20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/1

(1)

26. märtsil 2010 nõustus Euroopa Ülemkogu komisjoni ettepanekuga käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia „Euroopa 2020. aastal”, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub võtmetähtsusega valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta (2010–2014) ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, (2) mis moodustavad koos „koondsuunised”. Liikmesriike kutsuti üles oma riiklikus majandus- ja tööhõivepoliitikas koondsuuniseid arvesse võtma.

(3)

12. jaanuaril 2011 võttis komisjon vastu esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi, millega algab ELi majanduse juhtimise uus tsükkel ja majanduspoliitika integreeritud eelkoordineerimise „Euroopa poolaasta”, mis omakorda on koostatud kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga.

(4)

25. märtsil 2011 kinnitas Euroopa Ülemkogu eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide prioriteedid (kooskõlas nõukogu 15. veebruari ja 7. märtsi 2011. aasta järeldustega ja komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsi alusel). Selles rõhutati vajadust anda prioriteet eelarvete tasakaalu taastamisele ja eelarve jätkusuutlikkusele, tööpuuduse vähendamisele tööturu reformide abil ja uutele jõupingutustele majanduskasvu suurendamiseks. Selles soovitati liikmesriikidel võtta nimetatud prioriteetide alusel konkreetseid meetmeid, mida kaasata nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ning riiklikesse reformikavadesse.

(5)

25. märtsil 2011 kutsus Euroopa Ülemkogu lisaks liikmesriike üles osalema laiendatud euroala paktis, et esitada aegsasti oma kohustused nende kaasamiseks stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ning riiklikesse reformikavadesse.

(6)

9. mail 2011 esitas Taani oma 2011. aastal ajakohastatud lähenemisprogrammi aastateks 2011–2015 ja 2011. aasta riikliku reformikava. Vastastikuse seose arvessevõtmiseks hinnati neid kaht programmi samaaegselt.

(7)

Ajakohastatud lähenemisprogrammi hindamise alusel vastavalt määrusele (EÜ) nr 1466/97 on nõukogu arvamusel, et lähenemisprogrammi aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on usaldusväärne. Kuigi see põhineb veidi soodsamatel kasvueeldustel aastaks 2012 ja sellele järgnevateks aastateks, on see suurel määral kooskõlas komisjoni talituste 2011. aasta kevade prognoosiga. Lähenemisprogrammis sätestatud eelarvestrateegia eesmärk on vähendada puudujääk kooskõlas nõukogu 13. juuli 2010. aasta soovitusega alla 3 % kontrollväärtuse, ning saavutades 2015. aastaks keskpika perioodi ajakohastatud eesmärgi – esiteks saavuatda eelarve struktuurne tasakaal mitte alla – 0,5 % SKPst – ja teiseks saada 2020. aastaks eelarve tasakaalu. Selle eesmärgi saavutamiseks tehtavad kohandused on asjakohased. Lähemisprogrammi kaasatud ja parlamendi poolt 2010. aasta kevadel vastu võetud meetmeid loetakse eelarveliste eesmärkide toetamiseks piisavaks ning need tähendaksid aastatel 2011–2013 iga-aastast eelarve konsolideerimist 1 % võrra SKPst. Taani saavutab oma keskpika perioodi ajakohastatud eesmärgi lähenemisprogrammi kehtivusaja jooksul. Ohud eelarvelistele eesmärkidele on enam-vähem tasakaalustatud.

(8)

Taani majandus hakkas aeglustuma 2007. aasta keskpaigas, kui toimus kinnisvaraturu korrektsioon, mis põhjustas kodumaisele pangandusele probleeme, mida võimendasid maksejõuetus ja töötus. Majanduslangus oli raske, toodang vähenes 2007. aasta sügisest 2009. aasta kevadeni 8 % ja töötus tõusis 2010. aastal 7,4 %le. Tööhõive määr langes 79,8 %lt 2008. aastal 76,1 %le 2010. aastal, mõjutades eriti noori. Toodang hakkas taastuma 2009. aastal ja SKP reaalkasv jõudis 2010. aastal 2,1 %ni. Taastumisele aitasid kaasa püsiv sisenõudlus (seda ka tänu ekspansiivsele eelarvepoliitikale), laoseisude oluline kasv ja Taani peamiste kaubanduspartnerite toibumine.

(9)

Automaatsete stabilisaatorite ja kriisiga seotud meetmete mõjul muutus 2008. aasta valitsemissektori eelarve ülejääk 3,2 % SKPst 2009. aastal puudujäägiks 2,7 % SKPst. Vastavalt Taani 2010. aastal saadetud teatele ja komisjoni talituste 2010. aasta kevade prognoosile, et eelarve puudujääk tõuseb 2010. aastal üle 5 % SKPst, algatati 2010. aasta juulis Taani suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus. Ehkki pensionifondi tootlikkuse maksustamisega seotud ootamatud ja ajutised juhutulud viisid eelmisel aastal eelarve puudujäägi stabiliseerumiseni tasemel 2,7 % SKPst, peaks puudujääk komisjoni talituste 2011. aasta kevadprognoosi kohaselt 2011. aastal taas suurenema umbes 4 %ni SKPst, mis rõhutab vajadust jätkuvate jõuliste konsolideerimismeetmete järele 2012. ja 2013. aastal nagu oli eelnevalt kavandatud. See tähendab 2010. aasta konsolideerimislepingus vastuvõetud meetmete ranget rakendamist ja kulude järelevalvet, nagu sätestatud lähenemisprogrammis, et tagada ülemäärase puudujäägi kõrvaldamine 2013. aastaks. Potentsiaalse SKP keskpika perioodi kasvuprognoosi taustal ning arvestades kaalutlusmeetmeid, tagab kuluprognoos vajaliku kohandamise keskpika perioodi eesmärgi suunas. Komisjoni viimase hinnangu kohaselt on riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ohustavad riskid madalad.

(10)

Eelarveliste eesmärkide saavutamiseks on oluline range kontroll, et vältida korduvat ülekulutamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil. Viimased 20 aastat on avaliku sektori kulud eelarvelisi eesmärke pidevalt ületanud. Valitsus on juba võtnud mõningaid meetmeid selle probleemi lahendamiseks ja kavatseb võtta kasutusele lähenemisprogrammis kirjeldatud uue kulude kontrolli kava, mille üle teostaks sõltumatut järelevalvet Taani Majandusnõukogu.

(11)

Demograafiliste tegurite tõttu väheneb töötav elanikkond (15–64 aastased) perioodil 2010–2025 umbes 1,5 % ja 2040. aastaks peaaegu 5 %. Keskpikas perioodis võib majanduse taastumine, nagu näitasid majanduskasvu aastad, tööturgu pingestada. Vaatamata niigi kõrgele tööjõus osalemise määrale on ruumi tööjõu pakkumist veelgi suurendada. 60–64 aastaste hulgas on levinud varane vabatahtlik pensionile jäämine, mille tulemusena on selle vanuserühma tööhõive määr üksnes 40 %. Lisaks saab 10 % alla 40aastases töötavast elanikkonnast kas töövõimetushüvitisi või töötab subsideeritud ametikohtadel.

