava elluviimisel keskendunud ja visa ning jätkaks võitlust õigustamatute protektsionistlike meetmete vastu, tagades samal ajal selle, et kaubanduspoliitika jääks töökohtade loomise vahendiks nii Euroopas kui ka väljaspool seda; kutsub komisjoni üles tegema täiendavaid jõupingutusi selleks, et tuvastada ja järk-järgult kõrvaldada mittetariifsed tõkked Atlandi-üleses kaubanduses ja investeerimistegevuses, eelkõige vastastikuse tunnustamise ja standardimise valdkonnas, kasutades optimaalselt ära Atlandi-ülest majandusnõukogu kui vahendit Atlandi-ülese turu saavutamiseks 2015. aastaks;

63.

kutsub komisjoni üles edendama seda, et kõikidesse kaubanduslepingutesse lisataks siduvad sätted inimõiguste, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta, nagu on täpsustatud mitmes 2010. aastal vastu võetud algatusraportis;

Arengupoliitika ja humanitaarabi

64.

nõuab, et komisjon esitaks 2012. aastal ametliku arenguabi uuendusliku rahastamise algatuse, et täita aastatuhande arengueesmärkide saavutamisega seotud kohustused; nõuab lisaks, et järelmeetmena teatisele heade maksuhaldustavade edendamise kohta esitataks seadusandlikud ettepanekud, et käsitleda põhjalikumalt maksuparadiise, kapitali ebaseaduslikku liikumist ja siirdehindade väärkasutust;

65.

palub komisjonil koostada teatise, milles oleks esitatud konkreetsed ettepanekud humanitaarabi ja arengu vahele toimiva sideme loomiseks, mis peaks arvesse võtma paindlikkust, et häda-, rehabiliteerimis- ja arenguabi ühendamine saaks üleminekuolukordades toimida; toetab koolitoidu programmide laiendamist kõigile näljahäda all kannatavate piirkondade lastele, kasutades kohalikult toodetud toitu ning kaotades algkoolitasud ja oluliste terviseteenuste kasutustasud, mida kompenseerib vajadusel suurem doonorabi;

66.

kutsub komisjoni üles esitama seadusandliku algatuse läbipaistvuse toomiseks kaevandustööstusesse, kehtestades selleks ELi tasandil õiguslikult siduvad meetmed, et arengumaad saaksid osa nende loodusvarade toodud tulust, mis aitaks neil oma kogukonnad vaesusest välja tuua;

*

* *

67.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0266.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0297.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0331.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/120


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Transmissiivse spongioosse entsefalopaatia (TSE) vorme ning sellega seotud sööda ja toidu kontrolli käsitlevad õigusaktid

P7_TA(2011)0328

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon transmissiivse spongioosse entsefalopaatia (TSE) vorme ning sellega seotud sööda ja toidu kontrolli käsitlevate ELi õigusaktide rakendamise ja väljavaadete kohta (2010/2249(INI))

2013/C 33 E/12

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni 16. juuli 2010. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „TSE tegevuskava nr 2: strateegiadokument transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate kohta aastateks 2010–2015” (KOM(2010)0384);

võttes arvesse komisjoni 25. augusti 2010. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mis käsitleb toiduohutuse, loomatervishoiu ja loomade heaolu ning taimetervise valdkonna ametlike kontrollisüsteemide üldist rakendamist liikmesriikides (KOM(2010)0441);

võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2010. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile lihamassi edasise vajaduse ja kasutamise kohta Euroopa Liidus, sealhulgas tarbijatele suunatud teabepoliitika kohta (KOM(2010)0704);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad (1);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad (2), ning komisjoni aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile hügieenimääruste rakendamisel omandatud kogemuste kohta (KOM(2009)0403);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (3);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks (4), ning komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule nimetatud määruse kohaldamise kohta (KOM(2009)0334);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrust (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (5);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/99/EÜ zoonooside ja zoonootilise toimega mõjurite seire kohta, millega muudetakse nõukogu otsust 90/424/EMÜ ja tühistatakse nõukogu direktiiv 92/117/EMÜ (6);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ette nähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002 (loomsete kõrvalsaaduste määrust) (7);

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni proteiini nappuse ja selle pikaajalise probleemi võimalike lahenduste kohta Euroopa Liidus (8);

võttes arvesse komisjoni otsust, millega muudetakse otsust 2009/719/EÜ, millega lubatakse teatavatel liikmesriikidel läbi vaadata iga-aastased BSE seireprogrammid;

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2010 järeldusi komisjoni eelpool nimetatud 16. juuli 2010. aasta teatise kohta pealkirjaga „TSE tegevuskava nr 2: strateegiadokument transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate kohta aastateks 2010–2015“;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit (A7-0195/2011),

A.

arvestades, et BSE esinemine Euroopa Liidus saavutas epideemia mõõtmed 1990. aastate keskel, mille tulemusena võeti kasutusele rida meetmeid, mille eesmärk on BSE (veiste spongioosse entsefalopaatia) ja muude TSE vormide likvideerimine;

B.

arvestades, et ELis esinevate positiivsete TSE juhtumite arv on vähenenud 2 167 juhtumilt 2001.aastal 67 juhtumini 2009.aastal; arvestades, et haigusjuhtumite arvu vähenemist silmas pidades nähtub, et sellel ajal rakendatud õigusaktidel oli oma osa BSE ja teiste TSE vormide likvideerimisel ELis, ning arvestades, et paralleelselt selle langeva epidemioloogilise trendiga tuleks ka õigusakte kohandada kooskõlas riskide osas valitseva tegeliku olukorraga;

C.

arvestades, et BSE juhtumite arvu pidevast vähenemisest lähtuvalt on TSEd käsitlevaid õigusakte viimastel aastatel muudetud ning edasiste muutuste kaalumisel tuleb samal ajal arvestada loomade ja inimeste tervise kõrge taseme säilitamisega Euroopa Liidus; arvestades, et need muudatused võivad hõlmata meetmeid, mis on seotud määratletud riskiteguriga toorainete eemaldamise, söödakeelu kõigi sätete läbivaatamise, skreipi likvideerimise, kohordi tapmise ja järelevalvega;

D.

arvestades, et kohaliku valgurikaste kultuuride viljelemise suurendamine on möödapääsmatu, selleks et vähendada sõltuvust sojaimpordist ja muudest valguallikatest,

Üldised tähelepanekud

1.

toetab komisjoni TSE tegevuskava nr 2 – transmissiivse spongioosse entsefalopaatiate strateegiadokumenti ja teatud parandusettepanekuid Euroopa Liidu praeguse TSE alase õiguskorra kohta; rõhutab siiski, et teatavaid sätteid on vaja põhjalikult hinnata ja neid on võimalik toetada vaid teatud tingimustel;

2.

rõhutab, et on oluline tagada olukord, kus Euroopa Liidus esinevate BSE juhtumite oluline langus ei tooks ELis kaasa leebemaid TSE meetmeid ega range kontrolli ja järelevalve mehhanismide vähendamist; võtab teadmiseks endiste ja praeguste TSE õigusaktide panuse TSE vormide likvideerimisel ELis;

BSE järelevalve

3.

võtab teadmiseks, et veiste TSE kontrolli puhul tõsteti vanusepiir 22 liikmesriigis 72 kuust kõrgemale ja see kehtestati komisjoni eespool nimetatud otsusega, millega muudetakse otsust 2009/719/EÜ, millega teatud liikmesriikidele antakse luba oma iga-aastasi BSE seireprogramme läbi vaadata;

4.

nõuab tungivalt, et komisjon tõstaks ülejäänud liikmesriikides vanusepiiri üksnes juhul, kui seda toetavad usaldusväärsed riskianalüüsid, et mitte ohustada loomade head tervist ja tarbijakaitset;

5.

rõhutab, et järelevalvemehhanism on oluline TSE kontrolli vahend ELis; väljendab muret veiste kontrolli vanusepiiri järjekordse tõstmise pärast, pidades silmas eelkõige valimi kontrollimist, millega reguleeritakse veiste BSE seiresüsteemi alates 2013. aasta jaanuarist; palub komisjoni teavitada Euroopa Parlamenti valimitesse valitavate koguste küsimuses saavutatud edust ning uutest avastustest;

6.

nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks riskiteguritega loomade kontrollimist, kuna see on ELi BSE juhtumite trendi edasise jälgimise oluline element, mis tagab võimalike uute haigusepuhangute varajase avastamise;

Söödakeelu läbivaatamine

7.

toetab – pidades eelkõige silmas valkude praegust puudujääki ELis – komisjoni ettepanekut kaotada töödeldud loomsete valkude kasutamise keeld mittemäletsejate söödas tingimusel, et seda kohaldatakse ainult mittetaimtoiduliste suhtes ja et

töödeldud loomsed valgud pärinevad ainult TSEga mitteseotud liikidelt;

töödeldud loomsete valkude tootmise ja steriliseerimise meetodid vastavad loomsete kõrvalsaaduste määruse kõrgeimatele ohutusstandarditele ja eeskirjadele ning kasutatakse uusimat ja turvalisimat tehnoloogiat;

liigisisese ringlussevõtu („kannibalismi”) osas kehtivad keelud jäävad samaks;

eri loomaliikide töödeldud loomsete valkude tootmisliinid on täielikult eraldatud;

nende tootmisliinide eraldamist kontrollivad liikmesriikide pädevad ametiasutused ja neid auditeerib komisjon;

enne söödakeelu kaotamise jõustumist peab olema kehtestatud usaldusväärne liigikohane meetod, mille abil määrata töödeldud loomset valku sisaldavas loomasöödas kindlaks valkude päritolu, et oleks võimalik välistada liigisisest ringlussevõttu ja mäletsejatelt saadud töödeldud loomse valgu sisaldust;

1. kategooria või 2. kategooria töödeldud loomsed valgud oleksid toorainena keelatud ja töödeldud loomse valgu tootmisel kasutataks ainult inimtoiduks kõlblikku 3. kategooria toorainet;

8.

rõhutab, et need meetmed peavad toimima käsikäes ühise põllumajanduspoliitikaga, mille eesmärk on siduda omavahel taime- ja loomakasvatus, rohumaade asjakohane kasutamine, kohaliku valgutootmise suurendamine ja külvikordade süsteemide toetamine;

9.

kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, mis tagavad, et söödakeelu tühistamisel on mittemäletsejatelt ja mäletsejatelt pärit tooraine ristsaastumine transpordikanalites välistatud;

10.

kutsub komisjoni üles välja selgitama, kas nii mittemäletsejate kui ka mäletsejate loomseid kõrvalsaadusi tootvatel tapamajadel peaks olema eraldi tegevusload, mis tagaks nende kõrvalsaaduste selge eristamise;

11.

keelab kasutada mäletsejate söödas mittemäletsejatelt või mäletsejatelt pärit töödeldud loomset valku;

12.

kutsub komisjoni üles hindama vajadust kontrollida töödeldud loomsete valkude sissevedu, et välistada liigisisest ringlussevõttu, 1. ja 2. kategooria tooraine kasutamist ja hügieeninõuete rikkumist; rõhutab, et samuti on selleks vaja korrapärast ja etteteatamata kohapealset kontrolli;

13.

on seisukohal, et tuleks kriitiliselt arutada lubatud taseme kehtestamist söödas leiduvate mittelubatud, juhuslikust ja tehniliselt vältimatust saastumisest põhjustatud mittemäletsejatelt pärinevate loomsete valkude ebaolulistele kogustele, eeldusel et on võimalik kasutada nende valkude osakaalu määramise meetodit;

Määratletud riskiteguriga toorainete (SRM) nimekiri

14.

loodab, et komisjon ei muuda ELi määratletud riskiteguriga toorainete nimekirja rangeid standardeid; rõhutab, et OIE (Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni) katsed ühtlustada ELi standardid OIE nimekirjaga ei tohi vähendada nimetatud rangeid standardeid;

15.

kutsub komisjoni üles kaaluma võimalust muuta ELi SRM nimekirja ainult teadusliku põhjenduse ja ettevaatusprintsiibi alusel, et välistada ohtu inimeste ja loomade tervisele ning tagada inimeste ja loomade toiduahela ohutus;

TSEd käsitlevad teadusuuringud

16.

kutsub komisjoni üles ergutama senisest enam lammaste skreipi geneetilist tõrjumist aretus- ja kasvatusprogrammide kaudu, eesmärgiga vältida sugulusaretust või geenitriivi;

17.

nõuab, et komisjon määraks meetmed, mis soodustavad kitsede skreipi resistentsuse ja ebatüüpilise skreipi jätkuvat uurimist, kuna see aitaks ELis TSEd likvideerida;

18.

kutsub komisjoni üles hoogustama käimasolevat teadus- ja arendustegevust tapaeelsete ja tapajärgsete kiirete BSE diagnostiliste testide väljatöötamiseks;

19.

ei ole nõus komisjoni ettepanekuga vähendada TSE-alase teadustöö rahastamist ELi vahenditest;

Veiste kohordi tapmine

20.

võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku vaadata läbi praegune kohordi tapmise poliitika BSEga nakatunud veisekarjade puhul; rõhutab, et tarbijate usalduse kõrge taseme säilitamiseks tuleb enne mis tahes muudatuste tegemist kohordi tapmise poliitikasse arvesse võtta järgmisi aspekte: 1) tarbijakaitse, 2) võimalik oht inimeste ja loomade tervisele ning 3) senise praktika jätkamine, kus riskijuhtidele ja seadusandjatele jääb võimalus võtta ELis uue BSE puhangu vallandumise korral koheselt vajalikke meetmeid;

Toidu ja sööda ohutus

21.

võtab teadmiseks komisjoni eespool nimetatud aruande toidu ohutuse, loomade tervishoiu ja heaolu ning taimetervise ametlike kontrollide üldise toimimise kohta liikmesriikides; juhib tähelepanu, et aruanne näitab teatud puudusi liikmesriikide aruannete kvaliteedis ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid parandaksid oma aruannete kvaliteeti, tõstes riiklike auditite taset seoses regulatiivsete nõuete täitmise tagamisega, tuues esile rikkumisjuhtumid ning tõhustades kontrolliasutuste ja käitlejate tegevust; kutsub komisjoni üles korraldama tõhusat seiret liikmesriikide teostatava kontrolli üle;

22.

väljendab muret toidu ja sööda saastatuse pärast, sh dioksiinidega, ning kutsub liikmesriike üles jõustama ning kohaldama toidu ja sööda kontrolli ning riskijuhtimise osas kehtivaid määrusi väga rangelt, vajadusel neid veelgi kitsendades, ja tagada ühiste suunistega ühtlustatud rakendamine kogu siseturul;

23.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid tagamaks, et peetaks kinni määruses (EÜ) nr 1069/2009 ja rakendusmääruses (EL) nr 142/2011 sätestatud nõuetest seoses loomsete kõrvalsaaduste käitlemisega enne nende töötlemist biogaasiks ja seedimisjääkide kasutamise või kõrvaldamisega ning et välditaks nende ebaseaduslikku sattumist toiduahelasse; kutsub komisjoni üles jälgima, kuidas olemasolevaid eeskirju liikmesriikides rakendatakse, et tagada selle tegevuse toimumine suletud süsteemis;

Mehaaniliselt konditustatud liha

24.

väljendab muret ELi praeguste õigusaktide ja nende rakendamise üle liikmesriikides mehaaniliselt konditustatud liha puhul;

25.

kutsub liikmesriike üles mehaaniliselt konditustatud liha mõiste kasutamist kehtivate eeskirjadega kooskõlas uuesti läbi vaatama;

26.

nõuab mehaaniliselt konditustatud liha kohustuslikku märgistamist tarbijate parema teavitamise huvides, et tarbija saaks teha teadlikke valikuid;

27.

palub, et komisjon teavitaks kolmandaid riike mis tahes TSE määrusesse tehtud muudatustest ning TSEga seotud meetmetest;

*

* *

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev rakendamist käsitlev raport nõukogule ja komisjonile.


(1)  EÜT L 147, 31.5.2001, lk 1.

(2)  ELT L 226, 25.6.2004, lk 22.

(3)  EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29.

(4)  ELT L 165, 30.4.2004, lk 1.

(5)  EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

(6)  ELT L 325, 12.12.2003, lk 31.

(7)  ELT L 300, 14.11.2009, lk 1.

(8)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0084.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/125


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Lennundusjulgestus ja eelkõige turvaskannerid

P7_TA(2011)0329

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon lennundusjulgestuse ja eelkõige turvaskannerite kohta (2010/2154(INI))

2013/C 33 E/13

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule turvaskannerite kasutamise kohta ELi lennujaamades (KOM(2010)0311);

võttes arvesse oma 23. oktoobri 2008. aasta resolutsioon lennundusjulgestuse vahendite ja kehaskannerite mõju kohta inimõigustele, privaatsusele, inimväärikusele ja andmekaitsele (1);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008 määrust (EÜ) nr 300/2008 tsiviillennundusjulgestuse valdkonna ühiseeskirjade kohta (2);

võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2009 määrust (EÜ) nr 272/2009, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 300/2008 lisas sätestatud tsiviillennundusjulgestuse ühiseid põhistandardeid (3);

võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2010 määrust (EL) nr 185/2010, millega nähakse ette üksikasjalikud meetmed lennundusjulgestuse ühiste põhistandardite rakendamiseks (4);

võttes arvesse komisjoni viiendat aruannet parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele määruse (EÜ) nr 2320/2002, millega kehtestatakse tsiviillennundusjulgestuse valdkonna ühiseeskirjad (KOM(2010)0725), rakendamise kohta;

võttes arvesse oma 5. mai 2010 seisukohta, mis on avaldatud aruandes ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv lennundusjulgestustasude kohta (5);

võttes arvesse nõukogu 12. juuli 1999. aasta soovitust 1999/519/EÜ üldsuse elektromagnetväljadega (0–300 GHz) kokkupuute piiramise kohta (6);

võttes arvesse parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004 direktiivi 2004/40/EÜ töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega (kaheksateistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõikes 1 tähenduses) (7);

võttes arvesse parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006 direktiivi 2006/25/EÜ töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (tehislik optiline kiirgus) tulenevate riskidega (üheksateistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (8);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisiku kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (9);

võttes arvesse nõukogu 13. mai 1996 direktiivi 96/29/EURATOM, millega kehtestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest (10);

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamust komisjoni teatise kohta parlamendile ja nõukogule turvaskannerite kasutamise kohta ELi lennujaamades;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni aruannet, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A7-0216/2011),

Turvaskannerid

A.

arvestades, et turvaskanner on üldine termin, mida kasutatakse sellise tehnoloogia määratlemiseks, mis võimaldab riiete varju jäädavate metalliliste ja mittemetalliliste esemete avastamist; arvestades, et avastamise tõhusus on turvaskannerite võime avastada mis tahes keelatud eset, mida kontrollitav isik riiete varjus kannab;

B.

arvestades, et ELi lennundusohutuse õiguslikus raamistikus nähakse ette erinevaid meetodeid ja tehnoloogiaid, mis võivad avastada riiete varjus olevaid keelatud esemeid, mille seast liikmesriik valib ühe või enam; arvestades, et turvaskannerid ei ole hetkel kõnealuses nimekirjas;

C.

arvestades, et mitmed liikmesriigid kasutavad hetkel oma lennujaamades ajutiselt, maksimaalselt 30-kuulise perioodi jooksul, turvaskannereid, rakendades oma õigust katsetada uusi tehnoloogiaid (komisjoni määruse (EL) nr 185/2010 lisa XII peatüki punkt 8);

D.

arvestades, et liikmesriikidel on õigus rakendada rangemaid meetmeid kui Euroopa õigusaktidega nõutavad ühised põhistandardid ning seetõttu võivad nad oma territooriumil turvaskannerid kasutusele võtta; arvestades, et sel juhul peab nende käitumine põhinema riskianalüüsil ja kooskõlal ELi õigusega; arvestades, et kõnealused meetmed peavad olema asjakohased, objektiivsed, mittediskrimineerivad ning plaanitava riski suhtes proportsionaalsed (määruse (EÜ) nr 300/2008 artikkel 6);

E.

arvestades, et kehaskannerite kasutuselevõtt liikmesriikide poolt ükskõik kummal eespool mainitud kahest juhust teeb tõeliselt ühekordse julgestuse võimatuks; arvestades, et praeguse olukorra jätkudes ei ole liikmesriikidele kehtivad põhitingimused enam ühesugused ning seetõttu ei ole reisijatel neist kasu;

F.

arvestades, et arutelu turvaskannerite üle ei tohi pidada eraldi Euroopa lennujaamade üldist integreeritud julgeolekukava käsitlevast debatist;

G.

arvestades, et tervis on hüve, mida tuleb hoida, ja õigust tervisele tuleb kaitsta; arvestades, et kokkupuude röntgenkiirgusega kujutab endast ohtu, mida tuleks vältida; arvestades, et seepärast ei tohiks Euroopas lubada ioniseeriva kiirgusega skannerite kasutamist, mille mõju on kumulatiivne ja tervisele kahjulik;

H.

arvestades, et nii ELi õigusaktide kui liikmesriikide seadustega on juba kehtestatud standardid, et kaitsta ioniseerivat kiirgust väljutava tehnoloogia kasutamisega kaasneda võivate terviseohtude eest, standardid, mis sisaldavad kõnealuse kiirgusega kokkupuutumise piirväärtusi; arvestades, et seepärast tuleks ioniseeriva kiirgusega skannerid Euroopa Liidus keelustada;

I.

arvestades, et komisjon konsulteeris Euroopa andmekaitseinspektoriga, artikli 29 töögrupiga ja Euroopa põhiõiguste kaitse ametiga, ning et nende vastused sisaldavad olulisi asjaolusid selle kohta, et lennujaamades turvaskannerite kasutamise tingimused oleksid vastavuses põhiõiguste kaitsega;

J.

arvestades, et tervis, õigus eraelule, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus, mittediskrimineerimise põhimõte ja andmete kaitse on küsimused, millega tuleb tegeleda nii kasutatava tehnoloogia kui ka rakenduse seisukohast lähtudes juba enne seda, kui kaalutakse turvaskannerid kasutusele võtta;

K.

arvestades, et lisaks sellele, et turvaskannerid tagavad suurema turvalisuse kui praegused vahendid, peavad need kiirendama reisijate kontrollimist ja lühendama ootejärjekordi;

Lennundusjulgestuse rahastamine

L.

arvestades, et nõukogu ei ole veel avaldanud oma seisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta lennundusjulgestustasude valdkonnas;

Lasti turvameetmed

M.

arvestades, et viimastes luureteenistuste poolt avastatud terroristide vandenõudes kavatseti rünnakute toimepanekuks kasutada lasti;

N.

arvestades, et mitte üksnes reisijate vaid ka lasti ja posti osas rakendatakse ning tuleb rakendada asjakohaseid turvameetmeid;

O.

arvestades, et lasti ja posti laaditakse reisilennukitele, mis on terroristlike rünnakute sihtmärk, ning arvestades, et kuna lasti ja posti julgestuskontroll on tunduvalt nõrgem kui reisijatele kehtiv kontroll, tuleb karmistada reisilennukite pardale laaditava lasti ja posti julgeolekumeetmeid;

P.

arvestades, et turvameetmed ei puuduta üksnes lennujaamasid vaid kogu tarneahelat;

Q.

arvestades, et lennundusjulgestuse valdkonnas on postisektori ettevõtjatel oluline roll posti ja postipakkide vahetamise haldamises ning arvestades, et nad on Euroopa suuniseid rakendades investeerinud olulisi summasid ja võtnud kasutusele uusi tehnoloogiaid, et kindlustada vastavus rahvusvaheliste ja Euroopa julgestusstandarditega;

Rahvusvahelised suhted

R.

arvestades, et kõrgetasemelise julgestuse tagamiseks on vajalik lennundusjulgestusmeetmete rahvusvaheline kooskõlastamine, vältides reisijate korduvat kontrollimist, millega kaasneksid piirangud ja lisakulud;

Turvatöötajate koolitamine

S.

arvestades, et turvatöötajate väljaõpe ja täiendkoolitus on väga oluline, tagamaks lennundusjulgestuse kõrget taset, mis peab omakorda võimaldama reisijate kohtlemist nii, et austataks nende kui isikute väärikust ja tagataks isikuandmete kaitse;

T.

arvestades, et turvatöötajate sotsiaal-, haridus- ja koolitusnormid tuleks lisada nõukogu 15. oktoobri 1996. aasta direktiivi 96/67/EÜ (juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades) (11) läbivaatamisse;

Üldised märkused

1.

leiab, et vajalik on integreeritud lähenemine lennundusjulgestusele üheainsa turvakontrolliga nii, et reisijaid, pagasit ja lasti, mis jõuavad ühest ELi lennujaamast teise, ei pea uuesti kontrollima;

2.

on seisukohal, et optimaalse rakendusajaga tõhusad ja kiired reisijate skaneerimise meetodid, arvestades, kontrollpunktis kuluvat aega, on lennundusjulgestuse valdkonnas lisaväärtuseks;

3.

palub komisjonil uurida ka teisi tehnoloogiaid, millega saaks lennundusjulgestuse valdkonnas avastada lõhkeaineid, kaasa arvatud tahkeid materjale;

4.

palub komisjonil ja liikmesriikidel luua reisijate, kelle puhul esineb põhjendatud julgeolekuohu kahtlus, ning pagasi ja lasti kontrollimiseks integreeritud riskianalüüsisüsteem, mis põhineks saadavaloleval ja usaldusväärsel teabel, eelkõige politseilt, luureteenistustelt, tollilt ning transpordiettevõtjatelt pärit teabel; on seisukohal, et kogu süsteem peaks põhinema püüdlusel tõhususe poole, austades sealjuures täielikult ELi põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet ning olles kooskõlas andmekaitset käsitlevate ELi õigusaktidega;

5.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada koostöö, julgeolekukorraldus ja teabevahetus kõikide asjaomaste asutuste ja teenistuste, ning ametiasutuste, julgestusteenistuse ja lennundusettevõtete vahel nii Euroopa kui riiklikul tasandil;

6.

palub komisjonil vaadata regulaarselt üle lubatud kontrollimeetodite nimekiri ja nende rakendamise tingimused ja miinimumstandardid, et võtta arvesse tekkida võivaid probleeme, praktilisi kogemusi ning tehnoloogia arengut, et tagada kõrgel tasemel avastamine ning reisijate ja töötajate õiguste ja huvide kaitse kooskõlas selle arenguga;

7.

rõhutab, kui oluline on võidelda terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega, mis ohustavad Euroopa Liidu julgeolekut, nagu märgiti juba Stockholmi programmis, ning toetab seepärast terrorijuhtumite ärahoidmiseks üksnes selliste julgestusmeetmete kasutamist, mis on seadusega ette nähtud, tõhusad ning vajalikud vabas ja avatud demokraatlikus ühiskonnas, on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga ning vastavad täielikult ELi põhiõiguste hartale ja Euroopa inimõiguste konventsioonile; tuletab meelde, et oluline on kodanike usaldus asutuste vastu ja seepärast tuleb leida õige tasakaal julgeoleku tagamise ning põhiõiguste ja -vabaduste kindlustamise vahel;

8.

rõhutab sellega seoses, et kõik terrorismivastased meetmed peaksid olema täielikus kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste ja kohustustega, mis on vajalik demokraatlikus ühiskonnas, ning meetmed peavad olema proportsionaalsed, vältimatult vajalikud, seadusega ette nähtud ja seetõttu piiritletud konkreetse eesmärgiga, mida nendega soovitakse saavutada;

Turvaskannerid

9.

palub komisjonil teha ettepanek lisada turvaskannerid lubatud kontrollimeetodite nimekirja, tingimusel, et sellega kaasnevad asjakohased eeskirjad ja ühised miinimumstandardid nende kasutamiseks, nagu käesolevas resolutsioonis sätestatud, ainult juhul, kui on läbi viidud Euroopa Parlamendi poolt 2008. aastal taotletud mõjuhinnang, mis näitab, missugused seadmed ei kujuta ohtu reisijate tervisele, isikuandmetele, isiku väärikusele ega privaatsusele, ja mis näitab ka skannerite tõhusust;

10.

usub, et turvaskannerite kasutamist tuleb reguleerida ELi ühiste eeskirjade, meetmete ja standarditega, mis ei sätestaks üksnes avastamise tõhususe kriteeriume, vaid kehtestaks ka vajalikud ettevaatusabinõud, et kaitsta reisijate ja töötajate tervist ning põhiõigusi ja huvisid;

11.

On arvamusel, et turvaskannerid peavad olema vahend, mis kiirendab kontrollide läbimist ja ooteaega lennujaamades ning mis vähendavad tüli reisijatele, sellepärast kutsub komisjoni üles võtma oma õigusloomeettepanekus seda aspekti arvesse;

12.

teeb konkreetselt ettepaneku, et komisjon vaataks siis, kui on kehtestatud ühised turvaskannerite kasutamiseeskirjad, need vajaduse korral regulaarselt üle, et kohandada tervishoiu, privaatsuse ja isikuandmete kaitset ning põhiõiguste kaitset käsitlevad sätted tehnoloogia arenguga;

Vajalikkus ja proportsionaalsus

13.

usub, et terrorismi suurenemine nõuab riiklike meetmeid kaitseks ja ennetuseks, mida ootab demokraatliku ühiskond;

14.

on seisukohal, et turvaskannerite avastamistõhusus on suurem praeguste metallidetektorite omast, eelkõige selles osas, mis puudutab mittemetallilisi esemeid ja vedelikke, ning et läbiotsimisprotsess (täies ulatuses käsitsi otsimine) ärritab reisijaid tõenäoliselt rohkem, võtab rohkem aega ja tekitab suuremat vastuseisu kui skanner;

15.

leiab, et turvaskannerite kasutamine, kui on paigas asjakohased ettevaatusabinõud, on parem valik, kui teised vähemnõudlikud meetmed, mis ei tagaks kaitse osas sarnast tulemust; tuletab meelde, et lennundusjulgestuse valdkonnas peaksid meie põhiprioriteetideks jääma luureteabe kasutamine kõige laiemas tähenduses ja hästi koolitatud lennujaama julgeolekutöötajad;

16.

leiab, et muresid ja nõudeid privaatsuse ja tervislikkuse osas saab saadavaoleva tehnoloogia ja meetoditega lahendada; et praegu arendatav tehnoloogia on paljulubav ning et kasutada tuleb saadavolevatest tehnoloogiatest parimat;

17.

on seisukohal, et see, kas turvaskannerid paigaldatakse või mitte jääb ELi liikmesriikide vastutada ja otsustada, on siiski seisukohal, et skannerite kasutamise parem ühtlustamine on vajalik Euroopa ühtse lennundusjulgestuse ruumi loomiseks;

18.

leiab, et kui ELi liikmesriigid paigaldavad turvaskannerid, peavad need vastama ELi kõikidele liikmesriikidele määratud miinimumstandarditele ja nõuetele, ilma et see piiraks liikmesriikide õigust kohaldada rangemaid meetmeid;

19.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid täiendama kontrollpunkte ja turvameeskondi, tagamaks, et turvaskannerite paigaldamine ei mõjuta reisijaid;

20.

on seisukohal, et kontrolli läbivatele inimestele peaks jääma võimalus valida, kas kasutada turvaskannerit, ning sellest keeldumise korral oleks nad kohustatud läbima kontrolli alternatiivse meetodiga, mis tagab samal tasemel tõhususe nagu turvaskannerid ning austab täielikult nende õigusi ja väärikust; rõhutab, et niisugune keeldumine ei tohiks anda alust reisija kahtlustamiseks;

Tervishoid

21.

tuletab meelde, et Euroopa ja riiklikke õigusakte tuleb rakendada kookõlas ALARA (As Low As Reasonably Achievable) põhimõttega;

22.

kutsub liikmesriike üles kasutama tehnoloogiat, mis on inimese tervisele kõige ohutum ja pakub aktsepteeritavaid lahendusi inimeste privaatsuse kaitsmise seisukohast;

23.

leiab, et kokkupuude kumulatiivse ioniseeriva kiirgusega ei tohiks olla lubatud; on seepärast seisukohal, et igasugune ioniseerivat kiirgust kasutav tehnoloogia peaks olema turvakontrollis selgelt välistatud;

24.

palub komisjonil järgmise teadusuuringute raamprogrammi raames uurida võimalust sellise tehnoloogia kasutuselevõtuks, mis on kõigile inimestele täiesti ohutu ning samas tagab lennuohutuse;

25.

kutsub liikmesriike üles korrapäraselt jälgima turvaskanneritega kokkupuutumise pikaajalist mõju, võttes arvesse uusi arenguid teaduses, ning kontrollima, et seadmed on õigesti paigaldatud ning neid kasutatakse ja juhitakse nõuetekohaselt;

26.

nõuab, et tervise ja suhtlemisvõime seisukohast tundlike reisijate – nagu rasedad naised, lapsed, kõrges eas inimesed, puudega inimesed ja meditsiiniliste implantaatide (milleks võivad olla ortopeedilised proteesid või stimulaatorid) kandjad – kohtlemisel võetaks õiglasel ja isiklikul viisil arvesse nende eripärasid; sama peab kehtima ka inimeste suhtes, kellel on kaasas ravimid ja/või meditsiiniseadmed, mis on vajalikud nende tervisliku seisundi säilitamiseks (nt süstlad, insuliin);

Kehakuvandid

27.

usub, et peaks kasutama ainult nn kriipsujuku kujutist ning rõhutab, et kehakuvandeid ei tohi teha;

28.

rõhutab, et skaneerimisel saadud andmeid ei tohi kasutada muul eesmärgil kui keelatud objektide tuvastamine, neid andmeid võib kasutada ainult skaneerimistoiminguks kuluva aja jooksul, need tuleb hävitada kohe, kui isik on turvakontrolli läbinud ning neid ei tohi säilitada;

Diskrimineerimise keelustamine

29.

leiab, et töökorra eeskirjad peavad tagama, et isikute väljavalimine toimuks pisteliselt ja et reisijate valimine, kes turvaskanneri peavad läbima, ei toimuks diskrimineerimise alusel;

30.

rõhutab, et igasugune profileerimine (näiteks soo, rassi, nahavärvi, etnilise päritolu, geneetiliste joonte, keele, usu või tõekspidamiste põhjal) menetluses enne kehaskaneerimisele suunamist või seoses kehaskaneerimisest keeldumisega ei ole vastuvõetav;

Andmekaitse

31.

on seisukohal, et kõik turvaskannerid peaksid kasutama kriipsukuju, et kaitsta reisijate identiteeti ja tagada, et neid ei saaks ühegi kehaosa kujundi järgi tuvastada;

32.

rõhutab, et kasutatav tehnoloogia ei tohi võimaldada andmete säilitamist või salvestamist;

33.

tuletab meelde, et turvaskannereid tuleb kasutada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta;

34.

rõhutab, et liikmesriikidel, kes otsustavad turvaskannereid kasutada, peaks olema subsidiaarsuse põhimõtte alusel võimalus kohaldada rangemaid norme, kui on kindlaks määratud ELi õigusaktides kodanike ja nende isikuandmete kaitse kohta;

Teave skaneeritavatele isikutele

35.

leiab, et kontrollitavad isikud peavad saama enne kogu vajaliku teabe, eelkõige asjaomase skanneri toimimise kohta, samuti õiguse kohta väärikuse ja privaatsuse kaitsele ja andmekaitsele ning võimaluse kohta skanneri läbimisest keelduda;

36.

palub komisjonil integreerida oma teavituskampaaniatesse lennureisijate õiguste kohta peatükk, mis hõlmab ka reisijate õigusi seoses turvakontrollide ja turvaskanneritega;

Skaneeritavate isikute kohtlemine

37.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et turvatöötajad saaksid spetsiaalse väljaõppe turvaskannerite kasutamiseks nii, et oleks kaitstud reisijate põhiõigused, isiklik väärikus, andmekaitse ja tervis; on sellega seoses seisukohal, et turvaskanneritega tegelevatele turvatöötajatele oleks vaja käitumisjuhist;

Lennundusjulgestuse rahastamine

38.

tuletab meelde oma 5. mai 2010 seisukohta lennundusjulgestustasude osas;

39.

leiab, et julgestustasud peavad olema läbipaistvad ning neid tuleks kasutada üksnes julgestuskulude kaitseks ning et liikmesriigid, kes otsustavad rakendada rangemaid meetmeid, peavad katma sellest tulenevad lisakulud;

40.

teeb nõukogule ülesandeks võtta viivitamatult vastu esimese lugemise seisukoht lennundusjulgestustasude osas, sest lennundusjulgestuse ja lennundusjulgestustasudega seotud õigusaktid on omavahel tihedalt seotud;

41.

teeb ettepaneku märkida iga reisija piletile julgeolekumeetmete kulud;

Vedelike, aerosoolide ja geelide keelustamine

42.

kordab ja kinnitab oma seisukohta, et keeld kanda kaasas vedelikke peaks lõppema 2013. aastal, nagu on ELi õigusaktides sätestatud; kutsub seepärast kõiki osapooli, komisjoni, liikmesriike ja majandusharu üles tegema tihedat koostööd, et tagada vedelike lennuki pardale kaasavõtmise piirangute tühistamine reisijate huvides;

43.

kutsub liikmesriike ja lennujaamasid üles tegema kõike vajalikku, et asjakohane tehnoloogia oleks õigeaegselt saadaval, et vedelike transpordikeelu lõppemine ettenähtud ajal ei tooks kaasa turvalisuse vähenemist;

44.

leiab, et kõik asjaomased pooled peaksid tegema kõik vajaliku, et üleminek vedelike, aerosoolide ja geelide keelustamisest nende kontrollimisele toimuks kõige tõhusamal ja ühtsemal moel, tagades alati reisijate õigused;

Lasti turvameetmed

45.

leiab, et lasti ja posti kontrollimine, mis põhineb riskianalüüsil, peab olema nende transpordiga kaasnevate ohtudega proportsionaalne ning tagama asjakohase turvalisuse, eelkõige kui kaupa ja posti transporditakse reisijate lennukites;

46.

tuletab meelde, et lasti 100 %-line skaneerimine ei ole teostatav; palub liikmesriikidel jätkata jõupingutusi määruse (EÜ) nr 300/2008 ja vastava komisjoni määruse (EL) nr 185/2010 rakendamisel, et tõhustada turvalisust kogu tarneahela ulatuses;

47.

leiab, et lasti ohutustase on liikmesriigiti endiselt erinev ning et ühise turvakontrolli eesmärgi nimel peavad liikmesriigid tagama olemasolevate meetmete õige rakendamise Euroopa lasti ja posti osas ning samuti tunnustama teiste liikmesriikide poolt heaks kiidetud kokkuleppelisi esindajaid;

48.

leiab, et liikmesriikide turvameetmeid lennulasti ja posti üle ning nende meetmete inspekteerimisi Euroopa Komisjoni poolt on tugevdatud ning peab seetõttu hädavajalikuks tehnilise aruande koostamist, et kindlaks määrata praeguse kaubaveosüsteemi nõrkused ja nende võimalikud lahendused;

49.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada kontrolli ja inspektsioone lasti üle, sealhulgas kokkuleppeliste esindajate ja tuntud saatjate tunnustamiseks, ja sellega seoses rõhutab rohkemate inspektorite vajadust riiklikul tasandil;

50.

rõhutab tolliinfo võimalikku tähtsust erisaadetistega seotud ohu hindamisel ja palub komisjonil jätkata oma tööd seoses elektroonilise tollisüsteemi võimaliku kasutuselevõtuga lennundusjulgestuses, toetudes eelkõige Euroopa Liidu impordi kontrollisüsteemi kavale (Import Control System), mille eesmärgiks on parandada tollide vahelist koostööd;

51.

palub komisjonil võtta kõik vajalikud meetmed ohutu kaubasaadetise tagamiseks kolmandatest riikidest, kus on nende päritolukoht, kindlaks määrata kriteeriumid kõrge riskiteguriga lasti tuvastamiseks ning täpsustada üheselt erinevate osapoolte vastutus;

52.

nõuab komisjonilt, et programmi ohutuse puhul võetaks arvesse kõiki asjaosaliste iseärasusi ning posti- ja kaubavahetuse ohutusmeetmete ühtlustamist seoses vajadusega tagada dünaamiline majandus, mis jätkuvalt soodustaks kaubavahetust, teenuste kvaliteeti ja elektroonilise kaubanduse arengut;

53.

nõuab komisjonilt ettepanekut lastiga seotud turvatöötajate hariduse ja koolituse ühtse süsteemi osas, et arvesse võtta julgeolekuvaldkonna kõige uuemaid tehnilisi arenguid;

Rahvusvahelised suhted

54.

palub komisjonil ja liikmesriikidel teha lennundusjulgestuse alases riskianalüüsis ja luuresüsteemides koostööd Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja kolmandate riikidega;

55.

palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni raames ülemaailmseid normatiive, et toetada kolmandate riikide pingutusi kõnealuste normatiivide rakendamisel, areneda turvameetmete vastastikuse tunnustamise suunas ning püüelda tõhusa ühtse turvakontrolli suunas;

*

* *

56.

usub, et lennundusjulgestuse sektoris on komiteemenetlus, vähemalt kodanike õigusi mõjutavate meetmete puhul, sobimatu, ja nõuab Euroopa Parlamendi täielikku kaasamist kaasotsustamismenetluse kaudu;

57.

ootab, et komisjon teeks õigusakti ettepaneku võtta käesoleva ametiaja jooksul vastu määrus (EÜ) nr 300/2008 sel moel, et võetakse arvesse komisjoni enda 16. detsembri 2010. aasta avaldust seoses parlamendi ja nõukogu määruse vastuvõtmisega, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes;

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT C 15 E, 21.1.2010, lk 71.

(2)  ELT L 97, 9.4.2008, lk 72.

(3)  ELT L 91, 3.4.2009, lk 7.

(4)  ELT L 55, 5.3.2010, lk 1.

(5)  ELT C 81 E, 15.3.2011, lk 164.

(6)  EÜT L 199, 30.7.1999, lk 59.

(7)  ELT L 184, 24.5.2004, lk 1.

(8)  ELT L 114, 27.4.2006, lk 38.

(9)  EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(10)  EÜT L 159, 29.6.1996, lk 1.

(11)  EÜT L 272, 25.10.1996, lk 36.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/134


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Naised ja ärijuhtimine

P7_TA(2011)0330

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon naiste ja ärijuhtimise kohta (2010/2115(INI))

2013/C 33 E/14

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Pekingis 1995. aasta septembris toimunud neljandat naiste maailmakonverentsi, Pekingis vastu võetud deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5”, „Peking +10” ja „Peking +15”, vastavalt 9. juunil 2000. aastal, 11. märtsil 2005. aastal ja 12. märtsil 2010. aastal, ja mis käsitlevad Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi rakendamise edasisi meetmeid ja algatusi;

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 1, 2, 3, 4, 5, 21 ja 23;

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, milles rõhutatakse selliseid liikmesriikide ühiseid väärtusi nagu pluralism, mittediskrimineerimine, sallivus, õiglus, solidaarsus ning naiste ja meeste võrdõiguslikkus;

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 19, milles nimetatakse võitlust soolise diskrimineerimisega;

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2011. aasta arenguaruannet soolise võrdõiguslikkuse kohta;

võttes arvesse komisjoni 27. oktoobri 2010. aasta teatist „Ühtse turu akt – kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus – 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (KOM(2010)0608);

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (KOM(2010)0491);

võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2010. aasta rohelist raamatut, mis käsitleb äriühingu üldjuhtimist finantsasutustes ja tasustamispoliitikat (KOM(2010)0284);

võttes arvesse komisjoni 5. märtsi 2010. aasta teatist „Kindel kohustus tagada meeste ja naiste võrdõiguslikkus – naiste harta” (KOM(2010)0078);

võttes arvesse Euroopa Ülemkogus 2006. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti ja uut Euroopa Ülemkogus 7. märtsil 2011 vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti;

võttes arvesse nõukogu soovitust 96/694/EÜ naiste ja meeste tasakaalustatud osavõtu kohta otsuste tegemisest;

võttes arvesse maailma majandusfoorumi aastakoosolekut, mis toimus 26.–29. jaanuaril 2011. aastal Davosis, ja programmi „Women Leaders and Gender Parity” (naisliidrid ja sooline võrdõiguslikkus);

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni äriühingu üldjuhtimise kohta finantsasutustes (1);

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010 (2);

võttes arvesse oma 15. juuni 1995. aasta resolutsiooni Pekingis toimunud ÜRO neljanda naiste maailmakonverentsi kohta: „Võrdsus, areng ja rahu” (3) ning 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta: tegevusplatvorm (Peking +10) (4) ja 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni „Peking +15” – ÜRO soolise võrdõiguslikkuse tegevusprogrammi kohta (5);

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0210/2011),

A.

arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu lepingus sätestatud Euroopa Liidu aluspõhimõtteid ning üks liidu eesmärkidest ja ülesannetest, ning arvestades, et naiste ja meeste vahelise võrdsuse süvalaiendamine kõikidesse liidu tegevustesse on liidu võetud eriline ülesanne;

B.

arvestades, et üks Euroopa Liidu esmatähtsaid eesmärke peaks olema anda pädevatele ja kvalifitseeritud naistele võimalus juurdepääsuks ametikohtadele, milleni neil praegusel ajal on keeruline jõuda, kaotades selleks püsivad tõkked ning soolise ebavõrdsuse, mis takistavad naistel tööalaselt edasi jõuda;

C.

arvestades, et soolist võrdõiguslikkust tuleb tööhõives edendada, eristamata mehi ja naisi tööturul ning kõigi tasandi juhtivatel ametikohtadel sotsiaalse õigluse nimel ning naiste oskuste täielikuks kasutamiseks eesmärgiga tugevdada protsessi käigus majandust, ning et sooline võrdõiguslikkus peab tagama naistele täieliku arengu samamoodi nagu see on tagatud meestele;

D.

arvestades, et 2008. aastal ülikoolihariduse omandanutest olid 59,5 % naised; arvestades, et ettevõtluses, juhtimis- ja õigusalal töötab meestest rohkem naisi; kuid arvestades, et 2009. aastal võttis otsuste tegemisest kõige suuremate börsil noteeritud ettevõtete kõige kõrgemal tasandil osa vaid 10,9 % naisi;

E.

arvestades, et naiste esindatust takistavate muude tegurite hulka võib lisada ka omavahel põimunud diskrimineerimise soo alusel ja stereotüüpsed hoiakud, mis kipuvad ettevõtetes endiselt alles olema ning piiravad potentsiaalsetele naistippjuhtidele suunatud mentorlust;

F.

arvestades, et Euroopa Komisjoni ja erasektori läbi viidud uuringud on näidanud, et ettevõtete paremate majandus- ja finantstulemuste ning naiste esindatuse vahel nende ettevõtete otsustusorganites eksisteerib seos; arvestades, et eeltoodust saab selgesti järeldada, et naiste oluline esindatus juhtivatel ametikohtadel on tõeline vahend, mille abil tagada majanduslikku konkurentsivõimet ning tulemuslikkust;

G.

arvestades, et seetõttu on esmatähtis jätkata kõnealuses valdkonnas selliste meetodite nagu juhtuuringute ja parimate tavade kasutuselevõtmist ning kinnitavate meetmete rakendamist, et saavutada naisi hõlmava inimressursi parim võimalik rakendamine igal ettevõtte tasandil;

H.

arvestades, et siiski on praegusel ajal Euroopas Liidus kõige suuremate börsil noteeritud ettevõtete juhatuste liikmetest kõigest 10 % naised ja neist ainult 3 % juhatuse esimehed, arvestades siinkohal ka riikidevahelisi erinevusi ja asjaomaseid erinevaid ametivaldkondi; arvestades, et meeste ja naiste palgaerinevus on kogu Euroopa Liidus endiselt 17,5 %, ning et see puudutab ka juhtivaid ametikohtasid;

I.

arvestades, et ettevõtete juhatustes suureneb naiste osakaal vaid poole protsendipunkti võrra aastas; arvestades, et sellise aeglaselt suureneva näitaja juures läheb veel viiskümmend aastat enne, kui ettevõtete juhatustes on vähemalt 40 % mõlema soo esindajaid;

J.

arvestades, et kaubandus- ja tööstuskodades ning organisatsioonides, mis esindavad ametiühinguid ja tööandjaid, ollakse veel kaugel naiste ja meeste tasakaalustatud esindatuse saavutamisest, mis omakorda viitab naiste vähesele esindatusele ettevõtete juhtorganites; arvestades siiski, et kaubandus- ja tööstuskojad ning ametiühinguid ja tööandjaid esindavad organisatsioonid saavad aidata kaasa selles valdkonnas heade tavade levitamisele ja vahetamisele;

K.

arvestades, et nii ELi kui ka liikmesriikide poliitikakujundajate ning ettevõtete ülesanne on kõrvaldada takistused, mis ei võimalda naistel siseneda üldises plaanis tööturule ja kitsamas plaanis juhtorganitesse, ning pakkuda naistele võrdseid võimalusi juurdepääsuks vastutavatele ametikohtadele, et tagada niiviisi kõikide olemasolevate ressursside tõhus kasutamine, optimeerida naiselike oskuste ja omaduste voog, kasutada parimal võimalikul moel inimpotentsiaali, millest Euroopa Liit kasu saab, ning kaitsta ELi põhiväärtusi, pidades silmas asjaolu, et võrdsus on üks peamisi põhimõtteid;

L.

arvestades, et erasektoris naiste suurema esindatuse saavutamiseks võetud ennetavad algatused ja meetmed, mille eesmärk on väärtustada ettevõtetes inimressursse naiste karjääri paremaks järelevalveks või luua ettevõtteväliseid võrgustikke edendamaks naiste osalust, edutamist ning parimate tavade korrapärast vahetamist, on osutunud ettevõtetes olukorra muutmiseks kasulikuks ja neid tuleks edendada, kuigi need ei ole veel piisavad; arvestades, et naised on ärijuhtimises alaesindatud;

M.

arvestades, et komisjon on teatanud seadusandlike meetmete kehtestamisest, et tagada, et börsil noteeritud ettevõtted võtaksid tõhusaid meetmeid juhatustes naiste ja meeste võrdse esindatuse saavutamiseks, juhul kui see ei õnnestu isereguleerimisega järgmise 12 kuu jooksul,

1.

tunneb heameelt komisjoni poolt 1. märtsil 2011 teatavaks tehtud meetmete üle, eelkõige komisjoni kavatsuse üle teha 2012. aastal ettepanek Euroopa Liidu õigusakti vastuvõtmiseks, kui ettevõtted ei suuda vabatahtlike meetmete abil saavutada eesmärki, et 2015. aastaks oleks 30 % ja 2020. aastaks 40 % ettevõtete juhtorganite liikmetest naised;

2.

nõuab tungivalt, et ettevõtted saavutaksid otsustava 30 %-lise naise esindatuse määra juhtorganites 2015. aastaks ja 40 %-lise määra 2020. aastaks;

3.

võtab teadmiseks Norra selge edasimineku naiste esindatuse osas pärast seda, kui 2003. aastal võeti vastu seadus, millega kehtestati börsil noteeritud ja rohkem kui 500 palgatöötajaga ettevõtete juhatustes nii naiste kui ka meeste esindatuse miinimummääraks 40 % ja sätestati tulemuslikud karistused selle määra mittejärgimise eest;

4.

rõhutab, et ettevõtted peavad tagama meestele ja naistele võrdse kohtlemise ja võrdsed võimalused tööl ning seda eesmärki silmas pidades tuleks vastu võtta meetmeid, et vältida igasugust diskrimineerimist;

5.

toetab liikmesriikide nagu Prantsusmaa, Hollandi ja Hispaania algatusi, millega määratakse kindlaks naiste esindatuse alammäär juhtorganites, millest ettevõtted kinni peavad pidama, ning jälgib naiste esindatust puudutavaid arutelusid teistes liikmesriikides nagu Belgia, Saksamaa ja Itaalia; märgib, et ainult poliitilise tahte väljendamine võimaldab kiirendada selliste siduvate meetmete vastuvõtmist, mille eesmärgiks on aidata kaasa naiste ja meeste tasakaalustatud esindatuse tagamisele ettevõtete juhtorganites;

6.

tervitab Soome äriühingu üldjuhtimise eeskirju, mille kohaselt äriühingute otsustusorganitesse peavad kuuluma mõlema soo esindajad ja sellest tavast mittekinnipidamist tuleb avalikult selgitada; märgib, et nimetatud eeskirjad on viinud naiste osakaalu Soome äriühingute otsustusorganites praeguseks 25 %-ni ja et kahe aasta jooksul alates eeskirjade kehtestamise teatavakstegemisest on selliste börsil noteeritud äriühingute osakaal, kus naised kuuluvad nõukogusse või juhatusse, suurenenud 51 %-lt umbes 70 %-ni;

7.

rõhutab, et ettevõtete juhtorganite ametikohtadele värbamine peab põhinema nõutud oskustel, kvalifikatsioonil ja kogemustel ning ettevõtte värbamispoliitikas tuleb jälgida läbipaistvuse, objektiivsuse, kaasamise, tõhususe, diskrimineerimiskeelu ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet;

8.

peab vajalikuks kaaluda tõhusate eeskirjade kehtestamist sellise olukorra vältimiseks, kus ühel isikul on juhatuses mitu kohta, et vabastada kohad naistele ning kindlustada keskmise suurusega ja suurte ettevõtete juhatuse liikmete tulemuslikkus ja iseseisvus;

9.

rõhutab, et riigi osalusega börsil noteeritud äriühingud peaksid olema eeskujuks naiste ja meeste tasakaalustatud esindatuse rakendamisel oma juhatustes ja kõigi tasandi juhtivatel ametikohtadel;

10.

palub liikmesriikidel ja komisjonil rakendada uut poliitikat, mis võimaldab suurendada naiste osalust ärijuhtimises, eelkõige:

a)

algatada suurte äriühingute ja tööturu osapooltega igal aastal peetav dialoog, mis ei piirduks ainult sookvootide küsimusega ja mille käigus käsitletaks võimalusi naiste esindatuse suurendamiseks;

b)

toetada algatusi, mille eesmärgiks on hinnata ja edendada naiste ja meeste võrdsust värbamiskomiteedes ning muudes valdkondades, nagu palkade erinevus, kutsealade klassifikatsioon, koolitus või karjääri edendamine;

c)

edendada ettevõtte sotsiaalset vastutust Euroopa ettevõtetes, võttes endale kohustuseks naistele juhiülesannete andmise ja peresõbralike teenuste pakkumise;

d)

toetada kultuurilisi meetmeid noorte naiste juhtimiseks teadus- ja tehnoloogiaõpingute juurde, nagu on nõudnud ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu;

e)

kehtestada konkreetsed meetmed ja erikord kvaliteetsete ning taskukohaste teenuste pakkumiseks, näiteks lastehoiu- ja eakate ning teiste ülalpeetavate hooldusteenused, ja maksusoodustused äriühingutele või muud hüvitusmeetmed, mis aitaksid ettevõtetes töötavaid naisi ja mehi oma pere- ja tööelu paremini ühitada;

f)

arendada ettevõtetes naiste individuaalseid võimeid, et valmistada neid tõhusalt ette juhtivametite pidamiseks kõigil tasanditel, kasutades selleks nii eri- ja täiendkoolitust kui ka teisi karjäärinõustamise vahendeid, näiteks suunatud juhendamist ja võrgustikke;

g)

töötades välja koolituse soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimiskeelu valdkonnas;

h)

edendades täpsete ja mõõdetavate kohustuste võtmist ettevõtete poolt;

i)

julgustada kõiki sidusrühmasid esitama algatusi, et muuta suhtumist naistesse ja naiste endi suhtumist endasse töövaldkonnas, et võimaldada rohkematel naistel asuda juhtivatele vastutusrikastele töökohtadele, mitte tegutseda vaid administratiivsetel töökohtadel; on seisukohal, et sellised algatused peaksid olema suunatud tütarlaste ja noorte naiste julgustamisele, et nad näeksid laiemat karjääriperspektiivi õpetajate, pere ja erinevate eeskujude toel, ning naisjuhtide tegevuse positiivsele kajastamisele Euroopa meedias;

j)

määrata kindlaks viisid, mille abil suurendada eelkõige alaesindatud rühmadesse, näiteks sisserändajate või etnilise vähemuse hulka kuuluvate naiste esindatust;

11.

rõhutab ettevõttesiseste palgaerinevuste probleemi ja eelkõige juhtivatel ametikohtadel töötavate naiste ning meeste palgaerinevusi; palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta meetmeid püsiva palgaerinevuse suhtes, mis on tingitud levinud stereotüüpidest ja mõjutab karjääriarengut ning on osaliselt põhjuseks, miks naised on ettevõtete juhtkondades alaesindatud;

12.

on eelkõige seisukohal, et ettevõtetelt, mis on kohustatud esitama täielikke kasumiaruandeid, tuleks nõuda, et nad saavutaksid naiste ja meeste tasakaalustatud esindatuse oma juhatustes mõistliku aja jooksul;

13.

julgustab ettevõtteid võtma ja rakendama äriühingute halduseeskirju, et edendada ettevõtete juhtkondades soolist võrdõiguslikkust, avaldada survet ettevõtete mõjutamiseks nende sees ning rakendada põhimõtet „järgi või selgita”, kohustades ettevõtteid selgitama, miks nende juhtkonnas ei ole mitte ühtegi naist;

14.

on seisukohal, et liikmesriigid ja komisjon peaksid käivitama algatusi, mis käsitlevad perekonna eest hoolitsemise õiglasemat jaotamist mitte ainult perekonna sees, vaid ka perekonna ja ühiskonna vahel, ning naiste ja meestele võrdse töö eest makstava palga erinevuse vähendamist; on seisukohal, et tuleks võtta konkreetseid meetmeid järgmistel eesmärkidel:

a)

lahendada lastehoiuteenuse kättesaadavuse probleemid, et muuta nimetatud teenus taskukohaseks, usaldusväärseks ja kohalikuks;

b)

kehtestada paindlik töökorraldus, et suurendada organisatsioonilist suutlikkust ja maksimeerida naiste panust; paindlikku töökorraldust peab toetama ja selle nimel koostööd tegema kogu töötajaskond; selleks peab juhtkond muutma kultuurilisi hoiakuid ja traditsioonilisi hea äri põhimõtteid ning kohaldama uusi mõtteviise sellistel teemadel nagu meeste ja naiste roll ühiskonnas, jätkusuutlik personaliplaneerimine, sotsiaalne kapital ja vastutus kogukonna ees;

15.

innustab ettevõtete juhte tõstma oma töötajate teadlikkust naiste ja meeste karjääri edendamisest ning tegelema isiklikult naistele suunatud karjääri järelevalve- ja toetusprogrammidega oma ettevõttes;

16.

palub komisjonil:

a)

esitada niipea kui võimalik täielik ülevaade nii naiste esindatusest Euroopa Liidu igat tüüpi ettevõtetes kui ka majandussektori võetud kohustuslikest ja mittekohustuslikest meetmetest ning meetmetest, mida hiljuti on kasutusele võtnud liikmesriigid naiste esindatuse suurendamiseks;

b)

selle uuringu lõpus ja juhul, kui selgub, et liikmesriikide ja ettevõtete võetud vabatahtlikud meetmed osutuvad ebapiisavaks, teha 2012. aastaks sookvoote hõlmav õigusakti ettepanek naiste esindatuse suurendamiseks ettevõtete juhtorganites 30 %-ni 2015. aastaks ning 40 %-ni 2020. aastaks, võttes seejuures arvesse nii liikmesriikide pädevust kui nende majanduslikke, struktuurilisi (ettevõtete suurus), õiguslikke ja piirkondlikke eripärasid;

17.

kutsub komisjoni üles esitama tegevuskava, millega kehtestataks konkreetsed, mõõdetavad ja saavutatavad eesmärgid tasakaalustatud esindatuse saavutamiseks iga suurusega ettevõtetes ja palub komisjonil koostada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks eraldi juhend;

18.

palub komisjonil luua kõnealuses valdkonnas häid tavasid käsitlev võrgulehekülg, et levitada ja vahetada parimaid tavasid; rõhutab, kui tähtis on luua kommunikatsioonistrateegia avalikkuse ja tööturu osapoolte tulemuslikuks teavitamiseks selliste meetmete tähtsusest; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles algatama sihipäraseid teavituskampaaniaid;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0223.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0085.

(3)  EÜT C 166, 3.7.1995, lk 92.

(4)  ELT C 320 E, 15.12.2005, lk 247.

(5)  ELT C 348 E, 21.12.2010, lk 11.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/140


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Finants-, majandus- ja sotsiaalkriis: vajalikud meetmed ja algatused

P7_TA(2011)0331

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta resolutsioon finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (2010/2242(INI))

2013/C 33 E/15

Euroopa Parlament,

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2009. aasta otsust finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni moodustamise, volituste, arvulise koosseisu ja ametiaja kestuse kohta (1), mis võeti vastu vastavalt kodukorra artiklile 184;

võttes arvesse oma 16. juuni 2010. aasta otsust pikendada finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni volitusi 31. juulini 2011 (2);

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne) (3);

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni uuendusliku rahastamise kohta maailma ja Euroopa tasandil (4);

võttes arvesse Euroopa Liidu jätkuvat seadusandlikku tööd, eelkõige seoses aluslepingu muutmise, majanduse juhtimise, ühtse turu akti ja energiapoliitikaga;

võttes arvesse oma järeldusi, mis tehti pärast 2013. aasta järgse jätkusuutliku Euroopa Liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite erikomisjoni ettepanekuid uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta;

võttes arvesse panust, mille on andnud järgmised liikmesriikide parlamentaarsed organid: Austria Liidunõukogu, Austria Rahvusnõukogu, Belgia Senat ja Esindajatekoda, Bulgaaria Rahvuskogu, Tšehhi Vabariigi Senat ja Esindajatekoda, Taani Folketing, Soome Eduskunta, Prantsusmaa Rahvusassamblee, Saksamaa Liidupäev, Saksamaa Liidunõukogu, Kreeka Esindajatekogu, Ungari Rahvusassamblee, Itaalia Esindajatekoda, Itaalia Vabariigi Senat, Läti Seim, Leedu Seim, Madalmaade Esindajatekoda, Poola Seim, Poola Senat, Portugali Vabariigi Kogu, Rumeenia Esindajatekoda, Rumeenia Senat, Slovakkia Rahvusnõukogu, Sloveenia Vabariigi Rahvusassamblee, Rootsi Riksdag ning Ühendkuningriigi Parlamendi Ülem- ja Alamkoda;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi erikomisjoni raportit (A7-0228/2011),

A.

arvestades, et kriisi sotsiaalkulud on suured – ELis langes tööhõive 1,8 %, mistõttu tööta jäi 23 miljonit majanduslikult aktiivset inimest (9,6 % kogu tööjõust), noorte töötuse määr on 21 %, tööhõive taastumise väljavaated on ebakindlad ning 17 % ELi kodanikest on vaesusse langemise ohus (5);

B.

arvestades, et Vahemere lõunakallastel ja Lähis-Idas toimunud rahvarahutusi võib pidada muu hulgas majanduslike ja sotsiaalsete puudujääkide, ebavõrdsuse ning kõrge tööhõive tagajärjeks, mis mõjutab eriti nooremat haritud põlvkonda, ning arvestades, et see tuletab meelde demokraatia väärtust ning annab tunnistust sellest, et üleilmastumisega kaasneb vajadus täielike lahenduste järele põhiõiguste ja -vabaduste tunnustamise ja austamise ning riikidevahelise ja ühe riigi ühiskonnakihtide vahelise ebavõrdsuse vähendamisel;

C.

arvestades, et kolm aastat pärast investeerimispanga Lehman Brothers kokkuvarisemist on võetud mõningaid meetmeid finantskriisiga võitlemiseks; arvestades, et siiski on vaja jätkata tööd, et luua kestlik finantssektor, mis suudaks lahendada ülemäärase spekuleerimise probleemi ja rahastada reaalmajandust, eelistatavalt pikaajaliste investeerimisvajaduste rahastamise ja töökohtade loomise teel; arvestades, et majanduse juhtimise reformidega ei ole piisavalt lahendatud tasakaalustamatuse probleemi ülemaailmsel ja ELi tasandil;

D.

arvestades, et finantskriis on esile kutsunud majandusliku ja sotsiaalse kriisi, mis on mõnedes riikides viinud poliitilise kriisini,

E.

arvestades, et aastaks 2013 väheneb majanduskasv eeldatavasti umbes 4,8 % võrra SKPst ning järgmise kümne aasta jooksul on see oluliselt väiksem kui viimase 20 aasta jooksul (6);

F.

arvestades, et kriisi tõttu on selgunud, et ELis on puudus usaldusest, eneseusaldusest ja tulevikukavadest;

G.

arvestades, et jätkuv toetumine sotsiaalsele turumajandusele ja selle väärtustele on Euroopa Liidu oluline eesmärk;

H.

arvestades, et suhtelises heaolus elavate inimeste arv on kasvanud, kuid majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused on samal ajal suurenenud;

I.

arvestades, et ülemaailmne finantskriis on tõsiselt mõjutanud aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, eeskätt eesmärki vähendada ülemaailmset vaesust 2015. aastaks poole võrra;

J.

arvestades, et kriis on teinud ilmseks vajaduse liikuda liidu majanduse toimiva juhtimise suunas, mis hõlmab süstemaatiliselt koondatud poliitikameetmeid, mille eesmärk on tagada püsiv majanduskasv, head ja stabiilsed töökohad, eelarvedistsipliin, makromajanduse liigse tasakaalustamatuse vähendamine, Euroopa majanduse konkurentsivõime ja tootlikkus, finantsturu rangem reguleerimine ja järelevalve ning asjakohane mehhanism finantskriisi lahendamiseks;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament märkis selgesti oma 8. juuni 2011. aasta resolutsioonis tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel, et hoolimata teostatavatest säästudest ei ole ELi eelarve, mis moodustab praegu üldisel tasemel 1 % kogurahvatulust, võimeline katma täiendavat rahastamisvajadust, mis tuleneb aluslepingust ja praegustest poliitilistest prioriteetidest ja võetud kohustustest; arvestades, et Euroopa Parlament on seepärast veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vahendite summa peab olema 2013. aasta tasemest vähemalt 5 % suurem;

L.

arvestades, et samas resolutsioonis märgib Euroopa Parlament, et omavahendite ülemmäära ei ole muudetud 1993. aastast saadik; on arvamusel, et omavahendite ülemmäära võib olla vaja järk-järgult kohandada, kuna liikmesriigid annavad liidule uusi pädevusi ja rohkem eesmärke; on seisukohal, et omavahendite ülemmäär, mille nõukogu kehtestas ühehäälselt, annab küll piisava eelarvelise tegevusruumi, et täita liidu kõige kiireloomulisemad ülesanded, kuid oleks siiski ebapiisav selleks, et ELi eelarve võiks saada kasulikuks vahendiks Euroopa majanduse juhtimisel või olla suureks abiks ELi tasandil Euroopa 2020. aasta strateegiasse investeerimisel;

M.

arvestades, et säästva kasvu tagamiseks liidus ning Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks tuleb paigutada kasutamata maksete assigneeringud kasvu, konkurentsivõime ja tööhõive ühisprogrammidesse, võimendada EIP laene ja luua projektivõlakirjade turg, mis tõmbaks ligi nii avalikke kui erainvestoreid ja mida saaks kasutada kogu liidule huvi pakkuvate projektide finantseerimiseks (konkreetseteks projektideks ette nähtud võlakirjad);

I.     Euroopa riikide võla- ja eurokriis, sealhulgas riigivõlakirjade ja eurovõlakirjade vastastikune väljastamine

1.

tuletab meelde vastastikku seotud nõrkuste kolmnurka, kus mõne liikmesriigi tasakaalustamata eelarvepoliitika suurendas kriisieelset riigivõla paisumist ja finantskriis õhutas oluliselt riigivõlgade edasist suurenemist, millele järgnesid pinged mõnede liikmesriikide riigivõlakirjaturgudel;

2.

toonitab, et Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Hispaania riigivõla klassi alandamine reitinguagentuuride poolt põhjustas kogu eurotsoonis edasikandumisefekti, spekuleerimise suurenemist ja investorite riskikartlikku käitumist ning seepärast on jätkusuutliku intressimääraga turupõhine rahastamine muutunud Kreekale, Iirimaale ja Portugalile kättesaamatuks, mistõttu neile tuleb anda finantsabi ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi programmidest;

3.

on seisukohal, et Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) tuleks kaasata EL-IMFi finantsabiprogrammidesse;

4.

tuletab meelde, et krediidireitinguagentuurid täitsid kriisi väljakujunemisel olulist osa puudulike reitingute määramisega struktureeritud rahastamisvahenditele, mida tuli kriisi ajal alandada; nõustub finantsstabiilsuse nõukogu 2010. aasta oktoobris sätestatud põhimõtetega, millega antakse üldsuunised, kuidas vähendada sõltuvust väliskrediidireitingutest, ning palub komisjonil võtta nõuetekohaselt arvesse avalikku arutelu, mis lõppes 2011. aasta jaanuaris;

5.

nõuab valitsemissektori võla avalikku ja demokraatlikku auditit, et teha kindlaks selle päritolu ja tuvastada võlaväärtpaberite peamised omanikud ning asjassepuutuvad summad;

6.

märgib, et liikmesriikide kahe- ja mitmepoolsed lähenemisviisid ohustavad majanduslikku integratsiooni, finantsstabiilsust ja euro usaldusväärsust, ja väljendab heameelt eelarve- ja majanduspoliitika koordineerimisel kasutatava Euroopa poolaasta põhimõtte üle, mille eesmärgiks on ületada liigne sisemine tasakaalustamatus ELis;

7.

toonitab asjaolu, et riigivõlakriis paljastas Euroopa sisemise tasakaalustamatuse ohud; rõhutab, et EL peab reageerima üksmeelselt, töötama välja eelarvepoliitika palju parema kooskõlastamise ning võimaluse korral ühise eelarvepoliitika, mille aluseks oleks piisav ELi eelarve, mida osaliselt rahastatakse omavahenditest, ning kehtestama nõuetekohased sätted kriisiohjamiseks ja majanduslikuks lähenemiseks;

8.

rõhutab vajadust ratsionaliseerida liikmesriikide kulutused ELi eelarve kaudu, eriti valdkondades, kus EL pakub suuremat lisaväärtust kui riiklikud eelarved;

9.

rõhutab, et liikmesriikide majanduskasvu väljavaateid tuleks pidada riigivõlaga seotud intressimäärade suhtelise taseme määratlemisel otsustavaks aspektiks, eeskätt seoses toetusega, mida pakub Euroopa finantsstabiilsusvahend ja 2013. aastast alates Euroopa stabiilsusmehhanism;

10.

tunnustab jõupingutusi, mida suurtes võlgades liikmesriigid teevad eelarve konsolideerimiseks ja struktuurireformide teostamiseks;

11.

rõhutab, et euroala liikmesriikidest pärit emapankadel lasub samuti osa vastutusest vastutustundetu laenupraktika osas, mida järgisid nende tütarpangad teistes ELi liikmesriikides ning mis aitasid kaasa muu hulgas kinnisvaramullile Hispaanias, Iirimaal ja Lätis ning eelarvelistele raskustele, mis selle tagajärjel nimetatud liikmesriikides on tekkinud; seepärast märgib, et finantsabi pakkumine neile võlgades liikmesriikidele – kui see osutub vajalikuks – ei oleks üksnes kõnealuste riikide, vaid ka nende euroala liikmesriikide huvides, kelle emapangad ei suutnud oma tütarpankades vastutustundlikku laenupraktikat välja töötada;

12.

rõhutab, et kõik liikmesriigid on süsteemselt olulised; nõuab terviklikku, sotsiaalselt kaasavat ja sidusat reformipaketti, mis käsitleks finantssüsteemi nõrkusi; nõuab Euroopa riigikassa kontseptsiooni arendamist, et tugevdada majandus- ja rahaliidu majandussammast; nõuab lisaks meetmeid, et ületada praegune vähene konkurentsivõime vajaduse korral asjakohaste struktuurireformide abil, mis oleksid suunatud ELi 2020. aasta strateegia eesmärkidele ja riigivõlakriisi peamistele põhjustele; juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid peavad taastama jätkusuutliku riigirahanduse ja kasvumäära, mis põhineb kvaliteetseid riiklikke kulutusi ning õiglast ja tõhusat tulukogumist käsitlevatel usaldusväärsetel poliitikameetmetel;

13.

kutsub komisjoni koostama uurimust eurovõlakirjade tulevase süsteemi kohta, et määrata kindlaks tingimused, mille puhul selline süsteem tooks kasu kõikidele osalevatele liikmesriikidele ja kogu euroalale; juhib tähelepanu asjaolule, et eurovõlakirjad võivad pakkuda kasutatavat alternatiivi USA dollari võlakirjaturule ning toetada Euroopa riigivõlaturu integreerumist, vähendada laenukulusid, suurendada likviidsust ja eelarvedistsipliini ning stabiilsuse ja kasvu pakti järgimist, edendada kooskõlastatud struktuurireforme ja muuta kapitaliturud stabiilsemaks, mis kindlustab ettekujutust eurost kui ülemaailmsest „turvapaigast”; tuletab meelde, et eurovõlakirjade ühine väljastamine eeldab täiendavat liikumist ühise majandus- ja eelarvepoliitika poole;

14.

rõhutab seepärast, et kui eurovõlakirjad kui esmajärguline riigivõlakohustus väljastatakse, peaks väljastamine olema piiratud võlamääraga 60 % SKPst solidaarvastutuse raames ning seotud stiimulitega, et vähendada riigivõlga sellele tasemele; soovitab, et eurovõlakirjade üldeesmärk võiks olla riigivõla vähendamine, moraalse ohu vältimine ja euro vastu spekuleerimise ennetamine; märgib, et juurdepääs niisugustele eurovõlakirjadele eeldaks kokkulepet mõõdetavate võlavähendamisprogrammide üle ning nende programmide rakendamist;

15.

märgib, et on saavutatud poliitiline kokkulepe Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 125 muutmise üle, et muuta Euroopa finantsstabiilsusvahendi ajutine süsteem 2013. aastaks alaliseks Euroopa stabiilsusmehhanismiks; nõuab Euroopa stabiilsusmehhanismi hilisemat ümberkujundamist Euroopa võlaametiks ja nõuab, et Euroopa Parlament saaks aluslepingu sellisel muutmisel järjepideva rolli;

16.

tunneb kahetsust sotsiaalse vastutusvõimetuse pärast, mida on ilmutanud finantsteenuste sektori töötajad, kes ei nõustu isegi üheks aastaks loobuma osast neile makstavast preemiast, et annetada see mõnele sotsiaalprojektile, näiteks ELi noorte tööpuuduse leevendamiseks;

II.     Ülemaailmne tasakaalustamatus ja juhtimine

17.

tuletab meelde, nii mõned arenenud kui ka tärkava majandusega riigid, nagu USA ja Hiina, aitavad kaasa ülemaailmsele tasakaalustamatusele; väljendab rahulolu Hiina aktiivse osalemisega ülemaailmses majandusjuhtimise süsteemis ja vastava edasise integratsiooniga;

18.

märgib, et rohkem kui pool ülemaailmsest majandusest jääb EList, USAst ja Jaapanist väljapoole, mis kujutab endast hiljutist enneolematut pööret varasemas olukorras;

19.

toonitab, et ülemaailmse nõudluse tasakaalustamiseks on vaja asümmeetrilist lähenemist; suure väliskaubanduse ülejääkidega maad (nt Hiina) peaksid mitmekesistama majanduskasvu käivitajaid ning suurendama sisenõudlust, samas kui suure puudujäägiga riigid (nt USA) peaksid suurendama siseriiklikke sääste ja viima lõpule struktuurireformid;

20.

rõhutab, et finantsturud peavad teenima reaalmajanduse kestlikku arengut;

21.

toetab G20 jõupingutusi kauba tuletisinstrumentide turgude reguleerimisel; kutsub komisjoni üles tegelema hindade volatiilsusega põllumajandusturgudel, täielikult rakendama kõiki G20 tasandil kokku lepitud raammeetmeid ning võitlema ülemäärase ja kahjuliku spekuleerimise vastu, eelkõige ELis peatselt kehtestatavate finantsturge käsitlevate õigusaktide ning turu kuritarvitamise direktiivi (7) ja finantsturgude instrumentide direktiivi (8) läbivaatamise abil;

22.

tuletab meelde, kui olulised on Euroopa Liidule toormaterjalid, samuti toiduga kindlustatus ja toiduhindade stabiilsus kogu maailmas, eelkõige arenguriikides, ning toidunappusest ja hindade kõikumises tulenev inflatsioonisurve kogu maailmas; kutsub seepärast Euroopa Liitu üles tõhustama jõupingutusi toorainesõltuvuse vähendamiseks tõhususstandardite kiire parandamise abil, samuti suurendama jõupingutusi taastuvate materjalide tootmise ja kasutamise suurendamiseks; märgib, et toiduga kindlustatuse ja toiduhindade stabiilsuse toetamiseks tuleb panna üldiselt maksma jätkusuutlikud tootmisviisid ning taas kasutusele võtta pakkumise juhtimise mehhanismid; selleks nõuab kaubanduse läbipaistvuse ja vastastikususe suurendamist; hoiatab ühtlasi protektsionistlike suundumuste eest strateegiliste toormaterjalide valdkonnas;

23.

nõuab krediidiriski vahetustehingute paremat reguleerimist;

24.

võtab teadmiseks suundumuse teha tärkava turumajandusega riikidesse väga mahukaid erainvesteeringuid, mis moodustavad 2011. aastal oodatavalt ligi triljon USA dollarit (9); palub IMFil välja töötada raamistik, et kapitalivoogude järelevalve abil ennetada spekulatsioonimullide teket, ning võtta sobivaid meetmeid kahjulike suundumuste takistamiseks; tunnistab, et kapitalikontroll ei asenda asjakohaseid majanduspoliitilisi meetmeid ning seda tuleks kasutada ainult viimase võimalusena; toonitab, et riikidel on vaja võtta samaaegseid meetmed spekulatsioonimullide tekke vastu;

25.

märgib, et finantsturgudel osalejate, sealhulgas finantsasutuste ja börside jätkuv kontsentreerumine toob kaasa ohu, et reaalmajanduse pikaajaliseks rahastamiseks ei suudeta luua optimaalseid tingimusi; sellega arvestades palub Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul hoolikalt jälgida võimalike süsteemsete riskide teket finantsturgude kontsentreerumise tulemusel;

26.

toonitab asjaolu, et kuigi ELil on tasakaalustatud jooksevkonto ja ta ei soodusta ülemaailmset tasakaalustamatust, avaldaks tasakaalustamatuse korratu korrektsioon USA dollari devalveerimise abil ELile tugevat mõju; märgib, et EL peab oma kaubanduspoliitikat ja valuuta tasakaalustamatuse poliitikat USAga tihedalt kooskõlastama, et vältida dollari väärtuse kiiret vähenemist; nõuab tungivalt, et USA, samuti muud peamised toimijad, tagaksid valuutakorralduse muutumise mitmepoolseks püüdluseks, mis hõlmab kõiki maailma suuremaid vääringuid; väljendab heameelt asjaolu üle, et teatavaks on tehtud ülemaailmsed tasakaalustamatuse näitajad, ning nõuab, et neid näitajaid võetaks makromajanduspoliitika kujundamisel täielikult arvesse;

27.

toonitab, et EL peab oma ülemaailmse toimija rolli parandamiseks tegelema paljude probleemidega, konkurentsi ja lähenemise puudus, puudulik finantstasakaal, madalad sisemised tööhõive ja majanduskasvu näitajad, siseturu ning majandus- ja rahaliidu süvenemisega suurenev liidusisene tasakaalustamatus ning vähene poliitiline mõjuvõim rahvusvahelisel tasandil, mille põhjuseks on muu hulgas ELi ühtse esindatuse puudumine rahvusvahelistes organisatsioonides, mida võiks parandada, rakendades meetmeid euro ühtse esindatuse tagamiseks rahvusvahelisel tasandil, nagu on märgitud alusepingus;

28.

tuletab meelde, et EL peab rääkima ühel häälel, tal peab keskpikas perspektiivis olema Rahvusvahelise Valuutafondi juhtkonnas üks esindaja, eelkõige euroala jaoks, ja EL peab vajaduse korral täielikult esindama liikmesriike ning toetama kogu maailmas demokraatiat, inimõigusi, õigusriigi põhimõtet, inimväärilisi töö- ja elutingimusi, head valitsemistava, kestlikku arengut ja vaba ja õiglast kaubandust ning kliimaeesmärke vastavalt liidusisesele tegevuskavale, samuti võitlema korruptsiooni, maksupettuse, maksudest kõrvalehoidmise ja maksuparadiiside vastu;

29.

leiab, et EL peaks võtma eesmärgiks saavutada tasakaalustatud, vaba ja õiglane ülemaailmne kaubanduskokkulepe, et vähendada erinevusi tärkava turumajandusega riikide ja arenenud majandusega riikide vahel; nõuab kaubandustõkete likvideerimist, on seisukohal, et ülemaailmse kaubanduskokkuleppe puudumine on suur puudus, sest põllumajandusliku ekspordi projektide vallas takistavad arenenud turumajandusega riigid tärkava turumajandusega riike ning viimased blokeerivad arenenud majandusega riikide pakutavaid teenuseid;

30.

rõhutab vajadust avada läbipaistval ja vastastikusel alusel riigihangete turud;

31.

rõhutab, kui olulisel kohal on Euroopa Liidu ja tema peamiste strateegiliste partnerite suhetes vastastikuste huvide silmaspidamine ning oodatav vastastikune kasu; on seisukohal, et seetõttu peaks Euroopa Liit kaaluma, kas tuleks luua vahendid, et uurida kolmandate riikide majanduspoliitikat riigiabi valdkonnas ning hinnata tegutsemisviise, mille eesmärk võib olla võtmetehnoloogiate viimine Euroopa Liidust väljapoole;

32.

märgib, et Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) nõuab praegu vaid piirkondlikke majandusaasta koondaruandeid; nõuab raamatupidamiseeskirjade vastuvõtmist, millega kõik ettevõtted ja sihtasutused kohustataks pidama riigikohast raamatupidamist ning edendama rahvusvahelist maksualast koostööd ametkondadevaheliste teabevahetuslepete abil;

33.

tuletab meelde oma nõudmist ulatusliku maailmamajanduse ja finantsjuhtimise reformi järele, et edendada läbipaistvust ja aruandekohustust ning tagada rahvusvaheliste majandus- ja finantsasutuste poliitika sidusus; nõuab, et Bretton Woodsi asutused ja teised olemasolevad majanduse juhtimise üksused, sealhulgas G20, integreeritaks esimese sammuna ülemaailmse majanduse juhtimise struktuuri suunas ÜRO süsteemiga, kus nad peaksid toimima koos Maailma Kaubandusorganisatsiooni, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja rahvusvahelise kliimaorganisatsiooniga, mis tuleb veel luua;

34.

nõuab, et G20 riigid võtaksid viivitamata vastu üldised ja kooskõlastatud poliitikameetmed, et toetada tugevat, stabiilset ja tasakaalustatud ülemaailmset majanduskasvu; nõuab õiguspärasuse ja vastutuse suurendamiseks vastavate riikide parlamentide kaasamist; nõuab lisaks Rahvusvahelise Valuutafondi reformi ja fondile suuremate rahaliste vahendite eraldamist, et suurendada selle läbipaistvust ja aruandmiskohustust ning muuta see demokraatlikumaks, tugevdades samas selle rolli fondiliikmete majandus- ja finantsjärelevalves eesmärgiga luua usaldusväärsed turvaabinõud ülemaailmse tasakaalustamatuse vastu võitlemiseks;

35.

nõuab, et võetaks kasutusele järgmine finantsabi kord:

reformitud IMF võiks toimida ülemaailmse viimase võimaluse laenajana ning tasakaalustada riikide vajadust valuutareservide kogumise järele, kui tugevdada fondi võimet pakkuda lühiajalist maksevalmidust ja tugevamaid finantssektori turvaabinõusid;

Aastatuhande arengueesmärgid: praegune kriis on näidanud vajadust luua stiimuleid, et finantsturud edendaksid pikaajalisi investeeringuid ja kestlikku arengut; mitmepoolsete ja kahepoolsete arengupankade ja organisatsioonide finantsrolli tuleks ajakohastada ja täiendada vastusena arenguriikide suuremale rahastamisnõudlusele; finantstehingute maksust saadavat tulu võiks osaliselt kasutada aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks ning seda on vaja kliimamuutusega seotud kohustuste täitmiseks; pidevalt tuleks uurida muude arengu rahastamise vahendite tähtsust, eeskätt võlgade restruktureerimist ja vaeseimate riikide võlgade tühistamist ning rahaülekannete voogude edendamist; tuleks korrata ettenähtava ametliku arenguabiga seotud kohustusi ning uurida täiendavaid uuenduslikke rahastamisallikaid, et täita finantseerimislünk, mille põhjustasid kokkutõmbuva majandusega arenguriigid; liikmesriigid peaksid uuesti kinnitama lubadust anda 0,7 % oma kogurahvatulust arenguabiks, mille sihiks on rahastada arengueesmärkide saavutamist;

EL peab kindlaks määrama poliitilised esmaeesmärgid ja leppima kokku Euroopa – Vahemere piirkonna tihedama koostöö rahastamises, mis järgneb rahutustele ja neid saatvatele muudatustele Vahemere piirkonna partnerriikides; selles kontekstis tuleb laiendada Euroopa projektivõlakirjade väljastamist Euroopa – Vahemere piirkonna projektidele säästva transpordi ja energeetika ning digitaalarengu tegevuskava ja hariduse valdkonnas, luues sellega lisandväärtust mõlemal pool Vahemerd asuvatele riikidele;

III.     Uue rahasüsteemi küsimus

36.

tuletab meelde, et ükski riik ega riikide rühm ei saaks kasu nn valuutasõjast, vaid see võib tühistada kõik ELi kodanike pingutused riigivõla vähendamiseks ja struktuurireformide elluviimiseks; märgib, et euro on takistanud sedalaadi valuutakriisi puhkemist, mida ajalooliselt sageli finantskriisidega seostatakse; tuletab meelde, et mitmepoolse kaubandussüsteemi (Maailma Kaubandusorganisatsiooni) eeskirjad ei hõlma kapitalivoogusid ja puudub neile vastav mitmepoolne rahasüsteem;

37.

tuletab meelde G20 Korea tippkohtumise eesmärki rajada stabiilsem ja vastupidavam rahvusvaheline rahasüsteem; võtab teadmiseks ülemaailmse mure rahvusvahelise rahasüsteemi toimimise pärast ning nõuab, et kiiresti tehtaks olulisi edusamme; nõuab seepärast rahvusvahelise rahasüsteemi reformimist, et kindlustada süstemaatiline ja igakülgne makromajanduslik koostöö koos kestliku ja tasakaalustatud ülemaailmse majanduskasvuga;

38.

rõhutab, et selline rahvusvaheline rahasüsteem peaks muu hulgas hõlmama järgmist:

vahetuskurss: esimene samm oleks kujundada poliitikat, mis võimaldab vahetuskursside järkjärgulist ja nõuetekohast kohandamist muutuvate makromajanduslike põhinäitajatega;

reservvaluuta: tuleks reformida rahvusvahelist reservisüsteemi, et vältida olukorda, kus reservid põhjustavad ülemaailmset tasakaalustamatust; praeguse dollaripõhise rahvusvahelise reservisüsteemi võiks järk-järgult asendada mitmepoolse süsteemiga, mille keskmes on laenuõigused ning mis esindab ulatuslikku valuutakorvi, kuhu kuulub kõikjalt maailmast pärit vääringuid, kaasa arvatud Hiina renminbi ja Brasiilia real;

kapitalivood: tuleks vastu võtta mitmepoolne eeskirjade süsteem, et soodustada kapitali pikaajalist liikumist, hõlbustada mittespekulatiivset kapitali väljavoolu, vältida kahjulikku mõju killustatud väärtpaberiturgudel ning tagada riigivõlakirjade turgude läbipaistev, avatud ja sujuv toimimine, vältides samas nende kuritarvitamist merkantiilsete poliitikameetmete või poliitikana, mille tulemusena naabrid muutuvad kerjusteks;

39.

kutsub lisaks üles kaaluma pikemas perspektiivis võimalust luua ülemaailmne reservvaluuta, mis esialgu põhineks laenuõiguste ja Rahvusvahelise Valuutafondi arengul ja ümberkujundamisel;

IV.     ELi konkurentsivõime ja kestlikkuse suurendamine ning ELi 2020. aasta strateegia rakendamine innovatsiooni edendamise ja pikaajaliste investeeringute abil töökohtadesse ja majanduskasvu

Konkurentsivõime, lähenemine ja ELi 2020. aasta strateegia

40.

nõuab, et Euroopa poolaasta sisu määratlemisel võetaks täielikult ja järjekindlalt arvesse Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ja vajadust ületada kogu ELi-sisene tasakaalustamatus;

41.

toonitab, kui olulised on vastastikku toetavad liidu poliitikameetmed ELi 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu ning töökohtade strateegia järgimisel, kasutades mitmekülgseid vahendeid, sh tulevikku suunatud haridus-, keskkonna-, kliima- ja energiastrateegiad, ressursitõhusus, uuendatud põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse strateegiad, uuendatud ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete parem kooskõlastamine kõnealuste ühiste eesmärkide toetamiseks;

42.

rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia jätkusuutlikkuse aspekti tuleb arvesse võtta kõikides asjakohastes poliitikavaldkondades, et EL tõuseks taas maailmas juhtpositsioonile; toonitab, et kui Euroopa Liit soovib maailmamajanduses konkurentsivõimelisena püsida, tuleb tal asuda juhtpositsioonile keskkonnasäästlikul ümberkujunemisel ressursitõhusaks ja jätkusuutlikuks ühiskonnaks; rõhutab, et ulatuslik investeerimine keskkonnasäästlikesse taristutesse, taastuvenergiasse ja energiatõhususse on suurepärane viis soodustada majanduse elavnemist ning edendada pikaajalist majanduskasvu ja töökohtade loomist;

43.

tuletab meelde, et ühtse turu kõiki võimalusi ei ole veel ära kasutatud ning et vaja on uut poliitilist sihikindlust ja otsustavat tegutsemist, et vallandada jätkusuutliku ja sotsiaalselt kaasava majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel kogu ühtse turu potentsiaal; rõhutab vajadust jätkata Euroopa Liidu teenustesektori kujundamist ja tõhustada teenustega kauplemist;

44.

toonitab, et Euroopa 2020. aasta strateegia edu sõltub kogu ELi pühendumusest, liikmesriikide, parlamentide, kohalike ja piirkondlike ametiasutuste ning sotsiaalpartnerite isevastutusest; tuletab meelde, kui olulised on tugev ja nõuetekohaselt toimiv sotsiaalne dialoog ning kollektiivlepingud Euroopa 2020. aasta strateegia raames, samuti ehtsa Euroopa sotsiaalse dialoogi edendamine makromajanduspoliitika ja -meetmete teemal; märgib, et neid meetmeid tuleks järgida, et saavutada tulevikuplaanide üle laiaulatuslik konsensus;

