ISSN 1725-5171

doi:10.3000/17255171.C_2011.021.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 21

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

54. köide
21. jaanuar 2011


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

ARVAMUSED

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

Täiskogu 463. istungjärk 26. ja 27. mail 2010

2011/C 021/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Vajadus rakendada terviklikku lähenemisviisi linnade taaselustamisel (ettevalmistav arvamus)

1

2011/C 021/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kollektiivsed kodanikuühiskonna algatused säästva arengu nimel (omaalgatuslik arvamus)

9

2011/C 021/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Rahvusvaheline kaubandus ja kliimamuutused

15

2011/C 021/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal ELi ja ASEANi suhted

21

2011/C 021/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal 28. režiim: alternatiiv, mis aitab vähendada õigusaktide hulka ühenduse tasandil (omaalgatuslik arvamus)

26

2011/C 021/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted (omaalgatuslik arvamus)

33

2011/C 021/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Majapidamistööde professionaalsemaks muutmine (täiendav arvamus)

39

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

Täiskogu 463. istungjärk 26. ja 27. mail 2010

2011/C 021/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Loomade heaolu märgistuse võimalikud variandid ning üleeuroopalise loomade kaitse ja heaolu tugikeskuste võrgustiku rajamine KOM(2009) 584 lõplik

44

2011/C 021/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogia arendamisse investeerimise kohtaKOM(2009) 519 lõplik

49

2011/C 021/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava KOM(2009) 490 lõplik

56

2011/C 021/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus tsiviillennunduses toimuvate õnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohtaKOM(2009) 611 lõplik – 2009/0170 (COD)

62

2011/C 021/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta – Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osaKOM(2010) 193 lõplik

66

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

ARVAMUSED

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Täiskogu 463. istungjärk 26. ja 27. mail 2010

21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Vajadus rakendada terviklikku lähenemisviisi linnade taaselustamisel” (ettevalmistav arvamus)

2011/C 21/01

Raportöör: Angelo GRASSO

2. detsembril 2009. aastal esitas Hispaania elamumajanduse minister vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 304 eesistujariigi Hispaania nimel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

Vajadus rakendada terviklikku lähenemisviisi linnade taaselustamisel”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 4. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.-27. mail 2010 (26. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 87, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Linn on muutunud energiat raiskavaks süsteemiks, kuid ta on ka üks peamiseid keskkonnamuutuste põhjustajaid. Seetõttu on kooskõlastatud tegevus Euroopa tasandil linnade taaselustamise poliitika otsustuskindlamaks muutmiseks oluline vahend kahjuliku CO2-heite ja kliimamuutuste vastu võitlemisel.

1.2   Komitee soovib meetmete strateegiat linnade ja suurlinnade tasandil, et taaselustada allakäinud linnaosad elamumajanduse, linnaplaneerimise ning sotsiaalsetest ja keskkonnaalastest aspektidest.

1.3   Kahjuks ei ole tavapärased maakorralduslikud vahendid veel sobivad seda tüüpi lähenemisviisi jaoks, osaliselt seetõttu, et linnad on nii asukoha kui ka linnas pakutavate teenuste poolest erinevad ning seega ei saa pakkuda ühesuguseid lahendusi. Komitee teeb seega ettepaneku, et Euroopa Liit töötaks välja poliitikavahendid, mis kasutaksid linna elukvaliteedi näitajate süsteeme, mis põhinevad linna sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemide piirväärtustel. Samuti peaks EL töötama välja linnade taaselustamise näitajad, mille abil oleks võimalik mõõta haldussuutlikkust, meetmete edukust ja elanike rahulolu.

1.4   Sellega seoses võiks korrata mõningaid ettepanekuid, mida komitee on teinud varasemates arvamustes, ja loota, et Euroopa säästvaid linnu käsitleva arutelu laiendamiseks nõustutakse ideega moodustada ELi tasandil kõrgetasemeline töörühm „Linnade areng ja säästvus” (1).

1.5   „Uue linnade taassünni” algatamiseks, mille puhul seataks prioriteediks linnade taaselustamise integreeritud mudel ja tähelepanu keskmesse elanikkonna demograafilised muudatused, sotsiaalne ühtekuuluvus, linnade majandusliku aluse läbivaatamine, looduspärandi ümberhindamine, dematerialiseerimine, energiatõhus linn ja bioloogiline mitmekesisus, peab komitee vajalikuks eri valitsustasandite (komisjon, valitsused, piirkonnad, kohalikud omavalitsused) tugevat koostööd, kuid subsidiaarsusele peaks lähenema paindlikumalt ja mitte ainult pädevuste hierarhia raamistikus. Selleks kutsub komitee üles linnade temaatiliste võrgustike edendamisele, millega toetatakse linnade säästvat taaselustamist.

1.6   Hoonete ja infrastruktuuri energiatõhususe parandamine peaks olema ELi linnade taaselustamise poliitilise kohustuse strateegiline tegur, kuna see on kasulik nii väheneva energianõudluse kui ka Euroopas loodavate uute töökohtade seisukohast. Komitee loodab, et EL püüdleb nende eesmärkide poole tänu järjest suuremale integratsioonile ettevalmistamisel olevate valdkondlike programmidega: ELi innovatsioonipoliitika, ELi transpordipoliitika 2010–2020 ja SET-kava (Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava). Lisaks sellele kutsub ta üles investeerima Euroopa Investeerimispanga kaudu rohkem tema kasutuses olevatesse finantsvahenditesse (JESSICA, JASPERS jne) ning tõhusate avaliku ja erasektori partnerluste edendamisse.

1.7   Komitee avaldab soovi, et säästvate transpordi- ja energiasüsteemide integreerimine muutuks linnade taaselustamise poliitika alustalaks. Lisaks tuleks seda integratsioonipoliitikat toetada ELi rahastamisvahenditest säästvate transpordivõrgustike ja alternatiivse energia poliitikate toetuseks, mis on linnade taaselustamiseks hädavajalikud.

1.8   Samuti avaldab komitee soovi, et liikmesriigid võtaksid kasutusele maksusoodustused, et innustada kodanikke aitama saavutada eesmärki muuta kõik hooned linnas energiat tootvateks.

1.9   Komitee kutsub üles edendama kultuurilist arengut ja ettevõtlikke meetmeid, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sektoris, kes suudavad leida uuenduslikke lahendusi linnade taaselustamiseks ning keskkonnahoidlike töökohtade loomiseks.

1.10   Komitee usub ka, et elanike vastutustundlikuma osalemise edendamiseks linnade taaselustamise integreeritud programmide kohaldamisel tuleks pidada dialoogi ja korraldada konsultatsioone linnakeskuste kogukondadega, sh naiste, noorte ja nendega, kes on kõige suuremas väljatõrjutuse ohus. Koostöös kodanike ja tööstussektorite esindusvõrgustikega tuleks algatada üleeuroopaline reklaamikampaania puhtast energiatootmisest tulenevate konkreetsete kokkuhoiuvõimaluste kohta. Käimasolev kampaania ei ole piisavalt sihtmärgipärane ja sellele ei ole eraldatud piisavalt vahendeid.

1.11   Selleks, et olla konkurentsivõimeline võrreldes Aasia suurlinnadega, peavad Euroopa linnade taaselustamise poliitikad suutma ühendada traditsioonilise füüsiliste ruumide ümberkorraldamise dematerialiseerimisega, mida telekommunikatsioonitehnoloogiad võimaldavad, sest nii on võimalik hoida keskkonda ja vältida, et linnad võtaksid enda alla veelgi rohkem haljasala.

1.12   Peale selle peab komitee strateegiliselt oluliseks viia läbi oluline protsess juhtide harimiseks, et arendada vastutustunnet ja loovust ning parandada kvaliteeti. Eesmärk on parandada nende suutlikkust teha valikuid selliste linnade elustamise ja arendamise poliitikate kohaldamisel, mis on kooskõlas ELi säästva arengu eesmärkidega. Samal ajal kordab komitee, kui kasulik on koostöö regionaalpoliitika peadirektoraadiga, ja kutsub üles koostööd tugevdama. Kuid komitee peab ka asjakohaseks ja vajalikuks tugevdada linnade poliitikate eest vastutavat tuumikut regionaalpoliitika peadirektoraadis, et kiirendada arenguprogrammide ajakohastamist, mida komisjon kavatseb läbi viia.

2.   Sissejuhatus

2.1   Viimasel kümnendil on Euroopa säästvate linnade Leipzigi harta (2007. aasta mai) üks olulisemaid tõendusi liikmesriikide soovi kohta jõuda kokkuleppele linnade arengu ühistes strateegiates ja põhimõtetes. Linnapoliitika arutelu on ELi tasandil märkimisväärselt intensiivistunud. Selle jätkuks on ELi eesistujariik Hispaania pööranud kõnealusele teemale suurt tähelepanu ning palunud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ning Regioonide Komiteel pidada kõnealusel teemal mõttevahetus ja anda oma panus Euroopa ministrite mitteametlikul kohtumisel toimuvasse arutellu.

2.2   Mõtteid peaks vahetama mõnede oluliste küsimuste üle, mida tuleb linnades linnade taaselustamise poliitikatega lahendada, et saavutada integreeritud lähenemisviisi abil linnade jätkusuutlikkuse selline tase, mis vastab vajadusele

parandada Euroopa hoonestuse energiatõhusust, sest vananenud hooned põhjustavad kahjulikku heidet, mis tekitavad tõsist kahju elukvaliteedile linnades, ning tõsta sellega tööhõivet, innustada uuendustegevust ja tehnoloogilist arengut;

suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust tänu mahajäänud linnaosade taaselustamise integreeritud programmile, et toetada sotsiaalset integratsiooni ja haridust, võidelda tõrjutusega jne;

anda oma panus keskkonnaalasesse jätkusuutlikkusse, mh tänu mahajäänud linnaosade taaselustamisele, hoonete kohandamisele energiatõhususe, ohutuse ja juurdepääsetavuse eesmärkidega, et vältida täiendava haljasala hõivamist.

3.   Integreeritud linnaplaneerimine

3.1   Keskkonna kaitsmine linna eri valitsustasanditel ja inimeste elukvaliteedi parandamine on üks liikmesriikide ja ELi regionaalpoliitika peamistest tegevuslikest eesmärkidest.

3.2   Kõnealuse arvamusega soovib komitee kinnitada oma nõusolekut vajadusega arendada linnade taaselustamise integreeritud poliitikaid, mis on määratletud ELi 2020. aasta kavandamise strateegia dokumendis ja Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Hispaania programmis (2).

3.2.1   Komitee nõustub ELi 2020. aasta strateegia sisuga ja ühineb selles väljendatud tegevussuunistega, kus on sätestatud, et taaselustamispoliitikates tuleb võtta arvesse mõningaid uuenduslikke põhimõtteid:

inimressursi parandamine, eelkõige seoses eakate vajaduste, uute immigrantide integreerimise, vaesuse, eelkõige laste vaesusega võitlemise ning põlvkondadevahelise solidaarsuse suurendamisega;

teadmistepõhine majanduskasv;

loova osalusühiskonna arendamine;

konkurentsivõimelise ja omavahel ühendatud majanduse arendamine, kus pööratakse tähelepanu sotsiaalsele ja keskkonnahoidlikule turule.

3.2.2   Komitee arvates on eesistujariigi Hispaania programm kõnealuste põhimõtetega selles osas kooskõlas, et selle eesmärk on kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagada kõigile kodanikuõigused ja kaitsta põhiõigusi.

3.2.3   Need eesmärgid toetavad sellist linnade taaselustamist, kus omavahel on tugevalt seotud avaliku ruumi ja inimeste vastuvõtu kvaliteet, s.t taaselustamine, mis on avatud kõikidele elanikele, sõltumata nende keelest, päritolust või usust.

4.   Mõned linnade probleemid

4.1   Taaselustamise idee puhul tuleb eelpoolnimetatud dokumentide põhimõtetega kooskõlas arvestada ka paljude oluliste muudatustega linnade vormis ja olemuses (3):

järjest suurenev valglinnastumine, mis kasutab palju maad ja tekitab mastaabikulu;

linnade funktsionaalse sidususe vähenemine ning ajalooliste keskuste, mahajäänud äärelinnade ja tootmispiirkondade kriis;

põhiolemuselt konservatiivsete kriisilahenduste levimine, s.t lahendused, mille puhul on puudu kujutlusvõimest ja loovusest, kuid eelkõige ei võta nad arvesse maailma globaliseerumist;

ülesannetepõhise süsteemi asendumine korpustepõhise süsteemiga, kus korpusteks on keerulised ja väga kergesti probleeme tekitavad kohad ühesugustel suurlinnaaladel;

linnapiiride mõtte kadumine, mille puhul linnapiirid on küll säilitanud oma haldusliku eesmärgi, kuid kaotanud oma geograafilise, sümboolse ja poliitilise tähenduse;

linnu ümbritsevate haljasalade vähenemine, mis põhjustab suuri kadusid biootilisele tootmisele;

elu- ja töökoha vahel sõitmiseks kulutatava aja suurenemine, mis halvendab elukvaliteeti;

linnaalad, isegi traditsioonilised linnaalad on muutumas suletud ja spetsialiseerunud aladeks: elamupiirkond (ja ei midagi muud), temaatilised lõbustuspargid, koolide või ülikoolilinnakutega piirduvad haridusele spetsialiseerunud alad, kultuurile spetsialiseerunud alad muuseumite, teatrite jms näol. Suletud alad tulenevad eraomandi ülimuslikkusest (nii elustiilina kui ka juriidilise mõiste ja tavana) kogukonna vajaduste suhtes.

4.2   Suletud alade loogika vastandub piiramata ala loogikale, mida esindavad mittemateriaalsed suhted ning mille puhul aja mõiste kipub asendama füüsilise kauguse mõistet.

4.3   Linnaalade taaselustamine peab ühendama traditsioonilise füüsiliste ruumide ümberkorraldamise dematerialiseerimisega, mis väljendub kõige paremini telekommunikatsioonitehnoloogiates. Probleem, millele tuleb lahedus leida, seisneb hinge ja keha vahelises konfliktis. Hing võib viibida kõikjal, kuid keha ei saa olla pidevas liikuvuses ja juurteta, vaid soovib asuda kvaliteetsetes kohtades ja piirkondades.

4.4   Linnade taaselustamise protsess on seega linnade kolme mõõtme sünergia ja integratsiooni tulemus:

—   agoraa tüüpi linn: inimestele keskenduv linn, kus valitseb täielik harmoonia elu- ja linnakeskkonna ning sotsiaalse ühtekuuluvuse ja majandusarengu vahel;

—   nn glokaalne (globaalne/lokaalne) linn: globaliseerumisprotsesside ja kohalike ressursside, eripärade ja hoiakute väärtustamise võime parema tasakaalu tulemus;

—   jätkusuutlik linn: peaks suutma lahendada oma probleeme ise, ilma et ta neid teistele või tulevastele põlvkondadele edasi kannaks.

5.   Terviklik lähenemisviis linnade taaselustamisel

5.1   Komitee pooldab „uut linnade taassündi (4), mida iseloomustab:

suurem sotsiaalne ühtekuuluvus;

kultuuriline uuenemine;

linnade majanduskeskkonna ülevaatamine, et seista vastu praegusele sügavale majanduslangusele;

looduspärandi taasväärtustamine tänu dematerialiseerumisele ja suuremale bioloogilisele mitmekesisusele.

5.2   „Uuel linnade taassünnil” põhinev poliitika laiendab uuringu „Euroopa majanduse elavdamise kava piirkondades ja linnades” (5) tähendust, pidades kohalike omavalitsuste olulist rolli kriisi ületamisel struktuuriliseks faktiks, mis ei mõjuta ainult majanduskriisi, vaid ka meie kogukondade kõikide ressursside ümberhindamist.

5.3   Nii kujuneks linnade taaselustamise integreeritud mudel – „uue rohelise kursi” (green new deal)  (6) ruumiline väljendus, kus inim-, loodus- ja füüsilisi ressursse puudutavate meetmete terviklik süsteem peaks ammutama inspiratsiooni rikkuse uuest määratlusest, mis ei põhine ainult ressursside kuhjamisel, vaid eelkõige nende hoidmisel ning kodanike heaolu parandamisel (7).

Kõnealune mudel eeldab, et kohalikud omavalitsused võtavad juhtiva rolli, millega nad toetavad kodanike aktiivset osalust ja oma piirkonna majandust turgude ja puhta tehnoloogia arengu kiirendamiseks. Kavandatav säästva arengu kõrgetasemeline rühm võib nende eesmärkide saavutamiseks aidata edendada ja arendada linnadevahelisi temaatilisi võrgustikke (isegi keskmise suurusega või väikeseid võrgustikke).

6.   Linnade taaselustamise meetmete tervikliku süsteemi koostisosad

6.1   Inimressursid

6.1.1   Lissaboni strateegia eesmärki kujundada konkurentsivõimelisem teadmistepõhine ja loov ühiskond tuleb harmooniliselt ühendada ELi 2020. aasta kavandamise dokumendi eesmärgiga, kus rõhutatakse, kui oluline on edendada ühtekuuluvust poliitikameetmetega kõige nõrgema ühiskonnakihi, eelkõige eakate toetuseks, integratsiooni parandamiseks, eelkõige uute immigrantide puhul, vaesusega võitlemiseks ja põlvkondadevahelise solidaarsuse suurendamiseks.

6.1.2   EL on andnud kultuurilist ja praktilist ruumi

kogukonna arengule, et anda linnaplaneerimises juurdepääs igat tüüpi sidusrühmadele: tehnilis-ametialastele (linnaplaneerijad, arhitektid, insenerid jne), ettevõtete ja eluasemega tegelevatele organisatsioonidele;

uute teadmiste arendamisele ja loovuse põhimõttele tänu uut tüüpi teadusuuringute ja õppemeetodite edendamisele koostöös ülikoolidega ning loova linnaplaneerimise mudelite toetamisele (8). Parim viis nende võimaluste tõhusamaks muutmiseks on avaliku- ja erasektori partnerluse edendamine.

6.1.3   Kõnealused poliitikad tuleb üle vaadata, et

edendada linnade, sh äärelinnade ja maapiirkondade hea valitsemise tavasid, et suurendada lisaks majanduslikule heaolule ka psühholoogilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu;

luua uusi töökohti, eelkõige noortele ja immigrantidele ning koolitada ümber praeguses kriisis palju kannatada saanud traditsioonilised nn sini- ja valgekraed. Selleks teeb komitee ettepaneku edendada algatust „carbon army”, mis on seotud linnade säästva ümberkujundamisega.

6.1.4   Demograafiliste suundumuste järgi on aastaks 2060 üle poole elanikkonnast üle 48 aastased, suurenevad uued rändevood, eelkõige noorte ränne linnadesse, ja jätkub ebasoodsas olukorras olevate maapiirkondade allakäik. Selle stsenaariumi korral tuleks kohalikul tasandil arvesse võtta järgmisi meetmeid:

arendada edasi sellist lähenemisviisi, mis looks avaliku ja erasektori ettevõtete vahel koostoimet väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete edendamiseks ning annaks stiimuli loovale osalusühiskonnale linnades;

arendada dialoogi ja konsultatsioone parandavaid mehhanisme kogukondadega linnades, sh naiste, noorte ja nendega, kes on kõige suuremas väljatõrjutuse ohus;

parandada elatustaset tänu uuenduslikele lahendustele sellistele küsimustele nagu jätkusuutlik eluase, tervishoiuteenused ja haridussüsteem.

6.1.5   Tänu uuele rohelisele kursile ja heidete vähenemisele loodavad uued töökohad nõuavad koolitus- ja teabe jagamise poliitikameetmeid. Tuleb teha jõupingutusi, et

tagada lihtsam juurdepääs ELi teabeplatvormidele (järgmistel teemadel: keskkond, energiatõhusus, transport, majandus jne);

ühineda Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi teadmis- ja innovaatikakogukondade programmiga, et tagada uute tehnoloogiate kiire edastamine kohalikule tasandile;

arendada heade tavade tutvustamise tugev strateegia keskkonnahoidlike tehnoloogiate integreerimisel linnakogukondadesse.

6.2   Loodusvarad

6.2.1   Loodusvarade rohkuse tõttu võrreldes füüsiliste ressurssidega, tuleks eelkõige uurida linnade aine- ja energiaringlust, et käivitada tooraine kokkuhoiul ja jäätmekäitlusel põhinev uuendusprotsess.

6.2.2   Linnade aine- ja energiaringluse tundmine on oluline vahend, mille abil saavutada linnakeskkonna kvaliteedi parandamise eesmärke, mis on määratletud rahvusvaheliste konventsioonidega keskkonnakaitse valdkonnas (Kyoto, bioloogiline mitmekesisus, vesi, jms), et võidelda kliimamuutuste vastu (9).

6.3   Füüsilised ressursid

6.3.1   Käimasolevate muutumisprotsesside taustal peaks linnakeskkonna uuendamist üha vähem iseloomustama konkreetsed, määratletud ja piiritletud sekkumised, ning uuendamine peaks olema üha enam suunatud mitmeotstarbeliste tingimuste arendamise protsessile, mida iseloomustab alade kvaliteet ja mitmekülgsus ning paljude erinevate elementide koostoime, sealhulgas elastsus, paindlikkus ja vastuvõtuvõime.

6.3.2   Komitee on arvamusel, et hoonete ja infrastruktuuride saneerimisel ei saa unustada keskkonnaalaseid piiranguid, integratsiooniprotsessi ja vastastikuse koosmõju osatähtsuse kasvavat mõju.

6.4   Mittemateriaalsed ressursid

6.4.1   Euroopa Ülemkogu on seisukohal, et e-ühiskond on e-Euroopa 1999. aasta programmi, Lissaboni lepingu (2000) ja rakenduskavade i-2010 kaudu ELi arengu peamine tegur. Seega on Euroopa Liidu Nõukogul kavas tõhustada projekte, mille eesmärk on kiirendada sellise ühiskonna arengut, mis on võimeline haarama elektroonika ja vastastikuse koostoime pakutavatest võimalustest. Sel eesmärgil on määratletud vahendid, mis võimaldavad kõigil Euroopa kodanikel siseneda digitaalajastusse ja kasutada internetiühendust, mille eesmärk on luua koostööl rajanev avatud ja kõiki kaasav ühiskond.

6.4.2   Ta usaldab seega linnadele ülesande meelitada ligi teadmisi, uuendada avaliku halduse ja kodanike suhete süsteemi ning stimuleerida tootmise uuendamist (10).

6.4.3   Puudub igasugune kahtlus, et investeeringud linnakeskkonna tehnoloogiauuendustesse peavad olema kiired ja põhjalikud, kuna konkurents Aasiast on väga tugev (11).

7.   „Uus roheline kurss” linnade jaoks

7.1   Linnade taaselustamise küsimus on keeruline, kuid seda tuleb tõhususe eesmärgil käsitleda strateegiana.

7.2   Kõige kiireloomulisem küsimus puudutab tõenäoliselt tihedat seost linna ja selle ümbruse taaselustamise ning majanduskriisi problemaatika vahel. Euroopa- Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleks linnade taaselustamise protsessi vaadelda keskkonnahoidliku majanduse põhimõtte valguses ning ühtlasi võimalusena rakendada Euroopa uut rohelist kurssi, (12) mille eesmärk võiks olla eri liiki linnade (sh biootiline linn, materiaalne linn ja e-linn) kaasamine, eesmärgiga tugevdada solidaarset linna.

Sellest seisukohast tuleks ümber hinnata loodusliku keskkonna osatähtsust inimeste jaoks esmatähtsate kaupade ja teenuste pakkujana.

8.   Biootiline linn

8.1   Keskkonnavõrgustiku tugevdamine

8.1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omistab erilist tähtsust linna kui ökosüsteemi tundmaõppimisele ja looduslike infrastruktuuride kultuurilise väärtuse kaardistamisele (kuna tegemist on puhta vee ja õhu, tuulekaitse, mulla viljakuse ja tolmeldamise allikaga), mida on raske asendada tehnoloogiliste lahendustega või kui, siis väga kõrge hinnaga ning biootiliste süsteemidega võrreldes väiksema tõhususega.

8.1.2   Hinnanguliselt on Euroopas 2050. aastaks loodusvarusid 11 % vähem kui 2003. aastal (13). Seega on vaja, et riiklikud asutused pööraksid erilist tähelepanu kõnealuse nähtuse tagajärgedele ja suurendaksid investeeringuid ökosüsteemide kaitsesse, arvestades ühtlasi linnade ökosüsteeme.

8.2   Elektrienergia tootmine taastuvatest energiaallikatest

8.2.1   Linn on strateegiline vahend taastuvenergia arendamisel. Nende kütte- ja jahutusseadmete parandamine ning tehnoloogiline uuendamine, mis moodustavad 40–50 % kogu maailma energianõudlusest, on Euroopa nn „20-20-20” poliitika keskmes, mille eesmärk on energiatõhususe parandamine (kasvuhoonegaaside vähendamine 20 % võrra, energiatarbimise vähendamine 20 % võrra ja taastuvenergia kasutamise suurendamine 20 % ulatuses).

8.2.2   Taastuvallikatest toodetud energia osakaalu suurendamine, vastavalt Euroopa energiatehnoloogia strateegilises kavas kavandatule on väga oluline, kuna see mõjutab tööhõivet. Seega tuleks linnapiirkondade jaoks esimesena tagada uus tehnoloogia, mistõttu on selle eesmärgi saavutamisel nõukogu ja Euroopa Parlamendi otsused energiatehnoloogia strateegilise kava rahastamisel väga olulised.

9.   Materiaalne linn

9.1   Hoonete energiatõhususe suurendamine

9.1.1   Hoonete ja infrastruktuuride energiatõhususe suurendamine on ELi linnakeskkonna taaselustamise strateegiline tegur. Tänu uutele tehnoloogiatele on energiatõhususe kasvupotentsiaal suur. Aastaks 2050 võiks nõudlus primaarenergia järele olla vähenenud ligikaudu 300 eksadžauli võrra, tingimusel et CO2 väheneb igal aastal 20–25 gigatonni võrra. ELi iga-aastane investeering energiatõhususe parandamise tehnoloogiatesse on praegu ligikaudu 60 triljonit eurot aastas.

9.1.2   Euroopa Komisjoni 2005. aastal avaldatud uuringu hinnangul oleks 20 % energiasäästu jaoks vajalike investeeringute abil võimalik luua miljon töökohta (nii otseselt kui ka kaudselt). Sektorid, millele kõnealune energiasääst keskenduks, on hoonete valgustamine, tööruumide tehnilised seadmed, elektrilised kodumasinad, elektri koostootmine.

9.1.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et eesmärk ei oleks üksnes energia säästmine, vaid iga hoone muutmine energiageneraatoriks (every building a power station).

9.1.4   See tähendab järgnevatel aastatel olulist investeerimist teadusuuringutesse, et muuta linnaehitust nii, et tagataks linnade maksimaalne aine- ja energiaringlus tänu uuenduslike materjalide kasutamisele ja üha enam arenenud logistiliste süsteemide rakendamisele ehitustel.

9.1.5   Hoonete uuendamine nõuab koostööd finantstasandil ja poliitilist koostööd maailma tasandil järgmistel põhjustel:

konkurentsivõime kadumine mõjutaks negatiivselt tööhõivet;

vaja on tulla toime rahvusvaheliste, eelkõige jõudsalt arenevate Aasia süsteemide konkurentsiga. Seega tuleb taastamismeetmeid vaadelda kui ekspordi jaoks vajalikku baasi;

sellesse protsessi tuleks kaasata madalamate sissetulekutega Euroopa riigid;

kõnealust küsimust ei tohiks vaadelda eraldi sotsiaalkorterite problemaatikast, mis mõjutab miljoneid eurooplasi.

9.2   Integreeritud infrastruktuurisüsteem

9.2.1   ELi dokumentides sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta rõhutatakse kõigi infrastruktuuri liikide kaasamise olulisust. See kontseptsioon ulatub kaugemale hea piirkondadevahelise ühenduse tagamisest. Euroopas on ette nähtud investeerida enne 2020. aastat 600 miljonit eurot, millest 90 miljonit eurot on mõeldud arukate infrastruktuuride jaoks.

9.2.2   Integreeritud infrastruktuurid peaksid olema ka linnakeskkonna taaselustamise oluline eesmärk ning peaksid hõlmama juurdepääsu

sellistele teenustele nagu tervishoid, haridus ja säästev energia, mis on muutumas interaktiivseteks tänu infovõrkudele, sealhulgas näiteks telemeditsiin ja kaugõpe;

transpordisüsteemidele, mille jätkusuutlik integratsioon eeldab raudtee-, laevaühenduse ja lennuväljadele juurdepääsu tõhustamist, intermodaalsete transpordiahelate ja liiklusjuhtimise keerukate süsteemide arendamist ning kõnniteede ja rattateede väljaehitamist. Integreeritud transpordisüsteem toetab linnapoliitikat, mille eesmärk on vältida valglinnastumist, et vähendada energiakulu ja sotsiaalset kulu elu- ja töökoha vahel sõitmisele ning äritehingutele. Jätkusuutlik transpordisüsteem koos tõhusa energiasüsteemiga on ELi linnauuendusstrateegia nurgakivi. Eelkõige tuleks eraldada vahendeid linnalähedaste piirkondade jätkusuutlike transpordivõrkude ja toimivate energiasüsteemide uuendamiseks;

energiavõrk. Elektrienergia suurem kasutamine transpordisektoris (vt taastuvenergia direktiiv), telekommunikatsioonivõrgud ja arvutid suurendavad oluliselt energiatarbimist. Sel eesmärgil on vaja arukat jaotusvõrku, mis vähendaks kaotusi, suurendaks tõhusust ning mida oleks võimalik kohandada vastavalt vajaduste muutumisele ja mis võiks neelata päikeseenergia ülejäägi. Lisaks sellele tuleks innustada sellise linnavõrgu loomist, kus on võimalused kohalikest taastuvenergiaallikatest toodetud elektri ja vesiniku laadimiseks;

telemaatikavõrgud, eelkõige lairibaühendus on praegu vajalikud nii ettevõtetele kui ka perekondadele.

10.   Digitaalne linn

10.1   Praegu uue põlvkonna sidetehnoloogia abil rakendatavate kõrge interaktiivsuse tasemega linnaplatvormide eesmärk on kiirendada linnauuendusprotsessi ja võtta kasutusele uuenduslikke meetmeid, mille arengusuunad on järgmised:

anda maanteevõrgustiku keskne roll teede, GPS-ide ja arvutite koostoimele, ning luua seejuures võrgustik, mis võimaldab rakendada interaktiivseid logistilisi süsteeme, ühendada kodusid kogu maailmaga, suurendada nende osatähtsust ja muuta need võrguühenduse kaudu töökohtadeks, vaba aja veetmise ja tervise taastamise paikadeks;

ühendada avalike teenuste valik erateenustega. Selle tulemuseks on protsessid, mis võimaldavad avaliku halduse platvormidele (ehitusload, kinnisturegister, maksuamet) interaktiivse juurdepääsu ettevõtetele, majapidamistele või kodanike mobiiltelefonidele jms;

teha tervishoiuteenustele juurdepääsu valdkonnas radikaalseid edusamme, millega kaasnevad suured kulukärped. Uus võrgutehnoloogia, väikesed ja kaasaskantavad aparaadid võimaldavad kodus jälgida olulisemat elutegevust ja tervisprotseduure Interneti teel;

vähendada spetsialistide ja avalikkuse suhte tasakaalustamatust (tehnikud, meditsiiniline personal, poliitikud jms), mis toob endaga kaasa tavapäraste ülalt-alla struktuuride arengu uuteks koostöövormideks;

kogu linna elutsükli aktiivne seire, eesmärgiga saavutada olulist säästu linna ressursside haldamisel.

11.   Solidaarne linn

11.1   Ülapool arutusel olnud tegurid on olulised, kuid neid tuleb vaadelda üksnes kui linnauuendusprotsessi vahendit, mille põhieesmärk on suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust, järgides Euroopa ühiskonna põhiprintsiipi, mida sageli korratakse.

11.2   Suurem sotsiaalne ühtekuuluvus nõuab kõigi tasandite haldussüsteemide uuendamist ELi tasandist kuni kohaliku tasandini, et tulla toime meie ühiskonda iseloomustavate suhete keerukuse ja mitmekesisusega. Ühenduslülide uuendamisel kasutatavat lähenemisviisi iseloomustab koostöö, vähendatud asümmeetria ja juhtimise kontseptsiooni areng.

11.3   Koostöö lähenemisviis on sellise jätkusuutliku halduse põhimeetod, mille eesmärk on tagada kõigile sidusrühmadele valikuvõimalus. Esmalt loodi kodanikufoorum. Võimalused on kasvanud tänu interaktiivse tehnilise toetuse arengule. See töömeetod võetakse kokku USA National Academy of Public Administration’i loosungis: „Ärge küsige, mida võime teha teie jaoks. Küsigem pigem, mida võime teha üheskoos” (14).

11.4   Asümmeetria vähendamine: võimalus saada juurdepääs üha tõhusamale teadmiste süsteemile ja võimalus suhelda reaalajas vähendavad vahemaad ekspertide ja nende vahel, kes varem olid lihtsalt passiivsed kasutajad. See muudab inimestevahelisi suhteid ja ka linnakeskkonna tähtsust, saades uute suhete katalüsaatoriks (nt polikliinikuteenused, kiirabi, mis suundub haiglatest metroojaamadesse, kaubamajadesse jm).

11.5   Juhtimise kontseptsiooni areng: suhete süsteemi destruktureerimine ja suuremad koostöövõimalused nõuavad uut rolli avalikkuse esindajatele, kelle ülesanne on juhtida ja inimeste elu lihtsustada.

11.6   Suured muutused suhete süsteemis avavad võimalused põhjalike muutuste jaoks organisatsioonivormides, eelkõige kohalike omavalitsuste jaoks, trendi raames, mida iseloomustab üleminek tavapäraselt strateegia valdkonda kuuluvatelt meetmetelt ühiste platvormide aktiveerimisele, mida tavaliselt iseloomustab jätkusuutlik haldus. Platvormimudeleid, mis on Euroopa Liidus juba järele proovitud tootmis- ja teadmistesektori korraldamisel, tuleks sagedamini rakendada, eesmärgiga luua suhtevõrgustik, et kaasata linnade sidusrühmad ning edendada subsidiaarsuse poliitikat tugevate ja nõrkade rahvastikurühmade vahel, sealhulgas

platvorm ühtekuuluvuse arendamiseks lähiümbruskonnas (community building), eesmärgiga kaasata võimalikult palju erinevaid sidusrühmi ja kohaliku tasandi ühendusi;

teadmiste platvorm, mille eesmärk on arendada uuenduslikku teadmiste- ja teaduspoliitikat ning stimuleerida loomingulist linnauuendusprotsessi;

tehniline platvorm, mille eesmärk on erinevate oluliste teadmiste kogumine, mis on vajalikud uuenduslike protsesside aktiveerimiseks ja haldamiseks;

ressursside platvormid:

uuenduslike rahastamisvahendite arendamiseks koostöös avaliku ja erasektoriga programmide JESSICA ja JASPERS eeskujul;

sellise majanduspoliitika arendamiseks, mis mõjutab positiivselt võrdõiguslikkust, on soosiv madala sissetulekuga inimeste suhtes, ning kaasab nad linnauuenduse üldstrateegiatesse;

sellise raamatupidamisstrateegia arendamine, mille abil määratakse kindlaks kaupade ja teenuste majanduslik väärtus, mille puhul võetakse arvesse loodusvarade kasutamise ja jäätmekäitluse kulusid. Eesmärk on luua maksupoliitika, mis mõjutab positiivselt tooraine kokkuhoidu. Sellest saadud tulu tuleks kasutada sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade toetamiseks.

Brüssel, 26. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  ELT C 77, 31.3.2009, lk 123.

(2)  Komisjoni töödokument „Konsulteerimine tulevase ELi 2020. aasta strateegia üle”, Brüssel, 2009 ning välis- ja koostööministeeriumi Euroopa Liidu asjade riigisekretariaat, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Hispaania programm 1. jaanuar – 30. juuni 2010„Euroopa innovatiivsus”, Imprenta Nacional Boletín Oficial del Estado, Madrid, 2010.

(3)  Linnade muutumisega seotud peamiseid probleeme on suurepäraselt analüüsinud Massimo Cacciari oma teoses „La città”, Pazzini Stampatore Editore, Villa Verucchio (RN), 2004.

(4)  Richard Rogers, „Toward an Urban Renaissance”, Urban Task Force, London, 2005, mis on kättesaadav aadressil www.urbantaskforce.org.

(5)  Euroopa Liit – Regioonide Komitee „Euroopa majanduse elavdamise kava piirkondades ja linnades”, Brüssel, 2008, mis on kättesaadav aadressil http://portal.cor.europa.eu/europe2020/Pages/Library.aspx.

(6)  Vt järgmisi dokumente: Wuppertali instituut, „A green new deal for Europe”; ÜRO Keskkonnaprogramm, „Rethinking the Economic Recovery: A Global Green New Deal”; Ühendkuningriigi organisatsioon „New economic foundation”, „A green new-deal”; instituut Worldwatch Institute for the Heinrich Böll Foundation, „Toward a Transatlantic Green New Deal: Tackling the Climate and Economic Crises”.

(7)  Sellega viidaks kohalikul tasandil täielikult ellu komisjoni teatises tehtud soovitused nõukogule ja Euroopa Parlamendile „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas” (KOM(2009) 433 lõplik), mis on kättesaadav aadressil http://www.beyond-gdp.eu. Soovitused põhinevad ELi egiidi all ja Prantsusmaa valitsuse palvel koostatud Stiglitzi, Fitoussi ja Seni aruandel, mis on kättesaadav aadressil http://www.stiglitz-sen-fitoussi.fr/en/index.htm.

(8)  Jan Jacob Trip „Creative city development in the Lisbon strategy”, TU Delft, 2009. Xavier Vives, Lluķs Torrens „The strategies of European metropolitan areas in the context of the European Union enlargement”, Pla Estratčgic Metropolitą de Barcelona, 2005.

(9)  Rudolf de Groot, „Function-analysis and valuation as a tool to assess land use conflicts in planning for sustainable, multi-functional landscapes, Landscape and Urban Planning 75” (2006), lk 175-186.

(10)  World economic forum, The Lisbon review 2002–2006, kättesaadav aadressil www.weforum.org/pdf/gcr/lisbonreview/report2006.pdf;

Euroopa Komisjon, „i2010: infoühiskond ja meedia majanduskasvu ja tööhõive teenistuses”, kättesaadav aadressil http://europa.eu/legislation_summaries/employment_and_social_policy/job_creation_measures/c11328_it.htm

Fondazione Ugo Bordoni, Dossier EU i 2010, kättesaadav aadressil http://www.fub.it/osservatorio/dossieruei2010/liniziativai2010.

(11)  U-city alaseid kogemusi võib leida järgmistel veebilehtedel:

 

MIT: http://web.mit.edu/cre/research/ncc/casestudies.html;

 

Milla digital: http://www.milladigital.org/ingles/home.php;

 

Tokyo: http://www.tokyo-ubinavi.jp/en/about.html;

 

Singapur: http://www.itu.int/ubiquitous;

 

Hongkong: http://www.info.gov.hk/digital21/eng/strategy/2008/Foreword.htm;

 

Arabianranta (Helsinki): https://www.taik.fi/en/about_taik/arabianranta_.html.

(12)  Pärineb dokumendist „New economic foundation „A green new-deal””, London, 2009, kättesaadav aadressil www.neweconomics.org/projects/green-new-deal

(13)  Euroopa Komisjoni ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise majanduslikke aspekte käsitlev uuring (TEEB-uuring), kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/environment/nature/biodiversity/economics/.

(14)  Kättesaadav aadressil http://www.collaborationproject.org/display/home/Home


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/9


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kollektiivsed kodanikuühiskonna algatused säästva arengu nimel” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 21/02

Raportöör: Raymond HENCKS

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

Kollektiivsed kodanikuühiskonna algatused säästva arengu nimel”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (26. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 146, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Riikide rahanduse kriisi tõttu säästva arengu valdkonnas veelgi suurenenud väljakutsed on piisavalt muret tekitavad, et kodanikuühiskond asuks tegutsema eesmärgiga pakkuda tuge poliitikakujundajatele, vajalike majanduslike ja ühiskondlike muudatuste läbiviimisele ning riigi rahanduse tasakaalustamisele.

1.2

Lisaks teaduslikele kaalutlustele sõltub poliitiliste otsuste edu suures osas sellest, kuidas kodanikuühiskond need otsused vastu võtab. Lõplike valikute ja võetud kohustuste suurema läbipaistvuse õhkkonnas peaks kodanikuühiskond olema otseselt kaasatud säästva arengu poliitika elluviimise kõikidesse etappidesse.

1.3

Selleks, et kodanikuühiskonna osalemine ambitsioonika säästva arengu poliitika väljatöötamises oleks tõhus ja et vältida selle muutumist pelgalt populistlikuks vahendiks, peab see olema asjakohaselt struktureeritud.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taotleb eespool esitatud tähelepanekute ja ettepanekute valguses, et kodanike kaasatus ja teadmiste vastastikune jagamine integreeritaks säästva arengu strateegia läbivaatamisse 2011. aastal. See integreerimine peaks toimuma eelkõige tegevuskava koostamise, finantsstiimulite loomise ja kodanikuühiskonna kollektiivsete algatuste heade tavade avaldamise kaudu.

1.5

Lisaks leiab komitee, et säästev areng peaks moodustama olulise osa ELi 2020. aasta strateegiast.

2.   Omaalgatusliku arvamuse eesmärk

2.1

„Me ei pärinud seda maad oma esivanemailt, vaid laenasime selle oma järeltulijatelt”. See Kanada haida indiaanlaste vanasõna kirjeldab suurepäraselt praeguse põlvkonna väljakutset: muuta oma eluviisi ja määratleda uued majandusarengu viisid, mis oleksid tõhusad, sotsiaalselt õiglased ja keskkonnasäästlikud, tagades rikkuste õiglase jagunemise ja inimväärika elu kõigile kodanikele.

2.2

Mõned nendest muutustest eeldavad ülevalt alla suunatud algatusi, nagu näiteks õigusnorme, avaliku ja/või erasektori investeerimisprogramme jne. Teised muudatused aga nõuavad alt üles suunatud algatusi kodanikelt, kes teadvustavad seda, et nemad peavad omakorda andma isikliku panuse. See väljendub eelkõige käitumise ja tarbimisviiside muutmises ning kogukondade säästva arengu nimel võetud algatuste ja meetmete toetamises või neis osalemises.

2.3

Valitsused ja EL peavad tunnistama vajadust alt üles suunatud algatuste järele, et tegutseda mitte ainult säästvama majanduse nimel, vaid saavutada ka poliitiliste organite seatud eesmärgid säästva arengu valdkonnas. ELi tasandil võetud algatus võiks mõistagi luua olulist lisaväärtust, eelkõige avaldades kodanike ja kogukondade poolt säästva arengu toetamiseks võetud kohustuste ja algatuste heade tavade näiteid.

2.4

Käesoleva arvamusega soovitakse esitada soovitusi selle kohta, mida Euroopa võiks teha, et tõsta veelgi asutuste, ettevõtete, ametiühingute, valitsusväliste organisatsioonide ja teiste ühingute ning kodanikuühiskonna liikmete kollektiivsete algatuste tõhususust ja arvu, et suurendada säästva arengu valdkonnas saavutatud edu.

2.5

Komitee käsitleb arvamuses kodanikuühiskonna aktiivsema panuse viise säästva arengu toetamiseks ja seda, millise raamistiku võiks EL luua kõnealuste eri algatuste toetamiseks ja nende tõhususe maksimeerimiseks.

3.   Kodanikuühiskonna väljakutse: saada liikumapanevaks jõuks säästva arengu edendamisel

3.1

Viimasel ajal arutatakse palju kliimamuutuste üle, mis kujutavad endast kahtlemata suurt hädaohtu, millel võivad tulevikus olla katastroofilised tagajärjed. Ent see ei ole ainus nähtus, mis meie ühiskondade säästvat arengut takistab. Inimkonnale tekitavad tõsiseid probleeme ka bioloogilise mitmekesisuse kadumine, metsade hävitamine, mulla degradeerumine, toksilised jäätmed, raskemetallid, orgaanilised saasteained, kontrollimatu linnastumine ning sotsiaalne ebavõrdsus ja ebaõiglus.

3.2

Selleks, et saavutada keskkondlikult ja sotsiaalselt säästvat eluviisi, tuleks loobuda suhtumisest, mis seisneb üha suurema mittejätkusuutliku majanduskasvu soovimises, jõudes ületarbimise ja raiskamise ajastust ajajärku, kus rõhk on inim- ja sotsiaalsel arengul. Seejuures tuleb võtta arvesse „inimolendit kui bioloogilist ja sotsiaalset, loomulikku ja kultuurset olendit, kui inimest”, nagu selle sõnastas Prantsusmaa majandus-, sotsiaal- ja keskkonnanõukogu.

3.3

Vähesäästlik käitumine ei ole siiski ainult praeguse aja nähtus. Inimene on keskkonda aegade algusest peale vähesäästlikult kasutanud. Muutunud on aga ökosüsteemide kahjustumise ulatus ja kiirus, mis tuleneb tootmis- ja tarbimisviisidest.

3.4

Samuti on muutunud see, et tänapäeval võimaldavad teaduslikud andmed ökosüsteemide toimimise kohta (teatud ulatuses) tõestada ja mõista olukorra tõsidust ning näidata, millised on need meie ühiskonna paljud tegevused, mis ei ole säästvad. Siiski tundub, et selgetest ohumärkidest ilmselt ei piisa, et ühiskond teadvustaks piisavalt oma tegevust ning läheks üle säästvamale ja sotsiaalselt vastutustundlikumale käitumisele.

3.5

Algselt tegeldi säästva arengu mõiste raames põhiliselt loodusressursside (fossiilkütuste varu lõppemine) ja saastatusega (osoonikihi hävitamine), kehtestades kahjulike ainete heitkoguste norme ja ressursside kasutamise piirmäärasid. Nüüd on see mõiste muutunud üldisemaks ja hõlmab ka majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse asjakohaseid piiranguid. Seega ühitab säästev areng ühiskonna õiglase arengu vajaduse – eelkõige vaesusevastase võitluse – vajadusega anda tulevastele põlvkondadele üle terve, rikkalik ja mitmekesine keskkond.