(12)

Alates 1995. aastast on tootlikkus langenud. Üks selle võimalikest põhjustest on nõrk õppeedukus. Ehkki Taani kulutab haridussüsteemile jätkuvalt palju raha, on mitmes olulises valdkonnas õppetulemused vaid keskpärased ja Taani noorte haridustase on ELis tagantpoolt neljas. 2009. aastal oli vaid 70,1 % 20–24 aastastest omandanud vähemalt teise taseme ülemise astme hariduse (ELi keskmine on 78,6 %) (3) ja PISA testi tulemused on keskpärased. Haridus- ja kutseõppeasutustest väljalangemise määrad on suhteliselt kõrged, peaaegu 50 % noorte kutseharidusasutuste õpilastest ei lõpeta kooli. Peale selle ei ole umbes 20 % noortest 10 aastat pärast põhikooli lõpetamist jõudnud teise taseme alumise astme haridusest kaugemale. Haridussüsteemi kvaliteedi parandamine aitaks tulevikus ära hoida ka oskuste mittevastavust tööturu nõudlusele, kus praegu on kvalifitseerimata töötajate üleküllus ja kvalifitseeritute puudus. Tootlikkuse kasv on olnud eriti nõrk ehitus- ja teenindussektoris. Eriti käib see kohalike teenuste, jaesektori, hulgikaubanduse ja isikuteenuste kohta, kus on vähene konkurents; teatavates sektorites võivad kõrged turutõkked põhjustada näiteks vahendite jaotuse, mis ei ole optimaalne. Maakasutusseadused on ranged, piirates tootlikkust suurendava mastaabisäästu võimalusi jaesektoris. Parandamaks asjaolu, et ainult umbes 25 % riigihangetest on avalikud, on valitsus käivitanud strateegia konkurentsi suurendamiseks avalike teenuste valdkonnas, suurendades järk-järgult riigihankeid kohalikes omavalitsustes ja piirkondades, ning määranud kohalikele omavalitsustele uue eesmärgi, mille kohaselt 2015. aastaks peab 31,5 % kõigist hangetest olema avalikud.

(13)

Kodumajapidamiste võlakoormus on SKPga võrreldes suurim ELis. 2004.–2007. aasta kinnisvarabuumi tagajärjel kuhjunud võla tase tekitab potentsiaalse ohu majanduslikule ja rahanduslikule stabiilsusele. Ehkki neid ohte leevendavad Taani keeruka hüpoteegipõhise väärtpaberituru iseärasused ja enamiku kodumajapidamiste üldiselt tugev finantsolukord (kus varad ületavad suuresti võlgu), võeti kinnisvarahindade korrigeerimise järellainetuses vaid piiratud meetmeid kinnisvarahindade protsükliliste kõikumiste amortiseerimiseks.

(14)

Taani on võtnud laiendatud euroala pakti raames mitmeid kohustusi. Eelarve jätkusuutlikkuse parandamiseks on jõutud kokkuleppele karmistada sanktsiooniõigust kohaliku tasandi kulude kontrolli suhtes ning valitsus kavatseb esitada kulupiirmäärasid käsitleva seaduse eelnõu. Tööhõivemeetmed on suunatud tööhõive edendamisele tööea pikendamise kaudu pensionireformi teel. Konkurentsivõime edendamiseks mõeldud konkreetseid algatusi sisaldav konkurentsivõime pakett on suunatud peamiselt ehitus- ja teenustesektorile. Lisaks nimetatud kohustustele rakendatakse hüvitiskava (dowry scheme), et et hõlbustada raskustes pankade puhul erasektori lahendusi ja aidata parandada finantsilist stabiilsust. Nimetatud kohustused ja meetmed on kogumina seotud pakti nelja valdkonnaga. Üldiselt langevad meetmed kokku iga-aastase majanduskasvu analüüsi järelmeetmetega ning on suunatud Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisele, eriti tööhõive valdkonnas. Ehkki suurt osa võetud kohustustest on juba täitma hakatud, tuleks lähitulevikus rakendada olulisi meetmeid eelarvedistsipliini tugevdamiseks (kohalikul tasandil) ja tööhõive edendamiseks. Kõnealuseid kohustusi on hinnatud ja soovitustes arvesse võetud.

(15)

Komisjon on hinnanud lähenemisprogrammi ja riiklikku reformikava, kaasa arvatud laiendatud euroala pakti raames võetud kohustused. Komisjon on võtnud arvesse mitte ainult nende olulisust Taani jätkusuutlikule eelarve- ja sotsiaalmajanduspoliitikale, vaid ka nende vastavust ELi eeskirjadele ja suunistele, arvestades vajadust tugevdada ELi majanduse üldist juhtimist, pakkudes tulevastele riiklikele otsustele ELi tasandi sisendit. Seda arvesse võttes on komisjon seisukohal, et jätkuvaid jõulisi jõupingutusi eelarve konsolideerimiseks tuleks teha 2011. aastal ja ka edaspidi. Samuti tuleks astuda samme, et suurendada veelgi tööjõu pakkumist, vähendades varast pensionilejäämist ja tegeledes konkreetsete elanikkonnarühmadega, parandada hariduse kvaliteeti, tugevdada konkurentsi peamistest sektorites ja stabiliseerida veelgi kinnisvaraturgu.

(16)

Võttes arvesse kõnealust hindamist ja nõukogu 16. juulil 2010. aastal Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 alusel antud soovitust, on nõukogu vaadanud läbi Taani 2011. aasta ajakohastatud lähenemisprogrammi. Nõukogu arvamust (4) peegeldab eriti tema allpool punktis 1 esitatud soovitus. Võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta järeldusi, on nõukogu vaadanud läbi Taani riikliku reformikava,

1.

Rakendada eelarve konsolideerimise meetmed 2011., 2012 ja 2013. aastal ja tagada vastavalt kavale aastail 2011–2013 eelarve korrigeerimine keskmiselt vähemalt 0,5 % SKPst aastas ja kõrvaldada ülemäärane puudujääk 2013. aastaks kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames antud nõukogu soovitustega. Seejärel tagada vastavalt kavale vajalik kohandamine keskpika perioodi eesmärgi suunas. Kiirendada valitsemissektori eelarve puudujäägi vähendamist juhul, kui majandustingimused osutuvad oodatust paremaks. Tugevdada kulude kontrolli, võttes vastu kohaliku, piirkondliku ja keskvalitsuse kulude ülemmäärad, mis on kooskõlas üldiste keskpika perioodi eelarveliste eesmärkidega.

2.

Võtta tööhõive tugevdamiseks ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks samme, et tõsta pikaajalise tööjõu pakkumist, rakendades hiljuti läbi viidud vabatahtliku varase pensionilejäämise kava reformi, reformida töövõimetuspensionid ja suunata subsideeritud tööhõivekavad paremini kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele.

3.

Kiirendada reforme haridussüsteemi kvaliteedi tõstmiseks. Vähendada õppeasutustest väljalangemise määrasid, eelkõige kutseõppesektoris, ja suurendada praktikakohtade arvu.

4.

Astuda samme konkurentsitõkete kõrvaldamiseks, eriti kohalike teenuste ja jaekaubandussektoris, vaadates läbi maa kasutamist reguleerivad õigusaktid ning avades riigihanked kohalikes omavalitsustes ja piirkondades.