45.

võtab teadmiseks piirkondlike ja kohalike ametiasutuste suuremad volitused ja kohustused; tuletab meelde, et kaks kolmandikku riiklikest investeeringutest Euroopa Liidus jääb kohalikule tasandile; märgib, et valik, mis tasandil riiklikke investeeringuid tehakse ja täide viiakse, mõjutab suuresti nende tõhusust; rõhutab seepärast, kui oluline on tagada riiklike investeeringute tegemine kõige tõhusamal valitsemistasandil;

46.

nõuab tungivalt, et liikmesriikide parlamendid ja valitsused toimiksid siseriikliku otsustamise protsessis ELi suhtes vastutustundlikul viisil ja kaasaksid ELi mõõtme oma riiklikesse aruteludesse;

47.

rõhutab, et eelarve konsolideerimisega peavad kaasnema sellised keskmise ja kaugema tähtajaga eesmärgid nagu on kindlaks määratud Euroopa 2020. aasta strateegias, eriti seoses töökohtade loomise, sotsiaalse kaasamise, taristutesse investeerimise, ressursitõhususe, majanduse keskkonnahoidliku ümberkujundamise ja teadmistepõhise majandusega, et suurendada konkurentsivõimet ning sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust; märgib, et mitmesugused liikmesriikide ja ELi poliitikameetmed peaksid strateegiat tõhusalt toetama ning eelarvedistsipliin, kui see kehtestatakse ilma hästi määratletud strateegiata, võib majanduskasvu väljavaateid halvendada, konkurentsivõimet vähendada ja majandust kaugemas perspektiivis tõsiselt kahjustada; tuletab meelde, et kuna avatud koordinatsiooni meetod on ebaõnnestunud, peaks Euroopa 2020. aasta strateegia hõlmama komisjoni poolt liikmesriikide jaoks koostatud siduvaid eesmärke koos maksimum- ja miinimumväärtustega, mida kohaldatakse nende majanduse teatud makromajanduslike aspektide suhtes;

48.

nõuab kõigi liikmesriikide ranget finantsauditit, mille komisjon peab algatama tihedas koostöös Eurostatiga, et teha kindlaks liikmesriikide tegelik finantsolukord, mis võimaldaks teha tõsiasjadele toetuvaid otsuseid Euroopa 2020. aasta strateegia ning piirkondlike ja ühtekuuluvusprojektide kohta; nõuab kõigi Euroopa Liidu rahastamiskavade ning riiklike ja piirkondlike toetuste kontrollimist; soovitab tõhustada projekte ja programme, mille edu on hädavajalik, ning teisest küljest soovitab lõpetada tulutud toetused ja majandusarengu kavad;

49.

juhib tähelepanu asjaolule, et eelkõige naised on suuremas vaesumisohus; märgib, et kriisi ajal on paljudes liikmesriikides suurenenud laste vaesus; toonitab, et see on vastuvõetamatu ning et negatiivseid suundumusi tuleb muuta; seepärast nõuab eriti, et olemasolevad vabaühendused kujundataks ühtseks võrgustikuks sihiga kaotada laste vaesus, kasutades selleks lapsekeskseid meetodeid, lapsi silmas pidavaid eesmärke ja asetades laste õigused kindlalt tähelepanu keskmesse;

50.

märgib, et kindlad hoolekandesüsteemid on halbadel aegadel tähtsaks majanduslikuks stabilisaatoriks; rõhutab seepärast, et riiklikud vahendid on vaja ühendada ning samas on olemas ka veenev põhjus tagada avaliku sektori teenused ja säilitada sotsiaalse kaitse tase; nõuab, et võetaks vastu meetmed, mille eesmärk on vähendada sissetulekute ebavõrdsust, võideldes eeskätt noorte tööpuuduse vastu;

51.

toonitab, et majanduslangus ei tohiks aeglustada töö ja eraelu tasakaalustamisele suunatud meetmeid, eelkõige neid, mille sihiks on hõlbustada naiste pääsu tööturule;

52.

võtab teadmiseks kriisist tulenevad probleemid, sealhulgas majandustegevuse oluline vähenemine, kasvumäära vähenemine, mida põhjustab struktuurilise ja pikaajalise töötuse kiire suurenemine, avaliku ja erasektori investeeringute vähenemine ning samuti suurem konkurents tärkava turumajandusega riikidega;

53.

märgib, et ELi praeguse sisemise tasakaalustamatuse ületamiseks ei piisa ühetaolisest lähenemisest ning et tulemuste saavutamiseks tuleb majanduspoliitika kooskõlastamisel võtta nõuetekohaselt arvesse ELi riikide erinevaid majanduslikke lähtepunkte ning erijooni; rõhutab majanduspoliitika kooskõlastamise ja usaldusväärse finantspoliitika eduka taastamise vajadust;

54.

nõuab suuremat vastavust ja täiendavust riikide eelarvete ja ELi eelarve vahel; on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb keskenduda Euroopa 2020. aasta strateegia kõige tähtsamatele valdkondadele ning tuleks tagada juhtalgatuste piisav rahastamine sellistes valdkondades, kus ELil on liikmesriikidega jagatud pädevus, mis võib pakkuda tugevat Euroopa lisandväärtust;

55.

rõhutab, et nii põllumajandus- kui ka ühtekuuluvuspoliitika peab täitma olulist rolli Euroopa 2020. aasta strateegia toetamisel; on veendunud, et ühise põllumajanduspoliitika reform peab toimuma ülemaailmsete probleemide lahendamise kontekstis; on arvamusel, et ELi 2020. aasta strateegia edu eelduseks on ELi poliitikameetmete ühtsus ning need peaksid hõlmama mitmesuguseid tahke, nagu riikide ja ELi eelarvete vastavusse viimine, sealhulgas ühine põllumajanduspoliitika, samuti ühtekuuluvusfondid, näiteks tagades vahendite õiglase jaotamise liikmesriikide ja piirkondade vahel, lähtudes selgetest ühtekuuluvuse suurendamise ja konkurentsivõime edendamise eesmärkidest ning pöörates eriti tähelepanu kõige rohkem abi vajavatele liikmesriikidele ja piirkondadele, samuti haridusele, innovatsioonile ning teadus- ja arendustegevuse kuludele;

56.

tuletab lisaks meelde, et Euroopa 2020. aasta strateegia on usaldusväärne ainult juhul, kui seda toetavad piisavad rahalised vahendid, ning seepärast toetab järgmist:

järjepidevate otsuste vastuvõtmine järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames ja ELi eelarve, milles keskendutakse ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamist toetavale poliitikale;

ELi rahaliste vahendite jagamine nende majandusliku, ühiskondliku ja keskkonna-alase asjakohasuse ja tulemuslikkuse alusel; liikmesriikide poolt kasutamata rahalised vahendid võiks eraldada ELi tasandil säästvateks avaliku sektori investeeringuteks majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive edendamise ühistesse projektidesse või programmidesse, näiteks investeeringud taristutesse, haridusse ja koolitusse, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevusse;

tehnilise abi andmine rahaliste vahendite paremaks kasutamiseks ja investeerimisprojektide tulemuslikuks elluviimiseks;

Euroopa Investeerimispangale (EIP) silmapaistvama osa andmine struktuurifondide toetava ja võimendava osa suurendamisel;

uuenduslike rahastamisvahendite edasiarendamine ja optimaalne kasutamine, hõlmates eriti EIPd ja Euroopa Investeerimisfondi, samuti Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanka (s.t toetuste ja laenude, riskikapitalivahendite, uute riskijagamisvormide ja tagatiste kombineerimine);

eraviisiliste säästude suunamine pikaajalisteks investeeringuteks sobivate stiimulite ja mehhanismide abil;

innovatiivse pikaajalise investeerimise arendamine, mis hõlmab nii avalikke kui eravahendeid;

projektivõlakirjade sisseseadmine eesmärgiga võtta kasutusele erakapital Euroopa Liidu taristutega seotud probleemide lahendamiseks;

meetmed, mille eesmärk on tagada pikaajaliste investeeringutega seotud oluliselt ulatuslikuma riskikapitali kättesaadavus;

meetmed rahastamisele lihtsama juurdepääsu tagamiseks ning bürokraatia vähendamiseks (eeskätt VKEde jaoks), järgides seejuures rangeid läbipaistvusnorme;

Energia- ja transpordipoliitika ning siseturg

57.

peab Euroopa Energiaühenduse loomist keskseks poliitiliseks projektiks Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide täitmisel, mille seas on üleminek taastuvatele energialiikidele, viies energiatõhususe maksimumini, ELi energiasõltumatuse suurendamine ning tõelise ühendatud energiaturu loomine; rõhutab liidu energiapoliitika välismõõtme tähtsust;

58.

on veendunud, et tuleks tugevdada suhteid naftat ja maagaasi tootvate riikide ning tarbijariikide, eelkõige Euroopa riikide vahel, võttes arvesse ka hiljutisi sündmusi Vahemere piirkonna poliitilisel maastikul; on seisukohal, et tuleks kiiresti rakendada ühine säästva energia ja toormaterjalide hankimise poliitika, et vältida kahjulikke tagajärgi, mis võivad Euroopa majanduse taastumist ja edasist arengut aeglustada;

59.

rõhutab, et konkurentsivõime tagamiseks on väga tähtis ressursitõhususe põhimõtete arvessevõtmine kõigis ELi poliitikavaldkondades, kaasa arvatud uute innovatiivsete toodete ja teenuste arendamine ning uued viisid sisendi ja jäätmete vähendamiseks, varude paremaks haldamiseks, tarbimistavade muutmiseks ja logistika parandamiseks, samuti tootmisprotsesside, haldus- ja ärimeetodite optimeerimine, et tagada toodete ja teenuste kujundamine elutsükli ja nn hällist hauani põhimõtte alusel;

60.

tuletab meelde, et juurdepääs energiale ja toormaterjalidele ning nende tõhus kasutamine on hädavajalik, et kindlustada ELi üldine konkurentsivõime; rõhutab, et pikaajalise konkurentsivõime säilitamiseks peab EL olema maailmas juhtpositsioonil energiasäästu- ja tõhususe edendamisel, uue keskkonnasäästliku tehnoloogia teadusuuringute ja investeeringute, energiavarustuse mitmekesistamise ja ratsionaliseerimise ning taastuvate energiaallikate arendamise ja suurema kasutamise valdkonnas; tuletab meelde, et sõltuvuse vähendamine energia ja toorme impordist aitab kindlustada ELi konkurentsivõimet ning saavutada inflatsiooniga seotud eesmärki;

61.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata säästvale transpordipoliitikale, iseäranis Euroopa transpordivõrgustike laiendamisele, samas kui vähem soodsate piirkondade juurdepääsu parandamine kõnealustele võrgustikele struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi abil aitaks oluliselt kaasa ühtse turu konsolideerimisele; toonitab vajadust tõhusa ühendatud transpordisüsteemi järele, mis hõlbustab isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumist ja soodustab majanduskasvu; rõhutab üleeuroopaliste transpordivõrkude (TEN-T) tähtsust olulise Euroopa lisaväärtuse andjana, sest need aitavad kõrvaldada kitsaskohti ja füüsilisi takistusi, nagu rööpmelaiuse erinevused, ning tagada piiriülest infrastruktuuri;

62.

peab ühtse turu akti keskseks poliitiliseks algatuseks, mis tugevdab Euroopa 2020. aasta eesmärke ja juhtalgatusi ja mille eesmärgiks on täielikult kasutada siseturu kasvupotentsiaali ning viia Monti raporti vaimus lõpule ühtse turu loomine; toonitab, et kriisis on selgeks saanud, kui oluline on tugevdada ELi tööstusbaasi ja innovatsioonivõimalusi, lihtsustades turulepääsu ja liikuvust ning võideldes sotsiaalse ja territoriaalse killustatuse vastu kogu ELis;

Liikuvus ja ränne

63.

toonitab, et seoses suurte rahutustega meie naaberpiirkondades ja demograafiliste muutustega ELis on vaja ühist rändepoliitikat; rõhutab, et Euroopa ühtse turu tugevdamiseks tuleb soodustada paremat juurdepääsu tööturule ja liikuvust, andes kõigile võrdsed tööhõive- ja sotsiaaltingimused ning õigused, kaasa arvatud kutsekvalifikatsiooni ja diplomite tunnustamine kogu ELis ning sotsiaalkindlustus- ja pensioniõiguste ülekandmine,

64.

peab Schengeni lepingut ELi kodanike jaoks erakordseks saavutuseks, mida tuleks kaitsta; nõuab koostöö edasist tugevdamist selles vallas; väljendab suurt muret võimalike muutuste pärast Schengeni eeskirjades; rõhutab tungivalt, et parlament tuleb seadusandlikku protsessi kaasata, ning toonitab, kui tähtis on takistada liikmesriike selles valdkonnas ühepoolseid otsuseid langetamast; tuletab meelde, et Schengeni lepingu heakskiitmine kujutas endast sammu ELi suurema integreerumise suunas ning isikute liikumisvabaduse põhimõtet tuleb kaitsta;

65.

nõuab ELi ühist immigratsioonipoliitikat ja tunneb heameelt komisjoni ettepanekute üle avada rohkem seaduslikke võimalusi ELi tööle tulemiseks; rõhutab vajadust reformida praegust sinise kaardi süsteemi (laiendades seda palju suuremale hulgale töökohtadele ja elukutsetele); märgib, et ELi tööandjad sõltuvad üha rohkem inimestest, kes tulevad väljastpoolt Euroopat ELi, et asuda tööle põllumajanduse, aianduse või turismi valdkonnas või eakate hooldajatena, sest aina vähem ELi kodanikke soovib neil aladel töötada; on veendunud, et komisjoni ettepanekus hooajatöötajate kohta tuleb pakkuda nendele töötajatele, kes on sageli haavatavad ja kaitsetus olukorras, paremaid tingimusi ja kindlat õiguslikku staatust, et kaitsta neid ekspluateerimise eest;

VKEd, innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus

66.

soovitab, et komisjon ergutaks VKEsid omakapitali rahastama laenude asemel kas riskikapitali või osakute noteerimise või struktuurifondide toetuse suurendamise abil ning et komisjon muudaks selle VKEdele lihtsamaks, eelkõige tegevust alustavate kõrgtehnoloogiliste äriühingute puhul, kes vajavad palju kapitali teadus- ja arendustegevuseks; rõhutab, et on vaja tugevdada konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi tagatisinstrumenti ja lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele; juhib tähelepanu sellele, et eriti on vaja ergutada ja toetada naisettevõtjaid;

67.

tunnustab sotsiaalmajanduse (kolmas sektor) tähtsust Euroopas ja selle olulisust innovatsiooni toetamisel; rõhutab strateegilise keskkonnahoidliku ja ressursitõhusa riigihankepoliitika vajadust Euroopas, et toetada võrdset ja konkurentsivõimelist innovatsioonisektorit;

68.

nõuab tungivalt, et Euroopa Investeerimispangale / Euroopa Investeerimisfondile antaks Euroopa tasandil juhtiv roll VKEde jaoks vahendite vabastamisel, kasutades sujuvamat ja selgemat korda ning tehes seega koostööd liikmesriikide rahandusasutustega, vältides riikide tasandil juba olemasolevate struktuuridega paralleelsete skeemide loomist, et VKEd leiaksid hõlpsasti oma tavapärase alguspunkti; soovitab, et Euroopa Investeerimispank / Euroopa Investeerimisfond peaksid toimima filtrina, keskendudes Euroopa 2020. aasta strateegia esmatähtsatele valdkondadele, tugevdades majandust, tööhõivet, keskkonnasäästlikkust ja ressursitõhusust, toimides valitud VKEde rühmade mentorina ning osaledes aruteludes pankadega ja nende riskijuhtimismeeskondadega, et aidata VKEsid pikaajaliste laenude saamisel; nõuab Euroopa Investeerimispanga rahastamissuutlikkuse täies mahus rakendamist;

69.

kutsub liikmesriike üles kiirendama komisjoni 23. veebruaril 2011. aastal avaldatud väikeettevõtluse algatuses „Small Business Act”(2008) ja selle vahekokkuvõttes ette nähtud meetmete rakendamist, et vähendada halduskoormat, lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele ja toetada VKEde rahvusvaheliseks muutumist;

70.

toonitab, et ELi uue põlvkonna rahastamisprogrammid peavad nii siseturul kui ka ülemaailmselt korrapäraselt toetama innovaatilisi ja töökohti loovaid VKEsid; rõhutab vajadust hõlbustada uue tehnoloogia abil ettevõtete kiiret loomist, parandada nende rahastamist, vähendada halduskulusid ja soodustada ettevõtete rahvusvahelistumist; peab väga soovitavaks tunnustada rahvapankadest ja piirkondlikest pankadest koosneva süsteemi keskset rolli, mis tagab abistrateegia optimeerimise ja VKEde valdkonna reaalse toetamise;

Maksundus

71.

toonitab, et nii majandus- ja rahaliit kui ka siseturg vajavad liikmesriikide maksupoliitika tugevamat kooskõlastamist; rõhutab, et maksunduse kvaliteeti tuleb parandada, et pakkuda tööhõive, innovatsiooni ja pikaajaliste investeeringute jaoks õigeid stiimuleid; palub komisjonil analüüsida Euroopa poolaasta raames liikmesriikide maksusüsteemide paindlikkust, et nende maksureformid oleksid majanduslike kõikumiste suhtes vastupidavad ja ei toetu asjatult maksubaasidele, mis on väga tsüklilised ja kus võib kergesti tekkida finantsmulle;

72.

toetab komisjoni jõupingutusi kahjuliku maksukonkurentsi, maksudest kõrvalehoidmise ning maksupettuse ja maksuparadiiside vastu võitlemisel nii ELis kui rahvusvahelisel tasandil, et parandada maksukogumissüsteeme ning võtta kasutusele kohustuslik ühtne konsolideeritud ettevõtte tulumaksu baas koos soovitusliku maksuvahemikuga, samuti spetsiifiline ja lihtsustatud maksusüsteem VKEde jaoks; väljendab rahulolu käibemaksu strateegiaga, mille komisjon kavatseb esitada, et kehtestada süsteem, kus maksupettus ei oleks võimalik;

73.

märgib, et maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidumisega võitlemine ning maksukogumise parandamine, sealhulgas ka seoses kolmandate riikidega, peab olema liikmesriikide eelarve konsolideerimist taotlevate jõupingutuste oluline osa;

74.

on arvamusel, et selline samm on praegusel ajal, mil liikmesriigid peavad oma eelarvet konsolideerima, väga oluline; märgib, et maksukonkurents on vastuvõetav juhul, kui see ei ohusta liikmesriikide suutlikkust koguda tulusid, millele neil on õigustatud ootused, ning tuletab meelde, et tuleks leida lahendused kahjuliku maksukonkurentsi minimeerimiseks;

75.

on arvamusel, et ELi rahaliste vahendite eraldamisel tuleks arvesse võtta liikmesriikide maksustamisstrateegiat ning koostöövalmidust maksudest kõrvalehoidumise vastases võitluses ja tihedama maksukoostöö edendamisel;

76.

tunnistab maksuparadiisi ühise määratluse puudumist; nõuab, et kuni ülemaailmse kokkuleppe saavutamiseni lepitaks kokku vähemalt Euroopa piires kehtivas ühtses määratluses;

77.

kutsub liikmesriike üles – arvestades korruptsioonivastase võitluse olulisust ja eesmärki parandada reaalselt finantssektori olukorda – lisama oma karistusõigusesse sätte, mis näeb ette, et juhul kui tööde teostamine on saadud korruptiivsel teel, altkäemaksu andes või kasutades ebaseaduslike eeliste saamiseks muid vahendeid, siis makseasutus tühistab makse või, kui makse on juba tehtud, nõuab selle tagasimaksmist summas, mis on kaks korda saadud maksest suurem;

Tööhõive

78.

toonitab, et uued ja paremad töökohad on õiglase, rohelise ja aruka kasvustrateegia saavutamise eeltingimus, ning seepärast nõuab järgmist:

uute töökohtade loomist valdkondades, mis põhinevad innovatsioonil, teadus- ja arendustegevusel, näiteks energeetika- ja keskkonnasektoris, tagades sooliselt tasakaalustatud lähenemise;

meetmeid, et parandada liikmesriikidele Euroopa Sotsiaalfondi raames võimaldatava ELi otsese töökohtade loomise toe tulemuslikkust;

meetmeid, mille eesmärk on hõlbustada naiste (eelkõige taskukohaste lastehoiuteenuste mahu pideva suurendamise abil), eakamate töötajate (mõjutamata nende pensioni- ja sotsiaalõigusi) ning seaduslike sisserändajate osalemist tööturul ning vähendada tööpuudust, eriti noorte seas;

meetmeid hariduse ja kutsealase koolituse ajakohastamiseks ja elukestva õppe ning ettevõtluse tulemuslikuks propageerimiseks, pidades silmas töötajate tööalase konkurentsivõime tugevdamist ja konkurentsivõimelise inimkapitali arendamist;

töövõimaluste ja sotsiaalse kaasatuse programmide koostamist kõige tundlikumate rühmade jaoks, nagu romad ja puuetega inimesed;

kestlikke, kvaliteetseid töökohti, mis annavad inimväärilist sissetulekut põllumajanduses ja maapiirkondades;

meetmeid mitteametliku töötamise vastu;

79.

juhib tähelepanu sellele, et tööpuudust liikmesriikides, kus praegusel ajal rakendatakse fiskaalse kokkuhoiu meetmeid, põhjustab suuremalt jaolt üldise majandustegevuse vähenemine koos pikaajalise töötuse murettekitava kasvuga; märgib, et pikaajalise töötusega tuleb viivitamata tegeleda, sest see võib tõsiselt kahjustada pikaajalist majanduskasvu asjaomastes liikmesriikides ja seega vähendada kogu liidu konkurentsivõimet;

80.

märgib, et praeguse kriisi tagajärjel võib Euroopa Liidu tööjõuturg jääda pikaks ajaks killustunuks, ühest küljest kõrgekvaliteedilise tööjõu koondumise tõttu tasakaalustatud jooksevkontoga liikmesriikidesse ja teisest küljest kõrgete töötuse määrade ja konkurentsivõimelise tööjõu puuduse tõttu neis liikmesriikides, mida kriis on kõige rängemini tabanud ja kus on kõige suuremad võlad;

81.

on veendunud, et endiselt tuleks käsitleda ettevõtete üldjuhtimise teemat seoses halduslike stiimulitega pikaajalisteks investeeringuteks ja töökohtade loomiseks; soovitab koostada iga-aastase aruande, milles hinnatakse ettevõtete sotsiaalset ja keskkonna-alast vastutust kõigi noteeritud äriühingute puhul, kellel on üle 250 töötaja ja kelle käive ületab 50 miljonit eurot;

Haridusstrateegia

82.

toonitab, kui oluline on innovatsiooni, majanduskasvu ja tööjõuturu paindlikkuse jaoks laste, kutse-, ülikooli- ja täiskasvanuharidus, ning rõhutab turvalise paindlikkuse nõuetekohase rakendamise tähtsust; rõhutab vajadust kohandada haridus- ja koolitussüsteeme, et varustada inimesi paremini teadmiste ja oskustega, mis on vajalikud tööhõive, tootlikkuse, kasvu ja konkurentsivõime suurendamiseks;

83.

teeb ettepaneku luua erasektori täielikul osalusel Euroopa Liidu praktikaprogramm, mis oleks analoogne Erasmuse programmiga; on seisukohal, et selline programm peaks hõlmama ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, erialase koolituse institutsioonide, tööstuse, finantsturgude, VKEde ja suurettevõtete klastreid ning andma kodanikele, sealhulgas haavatavatele rühmadele, juurdepääsu koolitusele, eelkõige teadmistepõhises majanduses edasiantavate oskuste osas, et edendada elukestvat õpet;

84.

toetab jõuliselt meetmete võtmist Euroopa kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks, muu hulgas jätkates üliõpilaste liikuvuse takistuste kõrvaldamist, parandades ülikoolide ja ettevõtete sidemeid ning edendades ühiskonnas ettevõtlikumat meelelaadi; teeb ettepaneku võtta kasutusele Euroopa innovatsioonistipendium, mille eesmärgiks on toetada innovaatilistes sektorites kasutatavate teadmiste ja oskuste edendamist, võimaldades samaaegselt ELi võrgustike ja koostöö loomist; on veendunud, et kõnealune stipendium aitaks toetada noori kutseharidusprogrammides, mis on loodud ja mida konkreetselt rakendatakse igas liikmesriigis;

85.

toonitab vajadust luua Euroopa ja liikmesriikide tasandil sellised tingimused, et era- ja avalik sektor suurendaksid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse; märgib, et ülikoolide rahastamine toimub peamiselt rahvuslike eelarvete kaudu, mida niigi survestab konsolideerimine; seetõttu ergutab liikmesriike kindlustama, et nende ülikoolide rahastamise süsteemid oleksid koostatud sihiga suurendada Euroopa tehnoloogilise arengu, innovatsiooni ja töökohtade loomise suutlikkust;

86.

on arvamusel, et julgustamaks liikmesriike haridusvaldkonda rohkem investeerima, tuleks liikmesriikide keskpika perioodi eelarve-eesmärkide hindamisel pöörata erilist tähelepanu riiklikele kulutustele hariduse, teadustöö ja erialaõppe valdkonnas;

87.

toetab Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni üleskutset suurendada avaliku sektori investeeringuid kõrgharidusse 3 %-ni SKPst; on arvamusel, et see eesmärk eeldab stabiilsuse ja kasvu pakti kontrollimisel kulutuste kvalitatiivset hindamist;

88.

nõuab, et koolitust töökohtade tarvis, mis ei eelda ülikooliõpinguid, parandataks praktikasüsteemi arendamise kaudu;

V.     ELi ümberhindamine: mis saab Euroopa majandusjuhtimisest edasi

89.

rõhutab, et Euroopa Liit on jõudnud teelahkmele: liikmesriigid peavad otsustama ühendada jõud integratsiooni süvendamiseks või EL võib hajuda otsustustasandil valitseva seisaku ja majandustasandi lahkhelide tõttu;

90.

hoiatab, et killustumisel ohustab liitu protektsionism ja populism;

91.

nõuab sügavamat demokraatlikku ja poliitilist liitu, mille raames ELi institutsioonidele antaks jõulisem roll ühtse poliitika kujundamisel ja elluviimisel; rõhutab liidu demokraatliku legitiimsuse ja kontrolli tugevdamise tähtsust;

92.

rõhutab, kui tähtis on austada Euroopa projekti põhimõtteid – liikmesriikide võrdsust, solidaarsust, ühtekuuluvust ja koostööd; juhib tähelepanu vajadusele nendest põhimõtetest kinni pidada, lahendades tulemuslikult sisemised tasakaalunihked ja liikudes eurotsooni kuuluvate ja mittekuuluvate liikmesriikide kooskõlastamise kaudu tõelise lähenemise suunas;

93.

rõhutab, et vaja on tugevamat Euroopa Komisjoni, kellel on suurem vastutus Euroopa parlamendi ees ja tähtis roll kodanike seisukohtade peamise vahendajana, eelkõige avalike piiriüleste arutelude foorumina, võttes arvesse riiklike otsuste laiemat mõju näiteks majanduse juhtimise ja sotsiaalhalduse valdkonnas;

94.

toonitab, et majandusjuhtimist koos läheneva majandus-, fiskaal- ja sotsiaalpoliitikaga tuleb korraldada ühenduse meetodit kasutades ja liidu institutsioonide juhtimisel, kaasates täiel määral liikmesriikide parlamente;

95.

on arvamusel, et uued õigusaktid, mis käsitlevad Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja kolme Euroopa järelevalveasutust, on esimene samm õiges suunas, kuid peab vajalikuks täiendavaid edusamme, et tagada eelkõige süsteemselt oluliste institutsioonide, näiteks suure finantsvõimendusega üksuste otsene järelevalve ELi tasandil; toonitab, et uutele asutustele tuleb anda nende kasvavatele kohustustele vastavad inim- ja rahalised ressursid;

96.

on arvamusel, et üheaegselt finantsstabiilsuse tagamisele suunatud järelevalvega on vaja ka võimalike mullide ja kapitali optimaalse paigutuse järelevalve- ja ennetusmehhanismi, arvestades makromajanduslikke probleeme ja eesmärke, samuti on vaja investeerida reaalmajandusse; on ühtlasi seisukohal, et seejuures tuleks abivahendina kasutada ka maksupoliitikat;

97.

palub komisjonil esitada täiendavad ettepanekud selliste finantsturustruktuuride reguleerimise kohta, mille suurus, süsteemne integratsioon, keerukus või omavaheline seotus võib ohustada finantsstabiilsust ning reguleerivate asutuste suutlikkust nende nõudmistele vastu panna, lisades meetmed, mis võimaldavad järelevalveasutustel saada ülevaate nende tegevusest, kaasa arvatud varipangandussüsteemi ja finantsvõimenduse tase; palub komisjonil kaaluda reguleerimisvõimalusi, nagu piirmäärade kehtestamine või suuruse demotiveerimine, samuti ärimudelid;

98.

toonitab, et riigivõlakriisiga tegelemiseks ning ELi konkurentsivõime, lähenemise ja solidaarsuse suurendamiseks on vaja pädevuse ja kulutuste ülekandmist liidule, millega väheneks märkimisväärselt koormus riikide eelarvetele, ja toonitab, et tuleb luua oluline sünergia liikmesriikide eelarvete ja ELi eelarve vahel, mis võimaldaks olemasolevaid fiskaalvahendeid kõikidel tasanditel optimaalselt eraldada ja kasutada, austades samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet, et toetada tugevaid piirkondi ja riike;

99.

järeldab, et saavutamaks demokraatlikku poliitilist liitu ja majanduse integreerumist, mis sobitub rahaliiduga, vastavalt nõukoguga kokku lepitud prioriteetidele, vajab EL piisavas suuruses eelarvet, et kirjendada euro jätkusuutlikult, võimaldades valuutale asjakohase rahastamise seda väljastava poliitilise organisatsiooni tasandil;

100.

tuletab meelde, et rahaliidu moodustamisele eelnenud aruannetes – eelkõige McDougalli aruandes, milles analüüsiti Werneri kava teostamiseks vajalikke tingimusi – kinnitati, et niisuguse eelarve maht peaks olema 2,5–10 % liidu RKTst (olenevalt sellest, kas ja millised saavad olema liidu eelarve ümberjaotamise ülesanded), et eelarvet tuleks rahastada omavahenditest ja seda tuleks kasutada poliitikasuundade ning meetmete rahastamiseks välis- ja julgeoleku- ja kaitsepoliitika, energia- ja transpordisektori, arengukoostöö ning teadus- ja arendustegevuse valdkondades ning et liikmesriikide eelarveid vähendataks sellele vastavalt, et tagada kodanikele ja äriühingutele maksustamise erapooletus;

101.

rõhutab, et tuleb leida parem tasakaal majandus- ja sotsiaalpoliitika vahel, sealhulgas makromajandusliku sotsiaalse dialoogi rolli tugevdamise ja institutsionaliseerimise abil;

102.

tuletab meelde, et Euroopa Liidu õiguspärasus tuleneb tema levitatavatest demokraatlikest väärtustest, tema seatud eesmärkidest ning tema volitustest, vahenditest ja institutsioonidest; on seisukohal, et Euroopa majandusintegratsiooni süvendamine on vajalik euroala ja kogu liidu kui terviku stabiilsuse tagamiseks ning selleks on vaja edasist tööd seoses euroala välisesindatusega, kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist ettevõtete tulumaksu üle, maksudest kõrvalehoidumisega võitlemise meetmeid, võimalikku riigi- ja eurovõlakirjade vastastikust väljastamist eelarvedistsipliini ergutamiseks, ELi laenuvõtmise suutlikkust ning paremat tasakaalu majandus- ja sotsiaalpoliitika, ELi eelarve jaoks mõeldud omavahendite ning liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi rollide vahel;

103.

on veendunud, et poliitilised otsused majanduse juhtimise kohta ei tohiks ohustada ELi tasandil kokkulepitud kohustusi, mis kajastavad kõikide liikmesriikide eesmärke ja huvisid, ning kõnealused otsused peaksid tuginema aluslepingutele kinnitatud ja neid tuleks ellu viia Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi täieliku institutsionaalse kaasamise ja kontrolliga;

104.

nõuab ELi ees seisvate ülesannete lahendamiseks terviklikku strateegiat, mille nurgakiviks oleks majanduse tugevdatud juhtimine; samuti kutsub üles säilitama otsusekindlust eelarve konsolideerimisel, säästva majanduskasvu tagamisel, struktuurireformide tõhustamisel ja pangandussektori korrastamisel; võtab teadmiseks nõukogu ettepaneku sõlmida euroala konkurentsivõime pakt (Euro Plus Pact), mis oleks parlamendi ja nõukogu vahel läbiräägitud majanduse juhtimise paketi üks koostisosa;

105.

nõuab, et Euroopa Aatomienergiaühenduse asemel loodaks Euroopa Energiaühendus;

106.

on arvamusel, et lisaks aluslepingu muudatustele, mida on vaja seoses stabiilsusmehhanismiga, tuleks neid omavahel seotud küsimusi käsitleda konvendi raames, mis kutsutakse kokku vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 48 lõikele 3;

107.

on arvamusel, et kui seda ei tehta, tuleb sisse seada tõhustatud koostöö vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 329, et võimaldada euroalal toimida demokraatlikult ja tõhusalt;

108.

rõhutab, et Euroopa vastus kriisile peab põhinema Euroopa integratsiooni süvendamisel, ühenduse meetodi rakendamisel, parlamentide dialoogi tugevdamisel, sotsiaalse dialoogi edendamisel, heaoluriigi tugevdamisel sotsiaalse kaasamise, töökohtade loomise ning säästva arengu toetamise teel ning sotsiaalse turumajanduse ja selle väärtuste loomisel, et koondada kodanikke Euroopa projekti ümber, mis on rajatud aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud väärtustele;

*

* *

109.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ülemkogu eesistujale, eurorühma esimehele, Euroopa Keskpangale, Euroopa Investeerimispangale, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning sotsiaalpartneritele.


(1)  ELT C 230 E, 26.8.2010, lk 11.

(2)  ELT C 257 E, 24.9.2010, lk 211.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0376.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0080.

(5)  Eurostat, Statistics in focus, 9/2010, Population and social conditions http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-SF-10-009/EN/KS-SF-10-009-EN.PDF ja Euroopa Komisjon, Employment in Europe 2010 (http://ec.europa.eu/employment_social/eie/executive_summarys_en.html#top).

(6)  Euroopa Komisjon, Impact of the current Economic and Financial crisis on potential output, Occasional Papers 49, juuni 2009, tabel V, lk 33 (http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/publication15479_en.pdf).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (ELT L 96, 12.4.2003, lk 16).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 145, 30.4.2004, lk 1).

(9)  IMF Staff Position Noteposition, 19. veebruar 2010, SPN/10/04, Capital Inflows: The Role of Controls.


Neljapäev, 7. juuli 2011

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/158


Neljapäev, 7. juuli 2011
Olukord Süürias, Jeemenis ja Bahreinis araabia maailmas ja Põhja-Aafrikas valitseva olukorra taustal

P7_TA(2011)0333

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon olukorra kohta Süürias, Jeemenis ja Bahreinis Araabia riikides ja Põhja-Aafrikas valitseva olukorra taustal

2013/C 33 E/16

Euroopa Parlament,

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria, Jeemeni ja Bahreini olukorra kohta, eriti 7. aprilli 2011. aasta vastavateemalist resolutsiooni (1);

võttes arvesse oma 24. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu suhete kohta Pärsia lahe koostöönõukoguga (2);

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta (3);

võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja 18., 22., 24. ja 26. märtsi, 23. aprilli ning 6. ja 11. juuni 2011. aasta avaldusi Süüria kohta ning 10., 12. ja 18. märtsi, 27. aprilli, 11., 26. ja 31. mai ning 3. juuni 2011. aasta avaldusi Jeemeni kohta ja 10., 12. ja 18. märtsi, 3. mai ja 1. juuli 2011. aasta avaldusi Bahreini kohta;

võttes arvesse asepresidendi ja kõrge esindaja poolt 29. aprillil 2011 ELi nimel tehtud avaldust Süüria kohta;

võttes arvesse 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutustele naaberriikides”, mis täiendab 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel”;

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. juuni 2011. aasta deklaratsiooni lõunapoolsete naaberriikide kohta;

võttes arvesse inimõiguste nõukogu 29. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Süüria kohta;

võttes arvesse nõukogu 9. mai 2011. aasta otsust 2011/273/ÜVJP, 23. mai 2011. aasta otsust 2011/302/ÜVJP ning 23. juuni 2011. aasta otsust 2011/367/ÜVJP Süüria kohta;

võttes arvesse välissuhete nõukogu 23. mai ja 20. juuni 2011. aasta järeldusi;

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 3. juuni 2011. aasta avaldust Süüria kohta;

võttes arvesse ÜRO peasekretäri 23. juuni 2011. aasta avaldust 21 Bahreini poliitilise aktivisti, inimõiguste kaitsja ja opositsioonijuhi kohtuotsuste kohta;

võttes arvesse inimõiguste ülemvoliniku 14. juuni 2011. aasta esialgset aruannet Süüria kohta;

võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni;

võttes arvesse ÜRO 1990. aasta lapse õiguste konventsiooni;

võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti;

võttes arvesse ÜRO 1975. aasta piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise vastast konventsiooni;

võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, mis võeti vastu 2004. aastal ning mida ajakohastati 2008. aastal;

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et meeleavaldajad on Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides väljendanud õiguspäraseid demokraatlikke püüdlusi ning tungivat nõudmist institutsionaalsete, poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide järele, mille eesmärk on tõelise demokraatia saavutamine, võitlus korruptsiooni ja onupojapoliitika vastu, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste järgimise tagamine, sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamine ning paremate majanduslike ja sotsiaalsete tingimuste loomine;

B.

arvestades, et 25. mai 2011. aasta ühisteatises „Uus lähenemisviis muutustele naaberriikides” võetakse kasutusele uus lähenemisviis, millega vaadatakse läbi arusaam liidu välistegevuse aluspõhimõtete rakendamisest, mis puudutab naabruspoliitika keskmes olevaid universaalseid inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi väärtusi, ning samas peegeldab ELi vajadust toetada Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuvaid demokraatlikke muutusi;

Süüria

C.

arvestades, et alates repressioonide algusest Süürias 2011. aasta märtsis on vägivald võimendunud ja julgeolekujõud vastavad jätkuvatele meeleavaldustele massiliste vahistamiste ning kasvava jõhkrusega, tappes ainuüksi Daraa maakonnas üle 400 inimese ja kogu Süürias tõenäoliselt kokku rohkem kui 1 000 inimest;

D.

arvestades, et üle kogu maailma eetrisse lastud hiljutistes videotes näidati murettekitavaid kaadreid meelevaldselt vahistatud Süüria lastest, kes pidid kinnipidamise ajal taluma piinamist või väärkohtlemist, mis mõnel traagilisel juhul, nagu 13-aastase poisi Hamza al-Khateebi puhul, lõppes surmaga; arvestades ühtlasi, et ÜRO lastefondi UNICEFi teatel hukkus 31. mail 2011. aastal meeleavaldajate vastu lahinglaskemoona kasutamise tagajärjel juba vähemalt 30 last;

E.

arvestades, et president Bashar al-Assad ütles oma kolmandas, 20. juuni 2011. aasta pöördumises, et Süüria tulevikku kujundab riigisisene dialoog; arvestades, et vaatamata Süüria ametivõimude korduvatele lubadustele viia Süürias läbi poliitiline reform ja muudatused, ei ole nad võtnud mingeid tõsiseltvõetavaid samme nende lubaduste täitmiseks; arvestades, et inimõiguste organisatsioonid on juba dokumenteeritud üle 800 sunniviisilise kadumise ja 11 000 meelevaldse kinnipidamise juhtumit;

F.

arvestades, et nõukogu võttis Süüria olukorra tõsidust arvestades 23. juunil 2011. aastal vastu otsuse ja määruse, millega kehtestati piiravad meetmed 9. mail 2011. aastal koostatud nimekirja lisatud veel seitsme isiku suhtes, võttes nelja Süüria režiimiga seotud üksuse suhtes kasutusele erimeetmed, nagu viisakeeld ja varade külmutamine, samuti keeld relvade ja varustuse suhtes, mida võidakse kasutada siserepressioonideks;

G.

arvestades, et assotsieerimislepingut ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Süüria Araabia Vabariigi vahel ei ole kunagi allkirjastatud; arvestades, et selle lepingu allkirjastamine on alates 2009. aasta oktoobrist Süüria palvel edasi lükatud ja komisjon on juba otsustanud täiendavaid meetmeid mitte võtta; arvestades, et inimõiguste ja põhivabaduste austamine on selle lepingu oluline osa;

H.

arvestades, et on olemas tõsine oht, et äärmusrühmituste, sealhulgas relvastatud džihaadi rühmituste vägivaldsed rünnakud sagenevad; arvestades, et on oluline tagada Süüria eri usukogukondade, kaasa arvatud arvukate riiki saabunud Iraagi põgenike kaitse;

I.

arvestades, et pärast Daraa piiramist käivitasid julgeolekujõud Daraa naaberlinnades laiaulatusliku sõjalise operatsiooni ja meelevaldsete vahistamiste kampaania; arvestades, et umbes 12 000 Jisr al-Shughourist ja selle naabrusest pärit süürlast on julgeolekujõudude kättemaksu kartuses ületanud Süüria–Türgi piiri, ning veel 17 000 inimest ootavad Punase Poolkuu andmetel piiriületust;

Jeemen

J.

arvestades, et olukord Jeemenis on jätkuvalt väga murettekitav pärast kuid jätkunud vägivalda ja rahutusi, mis on põhjustanud Jeemeni rahvale sügavaid kannatusi ja viinud arvukate inimohvrite ning tõsiste vigastuste ja meeleavaldajate vahistamiseni, ning samuti on see süvendanud majandus- ja poliitilist kriisi riigis;

K.

arvestades, et Pärsia lahe Araabia riikide koostöönõukogu (GCC) on algatanud võimu rahumeelse üleandmise kava, millele Jeemeni president Ali Abdullah Saleh ei ole alla kirjutanud;

L.

arvestades, et president Saleh sai 3. juunil 2011 tema vastu suunatud rünnakutes raskesti vigastada ja tema ravitakse nüüd Saudi-Araabias; arvestades, et võimu on ajutiselt üle võtnud riigi asepresident Abd Rabbuh Mansur Hadi;

M.

arvestades, et Jeemen on Lähis-Ida vaeseim riik, kus alatoitlus on laialt levinud, naftavarud kahanevad, rahvastik kasvab, keskvalitsus on nõrk, veenappus suureneb ning vähe investeeritakse riigi majandusse; arvestades, et kuna veebruaris maa põhjaosa šiiidi mässulistega sõlmitud vaherahu on ebakindel, maa lõunaosas jätkub lahkulöömist pooldav liikumine ning väidetavalt kasutavad paljud Al Qaeda võitlejad Jeemenit tugipunktina, on tekkinud tõsine oht, et Jeemeni riik võib laguneda;

Bahrein

N.

arvestades, et eriolukord Bahreinis lõpetati 1. juunil 2011 ja kuningas Hamad Bin Isa al-Khalifa nõudis riigisisest arutelu, mis algas 2. juulil 2011;

O.

arvestades, et kuningas Hamad kutsus 29. juunil 2011 kokku sõltumatu komisjoni, kuhu kuulusid rahvusvahelised sõltumatud liikmed, et uurida inimõiguste rikkumisi hiljutiste meeleavaldajate vastu suunatud valitsuse haarangute käigus;

P.

arvestades, et 22. juunil 2011 kuulutas Bahreini Riiklik Julgeolekukohus, mis on sõjaväekohus, välja oma otsuse 21 Bahreini opositsiooni aktivisti kohta, kellest seitsme kohta tehti otsus tagaselja; arvestades, et kaheksale opositsiooniaktivistile mõisteti eluaegne vanglakaristus ja 13 said kuni 15-aastase vanglakaristuse „valitsuse kukutamise vandenõu” eest; arvestades, et hiljutiste reformimeelsete meeleavalduste ajal peeti kinni palju muid poliitilisi aktiviste, inimõiguste kaitsjaid ja ajakirjanikke, ning arvestades, et inimõiguste organisatsioonide teatel on neid piinatud, väärkoheldud ja ahistatud;

Q.

arvestades, et 22. mail 2011 mõistis Bahreini Riikliku Julgeolekukohtu apellatsioonikohus Bahreinis toimunud valitsusvastaste meeleavalduse ajal toimunud kahe politseiniku tapmise eest surma kaks meest, Ali Abdullah Hassan al-Sankise ja Abdulaziz Abdulridha Ibrahim Hussaini; arvestades, et surmanuhtluse otsuste täitmine lükati edasi septembrisse;

R.

arvestades, et 47 Bahreini arsti ja meditsiiniõde süüdistati „õhutustöö tegemises režiimi jõu abil kukutamise eesmärgil” ning nende üle mõistab kohut Bahreini sõjaväekohus; arvestades, et meditsiinitöötajad, kes järgisid oma ametialast eetikakoodeksit, kohtlesid kõiki vigastatuid võrdselt;

S.

arvestades, et Bahreini valitsuse taotlusel on Pärsia lahe koostöönõukogu egiidi all saadetud Bahreini välisriikide väed;

1.

mõistab teravalt hukka režiimidepoolse liigse vägivalla kasutamise rahumeelsete meeleavaldajate vastu ning taunib tapetud ja haavatud inimeste suurt arvu; avaldab kaastunnet ohvrite ja haavatute perekondadele; nõuab verevalamise kohest lõpetamist ja kõigi vahistatute vabastamist; nõuab tapmiste, vahistamiste ja väidetavate piinamiste uurimist;

2.

tunnustab inimesi julguse eest, mida nad näitasid oma rahumeelse võitlusega demokraatlike muutuste eest, ja eelkõige naisi, kes on olnud ja sageli ka on meeleavalduste esirinnas;

3.

kutsub Araabia riikide poliitilisi liidreid üles täitma võetud kohustusi ja alustama kohe ja eeltingimuseta avatud ja konstruktiivset poliitilist dialoogi, kaasates kõik demokraatlikud erakonnad ja liikumised ning kodanikuühiskonna esindajad, et sillutada teed tõelisele demokraatiale ning rakendada tegelikke, ambitsioonikaid ja olulisi institutsionaalseid, poliitilisi, majandus- ja sotsiaalreforme, mis on olulised nende riikide ja kogu piirkonna pikaajalist stabiilsust ja arengut silmas pidades;

Süüria

4.

mõistab sügavalt hukka vägivalla puhkemise ja jätkuva inimõiguste rikkumise Süürias, mis hõlmavad mitmete linnade, nagu Daraa, Jisr al-Shughouri ja Hama piiramist, massilisi vahistamisi, kohtuväliseid hukkamisi, meelevaldset kinnipidamist, sunniviisilisi kadumisi ja piinamist;

5.

peab kahetsusväärseks, et 21. aprillil 2011. aastal toimunud eriolukorra tühistamisest ei peeta kinni ja et president Assadi poolt lubatud muid reforme ei ole ellu viidud ning et poliitvangid on vaatamata presidendi poolt hiljuti väljakuulutatud amnestiale endiselt vahi all; nõuab tungivalt, et Süüria ametivõimud lõpetaksid viivitamatult linnade piiramise ning tagaksid humanitaarabiorganisatsioonidele ja nende töötajatele kohese ning takistusteta juurdepääsu;

6.

kutsub Süüria ametivõime ja president Bashar al Assadi üles lõpetama relvastamata meeleavaldajate tapmise ning viivitamata vabastama kõik vangistatud meeleavaldajad, ajakirjanikud, inimõiguste kaitsjad ja poliitvangid; nõuab, et kohe alustataks kõigi demokraatlike jõudude ja kodanikuühiskonna liikmete osalusel toimuva tõelise poliitilise protsessiga, millega aidatakse kaasa demokraatlikule üleminekule Süürias, tuginedes konkreetsele põhjalike reformide ning inimõiguste austamise ja õigusriigi alasele tegevuskavale;

7.

kutsub Süüria ametivõime üles lubama riiki välisajakirjanikud, kes kontrolliksid, kas väide, mille kohaselt tulistavad „äärmuslaste relvastatud jõugud” julgeolekujõude esimesena ja millega võimud kogu lubamatut veresauna õigustavad, vastab tõele; kutsub Süüria ametivõime üles tegema täielikult koostööd ja tagama ülemvoliniku büroole ja muudele ÜRO mehhanismidele takistusteta juurdepääsu;

8.

nõuab tungivalt, et Süüria ametivõimud vabastaksid viivitamata meeleavalduste mahasurumise või muude selliste sündmuste käigus vahistatud lapsed, uuriksid põhjalikult lastevastase vägivalla juhtumeid, millest on teatatud, ning hoiduksid edaspidi laste vahistamisest ja nende suhtes vägivalla tarvitamisest ning laste õiguste muul moel rikkumisest;

9.

tunneb heameelt nõukogu otsuse üle kehtestada Süüria ja tsiviilelanikkonda vägivaldselt represseerinud isikute suhtes piiravad meetmed, peatada kõik uute kahepoolsete koostööprogrammidega seotud ettevalmistused, peatada Süüria ametivõimudega koostöös rakendatavad käimasolevad kahepoolsed programmid, mis kuuluvad Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi ning MEDA-vahendi alla, kutsuda Euroopa Investeerimispanka üles mitte andma praegu heakskiitu uutele Euroopa Investeerimispanga rahastamistehingutele Süürias, kaaluda nende sündmustega seoses muu Süüriale antava ühenduse abi peatamist ning mitte astuma edasisi samme Süüriaga sõlmitava assotsieerimislepinguga seoses; toetab nõukogu poolt kasutusele võetud mõistlikke sanktsioone ning kutsub nõukogu üles tegema mõjusa diplomaatilise algatuse, et veenda teisi riike võtma kasutusele samu sanktsioone; on arvamusel, et nõukogu peaks jätkama sihipäraste sanktsioonide laiendamist kõikidele Süüria režiimiga seotud isikutele ja üksustele, et neid nõrgestada ja isoleerida, mis hõlbustaks demokraatiale üleminekut;

10.

toetab igati ELi ja selle rahvusvahelise kogukonna partnerite diplomaatilisi jõupingutusi, mille eesmärk on tagada, et ÜRO Julgeolekunõukogu mõistaks Süürias valitseva vägivalla hukka, keeldub aktsepteerimast süüdlaste karistuseta jätmist ning nõuab tungivalt, et Süüria ametivõimud täidaksid Süüria rahva õiguspäraseid nõudmisi; peab kahetsusväärseks asjaolu, et neid jõupingutusi ei ole siiani saatnud edu ja lahendust ei ole leitud; kutsub ELi liikmesriike ning asepresidenti ja kõrget esindajat jätkama koostööd rahvusvaheliste partneritega, et ÜRO Julgeolekunõukogu sekkuks Süüria olukorda ning Süüria ametivõimud täidaksid kohustust kaitsta Süüria elanikkonda;

11.

tunneb heameelt Türgi poliitika üle hoida piirid Süüria põgenike jaoks lahti ning Punase Poolkuu vahendite kiire kasutuselevõtu üle;

12.

tunneb heameelt selle üle, et EL tunnustab Türgi ja teiste piirkondlike partnerite jõupingutusi tegelemisel kriisi eri aspektidega, eelkõige humanitaarküsimustega, ning sedastab, et ta teeb nendega Süüria olukorra lahendamiseks koostööd; kutsub Türgit ja ELi üles oma välispoliitikat tõhusamalt koordineerima ning ergutab igati kooskõlastatud jõupingutuste jätkamist demokratiseerumise ja arengu toetuseks Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas;

13.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles andma Türgi ja Liibanoni ametivõimudele viivitamata abi ja toetama neid nende jõupingutustes toime tulla humanitaarkriisiga nende riikide ja Süüria vahelistel piiridel, kaasa arvatud ÜRO tasandil humanitaarkoridori loomise abil;

14.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat, nõukogu ning komisjoni üles toetama demokraatlike opositsiooniliikumiste teket riigis ja sellest väljaspool; kutsub sellega seoses üles alustama kiiresti tõelist poliitilist dialoogi, mis toob kaasa põhjaliku demokraatiale ülemineku Süürias;

Jeemen

15.

mõistab sügavalt hukka hiljutised Jeemenis toimunud relvastatud rünnakud, sh 3. juunil 2011. aastal presidendipalees toimunud rünnaku; kutsub kõiki osapooli üles lõpetama kogu vaenutegevuse, austama inimõigusi ning pidama kinni pidevast relvarahust;

16.

tunneb heameelt, et asepresident Abd Rabbuh Mansur Hadi on võtnud oma kohuseks pidada kinni relvarahust, viia armee Jeemeni linnadest välja ning tagada nõuetekohane kaitse kõigi tulevaste rahumeelsete meeleavalduste puhul;

17.

avaldab solidaarsust Jeemeni rahvale, tervitab nende püüdlusi oma riigis demokraatliku muutuse saavutamiseks ning toetab Pärsia lahe koostöönõukogu jõupingutusi leida läbirääkimiste teel lahendus, mis hõlmaks president Saleh ja võimupositsioonil olevate Saleh pereliikmete tagasiastumist ja raamistiku loomist kaasavama poliitilise süsteemi jaoks, mis on suunatud elanikkonna enamuse vaesuse vähendamisele ja elutingimuste parandamisele;

18.

mõistab hukka asjaolu, et Jeemeni ametivõimud ei suutnud 22. mail 2011. aastal tagada diplomaatide, sealhulgas Pärsia lahe koostöönõukogu peasekretäri ning Pärsia lahe koostöönõukogu liikmesriikide, Euroopa Liidu, Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide suursaadikute ohutut lahkumist Sanas asuvast Araabia Ühendemiraatide saatkonnast; kutsub Jeemeni ametivõime üles täielikult järgima diplomaatiliste suhete Viini konventsiooni;

19.

on mures selle pärast, et Jeemeni valitsuse poolt ametisse nimetatud kõrgetasemeline komisjon, kelle ülesanne on uurida 18. märtsil 2011. aastal Sanas toimunud meeleavaldajate vastast rünnakut, mille käigus tapeti 54 inimest ja sai haavata üle 300 inimese, ei ole esitanud ühtki eduaruannet; kordab oma üleskutset asepresidendile ja kõrgele esindajale toetada nõudmisi juhtumi rahvusvahelise sõltumatu uurimise järele;

20.

tunneb heameelt Jeemenisse saadetud ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo delegatsiooni üle, kes hindas inimõiguste olukorda riigis ning annab Jeemeni valitsusele ja rahvusvahelisele kogukonnale soovitusi;

Bahrein

21.

mõistab hukka Bahreinis toimunud repressioonid ja nõuab tungivalt kõigi rahumeelsete meeleavaldajate, sh poliitiliste aktivistide, ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja oma töökohustusi täitnud 47 Bahreini arsti ja meditsiiniõe viivitamatut ning tingimusteta vabastamist; on väga mures seetõttu, et 8 opositsiooniaktivistile määrati eluaegne ja 13 muule isikule 15-aastane vanglakaristus;

22.

tunneb heameelt, et eriolukord Bahreinis lõpetati ning et kuningas Hamad Bin Isa al-Khalifa kutsus üles alustama riigisisest arutelu; on seisukohal, et kuningas Hamadi algatatud riigisisene arutelu on võimalik ainult siis, kui selles osalevad kõik poliitilised jõud, sh opositsioon ja kodanikuühiskond ning kui selle eesmärk on sillutada Bahreinis teed tõelisele demokraatiale ja poliitilistele reformidele;

23.

kutsub Bahreini ametivõime üles Ali Abdullah Hassan al-Sankisele ja Abdulaziz Abdulridha Ibrahim Hussainile määratud surmanuhtlust muu karistusega asendama ning taastama surmanuhtluse de facto moratooriumi;

24.

võtab rahuloluga teadmiseks kuningas Hamadi otsuse moodustada sõltumatu komisjon, kes hakkab uurima reformimeelsete meeleavaldajate vastu suunatud hiljutiste valitsusepoolsete repressioonide käigus toimunud inimõiguste rikkumisi; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks erapooletult ja läbipaistvalt, ning kutsub Bahreini valitsust üles komisjoni töösse mitte sekkuma;

25.

tunneb heameelt, et Bahreinis moodustatakse inimõiguste ja sotsiaalarengu ministeerium, ning kutsub seda ministeeriumi üles tegutsema vastavalt rahvusvahelistele inimõiguste standarditele ja kohustustele;

26.

väljendab muret Pärsia lahe koostöönõukogu egiidi all tegutsevate võõrvägede kohalolu pärast Bahreinis; kordab koostöönõukogule esitatud palvet kasutada piirkondliku koguna oma vahendeid, et konstruktiivselt tegutseda ja olla vahendajaks rahumeelsete reformide toetamisel Bahreinis;

Araabia riigid ja Põhja-Aafrika

27.

toetab demokraatiale üleminekut Egiptuses ja Tuneesias, mis on araabia maailmas esimesed näited praegusest demokratiseerimisprotsessist ja kodanike, eelkõige noorte osalemise uuest lainest; toetab igati inimeste püüdlusi vabaduse, inimõiguste ja demokraatia poole; nõuab mõlemas riigis läbipaistvaid, õiglasi ja vabasid valimisi, mille puhul võetakse arvesse nende riikide konkreetseid olusid; kutsub rahvusvahelist kogukonda üles jätkama jõupingutusi Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides toimuvate poliitiliste reformide toetamiseks ja innustamiseks;

28.

kinnitab rahvusvahelise kogukonna kohustust kaitsta Liibüa tsiviilelanikke, suurendades muu hulgas Liibüa võimudele avaldatavat survet, ning toetada demokraatliku Liibüa riigi ülesehitamist; tunneb heameelt ELi otsuse üle karmistada võimudevastaseid sanktsioone ja lisada kuus võimude kontrolli all olevat sadamaasutust ELi varade külmutamise nimekirja; kordab kolonel Muammar Mohammed Abu Minyar Gaddafile esitatud nõudmist viivitamata võimust loobuda;

29.

on mures, et Liibüa inimesed on pidanud toidunappuse, meditsiiniabi puuduliku kättesaadavuse ning palkade maksmiseks ja eri haldusotstarveteks vajaliku rahavoo puudumise pärast viletsust kannatama; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning ELi liikmesriike üles võtma viivitamata meetmeid, et anda osa külmutatud Liibüa varadest ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide komitee loal ja järelevalve all rahvusliku üleminekunõukogu käsutusse, et oleks võimalik katta esmased vajadused;

30.

kutsub nõukogu ning asepresidenti ja kõrget esindajat üles haarama initsiatiivi konflikti lahendamisel, võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu hiljuti välja antud määrusi kolonel Gaddafi, tema poja Saif al-Islam Gaddafi ja Abdullah al-Sanussi vahistamise kohta;

31.

tunneb heameelt Marokos toimuvate reformide üle ja eelkõige kavandatud põhiseaduse reformi üle, mille kohta korraldati referendum, mis on õige samm valitsemissüsteemi avatumaks muutmise, moderniseerimise ja demokratiseerimise suunas; kutsub Maroko parteisid üles muutmisprotsessist aktiivselt osa võtma; rõhutab, et reformide jätkuva elluviimise keskmes peaksid olema üldsus, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja parteid, ning märgib, et Maroko oli esimene antud piirkonna riik, kellele anti ELi suhetes edasijõudnud riigi staatus;

32.

võtab rahuloluga teadmiseks, et Alžeeria president teatas demokratiseerimisprotsessi alustamisest ja riigis parema valitsemise tagamisest, mis hõlmab ka eriolukorra lõpetamist ja kavandatud põhiseaduse reformi; rõhutab, et neid algatusi tuleb kiirendada ning nõuab, et Alžeeria ametivõimud võtaksid reformiprotsessist, mis peaks olema kaasav ja kodanikuühiskonnale avatud, aktiivselt osa;

33.

tunneb heameelt Jordaanias läbiviidatavate poliitiliste reformide üle ning eelkõige Jordaania põhiseaduse muutmise ja riigisisese arutelu komisjoni töö üle; tunnustab Jordaania ametivõimude jõupingutusi ning rõhutab reformide konkreetse elluviimise vajadust; märgib, et ELi nõustus 2010. aastal andma Jordaaniale edasijõudnud riigi staatuse;

34.

rõhutab, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on põhiline inimõigus, mille ametivõimud peaksid tagama; nõuab tungivalt, et ametivõimud tagaksid oma riigis olevatele usurühmadele usaldusväärse ja tõhusa kaitse ning usurühmade liikmetele isikliku julgeoleku ja füüsilise puutumatuse;

35.

toetab igati nõukogu seisukohta, et Euroopa naabruspoliitikas tuleb ELi lõunapoolsete naaberriikide uusi probleeme arvesse võtta; tunneb heameelt, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud endale kohustuse pooldada ja toetada konkreetseid jõupingutusi, mida poliitiliste ja majandusreformide läbiviimisele pühendunud valitsused ja kodanikuühiskond teevad; tunneb heameelt selle üle, et asepresident ja kõrge esindaja moodustas Vahemere lõunapiirkonna töörühma;

36.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles järgima Vahemere lõunapiirkonna riikide puhul 25. mai 2011. aasta ühisteatises sätestatud põhimõttele „rohkem rohkema eest” rajatud diferentseeritumat lähenemisviisi, mille kohaselt tuleks tunnustada reaalseid edusamme demokraatia, vabade ja õiglaste valimiste ning eelkõige inimõiguste vallas;

37.

kutsub Euroopa Liitu üles jätkama vajaliku humanitaarabi andmist piirkonna ümberasustatud inimestele, kellest paljud elavad praegu pagulastena oma riigi piiridel;

38.

tunneb heameelt G8 liikmete poolt algatatud, piirkonna elanikke hõlmava Deauville'i partnerluse üle; märgib, et esimesed partnerluses osalevad riigid on Egiptus ja Tuneesia; kutsub nõukogu ja ELi liikmesriike üles koordineerima oma jõupingutusi G8 liikmetega, kes on valmis laiendama seda partnerlust kõigile piirkonna riikidele, kes soovivad üle minna vabale, demokraatlikule ja sallivale ühiskonnale;

*

* *

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Süüria Araabia Vabariigi valitsusele ja parlamendile, Jeemeni Vabariigi valitsusele ja parlamendile, Türgi Vabariigi valitsusele ja parlamendile, Bahreini Kuningriigi valitsusele ja parlamendile, rahvuslikule üleminekunõukogule, Maroko Kuningriigi valitsusele ja parlamendile, Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile, Jordaania Hašimiidi Kuningriigi valitsusele ja parlamendile, Egiptuse Araabia Vabariigi valitsusele ja parlamendile, Tuneesia Vabariigi valitsusele ja parlamendile, Pärsia lahe koostöönõukogu peasekretärile ja Vahemere Liidu peasekretärile.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0148.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0109.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0154.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/165


Neljapäev, 7. juuli 2011
Demokratiseerimist toetav ELi välispoliitika

P7_TA(2011)0334

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon demokratiseerimist toetava ELi välispoliitika kohta (2011/2032(INI))

2013/C 33 E/17

Euroopa Parlament,

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eelkõige selle artiklit 21, ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eelkõige selle artiklit 25;

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni;

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Kopenhaagenis 1990. aastal kokkulepitud kohustusi seoses OSCEga ning 1999. aastal toimunud Istanbuli tippkohtumist, kus kõik OSCEs osalevad riigid kohustusid oma valimistele kutsuma rahvusvahelisi vaatlejaid, eelkõige OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürood (ODIHR);

võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat ning Ameerika inimõiguste konventsiooni;

võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 7. juuni 1989. aasta põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni nr 169;

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 6, 8 ja 21;

võttes arvesse 12. detsembril 2007. aastal Strasbourgis välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

võttes arvesse 2000. aastal sõlmitud AKV–EÜ partnerluslepingu artikleid 8, 9 ja 96;

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 4. detsembri 2000. aasta resolutsiooni „Demokraatia edendamine ja tugevdamine” (1) ning 20. detsembri 2004. aasta resolutsiooni „Piirkondlike, allpiirkondlike ja teiste organisatsioonide ja meetmete rolli suurendamine demokraatia edendamisel ja tugevdamisel” (2);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend);

võttes arvesse oma 20. septembri 1996. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta demokraatlike põhimõtete ja inimõiguste austamise kaasamisest ühenduse ja kolmandate riikide vahelistesse lepingutesse (3) ning oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes (4);

võttes arvesse oma 15. märtsi 2001. aasta resolutsiooni seoses komisjoni teatisega ELi valimisabi ja -vaatluste kohta (5);

võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni seoses komisjoni teatisega Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides (6);

võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi valimisvaatlusmissioonide kohta: eesmärgid, tavad ja tulevased väljakutsed (7);

võttes arvesse oma 22. oktoobri 2009. aasta resolutsiooni demokraatia tugevdamise kohta ELi välissuhetes (8);

võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse finants- ja majanduskriisi mõju kohta arengumaadele ja arengukoostööle (9);

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni edasiste sammude kohta vaesuse vähendamiseks ja töökohtade loomiseks arengumaades (10), eelkõige selle lõikeid 71, 72 ja 73;

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes (11);

võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (12);

võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas (13);

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni maksunduse ja arengu kohta – koostöö arenguriikidega hea valitsemistava edendamiseks maksundusküsimustes (14);

võttes arvesse oma 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni ebastabiilsusest tulenevate rändevoogude ning ELi välispoliitika reguleerimisala ja rolli kohta (15);

võttes arvesse kõiki Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahelisi lepinguid ning kõnealustes lepingutes sisalduvaid inimõiguste ja demokraatia klausleid;

võttes arvesse nõukogu 18. mai 2009. aasta järeldusi, milles käsitletakse demokraatliku valitsemistava toetamist – täiustatud ELi raamistiku suunas;

võttes arvesse nõukogu järeldusi demokraatia toetamise kohta ELi välissuhetes; 17. novembri 2009. aasta järeldusi ning 13. detsembri 2010. aasta järeldusi, millega koos esitati 2010. aasta eduaruanne ja katseriikide nimekiri;

võttes arvesse komisjoni / nõukogu peasekretariaadi ühisdokumenti demokraatia süvendamise kohta ELi välissuhetes (SEK(2009)1095);

võttes arvesse Euroopa Ülemkogule, Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele esitatud ühisteatist „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (KOM(2011)0200);

võttes arvesse 1993. aasta 22. juuni Kopenhaageni Euroopa Ülemkogu järeldusi;

võttes arvesse demokratiseerimise, inimõiguste ja inimkaubandusega seotud Euroopa Komisjoni temaatilisi ja geograafilisi rahastamisvahendeid (programm AENEAS, sellele järgnev rände ja varjupaiga temaatiline programm, programm MIEUX, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR), tehnilise abi ja teabevahetuse programm (TAIEX), Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument (ENPI) jne);

võttes arvesse ÜRO peasekretäri eriesindaja 21. märtsi 2011. aasta aruannet inimõiguste ning rahvusvaheliste kontsernide ja teiste äriühingute kohta (16);

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha ning toimiva Euroopa välisteenistuse loomist 1. jaanuaril 2011. aastal;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0231/2011),

A.

arvestades, et ELi aluslepingutes on inimõigused ja demokraatia kuulutatud liidu põhiväärtusteks ning liidu välistegevuse põhimõteteks ja eesmärkideks, mida liit peab edendama kui ülemaailmseid põhimõtteid;

B.

arvestades, et demokraatia on parim viis, kuidas tagada inimõigused ja põhivabadused, sallivus kõikide ühiskonnagruppide suhtes ja võrdsed võimalused igaühe jaoks;

C.

arvestades, et demokraatiast on saanud universaalne väärtus, kuid demokraatlikud süsteemid võivad vormilt ja kujult olla erinevad, mille näiteks on ELi 27 liikmesriigi demokraatia erinevad, kuid võrdselt kehtivad vormid, mida on kujundanud ajalugu, kultuur ja asjaolud, ning EL ise, mis esindab riigiülest demokraatiavormi, mis on maailmas ainulaadne; arvestades, et ei ole olemas demokraatia ühtset mudelit ega projekti, kuid on olemas ühine kokkulepe demokraatia peamiste elementide osas;

D.

arvestades, et need on määratletud ÜRO Peaassamblee kahes resolutsioonis (17);

E.

arvestades, et inimõigused ja demokraatia on lahutamatult seotud ning ainult demokraatlikus süsteemis saavad inimesed täielikult oma inimõigusi ja põhivabadusi kasutada; ning arvestades, et demokraatia saab eksisteerida ainult siis, kui inimõigusi austatakse;

F.

arvestades, et valitsema peab õigusriigi põhimõte, mis nii õiguslikult kui ka praktiliselt tagab võrdsuse seaduse ees ning tunnistab eraomandiõigust, riigiasutuste omavolilise sekkumise puudumist, ning seepärast nõuab, et riigiasutused rakendaksid oma volitusi läbipaistvate ja vastutavate valitud riigiametnike ning sõltumatu ja erapooletu kohtusüsteemi kaudu;

G.

arvestades, et võrdsus ja diskrimineerimise vältimine on ülioluline; ning arvestades, et igaühel on õigus kasutada kõiki inimõigusi, ilma et teda diskrimineeritaks rassi, soo, seksuaalse sättumuse, keele, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, seisusliku või muu seisundi alusel; arvestades, et demokraatia peaks tagama kõigi õigused, sealhulgas vähemusrühmade, põliselanike ja muude kaitsetute rühmade õigused; arvestades, et meeste ja naiste võrdsed võimalused osaleda poliitilises elus ja otsuste tegemisel on tõelise demokraatia eeldus;

H.

arvestades, et demokraatlik valitsemistava hõlmab muude asjade seas inimõiguste ja põhivabaduste kaitset, õiguskaitse kättesaadavust ning parlamentide ja kohalike ametiasutuste olulist rolli otsuste tegemises ning läbipaistvat riigi rahanduse juhtimist; arvestades, et juhtide ja riigiametnike aruandekohustus kodanike ees on demokraatia oluline element. arvestades, et selles kontekstis on võitlus korruptsiooni vastu väga oluline; ning arvestades, et demokraatlik valitsemistava hõlmab ka tsiviilkontrolli julgeolekusektori üle;

I.

arvestades, et kõikidel kodanikel on õigus hääletada korrapäraselt vabadel ja õiglastel valimistel ning kandideerida riigiametnikuks;

J.

arvestades, et arvamusvabadus ning üldjoontes määratletud seisukohavõtt poliitilistes, ühiskondlikes ja majanduslikes küsimustes, ilma ohuta saada riigilt karistada, oleks universaalne õigus ning samuti peaks universaalne olema võimalus otsida mitmekesiseid teabeallikaid;

K.

arvestades, et kõikidel kodanikel on õigus moodustada sõltumatuid ühinguid ja organisatsioone, sealhulgas sõltumatuid poliitilisi erakondi ja huvigruppe;

L.

arvestades, et poliitilised erakonnad ja nende esindatavate poliitiliste seisukohtade, huvide, piirkondlike või kogukondlike kuuluvuste paljusus on üliolulised; arvestades, et poliitilised erakonnad peavad toimima valitsuse ja täitevametnike sekkumisest sõltumata; arvestades, et valitud esindajad, ükskõik kas nad toetavad valitsust või on sellega opositsioonis, vajavad volitusi ja ressursse arutelude pidamiseks, õigusaktide ja riigieelarve heakskiitmiseks ja selleks, et panna valitsus vastutama avaliku halduse juhtimise ja rahakasutamise eest; arvestades, et tugevad parlamendid kui avalik foorum, kus rääkida rahumeelselt läbi konkureerivate poliitiliste ja ühiskondliku korra ideede üle, ning riiklikud seadusandlikud organid on põhivahend, mis viib kaasava demokraatiani;

M.

arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ja valitsusvälised toimijad on hästitoimiva demokraatia ülioluline alustala ning kujutavad endast põhivahendit, kuidas juurutada demokraatlik kultuur sügavale ühiskonda; arvestades, et need suunavad avalikke nõudmisi ning hoiavad riigiasutused oma tegude eest vastutavana;

N.

arvestades, et sõltumatu ja mitmekesine meedia on oluline tagamaks, et avalikkusele on väljendatud ja edastatud paljud eri arvamused ja seisukohad; ning arvestades, et vaba juurdepääs teabele, kommunikatsioonivahenditele ja tsenseerimata juurdepääs internetile (internetivabadus) on universaalsed õigused ning vältimatud selleks, et tagada avalikus elus läbipaistvus ja vastutus;

O.

arvestades, et demokraatlike väärtuste alane haridus on demokraatia toetamisel oluline, samuti on oluline eakohane osalemine otsuste tegemises haridusasutuste tasandil;

P.

arvestades, et ELi institutsioonid peavad käsitlema neid demokraatia põhielemente alustaladena konkreetsetele valdkondadele pakutava toetuse juures, mille eesmärk on aidata kolmandatel riikidel omaenda demokraatia kurssi järgida;

Q.

arvestades, et nõukogu 2009. ja 2010. aasta järeldustes demokraatia toetamise kohta ELi välissuhetes kajastatakse nimetatud aspekte;

R.

arvestades, et ELi ühinemine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tugevdab Euroopa inimõiguste kaitsmise süsteemi ja tõstab ELi positsiooni kolmandate riikide suhtes;

S.

arvestades, et on ülioluline kinnitada, et kodanikuõigused, poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused on omavahel seotud ja tugevdavad üksteist ning ainult nende kõigi maksmapanek võib aidata kaasa tõelise demokraatia rajamisele; arvestades, et demokraatia on parim viis inimõiguste tagamiseks ja kaitsmiseks ning majanduse arengu võimaldamiseks; arvestades, et kodanikuühiskonna aktiivne osalemine valitsemisprotsessis ja selle toetamine on ülimalt oluline, ning samal ajal on see sageli tähelepanuta jäetud;

T.

arvestades, et nõukogu kinnitas demokraatia edendamise tegevuskavas tahet suurendada oma toetuse sidusust ja tõhusust, ent märgib, et selles suunas on tehtud vaid väheseid edusamme;

U.

arvestades, et ELil on demokraatia ja inimõiguste toetamiseks suur hulk vahendeid, nagu inimõiguste ja demokraatia klausleid hõlmavad poliitilised, majandus- ja kaubandus- ning partnerluslepingud, säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatav stimuleeriv erikord, poliitilised dialoogid, ühise välis- ja julgeolekupoliitika meetmed, Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonid, eri rahastamisvahendid, mestiprojektid ja vaatlusmissioonid); kuid arvestades, et oluline on luua ühtlustatud ja tulemustele suunatud standardsetel meetoditel põhinev inimõiguste- ja demokraatiaalane poliitika vastavalt iga riigi olukorrale, mille abil kaotatakse olemasolevad ebakõlad ja topeltstandardid Euroopa välispoliitikas demokratiseerimise edendamise nimel ja välditakse mis tahes uute topeltstandardite kehtestamist, pööratakse erilist tähelepanu ebasoodsatele ja konfliktijärgsetele olukordadele ning edendatakse demokraatiat, inimõigusi ja arengut kui omavahel tihedalt seotud eesmärke;

V.

arvestades, et kui EL teeb otsuse, kas rakendada kaubandussoodustusi, nagu säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatav stimuleeriv erikord, või mitte, peaks ta riigi sotsiaalse, majandusliku ja strateegilise olukorraga rohkem arvestama;

W.

arvestades, et EL peaks tugevdama oma jõupingutusi, et edendada demokraatiaga seotud norme ja aspekte oma tegevuse kaudu rahvusvahelistes organisatsioonides ning peaks aitama jätkuvalt kaasa sellele, et täidetaks lubadusi ja kohustusi, mis on võetud foorumitel ja foorumite kaudu, kus ELi liikmesriigid osalevad;

X.

arvestades, et ELi rahvusvahelistes kokkulepetes sisalduvate õiguslikult siduvate inimõiguste klauslite jälgimise ja rakendamisega seotud suured probleemid on endiselt olemas; arvestades, et liidu ja tema partnerriigi vahelise rahvusvahelise lepingu peatamine vastuseks tõsistele inimõiguste või demokraatiaga seotud rikkumistele on vahend, mida tuleb kasutada teatud olukordades; arvestades, et hoolimata sellest, et mõned kolmandad riigid rikuvad sageli inimõiguste ja demokraatia klauslit ega täida asjakohastes rahvusvahelistes lepingutes sätestatud kohustusi, karistatakse kõnealuste riikide valitsust harva ega võeta asjakohaselt vastutusele, isegi kui on toime pandud inimõiguste ränk rikkumine; arvestades, et ELi järjepidev suutmatus seda vahendit kasutada õõnestab liidu usaldusväärsust tugeva ja resoluutse toimijana rahvusvahelisel areenil;

Y.

arvestades, et sanktsioonide valimine peab olema õiglane, kaalutletud ja arukas; arvestades, et nende sanktsioonide esmane ohver ei tohi mitte mingil juhul olla elanikkond;

Z.

arvestades, et ELil on selles valdkonnas olemas tõeline stimuleeriv poliitika, mis on tõukejõuks reformide teostamisele, kuid poliitika kogu potentsiaali ei ole ära kasutatud poliitilistel põhjustel ning eeskätt seetõttu, et kogu ELis ei olda teadlikud sellest, kui oluline on demokraatia edendamine ning inimõiguste austamine muude prioriteetidega seoses ning samuti puudub selles küsimuses konsensus; arvestades, et põhimõtteliselt ei ole struktuurilisi või õiguslikke takistusi kasutamaks koordineeritult demokraatia toetuseks ELi väliseid rahastamisvahendeid;

AA.

arvestades, et ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsioonis 63/168 nõutakse surmanuhtluse kasutamisele ülemaailmset moratooriumi; arvestades, et surmanuhtlust kasutatakse ikka veel karistusmeetodina paljudes maailma riikides ning mõnikord isegi alaealiste suhtes;

AB.

arvestades, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend on Euroopa Liidu poliitika keskne osa, sest see on keskendatud tegevustele, mida ei ole kahepoolsete koostöödokumentide abil võimalik realiseerida;

AC.

arvestades, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist on võimalik rahastada ELi valimisvaatlusmissioone, mis on demokraatia tugevdamise valdkonnas peamised vastastikuse mõju vahendid, kuid valimisvaatlusmissioonide soovituste järelmeetmed ja rakendamine on sageli olnud puudulikud;

AD.

arvestades, et sellise olukorra võis põhjustada ELi-poolseid valimisvaatlusmissioone vastuvõtvate riikide valitsuste poliitilise tahte puudumine ning komisjoni ja liikmesriikide suutmatus töötada soovituste põhjal välja konkreetseid toetusprogramme riikide vastvalitud parlamentide toetamiseks;

AE.

arvestades, et Euroopa Parlamendil ei ole ikka veel piisavalt andmeid, mille alusel hinnata Euroopa Liidu, sealhulgas liikmesriikide panust demokraatia toetamisse; arvestades, et osaliselt on selle olukorra põhjustanud läbipaistvuse, dokumentidele juurdepääsu ja konsulteerimisega seotud probleemid, mida nõukogu ei ole veel lahendanud;

AF.

arvestades, et ainult siis, kui toetustele kohaldatakse täieliku tingimuslikkuse põhimõtet, saab saavutada tõelise demokratiseerimise, inimõiguste austamise ja kohalikele elanikele paremad reaalsed majanduslikud väljavaated; arvestades, et tingimuslikkuse põhimõte tuleb määratleda koos soodustatud riikidega ning konsulteerides mitte ainult valitsuste, vaid ka kodanikuühiskonnaga, ning pidades täielikult silmas kohalike elanike tegelikke vajadusi;

AG.

arvestades, et poliitilised erakonnad ning vabalt ja õiglaselt valitud parlamendid on igas demokraatlikus süsteemis ning demokratiseerimisprotsessis kesksel kohal, ning arvestades, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi toetamine ja kohaldamine ei ole sellegipoolest seni vastanud nende tegurite olulisusele;

AH.

arvestades, et organisatsiooni ÜRO Naised töö on ülioluline selleks, et toetada naisi nende demokratiseerimisprotsessi panustamises ja selles protsessis osalemisel;

AI.

arvestades, et ELi institutsioonides valitseb laialdane üksmeel demokraatia mitmemõõtmelise, keerulise ja pikaajalise iseloomu osas, kuid arvestades, et komisjon ja liikmesriigid ei ole demokraatia toetamiseks ette nähtud meetmete kavandamisel ja rakendamisel täielikku valimistsüklit arvesse võtnud;

AJ.

arvestades, et demokratiseerimisprotsessi läbivates riikides on naised ja noored eriti haavatavad inimkaubanduse, sealhulgas prostitutsiooni eesmärgil korraldatava inimkaubanduse suhtes,

Paradigma muutmise vajadus

1.

on seisukohal, et üksnes õigusriigi põhimõttele tuginev demokraatlik süsteem võib toimida alusena kolmandate riikide ja liidu vahel toimuvale struktuursele ja tasakaalustatud partnerlusele, mis austab ka mõlema poole ning vastava elanikkonna vajadusi ja huve;

2.

rõhutab, et dialoogil ja konsulteerimisel põhinevad partnerlussuhted tõhustavad demokraatia tugevdamisprotsesside ja demokraatliku valitsemistava aspektide omaksvõtmist; kutsub kõiki ELi institutsioone üles tegema suuremaid jõupingutusi nende dialoogivõimaluste kasutamiseks järjepidevamal, ühtsemal ja kooskõlastatumal viisil;

3.

on seisukohal, et ELi rolli nn pehme jõuna saab rahvusvahelises süsteemis tugevdada vaid siis, kui inimõiguste kaitse on ELi jaoks tõeline prioriteet tema kolmandatele riikidele suunatud poliitikas;

4.

viitab sellele, et juhul kui EL soovib usaldusväärset ja järjepidevat välispoliitikat ja toetada demokraatia arengut, on ülimalt oluline, et ELis ja ka selle liikmesriikides püüeldaks alati eeskujuliku poliitika poole, mis austab inimõigusi ja demokraatiat nii praegu kui ka edaspidi;

5.

on arvamusel, et vaesuse vastu võitlemine ja riigi arengut takistavate asjaolude kõrvaldamine võib demokraatlikke protsesse olulisel määral soodustada;

6.

märgib, et Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas aset leidvad sündmused on näidanud julgeolekule (nimelt võitlus ebaseadusliku migratsiooni vastu) ja stabiilsusele keskendumise piiratust, sest sellega ei suudetud vähendada vaesust ja sotsiaalset ebaõiglust; rõhutab, et dilemma julgeolek versus demokraatia on vale, sest ühiskonnas, kus puudub demokraatlik ja vastutav valitsus, ei saa olla julgeolekut; on seisukohal, et kuigi on toimunud majandusareng, ei ole majandusarengust tulenevaid hüvesid õiglaselt jaotatud; on seepärast seisukohal, et sotsiaalse õigluse ja ebavõrdsuse vastase võitluse küsimusest peab saama liidu välispoliitika oluline eesmärk, sest see on rahumeelse, jõuka ja demokraatliku ühiskonna rajamise vältimatu tegur;

7.

tõstab esile vajadust muuta paradigmat, mis rajaneks demokraatia tõelisel tugevdamisel, mille aluseks on elanikkonna huvides toimuv ning õigusriigi põhimõtet ja põhilisi inimõigusi ja vabadusi austav kohalik, säästev ja ulatuslik areng; on veendunud, et ELil tuleb toetada soodsa keskkonna loomist demokraatliku ühiskonna arengule;

8.

rõhutab, et demokraatia valitsussüsteemina pakub mehhanisme poliitilise võimu andmiseks ja konflikti ohjamiseks, mis on stabiilsete ja rahumeelsete ühiskondade põhialus; märgib siiski, et demokraatia peab tekkima riigis endas ja isikud väljastpoolt ei saa seda kunstlikult kehtestada; väidab, et EL saab koos rahvusvahelise üldsusega täita aktiivset rolli demokraatia kinnistamise toetamises;

9.

on seisukohal, et tulemusliku demokratiseerimisprotsessi puhul on ülioluline, et see oleks suunatud asjaomase riigi sotsiaalsele ja majandusarengule, et tagada elanikkonna põhiõigustest kinnipidamine sellistes valdkondades nagu õigus haridusele, tervishoiule ja tööhõivele;

10.

on seisukohal, et demokraatiale ülemineku kogemust, mida pakkus kommunistliku diktatuuri kokkuvarisemine Kesk-ja Ida-Euroopas, tuleks jagada Põhja-Aafrikas ja laiemalt Lähis-Idas esile kerkinud demokraatlike jõududega; julgustab komisjoni ja Euroopa välisteenistust osalema aktiivsemalt selles olulises naabruspiirkonnas aset leidvates demokratiseerimisprotsessides; julgustab ELi erakondi arendama kõikide naabruses asuvate partneritega „erakonnalt erakonnale“ põhimõttel toimivaid koostööprogramme;

11.

rõhutab, et nüüd peab prioriteediks saama ELi olemasolevate vahendite ja stiimulivaliku tõhusam, konkreetsem ja energilisem kasutamine, mis koondub strateegiatesse, mis on kujundatud vastavalt iga riigi olukorrale, ning vastuolude ja topeltstandardite kaotamine stiimulite kasutamisel, sest need kahjustavad ELi kuvandit ja ta suutlikkust viia ellu tõhusat ja sidusat poliitikat; rõhutab, et niisugune käsitlusviis nõuab tõelist poliitika muutust, mille tagajärjel saab demokraatiast, õigusriigi põhimõtetest ja inimõigustest liidu välispoliitika nurgakivi, mida ei muudeta ainult poliitika eesmärkideks, vaid millest saavad poliitika väljenduse ja struktuuri osa;

12.

nõuab, et tõhustataks rahvusvahelisi lepinguid, riiklikke strateegiadokumente, tegevuskavasid, säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatavat stimuleerivat erikorda ning muid ELi ja kolmandate riikide vahelisi lepingulisi suhteid inimõiguste ja demokraatia ning põliselanikele kuuluva eelneva läbirääkimise õiguse klauslite täpsema sõnastamisega, hea valitsemistavaga, (vähemalt Cotonou lepingu kohaste) täpsete menetlustega klauslite rikkumise korral, kohustuste ja konkreetsete, mõõdetavate, saavutatavate ja tähtajaliste kriteeriumidega edusammude hindamiseks ning täpse rakendamise ajakavaga; avaldab kahetsust selle üle, et vaatamata inimõiguste klauslitele Cotonou lepingus, pigistab EL sageli silma kinni mõne Cotonou partnerriigi poolsete jätkuvate ja süstemaatiliste inimõiguste rikkumiste ees ning jätkab tavapäraseid suhteid; kutsub komisjoni üles võtma vastu järjepidevad, inimõiguste rikkumisi takistavad poliitikameetmed, näiteks demokraatiat ja inimõigusi mitte austavate valitsuste rahastamispakettide vähendamine, nimelt eelarvetoetuste andmisest keeldumine ning neist valitsustest kõrvale jääva kodanikuühiskonna tugevdamiseks ette nähtud finantsvahendite suurendamine;

13.

tuletab meelde, et ühise kaubanduspoliitika eesmärgid peaksid olema täielikult kooskõlas ELi üldeesmärkidega, tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 teostatakse ühist kaubanduspoliitikat kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega ning et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 3 toetab Euroopa Liit säästvat arengut, vaesuse kaotamist ja inimõiguste austamist;

14.

rõhutab, kui oluline on pidevalt jälgida lepingute rakendamist ning nõuab sellega seoses lisaks säästva arengu mõjuhinnangutele ka inimõiguste- ja demokraatiaalaste mõjuhinnangute kasutamist eesmärgiga tagada lepingute pidev hindamine;

15.

märgib, et demokraatlikke põhimõtteid ja väärtusi võib suuremal määral soodustada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimisega ning seada seejuures esikohale alaesindatud piirkonnad eesmärgiga tugevdada statuudi universaalset iseloomu ja võitlust karistamatuse, genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude vastu;

16.

peab kahetsusväärseks, et komisjon rakendab väga harva mehhanisme, mis võimaldavad tagasi võtta säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatava stimuleeriva erikorra raames antud soodustusi, kui rikutakse konventsioone, mis on selle erikorraga seotud; peab kahetsusväärseks komisjoni suhtumist, kes vaatamata paljudele organisatsioonide aruannetele, mis üksteist kinnitavad, keeldub algatamast uurimist kõikide nende riikide suhtes, keda on säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatava stimuleeriva erikorra raames soodustatud, kuid kelle puhul esinevad samas suured kahtlused, kas nad konventsioone, millele nad alla on kirjutanud, ka tegelikult austavad;

17.

tuletab meelde parlamendi väljendatud kindlat seisukohta, millega ta pooldab õiguslikult siduvate sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja inimõiguste austamise klauslite lisamist kõikidesse vabakaubanduslepingutesse, koos säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatava stimuleeriva erikorra nimekirjas sisalduvate konventsioonidega, mis oleksid alammääraks;

18.

kinnitab taas, et parlament peab nimetatud aspektide üle teostama rangemat järelevalvet; kutsub sellega seoses nõukogu ja komisjoni üles kaasama Euroopa Parlamenti kolmandate riikidega sõlmitavate rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste, nende sõlmimise, kohaldamise ja peatamise kõikidel etappidel, eelkõige uute lepingute üle läbirääkimiste pidamise volituse määratlemisel, eriti inimõiguste edendamise valdkonnas, assotsiatsiooninõukogu või mis tahes muu samaväärse poliitilise organiga demokratiseerimise valdkonnas võetud kohustuste täitmise teemal peetavasse dialoogi ning konsultatsiooni algatamise või lepingu peatamise otsustamisprotsessi;

19.

on seisukohal, et partnerriikidega suhete süvendamisega seotud otsustusprotsessi juures tuleb minevikust õppust võtta; rõhutab, et edasijõudnud riigi staatus tuleb anda ainult siis, kui partnerriigid täidavad selgeid inimõiguste ja demokraatia nõudeid; nõuab veel kord selgepiirilist konsultatsioonimehhanismi, mis tagaks Euroopa Parlamendi täieliku teavitatuse läbirääkimiste kõikidel tasanditel;

20.

on seisukohal, et ÜRO tegevus muudab seaduslikuks inimõiguste olukorra jälgimise igas riigis ning kordab vajadust Euroopa riikide ühise seisukoha järele kõikides ÜRO organites; kutsub sellest hoolimata komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles esitama korrapäraselt põhjalikke aruandeid selle kohta, kas kolmandad riigid täidavad demokraatia ja inimõiguste valdkonnas võetud kohustusi, mis on selgesõnaliselt sätestatud ELiga sõlmitud lepingutes;

21.

