18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/1

---

Täiskogu 460. ISTUNGJÄRK 17. JA 18. VEEBRUARIL 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Oskuste vastavusse viimine muutustes oleva tööstuse ja teenuste vajadustega. Kuidas võiks sellele kaasa aidata Euroopa tasandi tööhõive ja oskustega tegelevate sektoriliste nõuandekogude loomine?”

(ettevalmistav arvamus)

(2010/C 347/01)

Raportöör: Marian KRZAKLEWSKI

Kaasraportöör: András SZŰCS

29. juuni 2009. aasta kirjas palus Euroopa Komisjoni asepresident Margot Wallström vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus järgmisel teemal:

„Oskuste vastavusse viimine muutustes oleva tööstuse ja teenuste vajadustega. Kuidas võiks sellele kaasa aidata Euroopa tasandi tööhõive ja oskustega tegelevate sektoriliste nõuandekogude loomine?”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 4. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 149, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab suure huviga teadmiseks tööhõive ja oskustega tegelevate sektoriliste nõuandekogude loomise idee üksikasjad. Komitee leiab, et asjakohaselt korraldatud ja juhitud ning eri sidusrühmi kaasavad sektorilised nõuandekogud võiksid pakkuda olulist tuge valdkondlike muutuste haldamisel, eelkõige tööhõive ja nõutavate oskuste arengu prognoosimisel ning oskuste ühitamisel pakkumise ja nõudlusega.

1.2   Komitee on veendunud, et Euroopa sektorilised nõuandekogud võiksid toetada valdkondlike muutuste haldamist ning aidata saavutada algatuses „Uute töökohtade jaoks uued oskused” püstitatud eesmärke, samuti tuleksid nad kasuks Euroopa tasandi valdkondlikke muutusi käsitlevate otsuste vastuvõtmisel.

1.3   Nõuandekogude eri tüüpide poliitiliste võimaluste kohta läbi viidud teostatavusuuringus esitatud eeliste ja puuduste analüüsi alusel kaldub komitee toetama sektoriliste nõuandekogude sellist kontseptsiooni, mis põhineb Euroopa sotsiaaldialoogil. Sektorilised nõuandekogud võiksid märkimisväärset kasu saada kontaktidest (koostöö põhimõtte alusel) Euroopa valdkondliku sotsiaaldialoogi struktuuride ja nende poliitilise tegevusega.

Komitee leiab, et Euroopa valdkondliku sotsiaaldialoogi komiteed võiksid olla sektoriliste nõuandekogude tegevusmudeliks.

1.4.1   Siiski tuleb rõhutada, et Euroopa sektorilistel nõuandekogudel võib hõlmatavate sidusrühmade arvu poolest olla laiem tegevusvaldkond ja iseseisvam roll kui Euroopa valdkondliku sotsiaaldialoogi komiteedel, keskendudes pigem oskustele ja tööturule kui sotsiaaldialoogile.

1.4.2   Komitee leiab, et ka nendel sektoritel, kus puuduvad Euroopa sotsiaaldialoogi struktuurid, peaks olema võimalus luua sektorilised nõuandekogud. Sellisel juhul võiks uus sektoriline nõuandekogu olla aluseks uue valdkondliku sotsiaaldialoogi komitee loomisele.

1.5   Komitee on seisukohal, et tulevased Euroopa sektorilised nõuandekogud peaksid tegema tihedat ja korrapärast koostööd sarnaste riiklike asutustega. Komitee soovitab, et Euroopa sektorilised nõuandekogud toetaksid riiklike sektoriliste nõuandekogude loomist seal, kus need puuduvad, pakkudes nõu ja näiteid headest tavadest.

1.6   Komitee leiab, et lisaks valdkondlike muutuste haldamise toetamisele võiksid Euroopa uute sektoriliste nõuandekogude kõige tähtsamad ülesanded olla järgmised:

—	analüüsida kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid tööhõivesuundumusi antud sektoris;

—	esitada soovitusi kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete lõhede ületamiseks tööturul ning selleks vajalike programmide ja meetmete rakendamiseks;

—	toetada ettevõtete koostööd kutsehariduse ja -koolituse (1) pakkujatega.

1.7   Komitee tähendab, et Euroopa sektoriliste nõuandekogude asjakohaseks toimimiseks on vajalikud järgmised aspektid:

—	need moodustavad platvormi, mis hõlmab sotsiaalpartnereid, haridus- ja koolitusasutusi ja -organisatsioone, riiklikke institutsioone, organisatsioone ja asutusi, kutseliite ning kutseharidust ja -koolitust pakkuvaid organisatsioone;

—	neil on valdkondlik lähenemine, st need keskenduvad sektoritele laiemas tähenduses ja võivad tegeleda sektoritele iseloomulike ametitega;

—	nad peavad arvesse võtma dünaamilisi muutusi sektorite ulatuses ning uute sektorite teket;

—	nad peavad tagama, et juhtimises osalevad nii tööandjad kui ka töötajad ning vajadusel ka koolituse pakkujad ja poliitilised asutused;

—	nad tuginevad tihedale strateegilisele partnerlusele, mis tähendab suhete loomist keskkoolidega, kooli pooleli jätnutele kutseharidust pakkuvate asutustega, kõrgharidusasutustega, ettevõtetega, sektoriliste nõuandekogudega ja piirkondlike omavalitsustega;

—	nad rakendavad mõistlikke ja viljakaid tööstrateegiaid, keskendudes tööstuse tegelikkusele ja pakilistele vajadustele, nt tööturu teabevajadus ning võimalused töötajate sektorisse meelitamiseks ja seal hoidmiseks, ning võtavad arvesse VKEde vajadusi;

—	nad arvestavad tööturu olukorra ja nõuetega eelkõige Euroopa seisukohast;

—	nad innustavad sellise lähenemisviisi väljatöötamist, milles kasutatakse ühist, ettevõtete ülesannetel (tulemustel) põhinevat metoodikat, et luua selge kontrolljälg alates töökohal tehtavast kuni lõpliku koolituse, hariduse ja kvalifikatsioonideni.

1.8   Eesmärgiga tugevdada Euroopa sektoriliste nõuandekogude mõju valdkondlikele muutustele, teeb komitee ettepaneku, et nõuandekogud pööraksid kõigil tasanditel tähelepanu jätkuharidusele, eelkõige täiendkutseõppele (CVET) – koos kutsealusõppega (IVET) – ja muudele oskuste arendamise ja tunnustamise vormidele kogu elu jooksul.

1.9   Komitee soovitab pöörata erilist tähelepanu tugevate teadmistepõhiste elementidega sektoritele, soovitavalt seoses selliste aspektidega nagu keskkonnasäästlik majandus.

Sektoriliste nõuandekogude loomine peaks komitee arvates põhinema selliste poliitiliste protsesside saavutustel nagu Euroopa kvalifikatsiooniraamistik (EQF), Euroopa ainepunktide ülekande süsteem (ECTS), Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteem (ECVET), Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistik (EQARF) ja Europass ning aitama kaasa nende edasisele arengule.

1.10.1   Avatud koordinatsiooni meetodit aluseks võttes on oluline liikuda jätkukoolituspoliitika ühtlustamise suunas.

1.11   Komitee kutsub kavandatavaid Euroopa sektorilisi nõuandekogusid üles tegema pidevat koostööd Euroopa ülikoolide ja kõrgharidusasutustega, mis peaks looma seose tööstuse ja koolitust käsitleva teadustöö vahel. Selles osas on ELi foorum ülikoolide ja ettevõtjate dialoogiks tõestanud koostöö eeliseid nii tööstuse kui ka kõrgharidussektori jaoks (2).

1.12   Võttes arvesse ühelt poolt Euroopa sektoriliste nõuandekogude ning teiselt poolt Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) ja Eurofoundi sidemeid, juhib komitee tähelepanu sellele, et nendele asutustele ülesannete määramisel tuleks arvestada Cedefopi ja Eurofoundi struktuurilist ja teabepõhist panust sektoriliste nõuandekogude töösse. See eeldab nimetatud fondidele täiendavate vahendite eraldamist.

1.13   Komitee soovitab tungivalt, et nii Euroopa kui ka riikliku tasandi sektorilised nõuandekogud peaksid tegema koostööd ja looma kontakte tööhõive ja oskuste seirekeskustega ning nende riiklike ja Euroopa võrgustikega. See puudutab neid nõuandekogusid, mille sisestruktuur ei hõlma selliseid seirekeskusi. Soovitatav on anda nendele liikmesriikidele, kus luuakse sektorilised nõuandekogud, toetust nimetatud seirekeskuste loomiseks ning nende võrgustikupõhiseks koostööks piirkondlike seirekeskustega seal, kus neid veel loodud ei ole.

Komitee leiab, et sektoriliste nõuandekogude Euroopa tasandil loomise ja toimimise rahastamiseks tuleb vahendeid eraldada alates loomisprotsessi algusest. Lisaks on oluline tagada vahendid nõuandekogude toetamiseks ning nendega koostööd tegevate või nende sisestruktuuri kuuluvate tööhõive ja oskuste seirekeskuste arendamiseks.

1.14.1   Komitee soovitab Euroopa Komisjonil kaaluda Euroopa sektoriliste nõuandekogude pilootprojekti koostamisel esmalt piiratud arvu nõuandekogude loomist selle asemel, et luua kohe alguses ligikaudu 20 sektori nõuandekogud. See on seotud eelarvenõuetega. Lihtsam on tagada rahastamist 4–5 nõuandekogu loomiseks aastas. Euroopa sektoriliste nõuandekogude projekti selline keskpika perioodi finantstagatis paistab olevat kriitiline küsimus.

1.15   Komitee kutsub üles haridusalase innovatsiooni paremale professionaalsele juhtimisele. ELi haridus- ja koolitussüsteemi parandamine on tööalase konkurentsivõime tõstmiseks ning ebavõrdsuse vähendamiseks esmatähtis. Hariduse institutsioonilised muutused ei jõua sammu pidada ühiskonna vajadustega. Asutused peavad arvesse võtma muutuste, innovatsiooni ning hariduse ja koolituse tugevat seost.

1.16   Komitee soovitab integreerida haridus ja koolitus taas tegeliku eluga, lähendades seda nii üldsuse vajadustele kui ka uue õppijatepõlvkonna harjumustele.

2.   Ettevalmistava arvamuse taust

29. juuni 2009. aasta kirjas palus Euroopa Komisjoni asepresident Margot Wallström Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal „Oskuste vastavusse viimine muutustes oleva tööstuse ja teenuste vajadustega. Kuidas võiks sellele kaasa aidata Euroopa tasandi tööhõive ja oskustega tegelevate sektoriliste nõuandekogude loomine?”.

2.1.1   Kirjas viitas ta praegusele kriisile ja meetmetele, mida saaks tööturul võtta, et kohandada seda tootmisvajadustega ning parandada teenuste ja tööstussektori muutuste sotsiaalset haldamist.

2.1.2   Komisjon on seisukohal, et selle eesmärgi saavutamiseks peavad praegustel ja tulevastel töötajatel olema oskused, mida ettevõtted vajavad – see võimaldaks neil muutusega kohaneda. Seda teemat käsitleti komisjoni hiljutises teatises „Uute töökohtade jaoks uued oskused” (KOM(2008) 868 lõplik), mille eesmärk oli teha kindlaks ja hinnata Euroopas kuni 2020. aastani vajatavaid oskusi ning arendada ELi võimet oskusi ja töökohti paremini prognoosida ja kohandada.

2.1.3   Komitee SOCi sektsioon võttis kõnealust teatist käsitleva arvamuse (3) vastu 4. novembril 2009.

2.2   Pärast teatise avaldamist on komisjoni taotlusel käimas teostatavusuuring tööhõive ja oskustega tegelevate sektoriliste nõuandekogude loomise kohta Euroopa tasandil. Komiteel oli käesoleva arvamuse koostamisel juurdepääs nimetatud uuringu esialgsele versioonile (4).

3.   Hariduse ja koolituse suundumused ja uuendused Euroopa Liidus

a)   Vajadus innovatsiooni järele õppesüsteemides

3.1   Euroopa tööjõu täispotentsiaali rakendamiseks tuleb tingimata tugevdada inimkapitali. See on oluline nii tööalase konkurentsivõime ja töökohtade kui ka muutustega kohanemise seisukohast – eelkõige praeguse majanduskriisi kontekstis – ning samuti sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks.

3.2   Kodanike vajadus suurema liikuvuse järele Euroopas on Lissaboni lepingus määratletud oluline eesmärk. Selleks et töötajad saaksid liikuda üle piiride ja tööstuste vahel, peab tööandjatel olema võimalik võrrelda ja sobitada potentsiaalse uue töötaja oskusi (tulemusi) ettevõtte vajadustega. See on komisjoni taotluse peamine põhimõte – „oskuste vastavusse viimine tööstuse vajadustega”.

3.3   Loodavad sektorilised nõuandekogud peaksid innustama sellise lähenemisviisi väljatöötamist, milles kasutatakse ühist, ettevõtete ülesannetel (tulemustel) põhinevat metoodikat, et luua selge kontrolljälg alates töökohal tehtavast kuni lõpliku koolituse, hariduse ja kvalifikatsioonideni.

3.4   Komitee kutsub üles haridusalase innovatsiooni paremale professionaalsele juhtimisele. ELi haridus- ja koolitussüsteemi parandamine on esmatähtis tööalase konkurentsivõime tõstmiseks ning ebavõrdsuse vähendamiseks. Hariduse institutsioonilised muutused ei jõua sammu pidada ühiskonna vajadustega. Asutused peavad arvesse võtma muutuste, innovatsiooni ning hariduse ja koolituse tugevat seost.

3.5   Haridusvaldkonna innovatsioon on tihedalt seotud teadmiste- ja infoühiskonnaga. Koolitusasutused peaksid kaaluma uusi õppevorme ja neid tähtsustama. Uued õppevormid, sh info- ja kommunikatsioonitehnoloogial põhinevad koostöömudelid, peaksid lihtsustama elukestva õppe valdkondade – nt täiskasvanuharidus, kõrgharidus, formaalharidus ja informaalne haridus – kooskõlastamist, vähendades seeläbi institutsioonilist eraldatust.

3.6   Strateegiliselt tähtis on pöörata rohkem tähelepanu varasemale õpikogemusele ja selle tõendamisele, seda eelkõige selleks, et motiveerida töötajaid elukestva õppe võimalusi kasutama. Akrediteerimissüsteemid ja kutsekvalifikatsioonid peaksid üha enam olema seotud õpitulemustega ning tuleks vähendada haldustõkkeid.

3.7   Poliitikavaldkondades tuleb integreerida informaalne ja mitteformaalne õpe, tunnistades elukestva õppe muutumist tegelikkuseks, seda muu hulgas tänu digitaalsetele ja sotsiaalsetele võrgustikele toetuvale õppele.

b)   Püüdlused sidusrühmade kaasatuse suurendamiseks

3.8   Praegune globaliseerumisprotsess koos kiirete tehnoloogiliste muutustega on esile toonud probleeme seoses puudujäägiga tööjõu oskustes ning vajadusega hariduse, koolituse ja töö parema integreerimise järele. Sidusrühmade ulatuslikum kaasamine elukestvasse õppesse peaks aitama paremini kujundada, rakendada ja hinnata õppesüsteemide uuendamist, et hallata tõhusalt oskuste ja pädevuste muutuvat komplekti. Ettevõtete teadmiste, teadlikkuse ja kaasatuse parandamine selles protsessis on vältimatult vajalik.

3.9   Tööandjad peaksid paremini mõistma, et tööjõu koolitamine ei aita mitte üksnes täita praeguseid majanduslikke nõudmisi, vaid on ka vahend inimkapitali tugevdamiseks keskpikas ja pikas perspektiivis.

3.10   Senisest enam tuleks arvestada ettevõtlikkuse arendamise väärtust. Tööturgude edendamisel peaksid töötajate vaba liikumine ja tööjõu liikuvuse toetamine olema enam tunnustatud elemendid. Saadaval peaks olema rohkem ja paremat teavet tööturgude, nende suundumuste ja neil vajatavate oskuste kohta ning samuti tuleks tööotsijatele pakkuda paremaid nõustamis- ja tugiteenuseid.

c)   Hariduse ja koolituse lähendamine tegelikule elule

3.11   Komitee soovitab integreerida haridus ja koolitus taas tegeliku eluga, lähendades seda nii üldsuse vajadustele kui ka uue õppijatepõlvkonna harjumustele. Innovaatilised haridusvormid peaksid pakkuma võimaluse tõhusateks investeeringuteks haridusse ning tooma õppimisvõimalused ettevõtetele lähemale.

3.12   Vaja on liikuda kursusepõhiselt õppelt õpitulemustele suunatud koolitusele ja kutsekvalifikatsioonidele.

3.13   Teadmistepõhises ühiskonnas kattuvad töötamine ja õppimine üha enam. Seega tuleks toetada töökohal õppimise kõiki vorme. Sellega seoses peaks prioriteet olema nii isikliku õpimotivatsiooni toetamine kui ka ettevõtete pühendumine töötajate õppimise motiveerimisele.

4.   Sektoriliste ja valdkonnaüleste nõuandekogude taust (5) eri tasanditel

4.1   Sektoriliste ja valdkonnaüleste nõuandekogude  (6) eesmärk on koguda teavet tööhõive ja nõutavate oskuste võimaliku arengu kohta, et anda panus poliitika kujundamisse. Nõuandekogude töö võib piirduda analüüsiga, ent see võib hõlmata ka poliitikameetmete kohandamist ja rakendamist.

4.2   Nõuandekogud toimivad organiseeritult ja järjepidevalt ning on platvormiks eri sidusrühmadele, kes on kaasatud nõuandekogude juhtimisse. Peamised sidusrühmad on riigiorganid, -institutsioonid ja -asutused, sotsiaalpartnerid, haridus- ja koolitusasutused ning teadusasutused.

Sektorilisi nõuandekogusid on võimalik luua eri geograafilistel tasanditel. Nende eesmärk on uurida, kuidas muutub nõudlus teatud oskuste järele konkreetse ameti, tööstussektori või selgelt määratletud sektorite rühma puhul. Teatud juhtudel võib riiklikel sektorilistel nõuandekogudel olla piirkondlikke allasutusi.

4.3.1   Dublini Fondi hinnangul on piirkondlik või sektoriline tasand nõuandekogude kontseptsiooni puhul esmatähtis. Fond rõhutab, et riikliku või Euroopa tasandi nõuandekogud peaksid toimima vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele. Selleks, et lihtsustada piirkondlikke või sektorilisi nõuandekogusid juhtivate organite teabevahetust, on oluline püüda ära kasutada võimalikku koostoimet, näiteks seoses järelevalve ja teadusuuringutega.

4.4   Mõned riikliku tasandi nõuandekogud tegelevad kutsealusõppega (IVET), samas kui teised keskenduvad täiendkutseõppele (CVET). Mõnes riigis võivad nõuandekogud tegeleda mõlemaga, mis tekitab koostoimet ja aitab vältida topelttööd.

4.5   Teostatavusuuringus analüüsitud nõuandekogudel on sama üldeesmärk: parandada tööturul nõudluse ja pakkumise tasakaalu kvantitatiivses (töökohad) ja kvalitatiivses (oskused ja pädevused) mõistes. Siiski esineb erinevusi selles, kuidas see üldine eesmärk saavutatakse, ning samuti ühelt poolt kutsealusõppele ja teiselt poolt täiendkutseõppele keskenduvate nõuandekogude vahel. See puudutab neid riike, kus koolitus on jagatud kutsealusõppeks ning täiendkutseõppeks.

4.6   Enamikus liikmesriikides on riiklike valdkonnaüleste (sektoritevaheliste) nõuandekogude peamine eesmärk tööturu pikaajaliste suundumuste määratlemine, kvantitatiivne analüüs ja ennetamine ning ettepanekute esitamine uute suundumustega seotud meetmeteks.

4.7   Paljudel juhtudel keskenduvad valdkonnaülesed nõuandekogud mitte ainult kvantitatiivsetele, vaid ka kvalitatiivsetele küsimustele. Selliste nõuandekogude – näiteks Taani hariduse ja koolituse nõuandekomitee – liikmed nõustavad haridusministrit tööturu suundumuste alusel ja mitte ainult uute oskuste määratlemise või olemasolevate kvalifikatsioonide ühendamise või kaotamisega seotud küsimustes, vaid ka kutsehariduse üldistes aspektides, nagu koolitusprogrammide kooskõlastamine.

4.8   Mõnes riigis on piirkondlikel valdkonnaülestel nõuandekogudel samad eesmärgid kui riiklikel nõuandekogudel. Nad edastavad uurimisinstituutidele piirkondlikke andmeid, mis võimaldavad neil hinnata tulevaste töökohtade arvu ja vajatavaid oskusi. Huvitav on asjaolu, et mõned piirkondlikud valdkonnaülesed nõukogud annavad oma parima, et ühitada tulevased kvalitatiivsed oskuste vajadused praeguste kvantitatiivsete andmetega kutsealusõppesse astuvate noorte arvu kohta.

4.9   Kutsealusõppega tegelevate riiklike sektoriliste nõuandekogude põhieesmärk on tagada, et tööturule sisenevatel uutel töötajatel oleksid vajalikud põhioskused.

4.10   Täiendkutseõppega tegelevate riiklike sektoriliste nõuandekogude põhieesmärk on tõsta juba tööturul olevate töötajate oskuste taset. Selleks määravad nõuandekogud kindlaks töötajate koolitusvajadused ning pakuvad kas ise koolitust või rahastavad väliste koolitajate pakutavatel kursustel osalemist.

Riiklikud ja piirkondlikud nõuandekogud erinevad täidetavate ülesannete poolest. Sektorilised ja valdkonnaülesed nõuandekogud täidavad näiteks järgmisi ülesandeid:

—	analüüsivad kvantitatiivseid tööturu suundumusi;

—	analüüsivad kvalitatiivseid tööturu suundumusi;

—	teevad poliitika kavandamise ettepanekuid kvantitatiivsete puudujääkide ületamiseks;

—	teevad poliitika kavandamise ettepanekuid kvalitatiivsete puudujääkide ületamiseks;

—	teevad ettepanekuid kvalifikatsiooni ja kutsetunnistuse omandamise protsessi ajakohastamiseks;

—	edendavad ettevõtjate ning kutsehariduse ja -koolituse pakkujate koostööd;

—	rakendavad (kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid) programme ja meetmeid puudujääkide ületamiseks.

4.11.1   Kõiki nimetatud ülesandeid täidab vaid mõni sektoriline nõuandekogu. Peaaegu kõik sektorilised ja valdkonnaülesed nõuandekogud koostavad analüüse tööturu kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete suundumuste kohta. Vähesemad sektorilised ja valdkonnaülesed nõuandekogud esitavad ka poliitilisi ettepanekuid. Enamik neist viib läbi või tellib uuringuid.

4.11.2   Palju sagedamini analüüsivad nõuandekogud tööturu kvalitatiivseid suundumusi ning esitavad ettepanekuid poliitika kavandamiseks (näiteks kutseõppe üldprogrammide arendamise poliitika) ja kavandavad viise kvalitatiivsete puudujääkide ületamiseks. Paljud nõuandekogud tegelevad ettevõtjate ning kutsehariduse ja -koolituse pakkujate koostöö edendamisega.

4.11.3   Mõni riiklik nõuandekogu rakendab programme ja meetmeid, mis on suunatud oskuste puudujäägi vähendamisele tööturul. Eriti uutes liikmesriikides koostavad piirkondlikud valdkonnaülesed nõuandekogud ettepanekuid poliitika kavandamiseks, et korrigeerida kvalitatiivseid puudujääke.

Eri nõuandekogude kasutatavad vahendid tulenevad otseselt nende eesmärkidest ja ülesannetest. Eriti olulised on nõuandekogude jaoks andmed tööturu kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete suundumuste kohta. Üldine tendents on selline, et neid andmeid koguvad ja analüüsivad välised organisatsioonid, välja arvatud juhul, kui nõuandekogu struktuur hõlmab ka näiteks tööturu seirekeskust.

4.12.1   Eristada tuleks ühelt poolt tööturu andmete kogumist ja analüüsimist ning teiselt poolt poliitiliste otsuste vastuvõtmist selle kohta, kuidas tööturu suundumustele reageerida.

ELis ja mujal tegutsevate sektoriliste nõuandekogude juhatused koosnevad tööandjate (tavaliselt juhtivas rollis) ja töötajate esindajatest ning teatud juhtudel ka koolituse pakkujatest ja valitsuse esindajatest (piirkondlike nõuandekogude puhul kohaliku omavalitsuse esindajatest). Luuakse kas väike juhatus (eesmärgiga tugevdada otsustusprotsessi) või üsna suur juhatus (eesmärgiga muuta see võimalikult representatiivseks). Reeglina peavad juhatuse liikmed esindama tööstust ning neil peab konkreetses sektoris olema märkimisväärne autoriteet ja usaldusväärsus.

4.13.1   Nõuandekogude juhtimise hindamisel tuleb rõhutada, et nõuandekogu tegevuskava ei peaks sisaldama töösuhete küsimusi, mis kuuluvad sektorilise dialoogi komiteede pädevusse. Samas aitab nõuandekogude töö leevendada sotsiaaldialoogi käigus ilmenud pingeid, kuna nõuandekogud tegelevad paljude küsimustega, mis on tööandjate ja töötajate jaoks väga olulised.

4.13.2   Sektorilised nõuandekogud teevad tihti koostööd mõne organisatsiooni raames. Kanadas täidab seda rolli sektoriliste nõuandekogude liit (Alliance of Sector Councils), mille kaudu jagatakse vahendeid ja kavandatakse ühismeetmeid, näiteks seoses riiklike kutsestandardite väljatöötamisega.

5.   Üksikasjalikud märkused

Tööturu seirekeskused on sektoriliste nõuandekogude tõhusa toimimise oluline alus

Liikmesriikide riiklikul, valdkondlikul ja piirkondlikul tasandil tegutseb erinevaid tööturu seirekeskuseid. Vahel tegutsevad seirekeskused olemasolevate tööhõivenõukogude juures või toimivad mõne muu nime all.

5.1.1   Seirekeskused täidavad järgmisi ülesandeid:

—	jälgivad tööturu suundumusi ja -poliitikat;

—	koguvad, analüüsivad ja tõlgendavad andmeid;

—	edastavad kasutajatele vastavalt nende vajadustele teavet.

5.1.2   Äärmiselt oluline on liita sellised seirekeskused riiklikeks ja rahvusvahelisteks võrgustikeks. Seirekeskused ei saa toimida üksteisest isoleerituna ei Euroopa ega ülemaailmsel turul, mida iseloomustab paindlikkus.

5.1.3   Iga seirekeskus kui vahend tööturu muutuste tõhusamaks prognoosimiseks areneb ja muutub olulisemaks siis, kui ta suudab hoida korrapäraseid ja süsteemseid kontakte teiste seirekeskustega, keskendudes seejuures omaenda eesmärkidele.

5.2   Tööhõive ja oskuste seirekeskuste ülesanne on pakkuda muutustes osalejatele strateegilist teavet. Lisaks sotsiaalpartneritele ja valitsusasutustele kaasavad seirekeskused väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, koolitusasutusi, kohalikke omavalitsusi, tööhõivetalitusi ja ettevõtluse toetamise talitusi.

5.3   Tööturu seirekeskuse ülesanded peaksid hõlmama järgmist:

—	koolitusprioriteetide kindlaks määramine ja tõhusama seose loomine oskuste arendamise ja töökohtade loomise vahel;

—	tööturu muutuste ja vajaduste jälgimine;

—	tööhõive- ja haridusstatistika analüüsimine;

—

teabeteenuste pakkumine ning pärast hariduse omandamist või koolituse läbimist töölemineku lihtsustamine, mille eesmärgid on järgmised: — jälgida tööhõiveni viivaid haridus- ja koolitusteid; — teha kindlaks majandussektorite ja eri kutsealade muutused ning nõudluse ja pakkumise vastastikused sõltuvused;

—	uuringute ja küsitluste kooskõlastamine ning innovatsiooni ja arengupoliitika edendamise abistamine;

—	tööhõivet ja oskusi käsitleva teabe levitamine eri sihtrühmade seas.

5.4   Seirekeskus võib koostada süsteemseid tööturu analüüse riiklikul, kohalikul või valdkondlikul tasandil. Seirekeskus võib samuti viia valdkondlikul tasandil läbi võrdlevaid analüüse ja uurida vajadust eri kutsealade ja erialade järele piirkondlikul, kohalikul või valdkondlikul tasandil, et prognoosida tulevast nõudlust oskuste järele.

5.5   Seirekeskused võivad täita järgmisi ülesandeid, toetades või täiendades tööhõive ja oskustega tegelevate sektoriliste või valdkonnaüleste nõuandekogude tööd:

—	koostavad ja analüüsivad riikliku, valdkondliku või piirkondliku tasandi sotsiaalsete ja majanduslike muutuste prognoose, võimaldades seeläbi kindlaks teha ja määratleda erilises ohus olevates sektorites või piirkondades tekkivaid uusi töökohti;

—	ajakohastavad traditsiooniliste sektorite skeeme, et need oleksid töötajate oskustega paremini kohandatud;

—

toetavad muutuvates oludes partnerluste loomist ja innovaatilisi meetmeid järgmiselt: — loovad võrgustikke, mis toovad kokku teisi seirekeskuseid ja sidusrühmi; — töötavad välja täiendkoolituse strateegiad; — pakuvad kutsenõustamise teenuseid; — koostavad koolitusprogramme, kaasates ettevõtteid, sektoreid ja kohalikke tööhõivealgatusi.

5.6   Eri sidusrühmi ühendavad tööturu seirekeskused peaksid samuti osalema huvirühmade – näiteks sektoriliste ja valdkonnaüleste nõuandekogude – aruteludel Euroopa, riikliku, valdkondliku, piirkondliku ja kohaliku majanduse arengu üle. Seirekeskustel on eriline roll just uute töökohtade kindlakstegemisel ning uute majandustegevuste, tööhõiveskeemide ja oskuste mõistmisel.

Sektoriliste nõuandekogude ja tööturu seireüksuste praeguste suhete osas võib öelda, et mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis (nt Prantsusmaal ja Rootsis) on olemas valdkondlikud tööturu seireüksused, kes määratlevad sektori koolitusvajadused täiendkutseõppega tegelevate riiklike sektoriliste nõuandekogude nimel (Prantsusmaal teostab seireüksus sellist uurimistegevust valdkondlike koolitusfondide komisjoni nimel (5)).

5.7.1   Teatud liikmesriikides määravad piirkondlikud tööturu seireüksused piirkondlike horisontaalsete nõuandekogude taotlusel kindlaks kasvavad ja kahanevad sektorid. Kõnealuse protsessi tulemuseks on ulatuslik ja sidus teave, mida piirkondlikud omavalitsused, sotsiaalpartnerid ja koolituse pakkujad võtavad arvesse aruteludes selle üle, milliste kutsealusõppe ning kutsehariduse ja -koolituse vormide järele on vajadus piirkondlike koolitusasutuste õppekavade raames.

5.7.2   Komitee arvates võiksid kavandatud Euroopa sektoriliste nõuandekogude puhul täita nendega koostööd tegevate Euroopa seireüksuste rolli Dublini fond (Eurofound) ja Cedefop, seda eelkõige katseprojektide osas. Tulevikus võiksid Euroopa sektorilised nõuandekogud koostööd teha tööturu seireüksuste riigiüleste võrgustikega.

---

(1)  Vocational education and training – VET.

(2)  Komisjoni teatis „Uus partnerlus ülikoolide moderniseerimiseks: ELi foorum ülikoolide ja ettevõtjate dialoogiks”, KOM(2009) 158 lõplik, 2. aprill 2009.

(3)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 74.

(4)  Teostatavusuuring tööhõive ja oskustega tegelevate sektoriliste nõuandekogude loomise kohta Euroopa tasandil (Feasibility study on the setup of Sectoral Councils on Employment and Skills at the European Level), läbi viinud ECORYS / KBA (2009) Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraadi tellimisel.

(5)  Teostatavusuuringu alusel (vt joonealune märkus 4)

(6)  Kui nõuandekogu töö hõlmab kõiki konkreetse piirkonna töötajaid ja ettevõtteid, võib seda nimetada valdkonnaüleseks (sektoritevaheliseks).

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/8

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Lissaboni tegevuskava ja siseturg”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 347/02)

Raportöör: Edwin CALLEJA

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Lissaboni tegevuskava ja siseturg”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 1. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 184, vastu hääletas 16, erapooletuks jäi 34.

1.   Järeldused ja soovitused

Lissaboni strateegia eesmärk on muuta Euroopa 2010. aastaks maailma kõige dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majandusühenduseks, mida iseloomustaks jätkusuutlik majanduskasv, paremate ja suurema arvu töökohtade loomine, suurem sotsiaalne ühtekuuluvus ning keskkonnasäästlikkus. Pärast strateegia läbivaatamist 2005. aastal võtsid riikide valitsused vastutuse oma riiklike reformikavade eest ning koostavad igal aastal ülevaate säästva arengu valdkonnas seatud eesmärkide osas saavutatud edasiminekutest. Kuigi eesmärke ei saavutata tähtajaks – 2010. aastaks, peaks parem valitsemine Euroopa tasandil aitama kaasa vajalike lühiajaliste meetmete saavutamisele. Lissaboni strateegia järgmine läbivaatamine on juba hiljaks jäänud. Nõukogu on otsustanud võtta kevadisel istungil vastu selleteemalisi otsuseid. Komisjoni dokument „Konsultatsioonid tulevase EL 2020 strateegia üle” (1) annab otsustamiseks hea aluse.

1.1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke olulisi ja otsustavaid samme siseturu lõpuleviimiseks ning samas kaitsma ja edasi arendama majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid. Komitee rõhutab Lissaboni strateegia ja siseturu sisemist seost, mis ei sõltu nende valitsemismudelite erinevustest. Dünaamiline siseturg on nii eduka EL 2020 strateegia eeldus kui ka selle alus.

1.2   Komitee soovitab liikmesriikidel muuta oma strateegiat ja suhtumist ühtse turu eeskirjade suhtes ning sooviks näha järgmisi muudatusi.

—

Paremad eeskirjad. Olulise tähtsusega on läbipaistvamad ja ühemõttelised eeskirjad, mida on võimalik rakendada paremini, väiksemate kuludega ning ilma ettevõtetele ja kodanikele täiendavat ajakulu tekitamata. Neid põhimõtteid tuleb järgida ka selleks, et lihtsustada piiriüleseid tegevusi. Samal ajal on ilmne, et finantsturgude probleemid, vajadus keskkonnasäästlikuma majanduse ning tööstus- ja teenustesektori tugevdamise järele, võtmaks arvesse demograafilisi muutusi, nõuavad uut lähenemisviisi. Paremad eeskirjad ei tähenda automaatselt vähem eeskirju ega reguleerimata turge, vaid nad peavad looma vajalikud tingimused, et aidata kõrvaldada protektsionistlikud hoiakud ja konkureerivad režiimid, mis annavad mõnele liikmesriigile ebaausad eelised. Eeskirjades tuleks võtta arvesse majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi, saavutades samas ettevõtete jaoks võrdsed tingimused, tagades suurema ühtekuuluvuse ja sotsiaalse õigluse ning innustades inim- ja finantsressursside vaba liikumist.

—	Parem rakendamine. Eeskirju tuleks kõikides liikmesriikides rakendada ühetaoliselt, lähtudes ühtsest tõlgendamisest ja võimalikult väheste eranditega. Ühtlustamata valdkondades tuleb parandada vastastikkust tunnustamist.

—

Parem järelevalve. Tuleb laiendada Euroopa Komisjoni võimupiire ühtse turu järelevalve teostajana. Järelevalvet ja jõustamist saaks paremini koordineerida, kui luua selleks igas riigis üks asutus, mis omaks tegutsemisvolitusi ja vastutaks Euroopa Komisjoni ees ühtse turu eeskirjade ühetaolise kohaldamise eest.

—

Piiriülese koostöö laiendamine, teabehulga suurendamine ja kaebuste menetlemise süsteemi kiirendamine. Liikmesriikide vastutavate ametiasutuste vahel tuleb luua vastastikune usaldus ja teineteisemõistmine, tugevdades selleks riikidevahelisi tööalaseid suhteid. Koostöö aluseks peaksid olema Euroopa Komisjoni poolt juba loodud võrgustikud. Selleks tuleb panna need võrgustikud kõigis liikmesriikides tööle kodanike kaitsmise ja teavitamise huvides. Tõrgeteta töötav võrgustik võimaldab tõhusat seiret ja vähendab oluliselt kolmandatest riikidest imporditava, ELi standarditele mittevastava kauba hulka. See omakorda võimaldab nii tootestandardite kui ka tarbijaohutuse tõstmist ning tagab ELi tööstusele võrdsed võimalused.

—

Rohkem õiglust kodanikele. Ühtse turu eeskirjade kohtulik jõustamine paraneks, kui kohtunikel oleks ligipääs asjakohasele koolitusele Euroopa õiguse alal. Selleks, et kaotada pinged ühelt poolt siseturu vabaduste ja teiselt poolt põhiõiguste vahel, kaaluvad sotsiaalpartnerid praegu mitmeid eri lahendusi. Vaja on kehtestada selged põhimõtted, nii et siseturu neli vabadust ja töötajate kollektiivsed õigused ei oleks teineteisega vastuolus.

—

Ühtse turu järelevalve jätkamine ja tugevdamine. Järelevalve tulemusena peaksid sündima parimad ideed selle kohta, kuidas kujundada ja rakendada paremat õigusloomet ja poliitikat. Tegemist oleks pragmaatiliste lähenemisviisidega, mis on suunatud konkreetsetele teemadele riigi ja turu tasandil. Kõnealuse järelevalve raames tuleks ka uurida kaubandustõkkeid, millest on teatatud, ja nendega tegeleda (2).

—	Prioriteedi andmine ühtse turu teemadele. ELi prioriteedid järgmisteks aastateks tuleks läbi vaadata, kuna ühtse turu tegevuskavas olevad lahendamata küsimused võivad takistada edu Lissaboni eesmärkide saavutamisel.

—

Eriti oluline on see, et teenuste direktiivi rakendamine kulgeks täies kooskõlas ühtse turu idee ja eeskirjadega. Sellega seondub järgmine oluline küsimus: ikka veel ei ole tagatud tööjõu vaba liikumine mõnedest viimati liitunud liikmesriikidest. Töötajate lähetamise direktiivi kohaseks rakendamiseks ja selle eesmärkide – ettevõtetevahelised ausad konkurentsitingimused, töötajate õiguste austamine ja sotsiaalse dumpingu ärahoidmine – saavutamiseks on vaja tõhusaid ja selgeid riiklikke rakenduseeskirju.

—	Üks ühtse turu ja ELi probleemidest on see, et palgad ja töötingimused on muutunud konkurentsiteguriks. Tööturustandardite kaitsmine muutub üha olulisemaks ja see peab moodustama osa ELi uuest 2020 strateegiast.

—	Ühtne turg soodustab ebavajalikku ja keskkonnale kahjulikku pikamaatransporti. See on vastuolus keskkonnapoliitika ja säästva arengu üha suuremate nõuetega.

—	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab keskkonnaministrite nõukogu järeldusi (3) ning komiteel oli võimalus tutvustada oma arvamust, (4) kus rõhutati vajadust võtta õigete hindade kehtestamiseks arvesse väliskulusid, tunnistades tegevusetusega kaasnevat kulu ja ökosüsteemi teenuste väärtust.

1.3   EL 2020 strateegia sõltub ühtse turu tõhusast toimimisest. Lissaboni protsessi järgmise läbivaatamise käigus peab EL tegema jõulise sammu selles suunas, et võtta enda kanda juhtpositsioon ülemaailmse majandusliku ja sotsiaalse arengu valdkonnas. Seejuures tuleks ära kasutada tõhusalt ja korralikult toimival ühtsel turul tegutsevate ELi eri piirkondade erinevaid majanduslikke konkurentsieeliseid.

1.4   EL 2020 strateegia peab tegelema pakilisemate probleemidega:

—

rakendama majanduse elavdamise kava, toomaks ELi majanduslangusest välja ning aitamaks liikmesriikidel saavutada juba vastuvõetud sihte ja eesmärke. See strateegia peab toetama muutusi, mis on vajalikud tööstuse juhtimiseks keskkonnahoidlikuma strateegia suunas ning samas tarbijaharjumuste muutmiseks keskkonnahoidlikuma majanduse toetamise suunas;

—	tuvastama konkreetsed meetmed ja töötama välja ökotõhususe suunised koos integreeritud strateegia ja tegevuskavaga ökoinnovatsiooni edendamiseks käesoleval aastal, samuti tulevase Euroopa innovatsioonikava konkurentsivõimelise ja ühtlustatud siseturu loomiseks selles valdkonnas;

—

looma tõelise väljumisstrateegia riigi sekkumiseks pangandus-, kindlustus- ja finantssektoris, tugevdades seejuures järelevalvet ja reguleerimist. See peaks hõlmama strateegilist lähenemist, millega järk-järgult vähendatakse riigi sekkumist finantssektori elujõulisuse säilitamisel, selge eesmärgiga tagada sektori tõhusus, vähendada valitsemissektori võla koormust ja kaitsta samas finantstegevuse panust majanduse stabiilsusesse ja kasvu;

—	pöörama rohkem tähelepanu vajalikele struktuurilistele muutustele, mis võtaksid arvesse demograafilisi muutusi ja sellest tulenevaid probleeme. Nüüd tuleks võtta konkreetseid meetmeid, et liikmesriikides rakendada väikeettevõtluse algatust „Small Business Act”.

1.5   ELi edasise laienemise strateegia. Edasine laienemine peaks aset leidma üksnes siis, kui uued liitujad viivad oma õigusaktid eelnevalt vajalikul määral ELi õigustikuga vastavusse ning täidavad kõiki nõudmisi, mis on esitatud hea valitsemistava, õigusriigi ja jätkusuutliku majanduse osas.

1.6   Finantskriisi ületamine

—

Kuna finantskriis on raputanud majandusliku ja sotsiaalse progressi alustalasid, tuleb sellele leida lahendus nii sujuvalt ja kiiresti kui võimalik. Kui soovitakse säilitada tööhõive taset ja majanduslikku heaolu, on määrava tähtsusega ettevõtete rahastamine ning teadus- ja arendustegevusse investeerimise edendamine.

—

Lahenduse lahutamatu osa on usalduse taastamine Euroopa finantssektori vastu. Seda on võimalik saavutada üksnes avaliku järelevalve ja reguleerimise põhjaliku ümberkujundamise teel. Reguleerimist tuleb karmistada, et pidada sammu finantsturgude ülemaailmse mõõtme ja tegevusulatusega. Lisaks on ülimalt soovitav, et siduvat finantsregulatsiooni ja -järelevalvet koordineeritaks ülemaailmsel tasandil, kuna üha enam põimunud maailmas kandub ühes riigis tekkiv finantskriis kiirelt ja massiliselt üle teistesse riikidesse.

—

Liikmesriigid peaksid toetama Euroopa Keskpanga lähenemisviisi, kus arvestatakse majandust ja tööhõivet samavõrra kui hindade stabiilsust, vastutust euroala majanduse jooksva järelevalve eest ning vastutust esitada oma soovitused majandus- ja rahandusküsimuste nõukogule. Samuti tuleks uurida eurorühma tegevusvaldkondi ja tõhusust ning selle rolli euroala rahanduspoliitika määratlemisel.

—

Selleks, et finants- ja majanduskriis ei saaks tööhõivesituatsiooni ja sotsiaalset olukorda veelgi halvendada, tuleb riiklikul ja ELi tasandil võtta kõik vajalikud meetmed, et kohandada sotsiaalpoliitikat praeguse olukorraga, püüdes samas vältida sotsiaalkaitse või töötajate ostujõu kahjustamist ning säilitades ühtekuuluvuse siseturul, arvestades sotsiaalsüsteemide jätkusuutlikkust ja vajadust range eelarvepoliitika järele. Samal ajal tuleb majandusliku tõusu ettevalmistamiseks stabiliseerida tööturud. Selleks tuleb astuda täiendavaid ja intensiivseid ulatuslikke samme töötajate väljaõppe valdkonnas ja rakendada meetmeid teadmistepõhise hariduse valdkonnas, mis peaks tooma endaga kaasa rohkem kvaliteetseid tootlikke töökohti.

—	On vaja paremaid vahendeid edu hindamiseks sotsiaal-, majandus- ja keskkonna valdkonnas. Vaja on välja töötada täiendavad näitajad peale SKP, et paremini mõista edusamme säästva arengu ja heaolu saavutamisel.

1.7   Euroopa positsiooni parandamine ülemaailmsel turul

1.7.1   Euroopa peab saavutama parema positsiooni rahvusvahelisel areenil. Selleni võib ta jõuda sisemiste majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemide lahendamisega ning tugevdades Euroopa integratsiooni ja rahvusvahelist koostööd.

1.7.2   ELi tööstust tuleks julgustada tegutsema tehnoloogiamahukates valdkondades, mida iseloomustab suures osas kliimasõbralik strateegiline lähenemine. See annab ELile konkurentsieelise, parandab väliskaubandust ja loob töötajate jaoks keskkonnahoidlikke töökohti, samas on selle eesmärk pikaajalise majandusliku jätkusuutlikkuse poole püüdlemine ja selle kindlustamine.

1.7.3   Selleks, et saavutada selline tasakaal nii, et sotsiaalne ja keskkonnaalane progress saaksid anda oma panuse konkurentsivõime suurendamiseks, on vaja uuenduslikku mõtlemist.

1.7.4   Majanduslike ja õiguslike tõkete edasine vähendamine peaks andma märkimisväärse panuse turusisese integratsiooni tugevdamisse ja avaldama üldist mõju Euroopa konkurentsivõime tõstmisele (5). Sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna laiem kaasamine aitab saavutada EL 2020 strateegia kiirema edu.

1.7.5   Ülemaailmne mõõde nõuab täiendavaid ühiseid jõupingutusi. Iga liikmesriik peaks tegelema oma riikliku tegevuskavaga, tehes samas koostööd teiste liikmesriikidega, et saavutada seatud ühised eesmärgid. Nende hulka peaksid kuuluma järgmised eesmärgid.

—	Otsustavus etendada maailmas olulist rolli, arvestades samas raskuskeskme nihkumisega Aasia ja tärkava majandusega riikide suunas.

—	Strateegiline energiapoliitika, mida toetavad ELi ja teiste riikide vahelised kahepoolsed kokkulepped, mida toetab uus, vähese süsinikukasutusega, arukas ja detsentraliseeritud energiainfrastruktuur.

—

EL peaks avaldama survet riikidele, kellega tal on kaubandussuhted, et need liituksid asjaomaste rahvusvaheliste kokkulepete ja konventsioonidega, mis on välja antud ÜRO ja selle agentuuride, nagu ILO ning teiste rahvusvaheliste organite poolt, kes kehtestavad norme keskkonna ja töötajate õiguste valdkonnas (k.a võrdse töö eest võrdse tasu maksmine ja laste tööjõu kasutamise keelustamine), ning peaksid neist kokkulepetest ja konventsioonidest kinni.

