ISSN 1725-5171

doi:10.3000/17255171.C_2010.354.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 354

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

53. köide
28. detsember 2010


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

ARVAMUSED

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

Täiskogu 461. istungjärk 17.–18. märtsil 2010

2010/C 354/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised (2006–2010) ja jätkustrateegia

1

2010/C 354/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Puuetega inimeste tööhõive ja etapiviisiline takistusteta juurdepääs Euroopa Liidus – 2010. aasta järgne Lissaboni strateegia (ettevalmistav arvamus)

8

2010/C 354/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sisserännanud töötajate integreerimine (ettevalmistav arvamus)

16

2010/C 354/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa transpordipoliitika pärast 2010. aastat Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegia kontekstis (ettevalmistav arvamus)

23

2010/C 354/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tööstuse muutused ja kaherattaliste mootorsõidukite tööstuse väljavaated Euroopas (omaalgatuslik arvamus)

30

2010/C 354/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ühise põllumajanduspoliitika 2013. aasta reform (omaalgatuslik arvamus)

35

2010/C 354/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Rahvusvaheliste organisatsioonide uus juhtimisstruktuur

43

2010/C 354/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Lääne-Balkani transpordipoliitika

50

2010/C 354/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja ELi Nõukogu eesistumine (omaalgatuslik arvamus)

56

2010/C 354/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Lissaboni lepingu rakendamine: osalusdemokraatia ja Euroopa kodanikualgatus (artikkel 11) (omaalgatuslik arvamus)

59

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

 

Täiskogu 461. istungjärk 17.–18. märtsil 2010

2010/C 354/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse põhjapoolsete merluusivarude ja nende püügi pikaajaline kavaKOM(2009) 122 lõplik – 2009/0039 (CNS)

66

2010/C 354/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Kirde-Atlandi tulevase mitmepoolse kalandusalase koostöö konventsiooniga hõlmatud piirkonnas kohaldatav kontrolli- ja rakendussüsteemKOM(2009) 151 lõplik – 2009/0051 (CNS)

67

2010/C 354/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse läänepoolse hariliku stauriidi varu ja püügi mitmeaastane kavaKOM(2009) 189 lõplik – 2009/0057 (CNS)

68

2010/C 354/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Biskaia lahe anšoovisevaru ja selle püügi pikaajaline kavaKOM(2009) 399 lõplik – 2009/0112 (CNS)

69

2010/C 354/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Nõukogu määrus, millega kehtestatakse hariliku tuuni Thunnus thynnus püügi dokumenteerimise programm ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1984/2003KOM(2009) 406 lõplik – 2009/0116 (CNS)

70

2010/C 354/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus teatavate kalapüüki käsitlevate sätete kohta Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnasKOM(2009) 477 lõplik – 2009/0129 (CNS)

71

2010/C 354/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 247/2006, millega sätestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoksKOM(2009) 510 lõplik – 2009/0138 (CNS)

72

2010/C 354/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Kavandatav konkurentsiõiguse raamistik mootorsõidukisektorisKOM(2009) 388 lõplik

73

2010/C 354/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Ühenduse innovatsioonipoliitika läbivaatamine muutuva maailma taustal KOM(2009) 442 lõplik

80

2010/C 354/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 1998/26/EÜ, 2002/87/EÜ, 2003/6/EÜ, 2003/41/EÜ, 2003/71/EÜ, 2004/39/EÜ, 2004/109/EÜ, 2005/60/EÜ, 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2009/65/EÜ seoses Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele antud volitustegaKOM(2009) 576 lõplik – 2009/0161 (COD)

85

2010/C 354/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 708/2007 võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljelusesKOM(2009) 541 lõplik – 2009/0153 (CNS)

88

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

ARVAMUSED

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Täiskogu 461. istungjärk 17.–18. märtsil 2010

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised (2006–2010) ja jätkustrateegia”

2010/C 354/01

Raportöör: Laura GONZÁLEZ DE TXABARRI ETXANIZ

Euroopa Komisjoni asepresident Margot Wallström taotles 25. septembri 2009. aasta kirjas vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist järgmises küsimuses:

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised (2006–2010) ja jätkustrateegia”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 137, vastu hääletas 3 ja erapooletuks jäi 5 liiget.

1.   Soovitused

1.1

Lisaks sellele, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on omaette eesmärk, on see ka Euroopa Liidus majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamise üks eeltingimus.

1.2

Võrdõiguslikkuse juhiste vahehindamine toimub majanduskriisi tingimustes. Tuleb hinnata kriisi mõju ja tagajärgi naistele ja meestele, arvestades nende erinevat positsiooni ühiskonnas.

1.3

Võrdõiguslikkus peab olema hõlmatud kõigisse poliitikavaldkondadesse, eelkõige sotsiaal- ja tööhõivepoliitikasse, ning tuleb teha jõupingutusi, et kaotada tõkked, mis takistavad naistel ja meestel täielikult ja võrdselt tööturul osaleda.

1.4

Naiste majandusliku iseseisvuse tagamiseks ja parandamiseks tuleb parandada naiste tööhõive kvaliteeti ja kvantiteeti, sealhulgas toetust füüsilisest isikust naisettevõtjatele, võidelda neile osaks saava ebakindlusega ning edendada perekondlike ja majapidamiskohustuste võrdset jaotumist.

1.5

Palgaerinevustel on struktuurilised põhjused: traditsiooniliselt naistega seostatud oskuste alaväärtustamine, ametialane ja valdkondlik eraldamine, ebakindlad töökohad, katkestused tööelus jne. Õigusaktid ja kollektiivlepingud on tõhusad vahendid palgaerinevustega võitlemiseks ning vaja on kaasata kõik majandus- ja sotsiaalvaldkonnas osalejad.

1.6

Naiste aktiivsem osalemine ettevõtluses ja poliitikas edendab võrdõiguslikkust, suurendab nende majanduslikku sõltumatust, aitab ületada soolisi stereotüüpe ning suurendab naiste rolli otsustusprotsessides.

1.7

Naised on eriti haavatavad sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ees. Sotsiaalsete õiguste individualiseerimine, minimaalse sissetuleku tagamine ning hoolduskohustuste tõttu tekkivate mitteaktiivsuse perioodide ja lühemate tööpäevade arvessevõtmine on meetmed, mis parandavad inimeste sotsiaalkaitset ja vähendavad vaesuse ohtu.

1.8

Töö- ja pereelu ühitamine on naiste võrdõiguslikkuse saavutamiseks ja nende tööhõive parandamiseks väga oluline: selleks on vaja avaliku sektori kvaliteetseid sotsiaalteenuseid ning parandada olemasolevaid sünnitus-, isa- ja vanemapuhkuse süsteeme. Tuleb suurendada kõigi sotsiaalvaldkonna osalejate kaasvastutust majapidamistööde ja hoolduskohustuste võrdsel jaotamisel.

1.9

Komitee peab vajalikuks edendada naiste võrdset esindatust otsustusprotsessides. Selleks peavad liikmesriigid suurendama oma sellekohast pühendumist, seades selgeid eesmärke ja võttes tõhusaid meetmeid (positiivne erikohtlemine, võrdõiguslikkuse kavad jne).

1.10

Arvestades jätkuva soolise vägivallaga ja inimkaubandusega, peab komitee vajalikuks kehtivate õigusaktide rakendamist ja üldise üleeuroopalise strateegia raames kooskõlastatud riiklike tegevuskavade koostamist ning samuti eriprogrammide edendamist.

1.11

Sooliste stereotüüpidega võitlemiseks peab komitee hädavajalikuks harida ja koolitada ühiskonda soolise neutraalsuse osas, pakkuda koolitust nii meestele kui ka naistele, soodustada naiste õppimist teadus- ja tehnikaaladel, edendada traditsiooniliselt naiste ametiks peetud töökohtade väärtustamist ning vältida soolist diskrimineerimist meedias.

1.12

ELi välis- ja arengupoliitikat tuleb kasutada naiste õiguste edendamiseks rahvusvahelises kontekstis, suurendades naiste suutlikkust ja mõjuvõimu.

1.13

Komitee peab vajalikuks hõlmata sooline analüüs täielikult kõigisse komisjoni tegevusvaldkondadesse ning kohaldada soolist analüüsi nii Euroopa kui ka riigi tasandi eelarvestamises. Selleks on vaja võrdõiguslikkuse küsimustes pädevaid töötajaid ning soopõhiseid näitajaid, mis võimaldavad saada ettekujutuse naiste ja meeste olukorrast ning hinnata võrdõiguslikkuse juhiste järgimise ulatust.

1.14

Uues võrdõiguslikkuse strateegias, mida tuleb järgida alates 2010. aastast, ei saa eesmärgid olla vaid puhtalt komisjoni soovitused liikmesriikidele, vaid nad peavad olema kohustuslikult järgitavad ja mõõdetavate eesmärkidega juhised. Selleks on vaja kõigi tasandite suuremat poliitilist kaasatust. ELi institutsioonid peavad andma eeskuju, koostades ettenägeva ülevaate tehtud tööst ja hinnates õigusaktide rakendamise mõju.

2.   Üldised märkused

2.1

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised aastateks 2006–2010 väljendavad Euroopa Komisjoni kohustust edendada koostöös liikmesriikidega võrdõiguslikkust. Komitee koostab komisjoni taotlusel hinnangut, analüüsides võetud meetmete mõju ja nende järgimise ulatust ning teeb meetmete ettepanekuid uueks, 2010. aastast kehtivaks strateegiaks.

2.2

Komitee tunnustab Euroopa Liidu pikaajalist pühendumist võrdõiguslikkusele: 1957. aasta Rooma leping sisaldab võrdse töötasu põhimõtet, 1997. aasta Amsterdami lepingus kasutatakse kaheosalist lähenemisviisi, milles ühendatakse valdkonnaülesus ja erimeetmed, ning Lissaboni leping sisaldab selget kohustust kaotada ebavõrdsus ja edendada võrdõiguslikkust.

2.3

Rahvusvahelisel tasandil järgib Euroopa Liit Pekingi tegevusprogrammi, aastatuhande arengueesmärke ning konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW), millega asetatakse naised inimõiguste alases töös tähelepanu keskpunkti.

2.4

Sellest laiaulatuslikust õiguslikust raamistikust hoolimata ei ole seatud eesmärke saavutatud ning endiselt püsib naiste ja meeste ebavõrdsus. Märkimisväärseid edusamme ei ole saavutatud üheski naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste (2006–2010) kuues prioriteetses tegevusvaldkonnas. Seetõttu tuleb kahtluse alla seada, kas on olemas tegelik poliitiline tahe muutusi ellu viia. Soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on oluline konkurentsivõime ja majanduskasvu tegur ning selle põhimõttega arvestamine peab olema ELi uue, 2020. aasta tegevusstrateegia üks prioriteet.

2.5

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste (2006–2010) hindamine toimub majanduskriisi tingimustes ning on vaja analüüsida kriisi mõju naistele, arvestades nende erinevat positsiooni tööturul ja avaliku sektori sotsiaalkulutuste poliitikas, eelkõige kõige enam naisi mõjutavates sotsiaalteenustes.

2.6

Kriis avaldas kõigepealt mõju töökohtadele, kus töötavad traditsiooniliselt mehed (ehitus, transport, tööstus), levides hiljem edasi teistesse sektoritesse, kus töötab rohkem naisi (pangateenused, kaubandus jne). Seetõttu on paljudel juhtudel perekonna sissetulek piirdunud vaid naise palgaga, mis tavaliselt on mehe palgast madalam, kuna naised töötavad enamasti teenustesektoris osalise tööajaga või ajutise lepinguga või varimajanduse tingimustes. Kõik see avaldab negatiivset mõju riigi majandusele, sest väheneb eratarbimine ja seeläbi pidurdub majanduse elavnemine.

2.7

Kriis mõjutab ka sotsiaalpoliitikat. Töötushüvitis on naiste puhul väiksem nii koguseliselt kui ka ajaliselt nende sageli ebasoodsa positsiooni tõttu tööturul. Lisaks väheneb avaliku sektori põhiteenuste, nagu tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenuste pakkumine ajal, mil perekonnad ja eelkõige naised seda kõige enam vajavad. Kuna tegemist on sektoritega, kuhu on koondunud naistööjõud, on sellel jällegi negatiivne mõju naiste tööhõivele.

2.8

Kriisivastased meetmed ei või olla soolisest aspektist neutraalsed ning seni, kuni see vajalik on, tuleb majanduse elavdamise meetmete ja struktuurifondide praeguste programmide juures arvestada naiste ja meeste erinevat positsiooni ühiskonnas.

2.9

Võrdõiguslikkus peab olema esmatähtis nii praeguse kriisiga toimetulekuks ja seejärel majanduse elavdamiseks kui ka nende demograafiliste ja majanduslike probleemide lahendamiseks, mis avaldavad mõju Euroopa sotsiaalmudelile ning naistele ja nende majanduslikule sõltuvusele.

3.   Konkreetsed märkused – I osa: soolise võrdõiguslikkuse prioriteetsed valdkonnad

Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes (2006–2010) kujundatakse välja kohustused ja meetmed, mida peetakse vajalikuks võrdõiguslikkuse suunas liikumiseks ja ebavõrdsuse kaotamiseks.

Juhiste esimene osa hõlmab kuus prioriteetset poliitikameetmete valdkonda koos vastavate näitajatega:

1.

naiste ja meeste võrdse majandusliku iseseisvuse saavutamine;

2.

töö, isikliku elu ja pereelu parem ühitamine;

3.

naiste ja meeste võrdse osalemise edendamine otsuste vastuvõtmisel;

4.

igasuguse naistevastase vägivalla kaotamine;

5.

sooliste stereotüüpide kaotamine;

6.

soolise võrdõiguslikkuse edendamine välis- ja arengupoliitikas.

Juhiste teises osas keskendutakse paremale juhtimisele.

3.1   Naiste ja meeste võrdse majandusliku iseseisvuse saavutamine

3.1.1   Lissaboni tööhõivealaste eesmärkide saavutamine

3.1.1.1

On veel palju selliseid riike, mis ei ole täitnud Lissaboni strateegia eesmärki saavutada naiste 60 %-line tööhõive. Meeste tööhõive määr on 70,9 %, kuid naised on saavutanud vaid 58,8 % tööhõive (1) ning üle 55-aastaste seas töötab 36,8 % naistest, võrreldes 55 % meestega. Naised kannatavad rohkem tööpuuduse all, kuid mida enam kriis edasi areneb, seda väiksemaks jääb see vahe (9,8 % naistest ja 9,6 % meestest).

3.1.1.2

Lisaks naiste tööhõive määrale tuleb parandada ka selle kvaliteeti, sest naised on liigselt esindatud madala palgaga sektorites ja ebakindlamatel töökohtadel. Osalise ajaga töötajad on väga suures osas naised (31,5 % naistest ja 8,3 % meestest) ning 14,3 % naistest töötab ajutisel töökohal. Naiste puhul, kes on ka emad, kahaneb tööhõive määr veelgi üle kümne punkti võrra. See näitab, et perekondlikud kohustused on ebavõrdselt jaotunud ning hoolekandeteenuste infrastruktuur on kesine.

3.1.1.3

Komitee soovitab analüüsida koos naiste tööpuuduse ja perekondlikest põhjustest tuleneva mitteaktiivsuse määra (2). Naised ei täida sageli oma hooldaja rolli tõttu tingimusi, mis on vajalikud, et neid saaks ametlikult töötuks pidada. Seetõttu on mitteaktiivsus varjatud töötus.

3.1.1.4

Tuleb võtta kasutusele mitmeid valdkondi hõlmav lähenemisviis, mis võimaldab täiendada tööhõivemeetmeid sotsiaal- ja haridusmeetmetega. On vaja koolitust, mis kaotab stereotüübid tööhõives, kvaliteetseid avaliku sektori sotsiaalteenuseid, mis tagavad ülalpeetavate isikute hoolduse, ning teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis edendaksid majapidamistööde võrdset jaotumist naiste ja meeste vahel.

3.1.1.5

Komisjon peab hõlmama võrdõiguslikkuse kõigisse oma programmidesse (nagu PROGRESS) ja seda igas programmis edendama. Struktuurifondid pakuvad selleks ideaalse raamistiku: nad võimaldavad saada teavet eesmärkide täitmise kohta riikides, hinnata igal aastal riigiti kõnealuste meetmete soolist mõju ning isegi kehtestada vajalikke meetmeid ja karistusi neile, kes ei taga naiste tööhõive vajalikku kvantiteeti ja kvaliteeti.

3.1.2   Sugudevaheliste palgaerinevuste kaotamine

3.1.2.1

Palgavõrdsuse saavutamine on võrdõiguslikkuse saavutamiseks vältimatu, kuid hoolimata sellekohastest edusammudest õigusaktide vallas on naiste ja meeste palgaerinevus kerkinud 17,4 %-ni, suurenedes üle 50-aastaste naiste seas kuni 30 %-ni.

3.1.2.2

Palgaerinevustel on struktuurilised põhjused: naiste eraldatus vähe väärtustatud majandusharudes ja madala palgaga ametikohtadel, suurem esindatus varimajanduses ja ebakindlatel töökohtadel ning tööelu katkestused või lühenemine perekondlike põhjuste tõttu. See avaldab negatiivset mõju naiste palgatasemele.

3.1.2.3

Komitee soovitab (3) kõigil liikmesriikidel vaadata üle oma õigusaktid, mis puudutavad lepingu- ja palgatingimusi, et vältida naiste otsest ja kaudset diskrimineerimist.

3.1.2.4

Õigusaktidesse peavad olema hõlmatud kontrollimehhanismid, mis võimaldavad avastada soolist diskrimineerimist, edendades läbipaistvaid kutsealade liigituse süsteeme, mis väärtustavad ja tasustavad võrdselt kõigi töötajate kvalifikatsioone, kogemusi ja potentsiaali.

3.1.2.5

Kollektiivläbirääkimised on hea mehhanism viimaks sisse sooliselt neutraalseid töökohtade hindamise süsteeme, õppepuhkust naiste ametialaseks edendamiseks, perekondlikel põhjustel tehtavat pausi tööelus ja neil põhjustel võetavat eripuhkust, tööaja paindlikku jaotamist jms, mis vähendavad palgaerinevusi.

3.1.3   Naisettevõtjad

3.1.3.1

Kõrgest kvalifikatsioonist hoolimata on naised ettevõtete vastutavatel kohtadel veel vähemuses. Komisjon on soodustanud võrdõiguslikkust ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames, laiendanud riigiabi kohaldamisala naiste loodud uutele ettevõtetele (määrus (EÜ) nr 800/2008) ning toetanud naisettevõtjate võrgustikku. Nimetatud võrgustik peaks lisaks valitsustele ja ametiasutustele hõlmama ka asjaomaseid kodanikuühiskonna organisatsioone, et saada kasu kogemuste ja heade tavade vastastikusest tutvustamisest.

3.1.3.2

Komitee soovitab ellu viia Euroopa Liidu ettevõtluse tegevuskava soovitused, et soodustada ettevõtete loomist naiste poolt selliste meetmetega nagu parem juurdepääs koolitusele ja laenudele, korralduslikke ja nõuandvaid teenuseid pakkuvate ettevõtlusvõrgustike arendamine, piisav ametialane koolitus ja ümberõpe, heade tavade levitamine jne.

3.1.4   Sooline võrdõiguslikkus sotsiaalses kaitses ja võitluses vaesuse vastu

3.1.4.1

Naised on eriti haavatavad sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse ees. Sellele aitavad kaasa naiste ebavõrdne positsioon tööturul ja nende sotsiaalkaitsesüsteemidest sõltuv olukord.

3.1.4.2

Tuleb võrdsustada naiste ja meeste sotsiaalkaitsele juurdepääsu tingimused. Tööpäeva lühendamine perekondlikel põhjustel, ema- ja/või vanemapuhkuse kasutamine hoolduseks, osalise tööajaga või ajutiselt töötamine, eraldatus ja diskrimineerimine palga osas on tegurid, mis vähendavad nii koguseliselt kui ka ajaliselt tulevikus naistele makstavaid sotsiaalhüvitisi, eelkõige töötus- ja pensionihüvitisi. Selle ebavõrdsuse osaliseks leevendamiseks on muu hulgas hädavajalik võtta tasustamata töö tegemiseks kulutatud aeg ning perekondlikel põhjustel tööpäeva pikkuse vähendamise ja mitteaktiivsuse perioodid arvesse täistööajana.

3.1.4.3

Avaliku sektori sotsiaalkaitsesüsteem peab tagama naistele minimaalse inimväärse sissetuleku, mis vähendaks vaesusriski, pöörates erilist tähelepanu eakatele naistele, toitjakaotuspensioni saavatele leskedele ja üksikemaga peredele.

3.1.4.4

Erilist tähelepanu vajavad osas riikides kehtestatud erapensioniskeemid, sest tulevase pensioni tingimused seatakse vastavalt isiklikele sissetulekutele ja keskmisele elueale, millest saavad kahju just naised.

3.1.4.5

2010. aastal tähistatakse vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat. Sel aastal jõuab samuti lõpule Lissaboni strateegia ja viiakse sisse avatud kooskõlastusmeetod. Uus ELi 2020. aasta strateegia peab seadma vaesusega, eelkõige naiste vaesusega võitlemiseks konkreetsed eesmärgid ja tõhusamad meetmed nii lühikeses kui ka pikas perspektiivis.

3.1.5   Soolise aspekti arvessevõtmine tervishoius

3.1.5.1

Komitee peab vajalikuks töötada välja uus tervishoiustrateegia, mis sisaldaks meeste ja naiste erinevaid vajadusi tervishoiuvaldkonnas, kuid juhib tähelepanu konkreetsete meetmete kavandamise puudumisele selles suunas. Selleks on vaja teha edusamme naiste tervise ja neid mõjutavate haiguste uurimisel.

3.1.5.2

Rahvastiku vananemine ja naiste osalemine tööturul suurendavad tulevikus nõudlust pikaajaliste hooldusteenuste järele. Liikmesriigid peavad tagama kvaliteetsed avaliku sektori tervishoiu- ja sotsiaalteenused, sest nende puudumisel on negatiivne mõju eriti just naistele, kuna just naised on need, kes enamasti hoolduskohustusi täidavad.

3.1.6   Võitlemine mitmekordse diskrimineerimisega, mille all kannatavad eelkõige sisserändajate ja rahvusvähemuste hulka kuuluvad naised

3.1.6.1

Komitee kordab vajadust hõlmata sooline mõõde rände- ja varjupaigapoliitikasse. Sisserändajate ja rahvusvähemuste hulka kuuluvatele naistele tuleb rohkem tähelepanu pöörata, sest nemad kannatavad suurema ebavõrdsuse all ja on haavatavamas olukorras, eelkõige majanduskriisi ajal (4).

3.1.6.2

Üha suurem naiste sisseränne on otseselt seotud tööjõu nõudlusega majapidamistööde ja hoolekande sektoris, mis tuleneb peamiselt sotsiaalsete infrastruktuuride ebapiisavusest. Paljud sisserändajate hulka kuuluvad naised töötavad nendes mitteametlikes ja ebakindlates sektorites. Sisserändajate hulka kuuluvate naiste paremaks kaasamiseks tööturule tuleks muuta nende töö professionaalsemaks ja ametlikuks ning soodustada kutsekvalifikatsioonide omandamist.

3.2   Töö, isikliku elu ja pereelu parem ühitamine

3.2.1

Lissaboni strateegias sätestatud naiste tööhõive eesmärgid on saavutatud, kuigi Barcelona eesmärke lastehoiuteenuste osas ei ole täidetud (lastehoiuteenuseid pakutakse 33 %-le alla 3-aastastele lastele ja 90 %-le 3-6-aastastele lastele). Vaja on lastehoiuteenuste infrastruktuuri, kus oleks piisavalt palju kohti ja mille teenused oleksid paindlikud, sest vaid nii saab tagada isikliku ja kõrgekvaliteetse teenuse: lastehoiuteenused väljaspool tööaega, puhkusteperioodil, sööklad ja erilasteaiad vastavalt hoolt vajavate laste sõltuvusastmele. Investeeringutel sotsiaalteenustesse ei ole positiivne mõju mitte ainult majandusele ja tööhõivele, vaid sellest on palju kasu ka ühiskonnale.

3.2.2

Laste ja ülalpeetavate isikute hooldamiseks on vaja paindlikku tööaega, mistõttu tuleb tööaeg ümber korraldada, et see vastaks perekondlikele ja ametialastele vajadustele ning et paindlikku tööaega saaksid kasutada nii naised kui ka mehed.

3.2.3

Paljud naised kasutavad osalise tööajaga töötamise võimalust töö ja pereelu ühitamiseks. See tuleneb osaliselt lastehoiuteenuste ebapiisavusest. Kuid osalise tööajaga töötamise kasv naiste seas ei tulene ainult perekondlikest põhjustest, vaid paljudel juhtudel on see naiste jaoks ainus viis tööturule pääseda (5).

3.2.4

Tuleb muuta võrdseks naiste ja meeste isiklikud õigused puhkusele, sõltumata sellest, milline tööleping neil on (vabakutseline, ajutine, tähtajatu tööleping vms). Sellega seoses tervitab komitee Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), BusinessEurope'i, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) ning käsitööga tegelevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete assotsiatsiooni (UEAPME) kokkulepet vanemapuhkuse laiendamiseks, (6) kuigi ta leiab, et täieliku võrdsuse saavutamiseks tuleb veel tööd teha. Komitee tervitab komisjoni algatust parandada rasedatele, hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvatele töötajatele pakutavat kaitset ning on komisjoniga ühel meelel selles, et tuleb tagada vähemalt 18 nädala pikkune sünnituspuhkus (7).

3.2.5

Tuleks selgelt püüelda selle poole, et kõik sotsiaalvaldkonna osalejad jagaksid vastutust majapidamistööde ja hoolduskohustuste eest, mille eest praegu vastutavad peamiselt naised, ning tagada sel moel inimkapitali parim kasutus. Vaja oleks kampaaniat, millega innustatakse ebavõrdust põhjustavate majapidamistööde ja hoolduskohustuste jagamist ning millega seataks seda tüüpi töö taas ausse.

3.3   Naiste ja meeste võrdse osalemise edendamine otsuste vastuvõtmisel

3.3.1

Vaja on suuremat pühendumist, et saavutada naiste ja meeste võrdsus majanduse, poliitika, teaduse ja tehnoloogia valdkonna otsuste vastuvõtmisel (8). Naiste olukord ei ole viimastel aastatel eriti muutunud. Seetõttu tuleb seada selged eesmärgid ja konkreetsed tähtajad eesmärkide saavutamiseks, kujundada eripoliitika ja tõhusad meetmed (positiivne erikohtlemine, võrdsuse programmid, erikoolitus, osaluskvoodid, teadlikkuse tõstmise kampaaniad jne).

3.3.2

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus poliitikas peab olema Euroopa ülesehitamisel kesksel kohal. 2009. aasta juuni valimistel said naised 35 % Euroopa Parlamendi kohtadest ja komisjoni volinike seas on 17 mehe kohta 10 naist. Liikmesriikide parlamentides on naisi 24 % ja valitsustes on naiste käes 25 % ministriportfellidest (9). Komitee liikmetest on praegu 23,6 % naised ja 76,4 % mehed, samal ajal kui juhtivatel ametikohtadel (direktorid, asedirektorid, asepeasekretärid) on naisi vaid 16,7 %, võrreldes meeste 83,3 %-ga. Meeste ja naiste võrdset esindatust tuleb kõikidel tasanditel võrdsuse saavutamiseks pidada esmatähtsaks prioriteediks.

3.3.3

Avaliku sektori teadusvaldkonnas on tehtud väga vähe edusamme (naised täidavad 39 % ametikohtadest) ning majandus- ja finantssektoris on muutusi vaevalt märgata (naisi ei ole keskpankade juhtide seas, keskpankade nõukogude liikmete seas on naisi vaid 17 % ja suurettevõtete halduskogudes vaevalt 3 %).

3.4   Soolise vägivalla ja inimkaubanduse kaotamine

3.4.1

Naiste- ja tütarlastevastane vägivald on jätkuvalt suur probleem. Tegemist on ülemaailmse süstemaatilise nähtusega, mida esineb eri vormis ja kujul. Komitee jagab komisjoni muret vägivalla ohvriks langenud naiste arvu ning naistega kauplemise ja prostitutsiooni leviku ulatuse pärast, eriti sisserändajate seas, ning sellepärast, et traditsioonide ja usu nimel sooritatakse jätkuvalt kuritegusid (10).

3.4.2

Tuleb kasutada asjakohaseid sotsiaalseid, majanduslikke ja õiguslikke meetmeid, et vähendada ja ära hoida olukordi, mis tekitavad naistevastast vägivalda: materiaalsete vahendite puudus, majanduslik sõltuvus, madal haridustase, sooliste stereotüüpide püsimine, raskused tööturule juurdepääsul jne.

3.4.3

Erilist tähelepanu tuleb pöörata sisserändajate hulka kuuluvatele naistele, kes on ühiskonnast eraldatuse ja ebaseadusliku riigisviibimise tõttu haavatavamad. Keel, sotsiaal-kultuurilised erinevused või olemasolevate abistruktuuride mittetundmine takistavad tihtipeale koduvägivalla ohvriks langenud naisi abi küsimast. Olukord on veelgi tõsisem dokumentideta sisserändajate hulka kuuluvate naiste puhul: tuleks võtta erimeetmeid nende ees seisvate takistuste eemaldamiseks ja nende õiguste tagamiseks.

3.4.4

Vaja on eriprogramme (lisaks juba selliste olemasolevate programmide nagu Daphne programmi jätkamisele) naistevastase vägivalla vältimiseks ja sellega võitlemiseks. Nende programmide rahastust tuleks suurendada. Euroopa tasandil kooskõlastatud strateegia raames tuleb koostada riikide tegevuskavad, milles nähakse ette konkreetseid meetmeid konkreetsete tähtaegadega, mis tagavad nende tegeliku elluviimise. Liikmesriikide prioriteet peab olema kehtivate õigusraamistike elluviimine, et vältida koduvägivalda ning kaitsta ohvreid ja ohustatud isikuid, sealhulgas lapsi. Lisaks on vaja näitajaid, mis annavad täieliku ülevaate kõikidest soolise vägivalla aspektidest, sh seksuaalsest ahistamisest ja inimkaubandusest. Selle valdkonna jälgimiseks ja hindamiseks on kindlasti vaja ELi tasandil ühtlustatud statistikat.

3.4.5

Komisjoni otsus hõlmata soolise vägivalla vastane võitlus programmi „Aktiivsed noored” projektide hulka on asjakohane, arvestades, et vägivallajuhtumite, sh soolise vägivalla juhtumite arv noorte seas on murettekitavalt suur. Lisaks sellele tuleks laste ja noorte haridus- ja koolituskavadesse hõlmata vägivallata suhtumise ja kõikide inimeste õiguste austamise õpetamine.

3.5   Sooliste stereotüüpide kaotamine ühiskonnas

3.5.1

Soolised stereotüübid on kultuurilised ja sotsiaalsed vaated, mille puhul eeldatakse, et on olemas meeste rollid ja ülesanded ning naiste rollid ja ülesanded. See avaldab mõju koolitusele ja töövõimalustele ning tekitab tööturul eraldatust. Stereotüübid takistavad naistel ja meestel olla otsuste vastuvõtmisel võrdsed ja võtta otsustamisest täiel määral osa.

3.5.2

Hoolimata sellest, et naistel on kõrge haridustase, töötavad nad ikka pigem sellistes majandussektorites (tervishoid ja sotsiaaltöö, haridus, kaubandus, avalik haldus, ettevõtlusteenused, hotellid ja restoranid jne) ja ametitel (müüjad, koduabilised, hooldajad, halduspersonal jne), mida peetakse traditsiooniliselt naiste pärusmaaks, ning madalamat kvalifikatsiooni nõudvates sektorites, kus on vähem võimalusi parematele ametikohtadele pääseda. Ametialane eraldatus on viimastel aastatel muutumatuna püsinud. Naiste tööhõive on suurenenud eelkõige sektorites, kus juba töötab palju naisi.

3.5.3

Sooliste stereotüüpide vastu võitlemiseks tuleks

harida lapsi ja noori soolise neutraalsuse osas ja pöörata erilist tähelepanu õppematerjalidele ja õpetajatele, kes selliseid stereotüüpe levitavad. Komitee arvates tuleks sooline võrdõiguslikkus lisada ühenduse haridus- ja koolituskavade prioriteetide hulka;

soodustada naiste õppimist teadus- ja tehnikaaladel, kus nad on alaesindatud, et nad pääseksid parematele ametikohtadele ning et tasakaalustada naiste ja meeste esindatust kõigis valdkondades;

edendada naiste ettevõtlikkust, uuendusmeelsust ja loovust nii füüsilisest isikust ettevõtjate, palgatöötajate kui ka töötute seas kui olulist vahendit, millega juhtida tähelepanu tugevatele külgedele, mida naised ühiskonnale annavad;

tagada naiste osalemine tööturul võrdsetel alustel, eriti naiste puhul, kes on emad ja kellel on alaealised lapsed;

väärtustada naiste ameteid, eelkõige hoolekandes, ja soodustada täiendõpet;

kaotada soolised stereotüübid meedias ja reklaamitööstuses, pöörates erilist tähelepanu naistevastasele vägivallale ja naisi alandavatele piltidele;

tagada naiste aktiivsem osalemine meedia otsustusprotsessis, et naisi ei koheldaks diskrimineerivalt ning et naisi ja mehi kujutataks ühiskonnas realistlikult.

3.6   Soolise võrdõiguslikkuse edendamine väljaspool Euroopa Liitu

3.6.1

Komisjon peab jätkuvalt kasutama rahvusvahelises kontekstis ELi välis- ja arengupoliitikat naiste õiguste edendamiseks. Sooline mõõde tuleb lisada koostöö kõikidesse aspektidesse ja naistele tuleb ette näha erimeetmeid, soodustades naiste aktiivsemat osalemist otsustusprotsessides ja edendades naiste algatusvõimet ning toetades lisaks arenguriikide võimet täita võrdõiguslikkuse edendamise ülesannet.

3.6.2

Sooline mõõde tuleb kriisiolukordades tegutsemiseks hõlmata ühisesse julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse. Humanitaarabi valdkonnas peaks komisjon looduskatastroofide puhul pöörama erilist tähelepanu lastega või ülalpeetavate perekonnaliikmetega naistele ja konfliktiolukordades meeste vägivalla ohvriks langenud naistele.

4.   II osa: parem juhtimine soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks

4.1

Sooline analüüs tuleks hõlmata täielikult kõigisse komisjoni tegevusvaldkondadesse, sh eelarvestamisse, ning ka oma enda struktuurides tuleks hinnata võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu. Selleks on vaja võrdõiguslikkuse küsimustes pädevaid töötajaid ning häid soopõhiseid näitajaid, mis võimaldavad saada ettekujutuse naiste olukorrast.

4.2

Komisjon peab ebavõrdsuse probleemide paremaks mõistmiseks pidama jätkuvalt avatud ja püsivat dialoogi naiste organisatsioonide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna muude organisatsioonidega.

4.3

Komitee palub komisjonil nõuda, et kõik osakonnad kasutaksid kõikides dokumentides, ametlikes tekstides, suulises tõlkes kõikidesse keeltesse ja veebilehtedel sooliselt neutraalset keelt.

5.   III osa: alates 2010. aastast järgitavad strateegiad

Komitee teeb komisjoni taotlusel meetmete ettepanekuid uuteks, 2010. aastast kehtivateks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhisteks.

5.1

Naiste ja meeste võrdõiguslikkust tuleb käsitleda terviklikult. ELi poliitikameetmete eesmärk ei tohiks olla ainult naiste osaluse suurendamine kõikides valdkondades, demograafilistele väljakutsetele vastamine või laste heaolu parandamine, vaid ELi meetmed peavad selgelt püüdma ka vähendada ebavõrdsust perekondlike kohustuste, majapidamistööde ja hoolduskohustuste jaotamisel naiste ja meeste vahel ning üldiselt kõikide sotsiaalsete sidusrühmade vahel.

5.2

Komisjon peaks hõlmama soolise võrdõiguslikkuse kui prioriteedi täielikult kõigisse valdkondadesse, talitustesse, osakondadesse, meetmetesse, poliitikatesse ja direktoraatidesse. Sooküsimus ei puuduta ainult tööhõive ja sotsiaalküsimuste peadirektoraati.

5.3

Vaja on sooküsimuste spetsialiste, kes võiksid Euroopa Liidu personalile pakkuda koolitust ja materjale nende teadlikkuse, teadmiste ja suutlikkuse suurendamiseks võrdõiguslikkuse küsimustes. Eurostat peab jätkuvalt esitama soopõhist statistikat, parandama olemasolevat metoodikat ja hõlmama uusi näitajaid, mis võimaldavad meil naiste olukorda paremini tunda ja ELi olukorrast täielikuma ülevaate saada.

5.4

Sooline mõõde tuleks hõlmata Euroopa Liidu ja kõikide liikmesriikide eelarvestamisesse. Samuti on vajalikud uuringud, et hinnata riiklike meetmete mõju naistele ja meestele.

5.5

Struktuurifondid pakuvad liikmesriikidele ideaalse raamistiku soolise võrdõiguslikkuse hõlmamiseks riikide tegevuskavadesse ja fondide kasutamise eri etappidesse ning soolise mõju hindamiseks kõikidel prioriteetsetel telgedel või kõnealuste kavade tegevusvaldkondades. Tulemuste parandamiseks tuleks parandada liikmesriikides struktuurifondide ja võrdõiguslikkusega tegelevate organite vahelist kooskõlastamist ja koostööd.

5.6

Komisjon peab tagama õigusaktide tegeliku kohaldamise, esitlema heade tavade näiteid ja karistama riike, kes ei austa naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtet. Soolist võrdõiguslikkust tuleb jälgida ja hinnata kõikides poliitikavaldkondades ja kõikides direktoraatides. Selleks on vaja hindamismeetodit, mis võimaldaks seatud eesmärkide täitmist ning saavutatud edu või tagasiminekut jälgida ja hinnata. Tuleks luua hindamisüksus, kes jälgiks ja hindaks regulaarselt liikmesriikide meetmeid kõnealuses valdkonnas, kasutades selleks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes juba mainitud näitajaid.

5.7

Kui tulevasi juhiseid muudetakse, siis soovitab komitee esimest valdkonda kohandada. Valdkond tuleks jaotada alavaldkondadeks, kuna see hõlmab erinevaid küsimusi (tööhõive, tervishoid, sisseränne), mis nõuavad erinevaid meetmeid. Lisaks sellele soovitatakse lisada uus valdkond „Naised ja keskkond”, kuna naistel on säästvas arengus väga oluline roll, arvestades, et naised pööravad praeguste ja tulevaste põlvkondade elukvaliteedile ja jätkusuutlikkusele erilist tähelepanu (11).

5.8

Komitee rõhutab sotsiaalpartnerite olulist rolli sotsiaaldialoogi ja kollektiivläbirääkimiste abil võrdsuse edendamisel. Selle kohta on hea näide 2005. aasta naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tegevusraamistik.

5.9

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil peab olema teadlikkuse tõstmise ja võrdõiguslikkuse edendamise valdkonna juhtimise parandamisel ja sellekohaste kehtivate õigusaktide läbivaatamisel oluline roll. Ta peaks jälgima ja tagama seda, et kõik poliitikameetmed hõlmavad ja soodustavad võrdõiguslikkust, innustavad kodanikuosalust ning vastutustundlikumat ja sooliste küsimustega rohkem arvestavat poliitikat.

5.10

Majandus- ja finantsprobleemid, mille all Euroopa kannatab, ning demograafilised muutused ei tohiks mõjutada võrdõiguslikkuse eesmärki ega asetada seda teisele kohale.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Allikas: Eurostat (EFT), tööhõive 2009. aasta veebruari seisuga ja tööpuudus 2009. aasta septembri seisuga.

(2)  Perekondlikest hoolduskohustustest (lapsed ja ülalpeetavad isikud) tuleneva mitteaktiivsuse määr 25–54-aastaste naiste seas on 25,1 %, meeste puhul on see vaid 2,4 %. Lisaks on teiste perekondlike kohustuste tõttu mitteaktiivseid naisi 19,2 %, võrreldes 2,9 % meestega. (Allikas EFT, Eurostat, 2008)

(3)  ELT C 211, 19.8.2008, lk 54.

(4)  Vt arvamused ELT C 182, 4.8.2009, lk 19 ja ELT C 27, 3.2.2009, lk 95.

(5)  2008. aastal töötas 31,5 % töötavatest naistest osalise tööajaga, samas kui meeste hulgas oli see protsent 8,3 %. 27,5 % neist naistest töötasid osalise tööajaga laste või ülalpeetavate isikute hooldamiseks ja 29,2 % seetõttu, et nad ei olnud leidnud täiskohaga töökohta (meeste puhul vastavalt 3,3 % ja 22,7 %). Allikas: EFT, Eurostat.

(6)  Vanemapuhkus pikeneb kolmelt kuult nelja kuuni, millest üks kuu kuulub võõrandamatult isadele ja mis kehtib kõigi töötajate puhul, sõltumata nende töölepingust.

(7)  ELT C 277, 17.11.2009, lk 102.

(8)  Kümme aastat tagasi võttis Euroopa Liit 1999. aastal Pariisis toimunud konverentsil „Naised ja mehed võimu juures” kohustuse liikuda eesmärgi poole, et naised ja mehed osaleksid otsuste vastuvõtmisel võrdsemalt.

(9)  2009. aasta oktoobri andmed.

(10)  ELT C 110, 9.5.2006, lk 89.

(11)  Nagu öeldakse Pekingi 1995. aasta tegevusprogrammis.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/8


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Puuetega inimeste tööhõive ja etapiviisiline takistusteta juurdepääs Euroopa Liidus – 2010. aasta järgne Lissaboni strateegia” (ettevalmistav arvamus)

2010/C 354/02

Raportöör: Miguel Ángel CABRA DE LUNA

Hispaania välis- ja koostööministeeriumi Euroopa Liidu asjade riigisekretär Diego López Garrido taotles 23. juuli 2009. aasta kirjas tulevase eesistujariigi Hispaania nimel vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist järgmises küsimuses:

„Puuetega inimeste tööhõive ja etapiviisiline takistusteta juurdepääs Euroopa Liidus – 2010. aasta järgne Lissaboni strateegia”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi 2010 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 0, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

ELi 2020. aasta strateegia

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taotleb, et ELi 2020. aasta strateegia, tööhõivesuuniste ja sotsiaalmeetmete kava vastuvõtmisel lisataks neisse ka peatükk puuete kohta, et tagada selle teema valdkonnaülesus ja parem kooskõlastatus kõigis ELi poliitikavaldkondades.

1.2

Komitee meenutab, et selliste kriteeriumide lisamine, mis tugevdavad tulevases ELi 2020. aasta strateegias puuetealast poliitikat, toob kogu ühiskonnale majanduslikku tulu ning edendab sotsiaalset kaasatust ja mittediskrimineerimist.

1.3

Komitee peab vajalikuks võtta vastu puueteteemaline Euroopa pakt, mis paneks aluse uuele, puudeid käsitlevale Euroopa poliitikavaldkonnale ning oleks kooskõlas komisjoni tulevase puuetega inimesi käsitleva strateegiaga Lissaboni lepingu ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle protokolli raames. Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad konventsiooni võimalikult kiiresti vastu võtma.

1.4

Komitee soovitab võtta innovatsiooni edendavaid poliitikameetmeid, mis toetuvad statistikaandmetele ning muudavad puuetega inimesed nähtavaks kogu asjaomases Euroopa ja liikmesriikide statistikas.

Tööhõive ja puuetega inimesed

1.5

Komitee pooldab kõiki kaasavat turgu ja märgib, et puuetega inimesi käsitlev tööhõivepoliitika peab kasutama lähenemisviisi, mis hõlmab kõik tööhõivega seotud eluetapid (lifestreaming), keskendudes eelkõige haridusele, töölevõtmisele, töökoha säilitamisele ja uue töökoha leidmisele. Puuetega noortele suunatud meetmed ning omandatud puudega inimeste puhul võetavad meetmed peavad olema tulevases ELi 2020. aasta strateegias ja komisjoni uues puuetega inimesi käsitlevas strateegias esmatähtsad.

1.6

Komitee taotleb komisjonilt aasta jooksul aruande esitamist direktiivis 2000/78/EÜ kehtestatud puudeid ja tööhõivet käsitlevate sätete rakendamise kohta.

1.7

Komitee meenutab, et töölevõtmine tavalises töökeskkonnas vajab asjakohaste sotsiaalteenuste ning stiimulite ja ajendite väljatöötamist. Komitee tunnistab nende ettevõtete rolli, kus töötavad enamikus puuetega inimesed, ning üldisemalt sotsiaal-majanduslike ettevõtete ja VKEde rolli, kes samuti vajavad sotsiaalteenuste ja asjakohaste stiimulite tuge, ning rõhutab sotsiaalpartnerite olulisust kõnealuses valdkonnas.

1.8

Komitee kutsub üles võtma teadlikkuse tõstmise meetmeid, mis suudaksid võidelda puuetega töötajate osas siiani eksisteerivate stereotüüpide vastu, ning rõhutab meedia rolli mitmekesisuse aktsepteerimisel.

Juurdepääs

1.9

Komitee kinnitab, et takistusteta juurdepääs toob kasu kogu ühiskonnale, mitte ainult puuetega inimestele, ning tähendab ettevõtete jaoks klientide arvu kasvu.

1.10

Juurdepääsu osas soovitab komitee meetmete järkjärgulist rakendamist, seades ühiseid eesmärke lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis (sealhulgas selge ja lõplik kuupäev nii uute kui ka juba olemasolevate toodete, teenuste ja infrastruktuuride jaoks).

1.11

Komitee pooldab üldise takistusteta juurdepääsu Euroopa pealinna tiitli loomist.

1.12

Komitee märgib, et kiiresti on vaja koostada õigusakte elektroonilise juurdepääsu (e-juurdepääsu) vallas, kinnitab taas oma pühendumist universaaldisaini põhimõttele ja juurdepääsunormide väljatöötamisele, taotleb sellekohase tõhusa tegevuskava koostamist enne 2011. aastat ning toetab Euroopa puudetunnistuse väljatöötamist, mis lihtsustaks õiguste vastastikust tunnustamist ja puuetega inimeste piiriülest liikumist.

Sooline aspekt ja puuetega inimesed

1.13

Sooline aspekt on vaja hõlmata puudeid käsitlevate poliitikameetmete kujundamise, väljatöötamise, jälgimise ja hindamise kõigisse etappidesse, et muuta puuetega naised ja tütarlapsed nähtavaks ja lõpetada nende mitmekordne diskrimineerimine.

Sotsiaaldialoog ja puuetega inimesed

1.14

Komitee tunnistab sotsiaalpartnerite olulist rolli selle tagamisel, et puuetega inimesed töötaksid teiste inimestega võrdsetel alustel ning õiglastes ja soodsates töötingimustes.

1.15

Sotsiaalpartnerid peavad hõlmama puuete aspekti kõigisse valdkonnaülestesse, valdkondlikesse ja ettevõtte tasandi meetmetesse ja läbirääkimistesse, eelkõige tööhõive, takistusteta juurdepääsu ja sotsiaalkaitse vallas.

Osalemine ja kodanikuühiskonna dialoog

1.16

Komitee kinnitab oma täielikku poolehoidu põhimõttele „Puuetega inimesi käsitlevatesse otsustesse kaasatakse puuetega inimesed” ning märgib, et seda põhimõtet tuleb rakendada ELi 2020. aasta strateegias ja samuti puuetega inimestele mõeldud programmides, mida rahastatakse avaliku sektori vahenditest.

1.17

EL ja liikmesriigid peavad kindlustama kodanikuühiskonna arengu soodustamise ja rahastamise, tagades selle sõltumatuse ja suutlikkuse osaleda poliitikameetmete kujundamisel ja/või sotsiaalteenuste osutamisel.

2.   Sissejuhatus

2.1

Komitee väljendab heameelt eesistujariigi Hispaania taotluse üle koostada arvamus teemal „Puuetega inimeste tööhõive ja etapiviisiline takistusteta juurdepääs Euroopa Liidus – 2010. aasta järgne Lissaboni strateegia”.

2.2

Komitee on järjekindlalt ja valdkonnaüleselt loonud oma arvamustega teadmiste kogumi alates esimesest teemakohasest omaalgatuslikust arvamusest „Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda”, mis võeti vastu 2002. aasta juulis (1). Kõnealune kogum on toetanud puuetega inimeste ja nende perekondade võrdset kohtlemist ja mittediskrimineerimist (2).

2.3

Puuetega inimesed moodustavad üle 16 % rahvastikust (vähemalt 80 miljonit) (3) See osakaal kasvab pidevalt elanikkonna vananemise tõttu.

2.4

Komitee tunnustab edusamme, mida on tehtud nii õigusloome alal (4) kui ka ELi poliitikameetmete rakendamisel, (5) mis koos 2002. aasta Madridi deklaratsiooniga (6) on aidanud muuta Euroopa Liidu puuetega inimesi kaasavamaks. Arenguruumi siiski veel on, sest võetud meetmed on olnud valdkondlikud, killustatud ja kannatanud ühtse strateegia puudumise all, nagu kinnitati 2003.–2010. aasta Euroopa tegevuskava vahehindamises (7). On vaja tugevdada ka Euroopa Komisjoni talitusi, mis vastutavad puuetega inimesi käsitleva Euroopa poliitika eest.

2.5

Komitee juhib tähelepanu Eurobaromeetri viimastele, 2009. aasta tulemustele, (8) kus ilmneb puudel põhineva tajutud diskrimineerimise tugev kasv (8 % viimase aastaga, st 53 % 2009. aastal ja 45 % 2008. aastal) ning kus üle 33 % puuetega inimestest ütleb, et neid on 2009. aastal diskrimineeritud.

2.6

Komitee tunnistab, et edusammud puuete küsimuses on tehtud paljuski tänu tööle, mida teadlikkuse tõstmisel ja surve avaldamisel on teinud Euroopa puuetega inimeste liikumine ja selle esindusorganisatsioonid, mis on ühinenud Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi ümber, ning samuti tänu sotsiaalpartnerite toetusele.

2.7

Komitee meenutab nõukogu eesistujakolmikule seda, kui oluline on arvestada eesistujariigi töös käesoleva arvamusega.

3.   Uus puuetega inimesi käsitlev ELi poliitika tulevases ELi 2020. aasta strateegias

3.1   Komitee nõustub komisjoniga selles, et ELi 2020. aasta strateegia raames kehtestatav poliitika peab „aitama märgatavalt kaasa sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamisele, tööpuuduse vähendamisele ja sotsiaalse kaasatuse edendamisele […]. See nõuab haridussüsteemi ja tööturu ümberkorraldamist, liikuvuse suurendamist ja Euroopa dünaamilise majanduskasvu edendamist, et vallandada meie innovatsiooni- ja loominguline potentsiaal.” (9).

3.2   Komitee leiab, et ELi 2020. aasta strateegia kontekstis on vaja vastu võtta puueteteemaline Euroopa pakt, nagu on tehtud juba soolistes küsimustes ja noortevaldkonnas.

3.3   Pakt peab olema liikmesriikide valitsuste, komisjoni ja Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi ühine kokkulepe, mille kiidab heaks ministrite nõukogu ning milles osalevad ka Euroopa Parlament, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning sotsiaalpartnerid ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajad. Pakti peaks juhtima puuete küsimusega tegelev Euroopa komitee, mida juhib üks liikmesriikide esindaja koos komisjoni täitevsekretariaadiga. Paktis sätestataks vajadus liikmesriikide ühiste eesmärkide järele, eesmärkide täitmise näitajad ning kohustus esitada aruanne kevadisele Euroopa Ülemkogule (10). Sel moel kohaldataks puuete valdkonnale avatud koordinatsiooni meetodi ühte varianti.

3.4   Pakt peab hõlmama järgmist: puuetega inimeste võrdne juurdepääs haridusele, võrdne kohtlemine töökohal ja töölevõtmisel, minimaalset sissetulekut ja sotsiaalkaitset sätestavad õigusaktid, liikumisvabadus, iseseisev elu ja isiklik sõltumatus, võrdne juurdepääs kaupadele ja teenustele, kokkulepe luua programm, mis tagab juurdepääsu uutele tehnoloogiatele, transpordile ja linnakeskkonnale, tervishoid ja tähelepanu igasugusele sõltuvusele ning maksupoliitika meetmed, mis edendavad puuetega inimeste kaasamist ja katavad täiendavad kulud, mis tekivad pea kõigis nende igapäevaelu toimingutes (11).

3.5   Pakt peab lisama kõigisse valdkondadesse puuetega naiste ja tütarlaste vajadused, puuetega noored, vanaduse ja puuete küsimuse, oma isikliku sõltumatuse säilitamiseks palju abi vajavad inimesed, puuetega inimesed maapiirkondades ning samuti puuetealase teadus-, arendus- ja uuendustegevuse edendamise.

3.6   Pakti näol tuleb sõlmida kokkulepe, mida tuleb rakendada Lissaboni lepingu, ELi põhiõiguste harta ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni raames kolme järgmise samba kaudu.

3.6.1   i) ELi poliitika muutmise ajalooline hetk – puuetega inimestele ja nende peredele keskse koha andmine ELi poliitikavaldkondades

3.6.1.1

Komitee taotleb, et ELi 2020. aasta strateegia ja sotsiaalmeetmete kava (12) vastuvõtmine parandaks kehtiva Lissaboni lepingu ja muudetud sotsiaalmeetmete kava kooskõlastamist ja suurendaks nende piiratud mõju. Seepärast on vaja, et strateegiasse lisataks puuetega inimestele ja nende peredele pühendatud peatükk, milles tuleb käsitleda muu hulgas tööhõivet, haridust, sotsiaalset kaasatust, sotsiaalkaitset ja takistusteta juurdepääsu, tagades puuete arvessevõtmise strateegia kolmes peamises suunas (13).

3.6.1.2

Komitee meenutab, et ELi 2020. aasta strateegiaga puuetealase poliitika lisamine ELi pädevusse toob kogu ühiskonnale majanduslikku tulu ning edendab sotsiaalset kaasatust ja mittediskrimineerimist. Seda on näidanud hiljuti tehtud kulude-tulude analüüsid (14).

3.6.1.3

Puueteteemaline Euroopa pakt peab olema kooskõlas komisjoni tulevase puuetega inimesi käsitleva strateegiaga, (15) millega asendatakse praegune puuetega inimesi käsitlev tegevuskava 2003–2010.

3.6.1.4

Euroopa tööhõivestrateegia ja avatud koordinatsiooni meetod sotsiaalse kaasatuse, sotsiaalkaitse, pensionide, hariduse, noorte ja muus valdkonnas peavad jätkama puuete teema paremat hõlmamist liikmesriikidele esitatavatesse suunistesse ja ühistesse eesmärkidesse, et see peegelduks riiklikes tegevuskavades, suurendades riikide analüüsivõimet ja lisades tulemused korrapärastesse aruannetesse.