kinnitab Euroopa Liidu jätkuvat toetust ÜRO inimõiguste ülemvoliniku tööle, organisatsioonile ÜRO Naised ja UNICEFile; nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid teeksid inimõiguste nõukoguga tihedat koostööd;

22.

nõuab ka Euroopa Liidult, et ta selles niivõrd tundlikus valdkonnas nagu demokratiseerimine rajaks oma strateegiad põhjalikule analüüsile, milles käsitletakse kolmandate riikide reformivõimalusi, riigijuhtide poliitilist tahet ennast sellise protsessiga siduda ning võimalike takistuste kindlaksmääramist, selleks et määratleda kõige sobilikumad strateegiad; on seisukohal, et strateegia määratlemise protsess peab lähtuma korrapärastest arvamuste vahetustest kõikide riigi demokraatlike osalistega, selleks et tagada protsessi tuginemine vastastikusele usaldusele ja teadmiste vahetusele;

23.

märgib, et Euroopa eelarvest antav abi autoritaarsetele riikidele ei taga alati demokraatia arengut, ning abi tõhususe hindamisel tuleks keskenduda pigem abi tulemustele kui selle olemusele;

24.

soovitab Euroopa Liidul keerulisemate partnerlussuhete korral neid riike mitte isoleerida, vaid arendada nendega suhteid asjakohaste ja tõhusate tingimuste põhjal, mis on demokraatlike reformide, hea valitsemistava ülesannete ja inimõiguste austamise teostamise tõeliseks stiimuliks, ning tagada, et elanikkond saab koostööst tegelikku kasu; kiidab heaks teatises „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” osutatud lähenemisviisi, mille kohaselt reformidesse rohkem panustavatele riikidele antakse rohkem toetusi; on seisukohal, et vastukaaluks peaks EL olema valmis kasutama muuks otstarbeks vahendeid, mis varem olid ette nähtud riikidele, kelle valitsused ei täida demokraatliku valitsemistavaga seotud kohustusi, nende riikide heaks, kes on teinud rohkem edusamme kohustuste täitmisel, mis on seatud Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse ja idapartnerluse raames;

25.

kutsub Euroopa Liitu üles olema valmis kohaldama asjakohaseid, proportsionaalseid ja arukaid sanktsioone, mis on suunatud riigikorra peamiste ametiasutuste vastu – pakkudes samal ajal toetust elanikkonnale ja suurendades otsest abi kodanikuühiskonna tugevdamiseks – nende riikide puhul, kes ei pea kinni oma kohustustest, mis on seotud inimõiguste, hea valitsemistava ja demokratiseerimisega, võttes enne meetmete võtmist arvesse selliste sanktsioonide mõju abi saavate riikide elanikkonnale; rõhutab, et koostöö kolmandate riikidega peab olema rajatud nende riikide võrdväärsele, omavahelisele austusele; nõuab finantstoetuse võrgustiku loomist Euroopa – Vahemere piirkonna panga kaudu, et edendada tehnilisi ja ettevõtluse arenguga seotud ideid;

26.

rõhutab siiski, et selline käsitlusviis koos läbivaadatava Euroopa naabruspoliitikaga tähendab seda, et diferentseeritud käsitlusviis saab olla väärtuslik ja usaldusväärne ainult siis, kui see nõuab samasuguseid inimõiguste ja demokraatiaga seotud eesmärke kõikide oma Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud naaberriikide puhul; rõhutab, et EL kaotaks jälle oma usaldusväärsuse, kui ta eristaks kõige keerulisemate riikide järgitavaid nii-öelda miinimumstandardeid ja kõige arenenumate riikide järgitavaid nõudlikumaid standardeid;

27.

kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles peavoolustama nii-öelda arukate sanktsioonide kasutamine ning sellega seotud ohud kui kõige repressiivsemate režiimide suhtes kasutatava ELi inimõiguste poliitika vahendi; on veendunud, et valikulisi karistusmeetmeid, nagu varade külmutamine ja kõrgete ametnike suhtes kehtestatud reisikeelud, võib ja tuleks rakendada viisil, mis ei takista edasisi diplomaatilisi suhteid, kahepoolset kaubandust, ELi abi pakkumist ning inimestevahelisi kontakte; kordab aga, et inimõiguste kuritarvitamise vastase tõhusa hirmutusvahendina kasutamiseks tuleks sihtotstarbelisi sanktsioone kohaldada süsteemselt, järjepidevalt ning seda tuleks teha nii laiaulatuslikus koostöös kui võimalik;

28.

kutsub ELi ja liikmesriike üles avaldama vajaduse korral survet nende riikide valitsustele, kes on tuntud oma halva inimõigustealase seisukorra poolest, eesmärgiga parandada nendes riikides inimõiguste olukorda ning kiirendada seeläbi demokratiseerimisprotsessi;

29.

soovib, et loodaks foorum, mis ühendab riikide parlamente ja Euroopa Parlamenti, et käsitleda välispoliitilisi küsimusi, eriti neid, mis puudutavad tundlikke teemasid, nagu inimõigused ja demokraatia;

Poliitilise mõõtme süvendamine

30.

peab vajalikuks terviklikku ja sidusat lähenemisviisi, mis lähtub arengule, inimõigustele, heale valitsemistavale, sotsiaalsele kaasatusele, naiste ja vähemuste olukorra parandamisele ja usulisele sallivusele suunatud strateegiatest ning mis on ELi välispoliitika täiendav instrument ja ülivajalik selleks, et leida demokraatia edendamisel tasakaal kahe lähenemise, st kõikide sotsiaalsetele ja majanduslikele edusammudele ja vaeseid toetavale majanduskasvule tugineva arengupõhise lähenemise ning poliitilist pluralismi, parlamentaarset demokraatiat ning õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste austamist ning kodanikuühiskonna toimimist toetava poliitilise lähenemise vahel; toonitab, et kolmandate riikide poliitilise mõõtme toetamine peab olema pluralistlik abi suutlikkuse suurendamiseks ning eeskätt peaks see olema seotud kohtusüsteemi sõltumatuse ja integreeritusega ning hea valitsemistava mehhanismidega, sealhulgas korruptsioonivastase võitlusega, ning pigem institutsionaalne abi kui sekkumine; rõhutab olulist lisandväärtust, mida annavad endised parlamendiliikmed ELi võetavatele demokraatia tugevdamise meetmetele;

31.

nõuab, et kooskõlas olemasolevate ja uute võetud kohustustega peavoolustataks rohkem inimõigusi, demokraatlikku valitsemistava ja õigusriigi põhimõtet kogu ELi välissuhetega seotud tegevuses ning seda nii institutsionaalsel tasandil kui ka poliitikas ning geograafiliste ja temaatiliste vahendite juures;

32.

kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama jätkuvalt demokratiseerimisprotsessi käigus antava humanitaarabi apoliitilisust;

33.

tunnustab ELi jõupingutusi demokraatlike reformide suunas tegutsevate toimijate rühmade, sealhulgas inimõiguste kaitsjate ja sõltumatu meedia toetamiseks; toonitab vajadust tõhustada poliitilist pluralismi, et edendada demokraatlikku üleminekut; kutsub üles süstemaatiliselt toetama uusi, vabalt ning õiglaselt valitud parlamente, eelkõige üleminekuriikides või riikides, kuhu EL on lähetanud valimisvaatlusmissiooni; on seisukohal, et seda toetust ei peaks rahastama üksnes demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi, vaid ka geograafiliste vahendite kaudu;

34.

kiidab heaks komisjoni ja kõrge esindaja otsuse toetada Euroopa demokraatia sihtasutuse kui paindliku ja asjatundliku vahendi loomist poliitiliste jõudude püüdluste toetamiseks saavutada demokraatlikud muutused ebademokraatlikes riikides ning üleminekuetapis olevates riikides, eelkõige ELi ida- ja lõunanaabruses; rõhutab, et Euroopa demokraatia sihtasutus peaks tulevikus täiendama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi ning juba kehtivate muude demokratiseerimisvahendite ja välistegevuse finantsinstrumentide eesmärke ning finants- ja juhtimiskorda; toetab ideed detsentraliseerida demokraatiat toetava ELi poliitika vastutusvaldkonda, mestides ELi demokraatlikke asjaosalisi sihtriikides olevate vastaspooltega; kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja järgmist eesistujariiki Poolat üles piiritlema selgelt tulevase Euroopa demokraatia sihtasutuse volitusi seoses nimetatud instrumentide ja raamistikega; nõuab, et Euroopa Parlamendil oleks kontrollimis- ja kaasotsustamisõigus tulevase Euroopa demokraatia sihtasutuse loomise protsessis iga-aastaste eesmärkide, prioriteetide, oodatud tulemuste ja rahaeraldiste määramisel laiemas mõttes ning tegevuse rakendamisel ja jälgimisel;

35.

ergutab abiandjaid käsitlema demokraatia ülesehitamist kui poliitilist ja moraalset kohustust, mitte lihtsalt kui tehnilist sammu, ning arendama abiandjate teadmisi abisaajate riikide kohta, nii et abi saaks vastavalt kohalikule taustsüsteemile tõhusalt suunata;

36.

rõhutab, et iga demokraatia tugevdamise strateegia täieliku legitiimsuse ja rahva tahtesse juurdumise tagamiseks peab see olema rajatud dialoogile nii paljude kohalike osalejatega kui võimalik; palub tungivalt nõukogul, Euroopa välisteenistusel ja komisjonil korraldada ulatuslikke ja põhjalikke konsultatsioone kõikide sidusrühmadega;

37.

tunneb heameelt stabiliseerimisvahendi tõhusa, viivitamatu ja integreeritud vastuse üle, millega vahend reageeris kriisiolukordadele ja ebastabiilsusele kolmandates riikides, ning toetuse üle, millega see vahend aitab luua vajalikke tingimusi selleks, et viia ellu poliitikameetmed, mida toetatakse muude vahenditega, nimelt ühinemiseelse abi rahastamisvahendi, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi, arengukoostöö rahastamisvahendiga;

38.

rõhutab, kui oluline on iga ühiskonna demokratiseerimiseks kaitsta tüdrukute ja naiste õigusi, sealhulgas õigusi võrdsele kohtlemisele ja haridusele; toetab kindlalt kõiki ELi välispoliitilisi algatusi, stiimuleid ja suutlikkuse suurendamise meetmeid, mille abil edendada naiste osalemist kõigi tasandite otsustusprotsessides nii avalikus kui ka erasektoris; rõhutab, et naiste ja meeste võrdne osalemine kõikides eluvaldkondades on üks demokraatia olulisi aluseid ning et naiste osalemine arengus on põhiline ja üldtunnustatud väärtus ja eeldus nii sotsiaalmajanduslikule arengule kui ka heale demokraatlikule valitsemistavale; seepärast nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid seaksid soolise võrdõiguslikkuse oma demokraatia edendamise tegevuskavas esiplaanile; rõhutab, kui oluline on toetada naiste õiguste kaitsjaid ja naissoost parlamendisaadikuid soolisest võrdõiguslikkusest lähtuva eelarvestamise suutlikkuse arendamise teel; eelkõige kutsub ELi üles toetama rahaliselt ja suutlikkuse suurendamise võimaluste pakkumise abil naiste õigustega tegelevaid organisatsioone ja naissoost poliitilisi kandidaate; toetab soolise võrdõiguslikkuse küsimuste peavoolustamist ja tugevdamist prioriteetsete teemade raames ning võttes programmide väljatöötamisel ja juhtimisel kasutusele osalust soodustava lähenemisviisi, rõhutades sooliste stereotüüpide ning naiste diskrimineerimise kõigi vormide ja naiste vastu suunatud vägivalla vastu võitlemise tähtsust;

39.

teeb ettepaneku laiendada valimiste koordineerimisrühma mandaati, et see hõlmaks ka demokraatiat toetavaid poliitikameetmeid, piiramata sealjuures asjaomaste komisjonide pädevust, ning julgustab parlamentaarse demokraatia edendamise bürood tegema valimiste koordineerimisrühmaga tihedat koostööd;

40.

kutsub Euroopa välisteenistust ja ELi delegatsioone tunnistama, kui oluline on suurendada ELi delegatsioonide ametnike teadlikkust demokraatiaalasest tegevusest ning eeskätt toetada parlamente;

41.

rõhutab, kui oluline on peavoolustada demokratiseerimispoliitika kogu Euroopa Parlamendi ja selle delegatsioonide tehtavas töös; tunnistab ka, kui oluline on demokratiseerimispoliitika osas tehtav üldine parlamentidevaheline koostöö sellistel foorumitel nagu ülemaailmse tegevuse eest võitlevate parlamendisaadikute võrgustik (Parliamentarians for Global Action);

42.

rõhutab rolli, mida legitiimsed demokraatlikud poliitilised parteid, tegelikud ühiskondlikud liikumised ja vaba ajakirjandus saavad täita, kaitstes üldisi huve valitsuste läbipaistvuse ja aruandluskohustuse järelevalve kaudu, mis võimaldab riikidel kaitsta inimõigusi ning edendada sotsiaalset ja majandusarengut;

43.

rõhutab kolmandate riikide kodanikuühiskondade ja parlamentide olulist rolli demokraatliku eelarve järelevalve juures ning on veendunud, et igasugust otsest liidu antud eelarvetoetust tuleb täiendada riiklike parlamentide järelevalvesuutlikkuse tehnilise ja poliitilise tugevdamisega; kinnitab, et EL peaks aktiivselt teavitama kolmandate riikide parlamente ELiga tehtavast koostööst; julgustab parlamentaarse demokraatia edendamise bürood asuma demokraatliku eelarve järelevalvega seoses parlamentide toetajana aktiivsesse rolli; tervitab selles seoses soojalt koostöö kiirendamist idapartnerluse parlamentidega Euronesti assamblee raames, mis pidas oma asutamiskoosoleku 3. mail 2011. aastal, ning paneb sellisele koostööle suuri ootusi; juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi kõnealuse algatuse tähtsusele kui ELi välispoliitika olulisele aspektile, mis toimib demokratiseerimise kasuks;

44.

tunnustab jõupingutusi, mida on teinud Euroopa Parlamendi parlamentaarse demokraatia edendamise büroo selleks, et aidata ja toetada uute ja tekkivate demokraatlike süsteemide parlamente ning piirkondlikke parlamente; tunnustab büroo tuge uute ja tekkivate demokraatlike süsteemide parlamentide institutsioonilise ja haldussuutlikkuse suurendamisel ning sellega seoses koostööd, mida büroo on teinud ÜRO arenguprogrammiga ja Parlamentidevahelise Liiduga; julgustab parlamentaarse demokraatia edendamise bürood püüdlema üldise konsensuse poole heade parlamentaarsete tavade põhistandardite osas;

45.

peab oluliseks, et tulevikus aitaks kodanikuühiskond otseselt kaasa hea valitsemistava protsessidele ning seega kokkulepete rakendamise järelevalvele; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon ja nõukogu seaksid sisse ELi rahvusvaheliste lepingute struktureeritud järelevalvemehhanismi, mis kaasab lepingute rakendamise hindamisprotsessi kolmandate riikide kodanikuühiskonna organisatsioonid kõikides selle väljundites, kaasa arvatud valitsusvälised osalejad ja sotsiaalpartnerid;

46.

väljendab heameelt ELi otsuse üle töötada iga riigi kohta välja strateegiad inimõiguste valdkonnas ning rõhutab, et need peaksid hõlmama ka demokratiseerimise aspekte; ergutab strateegiaid kiiresti ellu viima, et ELil oleks kiiresti olemas ühtne alus iga riigi olukorra ja vajaduste hindamiseks ning tegevuskava, milles täpsustatakse, kuidas liidu vahendeid saaks kasutada täielikult ära nii, et nad täiendaksid üksteist; rõhutab samal ajal, et uued strateegiad ja nende rakendamise viis peavad viima olemasolevate ebakõlade ja topeltstandardite kaotamiseni Euroopa välispoliitikas inimõiguste ja demokratiseerimise nimel ja ei tohi kehtestada uusi topeltstandardeid; täpsustab, et riigistrateegia dokumendid peaksid mõjutama kolmandaid riike käsitlevaid ELi välispoliitika kõiki valdkondi ja vahendeid; nõuab, et riigistrateegia dokumendid tehtaks parlamendile kättesaadavaks;

47.

kutsub ELi üles siduma edasised finantskohustused edusammudega, mida kolmandad riigid on teinud inimõiguste strateegiate rakendamise ja tegeliku demokraatliku progressi osas;

48.

rõhutab vajadust luua tugevad koalitsioonid teiste maailma toimijatega, näiteks Aafrika Liidu ja Araabia Liigaga, et edendada demokraatlikke väärtusi tulemuslikumalt; nõuab tungivalt, et EL püüaks aktiivselt neid koalitsioone moodustada, eeskätt Ameerika Ühendriikidega nende jõupingutuste valdkonnas, mida EL ja USA teevad oma arengupoliitika paremaks koordineerimiseks;

49.

tervitab Euroopa välisteenistuse demokraatia ja inimõiguste direktoraadi loomist ja palub komisjoni kõrgel esindajal/asepresidendil nimetada ELi välisesindustes inimõiguste ja demokraatia küsimuste kontaktisik;

50.

toetab naiste kui nö rahutagajate rolli konfliktide ennetamisel ja lahendamisel ning palub naisi aktiivselt kaasata ühiskonnale kasu toovasse tegevusse;

51.

toetab piirkondlikke programme, mis on loodud kõige kaitsetumate isikute, eriti laste, naiste ja eakate kaitsmiseks;

52.

on kindlalt veendunud, et üksikisikute, eriti naiste, ja kodanikuühiskonna võimestamine hariduse, koolituste ja teadlikkuse tõstmise meetmete kaudu ning kõigi inimõiguste, sh sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste õiguste tõhus kaitse on kõigi demokratiseerimisprogrammide ja vastavate poliitikavaldkondade väljatöötamise ja rakendamise oluline osa, millele tuleb tagada asjakohane rahastamine;

53.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja ELi valimisvaatlusmissioonide poliitilise strateegia, esitades eelkõige iga missiooni poliitilise projekti; nõuab, et kaks aastat pärast iga missiooni lõppu esitataks kõrge esindaja ja asepresidendi osavõtul toimuval parlamendi iga-aastasel inimõigusi käsitleval arutelul kokkuvõte demokraatia valdkonnas saavutatud edusammudest ja lahendamist vajavatest küsimustest; kinnitab, et kasulik on kutsuda üles endiseid parlamendiliikmeid jagama oma pädevusi ja kogemusi valimisvaatlusmissioonidele või nende järeltegevusele;

54.

rõhutab, et eriti olemasolevaid piiratud vahendeid silmas pidades tuleb valimisvaatlusmissioonide puhul valida prioriteetsed riigid selle põhjal, milline võib olla iga missiooni tegelik mõju demokraatia pikaajalise ja reaalse tugevdamise soodustamisele; kutsub Euroopa välisteenistust üles olema riikide väljavalimisel väga selektiivne; tuletab meelde, et valimiste koordineerimisrühm, kellega konsulteeritakse ELi valimisvaatlusmissioonide iga-aastase programmi koostamisel, on selle kohta kehtestanud täpsed eeskirjad; nõuab suuremat valvsust rahvusvahelisel tasandil sisse seatud metoodika ja eeskirjade järgimise suhtes, eeskätt missiooni sõltumatuse ja tõhususega seoses;

55.

rõhutab vajadust koostada iga valimisvaatlusmissiooni lõpus realistlikud ja teostatavad soovitused; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma arvesse missioonide järeldusi ja kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu soovituste elluviimise toetamisele koostöö kaudu; rõhutab, kui oluline on kõnealuste soovituste rakendamist asjakohaselt kontrollida; nõuab, et nende soovituste levitamine ja kontrollimine usaldatakse ELi delegatsioonidele ning et selleks tagatakse vajalikud vahendid; rõhutab vajadust teha tihedat koostööd rahvusvaheliste valimiste vaatlemise missioonide põhimõtteid käsitlevale deklaratsioonile allakirjutanutega, et tugevdada ülemaailmset valimistega seotud töö tulemuslikkust;

56.

on seisukohal, et Euroopa Parlamendi alalised delegatsioonid ja parlamentaarsed ühisassambleed peaksid täitma märgatavalt suuremat rolli järelmeetmetes, mida võetakse valimisvaatlusmissioonide soovituste suhtes, ning inimõiguste ja demokraatia valdkonnas tehtud edusammude analüüsimisel;

57.

rõhutab, et tähtis on poliitiline järelevalveprotsess, mis keskendub mitte ainult vahetule valimiseelsele ja -järgsele perioodile, vaid põhineb järjepidevusel; tunnustab seoses sellega poliitiliste sihtasutuste väärtuslikku tööd;

58.

rõhutab, et valitsused peavad vastutama inimõiguste rikkumiste, halva valitsemise, korruptsiooni ja kogu ühiskonna hüvanguks ette nähtud riigiressursside väärkasutamise eest; kutsub sellega seoses nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles tegema jätkuvalt jõupingutusi selleks, et edendada head valitsemistava ja võidelda karistamatusega, sealhulgas nõudes, et kolmandad riigid teeksid täielikku koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning tagades Rooma statuudi järgimine uutes lepingutes;

59.

kutsub asjakohaseid ELi institutsioone üles säilitama ja tugevdama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit ning parandama ja lihtsustama olemasolevaid vahendeid ja raamistikke, mille eesmärk on toetada demokraatiat kolmandates riikides;

Kodanikuühiskonna toetamine

60.

rõhutab, kui vajalik on lähenemisviis, mis on keskendatud, poliitilist tasandit täiendav, kõige tõenäolisemalt elanike reaalset olukorda arvestav ning mida teostatakse demokraatia tugevdamisel osalevate nii kohalike kui ka piirkondlike organisatsioonide toetamise kaudu, luues võimalusi nii Euroopa Liidu kui ka samas piirkonnas asuvate muude partnerriikidega dialoogi pidamiseks ja heade tavade vahetamiseks;

61.

teeb ettepaneku töötada välja avatum ja dünaamilisem poliitika, et toetada ühiskonda edasiviivaid ja kodanike osalemist soodustavaid jõude; teeb ettepaneku suurendada kodanikuühiskonna mõju eriprogrammide abil ning integreerides kõnealuse kontseptsiooni olemasolevatesse programmidesse;

62.

rõhutab vajadust suurendada kodanikuühiskonna suutlikkust hariduse ja teadlikkuse tõstmise kaudu ning võimaldada neil osaleda poliitilistes protsessides; rõhutab, et tugev partnerlus avaliku ja erasektori vahel ning ka kontrolliasutustele, sealhulgas riiklikele parlamentidele suuremate volituste andmine, on demokraatia edendamisel kõige olulisemad;

63.

nõuab sihtotstarbelist toetust demokraatia nimel töötavatele mitteäärmuslikele ühiskondlikele liikumistele, tegelikult sõltumatule meediale ning poliitilistele parteidele autoritaarsetes ja areneva demokraatiaga riikides, et soodustada kodanike osalust, toetada jätkusuutlikku mitmeparteisüsteemi ja parandada inimõiguste olukorda; leiab, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendil peab olema selles keskne roll.

64.

nõuab, et toetataks kõikide sidusrühmade ulatuslikku osalemist asjaomaste riikide arengus ning julgustab kõiki ühiskonna osi demokraatia tugevdamisest osa võtma; tunnistab vabaühenduste ja muude valitsusväliste toimijate üliolulist rolli demokraatia, sotsiaalse õigluse ja inimõiguste edendamisel;

65.

toetab väljakujunenud tava, mille kohaselt otsitakse uuenduslikke viise, kuidas kaasata kodanikuühiskond, poliitilised erakonnad, meedia ja muud valitsusvälised poliitilised toimijad ELi dialoogidesse kolmandate riikidega; kordab, et ta toetab meediakanalite vabadust, kaitset ja edendamist, digitaalse lõhe vähendamist ja interneti kättesaadavuse hõlbustamist;

66.

toetab kodanikuühiskonna rahastamist demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist ning vabaühenduste kohalikele projektidele raha eraldamist; soovitab eraldada järk-järgult rohkem raha, kui olukord riigis näitab, et kodanikuühiskond ja demokraatia on teel edu poole;

67.

rõhutab asjaolu, et juurdepääs teabele ja sõltumatu meedia on ülioluline, et soodustada avalikku nõudmist demokraatlike reformide järele ning nõuab seepärast suuremat toetust nii-öelda vana ja uue meedia vabaduse, sõltumatute ajakirjanike kaitse, digitaalse lõhe vähendamise ja interneti kättesaadavuse edendamise valdkonnas;

68.

kiidab heaks sammud, mida liikmesriigid on võtnud demokratiseerimise toetuseks kogu maailmas, nagu näiteks koostööprogramm idapartnerluse riikide ombudsmanide vahel aastatel 2009-2013, mille algatasid ühiselt Poola ja Prantsuse ombudsman, pidades silmas idapartnerluse riikide ombudsmanide büroode, valitsusorganite ja valitsusväliste organisatsioonide võimekuse parandamist, et kaitsta indiviidi õigusi ja luua õigusriigi põhimõttel põhinevaid demokraatlikke riike; rõhutab, et sellist tegevust on vaja koordineerida ELis ja ELi institutsioonidel on vaja toetuda sellega seoses omandatud kogemustele;

69.

kinnitab ELi pühendumust inimkaubandusevastasele võitlusele ning kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu parajasti demokratiseeruvatele riikidele, sest nende elanikud on inimkaubanduse ohu ees eriti haavatavad; nõuab, et DG DEVCO, DG ENLAR, DG HOME ning inimkaubandusevastase võitluse ELi koordinaator teeksid selles küsimuses tihedat koostööd;

70.

tunnustab ELi ja Euroopa Nõukogu koostöö tähtsust demokratiseerimise nimel kogu maailmas; avaldab heameelt ELi ja Euroopa Nõukogu ühiste programmide käivitamise üle, mis toetavad demokraatiat, häid valitsemistavasid ja stabiilsust idapartnerluse riikides;

*

* *

71.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  A/RES/55/96.

(2)  A/RES/59/201.

(3)  EÜT C 320, 28.10.1996, lk 261.

(4)  ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.

(5)  EÜT C 343, 5.12.2001, lk 270.

(6)  ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 147.

(7)  ELT C 271 E, 12.11.2009, lk 31.

(8)  ELT C 265 E, 30.9.2010, lk 3.

(9)  ELT C 4 E, 7.1.2011, lk 34.

(10)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0327.

(11)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0446.

(12)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0434.

(13)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.

(14)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0082.

(15)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0121.

(16)  A/RES/17/31.

(17)  A/RES/55/96 ja A/RES/59/201.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/180


Neljapäev, 7. juuli 2011
Ettevalmistused detsembris toimuvateks Venemaa Riigiduuma valimisteks

P7_TA(2011)0335

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon detsembris 2011 toimuvate Venemaa riigiduuma valimiste ettevalmistuste kohta

2013/C 33 E/18

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1997. aastal ja mida on pikendatud kuni selle asendamiseni uue lepinguga;

võttes arvesse käimasolevaid läbirääkimisi uue lepingu üle, mis annab uue tervikraamistiku ELi ja Venemaa suhetele, ja 2010. aastal algatatud moderniseerimispartnerlust;

võttes arvesse oma varasemaid Venemaad ning ELi ja Venemaa suhteid käsitlevaid raporteid ja resolutsioone, eelkõige 9. juuni 2011. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta (1), 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal (2), 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa tippkohtumise järelduste kohta (3), 12. novembri 2009. aasta resolutsiooni ettevalmistuste kohta 18. novembril 2009 Stockholmis toimuvaks ELi ja Venemaa tippkohtumiseks (4) ning 17. septembri 2009. aasta resolutsioone: inimõiguste aktivistide mõrvade kohta Venemaal (5) ja energiavarustuse kindluse välisaspektide kohta (6);

võttes arvesse ELi ja Venemaa inimõigustealaseid konsultatsioone, eelkõige 4. mail 2011. aastal toimunud viimast selleteemalist kohtumist;

võttes arvesse Venemaa justiitsministeeriumi 22. juuni 2011. aasta otsust keelduda rahuldamast Rahva Vabaduse Partei (PARNAS) ametliku registreerimise taotlust ning varasemaid sellelaadseid juhtumeid, mille tõttu need parteid ei saa valimistel osaleda;

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni 22. juuni 2011. aasta avaldust parteide registreerimise kohta Venemaal;

võttes arvesse kohustust järgida demokraatia põhimõtteid, mida Venemaa peab täitma Euroopa Nõukogu liikmesriigina ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile allakirjutanud riigina;

võttes arvesse 9.–10. juunil 2011. aastal Nižni Novgorodis toimunud ELi ja Venemaa tippkohtumise tulemusi;

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et poliitiline pluralism on demokraatia ja moodsa ühiskonna nurgakivi ning poliitilise legitiimsuse allikas;

B.

arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus kritiseeris 12. aprillil 2011 Venemaa kohmakat parteide registreerimise korda, mis ei ole kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga;

C.

arvestades, et Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo (ODIHR) vaatlejad külastasid Venemaad 2003. aasta parlamendivalimiste ajal ning andsid teada, et Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni tavapärane missioon peaks alustama tööd kuus nädalat enne valimisi ning koosnema 60 pikaajalisest ja 400 lühiajalisest vaatlejast;

D.

arvestades, et Venemaa Föderatsioonis toimuv tekitab endiselt muret, kui silmas pidada inimõiguste järgimist ja kaitset ning ühiselt kokkulepitud demokraatlike põhimõtete, eeskirjade ja korra järgimist; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on Euroopa Nõukogu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ning ÜRO täisliige ning on sellega võtnud endale kohustuse järgida demokraatia põhimõtteid ja inimõigusi, mida need organisatsioonid edendavad,

1.

kinnitab veel kord oma veendumust, et Venemaa jääb strateegilise koostöö arendamisel Euroopa Liidu üheks tähtsaimaks partneriks ning ELi ei seo Venemaaga mitte üksnes ühised majandus- ja kaubandushuvid, vaid ka eesmärk teha tihedat koostööd nii oma naabruses kui ka ülemaailmsel tasandil;

2.

kinnitab uuesti oma 9. juuni 2011. aasta resolutsiooni Nižni Novgorodis toimunud ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta;

3.

mõistab hukka Venemaa ametivõimude otsuse lükata tagasi Rahva Vabaduse Partei (PARNAS) registreerimistaotlus 2011. aasta detsembris toimuvatel riigiduuma valimistel osalemiseks; kutsub Venemaa ametivõime üles tagama vabad ja õiglased valimised ning tühistama kõik otsused ja eeskirjad, mis on selle põhimõttega vastuolus;

4.

väljendab veel kord muret seoses raskustega, mida parteid kogevad valimisteks registreerimisel, kuna niisugune olukord sisuliselt piirab poliitilist konkurentsi Venemaal, vähendab valijaskonna valikuvõimalusi ja näitab, et poliitilisele pluralismile tehakse Venemaal ikka veel tõsiseid takistusi;

5.

toonitab, et riigiduuma valimised peaksid rajanema Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni kehtestatud valimisstandardite järgimisel; nõuab, et Venemaa ametivõimud lubaksid Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonil ning Euroopa Nõukogul korraldada valimiste pikaajalise vaatlusmissiooni ja teeksid selle missiooniga algusest peale täielikku koostööd ning palub kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil kindlalt nõuda niisuguse missiooni korraldamist; nõuab, et see vaatlusmissioon teeks tihedat koostööd kodanikuühiskonna esindajate ja vaatlusrühmadega;

6.

mõistab hukka 5. juulil 2011 Boris Nemtsovile kehtestatud kuuekuulise reisikeelu ja kutsub üles seda viivitamatult tühistama;

7.

väljendab muret seoses riigiduumale arutamiseks esitatud seaduseelnõuga, mis võimaldaks Venemaa kohtutel mõnes valdkonnas ignoreerida Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, kuna niisugune seadusandlik algatus on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni aluspõhimõtetega; tervitab Venemaa riigiduuma hiljutist otsust seda seaduseelnõu käesolevalt mitte arutada ning loodab, et sellest algatusest lõpuks loobutakse;

8.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, Euroopa Nõukogule ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile.


(1)  Sellel kuupäeval vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0268

(2)  Sellel kuupäeval vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0066.

(3)  Sellel kuupäeval vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0234.

(4)  ELT C 271E, 7.10.2010, lk 2.

(5)  ELT C 224E, 19.8.2010, lk 27.

(6)  ELT C 224E, 19.8.2010, lk 23.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/182


Neljapäev, 7. juuli 2011
Schengeni lepingu muutmine

P7_TA(2011)0336

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon Schengeni eeskirjade muutmise kohta

2013/C 33 E/19

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 3, 18, 20, 21, 67, 77 ja 80;

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 45;

võttes arvesse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut;

võttes arvesse 19. juuni 1990. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (1);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (2);

võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse hindamismehhanism Schengeni acquis’ kohaldamise kontrollimiseks (KOM(2010)0624);

võttes arvesse raporti projekti ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse hindamismehhanism Schengeni acquis’ kohaldamise kontrollimiseks (PE460.834);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta resolutsiooni direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) kohaldamise kohta (3);

võttes arvesse Euroopa Komisjoni 4. mai 2011. aasta rändeteatist (KOM(2011)0248);

võttes arvesse justiits- ja siseküsimuste nõukogu 9. juuni 2011. aasta järeldusi;

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi;

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et Schengeni ala loomine ja Schengeni acquis’ liitmine Euroopa Liidu raamistikuga on üks Euroopa integratsiooniprotsessi suurimaid saavutusi, mida näitab piirikontrolli kaotamine isikute suhtes sisepiiridel ja enneolematu liikumisvabadus rohkem kui 400 miljoni elanikuga territooriumil, mille pindala on 4 312 099 km2;

B.

arvestades, et liikumisvabadusest on saanud üks Euroopa Liidu kodakondsuse tugisambaid ja ELi kui vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala aluseid, mis kindlustab õiguse kõigis liikmesriikides vabalt liikuda ja elada ning kasutada ühesuguseid õigusi, kaitset ja tagatisi, kaasa arvatud rahvusel põhineva diskrimineerimise kõigi vormide keelustamine;

C.

arvestades, et Schengeni piirieeskirjade ja Euroopa liidu põhiõiguste harta artikli 45 kohaselt võib ELis kehtivat liikumisvabadust täpsetel tingimustel laiendada ka ELis seaduslikult viibivatele kolmandate riikide kodanikele;

Hiljutised sündmused

D.

arvestades, et eriti möödunud aastal toimus inimeste massiline väljaränne mitmest Põhja-Aafrika riigist; arvestades, et viimasel ajal on Schengeni süsteem sattunud surve alla ning mõned liikmesriigid kaaluvad ootamatu sisserändajate voo tõttu riikliku piirikontrolli taastamist;

E.

arvestades, et 4. mail 2011, võttes arvesse eelkõige hiljutisi sündmusi Vahemere piirkonnas, esitas komisjon rea algatusi rändepoliitika paremaks struktureerimiseks, sealhulgas ka ettepaneku Schengeni ala kohta; arvestades, et Euroopa Ülemkogu 23.–24. juuni 2011. aasta järeldustes palutakse komisjonil esitada ettepanek nn kaitsemehhanismi kohta, et reageerida erakorralistele asjaoludele, mis võivad Schengeni koostöö ohtu seada;

Schengeni piirieeskirjad ja rändepoliitika

F.

arvestades, et isikute üle sisepiiride liikumist reguleerivad Schengeni eeskirjad on kindlaks määratud Schengeni piirieeskirjades, mille artiklites 23 kuni 26 on sätestatud sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise meetmed ja menetlused, kuid arvestades, et oma ühepoolsuse tõttu ei võimalda niisugune kontroll arvestada esmajärjekorras ELi kollektiivse huviga;

G.

arvestades, et Schengeni ala loomisega määratleti ühine välispiir, mida EL haldab vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 80 jagatud vastutuse põhimõtte kohaselt; arvestades, et EL ei ole seda ülesannet veel täiel määral täitnud, kuigi on püüdnud sisse seada tõhusat kontrolli ning tolli-, politsei- ja õigusasutuste koostööd, koostada ühist sisserände-, varjupaiga- ja viisapoliitikat ning luua teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi (SIS II) ja viisainfosüsteemi (VIS);

Hindamismehhanism

H.

arvestades, et kontrolli kaotamiseks sisepiiridel on vaja, et liikmesriigid usaldaksid täielikult üksteise võimet rakendada sellega kaasnevaid meetmeid, mis võimaldavad piirikontrolli kaotada; arvestades, et Schengeni ala turvalisus sõltub sellest, kui rangelt ja tõhusalt iga liikmesriik oma välispiire kontrollib, samuti sellest, kui hästi ja kiiresti Schengeni infosüsteemis infot vahetatakse; arvestades, et kui ükskõik milline neist elementidest toimib puudulikult, ohustab see kogu Euroopa Liidu turvalisust;

I.

arvestades, et oluline on hinnata liikmesriikide vastavust Schengeni acquis’le, et tagada Schengeni ala tõrgeteta toimimine, arvestades, et hindamismehhanism, mis tugineb Schengeni hindamise töörühmale (SCH-EVAL), mis on täiesti valitsusväline asutus, ei ole osutunud piisavalt tõhusaks;

J.

arvestades, et tuleks teha lõpp Schengeni alal kasutatavatele topeltnormidele, mille tulemusel kõigile kandidaatriikidele esitatakse suuri nõudmisi, samal ajal kui riike, kes juba on Schengeni ala liikmed, koheldakse väga leebelt;

K.

arvestades, et Euroopa Parlament käsitleb praegu seadusandliku tavamenetluse kohaselt ettepanekut võtta vastu määrus, millega kehtestatakse hindamismehhanism Schengeni acquis' kohaldamise kontrollimiseks; arvestades, et selles mehhanismis on juba kindlaks määratud liikmesriikide Schengeni acquis'le vastavuse toetamise ja hindamise menetlused, põhimõtted ja vahendid, sh ka ettenägematuteks juhtudeks;

Kaasotsustamine

L.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 77 on sätestatud, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu meetmed, mis käsitlevad muu hulgas välispiire ületavate isikute suhtes teostatavat kontrolli, võttes arvesse igasuguse piirikontrolli puudumist mis tahes kodakondsusega isikute suhtes sisepiiride ületamisel,

Schengeni ala tähtsus

1.

rõhutab, et inimeste vaba liikumine Schengeni ala piires on üks Euroopa integratsiooni suuremaid saavutusi, et Schengeni lepingul on olnud positiivne mõju sadade tuhandete ELi kodanike elule, see on muutnud piiriületamise mugavaks ja elavdanud majandust, ning et liikumisvabadus on üks ELi kodanike põhiõigusi ja ELi kodakondsuse tugisammas, mille kasutamise tingimused on sätestatud aluslepingutes ja direktiivis 2004/38/EÜ;

Schengeni ala haldamine ja hindamismehhanism

2.

soovitab tungivalt tugevdada Schengeni ala haldamist, tagamaks, et iga liikmesriik suudab tulemuslikult kontrollida oma osa ELi välispiirist, et tugevdada vastastikust usaldust ja äratada usku ELi rändejuhtimise süsteemi tulemuslikkusse; rõhutab kindlalt, et me peame olema solidaarsemad liikmesriikidega, keda on tabanud suurimad rändevood, ning aitama neil niisuguste erakorraliste olukordadega toime tulla;

3.

on veendunud, et uus Schengeni hindamismehhanism, mida parlamendis parajasti arutatakse, aitab eelnimetatud eesmärke saavutada, kindlustades tulemusliku kontrolli mis tahes katsete suhtes ebaseaduslikult sisepiirikontrolli taastada ning tugevdades vastastikust usaldust; ühtlasi on veendunud, et uus Schengeni hindamissüsteem võimaldab liikmesriikidel juba praegu taotleda ja saada tõhusat toetust Schengeni acquis' järgimisel, kui ELi välispiiridele avaldatakse erakorralist survet;

4.

rõhutab vajadust tagada, et liikmesriigid jätkaksid ka pärast alaga ühinemist Schengeni eeskirjade nõuetekohast rakendamist ja kohaldamist; märgib, et see tähendab ühtlasi raskustesse sattunud liikmesriikide võimalikult varajast toetamist, et nad saaksid ELi asutuste praktilise abiga oma puudused kõrvaldada; on seisukohal, et kehtivat hindamismehhanismi tuleks tugevdada ja muuta see ELi süsteemiks;

5.

on veendunud, et hindamismehhanismi tulemuslikkus seisneb võimaluses kohaldada karistusi, kui puudused püsivad ja ohustavad Schengeni ala üldist julgeolekut; tuletab meelde, et niisuguste karistuste esmaseks eesmärgiks on hoiatamine;

Schengeni piirieeskirjad

6.

on veendunud, et vajalikud tingimused sisepiirikontrolli taastamiseks erandolukorras on juba selgelt esitatud määruse (EÜ) nr 562/2006 (Schengeni piirieeskirjad) artiklites 23, 24 ja 25, kus sätestatakse võimalus piirikontrolli ajutiseks taaskehtestamiseks sisepiiridel ainult juhul, kui avalik kord või sisejulgeolek on tõsises ohus; palub komisjonil esitada algatus, milles määrataks kindlaks nimetatud artiklite täpne kohaldamine liikmesriikide poolt;

7.

on seetõttu seisukohal, et mis tahes uued erandid kehtivatest eeskirjadest, näiteks uued põhjendused piirikontrolli taastamiseks „erandlikel” alustel, ei tugevdaks mingil moel Schengeni süsteemi; märgib, et mingil juhul ei saa rändajate ja varjupaigataotlejate sissevoolu üle välispiiride iseenesest pidada täiendavaks piirikontrolli taaskehtestamise aluseks;

8.

peab väga kahetsusväärseks mõnede liikmesriikide katset uuesti piirikontrolli kehtestada, sest see seab selgelt ohtu Schengeni acquis' mõtte;

9.

on arvamusel, et hiljutised probleemid Schengeni süsteemiga tulenevad vastumeelsusest rakendada ühtset Euroopa poliitikat muudes valdkondades, eelkõige ühist Euroopa varjupaiga- ja migratsioonisüsteemi (mis hõlmaks võitlust ebaseadusliku sisserände ja organiseeritud kuritegevuse vastu);

10.

kordab, et ülimalt tähtis on selles valdkonnas edu saavutada, arvestades, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise tähtajaks on määratud 2012. aasta;

11.

väljendab taas kindlat vastuseisu mis tahes uuele Schengeni mehhanismile, millel on muud eesmärgid kui liikumisvabaduse edendamine ja ELi halduse tugevdamine Schengeni alal;

Kaasotsustamine

12.

toonitab, et igasugune katse loobuda ELi toimimise lepingu artikli 77 kasutamisest kõikide selle valdkonna meetmete nõuetekohase õigusliku alusena kujutab endast ELi aluslepingutest kõrvalekaldumist, ja jätab endale õiguse kasutada vajaduse korral kõiki olemasolevaid õiguskaitsevahendeid;

*

* *

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  ELT L 158, 30.4.2004, lk 77.

(2)  ELT L 105, 13.4.2006, lk 1.

(3)  ELT C 137E, 27.5.2010, lk 6.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/186


Neljapäev, 7. juuli 2011
Euroopa Parlamendi seisukoht seoses Lissaboni lepingu protokolli 1 artiklite 9 ja 10 (parlamentaarse koostöö kohta ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas) rakendamisega

P7_TA(2011)0337

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi käsituse kohta Lissaboni lepingu protokolli nr 1 artiklite 9 ja 10 rakendamisest seoses parlamentidevahelise koostööga ÜVJP/ÜJKP valdkonnas

2013/C 33 E/20

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ning Euroopa Liidu toimimise lepingut ja eelkõige selle protokolli nr 1 artikleid 9 ja 10 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus;

võttes arvesse oma 8. juuli 2010. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (1) ning lisatud komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsioon poliitilise vastutuse kohta (2);

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni nõukogu 2009. aasta aruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhivalikute kohta, mis on esitatud Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43 (3), eelkõige selle lõiget 18;

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengu kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist (4), eelkõige selle lõikeid 12, 13 ja 14;

võttes arvesse 4. ja 5. aprillil 2011. aastal Brüsselis toimunud ELi parlamentide esimeeste konverentsi;

võttes arvesse 29.–31. mail 2011. aastal Budapestis toimunud COSACi XLV kohtumise seisukohti ja järeldusi;

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.

arvestades, et protokolli nr. 1 artiklis 9 on sätestatud, et Euroopa Parlament ja riikide parlamendid määravad üheskoos kindlaks parlamentidevahelise koostöö tulemusliku ja regulaarse korralduse ja edendamise liidus;

B.

arvestades, et volinike kolleegiumi liikmena peab komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja saama Euroopa Parlamendilt heakskiidu;

C.

arvestades, et ELi välispoliitika eelarve, sealhulgas ÜVJP ja ÜJKP tsiviilmissioonide ja ELi sõjalise koordineerimise halduskulude kohta teevad kaasotsustamismenetlusega otsuse Euroopa Parlament ja nõukogu;

D.

arvestades, et aluslepingu kohaselt konsulteeritakse Euroopa Parlamendiga korrapäraselt ÜVJP peamiste aspektide ja põhivalikute suhtes, ning arvestades, et Euroopa Parlamendi nõusolek on vajalik ELi strateegiate õigusnormidesse ülekandmiseks ja rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks, sealhulgas peamiselt ÜVJPga seotud lepingute sõlmimiseks, mille ainsaks erandiks on ainult ÜVJPga seotud lepingud,

1.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament on ÜVJP ja ÜJKP demokraatliku õiguspärasuse allikas ning teostab nende üle järelevalvet;

2.

on samas veendunud, et suurem parlamentidevaheline koostöö ÜVJP ja ÜJKP vallas aitaks tugevdada parlamentaarset mõjuvõimu ELi ja tema liikmesriikide poolt tehtavate poliitiliste valikute üle tänu Euroopa Parlamendi vastutusele liidu ühiste poliitikavaldkondade, sealhulgas ÜVJP/ÜJKP eest, ning eesõigustele, mis iga riigi parlamendil on oma riigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika alaste otsuste tegemisel;

3.

peab kahetsusväärseks, et 4. ja 5. aprillil 2011. aastal toimunud ELi parlamentide esimeeste konverentsil jäi kokkulepe saavutamata, ning on valmis toetama eesistujariigi Poola jõupingutusi, et saavutada Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheline kokkulepe nimetatud valdkonnas toimuva parlamentidevahelise koostöö uute vormide kohta;

4.

kinnitab oma asjakohastes raportites esitatud seisukohta, eelkõige seda, et:

Lissaboni lepingu protokolli nr 1 artikli 9 kohaselt „Euroopa Parlament ja riikide parlamendid määravad üheskoos kindlaks parlamentidevahelise koostöö tulemusliku ja regulaarse korralduse ja edendamise liidus”, et edendada ühise vastutuse võtmist parlamentidevahelise koostöö tulemusliku ja regulaarse korralduse ja edendamise eest;

Euroopa Parlamendi esindatus parlamentidevahelise koostöö uutes vormides peaks olema sellise ulatusega, mis kajastaks parlamendi rolli suurust ja tähtsust ÜVJP/ÜJKP järelevalves, väljendaks nende poliitikavaldkondade üle-euroopalist olemust ja täidaks vajaduse tuua esile Euroopa Parlamendi poliitiline ja geograafiline pluralism;

lisandväärtuse saavutamise ja kulude kokkuhoiu eesmärgil on Euroopa Parlament põhimõtteliselt valmis oma sekretariaadi ja ruumidega toetama parlamentidevaheliste kohtumiste korraldamist;

parlamentidevaheliste kohtumiste järeldused ei ole osalejatele siduvad;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ELi parlamentide esimeeste konverentsi eesistujariigile Poolale, ELi parlamentide esimeestele ning komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0280.

(2)  Samas, II lisa.

(3)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0227.

(4)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0228.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/188


Neljapäev, 7. juuli 2011
Liidus enim puudustkannatavatele isikutele toiduabi jaotamise kava

P7_TA(2011)0338

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon liidus enim puudust kannatavatele isikutele toiduabi jaotamise programmi kohta

2013/C 33 E/21

Euroopa Parlament,

võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007 (millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)) (1) artiklit 27 ning komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 983/2008, millega võetakse vastu 2009. eelarveaastaks ettenähtud vahendite liikmesriikidele eraldamise kava sekkumisvarudest pärit toiduainete tarnimiseks ühenduses enim puudust kannatavatele isikutele (2);

võttes arvesse komisjoni muudetud ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 1234/2007 seoses liidus enim puudustkannatavatele isikutele ette nähtud toiduainete jaotamisega (KOM(2010)0486);

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas T-576/08;

võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2011. aasta rakendusmäärust (EL) nr 562/2011, millega võetakse vastu 2012. eelarveaastaks ettenähtud vahendite liikmesriikidele eraldamise kava sekkumisvarudest pärit toiduainete tarnimiseks Euroopa Liidus enim puudust kannatavatele isikutele ning tehakse erand määruse (EL) nr 807/2010 teatavatest sätetest (3);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 26. märtsi 2009. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta ja määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus), seoses toiduabi jaotamisega ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele (4);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 4. aprilli 2006. aasta deklaratsiooni (5) nimetatud programmi kohta, parlamendi 22. mai 2008. aasta resolutsiooni (6), parlamendi 26. märtsi 2009. aasta seisukohta ja komisjoni ettepanekut KOM(2010)0486;

võttes arvesse nõukogu soovitust 92/441/EMÜ piisavate toimetulekuvahendite ja sotsiaalabi ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalse kaitse süsteemides;

võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A.

arvestades, et komisjoni hinnangul ähvardab ELis 43 miljonit inimest toidupuudus;

B.

arvestades, et majandus- ja finantskriis ning toiduainete kiire hinnatõus seavad üha rohkem inimesi toidupuuduse ohtu;

C.

arvestades, et komisjoni hinnangul ähvardab vaesus ELis 80 miljonit inimest ning et finants- ja majanduskriisi tõttu võib vaesusest mõjutatud inimeste arv tõusta; arvestades, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine Euroopa Liidus on üks ELi 2020. aasta strateegia viiest prioriteedist;

D.

arvestades, et liidus 1987. aastal ühise põllumajanduspoliitika raames loodud enim puudust kannatavatele isikutele toiduabi jaotamise programm varustab praegu toiduabiga 13 miljonit vaesuse all kannatavat inimest 19 liikmesriigis, ja selle jaotusahelates osaleb ligikaudu 240 toidupanka ja heategevusorganisatsiooni;

E.

arvestades, et ELi sekkumisvarud on oluliselt kahanenud;

F.

arvestades, et ühise põllumajanduspoliitika ümberkujundamise tulemusel toetus kõnealune programm üha rohkem turuostudele, mistõttu vähenesid traditsiooniliselt asjaomase programmi varustamise allikaks olnud sekkumisvarud;

G.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohus otsustas, et määruse (EÜ) nr 983/2008 artikkel 2, mis puudutab toidu täiendavat ostmist turult, tuleks tühistada;

H.

arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu otsusest tulenevalt sisaldab komisjoni ettepanek 2012. aastaks rahastamise järsku vähendamist 500 miljonilt eurolt 2011. aastal 113 miljonile eurole 2012. aastal;

I.

arvestades, et 2014. aastal algab ühise põllumajanduspoliitika ja sellega seotud programmide ning struktuurifondide, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi uus rahastamisperiood,

1.

rõhutab, et olemasoleva ja toimiva abiprogrammi järsk, ettehoiatamata ja -valmistamata lõpetamine mõjub ELi kõige haavatavamatele kodanikele rängalt ning ei ole rahastamistavana usaldusväärne;

2.

palub seepärast komisjonil ja nõukogul töötada välja ajutine lahendus rahastamisperioodi viimasteks aastateks (2012 ja 2013), et vältida toiduabi kohest ja järsku kärpimist seoses rahastamise vähendamisega 500 miljonilt eurolt 113 miljonile eurole, ning tagada, et toiduabist sõltuvad isikud ei peaks kannatama toidupuudust;

3.

palub seepärast komisjonil ja nõukogul leida võimalus toiduabi programmi jätkamiseks rahastamisperioodi kahel viimasel aastal (2012. ja 2013. aasta) ning uuel rahastamisperioodil (2014–2020) sellisel õiguslikul alusel, mida Euroopa Liidu Kohus ei saa vaidlustada, säilitades rahastamise piirmäära 500 miljonit eurot aastas, tagamaks, et toiduabist sõltuvad isikud ei peaks taluma toidupuudust;

4.

palub pikemas perspektiivis kõigil sidusrühmadel seoses uue, 2014. aastal algava rahastamisperioodiga põhjalikult hinnata toiduabi programmi asjakohasust, eelkõige ühise põllumajanduspoliitika osana;

5.

võtab teadmiseks volinik Ciolose 29. juuni 2011. aasta ettepaneku viia enim puudust kannatavate isikute programm ühise põllumajanduspoliitika alt välja, ning märgib vajadust tagada selle piisav rahastamine;

6.

tuletab meelde, et nagu komisjon 2012. aasta eelarvestuses põhjendatult märkis, tuleb puudust kannatavate isikute abiprogramme ellu viies võtta arvesse esimese astme kohtu menetlusi; märgib, et 13. aprilli 2011. aasta otsuses kohtuasjas T-576/08 väitis kohus, et kõnealune programm hõlmab üksnes sekkumisvarudest pärit toiduainete tarnimist, mitte aga kulutusi toiduainete ostmiseks turult; on seisukohal, et nimetatud otsuse tõttu ei saa määruse (EÜ) nr 983/2008 artikkel 2 olla puudust kannatavatele isikutele toiduainete jaotamise õiguslikuks aluseks;

7.

palub komisjonil teha ettepanek enim puudust kannatavate isikute programmi käsitleva määruse muutmiseks, et lahendada selles küsimuses tekkinud ummikseis nõukogu tasandil; arvab, et järgmiseks finantsplaneerimise perioodiks tuleks leida kõige sobivam õiguslik alus;

8.

rõhutab, et õigus toidule on üks inimeste põhiõigusi ja et see saavutatakse siis, kui sobiv, ohutu ja toitev toit on kõigile inimestele igal ajal füüsiliselt ja majanduslikult kättesaadav, nii et nad saavad rahuldada oma toiduvajadusi ning aktiivseks ja tervislikuks eluks vajalikke eelistusi; juhib tähelepanu halva toitumise ebatervislikkusele;

9.

toonitab, et tervislik ja kvaliteetne toit on eriti tähtis laste jaoks ning aitab täita nende hariduslikke ja arenguvajadusi;

10.

tervitab komisjoni ja ÜRO asutuste algatust luua ülemaailmne ühisrinne võitluseks toiduainetega kindlustamatuse ja alatoitumuse vastu;

11.

rõhutab, et põllumajandustootjatele tuleb nende töö eest tagada inimväärne ja õiglane sissetulek; juhib tähelepanu paljude piirkondade põllumajandustootjate rahalistele raskustele; nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks maapiirkondade vaesuse ja maakogukondade lagunemise küsimusega;

12.

on veendunud, et seoses toiduga kindlustatuse suurendamise ning jätkusuutlike tootmis- ja tarnesüsteemide loomisega jääb pikemas perspektiivis väga tähtsaks toidujäätmete minimeerimise küsimus;

13.

rõhutab, kui tähtis on eeskätt praeguse finants-, majandus- ja sotsiaalse kriisi taustal Euroopa tasandil abistada kõige haavatavamaid ja enim puudust kannatavaid ühiskonnaliikmeid;

14.

tuletab meelde, et üks ELi 2020. aasta strateegia viiest eesmärgist on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine Euroopa Liidus; rõhutab, et vaesuse vastu võitlemiseks on vaja terviklikku poliitikat, milles inimväärne sissetulek ning töö- ja elutingimused seotaks kõigi põhiõiguste (poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste) kättesaadavusega; on seisukohal, et toiduabi meetmed võiksid olla osa suuremast terviklikust vaesuse vastu võitlemise poliitikast; tunnistab, et vaesusega kaasneb sageli alatoitumus ja toidupuudus;

15.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  ELT L 299, 16.11.2007, lk 1.

(2)  ELT L 268, 9.10.2008, lk 3.

(3)  ELT L 152, 11.6.2011, lk 24.

(4)  ELT C 117 E, 6.5.2010, lk 258.

(5)  ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 170.

(6)  ELT C 279 E, 19.11.2009, lk 71.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/191


Neljapäev, 7. juuli 2011
Edusammud miinivastases tegevuses

P7_TA(2011)0339

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon edusammude kohta miinivastases tegevuses (2011/2007(INI))

2013/C 33 E/22

Euroopa Parlament,

võttes arvesse 3. detsembri 1997. aasta Ottawa konventsiooni jalaväemiinide kasutamise, ladustamise, tootmise ja üleandmise keelustamise ning nende hävitamise kohta (edaspidi „miinide keelustamise leping”), mis jõustus 1. märtsil 1999. aastal;

võttes arvesse 1980. aasta teatavate tavarelvade konventsiooni ja selle protokolle, eriti muudetud II protokolli maamiinide, püünismiinide ja muude seadeldiste kohta ning V protokolli plahvatusohtlike sõjajäänuste kohta;

võttes arvesse oma hiljutisi resolutsioone, nimelt 22. aprilli 2004. aasta resolutsiooni jalaväemiinide kohta (1), 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni miinivaba maailma kohta (2), 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni puudega inimeste ja arengu kohta (3), 13. detsembri 2007. aasta resolutsiooni jalaväemiinide keelustamist käsitleva konventsiooni 10. aastapäeva kohta (4) ja 6. septembri 2001. aasta resolutsiooni meetmete kohta, millega suurendada mitteriiklike jõudude pühendumust kehtestada täielik jalaväemiinide keeld (5);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1724/2001, mis käsitleb jalaväemiinide vastast tegevust arengumaades (6) ja nõukogu 23. juuli 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1725/2001, mis käsitleb jalaväemiinide vastast tegevust kolmandates riikides, mis ei ole arengumaad (7);

võttes arvesse Cartagena tegevuskava aastateks 2010–2014 jalaväemiinidest põhjustatud kannatuste lõpetamise kohta, mis võeti vastu 2009. aasta 30. novembrist4. detsembrini Colombias Cartagenas toimunud 1997. aasta Ottawa konventsiooni teisel läbivaatamiskonverentsil;

võttes arvesse komisjoni avaldatud Euroopa Ühenduse miinivastase tegevuse suuniseid aastateks 2008–2013;

võttes arvesse oma arvukaid resolutsioone kassettlahingumoona kohta, millest kõige viimane võeti vastu 8. juulil 2010. aastal (8), ja resolutsioone Oslo kassettlahingumoona konventsiooni kohta, mille on allkirjastanud 94 riiki ja mis jõustus 1. augustil 2010. aastal;

võttes arvesse ÜRO miinivastase tegevuse talituse 2009. aasta aruannet;

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A7-0211/2011),

A.

arvestades, et EL on osalenud aktiivselt miinivastases tegevuses, eriti pärast oma 1995. aasta ühismeedet, ning on pühendunud eesmärgile keelustada täielikult ja elimineerida jalaväemiinid kogu maailmas; arvestades, et EL on niisuguse miinivastase tegevuse juhtiv toetaja ja sellele kaasaaitaja, mis kuulub liidu inimõiguste, humanitaarabi ja arenguabi prioriteetide hulka;

B.

arvestades, et miinivastane tegevus hõlmab jalaväemiinide ja muude sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade, sh mahajäetud lahingumoona, lõhkemata lahingumoona, kassettlahingumoona jäänuste ja isetehtud lõhkekehade seiret, avastamist, tähistamist ja eemaldamist, samuti miinide ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade ohuga seotud teavitustööd ja koolitusprogramme, mis on ette nähtud eelkõige lastele, ohvrite abistamist, varude hävitamist ja asjaomaste rahvusvaheliste konventsioonide ja lepingute ülemaailmse kohaldamise edendamist, et teha lõpp jalaväemiinide tootmisele, kasutamisele ja nendega kauplemisele;

C.

arvestades, et jalaväemiinide ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade, sh isetehtud lõhkekehade ja kassettlahingumoona jäänuste säilimine tähendab inimohvreid, eriti tsiviilelanike hulgas, kuid on lisaks sellele ka tõsiseks takistuseks asjaomaste riikide konfliktijärgsele ülesehitamisele ja need võivad olla lähtematerjaliks isetehtud lõhkekehade valmistamisel;

D.

arvestades, et 1. detsembriks 2010 oli miinide keelustamise lepinguga ametlikult ühinenud 156 riiki;

E.

arvestades, algatuse „Landmine and Cluster Munition Monitor” kohaselt oli 1999. aastal jalaväemiinide ja muude sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade ohvriks langenute arv hinnanguliselt 18 000, mis on 2009. aastaks vähenenud umbes 4 000-le; arvestades, et hinnanguliselt 70 % kõnealustest ohvritest on tsiviilisikud, kellest kolmandik on lapsed, ning arvestades, et maailmas on nii palju inimesi, keda mõjutavad jätkuvalt jalaväemiinid ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekehad;

F.

arvestades, et ainult kahe riigi (Birma/Myanmari ja Liibüa) valitsus on hiljuti jalaväemiine kasutanud ja et muidu jalaväemiinide eksporti või riikidevahelist üleandmist ei ole toimunud ning et ainult kolm riiki arvatakse jätkavat nende tootmist, kuid et mässuliste rühmitused, nagu Colombia Revolutsioonilised Relvajõud (FARC) jätkavad omaenda seadeldiste tootmist;

G.

arvestades, et enamik relvajõududest on loobunud jalaväemiinide kasutamisest, kuid mitmed relvastatud mitteriiklikud jõud kasutavad jätkuvalt jalaväemiine ning ohvri aktiveeritavaid isetehtud lõhkekehasid ja kassettlahingumoona;

H.

arvestades, et teataval määral mõjutavad jalaväemiinid ja muud sõjategevusest mahajäänud lõhkekehad endiselt rohkem kui 90 riiki, aga kõige raskemalt kannatatakse nende tõttu Afganistanis, Colombias, Pakistanis, Myanmaris, Kambodžas ja Laoses;

I.

arvestades, et konflikti eel, konflikti ajal ja pärast konflikti lõppu on esmajoones asjaomaste riikide ülesanne tegeleda oma territooriumil jalaväemiinide ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade probleemiga;

J.

arvestades, et paljudes asjaomastes riikides, kus konflikt on lõppenud, kuid kus on alles suured kohalikud relvastatud jõud, on demineerimisele suunatud vähe sõjaväelasi;

K.

arvestades, et ohvreid tuleb abistada kaua pärast seda, kui jalaväemiinide oht on kaotatud;

L.

arvestades, et rahvusvaheline üldsus on jalaväemiinide tragöödia väljakutsele suurepäraselt reageerinud, eraldades ajavahemikus 1999–2009 miinivastaseks tegevuseks ligikaudu 3,9 miljardit USA dollarit, ning arvestades, et peamised toetajad on olnud USA (902,4 miljoni USDga), EÜ (521,9 miljoni USDga), Jaapan (336,9 miljoni USDga), Norra (342,7 miljoni USDga), Kanada (259,8 miljoni USDga), Ühendkuningriik (220,6 miljoni USDga), Saksamaa (206,9 miljoni USDga) ja Madalmaad (201,9 miljoni USDga);

M.

arvestades, et miinide oht näib tihti tegelikust suuremana ja arvutuste kohaselt on kulukalt füüsiliselt demineeritavatest maa-aladest ainult 2 % tegelikult jalaväemiinide või muude sõjategevusest mahajäänud lõhkekehadega saastunud; arvestades, et on selgeid näitajaid, et miinivastasele tegevusele eraldatud vahendeid kasutatakse ebatõhusalt, märkides lisaks, et parem seiremetoodika ja arusaam seiretulemustest võib vähendada ja on viimastel aastatel oluliselt vähendanud vajadust ohtlikeks peetavate piirkondade täieliku demineerimise järele;

N.

arvestades, et lõhkeainete avastamise võtted ja tehnoloogia ei ole suurtele investeeringutele vaatamata palju edasi arenenud ja isetehtud lõhkekehade järjest ulatuslikumat kasutamist arvestades on selle järele tekkinud uus pakiline vajadus;

O.

arvestades, et ohu vähendamise alane teavitustöö on põhivahend, et aidata miinide piirkonnas elavatel inimestel, eelkõige lastel elada ohutumalt ja õppida tundma jalaväemiinide ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekehadega kaasnevaid ohte,

Miinivastane tegevus kogu maailmas

1.

kiidab heaks viimase kümne aasta jooksul tehtud edusammud miinivastases tegevuses, kuid rõhutab, et jalaväemiinide ohu kaotamiseks kindla ajavahemiku jooksul tuleb jõupingutusi uuesti suunata ja tugevdada;

2.

tunneb ülimat heameelt asjaolu üle, et miinide keelustamise lepingu on praeguseks allkirjastanud ja ratifitseerinud 156 riiki, sh 25 ELi liikmesriiki, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et 37 riiki ei ole lepingut ikka veel allkirjastanud; nõuab tungivalt, et kõik mittelepinguosalised riigid ühineksid miinide keelustamise lepinguga ja kassettlahingumoona konventsiooniga; nõuab tungivalt, et eelkõige ELi liikmesriigid, kes lepinguga veel ühinenud ei ole, seda teeksid, ning toetab suuremat koostoimet eri rahvusvaheliste vahendite vahel;

3.

tunneb suurt heameelt asjaolu üle, et kassettlahingumoona konventsiooniga on praeguseks ühinenud 56 riiki, sh 15 ELi liikmesriiki; tunneb ühtlasi heameelt 2010. aasta Viangchani deklaratsiooni ja selle tegevuskava vastuvõtmise üle; palub, et EL ja tema liikmesriigid edendaksid miinide keelustamise lepingu ja kassettlahingumoona konventsiooni ülemaailmset kohaldamist ja rakendamist;

4.

toetab täielikult Cartagena tegevuskava elluviimist, sest tegevuskavas pakutakse välja üksikasjalik viieaastane kohustuste kava kõigis miinivastase tegevuse valdkondades, ja palub, et nõukogu võtaks võimalikult ruttu vastu otsuse tegevuskava kasuks;

5.

rõhutab vajadust leida miinivastase tegevuse eri mõõdete vahel sünergia ja panna selles erilist rõhku humanitaar- ja arenguaspektidele, suurendades muu hulgas asjakohaste projektide puhul kohalikku vastutust ja osalust, et reageerida paremini otseselt mõjutatud inimeste vajadustele;

6.

tunnustab rahvusvaheliste rahastajate, rahvusvaheliste organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide suurt panust jalaväemiinide probleemiga võitlemisesse ja nii rahvusvaheliste kui ka kohalike töötajate pühendumust ja ohvrimeelsust;

7.

tunneb heameelt asjaolu üle, et 2009. ja 2010. aastal teatas veel seitse riiki oma demineerimistegevuse lõpuleviimisest, viies vastavate riikide koguarvu 16ni;

8.

tunnistab, et USA on olnud miinivastase tegevuse juhtiv ülemaailmne rahastaja, toetanud suures mahus mineeritud alade puhastamise ja ohvrite abistamise rahvusvahelisi programme ning järgib juba praegu enamikku miinide keelustamise lepingu olulistest sätetest, ning kutsub seepärast USAd üles kõnealuse lepinguga ühinema;

9.

nõuab tungivalt, et Venemaa ühineks miinide keelustamise lepinguga, ning märgib, et Venemaa, kes oli varem oluline jalaväemiinide tootja ja pikaaegne kasutaja, eemaldati 2010. aasta loetelust pärast seda, kui riik oli teatanud maamiinide kasutamise lõpetamisest;

10.

tuletab lepingu osalisriikidele meelde nende rahvusvahelist kohustust hävitada jalaväemiinide varud; väljendab muret seoses sellega, et Hiinal ja Venemaal on suurimad jalaväemiinide varud, mis ulatuvad hinnanguliselt vastavalt 100 miljoni ja 24,5 miljonini; nõuab tungivalt, et EL kaasaks Venemaa ja Hiinaga peetavatesse läbirääkimistesse nende riikide olemasolevate varude hävitamise ja miinide keelustamise lepinguga viivitamatult ühinemise küsimuse, ning kutsub lisaks ELi üles jätkama miinide keelustamise lepingu ja muude asjakohaste konventsioonide ülemaailmse kohaldamise edendamist, lisades muu hulgas miinivastase tegevuse teema oma poliitilisse dialoogi ja kolmandate riikidega sõlmitud lepingutesse;

11.

taunib asjaolu, et mässulised rühmitused, terrorirühmitused ja muud mitteriiklikud jõud kasutavad jätkuvalt jalaväemiine; osutab siinkohal olukorrale Colombias, kus Colombia Revolutsioonilised Relvajõud (FARC) kasutavad võrreldes kogu maailma mässuliste rühmitustega hinnanguliselt kõige rohkem jalaväemiine;

Olukord Afganistanis

12.

märgib, et jalaväemiinide laialtlevinud ja valimatu kasutamine enam kui kolm aastakümmet kestnud konflikti jooksul on kaasa toonud selle, et Afganistan on üks maailma enim mineeritud riike, kus Taliban on lisaks sellele kasutanud ka isetehtud lõhkekehasid;

13.

avaldab kahetsust asjaolu pärast, et hoolimata maailma suurima ja kõrgeimalt rahastatud demineerimise humanitaarprogrammi rohkem kui kümme aastat kestnud demineerimistööst on Afganistanil endiselt üks kõrgeim jalaväemiinide ohvrite määr maailmas, ja väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et vahemikus 1. märts 2009 kuni 1. märts 2010 olid enam kui pooled 508st jalaväemiinide ja muude sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade ohvritest lapsed;

14.

tunnistab, et paljudes piirkondades muudab konflikti jätkumine demineerimise erakordselt ohtlikuks ning et Taliban on rünnanud nii ÜRO büroosid kui ka kohalikke ja rahvusvahelisi töötajaid;

15.

märgib, et 2009. aastal annetas rahvusvaheline üldsus miinivastaseks tegevuseks Afganistanis ligikaudu 80 miljonit USA dollarit ja et alates 2002. aastast on ELi 89 miljoni euro suurune finants- ja tehniline abi aidanud puhastada jalaväemiinidest riigis ligikaudu 240 km2 suuruse ala ning nii on maa muudetud majanduslikult kasutatavaks ning võimaldatud majade ülesehitamist ja perekondadel oma kodudesse naasta; toonitab vajadust keskenduda rohkem ohvriabile ja miiniohualasele teavitustööle;

16.

tunneb heameelt asjaolu üle, et operatsioonid on peaaegu täiel määral umbes 10 000 kohaliku töötaja õlul, keda abistab rahvusvaheline üldsus, ning et seeläbi tugevdatakse kõnealuses protsessis osalejate isevastutuse elementi;

17.

väljendab muret Afganistani valitsuse ilmse soovimatuse pärast võtta vastutus miinivastase tegevuse eest nii kesk- kui ka provintsivalitsuse tasandil;

Olukord Angolas

18.

ligikaudu 30 aastat kestnud konflikt on kaasa toonud selle, et Angola nagu Afganistangi on üks jalaväemiinidest enim mõjutatud riike;

19.

märgib, et CNIDAH kui riiklik miinivastase tegevuse asutus on hästi üles ehitatud, kuid rahastajariikide mõju on väike, ja et valitsusel on juurdepääs oma märkimisväärselt suurtele, eelkõige naftatuludest laekuvatele rahalistele vahenditele;

20.

väljendab sügavat muret paljude struktuuriliste probleemide pärast, millele on juhitud tähelepanu komisjoni 2009. aasta hinnangus, näiteks 2,7 miljoni euro ebatõhus kulutamine 22 CNIDAHi töötaja kuludeks; nõuab tungivalt, et EL jälgiks, kontrolliks ja hindaks raha kasutamise tulemuslikkust ja tagaks, et eraldatud eelarvet kasutatakse tõhusalt ja sihipäraselt, et saavutada vajalik eesmärk maa demineerimise osas;

21.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et vaatamata 2007. aastal läbiviidud riiklikule uuringule ja suurele miinivastase tegevuse programmile ei ole jalaväemiinide ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade ohu suurus ikkagi täpselt teada ja et praeguse edusammude taseme juures kulub riigi miinidest puhastamiseks 100 aastat; rõhutab tungivat vajadust muuta valitsuse ja rahvusvaheliste rahastajate vahelist suhet, eraldada probleemi lahendamiseks rohkem riiklikke ressursse, võtta kasutusele paremad alade piiritlemise meetodid ja suurendada riigi demineerimisalast suutlikkust, et vabastada maa kiiremini tootlikuks kasutamiseks;

Olukord Bosnias

22.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et 16 aastat pärast Bosnia ja Hertsegoviina konflikti lõppu on palju jalaväemiine ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekehi ikka veel eemaldamata ning et kogu riigis on umbes 11 000 miinivälja ja hinnanguliselt 220 000 aktiivset jalaväemiini ja sõjategevusest mahajäänud lõhkekeha, mis kujutab endast tõsist julgeolekuohtu ning majandus- ja sotsiaalarengu takistust;

23.

märgib, et miinivastase tegevuse juhtimine on paranenud seoses Bosnia ja Hertsegoviina miinivastase tegevuse keskuse loomisega, kuid avaldab kahetsust, et Bosnia ja Hertsegoviina on jäänud kaugele maha miinide keelustamise lepingu raames esitatud pikenduse taotluses sätestatud rahastamis- ja demineerimiseesmärkidest;

24.

tunnistab, et vahendite kaasamine on valitsuse jaoks suur probleem ja et miinivastase tegevuse strateegia aastateks 2009–2019 tuleb alles vastu võtta; peab kahetsusväärseks asjaolu, et demineerimiskomisjon, mis on valitsuse peamine miinivastase tegevuse eest vastutav asutus, ei ole mitme aasta jooksul kohtunud Sarajevos resideerivate doonorriikide esindajatega ja samuti ei ole selle liikmed osalenud miinide keelustamise lepingu rahvusvahelistel kohtumistel alates 2009. aastal peetud lepingu teisest läbivaatamiskonverentsist; nõuab tungivalt, et valitsus võtaks endale täieliku vastutuse miinivastase tegevuse eest, et tagada tegevuse strateegiline kavandamine ja juhtimine;

25.

tunnustab Sloveenias asuvat rahvusvahelist demineerimise ja miiniohvrite abistamise sihtfondi selle panuse eest miinivastasesse tegevusse Bosnias ja Hertsegoviinas ning rõhutab, et fond peaks jätkuvalt kuni probleemi täieliku lahendamiseni keskenduma Bosniale ja Hertsegoviinale;

26.

märgib, et Bosnias ja Hertsegoviinas tegutseb 33 akrediteeritud demineerimisorganisatsiooni, kuid rohkem võiks kasutada sõjaväelasi;

27.

avaldab heakskiitu EUFOR ALTHEA-le ja selle miiniohualase teavitustöö instruktoritele mitme tuhande inimese koolitamise eest ning julgustab neid oma tegevust jätkama;

Ohvrite abistamine

28.

tunnistab, et jalaväemiinide ja muude sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade ohvrite elu ja elatusallikad on igaveseks kahjustatud, et ohvrid on enamasti tsiviilisikud, kes kuuluvad tihti mõne kõige vaesema riigi vaeseimate elanike hulka ning vajavad paljude aastate jooksul sihipärast ja pidevat meditsiinilist ja sotsiaalset toetust ning abi, isegi kui ohvreid enam juurde ei teki;

29.

tunneb heameelt asjaolu üle, et miinivastane tegevus on ohvrite arvu oluliselt vähendanud, kuid avaldab suurt kahetsust asjaolu üle, et 2009. aastal moodustasid tsiviilisikud 70 % kõikidest ohvritest, ning peab eriti kahetsusväärseks lapsohvrite suurt osakaalu;

30.

avaldab kahetsust selle pärast, et maamiinide ellujäänud ohvrid või nende esindusorganisatsioonid osalesid ohvriabi rakendamises vähem kui pooltes asjaomastes riikides, ja nõustub, et ellujäänute seisukohti ja õigusi tuleb täielikult austada; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus ja EL suurendaksid märkimisväärselt ohvriabi rahastamist, kuid mitte demineerimise arvelt;

Miinide avastamise ja seire meetodite areng

31.

tunnistab, et mineeritud piirkondades saab kõige paremat esialgset teavet miiniohu asukoha kohta kohalikelt elanikelt;

32.

märgib, et isegi kui miinide avastamise tehnoloogia, koolitus ja meetodid on edasi arenenud, ei ole ikkagi leitud kiireid, usaldusväärseid ja kulutõhusaid lahendusi ning paratamatult on jätkuvalt ulatuslikult kasutuses käsitsi sondeerimise meetodid; tunnustab ÜRO miinivastase tegevuse rahvusvaheliste standardite tähtsust miinivastase tegevuse ohutuse ja tõhususe suurendamisel standardite kehtestamise ja suuniste andmise abil, samuti ÜRO miinivastase tegevuse talituse rolli miinivastase tegevuse alaste jõupingutuste kooskõlastamises;

33.

märgib, et kõige tulemuslikumad väljavaated miinide avastamise tehnika arenguks peituvad paljude tehnoloogiate koos kasutamisel põhinevatel konkreetsetele vajadustele kohandatud meetoditel, et vältida ohvreid ja viia läbi minimaalse keskkonnamõjuga demineerimist;

34.

tunnistab, et nõuetekohaselt läbiviidud seire väärtus võrdub sellele järgneva aruandluse täpsuse ja tõhususe väärtusega ning et rahastajad peavad tagama, et nende selleks otstarbeks antud raha kulutatakse hästi;

35.

nõuab, et komisjon eraldaks täiendavaid rahalisi vahendeid miiniseire ja miinide avastamise tehnoloogiate ja meetodite alasteks teadusuuringuteks tihedas rahvusvahelises koostöös kõnealuse valdkonna ekspertidega, ning kasutaks seitsmenda raamprogrammi ja julgeolekualase teadustöö klastri raames olemasolevaid vahendeid;

Jalaväemiinide ohu kaotamine

36.

väljendab muret seoses sellega, et mõned jalaväemiinide tõttu kannatavad riigid toetuvad liiga palju miinivastaseks tegevuseks ettenähtud rahvusvahelisele rahalisele abile ega kasuta piisavalt oma ressursse kas tööjõu või rahaliste vahendite näol; kutsub ELi üles tagama asjaomaste riikide suurema kaasatuse ja tuletama kõnealustele riikidele meelde nende kohustusi, ja nõuab, et eriti uuritaks olukorda Angolas, et kaasata rohkem sealseid riiklikke vahendeid;

37.

on mures, et ressursse suunatakse selliste alade „demineerimiseks”, kus oht inimestele või majandusarengule on väike, või aladele, mis arvatakse olevat ohtlikud, kuid mis seda tegelikult ei ole, juhtides sellega tähelepanu väga eluohtlikelt aladelt kõrvale; nõuab suurema tähelepanu pööramist operatsioonide kavandamise ja juhtimise parandamisele ning kahtlusaluste alade täpsemat esialgset seiret ja vastavat aruandlust;

38.

väljendab muret seoses asjaoluga, et sõjaväe relvade ja lahingumoona, sh jalaväemiinide, hoidlaid valvatakse ja kontrollitakse puudulikult, eriti riikides, kus esinevad ülestõusud ja rahutused;

39.

usub, et rahvusvaheline üldsus peaks oma tähelepanu pöörama nendele riikidele, kes end ise kõige vähem suudavad aidata, ning demineerimisele ja ohvrite abistamisele ning et eesmärk peaks olema jõuda kiiremini olukorrani, kus riigid võib kuulutada vabaks ohust, mida miinid kujutavad endast inimeste elule ja majanduse arengule;

40.

nõuab tungivalt, et rahastajad eraldaksid rahalisi vahendeid tulemuslikuma sihtotstarbe määratlemise, järelevalve ja hindamisega;

41.

usub, et jõupingutused tuleks suunata suurema kohaliku suutlikkuse loomisele ja arendamisele, mis võib hõlmata kohalike töötajate struktureeritud ja professionaalset erikoolitust või humanitaardemineerimise alase eriväljaõppe saanud sõjaväeüksuste ulatuslikumat kasutamist konfliktijärgsetes olukordades;

42.

nõuab parimatest tavadest lähtuvat paremat riiklikku kavandamist ja tõhusamat rahvusvahelist kooskõlastamist miinivastase tegevuse osas, mille raames suunatakse ressursse tulemuslikumalt piirkondadesse, mis neid kõige rohkem vajavad, hoides samal ajal bürokraatlikud struktuurid kontrolli all;

43.

peab kahetsusväärseks usaldusväärse loenduse puudumist jalaväemiinide, sõjategevusest mahajäänud lõhkekehade ja isetehtud lõhkekehade ohvrite arvu kohta ning nõuab tungivalt sellise nõuetekohase analüüsi läbiviimist, mille alusel saaks ressursse tulemuslikumalt suunata, võttes ohvrite ja nende perekondade vajadusi rohkem arvesse;

44.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et pärast vastava ELi eelarverea kaotamist 2007. aastal on ELil puudunud paindlik ja rahvusvaheline vahend, mille kaudu sidusalt reageerida miinivastase tegevuse prioriteetidele, ning et ELi miinivastase tegevuse üldine rahastamine on kvantitatiivselt vähenenud; nõuab seetõttu täpsema suunitlusega lähenemisviisi taastamist koos ühe eelarvereaga ühe juhtiva direktoraadi juhtimise all, mis annaks märku sellest, et EL on jätkuvalt tugevalt pühendunud miinivastasele tegevusele, mille puhul tuleb arvestada iga riigi erivajadustega, nagu need on sätestatud riigistrateegia dokumentides, ning samal ajal ka asjaoluga, et mõnes riigis on maamiinide olemasolu muutunud struktuuriliseks probleemiks ja seega ELi arengupoliitika küsimuseks;

45.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et siiamaani ei ole miinivastase tegevuse programmide rahastamiseks kasutatud ei stabiliseerimisvahendi eriabimeetmeid (artikkel 3) ega pikaajalisi meetmeid (artikkel 4);

46.

rõhutab, et miinivastane tegevus saab oluliselt kaasa aidata konfliktijärgsele desarmeerimisele, demobiliseerimisele ja rehabilitatsioonile muu hulgas kõrgelt tunnustatud koolituse ja töö pakkumise abil endistele võitlejatele;

47.

nõuab, et rahastajad standardiseeriksid oma miinivastase tegevuse kulutõhususe järelevalve ja hindamise meetodid, nii et neid oleks riikide kaupa lihtsam võrrelda ja kontrollida, ning miinivastase tegevuse tugirühma abil teeksid kindlaks parimad tavad ja levitaksid neid;

48.

kutsub komisjoni üles ajakohastama Euroopa Ühenduse miinivastase tegevuse suuniseid aastateks 2008–2013, et võtta arvesse institutsioonilise ja rahastamise struktuuri esildatud muudatusi, tagada rahaliste vahendite kiirem ja paindlikum jaotamine ning anda rahastamise kättesaadavuse kohta selgeid juhiseid, keskendudes kõige pakilisematele prioriteetidele ja parimatele tavadele, kehtestama nn abipaketid, millega võimaldatakse kõige enam abi vajavatel riikidel täita oma miinide keelustamise lepingust tulenevaid kohustusi, ning asjakohaselt jälgima ja hindama rahastamise tulemuslikkust;

49.

rõhutab, et miinivastane tegevus peaks olema riigistrateegiate kohustuslik osa riikides, kus teatavasti miine on ja/või ladustatakse;

50.

on veendunud, et parema rahvusvahelise kooskõlastamise ja prioriteetide järjestamise, parema juhtimise, seire ja demineerimistavade, parema järelevalve ja aruandluse ning arukama ja parema rahaliste vahendite kasutamise kaudu on tegelikult võimalik kindlaksmääratud aja jooksul saavutada maailmas olukord, kus jalaväemiinid ei ohusta inimeste elu, elatusallikaid ja majanduse arengut;

*

* *

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja liikmesriikide valitsustele, Euroopa välisteenistusele ja komisjonile, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, Ameerika Ühendriikide presidendile ja USA Kongressile, kõige enam miinidest mõjutatud riikide valitsustele ning rahvusvahelistele valitsusvälistele organisatsioonidele.


(1)  ELT C 104E, 30.4.2004, lk 1075.

(2)  ELT C 157E, 6.7.2006, lk 473.

(3)  ELT C 287E, 24.11.2006, lk 336.

(4)  ELT C 323E, 18.12.2008, lk 485.

(5)  EÜT C 72E, 21.3.2002, lk 352.

(6)  EÜT L 234, 1.9.2001, lk 1.

(7)  EÜT L 234, 1.9.2001, lk 6.

