LISA

EUROOPA SÜSTEEMSETE RISKIDE NÕUKOGU SOOVITUSED LIIDU KREDIIDIASUTUSTE RAHASTAMISE KOHTA USA DOLLARITES

Kommenteeritud kokkuvõte

I.	Ülevaade liidu krediidiasutuste rahastamisest USA dollarites

II.	USA dollarites rahastamise kasutamisest tulenevad riskid

III.	Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu soovitused

Liide. Vabatahtlik andmete kogumine liidu krediidiasutuste USA dollarites rahastamise kohta

KOMMENTEERITUD KOKKUVÕTE

USA dollar on liidu krediidiasutuste jaoks oluline rahastamisvääring ning ligikaudu 15 % krediidiasutuste kohustuste kogumahust on USA dollarites. Enamik liidus kasutamiseks kättesaadavast rahastamisest on pärit hulgiturgudelt ning see on valdavalt väga lühiajaline. USA dollarites nomineeritud pikaajaliste varade ja lühiajaliste kohustuste vahel esineb oluline tähtaegade mittevastavus ning mõnede osapoolte käitumine on volatiilne. Põhiline haavatavus tulenebki tähtaegade mittevastavuse ja investorite volatiilse käitumise kombinatsioonist.

USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel on alates 2011. aasta juunist täheldatud pingeid. Mõned liidu krediidiasutused on hiljuti teatanud kavatsustest vähendada USA dollarites nomineeritud varasid, osaliselt eesmärgiga vähendada oma sõltuvust USA dollarites rahastamisest. See võib tekitada vähemalt kaks olulist ja otsest võimalikku süsteemiülest riski: mõju liidu krediidiasutuste maksevõimele, kui varasid müüakse kiirmüügihinnaga, ning mõju reaalmajandusele tulenevalt sellest, et liidu krediidiasutused vähendavad USA dollarites laenuandmist.

Turu-uuringute andmed näitavad, et keskpanga vahetustehingute liinide olemasolu annab turuosalistele kindlust, toetades seega valuutavahetusturgude toimimist, isegi kui neid ei kasutata. See võib tähendada, et on olemas moraalse kahju oht, mis takistab liidu krediidiasutuste üleminekut jõulisemale rahastamisstruktuurile. Seejuures mõned liidu krediidiasutused eri riikides ei näe oma kriisirahastamiskavades ette erisätteid USA dollarites või välisvääringus rahastamisega seotud vapustuste käsitlemiseks.

Käesolevas dokumendis antud soovituste eesmärk on käivitada protsess, mille eesmärk on hoiduda järgmise finantskriisi ajal liidu krediidiasutuste USA dollarites rahastamisel samasugustest pingetest, nagu täheldati 2008. ja 2011. aasta finantskriiside puhul, mitte niivõrd kujundada poliitikat praeguste pingete leevendamiseks.

Soovitused hõlmavad peamiselt mikrotasandi ettevaatusmeetmete tugevdamist makrotasandi ettevaatuseesmärkidel ning on seotud järgmisega: i) liidu krediidiasutuste USA dollarites rahastamise ja likviidsusriskide hoolikas jälgimine koos vahetu meetmete jõustamisega ning, kui see on asjakohane, nende riskide piiramine enne, kui need muutuvad ülemääraseks, vältides samal ajal praeguste USA dollarites rahastamise struktuuride kontrollimatut kokkukukkumist; ii) tuleb tagada, et krediidiasutuste kriisirahastamiskavad hõlmavad meetmeid USA dollarites rahastamisega seotud vapustuste käsitlemiseks, vähendades samal ajal võimalikke süsteemseid riske, mis tulenevad krediidiasutuste samaaegsest tegutsemisest sarnaste kriisikavade alusel.

I.   ÜLEVAADE LIIDU KREDIIDIASUTUSTE RAHASTAMISEST USA DOLLARITES

I.1.   Põhitegurid, mis mõjutavad krediidiasutusi hankima USA dollarites rahastamist

Turu-uuringute ja reguleerijate andmed näitavad, et nõudlust USA dollarites rahastamise järele mõjutavad mitmed tegurid.

a)   Mitmekesistamine: eriti pärast kriisi teatasid liidu krediidiasutused, et nad soovivad mitmekesistada oma rahastamisallikaid vääringute, tähtaegade ja investorite liikide lõikes. Kuna USA dollarite turg on üks kõige likviidsemaid ja sügavamaid turge, siis näib see olevat nende strateegiate puhul peamine rahastamisallikas.

b)   Kulud: mõned liidu krediidiasutused on püüdnud saada juurdepääsu USA dollarite turule, et leida odavamalt vahendeid oma muudes vääringutes nomineeritud varade jaoks. Mõnel juhul on esinenud püsivaid kulueeliseid, kui võlaväärtpabereid emiteeritakse USA dollarites ja need vahetatakse soovitud vääringusse, selle asemel, et emiteerida neid esmasturgudel otse soovitud vääringus.

c)   Erinevuste kasutamine: on tõendeid, et mõned liidu krediidiasutused kasutavad võimalust hankida lühiajalist rahastamist, näiteks Ameerika Ühendriikide vastastikustest rahaturufondidest, madalama määraga kui 25 baaspunkti ning hoiustavad neid vahendeid Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemis praegu 25 baaspunkti tasemel.

d)   Ärimudel: nõudlus sõltub ka rahvusvahelisest majanduskeskkonnast ning seega krediidiasutuste riskivalmidusest ja vajadusest võtta laenu USA dollarites – eriti USA dollarites tehinguid tegevate krediidiasutuste puhul – ning eriomastest teguritest, nagu liidu eri krediidiasutuste arengustrateegiad.

e)   Kaks (mõnikord samaaegset) lähenemisviisi: krediidiasutused on rõhutanud, et nad juhinduvad kas: i) üldisest mitmekesistamisstrateegiast, mille kohaselt nad hangivad USA dollarites vahendeid ja vahetavad need seejärel nõutavasse vääringusse, või ii) vajadustest lähtuvast strateegiast, mille puhul nad hindavad oma valuutavajadust ja hangivad seejärel sellele vajadusele vastavat rahastamist.

f)   Pakkumisega seotud tegurid: mõned Ameerika Ühendriikide investorid üritavad saavutada tootlust madala intressimääraga keskkonnas ning mõned kinnitavad, et Ameerika Ühendriikide vastastikustel rahaturufondidel on piiratud hulgal alternatiive liidu krediidiasutustesse investeerimisele, arvestades, et Ameerika Ühendriikide krediidiasutused – millel on sageli tugev hoiustajate baas – ja ettevõtted on praegu suhteliselt hea likviidsusega.

I.2.   Liidu krediidiasutuste struktuurne positsioon

Üldiselt kasvas liidu krediidiasutuste bilanssides USA dollarites nomineeritud varade ja kohustuste maht finantskriisile eelnenud aastatel oluliselt. Rahvusvaheliste Arvelduste Panga andmetel on see suundumus alates kriisist pöördunud (joonis 1). See tundub kajastavat liidu krediidiasutuste jätkuvat finantsvõimenduse vähenemist pärast finantskriisi, eriti varem omandatud varade (legacy assets) puhul.

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRN) kogutud andmetele tuginedes on võimalik USA dollarites bilansside mahtu põhjalikumalt analüüsida. Mõnes riigis on USA dollarites nomineeritud varade ja kohustuste mittevastavus suhteliselt väike. Teistes riikides on kohustused suuremad kui varad. See vastab turu-uuringute andmetele, mille kohaselt mõned liidu krediidiasutused kipuvad kasutama USA dollareid ühe võimaliku allikana oma rahastamise laiemal mitmekesistamisel ning vahetavad need seejärel teistesse vääringutesse. USA dollarites nomineeritud kohustused moodustavad veidi üle 15 % kohustuste kogumahust liidu tasandil.