3.6

Säästva arengu mõiste on seega aastate jooksul üldistunud. Algselt tekkisid kõikjal läänemaailmas keskkonnaliikumised, mida ajendas mure ökosüsteemide pärast. Tänapäeval tegelevad kõik parteid keskkonnakaitse teemaga, mis on laienenud säästvaks arenguks.

3.7

Tasub märkida, et kodanikuühiskond ei ole jäänud passiivseks. On juba palju inimesi, kes on kas individuaalselt või kollektiivse tegevuse raames võtnud endale kohustuse toetada säästvamat eluviisi. Näiteks

töökohtades püüavad tööandjad ja töötajad kasutada vähem energiat, vähendada jäätmeid ja töötada välja säästvamaid tootmisviise;

hulgi- ja jaemüügis püüavad ettevõtjad vastu tulla tarbijatele, et leida viise säästvamate toodete propageerimiseks;

kodudes üritavad kodanikud leida viise oma kodu energiatõhususe suurendamiseks, raiskamise vältimiseks, veetarbimise vähendamiseks ja korduskasutuse edendamiseks;

osa riikide haridussüsteemides hakatakse arendama laste keskkonna- ja säästva arengu alaseid teadmisi juba varajases eas.

3.8

Samuti on piirkondlikul tasandil loodud kutseorganisatsioone, ühinguid või elanikerühmitusi, et arutada säästva arengu küsimusi, avaldada oma seisukohti ja käivitada meetmeid.

3.9

Vaatamata hiljuti Kopenhaagenis toimunud ÜRO kliimamuutuste konverentsi jõulisele meediakajastusele kannatab säästev areng siiski tõsise huvipuuduse käes. See väljendub eelkõige selles, et võitlus kliimamuutustega, mis on säästva arengu üks – ehkki oluline – osa, kipub teisi põhivaldkondi varjutama. Nende kodanike kahjuks, kes lootsid poliitiliste otsustajate ametlikku vastutusevõtmist, lisandus teatud skeptitsism seoses kliimamuutuste tegelike ohtudega. Seda skeptitsismi õhutasid mõned teadlased ja poliitikud, kes seadsid kahtluse alla olukorra tõsiduse. See omakorda ainult süvendab entusiasmi vähenemist ja suurendab teisalt vastupanuliikumist.

3.10

Komitee 23. novembri 2009. aasta resolutsioon „Tagasiteed ei ole”, mis oli koostatud Kopenhaageni konverentsiks, saab nüüd uue tähenduse ja sellega pöördutakse kogu kodanikuühiskonna poole: ettevõtted, ametiühingud ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad kõik tegema jõupingutusi, et leevendada kliimamuutuste mõjusid ja nendega kohaneda.

3.11

Võttes arvesse Kopenhaageni konverentsi pettumust valmistavat tulemust ja sellele järgneda võivat ükskõiksust, peab kodanikuühiskond rohkem kui kunagi varem pingutama. Nagu komitee soovitas, peaks kodanikuühiskond rõhutama, et Euroopa Liit ei tohiks tunda kiusatust kasutada Kopenhaageni ebaõnnestumist ettekäändena kahandada omaenese ambitsioone või vähendada oma kohustusi, vaid hoopis mitmekordistama oma jõupingutusi, et luua süsinikdioksiidivaene ja loodusvarasid säästev arengumudel ning tõsta oma konkurentsivõimet tänu suutlikkusele kooskõlastada innovatsiooni, tootlikke investeeringuid ja inimkapitali.

3.12

Vaieldamatult on tõsi, et keskkonna-, majandus-, sotsiaal- ja kultuurivaldkond on omavahel seotud. Seetõttu on vaja valdkondadevahelist lähenemisviisi, mis koondaks väga erinevate oskuste ja huvidega sidusrühmi, kes peavad institutsioone ja valdkondi lahutavad müürid kõrvaldama ja ühendama oma eksperditeadmised ja terve mõistuse. Oluline on tagada, et ühiskonna eri rühmad ei neutraliseeriks üksteise mõju ning et otsust ei langetaks üksnes valitud isikud või kõige paremini organiseerunud huvirühmad.

3.13

Kodanikuühiskonna teemakohased algatused võivad tõepoolest olla poliitilise otsuse liikumapanevaks jõuks. Kodanikuühiskonnal on suutlikkus koondada sidusrühmi ja poliitikakujundajaid, tõsta kõigi ühiskonnas osalejate teadlikkust, et nad vaataksid üle oma elu-, tarbimis- ja tootmisviisid ning käivitaksid ambitsioonikaid algatusi ja meetmeid.

4.   Avalik arutelu säästva arengu üle – taust

4.1

Just tänu kodanikuühiskonna algatustele kaasati 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi deklaratsioonis kodanikuühiskond esmakordselt ametlikult säästvat arengut käsitlevasse arutelusse. Deklaratsioonis kehtestatud 27 säästva arengu põhimõtte seas võeti muu hulgas vastu otsus, et üldsus peab olema kaasatud otsustusprotsessi ning naistel, noortel, kohalikel kogukondadel ja vähemustel peaks olema praegusest suurem roll.

4.2

Agenda 21 (Rio de Janeiro tippkohtumisel koostatud säästva arengu rakenduskava) peatükis 28 kutsutakse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles lisama säästev areng oma tegevuskavadesse, kasutades selleks konsultatsiooniprotsessi elanikega.

4.3

Seega tunnistati kodanikuühiskonna kaasamise olulisust riiklike meetmete mõju analüüsimisel, lõplike otsuste tegemisel ja vastutamisel säästva arengu valdkonnas. Sellest tulenevalt peaksid kõik sidusrühmad (kellest mõned, näiteks tulevane põlvkond, ei ole mõistagi esindatud) ühel või teisel viisil olema otseselt kaasatud projektide väljatöötamisse ja rakendamisse.

4.4

Sellest ajast alates on valitsusvälised organisatsioonid, aga nende eeskujul ka ettevõtted, ametiühingud, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja muud ühingud saavutanud arutelus oma koha institutsiooniliste ja poliitiliste osalejate kõrval. Nad on käivitanud palju meetmeid ja algatusi ning esitanud soovitusi säästvate käitumisviiside edendamiseks.

5.   Kodanikuühiskonna meetmed

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on organiseeritud kodanikuühiskonna institutsioonilise esindajana aastaid tundnud muret säästva arengu üle. 2006. aastal lõi komitee säästva arengu seireüksuse. Seireüksuse eesmärk on soodustada kodanikuühiskonna panust säästva arengu poliitika kujundamisse, ühitades keskkonna-, majandus- ja sotsiaalsed huvid. Selle raames on komitee koostanud mitmeid arvamusi ja soovitusi jätkusuutlikkuse võtmeküsimuste kohta ja pakub ka edaspidi välja praktilisi lahendusi, nagu näiteks arvamuses „Jätkusuutliku majanduse ülesehitamine meie tarbimisharjumuste muutmise kaudu” (INT 497).

5.2

Sellegipoolest on ilmne, et institutsiooniliste ja poliitiliste osalejate osakaal on kodanikuühiskonna omaga võrreldes oluliselt suurem. Nii on näiteks mõned meetmed, mis on näiliselt suunatud säästva arengu edendamisele, kantud pigem poliitilistest, rahalistest või ideoloogilistest kui keskkonnaalastest mõjudest ning nende rakendamine sõltub sellest, mida eri sidusrühmad soovivad. Seega tekib risk, et säästvast arengust saab surverühmade mõjutusvahend selliste huvide teenimiseks, millel on algse teemaga väga vähe pistmist.

5.3

Harva juhtub, et suudetakse kaasata kõik osalejad. Sageli ei väljenda üks osa kodanikuühiskonnast oma arvamust enne, kui probleemide lahendamine muutub vältimatuks, samas kui väljaspool äärmuslikke olukordi jäetakse surve- ja opositsioonirühmadele tegutsemiseks vaba põli.

5.4

Seega tuleb minna kaugemale lihtsalt teavituskampaaniatest ja leida vahendid jõudmaks sellise osalusdemokraatiani, mille kaasamisstruktuurid hõlmavad kogu kodanikuühiskonda ning jäävad esinduslikuks ja aktiivseks pikemas perspektiivis, ühitades keskkonnaalased, sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid kohaliku ja ülemaailmsete tasandi meetmetes. Paralleelselt ülemaailmsete meetmetega on antud kontekstis ülioluline edendada kohaliku tasandi algatusi ja kaasata nendesse otseselt kodanikuühiskond. Selline lähenemine on parim viis tagada, et kõik need, kellele nimetatud meetmed suunatud on, läheksid võetud sammudega kaasa.

6.   Esinduslik ja aktiivne kodanikuühiskond pikemas perspektiivis

6.1

Euroopa Liidus rakendatava mitmetasandilise valitsemise süsteemis oleks asjakohatu tugineda üksnes demokraatlikult valitud esindusinstitutsioonidele, et tagada kodanike osalemine aruteludes ja otsustusprotsessis.

6.2

Århusi konventsioonis, mille läbirääkimised toimusid ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) raames, on välja toodud kodanike tõhusa osalemise põhimõtted keskkonnaalastes otsustes. Konventsioonis käsitletakse juurdepääsu teabele, kodanike osalemist otsustusprotsessis ja juurdepääsu kohtule keskkonna valdkonnas.

6.3

Århusi konventsioonis sätestatakse, et kõik riigiasutused peavad jagama kogu oma keskkonnaalast teavet kõigi isikutega, kes seda taotlevad, ilma et need isikud peaksid oma identiteeti tõendama või oma taotlust põhjendama. Komitee on oma arvamuses direktiivi 2003/4/EÜ kohta kritiseerinud seda, et konventsiooni ühenduse õigusesse ülevõtmine ei olnud teatud punktides kooskõlas konventsiooni sätetega, sh seoses teabele ligipääsu õigust omava pädeva üksuse mõistega. Komitee leiab, et nimetatud direktiiv tuleks läbi vaadata. Lisaks avaldab komitee kahetsust, et ELi tasandil puudub kokkuvõte nimetatud konventsiooni rakendamisest, ehkki konventsiooni ratifitseerinud liikmesriigid on kohustatud selle rakendamise kohta aruande koostama.

6.4

Esiteks tasub määratleda sihtrühm, keda kutsutakse üles säästva arengu poliitika väljatöötamises ja koostamises osalema. Selles etapis tuleb samuti määratleda vabatahtlike värbamise menetlused, seada konkreetsed eesmärgid, samuti valida asjakohane metoodika ja menetlused tulemuste hindamiseks ja levitamiseks.

6.5

Kuna säästev areng puudutab eranditult kõiki kodanikke, on oma arvamust väljendav elanikkond esinduslik üksnes juhul, kui see hõlmab laia sotsiaalset ja demograafilist skaalat ning hulgaliselt eri eksperditeadmisi ja arvamusi.

6.6

Sellest tulenevalt on oluline määratleda selgelt probleemid, seada lühikeseks ja keskpikaks perspektiiviks konkreetsed prioriteetsed eesmärgid, võttes arvesse selliste probleemide sotsiaalset ja kultuurilist mõju, milles avalduvad kodanike tegelikud huvid. See tähendab probleemide hierarhiasse asetamist ja nende käsitlemist lähtuvalt prioriteetsuse astmest, neile omase mõju ja kahju suurusest ja nende probleemide lahendamise kulukusest.

6.7

Kodanikud peavad tajuma osalust vastutuse võtmisena. See tähendab, et nad peavad olema algatustesse kaasatud alates varajasest etapist – alates strateegia ja projektide väljatöötamisest – ja etendama aktiivset rolli protsessi kõigis etappides.

6.8

Arutelude ja konsensuslike lahenduste otsimise igas etapis tuleks määrata kohalikul, piirkondlikul või riigi tasandil üks isik säästva arengu temaatika vahendajaks, kel oleksid kogemused arutelude juhtimises ja kes ei sõltuks ühestki huvirühmast. Ta vastutaks huvitatud ja osaleda soovivate kodanike teavitamise, motiveerimise ja kaasamise eest. See isik tagaks meetmete keskse kooskõlastamise ja jälgiks, et kõik arvamused kuulataks ära ja et kõigil osalejatel oleks võimalus arutelust osa võtta, vältides seejuures kuritarvitamist.

6.9

Vastav vahendaja peaks olema ka üldsuse ja meedia ees vahendaja ja esindaja, et kajastada säästva arengu toetajate arvamusi, jälgida teabe õigsust ja vältida avaliku arvamuse erapoolikut ja ühepoolset kujundamist meedia poolt. Lisaks peaks see juht tegema otsest koostööd koolihariduse eest vastutavate isikutega, et muuta säästvast arengust teavitamine üldiseks juba võimalikult varases eas.

6.10

Selleks, et motiveerida võimalikult paljusid kodanikke säästva arengu otsustusprotsessis aktiivselt osalema, on vaja analüüsida neid põhjuseid, miks suur osa ühiskonnast on kahtlev ja käitub vaatlejana, ja need kõrvaldada.

7.   Kodanikuühiskonna aktiivse osalemise takistuste vastu võitlemine

7.1

Meetmed eluviiside muutmiseks ja ökosüsteemide hävimise peatamiseks kuuluvad praegu pikaajalise kavandamise alla, mitte ei väljendu lühiajalises reaalses tegevuses. Nendesse väljakutsetesse suhtutakse veel liiga sageli nii, justkui need keskkonnaprobleemid areneksid katastroofilisteks väga aeglaselt ning oleksid hetkel tühised ja muutuksid dramaatiliseks alles aja möödudes. Tegemist on utilitaarse seisukohaga, mille puhul piirdub keskkonnaalane teadlikkus igapäevaeluga ning nähtavate tagajärgede ja kahjuga, eirates võimalikke tajumatuid või avaldumata ohte.

7.2

Selleks, et kõik kodanikud mõistaksid, miks on oluline käitumist muuta, tuleb neid teavitada ja asju neile selgitada selges keeles, vältides erialast ja liiga keerulist terminoloogiat. Siiski ei tasuks ka laskuda lööklausete tasemele ja asendada teadus emotsioonidega.

7.3

Parem teabevahetus eri tüüpi meedia edastatavate selgete ja arusaadavate sõnumite kaudu võimaldaks kodanikel kindlasti paremini näha enda osa neis probleemides, millega nad silmitsi seisavad, ja võtta paremini omaks samme, mida tuleb astuda.

7.4

Teisalt peavad edastatavad sõnumid olema objektiivsed. Soovitule vastupidise tulemuse annab kodanike pommitamine pelgalt arvudega, mis on esitatud ümberlükkamatu tõena, ehkki tegelikult on need väheusutavad – nagu näitas USA ühe endise asepresidendi kinnitus, mille kohaselt pidi Arktika suvejää sulama viie aasta jooksul. Sellised avaldused tekitavad kodanikes umbusku poliitiliste otsustajate vastu ja toovad kaasa ükskõiksuse tegelike probleemide suhtes.

7.5

Liialdatud prohvetlikkus, millega kuulutatakse ette kohestest ja pöördumatutest dramaatilistest katastroofidest, loovad kroonilise hirmu õhkkonna, mis viib egotsentrismini ja saab isekate käitumisviiside (not in my backyard – NIMBY) ettekäändeks, mis on kahjulik sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja säästvale arengule. Sellest enesekesksest tendentsist annavad tunnistust näiteks kohaliku tasandi algatused tuuleturbiinide vastu, kuna need rikuvad maastikku, või jäätmete kontrollimatu põletamine, et vältida jäätmekogumise eest maksmist.

7.6

Selline ükskõiksus on ohtlik: ehkki tagajärjed ei ole ilmselt nii tõsised, kui kohati arvatakse, on probleeme, mis nõuavad kiiret lahendust. Vastavalt ettevaatusprintsiibile on soovitav reageerida potentsiaalselt ohtlikele olukordadele, ootamata selle ohu teaduslikku kinnitamist.

7.7

Vaja on jälgida, et kodanikuosaluse tulemused ja õnnestumised dokumenteeritaks ja neid levitataks ka väljaspool spetsialistide kogukonda, sest heade tavade näited on suurepärane viis edu jagamiseks.

7.8

Kodanikuühiskonna pikaajalise seotuse tagamiseks tuleks esile tõsta ja avaldada kodanike esitatud ettepanekuid, mis on ellu viidud – isegi kui seda tehti vaid osaliselt.

7.9

Täiendavaid jõupingutusi tuleb teha selliste meetodite otsimisel, mis võimaldaksid muuta inimeste käitumist. Kahtlemata oleks üks väga kasulik vahend säästva arengu integreerimine haridusse riiklike õppekavade kaudu, et teavitada lapsi nendest teemadest juba võimalikult varakult. Just selles vaimus käivitas komitee arutelu, et kaaluda võimalust luua puhast energiat käsitlevate riiklike haridus- ja koolitusfoorumite Euroopa võrgustik.

8.   Meetmete hindamine

8.1

Sidusrühmade suur arv tähendab meetmete suurt erinevust, seda nii vormi kui ka sisu poolest. Seepärast on neid meetmeid praktiliselt võimatu omavahel võrrelda ja nende puhul on harva võimalik leida ühist nimetajat. Sellest tulenevalt on tingimata vaja neid meetmeid korrapäraselt säästva arengu seisukohast hinnata.

8.2

Lisaks nõuavad ühelt poolt säästva arengu muudeks eesmärkideks kasutamine ja teiselt poolt liigne reguleerimine alalist hindamist, mis põhineks projektide edenemise näitajatel.

9.   Hindamise näitajad

9.1

Vastavalt Rio de Janeiros 1992. aastal vastuvõetud tegevuskavale peavad riigid kehtestama ühise järelevalve- ja hindamissüsteemi säästva arengu edenemise jälgimiseks üldiselt ja eelkõige kohalike tegevuskavade seireks. Samuti peavad nad majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonnas välja töötama kõigi poolt heakskiidetud näitajad, mis moodustaksid kõigi tasandite otsustamisprotsessi otstarbeka aluse. Näitajad peavad tuginema konsensusele ja andma ülevaate säästva arengu kolmest mõõtmest.

9.2

Hindamine põhineb diagnoosimisel, analüüsil ja soovitustel. Eesmärk on anda hinnang asjakohase poliitika, programmi või meetme väärtusele. Siiski tasub tunnistada, et keskkonna-, inim- ja sotsiaalmõõdet on tihti väga keeruline hinnata. Sellegipoolest tuleb teha jõupingutusi, kuna SKP domineerimine – mida seni on kasutatud heaolu ja elukvaliteedi peamise lähtealusena – võib viia selleni, et poliitikud võtavad sotsiaalset ühtekuuluvust ja keskkonda kahjustavaid otsuseid ja eiravad tulevaste põlvkondade vajadusi (1).

9.3

Säästva arengu hindamine tähendab kahe põhisuuna – ühelt poolt vastuvõtuvõime ja teiselt poolt ühiskonna haldussuutlikkuse arengu – tajumist.

9.4

Komitee on ühes oma hiljutises arvamuses („SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas”, CESE 647/2010, raportöör: Josef Zbořil) tervitanud komisjoni jõupingutust laiendada rahvamajanduse arvepidamist keskkonna- ja sotsiaalküsimustele. Keskkonnaalase arvepidamise õigusraamistikku peaks tutvustatama 2010. aasta alguses. Rahvamajanduse arvepidamises praegu kättesaadavaid sotsiaalseid näitajaid ei kasutata praegu täies ulatuses. Ilmselt annab vajadus neid näitajaid kasutada tulevikus üha rohkem ja rohkem tunda vastavalt sellele, kuidas areneb selle kõikehõlmava ja integreeritud lähenemise kujundamine, mille eesmärk on mõõta ja hinnata edusamme muutuvas maailmas.

10.   Hindamise metoodika

10.1

Riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutuste programmid ja meetmed säästva käitumise ja eluviisi edendamiseks on nii mitmekesised, et nõuavad mitmemõõtmelist hindamist, võttes arvesse asjaolu, et hindamise vastuvõetavus sõltub oluliselt alast ning kasutatavatest meetoditest ja kriteeriumidest.

10.2

Lisaks peab liikmesriigi tasandi hindamine olema pluralistlik, hõlmates kõiki sidusrühmi ja asjaomaseid isikuid: meetmete loomise ja rakendamise eest vastutavaid isikuid, reguleerivad asutusi, teenusepakkujaid, tarbijate esindajaid, ametiühinguid, kodanikuühiskonda jne. Ehkki avaliku arvamuse küsitlusi on kohati raske tõlgendada, kuuluvad need kodanike ja ettevõtete teavitamise, teadlikkuse tõstmise ja kaasamise poliitika alla ning võimaldavad neil suhelda hindamisasutustega ja edastada neile oma kaebusi.

10.3

Lisaks pluralistlikule iseloomule peab hindamine olema sõltumatu ja arvestama erinevaid seisukohti, kuna mitte kõigil sidusrühmadel ei ole ühesugused huvid ning mõnikord võivad need huvid olla ka vastandlikud ja erineda teabe ja asjatundlikkuse osas.

10.4

Säästvat arengut toetavate eri meetmete keskkonnaalast, majanduslikku ja sotsiaalset tõhusust ja tulemusi ei saa hinnata ühe ja sama kriteeriumi alusel, vaid selleks tuleb kasutada tervet rida kriteeriume.

10.5

Hindamine kaotab oma mõtte, kui see ei ole seotud seatud eemärkide ja ülesannetega, mis põhinevad Lissaboni strateegia kolmel sambal (majanduskasv, sotsiaalne ühtekuuluvus, keskkonnakaitse). Teisisõnu tuleb arvestada mitmeid kriteeriume.

10.6

Samuti nagu komitee soovitas üldhuviteenuste (2) puhul, peaks hindamissüsteem põhinema liikmesriigi poolt ülaltoodud põhimõtete alusel määratud hindamisasutuste riiklikul või kohalikul tasandil koostatud korrapärastel hindamisaruannetel.

10.7

ELi tasandil tuleb määratleda vahetamise, kõrvutamise, võrdlemise ja kooskõlastamise viisid. Euroopa Liidul tuleb seega edendada sõltumatu hindamise dünaamikat, töötades koostöös huvitatud poolte esindajatega välja Euroopa tasemel ühiste näitajate alusel ühtlustatud hindamismeetodi. Samuti tuleks eraldada vahendeid selle hindamismeetodi rakendamiseks.

10.8

Selleks, et hindamine oleks asjakohane ja kasulik, tuleb luua pluralistlik juhtkomitee, mis esindab kõiki sidusrühmi. Selle juhtkomitee ülesanded kattuksid täielikult Euroopa Keskkonnaameti pädevusega, kes teeks omalt poolt koostööd Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee säästva arengu vaatlusrühmaga.

10.9

Kõnealune juhtkomitee peaks tegelema järgmiste küsimustega:

asjakohaste näitajate määratlemine;

hindamismeetod;

läbiviidavate uuringute täpsed kirjeldused;

nimetatud uuringute tellimine – uuringud peaksid põhinema mitmetel eksperdihinnangutel ja võrdlusel mujal saadud tulemustega;

aruannete kriitiline analüüs;

heade tavade ja uuenduslike lähenemisviiside ekstrapoleerimine;

soovitused;

tulemuste levitamine.

10.10

Hindamisaruannete üle peetavad arutelud kõigi sidusrühmadega võiksid toimuda säästva arengu edendamise meetmete tõhusust käsitleval iga-aastasel konverentsil, kus tutvustataks heade tavade näiteid.

Brüssel, 26. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  ELT C 100, 30.4.2009.

(2)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 42.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/15


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rahvusvaheline kaubandus ja kliimamuutused”

2011/C 21/03

Raportöör: Evelyne PICHENOT

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Rahvusvaheline kaubandus ja kliimamuutused”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 11. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (26. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 154, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 7 liiget.

1.   Soovitused

1.1

Euroopa 2020. aasta strateegiasse integreeritud uus kaubanduspoliitika peaks andma vastused keskkonnaalastele probleemidele ja hoidma ära kiusatust pöörduda tagasi protektsionismi poole. Uuel kaubanduspoliitikal tuleb teenida senisest uuenduslikuma ja keskkonnahoidlikuma turu huve ning edendada sotsiaalset heaolu. Kõnealuse ambitsiooni teostamiseks peab EL näitama eeskuju ning muutma majanduskasvu suunda selliselt, et liigutakse väheseid CO2-heiteid tekitava mudeli poole. Seeläbi saab EL säilitada oma liidrirolli võitluses kliimasoojenemise vastu. Majanduskasvu, transpordi ja tehnoloogiate levimise mõjul on rahvusvaheline kaubandus möödapääsmatu element aruteludes kliimamuutuste üle ja üleminekul keskkonnahoidlikule majandusele.

1.2

Komitee loodab väga, et WTOs Doha läbirääkimiste raames sõlmitav üldine kokkulepe hõlbustab keskkonnatoodete ja -teenuste kaubavahetust tariifsete ja mittetariifsete tõkete olulise vähenemise kaudu. Samas on komitee arvamusel, et ELil tuleb jätkuvalt olla eeskujuks ja lihtsustada keskkonnahoidlike tehnoloogiate siiret kahepoolsete ja piirkondlike kaubanduskokkulepete raames.

1.3

Tulevast kaubandusstrateegiat silmas pidades soovitab komitee uurida senisest enam kliimamuutuste keskkonna- ja sotsiaalset mõõdet, sealhulgas veemajandamise alal. Komitee julgustab Euroopa ja kolmandate riikide kodanikuühiskonda osalema kahepoolsetele ja piirkondlikele kaubandusläbirääkimistele eelnevates mõju-uuringutes, eelkõige säästva arengu valdkonnas.

1.4

Transpordi osas toetab komitee ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis seatud globaalseid eesmärke, mille kohaselt tuleb õhutranspordis vähendada heitkoguseid 10 % ja merendussektoris 20 %. Otsus ühendada heitkoguste vähendamise jõupingutused puudutab ka transpordisektorit, kuna alates aastast 2012 liidetakse lennundus järk-järgult ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi. ELi algatus kehtestada avamere transpordis ambitsioonikad energiatõhususe eesmärgid oleks neis jõupingutustes abiks.

1.5

2009. aasta detsembris Kopenhaagenis vastu võetud kliimamuutusi käsitleva kokkuleppe ja selle jätkumeetmete suhtes valitseva ebaselguse tõttu sätestati kliima- ja energiapaketis, et Euroopa Parlamendiga kaasotsustusmenetlust rakendades võetakse juunis 2010 vastu aruanne, mis sisaldab asjakohaseid ettepanekuid sektorite jaoks, kus on rahvusvahelise konkurentsi ja /või ELi süsinikdioksiidi hinnast tulenevate lisakulude tõttu süsinikdioksiidi lekke oht. Ehkki praegu ei ole seda veel täheldatud, ei saa süsinikdioksiidi lekke ohtu alates 2013. aastast kõrvale jätta. See oht tõenäoliselt kasvab, kui EL suurendab aja jooksul oksjonil müüdavate kvootide mahtu ning kui ELi-välised suuri heitkoguseid tekitavad riigid viivitavad heitkogustega kauplemise turu loomise või riikliku tarbimismaksu kehtestamisega.

1.6

Lühiajalises perspektiivis peaks süsinikdioksiidi lekke ohu piiramine toimuma peamiselt tasuta eraldatavate kvootide arvu suurendamise kaudu, mille ulatus sõltub sellest, kuidas edenevad kliimamuutuste teemalised mitmepoolsed läbirääkimised ja milliseid tulemusi neil saavutatakse. Saastekvootide tasuta eraldamine peab olema suunatud tundlikele sektoritele, olema kujundatud parimate tavade raames ning see peab võtma arvesse kahte kriteeriumi: kaubanduse avamine ja süsinikdioksiidi lisakulud. See peab olema empiirilisel alusel põhinev ajutine meede ning vastama rahvusvahelise kaubanduse eeskirjadele ja vähese CO2-heite mudelile.

1.7

Piiridel rakendatavad kohandamismehhanismid ei leia WTOs õigustust niikaua, kuni Euroopa Liit edendab saastekvootide tasuta eraldamist – ELi heitkogustega kauplemise süsteemi saab käsitada maksuna (ja seega piiridel kohandatavana) vaid siis, kui kõik kvoodid müüakse oksjonil. Kõige mõistlikum oleks kasutada kohandamismehhanisme ajutiselt piiratud hulga tariifiridade osas tegeliku süsinikdioksiidi lekke ohu puhul, kui kvootide tasuta eraldamine on ära kasutatud. WTO vaidluste lahendamise organi ees saab kaitsta vaid väga sihipäraseid ja põhjendatud kohandamisi, mille ainus eesmärk on hoida temperatuuri tõus allpool 2 °C – see on ka Kopenhaageni konverentsi suurim saavutus.

1.8

Kuna saastekvootidega kauplemise turu loomisega seotud projektid maailmas edenevad aeglaselt ja ebakindlalt, jäävad ELi liikmesriigid veel mitmeks aastaks nende väheste riikide hulka, kes kehtestavad süsinikdioksiidile hinna. Arvestades tulevast süsinikdioksiidi lekke ohtu Euroopa mitmes sektoris, mis on hõlmatud ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga, soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oluliselt suurendada pikaajalisi investeerimismahtusid, mis on suunatud majanduse süsinikdioksiidiheidete vähendamisele, luua ennetav ja stabiilne stiimulipõhine raamistik, et edendada innovatiivsust ning teadus- ja arendustegevust selliste puhaste tehnoloogiate valdkonnas, mis ei ole veel turustatavad.

1.9

Kui Euroopa soovib edendada rohelist majandust ja säilitada selles valdkonnas juhtpositsiooni, tuleks tal nii enda kui kliima huvides jääda oma väga ambitsioonika eesmärgi juurde saavutada aastaks 2050 järk-järgult heitkoguste 80 %-line vähenemine. Vahe-eesmärk võiks olla näiteks heitkoguste 20–40 % vähenemine aastatel 2020–2030. Komitee teeb ettepaneku viia läbi mõjuanalüüse (keskkond, tööhõive ja areng) aastatel 2020–2050 toimuvate üleminekute ennetamiseks.

1.10

Võitlus kliimamuutusega nõuab tugevaid ühiseid meetmeid nii riigi kui ka ELi tasandil. Valitsusorganid peavad lisaks turusurvele (ELi heitkogustega kauplemise süsteem) töötama kiiresti välja sihipärased finants- ja maksustiimulid ning arendama investeerimist keskkonnahoidlike tehnoloogiate ja teenustega seotud teadus- ja arendustegevusse. Ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad avalike hangete abil aidata kaasa keskkonnahoidlike tehnoloogiate arendamisele.

1.11

Süsinikdioksiidi heiteid tekitavate tootjate kõrval tuleb kutsuda ka tarbijaid võitlema kasvuhoonegaaside heitkoguste vastu otseselt kaubanduse kaudu. Komitee kutsub üles ühtlustama ja tugevdama toodete süsinikdioksiidimõju mõõtmise meetodit, mis hõlmab protsessi kõiki etappe kontseptsioonist kuni turustamiseni. Selleks soovitab komitee parandada elutsüklianalüüse ning viia senisest rohkem läbi metoodilisi uuringuid süsinikdioksiidi heite üle arvepidamise kohta. Kui süsinikdioksiidisisaldust puudutavad normid ja märgistused peavad jääma erasektori kanda ja ELi-siseselt detsentraliseerituks, on väga oluline kehtestada mõõtmise ja hindamise ühine raamistik, mis kuulub komisjoni või sihtotstarbelise asutuse vastutusalasse.

1.12

Komitee soovitab WTO vaidluste lahendamise organi tulevast kohtupraktikat silmas pidades juba eelnevalt kindlaks määrata, mil määral võivad tootmisprotsessid ja -meetodid õigustada kaubavahetuse piiranguid keskkonnakaitseliste erandite nimel (1). Komitee soovitab laiendada WTO Kaubanduse ja Keskkonna Komitee volitusi eesmärgiga uurida USA krevetialase kohtuvaidluse õiguslikke tagajärgi.

2.   Globaliseerumine ja kliima

2.1

Viimastel aastakümnetel on rahvusvaheline kaubandus kasvanud enneolematul määral (21 % maailma SKP-st 2007. aastal, välja arvatud ELi sisene kaubandus), hoolimata 2009. aastal kriisi tagajärjel toimunud 12 % langusest. Majanduskasvu, transpordi ja tehnoloogiate levimise mõjul on rahvusvahelisest kaubandusest saanud möödapääsmatu element aruteludes kliimamuutuste üle.

2.2

Praegu ei eksisteeri täielikku teoreetilist raamistikku, mille abil määratleda või kirjeldada kaubavahetuse ja kliima vastasmõju ning põhjuslikku seost (2). Uurimustöödes kasutatakse kolme omavahel seotud muutujat, et mõõta kaubanduse mõju kliimale ja keskkonnale üldiselt. Mastaabi muutuja: kaubanduse mõjul suureneb majandustegevus ning selle tagajärjel, oletades, et tehnoloogia jääb samaks, suurenevad heitkogused. Ülesehituse muutuja: suhteliste eeliste alusel toimuva geograafilise ümberjaotumisega võib kaasneda heitkoguste suurenemine või vähenemine vastavalt sellele, kui saastavad on need tootmisharud, millele riigid globaliseerumise edenedes keskenduvad. Tehniline muutuja: kodanikuühiskonna surve all, ettevõtete ja riigiasutuste tegevuse toel arendatakse puhtamaid tehnoloogiaid ja vähenevad heitkogused. ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvad Euroopa ettevõtted on aidanud kaasa sellele, et EL saavutaks Kyoto protokolli heitkoguste vähendamise eesmärgid.

2.3

Kaubanduse nimetatud kolme muutuja kogumõju CO2 heitkogustele on negatiivne, kuna kaupade maht on nii suur, et puhaste tehnoloogiate levik seda veel ei kompenseeri. Vahemaa tootmise ja lõpptarbimise eri kohtade vahel ei ole ainus tegur, mida tuleb arvestada, samuti ei ole see süsinikdioksiidi mõõtmisel kõige olulisem tegur.

2.4

Kaubanduse spetsiifiline seos kliimaga peitub kaubanduse mõjus transpordile (3) ja lõppkokkuvõttes heitkogustele. Nafta osakaal transpordis kasutatavast energiast on praegu maailmas 95 %. Riikliku ja rahvusvahelise transpordi osakaal kõigist kasvuhoonegaaside heitkogustest on veidi alla 15 %.

2.5

Suurem osa rahvusvahelisest kaubandusest toimub mere kaudu (kaaluna väljendatult 90 %). Kõnealune transpordiliik on endiselt üks vähem saastavatest, kui arvestada CO2 heitkoguseid kilomeetri ja transporditud tonni kohta. Siiski tuleb võtta arvesse prognoositavat majanduskasvu. Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni andmetel võivad meretranspordi heitkogused aastaks 2050 kolmekordistuda eelkõige Lõuna-Lõuna suunalise kaubavahetuse suurenemise tõttu.

2.6

Veekriisi oht on veel üks kliimasoojenemise tõsiseid tagajärgi. Ilma ennetavate meetmeteta võib 2020. aastal poolt maailma elanikkonnast ähvardada veepuudus. Juba praegu puudub maailmas 1,5 miljardil inimesel juurdepääs joogiveele ja puhastusseadmetele. Mõnes kohas tekib ka põllumajanduses veepuudus, mille tagajärjel saab kaubandusest strateegiline element riiklike huvide kindlustamisel energiajulgeoleku, kliima ja toiduga kindlustatuse valdkonnas. Rahvusvaheline kaubandus saaks piirata üldist survet veevarudele, aidates tagada nappide ressursside tõhusat jaotumist.

3.   Kaubanduse potentsiaalne roll kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemise tehnoloogiate levitamisel

3.1

Valitsustevaheline kliimamuutuste eksperdirühm (IPCC) on hinnanud mitmeid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise tehnoloogiaid, mille abil aidata kaasa kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisele. Paljud neist tehnoloogiatest on arutluse all WTO-s toimuvatel läbirääkimistel keskkonnatoodete ja -teenuste üle, nagu näiteks tuule- ja hüdroelektrijaamade turbiinid, päikesepaneelid, fotogalvaanilised elemendid või taastuvatel energiaallikatel põhinevate tehnoloogiate toimimiseks vajalikud seadmed.

3.2

Doha voorus peetavad läbirääkimised keskkonnatoodete ja -teenuste üle võivad parandada juurdepääsu keskkonnahoidlikele toodetele ja tehnoloogiatele. Kaubanduse liberaliseerimisest oodatav vahetu kasu kliimale on siiski piiratud ulatusega. Paljudele toodetele – see puudutab eelkõige taastuvaid energiaallikaid – kehtestatud tariifsed kaubandustõkked on madalad või suhteliselt väiksed (keskmiselt 2 % rikastes riikides ja 6 % arenguriikides). Seevastu pidurdavad investeerimise takistused ja mittetariifsed tõkked tõsiselt kõnealuste kaupade levikut (eelkõige tehnilised normid ja tööstusstandardid, halduskoormus, teenuse osutaja kohustuslik kaubanduslik esindus importivas riigis, tegevuspiirangud välismaistele ettevõtetele).

3.3

2020. aastaks kavandatavat komisjoni tulevast kaubandusstrateegiat silmas pidades on komitee seisukohal, et kõnealuses arvamuses sisalduvad juba elemendid, mille abil hinnata seatud eesmärki, mille kohaselt tuleb otsida meetmeid kaubavahetuse avamiseks sellistes tulevikuvaldkondades nagu tehnoloogia, ökoloogilised tooted, kõrgtehnoloogilised tooted ja teenused ning rahvusvaheline standardimine kasvuvaldkondades. Eelkõige soovitab komitee uurida senisest enam kliimamuutuste keskkonna- ja sotsiaalset mõõdet, sealhulgas veemajandamise alal. Komitee julgustab Euroopa ja kolmandate riikide kodanikuühiskonda osalema kahepoolsetele ja piirkondlikele kaubandusläbirääkimistele eelnevates mõju-uuringutes, eelkõige säästva arengu valdkonnas.

3.4

Joogivee osas saab rahvusvaheline kaubandus avaldada mõju tehnoloogiasiirde valdkonnas (merevee magestamise seadmed, reovee taaskasutamine ja veepuhastustehnikad). Seega tuleb kõnealust aspekti arvesse võtta kõigis keskkonnatoodete ja -teenuste üle peetavates kaubandusläbirääkimistes, nii nagu seda soovitab komitee.

3.5

Transpordi osas toetab komitee ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis seatud rahvusvahelisi eesmärke, mille kohaselt tuleb õhutranspordis vähendada heitkoguseid 10 % ja merendussektoris 20 %. Otsus ühendada heitkoguste vähendamise jõupingutused puudutab ka transpordisektorit, kuna alates aastast 2012 liidetakse lennundus järk-järgult ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi. ELi algatus kehtestada avamere transpordis ambitsioonikad energiatõhususe eesmärgid oleks neis jõupingutustes abiks.

3.6

Üks puhaste tehnoloogiate ja nendega seotud teenuste levikut piirav takistus on sageli intellektuaalomandi õiguste tugevdatud kaitse. Uuringud näitavad, et alates 1990. aastate lõpust on märgatavalt tugevnenud intellektuaalomandi õigused, eelkõige patendiõigused. Ehkki on tõsi, et eelkõige patentide abil on nende omanikel võimalus piirata kliimamuutustega võitlemiseks kasulike tehnoloogiate kättesaadavust, kasutamist ja arendamist, näitavad kõnealused hiljutised uurimused, et just intellektuaalomandi õigused on võtmetähtsusega küsimus pikaajaliste investeeringute ja praegu veel mitte kättesaadavate tehnoloogiate arendamisel. Samas ei tundu see lühiajalises perspektiivis puhaste tehnoloogiate levitamisel olevat kõige määravam takistus. Turukõlblike tehnoloogiate patentide praegune maksumus on pigem madal. Olulisem on lahendada intellektuaalomandi õiguste vähese kohaldamise ja järgimisega seotud probleemid, mis endiselt ei innusta teatud riikidesse suunatud eksporti.

3.7

Võitlus kliimamuutusega nõuab tugevaid ühiseid meetmeid nii riigi kui ka ELi tasandil. Valitsusorganid peavad lisaks turusurvele (ELi heitkogustega kauplemise süsteem) töötama välja otstarbekad finants- ja maksustiimulid ning arendama investeerimist veel turustamata keskkonnahoidlike tehnoloogiate ja teenustega seotud teadus- ja arendustegevusse, sealhulgas avalike hangete abil. Ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad avalike hangete abil aidata kaasa keskkonnahoidlike tehnoloogiate arendamisele.

3.8

Arvestades, et avatud turu ja majanduskasvu vahel valitseb positiivne seos, jääb endiselt püsima küsimus ettevõtete ja tarbijate vastutusest CO2 kvoote sisseostvates riikides. Euroopa ja Ameerika Ühendriigid üksi haaravad pooled Hiina müüdavatest CO2 kvootidest. Arvepidamises süsinikdioksiidi heite kohta ei tohiks piirduda vaid vahetute saasteallikate ja varustava sektoriga, vaid arvesse tuleks võtta ahela kõiki lülisid alates tootekujundusest kuni turustamiseni.

3.9

Komitee on arvamusel, et globaliseerunud tööstusharude laialipaisatus ja suur geograafiline liikuvus teeb kindla toote süsinikusisalduse täpse ja usaldusväärse mõõtmise tänapäeval väga keeruliseks. Selle paljudest üheaegselt toimuvatest tegevustest ja protsessidest tuleneva tõenäoliselt vältimatu keerukuse tõttu ei ole just väga lihtne arendada tarbijate teavitamisele ja nende teadlikkuse tõstmisele suunatud kaubanduspoliitikat, nagu näiteks erasektori tootemärgistusalased algatused, ökomärgised ja sertifitseerimismärgised. Käitumismallide muutumisest ja inimeste valikutest kriisi ajal on näha, et nimetatud mehhanisme tuleb soodustada, kuid komitee leiab, et need ei asenda avalikku sektorit normeeriva rolli täitmisel, sealhulgas allika maksustamisel. Komitee soovitab parandada elutsüklianalüüse ning viia läbi senisest rohkem uuringuid keeruliste metoodiliste küsimuste lahendamiseks näiteks seoses süsinikdioksiidi heite üle arvepidamisega, aga ka seoses kõigi tootmisahelas osalevate sidusrühmade jaoks kehtiva arvepidamise moodulsüsteemi käivitamise rahaliste aspektidega.

3.10

Tõhusa keskkonnapoliitika raames peab olema võimalik eraldada tooteid nende töötlemis- ja tootmismeetodite järgi. Üleminek süsinikuvaesele majandusele võib toimuda üksnes siis, kui on võimalik eristada vähese kasvuhoonegaasiheitega meetodite abil toodetud tooteid. Teatud tehnoloogiaid tuleb teistele eelistada. Kui tarbijad eristavad tänu märgistusele kaupu vastavalt nende tootmise viisile – keskkonnasõbralik või mitte –, siis muutub konkurentsivahekord, võimaldades määratleda kahe toote erinevust vastavalt nende tootmise meetoditele.

3.11

Maailmas, kus süsinikdioksiidi hind on diferentseeritud, on WTO põhikontseptsioon ehk toodete sarnasuse küsimus kaubandus- ja kliimaalastel aruteludel vältimatu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab WTO vaidluste lahendamise organi tulevast kohtupraktikat silmas pidades juba eelnevalt kindlaks määrata, mil määral võivad töötlemis- ja tootmismeetodid õigustada keskkonnakaitselise erandi (4) nimel tehtavaid kaubavahetuse piiranguid. Komitee soovitab laiendada WTO Kaubanduse ja Keskkonna Komitee volitusi eesmärgiga uurida USA krevetialase kohtuasja (WT/DS58/AB/RW) õiguslikke tagajärgi.

4.   Seosed konkurentsivõime ja kliima vahel

4.1

Kaubandus- ja kliimaalased läbirääkimised toimuvad kahes erinevas perspektiivis, neist esimene hõlmab väga pikaajalise mõjuga poliitikat ja meetmeid, teised aga palju vahetumaid mõjusid. Kaubandus- ja kliimapoliitika vaheliste suhete keerulisus seisneb nende perspektiivide kattuvuses. Kliimameetmetel võib olla lühiajaline mõju kaubandusele, samal ajal kui kaubandusmeetmed mõjutavad kliimat ainult väga pikas perspektiivis.

4.2

Ideaalses maailmas oleks süsinikdioksiidil ühtne hind, mis saadab maailma majandusi vähese süsihappegaasiheitega majanduskasvu arenguteel, tekitamata riikide vahel diskrimineerimist või konkurentsimoonutusi. Kliimamuutuste alaste läbirääkimiste praegune olukord näitab, et see ettekujutus ei saa niipea reaalsuseks. Veel pikka aega ei saa süsinikdioksiidi hind maailmas olla ühtne, kuna praegu on hind 20–30 eurost Euroopas tonni kohta (sõltuvalt prognoositavast keskmisest) 0 euroni enamikus teistes riikides või piirkondades.

4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et meie ebatäiuslikus maailmas ähvardavad konkurentsivõime vähenemise ja süsinikdioksiidi lekete ohud (kasvuhoonegaasiheiteid tekitava tööstuse väljaränne riikidest ja piirkondadest, kus süsinikdioksiidi maks on kõige kõrgem) eelkõige nende riikide rühma, kes selgelt toetavad süsinikdioksiidi maksu ehk antud juhul Euroopat. Rahvusvaheliste valdkondlike kokkulepete väljatöötamine ja rakendamine on juba üle kümne aasta kestva arutelu teema. Üksmeele puudumise tõttu ei ole sellele küsimusele ikka veel lahendust leitud, kuid tegemist on siiski võimalusega, mida uurida energiamahukate tööstuste puhul. Odava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia areng ja arukad võrgud aitaksid samuti piirata konkurentsivõime vähenemise ohtu.