(8)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0285.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/198


Neljapäev, 7. juuli 2011
Kongo Demokraatlik Vabariik ja massiline vägistamine Lõuna-Kivu provintsis

P7_TA(2011)0340

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon Kongo Demokraatliku Vabariigi ja massilise vägistamise kohta Lõuna-Kivu provintsis

2013/C 33 E/23

Euroopa Parlament,

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta;

võttes arvesse 2000. aasta juunis allkirjastatud Cotonou partnerluslepingut;

võttes arvesse naiste- ja tütarlastevastast vägivalda ning naiste ja tütarlaste diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemist käsitlevaid Euroopa Liidu suuniseid;

võttes arvesse 1998. aastal vastu võetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, eriti selle artikleid 7 ja 8, millega loetakse vägistamine, seksuaalne orjastamine, sunniviisiline prostitutsioon, sunnitud rasedus ja sunnitud steriliseerimine või mis tahes kujul esinev seksuaalvägivald inimsusevastaseks kuriteoks ja sõjakuriteoks ning võrdsustatakse need piinamisviisi ja tõsise sõjakuriteoga, sõltumata sellest, kas neid tegusid sooritatakse rahvusvaheliste või sisekonfliktide ajal süstemaatiliselt või mitte;

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000) ja 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1888 (2009) naiste- ja lastevastase seksuaalvägivalla kohta relvastatud konfliktis;

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1925 (2010), millega täpsustatakse ÜRO Kongo DV missiooni (MONUSCO) volitusi;

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 28. juuni 2011. aasta resolutsiooni 1991, millega pikendatakse MONUSCO volitusi;

võttes arvesse relvakonfliktides esineva seksuaalvägivalla vastu võitlemise eest vastutava ÜRO eriesindaja Margot Wallströmi 23. juuni 2011. aasta avaldust;

võttes arvesse 28. ja 29. aprillil 2011. aastal Kamerunis, Yaoundés toimunud AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kuuenda piirkondliku kohtumise lõppkommünikeed;

võttes arvesse Kongo DV parlamendi poolt 2006. aastal vastu võetud seadust seksuaalvägivalla kohta, mille eesmärk on kiirendada vägistamisjuhtumite eest kohtulikule vastutusele võtmist ja määrata rangemaid karistusi;

võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.

arvestades, et 10.–12. juunil 2011. aastal langesid Lõuna-Kivu provintsi Nakiele ja Abala külas 170 inimest vägistamise ja füüsilise vägivalla ohvriks; arvestades, et need kuritarvitused toime pannud sama relvarühmituse liikmeid on juba süüdistatud ka 2011. aasta jaanuaris samas piirkonnas toimunud massivägistamises, vahistamistes ja röövimises;

B.

arvestades, et julgeolekuolukord Lõuna-Kivus on endiselt äärmiselt ebastabiilne ning Kongo DV idaosa rahutused on kaasa toonud inimõiguste rikkumise ja sõjakuritegude sagenemise, sealhulgas naistevastase seksuaalvägivalla, massivägistamise ja muu piinamise, tsiviilelanike massimõrva ja ulatusliku sõdurite värbamise, mida panevad toime nii mässulised relvarühmitused kui ka valitsuse relva- ja politseijõud;

C.

arvestades, et vägistamine, mida võitlejad kasutavad tõelise sõjarelvana oma ohvrite hirmutamiseks, karistamiseks ja kontrolli all hoidmiseks, on Kongo DV idaosas muutunud šokeerivalt igapäevaseks nähtuseks alates sõjaliste operatsioonide käivitumisest 2009. aastal; arvestades, et naistevastaste metsikuste keskmes on vägistamine, grupiviisiline vägistamine, seksuaalne orjastamine ja mõrvad, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed, sealhulgas naiste füüsiline ja psüühiline häving;

D.

arvestades, et 29. juunil 2011. aastal otsustas ÜRO Julgeolekunõukogu ÜRO Kongo DV missiooni (MONUSCO) ühe aasta võrra pikendada, ning tuletades meelde, et missiooni mandaat lubab tal kasutada kõiki vajalikke vahendeid, et kaitsta tsiviilisikuid rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumiste eest;

E.

arvestades, et vägistamise ohvrid kannatavad märkimisväärselt halva infrastruktuuri tõttu ja neil ei ole võimalik saada abi või nõuetekohast arstiabi; arvestades, et naisi rünnatakse avalikes kohtades tahtlikult ja tihti võtavad need vägivallateod naistelt nende koha ühiskonnas, muudavad võimatuks oma laste eest hoolitsemise ning lisaks kaasneb märkimisväärne HIV-viirusega nakatumise oht; arvestades, et meditsiinilist esmaabi annavad ainult kohapeal tegutsevad arvukad valitsusvälised organisatsioonid, mille omavaheline kooskõlastamine ja ohvriteni jõudmine ei ole enam tagatud;

F.

arvestades, et Kongo DV võimetus tuua kohtu ette oma sõjaväe ja relvarühmituste liikmeid, kes on rahvusvahelise õiguse järgi toime pannud kuritegusid, soosib karistamatuse kultuuri tekkimist; arvestades, et Kongo sõjaväel ei ole piisavaid inim-, tehnilisi ja rahalisi ressursse, et täita oma ülesandeid Kongo DV idaprovintsides ja tagada elanikkonna kaitse;

G.

arvestades, et Kongo DV parlamendi poolt 2006. aastal vastu võetud seksuaalvägivalda käsitleva seaduse kohaldamine on väga piiratud;

H.

arvestades, et meedial on üldsuse jätkuval ulatuslikul kaasamisel ja teavitamisel oluline roll,

1.

mõistab teravalt hukka 10.–12. juunil 2011. aastal Lõuna-Kivu piirkonnas toime pandud massilise vägistamise, seksuaalvägivalla ja muud inimõiguste rikkumised; tunneb kaasa kõigi seksuaalvägivalla ohvrite ja eelkõige Kongo DV idaosas viimase nelja aasta jooksul korduvalt toimunud massilise vägistamise ohvrite kannatustele ja valule;

2.

kutsub Kongo DV valitsust üles seadma võitlust massilise vägistamise ja naistevastase seksuaalvägivalla vastu riiklikuks prioriteediks;

3.

tunneb heameelt ÜRO otsuse üle korraldada nende sündmustega seoses uurimine; nõuab, et kõnealuste kuritegude suhtes viidaks viivitamata läbi sõltumatu ja erapooletu uurimine rahvusvaheliste standardite kohaselt; mõistab hukka asjaolu, et sõjakurjategijad on endiselt kõrgetel juhtivatel ametikohtadel; nõuab viivitamata tulemuslike meetmete võtmist, et tagada ohvrite ja tunnistajate kaitse nii uurimise ajal kui pärast selle lõppu;

4.

nõuab, et komisjon ja Kongo Demokraatlik Vabariik vaataksid läbi Kongo DV riigistrateegia dokumendi ja kümnenda EAFi (2008–2013) riikliku näidisprogrammi, et teha massilise vägistamise ja naistevastase seksuaalvägivalla probleemist riiklik prioriteet eesmärgiga võidelda karistamatuse vastu;

5.

tunneb muret selle pärast, et seksuaalvägivald võib muutuda triviaalseks; rõhutab, et oma territooriumil julgeoleku tagamine ja tsiviilelanike kaitsmine on Kongo DV valitsuse ülesanne; tuletab president Kabilale meelde, et ta võttis isiklikult kohustuse kohaldada seksuaalvägivalla suhtes nulltolerantsi poliitikat ja võtta vastutusele kõik riigis sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijad, ning kohustuse teha koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja piirkonna riikidega;

6.

kiidab vägistamise ja sõjakurjategude ohvritele hädaabi andvate valitsusväliste organisatsioonide tegevust, eelkõige Panzi ja Bukavu haiglaid nende osutatud arstiabi eest; rõhutab, et enamik seksuaalvägivalla ohvreid ei saa vajalikku arsti-, sotsiaal- või õigusabi; teeb ettepaneku, et Kongo DV valitsus töötaks välja tervikliku programmi ohvrite abistamiseks ning nende taasintegreerimiseks Kongo ühiskonda ja tööturule; palub komisjonil eraldada seksuaalvägivalla vastu võitlemiseks täiendavad vahendid ning teha tööd selle nimel, et luua ohualdistes piirkondades seksuaalvägivalla ohvritele varjupaiku; teeb ettepaneku luua katseprojekt, et parandada Kongo DVs seksuaalvägivalla ohvritele arstiabi andmist;

7.

tunneb muret selle pärast, et soopõhise vägivallaga tegelev allüksus, kes pidi tagama humanitaarabi andmise kooskõlastamise seksuaalvägivalla korral, kaotati poolteist aastat tagasi ÜRO rahvastikufondi (UNFPA) juhtpositsiooni puudumise tõttu; nõuab seetõttu taas kohapealse humanitaarabi andmise kooskõlastamise süsteemi loomist;

8.

väljendab muret selle pärast, et MONUSCO ei suutnud kasutada oma mandaati ja tegevuseeskirju tulemuslikumalt ja pakkuda kaitset massilise vägistamise, sealhulgas omaenda jõudude poolt toime pandud kuritarvituste eest; tunnistab siiski, et MONUSCO kohalviibimine on humanitaarabile juurdepääsuks hädavajalik; nõuab tungivalt, et MONUSCO täidaks otsustavalt oma volitusi ja tegevuseeskirju, et tagada tulemuslikumalt elanikkonna julgeolek; tunneb heameelt otsuse üle pikendada missiooni volitusi kuni 30. juunini 2012;

9.

palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel toetada missioonide EUSEC RD ja EUPOL RD tegevust; nõuab seksuaalvägivalla vastu võitlemise küsimuste täielikku integreerimist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonidesse;

10.

on jätkuvalt sügavalt mures Kongo DVs praegu valitseva humanitaarolukorra ja piirkonna alarahastamise pärast, mis on tingitud sellest, et teatavad kahepoolsed rahastajad on rahastamist vähendanud; peab väga kahetsusväärseks seda, et siiani on eraldatud vahendid jõudnud väheste ohvriteni; palub komisjonil säilitada Kongo DV idaosa humanitaarabi rahastamine ettenähtud summas;

11.

kutsub komisjoni üles esitama karistamatuse vastu võitlemise eesmärgil seadusandliku ettepaneku konfliktimineraalide kohta, mis toidavad sõda ja massilist vägistamist Kongo DVs, võttes eeskujuks Ameerika Ühendriikide Dodd Franki seaduse (eriti selle jao 1502), millega kehtestatakse uued avalikustamisnõuded toodete puhul, mille valmistamiseks kasutatakse konfliktimineraale;

12.

märgib, et sõjalist lahendust soosinud Lõuna-Kivu konflikti lahendamise plaan on läbi kukkunud; on arvamusel, et kõnealuse konflikti lahendus peab olema poliitiline, ning peab kahetsusväärseks rahvusvahelise üldsuse julgusetust; on seisukohal, et kätte on jõudnud aeg minna kaugemale pelgast hukkamõistust, ning et Kongo DV valitsus, Euroopa Liit ja ÜRO peavad täitma oma kohustused ja võtma meetmed nende metsikuste lõpetamiseks; rõhutab, et kui miski ei muutu, siis jäävad humanitaarabi andjad riiki veel kauaks;

13.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Aafrika Liidule, Ida-Aafrika suurte järvede piirkonna riikide valitsustele, Kongo DV presidendile, peaministrile ja parlamendile, ÜRO peasekretärile, ÜRO eriesindajale relvakonfliktide puhul esineva seksuaalvägivalla küsimustes, ÜRO Julgeolekunõukogule ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/201


Neljapäev, 7. juuli 2011
Indoneesia ja rünnakud vähemuste vastu

P7_TA(2011)0341

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon Indoneesia (sealhulgas rünnakud vähemuste vastu) kohta

2013/C 33 E/24

Euroopa Parlament,

võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas (1);

võttes arvesse Indoneesia valimist ÜRO Inimõiguste Nõukogusse (UNHRC) 2011. aasta mais; arvestades, et UNHRC liikmetelt nõutakse inimõiguste kõige kõrgemal tasemel edendamist ja kaitsmist;

võttes arvesse asjaolu, et Indoneesia on 2011. aastal Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) eesistuja, 15. detsembril 2008. aastal jõustunud ASEANi hartat ja ASEANi inimõiguste alase valitsustevahelise komisjoni loomist 23. oktoobril 2009;

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Indoneesia ratifitseeris 2006. aastal;

võttes arvesse Indoneesia põhiseaduse 29. peatükki, millega tagatakse usuvabadus;

võttes arvesse Indoneesia kriminaalkoodeksi artiklit 156 ja 156 (a), millega keelustatakse jumalateotus, ketserlus ja usuline laimamine;

võttes arvesse presidendi dekreeti nr 1/PNPS/1965 jumalateotuse ja religioonide teotamise ennetamise kohta;

võttes arvesse ELi 8. veebruari 2011. aasta avaldust Ahmadiyya usukogukonna vastu suunatud hiljutiste rünnakute ja tapmiste kohta Bantenis;

võttes arvesse ELi–Indoneesia partnerlus- ja koostöölepingut ja selle raames 2010. aasta juunis Jakartas peetud inimõiguste dialoogi esimest vooru;

võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.

arvestades, et Indoneesia on suurim riik maailmas, kus enamik rahvastikust on moslemid, ning arvestades, et Indoneesia pluralismi, kultuurilise harmoonia, usuvabaduse ja sotsiaalse õigluse traditsioon sisaldub Indoneesia rahvusideoloogias Pancasila;

B.

arvestades, et märkimisväärselt on sagenenud ründed usuvähemuste, eelkõige Ahmadiyya usukogukonna vastu, kes peavad end moslemiteks, kuid ka kristlaste, budistide ja edumeelsete kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu;

C.

arvestades, et usuasjade minister on pärast Ahmadiyya islamiõpetuse levitamise keelustamist nõudnud korduvalt Ahmadiyya usukogukonna täielikku keelustamist, mida on juba rakendatud kolmes provintsis – Lääne-Jaaval, Lõuna-Sulawesil ja Lääne-Sumatral; arvestades, et 6. veebruaril 2011 ründas vähemalt 1 500-liikmeline märatsev rahvahulk 20 Ahmadiyya moslemit Banteni provintsis Cikeusikis, tappes kolm inimest ja vigastades tõsiselt teisi, mis põhjustas hukkamõistu Indoneesia presidendi poolt ja nõudmise algatada uurimine;

D.

arvestades, et nimetatud ründe järgselt süütasid sajad inimesed 8. veebruaril 2011. aastal Java keskosas asuvas Temanggungi linnas kolm kirikut ja ründasid preestrit, sest üks moslemit solvanud kristlane mõisteti viieks aastaks vangi ja mitte surma, mida olid lootnud ründajad, ning arvestades, et Indoneesia kirikute ühendus on viimase kuue aasta jooksul registreerinud 430 kristlike kirikute vastast rünnet;

E.

arvestades, et Indoneesia kriminaalkoodeksi artiklite 156 ja 156 (a) alusel on juba vahistatud või kinni peetud üle 150 isiku, ning arvestades, et on olemas tõendid, et ekstremistid kasutavad jumalateotust, ketserlust ja usulist laimamist käsitlevaid kohalikke eeskirju usuvabaduse mahasurumiseks ning kogukondade vaheliste pingete ja vägivalla õhutamiseks;

F.

arvestades, et Indoneesia konstitutsioonikohus tegi 19. aprillil 2010 otsuse säilitada jumalateotust ja ketserlust käsitlevad seadused ja lükkas tagasi nende kehtetuks muutmise taotluse, mille olid esitanud neli väljapaistvat islami õpetlast ja vähemalt seitse Indoneesia kodanikuühiskonna ja inimõiguste organisatsiooni ning mida toetas veel vähemalt 40 muud organisatsiooni;

G.

arvestades, et inimõiguste rikkumise kohta julgeolekujõudude poolt Indoneesias on olemas usaldusväärsed andmed, nimelt inimõiguste riiklikult komisjonilt, sealhulgas piinamise ja muude väärkohtlemise vormide ning tarbetu ja liigse jõu kasutamise kohta, eelkõige Paapua ja Maluku saartel; arvestades, et süüdlased tuuakse harva sõltumatu kohtu ette vastust andma,

1.

tunneb heameelt ühisavalduse üle, mille tegid 24. mail 2011. aastal president, esindajatekoja esimees, piirkondade esindajate nõukogu esimees, rahva nõuandva kogu esimees, ülemkogu ja konstitutsioonikohtu peakohtunikud ja muud kõrgemad ametnikud, nõudes Pancasila säilitamist ja pluralismi kaitset;

2.

toonitab edusamme, mida Indoneesia on viimastel aastatel teinud demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rakendamisel, ning omistab suurt tähtsust harmooniliste suhete säilitamisele ja süvendamisele Euroopa Liidu ja Indoneesia vahel paljudes valdkondades, nagu on sätestatud ELi–Indoneesia partnerlus- ja koostöölepingus;

3.

kiidab heaks lubadused, mis Indoneesia andis enne ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks valimist 20. mail 2011, sealhulgas lubaduse ratifitseerida kõik peamised inimõigusi käsitlevad lepingud, eelkõige rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sundkadumise eest kaitsmise kohta;

4.

väljendab sügavat muret usuvähemuste, eelkõige Ahmadiyya moslemite, kristlaste, bahaistide ja budistide vastu suunatud vägivallajuhtumite pärast; tunneb muret, et usuvabaduse rikkumine nõrgestab Indoneesia põhiseadusega tagatud inimõigusi, sealhulgas diskrimineerimise keeldu ning sõna-, mõtte- ja rahumeelse kogunemise vabadust;

5.

kutsub Indoneesia valitsust, eelkõige usuasjade ministrit ja Indoneesia kohtunikkonda üles tagama õigusriigi põhimõtete rakendamist ja ülalhoidmist ning seda, et usu- ja vihavägivalla toimepanijate üle mõistetakse kohut;

6.

väljendab sügavat muret kohalike jumalateotust, ketserlust ja usulist laimamist käsitlevate eeskirjade pärast, mida on võimalik kuritarvitada, ning 2008. aasta ministrite ühisdekreedi pärast, millega keelustati Ahmadiyya islamiõpetuse levitamine, ning kutsub Indoneesia ametivõime neid eeskirju kehtetuks muutma või läbi vaatama;

7.

kiidab heaks töö, mida on teinud Indoneesia kodanikuühiskond, sealhulgas moslemite, kristlaste ja ilmalikud ekspertrühmad, inimõiguste organisatsioonid ja ekstremismivastased organisatsioonid pluralismi, usuvabaduse, usulise kooskõla ja inimõiguste edendamisel;

8.

nõuab tungivalt, et Indoneesia valitsus järgiks ÜRO inimõiguste ülemvoliniku soovitusi, ning eriti seda, et Indoneesia valitsus kutsuks ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri riiki külastama;

9.

tunneb heameelt, et 2011. aasta veebruaris Lääne-Jaaval Ahmadiyya kogukonna vastu suunatud julmade rünnakute suhtes viidi läbi uurimine, mille tulemusena vahetati välja piirkonna ja provintsi politseijuhid, esitati süüdistus üheksale politseiametnikule ametiülesannete mittetäitmises ja toodi kohtu ette veel 14 kuritegudes süüdistatavat isikut, ning nõuab sõltumatut kontrolli süüdistatavate üle peetavate kohtumenetluste üle, et tagada õiglus kõigile osapooltele;

10.

kutsub Indoneesia ametivõime üles uurima julgeolekujõudude poolt väidetavalt toimepandud inimõiguste rikkumisi ja esitama süüdistust nende toimepanijatele, sealhulgas käsuandjatele;

11.

nõuab, et viivitamata ja tingimusteta vabastataks kõik süümevangid, kes on vahistatud ja süüdi mõistetud pelgalt kaasatuse tõttu rahumeelsetesse poliitilistesse meeleavaldustesse, sest see on vastuolus 2001. aasta eriautonoomia seadusega, millega tagati paapuatele, malukudele ja teistele rahvus- ja usuvähemustele õigus väljendada oma kultuurilist identiteeti;

12.

kutsub ELi delegatsiooni ja liikmesriikide diplomaatilisi missioone üles ka edaspidi tihedalt jälgima inimõiguste olukorda, eelkõige sellistes tundlikes piirkondades nagu Paapua, Maluku saared ja Aceh;

13.

rõhutab, kui tähtis on ELi–Indoneesia partnerlus- ja koostöölepingu raamides toimuvasse poliitilisse dialoogi kaasata inimõiguste mõõde, milles eritähelepanu on pööratud usuvabadusele ja vähemuste austamisele;

14.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama Indoneesia kodanikuühiskonda ja inimõiguste organisatsioone, kes edendavad eri rahvus- ja usurühmade vahel aktiivselt demokraatiat, sallivust ja rahumeelset kooseksisteerimist;

15.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Indoneesia valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ASEANi valitsustevahelisele inimõiguste komisjonile ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.


(1)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0489.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/204


Neljapäev, 7. juuli 2011
India ja eelkõige Davinder Pal Singhile määratud surmanuhtlus

P7_TA(2011)0342

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta resolutsioon India, eelkõige Davinder Pal Singhile määratud surmanuhtluse kohta

2013/C 33 E/25

Euroopa Parlament,

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 63/168, millega nõutakse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 rakendamist, milles 106 riigi poolthäälega toetati resolutsiooni ülemaailmse moratooriumi kehtestamiseks surmanuhtlusele ja selle täideviimisele, kusjuures erapooletuid oli 34 ja vastu hääletas vaid 46 riiki;

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 2010. aasta resolutsiooni 65/206 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta;

võttes arvesse surmanuhtluse alaseid ELi suuniseid;

võttes arvesse oma 27. septembri 2007. aasta resolutsiooni surmanuhtluse üldise moratooriumi kohta (1);

võttes arvesse 1994. aasta koostöölepingut Euroopa Ühenduse ja India Vabariigi vahel;

võttes arvesse ELi ja India vahelist temaatilist dialoogi inimõiguste alal;

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 2;

võttes arvesse oma 7. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse vastase päeva kohta (2);

võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.

arvestades, et 2011. aastal on maikuu seisuga surmanuhtlusi täide viidud vaid üheksas riigis, mis tõendab selgesti, et ülemaailmselt tunnistatakse üha enam surmanuhtluse julma ja ebainimlikku olemust;

B.

arvestades, et India ei ole surmanuhtlusi täide viinud alates 2004. aastast;

C.

arvestades, et luba on antud kahe süüdimõistetu hukkamiseks;

D.

arvestades, et siseministeeriumi soovitusel lükkas India president Pratibha Patil tagasi Punjabi elaniku Davinder Pal Singh Bhullari ja Assami elaniku Mahendra Nath Dasi nimel esitatud taotlused kohtuotsuse läbivaatamiseks vastavalt India põhiseaduse artiklile 72;

E.

arvestades, et Mahendra Nath Das mõisteti surma 1997. aastal pärast süüdimõistmist mõrvas, arvestades, et kõik võimalikud õiguskaitsevahendid on ammendatud, ning arvestades, et Gauhati kõrgem kohus Assamis (Kirde-India) on lükanud surmaotsuse täideviimise edasi kuni 21. juulini 2011, kuna India valitsus on palunud aega kohtule vastamiseks;

F.

arvestades, et Davinder Pal Singh Bhullar mõisteti surma 29. augustil 2001 pärast seda, kui ta oli süüdi tunnistatud osalemises Noortekongressi büroo vastu korraldatud pommiplahvatuses 1993. aastal New Delhis;

G.

arvestades, et Davinder Pal Singh Bhullari naasmist Saksamaalt Indiasse ja Mahendra Nath Dasi surmanuhtluse täideviimise pikaleveninud edasilükkamist ümbritsevad asjaolud tekitavad küsimusi;

H.

arvestades asjaolu, et enne 20. mai 2011. aasta valimisi ÜRO inimõiguste nõukogus oma kandidatuuri esitledes tõotas India edendada ja kaitsta inimõigusi kõrgeimal võimalikul tasemel,

1.

väljendab tõsist muret selle üle, et India valitsus võib taasalustada surmanuhtluse kohaldamist pärast 7 aastat kestnud de facto moratooriumi, astudes nii vastu ülemaailmsele suundumusele surmanuhtluse kaotamiseks;

2.

kinnitab oma kindlat toetust ÜRO Peaassamblee üleskutsele kehtestada hukkamistele moratoorium, et seejärel surmanuhtlus täielikult kaotada;

3.

palub tungivalt India valitsust mitte hukata Davinder Pal Singh Bhullarit ega Mahendra Nath Dasi ning nende kohtuotsused ära muuta;

4.

kutsub India ametivõime üles käsitlema Davinder Pal Singh Bhullari ja Mahendra Nath Dasi kohtuasju erilise läbipaistvusega;

5.

kutsub India valitsust ja parlamenti üles võtma vastu seadusakte, millega kehtestatakse hukkamistele alaline moratoorium, eesmärgiga lähemas tulevikus surmanuhtlus täielikult kaotada;

6.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon India presidendile, valitsusele ja parlamendile, India õigus- ja kohtuministrile, India siseministrile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  ELT C 219E, 28.8.2008, lk 306.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0351.


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA PARLAMENT

Teisipäev, 5. juuli 2011

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/207


Teisipäev, 5. juuli 2011
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: Odense Steel Shipyard/Taani

P7_TA(2011)0300

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2010/025 DK/Odense Steel Shipyard, Taani) (KOM(2011)0251 – C7-0114/2011 – 2011/2093(BUD))

2013/C 33 E/26

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0251 – C7-0114/2011);

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1), eriti selle punkti 28;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (2);

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja;

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0234/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liit on loonud asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel, ja aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.

arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „fond”) rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajatele, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

C.

arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

D.

arvestades, et Taani taotles abi seoses 1 356 koondamisega (abi taotletakse 950-le töötajale) ettevõttest Odense Steel Shipyard, mis tegutseb laevaehitussektoris Odense omavalitsusüksuses Lõuna-Taanis;

E.

arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele,

1.

palub asjaomastel institutsioonidel teha vajalikke jõupingutusi menetlus- ja eelarvekorra parandamiseks, et kiirendada fondi kasutuselevõtmist; tunneb sellega seoses heameelt, et komisjon on parlamendi nõudmisel kiirendada toetuste eraldamist kehtestanud parandatud menetluse, mille eesmärk on esitada eelarvepädevatele institutsioonidele koos komisjoni hinnanguga fondi kasutuselevõtmise taotluse abikõlblikkuse kohta ühtlasi ka ettepanek fondi kasutuselevõtmiseks; loodab, et fondi eelseisva läbivaatamise käigus tehakse menetlusse veelgi rohkem parandusi ning et saavutatakse fondi suurem tõhusus, läbipaistvus ja nähtavus;

2.

tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks sujuv ja kiire menetluskord ning näha üksikisikutele ette ühekordne ja ajaliselt piiratud toetus, mille eesmärk on aidata töötajaid, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud; rõhutab, et fond võib aidata koondatud töötajatel tööturule tagasi pöörduda;

3.

rõhutab, et vastavalt fondi määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate tagasipöördumist tööturule; rõhutab, et fondist saadav abi ei tohi asendada meetmeid, mis on riiklike õigusaktide või kollektiivkokkulepete kohaselt äriühingute vastutusalas, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

4.

võtab teadmiseks, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave sisaldab teavet selle kohta, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; kordab, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist ka fondi aastaaruannetes;

5.

tunneb heameelt selle üle, et vastavalt parlamendi korduvatele nõudmistele on 2011. aasta eelarves Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi reale 04 05 01 esmakordselt kantud maksete assigneeringud summas 47 608 950 eurot; tuletab meelde, et fond loodi eraldi vahendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning millele tuleks eraldada omaette vahendid, et vältida teistelt eelarveridadelt assigneeringute ümberpaigutamist, nagu on juhtunud varemalt, sest see võib raskendada eri poliitiliste eesmärkide saavutamist;

6.

kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

7.

teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

8.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2)  ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.


Teisipäev, 5. juuli 2011
LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2010/025 DK/Odense Steel Shipyard, Taani)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/468/EL.)


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/209


Teisipäev, 5. juuli 2011
ELi solidaarsusfondi kasutuselevõtt – üleujutused Sloveenias, Horvaatias ja Tšehhi Vabariigis 2010. aastal

P7_TA(2011)0301

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktiga 26 (KOM(2011)0155 – C7-0081/2011 – 2011/2060(BUD))

2013/C 33 E/27

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0155 – C7-0081/2011);

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1), eriti selle punkti 26;

võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (2);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsiooni solidaarsusfondi kohta, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel;

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0238/2011),

1.

kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

2.

tuletab meelde, eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 26 on sätestatud, et kui assigneeringuid on võimalik ümber jaotada selles rubriigis, kus on vaja teha täiendavad kulutusi, arvestab komisjon seda vastava ettepaneku tegemisel;

3.

teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2)  EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3.


Teisipäev, 5. juuli 2011
LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Liidu solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta vastavalt eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 26

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/535/EL.)


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/210


Teisipäev, 5. juuli 2011
Paranduseelarve projekt nr 2/2011: üleujutused Sloveenias, Horvaatias ja Tšehhi Vabariigis 2010. aasta septembris

P7_TA(2011)0302

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2011. aasta paranduseelarve projekti nr 2/2011 kohta, III jagu – Komisjon (10522/2011 – C7-0137/2011 – 2011/2065(BUD))

2013/C 33 E/28

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 314, ning Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 106 a;

võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, (1) eriti selle artikleid 37 ja 38;

võttes arvesse Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 15. detsembril 2010. aastal (2);

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (3);

võttes arvesse komisjoni 25. märtsil 2011. aastal esitatud Euroopa Liidu 2011. aasta paranduseelarve projekti nr 2/2011 (KOM(2011)0154);

võttes arvesse nõukogu 24. mai 2011. aasta seisukohta paranduseelarve projekti nr 2/2011 kohta (10522/2011 – C7-0137/2011);

võttes arvesse kodukorra artiklit 75b;

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0233/2011),

A.

arvestades, et 2011. aasta üldeelarve paranduseelarve projekti nr 2/2011 eesmärk on võtta Sloveenias, Horvaatias ja Tšehhi Vabariigis 2010. aasta augustis ja septembris toimunud tugevate vihmasadude tõttu ELi Solidaarsusfondist kasutusele 19,5 miljoni euro ulatuses kulukohustuste assigneeringuid ja maksete assigneeringuid;

B.

arvestades, et paranduseelarve projekti eesmärk on ametlikult korrigeerida 2011. aasta eelarvet,

C.

arvestades, et 2011. aasta eelarvele lisatud ühisdeklaratsioonis maksete assigneeringute kohta nähti ette paranduseelarve esitamine, kui 2011. aasta eelarvesse kantud assigneeringud ei ole kulude katmiseks piisavad;

D.

arvestades, et nõukogu otsustas assigneeringud eelarveartiklitest ümber paigutada ainult madalate täitmismäärade pärast, võtma seejuures arvesse, et toimingute lõpuleviimisega seotud eelarveridade täitmine eeldab lisakontrolle ning et mitte kõik liikmesriigid ei ole sulgemise hõlbustamiseks vajalikke meetmeid võtnud;

E.

arvestades, et nõukogu poolt paranduseelarve projekti nr 1/2011 jaoks loodud negatiivne reserv on kõigest praktiline samm, mis ei kujuta endast - nagu parlament on rõhutanud - ettenägematute vajaduste katmiseks vajalike maksete assigneeringute leidmiseks jätkusuutlikku ja finantsjuhtimise seisukohalt usaldusväärset lahendust (4);

F.

arvestades, et komisjon ei ole veel esitanud lahendust negatiivse reservi kasutusele võtmise kohta, kuigi nii Euroopa Parlamendi resolutsioonis paranduseelarve projekti nr 1/2011 ja nõukogu poolt komisjonile esitatud palve kohaselt paluti see esitada võimalikult kiiresti;

G.

arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi jaoks ettenähtud maksete assigneeringutest suure tõenäosusega ei piisa kogu 2011. aasta vajaduste katmiseks, mistõttu tuleb vahendeid suurendada;

H.

arvestades, et 2011. aasta juunis otsustati mõnede suurte energeetikaprojektide 2011. aastaks ettenähtud makseid peamiselt teostamisel tekkinud viivituste tõttu vähendada ning et neid assigneeringuid võib kasutada mõnel muul otstarbel,

1.

võtab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 2/2011 kohta teadmiseks;

2.

on seisukohal, et nõukogus vastu võetud ümberpaigutamised on vastuolus maksete assigneeringuid käsitleva ühisdeklaratsiooniga, mida peab väga tähtsaks ja mille täitmist soovib järgida;

3.

otsustab nõukogu positsiooni paranduseelarve projekti nr 2/2011 kohtaallpool näidatud kujul muuta, et

katta Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmisega seotud vajadused;

võtta kasutusele negatiivne reserv;

suurendada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi maksete assigneeringuid;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos parlamendi muudatusettepanekutega nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.

Muudatusettepanek 1

III JAGU –

KOMISJON

KULUD — KULUD

Arvandmed

Pealkiri

Rubriik

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

01

Majandus- ja rahandusvaldkond

524 283 196

341 387 137

 

 

524 283 196

341 387 137

 

40 01 40

40 929

40 929

 

 

40 929

40 929

 

 

524 324 125

341 428 066

 

 

524 324 125

341 428 066

02

Ettevõte

1 055 561 122

1 209 465 022

 

 

1 055 561 122

1 209 465 022

 

40 01 40

52 772

52 772

 

 

52 772

52 772

 

 

1 055 613 894

1 209 517 794

 

 

1 055 613 894

1 209 517 794

03

Konkurents

93 403 671

93 403 671

 

 

93 403 671

93 403 671

 

40 01 40

56 917

56 917

 

 

56 917

56 917

 

 

93 460 588

93 460 588

 

 

93 460 588

93 460 588

04

Tööhõive ja sotsiaalküsimused

11 398 325 662

9 163 443 236

 

50 000 000

11 398 325 662

9 213 443 236

 

40 01 40, 40 02 41

44 335

44 335

 

 

44 335

44 335

 

 

11 398 369 997

9 163 487 571

 

 

11 398 369 997

9 213 487 571

05

Põllumajandus ja maaelu arendamine

57 292 184 763

55 269 004 060

 

 

57 292 184 763

55 269 004 060

 

40 01 40, 40 02 40

74 532

74 532

 

 

74 532

74 532

 

 

57 292 259 295

55 269 078 592

 

 

57 292 259 295

55 269 078 592

06

Liikuvus ja transport

1 546 683 351

1 141 803 775

 

 

1 546 683 351

1 141 803 775

 

40 01 40

25 609

25 609

 

 

25 609

25 609

 

 

1 546 708 960

1 141 829 384

 

 

1 546 708 960

1 141 829 384

07

Keskkond ja kliimameetmed

470 550 540

390 290 122

 

 

470 550 540

390 290 122

 

40 01 40, 40 02 41

44 853

44 853

 

 

44 853

44 853

 

 

470 595 393

390 334 975

 

 

470 595 393

390 334 975

08

Teadusuuringud

5 334 630 545

4 117 083 880

 

 

5 334 630 545

4 117 083 880

 

40 01 40

6 884

6 884

 

 

6 884

6 884

 

 

5 334 637 429

4 117 090 764

 

 

5 334 637 429

4 117 090 764

09

Infoühiskond ja meedia

1 538 552 441

1 334 275 234

 

 

1 538 552 441

1 334 275 234

 

40 01 40, 40 02 41

29 384

29 384

 

 

29 384

29 384

 

 

1 538 581 825

1 334 304 618

 

 

1 538 581 825

1 334 304 618

10

Otsene teadustegevus

394 978 000

396 209 233

 

 

394 978 000

396 209 233

11

Merendus ja kalandus

948 592 229

719 026 792

 

 

948 592 229

719 026 792

 

40 01 40, 40 02 41

52 021 983

52 021 983

 

 

52 021 983

52 021 983

 

 

1 000 614 212

771 048 775

 

 

1 000 614 212

771 048 775

12

Siseturg

94 868 629

93 358 064

 

 

94 868 629

93 358 064

 

40 01 40, 40 02 41

35 305

35 305

 

 

35 305

35 305

 

 

94 903 934

93 393 369

 

 

94 903 934

93 393 369

13

Regionaalpoliitika

40 565 228 265

33 499 601 033

19 546 647

19 546 647

40 584 774 912

33 519 147 680

 

40 01 40

43 816

43 816

 

 

43 816

43 816

 

 

40 565 272 081

33 499 644 849

 

 

40 584 818 728

33 519 191 496

14

Maksukorraldus ja tolliliit

142 229 539

114 783 765

 

 

142 229 539

114 783 765

 

40 01 40

32 492

32 492

 

 

32 492

32 492

 

 

142 262 031

114 816 257

 

 

142 262 031

114 816 257

15

Haridus ja kultuur

2 428 691 266

1 996 401 080

 

 

2 428 691 266

1 996 401 080

 

40 01 40

38 857

38 857

 

 

38 857

38 857

 

 

2 428 730 123

1 996 439 937

 

 

2 428 730 123

1 996 439 937

16

Teabevahetus

273 374 552

253 374 552

 

 

273 374 552

253 374 552

 

40 01 40

46 111

46 111

 

 

46 111

46 111

 

 

273 420 663

253 420 663

 

 

273 420 663

253 420 663

17

Tervise- ja tarbijakaitse

692 021 626

596 046 062

 

 

692 021 626

596 046 062

 

40 01 40

57 583

57 583

 

 

57 583

57 583

 

 

692 079 209

596 103 645

 

 

692 079 209

596 103 645

18

Vabadusel, turvalisusel ja õigsusel rajanev ala

1 193 910 768

871 707 680

 

 

1 193 910 768

871 707 680

 

40 01 40, 40 02 41

16 479 335

13 005 028

 

 

16 479 335

13 005 028

 

 

1 210 390 103

884 712 708

 

 

1 210 390 103

884 712 708

19

Välissuhted

4 270 665 587

3 378 255 172

 

 

4 270 665 587

3 378 255 172

 

40 01 40, 40 02 41

44 005 106

6 441 836

 

 

44 005 106

6 441 836

 

 

4 314 670 693

3 384 697 008

 

 

4 314 670 693

3 384 697 008

20

Kaubandus

105 067 905

104 422 321

 

 

105 067 905

104 422 321

 

40 01 40

34 787

34 787

 

 

34 787

34 787

 

 

105 102 692

104 457 108

 

 

105 102 692

104 457 108

21

Areng ja suhted Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikidega

1 433 111 933

1 392 926 690

 

 

1 433 111 933

1 392 926 690

 

40 01 40, 40 02 41

109 058 175

86 736 049

 

 

109 058 175

86 736 049

 

 

1 542 170 108

1 479 662 739

 

 

1 542 170 108

1 479 662 739

22

Laienemine

1 123 357 217

1 012 513 363

 

 

1 123 357 217

1 012 513 363

 

40 01 40

17 764

17 764

 

 

17 764

17 764

 

 

1 123 374 981

1 012 531 127

 

 

1 123 374 981

1 012 531 127

23

Humanitaarabi

878 195 432

838 516 019

 

 

878 195 432

838 516 019

 

40 01 40

14 878

14 878

 

 

14 878

14 878

 

 

878 210 310

838 530 897

 

 

878 210 310

838 530 897

24

Pettusevastane võitlus

81 749 000

74 805 171

 

 

81 749 000

74 805 171

25

Komisjoni poliitika koordineerimine ja õigusnõustamine

190 812 414

190 812 414

 

 

190 812 414

190 812 414

 

40 01 40

565 027

565 027

 

 

565 027

565 027

 

 

191 377 441

191 377 441

 

 

191 377 441

191 377 441

26

Komisjoni haldus

1 018 708 135

1 017 153 328

 

 

1 018 708 135

1 017 153 328

 

40 01 40, 40 02 41

78 381

78 381

 

 

78 381

78 381

 

 

1 018 786 516

1 017 231 709

 

 

1 018 786 516

1 017 231 709

27

Eelarve

69 440 094

69 440 094

 

 

69 440 094

69 440 094

 

40 01 40

30 939

30 939

 

 

30 939

30 939

 

 

69 471 033

69 471 033

 

 

69 471 033

69 471 033

28

Audit

11 399 202

11 399 202

 

 

11 399 202

11 399 202

 

40 01 40

7 105

7 105

 

 

7 105

7 105

 

 

11 406 307

11 406 307

 

 

11 406 307

11 406 307

29

Statistika

145 143 085

124 373 319

 

 

145 143 085

124 373 319

 

40 01 40

47 443

47 443

 

 

47 443

47 443

 

 

145 190 528

124 420 762

 

 

145 190 528

124 420 762

30

Pensionid ja nendega seotud kulud

1 278 009 000

1 278 009 000

 

 

1 278 009 000

1 278 009 000

31

Keeletalitused

392 908 762

392 908 762

 

 

392 908 762

392 908 762

 

40 01 40

236 399

236 399

 

 

236 399

236 399

 

 

393 145 161

393 145 161

 

 

393 145 161

393 145 161

32

Energeetika

699 617 012

1 535 110 306

 

– 251 935 540

699 617 012

1 283 174 766

 

40 01 40, 40 02 41

41 299

41 299

 

 

41 299

41 299

 

 

699 658 311

1 535 151 605

 

 

699 658 311

1 283 216 065

40

Reservid

977 129 000

77 520 404

 

182 388 893

977 129 000

259 909 297

 

Kokku

138 440 114 943

122 938 920 666

19 546 647

 

138 459 661 590

122 938 920 666

 

40 01 40, 40 02 40, 40 02 41

223 269 000

159 909 297

 

 

223 269 000

159 909 297

 

 

138 663 383 943

123 098 829 963

 

 

138 682 930 590

123 098 829 963

JAOTIS 04 —   TÖÖHÕIVE JA SOTSIAALKÜSIMUSED

Arvandmed

Jaotis Peatükk

Rubriik

FR

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

04 01

Tööhõive ja sotsiaalküsimuste poliitikavaldkonna halduskulud

 

95 925 690

95 925 690

 

 

95 925 690

95 925 690

 

40 01 40

 

44 335

44 335

 

 

44 335

44 335

 

 

 

95 970 025

95 970 025

 

 

95 970 025

95 970 025

04 02

Euroopa Sotsiaalfond

1

10 963 813 972

8 743 950 522

 

 

10 963 813 972

8 743 950 522

04 03

Töötamine Euroopas — Sotsiaalne dialoog ja liikuvus

1

79 130 000

64 266 181

 

 

79 130 000

64 266 181

04 04

Tööhõive, sotsiaalne solidaarsus ja sooline võrdõiguslikkus

 

157 056 000

151 704 616

 

 

157 056 000

151 704 616

04 05

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF)

1

p.m.

47 608 950

 

50 000 000

p.m.

97 608 950

04 06

Ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA) — Inimressursside arendamine

4

102 400 000

59 987 277

 

 

102 400 000

59 987 277

 

Jaotis 04 — Kogusumma

 

11 398 325 662

9 163 443 236

 

50 000 000

11 398 325 662

9 213 443 236

 

40 01 40, 40 02 41

 

44 335

44 335

 

 

44 335

44 335

 

 

 

11 398 369 997

9 163 487 571

 

 

11 398 369 997

9 213 487 571

PEATÜKK 04 05 —   GLOBALISEERUMISEGA KOHANEMISE EUROOPA FOND (EGF)

Arvandmed

Jaotis Peatükk Artikkel Punkt

Rubriik

FR

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

04 05

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF)

 

 

 

 

 

 

 

04 05 01

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF)

1.1

p.m.

47 608 950

 

50 000 000

p.m.

97 608 950

 

Peatükk 04 05 — Kogusumma

 

p.m.

47 608 950

 

50 000 000

p.m.

97 608 950

Artikkel 04 05 01 —     Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF)

Arvandmed

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

p.m.

47 608 950

 

50 000 000

p.m.

97 608 950

Märkused

Assigneering on ette nähtud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) rahastamiseks, et Euroopa Liidul oleks võimalik ajutiselt ja sihipäraselt abistada töötajaid, kes on kaotanud oma töö globaliseerumisest tingitud oluliste maailmakaubanduse struktuurimuutuste tagajärjel, kui nimetatud koondamistel on märgatav kahjulik mõju piirkonna või kohalikule majandusele. Enne 31. detsembrit 2011 esitatud taotluste puhul võib fondi vahendeid kasutada ka nende töötajate toetamiseks, kelle koondamine on otseselt tingitud üleilmsest finants- ja majanduskriisist.

Fondi kulude summa ulatub maksimaalselt 500 000 000 euroni aastas.

Selle reservi eesmärk on vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 28 anda täiendavat ajutist toetust töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste tõttu, ning aidata neid tööturule tagasitulekul.

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi võetavad meetmed peaksid täiendama Euroopa Sotsiaalfondi meetmeid ja mitte tekitama topeltstruktuure.

Sellesse reservi assigneeringute kirjendamise ja fondi kasutuselevõtmise meetod on sätestatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 ja määruse (EÜ) nr 1927/2006 artiklis 12.

Õiguslik alus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1927/2006, 20. detsember 2006, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (ELT L 406, 30.12.2006, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 546/2009, 18. juuni 2009, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (ELT L 167, 29.6.2009, lk 26).

Alusaktid

17. mai 2006. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (ELT C 139, 14.6.2006, lk 1).

JAOTIS 13 —   REGIONAALPOLIITIKA

Arvandmed

Jaotis Peatükk

Rubriik

FR

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

13 01

Regionaalpoliitika valdkonna halduskulud

 

88 430 098

88 430 098

 

 

88 430 098

88 430 098

 

40 01 40

 

43 816

43 816

 

 

43 816

43 816

 

 

 

88 473 914

88 473 914

 

 

88 473 914

88 473 914

13 03

Euroopa Regionaalarengu Fond ja muud piirkondlikud meetmed

1

28 742 233 077

25 165 081 196

 

 

28 742 233 077

25 165 081 196

13 04

Ühtekuuluvusfond

1

11 073 646 193

7 625 295 593

 

 

11 073 646 193

7 625 295 593

13 05

Struktuuripoliitikaga seotud ühinemiseelne sekkumistegevus

 

478 530 004

438 405 253

 

 

478 530 004

438 405 253

13 06

Solidaarsusfond

 

182 388 893

182 388 893

19 546 647

19 546 647

201 935 540

201 935 540

 

Jaotis 13 — Kogusumma

 

40 565 228 265

33 499 601 033

19 546 647

19 546 647

40 584 774 912

33 519 147 680

 

40 01 40

 

43 816

43 816

 

 

43 816

43 816

 

 

 

40 565 272 081

33 499 644 849

 

 

40 584 818 728

33 519 191 496

PEATÜKK 13 06 —   SOLIDAARSUSFOND

Arvandmed

Jaotis Peatükk Artikkel Punkt

Rubriik

FR

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

13 06

Solidaarsusfond

 

 

 

 

 

 

 

13 06 01

Euroopa Liidu solidaarsusfond – Liikmesriigid

3.2

178 562 910

178 562 910

18 371 576

18 371 576

196 934 486

196 934 486

13 06 02

Euroopa Liidu Solidaarsusfond — Ühinemisläbirääkimisi pidavad riigid

4

3 825 983

3 825 983

1 175 071

1 175 071

5 001 054

5 001 054

 

Peatükk 13 06 — Kogusumma

 

182 388 893

182 388 893

19 546 647

19 546 647

201 935 540

201 935 540

Artikkel 13 06 01 —     Euroopa Liidu Solidaarsusfond — Liikmesriigid

Arvandmed

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

178 562 910

178 562 910

18 371 576

18 371 576

196 934 486

196 934 486

Märkused

Artikkel on ette nähtud liikmesriikides looduskatastroofide korral kasutusele võetavate Euroopa Liidu Solidaarsusfondist tulenevate assigneeringute kirjendamiseks.

Assigneeringute eraldamine otsustatakse paranduseelarves, mille ainus eesmärk on Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmine.

Õiguslik alus

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2012/2002, 11. november 2002, Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3).

Alusaktid

Komisjoni 6. aprilli 2005. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (KOM(2005)0108).

17. mai 2006. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (ELT C 139, 14.6.2006, lk 1).

Artikkel 13 06 02 —     Euroopa Liidu Solidaarsusfond — Ühinemisläbirääkimisi pidavad riigid

Arvandmed

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

3 825 983

3 825 983

1 175 071

1 175 071

5 001 054

5 001 054

Märkused

Artikkel on ette nähtud liiduga ühinemisläbirääkimisi pidavate riikide looduskatastroofide korral kasutusele võetavate Euroopa Liidu Solidaarsusfondist tulenevate assigneeringute kirjendamiseks.

Assigneeringute eraldamine otsustatakse paranduseelarves, mille ainus eesmärk on Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmine.

Õiguslik alus

Nõukogu määrus (EÜ) nr 2012/2002, 11. november 2002, Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3).

Alusaktid

Komisjoni 6. aprilli 2005. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta (KOM(2005)0108).

17. mai 2006. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (ELT C 139, 14.6.2006, lk 1).

JAOTIS 32 —   ENERGEETIKA

Arvandmed

Jaotis Peatükk

Rubriik

FR

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

32 01

Energeetika poliitikavaldkonna halduskulud

 

77 046 009

77 046 009

 

 

77 046 009

77 046 009

 

40 01 40

 

41 299

41 299

 

 

41 299

41 299

 

 

 

77 087 308

77 087 308

 

 

77 087 308

77 087 308

32 03

Üleeuroopalised võrgud

1

24 150 000

20 471 848

 

 

24 150 000

20 471 848

32 04

Tavapärased ja taastuvad energiaallikad

 

125 688 003

1 080 982 371

 

– 251 935 540

125 688 003

829 046 831

32 05

Tuumaenergia

1

280 578 000

209 479 379

 

 

280 578 000

209 479 379

32 06

Energiaalane uurimistegevus

1

192 155 000

147 130 699

 

 

192 155 000

147 130 699

 

Jaotis 32 — Kogusumma

 

699 617 012

1 535 110 306

 

– 251 935 540

699 617 012

1 283 174 766

 

40 01 40, 40 02 41

 

41 299

41 299

 

 

41 299

41 299

 

 

 

699 658 311

1 535 151 605

 

 

699 658 311

1 283 216 065

PEATÜKK 32 04 —   TAVAPÄRASED JA TAASTUVAD ENERGIAALLIKAD

Arvandmed

Jaotis Peatükk Artikkel Punkt

Rubriik

FR

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

32 04

Tavapärased ja taastuvad energiaallikad

 

 

 

 

 

 

 

32 04 01

Euroopa aruka energeetika programmi (2003–2006) lõpuleviimine

1.1

4 570 459

 

 

4 570 459

32 04 02

Euroopa aruka energeetika programmi (2003–2006) lõpuleviimine: välisharu — Coopener

4

95 218

 

 

95 218

32 04 03

Euroopa energiapoliitika toetusmeetmed ja energia siseturg

1.1

3 000 000

3 332 626

 

 

3 000 000

3 332 626

32 04 04

Energeetikaalase raamprogrammi (1999–2002) lõpuleviimine — Tavapärane ja taastuvenergia

1.1

p.m.

 

 

p.m.

32 04 05

Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava (SET-kava)

1.1

p.m.

p.m.

 

 

p.m.

p.m.

32 04 06

Konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm — Euroopa aruka energeetika programm

1.1

114 499 000

39 039 339

 

 

114 499 000

39 039 339

32 04 07

Katseprojekt — Energiavarustuse kindlus — Biokütused

1.1

p.m.

1 500 000

 

 

p.m.

1 500 000

32 04 08

Katseprojekt — Portplus — Säästva energia kava sadamate jaoks

1.1

p.m.

p.m.

 

 

p.m.

p.m.

32 04 09

Ettevalmistav tegevus — Taastuvenergia ning jäätmetest ja jääkidest toodetud biokütuste rafineerimise tehaste investeerimisfond

1.1

p.m.

p.m.

 

 

p.m.

p.m.

32 04 10

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet

 

 

 

 

 

 

 

32 04 10 01

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste Euroopa koostööamet — Toetus jaotistele 1 ja 2

1.1

4 017 000

4 017 000

 

 

4 017 000

4 017 000

32 04 10 02

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste Euroopa koostööamet — Toetus jaotisele 3

1.1

983 000

983 000

 

 

983 000

983 000

 

Artikkel 32 04 10 – Vahesumma

 

5 000 000

5 000 000

 

 

5 000 000

5 000 000

32 04 11

Energiaühendus

4

2 939 003

2 798 457

 

 

2 939 003

2 798 457

32 04 12

Katseprojekt — Linnade säästvat arengut käsitleva arendustöö ja kogemuste vahetuse Euroopa raamprogramm

1.1

p.m.

300 000

 

 

p.m.

300 000

32 04 13

Ettevalmistav tegevus — Euroopa saared ja ühine energiapoliitika

1.1

p.m.

500 000

 

 

p.m.

500 000

32 04 14

Majanduse taastamist toetavad energiasektori projektid

 

 

 

 

 

 

 

32 04 14 01

Majanduse elavdamist toetavad energeetikaprojektid — Energiavõrgud

1.1

p.m.

732 955 589

 

– 251 935 540

p.m.

481 020 049

32 04 14 02

Majanduse elavdamist toetavad energeetikaprojektid — Süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine

1.1

p.m.

247 566 539

 

 

p.m.

247 566 539

32 04 14 03

Majanduse elavdamist toetavad energeetikaprojektid — Avamere tuulepargid Euroopas

1.1

p.m.

42 848 055

 

 

p.m.

42 848 055

32 04 14 04

Majanduse elavdamist toetavad energeetikaprojektid — Energiatõhususe ja taastuvenergia algatused

1.1

p.m.

p.m.

 

 

p.m.

p.m.

 

Artikkel 32 04 14 – Vahesumma

 

p.m.

1 023 370 183

 

– 251 935 540

p.m.

771 434 643

32 04 15

Katseprojektid, mis käsitlevad jäätmete taaskasutamist ja väärtustamist puhta energia tootmiseks

1.1

p.m.

p.m.

 

 

p.m.

p.m.

32 04 16

Energeetikarajatiste ja infrastruktuuride ohutus

1.1

250 000

476 089

 

 

250 000

476 089

 

Peatükk 32 04 — Kogusumma

 

125 688 003

1 080 982 371

 

– 251 935 540

125 688 003

829 046 831

Artikkel 32 04 14 —     Majanduse elavdamist toetavad energeetikaprojektid

Punkt 32 04 14 01 —   Majanduse elavdamist toetavad energeetikaprojektid — Energiavõrgud

Arvandmed

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

p.m.

732 955 589

 

– 251 935 540

p.m.

481 020 049

Märkused

Endine punkt 06 04 14 01

Assigneering on ette nähtud selliste kulude katmiseks, mis on seotud gaasi- ja elektrivõrkude infrastruktuuride projektidega, millel on Euroopa Liidu jaoks suurim lisandväärtus.

Assigneeringuga tuleks kohandada ja arendada Euroopa Liidu jaoks erilise tähtsusega energiavõrke, kuna need toetavad energia siseturu toimimist, ning eelkõige suurendada energiavõrkude ühendamise võimsust, energiavarustuse kindlust ja tarneallikate mitmekesistamist ning ületada keskkonnaalased, tehnilised ja rahalised takistused. Energiavõrkude intensiivsemaks arendamiseks ja nende ehitamise kiirendamiseks on vaja Euroopa Liidu eritoetust, seda eriti piirkondades, kus tarneteede ja tarneallikate mitmekesisus on väike.

Assigneeringuga tuleks edendada taastuvate energiaallikate võrku ühendamist ja integreerimist ning tugevdada liidu ebasoodsamate piirkondade ja saarte majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

See on ette nähtud majanduse elavdamise kava teise etapi rahastamiseks, mille suhtes eelarvepädevad institutsioonid leppisid kokku 2. aprillil 2009. Rahastamine sõltub eelarvepädevate institutsioonide kokkuleppest ja vahendid tuleks teha kättesaadavaks 17. mai 2006. aasta eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punktides 21, 22 ja 23 ette nähtud korras, ilma et see piiraks kaasotsustamismenetluse teel vastu võetud programmide rahastamispakette või Euroopa Parlamendi prioriteetide arvestamist.

Kui majanduse elavdamise kava rakendamist käsitleva komisjoni iga-aastase aruandega Euroopa Parlamendile ja nõukogule tuvastatakse prioriteetsete projektide elluviimisel tekkivaid tõsiseid ohte, soovitab komisjon meetmeid kõnealuste ohtude vältimiseks ning teeb vajaduse korral ja kooskõlas majanduse elavdamise kavaga lisaettepanekuid projektide kohta, mida on mainitud juba määruses (EÜ) nr 663/2009.

Õiguslik alus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 663/2009, 13. juuli 2009, millega luuakse abikava majanduse elavdamiseks ühenduse finantsabi andmisega energeetikaprojektidele (ELT L 200, 31.7.2009, lk 31).

JAOTIS 40 —   RESERVID

Arvandmed

Jaotis Peatükk

Rubriik

FR

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

40 01

Halduskulude reservid

5

1 834 000

1 834 000

 

 

1 834 000

1 834 000

40 02

Finantssekkumiste reservid

 

975 295 000

258 075 297

 

 

975 295 000

258 075 297

40 03

Negatiivreserv

 

p.m.

– 182 388 893

 

182 388 893

p.m.

p.m.

 

Jaotis 40 — Kogusumma

 

977 129 000

77 520 404

 

182 388 893

977 129 000

259 909 297

PEATÜKK 40 03 —   NEGATIIVRESERV

Arvandmed

Jaotis Peatükk Artikkel Punkt

Rubriik

FR

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

40 03

Negatiivreserv

 

 

 

 

 

 

 

40 03 01

Negatiivreserv (Rubriik 3b: Kodakondsus)

3.2

p.m.

– 178 562 910

 

178 562 910

p.m.

p.m.

40 03 02

Negatiivreserv (Rubriik 4: ELi ülemaailmne roll)

4

p.m.

–3 825 983

 

3 825 983

p.m.

p.m.

 

Peatükk 40 03 — Kogusumma

 

p.m.

– 182 388 893

 

182 388 893

p.m.

p.m.

Artikkel 40 03 01 —     Negatiivreserv (Rubriik 3b: Kodakondsus)

Arvandmed

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

p.m.

– 178 562 910

 

178 562 910

p.m.

p.m.

Märkused

Uus artikkel

Käesolev artikkel on ette nähtud artiklisse 13 06 01 (Euroopa Liidu Solidaarsusfond — Liikmesriigid) kantud maksete assigneeringute (178 562 910 EUR) katmiseks.

Negatiivreservi põhimõte on sätestatud finantsmääruse artiklis 44. Reserv tuleb kasutusele võtta enne eelarveaasta lõppu artiklites 23 ja 24 sätestatud korras tehtavate ümberpaigutuste teel.

Õiguslik alus

Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, 25. juuni 2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1).

Artikkel 40 03 02 —     Negatiivreserv (Rubriik 4: ELi ülemaailmne roll)

Arvandmed

Eelarve 2011

Parlamendi seisukoht nr 2/2011

Uus summa

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

Kulukohustused

Maksed

p.m.

–3 825 983

 

3 825 983

p.m.

p.m.

Märkused

Uus artikkel

Käesolev artikkel on ette nähtud artiklisse 13 06 02 (Euroopa Liidu Solidaarsusfond — Ühinemisläbirääkimisi pidavad riigid) kantud maksete assigneeringute (3 825 983 EUR) katmiseks.

Negatiivreservi põhimõte on sätestatud finantsmääruse artiklis 44. Reserv tuleb kasutusele võtta enne eelarveaasta lõppu artiklites 23 ja 24 sätestatud korras tehtavate ümberpaigutuste teel.

Õiguslik alus

Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, 25. juuni 2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1).


(1)  EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0475.

(3)  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(4)  Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2011. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta paranduseelarve projekti nr 1/2011 kohta (vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0128).


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/227


Teisipäev, 5. juuli 2011
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine: äriühing LM Glasfiber/Taani

P7_TA(2011)0303

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärset finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2010/022 DK/LM Glasfiber, Taani) (KOM(2011)0258 – C7-0112/2011 – 2011/2092(BUD))

2013/C 33 E/29

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut parlamendile ja nõukogule (KOM(2011)0258 – C7-0112/2011);

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1), eriti selle punkti 28;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta (2);

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja;

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0235/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liit on loonud asjakohased õigusnormid ja eelarvevahendid, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel, ja aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.

arvestades, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „fond”) rakendusala on laiendatud nii, et alates 1. maist 2009 esitatud taotluste puhul võib toetust anda ka töötajatele, kes on koondatud otseselt ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel;

C.

arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes fondi kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

D.

arvestades, et Taani taotles abi seoses 1 650 koondamisega (abi taotletakse 825-le töötajale) ettevõttest LM Glasfiber, mis tegutseb NACE Rev. 2 jaotises 28 (masinate ja seadmete tootmine) kolmes omavalitsusüksuses Lõuna-Taanis (Syddanmark);

E.

arvestades, et taotlus vastab fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele,

1.

palub asjaomastel institutsioonidel teha vajalikke jõupingutusi menetlus- ja eelarvekorra parandamiseks, et kiirendada fondi kasutuselevõtmist; tunneb sellega seoses heameelt, et komisjon on parlamendi nõudmisel kiirendada toetuste eraldamist kehtestanud parandatud menetluse, mille eesmärk on esitada eelarvepädevatele institutsioonidele koos komisjoni hinnanguga fondi kasutuselevõtmise taotluse abikõlblikkuse kohta ühtlasi ka ettepanek fondi kasutuselevõtmiseks; loodab, et fondi eelseisva läbivaatamise käigus tehakse menetlusse veelgi rohkem parandusi ning et saavutatakse fondi suurem tõhusus, läbipaistvus ja nähtavus;

2.

tuletab meelde institutsioonide võetud kohustust tagada fondi kasutuselevõtmist käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks sujuv ja kiire menetluskord ning näha üksikisikutele ette ühekordne ja ajaliselt piiratud toetus, mille eesmärk on aidata töötajaid, kes on üleilmastumise tõttu ning finants- ja majanduskriisi tagajärjel koondatud; rõhutab, et fond võib aidata koondatud töötajatel tööturule tagasi pöörduda;

3.

rõhutab, et vastavalt fondi määruse artiklile 6 tuleks tagada, et fond toetaks koondatud töötajate tagasipöördumist tööturule; rõhutab, et fondist saadav abi ei tohi asendada meetmeid, mis on riiklike õigusaktide või kollektiivkokkulepete kohaselt äriühingute vastutusalas, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

4.

võtab teadmiseks, et fondist rahastatavate individuaalsete teenuste kooskõlastatud paketti puudutav teave sisaldab teavet selle kohta, kuidas need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid; kordab, et on komisjonilt nõudnud nende andmete võrdleva analüüsi esitamist ka fondi aastaaruannetes;

5.

tunneb heameelt selle üle, et vastavalt parlamendi korduvatele nõudmistele on 2011. aasta eelarves Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi reale 04 05 01 esmakordselt kantud maksete assigneeringud summas 47 608 950 eurot; tuletab meelde, et fond loodi eraldi vahendina, millel on oma eesmärgid ja tähtajad ning millele tuleks eraldada omaette vahendid, et vältida teistelt eelarveridadelt assigneeringute ümberpaigutamist, nagu on juhtunud varemalt, sest see võib raskendada eri poliitiliste eesmärkide saavutamist;

6.

kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

7.

teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

8.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.


(1)  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2)  ELT L 406, 30.12.2006, lk 1.


Teisipäev, 5. juuli 2011
LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta) punktiga 28 (taotlus EGF/2010/022 DK/LM Glasfiber, Taani)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega 2011/469/EL.)


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/229


Teisipäev, 5. juuli 2011
Õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide juhtimiseks asutatud amet ***I

P7_TA(2011)0304

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon muudetud ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asutatakse amet õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks (KOM(2010)0093 – C7-0046/2009 – 2009/0089(COD))

2013/C 33 E/30

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni muudetud ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0093);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artiklit 74, artikli 77 lõike 2 punkte a ja b, artikli 78 lõike 2 punkti e, artikli 79 lõike 2 punkti c, artikli 82 lõike 1 punkti d, artikli 85 lõiget 1, artikli 87 lõike 2 punkti a ja artikli 88 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0046/2009);

võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

võttes arvesse Euroopa andmekaitseinspektori 7. detsembri 2009. aasta arvamust (1);

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 9. juuni 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37;

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja eelarvekomisjoni ning eelarvekontrollikomisjoni arvamusi (A7-0241/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

kiidab heaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.


(1)  ELT C 70, 19.3.2010, lk 13.


Teisipäev, 5. juuli 2011
P7_TC1-COD(2009)0089

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega asutatakse Euroopa amet õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 1077/2011) lõplikule kujule.)


Teisipäev, 5. juuli 2011
SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus

Euroopa Parlament ja nõukogu tunnistavad, et on olemas erakorralised asjaolud, mille tõttu on ameti asukoha ning tehniliste keskuste ja varurajatiste suhtes kokku lepitud erikord, ning märgivad, et see ei piira 13. detsembril 2003. aastal Brüsselis riigi- ja valitsusjuhtide tasandil kokku tulnud liikmesriikide esindajate järelduste (1) kohaldamist, eelkõige seoses ELiga 2004. ja 2007. aastal ühinenud liikmesriikidele antava eelisõigusega tulevikus asutatavate asutuste või ametite asukoha määramisel.


(1)  Vt 05381/2004, lk 27.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/230


Teisipäev, 5. juuli 2011
Tooted, mille suhtes saab kohaldada dokimaksuvabastust või -vähendust *

P7_TA(2011)0305

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse otsust 2004/162/EÜ seoses toodetega, mille suhtes saab kohaldada dokimaksuvabastust või -vähendust (KOM(2010)0749 – C7-0022/2011 – 2010/0359(CNS))

2013/C 33 E/31

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2010)0749);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C7-0022/2011);

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A7-0199/2011),

1.

kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.

palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.

palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/231


Teisipäev, 5. juuli 2011
Paranduseelarve projekt nr 3/2011: 2010. aasta eelarve ülejääk

P7_TA(2011)0308

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta resolutsioon nõukogu seisukoha kohta Euroopa Liidu 2011. aasta paranduseelarve projekti nr 3/2011 kohta, III jagu – Komisjon (11630/2011 – C7-0166/2011 – 2011/2075(BUD))

2013/C 33 E/32

Euroopa Parlament,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 310 ja 314 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a;

võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (1), eriti selle artikli 15 lõiget 3 ning artikleid 37 ja 38;

võttes arvesse Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 15. detsembril 2010. aastal (2);

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (3);

võttes arvesse komisjoni 15. aprillil 2011. aastal esitatud Euroopa Liidu 2011. aasta paranduseelarve projekti nr 3/2011 (KOM(2011)0219);

võttes arvesse nõukogu 16. juunil 2011. aastal koostatud seisukohta paranduseelarve projekti nr 3/2011 kohta (11630/2011 - C7-0166/2011);

võttes arvesse kodukorra artikleid 75b ja 75e;

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0254/2011),

A.

arvestades, et paranduseelarve projekti nr 3/2011 eesmärk on kanda 2011. aasta eelarvesse 2010. aasta eelarve täitmise ülejääk summas 4 539 394 283 eurot;

B.

arvestades, et see ülejääk moodustub peamiselt kavandatust suurematest tuludest, kavandatust väiksematest kuludest (2,72 miljardit eurot) ja vahetuskursi muutuste positiivsest saldost (22,3 miljonit eurot);

C.

arvestades, et suurem osa tulude ülejäägist (1,28 miljardit eurot 1,8 miljardist eurost) tuleb viivisintressidest ja trahvidest;

D.

arvestades, et 2011. aasta vastuvõetud eelarve (122,96 miljardit eurot) ja täidetud või ülekantud assigneeringute (120,97 miljardit eurot) vahe tuleneb tühistatud assigneeringutest (740 miljonit eurot) ning selle peamine põhjust on see, et paranduseelarve projekti nr 10/2010 ei võetud vastu;

E.

arvestades, et 2,72 miljardit eurot jäi kasutamata programmide assigneeringute, kasutusele võtmata reservide ja eelarve muude jagude assigneeringute ning 2009. aastast 2010. aastasse üle kantud assigneeringute alakasutusest,

1.

võtab teadmiseks paranduseelarve projekti nr 3/2011, mille ainus eesmärk on kanda 2010. aasta ülejääk eelarvesse vastavalt finantsmääruse artiklile 15;

2.

on kindlalt veendunud, et seda osa tulust, mis on arvutatud viivisintresside ja trahvide pealt, ei tuleks lugeda ülejäägiks ja seetõttu ei tuleks seda arvestada maha liikmesriikide osamaksudest (kogurahvatulul põhinevad omavahendid);

3.

vastupidi, on seisukohal, et selline ELi konkurentsipoliitika jõustamisest saadud tulu tuleks otse tagasi kanda ja ELi eelarvesse reinvesteerida; kavatseb seda põhimõtet kindlalt edendada ja kaitsta aasta- ning mitmeaastasi eelarveid käsitlevatel eelseisvatel läbirääkimistel;

4.

kiidab siiski nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 3/2011 kohta muutmata kujul heaks ning teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 2/2011 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0475.

(3)  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/232


Teisipäev, 5. juuli 2011
Tarbijakaitseseaduse jõustamine ***I

P7_TA(2011)0309

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (KOM(2010)0791 – C7-0012/2011 – 2011/0001(COD))

2013/C 33 E/33

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0791);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0012/2011);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 5. mai 2011. aasta arvamust (1);

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. juuni 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A7-0201/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


Teisipäev, 5. juuli 2011
P7_TC1-COD(2011)0001

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 954/2011) lõplikule kujule.)


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/233


Teisipäev, 5. juuli 2011
Tuletisinstrumendid, kesksed vastaspooled ja kauplemisteabehoidlad ***I

P7_TA(2011)0310

Euroopa Parlamendi 5. juulil 2011. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (KOM(2010)0484 – C7-0265/2010 – 2010/0250(COD)) (1)

2013/C 33 E/34

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

[Muudatusettepanek 1, kui ei ole osutatud teisiti]

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSETTEPANEKUD (2)

komisjoni ettepanekule


(1)  Seejärel saadeti see vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uueks läbivaatamiseks (A7-0223/2011).

(2)  Muudatusettepanekud: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas; välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▐.


Teisipäev, 5. juuli 2011
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni taotlusel avaldati 25. veebruari 2009 J. de Larosière’i juhitud kõrgetasemelise ekspertiderühma aruanne, milles järeldati, et järelevalveraamistikku tuleb tugevdada, et vähendada tulevikus finantskriisi ohtu ja selle sügavust, ning soovitati kaugeleulatuvaid reforme liidu finantssektori järelevalvestruktuuris, sealhulgas soovitati luua Euroopa Finantsjärelevalveasutuste Süsteem, mis hõlmab kolme Euroopa järelevalveasutust (üks pangandussektori, üks kindlustussektori ja tööandjapensioni sektori ning üks väärtpaberiturusektori jaoks), ning soovitati luua Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu.

(2)

Komisjon tegi 4. märtsi 2009. aasta teatises „Euroopa majanduse elavdamine” ettepaneku tugevdada ELi finantsteenuste õigusraamistikku. Komisjon hindas 3. juuli 2009. aasta teatises „Tuletisinstrumentide tõhusate, turvaliste ja nõuetekohaste turgude tagamine” tuletisinstrumentide rolli finantskriisis ning 20. oktoobri 2009. aasta teatises „Tuletisinstrumentide tõhusate, turvaliste ja usaldusväärsete turgude tagamine: edasised poliitikameetmed” esitas komisjon meetmed, mida ta kavatseb võtta tuletisinstrumentidega seotud riskide vähendamiseks.

(3)

Komisjon võttis 23. septembril 2009 vastu ettepanekud kolme määruse kohta, millega luuakse Euroopa Finantsjärelevalveasutuste Süsteem ja sealhulgas kolm Euroopa järelevalveasutust, et aidata järjepidevalt kohaldada liidu õigust ning kehtestada kvaliteetsed ühtsed õigusalased ja järelevalvestandardid ning tavad. Järelevalveasutusteks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (3) asutatud Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA)), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (4) asutatud Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA)) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (5) asutatud Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA)). Nimetatud asutustel on oluline roll finantssektori stabiilsuse tagamisel. Seetõttu on tähtis pidevalt tagada, et nende asutuste töö arendamine oleks oluline poliitiline prioriteet ja nende käsutuses oleksid piisavad vahendid.

(4)

Börsivälised tuletisinstrumendid ei ole piisavalt läbipaistvad, kuna need on eraviisiliselt läbiräägitavad lepingud ning neid käsitlev teave on tavaliselt kättesaadav ainult lepinguosalistele. Need instrumendid moodustavad keerulise vastastikuse sõltumise võrgustiku, mistõttu võib olla keeruline määrata kindlaks nendega seotud riski laadi ja ulatust. Finantskriis on näidanud, et kõnealused tegurid suurendavad turupingete ajal ebakindlust ja seetõttu kujutavad endast ohtu finantsstabiilsusele. Käesoleva määrusega kehtestatakse tingimused selliste kõnealuste riskide vähendamiseks ja tuletislepingute läbipaistvuse suurendamiseks.

(5)

G20 tippkohtumisel 26. septembril 2009 leppisid G20 juhid Pittsburghis kokku, et kõik standarditud börsivälised tuletislepingud tuleks arveldada keskse vastaspoolega 2012. aasta lõpust alates ning et börsiväliste tuletislepingute kohta tuleb andmed saata kauplemisteabehoidlatele. G20 juhid kordasid 2010. aasta juunis Torontos veelkord oma lubadusi, samuti lubasid nad kiirendada rangete meetmete rakendamist, et „suurendada börsiväliselt kaubeldavate tuletisinstrumentide läbipaistvust ja regulatiivset järelevalvet rahvusvaheliselt ühtsel ja mittediskrimineerival viisil” , et parandada börsiväliste tuletisinstrumentide turgu ja luua tugevamaid vahendeid, et panna ettevõtteid nende poolt võetavate riskide eest vastutama . Komisjon üritab tagada, et meie rahvusvahelised partnerid täidavad neid lubadusi sarnasel viisil.

(6)

Euroopa Ülemkogu nõustus oma 2. detsembri 2009. aasta järeldustes sellega, et vaja on oluliselt vähendada vastaspoole krediidiriski ning et oluline on parandada tuletisinstrumentidega tehtavate tehingute läbipaistvust, tõhusust ja terviklikkust. Euroopa Parlamendi 15. juuni 2010. aasta resolutsioonis „Tuletisinstrumentide turud: edasised poliitikameetmed” toetati kohustuslikku kliirimist ja börsiväliste tuletisinstrumentidega tehtud tehingutest teatamist.

(7)

ESMA peaks tegutsema käesoleva määruse reguleerimisalas, tagades finantsturgude stabiilsuse eriolukordades ning selle, et riiklikud järelevalveasutused kohaldavad liidu eeskirju ühtselt, ning lahendades nendevahelisi erimeelsusi. Samuti on tema ülesanne töötada välja õiguslikult siduvad reguleerivad tehnilised standardid ning tal on oluline roll kesksetele vastaspooltele ja kauplemisteabehoidlatele tegevusloa andmisel ja nende kontrollimisel.

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta) (6) I lisa C jaos punktides 4–10 sätestatud börsiväliselt kaubeldavate tuletislepingute jaoks on vaja ühtseid eeskirju.

(8 a)

Komisjon märkis oma 2. veebruari 2011. aasta teatises „Kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamine”, et rahvusvaheliste tooraineturgude suurem keskendumine finantstegevusele esitab liidu liikmesriikide majandustele strateegilise väljakutse. Komisjon kinnitas taas vajadust toorainetega kauplemise läbipaistvuse suurendamise järele ja kaupade tuletisinstrumentidega kauplemise positsioonide piirmäärade võimalikku kasulikku mõju. Selleks et saavutada tooraineturgudel toimuva kauplemise ohtlikult suure mahu tõeline vähendamine, peaks komisjon eelkõige hindama seda, millist mõju avaldaks see, kui toorainebörsile antaks juurdepääs ainult füüsilistele kauplejatele, välja arvatud finantseerimisasutused. Direktiivi 2004/39/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/6/EÜ (siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta)  (7) eesseisvate läbivaatamiste raames peaks komisjon eelkõige käsitlema hindade kõikumise probleemi toiduainete- ja põllumajandusturgudel ning nägema ette asjakohased nõuded, et vältida süsteemseid riske ja manipuleerivaid tavasid, sealhulgas marginaalinõuded, positsioonipiirangud ja karistuslik kasumi loovutamine.

(9)

Stiimulid kesksete vastaspoolte kasutamise suurendamiseks ei ole osutunud piisavaks, et tagada standardsete börsiväliste tuletisinstrumentide tegelik kliirimine. Seepärast on vaja kohustuslikuks muuta kliirimiseks sobivate börsiväliste tuletisinstrumentide kliirimine keskse vastaspoolega.

(10)

On tõenäoline, et liikmesriigid võivad vastu võtta erinevaid riiklikke meetmeid, mis võivad takistada siseturu sujuvat toimimist ning kahjustada turuosalisi ja finantsstabiilsust. Kliirimiskohustust on vaja liidus rakendada ühtselt, et tagada investorite kõrgel tasemel kaitse ja luua turuosalistele võrdsed konkurentsitingimused.

(11)

Selleks et kliirimiskohustus vähendaks süsteemset riski, on vaja tuletisinstrumentide klasside kliirimiskõlblikkuse määramise menetlust. See peaks võtma arvesse, et mitte kõik keskse vastaspoolega kliiritavad börsivälised tuletisinstrumendid ei vasta kohustusliku keskse vastaspoolega kliirimise nõuetele.

(12)

Käesolevas määruses sätestatakse kliirimiskohustuse kõlblikkuse kindlaksmääramise kriteeriumid. Võttes arvesse ESMA olulist rolli, peaks ta pärast komisjoni ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1092/2010 (finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta)  (8) asutatud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist otsustama, kas tuletisinstrumentide klass vastab kõlblikkuskriteeriumidele , kas tuleks kohaldada kliirimiskohustust ning mis kuupäevast kliirimiskohustus jõustub , sealhulgas vajaduse korral järkjärgulise rakendamise standardid. Kliirimiskohustuse järkjärguline rakendamine võiks toimuda kas kõlblike klasside osakaalu alusel, mida tuleb kliirida, või turuosaliste liikide alusel, kes peavad kliirimiskohustust järgima. Kahepoolne kliirimine peaks olema jätkuvalt lubatud, kui ühes tuletisinstrumentide klassis ei ole teatavate tuletisinstrumentide puhul kliirimise nõuded täidetud, nagu see võib juhtuda tagatud võlakirjade puhul.

(12 a)

Selleks et teha kindlaks, kas tuletisinstrumentide klassile tuleks kohaldada kliirimisnõudeid, peaks ESMA püüdma vähendada süsteemset riski ja vältida süsteemseid tagajärgi. Sealhulgas tuleks hindamises arvesse võtta selliseid tegureid nagu kliirimiskohustuse jõustumise tulevane kuupäev, asjaomaste tuletisinstrumentide klassi omavaheline seotus turul, lepingute lepinguliste ja majanduslike tingimuste standardimise määr, mõju ELi ettevõtete tegevusele ja konkurentsivõimele ülemaailmsel turul, kesksete vastaspoolte tegevus- ja riskijuhtimisvõime, et tulla toime käesolevast direktiivist tulenevate mahtude ja kohustustega, arveldusriski ja vastaspoole krediidiriski määr ning kulude mõju reaalmajandusele ja eriti investeeringutele.

(12 b)

Valuutaturgu iseloomustavad andmed (tehingute maht päevas, valuutapaarid, kolmandate riikide tehingute osatähtsus, jõuliste olemasolevate mehhanismide kaudu käsitletud arveldusrisk) nõuavad asjakohast korda, mis tugineks eelkõige eelneval rahvusvahelisel lähenemisel ja asjaomase infrastruktuuri vastastikusel tunnustamisel.

(12 c)

Delegeeritud õigusaktide ja tehniliste rakendusstandardite koostamisel tuleks erilist tähelepanu pöörata pikaajalisi hoiustamistooteid pakkuvate hoiuasutuste vajadustele, et pakkuda tarbijatele pikaajalisi hoiustamistooteid. Selleks ei tohiks käesolev määrus põhjustada pikaajalisi hoiustamistooteid pakkuvatele asutustele ülearuseid kulusid. Kõnealuse eesmärgi saavutamise üheks vahendiks on proportsionaalsuse põhimõtte nõuetekohane kohaldamine.

(12 d)

Pikaajalisi hoiustamistooteid pakkuvatel hoiuasutustel tuleks lubada valitsuse võlakirjade ja kõrgekvaliteediliste äriühingute võlakirjade kasutamist sularaha alternatiivina esialgse marginaali ja kõikumise marginaali katmisel.

(13)

Börsivälise tuletislepingu kliirimiseks on vaja lepingu mõlema poole nõusolekut. Seepärast peaks erandid kliirimiskohustusest olema piiratud, kuna need vähendaksid kohustuse tõhusust ja keskse vastaspoolega kliirimisest saadavat kasu ning võiksid soodustada õigusalast arbitraaži turuosaliste gruppide vahel. Sellele vaatamata peaksid komisjon ja ESMA tagama, et kohustuslik kliirimise kord kaitseks ka investoreid.

(13 a)

Üldiselt tuleks käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi kohaldada üksnes tulevastele tehingutele, võimaldades seeläbi sujuvat üleminekut ja suurendades süsteemi stabiilsust, vähendades samal ajal tulevaste kohandamiste vajadust. Sellega seoses tuleks kliirimis- ja aruandluskohustusi käsitleda eri viisidel. Samal ajal kui vajalikust hilisemast täiendavast tagatisest tulenevalt on õiguslikel põhjustel tagasiulatuva kliirimiskohustuse kehtestamine raskendatud, ei kehti see tagasiulatuva aruandluskohustuse kohta. Sellisel juhul oleks mõju-uuringu tulemuste alusel ning tuletisinstrumentide klassidest, tehnilistest nõuetest ja tähtaja lõpuni jäänud ajast lähtuvalt võimalik kehtestada tagasiulatuv aruandluskohustus.

(14)

Börsiväliste tuletisinstrumentidega, mida ei peeta sobivaks keskse vastaspoolega kliirimiseks, kaasneb siiski vastaspoole krediidirisk ja seetõttu tuleks selle riski juhtimiseks kehtestada eeskirjad. Kõnealused eeskirjad peaksid kehtima üksnes nende turuosaliste suhtes, kellel on kliirimiskohustus.

(14 a)

On oluline, et finantssektoriväliste vastaspoolte tingimata tarvilik erinev käsitlemine laieneks käesolevalt määruselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivile 2006/48/EÜ (krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta)  (9) ja direktiivile 2006/49/EÜ (investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta)  (10). Vastaspooled, kes ei ole kohustatud keskselt kliirima, ei peaks jätkuvate kahepoolsete lepingute puhul seisma silmitsi kõrgemate kapitalinõuetega.

(14 b)

Regulatiivse kapitali kulu nende finantssektori vastaspoolte puhul, kes tegelevad börsiväliste tuletisinstrumentidega, mida kliiritakse kahepoolselt ja mitte kesksetes kliiringukodades, peaks olema võimalik arvutada vastavalt kohustuste täitmata jätmise riskiga seotud võimalikele kahjudele, mida mõõdetakse iga vastaspoole puhul eraldi.

(15)

Kliirimis- ja aruandluskohustust käsitlevaid eeskirju ja selliste tuletislepingute, mida ei kliirita keskse vastaspoolega, riskimaandamismeetodeid käsitlevaid eeskirju tuleks kohaldada direktiivis 2004/39/EÜ sätestatud tegevusloa saanud investeerimisühingute, direktiivis 2006/48/EÜ määratletud tegevusloa saanud krediidiasutuste, nõukogu 24. juuli 1973. aasta esimeses direktiivis 73/239/EMÜ otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigusja haldusnormide kooskõlastamise kohta (11) määratletud tegevusloa saanud kindlustusseltside, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivis 2002/83/EÜ (elukindlustuse kohta) (12) määratletud tegevusloa saanud elukindlustusseltside, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2005. aasta direktiivis 2005/68/EÜ, mis käsitleb edasikindlustust (13) määratletud tegevusloa saanud edasikindlustusseltside, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivis 2009/65/EÜ (vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) (14) määratletud tegevusloa saanud vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjate (eurofondid) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/61/EL (alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta) (15) kohaselt tegevusloa saanud või registreeritud alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate valitsetavate alternatiivsete investeerimisfondide suhtes.

(15 a)

Seetõttu tuleks hinnata selliste eurofondide tegevust, kes teostavad üksnes vähesel määral tuletisinstrumentide tehinguid, et määrata kindlaks, milliste konkreetsete tingimuste alusel tuleks neid käesoleva määruse tähenduses liigitada finantssektori vastaspoolteks. Seejuures tuleks võtta meetmeid, et vältida konkurentsimoonutusi ja vähendada kuritarvitamise võimalusi. Seetõttu ei tuleks finantssektoriväliste vastaspoolte kliirimiskünnist eurofondide puhul automaatselt üle võtta. Selle asemel tuleks kaaluda rangelt piiritletud erandi tegemist ja see kehtestada.

(15 b)

Eurofondid peaksid kuuluma käesoleva määruse reguleerimisalasse, kuna eurofondide mitmekesistatud investeerimispoliitika hõlmab ka tehinguid tuletislepingutega. Eurofondid on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud ja moodustavad hinnanguliselt 50 % liidu SKPst, omades nende olulist investeerimisvõimet arvestades ühtlasi ka üleilmset süsteemset tähtsust.

(15 c)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivis 2003/41/EÜ (tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta)  (16) määratletud pensionifondidele, mis on riske vältiva riskiprofiiliga ning mis kasutavad pensionide väljamaksmisega seotud riskide maandamiseks tuletisinstrumente, tuleks kohaldada aruandluskohustust ning nad peaksid järgima selliste börsiväliste tuletislepingute riskimaandamismeetodeid, mida ei kliirita keskse vastaspoole kaudu, nagu on sätestatud käesolevas määruses. Kõnealustele pensionidele ei tohiks siiski kohaldada kliirimiskohustust, et vältida ebaproportsionaalseid kulusid pensionäridele.

(16)

Vajaduse korral kohaldatakse finantssektori vastaspoolte suhtes kehtivaid eeskirju ka finantssektoriväliste vastaspoolte suhtes. On teada, et finantssektorivälised vastaspooled kasutavad börsiväliseid lepinguid, et katta äririske, mis on otseselt seotud nende äritegevusega. Kui määratakse kindlaks, kas finantssektorivälise vastaspoole suhtes peaks kohaldama kliirimiskohustust, tuleks arvesse võtta börsiväliste tuletisinstrumentide kasutamise eesmärki ning tema kõnealuste instrumentide positsiooni suurust. Finantssektorivälised vastaspooled peaksid tuletisinstrumentide kasutamist selgitama oma aastaaruandes või muul asjakohasel viisil. Kliirimiskohustuse künnise määramisel peaks ESMA konsulteerima kõigi asjaomaste asutustega (nt kaubaturgude eest vastutatavate reguleerivate asutustega ja finantssektoriväliste vastaspooltega ), et tagada vastavate sektorite eripära täielik arvessevõtmine. Peale selle peaks komisjon 31. detsembriks 2013 hindama finantssektoriväliste ettevõtete börsiväliste tuletisinstrumentidega tehtud tehingute süsteemset olulisust eri sektorites, sealhulgas energiasektoris. Juhul kui jõustuvad konkreetsete sektorite jaoks välja töötatud võrdväärsed ELi eeskirjad, peaks komisjon viivitamata kaaluma sektori väljaarvamist kõnealuse määruse reguleerimisalast ning esitama vastavasisulised õigusaktide ettepanekud.

(16 a)

Finantssektoriväliste vastaspoolte kliirimiskünnis on kõigi turuosaliste jaoks väga oluline suurus. Kliirimiskünnise määramisel tuleks hinnata nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid kriteeriume ja anda neile sobiv kaal. Seejuures tuleks teha vajalikke pingutusi börsiväliste tuletislepingute ulatuslikuks standardimiseks ning tunnistada seda, kui oluline on finantssektoriväliste vastaspoolte puhul riskimaandamine nende tavapärase äritegevuse raames. Niisuguste künniste kehtestamist, mis põhinevad ettevõtja olulisusel kogu turu või börsivälise turusegmendi jaoks, saaks täiendada operatsiooniriski suhtarvude kasutamisega.

(16 b)

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) kliirimiskohustusest vabastamiseks tuleks kaaluda ka valdkonnapõhiseid börsiväliseid kliirimiskünniseid, mis põhinevad ettevõtja lepingute kogumahul. Lisaks peaks ESMA uurima, kas VKEde puhul oleks võimalik aruandluskohustuse osas kehtestada de minimis reegel.

(16 c)

Komisjon peaks tagama, et tulevased õigusaktide ettepanekud ei kahjusta hinnakujunduse ja kättesaadavuse osas börsiväliste tuletisinstrumentide vajalikku ja asjakohast kasutamist finantssektoriväliste vastaspoolte poolt äritegevusest tulenevate tururiskide maandamiseks.

(17)

Fondi sõlmitud leping, valitsegu teda fondivalitseja või mitte, kuulub käesoleva määruse reguleerimisalasse.

(18)

Keskpangad ja teised samu ülesandeid täitvad riigiasutused, samuti teised riigiasutused, kelle ülesanne on riigivõla haldamine või kes on kaasatud riigivõla haldamisse, ning mitmepoolsed arengupangad, kes on loetletud direktiivi 2006/48/EÜ VI lisa 1. osa jaos 4.2, Rahvusvaheliste Arvelduste Pank ja teatavad direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 punktis 18 määratletud avaliku sektori asutused tuleks arvata käesoleva määruse reguleerimisalast välja, et vältida piirangute seadmist nende volitustele sekkuda turu stabiliseerimise eesmärgil, kui seda on vaja. Direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 punkti 18 kohaste avaliku sektori asutuste puhul, kes alluvad keskvalitsusele ja on vastava keskvalituse poolt otseselt tagatud, mis on võrdväärne vastutuse võtmisega, tuleks eelnevalt kaaluda, kas neile kliirimiskohustusest erandi tegemine oleks vastutustundlik.

(19)

Kuna kõigil turuosalistel, kellel on kliirimiskohustus, ei ole võimalik hakata keskse vastaspoole kliirivaks liikmeks (või kliiriva liikme kliendiks) , peaks neil olema võimalik pääseda kesksetele vastaspooltele juurde klientidena või kliendistaatuses olevate investeerimisühingute või krediidiasutuste kaudu .

(20)

Kliirimiskohustuse kehtestamine koos menetlusega, millega määratakse kindlaks, milliseid keskseid vastaspooli võib seoses selle kohustusega kasutada, võib tekitada soovimatuid konkurentsihäireid börsiväliste tuletisinstrumentide turul. Näiteks võib keskne vastaspool keelduda teatavates kauplemiskohtades tehtud tehingute kliirimisest, kuna keskse vastaspoole omanik on konkureeriv kauplemiskoht. Selleks et vältida sellist diskrimineerivat tava, peaksid kesksed vastaspooled kliirima eri kauplemiskohtades tehtud tehinguid, eeldusel et kõnealused kauplemiskohad vastavad keskse vastaspoole kehtestatud tehnilistele ja tegevusnõuetele , ilma viiteta lepingudokumentidele, mille alusel pooled sõlmisid asjaomased börsiväliste tuletisinstrumentide tehingud, tingimusel et asjaomased dokumendid on turu standarditega kooskõlas . Üldiselt peaks komisjon jätkuvalt hoolega jälgima börsiväliste tuletisinstrumentide turu arengut ning peaks vajaduse korral sekkuma, et ennetada siseturul selliste konkurentsihäirete tekkimist.

(21)

Selleks et määrata kindlaks asjaomased börsivälised tuletisinstrumentide klassid, künnised ja süsteemselt olulised finantssektorivälised vastaspooled, kelle suhtes tuleks kohaldada kliirimiskohustust, on vaja usaldusväärseid andmeid. Seepärast on regulatiivsetel eesmärkidel vaja liidu tasandil kehtestada börsiväliste tuletisinstrumentide suhtes ühtsed aruandlusnõuded. Lisaks on vaja võimalikult ulatuslikku tagasiulatuvat aruandluskohustust nii finantssektori vastaspoolte kui finantssektoriväliste vastaspoolte suhtes, kes on ületanud künnise, et esitada ESMA-le võrreldavad andmed. Kui tagasiulatuv aruandlus mõne börsiväliste tuletisinstrumentide klassi puhul on raskendatud, tuleks vastavale kauplemisteabehoidlale esitada asjakohane selgitus.

(22)

On oluline, et turuosalised esitavad börsiväliste tuletislepingute kohta kõik andmed kauplemisteabehoidlatele. Tänu sellele säilitatakse börsiväliste tuletisinstrumentide turgudega seotud riske käsitlevat teavet keskselt ning see on ESMA-le, asjaomastele pädevatele asutustele ja Euroopa Keskpankade Süsteemi keskpankadele kergesti kättesaadav. Komisjon ja ESMA peaksid kaaluma aruandluskohustuse laiendamist tuletisinstrumendi tunnustega väärtpaberitele.

(22 a)

Direktiivi 2003/41/EÜ artikli 6 punktis a määratletud tööandjapensioni kogumisasutuste või kokkulepete suhtes, millega pakutakse sarnases ulatuses riskide maandamist ja mida siseriiklikus õiguses tunnustatakse pensioni kogumisena ning milles kasutatakse tuletislepinguid, mis objektiivselt mõõdetuna vähendavad pensioniskeemi juhtiva asutuse maksevõimega otseselt seotud riske, tuleks kohaldada käesoleva määruse sätteid kahepoolse tagamise kohta, mis vaadatakse läbi 2014. aastal.

(23)

Selleks et ülevaade turust oleks põhjalik ning et hinnata süsteemseid riske , tuleks kauplemisteabehoidlatele esitada andmed nii kliiritud kui kliirimata lepingute kohta.

(23 a)

ESMA-le, EIOPA-le ja EBA-le tuleks anda piisavad vahendid, et nad saaksid tulemuslikult täita neile käesoleva määrusega määratud ülesandeid.

(24)

Lepingu muutmisest või lõpetamisest teatamise kohustust tuleks kohaldada lepingu algsete vastaspoolte suhtes ja kõigi teiste üksuste suhtes, kes esitavad andmed algsete vastaspoolte nimel. Vastaspool või tema töötajad, kes esitavad kauplemisteabehoidlale lepingu kohta kõik andmed teise vastaspoole nimel vastavalt käesolevale määrusele, ei riku sellega ühtegi avaldamist käsitlevat piirangut.

(25)

Seoses kliirimis- ja aruandluskohustusega tuleks kehtestada tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. Liikmesriigid peaksid jõustama kõnealuseid karistusi viisil, mis ei vähenda kõnealuste eeskirjade tõhusust. Liikmesriigid peaksid tagama, et kehtestatud karistused avalikustatakse ja avaldatakse korrapäraselt kehtivate eeskirjade tõhususe hindamise aruandeid.

(26)

Kesksele vastaspoolele tegevusloa andmine peaks sõltuma algse kapitali miinimumsumma olemasolust. Kapital koos keskse vastaspoole jaotamata kasumi ja reservidega peaks kogu aeg vastama keskse vastaspoole tegevusele ja suurusele, et ta oleks piisavalt kapitaliseeritud operatsiooni- ja jääkriskide puhuks ning et ta oleks vajaduse korral võimeline korrakohaselt likvideerima või restruktureerima oma tegevuse.

(27)

Kuna käesoleva määrusega kehtestatakse regulatiivsetel eesmärkidel õiguslik kohustus kliirida teatavate kesksete vastaspooltega, on oluline tagada, et kõnealused kesksed vastaspooled on turvalised ja täidavad kogu aeg käesoleva määrusega kehtestatud rangeid organisatsioonilisi, äritegevust käsitlevaid nõudeid ja usaldatavusnormatiive. Selleks et tagada käesoleva määruse ühtne kohaldamine, peaksid need nõuded kehtima kõigi keskse vastaspoole kliiritavate finantsinstrumentide suhtes.

(27 a)

Asjaomane pädev asutus peaks veenduma, et keskne vastaspool säilitab piisavalt kättesaadavaid finantsvahendeid (milles peaks sisalduma keskse vastaspoole omavahendite minimaalne panus) kooskõlas ESMA antud suunistega.

(28)

Seepärast on vaja reguleerimise ja ühtlustamise eesmärgil tagada, et finantssektori vastaspooled kasutavad üksnes keskseid vastaspooli, kes täidavad käesoleva määrusega kehtestatud nõudeid.

(29)

Kesksete vastaspoolte tegevuslubasid ja järelevalvet käsitlevad otsesed eeskirjad tulenevad vahetult kohustusest kliirida börsivälised tuletisinstrumendid. On asjakohane, et pädevad asutused jäävad vastutavaks kesksete vastaspoolte tegevuslubade ja järelevalve kõigi aspektide eest, sealhulgas peavad nad kontrollima, kas tegevusluba taotlev keskne vastaspool vastab käesolevale määrusele ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivile 98/26/EÜ (arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides) (17), võttes arvesse, et kõnealustel riiklikel pädevatel asutustel on kõige parem kontrollida, kuidas kesksed vastaspooled tegutsevad igapäevaselt, et teostada korrapäraseid kontrolle ja võtta vajaduse korral asjakohaseid meetmeid.