2.   Sissejuhatus

2.1   Lissaboni tegevuskava eesmärgid

2.1.1   Lissaboni tegevuskava käivitamisel 2000. aasta kevadisel tippkohtumisel seadis Euroopa Ülemkogu Euroopa Liidule strateegilised eesmärgid, mille saavutamine oli ette nähtud 2010. aastaks: saada maailma kõige dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida iseloomustab säästev majanduskasv, paremate ja suurema arvu töökohtade loomine ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus ja keskkonnasäästlikkus. EL kohustus kohandama mitmed olemasolevad poliitikad, institutsioonilised kokkulepped ja finantsvahendid oma strateegilistele eesmärkidele vastavaks. Komitee on rõhutanud Lissaboni strateegia olulisust ning peab seda oluliseks abivahendiks, et jätkata reforme, mille eesmärk on tugevdada ühtset turgu ning toetada selle edasist arengut ja konsolideerumist (6). Kaupade, teenuste-, tööjõu- ja kapitaliturgude reformid peaksid andma panuse tõrgeteta töötava ja tõhusa ühtse turu loomisele ning integreerima liikmesriike suuremal määral majandusruumi, mis on pärast 2010. aastat konkurentsivõimelisem ja lähemal Lissaboni tegevuskava eesmärkide saavutamisele. Samas tuleb tagada tasakaal säästva arengu majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase samba vahel.

2.2   Lissaboni tegevuskava teine etapp

2.2.1   Teine etapp algas 2005. aastal koostatud vahekokkuvõttega, kusjuures iga liikmesriik oli vastutav rakendamise eest riiklikul tasandil. Tuli tuua selgust prioriteetidesse ning kasutusele võeti uued poliitilised ja finantsvahendid. Vastu võeti uued majandus- ja tööhõivepoliitika ühtsed suunised ning need kaasati riiklikesse reformikavadesse.

2.3   Lissaboni tegevuskava pärast 2010. aastat

2.3.1   2008. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogul anti ka volitused alustada mõttevahetust selle üle, milline peaks olema Lissaboni tegevuskava tulevik 2010. aastale järgneval perioodil, seejuures paluti keskenduda järgmistele punktidele:

—	investeerimine inimestesse ja tööturu ajakohastamine;

—	ettevõtluspotentsiaali vallandamine;

—	investeerimine teadmistesse ja innovatsiooni;

—	kliimamuutused, energia ja sellega seotud investeeringud infrastruktuuridesse.

2.4   Euroopa finantskriisi keerises

2.4.1   Euroopa Liit on hetkel keset ülemaailmset finantskriisi, mis sai alguse Ameerika Ühendriikidest. Ent nüüdseks on see võtnud pandeemilised mõõtmed, kandudes üle ülemaailmsele majandusele ja kahjustades investeeringuid, jättes ettevõtted ilma hädavajalikest krediidiliinidest ning aidates kaasa maailmakaubanduse nii suurele vähenemisele, millist ei ole nähtud pärast viimast maailmasõda. Üle kogu ELi on sotsiaalsed tagajärjed – töökaotuste ja töötajate vähenenud ostujõu näol – saavutamas murettekitavat ulatust ja hetkel ei ole silmapiiril väljavaadet kiirele taastumisele. Euroopa Keskpank on seni võtnud meetmeid kaitsmaks eurot inflatsiooni ja deflatsiooni eest. Liikmesriigid peaksid toetama Euroopa Keskpanga lähenemisviisi, kus arvestatakse majandust ja tööhõivet samavõrra kui hindade stabiilsust, vastutust euroala majanduse jooksva järelevalve eest ning vastutust esitada oma soovitused majandus- ja rahandusküsimuste nõukogule. Samamoodi peaksid liikmesriigid uurima eurorühma tegevusvaldkondi, tõhusust ja rolli euro rahanduspoliitika määratlemisel. Turgude avamine finantssektoris oli positiivne samm. Siiski ei suutnud avalik järelevalve ja reguleerimine pidada sammu finantsturgude ülemaailmse mõõtmega. Need on täiendavad probleemid, millega Euroopa peab tegelema ja mis tuleb lahendada õigusaktide uuendamise ja karmistamise teel.

2.5   Tagasilöök ühtsele turule ja Lissaboni tegevuskavale

2.5.1   Globaliseerumise väljakutsed. Arvestades ELis valitsevat olukorda, on selge, et see mõjutab olulisel määral ühtset turgu ja Lissaboni tegevuskava. Globaliseerumine ja sellega seotud probleemid ei kao pärast kriisi kusagile. Euroopa peab niisiis saavutama rahvusvahelisel areenil parema positsiooni, tehes selleks edusamme sisemajanduse, sotsiaalvaldkonna ja keskkonnaga seotud probleemide lahendamisel ning tugevdades Euroopa integratsiooni ja rahvusvahelist koostööd. Selleks, et antud strateegia oleks mõjus ja kooskõlas muudetud Lissaboni tegevuskava prioriteetidega, tuleb saavutada tasakaal arengu majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõõtme vahel.

2.5.2   Sotsiaalne ühtekuuluvus

2.5.2.1   Kui Lissaboni strateegia 2000. aastal käivitati, oli sotsiaalne ühtekuuluvus oluline kaalutlus ja jääb selleks ka nüüd. Ent vaesuse ja ebavõrdsuse küsimustes tehtud edusammud nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriikides on olnud pigem pettumustvalmistavad. Vaesust ja ebavõrdsust loetakse ikka veel Euroopa suurimate probleemide hulka. Lissaboni strateegia läbivaatamisel tuleb vaesust ja sotsiaalset ühtekuuluvust võtta tõsisemalt ning seada ambitsioonikamaid eesmärke majanduslikuks ja sotsiaalseks arenguks, mis peaks viima vaesuse ja ebavõrdsuse probleemide märkimisväärse vähenemiseni.

2.5.2.2   Erinevused ELi hoolekandesüsteemides on ilmsed. Mõni erinevus on põhjustatud täiesti erinevatest maksusüsteemidest ja maksukonkurentsist. Ettevõtte tulumaks ning maksud dividendidelt ja intressidelt on mõnes riigis kõrged, teises madalad. Ühtsel maksumääral põhinevad mudelid on suurendanud tulumaksu- ja tuluerinevusi liikmesriikide vahel. Sotsiaalkulutused väljendatuna protsendina SKPst ulatuvad mõnes riigis üle 30 % ja jäävad alla 15 % mõnes madala ühtse maksumääraga riigis. Kõik riigid on tulevikus silmitsi probleemidega hoolekandesüsteemides.

2.5.2.3   Kõrgemad haridusstandardid, paremad ja tööturul rohkem nõutavad oskused ja rohkem teadlasi peaksid moodustama alustalad keskkonnahoidlikuma Euroopa tööstuse konkurentsivõime suurendamisele. Selline Euroopa tööstus peaks asuma uuendustegevuses juhtpositsioonile ning seda iseloomustaks arenenum tehnoloogia, suurem tootlikkus ja lisaväärtus. See looks rohkem ja kvaliteetsemaid töökohti ning kiirendaks majanduslikku ja sotsiaalset arengut, mis tooks omakorda kaasa vaesuse ja ebavõrdsuse vähenemise.

2.5.2.4   Seejuures on asjakohased avatud koordinatsiooni meetod ja jõuline rõhuasetus üheaegsetele ja interaktiivsetele meetmetele ELi, liikmesriigi ja piirkonna tasandil. Riiklike parlamentide, sotsiaalpartnerite ja muu organiseeritud kodanikuühiskonna kaasatus liikmesriigi tasandil peaks tooma kaasa peamiste probleemvaldkondade mõistmise, vastutuse nende eest ning vajalike meetmete tarvituselevõtu.

2.5.2.5   Avalike teenuste osutajad on osa vajalikust vastusest sotsiaalse ühtekuuluvuse probleemidele ning praegusele majandus- ja finantskriisile, kuna nende kanda on oluline osa valitsuste pingutustes stabiliseerida nii majandus kui ka tööturud. Avalik sektor toimib majanduskasvu katalüsaatorina ja tagab eraettevõtetele nende õitsenguks vajaliku infrastruktuuri. Avalike teenuste parandamine (nt haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne jne) peaks moodustama Euroopa uue majanduskasvu ja tööhõive strateegia nurgakivi ning see peaks olema kõigi Euroopa kodanike huvides.

2.6   Retsessioonitrendi ümberpööramine

2.6.1   Tõhusam ühtne turg peaks olema ELi arengule keskpikas perspektiivis kasulik ning aitama kaasa kiiremale taastumisele praegusest finants- ja majanduskriisist. Tuleb kavandada sellised struktuurireformid, mis aitaksid saavutada ulatusliku ja pikaajalise taastumise. Kaotamata silmist vajalikku sotsiaalset tasakaalu, peaks nende eesmärk olema ka praeguste retsessioonitrendide ümberpööramine ning tootmisvõimsuse edasise halvenemise vältimine ELis. Kui liikmesriigid suudaksid luua sünergiat ja otsustaksid tegutseda ühiselt, et suunata oma majandus tagasi jätkusuutliku kasvu rajale, kaasneks sellega tunne, et tegutsetakse õige asja nimel. Liikmesriigid peaksid olema valmis edendama nõudlust siseturul ja taastama tarbijate ostujõu kooskõlas saavutatud eduga praeguse finants- ja majanduskriisi ja sellega kaasneva majanduslanguse lõpetamisel.

3.   Üldised märkused

3.1   Käesolevas arvamuses tuuakse järgnevalt välja teatud valdkonnad, millesse ühtne turg võiks anda oma panuse 2010. aastale järgnevaks perioodiks koostatud Lissaboni tegevuskavas.

3.2   Siseturu ulatus

3.2.1   Kaubavahetus ELi ühtsel turul on peaaegu kaks korda nii suur kui kaubavahetus ülejäänud maailmaga – selles peegelduvad aastate jooksul tehtud integratsioonialased pingutused (7). Euroopa kaupade ühtset turgu vaadeldakse kui suurt konkurentsieelist, mis annab liikmesriikidele kindla aluse edu saavutamiseks välisturgudel ning tagab heaolu suurendamise ja kodanikele töökohtade loomise. Võimalik, et kaalutakse ELi edasist laienemist ja sellega seoses kasvab ka ühtse turu ulatus.

3.3   Edasiminekud ühtse turu jätkamisel ja rakendamisel

3.3.1   Ühtne turg on endiselt nn ehitustander, ent teatud võtmeküsimused nõuavad kiiret tegutsemist. Ülimalt oluline on ühtse turu eeskirjade korrektne kohaldamine. Säilitada tuleb tasakaal ja järjepidevus eri huvide vahel. Lisaks tuleks hoolitseda selle eest, et liikmesriikide vaheline konkurents ühtsel turul oleks suunatud sellele, et ELi tarbijale pakutaks parema kvaliteediga ja ohutumaid ning soodsama hinnaga tooteid, andes samas tööstusele tugevama ja tõhusama aluse väliskaubanduse laiendamiseks. Jaanuaris 2009 (8) avaldatud aruandes juhitakse tähelepanu nendele aspektidele 1992. aasta ühtse turu programmis, mida ei ole veel saavutatud. Aruandes leitakse, et praegune korraldus toob endaga kaasa erinevad tõlgendused ja rakendamise ning vajakajäämised ühtlustamise valdkonnas. Selles mainitakse ka kõrgeid halduskulusid ja seda, kuidas oleks võimalik saavutada ettevõtete suhtes kehtivate tõkete täielik kaotamine.

3.3.2   EL on kasutusele võtnud uue kontseptsiooni, mis seisneb kõikide väliskulude sisestamises kõikides transpordiliikides. Komiteel on juba olnud võimalus seda olukorda kommenteerida (9) ning komitee rõhutab oma soovitustes, et soovitud mõju saavutatakse siiski vaid juhul, kui seda põhimõtet rakendatakse võrdselt kõikjal, kus väliskulud tekivad. Nõukogu 23. oktoobri 2009. aasta järeldustes rõhutati vajadust kõnealuse põhimõtte rakendamise järele õigete hindade kehtestamiseks ning kutsuti liikmesriike üles intensiivistama arutelusid selle üle, kuidas kõige paremini kasutada kulutõhusaid majanduslikke vahendeid, et viia need paremini vastavusse tegelike keskkonnakulude ja -tuludega ning kehtestada süsinikdioksiidi heidetele prognoositav hind. Nõukogu kutsus komisjoni üles tuvastama konkreetsed meetmed ja töötama välja uue EL 2020 strateegia ökotõhususe suunised ning esitama integreeritud strateegia ja tegevuskava ökoinnovatsiooni edendamiseks käesoleval aastal, samuti tulevase Euroopa innovatsioonikava konkurentsivõimelise ja ühtlustatud siseturu loomiseks selles valdkonnas. Praegu ei pea üksikud transpordiliigid ja nende kasutajad väliskulusid kandma. See võib tuua kaasa konkurentsieelise transpordiliikidele, millega kaasnevad suured kulud ühiskonnale. Väliskulude sisestamine kõrvaldaks konkurentsimoonutused ning tooks kaasa ülemineku keskkonnahoidlikematele transpordiliikidele. Seda põhimõtet tuleks palju tõhusamalt rakendada, sest sellega kaasnevad ka muutused transpordisektorit teenindavates ja seda kasutavates struktuurides.

3.4   Teenuste sektor

3.4.1   Teenuste siseturu toimimine näitab endiselt nõrkuse märke. Loodetavasti tehakse edusamme teenuste direktiivi jõustumisel selle aasta alguses. Piiriülesed küsimused on endiselt väga delikaatsed teemad, eelkõige energeetika-, posti- ja finantsteenuste sektoris. Mõnede teemade puhul on üleeuroopalised lahendused liikmesriikide vastuseisu tõttu teostatamatud ning valitseb pingeline õhkkond, mis liigub kasvava protektsionismi suunas. Valitsused peaksid selliseid lühiajalisi ja lühinägelikke meetmeid vältima. Nad peaksid jälgima olukorda ning tagama, et eespool nimetatud valdkondades ei alandataks sotsiaal-, kvaliteedi-, keskkonna- ja ohutusstandardeid. Komitee kutsub liikmesriike üles pakkuma haldustöötajatele nõuetekohast koolitust, saavutamaks tõrgeteta üleminek teenuste direktiivi rakendamisel. Teenuste sektorit tuleb arendada nii, et see vastaks kõigile väljakutsetele seoses demograafiliste muutustega, mis on väljakutse ka ühtsele turule – arvestades, et mõned sotsiaalteenused ei ole teenuste direktiiviga kaetud.

3.5   Rahaliit

3.5.1   Rahaliit ja euro edu on esmatähtsad ühendusesisese kapitalituru integratsiooni süvendamiseks ja tugevdamiseks. Iseenesest on siseturg ja eurotsoon majanduslanguse ajal juba tõestanud, et nad suudavad ettevõtetele stabiilsust pakkuda, kuna ELi-sisene kaubandustegevus on aeglustunud vähem kui ELi-väline kaubandustegevus. Need näitajad viitavad edasise integratsiooni võimalusele.

3.6   Euro välismõjud

3.6.1   Hinnanguliselt on kaubandus kasvanud peaaegu 5 % alates euro kasutuselevõtust (10). Turud saavad veelgi enam kasu eurotsooni süvendamisest, sh makromajanduspoliitika kooskõlastamisest, finantsturgude välisest esindatusest ja reguleerimisest, eelkõige praeguse majanduslanguse kontekstis.

3.7   Nelja vabaduse rakendamise piirangud

3.7.1   Liikumisvabadus on aidanud kaasa ELi liikmesriikide majanduse tugevdamisele, kuna see edendab konkurentsivõimet ja pakub tarbijatele laiema valiku ja kõrgema kvaliteediga tooteid madalama hinnaga. Samuti aitab see ELi ettevõtetel konkureerida kolmandate riikide turgudel. Siiski on tõendeid töötajate lähetamise direktiivi rakenduseeskirjade ebaselguse kohta, mis põhjustab ettevõtete kõlvatut konkurentsi, töötajate õiguste mitteaustamist ja sotsiaalset dumpingut.

3.7.2   Viimaste aastate jooksul on tööhõivesuunised keskendunud peamiselt tööjõu liikuvusele kui vahendile tööturu struktuuri parandamiseks. Aktiivse tööturu põhimõtete edendamine, sotsiaalpartnerite ja valitsuste vahel kokku lepitud turvalise paindlikkuse kavad, motivatsioon jätkuhariduseks ja -koolituseks, tugevate, piisavate ja jätkusuutlike sotsiaalkaitsesüsteemide loomine, võrdsete võimaluste edendamine, soolise võrdõiguslikkuse kaitse, töö-, era- ja pereelu ühildamine ning mis tahes kujul diskrimineerimise kõrvaldamine on esmatähtsad selleks, et tööturg aitaks senisest enam kaasa Lissaboni eesmärkide saavutamisele.

3.8   Regulatiivsed piirangud

3.8.1   Alates 1980ndatest aastatest on ELi õigusaktides keskendutud kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali liikumisvabadusele. Õiguslik keskkond, milles ettevõtted tegutsevad, avaldab otsustavat mõju nende konkurentsivõimele ning võimele laiendada ettevõtet ja luua töökohti. Eeskirjadega võib kehtestada õiglase konkurentsi, ent need võivad kaasa tuua ka probleeme seoses hea ettevõtluskeskkonnaga. Seetõttu tuleks õigusaktid läbi vaadata ja neid lihtsustada, nii et ettevõtted kohaneksid kiiresti muudatustega, säilitades samas õiglased ja suhteliselt turvalised turud. Kõik 27 liikmesriiki peaksid võtma kooskõlastatud meetmeid, et Euroopa turusüsteemi tõhusalt stabiliseerida. Meetmed tuleks rakendada kiiresti, tagamaks, et pangad keskenduvad tõhusamalt oma põhitegevusele – reaalmajanduse likviidsuse tagamisele, kasutades stabiilseid rahastamisallikaid, mis põhinevad majanduse enda säästudel, jättes riskantsemad ja spekulatiivsed tegevused finantsturgudel sellele valdkonnale spetsialiseerunud osalejatele.

3.8.2   Viimase viie aasta jooksul on ühtsel turul saavutatud märkimisväärseid edusamme kaupade ja teenuste vaba liikumise õigusraamistiku abil. Need parandused viidi ellu peamiselt tänu vastastikuse tunnustamise määrusele, millega kehtestati ühised tehnilised eeskirjad. Need vähendavad täiendavaid haldus- ja tootmiskulusid. Akrediteerimise ja turujärelevalve määrus on põhimõtteliselt samuti vabale liikuvusele kaasa aidanud, toetades parandatud norme tarbijate heaks ning edendades müüdud kaupade turvalisust.

3.8.3   Kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumise puhul on oluline kehtestada ühtlustatud normid. Teatud piirangud takistavad endiselt ühtse turu täielikku toimimist.

3.8.4   Euroopa Komisjon on juba loonud võrgustikud, mis peaksid kõikides liikmesriikides toimima ja millel peaks olema piisavalt ressursse oma ülesannete täitmiseks. Komitee viitab eelkõige siseturu infosüsteemile (IMI), toiduks mittekasutatavate toodete alasele kiirhoiatussüsteemile (RAPEX), toidu- ja söödaalasele kiirhoiatussüsteemile (RASFF) ning SOLVITile. Need vahendid pakuvad ELi kodanikele teavet ja nende huvide kaitset ning aitavad tagada ühtse turu eeskirjade sujuvama toimimise ja järelevalve. Üldiselt peaks avalikkuse suurem teadlikkus lihtsustama ühtse turu parandamiseks vajalike kasulike reformide rakendamist.

3.9   Keskkonna välismõjud

3.9.1   Keskpikas või pikas perspektiivis peaks EList „ühendusena saama energia- ja ressursikasutuse poolest kõige tõhusam majanduspiirkond” ning kliimapoliitika peab olema suunatud säästvusele. Vaja on uurida kõiki võimalusi energia säästmiseks ning kasutada tuleb kohalikke, taastuvaid ja piirkondlikke struktuure. Energia- ja ressursikasutuse tõhustamine on uue strateegia üks võtmeküsimus.

3.9.2   Senisest säästvam majandusareng eeldab tugevamat seost ELi välistegevusega, et oleks võimalik kujundada globaliseerumist ning edendada rahvusvahelist strateegilist lähendamist säästva arengu nimel.

3.9.3   Selleks, et kaupade turg aitaks rohkem kaasa Lissaboni eesmärkide saavutamisele, tuleb nõudlikult ja järjekindlalt tõsta ELi ühist häält kliimamuutuste üle peetavatel rahvusvahelistel läbirääkimistel.

3.9.4   Vaja on täiendavaid investeeringuid energeetika ja kliimamuutuste alastesse teadusuuringutesse. Tulevased tööstusinvesteeringud ELis peaksid põhinema strateegilisel energiapoliitikal, mida toetavad ELi ja teiste riikide vahelised kahepoolsed kokkulepped. Samuti on oluline välja töötada uus, vähese süsinikukasutusega, arukas ja detsentraliseeritud energia infrastruktuur.

3.10   Energiatoodete ja esmatarbekaupade varustuskindlus

3.10.1   Ühelt poolt on oluline, et ELi majandusel oleks pidev ja turvaline juurdepääs energiale ja esmatarbekaupadele, mis tähendab seda, et EL peaks selles osas saavutama üha kõrgema omavarustatuse taseme.

3.10.2   Energia- ja tarbekaupade hindade ulatuslike kõikumiste kontekstis viimastel aastatel on euro pakkunud kaitset finantsturgude vapustuste eest ning euro tugevus on leevendanud tagajärgi, mis tulenesid eelkõige kahe aasta tagusest suurest nõudlusest tingitud hinnatõusudest maailma toiduainete ja energiaturul.

3.10.3   Siinkohal on samuti oluline kapitaliturgude avatus, eelkõige liikmesriikide vahel. Seda tuleks edendada, et rahastada energiakaubandust ning edendada investeeringuid energiasektorisse.

3.10.4   ELi-sisene energiaturg tuleb samuti muuta tõeliselt ühtseks süsteemiks, mis toimiks ühtlustatud poliitika alusel ning oleks täielikult ühendatav ja koostalitlev, tagades ausa konkurentsi ja kaitstes tarbijate õigusi ja huve. ELi konkurentsipoliitika, riiklike reguleerivate asutuste tugevdamine ja üldhuviteenuste poliitika tagaks kodanikele piisava, turvalise ja püsiva varustatuse energialiikide kombinatsiooniga, mis on nii säästev kui ka taskukohane.

3.11   Transpordi ja sideinfrastruktuur

3.11.1   Globaliseerumise kontekstis on transport määrav tegur ühtse turu asjakohaseks toimimiseks. See edendab piiriülest koostööd ja liikmesriikide vahelist vahetust. Tõhusad transpordisüsteemid tagavad suurema majandusliku tõhususe tänu kaupade laiemale valikule ja konkurentsivõimelistele hindadele. Euroopa-sisene raudtee infrastruktuur on tõhus ja keskkonnasäästlik kaupade transpordi vahend, vastupidiselt maanteevedudele, mis tekitavad enam heitkoguseid.

3.11.2   Samuti aitab säästvale majandusarengule kaasa meretranspordi strateegia aastateks 2009–2018. Ent kui lähimerevedudel ja rahvusvahelises kaubanduses tegutsevate laevade arv kasvab, tuleb sellegipoolest tegeleda ka kliimamuutuste ja teiste keskkonnaalaste probleemide küsimusega.

3.11.3   Muudatused ELi transpordisüsteemis peaksid eeldatavasti vähendama infrastruktuuri ülekoormatust, aidates samal ajal ELi majandusel globaliseerumise väljakutsetega kohaneda. Tõhus transpordisüsteem edendab äri- ja töövõimalusi, tagades pikas perspektiivis konkurentsivõime ELi sees ja väljaspool ELi. Transport toetab samuti uuendustegevust ning edendab majanduskasvu.

3.11.4   Liikmesriikidevaheliste ühendatavuse ja koostalitlemise teemat tuleb hinnata eelkõige seoses kõigi kodanike juurdepääsuga energiavõrkudele ja Interneti lairibaühendusele. Need küsimused avaldavad eelkõige mõju äärepoolseimatele piirkondadele.

3.11.5   Lennundusteenuste osas on äärepoolseimad piirkonnad ikka veel väga ebasoodsas olukorras. EL peaks selle probleemiga uuesti tegelema hakkama ja seadma eesmärgiks, et kõnealuste piirkondade elanikel oleks võimalik nautida samaväärseid teenuseid kui Mandri-Euroopa piirkondade elanikel.

3.12   Konkurentsivõime ühtsel turul

3.12.1   Lissaboni strateegia on kaupade turu mõne aspekti seisukohalt üsna edukas olnud. Euroopa ühtne turg on lihtsustanud kaupade turustamist ning tarbijatel on palju laiem valik tooteid vägagi konkurentsivõimeliste hindadega. Siiski on vaja tagada õiglane konkurents, mis tuleks saavutada tõhusa riikliku järelevalve ning liikmesriikide koostöö abil.

3.12.2   Sellegipoolest tundub, et riikliku ja Euroopa tasandi kohustuste täitmise vahel on erinevusi. Kuna kaupade ja teenuste rahvusvaheline konkurents kasvab, muutub Euroopa tasandi konkurentsivõime parandamine üha pakilisemaks. Leidub kindlaid tõendeid selle kohta, et teadus- ja arendustegevuse parem kooskõlastamine väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete klastrite ja suurte ettevõtete vahel parandab konkurentsivõimet ka väljaspool siseturgu.

3.12.3   Samuti on oluline märkida, et majandus- ja rahaliidu loomine on omakorda muutnud ELi turu konkurentsivõimelisemaks, kuna piiriülese tegevuse kulud on väiksemad ja läbipaistvamad. Samuti aitas see uutel ettevõtetel Euroopa turule siseneda, samas kui vähetõhusad ettevõtted kadusid või võeti üle. Sellegipoolest on siseturu paindlikkuse ja tööjõu liikuvuse osas veel arenguruumi. Kõigil turgudel peeti peamiseks nõrkuseks seda, et Euroopa ühtne turg peab kaotama praegu veel püsivad sisesed takistused.

3.13   Ühtse turu välismõõde

3.13.1   Euroopa avatus ülejäänud maailmale on kaasa aidanud tema õitsengule. Seepärast on ELi enda huvides välja töötada oma väline tegevuskava, et kaitsta ja teenida Euroopa kodanike huve. Tulevane poliitika peaks eemalduma sissepoole suunatusest, mis on tegevust kujundanud alates 1957. aasta Rooma lepingust. EL peaks nüüd vaatama globaliseeruva majanduse suunas ning näitama üles otsustavust etendada täieõiguslikku rolli, arvestades samas raskuspunkti nihkumisega Aasia ja tärkava majandusega riikide, eelkõige nn BRICS-riikide (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) suunas. EL peaks samuti arendama majanduskoostööd naaberriikidega Euroopa naabruspoliitika raames, sh idapartnerluse ja Vahemere Liidu kaudu vabakaubanduspiirkonna laiendamise eesmärgil. Avatud turu põhimõtted peaksid olema selliste partnerlussuhete tingimuseks. Samal ajal on siseturu süvendamine ja täiustamine määrava tähtsusega, kui EL soovib püsida maailmaturu liidrina.

3.13.2   Euroopal on samuti kohustus tegeleda globaalsete probleemidega ning aidata kujundada globaliseerumise rütmi ja suunitlust. EL on järgnenud teistele peamistele kaubandusblokkidele oma püüdlustes kaubanduse liberaliseerimiseks kaupade ja teenuste maailmaturul. EL peab läbirääkimisi vabakaubanduslepingute sõlmimise üle Korea, ASEANi riikide ja Indiaga. Samuti on olnud positiivne Atlandi-üleses majandusnõukogus saavutatud edu. See strateegia peegeldab osaliselt vähest usku sellesse, et Doha vooru läbirääkimised viiakse lähiajal edukalt lõpule. Iseenesest võib selline kahepoolsus seada kahtluse alla mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste mõttekuse üleüldse. Rahvusvaheliste turgude avamisel tasub kinni pidada poliitilisest vastastikkuse põhimõttest ning Doha vooru lõpule viimine peaks olema endiselt prioriteet. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ning liikmesriikide valitsusjuhte üles nõudma kaubanduse liberaliseerimise läbirääkimistel, et kolmandate riikide valitsused austaksid inimõigusi, ILO konventsioone ning hoiaksid majandusressursse ning loodus- ja kultuurivarasid.

3.13.3   EL on esitanud algatuse ühenduse patendi ühtse kaitse väljatöötamiseks, mis on väga tervitatav ja ammu oodatud. Intellektuaalomandi õigused tuleb tugevalt jõustada ning ebaseaduslikult järgi tehtud margitoodetega kauplemise vastu tuleb tõhusalt võidelda (11).

3.13.4   Tõhusa turukontrolli ja -järelevalve puudumist ELis on viimastel aastatel rõhutanud teated standarditele mittevastavatest toiduainetest ja mänguasjadest, mis on imporditud kolmandatest riikidest. Kuna kolmandatest riikidest imporditud kaupade üle puudub asjakohane järelevalve, ohustavad ELi tarbijaid võimalikud terviseriskid või standarditele mittevastavad või madala kvaliteediga tooted. See moonutab samuti konkurentsi turul ning võib avaldada negatiivset mõju tulevastele investeeringutele ja tööhõivele Euroopas.

3.13.5   Üks võimalus Euroopa tarbijate kaitsmiseks kolmandatest riikidest imporditud kaupade ja teenuste eest, mis ei vasta tehnilistele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele standarditele ega töötingimustele, oleks kaaluda selgesõnalise ja kokkuvõtliku strateegia koostamist. Liikmesriigid peaksid tagama, et ILO, ÜRO ja selle agentuuride kehtestatud standardeid ning teisi rahvusvahelisi konventsioone seoses isikuõiguste, ühinemisvabaduse, töötajate organiseerumisõiguse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse ning laste ja sunniviisilise töö kaotamisega järgitakse riikides, kellega ELi liikmesriigil on kaubandussuhted.

3.13.6   Praegune kriis on näidanud, et riikidevaheline vastastikune sõltuvus globaalsel finants- ja kaubandusturul on üha suurem. Maailma finantssüsteeme tuleb tugevdada eeskirjade abil, mis aitavad kaasa usaldatavuse tõusule, tõhustavad järelevalveasutuste ja keskpankade vahelist kooskõlastamist; ning mis ei suurenda mitte ainult läbipaistvust, vaid mille abil kontrollitakse ka rangemalt narkokaubanduse, kuritegevuse ja illegaalsete relvatehingute tulemusena omandatud illegaalset päritolu raha liikumist.

3.13.7   Antud kontekstis võiksid ELi sotsiaaldialoogi mudelit järgida riigid väljaspool ELi ning komitee peaks tõhustama tegevust selle kontseptsiooni levitamiseks.

3.14   Sotsiaalne mõõde

3.14.1   Siseturu edasi arendamine eeldab Euroopa kodanike heakskiitu. Siseturu sotsiaalset mõõdet tugevdab nüüd Lissaboni lepingusse kaasatud põhiõiguste harta. See peaks tugevdama organiseeritud kodanikuühiskonna tähtsat rolli siseturu edasisel arendamisel.

3.14.2   ELi strateegia pärast 2010. aastat peaks edendama ausamat ja õiglasemat ühiskonda, kaitstes ja arendades oma ühiskonnamudelit kooskõlas integreeritud arengupoliitikaga. Iga liikmesriik peaks kohanema globaliseerumise ja tehnoloogiliste muutustega sel viisil, et parandab jätkuhariduse ja -koolituse kvaliteeti ja kättesaadavust. Kriisiaega tuleks kasutada võimalusena ärgitada kvalifikatsiooni tõstma, et tööjõudu tulevikuks ette valmistada. Töötutele tuleks anda võimalus ümberõppeks ning osalemiseks haridusprogrammides, sh kõrghariduses, mis võimaldab neil naasta tööturule paremate töötingimuste väljavaatega. Samal ajal ärgitab see tööandjaid investeerima uutesse turunõudmistesse, mis eeldatavasti tekivad lähiajal seoses uute tehnoloogiatega. Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi tuleks paremini kasutada ja kohandada sellistele väljakutsetele vastamiseks siseturul. Pidades silmas finantskriisi tagajärgi, tuleb kiirelt kaaluda nende programmide läbivaatamist, mille eesmärk on eelkõige vaesuse vastu võitlemine.

4.   Järeldused

4.1   Praeguse kriisi ajal peab EL kohanema Lissaboni strateegia keskpika ja pika perspektiivi meetmetega. Struktuurireformide kavasse on vaja lisada lühiajalisi meetmeid, jätkates samas tulevikku investeerimist. Seda on võimalik saavutada peamiselt täiendavate investeeringute kaudu teadus- ja arendustegevusse, uuendustegevusse ja haridusse, ärgitades liikmesriike aktiivselt oskusteavet vahetama ja toetades ettevõtteid (eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid), et anda panus dünaamilisemasse siseturgu. Keskkonnasäästlikumale majandusele suunatud meetmed on samuti oluline vahend uute töökohtade ja tehnoloogiate loomiseks ning samas alternatiivse energiavarustuse tagamiseks ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks. Seda on võimalik saavutada Euroopa valitsemise tugevdamise kaudu Euroopa Liidu kollektiivse mõõtme parandamiseks ning mittevajaliku topelttöö ja ressursside raiskamise vältimiseks.

---

(1)  KOM(2009) 647 lõplik, 24.11.2009.

(2)  Ülevaate saamiseks tõkete kasvutendentsist ühtsel turul vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühtse turu seireüksuse koostatud uurimust aadressil http://www.eesc.europa.eu/smo/news/index_en.asp.

(3)  14891/09, 23.10.2009.

(4)  ELT C 317, 23.12.2009, lk 80.

(5)  ELT C 277, 17.11.2009, lk 6.

(6)  ELT C 77, 31.3.2009, lk 15.

(7)  „Internal Market Scoreboard”, detsember 2008.

(8)  „When will it really be 1992? Specific Proposals for Completing the Internal Market”, avaldajad: Madalmaade tööandjate liidud VNO-NCW, MKB (vt http://www.eesc.europa.eu/smo/prism/moreinformation/literature/7/index_en.asp).

(9)  ELT C 317, 23.12.2009, lk 80 ja CESE 1947/2009, 17.12.2009 (TEN/356).

(10)  Study on the Impact of the Euro on Trade and Foreign Direct Investment (http://ec.europa.eu/economy_finance/publications/publication12590_en.pdf).

(11)  EÜT C 116, 28.4.1999, lk 35 ja EÜT C 221, 7.8.2001, lk 20.

---

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/19

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Integratsioon ja sotsiaalmeetmete kava”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 347/03)

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

Kaasraportöör: Pedro ALMEIDA FREIRE

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Integratsioon ja sotsiaalmeetmete kava”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis oma arvamuse vastu 26. jaanuaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (17. veebruari 2010. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 158, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja ettepanekud

1.1   Institutsioonina, mis on jõuliselt pühendunud sotsiaalmeetmete kava edendamisele ja arendamisele ning sisserändajate ja etniliste vähemuste integreerimise edendamisele, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustanud koostada käesoleva omaalgatusliku arvamuse, et Euroopa Liit tugevdaks oma integratsioonipoliitika seotust sotsiaalmeetmete kavaga.

1.2   2010 on Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika jaoks väga oluline aasta: tegemist on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaga, koostamisele tuleb EL2020 strateegia ning võetakse vastu uus sotsiaalmeetmete kava.

1.3   Komitee leiab, et sotsiaalmeetmete kava läbivaatamisel 2010. aastal tuleks suuremal määral arvestada sisserände sotsiaalset mõju.

1.4   Kuna sisseränne, integratsioon ja sotsiaalmeetmed kuuluvad eri volinike ja eri peadirektoraatide pädevusse, soovitab komitee Euroopa Komisjonil parandada komisjonisisest poliitilist ja administratiivset koostööd.

1.5   Integratsioonipoliitika tuleb siduda ELi sotsiaalpoliitika peamiste eesmärkidega. Sel viisil saaksid sellest kasu kõik inimesed, sh kolmandate riikide kodanikud, sisserändaja taustaga ELi kodanikud ning etnilised vähemused. Lisaks sellele peaks sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus hõlmama kõiki inimesi, sh sisserändajaid, olenemata sellest, kas nad on ELi või kolmandate riikide kodanikud.

1.6   Komitee peab prioriteetseks integratsiooni tugevdamist Euroopa tasandil, võttes arvesse majanduskriisi, sisserändajate ja etniliste vähemuste olukorda tööhõive, sotsiaalse kaasatuse, sugudevahelise võrdsuse, vaesuse, hariduse ja koolituse, tervishoiu, sotsiaalkaitse ja diskrimineerimise vastase võitluse aspektist.

1.7   Sisserändega kaasneva mitmekesisuse lähenemisviis tuleks üldiselt kaasata sotsiaalpoliitika ja -meetmete väljatöötamisel ja rakendamisel, samuti konkreetse poliitika ja algatuste väljatöötamisel sisserändajate ja etniliste vähemuste integreerimiseks.

1.8   Seega – võttes arvesse teistest poliitikavaldkondadest saadud kogemusi, – teeb komitee ettepaneku kaasata integratsiooni aspekt ELi eri poliitilistesse, õigusloome- ja finantsinstrumentidesse, et edendada integratsiooni, võrdset kohtlemist ja mittediskrimineerimist.

2.   Tutvustus

2.1   Euroopa Liit kehtestab ühise sisserändepoliitika, millesse komitee annab panuse oma arvamuste kaudu, tuues esile integratsiooni kui eduka sisserände võtmeteguri olulisust. EL leiab, et Euroopa ühiskondadel tuleb parandada oma suutlikkust tulla toime sisserändele iseloomuliku mitmekesisusega, et suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust.

2.2   Viimase kümne aasta jooksul on sisserändajad andnud märkimisväärse panuse Euroopa majanduslikku ja sotsiaalsesse arengusse (1). Paljud mehed ja naised kolmandatest riikidest on saabunud Euroopa tööturgudele, aidates ergutada majandust, suurendada tööhõivet, sotsiaalkindlustusmakseid ja maksutulusid.

2.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teinud ettepaneku nn kodanikuintegratsiooni kontseptsiooni kohta, mille aluseks on „sisserändajate järkjärguline võrdsustamine ülejäänud elanikkonnaga nii nende õiguste ja kohustuste kui ka juurdepääsu osas kaupadele, teenustele ja kodanikuosaluse kanalitele võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tingimustes” (2).

2.4   2010. aastal uuendatakse Lissaboni strateegiat EL2020 strateegiaga, kaasajastatakse sotsiaalmeetmete kava ning vaadatakse läbi integratsioonifond. ELis kehtivad Lissaboni leping ja põhiõiguste harta, asub tööle Euroopa Komisjoni uus koosseis (3) ning alanud on Euroopa Parlamendi uue ametiaja esimene pool.

2.5   2010. aasta on ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta, mis pakub võimaluse uuendada meie pühendumust solidaarsusele, sotsiaalsele õiglusele ja suuremale kaasatusele.

2.6   Integratsioonipoliitika tuleb siduda ELi peamiste sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega. Seetõttu teeb komitee ettepaneku parandada Euroopa Komisjoni sisest poliitilist ja administratiivset koostööd.

2.7   Majanduskriisi tõttu kuuluvad paljud sisserändajad kõige haavatavamate sotsiaalsete rühmade hulka ja just nemad on esmased ohvrid: just nemad vallandatakse esimesena, neil on suuremad raskused tööturule naasmisega ning neid ähvardab vaesumine, eriti kui tegemist on naistega (4).

2.8   Sageli langevad ka sisserändajate lapsed suurema tõenäosusega koolist välja.

2.9   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates tuleb tõhustada jõupingutusi diskrimineerimisega võitlemisel, rakendades olemasolevaid seadusandlikke vahendeid ning tugevdades riiklikku poliitikat ja ühiskondlikku pühendumist integratsioonile.

2.10   Seoses majanduskriisiga rünnatakse mitme liikmesriigi poliitilistes ja sotsiaalsetes debattides üha tulisemalt sisserändajaid, millega kaasneb rangemate õigusaktide vastuvõtmine ja ksenofoobia kasv.

2.11   Mitmed riigivalitsused kärbivad ka integratsioonipoliitikale eraldatud riiklikke vahendeid, ehkki kriisi ajal tuleks sotsiaalpoliitikasse tehtavaid investeeringuid pigem suurendada kui vähendada.

2.12   Komitee leiab, et sobiv integratsioonipoliitika kui osa asjakohasest ühisest sisserändepoliitikast on oluline tegur majandusliku tõhususe ja sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks.

2.13   Erinevuste tõttu sotsiaalsetes ja poliitilistes normides ning õigussüsteemides on ka integratsioonipoliitika Euroopa lõikes väga erinev. Integratsiooni eesmärgid on siiski seotud iga liikmesriigi sotsiaalpoliitikaga.

2.14   Sisserändajad integreeritakse ELi ühiskonda erineva kiirusega. Praegu on rändevood uutes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides väiksemad ning lõuna- ja läänepoolsetes liikmesriikides ulatuslikumad. Kogemused näitavad siiski, et tulevikus on rände tase kõikides Euroopa riikides kõrge.

2.15   Komitee rõhutab, et sisserände ja arengu vahelisi seoseid tuleb tugevdada ulatusliku Euroopa sisserändepoliitika raames. Sellele lähenemisviisile tuginedes on komitee koostanud kaks arvamust (5).

3.   Integratsioon

3.1   Sotsiaalne integratsioon toimub mitmes eluvaldkonnas: perekond, ümbruskond ja linn, töökoht, ametiühing, tööandjaorganisatsioon, kool, koolituskeskus, seltsielu, usuühing, spordiklubi, väeteenistus jne.

3.2   Kuna integratsioon on sotsiaalne protsess, mis leiab aset sotsiaalsetes struktuurides, on vaja head valitsemistava tagamaks, et kõnealust sotsiaalset protsessi toetab asjakohane riiklik poliitika. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oma vastavates liikmesriikides neile antud volituste raames poliitilised, õiguslikud ja eelarvevahendid, mida nad peavad integratsioonipoliitika eesmärkidel asjakohaselt kasutama.

3.3   Ühises üldpõhimõttes 10 (I lisa) tehakse ettepanek kaasata integratsiooniküsimus kõigisse poliitilistesse pädevusvaldkondadesse kõigil haldustasanditel (süvalaiendamine).

3.4   Komitee on koostanud mitmeid omaalgatuslikke arvamusi, (6) kus kutsutakse üles töötama ELis välja proaktiivne integratsioonipoliitika, mis oleks kahepoolne ja suunatud nii vastuvõtvatele ühiskondadele kui ka sisserändajatele, et luua ühiskond, mille kõik kodanikud omavad samu õigusi ja kohustusi ning jagavad avatud ja pluralistliku demokraatia väärtusi.

3.5   Komitee arvates võivad kodanikuühiskonna organisatsioonid etendada integratsioonis olulist rolli. Nii sisserändajad kui ka vastuvõtvad ühiskonnad peavad näitama, et nad soovivad integratsiooni soodustada. Sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad olema pühendunud integratsioonipoliitika ning diskrimineerimisvastaste meetmete rakendamisele.

3.6   Integratsioon on sotsiaalne protsess, mis puudutab ühtemoodi nii sisserändajaid kui ka vastuvõtvat ühiskonda. Kõik ametiasutused ja sotsiaalpartnerid peavad üles näitama pühendumust sellele protsessile. Euroopa Liidu, riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused peavad töötama välja programme oma pädevuste piires. Tõhususe tagamiseks ning programmide ja meetmete üldise sidususe kindlustamiseks peavad need üksteist täiendama ja olema sobivalt kooskõlastatud.

3.7   Ühes varasemas arvamuses (7) tegi komitee ettepaneku, et kohalikud omavalitsused peaksid näitama üles suuremat pühendumust, kuna integratsioon kujutab endast väljakutset eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Kõnealused meetmed on edukamad, kui nendesse kaasatakse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning kui kodanikuühiskonna organisatsioonid teevad aktiivselt koostööd.

3.8   Integratsioon on kahesuunaline protsess, mis rajaneb kolmandate riikide kodanike ja vastuvõtva ühiskonna õigustel ja kohustustel ning peab võimaldama sisserändajate täielikku osalust. Ühes varasemas arvamuses määratles Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee integratsiooni kui sisserändajate järkjärgulist võrdsustamist ülejäänud elanikkonnaga nii nende õiguste ja kohustuste kui ka juurdepääsu osas kaupadele, teenustele ja kodanikuosaluse kanalitele võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tingimustes (8).

3.9   Komitee leiab, et sisserändajad peaksid suhtuma integratsiooni positiivselt. Komitee arvates näitab kahesuunaline lähenemisviis, et integratsioon mõjutab nii sisserändajaid kui ka vastuvõtvat ühiskonda.

3.10   Integratsiooni ja sotsiaalse kaasatuse poliitikas tuleks keskenduda mitmele valdkonnale: esmane vastuvõtt, keeleõpe, seadused ja tavad, diskrimineerimise vastane võitlus, tööhõive ja koolituspoliitika, sugude vaheline võrdsus, alaealiste koolitamine, perekonnapoliitika, noorsoopoliitika, eluase, tervishoid, vaesuse probleemi lahendamine, sotsiaalteenuste laiendamine ning sisserändaja taustaga inimeste jaoks aktiivseks kodanikuks saamise lihtsustamine.

3.11   Nimetatud poliitikavaldkonnad aitaksid sisserändaja taustaga inimestel elada harmooniliselt Euroopa vastuvõtvates ühiskondades, mis muutuvad etniliselt ja kultuuriliselt üha mitmekesisemateks.

3.12   Komitee tegi 2002. aastal Euroopa Komisjoniga koostöös korraldatud konverentsil (9) ettepaneku, et ELi institutsioonid koostaksid Euroopa integratsioonikava ja asutaksid ühenduse fondi. Komisjon käivitas integratsiooni valdkonna katseprogrammi (INTI) ning tegi 2006. aastal ettepaneku asutada integratsioonifond. Nõukogu kiitis ettepaneku heaks ning fond on nüüd lisatud 2007.–2013. aasta eelarvesse.

3.13   Novembris 2004 töötas nõukogu välja sisserändajate Euroopa Liitu integreerimise poliitika ühised üldpõhimõtted (10). Kõnealused põhimõtted täiendavad inimõiguste, mittediskrimineerimise ja võrdsete võimaluste ning sotsiaalse kaasatuse õigusraamistikke.

3.14   Komitee rõhutab ühise Euroopa lähenemisviisi olulisust, kuna see annab integratsioonipoliitikale ja -protsessidele olulise lisaväärtuse, tagades laiahaardelise suhte teiste ELi poliitikatega nagu EL2020 strateegia, sotsiaalmeetmete kava ja ühtekuuluvuspoliitika. Selline lähenemisviis tugevdab ka seoseid integratsiooni ning ELi väärtuste ja põhimõtete vahel, nagu need on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis.

3.15   Integratsioonifond on rahastamisvahend, mille eesmärk on soodustada sellise integratsioonipoliitika arengut, mis keskenduks Euroopale ja mis kujutaks endast lisaväärtust Euroopale, peegeldades ühiseid üldpõhimõtteid. Integratsioonipoliitika aluseks on asutamislepingu artikkel 63 ning see on suunatud kolmandate riikide kodanikele. Euroopa Sotsiaalfond on suunatud kogu ELi elanikkonnale, sh sisserändajatele. Integratsioonifond ja Euroopa Sotsiaalfond täiendavad seega teineteist.

3.16   Komitee toetab integratsioonifondi kuut poliitilist eesmärki ning avaldab lootust lugeda fondi 2010. aasta vahearuannet, et teha ettepanekuid teatud muudatuste kohta.

3.17   Hiljuti loodi Euroopa integratsioonifoorum, et võimaldada kodanikuühiskonna ja sisserändajate organisatsioonidel osaleda ELi integratsioonipoliitikas. Komitee on suurel määral kaasatud foorumi tegevusse.

3.18   Euroopa Ülemkogu leidis oma 2007. aasta juuni järeldustes integratsiooni teemal, et 2005. aasta ühise integratsioonikavaga tuleb edasi liikuda, ning töötas välja ühised üldpõhimõtted.

