19.4.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 115/1

---

Suunised, mis lisatakse komisjoni 16. jaanuari 2012. aasta delegeeritud määrusele (EL) nr 244/2012, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja kehtestatakse võrdlusmeetodite raamistik hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalse taseme arvutamiseks

2012/C 115/01

SISUKORD

1.	EESMÄRGID JA REGULEERIMISALA

2.

MÕISTED

3.	VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVATE HOONETE KINDLAKSMÄÄRAMINE

4.	ENERGIATÕHUSUSE MEETMETE KINDLAKSMÄÄRAMINE, TAASTUVATEL ENERGIAALLIKATEL PÕHINEVAD MEETMED VÕI NENDE MEETMETE PAKETID JA VARIANDID IGA VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVA HOONE JAOKS

4.1.	Võimalikud energiatõhususe meetmed ja taastuvatel energiaallikatel põhinevad meetmed (ning nende paketid ja variandid), mida tuleb arvesse võtta

4.2.	Kombinatsioonide ja seega ka arvutuste vähendamise meetodid

4.3.	Siseõhu kvaliteet ja muud mugavusega seotud küsimused

5.	MEETMETE JA MEETMETE PAKETTIDE RAKENDAMISEST TULENEVA PRIMAARENERGIA NÕUDLUSE ARVUTAMINE VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVALE HOONELE

6.	KOGUKULUDE ARVUTAMINE IGA VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVA HOONE KOHTA SEOSES NÜÜDISPUHASVÄÄRTUSEGA

6.1.	Kuluoptimaalsuse kontseptsioon

6.2.	Kulude liigitus

6.3.	Kuluandmete kogumine

6.4.	Diskontomäär

6.5.	Kuluelementide põhiloetelu, mida tuleb arvesse võtta hoonete ja ehitusdetailide esialgsete investeerimiskulude arvutamisel

6.6.	Perioodiliste asendamiskulude arvutamine

6.7.	Arvutusperiood versus hinnanguline olelusring

6.8.	Arvutuste algusaasta

6.9.	Jääkväärtuse arvutamine

6.10.

Hindade muutumine aja jooksul

6.11.

Asendamiskulude arvutamine

6.12.

Energiakulu arvutamine

6.13.

Maksude, toetuste ja soodustariifide käsitlemine kuluarvutustes

6.14.

Energiatootmisest saadud tulu lisamine

6.15.

Kõrvaldamiskulude arvutamine

7.	ENERGIATÕHUSUSE KULUOPTIMAALSE TASEME TULETAMINE IGA VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVA HOONE JAOKS

7.1.	Kuluoptimaalse vahemiku tuvastamine

7.2.	Võrdlus praeguste nõuetega liikmesriikide tasandil

8.	TUNDLIKKUSE ANALÜÜS

9.	ENERGIAHINDADE HINNANGULINE PIKAAJALINE MUUTUMINE

1.   EESMÄRGID JA REGULEERIMISALA

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/31/EL (hoonete energiatõhususe kohta) (1) artiklile 5 ja III lisale täiendatakse direktiivi 2010/31/EL komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 244/2012, (2) millega kehtestatakse võrdlusmeetodite raamistik hoonete ja ehitusdetailide energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalse taseme arvutamiseks (edaspidi „määrus”).

Meetoditega täpsustatakse, kuidas võrrelda energiatõhususe meetmeid, taastuvaid energiaallikaid hõlmavaid meetmeid ja meetmete kombinatsioone seoses nende energiatõhususega ja nende rakendamise maksumusega ning kuidas neid rakendada väljavalitud võrdluse aluseks olevates hoonetes, et kindlaks määrata energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalsed tasemed. Direktiivi 2010/31/EL III lisas nõutakse, et komisjon koostaks võrdlusmeetodite raamistiku juurde suunised, et liikmesriigid saaksid võtta vajalikke meetmeid.

Käesolev dokument sisaldab direktiivi 2010/31/EL III lisaga ette nähtud suuniseid. Suunised ei ole õiguslikult siduvad, ent neis antakse liikmesriikidele asjakohast lisateavet ja kajastatakse määrusega seoses nõutavate kuluarvutuste tunnustatud põhimõtteid. Suunised kui sellised on kavandatud määruse rakendamise hõlbustamiseks. Liikmesriikidele on õiguslikult siduv ja vahetult kohaldatav määruse tekst.

Kasutamise lihtsustamise eesmärgil järgib käesolev dokument määruse I lisas kehtestatud meetodite raamistiku struktuuri. Erinevalt määrusest vaadatakse suuniseid aeg-ajalt üle vastavalt sellele, kuidas nii liikmesriigid kui ka komisjon omandavad meetodite raamistiku rakendamisel kogemusi.

2.   MÕISTED

Mõni määruse artiklis 2 sisalduv mõiste vajaks täiendavat täpsustamist.

„Kogukulude” mõiste ei sisalda maa maksumust. Kui liikmesriik siiski soovib, võib esialgsetes investeerimiskuludes ja järelikult ka kogukuludes arvesse võtta kasuliku põrandapinna kulusid, mis on vajalik teatava meetme rakendamiseks, seades seega sisse meetmete järjestuse vastavalt meetme võetavale ruumile.

„Primaarenergia” on hoone puhul energia, mida kasutatakse hoonesse tarnitud energia tootmiseks. See arvutatakse tarnitud ja eksporditud energiakandjate hulkadest, kasutades primaarenergia ümberarvestuskoefitsiente. Primaarenergia sisaldab mittetaastuvat ja taastuvat energiat. Kui arvesse võetakse mõlemad, siis võib seda nimetada koguprimaarenergiaks.

„Kogukulude” mõiste ühe osana võib liikmesriik makromajanduslike optimaalsete kulude arvutamisel lisaks süsinikdioksiidiga seotud kuludele kasutusele võtta muid väliskulusid (nagu keskkonnakulud või tervishoiukulud).

„Iga-aastaste kulude” arvutamiseks ei sisalda komisjoni pakutud meetodid eraldi kululiiki kapitalikulude katmiseks, kuna eeldati, et seda hõlmas juba diskontomäär. Kui liikmesriik tahab arvesse võtta just makseid, mida tehakse kogu arvutusperioodi jooksul, võib liikmesriik lisada kapitalikulud näiteks iga-aastaste kulude alla, tagades samal ajal, et need on diskonteeritud.

„Kasuliku põrandapinna” arvutamise meetod määratakse kindlaks riiklikul tasandil. Sellest tuleb komisjoni sõnaselgelt teavitada.

Kuluoptimaalsuse hindamisel võetakse arvesse primaarenergia mittetaastuvat osa. Tuleb märkida, et see ei ole vastuolus direktiivis sätestatud „primaarenergia” mõistega – kogu hoone energiatõhususe hindamiseks tuleb teatada hoone käitamisega seotud mittetaastuvast osast ja primaarenergia üldkogusest. Vastavad primaarenergia (ümberarvestus)koefitsiendid määratakse kindlaks riiklikul tasandil, võttes arvesse direktiivi 2006/32/EÜ (3) II lisa.

„Energiatõhususe meede” võib olla üksik meede või meetmete pakett. Oma lõplikus vormis on meetmete pakett hoone versioon (= meetmete ja pakettide täielik kogum, mis on vajalik hoone energiatõhusaks varustamiseks ja mis sisaldab hoone välispiiretega seotud meetmeid, passiivseid meetodeid, hoone süsteemidega seotud meetmeid ja/või taastuvaid energiaallikaid kasutavaid meetmeid).

„Energiakulud” hõlmavad direktiivi 2010/31/EL kohaselt kõiki energiatarbimise kulusid, mis on seotud kõige tavalisema energiatarbimisega hoones. Seadmetele kulunud energiat (ja nende maksumust) ei ole seetõttu arvesse võetud, kuigi liikmesriigid võivad need määruse riiklikku rakenduskavasse lisada.

3.   VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVATE HOONETE KINDLAKSMÄÄRAMINE

Direktiivi 2010/31/EL II lisa ja määruse I lisa punkti 1 kohaselt peavad liikmesriigid kuluoptimaalsete meetodite jaoks kindlaks määrama võrdluse aluseks olevad hooned.

Võrdluse aluseks oleva hoone peamine eesmärk on esindada tüüpilist ja keskmist hoonet teatavas liikmesriigis, kuna iga eraldi hoone jaoks on võimatu kuluoptimaalsust arvutada. Seega peavad võrdluse aluseks olevad hooned kajastama nii täpselt kui võimalik tegelikku riiklikku hoonestust, nii et meetodeid kasutades oleksid arvutuste tulemused representatiivsed.

Soovitatakse, et võrdluse aluseks olevad hooned määratakse kindlaks ühel kahest järgmisest viisist:

1)

tegeliku näidishoone väljavalimine, mis esindab teatava liigi kõige tüüpilisemat hoonet (kasutuse tüüp koos asustustavaga, põrandapind, hoone kompaktsus väljendatuna välispiirete pindala- või ruumalateguri kaudu, hoone välispiirete struktuur koos vastava U-väärtusega, tehnosüsteemid ja energiakandjad koos nende energiatarbimise osakaaluga);

2)	virtuaalse hoone loomine, mille iga asjakohane parameeter (vt punkt 1) hõlmab kõige sagedamini kasutatavaid materjale ja süsteeme.

Valikuvõimaluste vahel valimisel tuleks lähtuda eksperdiküsitlustest, statistiliste andmete kättesaadavusest jne. Hoonete eri liikide puhul on võimalik kasutada erinevaid lähenemisviise. Liikmesriigid peaksid teatama, kuidas võrdluse aluseks olevad hooneliigid valiti (vt ka määruse III lisas esitatud aruandlusvormi punkti 1.4).

Kuluoptimaalsuse arvutuste tegemiseks võivad liikmesriigid vabalt kasutada ja kohandada võrdluse aluseks olevate hoonete olemasolevaid katalooge ja andmebaase. Lisaks saab ära kasutada programmi „Arukas energeetika – Euroopa” raames tehtud tööd, eelkõige järgmisi projekte:

—   TABULA– tüpoloogiline lähenemisviis hoonestuse energiatõhususe hindamisele: http://www.building-typology.eu/tabula/download.html

—   ASIEPI– võrdluse aluseks olevate hoonete kogum energiatõhususe arvutuste uuringuteks: http://www.asiepi.eu/wp2-benchmarking/reports.html (4)

Määrus võimaldab liikmesriikidel määrata uuele hoonele vähemalt ühe võrdluse aluseks oleva hoone ja olemasolevale hoonele vähemalt kaks, kui olulist rekonstrueerimist kavandatakse igas järgmises liigis:

—	ühepereelamud;

—	korterelamud ja mitmepereelamud;

—	kontorihooned ja

—	muud direktiivi 2010/31/EL I lisa punktis 5 loetletud mitteeluruumide liigid, mille puhul on olemas konkreetsed energiatõhususe miinimumnõuded.

Määrus annab liikmesriikidele võimaluse valida, kas:

—	määrata kindlaks võrdluse aluseks olevad hooned (jälle üks uuele hoonele, kaks olemasolevale) igale mitteeluruumide liigile eraldi, vähemalt neile, mille puhul on määratud energiatõhususe miinimumnõuded, või

—

määrata kindlaks võrdluse aluseks olevad hooned teistele mitteeluruumide liikidele selliselt, et üks võrdluse aluseks olev hoone esindab kahte või enamat liiki. Sel moel väheneb vajalike arvutuste hulk ja järelikult vähenevad ka halduskulud. Võib isegi olla võimalik tuletada kõik mitteeluruumide sektori võrdluse aluseks olevad hooned kontorihoonete põhilisest võrdlushoonest.

See tähendab, et kui liikmesriik määrab kindlaks kontorihooned sel viisil, et nende võrdlushooned on rakendatavad kõigile teistele mitteeluruumide liikidele, siis peab liikmesriik kokku kindlaks määrama üheksa võrdluse aluseks olevat hoonet. Kui mitte, on võrdluse aluseks olevate hoonete arv ilmselt suurem.

Erinevad hoonestused võivad vajada erinevat liigitust. Mõnes riigis võib kõige sobivam olla ehitusmaterjalidel põhinev eristamine, samal ajal kui mõnes muus riigis võib eristamise aluseks olla hoone vanus. Komisjonile edastatavas aruandes tuleb selgesti osutada, miks tagavad valitud kriteeriumid kõnealusest hoonestusest tõese pildi. Olemasoleva hoonestuse juures rõhutatakse keskmiste omaduste tähtsust.

Seoses hooneliikide all-liigituse kriteeriumidega märgitakse järgmist.

Vanus	Kriteeriumi kasutamine on põhjendatud riigis, kus olemasolevat hoonestust ei ole siiani rekonstrueeritud ja hoone esialgne vanus on seega ikka veel hoone energiatõhususe oluline tegur. Riikides, kus hoonestus on juba suures osas renoveeritud, on vanuserühmad muutunud liiga mitmekesiseks, et hooneid saaks ainult vanuse järgi liigitada.
Suurus	Suuruse järgi liigitamine pakub huvi sedavõrd, kuivõrd suurused võivad esindada alaliike, mis on seotud nii energia kui ka kuludega.
Kliimatingimused	Mitmes liikmesriigis eristavad riiklikud nõuded riigi erinevaid kliimavöötmeid või piirkondi. Sel juhul soovitatakse, et võrdluse aluseks olevad hooned peaksid esindama kindlat kliimavöödet või piirkonda ning et võrdluse aluseks olevate hoonete energiatarbimine tuleks arvutada iga kliimavöötme jaoks eraldi. Kliimatingimuste kirjeldamisel ja kasutamisel soovitatakse lähtuda standardist EN ISO 15927 „Ehitiste hügrotermiline jõudlus. Klimaatiliste andmete arvutamine ja esitamine”, kusjuures kasutatakse riigi keskmisi andmeid või, juhul kui riiklikus hooneid käsitlevas määruses eristatakse kliimavöötmeid, siis iga kliimavöötme andmeid. Küttepäevad on kättesaadavad Eurostatist. Vajaduse korral soovitatakse lisada ka jahutuspäevad (märkides ära arvutustes kasutatud baastemperatuuri ja ajaühiku).
Paigutus ja varjulisus	Sõltuvalt hoone geomeetriast ning aknapindade suurusest ja jaotusest või paigutusest võivad hoone paigutus ja varjulisus (lähedal olevad hooned või puud) energiavajadusele olulist mõju avaldada. Sellest on raske keskmist olukorda tuletada. Kui kõnealust kriteeriumi võetakse arvesse riiklikes miinimumnõuetes, siis võib olla otstarbekas kindlaks määrata tõenäoline olukord maapiirkonnas asuvale hoonele ja tõenäoline olukord linnahoonele. Võrdluse aluseks olevate hoonete tüüpiline asukoht peaks kajastuma ka seoses paigutuse mõju, päikesevalguse hulga, varjulisuse, kunstliku valgustuse nõudlusega jne.
Ehitustooted kande- ja muudes tarindites	Hoone välispiiretes olevad ehitustooted osalevad soojuskasutuses ja mõjutavad hoone energiavajadust. Näiteks võib hoone suur mass jahutuse energiavajadust suvel vähendada. Tõenäoliselt tuleb võrdluse aluseks olevate hoonete määratluses vahet teha eri liiki hoonete vahel (nt massiivsete hoonete ja kergkonstruktsioonide või täisklaasfassaadide vs. osaliste klaasfassaadide vahel), kui teatavas riigis leidub mõistlikul hulgal mõlemaid.
Ehitustooted kande- ja muudes tarindites	Liikmesriigid, kes ei ole välja jätnud muinsuskaitse all olevaid hooneid (direktiivi 2010/31/EL artikli 4 lõige 2) võivad soovida kindlaks määrata alaliigid, mis kajastavad tüüpiliste kaitsealuste hoonete omadusi.