(30)

Kui keskset vastaspoolt ohustab maksevõimetus, võib finantsvastutus minna eelkõige asutamise liikmesriigile. Seetõttu peaks selle keskse vastaspoole tegevusloa ja järelevalve eest vastutama kõnealuse liikmesriigi asjaomane pädev asutus. Kuna kesksete vastaspoolte kliirivad liikmed võivad olla asutatud eri liikmesriikides ning neid mõjutab kesksete vastaspoolte lepingujärgsete kohustuste täitmatajätmine kõigepealt, on oluline, et ESMA oleks kaasatud tegevusloa andmise ja järelevalve protsessi. Sellega välditakse riiklike meetmete ja tavade erinemist ja siseturu takistusi. ESMA peaks soovituste ja otsuste koostamisse kaasama asjaomaste liikmesriikide muud pädevad asutused .

(31)

On vaja parandada pädevate asutuste vahelist teabevahetust reguleerivaid sätteid ja tugevdada nende kohustusi vastastikuse abi osutamise ja koostöö valdkonnas. ▐ Teabevahetuses on vaja rangelt hoida ametisaladust. Kuna börsiväliste tuletislepingute mõju on lai, on oluline, et teistel reguleerivatel asutustel ▐ on juurdepääs teabele, mida neil on vaja oma ülesannete täitmiseks.

(31 a)

Käesoleva määrusega ei tohiks mingil viisil püüda piirata või takistada ühte jurisdiktsiooni kuuluvat keskset vastaspoolt kliirimast toodet, mis on nomineeritud teise liikmesriigi vääringus või kolmanda riigi vääringus, ega nõuda, et kesksel vastaspoolel peab olema panganduslitsents, et pääseda juurde igapäevasele keskpanga likviidsusele.

(32)

Võttes arvesse finantsturgude üleilmset olemust, on vaja kolmandas riigis asutatud kesksete vastaspooltega lepinguid liidus kliirimisteenuse osutamiseks. Sellised lepingud peaksid hõlmama ESMA-lt ja selle liikmesriigi pädevalt asutuselt, kus asjaomane keskne vastaspool kavatseb kliirimisteenust osutada, loa saamist kolmandas riigis asutatud kesksele vastaspoolele või komisjoni poolt loa andmise tingimustes või menetluses erandi tegemist , eeldusel et komisjon on tunnistanud kõnealuse kolmanda riigi õigus- ja järelevalvesüsteemi samaväärseks liidu raamistikuga ning et nõutavad tingimused on täidetud. Sellega seoses on lepingud liidu suurte rahvusvaheliste partneritega eriti olulised, et tagada rahvusvaheliselt võrdsed konkurentsitingimused ja finantsstabiilsus.

(32 a)

16. septembril 2010. aastal nõustus Euroopa Ülemkogu, et liidul on vaja liidu välissuhete kontekstis edendada oma huve ja väärtusi senisest tõhusamalt ning vastastikkuse põhimõtte ja hüvangu alusel ning muu hulgas astuda samme, et tagada Euroopa ettevõtete parem juurdepääs turule ja süvendada regulatiivset koostööd peamiste kaubanduspartneritega.

(33)

Kesksetel vastaspooltel peab sõltumata omandistruktuurist olema jõuline juhtimiskord, hea mainega kõrgem juhtkond ja juhtivasse organisse peavad kuuluma sõltumatud liikmed. Vähemalt kolmandik, kuid mitte vähem kui kaks liiget juhtkonnast peaksid olema sõltumatud liikmed. Need sõltumatud liikmed ei tohiks tegutseda sõltumatu liikmena enam kui ühe teise keskse vastaspoole juures. Nende tasustamine ei tohiks mingil viisil olla seotud keskse vastaspoole tegevuse tulemustega. Keskse vastaspoole erinev juhtimiskord ja omandistruktuur võivad aga mõjutada keskse vastaspoole soovi või võimet kliirida teatavaid tooteid. Seepärast on asjakohane, et juhtiva organi sõltumatud liikmed ja keskse vastaspoole asutada tulev riskikomitee lahendavad võimalikud huvide konfliktid keskse vastaspoole sees. Kliirivad liikmed ja kliendid peavad olema piisavalt esindatud, kuna keskse vastaspoole tehtud otsused võivad neid mõjutada.

(34)

Keskne vastaspool võib muud funktsioonid kui riskijuhtimisfunktsiooni osta allhanke korras, aga üksnes juhul, kui kõnealused funktsioonid ei mõjuta keskse vastaspoole korrakohast toimimist ja tema võimet juhtida riske. Funktsioonide allhanke korras ostmise peaks kiitma heaks keskse vastaspoole riskikomitee.

(35)

Keskse vastaspoole osalemistingimused peaksid seepärast olema läbipaistvad, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning peaksid võimaldama juurdepääsu eemalt, eeldusel et see ei kujuta endast kesksele vastaspoolele lisariski.

(36)

Kliirivate liikmete klientidele, kes kliirivad oma börsivälised tuletisinstrumendid kesksete vastaspooltega, tuleks pakkuda kõrgel tasemel kaitset. Kaitse tegelik tase sõltub kõnealuste klientide valitud eraldamise tasemest. Vahendajad peaksid eraldama oma varad kliendi varadest. Selleks peaksid kesksed vastaspooled säilitama ajakohastatud ja kergesti tuvastatavad andmed. Lisaks peaks saama kanda teistele liikmetele üle nende liikmete kontod, kes jätavad oma kohustused täitmata.

(36 a)

Igasugune õiguskindlusetus seoses keskse vastaspoole eeskirjade ja menetluste tõhususe ja teostatavusega, kui need käsitlevad kliirivate liikmete ja nende klientide vara ja kohustuste eraldamist ning positsioonide ülekandmist eelnevalt kindlaks määratud sündmuste korral, kahjustaks keskse vastaspoole stabiilsust. Sündmused, mis käivitavad positsioonide ülekandmise, tuleks eelnevalt kindlaks määrata, et tagada pakutava kaitse ulatus.

(37)

Kesksel vastaspoolel peaks olema nõuetekohane riskijuhtimisraamistik, et juhtida krediidi-, likviidsus-, operatsiooni- ja muid riske, sealhulgas riske, mida ta kujutab teistele üksustele vastastikuse sõltumise tõttu. Kesksel vastaspoolel peaksid olema asjakohased menetlused ja mehhanismid, et tegeleda kliiriva liikme kohustuste täitmatajätmisega. Selleks et minimeerida kohustuste täitmatajätmise edasikandumise riski, peaks kesksel vastaspoolel olema ranged osalemistingimused, nad peaksid koguma piisava tagatise ning säilitama tagatisfondi ja muud rahalised vahendid, et katta võimalik kahju. Tugeva riskijuhtimise arendamine peaks jääma keskse vastaspoole tähtsaimaks eesmärgiks. Ta võib siiski kohandada oma erijooned kliirivate liikmete klientide konkreetse tegevuse ja riskiprofiilidega ning kui seda peetakse vajalikuks, lisada tagatisena aktsepteeritud väga likviidse vara juurde vähemalt sularaha ja riigi võlakirjad, mille puhul tehakse asjakohaseid kärpeid.

(37 a)

Kesksel vastaspoolel peaks olema usaldusväärsed riskijuhtimisstrateegiad, mis ei tohiks jätta riske maksumaksjate kanda.

(37 b)

Finantsstabiilsuse nõukogu on määratlenud kesksed vastaspooled süsteemi seisukohast oluliste institutsioonidena. Rahvusvahelisel ega liidu tasandil ei ole ühiseid tavasid tingimuste osas, mille alusel võivad kesksed vastaspooled saada juurdepääsu keskpanga likviidsusvahenditele või mille kohaselt peavad nad olema krediidiasutustena litsentseeritud. Käesoleva määrusega nõutud kliirimiskohustuse rakendamine võib suurendada kesksete vastaspoolte olulisust süsteemis ja vajadust likviidsuse järele. Seetõttu tuleks kutsuda komisjoni üles võtma arvesse keskpankade vahel tehtava töö kõiki tulemusi, et hinnata koostöös Euroopa Keskpankade Süsteemiga võimalikku vajadust meetmete järele, millega hõlbustada kesksete vastaspoolte juurdepääsu keskpankade likviidsusvahenditele ühes või enamas vääringus ja anda aru Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(38)

Marginaalidel ja tagatisväärtuse kärpimisel võib olla protsükliline mõju. Kesksed vastaspooled, pädevad asutused ja ESMA peaksid seepärast võtma vastu meetmed, et ennetada ja kontrollida võimalikku protsüklilist mõju kesksete vastaspoolte rakendatud riskijuhtimistavadele, eeldusel et kesksete vastaspoolte tugevust ja finantsturvalisust ei mõjutata negatiivselt.

(39)

Riskijuhtimine on kliirimisprotsessi oluline osa. Kliirimisteenuste pakkumiseks tuleks üldiselt anda juurdepääs asjaomastele hinnakujundusallikatele ning võimaldada neid kasutada. Sellised hinnakujundusallikad peaksid hõlmama allikaid, mis on seotud näitajatega, mida kasutatakse tuletisinstrumentide või muude finantsinstrumentide sihtnäitajatena.

(40)

Marginaalid on keskse vastaspoole esimene kaitseliin. Kuigi kesksed vastaspooled peaksid saadud marginaalid investeerima turvaliselt ja usaldusväärselt, peaksid nad marginaale piisavalt kaitsma, et tagastada need õigeaegselt kohustusi täitvatele kliirivatele liikmetele või koostalitlevale kesksele vastaspoolele, kui kõnealuseid marginaale koguv keskne vastaspool ei suuda oma kohustusi täita.

(40 a)

Juurdepääs piisavatele likviidsetele vahenditele on keskse vastaspoole jaoks ülimalt oluline. Kõnealune likviidsus võib tuleneda juurdepääsust keskpanga likviidsusele, krediidikõlbliku ja usaldusväärse kommertspanga likviidsusele või nende mõlema kombinatsioonile.

(41)

7. novembri 2006. aasta Euroopa kliiringu ja arvelduse tegevusjuhendiga (18) loodi vabatahtlik raamistik kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate vaheliste ärisuhete loomiseks. Kauplemisjärgne sektor jääb riigiti siiski killustatuks, mis muudab piiriülese kauplemise kulukamaks ja takistab ühtlustumist. Seepärast on vaja kehtestada kesksete vastaspoolte vaheliste koostalitluskokkulepete sõlmimise tingimused eeldusel, et need ei ole asjaomaste kesksete vastaspoolte jaoks seotud riskidega, mida piisavalt ei juhita.

(42)

Koostalitluskokkulepped võivad üldiselt olla vahendid kauplemisjärgse turu suuremaks integreerimiseks liidus ning neid tuleb reguleerida. Samas võivad koostalitluskokkulepped tekitada kesksetele vastaspooltele lisariske. Võttes arvesse börsiväliseid tuletislepinguid kliirivate kesksete vastaspoolte vaheliste koostalitluskokkulepete keerukust, on praegu asjakohane nõuda kolmeaastast ajapikendust tuletisinstrumentide kliirimisloa saamise ja koostalitluse loa taotlemise õiguse vahel ning piirata järgnevate koostalitluskokkulepete ulatust rahas arveldatavate väärtpaberitega. 30. septembriks 2014 peab ESMA siiski esitama komisjonile aruande, kas ja millal oleks asjakohane kõnealuse ulatuse laiendamine muudele finantsinstrumentidele.

(43)

Kauplemisteabehoidlad koguvad andmeid regulatiivsetel eesmärkidel, mis on olulised kõigi liikmesriikide ametiasutustele. ESMA peaks vastutama kauplemisteabehoidlate registreerimise, selle tühistamise ja järelevalve eest.

(44)

Võttes arvesse, et reguleerivad asutused, kesksed vastaspooled ja teised turuosalised tuginevad kauplemisteabehoidlate säilitatavatele andmetele, on vaja tagada, et kõnealuste kauplemisteabehoidlate suhtes kohaldatakse rangeid andmete säilitamise ja andmehalduse nõudeid.

(45)

On vaja, et kesksete vastaspoolte , nende liikmete ja kauplemisteabehoidlate teenuste hinnad ja tasud on läbipaistvad, et turuosalistel oleks võimalik teha teadlik valik.

(45 a)

Finantsteenuste ja tuletislepingutega kauplemise vallas võib olla tegemist äriliste ja intellektuaalomandi õigustega. Sellistel juhtudel, kus need on seotud toodete või teenustega, mida seovad või mõjutavad tööstusstandardid, peaks kehtima nõue, et litsentse antakse proportsionaalse FRAND-põhimõtte (õiglased, mõistlikud ja mittediskrimineerivad tingimused) kohaselt.

(46)

ESMA peab saama teha komisjonile ettepanekuid kehtestada ajutisi karistusmakseid. Kõnealuste perioodiliste karistusmaksete eesmärk peaks olema, et ESMA tuvastatud rikkumised lõpetatakse, ESMA-le esitatakse täielik ja õige teave või et kauplemisteabehoidlad , kesksed vastaspooled, nende liikmed või teised isikud alluvad uurimisele. Hoiatamise eesmärgil ning selleks, et sundida kauplemisteabehoidlaid , keskseid vastaspooli ja nende liikmeid järgima käesoleva määruse nõudeid, peaks komisjon saama ESMA taotluse alusel kehtestada trahve, kui on kas tahtlikult või tahtmatult rikutud käesoleva määruse mõnda konkreetset sätet. Trahv peaks olema hoiatav ning proportsionaalne rikkumise laadi ja tõsiduse, rikkumise kestuse ning asjaomase kauplemisteabehoidla , keskse vastaspoole või liikme majandusliku suutlikkusega.

(47)

Selleks et teostada tõhusat järelevalvet kauplemisteabehoidlate , kesksete vastaspoolte ja nende liikmete üle, peaks ESMA-l olema õigus teostada uurimisi ja kohapealseid kontrolle.

(48)

On oluline, et liikmesriigid ja ESMA kaitsevad füüsiliste isikute õigust privaatsusele isikuandmete töötlemisel kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (19).

(49)

Oluline on tagada kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate nõuete rahvusvaheline ühtlustamine. Käesolevas määruses järgitakse CPSS-IOSCO ja ESCB-CESR väljatöötatud soovitusi ning sellega luuakse liidu raamistik, mille alusel saavad kesksed vastaspooled turvaliselt tegutseda. ESMA võtab asjaolusid arvesse käesoleva määrusega ette nähtud reguleerivate tehniliste standardite ning suuniste ja soovituste koostamisel.

(50)

Komisjonile tuleks delegeerida õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290 ja kinnitada reguleerivaid tehnilisi standardeid vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14 seoses andmetega, mida peab sisaldama ESMA-le esitatav teave ja register, ning seoses kriteeriumidega, mille alusel ESMA otsustab järgmise üle: kliirimiskohustuslikkuse kriteeriumid, teabe- ja kliirimiskünnised, lepingu sõlmimise ja selle kinnitamise vaheline maksimaalne aeg, likviidsus, juhtimiseeskirjade minimaalne sisu, säilitatavad andmed, ettevõtte talituspidevuse kava minimaalne sisu ja tagatud teenused, tagatisnõuete osakaal ja tähtaeg, turu ekstreemsed tingimused, väga likviidsed tagatised ja väärtuskärped, väga likviidsed finantsinstrumendid ja kontsentreerumise piirmäärad, testitulemused, kauplemisteabehoidla ESMA juures registreerimise andmed, trahvid ja kauplemisteabehoidla avalikustatav teave, nagu on osutatud käesolevas määruses. Delegeeritud õigusaktide kindlaksmääramisel peaks komisjon kasutama asjaomaste ESA-de teadmisi (ESMA, EBA ja EIOPA). Võttes aluseks ESMA kogemused väärtpaberite ja väärtpaberituru küsimustes, peaks tal olema keskne roll komisjoni nõustamisel seoses delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisega. Vajaduse korral peaks ESMA siiski konsulteerima EBA ja EIOPAga . [ME 16]

(50 a)

Tehniliste suuniste ja reguleerivate tehniliste standardite kehtestamise ettevalmistamise raames ning eelkõige käesoleva määruse kohaselt finantssektorivälistele vastaspooltele kliirimiskünnise kehtestamisel peaks ESMA korraldama turuosalistega peetavaid avalikke arutelusid.

(51)

Selleks et tagada käesoleva määruse ühesugune kohaldamine, tuleks anda rakendusvolitused komisjonile. Nimetatud volitusi tuleb teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (20). [ME 17]

(52)

Kuna liikmesriigid ei suuda käesoleva määruse eesmärki (st kehtestada ühtsed nõuded börsivälistele tuletislepingutele ning kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate tegevusele) piisavalt saavutada, saab seda meetme ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil ning liit võib võtta vastu meetmed vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Kooskõlas kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik seatud eesmärkide saavutamiseks.

(53)

Seoses koostalitlevaid süsteeme käsitlevate eeskirjadega peeti asjakohaseks muuta direktiivi 98/26/EÜ, et kaitsta sellise süsteemioperaatori õigusi, kes annab tagatisega kaitse teisele süsteemioperaatorile, kui tagatise saanud süsteemioperaatori suhtes algatatakse maksevõimetusmenetlus.

(53 a)

Ühtse ja tõhusa seadusandluse tagamiseks ning kauplemise ja kauplemisjärgse tegevuse tiheda seose tõttu tuleks käesolev määrus viia vastavusse direktiiviga 2004/39/EÜ, millega määratakse kindlaks asjakohased kauplemiskohanõuded, mis tuleb kehtestada kohtadel, kus tehakse tehinguid Euroopa turu infrastruktuuri määruses määratletud tuletisinstrumentidega. Need nõuded võivad hõlmata läbipaistvuse, juurdepääsu, korralduste täitmise, järelevalve, stabiilsuse ja süsteemi ohutuse ning muuga seotud vajalikke nõudeid.

(53 b)

Erilist tähelepanu nõuab keeruliste tuletistoodete müümine kohalikele ametiasutustele. Selle probleemi käsitlemiseks peaks komisjon kaasama direktiivi 2004/39/EÜ eesseisvasse läbivaatamisse konkreetsed ettepanekud. Need ettepanekud hõlmavad nõuetekohase hoolsuse, teabe ja avalikustamisega seotud nõudeid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I   jaotis

Sisu, reguleerimisala ja mõisted

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1.   Käesoleva määrusega kehtestatakse ühtsed nõuded tuletislepingute suhtes , konkreetsed sätted börsiväliste tuletisinstrumentide turu läbipaistvuse ja riskijuhtimise parandamiseks ning ühtsed nõuded kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate tegevuse suhtes.

Käesoleva määruse järjepideva kohaldamise tagamiseks koostab ESMA reguleerivate tehniliste standardite projektid, milles kehtestatakse direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jao punktide 4–10 tõlgendamise ja kohaldamise suunised käesoleva määruse kohaldamiseks.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu teises lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14. [ME 18]

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse kesksete vastaspoolte, nende kliirivate liikmete, finantssektori vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate suhtes. Seda kohaldatakse finantssektoriväliste vastaspoolte suhtes, kui see on ette nähtud.

3.   V jaotist kohaldatakse üksnes direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 18 alapunktides a ja b ning punktis 19 määratletud vabalt võõrandatavate väärtpaberite [varem siirdväärtpaberid] ja rahaturuinstrumentide suhtes.

4.    Käesoleva määruse kliirimiskohustusi ei kohaldata:

a)

EKPS i liikmete suhtes ja teiste samu ülesandeid täitvate riigiasutuste suhtes, samuti teiste riigiasutuste suhtes, kelle ülesanne on riigivõla haldamine või mis on kaasatud riigivõla haldamisse;

b)

direktiivi 2006/48/EÜ VI lisa 1. osa punktis 4.2 loetletud mitmepoolsete arengupankade suhtes;

b a)

Rahvusvaheliste Arvelduste Panga suhtes.

4 a.     Täiendavad erandid käesolevast määrusest nõuavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu konkreetse määruse vastuvõtmist, mis põhineb rahvusvahelistel standarditel ja samaväärsetel liidu sektoripõhistel eeskirjadel.

Artikkel 2

Mõisted

1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „keskne vastaspool”– ühel või mitmel finantsturul kaubeldavate lepingute vastaspoolte vahel õiguslikult asuv üksus, kes on iga müüja jaoks ostja ja iga ostja jaoks müüja ning kes vastutab kliirimissüsteemi toimimise eest;

2)   „kauplemisteabehoidla”– üksus, kes keskselt kogub ja säilitab andmeid tuletisinstrumentide kohta;

3)   „kliirimine”– ▐ protsess, mille käigus kolmas osapool asub otseselt või kaudselt tehingu vastaspoolte vahele, et võtta enda peale nende õigused ja kohustused ;

4)   „tuletisinstrumentide klass”– kogum tuletisinstrumente , millel on ühised ja olulised tunnused , sealhulgas vähemalt seos alusvaraga, alusvara tüüp, väljamakse profiil ja teoreetiline valuuta. Samasse klassi kuuluvatel tuletisinstrumentidel võivad olla erinevad tähtajad ;

5)   „börsivälised tuletisinstrumendid”– tuletislepingud, millega ei tehta tehinguid reguleeritud turul või kolmanda riigi turul, mida peetakse reguleeritud turuga samaväärseks, või mis tahes muus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele (21) kohaselt asutatud organiseeritud kauplemiskohas, mis kliirib selliseid lepinguid keskse vastaspoole kaudu;

5 a)     „reguleeritud turg”

mitmepoolne süsteem, nagu on määratletud direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 14;

5 b)     „mitmepoolne kauplemissüsteem”

mitmepoolne süsteem, nagu on määratletud direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 15;

6)   „finantssektori vastaspool”– liidus asutatud ettevõtja, kes on direktiivis 2004/39/EÜ sätestatud tegevusloa saanud investeerimisühing , direktiivis 2006/48/EÜ määratletud tegevusloa saanud krediidiasutus , direktiivis 73/239/EMÜ määratletud tegevusloa saanud kindlustusselts , direktiivis 2002/83/EÜ määratletud tegevusloa saanud elukindlustusselts , direktiivis 2005/68/EÜ määratletud tegevusloa saanud edasikindlustusselts , direktiivis 2009/65/EÜ määratletud tegevusloa saanud eurofond , direktiivis 2003/41/EÜ määratletud tegevusloa saanud tööandjapensioni kogumisasutus või direktiivis 2011/61/EL määratletud tegevusloa saanud alternatiivse investeerimisfondi valitseja ;

7)   „finantssektoriväline vastaspool”– ettevõtja, mis on asutatud liidus ning mis ei kuulu punktides 1 ja 6 osutatud üksuste hulka;

7 a)     „tööandjapensioniskeem”

direktiivi 2003/41/EÜ kohaselt kehtestatud pensioniskeem, sealhulgas asjaomase direktiivi artikli 2 lõikes 1 osutatud tegevusloa saanud üksused, kes vastutavad tööandjapensioni kogumisasutuste juhtimise eest ja tegutsevad nende asutuste nimel, või asjaomase direktiivi artikli 19 lõike 1 kohased määratud investeerimisjuhid või mis tahes muu kokkulepe, mida siseriiklikus õiguses tunnustatakse pensioni kogumise eesmärgil rajatud skeemina;

8)   „vastaspoole krediidirisk”– risk, et tehingu vastaspoolel jätab enne tehingu rahavoogude lõplikku arveldamist kohustused täitmata;

9)   „koostalitluskokkulepe”– kokkulepe kahe või enama keskse vastaspoole vahel, mis hõlmab tehingute süsteemiülest täitmist;

10)   „pädev asutus”– iga liikmesriigi poolt vastavalt artiklile 18 määratud asutus või üks või mitu Euroopa järelevalveasutust ; [ME 5]

11)   „kliiriv liige”– ettevõtja, kes osaleb keskses vastaspooles ning kes vastutab kõnealusest osalemisest tulenevate finantskohustuste täitmise eest;

12)   „klient”– ettevõtja, kellel on otsene või kaudne lepinguline suhe keskse vastaspoole kliiriva liikmega või mõne tema tütarettevõtjaga , mis võimaldab sellel ettevõtjal kliirida tehinguid seeläbi, et kõnealune kliiriv liige kasutab asjaomast keskset vastaspoolt;

13)   „oluline osalus”– otsene või kaudne osalus keskses vastaspooles või kauplemisteabehoidlas, kui osalus kapitalis või hääleõiguses on vähemalt 10 %, nagu on sätestatud direktiivi 2004/109/EÜ artiklites 9 ja 10, võttes arvesse nimetatud direktiivi artikli 12 lõigetes 4 ja 5 sätestatud osaluste summeerimise tingimusi, või osalus, mis võimaldab märkimisväärselt mõjutada selle keskse vastaspoole või kauplemisteabehoidla juhtimist, milles osalust omatakse;

14)   „emaettevõtja”– emaettevõtja seitsmenda nõukogu direktiivi 83/349/EMÜ (mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb konsolideeritud aastaaruandeid) (22) artiklite 1 ja 2 tähenduses;

15)   „tütarettevõtja”– tütarettevõtja direktiivi 83/349/EMÜ artiklite 1 ja 2 tähenduses, sealhulgas põhiemaettevõtja iga tütarettevõtja kõik tütarettevõtjad;

16)   „kontroll”– direktiivi 83/349/EMÜ artiklis 1 määratletud kontroll;

17)   „märkimisväärne seos”– olukord, kus kaks või rohkem füüsilist või juriidilist isikut on seotud:

Olukorda, kus vähemalt kaks füüsilist või juriidilist isikut on kontrollsuhte kaudu ühe ja sama isikuga alaliselt seotud, käsitletakse ka nimetatud isikute vahelise märkimisväärse seosena.

18)   „kapital”– kapital 8. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/635/EMÜ (pankade ja muude rahaasutuste raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohta) artikli 22 tähenduses, kuivõrd see on sissemakstud, ning sellega seotud aažio; see kompenseerib täielikult kahjud tegevuse jätkumise kahtluse puhul ning pankroti või likvideerimise korral reastatakse see kõigi teiste nõuete järele;

19)   „reservid”– reservid nõukogu 25. juuli 1978. aasta direktiivi 78/660/EMÜ (mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid) (23) artiklis 9 määratletud tähenduses ning eelmiste aastate jaotamata kasum või kahju;

20)   „juhtiv organ”– juhatus või nõukogu või mõlemad vastavalt siseriiklikule äriühinguõigusele;

21)   „juhtiva organi sõltumatu liige”– juhtiva organi liige, kellel puudub eelnev või praegune äriline, perekondlik või muu suhe, mis tekitab huvide konflikti keskse vastaspoole, kontrolli omava(te) aktsionäri(de) või juhtkonna või kliirivate liikmete või nende juhtkonnaga;

22)   „kõrgem juhtkond”– isik või isikud, kes tegelikult juhivad keskse vastaspoole tegevust ning juhtiva organi juhtiv liige või juhtivad liikmed;

22 a)     „kolmanda riigi kliiriv vastaspool”

kolmandas riigis asutatud ettevõtja, keda loetakse samaväärseks finantssektori vastaspoolte ja artikli 7 lõikes 2 osutatud finantssektoriväliste vastaspooltega; sellist samaväärsust loetakse kehtivaks, kui kolmandas riigis asutatud ettevõtja liigitataks, kui ta oleks asutatud liidus, finantssektori vastaspoolte või artikli 7 lõikes 2 osutatud finantssektoriväliste vastaspoolte alla;

22 b)     „eraldatus”

vähemalt see, et ühe isiku vara ega positsioone ei kasutata mis tahes muu sellise isiku kohustuste või tema vastu esitatud nõuete täitmiseks, kelle puhul on ette nähtud, et isik on temast eraldatud, ning selle isiku vara ega positsioone ei saa sellistel eesmärkidel, eriti kliiriva liikme maksejõuetuse korral kasutada;

22 c)     „kauplemistehingute koondamine” protsess, mille käigus asendatakse üks tuletislepingute kogum seaduslikult teistsuguse lepingute kogumiga, mida iga protsessiosalise vaatepunktist iseloomustab:

22 d)     „ühine tegutsemine”

ühine tegutsemine, nagu see on määratletud direktiivi 2004/109/EÜ artikli 10 punktis a.

2.     Lõike 1 punkti 22 a järjepideva kohaldamise tagamiseks koostab ESMA reguleerivate tehniliste standardite projektid, milles määratakse üksikasjalikumalt kindlaks kriteeriumid, mida kasutatakse kolmandate riikide ettevõtjate liigitamisel kolmandate riikide kliirivateks vastaspoolteks.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14. [ME 19]

II   jaotis

Börsiväliste tuletisinstrumentide kliirimine, aruandlus ja riskimaandamine

Artikkel 3

Kliirimiskohustus

1.   Finantssektori vastaspool või artikli 7 lõikes 2 osutatud finantssektoriväline vastaspool kliirib kõik vastavalt artiklile 4 kliirimiskõlblikud börsivälised tuletislepingud, mis sõlmitakse teiste finantssektori vastaspooltega või artikli 7 lõikes 2 osutatud finantssektoriväliste vastaspooltega artikli 4 lõikes 4 osutatud registrisse kantud kesksete vastaspoolte kaudu.

Kõnealust kliirimiskohustust kohaldatakse ka finantssektori vastaspoolte ja esimeses lõigus osutatud finantssektoriväliste vastaspoolte suhtes, kes sõlmivad kliirimiskohustuse nõuetele vastavad börsivälised tuletislepingud kolmandate riikide kliirivate vastaspooltega .

Börsivälised tuletislepingud, mis on sõlmitud enne kuupäeva, mil kliirimiskohustus selle tuletisinstrumentide klassi osas jõustub, on kliirimiskohustusest vabastatud.

Kõnealust kliirimiskohustust kohaldatakse kõigile börsivälistele tuletislepingutele, mis on artikli 4 lõike 2 punkti a kohase ESMA otsuse järgi loetud kliirimiskohustuse täitmise nõuetele vastavateks.

1 a.     Kliirimiskohustust ei ole tuletislepingute puhul, mis on sõlmitud sama emaettevõtja tütarettevõtjate või emaettevõtja ja tütarettevõtja vahel. Käesolevas sättes on „emaettevõtja” ja „tütarettevõtjad” ettevõtjad, mis on seega määratletud asjakohaste ELi eeskirjadega. See erand ei mõjuta artikli 6 kohast aruandluskohustust ega artikli 8 kohaste riskimaandamismeetoditega seotud kohustusi.

Erandid kehtivad üksnes juhul, kui asjassepuutuv emaettevõtja on eelnevalt oma päritoluliikmesriigi pädevat asutust kirjalikult teavitanud oma kavatsusest asjaomast erandit rakendada. Teavitada tuleb vähemalt 30 kalendripäeva enne erandi rakendamist. Pädev asutus tagab, et erandit rakendatakse ainult selliste tuletislepingute puhul, mis vastavad kõigile järgmistele tingimustele:

a)

tuletislepingute sõlmimine sama emaettevõtja tütarettevõtjate või emaettevõtja ja tütarettevõtja vahel on õigustatud majanduslikel põhjustel;

b)

erandi rakendamine ei suurenda finantssüsteemi süsteemset riski;

c)

sama emaettevõtja tütarettevõtjate või emaettevõtja ja tütarettevõtja vahelistele kapitalivoogudele ei ole seatud õiguslikke piiranguid.

2.   Selleks et täita kliirimiskohustust vastavalt lõikele 1, hakkavad finantssektori vastaspooled ja artikli 7 lõikes 2 osutatud finantssektorivälised vastaspooled kas kliirivaks liikmeks või kliirivad oma tehingud keskse vastaspoolega investeerimisfirma või krediidiasutuse kaudu, kellele kohaldatakse direktiivis 2004/39/EÜ esitatud nõudeid .

Artikkel 4

Kliirimiskohustuslikkus

1.   Kui pädev asutus on andnud kesksele vastaspoolele loa kliirida teatavat tuletisinstrumentide klassi vastavalt artiklile 10 või 11, teatab ta viivitamata ESMA-le kõnealusest tegevusloast ning taotleb otsust artiklis 3 osutatud kliirimiskohustuse kohta.

1 a.     Kui kolmandas riigis asutatud keskset vastaspoolt on tunnustatud artikli 23 kohaselt, teeb vastava kolmanda riigi asjaomane pädev asutus, kohaldades artikli 23 lõikes 4 osutatud koostöölepinguid, ESMA-le teatavaks tuletislepingute klassid, mille puhul on nimetatud kesksele vastaspoolele antud õigus pakkuda kliirimisteenuseid kliirivatele liikmetele ja/või liidus asutatud klientidele.

2.   ESMA saadab kuue kuu jooksul alates lõikes 1 osutatud teate ja taotluse saamist taotluse esitanud pädevale asutusele otsuse, märkides selles järgmise teabe:

a)

kas kõnealune tuletisinstrumentide klass vastab artikli 3 alusel kliirimiskohustuse täitmise nõuetele;

b)

kliirimiskohustuse jõustumise tulevase kuupäeva , kaasa arvatud ajavahemiku, mille jooksul hakkab vastaspooltele või vastaspoolte kategooriatele kehtima kliirimiskohustus . Nimetatud kuupäev ei tohi olla varasem kui kliirimiskohustuse jõustamise kuupäev;

b a)

kas ja millistel tingimustel kohaldatakse kliirimiskohustust kolmandates riikides paiknevate isikutega tehtavatele tehingutele.

Enne otsuse tegemist viib ESMA läbi turuosaliste ja turuväliste osalistega, kes omavad teadmisi või on huvitatud kõnealusest teemast, peetava avaliku arutelu ning võtab ühendust Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja kolmandate riikide pädevate asutustega. Kõnealuse arutelu kokkuvõte avalikustatakse ühe kuu jooksul ning täiendav teave avalike arutelude ja muude arutelude kohta tehakse kättesaadavaks taotluse alusel. [ME 21]

2 a.     ESMA määrab lõikes 3 sätestatud kriteeriumide kohaselt omal algatusel ja pärast avaliku arutelu läbiviimist ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga ja vajaduse korral kolmandate riikide pädevate asutustega konsulteerimist kindlaks ja teatab komisjonile need tuletislepingute klassid, mida tuleks lugeda kliirimiskohustuse täitmise nõuetele vastavateks, kuid mille jaoks ei ole ükski keskne vastaspool veel luba saanud.

Pärast selliste tuletislepingute klasside kindlaksmääramist avaldab ESMA kutse teha ettepanekuid selliste tuletislepingute klasside kliirimiseks.

3.   ESMA otsus põhineb järgmistel kriteeriumidel:

a)

finantssüsteemis süsteemse riski vähendamine , sealhulgas omavahel väga tihedalt seotud vastaspoolte võimalik suutmatus täita oma maksekohustusi ja läbipaistvuse puudumine positsioonidega seoses ;

b)

lepingute likviidsus;

c)

õiglaste, usaldusväärsete ja üldiselt aktsepteeritavate hinnakujundusallikate kättesaadavus.

Eespool nimetatud kriteeriumide kohaldamisel võtab ESMA arvesse ka rahvusvahelist konsensust.

Enne otsuse tegemist viib ESMA läbi avaliku arutelu ning vajaduse korral konsulteerib kolmandate riikide pädevate asutustega.

4.   ESMA avaldab registris kohe kõik lõike 2 kohased otsused. Kõnealune register sisaldab kõiki kõlblikke tuletisinstrumentide klasse ja keskseid vastaspooli, kellel on luba neid kliirida. ESMA ajakohastab kõnealust registrit korrapäraselt.

ESMA vaatab oma otsused korrapäraselt läbi ja vajaduse korral muudab neid.

5.   Omal algatusel ja pärast Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist määrab ESMA kindlaks ja teatab komisjonile selle tuletislepingute klassi , mis tuleks lisada avalikku registrisse ning mis peaks vastama kliirimiskohustuse täitmise nõuetele , kuid millega seoses ei ole veel ükski keskne vastaspool luba saanud. Pärast sellise tuletisinstrumentide klassi kategooria kindlaksmääramist avaldab ESMA kutse, et kesksed vastaspooled töötaksid välja ettepanekud nende kliirimiseks, ning avaldab nimekirja, milliste kategooriate kohta on kutse esitatud.

5 a.     Tuletisinstrumentide klassi ei loeta enam kliirimiskohustuse nõuetele vastavaks, kui ei ole enam keskset vastaspoolt, kellel on luba või kelle kohta on ESMA kinnitanud, et tal on luba seda tuletisinstrumentide klassi käesoleva määruse kohaselt kliirida, või kui ükski keskne vastaspool ei soovi asjaomast tuletisinstrumentide klassi kliirida.

6.    Käesoleva artikli järjepideva kohaldamise tagamiseks töötab ESMA välja reguleerivate tehniliste standardite projektid, milles täpsustatakse järgmine:

a)

andmed, mida peab sisaldama lõikes 1 osutatud teade;

b)

lõikes 3 osutatud kriteeriumid;

c)

andmed, mida peab sisaldama lõikes 4 osutatud register.

Lõikes 4 osutatud andmete alusel peab vähemalt kliirimiskohustusega tuletisinstrumentide klass olema täpselt ja ühemõtteliselt määratletud.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Enne otsuse tegemist vastavalt lõikele 1 viib ESMA läbi avaliku arutelu turuosalistega. [ME 20]

Artikkel 4 a

Tuletislepingute tulemusliku ja järjepideva ülemaailmse reguleerimise edendamiseks võib komisjon esitada nõukogule ettepanekuid, et saada vajalikke volitusi läbirääkimisteks, et saavutada kokkulepe tõhusate ja samaväärsete õigusaktide suhtes, mida kohaldatakse finantssektori vastaspoolte ja artiklis 7 osutatud finantssektoriväliste vastaspoolte poolt kolmandas riigis teostatud tehingutele.

Artikkel 4 b

Avalik register

1.     Kliirimiskohustuse täitmise eesmärgil loob ESMA avaliku registri ja haldab seda. Register on ESMA veebisaidil avalikult kättesaadav.

2.     Registris sisaldub vähemalt järgmine teave:

a)

tuletislepingute klassid, millele kohaldatakse artikli 3 kohast kliirimiskohustust;

b)

kesksed vastaspooled, keda saab kasutada kliirimiskohustuse täitmise eesmärgil;

c)

kliirimiskohustuse jõustumise kuupäevad, kaasa arvatud igasugune järkjärguline rakendamine;

d)

tuletisinstrumentide klassid, mille ESMA on kindlaks määranud artikli 4 lõike 5 kohaselt.

3.     Kui pädev asutus või kolmanda riigi asjaomane pädev asutus on teatud tuletislepingute klassi kliirimise loa tagasi võtnud, eemaldab ESMA sellise keskse vastaspoole seoses kõnealuse tuletisinstrumentide klassiga viivitamatult registrist.

4.     ESMA ajakohastab registrit korrapäraselt.

5.     Selleks et tagada käesoleva artikli kohaldamise ühtsed tingimused, võib ESMA töötada välja tehniliste rakendusstandardite projektid, millega täpsustatakse andmed, mida peab sisaldama lõikes 1 osutatud avalik register.

ESMA esitab kõnealused tehniliste rakendusstandardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile antakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud tehnilised rakendusstandardid määruse (EL) nr 1095/2010 artiklis 15 sätestatud korras.

Artikkel 5

Juurdepääs kesksele vastaspoolele

1.    Keskne vastaspool, kellel on luba kliirida kliirimiskohustuse nõudeid täitvaid börsiväliseid tuletislepinguid, on nõus kliirima kõnealuseid lepinguid sõltumata täitmiskohast läbipaistval, õiglasel ja mittediskrimineerival alusel ning võimalusel rahvusvaheliste avatud tööstusstandardite alusel, kui see ei kahjusta riskide maandamist. Diskrimineerivate tavade vältimiseks nõustuvad kesksed vastaspooled kliirima eri kauplemiskohtades tehtud tehinguid eeldusel, et kõnealused kauplemiskohad vastavad keskse vastaspoole kehtestatud või kesksele vastaspoolele kohaldatavatele tehnilistele, tegevus- ja õiguslikele nõuetele, samuti juurdepääsu ja riskijuhtimisega seotud nõuetele, ilma viiteta lepingudokumentidele, mille alusel pooled sõlmisid asjaomased börsiväliste tuletisinstrumentide tehingud.

1 a.     Keskne vastaspool annab selge tagasilükkava või heakskiitva vastuse börsivälise tuletislepingu kliirimisluba taotlevale kauplemiskohale kolme kuu jooksul alates nende taotluse menetlemisest.

Kui keskne vastaspool keeldub kliirimast kauplemiskohalt saadud börsivälist tuletislepingut, annab ta kauplemiskohale täielikult põhjendatud ja selgitatud vastuse.

Tagasilükatud taotluse järel võib kauplemiskoht esitada uue juurdepääsutaotluse minimaalselt kolme kuu pikkuse ooteperioodi järel.

Lahkarvamuste korral lahendab ESMA kõik vaidlused pädevate asutuste vahel määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 19 kohaselt.

1 b.     Artiklis 68 osutatud komisjonile ja Euroopa Parlamendile esitatavate aruannete koostamiseks peab ESMA järelevalvet kesksetele vastaspooltele juurdepääsu üle ning selle üle, kuidas teatud tavad, sh ainulitsentside kasutamine, mõjutavad konkurentsivõimet.

Artikkel 6

Aruandluskohustus

1.    Kõik tuletislepingud esitatakse vastavalt artiklile 51 registreeritud kauplemisteabehoidlale . Vastaspooled esitavad andmed iga nende sõlmitud tuletislepingu kohta ning andmed kõigi lepingus tehtud sisuliste muudatuste ning lepingu uuendamise või lõpetamise kohta. Andmed esitatakse hiljemalt üks tööpäev pärast lepingu sõlmimist , muutmist , uuendamist või lõpetamist, välja arvatud juhul, kui lõike 5 alusel vastu võetud õigusaktides on sätestatud teisiti. Lepingu kokkulepitud lõpetamist või tehingu aegumist – erinevalt selle ennetähtaegsest lõpetamisest – muudatusena ei käsitleta. Tuletisinstrumentidega tehtud tehinguid käsitlev teave esitatakse hiljemalt üks tööpäev pärast tehingu tegemist või pärast sellele järgneva muudatuse tegemist. „Tööpäev” on sellistel juhtudel päev, mis on tööpäev mõlema lepinguosalise jaoks ning niisuguse lepingu korral, mille suhtes kohaldatakse keskse vastaspoolega kliirimist, ka asjaomase keskse vastaspoole jaoks. Nad peavad samuti säilitama viieaastase perioodi jooksul aruandluseks vajaliku arvestuse.

Kolmandatel isikutel on lubatud teostada esimeses lõigus sätestatud aruandlust algsete vastaspoolte nimel, tingimusel et on tagatud, et mingeid lepinguandmeid ei esitata kaks korda.

Keskne vastaspool täidab esimese lõigu kohase aruandluskohustuse, kui kliiritakse kliirimiseks kohustatud tuletislepingud. Kui tuletislepingud kuuluvad kauplemistehingute koondamise protsessi, on esimese lõigu kohaste aruandluskohustuste täitjaks kauplemistehingute koondamise teenuse osutaja.

ESMA-le antakse õigus uurida, kas börsiväliste tuletislepingute osas on võimalik kehtestada tagasiulatuvat aruandluskohustust, kui kõnealune teave on järelevalveasutuste jaoks olulise tähtsusega. ESMA võtab oma otsuse tegemisel arvesse järgmisi kriteeriume:

a)

aruande esitamise tehnilised nõuded (eelkõige asjaolu, kas tehingud on elektrooniliselt registreeritud);

b)

aeg, mis on jäänud teostamata tehingute tähtajani.

Enne otsuse tegemist viib ESMA läbi avaliku arutelu turuosalistega.

2.    Kogu aruandlus põhineb võimaluse korral rahvusvahelistel avatud tööstusstandarditel. [ME-d 14 ja 15]

3.   Vastaspool, kellel on aruandluskohustus, võib delegeerida ▐ tuletislepingute andmete esitamise teisele vastaspoolele või kolmandale isikule .

Teise vastaspoole nimel lepingu kohta kõik andmed kauplemisteabehoidlale esitanud vastaspool ei riku sellise lepinguga või õigus- ja haldusnormidega teabe avaldamisele kehtestatud piiranguid.

Andmed esitanud üksusel või tema juhtidel või töötajatel või muudel üksuse nimel tegutsevatel isikutel ei teki kõnealuse avaldamisega seoses ühtegi kohustust.

4.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA koostöös EBA, EKPS i ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga välja reguleerivate tehniliste standardite projektid, et määrata kindlaks lõigetes 1 ja 2 osutatud aruannete üksikasjad ja tüüp vastavalt tuletisinstrumentide klassidele , rühmadele või kategooriatele ning mis tahes tagasiulatuvale mõjule, hõlmates kõigi tuletisinstrumentide elektrooniliselt registreeritud kauplemistehingute perioodi lõppu koondamise ja aruandluse korda ning niisuguste kehtivate tuletislepingute tagasiulatuva aruandluse kriteeriumeid ja tingimusi, mis on sõlmitud enne käesoleva määruse jõustumist .

Kõnealused aruanded sisaldavad vähemalt järgmist:

a)

lepingupooled ning lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kandja, juhul kui need on erinevad;

b)

▐ lepingu põhijooned, sealhulgas tüüp, alusväärtus, tähtaeg , täitmine, tehingupäev, hinnaandmed ja teoreetiline väärtus ;

b a)

tuletisinstrumentide puhul, mis ei ole vastavuses standardvormiga, kehtib asendusvorm, mis võimaldab pädevatel asutustel tuvastada niisuguse kauplemistehingu toimumise ning võtta mis tahes vajalikke reguleerivaid meetmeid;

b b)

lepingu ainulaadne tunnuskood .

Koostöös EBA, EIOPA ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga esitab ESMA kõnealused projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Kui reguleerivate tehniliste standardite projektid puudutavad hulgimüügi energiatooteid Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määruse (EL) nr …/2011 [energiaturu terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta]  (24)  (25) mõistes, konsulteerib ESMA Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametiga.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 . [ME 19]

4 a.     Regulatiivsete tehniliste standardite koostamisel juhindub ESMA muu hulgas komisjoni määruse (EÜ) nr 1287/2006 (millega rakendatakse direktiivi 2004/39/EÜ) I lisa tabelis 1 esitatud nõutavate aruandlusandmete loetelust.

5.   Selleks et tagada lõigete 1 ja 2 ühesugune kohaldamine, töötab ESMA koostöös EBA, EIOPA ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga välja tehniliste rakendusstandardite projektid, et määrata eri tuletisinstrumentide klasside jaoks kindlaks lõigetes 1 ja 2 osutatud aruannete vorm ja esitamissagedus.

ESMA esitab kõnealuste tehniliste rakendusstandardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Kui reguleerivate tehniliste standardite projektid puudutavad hulgimüügi energiatooteid määruse (EL) nr …/2011 [energiaturu terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta] (26) mõistes, konsulteerib ESMA Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametiga.

Komisjonile on antud volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud tehniliste rakendusstandardite projekt ▐ kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.

Artikkel 7

Finantssektorivälised vastaspooled

1.   ▐ Finantssektorivälise vastaspoole suhtes kohaldatakse artikli 6 lõikes 1 sätestatud aruandluskohustust.

2.   Kui finantssektoriväline vastaspool omandab börsiväliste tuletislepingute positsiooni selliselt , et libisev keskmine positsioon ületab 50 tööpäeva vältel kliirimiskünnist, mis tuleb kindlaks määrata vastavalt lõike 3 punktile b, kohaldatakse tema suhtes artiklis 3 sätestatud kliirimiskohustust ▐.

Kliirimiskohustus kestab seni, kuni finantssektorivälise vastaspoole börsiväliste tuletislepingute netopositsioonid ja riskipositsioonid ületavad kliirimiskünnise, ning lõpeb siis, kui nimetatud netopositsioonid ja riskipositsioonid ei ületa kindlaksmääratud aja jooksul kliirimiskünnist.

Vastavalt direktiivi 2004/39/EÜ artiklile 48 määratud pädev asutus tagab esimese lõigu kohase kohustuse täitmise.

Esimeses lõigus osutatud kliirimiskohustus täidetakse kuue kuu jooksul.

2 a.     Lõikes 2 osutatud positsioonide arvutamisel ei võeta arvesse finantssektorivälise vastaspoole sõlmitud börsiväliseid tuletislepinguid, mis on objektiivselt mõõdetuna otseselt seotud selle vastaspoole äritegevuse või tresooraktsiate ostmise riskide maandamisega.

3.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA pärast EBA, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja muude asjaomaste asutustega konsulteerimist välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse järgmine:

b)

kliirimiskünnis ;

b a)

kriteeriumid, mille alusel määratakse kindlaks, millised börsivälised tuletislepingud on objektiivselt mõõdetuna otseselt seotud äritegevusega või tresooraktsiate ostmisega.

Kõnealused künnised määratakse kindlaks, võttes arvesse vastaspoole netopositsiooni summa süsteemset olulisust ja positsiooni tuletisinstrumentide klasside kaupa.

ESMA esitab pärast EBA, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja muude asjaomaste asutustega konsulteerimist kõnealuste reguleerivate standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Kliirimiskünnise ja niisuguste kriteeriumide kehtestamise ettevalmistamisel, mille alusel määratakse kindlaks, millised börsivälised tuletislepingud on objektiivselt mõõdetuna otseselt seotud äritegevusega või tresooraktsiate ostmisega, korraldab ESMA avalikke arutelusid ja annab finantssektorivälistele vastaspooltele võimaluse oma seisukohti esitada.

5.   Pärast ESAde ja muude asjaomaste asutustega konsulteerimist vaatab komisjon korrapäraselt läbi lõikes 3 osutatud künnised ning muudab neid vajaduse korral.

Artikkel 8

Nende börsiväliste tuletislepingute riskimaandamismeetodid, mida ei kliirita keskse vastaspoolega

1.   Finantssektori vastaspooled või artikli 7 lõikes 2 osutatud finantssektorivälised vastaspooled, kes sõlmivad börsivälise tuletislepingu, mida ei kliirita keskse vastaspoolega, tagavad nõuetekohase hoolikusega operatsiooni- , turu- ja krediidiriski mõõtmiseks, kontrollimiseks ja maandamiseks vajalike usaldatavusnormatiividega seotud menetluste ja korra olemasolu, sealhulgas vähemalt:

a)

piisavad elektroonilised vahendid, et tagada börsiväliste tuletislepingute tingimuste õigeaegne kinnitamine;

b)

tugevad , vastupidavad ja auditeeritavad standardiseeritud menetlused portfellide vastavusse viimiseks, et juhtida nendega seotud riske ning tuvastada ja lahendada varakult pooltevahelised eriarvamused, ning jälgida kehtivate lepingute väärtust.

Punkti b kohaldamiseks hinnatakse kehtivate lepingute väärtust turuhinnas iga päev ning riskijuhtimiskorraga nõutakse tagatiste õigeaegset, täpset ja asjakohaselt eristatud vahetamist või riskile vastavat kapitali tagamist vastavalt finantssektori vastaspoolte suhtes kohaldatavatele regulatiivsetele kapitalinõuetele .

Finantssektori vastaspooled ja artikli 7 lõikes 2 osutatud finantssektorivälised vastaspooled pakuvad vastaspooltele lepingu jõustumisel esialgse marginaali eraldatuse võimalust.

ESMA teostab korrapäraselt järelevalvet niisuguste tuletisinstrumentidega seotud tegevuse üle, mis ei ole kliirimiseks kõlblikud, et tuvastada juhtumid, kus teatav lepingute klass võib kujutada endast süsteemset riski. Pärast Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist võtab ESMA meetmeid niisugusesse klassi kuuluvate lepingute täiendava kumuleerumise vältimiseks.

Pädev asutus ja ESMA tagavad, et usaldatavusnormatiividega seotud menetlused ja kord oleksid suunatud regulatiivse arbitraaži ennetamisele kliiritud ja kliirimata tuletisinstrumentidega tehtud tehingute vahel ning peegeldaksid tuletislepingutest tulenevat riski ülekandumist.

ESMA ja pädevad asutused vaatavad läbi marginaalistandardid, et ennetada regulatiivset arbitraaži kooskõlas artikliga 37.

1 b.     Direktiivi 2003/41/EÜ kohase pensioniskeemi investeeringute või niisuguse skeemi investeeringute korral, mida liikmesriigi õiguses tunnustatakse pensioni kavandamise skeemina, võetakse riskimaandamiseks kasutatud tuletisinstrumentide vastupidava kahepoolse tagamise puhul arvesse vastaspoole krediidivõimet. Usaldatavusnormatiividega seotud kapitalinõuded on kooskõlas keskselt kliiritud lepingute nõuetega.

2.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , millega kehtestatakse asjakohaste usaldatavusnormatiividega seotud menetluste ja kordade suunised ning lõikes 1 osutatud marginaalistandardid, samuti maksimaalne aeg börsivälise tuletislepingu sõlmimise ja lõike 1 punktis a osutatud kinnitamise vahel.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

3.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötavad ESAd välja ühtse reguleerivate tehniliste standardite projekti , milles täpsustatakse lõike 1 punkti b ja lõike 1 teise lõigu täitmiseks vajalikud menetlused seoses tagatise ja kapitaliga ning nende tasemed.

ESAd esitavad kõnealuste ühtse reguleerivate tehniliste standardite projekti komisjonile 30. juuniks 2012.

Sõltuvalt vastaspoole õiguslikust vormist delegeeritakse komisjonile volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 või määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14 .

Artikkel 9

Karistused

1.   Liikmesriigid kehtestavad (komisjoni 8. detsembri 2010. aasta teatist sanktsioonide tõhustamise kohta finantsteenuste sektoris arvesse võttes ja pärast ESMAga konsulteerimist) karistusi käsitlevad eeskirjad, mida kohaldatakse käesoleva jaotise sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kõnealused karistused hõlmavad vähemalt haldustrahve. Ettenähtud karistused on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid tagavad, et finantssektori ja vajaduse korral finantssektoriväliste vastaspoolte järelevalve eest vastutavad pädevad asutused avalikustavad kõik karistused, mis on määratud artiklite 3–8 rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturgusid või põhjustaks asjaosalistele ebaloomulikult suurt kahju. Liikmesriigid avaldavad korrapäraste ajavahemike järel hindamisaruandeid kohaldatavate karistuseeskirjade tõhususe kohta.

Liikmesriigid teatavad lõikes 1 osutatud sätted komisjonile 30. juuniks 2012. Nad teavitavad komisjoni viivitamata kõigist nende sätete muudatustest.

3.   Komisjon, keda abistab ESMA, kontrollib, et lõikes 1 osutatud haldustrahve ning artikli 7 lõigetes 1 ja 2 osutatud künniseid kohaldatakse järjekindlalt.

3 a.     Käesoleva jaotise kohaste eeskirjade rikkumine ei mõjuta börsivälise tuletislepingu kehtivust ega osaliste võimalust jõustada börsivälise tuletislepingu sätteid. Käesoleva jaotise kohaste eeskirjade rikkumine ei anna alust nõuda börsivälise tuletislepingu osaliselt hüvitist.

III   jaotis

Kesksetele vastaspooltele tegevusloa andmine ja järelevalve nende üle

1.   peatükk

Kesksele vastaspoolele tegevusloa andmise tingimused ja menetlus

Artikkel 10

Kesksele vastaspoolele tegevusloa andmine

1.   Kui keskne vastaspool, kes on liidus asutatud juriidiline isik ning kellel on juurdepääs piisavale likviidsusele, kavatseb pakkuda oma teenuseid ja sooritada tegevusi, taotleb ta tegevusluba selle liikmesriigi pädevalt asutuselt, kus ta on asutatud.

Kõnealune likviidsus võib tuleneda juurdepääsust keskpanga likviidsusele või krediidikõlbliku ja usaldusväärse kommertspanga likviidsusele või nende mõlema kombinatsioonile. Juurdepääs likviidsusele võib tuleneda direktiivi 2006/48/EÜ artikli 6 või muude asjakohaste sätete kohaselt antud tegevusloast.

2.   Tegevusluba kehtib kogu liidu territooriumil.

3.    Tegevusluba antakse kesksele vastaspoolele ainult kliirimisega seotud tegevuste jaoks ning selles täpsustatakse teenused ja tegevused, mida kesksel vastaspoolel on lubatud osutada või sooritada, sealhulgas tegevusloaga kaetud finantsinstrumentide klassid.

4.   Keskne vastaspool täidab pidevalt algse tegevusloa saamisel nõutud tingimusi.

Keskne vastaspool teatab viivitamata pädevale asutusele kõigist olulistest muudatustest, mis mõjutavad esmase tegevusloa andmisel nõutud tingimuste täitmist.

5.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA pärast EBAga konsulteerimist välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse lõikes 1 osutatud asjakohase likviidsuse kriteeriumid.

ESMA esitab pärast EBAga konsulteerides kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 11

Tegevuste ja teenuste laiendamine

1.   Keskne vastaspool, kes soovib oma äritegevust laiendada lisateenustele või -tegevustele, mida esmane tegevusluba ei kata, esitab laiendamistaotluse. Kliirimisteenuste pakkumist muus vääringus või nende finantsinstrumentide puhul, mille riskinäitajad erinevad oluliselt nendest, millega seoses kesksele vastaspoolele on tegevusluba juba antud, käsitatakse tegevusloa laiendamisena.

Tegevusloa laiendamisel järgitakse artikli 13 kohast menetlust.

2.   Kui keskne vastaspool soovib laiendada tegevust teise liikmesriiki kui see, milles ta on asutatud, teavitab asutamise liikmesriigi pädev asutus kohe kõnealuse teise liikmesriigi pädevat asutust.

Artikkel 12

Kapitalinõuded

1.   Kesksel vastaspoolel on artikli 10 kohaselt tegevusloa saamiseks vähemalt 10 miljoni euro suurune algkapital, mis on alaline ja kättesaadav ▐.

2.   Kapital koos keskse vastaspoole jaotamata kasumi ja reservidega on vastavuses keskse vastaspoole suuruse ja riskiga, mis on seotud tema äritegevusega. See on kogu aeg piisav, et tagada tegevuste korrakohane likvideerimine või restruktureerimine ettenähtud aja jooksul ning et keskne vastaspool oleks adekvaatselt kaitstud operatsiooni- ja jääkriskide vastu.

3.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA tihedas koostöös EKPSiga ning pärast EBAga konsulteerimist välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse keskse vastaspoole lõikes 2 osutatud kapitali , jaotamata kasumit ja reserve käsitlevad nõuded, sh nende ajakohastamise sagedus ja ajastus .

Tihedas koostöös EKPS iga ja pärast EBAga konsulteerimist esitab ESMA kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projekti 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 13

Tegevusloa andmise ja sellest keeldumise kord

1.   Pädev asutus annab tegevusloa üksnes juhul, kui ta on täiesti veendunud, et taotluse esitanud keskne vastaspool vastab kõigile käesolevas määruses sätestatud nõuetele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiivi 98/26/EÜ (arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides) (27) kohaselt vastuvõetud nõuetele, ning tingimusel, et ESMA on esitanud artiklis 15 osutatud positiivse arvamuse .

2.    Tegevusloa esmaseks saamiseks esitab taotluse esitanud keskne vastaspool ▐ kogu teabe, mida on pädeval asutusel vaja veendumaks, et taotluse esitanud keskne vastaspool on tegevusloa esmase andmise ajaks kehtestanud kõik vajalikud menetlused, mida on vaja käesoleva määrusega kehtestatud kohustuste täitmiseks. Pädev asutus edastab viivitamata kogu taotluse esitanud keskselt vastaspoolelt saadud teabe ESMA-le ja artikli 14 lõikes 1 osutatud kolleegiumile.

3.    Tegevusloa esmase andmise korral teavitab pädev asutus nelja kuu jooksul alates täieliku taotluse esitamisest kirjalikult taotluse esitanud keskset vastaspoolt tegevusloa andmisest.

Tegevuste ja teenuste laiendamisega seotud loa korral teavitab pädev asutus kahe kuu jooksul alates täieliku taotluse esitamisest kirjalikult taotluse esitanud keskset vastaspoolt tegevusloa andmisest.

Artikkel 14

Koostöö

1.   Keskse vastaspoole asutamise liikmesriigi pädev asutus asutab koostöös ESMAga kolleegiumi, et lihtsustada artiklites 10, 11, 46 ja 48 osutatud ülesannete täitmist.

Kolleegiumi juhib ESMA ja sellesse kuulub mitte rohkem kui seitse liiget, sh selle liikmesriigi pädev asutus, kus keskne vastaspool on asutatud, ning ametiasutus, kes vastutab keskse vastaspoole järelevalve eest, ning keskpangad, kes emiteerivad kliiritud finantsinstrumentide kõige olulisemaid vääringuid , samuti keskse vastaspoole nende kliirivate liikmete järelevalve eest vastutavad pädevad asutused, kes on asutatud kolmes liikmesriigis, kelle agregeeritud osamaksed keskse vastaspoole artiklis 40 osutatud tagatisfondi on kõige suuremad.

2.   Ilma et see piiraks käesoleva määruse kohaseid pädevate asutuste volitusi, tagab kolleegium:

a)

artiklis 15 osutatud arvamuse ettevalmistamise;

b)

teabevahetuse, sealhulgas teabe taotlemise vastavalt artiklile 21;

d)

keskse vastaspoole riskihindamisel põhinevate järelevalvealaste kontrolliprogrammide kooskõlastamise ;

e)

järelevalve muutmise tõhusamaks, kõrvaldades järelevalvenõuete ülearuse dubleerimise;

f)

järelevalvetavade rakendamise ühtsuse;

g)

eriolukordades kasutatavate menetluste ja varuplaanide kindlaksmääramise, nagu on osutatud artiklis 22.

3.   Kolleegiumi asutamine ja töö põhineb kõigi selle liikmete kirjalikul kokkuleppel.

Selles kokkuleppes määratakse eelkõige kindlaks pädeva asutuse ja ESMA vahelise koostöö kord ja võidakse määratleda ülesanded, mis tuleb delegeerida selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus keskne vastaspool või ESMA on asutatud.

Kui kolleegiumi liikmete enamus on arvamusel, et niisuguse liikmesriigi pädev asutus, kus keskne vastaspool on asutatud, ei täida oma kohustusi asjakohasel viisil ja see kujutab ohtu finantsstabiilsusele, teeb ESMA otsuse selle kohta, kas ta peab niisuguse liikmesriigi pädeva asutuse, kus keskne vastaspool on asutatud, teostatavat järelevalvet asjakohaseks ja kas see kujutab ohtu finantsstabiilsusele.

Kui ESMA on arvamusel, et järelevalve ei ole asjakohane, võib ESMA kehtestada pädevate asutuste suhtes parandusmeetmeid vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010.

3 a.     Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidevkohaldamine, töötab ESMA tihedas koostöös EKPSiga ning pärast EBAga konsulteerimist välja reguleerivate tehniliste standardite projektid, milles täpsustatakse artikli 14 lõikes 2 ja artikli 15 lõikes 1 osutatud riskihindamine.

Tihedas koostöös EKPSiga ja pärast EBAga konsulteerimist esitab ESMA kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 15

Kolleegiumi arvamus

1.    Tegevusloa esmase andmise eesmärgil hindab selle liikmesriigi pädev asutus, kus keskne vastaspool on asutatud, ▐ keskse vastaspoole riske ja esitab sellekohase aruande ESMA-le nelja kuu jooksul pärast keskse vastaspoole täieliku taotluse esitamist .

1 a.     Tegevuste ja teenuste laiendamisega seotud loa andmise eesmärgil viib selle liikmesriigi pädev asutus, kus keskne vastaspool on asutatud, läbi keskse vastaspoole tegevuste ja teenuste laiendamise riskihindamise ning esitab ühe kuu jooksul kolleegiumile sellekohase aruande.

Kolleegium jõuab kõnealuse aruande alusel ühe kuu jooksul pärast selle saamist arvamusele selles osas, kas hinnatud riskide tase soodustab keskse vastaspoole ohutut toimimist.

2.    Kolleegiumi positiivne või negatiivne arvamus nõuab liikmete lihthäälteenamust, kelle hulka kuulub ka selle liikmesriigi pädev asutus, kus keskne vastaspool on asutatud, koos keskse vastaspoole asutamise liikmesriigi pädeva asutuse hindamisega. ESMA hõlbustab viivituste või erimeelsuste korral arvamuse vastuvõtmist erimeeluste lahendamise volituste raames vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 19 ning üldise koordineerimisfunktsiooni raames vastavalt sama määruse artiklile 21. ▐

Artikkel 16

Tegevusloa kehtetuks tunnistamine

1.    Selle liikmesriigi pädev asutus , kus keskne vastaspool on asutatud, tunnistab tegevusloa kehtetuks mis tahes järgmisel põhjusel:

a)

kui keskne vastaspool ei ole tegevusluba kasutanud 12 kuu jooksul, loobub selgesõnaliselt tegevusloast või ei ole eelmise kuue kuu jooksul teenuseid osutanud ega tegelenud äritegevusega;

b)

kui keskne vastaspool on saanud tegevusloa valeandmeid esitades või mõnel muul ebaausal viisil;

c)

kui keskne vastaspool ei vasta enam nendele tingimustele, mille alusel talle tegevusluba anti;

d)

on jämedalt ja korduvalt rikkunud käesolevas määruses sätestatud nõudeid.

1 a.     Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse menetlus eeldab sama kolleegiumi positiivset arvamust, kellele on osutatud algses tegevusloas, ja ESMA positiivset arvamust.

2.    ESMA võib mis tahes ajal nõuda, et selle liikmesriigi pädev asutus, kus keskne vastaspool on asutatud, kontrollib, kas keskne vastaspool täidab veel tegevusloa andmise aluseks olevaid nõudeid.

3.   Pädev asutus võib tegevusloa kehtetuks tunnistamist piirata teatava teenuse, tegevuse või finantsinstrumendiga. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus kehtib kogu liidu territooriumil.

Artikkel 17

Läbivaatamine ja hindamine

Pädev asutus kontrollib vähemalt igal aastal, kuivõrd keskse vastaspoole rakendatud eeskirjad, strateegiad, menetlused ja süsteemid vastavad käesolevale määrusele ning hindab keskse vastaspoole olemasolevaid või võimalikke turu-, operatsiooni- ja likviidsusriske.

Läbivaatamisel ja hindamisel võetakse arvesse keskse vastaspoole tegevuse mahtu, süsteemset olulisust, loomust, ulatust ja komplekssust ning artikli 4 lõikes 3 kindlaksmääratud kriteeriume .

Pädev asutus palub kesksel vastaspoolel, kes ei järgi käesolevas määruses sätestatud nõudeid, võtta vajalikke meetmeid.

Keskse vastaspoole suhtes kohaldatakse ESMA teostatavaid kohapealseid kontrolle.

2.   peatükk

Kesksete vastaspoolte järelevalve ja kontroll

Artikkel 18

Pädevad asutused

1.   Iga liikmesriik määrab pädeva asutuse, kes vastutab käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmise eest seoses tema territooriumil asutatud kesksetele vastaspooltele tegevusloa andmise, nende järelevalve ja kontrolliga, ning kes teavitab vastavalt komisjoni ja ESMAt.

2.   Iga liikmesriik tagab, et pädeval asutusel on oma ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalve- ja uurimisvolitused.

3.   Iga liikmesriik tagab, et kooskõlas siseriikliku õigusega saab võtta asjakohaseid haldusmeetmeid vastutavate füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kui käesoleva määruse sätteid ei ole järgitud.

Need meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

4.   ESMA avaldab oma veebilehel lõike 1 kohaselt määratud pädevate asutuste nimekirja.

Artikkel 18 a

Ametisaladus

1.     Ametisaladuse kohustust kohaldatakse kõigi nende isikute suhtes, kes töötavad või on töötanud artikli 18 kohaselt määratud pädeva asutuse või ESMA heaks, või pädevate asutuste või ESMA juures väljaõppe saanud audiitorite ja ekspertide suhtes. Nad ei või muude kui kriminaalõiguse või maksuõiguse valdkonda kuuluvate või käesoleva määruse muude sätetega reguleeritud juhtumite puhul avaldada mitte ühelegi isikule ega asutusele konfidentsiaalset teavet, mida nad on võinud saada oma ülesandeid täites, välja arvatud kokkuvõttena või sellises üldises vormis, mille põhjal üksikuid keskseid vastaspooli, kauplemisteabehoidlaid ega muid isikuid ei saa identifitseerida.

2.     Keskse vastaspoole pankroti väljakuulutamise või sundlõpetamise korral võib juhul, kui see on vajalik menetluse läbiviimiseks, avaldada tsiviil- ja kaubandusõiguse menetluse käigus konfidentsiaalset teavet, mis ei puuduta kolmandaid isikuid.

3.     Ilma et see piiraks kriminaalõiguse ja maksuõigusega reguleeritud juhtumeid, võivad pädevad asutused, ESMA, organid või muud füüsilised või juriidilised isikud kui pädevad asutused, kes saavad käesoleva määruse kohaselt konfidentsiaalset teavet, kasutada seda üksnes oma kohustuste ja ülesannete täitmiseks; pädevate asutuste puhul tähendab see käesoleva määruse reguleerimisala eesmärki, muude asutuste, organite või füüsiliste või juriidiliste isikute puhul eesmärki, mille jaoks kõnealune teave neile esitati, ja/või haldus- või kohtumenetluse konteksti, mis on seotud just kõnealuste ülesannete täitmisega. Kui ESMA, pädev asutus või muu asutus, organ või isik annab teavet edastades selleks nõusoleku, võib teabe saav asutus kasutada seda siiski muudel mittekaubanduslikel eesmärkidel.

4.     Käesoleva määruse kohaselt saadud, vahetatud või edastatud konfidentsiaalse teabe kohta kehtib lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustus. Käesolevad tingimused ei takista siiski ESMAt, pädevaid asutusi või asjaomaseid keskpanku vahetamast või edastamast konfidentsiaalset teavet kooskõlas käesoleva määruse ja muude õigusaktidega investeerimisühingute, krediidiasutuste, pensionifondide, vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate, alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate, kindlustus- ja edasikindlustusvahendajate, kindlustusandjate, reguleeritud turgude või turu korraldajate või muu kohta teabe edastanud pädeva asutuse, muu asutuse või organi või füüsilise või juriidilise isiku nõusolekul.

5.     Lõiked 1, 2 ja 3 ei takista pädevatel asutustel kooskõlas siseriikliku õigusega vahetamast või edastamast konfidentsiaalset teavet, mis ei ole saadud teise liikmesriigi pädevalt asutuselt.

3.   peatükk

Koostöö

Artikkel 19

Asutuste koostöö

1.   Pädevad asutused teevad üksteise , ESMA ja vajaduse korral EKPSiga tihedat koostööd. ELi institutsioonid annavad ESMA-le piisavad vahendid selleks, et täita tulemuslikult talle käesoleva määrusega seatud ülesandeid.

2.   Pädevad asutused peavad üldiste ülesannete täitmisel hoolikalt kaaluma oma otsuste võimalikku mõju finantssüsteemi stabiilsusele kõikides teistes asjaomastes liikmesriikides, eriti artiklis 22 osutatud eriolukordades, võttes aluseks vastaval ajahetkel kättesaadava teabe.

Artikkel 21

Teabevahetus

1.   Pädevad asutused annavad ESMA-le ja üksteisele teavet, mida on vaja käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

2.   Vastavalt käesolevale määrusele oma ülesannete täitmise käigus konfidentsiaalset teavet saavad pädevad asutused ja teised organid või füüsilised või juriidilised isikud kasutavad seda üksnes oma ülesannete täitmiseks ja neil ei ole lubatud mis tahes sellist konfidentsiaalset teavet avaldada või muul viisil kättesaadavaks teha ühelgi muul eesmärgil peale nende, mis on selgesõnaliselt sätestatud käesolevas määruses .

3.   ESMA edastab ülesannete täitmiseks vajaliku konfidentsiaalse teabe pädevatele asutustele, kes vastutavad kesksete vastaspoolte järelevalve eest. Pädevad asutused ja teised asjaomased asutused edastavad ESMA-le ja teistele pädevatele asutustele käesolevas määruses sätestatud ülesannete täitmiseks vajaliku teabe.

4.   Pädevad asutused edastavad teabe Euroopa Keskpankade Süsteemi keskpankadele, kui kõnealune teave on neile nende ülesannete täitmisel vajalik.

Artikkel 22

Eriolukord

Pädev asutus või mis tahes teine asutus teavitab ESMAt ▐ ja teisi asjaomaseid asutusi asjatult viivitamata keskse vastaspoolega seotud mis tahes eriolukorrast, sealhulgas muutustest finantsturgudel, millel võib olla ebasoodne mõju turulikviidsusele ja finantssüsteemi stabiilsusele mis tahes liikmesriigis, kus keskne vastaspool või üks tema kliirivatest liikmetest on asutatud.

4.   peatükk

Suhted kolmandate riikidega

Artikkel 23

Kolmandad riigid

1.   Kolmandas riigis asutatud keskne vastaspool võib osutada kliirimisteenuseid liidus asutatud üksustele üksnes juhul, kui keskset vastaspoolt on tunnustanud ESMA.

Tegevusloa andmise või laiendamise või kehtetuks tunnistamise suhtes kohaldatakse artiklites 10–16 sätestatud tingimusi ja menetlusi.

Kolmanda riigi kesksete vastaspoolte suhtes kohaldatakse kontrolli menetluse teel, mille rangus on samaväärne menetlusega, mida kohaldatakse ELi kesksete vastaspoolte suhtes.

Komisjon võib võtta vastu otsuse, millega antakse täielik või osaline vabastus tegevusloa andmise tingimustest ja menetlustest, eeldusel et see toimub vastastikkuse alusel ja on täidetud järgmised tingimused:

a)

komisjon on vastu võtnud lõike 3 kohase otsuse ning

b)

asjaomases kolmandas riigis on liidus asutatud kesksetele vastaspooltele antud võrreldavad vabastused.

2.    Konsulteerides liidu pädevate asutuste ja EBAga ning niisuguste liikmesriikide EKPSi asjaomaste liikmetega, kus keskne vastaspool osutab või kavatseb osutada kliirimisteenuseid, ning EKPSi asjakohaste liikmetega, kes vastutavad niisuguste kesksete vastaspoolte järelevalve eest, kellega on sõlmitud koostalitluskokkulepped, tunnustab ESMA kolmanda riigi keskset vastaspoolt, kui järgmised tingimused on täidetud:

a)

komisjon on vastu võtnud lõike 3 kohase delegeeritud õigusakti või

b)

keskne vastaspool on saanud tegevusloa kolmandas riigis ja seal teostatakse tema üle tõhusat järelevalvet;

b a)

kolmanda riigi suhtes on komisjon teinud otsuse, milles kinnitatakse, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vältimise standardid vastavad rahapesuvastase töökonna nõuetele ning on samaväärsed Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivis 2005/60/EÜ (rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta) (28) sätestatud nõuetega;

b b)

kolmas riik on sõlminud volitatud keskse vastaspoole päritoluliikmesriigiga kokkuleppe, mis on täielikult kooskõlas OECD tulu- ja kapitalimaksu näidiskonventsiooni artiklis 26 sätestatud standarditega ning tagab maksustamisalase teabe tõhusa vahetamise, sh võimalikud mitmepoolsed maksustamislepingud;

b c)

ESMA on keskse vastaspoole riskijuhtimise standardid läbi vaadanud ja hinnanud need IV jaotises sätestatud standarditega vastavuses olevaks;

b d)

tal on piisavalt andmeid, et arvata, et kolmanda riigi õigusraamistik ei ole ELi juriidiliste isikute suhtes diskrimineeriv;

b e)

kolmas riik kohaldab ELis asuvate kesksete vastaspoolte suhtes vastastikuse ligipääsu tingimusi ja asjaomases kolmandas riigis on rakendatud vastastikuse tunnustamise korda;

b f)

kolmanda riigi kesksetele vastaspooltele kehtestatud tingimustega tagatakse võrdsed võimalused ELi kesksetele vastaspooltele ja kolmanda riigi kesksetele vastaspooltele.

3.   Komisjon võtab vastavalt artiklile -68 ning ESMA, EBA, EKPSi ja niisuguse kolme kliiriva liikme järelevalve eest vastutavate pädevate asutuste ühisarvamuse alusel, kes on asutatud liikmesriikides, kelle osamaksed keskse vastaspoole tagatisfondi on kõige suuremad, vastu delegeeritud õigusaktid , milles märgitakse, et kolmanda riigi õigus- ja järelevalvekorraga tagatakse, et kõnealuses kolmandas riigis tegevusloa saanud kesksed vastaspooled täidavad õiguslikult siduvaid nõudeid, mis on samaväärsed käesolevast määrusest tulenevate nõuetega, ning et kõnealuste kesksete vastaspoolte üle teostatakse kõnealuses kolmandas riigis pidevat ja tõhusat järelevalvet ning et asjakohaseid eeskirju jõustatakse pidevalt.

4.   ESMA , EBA, EKPS ja niisuguse kolme kliiriva liikme järelevalve eest vastutavad pädevad asutused, kes on asutatud liikmesriikides, kelle osamaksed keskse vastaspoole tagatisfondi on kõige suuremad, sõlmivad koostöölepingud selliste kolmandate riikide asjaomaste pädevate asutustega, mille õigus- ja järelevalveraamistik on tunnistatud vastavalt lõikele 3 käesoleva määrusega samaväärseks. Koostöölepingus kehtestatakse vähemalt:

a)

ESMA , lõike 1 kohaste pädevate asutuste ja asjaomaste kolmandate riikide pädevate asutuste vaheline teabevahetamismehhanism;

b)

järelevalvetegevuse kooskõlastamise menetlus;

b a)

menetluskord seoses kesksele vastaspoolele antud tegevusloa kehtetuks tunnistamisega.

IV   jaotis

Kesksetele vastaspooltele esitatavad nõuded

1.   peatükk

Organisatsioonilised nõuded

Artikkel 24

Üldsätted

1.   Kesksel vastaspoolele peab olema kindel halduskord, mis hõlmab selgesti määratletud, läbipaistvate ja järjepidevate vastutusaladega selget organisatsioonilist struktuuri, tõhusat menetlust riskide või võimalike riskide tuvastamiseks, juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks ning piisavaid sisekontrollimeetmeid, sealhulgas usaldusväärset juhtimis- ja raamatupidamiskorda.

2.   Keskne vastaspool võtab vastu piisavalt tõhusad põhimõtted ja menetluse, millega tagatakse, et keskne vastaspool (sh tema juhid ja töötajad) täidab käesoleva määruse kõiki sätteid.

3.   Keskse vastaspoole organisatsiooniline struktuur peab olema selline, millega tagatakse, et teenuseid osutatakse ja tegevusi sooritatakse järjepidevalt ja korrektselt. Ta kasutab asjakohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, ressursse ja menetlusi.

4.   Keskne vastaspool eraldab selgelt riskijuhtimisega seotud aruandluskohustuse keskse vastaspoole muude tehingutega seotud aruandluskohustusest.

5.   Keskse vastaspoole tasustamispoliitika peab olema selline, millega edendatakse usaldusväärset ja tõhusat riskijuhtimist ega looda stiimuleid riskistandardite lõdvendamiseks.

6.   Keskse vastaspoole IT-süsteemid peavad olema sellised, mis sobivad keeruliste eri liiki teenuste osutamiseks ja tegevuste sooritamiseks ning millega tagatakse turvalisuse kõrge tase ja säilitatava teabe terviklikkus ja konfidentsiaalsus.

6 a.     Keskne vastaspool tagab, et käesoleva määruse nõuete kohaselt kliiritavate börsiväliste tuletislepingutega seoses saadud kauplemis- või klienditeavet kasutatakse ainult määruse nõuete täitmiseks ega kasutata või ekspluateerita kaubanduslikul eesmärgil, välja arvatud juhul, kui selleks on olemas eelnev kirjalik nõusolek kliendilt, kellele see kuulub.

7.   Keskne vastaspool avalikustab tasuta oma juhtimiskorra ja eeskirjad , sh kliirimise liikmesuse andmise kriteeriumid .

8.   Keskset vastaspoolt auditeeritakse sageli ja sõltumatult. Kõnealuste auditite tulemused edastatakse juhtivale organile ja need tehakse pädevale asutusele kättesaadavaks.

9.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse lõigete 1–8 kohaste eeskirjade ja juhtimiskorra minimaalne sisu.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 25

Kõrgem juhtkond ja juhtiv organ

1.   Kõrgem juhtkond on piisavalt hea mainega ja kogenud, et tagada keskse vastaspoole kindel ja usaldusväärne juhtimine.

2.   Keskse vastaspoole juhtiva organi liikmetest vähemalt üks kolmandik (kuid mitte vähem kui kaks) on sõltumatud liikmed. Juhtivas organis on esindatud ka kliirivate liikmete kliendid. Juhtiva organi sõltumatute ja juhtkonda mittekuuluvate liikmete tasustamist ei seota keskse vastaspoole majandustulemustega.

Juhtiva organi liikmed, sealhulgas selle sõltumatud liikmed, on piisavalt hea mainega ja omavad asjakohaseid kogemusi finants-, riskijuhtimis- ja kliirimisteenuste valdkonnas.

3.   Keskne vastaspool määrab kindlaks juhtiva organi ülesanded ja kohustused ning teeb pädevale asutusele ja audiitoritele kättesaadavaks juhtiva organi koosolekute protokolli.

Artikkel 26

Riskikomitee

1.   Keskne vastaspool loob riskikomitee, mis koosneb erinevatest esindajate rühmadest, sh tema kliirivate liikmete esindajatest , tema kliirivate liikmete klientidest ning sõltumatutest ekspertidest ja keskse vastaspoole pädeva asutuse esindajatest, tingimusel et klientide esindajad erinevad kliiriva liikme esindajatest . Ükski esindajate rühm ei ole riskikomitees arvulises ülekaalus. Riskikomitee võib kutsuda keskse vastaspoole töötajaid osalema riskikomitee koosolekutel hääleõiguseta vaatlejatena. Riskikomitee täidab oma ülesandeid ellu sõltumatult ning ta ei lase keskse vastaspoole juhtkonnal ennast mis tahes moel otseselt mõjutada.

2.   Keskne vastaspool määrab selgelt kindlaks volituse ja juhtimiskorra, et tagada sõltumatus, ning tegevuskorra, riskikomitee liikmete kriteeriumid ja nende valimise mehhanismi. Juhtimiskord avalikustatakse pädevatele asutustele ning sellega määratakse vähemalt kindlaks, et riskikomitee eesistuja on ▐ sõltumatu ekspert , kes annab juhtivale organile või duaalse organisatsioonilise struktuuri korral haldusnõukogule vahetult aru ja korraldab korrapäraselt koosolekuid.

3.   Riskikomitee annab juhtivale organile või duaalse organisatsioonilise struktuuri korral haldusnõukogule nõu keskse vastaspoole riskijuhtimist mõjutada võiva mis tahes sellise tegevuse nagu riskimudeli olulise muutmise, kohustuste täitmatajätmisel järgitava menetluse, kliirivate liikmete vastuvõtmise kriteeriumide, uute finantsinstrumentide klasside kliirimise või funktsioonide allhanke ja muu kohta. Riskikomitee nõu ei vajata keskse vastaspoole igapäevategevuse korraldamisel. Hädaolukorras tehakse mõistlikke jõupingutusi riskikomiteega konsulteerimiseks .

4.   Ilma et see mõjutaks pädevate asutuste õigust olla nõuetekohaselt informeeritud, kehtib riskikomitee liikmete suhtes konfidentsiaalsusnõue. Kui riskikomitee eesistuja leiab, et teatavas küsimuses on liikmel huvide konflikt või et see võib tekkida, ei lubata asjaomasel liikmel selle küsimuse üle hääletada.

5.   Keskne vastaspool teavitab pädevat asutust kohe mis tahes küsimusest, mille puhul juhtiv organ otsustab, et ta ei järgi riskikomitee liikme nõu.

6.   Keskne vastaspool võimaldab kliirivate liikmete klientidel olla riskikomitee liikmed või ta loob sobiva konsulteerimismehhanismi, millega tagatakse, et kliirivate liikmete klientide huvid on piisavalt esindatud.

Artikkel 27

Andmete säilitamine

1.   Keskne vastaspool säilitab vähemalt viis aastat kõik dokumendid osutatud teenuste ja sooritatud tegevuste kohta, et pädev asutus saaks jälgida käesoleva määruse nõuete täitmist keskse vastaspoole poolt.

2.   Keskne vastaspool säilitab vähemalt viis aastat pärast lepingu lõpetamist kogu teabe kõikide tema töödeldud lepingute kohta. Kõnealuse teabe alusel peab olema võimalik vähemalt teha kindlaks tehingu algtingimused enne kõnealuse vastaspoolega kliirimist.

3.   Keskne vastaspool teeb taotluse korral pädevale asutusele ja ESMA-le kättesaadavaks kõik lõigetes 1 ja 2 osutatud dokumendid ja kogu teabe kliiritud lepingute positsioonide kohta, hoolimata kohast, kus tehingud tehti.

4.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse lõigete 1 ja 2 kohaste säilitatavate dokumentide ja teabe üksikasjad ning vajaduse korral dokumentide pikemaajaline säilitamine .

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

5.   Selleks et tagada lõigete 1 ja 2 ühesugune kohaldamine, töötab ESMA välja tehniliste rakendusstandardite projektid, et määrata kindlaks säilitatavate dokumentide ja teabe vorm. ESMA esitab kõnealused tehniliste rakendusstandardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile on antud volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud tehniliste rakendusstandardite projektid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15 .

Artikkel 28

Olulise osalusega aktsionärid ja liikmed

1.   Pädev asutus ei anna kesksele vastaspoolele tegevusluba enne, kui talle on teatatud olulist osalust omavate aktsionäride või liikmete isikud ning nende kõnealuse osaluse suurus, olenemata sellest, kas nende osalus on otsene või kaudne või kas nad on füüsilised või juriidilised isikud.

2.   Pädev asutus keeldub kesksele vastaspoolele tegevusloa andmisest, kui tema arvates ei ole keskse vastaspoole olulise osalusega aktsionärid ja liikmed piisavalt usaldusväärsed, arvestades vajadust tagada keskse vastaspoole kindel ja usaldusväärne juhtimine.

3.   Kui keskse vastaspoole ja muu füüsilise või juriidilise isiku vahel on märkimisväärne seos, annab pädev asutus tegevusloa üksnes juhul, kui nimetatud seos ei takista pädeval asutusel teostamast tõhusat järelevalvet.

4.   Kui lõikes 1 osutatud isiku mõju juhtimisele on tõenäoliselt vastuolus keskse vastaspoole kindla ja usaldusväärse juhtimisega, võtab pädev asutus sobivad meetmed selle olukorra lahendamiseks või tunnistab keskse vastaspoole tegevusloa kehtetuks .

5.   Pädev asutus keeldub tegevusloa andmisest, kui keskse vastaspoolega märkimisväärses seoses oleva ühe või mitme füüsilise või juriidilise isiku suhtes kohaldatavad kolmanda riigi õigus- või haldusnormid või nende jõustamisega seotud raskused takistavad pädeval asutusel tõhusa järelevalve teostamist.

Artikkel 29

Pädevatele asutustele esitatav teave

1.   Keskne vastaspool teavitab selle liikmesriigi pädevat asutust , kus keskne vastaspool on asutatud, juhtimises tehtavatest muudatustest ja esitab pädevale asutusele kogu teabe, mis on vajalik hindamaks, kas juhtiva organi liikmed on piisavalt hea mainega ja piisavalt kogenud.

Kui juhtiva organi liikmete käitumine on tõenäoliselt vastuolus keskse vastaspoole kindla ja usaldusväärse juhtimisega, võtab pädev asutus kõik sobivad meetmed, sealhulgas võib ta liikme juhtiva organi tööst kõrvaldada.

2.   Üksinda või kooskõlastatult tegutsevad füüsilised või juriidilised isikud (edaspidi „kavandav omandaja”), kes on otsustanud omandada olulise osaluse keskses vastaspooles kas otseselt või kaudselt või seda osalust otseselt või kaudselt suurendada nii, et tekkiv osa häälte arvust või kapitalist oleks 10 %, 20 %, 30 % või 50 % või ületaks neid määrasid või see oleks selline, et kõnealune keskne vastaspool muutuks nende tütarettevõtjaks (edaspidi „kavandatav omandamine”), teavitavad kõigepealt pädevat asutust kirjalikult kesksest vastaspoolest, milles nad soovivad omandada või suurendada olulist osalust, märkides kavandatava osaluse suuruse ja asjakohase teabe vastavalt artikli 30 lõikele 4.

Iga füüsiline või juriidiline isik, kes on otsustanud olulise osaluse keskses vastaspooles kas otseselt või kaudselt võõrandada, (edaspidi „kavandav müüja”) peab kõigepealt pädevale asutusele kirjalikult teatama niisuguse osaluse suuruse. Samuti peab selline isik teavitama pädevat asutust juhul, kui ta on otsustanud vähendada oma olulist osalust sel määral, et osa hääleõigusest või kapitalist langeks alla 10 %, 20 %, 30 % või 50 % või et keskne vastaspool lakkaks olemast tema tütarettevõtja.

Käesolevas lõikes osutatud teate kättesaamisel ja ka lõikes 3 osutatud teabe kättesaamisel edastab pädev asutus kavandavale omandajale või müüjale viivitamata ja igal juhul kahe tööpäeva jooksul kirjaliku kinnituse selle kättesaamise kohta.

Pädeval asutusel on alates teate ja kõikide artikli 30 lõikes 4 osutatud nimekirja alusel nõutavate dokumentide kättesaamist tõendava kirjaliku kinnituse kuupäevast kuni 60 tööpäeva (edaspidi „hindamisaeg”) aega artikli 30 lõikes 1 sätestatud hindamise (edaspidi „hindamine”) teostamiseks.

Teate kättesaamisel teatab pädev asutus kavandavale omandajale või müüjale hindamisaja lõppkuupäeva.

3.   Vajaduse korral võib pädev asutus hindamisaja jooksul, kuid hiljemalt hindamisaja viiekümnendal tööpäeval nõuda lisateavet, mis on vajalik hindamise lõpuleviimiseks. Taotlus esitatakse kirjalikult ning selles täpsustatakse, millist täiendavat teavet on vaja.

Pädeva asutuse poolt esitatud teabepäringu ja sellele kavandavalt omandajalt vastuse saamise vaheliseks perioodiks hindamisaeg peatub. Selline peatumine ei tohi kesta kauem kui kakskümmend tööpäeva. Pädev asutus võib omal äranägemisel taotleda täiendavat või selgitavat teavet, kuid selle tõttu ei tohi hindamisaeg peatuda.