3.19   Komitee soovib seda lähenemisviisi täiendada ning peab prioriteetseks integratsiooni tugevdamist Euroopa tasandil, võttes arvesse sisserändajate ja etniliste vähemuste olukorda tööhõive, sotsiaalse kaasatuse, sugudevahelise võrdsuse, vaesuse, hariduse ja koolituse, tervishoiu, sotsiaalkaitse ja diskrimineerimise vastase võitluse aspektist.

4.   Sotsiaalmeetmete kava

4.1   Rahvusvaheline finantsolukord on toonud kaasa tõsise majanduskriisi ELis, mis omakorda on põhjustanud sotsiaalse olukorra märkimisväärset halvenemist. Kriis avaldab integratsioonile äärmiselt kahjustavat mõju.

4.2   Arvestades koostamise aega, ei võeta uues sotsiaalmeetmete kavas (11) (2008) arvesse majanduskriisi negatiivset mõju, suurenenud tööpuudust ega riikide rahanduse ja sotsiaalse olukorra halvenemist.

4.3   Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt toimub majanduse elavdamine aeglaselt ning uute töökohtade loomine võtab kauem aega.

4.4   Komitee leiab, et sotsiaalne taastumine võtab igal juhul kauem aega kui majanduslik elavdamine. Seda arvestades on Euroopa sotsiaalpoliitikal äärmiselt oluline roll.

4.5   2010 on Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika jaoks väga oluline aasta: tegemist on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastaga, koostamisele tuleb EL2020 strateegia ning võetakse vastu uus sotsiaalmeetmete kava koos vajalike meetmete ja vahenditega.

4.6   Uues sotsiaalmeetmete kavas (2008), kus tunnustatakse sisserände olulist panust tööhõivesse Euroopas, tehakse ettepanek hõlbustada integratsiooni ning rakendada sotsiaalpoliitikat hariduse, tervishoiu- ja eluasemesektoris.

4.7   2009. aasta jaanuari arvamuses (12) uue sotsiaalmeetmete kava teemal tunnistas komitee, et uus lähenemisviis on edukas, ning käsitles sisserändevoogude suurenemisega ja sotsiaalpoliitika ebapiisavusega kaasnevaid probleeme, rõhutades vajadust neid täiendavalt analüüsida.

4.8   ELi eesistujariik Prantsusmaa palus komiteel koostada ettevalmistav arvamus (13) 2008. aasta juulis vastu võetud uue sotsiaalvaldkonna tegevuskava teemal. Komitee arvates oleks uuest sotsiaalvaldkonna tegevuskavast kasu raske majandusliku ja sotsiaalse olukorra lahendamisel. Komitee on teinud ettepaneku, et uues tegevuskavas võetaks arvesse integratsioonipoliitikat, võrdset kohtlemist, avatud koordinatsiooni meetodi arendamist ning integratsioonifondile eraldatud vahendite suurenemist.

4.9   6. mail 2009 võttis Euroopa Parlament vastu sotsiaalmeetmete kava teemalise resolutsiooni, (14) mille kohaselt peaks sisserändepoliitika põhinema inimõigustel, tugevdama diskrimineerimisvastaseid seadusi ning edendama integratsiooni- ja võrdsete võimaluste strateegiat.

4.10   Vajalike dokumentideta inimesed (nn mitteametlikud sisserändajad) on äärmiselt haavatavad ning võivad sattuda tööalase ekspluateerimise, vaesuse ja äärmusliku sotsiaalse tõrjutuse ohvriks. Seetõttu tegi komitee ettepaneku anda sellistele inimestele Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti alusel võimalus muuta oma staatus seaduslikuks, arvestades seejuures nende sotsiaalset ja tööalast integratsiooni. Komitee leiab ka, et ELi sotsiaalpoliitikas ei tohiks jätta nn mitteametlikke sisserändajaid välja sotsiaalse kaasatuse ja Euroopa Sotsiaalfondi eesmärkidest ja kavadest.

4.11   Lähiaastatel suureneb Euroopa kodanike liidusisene liikuvus ja paljude kolmandate riikide kodanike sisseränne Euroopasse. Kõnealused protsessid suurendavad ELi rahvuslikku, etnilist, religioosset ja kultuurilist mitmekesisust.

4.12   Sellest hoolimata võetakse praeguses uues sotsiaalmeetmete kavas vaid piiratud määral arvesse Euroopa ühiskondade mitmekesisust, sisserändajate ja etniliste vähemuste integratsiooni, võrdset kohtlemist ja diskrimineerimise vastast võitlust. Komitee leiab, et sotsiaalmeetmete kava läbivaatamisel 2010. aastal tuleks suuremal määral arvestada sisserände sotsiaalset mõju nii sisserändajatele kui ka vastuvõtvale ühiskonnale.

4.13   Seega tuleks tugevdada sotsiaalmeetmete kava ja integratsiooni seoseid. Komitee teeb seetõttu ettepaneku edendada integratsiooni, kaasates seda ELi erinevatesse poliitilistesse, õigusloome- ja finantsvahenditesse.

5.   Poliitikavaldkonnad

5.1   Lapsed ja noored

5.1.1   Noorsoopoliitikas tuleks arvestada noorte sisserändajate vajaduste ja olukorraga üleminekul täiskasvanuellu, samuti nende sotsiaalse integratsiooniga.

5.1.2   Paljud noored, kes on sisserändajate järeltulijad, saavutavad ametialast edu ja neist saavad oma kogukonna aktiivsed liikmed, kuid paljusid, isegi teise ja kolmanda põlvkonna sisserändajate lapsi ähvardab ka oht kogeda sotsiaalset tõrjutust, suurt ebaedu hariduse omandamisel ja seega suurem oht töötuks jääda.

5.1.3   Toetus perekondadele on äärmiselt oluline. Nagu komitee soovitas, (15) peaks ELil olema aktiivsem perepoliitika.

5.1.4   Avatud koordinatsiooni meetod noorsooküsimustes peaks hõlmama mitmekesisuse, sisserände ja mittediskrimineerimise näitajaid.

5.1.5   On oluline, et noored kasutaksid võimalusi, mida pakuvad ELi kavad elukestvaks õppeks, liikuvuseks, ettevõtluseks ja kodakondsuseks, mille eesmärk on ületada konkreetseid takistusi noorte sisserändajate teel ning soodustada kogemuste vahetamist.

5.2   Haridus ja koolitus

5.2.1   Haridus ja koolitus on liikmesriikide integratsioonipoliitika olulised elemendid. Noored sisserändajad ja etnilised vähemused puutuvad siiski kokku eriliste takistuste ja väljakutsetega, mis nõuavad erilist tähelepanu.

5.2.2   Koolid on sageli ülekoormatud probleemide ja väljakutsetega, millega tegelemiseks puuduvad neil piisavad ressursid. Koolidele tuleks anda täiendavaid vahendeid, arendada tuleks avatud õhkkonda ning õpetajaid tuleks toetada, pakkudes neile kultuuridealaseid ja mitmekesisuse haldamise teemalisi koolitusi.

5.2.3   Vaja on välja töötada hariduse kvaliteedi näitajad, mis peaksid olema piisavalt paindlikud, et vastata üha mitmekesisema õpilaskonna vajadustele.

5.2.4   Avatud koordinatsiooni meetodi pakutav raamistik haridusele peaks aitama tuvastada häid tavasid, leidmaks lahendust sisserändaja taustaga noorte ebaedule hariduse omandamisel.

5.2.5   See tähendaks järgmiste näitajate määratlemist: sotsiaalmajanduslik positsioon; noorte õpingute (kohustusliku koolituse) lõpetamine; mitmekesine õpetajaskond ja nende kultuuridevahelised oskused; haridussüsteemi suutlikkus võimaldada sotsiaalset liikuvust; sisserändaja taustaga noorte koondumistase; mitmekeelsuse soodustamine haridussüsteemis; haridussüsteemide avatus kõigile lastele ja noortele jne.

5.2.6   Komitee toonitas oma rände, liikuvuse ja integratsiooni teemalises arvamuses, (16) et sisserändaja taustaga inimeste ebasoodsad tingimused kanduvad ka täiskasvanuharidusse: nad kalduvad vähem osalema koolitustel ning neile pakutavad kursused on tavaliselt suunatud keeleoskuse omandamisele. Integratsiooni parandamiseks tuleks jätkuõppe ulatust laiendada kogu elanikkonnale, eritähelepanuga sellel, et sisserändaja taustaga inimestel oleks võrdne juurdepääs.

5.2.7   Euroopa haridus- ja koolitusprogrammid peaksid hõlmama õppekavasid, mis sisaldavad Euroopa demokraatiate tavasid, ajalugu, väärtusi ja põhimõtteid, samuti teadmisi sisserändajate päritoluriikide kultuuri ja väärtuste kohta (kui sisserändajatest õpilaste arv seda võimaldab).

5.3   Tööhõive

5.3.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostab hetkel eesistujariigi Hispaania taotlusel ettevalmistavat arvamust teemal „Sisserännanud töötajate integreerimine” (17), mis sisaldab samuti ettepanekuid Euroopa sotsiaalmeetmete kava kohta.

5.3.2   Juurdepääs tööturule on integratsiooniprotsessi võtmeelement ja lahutamatu osa, kuna inimväärne töö on olulise tähtsusega sisserändajate majandusliku sõltumatuse seisukohalt. Samuti aitavad need parandada sotsiaalseid suhteid ja vastastikust mõistmist vastuvõtva ühiskonna ja sisserändajate vahel.

5.3.3   Siiski on sisserännanud töötajad sageli ebasoodsas olukorras ning kannatavad otsese või kaudse diskrimineerimise all. Samuti seisavad nad silmitsi õiguslike probleemidega nende kvalifikatsiooni tunnustamisel ja mõned sisserännet reguleerivad õigusaktid piiravad nende karjääri arengut ja tegevusala muutmist.

5.3.4   Selle tulemusel töötavad sisserännanud töötajad sageli madala kvaliteediga töökohtadel, mida iseloomustavad madalam töötasu ja ebakindlad töötingimused. Kõnealune keeruline olukord puudutab eelkõige naisi.

5.3.5   Kõige ebakindlamate tingimustega seisavad silmitsi ilma isikutunnistuseta inimesed, kes elavad riigis ebaseaduslikult: nad töötavad varimajanduses ja neid võidakse ära kasutada.

5.3.6   Uue põlvkonna tööhõivepoliitika koos Euroopa Sotsiaalfondi ja programmi „Progress” algatustega peaks hõlmama spetsiifilisi kriteeriumeid ja näitajaid, millega parandatakse sisserändajate ühiskondlik-ametialase integratsiooni võimalusi, sealhulgas juurdepääsu tööle füüsilisest isikust ettevõtjana. Kõnealused võimalused hõlmavad lisaks keele- ja kultuuriõpingutele meetmeid, millega edendatakse sisserändajate väljaõpet uute tehnoloogiate valdkonnas ning ennetatakse töökeskkonnariske.

5.3.7   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et õigusakte ja riiklikku poliitikat tuleb täiendada koostöö kaudu sotsiaalpartneritega, sest integreerumine tööturule on ka sotsiaalse suhtumise ning ametiühingute ja tööandjate pühendumise küsimus.

5.3.8   Sisserännanud töötajad on rohkem valmis ümber asuma, ent mõned riiklikud õigusaktid takistavad ja piiravad sellist liikuvust. Liikuvust võiks lihtsustada direktiiv pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (18) (mis on mõne riigi õigusloomesse puudulikult üle võetud). Samuti võiks tõhusamalt kasutada võrgustikku EURES, et edendada sisserännanud töötajate liikuvust Euroopa Liidus.

5.4   Sisserändajate ettevõtlus

5.4.1   Mitmed sisserändajad otsustavad alustada tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana või asutada oma ettevõtte. Sisserändaja taustaga inimeste poolt loodud ettevõtete arv kasvab pidevalt.

5.4.2   Komitee leiab, et Euroopa Liit peaks toetama sisserändajate ettevõtlust ning Euroopa Sotsiaalfondi ettevõtlust toetavate vahendite puhul tuleks pidevalt arvesse võtta sisserännanud rahvastikku.

5.4.3   Tööandjate organisatsioonid ja kaubanduskojad peaksid samuti avama oma uksed sisserändaja taustaga ettevõtjatele ning edendama aktiivselt nende juurdepääsu juhtimisstruktuuridele.

5.4.4   Mitmeid sisserändajate äriideid arendatakse ka sotsiaalmajanduse raames, mistõttu leiab komitee, et neid tuleks toetada Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest ning riiklike ametkondade poolt.

5.5   Sotsiaalkaitse

5.5.1   Euroopas on kasutusel rida erinevaid riiklikke pensionisüsteeme. Tuleb tagada, et sisserännanud töötajad teevad makseid pensionisüsteeidesse ja et neil on õigus saada vastavaid hüvesid ilma diskrimineerimata.

5.5.2   Liikuvuse parandamiseks tuleb tagada pensioniõiguste ülekantavus ning tagasisaatmismenetluste puhul vastavate pensioniõiguste austamine.

5.5.3   Avatud koordinatsiooni meetod peaks hõlmama näitajaid, millega hinnatakse, kas sisserännanud töötajad on pensionisüsteemiga täielikult ja ilma diskrimineerimata kaetud.

5.6   Elamumajandus

5.6.1   Majanduskriis on mitmes linnas kaasa toonud kodutute inimeste arvu kasvu; paljud neist on sisserändaja taustaga.

5.6.2   Paljude inimeste, eriti noorte jaoks on nüüd eluaseme leidmine keeruline.

5.6.3   Ka sisserändajatel ja vähemustel on mitmeid spetsiifilisi probleeme korraliku eluaseme leidmisel. Sellest tulenevalt leiab komitee, et liikmesriikide eluasemepoliitika peaks moodustama osa integratsiooni- ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise poliitikast.

5.6.4   Enamik eurooplasi, sh sisserändajad ja vähemused, elavad linnakeskkonnas. Ühes teises arvamuses (7) rõhutas komitee kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli integratsioonipoliitikas Hea linnapoliitika võib edendada integratsiooni ja mõnes linnas ära hoida allakäivate getode tekke.

5.6.5   Seega peaks eluasemepoliitika hõlmama kriteeriumeid, meetmeid ja näitajaid olemasolevate takistuste kõrvaldamiseks. Vajalik on proaktiivne lähenemisviis, mis hõlmab ühiskonna kõiki kihte koos riigiasutuste ja sotsiaalpartneritega.

5.7   Tervishoid ja muud teenused

5.7.1   Mõnes liikmesriigis jätavad riiklikud õigusaktid paljud sisserändajad ilma juurdepääsust tervishoiusüsteemidele, mistõttu on nad tõsiselt kaitsetus olukorras.

5.7.2   Koordinatsioonisüsteem tervishoiu valdkonnas ja sisserännet käsitlevad Euroopa õigusaktid peavad tagama sisserännanud rahvastikule võrdsetel tingimustel juurdepääsu riiklikele tervishoiuteenustele ja kvaliteetsele arstiabile. Tervishoiusüsteemid tuleb seega kooskõlla viia sotsiaalse mitmekesisusega.

5.7.3   Komitee rõhutab, et mõnes liikmesriigis on paljud tervishoiuspetsialistid ja hooldustöötajad sisserändajad.

5.7.4   Suurendada tuleks ka jõupingutusi töötervishoiu vallas, kuna sisserännanud töötajaid ohustavad sageli suuremad riskid ning nad ei tunne seadusi ja ennetusprogramme.

5.7.5   Mõnes liikmesriigis puudub sisserändaja taustaga inimestel täielik juurdepääs sotsiaalteenustele ja kõnealuste teenuste loomisel ei ole arvesse võetud elanikkonna mitmekesisust. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon hindaks avalike teenuste kvaliteeti integratsiooni, mitmekesisuse ja mittediskrimineerimise vaatepunktist.

5.7.6   Komitee arvates ei tohiks sisserändajaid diskrimineerida tervishoiu- ega ka sotsiaalpoliitikas, kuna nad maksavad makse ja sotsiaalkindlustusmakseid nagu ülejäänud rahvastik. Arvestades praegust majanduskriisi ja eelarveprobleeme, tuleb tagada, et kõik maksaksid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid, et kindlustada avalike teenuste jätkusuutlikkus.

5.8   Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus

5.8.1   Paljud sisserändaja taustaga inimesed elavad vaesuses või on sellest ohustatud. Praegune majanduskriis, kasvav töötus ja vaeghõive teravdavad seda olukorda veelgi. Sisserändaja taustaga inimestel ja vähemustel peab olema juurdepääs ümberõppeprogrammidele, töötukaitsele, eluasemele ja teistele avalikele sotsiaalteenustele.

5.8.2   2010. aastal tähistab Euroopa Liit vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aastat. Komitee on seisukohal, et sisserändajate ja vähemuste aktiivset kaasamist tuleks parandada, et tagada miinimumpalk, edendada juurdepääsu avalikele teenustele ja vahenditele ning tööturule.

5.8.3   Komitee juhib tähelepanu mõningate kriminaalsete võrgustike tegevusele, kes kasutavad mitteametlikke sisserändajaid ära eelkõige inimkaubanduse ning naiste ja alaealiste prostitutsiooni vallas. Selliste maffiaorganisatsioonide vastu võitlemiseks kasutatavaid õiguslikke ja politseimeetmeteid tuleks täiendada ohvrite toetus- ja kaitsemeetmetega

5.9   Võitlus diskrimineerimise vastu

5.9.1   Euroopa Parlament (19) võttis hiljuti vastu resolutsiooni uue direktiivi kohta, milles käsitletakse diskrimineerimise vastast võitlust ja mis täiendab kolme juba kehtivat direktiivi (20). Ka komitee koostas arvamuse (21), milles toetatakse komisjoni ettepanekut ja soovitatakse arvesse võtta mitmekordset diskrimineerimist.

5.9.2   Kui uus direktiiv vastu võetakse, laieneb mittediskrimineerimise põhimõte Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 19 kohaselt sellistele valdkondadele nagu haridus, tervishoid, sotsiaalkaitse ja elamumajandus. Komitee kutsub nõukogu üles seda direktiivi vastu võtma, võttes seejuures arvesse komitee arvamust.

5.9.3   Sisserändaja taustaga inimesed – olgu naised või mehed, vanad või noored – langevad sageli diskrimineerimise ohvriks, mida raskendab tõsiasi, et kolmandate riikide kodanikena on nende õiguslik kaitse piiratud. Mitmed inimesed kannatavad mitmekordse diskrimineerimise all.

5.9.4   Komitee teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon koostab tegevuskava võitlemaks mitmekordse diskrimineerimise vastu, ja väljendab soovi selle koostamisel osaleda.

5.9.5   Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (22) peaks jätkama aruande koostamist paljusid sisserändajaid puudutava otsese või kaudse diskrimineerimise kohta.

5.10   Sooline võrdõiguslikkus

5.10.1   Sisserändaja taustaga naised on silmitsi spetsiifiliste probleemidega tulenevalt tõsiasjast, et nad on naised, ja seetõttu peab integratsioonipoliitika omandama asjakohase soolise perspektiivi.

5.10.2   Komitee leiab, et integratsiooni ühiste aluspõhimõtete ja sotsiaalmeetmete kava raames tuleb tugevdada soopõhist lähenemisviisi tagamaks, et sisserännud ja etnilistesse vähemustesse kuuluvatel naistel on võrsed võimalused ja et neid ei diskrimineerita.

5.11   Sisseränne ja areng

5.11.1   Teistes arvamustes (23) on komitee juhtinud tähelepanu sellele, et sisserändepoliitika võib kaasa aidata päritoluriikide majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning seetõttu peaks Euroopa Liit muutma sisserännet reguleerivad õigusaktid senisest paindlikumaks.

5.11.2   Välispoliitikas peaks Euroopa Liit ÜRO raames edendama rännet reguleerivat rahvusvahelist õigusraamistikku ja allkirjastama kehtiva konventsiooni (24).

6.   Sotsiaalmeetmete kava vahendid

6.1   Süvalaiendamine

6.1.1   Integratsiooni süvalaiendamine hõlmab poliitiliste protsesside (ümber)korraldamist, arendamist ja hindamist selliselt, et kõik sotsiaalmeetmete kava vastuvõtmises osalejad kaasaksid sisserändajate integreerimise, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise ning neile võrdsete võimaluste loomise kava kõikidesse eesmärkidesse, meetmetesse ja vahenditesse kõigil tasanditel ja kõigis etappides.

6.1.2   Kuna Euroopa Liidu kultuurimudelid on erinevad, tuleb süvalaiendamisega üldiselt tagada, et inimeste kogemusi, oskusi, huve ja vajadusi käsitletaks integratsiooni ja mitmekesisuse vaatepunktist, võttes neid arvesse kõigi algatuste puhul sõltumata nende tüübist ja sotsiaalsest ulatusest, ning et meetmeid hinnatakse.

6.1.3   Esimene samm selles protsessis peaks olema mõjuhinnangu läbiviimine, et ennetada vajadusi ja tagada, et sotsiaalset mitmekesisust võetakse kohaselt arvesse kõigis asjaomastes tegevusvaldkondades. See tähendab integratsiooninäitajate määratlemisprotsessi kiirendamist. Kõnealused näitajad peavad täiendama neid, mida hõlmab sotsiaalsele kaasamisele suunatud avatud koordinatsiooni meetod. Euroopa integratsioonifoorum võiks osaleda kõnealuste näitajate väljatöötamisel.

6.1.4   Süvalaiendamise eduka elluviimise võti on kõigi avaliku ja erasektori sidusrühmade poliitiline initsiatiiv ja osalemine. Selleks tuleb luua koostööraamistik, mille kaudu on võimalik arendada otsustusprotsesse muudatuste tegemiseks.

6.2   Õigusaktid

6.2.1   Komitee leiab, et sisserände vallas tuleks parandada Euroopa ühiste õigusaktide kvaliteeti ja et direktiivid peaksid pakkuma sisserändajatele piisavat kaitset. Seda silmas pidades on komitee koostanud omaalgatusliku arvamuse (25), milles väljendatakse seisukohta, et Euroopa Liidu sisserändepoliitikas ja sellekohastes õigusaktides tuleks täielikult austada inimõigusi.

6.2.2   Komitee leiab, et pärast Stockholmi programmi vastuvõtmist on lihtsam edendada sisserännet ja varjupaigaküsimust puudutavate õigusaktide ühtlustamist.

6.2.3   Uusi diskrimineerimisvastaseid õigusakte, mis koostatakse EÜ asutamislepingu artikli 13 alusel, tuleks arvesse võtta sisserännet puudutavate Euroopa õigusaktide koostamisel.

6.3   Sotsiaaldialoog

6.3.1   Sotsiaalpartneritel on kohustus dialoogi ja läbirääkimiste kaudu edendada võrset kohtlemist ettevõtetes. Komitee ja Dublini fond korraldasid arvamuse (7) koostamise raames arutelu. Arutelu järeldused, mis on toodud käesoleva dokumendi lisas 3, võivad osutuda äärmiselt kasulikuks sotsiaalpartneritele ja komisjonile, et tööalane integratsioon toimuks võrdse kohtlemise tingimustes, ilma diskrimineerimiseta põliselanikest ja sisserändajatest töötajate vahel.

6.3.2   Eri valdkondades peetava sotsiaaldialoogi abil on võimalik edendada sisserändaja taustaga töötajate ja vähemuste aktiivset kaasamist. Ettevõtetes on sisserändaja taustaga töötajate aktiivset osalemist lihtsam tagada.

6.3.3   Euroopa sotsiaalpartneritega tuleks nõuetekohaselt konsulteerida ja nende arvamust tuleks uue sotsiaalmeetmete kava koostamisel arvesse võtta.

6.3.4   Euroopa Liidu eesistujariik Hispaania taotles komiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist teemal „Sisserännanud töötajate integreerimine” (26). Arvamuses pakub komitee välja rea algatusi integratsiooni parandamiseks tööhõive seisukohalt.

6.4   Kodanikuühiskonna dialoog

6.4.1   Koos sotsiaaldialoogiga on kodanikuühiskonna dialoog suurepärane juhtimismeede, mis moodustab osa Euroopa sotsiaalmudelist. Komitee arvates on see oluline Euroopa sotsiaalmeetmete kava rakendamise ja integratsiooni vahend.

6.4.2   Euroopa tasandil tuleb integratsioonipoliitika rakendamisse ja sotsiaalmeetmete kava koostamisse ulatuslikumalt kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes on keskendunud inimõigustele ning sisserändajate ja vähemuste abistamisele.

6.4.3   Konsulteerida tuleks Euroopa integratsioonifoorumiga ja sellel peaks olema aktiivne roll Euroopa Liidu uue sotsiaalmeetmete kava koostamisel.

6.4.4   Euroopa Liit peaks jätkuvalt edendama kultuuridevahelist dialoogi, millega täiendatakse integratsiooni ja sotsiaalpoliitika eesmärke.

6.5   Avatud koordinatsiooni meetod

6.5.1   Sarnaselt Euroopa Komisjoni ja komitee sisserändepoliitika osas tehtud soovitustele tuleks ka integratsiooni vallas käivitada avatud koordinatsiooni meetod.

6.5.2   Nõukogu on otsustanud parandada praegust koordineerimist ja anda komisjonile olulisema rolli. Komitee toetab seda otsust, ent leiab, et see peaks olema ambitsioonikam.

6.5.3   Kõnealuse koordinatsioonimeetodiga peaksid kaasnema kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed näitajad, mille väljatöötamisel võiksid osaleda Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa integratsioonifoorum.

6.5.4   Sotsiaalpoliitika valdkonna erinevad avatud koordinatsiooni meetodid peaksid parandama integratsiooniga seotud eesmärke ja näitajaid tööhõive, sotsiaalkaitse, tervishoiupoliitika, vaesuse vastu võitlemise, sotsiaalse tõrjutuse jne poliitikas.

6.6   Rahastamine

6.6.1   Komitee arvates tuleks parandada sotsiaalfondi ja integratsioonifondi sünergiat ja vastastikust täiendavust.

6.6.2   Euroopa Sotsiaalfond on suunatud neile, kes seisavad silmitsi konkreetse probleemidega töö leidmisel, nt naised, noored ja eakad töötajad. See aitab ettevõtetel ja töötajatel kohanduda muutustega, mis tulenevad uutest tehnoloogiatest ja ühiskonna vananemisest. Euroopa Sotsiaalfond peaks kaasama sisserändest tuleneva mitmekesisuse perspektiivi täielikumalt oma eesmärkidesse ja programmidesse nii praegusel programmiperioodil (2007–2013) kui ka tulevikus.

6.6.3   Pärast 2013. aastat tuleb suurendada ka integratsioonifondi rahalisi vahendeid ning anda komisjonile ulatuslikumad juhtimisvolitused.

6.6.4   Programm „Progress”, mille eesmärk on anda rahalist toetust Euroopa Liidu tööhõive ja sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamiseks, peaks samuti tugevdama integratsiooni ja mitmekesisust oma viies peamises tegevusvaldkonnas (tööhõive, sotsiaalkaitse ja integratsioon, töötingimused, mittediskrimineerimine ja mitmekesisus ning sooline võrdõiguslikkus).

7.   Kaasavam Euroopa kodakondsus

7.1   Euroopa demokraatiad on avatud ja vabad ühiskonnad, mis peaksid tuginema kõigi inimeste kaasamisele. Integratsioonipoliitikat ja sisserännet reguleerivaid õigusakte ei tohiks kunagi kasutada poliitilise vabandusena, et võtta sisserändajatelt ja vähemustelt ära õigus kodakondsusele.

7.2   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et meie demokraatiate alust tuleks laiendada, kaasates sellesse uued kodanikud võrsete õiguste ja kohustustega. Riigi ja Euroopa kodakondsuse õigused peaksid diskrimineerimiseta hõlmama kõiki mitmekesisuse vorme.

7.3   Komitee kordab teises arvamuses (27) tehtud ettepanekut, mille kohaselt tuleks Euroopa Liidu kodakondsus anda nendele kolmandate riikide kodanikele, kellel on Euroopa Liidus pikaajalise elaniku staatus. Komitee soovitab komisjonil, Euroopa Parlamendil ja nõukogul võtta seda ettepanekut arvesse oma uue ametiaja eesmärkides.

7.4   Euroopa Komisjon peaks käivitama uue algatuse, et edendada kodanikuväärtusi kolmandate riikide kodanike seas ning julgustada neid osalema sotsiaalses ja poliitilises elus.

8.   Uus Euroopa Komisjon

8.1   Komitee leiab, et eduka integratsiooni seisukohalt ei oleks kohane, kui uues komisjonis tegeleb sisserändeküsimustega sama osakond, kelle pädevusse kuulub julgeolek, kuivõrd justiitsküsimuste ja põhiõiguste jaoks on olemas eraldi portfell.

8.2   Sisserände sidumine julgeolekuga saadab negatiivse sõnumi Euroopa ühiskonnale ja sisserändajatele, mis on vastuolus integratsiooni esimese ühise aluspõhimõtte ehk kahesuunalise protsessiga. Euroopas on liiga palju sõnumeid, milles sisserännet kirjeldatakse kuriteona.

8.3   Komitee on seisukohal, et edastatav sõnum oleks integratsioonisõbralikum, kui sisseränne ja varjupaigaküsimus paigutataks justiitsküsimuste ja põhiõiguste portfelli.

8.4   Antud kontekstis on äärmiselt oluline kiirendada integratsiooni süvalaiendamist sotsiaalmeetmete kavas ja teistes ühenduse poliitikavaldkondades eriti seoses sisserändajate põhiõiguste kaitsega.

---

(1)  KOM(2008) 758 lõplik.

(2)  EÜT C 125, 27.5.2002.

(3)  Integratsiooni ja sotsiaalmeetmete kavaga seotud küsimused kuuluvad eri volinike ja eri peadirektoraatide pädevusse.

(4)  Eurostat.

(5)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused:

ELT C 44, 16.2.2008, lk 91.

ELT C 120, 16.5.2008, lk 82.

(6)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused:

ELT C 27, 3.2.2009, lk 95.

EÜT C 125, 27.5.2002, lk 112.

ELT C 80, 30.3.2004, lk 92.

ELT C 318, 23.12.2006, lk 128.

(7)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 128.

(8)  EÜT C 125, 27.5.2002, punkt 1.4 (raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos).

(9)  Konverents teemal „Kodanikuühiskonna roll integratsiooni edendamisel”, Brüssel, 9.–10. september 2002.

(10)  19. novembri 2004. aasta dokument 14615/04.

(11)  KOM(2008) 412 lõplik.

(12)  ELT C 182, 4.8.2009, lk 65.

(13)  ELT C 27, 3.2.2009, lk 99.

(14)  2008/2330(INI).

(15)  ELT C 161, 13.7.2007, lk 66 ja ELT C 120, 16.5.2008, lk 66.

(16)  ELT C 218, 11.9.2009, lk 85.

(17)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettevalmistav arvamus teemal „Sisserännanud töötajate integreerimine”.

(18)  Direktiiv 2003/109/EÜ.

(19)  Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta resolutsioon teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest”.

(20)  Direktiiv 2000/43/EÜ, direktiiv 2004/113/EÜ, direktiiv 2000/78/EÜ.

(21)  ELT C 182, 4.8.2009, lk 19 ja ELT C 77, 31.3.2009, lk 102.

(22)  EU-MIDIS (Euroopa Liidu vähemused ja diskrimineerimine) uurimuses küsiti 23 000-lt sisserändajate ja etniliste vähemuste rühmadesse kuuluvalt inimeselt nende kogemusi seoses diskrimineerimise, rassismist ajendatud kuritegevuse ja politsei tegevusega Euroopa Liidus.

(23)  ELT C 44, 16.2.2008, lk 91.

(24)  ÜRO võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon

(25)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 29.

(26)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettevalmistav arvamus teemal „Sisserännanud töötajate integreerimine” raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos.

(27)  Omaalgatuslik arvamus, ELT C 208, 3.9.2003.

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/28

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majanduspartnerluslepingute mõju äärepoolseimatele piirkondadele (Kariibi mere piirkond)”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 347/04)

Raportöör: Hervé COUPEAU

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Majanduspartnerluslepingute mõju äärepoolseimatele piirkondadele (Kariibi mere piirkond).”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 2. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   15. oktoobril 2008. aastal AKV-riikide (1) Kariibi mere piirkonna foorumi (CARIFORUM) 15 liikmesriigi (2) ja ELi allkirjastatud majanduspartnerluslepingu kohaldamisala on eriti laiaulatuslik. Siiski takistab teatud hulk tegureid, mis on küll majanduspartnerluslepingus kirjas, piirkondlikku integratsiooni, säästvat arengut ning koostööd CARIFORUMi liikmesriikide ja äärepoolseimate piirkondade vahel. Kuigi äärepoolseimatel piirkondadel on pikk Euroopa traditsioon, on nad geograafiliselt, ajalooliselt, kultuuriliselt ja majanduslikult seotud CARIFORUMi riikidega. Nende strateegiline asukoht võimaldab luua kestvaid kaubandussuhteid naaberriikidega ja nii on nad Euroopa esimesed piirkonnad, keda majanduspartnerlusleping puudutab.

1.2   Komitee võtab arvesse läbirääkimiste keerukust, võimalikke ohtusid ja võimalusi, mida majanduspartnerlusleping sisaldab nii CARIFORUMi riikide kui ka äärepoolseimate piirkondade ja ELi jaoks üldiselt.

1.3   Komitee soovitab tungivalt konsulteerida äärepoolseimate piirkondade kohalike ja piirkondlike omavalitsustega igasuguse ELi ja CARIFORUMi majanduspartnerluslepinguga seotud koostöö osas. Kuigi ka Prantsusmaa departemangud Ameerikas (Départements Français d'Amérique – DFA) on äärepoolseimad alad, eristab neid CARIFORUMi riikidest asjaolu, et nemad panevad ise nurgakivi tõelisele piirkondlikule integratsioonile.

1.4   Komitee on arvamusel, et oluline on ka äärepoolseimate piirkondade kodanikuühiskonna ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tihedam kaasamine aruteludesse ja lepingu rakendamiseks loodud erinevatesse järelevalvekomiteedesse. See võimaldaks saavutada piirkondliku integratsiooni eesmärgi, millele majanduspartnerlusleping tugineb.

1.5   CARIFORUMi riikide järkjärguline integratsioon maailma majandusse saab toimuda ainult siis, kui lahendatakse transpordiga seotud probleemid (infrastruktuur ja transpordivahendid). Komitee soovitab komisjonil paigutada transpordiküsimus laiemasse visiooni ja uurida lähemalt konkreetseid lahendusi, mida saaks kavandada koostöös CARIFORUMi riikide ja äärepoolseimate piirkondadega.

1.6   Komitee soovitab sidusrühmadel kavandada ennetavat tollimaksude vähendamist äärepoolseimate piirkondade ja CARIFORUMi riikide vahel eesmärgiga arendada kaubandussuhteid Kariibi mere piirkonnas.

1.7   Komitee väljendab rahulolu seoses sellega, et majanduspartnerluslepingus on hästi arvesse võetud vajadust kehtestada selge menetlus seoses sanitaar- ja fütosanitaarmeetmetega. Komitee soovitab siiski kaasata äärepoolseimad piirkonnad asutustesse, kellel on volitused rakendada sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid, et lihtsustada piirkondadevahelist kaubandust, ning kahepoolsete muudatuste üle peetavatesse läbirääkimistesse. Komitee on samuti seisukohal, et äärepoolseimatele piirkondadele tuleks anda päritolunimetus (nt „OR” – outermost regions), mis võimaldaks eristada nende tooteid kvaliteedi ja EÜ normidest kinnipidamise osas.

1.8   Komitee soovitab selgesõnaliselt hallata äärepoolseimate piirkondade kalastusalasid ja vesiviljelust CARIFORUMi riikide nõusolekul.

1.9   Komitee toetab teenuste paremat struktureerimist tõelise Kariibi mere turismitööstuse loomise eesmärgil.

1.10   Komitee on teadlik keskkonnasäästlikkuse ja –kaitse mõistete lepingusse lisamisest ning tal peaks olema võimalus analüüsida kogu piirkonda pikemas perspektiivis.

2.   Sissejuhatus ja üldised märkused

2.1   Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 349 ja 355 tunnistatakse äärepoolseimate piirkondade eripära. 1986. aastal lõi Euroopa Komisjon äärepoolseimate piirkondade talitustevahelise töörühma, mille ülesanne on koordineerida ühenduse meetmeid nende piirkondade hüvanguks ning olla vahendaja asjaomaste piirkondlike ja riiklike ametiasutuste vahel. Alates 1989. aastast on nende piirkondade sotsiaal-majanduslikku arengut toetatud eriprogrammiga, et äärepoolseimad piirkonnad jõuaksid samale tasemele Euroopa Liidu ülejäänud piirkondadega.

ELi ja CARIFORUMi majanduspartnerluslepingu artiklis 239 võetakse arvesse Kariibi mere piirkonna äärepoolseimate piirkondade (Martinique ja Guadeloupe) ja CARIFORUMi riikide geograafilist lähedust ning „nende piirkondade ja CARIFORUMi riikide majandus- ja sotsiaalsuhete tugevdamise eesmärgil püüavad lepinguosalised kaugeimate piirkondade ja CARIFORUMi riikide vahel eriliselt soodustada koostööd kõikides käesoleva lepinguga hõlmatud valdkondades, edendada kaupade ja teenustega kauplemist ja investeeringuid ning transpordi- ja sideühendusi”. Samuti leiab selles artiklis kinnitamist CARIFORUMi riikide ja äärepoolseimate piirkondade ühine osalemine ja majanduspartnerluslepingu valdkondadega hõlmatud raam- ja eriprogrammides.

2.2.1   Komitee tahab tuua esile, kui olulised on Hollandi ülemereterritooriumid: Bonaire, Curaçao, Seeba, Saint Eustatiuse, Saint Martini ja Aruba saared, mis asuvad Kariibi mere piirkonnas. Need saared on Euroopa mõistes siiski ülemereriigid ja -territooriumid, mis eristab neid õiguslikult äärepoolseimatest piirkondadest ja Kariibi mere piirkonnast. Komitee rõhutab, et ilma ELi liikmesriikidega (Holland, Ühendkuningriik, Prantsusmaa) seotud territooriume laiaulatuslikumalt arvesse võtmata ei saa piirkondlik integratsioon toimuda nii nagu see on ette nähtud majanduspartnerluslepingus.

2.3   Komitee on pidanud oluliseks analüüsida kõnealuse lepingu majanduslikku ja sotsiaalselt mõju Kariibi mere piirkonnale ja eelkõige äärepoolseimatele piirkondadele. Seega tuleks määratleda lühikeses ja pikaajalises perspektiivis piirkondliku integratsiooni edendamiseks tehtavate jõupingutuste tõhusus kaupade, teenuste, koostöö ja hea majandusjuhtimise kontekstis kaubandusega seotud valdkondade kaudu (konkurents, investeerimine, intellektuaalomand jne).

Piirkondlik integratsioon selle mõiste laiemas tähenduses (äärepoolseimate piirkondade Euroopa strateegia) on majanduspartnerluslepingu üks peamisi eesmärke, aga samas on tegemist ka eesmärgiga tagada äärepoolseimate piirkondade tõhusam kaasamine piirkonda. Ometi kahjustab teatud hulk lepingutest tulenevaid tegureid piirkondlikku integratsiooni ja majanduspartnerluslepingu tõhusust.

2.4.1   Asjaolu, et majanduspartnerluslepingu üle peetud läbirääkimiste käigus ei konsulteeritud äärepoolseimate piirkondade piirkondlike nõukogudega ja üldnõukogudega, vähendas nende rolli Kariibi mere piirkonnas. Nimetatud nõukogudel on teatav oskusteave äärepoolseimate piirkondade tugevates ja kaitset vajavates valdkondades (3) ning tänu piirkondlikele juhtkomisjonidele võivad nad igal hetkel oma uuringutest kokkuvõtte teha. Prantsusmaa valitsuse algatusel loodud ülemere assambleed annavad muu hulgas palju vastuseid majanduspartnerluslepingu põhjustatud takistustele. Lisaks on neil institutsioonidel oma geograafilise ja kultuurilise läheduse tõttu teatud hulk sidemeid CARIFORUMi riikidega.

2.4.2   Äärepoolseimate piirkondade kõrvalejäämine CARIFORUMi ja ELi komisjonist „Kaubandus ja areng”, CARIFORUMi ja ELi parlamentaarsest komisjonist ning eelkõige CARIFORUMi ja ELi nõuandekomiteest vähendab nende piirkondade mõju Euroopa Liidus. Seega soovitab komitee vajadusel kaasata erinevatesse eelnimetatud komisjonidesse äärepoolseimate piirkondade parlamendiliikmed, kodanikuühiskonna liikmed või ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad.

2.4.3   Äärepoolseimad piirkonnad on igapäevaselt silmitsi probleemidega, mis tulenevad raskustest kaubandussuhete arendamisel Kariibi mere riikidega (infrastruktuurid, kvoodid, negatiivsed nimekirjad) ning äärepoolseimate piirkondade kodanikuühiskonnaga konsulteerimata jätmine nurjab otsesed kaubavahetused CARIFORUMi riikide kodanikuühiskonnaga.

2.4.4   Komitee julgustab sidusrühmi soodustama äärepoolseimate piirkondade lubamist vaatlejatena sellistesse Kariibi mere piirkondlikesse institutsioonidesse nagu CARIFORUM või OECS (4). Teatud hulk Kariibi mere riike puudutavaid otsuseid võetakse vastu just nendes organites ja seni kuni äärepoolseimad piirkonnad sinna ei kuulu, isegi mitte vaatlejatena, ei saa neis toimuda tõelist piirkondlikku integratsiooni.

2.5   Transport

2.5.1   Komitee rõhutab, et kaupade ja teenuste liberaliseerimine saab toimuda ainult transpordivahendite ja kohandatud infrastruktuuri kaudu. Kariibi mere piirkonnal ei ole piisavalt transpordivahendeid. Neil on tõesti kaks lennuettevõtet ja kaks laevandusettevõtet, mis tagavad inimeste veo saarte vahel. Aga tegemist ei ole siiski regulaarse veoga ja kaupade veoga ei tegeleta üldse. Hoolimata eriotstarbelise 275,6 miljoni euro eraldamisest äärepoolseimatele piirkondadele (Guadeloupe, Martinique ja Guyana) nende geograafilisest asukohast tingitud ülekulutuste kompenseerimiseks, kannatavad Kariibi mere piirkonna äärepoolseimad piirkonnad väga kõrgete kuludega kaubaveo probleemide ja saarepiirkondade jaoks kohandamata kabotaaži puudutavate Euroopa õigusaktide tõttu.

2.5.2   Nende raskuste kõrvaldamiseks on äärepoolseimad piirkonnad ja CARIFORUMi riigid kaalunud kauba- ja parvlaevade süsteemi. Vajalike vahendite puudumise tõttu ei ole see projekt aga õnnestunud.

2.5.3   Majanduspartnerluslepingu artiklis 37 viidatakse transpordile põllumajandust ja kalandust käsitleva peatüki kontekstis, pakkumata selgeid lahendusi, kuigi äärepoolseimad piirkonnad ja CARIFORUMi riigid olid juba kavandanud ühislahendusi.

2.5.4   Euroopa Arengufondi järgmise programmi raames tuleks sätestada ambitsioonikas struktuuripoliitika, mille eesmärk on luua kogu Kariibi mere piirkonna jaoks saarepiirkondadele kohandatud transpordisüsteem.

2.6   Majanduspartnerluslepingus ei sisaldu ühtegi viidet tsiviilkohtumenetluste ja kaubandusvaidluste lahendamisele. Juhul kui kohtuvaidlus toimub CARIFORUMi riigist ja äärepoolseimatest piirkondadest pärit ettevõtete vahel, siis ei võimalda ükski säte lahendada kohtualluvusega seotud vaidlusi, õigusaktidega või kohtuotsuse tunnustamisega seotud konflikte. Lepingutes ei nähta ette lahendusi majanduspartnerluslepingu tõlgendamisest ja kohaldamisest tulenevate erinevuste lahendamiseks. Ent majanduspartnerluslepingu raames oleks kohane kavandada sellistele lepingutele kohased õiguslikud võimalused.

3.   Konkreetsed märkused – Kariibi mere piirkonna analüüs

3.1   Põllumajandus

Banaan on Kariibi mere piirkonnas suurtes kogustes toodetav puuvili ja see on üks peamisi äärepoolseimate piirkondade majandusallikaid. Banaanieksport annab üle 10 000 töökoha ning moodustab vastavalt 14 % ja 24 % Guadeloupe ja Martinique ekspordist Euroopa Liitu. Banaanil on äärepoolseimates piirkondades märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kaal. Euroopa Liit on kogu aeg olnud teadlik banaanitootmise strateegilisest väljakutsest: Euroopa Komisjoni poolt 22. augustil 2007 heaks kiidetud abiprogrammis POSEI nähakse äärepoolseimatele piirkondadele igal aastal ette 129,1 miljonit eurot. See abi näib siiski olevat ebapiisav, kuna lisaks ilmastikutingimustest tulenevatele probleemidele ähvardavad äärepoolseimate piirkondade banaane nn dollaribanaanide tarnijad, kelle turuosa ELis ulatub pärast turu liberaliseerimist 73,4 %-ni (ODEADOMi (5) andmetel). Lisaks allkirjastasid EL 15. detsembril 2009 lepingu Ladina-Ameerika tootjatega, mille eesmärk oli alandada banaanide tollimaksu 176 eurolt tonni kohta 114 euroni2017. aastaks, mis muudaks äärepoolseimate piirkondade ja mõnede CARIFORUMi riikide olukorra veelgi ebakindlamaks.

3.1.1.1   Banaan on ka teiste CARIFORUMi riikide jaoks eriline huviobjekt. Näiteks moodustavad banaanid üksi Dominical 18 % SKT-st ja annavad tööd 28 %-le tööjõust. Banaanisektori kriis ei puuduta ainult äärepoolsemaid piirkondi, nt Saint Lucial on tänapäeval vaid 2 000 banaanikasvatajat, 1990. aastal oli neid 10 000.

3.1.1.2   Komitee on seisukohal, et tuleks luua Kariibi mere piirkondade vaheline kutsealane organisatsioon, mille eesmärk on eraldada ELile suurem osa Kariibi mere piirkonna banaanide levitamises. Seda eriti seetõttu, et mõned CARIFORUMi riigid (Saint Lucia, Dominica jne) varustavad banaanidega teisi riike (Kanada jne), kus sanitaar- ja jälgitavuse eeskirjad on ELi omadega sarnased.

3.1.2   Suhkruroog ja rumm: suhkrurootööstus on äärepoolseimate piirkondade jaoks samuti väga tähtis. See hõlmab 32 % põllumajanduskõlvikust Guadeloupel ja 13 % Martiniquel ning pakub täisajaga tööd 6 500 inimesele. Suhkrutootmine küündib Martiniquel 5 849 tonnini ja Guadeloupel 80 210 tonnini aastas (maapiirkonnas aastatel 2006–2007). Rummitootmine ulatub Martiniquel 79 352 HPAni (6) ja Guadeloupel 74 524 HPAni ning sellel on seega oluline strateegiline tähtsus turustamisel väljaspool äärepoolseimaid piirkondi.