5.

Toetades hiljutise hinnakorrigeerimise järgset kinnisvaraturu stabiliseerumist, kaaluda ennetusmeetmeid kinnisvaraturu ja finantssüsteemi keskpika perioodi stabiilsuse tugevdamiseks, kaasa arvatud hüpoteegi- ja omandimaksusüsteemi toimimise ülevaatamise kaudu.

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/5

(1)

Euroopa Ülemkogu nõustus 26. märtsil 2010 komisjoni ettepanekuga käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia – Euroopa 2020. aasta strateegia –, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta; (2) mõlemaid dokumente koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitikas.

(3)

Komisjon võttis 12. jaanuaril 2011 vastu esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegiale tähistab ELi majanduse juhtimise uue tsükli ja majanduspoliitika integreeritud eelkoordineerimise esimese Euroopa poolaasta algust.

(4)

Euroopa Ülemkogu kiitis 25. märtsil 2011 heaks eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide prioriteedid (kooskõlas nõukogu 15. veebruari ja 7. märtsi 2011. aasta järelduste ning komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsiga). Ülemkogu rõhutas vajadust pidada esmatähtsaks eelarve usaldusväärsuse ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist, tööturureformide abil töötuse määra vähendamist ning uute jõupingutuste tegemist majanduskasvu toetamiseks. Ta kutsus liikmesriike üles viima neid prioriteete ellu konkreetsete meetmete abil, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(5)

Euroopa Ülemkogu kutsus laiendatud euroala paktiga ühinenud liikmesriike 25. märtsil 2011 üles esitama õigeaegselt kohustused, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(6)

Eesti esitas 29. aprillil 2011 oma stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2011–2015 ja 2011. aasta riikliku reformikava. Vastastikuse seose arvessevõtmiseks hinnati stabiilsusprogrammi ja reformikava üheaegselt.

(7)

Eestit tabas üleilmne finantskriis eriti rängalt ning võimendas riigisisese kinnisvara- ja tarbimisbuumi negatiivset mõju. 2008.–2009. aastal vähenes SKP kokku 19 % ning töötuse määr kasvas peaaegu neli korda ja jõudis 2010. aastal 16,8 % tasemele. Majandus on aga kiiresti elavnenud ning SKP reaalkasv peaks järgmistel aastatel kiirenema. Majanduse elavnemist on peamiselt toetanud eksport, kuid sisenõudlus kasvab peamiselt tänu tugevale investeerimisele. Paranenud kasvuväljavaated on andnud positiivse tõuke tööturu elavnemisele. Tööhõivemäär on viimasel ajal märkimisväärselt tõusnud, kuigi pikaajalise töötuse määr püsib endiselt kõrge. Kuigi inflatsioon eelmise aastaga võrreldes kiirenes, peaks see aeglustuma kooskõlas toorainehindade arenguga maailmaturul.

(8)

Võttes aluseks määruse (EÜ) nr 1466/97 kohase stabiilsusprogrammi hindamise, on nõukogu arvamusel, et eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on usutav. Stabiilsusprogrammi kohane keskpika perioodi eelarvestrateegia on saavutada keskpika perioodi eesmärk (s.t struktuurne tasakaal) aastaks 2013 ja säilitada see kogu ülejäänud stabiilsusprogrammi perioodi jooksul, seades eesmärgiks struktuurse ülejäägi 2013. aastal ja pärast seda. Prognooside kohaselt peaks valitsemissektori eelarvepositsioon olema alates 2013. aastast ülejäägis, kuigi eeldatakse, et valitsemissektori eelarve puudujääk suureneb mõnevõrra lühikeses perspektiivis tulenevalt CO2-arvestusühikute müügiga seotud keskkonnainvesteeringute ühekordsest mõjust. Stabiilsusprogrammi kohane eelarve kohandamine põhineb valitsemissektori tarbimiskulude kasvu piiramisel. Stabiilsusprogrammis on esitatud teavet eesmärgiks seatud eelarvepositsiooni saavutamiseks võetavate meetmete kohta ning varasemate eelarve-eesmärkide saavutamine leevendab ohtu, et eesmärke tulevastel aastatel ei saavutata. Eelkõige on kavandatud reformide eesmärk suurendada tõhusust mitmes valdkonnas, näiteks hariduse ja aktiivse tööturupoliitika valdkonnas. Seega tundub, et eelarve-eesmärkidega seotud ohud on üldiselt tasakaalustatud. Tulevaste eelarvete seisukohast on siiski oluline esitada põhilised üksikasjad selliste meetmete kohta, mille eesmärk on veelgi kärpida avaliku sektori kulutusi ja seega toetada stabiilsusprogrammi rakendamist.

(9)

Pikaajalise töötuse määr on endiselt kõrge ning piirkonniti on töötuse määr olnud pidevalt üsna erinev. Kuigi alates 2009. aastast on olukord märgatavalt paranenud, on aktiivse tööturupoliitika rahastamise tase üks madalaimaid ELis ning seetõttu on aktiivset toetust saavate töötute osakaal väike. Eesti tööturg on üsna paindlik, mida toetab otsus lükata kuni 2013. aastani edasi tööseaduste paketiga ettenähtud töötushüvitise suurenemine. Sellisest paindlikkusest hoolimata on Eestis tööjõu maksukoormus üsna suur, mis võib tööjõupakkumist ja -nõudlust negatiivselt mõjutada. See probleem on eriti terav, arvestades kõrget töötuse määra noorte ja madala kvalifikatsiooniga inimeste hulgas, keda ohustab vaesusrisk. Sotsiaalmaksete vähendamiseks kavandatud reformid on samm õiges suunas, kuid need tuleb ellu viia koos eelarvepositsiooni tugevdamisega. Tõhusust oleks võimalik suurendada muude hüviste vajaduspõhisuse tõstmisega, et parandada nende sihistatust.

(10)

Eesti energiamahukuse näitaja on üks suurimaid ELis. See on osaliselt tingitud sellest, et tootmisstruktuur hõlmab põhiliselt energiamahukaid sektoreid ja tööstusharusid. Teine oluline tegur on sektorite vähene energiatõhusus. Eesti riiklikus reformikavas on seatud eesmärgiks saavutada 2016. aastal energiasääst 9 % prognoosidega võrreldes (16 % 2020. aastaks riikliku reformikava kohaselt). Peale selle on vähe teavet selle kohta, kuidas ja millal meetmeid rakendatakse ning milline on nende eeldatav mõju. Seega on jätkuvalt potentsiaali energiatõhususe suurendamiseks. Energiatõhususe suurendamisel on tõenäoliselt positiivne mõju keskkonnale ja energiavarustuse kindlusele, kuid see aitaks vähendada ka inflatsioonisurveid ja parandada hinnakonkurentsi.