3.6.1.5

ELi poliitika peab toetama kõigi põhiõiguste rikkumise äärmuslike nähtuste kaotamist, eelkõige järgmistele: puuetega inimeste sulgemine suurtesse kinnistesse asutustesse, eraldatud haridus, neilt õigus- ja teovõime äravõtmine ning vägivald puuetega inimeste vastu. Sealjuures tuleb arvesse võtta puuetega naiste ja tütarlaste ning palju abi vajavate inimeste veelgi keerulisemat olukorda (16).

3.6.1.6

On vaja innovatsiooni edendavat ja statistikaandmetel põhinevat poliitikat. Paktiga tuleb püüda muuta puuetega inimesed nähtavaks kõigis asjaomastes statistikavahendites, (17) kasutades ühtlustatud, ajakohaseid ja usaldusväärseid statistilisi allikaid, näitajaid ja vahendeid. Selleks võiks muu hulgas luua Euroopa tööjõu-uuringus alalise puueteteemalise mooduli ja puuetega inimeste ühiskonnas osalemist käsitleva mooduli ning lisada uuringu asjaomastesse üldistesse moodulitesse küsimused puuete kohta.

3.6.1.7

Komitee kutsub üles lisama ELi nõukogu vastuvõetavatesse ELi inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse suunistesse puuetega inimeste õigusi käsitlev suunis, mis lähtub ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist.

3.6.2   ii) Puuetele asjakohase Euroopa õigusraamistiku andmine

3.6.2.1

Komitee märgib, et Lissaboni lepingu jõustumine tõi endaga kaasa uued õiguslikud alused. Komitee meenutab samuti põhiõiguste harta artiklite 10, 11, 19, 21 ja 26 olulisust, sest neil on lepingu staatus.

3.6.2.2

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon loob uusi kohustusi Euroopa Liidule. Seepärast kutsub komitee üles:

3.6.2.2.1

viima lõpule ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle protokolli vastuvõtmine ELi poolt, võttes arvesse nõukogu vastavat otsust (18). Komitee tuletab meelde kõnealuse konventsiooni õiguslikku jõudu rahvusvahelise lepinguna ja kutsub liikmesriike üles konventsiooni kiiresti ratifitseerima;

3.6.2.2.2

analüüsima ÜRO puuetega inimeste konventsiooni alusel kõiki siseturgu, transporti, makse, konkurentsi, tervishoidu, tarbimist, digitaalset ja elektroonilist meediat, tööhõivet, haridust ning diskrimineerimist puudutavaid ELi õigusakte;

3.6.2.2.3

looma komisjoni raames kooskõlastusmehhanismi, (19) milles osalevad asjaomased volinikud, ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga nõutud sõltumatu organi (20).

3.6.2.3

Komitee tervitab direktiivi ettepaneku esitamist mittediskrimineerimise teemal väljaspool tööhõive valdkonda, (21) kuid märgib, et see ei ole ÜRO puuetega inimeste konventsiooniga piisavalt kooskõlas. Kõnealuses direktiivis, mida praegu nõukogus arutatakse, on vaja tagada, et diskrimineerimise mõistega lubataks puuetega inimeste eeliskohtlemine teatud olukordades. Samuti on vaja tagada sotsiaalkaitse-, tervishoiu- ja haridusküsimuste käsitlemine, märkides, et eraldatud hariduse andmine on diskrimineeriv. Puuetega inimeste takistusteta juurdepääs peab olema üleüldiselt kohaldatav. Samuti peavad mõistlikud abinõud olema kasutatavad kõigis valdkondades, et nende kohaldamiseks võiks anda avaliku sektori stiimuleid. Takistusteta juurdepääs peab hõlmama ka juurdepääsu kõigile üldsusele pakutavatele kaupadele ja teenustele. Lõpetuseks tuleb täpsemalt kindlaks määrata ELi kohustused rakendamisel ning kohaldada neid otsekohe uutele ehitistele ja võtta realistlikke kohustusi olemasolevate ehitiste parandamiseks.

3.6.3   iii) Puueteteemalise Euroopa pakti piisav rahastamine

3.6.3.1

Komitee meenutab, et struktuurifondide üldmääruse puuetega inimeste mittediskrimineerimist ja takistusteta juurdepääsu käsitlevad sätted kui ELi kaasrahastatavate projektide valiku ja elluviimise kriteeriumid (22) tuleb säilitada ja neid tugevdada tulevases ühtekuuluvuspoliitikas, mis peab kindlustama tegevuse puuetega inimeste heaks ja nende endi tegevuse kõigis liikmesriikides koos piisavate rahaliste vahenditega. Neid põhimõtteid tuleb laiendada ELi eelarvele ning teistele ELi programmidele teaduse, konkurentsivõime, koolituse, tööhõive, sotsiaalküsimuste ja arengukoostöö vallas, sealhulgas alates 2014. aastast käivitatavatele uutele programmidele.

3.6.3.2

Komitee tunnistab, et kodanikuühiskonna osalemine Euroopa Sotsiaalfondi (koolitus ja tööhõive) ja Euroopa Regionaalarengu Fondi otseses juhtimises on andnud väga positiivseid tulemusi, ning julgustab laiendama alates 2013. aastast seda mudelit ka struktuurifondide tegevuskavadele.

3.6.3.3

Komitee leiab, et programmi Progress kaudu antava rahalise abi säilitamine Euroopa puuetega inimeste organisatsioonide, sealhulgas Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi ja samuti sotsiaalse integratsiooni toetuseks tugevdab ELi demokraatiat ja struktureeritud kodanikuühiskonda.

4.   EL ja puuetega inimeste tööhõive

4.1

Puuetega inimeste tööhõive peab olema Euroopa tööhõivestrateegia oluline osa. Euroopa töötajate tööhõiveolukord on keeruline, kuid puuetega töötajate olukord on veelgi raskem. Seepärast on vaja tugevdada kõiki kaasavat turgu.

4.2

Komitee väljendab muret puuetega inimeste töötuse pärast, sest enne kriisi ei olnud 78 % tõsise puudega inimestel juurdepääsu tööturule, nende mitteaktiivsuse tase oli kaks korda suurem kui ülejäänud elanikkonnal ning nende tööhõive määr oli 20 % madalam kui puueteta inimeste keskmine tööhõivemäär (23).

4.3

Kriis (mille tõttu tööpuuduse määr on ELis umbes 10 % (24)) raskendab tööturu olukorda puuetega inimeste jaoks kahel moel: esiteks on tööturule raskem pääseda (25) ja teiseks kalduvad valitsused kahandama eelarve puudujääki igasuguste toetuste ja pensionide vähendamise abil. Komitee hoiatab, et puuetega inimesed ei tohi olla kriisi peamised ohvrid, ning on vastu neile mõeldud toetuste vähendamisele (26).

4.4

On oht, et kriis suurendab puuetega inimeste ja nende perekondade vaesusriski. Kriis võib aga anda ka võimaluse töötada välja ettevõtlustegevus, mis on kaasavam, pakub stiimuleid ja suurendab ettevõtte tootlikkust, aidates seeläbi kaasa kogu majanduse parandamisele.

4.5

Komitee kinnitab, et puuetega inimeste tööhõive edendamine peab olema üks Euroopa tööhõivestrateegia peamistest eesmärkidest, ning kutsub üles lisama tööhõivesuunistesse eesmärgi, mis võtab kokku 2006. aasta kevadise Euroopa tippkohtumise järelduse 34 (27): „Peamiseks eesmärgiks on suurendada eelkõige […] puuetega inimeste […] osalemist tööturul. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleks teha tihedat koostööd sotsiaalpartneritega.” Tuleb koostada nimekiri meetmetest, mida liikmesriigid peavad rakendama oma riiklikes tegevuskavades.

4.6

Sotsiaalpartneritel on oluline roll puuetega inimeste abistamisel, et nad pääseksid kollektiivläbirääkimiste toetusel tööturule ja oleksid kaasatud ettevõttesse. Sotsiaalpartnerid aitavad samuti rakendada mitmekesisust edendavaid meetmeid ja peavad läbirääkimisi mitmekesisuse kavade üle kooskõlas ettevõtjatega, kellele tuleb selles suunas edasiliikumiseks pakkuda stiimuleid. Selleks võib kasutada ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtet. Komitee õnnitleb Euroopa sotsiaalpartnereid, kes lõpetasid 2009. aasta detsembris edukalt läbirääkimised uue sõltumatu kokkuleppe üle kaasava tööturu kohta.

4.7

Komitee taotleb komisjonilt aasta jooksul aruande esitamist direktiivis 2000/78/EÜ (28) kehtestatud puudeid ja tööhõivet käsitlevate sätete rakendamise kohta.

4.8

Komitee kinnitab, et sarnaselt teiste inimestega on ka puuetega inimestel pädevused täisväärtusliku tööelu elamiseks ning nende oskusi ei tohi alaväärtustada, vaid neid peab hoopis edendama. Puuetega inimestel on samasugune õigus töötada nagu kõigil teistel inimestel.

4.9

Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi uuringu kohaselt on vaimse tervise probleemide kasvav esinemissagedus muutnud selle puude tööturult varajase lahkumise peamiseks põhjuseks, mis moodustab mõnes riigis ligi 40 % (29) ennetähtaegselt vanaduspensionile jäämise juhtudest. Vaja on muuta hoiakuid nende töötajate olukorra suhtes, tõstes kodanike ja ametivõimude teadlikkust.

4.10

Komitee meenutab, et nende pädevuste tunnustamiseks peavad olema mehhanismid, mis tõendavad kas (mitteametlike) kogemustega või formaalhariduse kaudu omandatud teadmisi. Seepärast pooldab komitee nn kutseoskuste passi (30) sisseviimist, mis võimaldaks puuetega inimestel ELi tööturul ringi liikuda.

4.11

Puuetega inimeste tööhõivet käsitlev poliitika peab hõlmama kõik tööhõivega seotud eluetapid (lifestreaming  (31)), keskendudes eluasemele, põhiharidusele, koolitusele, perekonna võlgadele, rahalistele raskustele, tervishoiule, ebasoodsale keskkonnale ja kohalikule majandusele, kuid samuti töölevõtmisele, töökoha säilitamisele ja uue töökoha leidmisele.

4.12

Puuetega inimeste puhul ei ole täielikult saavutatud ELis kehtiv vaba liikumise põhimõte, mis mõjutab nende tööleasumist teistesse ELi riikidesse, avaldades samuti mõju õpingutele, pensionile jäämisele või mis tahes muule tegevusele.

4.13

Vaba liikumist takistab eelkõige see, et ei ole võimalik eksportida õigusi, nt õigust isiklikule abile. Seda oleks aga võimalik teha konkreetsete meetmete abil, millega kooskõlastada sotsiaalkindlustussüsteemid, ning üleeuroopaliste teadlikkuse tõstmise ja koolituskampaaniate abil.

4.14

Komitee meenutab, et aktiivne kaasamine peab olema seotud tööturuga ning tagama sissetulekute piisava taseme ja juurdepääsu kvaliteetsetele sotsiaalteenustele. See aitaks kaasa ka nende inimeste elutingimuste parandamisele, kellel ei ole töökohta (32).

4.15

Komitee märgib, et tööle võtmine tavalises töökeskkonnas nõuab tööhõive-, kutsealase ümberõppe, sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ning sissetulekute säilitamist/haldamist ja stiimuleid. (33)

4.16

Komitee pooldab sotsiaalhüvitiste ja maksustamise kohandamist nii, et tööturule sisenemine ei tähendaks puuetega inimeste jaoks ostujõu vähenemist ning et need motiveeriksid töötama kvaliteetsetel ja õiglase töötasuga töökohtadel. Samuti pooldab komitee ettevõtetele rahaliste stiimulite kehtestamist, et edendada töölevõtmist, toetatud töötamist tavalisel töökohal ja puuetega inimeste töötamist füüsilisest isikust ettevõtjana ning ärgitada nende ettevõtlusvaimu muude väikerahastamise vormide (34) kaudu. Samuti tuleks kehtestada stiimuleid valitsusvälistele organisatsioonidele, et nad osutaksid tugiteenuseid puuetega töötajatele ja nende perekondadele.

4.17

Tuleb võtta meetmeid omandatud puudega inimestele töökoha säilitamiseks või neile uue töökoha leidmiseks, et puue ei põhjustaks varajast lahkumist tööturult. Samuti tuleb kohandada töökohta ja -keskkonda puuetega inimeste vajadustega (mõistlikud abinõud) ning tagada puuetega inimestele koolitus- ja töökohaga kohanemise programmid, et tagada ametialase karjääri areng (35). Kvoote kehtestavate süsteemidega riikides tuleb tagada töölevõtmise eesmärkide täitmine asjakohaste mehhanismide ja toetuse abil. Ka riigihanke sotsiaalne mõõde võib edendada puuetega inimeste tööhõivet.

4.18

Komitee usub täielikult tööhõive rahastamise eelistesse töötushüvitiste maksmise ees ning samuti eelistesse, mida toob puuetega inimeste motiveerimine tööd otsima, nende töölevõtmine tööandjate poolt ning töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana.

4.19

Komitee pooldab puuetega noortele suunatud poliitikameetmeid, sealhulgas varajane haridus ja koolitusest esimesele töökohale ülemineku toetamine, ning samuti meetmeid, mida võetakse omandatud puude puhul ja mis tagavad töökoha säilimise või uue töökoha leidmise. Need inimrühmad peavad tulevases ELi 2020. aasta strateegias olema prioriteetsed ja moodustama osa Euroopa Komisjoni puuetega inimesi käsitleva strateegia läbivaatamisest. Komitee tuletab meelde oma arvamust SOC/349, milles soovitatakse töötada välja strateegia mitte ainult noorte jaoks, vaid ka koos noortega (36).

4.20

Komitee tunnustab nende ettevõtete rolli, kus töötavad enamikus puuetega inimesed, ja teisi ettevõtteid, mis on kõnealuses valdkonnas aktiivsemad, ning üldisemalt sotsiaal-majanduslikke ettevõtteid, nagu ühistud, vastastikused ühingud, assotsiatsioonid ja sihtasutused, mis soodustavad puuetega inimeste sotsiaalset kaasatust ja osalemist tööturul, kus neile tagatakse samad töötajate õigused ja ka erikord nende toetamiseks, mis määratakse liikmesriigi poolt.

4.21

Komitee rõhutab, kui oluline on toetus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, et nad võtaksid oma töös kasutusele kaasava lähenemisviisi ja täidaksid oma olulist rolli puuetega inimeste tööhõivet soodustavate meetmete tõhususe tagajana.

4.22

ELi ja liikmesriikide asutused ja organisatsioonid peavad olema olukorrast teadlikud ja andma eeskuju puuetega töötajate kaasamisel oma personali sekka, koostades konkreetsete meetmete kavad, mis parandaksid praegusi tööturule kaasamise näitajaid, mis on üldiselt väga madalad.

4.23

Komitee juhib tähelepanu turvalise paindlikkuse olulisusele puuetega inimeste jaoks, mis tähendab, et tuleb parandada nii inimressursside paindlikkust ja kohanemisvõimet ettevõtetes kui ka töötingimusi ja kindlust töökohal. Strateegiad peavad tagama puuetega inimestele nende elu jooksul isikliku ja tööelu ühitamise, elukestva õppe ja üleminekuprotsessid võimalike eri olukordade vahel ning sotsiaalsed ja tööhõivega seotud ressursid.

4.24

Komitee toetab keskkonnahoidlikke ja sotsiaalseid töökohti pakkuvate uute sektorite hoogustamist ning takistusteta juurdepääsu ja universaaldisaini põhimõtte edendamist, mis pakuvad tööhõivevõimalusi puuetega inimestele.

4.25

Komitee kaitseb abi vajavate puuetega töötajate toetamist ning samuti teenuseid, mida on vaja selleks, et puudega inimese perekonnaliikmed saaksid jätkata töötamist.

4.26

Teadlikkuse tõstmise meetmed, mis aitavad võidelda puuetega inimeste kohta levivate stereotüüpide vastu, (37) peavad olema suunatud sotsiaalpartneritele, ettevõtete juhtidele ja töötajatele, tervishoiustöötajatele ja haldusasutustele (38).

4.27

Ettevõtetel ja töötajatel peab olema nimetatud vahendeid lihtne kasutada ning ametiasutused peavad neid hästi tutvustama ja kasutama.

4.28

Komitee rõhutab meedia rolli olulise teadlikkuse tõstjana ja teabe edastajana sallivuse, sotsiaalse kaasamise ja Euroopa ühiskonna mitmekesisuse aktsepteerimise põhimõtete edendamisel.

4.29

Komitee toetab selliste uuenduslike algatuste väljatöötamist nagu juba mainitud kutseoskuste pass ja lifestreaming, tuues välja veel järgmisi näiteid:

4.29.1

tavalises töökeskkonnas pakutav tööalase väljaõppe teenus, mis hõlmab alalist abi ja juhendamist;

4.29.2

eelnevalt omandatud teadmiste tunnustamise süsteem, (39) mis kajastab järkjärgulist õppimist;

4.29.3

kogu tööelu kestev juhendamine ettevõtetes ja ametiasutustes;

4.29.4

uute tehnoloogiate kasutamine selliste toetussüsteemidega nagu audiovisuaalsüsteemid (video tutorial system) (40) ning üldiselt tugitehnoloogia pakkumine ja selle tagamine, et töökohal kasutatav üldtehnoloogia oleks puuetega inimesele kättesaadav;

4.29.5

nn puuete haldamise mudeli (disability management model) (41) väljatöötamine ettevõtete üldise mitmekesisuspoliitika raames.

5.   Puuetega inimeste takistusteta juurdepääs

5.1

Komitee meenutab ELi Nõukogu 17. märtsi 2008. aasta resolutsiooni, milles sõnatakse, et „juurdepääsetavus on mittediskrimineerimisel põhineva kaasava ühiskonna nurgakivi”, (42) milles on oluline roll sotsiaalpartneritel, sest takistusteta juurdepääs on tööhõive eeltingimus.

5.2

Komitee viitab oma ettevalmistavale arvamusele (43)„Võrdsed võimalused puuetega inimestele”, milles juhitakse tähelepanu puuetega inimeste samadele õigustele, kuid erinevatele vajadustele ning erinevatele juurdepääsuviisidele kaupadele ja teenustele.

5.3

Komitee soovitab meetmete järkjärgulist rakendamist, seades ühiseid eesmärke lühikeses, keskmises ja pikas perspektiivis (sealhulgas selge ja lõplik kuupäev nii uute kui ka juba olemasolevate kaupade, teenuste ja infrastruktuuride jaoks), mis oleksid liikmesriikidele kohustuslikud, kasutades muu hulgas riigihangete võimalusi.

5.4

Komitee tunnistab, et takistusteta juurdepääs on ülioluline vahetult kohaldatavate poliitiliste ja kodanikuõiguste kasutamiseks ning selleks tuleb koostada spetsiaalsed juurdepääsu edendavad kavad, milles sätestatakse kõiki ametivõime kohustavad eeskirjad ja karistused ning millega antakse puuetega kodanikele võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks vastavate mehhanismide poole. Uusi Euroopa Parlamendi valimisi tohiks korraldada vaid siis, kui puuetega inimestele on tagatud juurdepääs valimisjaoskondadele ja võimalus osaleda märkimisväärsel arvul valimisnimekirjades. Selle tagamiseks tuleb võtta riigi tasandil asjakohaseid meetmeid.

5.5

Komitee juhib tähelepanu liikmesriikide ja komisjoni jõupingutustele tagada takistusteta juurdepääs, mille eesmärk peab olema saavutada üldine juurdepääs (avalikud hooned, üldist huvi pakkuvad hooned, eraettevõtted, kaubad ja teenused, turism, e-kaubandus, teave, transport, tehnoloogia ja meedia).

5.6

Komitee kinnitab, et takistusteta juurdepääs toob kasu kõigile (vanuritele, rasedatele, piiratud liikumisvõimega isikutele jt). Lihtsalt juurdepääsetavatel ettevõtetel on rohkem kliente (15 % tarbijatest). Uued tooted loovad uusi turge ja on jätkusuutliku majanduskasvu allikas.

5.7

Lisaks märgib komitee, et pühendumine juurdepääsu lihtsustamisele on pühendumine Euroopa kodanike põhiõigustele, nagu komitee kinnitas oma e-juurdepääsetavuse teemalises arvamuses (44).

5.8

Komitee tuletab Euroopa institutsioonidele ja eelkõige komisjonile meelde, et nende takistusteta juurdepääsetavate hoonete ja elektrooniliste teabesüsteemide (nt komisjoni veebileht, üldsusega konsulteerimise osa) arv on piiratud. Seepärast on vaja valmistada ette juurdepääsukava, mis näitab tegelikku pühendumist puuetega inimeste vajadustele (45).

5.9

Komitee nõuab eraettevõtetele ja erateenuse pakkujatele riigiabi, (46) et saavutada direktiivis 2000/78/EÜ (47) seatud mõistlike abinõude eesmärk. Erateenuse pakkujate seas tuleb sisse viia ennetava juurdepääsu põhimõte.

5.10

Tuleb jätkuvalt välja töötada juurdepääsunorme, et toetada riigihangete alaseid õigusakte, võttes eeskuju USA edukast õigusloomest. Komitee meenutab, kui oluline on nende normide määramisel dialoog ametiasutuste, tööstuse ja kodanikuühiskonna vahel (48).

5.11

Komitee toetab üldise takistusteta juurdepääsu Euroopa pealinna tiitli sisseviimist, mis põhineks auhinnalippude andmisel, tunnustades seeläbi Euroopa linnade ja piirkondade jõupingutusi, mida nad on teinud takistusteta juurdepääsu edendamiseks kohtadele, kaupadele ja teenustele, ning soodustades kohalike omavalitsuste säästvat arengut.

5.12

Komitee loodab, et meretranspordi, linnasiseste ja linnadevaheliste busside ning taksode uutes eeskirjades võetakse piisavalt arvesse puuetega inimeste erinevaid vajadusi, kohandades kõiki transpordiliike ja keskkonda ning järgides lennu- ja raudteetranspordis kehtivate eeskirjade eeskuju.

5.13

Komitee väljendas oma poolehoidu komisjoni teatisele e-juurdepääsetavuse kohta (49) ja palus ELil ühendada selles kavandatud meetmed Euroopa infoühiskonna strateegiliseks raamistikuks. Kiiresti on vaja võtta vastu e-juurdepääsetavust käsitlevaid õigusakte muu hulgas sellistes valdkondades nagu juurdepääs veebilehtedele, kaasav teabevahetus, kaugteenused, mobiiltelefonid, digitaaltehnoloogia ja pangaautomaadid. Need eesmärgid olid seatud juba 2003. aastal Kreetal vastuvõetud ministrite deklaratsioonis (50) ja ka Riia deklaratsioonis. Tänapäeval on põhjendatud kahtlusi selle osas, kas kõnealused eesmärgid suudetakse saavutada ettenähtud tähtaja jooksul. Komitee kutsub seepärast üles koostama enne 2011. aastat tõhusa tegevuskava nende saavutamiseks.

5.14

Komitee kinnitab oma pühendumist universaaldisaini põhimõttele ning peab väga oluliseks selle põhimõtte lisamist nii kutsekoolide kui ka ülikoolide õppekavadesse, et seda põhimõtet kohaldaks kõikidel ametikohtadel.

5.15

Komitee pooldab Euroopa puudetunnistuse väljatöötamist Euroopa parkimiskaardi eeskujul. Puudetunnistus tagaks puuetega inimeste piiriülesel liikumisel nende õiguste vastastikuse tunnustamise, sealhulgas sama juurdepääsu transpordile, kultuurile ja vabaajategevusele.

6.   Sooline aspekt ja puuetega inimesed

6.1

Komitee märgib, et puuetega naised moodustavad Euroopas 60 % puuetega inimestest ja nad on ebavõrdses olukorras, kannatades diskrimineerimise all oma õiguste tunnustamisel ning juurdepääsul kaupadele ja teenustele (muu hulgas tervishoiu-, haridus- ja soolise vägivalla vältimise teenused).

6.2

Viimasel aastakümnel on puuetega naiste tööhõive tase jäänud samaks: palju on mitteaktiivsust ja töötust, palgad on madalad ning esineb täiendavaid raskusi tööturule sisenemisel.

6.3

Sooline aspekt on vaja hõlmata puudeid käsitlevate poliitikameetmete kujundamise, arendamise, jälgimise ja hindamise kõigisse etappidesse. On vaja võtta erimeetmeid, mis on suunatud tööturule pääsemise tagamisele ja naiste töölevõtmise soodustamisele.

7.   Sotsiaaldialoog ja puuetega inimesed

7.1

Komitee kutsub sotsiaalpartnereid üles jälgima, et puuetega inimesed töötaksid teiste inimestega samadel tingimustel, õiglastes ja soodsates töötingimustes ning eelkõige võrdsete võimaluste alusel ja samaväärse töö eest võrdset palka saades ning et nad saaksid kasutada oma töötaja ja ametiühinguõigusi. Komitee innustab puuetega inimesi osalema erialaorganisatsioonides ja ametiühingutes ning soovib, et alltööna tehtav töö toimuks samadel töötingimustel (51) (ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 27).

7.2

Tööhõives, sotsiaalkindlustuses, tervishoius, tööohutuse küsimuses ja muudes kontekstides ning üldiselt töösuhetes on sotsiaaldialoog ülioluline, et tagada puuetega inimeste õigused, võrdsed võimalused ja mittediskrimineerimine. See on oluline positiivse erikohtlemise meetmete rakendamisel tööhõives ja juurdepääsu küsimuses ning puuetega töötajate koolitamisel, edutamisel ja abistamisel.

7.3

Sotsiaalpartnerid peavad hõlmama puuete aspekti kõigisse valdkonnaülestesse, valdkondlikesse ja ettevõtte tasandi meetmetesse ja läbirääkimistesse, eelkõige tööhõive, takistusteta juurdepääsu ja sotsiaalkaitse vallas, tehes seda koostöös kodanikuühiskonna puuetega inimesi koondavate organisatsioonidega.

7.4

Sotsiaalpartnerid peavad osalema ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni järelmeetmetes ja rakendamisel seoses töösuhete ja sotsiaalkaitsega.

8.   Osalemine ja kodanikuühiskonna dialoog

8.1

Komitee kinnitab oma poolehoidu põhimõttele „Puuetega inimesi käsitlevatesse otsustesse kaasatakse puuetega inimesed” (52) ning usub isikliku vastutuse võtmise (mõjuvõimu suurendamise) poliitikasse ja oma õiguste ise edendamisse.

8.2

Komitee leiab, et kodanikuühiskonna dialoog puuetega inimeste ja nende perekondadega on sobiv raamistik parandamaks ELi tasandi juhtimist, kehtestamaks kohustuslikke mehhanisme ja protokolle ning loomaks ELi tasandil ajutisi nõuande- ja osalusorganeid.

8.3

Puuetega inimeste organisatsioonid peavad osalema korrapärastes aruannetes, milles hinnatakse tööhõive- ja juurdepääsupoliitikat, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni elluviimist ning komisjoni rahastamisprogramme ja -vahendeid, et tagada kodanikuühiskonna seisukohtade kaasamine, näiteks alternatiivsete aruannete kaudu.

8.4

EL ja liikmesriigid peavad tagama kodanikuühiskonna arengu soodustamise ja rahastamise, tagades selle sõltumatuse ja suutlikkuse osaleda poliitikameetmete kujundamisel ja/või sotsiaalteenuste osutamisel.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  EMSK arvamus, ELT C 241, 7.10.2002, lk 89.

(2)  EMSK arvamused: ELT C 182, 4.8.2009, lk 19; ELT C 10, 15.1.2008, lk 80; ELT C 93, 27.4.2007, lk 32; ELT C 256, 27.10.2007, lk 102; ELT C 185, 8.8.2006, lk 46; ELT C 88, 11.4.2006, lk 22; ELT C 110, 9.5.2006, lk 26; ELT C 24, 31.1.2006, lk 15; ELT C 110, 30.4.2004, lk 26; ELT C 133, 6.6.2003, lk 50; ELT C 36, 8.2.2002, lk 72.

(3)  http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/microdata/eu_silc.

(4)  Nõukogu direktiiv 2000/78/EÜ, 27. november 2000; Nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006, 11. juuli 2006; Euroopa Parlamendi määrus (EÜ) nr 1107/2006 ja nõukogu 5. juuli 2006 määrus [ELT L 204, 26.7.2006] ning telekommunikatsiooni pakett KOM(2007) 697 lõplik – COD 2007/0247.

(5)  „Komisjoni teatis sotsiaalmeetmete kava kohta” KOM(2005) 33 lõplik ja Komisjoni „Võrdsed võimalused puuetega inimestele: Euroopa tegevuskava” KOM(2003) 650 lõplik.

(6)  http://antiguo.cermi.es/graficos/declaracion-madrid.asp

(7)  http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=3784&langId=en

(8)  Eurobaromeeter: Diskrimineerimine ELis 2009. aastal (põhineb 29. maist kuni 14. juunini 2009 läbiviidud küsitlustel).

(9)  KOM(2009) 647 lõplik.

(10)  Nõukogu resolutsioon (2008/C75/01).

(11)  EMSK arvamus, ELT C 93, 27.4.2007

(http://w3.bcn.es/fitxers/baccessible/greugecomparatiueconmic.683.pdf).

http://www.feaps.org/actualidad/23_04_09/ultima_hora/sobreesfuerzo_15_04_09.pdf.

(12)  KOM(2009) 58 lõplik.

(13)  KOM(2009) 647 lõplik.

(14)  Gregorio RODRÍGUEZ CAMPO, Carlos GARCÍA SERRANO ja Luis TOHARIA „Evaluation of employment policies for persons with disabilities and formulation and economic cost of new proposals for labour integration”, Colección Telefónica Accessible no. 9, Ediciones Cinca, aprill 2009 - ISBN: 978-84-96889-48-4. Madrid, Spain.

(15)  Nõukogu resolutsioon (2008/ C 75/01).

(16)  http://cms.horus.be/files/99909/MediaArchive/EDF%20declaration%20on%20girls%20and%20women%20with%20disabilities.doc

(17)  EMSK arvamus, ELT C 10, 15.1.2008, lk 80.

(18)  Nõukogu otsus 15540/09, 24. november 2009.

(19)  http://cms.horus.be/files/99909/MediaArchive/library/EDF_contribution_OHCHR_contribution_national_frameworks_for_implementation_CRPD(final).doc.

(20)  http://www.efc.be/Networking/InterestGroupsAndFora/Disability/Pages/TheEuropeanConsortiumofFoundationsonHumanRightsandDisability.aspx.

(21)  Nõukogu direktiivi ettepanek (KOM(2008) 426 lõplik, 2. juuli 2008.

(22)  http://www.observatoriodeladiscapacidad.es/?q=es/informacion/agenda/18112009/presentaci_n_de_innet16_european_inclusion_network_lanzamiento_del_obser.

(23)  Statistics in Focus, Theme 3: Employment of disabled people in Europe 2002, Eurostat 26/2003.

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_OFFPUB/KS-NK-03-026/EN/KS-NK-03-026-EN.PDF.

(24)  Euroopa Ühenduste Statistikaamet (Eurostat) – jaanuar 2010.

(25)  Eurobaromeeter: Diskrimineerimine ELis 2009. aastal ja EMSK arvamus, ELT C 256, 27.10.2007, lk 102.

(26)  http://www.cermi.es/NR/rdonlyres/6487C9F8-F423-493B-83B8-562CB09201B8/30184/EstudioCERMICrisisyDiscapacidad.doc

www.cermi.es

(27)  Eesistujariigi järeldused Brüsseli Ülemkogul 23/24. märts 2006.

(28)  Nõukogu direktiiv 2000/78.

(29)  Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi analüüs, mis põhineb Sakasmaa Föderaalse Tervishoiuseire kogutud andmetel (2007). http://www.gbe-bund.de/gbe10/pkg_isgbe5.prc_isgbe?p_uid=gastd&p_sprache=E.

(30)  Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP). http://www.ceep.eu.

(31)  Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP). http://www.ceep.eu.

(32)  Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond.

(33)  Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond.

(34)  http://ec.europa.eu/social/main.jsp?langId=es&catId=89&newsId=547.

(35)  „Guide on Creating an inclusive society: mainstreaming disability based on the social economy example

http://www.socialeconomy.eu.org/IMG/pdf/Guide_on_Disability_Mainstreaming_and_Social_Economy.pdf.

(36)  EMSK arvamus, ELT C 318, 23.12.2009, lk 113.

(37)  www.fundaciononce.es

(38)  Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond, http://www.eurofound.europa.eu/.

(39)  Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP). http://www.ceep.eu.

(40)  Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP). http://www.ceep.eu.

(41)  Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP). http://www.ceep.eu.

(42)  Nõukogu resolutsioon (2008/C 75/01).

(43)  EMSK arvamus, ELT C 93, 27.4.2007, lk 32.

(44)  EMSK arvamus, ELT C 110, 9.5.2006, lk 26 ja nõukogu resolutsioon, 6. veebruar 2003 (ELT C 39, 2003, lk 5)

(45)  KOM(2007) 501 lõplik.

(46)  Komisjoni määruse (EÜ) 800/2008, 6. august 2008 artiklid 41 ja 42.

(47)  Nõukogu direktiiv 2000/78, 27. november 2000.

(48)  http://ec.europa.eu/information_society/activities/einclusion/archive/deploy/pubproc/eso-m376/index_en.htm

http://cms.horus.be/files/99909/MediaArchive/M420 %20Mandate%20Access%20Built%20Environment.pdf.

(49)  KOM(2005) 425 lõplik, KOM (2008) 804 lõplik.

(50)  E-kaasatust käsitlev deklaratsioon: Euroopa Liidu transpordi- ja teabevahetuse ministrid., aprill 2003.

(51)  Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni (UNCRPD) artikkel 27

(52)  Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi moto, EDF üldkogu 2009.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/16


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sisserännanud töötajate integreerimine” (ettevalmistav arvamus)

2010/C 354/03

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

Hispaania välis- ja koostööministeeriumi Euroopa Liidu asjade riigisekretäri Diego López Garrido esitas oma 23. juuli 2009. aasta kirjas tulevase eesistujariigi Hispaania nimel kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus teemal

Sisserännanud töötajate integreerimine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010. aastal (17. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 8 liiget.

1.   Järeldused ja ettepanekud

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu tööhõive- ning sisserände- ja integratsioonipoliitika loodavale lisaväärtusele Euroopa jaoks. Üksnes üksikriikide tasandil rakendatav poliitika ei anna tulemusi, mistõttu on vaja tugevdada kõnealuste poliitikavaldkondade alust ELi tasandil.

1.2   Sisserännanud töötajad aitavad positiivselt kaasa Euroopa majandusarengule ja heaolule. Demograafilisest olukorrast tulenevalt peab Euroopa Liit tulevikus vastu võtma senisest rohkem uusi sisserändajaid.

1.3   Majandusliku tulemuslikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse nimel tuleb tõhustada integreerimisprotsesse. Tööhõive on üks integratsiooni põhiaspekt.

1.4   Integratsiooni puhul on tegu kahesuunalise, vastastikuse sotsiaalse kohanemisprotsessiga, mida peavad soodustama hea valitsemistava ja tõhusad õigusnormid. Komitee kutsub nõukogu üles kiitma heaks direktiivi, millega tagatakse sisserännanud töötajatele ühine õiguste raamistik, ning tõhustama diskrimineerimisvastaseid õigusnorme.

1.5   Integreerimine töökohal võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tingimustes on ka väljakutse sotsiaalpartneritele, kellel tuleb sellist integreerimist edendada kollektiivläbirääkimistel ja sotsiaaldialoogis, samuti ELi tasandil. Sisserännanud töötajad peavad integratsiooni suhtuma jaatavalt.

1.6   Ettevõtted tegutsevad üha mitmekesisemates keskkondades. On vaja, et ettevõtjad suhtuksid positiivselt kultuurilisse mitmekesisusse, et aidata kaasa integratsioonile ja samas ka avardada võimalusi.

1.7   Komitee teeb komisjonile ettepaneku taotleda komiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist seoses Euroopa dialoogifoorumi loomisega tööjõu sisserände juhtimiseks, mis on ette nähtud Stockholmi programmis.

2.   Arvamuse taust

2.1   Eesistujariik Hispaania esitas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus eesmärgiga parandada sisserännanud töötajate integreerimist ELis. Seetõttu keskendub komitee käesolevas arvamuses sisserännanud töötajate tööturule integreerimisele ning teistele tööturuga otseselt ja kaudselt seotud aspektidele.

2.2   Sisserände- ja integratsioonipoliitika üldküsimusi käsitletakse vaid siis, kui neil on otsene seos käesoleva arvamusega. Komitee on vastu võtnud mitu integratsiooniküsimusi üldisemalt käsitlevat arvamust (1) ja on koostanud omaalgatusliku arvamuse, millega püütakse suurendada integratsiooni osatähtsust ELi uues sotsiaalmeetmete kavas sellistes valdkondades nagu haridus ja koolitus, sooline võrdõiguslikkus, tervishoid, eluasemepoliitika, perekonna- ja noorsoopoliitika, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus jne.

2.3   Euroopal tuleb ühises sisserändepoliitikas pöörata senisest rohkem tähelepanu integratsioonile. Komitee moodustas alalise integratsioonialase uurimisrühma, mis teeb koostööd Euroopa Integratsioonifoorumiga.

2.4   Lissaboni lepinguga on loodud kindlam õiguslik alus (2) selleks, et Euroopa Liit toetaks „liikmesriike oma territooriumil seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike integratsiooni soodustamisel”.

3.   Sisserändajad aitavad kaasa Euroopa majandusarengule ja heaolule

3.1   Viimaste aastate jooksul on Hispaaniasse saabunud palju väljastpoolt ELi pärit sisserändajaid, kes otsivad endale uusi võimalusi. Sellegipoolest takistab paljude valitsuste rakendatav piirav poliitika ettevõtete võimalusi võtta sisserännanud töötajaid seadluslikult tööle.

3.2   Euroopa Komisjon kinnitas oma aruandes (3)„Tööhõive Euroopas 2008”, et „sisserändajad on alates 2000. aastast andnud ELi tööhõive tõusu ja majanduskasvu märkimisväärse panuse, aidates vähendada tööjõu ja oskustöötajate põuda ning suurendades tööturu paindlikkust.”

3.2.1   Ühises tööhõivearuandes aastateks 2009/2010 (4) märkis komisjon, et kuigi ELis valitseb töökohtade kadumise kriis, jätkub mitmes liikmesriigis ja teatavatel kutsealadel tööjõupuudus. Lisaks tegi komisjon ettepaneku tõhustada ennast ELis juba sisse seadnud ja kriisi all eriti rängalt kannatavate sisserändajate integratsiooni ning innustada ettevõtteid mitmekesistama oma tööjõudu ja rakendama nn mitmekesisuse hartasid.

3.3   Alates 2000. aastast on ELis 21 % SKP kasvust ja 25 % uutest töökohtadest saavutatud just tänu sisserändajate panusele. Mõned majandussektorid oleksid jäänud samale tasemele või nende kasv oleks olnud piiratud, kui suur osa nende töötajatest ei oleks olnud sisserännanud töötajad.

3.4   Ei maksa unustada, et mitmes riigis (Ühendkuningriik, Iirimaa, Rootsi jt) kaotati piirangud uute liikmesriikide kodanike töötamisele ELis.

3.5   Komitee soovib rõhutada paljude sisserändajate ettevõtlikkuse tähtsust: nad asutavad Euroopas ettevõtteid ning aitavad sel viisil luua töökohti ja jõukust, kuigi paljudes sisserändealastes õigusnormides seatakse neile raskesti ületatavaid takistusi.

3.6   Kuigi rändevoogude maht on olnud ELi eri liikmesriikides erinev, võib täheldada, et rohkem sisserändajaid vastu võtnud riikides on majandus- ja tööhõivekasv olnud suurem. Mõnes liikmesriigis, sealhulgas Hispaanias, Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Itaalias, on sisserändajate osakaal teistest suurem (5).

3.7   Sisserändajate arvu suurenemine Euroopa ühiskondades põhjustab aga ka uusi probleeme ja kujutab endast olulist väljakutset sotsiaalse ühtekuuluvuse vallas. Euroopa ühiskonnad seisavad silmitsi paljude sisserändest tulenevate sotsiaalsete probleemidega, mis vajavad terviklikku lähenemisviisi, nagu komitee on teistes arvamustes soovitanud.

3.8   Komitee arvates avaldub paljudes sotsiaalsetes probleemides (rassism, kuritegevus, sooline vägivald, marginaliseerimine, koolist väljalangemine jne) integreerimise parandamise vajadus. Sageli on (oma)valitsused, eriti kohalikul tasandil, probleemidega ülekoormatud.

3.9   Mõnikord kajastatakse sisserändega seotud probleeme meedias kõmu-uudisena, luues elanikkonnas ebakindluse tunnet. Ka mõned poliitilised juhid kasutavad kõnealuseid probleeme ära oportunistlikult ja vastutustundetult.

3.10   Komitee täheldab murega, et rassism ja ksenofoobia esinevad paljudes ühiskonnasektorites. Äärmuslaste erakonnad ja liikumised kasutavad sisserändest tulenevaid probleeme, et levitada inimeste seas hirmu ning edendada ebatolerantset, vägivaldset ja inimõiguste vastast poliitikat.

3.11   Rassism on kriminaalõiguse kohaselt kuritegu, ent paljudel juhtudel suhtuvad ametivõimud ja ühiskonna liidrid juhtunusse lubamatult sallivalt. Õiguskaitse- ja kohtuasutustel, arvamusekujundajatel, meedial ja poliitilistel juhtidel on vaja muuta oma hoiakuid ning võidelda rassismi vastu senisest otsustavamalt ja suuremat sotsiaalset eeskuju andes.

4.   Euroopasse suunduv sisseränne kasvab tulevikus

4.1   ELi demograafilisest olukorrast selgub, et elanikkonna vananemise ja madala sündimuse tagajärjel vajavad tööturud paljude sisserännanud töötajate panust. Eurostati värskeimate demograafiliste prognooside kohaselt hakkab tööealine elanikkond vähenema pärast 2012. aastat ja seda ka juhul, kui sisserändajate arv ulatuks käesoleval aastakümnendil igal aastal 1,5 miljonini. Kui sisserändajate arv järgmise aastakümnendi jooksul ei suurene, väheneb tööealine elanikkond 14 miljoni inimese võrra.

4.2   Samas on teada, et töötajate piiriülene liikuvus on suurenemas kogu maailmas, kuna paljud inimesed on sunnitud oma koduriigist lahkuma inimväärse töö puudumise tõttu päritoluriigis ning osa neist soovib minna Euroopasse otsima uusi töö- ja isikliku eluga seotud võimalusi.

4.3   Komitee peab sisserändajate soovi Euroopasse elama asuda suurepäraseks võimaluseks.

4.4   Selleks, et sisserändajad leiaksid oma võimaluse ja et Euroopa ühiskonnad parandaksid sotsiaalset ühtekuuluvust, peab komitee vajalikuks rakendada sotsiaalset integratsiooni parandavat poliitikat, kuna rände õnnestumine nii sisserännanud töötajate kui ka vastuvõtvate ühiskondade seisukohast sõltub sellest, kuidas edenevad integreerimisprotsessid.

4.5   Majanduskriis ja tööpuuduse kasv puudutab ühiskonna kõiki sektoreid, kohalikke töötajaid ja sisserändajaid. Euroopa tööturgude andmetest selgub, et madala kvalifikatsiooniga ja ebakvaliteetsetel töökohtadel töötavad sisserännanud töötajad langevad esimesena kriisi ohvriks ning tööpuudus puudutab suuremal määral naissoost sisserändajaid.

4.6   Praegu Euroopas täheldatavast majanduslangusest ja tööpuuduse kasvust hoolimata selgub demograafilistest aruannetest, et pärast kriisist ülesaamist ning majandus- ja tööhõivekasvu taseme taastumist vajatakse uute sisserändajate panust, et täiendada Euroopa tööturgude vajadusi vastavalt iga liikmesriigi omapärale.

5.   Euroopa õigusaktid riiki lubamise kohta: lahendamist ootav küsimus

5.1   Pärast seda, kui Euroopa Liit asus kümme aastat tagasi võtma meetmeid rakendamaks ühist sisserändepoliitikat, on peamine raskus olnud uute sisserändajate riiki lubamist reguleerivate õigusaktide väljatöötamine, arvestades seda, et igal liikmesriigil on oma õigusaktid väga erinevate rõhuasetustega.

5.2   Sisserändealased poliitikameetmed ja õigusaktid ning juurdepääs tööhõivele on seotud tööturgude arenguga, mistõttu on vaja sotsiaalpartnerite aktiivset osalemist. Lähtepunktiks peab aga igatahes olema sisserändajate inimõiguste kaitse.

5.3   Komitee arvates peaksid sisserändealased õigusaktid lihtsustama sisserännanud töötajate integreerimist uute kodanikena, isikutena, kellel on õigused, mida tuleb kaitsta, ning mitte ainult tööjõuna, kelle abil rahuldada tööturgude vajadusi.

5.4   Sotsiaalpartnerid peavad osalema eri tasanditel. Komitee suhtub huviga komisjoni ettepanekusse luua Euroopa dialoogifoorum tööjõu rände juhtimiseks. Sotsiaalpartneritel on võimalik foorumi tegevuses osaleda.

5.5   Komitee tegi ettepaneku luua ühine sisserändepoliitika ja ühtlustatud õigusaktid, et sisserändajad saabuksid seaduslikke võimalusi kasutades, et neid koheldaks õiglaselt, kaitstaks nende põhiõigusi ning parandataks nende integreerimist.

5.6   Ent siiski ei ole Euroopas sisserändajaid vastu võetud asjakohaste õigusnormide ja poliitiliste meetmete abil; enamiku riikide poliitikameetmete ja õigusnormide piirava iseloomu tõttu on paljud sisserändajad saabunud Euroopa Liitu ebaseaduslikult ning on sunnitud töötama varimajanduses. Komitee arvates tuleb ELil võtta uusi algatusi, et muuta ebaseaduslik töö seaduslikuks.

5.7   Komitee leiab, et lihtsustades menetlusi seaduslikuks sisserändeks, väheneb ebaseaduslik sisseränne ja oht, et mõned ebaseaduslikud sisserändajad langevad kuritegelike salakaubaveo ja inimkaubanduse võrgustike ohvriks. Stockholmi programmis sisalduvad ELi võetud uued kohustused, et võidelda kõnealuste kuritegelike võrgustike vastu.

5.8   Komitee arvates on piiravatel poliitikameetmetel väga negatiivne mõju integratsiooniprotsessidele, kuna nende puhul suhtutakse sisserändajatesse kui inimestesse, kes ei ole teretulnud ja keda ei tohiks vastu võtta.

5.9   Vahel kaasnevad kõnealuste meetmetega poliitilised ja ühiskondlikud arvamusavaldused, milles peetakse sisserännet kuriteoks, põhjustades tõrjutust ning soodustades ksenofoobiat ja diskrimineerimist.

5.10   ELil on nüüd Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktist tulenev raamistik, mida rakendatakse järgmiste aastate jooksul Stockholmi programmi kaudu. On oodata, et tänu Lissaboni lepingule on lihtsam jõuda nõukogus kokkuleppele, ning ka Euroopa Parlamendi kaasotsustamisõigus aitab kaasa õigusaktide ühtlustamisele.

5.11   Komitee oleks eelistanud valdkondadeülest õigusakti, ent nõukogu ja komisjon otsustasid valdkondlike direktiivide koostamise kasuks. Hiljuti kiideti heaks nn sinine kaart, (6) et lihtsustada kõrgelt kvalifitseeritud töötajate vastuvõtmist Euroopa Liitu. Komisjon kavatseb lähikuudel koostada järgmisi uute direktiivide ettepanekuid.

5.12   Komitee arvates on esmatähtis tagada, et ELil oleksid sobivad riiki sisenemise lubamist reguleerivad õigusnormid, kuna integratsioon on paljuski seotud võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimisega. Seepärast toetas komitee (7) (siiski mõne parandusettepanekuga) sisserännanud töötajate õigusi käsitlevat raamdirektiivi, mille ettepaneku esitas komisjon (8) ja mille arutamine jätkub nõukogus. Praeguses, nõukogus arutlusel olevas versioonis kasutatav lähenemisviis ei ole kodanikuühiskonna ega komitee seisukohalt piisav ega vastuvõetav.

5.13   Nõukogul tuleb heaks kiita raamdirektiiv, millega tagatakse kõigile sisserändajatele piisavad õigused ja takistatakse diskrimineerimist. Komitee teeb ELi eesistujariigile Hispaaniale ettepaneku suunata nõukogus raamdirektiivi üle peetavad arutelud ümber, et see kiiresti heaks kiidetaks. Samas tuleb tagada, et sellesse kaasataks asjakohane süsteem, mis hõlmab ühtseid õigusi kõikjal ELis ning tugineb sisserändajate võrdsele kohtlemisele, eelkõige tööalaste ja sotsiaalõiguste vallas.

5.14   Komitee võttis hiljuti vastu omaalgatusliku arvamuse, milles kutsutakse üles austama sisserändealastes õigusaktides põhiõigusi (9) ning esitatakse ettepanek õiguste ja kohustuste edasiarendatud raamistiku kohta. Lisaks vajab muutmist perekonna taasühinemist käsitlev direktiiv.

6.   Tööhõive on integreerimisprotsessi üks esmatähtis osa

6.1   Integratsiooni puhul on tegu kahesuunalise, vastastikuse sotsiaalse kohanemisprotsessiga, mille osapooled on sisserändajad ja vastuvõttev ühiskond. See on esimene integratsioonipoliitika ühistest juhtpõhimõtetest, mille nõukogu kiitis heaks 2004. aasta aprillis.

6.2   Integratsioon eeldab ametiasutuste, sotsiaalpartnerite ja eri organisatsioonide tugevat juhirolli. Avaliku sektori poliitika saab kõnealustele sotsiaalsetele protsessidele kaasa aidata, kuid samuti on esmatähtis kodanikuühiskonna aktiivne osalemine. Sellega seoses rõhutas komitee ühes teises arvamuses (10) kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli.

6.3   Aga ka sisserännanud töötajad peavad integratsiooni suhtuma jaatavalt ja tegema jõupingutusi vastuvõtva ühiskonna keele õppimisel ning selle seaduste ja kommetega tutvumisel.

6.4   Komitee osaleb koos komisjoniga Euroopa Integratsioonifoorumi tegevuses ja soovib juhtida veel kord tähelepanu sellele, kuivõrd oluline on kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine ja nendega konsulteerimine eri valitsemistasanditel.

6.5   Sisserändaja päritolu inimeste integreerimine hõlmab enamat kui ainult tööga seonduvat, mida käsitletakse käesolevas arvamuses. Erilist tähtsust omab integreerimine perekonnaringis, ent ka koolides ja ülikoolides, linnades ja naabruskondades, usuasutustes, spordi- ja kultuuriühingutes jne.

6.6   Töö on üks integratsiooniprotsessi võtmeelement, kuna inimväärsed töökohad on olulise tähtsusega sisserändajate majandusliku sõltumatuse saavutamisel ning aitavad tugevdada sotsiaalseid sidemeid ja suurendada vastuvõtva ühiskonna ja sisserändajate vastastikust mõistmist.

6.7   Sotsiaalse Euroopa aluse moodustab töö ning integratsioon on esmatähtis sotsiaalse Euroopa arengu jaoks. Euroopa ettevõtted on ühiskonna lahutamatu osa ning integratsioon vastab nende huvidele ja nad aitavad sellele aktiivselt kaasa.

6.8   Majanduskriisi ja tööpuuduse kasvu tagajärjel nõrgenevad integreerimisprotsessid ning levivad teatavad konfliktid ühiskonnas ja tööturul. Komitee arvates peavad neis tingimustes oma jõupingutusi kahekordistama kõik osalejad: sisserändajad, ametiasutused, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond.

6.9   Sisserännanud töötajaid tuleb Euroopas kohelda õiglaselt, sest neid kaitsevad rahvusvahelised inimõiguste konventsioonid ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonides sätestatud põhimõtted ja õigused. Ühes teises arvamuses (11) nimetas komitee õigusi ja kohustusi, mis tuleb sisserännanud töötajatele ELi õigusaktidega tagada.

6.10   Komitee arvates tuleb õigusakte ja üksikriikide poliitikat täiendada koostöös sotsiaalpartneritega, sest tööalane integratsioon on ka ühiskonna suhtumise ning ametiühingute ja tööandjate võetavate kohustuste küsimus.

6.11   Riiklikud tööhõiveteenistused peavad edendama programme, millega tagada sisserändajatele parem juurdepääs tööhõivele. Selleks tuleb hõlbustada kutsekvalifikatsioonide tunnustamist, parandada keeleõpet ja erialast koolitust kedagi diskrimineerimata ning jagada asjakohast teavet vastuvõtva riigi tööhõivesüsteemi kohta.

6.12   Ametiühingud, tööandjate organisatsioonid, sisserändajate ühendused ja teised kodanikuühiskonna organisatsioonid etendavad väga olulist rolli teabe edastamisel ja sisserändajate jaoks tööhõivele parema juurdepääsu võimaldamisel.

6.13   Enamik Euroopa ettevõtetest on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kes pakuvad tööd enamikule tööealistele inimestele, sh ka sisserändajatele. Seetõttu toimub just VKE-des suur osa sotsiaalsest integreerimisprotsessist.

7.   Võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine kui integratsiooni alustalad

7.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab esmatähtsaks seda, kuidas sisserändajaid ametiasutustes ja ettevõtetes vastu võetakse ja koheldakse – sageli on nad ebasoodsas olukorras võrreldes kohalike töötajatega.

7.2   Olukord erineb liikmesriigiti ning erinevad on ka riikide tööseadused ja sotsiaalsed tavad, ent paljud sisserännanud töötajad on Euroopas ebasoodsas olukorras ning neil on raskusi seoses töökoha leidmise ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega. Lisaks ei räägi nad sageli kohalikku keelt ega tunne kohalikke seadusi, tavasid või ühiskonna institutsioone.

7.3   Lähtepunktiks on tõhusad diskrimineerimisvastased õigusnormid, ent liikmesriikide tasandil kehtib jätkuvalt õigusnorme, millega diskrimineeritakse sisserändajatest töötajaid kohalike töötajatega võrreldes. Töötajaid diskrimineeritakse – kas otseselt või kaudselt – eelkõige nende rahvusliku, etnilise või kultuurilise päritolu tõttu.

7.4   Võrdne kohtlemine ja diskrimineerimisvastased meetmed on integratsioonipoliitika alustalad. Lähtudes integratsiooni kahesuunalisusest, on komitee seisukohal, et ettevõtted, ametiühingud ja ametivõimud peaksid sisserännanud töötajatele tagama võrdse kohtlemise ja vältima mis tahes diskrimineerimist.