Üldiselt võib eeldada, et hoonestust kajastatakse tõepärasemalt suurema arvu võrdlushoonete (ja alaliikide) abil, ent ilmselt on arvutuskäikudest tulenevate halduskulude ja hoonestuse esindatuse vahel kompromiss. Kui hoonestus on mitmekesine, on tõenäoliselt vaja rohkem võrdluse aluseks olevaid hooneid.

Lähenemisviis uute ja olemasolevate hoonete võrdlushoonete kindlaksmääramisele on põhiliselt sama, erinedes vaid selle poolest, et olemasolevate hoonete puhul esitatakse võrdluse aluseks oleva hoone kirjelduses tüüpilise hoone ja paigaldatud tüüpiliste ehitussüsteemide täielik kvalitatiivne kirjeldus. Uute hoonete korral määrab võrdluse aluseks olev hoone kindlaks ainult hoone põhilise geomeetria, tüüpilise funktsionaalsuse ja tüüpilise kulustruktuuri liikmesriigis, geograafilise asukoha ning sise- ja väliskliima tingimused.

4.   ENERGIATÕHUSUSE MEETMETE KINDLAKSMÄÄRAMINE, TAASTUVATEL ENERGIAALLIKATEL PÕHINEVAD MEETMED VÕI NENDE MEETMETE PAKETID JA VARIANDID IGA VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVA HOONE JAOKS

Direktiivi 2010/31/EL III lisa ja määruse I lisa punkti 2 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestatud võrdluse aluseks olevatele hoonetele kindlaks määrama energiatõhususe meetmed. Arvutuste tegemiseks esitatud meetmed peavad hõlmama direktiivi 2010/31/EL artiklis 6 loetletud ja artiklis 7 (viimases lõigus) korratud tehnoloogiaid, nimelt detsentraliseeritud varustust, koostootmist, kaugkütet ja kaugjahutust ning soojuspumpasid. Määruse I lisa punkti 2 alapunkti 3 kohaselt peavad liikmesriigid arvutuskäiku lisama ka meetmed, mis põhinevad taastuvatel energiaallikatel. Tuleb märkida, et taastuvatel energiaallikatel põhinevad lahendused ei pruugi olla seotud üksnes liginullenergia sihtmärgi saavutamisega.

Lisaks võivad ühes süsteemis toimivad meetmed mõjutada energiatõhusust teises süsteemis. Näiteks mõjutab välispiirete isolatsiooni tase ehitussüsteemide võimsust ja mõõtmeid. Pakettide ja variantide kindlaksmääramisel tuleb kõnealust erinevate meetmete vahelist vastastoimet arvesse võtta.

Seetõttu soovitatakse meetmeid pakettidesse ja/või variantidesse kombineerida, kuna meetmete mõtestatud kombinatsioonid võivad tekitada sünergiat, mis viib (kulude ja energiatõhususe suhtes) parematele tulemustele kui üksikud meetmed. Variandid on delegeeritud õigusakti tähenduses kindlaks määratud kui „hoone suhtes rakendatud meetmete ja pakettide üldine tulemus ja kirjeldus, mis võib koosneda hoone välispiirdeid käsitlevate meetmete, passiivsete meetodite, ehitussüsteeme käsitlevate meetmete ja/või taastuvatel energiaallikatel põhinevate meetmete kombinatsioonist”.

Kuigi seetõttu võib olla raske tõmmata täpset piiri meetmete paketi ja variandi vahele, on selge, et variant viitab lahenduste täielikule komplektile, mis on vajalik olemasolevate kõrgtehnoloogiliste hoonete jms jaoks. Kaalutavad variandid võivad sisaldada hästi tõestatud kontseptsioone, mida kasutatakse nt sertifitseeritud ökomärgisega hoone, passiivmaja, nn kolme liitri maja ehitamisel, või mis tahes muud meetmete komplekti, mis on kehtestatud, et saavutada väga suur energiatõhusus. Tuleb siiski märkida, et kuluoptimaalsete meetodite otstarve on tagada õiglane konkurents erinevate tehnoloogiate vahel ning see ei piirdu juba end tõestanud pakettide/variantide kogukulude arvutamisega.

Meetmete paketi/variandi raames võivad kulutasuvad tõhususe meetmed võimaldada muude meetmete kaasamise, mis ei ole veel kulutasuvad, aga mis võivad tunduvalt suurendada primaarenergiatarbimist ja CO2-heite vähenemist, mis seonduvad kogu hoone kontseptsiooniga – seda juhul, kui kogu pakett ikka veel tagab rohkem kasu, kui on hoone või ehitusdetaili kulud selle eluea jooksul.

Mida enam pakette ja variante kasutatakse (ning meetmete variante hinnatud paketti kaasatakse), seda täpsem on saavutatava energiatõhususe arvutuse optimaalne tulemus.

Lõplikult valitud pakettide/variantide kindlaksmääramine on tõenäoliselt korduv protsess, kus valitud pakettide/variantide esimene arvutus näitab vajadust pakette lisada, et kindlaks teha, kus täpselt ilmnevad järsud muutused kogukuludes ja miks need ilmnevad. Seega võib olla vajalik kindlaks määrata täiendav pakett, et tuvastada, missugune tehnoloogia on vastutav kõrgema kogukulu eest.

Iga paketi/variandi kirjeldamiseks on vaja teavet energiatõhususe kohta. Aruandlusvormi tabel 3, mis on lisatud määrusele, annab ülevaate põhilistest tehnilistest parameetritest, mis on vajalikud energiatõhususe arvutamiseks.

Soovitatakse, et kui liikmesriigid määravad kindlaks oma riiklikud arvutusmeetodid, ei tohiks kehtestatud meetmete/pakettide/variantide esitamise järjekord tulemust ette ära määrata. Seega peaksid liikmesriigid vältima selliste eeskirjade kehtestamist, mille järgi üht hoone välispiirete meedet rakendatakse alati esimesena ja ainult sel juhul on meede ehitussüsteemis lubatud.

4.1.   Võimalikud energiatõhususe meetmed ja taastuvatel energiaallikatel põhinevad meetmed (ning nende paketid ja variandid), mida tuleb arvesse võtta

Paljusid meetmeid võib pidada meetmete/pakettide/variantide kindlaksmääramise alguspunktiks arvutuskäigu jaoks. Allpool esitatud loetelu ei ole kõikehõlmav. Samuti ei saa eeldada, et kõik meetmed on erinevates riikides ja kliimatingimustes võrdselt sobivad.

Hoolimata direktiivi 2010/31/EL artiklist 9 ja selle liginullenergiahoone mõistest, mis hõlmab nii energiatõhusust kui ka taastuvaid energiaallikaid, on vaja seoses arvutuskäiguga kaaluda ka taastuvatel energiaallikatel põhinevaid meetmeid. Need meetmed on eelkõige vajalikud tulevikus, et vastata liginullenergia nõuetele, nagu on kehtestatud direktiivi 2010/31/EL artiklis 9, ja need võivad olla kuluoptimaalsed lahendused juba enne.

Järgmine loetelu ainult esitab näiteid võimalikest kaalutavatest meetmetest.

Hoone struktuur:

—	uute hoonete kogu seinakonstruktsioon või olemasolevate seinte täiendav isolatsioonisüsteem (5);

—	uute hoonete kogu katusekonstruktsioon või olemasolevate katuste täiendav isolatsioonisüsteem;

—	kõik uute hoonete isolatsioonisüsteemiga seotud plaatide osad või olemasolevate plaatide täiendav isolatsioonisüsteem;

—	kõik esimese korruse põrandakonstruktsiooni ja vundamendi osad, mis erinevad võrdluse aluseks oleva hoone omadest, või olemasoleva põrandakonstruktsiooni täiendav isolatsioon;

—	suurenenud soojusinerts seoses massiivsete ehitusmaterjalide kasutamisega hoonete siseruumides (ainult mõnes kliimatingimuses);

—	uste ja akende parem raamimine;

—	parem päikese varjamine (fikseeritud või liigutatav, juhitav käsitsi või automaatselt ning akendele paigaldatavad kaitsekiled);

—	parem hermeetilisus (maksimaalne hermeetilisus, mis vastab tehnoloogia arengule);

—	hoone paigutus ja päikesevalguse hulk (võib olla meetmeks ainult uutele hoonetele);

—	läbipaistvate ja läbipaistmatute pindade osakaalu muutus (klaasitud pinna ja fassaadipinna suhte optimeerimine);

—	öise ventilatsiooni avad (rist- või šahtventilatsioon).

Süsteemid:

—	küttesüsteemi paigaldamine või täiustamine (fossiilenergial või taastuvenergial põhinev, kondensatsioonkatlaga, soojuspumbad jne) kõigis kohtades;

—	ruumi ja vee temperatuuri seire ja arvestid;

—	(fossiilenergial või taastuvenergial põhineva) sooja vee varustussüsteemi paigaldamine või täiustamine;

—	ventilatsiooni paigaldamine või täiustamine (mehaaniline koos soojuse regenereerimisega, loomulik, tasakaalustatud mehaaniline, väljatõmme);

—	aktiiv- või hübriidjahutussüsteemi paigaldamine või täiustamine (nt maasoojusvaheti, jahuti);

—	päevavalgustuse kasutamise täiustamine;

—	aktiivvalgustussüsteem;

—	fotoelektriliste süsteemide paigaldamine või täiustamine;

—	süsteemi energiakandja vahetus;

—	pumpade ja ventilaatorite vahetus;

—	torude isolatsioon;

—	otsesed veesoojendid või eri energiakandjatega soojendatud vee kaudne hoidmine, võimalikult kombineeritud päikeseenergiaga;

—	(erineva suurusega) päikesekütteseadmete (ja -jahutusseadmete) paigaldamine;

—	intensiivne öine ventilatsioon (ainult mõnes kliimatingimuses massiivse konstruktsiooniga mitteeluruumide jaoks);

—	mikrokoostootmine erinevate energiakandjatega;

—	tähtis: läheduses (nt kombineeritud soojuse ja energia, kaugkütte ja kaugjahutuse kaudu) toodetud taastuvenergiat saab arvesse võtta ainult siis, kui konkreetse hoone energiatootmine ja -tarbimine on tugevasti teineteisega seotud;

—	alternatiivsed süsteemid, nagu direktiivi 2010/31/EL artiklis 6 loetletud süsteemid, sealhulgas detsentraliseeritud varustussüsteemid, kaugkütte ja kaugjahutuse koostootmine jne.

Kehtestatud variandid:

—	olemasolevad paketid/variandid, nagu riiklikud ökomärgised ja muud kehtestatud vähese energiakuluga või liginullenergiahooned, nt passiivmaja.

On tähtis rõhutada, et olemasolevaid variante ei peaks võtma ainuvõimaliku kuluoptimaalse lahendusena, isegi kui nad siiamaani on olnud kulutasuvad või isegi kuluoptimaalsed.

4.2.   Kombinatsioonide ja seega ka arvutuste vähendamise meetodid

Arvutusmeetodite üks peamistest probleemidest on tagada, et ühelt poolt võetaks arvesse kõiki meetmeid, millel on võimalik mõju hoone primaar- või lõppenergiatarbimisele, ja teiselt poolt seda, et arvutuskäik jääks teostatavaks ja proportsionaalseks. Mitme variandi rakendamine võrdluse aluseks olevatele hoonetele võib kiiresti viia tuhandete arvutusteni. Siiski näitasid komisjoni jaoks sooritatud katsearvutused, et iga võrdluse aluseks oleva hoone kohta ei tohiks teha vähem arvutusi kui kümme paketti/varianti pluss võrdlusjuhtum.

Arvutuste hulga vähendamiseks saab kasutada mitmesuguseid meetodeid. Ühe meetodi järgi kavandatakse energiatõhususe meetmete andmebaas kui meetmete maatriks, mis jätab kõrvale vastastikku välistavad tehnoloogiad, ning seega arvutuste hulk väheneb. Näiteks ei pea ruumi kütmiseks kasutatavat soojuspumpa hindama kombinatsioonis ruumi kütmiseks kasutatava suure kasuteguriga küttekatlaga, kuna kõnealused valikuvõimalused on vastastikku välistavad ega täienda teineteist. Võimalikke energiatõhususe meetmeid ja taastuvatel energiaallikatel põhinevaid meetmeid (ning nende pakette ja variante) saab esitada maatriksina, kus ei ole ebatõenäolisi kombinatsioone.

Tavaliselt loetletakse teatava riigi konkreetse võrdluse aluseks oleva hoone kõige tüüpilisemad tehnoloogiad esimestena. Üldise energiatõhususe taseme tõestatud variante tuleks siin kaaluda kui lahenduspaketti, mis saavutab eeldatud sihtmärgi, mis on väljendatud saavutatavate kriteeriumidena, kaasates ka mittetaastuvatest energiaallikatest toodetud primaarenergia.

Stohhastilisi meetodeid energiatõhususe arvutamisel saab tõhusalt kasutada teatavate meetmete ja nende kombinatsioonide mõjude esitamiseks. Sealt edasi saab tuletada piiratud arvu kõige perspektiivikamate meetmete kombinatsioone.

4.3.   Siseõhu kvaliteet ja muud mugavusega seotud küsimused

Nii nagu määruse I lisa punkti 2 alapunktis 6 on kehtestatud, peavad arvutuskäigu jaoks kasutatavad meetmed vastama ehitustoodetele esitatavatele põhinõuetele (määrus (EL) nr 305/2011) ja siseõhuga seonduvalt peavad need vastama olemasolevatele ELi ja riiklikele nõuetele. Samuti peab kuluoptimaalsuse arvutuskäik olema koostatud sel viisil, et erinevused õhu kvaliteedis ja mugavuses on läbipaistvad. Siseõhu kvaliteedi või muude tahkude tõsise rikkumise puhul võib meetme riiklikust arvutuskäigust ja nõude kehtestamisest välja arvata.

Seoses siseõhu kvaliteediga kehtestatakse tavaliselt õhuvahetuse miinimumkiirus. Ventilatsioonimehhanismi kiirus võib sõltuda ventilatsiooni liigist (loomulik väljatõmme või tasakaalustatud ventilatsioon) ja vastavalt erineda.

Suvise mugavusega seonduvalt võiks eelkõige lõunamaises kliimas olla soovitatav ettekavatsetult arvesse võtta passiivjahutust, mille võib saavutada hoone sobiva projektiga. Arvutusmeetodid koostatakse sel juhul nii, et need sisaldavad ülekuumenemise riski ja aktiivjahutussüsteemi vajadust iga meetme/paketi/variandi jaoks.

5.   MEETMETE JA MEETMETE PAKETTIDE RAKENDAMISEST TULENEVA PRIMAARENERGIA NÕUDLUSE ARVUTAMINE VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVALE HOONELE

Arvutamise eesmärk on kindlaks määrata iga-aastane primaarenergiatarbimine, mis sisaldab energia kasutamist kütte, jahutuse, ventilatsiooni, sooja vee ja valgustuse jaoks. Kõnealuse eesmärgi peamine viide on direktiivi 2010/31/EL I lisas, mida kohaldatakse täielikult ka kuluoptimaalses raammetoodikas.

Direktiivi 2010/31/EL määratluste kohaselt võib arvesse võtta kodumasinate ja muude vooluvõrku ühendatavate seadmete tarbitavat elektrienergiat, ent see ei ole kohustuslik.