(11)

Hoolimata kolmanda taseme haridusega inimeste üldiselt suurest osakaalust, aitaks haridussüsteemi kõikide tasemete täiendav reformimine vähendada probleeme, mis on seotud kutseoskuste vajakajäämistega, koolide ja kolmanda taseme haridust andvate asutuste arvukusega ning vähese keskendumisega kutseharidusele, mis kõik tingib kutsekvalifikatsioonita inimeste suure osakaalu. Praegusi demograafilisi suundumusi arvestades on oluline parandada inimkapitali kvaliteeti, et suurendada potentsiaalset majanduskasvu keskpika perioodi jooksul. Eelkõige aitaks majanduse käimasolevat tasakaalustamist avatud sektori suunas toetada kolmanda taseme hariduse keskendumine majanduse võtmevaldkondadele (nt inseneriteadus). Haridusreformi rakendamine aitaks samuti tõhustada avalikku sektorit, kuna praegu on kohaliku tasandi haridusjuhtimissüsteem liiga killustatud, mis tingib nii toetuste ebatõhususe kui ka teenuste madala kvaliteedi.

(12)

Eesti on võtnud laiendatud euroala pakti raames mitmeid kohustusi. Need hõlmavad meetmeid, mis on ette nähtud riigi rahanduse jätkusuutlikkuse, tööhõive ja konkurentsivõimega seotud probleemide lahendamiseks. Eelarve osas on paktiga võetud kohustus saavutada eelarve tasakaal 2013. aastaks ja ülejääk 2014. aastaks, viia riigieelarve baasseadusesse sisse avaliku sektori eelarve tasakaalu nõue, teha esimesi samme eripensionide süsteemi reformimiseks. Tööhõive soodustamiseks on kavandatud teatavad maksustiimulid. Konkurentsivõime suurendamist käsitlevad meetmed hõlmavad innovatsiooni, kõrgharidust ja avaliku teenistuse süsteemi reformi. Paktist tulenevad kohustused kajastuvad riikliku reformikava raames esitatud tegevuskavas. Paktis sätestatud eesmärke aitaksid saavutada täiendavad meetmed, mille eesmärk on tugevdada tööturupoliitikat ning lahendada ressursitõhususe ja energiaturuga seotud probleeme. Laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi on hinnatud ja soovitustes arvesse võetud.

(13)

Komisjon on hinnanud stabiilsusprogrammi, riiklikku reformikava ja laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi. Hindamisel on arvesse võetud kõnealuste dokumentide asjakohasust Eesti fiskaal-, sotsiaal- ja majanduspoliitika jätkusuutlikkuse seisukohast ning ka seda, kuidas neis järgitakse ELi eeskirju ja suuniseid, pidades silmas vajadust tugevdada ELi majanduse üldist juhtimist ELi tasandi panuse lisamise kaudu tulevastesse siseriiklikesse otsustesse. Komisjon leiab, et kuigi tulevastes eelarvetes on vaja täpsustada meetmeid, mille abil saavutada eesmärgiks seatud eelarvepositsioon, leevendab ülevaade Eesti ametiasutuste senisest tegevusest ohtu, et eelarve-eesmärke ei saavutata. Tuleks võtta täiendavaid meetmed, et tugevdada tööturupoliitikat, rohkem stimuleerida töötamist, tugevdada ulatusliku haridusreformi abil inimkapitali ning lahendada ressursitõhususe ja energiaturuga seotud probleemid.

(14)

Võttes arvesse komisjoni hinnangut, on nõukogu läbi vaadanud Eesti 2011. aasta stabiilsusprogrammi ning nõukogu arvamus (3) kajastub eelkõige punktis 1 esitatud soovituses. Võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta järeldusi, on nõukogu läbi vaadanud Eesti riikliku reformikava,

1.

saavutada hiljemalt 2013. aastaks struktuurne ülejääk, hoides eelarvepuudujääki 2012. aastal 2,1 % piires SKPst, säilitades range kontrolli kulutuste üle ja tõstes avaliku sektori kulutuste tõhusust;

2.

võtta meetmeid tööjõunõudluse toetamiseks ja vaesusriski vähendamiseks, vähendades eelarveneutraalsel viisil maksukoormust ja sotsiaalmakseid, samuti suurendades aktiivse tööturupoliitika tõhusust, võttes sealhulgas noortele ja pikaajalistele töötutele suunatud meetmeid, eelkõige suure tööpuudusega piirkondades;

3.

tagada kavandatud stiimulite rakendamine energiamahukuse vähendamiseks ja majanduse energiatõhususe suurendamiseks eelkõige ehitus- ja transpordisektoris, tagades muu hulgas turu parema toimimise;

4.

seada haridussüsteemi reformi rakendamisel prioriteediks alushariduse kättesaadavust parandavad meetmed ning kutsehariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise. Viia haridustulemused paremini kooskõlla tööturu vajadustega ja luua madala kvalifikatsiooniga töötajatele võimalused elukestvas õppes osalemiseks.

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/8

(1)

Euroopa Ülemkogu kiitis 26. märtsil 2010 heaks komisjoni ettepaneku käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia – Euroopa 2020. aasta strateegia –, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta; (2) mõlemaid dokumente koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitika kujundamisel.

(3)

Komisjon võttis 12. jaanuaril 2011 vastu esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis tähistab ELi majanduse juhtimise uue tsükli ja majanduspoliitika integreeritud eelkoordineerimise esimese Euroopa poolaasta algust; majanduspoliitika parem koordineerimine on ette nähtud Euroopa 2020. aasta strateegiaga.

(4)

Euroopa Ülemkogu kiitis 25. märtsil 2011 heaks eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide prioriteedid (kooskõlas nõukogu 15. veebruari ja 7. märtsi 2011. aasta järelduste ning komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsiga). Ülemkogu rõhutas vajadust pidada esmatähtsaks eelarve usaldusväärsuse ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist, tööturureformide abil töötuse määra vähendamist ning uute jõupingutuste tegemist majanduskasvu toetamiseks. Ta kutsus liikmesriike üles viima neid prioriteete ellu konkreetsete meetmete abil, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(5)

Euroopa Ülemkogu kutsus laiendatud euroala paktiga ühinenud liikmesriike 25. märtsil 2011 üles esitama õigeaegselt kohustused, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse.

(6)

Prantsusmaa esitas 3. mail oma 2011. aastal ajakohastatud stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2011–2014 ja riikliku reformikava 2011. aastaks. Vastastikuse seose arvessevõtmiseks hinnati neid kaht programmi üheaegselt.

(7)

Majandus- ja finantskriisi negatiivne mõju Prantsusmaale oli teiste liikmesriikidega võrreldes suhteliselt väiksem – Prantsusmaa SKP langes 2009. aastal 2,7 %, seda osalt mahukate majanduslike stabilisaatorite ja kodumajapidamiste tarbimise vastupanuvõime tõttu. Ka pangandussektor osutus vastupanuvõimeliseks. 2010. aastal majandus elavnes ja SKP kasvunumbriks oli kokkuvõttes 1,5 %. Ometi on majanduskriis avaldanud olulist mõju Prantsusmaa avaliku sektori rahandusele. Automaatsete stabilisaatorite ja suvakohaste stimuleerivate fiskaalmeetmete tõttu kasvas valitsemissektori puudujääk 3,3 %-lt SKPst 2008. aastal 7,5 %-ni SKPst 2009. aastal. Samuti on kriis süvendanud tööjõu ebapiisavat rakendamist ja struktuurilisi nõrkusi Prantsusmaa tööturul, kus tööpuudus oli 2010. aastal suhteliselt kõrge, s.o 9,7 %. Lisaks on kaupade kaubandusbilanss viimase kümnendi jooksul järk-järgult halvenenud, tuues esile Prantsuse ettevõtete kuludepõhise ja mitte-hinnapõhise konkurentsivõime probleemid.