Joonis 1

Liidu krediidiasutuste USA dollarites bruto- ja netopositsioonid (miljardit USA dollarit)

I.3.   USA dollarites rahastamise peamised kasutusalad (varad) ja allikad (kohustused)

Liidu krediidiasutuste USA dollarites nomineeritud varade lähemal vaatlusel selgub, et USA dollareid kasutatakse peamiselt neljal eesmärgil: i) USA dollarites laenud kaupu ja mittefinantsteenuseid pakkuvatele ettevõtetele (rahvusvahelise kaubanduse ja projektide rahastamine), hõlmates piiratud määral ka äri- ja avalikku sektorit Ameerika Ühendriikides; ii) pankadevaheline (tagatisega ja tagatiseta) laenamine, mis on tavaliselt lühiajaline; iii) Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemis hoiustatud sularahareservid; ning iv) liidu krediidiasutuste kauplemistegevus.

Liidu krediidiasutustel (v.a mõned) puudub ulatuslik USA dollarites jaehoiuste baas (USA dollarites jaehoiused moodustavad üksnes 3 % kohustuste kogumahust). Suurem osa rahastamisest saadakse hulgiturgudelt, kus peamised instrumendid on repotehingud ning kommertsväärtpaberid ja hoiusesertifikaadid. Ameerika Ühendriikide rahaturgude investorid on USA dollarites kommertsväärtpaberite ja hoiusesertifikaatide programmide peamised investorid.

ESRNi kogutud andmed kinnitavad, et tagatisega ja tagatiseta USA dollarites hulgirahastamine moodustab ligikaudu ühe kolmandiku liidu krediidiasutuste kogu hulgirahastamisest. See kajastab osaliselt seda, et Ameerika Ühendriikide hulgiturud on ühed likviidsemad maailmas. Ameerika Ühendriikide hulgiturgude kasutamine on eriti asjakohane lühemate tähtaegade puhul. Ligikaudu 75 % liidu krediidiasutuste USA dollarites hulgirahastamisest on lühema tähtajaga kui üks kuu (joonis 2). Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) andmetel ei moodusta üle üheaastase tähtajaga rahastamine ühegi riigi puhul rohkem kui 20 % USA dollarites hulgirahastamise mahust.

Joonis 2

USA dollarites hulgirahastamine tähtaegade ja riikide lõikes

I.4.   USA dollarites nomineeritud varade ja kohustuste tähtajad

Samal ajal kui liidu krediidiasutuste USA dollarites nomineeritud kohustused on peamiselt lühiajalised, on USA dollarites nomineeritud varad üldjoontes pikema tähtajaga, nagu võibki eeldada. Ligikaudu ühe kolmandiku USA dollarites nomineeritud varade tähtaeg on üle ühe aasta. Võrdlus liidu krediidiasutuste bilansside üldise tähtajastruktuuriga näitab, et tähtaegade mittevastavus USA dollarites varade ja kohustuste vahel on suurem kui üldine tähtaegade mittevastavus kõikides vääringutes.

Arvestades euroala ja üleilmseid makromajandusega seotud kartusi, on Ameerika Ühendriikide investorid 2011. aasta teisel poolel veelgi vähendanud oma USA dollarites rahastamise mahtu ja tähtaegu väljaspool Ameerika Ühendriike asuvate krediidiasutuste jaoks. Mitmel liidu krediidiasutusel vähenes tagatiseta USA dollarites hulgirahastamise samas mahus pikendamise suutlikkus 2011. aasta kolmandas kvartalis märkimisväärselt. Uute USA dollarites hangitud vahendite tähtaeg oli oluliselt lühem võrreldes 2011. aasta teise kvartaliga. Pikemaajaline USA dollarites tagatiseta võlaturg on olnud tegelikult suletud enamiku liidu krediidiasutuste jaoks, välja arvatud mõned Skandinaavia ja Põhjamaade krediidiasutused, mis suutsid anda suures mahus pikaajalisi laene USA dollarites. Üldiselt tundub, et investorid teevad krediidiasutustel vahet nende päritoluriigi põhjal.

I.5.   Likviidsuspuhvrisse kuuluvad varad

2010. aasta detsembri seisuga oli ESRNi andmekogumisse kuuluvatel liidu krediidiasutustel 570 miljardi euro väärtuses USA dollarites nomineeritud varasid nende üldise likviidsuse tagamise suutlikkuse raames (1). See moodustab kokku ligikaudu 20 % USA dollarites kohustuste kogumahust, kui kasutada kõige laiemat likviidsuse tagamise suutlikkuse määratlust. Ligikaudu kaks kolmandikku nendest summadest olid keskpankades tagatisena kõlblikud. Teistes vääringutes likviidseid varasid võib kasutada USA dollarites rahastamisel tekkinud vapustusele reageerimiseks, mis sõltub osaliselt valuutavahetusturgude toimimisest.

Finantskriiside ajal võivad siiski ainult väga likviidsed varad olla kasutatavad tõhusa likviidsuspuhvrina. Kui võtta arvesse üksnes sularahareserve ja keskpankades hoitavaid reserve (mis ületavad kohustusliku reservi nõudeid) ning nullprotsendilise riskiga koormamata riigivõlakirju, mis on hoiustatud keskpankades, väheneb liidu krediidiasutuste asjaomase valimi puhul USA dollarites likviidsete varade puhver 172 miljardile eurole.

I.6.   USA dollarites rahastamise pakkujate jaotus

Vastavalt ESRNi kogutud kvalitatiivsetele andmetele on USA dollarites lühiajalise rahastamise pakkujaid peamiselt seitset liiki:

a)	Ameerika Ühendriikide vastastikused rahaturufondid;

b)	rahandusasutused, keskpangad ja riiklikud investeerimisfondid, kellel on suures mahus USA dollarites nomineeritud varasid;

c)	väärtpaberilaene andvad ettevõtted;

d)	suures mahus USA dollareid omavad krediidiasutused pankadevahelise turu (tavaliselt väga lühiajaline) ja valuutavahetusturu kaudu;

e)	suured Ameerika Ühendriikide ettevõtted;

f)	Ameerika Ühendriikide valitsuse toetatavad ettevõtted (Fannie Mae ja Freddie Mac);

g)	lisaks peamistele Ameerika Ühendriikide rahastamisallikatele on ka esialgseid tõendeid, mis näitavad, et liidu krediidiasutused kasutavad Ameerika Ühendriikide dollarites rahastamise hankimisel ka väljaspool Ameerika Ühendriike (peamiselt Aasias) asuvaid turge.

Enamik neist pakkujatest on eriti tundlikud tajutava krediidiriskiga seotud kartuste suhtes, nagu Ameerika Ühendriikide vastastikused rahaturufondid on viimastel kuudel näidanud. Ehkki hinnangute kohaselt moodustavad Ameerika Ühendriikide vastastikused rahaturufondid liidu pangandussüsteemis ligikaudu 2 % kohustuste kogumahust, ulatub mõnes liidu krediidiasutuses see näitaja 10 %ni.

Viimastel kuudel on Ameerika Ühendriikide esmaklassilised vastastikused rahaturufondid mitmes liikmesriigis lühendanud liidu krediidiasutustele pakutava rahastamise tähtaegu. Seega kasvas vähemalt euroala krediidiasutuste puhul ühekuulise või lühema tähtajaga rahastamise osakaal 2011. aasta oktoobris ja novembris ligikaudu 70 %ni (joonis 3). Lisaks on nad vähendanud oma rahastamise kogumahtu liidu krediidiasutustes, ehkki 2011. aasta maist novembrini olid muutused riikide lõikes väga erinevad (joonis 4).