4.   Pädev asutus võib lõike 3 teises lõigus osutatud hindamisaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani, kui kavandav omandaja või müüja on ühes alljärgnevas olukorras:

a)

ta asub väljaspool ELi või tema üle teostatakse järelevalvet väljaspool ELi;

b)

ta on füüsiline või juriidiline isik ja tema suhtes ei teostata järelevalvet käesoleva määruse ega direktiivi 73/239/EMÜ, nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/611/EMÜ avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (29), nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/49/EMÜ otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta (30) või direktiivide 2002/83/EÜ, 2003/41/EÜ, 2004/39/EÜ, 2005/68/EÜ, 2006/48/EÜ, 2009/65/EÜ või 2011/61/EL alusel.

5.   Kui pädev asutus otsustab hinnangu valmimise järel esitada kavandatava omandamise suhtes vastuväite, teatab ta sellest tähtaega ületamata kavandavale omandajale kahe tööpäeva jooksul kirjalikult ning esitab oma otsuse põhjendused. Kavandava omandaja taotlusel võib otsuse tegemise asjakohased põhjused siseriikliku õiguse kohaselt avalikustada. Liikmesriigid võivad siiski lubada pädeval asutusel nimetatud teavet avaldada ilma kavandava omandaja taotluseta.

6.   Kui pädev asutus ei esita hindamisaja jooksul vastuväidet kavandatavale omandamisele, loetakse kavandatav omandamine heakskiidetuks.

7.   Pädev asutus võib kavandatava omandamise lõpuleviimiseks ette näha maksimumperioodi ning seda vajaduse korral pikendada.

8.   Liikmesriigid ei tohi kehtestada käesolevas direktiivis sätestatust rangemaid nõudeid selliste teadete suhtes, mis käsitlevad pädeva asutuse teavitamist hääleõiguste või kapitali otsesest või kaudsest omandamisest, ning kõnealuste teadete heakskiitmise suhtes.

Artikkel 30

Hindamine

1.   Keskse vastaspoole kavandava omandaja tõenäolist mõju arvestades ning selleks, et tagada omandatava keskse vastaspoole arukas ja usaldusväärne juhtimine, hindab pädev asutus artikli 29 lõikega 2 ette nähtud teate ja artikli 29 lõikes 3 osutatud teabe hindamisel kavandava omandaja sobivust ning kavandatava omandamise majanduslikku usaldusväärsust kõikide järgmiste kriteeriumide põhjal:

a)

kavandava omandaja maine ja majanduslik usaldusväärsus;

b)

kavandatava omandamistehingu tulemusel keskse vastaspoole äritegevust juhtima hakata võiva isiku maine ja kogemused;

c)

kas keskne vastaspool on suuteline käesoleva määruse sätteid järjepidevalt täitma;

d)

kas on mõistlikku alust kahtlustada, et seoses kavandatava omandamisega toimub või on toimunud või üritatakse või on püütud üritada rahapesu või terrorismi rahastamist direktiivi 2005/60/EÜ artikli 1 tähenduses, või kas kavandatav omandamine võiks suurendada sellise tegevuse ohtu.

Kavandatava omandaja majandusliku usaldusväärsuse hindamisel pöörab pädev asutus eelkõige tähelepanu keskse vastaspoole praeguse ja kavandatava äritegevuse laadile.

Kui pädev asutus hindab keskse vastaspoole võimet täita käesoleva määruse nõudeid, pöörab ta eelkõige tähelepanu sellele, kas kontsernil, mille osaks keskne vastaspool saab, on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet, vahetada pädevate asutuste vahel tõhusalt teavet ning määrata kindlaks ülesannete jaotus pädevate asutuste vahel.

2.   Pädevad asutused võivad esitada kavandatavale omandamisele vastuväite üksnes siis, kui neil on mõistlik alus seda teha lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel või kui kavandava omandaja esitatud teave ei ole täielik.

3.   Liikmesriigid ei kehtesta eeltingimusi omandatava osaluse määra suhtes ega luba oma pädevatel asutustel võtta kavandatava omandamise kontrollimisel aluseks turu majanduslikke vajadusi.

4.   Liikmesriigid avalikustavad loetelu teabest, mida on vaja hinnangu andmiseks ja mis edastatakse pädevatele asutustele artikli 29 lõikes 2 osutatud teate esitamisel. Nõutav teave peab olema proportsionaalne ning kohandatud vastavalt kavandava omandaja ja kavandatava omandamise laadile. Liikmesriigid ei nõua teavet, mis ei ole asjakohane usaldusväärsuse hindamiseks.

5.   Kui pädevale asutusele on esitatud kaks või enam ettepanekut osaluse omandamise või suurendamise kohta ühes ja samas keskses vastaspooles, tagab pädev asutus, olenemata artikli 29 lõigetest 2, 3 ja 4, et kõiki kavandavaid omandajaid koheldakse mittediskrimineerival viisil.

6.   Asjaomased pädevad asutused konsulteerivad hindamise läbiviimisel üksteisega, kui kavandav omandaja on üks järgmistest:

a)

teises liikmesriigis tegevusloa saanud teine keskne vastaspool, krediidiasutus, elukindlustusandja, kahjukindlustusandja, edasikindlustusandja, investeerimisühing, turu korraldaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, eurofondi valitseja või alternatiivse investeerimisfondi valitseja;

b)

teises liikmesriigis tegevusloa saanud teise keskse vastaspoole, krediidiasutuse, elukindlustusandja, kahjukindlustusandja, edasikindlustusandja, investeerimisühingu, turu korraldaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, avatud investeerimisfondi valitseja või alternatiivse investeerimisfondi valitseja emaettevõtja;

c)

teises liikmesriigis tegevusloa saanud teise keskse vastaspoole, krediidiasutuse, elukindlustusandja, kahjukindlustusandja, edasikindlustusandja, investeerimisühingu, turu korraldaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, eurofondi valitseja või alternatiivse investeerimisfondi valitseja üle kontrolli omav füüsiline või juriidiline isik.

7.   Pädevad asutused edastavad viivitamata üksteisele hindamiseks vajaliku olulise või asjakohase teabe. Pädevad asutused edastavad üksteisele taotluse korral kogu asjakohase teabe ning edastavad kogu hädavajaliku teabe omal algatusel. Omandatavale kesksele vastaspoolele tegevusloa andnud pädeva asutuse otsuses tuleb ära näidata kõik seisukohad ja reservatsioonid, mida on väljendanud kavandava omandaja eest vastutav pädev asutus.

Artikkel 31

Huvide konflikt

1.   Kesksel vastaspoolel peab olema kirjalikud ning tõhusad organisatsioonilist ja halduskorda käsitlevad eeskirjad, et tuvastada ja lahendada võimalikud sisemised huvide konfliktid, sealhulgas konfliktid, kuhu on ühelt poolt kaasatud juhid, töötajad või mis tahes sellised isikud, kes on otseselt või kaudselt nendega seotud kontrollimehhanismi või muude tihedate suhetega, ning teiselt pool kliirivad liikmed või nende kliendid. Keskne vastaspool rakendab nõuetekohast huvide konfliktide lahendamise menetlust ▐.

2.   Kui keskse vastaspoole organisatsiooniline või halduskord ei ole huvide konfliktide lahendamiseks piisav, et tagada küllaldase kindlusega kliiriva liikme huvide kahjustamise ohu vältimine, avalikustab keskne vastaspool kliirivale liikmele enne asjaomase kliiriva liikme tehtavate uute tehingute aktsepteerimist selgel kujul huvide konfliktide üldise laadi ja/või allika. ▐

3.   Kui keskne vastaspool on ema- või tütarettevõtja, käsitletakse kirjalikes eeskirjades ka mis tahes olukorda, millest keskne vastaspool on teadlik või peaks teadlik olema ja mis võib tekitada huvide konflikti tingituna teiste selliste ettevõtjate struktuurist ja äritegevusest, kellega tal on ema või tütre suhe.

4.   Lõike 1 kohastes kirjalikes eeskirjades käsitletakse vähemalt järgmist:

a)

asjaolud, mis tekitavad või võivad tekitada huvide konflikti, millega võib kaasneda ühe või mitme kliiriva liikme või kliendi huvide olulise kahjustamise oht;

b)

menetlus, mida tuleb järgida, ja meetmed, mis tuleb vastu võtta selliste konfliktide juhtimiseks.

5.   Keskne vastaspool võtab kõik mõistlikud meetmed, et hoida ära tema süsteemides hoitava teabe kuritarvitamine, ja väldib kõnealuse teabe kasutamist muul äriotstarbel. Ühes keskses vastaspooles säilitatavat konfidentsiaalset teavet ei tohi äriotstarbel kasutata mis tahes muu selline füüsiline või juriidiline isik, kellel on kõnealuse keskse vastaspoolega ema või tütre suhe.

Artikkel 32

Talitluspidevus

1.   Kesksel vastaspoolel on talitusjärjepidevuse kava ja avariitaastekava, mille eesmärk on tagada keskse vastaspoole funktsioonide säilitamine, tema tegevuste kiire taastamine ja kohustuste täitmine. Selline kava võimaldab vähemalt taastada katkestuse korral kõik tehingud, et keskne vastaspool saaks jätkata toimimist kindlalt ja viia arveldamine lõpule kavandatud kuupäevadel.

1 a.     Keskne vastaspool kehtestab asjakohase menetluse, millega tagatakse õigeaegne ja nõuetekohane kliendi varaga arveldamine või selle ülekandmine artikli 16 kohase otsuse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral, ning rakendab ja järgib seda.

2.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse talitusjärjepidevuse kava minimaalne sisu ning avariitaastekavaga tagatav minimaalne teenuste osutamise tase.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 32 a

Automaatne töötlemine

1.     Eesmärgiga edendada automaatset töötlemist kogu tehinguvoos kasutavad kesksed vastaspooled asjaomaseid rahvusvahelisi teabevahetusmenetlusi ning sõnumivahetuse ja võrdlusandmete standardeid või kohandavad neid oma süsteemide ja teabevahetusmenetluste raames osalistele ja turuinfrastruktuuridele, kelle või millega nad seotud on, et hõlbustada tõhusat kliirimist ja arveldamist kõikides süsteemides.

2.     Selleks et tagada järjepidev kohaldamine, töötab ESMA välja reguleerivate tehniliste standardite projektid, milles täpsustatakse menetlus, mille kohaselt määratakse kindlaks, milliseid rahvusvahelisi teabevahetusmenetlusi ning sõnumivahetuse ja võrdlusandmete standardeid peetakse lõike 1 kohaldamisel asjaomasteks.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 33

Allhanked

1.   Kui keskne vastaspool ostab tööülesandeid, teenuseid või tegevusi allhanke korras, peab ta jätkuvalt täitma kõik käesoleva määruse kohased kohustused ning igal ajal täitma järgmised tingimused:

a)

allhankimisega ei delegeerita keskse vastaspoole kohustusi;

b)

sellega ei muudeta keskse vastaspoole suhet kliirivate liikmete või klientidega ega tema kohustusi;

c)

kesksele vastaspoolele tegevusloa andmise tingimused on jätkuvalt täidetud;

d)

allhankimine ei takista järelevalve teostamist , sealhulgas kohapealset ligipääsu asjaomasele teabele teenuse osutaja juures ;

e)

allhankimise tulemusel ei jäeta keskset vastaspoolt kõrvale süsteemidest ega kontrollidest, mis on vajalikud tema riskide juhtimiseks;

e a)

teenuse osutaja rakendab talitluspidevuse nõudeid, mis on samaväärsed nõuetega, mida keskne vastaspool peaks täitma oma siseriikliku järelevalveraamistiku kohaselt;

f)

keskne vastaspool säilitab pädevuse ja vahendid , mida on vaja selleks, et hinnata osutatavate teenuste kvaliteeti ning teenuseosutaja organisatsioonilist suutlikkust ja kapitali adekvaatsust, ning allhangitud tegevuste tõhusaks jälgimiseks ja allhankimisega seotud riskide juhtimiseks, ning ta jälgib selliseid tegevusi ja juhib kõnealuseid riske pidevalt;

g)

kesksel vastaspoolel on vahetu juurdepääs allhangitavaid tegevusi käsitlevale asjakohasele teabele;

h)

teenuse osutaja teeb vajaduse korral seoses allhanketegevusega koostööd pädeva asutusega , ilma et see piiraks keskse vastaspoole vastutust käesoleva määruse nõuete täitmise eest ;

i)

teenuse osutaja kaitseb keskse vastaspoolega ning tema kliirivate liikmete ja klientidega seotud konfidentsiaalset teavet. Kui teenuse osutaja on asutatud kolmandas riigis, on selle kolmanda riigi andmekaitsestandardid võrdväärsed liidus kehtivate andmekaitsestandarditega;

i a)

talitluspidevuse ja andmekaitse osas kohaldatakse teenuse osutaja suhtes tema riigis õiguslikku korda, mis on samaväärne keskse vastaspoole suhtes kohaldatava õigusliku korraga;

i b)

riskijuhtimisega seotud tegevuste osas allhankeid ei tehta.

2.   Pädev asutus nõuab, et keskne vastaspool kirjeldab kirjalikes eeskirjades selgelt, kuidas jaotatakse tema ja teenuse osutaja õigused ja kohustused.

3.   Keskne vastaspool teeb taotluse korral kättesaadavaks kogu teabe, mida on pädeval asutusel vaja, et hinnata, kas allhangitud tegevusi tehakse kooskõlas käesoleva määruse nõuetega.

2.   peatükk

Äritegevuse eeskirjad

Artikkel 34

Üldsätted

1.   Kui keskne vastaspool osutab teenuseid oma kliirivatele liikmetele ja vajaduse korral nende klientidele, käitub ta ausalt ja professionaalselt kooskõlas kliirivate liikmete ja klientide parimate huvidega ja usaldusväärse riskijuhtimise põhimõtetega.

2.   Keskne vastaspool kasutab ▐ kaebuste kiireks lahendamiseks arusaadavaid, läbipaistvaid ja õiglaseid eeskirju.

Artikkel 35

Osalusnõuded

1.   Keskne vastaspool kehtestab, millised kliirivate liikmete kategooriad võetakse vastu ja vastuvõtukriteeriumid. Sellised kriteeriumid peavad olema mittediskrimineerivad, läbipaistvad ja objektiivsed, et tagada aus ja avatud juurdepääs kesksele vastaspoolele ja tagada, et kliirivatel liikmetel on piisavalt rahalisi vahendeid ja nende tegevussuutlikkus on piisav, et täita keskses vastaspooles osalemisega kaasnevad kohustused. Juurdepääsu piiravate kriteeriumide kasutamine on lubatud üksnes juhul, kui nende eesmärk on kontrollida keskse vastaspoole riski. Finantseerimisasutuste saamist kliirivateks liikmeteks ei piirata ebaausa konkurentsi teel ega ilma põhjuseta.

2.   Keskne vastaspool tagab, et lõikes 1 osutatud kriteeriume kohaldatakse pidevalt, ning ta peab pääsema hindamiseks vajalikule teabele juurde õigeaegselt. Keskne vastaspool kontrollib vähemalt korra aastas põhjalikult, kas tema kliirivad liikmed täidavad käesoleva artikli sätteid.

3.   Kliirivatel liikmetel, kes kliirivad tehinguid oma klientide nimel, on selleks vajalikud täiendavad rahalised vahendid ja tegevussuutlikkus. Kliirivaid liikmeid puudutavad keskse vastaspoole reeglid lubavad koguda põhiteavet klientidele pakutavate teenustega seotud riskide kontsentreerumise kindlakstegemiseks, jälgimiseks ja juhtimiseks. Kliirivad liikmed teavitavad keskset vastaspoolt taotluse korral kriteeriumidest ja eeskirjadest, mille nad võtavad vastu selleks, et nende klientidel oleks juurdepääs keskse vastaspoole teenustele. Kliirivatele liikmetele jääb vastutus kliendi järelevalve ja kohustuste eest. Need kriteeriumid on mittediskrimineerivad.

4.   Keskne vastaspool kehtestab objektiivse ja läbipaistava menetluse, mille alusel peatatakse lõike 1 kohastele kriteeriumidele mittevastavate kliirivate liikmete liikmesus ja lõpetatakse see nõuetekohaselt.

5.   Keskne vastaspool võib keelduda lõikes 1 osutatud tingimusi täitvatele kliirivatele liikmetele juurdepääsu andmisest üksnes siis, kui ta seda kirjalikult nõuetekohaselt põhjendab, lähtudes põhjalikust riskianalüüsist.

6.   Keskne vastaspool võib kehtestada kliirivate liikmete suhtes konkreetsed lisakohustused, näiteks kohustuse osaleda selliste kliirivate liikmete positsioonide oksjonitel, kes on oma kohustused täitmata jätnud. Sellised lisakohustused on proportsionaalsed kliiriva liikme riskiga ning nendega ei tohi osalust piirata teatavat liiki kliirivate liikmetega.

Artikkel 36

Läbipaistvus

1.   Keskne vastaspool avalikustab tema poolt osutatavate teenuste hinnad ja vastavad teenustasud. Ta avalikustab iga osutatud teenuse ja sooritatud tegevuse hinnad ja vastavad teenustasud eraldi, sealhulgas hinnaalandused ja hinnavähendid ning sellise hinnavähendamise tingimused. Ta võimaldab oma kliirivatel liikmetel ja vajaduse korral nende klientidel pääseda konkreetsetele teenustele eraldi juurde.

2.   Keskne vastaspool avaldab kliirivatele liikmetele ja nende klientidele osutatavate teenustega seotud majanduslikud riskid.

3.   Keskne vastaspool avaldab oma kliirivatele liikmetele ja pädevale asutusele hinnateabe, mida kasutatakse selleks, et arvutada päeva lõpu riskipositsioonid kliirivate liikmete suhtes.

Keskne vastaspool avaldab iga finantsinstrumendi liigi kohta tema poolt kliiritud tehingute koondmahu .

3 a.     Keskne vastaspool avaldab sideprotokollide talitlus- ja tehnilised nõuded, mis hõlmavad kolmandate isikutega suhtlemisel kasutatavaid sisu- ja sõnumivorminguid, sh need, millele on osutatud artiklis 5.

3 b.     Keskne vastaspool avalikustab kõik juhud, mil kliiriv liige on artikli 35 lõigetes 1 ja 2 osutatud kriteeriume rikkunud, v.a juhul, kui pädev asutus on pärast ESMAga konsulteerimist seisukohal, et rikkumise avalikustamine seaks ohtu finantsstabiilsuse või usalduse turu vastu.

Artikkel 37

Eraldatus ja ülekantavus

1.   Keskne vastaspool säilitab andmeid ja peab arvestust, mis võimaldab tal igal ajal ja viivitamata eraldada ühe kliiriva liikme vara ja positsioonid teise kliiriva liikme ning tema enda varast ja positsioonidest. Kui keskne vastaspool hoiustab vara ja rahalisi vahendeid kolmanda isiku juures, tagab ta, et kliiriva liikme vara ja rahalisi vahendeid hoitakse keskse vastaspoole, teiste kliirivate liikmete ning selle kolmanda isiku varast ja rahalistest vahenditest lahus.

2.    Kliiriv liige hoiab oma positsioone keskse vastaspoole juures oma klientide positsioonidest lahus, st eraldi kontodel .

2 a.     Kliirivad liikmed hoiavad kõikide klientide positsioone keskse vastaspoole juures eraldi kontodel (täielik eraldatus). Vastava kirjaliku taotluse alusel annavad kliirivad liikmed klientidele võimaluse hoida oma positsioone keskse vastaspoole juures omnibus-kontodel.

3.     Keskne vastaspool ja kliirivad liikmed avaldavad kaitsetasemed ning nende poolt pakutavate eri eraldatuse tasemetega seotud kulud. Eri eraldatuse tasemete üksikasjades kirjeldatakse muu hulgas iga taseme peamist õiguslikku mõju, sh antakse teavet vastavates jurisdiktsioonides kohaldatava maksevõimetusõiguse kohta. Keskne vastaspool nõuab, et kliirivad liikmed teavitaks oma kliente nimetatud riskidest ja kuludest.

3 a.     Keskne vastaspool säilitab andmed, mille abil on tal võimalik igal ajal viivitamata kindlaks teha vara, mida hoitakse iga käesoleva artikli kohaselt peetaval kontol.

3 b.     Keskne vastaspool kehtestab korra, mille abil on täieliku eraldatuse kohaldamisel võimalik hõlbustada kohustused täitmatajätnud liikme klientide positsioonide ja tagatiste ülekandmist ühele või mitmele muule osalejale.

4 .    Tingimusel et kliendi suhtes kohaldatakse täielikku eraldatust , kohaldatakse direktiivi 2006/48/EÜ III lisa 2. osa punkti 6.

5 .     Liikmesriigid tagavad, et nende maksevõimetuse seadustes on piisavalt erandeid, mis võimaldaksid kesksetel vastaspooltel nimetatud sätete eesmärke ja nõudeid täita.

Vallandavate sündmuste hulka kuuluvad kliiriva liikme maksevõimetus ja asjaomased sündmused ning võetud kohustuste täitmatajätmine.

Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, koostab ESMA tehniliste standardite projektid, millega määratakse täpsemalt kindlaks asjaomased sündmused.

ESMA esitab kõnealuste regulatiivsete tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu kolmandas lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

3.   peatükk

Usaldatavusnormatiivid

Artikkel 38

Krediidiriski juhtimine

Keskne vastaspool mõõdab ja hindab iga kliiriva liikme ja vajaduse korral teise sellise keskse vastaspoole, kellega ta on sõlminud koostalitluskokkuleppe, likviidsus- ja krediidiriski peaaegu reaalajas. Keskne vastaspool teeb võimalikult suures ulatuses kindlaks, milliseid riske võivad klientide nimel tehtavad kliirivate liikmete kliirimistehingud põhjustada, ning jälgib ja juhib neid riske . Kesksel vastaspoolel on õigeaegne ja mittediskrimineeriv juurdepääs asjakohastele hindamisallikatele, et hinnata oma riskipositsiooni tõhusalt. Seejuures lähtutakse mõistlikest kuludest ning järgitakse rahvusvahelisi omandiõigusi.

Artikkel 39

Marginaalinõuded

1.   Selleks et piirata oma kliirivate liikmete ja vajaduse korral koostalitluskokkulepetega hõlmatud kesksete vastaspoolte krediidiriski, kehtestab keskne vastaspool marginaalid ja nõuab need sisse. Pädevad asutused tagavad, et kesksed vastaspooled järgivad lõikes 5 osutatud minimaalseid marginaalistandardeid. Need miinimumstandardid kehtestatakse vastavalt riskitasemele ja need vaadatakse valitsevate turutingimuste arvesse võtmiseks korrapäraselt läbi ja seda eelkõige hädaolukordades, mille lahendamisel on jõutud seisukohale, et standardite läbivaatamisega on võimalik süsteemseid riske maandada. Sellised marginaalid peavad olema piisavad, et katta võimalikke riske, mis keskse vastaspoole hinnangul võivad vastavate positsioonide likvideerimiseni ilmneda. Marginaalid peavad olema piisavad, et katta vähemalt 99 % riskipositsioonide muutusest teatava aja jooksul ning tagada, et keskne vastaspool tagaks täielikult oma riskipositsioonid kõikide kliirivate liikmete suhtes ja vajaduse korral teiste koostalitluskokkulepetega hõlmatud kesksete vastaspoolte suhtes vähemalt iga päev.

ESMA võib vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 9 lõikele 5 marginaalinõudeid hädaolukordades muuta, kui see leevendab süsteemseid riske.

2.   Marginaalinõuete kehtestamiseks võtab keskne vastaspool vastu mudelid ja parameetrid, mis kajastavad kliiritavate toodete riskitunnuseid ja mille puhul võetakse arvesse marginaalide kogumise intervalli, turulikviidsust ning muutuste võimalikkust tehingu kestuse jooksul. Pädev asutus valideerib mudelid ja parameetrid ning nende kohta esitatakse arvamus vastavalt artiklile 15 .

3.   Keskne vastaspool nõuab marginaale sisse päevasiseselt ja vähemalt siis, kui ületatakse eelnevalt kindlaksmääratud künnised.

3 a.     Keskne vastaspool nõuab sisse sellised marginaalid, millest piisab kooskõlas artikliga 37 hoitavatel kontodel registreeritud positsioonide katmiseks seoses konkreetsete finantsinstrumentidega. Finantsinstrumentide portfelliga seotud marginaale võib keskne vastaspool arvutada ainult siis, kui portfelli kaasatud finantsinstrumentide hinnakorrelatsioon on kõrge ja stabiilne.

5.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine , koostab ESMA pärast EBAga konsulteerimist reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse lõikes 1 osutatud sobivad protsendid ja aeg, mida tuleks kaaluda finantsinstrumentide eri klasside puhul, ning lõikes 3 a osutatud tingimused .

ESMA esitab pärast EBAga konsulteerimist kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 40

Tagatisfond

1.    Et kliirivate liikmete krediidiriski veelgi piirata , loob keskne vastaspool tagatisfondi, et katta kohustuste täitmatajätmisest tulenev kahju, mis ületab artiklis 39 osutatud marginaalinõuetega kaetava kahju , sealhulgas ühe või mitme kliiriva liikme maksevõimetusmenetluse algatamisega kaasnev kahju.

2.   Keskne vastaspool kehtestab tagatisfondi maksete minimaalse suuruse ja kriteeriumid üksikute kliirivate liikmete maksete arvutamiseks. Maksete suurus on proportsionaalne iga kliiriva liikme riskipositsiooniga tagamaks, et tagatisfondi maksed võimaldavad kesksel vastaspoolel tulla toime vähemalt siis, kui kohustused jätavad täitmata kaks kliirivat liiget , kelle suhtes tal on kõige suurem riskipositsioon.

2 a.     Keskne vastaspool töötab välja ekstreemsete, kuid reaalsete turutingimuste kirjeldused. Kirjeldustes võetakse arvesse nendel turgudel, kus keskne vastaspool teenuseid osutab, esinenud kõige muutlikumaid perioode ning võimalikke eri tulevikusuundumusi. Arvesse võetakse finantsvahendite ootamatut müüki ja turu likviidsuse kiiret vähenemist. Tagatisfondi suurus hõlmab vastavalt artiklile 39 arvutatud, hüpoteetilistes kirjeldustes esitatud positsioonide marginaale.

Oma kliirivate liikmete krediidiriski arvutamisel võtab keskne vastaspool arvesse

a)

igal kooskõlas artikliga 37 hoitaval kontol registreeritud iga kliiriva liikme krediidiriski ning

b)

seda, kas keskse vastaspoole enda positsioonide kasumeid saab kasutada klientide positsioonidega seotud kahju katmiseks või mitte.

3.   Keskne vastaspool võib luua rohkem kui ühe tagatisfondi tema kliiritavate instrumentide eri liikide jaoks.

3 a.     Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, koostab ESMA tihedas koostöös EKPSiga ning pärast EBAga konsulteerimist reguleerivate tehniliste standardite projektid, milles täpsustatakse lõigetes 1 ja 3 osutatud tagatisfondide üksikasjad.

Tihedas koostöös EKPSiga esitab ESMA kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.

Artikkel 41

Muu riskijärelevalve

1.   Lisaks artikliga 12 ette nähtud kapitalile tagab keskne vastaspool piisavad rahalised vahendid, et katta võimalik kahju, mis ületab marginaalinõuetega ja tagatisfondi kaetava kahju. Sellised vahendid võivad hõlmata mis tahes muud kliirivate liikmete või muude poolte loodud kliirimisfondi, kahjumi jaotamise kokkuleppeid, kindlustusandjate vahelisi kokkuleppeid, keskse vastaspoole omavahendeid, emaettevõtjate tagatisi või muid sarnaseid vahendeid. Keskne vastaspool saab selliseid vahendid vabalt kasutada ning neid ei kasutata tegevuskahju katmiseks.

2.   ▐ Artiklis 40 osutatud tagatisfond ja lõikes 1 osutatud muud rahalised vahendid peavad igal ajal võimaldama kesksel vastaspoolel toime tulla ekstreemsetes, kuid reaalsetes turutingimustes tekkida võiva kahjuga. Keskne vastaspool töötab välja selliste ekstreemsete, kuid reaalsete turutingimuste kirjeldused.

3.    Keskne vastaspool mõõdab oma võimalikku likviidsusvajadust. Kesksele vastaspoolele on igal ajal tagatud oma teenuste pakkumiseks ja tegevuste teostamiseks vajalik likviidsus. Selleks muretseb keskne vastaspool vajalikud krediidiliinid või sõlmib sarnased kokkulepped, et katta likviidsusvajadus, kui tema käsutuses olevaid rahalisi vahendeid ei saa kohe kasutada. Ükski kliiriv liige ning tema ema- või tütarettevõtjad ei või anda rohkem kui 25 % keskse vastaspoole vajalikest krediidiliinidest.

4.   Keskne vastaspool võib nõuda, et kohustusi täitvad kliirivad liikmed annaksid lisavahendeid teise kliiriva liikme kohustuste täitmatajätmise korral. Keskse vastaspoole kliirivate liikmete riskipositsioon asjaomases keskses vastaspooles on piiratud.

5.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, koostab ESMA pärast EBAga konsulteerimist reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse lõikes 2 osutatud ekstreemsed tingimused, millega keskne vastaspool peab toime tulema.

ESMA esitab pärast EBAga konsulteerimist kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 42

Kaskaadipõhimõte

1.   Keskne vastaspool kasutab kahju katmiseks kõigepealt kohustused täitmatajätnud kliiriva liikme marginaale ja alles siis muid rahalisi vahendeid.

2.   Kui kohustused täitmatajätnud kliiriva liikme marginaalid ei ole keskse vastaspoole kahju katmiseks piisavad, kasutab keskne vastaspool kahju katmiseks makseid, mille kohustused täitmatajätnud liige on tagatisfondi teinud.

3.   Keskne vastaspool kasutab tagatisfondi makseid ja kohustusi täitvate kliirivate liikmete makseid üksnes pärast seda, kui kohustused täitmatajätnud kliiriva liikme maksed ▐ ning ▐ artikli 41 lõikes 1 osutatud omavahendid on ammendunud .

4.   Keskne vastaspool ei tohi ühe kliiriva liikme kohustuste täitmatajätmisest tuleneva kahju katmiseks kasutada kohustusi täitvate kliirivate liikmete marginaale.

Artikkel 43

Tagatisnõuded

1.   Keskne vastaspool aktsepteerib kliirivate liikmete esialgse või püsiva riskipositsiooni katmiseks väga likviidseid tagatisi nt sularaha, kulda, riigivõlakirju ja kvaliteetseid äriühingute võlakirju , mille krediidi- ja tururisk on minimaalne. Finantssektoriväliste vastaspoolte puhul võivad kesksed vastaspooled aktsepteerida pangatagatisi, võttes selliseid tagatisi arvesse kliiriva liikmena tegutseva panga riskipositsioonis. Ta teeb vajalikke väärtuskärpeid, mis kajastavad vara väärtuse võimalikku vähenemist ajavahemikus alates vara viimasest hindamisest kuni ajani, mil nad saab hinnanguliselt likvideerida. Ta võtab arvesse turuosalise kohustuste täitmatajätmisest tulenevat likviidsusriski ja teatava vara kontsentratsiooniriski, millest tulenevalt võidakse kehtestada vastuvõetav tagatis ja teha vastavad väärtuskärped. Need miinimumstandardid kehtestatakse vastavalt riskitasemele ja need vaadatakse valitsevate turutingimuste arvesse võtmiseks regulaarselt läbi ja seda eelkõige hädaolukordades, mille lahendamisel on jõutud seisukohale, et standardite läbivaatamisega on võimalik süsteemset riski maandada.

2.   Keskne vastaspool võib nõustuda vajaduse korral ja kui piisav usaldusväärsus on tagatud, et selle tuletislepingu või finantsinstrumendi, millest keskse vastaspoole riskipositsioon tuleneb, alusvara on tagatis, millega kaetakse marginaalinõuded.

3.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, koostab ESMA pärast EBA ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse, millist liiki tagatisi võib käsitada väga likviidsetena ja millised on lõikes 1 osutatud väärtuskärped.

ESMA esitab pärast EBA ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga konsulteerimist kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 44

Investeerimispoliitika

1.   Keskne vastaspool investeerib oma rahalisi vahendeid üksnes väga likviidsetesse finantsinstrumentidesse, mille turu- ja krediidirisk on minimaalne, nt ELi keskpanga reservidesse . Investeeringuid peab olema võimalik minimaalse ebasoodsa hinnaefektiga kiiresti likvideerida.

1 a.     Keskse vastaspoole omakapitali, kasumit ega reserve, mida ei investeerita vastavalt lõikele 1, ei võeta artikli 12 lõike 2 kohaldamisel arvesse.

2.   Marginaalidena kasutatavad finantsinstrumendid antakse hoiule väärtpaberiarveldussüsteemide korraldajatele, kes tagavad mittediskrimineeriva juurdepääsu kesksele vastaspoolele ja kõnealuste instrumentide täieliku kaitse. Kesksel vastaspoolel on vajaduse korral võimalik finantsinstrumente kohe kasutada. Kesksed vastaspooled teostavad ESMA järelevalve all kliiriva liikme tagatise uuesti tagatiseks seadmise üle ranget kontrolli.

3.   Keskne vastaspool ei investeeri oma kapitali ega artiklites 39, 40 ja 41 osutatud nõuete täitmisest tulenevaid summasid oma väärtpaberitesse ega oma ema- või tütarettevõtjate väärtpaberitesse.

4.   Keskne vastaspool võtab investeerimisotsuste tegemisel arvesse oma üldist krediidiriskipositsiooni üksikute võlgnike suhtes ja tagab, et tema üldine riskipositsioon üksikute võlgnike suhtes jääb riskide kontsentreerumise aktsepteeritavatesse piirmääradesse.

5.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, koostab ESMA pärast EBAga konsulteerimist reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse lõikes 1 osutatud väga likviidsed finantsinstrumendid ning lõikes 4 osutatud riskide kontsentreerumise piirmäärad.

ESMA esitab pärast EBAga konsulteerimist kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 45

Kohustuste täitmatajätmise korral järgitav menetlus

1.   Keskne vastaspool näeb ette üksikasjaliku menetluse, mida järgitakse, kui kliiriv liige ei täida artikli 35 nõudeid keskse vastaspoole kehtestatud tähtaja jooksul kooskõlas tema menetlusega. Keskne vastaspool kirjeldab üksikasjalikult menetlust, mida järgitakse, kui keskne vastaspool ei ole kliiriva liikme maksevõimetust kindlaks teinud. Kõnealused menetlused vaadatakse läbi kord aastas.

2.   Keskne vastaspool tegutseb kohe, et piirata kohustuste täitmatajätmisest tulenevat kahju ja likviidsussurvet ning tagab, et mis tahes kliiriva liikme positsioonide sulgemine ei häiri kohustusi täitvate kliirivate liikmete tehinguid ega tekita neile kahju, mida neil ei olnud võimalik ette näha ega kontrollida.

3.   Keskne vastaspool teavitab sellest kohe pädevat asutust. Pädev asutus teavitab kohustused täitmatajätnud kliiriva liikme järelevalve eest vastutavat asutust kohe, kui keskne vastaspool leiab, et kliiriv liige ei suuda oma tulevasi kohustusi täita, ja kui keskne vastaspool kavatseb ta kohustusi mittetäitvaks liikmeks tunnistada.

4.   Keskne vastaspool hoolitseb selle eest, et menetlus, mida järgitakse kohustuste täitmatajätmisel, on jõustatav. Ta võtab kõik mõistlikud sammud tagamaks, et tal on õiguslik võim likvideerida kohustused täitmatajätnud kliiriva liikme omandipositsioonid ja kanda kohustused täitmatajätnud kliiriva liikme klientide positsioonid üle või need likvideerida.

Artikkel 46

Mudelite läbivaatamine, stressitestid ja järeltestid

1.   Keskne vastaspool vaatab korrapäraselt läbi marginaalinõuete arvutamiseks kasutatavad mudelid ja parameetrid, tagatisfondi maksed, tagatisnõuded ja muud riskikontrollimehhanismid. Keskne vastaspool kohaldab mudelite suhtes rangeid ja sagedasi stressiteste, et hinnata nende vastupanuvõimet ekstreemsetes, kuid usutavates turutingimustes, ning ta korraldab järelteste, et hinnata kasutatavate meetodite usaldusväärsust. Keskne vastaspool teavitab pädevat asutust tehtud testide tulemustest ja peab enne mudelite või parameetrite muutmist saama pädeva asutuse kinnituse.

2.   Keskne vastaspool katsetab kohustuste täitmatajätmisel järgitava menetluse põhiaspekte korrapäraselt, et võtta mõistlikud meetmed tagamaks, et kliirivad liikmed saavad menetlusest aru ja et nad on kehtestanud nõuetekohase menetluse, mida kohustuste täitmatajätmise korral järgitakse.

2 a.     ESMA esitab lõikes 1 osutatud stressitestide tulemusi puudutava teabe Euroopa järelevalveasutustele, et neil oleks võimalik hinnata finantsettevõtete riskipositsiooni keskse vastaspoole kohustuste täitmatajätmise korral .

3.   Keskne vastaspool avalikustab põhilise teabe riskijuhtimismudeli kohta ja lõikes 1 osutatud stressitestide korraldamisel kasutatavate eelduste kohta ning stressitestide tulemused, v.a juhul, kui pädev asutus on pärast ESMAga konsulteerimist jõudnud seisukohale, et sellise teabe avalikustamine seaks ohtu finantsstabiilsuse .

4.    Selleks, et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse järgmine:

a)

eri liiki finantsinstrumentide ja portfellide puhul korraldatavate testide liigid;

b)

kliirivate liikmete või muude osaliste testidesse kaasatus;

c)

testide sagedus;

d)

testimise kestus;

e)

lõikes 3 nimetatud põhiline teave.

ESMA esitab pärast EBAga konsulteerimist kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012 .

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 47

Arveldamine

1.    Kui see on praktiline ja võimalik , kasutab keskne vastaspool ▐ oma tehingute arveldamiseks ▐ keskpanga raha. Kui keskpanga raha ei kasutata , võetakse meetmeid rahaga arveldamise riskide rangeks piiramiseks.

2.   Keskne vastaspool esitab selgelt oma kohustused seoses finantsinstrumentide ülekandmisega, sealhulgas märgib, kas tal on kohustus finantsinstrumendid üle kanda või ta saab ise finantsinstrumentide ülekande või kas ta korvab ülekandmisel tekkinud kahju osalistele.

3.   Kui kesksel vastaspoolel on kohustus kanda finantsinstrumente üle või ta saab ise finantsinstrumentide ülekandeid, välistab keskne vastaspool põhiriski võimalikult suures ulatuses, kasutades põhimõtet „väärtpaberi ülekanne makse vastu”.

Artikkel 48

Koostalitluskokkulepped

1.   Keskne vastaspool võib sõlmida teise keskse vastaspoolega koostalitluskokkuleppe, kui artiklite 49 ja 50 nõuded on täidetud.

1 a.     Et kesksetele vastaspooltele mitte lisariske tekitada, kasutatakse käesoleva määruse kohaldamisel koostalitluskokkuleppeid ainult direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 18 alapunktides a ja b ning punktis 19 määratletud vabalt kaubeldavate väärtpaberite ja rahaturuinstrumentide puhul. ESMA esitab hiljemalt 30. septembriks 2014 komisjonile aruande selle kohta, kas kohaldusala laiendamine muudele finantsinstrumentidele oleks asjakohane.

2.   Kui teise keskse vastaspoolega sõlmitakse koostalitluskokkulepe konkreetsele kauplemiskohale teenuste osutamiseks, on kesksel vastaspoolel mittediskrimineeriv juurdepääs andmetele, mida ta vajab kõnealuselt kauplemiskohalt saadud ülesannete täitmiseks, ning tal on juurdepääs vastavale arveldussüsteemile.

3.   Võimalus sõlmida koostalitluskokkulepe ning pääseda juurde andmefiidile või arveldussüsteemile kooskõlas lõigetega 1 ja 2 on otseselt või kaudselt piiratud, et kontrollida kõnealuse lepingu või juurdepääsuga seotud riske.

Artikkel 48 a

Kesksete vastaspoolte ligipääs kauplemisandmetele

1.     Kesksel vastaspoolel on õigus pääseda ilma diskrimineerimata asjaomaste kauplemiskohtade andmefiidi juurde ja kasutada kõiki arveldussüsteeme, mida ta vajab oma kohustuste täitmiseks.

2.     Artiklis 68 osutatud komisjonile ja Euroopa Parlamendile esitatavate aruannete koostamiseks peab ESMA järelevalvet kesksetele vastaspooltele juurdepääsu ning selle üle, kuidas teatud tavad, sh ainulitsentside kasutamine, konkurentsivõimet mõjutavad.

Artikkel 49

Riskijuhtimine

1.   Koostalitluskokkuleppeid sõlmivad kesksed vastaspooled peavad:

a)

töötama välja nõuetekohase korra, menetluse ja süsteemid, et teha tõhusalt kindlaks kokkuleppest tulenevad täiendavad riskid ning neid jälgida ja juhtida, et kohustusi oleks võimalik õigel ajal täita;

b)

leppima kokku õigustes ja kohustustes, sealhulgas nende suhteid reguleeriva õiguse osas;

c)

tegema kindlaks krediidi- ja likviidsusriskid ning neid jälgima ja tõhusalt juhtima, nii et ühe keskse vastaspoole kliiriva liikme kohustuste täitmatajätmine ei mõjutaks koostalitlusvõimelist keskset vastaspoolt;

d)

tuvastama koostalitluskokkuleppest tulenevad võimalikud sellised sõltuvused ja korrelatsioonid, mis võivad mõjutada kliiriva liikme kontsentreerumisest tingitud krediidi- ja likviidsusriski ja ka ühendatud rahalisi vahendeid ning kõnealuseid tegureid jälgima ja need kõrvaldama.

Esimese lõike punkti b kohaldamisel kasutavad kesksed vastaspooled vajaduse korral samu oma vastavatesse süsteemidesse maksejuhiste sisestamist ja tühistamatuks muutumise aega käsitlevaid reegleid nagu on ette nähtud direktiiviga 98/26/EÜ.

Esimese lõike punkti c kohaldamisel kirjeldatakse kokkuleppe tingimustes menetlust, mida järgitakse kohustuste täitmatajätmise tagajärgedega toimetulekuks, kui üks koostalitluskokkuleppe sõlminud keskne osapool on kuulutatud kohustused täitmatajätnud osapooleks.

Esimese lõike punkti d kohaldamisel peab kesksetel vastaspooltel olema võimalik rangelt kontrollida kliiriva liikme kokkuleppejärgse tagatise uuesti tagatiseks seadmist, kui pädevad asutused seda lubavad. Kokkuleppes kirjeldatakse, kuidas kõnealused riskid on kõrvaldatud, võttes arvesse piisavat katet ja vajadust piirata edasilevimise ohtu.

2.   Kui kesksete vastaspoolte riskijuhtimismudelid, mida nad kasutatavad oma kliirivate liikmete riskipositsiooni ja oma vastastikuse riskipositsiooni katmiseks, on erinevad, teevad kesksed vastaspooled sellised erinevused kindlaks, hindavad nendega seotud võimalikke riske ning võtavad meetmeid, sealhulgas tagavad täiendavad rahalised vahendid, mis piiravad erinevuste mõju koostalitluskokkuleppele ning ka nende võimalikke tagajärgi seoses edasilevimise ohuga, ning tagavad, et need erinevused ei mõjuta ühegi keskse vastaspoole võimet toime tulla kliiriva liikme kohustuste täitmatajätmisega.

Artikkel 49 a

Marginaalide eraldamine kesksete vastaspoolte vahel

1.     Keskne vastaspool eraldab tagatised, mille ta on saanud nendelt kesksetelt vastaspooltelt, kellega ta on sõlminud koostalitluskokkuleppe.

2.     Rahalisi tagatisi hoitakse eraldi kontodel.

3.     Finantsinstrumentides saadud tagatisi hoitakse direktiivis 98/26/EÜ osutatud väärtpaberiarveldussüsteemide käitajate eraldi kontodel.

4.     Tagatised saanud keskne vastaspool võib lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt eraldatud tagatisi rakendada ainult juhul, kui see keskne vastaspool, kes need tagatised koostalitluskokkuleppe esitas, oma kohustusi ei täida.

5.     Kui oma kohustusi ei täida see keskne vastaspool, kes koostalitluskokkuleppe raames tagatised sai, siis tagastatakse lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt eraldatud tagatised viivitamata sellele kesksele vastaspoolele, kes tagatised esitas.

Artikkel 50

Koostalitluskokkuleppe heakskiitmine

1.   Koostalitluskokkuleppe peavad kaasatud kesksete vastaspoolte pädevad asutused eelnevalt heaks kiitma. Kohaldatakse artikli 13 kohast menetlust.

2.   Pädevad asutused kiidavad koostalitluskokkuleppe heaks üksnes siis, kui selles osalevatele kesksetele vastaspooltele on vastavalt artiklis 13 toodud menetlusele antud kliirimisluba ja kui kesksed vastaspooled on sellest loast tulenevaid kohustustusi tuletuslepingute kliirimisel kooskõlas järelevalvenõudmistega pidevalt täitnud vähemalt kolmeaastase perioodi jooksul, kui artikli 49 nõuded on täidetud ning kokkuleppe tingimuste kohased kliirimistehingute tehnilised tingimused võimaldavad tagada finantsturgude sujuva ja korrektse toimimise ning kui kokkulepe ei vähenda järelevalve tõhusust.

3.   Kui pädev asutus leiab, et lõike 2 nõuded ei ole täidetud, esitab ta pädevatele asutustele ja kaasatud kesksetele vastaspooltele kirjaliku selgituse riskikaalutluste kohta. Ka teavitab ta Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutust, kes esitab arvamuse selle kohta, mil määral riskikaalutlused on tõesed ja annavad põhjust koostalitluskokkuleppe tagasilükkamiseks. ESMA arvamus tehakse kaasatud kesksetele vastaspooltele kättesaadavaks. Kui ESMA hinnang erineb vastava pädeva asutuse hinnangust, kaalub kõnealune pädev asutus oma hinnangut uuesti, võttes arvesse ESMA arvamust.

4.   Kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklis 8 sätestatud menetlusega esitab ESMA 30. juuniks 2012 juhised või soovitused, et töötada välja järjekindel, tulemuslik ja tõhus koostalitluskokkulepete hindamine.

VI   jaotis

Kauplemisteabehoidlate registreerimine ja järelevalve

1.   peatükk

Kauplemisteabehoidla registreerimise tingimused ja kord

Artikkel 51

Kauplemisteabehoidla registreerimine

1.   Kauplemisteabehoidla registreerib ennast ESMA juures artiklis 6 sätestatud eesmärgil.

2.   Käesoleva artikli kohaseks registreerimiseks peab kauplemisteabehoidla olema juriidiline isik, kes asub ELis ja vastab VII jaotise nõuetele.

3.   Kauplemisteabehoidla registreerimine kehtib kogu ELi territooriumil.

4.   Registreeritud kauplemisteabehoidla peab igal ajal täitma esmasel registreerimisel nõutud tingimused. Kauplemisteabehoidla teavitab Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutust viivitamata registreerimistingimuste olulistest muudatustest.

Artikkel 52

Registreerimistaotlus

1.   Kauplemisteabehoidla esitab registreerimistaotluse ESMA-le.

2.   Kümne tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist hindab ESMA, kas taotlus on täielik.

Kui taotlus ei ole täielik, kehtestab ESMA tähtaja, milleks kauplemisteabehoidlal tuleb esitada täiendav teave.

Kui ESMA on kindlaks teinud, et taotlus on täielik, teavitab ta sellest kauplemisteabehoidlat.

3.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine , koostab ESMA reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse ESMA-le esitatava lõike 1 kohase registreerimistaotluse üksikasjad.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

4.   Selleks et tagada lõike 1 ühesugune kohaldamine, koostab ESMA tehniliste rakendusstandardite projektid , milles määratakse kindlaks ESMA-le esitatava registreerimistaotluse vorm.

ESMA esitab kõnealused tehniliste rakendusstandardite projektid komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2012.

Komisjonile on antud volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud tehnilised rakendusstandardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15 .

Artikkel 53

Taotluse läbivaatamine

1.   ESMA vaatab registreerimistaotluse läbi 40 tööpäeva jooksul alates artikli 52 lõike 2 kolmandas lõigus osutatud teavitamise kuupäevast, lähtudes sellest, kas kauplemisteabehoidla täidab artiklite 64–67 nõudeid, ning võtab vastu üksikasjaliult põhjendatud otsuse registreerimise kohta või taotluse tagasilükkamise kohta.

2.   ESMA poolt lõike 1 kohaselt tehtud otsus jõustub viiendal tööpäeval pärast selle vastuvõtmist.

Artikkel 54

Otsusest teavitamine

1.   Kui ESMA võtab vastu otsuse registreerimise kohta, registreerimisest keeldumise või registreerimise kehtetuks tunnistamise kohta, teavitab ta kauplemisteabehoidlat sellest viie tööpäeva jooksul, põhjendades oma otsust üksikasjalikult.

2.   ESMA teavitab vastavalt lõikele 1 tehtud mis tahes otsusest komisjoni.

3.   ESMA avaldab oma veebilehel käesoleva määruse kohaselt registreeritud kauplemisteabehoidlate nimekirja. Nimekirja ajakohastatakse viie tööpäeva jooksul alates lõike 1 kohase otsuse vastuvõtmisest.

Artikkel 55

Trahvid

1.   ESMA ▐ võib ▐ oma otsusega kehtestada kauplemisteabehoidlale trahvi, kui kauplemisteabehoidla on tahtlikult või tahtmatult rikkunud käesoleva määruse artikli 63 lõike 1, artiklite 64–66 ning artikli 67 lõigete 1 ja 2 nõudeid.

2.   Lõikes 1 osutatud trahvid on hoiatavad ning proportsionaalsed rikkumise laadi ja tõsiduse, rikkumise kestuse ning asjaomase kauplemisteabehoidla majandusliku suutlikkusega. ▐

3.   Olenemata lõikest 2, on juhul kui kauplemisteabehoidla on rikkumisest otseselt või kaudselt saanud mõõdetavat rahalist kasu, trahvi suurus vähemalt võrdne saadud kasuga.

4.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, koostab ESMA reguleerivate tehniliste standardite projektid , millega täpsustatakse järgmine:

a)

trahvisumma määramise üksikasjalikud kriteeriumid;

b)

uurimismenetlustega seotud meetmed ja teavitamine, aga ka otsuste tegemise kord, sealhulgas sätted kaitseõiguse, andmetele juurdepääsu, seadusjärgse esindamise ja konfidentsiaalsuse kohta ning ajalised sätted ning trahvisumma määramine ja kogumine.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012 .

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 . [ME 6]

Artikkel 56

Perioodilised karistusmaksed

1.    ESMA järelevalvenõukogu kehtestab oma otsusega perioodilised karistusmaksed, et sundida:

a)

kauplemisteabehoidlat rikkumist lõpetama;

b)

kauplemisteabehoidlatega või asjaomaste kolmandate isikutega seotud isikuid esitama täielikku informatsiooni, mida on neilt taotletud;

c)

kauplemisteabehoidlaga või asjaomaste kolmandate isikutega seotud isikuid alluma uurimisele ja eelkõige esitama täielikud dokumendid, andmed, menetlused või muu vajaliku teabe, ning täiendama ja parandama muud teavet, mis on esitatud uurimise käigus;

d)

kauplemisteabehoidlatega või asjaomaste kolmandate isikutega seotud isikuid alluma kohapealsele kontrollimisele.

2.    Lõikes 1 osutatud perioodilised karistusmaksed peavad olema tõhusad ja proportsionaalsed. Perioodiline karistusmakse määratakse iga viivitatud päeva eest. ▐

2 a.     Hoolimata lõike 2 sätetest moodustab perioodiliste karistusmaksete summa 3 % eelmise majandusaasta keskmisest päevakäibest. Seda arvutatakse alates perioodilisi karistusmakseid määravas otsuses toodud kuupäevast.

2 b.     Perioodilisi karistusmakseid rakendatakse maksimaalselt kuue kuu jooksul alates ESMA otsuse teatavaks tegemiseks. Kuuekuulise ajavahemiku lõpus kaalub ESMA, kas ja milliseid meetmeid võtta. [ME 7]

Artikkel 57

Asjaomaste isikute ärakuulamine

1.   Enne kui ESMA teeb otsuse artiklites 55 ja 56 sätestatud trahvide ja perioodiliste karistusmaksete kohta, annab ta asjaomastele isikutele võimaluse esitada ärakuulamiseks oma seisukoht komisjoni vastuväited esilekutsunud küsimustes.

ESMA otsused võivad põhineda üksnes sellistel vastuväidetel, mille kohta asjaomastel isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht.

2.   Menetluse käigus tagatakse täielikult asjaomaste isikute õigus kaitsele.

Kõnealustel isikutel on õigus nõuda juurdepääsu ESMA toimikule tingimusel, et võetakse arvesse teiste isikute õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi. Juurdepääsuõigus toimikule ei hõlma konfidentsiaalset teavet ega ESMA ametialaseks kasutuseks ettenähtud dokumente. [ME 8]

Artikkel 58

Trahvide ja perioodiliste karistusmaksete ühissätted

1.    ESMA avalikustab kõik vastavalt artiklitele 55 ja 56 määratud trahvid ja perioodilised karistusmaksed.

2.   Vastavalt artiklitele 55 ja 56 määratud trahvid ja perioodilised karistusmaksed on haldusliku iseloomuga.

2 a.     Kui ESMA otsustab trahvi või karistusmakset mitte kehtestada, teavitab ta sellest komisjoni, liikmesriigi pädevaid asutusi, Euroopa Parlamenti ja nõukogu ning avaldab oma otsuse põhjused. [ME 9 rev]

Artikkel 59

Otsuste läbivaatamine Euroopa Kohtus

Euroopa Liidu Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsuseid, millega ESMA on määranud trahvid või perioodilised karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või perioodilise karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada. [ME 10]

Artikkel 60

Registreerimise kehtetuks tunnistamine

1.   ESMA tunnistab kauplemisteabehoidla registreerimise kehtetuks, kui:

a)

kauplemisteabehoidla loobub selgesõnaliselt registreerimisest või ei ole eelneva kuue kuu jooksul teenuseid osutanud;

b)

kauplemisteabehoidla registreerimisel on esitatud valeandmeid või registreerimine on toimunud muul ebaseaduslikul moel;

c)

kauplemisteabehoidla ei täida enam tingimusi, mille alusel ta registreeriti;

d)

kauplemisteabehoidla on tõsiselt või korduvalt rikkunud käesoleva määruse sätteid.

2.   Kui sellise liikmesriigi pädev asutus, kus asjaomane kauplemisteabehoidla teenuseid osutab ja tegevusi sooritab, leiab, et üks lõikes 1 osutatud tingimustest on täidetud, võib ta paluda ESMA-l kontrollida, kas registreerimise kehtetuks tunnistamise tingimused on täidetud. Kui ESMA otsustab, et ta ei tunnista kauplemisteabehoidla registreerimist kehtetuks, esitab ta täieliku põhjenduse.

2 a.     ESMA teeb kõik vajaliku, et tagada selle kauplemisteabehoidla, mille registreerimine on kehtestuks tunnistatud, nõuetekohane asendamine, kaasa arvatud andmete ülekandmine teistesse kauplemisteabehoidlatesse ja teabevoo suunamine teistesse kauplemisteabehoidlatesse.

Artikkel 61

Kauplemisteabehoidlate järelevalve

1.   ESMA jälgib artiklite 64–67 kohaldamist.

2.   Artiklites 51–60, ning 62 ja 63 sätestatud ülesannete täitmiseks antakse ESMA-le õigus

a)

pääseda juurde kõikidele mis tahes kujul dokumentidele ja õigus saada või teha nendest koopiaid;

b)

nõuda kõikidelt isikutelt teavet ning õigus vajaduse korral isik teabe saamiseks välja kutsuda ja teda küsitleda;

c)

teostada kohapeal etteteatatud või etteteatamata kontrolle;

d)

nõuda andmeid telefonisuhtluse ja andmeedastuse kohta.

2.   peatükk

Suhted kolmandate riikidega

Artikkel 62

Rahvusvahelised kokkulepped

Komisjon esitab vajaduse korral nõukogule ettepanekuid pidada ühe või mitme kolmanda riigiga läbirääkimisi selliste rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimiseks, milles käsitletakse vastastikust juurdepääsu kolmandates riikides asuvates kauplemisteabehoidlates hoitavaid börsiväliseid tuletislepinguid hõlmavale teabele ning sellise teabe vahetamist, kui pädevatel asutustel on kõnealust teavet vaja käesoleva määruse kohaste ülesannete täitmiseks.

Artikkel 63

Samaväärsus ja tunnustamine

1.   Kolmandas riigis asuv kauplemisteabehoidla võib osutada teenuseid ja sooritada ELis asuvate üksuste jaoks artikli 6 kohaseid tegevusi üksnes siis, kui sellel kauplemisteabehoidlal on liidus iseseisev esindus ja kui ESMA on seda tunnustanud.

2.   ESMA tunnustab kauplemisteabehoidlat ainult siis , kui järgmised tingimused on täidetud:

a)

kauplemisteabehoidla on kolmandas riigis tunnustatud ja tema üle teostatakse seal tõhusat järelevalvet;

b)

komisjon on vastu võtnud lõike 3 kohase otsuse;

c)

EL on sõlminud rahvusvahelise kokkuleppe kõnealuse kolmanda riigiga, nagu on osutatud artiklis 62;

d)

on sõlmitud lõike 4 kohased koostöölepingud, millega tagatakse, et ELi ametiasutustel on kohene ja pidev juurdepääs kogu vajalikule teabele;

d a)

komisjon teeb kolmanda riigi suhtes otsuse, milles märgitakse, et rahapesu ja terrorismi rahastamise vältimise standardid vastavad rahapesuvastase töökonna nõuetele ja on samaväärsed direktiivis 2005/60/EÜ sätestatud nõuetega;

d b)

kolmas riik on sõlminud volitatud keskse vastaspoole päritoluliikmesriigiga kokkuleppe, mis on täielikult kooskõlas OECD tulu- ja kapitalimaksu näidiskonventsiooni artiklis 26 sätestatud standarditega ning tagab maksustamisalase teabe tõhusa vahetamise, sh võimalikud mitmepoolsed maksustamislepingud;

d c)

selle kolmanda riigi asjaomased ametiasutused, kes on liiduga sõlminud artiklis 62 osutatud rahvusvahelise kokkuleppe, on kinnitanud, et nad on nõus kauplemisteabehoidlale ja ELi asutustele hüvitama kõik kulud, mis tulenevad kauplemisteabehoidlas säilitatava teabega seotud kohtuprotsessidest;

d d)

kolmas riik kohaldab ELi kauplemisteabehoidlate suhtes vastastikuse ligipääsu tingimusi ja asjaomases kolmandas riigis on rakendatud vastastikuse tunnustamise korda.

3.    Komisjonile antakse õigus võtta vastavalt artiklile -68 vastu delegeeritud õigusakte , milles märgitakse, et kolmanda riigi õigus- ja järelevalvekorraga tagatakse, et kõnealuses kolmandas riigis tegevusloa saanud kauplemisteabehoidlad täidavad õiguslikult siduvaid nõudeid, mis on samaväärsed käesolevast määrusest tulenevate nõuetega, ning et kõnealuste kauplemisteabehoidlate üle teostatakse kõnealuses kolmandas riigis pidevat ja tõhusat järelevalvet ning et asjakohaseid eeskirju jõustatakse.

4.   ESMA sõlmib koostöölepingud selliste kolmandate riikide asjaomaste pädevate asutustega, mille õigus- ja järelevalveraamistik on tunnistatud lõike 3 kohaselt käesoleva määrusega samaväärseks. Kõnealuste koostöölepingutega tagatakse, et ELi ametiasutustel on kohene ja pidev juurdepääs kogu teabele, mida neil on oma ülesannete täitmiseks vaja, ning otsene juurdepääs kolmandates riikides asuvatele kauplemisteabehoidlatele . Koostöölepingutes täpsustatakse vähemalt järgmine:

a)

mehhanism, mida kasutatakse teabe vahetamiseks ESMA, ELi mõne muu sellise asutuse, mis täidab käesoleva määruse kohaseid ülesandeid, ▐ asjaomaste kolmandate riikide pädevate asutuste ja asjaomase kolmanda riigi kauplemisteabehoidlate vahel; selle mehhanismi raames teostab ESMA kolmanda riigi kauplemisteabehoidlates kohapealset kontrollimist ;

b)

järelevalvetegevuse kooskõlastamise menetlus.

VII   jaotis

Nõuded kauplemisteabehoidlatele

Artikkel 64

Üldnõuded

1.   Kauplemisteabehoidlatel peab olema kindel halduskord, mis hõlmab selgesti määratletud, läbipaistvate ja järjepidevate vastutusaladega selget organisatsioonilist struktuuri ning asjakohast sisekontrolli, sealhulgas usaldusväärset haldus- ja raamatupidamiskorda, mis välistab igasuguse konfidentsiaalse teabe avalikustamise.

2.   Kauplemisteabehoidla töötab välja asjakohase korra ja menetluse, millega tagatakse, et kauplemisteabehoidla (sh tema juhid ja töötajad) täidavad käesoleva määruse kõiki sätteid.

3.   Kauplemisteabehoidla organisatsiooniline struktuur peab olema selline, mis tagab, et kauplemisteabehoidla osutab teenuseid ja sooritab tegevusi järjepidevalt ja korrektselt. Ta kasutab asjakohaseid ja proportsionaalseid süsteeme, ressursse ja menetlusi.

4.   Kauplemisteabehoidla kõrgem juhtkond ja juhtiva organi liikmed on piisavalt hea mainega ja kogenud, et tagada kauplemisteabehoidla kindel ja usaldusväärne juhtimine.

5.   Kauplemisteabehoidla kehtestab objektiivsed, mittediskrimineerivad ja avalikustatud juurdepääsu ja osalusnõuded. Juurdepääsu piiravate kriteeriumide kasutamine on lubatud üksnes juhul, kui nende eesmärk on kontrollida kauplemisteabehoidlas säilitatavate andmetega seotud riski.

6.   Kauplemisteabehoidla avalikustab tema poolt osutatavate teenuste hinnad ja vastavad teenustasud. Ta avalikustab üksikute osutatud teenuste ja sooritatud tegevuste hinnad ja vastavad teenustasud eraldi, sealhulgas hinnaalandused ja hinnavähendid ning sellise hinnavähendamise tingimused. Ta võimaldab aruandvatel üksustel pääseda konkreetsetele teenustele eraldi juurde. Kauplemisteabehoidlate kehtestatud hinnad ja teenustasud ei ole kõrgemad kui kauplemisteabehoidlal tekkivad kulud .

Artikkel 65

Töökindlus

1.   Kauplemisteabehoidla teeb kindlaks operatsiooniriski allikad ja töötab riski minimeerimiseks välja asjakohased süsteemid, kontrollid ja menetluse. Sellised süsteemid peavad olema usaldusväärsed ja turvalised ning nad peavad olema piisavalt suutlikud saadud teavet käitlema.

2.   Kauplemisteabehoidla töötab välja asjakohase talitusjärjepidevuse kava ja avariitaastekava, mille eesmärk on tagada kauplemisteabehoidla funktsioonide säilimine, tema tegevuse kiire taastamine ja kohustuste täitmine. Sellise kavaga nähakse ette vähemalt tagavarasüsteemide loomine.

Artikkel 66

Andmete kaitse ja säilitamine

1.   Kauplemisteabehoidla tagab artikli 6 kohase saadud teabe konfidentsiaalsuse, terviklikkuse ja kaitse. Ilma tuletuslepingu mõlema osapoole nõusolekuta ei tohi teavet kasutada ärilistel eesmärkidel.

2.   Kauplemisteabehoidla salvestab kohe artikli 6 kohase saadud teabe ja säilitab seda vähemalt kümme aastat pärast vastavate lepingute lõppemist. Ta rakendab kiiret ja tõhusat menetlust, et salvestada säilitatavates dokumentides tehtavad muudatused.

3.   Kauplemisteabehoidla arvutab artikli 6 kohaselt teavitatud tuletislepingute üksikasjade alusel positsioonid tuletisinstrumentide iga klassi kohta ja andmed esitanud üksuse kohta.

4.   Kauplemisteabehoidla võimaldab lepinguosalistel pääseda kõnealust lepingut käsitlevale teabele juurde ja seda igal ajal muuta.

5.   Kauplemisteabehoidla võtab kõik mõistlikud meetmed, et hoida ära tema süsteemides hallatava teabe kuritarvitamine ja vältida säilitatava teabe kasutamist muul äriotstarbel.

Kauplemisteabehoidlas säilitatavat konfidentsiaalset teavet ei tohi äriotstarbel kasutata mis tahes muu selline füüsiline või juriidiline isik, kellel on kauplemisteabehoidlaga ema-tütre suhe.

Artikkel 67

Läbipaistvus ja andmete kättesaadavus

1.   Kauplemisteabehoidla avaldab korrapäraselt ja hõlpsasti kättesaadaval viisil talle teatatud lepingutega hõlmatud iga tuletisinstrumentide klassi kohta agregeeritud positsiooni, kusjuures teatamiseks kasutatakse võimaluse korral rahvusvahelisi avatud tööstusstandardeid .

Kauplemisteabehoidlad kindlustavad, et kõigil pädevatel asutustel on otsene ligipääs sellistele tuletislepingute üksikasjadele, mida nad vajavad oma tööülesannete täitmiseks.

2.    Kui see teave on üksustele oma kohustuste ja volituste täitmiseks hädavajalik, teeb kauplemisteabehoidla vajaliku teabe kättesaadavaks järgmistele üksustele:

a)

ESMA;

a a)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

b)

pädevad asutused, kes teostavad järelevalvet nende ettevõtjate üle, kelle suhtes kehtib artikli 6 kohane aruandluskohustus;

c)

pädev asutus, kes teostab järelevalvet selliste kesksete vastaspoolte üle, kellel on juurdepääs kauplemisteabehoidlale;

c a)

pädev asutus, kes peab järelevalvet teatatud lepingute kauplemiskoha üle;

d)

Euroopa Keskpankade Süsteemi asjakohased keskpangad;

d a)

avalikkus, kellele tehakse koondteave asjakohases vormis kättesaadavaks iga nädal, et mitteosalejatel oleks võimalik saada vajalikku teavet konkreetsete mahtude, positsioonide, hindade ja väärtuste, suundumuste ja riskide kohta, ning muud olulist teavet, mis suurendab börsiväliste tuletisinstrumentide turgude läbipaistvust.

ESMA-le delegeeritakse volitused määrata ja muuta avaldamiskriteeriume ja otsustada, kas avaldamisega peaksid tegelema liikmesriikide või Euroopa Liidu ametiasutused.

3.   ESMA jagab teiste asjakohaste pädevate asutustega teavet, mida neil läheb vaja oma ülesannete täitmiseks.

4.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjepidev kohaldamine, töötab ESMA välja reguleerivate tehniliste standardite projektid , milles täpsustatakse lõigete 1 ja 2 kohase teabe üksikasjad ja tegevusstandardid, mida on vaja kauplemisteabehoidlate andmete summeerimiseks ja võrdlemiseks ja kui lõikes 2 osutatud asutustel on vaja sellele teabele ligi pääseda. Reguleerivate tehniliste standardite projektide eesmärk on kindlustada, et lõikele 1 kohaselt avaldatud teabe põhjal ei oleks võimalik lepingute osapooli tuvastada.

ESMA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile 30. juuniks 2012.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14 .

Artikkel 67 a

Oma eesmärgi täitmiseks korraldatakse kauplemisteabehoidlad selliselt, et nad on võimelised tagama ESMA-le ja asjaomastele pädevatele asutustele otsese ja kiire juurdepääsu tuletislepingute üksikasjadele, nagu on osutatud artiklis 6.

VIII   jaotis

Ülemineku- ja lõppsätted

Artikkel -68

Delegeeritud õigusaktid

1.     Komisjonile antud õiguste suhtes võtta vastu delegeeritud õigusakte kohaldatakse selles artiklis sätestatud tingimusi.

2.     Artiklites 23 ja 63 osutatud õigused delegeeritakse komisjonile määramata ajaks.

3.     Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist püüab komisjon konsulteerida ESMAga.

4.     Euroopa Parlament või nõukogu võib artiklites 23 ja 63 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub päev peale seda, kui see on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas või selles nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

5.     Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.     Vastavalt artiklile 23 või 63 vastu võetud delegeeritud akt jõustub ainult juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kolme kuu jooksul pärast seda, kui neile on akt teatavaks tehtud, vastuväiteid esitanud või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne nimetatud ajavahemiku lõppemist komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

Artikkel 68

Aruandlus ja läbivaatamine

1.   Komisjon vaatab 31. detsembriks 2013 läbi III jaotise kohase institutsionaalse ja järelevalvekorra, eriti ESMA rolli ja kohustused. Selle aruande esitab komisjon koos asjakohaste ettepanekutega Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Samaks kuupäevaks hindab komisjon koos Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse ja asjakohaste sektorite ametiasutustega finantssektoriväliste ettevõtjate poolt börsiväliste tuletisinstrumentidega tehtavate tehingute süsteemset olulisust.

2.    ESMA esitab komisjonile aruanded, milles käsitletakse II jaotise kohast kliirimiskohustust ja võimalikke tulevasi eeskirju koostalitluskokkulepete kohta ▐.

Need aruanded edastatakse komisjonile hiljemalt 30. septembriks 2014.

3.   Komisjon koostab koostöös liikmesriikide ja ESMAga ning pärast EKPSilt hinnangu taotlemist iga-aastase aruande, milles hinnatakse koostalitluskokkulepetest tulenevaid võimalikke süsteemseid riske ja kulusid.

Aruandes käsitletakse vähemalt kõnealuste kokkulepete arvu ja keerukust ning riskijuhtimissüsteemide ja -mudelite asjakohasust. Selle aruande esitab komisjon koos asjakohaste ettepanekutega Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

EKPS esitab komisjonile hinnangu koostalitluskokkulepetest tulenevate võimalike süsteemsete riskide ja kulude kohta.

3 a.     Koostöös ESMAga koostab komisjon …  (31) käesoleva määruse rakendamist puudutava üldaruande ja rakendamise teatavaid aspekte käsitleva esimese aruande.

Komisjon hindab koostöös ESMAga eelkõige tagatise marginaali- ja kaitsmisnõudeid käsitleva kesksete vastaspoolte poliitika arengut ja nende poliitika kohandamist nende kasutajate konkreetse tegevuse ja riskiprofiilidega.

Artikkel 68 a

ESMA-le eraldatakse käesolevas määruses sätestatud reguleerivate ja järelevalveülesannete tõhusaks täitmiseks piisavad lisavahendid.

Artikkel 69

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komisjoni otsusega 2001/528/EÜ (32) loodud Euroopa väärtpaberikomitee. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes)  (33) . tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5, võttes arvesse selle määruse artiklit 8.

Artikkel 70

Direktiivi 98/26/EÜ muutmine

Direktiivi 98/26/EÜ artikli 9 lõikele 1 lisatakse järgmine lõik:

„Kui süsteemioperaator on koostalitleva süsteemi puhul andnud tagatise teisele süsteemioperaatorile, ei mõjuta tagatise saanud süsteemioperaatori suhtes maksevõimetusmenetluse algatamine tagatise andnud süsteemioperaatori õigusi kõnealusele tagatisele”.

Artikkel 70 a

ESMA veebisaidi hooldus

1.     ESMA hooldab veebisaiti, mis sisaldab järgmist teavet:

a)

artikli 4 kohase kliirimiskohustuse kohaldusalasse kuuluvad lepingud;

b)

artiklite 3–8 rikkumise eest ette nähtud karistused;

c)

kesksed vastaspooled, kes on volitatud osutama liidus teenuseid või sooritama tegevusi ja kes on liidus asutatud juriidilised isikud, samuti teenused või tegevused, mida neil on lubatud osutada või sooritada, sealhulgas nende tegevusloaga kaetud finantsinstrumentide klassid;

d)

jaotiste IV ja IV rikkumise eest ette nähtud karistused;

e)

kolmandas riigis asutatud kesksed vastaspooled, kes on volitatud osutama liidus teenuseid või sooritama tegevusi, samuti teenused või tegevused, mida neil on lubatud osutada või sooritada, sealhulgas nende tegevusloaga kaetud finantsinstrumentide klassid;

f)

kauplemisteabehoidlad, kes on volitatud liidus teenuseid osutama või tegevusi sooritama;

g)

artiklite 55 ja 56 kohased karistused ja trahvid;

h)

artiklis 4 b osutatud avalik register.

2.     Lõike 1 punktide b, c ja d kohaldamiseks hooldavad liikmesriikide pädevad asutused veebisaite, mis ühendatakse ESMA veebisaidiga.

3.     Kõigile käesolevas artiklis osutatud veebisaitidele on üldsusel juurdepääs, neid ajakohastatakse korrapäraselt ja neil antakse teavet selgel kujul.

Artikkel 71

Üleminekusätted

1.   Keskne vastaspool, kes on selles liikmesriigis, kus ta asub, saanud teenuste osutamiseks loa enne käesoleva määruse jõustumist, või kolmanda riigi keskne vastaspool, kes on saanud konkreetses liikmesriigis loa teenuste osutamiseks vastavalt selle liikmeriigi õigusnormidele , peab kõnealuse määruse kohaldamiseks taotlema hiljemalt  (34) artikli 10 kohase loa või artikli 23 kohase tunnustamise.

1 a.     Kauplemisteabehoidla, kes on tuletisinstrumente käsitlevate andmete kogumiseks ja säilitamiseks oma asutamise liikmesriigis tegevusloa saanud enne käesoleva määruse jõustumist, või kolmandas riigis asutatud kauplemisteabehoidla, kellele on teatavas liikmesriigis kaubeldavaid tuletisinstrumente käsitlevate andmete kogumiseks ja säilitamiseks luba antud vastavalt selle liikmesriigi õigusnormidele enne käesoleva määruse jõustumist, taotleb hiljemalt … (35) artikli 51 kohast registreerimist või artikli 63 kohast tunnustamist.

2.   Tuletislepingutest, mis on sõlmitud enne käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva, tuleb teatada asjaomast liiki tuletislepinguid registreerivale kauplemisteabehoidlale 120 päeva jooksul alates kuupäevast, mil kõnealune kauplemisteabehoidla ESMA juures registreeriti.

2 a.     Tuletislepingud, mis objektiivselt mõõdetuna vähendavad riske, mis on otseselt seotud direktiivi 2003/41/EÜ kohase pensioniskeemi või liikmesriigi õiguses tunnustatava pensionikavandamise skeemi investeeringute maksevõimega, vabastatakse artiklis 3 sätestatud kliirimiskohustusest kolmeks aastaks alates määruse jõustumisest, kuivõrd likviidse tagatise esitamine tekitaks vara konverteerimisnõuete tõttu investorile liigse koorma. Kui artiklis 68 osutatud aruandes tõendatakse, et liigne koorem jääb selliste vastaspoolte jaoks ebaproportsionaalselt suureks, on komisjonil õigus lahendamata küsimuste lahendamiseks erandit laiendada.

See erand ei mõjuta artikli 6 kohast aruandluskohustust ega artikli 8 lõike 1 b kohaseid riskimaandamismeetoditega seotud kohustusi.

2 b.     Artiklites 3, 6 ja 8 osutatud vastaspoolte kohustused jõustuvad kuus kuud pärast ESMA koostatud ja komisjoni vastuvõetud reguleerivate tehniliste standardite, tehniliste rakendusstandardite ning nendega seotud juhiste avaldamist.

Artikkel 71 a

ESMA töötajad ja ressursid

ESMA hindab 15. septembriks 2011, kui palju töötajaid ja ressursse on tal käesoleva määruse kohaste volituste ja ülesannete täitmiseks vaja, ning esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile selle kohta aruande.

Artikkel 72

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja


(1)  ELT C 54, 19.2.2011, lk 44.

(2)  ELT C 57, 23.2.2011, lk 1.

(3)  ELT L 331, 15.12.2010, lk 12.

(4)  ELT L 331, 15.12.2010, lk 48.

(5)  ELT L 331, 15.12.2010, lk 84.

(6)  ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.

(7)   ELT L 96, 12.4.2003, lk 16.

(8)   ELT L 331, 15.12.2010, lk 1.

(9)   ELT L 177, 30.6.2006, lk 1.

(10)   ELT L 177, 30.6.2006, lk 201.

(11)  EÜT L 228, 16.8.1973, lk 3.

(12)   EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1.

(13)  ELT L 323, 9.12.2005, lk 1.

(14)   ELT L 302, 17.11.2009, lk 32.

(15)  ELT L 174, 1.7.2011, lk 1.

(16)   ELT L 235, 23.9.2003, lk 10.

(17)  EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45.

(18)  http://ec.europa.eu/internal_market/financial-markets/docs/code/code_en.pdf

(19)  EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(20)   ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(21)   ELT L 390, 31.12.2004, lk 38.

(22)  EÜT L 193, 18.7.1983, lk 1.

(23)  EÜT L 222, 14.8.1978, lk 11.

(24)  

+

Määruse number, kuupäev ja pealkiri (KOM(2010)0726) .

(25)  ELT L …

(26)  

++

Määruse number (KOM(2010)0726).

(27)  EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45.

(28)   ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.

(29)  EÜT L 375, 31.12.1985, lk 3.

(30)  EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1.

(31)  

+

Kolm aastat pärast käesoleva määruse jõustumist .

(32)  EÜT L 191, 13.7.2001, lk 45.

(33)   ELT L 55, 28.2.2011, lk 13 .

(34)  

+

Kaks aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.

(35)  

++

Aasta pärast käesoleva määruse jõustumist.

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/296


Teisipäev, 5. juuli 2011
Finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendav järelevalve ***I

P7_TA(2011)0311

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ ja 2006/48/EÜ seoses finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalvega (KOM(2010)0433 – C7-0203/2010 – 2010/0232(COD))

2013/C 33 E/35

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0433);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 53 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0203/2010);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

võttes arvesse Euroopa Keskpanga 28. jaanuari 2011. aasta arvamust (1);

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 17. juuni 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A7-0097/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

kiidab heaks oma avalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.

võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud nõukogu ja komisjoni avaldused;

4.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

5.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  ELT C 62, 26.2.2011, lk 1.


Teisipäev, 5. juuli 2011
P7_TC1-COD(2010)0232

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ, 2006/48/EÜ ja 2009/138/EÜ seoses finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalvega

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2011/89/EL) lõplikule kujule.)


Teisipäev, 5. juuli 2011
SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi avaldus

Finantsteenuste ja Euroopa järelevalvestruktuuri vallas on asjaolusid, mille tõttu vastavustabelid on olulise tähtsusega.

Käesolevaga deklareeritakse, et kolmepoolsel kohtumisel 1. juunil 2011 Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kokkulepe Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi suhtes, millega muudetakse direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ, 2006/48/EÜ ja 2009/138/EÜ seoses finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalvega, ei piira vastavustabelite üle peetavate institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemusi.

Nõukogu avaldus

Käesolevaga deklareeritakse, et kolmepoolsel kohtumisel 1. juunil 2011 nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel selles konkreetses küsimuses saavutatud kokkulepe Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi suhtes, millega muudetakse direktiive 98/78/EÜ, 2002/87/EÜ, 2006/48/EÜ ja 2009/138/EÜ seoses finantskonglomeraati kuuluvate finantsüksuste täiendava järelevalvega, ei piira selle õigusakti iseärasuste tõttu vastavustabelite üle peetavate institutsioonidevaheliste läbirääkimiste tulemusi.

Komisjoni avaldus

Komisjon tunnustab selle õigusakti üle peetud läbirääkimiste tulemust.

Komisjon tuletab meelde, et on võtnud endale kohustuse tagada, et liikmesriigid koostaksid vastavustabelid, milles nendepoolsed ülevõtmismeetmed seotaks ELi direktiiviga, ning edastaksid need ELi õigusaktide ülevõtmise käigus komisjonile kodanike, parema õigusloome ja suurema õigusliku läbipaistvuse huvides ja selleks, et aidata kontrollida siseriiklike normide vastavust ELi sätetega.

Komisjon jätkab jõupingutusi, et leida koos Euroopa Parlamendi ja nõukoguga sellele institutsioonilisele horisontaalküsimusele asjakohane lahendus.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/298


Teisipäev, 5. juuli 2011
Lühikeseks müük ja krediidiriski vahetustehingute teatavad aspektid ***I

P7_TA(2011)0312

Euroopa Parlamendi 5. juulil 2011. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta (KOM(2010)0482 – C7-0264/2010 – 2010/0251(COD)) (1)

2013/C 33 E/36

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

[Muudatusettepanek 1]

EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSETTEPANEKUD (2)

komisjoni ettepanekule


(1)  Seejärel saadeti see vastavalt kodukorra artikli 57 lõike 2 teisele lõigule vastutavale komisjonile uueks läbivaatamiseks (A7-0055/2011).

(2)  Muudatusettepanekud: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas; välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▐.


Teisipäev, 5. juuli 2011
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS

lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute teatavate aspektide kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eelkõige selle artiklit 114,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele;

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust, (1)

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust, (2)

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Finantskriisi haripunktis 2008. aasta septembris võtsid ELi mitme liikmesriigi ja USA pädevad asutused erakorralisi meetmeid, et piirata lühikeseks müüki teatavate või kõigi väärtpaberite puhul või see hoopis keelustada. Pädevad asutused lähtusid kaalutlusest, et märkimisväärselt ebastabiilses finantsolukorras võib lühikeseks müük võimendada aktsiate hinna langust, eelkõige finantseerimisasutuste puhul, ning seega ohustada kõnealuste asutuste elujõulisust ja põhjustada süsteemseid riske. Liikmesriikide võetud meetmed olid erinevad, kuna ELis ei ole kehtestatud lühikeseks müüki reguleerivat õiguslikku raamistikku.

(2)

Selleks et tagada siseturu toimimine ja parandada selle toimimise tingimusi eelkõige finantsturgudel ning samas tagada kõrgetasemeline tarbijate ja investorite kaitse, on asjakohane kehtestada lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute suhtes kohaldatavate nõuete ühtne raamistik, et tagada parem koordineerimine ja kooskõla liikmesriikide vahel juhul, kui tuleb võtta meetmeid eriolukorras. Kuna liikmesriigid tõenäoliselt jätkavad erinevate meetmete võtmist, tuleb ühtlustada lühikeseks müüki ja krediidiriski vahetustehingute teatavaid aspekte reguleeriv raamistik, et vältida tõkkeid siseturul.

(3)

Asjakohane ja vajalik on võtta kõnealused sätted vastu määrusena, kuna mõnede sätetega kehtestatakse eraõiguslikele isikutele otsene kohustus teatada teatavate instrumentidega seotud lühikesest netopositsioonist ja avalikustada see või kohustused seoses katteta lühikeseks müügiga. Samuti on määrus vajalik selleks, et anda Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010 (3) määrusega (EL) nr 1095/2010 loodud Euroopa Järelevalveasutusele (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) (EVJA) volitused koordineerida pädevate asutuste võetavaid meetmeid või võtta meetmeid ise.

(4)

Selleks et likvideerida praegune killustatud lähenemisviis, kus mõned liikmesriigid on võtnud erinevaid meetmeid, ja ühtlustada pädevate asutuste võetavaid meetmeid, tuleb lühikeseks müügist ja krediidiriski vahetustehingutest tulenevaid võimalikke riske käsitleda terviklikult. Kehtestavate nõuetega reguleeritakse tuvastatud riskidega seotud küsimusi, võttes arvesse liikmesriikide erinevusi ja nõuete võimalikku majanduslikku mõju, ilma et vähendataks lühikeseks müügi positiivset mõju turu kvaliteedile ja tõhususele, mis seisneb selles, et lühikeseks müük suurendab turu likviidsust (kuna lühikeseks müüja müüb väärtpaberid ja seejärel ostab hiljem need väärtpaberid lühikese müügi katmiseks tagasi) ja võimaldab investoritel võtta vastavat positsiooni juhul, kui nad leiavad, et teatav väärtpaber on ülehinnatud, ning aitab seega väärtpaberite hinda tõhusamalt kujundada.

(4 a)

Käesoleva määruse reguleerimisalasse ei kuulu tooraineturud ega eelkõige põllumajandusturud. Kuna mõningaid käesolevas määruses tuvastatud riske võib esineda ka neil turgudel, peaks komisjon lisaks teatisele kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamise kohta esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule 1. jaanuariks 2012 aruande neil turgudel esinevate riskide kohta, võttes arvesse nende eripära, ja esitama asjakohased ettepanekud. Energeetikasektoriga seotud kaupu tuleks käsitleda komisjoni ettepanekus võtta vastu määrus energiaturu terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta (KOM(2010)0726).

(5)

Käesoleva määruse reguleerimisala peaks olema võimalikult lai, nii et kehtestataks ennetav raamistik, mida saab kasutada eriolukorras. Kõnealune raamistik peaks hõlmama kõiki finantsinstrumente, kuid sellega nähakse samas ette proportsionaalsed meetmed seoses riskidega, mis võivad eri instrumentide lühikeseks müügiga kaasneda. Seepärast peaks pädevatel asutustel ja EVJA-l olema õigus võtta ainult eriolukorras mis tahes finantsinstrumente käsitlevaid meetmeid, mis lähevad kaugemale alalistest meetmetest, mida kohaldatakse ainult teatavat liiki instrumentide suhtes, kui selgelt tuvastatakse riskid, millega seoses on kõnealuste meetmete võtmine põhjendatud.

(6)

Konkreetsete finantsinstrumentide märkimisväärsete lühikeste netopositsioonide suuremast läbipaistvusest saavad tõenäoliselt kasu nii reguleerivad asutused kui ka turuosalised. Aktsiate suhtes, millega on lubatud kaubelda ELi kauplemiskohas, tuleks kehtestada kaheastmeline mudel aktsiate märkimisväärse lühikese netopositsiooni läbipaistvuse tagamiseks. Teatud künnise ületanud positsioonist tuleb ▐ teatada ainult asjaomastele reguleerivatele asutustele, et need saaksid positsiooni jälgida ja vajaduse korral uurida tehinguid, mis võivad põhjustada süsteemseid riske või olla seotud turu kuritarvitamisega. Kui positsioon ületab kõrgema künnise või langeb alla selle, tuleb see samuti avalikustada turule anonüümses vormis , et teised turuosalised saaksid kasulikku teavet märkimisväärsete lühikeste aktsiapositsioonide kohta.

(7)

Tänu nõudele, mille kohaselt tuleb riigi võlakohustustega seotud märkimisväärsetest lühikestest netopositsioonidest teatada reguleerivatele asutustele, saavad kõnealused asutused olulist teavet, mis võimaldab neil jälgida seda, kas sellised positsioonid põhjustavad süsteemseid riske või on seotud turu kuritarvitamisega. Seepärast tuleb kehtestada nõue, mille kohaselt ELis emiteeritud võlakohustustega seotud märkimisväärsetest lühikestest netopositsioonidest tuleb teatada reguleerivatele asutustele. Sellise nõude kohaselt tuleks positsioonidest teatada ainult reguleerivatele asutustele, kuna nende avalikustamise korral turule võib sellel olla negatiivne mõju riigi võlakohustuste turgudele, kus likviidsus on juba niigi pärsitud. ▐

(8)

Riigi võlakohustustega seotud positsioonist teatamise nõudeid tuleks kohaldada võlakohustuste suhtes, mille on emiteerinud EL ja liikmesriigid, sealhulgas liikmesriigi nimel tegutsev ministeerium, amet, keskpank, agentuur või muu organ, kuid mitte piirkondlike üksuste või osaliselt avalik-õiguslike üksuste emiteeritud võlakohustuste suhtes.

(9)

Terviklike ja tõhusate läbipaistvusnõuete kehtestamiseks tuleb arvesse võtta mitte ainult lühikesi positsioone, mis võetakse kauplemiskohas kaubeldavate aktsiate või riigi võlakohustustega, vaid ka väljaspool kauplemiskohti võetavaid positsioone ning aktsiate või riigi võlakohustusega seotud tuletisinstrumentidega (nt optsioonid, futuurid, indeksiga seotud instrumendid, hinnavahelepingud ja hinnavahekihlveod) võetavaid majanduslikke lühikesi netopositsioone.

(10)

Selleks et reguleerivad asutused ja turg saaksid läbipaistvuskorrast võimalikult palju kasu, tuleb kehtestada nõue, mille kohaselt esitavad füüsilised või juriidilised isikud täieliku ja täpse teabe oma positsioonide kohta. Eelkõige tuleks reguleerivate asutuste või turu teavitamisel võtta arvesse nii lühikesi kui ka pikki positsioone, et anda väärtuslikku teavet lühikeste netopositsioonide kohta, mis füüsiline või juriidiline isik on võtnud aktsiates, riigi võlakohustustes ja krediidiriski vahetustehingutes.

(11)

Lühikese või pika positsiooni arvutamisel tuleks võtta arvesse füüsilise või juriidilise isiku kõiki majanduslikke huvisid seoses äriühingu emiteeritud aktsiakapitaliga või liikmesriigi või ELi emiteeritud võlakohustustega. Eelkõige tuleks arvesse võtta majanduslikke huvisid, mis tulenevad aktsiate või riigi võlakohustustega seotud tuletisinstrumentide (nt optsioonid, futuurid, hinnavahelepingud ja hinnavahekihlveod) ning indeksite, korvide ja börsil kaubeldavate fondide kasutamisest. Riigi võlakohustustega seotud positsioonide puhul tuleks arvesse võtta ka riigi võlakohustuste emitentidega seotud krediidiriski vahetustehinguid.

(12)

Selleks et saada täiendavat teavet ▐ lühikeseks müügi tehingute mahu kohta, tuleks lisaks läbipaistvusnõuetele, mis käsitlevad aktsiate lühikestest netopositsioonidest aruandmist , kehtestada nõue, mille kohaselt märgistatakse sellised müügikorraldused, mis on täidetud lühikeseks müügina päeva lõpu seisuga . Investeerimisühing peaks koguma lühikeseks müügi tehinguid käsitleva teabe ja esitama selle pädevale asutusele vähemalt iga päev, et pädevad asutused ▐ saaksid lühikeseks müügiga seotud tehinguid paremini jälgida.

(13)

Krediidiriski vahetuslepingu ostmist, omamata aluseks olevas riigi võlakohustuses pikka positsiooni või muud positsiooni varades või varade portfellis, mille väärtust mõjutab tõenäoliselt negatiivselt asjaomase riigi krediidivõimelisuse langus , võib majanduslikus mõttes käsitada aluseks olevas võlainstrumendis lühikese positsiooni võtmisena. Riigi võlakohustusega seotud lühikese netopositsiooni arvutamisel tuleks seepärast arvesse võtta riigi võlakohustuse emitendi kohustustega seotud krediidiriski vahetustehinguid. Krediidiriski vahetustehingute positsioone tuleks arvesse võtta selleks, et teha kindlaks, kas füüsilisel või juriidilisel isikul on seoses riigi võlakohustustega märkimisväärne lühike netopositsioon, millest tuleb teatada pädevale asutusele ▐.