Köögi- ja puuviljad ei ole äärepoolseimate piirkondade pinnarikkust arvestades piisavat kasutamist leidvad allikad. Siiski ilmneb, et äärepoolseimad piirkonnad on otsustanud oma põllumajandustooteid mitmekesistada. 2006. aastal tootis Guadeloupe 17 218 ja Martinique 8 666 tonni puuvilju. Samal aastal tootis Guadeloupe 43 950 ja Martinique 37 892 tonni värskeid köögivilju. Lisaks tootis Guadeloupe maitse- ja lõhnataimi (vanill), kohvi, kakaod, vürtse, ravimtaimi (aiandustegevus hõlmab 179 hektarit) ning Martinique tootis peamiselt ananassi ja teatud vürtse (aiandustegevuseks 105 hektarit). Seega on tegemist tuleviku põllumajandusvaldkonnaga, kui nimetatud äärepoolseimad piirkonnad soovivad laiendada kaubavahetust Kariibi mere teiste piirkondadega, nii toodete piirkondliku kui ka rahvusvahelise turustamise ning teadus- ja arendustegevuse kontekstis.

3.1.3.1   Selle mitmekesistamise eesmärk on rahuldada täielikult sisenõudlus toiduainete järele (omavarustatus), sest äärepoolseimate piirkondade põllumajandust iseloomustab ekspordiks mõeldud banaani- ja suhkrurookultuuride domineerimine. Näiteks kasvas 2008. aastal sealihaimport Martiniquel 10 % ja Guadeloupel 68,2 %. Lisaks moodustavad köögiviljad 67 % Guadeloupe värskete toodete koguimpordist. Isemajandamise saavutamiseks otsustasid äärepoolseimate piirkondade põllumajandusettevõtjad tootmisharudevaheliste organisatsioonide kasuks, mis koondavad sektori osapooled – tootjad, töötlejad, tarnijad ja turustajad. Nii on esindatud kogu ahel ja igal selle lülil on oluline roll kutsealade vahelises otsustusprotsessis (7). Samas ei ole sellist õiguslikku süsteemi naabersaartel, kes kannatavad organiseerimatuse all, mis takistab nende põllumajanduskaubandust äärepoolseimate piirkondadega.

3.1.4   Põllumajandustoodetega kauplemise takistused äärepoolseimate piirkondade ja CARIFORUMi riikide vahel

3.1.4.1   Põllumajandus on piirkonna peamine elatusallikas ja arengutegur ning seega äärepoolseimate piirkondade kaitset vajav sektor. Piirkonna peamised probleemid on eelkõige toiduohutus, infrastruktuuride puudus ja tollimaksud, mis piiravad piirkondlikku kaubandust ja sotsiaalkaitset.

3.1.4.2   Toiduohutuse seisukohast ei vasta CARIFORUMi riikide puu- ja köögiviljade tootmine kõigile Euroopa õigusaktidele. Hoolimata HACCP (8) meetodi kasutamisest ei vasta nende toomine Euroopa õigusaktides kehtestatud standarditele. Küsimus on seda delikaatsem, et äärepoolseimatel piirkondadel ei ole teatavaid tooteid, mida CARIFORUMi riikidel on suurtes kogustes.

3.1.4.3   Majanduspartnerluslepingu artiklis 40 sätestatakse, et toiduohutuse valdkonnas võivad sidusrühmad kasutada kaitsemeetmeid tõsiseid raskusi tekitavates või tekitada võivates olukordades. Aga kiire juurdepääs sellele võimalusele võib olla äärepoolseimate piirkondade jaoks raske. Lisaks on lepingu sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete (9) eesmärk jõuda piirkonnasiseste sanitaar- ja fütosanitaareeskirjadeni, mis oleksid kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega, et saavutada ELi meetmetega ühtlustatud meetmed ning sõlmida kahepoolsed kokkulepped sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete samaväärsuse tunnustamiseks. Siiski ei ole Euroopa õigusaktide haardes olevatel äärepoolseimatel piirkondadel alati päritolumärgist („OR”) oma põllumajandus- ja kalandustoodete jaoks, nagu seda on korduvalt nõudnud komitee (10), kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused (11) ning Euroopa Parlamendi liikmed (12). Äärepoolseimad piirkonnad ei kuulu asutustesse, kellel on volitused rakendada sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid, et lihtsustada piirkondadevahelist kaubandust, ega osale kahepoolsete muudatuste üle peetavates läbirääkimistes.

3.1.4.4   Komitee toetab seega majanduspartnerluslepingus avaldatud soovi arendada turundusalast võimekust „nii CARIFORUMi riikide vahelises kui ka lepinguosaliste vahelises kaubanduses, samuti turundusinfrastruktuuri ja transpordi täiustamisvõimaluste kindlaksmääramine” (artikkel 43.2b). Lepingus täpsustatakse samuti, et rahastamis- ja koostöövõimaluste kindlaksmääramine tootjate ja kauplejate jaoks kuulub põllumajandus- ja kalandusvaldkonna eesmärkide hulka.

3.1.4.5   Teatud hulk äärepoolseimatest piirkondadest pärit töödeldud tooteid (keedised, kohv jne) on lisatud teatud teiste Kariibi mere riikide piirivalves negatiivsetesse nimekirjadesse (tollimaksud), mis muudab nende müügi neis riikides raskemaks. Hoolimata majanduspartnerluslepingu artiklitest 9 jj tollimaksude kohta ja võttes arvesse äärepoolseimate piirkondade erilist olukorda Kariibi merel ning nende Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 349 ja 355 tunnustatud eripära, soovitab komitee sidusrühmadel kavandada ennetavat tollimaksude alandamist äärepoolseimate piirkondade ja CARIFORUMi riikide vahel eesmärgiga soodustada nende kaubandussuhteid Kariibi mere piirkonnas.

3.2   Kalandus

3.2.1   Kalandusvaldkonnas tuleb teha suuri edusamme pärast esialgset lahkarvamust selles osas, kas kalandust tuleks käsitleda eraldi lepingus või tuleks see lisada majanduspartnerluslepingusse. Euroopa Liit keeldus käsitlemast piirkondlikku kalandust eraldi lepingus ning eelistas sõlmida kahepoolsed kokkulepped kalandusele juurdepääsu kohta.

3.2.2   Majanduspartnerluslepingu artiklis 43.2e sätestatakse CARIFORUMi ettevõtjate aitamine kalandust ja kalatooteid käsitlevate riiklike, piirkondlike ja rahvusvaheliste tehniliste, tervishoiu- ja kvaliteedistandarditega toimetulekul.

3.2.3   Euroopa Liidu eesmärk on luua ühise kalanduspoliitika raames kalandusvaldkonna haldamise pikaajaline visioon. Ühine kalanduspoliitika juhindub ettevaatuse põhimõttest, et kaitsta ja säilitada orgaanilisi veeressursse ning võimalikult vähendada kalandustegevuse mõju mere ökosüsteemidele. Kariibi mere piirkonnas tervikuna ei valitse ühesugune olukord, kuna äärepoolseimates piirkondades kehtivad väga ranged õigusaktid (kalapüügikeelualad, langustide, suurte tiibkodalaste ja merisiilikute püügi reguleerimine, peibutuspüügivahendid (13) jne), mis teistes CARIFORUMi riikides ei kehti. Kalandusvaldkonna haldamine on usaldatud liikmesriikide hoolde, aga selles ei võeta arvesse Kariibi mere piirkonna eripärasid, mis seab selle piirkonna süvamerepüügi halba olukorda.

3.2.4   Komitee teeb seega ettepaneku hallata Kariibi meres kalastamist kooskõlas CARIFORUMi riikidega.

3.3   Vesiviljelus

3.3.1   Kalastamine Kariibi mere piirkonnas puudutab eelkõige ranniku lähedal asuvaid liike: hiidtigu (suur meres elav teoline, kelle liha kasutatakse paljudes kohalikes retseptides), kivikoha, langust, riffahven ja mitmed muud korallrahudel elavad liigid. Pelaagiliste ressursside kasutamine on alles algusjärgus avamerelaevade puudumise ja troopiliste vetega seotud probleemide tõttu.

3.3.2   Viimastel aastatel on kohalike turgude nõudlus kasvanud tänu turismitööstusele. Sellele tuleb lisada Ameerika ja Euroopa turgudele eksportimise soodustused, mille tulemusena tekkinud ülepüük viib lõpuks kalavarude olulise vähenemiseni kogu piirkonnas.

3.3.3   Tänapäeval impordivad mereande peaaegu kõik Kariibi mere riigid. Siiani tähendasid rikkalikud varud, et puudus igasugune huvi vesiviljeluse vastu ja piirkonna enamikus riikides ei ole kasvanduste traditsioon eriti levinud. Hoolimata vesiviljeluse laienemisest kogu planeedil ei ole Kariibi mere piirkond seepärast ka oma vesiviljelustootmist arendanud.

3.3.4   Alles 2000ndatel aastatel võis märgata vesiviljeluse mõningast paranemist. 2004. aastal ulatus Martinique'i vesiviljelustootmine 97 tonnini (10 tonni jõelanguste, 12 tonni harilikku peetrikala ja 75 tonni punatrumm-kala).

3.3.5   Äärepoolseimatele piirkondadele vesiviljelustootmiseks eraldatud toetused tulevad peamiselt piirkondlikelt nõukogudelt ja Kalanduse Arendusrahastult (14). See toetus näib aga olevat ebapiisav, kuna mõnede Kariibi mere riikide edumaa on niivõrd suur (Jamaical ulatus tootmine ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel 2002. aastal 6 000 tonnini) ning see toetus ei kaota veel äärepoolseimate piirkondade vajadust importida mereande Venetsueelast, Euroopa Liidust ja mõningatest Aasia riikidest.

3.3.6   Komitee soovitab seega tungivalt kavandada Kariibi mere piirkonnas ühist vesiviljeluse arendamist selliste toetusvahendite kaudu nagu Euroopa Arengufond ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond.

3.4   Turism

3.4.1   Turism kujutab endast äärepoolseimate piirkondade jaoks olulist sissetulekuallikat. Kariibi mere piirkonnal on nn sünnipärane eelis. Tema looduslik keskkond turismi jaoks ei ole võrreldav mitte ühegi teise piirkonnaga maailmas. Tema geograafiline asukoht on ainulaadne, kuuludes maailma kõige olulisemate turismiturgude hulka. Lisaks, arvestades maailma turismiturgu, viivad turismitooted kahel pool Atlandi ookeani uute rangemate eeskirjadeni, et rahuldada Kariibi mere piirkonda külastavate turistide ootusi.

3.4.2   Siiski rõhutab komitee, et äärepoolseimate piirkondade ja Kariibi mere piirkonna turismiinfrastruktuuride vahel esineb erinevusi. Kariibi mere piirkonnas keskendutakse mitmekesisemale massiturismile (kruiisiturism, mereturism ja vähemal määral ka ökoturism). Samas on äärepoolseimad piirkonnad sunnitud piirduma hooajalisema ja peamiselt prantsuskeelse nišiturismiga. See erinevus on tingitud teatavast sotsiaalsest ebakindlusest, mille käes CARIFORUMi riikide töötajad kannatavad.

3.4.3   Komitee rõhutab ka, et turism saarte vahel on üsna piiratud. Kui jätta kõrvale kruiisiturism, siis jääb alles ainult kaks lennuettevõtet ja kaks laevandusettevõtet, mis tagavad ühenduse Kariibi mere saarte vahel. Lisaks, kui ühe CARIFORUMi riigi elanikud tahavad minna äärepoolseimatesse naaberpiirkondadesse, siis peavad nad taotlema viisat, mille saamine võib võtta kuid. Need kaks asjaolu koos piiravad nii turismi kui ka piirkondlikke kaubandussuhteid.

3.4.4   Komitee väljendab rahulolu, et majanduspartnerluslepingus osutatakse tähelepanu turismiteenustele, pühendades neile hulga eeskirju sellistes valdkondades nagu konkurentsivastaste tavade ennetamine, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kvaliteedi- ja keskkonnanormid, koostöö ning tehniline tugi. Ometi ei viidata seal üldse Kariibi mere piirkonna turismile, eelkõige turismile äärepoolseimates piirkondades, vaid üksnes füüsilise isiku ajutisele piirkonnas viibimisele ärilisel eesmärgil.

3.4.5   ÜRO sekretariaadi määratletud Kariibi mere piirkonnas (15) on 250 miljonit elanikku ning ainuüksi Kariibi mere saartel on 41 miljonit elanikku. Samas iseloomustab seda piirkonda ka raske ühendus saarte vahel, mis ei soodusta piirkondliku turismi arengut. Sellest tulenevalt kahjustab loobumine võimalusest luua Kariibi mere piirkonna turismiturg laiemas tähenduses nii äärepoolseimaid piirkondi kui ka CARIFORUMi riike.

3.4.6   Komitee hinnangul oleks kasulik teenuseid paremini struktureerides luua Kariibi mere turismi piirkond.

3.5   Teenused

3.5.1   Teenustekaubandus on hoogsalt laienemas, sektori edu on tõeline, seega on äärepoolseimate piirkondade jaoks tegemist tugeva valdkonnaga. Kui kaupade ekspordi osa Kariibi mere piirkonna majanduses on vähenenud, siis teenuste eksport on kasvanud, suures osas tänu turismile. Piirkond on täiel määral teadlik võimalustest, mida teenustekaubandus pakub. Turism, kindlustus, ehitus, keskkonnateenused, taastuvenergiad, (kvaliteedi- ja turundusealased) konsultatsioonid, kvalifitseeritud hooldusteenus, teabevahetus ja transport on kõik sektorid, mis soodustavad piirkonna kaubandust ja majanduskasvu.

3.5.2   Komitee on seisukohal, et äärepoolseimatel piirkondadel on oluline roll Kariibi mere piirkonna teenuste ekspordil, sest sellised riigid nagu Haiti ja Dominikaani Vabariik, kus elab 20 miljonit elanikku, soovivad saada tervishoiu- ja äriteenuseid äärepoolseimate piirkondade eeskujul. Mis puudutab mobiilsidet, siis on mõned mobiilsideoperaatorid juba end Kariibi mere riikides sisse seadnud (Dominikaani Vabariik), aga nad võiksid ja saaksid oma positsiooni tugevdada.

3.5.3   Hoolimata majanduspartnerluslepingu artiklitest 75 jj, kus käsitletakse ainult kaubandust CARIFORUMi riikide ja Euroopa mandri vahel, võimaldaks Kariibi mere piirkonna (Dominikaani Vabariik), sh äärepoolseimate piirkondade teenuste kiirendatud liberaliseerimine haarata mõningatest võimalustest nii, et kõik osapooled sellest võidaksid.

3.6   Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ja tööstused

3.6.1   Väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel ja tööstustel on vaja stabiilset keskkonda, kus kehtivad läbipaistvad eeskirjad ja on juurdepääs edasiarenenud protsessidele. 2000. aastast alates on äärepoolseimate piirkondade majanduskeskkonna moodustavatest ettevõtetest kaks kolmandikku ilma ühegi palgatöötajata väikeettevõtted (INSEE (16)). 2007. aastal kasvas ettevõtete loomine olulisel määral. Tööstus (18 %), hulgi- ja jaekaubandus (12,8 %) ning eelkõige teenused (pisut enam kui 50 % loodud ettevõtetest) suurenesid kõik märkimisväärselt.

3.6.2   Ülemeredepartemangude väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja tööstuste kulud ja hinnad on vältimatult kõrgemad kui naaberriikide omad, aga neil on ka ELi normidele vastav kvaliteeditagatis. Need äärepoolseimatele piirkondadele pealesurutud tagatised, mida CARIFORUMi riikides ei kohaldata, peavad olema aluseks päritolumärgisele („OR”) (vt ka punkt 3.1.4.3).

3.6.3   Üldjoontes on komitee seisukohal, et seda tüüpi struktuuridele juurdepääsu parandamine oleks väga kasulik Kariibi mere piirkonna turu toimimise huvides. Seega tuleks komisjoni (17) ja komitee (18) ELis teostatud ühistöö alusel teha konkreetsed ettepanekud väikeste ja keskmise suurusega tootmisüksuste loomiseks. Maksetähtaegade kehtestamine, bürokraatia vähendamine, võrgustike loomine, investeeringud ning elukestev õpe väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes oleksid vahendid, mis võimaldaksid Kariibi mere piirkonnal saavutada püsiva konkurentsivõime.

3.6.4   Seega on piirkondliku arengukava ja/või Euroopa Arengufondi järgmise programmi raames kasulik luua ambitsioonikas poliitika, mille eesmärk oleks soodustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ja tööstuste võrgustiku loomist kogu Kariibi mere piirkonnas.

---

(1)  AKV riigid on 79 Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riiki, kes sõlmisid 1975. aastal Lomé lepingu ja seejärel 2000. aastal Cotonou lepingu.

(2)  11. detsembril 2009 liitus lepinguga Haiti.

(3)  Äärepoolseimate piirkondade nõuandekomiteed on määratlenud teatud hulga valdkondi, milles neil on märkimisväärne turuosa ja mis on nende majanduse jaoks olulised (nn tundlikud valdkonnad), ning teised valdkonnad, mis on ohus ja mis ilma ELi abita tõenäoliselt kiiresti kaovad (kaitset vajavad valdkonnad).

(4)  Kariibi mere idapoolsete riikide organisatsioon (Organisation of the Eastern Caribbean States) on piirkondlik organisatsioon, kuhu kuulub üheksa Kariibi mere riiki.

(5)  Ülemeredepartemangude põllumajanduse arengu amet

(6)  Hektoliitrit absoluutset alkoholi.

(7)  IGUAFLHOR on Guadeloupe puu- ja köögiviljade ning aianduse kutsealade vaheline organisatsioon.

(8)  Hazard Analysis and Critical Control Point: ameerika päritolu enesekontrollisüsteem, mida kasutatakse põllumajanduslike toiduainete valdkonnas ja mis põhineb seitsmel aluspõhimõttel. Tegemist on süsteemiga, mis tuvastab, hindab ja kontrollib toiduohutusega seotud märkimisväärseid ohtusid. Süsteem on lisatud mitmetesse ELi õigusaktidesse (direktiiv 93/43 toiduainete hügieeni kohta), aga puudub teistest (määrus 178/2002).

(9)  Majanduspartnerluslepingu artiklid 52 jj.

(10)  ELT C 211, 19.8.2008, lk 72.

(11)  Mereülesed assambleed.

(12)  Nt Euroopa Parlamendi liige Madeleine Degrandmaison.

(13)  Euroopa Liidu siseasjade peadirektoraadi märgukiri, kalandus Martinique'l, jaanuar 2007.

(14)  Komisjoni kalandusvaldkonna struktuuripoliitika rahastamisvahend, mille eesmärk on kohandada ja ajakohastada kõnealuse sektori varustust.

(15)  Kariibi mere piirkonda kuuluvad Antillid ( ja ), , Kariibi mere rannik, rannikumadalikud ja .

(16)  Institut National de la Statistique et des Etudes Economiques – Prantsuse statistika ja majandusuuringute riiklik instituut.

(17)  KOM(2007) 724 lõplik ja KOM(2008) 394 lõplik.

(18)  Arvamus teemal „Erinevad poliitilised meetmed lisaks asjakohasele rahastamisele väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete majanduskasvu ja arengu edendamiseks”, ELT C 27, 3.2.2009, lk 7; arvamus teemal „Rahvusvahelised riigihanked”, ELT C 224, 30.8.2008, lk 32; arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele”„Kõigepealt mõtle väikestele”, Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”, ELT C 182, 4.8.2009, lk 30.

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/34

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ELi piimatööstuse tulevane strateegia aastateks 2010–2015 ja edaspidi”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 347/05)

Raportöör: Frank ALLEN

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„ELi piimatööstuse tulevane strateegia aastateks 2010–2015 ja edaspidi”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 28. jaanuaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 6.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   ELi piimatööstusel on pikaajaline strateegiline tähtsus ELi kodanike varustamisel kvaliteetsete ja ohutute piimatoodetega. EL ei tohi kunagi muutuda sõltuvaks piimatarnetest kolmandatest riikidest. Samuti peab EL jätkuvalt säilitama kõrgeimad standardid loomade heaolu, hügieeni, jälgitavuse, veterinaaria, keskkonnakaitse ja säästva tootmise valdkonnas.

1.2   Põllumajandustootjad jätkavad kvaliteetse piima tootmist, eeldusel, et see on kasumlik. ELi piimatootmine väheneb või kaob mõnes piirkonnas täiesti, kui me ei stabiliseeri hindu ning kui sellised hinnad ei anna kasumit. Eritähelepanu vajavad vähem soodsad piirkonnad. Piimatootjad peavad saama tulu ka multifunktsionaalse põllumajanduse viljelemise, st mittemateriaalse avaliku teenuse osutamise eest, nagu maapiirkondade maastiku, bioloogilise mitmekesisuse, looduslike elupaikade ning maapiirkondade kunsti ja kultuuri säilitamine ja arendamine. Uutes liikmesriikides tuleks kaaluda piimatootjatele tootmisega seotud otsemaksete tegemise võimalust.

1.3   Uuendus-, teadus- ja arendustegevuseks ning karjaaretuseks on vaja eraldada olulisi vahendeid, et tagada piimatööstuse suurem tõhusus põllumajandustootja ja töötlemise tasandil. See peab hõlmama haljas- ja muu sööda paremat kasutamist põllumajandustootja tasandil ning uute toodete kasutamist töötlemise tasandil. Samuti on põllumajandustootja ja töötlemise tasandil vaja uut ja paremat tehnikat. Mahukad investeeringud sektori arendamiseks on olulise tähtsusega. EL peab saavutama kõnealuses valdkonnas maailmas juhtpositsiooni.

1.4   Väga oluline on vältida 2007.–2008. aastal asetleidnud hindade kõikumise kordumist. See tuleb saavutada piisavate toetusmeetmete kasutamise ja turu nõuetekohase järelevalvega, et tagada pakkumise ja nõudluse mõistlik tasakaal.

1.5   ELil on võimalus reageerida turuolukorrale kvoodisüsteemi kasutamise ja muude turukorraldusvahenditega (vähemalt 2015. aastani).

1.6   Kooskõlas komisjoni 2009. aasta juulis avaldatud teatisega tuleb välja töötada ja rakendada arengukava, et tegeleda küsimusega, miks tarbijahinnad on jätkuvalt 14 % kõrgemad kui enne piimahinna tõusu. Kogu toiduainete tarneahel peab olema läbipaistev.

1.7   ELi piimatööstuse elujõulisuse tagamiseks pärast 2015. aastat on jätkuvalt vajalikud erinevad põllumajanduspoliitika meetmed koos turvavõrgu süsteemiga, et hindu toetada ja stabiliseerida ning vältida nende langemist allapoole teatud taset, piirata hindade liigset kõikumist ning võimaldada ka piisavaid reservivarusid ettenägematute puudujääkide või loodusõnnetuste puhuks. Jätkusuutliku ja keskkonnasõbraliku piimatööstuse tagamiseks pärast 2015. aastat on hädavajalik süsteem, mis sisaldaks pakkumise ja nõudlusega seotud turumeetmeid. Toit üldiselt ning eelkõige piim on kodanike heaoluks liiga oluline, et jätta see vaba ja reguleerimata turusüsteemi hooleks.

2.   Sissejuhatus

2.1   Piimakarjakasvatus on üks peamisi põllumajandustegevusi ELis. 2008. aastal tootis üks miljon põllumajandustootjat 150 miljonit tonni piima koguväärtusega üle 40 miljardi euro, mis moodustab 14 % ELi põllumajandustootmisest. Üle 60 % ELis toodetavast loomalihast saadakse piimakarjadest. Rahvusvahelise Piimandusföderatsiooni andmetel on EL maailma suurim piimatootja, moodustades 27 % maailmatoodangust. Talle järgneb India 20 % ja USA 16 protsendiga.

2.2   ELi piimandussektoris – alates piima kogumisest kuni töötlemiseni – töötab ligikaudu 400 000 inimest.

2.3   Piimandusel on väga oluline roll majandusliku ja sotsiaalse struktuuri säilitamisel vähem soodsates piirkondades. Nimelt asub 60 % 25-liikmelise ELi piimakarjakasvatustest vähem soodsates piirkondades. Piimasaaduste tootmine on üks sobivamaid ettevõtlustegevusi põllumajandusega tegelevate perekondade vähem soodsates piirkondades hoidmiseks ning kõrvuti veise- ja lambakasvatusega on sellel oluline roll maastiku ja keskkonna säilitamisel ja arendamisel.

3.   Taustteave

3.1   Globaalsed piimaturud on viimase kahe aasta jooksul läbi teinud suuri hinnakõikumisi. 2007. ja 2008. aastal nägime piimatoodete maailmahindade rekordilist tõusu, mis andis tõuke piima ja kõigi piimast valmistatud toodete hindade märkimisväärsele tõusule. Sellele järgnes hindade veelgi drastilisem kokkukukkumine 2008. aasta teisel poolel.

3.2   Enamik piimatooteid tarbitakse piirkonnas, kus neid toodetakse. Ligikaudu 8 % ülemaailmsest piimatoodangust müüakse maailmaturul ning seetõttu võib vaid maailmatoodangu väike muutumine avaldada maailmaturule olulist mõju. Näiteks vastab 2 %-line vahe ülemaailmse tootmise ja tarbimise vahel ligikaudu 25 % suurusele erinevusele maailma piimaturul.

3.3   Kuigi EL on suurim juustu eksportija, moodustavad suurema osa ekspordimüügist väljapoole ELi sellised piimatooted nagu pulbrid ja või. Maailma piimaturgu võib iseloomustada kui peamiselt piimatoodete turgu.

3.4   Kuna EL varustab end piimatoodetega 109 % osas ise, siis 9 %-line ülejääk on võimalik eksportida maailmaturule. ELi peamised ekspordiartiklid on või/võiõli, lõssipulber, juustud, täispiimapulber ja kondenspiim.

3.5   Alates 2000. aastast on ülemaailmne piimatoodete tarbimine kasvanud keskmiselt 2,5 % aastas. Praeguseks on see vähenenud 1 %-le aastas.

3.6   Aastatel 2004–2006 ületas piimatoodete tarbimine tootmist ning selle tulemusena kasutati ära kõik reservid. See oli piimatoodete hindade ootamatu tõusu peamine põhjus. Alates 2008. aastast on see suhe muutunud ning nüüd ületab tootmine tarbimist.

3.7   Lõpuks põhjustas piimahindade ootamatu tõus turuosa vähenemise, kuna tarbijad hakkasid kasutama odavamaid asendustooteid ning just piima sisaldavad toiduained asendati odavamate alternatiividega. Globaalne majanduslangus ja naftahindade langus vähendasid piimatoodete müüki veelgi. Naftat tootvad riigid on suured piimatoodete importijad ning naftahindade langus tähendab, et nad vähendavad oma piimatoodete importi, mis võib kaasa tuua piimatoodete hindade languse maailmaturul.

3.8   Kuigi kõrgema väärtusega piimatoodete hindade muutumist on raskem jälgida kui põhitoodete puhul, on ilmselge, et lisandväärtusega piimatoodete müük on vähenenud, sest tarbijad on hakanud valima odavamaid tooteid.

3.9   Komisjon tõdes 2009. aasta juulis avaldatud teatises nõukogule, et hindade järsk tõus 2007. aasta teisel poolel tekitas piimahindade kiire tõusu ja tarbijahindade olulise suurenemise. Hindade langus 2008. aasta teisel poolel ja 2009. aastal, mis tõi kaasa hindade languse või puhul 39 %, lõssipulbri puhul 49 %, juustu puhul 18 % ja piima puhul 31 %, põhjustas aga (ELi keskmise) tarbijahinna languse üksnes ligikaudu 2 %. Tarbijahinnad on jäänud keskmiselt 14 % kõrgemale tasemele hinnatõusu eelse ajaga võrreldes. Siiski nähti 2009. aastal hinnasõda nendes riikides, kus müüakse suurtes kogustes piimatooteid madala hinnaga kauplevatele jaemüüjatele, sest piimatooteid kasutatakse teiste jaemüüjate kõrvaletõrjumiseks (1).

3.10   Ratsionaliseerimine ja suurenev kontsentreerumine ELi jaemüügisektoris on nimetatud sektorile andnud tugevama läbirääkimispositsiooni, millele ülejäänud toiduainete tarneahel ei suuda vastata. Põllumajandustootjatest on saanud pigem hinnavõtjad kui hinnakujundajad, eriti kui piima pakkumine ületab nõudlust. Seega ilmneb, et konkurentsiasutustest ja konkurentsieeskirjadest on olnud rohkem kasu jaemüügikettidele kui miljonile piimatootjale. Tasakaalu taastamiseks toiduaineteahelas vajavad põllumajandustootjad piima tootjahinnaga seoses tugevamat läbirääkimispositsiooni.

3.11   Dokumendis Agenda 2000, millele järgnes vahekokkuvõte ja põllumajanduspoliitika läbivaatamine eesmärgiga valmistada ELi põllumajandus ette võimalikuks tulevaseks WTO kokkuleppeks, vähendati sekkumishinda. Koos koguseliste sekkumispiirangutega nõrgendas see hinnatoetusmehhanismi, mistõttu piima tootjahinnad langesid varasemast madalamale tasemele enne, kui sellised toetusmehhanismid nagu sekkumine toimima hakkavad.

4.   Turuväljavaated

4.1   Euroopa Liit

4.1.1   ELi piimaturu toodang ületab tarbimist 9 % võrra.

4.1.2   Lisaks imporditakse ELi piimatooteid kolmandatest riikidest vähendatud tollitariifide alusel. ELi kogutarbimisega võrreldes on see import suhteliselt väikesemahuline. 2007. ja 2008. aastal importis EL piirkonda vastavalt 330 000 ja 300 000 tonni piimatooteid. ELi imporditavate piimatoodete hulka kuuluvad juust (1,1 % ELi toodangust), või (4,3 % ELi toodangust) ja lõssipulber (2,4 % ELi toodangust). Piimatoodete import vastab umbes 2 –3 %-le piimale ELi piimatootmises.

4.1.3   Kuni 40 % ELi piimast kasutatakse juustu ning ligikaudu 30 % värskete piimatoodete valmistamiseks. Need kaks tooteliiki on viimase kümne aasta jooksul olnud tarbimise peamised suurendajad ELis. Ülejäänud 30 % kasutatakse või, pulbrite ja kaseiini tootmiseks.

4.1.4   Või ja lõssipulbri sekkumisvarud kasvasid ELi madalama tarbimise, maailmaturu hindade languse ja ülemaailmse majanduslanguse tulemusena. ELi kvooti suurendati 2 % võrra 2008. aastal ja 1 % võrra 2009. aastal, mis koos juba kokku lepitud tulevase kvootide suurendamisega võiks lõpuks kaasa tuua piimatootmise suurenemise ELis.

4.1.5   Eksporditoetuste kasutamine on takistanud sekkumisvarude jätkuvat suurenemist ajal, kui sekkumine oli avatud.

4.1.6   Komisjoni võetud meetmed on takistanud ELi piimahindade kukkumist maailmaturu hindade tasemele, s.o 14–15 eurosenti liitri kohta. ELi hindu on hoitud maailmahindadest kõrgemal tasemel. Hinnad on liikmesriigiti erinevad alates 16 eurosendist Lätis kuni 25–27 eurosendini liitri kohta paljudes teistes liikmesriikides, mis on ikka allpool tootmishinda. Milline muu ühiskonnarühm töötab ilma sissetulekuta või isegi allpool kehtestatud miinimumpalka?

4.1.7   Piimatootmine on praegu 4,2 % allpool kvooti ning prognoosi kohaselt jääb see allapoole kvooti ka 2009.–2010. aastal.

4.1.8   ELi hindade taastumine (mis on juba alanud) on tõenäoliselt järkjärguline. Taastumist võib edasi lükata väljaspool turgu olevate suurte sekkumisvarude olemasolu, sõltuvalt sellest, millal komisjon otsustab sekkumisvarud turule lasta.

4.1.9   ELi andmetel on suurenenud veiste tapmine. On tõenäoline, et järjest rohkem tapetakse piimalehmi, mis vähendab piimatoodete tootmist lähitulevikus. Sellegipoolest viib piimahindade järkjärguline tõus väikeses arvus riikides lühikeses perspektiivis tootmise suurenemiseni.

4.1.10   Piimahindade taastumisega keskpikas perspektiivis suureneb piimatootmine aja jooksul kuni 2015. aastani ning peab tõenäoliselt sammu põllumajanduspoliitika läbivaatamisel kokku lepitud kvootidega.

4.1.11   Piimatootmise vähenemise suundumus Lõuna-Euroopas ja mõnes põhjapoolses liikmesriigis tõenäoliselt jätkub.

4.1.12   Juustu ja värskete piimatoodete tarbimine ELis jääb tõenäoliselt väikeseks, kuna sissetulekute suurenemise väljavaated on tagasihoidlikud.

4.1.13   Komisjon prognoosib või ülejäägi vähenemist 2015. aastani võitootmise vähenemise ja juustutootmise suurenemise tõttu. See lihtsustaks nõutavat eksporditoetuste vähendamist, mille üle käivad WTO läbirääkimised.

4.1.14   Mõned turueksperdid leiavad, et või ülejääk võib jätkuda madala rasvasisaldusega piimatoodete tootmise kasvu ja juustutarbimise kasvu puudumise tõttu.

4.1.15   Turu väljavaated Euroopa Liidus 2015. aastani on jätkuvalt ebaselged, kuid selline kasv, nagu viimasel kümnel aastal, on ebatõenäoline.

4.1.16   Viimastel aastatel on ELi piimaturu jaoks eriti suur probleem hindade suur kõikumine. See põhjustab põllumajandusettevõtetele suuri probleeme ja tekitab sagedaste hinnamuutuste tõttu ebakindlust ka tarbijates. Seepärast tuleks sobivate meetmetega püüda vähendada selliseid suuri kõikumisi turgudel.

4.2   USA

4.2.1   Viie aasta jooksul kuni 2008. aastani kasvas USAs piimatoodete tootmine 2,5 % aastas ning tarbimine ligikaudu 1 % aastas. USA eksporditav ülejääk on olnud kuni 5 miljonit tonni aastas. Ekspordile on kaasa aidanud USA dollari nõrkus.

4.2.2   USA piimatööstuse väljavaated lühikeses perspektiivis ei ole head. 2009. aastal langes tootmine 1 % võrra ning 2010. aastaks prognoositakse täiendavat 1 %-list langust. Piimahindade ja taskukohaste söödahindade taastudes on keskpikas perspektiivis tõenäoline mõningane tootmise kasv. Igasugune tootmise kasv puudutab tõenäoliselt juustutootmist ning see suunatakse sisetarbimisse.

4.2.3   Ühendriikide põllumajandusministeeriumi teadusuuringute teenistus prognoosib 2010. aastaks USA piimahindade paranemist piimalehmade tapmise ja piimatoodete ekspordi suurenemise tulemusena.

4.3   Uus-Meremaa

4.3.1   Uus-Meremaa on maailma suurim piimatoodete eksportija. Tootmine vähenes 2007.–2008. aastal ligikaudu 3 % võrra, vähendades ka eksporti, kuid 2008.–2009. aastal tootmine kasvas 8 %. Vaatlejad prognoosivad keskmiselt 3 %-list kasvu aastas, kuid 2015. aastaks peaks see jälle langema. Kuna Uus-Meremaa tootmine põhineb rohumaade kasutamisel, võivad ilmastikutingimused tootmistaset oluliselt mõjutada.

4.3.2   Madalad hinnad ei ole tootmise vähenemist Uus-Meremaal siiani põhjustanud. Kontsentreeritud sööda ja väetise suurema kasutamise tõttu on tulevikus tõenäoline, et hindade järjekordne langemine võib tuua kaasa piimatootmise kasvu vähenemise.

4.3.3   Keskkonnaküsimused on Uus-Meremaal muutumas üha olulisemaks ning see võib samuti takistada tootmise kasvu pikas perspektiivis.

4.3.4   On tõenäoline, et Uus-Meremaa jätkab piimatoodete ekspordi kasvu.

4.4   Lõuna-Ameerika

4.4.1   Lõuna-Ameerika tähtsus piimatoodete eksportijana kasvab ning tõenäoliselt hakkab ta pakkuma konkurentsi pigem ELile Aafrika turgudel kui Uus-Meremaale Aasia turgudel. Eelkõige Brasiilia eksporditav ülejääk suureneb jätkuvalt tõenäoliselt 2015. aastani.

4.5   Hiina

4.5.1   Hiina piimatoodete tootmise laienemine viimase kümne aasta jooksul on olnud väga kiire, kuid järgneva kümne aasta jooksul kasv ilmselt aeglustub. Hiina tootmine ei vasta veel tarbimisele, kuid piimatoodete import Hiinasse ei ole nii suur, kui algselt eeldati.

4.5.2   Keskpikas perspektiivis prognoositakse Hiina juustu ja lõssipulbri impordi kasvu, samas kasvab ka Hiina täispiimapulbri eksport.

4.5.3   2009. aasta detsembris avastati kaks uut melamiiniga saastatud piima juhtumit ning see võib Hiina piimatoodete eksporti tõsiselt kahjustada.

4.6   Venemaa

4.6.1   Piimatootmine Venemaal taastub tõenäoliselt järgneva viie aasta jooksul, sest madala tootlikkusega lehmad asendatakse suurema tootlikkusega imporditud lehmadega. Toiduohutuse tagamise eesmärgil soovib Venemaa suurendada omavarustatust piimatoodetega 70 protsendilt 95 protsendile. 2012. aastaks on seatud piimatootmise eesmärk 37 miljonit tonni. Seetõttu on võimalik, et Venemaa või import pikas perspektiivis väheneb, samas kui juustu import tõenäoliselt kasvab.

4.7   Maailmaturu üldist väljavaadet iseloomustab aeglane kasv ning sõltuvalt maailmamajanduse elavnemise ulatusest määrab see tarbimise kasvu, eriti kolmanda maailma riikides.

4.8   Järgmise 30 aasta jooksul kasvab elanikkond kõige rohkem kolmanda maailma riikides ning see peaks kaasa tooma suurema nõudluse piimatoodete järele. Ilma piisava majanduskasvuta ei suuda aga sellised riigid siiski suuremaid piimatoodete koguseid osta. Piimatooted ei kuulu Aasia ja mõningate kolmanda maailma riikide tavapäraste põhitoiduainete hulka.

4.9   Piimatoodete turuosa säilitamisel ja arendamisel saavad peamiseks sellised küsimused nagu piimatooteid puudutavad toitumis- ja tervisealased väited. Teadus- ja uuendustegevus kõnealustes valdkondades on seetõttu väga oluline.

4.10   On oluline, et märgistus viitaks sellele, et tegemist on ehtsa piimatootega, ning selgitaks piisavalt toote toitumis- ja tervisealaseid omadusi. Piimatootmise jaoks muutub tulevikus olulisemaks keskkonnastandarditest kinnipidamine.

5.   Kõrgetasemeline töörühm

5.1   Volinik Mariann Fischer Boel rajas kõrgetasemelise töörühma, mis tegeleb piimandussektori küsimustega. Kõrgetasemeline töörühm esitab oma lõpparuande 2010. aasta juuni lõpuks.

5.2   Kõrgetasemeline töörühm arutab järgmisi teemasid:

—	lepingulised suhted piimatootjate ja meiereide vahel, et saavutada parem tasakaal piima pakkumise ja nõudluse vahel;

—	mida on võimalik teha piimatootjate läbirääkimispositsiooni parandamiseks;

—	läbipaistvuse ja tarbijate teavitamise ning kvaliteedi, tervise ja märgistamisega seotud küsimused;

—	innovatsioon ja teadusuuringud sektori konkurentsivõime suurendamiseks;

—	futuurituru võimalik loomine piimandussektoris.

6.   Prantsusmaa ja Saksamaa algatus

6.1   Prantsusmaa põllumajandusminister Bruno Le Maire tõi välja Euroopa põllumajanduse kolm peamist eesmärki:

—	tagada tugevate regulatiivsete vahenditega põllumajandustootjatele stabiilne ja rahuldav sissetulek;

—	muuta hinnad kogu toiduainete tarneahelas läbipaistvamaks, luues vajadusel Euroopa järelevalveasutuse;

—	asetada innovatsioon ja investeeringud põllumajandus- ja toiduainesektoris Lissaboni tegevuskava keskmesse.

6.2   Prantsusmaa ja Saksamaa algatus nõuab rohkem ELi meetmeid piimatootjate kaitseks. Selles soovitatakse ajutiselt tõsta ELi minimaalset sekkumishinda, millega EL kohustuks ostma põllumajandustootjatelt ülejääke.

7.   Poliitika aastani 2015

7.1   Komisjon on kategooriliselt vastu igasugustele muutustele põllumajanduspoliitika läbivaatamise käigus otsustatud piimakvootide suurendamises. Praegu on nendel suurendamistel vähe mõju, sest EL on 4,5 % alla kvoodi ning ei täida kvooti ilmselt ka järgmisel aastal. Kuna aga piimahind paraneb keskpikas perspektiivis, siis tootmine kasvab ja suurendab lõhet piimatoodete pakkumise ja tarbimise vahel, kaldudes seetõttu vähendama tootjahindu sõltuvalt olukorrast maailmaturul.

7.2   Maailma piimatoodete hinnad on tavaliselt madalamad kui ELi hinnad. See on ELis ja väljaspool ELi kehtivate erinevate standardite (ja seega erinevate tootmishindade) tagajärg. ELi piimatootmise mudel ei suuda mitte kunagi konkureerida Uus-Meremaa ja mõnede teiste riikidega täiesti erineva sisendkulude struktuuri ja tootmisüksuste suuruse tõttu.

7.3   Juustueksport EList on üldiselt konkurentsivõimeline, kuid tarbimise suurenemine väljaspool ELi sõltub jätkusuutlikust majanduskasvust pikema perioodi vältel.

7.4   Idee kvootide suurendamisest sõltumata nõudluse tasemest, et saavutada „pehme maandumine”, on kõrvalmeetmeid võtmata vastuolus sooviga arendada välja Euroopa põllumajandusmudel ja tagada piimatootmise jätkumine vähem soodsates piirkondades. Vajame elavat maakeskkonda ja mõnes piirkonnas on piimatootmine sotsiaalse, majandusliku ja kultuurilise tuleviku peamine liikumapanev jõud. Teine võimalus on maa kasutamata jätmine, millel on kahjulikud sotsiaalsed ja keskkonnaalased tagajärjed.

7.5   Piimakvootide suurendamine sõltumata turutingimustest ja lõpuks piimasektori piirangute täielik kaotamine oleks loogiline, kui EL tahab luua samasuguse põllumajandusmudeli nagu Uus-Meremaa ja USA. Siinkohal peetakse edasiseks teeks USA näitel väga suurte, üle 2 000 lehmaga nuumamisalade süsteemi tekkimist. Praeguste muutuste juures toodab varsti vaid 500 põllumajandusettevõtet 1/3 USA piimast. Selline poliitika kujutaks märkimisväärset ohtu ELi maapiirkondade kultuuripärandile, maastikule ja arengule, kahjustades ELi keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust. Lisaks põhjustaks see mägiste ja märgalade mahajätmist. See tähendaks ELi multifunktsionaalse põllumajandusmudeli kõrvaleheitmist.

7.6   Multifunktsionaalne põllumajandus tähendab, et lisaks toiduainete tootmisele on põllumajandusel ka muid funktsioone, nagu maapiirkondade maastiku arendamine, loodus- ja kultuuripärandi rikastamine, maapiirkondade majanduse toetamine ja toiduga kindlustatuse suurendamine. OECD jaoks tähendab multifunktsionaalsus seda, et põllumajandus toodab nii tervet rida kaupu (toiduained ja kiudained), kuid samuti on sellel ka mittemateriaalne väljund, sh keskkonnaalased ja sotsiaalsed tooted ja teenused.

7.7   Suuri nuumamisalasid kasutaval piimatootmisel, mille puhul ei peeta kinni teatud õigusaktidest, näiteks mullas leiduva lämmastiku käitlemise kohta, on märkimisväärne mõju keskkonnale.

7.8   Praegu on 50 % ELi piimatootmisest koondunud 11 %-le ELi territooriumist. Vaatamata tehtud poliitilistele otsustele kasvab ELis tulevikus jätkuvalt keskmine karja suurus. Siiski ei ole soovitav teha poliitilisi valikuid, mis innustaks väga ulatuslikku ja intensiivset piimatootmist piirkondades, millel on eriline sisendkulude eelis. Selline poliitika võib kujutada endast olulisi keskkonnaalased ohte.

7.9   Piimatootjad osalevad ELi multifunktsionaalses põllumajandusmudelis. Isegi kui multifunktsionaalne ettevõte suudab ajutised raskused üle elada, ei ole selline mudel, kus tootjahindade kõikumine muutub piimatootjate jaoks korduvaks sündmuseks, jätkusuutlik. Tootjahindade stabiilsus, mille puhul piimatootjad saavad mõistlikku tulu, on hea nii tootjate kui ka tarbijate jaoks.

8.   Pärast 2015. aastat

8.1   Piimatootmise säilitamiseks ja elujõulise tööstusharu arendamiseks kogu ELis peavad piimatootjad saama rahuldavat sissetulekut, mis võimaldaks neil elada normaalset elu ja samuti investeerida enda tulevikku piimatootjana. Rahuldav sissetulek tähendab sissetulekut, mis on võrreldav keskmise mittepõllumajandusliku sissetulekuga.

8.2   EÜ asutamislepingu artiklis 33 kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ning see hõlmab järgmisi sätteid: a) kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase; b) stabiliseerida turud; c) tagada toiduainetega varustamine; d) tagada mõistlikud tarbijahinnad.

8.3   Oluline on kasutada põllumajandusettevõtte tasandil palju suuremaid ressursse karjaaretuseks, loomahaiguste ennetamiseks ning samuti teadusuuringuteks ja innovatsiooniks, et võimaldada arenemist tõhusamaks tööstusharuks. Konkurentsivõimelisema piimatööstuse saavutamiseks tuleks paremini kasutada haljas- ja muud sööta. Töötlemisetapis on vaja rohkem teadusuuringuid ja innovatsiooni, et arendada turuosa suurendamiseks uusi tooteid. Haridus- ja tervishoiuasutused, samuti kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid propageerima piimatoodete tarbimist, sest piim on nii toiduaine kui ka ravivahend ja samas ka värskendav jook. Nendes valdkondades peavad toimuma radikaalsed muutused. EL peab säilitama piima varustuskindluse ja isevarustamise ELis. Väga rumal samm oleks muutuda sõltuvaks piimatoodete impordist, nagu juhtus madalate tootjahindade tõttu veiseliha tootmisega.

8.4   Euroopa Kontrollikoja eriaruande 14/2009 1. soovituses märgitakse, et „komisjon peab jätkama järelevalvet piima- ja piimatooteturu arengu üle, rakendades vajalikke meetmeid, mille abil tagada, et piirangute kaotamine piimandussektoris ei vii uue ületootmiseni. Vastasel juhul võib osutuda võimatuks komisjoni eesmärk turgu minimaalselt reguleerida (turvavõrgustiku põhimõte)”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et turvavõrgustiku sekkumine ja ladustamine nõuavad ka erinevaid pakkumise ja nõudlusega seotud meetmeid turu stabiliseerimiseks.

8.5   Komitee on seisukohal, et on väga oluline luua tingimused, mis tagavad elujõulise piimatööstuse tuleviku kogu ELis.

8.6   Pakkumise ja nõudlusega seotud meetmete ja sobivate otseste toetussüsteemidega süsteem on oluline, et tagada ELi piimatööstus, mis täidab ühiskonna sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaalaseid vajadusi ning areneb tõeliseks multifunktsionaalseks põllumajandussüsteemiks, mis peaks andma uut dünaamikat ELi maapiirkondadele. Selline areng tooks sotsiaalset, kultuurilist ja majanduslikku kasu ELi üldisele arengule.