7.5   Tööandjad ja sisserännanud töötajad peavad järgima igas ettevõttes või sektoris kehtivaid töönorme ja kollektiivlepinguid kooskõlas riiklike seaduste ja tavadega. Komitee soovib rõhutada, et rassism ja diskrimineerimine on kuritegelikud käitumisviisid, mis peavad ettevõtetes olema tööõiguse raames karistatavad.

7.6   Tööalase integratsiooni soodustamiseks on vaja teavitada sisserännanud töötajaid tööseadustest ja kollektiivlepingutest, milles on sätestatud nende õigused ja kohustused töökohal.

7.7   Integratsiooni soodustav poliitiline ja ühiskondlik õhkkond aitaks kaasa sisserännanud töötajate osalemisele ametivõimude edendatavates integratsioonimeetmetes ja -programmides, nt keeleõpe ning riigi seaduste ja tavadega tutvumine.

7.8   ELi direktiivid, mis käsitlevad võrdset kohtlemist tööl (12) ja võrdset kohtlemist rassilisest või etnilisest päritolust olenemata, (13) on olulise tähtsusega õiguslikud vahendid õigusaktide väljatöötamisel ja tavade kujundamisel liikmesriikides võitluseks diskrimineerimisega ja tööellu integreerimise toetamiseks.

7.9   Euroopa Parlament võttis hiljuti vastu resolutsiooni uue, juba kehtivaid direktiive täiendava diskrimineerimisvastase direktiivi (14) kohta. Ka komitee koostas sel teemal arvamuse, milles ta väljendas toetust komisjoni ettepanekule ja soovitas pöörata tähelepanu mitmekordsele diskrimineerimisele. Kui kõnealune uus direktiiv lõpuks vastu võetakse, laiendatakse sellega mittediskrimineerimise põhimõtet sellistele valdkondadele nagu haridus, tervishoid, sotsiaalkaitse ja eluase.

7.10   Komitee on seisukohal, et diskrimineerimisvastaseid direktiive ei ole liikmesriikide õigusesse korralikult üle võetud, mistõttu puuduvad mitmes liikmesriigis tõhusad diskrimineerimisvastased õigusnormid. Uuest direktiivist saab pärast selle vastuvõtmist väga väärtuslik õigusvahend.

7.11   Sotsiaalpartneritel, kes on tööturgude toimimise peamised tegurid ning Euroopa majanduselu ja sotsiaalvaldkonna peamised tugisambad, on integratsioonis oluline roll. Kollektiivsete läbirääkimiste puhul peavad nad teadvustama seoses sisserändajate integreerimisega endal lasuvat vastutust ning kõrvaldama kollektiivlepingutest, töönormidest ja töötavadest kõik otseselt või kaudselt diskrimineerivad elemendid.

7.12   Kollektiivläbirääkimistel ja eriti ettevõtetes tuleb kehtestada mehhanismid tagamaks, et juurdepääs tööhõivele ja töölevõtmine toimuksid kooskõlas võrdsete võimaluste põhimõttega. Antud valdkonnas on eriti oluline, et oleksid olemas vahendid, mis võimaldavad vältida mitte ainult otsest, vaid ka kaudset diskrimineerimist.

7.13   Tegelikult aga ei ole paljudele sisserännanud töötajatele praegu tagatud palga ja töötingimuste osas võrdne kohtlemine. Sotsiaalpartneritel ja tööturuasutustel tuleb välja töötada menetlused diskrimineerimise vältimiseks ja aktiivselt edendada võrdseid võimalusi.

7.14   Euroopas on välja kujunemas kaheosaline tööhõivemudel, milles kvaliteetsed töökohad nähakse ette enamikule Euroopa kodanikele ja kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajatele ning ebakvaliteetsed töökohad on mõeldud enamikule sisserändajatele. Sellepärast on ebakvaliteetsed töökohad samuti üks diskrimineerimist soodustav tegur, kui sisserändajaid koheldakse kui kõige haavatavamat tööjõudu.

7.15   Komitee on mitmes arvamuses soovitanud, et liikmesriigid parandaksid kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteeme (15) ning et ELis võetaks kasutusele kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteem, mida saaks kasutada sisserännanud töötajate jaoks (16). Euroopa ettevõtetes teevad paljud sisserändajad tööd, mille tase jääb nende kvalifikatsioonitasemest allapoole.

7.16   Ka ametialase karjääri ja edutamise osas on paljud sisserännanud töötajad ebasoodsamas olukorras ja saavad diskrimineerimise osaliseks. Tööseadused, kollektiivlepingud ja ettevõtete tavad peavad tagama võrdsete võimaluste põhimõtte järgmise töötajate edutamisel. Siin on sotsiaalpartnerid kutsutud võtma uusi algatusi.

7.17   Kutse- ja tööalane koolitus on väga oluline vahend, millega parandada sisserännanud töötajate tööhõivevõimalusi, ent mõne liikmesriigi seaduste ja tavade kohaselt ei lubata kolmandate riikide kodanikel koolitustel osaleda või neid võimalusi piiratakse. Komitee on seisukohal, et ametivõimudel ja sotsiaalpartneritel tuleb soodustada sisserännanud töötajate juurdepääsu koolitustele võrdsetel tingimustel ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgides.

7.18   Mõned liikmesriigid rakendavad koostöös ettevõtetega koolitusprogramme sisserändajate päritoluriikides enne neile elamisloa andmist, aidates seeläbi kolmandate riikide kodanikel pärast Euroopasse saabumist tööturule integreeruda.

7.19   Euroopa Liit ei ole seni veel leidnud rahuldavat lahendust Euroopa töötajate pensioniõiguste ülekantavuse küsimusele. Sisserännanud töötajatel on samuti palju probleeme, mis tulenevad riiklikest õigusnormidest, millega ei tagata piisavalt Euroopas töötamise ajal omandatud pensioniõigusi. Selle põhjused erinevad suuresti ning sõltuvad riikide õigusnormidest ja kolmandate riikidega sõlmitud lepingutest.

7.20   Komitee soovitab Euroopa Komisjonil teha algatus – nt õigusakti vastuvõtmiseks –, mille eesmärk on tagada ELis töötavatele sisserännanud töötajatele pensioniõigused, kui nad muudavad oma elukohta ELis, naasevad oma päritoluriiki või asuvad elama mõnda teise riiki.

7.21   Ametiühingud peavad oma liikmete hulka kaasama ka sisserännanud töötajaid ning hõlbustama nende juurdepääsu esindavatele ja juhtivatele ametikohtadele. Enamikus Euroopa ametiühingutes on välja kujunenud head tavad, et tagada võrdne kohtlemine ja diskrimineerimisvastane võitlus.

7.22   Komitee leiab, et on vaja aktiivset poliitikat ja sotsiaalpartnerite suuremat pühendumist, et edendada integratsiooni soodustavaid ühiskondlikke hoiakuid, võrdset kohtlemist ja võitlust diskrimineerimisega töökohal. Euroopa sotsiaaldialoog võib pakkuda sobiva raamistiku selleks, et sotsiaalpartnerid võtaksid endale uusi kohustusi sellisel tasemel, nagu nad asjakohaseks peavad.

7.23   Euroopa Põhiõiguste Amet on uurinud (17) etnilise päritolu alusel toimuvat tööalast diskrimineerimist Euroopa tööturgudel ja leidnud, et õigusnormidest hoolimata esineb väga palju diskrimineerimist.

8.   Mitmekesisuse haldamine

8.1   Euroopa ühiskonnad muutuvad üha mitmekesisemaks ja see mitmekesisus kasvab tulevikus veelgi. Sisserändajate edukas integreerumine tööturule õnnestub vaid siis, kui suhtutakse positiivselt kultuurilisse mitmekesisusse, mis pakub ettevõtetele ja töötajatele üha suuremat huvi.

8.2   Suurettevõtetel on oma ettevõttekultuur, mida on aja jooksul kujundatud töötajate seas, sotsiaalses keskkonnas ja suhetes klientidega.

8.3   Euroopa ettevõtted tegutsevad üha mitmekesisemaks muutuvates linnades. Regioonide Komitee ja Dublini fond vahetasid CLIPi võrgustiku (18) vahendusel kogemusi, et parandada mitmekesisust avaliku sektori töökohtadel.

8.4   Sisserändest tekkiv kultuuriline mitmekesisus on uus väljakutse, millega tuleb tegeleda, et laiendada ettevõttekultuuri, kui eri tasanditele (juhid, kesktaseme juhid ja ülejäänud töötajad) saabub uusi töötajaid.

8.5   Globaliseerumine aitab samuti kaasa sellele, et ettevõtted liiguvad ringi uutes sotsiaalsetes ja kultuurilistes keskkondades ning uutel turgudel, suheldes eri kultuuritaustaga klientidega.

8.6   Paljudes ettevõtetes tunnistatakse mitmekesisuse haldamise kasulikkust. Viimastel aastakümnetel toimunud arengu tõttu teenustemajanduse poole kasvas ettevõtete ja klientide vaheliste kontaktide osatähtsus. Lisaks pani globaliseerumine ettevõtteid otsima uusi turge kogu maailmas. Selle tulemusel peavad ettevõtted toime tulema üha mitmekesisemate klientide ja kasutajatega.

8.7   Kõnealuse mitmekesisuse tõhus haldamine ettevõttes võimaldab kasutada paremini kõigi – erineva päritolu ja kultuuritaustaga – töötajate oskusi ning muuta tõhusamaks ka ettevõtte välissuhted samuti mitmekesise turuga.

8.8   Mitmekesisust edukalt haldavatel ettevõtetel on paremad eeldused talentide ligimeelitamiseks kõikjalt maailmast ja klientide leidmiseks uutelt turgudelt. Lisaks võivad suureneda ettevõtte töötajate loovus ja innovatsioonisuutlikkus, kui kõik töötajad (k.a sisserändajad) tunnevad end ettevõttes teretulnuna.

8.9   Euroopa väikestel ettevõtetel ei ole üldjuhul inimressursside haldamise jaoks eraldi osakonda, mille tõttu on vaja, et nad saaksid toetust ametiasutuste ja tööandjate organisatsioonide spetsialiseerunud struktuuridelt.

8.10   Mitmekesisuse haldamine põhineb võrdse kohtlemise ja diskrimineerimisvastase võitluse alaste meetmete rangel rakendamisel. Ent see eeldab ka programmide loomist sisserännanud töötajate vastuvõtu jaoks, meetmeid kultuurierinevustega kohanemiseks, keelelise mitmekesisusega arvestavaid teabevahetussüsteeme, vahendusmenetlusi konfliktide lahendamiseks jne.

8.11   Mitmekesisuse haldamiseks on vaja väljaõpet. Ettevõttesisesesse koolitusse võiks hõlmata eri rühmad: ettevõtte juhtkond, kesktaseme juhid ja kogu töötajaskond ning koolitust võidakse pakkuda ka ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide raames.

8.12   Nii ettevõtete kui ka ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide juurde tuleb luua mitmekesisuse haldamisega tegelevad osakonnad, kelle ülesanne on algatuste edendamine, tulemuste hindamine ja muutuste algatamine.

8.13   Ametivõimud peavad osalema ettevõtetes toimuvas mitmekesisuse haldamises ning pakkuma majanduslikke ja maksustiimuleid innustamaks ettevõtteid koostama mitmekesisuse kavasid. Samuti peavad nad soodustama heade tavade levitamist, koolitusprogrammide rakendamist ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamist.

9.   Varimajanduse ja ebaseadusliku sisserändega seotud integreerimisraskused

9.1   Ebaseaduslikult riigis viibivad dokumentideta sisserännanud töötajad on sunnitud töötama varimajanduses mitteametlikul töökohal, mille tõttu tõuseb varimajanduse ja mitteametliku töö osakaal nende liikmesriikide majanduses, kus elab palju ebaseaduslikke sisserändajaid.

9.2   Paljudel juhtudel kasutavad teatavad tööandjad ebaseaduslikke sisserändajaid tööjõuna armetult ära. Komitee võttis vastu arvamuse (19) direktiivi ettepaneku kohta, millega kavandatakse kehtestada karistused ebaseaduslike sisserändajate tööjõudu ärakasutavatele tööandjatele.

9.3   Majapidamistöid tegevad dokumentideta naistöötajad on väga haavatavas olukorras ja mõnel juhul peaaegu orja seisuses. Mõne riigi õigusnormides ei ole majapidamistööde puhul täies mahus tagatud tööalased ja sotsiaalsed õigused. Need probleemid teravnevad veelgi, kui sel alal töötajad viibivad riigis ebaseaduslikult ja töötavad varimajanduses. Komitee soovitab Euroopa Komisjonil käivitada uusi algatusi, et kaitsta asjakohaselt kõnealuste naistöötajate töö- ja kutsealaseid õigusi.

9.4   Mõne riigi õigusnormides on viimastel aastatel hakatud käsitama kuritegelikena humanitaarabi organisatsioone, mis aitavad riigis ebaseaduslikult viibivaid inimesi, et vältida nende sotsiaalset tõrjutust ja lihtsustada nende integreerimist. Komitee märgib, et kõnealused õigusnormid on vastuolus inimõigustega ja solidaarsuse moraalse põhimõttega. Euroopa Komisjon ja Viinis asuv põhiõiguste amet peavad andma kõnealustele olukordadele hinnangu ja käivitama vajalikud algatused.

9.5   Kuna sotsiaalne integreerimine on raskem siis, kui sisserändajad viibivad riigis ebaseaduslikult, soovitas komitee alustada ebaseaduslike sisserändajate üksikjuhtumipõhist seadustamist, võttes arvesse inimeste juurdumist ühiskonda ja tööellu ning lähtudes kohustustest, mis Euroopa Ülemkogu võttis Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti (20) raames, milles lepiti kokku kasutada siseriiklike õigusnormide raames üksikjuhtumipõhist seadustamist humanitaar- või majanduslikel põhjustel, eriti töövaldkondades, kus töötab palju ebaseaduslikult riigis viibivaid inimesi.

10.   Stockholmi programmi algatused

10.1   Komisjon tegi ettepaneku luua Euroopa dialoogifoorum tööjõu rände juhtimiseks, foorumi töös peaksid osalema ettevõtjad, ametiühingud, tööhõiveametid ja muud asjaomased osapooled.

10.2   Komitee teeb komisjonile ettepaneku taotleda komiteelt sarnaselt Euroopa integratsioonifoorumi loomisel kasutatud menetlusega ettevalmistava arvamuse koostamist 2010. aasta jooksul, et komitee saaks kõigi asjaomaste poolte osalusel teha ettepanekuid selle kohta, milline koosseis võiks olla kõnealusel Euroopa foorumil, millega komitee sooviks teha koostööd.

10.3   Komisjon tegi samuti ettepaneku, et EL koostaks sisserände-eeskirja, millega tagatakse seaduslikult saabunud sisserändajatele ühtne ja ELi kodanike omaga võrreldav õiguste tase. See olemasolevate õigusaktide kodifitseeritud versioon hõlmab vajaduse korral muudatusi, mida tuleks teha kehtivate sätete lihtsustamiseks või täiendamiseks ning nende paremaks kohaldamiseks.

10.4   Komitee arvates peab ELi sisserändealaste õigusaktidega kaasnema ühine valdkondadeülene õiguste raamistik (üleeuroopaline statuut), millega tagatakse Euroopas sisserändajate õiguste ja vabaduste austamine ja kaitse nende kutsealast ja õiguslikust seisundist sõltumata. Kui nõukogus arutlusel olev raamdirektiiv võetakse vastu sellisena, et sellega tagatakse kaitse kõrge tase, oleks raamdirektiiv hea õiguslik vahend sisserändajate õiguste kaitsmiseks.

10.5   Komitee tervitab komisjoni algatust koostada ELi sisserände-eeskiri, eeldusel et tegemist on õigusakti ettepanekuga, millega tagatakse sisserändajatele põhiõigused ning ühtne ja ELi kodanike omaga võrreldav õiguste tase.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  ELT C 27, 3.2.2009. ELT C 128, 18.5.2010, lk 29.

ELT C 80, 30.3.2004.

ELT C 318, 23.12.2006.

EÜT C 125, 27.5.2002.

ELT C 208, 3.9.2003.

(2)  Artikkel 79.

(3)  KOM(2008) 758 lõplik.

(4)  KOM(2009) 674 lõplik.

(5)  „The Economic and Fiscal Impact of Immigrants”, National Institute of Economic and Social Research („Sisserändajate majandus- ja fiskaalmõju”, Majandus- ja Sotsiaaluuringute Riiklik Instituut), oktoober 2007, ning „Coyuntura espańola - Los efectos de la inmigración sobre el empleo y los salarios”, Informe Mensual de la Caixa („Majanduslik olukord Hispaanias – sisserände mõju tööhõivele ja palkadele”, hoiukassa „La Caixa” igakuine aruanne), nr 295, oktoober 2006.

(6)  Direktiiv 2009/50/EÜ.

(7)  ELT C 27, 3.2.2009.

(8)  KOM(2007) 638 lõplik.

(9)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 29.

(10)  ELT C 318, 23.12.2006.

(11)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 29.

(12)  Direktiiv 2000/78/EÜ.

(13)  Direktiiv 2000/43/EÜ.

(14)  P6_TA (2009) 0211.

(15)  Vt eelkõige ELT C 162, 25.6.2008, lk 90.

(16)  Vt muu seas ELT C 218, 11.9.2009.

(17)  „European Union Minorities and Discrimination Survey (EU-MIDIS): Main Results Report” („Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teemaline uuring: peamiste tulemuste kokkuvõte”), Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 9.12.2009.

(18)  „Cities for local integration policies for migrants” („Linnad sisserändajate integratsioonipoliitika kujundamiseks kohalikul tasandil”) on Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi hallatav, rohkem kui 30-st Euroopa linnast koosnev võrgustik.

(19)  ELT C 204, 9.8.2008.

(20)  Euroopa Liidu Nõukogu, 13440/08, 24. september 2008.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/23


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa transpordipoliitika pärast 2010. aastat Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegia kontekstis” (ettevalmistav arvamus)

2010/C 354/04

Raportöör: Stéphane BUFFETAUT

23. juuli 2009. aasta kirjas palus Euroopa Liidu eesistujariik Hispaania vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal

„Euroopa transpordipoliitika pärast 2010. aastat Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegia kontekstis”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 24. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et transpordi konkurentsivõime, usaldusväärsus, sujuvus ja tasuvus on Euroopa majandusliku õitsengu tingimused ning inimeste ja kaupade vaba liikumine on üks ELi põhivabadustest. Transpordivaldkonda kutsutakse seega üles andma olulist panust EL 2020 strateegia eesmärkide elluviimisesse. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et transpordisektor tervikuna on palju kannatanud käimasoleva majanduskriisi tõttu. Siiski on komitee teadlik transpordisektori ebapiisavast säästvusest.

1.2   Komitee toetab jõupingutusi, mille eesmärk on luua tõhus koosmodaalsus (co-modality), optimeerida eri transpordiliike ja kaasata need ühte võrgustikku, et luua terviklik transpordisüsteem ja tagada transpordi maksimaalne sujuvus. Sellegipoolest rõhutab komitee, et kõrvale ei tohiks jätta eesmärki toetada vedude ümbersuunamist. Vastasel juhul jääks vähe süsihappegaasi tekitavate transpordiliikide areng soiku ning heitgaaside kogus kasvaks jätkuvalt.

1.3   Komitee täheldab transpordisektori sõltuvust fossiilkütustest, millel on oma tagajärjed nii heitgaaside koguste kui ka varustuskindluse ja -sõltumatuse osas. Komitee on teadlik, et ressursside, eriti nafta hulk on piiratud, ning leiab sellest tulenevalt, et tulevane Euroopa transpordipoliitika – säilitades transpordisektori konkurentsivõime EL 2020 strateegia raames – peab püüdlema nelja peamise eesmärgi suunas: vähe süsihappegaasi tekitavate transpordiliikide edendamine, energiatõhusus, varustuskindlus ja -sõltumatus ning võitlus liiklusummikute vastu.

1.4   Peamised väljakutsed, millele tuleb vastata, ja peamised teemad, mis tuleb säästvasse transpordipoliitikasse lisada, on kasvav linnastumine ja nõudmine mugava igapäevase edasiliikumise järele; rahvatervise hoidmine, mis eeldab heitgaaside ja kasvuhoonegaaside heite vähendamist; kaubandusepõhise majanduse säilitamine, mis hõlmab heitgaaside vähendamise vajadust; sarnaste piirkondade määratlemine tõeliselt integreeritud transpordipoliitika loomiseks ning elanike ja majanduses osalejate teadlikkuse parandamine ja nende kaasamine liikuvuse alase uue poliitika ja uute toimimismudelite rakendamisse. Ent selge on see, et ainuüksi ELi jõupingutused jäävad tulemuseta. Vajadus rahvusvahelise kokkuleppe järele süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks on ilmne nii kliimasoojenemise kui ka traditsiooniliste energiavarude vähenemise tõttu.

1.5   Nimetatud tingimustel soovitab komitee, et nii kohalikud omavalitsused kui ka liikmesriigid võtaksid teatud konkreetseid meetmeid, mida toetaks ja millesse annaks panuse ka Euroopa Liit. EL tegutseb selleks õigusaktide loomise kaudu, vahendite eraldamise kaudu ühtekuuluvus- või regionaalarengufondist, üleeuroopalise transpordivõrgu uute suuniste ning Euroopa Investeerimispanga investeeringute kaudu. Nimetatud meetmed, mis kuuluvad ülalpool nimetatud peamiste eesmärkide alla, võiksid olla järgmised:

viia ellu ambitsioonikas teadus- ja arenduskava liikuvuse ja transpordi valdkonnas (mootorite ja kütuste arendamine, heitgaaside vähendamine, energiatõhusus);

luua foorum linna- või pikamaatranspordi heade tavade jagamiseks;

arendada välja „Pargi ja reisi” süsteemid ning ühistransport, eelkõige eraldi bussiread ning trammi- ja metrooliinid;

täiustada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid kui vahendit ühistranspordi tõhususe, usaldusväärsuse ja turvalisuse tagamiseks;

luua tõelisi liikuvuse haldamise teenuseid, mis kataksid piisavalt laia geograafilise ala ning tagaksid sujuvuse ja head ühendused eri transpordiviiside vahel ning optimeeriksid neid;

luua kohalikud kättetoimetamiskeskused ja linnapiirkonna jaotuskeskused südalinna jaoks;

säilitada linnades raudteed;

kasutada maksumeetmeid, et edendada selliseid transpordivahendeid ja tehnoloogiaid, mis on energiatõhusamad ning tekitavad vähem süsihappegaasi ja muid saasteaineid;

luua turvalised ja mugavad puhkealad elukutselistele sõidukijuhtidele ning parandada nende töötingimusi ja koolitust;

luua kiiresti peamiselt kaubaveoks kasutatavad raudteevõrgustikud ja arendada välja tõeline klienditeeninduskultuur selles konkreetses valdkonnas;

ergutada – vajaduse korral maksumeetmete kaudu – alternatiivseid energiaallikaid ja kolmanda põlvkonna biokütuseid kasutavate autode tootmist;

käivitada tõeline elektriautode arendamise Euroopa kava, mis annaks ELile positsiooni määratleda või aidata määratleda rahvusvahelised standardid selles tärkavas sektoris;

arendada „roheliste sadamate” ideed ja luua meremagistraalid;

parandada meremeeste töötingimusi ja koolitust;

arendada sisevee- ja sisemerekiirteid ning võtta kasutusele uued praamid, mis on kohandatud poolhaagiste ja konteinerite veoks;

võtta transpordi infrastruktuuri valikul arvesse säästvuse ja keskkonnakaitse nõudeid;

sisestada transpordi väliskulud kõigis transpordisektorites, et mitte seada mõnda transpordivahendit põhjendamatult ebasoodsasse olukorda ning jõuda tegelike transpordikuludeni;

realistlikud eesmärgid kohaliku transpordiga seotud kasvuhoonegaaside ja muude saasteainete heitkoguste vähendamiseks ja säästvuse tagamiseks, mille võtavad vastu vastutavad ametiasutused;

võtta neid eesmärke arvesse ühistranspordi süsteemi väljatöötamisel ja infrastruktuuri valikul;

viia enne kavandatud poliitika ja meetmete elluviimist süsteemselt läbi usaldusväärseid ja realistlikke mõjuhindamisi.

1.6   Praktikas seisneb uue transpordipoliitika väljakutse sektori dünaamilisuse ja konkurentsivõimelisuse säilitamises, võttes samal ajal eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside ja muude saasteainete heitkoguseid, lihtsustada vedude ümbersuunamist, vähendada vahemaid, toetada tõrgeteta transporti ja meelitada rohkem inimesi vähe süsihappegaasi tekitavate transpordiviiside juurde, seda nii reisijakilomeetri kui ka veokilomeetri arvestuses.

1.7   Selleni jõudmiseks on olemas lihtsaid lahendusi, mis võivad avaldada otsest, kiiret ja tajutavat mõju mõistlike kuludega: valida kõige keskkonnasäästlikumad ja kõige taastuvamad kütused, kasutada jäätmete ringlussevõtust saadud biogaasi, võtta olemasolevad alad (nt mahajäetud raudteed ja sadamad) uuesti kasutusele liikuvusteenuste pakkumiseks, parandada juba olemasolevaid ümberistumisalasid, ühtlustada piirkondlike ja/või linnatranspordi vahendite piletisüsteemi, luua eraldi bussiread, ärgitada autode jagamist ning lihtsustada raudteeoperaatorite teabevahetust.

1.8   Samuti on lahendusi, mis nõuavad kindlaid poliitilisi valikuid ning mis on kulukamad: luua „Pargi ja reisi” süsteem, et autotransport oleks ühendatud usaldusväärse alternatiivse transpordiga; töötada välja keskinfosüsteem, mille kaudu juhtida ühe piirkonna kõigi transpordivahendite saabumisi ja väljumisi; rakendada kõige sobivamat linnaarengut, et vähendada sunnitud liikuvust; investeerida trammi- või metrooliinidesse; sisestada väliskulud transpordi hinda; arendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid, mis võimaldaksid pakkuda liikuvusahelas osalejatele usaldusväärset teavet, mõõta valitud transpordiviiside tõhusust, koostada kava taastuvenergia kasutamiseks ja võtta selline energia kasutusele parimal võimalikul viisil (elekter trammide jaoks, gaas teatud sõidukitele jne).

2.   Sissejuhatus

2.1   Ühtse turu elluviimine nõuab tõhusat ja usaldusväärset transpordisüsteemi reisijate ja kauba veoks. Kaubanduse globaliseerumise muutis võimalikuks transpordi revolutsioon ja kulude alanemine, transporditeenuse pakkujate arvu suurenemine, konkurents ja infrastruktuuri loomine.

2.2   Transport on vajalik nii majandus- ja tööelus kui ka inimeste eraelus. Transport loob tingimused kaubanduseks, vabadus tulla ja minna on aga üks põhivabadustest.

2.3   Samuti on transpordivaldkond mõistagi Euroopa majanduse üks põhielement. See moodustab umbes 7 % SKPst ja 5 % tööhõivest ning loob ligikaudu 30 % tööstuse ja põllumajanduse SKPst ja 70 % teenuste SKPst.

2.4   Tasub rõhutada, et transpordisektori märkimisväärne halduskoormus ja asjaolu, et see riigiti erineb, tekitavad varjatud kulusid ja takistavad ühendusesisest kaubandust. Nimetatud kulud ja halduskoormus on eriti rängad just väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

2.5   Euroopa Liit võib olla uhke oma transpordi majandusliku tõhususe ja konkurentsivõime üle, ent kahjuks ei ole kõnealune sektor endiselt piisavalt säästev. Säästev transpordisüsteem peab aga mitte üksnes aitama saavutada transpordi majanduslikke eesmärke, vaid võtma arvesse ka säästva arengu sotsiaalset ja keskkonnaalast sammast.

2.6   Säästva transpordi mõiste juba iseenesest eeldab majanduskasvuks vajalike tingimuste loomist viisil, et samas tagatakse väärikad töötingimused ja oskusi nõudvad töökohad sotsiaalselt vastutustundlikuks tegevuseks, mis ei kahjusta keskkonda.

2.7   Vaatamata sõidukite mootorite ja kütuste kvaliteedi osas saavutatud arengule ning autotootjate vabatahtlikult võetud kohustustele on transpordisektor endiselt valdkond, kus kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvu tase on jätkuvalt kõige kõrgem.

2.8   Kaubavedude maht kasvab jätkuvalt ja rohkem kui SKP. Samal ajal on reisijatevedu kasvanud ajavahemikus 1995 kuni 2007 keskmiselt 1,7 % aastas ning on samal perioodil jäänud SKP kasvust allapoole (2,7 %).

2.9   Vedude ümbersuunamine teistele transpordiviisidele, näiteks raudteele ja mereteedele, on alates 2001. aastast jäänud piiratuks. Veelgi enam, täheldatud on koguni vedude uuesti maanteele suunamist.

2.10   Sektor sõltub 97 % ulatuses fossiilkütustest, mis avaldab kahjulikke tagajärgi nii keskkonna kui ka energiasõltuvuse seisukohast.

2.11   Seega peab pikema ajavahemiku poliitika kinnitama ELi transpordi tõhusust, parandama selle keskkonnamõju ja turvalisust, suurendama koosmodaalsust, toetama vedude ümbersuunamist, parandama töötingimusi ja tagama vajalikud investeeringud.

2.12   See on veelgi olulisem seetõttu, et komisjoni uuringute järgi ennustatakse transpordivoolu tugevat kasvu 2020. aastaks juhul, kui praegune tendents ei muutu:

Lääne-Euroopa sisene transport kasvab 33 % võrra,

Ida-Euroopa sisene transport kasvab 77 % võrra,

transport Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse kasvab 68 % võrra,

transport Ida-Euroopast Lääne-Euroopasse kasvab 55 % võrra.

2.13   Kui need prognoosid täide lähevad, on oodata pidevaid liiklusummikuid peamistes liiklussõlmedes. Liigne transport suretab transpordi lõpuks välja. Seega tuleb teha märkimisväärseid edusamme transporditehnika teadus- ja arendustegevuses (mootorid, kütused, energiatõhusus, võitlus saaste vastu jne), investeerida infrastruktuuri, parandada koosmodaalsust, taastada raudtee-kaubaveovõrku ning edendada sisevee- või meretransporti. Kui eesmärk on saavutada komisjoni seatud süsihappegaasi heitkoguste vähendamise eesmärgid, on vaja tõelist Marshalli plaani uute tehnoloogiate ja transpordisektori investeeringute toetamiseks. Transpordivaldkonna spetsialistid on välja töötanud optimodaalsuse mõiste, mis tähendab kaubaveoahela tehnilise, majandusliku ja keskkonnaalase sooritusvõime optimeerimist, ning loonud Euroopa optimodaalsust käsitleva ühenduse. Eesmärk on katkestada seos majanduskasvu ja transpordi negatiivse mõju vahel.

2.14   Tõstatatud on ka transpordi olemuse ning selle sotsiaalse ja majandusliku kasu küsimus. Tegemist on tundliku teemaga. Vabadus minna ja tulla on üks põhivabadustest ning inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine on üks ELi aluspõhimõtetest, mis on Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjade aluseks. Lisaks – kes võiks otsustada, kas transport on kasulik või mitte? Kas ei ole see küsimus juba iseenesest mõttetu? Vastus on „ei”, kuna praegu peame jõudma transpordi tegeliku maksumuse väljaselgitamiseni, st sisestama igat tüüpi transpordis tekkivad väliskulud, mida praegu maksab ühiskond tervikuna, seda eelkõige keskkonna, ent ka rahvatervise ja turvalisusega seotud kulude puhul. Kui transpordi maksumuse osas jõutakse suurema majandusliku tõeni ehk realistlikumate kuludeni, siis võib-olla aitab see vähendada teatud liiklusvoolusid, asendades need kohaliku transpordiga.

3.   Maismaatransport

3.1   Euroopa märksõnaks on muutunud koosmodaalsus, mis tähendab iga transpordiviisi optimeerimist, parima täiendavuse edendamist ja võimalikult tõhusat ühendust eri transpordiviiside vahel. 80 % maismaatranspordist toimub alla 100 kilomeetristel vahemaadel. Seega on vaja leida sobiv lahendus sellele nõudlusele, mida võiks maismaatranspordi asemel täita ka lähiraudtee, siseveeteede või meretee kaudu, mida nähtavasti kasutatakse väga lühikeste vahemaade puhul vähem. Igal juhul on vaja tõsiselt ergutada vedude ümbersuunamist asjakohastel juhtudel. Vastasel korral ei suuda EL saavutada vähem süsihappegaasi tekitavat transpordimajandust.

3.2   Linna- ja piirkondlik transport

3.2.1

Sellele transpordiliigile avalduvad erilised piirangud. Maismaatranspordi põhjustatud saastest toodab linnatransport 40 % atmosfääri paisatavast süsinikdioksiidi heitkogusest ja 70 % muudest heidetest. Liiklusummikud linnapiirkondades ei ole mitte ainult kahjulikud tervisele ja keskkonnale, vaid põhjustavad ka kulusid, mis moodustavad umbes 2 % ELi SKPst. Ühistranspordi arendamine on vältimatu, ent see peab vastama teatud kriteeriumidele, et täita tõelise üldhuviteenuse nõudeid ja pakkuda alternatiivi erasõidukitele. Nendeks kriteeriumiteks on sagedus, kiirus, turvalisus, mugavus, ligipääsetavus, taskukohane hind, ulatus ja lihtsad ühendused. Nii on võimalik lisaks keskkonnaalastele väljakutsetele tegeleda ka sotsiaalse ühtekuuluvuse väljakutsetega, näiteks ühenduste parandamine eeslinnadega.

3.2.2

Elektrienergial toimiva transpordi kasutamine on soovitav, ent elektrit ennast tuleks toota säästvalt ja võimaluse korral ilma süsihappegaasi heitmeteta. Samuti tuleb ergutada autode jagamist ja „ühisautode” kasutamist.

3.2.3

Vaja on luua tõeline säästev linnatranspordipoliitika. See eeldab individuaaltranspordi piiramist, võttes linnades vajaduse korral kasutusele teemaksud, ent eelkõige parandades ühistranspordi kvaliteeti ja kasutamislihtsust, mis toimuks tõhusa intermodaalsuse rakendamiseks vajalike infrastruktuuride ja teenuste loomise teel. Võttes arvesse paljude ELi liikmesriikide finantsolukorda, võiks avaliku ja erasektori partnerluste loomine teatud juhtudel aidata rajada uusi infrastruktuure, näiteks eraldi bussirajad, trammi-, trolli- või metrooliinid, uued piirkondlikud raudteed või suletud liinide taaskäivitamine, transpordile suunatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arendamine, piletisüsteemi uuendamine ja lihtsustamine jne.

3.2.4

Praktilised lahendused – näiteks linnakeskusega hästi ühendatud „Pargi ja reisi” alade ehitamine, eraldi real sõitvate bussiliinide loomine või mahajäetud raudteede taaskäivitamine võiksid panna aluse tõelisele edule mõistlike kuludega.

3.2.5

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate täiustamine on tõhus vahend transpordi intermodaalsuse arendamiseks tõelise piirkondliku transpordihalduspoliitika kaudu. Need tehnoloogiad võimaldavad liiklust täpsemalt hallata ja nende abil saab tõenäoliselt luua süsteeme teedevõrgustiku autodevoolu energiakasutuse optimeerimiseks. Samuti võimaldavad need teavitada reisijaid reaalajas kogu teekonna vältel, lihtsustada ja optimeerida piletisüsteemi ja parandada broneerimisviise. Tänu nendele tehnoloogiatele saab reisija oma teekonda optimeerida, teada sõidugraafikuid ja -sagedust ning isegi saada ülevaate valitud transpordivahendi energiakasutusest. Seega aitavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad luua koosmõju eri transpordiviiside vahel infrastruktuuri kasutamise ja energiatõhususe aspektist.

3.2.6

Transpordisüsteemide haldamise probleemid ulatuvad tihti väljapoole ühe haldusüksuse piire, puudutades linna ümber asuvat laiemat piirkonda. Asjaomaste kohalike omavalitsuste algatusel võiks geograafiliselt ulatuslikes ja ühtsetes piirkondades luua tõelised liikuvuse haldamise teenused, seda näiteks avaliku sektori teenuse delegeerimise teel. Liikuvuse haldamisel tuleks täita järgmisi ülesandeid:

analüüsida asjaomases piirkonnas toimuvat liikuvust, võttes arvesse kohalikke teenusepakkujaid, reisijatevoolu, geograafilisi ja linnapiirkonna piiranguid jne;

optimeerida teenusepakkumist ja kohandada seda vastavalt konkreetsele nõudlusele;

hallata eri transpordivahendeid hõlmavaid teenuseid intermodaalsuse toetamiseks: teave, piletimüük ja elektrooniline müük, tellimusveod, piiratud liikumisvõimega isikute transport, autode jagamine jne;

viia läbi liikuvuse haldamise auditeid ja keskkonnamõju hindamisi.

3.2.7

Korraldaval asutusel oleks mõistagi õigus valida kohalikke teenusepakkujaid, kehtestada tariife ning määratleda oma transpordi-, liikuvus- ja ruumilise planeerimise poliitika. Ta tagaks lepingute läbipaistvuse, koostaks siduvaid kokkuleppeid nii haldusteenuste kui ka asjaomaste omavalitsuste kohustuste osas, määratleks teenuste kvaliteedi eesmärgid jne.

3.2.8

Komitee on juba rõhutanud kohalike omavalitsuste määravat rolli ühistranspordi ja ruumilise planeerimise korraldamisel. Subsidiaarsuse põhimõte mängib selles valdkonnas kahtlemata olulist rolli, ent Euroopa Liit soovib siiski täiesti õigustatult edendada kõige säästvamaid linnatranspordi mudeleid. EL on juba eraldanud toetust struktuurifondide, ühtekuuluvusfondi ja programmi CIVITAS kaudu. EL peaks mitte ainult suurendama heade tavade jagamist linnatranspordi valdkonnas, vaid rahastama järgmisel programmiperioodil ka teadustegevust, et uurida transpordi ja linnaplaneerimise seoseid.

3.3   Kaubavedu linnades

3.3.1

See veoliik moodustab olulise osa liiklusest. Näiteks Pariisis moodustab kaubavedu 20 % liiklusest ja 26 % kasvuhoonegaaside heitest. Seega tuleb optimeerida linnalogistikat ja edendada võimaluse korral üleminekut raudtee- või siseveeveole.

3.3.2

Kõne alla võiks tulla:

tarnete koondamine; selleks luuakse mitme üksteise naabruses asuva asutuse ja ettevõtte lähedusse ühised kaubaterminalid, peatumis- ja hooldusalad;

jaotusladude rajamine linnadesse, eesmärgiga kindlustada tarned südalinnas; seejuures kehtestatakse veokitele kaalupiirangud, kohustus läbida logistikaladusid, kasutada optimaalselt kütusevarusid, samuti tuleks kasutusele võtta elektriautosid;

võimaluse korral raudtee säilitamine linnapiirkonnas, tagades kõigi operaatorite juurdepääsu sellele;

arendada jõeäärsetes suurlinnades välja jõesadamate infrastruktuur.

3.4   Kaupade autovedu

3.4.1

Kaupade autoveo intensiivistumine on kaasa toonud mitmeid probleeme: süsihappegaasi heite suurenemine, veosektori tugev sõltuvus fossiilkütustest, vajadus parandada maanteede infrastruktuuri (eriti turvalisuse seisukohast), kohustus tagada sõidukijuhtidele soodsad töötingimused ja -keskkond.

3.4.2

Mis puutub süsihappegaasi heitesse, siis tuleks teha rohkem teadus- ja arendustööd heite vähendamiseks, seda eelkõige uute mootorite ja alternatiivsete energiaallikate arendamise teel. Maksustiimulite pakkumine toodetele ja/või meetmetele, mis on suunatud alternatiivsetele liikumisvõimalustele ja süsihappegaasi heitkoguste vähendamisele, on seda tõhusam, mida ambitsioonikam on sellealane teaduspoliitika. Väliskulude sisestamine (1) peab sel juhul toimuma võrdselt kõigi transpordivahendite suhtes.

3.4.3

Kaupade autoveo sektori probleemidega toimetulemiseks on kõige olulisem arendada välja uusi tehnoloogilisi lahendusi ja võtta kasutusele sektorispetsiifilised info- ja kommunikatsioonitehnoloogilised süsteemid, mis võimaldaksid vähendada energiasõltuvust, sõidukite heitkoguseid ja teedevõrgu ülekoormatust. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks oleks vaja luua selge raamistik, mis hõlmab koostalitlust tagava avatud standardi loomist, samuti tuleks suurendada teadus- ja arendustegevuses kulutusi selliste tehnoloogiate arendamisele, mis ei ole veel saavutanud turuletoomiseks vajalikku küpsust. Uusi tehnoloogiaid tuleb kasutada ka tühisõitude vähendamiseks logistilise teabe parema korraldamise teel. Need võivad pakkuda olulist kasu ka transpordi ohutuse suurendamiseks.

3.4.4

Ka infrastruktuur vajab parandamist. Selleks tuleks eelkõige rajada hästivarustatud, turvalised ja valvega parklad ja puhkealad, mis oleksid kaitstud varaste ja teiste kurjategijate eest, et sõidukijuhtide julgeolek oleks seeläbi tagatud.

3.4.5

Autojuhtidele tuleks säilitada nende elukutse atraktiivsus, tagades neile head töötingimused ja -keskkonna, nagu näiteks reguleeritud tööajad, ühtlustatud sõidu- ja puhkeajad. Need ei peaks mitte üksnes õigusaktides kirjas olema, vaid peaksid leidma rakendust ka praktikas (2).

3.5   Raudteevedu

3.5.1

Kuigi reisijavedu raudteel paistab eriti pikamaavedude seisukohast tänu kiirrongiliinidele paranevat, on raudtee kaubavedu endiselt vähe kasutusel, moodustades 8 % kaubaveost. Üldiselt tuleb tagada, et raudteede uuendamisel ja nende konkurentsivõime tõstmisel pöörataks maksimaalselt tähelepanu turvalisusnõuetele ja teenusepakkumise jätkuvusele halbade ilmastikutingimustega aastaaegadel.

3.5.2

Komitee toetab Euroopa Komisjoni õigusakti ettepanekut peamiselt kaubaveoks kasutatavate raudteevõrgustike loomise kohta, kuid selle raames peame saavutama konkurentsivõimelise ja äriliselt tasuva, kliendile orienteeritud raudteeteeninduskultuuri. Kirjeldatud võrgustike avamine konkurentsile peaks üleminekut lihtsustama.

3.5.3

Peamiselt kaubaveoks kasutatavate raudteevõrgustike idee seisneb teatavate teenindusaegade ja piirkondade kindlaksmääramises, kus kaubarongid saavad liikuda eelisjärjekorras, ilma et nad takistaksid reisirongiliiklust.

3.5.4

Siinkohal meenutagem, et Euroopa Liidus on juba nimetatud süsteemi kohati ellu viidud ning on olemas ka liine, mis on mõeldud üksnes kaubaveoks, nagu näiteks Rotterdami sadama ja Saksamaa vaheline Betuwe raudteeliin. Samuti võib nimetada New opera ja Ferrmedi projekte.

3.5.5

Raudtee-kaubaveovõrgu väljaarendamine on võimalik teatavatel tingimustel:

pakkuda pigem korralikku logistikateenust, kui pelgalt veoteenust;

konkurentsivõime tõstmiseks suuta kärpida kulusid;

suurendada teenuse usaldusväärsust;

tagada mõistlikud „uksest ukseni” veoajad;

tagada paindlikum pakkumine ning parem toimetulek liiklushäiretega.

3.5.6

Raudtee-kaubaveovõrgu väljaarendamine peab käima käsikäes raudtee-maantee ühendveosüsteemi väljaarendamisega. Siinkohal võime vaid tunda rõõmu Lyoni-Torino raudtee-maantee ühendveoliini käivitamise üle, kuid pärast kaootilist raudtee-maanteeveo arendusprojekti tuleks edaspidi keskenduda kiirraudteega kombineeritud ühendvedude (nagu Alpi kiirtee või Perpignani ja Luxembourgi vaheline haagiste raudteevedu) ning meremagistraalide (nagu Nantes'i Saint Nazaire'i sadama ja Gijóni vahelise meremagistraali projekt Fres Mos, mille on ühiselt käivitanud Prantsusmaa ja Hispaania) edendamisele.

3.6   Sõiduautod

3.6.1

Energia ja kliimapaketi raames on kehtestatud autotootjatele karmid nõuded. Vaja on arendada välja alternatiivenergial töötavaid uusi autosid ning eelkõige elektri- ja hübriidautosid. Ei tasu jätta kõrvale ka biokütuste kasutamise ideed. Praegu on arendamisel tõhusamad kolmanda põlvkonna biokütused, mida toodetakse näiteks vetikatest. Seega ei teki siin konflikti seoses haritava maa otstarbega, mida eelistatakse kasutada inimtoiduks mõeldud põllumajandustoodete tootmiseks.

3.6.2

Lisaks tehnilisele arendustegevusele ja keskkonnasõbralike autode turuletoomisele on saavutatud edu muudeski valdkondades, näiteks tegeletakse energia- ja ruumisäästuga, mis tekiks liiklusummikute likvideerimisest. Selleks korraldatakse teatavates suurettevõtetes ja asutustes keskkonnahoidliku eluviisi koolitusi, tutvustatakse autode jagamise ja ühiskasutuse võimalusi ning mõnes linnas pakutakse rentimiseks väikeseid elektriautosid.

3.7   Liiklemine jalgsi või rattaga

3.7.1

Asjaomaste liiklemisviiside arendamist linnakeskkonnas tuleb kindlasti julgustada, olgugi et liikumisvõimalused on siin maastiku- või kliimaolude tõttu või inimeste vanusest tulenevalt tihtipeale piiratud. Sellegipoolest on selge, et kohalikud omavalitsused peaksid rajama turvalisi rattateid, kuna üks takistusi jalgrattaliikluse populaarsuse tõstmise juures on autoliikluse ohtlikkus.

4.   Merevedu

4.1   Merevedu hoiab üleval suurt osa rahvusvahelisest kaubandusest. Praegu valitsevad sektoris kriisi tõttu mõõn ning ülevõimsus. Vältida tuleb alainvesteerimist ning oskuste ja oskusteabe kaotamist, kuna olukorra taastumisel oleksid selle tagajärjed sektori jaoks katastroofilised, seda enam, et Euroopa mereveosektor on maailma suurim ning oluline on säilitada võrdsed konkurentsitingimused kõigile ning Euroopa Liidu ühe trumbi – selle laevastiku – konkurentsivõime.

4.2   Mootorikütused

4.2.1

Laevad kasutavad väga saasteohtlikke nafta kõrvalsaadusi. Lisaks vajalikule tehnoloogilisele arendustegevusele tuleb vaadelda selle majandusharuga ühiselt, kuidas oleks võimalik negatiivset keskkonnamõju hüvitada. Kui süsihappegaasi heitkogustega kauplemise süsteem ei ole valdkonnas kohaldatav, tuleks ehk mõelda keskkonnamaksu peale? Seda küsimust tuleks arutada rahvusvahelistes merendusasutustes.

4.2.2

Igal juhul rõhutab komitee veelkord oma toetust teadus- ja arendustegevusse laevade, kütuste ja roheliste sadamate arendamiseks tehtavatele investeeringutele ning palub tungivalt viia ellu üleeuroopaliste transpordivõrgustike programmis ette nähtud meremagistraaliprojektid.

4.3   Julgeolek

4.3.1

Laevaõnnetusi ja -hukke ei ole kunagi võimalik täielikult ära hoida, ent laevade kavandamisel ja hooldusel tuleks teha kõik mis võimalik, et tagada nii reisijate kui ka meeskonna ohutus. Euroopa Liidu laevaohutusalased õigusaktid on maailma ühed komplekssemad. Samas peab võitlus kütusepaakide ebaseadusliku degaseerimise vastu olema halastamatu ja kompromissitu.

4.4   Haridus

4.4.1

Mereveo säilitamine ja arendamine Euroopas eeldab, et noored valivad merendusalase karjääri ning soovivad sellesse ametisse pidama jääda. Seepärast tuleks parandada meremeeste väljaõppe kvaliteeti, töö- ja elamistingimusi pardal, samuti suurendada laevameeskonda.

5.   Siseveevedu

5.1   Siseveevedu on laialt levinud Põhja-Euroopas, kuid võiks olla arenenum ka muudes riikides. Sarnaselt mereveos võetud meetmetele võiks ka siseveeveo puhul mõelda siseveemagistraalide ning sisevee ja mere ühendmagistraalide kontseptsiooni peale, seda enam, et asjaomane veoliik tarbib kolm-neli korda vähem energiat ja saastab keskkonda kolm-neli korda vähem kui maanteevedu. Kirjeldatud uuenduslikku kontseptsiooni saab arendada aga üksnes uut liiki laevade kasutuselevõtuga ning sadama- ja logistikaplatvormide rajamisega.

5.2   Uute sisevee veoteenuste väljaarendamise juures on võtmetähtsusega sisevee-mere ühendveoks kohandatud laevade ja siseveepraamide kasutamine. Teenuste tõhususe ja kasumlikkuse saavutamiseks peavad laevad mahutavuse ja kiiruse seisukohast olema kohandatud liiklusega, samuti sadama ja navigatsiooni eripäradega toimetulekuks. Selleks tuleb optimeerida laevade ja praamide suurust, et nendega oleks eelkõige võimalik vedada poolhaagiseid ja konteinereid.

6.   Lennuvedu

6.1   Lennuveo tulemusel on tekkinud 3 % atmosfääris sisalduvast süsihappegaasist. Tuleb rõhutada, et alates 1990. aastast on heitkogused suurenenud kaks korda vähem kui lennuliiklus. Lennuveo suhtes hakkab kehtima heitkogustega kauplemise süsteem, Euroopa Komisjon on tõstatanud küsimuse lennukikütuse maksustamise ja käibemaksusu kohaldamise kohta Euroopa Liidu sisevedude puhul.

6.2   Lennuveo areng sai hoo sisse sektori liberaliseerimisest ning odavlennufirmade tekkimisest. Odavlennufirmade asutamine on saanud aga tihti teoks tänu riigiabile, mistõttu võiks abisaajate suhtes kehtestada kohustuse viia ellu kompenseerivaid meetmeid.

6.3   Lennuveo poliitika käsitlemisel on loomulikult tähtsaim küsimus lennuohutus. Euroopa Liit peaks olema rahvusvahelise lennuohutussüsteemi rajamisel esirinnas ning tegutsema selle nimel juba Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni korraldataval rahvusvahelisel konverentsil märtsis Montrealis.

6.4   Ning lõpetuseks tuleks valmistada hoolikalt ette 2012. aasta järgse „ühtse taeva” tegevuskava teine etapp ja viia lõpule Euroopa Liidu – Ameerika Ühendriikide vahelised keerukad läbirääkimised lennuveo teemal.

7.   Infrastruktuur

7.1   Komitee on alati toetanud üleeuroopaliste transpordivõrkude rajamise kava. Komitee kinnitab oma toetust nimetatud kavale, kuid väljendab muret rahastamisprobleemide ja viivituste pärast.

7.2   Komitee märgib, et laienenud Euroopal on suuremad nõudmised transpordi infrastruktuurile ning et tuleks mõelda olemasolevate rahastamisvahendite kohandamise või isegi uute loomise peale. Mõttevahetuses tuleks eelkõige keskenduda jätkusuutliku infrastruktuuri rajamisele, mis eeldab avaliku ja erasektori rahaliste vahendite ühendamist ning uute, eelarveväliste rahastamisallikate leidmist jne.

7.3   Oluline on rõhutada, et transpordi infrastruktuur mõjutab väga olulisel määral sotsiaalmajanduslikku arengut ja piirkondlikku ühtekuuluvust. Samaaegselt paneb olemasolev transpordi infrastruktuur aluse säästvale ja keskkonnasõbralikule transpordisüsteemile. Seepärast on sobiva infrastruktuuri valimine väga oluline. Seega tuleb tegeleda piirkondade ligipääsetavuse ja nende integreerimisega riigi ja Euroopa süsteemidesse säästva ja keskkonnasõbraliku infrastruktuuri edendamise kaudu.

7.4   2011. aasta alguses esitatavad üleeuroopaliste transpordivõrkude uued suunised peaksid kajastama selgelt Euroopa Liidu valikut vähem süsihappegaasi tekitavate veoliikide kasuks.

7.5   Komitee kinnitab oma kindlameelset toetust Galileo programmile ning rõhutab, et see on vaja viia ellu uute viivitusteta.

8.   Keskkonnakulude sisestamine

8.1   Vajaduses sisestada transpordi keskkonnakulud ei kahtle keegi. Kui sisestamist ei toimu, kannab kulud rahvas. Pealegi võib see põhjustada kaheldava väärtusega äritehinguid, kuna kaupa, mida oleks võimalik osta lähiümbrusest, veetakse tohutute vahemaade kauguselt.

Komitee arvates peaks süsinikdioksiidi maksu kehtestamine olema tõhusaim viis suure osa keskkonnakulude sisestamiseks. See annaks ettevõtetele endile jõulise vahendi leidmaks võimalusi vähendada süsinikdioksiidiheiteid ja seega vähendada ka oma keskkonnamõju.

8.2   Kohe alguses ei saa lahendusena kõrvale jätta nn ökovinjetti, olgugi et selle elluviimise üksikasju ja mõju oleks vaja veel põhjalikult analüüsida. Pädevad rahvusvahelised organisatsioonid, nagu Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon ja Rahvusvaheline Mereorganisatsioon, võiksid kaaluda selle kontseptsiooni kasutamist nii lennu- kui ka mereveo puhul. Eurovinjeti direktiivi läbivaatamise arutelud oleks küll soovitav taaskäivitada, kuid seejuures ei tohi unustada, et väliskulude sisestamine peab toimuma kõikide veoliikide suhtes õiglaselt ja ühtemoodi.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Arvamus CESE 1947/2009 teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatud infrastruktuuride kasutamise eest”, veel ELT-s avaldamata; ELT C 317, 23.12.2009, lk 80.

(2)  ELT C 161, 13.7.2007, lk 89; ELT C 27, 3.2.2009, lk 49; ELT C 228, 22.9.2009, lk 78.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/30


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tööstuse muutused ja kaherattaliste mootorsõidukite tööstuse väljavaated Euroopas” (omaalgatuslik arvamus)

2010/C 354/05

Raportöör: Virgilio RANOCCHIARI

Kaasraportöör: Patrizio PESCI

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

Tööstuse muutused ja kaherattaliste mootorsõidukite tööstuse väljavaated Euroopas

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 4. veebruaril 2010. Raportöör oli Virgilio Ranocchiari ja kaasraportöör oli Patrizio Pesci.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.-18. märtsil (18. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 140, erapooletuks jäi 2 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Kaherattaliste mootorsõidukite sektoril on suur tähtsus Euroopa Liidus nii majanduse kui tööhõive jaoks. Tootjad on väga erinevas olukorras: mõned tegutsevad maailmatasandil kõikides sektorites või väga spetsiifilistes sektorites, teised riigi- või isegi kohalikul tasandil, olles mõnikord võrreldavad käsitöölistega. Sama kehtib ka alltarnijate kohta, kelle hulgas on suurel määral esindatud VKEd.