Joonis 3

Ameerika Ühendriikide vastastikuste rahaturufondide rahastamise tähtajad euroala krediidiasutustes

Joonis 4

Ameerika Ühendriikide vastastikuste rahaturufondide rahastamise muutused liidu krediidiasutustes 2011. aasta maist novembrini

I.7.   Turunäitajad

Liidu suurimad krediidiasutused sisenevad ulatuslikult Ameerika Ühendriikide hulgiturgudele, et leida oma vajadustele vastavat rahastamist USA dollarites. Seevastu paljud madalama reitinguga liidu krediidiasutused tunduvad USA dollarite hankimisel tuginevat rohkem kõrgema reitinguga liidu krediidiasutustele ja valuutavahetusturgudele. Eurode USA dollariteks vahetamise kulud – nagu näitab euro ja USA dollari vaheline baasvahetustehing (joonis 5) – jõudis tippu pärast investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti. Pärast euro ja USA dollari vahelise baasvahetustehingu olulist kitsenemist 2011. aasta esimesel neljal kuul on see alates mai algusest taas laienenud. Alates juuni keskpaigast on selle päevasisene volatiilsus suurenenud, kajastades finantsturgude ebakindlust liidu krediidiasutustele pakutavate USA dollarites rahastamise tingimuste suhtes.

Pärast Lehman Brothersi pankrotti on EKP hakanud rohkem kasutama USA dollarites vahetustehingute liini, mis on kokku lepitud Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemiga, et pakkuda eurosüsteemi krediidiasutustele likviidsust USA dollarites (joonis 6). USA dollarites likviidsust pakkuvate EKP operatsioonide tasumata summa ulatus 2008. aasta lõpus ligikaudu 300 miljardi USA dollarini.

Turu-uuringute andmed näitavad, et keskpankade USA dollarites nomineeritud vahetustehingute liinide olemasolu pakub turuosalistele kindlustunnet ja toetab seega valuutavahetusturgude toimimist, isegi kui neid ei kasutata. See võib tähendada, et on moraalse kahju oht, mis takistab liidu krediidiasutuste üleminekut jõulisemale rahastamisstruktuurile – ehkki nende rahastamisvahendite hinnakujunduse kaudu püütakse seda ohtu osaliselt leevendada. Taustinfos 1 on esitatud kokkuvõte valuutavahetusturgude kasutamisest ja selles valdkonnas vastupidavuse parandamiseks tehtud algatustest.

Joonis 5

Euro ja USA dollari vaheline baasvahetustehing

Joonis 6

Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemi vahetustehingute liini kasutamine EKP poolt

EKP likviidsust tagavate operatsioonide tasumata summad

TAUSTINFO 1.   Valuutavahetusturgude toimimine ja vastupidavus

Pärast pankadevahelise tagatiseta laenuandmise vähenemist finantskriisi alguses pidid liidu krediidiasutused hakkama selle asemel rohkem kasutama tagatisega rahastamist (valuutavahetustehinguid ja repotehinguid). Ulatuslikum tagatisega rahastamise kasutamine hakkas kahjustama ka neid turge ja eriti valuutavahetustehingute turgu. Pärast Lehman Brothersi pankrotti muutus USA dollarite hankimine valuutavahetustehingute kaudu väga keeruliseks ja kulukaks (2008. aasta oktoobris ulatus kolmekuuline euro ja USA dollari vaheline baasvahetustehing rohkem kui – 200 baaspunktini).

See üldine nihe USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel tingis vahetustehingute liinide sisseseadmise Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemi ja mitme keskpanga, sealhulgas EKP vahel. Tippajal (2008. aasta lõpus) ulatus Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemi poolt keskpankadele USA dollarites antud laenude jääk kokku ligikaudu 550 miljardi USA dollarini, millest suurem osa oli laenatud Euroopa keskpankadele (EKP, Inglise keskpank ja Šveitsi keskpank). Näiteks EKP poolt eurosüsteemi osapooltele USA dollarites likviidsust pakkuvate operatsioonide tasumata summa ulatus 2008. aasta lõpuks ligikaudu 300 miljardi USA dollarini. Seda võib võrrelda eurosüsteemi reservidega (konverteeritavates välisvääringutes) 145 miljardi euro ulatuses 2008. aasta lõpus (vastab ligikaudu 200 miljardile USA dollarile). Isegi kui osa pakkumisest võis olla seotud võimaluste kasutamise ja/või ettevaatusega, oli USA dollarite puudujäägi ulatus selline, et keskpankadel oleks olnud keeruline või võimatu sellise likviidsuse pakkumist ise rahastada (kas oma reservidest või turul). Ameerika Ühendriike Föderaalreservi Süsteemi ja mitme keskpanga (EKP, Inglise keskpank, Šveitsi keskpank, Kanada keskpank ja Jaapani keskpank) vahel sõlmitud vahetustehingute liinid aktiveeriti uuesti 2010. aasta mais, mil valitsussektori võlakriis süvenes. See kinnitas turuosalistele, et vajaduse korral on USA dollarites rahastamine väljaspool Ameerika Ühendriike asuvatele institutsioonidele kättesaadav.

USA dollarite pakkumine keskpankade poolt väljaspool Ameerika Ühendriike osutus turu toimimise taastamisel väga tõhusaks. Pärast seda vähenes kiiresti erinevus euro ja USA dollari vahetustehingute intressimäära ning USD Libori vahel. Lisaks on Ameerika Ühendriike Föderaalreservi Süsteemi vahetustehingute liinide kasutamine võrreldes 2008. aasta lõpus saavutatud tipptasemega vähenenud. Esialgsed tõendid ja turu tagasiside osutavad sellele, et valuutavahetustehingute turg pakkus liidu krediidiasutustele piisavat likviidsust, et võtta laenu USA dollarites ja mitte oma riigi vääringus.

Mitmetes keskpankade ja turuorganisatsioonide koostatud uurimustes rõhutati, et valuutavahetusturg näitas oma vastupidavust finantskriisi ajal tänu pidevat vääringute vahetustehingute arveldust pakkuvale CLS-süsteemile ja krediidikaitselepingute (Credit Support Annexes ehk CSAd) laiemale kasutamisele. Euroopa ja Ameerika Ühendriike seadusandjad arutavad praegu, kas on asjakohane kehtestada valuutavahetustehingute tegemise suhtes kohustuslik keskne kliiring.

Valuutavahetusturu vastupidavus pingelistel aegadel on oluline tahk riskide hindamisel. Seoses sellega kõnelevad kaks asjaolu konservatiivsuse poolt. Esiteks – ehkki andmed ei ole kättesaadavad – võib turuosalistelt saadud esialgse tagasiside põhjal arvata, et USA dollarite puudujäägi ulatus ja USA dollarites laenude nõudlus valuutavahetusturu kaudu on seni olnud väiksemad kui vahetult pärast Lehman Brothersi kokkukukkumist. Teiseks tagavad olemasolevad vahetustehingute liinid Ameerika Ühendriike Föderaalreservi Süsteemi ja Euroopa riikide keskpankade vahel turvalisuse, mis suurendab turuosaliste kindlustunnet.

Hiljuti kooskõlastatud keskpankade meetmed USA dollarites rahastamise turgudel pingete leevendamiseks (millega alandati hindasid ja jätkati kolmekuulisi pakkumisi) tõid kaasa turupõhise rahastamise tingimuste mõningase paranemise liidu krediidiasutuste jaoks. Baasvahetustehing alanes mõõdukalt, ent USD Libori näitajad püsisid muutumatuna. Lisaks üldisele riskikartlikkusele suurendasid pingeid väidetavasti kaks asjaolu: kolmekuulistes pakkumistes osalemisega seotud eelarvamus ning asjaolu, et krediidiasutuste suurkliendid (pensionifondid ja vastastikused fondid ning suurettevõtted) ei oma juurdepääsu keskpanga vahenditele. Seepärast sõltuvad nad riskide maandamisel endiselt valuutavahetusturgudest olukorras, kus krediidiasutused ei soovi turul tehinguid teha.