9.   Konkreetsed märkused

9.1   Väga ettevaatlikult tuleb käsitleda futuuriturgude kasutamist piimandussektoris. Hoolikalt tuleb siiski tähele panna ülemaailmset finantsturgude heitlikkust, mis tuleneb finantstoodete sobimatust kasutamisest. Komitee on varem märkinud, et seepärast tuleb toiduaineid vaadelda väga erinevas valguses näiteks tööstuskaupadest, kus kulutegurid määravad üldjoontes selle, kus neid tooteid toodetakse.

9.2   Valdav osa piimatootjaid on koondunud ühistutesse. Seega saavad piimatootjad teataval määral mõjutada oma toodete turustamist. Kui piimatootjad kuuluvad ühistusse ja müüvad oma piima sellele ühistule, siis on neil paremad tagatised kui nendel piimatootjatel, kes müüvad eraomandis olevatele meiereidele. Kuigi vabatahtlikud lepingud individuaalsete piimatootjate ja ostjate vahel juba eksisteerivad, ei ole eraomandis olevate meiereide puhul piimatootjal suurt mänguruumi sellise lepingu läbirääkimistel. Nende lepingutega selgitatakse tarnetingimusi, kuid nad ei suuda mõjutada kogu ELi hõlmavaid üldisi turuarenguid. Kogemused on näidanud, et tuleb parandada põllumajandustootjate ja neid esindavate ühistute turupositsiooni toiduainete tarneahelas. Seepärast tuleks kontrollida ka konkurentsiõiguslikke võimalusi koostööks.

9.3   Uutes liikmesriikides müüvad aga paljud põllumajandustootjad oma piima otse eraomandis olevatele meiereidele. Kuna piimatööstus muutub järjest kontsentreeritumaks, on valik väike või puudub täiesti ning tootjahinnad langevad. Toorpiima konkurentsivõimelisuse säilitamiseks peab põllumajandustootjatel olema võimalus organiseeruda ühistutesse, mis seejärel müüvad piima tööstusele.

9.4   Enamik piimatootjaid uusimates liikmesriikides (Bulgaaria ja Rumeenia) saavad väga vähe toetust otsemaksetest, mis on tootmisega täielikult sidumata ja mida makstakse hektari pealt. Sellise vähese toetuse, madala tootlikkuse, turult laekuva sissetuleku puudumise ja ning raske juurdepääsu tõttu laenudele ei saa põllumajandustootjad teha investeeringuid, et täita ELi hügieenistandardeid.

9.5   Kõik ELi imporditavad piimatooted peavad vastama ELi standarditele, eriti valdkondades, nagu jälgitavus, loomade heaolu, hügieen, veterinaarravimid, keskkonnakaitse, toiduohutus ja säästvad tootmismeetodid. Esilekerkiv küsimus on süsiniku sisaldus.

9.6   Peame tagama, et olemasolevatel organitel, nagu nõuande- ja halduskomiteedel on piisavalt vahendeid, et analüüsida pakkumise ja nõudluse olukorda piimaturul. Kasutada peavad olema vajalikud vahendid, et tagada põllumajandustootjatele sobiv piimahind, mis katab nende kulud ja annab kasumit. EL peab säilitama suutlikkuse toota piisavalt piima. Ei saa lubada, et EL muutuks sõltuvaks piimatarnetest väljastpoolt ELi. Vale poliitika korral võib see kauges tulevikus juhtuda.

9.7   Täistööajaga ja osalise tööajaga tööhõive säilitamine ja arendamine piimandussektoris peab olema prioriteet, eriti maapiirkondades.

9.8   Me ei saa eirata nälja ja piisavate toiduvarude puudumise küsimust kolmandas maailmas. Ülemaailmsed kliimamuutused, ülemaailmsed toiduhinnad ja ülemaailmne toiduga varustatus on tihedalt seotud. Meie kohustus on aidata vähearenenud maailma.

---

(1)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 111 ja ELT C 255, 14.10.2005, lk 44.

---

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/41

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Põllumajandus Euroopa-Vahemere piirkonnas (sh naiste töö tähtsus põllumajandussektoris ning ühistute roll)”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 347/06)

Raportöör: Pedro NARRO

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Põllumajandus Euroopa-Vahemere piirkonnas (sh naiste töö tähtsus põllumajandussektoris ning ühistute roll).”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 3. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril (18. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, erapooletuks jäi 7 liiget.

1.   Järeldused

1.1   Vahemere põllumajandus on väga heterogeenne. Lisaks tootmissüsteemidele on erinevad ka arengutase, põllumajandusele antav riigitoetus ja majandusstruktuurid. Siiski on põllumajandusel kõigis Vahemere piirkonna riikides maapiirkondi tugevdav ja majandust hoogustav roll.

1.2   Käimasolev põllumajanduskaubanduse liberaliseerimise peatamatu protsess vajutab oma pitseri Vahemere piirkonna põllumajanduse jätkusuutlikkusele. Liberaliseerimine ise ei tohiks olla Euroopa-Vahemere piirkonna eesmärk, vaid pigem vahend, mille abil saavutada esmatähtis eesmärk – majanduse, ühiskonna ja piirkondade areng mõlemal pool Vahemerd.

1.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab üleminekuperioodi, mis võimaldaks asjaomaste riikide põllumajandusse sobivaid muudatusi sisse viia, aidates neil kindlalt lahendada väljakutseid, mida põllumajanduses tekitab majanduse, kaubanduse ja teadmiste globaliseerumine.

1.4   Euroopa Komisjoni koostatud mõjuhinnangud tagajärgede kohta põllumajandusele ühes Vahemere vabakaubanduspiirkonnas näitavad selgelt, kes on selles protsessis nn suured kaotajad. Puu- ja köögiviljade kasvatamisele spetsialiseerunud Lõuna-Euroopa piirkonnad ei suuda võistelda oma Vahemere-naabrite konkurentsivõimega ning Vahemere lõunakaldal asuvad riigid kannatavad kontinentaalse tootmise (teravili, piim, liha jne) järkjärgulise kadumise all. Käimasolevas liberaliseerimisprotsessis tuleb kaitsta tundlikke tooteid.

1.5   See Vahemere piirkonna põllumajanduse ümberkujundamise etapp, mida iseloomustab toiduainete kriis ja liberaliseerimine, nõuab ametivõimudelt kindlat pikaajalist strateegiat, mis võimaldab põllumajandustegevust säilitada ja tagada selle elujõulisuse. Nimetatud strateegia peab põhinema kolmel teguril: koolitus, tehnoloogia ja teadusuuringud, mis aitavad lihtsustada üleminekut põllumajandusele, kus esmatähtsad on kvaliteet, lisandväärtus ja parem turustamisprotsess.

1.6   Avaliku sektori poliitika Vahemere piirkonnas peab olema suunatud liberaliseerimise tagajärgede tõhusale juhtimisele. Komitee arvates on vaja täiendavate abikavade raames võtta tegelikke hüvitisi sisseviivaid meetmeid lühikeses ja keskpikas perspektiivis nende ELi põllumajandustootjate jaoks, kes töötavad kaubanduse liberaliseerimisest kõige enam mõjutatud sektorites. Samuti tuleb maapiirkondades sisse viia tegevuse mitmekesistamise ning põllumajandustootjate ja nende ettevõtete toetamise meetmeid, lihtsustades kohanemist uue tootmiskeskkonnaga.

1.7   Vahemere piirkonna riigid peavad rakendama põllumajandussektorile suunatud koolitusmeetmeid, et soodustada kvaliteetset tööhõivet, kohandada tööjõudu uue tootmismudeli vajadustega ning piirata inimeste maapiirkondadest lahkumise negatiivseid mõjusid tööhõivele ja rändevoogudele.

1.8   Vahemere piirkonna põllumajanduse arengu toetamisel peab komitee esmatähtsaks ülesandeks tugevdada kohalike põllumajandusorganisatsioonide rolli arenguprojektide kaudu, mille eesmärk on parandada põllumajandustootjate esindatust ja suurendada nende osalust otsustusprotsessis.

1.9   Vahemere piirkonna põllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks on vaja luua dünaamilisem turustusstrateegia. Uue strateegia ühe samba moodustaksid ühistud ja muud tootjaorganisatsioonid, millest peab saama vahend, mis võimaldab põllumajandustootjatel koondada pakkumist ja parandada oma positsiooni turgudel. Komitee pooldab algatusi, mis parandavad toiduainete tarneahela toimimist ja tulude jagamist kõigi selle lülide vahel.

1.10   Komitee peab väga oluliseks väärtustada naiste ja noorte rolli põllumajandusettevõtetes ja maaelus. Vahemere lõunakaldal asuvates riikides annavad naised põllumajandusse väga suure panuse, kuigi suures osas on tegemist tunnustamata ja tasustamata tööga, mis on allutatud suurtele sotsiaalsetele piirangutele. Vaja on uusi struktuuripoliitika meetmeid ja stiimuleid, mis väärtustaksid naiste tööd, aitaksid neil väljuda varimajandusest ja edendaksid ühenduste loomist, et arendada ettevõtlusvaimu, mis on vajalik ka põllumajanduses.

1.11   Üks määrav tegur Vahemere piirkonna põllumajanduse arengus on veemajandus. Üks kliimamuutuste kõige raskemaid tagajärgi Vahemere piirkonnas on põllumajanduse jaoks kättesaadavate veevarude vähenemine. Komitee tunnistab vajadust kiiresti rakendada uusi kontrolli ja ajakohastamise meetmeid, mis ei võimalda mitte ainult vett säästa, vaid ka optimeerida selle väärtusliku ressursi kasutust. Kõik nimetatud meetmed peavad tuginema uute tehnoloogiate kasutusele, mis tagab põllumaade niisutuse sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase elujõulisuse.

1.12   Institutsioonide koostööga peab kaasnema ka tihedam koostöö kodanikuühiskonna osalejate vahel. Esmatähtis on, et EL aitaks kaasa piirkondlikule koostööle ja soodustaks kodanikuühiskonna esindajate suuremat kaasatust, et jagada kogemusi ja töötada välja konkreetseid projekte, mis aitavad Vahemere piirkonna põllumajandusorganisatsioonidel arendada multifunktsionaalset põllumajandusmudelit. Igal juhul tuleb tugevdada Vahemere Liidu põllumajandusvaldkonda ja teha edusamme Vahemere piirkonna panga loomisel.

2.   Sissejuhatus

2.1   Barcelona protsessi käivitamine 1995. aastal andis uut hoogu ELi suhetele oma Vahemere piirkonna naabritega (1) ning määras reeglid kehtestamaks kõnealuses piirkonnas rahu ja majandusõitsengu ala. Kuid nüüd, kui Barcelona deklaratsioonist on möödunud 15 aastat, võib rääkida vaid tagasihoidlikest edusammudest ja teatud pettumusest ELi partnerite seas Vahemere lõunakaldal.

2.2   Hiljutine Vahemere Liidu loomise poliitiline algatus (2008) Prantsusmaa ja Saksamaa egiidi all on tõend sellest, et pärast paari halvatuse aastat on Vahemere küsimus kerkinud ELi tegevuskavas taas olulisele kohale ning selle tulemusena on uuesti käivitatud arutelu sellise 21. sajandi strateegilise valdkonna üle nagu põllumajandus.

2.3   Komitee otsustas koostada käesoleva omaalgatusliku arvamuse, et anda oma panus olulisse arutelusse rolli üle, mis põllumajandussektoril peab Vahemere piirkonnas olema. Praegu on käimas kõnealuse valdkonna arengu jaoks oluline etapp, mida iseloomustavad kogu maailmaga ühised suured väljakutsed.

2.4   Vahemere piirkonna põllumajanduse suur keerukus ei võimalda põhjalikult käsitleda valdkondlikke igapäevaprobleeme. Komitee soovib siiski algatada strateegilise arutelu Vahemere piirkonna põllumajanduse tuleviku üle, lähtudes mõjust, mida Vahemere mõlemale kaldale võib avaldada põllumajandustoodete vabakaubanduspiirkond. Liberaliseerimise mõju ei piirdu vaid kaubandusvaldkonnaga, vaid mõjutab olulisel määral riigi majanduse, ühiskonna ja keskkonna arengut.

2.5   Tavapäraselt on Vahemere lõunakalda riigid rängalt kritiseerinud ELi oma põllumajanduse liigse kaitsmise pärast. ELi on jällegi häirinud teatud toodete (peamiselt Marokost pärit puu- ja köögiviljade) impordi negatiivne mõju paljudele Euroopa piirkondadele. Tänu oma põllumajanduspotentsiaalile ning geograafilisele ja kultuurilisele lähedusele Euroopaga on Maroko üks Vahemere piirkonna põllumajanduse lipukandjaid. Teine Vahemere piirkonna põllumajanduse suur esindaja on Türgi, ELi kandidaatriik, kus põllumajandus on riigi majanduse suurim sektor, kujutades endast tohutut põllumajanduspotentsiaali Euroopa nn roheliste varude tagajana. Viimastel aastatel on ka Egiptus muutunud üheks väga suure põllumajanduspotentsiaaliga riikidest Vahemere piirkonnas.

2.6   Tuleb eemalduda traditsioonilisest ettekujutusest põllumajandussuhetest Vahemere piirkonnaga ning süvendada pikaajalist strateegilist visiooni Vahemere piirkonna põllumajandusest, võimaldades otsida koostoimeid ning aidates kaasa põllumajandussektori majanduslikule ja sotsiaalsele elujõule kummalgi pool Vahemerd.

2.7   Euroopa Liidu kogemused, mis on saadud püüdlustes toota kvaliteetseid tooteid, väärtustada toote päritolu, ajakohastada infrastruktuure ja anda koolitust, peavad näitama eeskuju ja andma kasulikke suuniseid, kuidas astuda vastu Vahemere lõunakaldale saabuvatele muutustele. Kuid tähtsaid õppetunde ei anna meile mitte ainult positiivsed kogemused. Kahjuks on Euroopas põllumajanduse toetamise poliitika ebaühtlane, puudub pikaajaline kavandamine ning esinevad ebavõrdsused toiduainete tarneahelas, mida iseloomustab suurtele jaemüügikettidele kasu toov killustunud pakkumine; need on teatud ohud, millega tuleb arvestada Vahemere piirkonna põllumajanduse suures üleminekuetapis.

2.8   Lõunapoolsetes riikides on põllumajandus rangelt kaheks jaotunud: ühelt poolt dünaamiline sektor, mis on suunatud ekspordile ja millest saavad kasu suured kaubandusettevõtted, ning teiselt poolt põllumajandus, mis keskendub kohalikele turgudele ja millega tegelevad väikesed põllumajandustootjad, kes ei ole majanduslikult piisavalt organiseeritud.

3.   Kaubanduse liberaliseerimise protsess

3.1   Vastavalt Barcelona protsessi käivitamisel (1995) kehtestatud tegevuskavale saavad põllumajandustooted erikohtlemise osaliseks. Põllumajandustoodetega kauplemise järkjärgulisel liberaliseerimisel osapoolte vastastikuse soodustatud juurdepääsu tagamise abil arvestatakse traditsiooniliste kaubavoogudega ja asjaomase põllumajanduspoliitikaga (2). Alates 1995. aastast on kõige tähtsam eesmärk olnud vabakaubanduspiirkonna loomine 2010. aastal. Seda tähtaega tuleb käsitada esialgsena ja mitte mingil juhul lõplikuna, sest riigid liiguvad kõnealuse vabakaubanduspiirkonna poole erineva kiirusega.

3.2   Euroopa Liit on viimastel aastatel sõlminud uusi ambitsioonikaid põllumajanduskokkuleppeid Iisraeli, Jordaania ja Egiptusega. Jätkuvad keerulised ja pikad läbirääkimised Marokoga ning hoolimata Euroopa läbirääkijate edastatud teabe vähesusest viitab pärast hiljutist läbirääkimiste lõppu kõik sellele, et kokkuleppele jõutakse 2010. aasta jooksul. Teiste Vahemere maade seast on vaid Tuneesia ja hiljuti ka Alžeeria alustanud uut läbirääkimistevooru.

ELi ja Vahemere maade põllumajandusläbirääkimised

3.3   Kaitse Euroopa Liidus hõlmab mitmeid mehhanisme, mida tavaliselt kombineeritakse: kvoodid, tollimaksud, ajakavad, impordilitsentsid, piiril kehtiva hinna süsteem jms. Seega saab järeldada, et EL on traditsiooniliselt toetanud oma põllumajandustootjaid tariifsete meetmete abil, sest tavapärased ühise põllumajanduspoliitika toetused moodustavad Vahemere piirkonna toodete puhul tühise osa (3). Selle üha teisejärgulisema tariifse kaitse kõrval on põllumajandustoodetega kauplemisel olulised sellised tegurid nagu kaugus, tootmiskulud ja infrastruktuurid.

3.4   Euroopa organisatsioon COPA-COGECA, kuhu kuuluvad peamised ELi põllumajandusorganisatsioonid ja -ühistud, juhib oma seisukohavõtus Euroopa-Vahemere piirkonna kokkulepete osas tähelepanu sellele, et EL peab läbirääkimistel järgima teatud aluspõhimõtteid. Neist aluspõhimõtetest tõstetakse esile tundliku toote mõiste säilitamist, piiril kehtiva hinna säilitamist puu- ja köögiviljadele, piirikontrolli tugevdamist pettuste vältimiseks, tõhusa fütosanitaarkontrolli süsteemi käivitamist ning toodangu hooajalisusega arvestamist, soodustades tootmise ja turustamise ajakavade ühist haldamist (4).

3.5   Vahemere lõunapiirkonna tootjad on raskustes Euroopa sanitaareeskirjade kohaldamisel. Tegelikult on Vahemere piirkonnast imporditavatele põllumajandustoodetele kohaldatavad nõuded madalamad ühenduse toodetele seatud piirangutest seoses loomade heaolu, toodete jälgitavuse ja keskkonnastandarditega. Komitee kutsub ELi üles andma Vahemere partneritele kaubanduses vajalikku tehnilist abi, tagama tehnosiiret ning toetama jälgitavuse ja varajase hoiatamise süsteemide loomist.

3.6   Komitee on mitmel puhul juhtinud tähelepanu sellele, kui oluline on ühenduse põllumajandusmudeli nurgakivina toodete jälgitavus ja kvaliteedi tõendamine. See ELis loodud süsteem võimaldab saada teavet toiduaine teekonna kohta nn põllult lauale ning annab võimaluse teha kindlaks ja tuvastada toiduaine asukoht igas tootmis-, töötlemis- ja turustamisetapis. Põllumajandusläbirääkimistes Vahemere piirkonna riikidega tuleks jälgitavust käsitleda prioriteetsena.

3.7   Kuigi põllumajanduse liberaliseerimine Vahemere piirkonnas ei ole veel täielik, on see jõudnud juba 90 %-ni kaubandustehingutest. EL on maailmas suur toiduainete importija ja läbib praegu pretsedenditut kaubavahetuse avamise protsessi. Sellest tähelepanuväärsest avamisest hoolimata jäävad alles teatud tundlikud tooted, mille jaoks on ette nähtud erisätted, et mitte kahjustada teatud tootjaid, kellele põllumajandustoodete, eelkõige puu- ja köögiviljade impordi märkimisväärne kasv võiks avaldada väga kahjulikku mõju.

3.8   Puu- ja köögiviljasektoril on selles liberaliseerimisprotsessis ülekaalukas roll, sest peaaegu pool põllumajanduslike toiduainete ekspordist Euroopa Liitu Vahemere piirkonna kolmandatest riikidest puudutab nimetatud sektorit. Paljud Lõuna-Euroopa piirkonnad on spetsialiseerunud puu- ja köögiviljade kasvatamisele ning nende majandus sõltub suures osas sellest toodangust. Kahekümnes ELi piirkonnas on üle poole lõplikust põllumajandustoodangust seotud puu- ja köögiviljade kasvatamisega. EL peaks põllumajanduskokkulepete sõlmimisel Vahemere lõunapiirkonna riikidega tagama selle nn tundliku toodangu kaitse, sest nimetatud kokkulepped võivad avaldada sellele kahjulikku mõju.

3.9   Euroopa Komisjoni tellitud analüüsid kaubanduse liberaliseerimise mõju kohta Vahemere piirkonnas (5) näitavad selgelt, kuidas osalise või täieliku liberaliseerimise korral mitmekordistaks EL oma nn kontinentaalsete toodete (teravili, piimatooted ja liha) eksporti. Teisest küljest kahaneks nimetatud toodete tootmine sellistes riikides nagu Maroko, kus 14 aastaga väheneks piima tootmine 55 %, liha 22 % ja nisu 20 % (6). Monokultuuride oht võib viia tarneraskuste ja impordist sõltuvuseni.

3.10   Komitee leiab, et asjaomastesse assotsiatsioonilepingutesse tuleks viia sisse kriteeriumid ja sätted, mis võimaldavad hinnata kaubavahetuse avamise mõju kummalegi poolele, eelkõige selleks, et veenduda, et järgitakse ELi välispoliitika lõppeesmärki: edusammude tegemine keskkonnahoidlikkuses, töötajate õigustes ning eriti kohalike elanike, mitte ainult suurte kohalike ja välismaiste ettevõtete majanduslikus ja sotsiaalses arengus. Seepärast on hädavajalik seada Euroopa turgude avamise tingimuseks sotsiaalsete, tööalaste, keskkonna ja tervishoiu miinimumstandardite täitmine, et suurendada toiduga kindlustatust ja tuua kasu Euroopa tarbijatele, kuid samuti elu- ja töötingimuste parandamiseks Vahemere lõunapiirkonna riikides.

3.11   Komitee leiab, et tuleb kehtestada asjakohased mehhanismid ja täiustada olemasolevaid, et tagada assotsiatsioonilepingute raames mõlema poole heakskiidetud sätete järgimine kaubanduse liberaliseerimisega seotud küsimustes, eelkõige seoses kehtestatud tollikoguste ja kvootide täitmisega.

Riigiasutuste roll liberaliseerimisprotsessis

3.12   Vahemere lõunapiirkond seisab praegu vastamisi oluliste dilemmadega, mis on esinenud ka Euroopa Liidus. Milline roll peab olema riigiasutustel turgude liberaliseerimise ja dereguleerimise protsessis? Selles valdkonnas on EL ja täpsemalt ühise põllumajanduspoliitika areng pakkunud üllatavaid suunamuutusi, mis peavad näitama eeskuju Vahemere lõunapiirkonna riikidele. Euroopa vigadest ja edusammudest õppides saaksid nad keskpikas ja pikas perspektiivis kohaldada tõhusaid ja sidusaid avaliku sektori meetmeid, mis võimaldavad neil astuda kindlamalt vastu globaliseerumisele, mis mõnel puhul põhjustab kahjulikke moonutusi põllumajanduses. Suure panuse tõttu riigi sisemajanduse koguprodukti ei saa põllumajandust mingil juhul käsitada rahvusvahelistes läbirääkimistes ühe suvalise majandusharuna.

3.13   Veel hiljuti ei olnud põllumajandus Vahemere piirkonna kolmandate riikide poliitikas esmatähtis. ELilt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saabuvad koostöövahendid suunati teistesse majandusharudesse (7). See on tõend lühinägelikust kavast, mis on takistanud kõnealuste riikide põllumajanduse arengut. Viimastel aastatel on aga poliitikute hoiakud hakanud muutuma.

3.14   2008. aasta toiduainete kriis koos põhitoorainete hinna tõusuga ja liberaliseerimisprotsessist põhjustatud hirmudega on letargiast äratanud mõned riiklikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes on hakanud andma oma traditsioonilisele põllumajanduspoliitikale uut suunda, mis põhineb tootmise mitmekordistamisel ja jõupingutuste keskendamisel põllumajandustoodete ekspordile.

3.15   Vahemere piirkonna valitsuste põllumajandusstrateegia peab edendama põllumajandust, kus esmatähtsad on kvaliteet, lisandväärtus ja parem turustamisprotsess. See teooria on selge ja seda toetavad täielikult kõik Vahemere piirkonna sidusrühmad. Siiski näitab karm tegelikkus seda, et rahaliste vahendite puudus on takistus, mida on väga raske ületada.

3.16   Koolitus, tehniline tugi ja teadusuuringud on peamised kohustuslikud elemendid Vahemere piirkonna riikide edasises põllumajanduspoliitikas. Need tegurid koos peaksid aitama parandada Vahemere piirkonna põllumajanduse positsiooni ja elujõulisust, et tagada toiduga kindlustatus ning võitlus vaesuse ja maapiirkondadest lahkumisega.

3.17   Hoolimata suuresõnalistest avaldustest, milles pooldatakse põllumajandusuuringuid, ei ole paljud Vahemere piirkonna riigid näidanud üles vajalikku poliitilist tahet luua selleks soodne õigusraamistik. Uuringute tegemise jõupingutusi tuleb kahekordistada, et parandada viljelustehnikaid ja leida kvaliteedi tõstmise kaudu uusi turunišše. Tänapäeval tuleb rahvaarvu kasvu tõttu ühe hektariga toita ära kolm korda rohkem inimesi kui 40 aastat tagasi. Peab olema võimalik kasutada tehnoloogilisi edusamme, et suurendada tootlikkust, ning biotehnoloogia võib anda otsustava panuse tootlikumasse ja keskkonnahoidlikumasse põllumajandusse (8). Tulevikule mõeldes tuleb uurimistegevuses tihendada koostööd avaliku ja erasektori algatuste vahel ning parandada kooskõlastamist asutuste vahel, et rahuldada sedamoodi põllumajanduse ja põllumajandustootjate tegelikke põhivajadusi.

Üks põllumajanduse edendamise vahend: Maroko roheline tegevuskava

3.18   Üks selge näide hoiakute muutumisest on 2008. aasta aprillis Maroko esitatud nn roheline tegevuskava, millega luuakse Magrebi jaoks uus ja huvitav põllumajandusstrateegia. Tegevuskava eesmärk on muuta 10 kuni 15 aastaga põllumajandus riigi majanduse peamiseks edasiviivaks jõuks, investeerides suurel hulgal avaliku sektori vahendeid, (9) et saavutada kaks peamist eesmärki: ajakohane, kõrge lisandväärtusega põllumajandus ja suuremad sissetulekud väikepõllumeestele.

3.19   Nende ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks on Maroko valitsus ette näinud piirkondlike kavade koostamise, mis peavad keskenduma kolme tüüpi projektidele. Esimene neist lihtsustab üleminekut teravilja kasvatamiselt suurema lisandväärtusega ja vähem veest sõltuvatele kultuuridele. Teisega sätestatakse põllumajanduse intensiivistamise protsess, mis peaks andma põllumajandustootjate käsutusse uued tootmistehnoloogiad. Lõpetuseks aitavad piirkondlikud kavad mitmekesistada tootmist ning väärtustada kohalikke ja piirkondlikke tooteid.

Liberaliseerimisest kahju saajad kummalgi pool Vahemerd

3.20   Piirkondlikul tasandil on liberaliseerimise tagajärjed eriti rasked neile Euroopa piirkondadele, mis on spetsialiseerunud puu- ja köögiviljade kasvatamisele. Igal juhul on tegemist kõige mahajäänumate ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate Euroopa piirkondadega. Nende hulgast võib näitena tuua järgmised piirkonnad: Andaluusia (Hispaania), Tessaalia (Kreeka), Calabria (Itaalia) ja Põhja-Douro (Portugal). Euroopa Komisjoni 2007. aastal tellitud ja CIHEAMi koostatud mõju-uuringus (10) jõutakse järeldusele, et kõnealuse protsessi negatiivsed mõjud ei jagune võrdselt üle kogu Euroopa, vaid koonduvad kindlatesse piirkondadesse, millele liberaliseerimine tekitab suurt kahju.

3.21   Vahemere lõunakaldal asuvate riikide väiketootjad kannavad piiride avamise tõttu otsest kahju, sest nad on sunnitud tootmistegevuse lõpetama, kuna nad ei suuda konkureerida Vahemere põhjakaldal asuvate naabrite kontinentaalsete toodetega. Liberaliseerimise kontekstis tuleb kehtestada vajalikud mehhanismid selleks, et väiketootjad, kes on kõige haavatavamad, saaksid uutest kokkulepetest kasu. Esmatähtsad peavad olema sissetulekutoetused ning põllumajandustegevuse korraldamise ja ajakohastamise toetamine.

3.22   Ametivõimud peavad võtma endale kohustuse pöörata ümber praegune ohtlik tendents, mille järgi on peamised sellest protsessist kasu saajad suured põllumajandusettevõtted, rahvusvahelised ettevõtted ja väliskapitali investeerijad. Turgude avamisest saadav kasu tuleb jagada tasakaalustatult ja õiglaselt kogu tootmisahela ulatuses.

Tootmissektori korraldamine uusi turustusstruktuure silmas pidades

3.23   Euroopa Liidus tekitab ebavõrdsus toiduainete tarneahela eri osalejate vahel suurt kahju tootmissektorile, mis ei suuda seista vastu ELi suurte jaemüügikettide saavutatud domineerivale positsioonile. See suurte ettevõtete koondumise oht on olemas põllumajanduse arendamisel ka teisel pool Vahemerd. Põllumajandustootjad võivad kaotada oma sidemed riikliku turuga ning leida end alistumas suurte jaemüügikettide ettekirjutustele.

3.24   Põllumajandussektori konkurentsivõime ei sõltu mitte ainult hinna ja kvaliteedi poolest paremast toodangust. Mõistele „konkurentsivõime” sisu andmiseks on eriti oluline turustusstrateegia. Arvestades tootmissektori tugeva killustatusega on pakkumise koondamise vormide, nagu tootjate ühenduste, ühistute ja muude ühinemise vormide tugevdamine ja arendamine kahtlemata uue strateegia üks põhisammas.

3.25   Tootjate koondamine ühendustesse ei ole lihtne. Vahemere lõunakaldal on põllumajandusühenduste arengu teel palju takistusi hoolimata uutest õigusaktidest, mille eesmärk on luua ühenduste arenguks soodsad tingimused. Osa põhiprobleemidest, millega ühistud Vahemere piirkonnas vastamisi seisavad, on järgmised: ühistu juhtimiseks sobiva personali puudumine, rahaliste vahendite ebakindlus, liigne sõltumine riigiabist, õigusaktide jäikus ja raske juurdepääs turgudele. Ühistute edu saavutamiseks tuleb ületada nimetatud probleemid ja võtta kasutusele uus, kollektiivsusel põhinev mõtteviis. Kogu Vahemere piirkonnas tuleb aga esmajoones tagada see, et põllumajandustootjad saavad jätkata põllumajandustegevust ega ole sunnitud sektorist lahkuma.

3.26   Koostöö ja organiseerumise abil saavad põllumajandustootjad parandada oma olukorda, et saada üle suurest puudusest, mida nende jaoks tähendab nende killustatus. Maroko piimaühistu COPAG toodab aastas 170 miljonit liitrit piima ning annab 11 % riigi toodangust. Sellest edust on saanud eeskuju, mida järgida ka teistes sektorites. Nimetatud ühistu toodab lisandväärtust, jagab toetusi ja tagab oma liikmetele minimaalse hinna. Kuid näiteks Liibanonis luuakse palju ühistuid seepärast, et see on valitsusväliste organisatsioonide juhitavates arenguprogrammides osalemise eeltingimus. Kuid pärast seda, kui rahasüstid on lõppenud, ühistud kahjuks lagunevad ja kaovad.

3.27   Vahemere lõunapiirkonnas vajab ühenduste arendamine ja edendamine otsustavat riigiasutuste poolset tuge. Ühistutes osalemist tuleb innustada, et nad muutuksid põllumajandustootja jaoks kasulikuks ja tulu toovaks vahendiks. Vaid ühistute loomine ei tähenda veel edu, neile tuleb anda ka dünaamilisus ja ettevõtlusvaim, et nad suudaksid konkureerida globaliseerunud turul, kindlustades oma liikmetele sissetuleku ja suurendades nende suutlikkust ligipääsul ressurssidele, teenustele ja turgudele.

4.   Sotsiaalsed ümberkorraldused Vahemere piirkonna põllumajanduses

4.1   Põllumajanduslik vabakaubandus peab edendama sotsiaalset arengut ja piirkondlikke eripärasid ning olema nendega täielikult kooskõlas. Komitee leiab, et tuleb üksikasjalikult analüüsida globaalsete kaubandusvoogudega ühinemise sotsiaalset kulu, et määrata kindlaks selle peatamatu protsessi mõju ja valmistada ette kõige haavatavamate kogukondade kohanemine sellega. Kuigi kuivad makromajanduse andmed näitavad põllumajanduse tagasihoidlikku osakaalu Vahemere piirkonna riikide kaubanduses (7 % koguekspordist ja 9 % koguimpordist), ilmneb tegelikkuses, et nende toodete poliitiline ja sotsiaalne kaal on palju suurem.

4.2   Vahemere maapiirkondade sotsiaalne haavatavus väljendub vaesuses, tööpuuduses, infrastruktuuride nappuses, maa kahjustumises ning pidevas maapiirkondadest lahkumise voos. Sarnaselt ELi riikides toimunuga põhjustab globaliseerumisega kohanemine ka Vahemere piirkonna riikides põllumajandustegevuse vähenemist, väljarännet ebasoodsamas olukorras olevatest maapiirkondadest ning suuremat rändevoogude survet.

4.3   Liberaliseerimise kahjulike mõjude leevendamiseks maapiirkondades peavad riiklikud ja piirkondlikud ametivõimud käivitama jõulisi maaelu arendamise meetmeid, mis parandaksid väikeettevõtete konkurentsivõimet, looksid tegelikke alternatiivseid tööhõivevõimalusi põllumajandustootjate jaoks, kes on sunnitud oma ametist loobuma, ning aitaksid maapiirkondadel toime tulla nende sotsiaal-majandusliku struktuuri ühe põhisektori ümberkorraldamisega. Maapiirkondadest väljarändamise ohtlikku tendentsi on võimalik ümber pöörata vaid siis, kui naistel ja noortel õnnestub tulemuslikult põllumajandussektorisse siseneda.

Naised ja noored – muutuste elluviijad

4.4   Naistest ja noortest saavad mõne aasta pärast tõelised muutuste elluviijad Vahemere lõunapiirkonna põllumajanduses. Vahemere säästva arengu strateegias toetatakse selliste programmide arendamist, mis aitavad tugevdada naiste rolli otsustusprotsessides ning koolitada uusi põllumajanduse ja maapiirkondade juhte, kes suudavad innovatsiooni ja ettevalmistuste abil muutusi ellu viia.

4.5   Naised osalevad Vahemere piirkonna põllumajandussektoris üha enam. Naiste roll põllumajanduses kasvab pidevalt ning nende potentsiaal on väga suur tänu rahvastiku märkimisväärsele kasvule, keskkonnamuutustele ja piirkonna meeste rändele linnakeskuste või teiste, jõukamate piirkondade poole (11). Kahjuks on ametlik statistika puudulik ja väljendab vaid vähesel määral naiste tegelikku panust põllumajandusse.

4.6   Vahemere piirkonnas on töötatud välja huvitavaid algatusi parandamaks naiste olukorda maapiirkondades. Marokos on MEDA-programmi vahendid aidanud rahastada argaaniaõli ühistuid, kuhu kuuluvad vaid naised ja mille eeskuju on järgitud ka teistes Vahemere piirkondades. Liibanonis 2008. aastal loodud maanaiste riiklik vaatlusrühm NOWARA (12) on aidanud välja töötada paljusid algatusi, millega edendada soolist võrdõiguslikkust põllumajanduses, kehtestades programme ja meetmeid naiste juurdepääsu parandamiseks tootmisressurssidele.

4.7   Põllumajanduses töötavate naiste kohtlemine on eri riikides väga erinev. Liibanonis töötab põllumajanduses vaid 3,4 % naistest, Alžeerias on olukord sarnane: naiste osalemine majandustegevuses on väga piiratud. Samal ajal moodustavad Egiptuses naised 50 % põllumajandustöötajatest, kuigi neil ei lubata hallata põllumajanduslikku vara, mille nad on pärinud. Süürias on olukord veelgi halvem: sotsiaalsed tavad sunnivad neid tegelikkuses loobuma oma õigustest maale. Maroko eristub neist riikidest naiste ulatusliku osalusega põllumajandustöödes – 60 %. Türgis ulatub see protsent isegi 70 %-ni. Neis riikides tegelevad naised peamiselt töömahuka käsitsi tehtava tööga. Naised vastutavad saagi koristamise ja ladustamise eest, osaledes märkimisväärses ulatuses külvamis-, niisutus-, kahjuritõrje ja väetamistöödes.

4.8   Vahemere lõunapiirkonna riikides põllumajandusega tegelevad naised seisavad vastamisi oluliste takistavate asjaoludega, mis mõjutavad nende tegevuse arengut: kõrge kirjaoskamatuse tase ja õpetuse puudumine, tasustamata töö, piiratud juurdepääs omandile, otsustusprotsessis mitteosalemine, meestest halvemad töötingimused, keeruline juurdepääs laenule ning loomulikult religioossed ja sotsiaalsed tavad, mis jätavad naised ilma otsustusõigusest. Kahjuks on naiste ja meeste võrdsete võimaluste saavutamiseni põllumajanduses ja maaelus veel pikk tee. Seepärast on vaja, et Vahemere piirkonna riikide valitsused seaksid selle ülesande endale prioriteediks (13).

5.   Vahemere piirkonna põllumajandus silmitsi kliimamuutustega

5.1   Kõik seni tehtud teadusuuringud on jõudnud samale järeldusele, et Vahemere piirkonda mõjutavad kliimamuutused kõige rohkem. Selles piirkonnas viljeldava põllumajanduse geograafilised ja klimaatilised tingimused muudavad Vahemere piirkonna põllumajanduse eriliselt haavatavaks kliimamuutuste negatiivsete mõjude suhtes, arvestades eriti rahvaarvu kasvu Vahemere piirkonnas ning ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni rõhutatud vajadust mitmekordistada toiduainete tootmist. Osa neist mõjudest on järgmised:

—	põllukultuuride ja bioloogilise mitmekesisuse kadumine;

—	kõrbestumise levimine ja kuivade alade suurenemine;

—	uute kahjurite ja haiguste ilmumine;

—	saagikuse langus ja toodangu suur ebakindlus;

—	veeressursside vähenemine.

5.2   Kliimamuutustega kohanemine nõuab kiireloomulisi meetmeid ja asjalikke vahendeid, mis võimaldavad põllumajanduses paremini riske juhtida, töötada välja uusi, vastupidavamaid sorte, anda põllumajandustootjatele nende igapäevatöös tehnilist nõu ning eelkõige anda põllumajandussektori käsutusse teadustegevus ja uued tehnoloogiad.

Vesi põllumajanduses

5.3   Igasuguse kahtluseta on aga vesi see element, mida kliimamuutused kõige enam mõjutavad ja mis on Vahemere piirkonna põllumajanduse arengut määrav tegur. Komitee on varem juba esitanud oma seiskohad veeressursside vähenemise mõju kohta põllumajanduses (14) ning juhib jätkuvalt tähelepanu vajadusele suunata avaliku sektori meetmeid selle ressursi säästvamale kasutusele. Väljakutse seisneb selles, et tuleb jätkuvalt toota rikkust põllumajandustoodete, lisandväärtuse, töökohtade jms näol, samas kui selleks on kasutada üha vähem vett.

5.4   Plan Bleu (15) on juba teatanud, et veenõudlus Vahemere lõuna- ja idapiirkonnas kasvab 2025. aastaks 25 %. Selle nõudluse kasvuga tuleb tegeleda kõnealuse väärtusliku ressursi ebapiisavuse ja kättesaadavuse vähenemise olukorras. Komitee leiab, et vee säästev majandamine ei saa tähendada ainuüksi põllumaa niisutuse vähendamist, vaid tuleb kehtestada paremad kontrolli- ja ajakohastamismeetmed.

5.5   Vahemere piirkonna põllumajanduses on niisutusel strateegiline roll. Kogu Egiptuse põllumajandusmaa on niisutatud, Maroko kavatseb suurendada 2025. aastaks oma niisutatavat maad 450 000 hektari võrra, Iisraelil on maailma kõige suurem tehnoloogiline suutlikkus vee majandamiseks põllumajanduses ning Tuneesia on suutnud edukalt ellu viia niisutusvee majandamise programmi, mida on kiitnud ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon ning Maailmapank.

5.6   Tuneesia valitsus soodustab oma strateegilise kava kohaldamiseks avaliku ja erasektori partnerlust. Selle strateegia raames on sõlmitud põllumajanduslepinguid, millega kaasnevad stiimulid põllumajandustootjate jaoks, on loodud programme niisutatud maa parandamiseks, lihtsustades üleminekut suurema lisandväärtusega ja väiksema veevajadusega kultuuridele, vesikonnale on jaotatud kvoote ning on loodud hindade määramise süsteem, mis võimaldab kulud tagasi saada. Andaluusia piirkond Hispaanias on näide niisutuse ajakohastamisest. Vaid 30 aastaga on suudetud veevajadust hektari kohta vähendada 50 %.

5.7   Komitee tunnistab vajadust võtta kiiresti kasutusele uued tehnoloogiad, mis ei võimalda mitte ainult vett säästa, vaid ka optimeerida selle ressursi kasutust. Vee majandamiseks põllumajanduses tuleb uurida eri vahendeid, näiteks kohalikud niisutussüsteemid, vee puhastamine ja magestamine, uued infrastruktuurid, veenappusega toimetulekuks geneetiliselt paremini kohanenud sordid, mittetavapäraste veeressursside kasutamine jne.

---

(1)  Praegu kuulub Vahemere Liitu 27 ELi liikmesriiki ja järgmised Vahemere maad: Alžeeria, Maroko, Tuneesia, Türgi, Egiptus, Iisrael, Palestiina, Süüria, Liibanon, Jordaania, Horvaatia, Albaania, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Monaco, Mauritaania ja vaatlejana Liibüa.

(2)  Euroopa-Vahemere piirkonna kaubandusministrite korrapärased konverentsid annavad poliitilise impulsi liberaliseerimisprotsessi kaubanduslikele aspektidele. Viimane ministrite konverents toimus 2009. aasta novembris Brüsselis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hoones.

(3)  Puu- ja köögiviljade sektor moodustab 16 % ELi kogu põllumajandustoodangust, kuid toetuste summa jääb alla 4,5 % Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi kuludest.

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Imporditud põllumajandussaaduste ja toiduainete ohutus” (ELT C 100, 30.4.2009, lk 60).

(5)  „Sustainability impact asessment”, Eu-Med Ag Pol.

(6)  Need andmed on esitatud uuringus „Defining a trade strategy for Southern Mediterranean Countries”, Antoine Bouet, rahvusvaheline toidupoliitika uurimise instituut (IFPRI), 2006.

(7)  MEDA-programmist Vahemere piirkonna partnerriikidele eraldatud vahenditest suunati vaid 5 % põllumajandusse ja maaelu arendamisse.

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „„EL ja ülemaailmne toidunappus” (ELT C 100, 30.4.2009, lk 44).

(9)  Maroko eraldab järgmise kümne aasta jooksul põllumajandusarengu ameti kaudu ligi 150 miljonit dirhemit rohelises tegevuskavas sisalduvate meetmete rakendamiseks.

(10)  „Uuring kaubanduse liberaliseerimise mõju kohta ELis ja Vahemere piirkonna riikides”, EU-MED AGPOL, koostas CIHEAM- IAM Montpellier.

(11)  Naiste panus põllumajandustootmisse on eriti oluline neis piirkondades, kus on suur väljaränne linnapiirkondadesse.

(12)  Lisateave: www.nowaralebanon.org.

(13)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Naiste ettevõtluse edendamine Euroopa-Vahemere piirkonnas”, CESE 1004/2007, 12.6.2007. Neid teemasid arutati ka teisel naiste ühiskondliku rolli tugevdamist käsitleval ministrite konverentsil, mis toimus 11.–12. novembril 2009 Marrakechis.

(14)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused „Kliimamuutuste ja põllumajanduse seosed Euroopas” (ELT C 27, 3.2.2009, lk 59.), „Veepuuduse ja põua probleem Euroopa Liidus” (ELT C 224, 30.8.2008, lk 67.

(15)  Plan Bleu on keskkonnavaldkonnas tehtava koostöö ja Vahemere piirkonna arendamise keskus ÜRO Vahemere-programmi raames (UNEP/MAP).

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/48

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhete sotsiaal-majanduslike aspektide edendamine”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 347/07)

Raportöör: José María ZUFIAUR NARVAIZA

26 veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhete sotsiaal-majanduslike aspektide edendamine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 3. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.-18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 110, erapooletuks jäi 2.

1.   Soovitused

1.1   Teha otsustav samm kahe piirkonna strateegilises partnerluses. Komitee arvates on uues globaalses kontekstis tingimata vaja pidada rohkem poliitilist dialoogi ja kujundada kaalukam tegevuskava, milles keskendutakse nii vastastikule sõltuvusele kui ka küsimustele, mille puhul on vaja paremaid rahvusvahelisi eeskirju, nagu nt keskkonna, ebavõrdsuse vähendamise, rände või rahu ja julgeoleku küsimustes. Tippkohtumiste järeldusi tuleks mõlemas piirkonnas tõhusamalt kohaldada.

1.2   Anda uus impulss traditsioonilistele poliitikatele. See tähendab, et rändeküsimused on ELi ja Ladina-Ameerika tegevuskavas kesksete teemade seas; et sotsiaalse ühtekuuluvuse küsimust käsitletakse terviklikult, sh et selle eesmärgi saavutamiseks tehakse rohkem koostööd, luuakse struktuurilise ühtekuuluvuse mehhanismid, antakse impulss valdkondlikele poliitikatele ja luuakse inimväärset tööd toetavad tingimused. Assotsieerimislepingutes tuleb võtta asjakohaselt arvesse olemasolevaid erinevusi, kasutades selleks selliseid vahendeid nagu jätkusuutlikkuse hindamine, vähem arenenud riikide puhul eri- ja diferentseeritud kohtlemise põhimõtte tunnustamine, erandite tegemine ja üleminekuperioodide kasutamine sektorites, kus see vajalikuks osutub ning erinev lähenemisviis arengukoostööle. Koostöös keskmise sissetulekuga Ladina-Ameerika riikidega peaks keskenduma sellistele eesmärkidele nagu makromajandusliku stabiilsus, institutsioonilise suutlikkuse tugevdamine, konkurentsivõime ja kaubandussuutlikkuse parandamine, maksureformid, innovatsioon ja koostöö hariduses, teaduses ja tehnoloogias.

1.3   Esitada arengut ja tootmise ümberkorraldamist mõjutav innovatsiooni tegevuskava, kus käsitletakse innovatsiooni sotsiaalseid aspekte. Komitee palub arvestada innovatsiooni sotsiaalse mõõtmega kõikides selle aspektides: sotsiaalse ja kultuurilise konteksti olulisus tehnoloogilises innovatsioonis; innovatsiooni pidurdavad sotsiaalsed tõkked, nt vaesus; innovatsioonipoliitikate sotsiaalsed tagajärjed; innovatsiooni võime luua sotsiaalset struktuuri. Sotsiaalse innovatsiooniga, mida ühiskond ise tekitab ja mis tuleb igivanadest, kollektiivsetest või praktilistest teadmistest ning peegeldub muu hulgas sotsiaal- ja keskkonnavaldkonnas, tuleb arvestada ning muuta see riiklikuks poliitikaks. Samuti on oluline kodanikuühiskonna osalemine, et innovatiivne tegevus ja poliitika võetaks vastu ja et sellega arvestataks.