Energiatõhususe arvutustes soovitatakse liikmesriikidel kasutada Euroopa Standardikomitee standardeid. Euroopa Standardikomitee tehniline aruanne TR 15615 (katusdokument) määratleb üldised suhted ehitiste energiatõhususe direktiivi ja Euroopa energiastandardite vahel. Lisaks esitab standard EN 15603:2008 energiaarvutuste üldised skeemid ja järgmised mõisted.

Energiatõhususega seotud mõisted vastavalt standardile EN 15603:2008:

—   energiaallikas– allikas, millest saab kasulikku energiat võtta või taas luua kas otseselt või muundamise ja transformeerimise teel;

—   energiakandja– aine või nähtus, mida saab kasutada mehaanilise töö või soojuse tootmiseks või keemiliste ja füüsikaliste protsesside teostamiseks;

—   süsteemi piir– piir, mis hõlmab kõiki hoonega seotud alasid (nii hoone sees kui väljas), kus energiat tarbitakse või toodetakse;

—   energiavajadus kütte või jahutuse jaoks– soojusenergia, mis on vaja konditsioneeritud ruumi sisse või sealt välja suunata, et kavandatud temperatuuritingimusi teatava ajaperioodi jooksul hoida;

—   energiavajadus sooja tarbevee jaoks– tarnitav soojusenergia vajaliku hulga sooja tarbevee tootmiseks, et tõsta selle temperatuuri külmast võrgutemperatuurist eelnevalt määratud tarnetemperatuurini tarnepunktis;

—   energiatarbimine ruumide kütte või jahutuse või sooja tarbevee jaoks– energiasisend kütte, jahutuse või soojaveesüsteemi jaoks, et vastavalt rahuldada kütte, jahutuse või vee soojendamise energiavajadus;

—   energiatarbimine ventilatsiooni jaoks– ventilatsioonisüsteemi suunatud elektriline energiasisend õhu transportimiseks ja soojuse regenereerimiseks (energiasisend õhu eelsoojenduseks ei ole kaasa arvatud);

—   energiatarbimine valgustuse jaoks– elektrienergia sisend valgustussüsteemi;

—   taastuvenergia– energia, mis on toodetud allikatest, mida kasutamisega ei ammendata, nagu päikeseenergia (soojus ja fotoelektriline), tuuleenergia, vee-energia, taastuv biomass (määratlus on erinev direktiivis 2010/31/EL kasutatud määratlusest);

—   tarnitud energia– energia väljendatuna energiakandja kohta, mis on tarnitud hoone tehnosüsteemidesse läbi süsteemi piiri, et rahuldada arvesse võetud tarbimist (küte, jahutus, ventilatsioon, soe tarbevesi, valgustus, kodumasinad jne);

—   eksporditud energia– energia väljendatuna energiakandja kohta, mis on tarnitud hoone tehnosüsteemide kaudu läbi süsteemi piiri ja mida kasutatakse väljaspool süsteemi piiri;

—   primaarenergia– energia, mida ei ole muundatud ega transformeeritud.

Määruse I lisa punktis 3 sisaldab energiatõhususe arvutus kõigepealt kütte ja jahutuse lõplikku energiavajadust, siis lõplikku energiavajadust kõikide energiatarbimiste jaoks ning kolmandaks primaarenergia tarbimist. See tähendab, et arvutuse suund on vajadustelt allikale (s.o hoone energiavajadustelt primaarenergiale). Elektrisüsteeme (nagu valgustus, ventilatsioon, abiseadmed) ja soojussüsteeme (küte, jahutus, soe tarbevesi) on arvestatud eraldi hoone piiride sees.

Kuluoptimaalsete meetodite tähenduses ei peeta kohapeal kohalikest taastuvatest energiaallikatest toodetavat energiat tarnitud energia osaks, mis viitab standardis EN 15603:2008 esitatud süsteemi piiri muutmise vajadusele.

Kuluoptimaalses metoodikas saab süsteemi muudetud piirides väljendada kõiki energiatarbimisi ühe primaarenergia näitajaga. Selle tulemusel konkureerivad taastuvatel energiaallikatel põhinevad aktiivsed tehnoloogiad otseselt nõudluspoolsete lahendustega, mis vastab kuluoptimaalsete arvutuste otstarbele ja kavatsusele välja selgitada lahendus, kus on kõige väiksemad kogukulud, ilma et diskrimineeritaks või eelistataks konkreetset tehnoloogiat.

See viiks olukorrani, kus teatav taastuvatel energiaallikatel põhinev meede näitab paremat kulutõhusust kui mõni energianõudluse vähendamise meede, samal ajal kui üldpilt peaks olema selline, et energianõudluse vähendamise meetmed on kulutõhusamad kui meetmed, mis suurendavad taastuvatel energiaallikatel põhinevat energiavarustust. Seega, ehitiste energiatõhususe direktiivi üldist põhimõtet (st esiteks vähendada energiatarbimist) ei ohustataks ning tuleb järgida liginullenergia määratlust (st väga suure energiatõhususega hoone ja liginullenergiahoone või vähese energiakuluga hoone vajab ikka suures osas taastuvenergiat).

Kui liikmesriik tahaks selgesti vältida riski, et aktiivsed taastuvaid energiaallikaid kasutavad seadmed asendavad energiavajaduse vähendamise meetmed, saaks kuluoptimaalsuse arvutusi teha järk-järgult, laiendades süsteemi piiri nelja tasemeni, mis on esitatud allpool joonisel 1: energiavajadus, energiatarbimine, tarnitud energia ja primaarenergia. Nõnda saab selgeks, kuidas iga meede / meetmete pakett kulude ja energiaga seoses hoonete energiavarustusse panustab.

Tarnitud energia sisaldab nt võrgust saadud elektrienergiat, võrgust saadud gaasi, õli või graanuleid (kõik koos nende vastavate primaarenergia ümberarvestuskoefitsientidega), mis on hoonesse transporditud tehnosüsteemide toiteks.

Energiatõhususe arvutust soovitatakse teha järgmiselt:

Energiatõhususe arvutamine netoenergiavajadusest primaarenergiatarbimiseni:

1)

hoone netosoojusenergiavajaduse arvutamine, et täita kasutaja nõuded. Talvine energiavajadus arvutatakse kui energiakaod läbi hoone välispiirete ja ventilatsiooni miinus sisetulem (kodumasinatest, valgustussüsteemidest ja kasutajate kohalolekust) ning loomuliku energia tulem (passiivpäikeseküte, passiivjahutus, loomulik ventilatsioon jne);

2)	netosoojusenergiavajadusest (1) lahutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud soojusenergia, mida toodetakse ja kasutatakse kohapeal (nt päikesepaneelide abil) (6);

3)	energiatarbimise arvutamine igaks lõppotstarbeks (ruumide küte ja jahutus, soe vesi, valgustus, ventilatsioon) ja igale energiakandjale (elekter, kütus), võttes arvesse tootmise, jaotamise, kiirgamise ja juhtimissüsteemide omadused (hooajaline tõhusus);

4)	kohapeal toodetud (nt fotoelektriliste paneelide abil) ja kasutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri mahaarvamine elektritarbimisest;

5)	tarnitud energia arvutamine igale energiakandjale summeeritud energiatarbimisena (ei ole hõlmatud taastuvate energiaallikatega);

6)	tarnitud energiaga seonduva primaarenergia arvutamine, kasutades riiklikke ümberarvestuskoefitsiente;

7)	turule eksporditud energiaga (nt taastuvatest energiaallikatest või kohapealsete koostootmisjaamade toodetud energiaga) seonduva primaarenergia arvutamine;

8)	primaarenergia kui kahe eelnevalt arvutatud summa vahe: 6 – 7.

Joonis 1

Arvutusmeetodi skemaatiline illustratsioon

Usaldusväärsete tulemuste saavutamiseks soovitatakse:

—	selgesti kindlaks määrata arvutusmeetodid, seda ka seoses riiklike õigusnormidega;

—	selgesti kindlaks määrata energiatõhususe hindamiseks kehtestatud süsteemi piirid;

—	teha arvutused, jagades aasta mitmeks arvutusetapiks (nt kuud, tunnid jne), sh iga etapi arvutuste tegemine, kasutades etapist sõltuvaid väärtusi ja summeerides kõikidel etappidel saadud energiatarbimise aasta jooksul;

—	hinnata sooja vee saamise energiavajadust, järgides standardi EN 15316-3-1:2007 lähenemisviisi;

—	hinnata valgustuse energiatarbimist kiirmeetodi abil, mida soovitatakse standardis EN 15193:2007, või kasutada veelgi üksikasjalikumaid arvutusmeetodeid;

—	ventilatsiooni energiatarbimise arvutamisel kasutada viitena standardit EN 15241:2007;

—	vajaduse korral võtta standardi EN 15232 kohaselt arvesse ühtsete juhtimisseadmete mõju, mis ühendavad mitme süsteemi juhtimise.

Seoses kütte ja jahutuse energiavajadusega on arvutuse alus hoone ja selle süsteemide energiatasakaal. Standardi EN ISO 13790 kohaselt koosneb põhiline arvutuskäik järgmistest etappidest:

—	arvutusmeetodi valik;

—	hoone piiride ja soojustsoonide määramine;

—	sisetingimuste ja välissisendite (ilm) määramine;

—	energiavajaduse arvutamine igale ajaühikule ja tsoonile;

—	kõrvaldatud süsteemikadude lahutamine energiavajadusest;

—	tsoonide ja/või süsteemide vastastikuse mõju arvestamine.

Esimeseks ja viimaseks etapiks pakutakse Euroopa Standardikomitee standardites erinevaid meetodeid, nimelt järgmisi:

—	kolme erinevat arvutusmeetodit: — täielikult ettemääratud kuupõhine poolpüsioleku arvutusmeetod; — täielikult ettemääratud lihtne tunnipõhine dünaamiline arvutusmeetod; — arvutuskäigud üksikasjalike (nt tunnipõhiste) dünaamiliste simulatsioonimeetodite jaoks;

—

kaks erinevat viisi hoone ja selle süsteemide vastastikuse mõju käsitlemiseks: — terviklik lähenemisviis (hoone ja selle tehnosüsteemidega seotud kogu soojuskasu mõju võetakse kütte ja jahutuse energiavajaduse arvutustes arvesse); — lihtsustatud lähenemisviis (süsteemist kõrvaldatavad soojuskaod, mis on saadud soojussüsteemist kõrvaldatavate kadude korrutamisel fikseeritud konventsionaalse kõrvaldusteguriga, lahutatakse otse hoone iga tehnosüsteemi soojuskaost).

Kuluoptimaalsete arvutuste tegemisel soovitatakse usaldusväärsete tulemuste saavutamiseks:

—	teha arvutused, kasutades dünaamilist meetodit;

—	kindlaks määrata piirtingimused ja näidiskasutamistavad vastavuses arvutusmeetoditega, mis on ühtlustatud teatava võrdluse aluseks oleva hoone kõigi arvutusseeriate jaoks;

—	avalikustada kasutatud ilmaandmete allikas;

—	kindlaks määrata soojusmugavus sisetemperatuuri (nt 20 °C talvel ja 26 °C suvel) ja sihtmärkide kaudu, mis on esitatud teatava võrdluse aluseks oleva hoone kõigi arvutusseeriate jaoks.

Lisaks on soovitatud:

—	kaaluda hoone ja selle süsteemide vastastikust mõju, kasutades terviklikku lähenemisviisi;

—	tõestada dünaamilise simulatsiooniga päevase valgustuse strateegiate mõju (kasutades loomulikku valgust);

—	näidata kodumasinate elektrienergiatarbimist.

Arvutades energiatarbimist ruumide kütteks, sooja vee saamiseks ja ruumide jahutamiseks, samuti energia (soojus- ja elektrienergia) tootmist taastuvatest energiaallikatest, on vaja iseloomustada süsteemide hooajalist tõhusust või kasutada dünaamilist simulatsiooni. Viitena saab kasutada järgmisi Euroopa Standardikomitee standardeid:

—	ruumide küte: EN 15316-1, EN 15316-2-1, EN 15316-4-1, EN 15316-4-2;

—	soe vesi: EN 15316-3-2, EN 15316-3-3;

—	konditsioneersüsteemid: EN 15243;

—	taastuvatest energiaallikatest toodetud soojusenergia: EN 15316-4-3;

—	taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia: EN 15316-4-6;

—	koostootmise süsteem: EN 15316-4-4;

—	kaugküte ja suuremahulised süsteemid: EN 15316-4-5;

—	biomassi põletussüsteemid: EN 15316-4-7.

Kaugkütet ja -jahutust ning detsentraliseeritud energiavarustust saab käsitleda samal viisil nagu elektrit, mis on tarnitud väljastpoolt süsteemi piiri, millele saab seega leida konkreetse primaarenergia teguri. Käesolev kuluoptimaalsuse arvutamise suunisdokument ei hõlma nende primaarenergia tegurite kehtestamist ja need tuleb eraldi kindlaks määrata.

Primaarenergia arvutamiseks tuleks kasutada kõige viimaseid riiklikke ümberarvestuskoefitsiente, võttes arvesse ka direktiivi 2006/32/EÜ II lisa (7). Neist tuleb teatada komisjonile aruandluse osana, millele on viidatud direktiivi 2010/31/EL artiklis 5 ja määruse artiklis 6.

Arvutuse näide

Brüsselis asuv kontorihoone, mille iga-aastane energiavajadus on järgmine:

—	20 kWh/(m2 a) ruumide kütteks;

—	5 kWh/(m2 a) sooja vee saamiseks;

—	35 kWh/(m2 a) ruumide jahutuseks,

ja millel on järgmine iga-aastane energiatarbimine:

—	7 kWh/(m2 a) elektrit ventilatsiooniks;

—	10 kWh/(m2 a) elektrit valgustuseks.

Hoones on kütmiseks gaasikatel (ruumide kütteks ja sooja vee saamiseks), mille kogu hooajaline kasutegur on 80 %. Suvel kasutatakse mehaanilist jahutussüsteemi, kusjuures kogu jahutussüsteemi (tootmine, jaotamine, kiirgus, juhtimine) hooajaline kasutegur on 175 %. Paigaldatud päikesepaneelid tagavad 3 kWh/(m2 a) soojusenergia sooja vee saamiseks ja päikeseenergial põhinev fotoelektriline süsteem annab 15 kWh/(m2 a), millest 6 kasutatakse ära hoones ja 9 eksporditakse energiavõrku. Elektri tarnitud energia / primaarenergia ümberarvestuskoefitsient 0,4 on eeldatav (primaar/tarnitud = 2,5).

Energiaarvutuste tulemused:

—	kütuseenergia tarbimine ruumide kütteks on 25 kWh/(m2 a): 20/0,80;

—	kütuseenergia tarbimine sooja vee saamiseks on 2,5 kWh/(m2 a): (5 – 3)/0,80;

—	elektrienergia tarbimine ruumide jahutuseks on 20 kWh/(m2 a): 35/1,75;

—	tarnitud kütuseenergia on 27,5 kWh/(m2 a): 25 + 2,5;

—	tarnitud elektrienergia on 31 kWh/(m2 a): 7 + 10 + 20 – 6;

—	primaarenergia on 105 kWh/(m2 a): 27,5 + (31/0,4);

—	primaarenergia seoses turule eksporditud energiaga on 22,5 kWh/(m2 a): 9/0,4;

—	netoprimaarenergia on 82,5 kWh/(m2 a): 105 – 22,5.