1.2

2008. aasta viimases kvartalis sektorit tabanud kriisi tagajärjel vähenenud nõudlus tõi kogu sektori jaoks kaasa terve rea negatiivseid mõjusid, millel olid tõsised struktuurilised ja tööhõivealased tagajärjed (nõudlus vähenes 31 %, mis tõi endaga kaasa 35 %-lise languse kogukäibe ja tellimuste osas, mõjutades negatiivselt ka tööhõivet).

1.3

Komitee kardab, et juhul kui viivitamatult ei töötata välja poliitikat sektori toetamiseks, kaotatakse 2010. aasta jooksul veel suur hulk töökohti.

1.4

Komitee korraldas 12. novembril 2009 Milanos toimunud 67. rahvusvahelise mootorrattamessi raames avaliku arutelu, et koguda täiendavaid seisukohti tootjatelt, sõidukiosade tarnijatelt, ametiühingutelt, kasutajatelt, valitsusvälistelt organisatsioonidelt ja ülikoolidelt. Arutelu käigus leidsid suurel määral kinnitust töörühmas esile kerkinud seisukohad.

1.5

Kõnealuses kontekstis nendib komitee järgmist:

a)

vajalikud on asjaomased meetmed, et suurendada nõudlust kaherattaliste mootorsõidukite järele liikmesriikides. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama või keskpikas perspektiivis uuendama neid meetmeid eelkõige väikese keskkonnamõjuga ja arenenud turvaomadustega sõidukite osas;

b)

kutsub komisjoni üles seadma tulevase kaherattalisi mootorsõidukeid käsitleva määruse ettepaneku väljatöötamisel sektori jaoks realistlikke eesmärke, mida viia ellu järkjärguliselt ning mis on kooskõlas projekteerimise, tootmise ja turustamisega, tagades tööstuse jaoks paindlikud lahendused, mille tulemusel kasvavad vähem kulud tarbijatele, ning arvestades majanduskonjunktuuri ja toodete mitmekesisust;

c)

õiglase konkurentsi tagamiseks on vaja paremat järelevalvet tüübikinnituste ja turgude üle ning seda, et ELi ja Kagu-Aasia vabakaubanduslepingud oleksid kahepoolsed;

d)

Komitee kutsub komisjoni üles arendama kaherattaliste mootorsõidukite sektori jaoks CARS21 strateegiale (1) sarnanevat strateegiat, et toetada sektoris partnerlust, konkurentsivõimet ja tööhõivet;

e)

komitee on seisukohal, et teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise seitsmes raamprogramm võib panustada neisse eesmärkidesse, ja kutsub konkreetselt kaherattaliste mootorsõidukite sektori jaoks looma platvormi, mis toetab ELis tootvaid ettevõtteid ning kasutab ELi tootmisahelat;

f)

komitee kutsub tööstust üles jätkama ümberkorraldusi, ühinemisi ja ülevõtmisi ning arendama veelgi koostööd, muu hulgas osade tarnijatega, eesmärgiga saavutada võimalikult suur koosmõju.

g)

komitee peab kõnealuses sektoris tööhõive edendamiseks hädavajalikuks arendada „sotsiaalset dialoogi”, kehtestades ELi normid elukestvale õppele ja töötajate spetsialiseerumisele, toetades samal ajal ebakindlate töökohtade vähendamist;

h)

kutsub komisjoni üles pühendama rohkem tähelepanu kaherattalistele mootorsõidukitele linnalise liikumiskeskkonna tegevuskavas ette nähtud meetmete raames, kuna need sõidukid võivad kahtlemata panustada jätkusuutlikku liikuvusse.

2.   Kaherattaliste mootorsõidukite sektor Euroopas

2.1

Kaherattaliste mootorsõidukite sektoril on suur tähtsus Euroopa Liidus nii majanduse kui tööhõive jaoks. Kaherattaliste mootorsõidukite sektoril on teatud sarnasused autotööstusega (2), kuid eelkõige on sellel terve rida spetsiifilisi omadusi tema piiratud mõõtmete, erakordselt killustatud struktuuri ja mitmekesisema toodangu tõttu.

2.2

Viimastel aastakümnetel on kõnealune sektor läbinud põhjaliku arengu, kuna traditsioonilistele Euroopa sõidukimarkidele pakub kasvavat konkurentsi Jaapani toodang. Jaapani tootjad, kes täna kuuluvad sektori juhtivate tootjate hulka, on arendanud tootmistegevust otse Euroopa Liidus. Aegamööda on sektor Euroopas ümberkorralduste, ühinemiste ja ülevõtmiste teel ümber kujundatud ning tekkinud on keskmise suurusega tööstusettevõtete rühmad, kes tegutsevad kõrvuti nišitootjate ja arvukate VKEdega.

Täna kuulub traditsioonilistele Euroopa, Jaapani ja USA tootjatele juhtiv positsioon Euroopa turul, kuid alates 1990. aastatest pakuvad neile kasvavalt konkurentsi areneva majandusega riigid. Arvestades toodetud sõidukite arvu, on ELi toodangumaht suhteliselt väike (1,4 miljonit), võrreldes eelkõige Hiinaga (üle 20 miljoni), Indiaga (üle 8 miljoni) ja Taiwaniga (1,5 miljonit), kuid ELis toodetud sõidukitel on suurem lisaväärtus ning need on uuenduslikumad, kvaliteetsemad ja turvalisemad.

2.3

Eurostat paigutab kaherattaliste mootorsõidukite sektori NACE koodi 35.41 alla. Kõige uuemate andmete kohaselt, mis pärinevad 2006. aastast, ulatub kaherattalisi mootorsõidukeid tootvate ettevõtete arv EL-27s 870ni, millest 80 % asub kuues liikmesriigis (Itaalia, Ühendkuningriik, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Austria). 8 miljoni euro suurune keskmine käive annab tunnistust arvukatest VKEdest, hinnanguliselt on neid 650 ehk ligikaudu 75 % ettevõtete koguarvust.

2.4

90 % ELi toodangust on loodud ligikaudu 100 suurema- ning väiksemapoolse keskmise suurusega ettevõtte (3) poolt, kes tegutsevad eri liikmesriikides (lisaks ülalpool nimetatutele Tšehhi Vabariik, Madalmaad, Portugal, Sloveenia, Rootsi) ning Norras ja Šveitsis. Ülejäänud 10 % Euroopa toodangust jaguneb väikeste ja väga väikeste ettevõtete vahel.

2.5

Tootjad on väga erinevas olukorras: mõned tegutsevad maailmatasandil kõikides sektorites (eri otstarbeks mõeldud ja erineva silindrimahuga mootorrattad, erineva silindrimahuga motorollerid, mopeedid, kolme- või neljarattalised mootorrattad) või väga spetsiifilistes sektorites, teised tegutsevad riigi- või isegi kohalikul tasandil, olles toodangu mahu ja tootmisprotsessi alusel mõnikord võrreldavad käsitöölistega.

2.6

Tehniliste eeskirjade (ELi tüübikinnitused) alusel jaotatakse kaherattalised mootorsõidukid eri kategooriatesse, millel on eri omadused (silindrimaht, kasutusotstarve). Euroopa direktiivis juhilubade kohta kehtestatakse erinevad tingimused kaherattaliste mootorsõidukite juhtimiseks (mopeed AM, mootorratas A1, mootorratas A2, mootorratas A). Selline jaotus soodustab killustunud tootmisprotsessi ja vähendab maastaabisäästu.

2.7

Killustatud tootmine kõnealuses sektoris on osaliselt ajalooliselt põhjustatud, kuid sõltub peamiselt kaherattaliste mootorsõidukite turu iseloomust. Kui need sektorid, mis on rohkem suunatud praktilisele kasutusele edasiliikumise vahendina (eelkõige linnades), nt motorollerid, võivad luua suuremaid tootmisalaseid sünergiaid, eelkõige mootorite osas, siis mootorrattasektor on vähem sobiv sellise sünergia jaoks nagu samade mootorite või komponentide kasutamine erineva sõidukimargi mudelite puhul. Eelkõige erinevad oluliselt sõltuvalt sõiduki suurusest dünaamilised omadused ning sellele lisanduvad erinevused, mis sõltuvad sõiduki konkreetsest kasutusotstarbest, ning lõpuks kasutajate erinevad ootused. Paljudel juhtudel seostatakse marke tugevasti teatud mootorikonfiguratsiooniga (nt BMW boksermootor, Ducati desmodromic-tüüpi mootor, Moto Guzzi V-twin mootor, Triumphi 3-silindriline mootor) vastavalt nõudlusele turul, mis nii Euroopas kui eksportturgudel koosneb suures osas asjaarmastajatest.

2.8

Sõidukeid toodetakse väikestes seeriates ja piiratud arvul, mis annab investeeritud kapitali kohta vähem kasumit kui autosektor. Selline suhe valitseb osaliselt ka sõidukiosade ja jaotussektoris.

2.9

ELi 2002. aastast kasvava turu toetusel (+22 % aastatel 2002–2007) ulatus ELi toodangu käive 2006. aastal 7 miljardi euroni ELi kaherattaliste mootorsõidukite sektori 34 miljardilise kogukäibe juures. Huvitav on tõdeda, et ajavahemikus 20042006 täheldati sektoris 12 %-list juurdekasvu, ehk protsentuaalselt suuremat juurdekasvu kui tootmissektoris üldiselt või autosektoris (mõlemas sektoris oli juurdekasv 8 %), asjaolu, millel oli positiivne mõju tööhõivele.

3.   Alltarnijate roll: sõidukiosad, jaotus ja müügijärgne tugi

3.1

Killustatus iseloomustab ka sõidukiosade ja jaotussektorit.

3.2

Sõidukiosad tulevad osaliselt autotööstuse tarnijatelt, kes piiratud määral tegutsevad ka kaherattaliste mootorsõidukite sektoris (sõidukite toitesüsteemid), kuid eelkõige spetsiaalsetelt tarnijatelt (rattad, väljalasketorud, sidurid jms) vastavalt nõutavale spetsialiseerumistasemele. Kõnealuses sektoris tegutsevate tarnijate arvu hinnatakse ligikaudu 500-le. Tavapäraselt on tegemist Euroopa tarnijatega (kes on koondunud Itaaliasse, Hispaaniasse, Prantsusmaale, Ühendkuningriiki, Saksamaale ja Madalmaadesse), kuid viimastel aastatel on kasvanud Aasiast pärit tarnijate arv. Et selle konkurentsiga toime tulla, on mõned Euroopa tarnijad tegevuse omakorda osaliselt üle viinud Aasiasse. Euroopa sõidukiosade tootjad sõltuvad aga täielikult Euroopa tootjate tellimustest.

3.3

Jaotuse ja müügijärgse toe teenuste võrgustik täidab geograafilise läheduse nõuet, mis on iseloomulik kaherattaliste mootorsõidukite sektorile (eelkõige mopeedid ja motorollerid). ELis leidub ligikaudu 37 000 müügi- ja teenuspunkti, mida sageli haldavad pereettevõtted. Itaalia, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Saksamaa, Hispaania, Madalmaad, Kreeka ja Rootsi tagavad 91 % jaotus- ja teenussektori käibest; see arv suurenes 5 % võrra ajavahemikus 2004–2006.

4.   Tööhõive ja sotsiaalküsimused

4.1

Ajavahemikus 2002–2007 kasvas tööhõive kaherattaliste mootorsõidukite sektoris pidevalt ning andis 2007. aastal tööd 150 000 töötajale Euroopa Liidus. Huvitav on tõdeda, et ajavahemikus 2004–2006 on sektoris tööhõive kasvanud 4 % võrra, võrreldes 3 %-lise vähenemisega töötlevas tööstuses üldiselt ja 5 %-lise vähenemisega autotööstussektoris. See juurdekasv annab tunnistust sektori dünaamilisusest ja uuenduslikkusest, mis praegustel rasketel aegadel on saanud abi suurenevast nõudlusest nii linna- kui vabaajasõidukite järele.

4.2

25 000 töökohta neist on otseselt seotud kaherattaliste mootorsõidukite tootmisega, eelkõige Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Austrias ja Madalmaades. Mootorrattaturu hooajalisus (põhinõudlus kevadel ja suvel) põhjustab tootmise kõrgaegu teatud perioodidel aastas, kui tootjad võtavad tööle ka hooajatöölisi. Seetõttu on vajalik suurem paindlikkus, et tulla toime turu vahelduvate vajadustega.

4.3

20 000 töökohta neist on otseselt seotud sõidukiosade sektoriga, eelkõige Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Madalmaades ja Ungaris.

4.4

105 000 töökohta on seotud müügi- ja müügijärgse toe sektoriga. Loomulikult on need töökohad hajutatud üle Euroopa Liidu, isegi kui Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Hispaania, Madalmaad, Kreeka ja Rootsi katavad neist 92 %.

5.   Majanduskeskkond ja rahvusvahelised suundumused

5.1

Ülalnimetatud andmed näitavad, et kaherattaliste mootorsõidukite sektor on olnud viimastel aastatel väga dünaamiline tänu juurdekasvule, mis Euroopa turul 2007. aastal vastas 2,7 miljonile sõidukile (sõidukipargi suurus ELis ulatub hinnanguliselt 34 miljoni sõidukini). Viimaste kuude kriis on põhjustanud siiski ELi turu kahanemise 7,4 % võrra 2008. aastal, võrreldes 2007. aastaga. Kahanemine 2008. aasta viimases kvartalis oli eriti märkimisväärne: 34 % võrreldes 2007. aasta sama perioodiga. See negatiivne trend tugevnes veelgi 2009. aasta esimeses kvartalis, mil kaherattaliste mootorsõidukite müük vähenes 37 % võrra, võrreldes 2008. aasta sama perioodiga. Andmed 2009. aasta teise kvartali kohta kinnitavad seda negatiivset trendi ja näitavad, et kogumüük ajavahemikus september 2008 – september 2009 on vähenenud 27 %, võrreldes eelneva aasta sama perioodiga.

5.2

Kriisi mõju on märgata terves sektoris. Tootjate jaoks on kahanev müük lisaks tugevalt mõjutatud tulule toonud endaga kaasa vähenenud tootmise, et toime tulla liiga suurte laovarudega. Kahanev müük on omakorda põhjustanud töötundide arvu vähenemise, tootmisseisaku ja hooajatöö vähenemise, millega kaasnes tootmiskavade läbivaatamine lühikeses ja keskpikas perspektiivis. Mõnel juhul olid vajalikud pidevad personalivähendamised kuni 25 % ulatuses. Mõnele väikese ja keskmise suurusega tootmisettevõttele on kohus määranud halduri ning ettevõtted on nüüd müüki pandud, teised on oma tegevuse lihtsalt lõpetanud. See areng laseb aimata teisi ümberkorraldusi, isegi kui on raske näha ette nende mõju sotsiaalmajanduslikule struktuurile seoses tootmistegevuse võimalike ümberpaigutustega väljapoole Euroopat.

5.3

Seoses tootjatepoolse nõudluse vähenemisega peavad ka sõidukiosade tarnijad vähendama oma toodangut, mis omakorda mõjutab tööhõivet. Mõned neist on pidanud lõpetama oma tegevuse ja praegu arvatakse, et ligikaudu 10 %-i kõnealuse sektori tarnijaist ähvardab pankrott. See olukord toob endaga kaasa täiendavaid kulusid ka tootjatele, kes peavad toime tulema ettenägematute investeeringutega, et aidata sõidukiosade tarnijaid või leida uusi tarnijaid, või isegi arendama uusi vorme või presse alumiiniumist või plastist osade jaoks, et asendada puuduvaid tarneid. Praeguseks on tellimused ja käive vähenenud ligikaudu 40 %. Üsna tavaline on asjaolu, et paljud tootjad pöörduvad konkurentsivõime säilitamise eesmärgil Kagu-Aasia tarnijate poole.

5.4

Jaotuse ja müügijärgse toe sektorit on kriis ja kahanev tootmistegevus raskelt tabanud, muu hulgas asjaomaste ettevõtete väiksuse tõttu (väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ja pereettevõtted). Hispaanias näiteks vähenes müügipunktide arv 2008. aastal 25 % võrra, mille tulemusel kaotas töökoha üle 6 000 inimese. Kui selline trend jätkub ka edaspidi, siis nähakse ette, et ligikaudu 25 % ettevõtetest ja vahendajatest ning 60 % agentidest Hispaanias lõpetab oma tegevuse 2009. ja 2010. aasta jooksul. Kriisi mõju jaotusvõrgule loob täiendavaid kulutusi ka tootjatele, kes peavad ülal pidama jaotusvõrku, et tagada toodete turustamise võimalus ja saada kasu majanduse taaselavnemisest, kui see toimub.

5.5

Komitee kardab, et juhul, kui viivitamatult ei töötata välja poliitikat sektori toetamiseks, kaotatakse 2010. aasta jooksul veel hulgaliselt töökohti. Tööhõive tagamiseks kõnealuses sektoris on hädavajalik arendada ka sotsiaalset dialoogi, edendades elukestvat õpet ja töötajate spetsialiseerumist ka ülikooli tasemel ning vähendades samal ajal ebakindlate töökohtade arvu.

5.6

Siiani on meetmed, mille eesmärk on suurendada keskpikas perspektiivis nõudlust kaherattaliste mootorsõidukite järele, olnud hajusad ja ebapiisavad. Erinevalt olukorrast autotööstuses on ainult Itaalia kiirelt käivitanud sõidukite lammutamise algatuse, millel on olnud positiivne mõju Itaalia ja seega ka Euroopa turule. Selle algatuse tulemusel on enim saastavad sõidukid liiklusest eemaldatud. 2009. aasta esimese kahe kuu jooksul kahanes Itaalias turg 35 %, ent seejärel saavutati positiivne tulemus väikese silindrimahuga motorollerite osas, mille puhul saadi kasu vanemate sõidukite lammutamisel makstavast 500 euro suurusest toetusest. Seevastu on olukord mootorrataste ja mopeedide osas endiselt negatiivne; nende tootmine on vähenenud enam kui 20 % võrra. Kuigi Hispaania võttis juulis vastu mitmeid kuid lubatud mootorrataste lammutamise algatuse, ei ole seni kõnealust algatust veel rakendama hakatud, mille tagajärjel tarbijad ootavad ja ostud on pidurdunud (2009. aasta jaanuarist augustini täheldati mopeedide müügiarvu kahanemist 52 % võrra ja mootorrataste müügiarvu kahanemist 43 % võrra, võrreldes 2008. aasta sama perioodiga). See näide tõendab selgelt vajadust ELi õigusraamistiku järele, mis edendab stabiilsust riiklikel turgudel ja tugevdab tarbijate usaldust.

5.7

Nõudluse suurendamiseks rakendatavatel meetmetel on kindlasti eeliseid kasutajate jaoks, kuid need ei lahenda tingimata ei sõidukiosade tootjate ega Euroopa kaherattaliste mootorsõidukite tööstuse probleeme. Itaalias on näiteks kindel 500 euro suurune toetus soodustanud märkimisväärselt selliste väikeste motorollerite müüki, mille silindrimaht on 125 ja 150 cm3, mis on imporditud Taiwanist ja mida turustatakse hinnaga 1 500 kuni 2 000 eurot, ning vähemal määral kallima Euroopa toodangu müüki, kuid see meede pole aidanud tagada nõudlust keskmise suurusega kaherattaliste mootorsõidukite järele hinnaga 6 000 ja 8 000 eurot. Euroopa sõidukiosade tootjaile ei ole saanud osaks mingeid eeliseid, kuna nad ei tarni Aasia tootjatele. Et kogu sektor saaks tulu, näib olevat hädavajalik rakendada meetmeid nõudluse toetamiseks, mis tagaks hinnatõusuga paralleelselt kasvava toetuse nende sõidukite puhul, mida soovitakse edendada, eelkõige sõidukite jaoks, mis pakuvad uuenduslikke lahendusi keskkonnamõju vähendamisel ja tõhusamaid turvasüsteeme.

5.8

Viivitamatult tuleb lihtsustada tarbijate laenuvõimalusi, et nad saaksid osta sõidukeid, ning lihtsustada ELi kõnealuse sektori ettevõtete juurdepääsu rahastamisele, nii et nad võiksid kanda lisakulusid, mida kriis endaga kaasa tõi, ning jätkata investeerimist teadus-, arendus- ja uuendustegevusse (tootjad ja sõidukiosade tootjad koostöös). Eesmärk on, et nad suudaksid säilitada oma konkurentsivõime ja keskenduda kvaliteedile ja uuendustegevusele, selleks, et suuta toota üha keskkonnasõbralikumaid ja turvalisemaid sõidukeid.

6.   Kõnealuse sektori tulevikuväljavaated: väljakutsed ja võimalused

6.1

Kui esimese poolaasta negatiivsed tulemused püsivad ka kogu 2009. aasta jooksul, tabab kogu sektorit 2010. aastal laenuvõime vähenemine pankades. Isegi kui majandus taaselavneks koheselt, on võime investeerida teadus- ja arendustegevusse vähenenud, omades negatiivset mõju keskpikas perspektiivis ning nõrgendades veelgi ettevõtteid – asjaolu, millel võivad olla üha tõsisemad tagajärjed tööhõive jaoks.

6.2

Viimase kümne aasta jooksul, alates 1999. aastal Euro 1 normide kehtestamisest kuni praegu kehtivate normideni, on sektoris saavutatud oluline vähenemine saasteainete heidete mahus, suurusjärgus 90 % süsinikmonooksiidi (CO) ja süsivesinike (HC) puhul ning üle 50 % lämmastikoksiidi (NOx) heitkoguste puhul. Ka mürasaaste küsimuses on saavutatud positiivseid tulemusi. Terve sektor (kaasa arvatud tarbijaorganisatsioonid) tegutseb ikka veel täiendavate edusammude nimel, mida on maanteeliikluses eelkõige võimalik saavutada üksnes tüübikinnitusega väljalasketoru kasutamise ja keskkonnasõbralikuma juhtimisstiiliga. Turvalisuse küsimuses on sektor andnud tunnistust uuenduslikust mõtlemisest paljude erinevate pidurisüsteemide abil, mida järk-järgult paigaldatakse kaherattaliste mootorsõidukite eri tüüpidele, sealhulgas sellised uue konstruktsiooniga sõidukid nagu kolme- ja neljarattalised mootorrattad.

6.3

Komisjon on kaherattaliste mootorsõidukite kohta välja töötamas määruse ettepanekut, mida on oodata 2010. aasta esimestel kuudel. Tuleb küll jätkata edusamme keskkonna ja turvalisuse valdkonnas, ent praeguste majandustingimuste juures on väga oluline, et välditaks liiga äkilisi muudatusi ning et võetaks arvesse sektori tegelikku võimsust ja sektoris tegutsevate osalejate suurust. Uute Euro-normide osas tuleb välja pakkuda sellised eesmärgid, mis on sektori jaoks saavutatavad, mida on võimalik ellu viia järkjärguliselt ning mille puhul võetakse arvesse projekteerimise, tootmise ja turustamise ajaraame. Uues määruses tuleks valida uus lähenemisviis, mis võimaldaks kõnealusel sektoril saada kasu oma innovatsioonivõimest, andes sellele teatud paindlikkuse, mille puhul võetakse arvesse konjunktuuri ja toodete suurt mitmekesisust (tehniliste omaduste ja turgude osas), eelkõige seoses arenenud pidurisüsteemide ulatuslikuma rakendamisega. Tööstus on juba teinud sellesuunalisi ettepanekuid komisjonile keskkonna ja liiklusturvalisuse alal.

6.4

Praegustes majandustingimustes peavad tavapärased tootjad tulema toime pidevalt kasvava konkurentsiga, mida pakuvad madala hinna ja kvaliteediga tooted, eelkõige Kagu-Aasiast. See kehtib eelkõige kaherattaliste mootorsõidukite kohta, millel on väike või keskmise suurusega silinder, mille puhul marginaalid on väikesed. Eri uuringud näitavad, et need imporditud tooted ei täida sageli Euroopa tüübikinnituse nõudeid ja kujutavad endast ohtu tarbijate turvalisusele ja keskkonnale. ELi imporditavatel Hiina kaherattalistel mootorsõidukitel valikuliselt läbiviidud katsed näitasid nõuetele mittevastavust: ELi tüübikinnituse nõuetega võrreldes oli pidurdusteekond lubatust kuni 35 % pikem ja heitkogused kuni 20 korda suuremad. Samuti esineb probleeme, mis seonduvad areneva majandusega riikides tegutsevate tootjate poolt võltsitud sõidukite või sõidukiosadega Euroopas toodetud autodele, samuti vastavustunnistuste võltsimisega ELi nõuetele mittevastavaid sõidukeid ELi importivate kaubandusettevõtete poolt. Õiglase konkurentsi tagamiseks väga hinnatundlikus sektoris ELi turul on vajalik tüübikinnituste ja turgude tõhusam järelevalve, turustatavate sõidukite toodangu nõuetele vastavuse üksikasjaliku kontrollimisega pädevate asutuste ja/või müüdavate sõidukite tehnilise kontrolli teenistuste poolt, jälgimaks seda, et sõidukid vastavad kinnitatud tüübile ning et intellektuaalomandi õigusi järgitakse.

6.5

Seevastu premeerivad tarbijad traditsioonilisi tootjaid disaini, tootekvaliteedi, uuenduslikkuse ja turvalisuse eest. See kehtib kõrgema hinnaklassi sõidukite puhul, millel on väike või keskmise suurusega silinder, ning eelkõige selliste sõidukite puhul, millel on suur silinder ja suur lisaväärtus, mis paistavad silma oma tehniliste lahendustega ja mille puhul sõidukimark mängib olulist rolli. Neid tooteid tabas praegune majanduskriis kõige suuremal määral. Selliste tehniliselt arenenud sõidukite levik nagu hübriid- või elektrisõidukid, mis hakkavad turule ilmuma, sõltub suurel määral avaliku sektori toetusest ning seega võimest leida väljapääs praegusest majanduskriisist.

6.6

Vabakaubandusleping nõuab erilist tähelepanu, tagamaks seda, et tollimaksude liberaliseerimine ELi ja Kagu-Aasia riikide vahel toob kasu mõlemale poolele, ka mittetariifsete tõkete kaotamise teel (nt Hiinas kaherattalistele mootorsõidukitele, mille silindri maht on suurem kui 250 cm3, kehtiv sõidukeeld), mis tekitavad suuri probleeme Euroopa eksportijatele.

6.7

Selleks et tulla toime praeguste väljakutsetega, peavad Euroopa tootjad varasemate kogemuste eeskujul jätkama ümberkorraldusi, ühinemisi ja ülevõtmisi ning arendama veelgi koostööd, et kasutada maksimaalselt ära võimalikke sünergiaid.

6.8

Euroopa sõidukiosade tootjate allesjäämine on otsustava tähtsusega, et säilitada Euroopa toodete spetsiifilisi omadusi, mida kasutajad peavad ainulaadseks. Vältida tuleks seda, mis juhtus näiteks rattatööstuses, kus selliste oluliste koostisosade nagu raamide tootjad kadusid, mille tulemusel sõltuvad Euroopa tootjad nüüd rataste monteerimisel Hiinast.

6.9

Euroopa sõidukiosade tootjad ei tule toime hinnakonkurentsiga ning on kohustatud panustama innovatsiooni, disainilahenduste arendamisse koos tootjatega, et võimaluse korral saavutada mastaabisäästu, ning tõhusasse partnerlusse, mis tagab tellimuste voo tootjate ja tarnijate vahel kõrgema hinnaklassiga toodete osas.

6.10

Vaja on Cars21 strateegiale sarnanevat strateegiat, mis on mõeldud konkreetselt mootorrattasektorile tervikuna, et parimal viisil toime tulla kõnealuse sektori väljakutsetega, tugevdada sektori konkurentsivõimet ja kaitsta töökohti.

6.11

Teadusuuringute jaoks seitsmenda raamprogrammi raames ettenähtud vahendid võivad panustada nende eesmärkides saavutamisse, kui eelistatakse ELis tegutsevaid ettevõtteid, mis kasutavad ELi tootmisahelat. Autosektori eeskujul oleks selle eesmärgi saavutmiseks otsustav tähtsus kaherattaliste mootorsõidukite sektori jaoks loodud teadusplatvormil, eelkõige VKEde jaoks, tänu osalusele esmatähtsate teadusuuringute kindlaksmääramisel.

6.12

Komisjon esitas hiljuti linnalise liikumiskeskkonna tegevuskava, mille eesmärk on muu hulgas parandada liiklusvoogu, mis on iseloomulik kaherattalistele mootorsõidukitele. Kriisi tõttu on kaherattaliste mootorsõidukite sektor haavatav, kuid kõnealune sektor saab pikas perspektiivis kasu ELi kodanike kasvavast vajadusest liikuvuse järele, eelkõige linnades, tingimusel, et praegused majandusprobleemid on ületatavad keskpikas perspektiivis enne, kui on liiga hilja korvata kriisi tekitatud kahjusid.

Brüssel, 18. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  21. sajandi konkurentsivõimelise mootorsõidukitööstuse reguleeriv raamistik (kõrgetasemeline töörühm CARS21 2007). http://www.eesc.europa.eu/sections/ccmi/opinions_reports/total_list/index_fr.asp#PTW

(2)  Vt CCMI teabearuannet teemal „Euroopa mootorsõidukisektori hetkeolukord ja tulevikuväljavaated”, mille CCMI kinnitas 13. novembril 2007.

(3)  Lisatud loetelu on kättesaadaval CCMI veebileheküljel pärast arvamuse vastuvõtmist.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/35


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühise põllumajanduspoliitika 2013. aasta reform” (omaalgatuslik arvamus)

2010/C 354/06

Raportöör: Lutz RIBBE

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Ühise põllumajanduspoliitika 2013. aasta reform”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 25. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (18. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 163, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on väga mures selle pärast, et lahknevus ühelt poolt Euroopa põllumajandusmudeli ja multifunktsionaalse lähenemisviisi ning teiselt poolt põllumajandusettevõtete igapäevaelu vahel suureneb pidevalt. Seda otsustavamalt ja sihipärasemalt tuleb Euroopa põllumajandusmudelit, mida praegused arengud ohustavad rohkem kui kunagi varem, tugeva ühise põllumajanduspoliitika kaudu toetada ja edendada.

1.2   Põllumajandustootjad peavad turgudel valitsevast olukorrast lähtuvalt (sageli seoses madalate või kõikuvate hindadega) toime tulema tugeva kohanemissurvega ettevõtte spetsialiseerumise ja ratsionaliseerimise suunas. Kõnealused protsessid võivad kaasa tuua problemaatilise piirkondliku koondumise ja põllumajandustootmisest loobumise vähem soodsates piirkondades. Arvestades kirjeldatud kohanemissurvet, peab komitee tingimata vajalikuks, et ühise põllumajanduspoliitika kaudu edendataks edaspidi multifunktsionaalse, laiaulatuslikult levinud ja jätkusuutlikele eesmärkidele orienteeritud põllumajanduse säilitamist ja arendamist.

1.3   Komiteele on selge, et vaid konkurentsivõime suurendamisele keskendumine maailmaturu teenindamiseks ei ole piisav. Pärast 2013. aastat rakendatav ühine põllumajanduspoliitika ei tohi lähtuda kõige madalamatele hindadele orienteeritud ja puhtalt ettevõttemajanduslikus plaanis optimeeritud, spetsialiseerunud ja piirkondlikult koondunud tootmisest, vaid Euroopa põllumajandusmudelist, mis peaks põhinema toiduga isevarustamise ja säästvuse põhimõtetel ning põllumajandustootjate ja tarbijate tegelikel vajadustel.

1.4   See eeldab teistsuguseid põllumajanduspoliitilisi raamtingimusi, sest maailmaturul valitsevate tingimuste ja hindade taustal ei ole võimalik soovitud multifunktsionaalse põllumajanduseni jõuda.

1.5   Komitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles selgelt kirjeldama ühise põllumajanduspoliitika eesmärki ning seejärel esitama vajalike vahendite paketi ning avaldama rahastamisvajadused. Alles peale seda tuleb selgeks rääkida rahastamise küsimused. Komitee arvates ei ole õige kohe määratleda kindel summa teatud tegevusvaldkonna tarvis ning siis jagada see eri meetmete ja liikmesriikide vahel.

1.6   Vastavalt aluslepingule on ühise põllumajanduspoliitika üks eesmärk turu stabiliseerimine. Stabiilsed turud on olulised. Seetõttu peab komitee ka tulevikus turuvahendite kasutamist oluliseks, et stabiliseerida hindasid ja vältida tugevaid hinnakõikumisi. Kuid meetmed turu reguleerimiseks ja tootjahindade tagamiseks vähendati miinimumini ning võrreldes kolmandate riikidega kuuluvad ELi põllumajandusturud kõige avatumate hulka. Sellest tuleneb ka suurem osa probleeme, mida pikemas perspektiivis vaid ülekandemaksetega tasakaalustada ei saa.

1.7   Põllumajanduspoliitika kujutab endast enamat kui vaid raha jagamist. Põllumajandustootjad ootavad õigustatult, et nad saaksid õiglast sissetulekut oma toodete müügist turul ja Euroopa põllumajandusmudeli raames ühiskonnale pakutavate teenuste tasustamisest.

1.8   Lisaks on selleks vaja edendada ja toetada kvaliteettoodete tootmist ja turustamist piirkondliku eripära ja ELi maapiirkondade mitmekülgsuse väljendusena, toetada lühikesi turustuskanaleid ning anda põllumajandustootjatele või tootjate ühendustele otsene juurdepääs tarbijatele, et suurendada põllumajandustootmise struktuuride konkurentsivõimet ja seista vastu suurte kaubanduskettide ülimuslikule positsioonile läbirääkimistel. Euroopa toodete mitmekesisust ja erinevusi peaks hoidma, nt tarbijatele korrektset teavet andes.

1.9   Reformi üks olulisi eesmärke on muuta ELi praegune ebaühtlane põllumajanduse toetamise süsteem ühtseks, objektiivsetele kriteeriumidele toetuvaks ja ühiskondlikult vastuvõetavaks süsteemiks.

1.10   Makseid põllumajandustootjatele ei tohi enam põhjendada minevikus tehtud otsuste või antud õigustega. Kõnealuste maksetega tuleb hüvitada täpselt määratletavad ühiskondlikud teenused, mis on vajalikud Euroopa põllumajandusmudeli säilitamiseks ning mis tohi ei kajastuda turuhindades. Seega tuleb maksed korraldada eesmärgile suunatult.

1.11   Euroopa kindlasummalise pindalatoetuse jaoks puudub põhjendus, seda eelkõige seoses oluliste struktuuriliste ja agroklimaatiliste tingimuste, tugevalt lahkneva riikliku ja piirkondliku keskmise sissetuleku, suuresti erinevate sisend- ja tootmiskulude ning erinevate teenustega, mida pakuvad erinevad ettevõtted ja ettevõttetüübid Euroopa põllumajandusmudeli säilitamiseks. Selle asemel tuleb leida sobivad lahendused, mis vastavad piirkondlikele ja ettevõttetüübist tulenevatele tingimustele.

1.12   Maaelu arengukavasid tuleb jätkuvalt laiendada ja ka optimeerida. Komitee ei ole mitte mingil juhul nõus vastavate ülesannete ülekandmisega üldise struktuuri- ja regionaalpoliitika alla. Samuti on komitee seisukohal, et praeguse Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) meetmetel peaks olema selge põllumajanduslik seos; teedeehitus ja lairibaühendused selle alla ei kuulu.

2.   Ülesanded

2.1   Euroopa Komisjon avaldab 2010. aastal teatise, milles käsitletakse poliitiliste prioriteetide kujundamist ja tulevast eelarveraamistikku pärast 2014. aastat. Selles käsitletakse ka selliste ühiste poliitikavaldkondade kujundamist nagu ühine põllumajanduspoliitika ja struktuurifondid.

2.2   Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on sõnastada organiseeritud kodanikuühiskonna peamised seisukohad ühise põllumajanduspoliitika tulevase kujundamise ja korraldamise kohta. Seega edastatakse komisjonile argumendid ja soovitused teatise väljatöötamiseks.

3.   Lähtepositsioon: ELi põllumajanduspoliitika eeskuju Euroopa põllumajandusmudel on ohus

3.1   Ühiskonna ootused põllumajandusele on paljuski muutunud. Ammu enam ei lähtuta vaid EÜ asutamislepingu artiklist 33, mis võeti muutmatult üle uude Lissaboni lepingusse, st suurendada tootlikkust, et tagada mõistliku hinnaga piisav hulk toiduaineid.

3.2   Lisandunud on uued väljakutsed, nt bioloogilise mitmekesisuse tagamine, kultuurmaastiku säilitamine ulatuslikul määral, maapiirkondade arendamine, sh töökohtade loomine ja säilitamine, piirkondlikud tooted kultuuripärandi rollis jne. Samuti peab põllumajandus toime tulema kliimamuutuste tagajärgedega ning andma panuse süsinikdioksiidi säilitamisse.

3.3   Ülemaailme näljakriis ja ka problemaatiline olukord energiaturgudel toovad esile kodumaise (st piirkonnapõhise) põllumajanduse muud olulised ülesanded nagu toiduga kindlustatus ja toiduga varustamise sõltumatus ning selle tähendus energiaallikana.

3.4   Toiduainetega kindlustatus peab olema iga inimese põhiõigus. Kuigi 100 %-line omavarustatus ei ole vajalik, peaks eesmärk olema jõuda võimalikult suure omavarustatustasemeni (st toiduga varustamise sõltumatuseni).

3.5   Põllumajandusliku tootmisega on sageli seotud mingi osa kultuurist ja piirkondlikust identiteedist, toiduained võivad sümboliseerida riikide ja piirkondade erinevusi ja ajalugu. Samas kui toiduained saab teoreetiliselt importida, jäävad kultuurmaastikud, bioloogiline mitmekesisus ja kultuur püsima vaid aktiivse traditsionaalse põllumajandusliku tegevuse raames ning neid ei saa toodetena importida. Seetõttu tuleb toiduaineid vaadelda täiesti erinevalt nt tööstuslikest toodetest, mille tootmiskoha määravad esmajoones kulud.

3.6   Arutelu jätkusuutliku majandamise üle on seega jõudnud ka põllumajandusse. Järjekindlalt jätkusuutlikkuse eesmärkidele suunatud põllumajandusest rääkides kasutavad poliitikakujundajad väljendit „Euroopa põllumajandusmudel”.

3.7   Komitee arvates on Euroopa põllumajandusmudeli – st ELi traditsionaalse (1) suunitlusega multifunktsionaalse põllumajanduse, mille puhul on põllumajandustootjate sissetulek võrreldav asjaomase riigi või piirkonna keskmisega –, säilitamine ja arendamine keskse tähtsusega toiduainete kvantitatiivselt piisava ja kvalitatiivselt väärtusliku, piirkonniti erineva, ulatuslikult levinud ning loodussõbraliku tootmise säilitamisel, mille raames kaitstakse ja hooldatakse Euroopa loodust ning mis hõlmab toodete mitmekesisust ja erinevusi ning edendab mitmekülgseid ja liikiderohkeid kultuurmaastikke ja maapiirkondi ELis.

3.8   Komitee rõhutab, et juba praegu – ja ka Euroopas – valitsevad väga suured erinevused multifunktsionaalse põllumajanduse ning sellise põllumajanduse vahel, mis peab või peaks olema suunatud globaliseerunud ja liberaliseeritud turgudele.

3.9   Komitee on väga mures selle pärast, et lahknevus ühelt poolt Euroopa põllumajandusmudeli ja multifunktsionaalse lähenemisviisi ning teiselt poolt põllumajandusettevõtete igapäevaelu vahel suureneb pidevalt.

3.10   Selle põhjus peitub mh ka selles, et põllumajandustootjad, kelle ülesanne ei ole mitte ainult tootmine, vaid kellelt oodatakse ka multifunktsionaalse rolli täitmist maapiirkondades, seisavad silmitsi ülesannetega, mille jaoks nad peavad raha kulutama ja mis neile midagi sisse ei too, sest põllumajandustoodete turuhinnad ei sisalda põllumajanduse teenuseid multifunktsionaalsuse ülesande raames.

3.11   Seetõttu on ettevõtted praegu sunnitud kaasa minema kõigi võimalike tootlikkuse suurendamise arengutega, et majanduslikult ellu jääda. Vähehaaval hiiliva protsessina eemaldub EL järk-järgult Euroopa põllumajandusmudelist ning võib täheldada suundumust industrialiseeritud põllumajanduse poole. Tekkimas on ettevõttevormid, mis annavad märku Euroopa põllumajanduse amerikaniseerumisest, samal ajal on sunnitud töö lõpetama paljud teised ettevõtted, kelle olemasolu oleks oluline multifunktsionaalse põllumajanduse säilitamiseks.

3.12   Kõnealused protsessid toimuvad erinevates tööstusharudes, aga ka piirkonniti väga erineval tasemel. Viimastel aastatel on toimunud tormiline areng, osaliselt on märgata lausa struktuurilisi muutusi, nt Saksamaal Alam-Saksi liidumaal lõpetasid vaid 2008. aastal 20 % kõigist seakasvatusettevõtetest töö, ilma et nuumsigade arv oleks muutunud.

3.13   Ei ole selge, kuhu selline areng viib. Ammu ei saa enam välistada tervete tootmisharude kadumist Euroopas – nagu on juhtunud ka tööstuses. Esimene näide võiks olla linnukasvatus, mis on juba praegu industrialiseeritud enam kui ükski teine valdkond. Prantsuse linnukasvatusettevõte Doux, mis on Euroopa üks suurimaid kontserne, paigutas mitu tootmiskohta Prantsusmaalt Brasiiliasse, sest seal on tootmiskulud madalamad.

3.14   See tähendab, et isegi jätkuv tootlikkuse kasv ei garanteeri Euroopa põllumajanduse ellujäämist reguleerimata globaliseerunud turgudel. See ei ole ka kunagi garanteerinud ulatuslikult levinud põllumajandust Euroopas.

3.15   Komitee rõhutab, et tootmise tugev koondumine suurendab Euroopa põllumajanduse haavatavust kriiside suhtes.

3.16   Euroopa põllumajandusmudeli omapära on see, et teadlikult nõustutakse madalama tootlikkusega, mis kujutab endast muidugi puudust konkurentsisituatsioonis. Kuid just seda soovitakse poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil. Sest Euroopa kodanikel on geneetiliselt muundatud organismide, hormoonide, kasvu stimuleerimise, salmonelloosivastase võitluse või maastiku säilitamise suhtes erinevad ootused võrreldes nendega, mis valitsevad teatud määral väljaspool Euroopat. Siiski on selge, et kõnealused rahvusvahelises võrdluses kõrgemad ootused tootmisele põhjustavad kulusid, mida ei saa üksi põllumajandustootjate kanda jätta.

3.16.1   Seepärast on väga oluline tugevdada piirikontrolli mehhanisme terviseohutuse protokollide kaudu, mis võimaldavad tõendada jälgitavust ja ohutust ning vältida keelatud toodete kasutamist ELis, kohaldades ELi ja imporditud toodetele samu nõudeid.

3.17   Seega seisavad Euroopa poliitikud ülesande ees säilitada põllumajandus, mis ei tohi kaasa minna igasuguste tootlikkuse tõstmise suundadega, kuid mis peab põllumajandusettevõtete omanikele siiski tagama piisava sissetuleku.

3.18   Euroopa põllumajandusmudelit ei saa rakendada maailmaturu tingimustes ja selle hindadega. Ei ole võimalik tahta põllumajandust, mis:

on suuteline andma toodangut maailmaturu (sageli moonutatud) tingimustes kõigis Euroopa piirkondades;

samaaegselt vastab toodangule esitatud ootustele (kvaliteet, turvalisus, loodusvarade kaitse, loomade heaolu jne) ja suudab kanda ka Euroopas tootmisel tekkivaid kulusid;

ning tagab ka hästitasustatud kaasaegse tööturu, mida iseloomustavad kõrgetasemelised töökohad ning turvalisuse, väljaõppe ja täiendkoolituse kõrge tase.

3.19   Praegused arengud ohustavad Euroopa põllumajandusmudelit rohkem kui kunagi varem, seetõttu tuleb seda tugeva ühise põllumajanduspoliitika kaudu toetada ja edendada.

4.   Poliitika pärast 2014. aastat – strateegiline otsus ühise põllumajanduspoliitika edasise suuna kohta

4.1   Kuigi ühist põllumajanduspoliitikat on selle ajaloo vältel osaliselt korduvalt olulisel määral muudetud ja reformitud, arutletakse nüüd – 2000., 2003. ja 2008. aasta järel – jälle selle reformimise üle. See näitab, et seni ei ole suudetud leida rahuldavaid vastuseid kõigile ühise põllumajanduspoliitikaga seotud ühiskondlikele küsimustele. Seetõttu satub ühine põllumajanduspoliitika ikka jälle tugeva kriitika alla või tõstatatakse mingil määral isegi küsimus selle olemasolu vajalikkusest. Komitee arvates langeb põllumajanduse radikaalne turule orienteerimine iseenesest ära, kui Euroopa põllumajandusmudelit tõsiselt võetakse.

4.2   Sidusrühmad peaksid ja peavad kõnealuse ühiskondliku aruteluga mitte ainult tegelema, vaid seda aktiivselt juhtima. See annab võimaluse selgitada ühiskonnale, miks on põllumajandusel tegelikkuses eriline roll. Jätkusuutlik ja Euroopa põllumajandusmudelist lähtuv põllumajandus ning loomakasvatus moodustavad meie ühiskonna toiduainetega varustatuse aluse ning strateegilise sektori maakasutuse asjakohaseks juhtimiseks ja planeerimiseks, maastiku säilitamiseks, keskkonnakaitseks ja võitluseks kliimamuutustega.

4.3   Komitee peab äärmiselt oluliseks saavutada esmalt ühiskonnas üksmeel selle kohta, milline peaks olema Euroopa põllumajandus tulevikus – seega, milline peab olema põllumajanduspoliitika eeskuju. Täpsemalt öeldes: kas ühise põllumajanduspoliitika eesmärk on kaitsta ja arendada Euroopa põllumajandusmudelit või keskenduda väheste, üha tugevamalt spetsialiseerunud ning piirkondlikult koondunud ja optimeeritud ettevõtete ettevalmistamisele üha tugevamaks ülemaailmseks võidujooksuks kõige odavamate hindade pärast?

4.4   Komiteele on selge, et vaid konkurentsivõime suurendamisele keskendumine maailmaturu teenindamiseks ei ole piisav. Pärast 2013. aastat rakendatav ühine põllumajanduspoliitika ei tohi lähtuda kõige madalamatele hindadele orienteeritud ja puhtalt ettevõttemajanduslikus plaanis optimeeritud, spetsialiseerunud ja piirkondlikult koondunud tootmisest, vaid Euroopa põllumajandusmudelist, mis peaks põhinema toiduga isevarustamise ja säästvuse põhimõtetel ning põllumajandustootjate ja tarbijate tegelikel vajadustel.

4.5   Euroopa põllumajandusmudel on elujõuline vaid juhul, kui multifunktsionaalse põllumajanduse konkurentsivõimet suurendatakse võrreldes puhtalt ettevõttemajanduslikus plaanis optimeeritud põllumajandustootmisega. Sellest peab saama ühise põllumajanduspoliitika keskne ülesanne ning sellele tuleb suunata põllumajanduspoliitilised vahendid. See toob kaasa märkimisväärsed muutused toetuste struktuuris. Juhtimisvahendite edasine vähendamine oleks vastuolus kõnealuse nõudega.

4.6   Komitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles selgelt kirjeldama ühise põllumajanduspoliitika eesmärki ning seejärel esitama vajalike vahendite paketi ning avaldama rahastamisvajadused. Alles peale seda tuleb selgeks rääkida rahastamise küsimused. Komitee arvates ei ole õige kohe määratleda kindel summa teatud tegevusvaldkonna tarvis ning siis jagada see eri meetmete ja liikmesriikide vahel.

4.7   Komitee viitab sellele, et ühise põllumajanduspoliitika 2013. aasta järgse suuna üle arutlemisel tuleks arvestada sellega, et kuuendik kõigist Euroopa töökohtadest on otseselt või kaudselt seotud põllumajandustootmisega. Ühine põllumajanduspoliitika on seega oluline ka tööhõive tagamiseks ELis, eelkõige maapiirkondades. Kui tegelik põllumajandustootmine katkeb, kaovad ka töökohad varustavas ja järgtööstuses ning samuti toidutööstuses. Lisaks kasutab põllumajandus ligi 80 % ELi territooriumist ning etendab põhirolli ressursside säästvas kasutuses, looduslike elupaikade säilitamisel, bioloogilises mitmekesisuses jne. Samuti peaks ühisel põllumajandusel olema üha olulisem osa kliimamuutuste vastases võitluses.

5.   Põllumajanduspoliitiliste meetmete mitmekülgne pakett

5.1   Turg tunnistab hindu, ent sisuliselt mitte väärtusi. Põllumajandustootjate saadavad hinnad on üha enam orienteeritud ülemaailmselt soodsatele tootmistingimustele ja -kuludele. Euroopa põllumajandusmudel tugineb aga suurel määral väärtustele, mis maailmaturuhindades ei kajastu.

5.2   Vastavalt aluslepingule on ühise põllumajanduspoliitika üks eesmärk turu stabiliseerimine. Stabiilsed turud on olulised. Seetõttu peab komitee ka tulevikus turuvahendite kasutamist oluliseks, et stabiliseerida hindasid ja vältida tugevaid hinnakõikumisi. Kuid meetmed turu reguleerimiseks ja tootjahindade tagamiseks vähendati miinimumini ning võrreldes kolmandate riikidega kuuluvad ELi põllumajandusturud kõige avatumate hulka. Sellest tuleneb ka suurem osa probleeme, mida pikemas perspektiivis vaid ülekandemaksetega tasakaalustada ei saa.

5.3   Põllumajanduspoliitika kujutab endast enamat kui vaid raha jagamist. Põllumajandustootjad ootavad õigustatult, et nad saaksid õiglast sissetulekut oma toodete müügist turul ja Euroopa põllumajandusmudeli raames ühiskonnale pakutavate teenuste tasustamisest.

5.4   Ühiskond peab seda põllumajanduspoliitika kaudu toetama, kui soovitakse Euroopa põllumajandusmudelit kaitsta. Seejuures tuleb põllumajandusel omaks võtta ühiskonna ootus, et eraldatud toetuse abil täidetakse ka ühiskonna ootused multifunktsionaalsele põllumajandusele.

5.5   Kaubandus, turud, turukorraldus

Turgude volatiilsus ja stabiilsus

5.5.1   Turgude ja hindadega seoses tuleb käsitleda ja lahendada vähemalt kolme liiki probleeme:

üha muutlikumad turud ja alanevad tootmishinnad;

levitamis- ja turustussektorite üha suurem turujõud võrreldes tootjatega;

ilmsed probleemid kvaliteetsete kohalike ja piirkondlike toodete tootmisel ja turustamisel. Selles kontekstis on seoses põllumajandusega vaja spetsiaalseid õigusnorme, mis on suunatud kohalikele ja piirkondlikele turgudele.

5.5.2   Ulatuslik loobumine tõhusatest vahenditest turgude stabiliseerimiseks on soodustanud spekuleerimist ja turgude volatiilsust. See aga on vastuolus ELi praeguste ja varasemate lepingutega!

5.5.3   Suured hinnakõikumised kalduvad vähendama tootja osa väärtusahelas ja suurendama turustusmarginaale.

5.5.4   Möödunud aastad on näidanud, et ka tarbijad ei võida neist praktiliselt midagi: suhkrupeedihindade vähendamine 40 % võrra praktiliselt ei mõjutanud lõpphindu, sama kehtib piima- ja teraviljahindade murrangulise languse kohta.

5.5.5   Minevikukogemused näitavad, et reguleeriv sekkumine, kui seda rakendatakse õigete meetmete abil ja õigel ajal, on rahvamajanduse aspektist kulutõhusam kui hilisem kahjude heastamine.

5.5.6   Piimakriis näitab selgelt, et turgu või tootmismahtu reguleerivat sekkumist ei ole võimalik kahandada miinimumini, seadmata seejuures küsimärgi alla kõrgeid nõudmisi tootmisele või multifunktsionaalsust, nagu avalikkus seda ootab.

5.5.7   Piimakvootide süsteemi lõppemine on seotud ohuga, et paljud piimatootjad, eelkõige ebasoodsate tingimustega piirkondades, lõpetavad tegevuse, mis tähendab sageli ka maaharimise lõpetamist. Kindlasti on tõsi, et kui piima tarbitakse sellistes kogustes nagu näiteks Eestis, siis on seda odavam toota teistes, tootlikumates Euroopa piirkondades kui kohapeal. Ent selline kulude kokkuhoiust tulenev tootmistegevuse ümberpaigutamine on täielikus vastuolus Euroopa põllumajandusmudeli eesmärkidega ja seepärast toetab komitee niisugust põllumajanduspoliitikat, mis võimaldab maaharimist võimalikult ulatuslikult, lähtudes toiduga isevarustamise põhimõttest. Veel kord: ainuüksi rahaliste vahendite ülekandmisega ei ole seda võimalik saavutada. Seepärast on vaja reguleerida turge ja tootmist.

5.5.8   Turgude stabiliseerimine, sealhulgas nn turvavõrgu loomine, peab seega olema ühise põllumajanduspoliitika reformi üks keskseid ülesandeid.

5.5.9   Komitee seisab selle eest, et

praegu veel eksisteerivad vähesed turustabiliseerimise meetmed mitte ainult säilitatakse ja et neid rakendatakse, kui turg seda nõuab, vaid et töötatakse välja ja võetakse kasutusele uued, WTO eeskirjadega vastavuses olevad ideed turgude stabiliseerimiseks;

rahvusvaheliste põllumajandusturgude kasvava ebakindluse kontekstis astutakse samme põllumajandustoodetega seotud kriiside strateegiliseks ennetamiseks põllumajandustoodete ladustamise kaudu;

lisaks sellele kaalutakse, kuidas oleks tootjaorganisatsioonide või valdkondlike kokkulepete abil võimalik turgudele stabiliseerivat mõju avaldada.

Probleemid toiduainete tarneahelas

5.5.10   Hinnakujunduses ei ole läbirääkimispositsioonid tasakaalus. Põllumajandustootjad räägivad ebaõiglastest tavadest lepingute sõlmimisel, mille põhjuseks on toiduainete hulgimüüjate ülimuslik positsioon läbirääkimistel.