1.4   Asetada organiseeritud kodanikuühiskonna kaasamine ELi ja Ladina-Ameerika strateegilise partnerluse keskmesse. Sellega seoses palub komitee, et ELi koostööpoliitika ja uue EUROsociAL programmi prioriteedid oleksid järgmised: tugevdada kodanikuühiskonna organisatsioone ning Ladina-Ameerika kodanikuühiskonna organisatsioonide piirkondliku tasandi esindusorganeid; luua mõlema piirkonna organiseeritud kodanikuühiskonna esindusorganite kahepoolne koordineerimismehhanism; kaasata komitee tulevase ELi ja Ladina-Ameerika fondi juhtkonda; kaasata organiseeritud kodanikuühiskond ELi ja Ladina-Ameerika assotsieerimislepingutesse, luues selleks nõuandvad ühiskomiteed ja lisades assotsieerimislepingutesse peatükke sotsiaalsete, tööhõive ja keskkonnaküsimuste kohta; muuta kodanikuühiskonna osalemine ELi ja Mehhiko strateegilises partnerluses ametlikuks; kaasata organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonid EUROsociAL programmi määratlemisse ja arendamisse ning Ladina-Ameerika ja ELi sotsiaalse ühtekuuluvuse foorumitesse.

1.5   Nende assotsieerimis- ja vabakaubanduslepingute osas, mida EL on Ladina-Ameerika piirkondade ja riikidega läbi rääkimas, rõhutab komitee, et põhiliste inimõiguste ja sotsiaalsete õiguste järgimist tuleks pidada eelduseks, et Euroopa institutsioonid need lepingud allkirjastaks. Komitee leiab, et nende lepingutega seotud järelevalve-, hindamis- ja konsulteerimismehhanisme tuleks tunnistada organiseeritud kodanikuühiskonna osalusel. Eriti palub komitee, et Euroopa Komisjon nõuaks nende põhimõtete täitmist Kolumbia ja Peruuga sõlmitava vabakaubanduslepingu läbirääkimistel. Komitee rõhutab, et institutsioonides tuleks enne lepingute algatamist (rääkimata nende sõlmimisest) pidada põhjalikke poliitilisi arutelusid, nagu seda lubas ka volinikukandidaat Karel De Gucht, ja palub, et nendesse aruteludesse kaasata ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning kodanikuühiskonda esindavad organisatsioonid.

2.   Positiivne hinnang Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhetele

2.1   Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide kuues tippkohtumine toimub hoopis teistsuguses maailma, Euroopa ja Ladina-Ameerika kontekstis, kui kümme aastat tagasi, kui 1999. aasta Río tippkohtumisel (1) tehti esimesed sammud aluse panemiseks Euroopa ja Ladina-Ameerika strateegilisele partnerlusele.

2.2   Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika suhetel on juba üle 30 aasta pikkune ajalugu, alates Euroopa Parlamendi ja Ladina-Ameerika parlamendi dialoogi käivitamisest 1970ndatel aastatel, San José protsessist või Euroopa Komisjoni ja Rio grupi dialoogist. Kuigi kodanikuühiskonna organisatsioonid oleks soovinud suuremaid edusamme suhete arendamisel, et juba aastaid tagasi oleks sõlmitud mõned assotsieerimislepingud ning et tippkohtumiste järeldusi oleks praktikas palju rohkem kohaldatud, on üldine hinnang seniste saavutuste kohta siiski väga positiivne. Kaheksakümnendatel aastatel tegeleti ELi ja Ladina-Ameerika suhtluses peamiselt vajadusega rahu ja demokraatia järele, mida võib näha Euroopa Ühenduse suurest panusest Kesk-Ameerika rahuprotsessi. Hiljem tõstis EL esile regionalismi ja kahe piirkonna strateegilise partnerluse, pöörates erilist tähelepanu mõlemale alampiirkonnale, samuti vastamisele globaliseerumise tõttu tekkinud ühistele väljakutsetele nagu keskkonnaohud, energia, toiduga kindlustatus, ränne ning finants- ja majanduskriis. Kahe piirkonna tegevuskavasse on lisatud sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärk ning ülemaailmse ja piirkondliku tähtsusega avalike hüvede pakkumine. Samuti on kahe piirkonna suhted avaldanud mõju globaalsele valitsemisele, seda tänu tõhusale mitmepoolsuse kaitsele. Nagu viimases Euroopa Komisjoni teatises (2) on välja toodud, on kasutusele võetud konkreetseid vahendeid, alates tippkohtumistest ja protsessist assotsieerimislepingute võrgustiku suunas, mille raames on sellised lepingud juba allkirjastatud Tšiili ja Mehhikoga. Samuti on allkirjastatud strateegiline partnerlus Brasiilia ja Mehhikoga. Valdkondliku poliitika toetuseks on loodud sellised vahendid nagu programm EUROsociaAL, EUrocLIMA ja teised haridusega seotud programmid. Samuti on loodud Euroopa–Ladina-Ameerika parlamentaarne assamblee (EuroLat). Euroopa Liit investeerib kõnealusesse piirkonda jätkuvalt kõige rohkem, ta on suuruselt teine kaubanduspartner ja tähtsaim arenguabi andja.

2.3   Kodanikuühiskonna tasandil on Ladina-Ameerika allpiirkondades üles ehitatud suhetevõrgustik organiseeritud kodanikuühiskonda esindavate institutsioonidega, panustatud tõhusalt ELi ja Ladina-Ameerika eri sektorite (ettevõtted, ametiühingud ja kolmas sektor) paremasse koordineerimisse, parandatud koostööd piirkondade parlamentidega ning komiteel on vaatleja staatus Euroopa–Ladina-Ameerika parlamentaarses assamblees, kellega ta on allkirjastanud koostööprotokolli, mis on avatud ka vastavatele institutsioonidele Ladina-Ameerikas. Euroopa Liidu ja Brasiilia strateegilise partnerluse raames on loodud ELi-Brasiilia ümarlaud, kus osalevad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Brasiilia majandus- ja sotsiaalarengu nõukogu. Komitee omakorda on aidanud Ladina-Ameerika allpiirkondlikus integratsiooniprotsessis tugevdada kodanikuühiskonda kaasavaid organeid ning on teinud edusamme (kuigi need edusammud ei ole veel piisavad) organiseeritud kodanikuühiskonna kaasamiseks läbirääkimisprotsessi. Ta on toetanud assotsieerimislepingutes järelevalve- ja konsultatsioonimehhanismide institutsionaliseerumise põhimõtte tunnistamist ja vajadust lisada lepingutesse sotsiaalne, tööhõive ja keskkonnaalane mõõde.

3.   Otsustav samm kahe piirkonna strateegilise partnerluse suunas

3.1   Uut poliitilist konteksti iseloomustab praegu globaalne majanduskriis, keskkonnaalane väljakutse, Aasia majanduslik tõus, WTO läbirääkimiste ummikseis, rändevoogude suurenemine, Lõuna-Lõuna suhete intensiivistumine selle kõikides aspektides ja uute globaalse valitsemise foorumite (nt G20 ja BRIC (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina)) esilekerkimine. Selles kontekstis on arengumaadel järjest suurem roll, kus partnerlust tuleb laiendada teistele organitele, nt rahvusvahelistele finantsasutustele (3) või ÜRO süsteemi organisatsioonidele. Kõige selle tõttu tuleb ELi ja Ladina-Ameerika suhete tegevuskava uuendada ja luua konkreetsemad ja tõhusamad mehhanismid tippkohtumiste järelduste ja kahepoolsete suhete kõikide aspektide kujundamiseks.

3.2   Samal ajal on Ladina-Ameerikas loodud uusi integratsiooniprojekte, nagu Lõuna-Ameerika Riikide Liit (UNASUR), milles rõhutatakse rohkem poliitilist, julgeoleku ja kaitse mõõdet, infrastruktuure või energia- või finantspoliitikate koordineerimist. Lisaks sellele muutuvad kaubandusse mitte puutuvad küsimused – keskkonnariskid, energia, toiduga kindlustatus ja toiduohutus, ränne, vaesus ja ebavõrdsus, rahvusvaheline finantsstabiilsus – kahe piirkonna tegevuskavas olulisemaks, kuna vajadus koostööl põhineva poliitika järele rahvusvahelisel tasandil on järjest suurem. Kriis on seda eriti rõhutanud.

3.3   Komitee leiab, et uus etapp nõuab poliitilise dialoogi tõhustamist ja uuendatud tegevuskava, milles keskendutakse nii vastastikule sõltuvusele kui ka küsimustele, mille puhul on vaja rohkem ja paremaid rahvusvahelisi eeskirju, nagu nt keskkonna, rände, ebavõrdsuse suurenemise või rahu ja julgeoleku küsimustes. Majandus- ja finantskriisi sotsiaalsete tagajärgede kohta tuleks koostada ühised kavad ning kliimamuutuse ja selle negatiivsete mõjude, energiamudeli muutumise, teadusuuringute, arengu ja globaalse valitsemise osas tuleks teha rohkem koostööd. Samal ajal on jätkuvalt vaja püüelda kahe piirkonna suhete traditsiooniliste eesmärkide poole: edendada sotsiaalset ühtekuuluvust ja piirkondlikku integratsiooni, arendada edasi ja kohandada koostööprogramme ning anda uus impulss sõlmimisel olevate assotsieerimislepingute lõpule viimiseks ja sõnastada lepingud nii, et nendes arvestataks rohkem erineva arengutasemega ning tagataks paremini sotsiaalset ühtekuuluvust. Sellega seoses peab komitee positiivseks komisjoni teadaannet kavatsusest luua Ladina-Ameerika investeerimisrahastu, millega parandatakse piirkondlikku integratsiooni ja koostalitusvõimet ning soodustatakse valdkondlike poliitikate arengut, kuid kõnealust algatust saaks kindlasti parandada. Investeerimisrahastu tugevdab lepingutes majanduslike ja sotsiaalsete meetmete kõrval sotsiaalse ühtekuuluvuse aspekti ning annab impulsi algatustele luua ühtekuuluvusfonde, nt kehtiv Mercosuri struktuurilise konvergentsi fond või Kesk-Ameerikas 2007. aastal vastu võetud tolliliidu konventsiooni raames väljakuulutatud ühtekuuluvusfond.

4.   Organiseeritud kodanikuühiskonna ulatuslikum kaasamine strateegilise partnerluse eesmärkidesse ja programmidesse

4.1   Euroopa integratsiooni osas saadud kogemusega arvestades leiab komitee, et kahe piirkonna strateegilise partnerluse ning selle poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkide tugevdamiseks tuleb organiseeritud kodanikuühiskonda kõikidesse protsessi etappidesse palju otsustavamalt, organiseeritumalt ja tõhusamalt kaasata. Sotsiaalne kaasatus on otsustava tähtsusega, kui soovitakse suhteid muuta avatumaks, tuntumaks ja läbipaistvamaks, ning selleks, et edendada nendes suhetes eri ühiskondade suuremat kaasatuse tunnet ning et ühiselt kokku lepitud meetmed oleksid tõhusad. ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide suhted said alguse sidemetest, mille sõlmisid juba rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi poliitilised liikumised ja ühiskondlikud organisatsioonid. Just seetõttu ei saa kahe piirkonna dialoogi elavdada ainult uute teemade lisamisega tegevuskavasse või tegevuskava muutmisel paindlikumaks ja tõhusamaks, vaid dialoogi tuleb kaasata ka eri sidusrühmad ja sektorid

4.2   Piirkondliku integratsiooni protsessi ergutamiseks ja selle õiguspärasuse tagamiseks on väga oluline organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide impulss altpoolt ülespoole. Samamoodi on sotsiaalse ühtekuuluvuse riiklike poliitikate kohaldamise tõttu vaja luua ja tugevdada osalusel põhinevaid sotsiaalseid institutsioone. Sellega seoses palub komitee komisjonil kaaluda EUROsociAL programmi uuendamisel organiseeritud kodanikuühiskonna organisatsioonide ning selle piirkondliku tasandi esindusorganite tugevdamise programmi.

4.3   Komitee väljendab täielikku toetust eesmärgile kujundada kahe piirkonna strateegilise partnerluse jaoks täpsem ja toimiv tegevuskava, mida oleks võimalik jälgida ja hinnata. Selleks, et kava oleks võimalikult tõhus, oleks muu hulgas vaja, et selles osaleksid korrapäraselt Ladina-Ameerika ja ELi organiseeritud kodanikuühiskonna esindusorganid: Mercosuri nõuandev majandus- ja sotsiaalfoorum, Kesk-Ameerika integratsioonisüsteemi nõuandekomitee, Andide tööandjate ja tööhõive nõuandekogud, Andide põlisrahvaste nõuandekogu ja Andide tarbijaorganisatsioon ning teised organid, mis võivad Tšiilis ja Mehhikos tekkida, samuti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ise. Kõik need organid võiksid anda positiivse panuse poliitika kujundamisse sellistes valdkondades nagu sotsiaalne ühtekuuluvus, kliimamuutused, innovatsioon, ränne ja inimväärne töö, mis võivad tippkohtumisel heakskiitmisele tulla ja mis kuuluvad kahe piirkonna tegevuskavasse. Selleks aitaks komitee meeleldi luua organiseeritud kodanikuühiskonda esindavate organite jaoks kahe piirkonna koordineerimismehhanismi, mida saaks kasutada nende organite panuse edastamiseks perioodil, mis jääb ELi ning Ladina-Ameerika riikide tippkohtumiste vahele.

4.4   Komitee tervitab teadet ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide fondi loomisest, mille eesmärk on valmistada ette, jälgida ja vajadusel kohaldada tippkohtumistel vastu võetud otsuseid, ning leiab, et selles osas võib väga positiivseks osutuda eri sidusrühmade korralduslik ja kaasav roll, mis sellel fondil võib olla. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui Euroopa organiseeritud kodanikuühiskonda kõige paremini esindav organ palub, et teda kaasataks tulevase ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide fondi juhtkonda.

4.5   Nagu eelnevatel tippkohtumistel on õigustatult nõutud, peaks organiseeritud kodanikuühiskonna osalus assotsieerimislepingutes kajastuma selles, et luuakse nõuandvad ühiskomiteed, lepingutesse lisatakse sotsiaalne, tööhõive ja keskkonna mõõde ning kodanikuühiskond kaasatakse konsulteerimise eesmärgil lepingute mõju analüüsimisse.

4.6   Komitee palub, et kodanikuühiskond kaasataks Mehhiko ja ELi strateegilisse partnerlusse samamoodi, nagu mõlema poole kodanikuühiskond kaasati ELi ja Brasiilia strateegilisse partnerlusse, kus loodi partnerluse esindusinstitutsioonide vaheline ümarlaud.

4.7   Komitee leiab, et organiseeritud kodanikuühiskonna tõhusaks integreerimiseks kahe piirkonna strateegilisse partnerlusse on vaja edasi arendada koostööd Euroopa–Ladina-Ameerika parlamentaarse assambleega. Selleks loob komitee parlamentaarse assambleega tõhusa teabevahetussüsteemi ja edastab parlamentaarses assamblees esindatud vaatlejainstitutsioonina kodanikuühiskonna organisatsioonide panuse valdkondades, mis tulevad kõnealuses institutsioonis arutlusele ja kokku leppimisele. Seda eesmärki aitab suurel määral saavutada punktis 4.3 mainitud kahe piirkonna koordineerimismehhanismi loomine.

4.8   Samal ajal kutsub komitee üles kaasama EUROsociAL programmi teise etapi määratlemisse ja arendamisse rohkem ühiskondlikke ja ametialaseid organisatsioone. Samuti leiab komitee, et ta saaks sotsiaalse ühtekuuluvuse fondi tõhusamalt panustada, kui teda kaasataks rohkem selle ettevalmistamisse ja arendamisse.

5.   ELi ning Ladina-Ameerika riikide suhete sotsiaal-majanduslikud aspektid

5.1   Ladina-Ameerika ja ELi sisserändepoliitika

5.1.1   Järjest suuremate rändevoogude tõttu Ladina-Ameerikast Euroopasse peab ELi ja Ladina-Ameerika rändeteemaline dialoog olema kahe piirkonna tegevuskavas üks keskseid teemasid. Dialoog peab viima kokkulepeteni, milles arendatakse eelkõige ennetavaid rändepoliitikaid, mis pakuvad seaduslikke rändevõimalusi, ning edendatakse asjakohaseid sisserände poliitikaid. Selleks tuleks tagada sisserändajate põhiõigused, eelkõige töötajate ja sotsiaalsed õigused, sõlmida kokkulepped sisserändajate kutsekvalifikatsioonide tunnustamiseks; lihtsustada ajutise rände ja perekonna taasühinemise menetlust ELis töötavate sisserändajate jaoks ning sõlmida kokkulepped sisserändajate poliitikas osalemise õiguse edendamiseks. Samal ajal tuleb tagada, et rändajaid EList Ladina-Ameerikasse ja Kariibi mere piirkonna riikidesse koheldaks sarnaselt.

5.1.2   Seoses nii ajutiste (lähetatud töötajad) kui ka alaliste (klassikaline väljaränne) rändevoogudega peaks leidma lahendusi selle vältimiseks, et teenuste osutamisel või seoses ettevõtete investeeringutega peaksid töötajad, kes on EList ajutiselt Ladina-Ameerikasse või Ladina-Ameerikast ELi lähetatud, maksma topelt sotsiaalmaksu nii päritoluriigis kui ka riigis, kus nad töötavad. Topeltmaksustamist saaks vältida kahepoolsete kokkulepetega, millega sätestatakse, et seadusi kohaldatakse ühtselt.

5.1.3   Klassikalisema väljarändega seoses on väga oluline reguleerida sotsiaalkindlustushüvitiste, eelkõige pensionide ülekandmist. Mõlemas valdkonnas ELis ja Ladina-Ameerikas juba olemasolevate mehhanismidega võrdsete mehhanismide vastu- või kasutusele võtmine rikastaks institutsioonilisi suhteid ja muudaks rändavate töötajate olukorra paremaks, kuna nad saaksid karjääri lõpul pöörduda oma maale tagasi ja saada pensioni, mille nad on oma tööga ja sissemaksetega välja teeninud.

5.1.4   Selleks, et võõrtöötajatel ei oleks kiusatust perekondadega lühikeseks perioodiks taasühineda, mis tooks kaasa päritolumaa suhtes juurte kaotamise tunde, võiks nende perekondadele anda õiguse peretoetustele, kui töötaja töötab ühes riigis ja tema pereliikmed elavad teises riigis. See võimaldaks liigutada perekondade asemel toetusi, mis oleks kasulik kõigile. Sellega seoses võiks esimese sammuna püüda tagada, et olemasolevates või läbirääkimisel olevates ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide assotsieerimislepingutes oleksid sarnased sotsiaalse kaitse klauslid kui Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide lepingutes (4). Lõpuks võiks uurida võimalust kooskõlastada Ladina-Ameerika mitmepoolset sotsiaalkindlustuslepingut (5) ja ELi määrust 883/2004, sest sellest võiksid saada kasu nii töötajad kui ka ettevõtted. See aitaks parandada ELi ja Ladina-Ameerika majanduslikke ja ühiskondlikke suhteid.

5.1.5   Komitee peab väga oluliseks, et järgmise EUROsociAL programmi prioriteetsete teemade seas oleks ränne ELi ning Ladina-Ameerika riikide vahel. Samamoodi kutsub komitee üles viima ellu Euroopa Parlamendi ettepaneku luua kahe piirkonna rände vaatlusrühm.

5.2   Sotsiaalne ühtekuuluvus

5.2.1   Euroopa kogemus on näidanud, et ühtekuuluvuspoliitika nõuab lisaks struktuurifondidele kõikehõlmavat ja sidusat probleemiasetust, milles arvestatakse paljude poliitikatega, alates makromajanduse stabiilsusest kuni võitluseni diskrimineerimise vastu. Ühtekuuluvus sõltub peamiselt riigi poliitikast ja vahenditest, mistõttu peaksid Ladina-Ameerika riigid asetama suuremat rõhku sisepoliitikale: maksupoliitikale, sotsiaalsele kaitsele, aktiivsetele poliitikatele, millega edendatakse konkurentsivõimet ja inimväärset tööd.

5.2.2   Sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks piirkondliku integratsiooni protsessis tuleb omakorda käsitleda mitmeid meetmeid alates riikide ja piirkondade erineva arengutaseme tunnistamisest kuni teiste meetmeteni, mis hõlmavad infrastruktuure, ühtekuuluvusfonde, seaduste ühtlustamist, õigusloomepoliitikat, tõhusaid konfliktide lahendamise mehhanisme, tööõiguse ühtlustamise poliitikaid, rände ühist haldamist, tööstuspoliitikat ja tootmissektoreid toetavat poliitikat. Puhtalt institutsioonilisest fookusest kaugemale minnes tuleb kahe piirkonna partnerluses komitee arvates minna edasi valdkondlike dialoogidega, et koostada selline kahe piirkonna tegevuskava, mis looks integratsioonidünaamika ja toetaks piirkonna majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, kuna tegeletakse riikide ja piirkondade sisemiselt erineva arengutasemega.

5.2.3   Komitee on veendunud, et sotsiaalse ühtekuuluvuse esmatähtsad tegurid on töösuhete demokraatliku raamistiku tugev impulss, inimväärse töö levimine, varjatud majanduse reguleerimine, sotsiaalne kaitse, kollektiivsed läbirääkimised ja sotsiaaldialoog. Seetõttu palub ta, et EUROsociAL II programm kutsuks sotsiaalpartnerid hindama EUROsociAL programmi esialgseid kogemusi ning kujundama ja haldama järgmist programmi.

5.2.4   Komitee arvates on sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks oluline austada põlisrahvaste õigusi, nagu on ette nähtud Rahvusvaheline Tööorganisatsiooni 1989. aasta konventsioonis nr 169 sõltumatutes riikides elavate põlis- ja hõimurahvaste kohta.

5.3   Assotsieerimislepingud

5.3.1   Komitee arvates on assotsieerimislepingute käimasolevate läbirääkimiste lihtsustamiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise toetamiseks vaja, et assotsieerimislepingutes, mis toovad kaasa põhjaliku majandusliku liberaliseerimisprotsessi, arvestataks asjakohaselt asjaomaste Ladina-Ameerika riikide allpiirkondade ja ELi arengu erinevustega. Selleks tuleks kasutada selliseid vahendeid nagu jätkusuutlikkuse hindamine (sh organiseeritud kodanikuühiskonna järjepidev kaasamine mõjuhinnangutesse), vähem arenenud riikide puhul eri- ja diferentseeritud kohtlemise põhimõtte tunnustamine, erandite tegemine ja üleminekuperioodide kasutamine sektorites, kus see vajalikuks osutub, erinev lähenemisviis arengukoostööle ning impulss ühtekuuluvusfondidele.

5.3.2   Teiselt poolt peab komitee oluliseks, et Euroopa toetaks jätkuvalt piirkondliku integratsiooni protsesse Ladina-Ameerikas. Samuti leiab komitee, et nii osa riikidega alustatud mitmepoolsed läbirääkimised kui ka teiste riikidega kehtestatud strateegilised partnerlused peavad aitama kaasa piirkondlike kokkulepete sõlmimisele ja integratsiooniprotsessi tugevdamisele. Selleks tuleks kasutada punktis 5.2.2 viidatud strateegiat ja meetmeid. Komitee jaoks on see kahe piirkonna strateegilise partnerluse põhiline alus ja väga oluline tingimus Euroopa ning Ladina-Ameerika muutmiseks globaalseteks partneriteks mitmepoolses valitsemises.

5.3.3   Komitee palub, et ELi ja Tšiili assotsieerimislepingu sätteid kodanikuühiskonna osaluse kohta arendataks edasi ja viidaks ellu. Selleks kutsub ta üles konsulteerima Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Tšiili kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonidega. Samamoodi palub komitee ELi ja Mehhiko assotsieerimislepingu nõukogul luua ühine nõuandekomitee, kes tegeleks lepingu järelmeetmetega ja konsulteeriks organiseeritud kodanikuühiskonnaga.

5.4   Koostöö

5.4.1   Viimastel aastatel on ELi arengukoostöös tehtud suuri pingutusi arengukava muudatustega kohanemiseks, sh nende muudatustega, mis mõjutavad keskmise sissetulekuga riike. Ilma et see piiraks ELi vahendite suunamist eelkõige Ladina-Ameerika väiksema sissetulekuga riikidele, leiab komitee, et tuleb jätkata koostööd keskmise sissetulekuga riikidega, keskendudes selles koostöös sellistele strateegilistele eesmärkidele nagu makromajanduslik ja finantssüsteemi stabiilsus, institutsioonilise suutlikkuse tugevdamine, riigi poliitika tõhusus, maksureformid, tootmissuutlikkus ja investeerimine inimkapitali, innovatsioon ja toetus sotsiaalpartneritele kui institutsiooniliste ja õigusloomealaste muutuste edendajatele.

5.4.2   Assotsieerimislepingute sõlmimiseks tuleb koostööprogramme rohkem kohandada, et nad toetaksid tootmise ümberkorraldamise ja konkurentsivõime tugevdamise poliitikat, pööraksid erilist tähelepanu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning lihtsustaksid kaubandussuhteid ja turgude füüsilist ühendamist.

5.4.3   Samamoodi tuleks tugevdada kaubandussuutlikkust ja innustada piirkondliku integratsiooni protsessi raames ühise poliitika vastu võtmist, et tugevdada sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendada sisemise arengu erinevusi. Koostöö hariduse, teaduse ja tehnoloogia valdkonnas võib omakorda toetada muutust tootmises ning pakkuda tuge teadus-, arendus- ja uuendustegevuse riiklikule poliitikale nii avalik-õiguslike asutuste kaudu kui ka erasektorile suunatud soodussüsteemidega.

6.   Innovatsioon, tootmise ümberkorraldamine ja areng

6.1   ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide kuuenda tippkohtumise eel otsustasid valitsused pöörata aruteludel kõige rohkem tähelepanu innovatsioonile. Innovatsioon on üks olulisemaid, võib-olla isegi peamine liikumapanev jõud, mis on esmatähtis pikemate ja jätkusuutlike majanduskasvu- ja heaoluperioodide võimaldamiseks. Kuigi tehnoloogilisi edusamme tehakse jätkuvalt peamiselt tööstuses, on innovatsioon laienenud ka sellistesse tootmissektoritesse nagu teenused, põllumajandus ja energeetika, Seetõttu on innovatsioonil otsustav tähtsus tootlikkuse suurendamiseks ka paljudes teistes valdkondades.

6.2   Innovatsioon on määrava tähtsusega tegur kahe olulise suundumuse puhul, mis iseloomustavad majanduse globaliseerumist: teadmistepõhise majanduse areng ja üleminek jätkusuutlikule majandusele. Nendes valdkondades on oluline innovatsiooni globaalse ja kohaliku mõõtme omavaheline seos.

6.3   Komitee teeb oma Ladina-Ameerika partnerorganisatsioonidele ettepaneku, et ELi ja Ladina-Ameerika organiseeritud kodanikuühiskonna kuuendal tippkohtumisel võetaks seisukoht seoses innovatsiooni olulisusega tootmise ümberkorraldamise, arengu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks nagu ka seoses sotsiaalse mõõtme mitmete aspektidega, mis innovatsioon endaga kaasa toob. See on eriti oluline kahe piirkonna suhete jaoks ajal, mil eesmärgiks on seatud assotsieerimislepingute võrgustiku, sh vabakaubandustsoonide loomine. Nende lepingute ambitsioonikad majandusliku liberaliseerimise WTO+ tüüpi eesmärkidega, millega minnakse WTO kokkulepetest kaugemale, võivad kaasneda suured kohandumiskulud, millele tuleb vastata tootmise ümberkorraldamise ja ajakohastamise ning konkurentsivõime suurendamise aktiivsete poliitikatega, milles peab olema oluline roll riiklike teadus-, innovatsiooni- ja arengusüsteemide loomisel.

6.4   Eriti oluline aspekt on tehnosiire, sest sellel on innovatsiooniprotsessis esmatähtis roll. Assotsieerimislepingute peamised nõuded intellektuaalomandi õiguste kaitse osas võivad olla Euroopa investoritele stiimul ja garantii tehnosiirdeks, kuid hetkel võivad need mõnede ELi valitsuste sõnul ka tehnoloogia ja innovatsiooni loomet või siiret takistada. Seetõttu on eriti oluline, et need lepingud oleksid paindlikumad ja et nendes tunnistataks, et ELi ja Ladina-Ameerika vahel on selles valdkonnas suured erinevused. Nagu juba öeldi, peaks EL selleks tegema ka arengukoostööd.

6.5   Euroopa Liidul on mitmeid vahendeid Ladina-Ameerikaga koostöö tegemiseks teadus-, arendus- ja uuendustegevuse valdkonnas. Tasub vaid mainida tehnoloogiakoostöö VII raamprogrammi ja lepinguid Ladina-Ameerika suhteliselt arenenud riikidega ning ELi ja Ladina-Ameerika stipendiumi ja akadeemilise koostöö programme (ALBAN, ALFA), samuti Euroopa Komisjoni hariduse ja kultuuri peadirektoraadi hallatavaid programme. Kuid ikka veel ei ole kõiki neid vahendeid hõlmavat integreeritud strateegiat, mis lisaks kõik need eesmärgid kahe piirkonna partnerlusse. Väga oluline on lahendada praegune vahendite killustatuse probleem, eelkõige komisjonis, ning tagada, et vahendid aitavad tugevdada riikide teadus-, arendus- ja uuendustegevuse suutlikkust. Sellega seoses tasub meeles pidada, kui oluline on kahe piirkonna strateegilise partnerluse ning innovatsiooni ja arengu tegevuskava raames luua ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide kõrghariduse ja teadusuuringute ühine ala. Koostöö hariduse, teaduse ja tehnoloogia valdkonnas võib toetada tootmise ümberkorraldamist ja pakkuda tuge teadus-, arendus- ja uuendustegevuse riiklikule poliitikale.

6.6   Innovatsioon puudutab ka paljusid teisi kahe piirkonna partnerluses olulisi valdkondi, nagu elanikkonna elatustaseme ja elukvaliteedi parandamine, kuna innovatsioon suurendab toiduainete tootmise tootlikkust ja aitab sellega tagada toiduainetega varustatuse. Teine viis seda teha on rakendada uuenduslikke meetodeid, tehnoloogiaid, tooteid ja teenuseid sellistes valdkondades nagu tervishoid, haridus ja sotsiaalkindlustus. See lihtsustab elanikkonna teatud osa jaoks juurdepääsu sellistele teenustele ja kaotab diskrimineerimise, mida esineb info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamisel. Teised näited innovatsiooni olulise kohta inimeste elukvaliteedi parandamisel on taastuva energia tootmiseks, energiatõhususe suurendamiseks ja fossiilkütuse saastuse vähendamiseks kasutatavad uued tehnoloogiad nagu ka joogiveele juurdepääsu tagamise ja muldade kõrbestumise probleemile lahendust pakkuvad tehnoloogiad.

6.7   On jõutud konsensuseni, et innovatsiooni kolm tugisammast on teadmised, institutsioonid ja ettevõtted. Sellest tulenevalt on innovatsiooniprotsessi peamised osalised laias laastus ülikoolid, avalik-õiguslikud asutused ja tootmiskeskused. Kuid innovatsioon võib olla pärit mitmesugustest teadmistest: teaduslikest, tehnoloogilistest, igivanadest või aja jooksul kogunenud teadmistest (nt kohalikud, kes tunnevad taimeomadusi, või ühe ettevõtte kvalifitseeritud töötajad). Samuti, kui räägitakse institutsioonidest (mitte turuinstitutsioonidest), siis mõeldakse agentuure ja teisi avalik-õiguslikke asutusi, kuid innovatsiooni suurendamiseks on olulised ka teistsugused asutused, nt töösuhteid reguleerivad asutused. Lõpuks ei puuduta innovatsioon ainult tootmissektorit ja ettevõtteid, vaid ka sotsiaal- (tervishoid, haridus, eluase, kaitse, õigus, julgeolek) ja keskkonnasektorit (vesi, pinnas, bioloogiline mitmekesisus, metsade hävitamine jne).

6.8   Teoreetilises analüüsis tunnistatakse vajadust käsitleda innovatsiooni terviklikust sotsiaalsest vaatepunktist, pidades seda süsteemseks tervikuks, mis mõjutab kogu ühiskonda kõikides sektorites ja hõlmab mitmeid aspekte, alates puhtalt teaduslikest või tehnoloogilistest aspektidest kuni sotsiaalsete ja institutsiooniliste aspektideni. Seetõttu hakati alates 1990ndatest aastatest arvestama innovatsiooni sotsiaal-kultuuriliste ja organisatsiooniliste aspektidega, millega varem oli väga vähe arvestatud. Ajaloolisest vaatepunktist käib tehnoloogiline innovatsioon käsikäes sotsiaalse innovatsiooniga või innovatsiooni sotsiaalse mõõtmega ja vastupidi. Kuna sotsiaalse innovatsiooni ja majandusarengu vaheline seos on iseenesestmõistetav, siis võiks innovatsiooni sotsiaalset mõõdet pidada ka väga oluliseks, eelkõige kujuneva struktuurilise arengu kontekstis.

6.9   Innovatsiooni teine oluline omadus on selle võime luua sotsiaalset struktuuri, sest ta aitab sõlmida üksikisikute, rühmade, kollektiivide ja asutuste vahel sotsiaalseid sidemeid põhilise ühisosa alusel (ühine vara, huvi, saatus jne). Need sidemed võivad luua sellise sotsiaalse keskkonna, mis toetab innovatsiooni tutvustamist, selle kasutusele võtmist ja levitamist.

6.10   Samas ei tohiks unustada, et innovatsiooniprotsessi pidurdavad sellised sotsiaalsed tõkked nagu vaesus. Ühelt poolt piirab see innovatsioonist tulenevat tootmise suurenemist, kuna ei ole piisavalt nõudlust. Teiselt poolt ei ole piisavalt inimkapitali, kes suudaks innovatsiooniprotsessi edendada ja arendada.

6.11   Lisaks eelöeldule on innovatsioon eri tüüpi teadmiste loojate, jagajate ja kohaldajate keerukate suhete tulemus. Innovatsioonil on paljudel juhtudel, näiteks tööstus- ja arengukeskustes ja -klastrites vaja tugevat kohalikku ja piirkondlikku impulssi, mida ei saa anda ilma kodanikuühiskonna organisatsioonide osaluseta. Innovatsioon nõuab sügavat kultuurilist muutust, et asetada see majandus- ja sotsiaalstrateegiate keskmesse. Ettevõtted peavad innovatsiooni jaoks tegema kulukaid ja pikaajalisi investeeringuid. See nõuab, et ühiskond võtaks muutused ning läbirääkimistel ja konsensusel põhinevate töösuhete süsteemi vastu. Lisaks nõuab see eri etappidel ja tasemetel inimkapitali koolituspoliitikat, nt ametialast väljaõpet ja elukestvat õpet.

6.12   Kõigest kõnealuses arvamuses eelnevalt öeldust järeldub, kui oluline on innovatsiooni sotsiaalne mõõde. Selleks, et vältida ohtu, et innovatsioonile lähenetakse tehnokraatlikult, tuleks rõhutada, kui olulised on nendes protsessides sotsiaalne kaasatus ja rahvusvahelised raamlepingud, mis muudavad innovatsiooni võimalikuks ja tugevdavad seda. See on eriti oluline Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks, kes palub, et sotsiaalpartnerid ja nende esindusorganid kaasataks reaalselt inimkapitali kohta ettepanekute tegemisse ja et tippkohtumisel koostamisele tulevas innovatsiooni tegevuskavas arvestataks innovatsiooni sotsiaalse mõõtmega.

---

(1)  Siiamaani on toimunud järgmised tippkohtumised: Río de Janeiro 1999, Madrid 2002, México 2004, Viin 2006, Lima 2008.

(2)  Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liit ja Ladina-Ameerika: partnerid üleilmsel tasandil” KOM(2009) 495/3.

(3)  Vt sellega seoses dokumendis „Programm Euroopale” tehtud komitee soovitusi: „Toetada arengumaade mõjuvõimu suurendamist rahvusvahelistes institutsioonides, eelkõige IMF-s ja Maailmapangas” (punkti 18 lõige 3).

(4)  NÕUKOGU JA KOMISJONI 24. jaanuari 2000. aasta OTSUS 2000/204/EÜ, ESTÜ, Euroopa-Vahemere piirkonna assotsiatsioonilepingu sõlmimise kohta ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel – EÜT L 70, 18.3.2000, lk 1 – vt artiklid 64 ja 68.

(5)  http://www.oiss.org/IMG/pdf/Convenio_2007_esp.pdf.

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/55

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu ja Maroko suhted”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 347/08)

Raportöör: Margarita LÓPEZ ALMENDÁRIZ

16. juulil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmisel teemal:

„Euroopa Liidu ja Maroko suhted”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 7. jaanuaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 187, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 8 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab väga oluliseks Maroko võetud kohustust luua majandus- ja sotsiaalnõukogu ning loodab, et see algatus õnnestub lõpule viia kavandatud tähtaja jooksul. Selle käivitamine on juba lõppjärgus, sest ministrite nõukogu kiitis käesoleva aasta oktoobris heaks kõnealust uut institutsiooni reguleeriva seaduse eelnõu, mis esitatakse Maroko parlamendile vastuvõtmiseks. Kõnealune majandus- ja sotsiaalnõukogu, kuhu kuuluvad Maroko oluliste tootlike jõudude esindajad, peamiselt sotsiaal-majanduse ja ettevõtjate organisatsioonid ning asjaomased liidud, hakkab loodetavasti tööle lähikuudel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on valmis oma teadmisi jagama ja nõu andma, et lihtsustada selle eesmärgi saavutamist.

1.2   Komitee soovitab Hispaania eesistumise ajal 2010. aasta esimesel poolaastal toimuvale esimesele ELi ja Maroko tippkohtumisele kogunevatel valitsusjuhtidel anda komiteele ning Maroko tulevasele majandus- ja sotsiaalnõukogule volitused luua struktureeritud koostöö, mis tagab organiseeritud kodanikuühiskonna aktiivse kaasamise.

1.3   Komitee tunnustab Maroko valitsuse püüdeid hõlmata ühenduse õigustikku oma seadustesse sellest hoolimata, et Maroko ei ole Euroopa Liidu liige. See lihtsustab tulevikus Maroko ulatuslikumat osalemist Euroopa ühtsel turul. Ühenduse õigustiku integreerimine peaks suurendama kokkuleppeid sõlmivate ja läbirääkimisi pidavate institutsioonide tõhusust, toetudes representatiivsuse ja sõltumatuse põhimõtetele. Nende käsutusse peaks andma oma töö tegemiseks sobivad ja piisavad vahendid, tunnistades nende õigust pääseda juurde selleks tööks vajalikule teabele ja haldusdokumentidele.

1.4   Maroko Kuningriigi poolt läbi viidud protsessi puhul edasiarendatud staatuse saamiseks, mis anti talle 13. oktoobril 2008 Luksemburgis kokku tulnud assotsieerimisnõukogu otsusega, hindab komitee jõupingutusi, mida kõnealune riik teeb, et olla jätkuvalt ELi üks olulisemaid partnereid selles piirkonnas. Sarnaselt juba teistes riikides toimuvaga, näiteks Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides, võiks Maroko ametivõimude jaoks üks stiimul olla riigile edasiarendatud staatuse saamine vastavalt sellele, kuidas ta suurendab oma kohustusi ELi ees ja järgib üha enam ühenduse õigustikku kõigis valdkondades, sh sotsiaal- ja inimõiguste küsimustes.

1.5   Kuigi Marokos toimuvatele muutustele tuleb avaldada poolehoidu, pole kahtlust, et teha on vaja veel palju reforme, et Marokot saaks käsitada arenenud, täielike tagatistega riigina.

1.6   Komitee leiab, et seni ei ole suhetes Marokoga veel piisavalt kasutatud kõiki võimalusi kõigi oma aspektidega. Eelkõige peab nimetatud võimaluste väljaarendamine tooma kasu Maroko ühiskonnale. Seepärast tuleb soodustada reforme, et avada uusi sektoreid teenustekaubandusele ja investeeringutele. Kummalgi pool tuleb soodustada ettevõtete loomist, lihtsustades institutsioonilisi suhteid, kujundades soodsa keskkonna ettevõtlustegevuseks ja edendades suhtlusfoorumeid. Samuti tuleb tugevdada kahepoolset koostööd ühist huvi pakkuvates välisalgatustes, eelkõige teiste Vahemere maadega, et saavutada suurem majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane piirkondlik integratsioon.

1.7   Samuti on väga oluline saavutada kodanikuühiskonna osalemine nimetatud ülesannete elluviimises. Nagu juba mainitud, pooldab komitee selles kontekstis kindlalt nõuandva majandus- ja sotsiaalnõukogu loomist Marokos ning kutsub Maroko ametivõime üles viima ellu sellekohaseid avalikke konsultatsioone. Nõukogu peab tuginema representatiivsuse, sõltumatuse ja õiguspärasuse põhimõtetele. Komitee kogemus näitab, et selliste omadustega institutsiooni loomiseks peavad asjaomased kodanikuühiskonna sektorid ja Maroko haldusasutused tegema üksmeelseid jõupingutusi ning tuleb välja töötada õiglased kriteeriumid esindatavate organisatsioonide esindatuse määramiseks. Need organisatsioonid peaksid saama vabalt oma esindajad määrata. Majandus- ja sotsiaalnõukogu moodustamine Marokos ei tohiks mingil juhul õigustada olemasolevate nõuandeasutuste kaotamist, sest nad osalevad juba kodanikuühiskonna dialoogis ja aitavad seda arendada. Kõnealuse nõukogu pädevustest ei tohiks põhimõtteliselt välja jätta ühtegi teemat, mille kohta valitsus otsuseid vastu võtab, sealhulgas finantsteemad.

1.8   Euroopa Liidu lõppeesmärk peab olema see, et Marokost saaks strateegiline tugipunkt kõigis ELi ja Vahemere piirkonna suhete praegustes ja tulevastes aspektides.

1.9   Seepärast soovitab komitee luua tööturu vaatlusrühma, kutseõppe süsteemi ja sotsiaalkindlustussüsteemi, millega ei diskrimineeritaks naisi ja mis tugevdaks võitlust lapstööjõu kasutamise vastu. Samuti soovitab komitee komisjonil toetada sotsiaaldialoogis osalejaid, st tööturu osapooli, et sotsiaaldialoog tugevneks ja oleks tõhus.

1.10   Komitee avaldab kahetsust, et ELi ja Maroko assotsiatsioonileping sõlmiti ilma, et eelnevalt oleks kummagi poole tööturu osapooltega kooskõlastatud tööhõive ja sotsiaalarengu alane koostöö.

1.11   Kõige eelöeldu valguses esitab komitee käesoleva arvamuse Maroko kohta, et kahepoolsetes suhetes arvestataks organiseeritud kodanikuühiskonnaga, tehes ettepaneku luua uus struktuur dialoogiks mõlema poole kodanikuühiskonna vahel.

2.   Taust

2.1   Maroko on Euroopa Liidu privilegeeritud partner, kes jagab Euroopa välispoliitika eesmärke suurendada demokraatiat ning edendada majandus- ja sotsiaalarengut. Et aidata kaasa nende eesmärkide saavutamisele, tegutseb Maroko Kuningriigi valitsus selle nimel, et kiirendada demokratiseerimist ja tugevdada õigusriigi põhimõtteid. Selles osas on Maroko oma piirkonnas kõige kaugemale jõudnud riik.

2.2   ELi Maroko strateegia hõlmab kahe peamise mureküsimuse lahendamist, mis domineerivad Maroko poliitilises, majandus- ja sotsiaalelus. Kõigepealt tuleb jätkata majanduskasvu ning tegeleda tööpuuduse, vaesuse ja väljarände probleemiga. Välisküsimustes püütakse aga saavutada assotsiatsioonilepingu ning Euroopa naabruspoliitika ja selle tegevuskavade täielik rakendamine.

2.3   ELi-Maroko ajutine töörühm on soovitanud tihendada suhteid uute osalejate vahel ELi ja Maroko vahelistes suhetes, eelkõige Euroopa Parlamendi ja Maroko parlamendi (1) ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Maroko peagi loodava majandus- ja sotsiaalnõukogu vahel.

3.   Poliitiline olukord

3.1   Marokos valitseb konstitutsiooniline monarhia, kus kuningal on riigi valitsemisel väga suur võim. 1970. aastast kehtiva põhiseadusega, mida muudeti 1991. ja 1996. aastal, on kehtestatud kahekojaline parlamentaarne süsteem, milles keelatakse sõnaselgelt üheparteiline valitsemine ja tagatakse ühinemisvabadus.

3.2   Viimastel aastatel on Maroko Kuningriik oma poliitilist süsteemi moderniseerinud ja demokratiseerinud. Loodud on uus tsiviilseadustik perekonnaõiguse vallas ja parteide seadus, tugevdatud on kohalikku demokraatiat, reformitud on kohtute ja vanglate süsteemi ning valminud on uue valimisseaduse eelnõu. Tehtud edusammudest hoolimata on komitee siiski seisukohal, et sotsiaalsed probleemid on endiselt märkimisväärsed ning nõuavad pikaajalist, pidevat ja sidusat sotsiaalset ümberjaotamist, et võimaldada inimarengu näitajate kohandumist.

4.   Majanduse olukord

4.1   Maroko makromajanduslik raamistik on kujunenud ebasoodsates tingimustes. Sellegipoolest on turismisektor viimastel aastatel suurte investeeringute toel hoogsalt arenenud, eelkõige riigi põhjaosas. Käivitatud on oluline põllumajandusreform, et tõsta põllumajanduse tootlikkust ja tugevdada selle rolli võitluses vaesusega.

4.2   Hoolimata sellest, et konkurentsivõime ja investeeringute ligitõmbamine peavad veel palju paranema, on välismaised otseinvesteeringud märkimisväärselt kasvanud, saavutades suures osas tänu erastamistehingutele 2006. aastal 29,25 miljardi USA dollari taseme (2). Alates 2006. aastast on vähenenud välismaiste investeeringute seos erastamisprotsessiga ning olulisi tehinguid tehakse sellistes majandusharudes nagu turism, kinnisvara, telekommunikatsioon, kindlustus, pangandus, tööstus ja transport.

4.3   Maroko majandus on suhteliselt mitmekesine, kusjuures teenustesektor annab SKPsse olulise ja üha suurema panuse (3). Tootmissektor on SKPsse panuse andjana teisel kohal, sellele järgneb põllumajandussektor, (4) mille osakaal on vähenemas. Kaevanduse ja energiasektori panus SKPsse on endiselt tagasihoidlik.

4.4   Turism on Marokos peamine välisvaluuta allikas, sellele järgnevad välismaal elavate marokolaste rahaülekanded kodumaale ning fosfaadi ekspordist saadav tulu. Teenuste ekspordist saadav tulu (5) moodustab enam kui 80 % kaubaveost saadavast tulust. Üha enam eurooplasi valib puhkusepaigaks ja isegi elupaigaks Maroko.

4.5   Viimastel aastatel tehtud makromajanduslikud ja struktuurilised reformid on aidanud üha enam mitmekesistada Maroko majandust ja suurendada üldist tootlikkust. Nende reformide kinnistamine lühikeses ja pikas perspektiivis toimub parema valitsemise, läbipaistvate konkurentsieeskirjade kohaldamise ning tõhusa tarbija- ja kasutajakaitse poliitika käivitamisega. Maroko SKP aasta keskmine reaalkasv aastatel 2002–2007 oli 4,5 %, (6) mis toetus dünaamilisele sisenõudlusele ja investeeringutemäära märkimisväärsele kasvule. 2008. aastal saavutas Maroko majandus 5,8 % kasvu hoolimata teatud aeglustumisest, mis tulenes väiksemast välisnõudlusest, mille põhjustas rahvusvaheline finants- ja majanduskriis, ning samuti hindade, eelkõige naftahinna tõusust.