6.   KOGUKULUDE ARVUTAMINE IGA VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVA HOONE KOHTA SEOSES NÜÜDISPUHASVÄÄRTUSEGA

Direktiivi 2010/31/EL III lisa ja määruse I lisa punkti 4 kohaselt põhineb kuluoptimaalse metoodika raamistik nüüdispuhasväärtuse (kogukulude) metoodikal.

Kogukulude arvutus võtab arvesse esialgset investeeringut, iga-aastast kulusummat ja lõppväärtust ning vajaduse korral kõrvaldamiskulusid, seda kõike seoses algusaastaga. Makromajandusliku optimaalse kulu arvutamiseks tuleb kogukulude liikide hulka suurendada uue kululiigiga, milleks on kasvuhoonegaaside heite kulu, mis on määratletud kui hoone energiatarbimisega seotud CO2-heite tekitatud keskkonnakahju rahaline väärtus.

Kogukulude arvutuste tulemusel saadakse kindlaksmääratud arvutusperioodi jooksul tekkinud kulude nüüdispuhasväärtus, võttes arvesse pikema elueaga seadmete jääkväärtust. Energiakulude prognoosid ja intressimäärad võivad piirduda arvutusperioodiga.

Kogukulude meetodi eelis on see, et vastupidiselt annuiteedimeetodile võimaldab see kasutada ühtset arvutusperioodi (pikema elueaga seadmetel võetakse arvesse jääkväärtus) ning et ära saab kasutada olelusringi kulude arvutamist, mis samuti põhineb nüüdispuhasväärtuse arvutustel.

„Kogukulude” termin pärineb standardist EN 15459 ja vastab sellele, mida kirjanduses üldiselt nimetatakse olelusringi kuluanalüüsiks.

Tuleb märkida, et kogukulude metoodika ei hõlma määruse kohaselt muid kulusid (nt veekulusid) peale energia, kuna järgib direktiivi 2010/31/EL reguleerimisala. Kogukulude kontseptsioon ei ole ka päris täielikult kooskõlas kogu olelusringi hindamisega, mis võtaks arvesse kõiki keskkonnamõjusid kogu olelusringi jooksul, sealhulgas nn halli energiat. Liikmesriigid võivad siiski metoodikat vabalt laiendada kogu olelusringi kulude arvutamisele ja võivad sel otstarbel kaaluda ka standardite EN ISO 14040, 14044 ja 14025 kasutamist.

6.1.   Kuluoptimaalsuse kontseptsioon

Kooskõlas direktiiviga 2010/31/EL nõutakse liikmesriikidelt energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalsete tasemete kehtestamist. Metoodika on adresseeritud riiklikele asutustele (mitte investoritele) ja kuluoptimaalset taset ei arvutata igaks juhtumiks, vaid riiklikul tasandil üldiselt kohaldatavate määruste koostamiseks. Tegelikkuses saab olema palju kuluoptimaalseid tasemeid eri investorite jaoks, sõltudes üksikust hoonest ja investori enda vaatenurgast ja ootustest, mida aktsepteeritavad investeerimistingimused endast kujutavad. Sellepärast on tähtis rõhutada, et määratletud kuluoptimaalsed tasemed ei ole tingimata kuluoptimaalsed iga üksiku hoone ja investori kombinatsiooni jaoks. Siiski saavad liikmesriigid järjepideva lähenemisviisiga võrdluse aluseks olevate hoonete määramisele tagada, et kehtestatud nõuded on sobivad suuremale osale hoonetest.

Samas tuleb meeles pidada üüritavate hoonete konkreetset olukorda, näiteks seoses erinevate soodustuste probleemiga või olukorraga, kus üüriraha on kindel ja seda ei saa (nt sotsiaalpoliitilistel põhjustel) üle teatava piiri tõsta. Ei soovitata kasutada erinevaid nõuded hoonetele, mis sõltuvad sellest, kas need on välja üüritud või mitte, kuna kasutaja seisund on sõltumatu hoonest, mis on arvutuse keskpunktis.

Siiski võivad leiduda teatavad investorite rühmad, kes ei suuda täiesti kuluoptimaalse investeeringu eeliseid täielikult ära kasutada. Kõnealune küsimus, mida tihti nimetatakse omaniku-üürniku dilemmaks, vajab liikmesriikides käsitlemist kui osa laiemast energiatõhususe ja sotsiaalpoliitika eesmärgist, ent mitte kuluoptimaalse metoodika raames. Arvutuskäik võib siiski liikmesriikide ametiasutustele anda teavet rahalise puudujäägi kohta, mis eksisteerib teatavate investorirühmade jaoks ning seega olla teabe andjaks poliitikakujundajatele. Näiteks võib erinevus makromajanduslikul tasandil ja finantstasandil kuluoptimaalsuse vahel anda vihjeid vajaliku rahastamise ja rahaliste toetuste kohta, mida võib ikka veel vaja olla, et energiatõhusad investeeringud investoritele majanduslikult huvitavaks teha.

Peale tõsiasja, et on olemas mitmesuguseid üksikud väljavaateid ja investeeringuootusi (ja neid võib olla palju), eksisteerib alati ka küsimus arvesse võetavate kulude ja hüvede ulatusest. Kas mõeldakse ainult otsekuludele ja investeerimisotsusest tulenevatele hüvedele (s.o finantsperspektiivile) või nähakse ka muid kaudseid kulusid ja hüvesid (mida sageli nimetatakse välismõjudeks), mille vallandavad energiatõhusad investeeringud ja mis kehtivad peale investori muude turul osalejate suhtes (makromajanduslik perspektiiv)? Mõlemal perspektiivil on konkreetsed aluspõhimõtted ja nad annavad teavet erinevate küsimuste kohta.

Makromajanduslikul tasandil on arvutuskäigu otstarve ette valmistada üldiselt kohaldatavad energiatõhususe miinimumnõuded ja neist teavitada ning hõlmata laiemale üldsusele kasulik perspektiiv, kus investeeringut energiatõhususse ja sellega seonduvaid kulusid ja hüvesid hinnatakse alternatiivse poliitika taustal ja kus välismõjud on arvesse võetud. Investeeringut energiatõhususse hoonetes kui sellist võrreldakse muude poliitikameetmetega, mis vähendavad energiatarbimist, energiasõltuvust ja CO2-heidet. Niisugune laiem investeerimisperspektiiv sobib suhteliselt hästi primaarenergia kui energiatõhususe „rahaga”, samal ajal kui pelgalt eraviisilist investeerimisperspektiivi saab ühildada kas primaarenergia või tarnitud energiaga.

Siiski ei ole praktikas võimalik kasu saada kõigist otsestest ja kaudsetest sotsiaalhüvedest, kuna mõni neist on mittemateriaalne või mittemõõdetav või neile ei saa rahalist väärtust anda. Sellele vaatamata on mõne välishüve ja -kulu suhtes kasutatud kvantifitseerimise ja kuluarvutuste lähenemisviise, mis võimaldavad neid hõlmata.

Teisest küljest näitab mikromajanduslik perspektiiv piiranguid investoritele, kui nt karmimad energiatõhususe nõuded võivad sotsiaalsest seisukohast soovitud olla, aga need ei ole kulutasuvad investorile.

Määruses nõutakse, et liikmesriigid arvutaksid kuluoptimaalsuse korraga makromajanduslikul tasandil (jättes välja kõik kohaldatavad maksud (nagu käibemaksu) ning kõik kohaldatavad toetused ja soodustused, ent kaasates CO2-ga seotud kulud) ning finantstasandil (võttes hindu arvesse nii, nagu lõpptarbija neid maksab, sealhulgas ka makse ja vajaduse korral toetusi, ent jättes välja täiendavad kasvuhoonegaaside vähendamise kulud).

Seoses kuluoptimaalsuse arvutustega makromajanduslikul tasandil nõutakse määruses kasvuhoonegaaside heitkoguste kulude arvessevõtmist, võttes aluseks aasta kasvuhoonegaaside heitkoguse summa, mis korrutatakse eeldatud hinnaga tonni CO2 kohta, mis on samaväärne kasvuhoonegaasi saastekvootidega, mis avaldatakse igal aastal, kasutades esialgu miinimumalampiirina vähemalt 20 eurot CO2 tonni kohta kuni 2025. aastani, 35 eurot tonni kohta kuni aastani 2030 ja 50 eurot pärast aastat 2030 kooskõlas praeguse komisjoni kavandatud heitkogustega kauplemise süsteemi CO2-hindade stsenaariumitega, mida mõõdetakse tegelikes ja konstantsetes 2008. aasta hindades, ning need peavad olema kohandatud arvutuskuupäevade ja valitud meetoditega.

Ajakohastatud stsenaariume võetakse arvesse iga kord, kui sooritatakse kuluoptimaalsete arvutuste ülevaatamine. Liikmesriigid võivad vabalt eeldada kõrgemaid CO2-ga seotud kulusid kui kõnealused miinimumtasemed, nagu direktiivi 2009/33/EÜ (8) lisa tabelis 2 soovitatud 0,03–0,04 eurot kg kohta.

Lisaks võivad liikmesriigid vabalt laiendada kasvuhoonegaasi heitkoguste kululiike alates nendest, mis hõlmavad ainult CO2 heitkoguseid, kuni kululiikideni, mis hõlmavad keskkonna saasteainete laiemat ringi, nagu on ette nähtud direktiivi 2009/33/EÜ lisa tabelis 2, nagu allpool näidatud.

Keskkonnaalaste miinimumkulude nüüdisväärtus heite ühiku kohta, mida kasutatakse keskkonnakulude arvutustes:

NOx	NMHC	PM
0,0044 EUR/g	0,001 EUR/g	0,087 EUR/g

Tuleb märkida, et finantsperspektiivi arvutuses nõutakse tavaliselt kättesaadavate abiskeemide kaasamist (koos maksude ja kõigi saada olevate toetustega), et tegelikku finantsolukorda kajastada. Arvestades siiski, et niisugused skeemid muutuvad tihti, on liikmesriigil võimalik arvutusi erainvestori seisukohast ka ilma toetusteta teha.

Kui liikmesriigis ei ole olemas käibemaksul põhinevaid toetusi ega abimeetmeid, siis võib arvutust finantstasandil lihtsustada, jättes käibemaksu kõigist kogukululiikide arvutustest täielikult välja. Liikmesriik, kes juba on kehtestanud või kavatseb kehtestada käibemaksul põhinevad abimeetmed, peaks käibemaksu ühe elemendina kõigisse kululiikidesse kaasama, et oleks võimalik abimeetmed arvutustesse lisada.

6.2.   Kulude liigitus

Vastavalt määruse I lisa punktile 4 nõutakse, et liikmesriigid kasutaksid järgmisi peamisi kululiike: esialgsed investeerimiskulud, jooksvad kulud (sealhulgas energiakulud ja perioodilised asendamiskulud) ning vajaduse korral kõrvaldamiskulud. Makromajanduslikul tasandil kaasatakse arvutustesse lisaks kasvuhoonegaaside heitkoguste kulu.

Oma olulisuse tõttu selles kontekstis on energiakulud esitatud eraldi kululiigina, kuigi tavaliselt vaadeldakse neid kui osa tegevuskuludest. Veelgi enam, asendamiskulu ei vaadelda osana hoolduskuludest (nagu mõnikord muudes kulustruktuurides tehakse), vaid eraldi kululiigina.

Niisugune kulude liigitus miinimumnõuete kuluoptimaalsete tasemete arvutamiseks põhineb standardil EN 15459. See erineb veidi kulude liigitustest, mida tavaliselt olelusringi kulude hindamisel kasutatakse (vrd standardiga ISO 15686-5:2008 „Hooned ja rajatised – Tööea kavandamine – 5. osa: Olelusringi maksumus”). Järgmises skeemis on kokkuvõtlikult esitatud kohaldatavad kululiigid.

Joonis 2

Kulude liigitus raammetoodika järgi

Tuleb rõhutada, et määruses esitatud kululiikide loetelu on ammendav. Kui siiski peetakse miinimumnõuete kuluoptimaalsete tasemete arvutamisel muid kululiike (nagu muude keskkonnaalaste saasteainetega seotud kulud) oluliseks, siis võib ka neid arvesse võtta (üksikasjalikumalt esitatud jaotises 6.1).

Lisaks ei ole määruses eraldi liigina esitatud energiatõhusate investeeringute kapitalikulud. Siiski võivad liikmesriigid selle kaasata näiteks iga-aastastesse kuludesse tagamaks, et need ka diskonteeritakse.

Energiakulud põhinevad tarbimisel, hoone suurusel, kehtivatel tariifidel ja hinnaprognoosidel ning on otseselt seotud energiatõhususe arvutuse tulemusega. See tähendab, et energiakulud sõltuvad hoone süsteemide omadustest. Paljud muud kuluartiklid, nagu investeerimiskulu, hoolduskulu, asendamiskulu jne, jaotatakse suures osas konkreetsetele ehitusdetailidele. Sellepärast peavad hooned kogukulude arvutamisel piisaval määral eraldi ehitusdetailideks jaotatud olema, nii et erinevused meetmetes/pakettides/variantides kajastuvad kogukulude arvutuste tulemustes.

Kütusega mitteseotud tegevus- ja hoolduskulusid on tihti keerukam hinnata kui muid kulutusi, kuna käitusgraafikud on hooneti erinevad. Isegi samaliigiliste hoonete puhul esineb suuri varieerumisi. Sellepärast võib teatavate liikide ja alaliikide põhjendatud keskmise ruutmeetrikulu määramiseks olla vajalik koguda andmeid ja neid sõeluda.

Määrus näeb ette põhimõttelise kogukuludel põhineva lähenemisviisi nii uute hoonete kui ka olulise renoveerimise puhul. See tähendab, et iga hinnatud meetme/paketi/variandi puhul, mida on rakendatud võrdluse aluseks olevale hoonele, tuleb arvutada ehitamise (või olulise rekonstrueerimise) ja hoone järgneva kasutamise kogukulud. Kuna arvutuste keskpunktis on siiski meetmete/pakettide/variantide võrdlus (ja mitte kogukulude hindamine investori ja hoone kasutaja jaoks), võib järgmised kuluartiklid arvutustest välja jätta:

—	kulud, mis on seotud ehitusdetailidega, millel ei ole mõju hoone energiatõhususele, näiteks põrandakatte maksumus, seinavärvi maksumus jne (juhul kui energiatõhususe arvutus ei kajasta selles suhtes mingeid erinevusi);

—

kulud, mis on samad kõigile meetmetele/pakettidele/variantidele, mida hinnatakse teatava võrdluse aluseks olev hoone jaoks (isegi kui seonduvatel ehitusdetailidel on või võiks olla mingi mõju hoone energiatõhususele). Kuna need kuluartiklid ei tekita erinevusi meetmete/pakettide/variantide võrdluses, ei nõuta nende arvessevõtmist. Näited võiksid olla: — uus hoone: mullatööd ja vundament, treppide maksumus, liftide maksumus jne, juhul kui need kuluartiklid on kõigile hinnatud meetmetele/pakettidele/variantidele samad; — oluline rekonstrueerimine: tellingute maksumus, lammutuskulu jne, jällegi tingimusel, et hinnatud meetmetele/pakettidele/variantidele ei eeldata erinevusi neis kuluartiklites.