(8)

Tuginedes ajakohastatud stabiilsusprogrammi hindamisele määruse (EÜ) nr 1466/97 kohaselt, on nõukogu arvamusel, et eelarveprognooside aluseks olev makromajanduslik stsenaarium on optimistlik, eelkõige kuna oodatav majanduskasvu tase on hilisemate aastate potentsiaalsest majanduskasvust märgatavalt suurem. Pärast oodatust väiksemat, s.o 7 % SKPst moodustavat puudujääki 2010. aastal, kavatsetakse puudujääki 2013. aastal (s.o nõukogu poolt määratud tähtpäev ülemäärase puudujäägi kõrvaldamiseks) stabiilsusprogrammi abil vähendada 3 %-ni SKP-st ja jätkata eelarve konsolideerimist ka pärast seda. Võttes lähtepunktiks 2010. aasta, mil võlg moodustas 82 % SKPst, suureneb võla suhe kuni 2012. aastani (86 %), misjärel see hakkab pisut vähenema. Puudujäägi ja võla kohandamise teel seisavad mitmed riskid, sealhulgas võimalus, et makromajanduslik stsenaarium osutub halvemaks, asjaolu, et meetmeid ei ole 2012. aasta ja edaspidiste aastate eesmärkide saavutamiseks piisavalt täpsustatud ja asjaolu, et vaatamata oodatust paremale tulemusele 2010. aastal, ei ole varem eesmärke sageli saavutatud. Seepärast ei saa ülemäärase puudujäägi kõrvaldamist 2013. aastaks tagada, kui vajadusel ei võeta täiendavaid meetmeid. Keskpika perioodi eesmärki, s.o eelarve struktuurset tasakaalu, stabiilsusprogrammi kehtivusaja jooksul ei saavutata. Eelarvepositsiooni keskmine aastane paranemine (komisjoni talituste poolt ühiselt kokku lepitud metodoloogia alusel ümberarvutatuna) jääb ajavahemikul 2010–2013 pisut allapoole nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovituses esitatust (üle 1 % SKPst).

(9)

Suureks väljakutseks on jäänud eelarve konsolideerimise rakendamine. Kulude kõrvalekalde vältimine täielikult kindlaksmääratud meetmetele tuginevate tugevdatud eelarvepingutuste abil on jätkusuutliku eelarvepositsiooni taastamiseks hädavajalik, eriti kuna 2013. aasta eesmärk ei jäta künnise 3 % SKPst alla mitte mingit kindlusvaru. Lisaks oleks vastavalt 2010. aasta detsembris hääletatud riigi rahanduse aastatel 2011–2014 mitmeaastase finantsplaneerimise seaduses täpsustatule asjakohane kasutada kõiki erakorralisi tulusid selleks, et kiirendada puudujäägi ja võla vähendamist. Komisjoni viimase hinnangu kohaselt on riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust ohustavad riskid keskmise suurusega. Selleks et parandada riigi rahanduse pikaajalist jätkusuutlikkust, võttis Prantsusmaa 2010. aastal vastu uue pensionireformi. Kavandatavad meetmed, sealhulgas minimaalse pensioniea järkjärguline tõstmine 60 aastalt 62 aastale ja riikliku pensioniea tõstmine 65 aastalt 67 aastale, samuti ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade järkjärguline kaotamine peaks avaldama mõju vanemaealiste töötajate madalale tööhõive määrale. Lisaks peaks pensionisüsteem 2018. aastaks tasakaalustuma. Pärast seda on tõenäoline puudujäägi tekkimine, kui ei võeta täiendavaid meetmeid. Viimase pensionireformiga on loodud ka uus ametiasutus, pensioniskeemide juhtkomitee (Comité de pilotage des régimes de retraite), mis vastutab iga-aastaste hinnangute esitamise eest pensionikontode eelarvepositsiooni kohta ja kui esineb vähimgi tõenäosus, et olukord halveneb, siis parandusmeetmete ettepanemise eest.

(10)

Kehtivad tööhõivekaitse õigusaktid on ikka veel liiga ranged – majanduslikel põhjustel vallandamiste tingimuste suhtes valitseb õiguslik ebakindlus. See viib tööturul olukorrani, kus tähtajatute töölepingutega töötajad (s.o enamik tööturul osalejaist) saavad kasu suhtelisest kindlustundest, samal ajal kui tähtajaliste töölepingutega töötajatel (s.o enamik uusi tööturule sisenejaid) kindlustunne puudub. Tähtajaliste lepingute osakaal on niisiis märkimisväärselt suurem noorte töötajate seas ning üleminekuid tähtajaliselt lepingult tähtajatule on vähe. Selline segmenteerumine esineb ka kutseõppe kättesaadavuse osas. Selle tulemusel esineb selliste töötajate puhul suur tööjõu voolavus ja piiratud inimkapitali akumuleerimine. Noori töötajaid ja väheste oskustega töötajaid ohustavad seetõttu tööturul ebaproportsionaalsed riskid. Sotsiaalse dialoogi uuendamise seaduse ja 2008. aasta tööturu moderniseerimise seaduse eesmärk oli ajakohastada sotsiaaldialoogi ja lahendada tööturu dualismi probleem. Viimase seadusega kehtestati eelkõige uus menetlus alaliste töölepingute lõpetamiseks vastastikusel kokkuleppel („rupture conventionelle”), mida tänaseks üha enam kohaldatakse.

(11)

Prantsusmaa töötuse määr oli 2010. aastal ELi keskmisest pisut kõrgem ja pikaajaline tööpuudus on suurenemas (3,9 % 2010. aastal versus 2,9 % 2008. aastal). Selles kontekstis peaksid töötute tööotsingute toetamisel täitma olulist rolli avaliku sektori tööhõiveteenused. Koondinfokeskusena tegutseva Prantsusmaa uue avaliku sektori tööhõivetalituse Pôle Emploi tegevuse tulemused on seni olnud ebaühtlased. 2009.–2010. aastal oli majanduskriisi ja tööotsijate arvu märkimisväärse tõusu kontekstis selle peamine eesmärk ühendada kaks juba varem tegutsenud haldusasutust. Töölerakendamise teenuste pakkumise andmisega allhankijatele on Pôle Emploi tööturule naasmise eesmärkide puhul seni saavutanud ebaühtlasi tulemusi. Samal ajal ei ole Pôle emploi ressursse piisavalt välja arendatud tööotsijate toetamiseks personaliseeritult (71 täistööaja ekvivalenti 10 000 töötu kohta, mis on märkimisväärselt madalam tase kui mõnedes võrdlusriikides).