II.   USA DOLLARITES RAHASTAMISE KASUTAMISEST TULENEVAD RISKID

ESRN arutas kaht peamist riskikanalit, mis tulenevad sellest, et liidu krediidiasutused tuginevad USA dollarites rahastamisele, ning nende tähtaegade mittevastavusest USA dollarites. Need on lühiajaline likviidsusrisk ja keskmise aja vältel esinev risk, et USA dollarites rahastamise nappusest tulenevad muutused ärimudelites avaldavad mõju liidu reaalmajandusele.

II.1.   Lühiajaline likviidsusrisk

Likviidsuspinged USA dollarites on alates 2008. aastast korduvalt kaasa toonud keskpankade kooskõlastatud meetmed. Pinged kajastavad liidu krediidiasutuste USA dollarites rahastamise struktuuri ja USA dollari rolli üleilmses finantssüsteemis, samuti valitsevaid turutingimusi. Kokkuvõttes võivad need tähendada, et lühiajalisele USA dollarites hulgirahastamisele tuginevad liidu krediidiasutused on olnud eriti haavatavad. Eelkõige tuleks märkida järgmist.

a)   Piiratud n-ö stabiilne rahastamine: liidu krediidiasutuste jaoks ei ole liidus kasutamiseks peaaegu üldse saadaval USA dollarites jaerahastamist.

b)   Lühikesed tähtajad: nagu I jaos kirjeldatud, kipub liidu krediidiasutuste USA dollarites hulgirahastamine olema väga lühiajaline.

c)   Välisinvestorid kipuvad pingelistel aegadel taanduma rohkem kui kodumaised investorid: esineb oht, et investorid taanduvad pingelises olukorras oma koduturule või teevad kodumaiste investoritega võrreldes vähem vahet välisettevõtetel, kuhu nad on investeerinud. Eelkõige näitavad kriisi ajal ja hiljem saadud tõendid, et mõned Ameerika Ühendriikide investorite rühmad kalduvad koos tegutsema ja on eriti tundlikud negatiivsete uudiste suhtes, seades liidu krediidiasutused kiiresti tekkivate rahastamispingetega seotud ohtu, eriti kui rahastamise pakkujate liigid on koondunud. See on oluline, arvestades et USA dollarites hulgirahastamise turgudel pakutav likviidsus on peamiselt lühiajaliste tähtaegadega (s.o alla kolme kuu).

d)   Ameerika Ühendriikide vastastikuste rahaturufondide roll: Ameerika Ühendriikide vastastikused rahaturufondid kipuvad kiiresti ja ühiselt reageerima uudistega seotud riskidele. Näib, et riikide maksejõuetusriski kartuse tõttu turgudel viimasel ajal tekkinud pinged on taas sundinud mõndasid Ameerika Ühendriikide investoreid alates 2011. aasta keskpaigast liidu krediidiasutustes lõpetama oma rahastamise või vähendama selle tähtaega. Eelkõige võivad Ameerika Ühendriikide vastastikused rahaturufondid mitmel põhjusel jätkata investeeringute väljaviimist liidu krediidiasutustest. Võib esineda Ameerika Ühendriikide vastastikuste rahaturufondide rahastamistegevuse struktuurseid muutuseid, mille on põhjustanud karmimad õigusnormid. Ameerika Ühendriikide väärtpaberijärelevalve SEC reformid jõustusid 2010. aasta mais, piirates veelgi tähtaegu, millega Ameerika Ühendriikide vastastikused rahaturufondid võivad laenu anda. Praegu on arutusel reformide teine voor, mis hõlmab ettepanekuid, et vastastikused rahaturufondid peaksid kõikuva puhasväärtuse raamistikult üle minema püsiva puhasväärtuse raamistikule. Teine võimalus on see, et Ameerika Ühendriikide reguleerijad lasevad ettevõtetel hoida riski vähendavaid puhvreid, kui nad jätkavad püsiva puhasväärtuse mudeliga. Puhvri hoidmine võib suurendada vastastikuste rahaturufondide vastupidavust, aga võib tähendada ka seda, et nende ärimudel on pikas perspektiivis ebaökonoomne. Muud regulatiivsed tegurid, mis võivad mõjutada Ameerika Ühendriikide vastastikuste rahaturufondide ärimudeleid, hõlmavad nende määruste kehtetuks tunnistamist, mis takistavad Ameerika Ühendriikide pankadel pakkuda arvelduskonto jäägilt intressi. Need regulatiivsed muudatused võivad olla veelgi suuremad tulenevalt edasistest reitingute alandamistest liidus.

e)   USA dollarites nomineeritud varade kvaliteet: euroopa Pangandusjärelevalve leiab oma likviidsusriski hindamisel, et USA dollarites nomineeritud varade kvaliteet liidu krediidiasutuste likviidsete varade puhvrites on madalam kui riigi vääringutes varade puhul ning liidu krediidiasutuste rahastamisturgude jaoks esineb jätkuvalt märkimisväärne sündmustega seotud risk. Ka uued ootamatud probleemid Ameerika Ühendriikide pankadega võivad mõjutada USA dollarites pankadevahelist turgu.

f)   Sõltuvus valuutavahetusturgudest: kui stressi korral ei suudeta täita lühiajalist vajadust USA dollarite järele USA dollarites nomineeritud varade realiseerimisega, siis peavad liidu krediidiasutused kasutama valuutavahetuse hetketehingute või vahetustehingute turge, et konverteerida muudes vääringutes likviidsed varad USA dollaritesse. See suurendab nende turgude (investorite) arvu, mida on vaja stressi korral toimimiseks, ehkki mitmel turul tehingute tegemise suutlikkust võib vaadelda ka riski vähendajana. Alates 2011. aasta keskpaigast on USA dollarites hulgirahastamise turgudel valitsenud pinged kandunud ka valuutavahetusturgudele (nt suurendades eurode USA dollariteks vahetamise kulusid)

g)   Ajavööndite erinevused: seda nähtust kinnitas kriis, kui USA dollarites vahendite pakkujad ei soovinud laenu anda enne, kui neil oli hea ülevaade enda likviidsusolukorrast vastaval päeval, seejuures Ameerika Ühendriikides on Euroopa turgude sulgemise ajal keskpäev.

h)   USA dollarite hoidmine: üleilmsed ettevõtted ja investorid soovivad finantskriisi ajal hoida USA dollareid, sest see on maailmamajanduses reservvääring.

i)   Väikeste liidu krediidiasutuste juurdepääs: suured rahvusvaheliselt tegutsevad liidu krediidiasutused näivad pakkuvat osa oma hulgirahastamisest väiksematele liidu krediidiasutustele, millel puudub või on piiratud juurdepääs USA dollarites rahastamise turgudele. Seega võivad suurtes liidu krediidiasutustes esinevad probleemid kanduda kiiresti ülejäänud pangandussektorisse.

j)   Riikide maksejõuetusriski kartused: turgudel tehakse liidu krediidiasutuste vahel vahet tulenevalt nende reitingust ja päritoluriigist. Riigivõlakirjadega seotud probleemid mõjutavad liidu krediidiasutusi, eriti riikides, kus riigivõlakirjaturgudel valitsevad pinged, ning mõju kandumine liidu krediidiasutustesse, mis on riigivõlakirjadega olulisel määral seotud, võib tekitada raskusi rahastamisel üldiselt ja eelkõige USA dollarites.

Riikide järelevalveasutuste esitatud andmetel põhinev ESRNi hinnang osutab tõsiste pingete korral märkimisväärsele USA dollarites rahastamise puudujäägile liidu krediidiasutuste puhul. Lepingupõhiste dollarivoogude põhjal saab arvutada krediidiasutuste esialgse rahastamispuudujäägi USA dollarites rahastamisel kolme, kuue ja kaheteistkümne kuu vältel. Tabelis on kokkuvõte hindamise tulemustest.