5.5.11   Täiesti turuliberalismi vaimus reguleerib praegu turg üksinda otsustavat küsimust, kellele langeb osaks milline osa väärtusahelas. See on kõike muud kui rahuldav, eriti nende talunike jaoks, kel tuleb sageli kõrgemate ühikukulude juures kogeda järjest langevaid tootjahindu ning seejuures sageli reageerida meetmetega, mis lähevad vastuollu Euroopa põllumajandusmudeli eesmärkidega.

5.5.12   Kuna 27-liikmelises ELis kontrollivad 15 kaubandusketti juba 77 % toiduaineturust, seisab komitee selle eest, et nii nagu praegu USAs, kontrollitaks, kas konkurentsiõigus on piisav turgu valitsevate struktuuride ja kaheldavate lepingu sõlmimise tavade vältimiseks. Oluline on, et kõik asjaomased rühmad oleksid sellesse kontrollimisse kaasatud. Kõnealuse analüüsi tulemusena tuleks muuta ELi konkurentsieeskirju põllumajandussektoris nii, et võetaks arvesse põllumajanduse eripära, kohandades eeskirju seeläbi globaalsetel turgudel konkureerivate riikide konkurentsieeskirjadega, nagu soovitati piimaküsimusi käsitlevas kõrgetasemelises töörühmas.

5.5.13   Komitee ootab komisjonilt pingutusi läbipaistvuse suurendamiseks hinnakujunduses ja ettepanekuid, kuidas vältida nn ebasümmeetrilist hinnakujundust (2).

Kohalike, piirkondlike, eri- ja kvaliteettoodete turustamine

5.5.14   Suured toidukaupade ketid ja kesksed töötlemisettevõtted nõuavad alati ühesugust, sisuliselt normeeritud, odavat toorainet. Piirkondlikule mitmekesisusele ja toodete paljususele jääb siin vähe ruumi.

5.5.15   Ent eelkõige just kvaliteettoodete tootmine ja turustamine piirkondliku eripära ja ELi maapiirkondade mitmekülgsuse väljendusena on oluline ülesanne Euroopa põllumajandusmudeli alalhoidmisel. Seepärast väärib see märksa suuremat toetust. Turustuskanalite lühendamine ja põllumajandustootjatele või tootjate ühendustele otsesema ligipääsu andmine tarbijatele võib soodustada just väiksemate ja rohkem tööjõudu kasutavate põllumajandustootmise struktuuride konkurentsivõime paranemist.

5.5.16   Senisest märksa enam tähelepanu tuleb osutada geograafilistele tähistele ja tootmistehnilistele erinevustele. Hädavajalik on käsitada ja kaitsta neid intellektuaalomandiõigusena. Vastav teave võib olla ühenduslüliks põllumajandustoodete ja piirkondade vahel, s.t, et toodetel on kindel päritolu, ent ka erilised, ajaga välja kujunenud kvaliteedijooned. Oluline on selgelt määratleda, mida piirkondlike toodete all mõistetakse.

5.5.17   Praegu on toodete tähistamise alal palju eksitavaid ja kaheldavaid tavasid. Näiteks ei tohiks tulevikus enam lubada, et

piimapakenditel kujutatakse karjamaal rohtu söövaid lehmi, kui piim pärineb loomadelt, kes karjamaal enam ei käi. Seevastu tuleb toetada vastavalt nüansseeritumat lähenemist turule (kuivheina või karjamaal rohtu söövate lehmade piimaga seotud programmidest kuni tootjate või väikeste ühistute piirkondlike turustusskeemideni);

reklaamitakse piirkondliku tähistusega tooteid, kuigi need on toodetud mujal.

5.5.18   Parandada ja kontrollida tuleb turgude läbipaistvust ja tarbijainfot (nt päritolutähistus). Selleks et suurendada teadlikkust Euroopa põllumajandustootjatele kehtivatest eeskirjadest, tuleb käivitada vastavad kampaaniad tarbijate teavitamiseks Euroopa tootmissüsteemidest. Lisaks sellele tuleks erilist tähelepanu pöörata märgistamissüsteemile. Komitee on sellega seoses seisukohal, et oleks asjakohane võtta arvesse ka komitee seisukohti arvamusest toidualase teabe esitamise kohta tarbijatele (3).

5.5.19   Maksulaekumeid tuleks edaspidi kasutada eelistatult piirkondlike toodete ja turgude tugevdamiseks.

5.6   Ühise põllumajanduspoliitika rahastamisvahendid

Praegune olukord

5.6.1   Praegu ei ole ELis ühtset põllumajanduse toetamise süsteemi: EL 15-s eksisteerivad tootmistoetused, mis põhinevad kas minevikus antud õigustel või arenevad kindlasummalise pindalatoetuse suunas. EL 12-s viidi otse sisse pindalatoetuste süsteem, kusjuures sealsed maksed jäävad EL 15 tasemest allapoole.

5.6.2   Konkreetsed põllumajandustootjad saavad järelikult praegusest maksekorraldusest äärmiselt erinevat kasu. Ühest küljest tajutakse seda sageli ebaõiglasena, teisest küljest on süsteemi maksumaksjatele peaaegu võimatu selgitada.

5.6.3   Tulevase reformi üks kesksetest ülesannetest peab olema ühtse, objektiivsetel kriteeriumidel põhineva, ühiskondlikult vastuvõetava süsteemi väljatöötamine.

5.6.4   Esimese samba otsemaksetele pandi alus 1992. aastal, mil langetati garanteeritud hindu. Neid makseid eraldati kuni 2003. aastani tootmiskohustusega seotud maksetena hinna kompenseerimiseks, enne kui need Luksemburgi otsustega tootmiskohustusest „lahti seoti”. Kuna aga enamik liikmesriike valis nn ajaloolise ühtsete otsetoetuste mudeli, siis saavad konkreetsed põllumajandustootjad praegusest süsteemist jätkuvalt väga erineval määral kasu. Tootmiskohustusest lahtisidumise tõttu ei ole neil enam otsest mõju tootmise viisile.

5.6.5   Teise samba otsemakseid (s.t pindalatoetusi) eraldatakse põllumajandustootjatele teatavate täiendavate ühiskondlike teenuste eest, mis ületavad põhinõudeid ega kajastu turuhinnas, nt selleks, et neid motiveerida ebasoodsate tingimustega piirkondades ühiskondlikult soovitud tootmist üldse alal hoidma.

5.6.6   Esimese samba otsemakseid rahastatakse praegu 100 % ulatuses ELi vahenditest, ent teise samba otsemakseid tuleb liikmesriikidel kaasrahastada. See erinev rahastamismehhanism mõjutab paljudes liikmesriikides programmide atraktiivsust. Komitee kutsub komisjoni üles jälgima tulevases programmitöös, et erinevad kaasrahastamise määrad ei viiks selleni, et liikmesriikides eelistatakse teatud programmiosi teistele.

5.6.7   Kõrvuti otsemaksetega on olemas vahendid ka maaelu arengu edendamiseks (teise samba 3. telg), investeerimistoetusteks ettevõtetele (teise samba 1. telg) ning LEADERi programmi jaoks.

5.6.8   Otsene rahastamisvahendite ülekandmine on turgude ebastabiilsuse ja volatiilsuse tõttu ning muudel põhjustel omandanud osalt väga suure tähtsuse ettevõtete sissetulekutes. Ilma rahastamisvahendite ülekandmiseta oleks struktuurimuutus põllumajanduses veel märgatavalt dramaatilisem, isegi kui tuleb tõdeda, et konkreetsed ettevõtted saavad praegusel hetkel olulisimast vahendist, esimese samba otsemaksetest, kasu äärmiselt erineval määral.

Tulevased maksesüsteemid

5.6.9   Esimese samba otsemaksete osas jääb komitee oma senisele seisukohale. Komitee on alati rõhutanud, et konkreetsete ülesannetega seotud otsemaksetel on oluline, aga siiski vaid täiendav roll  (4). Põllumajandustootjate sissetulekud peaksid pärinema müügituludest ja ühiskondlikest teenustest, mida turg ei hüvita.

5.6.10   Nende teenuste hüvitamine – mida seni pole tehtud, ent mis on hädavajalik – eeldab konsensusele jõudmist selle osas, milliseid teenuseid põllumajandustootjad kas individuaalselt või siis kollektiivselt osutavad. See muutub oluliseks siis, kui hakatakse määratlema selgeid põhimõtteid, mille järgi tulevikus otsemakseid eraldada. Need peavad põhinema objektiivsetel kriteeriumidel ning olema millegagi „seotud”, et ka ühiskond neid aktsepteeriks.

5.6.11   Põhimõtteliselt peaksid kehtima järgmised eeldused:

esimese või teise samba otsemaksed suunatakse vaid tegutsevatele põllumajandustootjatele, maastikukaitse ühendustele või teistele institutsioonidele, kes tegelevad kultuurmaastike hooldamisega;

esimese või teise samba otsemaksete puhul võetakse arvesse igas põllumajandusettevõttes olemasolevaid ja loodud töökohti;

esimese või teise samba otsemaksetega hüvitatakse selliseid põllumajanduses osutatavaid ühiskondlikke teenuseid, mis on vajalikud Euroopa põllumajandusmudeli säilitamiseks. Põllumajandustootjate sissetulek peab esmajoones tulenema selliselt reguleeritud turul saavutatud hindadest, kus arvestatakse tootmiskuludega.

tulenevalt väga erinevatest agroklimaatilistest tingimustest ELis peaksid esimese või teise samba otsemaksed sisaldama ka komponenti, mis tasakaalustaks erinevast agrokliimast tingitud kulutuste taset põllumajandustootjatele liikmesriikide üleselt (5).

5.6.12   Seega tuleb otsustada, milliste konkreetsete teenuste eest (ja millises ulatuses) tuleks otsemakseid võimaldada. Ettevõtted või siis tootmisüksused, mis selliseid teenused ei paku või ei soovi pakkuda ja mis seega ei aita kaasa Euroopa põllumajandusmudeli elluviimisele, ei peaks saama osa otsemaksetest.

5.6.13   Otsemaksed, mille funktsioon on selliste üldhuviteenuste hüvitamine, millel turuhind puudub (nt konkreetsed, määratletud keskkonnateenused), peaksid olema väljaspool vaidlusi. Komitee peab vajalikuks vastavaid programme mitte ainult laiendada, vaid muuta need ka ligitõmbavamaks ja paindlikumaks. Seepärast on hädavajalik võtta uuesti kasutusele stiimulid. Samuti oleks oluline võimalus reageerida paindlikumalt põllumajandustootjate individuaalsetele tegevustele. Programmid tuleks kujundada vähem meetme- ja rohkem tulemusekesksetena.

5.6.14   Tulevikus langevad sellesse kategooriasse paljud uued meetmed, nt sellised põllumajanduslikud meetodid, mis aitavad kaasa kliimamuutuse leevendamisele või süsiniku kogumisele pinnasesse; rohumaade hooldamine kuulub kahtlemata nende hulka.

5.6.15   Enam kui õigustatud on ka otsemaksed püsivate, muutmatute looduslikult ebasoodsate tingimuste hüvitamiseks ning maksed nt looduskaitsealaste kasutuspiirangute hüvitamiseks. Paljudel kaitsealadel on nende iseloomulike joonte säilitamiseks oluline teatud põllumajanduslik kasutus. Komitee peab eluvõõraks keelduda maksetest põhjendusega, et kaitsealade määrusega kehtib neile raamistik, millest põllumajandustootjad lähtuvad.

5.6.16   Konkreetsete ülesannetega seotud ja seega ka diferentseeritud otsemaksed, mis on seotud konkreetse, ühiskondlikult põhjendatava teenusega, peavad tulevikus olema põllumajandustoetuste poliitika keskmes otsemaksete vallas. Kompensatoorne lisatoetus kuulub selgelt nende hulka.

5.7   Kindlasummaline pindalatoetus ebasoodsa konkurentsiolukorra hüvitamiseks?

5.7.1   Üks diskuteeritavatest seisukohtadest seisneb tänaste esimese samba otsetoetuste muutmises üleeuroopaliseks kindlasummaliseks pindalatoetuseks ja selle eraldamises põhjendusega, et võrreldes oma konkurentidega väljastpoolt Euroopat on Euroopa põllumajandustootjate tootmisstandardid kõrgemad ja seega on nad ebasoodsamas konkurentsiolukorras.

5.7.2   Komitee on kindlalt seisukohal, et tuleb kaaluda ebasoodsa konkurentsiolukorra hüvitamist. Seda seepärast, et kaubanduskokkulepetes käsitatakse sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid, millel on määrav tähtsus Euroopa põllumajandusmudelile, mittetariifsete kaubandustõketena, mis on täiesti vastuvõetamatu. WTO süsteem vajab selles osas kiiresti muutmist, sest sotsiaalsete ja ökoloogiliste standarditeta ülemaailmne kaubandussüsteem ei ole vastuvõetav.

5.7.3   Vastava ebasoodsa konkurentsiolukorra kompenseerimiseks on oluline kirjeldada, millistes tootmisharudes Euroopa tingimused konkurentide omadest erinevad ja milline tõendatav kuluhalvemus tekib seejuures konkreetsete ettevõtete, ettevõttetüüpide ja tootmisviiside jaoks.

5.7.4   Euroopa põllumajandustootjate tootmistingimused ja -kulud on äärmiselt erinevad: esineb suuri struktuurilisi ja (agro)klimaatilisi erinevusi, ent väga erinevad on ka sisendkulud ja elukallidus eri piirkondades. Ka mastaabisäästust tulenev kuluhalvemus erineb liikmesriigiti, piirkonniti ja ettevõttetüübiti märkimisväärselt.

5.7.5   On ka kerge mõista, et näiteks loomapidamisettevõtete tõendatavalt ebasoodsamaid tootmistingimusi ei ole võimalik parandada kindlasummalise pindalatoetuse maksmisega, mida saavad ka mitteloomapidamisettevõtted.

5.7.6   Sellest järeldub, et ebasoodsat konkurentsiolukorda pole võimalik hüvitada üleeuroopalise kindlasummalise pindalatoetusega, vaid et seda tuleb teha piirkonnaspetsiifiliselt, arvestades seejuures agroklimaatilisi ja ettevõttetüübi spetsiifilisi tingimusi.

5.8   Kindlasummaline pindalatoetus kui sissetulekute ülekanne?

5.8.1   Ei ole kahtlustki, et need ligikaudu 50 miljardit eurot, mis voolavad igal aastal ELi põllumajanduseelarvest Euroopa põllumajandusse, on muutunud paljudele ettevõtetele elutähtsaks.

5.8.2   Praegu makstavad põllumajandushinnad ei ole seega liiga madalad mitte ainult Euroopa põllumajandusmudeli säilitamiseks, vaid nad seavad kahtluse alla ka Euroopa põllumajanduse tervikuna.

5.8.3   Seepärast on arutusele pandud kõigile põllumajandustootjatele teatud laadi baas- ja toimetulekumaksete eraldamine üleeuroopalise kindlasummalise pindalatoetuse kujul.

5.8.4   Ettevõtteti ja piirkonniti on olukord sissetulekute alal äärmiselt erinev. Ka siinkohal mängivad olulist rolli punktis 5.7.4 nimetatud erinevused. Sellest tuleneb, et ka sissetulekute probleemile tuleb läheneda väga diferentseeritult. Ka seda probleemi ei ole võimalik lahendada üleeuroopalise kindlasummalise pindalatoetuse abil, millest näiteks suure pindalaga ja vähe tööjõudu kasutavad ettevõtted saaksid ebaproportsionaalselt suurt tulu.

5.8.5   Kindlasummalise pindalatoetuse asemel võiks kaaluda inimese või töötaja kohta makstavat toetust, millele tuleks määrata ülempiir. Ka sellise lahendusviisi korral tuleks toetuse arvutamisel arvestada punktis 5.7.4 toodud erinevustega. Lisaks tuleks sellise toetussüsteemi puhul arvesse võtta ka seda, et põhiosas on ettevõtete sissetulekud ära määratud tootjahindade ja tootmiskuludega ning et need alluvad järjest suurematele kõikumistele. Sissetulekutel põhinev süsteem peab suutma üha suurematele hinnakõikumistele paindlikult reageerida.

Üleminekuperioodid

5.9   Ühtne Euroopa maksesüsteem, mida ei tohi segi ajada Euroopa kindlasummalise pindalatoetusega, mille aluseks ei ole enam mitte minevikus antud õigused, vaid konkreetselt määratletavad praegu osutatavad teenused, toob kaasa märkimisväärsed muutused liikmesriikide, aga ka ettevõtete vahelistes finantsvoogudes. Rahastamise aspektist tekiksid seega võitjad ja kaotajad. Komitee pooldab siinkohal tundlikku lähenemisviisi ja vajaduse korral üleminekuperioodide kehtestamist. Ent need tuleks kujundada selliselt, et uue rahastamisperioodi keskpaigaks või hiljemalt lõpuks oleks uus süsteem täielikult kasutusel.

5.10   Teise samba tulevik

5.10.1   Paljudel inimestel on tekkinud tunne, et ühise põllumajanduspoliitika teise samba osade elementidega soovitakse hüvitada kahjusid, mille poliitikud valede raamtingimustega kõigepealt ise põhjustasid.

5.10.2   Üldsusele tuleb arusaadavalt selgitada, et ühise põllumajanduspoliitika teise samba raames tulevikus pakutavad meetmed täiendavad konkreetsete ülesannetega seotud otsemakseid ning on tulevikus veelgi enam suunatud Euroopa põllumajandusmudeli säilitamisele, kindlustamisele ja elluviimisele. See eeldab kogu meetmevaliku optimeerimist.

5.10.3   See ei kehti mitte ainult praeguse teise samba 2. telje suhtes. Investeerimistoetused põllumajandusettevõtetele peavad veelgi enam jätkusuutlikkusel põhinema. Komitee jaoks on väljaspool kahtlust, et Euroopas on tarvis märkimisväärseid investeeringuid põllumajandusettevõtete optimeerimiseks jätkusuutlikkuse suunas, aga ka meie varasematel aastatel osalt vaid tootmistehnilistest nõuetest lähtuvalt muudetud kultuurmaastiku osaliseks ümberkujundamiseks (vt nt veemajandus / veepoliitika raamdirektiiv).

5.10.4   Komitee pooldab praegu teise samba 3. telje raames pakutavate ülesannete laiendamist ja optimeerimist. Komitee ei ole mitte mingil juhul nõus vastavate ülesannete ülekandmisega üldise struktuuri- ja regionaalpoliitika alla. Samuti on komitee seisukohal, et praeguse EAFRD meetmetel peaks olema selge põllumajanduslik seos; teedeehitus ja lairibaühendused selle alla ei kuulu.

Brüssel, 18. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Raportööri kasutatud väljendiga „traditsionaalne” (saksa keeles: bäuerlich) ei mõelda mitte ettevõtte suurust, vaid põllumajandustootjate töö- ja mõtteviisi: seda iseloomustavad üksteisega põimunud ja üksteist täiendavad tsüklid tootmiskohale nii lähedal kui võimalik, suunitlus kvaliteetsete ja mitmekesiste töökohtade säilitamisele, seotus küla ja piirkonnaga, vastutus looduse ja loomade eest ning põlvkondi hõlmav mõtlemisviis.

(2)  Tootjahindade tõusu korral tõusevad tarbijahinnad kiiresti lakke, tootjahindade languse korral langevad tarbijahinnad ainult aegamööda.

(3)  ELT C 77, 31.3.2009, lk 81.

(4)  EÜT C 368, 20.12.1999, lk 76–86, vt punkt 7.6.1.

(5)  ELT C 318, 23.12.2009, lk 35.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/43


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Rahvusvaheliste organisatsioonide uus juhtimisstruktuur”

2010/C 354/07

Raportöör: Annie VAN WEZEL

Kaasraportöör: Claudio CAPPELLINI

25. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

Rahvusvaheliste organisatsioonide uus juhtimisstruktuur”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 4. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 132, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Maailmamajandus on muutunud integreeritumaks kui kunagi varem. Multipolaarne maailm, kus toimuvad suured ülemaailmsed kriisid, vajab uut juhtimisstruktuuri ja suuremat legitiimsust rahvusvahelistele organisatsioonidele. Kõnealuse legitiimsuse aluseks peavad olema ühised väärtused, standardid ja eesmärgid ühtekuuluvuse ja tõhususe ning kõigi riikide ja nende kodanike kaasatuse osas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ELi aktiivset osalemist rahvusvaheliste organisatsioonide uute juhtimisstruktuuride väljatöötamisel.

1.2

Juba enne praegust kriisi tunnistati, et rahvusvaheliste organisatsioonide, ÜRO organisatsioonide ja Bretton Woodsi institutsioonide reform on vajalik, kuid finants- ja majanduskriisi puhkemisest alates sai reformiprotsess täiendava hoo. Niipea kui sai selgeks, et finantskriisi mõju on pöördumatu, asusid G20 riigid kriisile reageerimisel juhtpositsioonile. Hoolimata G20 protsessi tulemustest, mis võeti hästi vastu, ollakse selle otsuste legitiimsuse osas kahtleval seisukohal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palub ELil arendada tõhusaid sidemeid G20 protsessi ja ÜRO esindusinstitutsioonide vahel ning tugevdada ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC).

1.3

Tärkava turumajandusega riigid ja arenguriigid peaksid etendama rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisstruktuuris olulisemat rolli. Komitee toetab Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi täiendavat restruktureerimist, et suurendada kõnealuste riikide esindatust.

1.4

Rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisstruktuuri aluseks peaksid olema ÜRO põhikiri ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. EL on olnud mitmepoolse koostöö jõuline edendaja ning komitee toetab seda poliitikat täielikult. Siiski märgib komitee, et mitmepoolsuse väärtuste edendamise tingimused on muutunud ning seepärast peab komitee vajalikuks uuesti läbi vaadata Euroopa Komisjoni teatised mitmepoolsust käsitleva ELi poliitika kohta  (1).

1.5

Ehkki rahvusvahelistel organisatsioonidel võivad olla selged eesmärgid, jääb neil puudu tõhususest, kuna nende otsuste järelmeetmete järelevalve ja nende mõju hindamine on ebapiisav. EL on välja töötanud järelevalvesüsteemid, mille puhul on tegemist hea tavaga ning mida saaks võtta kasutusele rahvusvahelisel tasandil keerukate mitmetasandiliste sekkumiste järelevalve eesmärgil. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee innustab ELi tutvustama kõnealuseid järelevalvesüsteeme rahvusvahelistele organisatsioonidele.

1.6

Komitee toetab rahvusvaheliste organisatsioonide mõjuvõimu suurendamist finantsturgude reguleerimiseks rahvusvahelisel tasandil, et hoida ära uus finantskriis. Komitee toetab rangemat reguleerimist Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil järgmistes valdkondades: reservide suurendamine, riskifondid, maksuparadiiside avamine, ülemäärase või väära tasustamise ärahoidmine, finantsvõimenduse ohu vähendamine ning järelevalveasutuste riigiülene koondamine.

1.7

Komitee toetab kõiki ELi algatusi rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö ja ühtsuse edendamiseks. Komitee kutsub ELi üles algatama Angela Merkeli algatuse järelmeetmeid ning hõlbustama rahvusvaheliste organisatsioonide ametlikku dialoogi koostöö edendamiseks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) inimväärse töö tegevuskava alusel.

1.8

Komitee tervitab Euroopa Parlamendi resolutsiooni, kus kutsutakse ELi liikmesriike üles ratifitseerima ILO ajakohastatud konventsioone, ning toetab Euroopa Parlamendi üleskutset, et komisjon koostaks liikmesriikidele soovituse ratifitseerida ILO ajakohastatud konventsioonid ja aidata aktiivselt kaasa nende rakendamisele. Komitee soovib kõnealuse soovituse väljatöötamisel aktiivselt osaleda.

1.9

Komitee tunnustab nn pehmet jõudu, mida EL kasutab rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisstruktuurides, kuid on siiski seisukohal, et EL peaks iga rahvusvahelise organisatsiooni puhul töötama välja strateegia selle mõjuvõimu suurendamiseks ja positsiooni tugevdamiseks. Kõnealuste strateegiate väljatöötamisel peaks komitee hääl olema konsultatsioonidel kuulda.

1.10

Komitee väljendab lootust, et uus Lissaboni leping, uus välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning tugevam diplomaatiline koostöö annavad ELile ühtsema hääle ja parema positsiooni rahvusvahelistes organisatsioonides. Komitee julgustab ELi olema välispoliitikas järjekindel ja eesmärkidega kooskõlas.

1.11

Uue juhtimisstruktuuri kujundamise protsess ei ole kuigi läbipaistev. Sotsiaalpartnerid ja representatiivsed kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleks kaasata sellesse protsessi ning komitee ootab, et EL muudaks selle protsessi kohta käiva teabe hõlpsalt kättesaadavaks.

1.12

Rahvusvahelised organisatsioonid on tõhusamad, kui nad on avatud konsultatsioonidele nii kodanikuühiskonna organisatsioonidega kui ka ametiühingute ja tööandjate organisatsioonidega. Need peavad moodustama osa rahvusvaheliste organisatsioonide läbipaistvatest nõuandestruktuuridest ja järelevalvesüsteemist. Komitee ootab, et Euroopa Liit (Euroopa Komisjon ja liikmesriigid) edendaks ja hõlbustaks rahvusvaheliste organisatsioonide tulevastes juhtimisstruktuurides paremat konsulteerimist kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartneritega.

2.   Sissejuhatus

2.1

Arutelu rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimissüsteemide üle ei peeta esmakordselt, kuid globaalse finantskriisi kiire levik ja tõsine mõju tõi avalikkuse ette globaliseerunud majanduse ülemaailmse juhtimise nõrkused. See näitas, et kõik riigid sõltuvad üksteisest aina rohkem. Kriis mõjutab kõikide riikide majandust, kuid on muutunud ka tõsiseks tööhõivekriisiks, mis puudutab miljoneid juba niigi haavatavaid töötajaid ja ettevõtteid. Et kriisi negatiivset mõju võimalikult palju piirata ning kriisi tulevikus vältida, on vaja paremini reguleerida finantssektorit, kust kriis alguse sai. Üksnes sellest siiski ei piisa. Jätkusuutliku ja väärtuspõhise majanduse loomiseks on vaja luua uus ja tõhusam maailmamajanduse juhtimisstruktuur, mis oleks rohkem aruandekohustuslik ja senisest läbipaistvam.

2.2

Käesolevas arvamuses keskendutakse järgmistele rahvusvahelistele organisatsioonidele, mis juhivad sotsiaal-, majandus- ja finantspoliitikat, arvestades nende organisatsioonide käimasolevat reformiprotsessi ning finantskriisi konteksti: Maailma Kaubandusorganisatsioon, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon, G20 ja finantsstabiilsuse järelevalvenõukogu.

2.3

Maailm seisab tõsiste ülemaailmsete kriiside ees, mida on võimalik tõhusalt lahendada üksnes globaalsel tasandil. See ei puuduta üksnes praegust finants- ja majanduskriisi, vaid ka toidu-, vee- ja energiakriisi, suurenenud vaesust, keskkonnaprobleeme, sh kliimamuutuste mõju, julgeolekut ja suurenenud rännet.

2.4

Globaliseerumine on muutnud majandussuhteid ning see peab peegelduma ka maailmamajanduse juhtimisstruktuuris. Võimusuhted on muutumas, BRIC-riikide (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) majanduslik, poliitiline ja strateegiline tähtsus kasvab. Me liigume bipolaarsest (külma sõja aegsest) maailmast unipolaarse (USA ülemvõimu) maailma kaudu multipolaarsesse maailma. Tärkava turumajandusega riikidel ja arenguriikidel peab olema roll institutsioonides, mis loovad uue ülemaailmse juhtimismudeli.

2.5

Kõnealustele väljakutsetele saavad reageerida üksnes legitiimsed institutsioonid. Uus juhtimisstruktuur on legitiimne vaid siis, kui selle poliitika on järjekindel, kui see on oma poliitika rakendamisel tõhus ning kui sinna on kaasatud kõik riigid ja nende kodanikud.

2.6

Viimastel aastatel on tehtud mitmeid algatusi rahvusvaheliste organisatsioonide globaalse juhtimissüsteemi läbivaatamiseks ja ÜRO reformimiseks. Riiklikul tasandil on saavutatud edu strateegiaga „Ühtne tegutsemine” ÜRO kohaliku koordinaatori juhtimisel. 2009. aastal teatas ÜRO süsteemi kõrgeim koordineerimisasutus, et ÜRO organisatsioonid ja Bretton Woodsi institutsioonid tegelevad üheksa ühisalgatusega. Maailmamajanduse uue juhtimisstruktuuri väljatöötamisel soovitatakse tugevdada ECOSOCi rolli ja pädevusi. Alates finants- ja majanduskriisi puhkemisest hoogustus ka reformiprotsess G20 eestvedamisel.

2.7

24.–25. septembril 2009 võtsid G20 juhid USAs Pittsburghis vastu otsuseid, mis muudavad oluliselt rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisstruktuuri. Nad otsustasid, et G20st saab rahvusvahelise majanduskoostöö esmane foorum. Nad otsustasid jätkata jõupingutusi finantsturgude reguleerimisel ja kvaliteetsete töökohtade asetamisel majanduse elavdamise keskmesse. Samuti otsustati luua kindla, püsiva ja tasakaalustatud majanduskasvu tagamiseks raamistik, mille raames nad kohustusid sõnastama oma makromajandus-, fiskaal- ja kaubanduspoliitika ühised – keskmise perspektiivi – eesmärgid, mis oleksid kooskõlas maailmamajanduse jätkusuutliku ja tasakaalustatud kasvuga. Nad andsid Rahvusvahelisele Valuutafondile volitused aidata G20 riike oma poliitika hindamisel, et hõlbustada dialoogi. Seeläbi suurendasid nad märkimisväärselt Rahvusvahelise Valuutafondi rolli, mida juba hoogustati 500 miljardi USA dollari suuruse täiendava toetusega. Maailmapanga volitusi vähendada vaesust kinnitati täiendava laenuga (100 miljardit USA dollarit), keskendudes eelkõige vaeste toiduga kindlustamisele ja energiajulgeoleku tagamisele. G20 juhid kohtuvad taas 2010. aasta juunis Kanadas, 2010. aasta novembris Koreas ja 2011. aastal Prantsusmaal.

2.8

G20 juhid leppisid kokku majanduskoostöö struktuuri ajakohastamises. Tärkava turumajandusega riikide hääletusõigus Rahvusvahelises Valuutafondis suureneb 5 % üleesindatud väiksema majandusega riikide arvelt. Ka Maailmapangal palutakse vaadata üle tärkava turumajandusega riikide esindatus oma otsustamisstruktuuris.

2.9

Hoolimata G20 kohtumiste tulemustest, mis võeti hästi vastu, ollakse selle juhtpositsiooni legitiimsuse osas siiski kahtleval seisukohal. Maailma vaeseimad riigid on arutelust kõrvale jäetud. G20 tegevuskava aluseks ei ole kokkulepitud poliitika ning kaasatud ei ole sugugi kõik asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid. ÜROs tuntakse suurt muret selle üle, et ÜRO roll kahaneb, eriti sotsiaal-majanduslikes küsimustes. G20, ÜRO ja selle asutuste ning Bretton Woodsi institutsioonide uute rollide vahel on vaja leida uuesti tasakaal. Oodatakse uute algatuste ja ideede esilekerkimist olukorras, kus majanduslikes ja poliitilistes suhetes toimuvad pidevad ja kiired muutused.

2.10

G20 riigid peavad töötama välja tõhusad sidemed ÜRO esindusprotsessidega, nii et kõikide maailma riikide huvidega arvestataks uues kaasavas ülemaailmses struktuuris, millega koos luuakse ÜRO majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku nõukogu, tugevasti reformitud majandus- ja sotsiaalnõukogu, millel on suuremad pädevused otsuste langetamisel, või Ülemaailmne Majandusnõukogu (2). Kõigi nende muutuste keskel peab EL seisukoha võtma ning mõned vaatlejad kardavad, et võimutasakaalu muutus tuleb Euroopa mõju arvelt rahvusvahelisel areenil.

2.11

Piisavalt ei pöörata tähelepanu kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite rollile selles protsessis. Komitee soovitab G20-l anda kodanikuühiskonnale ja sotsiaalpartneritele ametlik roll ning innustab G20 tööhõiveministreid kaasama oma töösse institutsioonid, mis esindavad sotsiaalpartnereid rahvusvahelisel tasandil. Ehkki mõned rahvusvahelised organisatsioonid annavad sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele nõuandva staatuse, ei ole üldine protsess läbipaistev ning sellised esindusorganisatsioonid nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning sotsiaal- ja majandusnõukogud peaksid olema aktiivsemalt kaasatud.

3.   Uus juhtimisstruktuur: põhimõtted

3.1

Rahvusvaheliste organisatsioonide uue juhtimisstruktuuri aluseks peaksid olema ÜRO põhimõtted ja väärtused. Kõigil rahvusvahelistel organisatsioonidel võib olla oma juhtimisstruktuur, kuid nende toimimine peaks põhinema ÜRO põhikirjal, inimõigustel, inimväärikusel ning meeste ja naiste võrdõiguslikkusel. See peab põhinema õigusel ning rahvusvaheliste lepingute ja standardite järgimisel. See peab edendama sotsiaalset progressi, kõrgemat elatustaset ja suuremat vabadust. Rahvusvaheliste organisatsioonide uus juhtimisstruktuur peaks edendama säästvat arengut ja sotsiaalset kaasatust ning reageerima tõhusalt tõsistele globaalsetele probleemidele.

3.2

ÜRO põhikirja ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni väärtused on ka Euroopa Liidu väärtused. EL põhineb vabaduse ja väärikuse, dialoogi ja stabiilsuse põhimõtetel ning rahvusvaheliste kokkulepete järgimisel. EL on jõuliselt edendanud mitmepoolsust ja ÜROd ning ÜRO lepinguid. Komitee toetab seda. Komitee märgib siiski, et mitmepoolsuse väärtuste edendamise tingimused on muutunud, ja leiab seetõttu, et tuleks taas läbi vaadata Euroopa Komisjoni teatised mitmepoolsust käsitleva ELi poliitika kohta. (KOM(2001) 231: „Tõhusa partnerluse loomine ÜROga arengu- ja humanitaarküsimustes” ja KOM(2003) 526: „Euroopa Liit ja ÜRO: mitmepoolsuse valik”)

3.3

Maailmamajanduse uus juhtimisstruktuur peaks põhinema majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisel paktil ning keskenduma selliste aktuaalsete ühiskondlike probleemide lahendamisele nagu tööpuudus, vaesus, toiduga kindlustatus ja ebavõrdsuse suurenemine. See peaks aitama luua sotsiaalset õiglust ja õiglasemat maailma. See peaks etendama suuremat rolli keskkonnasäästliku majanduse edendamisel ja selliste avalike hüvede kaitsmisel nagu puhas vesi ja õhk, bioloogiline mitmekesisus ja süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine.

4.   Uus juhtimisstruktuur: tihedam koostöö, suurem ühtsus ja tõhusus

4.1

Komitee kutsub nii Euroopa Komisjoni kui ka teisi Euroopa institutsioone üles aktiivselt edendama rahvusvaheliste organisatsioonide uut juhtimisstruktuuri, mis on suunatud nende ühtsuse suurendamisele ja nende tõhustamisele säästva arengu valdkonnas, samuti inimväärse töö ja jätkusuutlike ettevõtete tagamisel.

4.2

Rahvusvahelistel organisatsioonidel, eriti ÜRO-l ja ÜRO asutustel on selged eesmärgid, kuid nad ei ole sageli piisavalt tõhusad. Ehkki need eesmärgid on rahvusvaheliste lepingute ja standarditega ametlikuks muudetud, esineb nende rakendamisel sageli puudujääke ning puudub tõhus süsteem mõju hindamiseks. Rahvusvaheliste organisatsioonide uues juhtimissüsteemis peaks rohkem tähelepanu pöörama otsuste jõustamisele ja järelmeetmetele.

4.3

Järelevalve on saamas oluliseks vahendiks poliitika rakendamise ühtsuse tagamisel ning suuniste andmisel juhtkonnale ja poliitikakujundajatele selle kohta, kuidas keskenduda neile kõige rohkem muret valmistavatele valdkondadele. See tagab ka varajase hoiatamise, mis võimaldab õigeaegset ja asjakohast sekkumist. Komitee teeb ettepaneku kasutada ja arendada sellist lähenemisviisi vastavalt rahvusvaheliste organisatsioonide vajadustele suuremal ja kooskõlastatumal rahvusvahelisel tasandil, kuna Euroopa edukogemused keerukate mitmetasandiliste sekkumiste järelevalve valdkonnas on soodustanud avalik-õiguslike asutuste, spetsialistide ja erasektori üldist haldussuutlikkust.

4.4

Rahvusvahelised organisatsioonid võivad olla tõhusamad, kui nad tugevdavad üksteise eesmärke. Mitmetel rahvusvahelistel organisatsioonidel on kaebuste ja siduvad vahekohtu mehhanismid (WTO), teistel on hästi välja töötatud järelevalvemehhanismid, millel siiski puudub jõustamispädevus (ILO). Rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikameetmed ei tohiks olla üksteisega vastuolus. Ainult siis, kui ÜRO asutused, rahvusvahelised finantsasutused ja EL teevad koostööd üksteise standardite, nagu sugudevahelise võrdsuse, jätkusuutlikkuse, inimväärse töö ja kaubanduse liberaliseerimise edendamiseks, on nende eesmärgid saavutatavad.

4.5

Finantsasutuste, Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga ja finantsstabiilsuse nõukogu juhtimisstruktuur on olnud maailmamajanduse rahvusvahelise juhtimise teemalise arutelu keskmes. Vajadus reguleerida finantsturge ja muuta nad läbipaistvamaks on aktuaalsem kui kunagi varem, kuna enam ei ole võimalik võtta asjakohaseid meetmeid üksnes riigi tasandil. Selleks et rahvusvahelised organisatsioonid võiksid olla tulevikus kriiside ärahoidmisel tõhusamad, toetab komitee nende pädevuse erapooletut suurendamist finantsturgude reguleerimisel rahvusvahelisel tasandil, muutmata neid liigselt piiravaks, lämmatavaks ega bürokraatlikuks. Komitee toetab rangemat reguleerimist Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil muu hulgas järgmistes valdkondades: reservide suurendamine, riskifondid, maksuparadiiside avamine, ülemäärase või väära tasustamise ärahoidmine, finantsvõimenduse ohu vähendamine ning järelevalveasutuste riigiülene koondamine.

4.6

Tegelemaks finantskriisi mõjuga reaalmajandusele on vaja teha rohkem rahvusvahelist koostööd. Turvaline maailmamajandus vajab rangemat reguleerimist, mis oleks rohkem väärtuspõhine. Saksamaa liidukantslerilt Angela Merkelilt tuli oluline algatus. Maailma Kaubandusorganisatsiooni, Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni kohtumisel 2009. aasta alguses tegi ta ettepaneku koostada majanduse jätkusuutliku juhtimise harta, (3) mis oleks alus järjekindlatele poliitikameetmetele ühiste eesmärkide saavutamiseks, kusjuures iga organisatsioon töötaks lähtuvalt enda volitustest. Selle harta alusel sõnastasid G20 liidrid Pittsburghis jätkusuutliku majandustegevuse põhiväärtused, kus nad väljendasid oma vastutust eri sidusrühmade (tarbijate, töötajate, investorite ja ettevõtjate) ees suurendada inimeste jõukust sidusate majandus-, sotsiaal- ja keskkonnastrateegiate abil. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon on töötanud välja dokumendi „Ülemaailmne standard 21. sajandiks”, mille aluseks on organisatsiooni olemasolevad hea ühingujuhtimise tava, rahvusvaheliste ettevõtete, korruptsioonivastase võitluse ja rahandusealase koostöö standardid (4). Stiglitzi komisjon soovitab võtta tugevaid meetmeid nõudluse vähenemise takistamiseks, töökohtade loomiseks ja aastatuhande eesmärkide saavutamiseks. Komitee soovitab ELil ja selle liikmesriikidel kõnealuseid algatusi toetada.

4.7

Uues juhtimisstruktuuris peab olema eriline roll Rahvusvahelisel Tööorganisatsioonil. Selle põhilised töönormid ning inimväärse töö ja säästvate ettevõtete põhimõte annavad suuniseid tööhõivekriisi lahendamisel. Juunis 2009 toimunud 98. konverentsil leppisid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kolm osapoolt kokku ülemaailmses tööhõivepaktis, mis on meetmepakett tööhõive ja majanduskasvu langustrendi ümberpööramiseks. Komitee kutsub Euroopa Liitu üles taotlema rahvusvaheliste organisatsioonide ametlikku dialoogi, mille aluseks on ILO inimväärse töö tegevuskava, mis käsitleb tööhõivet, ettevõtete arengut, sotsiaalkaitset, inimlikke töötingimusi, mõistlikke töösuhteid ja õigusi töökohal.

4.8

Suurema järjepidevuse saavutamiseks soovitab komitee Euroopa Liidul nii ELi sees kui ka väljaspool propageerida ajakohastatud ILO konventsioonide ratifitseerimist ja inimväärse töö tegevuskava rakendamist. Komitee kutsub üles ratifitseerima ja rakendama eelkõige neid konventsioone, mis on inimväärse töö tegevuskava jaoks kõige asjakohasemad, sealhulgas tööohutust ja sotsiaalkaitset käsitlevad konventsioonid ning konventsioon nr 94 töönormide kohta riigihankelepingute puhul. ELi eeskirjad ei vabasta liikmesriike ratifitseeritud ILO konventsioonidega neile pandud kohustustest. Komitee toetab Euroopa Parlamendi 26. novembri 2009. aasta resolutsioonis komisjonile esitatud üleskutset koostada liikmesriikidele soovitus ratifitseerida ajakohastatud ILO konventsioonid ja neid aktiivselt rakendada. Vastavalt komitee arvamustele globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta (5) ja inimväärse töö tagamise kohta kõigi jaoks (6) soovib komitee osaleda aktiivselt kõnealuse soovituse väljatöötamisel.

4.9

Lisaks toetab komitee kõiki ELi algatusi rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö edendamiseks konkreetsetes küsimustes. Head näited on siinkohal Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koostöö tööhõive valdkonnas, Maailmapanga ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koostöö sotsiaalkindlustuse küsimustes ning Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi koostöö põhiliste töönormide rakendamisel. Kõige olulisemad küsimused on noorte tööhõive, mikrorahastamine ja sotsiaalkindlustus.

5.   Uus juhtimisstruktuur: rohkem tähelepanu arenguriikide huvidele

5.1

Rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastu võetavates uutes globaalsetes juhtimisstruktuurides peab olema tugevam roll arenguriikidel ja tärkava majandusega riikidel. Nende kaasamine peab siiski põhinema ÜRO eeskirjadel ja inimõiguste austamisel. Rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikat peaks juhtima eesmärk tagada tärkava majandusega riikides ja arenguriikides inimväärne töö ja ILO põhiliste töönormide rakendamine. Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond peavad tegema edasisi ümberkorraldusi, et suurendada vaesemate riikide esindatust ja tugevust nende institutsioonides ja protsessides.

5.2

Arenguriike on vaja aidata, et lihtsustada nende tulemuslikku osalemist WTO otsustusprotsessides. Nad peavad olema valmis osalema kaubandusläbirääkimistes ning neid tuleb innustada parandama oma süvateadmisi kaubandusküsimustes ning samuti oma tehnilist võimsust ja pädevust turuintegratsiooni valdkonnas. Arenguriikidele tuleb kaubandussuhetes anda teatavat õiguspärast poliitikaruumi.

5.3

2009. aasta märtsis analüüsis Rahvusvaheline Valuutafond madala sissetulekuga riikide haavatavust ülemaailmse finantskriisi ja sellest tulenenud majanduslanguse negatiivsete mõjude ees (7). ILO hinnangul võib finantskriis ja majanduslangus lükata suurde vaesusesse üle 200 miljoni inimese, kellest enamik elab arenguriikides või tärkava majandusega riikides. Töötavate vaeste (kes teenivad alla 2 USA dollari päevas) arv võib tõusta 1,4 miljardini, nullides ülemaailmse vaesuse vähendamise osas viimase kümne aasta jooksul tehtud edusammud. Üha suurenev vaesus puudutab kõige rohkem naisi, arvestades, et 60 % maailma vaestest on naised. Sellises olukorras tuleb teha täiendavaid jõupingutusi aastatuhande eesmärkide täitmiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub ELi üles jõuliselt täitma võetud kohustust saavutada aastatuhande eesmärgid.

6.   Milline võiks olla ELi roll eri rahvusvaheliste organisatsioonide uue juhtimisstruktuuri edendamisel?

6.1

ELil on sellel rahvusvahelisel areenil eriline roll. Euroopa Liit on kõige suurem eksportija maailmas, peamine abiandja arenguriikidele ning ülemaailmne võrdlusturg. Sellest hoolimata näitab osa uuringuid, et EL on kaotamas oma positsiooni ÜROs (8). EL saab peaassambleelt oma inimõiguste resolutsioonidele praegu vähem toetust kui kümme aastat tagasi selliste riikide nagu Hiina ja Venemaa mõju suurenemise tõttu, kes on vastu sekkumisele nn siseasjadesse (9).

6.2

ELil on ülemaailmse juhtimise süsteemis palju kaalul. ELi sotsiaalne turumudel on ainulaadne ning on tõestanud oma erilist vilumust praeguse majanduskriisi keerukate probleemide lahendamisel. EL ja selle institutsioonid peavad astuma aktiivseid samme oma huvide kaitsmiseks ja väärtuste edendamiseks.

6.3

EL on esindatud kõigis maailmamajanduse juhtimisega tegelevates rahvusvahelistes organisatsioonides: mõni ELi liikmesriik kuulub nende organisatsioonide nõukokku või koordineerib EL liikmete poliitikat kõnealustes organisatsioonides või esindab Euroopa Liitu organisatsiooni eesistujariik või on Euroopa Komisjon organisatsioonis otseselt esindatud. Enamikus rahvusvahelistes organisatsioonides on ELil üksnes vaatleja staatus (erandid on WTO ja FAO) ning ta kasutab mõjutamiseks tavaliselt nn pehmet jõudu. Kuigi selline pehme jõud ja ELi hea tahte võrgustik võivad olla tulemuslikud, peaks EL astuma võimalusel aktiivseid samme ametliku positsiooni saavutamise nimel. EL peaks kõigi rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks välja töötama strateegia, millega suurendada oma mõjuvõimu ja tugevdada oma positsiooni tulemuslikuma ja õiglasema juhtimisstruktuuri edendamiseks kõnealustes organisatsioonides.

6.4

Euroopa Liidul on Rahvusvahelises Valuutafondis eri esindajad (EURIMFi president, Euroopa Keskpank, Eurogrupi president, ELi eesistujariigi rahandusminister) ning liikmesriikide seisukohtade lahknemine rahandus- ja arenguküsimustes takistab Euroopat kõnelemast ühel häälel. Kuigi kaubandusküsimustes on Euroopa Komisjonil õigus rääkida ELi nimel, ei pruugi teistes rahandus- ja majandusküsimustes olla ühel seisukohal isegi need 16 liikmesriiki, kellel on ühine raha ning kes on osa oma pädevusest delegeerinud Euroopa Keskpangale. Arvestades Bretton Woodsi institutsioonide, eelkõige Rahvusvahelise Valuutafondi üha suuremat tähtsust, kutsub komitee Euroopa Liitu ja selle institutsioone üles parandama kooskõlastamist nimetatud institutsioonide juhtimisel. ELi riikidele kuulub Rahvusvahelises Valuutafondis kokku 32 % häältest võrreldes USA-le kuuluva 17 %-ga. Väiksemate ELi liikmesriikide mõju vähenemist, et teha ruumi tärkava majandusega riikidele, saab hüvitada paremini kooskõlastatud ELi poliitikaga.

6.5

Komitee soovib, et Euroopa Liit innustaks Rahvusvahelist Valuutafondi edendama poliitikameetmeid, mis teevad võimalikuks rahastamise ja laenude saamise – eriti VKEde ja põllumajandustootjatega seoses –, sest kõikide riikide majanduses on just need tegevusvaldkonnad kesksel kohal ja suurimateks tööandjateks. Samuti palub komitee Euroopa Liidul kutsuda rahvusvahelisi rahastamisasutusi üles leidma arenguriikide jaoks raha, et nad saaksid rakendada antitsüklilisi meetmeid ja seeläbi hoiduda tsüklilisust soodustavatest tingimustest.

6.6

Alates 2000. aastast on Euroopa Liit märkimisväärselt suurendanud oma osalust Maailmapangas (241 miljonit eurot aastal 2008). Komitee tunnistab Maailmapanga tähtsust vaesuse kaotamisel ning soovitab Euroopa Liidul innustada Maailmapanka, et see võtaks selliseid majandusarengu poliitikameetmeid, mis hõlmavad inimväärset tööd ning juurdepääsu tervishoiuteenustele, haridusele ja teistele avalikele hüvedele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Liitu üles toetama Maailmapanka, et rahastada praegusest finants- ja majanduskriisist mõjutatud riikide majanduse elavdamise kavasid, milles keskendutaks säästva ettevõtluse arendamisele, töökohtade loomisele, avaliku sektori investeeringutele, aktiivsetele tööturupoliitika meetmetele, kõikide inimeste esmase sotsiaalse turvalisuse tagamisele, kõige haavatavamate isikute täiendavatele abimeetmetele ja nn rohelisse majandusse investeerimisele.

6.7

Uue Lissaboni lepingu kohaselt on Euroopa Parlamendil kaasotsustamispädevus kaubanduspoliitika valdkonnas. Komiteele avab see uued võimalused tihendada kaubandusküsimustes koostööd Euroopa Parlamendi ja komisjoniga. Komitee on koostanud mitu igati teemakohast arvamust, milles käsitletakse kaubandusküsimusi ning vajadust viia kaubanduspoliitika vastavusse Euroopa Liidu sotsiaal- ja keskkonnapoliitikaga (10) .

6.8

Euroopa Liit kulutab liiga palju aega oma arvamuste ja seisukohtade kooskõlastamisele rahvusvaheliste organisatsioonide juures ning seega jääb vähem aega neile seisukohtadele toetuse leidmiseks rahvusvaheliste organisatsioonide teiste liikmete seas. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon on üks viimase aja positiivseid erandeid. Kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad ühist seisukohta toetada. Komitee märgib, et Euroopa Liidu liikmesriikide hääletamises on näha suundumist üksmeelsuse poole, ja soovib, et Euroopa Liit oleks valmis rääkima ühel häälel, vältimaks oma mõju vähenemist liikmete eriarvamuste tõttu. Lissaboni leping aitab loodetavasti sellele kaasa. Uue lepingu vastuvõtmine, vastloodud kõrgetasemelise esindaja ametikoht ja tugevam diplomaatiline koostöö annavad võimaluse suurendada Euroopa Liidu rahvusvahelist positsiooni.

6.9

Rahvusvahelise organisatsiooni parem juhtimine, mis toimub ühtsemalt ja seega ka tõhusamalt, algab kodust. Euroopa Liidu poliitika ÜRO ja selle agentuuride, G20 ning Bretton Woodsi institutsioonide juures peaks olema allutatud samadele põhimõtetele ja edendama samu eesmärke, arvestades seejuures eri organisatsioonide volitusi ja struktuuri. Ühtse poliitika kujundamiseks rahvusvahelistes organisatsioonides on vaja palju suuremaid jõupingutusi. Euroopa Liidu algatus saavutada poliitikavaldkondade sidusus arenguga on selle heaks näiteks. Komitee toob esile ka sise- ja välispoliitika ühtsuse Lissaboni strateegias (11).

7.   Tõhusam konsulteerimine sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning nende tulemuslikum kaasamine

7.1

Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine on rahvusvaheliste organisatsioonide alusväärtuste kaitsmise ja edendamise eeltingimus. Kodanikuühiskonnal on rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisega seoses palju kaalul. Hiljutine kriis näitas, et kodanikuühiskond ehk maksumaksjad, töötajad, tarbijad, hoiustajad, majaomanikud ja ettevõtjad maksavad puuduliku ja ebatõhusa üleilmse juhtimise korral kõrget hinda.

7.2

Uut juhtimisstruktuuri kujundatakse kõrgetasemelistel diplomaatilistel tippkohtumistel. See protsess ei ole eriti läbipaistev. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel ja sotsiaalpartneritel on väga piiratud juurdepääs sellekohasele teabele, rääkimata võimalusest osaleda otsustamises. Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja ametiühingud püüavad avalikku arvamust koondada ja teevad valitsuse juures lobitööd, et tutvustada oma ideid maailmamajanduse tulevase juhtimisstruktuuri kohta. Mõne äriringkonna osaga küll konsulteeritakse, teised jäetakse aga kõrvale. Kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite hääl peaks olema rahvusvahelistele organisatsioonidele suunatud Euroopa Liidu poliitika kujundamisel kuuldavam.

7.3

Võib tuua mitmeid näiteid riikliku, piirkondliku ja rahvusvahelise tasandi headest tavadest kodanikuühiskonna kaasamisel rahvusvaheliste organisatsioonide juhtimisse. Rahvusvahelisel tasandil on silmapaistvaks näiteks Rahvusvaheline Tööorganisatsioon. Tööandjate ja töötajate esindajad osalevad valitsustega võrdsetel alustel kõigi Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniinstitutsioonide töös, olgu siis tegemist juhtimisküsimuste, otsustamise, standardite kehtestamise või jälgimisega. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni nõuandekomisjonid äritegevuse alal (BIAC) ja ametiühingute alal (TUAC) on samuti heaks näiteks institutsioonilisest sotsiaalpartneritega konsulteerimisest. Kõigil ülejäänud rahvusvahelistel organisatsioonidel ei ole sotsiaalpartnerite ja muude kodanikuühiskonna organisatsioonidega nii otseseid konsulteerimissidemeid: ÜROs on valitsusvälistel organisatsioonidel nõuandev staatus, kuid G20s ei ole sedagi. Rahvusvaheliste organisatsioonide tõhusat juhtimist soodustaks see, kui asjaomaste kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite esindusorganisatsioonide kaasamine oleks läbipaistvalt ette nähtud institutsioonide töökorralduses. Samuti aitab rahvusvaheliste organisatsioonide tõhusust suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite kaasamine järelmeetmetesse, järelevalvesse ning varajase hoiatamise süsteemidesse.

7.4

Komitee loodab, et Euroopa Liit kaasab kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalpartnerid oma poliitika ja seisukohtade arendamisse rahvusvaheliste organisatsioonide uue juhtimisstruktuuri kujundamisel. Samuti loodab komitee, et Euroopa Liit edendab rahvusvahelistes organisatsioonides avatust, et juhtimisstruktuuride üle aru pidades konsulteeritaks kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartneritega. Sisuka konsulteerimise jaoks on vaja läbipaistvust ja dokumentide kerget kättesaadavust sellise aja jooksul, mis võimaldab sidusrühmade vaateid kaaluda ja arvesse võtta.