(14)

Selleks et oleks võimalik positsioone pidevalt jälgida, tuleb läbipaistvuse tagamise korra kohaselt positsioonidest teatada või need avalikustada juhul, kui lühike netopositsioon ületab teatava künnise või langeb alla selle.

(15)

Selleks et läbipaistvuse tagamise kord oleks tõhus, tuleb seda kohaldada olenemata füüsilise või juriidilise isiku asukohast, sealhulgas juhul, kui füüsiline või juriidiline isik asub väljaspool ELi, kuid tal on märkimisväärne lühike positsioon seoses äriühinguga, kelle aktsiatega on lubatud kaubelda ELi kauplemiskohas, või liikmesriigi või ELi emiteeritud võlakohustuste lühike netopositsioon.

(16)

Aktsiate või riigi võlakohustuse katteta lühikeseks müük võib ▐ suurendada arvelduse ebaõnnestumise, ▐ volatiilsuse ja turu kuritarvitamise riski. Selliste riskide piiramiseks on asjakohane kehtestada katteta lühikeseks müügi suhtes proportsionaalsed piirangud, võttes arvesse, et kui laenuks võtmine toimub kauplemispäeva lõpus, siis süsteemset riski ei teki . Kui lühike positsioon on kauplemispäeva lõpus katmata, tuleks kohaldada piisavalt karme karistusi, mis tagaksid, et müüja ei teeni kasumit.

(16 a)

Kuigi arveldusdistsipliin on hästi toimivate finantsturgude oluline komponent, ei tohiks arveldusdistsipliini korra tehnilisi üksikasju lisada käesoleva määruse reguleerimisalasse ja need tuleks määratleda komisjoni asjakohases, kauplemisjärgset perioodi käsitlevas õigusloomega seotud ettepanekus, võttes arvesse tööd, mida komisjon ja arveldustsüklite ühtlustamise töörühm selles küsimuses on teinud. Komisjon peaks väärtpaberite keskdepositooriumide ühtlustatud õigusraamistiku loomise ettepanekuga samal ajal esitama seetõttu 2011. aasta lõpuks konkreetsed ettepanekud.

(16 b)

Riigi võlakohustuse krediidiriski vahetustehingud peaksid põhinema kindlustushuvi põhimõttel, kuid arvestama sellega, et riigi suhtes võib olla ka muid osaluse vorme kui ainult võlakirja omandiõigus.

(17)

Riigi võlakohustuse ja riigi võlakohustuse krediidiriski vahetustehingutega seotud meetmed, sealhulgas suurema läbipaistvuse nõuded ja katteta lühikeseks müügi piirangud peaksid olema proportsionaalsed, piiramata samas likviidsust riigivõlakirjade turul ja riigivõlakirjade repoturul.

(18)

Aktsiatega lubatakse üha enam kaubelda erinevatel turgudel ELis ja väljaspool seda. Paljude suurte väljaspool ELi asuvate ettevõtete aktsiatega kaubeldakse samas ELi kauplemiskohtades. Tõhususe eesmärgil on asjakohane teha väärtpaberite suhtes erand teatavatest teatamis- ja avalikustamisnõuetest, kui asjaomase väärtpaberi peamine kauplemiskoht asub väljaspool ELi.

(19)

Turutegemisel on likviidsuse tagamisel ELi turgudel oluline roll ja turutegijad peavad oma tegevuses võtma lühikesi positsioone. Nõuete kehtestamine sellise tegevuse suhtes võib pärssida likviidsust ja oluliselt vähendada ELi turgude tõhusust. Enamik turutegijad ei võta tavaliselt märkimisväärseid lühikesi positsioone, välja arvatud väga lühikeseks ajaks. Seepärast on asjakohane teha turutegemisega seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes erand nõuetest, mis võivad pärssida nende võimalusi sellise funktsiooni täitmisel ja seega negatiivselt mõjutada ELi turgusid. Selleks et kõnealust erandit saaks kohaldada ka kolmandate riikide üksuste suhtes, tuleb ette näha kolmanda riigi turgude samaväärsuse hindamise kord. Erandit tuleks kohaldada turutegemisega seotud erinevate toimingute suhtes, kuid see ei hõlma kauplemist endale kuuluvate vahenditega. Samuti on asjakohane kehtestada erand teatavate esmasturutehingute suhtes (nt riigi võlakohustuste ja stabiliseerimiskavadega seotud tehingud), kuna need on olulised turu tõhusa toimimise tagamiseks. Erandite kasutamisest tuleb teatada pädevatele asutustele ja kõnealustel asutustel peaks olema õigus keelata füüsilisel või juriidilisel isikul erandit kasutada, kui isik ei täida asjaomaseid kriteeriume. Samuti peaks pädevatel asutustel olema õigus nõuda füüsiliselt või juriidiliselt isikult teavet erandi kasutamise kohta.

(20)

Ebasoodsate suundumuste korral, mis võivad tõsiselt ohustada finantsstabiilsust või turu usaldust liikmesriigis või ELis, on pädevatel asutustel õigus sekkuda ja kehtestada täiendavad läbipaistvusnõuded või piirangud lühikeseks müügi tehingute, krediidiriski vahetustehingute või muude tehingute suhtes, et peatada finantsinstrumendi hinna korrapäratu langus. Sellised meetmed võivad osutuda vajalikuks erinevate ebasoodsate sündmuste või suundumuste korral, sealhulgas mitte ainult majandussündmuste korral, vaid näiteks ka loodusõnnetuste või terroriaktide korral. Mõned ebasoodsad sündmused või suundumused, mille korral tuleb võtta meetmeid, võivad aset leida ainult ühes liikmesriigis ja neil ei pruugi olla piiriülest mõju. Volitused peavad olema piisavalt paindlikud, et saaks reageerida erinevates eriolukordades.

(21)

Kuna pädevatel asutustel on tavaliselt parimad võimalused jälgida ebasoodsaid sündmusi või suundumusi ning viivitamata otsustada, kas need tõsiselt ohustavad finantsstabiilust või turu usaldust ning kas on vaja ohu kõrvaldamiseks võtta meetmeid, tuleb võimalikult palju ühtlustada pädevate asutuste volitused ning nende kasutamise tingimused ja menetlused.

(22)

Kui finantsinstrumendi hind kauplemiskohas märkimisväärselt langeb, peaks pädevatel asutustel olema võimalus kõnealuses kauplemiskohas oma jurisdiktsioonis ajutiselt piirata asjaomase instrumendi lühikeseks müüki või taotleda EVJA-lt muudes jurisdiktsioonides asjaomase instrumendi lühikeseks müügi ajutist piiramist , et vajadusel viivitamata sekkuda ▐, et peatada asjaomase instrumendi hinna korrapäratu langus.

(23)

Kui ebasoodsad sündmused või suundumused mõjutavad mitut liikmesriiki või neil on muu piiriülene mõju, on esmatähtis tagada tõhus konsulteerimine ja koostöö pädevate asutuste vahel. EVJA-l on sellises olukorras peamine roll pädevate asutuste tegevuse koordineerimisel. EVJA koosseisu kuuluvad eri liikmesriikide esindajad aitavad selle rolli täitmisele kaasa.

(24)

Lisaks pädevate asutuste meetmete koordineerimisele tagab EVJA, et pädevad asutused võtavad meetmeid ainult vajaduse korral ja et need vastaksid proportsionaalsuse põhimõttele. EVJA-l peaks olema õigus esitada pädevatele asutustele arvamusi sekkumisvolituste kasutamise kohta.

(25)

Kuigi pädevatel asutustel on tavaliselt parimad võimalused jälgida ebasoodsaid sündmusi või suundumusi ning viivitamata neile reageerida, peaks ka EVJA-l olema õigus võtta meetmeid juhul, kui lühikeseks müügi või muud sellega seotud tehingud ohustavad finantsturgude nõuetekohast toimimist ja terviklikkust või ELi finantssüsteemi või selle osa stabiilsust ning sellel on piiriülene mõju, kusjuures pädevad asutused ei ole ohu kõrvaldamiseks võtnud piisavaid meetmeid. EVJA peaks vajaduse korral konsulteerima Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1092/2010  (4) loodud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga ja teiste asjakohaste asutustega, kui meetmete mõju võib ulatuda finantsturgudelt kaugemale, nt kaupade tuletisinstrumentide puhul, mida kasutatakse reaalsete füüsiliste positsioonide katmiseks.

(26)

EVJA käesoleva määruse kohaseid volitusi piirata eriolukorras lühikeseks müüki ja muid sellega seotud toiminguid rakendatakse kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 9 lõikes 5 sätestatud volitustega. EVJA volitusi tegutseda eriolukorras rakendatakse ilma, et see piiraks määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 18 kohaseid EVJA volitusi võtta meetmeid eriolukorras. Eelkõige peaks EVJA-l olema võimalus võtta vastu konkreetseid otsuseid, millega nõutakse pädevatelt asutustelt meetmete võtmist, või konkreetseid otsuseid, mis esitatakse finantsturu osalistele vastavalt sellele artiklile.

(27)

Pädevate asutuste ja EVJA sekkumismeetmed lühikeseks müügi, krediidiriski vahetustehingute ja muude tehingute piiramiseks peaksid olema ajutist laadi ja neid tuleks kohaldada ainult nii kaua ja sel määral, kui on vajalik ohu kõrvaldamiseks.

(28)

Kuna krediidiriski vahetustehingute kasutamisest võivad tuleneda teatavad riskid, peaksid pädevad asutused selliseid tehinguid tähelepanelikult jälgima. Eelkõige peaks pädevatel asutustel olema õigus nõuda selliseid tehinguid tegevatelt füüsilistelt või juriidilistelt isikutelt erijuhtudel teavet kõnealuste tehingute eesmägi kohta.

(29)

EVJA-le tuleks anda üldised volitused uurida lühikeseks müügi või krediidiriski vahetustehingute kasutamisega seotud konkreetset küsimust või tegevust, et hinnata, kas kõnealune küsimus või tegevus võib ohustada finantsstabiilsust või turu usaldust. EVJA peaks pärast uurimist avaldama uurimistulemuste kohta aruande ja kui EVJA peab vajalikuks liidu tasandil meetme kehtestamist, peaks EVJA otsus olema pädevatele asutustele siduv.

(30)

Kuna mõnikord on vaja kohaldada meetmeid väljapool ELi asuvate füüsiliste või juriidiliste isikute või väljaspool ELi tehtavate tegevuste suhtes, tuleb teataval juhtudel tagada pädevate asutuste ja kolmanda riigi asutuste vaheline koostöö. Seepärast peaksid pädevad asutused sõlmima kolmandate riikide asutustega kokkulepped. EVJA peaks koordineerima koostöökokkulepete sõlmimist ja teabevahetust kolmandate riikide pädevate asutustega.

(31)

Käesolev määrus järgib Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigusi ja põhimõtteid, eelkõige ELi toimimise lepingu artiklis 16 ja ELi põhiõiguste harta artiklis 8 tunnustatud õigust isikuandmete kaitsele. Eelkõige on finantsstabiilsuse ja investorite kaitse seisukohast oluline tagada märkimisväärsete lühikeste netopositsioonide läbipaistvus, sealhulgas kindlat künnist ületavate positsioonide avalikustamine vastavalt käesolevale määrusele. Selline läbipaistvus võimaldab reguleerivatel asutustel jälgida lühikeseks müügi kasutamist seoses turu kuritarvitamise strateegiatega ja selle mõju turu nõuetekohasele toimimisele. Lisaks aitab selline läbipaistvus vältida teabe asümmeetriat ja tagab, et kõiki turuosalisi teavitatakse piisavalt sellest, mil määral lühikeseks müük mõjutab hindu. Igasugune teabevahetus ja teabe edastamine pädevate asutuste vahel peaks olema kooskõlas isikuandmete edastamise eeskirjadega, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ning selliste andmete vaba liikumise kohta (5). Igasugune teabevahetus ja teabe edastamine pädevate asutuste vahel peaks olema kooskõlas isikuandmete edastamise eeskirjadega, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (6) ja mida tuleks täielikult kohaldada käesoleva määruse kohasel isikuandmete töötlemisel.

(32)

Liikmesriigid peavad EVJA poolt kehtestatud suuniste põhjal ja võttes arvesse komisjoni teatist sanktsioonide tõhustamise kohta finantsteenuste sektoris , kehtestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ja tagama vastavate meetmete rakendamise. Kõnealused karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Lõpptulemusena tuleks liidus kehtestada ühtlustatud karistuste kord.

(34)

Selleks et […], tuleks komisjonile anda õigus võtta vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses lühikeste positsioonide arvutamise üksikasjadega, seoses sellega, millal füüsilisel või juriidilisel isikul on krediidiriski vahetustehingu katmata positsioon, teatamis- ja avalikustamiskünnistega ning selliste kriteeriumide ja tegurite täpsustamisega, mille kohaselt määratakse kindlaks, kas ebasoodne sündmus või suundumus tõsiselt ohustab finantsstabiilsust või turu usaldust liikmesriigis või ELis. Eriti oluline on, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. EVJA-l peaks olema komisjonile nõu andmise kaudu keskne roll delegeeritud õigusaktide koostamisel.

(35)

Komisjon peaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitama aruande, milles hinnatakse kehtestatud teatamis- ja avalikustamiskünnise ning lühikeste netopositsioonide läbipaistvusega seotud piirangute ja nõuete asjakohasust ning analüüsitakse seda, kas tuleks lühikeseks müügi või krediidiriski vahetustehingute suhtes kehtestada muud piirangud või tingimused.

(36)

Kuigi liikmesriikide pädevatel asutustel on paremad võimalused turusuundumuste jälgimiseks ja paremad teadmised selle kohta, saab lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingutega seotud probleemide üldist mõju täielikult käsitleda ainult ELi tasandil. Seepärast saab käesoleva määruse eesmärke paremini saavutada ELi tasandil. Seega võib EL võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale sellest, mis on vajalik seatud eesmärkide saavutamiseks.

(37)

Kuna mõni liikmesriik on juba kehtestanud lühikeseks müügi suhtes piirangud ja kuna kavandatava raamistiku tõhusaks rakendamiseks tuleks vastu võtta delegeeritud õigusaktid ja siduvad tehnilised standardid, tuleb selleks ette näha piisavalt aega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisala

Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste finantsinstrumentide suhtes:

1)

finantsinstrumendid, millega on lubatud kaubelda ELi kauplemiskohtades, sealhulgas need samad instrumendid, kui nendega kaubeldakse väljaspool kauplemiskohta;

2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta) (7) I lisa C jao punktides 4–10 sätestatud tuletisinstrumendid, mis on seotud lõikes 1 osutatud finantsinstrumendiga või lõikes 1 osutatud finantsinstrumendi emitendiga, sealhulgas need samad tuletisinstrumendid, kui nendega kaubeldakse väljaspool kauplemiskohta;

3)

liikmesriigi või ELi emiteeritud võlainstrumendid ja direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jao punktides 4–10 sätestatud tuletisinstrumendid, mis on seotud liikmesriigi või ELi emiteeritud võlainstrumentidega või liikmesriigi või ELi võlakirjaga.

Artikkel 2

Mõisted

1.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„volitatud esmasvahendaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes on sõlminud riigi võlakohustuse emitendiga lepingu, mille kohaselt kõnealune füüsiline või juriidiline isik kohustub tegutsema esindajana seoses kõnealuse emitendi emiteeritud võlainstrumentidega seotud tehingute ja toimingutega esmas- ja järelturul;

b)

„keskne vastaspool” – ühel või mitmel finantsturul kaubeldavate lepingute vastaspoolte vahel õiguslikult asuv üksus, kes on iga müüja jaoks ostja ja iga ostja jaoks müüja ning kes vastutab kliirimisüsteemi toimimise eest;

c)

„krediidiriski vahetustehing” – tuletisleping, mille kohaselt maksab üks pool teisele tasu, et saada hüvitist või makset juhul, kui aluseks olev üksus jätab lepingulised kohustused täitmata või kui leiab aset kõnealuse aluseks oleva üksuse krediidikvaliteeti mõjutav sündmus, ning mis tahes muu tuletisleping, millel on sarnane majanduslik mõju;

d)

„finantsinstrument” – direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jaos loetletud instrument;

e)

reguleeritud turu, mitmepoolses kauplemissüsteemis tegutseva investeerimisühingu või muu investeerimisühingu „päritoluliikmesriik” – kõnealuse reguleeritud turu või investeerimisühingu päritoluliikmesriik direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 20 tähenduses;

f)

„investeerimisühing” – investeerimisühing direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses;

g)

„riigi võlakohustus” – võlainstrument, mille on emiteerinud EL või liikmesriik, sealhulgas liikmesriigi mis tahes ministeerium, amet, keskpank, agentuur või muu organ;

h)

„emiteeritud aktsiakapital” seoses äriühinguga – kõik äriühingu emiteeritud liht- ja eelisaktsiad, kuid see ei hõlma konverteeritavaid võlakirju;

i)

„riigi emiteeritud võlakohustused”:

i)

liikmesriigi puhul liikmesriigi, sealhulgas liikmesriigi mis tahes ministeeriumi, ameti, keskpanga, agentuuri või muu organi emiteeritud selliste võlakohustuste koguväärtus, mida ei ole lunastatud;

ii)

ELi puhul ELi emiteeritud selliste võlakohustuste koguväärtus, mida ei ole lunastatud;

j)

„kohalik ühing” – direktiivi 2004/39/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis l osutatud ühing, mis teeb tehinguid teiste turu liikmete nimel või kujundab neile hindu;

k)

„turutegemine” – sellise investeerimisühingu või kolmanda riigi üksuse või kohaliku ettevõtja, kes on kauplemiskoha või kolmanda riigi, mille õigus- ja järelevalveraamistik on artikli 15 lõike 2 alusel samaväärseks tunnistatud, turu liige, tegevus, kui ta tegutseb esindajana finantsinstrumendiga kauplemisel kauplemiskohas või väljaspool seda ja teeb seda ühel või mõlemal järgmisel viisil :

i)

avaldab samaaegselt konkreetsed, konkurentsivõimelised samas mahus ostu- ja müügipakkumised, soodustades seega korrapäraselt ja pidevalt likviidsust turul;

ii)

täidab oma tavapärase tegevuse raames kliendi antud korraldusi või kaupleb kliendi antud müügi- või ostukorralduste kohaselt ning katab oma positsioone seoses kõnealuste toimingutega ;

l)

„mitmepoolne kauplemissüsteem” – mitmepoolne süsteem direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 15 tähenduses;

m)

„peamine kauplemiskoht” on aktsiate puhul kauplemiskoht, kus kõnealuse aktsiaga kauplemise käive on kõige suurem;

n)

„reguleeritud turg”" – mitmepoolne süsteem direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti 14 tähenduses;

o)

„asjaomane pädev asutus”:

i)

liikmesriigi võlakohustuse või liikmesriigi kohustusega seotud krediidiriski vahetustehingu puhul kõnealuse liikmesriigi pädev asutus;

ii)

ELi võlakohustuse või ELi kohustusega seotud krediidiriski vahetustehingu puhul sellise jurisdiktsiooni pädev asutus, mille alla kuulub Euroopa finantsstabiilsusvahend;

iii)

muu finantsinstrumendi puhul, kui alapunktides i või ii osutatud instrument, kõnealuse finantsinstrumendi jaoks komisjoni määruse (EÜ) nr 1287/2006 (8) artikli 2 lõikes 7 määratletud ja vastavalt kõnealuse määruse artiklitele 9-16 kindlaks määratud pädev asutus;

iv)

finantsinstrumendi puhul, mida ei hõlma alapunktid i, ii või iii, sellise liikmesriigi pädev asutus, kus finantsinstrumendiga lubati esimest korda kaubelda kauplemiskohas;

p)

aktsia või võlakohustuse „lühikeseks müük” – sellise aktsia või võlakohustuse mis tahes müük, mida müüja müügilepingu sõlmimisel ei oma, sealhulgas selline müük, mille puhul on müüja müügilepingu sõlmimisel võtnud aktsia või võlakohustuse laenuks või lubanud seda teha, et kanda see arveldamiseks üle;

q)

„kauplemispäev” – kauplemispäev määruse (EÜ) nr 1287/2006 artikli 4 tähenduses;

r)

„kauplemiskoht” – ELi reguleeritud turg või mitmepoolne kauplemissüsteem;

s)

aktsia „käive” – määruse (EÜ) nr 1287/2006 artikli 2 lõikes 9 määratletud käive;

s a)

aktsia või võlakohustuse „katteta lühikeseks müük” - aktsia või võlakohustuse müük, mis ei vasta artikli 12 lõike 1 tingimustele.

2.   Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 36 vastu delegeeritud õigusaktid, millega täpsustatakse lõikes 1 sätestatud määratlused, määrates eelkõige kindlaks, millal käsitatakse füüsilist või juriidilist isikut finantsinstrumentide omanikuna lõike 1 punkti p kohase lühikese müügi määratluse tähenduses.

Artikkel 3

Lühikesed ja pikad positsioonid

1.   Käesoleva määruse kohaldamisel tuleneb lühike positsioon seoses äriühingu emiteeritud aktsiakapitaliga või liikmesriigi või ELi emiteeritud võlakohustustega järgmisest:

a)

äriühingu emiteeritud aktsia või liikmesriigi või ELi emiteeritud võlainstrumendi lühikeseks müümisest;

b)

füüsilise või juriidilise isiku sõlmitud tehingust, millega luuakse muu kui punktis a osutatud finantsinstrument või mis on sellise finantsinstrumendiga seotud, ja mille eesmärk või üks eesmärkidest on võimaldada füüsilisel või juriidilisel isikul saada rahalist kasu juhul, kui aktsia või võlainstrumendi hind või väärtus väheneb.

2.   Käesoleva määruse kohaldamisel tuleneb pikk positsioon seoses äriühingu emiteeritud aktsiakapitaliga või liikmesriigi või ELi emiteeritud võlakohustustega järgmisest:

a)

äriühingu emiteeritud aktsia või liikmesriigi või ELi emiteeritud võlainstrumendi omamisest;

b)

füüsilise või juriidilise isiku sõlmitud tehingust, millega luuakse muu kui punktis a osutatud finantsinstrument või mis on sellise finantsinstrumendiga seotud, ja mille eesmärk või üks eesmärkidest on võimaldada füüsilisel või juriidilisel isikul saada rahalist kasu juhul, kui aktsia või võlainstrumendi hind või väärtus suureneb.

3.   Lõike 1 kohaldamisel võetakse lühikese positsiooni arvutamisel, kui lühikest positsiooni valdab mis tahes isik mitteotseselt (sealhulgas mingi indeksi, väärtpaberite korvi või mis tahes osaku kaudu mis tahes börsil kaubeldavas fondis või sarnases üksuses), arvesse asjaomase füüsilise või juriidilise isiku mõistlikku käitumist, arvestades asjaomase indeksi või väärtpaberite korvi või osaku koosseisu kohta mis tahes börsil kaubeldavas fondis või sarnases üksuses avalikult kättesaadavat teavet. Kahtluse vältimiseks vastava lühikese positsiooni arvutamisel ei tohi üheltki isikult nõuda mis tahes isikult vastava koosseisu kohta reaalajalise teabe omandamist.

Lõike 2 kohaldamisel hõlmatakse pika positsiooni arvutamisel alati (pikkade positsioonidena) asjaomastele isikutele kuuluvad mis tahes osakud mis tahes võlakirja või võlakohustuse väärtpaberina, mis on konverteeritav asjaomase ettevõtte osakuks.

Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel võetakse riigi võlakohustusega seotud lühikese ja pika positsiooni arvutamisel arvesse kõiki krediidiriski vahetustehinguid, mis on seotud liikmesriigi või ELi kohustusega või krediidikvaliteeti mõjutava sündmusega.

4.   Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab äriühingu emiteeritud aktsiakapitaliga seotud lühike netopositsioon positsiooni, mille arvutamiseks arvatakse maha mis tahes pikk positsioon, mis füüsilisel või juriidilisel isikul on seoses äriühingu emiteeritud aktsiakapitaliga, mis tahes lühikesest positsioonist, mis füüsilisel või juriidilisel isikul on seoses kõnealuse aktsiakapitaliga.

5.   Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab liikmesriigi või ELi emiteeritud võlakohustustega seotud lühike netopositsioon positsiooni, mille arvutamiseks arvatakse maha mis tahes pikk positsioon, mis füüsilisel või juriidilisel isikul on seoses liikmesriigi või ELi emiteeritud võlakohustustega, mis tahes lühikesest positsioonist, mis füüsilisel või juriidilisel isikul on seoses liikmesriigi või ELi emiteeritud võlakohustustega.

6.   Lõigete 1–5 kohane netopositsioon arvutatakse eraldi iga konkreetse liikmesriigi kohta või ELi kohta isegi juhul, kui liikmesriigi või ELi eri üksused emiteerivad riigi võlakohustusi liikmesriigi või ELi nimel.

Sellise fondivalitsemise korral, mille puhul konkreetse emitendi suhtes kohaldatakse ühe ja sama fondivalitseja poolt valitsetavate eri fondide kaudu eri investeerimisstrateegiaid, arvutatakse lühikesed ja pikad netopositsioonid lõigete 3, 4 ja 5 tähenduses iga fondi tasandil eraldi. Kui konkreetse emitendi suhtes kohaldatakse rohkem kui ühe fondi kaudu sama investeerimisstrateegiat, liidetakse kõigi nende fondide lühikesed ja pikad netopositsioonid kokku. Kui ühes ja samas üksuses hallatakse diskretsiooni alusel kaht või enamat portfelli ja kui konkreetse emitendi suhtes kohaldatakse sama investeerimisstrateegiat, tuleks need positsioonid lühikeste ja pikkade netopositsioonide arvutamisel kokku liita. Kui kliendi portfelli ei hallata diskretsiooni alusel, on lühikeste või pikkade netopositsioonide arvutamine kliendi õiguslik kohustus.

7.   Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 36 vastu delegeeritud õigusaktid, millega täpsustatakse:

a)

mis juhul lõike 2 kohaldamisel loetakse, et füüsiline või juriidiline isik omab aktsiat või võlainstrumenti;

b)

mis juhul on füüsilisel või juriidilisel isikul lõigete 4 ja 5 kohaselt lühike netopositsioon, ning positsiooni arvutamise meetod;

c)

kuidas lõigete 3, 4, ja 5 kohaldamisel arvutatakse positsioon, kui konsolideerimisgrupi eri üksustel on pikad või lühikesed positsioonid, või kuidas arvutatakse positsioon eri fondide valitsemise korral.

Artikkel 4

Krediidiriski vahetustehingu katmata positsioon

1.   Käesoleva määruse kohaldamisel on füüsilisel või juriidilisel isikul katmata positsioon krediidiriski vahetustehingus, mis on seotud liikmesriigi või ELi kohustusega, kui kõnealust krediidiriski vahetustehingut ei kasutata ei emitendi kohustuste täitmata jätmise riski maandamiseks juhul, kui füüsilisel või juriidilisel isikul on pikk positsioon seoses kõnealuse emitendi riigi võlakohustusega, ega selliseid varasid või sellist varade portfelli omava füüsilise või juriidilise isiku varade või varade portfelli väärtuse vähenemise riskide maandamiseks, mille hinna langus on tugevas korrelatsioonis liikmesriigi või liidu kohustuse hinna langusega liikmesriigi või liidu krediidivõimelisuse vähenemisel . Krediidiriski vahetustehingu osapoolel, kes peab tegema makse või maksma hüvitist juhul, kui aluseks olev üksus jätab lepingulised kohustused täitmata või kui leiab aset kõnealuse üksuse krediidikvaliteeti mõjutav sündmus, ei ole kõnealusest kohustusest tulenevalt katmata positsiooni käesoleva lõike kohaldamisel.

2.   Komisjonile antakse lõike 1 kohaldamisel volitused võtta vastavalt artiklile 36 vastu delegeeritud õigusaktid, millega täpsustatakse:

a)

juhud, mil loetakse, et krediidiriski vahetustehingut kasutatakse kohustuste täitamata jätmise riski maandamiseks, ja meetod krediidiriski vahetustehingu katmata positsiooni arvutamiseks;

b)

kuidas arvutatakse positsioon, kui konsolideerimisgrupi eri üksustel on pikad või lühikesed positsioonid, või kuidas arvutatakse positsioon eri fondide valitsemise korral.

II   PEATÜKK

LÜHIKESE NETOPOSITSIOONI LÄBIPAISTVUS

Artikkel 5

Aktsia märkimisväärsest lühikesest netopositsioonist teatamine pädevatele asutustele

1.   Füüsiline või juriidiline isik, kellel on lühike netopositsioon seoses sellise äriühingu emiteeritud aktsiakapitaliga, mille aktsiatega on lubatud kaubelda kauplemiskohas, teatab asjaomastele pädevatele asutustele sellest, kui positsioon ületab lõike 2 kohase teatamiskünnise või langeb alla selle.

2.   Asjakohane teatamiskünnis on 0,2 % asjaomase äriühingu emiteeritud aktsiakapitalist ja iga järgnev kõnealust künnist ületav 0,1 %-line vahemik.

3.    Finantsturgude suundumusi arvesse võttes võib Euroopa järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) (EVJA) vajaduse korral esitada ning saata Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile arvamuse lõikes 2 osutatud künniste kohandamise kohta. Komisjon võib delegeeritud õigusaktidega vastavalt artiklile 36 kolme kuu jooksul pärast EVJA arvamuse kättesaamist muuta lõikes 2 osutatud künniseid, võttes arvesse suundumusi finantsturgudel.

3 a.     Käesoleva artikli kohane teavitamine toimub vastavalt artiklile 9 ja lühikeste netopositsioonide arvutamine toimub vastavalt artiklile 3.

Artikkel 6

Lühikeseks müügi tehingutest pädevatele asutustele teatamine

Kõik investeerimisühingud ning reguleeritud turu või mitmepoolse kauplemissüsteemi liikmed lisavad direktiivi 2004/39/EÜ artikli 25 lõikes 3 osutatud tehinguraportitesse andmevälja, kus on näidatud aktsiatehingute kohta, kas tehing kujutab endast lühikeseks müüki või mitte . Lühikeseks müügiga tegelevad vahendajad kannavad lühikeseks müügi tehingud kauplemispäeva lõpus selliste müükide tehinguraportisse, mis esitatakse asjaomasele pädevale asutusele. Seda teavet ei tehta üldsusele kättesaadavaks.

Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 36 vastu delegeeritud õigusaktid, milles täpsustatakse, kuidas sellist teavet pädevatele asutustele esitatakse.

Artikkel 7

Aktsiate märkimisväärse lühikese netopositsiooni avalikustamine

1.    Asjaomane pädev asutus avalikustab positsiooni üksikasjad, kui positsioon ületab lõike 2 kohase avalikustamiskünnise või langeb alla selle. Sellise avalikustamisega ei avaldata lühikeste netopositsioonide omanikku.

2.   Asjakohane avalikustamiskünnis on 0,5 % asjaomase äriühingu emiteeritud aktsiakapitalist ja iga järgmine kõnealust künnist ületav 0,1 %-line vahemik.

3.    Finantsturgude suundumusi arvesse võttes võib EVJA vajaduse korral esitada ning saata Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile arvamuse lõikes 2 osutatud künniste kohandamise kohta.

Komisjon võib delegeeritud õigusaktidega vastavalt artiklile 36 kolme kuu jooksul pärast EVJA arvamuse kättesaamist lõikes 2 osutatud künniseid kohandada, võttes arvesse suundumusi finantsturgudel.

3 a.     Käesoleva artikli kohane teavitamine toimub vastavalt artiklile 9 ja lühikeste netopositsioonide arvutamine toimub vastavalt artiklile 3.

Artikkel 8

Riigi võlakohustuste ja krediidiriski vahetustehingute märkimisväärsest lühikesest netopositsioonist teatamine pädevatele asutustele

1.   Füüsiline või juriidiline isik, kellel on liikmesriigi või ELi emiteeritud võlakohustustega seotud lühike netopositsioon , teatab asjaomasele pädevale asutusele sellest, kui selline positsioon asjaomase liikmesriigi või ELi puhul ületab teatamiskünnise või langeb alla selle.

2.   Asjakohased teatamiskünnised hõlmavad algkünnist ja suuremaid lisakünniseid seoses iga liikmesriigiga ja ELiga, kusjuures kõnealused künnised määrab komisjon kindlaks vastavalt lõikele 3. EVJA avaldab oma veebilehel kõikide liikmesriikide teatamiskünnised.

3.   Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 36 vastu delegeeritud õigusaktid, millega täpsustatakse lõikes 2 osutatud künnised, mille suhtes kohaldatakse järgmisi tingimusi:

a)

künnist ei tohi määrata sellisele tasemele, mille puhul tuleb teatada madala väärtusega positsioonidest;

b)

arvesse tuleb võtta iga liikmesriigi ja ELi emiteeritud lunastamata võlakohustuste koguväärtust, käivet ning turuosaliste selliste positsioonide keskmist suurust, mis on seotud kõnealuse liikmesriigi või ELi võlaga.

3 a.     Käesoleva artikli kohane teavitamine toimub vastavalt artiklile 9 ja lühikeste netopositsioonide arvutamine toimub vastavalt artiklile 3.

Artikkel 9

Teatamise ja avalikustamise meetod

1.   Artiklite 5 ▐ või 8 kohase teatamise korral märgitakse positsiooni omava füüsilise või juriidilise isiku andmed, asjaomase positsiooni suurus, emitent, kelle suhtes on asjaomane positsioon võetud, ja kuupäev, millal asjaomane positsioon võeti, seda muudeti või see suleti.

Artikli 7 kohase avalikustamise korral märgitakse anonüümses vormis asjaomase positsiooni suurus, emitent, kelle suhtes on asjaomane positsioon võetud, ja kuupäev, millal asjaomane positsioon võeti, seda muudeti või see suleti.

Artikli 5, 7 ja 8 kohaldamisel säilitavad füüsilised ja juriidilised isikud, kes valdavad olulisi lühikesi netopositsioone, viie aasta jooksul andmed brutopositsioonide kohta, mis moodustavad olulised lühikesed netopositsioonid.

2.   Lühike netopositsioon arvutatakse kauplemispäeva lõpus , mil füüsilisel või juriidilisel isikul on asjaomane positsioon, välja arvatud automatiseeritud öised tehingud, mille puhul peaks aluseks olema valem T+1 . Lühikesest netopositsioonist teatatakse või see avalikustatakse hiljemalt kell 15.30 järgmisel kauplemispäeval.

3.   Teave esitatakse asjaomasele pädevale asutusele määruse (EÜ) nr 1287/2006 artikli 12 lõikes 1 sätestatud korras.

4.   Artikli 7 kohasel avalikustamisel tagatakse kiire juurdepääs teabele, seejuures kedagi diskrimineerimata. Teave tehakse kättesaadavaks aktsiate emitendi päritoluliikmesriigi ametlikult kindlaksmääratud süsteemile kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/109/EÜ (läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele) (9) artikli 21 lõikega 2.

5.    Et tagada käesoleva artikli järjekindel ühtlustamine, töötab EVJA välja reguleerivate tehniliste standardite kavandid , et määrata kindlaks lõike 1 kohaselt esitatava teabe üksikasjad. EVJA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite projektid komisjonile [31. detsembriks 2011].

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14.

6.   Selleks et tagada lõike 4 ühtne kohaldamine, töötab EVJA välja rakenduslike tehniliste standardite kavandid , et määrata kindlaks teabe avalikustamise kord. EVJA esitab kõnealuste rakenduslike tehniliste standardite kavandid komisjonile [31. detsembriks 2011].

Komisjonile antakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid ▐ vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 15.

Artikkel 10

Kohaldamine väljaspool ELi

Artiklite 5, 7 ja 8 kohaseid teatamis- ja avalikustamisnõudeid kohaldatakse kõigi füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, olenemata sellest, kas nad asuvad või on asutatud ELis või väljaspool seda.

Artikkel 11

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele esitatav teave

1.   Pädevad asutused esitavad Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele (EVJA) igas kvartalis kokkuvõtliku teabe aktsiate või riigi võlakohustustega seotud selliste lühikeste positsioonide kohta ▐, mille puhul on nad pädevad asutused ja millega seoses esitatakse neile teavet vastavalt artiklitele 5–8.

2.   Käesoleva määruse kohaste ülesannete täitmiseks võib EVJA igal ajal nõuda liikmesriigi asjaomaselt pädevalt asutuselt lisateavet aktsiate või riigi võlakohustustega lühikeste positsioonide ▐ kohta.

Pädev asutus esitab nõutud teabe EVJA-le hiljemalt seitsme kalendripäeva jooksul. Kui turul on ebasoodsad sündmused või suundumused, mis tõsiselt ohustavad finantsstabiilsust või turu usaldust asjaomases liikmesriigis või mõnes muus liikmesriigis, esitab pädev asutus nõutud teabe EVJA-le 24 tunni jooksul .

2 a.     Et tagada käesoleva artikli järjekindel ühtlustamine, töötab EVJA välja reguleerivate tehniliste standardite kavandid, millega täpsustatakse üksikasjalikult, millist teavet tuleb lõigete 1 ja 2 kohaselt esitada. EVJA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite kavandid komisjonile [31. detsembriks 2011].

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14.

2 b.     Selleks et tagada lõike 1 ühtne kohaldamine, koostab EVJA rakenduslike tehniliste standardite kavandid, millega määratakse kindlaks lõigete 1 ja 2 kohaselt esitatava teabe vorm. EVJA esitab kõnealuste rakenduslike tehniliste standardite kavandid komisjonile [31. detsembriks 2011].

Komisjonile antakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 15.

III   PEATÜKK

LÜHIKESEKS MÜÜGI JA KREDIIDIRISKI VAHETUSTEHINGUTE RAKENDAMINE

Artikkel 12

Katteta lühikeseks müügi ja krediidiriski vahetustehingute piirangud

1.   Füüsiline või juriidiline isik võib sõlmida lühikeseks müügi tehingu seoses aktsiaga, millega on lubatud kaubelda kauplemiskohas, või riigi võlainstrumendiga ainult siis, kui kauplemispäeva lõpus on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)

füüsiline või juriidiline isik on aktsia või riigi võlainstrumendi laenuks võtnud;

b)

füüsiline või juriidiline isik on sõlminud kokkuleppe aktsia või riigi võlainstrumendi laenuks võtmiseks;

c)

füüsilisel või juriidilisel isikul on kolmandate isikutega sõlmitud kokkulepe, mille raames kõnealune kolmas isik kinnitab, et aktsia või riigi võlainstrumendi asukoht on kindlaks tehtud ja et aktsia või riigi võlainstrument on reserveeritud laenamiseks füüsilisele või juriidilisele isikule, nii et arveldust saab asjakohasel tähtpäeval teostada.

1 a.     Füüsiline või juriidiline isik võib sõlmida liikmesriigi või ELi kohustusega seotud krediidiriski vahetustehinguid ainult siis, kui tehingu tulemusel ei teki artiklis 4 osutatud krediidiriski vahetustehingu katmata positsioon.

2.   Selleks et tagada käesoleva artikli järjekindel ühtlustamine, töötab EVJA välja reguleerivate tehniliste standardite kavandid , et määrata kindlaks selliste kokkulepete või sellise korra laad, millega nõuetekohaselt tagatakse aktsia või riigi võlainstrumendi kättesaadavus arveldamiseks. Eelkõige võtab EVJA arvesse vajadust säilitada tõhusust turgudel, eriti riigi võlakirjade turgudel ja riigi võlakirjade tagasiostuturul (repoturul). EVJA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite kavandid komisjonile 31. detsembriks 2011 .

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14.

Artikkel 14

Erandid, mida kohaldatakse juhul, kui peamine kauplemiskoht on väljaspool ELi

1.   Artikleid 5, 7, 12 ja 13 ei kohaldata äriühingu aktsiate suhtes, millega on lubatud kaubelda ELi kauplemiskohas, kuid kõnealuste aktsiate peamine kauplemiskoht asub väljaspool ELi.

2.   Asjaomane pädev asutus äriühingu aktsiate puhul, millega kaubeldakse ELi kauplemiskohas ja väljaspool ELi asuvas kauplemiskohas, määrab vähemalt iga kahe aasta järel kindlaks, kas kõnealuste aktsiate peamine kauplemiskoht asub väljapool ELi.

Asjaomane pädev asutus teatab EVJA-le kõigist sellistest aktsiatest, mille puhul on tuvastatud, et peamine kauplemiskoht asub väljapool ELi.

EVJA avaldab iga kahe aasta järel loendi aktsiatest, mille peamine kauplemiskoht asub väljaspool ELi. Kõnealune loend kehtib kaks aastat.

3.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjekindel ühtlustamine, töötab EVJA välja reguleerivate tehniliste standardite kavandid , et määrata kindlaks käibe arvutamise meetod aktsia peamise kauplemiskoha kindlakstegemiseks. EVJA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite kavandid komisjonile 31. detsembriks 2011.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14.

4.   Selleks et tagada lõigete 1 ja 2 ühtne kohaldamine, töötab EVJA välja rakenduslike tehniliste standardite kavandid , et määrata kindlaks järgmine:

a)

kuupäev, mil tuleb teha mis tahes arvutused aktsia peamise kauplemiskoha määramiseks, ja arvutamisel aluseks võetud ajavahemik;

b)

kuupäev, milleks asjaomane pädev asutus peab EVJA-le teatama kõnealustest aktsiatest, mille peamine kauplemiskoht on väljaspool ELi;

c)

kuupäev, alates millest peab loend kehtima pärast selle avaldamist EVJA poolt hakkama.

EVJA esitab kõnealuste rakenduslike tehniliste standardite kavandid komisjonile [31. detsembriks 2011].

Komisjonile antakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid ▐ vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 15.

Artikkel 15

Turutegemise ja esmasturuga seotud toimingute suhtes kohaldatavad erandid

1.   Artikleid 5, 6, 7, 8 ja 12 ei kohaldata turutegemise suhtes. ▐

2.   Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 36 vastu delegeeritud õigusaktid , milles sätestatakse, et kolmanda riigi õigus- ja järelevalveraamistikuga on tagatud, et lõike 1 kohase erandi kohaldamisel vastab kõnealuses kolmandas riigis tegevusloa saanud turg õiguslikult siduvatele nõuetele, mis on samaväärsed nõuetega, mis on sätestatud direktiivi 2004/39/EÜ III jaotises, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivis 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (10) ning direktiivis 2004/109/EÜ, ja mille üle teostatakse kõnealuses kolmandas riigis tõhusat järelevalvet ning mida seal tõhusalt jõustatakse.

Kolmanda riigi õigus- ja järelevalveraamistikku võib pidada samaväärseks, kui kõnealune raamistik vastab selles kolmandas riigis järgmistele tingimustele:

a)

turgude suhtes kohaldatakse pidevalt tõhusat lubade andmise, järelevalve- ja jõustamiskorda;

b)

turgudel on kehtestatud selged ja läbipaistvad eeskirjad seoses väärtpaberite kauplemiseks lubamisega, nii et väärtpaberitega on võimalik kaubelda õiglaselt, korrektselt ja tõhusalt ning et need on vabalt kaubeldavad;

c)

väärtpaberite emitentide suhtes kohaldatakse nõudeid, mille kohaselt tuleb korrapäraselt ja pidevalt esitada teavet, et tagada kõrgetasemeline investorite kaitse;

d)

turu läbipaistvus ja terviklikkus on tagatud, vältides turu kuritarvitamist siseringitehingute ja turuga manipuleerimise teel.

3.   Artikleid 8 ja 12 ei kohaldata sellise füüsilise või juriidilise isiku tegevuse suhtes, kes olles riigi võlakohustuse emitendiga sõlmitud kokkuleppe kohaselt volitatud esmasvahendaja, tegutseb finantsinstrumendi puhul esindajana esmas- ja järelturul seoses riigi võlakohustustega seotud tehingute ja toimingutega.

4.   Artikleid 5,6,7 ja 12 ei kohaldata füüsilise või juriidilise isiku suhtes, kui isik teostab lühikeseks müügi või tal on lühike netopositsioon seoses komisjoni 22. detsembri 2003. aasta määruse (EÜ) (millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/6/EÜ seoses tagasiostuprogrammidele ja finantsinstrumentide stabiliseerimisele ettenähtud eranditega) (11) (EÜ) nr 2273/2003 III peatüki kohase stabiliseerimisega.

5.   Lõigetes 1 ja 3 osutatud erandeid kohaldatakse ainult juhul, kui asjaomane füüsiline või juriidiline isik on eelnevalt kirjalikult teatanud oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele, et ta kavatseb kõnealust erandit kasutada. Kõnealune teatis esitatakse vähemalt 30 kalendripäeva enne seda, kui füüsiline või juriidiline isik kavatseb erandit kasutada.

6.   Päritoluliikmesriigi pädev asutus võib keelata erandi kasutamise, kui ta leiab, et füüsiline või juriidiline isik ei täida erandi tegemiseks vajalikke tingimusi. Mis tahes keeld kehtestatakse esimeses lõigus osutatud 30-kalendripäevase ajavahemiku jooksul või hiljem, kui pädev asutus saab teada, et on muutunud isikuga seotud asjaolud, mistõttu need ei vasta enam tingimustele.

7.   Kolmanda riigi üksus, kellel ei ole ELis tegevusluba, saadab lõikes 5 osutatud teatise ELi sellise peamise kauplemiskoha pädevale asutusele, kus ta kauplemisega tegeleb.

8.   Lõike 5 kohaselt teatise esitanud füüsiline või juriidiline isik teatab võimalikult kiiresti kirjalikult oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele sellest, kui on toimunud mis tahes muutusi, mis mõjutavad tema vastavust erandi kasutamise tingimustele.

9.   Päritoluliikmesriigi pädev asutus võib nõuda füüsiliselt või juriidiliselt isikult, kes kasutab lõigetes 1, 3 või 4 sätestatud erandeid, kirjalikku teavet erandite raames hoitavate lühikeste positsioonide või tehtavate toimingute kohta. Füüsiline või juriidiline isik esitab teabe hiljemalt nelja kalendripäeva jooksul pärast taotluse saamist.

10.   Kahe nädala jooksul pärast lõigete 5 või 8 kohast teatamist teatab asjaomane pädev asutus EVJA-le kõigist turutegijatest ja volitatud esmasvahendajatest, kes kasutavad erandeid, ja kõigist turutegijatest ja volitatud esmasvahendajatest, kes on erandite kasutamise lõpetanud.

11.   EVJA avaldab oma veebilehel erandit kasutavate turutegijate ja volitatud esmasvahendajate loendi ning ajakohastab seda.

V   PEATÜKK

PÄDEVATE ASUTUSTE JA EUROOPA VÄÄRTPABERITURUJÄRELEVALVE ASUTUSE SEKKUMISVOLITUSED

1.   jagu

Pädevate asutuste volitused

Artikkel 16

Avalikustamine eriolukorras

1.   Liikmesriigi pädev asutus võib nõuda, et füüsilised või juriidilised isikud, kellel on lühike netopositsioon seoses konkreetse finantsinstrumendiga või finantsinstrumentide liigiga, teataksid sellest või avalikustaksid positsiooni üksikasjad, kui positsioon ületab pädeva asutuse määratud teatamiskünnise või langeb alla selle, kui täidetud on mõlemad järgmised tingimused:

a)

turul on ebasoodsad sündmused või suundumused, mis tõsiselt ohustavad finantsstabiilsust või turu usaldust asjaomases liikmesriigis või ühes või mitmes teises liikmesriigis;

b)

avalikustamise korral ei avaldata meetmega finantsturgude tõhususele kahjulikku mõju, mis on võrreldes meetmest saadava kasuga ebaproportsionaalselt suur .

2.   Lõiget 1 ei kohaldata selliste finantsinstrumentide suhtes, mille suhtes juba kohaldatakse artiklites 5–8 sätestatud läbipaistvusnõudeid.

Artikkel 16 a

Laenuandjate poolne teavitamine eriolukorras

1.     Liikmesriigi pädev asutus võib võtta lõikes 2 osutatud meetme, kui mõlemad järgmised tingimused on täidetud:

a)

turul on ebasoodsad sündmused või suundumused, mis tõsiselt ohustavad finantsstabiilsust või turu usaldust asjaomases liikmesriigis;

b)

meede ei avalda finantsturgude tõhususele kahjulikku mõju, mis on võrreldes meetmest saadava kasuga ebaproportsionaalselt suur.

2.     Liikmesriigi pädev asutus võib nõuda, et füüsilised või juriidilised isikud, kes tegelevad teatava finantsinstrumendi või finantsinstrumentide liigi laenuks andmisega, teataksid sellise laenuks andmise tasude märkimisväärsest suurenemisest.

Artikkel 17

Lühikeseks müügi ja samalaadsete tehingute piirangud eriolukorras

1.    Selle liikmesriigi, kus asub finantsinstrumendi peamine kauplemiskoht , pädev asutus võib võtta lõigetes 2 või 3 osutatud meetmed, kui täidetud on mõlemad järgmised tingimused:

a)

turul on ebasoodsad sündmused või suundumused, mis tõsiselt ohustavad finantsstabiilsust või turu usaldust asjaomases liikmesriigis või ühes või mitmes teises liikmesriigis;

b)

meetmed ei avalda finantsturgude tõhususele kahjulikku mõju, mis on võrreldes meetmetest saadava kasuga ebaproportsionaalselt suur .

2.   Liikmesriigi pädev asutus võib kehtestada keelu või tingimused seoses füüsilise või juriidilise isikuga, kes kavatseb sõlmida:

a)

lühikeseks müügi tehingut; või

b)

muud kui lühikeseks müügi tehingut, millega luuakse muu finantsinstrument või mis on teise finantsinstrumendiga seotud, ja mille eesmärk või üks eesmärkidest on võimaldada füüsilisel või juriidilisel isikul saada rahalist kasu juhul, kui muu finantsinstrumendi hind või väärtus langeb.

3.   Liikmesriigi pädev asutus võib keelata füüsilisel või juriidilisel isikul sõlmida finantsinstrumendiga seotud tehinguid või piirata selliste tehingute mahtu.

4.   Lõigete 2 või 3 kohast meedet võib kohaldada tehingute suhtes, mis on seotud kõigi finantsinstrumentide, teatavat liiki finantsinstrumentide või konkreetse finantsinstrumendiga. Kõnealust meedet võib kohaldada teatavate asjaolude korral või sellest võib asjaomane pädev asutus teha erandeid. Eelkõige võib erandeid kohaldada turutegemise ja esmasturuga seotud toimingute suhtes.

Artikkel 18

Krediidiriski vahetustehingute piirangud eriolukorras

1.   Liikmesriigi pädev asutus võib piirata füüsilise või juriidilise isiku võimalusi sõlmida omaenda liikmesriigi emiteeritud kohustusega seotud krediidiriski vahetustehinguid või piirata omaenda liikmesriigi emiteeritud kohustusega seotud krediidiriski vahetustehingute selliste katmata positsioonide mahtu, mida füüsiline või juriidiline isik võib võtta, kui täidetud on mõlemad järgmised tingimused:

a)

turul on ebasoodsad sündmused või suundumused, mis tõsiselt ohustavad finantsstabiilsust või turu usaldust asjaomases liikmesriigis või ühes või mitmes teises liikmesriigis;

b)

meede ei avalda finantsturgude tõhususele kahjulikku mõju, mis on võrreldes meetmest saadava kasuga ebaproportsionaalselt suur .

2.   Lõike 1 kohaselt võetud meedet võib kohaldata teatavasse liiki kuuluvate krediidiriski vahetustehingute suhtes või konkreetsete krediidiriski vahetustehingute suhtes. Kõnealust meedet võib kohaldada teatavate asjaolude korral või sellest võib pädev asutus teha erandeid. Eelkõige võib erandeid kohaldada turutegemise ja esmasturuga seotud toimingute suhtes.

2 a.     Pädev asutus, kes on võtnud lõike 1 kohase meetme, võib paluda EVJA-l kaaluda artikli 24 lõike 1 punktist c tulenevate volituste rakendamist, juhul kui asjaomased ebasoodsad sündmused või suundumused nõuavad meetme rakendamist liidu tasandil.

Artikkel 19

Volitused ajutiselt piirata finantsinstrumentide lühikeseks müüki märkimisväärse hinnalanguse korral

1.   Kui finantsinstrumendi hind kauplemiskohas on ühe kauplemispäeva jooksul langenud alla lõikes 4 osutatud väärtuse võrreldes eelmise kauplemispäeva sulgemishinnaga kõnealuses kauplemiskohas, kaaluvad kõnealuse kauplemiskoha päritoluliikmesriigi pädevad asutused, kas on asjakohane keelata või piirata füüsilistel või juriidilistel isikutel kõnealuse finantsinstrumendi lühikeseks müügi tehingute tegemist kauplemiskohas või muul viisil piirata kõnealuse finantsinstrumendiga kõnealuses kauplemiskohas tehtavaid tehinguid, et vältida finantsinstrumendi hinna korrapäratut langust.

Kui pädev asutus jõuab esimese lõigu kohaselt seisukohale, et on asjakohane sekkuda, keelab või piirab ta aktsiate või võlainstrumentide puhul isikutel lühikeseks müügi tehingute sõlmimise kauplemiskohas või muud liiki finantsinstrumentide puhul piirab kõnealuste finantsinstrumentidega tehingute sõlmimist kõnealuses kauplemiskohas.

2.   Meedet kohaldatakse mitte kauem kui selle kauplemispäeva lõpuni, mis järgnes kauplemispäevale, mil hinnalangus aset leidis. Päritoluliikmesriigi pädev asutus võib meetme kehtivusaega pikendada, kui meetme võtmise põhjuste tõttu on pikendamine õigustatud.

3.   Kõnealust meedet kohaldatakse teatavate asjaolude korral või sellest võib pädev asutus teha erandeid. Eelkõige võib erandeid kohaldada turutegemise ja esmasturuga seotud toimingute suhtes.

3 a.     Pärast pädevalt asutuselt teatise saamist selle kohta, et füüsilistel või juriidilistel isikutel on keelatud kauplemiskohas finantsinstrumendi lühikeseks müügiga tegelemine või see on piiratud või kõnealuse finantsinstrumendiga tehtavaid tehinguid on selles kauplemiskohas muul viisil piiratud, kaalub EVJA enne järgmise kauplemispäeva algust, kas meedet tuleks vastavalt artiklile 24 laiendada kõigile kauplemiskohtadele, kus kaubeldakse finantsinstrumendiga, mida meede puudutab.

4.   Väärtuse langus on aktsiate puhul 10 % või rohkem ja muude finantsinstrumendi liikide puhul määrab kõnealuse näitaja komisjon.

Finantsturgude suundumusi arvesse võttes võib EVJA vajaduse korral esitada ning saata Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile arvamuse lõikes 4 osutatud künniste kohandamise kohta.

Komisjon võtab kolme kuu jooksul pärast EVJA arvamuse kättesaamist vastavalt artiklile 36 vastu delegeeritud õigusaktid, milles määrab kindlaks ▐ meetme kohaldamise kestuse valikuvõimalused ja finantsinstrumentide ▐ väärtuse languse, võttes arvesse iga finantsinstrumendi liigi eripära ja erinevat volatiilsust .

5.    Selleks et tagada käesoleva artikli järjekindel ühtlustamine, töötab EVJA välja reguleerivate tehniliste standardite kavandid , et määrata kindlaks meetod, mille kohaselt arvutatakse 10 %-line väärtuse langus aktsiate puhul ja komisjoni poolt vastavalt lõikele 4 kindlaks määratud väärtuse langus. EVJA esitab kõnealuste reguleerivate tehniliste standardite kavandid komisjonile 31. detsembriks 2011.

Komisjonile delegeeritakse volitused võtta vastu esimeses lõigus osutatud reguleerivad tehnilised standardid ▐ vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitele 10–14.

Artikkel 20

Piirangute kehtivusaeg

Kõik artiklite 16, 16a , 17 ja 18 kohaselt võetud meetmed kehtivad esialgu kuni kolm kuud alates artiklis 21 osutatud teatise avaldamise kuupäevast.

Kõigi selliste meetmete kehtivusaega võib pikendada mitu korda korraga kuni kolme kuu võrra, juhul kui meetme võtmise põhjendused jätkuvalt kehtivad . Kui meetme kehtivusaega kolmekuulise ajavahemiku möödumisel ei pikendata, kaotab see automaatselt kehtivuse .

Artikkel 21

Teatis piirangute kohta

1.   Pädev asutus avaldab oma veebilehel teatise mis tahes otsuse kohta võtta artiklite 16–19 kohased meetmed või pikendada nende kehtivusaega.

2.   Teatises märgitakse vähemalt järgmine teave:

a)

võetud meetmete kirjeldus, sealhulgas finantsinstrumendid ja tehingute liik, mille suhtes neid kohaldatakse, ja kõnealuste meetmete kehtivusaeg;

b)

põhjus, miks pädev asutus peab vajalikuks meetmeid võtta, sealhulgas meetmete vajalikkust toetavad tõendid.

3.   Artiklite 16–19 kohased meetmed jõustuvad teatise avaldamise kuupäeval või teatises märgitud hilisemal kuupäeval ja neid kohaldatakse seoses tehingutega, mis sõlmitakse pärast meetme jõustumist.

Artikkel 22

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse ja teiste pädevate asutuste teavitamine

1.   Enne artiklite 16, 16a , 17 või 18 kohaste meetmete võtmist või nende kehtivusaja pikendamist ning enne mis tahes artikli 19 kohaste piirangute kehtestamist teatab pädev asutus kavandatud meetmetest EVJA-le ja teistele pädevatele asutustele.

2.   Teatises märgitakse kavandatud meetmete üksikasjad, selliste finantsinstrumentide ja tehingute liik, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, meetmete vajalikkust toetavad tõendid ning meetmete jõustumise kuupäev.

3.   Teatis artiklite 16, 16a , 17 ja 18 kohaste meetmete võtmise või nende kehtivusaja pikendamise kohta esitatakse vähemalt 24 tundi enne kavandatud meetmete jõustumist või nende kehtivusaja pikendamist. Eriolukorras võib pädev asutus esitada teatise vähem kui 24 tundi enne kavandatud meetmete jõustumist, kui ei ole võimalik seda teha 24 tundi enne jõustumist. Artikli 19 kohane teatis esitatakse enne kavandatud meetmete jõustumist.

4.   Liikmesriigi pädev asutus, kes saab käesoleva artikli kohase teatise, võib kõnealuses liikmesriigis võtta artiklite 16–19 kohaseid meetmeid, kui ta jõuab seisukohale, et kõnealused meetmed on vajalikud teise pädeva asutuse aitamiseks. Pädev asutus esitab vastavalt lõigetele 1, 2 ja 3 teatise ka siis, kui ta teeb ettepaneku meetmete võtmiseks.

2.   jagu

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse volitused

Artikkel 23

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse poolne koordineerimine

1.   EVJA-l on vahendav ja koordineeriv roll seoses meetmetega, mida pädevad asutused 1. jao kohaselt võtavad. Eelkõige tagab EVJA, et pädevad asutused kasutavad ühtset lähenemisviisi seoses 1. jao kohaste meetmetega, eelkõige seoses 1. jao kohaste sekkumisvolituste kasutamise, võetavate meetmete laadi ning nende kohaldamise alguse ja kestvusega.

2.   Pärast artikli 22 kohase teatise saamist artiklite 16, 16a , 17 või 18 kohaste meetmete võtmise või nende kehtivusaja pikendamise kohta esitab EVJA 24 tunni jooksul otsuse selle kohta, kas meede või ettepanek on asjaomases eriolukorras vajalik. Kõnealuses otsuses märgib EVJA, kas tema arvates on turul ebasoodsad sündmused või suundumused, mis tõsiselt ohustavad finantsstabiilsust või turu usaldust ühes või mitmes liikmesriigis, kas meede või ettepanek on ohu kõrvaldamiseks asjakohane ja proportsionaalne ning kas kavandatud meetmete kehtivusaeg on põhjendatud. Kui EVJA arvates peaksid ohu kõrvaldamiseks võtma meetmeid ka teised pädevad asutused, märgib ta selle kõnealuses otsuses ja nõuab, et need pädevad asutused võtaksid sellised meetmed 24 tunni jooksul . Otsus avaldatakse EVJA veebilehel.

3.    Juhul kui EVJA peab vajalikuks meetme kehtestamist liidu tasandil, on EVJA otsus pädevatele asutustele siduv ja meede kehtestatakse 24 tunni jooksul .

3 a.     EVJA vaatab käesoleva artikli kohased meetmed läbi korrapäraselt ja igal juhul vähemalt iga kolme kuu järel. Kui meetme kehtivusaega pärast kolmekuulist kehtivusaega ei pikendata, kaotab see automaatselt kehtivuse.

Artikkel 24

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse sekkumisvolitused

1.   Vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 9 lõikele 5 võtab EVJA juhul, kui on täidetud mõlemad lõikes 2 sätestatud tingimused, ühe või mitu järgmist meedet:

a)

nõuab, et füüsilised või juriidilised isikud, kellel on lühike netopositsioon seoses teatava finantsinstrumendiga või finantsinstrumentide liigiga, teavitaksid pädevat asutust või avalikustaksid iga sellise positsiooni üksikasjad;

b)

keelata füüsilistel või juriidilistel isikutel sõlmida lühikeseks müügi või muud tehingut, millega luuakse muu finantsinstrument või mis on muu finantsinstrumendiga seotud, ja mille eesmärk või üks eesmärkidest on võimaldada füüsilisel või juriidilisel isikul saada rahalist kasu juhul, kui muu finantsinstrumendi hind või väärtus väheneb, või kehtestada sellise tehingu tegemise tingimused;

c)

piirata füüsilise või juriidilise isiku võimalusi sõlmida ELi või liikmesriigi kohustusega seotud krediidiriski vahetustehinguid või piirata ELi või liikmesriigi kohustusega seotud krediidiriski vahetustehingute selliste katmata positsioonide mahtu, mida füüsiline või juriidiline isik võib võtta;

d)

keelata füüsilisel või juriidilisel isikul sõlmida käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate finantsinstrumendiga seotud tehinguid või piirata selliste tehingute mahtu.

Kõnealuseid meetmeid võib kohaldada teatavate asjaolude korral või sellest võib asjaomane pädev asutus teha erandeid. Eelkõige võib erandeid kohaldada turutegemise ja esmasturuga seotud toimingute suhtes.

2.   EVJA teeb lõike 1 kohase otsuse ainult siis, kui täidetud on mõlemad järgmised tingimused:

a)

lõike 1 esimese lõigu punktides a–d loetletud meetmed aitavad kõrvaldada ohtu finantsturgude nõuetekohasele toimimisele ja terviklikkusele või ELi kogu finantssüsteemi või selle osa stabiilsusele ning sellel on piiriülene mõju;

b)

pädev asutus ei ole võtnud ohu kõrvaldamiseks meetmeid või võetud meetmed ei ole ohu kõrvaldamiseks piisavad.

3.   Lõike 1 kohaste meetmete võtmisel võtab EVJA arvesse seda, kas:

a)

meetmega kõrvaldatakse asjakohaselt oht finantsturgude nõuetekohasele toimimisele ja terviklikkusele või ELi kogu finantssüsteemi või selle osa stabiilsusele või märkimisväärselt parandatakse pädevate asutuste võimalusi ohu jälgimiseks;

b)

meetmega ei kaasne õigusliku arbitraaži riski;

c)

meetmega ei vähendata turu tõhusust, sealhulgas ei piirata asjaomastel turgudel likviidsust või tekitata turuosalistele ebakindlust, mis on ebaproportsionaalselt suur võrreldes meetmest saadava kasuga.

Kui pädev asutus või pädevad asutused on võtnud vastavalt artiklitele 16, 16a , 17 või 18 meetmeid, võib EVJA võtta lõike 1 kohase mis tahes meetme, ilma et ta peaks esitama artikli 23 kohase otsuse .

4.   Enne lõike 1 kohase meetme võtmise või selle kehtivusaja pikendamise kohta otsuse tegemist konsulteerib EVJA vajaduse korral Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja muude asjaomaste asutustega.

5.   Enne lõike 1 kohase meetme võtmise või selle kehtivusaja pikendamise kohta otsuse tegemist teatab EVJA kavandatud meetmetest pädevatele asutustele. Teatises märgitakse kavandatud meetmete üksikasjad, selliste finantsinstrumentide ja tehingute liik, mille suhtes meetmeid kohaldatakse, meetmete vajalikkust toetavad tõendid ning meetmete jõustumise kuupäev.

6.   Teatis esitatakse vähemalt 24 tundi enne kavandatud meetmete jõustumist või meetmete kehtivusaja pikendamist. Eriolukorras võib EVJA esitada teatise vähem kui 24 tundi enne kavandatud meetmete jõustumist, kui ei ole võimalik seda teha 24 tundi enne jõustumist.

7.   EVJA avaldab oma veebilehel teatise mis tahes otsuse kohta võtta lõike 1 kohased meetmed või pikendada nende kehtivusaega. Teatises märgitakse vähemalt järgmine:

a)

võetud meetmete kirjeldus, sealhulgas finantsinstrumendid ja tehingute liik, mille suhtes neid kohaldatakse, ja kõnealuste meetmete kehtivusaeg;

b)

põhjus, miks EVJA peab vajalikuks meetmeid võtta, sealhulgas meetmete vajalikkust toetavad tõendid.

8.   Meede jõustub teatise avaldamise kuupäeval või teatises märgitud hilisemal kuupäeval ja seda kohaldatakse seoses tehingutega, mis sõlmitakse pärast meetme jõustumist.

9.   EVJA vaatab lõikes 1 osutatud meetmed läbi sobivate ajavahemike järel ja vähemalt iga kolme kuu järel. Kui meetme kehtivusaega kolme kuu jooksul ei pikendata, kaotab see automaatselt kehtivuse. Lõikeid 2–8 kohaldatakse meetmete kehtivusaja pikendamise korral.

10.   Käesoleva artikli kohaselt EVJA võetud meede on ülimuslik meetmete suhtes, mida pädev asutus on varem võtnud 1. jao kohaselt.

Artikkel 25

Ebasoodsate sündmuste või suundumuste täpsustamine

Komisjonile antakse volitused võtta vastavalt artiklile 36 vastu delegeeritud õigusaktid, et määrata kindlaks kriteeriumid ja tegurid, mida pädevad asutused ja EVJA võtavad arvesse artiklites 16, 16a , 17, 18 ja 23 osutatud ebasoodsate sündmuste või suundumuste ning artikli 24 lõike 2 punktis a osutatud ohu kindlakstegemisel.

VI   PEATÜKK

PÄDEVATE ASUTUSTE TEGEVUS

Artikkel 26

Pädevad asutused

Iga liikmesriik määrab käesoleva määruse täitmiseks pädeva asutuse. Pädevad asutused on riigiasutused. Liikmesriigid teatavad pädeva asutuse määramisest komisjonile, EVJA-le ja teiste liikmesriikide pädevatele asutustele.

Artikkel 27

Pädevate asutuste volitused

1.   Käesoleva määrusega ettenähtud kohustuste täitmiseks on pädevatel asutustel kõik oma ülesannete täitmiseks vajalikud järelevalve- ja uurimisvolitused. Pädevad asutused rakendavad oma volitusi järgmisel viisil:

a)

vahetult;

b)

koostöös teiste asutustega;

c)

suunates küsimuse pädevatele õigusasutustele.

2.   Kohustuste täitmiseks on liikmesriikide pädevatel asutustel kooskõlas siseriikliku õigusega järgmised volitused:

a)

pääseda ligi kõikidele mis tahes kujul dokumentidele ja õigus nendest koopiaid saada või teha;

b)

nõuda kõikidelt füüsilistelt või juriidilistelt isikutelt teavet ning vajadusel füüsiline või juriidiline isik teabe saamiseks välja kutsuda ja teda küsitleda;

c)

teostada kohapeal etteteatatud või etteteatamata kontrolle;

d)

nõuda olemasolevaid telefonikõnede salvestusi ja tõendeid andmete edastamise kohta;

e)

nõuda sellise tegevuse lõpetamist, mis on vastuolus käesoleva määruse sätetega;

f)

taotleda vara külmutamist ja/või arestimist.

3.   Ilma et see piiraks lõike 2 punktide a ja b kohaldamist, on liikmesriikide pädevatel asutustel volitused nõuda teatavatel juhtudel, et krediidiriski vahetustehingut tegev füüsiline või juriidiline isik esitaks kõik järgmised andmed:

a)

selgitus tehingu eesmärgi kohta ja selle kohta, kas tehing tehakse riski maandamiseks või muul eesmärgil;

b)

kui tehing tehakse riski maandamiseks, alusvaraga seotud riski tõendav teave.

Artikkel 28

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse uurimistegevus

EVJA võib ühe või mitme pädeva asutuse, Euroopa Parlamendi, nõukogu või komisjoni taotlusel või omal algatusel uurida lühikeseks müügi või krediidiriski vahetustehingute kasutamisega seotud konkreetset küsimust või tegevust, et hinnata, kas kõnealune küsimus või tegevus võib ohustada finantsstabiilsust või turu usaldust ELis.

EVJA avaldab aruande, milles esitatakse küsimuse või tegevusega seotud uurimise tulemused ja võimalikud soovitused, kolme kuu jooksul pärast uurimine lõppu .

Artikkel 29

Ametisaladus

1.   Ametisaladuse kohustust kohaldatakse kõikide füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kes töötavad või on töötanud pädeva asutuse heaks või mõne teise asutuse või füüsilise või juriidilise isiku heaks, kellele pädev asutus on ülesandeid delegeerinud, sealhulgas pädeva asutuse heaks lepingu alusel töötavate audiitorite ja ekspertide suhtes. Konfidentsiaalset ametisaladuse alla kuuluvat teavet ei tohi avaldada ühelegi teisele füüsilisele või juriidilisele isikule ega asutusele, välja arvatud juhul, kui avaldamise kohustus tuleneb kohtumenetlusest.

2.   Kogu käesoleva määruse kohaselt pädevate asutuste vahel vahetatav teave, mis puudutab äri- või töötingimusi ja muid majanduslikke või isiklikke küsimusi , loetakse konfidentsiaalseks ja ametisaladuse alla kuuluvaks kuni 10 aastaks , välja arvatud juhul, kui pädev asutus märgib teavet edastades, et seda võib avaldada, või kui avaldamise kohustus tuleneb kohtumenetlusest.

Artikkel 30

Koostöökohustus

Liikmesriikide pädevad asutused teevad koostööd, kui see on käesoleva määruse rakendamiseks vajalik või otstarbekas. Eelkõige annavad pädevad asutused üksteisele põhjendamatu viivituseta teavet, mida on vaja käesolevast määrusest tulenevate ülesannete täitmiseks.

Artikkel 30 a

Koostöö Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusega

1.     Pädevad asutused teevad käesoleva määruse kohaldamisel koostööd EVJAga kooskõlas määrusega (EL) nr 1095/2010.

2.     Pädevad asutused esitavad Euroopa EVJA-le viivitamata kogu teabe, mis on vajalik tema ülesannete täitmiseks määruse (EL) nr 1095/2010 kohaselt.

Artikkel 31

Koostöö kohapealse kontrolli või uurimise taotlemise korral

1.   Ühe liikmesriigi pädev asutus võib seoses kohapealse kontrolli või uurimisega taotleda abi teise liikmesriigi pädevalt asutuselt.

Pädev asutus teavitab esimeses lõigus osutatud taotlusest EVJAt. Piiriülese mõjuga kontrolli või uurimise korral koordineerib kontrolli või uurimist EVJA.

2.   Kui pädev asutus saab teise liikmesriigi pädevalt asutuselt taotluse viia läbi kohapealne kontroll või uurimine, võib ta:

a)

viia kohapealse kontrolli või uurimise ise läbi;

b)

lubada taotluse esitanud pädeval asutusel kohapealses kontrollis või uurimises osaleda;

c)

lubada taotluse esitanud pädeval asutusel ise kohapealne kontroll või uurimine läbi viia;

d)

määrata audiitorid või eksperdid kohapealset kontrolli või uurimist läbi viima;

e)

jagada teatavaid järelevalveülesandeid teiste pädevate asutustega.

2 a.     EVJA võib ühtlasi teostada vajalikku kohapealset kontrolli sellest eelnevalt teatades või teatamata .

EVJA võib nõuda liikmesriikide pädevatelt asutustelt eriuurimise ja kohapealse kontrolli teostamist.

Artikkel 32

Koostöö kolmandate riikidega

1.   Pädevad asutused sõlmivad kolmandate riikide pädevate asutustega koostöökokkulepped, mis käsitlevad teabevahetust kolmandate riikide järelevalveasutustega , käesolevas määrusest tulenevate kohustuste jõustamist kolmandates riikides ja pädevate asutuste poolt selliste sarnaste meetmete võtmist, millega täiendatakse artiklite 16-25 kohaselt võetud meetmeid.

Pädev asutus teatab EVJA-le ja teistele pädevatele asutustele kavatsusest selline kokkulepe sõlmida.

1 a.     Pädevad asutused edastavad vastavalt artiklile 30a EVJA-le kolmandate riikide järelevalveasutustelt saadud teabe.

2.   EVJA koordineerib koostöökokkulepete sõlmimist liikmesriikide pädevate asutuste ja kolmandate riikide asjaomaste järelevalveasutuste vahel. EVJA võtab vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 16 vastu suunised näidiskokkuleppe koostamise kohta, mida pädevad asutused kasutavad .

Samuti koordineerib EVJA kolmandate riikide järelevalveasutustelt saadud sellise teabe vahetamist pädevate asutuste vahel, mis võib olla asjakohane artiklite 16-25 kohaste meetmete võtmisel.

3.   Pädevad asutused sõlmivad teabevahetust käsitlevad koostöökokkulepped kolmandate riikide järelevalveasutustega ainult juhul, kui avaldatava teabe suhtes kohaldatakse ametisaladuse tagatisi, mis on vähemalt samaväärsed artiklis 29 sätestatuga. Selline teabevahetus on vajalik kõnealuste pädevate asutuste ülesannete täitmiseks.

Artikkel 33

Isikuandmete edastamine ja säilitamine

Seoses isikuandmete edastamisega liikmesriikide vahel või liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel kohaldavad liikmesriigid direktiivi 95/46/EÜ. Seoses isikuandmete edastamisega EVJA-lt liikmesriikidele või kolmandale riigile järgib EVJA määrust (EÜ) nr 45/2001.

Andmeid säilitatakse kõige rohkem viis aastat.

Artikkel 34

Teabe avaldamine kolmandatele riikidele

Liikmesriigi pädev asutus võib edastada kolmanda riigi järelevalveasutusele andmed ja andmete analüüsi tulemused, kui on täidetud direktiivi 95/46/EÜ artiklites 25 või 26 sätestatud tingimused, ja teha seda ainult üksikjuhtumite kaupa. Liikmesriigi pädev asutus on seisukohal, et andmate edastamine on käesoleva määruse kohaselt vajalik. Andmed edastatakse ainult juhul , kui kolmas riik tagab , et andmeid ei edastata muule kolmandale riigile ilma liikmesriigi pädeva asutuse kirjaliku loata.

Liikmesriigi pädev asutus avaldab artikli 29 kohaselt konfidentsiaalse ja teise liikmesriigi pädevalt asutuselt saadud teabe kolmanda riigi järelevalveasutusele ainult juhul, kui asjaomase liikmesriigi pädev asutus on saanud selleks selgesõnalise nõusoleku teabe edastanud pädevalt asutuselt ja kui teave avaldatakse ainult sellel eesmärgil, milleks kõnealune pädev asutus andis nõusoleku.

Artikkel 35

Karistused

Liikmesriigid kehtestavad EVJA poolt kehtestatud suuniste põhjal ja võttes arvesse komisjoni teatist sanktsioonide tõhustamise kohta finantsteenuste sektoris, vastavalt oma siseriiklike õigusaktide põhimõtetele eeskirjad haldusmeetmete, karistuste ja rahatrahvide kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatavad meetmed, karistused ja trahvid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Kui müüja rikub artikli 12 sätteid, on karistused piisavalt suured tagamaks, et müüja ei teeni kasumit.

EVJA võtab vastavalt määrusele (EL) nr 1095/2010 vastu suunised haldusmeetmete ja karistuste liikide kohta, mis liikmesriikides tuleb kehtestada.

Liikmesriigid teatavad esimeses ja teises lõigus osutatud sätetest komisjonile ja EVJA-le ▐ [1. juuliks 2012] ja annavad neile viivitamata teada sätete nende edaspidistest muudatustest.

EVJA avaldab oma veebilehel nimistu olemasolevatest haldusmeetmetest ja karistustest liikmesriikide kaupa ja ajakohastab seda korrapäraselt.

Liikmesriigid esitavad igal aastal EVJA-le koondteabe kõigi kehtestatud haldusmeetmete ja karistuste kohta. Kui pädev asutus avaldab teabe selle kohta, et on kehtestatud haldusmeede või karistus, teatab ta sellest samaaegselt EVJA-le.

VII   PEATÜKK

DELEGEERITUD ÕIGUSAKTID

Artikkel 36

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antud õiguse suhtes võtta vastu delegeeritud õigusakte kohaldatakse käesolevas artiklis sätestatud tingimusi.

2.    Artikli 2 lõikes 2, artikli 3 lõikes 7, artikli 4 lõikes 2, artikli 5 lõikes 3, artikli 6 lõikes 2, artikli 7 lõikes 3, artikli 8 lõikes 3, artikli 15 lõikes 2, artikli 19 lõikes 4 ja artiklis 25 osutatud volitused delegeeritakse komisjonile määramata ajaks.

2 a.     Komisjon püüab enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerida EVJAga.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 2 lõikes 2, artikli 3 lõikes 7, artikli 4 lõikes 2, artikli 5 lõikes 3, artikli 6 lõikes 2, artikli 7 lõikes 3, artikli 8 lõikes 3, artikli 15 lõikes 2, artikli 19 lõikes 4 ja artiklis 25 osutatud volituste delegeerimise tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse selles otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Tagasivõtmise otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses osutatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.    Artikli 2 lõike 2, artikli 3 lõike 7, artikli 4 lõike 2, artikli 5 lõike 3, artikli 6 lõike 2, artikli 7 lõike 3, artikli 8 lõike 3, artikli 15 lõike 2, artikli 19 lõike 4 ja artikli 25 kohane delegeeritud akt jõustub ainult siis, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud vastuväidet kolme kuu jooksul pärast seda, kui akt tehti Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks, või kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu on enne nimetatud ajavahemiku lõppu komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet . Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel võib seda ajavahemikku kolme kuu võrra pikendada.

Artikkel 39

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab komisjoni otsusega 2001/528/EÜ (12) loodud Euroopa väärtpaberikomitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011  (13) tähenduses .

2.   Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5 , võttes arvesse selle artikli 8 sätteid.

Artikkel 39 a

Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise tähtaeg

Komisjon võtab artikli 2 lõikes 2, artikli 3 lõikes 7, artikli 4 lõikes 2, artikli 5 lõikes 3, artikli 6 lõikes 2, artikli 7 lõikes 3, artikli 8 lõikes 3, artikli 15 lõikes 2, artikli 19 lõikes 4 ja artiklis 25 osutatud delegeeritud õigusaktid vastu hiljemalt … (14).

VIII   PEATÜKK

ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 40

Läbivaatamine ja aruandlus

Komisjon esitab 30. juuniks 2013 pädevate asutuste ja EVJAga peetud arutelusid silmas pidades Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles käsitletakse järgmist:

a)

artiklite 5 ▐ ja 8 kohaste teatamis- ja avalikustamiskünniste asjakohasus;

a a)

avalikustamisnõude, teabe esitamise nõude ja artikli 7 kohaste avalikustamiskünniste asjakohasus ja eelkõige nende mõju finantsturgude tõhususele ja volatiilsusele;

a b)

kas tsentraliseeritud otsene aruandlus EVJA-le on asjakohane;

b)

II peatükis sätestatud piirangute ja nõuete toimimine;

c)

kas on asjakohane kehtestada muud piirangud või tingimused lühikeseks müügi või krediidiriski vahetustehingute suhtes.

Artikkel 41

Üleminekusätted

Olemasolevaid meetmeid, mis kehtivad enne 15. septembrit 2010 ja jäävad käesoleva määruse reguleerimisalasse, kohaldatakse kuni [1. juulini 2013] tingimusel, et nendest teatatakse komisjonile.

Artikkel 41 a

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutuse töötajad ja ressursid

31. detsembriks 2011 hindab EVJA personali- ja ressursivajadusi, mis tulenevad tema volituste ja ülesannete ülevõtmisest vastavalt käesolevale määrusele, ning esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile sellekohase aruande .

Artikkel 42

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates [1. juulist 2012].

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

eesistuja

Nõukogu nimel

eesistuja


(1)  ELT C 84, 17.3.2011, lk 34.

(2)  ELT C 91, 23.3.2011, lk 1.

(3)  ELT L 331, 15.12.2010, lk 84.

(4)  ELT L 331, 15.12.2010. lk 1.

(5)  EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(6)  EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1.

(7)  ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.

(8)  Komisjoni määrus (EÜ) nr 1287/2006, 10. august 2006, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ seoses investeerimisühingute registripidamise kohustuse, tehinguaruandluse, turu läbipaistvuse, finantsinstrumentide kauplemisele lubamise ning nimetatud direktiivi jaoks määratletud mõistetega, ELT L 241, 2.9.2006, lk 1;

(9)  ELT L 390, 31.12.2004, lk 38.

(10)  ELT L 96, 12.4.2003, lk 16.

(11)  ELT L 336, 23.12.2003, lk 33.

(12)  EÜT L 191, 13.7.2001, lk 45.

(13)  ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(14)  Kuus kuud pärast käesoleva määruse jõustumist.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/328


Teisipäev, 5. juuli 2011
Investeeringute tagamise skeemid ***I

P7_TA(2011)0313

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta (KOM(2010)0371 – C7-0174/2010 – 2010/0199(COD))

2013/C 33 E/37

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0371);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 53 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7-0174/2010);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

võttes arvesse Rootsi Riksdagi ja Ühendkuningriigi Parlamendi Alamkoja poolt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 raames esitatud põhjendatud arvamusi, millede kohaselt õigusakti ettepanek ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele;

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust (1);

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A7-0167/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  ELT C 99, 31.3.2011, lk 1.


Teisipäev, 5. juuli 2011
P7_TC1-COD(2010)0199

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel … oktoobril 2010. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega muudetakse direktiivi 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 53 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku sakti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust (1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjoni taotlusel 25. veebruaril 2009 J. de Larosière’i juhitud kõrgetasemelise ekspertiderühma avaldatud aruandes järeldati, et järelevalveraamistikku tuleb tugevdada selleks, et vähendada tulevikus finantskriisi ohtu ja selle raskust, ning soovitati kaugeleulatuvaid reforme Euroopa Liidu finantssektori järelevalvestruktuuris, sealhulgas luua Euroopa Finantsjärelevalveasutuste Süsteem, mis hõlmab kolme Euroopa järelevalveasutust: üht väärtpaberituru sektori, üht kindlustussektori ja tööandjapensioni sektori jaoks ning üht pangandussektori jaoks; ning soovitas luua Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu. Komisjon tegi 4. märtsi 2009. aasta teatises „Euroopa majanduse elavdamine” ettepaneku tugevdada ELi finantsteenuste õiguslikku raamistikku, eelkõige suurendada investorikaitset. Komisjon tegi 2009. aasta septembris õigusaktide paketi ettepaneku, et luua uued asutused, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus) (ESMA) (3), et aidata eelkõige kaasa liidu õiguse järjepidevale kohaldamisele ning kvaliteetsete ühiste regulatiivsete ja järelevalvestandardite ja -tavade kehtestamisele.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiivi 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta (4) on vaja muuta, et säilitada usaldus finantssüsteemi vastu ja investoreid paremini kaitsta, pidades silmas muudatusi Euroopa Liidu õiguslikus raamistikus, arenguid finantsturgudel ja probleeme kõnealuse direktiivi kohaldamisel liikmesriikides juhtudel, kus investeerimisühingud ei ole võimelised klientide nimel hoitavat vara tagastama.

(3)

Direktiiviga 97/9/EÜ täiendati vastuvõtmise ajal nõukogu 10. mai 1993. aasta direktiivi 93/22/EMÜ väärtpaberiturul pakutavate investeerimisteenuste kohta (5), tagamaks, et iga liikmesriik kehtestab investorikaitse süsteemi, et tagada ühtlustatud minimaalne kaitsetase, vähemalt väikeinvestoritele, juhul kui investeerimisühing ei ole võimeline täitma oma kohustusi klientide ees. Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta (6) tunnistati kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ, kehtestati sellega uus investeerimisteenuste ja tegevusalade loetelu, et see hõlmaks kogu investoritele orienteeritud tegevusalade valikut ja tagaks sellisel tasemel ühtlustamise, mis on vajalik selleks, et anda investoritele kõrge kaitsetase ja võimaldada investeerimisühingutel pakkuda teenuseid kogu liidus. Seetõttu on vaja viia direktiiv 97/9/EÜ vastavusse direktiiviga 2004/39/EÜ, millega tagatakse, et kõikide investeerimisteenuste osutamine ja kõik investeerimistegevusalad on jätkuvalt skeemide alusel piisavalt kaitstud.

(4)

Direktiivis 97/9/EÜ võeti selle vastuvõtmise ajal arvesse hoiuste tagamise skeemide kaitse ulatust ja nende toimimist, nagu need on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiiviga 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta (7). Järelikult on asjakohane direktiivi 94/19/EÜ muudatusi jätkuvalt arvesse võtta.

(5)

Investorid ei pruugi teada investeerimisühingute tegevuslubade piiranguid puudumisest või nende piirangutest , seega on vaja neid kaitsta juhtudel, kus investeerimisühingud toimivad ilma tegevusloata või oma tegevusluba rikkudes, eelkõige hoides kliendi vara või osutades teenuseid teatavat tüüpi klientidele ilma tegevusloata või oma tegevusloa tingimusi rikkudes. Seetõttu peaksid skeemid kaitsma klientide vara, mida investeerimisühingud seoses investeerimistegevusega de facto hoiavad. [ME 1]

(6)

Komisjoni 10. augusti 2006. aasta direktiivi 2006/73/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ seoses investeerimisühingute suhtes kohaldatavate organisatsiooniliste nõuete ja tegutsemistingimustega ning nimetatud direktiivi jaoks määratletud mõistetega (8), kohaselt on investeerimisühingutel lubatud hoiustada klientide nimel hoitavaid finantsinstrumente kontodel, mis neil on avatud kolmanda isiku juures. Kolmanda isiku suhtes ei rakendata tingimata eriõigusakte ega järelevalvet. Olenemata direktiivi 2006/73/EÜ täitmisest võib kolmanda isiku poolt rahaliste kohustuste täitmata jätmine kahjustada investorite õigusi, kui see isik ei ole võimeline finantsinstrumente investeerimisühingule tagastama. Investori usalduse tugevdamiseks on asjakohane, ilma et see piiraks kohaldatavaid liikmesriikide vastutuskorda, laiendada direktiiviga 97/9/EÜ ette nähtud hüvitist juhtudele, kus investeerimisühing ei ole võimeline kliendi finantsinstrumente tagastama, kuna kolmas isik, kelle juures investeerimisühing või selle kontohaldurid finantsinstrumente hoiavad, jätab oma rahalised kohustused täitmata.

(7)

Direktiiviga 2006/73/EÜ on nõutud, et investeerimisühingud hoiaksid klientide vahendeid, mis nad saavad, kolmanda isiku juures avatud kontol või kontodel. Need kolmandad isikud piirduvad järgmiste üksustega: keskpank, krediidiasutus või kolmandas riigis tegevusloa saanud pank või tunnustatav rahaturufond. Direktiiviga 2006/73/EÜ tagatud range korra tõttu ei ole vaja laiendada kaitse ulatust juhtudele, kus kolmandad isikud, kelle juures vahendeid hoitakse, muutuvad maksevõimetuks.

(8)

Kuna hüvitise summa on direktiivi 94/19/EÜ alusel nüüd suurem kui käesoleva direktiivi alusel, on vaja anda investoritele suurim kaitseJuhtudel, kus pankades hoitavat vara võiks kaitsta mõlema direktiiviga direktiividega 94/19/EÜ või 97/9/EÜ, Seetõttutuleks nendel juhtudel investorile investoritele hüvitist maksta direktiivi 94/19/EÜ alusel. [ME 2]

(9)

Hüvitiseks makstud vahendite tagasisaamiseks on investoritele depositooriumi või kolmanda isiku poolt maksmata jätmise korral hüvitismakseid tegevatel skeemidel likvideerimismenetluste korral regressiõigus investorite, või investeerimisühingu või vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate (edaspidi „eurofond”) õigustele nende tehtud maksete summa ulatuses. Direktiiviga ei tohiks vähendada investeerimisühingute või eurofondide kohustust nõuda vara depositooriumilt või haldurilt tagasi. [ME 3]

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiviga 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (9) on nõutud, et eurofondi vara peab kindlalt hoidma depositoorium. Kui Komisjon teeb 2011. aasta jooksul ettepanekuid muuta direktiivi 2009/65/EÜ, et täpsustada depositooriumi vastutust, kui depositoorium või üks selle allhalduritest jätab oma rahalised kohustused täitmata ega ole võimeline tema hoole all hoiul olevaid finantsinstrumente tagastama, kahjustab see eurofondi osakute või aktsiate väärtust. Selles olukorras kaitse suurendamiseks, peab eurofondi osakuomanikel ja aktsionäridel olema sama suur kaitse, nagu oleks siis, kui nad investeeriksid otse asjaomastesse finantsinstrumentidesse, juhul kui finantsinstrumente hoidev üksus ei ole enam võimeline neid instrumente tagastama. Eurofondi osakuomanikud ja aktsionärid peaksid saama hüvitist eurofondi väärtuse kaotamise eest. Samas peaks nad saama eurofondi osakud või aktsiad alles jätta, et säilitada oma õigus neid välja osta, kui nad seda sobivaks peavad. Komisjon peaks pärast direktiivi 2009/65/EÜ läbivaatamist analüüsima, millistes olukordades võiks eurofondi depositooriumi või allhalduri maksevõimetus mõjutada eurofondi osakute või aktsiate väärtust. Raport selle analüüsiga tuleks esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule, vajaduse korral koos õigusakti ettepanekutega. [ME 4]

(11)

Direktiivi 97/9/EÜ kohaselt ei hüvitata investorikaitse skeemidega nõudeid, mis tekivad seoses tehingutega, kus on tehtud süüdimõistev kohtuotsus rahapesu eest Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (10) tähenduses. Samuti on sobiv jätta hüvitamata nõuded juhtudel, kus asjaomane vara on saadud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiviga 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (11) keelatud tegevusega, milles nõude esitaja osales.