Tabel 1

Kumulatiivne rahastamispuudujääk USA dollarites

Summad (miljardites eurodes)	3 kuud	6 kuud	12 kuud
Kumulatiivne rahastamispuudujääk	– 841	– 910	– 919
a) konservatiivse likviidsuse tagamise suutlikkusega	– 670	– 736	– 750
b) nõuetele vastava likviidsuse tagamise suutlikkusega	– 386	– 467	– 500
c) täieliku likviidsuse tagamise suutlikkusega	– 182	– 263	– 304

Esimene rida näitab kumulatiivset rahastamispuudujääki kolme ajavahemiku jooksul ning on määratletud kui USA dollarites vahendite sissevool, millest on maha arvatud USA dollarites vahendite väljavool. Rahastamisel esineva netopuudujäägi suurim osa on seotud väga lühikeste tähtaegadega (alla kolme kuu), kajastades USA dollarites rahastamise lühiajalisust.

Järgmised kolm rida näitavad puudujäägi suurust, kui võetakse arvesse liidu krediidiasutuste likviidsuse tagamise suutlikkust. Kasutatakse kolme likviidsuse tagamise suutlikkuse näitajat.

a)

Konservatiivne likviidsuse tagamise suutlikkus hõlmab üksnes sularaha ja reserve keskpankades (mis ületavad kohustusliku reservi nõuded) ning nullprotsendilise riskiga riigivõlakirju, mis on kõlblikud keskpangas tagatisena. Seepärast viitab see konservatiivne meede teoreetiliselt kõige likviidsematele kättesaadavatele varadele, et vastata väljavoolule pingelises olukorras.

b)	Nõuetele vastav likviidsuse tagamise suutlikkus hõlmab varasid, mis on kõlblikud keskpangas tagatisena.

c)	Täielik likviidsuse tagamise suutlikkus hõlmab kõiki varasid, mis on määratletud likviidsuse tagamise suutlikkuse osana. See võib osutada arvestatavale suutlikkusele reageerida väljavoolule tavapärasel ajal, kuid selle komponendid on vähem likviidsed finantspingete ajal.

Võrdluseks nende näitajatega oli 2008. aastal keskpanga USA dollarites vahetustehingute liinide alusel väljavõetud kogusumma ligikaudu 550 miljardit USA dollarit. Lisaks on erinevusi riikide pangandussüsteemide vahel: seda meetodit ja neid andmeid kasutades on USA dollarites rahastamise puudujääk mõnes riigis suhteliselt väike ja teistes riikides suurem. Nagu eespool kirjeldatud, on see ligikaudne meede ning võib kasutada ka muid arvutusmeetodeid.

II.2.   Mõju reaalmajandusele keskpika aja jooksul

USA dollarites rahastamise struktuur võib tähendada, et on mitmeid kanaleid, mille vahendusel sellist rahastamist tabavad vapustused võivad keskpika aja jooksul mõjutada liidu krediidiasutuste kaudu reaalmajandust. ESRNi hinnangul on selliste mõjude potentsiaalne tähtsus märkimisväärne, kuid enne kui hakata seadma põhjendatud piiranguid tähtaegade mittevastavusele USA dollarites rahastamise puhul, tuleb võtta täiendavaid meetmeid võimalike mõjude hindamiseks.

Põhilised riskikanalid on järgmised.

a)

Liidu krediidiasutuste rahastamiskulud ja järelmõju krediidiasutuste kasumlikkusele. ESRNi turu-uuringute käigus saadud andmed näitavad, et liidu krediidiasutused eelistasid rahastamist USA dollarites, sest selle hankimine ja vahetamine soovitud vääringu vastu oli üldjuhul odavam kui hankida rahastamist otse muus soovitud vääringus. Kasumlikkuse mõjutamine võib pärssida liidu krediidiasutuste suutlikkust anda laenu Euroopa ettevõtetele ja kodumajapidamistele ja/või raskendada nende üleminekut Basel III raamistikule (2). ESRNi väga esialgse kuluanalüüsi põhjal ei mõjuta kulud märkimisväärselt kasumlikkust. Võimalikud kulud võivad kaasneda kas rahastamise tähtaja pikendamisega või rahastamise hankimisega otse eurodes või naelsterlingites (mitte USA dollarites, mis tuleks seejärel nendeks vääringuteks vahetada). ESRNile esitatud andmete kvaliteet ja katvus võimaldavad olukorda siiski üksnes osaliselt analüüsida ning kindlate järelduste tegemiseks on vaja põhjalikumat analüüsi.

b)

Liidu krediidiasutuste rahastamise kättesaadavus. Järelevalveandmed näitavad, et paljud suured ELi krediidiasutused on seni kasutanud USA dollarites rahastamist pakkuvaid sügavaid turge selleks, et täita Euroopa ettevõtete (nt ettevõtted, kes tegutsevad avakosmose, laevanduse, toorainete ja kaubanduse rahastamise valdkonnas) nõudlust rahastamise järele USA dollarites. On tekkinud mure, et püüdlused piirata ligipääsu USA dollarites pakutavale rahastamisele võivad pärssida liidu krediidiasutuste suutlikkust kõnealust nõudlust täita ehk anda laenu kaupu ja mittefinantsteenuseid pakkuvatele ettevõtetele. Nende asemel võivad rahastamise rolli üle võtta ELi-välised krediidiasutused, kellel on hõlpsam hankida vahendeid USA dollarites. Sellega on siiski seotud oht, et kriisiolukorras võivad sellised krediidiasutused kiiresti turult taanduda ja pakkuda rahastamist pigem oma riigi turul.

c)

Finantsvõimenduse ulatusliku vähendamise mõju, kui liidu krediidiasutused püüavad müüa USA dollarites nomineeritud varasid, et maksta tagasi USA dollarites saadud laene. See võib mõjutada rahastamise kättesaadavust reaalmajanduse jaoks, aga ka liidu krediidiasutuste maksevõimet, kui hulgimüügitehingud alandavad varade turuväärtust. Näiteks näitavad praegused turu-uuringute andmed, et investorid ootavad USA dollarites nomineeritud varade hinna langust, sest paljud liidu krediidiasutused püüavad neid müüa. USA dollarites nomineeritud varade müük või nende hankimisest loobumine võib osutuda keeruliseks ka juhul, kui sellise otsuse teeb mitu liidu krediidiasutust ühel ajal. Ühtlasi on sellistel otsustel järelmõjud. Lisaks võivad liidu krediidiasutused kaaluda muid võimalusi USA dollarites rahastamise vähendamiseks, näiteks investeeringute lõpetamist kapitaliturgudel või likviidsete varade müüki.