4.4

Komitee toetab komisjoni ettepanekut, (5) kooskõlas 2010. aasta märtsi avaldusega, mille kohaselt peavad ELi ettevõtted olema võimelised konkureerima teiste riikide ettevõtetega võrdsetel tingimustel. Lühikeses perspektiivis peaksid suure süsinikulekke ohuga sektorid, vastavalt mitmepoolsetele kliimamuutuste alastele läbirääkimistele, saama tasuta lisakvoote kuni 100 % ulatuses Kyoto järgse perioodi (2013–2014) alguses.

4.5

Pikas perspektiivis võiksid kogu oksjoni vältel, mil kvootide hinda võiks vaadelda maksuna, aidata piiridel rakendatavad kohandamismehhanismid lahendada konkurentsivõime vähenemise probleeme, mis on tingitud sellest, et Euroopa riigid teevad heidete vähendamiseks palju suuremaid jõupingutusi kui tema kaubanduspartnerid. Olgu impordimaksuna või süsinikdioksiidi piiril kaasamise mehhanismina või Euroopa importijatele kehtestatud kohustusena osta heitkoguste krediiti ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteemi ehk nn Euroopa süsinikuturu raames, vastavad need mehhanismid vajadusele sisestada ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteemile alluvate sektorite majandustegevuse kliimakulud.

4.6

Uuringud on näidanud, et konkurentsivõime vähenemine ja süsinikulekked ei ole ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteemi rakendamise kahel esimesel etapil eriti märkimisväärsed. Aastatel 2005–2012 jaotatakse saastekvoote suhteliselt suuremeelselt ja peamiselt tasuta (6). Ülemaailmse süsinikuturu puudumise tõttu, mis oleks ideaalne lahendus, toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee erinevaid heitkoguste ülemmäära ja heitkogustega kauplemise süsteeme, vastavalt Euroopa süsteemile või teistele sama tõhusatele ülemmäära ja heitkogustega kauplemise süsteemidele. Komitee soovitab koostada uuringuid raskuste ja lahenduste kohta, eesmärgiga ühtlustada süsteemid piirkondliku integratsiooni alusel ning vahetuskursside kõikumisi silmas pidades.

4.7

Konkurentsivõime vähenemise ja süsinikulekke oht püsib ka ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kolmandal etapil (2013–2020), mille jooksul on ette nähtud järkjärguline eraldamine oksjonite abil ja olemasolevate saastekvootide iga-aastane vähendamine eesmärgiga saavutada aastaks 2020 heitkoguste 20 % vähendamine võrreldes aastaga 1990. Aastal 2025 pannakse oksjonile 100 % saastekvoote, mille vaheetapp on 2020. aastal 70 % saastekvoote. Kui heitkoguste 30 % vähendamine jätkub, oleks asjakohane vaadata üle saastekvootide oksjonile paneku määrad, et viia need kooskõlla teiste riikide tulemustega, kes on võtnud endale kohustused vastavalt Kopenhaageni lepingule.

5.   Euroopa vastus: energia- ja kliimapakett ja selle tagajärjed kaubandusele

5.1

Arvestades konkurentsivõime vähenemisega ja süsinikulekke ohuga, mis tuleneb saastekvootide järkjärgulisest oksjonile panekust, ning arvestades heidete ülemmäära 2020. aastal, pakkus komisjon oma energia- ja kliimapaketis välja kaheetapilise lahenduse. Lahenduse esimesel etapil määratletakse kõige ohustatumad sektorid kahe kriteeriumi alusel: kaubanduse intensiivsus (kaubavahetuse avatus väljaspool ELi asuvate riikidega) ja süsinikdioksiidi hinna mõju. Esialgne loetelu „tundlike” sektorite kohta koostati 2009. aasta detsembris ja see vaadatakse läbi iga viie aasta järel. Komisjon võttis vaatluse alla 200–300 sektorit (7). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab, et ainult need sektorid, mis täidavad kõiki süsinikdioksiidihinna ja kaubanduse intensiivsuse kriteeriumeid, võiksid saada alates 2013. aastast kasu 100 % tasuta süsinikdioksiidi saastekvootide jaotusest ühiste tulemustepõhiste näitajate alusel. Esimese analüüsi alusel võib eristada teatud sektoreid. Kooskõlas kõnealuse nõudega rõhutab komitee, et ainult 11 sektorit (8) täidavad süsinikdioksiidihinna ja kaubanduse intensiivsuse koondnõuet.

5.2

Kopenhaageni kokkulepe ei ole ei siduv ega eriliselt ambitsioonikas, samuti ei täida see kaugeltki Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2009. aasta deklaratsioonis soovitud tulemusi. Kokkuleppel on selgitav iseloom ja puudub lepingu õiguslik väärtus ning selles jäetakse Kyoto protokolli tuleviku küsimus lahtiseks. Kokkuleppel on siiski see eelis, et ta moodustab esialgse aluse riiklike jõupingutuste registreerimiseks ja võrdlemiseks kliimamuutuste leevendamise valdkonnas. Kopenhaageni kokkuleppe lisas on ära toodud ELi tingimuslik pakkumine kasvuhoonegaaside 30 % vähendamise kohta tingimusel, et teised tööstusriigid kohustuvad tegema võrdväärseid jõupingutusi.

5.3

Teiste tööstusriikide võetud kohustuste taustal võiks EL jääda kindlaks 20 % vähendamise eesmärgile. Nii võiks EL piirata väheneva konkurentsivõime ja süsinikulekkega seonduvaid probleeme, mis ähvardavad neid Euroopa sektoreid, mida hõlmab ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteem. See valikuvõimalus ei kõrvalda siiski täielikult süsinikulekke probleemi kahel põhjusel:

esimene põhjus peitub selles, et teiste riikide eesmärgid ja kohustused saastekvootide valdkonnas on registreeritud üksnes Kopenhaageni lepingu lisas, kuid selgelt ei ole määratletud mingeid õigusmeetmeid riikide heitkoguste võrdlemiseks;

teine põhjus seisneb selles, et vaatamata süsinikuturu loomise väljakuulutamisele mõnes maailma paigas (Kanadas 2010, Austraalias 2011, USAs 2012), ei ole kindlaid tähtpäevi kindlaks määratud. Süsinikdioksiidi arvatavad hinnad endiselt väga piiratud turgudel on ühenduse keskmisest hinnast madalamad.

5.4

Kuna EL tegi pakkumise heidete 30 % vähendamise kohta aastaks 2020 tingimusel, et teised riigid teevad võrdväärseid panuseid ja võtavad sarnaseid kohustusi, on EL muutunud sõltuvaks võimalikust mitmepoolsest lepingust, mille eesmärk on teha tõeline valik oma edaspidise arengu jaoks väheste süsinikdioksiidiheidetega mudeli suunas ning saavutada oma heitkoguste neljakordne vähendamine aastaks 2050. Vaatamata kõigile seda laadi tingimustele ja eesmärkidele peetakse USA-s ja Hiinas fossiilkütuste vähendatud kasutamist majanduses jätkuvalt ühepoolseks alt-üles investeerimis- ja uuendusstrateegiaks. Teatud mõttes tähendab Kopenhaageni leping väljakutset tehnoloogia valdkonnas. Euroopa peab sellele väljakutsele vastama.

5.5

Kui Euroopa soovib edendada rohelist majandust ja säilitada selles valdkonnas juhtpositsiooni, tuleks tal nii enda kui kliima huvides jääda oma väga ambitsioonika eesmärgi juurde saavutada aastaks 2050 järk-järgult heitkoguste 80 % vähenemine. Vahe-eesmärk võiks näiteks olla heitkoguste 20–40 % vähenemine aastatel 2020–2030. Komitee teeb ettepaneku viia läbi mõjuanalüüse (keskkond, tööhõive ja areng) aastatel 2020–2050 toimuvate üleminekute kavandamiseks.

5.6

Vahe-eesmärgi kehtestamisega paralleelselt tuleb võtta reguleerimis- ja maksumeetmeid, mis soodustavad senisest enamat investeerimist keskkonnahoidlike tehnoloogiate alasesse teadus- ja arendustegevusse. Euroopa Komisjoni teatises „Euroopa 2020. aastal” (9) on toodud välja, et Euroopa suunab teadus- ja arendustegevusse peamiselt erainvesteeringute väiksema mahu tõttu alla 2 % vahendeid, samas kui Ameerika Ühendriigid 2,6 % ja Jaapan 3,4 %. Nii madal teadus- ja arendustegevusse investeerimise tase ei ole kooskõlas ei ELi vastava eesmärgiga (3 %) ega ka kliimaalaste väljakutsetega. Eesmärgi praktiliseks elluviimiseks teeb komitee ettepaneku viia läbi mõjuanalüüse (keskkond, tööhõive ja areng), et kavandada üleminekut 2020. järgsele etapile ning hilisematele (2030, 2040, 2050) etappidele.

5.7

Olenemata sellest, kas otsustatakse tagasihoidliku või ambitsioonika valiku kasuks, jäävad ELi liikmesriigid ilmselt veel mitmeks aastaks nende väheste riikide hulka, kes kehtestavad süsinikdioksiidile (küll mõistlikul tasemel) hinna saastekvootidega kauplemise turu raames. Euroopa ei tohi jätta teadus-, uuendus- ja investeerimispoliitikas tähelepanuta alt-üles lähenemisviisi, samas ei tohi Euroopa aga loobuda suurtest mitmepoolsetest ambitsioonidest Kopenhaageni kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste järgmistel kohtumistel Mehhikos (2010) ja Indias (2011). Kui EL panustab aga vaid süsinikuturule, võivad jääda unarusse teadust, uuendusi ja investeerimist soodustavad muud kasulikud poliitikameetmed. Euroopas käivitatud majanduse elavdamise kavades on seda eesmärki võrreldes Aasia ja Ameerika Ühendriikidega juba alaväärtustatud.

5.8

Komitee soovitab tegutseda süsinikdioksiidi lekke küsimuses ettevaatlikult ja läbimõeldult. Laialdast kasutust leidnud saastekvootide tasuta eraldamist tuleb jätkata kooskõlas ELi strateegiliste valikutega. Piiridel rakendatavad kohandamismehhanismid ei leia WTOs õigustust niikaua, kuni Euroopa Liit edendab saastekvootide tasuta eraldamist – ELi heitkogustega kauplemise süsteemi saab käsitada maksuna (ja seega piiridel kohandatavana) vaid siis, kui kõik kvoodid müüakse oksjonil. Kõige mõistlikum oleks kasutada kohandamismehhanisme ajutiselt piiratud hulga tariifiridade osas tegeliku süsinikdioksiidi lekke ohu puhul, kui kvootide tasuta eraldamine on ära kasutatud. WTO vaidluste lahendamise organi ees saab kaitsta vaid väga sihipäraseid ja põhjendatud kohandamisi, mille ainus eesmärk on hoida temperatuuri tõus allpool 2 °C – see on ka Kopenhaageni konverentsi suurim saavutus.

5.9

Keskpikas perspektiivis eeldab selline valik rahastamist Euroopa leevendusstrateegia raames. Praegu teostatakse nimetatud strateegia katseprojekte seoses süsiniku kogumise ja säilitamisega, sealjuures on asutatud investeerimise ja intellektuaalomandi jagamise järelevalvekomisjon. Ajutised kohandamismeetmed saavad olla usaldusväärsed vaid juhul, kui nendega kaasneb innovatsioonipoliitika, mille eesmärk on otsida säästvale arengule suunatud lahendusi.

Brüssel, 26. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artiklis XX nähakse ette võimalus teha erand vabakaubanduse põhimõtetele, kui meetmed on keskkonnakaitse nimel põhjendatud.

(2)  Trade and climate change (Kaubandus ja kliimamuutused), WTO ja UNEP, juuni 2009.

(3)  CESE 461/2010 (ELT-s veel avaldamata).

(4)  Idem 16.

(5)  Direktiiv 2009/29/EÜ, ELT L 140, 5.6.2009, lk 63.

(6)  Ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteemi esimene etapp (2005–2007) oli arengu algetapp, mis võimaldas kehtestada süsinikuhinna, saastekvootidega vaba kauplemise kogu Euroopa Liidus ja luua vajaliku infrastruktuuri, et jälgida, deklareerida ja kontrollida asjaomaste ettevõtete tegelikke saastekoguseid. Teine etapp (2008–2012) kattub Kyoto protokolli kohustuste esimese perioodiga – 5-aastane periood, mille jooksul EL ja liikmesriigid peavad saavutama oma protokollis määratletud saastekoguste eesmärgid. Kvootide liigne jaotamine esimesel etapil tõi endaga kaasa süsinikdioksiidi kursi languse teise etapi alguses. Saastekvootide liigne jaotamine kestab teatud sektorites ka teisel etapil.

(7)  Direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 15 kohaselt peetakse kasvuhoonegaaside heite ülekandumise ohtu sektoris või allsektoris märkimisväärseks, kui kõnealuse direktiivi rakendamisest tingitud otsesed ja kaudsed lisakulud põhjustaksid tootmiskulude olulise suurenemise vähemalt 5 %, arvutatuna protsendina kogulisandväärtusest, ning kolmandate riikidega toimuva kaubavahetuse intensiivsus, väljendatuna kolmandatesse riikidesse suunatud ekspordi koguväärtuse ja kolmandatest riikidest pärineva impordi koguväärtuse summa ning liidu turu koguväärtuse (aastakäive pluss koguimport kolmandatest riikidest) suhtena, on suurem kui 10 %. Tegemist on järgmiste sektoritega: tärklise ja tärklisetoodete tootmine, suhkru tootmine, muude kääritatud jookide tootmine, etüülalkoholi tootmine kääritatud toorainest, paberi ja papi tootmine, rafineeritud naftasaadused, lehtklaas, klaasnõude tootmine, keraamiliste plaatide tootmine, valumalmtorude tootmine, plii-, tsingi- või tinatootmine. Kui neile kriteeriumitele lisada 30 %-lise lisaväärtuse või 30 %-lise lisakulu kriteerium, pikeneb loetelu veel 16 sektori võrra, hõlmates kokku 27 sektorit.

(8)  Komisjoni 24. detsembri 2009. aasta otsus, teatavaks tehtud numbri K(2009) 10251 (1) all, ELT L 1, 5.1.2010, lk 10–18.

(9)  KOM(2010) 2020, „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/21


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi ja ASEANi suhted”

2011/C 21/04

Raportöör: Claudio CAPPELLINI

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„ELi ja ASEANi suhted”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 11. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (26. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 163 ja erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi komitee) rõhutab kui keskse tähtsusega ja vajalikud on selgemad suhted Kagu-Aasia Rahvaste Assotsiatsiooniga (edaspidi ASEAN). Selleks esitatakse käesolev arvamus jätkuks mõningatele eelnevatele komitee algatustele kõnealusel teemal (1), kus juba kümme aastat tagasi rõhutati, kui oluline on, et EL keskenduks rohkem Kagu-Aasiale. Samuti toodi nendes välja, millise olulise panuse oleks EL saanud piirkondlikule integratsioonile Aasias anda.

1.2   Komitee märgib siiski, et senini ei ole ELi ja ASEANi partnerluses tehtud loodetud edusamme. Hoolimata finantsilistest ja muudest pingutustest, eelkõige viimastel aastatel, ELi ja ASEANi struktureeritud dialoogi toetamiseks paljudes valdkondades (poliitika, koostöö, kaubandus jne), on konkreetsed tulemused nõrgad ning dialoog kodanikuühiskonnaga ja kodanikuühiskondade vahel ei ole veel täit potentsiaali saavutanud. Möödunud kümnendil lasti pigem võimalus mööda kui tugevdati partnerlust piirkonnaga, mida peetakse ELi huvide jaoks maailmas strateegiliseks (2). Kaubandusläbirääkimised on selle olukorra kohta hea näide. Samal ajal kui EL ja ASEAN on leppinud kokku teha läbirääkimistes paus, on ASEAN sõlminud kaubanduskokkuleppeid teiste peamiste geomajanduslike üksustega (Hiina, India, Austraalia ja läbirääkimised käivad Ameerika Ühendriikide, Lõuna-Korea ja Jaapaniga).

1.3   Praeguses märkimisväärselt muutunud rahvusvahelises kontekstis, kus ühelt poolt on võrreldes eelmise kümnendiga tugevnenud poliitilised ja majanduslikud sidemed ja teiselt poolt on tekkinud uusi integratsiooni- ja dialoogivõimalusi, soovitakse käesoleva komitee arvamusega teha mitmeid praktilisi märkuseid ja ettepanekuid ELi ja ASEANi suhete taaskäivitamiseks.

1.4   Komitee kordab, et inimväärsete töötingimuste tagamine ja peamised tööalased standardid määratlenud ILO kaheksa konventsiooni austamine on jätkuvalt piirkondlikus partnerluses edasiliikumise eeltingimuseks. Sellele lisandub Birma puhul inimõiguste kaitse probleem, mis on ületamatu takistus võimalusele alustada selle riigiga läbirääkimisi, nagu seda ka Euroopa Parlament 2008. aasta jaanuaris suurepäraselt rõhutas. Komitee tervitab siiski asjaolu, et ELi ja ASEANi kaubandusläbirääkimistele seatakse ambitsioonikamad eesmärgid kui teistele ASEANiga sõlmitud kaubanduskokkulepetele, eelkõige aga seoses töö- ja keskkonnastandardite ja sotsiaaldialoogiga (3). Sellega seoses peaks kahepoolset lähenemisviisi (vt punkt 4.2.2) käsitlema kui esimest sammu piirkondlike või mitmepoolsete majandus- ja kaubanduskokkulepete sõlmimise poole, mitte neist loobumist. 2008. aasta aprilli arvamuses, milles käsitleti läbirääkimisi uute kaubanduskokkulepete üle (CESE 773/2008), ütles komitee selgelt, et nendel ja teistel, „Globaalse Euroopa” teatises ette nähtud läbirääkimistel peaks komisjon tagama, et üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP+) raames loetletud 27 konventsiooni oleks „künniseks jätkusuutliku arengu peatüki teemaliseks aruteluks Aasia riikidega alustatud läbirääkimistel”. See hõlmab ka läbirääkimisi ASEANiga. Kuid samas tunnistati arvamuses, et kõnealust tingimust tuleks „hinnata igal üksikjuhul eraldi”. Arvamuses öeldi ka selgelt (vt punkt 1.2), et „kahepoolseid kokkuleppeid tuleks käsitada mitmepoolsusega ühilduvana ja seda isegi tugevdavana”.

1.5   Kogemus kõikjal maailmas asuvate rahvusvaheliste partneritega on näidanud koostöö ja dialoogi eeliseid mõlemale poolele. See võimaldab mõlemal poolel paremini mõista ees seisvaid väljakutseid ja probleeme ning läheneda neile tõhusamalt. Seetõttu rõhutab komitee, et sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonna organisatsioone tuleb nii Euroopa tasandil kui ka kolmandates riikides rohkem kaasata ASEANi riikidega sõlmitavate vabakaubanduslepingute sotsiaal-majandusliku jätkusuutlikkuse ja konkurentsi all kõige rohkem kannatada võivate ühiskonnarühmade haavatuse mõju hindamisse. Samuti siis, kui ELi ja ASEANi struktureeritud dialoogi raames hinnatakse vajadust tugevdada kodanikuühiskonda ja säästvat arengut. Tasub rõhutada, et suhted ELiga on olnud tõhusamad nendes ASEANi riikides, kus kodanikuühiskonna organisatsioonid on sügavamalt juurdunud (nt Indoneesias, Tais ja Filipiinidel). Praegune väljakutse on leida tõhusaid koostöövõimalusi ka nõrgemate kodanikuühiskonna organisatsioonidega teistes piirkonna riikides.

1.6   Komitee loodab teha – ja on valmis tegema – kõnealuses valdkonnas koostööd teiste ELi institutsioonidega, et edendada ja hõlbustada kodanikuühiskonnaga ASEANi liikmesriikides peetava dialoogi tugevdamist ja on valmis pakkuma selleks oma ekspertteadmisi, eelkõige kõige haavatavamate rühmade puhul. Dialoogi pidamine oleks kindlasti lihtsam ja seda saaks tõhustada, kui tehtaks tihedat koostööd ja kooskõlastataks dialoogi ELi välisuhete jaoks loodud uue diplomaatilise talitusega.

1.7   Komitee teeb ettepaneku luua ELi ja ASEANi ühiskondlike organisatsioonide integreeritud ja kaasav platvorm, mis toetaks piirkondadevahelise integratsiooni peamiseid küsimusi ja pakuks tuge nende organisatsioonide tugevdamiseks, kes esindavad kohaliku kodanikuühiskonna vajadusi, eelkõige riikides, kus kõnealused organisatsioonid on kõige nõrgemad. See ELi ja ASEANi kodanikuühiskonna osaliste uus koostöövahend toetaks suutlikkuse suurendamise (capacity building) integreeritud strateegiat tänu kogemuste vahetamisele seoses konkreetsete juhtumisuuringute ja integratsiooni eri aspektidega: sotsiaal-kultuuriline dialoog, koostöö teaduses ja tootmises, üldhuviteenused, kriisiohjamine jne.

1.8   Sellega seoses teeb komitee ettepaneku hinnata, kas oleks võimalik luua Euroopa Fond, millesse kaasataks vajadusel ka ASEANi Fond (4) ja/või Aasia-Euroopa Fond (5) ning see oleks eelkõige suunatud ELi ja ASEANi riikide vahel sotsiaal-, kodaniku-, ametialase ja kultuuridevahelise dialoogi pidamiseks. Realistlik iga-aastane tegevuskava võimaldaks ühenduse asjaomastel avalik-õiguslikel institutsioonidel läbi viia kasulikku järelevalvet.

1.9   Lisaks sellele teeb komitee ettepaneku koostada lühemas perspektiivis „aastaaruanne” ASEANi osalusmudelite ja –süsteemide hetkeseisu kohta, et hinnata tehtud edusamme ja pöörata erilist tähelepanu sellistele teemadele nagu toiduohutus, vesi ja tervishoid. Aruanne võimaldaks regulaarselt uurida ja teostada järelevalvet sotsiaal-kultuurilise mõõtme edendamiseks kohapeal võetud meetmete üle ning võiks hõlbustada ka selliste sarnaste mudelite ja meetmete võrdlust, mida on kasutanud peamised rahvusvahelised organisatsioonid, eelkõige ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, kuid ka teised globaalsed tegijad (nt USA ja Jaapan).

1.10   Lõpuks soovitab komitee sotsiaalpartnerite institutsioonilise dialoogi ja koostöö edendamiseks luua ASEANi ametnike ja EMSK volitatud esindajate alaline dialoogiplatvorm, et pakkuda võimalusi regulaarseteks institutsioonilisteks aruteludeks ja koostööks, sh seoses organisatsiooni peamiste ürituste ning peamiste sündmustega ELi-ASEANi ja ASEMi struktureeritud dialoogis. Näiteks komisjon peaks kokkulepitud realistliku tegevuskava alusel edendama kõikidel tasanditel pidevat dialoogi ASEANI esindajate ja Euroopa (ja huvitatud liikmesriikide) organiseeritud kodanikuühiskonna esindajate vahel (nt arutelu komitee arvamuste üle ASEANi liikmesriikides). Need meetmed peaksid ette nägema kvalitatiivseid/kvantitatiivseid hindamisviise, millest oleks võimalik ELi ja ASEANi riikide keeltes lihtsalt aru saada. ELi ja ASEANi foorum kõnealuses valdkonnas, mida komitee toetab, võiks paljudele institutsioonidele ning avalik-õiguslikele ja eraasutustele huvi pakkuda.

2.   Milline on ASEANi olemus ja areng?

2.1   Alates ASEANi sünnist kuni tänapäevani on see organisatsioon pidevalt etapiviisiliselt arenenud, mille tulemusena on ta aja jooksul võtnud teistsuguse ja keerulisema vormi. Ta loodi külma sõja geopoliitilises kontekstis piirkondliku stabiilsuse tagamiseks, just iseseisvaks saanud riikidele legitiimsuse andmiseks ja mitmepoolsuse edendamiseks. ASEAN on järk-järgult laiendanud oma piirkondlikku integratsiooni: kõigepealt toimus integratsioon majandus- ja kaubandussektorites ja seejärel algas keerulisem institutsioonilise, poliitilis-majandusliku ning sotsiaal-kultuurilise integratsiooni protsess, osaliselt ka 1997. aasta majanduskriisi tõttu.

2.2   Alates Euroopa Ühenduse asutamislepingute allakirjutamisest ja hiljutisest ühisraha vastuvõtmisest ja ida poole laienemisest on EL olnud ASEANi jaoks nö loomulikuks inspiratsiooniallikaks ning ELi ja ASEANi struktureeritud dialoog on kindlasti mõjutanud Kagu-Aasia integratsiooni hiljutist arengut. 15. detsembril 2008. aastal vastu võetud ASEANi hartaga (6) anti ASEANile juriidilise isiku seisund. Riigipeade ja valitsusjuhtide 14. tippkohtumisel 2009. aastal võttis ASEAN vastu tegevuskava ühise turu loomiseks 2015. aastaks. ASEANi ühendus on seega loonud kolmesambalise struktuuri: majandusühendus (Asean Economic Community – AEC), poliitika- ja julgeolekuühendus (ASEAN Political-Security Community – APSC) ning sotsiaal-kultuuriline ühendus (ASEAN Social-Cultural Community – ASCC) (7).

2.3   Majandusühenduse elluviimine järgnes kaubanduse liberaliseerimisele ASEANi vabakaubanduspiirkonna (ASEAN Free Trade Area – AFTA) lepinguga ja investeeringute liberaliseerimisele ASEANi piirkonnas ASEANi investeerimisala (ASEAN Investment Area –AIA) lepingu järgi, mille puhul tehti viieaastane erand CLMV-riikidele (8). Poliitika- ja julgeolekuühenduse raames peetakse jätkuvalt peamiselt valitsustevahelist dialoogi. Sotsiaal-kultuurilist koostöö raames tehakse peamiselt koostööd hariduse, inimressursside arengu, IKT, avaliku teenistuse, sotsiaalhoolekande, vaesuse vähendamise, toiduohutuse, nakkushaiguste vältimise ja jälgimise, looduskatastroofide ohjamise, alaealiste, naiste ja puuetega isikute õiguste ning keskkonnakaitse valdkonnas.

2.4   ASEANi institutsioonilise tugevnemisega on organisatsioon saanus suurema rahvusvahelise kaalu. 1. jaanuaril 2010. aastal jõustusid vabakaubanduslepingud Austraalia ja Uus-Meremaa, Hiina ja Indiaga. Austraalia ja Uus-Meremaaga sõlmitud lepingus (ASEAN-Australia-New Zealand Free Trade Area – AANZFTA) nähakse ette kaupade (99 % toodetest imporditud Indoneesiast, Malaisiast, Filipiinidelt ja Vietnamist), teenuste ja investeeringutega kauplemise liberaliseerimine.

2.5   Hiinaga sõlmitud lepingus (China ASEAN Free Trade Area – CAFTA) kaotati tollimaksud 7000 kaupade rühmale (u 90 % tollitariifistikust) ja loodi u 1,9 miljardi inimesega integreeritud turg, mille kaubandusmaht on u 4,5 miljardit dollarit. CLMV-riikidele on antud üleminekuperiood kuni 2015. aastani.

2.6   Indiaga sõlmitud lepingus (ASEAN India Trade In Goods – TIG) nähakse ette tariifide järk-järguline liberaliseerimine u 90 % kaubeldavate toodete puhul, sh selliste eritoodete puhul nagu palmiõli, kohv, tee ja pipar. Ka India puhul nähakse lepingus ette ühtse integreeritud 1,8 miljardi inimesega turu loomine.

2.7   ASEANil on ka privilegeeritud poliitilise ja majandusliku koostöö suhted Lõuna-Korea, Jaapani ja Hiinaga (ASEAN+3 blokk) ja Ameerika Ühendriikidega, kellel, nagu me teame, on Vaikse ookeani kaguosas strateegilised huvid ja kes on juba sõlminud vabakaubanduslepingu Singapuriga. Strateegiliselt eriti huvitav on president Barack Obama ettepanek (läbirääkimised toimuvad alates märtsikuust) laiendada atlandiülest partnerlust (Trans-Pacific Partnership – TPP), millest võtavad praegu osa Brunei, Tšiili, Uus-Meremaa ja Singapur, lisaks Austraaliale, Peruule ja Vietnamile ka Ameerika Ühendriikidele.

3.   Milline on ELi ja ASEANi suhete hetkeseis?

3.1   ELi ja ASEANi suhete olulisus tuleb selgelt välja kahe geomajandusliku üksuse kaubandus- ja finantssuhetest. 2006. aasta teatises „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas” peetakse ASEANi tema potentsiaalselt suure majanduskasvu tõttu prioriteetseks turuks. 2004–2008. aastal suurenes kaupade ja teenustega kauplemine ELi ja ASEANi vahel üle 25 %, jõudes 2008. aastal 175 miljardi euroni (kaubanduse peadirektoraadi andmetel).

3.2   ASEAN on praegu Ameerika Ühendriikide ja Hiina järel ELi kolmas kaubanduspartner ja moodustab u 7 % koguimpordist. ELi ja ASEANi kaubandusbilanss näitab märkimisväärset defitsiiti, mis oli 2008. aastal u 25 miljardit eurot (Eurostati andmetel). EL impordib peamiselt masinaid (2008. aastal 29,2 miljardi euro väärtuses) ja põllumajandustooteid (2008. aastal 12,4 miljardi euro väärtuses), samal ajal kui teenuste alal näitab kaubandusbilanss ülejääki (Eurostati andmetel 2007. aastal +2,6 miljardit eurot).

3.3   Investeeringute osas suurenesid 2005.–2008. aastal ELi ja ASEANi kapitalivood 200 % ulatuses (jõudes Eurostati andmetel 105,4 miljardi euro suuruse kogusummani). U 27 % välismaistest otseinvesteeringutest ASEANi riikidesse on pärit Euroopa investoritelt. Suur enamus sellest läheb Singapuri (65 %), kellele järgneb Malaisia (9 %), Tai, Indoneesia, Brunei ja Vietnam (igaüks 5-7 %) ning ainult vähem kui 1 % läheb teistesse riikidesse. Samas suurenesid samal ajal ka oluliselt ELi ja ASEANi kapitalivood (Eurostati andmetel 2007. aastal 29,7 miljardilt eurolt 43,6 miljardi euroni). Kuid 85 % ASEANi riikidest väljuvast kapitalivoost tuleb ainult kahest riigist: Singapurist ja Malaisiast (9).

3.4   Hoolimata kaubandus- ja finantssuhete arenemisest on ASEANi riikide turgudel ikka märkimisväärsed tariifsed ja mittetariifsed tõkked. Nende tõkete eemaldamine ELi ja ASEANi vabakaubanduslepinguga tooks ELile kaasa selgeid eeliseid, eelkõige teenuste valdkonnas, kuid see tooks kaasa ka kasu ASEANi riikidele, kelle puhul eelised, mis oleksid küll riigiti erinevad, oleksid seda suuremad, mida kaugemale läheks integratsioon (vt kaubanduse jätkusuutlikkuse mõjuhinnang, kaubanduse peadirektoraat) (10).

3.5   2007. aasta juulis alustatud kaubandusläbirääkimised ELi ja seitsme ASEANi riigi vahel, kes ei kuulu vähim arenenud riikide hulka (11), peatati siiski vastastikkusel kokkuleppel 2009. aasta märtsis. ASEANi riikide märkimisväärne majanduslik erinevus (riigid erinevad inimarengu, oodatava eluea, vaesuse taseme, ja riigi kulutuste prioriteetide poolest) ja kaubanduspoliitikate mitmekesisus, kuid ka suured poliitilised erinevused (piisab vaid käsitleda sõjalist diktatuuri ja inimõiguste küsimusi Birmas/Myanmaris) on osutunud ületamatuteks takistusteks ka kaubandusläbirääkimiste jaoks. Komiteel on selles küsimuses sama seisukoht kui Euroopa Parlament, kes 2008. aasta jaanuaris juba ütles, et kehtiva sõjalise režiimi all ei ole Birmaga/Myanmariga soovitatav kaubanduskokkulepet sõlmida.

3.6   Kui majanduslik ja kaubanduslik integratsioon on teatud määral aeglustunud, siis ELi ja ASEANi poliitilised ja institutsioonilised suhted on viimasel ajal tasapisi tugevnenud, kuigi tegemist on alles ainult valitsustevaheliste suhetega. Siinkohal võib näiteks tuua ELi ja ASEANi piirkondliku integratsiooni tugiprogrammi (I etapp ja II etapp) (12), ELi ja ASEANi piiriülese kaubandusalgatuse (TREATI) (13) ja ELi ja ASEANi piirkondliku dialoogivahendi (READI) (14).

3.7   Lisaks nimetatud lepingutele on mõlemad organisatsioonid hiljuti teinud ühise deklaratsiooni terrorismiga võitlemise kohta (ASEANi ja ELi ministrite 14. kohtumine 2003. aastal) (15) ja ministrite 16. kohtumisel 15. märtsil 2007. aastal Nürnbergis võtsid nad vastu ühise tegevuskava (Nürnbergi tegevuskava 2007.–2012. aastaks).

3.8   EL ja ASEAN teevad lisaks poliitilist koostööd välisministrite ja kõrgete ametnike ühiste kohtumiste vormis. ELi ja ASEANi välisministrite 17. kohtumine 27.-28. mail 2009. aastal Phnom Penhis (Kambodža) pakkus võimaluse teha kokkuvõte kahest esimesest aastast, mil kohaldati Nürnbergi tegevuskava ja arutada aktuaalseid küsimusi (globaalne majanduslangus ja A/H1N1-viiruse pandeemiaga seotud riskid). Kohtumise lõpul võeti vastu Phnom Penhi tegevuskava, milles seati prioriteedid ja eesmärgid 2009.-2010. aastaks.

3.9   Tasub nimetada ka Aasia-Euroopa kohtumise (Asia-Europe Meeting – ASEM) positiivset kogemust, kuigi see toimub väljaspool ELi ja ASEANi dialoogi, sest ASEM on jätkuvalt peamine Euroopa ja Aasia mitmepoolsete suhete kanal (16). Lisaks iga kahe aasta järel toimuvatele kahepoolsetele tippkohtumistele valitsuste tasandil (17) võõrustab ASEM ka Aasia-Euroopa rahvaste foorumit (Asia Europe People’s Forum), Aasia-Euroopa parlamentaarset partnerlust (Asia-Europe Parliamentary Partnership), Aasia-Euroopa ettevõtlusfoorumit (Asia-Europe Business Forum) ning üleeuraasialist teabevõrgustikku (Trans-Eurasia Information Network – TEIN (18) – Interneti-platvormi, mille eesmärk on toetada teaduskoostööd hariduse ja teadusuuringute valdkonnas.

4.   Peamised teemad ELi ja ASEANi suhetes

4.1   Püüdmata anda täielikku ülevaadet, usub komitee, et oleks kasulik keskenduda mõnele prioriteetsele teemale ja kriitilisele küsimusele, mida peetakse ELi ja ASEANi suhete tulevase arengu seisukohast strateegiliseks, et pakkuda konkreetsete meetmete kohta suuniseid ja valikuid.

4.2   Nagu juba märgiti, on ELi ja ASEANi kaubandusläbirääkimised praegu peatatud. Selleks et jätkuvalt säilitada oma seotus kõnealuse piirkonnaga, on EL mõnede ASEANi liikmesriikidega algatanud läbirääkimised vabakaubanduslepingute üle (alustades Singapurist ja Vietnamist).

4.2.1   Ei saa eitada, et ASEANi riigid on väga erinevad, seda nii poliitilisest-institutsioonilisest seisukohast (ASEANis elavad koos demokraatlikud ja autokraatlikud režiimid, samuti tõelised sõjalised diktatuurid nagu Birma/Myanmari puhul) kui ka majanduslikust seisukohast (ASEAN-6 majanduse ja nelja uue CLMV-riigi sotsiaal-majandusliku arengu näitajad on väga erinevad). Lisaks sellele ei ole ASEANi organitel (sekretariaat ja eestseisus) läbirääkimisteks mandaati. Samuti kardetakse CLMV-riikide sügavama majandusliku integratsiooniga kaasnevaid sotsiaalkulusid (19).

4.2.2   Kuid kahepoolsed läbirääkimised jäävad ikka paremuselt teiseks võimaluseks ning mõnede riikide väljajätmist läbirääkimistelt (Birma, Kambodža ja Laod) on ASEANi riigid ise tugevalt kritiseerinud. Lisaks sellele on tõeliselt piirkondlike läbirääkimiste edendamise vajadus tähtis selleks, et tugevdada Euroopa esindatust kõnealuses piirkonnas ja toetada paremat dialoogi Hiinaga, arvestades tihedaid sidemeid piirkonna majanduste vahel. Sellest seisukohast peaks ASEANi riikidega kahepoolsete lepingute sõlmimist käsitlema vaid esimese sammuna ulatuslikuma poliitilise ja majandusliku piirkondliku partnerluse poole, seda osaliselt seetõttu, et Aasia on rahvusvahelise poliitilis-majandusliku tasakaalu keskmes, kaudselt ELi ja Hiina suhete tõttu ja osaliselt selleks, et arvestada Kagu-Aasia riikide eesmärki luua 2015. aastaks ühine turg – eesmärk, mida EL toetab tehniliselt ja rahaliselt.

4.3   EL peab ASEANi riikidega parajasti läbirääkimisi laiendatud koostöö lepingute üle (Partner and Co-operation Agreements – PCAs) ja toetab ASEANi integratsioonialgatust nagu ka väiksemate haldusüksuste majanduskasvualgatusi (20). Lisaks on tugevdatud koostööd hariduse ja kutsealase väljaõppe valdkonnas, mille peamised eesmärgid on haridusstandardite tõstmine, keeleõppe edendamine ja kaasaegsete infotehnoloogia- ja kommunikatsioonivahendite kasutamine (21).

4.3.1   Kuna toiduohutuse küsimus on delikaatne, siis kavatseb EL kõnealuses valdkonnas tugevdada ka koostööd ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooniga. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on juba teinud ASEANiga koostööd ASEANi toiduohutuse integreeritud raamistiku (ASEAN Integrated Food Security Framework – AIFS) ja selle strateegilise tegevuskava (Strategic Plan of Action for Food Security – SPA-FS) koostamisel ning viib parajasti läbi kümmet riigiuuringut selle kohta, millist mõju on kriis kõnealuses piirkonnas avaldanud toiduohutusele. Lisaks koostab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon ASEANiga vastastikuse mõistmise memorandumit (Memorandum of Understanding), et muuta vastastikused suhted ametlikuks ja hõlbustada piirkonnas tehnilise abi andmist toiduohutuse valdkonnas.

4.3.2   Nendele majanduskoostöö aspektidele, sh teadmiste jagamisele teiste rahvusvaheliste institutsioonide ja teaduskeskustega, tuleks rohkem tähelepanu pöörata, eriti arvestades piirkonna sotsiaal-majanduslikku haavatavust väliste šokkide suhtes ja võimalikke lisamõjusid, mida kaubanduse liberaliseerimise lepingute sõlmimine võib mõnede liikmesriikide ja konkurentsile rohkem avatud ühiskonnarühmade haavatavusele avaldada.

4.4   Poliitiline koostöö ELi ja ASEANi vahel jääb puhtalt valitsustevaheliseks koostööks ja seda arendatakse regulaarsetel (iga kahe aasta tagant toimuvatel) välisministrite ja kõrgete ametnike kohtumistel. Need ministrite kohtumised on siiski aidanud leida välispoliitilistes seisukohtades suuremat üksmeelt. EL on nt avaldanud soovi liituda ASEANi sõpruse- ja koostöölepinguga ja ASEAN on selleks nõustunud laiendama lepingut piiriülestele juriidilistele isikutele.

4.4.1   Sotsiaal-kultuurilist koostööd reguleerib 2009.–2010. aastal Phnom Penhi tegevuskava, milles sätestati ühised eesmärgid paljudes valdkondades alates toiduohutusest kuni teaduse ja tehnoloogia, ametialase väljaõppe ning kunsti- ja kultuuripärandi kaitseni. Kuid ka sotsiaalse koostöö valdkonnas jääb kodanikuühiskonna panus siiski paradoksaalselt tagasihoidlikuks. Nimelt ei ole praegu piisavalt organeid, kes võimaldaks sotsiaalpartneritel ja teistel kodanikel korralikult tutvustada oma vajadusi ja ootusi seoses praeguse olukorra ning ELi ja ASEANi koostöö tulevikuperspektiividega (22).

4.4.2   Inimõiguste osas saab komitee vaid tervitada ASEANi valitsustevahelise inimõiguste komisjoni hiljutist loomist (ASEANi harta jõustumisel). Kuigi sellel organil ei ole (vähemalt veel mitte) täite- ega karistusvolitusi ning seetõttu on tal pigem inimõigusi edendav kui kaitsev ülesanne, on kahtlemata tegemist siiski esimese sammuga inimõiguste täielikuma kaitse poole, milleks organisatsiooni järgmistel aastatel ka üles kutsutakse. Komitee rõhutab siiski, et seoses praeguse olukorraga inimõiguste alal, ei ole võimalik alustada läbirääkimisi kehtiva sõjalise diktatuuriga Birmas/Myanmaris.

Brüssel, 26. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  EXT/132 (1996); EXT/153 (1997).

(2)  Vt komisjoni 2006. aasta teatis „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas”.

(3)  ELi ja Lõuna-Korea vahel sõlmitud vabakaubanduskokkuleppe peatükk 13 võib siinkohal kasulikku eeskuju anda, kuigi tegemist on kahe erineva olukorraga.

(4)  ASEANi Fond loodi 15. detsembril 1997. aastal Kuala Lumpuris ASEANi 30. aastapäeva puhul. Fondi eesmärk on tänu isiklikele kontaktidele ning koostööle ühiskondlike ja akadeemiliste institutsioonidega parandada Kagu-Aasia rahvaste elu ja heaolu ning suurendada teadlikkust piirkondliku integratsiooni eelistest.

(5)  Aasia-Euroopa Fondi (ASEF) lõid 1997. aasta veebruaris ASEMi (Aasia-Euroopa kohtumine) riigid selleks, et edendada Aasia ja Euroopa riikide dialoogi ja koostööd kultuuriliste, intellektuaalsete ja isiklike kontaktide abil, kaasates asjaomaste riikide kodanikuühiskonda ja kogukonda.

(6)  Vt ASEANi harta, Singapur, 20. november 2007. See preambulist, 13 peatükist ja 55 artiklist koosnev põhiseaduslik leping on ASEANi organisatsiooniliseks aluseks.

(7)  Vt ASEANi majandusühenduse kava (Singapur, 20. november 2007); ASEANI poliitika- ja julgeolekuühenduse kava (Cha-Am, 1. märts 2009) ja ASEANi sotsiaal-kultuurilise ühenduse kava (Cha-Am, 1. märts 2009).

(8)  Akronüüm CLMV viitab organisatsiooni kõige viimastele liikmetele (Kambodža, Laos, Myanmar ja Vietnam).

(9)  Maailma esimese 100 rahvusvahelise ettevõtte kuuluvatest 18 ASEANi riikide rahvusvahelisest ettevõttest asuvad 11 Singapuris ja Malaisias (ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi andmetel).

(10)  Kaubanduse peadirektoraat, „ELi ja ASEANi riikide vabakaubanduslepingu kaubanduse jätkusuutlikkuse mõjuhinnang” („Trade Sustainability Impact Assessment (TSIA) of the FTA between the EU and ASEAN”), juuni 2009, TRADE07/C1/C01 - Lot 2.

(11)  Indoneesia, Malaisia, Singapur, Brunei, Tai, Filipiinid ja Vietnam.

(12)  Jakartas 2003. aasta septembris allkirjastatud ELi ja ASEANi piirkondliku integratsiooni tugiprogramm (APRIS I), millele on eraldatud 4,5 miljonit eurot, et täita Viangchani tegevuskavas sätestatud eesmärgid, viia ellu ASEANi ühtne liides tolliprotseduuride ühtlustamiseks, vähendada kaubanduse ees seisvaid tehnilisi takistusi, viia piirkonnas vastavusse kvaliteedistandardid ja pakkuda tehnilist abi ASEANi sekretariaadile. APRIS II peamised eesmärgid (vt ELi ja ASEANi piirkondliku integratsiooni tugiprogrammi (APRIS) II etapp, Jakarta, november 2006) on aga kaubanduse valdkonnas ASEANi standardite rahvusvaheliste standarditega vastavusse viimine; investeeringute alal tegevuskava vastuvõtmise toetamine, et kiirendada piirkonnas takistuste eemaldamist kapitalivoogude vaba liikumise eest; institutsioonilises valdkonnas ASEANi vaidluste lahendamise mehhanismi tugevdamise edendamine ja ASEANi sekretariaadile toe pakkumine, et tagada oma ülesannete tõhus täitmine. APRIS II puudutab 2006.–2009. aastat ja selle rahastamine on tagatud ELi esialgse 8,4 miljoni euro suuruse assigneeringuga. 2007. aastal tehti täiendav 7,2 miljoni euro suurune assigneering APRIS II kavas ette nähtud algatuste toetuseks ja rõhutati eelkõige, kui oluline on saavutada ASEANi piirkonna riikides ühised standardid toiduainete-, elektroonika-, kosmeetika- ja puidutoodete sektoris.

(13)  Programm tehnilise abi andmiseks, mida EL on lubanud Kagu-Aasia riikidele anda selleks, et kiirendada ASEANi integratsioonieesmärkide saavutamist toiduainete ja tööstuslike toodete standardite valdkonnas ning seoses kaubanduse ees seisvate tehniliste takistustega. Vt ELi ja ASEANi piiriülene kaubandusalgatus, Louangphabang, 4. aprill 2003.

(14)  READI käsitleb kõiki mittekaubandusliku koostööga seotud teemasid ja edendab poliitilist dialoogi ühist huvi pakkuvates valdkondades, nt infoühiskond, kliimamuutus, ohutus tsiviillennunduses, tööhõive ja sotsiaalküsimused, energia, teadus ja tehnoloogia.

(15)  Vt ühine deklaratsioon terrorismiga võitlemise kohta, Brüssel, 27.-28. jaanuar 2003.

(16)  Praegused 45 ASEMi liiget esindavad u poolt maailma SKP-st, u 60 % maailma elanikkonnast ja u 60 % maailma kaubandusest (Euroopa Komisjoni andmetel).