7.5

Komitee ootab, et Euroopa Liit (Euroopa Komisjon ja liikmesriigid) edendaks ja hõlbustaks rahvusvaheliste organisatsioonide tulevastes juhtimisstruktuurides paremat konsulteerimist kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartneritega.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  „Tõhusa partnerluse loomine ÜROga arengu- ja humanitaarküsimustes”, KOM(2001) 231 ja „Euroopa Liit ja ÜRO – mitmepoolsuse valik”, KOM(2003) 526.

(2)  Nagu soovitas Joseph Stiglitzi juhitav eksperdirühm, kes nõustas 2009. aasta juunis ÜRO konverentsi, mille teema oli ülemaailmne finants- ja majanduskriis ning selle mõju arengule. Stiglitzi komisjon soovitas ka luua eksperdirühma, mis nõustaks nõukogu.

(3)  Liidukantsler Angela Merkeli ühine pressiteade, 5. veebruar 2009, Berliin.

(4)  Angel Gurría, OECD peasekretär, Rooma, 12. mai 2009.

(5)  ELT C 234, 22.9.2005, lk 41.

(6)  ELT C 93, 27.4.2007, lk 38.

(7)  Rahvusvaheline Valuutafond, „Ülemaailmse finantskriisi tagajärjed madala sissetulekuga riikide jaoks”, märts 2009.

(8)  Richard Gowan, Franziska Brantner, „A global Force for Human Rights? An audit of European Power at the UN”, European Council on Foreign Relations, september 2008, www.ecfr.eu

(9)  ELT C 182, 4.8.2009, lk 13.

(10)  ELT C 211, 19.8.2008, lk 82.

(11)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 41.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/50


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Lääne-Balkani transpordipoliitika”

2010/C 354/08

Raportöör: Patrik ZOLTVÁNY

Täiskogu 16. juuli 2009. aasta istungil otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

Lääne-Balkani transpordipoliitika”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 4. märtsil 2010. Raportöör oli Patrik Zoltvány.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 132, vastu hääletas 2 ja erapooletuks jäi 4 liiget.

1.   Soovitused

1.1   Soovitused Euroopa Liidule (Euroopa Komisjonile):

jätkata laienemisprotsessi;

kiirendada Albaania ning Bosnia ja Hertsegoviina suhtes viisanõude kaotamise protsessi, et võimaldada nende riikide kodanikele viisavaba reisimine Schengeni riikidesse, samuti alustada samal teemal läbirääkimisi Kosovoga (1);

koondada kõik olemasolevad rahastamisallikad, et investeerida võimalikult suuri summasid infrastruktuuriprojektidesse ning kasutada selle tarbeks äsja loodud Lääne-Balkani investeerimiskeskkonda;

säilitada transpordiühenduse asutamislepingu rakendamisel prioriteedina sotsiaalne mõõde. Tuleb toetada sotsiaalfoorumit, et see muutuks tõhusaks valdkondlikku sotsiaaldialoogi edendavaks vahendiks piirkondlikul tasandil;

toetada Lääne-Balkani riikides liikumist keskkonnasäästlikumate transpordiliikide suunas, näiteks siseveeteed ja raudteed;

arvestada ühise transpordipoliitika kujundamisel transpordivõrkude sotsiaal-majandusliku mõju hinnangutega;

toetada piirkondliku transpordi põhivõrgustiku ajakohastamist vastavalt vajadustele;

arvestada üleeuroopalise transpordivõrgu poliitika läbivaatamise käigus Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustikuga kui üleeuroopalise transpordivõrgu tulevase osaga, et toetada Lääne-Balkani riikide edasist integratsiooni Euroopa Liitu;

käivitada transpordiühenduse lepinguosalistes Lääne-Balkani riikides tööhõivealane uuring. Samuti tuleb pöörata piisavalt tähelepanu koolitusprogrammide väljatöötamisele nii tööandjate kui ka töötajate jaoks, et nad suudaksid paremini kohaneda tööturu muutustega;

eraldada transpordiühenduse sekretariaadis piisavalt inimressurssi sotsiaalküsimustele ja sotsiaaldialoogile.

1.2   Soovitused Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele:

julgustada ühiste nõuandekomiteede töö kaudu Lääne-Balkani riikide sotsiaalpartnereid osalema aktiivselt sotsiaaldialoogis nii riigi kui ka piirkonna tasandil;

korraldada Lääne-Balkani transpordipoliitika konverents, kus osalevad Lääne-Balkani riikide kodanikuühiskonna organisatsioonide, Euroopa Komisjoni ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esindajad;

leida mehhanisme tulevase koostöö loomiseks ja struktureerimiseks piirkondliku sotsiaalfoorumiga, mis luuakse transpordiühenduse asutamislepingu alusel.

1.3   Soovitused Lääne-Balkani riikide valitsustele:

tugevdada piirkondlikku koostööd transpordipoliitika ja transpordi infrastruktuuri valdkonnas;

tagada transpordisektoris piirkondlikku huvi pakkuvate avaliku sektori investeeringute tõhus kavandamine ja suurendada suutlikkust transpordisektoris;

viia ellu vajalikud reformid ja kiirendada ühenduse õigustiku vastuvõtmise protsessi.

kasutada ära võimalusi prioriteetsete ja täiendavate projektide rahastamiseks/kaasrahastamiseks erasektori vahenditest (avaliku ja erasektori partnerlus) ning luua selliste projektide jaoks sobiv keskkond;

suurendada riigihangete läbipaistvust;

parandada piirihaldust ja suurendada piiripunktide läbilaskevõimet, et kiirendada transporti piirkonna tasandil ja tõsta selle kvaliteeti;

töötada piirkondlikul tasandil välja sidusad poliitikameetmed, mis edendaksid ühendvedu ja arukate transpordisüsteemide kasutust;

jätkata suhete parandamist naaberriikidega ja lahendada kahepoolsetes suhetes esinevad lahtised küsimused;

osaleda aktiivselt praegu välja töötatava Doonau piirkonna strateegia arendamisel, et saada kasu ELi liikmesriikide ja naaberriikidega ühiselt arendatavatest infrastruktuuriprojektidest;

kaasata sotsiaalpartnerid ja teiste asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad piirkondliku transpordipoliitika väljatöötamisse ning saavutada tööhõivepoliitika ja reformide kooskõla.

2.   Arvamuse taust

2.1   Transpordi ja infrastruktuuri rolli Lääne-Balkani piirkondlikus koostöös peetakse väga oluliseks teguriks Lääne-Balkani piirkonna majanduse, ühiskonna ja keskkonna üldises arengus. Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustiku väljatöötamine annab Lääne-Balkani riikidele suurepärase võimaluse koondada oma huve ning püüelda majanduslikult ja sotsiaalselt soodsate – ning samuti keskkonnahoidlike – lahenduste poole, mis toovad kasu kogu piirkonnale. Majandusarengu seisukohalt avaldab piirkondlike infrastruktuuriprojektide elluviimine positiivset mõju piirkonna majandusele, aitab avada turge uutele ettevõtlusalgatustele ning muudab tõhusamaks kaubavahetuse piirkonna riikide vahel. Eriti just piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arendamine aitab Lääne-Balkani riikidel tegeleda suure tööpuuduse probleemiga, hoogustades seeläbi piirkonna üldist majandusarengut. Paremad töövõimalused ja töötajate suurem liikuvus aitavad kaasa ka sotsiaalsele arengule. Piirkondliku transpordi põhivõrgustik aitab parandada samuti piiriülest koostööd ja kontakte inimeste vahel. Kuna transport avaldab märkimisväärset mõju keskkonnale, tuleb piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arendamisel arvestada keskkonnaküsimustega.

Piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arendamisel on ka tugev poliitiline mõõde. Infrastruktuuriprojekte välja töötades saavad Lääne-Balkani riigid koos kõigi teiste asjaomaste osalejatega näidata oma tahet saada üle lähiminevikust pärit kahepoolsetest pingetest ja probleemidest. Piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arendamine aitab seega kaasa Lääne-Balkani riikide piirkondlikule integratsioonile.

2.2   Euroopa Liidu roll Lääne-Balkani transpordipoliitika arendamisel

2.2.1

Euroopa Liidul on otsene huvi Lääne-Balkani vastu, sest kõnealune piirkond asub Euroopa südames. Kõik Lääne-Balkani riigid on Euroopa Liiduga ühinemise kandidaatriigid või võimalikud kandidaatriigid. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad nad täitma kõik ELiga ühinemise kriteeriumid ja tingimused. Piirkondlik koostöö on üks eeltingimusi edukaks integreerumiseks Euroopa Liiduga ning seepärast on see ka stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi oluline element. Seepärast soovib EL toetada piirkondlike projektide väljatöötamist, sealhulgas etendab olulist rolli piirkondliku transpordi põhivõrgustik.

2.2.2

EL peab transporti endastmõistetavaks ja sobivaks poliitikavaldkonnaks, kus teha tõhusat piirkondlikku koostööd, ning leiab seega, et Lääne-Balkani transpordipoliitika võib olla kaugeleulatuvate mõjudega ja juhtida kõnealust piirkonda edasi kooskõla poole ühenduse õigustikuga. Transpordipoliitika olulisust suurendab veelgi enam asjaolu, et kümnest üleeuroopalisest transpordikoridorist läbib Lääne-Balkanit neli. ELi transpordipoliitikal on kõnealuses piirkonnas kolm põhieesmärki. Esimene eesmärk on täiustada ja ajakohastada Kagu-Euroopa piirkondlikku transpordi põhivõrgustikku sotsiaal- ja majandusarengut silmas pidades. Teine eesmärk on liikluse optimeerimine kõnealuses võrgustikus, rakendades nn leebeid/horisontaalseid meetmeid. Kolmas eesmärk on aidata piirkonnal saavutada kooskõla ühenduse transpordialase õigustikuga. Nende prioriteetide edendamiseks peab EL praegu läbirääkimisi Lääne-Balkani riikidega lepingu üle, millega asutatakse transpordiühendus (vt allpool punkt 4.3).

3.   Piirkondliku transpordi põhivõrgustiku kirjeldus

Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustiku väljaarendamist käsitlevas vastastikuse mõistmise memorandumis määratletakse põhivõrgustik mitmeliigilise võrgustikuna, mis hõlmab maanteid, raudteid ja siseveeteid seitsmes osalevas Lääne-Balkani riigis – Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Horvaatia, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Montenegro, Serbia ja Kosovo (2) – koos mitmete määratud mere- ja jõesadamate ning lennujaamadega.

Maanteede ja raudteede põhivõrgustik koosneb koridoridest ja marsruutidest. Koridorid on määratud V, VII, VIII ja X üleeuroopalise transpordikoridorina, mis ühendavad neid riike ELiga. Marsruudid, millest seitse on maantee- ja kuus raudteemarsruudid, täiendavad põhivõrgustikku, ühendades piirkonna pealinnad omavahel ja naaberriikidega. Samuti on eesmärk ühendada omavahel piirkonna suuremad linnad, võimaldada ligipääs põhivõrgustiku sadamatele (ja lennujaamadele) ning tagada piirkonna äärealade piisav ühendatus. Siseveeteede põhivõrgustik koosneb VII koridorist (Doonau) ja Sava jõest.

3.1   Maanteede põhivõrgustik

Maanteede põhivõrgustiku kogupikkus on 5 975 km, mis koosneb 3 019 km ulatuses koridoridest ja 2 956 km ulatuses marsruutidest. Kagu-Euroopa transpordi vaatluskeskuse andmetel on 13,2 % maanteede põhivõrgustikust liigitatud halvaks või väga halvaks, samas kui peaaegu 87 % maanteedest on liigitatud keskmises kuni väga heas seisukorras olevaks (3).

Maanteevedude sektor on kõige suurem, mistõttu eraldatakse sellele ka kõige rohkem rahalisi vahendeid. On vaja tõsta maanteede kvaliteeti, et vähendada hilinemisi, ummikuid ja saastet, ning muuta maanteed ohutumaks. Hoolimata asjaomaste riikide püüdlustest võtta vastu uusi, rangemaid seadusi, on liiklusohutus endiselt üks suurimaid probleeme (4). Liiklusohutuse andmetel on olukord Kagu-Euroopas murettekitav, sest kroonilise alarahastamise, ebapiisava hoolduse ja seaduste puuduliku jõustamise tõttu kasvab surmajuhtude arv pidevalt.

3.2   Raudteede põhivõrgustik

3.2.1

Raudteede põhivõrgustiku kogupikkus on 4 615 km, mis koosneb 3 083 km ulatuses koridoridest ja 1 532 km ulatuses marsruutidest. Vaid 15 % raudteede põhivõrgustikust on liigitatud heas seisukorras olevaks, samal ajal kui 19 % on liigitatud halvaks või väga halvaks (5).

3.2.2

Raudtee on nõrgim lüli kõigi transpordiliikide seas. Kasutusvõimaluste analüüs näitab, et raudteed pidi pikeneb reisiaeg kuni 200 % võrreldes sama lähte- ja sihtkoha vahelise teekonnaga maanteed pidi. Raudtee infrastruktuur on kõigis Lääne-Balkani riikides vähe arenenud. Seepärast on kõigis kõnealuse piirkonna riikides vaja teha mahukaid investeeringuid raudtee arendamisse. Veel üks eesseisvatest ülesannetest on raudtee-ettevõtete ümberkorraldamine, sest sageli peetakse nende töötajaskonda liiga suureks.

3.3   Muud transpordiliigid (siseveeteed, siseveesadamad, meresadamad)

3.3.1

Doonau jõe (VII koridor) (6) kogupikkus Horvaatias ja Serbias on 588 km ning Sava jõe laevatatav pikkus on 593 km. Põhivõrgustik hõlmab ka seitse meresadamat ja kaks jõesadamat (7). Kui välja arvata umbes 30 km pikkune lõik, on Doonau suuremalt jaolt heas seisukorras, kuid Sava jõe seisukord on palju halvem (8).

3.3.2

Liiklus siseveeteedel on kõige keskkonnasäästlikum ja odavam transpordiliik. Selle puudus on aga transpordi aeglus.

3.3.3

Ühendveo maht on piiratud ja praegu hõlmab see peamiselt mereveoks kasutatavate konteinerite maismaavedu sadamasse ja sealt ära. Lisaks kasutatakse olemasolevaid ühendveoterminale veel liiga vähe. Kuid ühendveo potentsiaal on umbes 10 % ning põhivõrgustiku raames kavandatakse selle suurenemist 2015. aastaks 15 %.

3.3.4

Võib öelda, et piirkonna riigid teevad pidevalt edusamme transpordisektori reformimisel, järgides oma riiklikke transpordistrateegiaid ning võttes vastu uusi õigusakte ja eeskirju kooskõlas ELi transpordiseadustiku ja -poliitikaga. Üldiselt nad tunnistavad, et reformid peavad olema kooskõlas piirkonna huvidega, mis tähendab seda, et nad ei tohi tekitada erinevusi, mis võivad olla vastuolus põhivõrgustiku arengu ja tõhusa haldamisega. Nagu ka ELiga ühinemise protsessis, on osa riike rohkem ja osa vähem arenenud.

4.   Raamdokumendid ja institutsiooniline struktuur

4.1

Lääne-Balkani ühine transpordipoliitika sai alguse 1999. aastal kehtestatud Kagu-Euroopa stabiilsuspaktist. Nagu eespool öeldud, peab Euroopa Liit Lääne-Balkani riikide tulevase ELi liikmelisuse ning piirkondliku transpordipoliitika arendamise eeltingimuseks piirkondlikku koostööd. Seepärast on EL innustanud Lääne-Balkani riike töötama välja piirkondadevahelist koostööd ja edendama kooskõlastamist ühise transpordipoliitika valdkonnas. Transpordi infrastruktuuri arengu edendamiseks Kagu-Euroopas sõlmiti 2004. aastal Euroopa Komisjoni ja kõnealuse piirkonna osalejate vahel vastastikuse mõistmise memorandum Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustiku väljaarendamiseks. Selle tulemusena asendati piirkondliku transpordi infrastruktuuridega tegelevad, stabiilsuspaktist päritud eri foorumid kolme järgmise põhilise koordineerimisasutusega: strateegilisi otsuseid võetakse vastu ministrite iga-aastasel koosolekul, vastastikuse mõistmise memorandumi elluviimist koordineerib juhtkomitee ning alalise sekretariaadina toimib Kagu-Euroopa transpordi vaatluskeskus (SEETO) (9). Vastastikuse mõistmise memorandumiga kohustuvad lepinguosalised ühiselt välja töötama ja ellu viima mitmeaastase tegevuskava, mille kestus on viis aastat. Veel üks oluline vastastikuse mõistmise memorandumi ülesanne on see, et ta annab raamistiku kooskõlastatud protsessile, mille raames koostatakse Lääne-Balkani riikidega transpordiühenduse asutamise lepingut.

4.2

Lääne-Balkani riikidega transpordiühenduse asutamise leping, mille üle läbirääkimised alles käivad, asendab vastastikuse mõistmise memorandumi. Lepingu eesmärk on luua infrastruktuuri ja maa integreeritud turg, siseveeteed ning meretranspordi süsteemid ja teenused, mis on tihedalt seotud ELi vastava transpordi siseturuga. Transpordiühenduse loomine kiirendaks transpordisüsteemide integreerimist nii kõnealuse piirkonna sees kui ka ELi vastavate süsteemidega. Lisaks asjakohaste õigusaktide, sh asjakohase sotsiaalõigustiku kooskõlastamise kiirendamisele võimaldaks transpordiühendus transpordi kasutajatel ja kodanikel saada kiiremat kasu ühinemisprotsessist. Transpordiühendus annaks samuti ettevõtjatele ja transpordisektorisse investeerijatele õiguskindluse, ergutades ja kiirendades seeläbi vajalikke investeeringuid ja majandusarengut (10).

4.3

Teised eesmärgid on luua stabiilne õiguslik ja tururaamistik, mis aitaks äratada investorite huvi kõigi transpordiliikide ja liikluse juhtimise süsteemide vastu, suurendada transpordiliikide tõhusust ja aidata kaasa transpordiliikide säästvamale jaotusele ning tagada see, et transpordi arenguga käivad kaasas sotsiaalsed edusammud ja keskkonnahoidlikkus. Tuleb rõhutada asjaolu, et kõnealune leping ei jõustu teatud Lääne-Balkani riikides enne, kui nad on rakendanud kõik vajalikud õigusaktid.

5.   Lääne-Balkani transpordipoliitika põhiprobleemid

Infrastruktuuri integreerimine kujutab endast Lääne-Balkani riikidele suurt väljakutset. Transpordi infrastruktuur ja selle lihtsustamine on majandusarengu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja integratsiooni jaoks vältimatud, kuid võib öelda, et Lääne-Balkani piirkonda iseloomustab äärmiselt killustunud transpordisüsteem, ammendunud transpordi infrastruktuur ja ebatõhusad transporditeenused. Status quo muutmiseks on vaja piisavaid jõupingutusi kavandamise, õigusloome ja rahastamise valdkonnas. Neile väljakutsetele vastates tuleb aga arvestada sellega, et Lääne-Balkani piirkonnal on tugevad ajaloolised, poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja geograafilised eripärad ning seega on kogemus, mis saadi ELi transpordipoliitika laiendamisest kaheteistkümnele uuele ELi liikmesriigile, Lääne-Balkanile üle kantav vaid teatud määral.

5.1   Kavandamine

5.1.1

Peamine integratsiooni edasiviiv jõud transpordisektoris on õigusnormide ühtlustamine ja asutustevaheline kooskõlastamine. Piirkondliku transpordipoliitika edendamise protsessis osalejate suur hulk nõuab hoolikat kavandamist ja tegevuse kooskõlastamist.

5.1.2

Riiklikul tasandil tähendab ELi õigustiku rakendamine seda, et Lääne-Balkani riikide valitsused kohustuvad kavandama ja ellu viima suuri reforme transpordisektoris ja teistes transpordiga seotud sektorites. Kõnealuse protsessi üks täiendav osa peab olema täpne mõjuhinnang.

5.1.3

Avaliku sektori vahendite tõhus planeerimine ja koostöö teiste sidusrühmadega, sealhulgas sotsiaalpartnerite ja rahvusvaheliste finantsasutustega, on transpordipoliitika tõhusa kujundamise üks oluline aspekt.

5.1.4

Veel üks sellega seotud ülesanne on vajadus viia riiklikud transpordistrateegiad kooskõlla piirkondade huvidega ning kooskõlastada põhivõrgustiku projekti elluviimist, et toetada põhivõrgustiku tõhusat juhtimist ja arendamist.

5.1.5

Sama oluline on see, et SEETO mitmeaastaste tegevuskavade väljatöötamine piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arendamiseks nõuab tõhusat planeerimist ja meetmete kooskõlastamist piirkondlikul tasandil. Sellist kooskõlastamist on vaja ka piirkondlikul sotsiaalfoorumil, kus osalevad Lääne-Balkani riikide sotsiaalpartnerite ja teiste asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide esindajad.

5.2   Õigusloome

5.2.1

Esmatähtis on kohandada riiklikud õigusnormid ühenduse õigustikuga ja ELi standarditega transpordivaldkonnas. Transpordialane ühenduse õigustik on eriti ulatuslik, hõlmates turulepääsu ning sotsiaalseid, tehnilisi, maksualaseid, ohutus- ja keskkonnanõudeid. Lääne-Balkani riigid peavad seega rakendama ja jõustama ulatuslikku transpordiõigustikku, mis koosneb paljudest määrustest, direktiividest ja otsustest. Veel üks ülesanne seisneb ühenduse õigustiku valikulises ülevõtmises ja rakendamises.

5.2.2

Suure killustatuse tõttu on Kagu-Euroopas väga olulised piiriületuse küsimused. Praegu mõjutavad ooteajad piiripunktides märkimisväärselt põhivõrgustiku tõhusust ja konkurentsivõimet. Lääne-Balkani riigid peavad tegema täiendavaid jõupingutusi, et parandada piirihaldust ja piiriületuskorda ning lühendada ooteaegu.

5.2.3

Rõhutada tuleb ka keskkonnaaspekte. Keskkonnanormide kohaldamine muutub infrastruktuuriprojektide arendamisel üha olulisemaks. Kuna keskkonnaalased õigusaktid on ühenduse õigustiku oluline osa, ei ole asjakohane küsimus, kas neid kohaldada või mitte. Võib aga väita, et Lääne-Balkani riikidel on olnud suuri probleeme keskkonnaalaste õigusaktide jõustamisel.

5.3   Rahastamine

5.3.1

Transpordivõrkude ehitamine ja hooldus nõuab rahastamist ulatuses, milleks avalik sektor ei ole võimeline. Seepärast on siinkohal oluline rahastajate kooskõlastamine. Lisaks Euroopa Liidule peaksid ka rahvusvahelised finantsasutused (nagu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank, Maailmapank, Euroopa Investeerimispank, Euroopa Nõukogu Arengupank) ja kahepoolsed rahastajad kooskõlastama oma tegevust ja eraldama vajalikke vahendeid. Lääne-Balkani riikide valitsuste jaoks on veel üks võimalus transpordivõrkude rahastamiseks, nimelt teha seda avaliku ja erasektori partnerluse kaudu.

5.3.2

Avaliku ja erasektori partnerluse olulisust rõhutati 2009. aasta septembris Sarajevos toimunud ministrite konverentsil. Ministrite konverentsi avalduses tunnistasid ja tervitasid osalejad erasektori olulist rolli infrastruktuuri arendamises ning nõustusid, et on vaja välja kujundada selline institutsiooniline ja õiguslik keskkond, mis võimaldab erasektoril osaleda infrastruktuuriprojektides avaliku ja erasektori partnerluse kaudu. Lisaks võtsid nad endale kohustuseks töötada välja infrastruktuuriprojekte piirkondlikul tasandil ning avaldasid toetust Kagu-Euroopa avaliku ja erasektori partnerluste võrgustiku loomisele (11). Kõnealune avaldus kujutab endast head raamistikku avaliku ja erasektori partnerluse kaudu arendatavate infrastruktuuriprojektide edendamiseks piirkonnas. Selle elluviimine nõuab aga reforme, sealhulgas õigusloome ja reguleeriva korra reformimist, ning rahvusvaheliste partnerite (Euroopa Komisjon, rahvusvahelised finantsasutused, kahepoolsed rahastajad) aktiivset toetust tehnilise ja rahalise abi näol.

5.3.3

Veel üks oluline meede, mis peaks tagama rahvusvaheliste finantsasutuste, kahepoolsete rahastajate ja Euroopa Liidu tihedama koostöö, on Lääne-Balkani investeerimiskeskkond. See käivitati 2009. aasta detsembris ning koosneb ühisest toetuste mehhanismist ja ühisest laenumehhanismist, mis aitavad rahastada Lääne-Balkani riikides esmatähtsaid projekte, mille seas on otsustav roll infrastruktuuriprojektidel (12).

6.   Majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning kodanikuühiskonna roll

Piirkondlike transpordivõrkude arendamine annab võimalusi ja tekitab väljakutseid nii tööandjatele kui ka töötajatele. Mõlema nimetatud rühma osalemine on oluline mis tahes infrastruktuuriprojekti edukaks elluviimiseks. Võib aga väita, et ei tööandjate organisatsioonid ega ametiühingud kasuta tõhusalt ära oma sotsiaalpartneri rolli suhetes ELi institutsioonide, rahvusvaheliste rahastajate ja finantsasutustega. Infrastruktuuri ümberkorraldamine ja sellega kaasnevad reformid sõltuvad suuresti ka ulatuslikust toetusest ja üldisest heakskiidust. Seda ei ole võimalik saavutada ilma kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivse osaluseta. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajate dialoogil peab seega olema tähtis roll mis tahes poliitika, sealhulgas ka transpordipoliitika kujundamisel Lääne-Balkanil. Lääne-Balkani riike iseloomustab aga nõrk sotsiaal- ja kodanikuühiskonna dialoogi traditsioon, vähe arenenud konsultatsioonimehhanismid ja puudulik arusaam partnerlusest. Seepärast tuleks Lääne-Balkani riikide valitsusi innustada võimaldama sotsiaalpartnerite ja teiste asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatel aktiivselt osaleda piirkondliku transpordipoliitika väljatöötamises ja reformistrateegiate koostamises.

6.1   Tööandjate organisatsioonid

6.1.1

Transport on olnud piirkonna üks kõige suurema tööhõivega sektoreid. Seega peaks tööandjatel olema võimalus mõjutada selliste poliitikameetmete kujundamist ja reformide edendamist, mis toovad kasu nii nende ettevõttele kui ka töötajatele ja nende riigi kodanikele. Valdkondlikud transpordiorganisatsioonid ja üksikud tööandjad etendavad samuti rolli läbirääkimistes riiklike ja piirkondlike transpordivõrkude prioriteetide üle ning nende mõju analüüsimisel seoses liikuvuse edendamise, töökohtade loomise ja säilitamise ning üldise kasu toomisega riigi majandusele.

6.1.2

Tööandjate organisatsioonide tuntus ja mõju on kõnealuses piirkonnas riigiti erinev. Üldiselt on nende positsioon suhteliselt nõrk peamiselt seetõttu, et nende sisemine mobiliseerimissuutlikkus on puudulik ning neil esineb raskusi tõhusa esindusvõime tagamisel ja oma huvide poole püüdlemisel suhetes valitsuse ja teiste sidusrühmadega.

6.1.3

Tööandjate organisatsioonide liikmete seas on vaja arendada esindus- ja analüüsivõimet, mis tooks kasu nii asjaomastele riikidele kui ka ELile.

6.2   Ametiühingud

6.2.1

Transport on olnud piirkonna üks kõige enam töökohti pakkuvaid sektoreid. Sotsiaalsed ja tööturu tingimused on paljudes riikides ebakindlad: endiselt valitseb kõrge töötuse määr, kõrge vaesuse ja rände määr töötavas elanikkonnas ning ülekoormatud sotsiaalkindlustussüsteem. Raudteesektoris on viimase kümnendi jooksul oma töökohalt lahkunud keskmiselt 50 % tööjõust (13). Kõigi riikide raudteereformid toovad kaasa töötajaskonna vähendamise, kaubaveoettevõtjate erastamise ja mittetasuvate kohalike liinide sulgemise (14). Raudteetranspordi liberaliseerimise kava avaldab seega mõju tööhõivele ja töötingimustele.

6.2.2

Töökohtade kadumine puudutab ka sadamatööstust ning sadamatest sõltuvaid kogukondi ja sisemajandust. Sarnane töökohtade kadu on toimunud ka siseveeteede sektoris.

6.2.3

Ametiühingutel koos teiste sotsiaalpartneritega on oluline roll selle mõju hindamisel, mida piirkondliku transpordi põhivõrgustiku väljatöötamine avaldab tööhõivele. Kõnealuse piirkonna transpordivaldkonna ametiühingud Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni koordineerimisel on nii ELi kui ka riigi tasandil töötanud selle nimel, et sotsiaalmõju hinnangud lisataks transpordiühenduse asutamislepingu strateegilise planeerimise ja rakendamise kõigisse etappidesse (15). Veel üks ametiühingute eesmärk on saavutada tööhõivepoliitika ja reformide kooskõla.

6.3   Muud huvirühmad

Infrastruktuuride rajamine avaldab suurt mõju keskkonnale. Seepärast on keskkonnakaitse selles protsessis väga oluline ning sellega tuleb arvestada infrastruktuuri võrgustiku kavandamisel ja rajamisel. Selles valdkonnas on keskkonnaorganisatsioonidel täita oluline roll. Nende seas on ainulaadsel positsioonil Kesk- ja Ida-Euroopa Keskkonnakeskus, mille ülesanne on aidata lahendada piirkonna keskkonnaprobleeme. Peamine eesmärk on edendada koostööd valitsusväliste organisatsioonide, valitsuste, ettevõtete ja teiste keskkonnaküsimuste sidusrühmade vahel ning toetada teabevahetust ja üldsuse osalemist keskkonnaalaste otsuste tegemisel. Kesk- ja Ida-Euroopa Keskkonnakeskus on ühe teise olulise piirkondliku algatusega, st piirkondliku koostöönõukoguga, otsustanud viia ellu raamprogrammi „Kagu-Euroopas tehtava keskkonnakoostöö tegevuskava”, mis sisaldab kord kvartalis toimuvaid kõrgetasemelisi temaatilisi konverentse.

Lisaks keskkonnaorganisatsioonidele puudutab infrastruktuuri arendamine eelkõige kogu piirkonna tarbijaorganisatsioone ning samuti paljusid erinevaid valitsusväliseid organisatsioone, mis keskenduvad kohalikule arengule, või autode kasutust propageerivaid ühendusi, nagu autoliidud.

7.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee roll Lääne-Balkani transpordipoliitika arendamisel

Lääne-Balkani riike iseloomustab nõrk sotsiaaldialoogi traditsioon ja vähe arenenud konsultatsioonimehhanismid sotsiaalpartnerite seas. Sotsiaalpartnerite kaasamine reformiprotsessi on seega Lääne-Balkani jätkusuutliku piirkondliku transpordipoliitika vältimatu eeltingimus. Komitee saab niisiis täita olulist nõuandvat rolli sotsiaaldialoogi tugevdamisel piirkonnas, sealhulgas Lääne-Balkani kodanikuühiskonna foorumil. Komitee võib aidata leida partnereid Lääne-Balkani riikide kodanikuühiskonna organisatsioonide seast ning suurendada nende organisatsioonide ja nende liikmete suutlikkust. Lisaks võivad komitee kogemused pakkuda lisaväärtust piirkondliku sotsiaalfoorumi loomisel, mis peaks olema osa transpordiühenduse asutamislepingust.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1244/1999 alusel.

(2)  ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1244/1999 alusel.

(3)  Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arengukava, SEETO, detsember 2008, www.seetoint.org/index.php?option=com_rubberdoc

(4)  Euroopa Maanteede Föderatsiooni ning Belgia, Luksemburgi ja Kagu-Euroopa Kaubanduskoja aruanne „Võrgustikud rahu ja arengu kindlustamiseks (2006)”, http://www.erf.be/index.php?option=com_content&view=article&id=157 %3Anetworks-for-peace-and-development&catid=18&Itemid=31

(5)  Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arengukava, SEETO, detsember 2008, www.seetoint.org/

(6)  Doonau jõe olulisust tunnistatakse Doonau piirkonna jaoks praegu ELi tasandil koostatavas strateegias (Doonau strateegia).

(7)  Põhivõrgustikku kuuluvad järgmised seitse meresadamat: Rijeka, Split, Ploce, Dubrovnik (Horvaata), Bar (Montenegro) ning Durres, Vlore (Albaania). Mõlemad jõesadamad asuvad Serbias (Belgrad ja Novi Sad).

(8)  Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustiku arengukava, SEETO, detsember 2009, www.seetoint.org/

(9)  Vaatluskeskuse eesmärk on samuti edendada mitmeliigilises Kagu-Euroopa piirkondliku transpordi põhivõrgustikus koostööd põhi- ja lisainfrastruktuuri arendamise valdkonnas ning edendada ja suurendada kohalikku investeerimisprogrammide haldamise suutlikkust, juhtimist ning piirkondliku transpordi põhivõrgustiku kohta andmete kogumist ja nende analüüsi (www.seetoint.org).

(10)  Pressiteade „Komisjon teeb ettepaneku luua transpordiühendus Lääne-Balkani riikidega ning astub uusi samme transpordialase koostöö tugevdamiseks naaberriikidega”, Brüssel, 5. märts 2008, http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/08/382&guiLanguage=en

(11)  „Ministrite konverentsi avaldus avaliku ja erasektori partnerluse kohta infrastruktuuri arendamisel Kagu-Euroopas” (Ministerial Statement on Public-Private Partnerships for Infrastructure Development in Southeast Europe), 25. september 2009.

(12)  „Lääne-Balkani investeerimiskeskkonna tutvustus”, http://ec.europa.eu/enlargement/pdf/western-balkans-conference/wbif-a4-def_en.pdf; „Lääne-Balkani investeerimiskeskkonna käivitamine” http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=BEI/09/246&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en

(13)  Euroopa Transpordi Föderatsioon (ETF), „ELi transpordiinfrastruktuuri poliitika sotsiaalmõju” (The social impact of EU transport infrastructure policy), 2005, üldsusega konsulteerimise tulemused.

(14)  Maailmapank, „Raudteereform Lääne-Balkani riikides” (Railway Reform in the Western Balkans), avaldamata dokument, Washington, 2005.

(15)  Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon on koordineerinud ametiühingute tegevust oma Kagu-Euroopast pärit liikmetega alates 2003. aasta jaanuarist. Föderatsioon hõlmab järgmisi sektoreid: maantee-, raudtee-, mere-, siseveeteede ja lennuliiklus. Euroopas ei toimu valdkondlikku sotsiaaldialoogi sadamasektoris.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/56


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja ELi Nõukogu eesistumine” (omaalgatuslik arvamus)

2010/C 354/09

Raportöör: Miklós BARABÁS

25. märtsil 2009. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja ELi Nõukogu eesistumine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav allkomitee võttis arvamuse eelnõu vastu 12. jaanuaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märts 2010 (17. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 5.

1.   Sissejuhatus

1.1

1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni leping tõi kaasa märkimisväärsed muudatused Euroopa Liidu institutsioonilises süsteemis, muu hulgas loodi Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja uus ametikoht. Samal ajal loodi Lissaboni lepinguga õiguslik alus nn eesistujariikide kolmikule (1), mille puhul täidavad kolm liikmesriiki eelnevalt kokkulepitud programmi alusel 18 kuu jooksul Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ülesandeid.

1.2

Kodanikuühiskonna seisukohast on erilise tähtsusega Lissaboni lepingu artikkel 11. Selles sätestatakse osalusdemokraatia tugevdamine, kodanikega dialoogi hoogustamine ja struktureerimine, põhjalike konsultatsioonide läbiviimine ühenduse poliitikate väljatöötamise raames ning kodanikualgatuse loomine. Kõik need meetmed peaksid aitama tugevdada dialoogi kodanikuühiskonnaga.

1.3

Käesoleva dokumendi eesmärk on uurida eelnevates punktides kirjeldatud teemasid. Seepärast tõstetakse selles esile komitee eriline roll organiseeritud kodanikuühiskonna institutsioonilise esindajana Euroopa tasandil, sõnastatakse ettepanekud selle rolli tugevdamiseks ning toetatakse samal ajal täielikult neid Lissaboni lepingud sätteid, mille eesmärk on muuta Euroopa Liidu toimimine tõhusamaks ja läbipaistvamaks ning suurendada ELi õiguspärasust.

2.   Uus eesistumise süsteem – eesistujariikide kolmik

2.1

Eesistumine ehk täpsemalt Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine ei ole midagi uut: tegemist on ülesandega, mida iseloomustab peamiselt asjaolu, et kõik liikmesriigid täidavad seda kordamööda kuuekuuliste perioodide kaupa. Selle perioodi jooksul annab eesistujariik ELile „näo ja hääle”. Ta määratleb strateegiad ning tal on organisatoorne ja esindusroll.

2.2

Eesistumise ülesanded tähendavad kogu valitsuse jaoks suurt vastutust ja jõupingutusi. Eesistumist ei tohi kasutada riiklike seisukohtade kaitsmiseks.

2.3

Eesistumisega seotud eeskirja muudeti nõukogu 15. septembri 2006. aasta otsusega, millega võeti vastu nõukogu kodukord (2006/683/EÜ) ja sellega loodi vajalik alus eesistujariikide kolmiku süsteemi loomiseks. Peamiselt sätestatakse selles määruses, et iga 18 kuu järel valmistavad eesistujariigi ülesandeid täitma hakkavad kolm liikmesriiki tihedas koostöös komisjoniga ning pärast konsultatsioone ette nõukogu tegevuskava kõnealuseks ajavahemikuks.

2.4

Milline on selle uut tüüpi eesistumise eelis? Süsteemiga säilitati eesistumise pooleaastane kestvus, mis jätab eesistujariigile teataval määral manööverdamisruumi. Kolme riigi ühiselt koostatud tegevuskava aitab paremini ühtlustada koostööd liikmesriikide vahel, kes saavad nii tagada ELi meetmete suurema järjepidevuse ja parema sidususe ning sellest tulenevalt suurema järjepidevuse ühenduse elus.

2.5

Esimene kolme eesistujariigi rühm, mille moodustasid Saksamaa, Portugal ja Sloveenia, alustas tegutsemist 1. jaanuaril 2007 ning selle järgnes 1. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2009 Prantsusmaa, Tšehhi Vabariigi ja Rootsi kolmik. Üldiselt ollakse aga seisukohal, et erinevatel põhjustel, aga eelkõige õigusliku aluse puudumise tõttu, domineerisid nende kolmikute töös pigem riiklikud kaalutlused ja ootused kui kolmikute ühised seisukohad.

2.6

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist hakkas 1. jaanuarist 2010 täitma eesistumise ülesandeid Hispaaniast, Belgiast ja Ungarist koosnev kolmik, kelle tegevus põhineb Euroopa Ülemkogu 17. detsembril 2009 toimunud tippkohtumisel vastuvõetud tööprogrammil. Selles väga ambitsioonikas programmis käsitletakse väga erinevaid valdkondi. Üks peamisi aspekte sellele süsteemile edu tagamiseks on rühmade koosseis: üks suur liikmesriik ja /või asutajariik – kellel on seega märkimisväärne kogemus – koos ühe hiljem ühinenud ja ühe uue liikmesriigiga.

2.7

Kogemus näitab, et kui suurema poliitilise kaaluga riikidel on ka läbirääkimistel rohkem kaalu, siis väiksemad riigid saavad kompenseerida oma halvemusi – mis on tihti ainult näilised – või nende võimalikku kogemusepuudust hästi valitud prioriteetide, hea läbirääkimisstrateegia ja märkimisväärse kompromissivalmidusega.

2.8

Lissaboni lepingu jõustumise järel loob eesistujariikide kolmiku tegevus pretsedendi seoses ülesannete jaotumisega kaheks ja pooleks aastaks valitud (ja üks kord tagasivalitava) Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja ning rotatsiooni alusel toimiva kolmiku vahel. Praegusel hetkel ei ole võimalik selle jaotuse kõiki aspekte ette näha. Edu selles valdkonnas eeldab tihedat koostööd. Arvestades, et muus osas jääb praegune süsteem paljudes valdkondades kehtima, oodatakse õigustatult, et liikmesriikide valitsused jätkaksid loomulikult pingutusi oma seisukohtade kuuldavaks tegemisel ja et nad oleksid oma eesistumise kuue kuu jooksul tõhusad. See uus olukord mõjutab oluliselt ka kodanikuühiskonna organisatsioone.

3.   Kodanikuühiskonna organisatsioonid ja praegune tegevus: mõned iseloomulikud jooned

3.1

Lähtuda tuleb põhimõttest, et nõukogu eesistumise ülesannete täitmine on peamiselt liikmesriikide valitsuste õlul. Otsustav roll nende ülesannete juures on riigiametnikel (diplomaadid), ekspertidel ja poliitikutel. Eesistumisperioodi ülesannete täitmist reguleerivates dokumentides ega Lissaboni lepingus ei käsitleta kodanikuühiskonna organiseeritud ja institutsioonilist osalemist.

3.2

Samas tunnistavad nii ELi institutsioonid kui ka rotatsiooni korras eesistujariigi ülesandeid täitvate riikide valitsused üha enam, et ühiskonna, st kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodanike kaasamine võib töö edukust märkimisväärselt suurendada. See näitab osalusdemokraatia väärtuse tunnustamist ja dialoogi olulisust kodanikuühiskonnaga.

3.3

Siiski ei saa siit järeldada, et ELi tasandil on olemas ühtne poliitika ja tavad seoses sellega, kuidas kaasatakse kodanikuühiskonna organisatsioone nõukogu eesistumisperioodi tegevuskavade elluviimisesse ja kuidas nad selles osalevad. Riiklikul tasandil on olukord riigiti väga erinev ning määrava tähtsusega on nõukogu eesistujariigi kodanikuühiskonna organiseerituse ulatus ja aktiivsus ning tema suhe oma riigi valitsusega. Partnerlussuhteid ei saa selles valdkonnas iseloomulikuks pidada.

3.4

Eelnevast võib veel järeldada, et üldiselt ei kaasata kodanikuühiskonda nõukogu eesistujariigi prioriteetide väljatöötamisse. See tekitab loomulikult olukorra, kus kodanikuühiskond tajub, et on nende prioriteetidega vähe või üldse mitte seotud.

3.5

Arvestades, et eesistujariigi kolmiku kontseptsioon on suhteliselt uus, ei ole üllatav, et kõigi kolme riigi kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad vaid üksikutel juhtudel osaleda eelnevalt kokkulepitud tegevustes või algatustes. Esimesi julgustavaid märke sellega seoses on oodata Hispaania, Belgia ja Ungari eesistujariikide kolmikult. Eelkõige suure nähtavusega kodanikuühiskonna ürituste (2010. aastal Malagas ja 2011. aastal Budapestis) ettevalmistamise ja korraldamise raames.

3.6

Viimastel aastatel on olnud tavaks, et nõukogu eesistujariik korraldab Euroopa Komisjoni toetusel kohtumise kodanikuühiskonna esindajatega. Prantsusmaa eesistumise ajal toimus see suurejoonelise kodanikuühiskonna foorumina 2008. aasta septembris La Rochelle's. Nendel kohtumistel arutletakse kodanikuühiskonda otseselt puudutavaid küsimusi ja parimal juhul lisatakse need kõnealuse riigi prioriteetidesse.

3.7

Euroopa Liidu temaatilised aastad (vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta 2010) pakuvad häid võimalusi kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid nõukogu eesistumisperioodide tegevuskavadesse ja tegevustesse.

4.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning nõukogu eesistumine: praegune olukord

Aastate jooksul on komitee viinud ellu mitmeid tegevusi seoses nõukogu eesistumistega muu hulgas järgmistes valdkondades:

nõukogu eesistujariikide kõrgete esindajate kutsumine komitee täiskogu istungjärkudele ja teiste organite koosolekutele (sektsioonid, rühmad jne);

komitee prioriteetide määratlemine ja eritegevuste väljatöötamine seoses nõukogu pooleaastase eesistumisperioodi tegevuskavaga;

komitee arvamused erinevate küsimuste kohta nõukogu eesistujariikide taotlusel ja algatusel;

osalemine nõukogu eesistumisperioodi erinevates tegevuskavades; komitee arvamuste tutvustamine arutlusel olevate küsimuste kohta;

nõukogu eesistujariikide külastamine; eriprogrammides osalemine ja sidemete tugevdamine kodanikuühiskonna erinevate organisatsioonidega;

osalemine ulatuslikel ja Euroopa tasandil korraldatud kodanikuühiskonna üritustel nõukogu eesistujariigis;

komitee peahoones korraldatud konverentside, esitluste, kultuuriürituste, näituste jne korraldamine, mis pakuvad nõukogu eesistujariigile ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele võimaluse ennast tutvustada;

nõukogu eesistujariigist pärit külastajate rühmade (kodanikuühiskonna esindajad) vastuvõtmine komitees;

komitee teabevahetuspoliitika suunamine nõukogu eesistujariigile ja selle kodanikuühiskonnale.

5.   Järgmine etapp: Lissaboni leping, nõukogu eesistujariigid ja organiseeritud kodanikuühiskond – ettepanekud

5.1

Lähtepunkt on Lissaboni leping ja selle jõustumine 1. detsembril 2009, millega luuakse kohased tingimused selleks, et Euroopa Liit saaks anda tulevikku suunatud vastuseid mitmetele väljakutsetele, millega ta silmitsi seisab.

5.2

Eesmärk on osalusdemokraatia arendamine, kodanikega dialoogi hoogustamine ja kodanikuühiskonna dialoogi tugevdamine, et aidata sel viisil tugevdada Euroopa institutsioonide demokraatlikku õiguspärasust.

5.3

Lissaboni lepingu artiklis 11 luuakse selleks sobiv alus. Selles artiklis sätestatud uued võimalused haakuvad täielikult komitee varasemate arvamustega, eelkõige arvamusega komisjoni dokumendi „Partnerluse laiendamine komisjoni ja valitsusväliste organisatsioonide vahel” (võeti vastu 13. juulil 2000) (2) kohta ning arvamusega „Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavus kodanikuühiskonna dialoogis” (võeti vastu 14. veebruaril 2006) (3). Seega ei ole mitte ainult võimalik, vaid on lausa vajalik, et komitee kui organiseeritud kodanikuühiskonna institutsiooniline esindaja Euroopa tasandil täidaks aktiivset algataja rolli, tagades et Lissaboni lepingus ja eelkõige selle artiklis 11 sätestatud võimalused viiakse ellu võimalikult täies ulatuses, nagu komitee on juba teinud oma arvamuses teemal „Lissaboni lepingu rakendamine: osalusdemokraatia ja Euroopa kodanikualgatus” (artikkel 11), mis võeti vastu 17. märtsil 2010 (4).

5.4

Sellega seoses on nõukogu eesistujariikidel kohased vahendid selleks, et

tugevdada pühendumust Euroopa ideele ja aidata kaasa sellele, et Euroopa kodanikuaktiivsus kujundaks suuremal määral meie igapäevaelu;

tagada, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ja kodanikud oleksid Euroopa Liidu tulevikku erinevatel tasanditel määravate poliitiliste protsesside otsesed osapooled ja algatajad;

kodanikuühiskonna dialoogi tugevdamine;

tagada, et komitee jätkaks, uuendaks ja rikastaks pidevalt oma tegevust seoses nõukogu eesistumistega. Selle raames ja lisaks punktis 4 kirjeldatule peaks komitee

a)

ergutama kodanikuühiskonna algatusi ja ühistegevusi, sh suure nähtavusega kodanikuühiskonna ürituste korraldamine eesistujariigis;

b)

tegutsema selle nimel, et kodanikuühiskonna ja valitsuste kui partnerite vahel toimunud arutelu tulemusel sündinud peamised algatused oleksid lisatud eesistumisperioodi tegevuskavadesse, mis võimaldaks tugevdada nende tunnustust ja toetust ühiskonnas;

c)

Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide ja võrgustikega loodud komitee kontaktrühma kaudu esitama regulaarselt aruteludeks küsimusi, mis on seotud nõukogu eesistumisega ning kodanikuühiskonna organisatsioonide seisukohast olulised;

d)

ergutama nõukogu eesistujariikides majandus- ja sotsiaalnõukogusid (või samalaadseid institutsioone) aktiivselt osalema asjaomastel üritustel ja tegevuskavades;

e)

pakkuma kogu vajalikku abi oma liikmetele, kes on pärit nõukogu eesistujariigist, et nad saaksid eesistumisega seotud tööd hästi teha;

f)

aitama parimate tavade levitamise kaudu kaasa sellele, et kodanikuühiskonna organisatsioonid saaksid tõhusalt toetada vastava eesistujariigi tööd.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  „Nõukogu … eesistujaks on 18-kuulise perioodi vältel eelnevalt määratud kolmest liikmesriigist koosnevad rühmad” (ELT C 155, 9. mai 2008, lk 341; Deklaratsioon Euroopa Liidu lepingu artikli 16 lõike 9 kohta seoses nõukogu eesistumise teostamist käsitleva Euroopa Ülemkogu otsusega, artikli 1 lõige 1) – üldiselt kasutusel „eesistujariikide kolmik”.

(2)  ELT C 268, 19. september 2000.

(3)  ELT C 88, 11. aprill 2006.

(4)  Vt ELT lk 59.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/59


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Lissaboni lepingu rakendamine: osalusdemokraatia ja Euroopa kodanikualgatus (artikkel 11)” (omaalgatuslik arvamus)

2010/C 354/10

Raportöör: Anne-Marie SIGMUND

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Lissaboni lepingu rakendamine: osalusdemokraatia ja Euroopa kodanikualgatus (Euroopa Liidu lepingu artikkel 11)”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav allkomitee võttis arvamuse vastu 11. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.-18. märtsil 2010 (17. märtsi 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 163, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Liidu lepingu (edaspidi: ELL) sätted ELi demokraatlike põhimõtete kohta, eelkõige artikkel 11, moodustavad komitee hinnangul verstaposti tegelikkuses kogetava ning praktiliselt kasutatava ja kujundatava kodanike Euroopa arengus. Siiski tuleb eraldiseisvad demokraatlikud protsessid siduvamalt määratleda ja need vajalike struktuuridega varustada.

1.2   Horisontaalse kodanikuühiskonna dialoogi (ELLi artikli 11 lõige 1) ja vertikaalse kodanikuühiskonna dialoogi (ELLi artikli 11 lõige 2) osas nõuab komitee kõnealuse vahendi selget määratlust ning eeskirju selle meetodite ja osapoolte kohta. Komitee ergutab komisjoni – analoogselt tema toimimisele ELLi artikli 11 lõike 4 puhul – panema konsulteerimismenetlusele aluse kodanikuühiskonna dialoogi käsitleva rohelise raamatu esitamisega ja kehtestama tulemuste põhjal vajalikud regulatsioonid.

1.3   Komitee rõhutab oma korduvalt väljendatud valmisolekut aidata partneri ja vahendajana kujundada kodanikuühiskonna dialoogi arengut ja laiendada oma rolli kohtumispaigana. Komitee pakub kõigile ELi organitele kasutada oma võrgustikke ja infrastruktuuri, et konstruktiivselt toetada organiseeritud kodanikuühiskonnaga peetavat kodanikuühiskonna dialoogi.

1.4   ELLi artiklis 13 asetatakse – ka juba seni ulatuslikult rakendatud – komisjoni konsultatsioonipraktika Euroopa demokraatiamudeli nüüd tugevdatud osalusele keskenduva samba konteksti. Ka selle vahendi osas nõuab komitee selgemaid toimimisjuhiseid, mis põhineksid läbipaistvuse, avatuse ja esindavuse põhimõttel.

1.5   ELLi artikli 11 lõikega 4 sisseviidud Euroopa kodanikualgatusega annab leping esmakordselt ajaloos piiri- ja riigiülesel tasandil konkreetse sisu otsedemokraatia menetlusele. Komitee tervitab selgesõnaliselt kõnealust uut võimalust ja soovib anda oma konkreetse panuse sellesse esmakordsesse võimalusse kogu ajaloos. Komitee täpsustab oma seisukohta seoses konkreetsete rakendussätetega, mis tuleb kehtestada veel 2010. aastal. Seejuures tuleb jälgida, et

kodanikele ei tehtaks asjatuid takistusi, kui nad kasutavad oma võimalusi osalemiseks, kuna tegemist on üksnes päevakorraga seotud algatusega;

selgete mängureeglite ja sätete abil lihtsustataks algatajatel oma initsiatiivi korraldamist 27 liikmesriigis, ilma et nad põrkuksid ootamatutele siseriiklikele takistustele;

algatajatele eraldataks asjaomasel juhul, kui teatav künnis on ületatud, rahalist toetust.

1.6   Komitee pakub end Euroopa riigiülese, demokraatliku infrastruktuuri keskse elemendina ning asub sihipäraselt ja tõhusalt täitma oma rolli ELLi artikli 11 raames. Samuti pakub komitee end tegutsema infotoena, toetama kodanikualgatusi teatud juhtudel täiendava arvamusega, korraldama konsultatsioone edukate algatuste osas ja toetama komisjonipoolset hindamist asjaomasel juhul ka arvamuse abil.

2.   Taust

2.1   2001. aasta detsembris jõudsid riigipead ja valitsusjuhid Laekenis kokkuleppele Euroopa lepingute koostamise uue meetodi osas ja otsustasid kokku kutsuda Euroopa Tulevikukonvendi, mis tänu oma koosseisule (1) näitas märkimisväärset demokraatlikku dünaamikat ja esitas 2003. aasta juunis lõpuks teksti, mis sisaldas uuenduslikke ettepanekuid suurema läbipaistvuse ja osaluse saavutamiseks.

2.2   Pärast tulevikukonvendi väljatöötatud Euroopa põhiseaduse lepingu läbikukkumist Prantsusmaa ja Madalmaade rahvahääletuste negatiivse tulemuse tõttu allkirjastati muudetud Euroopa Liidu leping Lissabonis 13. detsembril 2007. See jõustus 1. detsembril 2009.

3.   Sissejuhatus

3.1   Lissaboni lepingu jõustumisega ratsionaliseeritakse arvukaid menetlusi ja muudetakse need läbipaistvamaks, määratletakse selgemalt pädevused, laiendatakse Euroopa Parlamendi õigusi ning tugevdatakse Euroopa Liidu profiili sees- ja väljaspool.

3.2   Parlamentaarse (kaudse) demokraatia vormide (2) kõrval laiendatakse ja tugevdatakse Euroopa demokraatiamudelit (otsese) osalusdemokraatia kinnistamisega Euroopa Liidu lepingus, ent seda ei asendata.

3.3   Osalusdemokraatia konkreetsed sätted hõlmavad

horisontaalset kodanikuühiskonna dialoogi,

vertikaalset kodanikuühiskonna dialoogi,

komisjoni olemasolevat konsultatsioonipraktikat ja

uut Euroopa kodanikualgatust.