4.6   Põllumajandussektoril on Maroko majanduslikus ja sotsiaalses arengus otsustav roll, mis on suurem kui selle tegelik väärtus SKP kontekstis (7). Nimetatud sektor annab tööd 44 %-le (8) töötavast elanikkonnast ja kui võtta arvesse maapiirkondades elavat töötavat elanikkonda, siis kuni 80 %-le, tingituna maapiirkondade majandusliku mitmekesisuse puudumisest.

Arvestades vee infrastruktuuride ebapiisavat arengut, on põllumajandus jätkuvalt sektor, mis sõltub olulisel määral ilmastikutingimustest. Selles vähe ajakohastatud sektoris on säilinud arhailised struktuurid, mis koosnevad enamjaolt väikestest põllumajandusettevõtetest (75 % maast kuulub väikeomanikele), piiratud seadmetest, aegunud tootmistehnikatest ja vähekvalifitseeritud tööjõust. Sellest hoolimata on osaliselt tänu valitsuse pingutustele ja välisinvestorite sisenemisele märgata viimastel aastatel teatud muutusi. Ülejäänud 25 % maast hõlmavad suured niisutavad ja kaasaegsed põllumajandusettevõtted, mis on selgelt ekspordile suunatud ja toodavad 80 % tsitrusviljadest, 35 % köögiviljadest ja 15 % teraviljast. Põhimõtteliselt töötab umbes 400–500 olulist suurtootjat: suured tootjad-eksportijad, Maroko valitsus ning mõned ühistud.

Koolitus, tehniline tugi ja teadusuuringud on peamised kohustuslikud elemendid Maroko edasises põllumajanduspoliitikas. Maroko põllumajanduse konkurentsivõime tõstmiseks on vaja luua dünaamilisem turustusstrateegia. Samuti on vaja uusi struktuuripoliitika meetmeid ja stiimuleid, mis väärtustavad naiste tööd ja edendavad ühingute loomist, et arendada ettevõtlusvaimu, mis on vajalik ka põllumajandusvaldkonnas.

4.7   Ühe osa uuest strateegiast võiksid moodustada ühistud ja muud tootjaorganisatsioonide vormid, mis võimaldaksid tootjatel pakkumist kontsentreerida ja parandada oma positsiooni turgudel. Maroko piimaühistu COPAG näitab, kuidas tootjate koondumine ühistusse võib luua lisaväärtust ja tõsta ettevõtlusvaimu tootmissektoris, mis on ahela kõige nõrgem lüli.

4.8   Samuti näitab hoiakute muutumist 2008. aasta aprillis Maroko esitatud nn roheline tegevuskava, mille eesmärk on arendada riigi põllumajandust välismaiste erainvesteeringute toel ning millega luuakse seega Magrebi jaoks uus ja huvitav põllumajandusstrateegia. Tegevuskava eesmärk on muuta kümne kuni viieteistkümne aastaga põllumajandus riigi majanduse peamiseks edasiviivaks jõuks, investeerides suurel hulgal avaliku sektori vahendeid, et saavutada kaks peamist eesmärki: ajakohane, kõrge lisandväärtusega põllumajandus ja suuremad sissetulekud väikepõllumeestele. Kavas nähakse ette praegu teraviljakasvatuseks kasutatava 700 000 hektari erastamine, et asendada teraviljakasvatus intensiivsema puu- ja köögivilja kasvatamisega, mis soodustaks niisutamist. Maroko eraldab järgmisel kümnendil põllumajandusarengu ameti kaudu ligi 150 miljonit dirhemit rohelises tegevuskavas sisalduvate meetmete rakendamiseks. Selleks esitatakse 700 kuni 900 projekti kogusummas 10–15 miljoni dirhemit aastas.

4.9   Maroko on keskmise sissetulekuga riik, kus 2008. aastal oli SKP elaniku kohta 2 580 USA dollarit, (9) mis on peaaegu kaks korda enam kui sama näitaja 2002. aastal.

4.10   Maroko rahvaarv oli 2009. aasta novembris üle 31 650 000 inimese, rahvastiku keskmiseks juurdekasvuks aastas registreeriti 1,2 % (9). Linnaelanike arv kasvab jätkuvalt ning moodustab 56,4 % kogu rahvaarvust. 2008. aastal oli töötava elanikkonna suurus 11,5 miljonit inimest, (10) st 0,7 % rohkem kui eelneval aastal, samas kui tööhõivemäär mõnevõrra langes, kahanedes 2007. aasta 36,9 %-lt 36,8 %-le.

4.11   Töötus on endiselt Maroko üks suurimaid probleeme. Linnades on töötuse määr jõudnud 14,1 %-ni, samas kui maapiirkondades on töötuse määr 4,7 %. Kokku oli töötuse määr Marokos 2008. aastal 9,4 % (11) ehk 1 077 800 töötajat, võttes arvesse üle 15-aastaseid inimesi. Maroko keskmine palk jääb maapiirkondades vahemikku 0,55–0,65 eurot tunni eest 9-tunnise tööpäeva kohta (12). Hooajatöölistele ei laiene ükski tööõiguse valdkonna kaitse ja lapstööjõud on Maroko kasvuhoonetes levinud nähtus.

4.12   Praeguseks ei ole rahvusvaheline finantskriis Maroko majandust olulisel määral puudutanud, eelkõige tänu sellele, et Maroko finantssektor ei olnud väga suures ulatuses seotud rahvusvahelise finantssektoriga. Siiski on tõsi, et rahvusvaheline majanduskriis on juba mõjutamas mõnda Maroko peamist majandusharu, nagu kinnisvara, turism, tekstiilitööstus, autotööstus ja eksport. Samuti on kriis mõju avaldanud välisinvesteeringutele ja välismaalt Marokosse tehtavatele rahaülekannetele, mille kogus on vähenenud. See võib tähendada, et kriis avaldab Marokole mõju pikema aja jooksul.

4.13   Maroko on Lõuna-Aafrika ja Egiptuse järel valitud kolmandaks parimaks välismaiste otseinvesteeringute sihtkohaks Aafrikas 2009.–2010. aastal (13). Uuringus märgitakse, et Maroko saavutas head tulemused mitmes kategoorias, näiteks infrastruktuurid, välismaiste otseinvesteeringute strateegia ja majanduse potentsiaal. Kuigi investeeringute liikumise trend on positiivne, saab ettevõtluskliima jätkuvalt kriitilise hinnangu osaliseks. On aga tõsi, et eelmisel aastal kiideti heaks ettevõtluse juhtimise üldeeskiri ja VKEde erieeskiri ning võeti vastu aktsiaseltside seaduse muudatuste kohaldamise määrused. 2008. aasta oktoobris kiideti heaks seaduse eelnõu Maroko investeeringute arendamise ameti loomiseks.

4.14   Maroko ametivõimud on teinud jõupingutusi, et viia ellu Euroopa-Vahemere piirkonna ettevõtlusharta, milles kaitstakse konsulteerimist, konsensust ja kvaliteeti. On olemas mitmed asutused, mis edendavad eraettevõtete, eelkõige VKEde investeeringuid, ning tagatiste keskfondi kaudu parandatakse juurdepääsu krediidile.

4.15   Maroko majanduse väljavaated (14) on kõigest hoolimata siiski julgustavad. Maroko on praegu teatud mõttes kaitstud maailma finantsrahutuste eest tänu väikesele ja pikaajalisele välisvõlale ning makromajanduspoliitika tugevdamisele. Keskpikas perspektiivis peaks jätkuma suhteliselt tugev majanduskasv ja jooksevkonto ülejääk, kuigi keskpikas perspektiivis võib esineda kerget puudujääki. Maroko valitsus (15) prognoosib omalt poolt 2009. aasta SKP reaalkasvuks 5,8 %, kusjuures põllumajandussektori (16) kasv on 15 % ja muude majandusharude kasv 4,1 %. Maroko majandusvaldkonna ametivõimud on otsustanud jätkata viimaste aastate jõupingutusi eelarve kindlustamiseks ning täita eesmärgi hoida keskpikas perspektiivis esmane eelarvedefitsiit alla 3 % SKPst.

5.   Sotsiaalne olukord

5.1   Töötuse määr oli 2008. aastal 9,4 % (11) vaatamata sellele, et eelmisel aastal loodi 310 000 uut töökohta, eelkõige ehitus- ja teenuste sektoris. 2009. aasta esimese kolme kuu jooksul loodi reaalselt 40 000 töökohta, sest linnapiirkondades loodi 76 000 uut töökohta ning maapiirkondades kadus 36 000 töökohta. Sektorite kaupa vaadatuna piirdus töökohtade loomine teenuste valdkonna ja riiklike ehitustöödega, milles mõlemas kasvas töökohtade määr 5,9 %. Teistes sektorites seevastu jäi tööhõive vähenemine vahemikku 4,5 % (tööstuses) kuni 1,4 % (põllumajandus ja kalandus).

5.2   Sellega seoses on suurim probleem noorte, sh ülikooli lõpetanute tööpuudus, (17) millega kaasneb ajude äravool. Silma torkab asjaolu, et põllumajandus on tööturul kesksel kohal ning sellel on ka oluline osa mitteametlikus tööhõives. Samas tugineb osa varimajandusest ebaseaduslikule tööle. Lisaks seisab Maroko elanikkonna varasema plahvatusliku kasvu tõttu silmitsi suurte raskustega tööjõu haaramisel riigi tööturule.

5.3   Nimetatud töötusmääradel on otsene mõju leibkondadele, kuna sotsiaalkaitsesüsteemid (töötusekindlustus, tervishoid, pensionid jne) on ikka veel puudulikud.

5.4   Majanduskriisi tõttu vähenevad migratsioonivood ja EL on marokolastest võõrtöötajate peamine sihtkoht. Oluline on rõhutada vahet seadusliku rände ja ebaseadusliku rände vahel. Ebaseaduslikult väljarännanud leiavad end palju keerulisematest tingimustest. Pidevalt kasvavad ka kutsealased vahetused mõlema geograafilise piirkonna vahel.

5.5   Tööl käivate naiste osakaal püsib madalal tasemel. Kui tööl käivate meeste osakaal jääb umbes 80 % ringi, siis moodustab tööl käivate naiste osakaal linnapiirkondades 21 % ja maapiirkondades 33 % (18). Kui välja arvata keskmine eluiga, jäävad naiste sotsiaalse arengu näitajad meeste omadele alla, nt tegevuse liigi, ametialase seisundi, vastutustaseme, erasektoris makstava palga, töötuse määra ja sotsiaalkaitse taseme osas.

5.6   On vaja suurendada jõupingutusi tööhõive ja sotsiaalküsimuste valdkonnas eesmärgiga luua institutsionaalne raamistik, mis võimaldab arendada aktiivseid tööhõivealaseid meetmeid ja riiklikke tööhõiveteenuseid ning tööturu järelevalvet, et võidelda varimajanduse, mitteametliku töötamise ja deklareerimata töötamise vastu, suurendada inimkapitali ja tööhõivevõimluste parandamisse tehtavaid investeeringuid, suurendada sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust ning kohaldada selliseid mehhanisme, mille abil välditakse diskrimineerimist töölevõtmisel.

5.7   Maroko töötajate valdaval enamusel ei ole piisavat sotsiaalkaitset. Selline olukord tähendab paljude perede jaoks tõelist tragöödiat, millest on teadlik Maroko valitsus, kellel on poliitiline tahe püüda probleemile lahendust leida. Maroko ametivõimud kohustusid suurendama kontrolli eesmärgiga, et kõik tööle võetud töötajad oleksid registreeritud sotsiaalkaitsesüsteemis. Tööinspektsioon ja riiklik sotsiaalkindlustuskassa (Caisse Nationale de Securité Sociale) teevad suuri jõupingutusi, et parandada töötajate sotsiaalkaitset. Siiski tuleb Maroko valitsusel suurendada tervishoidu ja ravikindlustusse tehtavate investeeringute mahtu, et lihtsustada Maroko kodanike juurdepääsu avalikule tervishoiusüsteemile.

5.8   Praegu rakendatakse ellu kolmepoolset sotsiaalkaitse eeskirjade kava, mille abil selgitatakse välja, mil määral austavad ja järgivad Maroko ettevõtted riigi tööõigust. Samas on Maroko uue sotsiaalõiguse raames tehtud edusamme nende ettevõtete sertifitseerimisel, mis tõepoolest järgivad tööõiguse norme.

5.9   Mõni aeg tagasi tehti esimesed sammud kodanikuühiskonna tsentraliseeritud foorumi loomiseks, kuigi see ei olnud tõeliselt representatiivne. Nüüd on Maroko valitsus võtnud kohustuse luua 2009. aasta lõpuks majandus- ja sotsiaalnõukogu, ent nõukogu ei ole veel ametlikult asutatud, kuigi see on alates 1997. aastast Maroko põhiseaduses ette nähtud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et Maroko majandus- ja sotsiaalnõukogu koosseisus kajastub kodanikuühiskonna ühenduste mitmekesisus, kuna selgete ja õiglaste kriteeriumide abil tagatud representatiivsus on majandus- ja sotsiaalnõukogude tõhususe vältimatu tingimus – nagu ka nende tegevuse sõltumatus ja neile vajalike ressursside eraldamine. Majandus- ja sotsiaalnõukogu olemasolu ei ole vastuolus teiste Maroko praeguste nõuandvate organite rolliga, vaid täiendab seda.

5.10   Ettevõtluse osas on kõige esinduslikum ettevõtjate organisatsioon Maroko ettevõtjate keskliit (CGEM). Samuti on tööstus- ja kaubanduskojal oluline osa ettevõtjate, hariduse ja koolituse, äriteenuste ning rahvusvahelistumise toetamisel. Maroko naisettevõtjate liit (AFEM), kuhu kuulub üle riigi rohkem kui 350 liiget, üritab edendada naiste rolli ettevõtluses ning liidul on ka piirkondlikke organisatsioone. Ühenduse „Maroc Entrepreneurs” („Maroko ettevõtjad”) tegevuse eesmärk on innustada noori õppima ja ettevõtteid looma.

5.11   Peamiste ametiühingute hulka kuuluvad Union Marocaine du Travail (UMT), Confédération démocratique du travail (CDT), Union Générale des Travailleurs du Maroc (UGTM), Fédération Démocratique du Travail (FDT) ning Union Nationale des Travailleurs du Maroc (UNTM). Lisaks tuleks ära mainida ka Maroko põllumajanduskooperatiivide liit (Union Nationale des Coopératives Agricoles Marocaines, UNCAM).

5.12   Kuigi Maroko valitsus on läbi viinud tööõigusalaseid reforme, on vaja jätkata tööõigustest kinnipidamise parandamist ning asuda ratifitseerima ILO vastavaid konventsioone, eriti konventsiooni nr 87 ühinemisvabaduse kohta.

5.13   Riigi arengu seisukohast on jätkuvalt üks otsustava tähtsusega küsimusi haridussüsteemi parandamine ja kirjaoskuse arendamine. 2008. aasta septembris esitas Maroko haridusministeerium eriolukorra kava, millega üritatakse tagada, et maapiirkondade tütarlapsed käiksid koolis ning et lastel oleks võrdne ja reaalne juurdepääs kohustuslikule haridusele. Kvalifitseeritud töötajate puudumine on üks põhiprobleemidest ettevõtte loomisel Marokos, kusjuures on kõige raskem leida inimesi kesktaseme oskusi nõudvate tehniliste töökohtade täitmiseks.

5.14   Tehakse jõupingutusi, et lähendada Maroko kõrgharidus-, teadusuuringute ja kutseõppesüsteeme Euroopa kõrghariduse, teadusuuringute ja kutseõppe ruumile. Kõnealune eesmärk aitab parandada Maroko õppurite kvalifikatsiooni ja kutseoskusi, pidades silmas nende juurdepääsu tööturule. Senisest paremini on vaja kooskõlastada kutsekvalifikatsioone ja ettevõtete vajadusi töötajate töölevõtmiseks. Otstarbekas oleks lihtsustada stažeerimist ettevõtetes, sõlmides kokkuleppeid ülikoolide ning selliste ettevõtjate organisatsioonide vahel nagu CGEM või kaubanduskojad.

5.15   Arvestades Maroko edasiarendatud staatust, rõhutab komitee vajadust võtta kasutusele süsteeme, millega tagatakse akadeemiliste kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine ELi ja Maroko vahel. Üks peamistest probleemidest, millega Maroko silmitsi seisab, on kõrgharidusega töötute suur arv.

5.16   Koostöös ELiga on kavas moodustada ELi ja Maroko tööandjate organisatsioonide ja ettevõtjate esindajatest koosnev töörühm, (19) mille ülesanne on korrapäraselt teavitada assotsiatsiooninõukogu kaubandust ja investeeringuid takistavatest tõketest. Kõnealuses töörühmas võivad osaleda ka ametiühingute esindajad.

5.17   Demokraatia juurutamise osas on rakendatud reformide abil tehtud edusamme nagu uue, naiste osalemist tugevdava valimisseaduse vastuvõtmine, korruptsioonivastase võitluse meetmed ning strateegilise tegevuskava vastuvõtmine soolise võrdõiguslikkuse institutsionaliseerimiseks. Kuigi Maroko valitsus on teatanud sellest, et tal enam ei ole reservatsioone seoses naiste diskrimineerimise kõikide vormide likvideerimise konventsiooniga, ei ole ta veel andnud vastavaid dokumente hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (20).

5.18   2008. aasta novembris käivitas sotsiaalse arengu, perekonna- ning solidaarsusküsimuste ministeerium kuuenda soolise vägivalla vastase võitluse kampaania, mille tulemusel laekus spetsiaalselt selleks loodud abitelefonile endisest rohkem avaldusi naistevastase vägivalla juhtumite kohta. Siiski oleks vaja rohkem turvakodusid ohvrite vastuvõtmiseks. Samuti on seni heaks kiitmata seaduseelnõu, (21) millega muutub sooline vägivald karistatavaks, ning jätkuvad probleemid perekonnaseadustiku kohaldamisel.

5.19   Vaesusindeks on langenud 9 %-le, (6) mis tähendab, et rohkem kui 2 miljonit inimest riigi elanikkonnast on vaesed. Seega on sotsiaalne olukord jätkuvalt muret tekitav ning võitlus vaesuse vastu on üks olulisimaid probleeme, millega riik silmitsi seisab. Eespool mainitud SKP kasv inimese kohta on jätkuvalt ebapiisav vaesuse vastu võitlemiseks, kuna see jaguneb ebavõrdselt ja seepärast ei ole saavutatud elatustaseme oodatud tõusu. Peamine vahend vaesuse vastu edukalt võitlemiseks on majanduskasvu suurendamine ja tootlikkuse parandamine koos võitlusega inimõiguste eest (mis on lahutamatud majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest ja keskkonnaalastest õigustest), vastasel juhul ei oleks võimalik tagada rikkuse paremat jaotamist. Senisest paremini on vaja omavahel kooskõlastada vaesuse vähendamise eri programme, mida Marokos rakendavad rahvusvahelised institutsioonid, nagu ÜRO ja Maailmapank.

5.20   Teine peamine muret tekitav probleem on Euroopa Liitu suunduv ebaseaduslik ränne. Lisaks ELi riikides seaduslikult elavale kahele miljonile marokolasele on neid hinnanguliselt veel üks miljon, kes elab siin ebaseaduslikult. Lisaks sellele on Maroko üks Sahara-tagustest riikidest Euroopa Liitu suunduva ebaseadusliku rände transiitriikidest. Käivad läbirääkimised ELi ja Maroko vahelise tagasivõtulepingu üle.

6.   Euroopa Liidu ja Maroko suhted

6.1   Esimesed lepingud Euroopa Liidu ja Maroko vahel sõlmiti aastatel 1969 ja 1976. Hiljem sõlmiti 1995. aastal käivitatud Barcelona protsessi raames Maroko assotsiatsioonileping ELiga, mis jõustus 2000. aastal. Hiljem, 2005. aasta juulis võeti Euroopa naabruspoliitika raames vastu ELi ja Maroko tegevuskava viieaastaseks perioodiks (22). Praeguseid suhteid Marokoga arendatakse Vahemere Liidu raames.

6.2   Assotsiatsioonileping moodustab Euroopa Liidu ja Maroko suhete õigusraamistiku. Lepingus nähakse ette vabakaubanduspiirkonna loomine ja privilegeeritud partnerluse rakendamine teistes valdkondades, nt poliitikas, majanduses, sotsiaalvaldkonnas, teadusuuringute valdkonnas ja kultuuris.

6.3   Riigi strateegiadokumendis määratletakse strateegilise raamistik ELi abi andmise jaoks Marokole ajavahemikus 2007–2013 ning määratakse kindlaks järgmised prioriteetsed koostöövaldkonnad:

—	sotsiaalpoliitika arendamine;

—	majanduse ajakohastamine;

—	institutsiooniline abi,

—	hea valitsemistava ning inimõiguste ja põhivabaduste edendamine;

—	keskkonnakaitse.

6.4   Aafrika ja ELi strateegilise koostöö raames on Marokol aktiivne osa ELi ja Aafrika vahel peetavas poliitilises dialoogis, kuna riigil on peamine vastutus kliimamuutuste alase koostöö käivitamise eest.

6.5   2008. oktoobris allkirjastasid ELi ja Maroko assotsiatsioonilepingu raames ühisdokumendi, mille eesmärk on kahepoolsete suhete tõhustamine edasiarendatud staatuse saavutamiseks ning seega poliitiliste suhete, siseturu integreerimise, valdkondliku tasandi koostöö ja inimmõõtme süvendamiseks.

6.6   EL on endiselt Maroko peamine kaubanduspartner, arvestades, et üle poole Maroko impordist (23) pärineb Euroopa Liidu riikidest ja peaaegu kolm neljandikku riigi ekspordist (24) suundub Euroopa Liitu. Üksikute riikide kaupa vaadatuna on olulisim imporditavate toodete tarnija Prantsusmaa, järgnevad Hispaania, Ühendkuningriik, Itaalia ja Saksamaa. Ekspordi osas on riikide järjestus sarnane.

6.7   ELi ja Maroko kaubeldavate toodete jagunemises paistab silma, et Maroko import on järk-järgult mitmekesistunud. Käesoleva aastakümne jooksul on märkimisväärselt kasvanud Maroko ostetud erinevate ELi toodete arv. Peamised tooted, mida Maroko EList impordib, on kangad, naftagaas ja teised süsivesinikud, masinad ja seadmed ning keemiatooted.

6.8   Seevastu Marokost Euroopa Liitu suunduv eksport on rohkem kontsentreeritud: üle poole ekspordist moodustavad tekstiiltooted (üle kolmandiku koguekspordist), elektroonilised komponendid, koorik- ja karploomad ja muud mereannid ning traat ja elektrikaablid.

6.9   Praegustel läbirääkimistel võetakse arvesse teatavate tundlike valdkondade olukorda, kusjuures on ette nähtud asümmeetriline kohustuste võtmine ja nende järk-järguline kohaldamine. See puudutab eelkõige teenustekaubanduse liberaliseerimist ja asutamisõigust ning põllumajandustoodete, töödeldud põllumajandustoodete ja kalandustoodete kaubanduse liberaliseerimist.

6.10   Euroopa põllumajandussektor on praeguse majanduskriisi all tõsiselt kannatanud ning põllumajandustootjate sissetulek on vähenenud (Eurostati andmeil 12,2 % 2009. aastal). Selle taustal raskendavad uued kaubanduslikud järeleandmised, mis tehti Marokole sedavõrd tundlike toodete osas nagu puu- ja köögiviljad, mida praktiliselt ei kaitsta ühenduse toetustega, paljude Euroopa põllumajandusettevõtete juba niigi rasket majanduslikku olukorda veelgi. Puu- ja köögiviljatoodangu ohverdamisega ELi ja Maroko vahelise kaubavahetuse liberaliseerimisel teiste majandustegevuste kasuks kaasnevad laastavad tagajärjed ning see seab ohtu tootjate tuleviku ja paljude Euroopa piirkondade arengu. Seetõttu oleks vaja luua lisatoetuste abil hüvitamissüsteem, et võimaldada konkurentsivõime suurendamist kõnealustes valdkondades.

Komitee väljendab muret selle üle, et Euroopa Liit ja Maroko lisasid hiljuti assotsiatsioonilepingu raamistikku põllumajandusalaste kaubandussuhete läbivaatamise, kuigi korrapäraselt esineb kehtiva lepingu rikkumisi – hoidutakse kehtestatud tollimaksude maksmisest ja ei järgita kvoote. Lisaks ei lepitud kokku uutes mehhanismides ega parandatud märkimisväärselt olemasolevaid mehhanisme, et tagada mõlema osapoole heakskiidetud sätete täitmine.

6.11   EList pärit otseinvesteeringute osas (25) tuleb rõhutada, et peamine investor Marokos on Prantsusmaa (26), järgnevad Hispaania, Ühendkuningriik ja Saksamaa (27). Peamised valdkonnad, millele tehtud investeeringud keskendusid, olid turism, kinnisvara, telekommunikatsioonid, kindlustussektor, pangandus, tööstus ja transport.

---

(1)  Parlamentide koostöö tugevdamine toimub muu hulgas ELi ja Maroko parlamentaarse ühiskomisjoni loomisega. Selles osalevad Maroko parlamendi mõlemad kojad, mitte ainult esindajatekoda.

(2)  Allikas: UNCTAD – FDI/INC-andmebaas.

(3)  Ligikaudu kaks kolmandikku.

(4)  Sealhulgas loomakasvatus, metsandus ja kalandus.

(5)  Kõnealune tulu kahekordistus aastatel 2002–2006.

(6)  Allikas: Rahvusvaheline Valuutafond (IMF).

(7)  Kõnealune sektor hõlmas 2008. aastal 13 % SKP-st. Allikas: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon.

(8)  13 734 506 inimest (sh põllumajandus, metsandus ja kalapüük). Allikas: ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon.

(9)  Allikas: Maailmapank – maailma arengunäitajad.

(10)  Allikas: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni LABORSTA-andmebaas (tööstatistika), tööjõu-uuringu alusel.

(11)  Allikas: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni LABORSTA-andmebaas (tööstatistika).

(12)  Allikas: Maroko riiklik põllumajanduse föderatsioon.

(13)  FDI Intelligence'i (kuulub Briti meediagruppi The Financial Times) avaldatud uuringu järgi.

(14)  Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) andmete järgi.

(15)  Maroko majandus- ja rahandusministeeriumi prognoos.

(16)  Sealhulgas kalandus ja metsandus.

(17)  Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) andmeil on tööpuudus noorte seas 7 % suurem kui tööjõu keskmine töötuse määr. Noored moodustavad 39 % kõigist töötutest.

(18)  Allikas: Marokot käsitlev järelevalvearuanne – dokument SEC(2009) 520/2, 23. aprill 2009.

(19)  „Document conjoint UE-Maroc sur le renforcement des relations bilatérales/Statut Avancé” – DG E V, dokument 13653/08, lk 6.

(20)  Allikas: Marokot käsitlev järelevalvearuanne – dokument SEC(2009) 520/2, 23. aprill 2009.

(21)  Ettevalmistamisel alates 2006. aastast.

(22)  Praeguse seisuga on koostatud kolm järelevalvearuannet: 2006. aastas detsembris, 2008. aasta aprillis ja 2009. aasta aprillis.

(23)  51,4 % Maroko impordist pärineb EList.

(24)  71,9 % Maroko ekspordist suundub Euroopa Liitu.

(25)  Allikas: Maroko valitsus: Office des Changes – Flux financiers.

(26)  2002. ja 2008. aasta vahel ületas Prantsusmaa poolt Marokosse tehtud investeeringute kogumaht 53 miljardit dirhemit.

(27)  Samal ajavahemikul ulatusid Hispaania investeeringud rohkem kui 35 miljardi dirhemini ning Ühendkuningriigi ja Saksamaa investeeringud mõlema puhul enam kui 6 miljardi dirhemini.

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/62

---

Täiskogu 460. ISTUNGJÄRK 17. JA 18. VEEBRUARIL 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse biotsiidide turulelaskmist ja kasutamist”

KOM(2009) 267 lõplik – 2009/0076 (COD)

(2010/C 347/09)

Raportöör: Jean-Marie BIOT

17. juulil 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse biotsiidide turulelaskmist ja kasutamist”

KOM(2009) 267 lõplik – 2009/0076 (COD)

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 1. veebruaril 2010. Raportöör oli Jean-Marie Biot.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 180, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab praeguse direktiivi asendamist määrusega, mis võimaldab ühtlustada biotsiidide turulelaskmist tänu sellele, et on liikmesriikide õigustikus otseselt kohaldatav.

1.2   Komitee tunnustab komisjoni püüdlust viia biotsiide käsitlev ELi õigusakt vastavusse kemikaale käsitleva REACHi määrusega ja leiab, et esmatähtis on see, et uus määrus sisaldaks selliste andmete ühtlustamist, mida tuleb esitada vastavalt direktiivile 88/379/EMÜ ja REACHi määruse artikli 14 lõikele 2.

1.3   Komitee tervitab tüüpkoostise muudatusi, mis peaksid võimaldama lihtsamini välja töötada ja turule lasta koostise variatsioone sama biotsiidide rühma piires. Siiski on vaja täpsustada koostise lubatud variatsioonide ulatust, seda nii biotsiidide kui ka neis sisalduvate inertsete materjalide puhul.

1.4   Komitee täheldab, et komisjon määras Euroopa Kemikaaliametile (ECHA) vaid koordineeriva rolli. Euroopa Kemikaaliametil võiks olla määravam roll, et aidata tagada tõhus menetlus biotsiididele loa andmise protsessis nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. Komitee tunneb siiski muret, kas kemikaaliametil on õigeaegselt piisavalt vahendeid oma ülesande asjakohaseks täitmiseks, võttes arvesse tema pädevuste laienemist biotsiididele.

1.5   Komitee teeb ettepaneku, et otsuse langetamisel, kas kanda toimeaine ettepaneku lisasse I („Toimeainete loetelu ja nõuded nende kasutamise kohta biotsiidides”), järgitaks jätkuvalt riskide juhtumi haaval hindamise põhimõtet. Komitee leiab siiski, et meelevaldselt diskrimineeritakse inimtoidu ja kariloomade sööda jaoks kasutatavaid teatud desinfitseerimistooteid, mille suhtes ei saa rakendada artikli 5 lõikes c esitatud tingimusi.

Komitee tunneb heameelt, et ettepanekus nähakse ette andmete kohustuslik jagamine, eelkõige nende andmete puhul, mis põhinevad loomkatsetel.

1.6.1   Komitee kiidab heaks komisjoni ettepaneku, milles sätestatakse, et kõik töödeldud materjalid või tooted peaksid sisaldama üksnes lubatud biotsiide. Tegemist on õiglase meetmega, mis on ELis kohustuslik.

Komitee toetab kõnealuse meetme laiendamist kolmandatest riikidest pärit materjalidele ja toodetele, et tagada turul võrdsed tingimused.

1.7.1   Komitee rõhutab vajadust töödeldud materjalide ja toodete märgistamise järele, et tagada kasutajatele piisav ja täpne teave. Sellegipoolest kutsub komitee komisjoni üles seda teemat põhjalikumalt käsitlema, et piirata kõikehõlmava märgistamise kasutamist üksnes juhtudele, mil see on tarbijale kasulik. Komitee soovitab teavitamise kaht taset. Esimene tase peaks tagama tarbijale esmatähtsa teabe kasutamise ja ohutuse kohta. Teine tase peaks hõlmama kogu teadaolevat informatsiooni ja olema kättesaadav juhul, kui tarbija pöördub spetsialisti poole (mürkide teabekeskus, arst jne). Selline teave võiks olla kättesaadav andmebaaside või veebilehtede kaudu.

1.8   Komitee toetab lõivustruktuuri ühtlustamist nii liikmesriikide kui ka kemikaaliameti jaoks. Komitee on aga vastu iga-aastase lõivu kehtestamisele, mis ei ole põhjendatud.

Komitee leiab, et kaupade vaba liikumise raames peaksid paralleelse kaubanduse menetlused piirduma identsete toodetega, mis põhinevad samadel toimeainetel ja koostisosadel, nagu seda on tehtud taimekaitsevahendite turuleviimist käsitleva uue määruse puhul.

1.9.1   Komitee hindab asjaolu, et komisjon tunnistab nn „piletita reisijate” probleemi. Komitee soovib, et artiklit 83 täpsustataks.

1.10   Komitee palub komisjonil määratleda, kuidas ta toetab liikmesriike turulelastavate biotsiidide tõhusa kontrolli elluviimisel.

1.11   Komitee soovitab komisjonil tulevikus näha biotsiidide säästva kasutamise raames ette meetmeid biotsiidide ratsionaalsemaks kasutamiseks, nagu seda on tehtud pestitsiidide säästva kasutamise raamdirektiivi puhul (1).

2.   Sissejuhatus

2.1   Mõiste „biotsiidid” tähistab toimeaineid või segusid, mis sisaldavad üht või enamat toimeainet niisuguses vormis, nagu need tarnitakse kasutajale, ja mis on ette nähtud kahjulike organismide keemiliste või bioloogiliste vahenditega hävitamiseks, tõrjeks, kahjutuks muutmiseks, nende toime ärahoidmiseks või muul viisil nende vastu võitlemiseks. Samuti käsitatakse biotsiididena (2) kõiki aineid, segusid ja vahendeid, mis on turule lastud eesmärgiga tekitada toimeaineid.

2.2   Biotsiidid – kui neid ettevaatlikult kasutada – kuuluvad tsiviliseeritud ühiskonna igapäevaellu. Nad ennetavad haiguste levikut ja aitavad saavutada hügieeni kõrge taseme tihedalt rahvastatud keskkonnas. Kõik igapäevaelu valdkonnad on seotud biotsiidide kasutamisega. Mõned nendest toodetest võivad olla olemuselt ohtlikud, ent samal ajal kaitsevad säästval viisil inimeste ja loomade tervist ja hügieeni ning keskkonda.

2.3   Praegu kehtiv direktiiv 98/8/EÜ (3) kehtestab ühtlustatud reguleeriva raamistiku madala riskitasemega biotsiididele ja põhiainetele loa andmiseks ja nende turulelaskmiseks.

2.4   Selle kohta on komitee koostanud arvamuse, (4) milles kiitis direktiivi ettepaneku heaks selles osas, kuivõrd selle eesmärk oli kaitsta inimeste ja loomade tervist ning keskkonda.

2.5   Direktiivis 98/8/EÜ sätestatakse, et komisjon koostab seitse aastat pärast nimetatud direktiivi jõustumist aruande ja esitab selle nõukogule. Aruandes käsitletakse direktiivi rakendamist ja lihtsustatud menetluste (tüüpkoostisega tooted, madala riskitasemega biotsiidid ja põhiained) toimimist.

2.6   Konsulteeriti eri sidusrühmadega ning seejärel viidi läbi mõjuhindamine ja üldine konsultatsioon internetis.

2.7   Ettepanekut toetavad ka mitmed uuringud, näiteks direktiivi 98/8/EÜ läbivaatamise mõju käsitlev uuring, milles analüüsitakse erinevate poliitikavõimaluste majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnale avalduvat mõju. Kõnealuse uuringu tulemusi on vahetult kajastatud mõjuhindamises.

2.8   Komisjoni kavandatava määruse eesmärk on asendada kõnealune direktiiv.

3.   Ettepaneku kokkuvõte

3.1   Kõnealuse ettepanekuga, mis vahetab välja direktiivi 98/8/EÜ, soovitakse suurendada biotsiidide vaba liikumist ühenduses. Selle eesmärk on kaotada reguleeriva raamistiku nõrgad kohad, mis on kindlaks tehtud direktiivi rakendamise kaheksa esimese aasta jooksul, tõhustada ja ajakohastada süsteemi teatavaid osi ning vältida võimalikke probleeme tulevikus. Ettepanekus säilitatakse direktiivi 98/8/EÜ struktuur.

3.2   Biotsiididele loa andmise menetluste lihtsustamine liikmesriikides võib aidata vähendada nii ettevõtete kui ka ametiasutuste kulusid ja halduskoormust, vähendamata seejuures ohutuse taset.

3.3   Ettepanek on kooskõlas ELi teiste poliitikavaldkondade ja eesmärkidega. Selles võetakse arvesse

—	kemikaale käsitlevaid hiljutisi ELi õigusakte (5);

—	määrust 1272/2008 (6);

—	asjakohaseid valdkonnaüleseid ELi õigusakte;

—	üldeeskirju ja liikmesriikidele pandud kohustusi;

—	üleminekuperioodi.

3.4   Ettepanekuga kavandatakse järgmist:

—	lihtsustada andmekaitse eeskirju;

—	vältida selgroogsetel loomadel tehtavate katsete kordamist, (7) muutes andmete jagamise kohustuslikuks;

—	ühtlustada veelgi liikmesriikide lõivusüsteeme nii liikmesriikides kui ka ELi tasandil;

—	kehtestada paralleelse kaubanduse eeskirjad;

—	võtta arvesse biotsiididega töödeldud tooteid või materjale.

3.5   Ettepaneku mitmetes artiklites kutsutakse üles edendama teadustegevust ja innovatsiooni.

4.   Üldised märkused

4.1   Uue õigusakti ettepanek

4.1.1   Biotsiide käsitlev direktiiv 98/8/EÜ asendatakse määrusega.

4.1.2   Kavandatav määrus järgib samu põhimõtteid, mida biotsiide käsitlev direktiiv. Sellele eelnes mõjuhindamine, mis keskendus reguleerimisalale, biotsiididele loa andmisele, andmete jagamisele, andmenõuetele ja menetluste lõivudele liikmesriikides.

4.1.3   Komisjon tegi jõupingutusi, et viia biotsiide käsitlev ELi õigusakt vastavusse kemikaale käsitleva ELi määrusega (REACH).

4.2   Loa andmise eeskirjad

4.2.1   Üks element, mis põhimõtteliselt toetaks ühtlustatud rakendamist kõigis ELi liikmesriikides, on ühenduse loa kehtestamine, mille puhul kemikaaliamet toimiks keskse reguleerijana. Komisjon kinnitab, et selline süsteem on kõige tõhusam ja asjakohasem biotsiidide kättesaadavuse parandamiseks ja innovatsiooniks stiimulite loomiseks ning seeläbi annab suurema panuse inimeste tervise ja keskkonna kaitsmisesse. Biotsiidide turu killustatus nii tootjate (vähe ülemaailmseid ettevõtteid, palju väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid) kui ka toodete ja rakenduste osas sunnib siiski selles seisukohas kahtlema. Paljud valdkonna ettevõtted tegutsevad üksnes mõnes riigis, mistõttu taotlevad nad kohalikku luba. Vastastikust tunnustamist taotletakse juhul, kui tegevust laiendatakse teistesse liikmesriikidesse.

4.2.2   Uuel lähenemisviisil, mille komisjon on võtnud madala riskitasemega biotsiidide ja uute ainete ühenduse loa suhtes, võib olla piiratud mõju, kuna see puudutab üksnes väikest osa biotsiide ja sellest tulenevalt toob see kaasa vaid vähest halduslikku lihtsustamist nii ettevõtete kui ka ametiasutuste jaoks. Seega ei ärgitaks see ettevõtteid uuenduslikkusele.

4.2.3   Madala riskitasemega biotsiidide mõiste on kogu määruse ettepanekus laiali laotatud. Soovitav oleks esitada madala riskitasemega biotsiidide parem määratlus.

4.3   Nõutavad andmed

4.3.1   Teatud kriteeriumid madala riskitasemega biotsiidide määratlemiseks võivad osutuda liiga piiravaks. Enne lõplikku määrusesse lisamist tuleks neid kriteeriume hinnata nende mõju alusel. Uuring peab kahtlemata põhinema riskidel, võttes arvesse ka kokkupuudet ja mitte ainult loomuomast ohtlikkust. Selline meede ärgitaks innovatsiooni ohutumate toodete väljatöötamiseks, kasutades selleks olemasolevaid aineid. Seega tuleks kriteeriumitele vastavatele toodetele anda „madala riskitasemega toote” märgistus. Kui keelata nende toodete reklaamimine madala riskitasemega toodetena, võib see avaldada soovitule vastupidist mõju.

4.3.2   Komisjoni ettepanek mitte kanda madala riskitasemega tooteid I lisasse on arenduse ja turunduse stiimul. Siiski tuleks selgitada ja analüüsida teatud punkte, eelkõige on vaja selget juhist toimeainete andmete ja selle kohta, millises vormis need andmed tuleks esitada.

4.3.3   IV lisas esitatud andmenõuete kohandamise üldeeskirju võib üldiselt positiivseks pidada. Need pakuvad juhiseid teostatavate katsete jaotamise kohta.

4.3.4   Toimeainete kohta nõutavad andmed on esitatud ettepaneku II lisas ja need on jagatud kahe tasandi vahel, millest esimene hõlmab tavalist andmepaketti. Vajaduse korral võidakse nõuda II tasandi andmete esitamist, olenevalt toimeaine omadustest ja kavandatud kasutusest ning eelkõige sellest, kas on tuvastatud aine ohtlikkus tervisele või keskkonnale.

4.3.5   Teatud toksikoloogilisi uuringuid ei ole enam vaja I tasandil läbi viia, ent neid võidakse nõuda II tasandil. Ent kuna andmenõuded määravad liikmesriigid oma hinnangu alusel, siis võib juhtuda, et nõutakse andmeid, mis ei ole teaduslikust seisukohast vajalikud.

4.3.6   Konkurentsiga seotud põhjustel ei ole võimalik piirata toimeainete alternatiivsete allikate alaste andmete esitamise nõudeid, kui need ained on kantud I lisasse ja nende kaitse aegunud.

4.3.7   Biotsiidide suhtes kohaldatavad kõrgetasemelised andmenõuded, mis on esitatud loataotlusele kohaldatavaid andmenõudeid käsitlevas artiklis 18 ja III lisas, jäävad kehtiva direktiiviga võrreldes samaks. Ettepanekus ei nähta ette mitmele tasandile jaotatud katseid ning nõudeid ei alandata selleni, mis on vältimatult vajalik. Sellest tulenevalt on tootjatel raske luua konkreetseks kasutuseks uuenduslikke tooteid.

4.4   Andmete jagamine

4.4.1   Andmete jagamine on kohustuslik loomkatsete puhul ning kulud seoses andmete väljatöötamise ja kasutamisega toodete ohutuse tõestamiseks kehtiva direktiivi raames tuleb õiglaselt jagada.

4.4.2   Ehkki selline andmete jagamise põhimõte on kooskõlas REACHi määrusega, siis andmekaitse ja kaitseperiood seda aga ei ole.

4.5   Lihtsustamismeetmed

4.5.1   Tüüpkoostisega toodete osas on tehtud positiivseid muudatusi, mis peaksid võimaldama lihtsamini välja töötada koostise variatsioone sama biotsiidide rühma piires. Siiski on vaja täpsustada koostise lubatud variatsioonide ulatust, seda nii biotsiidide kui ka neis sisalduvate inertsete materjalide puhul.

4.6   Euroopa Kemikaaliameti roll

4.6.1   Euroopa Kemikaaliamet edasine roll on vaid tegevust koordineerida ja kinnitada ühenduse loa andmine madala riskitasemega biotsiididele ja uutele ainetele.

4.6.2   Komitee on seisukohal, et kemikaaliamet võiks täita ka sellise keskuse ülesannet, mis rühmitaks sarnaseid taotlusi. Neid taotlusi võiks seejärel hinnata üksainus ametiasutus, isegi kui toimik on esitatud mitmele liikmesriigile.

4.7   Paralleelne kaubandus – andmekaitse

4.7.1   Komitee leiab, et kaupade vaba liikumise raames peaksid paralleelse kaubanduse menetlused piirduma identsete toodetega, mis põhinevad samadel toimeainetel ja koostisosadel, nagu seda on tehtud taimekaitsevahendite turuleviimist käsitleva uue määruse puhul.

4.7.2   Paralleelse kaubanduse raames tuleb esitatud andmete kaitset tugevdada, seda vähemasti selliste biotsiidide puhul, mis kantakse tõenäoliselt I lisasse.

4.7.3   Selleks, et vältida „piletita reisijate” nähtust, on tööstus taotlenud, et toimeaine suhe asjaomase ettevõttega kantaks I lisasse eeltingimusena omandile ja andmekaitsele. Biotsiiditööstus on rahul, et komisjon seda probleemi tunnistab. Artiklit 83 tuleks täpsustada, et tõhustada võitlust kõnealuse nähtusega.

4.8   Töödeldud materjalid ja tooted

4.8.1   Ettepanekus sätestatakse, et kõiki materjale ja tooteid tohib töödelda üksnes selliste biotsiididega, millele on antud vastav luba vähemalt ühes liikmesriigis. Samuti toetatakse ettepanekus kõnealuse meetme laiendamist kolmandatest riikidest pärit materjalidele ja toodetele, et tagada turul kõigile võrdsed võimalused.

4.8.2   Komitee rõhutab vajadust töödeldud materjalide ja toodete märgistamise järele, et tagada kasutajatele piisav ja täpne teave. Sellegipoolest kutsub komitee komisjoni üles seda teemat põhjalikumalt käsitlema, et piirata kõikehõlmava märgistamise kasutamist üksnes juhtudele, mil see on tarbijale kasulik. Komitee soovitab teavitamise kaht tasandit. Esimene tasand peaks tagama esmatähtsa teabe toote kasutamise ja tarbija kaitsmise kohta. Teine tasand peaks hõlmama kogu teadaolevat informatsiooni ja olema kättesaadav juhul, kui tarbija pöördub spetsialisti poole. Selline teave võiks olla kättesaadav andmebaaside või veebilehtede kaudu.

4.9   Tähtajad ja rakendamine

4.9.1   Direktiivis kirjeldatud hindamiste tähtaegadest mitte kinnipidamine tekitab suurt muret. Neid tähtaegu pikendati direktiivi põgusa läbivaatamise käigus, ent paistab, et seni on vähe ette võetud selleks, et kaotada turult ained, mida ei ole kontrollitud ja mis võivad tõenäoliselt olla kahjulikud. Määratluste ja tähtaegade ühtlane rakendamine peaks tagama menetluste parema toimimise liikmesriikide vahel.

4.9.2   ELi õigusaktide ebaühtlane ja vähetõhus elluviimine liikmesriikide tasandil kahjustab ELi õigustikku.

4.10   Maksemenetlused

4.10.1   Komisjon teeb ettepaneku ühtlustada lõivustruktuur nii liikmesriikide kui ka kemikaaliameti jaoks. Kasutajatele kehtivad eri liikmesriikides hindamise tasude osas märkimisväärsed erinevused. Tihti puudub nõutavate ja tegelikult kasutatavate ressursside vahel igasugune vastavus.

4.10.2   Lõivud peaksid olema läbipaistvamad ning peegeldama hindamise eri etappe ja menetlusi. Need peavad olema mõistlikult seotud töömahuga ja neid tohib välja nõuda üksnes tegeliku vajaduse korral.

4.10.3   Mitte mingil juhul ei tohiks kehtestada põhjendamata iga-aastast lõivu.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Biotsiidide väljajätmine I lisast

5.1.1   Ettepaneku artikli 5 lõikes 2 sätestatakse, et I lisast jäetakse välja toimeained, mis on klassifitseeritud kantserogeenideks, mutageenideks, reproduktiivtoksilisteks aineteks või millel on endokriinseid häireid põhjustavad omadused.

5.1.2   Ettepaneku artikli 5 lõikes 1 tehakse siiski ka kolm erandit, mis võimaldavad kõnealuseid aineid I lisasse kanda järgmistel juhtudel:

—	inimeste kokkupuude toimeainega on minimaalne;

—	toimeaine on vajalik rahva tervise jaoks;

—	toimeaine eelised ületavad riske.