(17)  Kaheksas tippkohtumine toimub oktoobris Brüsselis ja sellel keskendutakse järgmisele teemale: „Elukvaliteedi parandamine”.

(18)  TEIN3 projekt (http://www.tein3.net/) on portaal, mis toetab teaduskoostööd u 8 000 Vaikse ookeani äärse Aasia teaduskeskuse ja akadeemilise asutuse vahel ja nende osalemist projektides Euroopa kolleegidega. Euroopa ja Aasia telemaatilist koostööd teadusuuringute valdkonnas tehakse tänu ühendatusele GÉANT-võrgustikuga.

(19)  Kooskõlas WTOs vastu võetud „eri- ja diferentseeritud kohtlemisega” saab EL võtta arvesse partnerriikide erinevaid arengutasemeid. Peaks arvestama, et eksport Laosest ja Kambodžast juba saab algatusega „Kõik peale relvade” eelisjuurdepääsu ELi turule.

(20)  Praegu on pooleli viis ühist projekti kogueelarvega 55,5 miljonit eurot.

(21)  Prioriteetseks peetakse ametialase väljaõppe, transpordi, energia ja säästva arengu projekte. Vt ELi ja ASEANi piirkondlik dialoogivahend, Kuala Lumpur, 2005.

(22)  Ainus (osaline) erand on Brüsselis asuv ASEANi-ELi ettevõtlusvõrgustik (ASEAN-EU Business Network), mis loodi 2001. aastal poolte vaheliste kaubandussuhete toetamiseks.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/26


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „28. režiim: alternatiiv, mis aitab vähendada õigusaktide hulka ühenduse tasandil” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 21/05

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„28. režiim: alternatiiv, mis aitab vähendada õigusaktide hulka ühenduse tasandil”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 30. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (27. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124, vastu hääletas 8, erapooletuks jäi 20.

1.   Märkused ja soovitused

1.1   Viimasel ajal on paljudel üritustel mitmed kodanikuühiskonna esindajad küsinud, kas oleks võimalik võtta vastu vabatahtlik režiim, mis oleks alternatiiviks tavapärasele õigusaktide ühtlustamise korrale konkreetsetes valdkondades, reguleerides sel viisil täielikult teatud õigussuhted, nimelt tsiviilõiguslikud lepingud.

1.2   Muu hulgas on mitmetes komisjoni ja Euroopa Parlamendi dokumentides viidatud nn 28. režiimi võimalikule kasutamisele, seda peamiselt sellistes olulistes valdkondades, kus soovitud täielikku ühtlustamist peetakse raskeks või saavutamatuks.

1.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmetes arvamustes avaldanud toetust selle mehhanismi süvauuringutele ja võimalikule rakendamisele teatud valdkondades.

1.4   Lisaks ettevõtmisele, mis kasvas välja komitee omaalgatuslikust arvamusest Euroopa kindlustuslepingu kohta (1) ning päädis Euroopa kindlustuslepingu õiguse ümbersõnastamise projektirühma hiljutises väljaandes „Principles of the European Insurance Contract Law (PEICL)” (ilmus ühise tugiraamistiku raames), on sarnane käsitlus vaid väga harva leidnud järgimist Euroopa seadusandja poolt äriühinguõiguse, intellektuaalomandiõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas.

1.5   Kahjuks ei ole siiani toimunud ulatuslikku arutelu niisuguse meetme iseloomu, eesmärgi, õigusraamistiku, rakendamisalade, eeliste ja raskuste ning selle võimaliku panuse üle ühtse turu lõpuleviimisel.

1.6   Sel eesmärgil ning kooskõlas arvamusega proaktiivse õiguse (2) teemal on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustanud koostada käesoleva omaalgatusliku arvamuse, mida täiendab avalik arutelu, kus eri liikmesriikide sidusrühmade, teadlaste, riigiametnike ning komisjoni esindajatel avaneb võimalus väljendada oma arvamust ja seisukohti.

1.7   Võttes arvesse enamust viimastel aastatel avaldatud kirjalikest dokumentidest ja arvamustest, eelkõige aga neid, mis esitati arutelu käigus, märgib komitee, et vabatahtliku režiimi määratlemisel ja kavandamisel tuleks kaaluda teatud alusparameetreid, millest tõuseks kasu nii parema õigusloome kui ka lihtsama, arusaadavama ja kasutajasõbralikuma õiguskeskkonna kontekstis.

1.8   Seega, vabatahtlik režiim:

a)

tuleks sõnastada igas liikmesriigis 2. režiimina, andes pooltele seega võimaluse valida siseriikliku lepinguõiguse kahe korra vahel;

b)

tuleks määratleda ELi tasandil ja jõustada ELi määruste abil;

c)

peaks lihtsustama pooltevahelist suhtlust väljatöötamise käigus;

d)

peaks sisaldama kohustusliku õiguse sätteid, mis tagavad nõrgema poole kõrgesemelise kaitse vähemalt samal määral, kui see on tagatud ELi või liikmesriigi kohustuslike sätetega, ja mida vajadusel on võimalik rakendada;

e)

peaks võimaldama pooltel valida korra üksnes täies ulatuses, välistades niiviisi valikulise rakendamise (cherry-picking).

1.9   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teinud ettepanekuid edasisteks aruteludeks kõnealuse õigusloomemehhanismi rakendamise võimaliku õigusliku aluse üle, pidades silmas asjaolu, et õiguslik alus võib sõltuda kohaldamisalast.

1.10   Komitee on toonud esile selle korra kasutamise paljud eelised. Näiteks:

a)

aitaks see lepingupooltel sooritada tehinguid kogu Euroopa Liidus üheainsa lepinguõiguse režiimi alusel. Ühtse turu sellised tõkked nagu õiguslikud riskid ja liikmesriikide õigussüsteemi erinevusest tulenevad õiguskulud ületatakse sel juhul automaatselt;

b)

rakendamine jäetakse turu otsustada ja valik selle kasuks tehakse üksnes siis, kui huvitatud poolte hinnangul pakub see eeliseid;

c)

iga liikmesriigi õiguskultuur jääb puutumata, mis muudaks selle poliitilisel areenil vastuvõetavamaks;

d)

hästi koostatud ja ELi eeskirjadega rakendatud korda oleks pooltel võimalik kasutada ka läbinisti riigisisesel juhtudel;

e)

kohtud ei saaks seda käsitleda valitud „välisriigi” õigusena. Seetõttu kehtiksid näiteks iura novit curia põhimõtted; liikmesriigi ülemkohtule, aga ka Euroopa Kohtule oleks piiramatu juurdepääs, mis ei ole sageli sugugi nii, kui rakendatakse välisriigi õigust või üldpõhimõtteid; samuti ei saaks kohtuväliseid kaebusi ja hüvitamismehhanisme menetlevad asutused keelduda asja arutelust põhjendusel, et see allub välisriigi õigusele.

1.11   Komitee teab väga hästi, et rakendamisel esineb teatud puudusi:

a)

vabatahtliku korra ja Euroopa rahvusvahelise eraõiguse vastastikused suhted, eeskätt seoses liikmesriigi avalikku korda käsitleva sättega (ordre public – Rooma I määruse 593/2008 artikkel 21);

b)

isegi vabatahtliku valdkondliku korra jaoks on vaja eraõiguse üldpõhimõtete kogumit;

c)

vabatahtlik kord, mis käsitleb üksnes eraõigusküsimusi, ei saa käsitleda maksuõiguse küsimusi;

d)

tarbijatel peab olema piisav teave vabatahtliku korra olemuse, eeliste ja puuduste kohta;

e)

28. režiimi ei tuleks kohaldada liikmesriikides kehtiva töö- või töölepinguõiguse suhtes.

1.12   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et tuleb püüelda sügavama asjaomase arutelu poole, mis hõlmab eri tasandeid – teadusringkonnad, sidusrühmad (spetsialistid, tarbijad jne), uurimisinstituudid ja ELi institutsioonid, seda peamiselt parema õigusloome projekti raames –, eesmärgiga aidata kaasa ühtse turu lõpuleviimisele.

1.13   Komitee palub komisjonil innustada selle teema uurimist nii teoreetilises kui ka praktilises plaanis, et määratleda selle teostatavuse ja kasulikkuse tingimused.

1.14   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab täiendavalt, et kas komisjon või Euroopa Parlament kaaluks oma eelnevas mõjuhinnangus 28. režiimi rakendamise võimalust iga uue õigusloomega seotud algatuse puhul; samasugune hinnangu andmine peaks käima ka juba töös olevate ettepanekute kohta, tehes algust reisipaketi direktiivi käimasoleva läbivaatamisega. Sellise hinnangu andmise käigus tuleks hoolikalt uurida vabatahtlike õigusaktide võimalikku mõju praegustele siseriiklike õigusaktidega kehtestatud kohustuslikele eeskirjadele. Tuleb hinnata ka ohtu, et seda kasutatakse siseriiklikest kohustuslikest eeskirjadest möödahiilimiseks nõrgema poole kahjuks.

2.   Sissejuhatus – arvamuse eesmärk

2.1   Ühtse turu üks eesmärk on parandada õigusloomet ja võimalusel vähendada õigusaktide hulka. Kõik algatused, mis on tehtud parema õigusloome projekti raames, mille komisjon ja parlament välja töötasid ning mida komitee on mitmes arvamuses täies mahus toetanud, on suunatud parimate viiside leidmisele, et muuta õiguskeskkond ettevõtete, töötajate ja tarbijate jaoks sõbralikumaks ja mõistetavamaks.

2.2   Suhteliselt uus mõte, kuidas paremini ja järjekindlamalt reguleerida olulisi küsimusi ELi tasandil, kõlas esmakordselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses Euroopa kindlustuslepingu kohta (3). Arvamuses tehti ettepanek, et Euroopa kindlustuslepingut reguleerivad õigusaktid peaksid põhinema vabatahtlikul süsteemil, mis pakub alternatiivi liikmesriikide õigussüsteemide ühtlustamisele.

2.3   Euroopa kindlustuslepingu õiguse ümbersõnastamise projektirühm koostas ühise tugiraamistiku raames ning esitas komisjonile seni ainsa struktureeritud ettepaneku ELi vabatahtliku korra mudeli kohta.

2.4   Viimastel aastatel on õigusteadlased, akadeemikud ja mõned kodanikuühiskonna sidusrühmad väljendanud mitmel pool arvamust, et see meetod võiks olla kasulik alternatiiv tavapärasele ühtlustamisele teatud valdkondades, nt pensionisüsteem või finantsteenused.

2.5   Komisjon on järk-järgult hakanud kõnelema võimalusest kasutada mitmes valdkonnas nn 28. režiimi meetodit ning komitee on mitmes arvamuses (4) sellele toetust avaldanud.

2.6   Kuid selle meetodi rakendamise kontseptsioon, laad ja raamistik tuleb alles põhjalikult kindlaks määrata. Eriti oluline on näidata, et see ei ole mitte ainult teostatav, vaid pakub ka eeliseid seoses parema õigusloome ning lihtsama, mõistetavama ja kasutajasõbralikuma õiguskeskkonna näol. See on kõnealuse omaalgatusliku arvamuse eesmärk.

3.   28. režiimi kontseptsioon

3.1   Olemus ja eripära

3.1.1   Sageli sünonüümidena kasutatavad mõisted 28. režiim ja vabatahtlik kord püüavad esitada piltliku kuvandi Euroopa lepingu- ehk eraõigusest, mis ei lükkaks kõrvale siseriiklikku õigust, vaid pakuks sellele alternatiivi, jättes rakendamise lepingupoolte otsustada.

3.1.2   Ehkki mõistet 28. režiim on üldiselt kasutatud mitmetes ELi institutsioonide dokumentides ja paljudes sellel teemal avaldatud artiklites, võib see olla teatud määral eksitav, kuna seda võidakse käsitleda „välisriigi” õiguse režiimina vastandina 27 liikmesriigi „siseriiklikule” lepinguõigusele, mida võib käsitleda „siseriikliku” õigusena.

3.1.3   Seega tundub sobivam rääkida eraõiguse 2. režiimist (5) kõigis liikmesriikides. See mõiste teeb arusaadavaks, et Euroopa vabatahtlik kord muutub liikmesriikide siseriikliku õiguse osaks sarnaselt muude Euroopa õiguse allikatega. Lühidalt: 2. režiim annaks pooltele võimaluse valida siseriikliku lepinguõiguse kahe režiimi vahel, millest üht jõustab liikmesriigi seadusandja ja teist Euroopa seadusandja.

3.1.4   Niisugust 2. režiimi saaksid pooled kasutada äritegevuses kogu Euroopa Liidu piires. Seega ei peaks lepingupooled olema kursis 27 liikmesriigi siseriikliku õigusrežiimiga, vaid saaksid tehingutes tugineda ühtsele Euroopa eraõiguse režiimile. Sellest oleks abi, sest kumbki lepingupool ei peaks sel juhul aktsepteerima selle õiguse rakendamist, mida ta peab välisriigi õiguseks.

3.1.5   2. režiimist oleks iseäranis palju abi valdkondades, kus rahvusvaheline eraõigus (Rooma I) keelab pooltele õiguse vaba valiku või kitsendab seda. Näiteks võib tuua veolepingud (Rooma I artikkel 5), tarbijalepingud (Rooma I artikkel 6), kindlustuslepingud (Rooma I artikkel 7) ja töölepingud (Rooma I artikkel 8). Vabatahtlik kord võiks isegi kehtida rahvusvaheliselt kohustuslike eeskirjade kohta (Rooma I artikkel 9), eeldusel et see arvestab piisavalt niisuguste sätetega kaitstavaid üldisi huve (6). 2. režiim ei tohiks siiski olla kohaldatav ELi liikmesriikides kehtiva töö- ja töölepinguõiguse suhtes.

3.1.6   Niiviisi võimaldaks 2. režiim ühenduse kogu äritegevusel tugineda ühele ja samale lepinguõiguse režiimile isegi sellistes valdkondades, kus rahvusvaheline eraõigus sätestab nõrgemat poolt kaitsvate kohustuslike sätete rakendamise.

3.1.7   Sellist vabatahtlikku korda on mainitud Rooma I määruse 14. põhjenduses: „Kui ühendus peaks asjakohases õigusaktis vastu võtma lepinguõiguse materiaalõiguslikud normid [—], võib kõnealuse õigusaktiga ette näha, et pooled võivad valida nende normide kohaldamise”.

3.1.8   Kuna vabatahtlik kord oleks iga liikmesriigi õiguses lepinguõiguse 2. režiim, võiks vabatahtliku korra valimist lubada isegi läbinisti siseriiklikel juhtudel. Selle tulemusel saaksid ettevõtjad nii siseriiklikes kui ka rahvusvahelistes tehingutes tugineda 2. režiimile, mis aitaks veelgi kaasa õiguskulude vähendamisele.

3.1.9   2. režiimi teine omapära seisneb selles, et kohtud ei saaks vabatahtlikku vahendit käsitleda välisriigi õiguse valimisena. Seetõttu kehtiksid näiteks iura novit curia põhimõtted ning liikmesriigi ülemkohtule oleks piiramatu juurdepääs, mis ei ole sageli sugugi nii, kui rakendatakse välisriigi õigust või üldpõhimõtteid. Samuti ei tohiks kohtuväliseid kaebusi ja hüvitamismehhanisme menetlevad asutused keelduda asja arutelust põhjendusel, et see allub välisriigi õigusele. Näiteks Saksamaa kindlustuse ombudsman võib keelduda kaebuse menetlemisest vastavalt oma menetlusseadustikule, kui kaebuse üle tuleb otsus langetada selgelt vastavalt välisriigi õigusele (7). Euroopa vabatahtlik kord oleks iga liikmesriigi lepinguõiguse 2. režiim ning seega ei saaks Saksamaa kindlustuse ombudsman seda käsitleda välisriigi õigusena.

3.1.10   Lõpuks kehtiks Euroopa seadusandja jõustatud vabatahtlikule korrale Euroopa Kohtu eelotsuse menetlemise kord, mis tagaks vabatahtliku korra ühtse rakendamise ELi liikmesriikide kohtutes (8).

3.2   Vabatahtlik lepinguõigus ja nõrgema poole kaitse

3.2.1   Ülalkirjeldatud 2. režiim pakuks võimaluse, mida ei kitsendaks siseriikliku õiguse kohustuslikud eeskirjad eeldusel, et see võtab piisavalt arvesse niisuguste sätete kaitstavaid üldisi huve. Seega tekib nõue, et nõrgema poole, eelkõige tarbija kaitse tagamisel ei tehtaks järeleandmisi (9) ja seda ei kasutataks siseriikliku õiguse kohustuslikest sätetest kõrvalehiilimiseks.

3.2.2   Seda saab tagada kolmel viisil:

a)

esiteks peaks 2. režiimi enda raames kehtestatama kohustuslikud eeskirjad ning kohaldatama nõrgemale poolele kõrgetasemelist kaitset (10);

b)

teiseks tuleb ära hoida võimalus, et lepingupooled jõuavad kokkuleppele jätta välja 2. režiimi teatud sätted, sest ei tohi lubada siseriikliku õiguse ja 2. režiimi segu, mille puhul valitakse kummastki õigusest kõige paindlikumad normid;

c)

kolmandaks tuleks tarbijaid teavitada vabatahtlikest kordadest tarbijaorganisatsioonide esitatava üldise tarbijainfo kaudu ning samuti peab ettevõtjal olema lepingueelne kohustus teavitada tarbijat sellest, et pakutud lepingule võib kohaldada vabatahtlikku korda.

3.2.3   Nii ei kannustaks 2. režiimi kasutamise võimalus tugevamat poolt tegema teisele lepingupoolele ettepanekut kasutada madalama kaitsetasemega õigust. Selle asemel loodaks stiimul valida 2. režiim, sest selle raames võib kasutada kogu ühenduses lepingusätteid, mida ei pea kohandama siseriiklikule õigusele, vaid mis põhinevad 2. režiimil, mis pakuks nõrgemale poolele kõrgemat kaitsetaset kui seda üldiselt pakuvad liikmesriikide õigusaktid.

3.2.4   Kõrget tarbijakaitse taset tagav vabatahtlik kord annab tarbijale eelise, sest vabatahtliku korra alusel Euroopa turule tulevaid tooteid saab lihtsamalt võrrelda. Seega võib vabatahtlik kord tegelikult suurendada läbipaistvust.

3.3   Vabatahtliku korra õiguslik alus ja vorm

3.3.1   Vabatahtliku korra olemuse ja tunnuste arutamisel jääb põhiküsimuseks ELi pädevus selle korra vastuvõtmisel. Mõned autorid leiavad, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 81 (endine EÜ asutamislepingu artikli 61 lõige c ning endine artikkel 65) võiks olla õiguslikuks aluseks, sest nende arvates on oluline kollisiooni tase, mitte materiaalõigus. Seega vajab EL vaid usaldusväärset alust, mis võimaldaks lepingupooltel valida kohaldatavaks õiguseks vabatahtliku korra, ning peab keskenduma ainult rahvusvahelise eraõiguse siseriiklike eeskirjade ühilduvusele. Ent Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 81 põhinev kord saab hõlmata ainult piiriülese toimega tsiviilasjad ning ei oleks Ühendkuningriigile, Iirimaale ja Taanile õiguslikult siduv.

3.3.2   Teised on arvamusel, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 352 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 308) on kõige sobivam alus, et anda Euroopa Ühendusele volitus sellise vabatahtliku korra jõustamiseks, saavutamaks üks aluslepingutes sätestatud eesmärkidest – põhjendusel, et aluslepingutes ei ole väidetavalt antud vajalikke volitusi (11).

3.3.3   Ent me ei tohiks välistada võimalust kasutada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 114 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 95), sest see tegeleb nende õigusaktide ühtlustamisega, mis otseselt mõjutavad siseturu rajamist või toimimist ning mille eesmärk on artiklis 26 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 14) seatud eesmärkide saavutamine. Seal, kus Euroopa seadusandjal on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 alusel lausa õigus ühtlustada siseriiklikku lepinguõigust, peaks tal olema ka võimalus jõustada vabatahtlikku korda, mis tegelikult mõjutab siseriiklikke õiguskordi vähem ja on seetõttu subsidiaarsuse põhimõtte alusel eelistatud valik.

3.3.4   Euroopa Liidu toimimise lepingu uus artikkel 118 annab erilise õigusliku aluse. Ent selle kohaldamisala on piiratud intellektuaalomandiõigustega.

3.3.5   Maksimaalse ühtsuse tagamiseks peaks kirjeldatud kord olema kehtestatud määruses (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 288 teine lõik). Määruses kehtestatuna kuuluks see iga liikmesriigi materiaalõigusse ning oleks kohaldatav ainult juhul, kui asjaomasele lepingule kohaldatakse vastavalt Rooma I kollisiooninormidele liikmesriigi õigust. Tagada tuleks kõikehõlmav reguleerimine, mitte määrata vaid miinimumnormid.

3.3.6   Igal juhul tuleks hoolikalt hinnata iga uue vabatahtliku korra ühilduvust subsidiaarsuse põhimõttega.

3.4   Sisu

3.4.1   Tulevase vabatahtliku korra tekst peaks koosnema üldisest osast, mis reguleerib selle vabatahtlikku kohaldamist, ning eriosast, milles sätestatakse sisulised normid, mis reguleerivad vabatahtliku korraga hõlmatavaid õigusvaldkondi.

3.4.2   Vabatahtliku korra teksti võiks struktureerida järgmiselt.

Esimene peatükk:   üldsätted

Esimeses peatükis, mis koosneks vaid 4 või 5 artiklist (12), määrataks kindlaks vabatahtliku korra kohaldamisala ning esitataks lepingupoolte valikuvõimalused. Selles täpsustataks ka kohustuslikud normid (eelkõige nõrgemat poolt kaitsvad normid). Samuti peaks selles keelatama siseriikliku õiguse kasutamine ja selle asemel tuleks õiguslike lünkade täitmiseks pakkuda võimalust järgida üldpõhimõtteid, mis on liikmesriikide õigustikele ühised (13).

Teine peatükk:   erisätted

Teises peatükis esitataks vabatahtliku korra kohaldamisalasse jäävate õigusvaldkondade sisulised normid.

3.5   Eelised ja raskused

3.5.1   Vabatahtliku korra peamine eelis on see, et see aitaks lepingupooltel sooritada tehinguid kogu Euroopa Liidus üheainsa lepinguõigusrežiimi alusel. Nii ületataks ühtse turu sellised tõkked nagu tarbijate või ettevõtete õiguslikud riskid ja õiguskulud, mis tulenevad liikmesriikide õigussüsteemide erinevusest (14).

3.5.2   Lisaks pakuks vabatahtlik kord eeliseid võrreldes siseriiklike õigustike ühitamise või ühtlustamisega.

3.5.2.1   Esiteks teeb otsuse vabatahtliku korra kohaldamise kohta turg. Sellega tagatakse, et vabatahtlikku korda kohaldatakse ainult juhul, kui lepingupooled peavad seda kasulikuks. Tõenäoliselt kasutavad vabatahtlikku vahendit rahvusvahelised turuosalised, samas kui kohalikud turuosalised säästavad ülevõtmiskulusid, eelkõige seoses Euroopa uuest režiimist tuleneva lepingusätete ümbersõnastamisega.

3.5.2.2   Teiseks jääb iga liikmesriigi õiguskultuur puutumata, mis muudaks vabatahtliku korra poliitilisel areenil vastuvõetavamaks. Sama argument kehtib liikmesriikide juristidele, kes tõenäoliselt on selle vastu, et traditsioonilisi õigusnorme hakataks asendama Euroopa lepinguõigusega. Ent neil ei oleks põhjust olla vastu vabatahtlikule korrale, mis jätaks siseriikliku õiguse puutumata.

3.5.3   Pealegi eksisteerib 2. režiim juba praegu (vt punkt 3.6.3). See näitab selgelt, et liikmesriikide põhiseadustel ei ole midagi vabatahtlike kordade vastu.

3.5.4   Vabatahtliku korra loomine lepinguõiguses või teistes eraõiguse valdkondades võib aga luua tehnilisi probleeme. On selge, et ei ole lihtne luua valikuvõimalust ja reguleerida kahe paralleelselt eksisteeriva lepinguõiguse vahelist suhet. Ent nagu on näha võimaliku tulevase vabatahtliku korra visandatud kavast, on võimalik tehnilisi probleeme ületada.

3.6   Sarnased korrad

3.6.1   Vabatahtlikud korrad eksisteerivad juba nii rahvusvahelisel kui ka Euroopa tasandil.

3.6.2   Rahvusvahelisel tasandil võib näidetena tuua ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise müügi lepingute kohta (1980) (15) ning UNIDROIT' konventsioonid rahvusvahelise faktooringu kohta (16) ja rahvusvahelise finantsliisingu kohta (17). Neis konventsioonides järgitakse opt-out-mudelit (18).

3.6.3   Euroopa tasandil eksisteerivad mitmed vabatahtlikud korrad:

Euroopa äriühingute loomise määrused, nt määrus societas europaea kohta (19), Euroopa majandushuvigrupi kohta (20) või Euroopa ühistu kohta (21);

Euroopa intellektuaalomandiõiguste loomise määrused, nt määrus ühenduse kaubamärgi kohta (22) ja ühenduse patendi kohta (23);

Euroopa tsiviilmenetlusi kehtestavad määrused, nt määrus Euroopa maksekäsumenetluse kohta (24) ja Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse kohta (25).

Ettepanekuid on tehtud ka muude vabatahtlike kordade kohta, sh Euroopa pärimistunnistuse loomise kohta (26). Nende määruste või ettepanekutega lisatakse siseriikliku õigusega pakutavatele võimalustele ka Euroopa tasandi võimalused.

4.   28. režiim ja parem õigusloome

4.1   Ühtse turu lõpuleviimine

4.1.1   Vabatahtlik kord toetaks tugevalt ühtse turu toimimist ning kujutab endast kõige täiuslikumat vabatahtliku ühtlustamise vormi, mis on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

4.1.2   Lisaks soodustab vabatahtlik kord tarbijate liikumisvabadust ja tugevdab ettevõtete piirülest liikuvust ja konkurentsi.

4.1.3   Lissaboni lepingu jõustumine ei muuda olukorda vabatahtliku režiimi loomise osas.

4.2   Euroopa lepinguõigus

4.2.1   Ühiste Euroopa lepinguõiguse põhimõtete võrgustik (CoPECL-Network) sai hiljuti valmis ühise tugiraamistiku kavandi (27), mille esitas Euroopa Komisjonile. On selge, et nende eeskirjadega pakutakse Euroopa seadusandjale mudel, mida kasutada vabatahtliku korra jõustamiseks, nagu soovitas volinik Viviane Reding (28). Vaja on veel eeskirju ühise tugiraamistiku ja ühiste põhimõtete vabatahtliku kohaldamise kohta kooskõlas juba olemasoleva Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtete (PEICL) ettepaneku artikliga 1:102 (29).

4.3   Uued kohaldamisvaldkonnad

4.3.1   Suurem vajadus vabatahtliku korra järele on neis lepinguõiguse valdkondades, kus domineerivad siseriikliku õiguse kohustuslikud eeskirjad, mis moodustavad õigusliku takistuse ühtse turu toimimisele (30). Juba komisjon on sellele probleemile viidanud finantsteenuste, sh kindlustuse osas (31). Seega võivad finantsteenused (pangandus- ja kindlustusõigus) olla järgmine oluline valdkond, kus edaspidi kohaldada vabatahtlikku korda, võttes seejuures mis tahes tingimustes nõuetekohaselt arvesse tarbijakaitse õigusakte (kusjuures kindlustusõigust puudutav ettepanek peab olema välja töötatud täielikus kooskõlas ühise tugiraamistikuga).

4.3.2   28. režiimi võiks ette näha ka tarbekaupade müügile (eelkõige internetimüügile). Ent tarbekaupade müügi küsimuses tuleb hoolikalt kaaluda vabatahtliku korra suhet tarbija õigusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekuga (32).

4.3.3   Vabatahtliku korra võib luua ka teistes eraõiguse valdkondades peale lepinguõiguse. Ilmsed kandidaadid, millele 28. režiimi kohaldada, on vallasvara või immateriaalse kauba tagatisõigused. Komisjoni ettepanek Euroopa pärimistunnistuse loomiseks (33) näitab vabatahtliku korra kohaldamise võimalust pärimisõiguses. Tulevikus võib vabatahtliku korra alla käia ka abieluvaraõigus.

4.3.4   Vajadus vabatahtliku korra järele ei ole nii tungiv üldise lepinguõiguse valdkonnas. Ühise tugiraamistiku kavand, mis hõlmab üldist lepinguõigust, ei ole tegelikult koostatud vabatahtliku korrana. Ent ühise tugiraamistiku kavandi autorid rõhutavad sissejuhatuses, et seda võib kasutada alusena ühele või mitmele vabatahtlikule korrale (34). Seda ettepanekut võiks rakendada ka piiratult, lisades ühise tugiraamistiku kavandi üldsätted vabatahtlikku korda, mida kohaldatakse vaid teatud lepinguõiguse valdkondades. See aitaks vältida õiguslikke lünki, mis kindlasti ilmneksid, kui jõustatakse ainult konkreetset liiki lepingutele omased sätted.

5.   6. jaanuaril 2010 toimunud ühtse turu vaatlusrühma avaliku arutelu tulemused

5.1   Mitmed 28. režiimi laadsed korrad juba eksisteerivad või on kavandatud Euroopa äriühinguõiguses, intellektuaalomandit puudutavas menetlusõiguses ja pärimisõiguses. Kõik need lähevad kaugemale siseriiklikest piirangutest, tungivad vähem siseriiklikusse õigusesse ja avavad turuosalistele uusi võimalusi piiriüleses kaubanduses. Ent 28. režiim peab järgima nõudlikke tarbijakaitse eeskirju ja olema samal ajal ühtlustamisest rangem. Pensionid on üks oluline teema seoses 28. režiimiga, arvestades, et umbes 18 miljonit Euroopa pensionäri elab teises liikmesriigis. Samuti peaks 28. režiim keskenduma heale teavitamisele ja usalduse loomisele (nt lepingud) ning viima lihtsamate teenuste ja toodeteni (eelkõige finantsteenuse vallas). Finantsteenuste jaeturul tuleb prioriteediks seada parem tarbijakaitseõigus: kriis on näidanud vajadust reguleerida kõiki tarbijatele pakutavaid finantsteenuseid ja pakkuda kõigile soovijatele lihtsustatud finantsteenused. Igal juhul jääb päevakorda 28. režiimi valikuvõimaluse pakkumiseks ja selle õigusliku aluse leidmiseks vajaliku poliitilise konsensuse saavutamine. Komisjoni mõjuhinnangute kaudu tuleks süstemaatiliselt kaaluda vabatahtliku lähenemisviisi võimalust, st 28. režiimi vastuvõtmist, kuigi see oleks vastus vaid teatud probleemidele, mitte üldine alternatiiv lepinguõigusele.

Brüssel, 27. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  ELT C 157, 28.6.2005, lk 1.

(2)  ELT C 175, 28.7.2009, lk 26.

(3)  ELT C 157, 28.6.2005, lk 1.

(4)  ELT C 157, 28.6.2005, lk 1, raportöör: Pegado Liz; ELT C 318, 23.12.2006, lk 200, raportöör: von Fürstenwerth; ELT C 65, 17.3.2006, lk 134, raportöör: Ravoet; ELT C 309, 16.12.2006, lk 26, raportöör: Iozia.; ELT C 65, 17.3.2006, lk 13, raportöör: Burani; ELT C 27, 3.2.2009, lk 18, raportöör: Grasso; ELT C 151, 17.6.2008, lk 1, raportöör: Iozia; ELT C 175, 28.7.2009, lk 26, raportöör: Pegado Liz.

(5)  Vabatahtliku korra kui 2. režiimi paremaks mõistmiseks vt Heiss „Introduction”: Basedow/Birds/Clarke/Cousy/Heiss (eds.), „Principles of European Insurance Contract Law” (2009) I 45.

(6)  Prantsuse Rahvusassamblee võttis hiljuti vastu teabearuande tarbijaõiguste kohta (raportöör: Karamanli), milles tehti ettepanek katsetada Euroopa 28. õigusrežiimi Rooma I määruse raames.

(7)  Vt Heiss, „Introduction”, Basedow/Birds/Clarke/Cousy/Heiss (eds.), „Principles of European Insurance Contract Law” (2009) I 47.

(8)  Vt eelmine allmärkus.

(9)  Amsterdami ülikooli professori Hesselinki sõnul saab sotsiaalsest õiglusest rääkides valida 28. režiimi sinisele nupule vajutamise teel. Kui ühise tugiraamistiku kavand peaks B2C lepingutes muutuma vabatahtlikuks korraks, ei põhjustaks see sotsiaalset dumpingut. Kui Euroopa seaduseandja seda lubab, võiks professori sõnul õiguse valik ühise tugiraamistiku kavandi puhul tuua B2C lepingute puhul kaasa kõigile kasuliku olukorra.

(10)  Vt Heiss/Downes, „Non-Optional Elements in an Optional European Contract Law: Reflections from a Private International Law Perspective”, ERPL 13 (2005) 693 (699).

(11)  Hesselink/Rutgers/de Booys, „The Legal Basis for an Optional Instrument on European Contract Law”, Centre for the Study of European Contract Law Working Paper No. 2007/04.

(12)  Põhineb Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtete (PEICL) mudelil ning eeldab edasist arutamist.

(13)  Et vältida segadusi, tuleks määratleda asjaomased üldpõhimõtted või järgida kõigile lepinguliikidele kohaldatavaid üldisi norme, mis on kirjas raamatus „Principles, definitions and model rules of European Private Law – Draft Common Frame of Reference” (DCFR, Book I-III, outline edition 2009), juhul kui ja niipea kui neid tunnistatakse ja jõustatakse ELi õigusaktis.

(14)  Vt nt Basedow, „Ein optionales Europäisches Vertragsgesetz: Opt-in, opt-out, wozu überhaupt?”, ZEuP 2004, 1.

(15)  Tekst on kättesaadaval aadressil www.uncitral.org.

(16)  Tekst on kättesaadaval aadressil www.uncitral.org.

(17)  Tekst on kättesaadaval aadressil www.uncitral.org.

(18)  Vt kaupade rahvusvahelise müügi lepingute konventsiooni artikkel 6, rahvusvahelise faktooringu konventsiooni artikkel 3 ja rahvusvahelise finantsliisingu konventsiooni artikkel 5.

(19)  Nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta, EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1.

(20)  Nõukogu 25. juuli 1985. aasta määrus (EMÜ) nr 2137/85 Euroopa majandushuvigrupi kohta, EÜT L 199, 31.7.1985, lk 1.

(21)  Nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta, ELT L 207, 18.8.2003, lk 1.

(22)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta ELT L 78, 24.3.2009, lk 1.

(23)  Määrus võeti vastu 4. detsembril 2009, aga seda ei ole veel ELTs avaldatud.

(24)  Vt põhjendus 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus, ELT L 399, 30.12.2006, lk 1.

(25)  Vt põhjendus 8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruses (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus, ELT L 199, 31.7.2007, lk 1.

(26)  Vt VI peatükk dokumendis „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist”, KOM(2009) 154 lõplik.

(27)  Vt von Bar/Clive/Schulte-Nölke et al. (eds.), „Principles, Definitions and Model Rules of European Private Law – Draft Common Frame of Reference (DCFR)”, Outline Edition (2009); kindlustusvaldkonna ühise tugiraamistiku kavand: vt Basedow/Birds/Clarke/Cousy/Heiss (eds.), „Principles of European Insurance Contract Law” (2009).

(28)  Õigusküsimuste, põhiõiguste ja kodakondsuse voliniku kandidaadi Viviane Redingi kuulamine Euroopa Parlamendis 7. jaanuaril 2010.

(29)  Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtete (PEICL) artikkel 1:102, milles käsitletakse põhimõtete vabatahtlikku kohaldamist, ütleb järgmist: „Euroopa kindlustuslepinguõiguse põhimõtteid kohaldatakse siis, kui pooled – vaatamata rahvusvahelisest eraõigusest tulenevatele piirangutele õiguse valimisel – on kokku leppinud, et nende lepingule kohaldatakse nimetatud põhimõtteid.” (Basedow, „The Optional Application of the Principles of European Insurance Contract Law”, in Fuchs (ed.), European Contract Law, – ERA Forum Special Issue 2008 vol 9, 111).

(30)  Vt Heiss/Downes, „Non-Optional Elements in an Optional European Contract Law”, ERPL (2005) 693, 697 jj.

(31)  Vt nt komisjoni 12. veebruari 2003. aasta teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa lepinguõiguse ühtlustamine – tegevuskava”, KOM(2003) 68 lõplik, punktid 47, 48.

(32)  KOM(2008) 614 lõplik.

(33)  Vt KOM(2009) 154 lõplik, millele viidatakse punktis 3.6.3.

(34)  Von Bar/Beale/Clive/Schulte-Nölke raamatus von Bar/Clive/Schulte-Nölke et al. (eds.), „Principles, Definitions and Model Rules of European Private Law – Draft Common Frame of Reference (DCFR)”, Outline Edition (2009), Introduction, 79.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/33


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 21/06

Raportöör: Carlos TRÍAS PINTO

1. oktoobril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

Sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 4. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (26. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 129, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 2 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Termin „sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted” võiks kehtida kõigi panganduse, kindlustuse ja investeeringute haldamise valdkonnas pakutavate toodete ja teenuste suhtes. Käesolevas arvamuses keskendutakse eeskätt aga sotsiaalselt vastutustundlikele investeeringutele, mida pakuvad ühisinvesteerimisfondid nii institutsionaalsetele investoritele kui ka üldsusele. Määratluse kohaselt teevad ühisinvesteerimisfondid investeeringuid. Et fondi saaks käsitada sotsiaalselt vastutustundlikuna, peab see asjaomaste kriteeriumide alusel hoolega valima, millesse ta investeerib. Valdav osa fondidest investeerib ettevõtete osakutesse. Keskne probleem enamiku fondide jaoks on osata tuvastada nõutavatele eetilistele, sotsiaalsetele ja haldusstandarditele vastavad ettevõtted. Ühiskondades, kus sotsiaalselt vastutustundlik investeerimine on juba kanda kinnitanud, tegutseb palju organisatsioone, kes analüüsivad, millises ulatuses üks või teine ettevõte eelnimetatud kriteeriumidele vastab.

1.2   On olemas palju sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute alast tehnilist abi pakkuvaid nõuandvaid organeid. Rahvusvahelised aktsiaindeksid, nagu Dow Jonesi jätkusuutlikkuse indeks või FTSE4Good-indeks annavad asjakohast teavet sotsiaalselt vastutustundlike investeerimisfondide loomiseks ja haldamiseks nii üldistel kui ka valikulistel alustel. Näiteks osa fondidest võivad olla peamiselt suunatud hästi toimivatele ettevõtetele, mis vastavad kõrgetele eetilistele ja hea halduse normidele. Teistel fondidel võib olla keskkonnahoidlik või ökoloogiline eesmärk. Arvesse võetakse kõiki osutatud tegureid.

1.3   Kriisijärgses olukorras on kodanike usalduse taastamiseks finantsturgude vastu vaja suunata investeeringuid sotsiaalsete ja eetiliste väärtustega ettevõtetesse. Võib väita, et pärast praegust kriisi ei ole enam kunagi võimalik jätkata äritegevust vanaviisi.

1.4   Tagantjärele on näha, et paljude finantsasutuste viimaste aastate tulemused jäid kaugele maha sellistelt juhtivatelt asutustelt oodatavatest sotsiaal- ja haldusstandarditest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub seega finantsasutusi täitma oma sotsiaalse vastutuse programmidega 21. sajandi Euroopa sotsiaalseid ja hea halduse alaseid ootusi.

1.5   Sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise tulemused on näidanud, et sotsiaalsete ja finantsalaste hinnangute vahel asutustele, mis pakuvad sotsiaalselt vastutustundlikke investeerimisfonde, valitseb positiivne seos. Lisaks ei ole sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud sugugi vähem tulusad ega rohkem riskantsed kui tavapärased investeeringud.

1.6   Ühisinvesteerimisettevõtjad ja tööandjapensioni kogumisasutused on olulised säästude suunajad tootliku investeerimise poole. Siiski tuleks teha rohkem pingutusi investeerimisalase nõustamise ja fondihaldusmeetodite parandamiseks ning inimsuhetele ja sotsiaalse vastutuse aspektile suurema tähelepanu pööramiseks teabevahetuses.

1.7   Finantsasutuste töötajad peavad sotsiaalselt vastutustundlikku investeerimisse oma panust andes võtma arvesse järgmisi aspekte: pikaajaline visioon, suunatus üldhuvile, usaldusväärsus ja analüüside täpsus.

1.8   Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles soodustama sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute arengut, et lihtsustada kõnealuste toodete haldamise süsteemide standardimist ja konsolideerimist, edendades teabe läbipaistvust, investorite analüüside võrreldavust, tehnilist koolitust ja heade tavade levitamist. On märke selle kohta, et finantsturud reageerivad standardimissüsteemide kasutamisele ja ametiasutuste poolt sertifikaatide väljastamisele positiivselt.

1.9   Sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute suhtes kriteeriumide kasutamise – kas siis reguleerimise või professionaalsete nõustajate kaudu – üks positiivne mõju on võimalus, et teatud väärtpaberid võidakse investeerimisportfellist kõrvaldada, ning see paneb ettevõtjaid parandama oma tegutsemist eetiliste, sotsiaalsete ja haldusstandardite aspektist.

1.10   Komitee teeb ettepaneku töötada finantsvaldkonnas välja konkreetsed teavitus- ja koolitusalgatused: väljaannete koostamine, koolitus, spetsiaalsete veebilehtede loomine ja finantsteadmiste õpetamine koolides.

1.11   Finantskoolituse programmide üks eesmärk on edendada perekondade vastutustundlikku, ettevaatlikku ja jätkusuutlikku investeerimistegevust, mis sobib nende riskiprofiili, varalise seisukorra ja eesmärkidega.

1.12   Sotsiaal-demograafilised muutused sunnivad mõtlema pikaajalise investeerimise käsituse kultuurilise ja ärilise ümberkujundamise peale. Komitee leiab, et sotsiaalselt vastutustundlikesse fondidesse investeerimise edendamise impulss võiks tulla avalikult sektorilt, kes saab seda teha kohaste finants- ja maksueeskirjade kehtestamise või isegi riigihangete abil.

1.13   Riigiasutustel on vastutustundlike investeeringute edendamisel oluline roll nii nõudluse (institutsionaalsed või erainvestorid) kui ka pakkumise (fondivalitsejad ja fondide turustajad) tekitamisel. Riigiasutused saavad ise turgu elavdada riiklike investeerimisfondide või reservfondide investeeringute haldamise kaudu. Lisaks eeskuju andmisele on nende tegevusel oluline katalüsaatorina mõjuv ning teedrajav roll.

1.14   Emitendid ja ettevõtted ise omalt poolt saavad tõsta investeerijate teadlikkust, selgitades mil viisil peegeldab ettevõtte jätkusuutlikkuse poliitika selle ettevõtte halduskvaliteeti seoses läbipaistvusega ja nimetatud kriteeriumide hõlmamisega oma investeerimisstrateegiasse.

2.   Finantsasutuste sotsiaalne vastutus

2.1   Nn sotsiaalselt vastutustundlik ettevõte loob juhtimise kontekstis võimalusi finantsasutuste jaoks, kes suudavad täita ühiskonna ootusi.

2.2   Euroopa Komisjoni rohelise raamatu „Ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa raamistiku edendamine” (1) vastuvõtmisega ja hiljem OECD dokumendi „Ettevõtete sotsiaalne vastutus” (2) avaldamisega on muutunud tugevamaks sidusrühmade ees vastutava ettevõtte sotsiaal-majanduslik mudel (3).

2.3   Hoiupankade aluspõhimõtetes (4) käsitatakse finantsasutusi koos krediidiühistute ja vastastikuste sotsiaalkindlustusühingutega kui ettevõtete sotsiaalse vastutuse praeguse käsituse eelkäijaid. Nende olemust määrav sotsiaalne mõõde (5) annab neile konkreetsed eesmärgid, mis on lähedased sotsiaalmajanduse filosoofiaga, mis on kogu maailmas üha tugevam majanduslik ja sotsiaalne jõud (6). Selle käsituse üks väljendus on ka puuetega inimeste kaasamine.

2.4   Praegune finantskriis sündis panganduses, kus pankurite võetud liigsetele riskidele lisandus pankade järelevalve läbikukkumine. Kriisi keskmes on finantstoodete sektor (eluaseme hüpoteeklaenud, tarbijakrediit, tuletisinstrumendid ja struktureeritud tooted) ning moraalne risk pankade turustamisprotsessis. Seepärast olid kriisi süvenemisel võtmetähtsusega krediidireitingu agentuurid (mida iseloomustasid ilmsed huvide konfliktid) ning juba teadaolev puudulik reguleerimine.

2.5   Finantsasutuste peamine ülesanne praegu on oma äritegevuse ettevaatlik ja range korraldamine, eraldades samas vahendeid reaalmajanduse projektide ja majapidamiste tarbimise rahastamiseks.

2.6   Praegustes finantskriisi tingimustes ei tohiks pangad unustada oma kohustusi ühiskonna ees. Just kriis tõi ilmsiks ettevõtete vastutustundetuse ning juhtis tähelepanu sellele, et on vaja laiendada ja parandada ettevõtete sotsiaalset vastutust. Ettevõtete sotsiaalne vastutus on ettevõtte identiteedi, pühendumise ja strateegia küsimus.

2.7   Kõige selle pärast pooldab komitee strateegiliste tegevussuundade kindlaksmääramist finantssektoris, et soodustada sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute kasvu, edendada asjakohaseid maksumeetmeid, kehtestada toodete standardimise süsteeme, parandada investorite kaitset, juurutada häid pangandustavasid ning tugevdada Euroopa turgu vastutustundlike ja asjakohaste finantsteenustega.