Tuleb märkida, et määrus ei võimalda niinimetatud täiendavate kulude arvutamismeetodit (9). Energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalsuse arvutamisel ei ole täiendavate kulude arvutamismeetod sobiv järgmistel põhjustel:

—	standardse hoone omadused mõjutavad kuluoptimaalsuse hindamistulemusi;

—

täiendavate kulude arvutamismeetod ei kajasta täielikult hinnatavate meetmete/pakettide/variantide ulatust, kuna paljusid energiatõhususe meetmeid tuleb vaadelda kui ehituskonstruktsiooni lahutamatuid osi. See kehtib eelkõige meetmete kohta, mis on seotud nn passiivjahutuse lähenemisviisidega, nagu aknapinna osakaalu valik ja aknapindade asetus vastavalt hoone paigutusele, termilise massi aktiveerimine, öise jahutusega seotud meetmete pakett jne. Täiendavate kulude arvutamismeetodit kasutades on arvutustes raske näidata hoone teatavate omaduste omavahelisi seoseid, nt teatavat liiki fassaadi valimine nõuab teatavaid staatilisi eeltingimusi; hoone termoaktiivsed kütte ja jahutussüsteemid nõuavad netoenergiavajaduse teatavat taset jne. Kui kõiki neid potentsiaalseid omavahelisi seoseid lubataks kaasata täiendavate kulude arvutamismeetodis, muudaks see arvutuse ebaselgeks ja läbipaistmatuks;

—	täiendavate kulude arvutamismeetod nõuab üksikasjalikku jaotust standardsete renoveerimiskulude ja kulude vahel, mis seonduvad täiendavate energiatõhususe meetmetega. Niisugust jaotust ei ole mõnikord lihtne teha.

6.3.   Kuluandmete kogumine

Määrusega kehtestatakse, et kuluandmed peavad olema turupõhised (nt saadud turuanalüüsi kaudu) ning investeerimiskulude, jooksvate kulude, energiakulude ja vajaduse korral kõrvaldamiskuludega seoses olema kooskõlas asukoha ja ajaga. See tähendab, et kuluandmed tuleb koguda ühest järgmisest allikast:

—	hiljutiste ehitusprojektide hinnangud;

—	ehitusettevõtete standardsete pakkumiste analüüsid (ei ole tingimata seotud teostatud ehitusprojektidega);

—	olemasolevate kuluandmebaaside kasutamine, mis on saadud turupõhiste andmete kogumise tulemusel.

On tähtis, et kuluandmeallikad kajastaksid kulude jaotamise taset, mida on vaja teatava võrdluse aluseks oleva hoone erinevate meetmete/pakettide/variantide võrdlemiseks. Seetõttu ei saa kuluoptimaalsuse arvutustes kasutada nn ülalt-alla võrdlusandmebaase, nagu BKI (10) või OSCAR, (11) mida tavaliselt kasutatakse hoonete investeerimis- ja tegevuskuludele ligikaudse hinnangu andmisel, kuna nende andmed ei ole hoone energiatõhususega küllaldaselt seotud. Kõnealuste andmete jaotuse tase on liiga madal, et nende abil saaks tuletada erinevate meetmete/pakettide/variantide kuluerinevusi.

6.4.   Diskontomäär

Diskontomäära väljendatakse püsihindades, seega ilma inflatsioonita.

Makromajanduslikes ja finantsarvutustes kasutatava diskontomäära peab liikmesriik kehtestama pärast tundlikkuse analüüsi tegemist vähemalt kahe määraga iga arvutuse kohta. Makromajandusliku arvutuse tundlikkuse analüüsis kasutatakse ühe määrana 4 %, mis on väljendatud püsihindades. See on kooskõlas komisjoni 2009. aasta mõjuhinnangu kehtivate suunistega, mis pakuvad sotsiaalseks diskontomääraks 4 % (12).

Kõrgem diskontomäär – mis on tavaliselt kõrgem kui 4 %, ilma inflatsioonita ja võimalik et mitteeluruumidele ja elamutele erinev – kajastab ainult kaubanduslikku, lühiajalist lähenemisviisi investeeringute hindamisele. Madalam määr, mis on tavaliselt vahemikus 2 % kuni 4 %, ilma inflatsioonita, kajastab täpsemalt hüvesid, mida energiatõhususe investeeringud toovad hoone valdajatele investeeringu kogu eluea jooksul. Diskontomäärad on liikmesriigiti erinevad, kuna teatud piirini kajastab see mitte ainult poliitika prioriteete (makromajanduslikes arvutustes), vaid ka erinevaid finantskeskkondi ja hüpoteegitingimusi.

Et diskontomäär kohaldatavaks teha, tuleb tavaliselt tuletada diskontotegur, mida saab kasutada kogukulude arvutamisel. Rd(i), aasta i diskontotegurit, mis põhineb diskontomääral r, saab arvutada järgmiselt:

kus:

p	aastate arv alates algusperioodist ja
r	on diskontomäär püsihindades.

Tuleb märkida, et tänu finantsarvutuse põhimõttele on kogukulud kõrgemad siis, kui kohaldatakse madalamaid diskontomäärasid, kuna tulevased kulud (peamiselt energiakulud) diskonteeritakse madalama määraga, mis viib kogukulude kõrgema nüüdisväärtuseni.

6.5.   Kuluelementide põhiloetelu, mida tuleb arvesse võtta hoonete ja ehitusdetailide esialgsete investeerimiskulude arvutamisel

Allpool esitatud loetelu ei ole kindlasti ammendav ega ajakohane ning on koostatud vaid kui näide elementidest, mida tuleks arvesse võtta:

Hoone välispiirded
Hoone välispiirete isolatsioon — isolatsioonitooted — täiendavad tooted isolatsiooni paigaldamiseks hoone välispiiretele (mehaanilised kinnitused, liim jne) — projekteerimiskulud — isolatsiooni paigalduskulud (sealhulgas veeaurutõkked, ilmastikukindlad membraanid, hermeetilisuse tagamise meetmed ja meetmed külmasildade mõju vähendamiseks) — vajaduse korral muude ehitusmaterjalide energiaga seonduvad kulud — muud hoonega seotud meetmed, mis mõjutavad soojuskasutust. Siia võivad kuuluda nt varjulisusega seotud välisseadmed, päikeseenergia juhtimissüsteemid ja passiivsüsteemid, mis ei ole mujal hõlmatud. Tehnilisi tooteid ja süsteeme on kirjeldatud näiteks mitmes CEN tehnilise komitee CEN/TC 88 standardis – „Soojustusmaterjalid ja -tooted” – ja CEN tehnilise komitee CEN/TC 89 standardites – „Ehitise ja ehitusdetailide soojuskasutus”.	Aknad ja uksed — aknaklaasid ja/või klaasipinna täiustamine — raam — tihendid ja hermeetikud — paigaldamiskulud Tehnosüsteeme, tooteid ja ehitusdetaile kirjeldatakse näiteks mitmes CEN tehnilise komitee CEN/TC 33 standardis – „Uksed, aknad, luugid, ehitustarvikud ja rippfassaadid” – ning CEN tehnilise komitee CEN/TC 89 standardites (vt eespool).
Hoone süsteemid
Ruumide küte — tootmis- ja salvestusseadmed (katel, soojuse salvestuspaak, soojuse tootmise juhtimisseadmed) — jaotamine (tsirkulatsioonipump, tsirkulatsiooniventiilid, jaotamise juhtimisseadmed) — kiirgajad (radiaatorid, põranda- ja laeküte, soojapuhurid, kiirgamise juhtimisseadmed) — projekteerimiskulud — paigaldamiskulud Tehnosüsteeme on kirjeldatud näiteks mitmes CEN tehnilise komitee CEN/TC 228 standardis – „Hoonete küttesüsteemid” – ja CEN tehnilise komitee CEN/TC 57 standardites – „Keskküttekatlad” –, nt EN 15316-2-1, CEN/TC 247, EN 12098, EN 15500, EN 215, EN 15232. Mugavusega seotud võrdlustingimuste puhul tuleb arvesse võtta standardit EN15251 –„Sisekeskkonna algandmed hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks, lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja akustikast” – või muid samaväärseid standardeid.	Soe tarbevesi — tootmine ja salvestamine (sealhulgas päikese soojusenergiasüsteemid, katel, salvestuspaak, soojuse tootmise juhtimisseadmed) — jaotamine (tsirkulatsioonipump, tsirkulatsiooniventiilid/segistid, jaotamise juhtimisseadmed) — kiirgajad (kraanide, põrandaküte, kiirgamise juhtimisseadmed) — projekteerimiskulud — paigaldamine (sealhulgas süsteemi ja torude isolatsioon) Tehnosüsteeme kirjeldatakse näiteks mitmes CEN tehnilise komitee CEN/TC 228 standardis – „Hoonete küttesüsteemid” – ja CEN tehniliste komiteede CEN/TC 57 standardites – „Keskküttekatlad” – ja CEN/TC 48 standardites „Kodumajapidamistes kasutatavad gaasiküttel veesoojendid”.
Ventilatsioonisüsteemid Seoses investeeringutega tuleb hinnata mehaanilisi ventilatsioonisüsteeme. Võimalused loomuliku ventilatsiooni jaoks on hõlmatud võrdluse aluseks olevate hoonete määratlustega. Investeerimiskuludesse peaksid kuuluma: — soojuse tootmise ja regenereerimise seadmed (soojusvaheti, eelsoojendi, soojuse regenereerimise üksus, soojuse tootmise juhtimisseadmed) — jaotamine (ventilaatorid, tsirkulatsioonipumbad, ventiilid, filtrid, jaotamise juhtimisseadmed) — kiirgajad (torustik, väljalaskeseadmed, kiirgamise juhtimisseadmed) — projekteerimiskulud — paigaldamiskulud Tehnosüsteeme kirjeldatakse näiteks mitmes CEN tehnilise komitee CEN/TC 156 standardis – „Hoonete ventilatsioon”. Mugavusega seotud võrdlustingimuste ja ventilatsiooninõuete puhul tuleks arvesse võtta standardit EN15251 või muid samaväärseid standardeid.	Jahutus Kuna peab tagama mugava sisetemperatuuri, tuleb arvesse võtta passiiv- või aktiivjahutuse meetmed või nende mõlema kombinatsiooni (mis rahuldab ülejäänud jahutusnõudluse), sõltuvalt konkreetsetest kliimatingimustest. Käesolevas kululiigis viidatakse aktiivjahutussüsteemidele. Passiivjahutusmeetmed on hõlmatud kas võrdluse aluseks olevate hoonete (nt hoone mass) valikus või soojusisolatsiooni liigis (nt katuste isolatsioon jahutusnõudluse vähendamiseks) või kategoorias „Muud hoonega seotud meetmed, mis mõjutavad soojuskasutust” (nt välisvarjulisus). Aktiivjahutussüsteemide investeerimiskuludesse kuuluvad: — tootmis- ja salvestusseadmed (generaator, soojuspump, salvestuspaak, soojuse tootmise juhtimisseadmed) — jaotamine (tsirkulatsioonipump, tsirkulatsiooniventiilid, jaotamise juhtimisseadmed) — kiirgajad (lagi/põrand/talad; ventilaatorid, kiirgamise juhtimisseadmed) — projekteerimiskulud — paigaldamine Tehnosüsteeme kirjeldatakse näiteks mitmes CEN tehnilise komitee CEN/TC 113 standardis – „Soojuspumbad ja kliimaseadmed”. Mugavusega seotud võrdlustingimuste puhul tuleb arvesse võtta standardit EN15251.
Valgustus Seoses investeeringutega tuleb hinnata kunstliku valgustuse aktiivsüsteeme või rakendusi päevavalguse kasutamise suurendamiseks. Meetmed, mis viitavad hoone välispiirete projektile ja geomeetriale (akende suurus ja asukoht), hõlmatakse võrdluse aluseks olevate hoonete valikuga. Investeerimiskuludesse peaksid kuuluma: — valgusallikate ja valgustite liik — seotud juhtimissüsteemid — rakendused päevavalguse kasutamise suurendamiseks — paigaldamine Mugavusega seotud võrdlustingimuste ja nõuete tasemete puhul tuleks arvesse võtta standardit EN 12464 „Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad”. Valgustussüsteemide energianõudeid kirjeldatakse standardis EN 15193.	Hoone automaatika ja juhtimissüsteemid Investeerimiskuludesse peaksid kuuluma: — hoone juhtimissüsteemid, mis toovad kaasa järelevalvefunktsioonid (süsteemide juhtimisseadmeid eraldi võetakse arvesse konkreetses süsteemis) — tehniline intellekt, keskjuhtimisseade — juhtimisseadmed (tootmine, jaotamine, kiirgajad, tsirkulatsioonipumbad) — aktivaatorid (tootmine, jaotamine, kiirgajad) — side (juhtmed, saatjad) — projekteerimiskulud — paigaldamis- ja programmeerimiskulud Tehnosüsteeme kirjeldatakse näiteks mitmes CEN tehnilise komitee CEN/TC 247 standardis – „Hoonete automaatika, juhtimisseadmed ja hoone juhtimine”
Ühendus energiavarustusega (võrk või salvestamine) Investeerimiskuludesse peaksid kuuluma: — energiavõrguga esimese ühendamise kulud (nt kaugküte, fotoelektriline süsteem) — kütusemahutid — vajalikud seonduvad paigaldised	Taastuvatest energiaallikatest toodetud energial põhinevad detsentraliseeritud energiavarustussüsteemid Investeerimiskuludesse peaksid kuuluma: — tootmine — jaotamine — juhtimisseadmed — paigaldamine

6.6.   Perioodiliste asendamiskulude arvutamine

Peale esialgsete investeerimiskulude ja jooksvate kulude on perioodilised asendamiskulud kolmas kuluartikkel. Kui väiksemad remonditööd ja kulutarvikud hõlmatakse tavaliselt hoolduskuludega, siis perioodiline asendamine viitab kogu ehitusdetaili vajalikule väljavahetamisele vananemise tõttu, ning sel põhjusel vaadeldakse seda eraldi kululiigina.

Perioodiliste asendamiste aeg sõltub ehitusdetaili elueast. Eluea lõpus tuleb asendamine kogukulude arvutustes ette näha.

Liikmesriigid võivad ise määrata ehitusdetailide ja kogu hoone hinnangulise majandusliku eluea, aga nad võivad soovida kasutada (hoonete energiasüsteeme käsitlevas) standardis EN 15459 ja muudes standardites pakutud suuniseid. Igatahes peab arvutustes kasutatav ehitusdetailide eluiga usutav olema. Üldiselt on asendamiskulu sama mis esialgne investeerimiskulu (püsihindades!). Kui siiski eeldatakse olulist hinnamuutust järgneva 10–15 aasta jooksul, kui tehnoloogia areneb, siis lubatakse ja ka julgustatakse määruses asendamiskulu taseme kohandamisel arvesse võtta eeldatud hinnamuutust.

6.7.   Arvutusperiood versus hinnanguline olelusring

Arvutusperioodi kasutamine osana nüüdispuhasväärtuse lähenemisviisist ei takista liikmesriikide valikut määrata hoonetele ja ehitusdetailidele hinnanguline majanduslik eluiga. Hinnanguline eluiga võib olla pikem või lühem kui arvutusperiood.

Kui olemasolevatele hoonetele võrdluse aluseks olevate hoonete liigid tuleb kehtestada sel viisil, et võrdluse aluseks olevate hoonete järelejäänud eluiga on lühem kui arvutusperiood, siis võib maksimaalne järelejäänud eluiga sel juhul olla arvutusperiood.