(12)

Miinimumhüvitis kehtestati 1997. aastal ja seda ei ole sellest alates muudetud. Selle summa tuleks tõsta 50 000 euroni 100 000 euroni , et võtta arvesse arenguid finantsturgudel ja liidu õiguslikus raamistikus. Selles summas võetakse arvesse inflatsiooni tagajärgi liidus ja vajadust viia hüvitise suurus paremini vastavusse jaeklientide investeeringute keskmise väärtusega liikmesriikides. Investoritele antud kaitse suurendamiseks on vaja kaotada praegune liikmesriikide valikuvõimalus piirata või jätta hüvitamata vahendid muudes kui liikmesriikide vääringutes. [ME 5]

(13)

Selle tagamiseks, et investorid saavad käesolevadirektiiviga 97/9/EÜ sätestatud hüvitise ja kõikides liikmesriikides võrreldaval tasemel investorikaitse, on vaja kehtestada investorikaitse skeemide rahastamist reguleerivad ühised eeskirjad. Skeeme tuleks rahastada võrdeliselt nende kohustustega. Tuleks tagada vajalikul tasemel eelrahastamine ja skeemidel peaks olema sobiv kord oma rahastamise sihttaseme hindamiseks ja saavutamiseks enne direktiivi 97/9/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate kahjude tekkimist. Ühine minimaalne rahastamise sihttase tuleks saavutada kümne aastaga esimesel võimalusel ja igal juhul viie aasta jooksul . [ME 6]

(14)

Vajaduse korral peaks erakorraline osamaksunõue skeemi liikmetele või juurdepääs laenuallikatele, nagu kommertspangad või riigiasutused ärilistel alustel, tagama selliste vajaduste õigeaegse katmise, mida liikmetelt enne kahjude tekkimist kogutud vahendid ei taga.

(15)

Skeemid toimivad praegu liikmesriigiti väga erinevalt ja käesoleva direktiivi eesmärk on suurem ühtlustamine, võimaldades samas liikmesriikidele teatavat paindlikkust skeemide üksikasjaliku korralduse osas. Komisjonil peaks olema Komisjonile tuleks delegeerida õigus võtta vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 290 vastu delegeeritud õigusaktid õigusakte skeemide toimimise teatavate põhijoonte kohtavastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290. Delegeeritud õigusaktid tuleks eelkõige vastu võtta seoses võimalike kohustuste kindlaksmääramise meetoditega, ning seoses teguritega, mida arvesse võtta täiendavate osamaksude võime hindamisel, et liikmesriigi finantssüsteemi stabiilsust mitte ohtu seada, ning seoses alternatiivse rahastamiskorraga, mis peab skeemidel olemas olema, et nad saaksid vajaduse korral lühiajalist rahastamist, ning seoses skeemidega kaitstud üksuste osamaksude arvutamise kriteeriumidega. Komisjonile tuleks ka anda volitused delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohaselt. Delegeeritud õigusaktid tuleks vastu võtta eelkõige selleks delegeerida õigus võtta vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 vastu õigusakte , et määrata kindlaks skeemides kehtestatava rahastamise sihttaseme arvutamine ja selle rahastamise sihttaseme muutmise meetod, investorite tagatisskeemide vahel laenuandmiseks kättesaadavate vahendite künnisest protsendimäära arvutamise meetod,, investorite nõuete käsitlemise menetlus jaja tehnilised kriteeriumid käesolevas direktiivis osutatud sündmuste tagajärjel eurofondi väärtuse languse arvutamiseks. Komisjon peaks olema samuti volitatu muudatused laenu andmiseks kättesaadavate vahendite protsendimäära kohtadelegeeritud õigusaktide abil muutma, võttes arvesse finantsturgudel toimuvaid arenguid. [ME-d 7 ja 12]

(15a)

Selleks et tagada ühtlustatud tingimused, millal kohaldada skeemide rahastamist käsitlevaid sätteid, peaks ESMA välja töötama tehnilised standardid rakenduslike tehniliste standardite kavandi seoses skeemide avaldatavate andmete üksikasjadega. [ME 7]

(16)

Selleks et investorid saaksid hüvitist õigel ajal, tuleks liidus äärmusliku võimalusena kehtestada investorikaitse skeemide vaheline laenumehhanism. Süsteem peaks sisaldama investorikaitse skeemide jaoks võimalust laenata erandjuhul, kui nende rahastamisest tuleb ajutistelt puudu, vahendeid teistelt skeemidelt. Selleks peaks igas skeemis olema kättesaadav teatav osa eelrahastamisest laenamiseks teistele investorikaitse skeemidele.

(16a)

Pädevad asutused peaksid üksteisega ja ESMAga tihedat koostööd tegema, et avastada ja ennetada liidu investeerimisühingute pettusi, haldusliku ametiseisundi kuritarvitamist ja vigu töös. [ME 8]

(16b)

Liikmesriigid peaksid edendama institutsioonilist dialoogi tarbijakaitseorganisatsioonide ja -asutuste, pädevate asutuste ja investorikaitse skeemide vahel, et hoida ära edasiste hüvitisjuhtumite teket. Liikmesriigid peaksid looma dialoogi raamistiku, et probleeme juba varakult märgata ja teada anda mittetoimivatest turutavadest, kahtlastest pakkujatest, toodetest või ettevõtete struktuuridest järelevalve ja investorikaitse skeemidele. [ME 9]

(17)

Laenumehhanism ei tohiks mõjutada liikmesriikide eelarvepädevust. Laenuskeemid peaksid saama kasutada käesolevas direktiivis sätestatud laenuvõimalust pärast rahastamise sihttaseme saavutamiseks kogutud vahendite ammendamist ja pärast täiendavaid osamaksunõudeid oma liikmetele. Tunnistades investorikaitse skeemide järelevalvet liikmesriikide tasandil, peaks ESMA aitama saavutada eesmärki lihtsustada investeerimisühingute ja eurofondidetegevust, tagades samal ajal investorite tõhusa kaitse. Selleks peaks ESMA kinnitama, et direktiiviga 97/9/EÜ kehtestatud investorikaitse skeemide vahelise laenamise tingimused on täidetud, ning avaldama selles direktiivis sätestatud rangete piirmäärade alusel igale skeemile laenata tulevad summad, algsed intressimäärad ning samuti laenu kestuse. Sellega seoses peaks ESMA koguma ka teavet investorikaitse skeemide kohta, eelkõige nende tagatava raha ja finantsinstrumentide mahu kohta, mille kinnitavad pädevad asutused. Asutus peaks teavitama muid investorikaitse skeeme nende kohustusest laenu anda. [ME 10]

(18)

Laenamisprotsessi lihtsustamiseks peaks liikmesriik, juhul kui liikmesriigis on asutatud rohkem kui üks skeem, määrama ühe skeemi selle liikmesriigi laenuandjaks skeemiks ja teavitama sellest ESMAt. Laenuvõtmine peaks piirduma direktiivist 97/9/EÜ tuleneva hüvitise ulatusega.

(19)

Tuleb tagada, et kõiki laenu andmiseks kättesaadavaid vahendeid võib kasutada laenu taotlevatelt skeemidelt saadud arvukate taotluste rahuldamiseks. Selleks ei tohiks ükski laen ületada laenuandmiseks kättesaadavate vahendite eelnevalt kindlaks määratud künnist.

(20)

Hüvitamisprotsessi kiirendamiseks peaks pädev asutus võimalikult kiiresti kindlaks tegema asjaolu, et investeerimisühing ei suuda täita oma kohustusi, mis tulenevad investorite nõuetest.

(21)

Hüvitisnõude kõlblikkuse ja summa suuruse kindlaksmääramiseks vajalikud menetlused, mis sageli sõltuvad riigi haldus- ja maksejõuetusseadustest, võivad tekitada pikki viivitusi investoritele maksmisel. Maksetähtaegade lühendamiseks on vaja tagada, et süsteemides või olukordades, kus nõude kõlblikkuse ja summa sõltub maksejõuetus- või kohtumenetlustest seoses üksustega, kes ei täida oma kohustusi, peaksid skeemid olema võimelised nendel menetlustel osalema. Lisaks tuleks üle 12 kuu pikkuste viivituste korral ette näha kohustus maksta osa hüvitisest ajutiselt välja, et investorid saaksid osa nõutud hüvitisest. Tuleb ette näha mehhanismid raha skeemidele tagasimaksmiseks juhul, kus on tõendatud, et nõue ei olnud kõlblik.

(22)

Direktiiviga 97/9/EÜ on liikmesriikidel lubatud kutselised ja institutsionaalsed investorid kaitseta jätta, aga asjaomane loetelu ei ole vastavuses direktiivis 2004/39/EÜ esitatud investeerimisühingute klientide klassifikatsiooniga. Selleks et tagada direktiivide 97/9/EÜ ja 2004/39/EÜ järjepidevus, lihtsustada tagatisskeemide hindamist ja piirata võimalik kaitseta jätmine ettevõtjate puhul suurettevõtjatega, peaks direktiiv 97/9/EÜ olema kohaldatav investorite suhtes, keda peetakse vastavalt direktiivile 2004/39/EÜ kutselisteks klientideks. Selleks et tagada nõuetekohane kaitse kõikidele asjassepuutuvatele investoritele, peaks liikmesriikidel olema võimalus kaasata mikroühinguid, mittetulundusühinguid ja kohalikke asutusi direktiivi 97/9/EÜ reguleerimisalasse. [ME 11]

(23)

[Põhjenduse 23 sisu on üle viidud põhjendusesse 15]

(24)

Seepärast tuleks direktiivi 97/9/EÜ vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 97/9/EÜ muutmine

Direktiivi 97/9/EÜ muudetakse järgmiselt.

1)

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt.

a)

punktid 2, 3 ja 4 asendatakse järgmistega:

„2.   „investeerimistegevus”– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta (12) artikli 4 lõigetes 1 ja 2 määratletud investeerimisteenused ja -tegevus ning selle direktiivi I lisa B jao punktis 1 osutatud kõrvalteenus;

3.    „instrumendid”

direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jaos loetletud instrumendid; [ME 13]

4.   „investor”– seoses investeerimistegevusega füüsiline või juriidiline isik , kaasa arvatud mikroühingud, mittetulundusühingud ja kohalikud asutused , kes on usaldanud raha või instrumente investeerimisühingule, ja seoses eurofondi tegevusega eurofondi osakuomanik või aktsionär (edaspidi „osakuomanik”); [ME 14]

b)

[Punkti b sisu on üle viidud punkti a]

c)

punkt 7 asendatakse järgmisega:

„7.   „pädevad asutused”– direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 22 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ (13) artikli 2 lõike 1 punktis h määratletud ametiasutused. [ME 15]

Kui käesolevas direktiivis osutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusele (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) (14), käsitatakse investorikaitse skeeme selle määruse kohaldamisel artikli 4 lõike 3 lõigu iii kohaselt pädevate asutustena;

d)

lisatakse järgmised punktid:

„8.   „eurofond”

direktiivi 2009/65/EÜ artikli 1 lõigetes 2 ja 3 määratletud ettevõtja; [ME 15]

„9.   „depositoorium”

seoses eurofondi tegevusega direktiivi 2009/65/EÜ artikli 2 lõike 1 punktis a määratletud asutus;” [ME 16]

„10.   „kolmas isik”– seoses investeerimistegevusega asutus, kus investeerimisühing hoiab finantsinstrumente, mida ta hoiab oma klientide nimel, nagu on osutatud komisjoni 10. augusti 2006. aasta direktiivi 2006/73/EÜ (millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ seoses investeerimisühingute suhtes kohaldatavate organisatsiooniliste nõuete ja tegutsemistingimustega ning nimetatud direktiivi jaoks määratletud mõistetega) (15) artiklis 17, või kuhu selline asutus omakorda paigutab talle hoiule antud finantsinstrumente; seoses eurofondi tegevusega asutus, kellele eurofondi depositoorium on usaldanud vara eurofondi nimel; [ME 17]

11.   „madala riskiga varad”– varad, mis kuuluvad kategooriatesse, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/49/EÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta (16) I lisa 14. punkti tabelis, kuid jäetakse välja muud aktsepteeritavad varaliigid, mis on määratletud kõnealuse lisa 15. punktis.

e)

lisatakse järgmine lõige:

„2.

Käesoleva direktiivi sätted, mida kohaldatakse investeerimisühingute suhtes, on kohaldatavad volitatud fondivalitsejate suhtes vastavalt direktiivile 2009/65/EÜ, milles nende tegevusluba hõlmab ka kõnealuse direktiivi artikli 6 lõikes 3 loetletud teenuseid.”. [ME 15]

2)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt.

a)

lõike 1 esimene lõik asendatakse järgmisega:

„1.   Iga liikmesriik tagab ühe või mitme investorikaitse skeemi sisseseadmise ja ametliku tunnustamise oma territooriumil. Välja arvatud käesoleva artikli teises lõigus ja artikli 5 lõikes 3 sätestatud asjaoludel, võib vastavas liikmesriigis tegevusloa saanud investeerimisühing või eurofond tegeleda investeerimistegevusega või tegutseda eurofondinaüksnes juhul, kui ta kuulub sellisesse skeemi.”; [ME 18]

b)

lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Investorikaitse skeem pakub investoritele seoses investeerimistegevusega kaitset kooskõlas artikliga 4, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)

pädevad asutused on otsustanud, et investeerimisühing ei suuda otseselt tema rahalise olukorraga või mõne kolmanda isiku rahalise olukorraga, kelle juures ta hoiab finantsinstrumente või raha, mis ei kuulu direktiivi 94/19/EÜ reguleerimisalasse , seotud põhjustel täita oma kohustusi, mis tulenevad investorite nõuetest, ega suuda seda ilmselt lähitulevikuski teha, või

b)

kohtuorgan on otseselt investeerimisühingu rahalise olukorraga või mõne kolmanda isiku rahalise olukorraga, kelle juures investeerimisühing hoiab finantsinstrumente või raha, mis ei kuulu direktiivi 94/19/EÜ reguleerimisalasse , seotud põhjustel teinud otsuse, mille tagajärjel ei või investorid esitada nõudeid investeerimisühingu vastu või ühing ei või esitada nõudeid kolmanda isiku vastu. [ME 19]

Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused teevad esimese lõigu punktis a osutatud otsuse esimesel võimalusel ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast seda, kui nad on teada saanud, et investeerimisühing ei ole täitnud oma kohustusi, mis tulenevad investorite nõuetest.

2a.   Lõikes 2 osutatud kaitse antakse kooskõlas kohaldatavate juriidiliste ja lepinguliste tingimustega, mida kohaldatakse nõuete suhtes seoses sellega, et investeerimisühing ei suuda teha ühte järgmistest:

a)

tagasi maksta investoritele võlgnetavat või kuuluvat raha, mida on seoses investeerimistegevusega nende nimel hoitud;

b)

tagastada investoritele neile kuuluvaid instrumente, mida on seoses investeerimistegevusega nende nimel hoitud, hallatud või valitsetud , kui on tõendatud, et investeerimisühingu või kolmanda isiku suutmatus on tingitud pettusest, haldusliku ametiseisundi kuritarvitamisest, vigadest investeerimisühingu töös või halbadest nõuannetest ärikohustuste täitmise kohta klientidele investeerimisteenuste osutamisel . [ME 20]

Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeemid annavad kaitse juhtudel, kus finantsinstrumente või raha on hoitud, hallatud või valitsetud investori jaoks või tema nimel, olenemata ühingu investeerimistegevuse tüübist ja sellest, kas ühing järgib või ei järgi tema tegevusloas kehtestatud piiranguid.

2b.   Skeem annab kaitse ka eurofondi osakuomanikele kooskõlas artikliga 4, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest:

a)

pädev asutus on kindlaks määranud, et depositoorium või kolmas isik, kellele on eurofondi vara usaldatud, ei suuda hetkel otseselt depositooriumi või kolmanda isiku rahalise olukorraga seotud põhjustel täita oma kohustusi eurofondi ees ega suuda seda ilmselt lähitulevikuski teha;

b)

kohtuorgan on otseselt depositooriumi või eurofondi vara hoidma usaldatud kolmanda isiku rahalise olukorraga seotud põhjustel teinud otsuse, mille tagajärjel ei või eurofond esitada nõudeid depositooriumi või kolmanda isiku vastu.

Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused teevad esimese lõigu punktis a osutatud otsuse esimesel võimalusel ja igal juhul kolme kuu jooksul pärast seda, kui nad on teada saanud, et depositoorium või kolmas isik, kellele on eurofondi vara usaldatud, ei ole täitnud oma kohustusi, mis tulenevad eurofondi nõuetest. [ME 21]

2c.   Lõikes 2b osutatud kaitse antakse kooskõlas kohaldatavate juriidiliste ja lepinguliste tingimustega, mida kohaldatakse eurofondi osakuomaniku nõuete suhtes eurofondi osaku väärtuse kaotamise eest seoses sellega, et depositoorium või kolmas isik, kellele on usaldatud eurofondi vara, ei suuda teha ühte järgmistest:

a)

tagasi maksta eurofondile võlgnetavat või kuuluvat raha, mida on seoses eurofondi tegevusega tema nimel hoitud;

b)

tagastada eurofondile talle kuuluvaid instrumente, mida on seoses eurofondi tegevusega tema nimel hoitud, hallatud või valitsetud.” [ME 22]

c)

[Punkti c muudetud sisu on üle viidud punkti b]

d)

lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Kõiki lõike 2a kohaseid nõudeid sellisele krediidiasutusele, kelle suhtes kohaldatakse teatavas liikmesriigis nii käesolevat direktiivi kui ka direktiivi 94/19/EÜ, käsitletakse ainult direktiivi 94/19/EÜ alusel. Ühtki nõuet ei hüvitata nende direktiivide alusel rohkem kui üks kord.”.

3)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Järgmised nõuded ei saa investorikaitse skeemide kohast hüvitist:

a)

nõuded, mis tulenevad tehingutest, millega seoses on tehtud rahapesus süüdimõistev kohtuotsus, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta artikli 1 lõikes 2 (17) ;

b)

nõuded , mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiviga 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise kohta  (18) keelatud käitumisest, ei saa investorikaitse skeemide kohast hüvitist ja

c)

nõuded, mis on seotud terrorirühmituste otsese või kaudse rahastamisega nõukogu 9. detsembri 1999. aasta soovituse koostöö kohta terrorirühmituste rahastamise vastases võitluses (19) tähenduses.

4)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

a)

lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeemide kaitsetase on artikli 2 lõikes 2a või 2cosutatud nõuete osas 100 000 eurot investori kohta.

Liikmesriigid, kes annavad käesoleva direktiivi vastuvõtmise ajal kaitse ulatusega üle 50 000 euro 100 000 euro …  (20), võivad säilitada sellise kaitsetaseme kuni kolm aastat pärast seda kuupäeva . . Pärast sedakuupäeva peavad need liikmesriigid tagama, et kaitsetase on 50 000 eurot 100 000 eurot .

Liikmesriigid, kes konverteerivad eurodes väljendatud summad omavääringusse, kasutavad esialgu konverteerimiseks … (20) kehtinud vahetuskurssi.

Liikmesriigid võivad summade konverteerimisel saadud summasid ümardada, kui selline ümardamine jääb 2 500 euro piiresse.

Ilma et see piiraks neljanda lõigu kohaldamist, kohandavad liikmesriigid muusse vääringusse konverteeritud kaitsetaset vastavalt kõnelauses lõikes osutatud summale iga viie aasta kahe aasta tagant. Ettenägematute sündmuste korral, nt valuutakursside kõikumine, võivad liikmesriigid pärast komisjoniga konsulteerimist kohandada kaitsetasemeid varem.”; [ME 22, ME 25, ME 26 ja paranduse punkt 1 (21)]

b)

lisatakse järgmine lõige:

„1a.   Komisjon võib Komisjonile antakse õigus võtta vastavalt artiklile 13a vastu delegeeritud õigusakte, et kohandada lõikes 1 osutatud kaitsetaset õigusaktide abil kohandada, võttes arvesse järgmisi näitajaid: [ME 27]

a)

inflatsioon liidus komisjoni avaldatud ühtlustatud tarbijahinnaindeksi muutuste põhjal;

b)

keskmine vahendite ja finantsinstrumentide summa, mida investeerimisühingud jaeinvestorite nimel hoiavad.”;

c)

lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Liikmesriik võib sätestada, et teatavad investorid ei saa artikli 2 lõikes 2a või 2cosutatud nõuete eest investorikaitse skeemide pakutavat kaitset või neile pakutava kaitse ulatus on väiksem. Need erandid on loetletud I lisas.”; [ME 22]

d)

lõige 4 jäetakse välja.

5)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 4a

1.   Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeemidel on olemas nende võimalike kohustuste kindlaksmääramiseks sobivad süsteemid. Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeeme rahastatakse piisavalt võrdeliselt nende kohustustega. Liikmesriigid esitavad ESMAle korrapäraselt asjakohast teavet seoses võimalike kohustuste ja proportsionaalse rahastamise korrelatsiooniga. [ME 28]

2.   Liikmesriigid tagavad, et iga investorikaitse skeem kehtestab rahastamise sihttasemeks vähemalt 0,5 0,3 % investeerimisühingute või eurofondide hoiule, haldusse või valitseda antud raha ja finantsinstrumentide väärtusest, mis on investorikaitse skeemiga kaitstud. Skeemiga kaitstud raha ja finantsinstrumentide väärtus arvutatakse igal aastal 1. jaanuari 31. detsembri seisuga. [ME 29]

Komisjon võtab Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusaktidega õigusakte vastavalt artiklile 13aja artiklites 13b ja 13c sätestatud tingimustel meetmed, et kindlaks määrata investorikaitse skeemidega kaitstud raha ja finantsinstrumentide väärtuse arvutamise meetod, et kindlaks määrata rahastamise sihttase, mis tuleb skeemides kehtestada, ja muuta rahastamise sihttaset, võttes arvesse arenguid finantsturgudel.

Võttes arvesse kaitstud raha väärtust, mis vastavalt esimeses lõigus osutatule arvutatakse igal aastal, ning arvestades finantsturgude arengut ja vajadust tagada investorite tõhus kaitse, antakse komisjonile lisaks volitus võtta vastavalt artiklile 13a vastu delegeeritud õigusakte, et muuta minimaalset rahastamise sihttaset. Komisjon esitab … (22) Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande vajaduse kohta kohandada käesolevas lõikes osutatud rahastamise sihttaset.

Selleks et komisjon saaks arvutada kolmandas lõigus osutatud vajalikku rahastamise sihttaset, esitavad liikmesriigid igal aastal komisjonile ja ESMAle vajalikud andmed liikmesriigi investorikaitse skeemide rahastamise kohta 31. detsembri seisuga. Liikmesriigid esitavad nimetatud andmed komisjonile järgmise aasta 31. märtsiks.

Liikmesriigid esitavad komisjonile ja ESMAle samuti järgmised andmed:

a)

nende kaitstud väärtpaberite ja rahaliste vahendite maht, mida investorite nimel hoiavad investeerimisühingud;

b)

kaitstud hoitava või hallatava raha ja finantsinstrumentide väärtus;

c)

klientide arv;

d)

investeerimistegevusest saadud tulu või sissetulek;

e)

kõigi investeerimisühingute kapitalitase;

f)

maksimaalne hüvitissuma kliendi kohta;

g)

väärtpaberite ostu- ja müügitehingute keskmine käive;

h)

tunnustatud isikute või ettevõtjate arv. [ME 30]

3.   Rahastamise sihttase tuleb saavutada enne artikli 2 lõikes 2 või 2bosutatud sündmuste esinemist ja sellest olenemata. Liikmesriigid tagavad, et iga investorikaitse skeemi rahastamise sihttase saavutataksekümne aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist (23) ning et iga investorikaitse skeem võtab selle eesmärgi täitmiseks vastu asjakohase ajakava ja täidab seda. [ME-d 21 ja 31]

Rahastamise sihttaseme saavutamiseks kogutud osamaksud investeeritakse ainult sularaha sissemaksetesse ja madala riskiga varadesse, mille lõpptähtajani on kuni 24 kuud ja mida saab likviidseks muuta vähem kui kuu ajaga.

3a.     Investorikaitse skeemi tehtavad osamaksed määratakse iga liikme puhul kindlaks vastavalt asjaomase liikme riskimäärale. Teatava ühtlustamistaseme saavutamiseks liikmesriikide vahel käesoleva lõike kohaldamisel võtab komisjon delegeeritud õigusaktidega artikli 13a kohaselt vastu delegeeritud õigusaktid, milles selgitatakse, kuidas iga liikme osamaks investorikaitse skeemi määratakse. [ME 32]

3b.     Pädevad asutused võivad vähendada investorikaitse skeemi liikmete osamakseid juhul, kui kõnealused liikmed võtavad vabatahtlikult lisameetmeid eesmärgiga vähendada tegevusega seotud riske.

Pädevad asutused võivad samuti vähendada investorikaitse skeemi liikmete osamakseid juhul, kui liikmed tõendavad, et nende poolt kasutatavad allhaldurid vastavad samadele tegevusega seotud riskide vähendamise normidele.

Ükski selline vähendamine ei tohi investorikaitse skeemi sihttaset mõjutada. [ME 33]

3c.     ESMA töötab lõike 3b rakendamise ühtlustatud tingimuste tagamiseks välja rakenduslike tehniliste standardite kavandi, et kehtestada investorikaitse skeemi osamaksete vähendamise tingimused.

ESMA esitab komisjonile kõnealuse rakenduslike tehniliste standardite kavandi igal aastal.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud rakenduslikke tehnilisi standardeid vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 15.

Riskipõhise vähendamise tingimuste hindamine põhineb sellistel kriteeriumidel nagu raha ja finantsinstrumentide maht, kapitali adekvaatsus ning iga liikme stabiilsus, võttes arvesse tema õiguslikku seisundit ja tema asukohas kohaldatavat õiguslikku raamistikku. [ME 34]

4.   Liikmesriigid lubavad investorikaitse skeemidel teha skeemi liikmetele täiendavaid osamaksunõudeid juhul, kui rahastamise sihttase ei ole artikli 9 lõikes 2 osutatud hüvitisnõuete maksmiseks piisav. Need täiendavad osamaksud ei ületa 0,5 0,3 % lõikes 2 osutatud kaitstud rahast ja finantsinstrumentidest. Need täiendavad osamaksud ei sea ohtu asjaomase liikmesriigi finantssüsteemi stabiilsust ja põhinevad maksevõime kriteeriumidel. Liikmesriigid võivad nõuda täiendavaid osamakseid pärast konsulteerimist ESMA ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga, mis on asutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1092/2010 finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta Euroopa Liidus ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta (24). [ME 35]

5.   Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeemidel on olemas asjakohane alternatiivne rahastamiskord, mis võimaldab neil saada lühiajalisi vahendeid skeemile esitatud nõuete rahuldamiseks, kui eelrahastatud summa on ära kasutatud. See kord rahastamiskord võib hõlmata äriettevõtetelt laenamist ning kommertspankadest laenamise võimalusi. See võib sisaldada ka ja riigiasutustelt , sealhulgas liikmesriikidelt, laenamise võimalusi, tingimusel et need võimalused põhinevad ärilistel alustel. [ME 36]

6.   Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeemide rahastamise maksumuse kannavad lõpuks investeerimistegevusega seoses ainult investeerimisühingudvõi kolmandast isikust kontohaldurid, kes on skeemiga kaitstud, ja eurofondi tegevusega seoses eurofondid või nende depositooriumid või kolmandad isikud, kes on skeemiga kaitstud. Liikmete regulaarseid osamakse suurendatakse igal aastal. [ME 37]

Selleks et veelgi aidata kaasa investorikaitse skeemide toimimisele, tagavad liikmesriigid, et:

a)

skeemid saaksid oma liikmetelt kas enne või pärast makse sooritamist nõuda osamakseid, et teha maksed artikli 9 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul;

b)

pädevatel asutustel on õigus võtta meetmeid kõigi ettevõtjate suhtes, kes ei tasu nõudmisel osamakset. [ME 38]

7.   Liikmesriigid teavitavad igal aastal ESMAt oma riigi investorikatse skeemide rahastamise sihttasemest lõike 2 tähenduses ja rahastamise tasemest lõike 3 tähenduses. Kõnealuse teabe kinnitavad pädevad asutused ja see edastatakse koos kinnitusega ESMA-le iga aasta 31. jaanuariks.

Liikmesriigid tagavad, et esimeses lõigus osutatud teave avaldatakse investorikaitse skeemide veebisaidil vähemalt kord aastas.

7a.     Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeemid saavad oma liikmetelt igal ajal ja igal juhul nõudmise esitamisel kogu vajaliku teabe investoritele tagasimaksete tegemiseks. [ME 39]

8.   Liikmesriigid tagavad, et 10 5 % lõikes 2 osutatud investorikaitse skeemide eelrahastamise summast on kättesaadav laenamiseks teistele investorikaitse skeemidele artiklis 4c artiklis 4b sätestatud tingimustel. Kõnealust rahastamise korda kasutatakse ainult juhul, kui tavapärased rahastamise vahendid ei ole kättesaadavad.

Komisjon võib vastavalt artiklile 13a ja artiklites 13b ja 13c sätestatud tingimustel delegeeritud õigusaktide teel muuta teistele skeemidele laenamiseks eraldatava eelrahastamise summa protsendimäära, võttes arvesse arenguid finantsturgudel. [ME 40]

9.   Komisjon võtab vastavalt artiklile 13a vastu delegeeritud õigusaktidja artiklites 13b ja 13c sätestatud tingimustel meetmed, et kindlaks määrata:

a)

investorikaitse skeemide võimalike kohustuste kindlaksmääramise meetod vastavalt lõikele 1 ja riskipõhised osamaksed ; [ME 41]

b)

tegurid, mida tuleb lõikes 4 osutatud täiendavate osamaksude tegemise võime hindamisel arvesse võtta, et mitte seada ohtu liikmesriigi finantssüsteemi stabiilsust;

c)

lõikes 5 osutatud alternatiivse rahastamiskorra, mis peab investorikaitse skeemidel olemas olema, et nad saaksid vajaduse korral lühiajalisi rahastamisvahendeid;

d)

skeemidega kaitstud üksuste osamaksude määramise kriteeriumid vastavalt lõikele 6.

10.   Selleks et tagada ühetaolised tingimused lõike 7 teise lõigu kohaldamisel, koostab ESMA rakenduslike tehniliste standardite kavandi, et täpsustada skeemide avaldatava teabe üksikasjad.

ESMA esitab kõnealuse rakenduslike tehniliste standardite kavandi komisjonile 31. detsembriks 2012.

Komisjon võib Komisjonile antakse õigus võtta vastu esimeses lõigus osutatud tehniliste standardite kavandi vastu võtta kooskõlas rakenduslikud tehnilised standardid vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklis 7e sätestatud menetlusega artiklile 15 . [ME 42]

Artikkel 4b

1.   Skeemil on õigus Pärast … (25) võib investorikaitse skeem laenata kõikidest teistest artiklis 2 osutatud investorikaitse skeemidest liidu piires järgmistel tingimustel: [ME 43]

a)

laenu võttev investorikaitse skeem ei ole võimeline täitma oma kohustusi, mis tulenevad artikli 2 lõikest 2a või 2cnende kohustuste täitmiseks tehtud varasemate maksete tõttu; [ME 22]

b)

laenu võttev investorikaitse skeem mis satub käesoleva lõigu punktis a nimetatud olukorra on põhjustanudolukorda, oli eelnevalt saavutanud artikli 4a lõikes 3 lõikes 2 osutatud vahendite puudumine rahastamise sihttaseme ; [ME 44]

c)

laenu võttev investorikaitse skeem on võtnud kasutusele artikli 4a lõikes 4 osutatud täiendavad osamaksud;

d)

laenu võttev investorikaitse skeem kohustub seaduslikult kasutama laenatud vahendeid artikli 2 lõike 2a ja 2calusel nõuete eest maksmiseks; [ME 22]

e)

[Punkt on viidud allapoole uueks kolmandaks lõiguks]

f)

laenu võttev investorikaitse skeem määratleb nõutava rahasumma;

g)

laenu võttev investorikaitse skeem teatab viivitamatult ESMA-le, et ta kavatseb laenata teiselt investorikaitse skeemilt, põhjendades kuidas on täidetud punktides a kuni f sätestatud tingimused, ja laenuks taotletava rahasumma.

Esimese lõigu punktis f osutatud summa määratakse kindlaks järgmiselt:

[artikli 2 lõike 2a ja 2calusel tasumisele kuuluvate nõuete summa] – [rahastamise tase vastavalt artikli 4a lõikele 7] + [artikli 4a lõikes 4 osutatud täiendavate osamaksude maksimumsumma] [ME 22]

Laenu võttev investorikaitse skeem, mis ei ole käesoleva artikli alusel teistele skeemidele laenu tagasi maksnud, et võta teistelt investorikaitse skeemidelt laenu ega laena neile.

Teised investorikaitse skeemid tegutsevad laenu andvate skeemidena. Selleks määravad liikmesriigid, kus on asutatud rohkem kui üks skeem, ühe skeemi, mis tegutseb selle liikmesriigi laenu andva skeemina, ja teavitab sellest ESMAt. Liikmesriigid astuvad kõik vajalikud sammud tagamaks, et kõiki sidusrühmi on teavitatud sellest, milline skeem on laenu andev ning kuidas see töötab. Liikmesriigid võivad otsustada, kas ja kuidas teised samas liikmesriigis asutatud investorikaitse skeemid maksavad laenu andvale skeemile vahendeid tagasi. [ME 45]

2.   Laenu antakse järgmistel tingimustel:

a)

iga investorikaitse skeem peab teises lõigus kehtestatud piirmäära ulatuses laenu andma summas, mis on proportsionaalne igas skeemis kaitstud raha ja finantsinstrumentide summaga, võtmata arvesse laenu võtvat investorikaitse skeemi, ja summad arvutatakse vastavalt artikli 4a lõikes 2 osutatud kõige uuemale teabele;

b)

laenu võttev investorikaitse skeem maksab laenu tagasi hiljemalt viie aastaga. [Teine lause on üle viidud kolmandasse lõiku]

c)

intressimäär kõnealusel krediidiperioodil on võrdne Euroopa Keskpanga laenu valuutat välja andva keskpanga poolt pakutava laenamise püsivõimaluse intressimääraga kõnealusel krediidiperioodil. [ME 46]

Kõigile laenu võtvatele investorikaitse skeemidele laenatud summa kokku ei või ületada 20 % laenamiseks kättesaadavate vahendite kogusummast vastavalt artikli 4a lõikele 8.

Laenu tagasimakse esimese lõigu punkti b kohaselt võib toimuda iga-aastaste osamaksetena ja intresse makstakse ainult laenu tagasimakse ajal.

3.   ESMA kinnitab, et lõikes 1 osutatud tingimused on täidetud, ning määrab iga investorikaitse skeemi poolt väljalaenatavad summad, mis on arvutatud lõike 2 punkti a kohaselt, ja algse intressimäära lõike 2 punkti c kohaselt, samuti laenuperioodi.

ESMA edastab kinnituse koos lõike 1 punktis g osutatud teabega laenu andvatele skeemidele 15 tööpäeva jooksul selle teabe saamisest laenu võtvatelt skeemidelt. Laenu andvad skeemid maksvad laenu võtvale investorikaitse skeemile laenu välja viivitamata, kuid igal juhul 15 tööpäeva jooksul pärast kinnituse ja teabe saamist ESMA-lt.

4.   Liikmesriigid tagavad, et laenu võtva investorikaitse skeemi kogutavad osamaksud on piisavad, et maksta tagasi laenusumma ning taastada sihttase võimalikult kiiresti ja hiljemalt kümne aasta viie aasta jooksul pärast laenu saamist. [ME 47]

Kõik teised nõuded allutatakse laenu andnud investorikaitse skeemile. Investorikaitse skeemi käsitatakse eelisvõlausaldajana ja see on võlausaldajatest tähtsuselt esimesel kohal. [ME 48]

Ilma et see piiraks teise lõigu kohaldamist, võivad liikmesriigid kehtestada erineva kategooria võlausaldajate eelistamisel teisi prioriteete. [ME 49]

5.   Investorikaitse skeemide vahel tõhusa koostöö võimaldamiseks sõlmivad skeemid või, vajaduse korral, pädevad asutused, kirjalikud koostöölepingud. Sellistes lepingutes võetakse arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (26) sätestatud nõudeid. [ME 50]

Pädevad asutused teavitavad ESMA-t esimeses lõigus osutatud lepingute olemasolust ja sisust. ESMA võib nende lepingute kohta arvamust avaldada määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 8 lõike 2 punkti g ja artikli 34 alusel. Kui pädevad asutused või investorikaitse skeemid kokkuleppele ei jõua või kui tekib vaidlus lepingu tõlgendamise üle, lahendab ESMA vaidlused vastavalt määruse (EL) nr 1095/2010 artiklile 19.

Esimeses lõigus osutatud lepingute puudumine ei mõjuta investorite nõudeid artikli 2 lõike 2a või 2calusel. [ME 22]

6)

Artiklid 5 ja 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 5

1.   Kui investeerimisühing, eurofond, depositoorium või kolmas isik, kes peab artikli 2 lõike 1 alusel kuuluma skeemi, ei täida neil selle skeemi liikmena lasuvaid kohustusi, teatatakse sellest investeerimisühingule tegevusloa või eurofondile loa väljastanud pädevale asutusele, kes võtab koostöös investorikaitse skeemiga kõik vajalikud meetmed, sealhulgas sanktsioonide kehtestamine, tagamaks et investeerimisühing, eurofond, depositoorium või kolmas isik täidab oma kohustused.

2.   Kui lõikes 1 osutatud meetmetega ei ole tagatud, et investeerimisühing, eurofond, depositoorium või kolmas isik täidab oma kohustused, võib investorikaitse skeem pädeva asutuse selgesõnalisel nõusolekul teatada vähemalt 12 kuud kuus kuud ette oma kavatsusest investeerimisühing, eurofond, depositoorium või kolmas isik skeemist välja arvata. Investorikaitse skeem pakub artikli 2 lõigete 2a ja 2c lõike 2 kohast kaitset ka kõnealusel ajavahemikul toimunud investeerimistegevuselevõi eurofondi tegevusele. Kui etteteatamistähtaja möödumisel ei ole investeerimisühing, eurofond, depositoorium või kolmas isik oma kohustusi täitnud, võib investorikaitse skeem pärast pädeva asutuse selgesõnalise nõusoleku saamist selle investeerimisühingu välja arvata.

3.   Investorikaitse skeemist välja jäetud investeerimisühing, eurofond, depositoorium või kolmas isik võib jätkata investeerimistegevust, oma eurofondi tegevust või talle võib usaldada investorite ja eurofondide finantsinstrumente järgmistel tingimustel:

a)

kui investeerimisühing või kolmas isik on enne skeemist välja arvamist sisse seadnud alternatiivse hüvitamiskorra, mis tagab, et investoritel ja eurofondidelon kaitse, mis on vähemalt samaväärne ametlikult tunnustatud skeemi pakutava kaitsega ja sellisel alternatiivsel hüvitamiskorral on ametlikult tunnustatud skeemi omadustega samaväärsed omadused;

b)

investeeringuühingule tegevusloa või eurofondile loa välja andnud pädev asutus on kinnitanud, et punktis a osutatud tingimused on täidetud.

4.   Kui investeerimisühingvõi eurofond, mille kohta on lõike 2 alusel tehtud ettepanek nad skeemist välja jätta, ei suuda seada sisse alternatiivset korda, mis vastaks lõikes 3 kehtestatud tingimustele, siis talle tegevusloa väljastanud pädev asutus võtab selle viivitamata :

a)

võtab investeerimisühingult, millele ta on tegevusloa väljastanud, loa viivitamatult tagasi;

b)

võtab eurofondilt, mille ta on heaks kiitnud, viivitamatult loa tagasi.

5.   Kui depositoorium võikolmas isik, kelle väljaarvamiseks on tehtud ettepanek lõike 2 alusel, ei suuda sisse seada mõnda muud korda, mis vastab lõikes 3 kehtestatud tingimustele, siis ei ole lubatud usaldada talle investorite või eurofondidevara. [ME 51]

Artikkel 6

Tühistamishetkeni toimunud investeerimistegevusele pakutakse artikli 2 lõigete 2a ja 2c lõike 2 kohast kaitset ka pärast investeerimisühingu tegevusloa või eurofondi loa tühistamist.”. [ME 52]

7)

Artiklid 8 ja 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

1.   Artikli 4 lõigetes 1 ja 3 sätestatud kaitset kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel investorite võlanõude kogu summa ulatuses ühe ja sama investeerimisühingu või sama eurofondivastu, olenemata kontode arvust, vääringust ja asukohast liidus. [ME 53]

2.   Artikli 4 lõigetes 1 ja 3 sätestatud kaitse suuruse arvutamisel võetakse arvesse iga investori osa ühisinvesteerimistegevuses.

Erisätete puudumise korral jagatakse nõuded investorite vahel võrdselt. [ME 54]

Investoril, kelle nõuet ei ole võimalik täies ulatuses tagada, on õigus samasugusele kaitse määrale, mis on ette nähtud kogu võlanõude summale. [ME 55]

Liikmesriigid võivad sätestada, et sellise ühisinvesteerimistegevusega seotud nõuded, millele on õigusi vähemalt kahel isikul sellise täisühingu või ühistu või sarnase ühenduse liikmena, mis ei ole juriidiline isik, võib artikli 4 lõigetes 1 ja 3 sätestatud piirmäärade arvutamiseks kokku liita ja käsitada ühe investori tehtud investeeringust tulenevate nõuetena.

3.   Kui investoril ei ole õigust hoiustavatele summadele või väärtpaberitele instrumentidele , saab hüvitist isik, kellel on õigus, tingimusel et see isik on kindlaks tehtud või teda saab kindlaks teha enne artikli 2 lõigetes 2 ja 2b lõikes 2 osutatud emma-kumma otsuse tegemise kuupäeva.

Kui õigus on vähemalt kahel isikul, võetakse artikli 4 lõigetes 1 ja 3 sätestatud piirmäärade arvutamisel arvesse iga isiku osa selle korra kohaselt, mille alusel summasid või väärtpabereid instrumente valitsetakse. [ME 56]

Artikkel 9

1.   Investorikaitse skeem võtab asjakohased meetmed, et teatada investoritele artikli 2 lõikes 2 ja 2bosutatud otsusest ja hüvitamise korral neile võimalikult kiiresti hüvitist maksta. Tagatisskeem võib määrata tähtaja, mille jooksul investorid peavad oma nõuded esitama. See tähtaeg ei või olla lühem kui viis kuud alates artikli 2 lõikes 2 ja 2bosutatud otsuse tegemise või otsuse avalikustamise kuupäevast. [ME 21]

Investorikaitse skeem ei või esimeses lõigus osutatud tähtaja möödumisele tuginedes keelduda maksmast hüvitist täies ulatuses investorile, kel ei olnud võimalik oma õigust hüvitisele õigel ajal kasutada. [ME 57]

Investeerimisühingud avaldavad oma veebisaitidel kogu teabe kaitset puudutavate tingimuste kohta ning selle kohta, mida tuleb käesoleva direktiivi kohase väljamakse saamiseks teha. [ME 58]

2.   Investorikaitse skeem peab suutma rahuldada investori nõude niipea kui võimalik ja igal juhul kolme kuu jooksul alates nõude kõlblikkuse ja summa kindlakstegemisest.

Erandlikel asjaoludel võib investorikaitse skeem taotleda pädevalt asutuselt tähtaja pikendamist. See pikendus ei või ületada kolme kuud. Pädev asutus teavitab viivitamatult ESMA-t investorikaitse skeemide tähtaja pikendamisest ja seda pikendamist õigustavatest asjaoludest.

Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeemid võivad osaleda maksejõuetus- või kohtumenetlustes, mis võivad olla olulised nõude kõlblikkuse ja summa kindlakstegemiseks.

Kolmas lõik ei piira seda, et investorikaitse skeemides võib kasutada muid meetodeid nõude kõlblikkuse või summa kindlakstegemiseks.

Kui lõppmakset ei ole tehtud üheksa kuu jooksul pärast artikli 2 lõikes 2 või 2bosutatud otsuse tegemisest, tagavad liikmesriigid, et investorikaitse skeem maksab kolme kuu jooksul pärast seda otsustamist ajutiselt välja osa hüvitist, mis ei ole vähem kui kolmandik nõudest nõude esialgse hindamise põhjal. Jääk makstakse välja kolme kuu jooksul nõude kõlblikkuse ja summa on kindlaks tegemisest. Liikmesriigid tagavad, et investorikaitse skeemil on olemas vahendid ajutiselt makstud summade tagasinõudmiseks, kui selgub, et nõue ei olnud kõlblik. [ME 21]

Komisjon võtab vastavalt artiklile 13a vastu delegeeritud õigusaktidega vastavalt artiklile 13a ja artiklites 13b ja 13c sätestatud tingimustel meetmed, et kindlaks õigusaktid, et määrata kindlaks investorite nõuete käsitlemise menetluse elemendid ja tehnilised kriteeriumid artikli 2 lõigetes 2b ja 2c osutatud sündmuste tagajärjel eurofondi väärtuse languse arvutamiseks kord . [ME 59]

3.   Olenemata lõike 2 esimeses lõigus sätestatud tähtajast, võib investorikaitse skeem maksed kuni kohtuotsuseni või pädeva asutuse otsuse tegemiseks peatada, kui investorit või mõnda teist investeerimistegevusega seotud õigusi või huve omavat isikut süüdistatakse direktiivi 2005/60/EÜ artikli 1 lõikes 2 määratletud rahapesust tulenevas või sellega seotud õigusrikkumises või direktiivi 2003/6/EÜ kohaselt keelatud tegevusega seotud õigusrikkumises , mis on seotud käesolevas direktiivis käsitletava rahaga või terrorirühmituste otsese või kaudse rahastamisega nõukogu 9. detsembri 1999. aasta soovituse (koostöö kohta terrorirühmituste rahastamise vastases võitluses) tähenduses .”. [ME 60]

8)

Artikli 10 lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et iga investeerimisühing või eurofondvõtab asjakohased meetmed, et anda olemasolevatele ja võimalikele investoritele teavet, mis on vajalik selle investorikaitse skeemi, kuhu investeerimisühing või eurofondja tema filiaalid liidus kuuluvad, või selle filiaalid ühenduses kuuluvad, või mõne muu artikli 2 lõike 1 teises lõigus või artikli 5 lõikes 3 sätestatud korra äratundmiseks. Investoritele teatatakse investorikaitse skeemi või mõne muu kohaldatava korra sätetest, sealhulgas investorikaitse skeemi pakutava kaitse suurus ja ulatus ning sellega seoses liikmesriikide kehtestatud eeskirjad. See teave esitatakse kergestimõistetavas vormis. [ME 61]

Taotluse korral antakse teavet ka hüvitise tingimuste ja hüvitise saamiseks täidetavate vorminõuete kohta.

Teave on õige, selge ja mitteeksitav ning eelkõige selgitab olukordi ja nõudeid, mis on asjaomase investorikaitse skeemiga kaitstud ja seda kuidas skeemi kohaldatakse piiriülestes olukordades. Antud teabes tuleb tuua ka näiteid olukordadest ja nõuetest, mis ei ole skeemi alusel kaitstud.

1a.     Liikmesriigid tagavad, et summa, mille investor investorikaitse skeemi maksab, on selge ja läbipaistev. Summa, mille iga investor kas protsendina oma investeeringult või sellele lisanduva summana skeemi maksma peab, tuleb kõnealusele tegelikule või võimalikule investorile selgelt teatavaks teha. ”. [ME 62]

9)

Artikkel 12 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 12

1.   Ilma et see piiraks muid õigusi siseriikliku õiguse alusel, on likvideerimismenetluste korral investoritele hüvitismakseid tegevatel investorikaitse skeemidel regressiõigus investorite menetletavate isikute õigustele nende tehtud maksete summa ulatuses. [ME 63]

2.   Kahju korral, mis on tingitud investeerimistegevusega seoses investorile kuuluvaid finantsinstrumente hoidva kolmanda isiku rahalisest olukorrast, nagu on osutatud artikli 2 lõikes 2, on likvideerimismenetluste korral investoritele hüvitismakseid tegevatel investorikaitse skeemidel regressiõigus investori või investeerimisühingu õiguste suhtes nende tehtud maksete summa ulatuses.

3.   Artikli 2 lõikes 2c sätestatud juhul, kus kahju on tingitud selle depositooriumi või kolmanda isiku rahalisest olukorrast, kellele on usaldatud eurofondi vara, on likvideerimismenetluste korral eurofondi osakuomanikele hüvitismakseid tegevatel skeemidel regressiõigus eurofondi osakuomaniku või eurofondi õiguste suhtes nende tehtud maksete summa ulatuses. [ME 64]

4.   Kui kolmas isik, kes hoiab seoses investeerimistegevusega investorile kuuluvaid finantsinstrumente, või depositoorium või kolmas isik, kellele on eurofondi vara usaldatud,asub kolmandas riigis, kus õigussüsteemi kohaselt ei ole investorikaitse skeemil investeerimisühingu või eurofondiõiguste suhtes regressiõigust, tagavad liikmesriigid, et investeerimisühing või eurofondtagastab juhul, kui ta saab likvideerimismenetluses mingeid summasid, investorikaitse skeemile tema tehtud maksetega võrdsed summad.”. [ME 65]

10)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 13a

1.   Komisjonile antakse volitused õigus võtta vastu artikli 4a lõikes 2, artikli 4a lõikes 8, artikli 4a lõikes 9 ja artikli 9 lõikes 2 osutatuddelegeeritud õigusakte määramata ajaks käesolevas artiklis sätestatud tingimustel .

1a.     Artikli 4 lõikes 1a, artikli 4a lõike 2 teises ja kolmandas lõigus, artikli 4a lõikes 3a, artikli 4a lõike 3c kolmandas lõigus, artikli 4a lõikes 9 ja artikli 9 lõike 2 kuuendas lõigus osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile neljaks aastaks alates … (27) . Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt kuus kuud enne nelja-aastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite.

1b.     Euroopa Parlament või nõukogu võivad artikli 4 lõikes 1a, artikli 4a lõike 2 teises ja kolmandas lõigus, artikli 4a lõikes 3a, artikli 4a lõike 3c kolmandas lõigus, artikli 4a lõikes 9 ja artikli 9 lõike 2 kuuendas lõigus osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud õigusaktide kehtivust.

2.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta sellest samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

2a.     Delegeeritud õigusakt, mis on vastu võetud kooskõlas artikli 4 lõikega 1a, artikli 4a lõike 2 teise ja kolmanda lõiguga, artikli 4a lõikega 3a, artikli 4a lõike 3c kolmanda lõiguga, artikli 4a lõikega 9 ja artikli 9 lõike 2 kuuenda lõiguga, jõustub ainult juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud vastuväiteid kolme kuu jooksul pärast kõnealusest õigusaktist teatamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne nimetatud ajavahemiku lõppemist komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kolme kuu võrra.

3.   Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise volitused antakse komisjonile artiklites 13b ja 13c sätestatud tingimusel.

Artikkel 13b

1.   Artikli 4a lõikes 2, artikli 4a lõikes 8, artikli 4a lõikes 9 ja artikli 9 lõikes 2 osutatud volituse võib Euroopa Parlament või nõukogu tühistada.

2.   Institutsioon, kes on algatanud volituse tühistamise otsustamiseks sisemenetluse, teatab sellest mõistliku aja jooksul enne lõpliku otsuse tegemist teisele institutsioonile ja komisjonile, märkides volitused, mis võidakse tühistada ja tühistamise põhjused.

3.   Tühistamise otsus lõpetab kõnealuses otsuses täpsustatud volitused. See jõustub vahetult või otsuses märgitud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. See avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 13c

1.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad delegeeritud õigusakti vaidlustada kahe kuu jooksul alates selle teatavaks tegemise kuupäevast. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda perioodi ühe kuu võrra.

2.   Kui selle perioodi lõpus ei ole Euroopa Parlament ega nõukogu delegeeritud õigusakti vaidlustanud, avaldatakse see Euroopa Liidu Teatajas ja see jõustub õigusaktis märgitud kuupäeval.

Delegeeritud õigusakti võib avaldada Euroopa Liidu Teatajas ja see jõustub enne selle perioodi lõppu, kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad teatanud komisjonile oma kavatsusest vastuväiteid mitte esitada.

3.   Kui Euroopa Parlament või nõukogu vastuvõetud delegeeritud õigusakti vaidlustab, siis see akt ei jõustu. Vaidlustav institutsioon märgib delegeeritud õigusakti vaidlustamise põhjused.”. [ME 66]

11)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 14a

Liikmesriigid võivad vastavalt direktiivi 2004/39/EÜ artiklile 63 ja direktiivi 2009/65/EÜ artiklile 102 sõlmida kolmandate riikide pädevate asutustega teabevahetuse alased koostöölepingud.”.

12)

I lisa muudetakse järgmiselt:

a)

punkt 1 asendatakse järgmisega:

„1.

Direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta) II lisa I jao punktides 1–4 osutatud kutselised investorid.”;

b)

punktid 2, 3 ja 8 jäetakse välja.

Artikkel 2

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja jõustavad hiljemalt … (28). Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad neid norme alates … (29), välja arvatud artikli 4b ülevõtmise sätteid, mida kohaldatakse alates 31. detsembrist 2013.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga korraldatavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

2a.     Erandina lõigetest 1 ja 2 peavad liikmesriigid, kes kasutavad direktiivi 97/9/EÜ artikli 4 ülevõtmisel neile aluslepingutega antud üleminekuperioodi, täitma selle artikli lõikeid 1 ja 2 alates kuupäevast, kui vastav üleminekuperiood lõpeb. [ME 67]

Artikkel 2a

Aruanne ja läbivaatamine

ESMA hindab 31. detsembriks 2012 personali- ja ressursivajadusi, mis tulenevad volituste ja ülesannete täitma asumisest vastavalt käesolevale direktiivile, ning esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile aruande.

Komisjon esitab pärast avalikku konsulteerimist sidusrühmadega 31. juuliks 2012 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles analüüsitakse olemasolevate investorikaitse skeemide täiendusena või asendusena kindlustuslepingute süsteemi kehtestamise eeliseid ja puudusi.

Selleks et tagada investorite kaitse võrdne tase sõltumata sellest, kas nad investeerivad otse investeerimisühingu kaudu või kaudselt eurofondi vahendusel, tuuakse aruandes, võttes arvesse komisjoni tehtavat ettepanekut eurofondide depositooriumide kohta ning avalikku konsulteerimist sidusrühmadega, samuti välja seaduste lüngad, sealhulgas seoses samaväärse hüvitamisega, ning hinnatakse kulusid ja tulusid, mis tulenevad direktiivi 97/9/EÜ kohaldamisala laiendamisest eurofondidele. Aruandele lisatakse vajaduse korral õigusakti ettepanek kohaldamisala eurofondidele laiendamise praktilise korraldamise kohta. [ME 68 ja paranduse punkt 2 (30)]

Artikkel 3

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 4

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja


(1)  ELT C 99, 31.3.2011, lk 1.

(2)  Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seisukoht.

(3)  ELT L 331, 15.12.2010, lk 84.

(4)  EÜT L 84, 26.3.1997, lk 22.

(5)  EÜT L 141, 11.6.1993, lk 27.

(6)  ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.

(7)  EÜT L 135, 31.5.1994, lk 5.

(8)  ELT L 241, 2.9.2006, lk 26.

(9)  ELT L 302, 17.11.2009, lk 32.

(10)  ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.

(11)  ELT L 96, 12.4.2003, lk 16.

(12)  ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.”;

(13)   ELT L 302, 17.11.2009, lk 32.

(14)  ELT L 331, 15.12.2010, lk 84.”;

(15)  ELT L 241, 2.9.2006, lk 26.

(16)  ELT L 177, 30.6.2006, lk 201.”;

(17)  ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.

(18)  EÜT L 96, 12.4.2003, lk 16.

(19)   EÜT C 373, 23.12.1999, lk 1. ”. [ME 23]

(20)  

(+)

Muutmisdirektiivi jõustumise kuupäev.

(21)  P7_TA-PROV(2011)0313(COR01).

(22)  

(+)

Kaks aastat pärast muutmisdirektiivi jõustumise kuupäeva.

(23)  

(++)

Viis aastat pärast muutmisdirektiivi jõustumise kuupäeva.

(24)   ELT L 331, 15.12.2010, lk 1.

(25)  

(+++)

Viis aastat pärast muutmisdirektiivi jõustumise kuupäeva.

(26)   EÜT L 84, 26.3.1997, lk 22. EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.”.

(27)  

(+)

Muutmisdirektiivi jõustumise kuupäev.

(28)   12 kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(29)   18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

(30)  P7_TA-PROV(2011)0313(COR01).


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/350


Teisipäev, 5. juuli 2011
Liikmesriikide võimalus piirata või keelata oma territooriumil GMOde kasvatamist ***I

P7_TA(2011)0314

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse direktiivi 2001/18/EÜ seoses liikmesriikide võimalusega piirata või keelata oma territooriumil GMOde kasvatamist (KOM(2010)0375 – C7-0178/2010 – 2010/0208(COD))

2013/C 33 E/38

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0375);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0178/2010);

võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 192 lõiget 1;

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 9. detsembri 2010. aasta arvamust (1);

võttes arvesse Regioonide Komitee 28. jaanuari 2011. aasta arvamust (2);

võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 37;

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A7-0170/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  ELT C 54, 19.2.2011, lk 51.

(2)  ELT C 104, 2.4.2011, lk 62.


Teisipäev, 5. juuli 2011
P7_TC1-COD(2010)0208

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 5. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, millega muudetakse direktiivi 2001/18/EÜ seoses liikmesriikidega võimalusega piirata või keelata oma territooriumil GMOde kasvatamist

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 192 lõiget 1 artiklit 114, [ME 1]

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivis 2001/18/EÜ (geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta) (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) (5) on sätestatud geneetiliselt muundatud organismidele (GMO) lubade andmise terviklik õiguslik raamistik, mida kohaldatakse GMOde suhtes, mis on ette nähtud kasvatamiseks kogu liidu piires seemnete ja muu taimede paljundusmaterjali kujul (edaspidi „kasvatamiseks ettenähtud GMOd”).

(2)

Kõnealuste õigusaktide kohaselt peavad kasvatamiseks ettenähtud GMOd läbima individuaalse riskihindamise enne, kui antakse luba nende liidu turule viimiseks, võttes vastavalt direktiivi 2001/18/EÜ II lisale arvesse GMOde otsest ja kaudset, kohest ja viitmõju ning kumulatiivset pikaajalist mõju inimeste tervisele ja keskkonnale . Kõnealuse lubade andmise korra eesmärk on tagada inimeste elu ja tervise, loomade tervise ja heaolu ning keskkonna ja tarbijate huvide kõrgetasemeline kaitse, tagades samal ajal siseturu tõhusa toimimise. Tervise- ja keskkonnakaitse ühtlaselt kõrge tase tuleks saavutada ja tagada kogu liidu territooriumil. [ME 2]

(2a)

Komisjon ja liikmesriigid peaksid esmajärjekorras tagama keskkonna nõukogu 4. detsembril 2008. aastal vastu võetud järelduste rakendamise, täpsemalt direktiivi 2001/18/EÜ II lisas GMOde keskkonnariski hindamisele kehtestatud nõuete õige kohaldamise. Eelkõige tuleks põhjalikult hinnata geneetiliselt muundatud kultuuride pikaajalist mõju keskkonnale ning nende võimalikku mõju mittesihtorganismidele; nõuetekohaselt tuleks arvesse võtta vastuvõtva keskkonna ja geograafilise piirkonna omadusi, kus geneetiliselt muundatud kultuure kasvatada võib; samuti tuleks hinnata võimalikku keskkonnamõju, mida põhjustavad geneetiliselt muundatud herbitsiidikindlatest kultuuridest tingitud muutused herbitsiidide kasutamises. Nimelt peaks komisjon tagama läbivaadatud suuniste vastuvõtmise GMOdest tingitud ohtude hindamiseks. Need suunised ei tohiks põhineda ainult sisulise samaväärsuse põhimõttel või võrdleva ohutushindamise mõistel ning peaksid võimaldama pikaajalise otsese ja kaudse mõju ning teadusliku ebakindluse selget määratlemist. Euroopa Toiduohutusamet ja liikmesriigid peaksid püüdlema kõiki teadusharusid, sh keskkonnaküsimustega seotud valdkondi esindava ulatusliku teadusorganisatsioonide võrgustiku loomise poole ning tegema koostööd teaduslike arvamuste võimalike lahknemiste varakult avastamise nimel, et lahendada või selgitada vaidlusaluseid teadusküsimusi. Komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama vajalike vahendite eraldamise GMOde tahtlikust keskkonda viimisest või turuleviimisest tulenevate võimalike ohtude sõltumatuks uurimiseks ning hoolitsema selle eest, et intellektuaalomandi õiguste tagamine ei takistaks sõltumatute uurijate ligipääsu kõikidele asjakohastele materjalidele. [ME 44]

(2b)

Käesoleva määruse raamistikus ja määruse rakendamisel tuleb võtta arvesse ettevaatuspõhimõtet. [ME 46]

(3)

Lisaks turuleviimise lubadele peavad geneetiliselt muundatud sordid olema vastavuses liidu õigusaktidega seemnete ja paljundusmaterjali turustamise kohta, nagu on sätestatud nõukogu 14. juuni 1966. aasta direktiivis 66/401/EMÜ söödakultuuride seemne turustamise kohta (6), nõukogu 14. juuni 1966. aasta direktiivis 66/402/EMÜ teraviljaseemne turustamise kohta (7), nõukogu 9. aprilli 1968. aasta direktiivis 68/193/EMÜ viinamarjade vegetatiivse paljundusmaterjali turustamise kohta (8), nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivis 98/56/EÜ dekoratiivtaimede paljundusmaterjali turustamise kohta (9), nõukogu 22. detsembri 1999. aasta direktiivis 1999/105/EÜ metsapaljundusmaterjali turustamise kohta (10), nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiivis 2002/53/EÜ, ühise põllumajandustaimesortide kataloogi kohta (11), nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiivis 2002/54/EÜ peediseemne turustamise kohta (12), nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiivis 2002/55/EÜ köögiviljaseemne turustamise kohta (13), nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiivis 2002/56/EÜ seemnekartuli turustamise kohta (14), nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiivis 2002/57/EÜ õli- ja kiudtaimede seemne turustamise kohta (15) ja nõukogu 29. septembri 2008. aasta direktiivis 2008/90/EÜ puuviljade tootmiseks ettenähtud viljapuude paljundusmaterjali ja viljapuude turustamise kohta (16). Direktiivid 2002/53/EÜ ja 2002/55/EÜ sisaldavad sätteid, mis lubavad liikmesriikidel teatavatel täpselt määratletud tingimustel keelata mingi sordi kasutamine oma territooriumil või osal sellest või sätestada asjakohased tingimused sordi kasvatamiseks.

(4)

Kui on saadud liidu GMOde õigusraamistiku kohane luba GMO kasvatamiseks ning see vastab – sordi puhul, mida kavatsetakse turule viia – liidu õigusaktidele seemnete ja paljundusmaterjali turustamise kohta, siis ei ole liikmesriikidel õigust keelata, piirata või takistada selle vaba ringlust oma territooriumil, välja arvatud tingimustel, mis on määratletud liidu õigusaktides.

(4a)

Võttes arvesse teaduslike tõendite tähtsust otsuste tegemisel GMOde keelamise või neile lubade andmise kohta, peaksid Euroopa Toiduohutusamet ja liikmesriigid koguma ja igal aastal avaldama uurimistulemused, mis käsitlevad üksikjuhtumite kaupa GMOde juhusliku esinemise või GMOdega saastumise ohtu või tõendeid selle kohta või ohtu keskkonnale või inimeste tervisele. Kuna ekspertidega konsulteerimine on kulukas, peaksid liikmesriigid edendama koostööd teadusasutuste ja riiklike akadeemiate vahel. [ME 4]

(5)

Kogemused on näidanud, et GMOde kasvatamine on küsimus, millega põhjalikumalt tegelevad liikmesriigid, kas tsentraalsel või piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Erinevalt GMOde impordi ja turuleviimisega seotud küsimustest, misküsimused peaksid siseturu kaitsmise eesmärgil olema jätkuvalt reguleeritud liidu tasandil. peetakseGMOde kasvatamist kasvatamiseks võib teatud juhtudel vaja minna suuremat paindlikkust, sest see on väga tugeva kohaliku/piirkondliku kohaliku, piirkondliku ja/või territoriaalse mõõtmega teemaks teema ning erilise tähtsusega teema liikmesriikide enesemääramise jaoks . Selline paindlikkus ei tohiks aga negatiivselt mõjuda liidu lubade andmise ühtsele menetlusele. Samas ei pruugi ühtlustatud keskkonna- ja terviseriskide hindamine käsitleda kõiki võimalikke GMOde kasvatamise mõjusid eri piirkondades ja kohalikes ökosüsteemides. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 2 lõike 2 kohaselt peaks seega liikmesriikidel olema õigus võtta vastu eeskirju siduvaid õigusakte GMOde kasvatamise kohta oma territooriumil, kui on saadud luba GMO liidu turule viimiseks. [ME 5]

(6)

Selle taustal ning kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tundub asjakohane anda liikmesriikidele rohkem vabadust paindlikkust otsustamaks, kas nad soovivad oma territooriumil geneetiliselt muundatud kultuure kasvatada või mitte, ilma et muudetaks liidu GMOdele lubade andmise süsteemi ning eraldiseisvana meetmetest, mida liikmesriigid võivad võtta on kohustatud võtma direktiivi 2001/18/EÜ artikli 26a kohaldamiseks, et vältida GMOde tahtmatut sattumist muudesse toodetesse oma territooriumil ja naaberliikmesriikide piirialadel . [ME 6]

(7)

Liikmesriikidel peaks seepärast olema õigus võtta iga üksikjuhtumi korral meetmeid, mis piiravad või keelavad kõikide võimõnede GMOde või GMOde rühmade või kõikide GMOde kasvatamist kogu oma territooriumil või osal sellest, ning muuta vajadusel neid meetmeid kõikides asjaomasele GMOle loa andmise, loa uuendamise või turult kõrvaldamise menetluse etappides. See peaks kehtima Kasvatamine on tihedalt seotud maakasutuse ning loomastiku ja taimestiku kaitsega – valdkondadega, milles liikmesriikidel säilivad olulised pädevused. Liikmesriikidel peaks olema võimalik võtta selliseid meetmeid ka kõikide geneetiliselt muundatud seemnete ja taimede paljundusmaterjali sortide korral, mis on turule viidud seemnete ja taimede paljundusmaterjali turustamist käsitlevate õigusaktide kohaselt, eelkõige kooskõlas direktiividega 2002/53/EÜ ja 2002/55/EÜ. Sellised meetmed peaksid käsitlema üksnes GMOde kasvatamist ning mitte geneetiliselt muundatud seemnete ja taimede paljundusmaterjali ega ka nendest või nende saagist saadavate toodete vaba ringlust ja importi. Samuti ei tohiks meetmed mõjutada geneetiliselt muundamata seemnete ja taimede paljundusmaterjali, millest leitakse ELis lubatud GMOde juhuslikke või tehniliselt vältimatuid jälgi. Nende meetmete puhul tuleks kõigile asjaomastele tootjatele, sealhulgas kasvatajatele, anda piisavalt aega kohanemiseks. [ME 7]

(8)

GMOdele lubade andmise õigusraamistiku kohaselt ei saa liikmesriik kõrvale kalduda liidu tasandil valitud inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse tasemest ning seda põhimõtet tuleb jätkuvalt kohaldada. Siiski võivad liikmesriigid võtta meetmeid, mis piiravad või keelavad kõikide võiteatavate GMOde või GMOde rühmade või kõikide GMOde kasvatamist kogu oma territooriumil või osal sellest, muudel avaliku huviga seotud põhjustelkui need, mida on nimetatud ELi ühtlustatud eeskirjades, kus sätestatakse menetlused, mis võtaks arvesse ohtusid, mida GMOde kasvatamine võib põhjustada tervisele ja keskkonnale. Need meetmed võivad põhineda põhjendustel, mis on seotud keskkonna- või muude õiguspäraste teguritega, nagu sotsiaalmajanduslikud mõjud, mis võivad tuleneda GMOde tahtlikust keskkonda viimisest või turuleviimisest, juhul kui neid tegureid ei ole käsitletud direktiivi 2001/18/EÜ C osas sätestatud ühtlustatud korra raames või juhul, kui valitseb jätkuv teaduslik ebakindlus. Neid meetmeid tuleks nõuetekohaselt põhjendada teaduslikel alustel või põhjendustel, mis on seotud riskijuhtimise või muude õiguspäraste teguritega, mis võivad tuleneda GMOde tahtlikust keskkonda viimisest või turuleviimisest. Lisaks peaksid need meetmed olema proportsionaalsed ja kooskõlas aluslepingutega, eelkõige seoses mittediskrimineerimise põhimõttega oma- ja imporditud toodete vahel ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 34 ja 36, samuti ELi rahvusvaheliste kohustustega, eriti Maailma Kaubandusorganisatsiooni kontekstis. [ME-d 8 ja 40]

(8a)

Kui liikmesriik on piiranud või keelanud GMOde kasvatamise, ei tohiks see teistel liikmesriikidel takistada ega piirata loa saanud GMOde kasutamist, tingimusel et võetakse tõhusaid meetmeid piiriülese saastumise vältimiseks. [ME 9]

(8b)

Liikmesriikidel peaks olema lubatud tugineda GMOde kasvatamist piiravate või keelavate meetmete puhul nõuetekohastele põhjendustele seoses GMOde tahtlikust keskkonda viimisest või turuleviimisest tingitud kohaliku või piirkondliku keskkonnamõjuga, mis lisandub keskkonnamõjule, mida uuriti direktiivi 2001/18/EÜ C osa alusel läbiviidud keskkonnamõju teadusliku hindamise käigus, või riskiohjamise põhjendustele. Nendeks põhjendusteks võivad olla umbrohu ja kahjurite pestitsiidiresistentsuse tekke vältimine, geneetiliselt muundatud sordi invasiivsus või püsivus või ristumise võimalus kohalike kultuur- või looduslike taimedega, GMOde kasvatamisega seotud põllumajandustavade muutustest tingitud kohalikule keskkonnale avalduva kahjuliku mõju vältimine, selliste põllumajandustavade säilitamine ja arendamine, mis võimaldavad tootmist ühitada paremini ökosüsteemide jätkusuutlikkusega, kohaliku bioloogilise mitmekesisuse, sealhulgas teatavate elupaikade ja ökosüsteemide või teatavate looduslike või maastiku eripärade säilitamine ning andmete puudumine või ebapiisavus GMOde leviku võimalike kahjulike mõjude kohta liikmesriigi keskkonnale (sh bioloogilisele mitmekesisusele) kohalikul või piirkondlikul tasandil. Liikmesriikidel peaks olema lubatud tugineda selliste meetmete puhul ka põhjendustele, mis on seotud sotsiaalmajanduslike mõjudega. Nendeks põhjendusteks võivad olla samaaegse viljelemise meetmete teostamatus või kulukus või samaaegse viljelemise meetmete rakendamise võimatus geograafiliste eritingimuste tõttu (nt väikesaared, mägipiirkonnad), vajadus kaitsta põllumajandusliku tootmise mitmekesisust ning vajadus tagada seemnete puhtus. Liikmesriikidel peaks olema lubatud tugineda nende meetmete puhul ka muudele põhjendustele, mis võivad hõlmata maakasutust, asulaplaneerimist või muid õiguspäraseid tegureid. [ME 47]

(9)

Subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt ei ole käesoleva määruse eesmärk ühtlustada kasvatamise tingimusi liikmesriikides, vaid anda liikmesriikidele vabadus paindlikkus kasutada piirata või keelata GMOde kasvatamist oma territooriumil kasvatamise keelustamiseks muid põhjusi, kui teaduslik hinnang keskkonna- või terviseohu kohta põhjendustel, mis on seotud keskkonna- või muude õiguspäraste teguritega, nagu sotsiaalmajanduslikud mõjud, mis võivad tuleneda GMOde tahtlikust keskkonda viimisest või turuleviimisest, juhul kui neid tegureid ei ole käsitletud direktiivi 2001/18/EÜ C osas sätestatud ühtlustatud korra raames või juhul, kui valitseb jätkuv teaduslik ebakindlus . Üht Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (17) eesmärki, milleks on võimaldada komisjonil kaaluda siduvate õigusaktide vastuvõtmist liidu tasandil, ei täidetaks, kui teavitataks süstemaatiliselt liikmesriikide kõnealuse direktiivi kohaselt võetud meetmetest. Kuna liikmesriigid ei või käesoleva määruse alusel võtta meetmeid, millega piiratakse või keelatakse GMOde turuleviimist, ning kuna käesolev määrus ei muuda kehtivate õigusaktide kohaselt lubatud GMOde turuleviimise tingimusi, siis ei tundu direktiivis 98/34/EÜ sätestatud teatamise kord komisjonile teabe edastamiseks kõige kohasema kanalina. Seega erandina ei peaks direktiivi 98/34/EÜ kohaldama. Et komisjon oleks meetmetest teadlik, tundub proportsionaalsem lihtsam süsteem, millega teavitatakse meetmetest enne nende võtmist. Seega tuleks meetmetest, mida liikmesriik kavatseb võtta, teatada teavitamise eesmärgil koos meetmete põhjendustega komisjonile ja teistele liikmesriikidele hiljemalt üks kuu enne nende võtmist. [ME 10]

(9a)

Liikmesriikide piirangud või keelud seoses GMOde kasvatamisega ei tohiks takistada biotehnoloogia teadusuuringuid, tingimusel et selliste uuringute läbiviimisel järgitakse kõiki vajalikke ohutusmeetmeid. [ME 11]

(10)

Määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 7 lõikes 8 ja artikli 19 lõikes 8 on sätestatud, et A ja D osas tehtud viiteid direktiivi 2001/18/EÜ C osa alusel lubatud GMOdele käsitatakse ühtlasi viidetena määruse (EÜ) nr 1829/2003 alusel lubatud GMOdele. Samamoodi peaks käesoleva määruse alusel liikmesriikide poolt võetud meetmeid kohaldama määruse (EÜ) nr 1829/2003 kohaselt lubatud GMOde suhtes.

(11)

Seetõttu tuleks direktiivi 2001/18/EÜ vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Direktiivi 2001/18/EÜ muudatused

Direktiivi 2001/18/EÜ muudetakse järgmiselt:

1)

Artikkel 22 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 22

Vaba ringlus

Ilma et see piiraks artikli 23 või artikli 26b kohaldamist, ei või liikmesriigid keelata, piirata ega takistada käesoleva direktiivi nõuetele vastavate GMOde toodetena või toodete koostises turuleviimist.”

[ME 12]

2)

Artiklile 25 lisatakse järgmine lõige:

„5a.     Ilma et see piiraks intellektuaalomandi õiguste kaitset, ei piirata ega takistata juurdepääsu sellisele materjalile nagu seemnematerjal, mida on vaja GMOde tahtlikust keskkonda viimisest või turuleviimisest tulenevaid võimalikke ohte käsitlevate sõltumatute teadusuuringute läbiviimiseks.”

[ME 13]

3)

Artikli 26a lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1.     Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et vältida GMOde tahtmatut sattumist muudesse toodetesse oma territooriumil ja naaberliikmesriikide piirialadel.”

[ME 14]

4)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 26b

Kasvatamine

Liikmesriigid võivad pärast iga üksikjuhtumi eraldi uurimist võtta meetmeid, mis piiravad või keelavad kõigi või teatavatekäesoleva direktiivi C osa või määruse (EÜ) nr 1829/2003 kohaselt lubatud teatavate GMOde, kultuuri või iseloomuliku tunnuse alusel kindlaks määratud GMO rühmade või kõikide GMOde kasvatamist kogu oma territooriumil või osal sellest, kaasa arvatud geneetiliselt muundatud seemnete ja taimede paljundusmaterjali sordid, mis on turule viidud seemnete ja taimede paljundusmaterjali turustamist käsitlevate liidu õigusaktide kohaselt, eeldusel, et: [ME 40]

a)

need meetmed põhinevad :

i)

muudel nõuetekohastel põhjendustel kui kahjuliku mõju hindamine tervisele ja keskkonnale, mis tuleneb seoses GMOde tahtlikust keskkonda viimisest või turuleviimisest tingitud kohaliku või piirkondliku keskkonnamõjuga, mis lisandub keskkonnamõjule, mida uuriti käesoleva direktiivi C osa alusel läbiviidud keskkonnamõju teadusliku hindamise käigus, või riskiohjamise põhjendustel. Nendeks põhjendusteks võivad olla:

umbrohu ja kahjurite pestitsiidiresistentsuse tekke vältimine;

geneetiliselt muundatud sordi invasiivsus või püsivus või ristumise võimalus kohalike kultuur- või looduslike taimedega;

GMOde kasvatamisega seotud põllumajandustavade muutustest tingitud kahjuliku mõju vältimine kohalikule keskkonnale;

selliste põllumajandustavade säilitamine ja arendamine, mis võimaldavad ühitada paremini tootmist ökosüsteemide jätkusuutlikkusega;

kohaliku bioloogilise mitmekesisuse, sealhulgas teatavate elupaikade ja ökosüsteemide või teatavate looduslike või maastiku eripära säilitamine;

andmete puudumine või ebapiisavus GMOde leviku võimalike kahjulike mõjude kohta liikmesriigi keskkonnale (sh bioloogilisele mitmekesisusele) kohalikul või piirkondlikul tasandil;

ii)

sotsiaalmajanduslike mõjudega seotud põhjendustel. Nendeks põhjendusteks võivad olla:

samaaegse viljelemise meetmete teostamatus või kulukus või samaaegse viljelemise meetmete rakendamise võimatus geograafiliste eritingimuste tõttu (nt väikesaared, mägipiirkonnad);

vajadus kaitsta põllumajandusliku tootmise mitmekesisust;

vajadus tagada seemnete puhtus; või

iii)

muudel põhjendustel, mis võivad hõlmata maakasutust, asulaplaneerimist või muid õiguspäraseid tegureid; [ME 41]

aa)

juhul kui need meetmed käsitlevad geneetiliselt muundatud kultuure, millele on liidu tasandil juba luba antud, tagavad liikmesriigid, et põllumajandustootjatel, kes asjaomaseid kultuure õigusaktidega kooskõlas kasvatasid, on piisavalt aega käimasoleva vegetatsiooniperioodi lõpetamiseks; [ME 17]

ab)

nende meetmete võtmisele eelneb alternatiive arvestav sõltumatu tasuvusanalüüs; [ME 42]

ac)

neid meetmeid on eelnevalt vähemalt 30 päeva jooksul üldsusega konsulteeritud; [ME 19] ning

b)

need meetmed on kooskõlas aluslepingutega , eelkõige proportsionaalsuse põhimõttega . [ME 20]

Liikmesriikides asuvad piirkonnad võivad samadel tingimustel samuti võtta vastu meetmeid, mis piiravad või keelavad GMOde kasvatamist nende territooriumil. [ME 51]

Liikmesriigid teevad kõik sellised meetmed kõigile asjaomastele tootjatele, sealhulgas taimekasvatajatele, avalikult teatavaks vähemalt kuus kuud enne kasvuperioodi algust. Juhul kui asjaomase GMO kasvatamiseks on luba antud vähem kui kuus kuud enne kasvuperioodi algust, teevad liikmesriigid need meetmed avalikult teatavaks vahetult pärast meetmete vastuvõtmist. [ME 43]

Liikmesriigid võtvad need meetmed vastu kuni viieks aastaks ja vaatavad need läbi, kui GMO luba uuendatakse. [ME 22]

Erandina direktiivist 98/34/EÜ tuleks põhjendatud meetmetest, mida liikmesriik kavatseb käesoleva artikli alusel võtta, teatada teavitamise eesmärgil komisjonile ja teistele liikmesriikidele hiljemalt üks kuu enne nende võtmist.”

[ME 23]

5)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 26c

Vastutusnõuded

Liikmesriigid kehtestavad näiteks kindlustuse kaudu üldise finantsvastutuse ja -tagatiste kohustusliku süsteemi, mida kohaldatakse kõigi ettevõtjate suhtes ja millega tagatakse, et saastaja maksab tahtmatu mõju või kahju eest, mida GMOde tahtlik keskkonda viimine või turuleviimine võib põhjustada.”

[ME 24]

Artikkel 2

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub […] kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. [ME 26]

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja


(1)  ELT C 54, 19.2.2011, lk 51.

(2)  ELT C 104, 2.4.2011, lk 62.

(3)  Euroopa Parlamendi 5. juuli 2011. aasta seisukoht.

(4)  EÜT L 106, 17.4.2001, lk 1.

(5)  ELT L 268, 18.10.2003, lk 1.

(6)  EÜT 125, 11.7.1966, lk 2298.

(7)  EÜT 125, 11.7.1966, lk 2309.

(8)  EÜT L 93, 17.4.1968, lk 15.

(9)  EÜT L 226, 13.8.1998, lk 16.

(10)  EÜT L 11, 15.1.2000, lk 17.

(11)  EÜT L 193, 20.7.2002, lk 1.

(12)  EÜT L 193, 20.7.2002, lk 12.

(13)  EÜT L 193, 20.7.2002, lk 33.

(14)  EÜT L 193, 20.7.2002, lk 60.

(15)  EÜT L 193, 20.7.2002, lk 74.

(16)  ELT L 267, 8.10.2008, lk 8.

(17)  EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37.


Kolmapäev, 6. juuli 2011

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/359


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Selliste reisidokumentide nimekiri, mille kasutajal on õigus ületada välispiire ja kuhu võib kanda viisa ***I

P7_TA(2011)0321

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus selliste reisidokumentide nimekirja kohta, mille kasutajal on õigus ületada välispiire ja kuhu võib kanda viisa, ning sellise nimekirja koostamise kohta (KOM(2010)0662 – C7-0365/2010 – 2010/0325(COD))

2013/C 33 E/39

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0662);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 77 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0365/2010);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 29. juuni 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

võttes arvesse kodukorra artiklit 55;

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0237/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


Kolmapäev, 6. juuli 2011
P7_TC1-COD(2010)0325

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr …/…/EL selliste reisidokumentide, mille kasutajal on õigus ületada välispiire ja kuhu võib kanda viisa, nimekirja kohta ning sellise nimekirja koostamise korra kehtestamise kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus nr 1105/2011/EL) lõplikule kujule.)


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/360


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Toidualase teabe esitamine tarbijatele ***II

P7_TA(2011)0324

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 87/250/EMÜ, 90/496/EMÜ, 1999/10/EÜ, 2000/13/EÜ, 2002/67/EÜ, 2008/5/EÜ ja määrus (EÜ) nr 608/2004 (17602/1/2010 – C7-0060/2011 – 2008/0028(COD))

2013/C 33 E/40

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (17602/1/2010 – C7-0060/2011) (1);

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 18. septembri 2008. aasta arvamust (2);

võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (3) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2008)0040) kohta;

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. juuni 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi teisel lugemisel vastu võetud seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõike 8 punktile a;

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7;

võttes arvesse kodukorra artiklit 66;

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0177/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud teise lugemise seisukoha;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  ELT C 102 E, 2.4.2011, lk 1.

(2)  ELT C 77, 31.3.2009, lk 81.

(3)  Vastuvõetud tekstid, 16.6.2010, P7_TA(2010)0222.


Kolmapäev, 6. juuli 2011
P7_TC2-COD(2008)0028

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud teisel lugemisel 6. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr …/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) nr 1169/2011) lõplikule kujule.)


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/361


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Piiriülene teabevahetus liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta ***II

P7_TA(2011)0325

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta (17506/1/2010 – C7-0074/2011 – 2008/0062(COD))

2013/C 33 E/41

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (17506/1/2010 - C7-0074/2011));

võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta (1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2008)0151) suhtes;

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 22. juuni 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi teisel lugemisel vastu võetud seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõike 8 punktile a;

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7;

võttes arvesse kodukorra artiklit 66;

võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni soovitust teisele lugemisele (A7-0208/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud teise lugemise seisukoha;

2.

kiidab heaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.

võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  ELT C 45 E, 23.2.2010, lk 149.


Kolmapäev, 6. juuli 2011
P7_TC2-COD(2008)0062

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud teisel lugemisel 6. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/…/EL, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv 2011/82/EL) lõplikule kujule.)

Kolmapäev, 6. juuli 2011
LISA

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisavaldus vastavustabelite kohta

20. juunil 2011. aastal toimunud kolmepoolsel kohtumisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kokkulepe, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu direktiiv, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise kohta, ei mõjuta vastavustabelite üle peetavate institutsioonidevaheliste arutelude tulemust.

Komisjoni avaldus vastavustabelite kohta

Komisjon tuletab meelde oma kohustust tagada, et liikmesriigid koostaksid vastavustabelid, mille abil nende ülevõtmismeetmed seotakse ELi direktiiviga, ja edastaksid need ELi õigusakti ülevõtmise raames komisjonile, et kaitsta kodanike huve, tagada parem õigusloome ja suurendada õiguslikku läbipaistvust ning aidata kaasa liikmesriikide normide ELi sätetele vastavuse kindlakstegemisele.

Komisjon avaldab kahetsust, et puudub toetus sättele, mis oli esitatud ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega hõlbustatakse karistuste piirülest täitmist liiklusohutuse valdkonnas, mille kohaselt pidi vastavustabelite koostamine muutuma kohustuslikuks.

Komisjon võib kompromissi saavutamise ja nimetatud ettepaneku viivitamatu vastuvõtmise nimel nõustuda, et tekstis olnud vastavustabelite kohustusliku esitamise säte asendatakse asjakohase põhjendusega, milles liikmesriike julgustatakse seda tava järgima.

Komisjoni poolt kõnealuses küsimuses võetud seisukoht ei kujuta endast siiski pretsedenti. Komisjon jätkab jõupingutusi, et leida koos Euroopa Parlamendi ja nõukoguga sobiv lahendus kõnealusele horisontaalsele institutsioonilisele küsimusele.

Komisjoni avaldus liiklusohutuse suuniste kohta

Komisjon analüüsib, kas ELi tasandil on vaja koostada suunised, et tagada võrreldavate meetodite, tavade, standardite ja kontrollide sageduse kaudu (eriti seoses lubatud sõidukiiruse ületamisega, sõiduki juhtimisega alkoholijoobes, turvavöö kinnitamata jätmisega ja foori punase tule eiramisega) liikluseeskirjade ühtsem jõustamine liikmesriikides.


5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/362


Kolmapäev, 6. juuli 2011
Mitmeaastane finantsraamistik (2007–2013) ***

P7_TA(2011)0326

Euroopa Parlamendi 6. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu määruse eelnõu kohta, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 (16973/3/2010 – C7-0024/2011 – 2010/0048(APP))

2013/C 33 E/42

(Seadusandlik erimenetlus – nõusolek)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse nõukogu määruse eelnõu (16973/3/2010);

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1);

võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 312 (C7–0024/2011);

võttes arvesse suuliselt vastatavaid küsimusi, mis esitati 20. mail 2010 eelarvekomisjoni nimel nõukogule (O-0074/2010 – B7–0310/2010) ja komisjonile (O-0075/2010 – B7-0311/2010), ning 15. juuni 2010. aasta arutelu täiskogu istungil;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 22. septembri 2010. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 (2);

võttes arvesse kodukorra artiklit 75 ja artikli 81 lõiget 1;

võttes arvesse eelarvekomisjoni soovitust (A7-0253/2011),

A.

arvestades, et praegu kehtivat õigusakti, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik, tuleb pärast Lissaboni lepingu jõustumist muuta;

B.

arvestades, et kõik kolm institutsiooni on käsitlenud seda nõuet järgmiselt:

komisjon on koostanud nn Lissaboni paketi, mis sisaldab ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013, institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõu koostöö kohta eelarveküsimustes ja ettepanekut muuta finantsmäärust;

nõukogu on koostanud nõukogu määruse eelnõu, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013;

parlament on esitanud suuliselt vastatavad küsimused, võtnud vastu resolutsiooni ja püüdnud arutada Lissaboni paketti teiste institutsioonidega kolmepoolsetel kõnelustel 2011. aasta eelarvemenetluse käigus;

C.

arvestades, et parlament on seisukohal, et senine institutsioonidevaheline kokkulepe eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta kehtib uue määruse (millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik) jõustumiseni, välja arvatud artiklid, mis aegusid pärast Lissaboni lepingu jõustumist;

D.

arvestades, et eesistujariikide Belgia ja Ungari püüdlustele vaatamata ei ole nõukogu näidanud üles valmisolekut alustada läbirääkimisi Lissaboni paketi üle Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõike 5 kohaselt;

E.

arvestades, et nõukogu soovitatud mitmeaastase finantsraamistiku paindlikkusmäära vähendamine piiraks parlamendi volitusi ja õigusi praegusega võrreldes;

F.

arvestades, et Lissaboni lepingu eesmärk ei ole vähendada parlamendi õigusi ja parlament ei ole valmis sellise kärpimisega leppima,

1.

ei anna nõusolekut nõukogu määruse eelnõule, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013;

2.

teeb presidendile ülesandeks kuulutada seadusandlik menetlus lõppenuks ning edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

(2)  Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2010)0328.


Neljapäev, 7. juuli 2011

5.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 33/364


Neljapäev, 7. juuli 2011
Euroopa aktiivsena vananemise aasta (2012) ***I

P7_TA(2011)0332

Euroopa Parlamendi 7. juuli 2011. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa aktiivsena vananemise aasta (2012) kohta (KOM(2010)0462 – C7-0253/2010 – 2010/0242(COD))

2013/C 33 E/43

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2010)0462);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 153 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C7-0253/2010);

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3;

võttes arvesse eelarvekomisjoni arvamust ettepaneku finantsraamistikuga kokkusobivuse kohta;

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. oktoobri 2010. aasta arvamust (1);

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega;

võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 18. mai 2011. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4;

võttes arvesse kodukorra artikleid 55 ja 38;

võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni ja kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A7-0061/2011),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

kiidab heaks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsiooni, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


(1)  ELT C 51, 17.2.2011, lk 55.


Neljapäev, 7. juuli 2011
P7_TC1-COD(2010)0242

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 7. juulil 2011. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr …/2011/EL aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta (2012) kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus nr 940/2011/EL) lõplikule kujule.)

Neljapäev, 7. juuli 2011
LISA

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioon eelarve kohta

Vastavalt artiklile 8 on rahastamispakett Euroopa aasta tegevusteks vähemalt 5 000 000 eurot. 2011. aasta eelarvest kasutatakse 2,3 miljonit eurot, ilma et kasutataks kasutada olevat varu, et rahastada eelkõige teavitustegevust ja Euroopa aasta raames toimuvaid ELi konverentse, ning vähemalt 2,7 miljonit eurot, mis saadakse olemasolevate vahendite ümberjagamise teel, ilma et kasutataks olemasolevaid varusid, reserveeritakse ja esitatakse 2012. aasta eelarveprojekti eelarvereal.