3.   Sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted

3.1   Määratlus ja arvamuse ulatus

3.1.1   Tegemist on säästmistoodete (arvelduskontod, kõrge intressiga hoiused, säästuhoiused, struktureeritud hoiused), investeerimistoodete (ühisinvesteerimisettevõtjad: investeerimisfondid ja investeerimisühingud; pensionid ja kindlustused: pensionikavad ja -fondid, kogumispensionid, finantsilised või investeerimisriskiga (unit linked) elukindlustused; temaatilised fondid), laenupõhiste rahastamisvahendite ja rahalise abi mehhanismidega (mikrolaenud, käibefondid, vastastikused garantiifondid ja riskikapital), mis on välja töötatud keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja hea valitsemistava kriteeriume arvestades, jätmata mingil juhul tähelepanuta vältimatuid riskianalüüsi ja rahalise tasuvuse eesmärke.

3.1.2   Käesolevas arvamuses keskendutakse investeerimistoodetele kas siis nn jaeturu või institutsioonilise turu kaudu. Laias laastus tähendab see investeerimist neisse organisatsioonidesse, mis käituvad paremini ja soodustavad säästvat arengut. Nad püüavad anda tõhusa panuse ühiskonna globaalsesse arengusse, motiveerides ettevõtjaid investorite huvidele asjakohaselt vastama.

3.1.3   Siiski ei tohi omavahel segamini ajada sotsiaalselt vastutustundlikke investeerimisfonde ja solidaarseid investeerimisfonde. Need viimased annavad lihtsalt osa oma tulust sotsiaalvaldkonna asutustele, kuid ei pruugi investeeringute valimisel täita sotsiaalse vastutuse kriteeriume. Solidaarsed investeeringud ja sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud võivad aga kuuluda samasse fondi.

3.2   Päritolu ja areng

3.2.1   Sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute päritolu on seotud moraalsete põhimõtetega. Kaheksakümnendatest aastatest alates on see nähtus üha enam levinud, saades jõudu globaliseerumisest, suuremast keskkonnaalasest ja sotsiaalsest teadlikkusest ning uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arengust.

3.2.2   Sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud tekkisid anglosaksi riikides (7). Euroopas (8) kasvavad praegu jõudsalt teatud riikide turud, näiteks Ühendkuningriik, Madalmaad, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Belgia ja vähemal määral Itaalia, Hispaania ja Saksamaa turud.

3.3   Sisulised täpsustused

3.3.1   Sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise fondid investeerivad ettevõtetesse. Traditsioonilisel eetilisel investeerimisel olid põhimõtteliselt moraalsed, ideoloogilised või sotsiaalsed põhjused, samal ajal kui praegu püütakse sellega hõlmata korraga majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja hea valitsemistava aspekte ettevõtte tegevuses, pidades silmas pikaajalist perspektiivi.

3.3.2   Investeerimisotsuste tegemisel kasutatakse sotsiaalse vastutuse kriteeriume (filter), mille alusel välistatakse teatud investeeringud ja valitakse need, mille käitumisviis on parem. Seega on sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute ülesanne mõjutada ettevõtete tulevasi strateegiaid ja viia investeerija väärtused kooskõlla väärtustega, mida kannavad nende investeeringud.

3.3.3   Nõustajad kasutavad kuni 60 kriteeriumi. Osa kõige enam kasutatud kriteeriume on toodud järgmises tabelis (9).

Välistavad kriteeriumid

Positiivsed kriteeriumid

Relvastus

Võrdsed võimalused

Loomkatsed

Taaskasutus

Kolmanda maailma riikide ärakasutamine

Energia ja loodusvarade säästmine

Saastamine

Teabe läbipaistvus

Geneetilised manipulatsioonid

Solidaarsus ühiskonnaga

Pornograafia, tubakas ja alkohol

Koolituse ja hariduse toetamine

Keskkonnaseisundi halvendamine

Toodete standardimine

3.3.3.1   Eelnev nimekiri ei tähenda, et välistavatele kriteeriumidele vastavaid ettevõtteid juhitakse tegelikult vastutustundetult. Vastupidi, nad võivad oma äritegevuses järgida kõige kõrgemaid eetilisi standardeid, isegi kui mõned investorid peavad teatud valdkondi, näiteks relvastust, moraalselt laiduväärseks.

3.3.4   Sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute puhul kasutatavaid jätkusuutlikkuse kriteeriume tuleb käsitada paindlikena, et nad võimaldaksid uute, ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohaselt oluliste aspektide lisamist. Näiteks oleks võrdsete võimaluste raames kasulik hõlmata positiivseid kriteeriume, mis on seotud puuetega inimestega, näiteks näitajad tööalase integratsiooni või töö- ja kaubandusruumidesse ning toodetele ja teenustele juurdepääsu kohta.

3.3.5   Võrdlevate andmete saamiseks sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute arengu kohta maailmas tehakse turgude eristamise strateegia raames vahet institutsioonilise turu (põhiliselt tööandjapensioni kogumisasutused) ja jaeturu (piirdub investeerimisfondidega) vahel.

3.4   Uued asutused

3.4.1   Finantsturu asutused on välja töötanud mehhanisme, mis aitavad hõlmata asutuse juhtimisse jätkusuutlikkuse. Dialoog oma sidusrühmadega on omane nii nn traditsioonilistele kui ka eetilistele pankadele (10) ning seda korraldatakse koosolekute või elektrooniliste platvormide raames toimuvate mõttevahetuste näol.

3.4.2   Sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise arengu tulemusena on loodud uusi asutusi või ajakohastatud traditsioonilisi, mis osalevad rahvusvaheliste börsiindeksite (nt Dow Jones Sustainability DJSI Index või FTSE4Good) kujundajamisel ja levitamisel, andmebaaside väljatöötamisel ja turustamisel, jätkusuutlikkuse analüüsimisel ja sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute kohta nõu andmisel jne.

3.4.3   ÜRO vastutustundliku investeerimise põhimõtete arengu soodustamiseks tuleb arvestada Euroopa Komisjoni aktiivse rolliga. Sotsiaalsete investeeringute foorum (SIF) Ameerika Ühendriikides ja Euroopa sotsiaalsete investeeringute foorum (Eurosif) aitavad kaasa sidusrühmadega peetavale dialoogile (11).

3.5   Portfelli haldamine

3.5.1   Sotsiaal-majanduslik modelleerimine hõlmab klassikalisi finantsmudeleid, mida ühendatakse sotsiaalse kasuga ning mis lähevad seega kaugemale tulukuse-riski tegurist. Niisiis põhinevad sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise eesmärgid investeeringute valimisel lisaks puhtalt rahalistele kriteeriumidele ka sotsiaalsetel, keskkonnaalastel ja hea valitsemistava kriteeriumidel.

3.5.2   Viimastel aastatel on tunnistatud vajadust kehtestada finantsvaldkonnas sotsiaalse vastutuse raamistik. Selle tulemusena luuakse nn jätkusuutlik ehk sotsiaalselt vastutustundlik rahandus (Sustainable Finance). See tendents seostub finantspsühholoogia (Behavioral Finance) teooria arenguga ning laiendab osalejate majandus- ja psühholoogilise käitumise analüüsi ka sotsiaalsele ja keskkondlikule käitumisele (12).

3.5.3   Kõige rohkem on ettevõtete sotsiaalselt vastutustundliku tegevuse hindamise ja reitingu määramise meetodite välja arendamiseks ära teinud jätkusuutlikkuse hindamise ametid, (13) mis kasutavad selleks eri hindamisviise. Täpsemalt viitavad mitmesuguste selles valdkonnas tehtud uuringute tulemused sellele, et sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud ei tähenda osaleja jaoks majandusliku tulu ohverdamist, kui arvestada tulukust keskmises ja pikas perspektiivis.

3.6   Toodete standardimine

3.6.1   Sotsiaalselt vastutustundlike finantstoodete (olgu tegemist investeerimise, säästmise või rahastamisega) väärtustamine ja juurutamine nõuab täitmist vajavate tingimuste eelnevat täiesti selget kindlaksmääramist, et need tingimused tagaksid sotsiaalse vastutuse põhimõtete kohaldatavuse ning järelevalve, pideva hindamise ja läbipaistvuse.

3.6.2   Hispaania standardimise ja sertifitseerimise liit AENOR (14) vaatab praegu läbi sotsiaalselt vastutustundlike finantstoodete standardit (UNE 165001: 2002 EX „Eetilised finantsinstrumendid”), et kehtestada üldtingimused, mis annavad suuniseid nimetatud tooteid loovatele või turustavatele asutustele, ning tagada nende eetiliste kriteeriumide maksimaalne läbipaistvus ja tutvustamine kasutajatele.

3.6.3   Samal ajal on viimastel aastatel paljudes Euroopa Liidu riikides välja töötatud kõnealuse sektori isereguleerimise kriteeriume, (15) paljudel juhtudel liikmesriikide järelevalveasutuste palvel, et oleks võimalik registreerida üha uusi sotsiaalselt vastutustundlikke fonde, mille arv on viimasel ajal kiirelt kasvanud. Lisakontrolli pakuvad audiitorid ja professionaalsed nõustajad.

3.6.4   Siinkohal tuleks ära märkida ka nende kriteeriumide kasutamisel läbipaistvust toetava algatuse, mida edendavad Eurosif ja liikmesriikide sotsiaalsete investeeringute foorumid. Seeläbi antakse tarbijale teavet kasutatud kriteeriumide ja nende kohaldamise kohta, ilma et hinnataks toodete eeliseid ja sotsiaalset vastutustundlikkust.

3.6.5   Algatus edendada finantsasutuste koostatavate, sotsiaalselt vastutustundlikke investeeringuid käsitlevate aruannete võrreldavust püüab luua teatud standarditud dokumendi mudeli, mis vastaks investorite teabevajadustele ELi eri liikmesriikides.

4.   Tarbijakaitsesüsteemid

4.1   Tarbijate usaldus finantsteenuseid pakkuvate ettevõtete vastu on finantskriisi tõttu kahanenud. Kaheldakse kõnealuse sektori moraalis ning seega on finantsasutustel võimalus edendada meetmeid sotsiaalselt vastutustundlike finantstoodete loomiseks ja kindlustamiseks.

4.2   Parem teave klientidele

4.2.1   Üks finantskriisi tulemus on reguleerivate asutuste üha kasvav mure säästjate ja investorite pärast. Seda suhtumist on tugevdatud vahekohtukomiteede, teabevoldikute ja käsiraamatute kaudu, kõigi finantstoodete reklaamimist kontrollides (16) (reklaam peab olema selge ja erapooletu ega tohi tarbijat eksitada) ning nn kaebuste menetlemise teenistuste ja kliendi kaitsja (ombudsmani) ametikoha loomisega.

4.2.2   Pankade igapäevatöös ei anta siiski mitte alati klientidele piisavalt asjakohast teavet vastavalt nende vajadustele. Üks hiljutine Euroopa Komisjoni uuring (17) paljastas Euroopa paljude riikide pankade ebakorrapärasusi, nagu komisjonitasude läbipaistmatus ja kõrged hinnad ning samuti klientide raskused eri pankade pakkumiste võrdlemisel ja kõige soodsama pakkumise väljavalimisel.

4.2.3   Läbipaistvus suhetes klientidega nõuab selget, täpset, mõistetavat ja võrreldavat teavet. Sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted peaksid hõlmama vähemalt kasutatava sotsiaalselt vastutustundliku investeerimise määratluse, kasutatavad praktilised kriteeriumid (sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute filter), sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute komitee koosseisu, (18) hooldus- ja hoiuste tasud jne ning samuti korrapäraste sõltumatute aruannete väljaandmise toote vastavuse kohta sotsiaalse vastutuse ideedele.

4.2.4   Teabe saamine klienditeeninduse kaudu aitab pidevalt teenust parandada (teenuse kvaliteedi võtmetegur) ning osutada vastutustundlikku nn müügijärgset teenust, mis hõlmab toote elutsükli või kestab seni, kuni klient tootest loobub.

4.3   Finantsteadmiste parandamine

4.3.1   Finantsteadmiste jagamine on üks ülesanne, millega peavad avalik ja erasektor koos tegelema, et vastata väljakutsele, mille esitab üha keerukam finantsmaastik. Seda koolitust tuleks siiski korraldada konkreetsete finantstoodete turustamise huvidest sõltumatult.

4.3.2   Finantskultuuri edendamiseks rahva seas on järelevalve- ja finantsasutused käivitanud mitmeid algatusi finantsteadmiste kavade nime all, et vältida majapidamiste liigset laenukoormust ning lihtsustada nende riskiprofiili ja varalise seisukorraga sobivate toodete valimist.

4.3.3   Algatatud finantsteadmiste parandamise meetmed aitavad luua usaldust finantssüsteemi vastu ning Euroopa Liit on tunnistanud nende olulisust nii komisjoni finantsteadmisi käsitlevas teatises (19) kui ka majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 14. mai 2008. aasta järeldustes (20).

4.3.4   Uurimistegevuse julgustamine sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute kohta ning turul osalejate koolitamine võimaldab võtta finantsasutuste jätkusuutlikkuse poliitikas kasutusele häid tavasid. Õppevahendid ja käitumisjuhised toetavad tõhusalt koolituste väljatöötamist.

4.4   Finantsteenustealane nõustamine

4.4.1   ELi finantsinstrumentide turgude direktiiviga (21) kohustatakse finantsasutusi tugevdama investorite kaitset ja pakkuma oma klientidele tooteid, mis vastavad investori profiilile. Lisaks nõutakse selge piiri tõmbamist nõustamise ja turustamise vahel ning seda, et finantsvahendajad peavad tundma üksikasjalikult enda turustatavaid tooteid. See tähendab, et kliendilt tuleb sobivuse hindamise raames küsida, kas ta nõustub sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute poliitikaga, enne kui pakkuda või määrata talle (portfelli haldamine) kõige sobivamad sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute tooted.

4.4.2   Eelkõige peavad sotsiaalselt vastutustundlikud finantstooted hõlmama sisekontrolli menetlusi, mis tuvastaksid investeeringute riskid ja kontrolliksid huvide konflikti esinemist, teavitades sellest sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute komiteed (mis peab koosnema peamiselt välisekspertidest, et tagada komitee tähelepanekute erapooletus).

5.   Sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute väljavaated

5.1   Vastutustundlik investeerimine võib sellisel ajal nagu praegu tugevneda, kui investorid suudavad eristada ettevõtteid, mis panustavad pikas perspektiivis ettevõtete sotsiaalsele vastutusele, ettevõtetest, mis kasutavad seda vaid turundusvahendina.

5.2   Tööandjapensioni kogumisasutused on vastutustundliku investeerimise kasvu jaoks suure tähtsusega. Ramón Jáuregui (22) sõnul võiks Hispaanias sotsiaalse vastutuse kultuuri arengut soodustada sotsiaalkindlustuse reservfondist (23) jätkusuutlikke kriteeriume arvestades 10 protsendi võimalik suunamine turule.

5.3   Ärikogukonna ja riigiasutuste mobiliseerimise hea tavana tuleks mainida sellist algatust nagu sotsiaalse solidaarsuse medal, mida annab välja üks suurimaid Poola ettevõtjate organisatsioone Business Centre Club. See on spetsiaalne auhind, millega tunnustatakse üksikisikuid, ka ettevõtete juhte, kes on muu hulgas edendanud ettevõtete sotsiaalse vastutuse ideed. Medalid antakse üle sadade tegevjuhtide, ministrite, diplomaatide, Poola peaministri või isegi presidendi ning Euroopa Komisjoni presidendi või Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee presidendi juuresolekul.

5.4   Selleks et sotsiaalselt vastutustundlik investeerimine saavutaks täieliku küpsuse, soovitab komitee innustada ametiasutusi, et nad lihtsustaksid asjakohaste õigusraamistike kehtestamist, edendaksid jätkusuutlikkuse kriteeriumidele vastavaid investeeringuid, teeksid koostööd heade tavade tutvustamisel ning soodustaksid kõnealustesse finantstoodetesse investeerimist, näiteks sobivate maksumeetmete abil (24). Üks väga tõhus turu dünaamilisemaks muutmise viis on kõnealuste kriteeriumide lisamine ametiasutuste enda fikseeritud tulumääraga või muutuvtuluga investeeringutesse riiklike investeerimisfondide või sotsiaalkindlustussüsteemi reservfondide kaudu, nagu Prantsusmaal. Õigusloome valdkonnas tuleb läbipaistvuse seisukohast juhtida tähelepanu mõjule, mida avaldab selliste õigusaktide väljatöötamine, mis nõuavad investeerimisfondide valitsejatelt või tööandjapensioni kogumisasutustelt selle täpsustamist, kas nad tuginevad investeeringute valimisel sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele kriteeriumidele, nagu Ühendkuningriigis.

5.5   Komitee rõhutab, kui oluline on ettevõtete pühendumine ja finantsturu vahendajate aktiivne haldustöö. Tööandjapensioni kogumisasutused, toodete sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute komiteed, kontrollikomisjonid ja ametiühingud on sotsiaalselt vastutustundlike fondide turu liikumapanev jõud.

Brüssel, 26. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  KOM(2001) 366 lõplik. Vt ka komisjoni teatis „Majanduskasvu- ja tööhõivepartnerluse rakendamine, muutes Euroopa ettevõtete sotsiaalse vastutuse eeskujuks”, KOM(2006) 136 lõplik.

(2)  „Corporate Social Responsibility: Partners for Progress” (Ettevõtete sotsiaalne vastutus: partnerid edu tagamas), OECD, Pariis 2001.

(3)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa finantsasutuste eetiline ja sotsiaalne mõõde”, ELT C 100, 30.4.2009, lk 84.

(4)  Esitatud Euroopa hoiupankade grupi 1990. aasta dokumendis nr 143.

(5)  E. Castelló (2005), „El liderazgo social de las Cajas de Ahorro” (Hoiupankade sotsiaalne juhiroll), FUNCAS Ediciones.

(6)  J. L. Garcķa (2009), „Las cuentas de la economķa social: magnitudes y financiación del tercer sector en Espańa, 2005” (Sotsiaalmajanduse arvepidamine: Hispaania kolmanda sektori suurus ja rahastamine, 2005), Civitas Ediciones.

Vt Euroopa Parlamendi 19. veebruari 2009. aasta resolutsioon „Sotsiaalmajandus”, raportöör: Patricia Toia.

(7)  Eurosif (2008), Ameerika Ühendriikide varade maht oli 2007. aastal 1 917 miljardit eurot.

(8)  Eurosif (2008), sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute maht Euroopas oli 2007. aastal 2 665 miljardit eurot.

(9)  Muńoz et al. (2004), „The social responsibility performance of ethical and solidarity funds: An approach to the case of Spain” (Sotsiaalse vastutuse arvestamine eetiliste ja solidaarsete fondide puhul: Hispaania juhtumi analüüs), Business Ethics. A European Review, kd 13, nr 2/3 aprill, juuli.

(10)  Termin „eetiline” on üldiselt aktsepteeritud nimetus, mis ei välista teisi termineid nagu „kodaniku-”, „alternatiivne” või „sotsiaalne”. Vt INVERCO (eetikakomisjon) (1999).

(11)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus CCMI/049 teemal „Erakapitali investeerimisfondide, riskifondide ja riiklike investeerimisfondide mõju tööstuse muutustele”, CESE 1709/2009, raportöör: Peter Morgan.

(12)  Selles valdkonnas on asjakohased Amartya Seni teedrajavad tööd (1970): „Collective choice and social welfare” (Kollektiivne valik ja sotsiaalne heaolu), Holden-Day.

(13)  Nad pakuvad investoritele nõuandeteenust ja toimivad kontrolliorganina.

(14)  AENOR (2008), „Ética. Sistema de gestión de la responsabilidad social de las empresas” (Eetika. Ettevõtete sotsiaalse vastutuse juhtimise süsteem).

(15)  Tööandjapensioni kogumisasutuste kontrollikomisjonid selgitavad, kas nad kasutavad oma investeerimisotsuste tegemisel sotsiaalse vastutuse kriteeriume.

(16)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti muutmise kohta ja direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele”, KOM(2009) 491 lõplik, CESE 257/2010.

(17)  „Data collection for prices of current accounts provided to consumers” (Andmete kogumine tarbijatele pakutavate arvelduskontode hindade kohta), Euroopa Komisjon, 2009, http://ec.europa.eu/consumers/strategy/docs/prices_current_accounts_report_en.pdf

(18)  Ekspertidest koosnev kollegiaalorgan, mis aitab finantsettevõttel, halduril või toote järelevalveorganil tagada eetilise filtri nõuetekohase kohaldamise ning kontrollida edastatavat teavet. Igal finantstootel peaks olema oma komitee, kuigi alati see nii ei ole.

(19)  KOM(2007) 808 lõplik.

(20)  Nõukogu pressiteade 8850/08 (Presse 113), lk 14.

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/39/EÜ, 21. aprill 2004, finantsinstrumentide turgude kohta.

(22)  Euroopa Parlamendi liige ja osaleja rühmituses „Vastutustundlik alternatiiv”.

(23)  Paljudes ELi riikides on selline fond olemas.

(24)  Economistas sin Fronteras (2007), „Cómo fomentar la inversión socialmente responsable en Espańa” (Kuidas edendada sotsiaalselt vastutustundlikku investeerimist Hispaanias), UNED.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/39


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majapidamistööde professionaalsemaks muutmine” (täiendav arvamus)

2011/C 21/07

Raportöör: Béatrice OUIN

16. veebruaril 2010 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra rakenduseeskirja artikli 29 punktile a koostada täiendava arvamuse teemal

„Majapidamistööde professionaalsemaks muutmine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 5. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (26. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 133, vastu hääletas 7, erapooletuks jäi 11 liiget.

1.   Soovitused

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni haldusnõukogu otsustas oma 301. istungjärgul märtsis 2008 võtta majapidamistööde teema 2010. aasta juuniks kavandatud Rahvusvahelise Töökonverentsi 99. istungjärgu päevakorda, et küsimust nn topeltdiskussiooni menetluse kaudu käsitleda. Eesmärk on kindlaks määrata parim viis seda liiki töötajate õiguste ja inimväärsete töötingimuste tagamiseks. Rahvusvaheline Tööbüroo on juba algatanud riikide ja sotsiaalpartneritega arutelu kõige sobivama vahendi üle. Ka komitee soovib, et võetaks vastu kõnealuse töö eripärale kohandatud tõhus vahend. Samuti kutsub komitee Euroopa sidusrühmi, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles võtma järgmisi meetmeid.

1.1

Korraldama senisest enam uuringuid, et koguda andmeid koduabilisi puudutavate eeskirjade, töötingimuste ja sotsiaalkaitse ning nende õiguste kohaldamise kohta liikmesriikides. Olemasolevad uuringud on poolikud ja ei võimalda võrrelda liikmesriikides toimuvat, aga olud on väga erinevad.

1.2

Viima liikmesriikides sisse õigusalaseid lahendusi, sh maksusätteid, sotsiaalkaitse sätteid ning töö- ja tsiviilõiguse sätteid, mis innustaksid majapidamisi senisest enam palkama koduabilisi ametlikult ning julgustaksid potentsiaalseid koduabilisi võtma tööd vastu ametliku lepingu alusel.

1.3

Töötama välja nõuanded ja soovitused eraisikutest tööandjatele ja nende koduabilistest töötajatele ning tutvustama neid ulatuslikult. Samuti edendama teabe levitamist ja koolitusi nii tööandjate kui ka töövõtjate kohustuste ja õiguste kohta, eelkõige juhtudel, kui eksisteerib tööandjatele toetuste või maksuvabastuste andmise süsteem.

1.4

Täiustama olemasolevaid viitedokumente, milles kirjeldatakse ülesandeid ja vastutust, pädevust ja oskusi, mis on vajalikud kodu ja pere heaks kvaliteetse töö tegemiseks, ning koostama võrdlusi liikmesriikide eri olude vahel. Edendama Euroopa valdkondlikku dialoogi kõnealuse töö teemal.

1.5

Võrdlema eri töökorraldusvorme (avalikud teenused, ettevõtted, ühendused, ühistud, vahendajateta palkamine) töötajate õiguste ja osutatud teenuste kvaliteedi seisukohast.

1.6

Liikuma sellise töökorralduse poole, milles oleks tagatud tööandjate või klientide kodudes töötaja asendamise võimalus (vastasel juhul jääb õigus puhkusele, haiguspuhkusele, rasedus- ja sünnituspuhkusele ning koolitusele fiktiivseks) ning makstaks tasu ka kahe kodu vahelisele transpordile kuluva aja eest. Samuti on vaja, et töötajad saaksid organiseeruda, et kaitsta oma õigusi, pääseda eraldatusest ning saada endale tööandjatega läbirääkimiste teel samaväärsed õigused nagu ettevõtete ja ametiasutuste töötajatel.

1.7

Nägema ette varasemate töökogemuste tõendamine ja elukestev õpe, et oleks tunnustatud kõnealuse töö väärtus ning tööandjatele või klientidele oleks tagatud töötajate ametialane suutlikkus.

1.8

Soodustama kõnealuses valdkonnas uuenduslikkust, toetades uuenduslike ideede katsetamist ning uute töökorraldusvormide ja partnerluste väljaarendamist, mille abil teha tööd tõhusamalt ja kasulikumalt.

1.9

Määrama kindlaks, vähendama ja ennetama majapidamistöödele omaseid tööalaseid riske ning tagama sellised töötingimused, mis töötervishoiu ja -ohutuse, sotsiaalkindlustuse, sh rasedus- ja sünnituspuhkuse ning pensioni osas ei ole kehvemad teiste töötajate omadest.

1.10

Võitlema kõnealuses valdkonnas levinud ebaseadusliku töö vastu ning kaitsma seadustamata olukorras olevaid naissoost võõrtöötajaid, kes langevad väärkohtlemise ohvriks: kaotama nn kahekordse karistuse, mis nendele naistele osaks langeb, kui nad politsei poole pöörduvad kaebustega vägivalla, seksuaalse kuritarvitamise või palga maksmata jätmise osas, ning nad päritoluriiki tagasi saadetakse. Töötajate kaitseks tuleb kohaldada rahvusvahelisi konventsioone (1).

2.   Üldised märkused

2.1   Tähelepanekud

2.1.1   Koristajad, lapsehoidjad, hooldajad, koduabilised – neid töid teevad üksnes naised ja praegu ei käsitata neid veel tõeliste töökohtadena: üks põhjustest peitub selles, et koduperenaised teevad neid töid tasuta. Ajal, mil Rahvusvaheline Tööorganisatsioon on uurimas koduabilistele inimväärse töö tagamise teemat, soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käsitleda põhjalikumalt 2009. aasta oktoobris vastu võetud arvamuses tõstatatud küsimusi soolise võrdõiguslikkuse, majanduskasvu ja tööhõivemäära vaheliste seoste kohta: (2) selles toodi välja asjaolu, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ja majanduskasvu seisukohast on oluline suurendada inimestele abiteenuste osutamisega seotud töökohtade professionaalsust.

2.1.2   ELi liikmesriigid peavad inimestele osutatavaid abiteenuseid selliseks töökohtade loomise allikaks, mida ei saa mujale ümber suunata. Mitmed liikmesriigid on kehtestanud maksuvabastused või toetused, mille abil legaliseerida mitteametlikku tööd ja innustada uute töökohtade loomist, aidates nendest kasusaajatel paremini ühitada pere- ja tööelu.

2.1.3   2010. aasta juunis toimuvaks konverentsiks koostatud ILO aruande (3) järgi on tööstusriikides majapidamistööde osakaal 5–9 % kogu tööhõivest. Aruande sissejuhatavas osas märgitakse, et „tasustatavad majapidamistööd on paljudes riikides praktiliselt nähtamatu tööhõive vorm. Seda tööd ei tehta ei tehases ega kontoris, vaid eraisiku kodus. Töötajad ei ole oma perekonnale leiba teenivad mehed, vaid suures enamuses naised. Nad ei tööta koos kolleegidega, vaid üksi nelja seina vahel. Nende töö eesmärk ei ole toota lisaväärtust, vaid osutada miljonitele kodumajapidamistele abiteenuseid. Majapidamistööde alla kuuluvad peamiselt tasustamata tööd, mida tavapäraselt teevad naised oma kodus. See selgitab, miks kõnealune töö on alamakstud ning miks seda tehakse sageli mitteametlikult ja seadustamata kujul. Seda tööd ei peeta tööõiguse üldraamistikku kuuluvaks tavapäraseks tööks, kuigi selle juured ulatuvad nn peremehe ja teenri suhtesse. Sellest tulenevalt ei arvestata paljudes õigussätetes majapidamistööl põhineva suhte eripära, mille tõttu neid töötajaid võidakse kohelda ebavõrdselt, ebaõiglaselt ja sageli kuritarvitavalt. (4)

2.1.4   Lisaks tõdetakse aruandes: „Ajakirjanduses paljastatakse sageli väärkohtlemise ja kuritarvitamise juhtumeid, sealhulgas seksuaalse vägivalla ja orjapidamise juhtumid, eelkõige koduabilistena tegutsevate tööandja juures elavate naissoost võõrtöötajate seas”. Ehkki kõnealuses valdkonnas hõivatute arv pidevalt kasvab, on majapidamistöö endiselt kõige ebakindlam, kõige halvemini tasustatud, kõige vähem kaitstud ja üks kõige ohtlikumatest töövormidest. Kuna tegemist on rahvusvaheliste eeskirjadega hõlmamata erilise töövormiga, on ILO alates 1948. aastast püüdnud kehtestada asjakohaseid sätteid.

2.1.5   Käesolev arvamus käsitleb kodudes tehtavaid tasustatud töid, sealhulgas majapidamistööd, lastehoid ja muud isikuteenused. Arvamuses ei käsitleta sotsiaalteenuste ega eraettevõtete küsimust, vaid eraisikute palgatud koduabiliste tööolusid. Kõnealuse töö eripära tõttu ja seepärast, et see puudutab üha suuremat hulka inimesi – nii töö tegijaid kui ka neid, kelle heaks seda tehakse –, on oluline, et see oleks reguleeritud töö eripäraga kohandatud õigusaktidega.

2.1.6   Euroopas on koduabilistel enamasti mitu tööandjat. Vaid väike osa naistöötajatest, tavaliselt võõrtöötajad, elab tööandja juures. Väga levinud on mitteametlikult töötamine. Sellised töötajad on sageli haavatavad, tunnevad halvasti oma õigusi, on pärit maapiirkondadest, on madala haridustasemega või siis on tegemist võõrtöötajatega, kes räägivad halvasti vastuvõtva riigi keelt.

2.1.7   Õiguskeskkonnast sõltumata on tööõigus kujundatud ettevõtete jaoks ega kehti praktikas sageli kodus tehtava töö suhtes, kus kontrollivõimalus on piiratud või olematu. Samuti ei kehti selles valdkonnas eeskirjad, mis reguleerivad tulutoovat ja kasumit teenivat tegevust. Adam Smith (5) peab kõnealust tööd mittetootlikuks. Selle väärtust ei tunnustata, kuigi tegemist on ühiskonna toimimise jaoks hädavajaliku tööga.

2.1.8   „Kuna paljudel juhtudel ei määratleta tööõiguses selgelt koduabiliste staatust, jäävad nad sageli ametlikest eeskirjadest välja, seda nii tekstides kui ka praktikas”. (6) Kuigi Euroopa Liidu liikmesriikide õigussätted ei jäta koduabilisi tööõiguse üldeeskirjade kohaldamisalast välja, kohaldatakse neid sätteid praktikas neile väga harva. Eraisikutest tööandjatel ei ole oma kohustuste ja vastutuse kohta piisavalt teavet. Koduabilised on üksteisest eraldatud ja seega on nende organiseerumine raskendatud.

2.2   Professionaalsemaks muutmise määratlus

2.2.1   Kodu ja pere heaks tehtava töö mõiste alla kuuluvate tööde sooritamise oskusi antakse mitteametlikult edasi ühelt pereliikmelt teisele. See töö on põlvkonniti erinev. Euroopas on ketramine ja loomade toitmine asendunud pesumasinaprogrammidega ja riknemata toidu valimisega supermarketi värskete toodete letis. Seda mitteametlikku õppimist tuleb tunnustada ning määrata kindlaks selleks tööks vajalike teadmiste ja oskuste sisu. Samuti tuleb sisse viia elukestev õppimine. Tehnoloogilised uuendused peavad jõudma ka kõnealusesse valdkonda ning arvesse tuleb võtta uusi toitumisalaseid teadmisi ja uusi keskkonnakaitsenõudeid.

2.2.2   Kõnealuse töö tingimuste parandamiseks on vaja täidetavate ülesannete, võetava vastutuse ja tööks vajalike oskuste täpset kirjeldust. Samuti on vaja ametlikku koolitust, mis annab vajalikud teadmised nende ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks mis tahes kliendi juures, või varasemate kogemuste tunnustamist. Pädevustunnistus peaks tõendama õpinguid ja kogemusi. Tööandjate või klientide huvides on võimalus kasutada töötajaid, kellel on oma oskuste kohta tunnistus.

2.2.3   Professionaalsemaks muutmine tähendab seda, et koduabilisel on samasugused õigused ja kaitse kui kontori- või tehasetöötajatel: korralik töötasu, mis katab ka transpordile kuluva aja kahe tööandja kodu vahel, iganädalane kindlaksmääratud tööaeg, õigus tasustatud puhkusele, tervishoiu- ja ohutuseeskirjade järgimine, vääriline pension, emaduse kaitse, (7) tasuline haiguspuhkus, töövõimetushüvitised, vallandamist või töölepingu katkestamist puudutavad sätted, õiguskaitsevahendid kuritarvitamise juhtudel ning tegelik ametialase koolituse ja karjääri võimalus, nii nagu see on teiste ametite puhul. Lepingu sõlmimise üldlevinumaks muutmine kaitseb nii töötajaid kui ka tööandjaid.

2.2.4   Professionaalsemaks muutmine tähendab majapidamistööde tegemise muutmist täieõiguslikuks ametiks ja võitlemist stereotüüpide vastu, mille kohaselt teevad neid töid vaid naised. Professionaalsemaks muutmise edu saab mõõta sellega, kuidas paraneb sooline tasakaal.

2.3   Majapidamistöö määratlemine

2.3.1   Majapidamistöö põhiline eripära on selle nähtamatus. Koduabiliste ülesandeid ja eriti nende vastutusala ei nimetata ega loetleta peaaegu mitte kunagi. Tööandjad usaldavad oma kodu ja lapsed inimestele, kelle oskuste kontrollimiseks neil ei ole vahendeid (8). Uurimistöödes (9) igapäevase pereelu tagamiseks kodudes tehtava töö väärtuse kohta (raha ja aja suhe) rõhutatakse, et ühiskond ei saa ilma kõnealuste töödeta toimida. Selle töö väärtust tuleb tunnustada.

2.3.2   Kodu ja pere heaks tehtav töö hõlmab tööd, mida teevad avaliku sektori sotsiaalteenistuste palgal olevad inimesed, ametiasutuste toetatavad ühendused, eraettevõtjad ja koduabilised eraviisiliste kokkulepete alusel ametlikult või mitteametlikult, kusjuures tööandjateks on eraisikud. Ehkki kõigil neil juhtudel on koduabilised peaaegu eranditult naised, on töö- ja töölevõtmise tingimused üldiselt soodsamad avaliku sektori sotsiaalteenistustes ja ettevõtetes, kus töötajatel on võimalus organiseeruda, sotsiaalpartnerid sõlmivad kollektiivlepingud ning on võimalik ametlik kontroll.

2.3.3   Vastavalt ILO aruandele (10) on ILO ametialade rahvusvahelises standardklassifikaatoris (ISCO) majapidamistöö jagatud kahte suurde põhirühma (5. ja 9. rühm), millega seonduvad teatud kindlad tööülesanded ja teatud oskuste tase. „5. põhirühm puudutab kaubandusettevõtteid, institutsioone ja kodumajapidamisi. See hõlmab kahte suurt rühma: majapidamisteenuseid osutavad isikud ja toitlustusteenuste personal (alarühm 512), kuhu kuuluvad majapidajad, muud seonduvad töötajad ja kokad; hooldustöötajad ja seonduv personal, kelle hulka loetakse ka lapsehoidjad ja hooldustöötajad kodus (alarühm 513). Rühma 5121 all rõhutatakse majapidamistööde järelevalvealaseid ülesandeid. Rühma 5131 määratluse järgi lapsehoidjad „hoiavad tööandjate lapsi ja vaatavad laste järele nende igapäevase tegevuse ajal”. Nende ülesanded on järgmised:

laste aitamine pesemisel, riietumisel ja söömisel;

laste kooliviimine ja koolist kojutoomine ning laste saatmine puhkeaja üritustel;

lastega mängimine või neile meelelahutuse pakkumine ettelugemise või lugude jutustamise abil;

laste magamistoa ja mängutoa korrashoidmine;

laste eest hoolitsemine kooli lõunapausi või muude pauside ajal;

laste eest hoolitsemine kooliekskursioonidel, muuseumikülastustel või muudel sarnastel üritustel;

seonduvate ülesannete täitmine;

järelevalve teiste töötajate üle.

Hooldustöötajad kodus (rühm 5133) „hoolitsevad abivajajate mitmete vajaduste eest ning hoolitsevad kodus isikute eest, kes vajavad hooldust füüsilise või vaimse haiguse, puude või vanadusvaevuste tõttu”. Selle rühma töötajate (sh hooldusõed kodus) ülesanded on järgmised:

abistamine vajalikel toimingutel magamaminekul ja ülestõusmisel ning vastavalt riietamisel;

voodipesu vahetamine ning abistamine vannitamisel ja isikliku hügieeni teostamisel;

nende endi või kolmandate isikute valmistatud söögi serveerimine hooldatavale ja vajadusel abi söömisel;

määratud ravimite manustamine või selle eest hoolitsemine, et ravimid saavad võetud;

tervisliku seisundi halvenemise jälgimine ning sellest teavitamine raviarstile või pädevale sotsiaalhoolekandeasutusele;

seonduvate ülesannete täitmine;

järelevalve teiste töötajate üle.

Alarühma 913 kuuluvad „kodu- ja muud abilised, koristajad ja pesupesijad”. Siia alla kuuluvaks loetakse eraisikute kodudes, hotellides, kontorites, haiglates ja muudes asutustes tehtavad, samuti iga liiki sõidukites tehtav töö, et hoida siseruumid ja sisustus puhtana. Alarühma kuuluvad koduabilised ja koristajad kodudes, käsitsi pesupesijad ja triikijad. Rühma 9131 kuuluvad koduabilised ja koristajad kodudes „pühivad, puhastavad tolmuimejaga, pesevad ja vahatavad põrandaid, pesevad pesu, teevad majapidamisse vajalikke oste, teevad süüa, serveerivad toitu ning täidavad muid majapidamisega seonduvaid ülesandeid”.”

2.3.4   Ehkki meditsiinilise abi andmine ei kuulu majapidamistööde hulka, peab koduabiline või lapsehoidja tagama, et tema hoole all olevad isikud võtaksid oma rohud, ja reageerima ootamatus olukorras, mis seab ohtu hooldatava isiku elu. Neil töötajatel peab selleks olema vastav koolitus.

2.3.5   Tööandja äraolekul või kui tööandja vajab hooldust, peavad eelnimetatud ülesandeid täitvad inimesed olema iseseisvad ja suutelised oma aega korraldama. Nad peavad äratama usaldust, kuna neile usaldatakse koduvõtmed, imikud, eakad vanemad – ehk kõige kallim vara. Nad peavad olema vastutustundlikud, suutelised näitama üles initsiatiivi, jääma diskreetseks. Kui neile antakse täielik vastutus laste või hooldust vajavate isikute eest, peavad nad olema võimelised tegema mitut asja korraga, olema valvsad, tähelepanelikud, veenvad, kannatlikud, tasakaalukad ja keskendumisvõimelised, nad peavad oskama kuulata, olema autoriteetsed ning oskama õnnetuse korral tegutseda. Nad peavad olema empaatiavõimelised ja omama teadmisi psühholoogia, toitlustamise ja hügieeni alal.

2.4   Majapidamistöö tunnusjooned

2.4.1   Majapidamistöö ei paku kindlust ja on alamakstud, kuna selle väärtust ei tunnustata. Põhjused on järgmised: koduperenaised teevad seda tasuta; tööandjateks on eraisikud, kes ei saa või ei taha rohkem maksta; kõnealust tööd teevad naised, kes töötavad üksinda, kõige sagedamini mitme tööandja juures, ning nad ei saa organiseeruda, streikida ega blokeerida tootmist oma nõudmiste toetuseks, nii nagu seda teevad ettevõtete töötajad; nende ametite mainet ning naise ja ema rolli mõjutavad stereotüübid, mis hägustavad nende tööde jaoks vajalikke oskusi; töökohaks on eramajapidamine, mida on võimatu kontrollida; kõnealust tööd teevad sageli seadustamata olukorras olevad ja õigusteta sisserändajad.

2.4.2   Neid ameteid iseloomustab ebakindlus, kuna majapidamiste vajadused on muutuvad: lapsed kasvavad ja saavad iseseisvaks, eakad hooldust vajavad inimesed surevad ning kui perekonna rahalised vahendid näiteks töötuse tõttu vähenevad, kaotab töö ka koduabiline.

3.   Konkreetsed märkused

3.1   Professionaalsemaks muutmised eesmärgid

3.1.1   Paremad võimalused pere- ja tööelu ühitamiseks

3.1.1.1   Naiste palgatöö, mis on soolise võrdõiguslikkuse eeldus, tekitas vajaduse teenuste järele, millega asendada tööd, mida naised varem kodus ise tegid. Naiste palgatöö tulemusena suurenesid ka perekondade rahalised vahendid, võimaldades osal peredest neid teenuseid kasutada. See omakorda loob töökohti.

3.1.1.2   Kõnealused teenused on arenenud, kuna nad on hädavajalikud, et leida tasakaal pere- ja tööelu vahel. Meestel ja naistel peab olema võimalus elada oma tööelu, ilma et nende pere- ja eraelu kannataks. Seega on neil vaja usaldada osa kodu ja pere heaks tehtavatest töödest kolmandatele isikutele.

3.1.1.3   Et saavutada sooline tasakaal tööturul ja arvestada elanikkonna vananemisest tulenevate uute vajadustega, tuleb neid teenuseid tulevikus veelgi edasi arendada, ning seega puudutab selles valdkonnas tehtav töö üha rohkem inimesi.

3.1.2   Kvaliteetsed töökohad ja teenused

3.1.2.1   Kõnealuste teenuste edendamiseks tuleb tagada nende kvaliteet, laiendada juba olemasolevaid koolitusvõimalusi, luua elukestev õpe, et võtta arvesse valdkonnas toimuvaid muutusi, ning laiendada oskuste kontrollimise võimalusi. Kõnealuste töökohtade professionaalsemaks muutmine tähendab nende kvaliteedi tõstmist nii klientide, kasusaajate kui ka töötajate jaoks. See on kõige kindlam viis tagada, et ka tulevikus on võimalik palgata inimesi, kes soovivad sellel alal töötada.

3.1.3   Võitlus vaesuse vastu

3.1.3.1   On teada, et Euroopas on vaesuses elavaid naisi rohkem kui mehi. Majapidamistööle omased madalad palgad, ebakindlus ja mitteametlik töö on sotsiaalse tõrjutuse tegurid. Euroopas ongi mitteametlik töö kõige rohkem levinud majapidamistööde valdkonnas, rohkem kui ehituses või toitlustuses (11).

3.1.4   Võitlus mitteametliku töö ja ebaseadusliku sisserändega

3.1.4.1   Euroopas paljastatud tööalase ekspluateerimise juhtumid puudutavad ebaseaduslikult riigis viibivaid koduabilisi, kellele tööandja ei maksa palka, vaid lubab ametlikke pabereid. Need töötajad on kõige haavatavamad: nad ei julge kaevata väärkohtlemise, vägivalla ja seksuaalse ärakasutamise üle, kuna kardavad riigist väljasaatmist. Majapidamistööd peaksid kuuluma valikulise sisserände alla, mille sihtrühm on praegu kõrgelt kvalifitseeritud töötajad. Euroopa demograafiline olukord on selline, et eelkõige hooldust vajavate eakate vajaduste katmiseks tuleb kasutada sisserännet.

3.1.4.2   Mitteametlik töö jätab töötaja ilma sotsiaalkaitsest ning ühiskond jääb ilma maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksetest. See kahjustab majapidamistööde mainet ja ettekujutust neist ning teeb majapidamistöödest teisejärgulise töö, mis toidab stereotüüpe ja põhjustab kogu selle ameti allakäiku. See suurendab ka vaesuseohtu.

3.1.4.3   Mitteametliku töö osakaalu vähendamiseks majapidamistes tuleb viia liikmesriikide õiguskordades sisse mitmeid meetmeid – sh eelkõige maksusätteid, sotsiaalkaitse sätteid ning töö- ja tsiviilõiguse sätteid. Tendents mitteametlikku tööd pakkuda ja vastu võtta tuleneb eelkõige majanduslikest põhjustest, sest mõlemale poolele on sellises vormis töö kasulikum kui ametlik töö. Liikmesriikide tegevus peab olema suunatud selliste eeliste erinevuste vähendamisele ning seda tegevust tuleb toetada algatustega, mis on kohandatud kohalikele sotsiaalsetele ja kultuurilistele tingimustele (teabekampaaniad, avaliku elu tegelaste eeskuju, mitteametliku töö riskidest teavitamine).

3.2   Töötingimused

3.2.1   Organiseerunud tööandjad ja ametiühingusse kuuluvad töötajad sõlmivad kollektiivlepinguid. Neid edusamme tuleb kasutada, et parandada koduabiliste olukorda. Tuleb analüüsida kollektiivlepinguid, mis reguleerivad praegu Euroopas majapidamistöid, ning võtta eeskujuks parimad tavad nende lepingute edendamise eesmärgil. Samuti tuleb võrrelda eri töökorraldusvorme (ettevõtted, ühendused, ühistud, vahendajateta palkamine) töötajate õiguste ja osutatud teenuste kvaliteedi seisukohast.