Tegelikult on ehitusdetailide tehnilisel elueal arvutusperioodile ainult piiratud mõju. Arvutusperioodi määrab pigem ära hoone niinimetatud rekonstrueerimistsükkel, mis on ajavahemik, pärast mida sooritatakse hoones oluline rekonstrueerimine, sealhulgas hoone kui terviku täiustamine ja kohandamine kasutajate muutunud nõuetega (vastandina lihtsale asendamisele). Olulise rekonstrueerimise põhjused on tavaliselt erinevad, kusjuures tähtsate ehitusdetailide (nt fassaadi) vananemine on üks neist. Rekonstrueerimistsüklid erinevad palju hoone liigiti (seepärast ongi delegeeritud õigusaktis kehtestatud erinevad arvutusperioodid eluruumidele ja ühiskondlikele ruumidele ning mitteeluruumidele ja ärihoonetele) ning liikmesriigiti, ent peaaegu kunagi ei ole need alla 20 aasta.

Joonis 3 illustreerib lähenemisviisi ehitusdetailile, mille eluiga on pikem kui arvutusperiood (nt fassaad või hoone kandetarind). Võttes aluseks eeldatava eluea 40 aastat ja lineaarse kulumi, on jääkväärtus 30 aasta pärast (arvutusperioodi lõpus) 25 % esialgsetest investeerimiskuludest. Kõnealune väärtus tuleb diskonteerida arvutusperioodi alguse väärtuseks.

Joonis 3

Jääkväärtuse arvutamine ehitusdetailile, mille eluiga on pikem kui arvutusperiood

Joonisel 4 on näha, kuidas tuleb arvutada jääkväärtust ehitusdetailile, mille eluiga on lühem kui arvutusperiood (nt küttekatel). Võttes aluseks eeldatava eluea 20 aastat, tuleb ehitusdetail pärast kõnealuse perioodi lõppu asendada. Kui ehitusdetail on välja vahetatud, siis algab uus amortisatsiooniperiood. Sel juhul on elemendi jääkväärtus pärast 30 aastat (arvutusperioodi lõpus) 50 % asendamiskulust. Jällegi tuleb kõnealune väärtus diskonteerida arvutusperioodi alguse väärtuseks.

Joonis 4

Jääkväärtuse arvutamine ehitusdetailile, mille eluiga on lühem kui arvutusperiood

6.8.   Arvutuste algusaasta

Määruses nõutakse, et liikmesriigid kasutaksid arvutuste lähtepunktina aastat, mil arvutused tehakse. Peamine eesmärk on tagada, et mitmesuguste meetmete/pakettide/variantide kuluoptimaalsuse kindlaksmääramisel võetakse arvesse kehtivate hindade ja kulude tasemed (kui niisugused andmed on juba kättesaadavad). Siiski on liikmesriikidel võimalik arvutuste aluseks võtta lähteaasta (arvutuste tegemise aasta, nt 2012. aasta, esimeseks arvutuskäiguks), ent energiatõhususe miinimumnõuete võrdluseks kasutada neid nõudeid, mis on juba kehtestatud ja ette teada, näiteks neid, mis muutuvad kohaldatavaks 2013. aastal.

6.9.   Jääkväärtuse arvutamine

Määruses nõutakse kogukulude arvutustesse jääkväärtuse lisamist. Hoone jääkväärtus arvutusperioodi lõpus võrdub kõigi ehitusdetailide jääkväärtuste summaga. Teatava ehitusdetaili jääkväärtus sõltub esialgsest investeerimiskulust, amortisatsiooniperioodist (mis kajastab ehitusdetaili eluiga) ning, kui asjakohane, ehitusdetaili kõrvaldamise kulust.

6.10.   Hindade muutumine aja jooksul

Peale energiakulu ja asendamiskulu ei hõlmata määrusega muid kulude suurenemisi või vähenemisi püsihindades. See tähendab, et muude kululiikide (s.o ekspluatatsioonikulu ja hoolduskulu) puhul eeldatakse, et hinnamuutus on võrdne üldise inflatsioonimääraga.

Kogemused on näidanud, et uue tehnoloogia hind võib kiiresti alaneda, kui turul on nende järele nõudlus, nagu juhtus uue ja tõhusama katla ning kahekordsete akende korral. Eeldusel, et enamik investeeringuid tehakse ainult esimesel aastal, ei ole tehnoloogiahindade alanemisel tulevikus kuluarvutustele suurt mõju. Sellele vaatamata on väga tähtis niisuguseid hinnavähenemisi järgmise arvutuskäigu sisendandmete ülevaatamisel ja ajakohastamisel arvesse võtta. Liikmesriigid võivad oma arvutustesse lisada ka innovatsiooni- või kohandamisteguri, mis tagab, et arvesse võetakse ka kulude dünaamiline muutumine aja jooksul.

Seoses energiakandjate kulude ja CO2-ga seotud kulude muutumisega aja jooksul pakutakse määruse II lisas teavet, mida liikmesriigid saavad oma arvutustes kasutada, kuigi nad võivad vabalt kasutada muid prognoose. Võttes aluseks selle ja muud teabeallikad, peavad liikmesriigid välja töötama oma stsenaariumid kulude muutumise kohta aja jooksul. Energiakulu muutumist tuleb eeldada kõigi nende energiakandjatega seoses, mida liikmesriigis olulisel määral kasutatakse ning nende hulka võivad kuuluda näiteks bioenergia kõik liigid, veeldatud naftagaas, kaugküte ja kaugjahutus.

On tähtis märkida, et stsenaariumid erinevate kütuseallikate kohta peavad olema usutavas vastavuses. Samuti peaksid liikmesriikide elektrihinna suundumused olema sobivas vastavuses üldiste trendidega, s.t nende peamiste kütuste hindade suundumustega, mida kasutatakse elektri tootmiseks riiklikul tasandil. Vajaduse korral võib eeldada ka tippkoormuse tariifide hindade muutumist.

6.11.   Asendamiskulude arvutamine

Kui lähiaastate jooksul eeldatakse olulist tehnoloogilist arengut, on asendamiskulude puhul võimalik esialgset investeerimiskulu (mis on asendamiskulu määramise alus) teatavate ehitusdetailide jaoks kohandada.

6.12.   Energiakulu arvutamine

Energiakulud kajastavad nii vajaliku võimsuse maksumust kui ka vajaliku energia maksumust. Kui võimalik, siis peaksid energiakulud põhinema lõpptarbija makstavate põhikoormuse (muutuvkulu) ja tippkoormuse (tavaliselt fikseeritud kulu) tariifide kaalutud keskmisel, mis sisaldab kõiki tarnija kulusid, makse ja kasumimarginaale. Arvesse tuleb võtta kõiki energiatarbimise aspekte, mis on hõlmatud direktiivi 2010/31/EL I lisaga.

6.13.   Maksude, toetuste ja soodustariifide käsitlemine kuluarvutustes

Kõigi kohaldatavate maksude (käibemaksu ja muude maksude), toetuskavade ja soodustuste lisamine on vajalik kuluoptimaalsuse arvutamiseks finantstasandil, ent neid ei võeta arvesse makromajandusliku tasandi arvutustes. See kehtib eelkõige, aga mitte üksnes:

—	energiakandjate energia ja/või CO2 maksustamise kohta;

—	energiatõhusate tehnoloogiate ja taastuvate energiaallikate kasutamise investeerimistoetuste kohta (või investeerimistoetuste kohta, mis sõltuvad energiatõhusate tehnoloogiate ja taastuvate energiaallikate kasutamisest);

—	reguleeritud miinimumsoodustariifide kohta, mis on kehtestatud energiale, mis on toodetud taastuvast energiaallikast.

Kuna määrusega kohustatakse liikmesriike finantstasandi kuluarvutustes arvestama klientide makstud makse, võimaldab see liikmesriikidel välja jätta toetused ja soodustused, sest need võivad väga kiiresti muutuda. Seetõttu ei saa kohaldatavaid soodustusi ja toetusi arvesse võtta kogu ajavahemiku vältel, mil kulutõhususe arvutus peaks olema riikliku võrdluse alus. Lisaks ei ole võimalik võrdlusaluseid üle vaadata iga kord, kui ilmneb muudatus toetuses või soodustuses. Kehtiva toetuskava pikendamise vältimiseks võib liikmesriik leida, et kasulik on arvutada ka tegelikud kulud ilma toetusteta, et määrata kindlaks erinevus ja seega suunata tulevasi toetusotsuseid.

Kui liikmesriigid jätavad toetused finantstasandi arvutustest välja, peaksid nad tagama, et välja jäetakse mitte ainult tehnoloogiate toetused ja toetuskavad, vaid ka võimalikud olemasolevad energiahindade soodustused.

6.14.   Energiatootmisest saadud tulu lisamine

Kui liikmesriik soovib arvutustesse lisada taastuvatest energiaallikatest toodetud energiast saadud tulud „kui need on asjakohased” (direktiivi 2010/31/EL III lisa kohaselt), siis peaks ta püüdma kaasata kõik saadaolevad toetused ja toetuskavad (nii elektrile kui soojusele ning samuti taastuvatest energiaallikatest toodetud energiale ja energiatõhususele). Juhul kui valemis võetakse arvesse näiteks ainult toodetud elektri soodustariifi, oleksid muud soodustused ja toetuskavad ning nendest kasu saav tehnoloogia halvemas positsioonis, ning tulemused sisaldaksid viga, mis toetaks arvesse võetud toetusi. Eelkõige tuleks vältida kallutatust elektritootmise suhtes vähenenud kütte ja jahutuse nõudlusega seoses.

Energiatootmisest saadud tulu saab maha arvata iga-aastase kulu liigist. Võimalus hõlmata energiatootmisest saadud tulu toob endaga loomulikult kaasa kõigi muude maksude, tasude ja toetuste lisamise, et lõpule viia finantsperspektiiv, mille jaoks see kõige paremini sobib.

6.15.   Kõrvaldamiskulude arvutamine

Määruse kohaselt ei nõuta kõrvaldamiskulude lisamist kogukulude arvutustesse. Liikmesriigid võivad kõrvaldamiskulusid arvesse võtta, kui nende arvates on need asjakohased ja kui nad suudavad usaldusväärselt kõrvaldamiskulu suurust hinnata. Kõrvaldamiskulud tuleb diskonteerida arvutusperioodi lõpu kuludeks. Põhimõtteliselt on kaks kohta, kus kõrvaldamiskulusid saab kogukulude arvutustes arvesse võtta.

—

Esiteks ja kõige tavalisemalt hoone kasutusea lõpu kulud, s.o lammutuskulu ja materjali kõrvaldamiskulu, sealhulgas kasutusest kõrvaldamise kulu (vt standardit ISO 15686 täpsema kasutusea lõpu kuluartiklite määratlemise kohta). Kasutusea lõpu kulu mõju sõltub kahest tegurist: kulude absoluutsumma ja, mis isegi tähtsam, aeg, mil need eeldatavalt toimuvad. Selles kontekstis on tähtis märkida, et kasutusea lõpu kulud ei ilmne arvutusperioodi lõpus, vaid hoone eluea lõpus. Seetõttu on vaja anda hinnang hoone elueale tervikuna (ja mitte üksikutele ehitusdetailidele). See võib ühelt poolt sõltuda ehitise liigist (nt kokkupandav maja versus tervikehitis) ja teiselt poolt kasutamise liigist (nt kauplusepindadel on tavaliselt lühem eluiga kui elamutel). Liikmesriigid võivad vabalt valida hoone eluead, aga erinevaid hoone liike võrreldes peaks kasutatav eluiga usutavaid suhteid näitama.

—

Teiseks võib kõrvaldamiskulud lisada seoses asendamiskuludega, kuna vanade ehitusdetailide demonteerimine või lammutamine tekitab kulusid. Kõnealust kulu ei võeta tavaliselt arvesse, kui asendamiskulu määratakse samale tasemele nagu esialgne investeerimiskulu (püsihindades ei ole kulude suurenemist ega vähenemist). Seetõttu saab kogukulude arvutustesse lisada ka mõne täiendava kõrvaldamiskulu, mis on seotud asendamistegevusega.

Oluline probleem seoses kõrvaldamiskulude arvessevõtmisega on usaldusväärsete ja turupõhiste kuluandmete saamine. Tavaliselt võetakse kõrvaldamiskulusid ehitussektoris arvesse üksnes ühtlustamise abil, mis põhineb hoone suurusel, ning (mõnel juhul) eristatakse neid liigiti.

7.   ENERGIATÕHUSUSE KULUOPTIMAALSE TASEME TULETAMINE IGA VÕRDLUSE ALUSEKS OLEVA HOONE JAOKS

7.1.   Kuluoptimaalse vahemiku tuvastamine

Primaarenergiatarbimise (3. etapp) ja kogukulude (4. etapp) arvutuste alusel, mis on seotud erinevate meetmetega/pakettidega/variantidega (2. etapp), mida hinnatakse kindlaksmääratud võrdluse aluseks olevate hoonete jaoks (1. etapp), saab võrdluse aluseks oleva hoone kohta koostada diagramme, mis kirjeldavad primaarenergiatarbimist (x-telg: kWh primaarenergia/(m2 kasulikku põrandapinda ja aasta)) ning kogukulusid (y-telg: euro/m2 kasulikku põrandapinda). Hinnatud meetmete/pakettide/variantide alusel saab luua kulukõvera (= eri variantide andmepunktidest moodustuva ala alumine piir).

Joonis 5

Erinevad variandid diagrammis ja kuluoptimaalne vahemik  (13)

Kõige madalamate kuludega pakettide kombinatsioon on kõvera kõige madalam punkt (eespool oleval joonisel pakett 3). Selle asend x-teljel annab automaatselt energiatõhususe miinimumnõuete kuluoptimaalse taseme. Kui pakettidel on samad või väga sarnased kulud, tuleks määruse I lisa punkti 6 alapunkti 2 kohaselt kuluoptimaalse taseme määratlemisel võimaluse korral järgida paketti, millel on madalam primaarenergiatarbimine (= kuluoptimaalse vahemiku vasak äär).

Ehitusdetailide korral hinnatakse kuluoptimaalseid tasemeid, fikseerides kõik parameetrid (1. valikuvõimalus: alustatakse variandist, mis on määratletud kuluoptimaalseks; 2. valikuvõimalus: alustatakse erinevatest variantidest ja kasutatakse saadud väärtuste keskmist) ning varieerides konkreetse ehitusdetaili tõhusust. Siis saab koostada diagrammid, mis näitavad ehitusdetailide, nt hoone katuse tõhusust (x-telg, nt W/(m2K) ja kogukulusid (y-telg, euro/m2 kasulikku põrandapinda). Kõige madalamate kuludega ehitusdetailide omadused tagavad kuluoptimaalse taseme. Kui eri ehitusdetailide omadustel on samad või väga sarnased kulud, tuleks kuluoptimaalse taseme määratlemisel järgida ehitusdetaili omadust, millel on madalam primaarenergiatarbimine (= kuluoptimaalse vahemiku vasak äär) (arvesse tuleb võtta asjaolu, et ilmneb kõrgema esialgse investeerimiskulu vajadusi).

On tähtis märkida, et katelde ning muude paigaldatud seadmete ja masinate energiatõhususe miinimumnõuded on kehtestatud ökodisaini direktiivi (14) raamistikus.

7.2.   Võrdlus praeguste nõuetega liikmesriikide tasandil

Praegusi nõudeid liikmesriikide tasandil tuleb võrrelda arvutatud kuluoptimaalsuse tasemega. Seetõttu peab võrdluse aluseks oleva hoone suhtes rakendama praegusi määrusi, mis viib hoone primaarenergiatarbimise arvutusteni vastavalt 3. etapis kehtestatud eeskirjadele.