3.4   Vastavalt Euroopa Liidu lepingu olemusele seatakse ELLi artikli 11 sätetega vaid raamtingimused, mis tuleb nüüd vastavate õigussätete abil defineerida, kujundada ja ellu viia ning millele asjaomased osapooled peavad sisu andma.

3.5   Euroopa kodanikualgatuse osas on komisjon juba käivitanud mõtteka algatuse ja avaldanud rohelise raamatu (3). Konsultatsioonimenetluse järel esitab komisjon ELLi artikli 11 lõike 4 rakendamist käsitleva määruse eelnõu. Sellega edastas komisjon selge märgi dialoogist uue vahendi rakendamise ettevalmistamisel, arvestades seejuures eriti nende organiseeritud kodanikuühiskonna osapoolte ning kogu Euroopa Liidu huvitatud kodanikega, kellest saavad hiljem kõnealuste algatuste kandjad.

4.   Lissaboni leping – ELLi artikkel 11

4.1   Horisontaalne kodanikuühiskonna dialoog

ELLi artikli 11 lõige 1: „Institutsioonid annavad kodanikele ja esindusühendustele sobival viisil võimaluse teha teatavaks ja vahetada avalikult oma seisukohti liidu tegevuse kõigis valdkondades.”

4.1.1

Kõnealune säte loob õigusliku aluse horisontaalsele kodanikuühiskonna dialoogile, ilma seda täpsemalt määratlemata. Komitee on käsitlenud kodanikuühiskonna dialoogi juba mitmes arvamuses (4)  (5)  (6) ja kuulutanud selle Euroopa demokraatiamudelis osalemise võtmeelemendiks. Komitee on juba mitmel korral rõhutanud, et on valmis toimima dialoogi platvormi ja edendajana ning andma panuse Euroopa avalikkuse moodustumisse. Sellega seoses on komitee ka korduvalt toonitanud, et soovib ja kavatseb osaleda partneri ja vahendajana kodanikuühiskonna dialoogi arendamisel. Sellel taustal on komitee valmis laiendama oma rolli kohtumispaigana ja osutama ka praktilist toetust, nt oma infrastruktuuri kasutada andes. Komitee peab väga oluliseks anda oma panus sellesse, et kodanikuühiskonna dialoog saavutaks vajaliku (Euroopa) avalikkuse tähelepanu ning areneks tõeliselt interaktiivseks mõttevahetuseks.

4.1.2

Komitee rõhutab veel kord, et kõnealune osalusdemokraatia vahend vajab selget määratlust ning et kindlaks tuleb määrata selle toimimise konkreetne kord. Nii tuleb näiteks selgitada, milliseid esindavuse kriteeriume peavad täitma kõnealuses lõikes nimetatud ühendused, selleks et nad võiksid dialoogis osaleda. Ka organiseeritud kodanikuühiskonna osapoolte esindavuse küsimuses on komitee juba sellele viidanud, (7) kui oluline on teha vahet kvantitatiivse (asjassepuutuvate isikute enamuse legitiimne esindus) ja kvalitatiivse (vastavate ekspertteadmiste tõendus) esindavuse vahel. Komitee arvates peavad dialoogi kaasatavad ühendused olema esindavad nii kvantitatiivsest kui kvalitatiivsest aspektist.

4.1.3

Lisaks peab seadusandja lähemalt täpsustama, milliseid konkreetsed meetmeid on tarvis, et järgida nõudmist võimaluse andmiseks „sobival viisil” (vt ELLi artikli 11 lõige 1).

4.1.4

Kõnealuses seoses näib komiteele oluline juhtida tähelepanu erinevusele Euroopa kodanikuühiskonna dialoogi ja Euroopa sotsiaaldialoogi vahel ning hoiatada mõistete segiajamise eest. Iseenesestmõistetavalt on ka Euroopa sotsiaaldialoog kvalifitseeritud osalemise kandev element, ent selle sisu, selles osalemine, menetlused ja mõjud on allutatud erireeglitele. Sotsiaaldialoogi olulisust peegeldab asjaolu, et see on õiguslikult sätestatud lepingus.

4.2   Horisontaalne kodanikuühiskonna dialoog

ELLi artikli 11 lõige 2: „Institutsioonid peavad esindusühenduste ja kodanikuühiskonnaga avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi.”

4.2.1

Kõnealuses lõikes võetakse arvesse vertikaalset kodanikuühiskonna dialoogi ja kohustatakse Euroopa Liidu organeid seda korrapäraselt pidama. Ka kodanikuühiskonna dialoogi selle vormi kohta on komitee juba arvamust avaldanud (8) ja kutsub ka siinkohal komisjoni üles määrama kindlaks konkreetsemat korda nii sisulisest kui ka menetlusõiguslikust aspektist.

4.2.2

Euroopa Parlament rajas juba mõne aja eest – kõnealust lepingusätet ennetades – niinimetatud Agora ning lõi sellega vertikaalse kodanikuühiskonna dialoogi vahendi.

4.2.3

Kuna ELLi artikli 11 lõikega 2 kohustatakse kõiki organeid pidama dialoogi kodanikuühiskonnaga, kutsub komitee kõiki teisi organeid, eelkõige aga nõukogu üles selgitama esimesel võimalusel oma kavatsusi kõnealuse lepinguartikli rakendamise osas.

4.2.4

Komitee pakub kõigile ELi organitele võimalust kasutada oma võrgustikke ja infrastruktuuri, et käivitada organiseeritud kodanikuühiskonnaga peetav kodanikuühiskonna dialoog või seda konstruktiivselt toetada.

4.3   Euroopa Komisjoni konsultatsioonid

ELLi artikli 11 lõige 3: „Euroopa Komisjon korraldab asjassepuutuvate isikutega laiapõhjalisi konsultatsioone, et tagada liidu meetmete järjekindlus ja läbipaistvus.”

4.3.1

Kõnealune säte asetab komisjoni ka juba seni ulatuslikult rakendatud konsultatsioonipraktika Euroopa demokraatiamudeli nüüd tugevdatud osalusele keskenduva samba konteksti. Komitee tuletab meelde (9)  (10), et kõnealune konsultatsioonipraktika on peaasjalikult komisjoni poolt 2001. aastal käivitatud Euroopa avaliku halduse käsituse (11) oluline element ja võimaldab ülalt alla meetmena vaid kaudset kodanikuühiskondlikku käitumist. Komitee juhib veel kord tähelepanu sellele, et „konsultatsiooni” kui meedet, milleks initsiatiiv tuleb kõrgemalt poolt, tuleb eristada „osalusest” kui kodanikuõigusest. Organiseeritud kodanikuühiskonna omal initsiatiivil (bottom up) aktiivse protsessi kaasamise aspekti kõnealune meede ei puuduta.

4.3.2

Komitee on valmis toetama Euroopa Komisjoni oma mandaadi raames seal, kus komisjon soovib korraldada tavapärasest online- raamistikust kaugemale ulatuvaid konsultatsioone, näiteks ühiste arutelude korraldamisega konkreetsetel teemadel või avalike konsultatsioonide pidamisega sidusrühmade foorumite raames nn avatud ruumi (open space) meetodil.

4.3.3

Konsulteerimine üksi ei ole siiski veel tõeline dialoog organiseeritud kodanikuühiskonnaga. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles oma praegust konsultatsioonipraktikat ümber töötama ja uuesti struktureerima: esiteks peab konsultatsioonide ajavahemik olema asjakohane, nii et organiseeritud kodanikuühiskonnal ja kodanikel oleks oma vastuste väljatöötamiseks tõesti aega ja konsultatsioone ei peetaks vaid vormiliselt. Teiseks tuleb hindamismenetlus muuta läbipaistvamaks. Tõelisse dialoogi astumiseks peaks komisjonil olema kohustus vastata esitistele ja selgitada oma seisukohta, miks see või teine ettepanek vastu võeti või tagasi lükati. Selle ja teiste paranduste osas peaks komisjon omalt poolt intensiivselt konsulteerima organiseeritud kodanikuühiskonnaga.

4.4   Euroopa kodanikualgatus

ELLi artikli 11 lõige 4: „Vähemalt miljon kodanikku märkimisväärsest arvust liikmesriikidest võivad kutsuda Euroopa Komisjoni üles esitama talle antud volituste piires asjakohase ettepaneku küsimustes, mille suhtes kodanike arvates on vaja aluslepingute rakendamiseks vastu võtta liidu õigusakt.”

4.4.1

Komitee jagab seisukohta, et kõnealusel uuel Euroopa kodanikualgatusel on Euroopa integratsiooni seisukohalt õiguslikust mõõtmest palju kaugemale ulatuv tähendus ja et seda tuleb hinnata kui esimest otsedemokraatia elementi rahvusvahelisel tasandil, mis on sätte sõnastuse kohaselt piiratud siiski ELi kodanikele. Komitee tervitaks seda, kui lepingu muutmisel kaasataks ka püsivalt ELi territooriumil elavad kolmandate riikide kodanikud.

4.4.2

Tuleb rõhutada, et uue Euroopa kodanikualgatuse õiguse puhul ei ole tegemist paljudes liikmesriikides kehtestatud rahvaalgatusega, mis toob kaasa siduva rahvahääletuse, vaid päevakorraga seotud algatusega, millega kutsutakse komisjoni üles õiguslikke meetmeid võtma. Tegemist on vähemuse vahendiga, mis annab vaid võimaluse osaleda poliitilise päevakorra koostamisel. Õigusaktide algatamise õigus jääb komisjonile ja asjaomasel juhul järgnev õigusloomeprotsess kulgeb ettenähtud menetluste raames.

4.4.3

Loomulikult on selle vahendi jaoks tarvis kindlaid eeskirju ja standardeid. Kuna otsedemokraatia vahendid tuleb aga Euroopa tasandil kõigepealt luua, tuleks Euroopa kodanikualgatusele luua raamistik edumeelseks arenguks. ELLi artikli 11 lõike 4 elluviimist käsitlevas määruses tuleks sätestada võimalikult madalad miinimum- ja kvalifikatsioonistandardid ning valdkondades, kus ühenduse tasandil kogemustel põhinevad andmed puuduvad, jätta otsustus- ja tõlgendamisruumi, kuna Euroopa kodanikualgatusega on võimalik saavutada vaid teatud teema võtmine komisjoni tegevuskavasse.

4.4.4

Komitee ei jaga aga mingil juhul Euroopa Parlamendi seisukohta, (12) mille kohaselt on „Euroopa Parlamendi poliitiline ülesanne teostada järelevalvet kodanikualgatuse protsessi üle”, ja väljendab vastuseisu õigusloome-eelse protsessi seadusandjapoolsele järelevalvele. Niisugune „järelevalve” rikuks võimude lahususe põhimõtet. Seepärast ergutab komitee looma sõltumatut „nõuandvat organit” või „kasutajatuge”, mis võiks Euroopa kodanikualgatuse algatajaid toetada selle ettevalmistamisel ja käivitamisel, nii et ilmseid vastuolusid vastuvõetavuse ja rakendamise tingimustega oleks võimalik kui mitte just välistada, siis vähemalt üldjuhul vältida.

4.4.5

Täiesti õigustatult viitab parlament samas aruandes vajadusele teha vahet parlamendile esitatavatel petitsioonidel ja kodanikualgatustel, mis tuleb esitada üleskutsena komisjonile. Seda silmas pidades tuleb ka mõlema altpoolt üles suunatud osalemise vahendiga seotud menetlused ja nõudmised kujundada täiesti erinevalt.

4.4.6

Euroopa kodanikualgatust kui otsedemokraatia vahendit tuleb käsitleda ka tõhusa vahendina rahvusvaheliste arutlusprotsesside käivitamiseks. Praegu nn poliitilisele Euroopale pigem selja keeranud kodanikud saavad nüüd konkreetsete algatuste ja eesmärkidega osaleda. Mida rohkem kodanikke ilma tarbetute haldustõketeta algatusse kaasatakse ja selles osalema julgustatakse, seda kiiremini ütlevad nad lahti oma rollist mõistetamatute otsuste pealtvaatajatena ja muutuvad Euroopa ühiskonna objektist subjektiks. Seesuguse samm-sammult käivitatava protsessi tulemus, mis eeldab Euroopa seisukohalt oluliste probleemide käsitlemist, on vältimatult Euroopa teadlikkuse ja Euroopa avalikkuse moodustumine.

4.4.7

Sisulisest küljest tuleb juhtida tähelepanu sellele, et iseenesestmõistetavalt ei tohi Euroopa kodanikualgatus minna vastuollu ELLi või Euroopa põhiõiguste hartaga. Nii nagu arvamuse kujundamise kaudses/parlamentaarses protsessis, võib ka selle otseses/kodanikuühiskonna protsessis juhtuda, et äärmuslikud grupeeringud kasutavad kättesaadavaid arvamusekujundamise kanaleid omaenda huvides (ära). See on suur ja põhimõtteline väljakutse iga demokraatia jaoks, ent samas ka selle suurim eelis ebademokraatlike süsteemide ees. Kaasaegne esindusdemokraatia, mis tugineb nii kaudsetele kui ka otsestele sammastele, peab olema valmis arutama avatult ja läbipaistvalt ka ebamugavaid või isegi äärmuslikke teemasid.

4.5   Euroopa Komisjoni roheline raamat Euroopa kodanikualgatuse kohta

4.5.1

Kuigi komitee ei osalenud vahetult lõppenud konsultatsioonimenetluses, soovib ta enne kui parlament ja nõukogu asuvad käsitlema määruse ettepanekuid, anda kvalifitseeritud panuse arvamuse kujundamisse ning esitab järgnevalt oma arvamuse rohelises raamatus käsitletud küsimuste kohta.

4.6   Minimaalne liikmesriikide arv, millest kodanikualgatuses osalevad kodanikud peavad pärinema

4.6.1

Komitee jagab komisjoni arvamust, et liikmesriikide arv tuleb kindlaks määrata objektiivsete kriteeriumide alusel. Ta ei jaga komisjoni arvamust selles osas, et alles üks kolmandik liikmesriikidest ehk üheksa riiki tagaks liidu huvide asjakohase esindatuse, ent ei ole ka mõningate organisatsioonide sarnaselt seisukohal, et märkimisväärne arv saavutatakse juba nelja liikmesriigiga.

4.6.2

Komitee arvamus ühtib pigem Euroopa Parlamendi omaga, mille kohaselt moodustab nõuetekohase läviväärtuse üks neljandik liikmesriikidest, st praegu seitse riiki. Kõnealune väärtus tugineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 76, millega nähakse ette, et õigusalase ja politseikoostöö või kriminaalasjades tehtava koostöö valdkonnas saab halduskoostööga seotud õigusaktid vastu võtta ühe neljandiku liikmesriikide algatusel. Komitee arvates on see kohane viiteväärtus tõelise Euroopa mõõtme saavutamiseks kodanikualgatuste puhul.

4.7   Liikmesriigis kogutud allkirjade minimaalne arv

4.7.1

Kuna Lissaboni lepingus räägitakse vaid „märkimisväärsest arvust liikmesriikidest”, oleks ka võimalik jätta osalejate miinimumarv riigi kohta täpsustamata. Viidates aga lepingus korduvalt esitatud topeltenamuse nõudele, jagab komitee komisjoni arvamust, et loobudes osalejate miinimumarvust liikmesriigi kohta mindaks vastuollu lepingu olemusega.

4.7.2

Rangelt 0,2 %-le liikmesriigi kohta määratud arvulise osakaalu asemel toetab komitee libisevat süsteemi, mis aitaks saavutada kasuliku tasakaalu riikide vahel. Nii võiks näiteks nõuda 0,08 %-list absoluutset alampiiri (13) liikmesriikide allkirjade arvessevõtmiseks. Kokku peaks kodanikualgatus muidugi saavutama 1 miljon toetusallkirja. Nimetatud kahe kriteeriumi kombineerimisest sünnib automaatselt tasakaal, mis vastab ka lepingu esindavuse nõudele ja tõelisele üleeuroopalisele huvile.

4.7.3

Selline paindlik korraldus lihtsustatud rakendamise huvides näib komitee arvates õigustatud ka seetõttu, et Euroopa kodanikualgatus ei päädi siduva otsusega, vaid on lihtsalt nö üleskutse komisjonile.

4.8   Õigus kirjutada alla kodanikualgatusele

4.8.1

Komitee jagab komisjoni arvamust, mille kohaselt peaks tarbetu halduskoormuse vältimiseks olema kodanikualgatuses osalemise üldiseks eeltingimuseks osaleja õigus hääletada Euroopa Parlamendi valimistel tema asukohariigis. Hoolimata kogu sümpaatiast noorte kaasamise (nt langetades vanusepiiri 16-le eluaastale) vastu, raskendaks niisugune Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigusest kõrvalekaldumine ebaproportsionaalselt allkirjade kontrollimist, kuna peaaegu kõik riigid peaksid looma kahekordsed hääleõiguslike kodanike registrid.

4.9   Kodanikualgatuse vorm ja sõnastus

4.9.1

Ka siin ei pea komitee kohaseks liiga jäiku vorminõudeid, kehtima peaksid ametkondlikele dokumentidele kehtivad vorminõuded ja sätestada tuleks teatud miinimumnõuded (vt ka punkt 4.13). Algatuse ja nõutud otsuse sisu tuleks esitada loogiliselt ja üheselt mõistetavalt. Alati peab olema selge, mida keegi Euroopa kodanikualgatust allkirjastades toetab.

4.10   Allkirjade kogumise, kontrollimise ja autentimise nõuded

4.10.1

Miski ei takista ühenduse tasandil siseriiklikust õigusest erinevaid ühiseid menetlusnõudeid või siis kogumise, kontrollimise ja autentimise standardeid vastu võtmast, kuna Euroopa kodanikualgatus kujutab endast (uut) riigiülest osalemise vahendit..

4.10.2

Lubada tuleks allkirjade kogumist igas vormis, mis võimaldab identsuse kontrolli. Allkirjade kogumine peaks olema ühtviisi võimalik nii veebiportaali kaudu kui ka avalikkuses. Sellised tingimused nagu allkirjade kehtivuse tõendamine riiklike ametiasutuste või notari poolt näivad komiteele vastuvõetamatu takistusena. Siiski tuleb lisaks identsuse kontrollimisele tagada ka see, et nimekirja kantud toetajad on andnud oma allkirja omakäeliselt ja vabatahtlikult. Selleks tuleb elektroonilise allkirjade kogumise osas tarvitusele võtta erimenetlused.

4.10.3

Allkirjade veebipõhise kogumise korral on nimi, aadress, sünnikuupäev ja kontrollmeil turva- ja autentimistunnustena piisavad. Eesmärk peab olema, et iga algatuse puhul, mis toetub määruses kehtestatud allkirjade kogumise miinimumnõuetele, võib olla kindel, et see ei põrku üheski Euroopa Liidu riigis ootamatult uute, täiendavate takistustega. Välismaal elavate eurooplaste puhul peaks hääle määramisel olema otsustav osaleja elukoht.

4.10.4

Antud allkirjad peaksid verifitseerima liikmesriigid; see võiks täiesti toimuda mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis kasutusel oleva pistelise kontrolli raames.

4.11   Allkirjade kogumise tähtaeg

4.11.1

Lissaboni lepingu eelsete kodanikualgatuste kogemus on näidanud, et just algatuse käivitamine võib olla ajamahukas; seepärast peab komitee komisjoni pakutud ühe aasta pikkust tähtaega liiga lühikeseks ja pooldab 18 kuu pikkust tähtaega. Seoses varem märgitud asjaoluga, et algatus lükkab liikvele protsessi tõelise Euroopa avalikkuse suunas, minnes kaugemale oma konkreetsest eesmärgist, oleks komitee arvates kahetsusväärne, kui küllalt lühikese – ühe aasta pikkuse – tähtaja tõttu muutuks küsitavaks sellise protsessi positiivne lõpptulemus koos kõigi sellega kaasnevate õigus- ja ühiskonnapoliitiliste mõjudega.

4.12   Kavandatud algatuste registreerimine

4.12.1

Komitee jagab komisjoni seisukohta, et algatuse õiguspärasuse või vastuvõetavuse eelnev väljaselgitamine on selle algatajate endi ülesanne. Registreerimine peaks olema võimalik komisjoni avatud veebisaidil, mis sisaldab ka sisulist teavet, selleks et kõik kodanikud saaksid teavet käimasolevate algatuste kohta.

4.12.2

Kõnealuses kontekstis ergutab komitee komisjoni varustama loodavat Euroopa kodanikualgatuse veebilehte ka veebipõhise allkirjade kogumise vahendiga. Lisaks sellele võiks kõnealune veebileht olla kasutatav ka foorumina eri algatuste üle arutlemiseks ja moodustada seega osa Euroopa avalikkusest.

4.12.3

Siiski on komitee seisukohal, et kodanikualgatuse korraldajate käsutuses peaks olema ka kontaktpunkt, mis nõustaks neid mitte ainult menetlusküsimustes, vaid ka sisuliselt. Komitee on valmis tegutsema „kasutajatoena”.

4.12.4

Võiks kaaluda ka kollaste/punaste kaartide süsteemi loomist; nende kaartidega saaks kodanikualgatuse algatajatele küllalt vara märku anda, et nende algatus ei pruugi olla vastuvõetav nt selliste vormiliste kriteeriumide tõttu nagu komisjoni pädevuse puudumine asjaomases valdkonnas või selge vastuolu põhiõigustega.

4.13   Kodanikualgatuse korraldajatele esitatavad nõuded – läbipaistvus ja rahastamine

4.13.1

Komitee arvates tuleb algatuse algatajatel esitada järgmine teave:

algatuskomitee ja selle esindajad väljaspool organisatsiooni,

võimalikud toetajad,

finantseerimisplaan,

ülevaade inimressurssidest ja struktuuridest.

4.13.2

Mingil juhul ei saa komitee pidada vastuvõetavaks komisjoni märkust, et kodanikualgatustele ei ole ette nähtud mitte mingisugust riiklikku rahastamist, eelkõige aga väidet, et ainult nii on võimalik tagada selliste algatuste sõltumatus. Euroopa Komisjon toetab finantsvahenditega paljude tõhusate valitsusväliste organisatsioonide struktuure ja tööd ning oleks lubamatu sellest järeldada, et need komisjoni poolt kaasrahastatud kodanikuühiskonna osalejad sõltuvad seepärast komisjonist. Peale selle oleks komisjoni lähenemisviisi järjekindlal järgimisel võimalik Euroopa kodanikualgatust kaalumisele võtta üldse vaid suurtel ja hästi kapitaliseeritud toetajatega organisatsioonidel.

4.13.3

Seepärast pakub komitee arutamiseks välja võimaluse, et edulootuseta või mitte tõsiselt mõeldud kampaaniate välistamiseks pakuks EL finantseerimisabi siis, kui on läbitud esimene etapp, nt jõutud 50 000 allkirjani kolmest liikmesriigist. Ka siin võiks väljapakutud kollaste/punaste kaartide süsteemil olla oma roll.

4.14   Komisjoni roll edukate kodanikualgatuste läbivaatamisel

4.14.1

Komiteele tundub komisjoni väljapakutud kuue kuu pikkune tähtaeg olevat absoluutne ülempiir ja komitee toetab Euroopa Parlamendi resolutsioonis väljapakutud kaheastmelist lähenemisviisi (2 kuud vormiliste kriteeriumide kontrollimiseks ja 3 kuud sisulise otsuse tegemiseks) (14). Komisjon peaks selle sisemise otsustusprotsessi muutma võimalikult läbipaistvaks.

4.14.2

Eduka kodanikualgatuse üleandmise järel tuleks lõplikult kontrollida selle õiguslikku vastuvõetavust.

4.14.3

Komisjoni poliitilise hinnangu andmise etapis korraldab komitee – kaasates võib-olla ka parlamendi ja nõukogu eesistujariigi – konsultatsioone, mille käigus korraldajad tutvustavad oma algatust komisjonile. Komitee võiks asjaomasel juhul seda protsessi täiendada vastavateemalise ettevalmistava või omaalgatusliku arvamuse koostamisega.

4.14.4

Algatuse vastuvõtmist, osalist vastuvõtmist või tagasilükkamist komisjoni poolt tuleb selle algatajatele üksikasjalikult ja avalikult põhjendada. Tagasilükkamise puhul peab komisjon väljastama ametliku teate, mille kohta peab olema võimalik esitada hagi Euroopa Kohtus.

4.15   Samateemalised kodanikualgatused

4.15.1

Komitee arvates jääb sel juhul algatajate otsustada, kas temaatiliselt sarnane algatus siiski käivitada. Veelkord tuleb meenutada, et uue Euroopa kodanikualgatuse õiguse puhul on tegemist päevakorraga seotud algatusega. Seepärast ei näe komitee mingit põhjust keeldude või takistuste seadmiseks.

4.16   Lisamärkused

4.16.1

Komitee arvates võiks komisjon juba 50 000 toetajat kolmest liikmesriigist leidnud kodanikualgatuse korraldajatelt enda kanda võtta teksti tõlkimise kõigisse ametlikesse keeltesse.

5.   Lõppmärkused

5.1   Komitee arvates moodustavad ELi demokraatlikke põhimõtteid käsitlevad sätted, eriti ELLi artikkel 11, verstaposti tegelikkuses kogetava ning praktikas kasutatava ja kujundatava kodanike Euroopa arengus. Siiski tuleb eraldiseisvad demokraatlikud protsessid siduvamalt määratleda ja need vajalike struktuuridega varustada.

5.2   Seepärast kutsub komitee komisjoni üles koostama Euroopa kodanikualgatust käsitleva rohelise raamatu järel ka kodanikuühiskonna dialoogi käsitlevat rohelist raamatut artikli 11 lõigete 1 ja 2 konkreetse väljaarendamise kohta, selleks et järele mõelda juba olemasoleva praktika üle, määratleda lähemalt menetlused ja põhimõtted, neid hinnata ja ühiselt koos organiseeritud kodanikuühiskonnaga teha parandusi, eelkõige luues selged struktuurid. Ka selles kontekstis kordab komitee oma valmisolekut anda oma ülesannete raames oma panus.

5.3   Lisaks sellele kutsub komitee teisi organeid üles andma omalt poolt selgitusi selle kohta, kuidas nad kavatsevad uued lepingusätted tegelikkuses ellu viia.

5.4   ELLi artikli 11 lõikega 4 on lausa maailma skaalal astutud tundmatule territooriumile demokraatia valdkonnas. Esmakordselt demokraatia ajaloos saavad mitme riigi kodanikud ühiselt riigiülese osalemise õiguse.

5.5   Selles uues demokraatlikus kodanikuõiguses peitub tohutu potentsiaal. Eesmärk on tugevdada esindusdemokraatiat Euroopas. Vahetult tugevdab see Euroopa demokraatiamudeli osaluse aspekti. Kaudselt võib see aga kaasa aidata ELi integratsioonile ja selle tugevdamisele, Euroopa avalikkusele ja kodanike paremale samastumisele ELiga. Just Euroopa suurust ja paljusust silmas pidades tuleb jälgida, et kõik kodanikud, ka need, kelle vahendid on piiratud või kes ei kuulu suurtesse etableerunud organisatsioonidesse, saaksid kasutada kõiki demokraatlikke vahendeid. Demokraatlike vahendite kasutamine ei tohi olla seotud ulatuslike raharessursside omamisega.

5.6   Komitee, kelle nõuandev roll Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni toetuseks leidis kinnitust Lissaboni lepingus, täidab nagu seninigi oma põhiülesandeid ja koostab lepingus talle pandud kohustuste raames arvamusi. Komitee täidab oma rolli sillana, muutudes senisest enam ulatusliku demokraatliku infrastruktuuri tuumalaks Euroopa tasandil.

5.7   Püüdes nimetatud Euroopa Liidu organeid oma tegevusega parimal moel toetada ja oma tööviisi optimeerida, esitab komitee Euroopa kodanikualgatuse raames järgmised täiendavad ettepanekud:

koostada hindamistähtaja jooksul arvamus ühe kodanikualgatuse kohta, mille komisjon on vormiliselt vastu võtnud;

kui tarvis, koostada arvamus ühe jooksva kodanikualgatuse toetuseks;

korraldada konsultatsioone edukate algatuste osas (korraldajad, komisjon, parlament, nõukogu);

seada sisse infotugi (kontaktpunktina kodanike jaoks menetlusküsimustes jmt);

toetav teavitamine (osalusdemokraatia käsiraamatu avaldamine, praktilise rakendamise alased konverentsid jne).

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Mario SEPI


(1)  Tulevikukonventi kuulusid lisaks esimehele Valéry Giscard d'Estaing'ile ja tema kahele asetäitjale, Giuliano Amatole ja Jean Luc Dehaene'ile, järgmised liikmed:

15 liikmesriikide riigipeade ja valitsusjuhtide esindajat;

13 kandidaatriikide riigipeade ja valitsusjuhtide esindajat;

30 liikmesriikide parlamentide esindajat;

26 kandidaatriikide parlamentide esindajat;

16 Euroopa Parlamendi liiget;

2 Euroopa Komisjoni esindajat.

Lisaks võtsid tulevikukonvendi tööst osa 13 vaatlejat Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteest, Regioonide Komiteest, sotsiaalpartnerite hulgast ning Euroopa ombudsman. EMSK vaatlejad olid Göke Frerichs, Roger Briesch ja Anne-Marie Sigmund.

(2)  ELLi artiklis 10 sätestatakse, et Euroopa Liit „toimib esindusdemokraatia alusel”.

(3)  KOM(2009) 622 lõplik, 11.11.2009.

(4)  25. aprilli 2001. aasta arvamus teemal „Organiseeritud kodanikuühiskond ja Euroopa valitsemine – komitee panus valgesse raamatusse”, EÜT C 193, 10.7.2001.

(5)  14. veebruari 2006. aasta arvamus teemal „Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonide esindavus kodanikuühiskonna dialoogis”, ELT C 88, 11.4.2006.

(6)  9. juuli 2008. aasta ettevalmistav arvamus teemal „Euroopa uus sotsiaalvaldkonna tegevuskava”, ELT C 27, 3.2.2009(pt 7.6 ja 7.7).

(7)  Vrd märkus 5.

(8)  Arvamus teemal „Partnerluse laiendamine komisjoni ja valitsusväliste organisatsioonide vahel”, 13.7.2000 – EÜT C268, 19.9.2000ja arvamus teemal „Organiseeritud kodanikuühiskonna roll ja panus Euroopa ülesehitamisel”, 24.9.1999 – EÜT C 329, 17.11.1999.

(9)  25. aprilli 2001. aasta arvamus teemal „Organiseeritud kodanikuühiskond ja Euroopa valitsemine – komitee panus valgesse raamatusse”, EÜT C 193, 10.7.2001.

(10)  20. aprilli 2002. aasta arvamus teemal „Euroopa avaliku halduse valge raamat” – EÜT C 125, 27.5.2002.

(11)  KOM(2001) 428 lõplik, 25.07.2001.

(12)  Euroopa Parlamendi 7. mai 2009. aasta resolutsioon, raportöör: Sylvia-Yvonne Kaufmann (T6-0389/2009).

(13)  Kõnealune protsendimäär tugineb Itaalias kodanikualgatuse esitamiseks vajalikule 0,08 %-lisele miinimumnõudele.

(14)  See tuleks korraldada analoogselt Euroopa Parlamendi algatusi käsitleva menetlusega vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225; vrd Euroopa Parlamendi 9. veebruari 2010. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise läbivaadatud raamkokkuleppe kohta järgmiseks õigusloomeperioodiks (P7_TA(2010)0009).


III Ettevalmistavad aktid

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Täiskogu 461. istungjärk 17.–18. märtsil 2010

28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/66


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse põhjapoolsete merluusivarude ja nende püügi pikaajaline kava”

KOM(2009) 122 lõplik – 2009/0039 (CNS) (1)

2010/C 354/11

18. jaanuaril 2010 otsustas nõukogu ja 5. märtsil 2010 otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 37) konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse põhjapoolsete merluusivarude ja nende püügi pikaajaline kava”

KOM(2009) 122 lõplik – 2009/0039 (CNS) (1).

Kuna komitee nõustub ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) ühehäälselt esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  CNSi asemel peaks olema COD.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/67


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Kirde-Atlandi tulevase mitmepoolse kalandusalase koostöö konventsiooniga hõlmatud piirkonnas kohaldatav kontrolli- ja rakendussüsteem”

KOM(2009) 151 lõplik – 2009/0051 (CNS) (1)

2010/C 354/12

18. jaanuaril 2010 ja 5. märtsil 2010 otsustasid vastavalt nõukogu ja Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 37) konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Kirde-Atlandi tulevase mitmepoolse kalandusalase koostöö konventsiooniga hõlmatud piirkonnas kohaldatav kontrolli- ja rakendussüsteem”

KOM(2009) 151 lõplik – 2009/0051 (CNS) (1).

Kuna komitee nõustub ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) ühehäälselt esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  CNSi asemel peaks olema lühend COD.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/68


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse läänepoolse hariliku stauriidi varu ja püügi mitmeaastane kava”

KOM(2009) 189 lõplik – 2009/0057 (CNS) (1)

2010/C 354/13

18. jaanuaril 2010 otsustas nõukogu ja 5. märtsil 2010 otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 37) konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse läänepoolse hariliku stauriidi varu ja püügi mitmeaastane kava

KOM(2009) 189 lõplik – 2009/0057 (CNS) (1)

Kuna komitee nõustub ettepaneku sisuga heaks ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi 2010 istungil) ühehäälselt esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Viitekood peaks olema COD.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/69


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Biskaia lahe anšoovisevaru ja selle püügi pikaajaline kava”

KOM(2009) 399 lõplik – 2009/0112 (CNS) (1)

2010/C 354/14

19. jaanuaril 2010 otsustas nõukogu ja 5. märtsil 2010 otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 37) konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega kehtestatakse Biskaia lahe anšoovisevaru ja selle püügi pikaajaline kava”

KOM(2009) 399 lõplik – 2009/0112 (CNS) (1).

Kuna komitee nõustub ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse. Arvamus võeti vastu ühehäälselt.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  CNSi asemel peaks olema COD.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/70


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Nõukogu määrus, millega kehtestatakse hariliku tuuni Thunnus thynnus püügi dokumenteerimise programm ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1984/2003”

KOM(2009) 406 lõplik – 2009/0116 (CNS) (1)

2010/C 354/15

19. jaanuaril 2010 otsustas nõukogu ja 5. märtsil 2010 otsustas Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 42 (varasem EÜ asutamislepingu artikkel 37) konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Nõukogu määrus, millega kehtestatakse hariliku tuuni Thunnus thynnus püügi dokumenteerimise programm ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1984/2003”

KOM(2009) 406 lõplik – 2009/0116 (CNS) (1).

Kuna komitee kiidab ettepaneku sisu heaks ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi 2010 istungil) ühehäälselt esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Akronüüm peaks olema COD.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/71


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus teatavate kalapüüki käsitlevate sätete kohta Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas”

KOM(2009) 477 lõplik – 2009/0129 (CNS) (1)

2010/C 354/16

19. jaanuaril 2010 otsustas nõukogu ja 5. märtsil 2010 otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 43 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 37) konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: nõukogu määrus teatavate kalapüüki käsitlevate sätete kohta Vahemere üldise kalanduskomisjoni (GFCM) lepinguga hõlmatud piirkonnas

KOM(2009) 477 lõplik – 2009/0129 (CNS) (1).

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 447. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi 2010. aasta istungil) ühehäälselt esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  CNSi asemel peaks olema lühend COD.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/72


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 247/2006, millega sätestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks”

KOM(2009) 510 lõplik – 2009/0138 (CNS) (1)

2010/C 354/17

19. veebruaril 2010 otsustas nõukogu ja 18. veebruaril 2010 otsustas Euroopa Parlament vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 43 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 37) konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 247/2006, millega sätestatakse põllumajanduse erimeetmed liidu äärepoolseimate piirkondade jaoks”

KOM(2009) 510 lõplik – 2009/0138 (CNS) (1).

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning on kõnealuses küsimuses oma seisukohta juba väljendanud 22. aprillil 2008. aastal (2) ja 17. veebruaril 2010. aastal (3) vastu võetud arvamustes CESE 771/2008 ja CESE 255/2010, otsustas komitee täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) ühehäälselt esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse ning viidata eelnimetatud dokumentides väljendatud seisukohale.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  Akronüüm peaks olema COD.

(2)  EMSK arvamus teemal „Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid” – ELT C 211, 19.8.2008, lk 72.

(3)  EMSK arvamus teemal „Majanduspartnerluslepingute mõju äärepoolseimatele piirkondadele (Kariibi mere piirkond)” – ELT C …, …, lk ….


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/73


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis „Kavandatav konkurentsiõiguse raamistik mootorsõidukisektoris””

KOM(2009) 388 lõplik

2010/C 354/18

Raportöör: Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

22. juulil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis „Kavandatav konkurentsiõiguse raamistik mootorsõidukisektoris””

KOM(2009) 388 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 2. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (18. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 84, vastu hääletas 5 ja erapooletuks jäi 7 liiget.

1.   Järeldused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub komisjoni esitatud analüüsiga mootorsõidukisektori ja selle suuremat konkurentsi vajavate valdkondade kohta. Komisjoni esitatud poliitikavalikuid kaaludes eelistab komitee seda, et võetaks vastu sektorikohased sätted grupierandi määrust täiendavates suunistes. Seepärast väljendab komitee poolehoidu määruse ettepanekule ja täiendavate suuniste ettepanekule. Komitee rõhutab siiski, et neid tuleks lugeda koos üldiste vertikaalsete piirangute suunistega ja neile alluvana. Kuna nimetatud suuniseid ei ole veel esitatud, on sõltumatu tõlgenduse andmine keeruline.

1.2   Komitee nõustub komisjoniga selles, et on vaja kehtestada õigusraamistik, mis avaldaks üldist positiivset mõju tarbijate heaolule ja tugevdaks tarbijakaitset. Komitee kordab oma eelnevates konkurentsiteemat käsitlevates arvamustes (1) nimetatud suuniseid.

1.3   Kuid sellisel juhul on vaja kehtestada kaheaastane üleminekukord edasimüüjate jaoks, kellest suurem osa on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, mis vajavad õiguskindluse tagamiseks ning õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks mõistlikku ajavahemikku tehtud investeeringute tagasisaamiseks, turu tehnoloogilise arenguga paremini kohanemiseks ja panuse andmiseks liiklusohutuse parandamisse.

1.4   Samuti loodab komitee, et uus õigusraamistik annab kõigile ettevõtjatele õiguskindluse ega loo ettevõtetele uusi takistusi, saades inspiratsiooni Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” põhimõtetest ja seades samu konkurentsieesmärke, mis on praegu sätestatud määruses nr 1400/2002.

1.5   Komitee leiab, et täiendavate suunistega ei tohiks sätestada mingeid piiranguid ühe kaubamärgi pealesurumise kokkulepetele. Nii saavutataks suurem kooskõla uue grupierandi määrusega.

1.6   Tarbesõidukeid puudutavaid kokkuleppeid võiks vertikaalseid piiranguid käsitleva grupierandi üldmäärusega reguleerida ka järelturu küsimustes.

2.   Sissejuhatus

2.1   Komisjoni 31. juuli 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1400/2002 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris (2) kehtestati rangemad eeskirjad kui need, mis olid sätestatud komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 2790/1999 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalkokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes (3).

2.2   Komisjoni määruses (EÜ) nr 1400/2002 keskendutakse peamiselt suuri konkurentsipiiranguid põhjustavale tegevusele ja käitumisele ning kehtestatakse esiteks loetelu piirangutest, mille tõttu ei saa määrust mingil viisil kokkuleppele kohaldada (põhilised piirangud), ning teiseks keelatud piiranguid sisaldav loetelu, mis ei takista aga määrusega kehtestatud erandi kohaldamist ülejäänud kokkuleppele (eritingimused).

2.3   Komisjoni määruse (EÜ) nr 1400/2002 peamised punktid on järgmised:

määrust ei kohaldata mitte ainult sõiduautodele, vaid ka muud liiki sõidukitele, nagu bussid või veoautod;

määrus kohustab kõiki tootjaid tegema valiku valikulise või ainuõigusliku turustussüsteemi vahel, käsitledes erandi alla kuuluvana peamiselt kahte erinevat turustussüsteemi:

ainuõiguslik süsteem, kui tootja määrab igale turustajale või remonditöökojale müügiterritooriumi või klientide rühma, mille suhtes tal kehtib ainuõigus. Määratud territooriumil ei saa tootja määrata ühtegi teist turustajat. Samuti võib neile turustajatele kehtestada teatud kvaliteedi miinimumnõudeid. Seeläbi tugevdatakse konkurentsi, soodustades ainuõiguslikul territooriumil passiivset müüki ja eelkõige müüki võrgust väljapoole jäävatele edasimüüjatele;

valikuline süsteem, kui tarnija võtab kohustuse müüa lepingulisi kaupu või teenuseid kas otse või kaudselt vaid konkreetsete kriteeriumide alusel valitud turustajatele või remonditöökodadele. Valikuline turustussüsteem võib põhineda kvantitatiivsetel või kvalitatiivsetel kriteeriumidel või mõlemal;

ühte lepingusse ei ole lubatud koondada valikulise ja ainuõigusliku turustussüsteemi klausleid. Täpsemalt ei ole valikulise turustussüsteemi raames lubatud nn asukohaklausel, samas kui seda klauslit on võimalik kehtestada ainuõigusliku turustamissüsteemi turustajatele;

määruse artikli 8 lõikes 1 eristatakse kolme erinevat tooteturgu:

uute mootorsõidukite turustamine: turuosa arvutamine toimub tarnija müüdud lepingujärgsete kaupade ja neile vastavate kaupade ning muude tootja müüdud ning turustaja poolt omaduste, hinna ja kasutusotstarbe tõttu omavahel asendatavateks või vahetatavateks peetavate kaupade müügimahu põhjal;

varuosade turustamine: turuosa arvutamine toimub tootja müüdud lepingujärgsete kaupade ja muude kaupade ning muude tootja müüdud ning turustaja poolt omaduste, hinna ja kasutusotstarbe tõttu omavahel asendatavateks või vahetatavateks peetavate kaupade väärtuse põhjal;

remondi- ja hooldusteenuste pakkumine: turuosa arvutamine toimub tarnija turustusvõrgu liikmete müüdud lepingujärgsete teenuste ning muude kõnealuste liikmete müüdud ning ostjate poolt omaduste, hinna ja kasutusotstarbe tõttu omavahel asendatavateks või vahetatavateks peetavate kaupade väärtuse põhjal;

lisaks turuosa piiramisele peetakse määruse artikli 6 lõike 1 punktis c asutamislepinguga vastuolus olevaks olukorda, mil „lepingujärgsete kaupade või neile vastavate kaupade hinnad ja tarnetingimused on eri geograafilistel turgudel märkimisväärselt erinevad”. Sellisel juhul võib komisjon isegi määrusega antud erandi tühistada;

komisjon on üritanud võidelda paralleelse kaubanduse ees seisvate takistustega ning kõnealuses määruses (EÜ) nr 1400/2002 märgitakse, et kui turustajad kehtestavad piiranguid müügi suhtes muudes liikmesriikides asuvatele lõppkasutajatele (näiteks tehes ostuhinna või turustajale makstava tasu sõltuvaks sõidukite sihtkohast või lõppkasutajate elukohast), vastab see kaudsele müügipiirangule. Lisaks ei ole enam lubatud müügiplaanid, tootevaliku määramine ega preemiasüsteemid, mis on kehtestatud väiksema territooriumi kui ühisturu põhjal.

2.4   Mootorsõidukisektori õigusraamistik on viimastel aastatel jõudsalt arenenud. Eriti asjakohane on selles kontekstis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrus (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust (4). Määruse sätted, mis olid vabatahtlikud, muutusid 2009. aasta septembrist alates kohustuslikuks (5). Kuid veel mõne aasta jooksul leidub palju sõidukeid, mille suhtes seda määrust ei kohaldata, ning need sõidukid on sõltumatute remonditöökodade jaoks tähtis turg.

2.4.1   Rääkides konkurentsist sõidukite varuosade turul, on tootjale kuuluvate tööstusomandi õiguste alusel algseadmete tarnijatega sõlmitavate allhankelepingute (nn tööriistalepingute) üldine kasutus tähendanud seda, et teatud varuosad on endiselt seotud sõidukitootjate võrgustikega.

2.4.2   Seepärast soovitas komisjon disainilahenduste muudetud direktiivi ettepanekus viia sisse nn remondiklausel, millele komitee avaldas poolehoidu, väites, (6) et „disainilahenduse õiguse valdajale antud monopoolne õigus puudutab ainult toote välimust, mitte toodet ennast kui niisugust” ning „disainilahenduste õiguskaitse laienemine remondiklausli alla kuuluvatele varuosadele looks järelturul tootemonopoli, mis oleks vastuolus disainilahenduste õiguskaitse tegeliku mõttega”.

2.5   Konkreetsemalt autotööstusest rääkides võttis komitee vastu arvamuse „Autotööstussektori komponendid ja tootmisahela lõpus olevad turud”, (7) milles märgitakse, et neil turgudel osalejad on sõidukite tootjad, nende tarnijad ja sõltumatud või lepingulised pakkujad teenuste osutamise, varuosade ja tarvikute valdkonnas ning valmistamise, turustamise ja jaemüügi valdkonnas. Tegu on 834 700 ettevõttest (valdavalt VKEd) koosneva võrgustikuga, mille kogukäive on 1 107 miljardit eurot ja kus töötab umbes 4,6 miljonit töötajat.

3.   Komisjoni dokumentide hiljutine areng

3.1   21. detsembril 2009 võttis komisjon vastu järgmised dokumendid:

„Eelnõu: komisjoni määrus (EÜ) nr …/… ELi toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukisektoris”;

„Eelnõu: komisjoni teatis „Täiendavad suunised vertikaalsete piirangute kohta mootorsõidukite müüki ja remonti ning nende varuosade turustamist käsitlevates kokkulepetes””.

Komisjon käivitas nimetatud dokumentide kohta üldsusega konsulteerimise.

3.2   15. jaanuaril 2010 otsustas Euroopa Komisjoni konkurentsivolinik edastada eelnimetatud kaks dokumenti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, väljendades oma huvi komitee seisukoha vastu kõnealuste õigusakti eelnõude küsimuses.

3.3   Seepärast analüüsib raportöör käesolevas arvamuses, mis käsitleb teatist KOM(2009) 388 lõplik, samal ajal ka punktis 3.1 nimetatud õigusaktide eelnõusid.

4.   Komitee dokumentide kokkuvõte

4.1   Komisjoni teatises „Kavandatav konkurentsiõiguse raamistik mootorsõidukisektoris” tehakse järgmised ettepanekud:

a)

uute mootorsõidukite müüki käsitlevate kokkulepete osas alates 31. maist 2013:

kohaldada neid üldreegleid, millel põhineb vertikaalseid kokkuleppeid käsitlev uus grupierand;

võtta vastu sektorikohased sätted, et hoida ära turu sulgemine konkureerivatele sõidukitootjatele ning tagada neile pääs sõidukite jaemüügi ja remondi turule; kaitsta tootemargisisest konkurentsi ja säilitada artikli 81 ennetav mõju;

kohaldada määrust mootorsõidukite turustamise lepingute suhtes kuni 31. maini 2013;

b)

remondi- ja hooldusteenuseid käsitlevate vertikaalsete kokkulepete ning varuosade tarnimise osas alates 31. maist 2010:

kohaldada vertikaalsete kokkulepete alast uut grupierandit käsitleva ettepaneku üldreegleid;

võtta vastu sektorikohased suunised, mis täiendavad asjakohast üldise grupierandi määrust, või mõlema vahendi kombinatsioon, selleks et konkurentsiasutused saaksid konkurentsiprobleeme lahendada üldisemal tasandil ja täielikumalt. Eeskätt tuleks tähelepanu pöörata järgmiste konkurentsiprobleemide lahendamisele: a) tehnilise teabe kättesaadavus, ii) varuosade kättesaadavus, iii) garantiide väärkasutus ja iv) volitatud remonditöökodade võrgustike liikmeks võtmine.

4.2   Grupierandi määruse ettepanek

4.2.1   Kõnealused vertikaalsed kokkulepped võivad tänu paremale kooskõlastamisele osalevate ettevõtjate vahel tõhustada majanduslikku tasuvust tootmis- või levitamisahelas, kuigi see sõltub ka lepinguosaliste turujõu suurusest.

4.2.2   Grupierandist tuleks jätta välja sellised vertikaalsed kokkulepped, mis tõenäoliselt moonutavad konkurentsi ja teevad kahju tarbijatele või mis ei ole eespool nimetatud positiivse mõju saavutamiseks hädavajalikud.

4.2.3   Eelnõus tehakse vahet uute mootorsõidukite turustamise kokkulepete (esmane turg) ning remondi- ja hooldusteenuste ja varuosade turustamise kokkulepete vahel (järelturg).

4.2.4   Esmasele turule kohaldatakse üldise vertikaalsete kokkulepete määruse eeskirju, eelkõige tagavad turuosa piirang, teatavate vertikaalsete kokkulepete väljajätmine grupierandist ja kõnealuse määruse tingimused selle, et kõnealused vertikaalsed kokkulepped kuuluvad üldise määrusega antava grupierandi alla eeldusel, et kõik määruses kehtestatud tingimused on täidetud. See näib mõistlik, kuna tegemist on turuga, kus eksisteerib konkurents.

4.2.5   Järelturu puhul tuleb arvesse võtta mootorsõidukite järelturu teatavaid konkreetseid omadusi, mis on seotud tehnoloogia arengu ja autotootjate poolt originaalseadmete tarnijatelt ostetavate autoosade järjest suureneva keerukuse ja usaldusväärsusega.

4.2.6   Komitee nõustub komisjoniga, et autode järelturu konkurentsitingimused mõjutavad otseselt ka avalikku ohutust, sest kui sõidukeid on vääralt remonditud, ei pruugi nende kasutamine olla turvaline, samuti mõjutatakse rahvatervist ja keskkonda, sest süsinikdioksiidi ja muude saasteainete heitkoguste minimeerimiseks on vaja sõidukeid regulaarselt hooldada.

4.2.7   Varuosade turustamist ning remondi- ja hooldusteenuseid käsitlevad vertikaalsed kokkulepped peaksid kuuluma grupierandi alla vaid juhul, kui need vastavad peale üldises vertikaalsete kokkulepete määruses sätestatud grupierandi kohaldamise tingimuste ka rangematele nõuetele, mis käsitlevad teatavat liiki tõsiseid konkurentsipiiranguid, mis võivad piirata varuosade tarnimist autode järelturul, täpsemalt järgmistel juhtudel:

kokkulepped, mis piiravad varuosade müüki autotootjate valikulise turustussüsteemi liikmete poolt sõltumatutele remonditöökodadele, kes kasutavad neid osi remondi- või hooldusteenuste pakkumiseks;

vertikaalsed kokkulepped, mis olles küll kooskõlas üldise määrusega, piiravad varuosade tootja võimalusi müüa varuosi sõidukitootja turustussüsteemi kuuluvatele volitatud remonditöökodadele, sõltumatutele varuosade müüjatele, sõltumatutele remonditöökodadele või lõpptarbijatele. See ei mõjuta eraõigusliku vastutuse eeskirjade kohaldamist, võimalust nõuda, et kasutataks ainult kvaliteedilt samaväärseid varuosi ega kokkuleppeid, mis kohustustavad volitatud remonditöökodasid kasutama garantiiajal remontimisel ainult sõidukitootja poolt selliseks tarnitud varuosi;

kokkulepped, millega piiratakse sõidukiosade või originaalvaruosade tootja võimalust märgistada kõnealused osad tõhusalt ja nähtaval viisil oma kaubamärgi või logoga.

4.3   Täiendavate suuniste eelnõu

4.3.1   Suunistes sätestatakse mootorsõidukite müüki ja remonti ning nende varuosade turustamist käsitlevates kokkulepetes sisalduvate vertikaalsete piirangutega seoses tekkivate küsimuste hindamise põhimõtted vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 101. Suuniseid kohaldatakse ilma, et see piiraks üldiste vertikaalsete piirangute suuniste kohaldatavust, vaid suunised hoopis täiendavad neid.

4.3.2   Komisjon võtab suuniste tõlgendamisel arvesse ka sõidukitootjate assotsiatsioonide ACEA ja JAMA juhendit teatavate heade äritavade kohta, mida mootorsõidukite tootjad peavad järgima, et heauskselt täita volitatud turustajate ja remonditöökodadega seotud lepingulisi kohustusi.

4.3.3   Suuniste ülesehitus on järgmine:

mootorsõidukite grupierandi määruse reguleerimisala ja seos üldise vertikaalsete kokkulepete grupierandi määrusega;

mootorsõidukite grupierandi määruse lisasätete kohaldamine;

konkreetsete piirangute käsitlemine: ühe kaubamärgi pealesurumine ja valikuline turustamine.

4.3.4   Ühe kaubamärgi pealesurumise osas kehtestatakse uus säte, mis seisneb selles, et viieaastase perioodi alguspunkt on poolte vahelise lepingulise suhte algus, mitte ühe lepingulise dokumendi asendamine teise sama teemat käsitleva dokumendiga. See selgub aga allmärkusest 9, mitte suuniste tekstist. Selle muudatuse olulisuse tõttu on soovitav lisada see põhiteksti.

4.3.5   Suunistes selgitatakse konkurentsikeelukohustusi ning nende negatiivset (konkureerivate tarnijate turule sisenemise või laienemise piiramine) ja positiivset (aitavad lahendada parasiitluse probleemi, turustusvõrgustiku kaubamärgi kuvandi ja maine kujundamine) mõju.

4.3.6   Valikulise turustamise osas on oluline sõltumatute ettevõtete juurdepääs tehnilisele teabele ja juriidiliste garantiide kuritarvitamine.

5.   Märkused

5.1   Enam kui kahe viimase aastakümne jooksul on konkurentsi valdkonnas autotööstust (sõiduautod ja tarbesõidukid) reguleeritud grupierandimäärustega.

5.2   31. mail 2008. aastal avaldatud hindamisaruandes käsitles komisjon grupierandi mõju autotööstuse tavadele. Huvitatud isikud esitasid aruande kohta lugematul arvul märkusi ning aruandest lähtudes koostasid komisjoni talitused omakorda mõju hindamise aruande (SEK(2009) 1052, SEK(2009) 1053), mida on soovitatav lugeda koos teatisega KOM(2009) 388 lõplik.

5.3   Praegu vaadatakse läbi ja võetakse vastu uut üldist grupierandit, mis asendab 2010. aasta mais 22. detsembrist 1999 kehtiva määruse (EÜ) nr 2790/1999. Eeldades, et määrus (EÜ) nr 2790/1999 vaadatakse läbi, teeb komisjon järgmised ettepanekud:

kõigepealt kolm poliitikavalikut autotööstuse jaoks: ii) kohaldada vertikaalseid kokkuleppeid käsitlevat üldise grupierandi määrust, iii) võtta vastu sektorikohased sätted grupierandi määrust täiendavates suunistes, iv) võtta vastu grupierandi määrus, milles käsitletakse eelkõige järelturu konkurentsipiiranguid;

seejärel võtta määruse ja suuniste eelnõu raames vastu sektorikohaste sätetega määrus, mida täiendavad suunised.