3.2.2   Mitmes Euroopa riigis on nii eraisikust tööandja kui ka koduabiline oma õigustest ja kohustustest halvasti informeeritud. Tööandja ei vaata koristajat või lapsehoidjat kui töötajat, kellel on õigused. Stereotüüpide tõttu näeb ta teda kui abilist, kellele ta tööd pakkudes teene osutab. Tihtipeale ei sõlmita kahe poole vahel kirjalikku lepingut ning töötingimused, palk, puhkus, töötunnid, ülesannete kirjeldus, lepingu katkestamine ja vallandamishüvitis jäävad täpselt piiritlemata. Mõlema osapoole õigused ja kohustused tuleb selgemalt määratleda. See kaitseb ka tööandjat, kes peab olema teadlikum riskidest (vargused, õnnetused) ja kohustustest, mis kaasnevad tööandja kodus tööle hakkava inimese palkamisega.

3.2.3   Tervishoid ja ohutus: majapidamistöid peetakse alusetult riskivabaks. Põletused, sisselõikamised, majapidamistoodetest põhjustatud mürgitused, kukkumised ja kodumasinatest põhjustatud elektrilöögid on sagedased õnnetused, eriti siis, kui tööandja ei ole teadlik sellest, et ta peab järgima ohutusnõudeid, ning kui töötajat ei ole teavitatud ohtudest ega õpetatud neid vältima.

3.2.4   Tervishoid, emaduse kaitse, pension: rasedus- ja sünnituspuhkus tähendab sageli vallandamist, kuna tööandja, kes vajab kedagi majapidamistööde tegemiseks, palkab teise töötaja ning ei tunne end kohustatuna võtma tagasi raseduspuhkusele läinud töötajat. Töötajate õiguste tagamine jääb vaid teoreetiliseks, kuna puudub süsteem, mis võimaldaks töötaja ajutist asendamist. Sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemid ei ole sageli kohandatud selleks, et võtta arvesse mitme tööandja juures tehtud töötunde.

3.2.5   Kutseoskused, koolitus: vajalike oskuste õppimine on kaua aega toimunud mitteametlikult. Viimastel aastatel on täheldatud, et väheneb oskuste edasiandmine ühelt pereliikmelt teisele. Noored emad ei ole esimese lapse sünniks ette valmistatud, noored vanemad ei oska enam valmistada tasakaalustatud toitu ja eelistavad valmistoitu, mis on laste rasvumise üheks põhjuseks. Asjaomaste ülesannete ja oskuste kindlaksmääramine ja nende õpetamine võimaldaks neid paremini levitada ja tagada seejuures soolise tasakaalu.

Brüssel, 26. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Vt võõrtööliste õigusliku seisundi Euroopa konventsioon ja Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioon.

(2)  ELT C 318, 23.12.2009, lk 15.

(3)  Vt ILO aruanne teemal „Decent work for domestic workers”, Rahvusvahelise töökonverentsi 99. istungiks esitatud IV aruanne, 2010. http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/@ed_norm/@relconf/documents/meetingdocument/wcms_104701.pdf.

(4)  Vt eelmine, lk 1.

(5)  Vt eelmine, lk 11.

(6)  Vt eelmine allmärkus.

(7)  Emapuhkuse direktiivi (nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/85/EMÜ) muutmisega antakse koduabilistele emapuhkuse õigus.

(8)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. mai 2009. aasta arvamus (ELT C 277, 17.11.2009, lk 102).

(9)  „Housework: priceless or valueless?”, Marianne A. Ferber ja Bonnie G. Birnbaum (1977), http://www.roiw.org/1980/387.pdf;

Time Use in Child Care and Housework and the Total Cost of Children”, Björn Gustafsson ja Urban Kjulin © 1994 Springer, http://www.jstor.org/pss/20007438.

(10)  Vt joonealune märkus 3, lk 31 ja 32.

(11)  Vt „Undeclared work in the European Union”, Eurobaromeetri eriuuring nr 284, küsitlus nr 67, 3. oktoober 2007, lk 21.


III Ettevalmistavad aktid

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Täiskogu 463. istungjärk 26. ja 27. mail 2010

21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/44


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Loomade heaolu märgistuse võimalikud variandid ning üleeuroopalise loomade kaitse ja heaolu tugikeskuste võrgustiku rajamine” ”

KOM(2009) 584 lõplik

2011/C 21/08

Raportöör: Leif Erland NIELSEN

28. oktoobril 2009 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Loomade heaolu märgistuse võimalikud variandid ning üleeuroopalise loomade kaitse ja heaolu tugikeskuste võrgustiku rajamine”

KOM(2009) 584 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (26. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 106, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Vaja on märgistussüsteemi, mis annaks tarbijatele objektiivset teavet, aitamaks neil valida loomade heaolu kohta ELis kehtivaid miinimumnõudeid ületavaid loomseid tooteid. Märgistus peaks andma tarbijatele kergesti mõistetaval usaldusväärsel teabel põhineva selge garantii.

1.2   Süsteemi eesmärk on norme teaduslikul alusel hinnata ja võrrelda. Süsteem peaks olema vabatahtlik, ühtlustatud, lähtuma turu nõudlusest ja põhinema sertifitseerimisel ning seda peab olema teatud kriteeriumide täitmise korral võimalik kasutada paralleelselt erasektoris kasutuselevõetud märgistussüsteemide ja teiste kvaliteedimärkidega. Süsteem peab järgima rahvusvahelisi kohustusi ning seda peab olema võimalik rakendada võrdsetel tingimustel impordi puhul Euroopa Liitu.

1.3   Komitee tervitab komisjoni käivitatud üksikasjalikke uuringuid märgistussüsteemi ja Euroopa tugikeskuste võrgustiku eri võimaluste mõju hindamiseks. Nimetatud uuringud viitavad selgelt sellele, et kõige realistlikum valik oleks eelpool kirjeldatud märgistussüsteem. See on kooskõlas ka komitee varasemate soovitustega sellel teemal (1).

1.4   Samas ei anna komisjon siiski hinnangut sellele, mida selliselt tagatissüsteemilt nõutakse, samuti ei ole võimalused reastatud tähtsuse järjekorras, vaid küsimus jäetakse lahtiseks, hoolimata asjaolust, et enamik ettepanekuid on ebarealistlikud. Oleks olnud mõistlikum ja kasulikum, kui komisjon oleks esitanud konkreetse ettepaneku, mis oleks edasiste arutelude aluseks. See oleks olnud eriti tähendusrikas, arvestades et kaks aastat tagasi palus nõukogu komisjonil spetsiaalselt võtta edasiste arutelude aluseks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitused.

1.5   Oluline on vältida tarbetult pikaleveninud arutelusid. See puudutab eelkõige vajadust rakendada projekti „Welfare Quality (2) tulemused ellu ning hallata ja täielikult ära kasutada asjaomaste institutsioonide olemasolevat võrgustikku ja antud valdkonna teadlaste pühendumust, raiskamata liialt aega teoreetiliste võimaluste üle arutlemiseks ilma konkreetseid ettepanekuid esitamata.

1.6   Projekt Welfare Quality on seega pannud tugeva aluse selliste teaduslike näitajate väljatöötamiseks, mis põhinevad peamiselt loomade heaolul ja käitumisel, kuid kaudselt ka kasutatud tootmissüsteemidel ja -meetoditel, neid seda saab hilisemas etapis kasutada klassifitseerimiseks ning läbipaistva ja usaldusväärse tarbijateabe tagamiseks.

1.7   Komitee toetab seetõttu Euroopa võrgustiku loomist, et jätkata projekti Welfare Quality tööd. Tuletades meelde varasemaid soovitusi, peab komitee võimalikest variantidest kõige sobilikumaks kombinatsiooni märgistussüsteemist ja tsentraalselt koordineeritud võrgustikust. Samal ajal peaksid kaasatud sidusrühmad andma olulise panuse süsteemi toimimisse ja asjakohaste normide kehtestamisse.

1.8   Väljapakutud süsteem on kavandatud täiendusena olemasolevatele ELi kvaliteedisüsteemidele, mille puhul kasutatakse nn vabatahtlikke märkeid, kirjeldamaks mahepõllumajanduslikke tooteid ja toidumunade tootmissüsteeme, ning geograafilisi tähiseid ja traditsioonilisi eritooteid käsitlevatele eeskirjadele, kus lähtutakse tootmismeetodist ja päritolust, mitte loomade heaolust.

2.   Taustteave

2.1   Mõõdetavad näitajad, loomade heaolu kõrgemad normid, märgistamine ning Euroopa võrgustiku loomine on loomade heaolu käsitleva komisjoni tegevuskava (3) peamised punktid. Eesmärk on anda tarbijatele paremad võimalused valida loomseid tooteid, mis on toodetud loomade heaolu arvestades ning ületavad ELi miinimumnõudeid. Seda saab teha, andes paremat teavet ja tõsta teadlikkust loomade heaolust, töötades välja norme ning arendades ja rakendades parimaid tavasid loomade kaitse ja heaolu Euroopa võrgustiku kaudu. Kuna Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esindab kodanikuühiskonda – ja arvestades komitee liikmeskonna mitmekesisust, – kuulub paindliku ja tõhusa süsteemi paikapanemine selgelt komitee pädevusse.

2.2   Aruanne on vastus nõukogu 2007. aasta mais esitatud taotlusele, milles kutsuti üles hindama võimalusi heaolumärgistuse loomiseks. Selle aluseks olid komitee ettevalmistav arvamus ja jätkukonverents (4). Nõukogu palus komisjonil hinnata loomade heaolu märgistamise võimalikke variante, võttes kohaselt arvesse komitee soovitusi, kus käsitleti sellise märgistussüsteemi sisseviimise praktilisi küsimusi, mis põhineb heaolunäitajatel, mis on kooskõlas projekti Welfare Quality uurimistulemustega. Nagu komitee, soovitas ka nõukogu viia ELi tasandil läbi teabekampaania loomade heaolu ja märgistussüsteemide kohta.

2.3   Aruande lisades on ära toodud ulatuslikud välisuuringud, mis puudutavad võimalikke variante nii loomade märgistamiseks kui ka teabe tagamiseks ning Euroopa võrgustikuga seotud teatud aspekte. Kooskõlas nõukogu taotlusega on eesmärk algatada institutsioonidevaheline arutelu, võttes komisjoni käimasolevate arutelude aluseks kõnealuse aruande ja eri uuringud.

2.4   Aruandes ja komisjoni talituste lisatud kokkuvõttes uuringutest antakse ülevaade võimalikest variantidest, sh kohustuslikest või vabatahtlikest märgistussüsteemidest, kuid ühtegi neist ei tõsteta eraldi esile. Siiski on selge, et tulevane süsteem peab tagama tarbijasõbraliku teabe, põhinema teaduslikel kriteeriumitel, kasutama sõltumatuid sertifitseerimisasutusi, vältima konkurentsimoonutusi ja järgima rahvusvahelisi kohustusi.

2.5   Komisjoni arvates on üleeuroopaline tugikeskuste võrgustik suuteline ühtlustama loomade heaolu standardeid ja näitajaid, koordineerima olemasolevaid vahendeid, aitama vahetada parimaid tavasid, andma sõltumatut teavet ja vältima kattumist. Võimalikud variandid on praeguse olukorra jätkumine ilma täiendavaid meetmeid võtmata, tsentraliseeritud lähenemisviis, detsentraliseeritud lähenemisviis ning ülesandepõhisem strateegia, mis hõlmab nii tsentraliseeritud kui detsentraliseeritud elemente.

2.6   Komisjon kaalub seega selliseid aspekte nagu halduskoormus, kulud ja märgistussüsteemide ja tootekvaliteedi suhe, näiteks mahepõllumajanduslikus tootmises. Aluseks võetakse projekti Welfare Quality uurimistulemused ning kaalutakse kõiki võimalikke sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnamõjusid. Komisjon soovib ka teostada täiendavaid uuringuid, et kindlaks määrata, kas tarbijate seisukohad on eelmiste uuringutega võrreldes muutunud ja kui, siis miks.

3.   Märkused

3.1   Komitee toetab jätkuvalt loomade heaolu käsitlevat komisjoni tegevuskava (5) ja väljendab heameelt, et loomade kaitse ja heaolu protokollile on Lissaboni lepingus omistatud suurem tähtsus, mis viitab suuremale huvile antud teema vastu (6).

3.2   Läbiviidud uuringud näitavad, et vaja on sidusamat ja paremini koordineeritud lähenemisviisi loomade kaitsele ja heaolule Euroopa Liidus. Vabatahtlike märgistus- ja kvaliteedisüsteemide rohkus liikmesriikides võib olla eksitav ning võib tekkida oht, et toodete vahel tehakse põhjendamatult ja asjakohatult vahet ning luuakse asjaomastele tootjatele ja turustajatele ebavõrdne olukord.

3.3   Tarbijatel on võimalik seada loomade heaolu esmatähtsaks eetilistel, kvaliteediga seotud või muudel kaalutlustel, kuid dokumentide puudumine tähendab, et nad on turustamisel kasutatavate väidete põhjendatuse ja usaldusväärsuse suhtes umbusklikud. Objektiivsed ja teaduslikult põhjendatud dokumendid on ELi miinimumnõudeid ületavate loomsete toodete turustamise edendamisel seega väga olulised. On selge, et märgistamisel on soovitud mõju ainult siis, kui esitatav teave on kergesti mõistetav ning kui tarbijad saavad piisavalt aru, mida see tähendab, ja on huvitatud selle saamisest.

3.4   Vaja on objektiivsel ja usaldusväärsel teabel põhinevat eristatavat tagatist ning komitee toetab kooskõlas oma 2007. aasta arvamusega täielikult liikumist selles suunas. Komitee avaldab tänu sellest saadik tehtud põhjaliku töö eest ning mõistab, et see on olnud aeganõudev.

3.5   Seega oleks olnud kasulikum, kui komisjon oleks pannud võimalikud variandid tähtsuse järjekorda ning võtnud ühe või mitu ettepanekut käimasoleva poliitilise protsessi aluseks, sh komitee soovitustel põhineva ettepaneku. Läbiviidud ulatuslikud uuringud toetavad selgelt komitee soovitusi, mille kohaselt peaks iga märgistussüsteem realistlikult võttes olema vabatahtlik, ühtlustatud ja turupõhine, et luua praktiline ja toimiv raamistik selliste loomsete toodete turustamiseks, mis ületavad miinimumnõudeid loomade heaolule.

3.6   Komisjon peaks lähtuma ka ulatuslikust Euroopa tasandi tööst selles valdkonnas. Tegemist on teadmistepõhiste süsteemidega, mida saab kasutada nii kaupade ja teenuste pakkujate kui ka tootjate teavitamiseks ning turukesksete tegevuste ja tarbijate reageeringu stimuleerimiseks, näiteks Fairtrade märgistus, metsahoolde nõukogu (Forest Stewardship Council), merendusnõukogu (Marine Stewardship Council) ja Rainforest Alliance. Kõige olulisemad osad peavad puudutama süsteemi haldamist, ulatust, eesmärke ja normide kehtestamist, võimaldama sõltumatut järelevalvet, mõjuanalüüse ja kulutõhususe analüüsi ning jälgima avalikke nõudeid ja reklaami (7).

3.7   Teadusuuringute koordineerimine tagaks vahendite tõhusama kasutamise ja komitee arvates on oluline, et sellel teemal käivitataks institutsioonidevaheline arutelu. See on eelkõige tõsi, arvestades vajadust rakendada projekti Welfare Quality tulemused ellu võimalikult kiiresti, tugevdada teadlaste pühendumust ja tegutseda edasi praeguseks saavutatud tulemuste põhjal, raiskamata liialt aega teoreetiliste võimaluste üle arutlemiseks ilma konkreetseid ettepanekuid esitamata. Teadusuuringute tulemuste parema levitamise ja ELi poliitika parema mõistmise huvides on väga oluline ka võrgustiku loomine peamiste ELi väliste riikide teadlastega. See on tähtis tulevaste kaubandussuhete jaoks.

Märgistamissüsteem

3.8   Kuigi uuringus ei jõuta märgistamissüsteemi osas ühegi selge järelduseni, osutatakse seal – kuigi üsna kaudselt –, et kõige realistlikum on otsekohene ja paindlik süsteem, millesse lisatakse kõigis olulistes punktides komitee soovitused ja ettepanekud, st teaduspõhine, turupõhine ja vabatahtlik süsteem, mida saab kasutada paralleelselt olemasolevate erasektoris kasutuselevõetud märgiste ja kvaliteedimärgistega.

3.9   Komitee on siiski seisukohal, et süsteem peaks juhinduma peamiselt järgmistest aspektidest:

pakutud tugikeskus(ed) peaks(id) kehtestama nõutavad objektiivsed kriteeriumid loomade kogu elutsükli hindamiseks. Need tuleks muuta praktilisteks ja realistlikeks tootmistingimusteks, et tagada teadusuuringute, arendustegevuse ja uute tehnoloogiate (8) kasutamise parim koostoime;

kriteerium tuleb muuta märgistamissüsteemile kohaldatavateks normideks, (9) et tagada sõltumatu asutuse teostatav korralik mõõtmine ja kontrollimine koos sisendiga asjaomastelt sidusrühmadelt;

tootjad ja tarbijad saavad siis vabatahtlikkuse alusel märgistada loomsed tooted ELi tunnustatud märgisega, mis tagab, et nad on kooskõlas ELis kehtivaid miinimumnõudeid ületavate normidega;

normid võivad näiteks sisaldada kolme miinimumnõudeid ületavat eri taset, sõltuvalt sellest kui asjakohane see on konkreetse liigi või toote jaoks (10);

vastavus spetsiifilistele nõuetele ja märgise kasutamise viiside kontrollimine tuleks allutada isereguleerimisele ja sõltumatule järelevalvele (11).

3.10   Selle süsteemi kohaselt rakendatakse, kontrollitakse ja kasutatakse vastavalt turutingimustele asjakohast logo sõltumatult riigiasutustest. Logo vabatahtliku lisamise kaudu (paralleelselt tähtede, värvide või punktide süsteemiga) olemasolevatele märgistele lahendaks see ettepanek ka probleemi, mis seisneb selles, et liiga palju märgiseid üksikutel toodetel tekitab teabe ülekülluse. Teave jõuaks huvitatud ja motiveeritud tarbijateni ning tugev teaduslik alus ja sõltumatu sertifitseerimine suurendaksid usaldust süsteemi vastu.

3.11   Skeemi käivitamise ajakava peab peegeldama turunõudeid, kuid ka tootjate organisatsioonid, ettevõtjad ja hulgikaupmehed saavad süsteemi oma toodete jaoks kasutada tingimusel, et need tooted vastavad kõrgeimatele nõuetele, ja neid vastavalt turustada. Näiteks on oluline, et süsteem oleks kooskõlas kasvava suundumusega markeeringu kasutamise poole, mis tähendab, et jaemüügisektoris kasutatakse märgistamisest erinevaid meetodeid teavitamaks, et toote puhul on võetud arvesse loomade heaolu.

3.12   Süsteemi võiks sarnastel tingimustel kasutada ka imporditud toodete puhul, vältides seeläbi igasuguseid probleeme seoses Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega, kuna see organisatsioon lubab vabatahtliku märgistamise süsteeme tingimusel, et need on asjakohased ja kolmandatest riikidest pärit tootjatele samadel tingimustel juurdepääsetavad.

3.13   Selline turupõhine lähenemine eeldab muuhulgas seda, et süsteem on tarbijate ja jaemüüjate jaoks piisavalt atraktiivne ning et tootmiskulud kompenseeritakse parema turule juurdepääsu ja kõrgemate hindadega.

Euroopa võrgustik ja tugikeskused

3.14   Loomade heaolu sujuva arengu tagamiseks tuleb objektiivsetel alustel kaasata ELis olemasolevad teadusasutused. Seetõttu toetab komitee Euroopa võrgustiku loomist selles valdkonnas. Võrgustikku koordineeriks üks või enam tugikeskust, mis toimivad sarnaselt olemasolevate loomade heaoluga tegelevate tugikeskustega (12).

3.15   Euroopa Toiduohutusamet, Teadusuuringute Ühiskeskus ja riiklikud referentlaborid tegelevad juba mingil määral loomade heaolu küsimustega, aga nad ei ole kvalifitseeritud koordineerima seda valdkonda kogu ELis. Võrgustik peab nende ELi organite tööd täiendama, aga mitte dubleerima. Põhimõtteliselt peaks see käsitlema loomade kaubanduslikel eesmärkidel kasutamise kõiki aspekte ja olema sõltumatu välishuvidest.

3.16   Võrgustikul on järgmised omavahel seotud ülesanded:

luua ja uuendada näitajaid ja muid elemente, et hinnata loomade heaolu teaduslikul alusel ja sisendiga erinevatelt kaasatud sidusrühmadelt;

hinnata loomade heaolu meetmete mõju ja selle paranemist;

innustada teadusuuringuid ja arendada teaduslikku alust normide uuendamiseks;

anda teavet ja pidada dialoogi normide rakendamise üle ning aidata tagada proaktiivsem loomade heaolu käsitlev poliitika kogu maailmas.

3.17   Parim viis küsimusega tegelemiseks on arvatavasti olemasoleva Welfare Quality võrgustiku arendamine koos laiema võrgustikuga peamistes ELi mittekuuluvates riikides. Projekt Welfare Quality on seega pannud aluse märgistamissüsteemi arendamisele selliste loomapõhiste näitajate väljatöötamisega, mida võib hilisemas etapis kasutada klassifitseerimiseks ning läbipaistva ja usaldusväärse tarbijateabe tagamiseks.

3.18   Võrgustiku väljapakutud normid peaks vastu võtma sõltumatu organ. Arvestades, et süsteemi korralikuks toimimiseks tuleb aktiivselt kaasata sidusrühmad, peavad nad andma võimalikult suure panuse otsuse tegemise protsessi ning ka strateegia välja töötamisse ja töökavade koostamisse.

Muud küsimused

3.19   Loomade heaolu käsitleva komitee ettepaneku aluseks on parimad praegu kättesaadavad teaduslikud teadmised ja hinnangud. Ühtlustatud nõuded võimaldavad tarbijail teha teadlikke ostuotsuseid ja luua seeläbi stiimuleid ka tootjate jaoks. Selle eelduseks on siiski meetmed teabekampaaniate ja koolitusprogrammide kujul, et tõsta teadlikkust loomade heaolust, normidest ja märgistamisest. Hoolimata selgest vajadusest Euroopa tasandi koordineerimise järele tuleks seda korraldada ja rakendada piirkondlikul ja riiklikul tasandil, kuna kogemus on näidanud, et ELi tsentraliseeritud teabekampaaniad ei ole liikmesriikides läbilöögivõimelised.

3.20   Ülalnimetatud ettepanekud ei lähe vastuollu olemasolevate ELi mahepõllumajanduse kavadega, mis käsitlevad samuti paljusid loomade heaolu aspekte. Võib eeldada, et loomade heaolu käsitletakse koos mahepõllumajandustoodetega normide järkjärgulise rakendamise kaudu, kui normid kättesaadavaks muutuvad, ning on seega osa mahepõllumajandustoodete järelevalve korraldamisest, toomata kaasa mingeid täiendavaid halduskulusid. Tarbijad seostavad mahepõllumajandust loomade heaolu rangemate normidega ja neilt oodatakse ELi logoga märgistatud mahepõllumajandustoodete äratundmist.

3.21   Pakutud süsteem on kavandatud täiendusena olemasolevatele ELi kvaliteedisüsteemidele, mille puhul kasutatakse nn vabatahtlikke märkeid toidumunade tootmissüsteemides, ja eeskirjadele, mis puudutavad geograafilisi tähiseid ja traditsioonilisi eritooteid. Neis süsteemides kasutatakse lähtepunktina ka tootmismeetodeid ja päritolu, aga mitte loomade heaolu, kuigi neid aspekte käsitletakse mingil määral loomade heaoluna. Tarbijad on aga nende süsteemidega kursis ja need tuleks säilitada. Tootmissüsteemidel põhinevate vabatahtlike märgete kasutamise edasist kohustuslikku või vabatahtlikku kasutamist tuleks seevastu vältida, kuna spetsiifilised tootmistingimused ei kuulu reguleerimisele ELi keerukates õigusloomemenetlustes. See on täiesti selge näiteks seoses ELi miinimumnormide kehtestamisega.

3.22   Komisjoni teatises põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta tehakse ettepanek koostada erasektori ja riiklike toidu sertifitseerimiskavade suunised (13). Pakutud suunised aitavad ka kaitsta tarbijaid eksitava teabe eest, jättes samal ajal turu ülesandeks reageerida tarbijate muredele seoses loomade heaoluga, ja nende abil muudetakse sertifikaat ELi toidupoliitika võtmeelemendiks.

3.23   Pakutud süsteem ei puuduta ühtegi spetsiifilist religioosset teemat, kuna märgistamine on ainult tagatis sellele, et toode on vastavuses ELi miinimumnõudeid ületavate loomade heaolu nõuetega.

3.24   Üleeuroopalisel tugikeskuste võrgustikul peab olema võtmeroll kõigi nende selgroogsete heaolu suurendamisel, keda peetakse kaubanduslikel eesmärkidel, sh näiteks kalad ja karusloomad, keda tuleks käsitleda samade kriteeriumite alusel nagu muid elusloomi. See kehtib ka laboriloomade kohta, seetõttu uurib Euroopa Alternatiivsete Meetodite Tõestamise Keskus alternatiive loomade kasutamisele teaduslikel eesmärkidel.

Brüssel, 26. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. märtsi 2007. aasta ettevalmistav arvamus teemal „Loomade heaolu – märgistamine” koostati nõukogu eesistujariigi Saksamaa taotlusel (ELT C 161, 13.7.2007, lk 54).

(2)  Welfare Quality® puhul oli tegemist ELi vahenditest rahastatava uurimisprojektiga, mis viidi läbi aastatel 2004.–2009. Projektis osalesid ligikaudu 250 teadlast ning 39 uurimisinstituuti ja ülikooli 13 Euroopa riigist või olulisest kolmandast riigist. Projekt kasutas teaduslikku alust, et arendada loomade heaolu standardeid ja praktilisi strateegiaid loomade heaolu kaasamiseks kogu ahelas – alates loomapidamisest ning tootmis- ja turustamisahela järgmisest etapist kuni turustamise ja tarbijatele mõeldud asjakohase teabeni.

(3)  KOM(2006) 13, 23.1.2006.

(4)  Konverents „Loomade heaolu parandamine märgistamisega?” toimus 28. märtsil 2007 ning selle korraldasid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Euroopa Komisjon ning ELi eesistujariik Saksamaa. Nõukogu järeldustes öeldakse selgelt, et „tuleb arvesse võtta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee … vastu võetud ettevalmistavas arvamuses … antud soovitusi” (järeldused, põllumajanduse ja kalanduse nõukogu 2797. istung, Brüssel, 7. mai 2007).

(5)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Loomade kaitset ja heaolu käsitlev ühenduse tegevuskava aastateks 2006–2010”, ELT C 324, 30.12.2006, lk 18.

(6)  Artiklis 13 on sätestatud: „… ühendus ja liikmesriigid [pööravad] täit tähelepanu loomade kui aistimisvõimeliste olendite heaolu nõuetele, respekteerides samal ajal liikmesriikide õigus- või haldusnorme ja tavasid, mis iseäranis käsitlevad riitusi, kultuuritraditsioone ja piirkondlikku pärandit”. Kõnealune kohustuslik säte asendab varasema suulise kokkuleppe (st protokolli) ning annab Euroopa Kohtule volitused lahendada vaidlusi.

(7)  Selline süsteem saaks taotleda ISO65-akrediteerimist – üldised nõuded toodete sertifitseerimissüsteeme pakkuvatele asutustele.

(8)  Kooskõlas projektiga Welfare Quality peab hindamine eelkõige tuginema pigem loomade käitumisele („heaolu väljundid”) kui otseselt tootmissüsteemidele (sisend ja allikad). Praktikas hinnatakse tootmissüsteeme siiski selle põhjal, millist mõju nad avaldavad loomade käitumisele. Kõnealuste näitajate puhul eeldatakse, et need hõlmavad kõiki loomaliigi seisukohast olulisi tegureid, nagu kasvatamise iseärasused, ruumilised ja laudatingimused, võimalused loomulikuks käitumiseks, igapäevane kontroll, loomahaiguste ja loomade tervishoiuga seotud aspektid, võõrutamine, kirurgilised operatsioonid ning loomade transport tapamajja, uimastamine ja tapmine. Süsteem ergutab ka vabatahtlikkusel põhinevat uuendus- ja arendustegevust, mis viiakse läbi individuaalselt.

(9)  Mõiste „normid” on pakutud selleks, et vältida segiajamist „standarditega”, mille on spetsiifiliste menetlustega välja töötanud Euroopa standardimisasutused.

(10)  Tegemist on projektis Welfare Quality kasutatud jaotust kolmeks tasemeks: suurepärane (kõrgeim tase), täiustatud (hea heaolu) ja miinimumnõudeid ületav tase.

(11)  Instituut või organisatsioon või spetsialiseerunud sertifitseerimisasutus, kes järgivad oma tegevuses asjaomaseid Euroopa ja rahvusvahelisi standardeid EN ISO 17000 või kes on akrediteeritud sertifitseerimisasutusena kooskõlas standardiga EN ISO 45011.

(12)  Komisjon kasutab mõistet „üleeuroopaline tugikeskuste võrgustik”, aga siin on tegemist uurimisüksuste võrgustikuga loomade heaolu sektoris, mida koordineerib üks või mitu võrdluskeskust (nt iga liigi jaoks eraldi), mis pakuvad näitajate alusel välja loomade heaolu normid vastuvõtmiseks sõltumatu asutuse poolt. Arvamuses ei täpsustata, kuidas need organid tuleks korraldada, v.a ettepanek, et kaasata tuleks asjaomased sidusrühmad.

(13)  KOM(2009) 234, 28.5.2009.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/49


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogia arendamisse investeerimise kohta”

KOM(2009) 519 lõplik

2011/C 21/09

Pearaportöör: Gerd WOLF

Euroopa Komisjon otsustas 7. oktoobril 2009 vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogia arendamisse investeerimise kohta

KOM(2009) 519 lõplik.

Komitee juhatus tegi 3. novembril 2009 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust (kodukorra artikkel 59) määras komitee täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (27. mai istungil) pearaportööriks Gerd Wolfi ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 168, erapooletuks jäi 3 liiget.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1   Komisjoni esitatud energiatehnoloogia strateegilises kavas (SET-Plan) käsitletakse praegu kõige olulisemaid meetmeid, mille abil saavutada elutähtsad ja omavahel seotud kliimakaitse ja energiavarustuskindluse eesmärgid, samuti säilitada Euroopa rahvusvaheline konkurentsivõime. Komitee toetab täielikult välja pakutud investeeringuid ja meetmeid.

1.2   Sest vaid erakordsete ühiste jõupingutustega võib õnnestuda kogu meie energiasüsteemi – varustamine, muundamine, tarbimine – suunamine ja ümberseadistamine vastavalt nendele eesmärkidele.

1.3   Selleks tuleb arendada vähese süsihappegaasiheitega energiatootmise ja –kasutamise tehnoloogiat ja meetodeid, mis suudaksid olemasoleva tehnoloogiaga ka rahvusvaheliselt konkureerida.

1.4   Komitee on siiski äärmiselt mures selle pärast, et komisjon, liikmesriigid ja eraettevõtted alahindavad ikka veel tohutult selleks vajalikke kulutusi. Komitee soovitab seepärast tungivalt töötada välja komisjoni, liikmesriikide ja majandussektori ühiselt kantav, piisav ja ka tulevases ELi eelarves kinnistatud rahastamiskontseptsioon. Seni tuleks mobiliseerida muud rahastamisvõimalused. Eelkõige tuleks kõik liikmesriikide CO2-sertfikaatidest saadavad tulud suunata ainuüksi kõnealusele eesmärgile. Sama kehtib võimaliku tulevase süsinikumaksu tulude kohta.

1.5   Sest komitee peab energia- ja kliimaprobleemi elulisuse tähtsuse ja samuti sellest sõltuva konkurentsiolukorra tõttu vastukäivaks koguda energiamajandusest kliimakaitse eesmärgil maksulisi lisasissetulekud ja siis need teistele eesmärkidele suunata.

1.6   Investeeringud vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogiasse annavad võimaluse innovatsiooniks, majandusdünaamikaks, püsivaks kasvuks ja töökohtadeks. Seda enam, et kasutatav ja taskukohane energia on meie majanduse ja elustiili eliksiir. Selle tasuvus on ülemaailmses plaanis Euroopa konkurentsivõime jaoks otsustav tegur. Seepärast on vajalikud energiatootmise ja -kasutamise jätkusuutlikud vormid.

1.7   Selles kontekstis rõhutab komitee elektrienergia erilist tähtsust. Siiski soovitab komitee pöörata suuremat tähelepanu ka energiakasutusele väljaspool elektrienergiasektorit ja otsida innovaatilisi teaduslikke lähenemisviise, sest siiani on seal suurim osakaal fossiilsete energiaallikate kasutamisel.

1.8   Komisjoni koordineerimisülesande täitmiseks tuleks asjaomaste osalejate nõusolekul luua ka vastavad teadus- ja arendustegevuse programmistruktuurid. Komisjon vajab omaltpoolt kogenud, rahvusvaheliselt tunnustatud ja pühendunud eksperte, kes on erialaselt tegevad ja kes samastavad end täielikult oma koordineeritava programmi eduga.

2.   Komisjoni teatis (sisu tugevalt lihtsustatud ja lühendatud)

2.1   Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava peab looma ELi energia- ja kliimapoliitika tugisamba tehnoloogiavaldkonnas.

2.2   Energiatehnoloogia strateegilise kava põhielement on ELi teekaardid ajavahemikuks 2010–2020, millele peab järgnema tehnoloogia arendamine, mis paiskab õhku vähe süsihappegaasi (vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogia). Koos rahastamiskava ja jaotusega tööstuse ja avaliku sektori vahel esitatakse need komisjoni talituste töödokumendis (1).

2.3   Komisjoni teatis hõlmab muu hulgas järgmist:

2.3.1

Euroopa tööstusalgatused, nimelt

tuuleenergia

päikeseenergia

elektrivõrk

säästev bioenergia

CO2 kogumine, transport ja säilitamine

säästev tuumalõhustamine

kütuseelemendi- ja vesinikutehnoloogia.

2.3.2

Energiatõhusus – arukate linnade algatus (Smart Cities).

2.3.3

Euroopa Energiaalaste Teadusuuringute Liit. See hõlmab uurimisinstituutide ja kõrgkoolide ühisprogramme.

2.3.4

Täiendavad eesmärgid hõlmavad järgmist:

muud tehnoloogilised võimalused, nt avamerel arendatava taastuvenergia (muu kui tuuleenergia) tootmine, energia salvestamine, tuumaenergiarajatiste kasutusea pikendamine ja tuumajäätmete probleemi lahendamine;

tuumasünteesienergeetika, eriti ITERi projekt;

alusuuringud, nt vahetult päikesevalgusest saadav mootorikütus; tahkisvalgusallikad ja praegustest akudest kümme korda rohkem elektrit salvestavad akud;

teadus- ja uurimistöö tippkeskuste kaasamine. Ka ühtekuuluvuspoliitika alusel tehakse sellesse investeeringud;

rahvusvaheline koostöö.

2.3.5

EL peaks energiatehnoloogia strateegilise kava jaoks vajalikud investeeringud tõstma praeguselt 3 miljardilt eurolt aastas 8 miljardile eurole aastas.

2.3.6

Vähemalt 50 % Euroopa heitkogustega kauplemise uue süsteemi enampakkumise tuludest tuleb reinvesteerida riiklikul tasandil kliimakaitsesse, sealjuures peab osa neist minema keskkonnahoidliku tehnoloogia väljatöötamisse.

2.3.7

Avaliku sektori rahaliste vahendite maksimaalse motiveeriva ja võimendava mõju saavutamiseks tuleb kasutada eri rahastamisviise.

2.4   Seega teeb komisjon nõukogule ja parlamendile ettepaneku:

toetada tehnoloogia teekaarte aastateks 2010–2020;

nõustuda asetama olemasolevates ühenduse programmides rõhu Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava algatuste toetusele;

kutsuda liikmesriike üles suurendama jõupingutusi vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogia rahastamise toetamiseks,

kiita heaks rahastamisvahendite kavandatud tugevdamine, et aidata kaasa Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kava finantseerimisele;

toetada komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga sellekohast kavatsust;

nõustuda toetama käimasolevaid ja uusi rahvusvahelisi tehnoloogiaarendusele suunatud algatusi.

3.   Komitee üldised märkused

3.1   Kopenhaageni kliimakonverents. Komitee tunnustab ELi ja liikmesriikide jõupingutusi Kopenhaageni kliimakonverentsi eduka lõpptulemuse nimel. Komitee näeb sõnastatud eesmärgis piirata kliimamuutust 2 °C-ga esimest märki kliimakaitse huvide tõsisest teenimisest. Seda enam avaldab komitee kahetsust selle üle, et konverentsil ei saavutatud tahteavaldustest kaugemale minevaid ja osalejate jaoks siduvaid kokkuleppeid.

3.1.1   Probleemi tõsidust alahinnatakse. Vaatamata maailma rahvastiku ja sellega koos „energianälja” jätkuvale suurenemisele (2) ja tohutule järelejõudmisvajadusele, piiratud fossiilsetele primaarenergiaallikatele (3) ja Euroopa suurenevale ekspordisõltuvusele alahindavad paljud poliitikud ja muud osapooled ilmselgelt ikka veel tugevalt energia- ja kliimaprobleemi tõsidust ja selleks vajalikke investeeringuid – olgu selle põhjus siis probleemi mõjude avaldumine alles pikas perspektiivis, kliimamudelite ebakindlus, majandushuvid, kardetav elukvaliteedi langus, kartus vajalike investeeringute ees või siis see, et vähem kriitiliselt suhtutakse eeldatavatesse kliimamuutustesse asjaomaste piirkondade jaoks.

3.1.2   Ressursside säästmine. Konkurentsivõimelise vähese süsihappegaasiheitega energiatehnoloogia (4) arendamine aitab muu hulgas kaasa fossiilsete primaarenergiaallikate piiratud ressursside aeglasemale kasutamisele, aitab mõjutada nende hinnakujundust ja suurendab seeläbi ka säästvust. Sest vaid nii on võimalik pikendada fossiilsete energiaallikate kasutamisaega ja tõhusamalt valmistuda sellele järgnevaks ajaks. Kes praegu ei tegutse, seda tabab see hiljem seda raskemalt.

3.1.3   Järeldus: vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogia. Seda tungivamalt on vaja jõuliselt ja suuremate jõupingutustega arendada välja või täiustada vähese süsihappegaasiheitega energiatootmise või -kasutamise tehnoloogia ja meetodid sel viisil, et need suudaksid seni kasutatava tehnoloogiaga rahvusvaheliselt konkureerida. Sest globaalsel tasandil võib täheldada, et vähese süsihappegaasiheitega energiakasutuse tehnoloogiat rakendatakse vaid siis märkimisväärses ulatuses, kui see on asjaomaste osalejate jaoks finantsiliselt atraktiivne.

3.1.4   Võimalus 30 % vähendamise eesmärgiks. Mainitud tehnoloogia ja meetodite arendamise tungivus suureneb veelgi, kui kasutust leiaks ka komitee toetatav võimalus suurendada CO2 heitkoguste vähendamise künnist 30 %-ni (5) (kui on täidetud vastavad rahvusvahelised tingimused).

3.1.5   Võimalik on tarbimise täiendav kasv. Rahvusvahelise Energiaagentuuri võrdlusstsenaariumi (6) järgi on eelolevatel aastakümnetel oodata ka fossiilsete primaarenergiaallikate, eriti söe kasutamise pidevat suurenemist. Sellekohaselt (Rahvusvaheline Energiaagentuur) võib vaid suurimate jõupingutustega (7) õnnestuda selle suundumuse peatamine, nii et fossiilsete energiaallikate kasutamine saavutaks oma lae juba 2020. aastal ja langeks seejärel jälle järk-järgult, et asendada see järjest enam vähese süsihappegaasiheitega energiatehnoloogiaga.

3.2   Teadus- ja arendustegevus – energiatehnoloogia strateegiline kava. Seepärast on otsustava tähtsusega teadus- ja arendustegevus. Komisjoni esitatud energiatehnoloogia strateegiline kava peab sellese andma olulise panuse. Kava hõlmab ka selle jaoks ühenduse eelarvest ettenähtud finantseerimisosa.

3.2.1   Teadus- ja arendustegevus – rahvusvahelised jõupingutused ja konkurents. Kopenhaageni kliimakonverentsil sai taas kinnitust, et ka need riigid, nt USA ja Hiina, kes ei toetanud kohustuslikke lepinguid, eraldavad siiski märkimisväärseid vahendeid teadus- ja arendustegevusse punktis 3.1.2 nimetatud eesmärkide jaoks. Samas näitab see aga seda, et Euroopal on võimalik juhtpositsiooni hoida vaid oluliselt suuremate jõupingutustega teadus- ja arendustegevuse valdkonnas.

3.2.2   Investeerimisprogramm innovatsiooni, dünaamika ja töökohtade jaoks. Investeeringud vastavasse teadus- ja arendustegevusse pakuvad lisaks suurepäraseid võimalusi innovatsiooni, majandusliku dünaamika, püsiva kasvu ja töökohtade jaoks. Seda enam, et kasutatava ja taskukohase energia kättesaadavus on meie majanduse ja elustiili eliksiir. Ilma majandustingimuste jaoks piisava energiavarustuseta ähvardab meie majandust, sotsiaalsüsteeme ja ühiskonda üldiselt kokkuvarisemise oht. Seepärast on vajalikud energiatootmise jätkusuutlikud vormid.

3.3   Heakskiit. Sellest tulenevalt tervitab komitee komisjoni algatust ja teatises pakutud meetmeid kui olulist ja otsustavat sammu. Komitee kutsub nõukogu, parlamenti, komisjoni ja liikmesriike, aga ka tööstust ja sotsiaalpartnereid üles tegema kõik mis nende võimuses, et vähese süsihappegaasiheitega tehnoloogia arendamine ja kasutamine jõuliselt ellu viia ja eraldada rahalised vahendid selleks vajaliku teadus- ja arendustegevuse investeeringute jaoks.

3.3.1   Piisav ulatus ja rõhuasetus on küsitavad. Komitee ei pea enda ülesandeks analüüsida käesoleva arvamuse raames üksikasjalikult, kas komisjoni töödokumendis (8) esitatud finantsraamistik ja selle jaotus on nimetatud eesmärkide jaoks piisav. Seepärast soovitab komitee veel kord kontrollida, kas projektide rõhuasetused on õiged ja kas kogukulud vastavad seatud ülesannete olulisusele. Lisaks tuleks peale piisavat käivitusaega kindlaks teha, kas meetmetel on mõju, ning vajadusel vaadata läbi ja laiendada vastavalt finantskava.

3.3.2   Rahastamisprobleem. Komitee rõhutab, et vaid erakordsete jõupingutustega on võimalik tulevastel aastakümnetel kogu meie energiasüsteem – varustamine, muundamine, tarbimine – suunata ja ümberseadistada vastavalt kliimakaitse, kindla energiavarustuse ja säästvuse seotud eesmärkidele, ja et selleks vajaliku teadus- ja arendustegevuse kulutusi alahinnatakse tugevalt. Arvestades ainuüksi USA teadus- ja arendustegevuse vastavate kulutuste ulatust kahtleb komitee, kas ettenähtud investeeringutest piisab, et laiemas plaanis ja vajaliku survega edukalt läbi viia sedavõrd ulatuslikke arengud, rääkimata turuliidriks saamisest.

3.3.3   Ulatuslik rahastamiskontseptsioon. Komitee soovitab seepärast tungivalt töötada välja komisjoni, liikmesriikide ja majanduse ühiselt kantav, piisav ja ka ELi tulevases eelarves kinnistatud rahastamiskontseptsioon.

3.3.4   Täiendavate rahastamisallikate kasutuselevõtt – energiatarbimise kulud kui mõõdupuu Selle jaoks ja senikaua tuleks võtta kasutusele täiendavad rahastamisvõimalused, seda nii ühenduse kui ka eeskätt liikmesriikide tasandil. Komitee tervitab asjaolu, et ka Euroopa Investeerimispank on osalemisvalmidust üles näidanud. Sealjuures tuleb vajalike investeeringute mõõdupuuks võtta praegused energiatarbimise kulud: oluline protsendimäär sellest tuleks kasutada tuleviku kindlustamiseks! Siinkohal viitab komitee oma arvamusele energiatõhususe tegevuskava kohta (9).

3.3.4.1   Tulud CO2 heitkogustega kauplemisest ja võimalikust süsinikumaksust. Lisaks tuleks liikmesriikide CO2 heitkogustega kauplemise tulusid (10) kasutada täies ulatuses ja ainult (11) vähese süsinikdioksiidiheitega energiatehnoloogia arendamiseks. Arvestades kliima- ja energiaprobleemi ulatust, peab komitee vastuoluliseks kõnealustest tuludest teiste eemärkide jaoks rahalisi vahendeid eraldada. Kõnealune soovitus kehtib samavõrra ka võimaliku tulevase süsinikumaksu tulude kohta. Sellest tulenevalt kutsub komitee ka liikmesriike üles seda soovitust arvestama.

3.3.4.2   Raha ei tohi mujale suunata. Sest komitee peab energia- ja kliimaprobleemi elulisuse tähtsuse ja samuti sellest sõltuva konkurentsiolukorra tõttu vastukäivaks koguda energiamajandusest kliimakaitse eesmärgil maksulisi lisasissetulekuid ja siis need teistele eesmärkidele suunata.

3.3.4.3   Reservi kvoodid. Komitee tervitab komisjoni kavatsust kasutada 300 miljonit ELi saastekvooti heitkogustega kauplemise süsteemi uute osalejate reservist süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise ning innovaatiliste taastuvate energiaallikate toetamiseks. Need kvoodid tuleb liikmesriikide kaudu ümber jagada ühenduse tasandil kehtestatud kriteeriumide alusel väljavalitud näidisprojektidele (12).

3.3.5   Luua innovatsiooni stiimuleid. Lisaks viitab komisjon oma arvamusele ühenduse innovatsioonipoliitika kohta, (13) milles esitatud soovitused kehtivad eriti ka jätkusuutliku energiatehnoloogia kohta.