Teises etapis arvutatakse erinevus praeguse taseme ja määratud kuluoptimaalse taseme vahel vastavalt allpool esitatud võrrandile.

Vahe arvutamine

Vahe % (võrdluse aluseks oleva hoone tase) = (kuluoptimaalne tase [kWh/m2a] – praegused energiatõhususe miinimumnõuded [kWh/m2a]) / kuluoptimaalne tase [kWh/m2a]) x 100 %.

Ehitusdetailide puhul arvutatakse vahe järgmise võrrandi alusel:

Vahe % (ehitusdetailide puhul) = (kuluoptimaalne tase [tõhususe näitaja (15) ühik] – praegused energiatõhususe miinimumnõuded [tõhususe näitaja ühik]) / kuluoptimalne tase [tõhususe näitaja ühik]) x 100 %.

Energiatõhususe miinimumnõuete kehtiva ja väljaarvutatud kuluoptimaalse taseme erinevus tuleks arvutada kui erinevus kõigi kehtivate energiatõhususe miinimumnõuete keskmiste ja kõigi arvutatud kuluoptimaalsete tasemete keskmise vahel, mis tulenevad variantidest, mida on kohaldatud kõigi kasutatud võrdluse aluseks olevate hoonete ja hoonete liikide puhul. Liikmesriigi otsustada on, kas võtta kasutusele kaalumistegur, mis näitab ühe võrdluse aluseks oleva hoone (ja sellega seotud nõuete) suhtelist tähtsust liikmesriigis võrreldes teistega. Siiski peaks niisugune lähenemisviis komisjonile edastatavas aruandluses läbipaistev olema.

Kooskõlas direktiivi 2010/31/EL põhjendusega 14 on kuluoptimaase kulu arvutuse tulemuse ja kehtivate energiatõhususe miinimumnõuete vahel liikmesriigis oluline erinevus, kui viimane on 15 % madalam kui kuluoptimaalne tase.

8.   TUNDLIKKUSE ANALÜÜS

Tundlikkuse analüüs on standardne tava eelhindamiste teostamisel, kui tulemused sõltuvad põhiparameetritega seotud eeldustest, mille edasine areng võib lõpptulemusele olulist mõju avaldada.

Määruses nõutakse seetõttu liikmesriikidelt mõne tundlikkuse analüüsi tegemist. Määruses nõutakse liikmesriikidelt tundlikkuse analüüsi teostamist vähemalt erinevate hinnastsenaariumide kohta seoses kõigi riiklikus kontekstis asjakohaste energiakandjatega ning vähemalt kahe stsenaariumi kohta seoses diskontomääradega, mida kasutatakse makromajanduslikes ja finantsilistes kuluoptimaalsuse arvutustes.

Tundlikkuse analüüsi teostamisel seoses diskontomääraga makromajanduslikes arvutustes on üks diskontomäär püsihindades 3 % (16). Kui tundlikkuse hindamine on teostatud, peavad liikmesriigid kindlaks määrama kõige sobivama diskontomäära igaks arvutuseks. Seda kasutatakse kuluoptimaalsuse arvutustes.

Liikmesriike julgustatakse kõnealuseid analüüse teostama ka seoses muude sisendteguritega, nagu prognoositavad suundumused ehitustehnoloogia ja ehitusdetailide või muude sisendtegurite tulevastes investeerimiskuludes, millel on tulemusele arvatavasti oluline mõju (nt primaarenergiategurid jne).

Kuigi on tõsi, et tulevane hinnamuutus ei avalda mõju esialgsetele investeerimiskuludele, mis tekivad arvutusperioodi algul, on poliitikakujundajatel väga kasulik teada hinnangut, kuidas tehnoloogiate turunõudlus võib mõjutada nende hinnataset. Igal juhul on niisugused tehnoloogia hinnamuutused üliolulised teabe andmisel kuluoptimaalsete arvutuste ülevaatusteks.

Peale tundlikkuse analüüsi teostamist neile kahele põhiparameetrile võivad liikmesriigid vabalt sooritada täiendavaid tundlikkuse analüüse eelkõige peamiste kulukäitajate kohta, mis on arvutustes kindlaks määratud, nagu oluliste ehitusdetailide esialgne investeerimiskulu või kulud, mis on seotud energiasüsteemide hoolduse ja asendamisega hoonetes.

9.   ENERGIAHINDADE HINNANGULINE PIKAAJALINE MUUTUMINE

Määruse II lisas esitatud energiahindade muutumise suundumused annavad teavet nafta-, gaasi- ja kivisöe- ning elektrihinna hinnangulise pikaajalise muutumise kohta. Energiakandjate kulude määramisel nende kuluoptimaalsuse arvutusteks peavad liikmesriigid kõnealust teavet arvesse võtma.

Määruse II lisas esitatud teave on võetud energiasuundumuste stsenaariumidest, mis on välja töötatud PRIMESi mudeliga (modelleerimissüsteemiga, mis simuleerib turutasakaalu lahendusi seoses energiavarustuse ja -nõudlusega EL 27 riikides). Euroopa komisjon ajakohastab ja avaldab kaks korda aastas kõnealused suundumused, mille viimaseid versioone saab lugeda aadressilt http://ec.europa.eu/energy/observatory/trends_2030/index_en.htm.

Viimane ajakohastatud versioon (17) osutab gaasihinna iga-aastasele tõusule 2,8 %, naftahinna iga-aastasele tõusule 2,8 % ja kivisöehinna iga-aastasele tõusule 2 %. Neid suundumusi saab ekstrapoleerida 2030. aastast edasi, kuni pikaajalisemad prognoosid muutuvad kättesaadavaks.

Kõnealused prognoosid põhinevad suhteliselt kõrgetel naftahindel võrreldes eelnevate prognoosidega ning sarnanevad võrdlusprognoosidega muudest allikatest. Baasjoone hinnaeeldused EL 27 riikide jaoks on saadud maailma energiahinna modelleerimise tulemusena (kasutades stohhastilist maailma energiahinna mudelit PROMETHEUS), mis tuletab nafta, gaasi ja kivisöe hinnatrajektoori traditsioonilise põhjendatud avamuse põhjal maailma energiasüsteemi arengust.

Prognooside kohaselt kasvavad rahvusvahelised kütusehinnad kogu prognoosiperioodi jooksul, kusjuures naftahinnad on 88 USA dollarit (’08) barreli eest (73 eurot (’08) barreli eest) aastal 2020 ja 106 USA dollarit (’08) barreli eest (91 eurot (’08) barreli eest) aastal 2030. Gaasihinnad järgivad naftahindadele sarnast trajektoori, olles 2020. aastal 62 USA dollarit (’08) naftabarreli ekvivalendi eest (51 eurot (’08) naftabarreli ekvivalendi eest) ja 2030. aastal 77 USA dollarit (’08) naftabarreli ekvivalendi eest (66 eurot (’08) naftabarreli ekvivalendi eest), samal ajal kui kivisöe hinnad tõusevad majandusliku elavnemise perioodil peaaegu 26 USA dollarini (’08) naftabarreli ekvivalendi eest (21 eurot (’08) naftabarreli ekvivalendi eest) aastal 2020, ent siis stabiliseeruvad hinnad tasemel 29 USA dollarit (’08) naftabarreli ekvivalendi eest (25 eurot (’08) naftabarreli ekvivalendi eest) aastal 2030.

Seoses elektriga on kavandatud muudatustel EL 27 riikide energiasektoris oluline mõju energiakuludele ja elektrihindadele. Investeeringute kumulatiivne kogukulu energia tootmiseks ajavahemikul 2006–2030 on kavandatud 1,1 triljonit eurot (’08), kusjuures elektrihinnad kasvavad tunduvalt nii praeguse taseme suhtes kui ka võrreldes 2007. aasta baasjoonega. Oksjonimaksed ja tõusvad kütusehinnad ning kõrgemad kapitalikulud (taastuvate energiaallikate ning CO2 kogumise ja säilitamise kulud) kuuluvad tegurite hulka, mis seletavad elektrihinna tõusu.

Keskmine elektrihind, oksjonimaksete puhasväärtus, tõuseb 2020. aastaks 108,4 euroni MWh eest ja 2030. aastaks 112,1 euroni MWh eest (püsihindades, s.o 2005. aasta rahas), mis on järjepidev tõus võrreldes praeguste väärtustega, kõrgemate kapitali- ning ekspluatatsiooni- ja hoolduskulude, samuti kõrgemate kütuse- ja muutuvkulude tõttu. Oksjonimaksed moodustavad 9,4 % keskmisest elektrihinnast enne maksu mahaarvestamist.

Tabel

Hinnanguline pikaajaline maksujärgne elektrihindade muutumine EUR/MWh (2009. aasta baasjoon)

	2000	2005	2010	2015	2020	2025	2030
Keskmine	96	104	110	127	140	146	144
Tööstus	59	71	77	92	101	104	98
Teenused	123	124	124	139	152	159	159
Majapidamised	127	133	144	164	180	191	192

Elamute puhul soovitatakse kasutada majapidamiste hinnaprognoose, samal ajal kui mitteeluruumide jaoks võiksid kaubanduslikud hinnad sobivamad olla.

Liikmesriigid võivad arvutusperioodiks eeldatavad energiahinnad kujundada kehtivast kulutasemest, nagu Eurostat ette näeb. Kõnealune teave Eurostatist eristab tarnitud mahust sõltuvalt kodumajapidamiste ja tööstusliku tarbimise hindu. Vastavalt on vaja erinevaid hinnatasemeid arvesse võtta võrdluse aluseks olevate hoonete puhul, mida on kirjeldatud jaotises 3.

Muid energiakandjaid saab seostada kõnealuste eeldatavate arengutega (nt maagaas seondub naftahinnaga) või tuletada muudest riiklikest või rahvusvahelistest prognoosidest. Kuna paljude energiakandjate, nagu biomassi, kaugkütte ja geotermilise energia hinnad on tugeva riikliku, piirkondliku või isegi kohaliku mõju all, peaksid need prognoosid arvesse võtma eeldatud pikemaajalisi poliitilisi ja majanduslikke suundumusi. Näiteks seoses kaugküttega tuleks arvesse võtta võimalikke mõjusid, mis tulenevad vajalikest muudatustest infrastruktuuris (kaugküttesüsteemide suurus, tarnitud energia võrgu meetri kohta jne).

Kütteõli

Kütteõli on madala viskoossusega, tuleohtlik vedelik, mida kasutatakse hoonete ahjudes ja kateldes. Olles toornafta destilleerimistoode, on selle hind lahutamatult seotud toornafta hinnaga. Lisaks mõjutavad kütteõli hinda muud tegurid, nagu varustus ja nõudlus, hooajalised mõjutused, dollari-euro vahetuskurss ja logistikaga seotud kulud.

Elektritootmise tõhusus sõltub tarbitavate primaarkütuste liigist ja konkreetsetest kasutatavatest seadmetest. Need omadused on konkreetsete elektrijaamade puhul ainulaadsed ja erinevad liikmesriigiti. Näiteks on mõnes riigis kõrgem hüdroelektrienergia osakaal, aga teised tarbivad suuremates kogustes kivisütt või kasutavad olulisel määral tuumaenergiat. Liikmesriigid peavad kasutusele võtma ümberarvestuskoefitsiendid, et võrdluse aluseks olevates hoonetes tarbitud elekter primaarenergiaks ümber arvestada.

---

(1)  ELT L 153, 18.6.2010, lk 13.

(2)  ELT L 81, 21.3.2012, lk 18.

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiv 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/76/EMÜ ((ELT L 114, 27.4.2006, lk 64)

(4)  ASIEPI projekt määratleb ainult hoonete geomeetria ja see ei ole arvutusteks piisav.

(5)  Tavaliselt on isolatsiooni paksus erinev astmeliselt ja järk-järgult. Ehitusdetailile on harilikult määratud isolatsiooni maksimaalne kasutatav paksus. Arvesse tuleks võtta vastavat U-väärtuse taset, mis on nõutav ja soovitatav riiklikes õigusaktides või riiklikes tehnilistes standardites. Isolatsiooni saab paigaldada seespidiselt või välispidiselt või seina mõlemalt küljelt erinevatest positsioonidest (ettevaatlik tuleb olla sise- ja pinnakondensatsiooni riski tõttu).

(6)  NB! Varsti teeb komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ raamistikus kättesaadavaks meetodid soojuspumpadest saadava energia arvestamiseks (ELT L 140, 5.6.2009, lk 16).

(7)  Komisjon esitas läbivaadatud energiateenuste direktiivi ettepaneku 22. juuni 2011. aasta dokumendis KOM(2011) 370 (lõplik). Ümberarvestuskoefitsiendid on esitatud ettepaneku IV lisas.

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/33/EÜ keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite edendamise kohta (ELT L 120, 15.5.2009, lk 5).

(9)  Täiendavate kulude arvutusmeetod algab standardsest hoonest (nt hoone, mis on kooskõlas tegelike miinimumnõuetega), millele lisatakse täiendavad meetmed (nt parem isolatsioon, varjulisus, ventilatsioonisüsteem koos soojuse taaskasutusega jne). Kulude võrdlus põhineb täiendavatel investeerimiskuludel ja jooksvate kulude erinevustel.

(10)  Baukosteninformationszentrum Deutscher Architekten (BKI): Statistische Kostenkennwerte für Gebäude, 2010, www.baukosten.de.

(11)  Jones Lang LaSalle: Büronebenkostenanalyse OSCAR 2008, Berliin, 2009. Saab tellida aadressilt www.joneslanglasalle.de.

(12)  http://ec.europa.eu/governance/impact/commission_guidelines/docs/ia_guidelines_annexes_en.pdf. USA Energeetikaministeeriumi föderaalenergia juhtimise programmi 2010. aasta väljaanne, mis esitab energiahinna indeksid ja diskontotegurid olelusringi kulude analüüsi teostamiseks, pakub 3 %. http://www1.eere.energy.gov/femp/pdfs/ashb10.pdf.

(13)  

Allikas: Boermans, Bettgenhäuser et al., 2011: Cost-optimal building performance requirements – Calculation methodology for reporting on national energy performance requirements on the basis of cost optimality within the framework of the EPBD, ECEEE („Hoonete kuluoptimaalse funktsioneerimise nõuded – arvutusmeetodid aruandluseks riiklike energiatõhususealaste nõuete kohta kuluoptimaalsuse alusel hoonete energiatõhususe direktiivi raamistikus”, ECEEE).

(14)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ, 21. oktoober 2009, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

(15)  Nt katuse U-väärtus [W/m2K].

(16)  Seda määra kasutatakse komisjoni koostatud mõju hindamise 2009. aasta suunistes ja üldjoontes vastab see pikaajalise valitsemissektori võla keskmisele tegelikule tulususele ELis alates 1980. aastate algusest.

(17)  

Allikas:„Euroopa energia ja transpordi arengutendentsid aastani 2030; ajakohastatud 2009. aastal”. Euroopa Liit, 2010. Vt http://ec.europa.eu/energy/observatory/trends_2030/doc/trends_to_2030_update_2009.pdf.

(18)  Vt http://heating-oil.blogs-uk.co.uk/.