(12)

Prantsusmaa jooksevkonto puudujääk on viimase kümnendi jooksul järk-järgult suurenenud, peegeldades kaupade kaubandusbilansi vähenemist, mis on osalt tingitud tööjõukulude konkurentsivõime vähenemisest pärast ühtse miinimumpalga taaskehtestamist ajavahemikus 2003–2005 (varasem 35tunnise töönädala reform oli andnud tulemuseks viis erinevat miinimumtaset). Indekseerimise süsteemi on mõnevõrra parandatud (loodud on sõltumatute ekspertide nõuandekomisjon, kaotatud on suvakohased palgatõusud), millest lähtuvalt on miinimumpalga kasv pidurdunud. Selle tulemusel on miinimumpalka saavate töötajate osakaal oluliselt vähenenud, mis on võimaldanud palkasid paremini diferentseerida. Prantsusmaa miinimumpalk on võrdluses mediaanpalgaga ikka veel üks kõrgematest ELis hoolimata sellest, et tööjõu maksukoormus on tööandja sotsiaalkindlustusmaksete kärbete tõttu palju madalam kui keskmise palga puhul.

(13)

Prantsusmaa tööjõule pandud maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete koormus on üks suuremaid ELis, samal ajal kui tarbimismaksud on suhteliselt madalad. Samuti jääb keskkonnamaksudest saadav tulu osakaaluna SKPst tugevalt alla ELi keskmise. Maksusüsteemi uuesti tasakaalu viimisel, sealhulgas näiteks üleminekuga tööjõu maksustamiselt tarbimise ja keskkonnasaaste maksustamisele oleks tõenäoliselt soodne mõju nii töökohtade loomisele kui ka keskkonnaeesmärkide saavutamisele.

(14)

Maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete erandid (sh niches fiscales, „maksuniššid”) on Prantsusmaal väga kõrged. Lisaks nõuab süsteemi poolt pakutavatest soodustustest arusaamine ja nende kasutamine ettevõtetelt ja majapidamistelt investeeringuid ulatuslikesse ekspertteadmistesse. Kuigi maksukulusid kasutatakse majanduspoliitika rakendamiseks, ei ole senini antud süsteemset hinnangut selle kohta, kas nende abil on õnnestunud seatud eesmärki täita, kuigi vastavalt riigi rahanduse aastatel 2009–2012 mitmeaastase finantsplaneerimise seadusele on erandite süsteemi läbivaatamine kavandatud aastaks 2012. Minevikus on nende asendatavus avaliku sektori kuludega võimaldanud Prantsusmaa ametiasutustel kehtivaid kulutuste tegemise eeskirjasid formaalselt täita, kuigi edasised üleminekud ei ole enam võimalikud nagu on sätestatud riigi rahanduse aastatel 2011–2014 mitmeaastase finantsplaneerimise seaduse artiklis 9. Prantsusmaa ametiasutused näevad ette maksutulu kaalutluslikku tõusu (peamiselt maksukulude vähendamise kaudu) ajavahemikus 2011–2013 ligikaudu 0,75 % võrra SKPst. 2012. aastast alates kaotatavad maksukulud on vaid osaliselt kindlaks määratud.

(15)

Jaesektori konkurentsivõimet rõhuvad endiselt suurte jaemüügikohtade avamisele seatud halduspiirangud ja edasimüügi keeld soetusmaksumusest madalamalt. Teenuste sektoris on mitmetel reguleeritud ametialadel endiselt konkurentsitõkked, mille saaks kõrvaldada kas tööturule sisenemise tingimuste läbivaatamise või teatavate kvootide (numerus clausus) ja nendel ametialadel tegutsemise ainuõiguste järkjärgulise kaotamise teel.

(16)

Prantsusmaa on võtnud mitmeid kohustusi laiendatud euroala pakti raames. Fiskaalvaldkonnas on Prantsusmaa võtnud kohustuse rakendada kiiresti 2010. aasta pensionireform. Eelarve jätkusuutlikkuse tugevdamiseks muudab Prantsusmaa ka oma põhiseadust, et viia sisse siduv mitmeaastane eelarve planeerimine. Tööturul osalemise suurendamiseks kaalutakse erinevaid meetmeid, mille abil kiirendada aktiivset tööturupoliitikat (nt praktikakohad, mis lihtsustavad noorte töötajate üleminekut koolist tööle, täiendavad lastehoiuvõimalused 2012. aastaks, et parandada naiste töölemineku väljavaateid, ning tööotsijatele suunatud avaliku sektori tööhõiveteenuste tugevdamine). Konkurentsivõime meetmed keskenduvad kõrgharidussüsteemi parandamisele, teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni (investissements d'avenir, „investeeringuid tulevikku”) edendamisele ja halduskoormuse vähendamisele ulatusliku haldamise lihtsustamise programmi rakendamise kaudu. Nimetatud kohustused seonduvad pakti neljast valdkonnast kolmega, jättes kõrvale finantssektori. Kuigi kohustused on võetud valdkondades, kus on peamised probleemid, kujutavad paljud neist (eelkõige eelarvehalduse ning hariduse, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni toetamisega seonduvad kohustused) üksnes kinnitust juba olemasolevale poliitikale/reformidele. Reformikava ei näi olevat täielikult vastavuses tööturul ja ettevõtluskeskkonnas esinevate makromajanduse tasakaalunihete ulatusega. Lisaks valitseb kavandatava põhiseaduse reformiga seoses poliitiline ebakindlus. Kõnealuseid laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi on hinnatud ja soovitustes arvesse võetud.

(17)

Komisjon on hinnanud Prantsusmaa stabiilsusprogrammi ja riiklikku reformikava, seahulgas Prantsusmaa poolt laiendatud euroala pakti raames võetud kohustusi. Komisjon on arvesse võtnud mitte üksnes nende asjakohasust jätkusuutliku eelarve- ja sotsiaalmajanduspoliitika jaoks Prantsusmaal, vaid ka seda, kas need on kooskõlas ELi eeskirjade ja suunistega, arvestades vajadust tugevdada kogu ELi majanduse juhtimist, andes ELi tasandi panuse riikide tulevastesse otsustesse. Seda silmas pidades näeb komisjon vajadusteelarve konsolideerimise strateegia täiendava täpsustamise järele 2012. aastaks ja hilisemateks aastateks, et tagada ülemäärase puudujäägi kõrvaldamine 2013. aastaks ja võla suunamine vähenemise teele. Mis tahes erakorralisi tulusid tuleks kasutada selleks, et kiirendada puudujäägi ja võla vähendamist nagu on täpsustatud riigi rahanduse aastatel 2011–2014 mitmeaastase finantsplaneerimise seaduse artiklis 11. Üleminek tööjõumaksudelt keskkonna- ja tarbimismaksude poole ning maksukulude ühtlustamine toetaks eelarve- ja keskkonnaeesmärkide saavutamist ning parandaks ettevõtluskeskkonda. 2011.–2012. aastal võetavad täiendavad meetmed peaksid keskenduma tööturu dualismi vähendavate tööhõivekaitse õigusaktide kohandamisele ning avaliku sektori tööhõiveteenuste tugevdamisele, et pakkuda tööotsijatele igakülgset tuge. Jätkata tuleks praegust miinimumpalga alandamise poliitikat. Konkurentsivõimet peaks tõstma reguleeritud ametialadel ja jaekaubanduses.