5.4   Uue mootorsõiduki soetamine on sarnaselt isiklikule eluasemele ost, mis toob Euroopa tarbijatele kaasa suurema surve perekonna eelarvele ning näitab selgelt siseturu olulisust ja toimimise määra. Autotööstuse hinnangute alusel on leitud, et auto eluea jooksul kulutatud kogusummast moodustab 40 % auto ost, 40 % hooldus ja 20 % kindlustus.

5.5   Euroopa tarbijate põhieesmärgi konkurentsi valdkonnas autotööstuses võib kokku võtta järgmiselt: nad valivad, kust autot osta ja kus seda vajadusel parandada parima hinna eest, ja soovivad liiklusohutuse kasvu.

5.6   Kui ühelt poolt on oluline tagada kõigi autotööstuse ettevõtjate jaoks ning eelkõige väikeste ja keskmise suurusega remondiettevõtete jaoks elav ja konkurentsivõimeline turg koos asjakohase tehnoloogiaarenguga, on teiselt poolt samuti oluline anda tarbijatele kindlustunnet.

5.7   Kehtiva määrusega (EÜ) nr 1400/2002 antakse teatud määral seda kindlustunnet, kui näiteks määruse kohaselt muutub ühes liikmesriigis tootja väljastatud garantii samadel tingimustel kehtivaks kõigis liikmesriikides; kui edasimüüja täidetud garantiikirjaga tarbija ei pea enam ootama, et garantiid tunnistataks ka tema päritolumaal; või kui edasimüüja või volitatud remonditöökojad, kellele tarbija oma auto viib, ei võta enam ühtegi lisatasu ega nõua täiendavaid dokumente.

5.8   Kõige selle juures jätkuvad raskused, mis on seotud järgmiste aspektidega: uute sõidukite edasimüümine vahendajate kaudu, tarnijate nõudmised oma edasimüüjatele, eelkõige selleks, et rahuldada nn tootemargi identiteedi nõudeid, võimalus osta teistelt volitatud edasimüüjatelt või riiklikelt importijatelt ning sõidukite risttarnimise kaudsed piirangud volitatud edasimüüjate vahel.

5.9   Komisjon jälgis aktiivselt määruse (EÜ) nr 1400/2002 kohaldamist, nagu näitavad eeskujulikud otsused: nt 2007. aasta septembris vastu võetud neli otsust, mis andsid autotööstusele olulisi suuniseid tehnilise teabe kasutamise valdkonnas (juhtum Comp/39.139-143 autotootjatega DaimlerChrysler, Fiat, Toyota ja Opel) (8).

5.10   Kaheksa aastat pärast määruse (EÜ) nr 1400/2002 vastuvõtmist kinnitavad majandusnäitajad, et asjaomastel turgude konkurentsi tase, mis viis selleni, et komisjon pooldas rangema valdkondliku grupierandi kehtestamist, on märkimisväärselt paranenud.

5.11   Seda dünaamilist ja keerulist konkurentsikeskkonda iseloomustab eelkõige uute mootorsõidukite reaalhindade alanemine, uute tootemarkide ilmumine turule, konkureerivate tootemarkide turuosade kõikumine, tagasihoidlik ja vähenev kontsentreerumine ning tarbijate valikuvõimaluste suurenemine paljudes võrreldavates turusegmentides. Siiski on riiklikud turud siseturu raames jätkuvalt mitmekesised, eelkõige uutes liikmesriikides, kus on enam arenenud kasutatud sõidukite ja sõltumatute remonditöökodade turg.

5.12   Suuremale konkurentsile seatakse jätkuvalt takistusi eelkõige seoses sõltumatute remonditöökodade juurdepääsuga varuosadele ja tehnilisele teabele, kahjustades sellega selgelt tarbijate huve. Kõnealuses sektoris valmistab jätkuvalt muret varuosade võltsimine ja piraatlus, sest mõnel juhul on kvaliteet puudulik ning teistel juhtudel võib selliste varuosade kasutus kahjustada liiklusohutust.

5.13   Komisjoni ettepanekud kavandatava konkurentsiõiguse raamistiku kohta mootorsõidukisektoris on kooskõlas selle sama suunaga ja jõustamispoliitikaga. Seepärast tuletab komitee meelde oma eelnevaid arvamusi, milles ta väljendas toetust komisjoni tööle ühishagide teemal nii üldiselt kui ka täpsemalt seoses konkurentsieeskirjade rikkumisega.

6.   Konkreetsed märkused

6.1   Komitee leiab, et komisjoni poliitikavalik koostada eraldi määrus ja suunised on tasakaalustatud, sest selle juures võetakse arvesse võimalikke majanduslikke tagajärgi, mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis moodustavad suure osa remondi-, hooldus- ja varuosade turustamise turust, ning samuti võimalikku mõju ühiskonnale, keskkonnale ja liiklusohutusele.

Komitee soovib rõhutada esitatud ettepaneku järgmisi aspekte.

6.2   Autotööstuse erikorra allumine üldisele grupierandi määrusele. Komitee märgib, et komisjoni kavandatavaid täiendavaid autotööstuse suuniseid tuleks lugeda koos üldiste vertikaalsete piirangute suunistega ja neile alluvana (vt suuniste I peatüki punkti 1 lõige i). Kuna nimetatud suuniseid ei ole veel esitatud, on esimestele sõltumatu ja iseseisva hinnangu andmine keeruline.

6.3   Uue korra jõustumine. Määruse eelnõus sätestatakse kaks korda, mille jõustumisaeg on erinev sõltuvalt käsitletavast turust. Varuosade ning remondi- ja hooldusteenuste turule kehtivat korda hakatakse kohaldama kohe alates 1. juunist 2010 ning uute sõidukite ostu ja müügi osas pikendatakse määrust (EÜ) nr 1400/2002 kuni 31. maini 2013.

6.3.1   Kuigi komitee tunnistab, et konkurents on praegu väiksem neist esimesel turul ning seda tuleb innustada, võib kahe erineva korra kohaldamine tekitada raskusi, sest paljudel juhtudel sisaldavad edasimüüjate ja turustajate sõlmitavad lepingud mõlemat komponenti.

6.3.2   Kaitstes jätkuvalt tarbijate huve konkurentsi kiire arengu tingimustes varuosade ning remondi- ja hooldusteenuste turul, möönab komitee, et on võimalik näha ette üleminekusäte, mis väldiks uutest eeskirjadest tulenevaid lisatakistusi läbirääkimistele turustajate ja edasimüüjate lepingute muutmise üle.

6.3.3   Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles jõustama uut sõidukite grupierandi määrust täies ulatuses alates 1. juunist 2010, andes samas esmasele turule kaheaastase kohanemisaja, et kehtivad turustuslepingud oleks võimalik kohandada uute eeskirjadega.

6.3.4   Tuleb meeles pidada, et tootjad võivad lepinguid lõpetada kaheaastase etteteatamisajaga. See tähendab, et turustajad, kes on teinud teatud valikuid ja asjakohaseid investeeringuid kehtiva grupierandi määruse alusel, peavad ootama 2013. aasta juunini, enne kui saavad allkirjastada uue turustuslepingu. Seda saaks vältida, kui tootjatele ja turustajatele antaks luba kohandada oma lepinguid varem, kui nad seda uute eeskirjade ja turutingimuste võimaliku muutumise tõttu vajalikuks peavad.

6.3.5   Uue grupierandi määruse kohaldamisel esmasele turule alates 1. juunist 2010 oleks veel see eelis, et see ühtiks uue järelturgu käsitleva grupierandi määruse ja suuniste jõustumisega.

6.3.6   Arvestades sellega, et väga suur osa turustajatest osutab ka müügijärgseid teenuseid, on lihtsam mõista, miks komitee pooldab uue grupierandi määruse kohaldamist esmastele ja järelturgudele samal ajal. See tagab lihtsuse, paindlikkuse ja isegi väiksemad kohanemiskulud.

6.4   Ühe kaubamärgi pealesurumine

Vastavalt suuniste lõikele 25 ja allmärkusele 9 ei või tootjad pärast uue grupierandi määruse jõustumist hõlmata ühe kaubamärgi pealesurumisega seotud kohustusi oma olemasolevate turustajatega sõlmitavatesse uutesse kokkulepetesse. Arvestades seda, et väga suur osa tootjatest jätkab lähiaastatel sama turustusvõrgustikuga, peaks see otsus põhimõtteliselt ära kaotama ühe kaubamärgi pealesurumise. See piirang on vastuolus komitee soovitusega (vt eespool märkus 1) ning samuti uue grupierandi üldmäärusega (28. juuli 2009), milles ei sätestata ühe kaubamärgi pealesurumise kokkuleppele mingeid piiranguid.

6.5   Sõiduautod ja tarbesõidukid

Sarnaselt kehtivale määrusele asetab komisjon ühele pulgale sõiduautod ja tarbesõidukid, kuigi neist esimesed on tarbekaubad ja teised kapitalikaubad, mida kasutatakse ettevõtluskeskkonnas, kus tarbija ei osta mitte ainult sõiduki, vaid terve paketi, millest teenus moodustab olulise osa, mis aitab maksimeerida tarbesõiduki kasutust, nagu põllumajandustraktorite ja ehitusmasinate puhulgi. Selline turuerinevus tähendab, et isegi konkurentsiaspektid ei ole nende kahe tooteliigi puhul samad.

6.5.1   Tarbesõidukite sektoris ei ole tegelikult ei esmasel ega ka järelturul konkurentsiprobleeme esinenud ega ole ka tarbijad seda kritiseerinud, sest see on väga konkurentsivõimeline turg, kus sõltumatutel varuosade tarnijatel on olnud pikka aega suur turuosa.

6.5.2   Komitee leiab seega, et tarbesõidukeid käsitlevaid kokkuleppeid tuleb grupierandi üldmäärusega reguleerida ka järelturu küsimustes, nagu tehakse traktorite ja ehitusmasinate puhul.

6.6   Varuosade tarnimine

6.6.1   Määruse eelnõu artikli 5 lõikes b sätestatakse, et erandit ei kohaldata kokkulepete suhtes, mille eesmärk on „piirata varuosade, remondivahendite või diagnostikaseadmete ja muude seadmete tarnija ja mootorsõidukite tootja kokkuleppe kohaselt tarnija võimalust müüa neid kaupu või teenuseid volitatud või sõltumatutele turustajatele või volitatud või sõltumatutele remonditöökodadele või lõppkasutajatele.”

6.6.2   Selle piirangu sõnastus ei näi olevat kooskõlas komisjoni seatud eesmärgiga.

6.6.3   Kehtivas grupierandi määruses ei luba varuosade ostu klausel tootjatel nõuda ostjatelt oma toodete ostmist enam kui 30 % ulatuses. Selle tulemusena alandab võrgustike tarnete mitmekesistamine hindu. Kui tootjate osakaal tarnetes ongi üle 30 %, tuleneb see tootjate seatud müügiplaanidest, preemiatest ja hinnaalandustest. Selline olukord näitab konkurentsisurvet, mida varuosade tarnijad tootjatele avaldavad.

6.6.4   Eelnõu artikli 5 lõikes b ei mainita aga mingit protsenti, mida ületades ei ole turustajad või remonditöökojad enam kohustatud kaupu tootjalt tarnima (nagu kehtiv 30 % sätestav klausel).

6.6.5   Lisaks kinnitatakse, et varuosade tarnijad peavad olema võimelised varustama volitatud remonditöökodasid. See võimalus jääb siiski teoreetiliseks, kui tootjatel on õigus kehtestada oma varuosade võrgustikus ainuõiguslik või peaaegu ainuõiguslik tarne.

6.7   Garantiid

Lõpetuseks juhib komitee samuti tähelepanu komisjoni seisukohale mootorsõidukite garantiide osas. Arvestades tootja otsest vastutust sõiduki töökorra tagamise ja vigade parandamise eest, sätestab komisjon, et remonditöökodadele pandav kohustus kasutada õigusliku garantii ajal vaid tootja tarnitud varuosi oleks erand. Komitee kiidab selle seisukoha heaks, kuid see ei tohiks siiski muuta tarbija jaoks täiesti võimatuks pöörduda sõiduki korrapäraseks hooldamiseks sõltumatute remonditöökodade poole, sest see piiraks tarbijate õigusi toodete kvaliteedi ja garantii osas.

Brüssel, 18. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 47; ELT C 175, 28.7.2009, lk 20.

(2)  ELT L 203, 1.8.2002, lk 30.

(3)  EÜT L 336, 29.12.1999, lk 21.

(4)  ELT L 171, 29.6.2007, lk 1.

(5)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 62.

(6)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused EÜT C 388, 31.12.1994, lk 9, ning ELT C 286, 17.11.2005, lk 8.

(7)  ELT C 317, 23.12.2009, lk 29–36.

(8)  ELT C 66, 22.3.2007, lk 18.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/80


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühenduse innovatsioonipoliitika läbivaatamine muutuva maailma taustal” ”

KOM(2009) 442 lõplik

2010/C 354/19

Raportöör: Henri MALOSSE

2. septembril 2009. aastal otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühenduse innovatsioonipoliitika läbivaatamine muutuva maailma taustal” ”

KOM(2009) 442 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 2. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 108, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2.

1.   Mis on innovatsioon?

1.1   Teatises on innovatsiooni määratletud järgmiselt: „Innovatsiooniks nimetatakse oskust leida uusi ideid ja nende väljundeid ärimaailmas, kasutades uutmoodi protsesse, tooteid või teenuseid viisil, mis on konkurentide omast parem ja kiirem”  (1).

1.1.1   Lisaks sellele, et innovatsioon on oskus, on see ka tegevus, protsess, mis võimaldab muuta olemasolevad või uued ideed tulemusteks.

1.1.2   Innovatsioon on sageli kollektiivse töö vili (ettevõtete, sotsiaalpartnerite ja teadlaste koostöö); innovatsiooni võib rakendada ka ettevõtte sisemisele toimimisele, eelkõige tänu töötajate esitatud ideedele. Ülemaailmset konkurentsi arvestades peavad Euroopa ettevõtted arendama paremaid menetlusi, et kaasata töötajaid ettevõtete tulemustesse ja innustada nende loovust.

1.1.3   Innovatsioon võib puudutada ka selliseid valdkondi, mis turgu otseselt ei mõjuta, sealhulgas inimareng, tervishoid, sotsiaalvaldkond, keskkond, üldhuviteenused, kodakondsus ja arenguabi.

1.2   Seega on innovatsioon pigem ühiskonna eesmärk, inimeste loovuse väärtustamine, eesmärgiga edendada jätkusuutlikku ja harmoonilisemat majandusarengut.

1.2.1   Innovatsioon peab leidma vastused käesoleva sajandi ühiskonna väljakutsetele: jätkusuutlik energiavarustus ja kliimakaitse, demograafiline areng, globaliseerumine, piirkondade atraktiivsus, töökohtade loomine, sotsiaalne ühtekuuluvus ja sotsiaalne õiglus.

1.3   Innovatsioon ei ole eesmärk omaette, ta aitab saavutada ühiskonna eesmärke, mida võiks kokkuvõtlikult iseloomustada mõistetega „progress” ja „jätkusuutlikkus”, ning seetõttu tuleb kokkuleppele jõuda selles, kuidas need mõisted defineerida ja kuidas neid mõõta.

Komitee arvates oleks hea, kui EL oleks kõnealuses valdkonnas teerajaja, kes määratleb ja rakendab uusi majanduslikke ja sotsiaalseid näitajaid, mille abil on võimalik mõõta majanduskasvu ja selle arengut aja jooksul (2).

2.   Mida teeb Euroopa Liit?

Teatises antakse loomulikult positiivne hinnang ELi tegevusele nii raamtingimuste parandamisel, uuenduslike teenuste ja toodete laialdasema turuleviimise tagamisel kui ka koosmõjude loomisel ja finantsaspekti osas. Tuleb rõhutada, et teatises käsitletakse põhiliselt tehnoloogiauuendusi.

„Ühenduse poliitika” mõiste kasutamine innovatsioonist rääkides on pisut liialdatud, kuna vastavalt teatises esitatud kokkuvõttele on pigem tegemist meetmete ja tegevuste kogumiga, mida kooskõlastatakse. Tegelikult ei ole ELil õiguspädevust kõnealuses valdkonnas (toetav pädevus).

2.1   Raamtingimuste parandamine

2.1.1   Teatud ELi meetmetel, nagu näiteks nende riigiabi eeskirjade läbivaatamine, milles toetatakse ökoinvesteeringuid ja investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, ning euroinfokeskuste ja innovatsiooni levikeskuste ühendamine Euroopa ettevõttevõrgustiku raames, on olnud väga positiivne mõju. Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” käivitamine tekitas palju lootusi, mis ei ole tänaseni VKEde jaoks piisavas ulatuses konkreetsete ja nähtavate tulemuste vormis realiseerunud (3). Samuti võiks nimetada teatist „Uute töökohtade jaoks uued oskused”, mis on samm õiges suunas, kuid tegemist on üksnes teatisega, mille jaoks puuduvad praeguseni rakendusvahendid.

2.1.2   Otse vastupidi on otsuse puudumine ühenduse patendi küsimuses selge tunnistus Euroopa Ülemkogu võimetuse kohta võtta siinkohal vajalikke meetmeid, millel oleks otsene mõju uuendustegevusele, seda tõendab ka ELis registreeritud patentide pidev vähenemine võrreldes maailma teiste riikidega, aga ka märksa kõrgemad kulud eurooplastele. Seetõttu ei paku EL piisavat kaitset ning see asjaolu avaldab ettevõtetele, eelkõige VKEdele, negatiivset mõju.

2.1.3   Euroopa Komisjoni välja pakutud poliitikad ja vahendid on seni keskendunud eelkõige vajalikule uuendustegevuse eelsele tegevusele ja suurtele eraõiguslikele või avalik-õiguslikele teadusasutustele. Seda tuleks täiendada lisameetmete ja vahendite, nt normeerimisprotsessidega, mis keskenduvad rohkem ja süstemaatiliselt järgnevatele uuenduslikele protsessidele.

2.1.4   Üldiselt võivad eelkõige kohaliku tasandi haldusasutused olla uuendustegevuse allikad kõikides valdkondades.

2.1.4.1   Riigihankelepingute sõlmimisel eelistavad tellijad liiga sageli odavamaid pakkumisi pakkumiste kvaliteedi arvel. Siiski võib uuendustegevust toetada riiklike lepingute suunamise teel ning parandada seeläbi kodanikele osutatavaid teenuseid (4).

2.2   Innovatsioonipoliitika rakendamine

2.2.1   Teatises rõhutatakse rahastamisvõimaluste suurenemist ELi eelarvest 2007.–2013. aasta finantsperspektiivide raames.

2.2.1.1   See suurenemine ei ole alati nähtav osalejatele, kes kurdavad menetluste aegluse ja keerukuse üle, eelkõige teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmenda raamprogrammi puhul. Sama kehtib ka Euroopa struktuurifondide kohta, kus lisaks suurele bürokraatiale takistavad nende kasutamist uuendustegevuse tegeliku käivitajana väikeste abisummade killustatud maksmisest tingitud läbipaistmatus ning täiendavuse põhimõte.

2.2.1.2   Finantsmääruse eelseisval läbivaatamisel tuleb eeskirju osaluse, abikõlblikkuse ja aruandluse kohta lihtsustada, täpsustada ja kujundada.

2.2.2   See väide kehtib ka Euroopa Investeerimispanga (EIP) finantsinstrumentide kohta. Euroopa Investeerimispank tegutseb peamiselt vahendajate kaudu, kes kehtestavad oma tingimusi. Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Komisjoni ühised jõupingutused uuenduslike VKEde rahastamise toetamisel on märkimisväärsed, kuid nende mõju ei ole nähtav. Euroopa finantsturg jääb Euroopa uuenduslike mittetehnoloogiliste VKEde jaoks killustatuks ja vähetõhusaks. Riiklikul tasandil on vaja innustada pangandussektorit võtma suuremaid riske VKEde finantseerimisel.

2.2.3   Konkurentsivõime ja uuendustegevuse uue raamprogrammi abil püüti kaasata olemasolevaid, kuid hajutatud meetmeid ja programme. Tegevused on allprogrammide vahel killustatud ja nende ühtlustatus ei ole tagatud. Lisaks sellele oli konkurentsivõime ja uuendustegevuse uue raamprogrammi jaoks ette nähtud vahendeid 3,6 miljardi euro ulatuses seitsme aasta kohta, mis on väga väike summa võrreldes ELi ees seisvate väljakutsetega.

2.2.4   Euroopa programmidel on raskusi oma eesmärkide täitmisega, eelkõige erasektori ning peamiselt just VKEde osaluse küsimuses. Olemasolevad fondid on jaotatud eelkõige riiklikele asutustele erasektori arvelt. Teadus- ja uuendustegevusele antud riiklike fondide hea haldamine ja nende investeeringute tegelik mõju ELi majandusele kujutavad endast komitee jaoks võtmeküsimusi.

2.2.5   ELi programmide ja riiklike programmide kooskõlastamine ei ole tõhus. Näiteks puuduvad liikmesriikide ja ELi ühised programmid, mis võimaldaksid vältida segadust täiendavuse ja vastastikuse täiendavuse mõiste vahel.

2.3   Sünergia loomine

2.3.1   Riiklike reformiprogrammide olemasolu Lissaboni strateegia raames tagab liikmesriikidele viiteraamistiku uuendustegevuse valdkonnas. Siiski vähendab suur ebaühtlus lähenemisviiside vahel ning sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna teiste osalejate nõrk kaasatus programmide koostamisel ja rakendamisel nende mõju ja tõhusust.

2.3.2   Euroopa teadusruumi loomise eesmärk oli innustada süsteemi ühtsust ja sünergiat liikmesriikidega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates vääriks kõnealune punkt tulevikus esmatähtsat kohta ja suuremat pühendumust.

2.3.2.1   Näiteks Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut ei saa oma praeguse struktuuriga täita algset ülesannet panna teadussektor, äri- ja haridusringkonnad omavahel dialoogi pidama. Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut on oma suhteliselt väheste vahenditega (2008.–2013. aastaks 2,8 miljardit eurot (5) Euroopa programmidega mitte kursis olevate ettevõtete jaoks hoomamatu ja raskesti kättesaadav vahend.

2.3.3   Innovatsiooni tulemustabeli järgi (6) on Euroopa kõige innovatiivsematel riikidel järgmised ühisjooned: suured kulud haridusele ja elukestvale õppele, suured teadus- ja arendustegevuse kulud ning vahendid innovatsiooni toetuseks. Võib lisada veel sotsiaaldialoogi ja kodanikudialoogi head tavad.

Me peame saavutama parema sünergia heade tavade levitamiseks kõikjal Euroopas ning avalikumalt innustama ELi ja liikmesriikide lähenemist ühistes ja kooskõlastatud poliitilistes otsustes peamiste edufaktorite toetamiseks.

2.3.4   Sünergia peaks hõlmama ka kodanikuühiskonna osalejaid ning avaliku ja erasektori partnerlusi.

Näiteks võimaldavad klastrid praegu ülikoolidel ja teadusasutustel teha ettevõtetega avaliku ja erasektori investeeringutest toetatavate struktuuride raames tõhusat koostööd. Klastritega saadud kogemus on riigi tasandil positiivne, kuid ilma ühenduse poliitikata selles valdkonnas ei saa Euroopa Liit klastrite eeliseid kasutada. Euroopa Liit peaks tegema algatusi klastrite loomiseks Euroopas, mis võimaldaks muuta nende juhtimise professionaalsemaks, muuta nad rahvusvaheliseks ja optimeerida sellega klastrite toimimist ja rahastamist.

2.3.5   Euroopa innovatsiooni toetusprogrammidega sätestatud prioriteetide vahelist sünergiat tuleb edendada, arvestades ühiskonna ees seisvaid väljakutseid. Nimelt on ühenduse eri programmidel samad prioriteedid, kuid programmid ei ole omavahel kuidagi seotud.

3.   Mida komitee toetab?

Komitee toetab ambitsioonika Euroopa innovatsioonistrateegia loomist, mis pakuks laiema ja integreerituma visiooni.

3.1   Aluspõhimõtted

Innovatsiooni tuleb käsitleda laias mõistes, seda nii turule pääsenud toodete ja teenuste puhul kui mittetulundussektori ning ühiskondliku ja sotsiaalvaldkonna puhul.

Lissaboni leping laiendab ühenduse tegevusulatust innovatsiooni toetavates valdkondades: kaubanduspoliitika, energeetika, kosmose, turismi, kultuuri, tervishoiu jm valdkonnas.

Innovatsioon on oma olemuselt valdkondadevaheline ja valdkonnaülene ning sellised peaksid olema ka innovatsiooni strateegia ja selle elluviimise vahendid.

Innovatsioon peab olema kooskõlas liidu põhimõtete ja väärtustega. Innovatsioon võib olla küll tehnoloogiliselt hea, kuid avaldada ebasoovitavat mõju keskkonnale või sotsiaalsele ühtekuuluvusele.

Inimestele tuleb uusi tehnoloogiaid tutvustada, pidades nende (GMOd, tuumaenergia jne) üle avalikku arutelu.

Võtmetehnoloogiate (nanotehnoloogiad, mikro- ja nanoelektroonika, fotoonika, kõrgtehnoloogilised materjalid, biotehnoloogia, infotehnoloogia, simulatsiooniteadus) väljatöötamist (7) tuleb toetada sihipäraselt ja selle valdkondadevahelist olemust arvestavalt. Kuid Euroopa teadusprogrammides peaks olema ka valdkondadevahelist lähenemisviisi edendav osa ning võtmetehnoloogiarakendusi peaks olema võimalik kasutada traditsioonilistes sektorites.

Prioriteedid tuleb seada ELi ühiskonna eesmärkide järgi (tervishoid, keskkond, energeetika jne).

Euroopa innovatsioonistrateegia peab tuginema sünergial ja partnerlusel erasektori ja kodanikuühiskonna osalejatega.

Euroopa tulevase innovatsioonikava keskmes peavad olema väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd). Tuleb toetada kõiki raammeetmeid, -programme ja -sätteid, mis lihtsustavad innovatsiooni VKEdes.

3.2   Ettepanekud

3.2.1   Komitee korraldas oma uurimisrühma tööde raames 14. jaanuaril 2009. aastal Sevilla Tulevikutehnoloogiate Instituudis avaliku arutelu. Arutelul, kus osalesid kõnealuse instituudi esindajad ja innovatsiooni toetavad kohalikud sidusrühmad, tehti mitmeid praktilisi ettepanekuid.

3.2.2   Igasuguse poliitika aluseks on korralikud näitajad ja analüüsivahendid. Praegu on ELil mitmeid analüüsivahendeid: Euroopa innovatsiooni tulemustabel (European innovation score board), Euroopa innovatsiooni trendikaart (Inno policy trendchart), Euroopa klastrite vaatlusrühm (European Cluster's observatory), innovatsiooni baromeeter (Innobaromètre), sektorite innovatsioonivalve (Sectoral Innovation watch) ning ELi tööstuslikku teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute tulemustabel (EU industrial R&D investments scoreboard). Sidususe tagamiseks soovitab komitee luua ühe Euroopa innovatsiooni vaatlusrühma, mis võtaks üle olemasolevad analüüsivahendid ning muudaks need ühtlasemaks ja veelgi nähtavamaks. Pealegi on hinnang mõttekas vaid siis, kui tulemusi saab võrrelda eesmärkidega. Euroopa tulevasel kaval peaksid olema selged eesmärgid, sh kvantitatiivsete näitajate osas. Vaatlusrühm peaks suutma töötada selgete eesmärkide ja näitajate alusel läbipaistvalt ja sõltumatult, et tagada poliitikameetmete objektiivne hindamine.

3.2.3   Alusuuringud võtmesektorites loovad hädavajaliku pinnase tulevastele uuendustele. Seepärast toetab komitee Euroopa teaduseelarve suurendamist, eelkõige sellekohase ELi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse järgmise raamprogrammi eelarve puhul, kuid seda tingimusel, et prioriteedid on sihtmärgistatud (kooskõlas ühiskonna väljakutsetega) ja et sellel on riiklike ja erasektori programmide suhtes võimendav mõju.

3.2.3.1   Lisaks sellele soovitab komitee uurida uusi lähenemisviise VKEde osaluse toetamiseks ühenduse programmides, nt vastutustundliku partnerluse kontseptsiooni. See toetuks ühisel hartal, mis lihtsustaks haldusmenetlust (auditeid, aruandlust).

3.2.4   Partnerluse arendamine haridus- ja teadusasutuste (nt ülikoolide) ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate vahel on hea viis positiivse sünergia arendamiseks, millega toetataks innovatsiooni ettevõtetes, kuid ka haridusmaailmas (8).

3.2.4.1   Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut peaks võtma olemasolevate struktuuride võrgustikus juhtiva rolli, et toetada uute tehnoloogiate levimist kõikidesse sektoritesse. Pikemas perspektiivis peaks Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut võimaldama rahastada investeeringuid Euroopa tasandi infrastruktuuridesse, mille raames põimuvad teadus-, haridus- ja innovatsioonipoliitika.

3.2.4.2   Peale selle tuleb innustada liikmesriikide, kuid ka era- ja avaliku sektori vahelisi teadustöötajate mobiilsusprogramme. Taani doktoriõpingud tööstuse alal, mis võimaldavad ettevõtete inseneridel valmistada oma doktoriväitekirja ette mõnes teises liikmesriigis toimuvates loengutes käies (9), on hea näide, mis vääriks Euroopa tasandil katsetamist.

3.2.5   Komitee usub, et tulevases kavas peaks prioriteetseks pidama vahendeid ELi ja liikmesriikide vahel seisvate takistuste kõrvaldamiseks innovatsiooni toetavate meetmete eest. Sellega seoses tuleb tugevdada lähivõrgustikke, mis tegutsevad Euroopa ja kohaliku tasandi ideede ja projektide tutvustamise sillana. Komitee toetab kodanikuühiskonna osalejatele avatud Euroopa partnerlusplatvormide loomist. Platvormi aluseks võiks olla Euroopa ettevõttevõrgustik, mis toetab ettevõtteid rohujuuretasandil.

3.2.6   Esmatähtis on parem juurdepääs rahastamisele, eelkõige innovatiivsete VKEde ja alustavate ettevõtete arengu jaoks. Tuleks tugevdada Euroopa Keskpanga rolli, nt riskijaotusega rahastamismehhanismide laiendamise teel, ning luua Euroopa riskikapitaliturg.

3.2.6.1   Lisaks sellele soovitab komitee võtta Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” raames erimeetmeid, nt edendada Euroopa teist väärtpaberibörsi ja maksusoodustusi eraisikutele, kes investeerivad innovatsiooni, ning innustada töötajate kaasamist.

3.2.7   Paljudes riikides võib täheldada, et noortel ei ole enam sellist uuendusmeelsust ja ettevõtlikkust kui varem. Õppekavades tuleb innustada loovust ja algatusvõimet.

3.2.7.1   Komitee teeb naisettevõtluse saadikute kogemuse näitel ettepaneku luua Euroopa institutsioonide toel noorettevõtluse saadikute võrgustik.

3.2.8   Kui me soovime innovatsiooni ühtekuuluvuspoliitika alla kuuluvates riikides toetada, siis tuleb struktuurifonde paremini kasutada. Eelkõige on vaja meetmeid paremini sihtmärgistada, vältida täiendavuse põhimõtte kohustuslikuks tegemist, sest see põhjustab mahajäämust ja vähest läbipaistvust. Komitee rõhutab ühiskondliku innovatsiooni potentsiaali kodanikuühiskonna osalejate seas. Seda potentsiaali on struktuuriprogrammides ja hariduskavades senini täielikult eiratud.

3.2.9   ELi konkurentsipoliitikat (riigiabi, ettevõtete vaheline koostöö) tuleks samuti kohandada, et ta suudaks pakkuda suuremat toetust innovatsiooni paremale väärtustamisele ja tehnosiirdele. Sellistele sektoritele nagu eluasemeehitus ning transpordi infrastruktuurid ja -vahendid tuleks pöörata erilist tähelepanu, sest neil on kliimamuutuste küsimustes eriline roll.

3.2.10   Lissaboni lepinguga suurenevad ELi pädevused kaubandus- ja väliskoostööpoliitikas. Seda võimalust tuleb ära kasutada, et kujundada liikmesriikide poliitikaga kooskõlastatud Euroopa teadus- ja tehnoloogiaalase vahetuse poliitika. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kaubandusele ja koostööle ELi naaberriikidega.

4.   Järeldused

4.1   Strateegia edukus sõltub rohkem komisjoni ja liikmesriikide tegelikust poliitilisest tahtest tagada strateegia elluviimine, partnerluse tõhususest (nt kodanikuühiskonnaga) ja kodanikega dialoogi pidamisest kui strateegiale eraldatud eelarvest. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Komisjoni üles esitama selline innovatsiooni tegevuskava, mis oleks Euroopa majanduskasvu ja tööhõive strateegia (ELi 2020. aasta strateegia) nurgakiviks.

4.2   Euroopa tulevast innovatsioonikava peaks toetama tõeline tegevuskava koos selle tegevuskava elluviimise ajakava ja eduaruandega. Kava õiguslikul vormil (soovitused, õigusakt või muud tüüpi dokument) on siinkohal kõrvaline tähtsus. Selle tõhusus sõltub pigem strateegia sisust ning täpsetest ja kvantifitseeritud kohustustest konkreetseks tähtajaks.

4.3   Strateegia eesmärk peab olema Euroopa majanduse taaselustamist toetava ühenduse poliitika elluviimine.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  „Creating a national innovation Framework”, Science Progress, Richard Nedis & Ethan Byler, aprill 2009.

(2)  Vastavalt komisjoni aruandes majandustegevuse ja sotsiaalsete edusammude mõõtmise kohta (www.stiglitz-sen-fitoussi.fr) esitatud soovitustele peavad need näitajad võtma arvesse enamat kui üksnes SKP-d, sealhulgas täpseid ja diferentseeritud näitajaid sissetuleku, hariduse, keskkonna ja rikkuse jaotumise kohta.

(3)  ELT C 182, 4.8.2009, lk 30.

(4)  Esimene samm tehti toetavate turgude algatuse raames (ühendades tellijaid, et toetada riigihankelepingute sõlmimist uuenduslike ettevõtetega), kuid tulemusi tuleb lähemalt analüüsida (kuna algatus käivitati 2009. aasta septembris).

(5)  Võrdluseks: Massachusetts Institute of Technology iga-aastane tegevuseelarve on 2,4 miljardit dollarit.

(6)  Foorumi Pro Inno Europe Euroopa innovatsiooni tulemustabel.

(7)  Vt Euroopa Komisjoni teatis „Valmistumine tulevikuks: võtmetehnoloogiate ühise strateegia väljatöötamine ELis”, KOM(2009) 512 lõplik.

(8)  ELT C 228, 22.9.2009, lk 9.

(9)  Marie Curie Euroopa stipendiumi rahastusel.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/85


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 1998/26/EÜ, 2002/87/EÜ, 2003/6/EÜ, 2003/41/EÜ, 2003/71/EÜ, 2004/39/EÜ, 2004/109/EÜ, 2005/60/EÜ, 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2009/65/EÜ seoses Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele antud volitustega”

KOM(2009) 576 lõplik – 2009/0161 (COD)

2010/C 354/20

Üksikraportöör: ROBYNS DE SCHNEIDAUER

25. novembril 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 1998/26/EÜ, 2002/87/EÜ, 2003/6/EÜ, 2003/41/EÜ, 2003/71/EÜ, 2004/39/EÜ, 2004/109/EÜ, 2005/60/EÜ, 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 2009/65/EÜ seoses Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutusele ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele antud volitustega

KOM(2009) 576 lõplik – 2009/0161 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 3. märtsil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.–18. märtsil 2010 (18. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 115 ja erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on kriisi tõttu tekkinud pakiline vajadus muuta finantsjärelevalvekorra reform konkreetsemaks. Reformi eesmärk peab olema ennetus nii üksikjuhtumite kui ka ulatuslikumate kriiside korral ning vastupanu niisugustele vapustustele. Selleks tuleb tugineda ühenduse tasandil määratletud alustele või isegi ühenduse kindla järelevalvekorra ja teiste riikide vastavate asutuste vahelisele suhtlusele.

1.2

Komitee peab kahetsusväärseks, et turule juurdepääsu tingimuste ja usaldatavusnormatiivide puudulik ühtlustamine võib viia õiguslike erisuste ärakasutamiseni ja põhjustada konkurentsimoonutusi. Selliste normatiivide ühtlustamine stabiilsuse, finantsettevõtjate riskijuhtimise ja üldsuse teavitamise kvaliteedi alusel on esmatähtis huvide ühenduse loomiseks Euroopa Majanduspiirkonnas. Seejuures tuleb pöörata pidevalt tähelepanu järelevalve läbiviijate kvalifikatsioonile, võttes eelkõige aluseks vastastikuse koostöö.

1.3

Neil põhjustel toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni tegutsemist, millega soovitakse anda eri valdkondade järelevalveasutustele pädevused ühiste tehniliste standardite määratlemiseks ja liikmesriikide finantsjärelevalveasutuste erimeelsuste lahendamiseks. Komitee kiidab heaks järelevalveasutustevaheliste suhete arengu, mis liigub võimalike erimeelsuste ühise lahendamise suunas neis valdkondades, kus on ette nähtud ühine otsuste tegemise kord. Komitee on komisjoniga nõus, et selget vahet tuleb teha ühelt poolt tehnilistel küsimustel ja teiselt poolt poliitilistel küsimustel, mis jäävad poliitilist mandaati omavate Euroopa Liidu institutsioonide pädevusse.

1.4

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles täitma programmis nimetatud töid ambitsioonikalt, et viia lõpule juba alustatud muudatused väärtpaberisektori kohta käivates tehnilistes normides ning koostatavates kindlustust ja tööandjapensione käsitlevates direktiivides.

2.   Kontekst

2.1

26. oktoobril 2009 esitas Euroopa Komisjon esimese koonddirektiivi ettepaneku, millega sooviti muuta tervet hulka finantsteenustega seotud tegevusi käsitlevaid direktiive. Need direktiivid reguleerisid kapitalinõudeid, finantskonglomeraate, tööandjapensione, turu kuritarvitamist, finantsinstrumentide turge, prospekte, arvelduse lõplikkust, läbipaistvust, rahapesu ja eurofonde.

2.2

Komisjoni eesmärk on kaitsta üldsust, tagada finantsstabiilsus ning parandada ühtset turgu, mida riikide järelevalveasutused ei suuda isegi osalisest ühtlustamisest hoolimata saavutada.

2.3

Nimetatud eesmärkide saavutamiseks tuleb piiritleda määrustes ette nähtud pädevuste ulatus, et luua olemasolevate Euroopa järelevalvekomiteede ümberkujundamisel uued asutused. Mõeldes ühtlusele, mille poole püüeldakse, saab direktiivi ettepanekuga teha olemasolevatesse tekstidesse soovitavad muudatused.

2.4

Ettepanek on otseselt kooskõlas poliitikaga, mille komisjon töötas välja Jacques de Larosière'i juhitava kõrgetasemelise eksperdirühma esitatud järelduste põhjal eesmärgiga luua tõhusam, integreeritum ja jätkusuutlikum Euroopa järelevalvesüsteem. Komisjoni 2009. aasta mai teatise kohaselt peaks see koosnema Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogust, mille ülesandeks oleks makromajanduse ja finantsstabiilsust mõjutavate ohtude järelevalve, ning Euroopa Finantsjärelevalveasutuste Süsteemist, mis hõlmab finantsstabiilsuse järelevalvet tegevate riiklike asutuste võrgustikku ja tegutseb käsikäes Euroopa uute järelevalveasutustega.

2.5

Need asutused tuleks moodustada professor Lamfalussy järgi nime saanud kolme Euroopa järelevalvekomitee põhjal, mis kuuluvad otsustusprotsessis kolmandale tasandile ning mis on pädevad panganduse, kindlustuse, tööandjapensionide ja finantsturgude alal.

2.6

Et Euroopa finantseeskirjad oleksid ühtsemad, seadis komisjon 2009. aasta mai teatises „Euroopa finantsjärelevalve” (1) eesmärgiks võimaldada järelevalveasutustel töötada välja tehniliste standardite kavad ja soodustada mikrotasandi usaldatavusjärelevalvealase teabe vahetust.

2.7

Ettepanekus jätkatakse sellega töötamist kolmes põhiaspektis: määratletakse läbinisti tehniliste standardite kohaldamisala (vahendid, meetodid, statistika, vormid jne), et tagada suuremat ühtsust taotlev järelevalvealane lähenemine. Komisjon peaks standardid seejärel ka vastu võtma.

2.8

See võimaldab järelevalveasutustel lahendada erimeelsusi liikmesriikide järelevalveasutuste vahel olukordades, kus vajatakse koostööd, sest riiklikele huvidele lisandub ühine huvi ja enne mis tahes siduva otsuse langetamist tuleb jõuda kokkuleppele.

2.9

Lisaks luuakse sellega sobivad teabevahetuskanalid, tänu millele saab õiguslike takistusteta jõuda ühise käsitluseni, eriti selles, mis puudutab liikmesriikide ja uute Euroopa järelevalveasutuste vahelisi suhteid.

2.10

Samuti oleks neil pädevus sõlmida kokkuleppeid kolmandate riikide samalaadsete asutustega, avaldada oma arvamust, muu hulgas usaldatavusnormatiivide kohta seoses piiriüleste ühinemiste ja omandamistega, ning koostada ühenduse heakskiidetud finantsettevõtjate nimekirju.

3.   Üldmärkused

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käesolev arvamuse eelnõu on jätk 2007.–2008. aasta finantskriisi käsitlenud arvamustele, eelkõige Jacques de Larosière'i töörühma (2) aruande põhjal koostatud arvamusele ning makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalvet käsitlevale arvamusele. Kuigi kriisi peamisteks vahetuteks põhjusteks võib pidada USA finantssüsteemi nõrkust, on see samal ajal toonud ilmsiks Euroopa järelevalvesüsteemide nõrgad kohad ja nendevahelised suured erinevused. Komitee peab kahetsusväärseks, et kriisidele ja eelnevatele intsidentidele (eriti Equitable Life'i juhtumile) vaatamata ei alustatud vajalike reformidega juba varem.

3.2

Piiriüleste tegevustega institutsioonide klientide katsumused on olnud nii suured, et need on õõnestanud tarbijate usaldust ühtse turu vastu.

3.3

Uutel järelevalveasutustel peaksid olema organid, mis konsulteeriksid asjaomaste majandusringkondadega, ametiühingutega ja finantsteenuste tarbijatega ning peaksid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega kui kodanikuühiskonna esindajaga dialoogi.

3.4

Komitee rõhutab kolme uue järelevalveasutuse tehnilist olemust. Eraldiseisvate organitena peavad nad olema allutatud komisjoni ja Euroopa Parlamendi poliitilistele pädevustele.

3.5

Komitee märgib, et mitmes liikmesriigis tegutsevatele finantsasutustele peaks ühtlustatud järelevalvetegevus kasu tooma. Eriti pöörab komitee tähelepanu asjaolule, et kavandatav kord ei loo finantsettevõtjatele uusi piiranguid – mis suurendaks kulusid ja mille peaksid omakorda kinni maksma kasutajad –, välja arvatud juhtudel, kui õiguslikest erisustest ja konkurentsimoonutustest kasu lõiganud riigid peavad oma tavasid ühtlustama.

3.6

Komitee kiidab heaks parema õigusloome põhimõtete arvestamise kavandatavas algatuses, mis väljendub avalike konsultatsioonide pidamises ja mõjuanalüüside läbiviimises meetmete algstaadiumis. Samuti peetakse tervitatavaks komisjoni kavatsust läbipaistvust tähtsustada ja seda edendada.

3.7

Kolme uue järelevalveasutuse kollegiaalse olemuse osas pooldab komitee liikmesriikide asutuste vahelist tasakaalu erimeelsuste korral. Komitee arvates tähendab kollegiaalne otsustamine seda, et liikmesriikide järelevalveasutused võtavad otsused vastu üheskoos, eelistamata teatud suurusega turge või ettevõtjate tegutsemist väljaspool päritoluriiki.

Brüssel, 18. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  KOM(2009) 252 lõplik.

(2)  ELT C 318, 23.12.2009, lk 57.


28.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 354/88


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 708/2007 võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses”

KOM(2009) 541 lõplik – 2009/0153 (CNS)

2010/C 354/21

Raportöör: Valerio SALVATORE

11. novembril 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 37 ja 5. märtsil 2010 otsustas Euroopa Parlament vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 708/2007 võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses

KOM(2009) 541 lõplik 2009/0153 (CNS).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 25. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 461. istungjärgul 17.-18. märtsil 2010 (17. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 130 ja erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi komitee) toetab muudatusi, mida on tehtud määrusesse (EÜ) nr 708/2007 võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses ning mis tulenevad uutest teaduslikest avastustest, sh kuuendast raamprogrammist rahastatud kooskõlastatud projekti IMPASSE raames saadud tulemustest.

1.2

Komitee on ühel nõul määruse kahe eesmärgiga: minimeerida võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasvatamise mõju ning vähendada sektori töötajate halduskoormust. Halduskoormust tekitavad riiklikud load, mida võõrliike ja piirkonnast puuduvaid liike kasvatavatelt vesiviljelusrajatistelt nõutakse.

1.3

Selle saavutamiseks on kõige olulisem tagada, et rajatised on bioloogiliselt ohutud. Selleks tuleb vastu võtta asjakohased meetmed: a) transpordi ajal, b) vastuvõtva rajatise üksikasjalike protokollide kohaldamisel ja c) asjakohaste menetluse järgimisel kuni kalatoodete turustamiseni.

1.4

Selles kontekstis tundub, et kinniste vesiviljelusrajatiste määratlus on hästi sõnastatud ja et see on kooskõlas projekti IMPASSE tulemustega, kuid väga tehnilise keelekasutuse tõttu võidakse määratlust vahel valesti tõlgendada. Rakendamise etapil kahemõttelisuse vältimiseks peaks uues määruses selgelt sätestama, et kinnised vesiviljelusrajatised on vaid need rajatised, mis asuvad maismaal.

1.5

Uues määruses sätestatakse ka see, et kinnised vesiviljelusrajatised peavad takistama, et uputuste puhul leviksid kasvatatavad võõrliigid või bioloogiline materjal avatud veekogudesse. Selleks tuleks määratleda nimetatud rajatiste ja avatud veekogude vaheline ohutu kaugus, mis määratakse kindlaks rajatise liigi, asukoha ja ehituse järgi.

1.6

Arvestades, et vesi ei ole ainuke väliskeskkonda pääsemise viis, tuleks samal põhjusel kõikides süsteemides tagada, et kinniste vesiviljelusrajatiste kalu kaitstaks röövloomade eest, kes võivad kasvatatavaid liike mujale levitada.

1.7

Komitee nõustub, et liikumisi kinnistest vesiviljelusrajatistest avatud vesiviljelusrajatistesse ei tuleks käsitada rutiinse liikumisena. Seetõttu teeb komitee ettepaneku lisada soovituse, et kui tootmistsükkel seda võimaldab, tuleks kinniseid vesiviljelusrajatisi avatud vesiviljelusrajatistest eraldi hallata ja juhtida, et minimeerida võimalikku ökosüsteemide saastamise ohtu.

2.   Sissejuhatus

2.1

Olukorras, kus meres ja siseveekogudes toimuva ülepüügi tõttu on kalade püügimahud vähenenud, võib vesiviljelus aidata rahuldada järjest suurenevat nõudlust kalast saadava proteiini järele. Nimelt on viimasel kolmekümnel aastal vesiviljelustoodang kasvanud maailmas 11 % (R. Naylor ja M. Burke, 2005) (1).

2.2

Selles kontekstis toetavad võõrliikide ja Euroopas puuduvate liikide kasvatamist tugevalt majanduslikud ja kaubanduslikud huvid, mida tuleb aga ühitada ökosüsteemide hoidmise eesmärkidega, sest ökosüsteemid võivad ohtu sattuda, kui vesiviljelust ei viljeleta nõuetekohaselt.

2.3

Võõrliikide asustamine on üks peamisi viise, millega inimene häirib veeökosüsteeme. Samuti on see tegevus elupaikade hävitamise järel mitmekesisuse hävimise teine põhjus. Kõik ökosüsteemid põhinevad hapral tasakaalul, mis on aeglase arenguprotsessi tulemus ja tänu millele on kõik organismid oma keskkonnaga vastastikmõjus, luues oma elukeskkonnaga ja seal olemasolevate teiste organismidega mitmeid suhteid. Sellises olukorras on igal organismil oma kindel roll ja täpselt määratletud ökoloogiline nišš. On huvitav uurida ka kliimamuutuste mõju kalaliikide rändele eri veekeskkondades.

2.4

Kui võõrliik jõuab uude keskkonda, tekib võõrliigi ja olemasolevate liikide vahel vastastikmõju ning seeläbi võib võõrliik ettearvamatul viisil muuta eelnevalt saavutatud tasakaalu. Uued elanikud võivad kohalikku populatsiooni jahtida või sellega võistelda toidu ja ruumi pärast, kanda oma päritolukohtadest uusi parasiite ja muid patogeene või ristuda pärismaiste liikidega.

2.5

Seepärast on vaja määrata kindlaks kinniste vesiviljelusrajatiste peamised tunnused, milleks on füüsiline tõke looduslike ja tehistingimustes peetavate organismide vahel, tahkete jäätmete töötlemine, surnud organismide asjakohane kõrvaldamine ning sissetuleva ja väljamineva vee kontroll ja töötlemine.

3.   Üldised märkused

3.1

Võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide väljapääsu oht vesiviljelusrajatistes suureneb kontrollisüsteemide vähenemisel. Kinnistes süsteemides, milles vesiviljelus toimub ohutute struktuuride raames, mida kaitsevad füüsilised ja keemilised tõkked, on väljapääsu oht väike, samas kui ekstensiivsete avatud vesiviljelussüsteemide ohutuse tase on madal ning see soodustab mõnikord, ka tahtmatult, sissetoodud liikide levimist looduslikku keskkonda.

3.2

Hinnanguliselt kasvatatakse 20 % võõrliikidest avatud süsteemides ja vähem kui 10 % intensiivsetes kinnistes süsteemides, aga teatud juhtudel (kahepoolmelised molluskid) asustatakse isendid puhastumisfaaside ajaks ajutiselt ümber (see võib hõlmata pikki vahemaasid) nii kinnistesse kui avatud rajatistesse ning see toob kaasa märkimisväärse levimisohu (IMPASSE) (2).

3.3

Olemasolevates kinnistes süsteemides kasutatakse eri tehnoloogiaid sissetuleva ja väljamineva vee puhastamiseks. Siiski on kõikides neis süsteemides füüsiline tõke tehis- ja looduslikes tingimustes peetavate organismide vahel. Viljelustehnoloogiate ja eri vesiviljelussüsteemide kiire arengu tõttu töötas nõukogu välja käesolevas arvamuses käsitletava määruse ettepaneku.

3.4

Määrusega (EÜ) nr 708/2007 loodi võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide vesiviljelust reguleeriv raamistik, et hinnata ja minimeerida osutatud liikide võimalikku mõju vee-elupaikadele. Kõnealuses määruses on sätestatud, et liikmesriigi tasandil tuleb kehtestada lubade süsteem.

3.5

Load ei ole kohustuslikud juhtudel, kus kinniste vesiviljelusrajatistega tagatakse kasvatatavate varude bioloogiline ohutus. Riski vähendamine eeldab asjakohaseid meetmeid transpordi ajal, üksikasjalike protokollide kohaldamist vastuvõtvates rajatistes ning vajalike menetluste järgmist kuni kalatoodete turustamiseni.

3.6

Kinnise vesiviljelusrajatise uues määratluses võetakse asjakohaselt arvesse projekti IMPASSE tulemusi. Kõnealuses määratluses peaks aga siiski sisalduma selge viide sellele, et kinnised vesiviljelusrajatised on maismaal asuvad rajatised.

3.7

Komitee toetab täielikult uue määruse eesmärki takistada tahkete jäätmete või organismide või nende osade sattumist avatud veekogudesse. Seoses tehnoloogia kiire arenguga heitvee filtreerimise ja puhastamise valdkonnas ei tohiks unustada, et bioloogilist ohutust, mis peab jääma esmatähtsaks, on võimalik tagada erinevate süsteemide abil: on võimalik kasutada füüsilisi, keemilisi ja bioloogilisi vahendeid või nende kombinatsiooni.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Veeökosüsteemide saastumise vältimiseks tuleb võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide asustamiseks ja ümberasustamiseks määrata kindlaks asjakohased järelevalve- ja kontrollimeetmed. See on võimalik vaid asjakohaseid tavasid ja menetlusi sisaldavate rahvusvaheliste standardite väljatöötamise, vastuvõtmise ja rakendamise kaudu.

4.2

Kuna vesi ei ole väljapääsul ainus riskitegur, tuleb luua vajalikud süsteemid, et kaitsta kinniseid vesiviljelusrajatisi selliste röövloomade eest (eelkõige linnud), kes võivad kasvatatavaid organisme loodusesse kanda.

4.3

Samuti on soovitatav juhtida ja hallata kinniseid vesiviljelusrajatisi avatud rajatistest eraldi, et viia veeökosüsteemide saastumise võimalik oht miinimumini.

4.4

Komitee kiidab heaks otsuse anda liikmesriikide vastutusalasse riigi territooriumil asuvate kinniste vesiviljelusrajatiste loetelu korrapärane ajakohastamine veebilehel. Sellega tagatakse võimalikult suur avalikustamine kõneluses valdkonnas ja suurendatakse ettevõtjate ja eri kohalike sidusrühmade vastutust vesiviljelusrajatiste nõuetekohasel juhtimisel.

Brüssel, 17. märts 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI


(1)  R. Naylor ja M. Burke (2005), „Aquaculture and Ocean Resources: Raising Tigers of the Sea”. Annual Review of Environment and Resources.30:185–218.

(2)  Projekt IMPASSE nr 44142. D 1.3. Aruanne 3.1. „Review of risk assessment protocols associated with aquaculture, including the environmental, disease, genetic and economic issues of concerned with the introduction and translocation of species” (Gordon H. Copp, Esther Areikin, Abdellah Benabdelmouna, J. Robert Britton, Ian G. Cowx, Stephan Gollasch, Rodolphe E. Gozlan, Glyn Jones, Sylvie Lapègue, Paul J. Midtlyng, L. Miossec, Andy D. Nunn, Anna Occhipinti Ambrogi, S. Olenin, Edmund Peeler, Ian C. Russell, Dario Savini), 2008, lk 14.