---

19.4.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 115/29

---

Liikmesriikide esitatav teave riigiabi kohta, mida antakse kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus)

(EMPs kohaldatav tekst)

2012/C 115/02

Riikliku abi viitenumber	SA.34499 (12/X)
Liikmesriik	Saksamaa
Liikmesriigi antud number	—
Piirkonna nimi (NUTS)	DEUTSCHLAND Artikkel 107 lõige 3 punkt a
Abi andev ametiasutus	Bundesamt für Wirtschaft Postfach 5160, D-65726 Eschborn www.bafa.de
Abimeetme nimetus	Richtlinien zur Förderung von KWK-Anlagen bis 20 kWel vom 17.1.2012
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	elektronischer Bundesanzeiger vom 20.1.2012: eBAnz AT10 2012 B1
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	Modification X 662/2009
Kestus	17.1.2012 - 31.12.2016
Sektorid	Kõik abikõlblikud sektorid
Abisaaja liik	VKEd,suurettevõte
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	EUR 20,00 (miljonites)
Tagatised	—
Abimeede (artikkel 5)	Otsetoetus
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	—
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
Suure tõhususega koostootmisse tehtavateks investeeringuteks ettenähtud keskkonnaabi (artikkel 22)	45 %	20 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.mini-kwk.de

http://www.bmu.de/files/pdfs/allgemein/application/pdf/richtlinie_mini_kwk_bf.pdf

Riikliku abi viitenumber	SA.34508 (12/X)
Liikmesriik	Itaalia
Liikmesriigi antud number	—
Piirkonna nimi (NUTS)	TRENTO Abi mitte saavad piirkonnad
Abi andev ametiasutus	Provincia autonoma di Trento Agenzia del lavoro della Provincia autonoma di Trento via Guardini 75 38121 – TRENTO – ITALIA http://www.agenzialavoro.tn.it
Abimeetme nimetus	FORMAZIONE PER DISOCCUPATI, INOCCUPATI E LAVORATORI A RISCHIO DI DISOCCUPAZIONE (interventi 3.7 — 3.8 — 3.9 — 3.11 — 3.13 del Documento degli interventi di politica del lavoro 2011/2013)
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	Deliberazione Agenzia del lavoro del 2 febbraio 2012, n. 1 — Approvazione disposizioni attuative degli interventi 3.7, 3.8, 3.9, 3.11, 3.13 (formazione per disoccupati, inoccupati e lavoratori a rischio di disoccupazione) del Documento degli interventi di politica del lavoro 2011/2013
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	—
Kestus	2.2.2012 - 31.12.2013
Sektorid	Kõik abikõlblikud sektorid
Abisaaja liik	VKEd,suurettevõte
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	EUR 0,38 (miljonites)
Tagatised	—
Abimeede (artikkel 5)	Otsetoetus
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	—
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
Üldkoolitus (artikkel 38 lõige 2)	60 %	20 %
Erikoolitus (artikkel 38 lõige 1)	25 %	20 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.agenzialavoro.tn.it/agenzia/lex/2011-2013/II_parte

Riikliku abi viitenumber	SA.34509 (12/X)
Liikmesriik	Itaalia
Liikmesriigi antud number	—
Piirkonna nimi (NUTS)	PIEMONTE Abi mitte saavad piirkonnad
Abi andev ametiasutus	REGIONE PIEMONTE ASSESSORATO ALLA CULTURA, TURISMO E SPORT – DIREZIONE CULTURA – SETTORE SPETTACOLO VIA BERTOLA 34 10121 TORINO http://www.regione.piemonte.it/sez_tem/cult_spett/cult_spett.htm
Abimeetme nimetus	Disposizioni in merito agli interventi a sostegno della produzione cinematografica della Fondazione Film Commission Torino Piemonte
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	D.G.R. n. 13 -3488 del 27 febbraio 2012 Fondazione Film Commission Torino Piemonte. Disposizioni in merito agli interventi a sostegno della produzione cinematografica.
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	—
Kestus	15.3.2012 - 31.12.2014
Sektorid	Loome-, kunsti- ja meelelahutustegevus
Abisaaja liik	VKEd
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	EUR 1,00 (miljonites)
Tagatised	—
Abimeede (artikkel 5)	Otsetoetus
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	—
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
VKEdele antav investeerimisabi ja tööhõivealane abi (artikkel 15)	20 %	—

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.regione.piemonte.it/cultura/cms/spettacolo/cinema/produzione.html

Riikliku abi viitenumber	SA.34510 (12/X)
Liikmesriik	Itaalia
Liikmesriigi antud number	—
Piirkonna nimi (NUTS)	—
Abi andev ametiasutus	Fondartigianato — Fondo Artigianato Formazione Via di Santa Croce in Gerusalemme, 63 00185 Roma Italia http://www.fondartigianato.it/
Abimeetme nimetus	Invito per la realizzazione di attività di formazione continua nell'ambito di processi di riorganizzazione e/o ristrutturazione di aziende in crisi — Riapertura dei termini
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	— Art. 118 della legge 19 dicembre 2000, n. 388 (G.U. n. 302 del 29 Dicembre 2000) — Art. 48 della legge 27 dicembre 2002, no 289 (G.U. n. 305 del 31 Dicembre 2002) — Art. 1, comma 151, della legge 30 dicembre 2004, no 311 (G.U. n. 306 del 31 Dicembre 2004) — Art. 13, comma 13, del decreto legge 14 marzo 2005, no 35, convertito nella legge 14 maggio 2005, no 80 (G.U. n. 111 del 14 Maggio 2005) — Delibera CDA del Fondo del 15 febbraio 2012
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	SA.32235
Kestus	1.3.2012 - 31.12.2013
Sektorid	Kõik abikõlblikud sektorid
Abisaaja liik	VKEd,suurettevõte
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	EUR 1,00 (miljonites)
Tagatised	—
Abimeede (artikkel 5)	Otsetoetus
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	—
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
Erikoolitus (artikkel 38 lõige 1)	25 %	20 %
Üldkoolitus (artikkel 38 lõige 2)	60 %	20 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.fondartigianato.it/documenti/II%20Inserzione%20GU%20Proroga%20Crisi.pdf

http://www.fondartigianato.it/documenti/2010/Proroga_Invito_1-2009-Delibera_15_dicembre_2010.doc

http://www.fondartigianato.it/inviti_formazione_1_2009B.html

Riikliku abi viitenumber	SA.34511 (12/X)
Liikmesriik	Itaalia
Liikmesriigi antud number	—
Piirkonna nimi (NUTS)	LIGURIA Segapiirkonnad
Abi andev ametiasutus	REGIONE LIGURIA VIA FIESCHI 15 – 16121 GENOVA www.regione.liguria.it
Abimeetme nimetus	POR FESR 2007-2013 Asse 1 linea di attività 1.2.4 «Ingegneria finanziaria» — fondo prestiti partecipativi
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	Deliberazione della Giunta regionale n. 1664 del 29.12.2011 pubblicata sul BURL n. 5 del 1.2.2012
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	—
Kestus	2.3.2012 - 31.12.2013
Sektorid	Kõik abikõlblikud sektorid
Abisaaja liik	VKEd
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	EUR 10,00 (miljonites)
Tagatised	—
Abimeede (artikkel 5)	Sooduslaen
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	Fondo Europeo di Sviluppo Economico – FESR – EUR 3,17 (miljonites)
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
VKEdele messidel osalemiseks antav abi (artikkel 27)	50 %	—
VKEdele antav investeerimisabi ja tööhõivealane abi (artikkel 15)	20 %	—
VKEdele nõustamiseks antav abi (artikkel 26)	50 %	—

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.regione.liguria.it/argomenti/affari-e-fondi-europei/por-fesr-2007-2013/bandi/asse-1-azione-124/asse-124-fondo-prestiti-partecipativi.html

---

19.4.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 115/34

---

Liikmesriikide esitatav teave riigiabi kohta, mida antakse kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (üldine grupierandi määrus)

(EMPs kohaldatav tekst)

2012/C 115/03

Riikliku abi viitenumber	SA.34513 (12/X)
Liikmesriik	Küpros
Liikmesriigi antud number	25.06.001.827
Piirkonna nimi (NUTS)	Cyprus Abi mitte saavad piirkonnad
Abi andev ametiasutus	Αρχή Ανάπτυξης Ανθρώπινου Δυναμικού Κύπρου (ΑνΑΔ) Αναβύσσου 2, 2025 Στρόβολος, Τ.Θ. 25431, 1392 Λευκωσία, Κύπρος www.anad.org.cy
Abimeetme nimetus	Μονοεπιχειρησιακά Προγράμματα Συνεχιζόμενης Κατάρτισης στο Εξωτερικό
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	1. Οι περί Ανάπτυξης Ανθρώπινου Δυναμικού Νόμοι του 1999 έως Αρ. 21 (Ι) του 2007. 2. Απόφαση του Διοικητικού Συμβουλίου της ΑνΑΔ. 3. Κανονισμός (ΕΚ) αριθ. 800/2008 της Επιτροπής. 4. Απόφαση του Εφόρου Ελέγχου Κρατικών Ενισχύσεων.
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	—
Kestus	1.3.2012-31.12.2014
Sektorid	Kõik abikõlblikud sektorid
Abisaaja liik	VKEd,suurettevõte
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	EUR 1,20 (miljonites)
Tagatised	—
Abimeede (artikkel 5)	Otsetoetus
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	—
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
Erikoolitus (artikkel 38 lõige 1)	25 %	20 %
Üldkoolitus (artikkel 38 lõige 2)	60 %	20 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.anad.org.cy/easyconsole.cfm/page/project/p_id/103/pc_id/173

Riikliku abi viitenumber	SA.34516 (12/X)
Liikmesriik	Sloveenia
Liikmesriigi antud number	SI
Piirkonna nimi (NUTS)	Slovenia Artikkel 107 lõige 3 punkt a
Abi andev ametiasutus	Ministrstvo za delo, družino in socialne zadeve Kotnikova 5 1000 Ljubljana SLOVENIA http://www.mddsz.gov.si/
Abimeetme nimetus	Pomoč za zaposlovanje invalidov
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	Zakon o zaposlitveni rehabilitaciji in zaposlovanju invalidov (Uradni list RS, št. 87/11)
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	—
Kestus	1.1.2012-31.12.2013
Sektorid	Kõik abikõlblikud sektorid
Abisaaja liik	VKEd,suurettevõte
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	EUR 170,30 (miljonites)
Tagatised	—
Abimeede (artikkel 5)	Otsetoetus, Muu – Oprostitev prispevkov za socialno varnost
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	—
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
Puudega töötajate tööhõive jaoks palgatoetuste vormis antav abi (artikkel 41)	75 %	—
Abi puudega töötajate tööhõivega kaasnevate lisakulude hüvitamiseks (artikkel 42)	100 %	—

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.mddsz.gov.si/fileadmin/mddsz.gov.si/pageuploads/dokumentipdf/word/zzzi_npb_nov2011.doc

Riikliku abi viitenumber	SA.34517 (12/X)
Liikmesriik	Ühendkuningriik
Liikmesriigi antud number	—
Piirkonna nimi (NUTS)	YORKSHIRE AND THE HUMBER Segapiirkonnad
Abi andev ametiasutus	Screen Yorkshire Studio 22 46 The Calls Leeds Yorkshire LS2 7EY http://www.screenyorkshire.co.uk
Abimeetme nimetus	The Yorkshire Content Fund
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	The European Communities Act 1972 The European Communities (Finance) Act 2008 Council Regulation (EC) No 1083/2006
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	—
Kestus	12.3.2012-31.12.2013
Sektorid	Muu kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus, Raamatukogude, arhiivide, muuseumide ja muude kultuuriasutuste tegevus, Loome-, kunsti- ja meelelahutustegevus
Abisaaja liik	VKEd
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	GBP 7,50 (miljonites)
Tagatised	GBP 0,00 (miljonites)
Abimeede (artikkel 5)	Tagasimakstavad ettemaksed, Riskikapitali eraldamine
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	Yorkshire and Humber ERDF Programme 2007-2013 – GBP 7,50 (miljonites)
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
Riskikapitali vormis antav abi (artiklid 28–29)	1 500 000 GBP	—

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.screenyorkshire.co.uk/files/upload_files/gber-state-aid-scheme-the-yorkshire-content-fund.pdf

Riikliku abi viitenumber	SA.34518 (12/X)
Liikmesriik	Ühendkuningriik
Liikmesriigi antud number	—
Piirkonna nimi (NUTS)	SCOTLAND Segapiirkonnad
Abi andev ametiasutus	Scottish Government Rural and Environment Directorate Saughton House Broomhouse Drive Edinburgh EH11 3XD www.scotland.gov.uk/home
Abimeetme nimetus	Scottish Rural Development Programme — measure code 124 (co-operation for development of new products, process and technologies in the agriculture and food sector and in the forestry sector)
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	Section 2 (2) of the European Communities Act 1972
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	Modification X 336/2010
Kestus	16.8.2010-31.12.2013
Sektorid	Toidu ja joogi serveerimine
Abisaaja liik	VKEd
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	GBP 2,60 (miljonites)
Tagatised	GBP 0,00 (miljonites)
Abimeede (artikkel 5)	Otsetoetus
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	Concil Regulation 1698/2005 of 20 September 2005 on support for rural development by the European Agricultural Fund for rural development (EAFRD) — GBP 1,60 (miljonites)
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
Tehnilise teostatavuse uuringuteks antav abi (artikkel 32)	75 %	—
Põllumajandus- ja kalandussektoris teadus- ja arendustegevuseks antav abi (artikkel 34)	100 %	—

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.scotland.gov.uk/topics/farmingrural/SRDP

This is a direct link to the SRDP scheme website with details of qualifying criteria

Riikliku abi viitenumber	SA.34538 (12/X)
Liikmesriik	Saksamaa
Liikmesriigi antud number	BMVBS, Az. UI23/315.2/3-04.02
Piirkonna nimi (NUTS)	DEUTSCHLAND Segapiirkonnad
Abi andev ametiasutus	KfW Palmengartenstraße 5-9, 60325 Frankfurt/Main http://www.kfw.de
Abimeetme nimetus	Förderprogramm zur Anschaffung emissionsarmer schwerer Nutzfahrzeuge
Riiklik õiguslik alus (viide asjaomase liikmesriigi ametlikule väljaandele)	Richtlinie zur Förderung der Anschaffung emissionsarmer schwerer Nutzfahrzeuge vom 18.1.2010 (Bundesanzeiger Nr. 16 vom 29.1.2010, Seiten 338 — 340), In Kraft getreten am 30.1.2010; zuletzt geändert durch Bekanntmachung vom 16.2.2012 (Bundesanzeiger Nr. 34 vom 29.2.2012, Seite 812)
Meetme liik	Abikava
Olemasoleva abimeetme muutmine	—
Kestus	30.1.2010 – 11.11.2222
Sektorid	Kaubavedu maanteel
Abisaaja liik	VKEd,suurettevõte
Abikavaga ettenähtud eelarve aastane üldsumma	EUR 15,00 (miljonites)
Tagatised	—
Abimeede (artikkel 5)	Otsetoetus
Viide komisjoni otsusele	—
Ühenduse vahenditest kaasrahastamise korral	—
Eesmärgid	Abi suurim osatähtsus (%) või suurim abisumma riigi vääringus	VKEde soodustused (%)
Abi selliste uute transpordivahendite omandamiseks, mille keskkonnanõuded on ühenduse normatiividest rangemad või mille kasutamine parandaks keskkonnakaitset, kui ühenduse normatiivid puuduvad (artikkel 19)	35 %	20 %

Veebilink abimeetme tervikteksti juurde:

http://www.kfw.de/kfw/de/Inlandsfoerderung/Programmuebersicht/Anschaffung_emissionsarmer_LKW_-_Zuschussvariante/index.jsp

http://www.kfw.de/kfw/de/I/II/Download_Center/Foerderprogramme/versteckter_Ordner_fuer_PDF/RL_426_BMVBS_Zweite_Aenderung_2012_02_16.pdf

---