II.3.   Võimalikud riske maandavad tegurid

Pidades silmas Lehman Brothersi kokkuvarisemisele järgnenud probleeme, on liidu krediidiasutused ja järelevalveasutused võtnud meetmeid rahastamis- ja likviidsusriskide üldiseks maandamiseks. Viimase paari aasta jooksul on liidu krediidiasutused püüdnud võtta meetmeid rahastamisstruktuuride tõhustamiseks ning riikide keskpangad on pakkunud likviidsust USA dollarites, et leevendada pingeid USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel. USA dollarites nomineeritud lühiajalise rahastamisega seotud riske maandavad põhitegurid on järgmised.

a)   USA dollarites likviidsuse lisamine: ELi krediidiasutuste sularahareservid Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemis näivad olevat kasvanud, ehkki hiljuti on need teataval määral vähenenud. Ameerika Ühendriikide rahapoliitilist kurssi silmas pidades arvatakse, et likviidsus USA dollarites on varasemast suurem, kuid see ei tähenda, et USA dollarid kriisiolukorras taas finantssüsteemis ringlusse lastakse.

b)   Tagatud USA dollarites rahastamise mahu kasv: mõned liidu krediidiasutused reageerisid lühiajalise tagamata rahastamise kokkukuivamisele, hakates suuremal määral kasutama tagatud rahastamist (repotehingud) USA dollarites ning euro ja USA dollari vahelisi vahetustehinguid. Repotehingute maht sõltub siiski sellest, kui paljusid kõrge kvaliteediga lühiajalisi likviidseid varasid saab tagatisena pantida.

c)   USA dollarites varade vähendamine: paljud liidu krediidiasutused on hakanud kiiremini vähendama oma USA dollarites bilansside finantsvõimendust pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide vastastikustel rahaturufondidel tekkis mure oma riigivõlakirjade pärast ning nad ei soovinud enam krediidiasutustele laenu anda. Finantsvõimenduse vähendamise peamiseks kanaliks on olnud loobumine USA dollarites nomineeritud varadest, mille tootlikkus on vähenenud. Nagu eespool märgitud, võivad finantsvõimenduse vähendamisel siiski olla kõrvalmõjud, näiteks võib see kaasa tuua USA dollarites nomineeritud varade müügilaine ning piirata liidu krediidiasutuste võimalusi anda laenu reaalmajandusele.

d)   Keskpankade likviidsustugi: 2011. aasta juunis teatas Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteem koos EKP, Inglise keskpanga, Šveitsi keskpanga ja Kanada keskpangaga, et Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemiga sõlmitud ajutist vahetuslepingute korda pikendatakse kuni 2012. aasta augustini. Samuti teatasid nad 2011. aasta 15. septembril, et teostavad kolm USA dollarites likviidsust lisavat operatsiooni, mille tähtaeg on ligikaudu kolm kuud ja mis hõlmavad aasta lõppu. Need meetmed aitasid leevendada pingeid USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel ning tagada, et liidu krediidiasutuste vajadused USA dollarites rahastamise järele oleksid täidetud. Keskpankade vahetustehingute liinidel näib olevat turuosalistele rahustav mõju isegi juhul, kui neid ei kasutata, ning need toetavad olemasolevate valuutavahetusturgude toimimist. Siiski on olemas moraalse kahju oht, mis tähendab, et liidu krediidiasutused võivad vältida üleminekut jõulisemale rahastamisstruktuurile. Seda riski püütakse osaliselt leevendada, alandades kõnealuste rahastamisvahendite hinda.

e)   Valuutavahetusturgude infrastruktuur: riske maandavate tegurite hulgas on turuosalised nimetanud infrastruktuuri, mis toetab valuutavahetusturgude tõrgeteta toimimist (nt pidevat vääringute vahetustehingute arveldust pakkuv CLS-süsteem), ning menetlusi, mille käigus seatakse vastavusse vahetustehingute ja nendega seotud rahastamise tähtajad.

Mõned riske maandavad tegurid on juba aidanud teataval määral lühiajaliselt parandada liidu krediidiasutuste rahastamist ja likviidsuspositsioone USA dollarites, võimaldades neil toime tulla hiljutiste pingetega USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel. Lisaks nendele riske maandavatele teguritele on keskpikas perspektiivis tõenäoliselt vaja struktuursemat lähenemisviisi, et vältida 2008. ja 2011. aastal USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel tekkinud pingete kordumist.

f)   Kriisirahastamiskavad: USA dollarites nomineeritud rahastamisega seotud keskpika aja riskide maandamiseks on muu hulgas koostatud kriisirahastamiskavad. ESRN on kogunud riikide järelevalveasutustelt teavet selle kohta, milliseid meetmeid on liidu krediidiasutuste kriisirahastamiskavade raames võetud toimetulekuks USA dollarites rahastamisega seotud vapustustega. Riikides, mille krediidiasutused selliseid meetmeid selgesõnaliselt kavandasid, olid tegutsemisviisid sarnased. Kavandatud meetmeid võis olenevalt vapustuse laadist ja tõsidusest võtta ükshaaval või korraga. Meetmed hõlmasid USA dollarites rahastamist eeldavate varade vähendamist (varade müük või nende hankimisest loobumine) või USA dollarites laenuandmise vähendamist, USA dollarite hankimist teiste vääringute abil hetketurgudelt või vahetustehingute turgudelt, likviidsuspuhvrisse kuuluvate varade müüki (sh repotehingute kaudu) ning keskpankade pakutavate süsteemide kasutamist (nt EKP operatsioonid USA dollarites ning diskontoaken).

Mõnede meetmetega kaasnevad omakorda riskid. Eelkõige võib ohumärgina tõlgendada suuremahulisi vääringute hetketehinguid. USA dollarites rahastamise nõudluse vähendamine (varade müügi või nende hankimisest loobumise kaudu) võib samuti osutuda keeruliseks, kui selle otsuse teeb mitu liidu krediidiasutust korraga. Ühtlasi on nendel otsustel eespool kirjeldatud järelmõjud. Riikides, kus USA dollarites rahastamist peeti pangandussektori seisukohalt oluliseks, oli valdaval osal liidu krediidiasutustel võimalus kasutada Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemi pakutavaid likviidsusvõimalusi. Mitme riigi järelevalveasutused märkisid siiski, et nende krediidiasutuste kavades puudusid kindlad lahendused USA dollarites rahastamisel tekkivate vapustuste puhuks. Praegust turuolukorda arvestades on tegu tõsise puudujäägiga ning seda eriti selliste liidu krediidiasutuste puhul, kelle jaoks lühiajalisel USA dollarites rahastamisel on otsustav tähtsus.

ESRN leidis, et märkimisväärne risk tuleneb liidu tasandil tuvastatud andmelünkadest. Seetõttu ei saanud ESRN piisavalt põhjalikult analüüsida USA dollarites rahastamisega seotud riskide võimalikke mõjusid. Eriti keeruline on olnud mõista USA dollarites nomineeritud varade profiili. Järgnevad soovitused on koostatud muu hulgas selleks, et parandada andmete kvaliteeti edasise analüüsi eesmärgil.

III.   EUROOPA SÜSTEEMSETE RISKIDE NÕUKOGU SOOVITUSED

POLIITILISED EESMÄRGID

ESRNi soovitused on suunatud Euroopa Liidus tuvastatud lühiajalistele likviidsusriskidele ja riskidele, mis võivad keskpika aja jooksul ohustada liidu reaalmajandust. Soovituste eesmärk on vältida sarnaste USA dollarites rahastamisega seotud pingete kordumist liidu krediidiasutuste jaoks järgmise finantskriisi ajal. Nende abil ei püüta lahendada praegusi probleeme.