(18)

Seda hinnangut silmas pidades ja võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõike 7 kohast nõukogu 2. detsembri 2009. aasta soovitust, on nõukogu Prantsusmaa 2011. aastal ajakohastatud stabiilsusprogrammi läbi vaadanud ning tema arvamus (3) on eeskätt esitatud järgnevalt punktis 1 sisalduvas soovituses. Võttes arvesse Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta järeldusi, on nõukogu läbi vaadanud Prantsusmaa riikliku reformikava,

1.

Tagada soovitatud keskmine aastane eelarve konsolideerimine üle 1 % SKPst ajavahemikul 2010–2013 ning kõrvaldada ülemäärane puudujääk 2013. aastaks kooskõlas ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames antud nõukogu soovitustega, tuues seega valitsemissektori sektori võla suhte langusesse, tagada seejärel piisav areng keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks; täpsustada selle saavutamiseks vajalikud meetmed aastaks 2012 ja edaspidisteks aastateks ja kasutada vastavalt kavale mis tahes erakorralisi tulusid selleks, et kiirendada puudujäägi ja võla vähendamist; jätkata pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse läbivaatamist ja võtta vajaduse korral täiendavaid meetmeid.

2.

Teha tööturu osapooltega konsulteerimise siseriikliku tava kohaseid uusi jõupingutusi, et võidelda tööturu segmenteerumisega, vaadates selleks läbi tööhõivekaitse õigusaktide valitud aspektid, parandades samal ajal inimkapitali ja positiivseid üleminekuid; tagada, et miinimumpalga mis tahes kohandused toetaksid töökohtade loomist.

3.

Parandada juurdepääsu elukestvale koolitusele, et aidata hoida vanemaealisi töötajaid tööturul ja tõhustada meetmeid tööturule naasmise toetamiseks. Tõhustada aktiivset tööturupoliitikat ja viia sisse meetmeid, mille abil täiustada töökorraldust, otsuste tegemist ja menetlusi avaliku sektori tööhõivetalituses, et parandada teenuseid ja personaliseeritud tuge inimestele, keda ohustab pikaajaline töötus.

4.

Parandada maksusüsteemi tõhusust, sealhulgas näiteks liikudes tööjõumaksude juurest keskkonna- ja tarbimismaksude poole ning vähendades maksu- ja sotsiaalkindlustusmaksete erandite (sh „maksuniššide”) arvu ja maksumust.

5.

Võtta täiendavaid meetmeid, et kõrvaldada põhjendamatud piirangud reguleeritud kutse- ja ametialadel tegutsemiselt, eelkõige teenuste ja jaesektoris.

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/12

(1)

Euroopa Ülemkogu nõustus 26. märtsil 2010 komisjoni ettepanekuga käivitada uus majanduskasvu ja tööhõive strateegia – Euroopa 2020. aasta strateegia –, mis põhineb majanduspoliitika tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja konkurentsivõime potentsiaali suurendamiseks.

(2)

Nõukogu võttis 13. juulil 2010 vastu soovituse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril 2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta; (1) mõlemaid dokumente koos nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitikas.

(3)

Komisjon võttis 12. jaanuaril 2011 vastu esimese iga-aastase majanduskasvu analüüsi, mis vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegiale tähistab ELi majanduse juhtimise uue tsükli ja majanduspoliitika integreeritud eelkoordineerimise esimese Euroopa poolaasta algust.

(4)

Euroopa Ülemkogu kiitis 25. märtsil 2011 heaks eelarve konsolideerimise ja struktuurireformide prioriteedid (kooskõlas nõukogu 15. veebruari ja 7. märtsi 2011. aasta järelduste ning komisjoni iga-aastase majanduskasvu analüüsiga). Ülemkogu rõhutas vajadust pidada esmatähtsaks eelarve usaldusväärsuse ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamist, tööturureformide abil töötuse määra vähendamist ning uute jõupingutuste tegemist majanduskasvu toetamiseks.

(5)

Kreeka esitas 3. mail 2010 põhjaliku majanduse kohandamise programmi, mida toetatakse euro-ala liikmesriikide ja Rahvusvahelise Valuutafondi finantsabiga 110 miljardi euro ulatuses. Programmile lisatud vastastikuse mõistmise memorandumis ja selle lisades on ette nähtud majanduspoliitilised tingimused, mille alusel finantsabi antakse.

(6)

Teatavate majanduspoliitiliste tingimuste täitmine abi andmise eeldusena on ette nähtud nõukogu 10. mai 2010. aasta otsuses 2010/320/EL (2) ja selle hilisemates muudatustes, (3) mis on adresseeritud Kreekale eesmärgiga tugevdada ja tõhustada eelarve järelevalvet ning millega teatatakse Kreekale, et ta peab ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamiseks võtma puudujääki vähendavaid meetmeid vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 136 ja artikli 126 lõikele 9.

(7)

Euroopa Ülemkogu kutsus laiendatud euroala paktiga ühinenud liikmesriike 25. märtsil 2011 üles esitama õigeaegselt kohustused, mis lisatakse nende stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse ja riiklikesse reformikavadesse. Kreeka peaks esitama ajakohastatud stabiilsusprogrammi ning konkreetsed laiendatud euroala pakti kohustused ja meetmed 2011. aastaks, tuginedes ajakohastatud majandusliku kohandamise programmile.

(8)

Viimase aastakümne jooksul on Kreeka majanduskasv tuginenud mittejätkusuutlikele alustele: tarbimise ja eluasemeinvesteeringute kõrgaeg koos reaalpalga ja laenude suure tõusuga; euro kasutuselevõtuga kaasnenud madalad reaalintressimäärad ning finantsturu liberaliseerimine. 2008.–2009. aasta üleilmne kriis tõi esile riigi nõrkused, sealhulgas jätkusuutmatu fiskaalpoliitika, mida osaliselt varjasid ebausaldusväärne statistika ja ajutiselt suured tulud, samuti olid nõrkusteks jäigad töö- ja kaubaturud, konkurentsivõime kadu ja suurenev välisvõlg. Kuigi pangandussektor ei olnud kriisi lähtepunkt, mõjutas seda majandus- ja usalduskriis. Eelarvepositsiooni halvenemise ulatus ilmnes alles hiljem Kreeka raamatupidamis- ja statistikasüsteemide raskete puudujääkide tõttu. See lükkas edasi parandusmeetmete rakendamise. Kui Kreeka eelarve stabiilsus hakkas rohkem muret tekitama ja üleilmne riskikartlikkus suurenes, muutus turgude suhtumine Kreekasse 2010. aasta alguses järsult halvemaks. Kuna Kreekal tekkis märkimisväärne rahastamisvajadus ja tal kadus juurdepääs rahvusvahelistele kapitaliturgudele, palus riik 2010. aasta aprillis rahvusvahelist finantsabi.

(9)

Kreeka võttis omale kohustuse rakendada majandusliku ja rahandusliku kohandamise programmi, et parandada välist ja sisest tasakaalustamatust ja taastada usaldus lühikeses perspektiivis. Keskpikal perioodil peaks Kreeka panema aluse sellisele majanduskasvumudelile, mis tugineks rohkem investeeringutele ja ekspordile, et toetada majanduskasvu ja tööhõivet. Kohandamisprogrammiga on ette nähtud laiaulatuslikud meetmed kolmel suunal: i) eelarve konsolideerimisstrateegia rakendamine programmi algusaastatel koos struktuursete fiskaalmeetmete ja parema eelarvekontrolliga; ii) töö- ja kaubaturgude struktuurireformid konkurentsivõime ja kasvu parandamiseks ning iii) pangandussüsteemi stabiilsuse toetamine.