3.3.6   Arendamise ja rakendamise eristamine. Lisaks soovitab komitee teha sealjuures selget vahet kulusäästliku vähese süsinikdioksiidiheitega energiatehnoloogia vajalikul väljaarendamisel ja edasiarendamisel ning selle olulisel laial rakendamisel või turu hõlvamisel.

3.4   Piiratud prognoositavus. Kogemus on näidanud, et ka energia- ja kliimapoliitika valdkonnas on tulevased arengud ja nende mõjud pikaajaliselt vaid piiratud määral prognoositavad. Seepärast ei tuleks praegu teha piiravaid valikuid 2050. aastaks vajaliku tehnoloogia osas. Pigem tuleks kõiki perspektiivikaid võimalusi analüüsida, et saavutada varustuskindluse, konkurentsivõime ja kliimakaitse pingeväljas võimalikult tõhusalt aastaks 2050 ja sealt edasi seatud eesmärgid. Juba 2020. aasta on verstapost, mis võimaldab kontrollida, kas vähemalt selleks ajaks seatud eemärk on saavutatud.

3.4.1   Arendustegevuse temaatiline ulatus. Seepärast tervitab komitee komisjoni välja pakutud, kasutusküpseks arendatava tehnoloogia ja meetmete temaatilist ulatust, et luua nii tingimused kogemustel põhinevale ja paindlikule tegutsemisviisile nende rakendamisel ja vältida ennatlikke otsuseid.

3.4.2   Alusuuringud. Komitee tervitab asjaolu, et komisjon tõstab ennekõike esile ka piisavate alusuuringute tähtsust ja vajalikkust. Vaid nii on võimalik luua alus põhimõtteliselt uutele teadmistele ja nendest tulenevatele kontseptsioonidele.

3.4.3   Euroopa Energiaalaste Teadusuuringute Liit. Samuti tervitab komitee ettepanekut luua Euroopa Energiaalaste Teadusuuringute Liit. Komisjon tagab sealjuures avatud koordineerimise meetodi kasutamise ja eriti kaasrahastamise toetajate poolt liikmesriikides või tööstuses vastavalt osalemisreeglitele.

3.4.4   Energiatehnoloogia strateegilise kava võimendav mõju. Ettenähtud finantsraamistiku kontrollimisel tuleks tähelepanu pöörata sellele, kas energiatehnoloogia strateegilise kava kaudu kasutada olevatest ühenduse vahenditest piisab, et saavutada soovitud võimendav mõju liikmesriikide ja tööstuse vajaliku osalemise osas.

3.5   Prioriteetide seadmine rakendamisel. Siiski tuleks arendatava tehnoloogia ja süsteemide rakendamisel tõsta kliimakaitse kõrval palju tugevamalt esiplaanile olulised põhimõtted, nagu varustuskindlus ja tasuvus (nt СО2 vältimise kulud), sh piirkondlikud ja globaalsed aspektid (energiapakkumine päikese, vee või tuule puhul, vahemaad, toorainetarnijate huvid jne). Vastavalt sellele ei tohiks esialgse turutoetuse vahendite puhul nõuda või eritoetuste kaudu eelistada spetsiifilist tehnoloogiat.

3.6   Elektrienergiasektori tähtsus. Suur osa väljapakutud tehnoloogiast ja meetmetest puudutab elektrienergia tootmist või kasutamist. Kuigi elektrienergiasektor hõlmab praegu vaid umbes 19 % Euroopa energiaturust, (14) peab komitee õigustatuks pakutud teadusuuringute ja arendustegevuse meetmete teatavat koondumist elektrienergiale, sest sellel on vältimatu roll kõigis igapäevaelu, tehnoloogia ja majanduse valdkondades. Ambitsioon elektrifitseerida võimalikult ulatuslikult kogu maismaatransport (elektriautod, raudteekaubavedu) ja – elektri ja soojuse koostootmise kõrval – pöörduda ka hoonete kütmises soojuspumpade ja maasoojusenergia kaudu rohkem elektrilise abitehnoloogia poole (pumbad, kompressorid), suurendab elektrienergia rolli veelgi.

3.6.1   Taastuvate energiaallikate otsustav roll. Komitee kinnitab taas, et arendatavate vähese süsihappegaasiheitega energiatehnoloogiate puhul on taastuvatel energiaallikatel otsustav roll. Komitee märgib rahuloluga, et viimastel aastatel on taastuvenergia osakaal elektrienergia tootmises eeskätt tuuleenergia ulatusliku väljaarendamise kaudu kasvanud oodatust rohkem.

3.6.2   Euroopa elektrivõrgud. Seega toetab komitee vastavate elektrivõrkude ja selleks vajaliku tehnoloogia (nt arukad võrgud) väljatöötamist Euroopas, et paremini tasakaalustada üha suurenevaid pakkumiste kõikumisi Euroopas ja võimalusel transportida Euroopasse ka Aafrika päikeseelektrijaamade elektrienergiat.

3.6.3   Salvestustehnoloogiad, tippkoormusenergiaga varustajad ja varuelektrijaamad. Sellest ilmselt siiski ei piisa ilmastiku ja päeva- ja aastaaegade kõikumisest sõltuvate taastuvate energiamuundurite edasiarendamisel kindla ja vajadusele vastava elektrienergiavarustuse tagamiseks. Seepärast tuleks edasi uurida ka innovaatilisi paikseid salvestustehnoloogiaid (nt õhurõhk, vesinik). Sama oluline on arendada äärmiselt tõhusaid ja samas odavaid tippkoormuse katmise võimsusi. Veel aastate eest oli tippkoormuse katmise võimsus vältimatult vajalik, et baaskoormusenergiat täiendades tulla toime kõikuva nõudlusega, eriti nõudluse ja tarbimise tippaegadega. Praegu ja järjest rohkem tulevikus on selle ülesanne ka kompenseerida enamike taastuvate energiaallikate kõikuvat pakkumist varuelektrijaamadega. Seepärast on selle arendamisel ja kättesaadavusel eriline tähtsus.

3.6.4   Süsteemlahendused. Eespool nimetatud eri energiatehnoloogiate süsteemse sidumise tõttu tuleks täiendav raskuspunkt asetada süsteemsete probleemide uurimisele, sellega seotud varustuskindluse küsimusele ja võimalike lahenduste väljatöötamisele.

3.6.5   Lisakulud. Sealjuures tuleb kõikuvate energiaallikate võrgustiku-, reguleerimis-, salvestus- ja varusüsteemide kulud võtta arvesse ka majanduslikus koguarvestuses, samuti nagu on komitee juba nõudnud väliskulude sisestamist nt tuumaenergia ja fossiilsete energiaallikate eri kasutusvormide puhul (15).

3.6.6   Energiasalvestid mobiilseks kasutamiseks. Siinkohal on olulised põhjalikumad alusuuringud, et – loodetavasti – jõuda täiesti uut laadi lähenemisviisideni saavutamaks märgatavalt suuremat salvestustihedust, suuremat tsüklite arvu või kasutusiga ja võimsust. Teatud tingimustel võiks elektrisõidukite akusid kasutada osaliselt ehk isegi salvestitena kõikuvate energiaallikate jaoks.

3.6.7   Baaskoormusenergiaga varustajad. Otsustav roll on siiski baaskoormusenergiaga varustajatel kui elektritootmise „tööhobustel”. Seepärast on oluline

kujundada kliimahoidlikult söeressursi kasutamist, eriti suurema tõhususe ja/või süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kaudu;

täiendavalt parandada tuumaenergia (tuumalõhustamine) kasutatavust kõigi sektorite (ohutus, lõppladustamine, levik, ressursikasutus, varude tagamise suutlikkus) edasi arendamisega;

arendada võimalikult tõhusaid gaasielektrijaamu;

arendada jõuliselt edasi pikas perspektiivis paljutõotavat aatomituumade ühinemise tehnoloogiat (fusioon);

püüelda ka baaskoormusenergiaga varustajate puhul vastavalt võimalikult suure reguleeritavuse poole, et ka nemad oleks võimalik kaasata omavahel ühendatud reguleerimissüsteemidesse.

3.7   Energiakasutuse raskuskese asub väljaspool sektorit. Siiski on energiakasutuse raskuskese lõpptarbija kaudu väljaspool elektrienergiasektorit. See puudutab suurt osa tööstuslikust kasutusest (nt keemia või teras), peaaegu kogu transporti ja peaaegu kogu hoonete kütmist. Seepärast soovitab komitee sellele problemaatikale oluliselt rohkem tähelepanu pöörata. Seega oleks eriti oluline arendada siinkohal uusi teaduslikke lähenemisviise, mis läheksid kaugemale „energiatõhususe”, „energia säästmise” ja „elektrifitseerimise” määratlustest. Vaid siis, kui ka kõnealusele valdkonnale leitakse sobivad lahendused, on võimalik tõepoolest saavutada kliimaalased eesmärgid.

3.7.1   Meretransport ja õhutransport. Komitee ei näe mere- ja õhutranspordi kategoorias ka pikaajaliselt võimalust loobuda fossiilsete või keemiliste energiaallikate kasutamisest (16). Siinkohal on eriti oluline parandada tõhusust, puhastada heitgaase muudest mürgistest gaasidest, toota keemilise energia kandjaid (nt vesinik ja selle ühendid) elektri ja päikeseenergia abil ning arendada ehk ka (laevatransport (17)) süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise kasutamist.

3.7.2   Tööstuslikud protsessid, keemia ja teras. Sama raskeks osutub ilmselt fossiilsete energiaallikate täielik asendamine tööstuslikes protsessides, eriti keemia- ja terasetööstuse puhul (18). Seepärast soovitab komitee otsida intensiivsemate teadusuuringute ja arendustegevuse kaudu uut laadi lahendusi.

3.7.3   Biotehnoloogia ja biomass. Komitee juhib tähelepanu biotehnoloogia innovaatilise arendamise märkimisväärsele potentsiaalile, samuti selle tähtsusele energiatootmise ja siinkohal käsitletavate eesmärkide jaoks. Siiski tuleks pikas perspektiivis nappi ning toiduainete ja toorainega varustamisega konkureerivat ressurssi – biomassi (tähelepanu tuleb pöörata väetamisega seotud kasvuhoonegaasidele, nagu NO2! (19) kasutada peamiselt neis valdkondades, kus ei ole muid alternatiive.

3.7.4   Hoonete soojusisolatsioon. Väga oluline aspekt on energia säästmine hoonete sektoris. Siin on veel märkimisväärne arengupotentsiaal (ja kasutuspotentsiaal!) hoonete soojakao vähendamisel. Seda tuleks rohkem arvestada СО2 vältimise meetmete prioriteetide seadmisel.

4.   Komitee erimärkused

4.1   Ühenduse ülesanded ja subsidiaarsus. Energiatehnoloogia strateegiline kava hõlmab esmajoones ühenduse ülesandeid, mis on kõnealuste tehnoloogiate arendamiseks vajalikud või mõttekad. Seepärast peaks tegemist olema riigiüleste ülesannetega või ülesannetega, mille lahendamisel on oluline roll riigiülesel koostööl, mis loob Euroopa lisaväärtust.

4.2   Rahastamiskava ja põhipunktide seadmine. Seega peaks kontrollima rahastamiskava ja seal ettenähtud põhipunktide piisavust eespool nimetatud kriteeriumideks.

4.3   Veel kord: arendustegevus ja rakendamine. Samuti tuleks kontrollida, kas rahastamiskava teenib tõepoolest põhipunktidele vastava uute tehnoloogiate ja süsteemide arendamise huve. Tingimata tuleks vältida energiatehnoloogia strateegilise kava kaudu energiatehnoloogiate subsideerimist nende laialdases kasutusulatuses.

4.4   Sidumine juba olemasolevate programmidega. Komitee soovitab energiatehnoloogia strateegilises kavas väljatoodud kliimaalane teadus- ja arendustegevus siduda juba olemasolevate teadusuuringute ja arendustegevuse 7. raamprogrammi programmide ja projektidega, nt tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate (FET) programmi Tuletorniprojektidega (TRANS E: flagship projects). Eriti puudutab see energiatehnoloogia strateegilise kava neid valdkondi, kus keskpikas perspektiivis ei ole järgmise kümne aasta jooksul edu oodata.

4.5   Rahvusvaheline koostöö. Kasutatavate vahenditega optimaalse tulemuse saavutamiseks soovitab komitee (20) püüelda eeskätt vajalike suurprojektide (nt ITER) puhul rahvusvahelise koostöö poole strateegiliste partneritega, et mitte ainult jagada mitme vahel kulutusi ja tööjõukulusid, vaid et saavutada ka laiem teadmistebaas ja kõrgem innovatsioonipotentsiaal.

4.6   Komisjoni roll. Komisjoni koordineerimisülesande täitmiseks peaks komisjon asjaomaste osalejate nõusolekul looma ka vastavad teadus- ja arendustegevuse programmistruktuurid. Omaltpoolt on komisjonil vaja projektiametnikena kogenud, rahvusvaheliselt tunnustatud ja pühendunud eksperte, kes on erialaselt tegevad ja kes samastavad end täielikult oma koordineeritava programmi eduga.

4.7   Mõistmine, kaasamine ja tunnustamine – teave ja läbipaistvus. Kõigi seni nimetatud meetmete edu eeldus on kodanike, eriti nende kodanike, keda kavandatavad meetmed puudutada võivad, täielik ja avatud teavitamine ning nende kaasamine sobival viisil otsustusprotsessidesse koos poliitika, tööstuse ja teiste osalejatega. Olulisim vahend mõistmise ja tunnustuse saavutamiseks on täielik teavitamine, kaasamine ja läbipaistvus.

4.8   Komitee varasemad arvamused. Komitee juhib tähelepanu sellele, et on siin käsitletavate teemade kohta koostanud juba arvamusi, kus on välja toodud käesolevas arvamuses lühidalt mainitud väidete üksikasjad. Eelkõige juhib komitee tähelepanu alljärgnevatele arvamustele.

INT/146 „Vajalik uurimistöö ohutu ja säästva energiavarustuse nimel” (21)

TEN/299 „Ehitiste energiatõhusus - lõppkasutajate panus” (22)

TEN/311 „Rangemate keskkonna- ja energiapoliitiliste nõudmiste võimalik positiivne ja negatiivne mõju Euroopa tööstuse konkurentsivõimele” (23)

TEN/332 „Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava” (24)

TEN/398 „Keskkonnahoidliku majanduse suunas: majanduskriis kui võimalus uue energiaajastu alguseks” (25)

TEN/340 „Säästev elektritootmine fossiilkütustest” (26)

TEN/404 „Euroopa energiapoliitika mõju VKEdele” (27)

NAT/391 „Kliimamuutustealased rahvusvahelised läbirääkimised” (28)

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee RESOLUTSIOON kliimamuutuste kohta „Tagasiteed ei ole”, Kopenhaagen, 7.–18. detsember 2009.

Brüssel, 27. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  SEK(2009) 1296, 7.10.2009.

(2)  Rahvusvahelise Energiaagentuur hinnangutel kasvab ülemaailmne energiatarbimine 2050. aastaks 50 %.

(3)  Konservatiivsete hinnangute kohaselt on aastaks 2050 ära kasutatud pool fossiilsetest ressurssidest.

(4)  Erand süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia.

(5)  KOM(2010) 2020 „EUROOPA 2020. AASTAL”.

(6)  Rahvusvaheline Energiaagentuur „World Energy Outlook 2009 – Reference Scenario”.

(7)  Rahvusvaheline Energiaagentuur „World Energy Outlook 2009 – the 450 Scenario”.

(8)  SEK(2009) 1296, 7.10.2009.

(9)  ELT C 10, 15.1.2008, lk 22.

(10)  Nt saastekvootide enampakkumise tulu kauplemisperioodil 2013–2020.

(11)  Samas kui komisjon teeb teatises ettepanku eraldada sellest vaid 50 % ja mitte ainuüksi teadus- ja arendustegevusele (vt punkt 2.3.6).

(12)  See hõlmab ka maasoojusenergiat.

(13)  INT/509, ELTs veel avaldamata.

(14)  EUROSTAT – 2009. aruanne.

(15)  ELT C 175, 28.7.2009, lk 1; ELT C 120, 16.5.2008, lk 15.

(16)  Välja arvatud erikasutused sõjalises valdkonnas.

(17)  Kui ei taheta lubada tuumaenergiat.

(18)  Kuivõrd fossiilseid energiaallikaid kasutatakse, siis pakub ka siinkohal süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine võimalust atmosfääri koormuse vähendamiseks.

(19)  Atmos. Chem. Phys. Discuss., 7, 11191–11205, 2007.

(20)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rahvusvahelist teadus- ja tehnoloogiakoostööd käsitlev Euroopa strateegiline raamistik”, ELT C 306, 16.12.2009, lk 13.

(21)  ELT C 241, 7.10.2002, lk 13.

(22)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 62.

(23)  ELT C 162, 25.6.2008, lk 72.

(24)  ELT C 27, 3.2.2009, lk 53.

(25)  ELTs seni avaldamata.

(26)  ELT C 77, 31.3.2009, lk 49.

(27)  ELTs seni avaldamata.

(28)  ELT C 77, 31.3.2009, lk 73.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/56


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava” ”

KOM(2009) 490 lõplik

2011/C 21/10

Raportöör: Raymond HENCKS

30. septembril 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava”

KOM(2009) 490 lõplik.

3. novembril 2009 tegi komitee juhatus transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile ülesande teostada asjaomase töö ettevalmistus.

Arvestades töö kiireloomulisust (kodukorra artikli 59 lõige 1) määras komitee täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (27. mai 2010 istungil) pearaportööriks Raymond Hencksi ning võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 175, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Linnapiirkondades elab 60 % Euroopa elanikest. Peaaegu kõik need piirkonnad kannatavad ühesuguste maanteeliiklusest tulenevate probleemide käes: ummikud, keskkonnakahju, õhu- ja mürasaaste, liiklusõnnetused, terviseprobleemid, logistikaahela kitsaskohad jne.

1.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab seega täielikult heaks, et Euroopa Komisjon pakub linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava kaudu kohalikele, piirkondlikele ja üleriigilistele ametkondadele mõtteid, kuidas muuta inimeste elukvaliteet linnapiirkondades võimalikult heaks ja säästvaks.

1.3   Komitee on veendunud, et linnalise liikumiskeskkonna teatud valdkondades võib ühenduse kooskõlastatud tegevus anda märkimisväärse lisaväärtuse ning pooldab seega ELi pädevuse ja vastutuse selgemat määratlemist vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele.

1.4   Siiski tuleb nentida, et komisjoni tegevuskavasse valitud ettepanekud kujutavad endast sammu tagasi võrreldes soovitustega, mis komitee on teinud oma varasemates linnalist liikumiskeskkonda käsitlenud arvamustes.

1.5   Enamik komisjoni pakutud meetmetest ei ületa (iseenesest ju kiiduväärsete) heasoovlike nõuannete piiri, aga ei ole mingil viisil siduvad ega revolutsioonilised.

1.6   Lisaks paneb asjaolu, et kõnealuses teatises korratakse suurt osa teemadest ja ettepanekutest, mis leidusid juba 1998. aasta teatises „Kodanikevõrgustiku arendamine”, mõtlema, et sellest ajast saadik ei ole olukord sugugi paranenud. Seepärast kahetseb komitee, et ei ole antud ülevaadet nimetatud teatises pakutud algatustest.

1.7   Seekord peaks tegevuskavale olema lisatud vähemalt teatud hulgal näitajatel põhinevad mõõdetavad kvantitatiivsed eesmärgid, mille poole tuleks linnadel ja äärelinnapiirkondadel enda valitud säästva liikumiskeskkonna kavade alusel püüelda.

1.8   Komitee peab vajalikuks täiendada kõnealust tegevuskava kavaga, milles käsitletakse muuhulgas üksikasjalikumalt kuritegevust ühistranspordis, motoriseerimata liikuvust ja mootorrattaid.

1.9   Komitee kiidab heaks eesistujariigi Hispaania kavatsuse luua üleeuroopaline süsteem või programm, mille eesmärk on edendada Euroopa linnade ja asulate juurdepääsetavust, eelkõige piiratud liikumisvõimega inimestele, ja väljendab tulenevalt teema asjakohasusest kodanikuühiskonna jaoks soovi olla algatusega tihedalt seotud.

1.10   Komitee soovitab paremini suunata ELi struktuurifonde ja ühtekuuluvusfondi vahendeid, eelkõige spetsiifilise rahastamisvahendi loomise kaudu linnalise liikumiskeskkonna edendamiseks. Ta teeb ettepaneku kehtestada rahaliste vahendite saamise eeltingimuseks linnalise liikumiskeskkonna kavade elluviimise ja piiratud liikumisvõimega inimestele juurdepääsu tagamise kriteeriumitest kinnipidamise.

2.   Tegevuskava taust

2.1   Euroopa Komisjon võttis 30. septembril 2009 vastu linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava, mis peaks edendama säästvust, kuigi seda ei ole pealkirjas selgesõnaliselt väljendatud.

2.2   Euroopa Komisjon avaldas nimetatud tegevuskava vastuseks mitme organi taotlusele – eelkõige Euroopa Parlamendi, aga ka komitee taotlusele, kes on sellisele algatusele avaldanud poolehoidu oma ettevalmistavas arvamuses „Transport linna- ja suurlinnapiirkondades” (1) ja teistes arvamustes (2). Komitee arvates tuleks kavale lisada linnades elukvaliteedi, keskkonnakaitse ja energiatõhususe parandamise kvantitatiivsed eesmärgid.

2.3   25. septembril 2007 käivitas komisjon rohelise raamatuga „Uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel” avaliku arutelu, mille käigus leidis laialdaselt kinnitust, et Euroopa Liidul on oluline roll säästva linnalise liikumiskeskkonna edendamisel.

2.4   Tegevuskava avaldamine (ette nähtud Euroopa Komisjoni 2008. aasta õigusloomeprogrammis) kuulutati välja ja lükati mitu korda edasi, kuna selle vastased leidsid, et igasugune komisjoni algatus selles valdkonnas oleks vastuolus subsidiaarsuse ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldusliku sõltumatuse põhimõttega.

2.5   Kuna komisjonil ei õnnestunud ülalnimetatud põhjustel oma tegevuskava kavandatud 2008. aasta lõpuks avaldada, hakkas Euroopa Parlament kogu algatuse täieliku hülgamise kartuses selle teemaga ise tegelema ning võttis vastu resolutsiooni linnaliikluse korraldamise tegevuskava kohta (3), et avaldada toetust komisjonile, kellel paluti hulga rohelises raamatus kirjeldatud näitajate alusel koostada suunised kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks.

3.   Euroopa Liidu roll linnalises liikumiskeskkonnas

3.1   Säästva linnatranspordi poliitiliste kavatsuste avaldustest ei ole puudus, aga need tuleks siduda konkreetsete lahendustega ja kõige kohasemate organitega nende elluviimiseks.

3.2   Linnatranspordi süsteemid moodustavad osa Euroopa transpordisüsteemist ja põhinevad ühisel transpordipoliitikal. 16. veebruaril 2010 toimunud Euroopa Liidu transpordiministrite mitteametlikul kohtumisel tunnistati vajadust koostada kohalike, piirkondlike, riiklike ja Euroopa ametiasusute vahel kooskõlastatud õigusaktide raames linnalise liikumiskeskkonna kavad, et edendada transpordiinfrastruktuuride ja –teenuste paremat integreerimist territoriaalsetesse, linna- ja maaelu arengu strateegiatesse.

3.3   Linnatransporti mõjutavad juba olulisel määral arvukad direktiivid, määrused, teatised ja programmid, olgu siis seoses kliimamuutuste, tervisekaitse, keskkonna, säästva energia, maanteeohutusega või siis investeeringutega ühistransporti ja selle korraldamisse.

3.4   Et pidada rangelt kinni subsidiaarsuse põhimõttest, on komisjon piirdunud üksnes linnade üleskutsumisega kehtestada meetmed võitluseks kliimamuutuste vastu ning luua tõhusad ja säästlikud transpordisüsteemid, ning kõike seda ainult vabatahtlikkuse alusel.

3.5   Komitee tahab selles kontekstis meenutada, et isegi kui linnad ja äärelinnapiirkonnad on väga erinevad, on need siiski vastamisi ühiste säästva arengu probleemidega, mis ei lõppe linnapiiril ja mida saab lahendada ainult Euroopa tasandil ühtlustatud meetmetega, sarnaselt ühenduse sätetega välisõhu kvaliteedi või keskkonnamüra kontrollimise kohta (4).

3.6   Lisaks märgib komisjon oma teatises „Transpordi jätkusuutlik tulevik: kuidas kujundada integreeritud, tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi”, (5) et transpordipoliitikas on „tulemused olnud tagasihoidlikumad ELi säästva arengu strateegia eesmärkide osas: nagu on osutatud 2007. aasta arenguaruandes, ei ole Euroopa transpordisüsteemi areng jätkusuutlik veel nii mitmestki aspektist”.

3.7   Ühes hiljutises ettevalmistavas arvamuses, milles käsitleti Euroopa transpordipoliitika lähtepunkte pärast 2010. aastat (6), märkis komitee, et kuigi transport aitab meil kasutada paljusid meie vabadustest (vabadust töötada ja elada maailma eri paigus, vabadust saada osa erinevatest toodetest ja teenustest, vabadust tegelda kaubavahetusega ja luua isiklikke kontakte), on poliitika keskne ülesanne asetada need vabadused selgetesse raamidesse, või lausa piiridesse seal, kus need puudutavad või lausa ohustavad teisi vabadusi või vajadusi nt inimtervise, keskkonna, kliimaga seotud või ka tulevaste põlvkondade vajadusi.

3.8   Olgugi et mõnede säästva transpordi arendamises eesrindlike linnade kujundatud linnatranspordipoliitika on ehe tõestus selle kohta, et tahtmise korral on pühendunud otsustajad suutelised negatiivseid suundumusi ümber pöörama, toob CO2 heitkoguste globaalse piiramise vajadus esile absoluutse vajaduse Euroopa ühiste jõupingutuste järele.

3.9   Linnaliiklus ja eelkõige motoriseeritud liikumisviisid põhjustavad 40 % kogu õhkupaisatavast süsinikdioksiidist ning 70 % maanteetranspordist pärinevatest muudest saasteainetest. Euroopa Liit suudab oma kliimamuutuste eesmärgid saavutada ainult enda linnatranspordi poliitikat muutes. Probleeme ei saa jätkusuutlikult lahendada üksnes kohalikul ja piirkondlikul tasandil võetud üksikmeetmetega, kuigi ka need võivad olla kiiduväärt ja hädavajalikud.

3.10   Seega tuleb kohaliku ja piirkondliku tasandi meetmete toetamiseks koondada kõik Euroopa ressursid, et saavutada Euroopa Liidu üldise strateegia eesmärgid, mille eesmärk on võidelda kliimamuutuste vastu, suurendada energiatõhusust, arendada taastuvenergiat ja tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust.

4.   Tegevuskava sisu

4.1   Komisjoni pakutud tegevuskavas käsitletakse nii inimeste kui kaupade transporti linna- ja äärelinnapiirkondades ning selles toetutakse olulisel määral 25. septembril 2007 käivitatud avaliku arutelu tulemustele.

4.2   Tegevuskava eesmärk on aidata kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel ametiasutustel edendada säästva linnaliikluse kultuuri, eelkõige vähendades linnaliiklust ja ummikuid ning selle kaudu ka liiklusõnnetusi, õhusaastet ja energiatarbimist, pakkumata samas valmislahendusi.

4.3   Komisjoni tegevuskavas ei püüta seega üldse mitte valida kohalike, piirkondlike ja riiklike ametivõimude asemel lahendusi linnalise liikumiskeskkonna probleemidega tegelemisel. Tegevuskava on pigem innustava olemusega ja selles tehakse ettepanek koguda, dokumenteerida ja jagada kogemusi, et edendada häid tavasid, kasutada ära ELi rahastamis- ja koosrahastamisvõimalused, toetada teadusuuringute projekte ja koostada suuniseid, eelkõige kaubaveo või intelligentsete transpordisüsteemide kohta.

4.4   Üldises tegevuskavas on määratletud 20 konkreetset meedet, mis on jaotatud allpool loetletud kuueks suureks teemaks, mis tuleks ettenähtud ajakava alusel ellu viia 2012. aastaks.

4.4.1   Tervikliku poliitika edendamine

Arendada tuleks terviklikku lähenemist, milles võetakse arvesse transpordiliikide omavahelist sõltuvust, keskkonna ruumilisi piiranguid ja linnasüsteemide rolli, et edendada kõigi transpordiliikide seotust, eelkõige linnalise liikumiskeskkonna kavade raames.

4.4.2   Keskendumine kodanikele

Tähelepanu tuleb osutada:

stiimulitele (hinnapoliitika, kvaliteet, piiratud liikumisvõimega inimeste juurdepääs, teave, reisijate õigused, rohelised alad jne) kodanike jaoks, et ärgitada neid kasutama korrapäraselt ühistransporti või motoriseerimata liikumisvõimalusi,

hariva, teavitusliku ja teadlikkust tõstva sisuga kampaaniatele säästva tarbimise kohta,

era- ja elukutseliste sõidukijuhtide energiasäästvale sõidustiilile.

4.4.3   Keskkonnahoidlikum linnatransport

Tegevuskavas tahetakse toetada teadus- ja arendustegevust vähesaastavate ja saastevabade sõidukite ning nn leebete transpordiliikide valdkonnas. Komisjon uuendab oma keskkonnahoidlikke sõidukeid käsitlevat internetiteatmikku ja hõlbustab teabevahetust linnade hinnakavade valdkonnas. Samuti kavatsetakse uurida teemaksu tõhusust ja väliskulude sisestamist.

4.4.4   Paremad rahastamisvõimalused

Komisjon tahab optimeerida olemasolevad Euroopa rahastamisallikad ja uurida tulevasi vajadusi. Ta avaldab säästva linnalise liikumiskeskkonna ja sotsiaalse ühtekuuluvuse juhised ning uurib linnatranspordi eri hinnakujunduse mudeleid. Eesmärk on levitada paremini teavet ELi praeguste rahastamisvõimaluste kohta ja optimeerida juba olemasolev, tagades selliste vahendite nagu struktuurifondid ja teadusuuringute fondid parema koostoimimise, ning uurida era- ja avaliku sektori partnerluse innovatiivseid skeeme ja säästva linnalise liikumiskeskkonna omafinantseerimisvajadusi.

4.4.5   Kogemuste ja teadmiste jagamine

Sidusrühmad peaksid kasutama ära teiste kogemusi. Komisjon loob selleks andmebaasi, mis hõlmab teavet paljude katsetatud ja juba kasutuselevõetud lahenduste kohta. Andmebaasis antakse ka ülevaade Euroopa õigusaktidest ja kasulikest rahastamisvahenditest, eelkõige virtuaalse platvormina esitatava linnalise liikumiskeskkonna vaatleja kaudu.

4.4.6   Linnalise liikumiskeskkonna optimeerimine

Ülemineku lihtsustamiseks keskkonnahoidlikumate transpordiliikide ja tõhusama logistika poole teeb komisjon ettepaneku kiirustada säästva linnalise liikumiskeskkonna kavadega linnades ja piirkondades. Selleks koostab ta suunised kõnealuste kavade selliste oluliste aspektide kohta nagu kaubavedu linnapiirkonnas ja intelligentsed transpordisüsteemid.

4.5   Komisjon vaatab 2012. aastal läbi üldise tegevuskava rakendamise ja hindab edasiste meetmete vajadust.

5.   Üldised märkused

5.1   Ühistransport on üldhuviteenus ja peab seega vastama universaalsuse, juurdepääsetavuse, järjepidevuse, kvaliteedi ja taskukohase hinna kriteeriumidele. Sellega seoses kiidab komitee heaks kõik kõnealuses teatises kavandatud meetmed, kuna neist igaüks on samm õiges suunas.

5.2   Kuigi komitee on rahul sellega, et komisjoni teatises nimetatakse kõnealuse teatise aluseks olevate viitedokumentide hulgas komitee arvamust linnalise liikumiskeskkonna rohelise raamatu kohta, on ta sunnitud nentima, et komisjoni ettepanekud on väga suur samm tagasi võrreldes komitee eelnimetatud arvamuses ja teistes kõnealusel teemal koostatud arvamustes (7) esitatud soovitustega.

5.3   Seadmata kahtluse alla subsidiaarsuse põhimõtet ja ELi piiratud pädevust kõnealuses valdkonnas avaldab komitee kahetsust, et tema ettevalmistavas arvamuses (8) („Transpordi- ja maakasutuspoliitika integreerimine säästvama linnatranspordi arendamiseks”) esitatud soovitusi ELi rolli tugevdamise kohta ei ole arvesse võetud.

5.4   Juhindudes kartusest rikkuda subsidiaarsuse põhimõtet asetab komisjon end pigem vahendaja või abistaja kui seadusandja või teenuseosutaja rolli. Enamik komisjoni pakutud meetmetest ei ületa (iseenesest ju kiiduväärsete) heasoovlike nõuannete piiri, aga ei ole mingil viisil siduvad ega revolutsioonilised.

5.5   Lisaks tuleb teatist lugedes nentida, et tegemist on teatise „Kodanikevõrgustiku arendamine” (KOM(1998) 431 lõplik) koopiaga – kui mitte sõnastuses, siis sisu osas küll.

5.6   Üksteist aastat pärast 1998. aasta teatist, mida tuntakse nimetusega „push and pull” (lükka ja tõmba: lükkama inimesed erasõidukitest välja ja tõmbama nad ühistranspordi kasutamise poole), avastame end ikka samade teemadega tegelemas, eelkõige teabevahetuse edendamise ja võimekuse võrdlemise, asjakohase poliitilise raamistiku loomise ning Euroopa Liidu rahastamisvahendite kasutamisega.

5.7   Komitee kahetseb, et ei ole tehtud kokkuvõtet 1998. aasta teatises pakutud algatustest, nagu Kohaliku Transpordi Informatsiooni Talitus (ELTIS), Euroopa linnade ja piirkondade võrgustikuga sõlmitud leping (POLIS), rattateede vastastikune sidumine riikides, kvaliteedi sisehindamise süsteem, kohalike reisijateveosüsteemide võrdlusuuringu pilootprojekt, liikuvuse juhtimise ja takistuste analüüsimise juhised, elektrooniline piletimüük, elukutseliste sõidukijuhtide koolitamine, 2000. aastaks kavandatud teatis liikuvuse juhtimise kohta ning arvukad välja kuulutatud teadusuuringute projektid.

5.8   Komitee eelistaks, et seekord oleks kõnealusele tegevuskavale lisatud vähemalt teatud hulgal näitajatel põhinevad mõõdetavad kvantitatiivsed eesmärgid (vt arvamus CESE 1196/2009), mille poole peaksid linnad ja äärelinnade piirkonnad enda valitud säästva liikumiskeskkonna kavade alusel püüdlema.

5.9   See on veelgi kahetsusväärsem põhjusel, et komisjon on ise oma teatises „Transpordi jätkusuutlik tulevik: kuidas kujundada integreeritud, tehnoloogiapõhist ja kasutajasõbralikku transpordisüsteemi” (KOM(2009) 279 lõplik) avaldanud kahetsust, et säästva transpordi valdkonna eesmärgid ei ole kaugeltki saavutatud ja et vaja on põhisuuna muutust.

5.10   Sotsiaalsed küsimused, tarbimisühiskonna põhjustatav surve keskkonnale, motoriseerimata liikuvus, mootorrataste küsimus ja meetmed igal võimalikul juhul mootorsõiduki kasutamise vältimiseks on pigem kõrvale jäetud. Sama kehtib ka piiriülese koostöö, ruumilise planeerimise probleemide, linnastumise ja linnade kasvamise puhul, mis suurendab vajadust transpordiinfrastruktuuri järele.

5.11   Komitee peab seega vajalikuks täiendada kõnealust tegevuskava kavaga, milles käsitletakse muuhulgas üksikasjalikumalt motoriseerimata liikumisviise ja mootorrattaid.

5.12   Tegevuskavas muretsetakse ennekõike personaalse motoriseeritud liikumise optimeerimise ja korraldamise pärast, mitte selle vältimise pärast. Autonõudluse ohjav juhtimine kas positiivse lähenemise kaudu, nt autode ühiskasutuse edendamine, või hoiatavate meetmete kasutamisega (hoiatav parkimispoliitika, maanteemaks, trahvid) piirdub ühe uuringu väljakuulutamisega õigusaktide kohta, kus käsitletakse juurdepääsu eri liiki haljasaladele.

5.13   Tegevuskavas ettenähtud uuringud, eelkõige üldsuse nõustumise kohta linnateede maksustamise osas, energiasäästliku autojuhtimisstiili integreerimise kohta, väliskulude sisestamise ning tehnoloogiate kättesaadavuse ja nende kulude katmise viisi kohta annavad kindlasti lisaväärtuse. Aga neist tulenevaid konkreetseid meetmeid ei tohiks tuua ohvriks subsidiaarsuse põhimõtte üle peetaval arutelul.

5.14   Tegevuskavas ei muretseta selle pärast, kuidas kodanikuühiskond võiks olla tihedamalt kaasatud säästva liikumiskeskkonna arendamise meetmetesse, kuigi kodanikuühiskond suudaks koguda kokku sidusrühmad ja poliitilised otsustajad ning tõsta kõigi ühiskonnaelus osalejate teadlikkust ning panna nad üle vaatama ja muutma oma liikumisviise.

6.   Erimärkused

Lisaks üldistele märkustele tahaks komitee kommenteerida mõnda 20-st erimeetmest.

1. meede –   säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade kiirem kasutuselevõtt

6. meede –   reisiteabe täiustamine

6.1   Komitee kiidab heaks, et komisjon aitab tulevikus logistiliselt linnakeskkonda käsitlevat temaatilist strateegiat järgides koostada kohalikel ametiasutustel säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad, mis hõlmavad kauba- ja reisijatevedu.

6.2   Tegevuskavas täpsustatakse, et pikemas perspektiivis võiks komisjon rakendada lisaabinõusid, näiteks stiimulite või soovituste näol.

6.3   Komitee kordab oma seisukohta, et kohalikele ja piirkondlikele omavalistustele tuleks anda kogu võimalik toetus Euroopa fondidest, tingimusel, et töötatakse välja liikumiskeskkonna kavad, võttes arvesse, et linnadele peab jääma vabadus kohandada need kavad vastavalt kohalikele oludele.

6.4   Kavades peaks siiski sisalduma siduv eesmärk ülemineku kohta keskkonnahoidlikele transpordivahenditele, mis oleksid kooskõlas ELi miinimumnõuetega, s.o et

kõik elanike kategooriad, sh turistid ja tööalaselt reisivad inimesed, saaksid kasu säästvatest liikumisviisidest ja kaoksid liikuvusega seotud sotsiaalsed ebavõrdsused;

vähendada CO2 heitkoguseid, reostust, mürasaastet ja energiatarbimist;

parandada tulemuslikkust ning reisijate- ja kaubaveo tõhusust väliskulusid arvesse võttes.

6.5   Neist kriteeriumitest kinnipidamine peaks olema aluseks eriauhinna „linnaline liikumiskeskkond” jagamisele, mida komisjon toetab ja mille kiirele elluviimisele komitee ärgitab.

4. meede –   platvorm reisijate õiguste tagamiseks

6.6   Komitee avaldab kahetsust, et arvesse ei ole võetud tema ettepanekut koondada kõik ühistransporti kasutavate reisijate õigused ühtsesse õiguste hartasse.

6.7   Samas kiidab komitee heaks komisjoni teate regulatiivsete meetmete täiendamise kohta ühiste kvaliteedinäitajatega, kohustusega kaitsta reisijate ja piiratud liikumisvõimega isikute õigusi ning samuti ühiselt kokkulepitud kaebuste esitamise menetlusi ning aruandlusmehhanisme.

6.8   Komitee avaldab kahetsust, et kõnealuses teatises ei ole käsitletud ühistranspordi kasutamise ühte peamist takistust: turvalisuse probleemi, eelkõige vähemkasutatavatel liinidel ja õhtuste või öiste sõitude ajal, kuigi hästi koolitatud ja arvuliselt piisav saatev personal ning ka videojärelevalve oleksid tõhusad ennetusvahendid võitlemiseks kuritegevuse vastu ühistranspordis.

6.9   Osalejate paljusus, mis toob kaasa meetmete vormi ja sisu märkimisväärsed erinevused, muudab vältimatuks vajaduse meetmete korrapärase hindamise järele, et oleks võimalik selgitada, kas meede või poliitika vastab kasutajate vajadustele, ja et seda saaks vajadusel kohandada, muuta või kehtetuks tunnistada. Komisjoni tegevuskavas seda ei käsitleta.

5. meede –   piiratud liikumisvõimega isikute juurdepääsu parandamine

6.10   Komitee arvates ületab piiratud liikumisvõimega inimeste (eakad inimesed, invaliidid, puudega inimesed, aga ka rasedad naised ja lapsekärudega inimesed) arv Euroopas kaugelt 100 miljoni piiri.

6.11   Kuigi on tõsi, et mõned linnad on võtnud eeskujulikke meetmeid piiratud liikumisvõimetega inimeste aitamisel, siis jäävad need meetmed siiski üksikalgatusteks. Liiga sageli on sellised inimesed vastamisi ületamatute takistustega ühistranspordi kasutamisel (juurdepääs, seadmed) või jala liikudes (keerulised ristmikud, kitsad kõnniteed, kõnniteedele seatud kohvikute ja baaride terrassid). Siia lisandub teiste kodanike vähene kodanikuvastutus (suvaline parkimine, puuetega inimestele mõeldud parkimiskohtade hõivamine). Komitee kiidab heaks eesistujariigi Hispaania kavatsuse luua üleeuroopaline süsteem või programm, mis edendaks juurdepääsetavust Euroopa linnades ja asulates ja väljendab soovi olla selle algatusega tihedalt seotud, arvestades selle asjakohasust kodanikuühiskonna jaoks.

6.12   Tehniline abi ei ole piisavalt arenenud, et vastata väikesest turust põhjustatud reaalsetele vajadustele ning see pidurdab investeeringuid ja innovatiivsust.

6.13   Komitee kiidab seega täielikult heaks, et piiratud liikumisvõimega inimeste juurdepääsetavuse küsimus lisatakse Euroopa liikumispuuetega inimeste strateegiasse 2010–2020 ja et määratletakse asjakohased kvaliteedikriteeriumid ja teavitamismehhanismid.

6.14   Neile meetmetele lisaks tuleb tagada kohaste kohaliku, piirkondliku ja riikliku, aga eelkõige ELi tasandi (Euroopa fondid) rahastamisvahendite kättesaadavus.

8. meede –   säästva liikuvusega seotud käitumistavasid käsitlevad kampaaniad

6.15   Komisjon kaalub eriauhinna loomist säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade vastuvõtmise innustamiseks.

6.16   Komitee kiidab sellise eriauhinna loomise heaks, viidates oma arvamusele (CES 324/99) kodanike võrgustikke käsitleva rohelise raamatu kohta, kus ta juba siis oli pakkunud, et kvaliteedimärgise või –auhinna jagamine oleks tõeline stiimul konkurentsi tõstmiseks kvaliteedi valdkonnas.

12. meede –   uuring väliskulude sisestamise linnaliste aspektide kohta

13. meede –   teabevahetus linnade hinnakavade valdkonnas

6.17   Kui taskukohane ühistransport on vaieldamatult kasulik ühiskonna vaatenurgast, siis on samuti selge, et majanduslikust vaatenurgast on see väga kahjumlik. Kasutajatelt saadav tulu ei kataks kõiki kasutuskulusid ja veelgi vähem investeeringuid, seega jäävad riigitoetused hädavajalikuks.

6.18   Selles kontekstis nõustub komitee, et komisjoni väljakuulutatud metoodiline uuring väliskulude sisestamise linnaliste aspektide kohta tooks tulevikus selle sektori kuluarvestusse läbipaistvust juurde. Komitee meenutab, et väliskulude küsimusega tegeldi juba 1998. aasta teatises, samuti nagu võimalusega taasinvesteerida teemaksudest saadav tulu kohalikul tasandil, eelkõige ühistransporti ning jalgsi käimise ja jalgrattasõidu infrastruktuuri loomisse. Need kaks probleemi on endiselt õhus.

15. meede –   tulevaste rahastamisvajaduste analüüs

6.19   Ainult 9 % transpordile pühendatud struktuurifondide rahast on pühendatud linnalisele liikumisele, samas puuduvad (väga erineval astmel) peaaegu kõigil linnadel ja piirkondadel vajalikud vahendid, et piisaval määral linnalisse liikumiskeskkonda investeerida.

6.20   Kuigi komisjon näeb oma tegevuskavas ette analüüsida tulevasi rahastamisvajadusi alates 2010. aastast, jätkates samal ajal programmi CIVITAS (9) rahalist toetamist, oleks komitee eelistanud ametlikuma kohustuse võtmist täiendavate vahendite eraldamiseks, jätmata samas hooletusse võimalusi rahastada kasvõi osaliselt linnalist liikumiskeskkonda linnade teemaksude süsteemist või parkimistasudest laekuvate tulude kaudu. Komitee teeb ettepaneku luua linnalise liikumiskeskkonna edendamiseks eraldi rahastamisvahend.

6.21   Oma 1998- aasta teatises „Kodanikevõrgustiku arendamine” kavatses komisjon toetada säästvaid kohalikke ja piirkondlikke transpordisüsteeme ning tahtis uurida, kuidas tagada, et nende transpordisüsteemide edendajad võtaksid arvesse juurdepääsetavuse tingimusi. Komitee oleks väga huvitatud selle uuringu tulemustest.

6.22   Komitee on seisukohal, et prioriteetsuse astme asemel peaks tulevaste ühenduse fonde puudutavate õigusaktide 2013. aasta läbivaatamise käigus muutma ühenduse rahastamisvahendite eraldamise linna ühistranspordile sõltuvaks tingimusest rakendada linnalise liikumiskeskkonna kavasid ja pidama rangelt kinni piiratud liikumisvõimega inimeste juurdepääsetavuse kriteeriumist.

17. meede –   linnalise liikumiskeskkonna vaatluskeskuse loomine

6.23   Komitee toetab liikumiskeskkonna vaatluskeskuse loomist virtuaalse platvormina, kuna heade tavade vahetamine peaks puudutama linnalise liikumiskeskkonna kõiki aspekte, sh piiratud liikumisvõimega inimeste juurdepääsetavus.