Kuna lühiajalist hulgirahastamist kasutatakse pikemaajaliste meetmete ja varade rahastamiseks, tuleb USA dollarites rahastamisest tuleneva tähtaegade mittevastavusega seotud puudujääkide käsitlemisel pöörata tähelepanu ka muudele ESRNi jaoks olulistele teemadele. On oluline tagada, et soovitused, mis käsitlevad rahastamist USA dollarites, oleksid kooskõlas ESRNi tegevuspõhimõtetega.

a)   Lühiajaline hulgirahastamine: sõltumine USA dollarites rahastamisest on üksnes osa laiemast teemast, mis puudutab liidu krediidiasutuste sõltuvust lühiajalisest hulgirahastamisest. Finantsstabiilsuse tagamise eest vastutavate ametiasutuste seisukohalt peaks see kujutama suuremat riski kui lühiajaline rahastamine üldiselt. Põhjendused on esitatud jaos II.1.

b)   Rahastamisallikate mitmekesistamine: liidu krediidiasutuste rahastamisturgude vastupidavuse parandamiseks julgustatakse liidu krediidiasutusi mitmekesistama oma rahastamisallikaid, st otsima investoreid erinevatest geograafilistest piirkondadest ja eri vääringutes. Põhimõtted, millega piiratakse tähtaegade mittevastavust USA dollarites rahastamisel, peavad olema kooskõlas kõnealuses valdkonnas järgitavate põhimõtetega.

c)   Rahvusvahelise panganduse struktuur/üleilmsed viimase instantsi laenuandjad: üks põhjuseid, mille tõttu võidakse piirata tähtaegade mittevastavust USA dollarites või muudes vääringutes rahastamisel, tuleneb asjaolust, et keskpangad pakuvad praegu likviidsuskindlust üksnes oma riigi vääringus. See tähendab, et üleilmsel tasandil puuduvad viimase instantsi laenuandjad. Keskpankade vahetustehingute liinid Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi Süsteemiga võivad olla ajutised ega pruugi olla püsivalt kättesaadavad. Viimase instantsi laenuandja puudumisel võib olla otstarbekas piirata liidu krediidiasutuste avatust likviidsusriskidele, mis on seotud rahastamisega USA dollarites või välisvääringutes üldiselt. Samas on siiski väidetud, et sellised meetmed peataksid arengu panganduse ulatuslikuma globaliseerumise suunas.

d)   Teabe avaldamine: liidu krediidiasutuste avaldatavad andmed likviidsuse ja rahastamise kohta on üldjuhul väga piiratud, võrreldes andmetega, mida avaldatakse kapitali ja bilansi kohta. Mitmesugustes rahvusvahelistes töörühmades on sageli esitatud väiteid andmete avaldamise poolt ja vastu, kuid ESRN ei ole neid veel üksikasjalikult arutanud. ESRN on seisukohal, et rahastamise ja likviidsuse vastupanuvõimet käsitlevate andmete avaldamise otstarbekuse üle arutades tuleks kaaluda ka selliste näitajate avaldamist, mis kinnitavad, mil määral krediidiasutused sõltuvad lühiajalisest rahastamisest USA dollarites ja muudes välisvääringutes ning millised on tähtaegade mittevastavused. See aitaks tugevdada turudistsipliini.

III.1.   Soovitus A – USA dollarites rahastamise ja likviidsuse jälgimine

Riikide järelevalveasutustel soovitatakse teha järgmist:

1)

jälgida täpselt krediidiasutuste poolt võetavaid USA dollarites rahastamise ja likviidsuse riske osana krediidiasutuste üldise rahastamise ja likviidsusseisu jälgimisest. Eelkõige peaksid riikide järelevalveasutused jälgima järgmist: a) USA dollarites rahastamisega seotud tähtaegade mittevastavus; b) rahastamiskontsentratsioon osapoolte lõikes, keskendudes lühiajaliste tehingute osapooltele; c) USA dollarite vahetustehingute kasutamine (sh vääringu intressimäära vahetuslepingud); d) kontsernisisesed riskipositsioonid;

2)

kaaluda järgmist, enne kui USA dollarites rahastamise ja likviidsuse riskid jõuavad ülemäärasele tasemele: a) toetada USA dollarites rahastamisega seotud tähtaegade mittevastavuse osas kohaste riskijuhtimise meetmete võtmist krediidiasutuste poolt; b) piirata riskipositsioone, samal ajal ära hoides olemasolevate finantsstruktuuride ebakorrapäraseid arengusuundi.

III.1.1.   Majanduslikud kaalutlused

Täpsem mõõtmine ja järelevalve aitaksid ametiasutustel paremini mõista USA dollarites rahastamisega seotud riskide arengut ning annaksid neile rohkem võimalusi julgustada krediidiasutusi võtma vajalikke ennetavaid meetmeid riskijuhtimise moonutuste korrigeerimiseks ja liigse riskidele avatuse vältimiseks. Makrotasandi usaldatavusjärelevalve seisukohalt on oluline, et seda tehtaks nii üksikettevõtete kui ka pangandussektori tasandil.

Pikaajalise rahastamisega võrreldes võib lühiajalise rahastamise väiksem maksumus tekitada moraalse kahju ohu, st ettevõtted ei suuda adekvaatselt hinnata kulusid, mis kaasnevad enda kindlustamisega võimalike probleemide vastu valuutavahetusturgudel. Kui krediidiasutused eeldavad turutingimuste halvenedes avaliku sektori sekkumist, võivad nad liiga suurel määral sõltuda lühiajalisest rahastamisest USA dollarites. Soovituse eesmärk on, et ametiasutused mõistaksid, mil määral nende pangandussektor on sellistele riskidele avatud, millised kaitsemehhanismid on kättesaadavad ning milline on võimalik moraalse kahju oht. Lisaks peaksid krediidiasutused olema teadlikud ametiasutuste murest, nii et see võiks mõjutada nende tegutsemist juba praegu.

III.1.2.   Hinnang, sealhulgas eelised ja puudused

Soovitusest tulenevad eelised on järgmised:

a)	üksnes tähelepanelik jälgimine võimaldab tuvastada USA dollarites rahastamisega seotud liigsete riskide kuhjumise ning võtta ennetavaid meetmeid toimetulekuks potentsiaalsete süsteemsete riskidega;

b)	soovitus võib aidata vähendada moraalse kahju ohtu USA dollarites rahastamisest sõltuvate krediidiasutuste puhul, suurendades teadlikkust riiklike järelevalveasutuste teostatavast jälgimisest.

Ent esineb ka puudusi –

a)	USA dollarites rahastamise allikate jälgimine osapoolte rühmade kaupa ei pruugi olla teostatav, näiteks juhul, kui väärtpabereid emiteeritakse vahendaja kaudu;

b)	ametiasutustel tuleb kanda järelevalve tõhustamisega seotud kulud.

III.1.3.   Meetmed

III.1.3.1   Tähtajad

Riikide järelevalveasutused peavad teatama ESRNile käesoleva soovituse rakendamiseks võetud meetmetest 30. juuniks 2012.

III.1.3.2   Vastavuskriteeriumid

Soovituse A puhul on määratletud järgmised vastavuskriteeriumid.

a)

Jälgitakse pangandussektori rahastamis- ja likviidsustingimusi ning vähemalt järgmisi näitajaid: i) USA dollarites rahastamise allikad ja kasutamine; ii) USA dollarites nomineeritud varade ja kohustuste tähtaegade mittevastavus ning riigisiseste varade ja kohustuste tähtaegade mittevastavus olulisemate perioodide lõikes (3), (4); iii) USA dollarites nomineeritud rahastamiskohustused kõigi oluliste osapoolte rühmade kohta (muu hulgas peaksid riikide järelevalveasutused esitama oma arvamuse selle kohta, mil määral on võimalik jälgida sellist rahastamise kontsentratsiooni teatavate osapoolte puhul); iv) USA dollarite vahetustehingute turgude kasutamine; v) kontsernisisene avatus riskidele.

b)	Piiratakse riske, kui likviidsus- ja rahastamisriskid võivad muutuda ülemäära suureks.

III.1.3.3   Meetmetest teavitamine

Aruandes tuleb viidata kõikidele vastavuskriteeriumitele ning see peab sisaldama järgmist:

a)	menetlused, mis on sisse seatud USA dollarites rahastamisega seotud rahastamis- ja likviidsusriskide järelevalveks;

b)	vastavuskriteeriumites määratletud näitajad;

c)	vajaduse korral rahastamis- ja likviidsusriskidele kehtestatud piirnormid.