(10)

Komisjon on hinnanud riikliku reformikava eelnõu. Ta on võtnud arvesse mitte üksnes selle asjakohasust Kreeka fiskaal- ja sotsiaal-majandusliku poliitika jätkusuutlikkuse, vaid ka ELi eeskirjadele ja suunistele vastavuse seisukohast, pidades silmas vajadust tugevdada ELi majanduse üldjuhtimist ELi tasandi panuse lisamise kaudu tulevastesse siseriiklikesse otsustesse. Seda silmas pidades rõhutab komisjon tungivat vajadust rakendada kavandatud meetmeid vastavalt otsusele 2010/320/EL,

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/14

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/16

1.

Kuigi kolmandate riikide sõlmitavate rahanduskokkulepete üle otsustamise lõplik pädevus kuulub Euroopa Liidu Nõukogule, ei soovita EKP toetada euroala liikmesriikidega seotud ülemeremaades ja -territooriumidel euro kasutuselevõttu seadusliku maksevahendina. Saint-Barthélemy puhul ei ole EKP-l otsuse eelnõu osas vastuväiteid, kuna Saint-Barthélemy on Prantsusmaa osa ja on kasutanud eurot alates 1999. aastast. Et tulla vastu Prantsusmaa kavatsusele säilitada Saint-Barthélemys euro kasutus pärast 1. jaanuari 2012, kui see ühendus lakkab olemast EL territooriumi osa, (2) tuleb muutunud olukorras leida Euroopa Liidu õigusele vastav lahendus. Asjaolusid arvesse võttes, on rahanduskokkuleppe sõlmimine Saint-Barthélemy nimel tegutseva Prantsuse Vabariigiga rahuldav lahendus, kuna see võimaldab Prantsusmaal jätkata Euroopa Liidu õiguse sätete kohaldamist Saint-Barthélemys, mis on vajalikud ühisraha kasutamiseks järgmistes valdkondades: rahandus-, pangandus- ja finantsõigusaktid; euro kasutamisel vajalikud meetmed; rahapesu tõkestamine ja pettusevastane võitlus ning sularahaliste ja mittesularahaliste maksevahendite võltsimise vastane võitlus; medalite ja märkide reeglid ja statistikaaruandluse nõuded.

2.

Otsuse eelnõus sätestatud läbirääkimisteks antud mandaadi ulatuse osas on EKP arusaamal, et erinevalt kolmandate riikidega sõlmitud lepingutest, näiteks Monaco Vürstiriik, Andorra Vürstiriik, San Marino Vabariik ja Vatikani Linnriik, ei luba see rahanduskokkulepe Saint-Barthélemyl emiteerida oma euro münte. EKP toetab seda lähenemist, kuid seda tuleks õiguskindluse ja läbipaistvuse huvides selgesõnaliselt väljendada vähemalt otsuse eelnõu preambulis.

3.

EKP kordab, et mis tahes ülekannete, sh Saint-Barthélemy finantsstabiilsuse säilitamiseks või taastamiseks vajalik konkreetne rahaline abi pankadele või finantseerimisasutustele, eest vastutab Prantsuse Vabariigi rahandusministeerium.

4.

EKP on arvamusel, et eurosüsteemi pädevusse kuuluvaid ülesandeid, sh rahapoliitika operatsioone ja statistika kogumist, teostab Banque de France (Prantsuse keskpank)Institut d’Émission des Départements D’Outre-mer kaudu.

5.

Samuti on EKP arvamusel, et rahanduskokkuleppega ei kavatseta anda Saint-Barthélemys asuvatele finantseerimisasutustele otsejuurdepääsu euroala makse- ja arveldussüsteemidele ning et mis tahes selline ühendus toimub ka edaspidi asjaomaste Prantsuse asutuste kaudu.

6.

EKP on kindlal arvamusel, et tema roll ülemeremaade ja -territooriumidega rahanduskokkulepete läbirääkimistel peaks olema täpselt sama kui kolmandate riikidega rahanduskokkulepete läbirääkimistel. Seetõttu peaks otsuse eelnõu selgelt ja ühemõtteliselt sätestama, et EKP pädevusse kuuluvates küsimustes on vajalik EKP nõusolek.

7.

EKP märgib, et mitmed olulised küsimused on otsuse eelnõust välja jäänud ja neid tuleks käsitleda järgmiselt.

Teksti redaktsiooni ettepanekud, kui EKP on soovitanud ettepandud otsust muuta, on esitatud lisas koos selgitustega.

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/21

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/23

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/24

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/27

1.

13. juulil 2011 sai komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames Ameerika Ühendriikide ettevõtja Bain Capital Investors, LLC („Bain Capital Investors”) ja Ameerika Ühendriikide ettevõtja Oaktree Capital Group, LLC („Oaktree”) kontrolli all olev ettevõtja OCM IMC Holdings, L.P. omandavad ühiskontrolli ühinemismääruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses Ameerika Ühendriikide ettevõtja International Market Centers, LP („IMC”) üle.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda EÜ ühinemismääruse reguleerimisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud. Vastavalt komisjoni teatisele lihtsustatud korra kohta teatavate ettevõtjate koondumiste käsitlemiseks kooskõlas EÜ ühinemismäärusega (2) tuleks märkida, et käesolevat juhtumit on võimalik käsitleda teatises ettenähtud korra kohaselt.

4.

Komisjon kutsub asjast huvitatud kolmandaid isikuid esitama komisjonile oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama hiljemalt kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301), elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber COMP/M.6287 – Bain Capital/Oaktree/International Market Centers JV):

20.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 213/28

1.

12. juulil 2011 sai komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) artiklile 4 vastava teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames Ameerika Ühendriikide ettevõtja Thermo Fisher Scientific, Inc. („Thermo Fisher”) omandab kontrolli ühinemismääruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses ettevõtja Phadia Holding AB („Phadia”, Rootsi) valdusettevõtja ja ainuomaniku CB Diagnostics Holding AB üle aktsiate või osade ostu teel.

2.

Asjaomaste ettevõtjate majandustegevus hõlmab järgmist:

3.

Komisjon leiab pärast teatise esialgset läbivaatamist, et tehing, millest teatatakse, võib kuuluda EÜ ühinemismääruse reguleerimisalasse, kuid lõplikku otsust selle kohta ei ole veel tehtud.

4.

Komisjon kutsub huvitatud kolmandaid isikuid esitama komisjonile oma võimalikke märkusi kavandatava toimingu kohta.

Komisjon peab märkused kätte saama hiljemalt kümne päeva jooksul pärast käesoleva dokumendi avaldamist. Märkusi võib saata komisjonile faksi (+32 22964301), elektronposti (COMP-MERGER-REGISTRY@ec.europa.eu) või postiga järgmisel aadressil (lisada viitenumber COMP/M.6293 – Thermo Fisher/Phadia):