Brüssel, 27. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  ELT C 168, 20.7.2007, lk 77.

(2)  ELT C 224, 30.8.2008, lk 39; ELT C 317, 23.12.2009, lk 1.

(3)  (2008/2217(INI)), raportöör Gilles Savary.

(4)  Direktiiv 2008/50/EÜ välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta; direktiiv 2202/49/EÜ keskkonnamüra kontrollimise kohta.

(5)  KOM(2009) 279 lõplik.

(6)  ELT C 255, 27.9.2010, lk 110.

(7)  ELT C 255, 27.9.2010, lk 110; ELT C 224, 30.8.2008, lk 39; ELT C 168, 20.7.2007, lk 77.

(8)  ELT C 317, 23.12.2009, lk 1.

(9)  CIVITAS (City Vitality Sustainability) on ühenduse teadus- ja uuendustegevuse programm linnatranspordi valdkonnas.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/62


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus tsiviillennunduses toimuvate õnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta”

KOM(2009) 611 lõplik – 2009/0170 (COD)

2011/C 21/11

Pearaportöör: Jacek KRAWCZYK

20. novembril 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 80 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus tsiviillennunduses toimuvate õnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta”

KOM(2009) 611 lõplik.

Komitee juhatus tegi 15. septembril 2009 kõnealuse arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust (kodukorra artikli 59 lõige 1) määras komitee täiskogu 463. istungjärgul (27. mai 2010. aasta istungil) pearaportööriks Jacek Krawczyki ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 157, erapooletuks jäi 2 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Praegusel kujul ei toimi ühenduse tsiviillennuõnnetuste uurimise ja vahejuhtumitest teatamise süsteem optimaalselt. Süsteemis ei võeta arvesse märkimisväärset edasiminekut ühtse lennundusturu loomisel, mis on eelkõige saavutatud tänu Euroopa Lennundusohutusameti asutamisele.

1.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut kui sammu õiges suunas, et ületada puudused ELi praeguses õnnetuste uurimise killustatud süsteemis.

1.3   Komisjoni ettepanekus sätestatakse vabatahtliku koostöö edendamine tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimisorganite Euroopa võrgustiku kaudu. Komitee nõustub komisjoni hinnanguga, et tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimiseks Euroopa tasandil asutuse loomine oleks enneaegne.

1.4   Komitee soovib rõhutada, et õnnetuste ja intsidentide uurimise ainueesmärk peab olema õnnetuste ja intsidentide ennetamine, mitte süüle osutamine ja häbistamine. Seetõttu on komitee arvates oluline, et muudetaks artikli 15 sõnastust, et tagada selle täielik vastavus rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni 13. lisa sätetele.

1.5   Komitee arvates on äärmiselt oluline, et tsiviillennunduses oleks tõeliselt sõltumatu õnnetuste uurimise menetlus, kuhu ei sekkuks ei asjaomased pooled ega ka üldsus, poliitika, meedia ega õigusasutused.

1.6   Komitee soovib esile tõsta ohutuskultuuri olulisust ning seda, et kõik ELi liikmesriigid peaksid tagama erapooletu teavitamise kultuuri põhimõtete järgimise oma riiklikes karistussüsteemides. ELi tasandil on vaja rohkem meetmeid tagamaks, et kõik liikmesriigid kohandavad oma riiklikku karistussüsteemi nii, et selles kindlustatakse erapooletu teavitamise kultuuri edendamine.

1.7   Eelkõige rõhutab komitee, et oluline on koos teiste asjaomaste sidusrühmadega välja töötada ELi erapooletu teavitamise kultuuri harta.

1.8   Komitee toonitab, kui oluline on tagada õnnetuste uurimise menetluse täielik sõltumatus kõigist asjaomastest pooltest, sh Euroopa Lennundusohutusametist. Seetõttu tuleb lisada õigusaktidesse rohkem kaitseklausleid, et õnnetuste uurimisorganid jääksid menetluses juhtivasse rolli.

1.9   Komitee rõhutab, et reisijate nimekirja võimalikult kiire kättesaamine on ohvrite perekondade jaoks väga oluline. Ent samas peab komitee samavõrd tähtsaks, et see nimekiri oleks õige.

2.   Sissejuhatus

2.1   Lendamine on üks ohutumaid transpordiliike. Statistika näitab, et hoolimata lennuliikluse äärmiselt suurest kasvust alates ühtse lennundusturu loomisest 1992. aastal, on Euroopa Liit suutnud tõsta lennuohutuse taset, mille tulemusel on ELi lennuettevõtjad maailma ohutuimate hulgas.

2.2   Ent ohutust ei saa kunagi pidada enesestmõistetavaks ning lennuohutuse taseme parandamiseks tuleb teha pidevaid jõupingutusi. Ükskõik kui ohutu on ELi lennundussektor, ei saa kunagi välistada õnnetusi või tõsiseid intsidente. Nende õnnetuste või intsidentide sõltumatu uurimine on seega äärmiselt oluline. Õnnetuste asjaolude analüüsimise tulemusena koostatakse soovitused, et ennetada selliste õnnetuste kordumist tulevikus.

2.3   Tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimise kohustus on sätestatud rahvusvahelises tsiviillennunduse konventsioonis, mille osalised on ka kõik liikmesriigid. Rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni ehk Chicago konventsiooni 13. lisas on esitatud üksikasjalikud standardid ja soovituslikud tavad.

2.4   Õnnetuste ja intsidentide uurimise olulisust mõistes võttis Euroopa Ühendus juba 1980. aastal vastu direktiivi 80/1266/EMÜ liikmesriikide vahelise koostöö ja vastastikuse abistamise kohta lennuõnnetuste uurimise valdkonnas (1). 1980. aasta direktiiv asendati hiljem direktiiviga 94/56/EÜ (2). Lisaks sellele võeti 2003. aastal vastu direktiiv 2003/42/EÜ vahejuhtumitest teatamise kohta tsiviillennunduses (3).

2.5   Praegusel kujul ei toimi ühenduse tsiviillennuõnnetuste uurimise ja vahejuhtumitest teatamise süsteem optimaalselt, kuna see on killustunud. Süsteemis ei võeta piisavalt arvesse märkimisväärset edasiminekut ühtse lennundusturu loomisel, millega on suurendatud ELi volitusi lennuohutuse valdkonnas, eelkõige Euroopa Lennundusohutusameti loomise kaudu. Seetõttu võttis komisjon 29. oktoobril 2009 vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku tsiviillennunduses toimuvate õnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta. Kavandatava määrusega tühistatakse neis valdkondades kehtivad õigusaktid.

3.   Komisjoni ettepanek

3.1   Komisjoni ettepanekus sätestatakse vabatahtliku koostöö edendamine, st olemasolev mitteametlik koostöö muudetakse kavandatava määrusega tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimisorganite Euroopa võrgustikuks. Võrgustik ei saa juriidilise isiku staatust ja tema volitused piirduvad nõuandva ja koordineeriva tegevusega.

3.2   Lisaks täiendatakse kavandatava määrusega vabatahtlikku koostööd mitmete seaduses sätestatud kohustustega, sh:

ühenduse õigusesse tuuakse rahvusvahelised standardid ja soovituslikud tavad, mis on seotud tõendite ja tundliku ohutusalase teabe kaitsmisega vastavalt Chicago konventsiooni 13. lisale;

lennuõnnetuste riiklike uurimisorganite struktuurile kehtestatakse ühtsed nõuded ning suurendatakse ohutusalaste uurimiste sõltumatust;

õnnetuste ja intsidentide põhjuste väljaselgitamisele keskendunud eri uurimisi tuleb omavahel paremini kooskõlastada;

Euroopa Lennundusohutusameti ja lennuõnnetuste riiklike uurimisorganite vastastikused õigused ja kohustused muudetakse selgemaks, seadmata ohtu ohutusalaste uurimiste sõltumatust;

täpsustatakse kriteeriume, mille alusel lennuõnnetuste uurimisorganid nimetaksid projekteerimisriigi akrediteeritud esindajad;

edendatakse erapooletu teavitamise kultuuri, määratledes mittekaristuslike teavitamissüsteemide põhijooned;

ühenduse lennuettevõtjatele kehtestatakse ühtsed nõuded reisijate nimekirjade ja neis sisalduvate andemete kaitsmise kohta (kavandatava määruse artikkel 23);

suurendatakse lennuõnnetuste ohvrite ja nende perekondade õigusi;

kaitstakse paremini õnnetuses osalenud isikute anonüümsust;

luuakse lennuohutusalaste soovituste keskne andmekogu ja menetlus nende põhjal võetud meetmete jälgimiseks.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut kui sammu õiges suunas, et ületada puudused ELi praeguses õnnetuste uurimise killustatud süsteemis. Ent komitee rõhutab siiski, et on oluline jälgida ettepaneku tõhusust, võttes arvesse asjaolu, et mõnel väiksemal liikmesriigil puuduvad eksperditeadmised ja/või ressursid õnnetuste uurimise valdkonnas. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles määratlema miinimumkriteeriumid õnnetuste uurimisorganite ja uurijate tehnilise pädevuse taseme kohta ning julgustama liikmesriike täitma selles vallas võetud kohustusi.

4.2   Komitee väljendab erilist heameelt komisjoni subsidiaarsusel ja proportsionaalsusel põhineva pragmaatilise lähenemisviisi üle. Komitee nõustub komisjoni hinnanguga, et tsiviillennunduses toimunud õnnetuste uurimiseks Euroopa tasandil asutuse loomine oleks enneaegne, kuigi seda ei tohiks pikemas perspektiivis välistada. Samuti rõhutab komitee, et võrgustik peab olema avatud neile riikidele, kellel on ELiga ühine piir ning kes teevad ELiga tihedat koostööd, eelkõige riikidele, kes on Euroopa Tsiviillennunduse Konverentsi (ECAC) liikmed.

4.3   Komitee arvates on äärmiselt oluline, et tsiviillennunduses oleks tõeliselt sõltumatu õnnetuste uurimise menetlus, kuhu ei sekkuks ei asjaomased pooled ega ka üldsus, poliitika, meedia ega õigusasutused.

4.4   Komitee soovib rõhutada asjaolu, et õnnetuste ja intsidentide uurimise ainueesmärk peab olema õnnetuste ja intsidentide ennetamine, mitte süüle osutamine ja häbistamine. Seetõttu on komitee arvates oluline muuta artikli 15 sõnastust, et tagada selle täielik vastavus rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni 13. lisale. Eelkõige ettepanek anda õigusasutustele või avalikule huvile toetudes rohkem õigusi muudel eesmärkidel kui õnnetuste uurimine annaks vastupidise tulemuse ning pärsiks vabatahtlikku teavitamist vahejuhtumitest või intsidentidest. Komitee arvates on väga oluline hoida õnnetuste uurimise protsess ja mis tahes kohtumenetlused rangelt lahus, vastasel korral võiks see avaldada negatiivset mõju ohutusalase teabe kogumisele ning halvendada lennuohutust ELis. Komitee rõhutab, et see ei mõjuta ohvrite õigust saada hüvitist õnnetuste uurimise protsessist sõltumatute menetluste kaudu. Samuti rõhutab komitee tundliku ohutusalase teabe kaitse ning ohutusalastest vahejuhtumitest teatanud töötajate kaitse olulisust.

4.4.1   Komitee tunnustab lennutranspordisektori organisatsioonide 26. aprilli 2010. aasta deklaratsiooni lennuõnnetuste uurimist käsitleva ELi määruse kohta, milles väljendatakse komisjoni ettepaneku (mis sai transpordinõukogult heakskiidu 11. märtsil 2010) suhtes tõsist muret, kuna selles on tunnistatud õiguslik uurimine ülimuslikuks ohutusalase uurimise ees. Deklaratsiooni allkirjastanud organisatsioonide kohaselt seab see tõsiselt ohtu õnnetuste uurijate suutlikkuse saada konfidentsiaalsel viisil teavet õnnetusi põhjustavate tegurite kindlaks tegemiseks, ning takistab asjatundlike ohutusalaste soovituste andmist lennuohutuse parandamiseks ja õnnetuste ärahoidmiseks tulevikus, mis ei oleks Euroopa lennureisijate huvides.

4.5   Komitee soovib esile tõsta ohutuskultuuri olulisust ning seda, et kõik ELi liikmesriigid peaksid tagama erapooletu teavitamise kultuuri põhimõtete järgimise oma riiklikes karistussüsteemides. Lennuohutuse huvides on väga oluline kasutada õnnetuste uurimise tulemusi lennuõnnetuste ennetamiseks tulevikus ja mitte tahtmatute eksimuste eest karistamiseks, mis pärsiks lennuõnnetuste korralikku uurimist. Komitee leiab, et reguleeriv raamistik peaks olema selline, mis võimaldab õnnetustes osalenud isikute vahelist teabevahetust ning vaba eneseväljendust usaldusväärses keskkonnas. Usaldusväärse avatud suhtluse tagab õiguskindlus, s.o tugev õigusaktide kogum, milles on üheselt määratletud juhud, mille puhul on ohutusalase teabe kasutamine väljaspool õnnetusjuhtumite uurimist lubatud ja mille puhul mitte. Õiguskindluse puudumisel kardavad õnnetuses osalenud isikud uurimisele kaasa aidata. Komitee rõhutab, et ELi tasandil on vaja rohkem meetmeid tagamaks, et kõik liikmesriigid kohandavad oma riiklikku karistussüsteemi nii, et selles kindlustatakse erapooletu teavitamise kultuuri edendamine. Eelkõige rõhutab komitee, et oluline on välja töötada ELi erapooletu teavitamise kultuuri harta. Komitee väljendab poolehoidu 31. märtsil 2009 Euroopa tsiviillennunduse sotsiaalpartnerite vahel sõlmitud hartale erapooletu teavitamise kultuuri kohta.

4.6   Komitee on arvamusel, et reisijate nimekirja võimalikult kiire kättesaamine on ohvrite perekondade jaoks oluline. Ent samuti peab komitee samavõrd tähtsaks, et see nimekiri oleks õige. Seepärast leiab komitee, et reisijate nimekirja esitamise tähtajana tuleb säilitada üks tund, välja arvatud mõned erandid, kus see ei ole tehniliselt teostatav, eriti kolmandatest riikidest lähtunud pikamaalendude puhul. Lennukompanii saab tunni jooksul küll liigse keerukuseta avaldada kontrollimata nimekirja, kuid olulisem on just kontrollitud nimekiri, eeskätt mujalt kui ELi riikidest lähtunud pikamaalendude puhul. Komitee rõhutab samuti isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse olulisust ning leiab seepärast, et piisavaks võib pidada lennukompaniide esitatavaid reisijate nimekirju, mis on pärit pardale registreerimise ja broneerimissüsteemidest.

4.7   Komitee arvates on oluline tagada õnnetuste uurimise menetluse täielik sõltumatus kõigist asjaomastest pooltest, sh Euroopa Lennundusohutusametist. Seetõttu tuleb lisada õigusaktidesse rohkem kaitseklausleid, et õnnetuste uurimisorganid jääksid menetluses juhtivasse rolli. See-eest võiks Euroopa Lennundusohutusamet osaleda uurimises nõustajana koos muude seotud asjaosalistega (lennuettevõtja, tootja jne), kuid ametil ei tohiks võimaldada uurimistulemuse mõjutamist. Komitee soovib ennekõike välja tuua, et Euroopa Lennundusohutusametil ei tohiks lubada tegutsemist õnnetuste akrediteeritud uurijana, mis tekitaks huvide konflikti ameti kui ohutuse reguleerija ülesandega ning ei oleks kooskõlas rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni 13. lisaga. Komitee soovib aga rõhutada lennundusohutusametile uurimisjärgsete soovituste saatmise olulisust, kui ametil on neid vaja kiireloomulistele ohutusküsimustele reageerimiseks.

4.8   Komitee tervitab ettepanekut luua lennuõnnetuste uurimiste järgsete soovituste keskne andmebaas, mis sisaldab ka teavet järelmeetmete edenemise kohta. Komitee arvates peaks Euroopa Lennundusohutusamet enne igasugust reguleerimist hindama põhjalikult kõikide soovituste ohutusalast lisaväärtust ja regulatiivset mõju, võttes eeskuju Ameerika Ühendriikide süsteemis Föderaalse Lennuameti tegevusest riikliku transpordiohutuse ameti soovituste läbivaatamisel.

4.8.1   Komitee julgustab aktiivsemat tegutsemist ELi tasandil eesmärgiga tagada õnnetuste uurimise aruannete nõuetekohane süvaanalüüs ja parandada selleks üleeuroopalist ressursside koondamist.

4.9   Komitee rõhutab, et ohutuse huvides peavad kõik ELi (ja ELi välised) riigid mõistma selgelt ja üheselt õnnetuse uurimisaruande sisu (artikkel 19). Sageli avaldavad riiklikud tsiviillennunduse uurimisorganid aruandeid vaid riigikeeles, olgugi et õnnetusse on olnud kaasatud ka riigiväliseid pooli. Komitee soovitab tõlkida õnnetuste uurimise aruanded vähemalt inglise keelde.

4.10   Komitee märgib ka, et muude nõuete kõrval, nagu näiteks intellektuaalomandi kaitse, tuleb ohutust käsitleda alati esmatähtsana. Teisalt tuleb intellektuaalomandi kaitsmiseks näha ette rohkem kaitseklausleid (artikkel 15). Tundlikku äriteavet tuleks jagada üksnes pädevate asutustega, kuid kaitsta konkurentide kätte sattumise eest. Nii ei tohiks originaalvarustuse tootjatele võimaldada kogu teabe kättesaamist täiendavate tüübisertifikaatide või muude muudatuste või paranduste kohta ja vastupidi (kuna need võivad sisaldada olulist äriteavet ning olla projekteerimisorganisatsiooni intellektuaalomand, millel ei ole vähimatki pistmist õnnetuse/intsidendiga).

Brüssel, 27. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  EÜT L 375, 31.12.1980, lk 32.

(2)  EÜT L 319, 12.12.1994, lk 14.

(3)  ELT L 167, 4.7.2003, lk 23.


21.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 21/66


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta – Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa”

KOM(2010) 193 lõplik

2011/C 21/12

Pearaportöör: Wolfgang GREIF

5. mail 2010 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta – Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuuniste II osa”

KOM(2010) 193 lõplik.

Komitee juhatus tegi 27. aprillil 2010 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (27. mai istungil) pearaportööriks Wolfgang Greifi ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 134, vastu hääletas 9, erapooletuks jäi 12 liiget.

1.   Järeldused

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

väljendab kahetsust selle üle, et nõukogu ja komisjon määrasid suuniste vastuvõtmisele nii tiheda ajakava, mis praktiliselt ei võimalda pidada tõelist arutelu organiseeritud kodanikuühiskonna ja riikide parlamentidega;

on arvamusel, et suunistest ei selgu piisavalt, et praeguse kriisi tõttu peaks tööpuuduse vastu võitlemine olema ELi ja liikmesriikide poliitikas kesksel kohal;

kiidab heaks keskendumise väiksemale hulgale suunistele, ent peab suuniseid liiga üldiseks ja tagasihoidlikuks, et olla tõhusaks tegutsemise juhendiks, mille tagajärjel kannatab üleeuroopaline lähenemisviis;

leiab, et tööturgu käsitlevates poliitilistes soovitustes on selgelt liiga palju rõhku asetatud pakkumisele (nt tööalase konkurentsivõime tõstmine), ning nõuab aruka, tulevast majanduskasvu ja uuendustegevust soodustava ning täiendavate töökohtade loomisele kaasa aitava nõudluse mõjutamise poliitika suuremat arvessevõtmist;

väljendab muret selle pärast, et täieliku tööhõive eesmärki (mis oli kesksel kohal eelmistes suunistes) uutes suunistes enam ei mainita;

väljendab hämmeldust selle üle, et suunistes ei sisaldu mitte mingisuguseid konkreetsemaid viiteid töö kvaliteedile, ning teeb ettepaneku koondada suunised 8 ja 9 ühte ning lisada selle eest eraldi suunis töö kvaliteedi edendamiseks;

tervitab rõhu asetamist teadmiste kolmnurgale ja kvalifikatsioonitaseme tõstmisele. Sellegipoolest oleks komitee soovinud, et noorte töötuse vastu võitlemisele ning puudega inimeste hariduse ja täiendkoolituse edendamisele oleks seatud ambitsioonikamaid eesmärke;

kritiseerib asjaolu, et üldkokkuvõttes ei ole piisavalt tähelepanu pööratud võrdõiguslikkuse poliitikale (nt naiste võimaluste edendamine);

tervitab selgesõnaliselt „sotsiaalse kaasatuse edendamise ning vaesuse vastu võitlemise” käsitlemist eraldi suunises, millega seoses tuleks aga rohkem tähelepanu pöörata laste ja noorte vaesusriski vähendamisele;

on arvamusel, et vaesusriski vähendamiseks on vaja tervet rida stabiilseid ja usaldusväärseid näitajaid, millega mõõta ja jälgida edusamme. Näiteks peaks selliste näitajatega saama mõõta ka sissetuleku ja ostujõu omavahelist suhet ning sissetulekute jaotust (Gini indeks), kuid ei seata kahtluse alla vaesusriski määra tavapärase suhtelise vaesuse näitajana;

leiab, et teksti tuleks lisada selgesõnalisemad lõigud ebaproportsionaalselt suures vaesusohus olevate inimrühmade (nt üksikemad, sisserändaja taustaga inimesed, väikse pensioniga eakad inimesed, puuetega inimesed) kohta.

2.   Taustteave: kriitika komisjoni ja nõukogu määratud tiheda ajakava kohta

2.1   Euroopa Komisjon esitas 27. aprillil 2010 ettepaneku liikmesriikide uute tööhõivepoliitika suuniste kohta. Kõnealused suunised moodustavad koos majanduspoliitika üldsuunistega koondsuunised strateegia „EL 2020. aastal – aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” rakendamiseks. Euroopa Ülemkogu jõudis 25.–26. märtsil 2010 kokkuleppele uues strateegias, mis on kavas formaalselt vastu võtta juunis.

2.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmel korral heaks kiitnud integreeritud ja mitmeaastase lähenemisviisi ELi tulevikustrateegiale ja alati rõhutanud, et parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna laiaulatuslik kaasamine ELi ja liikmesriikide tasandil on poliitika kooskõlastamise edu üks tähtsaim alustala ning see peab olema tagatud kõigis etappides (1).

2.3   Seetõttu kutsuski komitee oma ELi 2010. aasta järgset strateegiat käsitlenud arvamuses üles kõrvaldama struktuurilised tõkked, mis takistavad riiklike parlamentide tõhusat kaasamist ning tõelist dialoogi sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega (2). Selle põhjuseks oli muu hulgas tõik, et konsulteerimised suuniste koostamise ja uuendamise kohta ei andnud juba aastaid rahuldavaid tulemusi.

2.3.1   Komitee on selle üle kahetsust väljendanud mitmes suuniste kohta koostatud arvamuses ning komisjonil ja nõukogul selgesõnaliselt palunud muuta ajakavasid, eriti neil aastail, mil tehakse koordineerimise raames strateegilised otsused. Tagada tuleb kõigi asjaomaste ühiskondlike ja poliitiliste osapoolte tõhus kaasamine poliitika kujundamise protsessi liikmesriikide ja ELi tasandil.

2.4   Seda enam väljendab komitee kahetsust, et ka käesoleval aastal, mil võetakse ELi 2020. aasta strateegia raames vastu majanduskasvu ja tööhõive tegevuskava uued, 10 aastaks mõeldud prioriteedid, määrasid nõukogu ja komisjon nii tiheda ajakava suuniste vastuvõtmiseks. Kõnealune ajakava ei võimalda praktiliselt pidada tõelist arutelu organiseeritud kodanikuühiskonna ja riikide parlamentidega.

2.5   Sel taustal sedastab komitee, et ülimalt lühikese tähtaja tõttu nõukogu otsuse ettepaneku avaldamise ja otsuse vastuvõtmise vahel ei ole tal endal võimalik korraldada tavapärasel viisil nõupidamisi komitees esindatud eri huvigruppide vahel. Komitee on seega sunnitud väljendama oma seisukohta omamoodi kiirmenetlust kasutades.

2.6   Seetõttu on komitee solidaarne kõigi osapooltega, kes pooldavad koondsuuniste vastuvõtmise vastavat edasilükkamist, eriti olukorras, kus ELis on koostamisel liidu üldine arengustrateegia järgmiseks kümneks aastaks.

2.6.1   Juhul kui otsuse vastuvõtmine lükkub mõne kuu võrra edasi, mida komitee selgesõnaliselt tervitaks, jätab komitee endale õiguse vaatamata käesolevas arvamuses esitatud märkustele ja soovitustele väljendada eraldi omaalgatuslikus arvamuses üksikasjalikult oma seisukohta kavandatud suuniste osas, tuginedes piisavalt laiaulatuslikule arutelule.

3.   Üldmärkused kavandatud suuniste kohta

3.1   Majandus- ja finantskriisi tagajärjel seisab Euroopa järgmistel aastatel vastamisi äärmiselt pingelise tööhõiveolukorraga. Hiljutistes uuringutes lähtutakse sellest, et tarvis on tervet aastakümnendit, et luua uuesti praegustel kriisiaastatel kadunud rohkem kui 10 miljonit töökohta (3). Seetõttu peab tööpuuduse vastu võitlemine olema ELi ja liikmesriikide poliitikas kesksel kohal. Sellele tuleks komitee arvates suunistes pöörata senisest palju rohkem tähelepanu.

3.1.1   Kokkuvõttes vähendati ettepanekus kavandatud suuniste arv praeguselt kaheksalt neljale, mis peaksid komisjoni kavade kohaselt muutmatult edasi kehtima 2014. aastani. Komitee kiidab põhimõtteliselt heaks kõnealuse suuniste koondamise ja mitmeaastase tsükli, ent nendib, et tekst jääb mitmeski kohas väga üldsõnaliseks ja ei ole piisavalt täpne. Komitee kardab, et seetõttu võivad suunised kujuneda vaid piiratud ulatuses tõhusaks tegutsemise juhendiks liikmesriikide jaoks. Igal juhul on komitee selgel seisukohal, et väiksem arv suuniseid eeldab seda selgemaid ja usaldusväärsemaid näitajaid, et suuta mõõta ja jälgida tehtavaid edusamme. See puudutab konkreetsetele sihtrühmadele suunatud meetmeid, ent samuti ja eelkõige vaesuse vastast võitlust.

3.2   Lisaks napib esitatud tööhõivepoliitika suunistes kvantitatiivseid eesmärke, v.a viited ELi järgmisele kolmele põhieesmärgile, mis on liikmesriikidele aluseks oma konkreetsete eesmärkide kindlaksmääramisel:

suurendada 20–64-aastaste naiste ja meeste tööhõivemäära kokku 75 %-le;

vähendada koolist väljalangevuse määra 10 %-ni ning suurendada kolmanda taseme või sellega samaväärse haridusega 30–34-aastaste inimeste osakaalu vähemalt 40 %-ni;

vähendada allpool riiklikku vaesuse piiri elavate eurooplaste arvu 25 % võrra ning päästa seega vaesusest 20 miljonit inimest.

3.2.1   Komitee arvates kannatab selle tagajärjel märkimisväärselt üleeuroopaline lähenemisviis. Komitee kahtleb, kas kõnealune konkreetsete tööhõivealaste eesmärkide sõnastamise peaaegu täielik jätmine liikmesriikide hooleks muudaks tõepoolest siduvamaks ühiste eesmärkide täitmise.

3.3   Komiteel on teatud raskusi aru saada kõhklemisest üleeuroopaliste eesmärkide sõnastamisel, oli ju komitee 2010. aasta järgse strateegia üle peetud aruteludega seoses palunud mitte loobuda käimasoleva strateegia ühistest eesmärkidest, ent samas ka sõnastada nendest kaugemale ulatuvad ambitsioonikamad eesmärgid, arvestades konkreetset lähteolukorda ELi eri liikmesriikides (4).

3.3.1   Seda silmas pidades on komitee arvukates arvamustes teinud ettepanekuid mõõdetavate eesmärkide lisamise kohta tööhõivepoliitika suuniste raames, muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse, noorte tööhõive, ebapiisava sotsiaalse kindlustatusega töökohtade vastase võitluse, vaesuse vastase võitluse (ka töötavate inimeste hulgas) ja puuetega inimeste tööhõive kohta (5).

3.4   Selged eesmärgid, nagu pikaajaliste töötute taasintegreerimine tööturule, noortele töö- või kutseõppekoha pakkumine lühikese aja jooksul, sobivate lastehoiuasutuste loomine töö- ja perekonnaelu ühitamiseks, meeste ja naiste palgaerinevuste vähendamine jne, on seni olnud oluline osa ELi tööhõivestrateegiast ning need tuleb komitee arvates säilitada ja vajadusel tuleb neid tugevdadagi.

3.5   Komitee suhtub kriitiliselt asjaolusse, et kavandatud tööhõivepoliitika suunistes on üldkokkuvõttes pööratud vähe tähelepanu võrdõiguslikkuse poliitikale ja naiste võimaluste edendamisele. Kui soovitakse oluliselt vähendada vaesusriski Euroopas, siis tuleb seada ambitsioonikaid eesmärke ja algatusi, et vähendada soolisi stereotüüpe, tööturul valitsevat diskrimineerimist ja sooliste palgaerinevuste struktuurilisi põhjusi ning kõrvaldada tõkked, mis takistavad naiste juurdepääsu teatavatele kutsevaldkondadele ja piiravad naiste ettevõtlikkust (6). Esitatud suunised kõnealustele eesmärkidele eriti kaasa ei aita.

4.   Konkreetsed märkused ja ettepanekud nelja tööhõivepoliitika suunise täiendamiseks

4.1   7. suunis: Tööturul osalemise suurendamine ja struktuurse tööpuuduse vähendamine

4.1.1   Komitee toetab põhimõtteliselt ELi eesmärki suurendada 20–64-aastaste naiste ja meeste tööhõivemäära 2020. aastaks 75 %-le. Tegemist on äärmiselt ambitsioonika eesmärgiga, kuna suurendati mitte ainult taotletavat üldmäära, vaid samas jäeti välja (võrreldes senise eesmärgiga) ka 15–19-aastaste noorte vanuserühm. Komitee tõstatab küsimuse, miks jäeti noored tööhõive kogumäära arvutamisest välja.

4.1.2   Sellega seoses nendib komitee samuti, et praeguse ligi 24 miljoni töötuni ulatuva rekordilise tööpuuduse tingimustes ei seisne probleemid tööturgudel mitte tööjõu kui sellise, vaid kvalifitseeritud tööjõu ja vabade töökohtade tohutus puuduses teatud liikmesriikides. Seetõttu tuleks tööturul osalemise määra suurendamiseks ja töökohtade loomiseks kaaluda ka arukate meetmete ja tööhõivemudelite kasutamist töö paremaks jaotamiseks.

4.1.3   Just nimelt tööpuuduse dramaatiliselt kõrge taseme tõttu ei tohi poliitikas piirduda töötajate „tööalase konkurentsivõime” tõstmisega. Pigem tuleb tulevikus rohkem tähelepanu keskmesse asetada tulevikku suunatud investeeringud teadus- ja arendustegevuse, hariduse, infrastruktuuri, tervishoiu ja sotsiaalteenuste valdkonnas, et luua töökohti ja suuta tõhusalt mobiliseerida tööhõivepotentsiaali.

4.1.4   Sellega seoses väljendab komitee ka muret selle pärast, et täieliku tööhõive eesmärki (mis oli kesksel kohal eelmistes suunistes) uutes suunistes enam ei seata. Räägitakse vaid struktuurse tööpuuduse likvideerimisest ja tööturult kõrvaljäämise vähendamisest. Komitee arvates tuleks kõnealune suunis igal juhul läbi vaadata, pöörates erilist tähelepanu tööhõivele.

4.1.5   Selleks, et võimalikult vältida seda, et just valitsevas kriisiolukorras suureneks veelgi tööotsijate arv, ning et tööpuudus ei kinnistuks struktuursena, peavad kõik uued koondsuunised moodustama makromajanduslikult tasakaalustatud kogumi, milles ühendatakse pakkumisele suunatud majanduspoliitika nõudlusele suunatud majanduspoliitikaga.

4.1.5.1   Ent esitatud suunistes, eriti kõnealuses suunises, ei ole see komitee arvates lõppkokkuvõttes tagatud. Tööturgu puudutavate poliitiliste soovituste osas pööratakse selgelt liiga palju tähelepanu pakkumise aspektile (vt tööalase konkurentsivõime tõstmine). Seda tuleks tasakaalustada, võttes senisest rohkem arvesse arukat nõudluse mõjutamise poliitikat, mis soodustab tulevast majanduskasvu ja uuendustegevust ning aitab kaasa täiendavate töökohtade loomisele.

4.1.6   Samuti puudub viide sellele, et majanduskasvu taastamist tööturu stabiliseerimiseks tuleks toetada eelkõige sisenõudluse (era- ja avaliku sektori investeeringud) tugevdamise kaudu. Puudub ka selgitus, et majanduslikku tõusu toetavad meetmed ja investeeringud tööhõive tagamisse peavad jätkuma piisavalt kaua, et vältida tööpuuduse edasist suurenemist. Sellega seoses saab komitee arvates nõustuda kriisist väljumise strateegia või konsolideerimiskavadega – majanduspoliitilistes suunistes esitatud kujul – üksnes tingimusel, et arvesse võetakse majanduskasvu ja tööhõivega seonduvat.

4.1.7   Liikmesriikidele esitatud soovituse osas kaasata Euroopa Ülemkogu poolt heaks kiidetud turvalise paindlikkuse põhimõtted tööturupoliitikasse tuleb märkida, et suunises ei leidu mingisugust viidet sellele, et töökohtade kvaliteet peab olema turvalise paindlikkusega samaväärne põhimõte, nagu seda on komitee mitmel korral nõudnud (7).

4.1.8   Lisaks palub komitee selgitada seda, et inimeste innustamine töökoha otsimisele tuleks tagada eeskätt tööturuasutuste tõhusate teenuste pakkumise teel ja vähem nn stiimulite kaudu töötushüvitiste osas. Seetõttu teeb komitee ettepaneku jätta esimese lõigu viimasest lausest välja järgmine tekst: „millega kaasneb töötute selge õigus ja kohustus aktiivselt tööd otsida”. Eriti praeguse kriisi kontekstis oleks komitee arvates kohane loobuda soovitustest karmistada töötuskindlustuse kõlblikkustingimusi.

4.2   8. suunis: Tööturu vajadustele vastava kvalifitseeritud tööjõu arendamine ning töökohtade kvaliteedi ja elukestva õppe edendamine

4.2.1   Kuigi komitee hindab kõrgelt, et töökohtade kvaliteet on vähemalt ära mainitud suunise pealkirjas, on ta hämmelduses selle üle, et edaspidi ei järgne ühtegi täpsustust (nt sellistes küsimustes nagu töötajate tervise edendamine, äraelamist tagav sissetulek, tööaja korraldamine ja ülipika tööaja vältimine, töö- ja perekonnaelu ühitamine). Komitee oleks samuti oodanud, et kvaliteetsete töökohtade nõudmist oleks tihedamalt seotud turvalise paindlikkuse strateegiaga, rõhutades nii sisese kui ka välise turvalise paindlikkuse tähtsust, kuna kriisiolukorras on kõige paremini toime tulnud just nimelt paindlikud sisetööturud.

4.2.2   Kuna kõnealuse kavandatud suunise sisu kattub paljus järgmise, üheksanda suunise omaga, võiks tõsiselt kaaluda kahe suunise koondamist ühte, et vältida kattuvusi. Seevastu tuleks lisada eraldi suunis töökohtade kvaliteedi edendamise kohta.

4.2.2.1   Komitee on korduvalt märkinud, et eriti siis, kui seatakse kvantitatiivne eesmärk tööhõivemäärade suurendamiseks, tuleb pöörata erilist tähelepanu tööhõive kasvu kvalitatiivsele mõõtmele, kuna tööhõive mis tahes hinna eest (ebakindlad töösuhted, vaesed töötajad jne) ei saa olla küsimuse lahendus.

4.2.3   Sellega seoses kordab komitee oma nõudmist taastada kvalitatiivsed tööhõive-eesmärgid, mis kadusid suuremas osas viimastel aastatel Lissaboni strateegia läbivaatamisel (nn Laekeni näitajad kvaliteetsete töökohtade loomise mõõtmiseks) (8).

4.2.4   Sellega seoses teeb komitee ettepaneku jälgida süstemaatiliselt vastloodud töökohti kvaliteedi seisukohast ja soovitab pöörata tähelepanu Euroopa sotsiaalpartnerite ühiselt määratletavatele Euroopa tööturu väljakutsetele (9). Nende hulka kuulub muu seas tõik, et tööõigus peab soodustama stabiilsete lepingute sõlmimist ning kõigile töötajatele – sõltumata sõlmitud lepingu liigist – tuleb tagada asjakohased kaitse-eeskirjad ja töösuhete kindlus.

4.3   9. suunis: Tulemuste parandamine haridus- ja koolitussüsteemide kõikidel tasemetel ja kolmanda taseme hariduse omandajate arvu suurendamine

4.3.1   Komitee arvates aitab „heade töökohtade” loomise poliitika, mille hulka kuuluvad ka üldise ja kutsealase koolituse ja täiendkoolituse ning ka elukestva õppe valdkonna ambitsioonikad eesmärgid, oluliselt kaasa majanduskasvule ja tootlikkuse suurenemisele. Seetõttu kiidab komitee kõnealuse küsimuse prioriteediks seadmise heaks.

4.3.2   Sarnaselt eelmisega leidub ka kõnealuses suunises viiteid tööturult kõrvalejäämise ohus olevaid noori hõlmavale näitajatele. Selleks, et vähendada noorte arvu, kellel ei ole tööd ning kes ei omanda üld- või kutseharidust, tuleb liikmesriikidel võtta sihipäraseid meetmeid, et hoida ära koolist väljalangemist. Kõnealune keskse tähtsusega küsimus tuleks komitee arvates veel selgemini esile tõsta, nt selliste ambitsioonikate eesmärkide säilitamise kaudu nagu:

noorte tööpuuduse vähendamine vähemalt 50 % võrra;

maksimaalselt neljakuune tähtaeg tööd või väljaõppevõimalust otsivate noorte aktiveerimiseks.

4.3.3   Komitee tuletab meelde, et ELi 2020. aasta strateegias seatud 75 %-lise tööhõivemäära eesmärgi saavutamine eeldab ka asjakohaste tööhõivealaste meetmete rakendamist puuetega inimeste kasuks, kes moodustavad 16 % tööeas olevast elanikkonnast. Komitee tervitabki kõnealuse elanikkonnarühma selgesõnalist lisamist 7. ja 10. suunisesse. Peale selle oleks komitee arvates teretulnud, kui 9. suunisesse lisataks puuetega inimestele mõeldud kaasav haridus ja koolitus.

4.4   10. suunis: Sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine

4.4.1   Komitee tervitab selgesõnaliselt „sotsiaalse kaasatuse edendamise ning vaesuse vastu võitlemise” käsitlemist eraldi suunises. Komitee näeb selles kinnitust oma mitmel korral esitatud nõudmisele, mille kohaselt on Euroopas suureneva sotsiaalse ebavõrdsuse taustal tarvis võtta ühiseid meetmeid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks. Selleks läheb vaja tervet rida eri sihtrühmadele suunatud meetmeid. Komitee arvates tuleks suunises pöörata rohkem tähelepanu eelkõige laste ja noorte vaesusriski vähendamisele, seades selleks konkreetsed eesmärgid.

4.4.2   Ka vaesusriski vähendamisel on vaja tervet rida stabiilseid ja usaldusväärseid näitajaid, millega saab mõõta ja jälgida tehtavaid edusamme. Komitee tegutseb selle nimel, et vaesusriski määra tavapärase suhtelise vaesuse näitajana ei seata kahtluse alla. Komitee hinnangul oleks mõttekas lisaks välja töötada täiendavad näitajad, mille abil näiteks mõõta ka sissetuleku ja ostujõu omavahelist suhet ning sissetulekute jaotust (Gini indeks). Ent sellega ei tohi mitte mingil juhul kaasneda keskse eesmärgi nõrgendamine.

4.4.3   Komitee kiidab heaks liikmesriikidele antud soovituse keskenduda vaesuse vähendamiseks ühiskonna- ja majanduselus täieliku osalemise edendamisele ja tööhõivevõimaluste laiendamisele.

4.4.3.1   Sellega seoses ühineb komitee komisjoni hiljutise uuringu järeldustega, mille kohaselt vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastases võitluses tuleb prioriteediks seada ka meetmed töötajate vaesuse vastu (10). Komitee teeb ettepaneku tagada äraelamist tagav sissetulek ja sellega seoses võidelda ka madalapalgaliste töökohtade arvu suurenemise vastu. See hõlmab muu hulgas järgmist:

vähendada ebakindlate töösuhete osakaalu püsivate, sotsiaalselt kindlustatud töösuhete kasuks;

tagada sotsiaalkindlustuskaitse õppimise ja tööleasumise ajavahemike vahel;

edendada aktiivse tööturupoliitika tõhusaid kontseptsioone täiendõppe soodustamiseks ja töökohtade loomiseks, eelkõige inimeste jaoks, kes on puuduliku hariduse tõttu tööturult kõrvale jäänud;

asetada esikohale noorte tööpuuduse vastu võitlemine ja tööturult kõrvale jäänud inimeste integreerimine.

4.4.3.2   Kõik nimetatud punktid tuleks lisada kõnealusesse suunisesse või omistada neile rohkem osatähtsust. Sellega seoses kordab komitee oma hiljuti esitatud ettepanekut miinimumsissetulekut ja asendussissetulekute süsteeme käsitlevate eesmärkide kohta.

4.4.4   Vaesuse vastu võitlemisega peavad kaasnema eelkõige ka tööhõive- ja haridusalased meetmed ebaproportsionaalselt suures vaesusohus olevate inimeste kasuks (nt üksikemad, sisserändaja taustaga inimesed, väikse pensioniga eakad inimesed, puuetega inimesed). Oleks olnud soovitav lisada teksti selgesõnalisemad lõigud ja eesmärgid kõnealuste inimeste integreerimise kohta ühiskonda ja tööturule.

4.4.5   Komitee peab positiivseks, et on mainitud sotsiaalmajanduse väärtuslikku rolli töökohtade loomisel ja kindlustamisel ning vaesuse vastases võitluses ning et liikmesriike kutsutakse selgesõnaliselt üles sotsiaalmajandust aktiivselt edendama. See on kooskõlas komitee nõudmisega kasutada täiel määral ära sotsiaalmajanduse võimalusi, eriti seoses töökohtade loomisega sotsiaalteenuste vallas.

Brüssel, 27. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2005. aasta arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, mis põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 128”, KOM(2005) 141 lõplik – 2005/0057 (CNS), raportöör: Henri Malosse (ELT C 286, 17.11.2005) ning 13. veebruari 2008. aasta arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, mis põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 128”, KOM(2007) 803 lõplik/2 (V osa) – 2007/0300 (CNS), raportöör: Wolfgang Greif (ELT C 162, 25.6.2008, lk 92).

(2)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 3.

(3)  Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop, 2010): Skills supply and demand in Europe: medium-term forecast up to 2020 („Oskuste pakkumine ja nõudlus Euroopas: keskpika aja prognoos 2020. aastani”), lk 35 jj.

(4)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 3.

(5)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

30. septembri 2009. aasta arvamus teemal „Töö ja vaesus: hädavajaliku tervikliku lähenemisviisi väljatöötamine”, raportöör: Nicole Prud’homme (ELT C 318, 23.12.2009, lk 52);

 

1. oktoobri 2009. aasta arvamus teemal „Seosed võrdõiguslikkuse, majanduskasvu ja tööhõivemäära vahel”, raportöör: Béatrice Ouin (ELT C 318, 23.12.2009, lk 15);

 

1. oktoobri 2009. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „ELi noorsoostrateegia: investeerimine ja mobiliseerimine. Uuendatud avatud koordineerimismeetod noortega seotud väljakutsete ja võimaluste tarvis””, KOM(2009) 200 lõplik, raportöör: Ionuț Sibian (ELT C 318, 23.12.2009, lk 113).

(6)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. septembri 2005. aasta arvamus teemal „Naiste vaesus Euroopas”, raportöör: Brenda King (ELT C 24, 31.1.2006) ning 12. juuli 2007. aasta arvamus teemal „Esmatähtsate kategooriate tööhõive (Lissaboni strateegia)”, raportöör: Wolfgang Greif (ELT C 256, 27.10.2007). Vt ka võrdõiguslikkuse aruanne, KOM(2009) 694.

(7)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. aprilli 2008. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti paindlikkuse ja turvalisuse kaudu””, KOM(2007) 359 lõplik, raportöör: Thomas Janson, kaasraportöör: Christian Ardhe (ELT C 211, 19.8.2008) ning 4. novembri 2009. aasta arvamus teemal „Lissaboni strateegia pärast 2010. aastat”, pearaportöör: Wolfgang Greif, CESE 1722/2009, punkt 3.4.3.

(8)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 3.

(9)  Key challenges facing European labour markets: Joint analysis of European Social Partners („Euroopa tööturu ees seisvad võtmeküsimused – Euroopa sotsiaalpartnerite ühisanalüüs”), 2007, lk 61–62.

(10)  Working poor in Europe („Töötajate vaesus Euroopas”), Eurofoundi uuring, 2010.


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele

Tagasi lükati järgmine muudatusettepanek, mis kogus hääletamisel rohkem kui veerandi antud häältest.

Punkt 4.2.2

Muuta sõnastust järgmiselt:

„Kuna kõnealuse kavandatud suunise sisu kattub paljus järgmise, üheksanda suunise omaga, võiks tõsiselt kaaluda kahe suunise koondamist ühte, et vältida kattuvusi. Seevastu tuleks eraldi suunis töökohtade kvaliteei .”

Motivatsioon

Ei vaja selgitust.

Hääletustulemus:

Poolt

:

58

Vastu

:

73

Erapooletuid

:

2