III.2.   Soovitus B – Kriisirahastamiskava

Riikide järelevalveasutustel soovitatakse teha järgmist:

1)

tagada, et krediidiasutused sätestavad oma kriisikavades meetmed USA dollarites rahastamisega seotud vapustuste käsitlemiseks ja et need krediidiasutused on kaalunud meetmete võimalikkust juhul, kui neid võtab korraga rohkem kui üks krediidiasutus. Kriisirahastamiskavades tuleb kaaluda vähemalt kriisirahastamisallikate kättesaadavust juhul, kui erinevate osapoolte rühmade pakkumine väheneb;

2)

hinnata kriisirahastamiskavades sisalduvate meetmete võimalikkust pangandussektori seisukohast. Kui krediidiasutuste samaaegsete meetmete puhul peetakse võimalikuks süsteemsete riskide tekkimist, soovitatakse riikide järelevalveasutustel kaaluda meetmeid nende riskide vähendamiseks ja meetmete mõju liidu pangandussektori stabiilsusele.

III.2.1.   Majanduslikud kaalutlused

Krediidiasutused peavad mõistma USA dollarites rahastamisega seotud spetsiifilisi riske ning olema valmis võimalike häirete või ebasoodsate tingimuste tekkeks. Lühikeses perspektiivis peaks soovitus tagama, et USA dollarites rahastamist ulatuslikul määral kasutavatel krediidiasutustel oleksid miinimumtaseme kavad, mis aitaksid vältida rahastamisraskuste süvenemist äärmuslikes olukordades.

Kui paljud krediidiasutused reageerivad oma kriisirahastamiskavadest lähtudes USA dollarites rahastamist pakkuvaid turge tabavatele vapustustele ühtemoodi või sarnaselt, võivad turuhäiretega kaasneda uued süsteemsed probleemid. Näiteks kui suur hulk krediidiasutusi kavatseb müüa teatavat liiki vara või kasutada sama rahastamiskanalit olukorras, kus USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel valitsevad pinged, võib selliste kriisirahastamisallikate kasutuskõlblikkus ohtu sattuda.

III.2.2.   Hinnang, sealhulgas eelised ja puudused

Soovitusest tulenevad eelised on järgmised:

a)	USA dollarites rahastamisega seotud kriisirahastamiskavad aitavad vähendada krediidiasutuste vajadust ebakorrapäraste lahenduste järele USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel tekkivate häirete korral;

b)	kavad aitavad krediidiasutustel mõista ja oma rahastamisotsustes arvesse võtta kriisidega kaasnevaid kulusid ning muid kulusid, mis on seotud võimalike häiretega USA dollarites nomineeritud rahastamises.

Ent esineb ka puudusi –

c)	kui paljud krediidiasutused reageerivad oma kriisirahastamiskavadest lähtudes USA dollarites rahastamisega seotud probleemidele sarnaselt, võib see samalaadsete lahenduste kuhjumise tõttu kaasa tuua süsteemsete riskide süvenemise;

d)	ei ole kindel, kas USA dollarites rahastamist pakkuvaid turge tabavate ulatuslike usalduskriiside lahendamiseks on tegelikult muid meetmeid peale avaliku sektori sekkumiste.

III.2.3.   Meetmed

III.2.3.1   Tähtajad

Adressaadid peavad teatama ESRNile käesoleva soovituse rakendamiseks võetud meetmetest 30. juuniks 2012.

III.2.3.2   Vastavuskriteeriumid

Soovituse B puhul on määratletud järgmised vastavuskriteeriumid:

a)	krediidiasutused, kelle jaoks USA dollar on asjaomase järelevalveasutuse hinnangul märkimisväärse tähtsusega rahastamisvääring, peavad koostama kriisirahastamiskavad;

b)	järelevalveasutused peavad hindama kavasid, et teha kindlaks, kas on tõenäoline, et kriisiolukorras reageerivad paljud krediidiasutused sarnaselt, nii et see toob kaasa negatiivse olukorra süvenemise;

c)	tuleb vähendada tõenäosust, et süsteemsed riskid võivad krediidiasutuste USA dollarites rahastamisega seotud kriisikavade sarnasuse tõttu süveneda.

III.2.3.3   Meetmetest teavitamine

Aruandes tuleb viidata kõikidele vastavuskriteeriumitele ning see peab sisaldama järgmist:

a)	järelevalvemeetmed, mida on võetud tagamaks, et krediidiasutustel oleksid olemas USA dollarites rahastamisega seotud kriisirahastamiskavad;

b)	kriisirahastamiskavade hindamisel tuvastatud võimalikud süsteemsed probleemid ja järelevalvemeetmed, mida on võetud nende lahendamiseks.

MEETMETE ÜLDHINNANG

Soovituste eesmärk on edaspidi vältida liidu krediidiasutustele USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel samasuguste pingete teket nagu 2008. ja 2011. aasta finantskriisi ajal.

Tänu soovitustele suudavad riikide järelevalveasutused ja EBA paremini tuvastada USA dollarites rahastamisega seotud ülemääraste riskide kuhjumist ning võtta meetmeid võimalike süsteemsete riskide ennetamiseks.

Soovituste eesmärk on vähendada moraalse kahju ohtu liidu krediidiasutustes, st soovituste abil tagatakse, et krediidiasutused hindavad ja võtavad asjakohasel viisil arvesse kulusid, mida tuleb kanda, et kaitsta end võimalike pingete eest rahastamisturgudel. Kui krediidiasutused eeldavad turutingimuste halvenedes avaliku sektori sekkumist, võivad nad hakata liiga suurel määral sõltuma lühiajalisest rahastamisest USA dollarites. Kontrolli- ja järelevalvemeetmete tõhustamine aitab ametiasutustel paremini mõista pangasektori avatust USA dollarites rahastamisega seotud riskidele ja likviidsusriskidele ning tuvastada võimalikku moraalse kahju ohtu.

Kriisirahastamiskavade koostamine hõlbustab liidu krediidiasutuste USA dollarites nomineeritud rahastamisega seotud riskide arvessevõtmist ning aitab tugevdada krediidiasutuste vastupanuvõimet pingetele USA dollarites rahastamist pakkuvatel turgudel, kuna vähendab vajadust ebakorrapäraste lahenduste järele nendel turgudel tekkivate häirete korral. Makrotasandi usaldatavusjärelevalve seisukohalt on oluline, et soovituste abil püütaks vähendada süsteemseid riske, mis tekivad juhul, kui liidu krediidiasutused võtavad meetmeid ühel ajal, ning seeläbi vältida finantsstruktuuride ebakorrapäraseid arengusuundi.

Kõigi soovituste puhul kaalub nende rakendamisest saadav eeldatav kasu üles meetmetega seotud kulud. Suuremad kohustused on seotud riikide järelevalveasutuste kontrolli- ja järelevalvekuludega ning liidu krediidiasutustele kehtestatavate rangemate järelevalvenõuetega.

---

(1)  Likviidsuse tagamise suutlikkus viitab vahendite mahule, mida pank suudab hankida likviidsusnõuete täitmiseks. Likviidsuspuhvrit määratletakse tavaliselt kui lühiajalist likviidsuse tagamise suutlikkust n-ö ettenähtava stressi korral. See peab olema teatava lühikese aja (n-ö üleelamisperioodi) jooksul täielikult kättesaadav.

(2)  Vt Baseli pangajärelevalve komitee väljaanded „Basel III: A global regulatory framework for more resilient banks and banking systems” (detsember 2010, uuendatud juunis 2011) ja „Basel III: International framework for liquidity risk measurement, standards and monitoring” (detsember 2010). Mõlemad dokumendid on avaldatud BISi veebilehel (http://www.bis.org).

(3)  Perioodid määravad kindlaks riikide ametiasutused.

(4)  Näitaja vastab Basel III raamistiku näitajale III.1 (lepingute tähtaegade mittevastavus), vt „Basel III: International framework for liquidity risk measurement, standards and monitoring”, detsember 2010, lk 32–33 (avaldatud BISi veebilehel aadressil http://www.bis.org).