—	Artikli 5 lõike 1 viimases lauses sätestatakse aga kindlalt, et nimetatud erandit ei rakendata tooteliikide 4 ja 14–19 alla kuuluvate toimeainete suhtes (8).

5.1.3   Teatud biotsiidid võivad olla ohtlikud juba oma olemuselt, mis tuleneb nende eesmärgist ja peegeldab toimeaine määratlust, mille kohaselt on tegemist „aine või mikroorganismiga, millel on kahjulike organismide vastane toime”. Nende kasutamise eelised ja meetmed, mille abil muudetakse nende kokkupuude inimeste ja keskkonnaga minimaalseks, võimaldavad neid toimeaineid biotsiididena kasutada.

5.1.4   Ehkki vähene kokkupuude ei ole väga murettekitav, kutsub komitee siiski üles ettevaatusele pikemal kokkupuutel biotsiididega ilma piisava kaitseta.

5.1.5   Komitee leiab siiski, et meelevaldselt diskrimineeritakse eelpool nimetatud tooteliike 4 ja 14–19, mille suhtes ei saa rakendada artikli 5 lõike 1 punktis c esitatud tingimusi. Selline meede takistab innovatsiooni ning vähendab märkimisväärselt selliste ainete valikut, mida võiks tulevikus biotsiididena kasutada.

5.2   Euroopa Kemikaaliameti rolli suurendamine

5.2.1   Komitee toetab kemikaaliameti pädevusvaldkonna laiendamist. Kemikaaliamet peaks saama aktiivselt juhtida kõiki menetlusi seoses biotsiididele loa andmisega, seda nii ELi kui ka riiklikul tasandil.

5.2.2   Tsentraliseeritud hindamise eelised oleksid järgmised:

—	kemikaaliamet haldaks kõiki taotluse kinnitamiseks vajalikke menetlusi ühenduse loa andmise puhul;

—	toimikute kinnitamine ühe asutuse poolt aitaks tagada suuremat järjepidevust ning ühtlustatumaid ja lihtsamaid õigusakte seoses biotsiididega;

—	liikmesriigid võiksid oma ressursid suunata taotluste praegu toimuvale hindamisele;

—	taotluste kinnitamine kemikaaliameti poolt ei välista siiski võimalust lisada uusi andmeid, mis avastati hindamise käigus. See jääks endiselt liikmesriikide ülesandeks.

5.2.3   Kemikaaliamet, täites taotluste rühmitamise keskuse ülesandeid ning hallates samas biotsiidide toimikuid, võiks samuti pakkuda järgmist:

—	ühenduse biotsiidiregister, mida haldaks kemikaaliamet, oleks suurepärane vahend biotsiidide rühmade haldamiseks;

—	samal toimeainel põhinevate või samades tooteliikides kasutatavate biotsiidide kohta taotluste esitamiseks kehtestataks üks tähtaeg;

—	biotsiidide toimikute põhielemente hindaks üksainus pädev asutus, mis suurendaks biotsiide käsitlevate õigusaktide järjepidevust ja aitaks kaasa nende ühtlustamisele;

—	tõhus hindamismenetluse haldamine ärgitaks kasutajaid toimikute proaktiivsele koostamisele ning muudaks künnise tööstuse jaoks madalamaks.

---

(1)  Direktiiv 2009/128/EÜ (ELT L 309, 24.11.2009, lk 71).

(2)  Direktiiv 98/8/EÜ.

(3)  EÜT L 123, 24.4.1998, lk 1.

(4)  EÜT C 195, 18.7.1994, lk 70.

(5)  Määrus (EÜ) nr 1907/2006 (REACH) – ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.

(6)  ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(7)  EÜT C 94, 18.4.2002, lk 5 ja ELT C 277, 17.11.2009, lk 51.

(8)  Tooteliik 4: toidu- ja söödavalmistamise ruumides kasutatavad desinfektsioonivahendid

Tooteliik 14: näriliste tõrjevahendid

Tooteliik 15: linnumürgid

Tooteliik 16: molluskite tõrjevahendid

Tooteliik 17: kalamürgid

Tooteliik 18: putukamürgid, lestaliste tõrjevahendid ja tooted muude lülijalgsete tõrjeks

Tooteliik 19: repellendid ja atraktandid

Tooteliigid 14–19 moodustavad põhirühma 3: kahjuritõrje

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/68

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv transporditavate surveseadmete kohta”

KOM(2009) 482 lõplik – 2009/0131 (COD)

(2010/C 347/10)

Raportöör: Antonello PEZZINI

Nõukogu otsustas 29. septembril 2009 vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv transporditavate surveseadmete kohta”

KOM(2009) 482 lõplik – 2009/0131 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 1. veebruaril 2010. Raportöör oli Antonello Pezzini.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.-18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 190, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee avaldab tunnustust komisjoni tegevusele transporditavaid surveseadmeid käsitlevate Euroopa õigusaktide viimisel vastavusse rahvusvaheliste arengute ja hiljutiste meetmetega, et tugevdada siseturgu ja vähendada bürokraatiat.

1.2   Komisjoni ettepanek on äärmiselt oluline, kuna see laiendab direktiivi 2008/68/EÜ inkorporeeritud rahvusvaheliste kokkulepete – ADR (ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkulepe), RID (ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo eeskirjad) ja ADN (ohtlike kaupade rahvusvahelise siseveetranspordi Euroopa kokkulepe) – ulatust sisevedudele.

1.3   Lisaks on komitee veendunud, et direktiivi vastuvõtmisega muutuvad ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) ja Valitsustevahelise Rahvusvahelise Raudteeveo Organisatsiooni (OTIF) soovitused liikmesriikide jaoks õigusaktiks, millest tõuseb siseturule selge tulu.

1.4   Komitee soovitab tungivalt, et kõigi kavandatavate menetluste puhul keskendutaks alati esmajoones käitajate ja kodanike ohutusele, olgu tegu siis seadmete tootmise, veo, müügi või ringlussevõtuga.

1.5   Komitee rõhutab, et ohutus on otsustava tähtsusega nii komisjoni ettepanekus kui ka direktiivi 2008/68/EÜ rakendamisel.

1.6   Komitee rõhutab koolituse tähtsust selleks, et saada kvalifitseeritud töötajaid, kellel on akrediteering riskijuhtimises, ning teeb ettepaneku määratleda selgelt eri osapoolte kohustused, kusjuures ohutusnõuete mittetäitmise korral nähakse ette trahvid ning asjaomasel juhul kahju hüvitamine käitajate poolt riskikindlustuse kaudu.

1.7   Komitee tõstab esile, et komisjon on teinud hea valiku, andes ettepanekule sidusa õigusliku struktuuri, mis hõlmab järgmist:

—	tehniliste eeskirjade koondamine ühte dokumenti;

—	nende õigusaktide kaasamine, mis on vastu võetud siseturu tugevdamiseks teavitatud asutustele paremini määratletud rolli andmise teel;

—	ELi õigusaktide laiendamine teistele, ELi mittekuuluvatele riikidele;

—	rangem turu kontroll.

1.8   Komitee arvates saaks ettepaneku teatud artikleid edasi arendada, et tagada nende tõhusam ülevõtmine liikmesriikides ja vältida võimalikku erinevat tõlgendamist.

1.9   Komitee on seisukohal, et tihedamaid sidemeid tuleks sõlmida kolmandate riikidega, eelkõige nendega, millel on ühine piir ELiga, ja ühenduse „enklaavidega”, et sõlmida kokkulepped nende riikidega, kelle surveseadmed läbivad ELi territooriumi, tagamaks et nad peavad kinni direktiivi nõuetest.

1.10   Komitee on sügavalt veendunud, et konkreetsete eeskirjade vastuvõtmine transporditavate surveseadmete paigaldamise, käitlemise ja kontrolli jälgitavuse osas paneks aluse suuremale vastutustundele ja paremale selgusele võimalikes vaidlustes, mis tulenevad käitlejatele, isikutele ja kaupadele tekitatud kahjust. Teavitatud asutused peaksid vastutama käitlejate ja kolmandate poolte suhtes juhtunu uurimise ja analüüsimise eest, sh õnnetuste korral.

1.11   Komitee soovitab koostada kahe uue dokumendi alusel uued suunised, et ajakohastada neid, mis algselt sätestati direktiivis 1999/36/EÜ, mis tuleb tunnistada kehtetuks.

2.   Taustteave

2.1   Komitee on täielikult veendunud, et transporditavate surveseadmete ohutuse parandamine ohtlike veoste sisetranspordil ja nende veoste vaba liikumise tagamine ühenduses on Euroopa ühtse turu rakendamise ning tööstuse, rahvusvahelise kaubanduse, tarbijate, keskkonna ja üldsuse kaitse seisukohalt üliolulised.

2.2   Komitee nõustub täielikult, et vaja on järgmist:

—	uute transporditavate surveseadmete vastavushindamine ja sertifitseerimine;

—	regulaarne kontroll, uued vastavushindamised;

—	olemasolevate transporditavate surveseadmete regulaarne kontroll;

—	et teavitatud asutused kinnitavad seadmetele sertifitseerimise tõenduseks vastavusmärgi;

—	jõulisemaid turujärelevalvesüsteeme, mida komitee on soovitanud oma arvamuses, (1) mis käsitleb määruses nr 765/2008/EÜ ja otsuses 768/2008/EÜ sätestatud uut õiguslikku raamistikku.

2.3   ÜRO esitab regulaarselt konkreetseid (ehkki õiguslikult mittesiduvaid) soovitusi uute ISO standardite kohta, mis on ära toodud oranžis raamatus, tagades vabatahtlike ISO standardite rahvusvahelise tunnustamise asjaomases sektoris; sellega võetakse arvesse tehnika arengut, uusi materjale ja transpordipiiranguid, et tagada inimeste, kaupade ja keskkonna kaitse.

2.4   ÜRO ekspertkomisjon otsustas hiljuti lisada eraldi peatükki viited arvukatele ISO standarditele, et muuta ÜRO märgistus õiguslikult siduvaks.

2.5   ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) positsiooni kajastavad järgmised dokumendid:

—	rahvusvaheline ohtlike kaupade autoveo Euroopa kokkulepe (ADR); (2)

—	määrus ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo kohta (RID), (3) mis on inkorporeeritud direktiividesse 94/55/EÜ ja 96/49/EÜ;

—	ohtlike kaupade rahvusvahelise siseveetranspordi Euroopa kokkulepe (ADN) (4).

2.6   Neile kokkulepetele tuginedes algatas UNECE 18. augustil 2009 ohtlike kaupade vedu käsitlevate soovituste 16. läbivaatamise.

2.7   See läbivaatamine hõlmab järgmisi valdkondi:

—	klassifitseerimine ja üksikklasside määratlemine;

—	peamiste ohtlike kaupade loetelu;

—	pakendite üldnõuded;

—	katsemenetlused;

—	pakendite ja teisaldatavate paakide märgistus, tähistus, testimine ja heakskiitmine;

—	kaubasaatmise menetlused.

2.8   Läbivaatamise tulemusena peaksid lihtsustuma transpordi-, käitlemis- ja kontrollimenetlused, vähenema haldusformaalsused ning üldiselt vähenema tõkked ohtlikuks liigitatud kaupade rahvusvahelisele veole, pöörates samas pidevalt tähelepanu käitlejatele ja üldsusele mõeldud ohutussüsteemidele ja eeskirjadele.

2.9   24. septembril 2008 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu ohtlike kaupade sisevedu käsitleva direktiivi 2008/68/EÜ, millele komitee avaldas toetust (5). Sellega tunnistati kehtetuks direktiivid 94/55/EÜ, 96/49/EÜ, 96/35/EÜ ja 2000/18/EÜ (6).

2.10   Direktiiviga 2008/68/EÜ pandi alus õigusliku raamistiku lihtsustamisele ühe õigusakti abil, mis katab kõik kolm transpordiliiki ja mille kohaselt „ei lisata rahvusvahelisi kokkuleppeid ohtlike kaupade veo kohta direktiivi lisadesse, nagu see on praegu, vaid neile ainult viidatakse” (5).

2.11   Euroopa tasandil käsitletakse seda teemat praegu lisaks direktiivile 2008/68/EÜ, millesse liideti ADR, RID ja ADN, (7) ka direktiivis 1999/36/EÜ transporditavate surveseadmete kohta, mille osas on komitee juba arvamust avaldanud, (8) samuti uue strateegia raames koostatud regulatsioonis, mida on mitmel korral kohandatud, (9) et viia see vastavusse tehnika arenguga.

2.12   Transporditavate surveseadmete osas on standardimisnõuetele vastavus väga oluline: õigusakte toetav ja täiendav standardimine on muutunud kvaliteedi- ja ohutuspoliitika tagamisel ülitähtsaks. Vastavalt ADRis, RIDis ja ADNis sätestatule tuleb käsitleda ka lisaseadmeid.

2.13   9. septembril 2005 avaldas komisjon aruande nõukogu direktiivi 99/36/EÜ kohaldamise kohta liikmesriikides, (10) milles märgitakse, et enamik liikmesriike ei luba volitatud asutustel teha vastavushindamist uute transporditavate surveseadmete turuleviimiseks (st ei kasuta artiklis 4 pakutavat võimalust). Tuleb rõhutada, et volitatud asutuste kasutamine on vabatahtlik, samas kui teavitatud asutuste kasutamine on kohustuslik.

2.14   Teisalt lükkas komisjon survetrumlite, balloonikogumite ja paakide osas ise direktiivi 1999/36/EÜ rakendamise kuupäeva edasi 1. juulile 2005, kuna vastavalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele ohtlike kaupade veo kohta puudusid üksikasjalikud tehnilised kirjeldused ja nõukogu direktiivi 94/55/EÜ lisades ei olnud esitatud piisavaid viiteid asjaomastele Euroopa standarditele ohtlike kaupade autovedude osas ega nõukogu direktiivile 96/49/EÜ ohtlike kaupade raudteevedu käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (11).

2.15   Direktiivi 1999/36/EÜ rakendamine on tõepoolest tekitanud mitmeid küsimusi tootjate, toote vastavushindamise eest vastutavate organite, kasutajate, kutseorganisatsioonide ja põhinõuete koostamise eest vastutavate standardimiskomisjonide hulgas.

2.16   Komitee kordab oma varasemat seisukohta, et väga häid tingimusi on ohtlike kaupade veo puhul raske tagada, kui ei võeta vastu ühtset ühenduse õigusakti, mis hõlmaks kõiki sisetranspordiliike (auto-, raudtee ja siseveetransport) (12) ja vastaks rahvusvahelistele normidele.

3.   Euroopa Komisjoni ettepanek

3.1   Ettepanek peaks laienema Euroopa Majanduspiirkonnale (EMP) ja see peaks täitma nelja järgmist peaeesmärki:

—	tunnistada kehtetuks kõrgsurveballoone käsitlev direktiiv 1999/36/EÜ ja direktiivid 76/767/EMÜ, 84/525/EMÜ, 84/526/EMÜ ja 84/527/EMÜ;

—	lihtsustada võimalusel eeskirju, parandades neid ja viies need vastavusse kehtivate Euroopa ja rahvusvaheliste eekirjadega;

—	ajakohastada õigusakte, võttes arvesse määrust nr 765/2008/EÜ ja otsust nr 768/2008/EÜ, et tagada transporditavate surveseadmete vaba liikumine ja kasutamine seoses toodete turustamisega siseturul;

—	kaotada vastuolu transporditavaid surveseadmeid käsitleva praeguse direktiivi 1999/36/EÜ ja ohtlike kaupade vedu käsitlevate rahvusvaheliste eeskirjade vahel, lihtsustades olemasolevaid sätteid eelkõige vastavushindamismenetluse osas.

3.2   Komisjon määratleb direktiivi ettepanekus selgelt ja läbipaistvalt erinevate ettevõtjate ning seadmete igapäevase hooldusega tegelevate käitajate, sealhulgas transporditavate surveseadmete omanike ja nende käitajate konkreetsed kohustused, et parandada transporditavate surveseadmete veoohutust ja vaba liikumist.

3.3   Ettepanekus esitatakse nõuded teavitatud asutuste ja kontrollorganite hindamise, teavitamise ja järelevalvega tegelevatele asutustele ning nende kohustused, sätestades teavitatud asutuste vastastikuse tunnustamise.

3.4   Komisjon jätab endale õiguse viia lisad teaduse ja tehnika arenguga kooskõlla komiteemenetluse süsteemis sisalduva kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt (13).

4.   Üldised märkused

Komitee avaldab toetust ettepaneku eesmärkidele järgmistes valdkondades: ohutus, käitajate ja valitsusasutuste kohustused ja vastutus, selgelt määratletud menetlus ja kontrollid ning nõuded turule laskmise, transporditavate surveseadmete turul kättesaadavaks tegemise ja kasutamise kohta vastavalt toodete turustamise ühisele raamistikule, mis määratleti otsusega nr 768/2008/EÜ, ning turujärelevalvesüsteemile, mis kehtestati määrusega nr 765/2008/EÜ.

4.1.1   Komitee arvates on käitajatel võtmeroll kõigis transporditavaid surveseadmeid puudutavates menetlustes (uue vastavushindamise taotlemine, tootmine, vedu, tehnohooldus ja ringlussevõtt) ning seepärast kutsub komitee üles käsitlema direktiivi rakendusmeetmetes kõiki neid tundlikke teemasid. Töötajatele tuleb võimaldada kohast regulaarset koolitust, mis kindlustaks aruka riskijuhtimise. Kasu võib tõusta asjaomaste käitajate riskikindlustusest.

4.2   Komitee on täielikult veendunud, „et kaupade vaba liikumine on konkurentsvõime ning ELi ühtse turu majandusliku ja sotsiaalse arengu peamine ajend, ning et ohutute, kõrgekvaliteediliste toodete turustamisnõuete tugevdamine ja ajakohastamine omavad otsustavat tähtsust tarbijate, ettevõtete ja Euroopa kodanike jaoks” (14).

4.3   Komitee arvates on kohane siduda uus õigusakt rahvusvaheliste eeskirjadega, võimaldades esitada viiteid asjaomastele rahvusvahelistele konventsioonidele ja kokkulepetele, eelkõige selleks, et saavutada püstitatud eesmärk: lihtsustada tehnilisi sätteid ja norme (15).

4.4   Ehkki komitee märgib tunnustavalt, et komisjon on pidanud liikmesriikide ja teiste huvitatud isikutega pidevaid konsultatsioone, oleks komitee eelistanud, et uuele direktiivile oleks tehtud mõjuhinnang, esmajoones järgimisele kuuluvate sätete ja tehniliste kirjelduste keerukuse tõttu.

4.5   Komiteele valmistab muret võimalus, et direktiivi sätteid ei kohaldata seadmetele, mida kasutatakse ohtlike kaupade veoks üksnes Euroopa Majanduspiirkonna ja kolmandate riikide vahel. Lisaks tuleks komitee arvates sõlmida tihedamaid sidemeid kolmandate riikidega, eelkõige nendega, millel on ühine piir ELiga, ja ühenduse „enklaavidega”.

4.6   Komitee on veendunud, et oluline on vastu võtta erisätted transporditavate surveseadmete jälgitavuse kohta. See hõlbustaks vastutuse määratlemist. Hiljutine traagiline õnnetus Viareggio jaamas, kus lõhkes paak, osutas asjaolule, kui raske on vastutust tegelikkuses määratleda.

4.7   Komitee soovib samuti teada, miks ei ole kehtestatud karistusi direktiivis sätestatud kohustuste rikkumise korral (iseäranis ohutuse valdkonnas), pidades eelkõige silmas vajadust tagada käitajate ja üldsuse ohutus.

4.8   Komiteemenetluse süsteemis sisalduva kontrolliga regulatiivmenetluse kasutamise osas on komitee rõhutanud, et „komiteemenetlused peavad olema võimalikult läbipaistvad ja arusaadavad ELis elavate inimeste jaoks ja eelkõige nende jaoks, keda õigusaktid isiklikult puudutavad,” ning tõstnud esile „vajadust rakendada täiel määral Lissaboni lepingu artiklit 8A, milles nähakse ette, et otsused võetakse vastu tasandil, kus neil on kõige kodanikulähedasem mõju, tagades kodanikele ja kodanikuühiskonnale täieliku juurdepääsu teabele” (16).

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Artikli 2 lõige 14. Komitee soovitab selgemalt välja tuua, et ettepanekus kasutatud väljend „teostab tasu eest või tasuta” käib erijuhtude kohta, mis ei kuulu teavitatud asutuste võimupiirkonda.

5.2   Artikli 6 lõige 6. Komitee arvates oleks kohane märkida, kellele tuleb dokumentatsioon edastada järelejäänud aastateks, juhul kui importija lõpetab oma tegevuse enne märgitud 20 aasta möödumist. Kuna direktiivi 2008/68/EÜ lisades on selline võimalus ette nähtud (punkt 1.8.7.1.6), peaks ettepanek sisaldama selget viidet.

5.3   Artikli 18 lõige 5. Komitee arvab, et ehkki tundliku teabe osas on konfidentsiaalsus vajalik, tuleb meetmed vigade ja puuduste vältimiseks avalikustada.

5.4   Artikkel 29. Komitee arvates tuleks täpsemalt esitada teavitatud asutuste kohustused, ülesanded ja vastutus, et tagada ühtsed ja ranged menetlused sellises tundlikus valdkonnas nagu transporditavad surveseadmed.

5.5   Komitee on veendunud, et direktiiv peaks selgemalt välja tooma, kellel lasub liikmesriigis vastutus hinnata masinate ja seadmete tõhusust, ning seda, kas need on vananenud või mitte. Eelkõige peetakse siin silmas inimvigastuste vältimise aspekti. Vastav teave on juba esitatud direktiivis 2008/68/EÜ, kuid ka praegune ettepanek peaks selle samuti selgelt esile tooma.

5.6   Komitee rõhutab, et lisaks surveseadmetele on muid seadmeid, mis teatud tegevuste tagajärjel surve alla satuvad. Ka selliseid seadmeid tuleks käsitleda. Lisaks tuleks määratleda ohutuseeskirjad nii vahepealseks (vt direktiiv 2008/68/EÜ) kui ka pikaajaliseks ladustamiseks.

5.7   Komitee arvates võiks sätestada ka omanike, importijate, esindajate ja käitajate vaheliste võimalike vaidluste lahendamise korra (kohus, vahekohus jne).

5.8   Lõpuks soovitab komitee koostada ühised suunised, mis selgitavad nii uut direktiivi kui ka direktiivi 2008/68/EÜ, võttes eeskujuks suunised, mis koostati seoses kehtetuks tunnistatava direktiiviga 1999/36/EÜ.

---

(1)  ELT C 120, 16.5.2008, lk 1.

(2)  Kirjutati alla 30. septembril 1957 Genfis. 31. märtsiks 2009 oli ADRi ratifitseerinud 45 riiki: Albaania, Saksamaa, Andorra, Austria, Aserbaidžaan, Valgevene, Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria, Küpros, Horvaatia, Taani, Hispaania, Eesti, Makedoonia, Vene Föderatsioon, Soome, Prantsusmaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Kasahstan, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg, Malta, Maroko, Moldova, Montenegro, Norra, Madalmaad, Poola, Portugal, Tšehhi Vabariik, Rumeenia, Ühendkuningriik, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Rootsi, Šveits, Tuneesia ja Ukraina.

(3)  RID-määrus on ära toodud rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni (COTIF) C liites, mis võeti vastu 3. juunil 1999 Vilniuses.

(4)  Euroopa kokkulepe kirjutati alla 26. mail 2000 Genfis ja seda on hiljem muudetud.

(5)  ELT C 256, 27.10.2007, lk 44.

(6)  Direktiiv 2000/18/EÜ (EÜT L 118, 19.5.2000, lk 41-43).

(7)  Vt allmärkused 2, 3 ja 4.

(8)  Komitee arvamus asjaomasel teemal avaldati 10.7.1997 (EÜT C 296, 29.9.1997, lk 6).

(9)  Komisjoni 4. jaanuari 2001. aasta direktiiviga 2001/2/EÜ (EÜT L 5, 10.1.2001, lk 4) ja komisjoni 6. juuni 2002. aasta direktiiviga 2002/50/EÜ (EÜT L 149, 7.6.2002, lk 28).

(10)  KOM(2005) 415 lõplik, 9.9.2005.

(11)  Otsus 2003/525/EÜ (ELT L 183, 22.7.2003, lk 45).

(12)  Vt joonealune märkus 7.

(13)  Vt otsust 1999/468/EÜ.ELT L 184, 17.7.1999, lk 23

(14)  Vt ELT C 120, 16.5.2008, lk 1.

(15)  NB! USA ei tunnista ÜRO märgisega balloone, vaid üksnes neid, millele on andnud tüübikinnituse DOT (USA transpordiministeerium).

(16)  Vt ELT C 224, 30.8.2008, lk 35.

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/73

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus halduskoostöö kohta ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas”

KOM(2009) 427 lõplik – 2009/0118 (CNS)

(2010/C 347/11)

Raportöör: Umberto BURANI

23. septembril 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 93 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus halduskoostöö kohta ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas (uuestisõnastamine)”

KOM(2009) 427 lõplik – 2009/0118 (CNS).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 2. veebruaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.-18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 203, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Nõukogu määrus (EÜ) nr 1798/2003 halduskoostöö kohta käibemaksu valdkonnas jõustus 1. jaanuaril 2004. aastal. Komisjon peab nõukogule iga kolme aasta järel esitama aruande määruse toimimise kohta. Lisaks sellele kohustusele, mille ta täitis 2009. aasta augusti aruandega, esitas komisjon uue määruse ettepaneku (uuesti sõnastatud). Ettepanekuga viib komisjon esimestel määruse kohaldamise aastatel saadud kogemusele tuginedes sisse mitmeid parandusi kehtiva määruse õiguslikku raamistikku. Määruses välja kuulutatud peamine eesmärk on pakkuda liikmesriikidele parema halduskoostöö näol varasemast tõhusama pettuste vastase võitluse õigusliku vahendi.

1.2   Komisjoni aruanne osutub ettepaneku mõistmisel väga kasulikuks: mitmetel põhjustel ei ole määruse kohaldamine olnud rahuldav. Kokkuvõttes võib tsiteerida Euroopa Kontrollikoja sõnu, mis on sõna-sõnalt lisatud ka komisjoni aruandesse: „liikmesriikidevaheline halduskoostöö käibemaksu valdkonnas”ei ole „ikka veel piisavalt tihe, et tulla toime ühendusesisese käibemaksust kõrvalehoidmise ja käibemaksualaste pettustega”.

1.3   Komitee märkis, et vastupanu muutustele mõjutab negatiivselt liikmesriikide ja ELi rahalist seisu. Kuigi sellel on praktilisi põhjuseid, seisneb peamine põhjus väljaütlemata soovis kaitsta üldhuvide asemel erihuve.

1.4   Praktilisest küljest vaadatuna on olemas objektiivselt erinevaid vaatepunkte selle kohta, kuidas peaks tagama piiriüleste tehingute nõuetekohase toimimise: ühest küljest tuleks esmatähtsaks seada tõelist halduskoostööd ja teisest küljest kiputakse suuremat tähelepanu pöörama pettuste vastasele võitlusele. Komisjonil on mõlema aspekti jaoks kaks nõuandvat organit: ATFSi (1) rühm ja SCACi (2) komitee (vt punkt 2.3). Nende organite ühendamine või ühine ja kooskõlastatud struktuur võiks aidata leevendada kahe eesmärgi vahelist huvide konflikti.

1.5   Peamine probleem on siiski poliitiline vastuseis, mis on konkreetselt avaldunud selles, et on vaidlustatud kontrollikoja pädevus kontrollida määruse nõuetekohast rakendamist: üks liikmesriik on selle küsimuse esitanud Euroopa Kohtule.

1.6   Uues ettepanekus tehakse mitmeid uuendusi, mida on liiga palju, et siinkohal neist kokkuvõte teha; seetõttu viidatakse siin vaid olulisematele. Üks peamiseid punkte on liikmesriikide kohustus kohaldada määrust tervikuna ja selles seatud tähtaja raames. Kui ettepanek kiidetakse heaks, saab komisjon väga vajaliku volituse määrata karistusi.

1.7   Ühe teabevahetuse keskasutuse loomine kõikides liikmesriikides peaks koostöösüsteemi kiiremaks ja ratsionaalsemaks muutma: kinnitatakse kohustust edastada teavet asukohaliikmesriigi territooriumil asuvate maksukohustuslaste kohta ja õigust keelduda uurimast teise asutuse nimel piiratakse mõnele konkreetsele juhtumile. Uued eeskirjad on eriti olulised kaugmüügitehingute uurimise puhul. Lisaks sellele leiab komitee, et eeskirjade tõhusus sõltub arvutisüsteemide üldisest kasutusest: seega oleks mõistlik, kui eeskirjad ei muutuks kohustuslikuks enne 2015. aastat, kui lõpeb üleminekuaeg.

1.8   Mõnedes artiklites sätestatakse mitmed automaatsed toimingud: liikmesriigi omal algatusel edastatakse automaatselt igasugune teave, mis võib teisele asutusele kasulikuks osutuda; teabe saamisel on kohustus anda tagasisidet; automaatne juurdepääs andmebaasidele. Kõik see nõuab, et loodaks ühtne kord. Komisjon peaks selle ülesandega võimalikult kiiresti tegelema.

1.9   Mõningaid probleeme tekitab eeskiri, mis näeb ette, et lisaks vastuvõtva riigi ametnikele saavad uurimistel osaleda ka teiste liikmesriikide ametnikud: komitee ei pea sellist eeskirja asjakohaseks selge vajaduse tõttu kaitsta konfidentsiaalseid ja tundlikke andmeid.

1.10   Kõige suurem uuendus on vast käibemaksupettuste vastaseks võitluseks ühtse struktuuri (EUROFISC-süsteemi) loomine: see peaks korraldama kiiret ja mitmepoolset teabevahetust. Komitee toetab arvamust tingimusteta, kuid samal ajal kutsub üles pöörama tähelepanu ühele kauaaegsele küsimusele: vajadusele sõlmida sidemeid ja teha koostööd teiste asutustega, kes võitlevad organiseeritud kuritegevuse ja rahapesu vastu.

2.   Taust

2.1   1. jaanuaril 2004. aastal jõustus nõukogu määrus (EÜ) nr 1798/2003 halduskoostöö kohta käibemaksu valdkonnas. Määrust tervitas enamik liikmesriike, kes toetasid komisjoni kavatsust parandada halduskoostöö õiguslikku raamistikku ja pakkuda õiguslik vahend maksupettuste vastu võitlemiseks  (3). Määruse artiklis 45 sätestati, et komisjon annab Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse kohaldamise kohta iga kolme aasta tagant aru: just selle kohustuse täitmiseks esitati 18. augustil 2009. aastal viimane aruanne  (4).

2.2   Vahepeal on aga inimesed muutunud maksupettuste probleemide suhtes tundlikumaks. Seega mainiti komisjoni31. mai 2006. aastateatises (kooskõlastatud maksupettuste vastase võitluse tõhustamise strateegia väljatöötamise vajaduse kohta)  (5) vajadust koostada kooskõlastatud strateegia, eelkõige võitluseks karusellpettuste vastu (6)  (7) Järgmises teatises (8) esitati lühiajaline tegevuskava.

2.3   Nüüd teeb komisjon määruse ettepaneku, milles sõnastatakse eelmine määrus uuesti  (9). Ettepanek tugineb komisjoni enda ja teistest allikatest pärit kaalutlustel: liikmesriikide aruanded 2004. aasta määruse toimimise kohta, liikmesriikide vastused küsimustikele, Euroopa Kontrollikoha eriaruanne nr 8/2007, Euroopa Parlamendi 2. septembri 2008. aasta resolutsioon (2008/2033(INI)). Nendele lisanduvad maksupettuste vastase strateegia eksperdirühma ja halduskoostöö alalise komitee kaalutlused.

3.   Üldised märkused

3.1   Eelpool mainitud aruanne KOM(2009) 428 lõplik on määruse tõlgendamisel väga kasulik: selles väljendab komisjon rahulolematust kehtiva määruse kohaldamisega, rahulolematust, mille võib võtta kokku Euroopa Kontrollikoja väitega (mida komisjon tsiteeris): „vaatamata uutele […] korraldustele ei ole liikmesriikidevaheline halduskoostöö käibemaksu valdkonnas ikka veel piisavalt tihe, et tulla toime ühendusesisese käibemaksust kõrvalehoidmise ja käibemaksualaste pettustega …” Komisjon andis endast parima, et eeskirju parandada ja muuta nende kohaldamine lihtsamaks, kuid ebaõnnestumise põhiline põhjus seisneb mõnede või võib-olla paljude liikmesriikide asutuste vastuseisus. Lisaks praktilistele korralduslikele ja tehnoloogilistele raskustele, ei saa eitada, et soovi teha täiel määral koostööd piirab praegu veel tegelike või väidetavate erihuvide kaitse. Üheski teises valdkonnas ei ole Euroopa ideel nii raske kanda kinnitada kui maksude valdkonnas.

3.2   Hea halduskoostöö on piiriüleste tehingute nõuetekohase toimimise põhitingimus ning see on kindlasti liikmesriikide asutuste ja avalikkuse huvides; kuid nõuetekohase toimimise mõiste eeldab seda, et nende tehingute puhul peetakse kinni ka maksunõuetest. Kaks mõistet on omavahel seotud: halduskoostöö ja maksupettuste vastane võitlus moodustavad lahutamatu terviku. Komisjon viib selle praktikas ellu ettepanekuga luua ühtne struktuur (EUROFISC-süsteem).

3.3   Komisjonil on kaks nõuandvat organit, kes pakuvad talle eksperdiarvamust kõige kõrgemal tasandil: maksupettustevastase strateegia (ATFS) eksperdirühm ja halduskoostöö alaline komitee (SCAC) (vt punkt 2.3). Nende organite ühendamine üheks asutuseks (või kahe rühma loomine, mida kooskõlastaks üks otsustusõigusega organ) võiks aidata leevendada haldus- ja maksualaste eesmärkide vahelist huvide konflikti. Maksupettuste vastu võitlemise eeskirjad ei ole alati täielikult kooskõlas haldusmenetluse kiirendamisega ja vastupidi. Vastupanu muutustele tuleneb osaliselt sama probleemiga seotud erinevatest nõuetest.

3.4   Tundub, et peamised probleemid on siiski poliitilised: punktis 2.1 mainitud aruandes märgitakse, et küsimustikule vastamise järgselt (vt punkt 2.3) pakkus komisjon liikmesriikidele võimaluse esitada „oma vaateid käibemaksu valdkonna halduskoostöö […] kohta …”. On murettekitav, et „kõigest kaks liikmesriiki olid huvitatud kõnealuse küsimuse avameelsest arutamisest komisjoniga”. Sellele lisandub üks teine oluline areng: üks liikmesriik pani lausa kahtluse alla kontrollikoja pädevuse viia läbi auditeid määruse kohaldamise üle halduskoostöö alal ning küsimus on praegu Euroopa Kohtus uurimisel. See räägib enda eest ega jäta palju põhjust optimismiks tuleviku suhtes.

3.5   Veel üks poliitiline aspekt puudutab halduskoostööd maksuametite ja organiseeritud kuritegevuse tegevuses ja terrorismis kasutatava raha pesuga tegelevate ametite vahel: komitee on selle olulisust juba ammu rõhutanud, kuid tundub, et senini ei ole kokkuleppele jõutud (10).

4.   Konkreetsed märkused

Uues määruses tehtud kõige olulisemad muudatused on liikmesriikide suurem vastutus koostöö valdkonnas, esitatavate ja saadavate andmete täpsustamine, teabele juurdepääsu õiguse piiramine. Määruses sätestatakse teabe kvaliteedi tagamise õigusraamistiku põhimõtted ja täpsustatakse liikmesriikide vastutust pakkuda kiiresti õiget teavet. Lõpuks luuakse õiguslik alus, millega kujundada halduskoostööstruktuur maksupettuste vastaseks võitluseks (EUROFISC-süsteem).

4.1.1   Komitee hindab ja toetab komisjoni algatust: uus määrus on nimelt otsustav samm edasi kõnealuse valdkonna reguleerimisel. Kui liikmesriigid seda soovivad, parandatakse määruse kohaldamisega riigi rahanduse korraldust, seda nii menetluste lihtsustamise kui ka maksupettuste vastu võitluse seisukohast.

4.2   Alljärgnevalt teeb komitee mõned märkused peamiste uues määruses tehtud uuenduslike ettepanekute kohta: ühest küljest on märkused esitatud soovist teha koostööd, kuid teisest küljest on need ka hea halduskoostöö jätkamist takistavate probleemide objektiivse hinnangu tulemus.

Artikli 1 lõikes 1 sätestatakse selgesõnaliselt, et uuesti sõnastatud määruse üks peamistest eesmärkidest on „võidelda käibemaksupettuste vastu” ja lõikes 2 määratakse kindlaks tingimused, millele liikmesriigid peavad vastama, et täita oma kohustust „tagada käibemaksutulude laekumine kõigis liikmesriikides”. Praegu kehtiv määrus on leebem ja ei ole nii täpne: piirdutakse nimelt eeskirjade ja menetluste sätestamisega „teatava teabe […] vahetamiseks”.

4.3.1   Tegemist on olulise uuendusega: kohustus võtta meetmeid koostööks tähendab, et liikmesriigid peavad määrust kohaldama tervikuna ja selles seatud tähtaja raames. Komitee on muidugi sellega nõus, kuid küsib, kas liikmesriigid suudavad või soovivad praktikas uute eeskirjadega kohaneda, arvestades et juba kehtiva määrusega on kaasnenud viivitusi ja erandeid. Lisaks sellele tähendab määruse siduv loomus seda, et komisjonil on õigus määrata karistusi ja kontrollikojal õigus läbi viia auditeid määruse nõuetekohase kohaldamise kohta. Mitte kõik ei ole sellega nõus. Punktis 2.1 mainitud aruandes viitab komisjon Saksamaa juhtumile. Saksamaa on nimelt vaidlustanud rikkumismenetluse ja kontrollikoja pädevuse viia läbi auditeid. Euroopa Kohtu otsus praegu läbivaatamisel olevas hagis avaldab otsustavat mõju edaspidisele halduskoostööle käibemaksu valdkonnas.

4.3.2   Artikli 1 uuest sõnastusest tuleb seega välja, et ka maksuvaldkonnas on Euroopa poliitikas erinevaid suundumusi: aluslepingute erineva tõlgendamise tõttu peab komisjon tihtipeale kaitsma oma pädevusvaldkondi ja volitusi ning liikmesriigid hoidma kinni oma õigustest. Komitee ei pea vajalikuks võtta selles küsimuses seisukohta, vaid väljendab lihtsalt oma soovi, et uue lepingu vastuvõtmisega sünnib uus Euroopa, kus liikmesriigid kaitsevad veendunult ELi üldpõhimõtteid.

4.4   Artiklis 4 tehakse liikmesriikidele kohustus määrata üks teabevahetuse keskasutus, kes vastutab suhtlemise eest teiste liikmesriikidega. Komitee tervitab seda otsust, kuid tuletab meelde, et keskasutus saab korralikult töötada siis, kui riikide kohalikud kontaktpunktid on ka tõhusad: praegu tundub, et seda tingimust ei ole täidetud.

Artiklis 7 (endine artikkel 5) kinnitatakse liikmesriikide kohustust edastada teavet oma liikmesriigis asuvate maksukohustuslaste kohta, kui mõni teine liikmesriik seda palub. Mõnel juhul (11) võib taotluse saanud asutus keelduda uurimise läbiviimisest, kuid ainult siis, kui ta on taotluse esitanud asutusele vähem kui kaks aastat tagasi teabe juba esitanud. Samas nõutakse jätkuvalt andmeid maksukohustuslaste tehingute kohta viimasel kahel aastal.

4.5.1   Uued eeskirjad on eriti olulised kaugmüügitehingute puhul ja nendega püütakse õigustatult edendada halduskoostööd. Kahjuks kohaldatakse neid eeskirju juba praegusel kujul vaid osaliselt, eelkõige seetõttu, et puudub nõutav infosüsteem. Seetõttu leiab komitee, et ka nende sätete puhul tuleks kasutada teiste sätete puhul ette nähtud üleminekuperioodi, et eeskirjad muutuksid kohustuslikuks alles 2015. aastal, mil jõustub nõukogu määrus (EÜ) nr 143/2008 (12).

4.6   Artiklis 15 selgitatakse automaatse teabevahetuse tähendust, mida mainiti juba praeguse määruse artiklis 17: liikmesriigid peavad automaatselt ja omaalgatuslikult edastama teavet, mis võib teistele liikmesriikidele oma maksutulu kaitsmisel kasulik olla. Selgitusel on suur tähtsus: kas ja millal hakatakse korrapäraselt spontaanselt edastama teisi pädevaid asutusi huvitavat teavet tõestab, kas halduskoostöö mõiste on täielikult üle võetud.

4.7   Artikkel 17 on seotud artikliga 15, kuna selles sätestatakse, et teavet saanud asutus annab teavet edastanud asutusele tagasisidet: nimelt ei piirdu koostöö ainult teabe andmisega, vaid teavet andnud asutust hoitakse kursis läbiviidud meetmete tulemustega.

4.8   Artiklis 18 (endine artikkel 22) täpsustatakse, millise teabe peavad liikmesriigid oma andmebaasi lisama. Komitee leiab, et nendel sätetel on kahekordne positiivne mõju: ühelt poolt parandatakse sätetega teabevahetussüsteemi toimimist VIES-süsteemi raames (13) ja teiselt poolt pööratakse liikmesriikide tähelepanu direktiivi 2006/112/EÜ kohaldamisele seoses käibemaksukohustuslase registreerimisnumbri andmise, muutmise ja tühistamisega; asjakohaste sätete nõuetekohase kohaldamise olulisust tõestab asjaolu, et suur osa pettustest põhineb just käibemaksukohustuslase registreerimisnumbril. Kasutajad saavad märkimisväärset kasu ka artiklites 23 ja 24 sisse viidud uuendustest andmebaaside miinimumstandardites.

4.9   Mõningaid probleeme tekitab artikkel 22, milles sätestatakse, et liikmesriigid peavad teiste liikmesriikide asutustele pakkuma automaatse juurdepääsu oma andmebaasidele. Komitee märgib, et isegi taotluse saanud asutuse eelneva nõusoleku  (14) puhul tekitab otsejuurdepääs keele mõistmise ning teabe õige tõlgendamise ja kasutamisega probleeme. Komisjon tunnistab probleemi ka ise, kuna 23. põhjenduses öeldakse nimelt, et „tuleks kehtestada ühtne kord, millega tagatakse kõnealuse teabe võrreldavus …” ja sama korratakse teises kontekstis 27. põhjenduses. Komitee leiab, et automaatse juurdepääsu säte tuleks lükata tulevikku, kui ühtne haldus- ja elektrooniline kord on kõikides liikmesriikides vastu võetud.

Artikli 29 lõikes 1, milles käsitletakse haldusuurimisest huvitatud liikmesriikide ametnike osalemist, sätestatakse nimelt, et nimetatud ametnikud võivad viibida mitte ainult ametiruumides, vaid ka mis tahes muudes kohtades (tegelikkuses uuritavate maksukohustuslaste ametiruumides). Lõikes 2 jäetakse ühelt poolt välja säte, mille järgi taotluse saanud liikmesriik võib kehtestada taotluse esitanud liikmesriigi ametnike uurimises osalemise korra ja teiselt poolt kinnitatakse, et kuigi taotluse esitanud liikmesriigi ametnikud „ei kasuta taotluse saanud asutuse ametnikele antud inspekteerimisvolitusi” võib neil siiski olla „juurdepääs samadele ruumidele ja dokumentidele kui viimastel …”.

4.10.1   Need volitused ja õigused ei tundu mõistlikud ega õigustatud. Komitee palub, et säte vaadataks üle ja mõeldaks selle üle põhjalikumalt. Teise liikmesriigi ametniku viibimine maksukohustuslase ruumis võib tuua kaasa äri-, tööstus- või kutsesaladuse või sellise teabe avalikustamise, mille avalikustamine oleks vastuolus avaliku korraga. Viimane lauseosa on võetud sõna-sõnalt artikli 56 lõikest 4, kus sätestatakse, millistel juhtudel võib teabe esitamisest keelduda. Veelgi suurem põhjus on keelduda selle teabe avalikustamisest teise liikmesriigi ametnikule seetõttu, et ta viibib maksukohustuslase ametiruumides.

Artiklites 34 ja 39 on üks uuendus: kehtestatakse ühtne struktuur võitluseks maksustamise vältimise ja käibemaksust kõrvalehoidumisega. Sellise struktuuri, mida komisjoni aruandes (15) nimetatakse EUROFISC-süsteemiks, peamine ülesanne oleks korraldada kiiret ja mitmepoolset teabevahetust ning koguda ja levitada kasulikku teavet halduskoostöö raames. Eri artiklites käsitletakse uue süsteemi toimimise eri aspekte. Pealegi ei ole veel selge, kas tegemist on keskse või detsentraliseeritud süsteemiga.

4.11.1   Komitee tervitab teavet tsentraliseeriva ja levitava asutuse loomist. Asutuse tööle hakkamisel oleks aga vaja vaadata üle määruse need osad, mida on vaja kohandada kahepoolse koostöö praeguse süsteemiga.

4.11.2   EUROFISC-süsteemi loomine tõstatab ka ühe teise küsimuse, mida ei ole määruse või seletuskirja üheski punktis käsitletud: koostöö ja sidemed teiste asutustega, kes võitlevad organiseeritud kuritegevuse ja rahapesu vastu. Paljudel juhtudel või vähemalt kõige tõsisematel juhtudel ei ole käibemaksust kõrvalehoidumine eraldiseisev väärtegu, vaid see on seotud võltsitud kaupade salakaubaveo, uimasti- ja sõjarelvade kaubanduse ning muu organiseeritud kurjategijate ja terroristide poolt läbi viidava ja kontrollitava tegevusega. Asutused, kes tegelevad samade nähtuste eri aspektidega või samade organisatsioonide erinevate nähtustega ei pea eeskirjade järgi ega ka tegelikkuses omavahel struktureeritud koostööd tegema: see viib tegevuse dubleerimise, ebatõhususe ja pädevuste konfliktini.

4.11.3   Komitee arvamuses heade maksuhaldustavade kohta (16) käsitletakse põhjalikumalt koostööd nende maksuametite ning politseiametnike vahel, kes tegelevad kuritegevuse ja terrorismi vastu võitlemisega. Väga kokkuvõtvalt seisneb probleem vajaduses kooskõlastada paremini maksustamist ja rahapesu käsitlevaid direktiive. On lubamatu, et samade või sarnaste eesmärkidega asutustel (nagu otseste ja kaudsete maksudega tegelevad ametnikud, toll, politsei ja salateenistus) puuduvad omavahel sidemed ja koostöölepingud.

4.11.4   Komitee on teadlik praktilistest ja haldusprobleemidest, mida selline lahendus kaasa tooks ja saab aru, et selle praktikas ellu viimine võtaks palju aega, kuid ta tuletab meelde, et kahtlemata on praegu peamine takistus liikmesriikide poliitilise soovi puudumine. Komisjon peaks siinkohal andma impulsi ning lisama keskpikkadesse ja pikaajalistesse kavadesse uurimisasutuste halduskoostöö.

4.12   Määruse ettepanekus ei ole mainitud määruse jõustumise kuupäeva. Selles piirdutakse vaid märkega, et määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Samas sätestatakse artiklis 45, et mitmeid elektroonilisel koostööl põhinevaid menetlusi hakatakse kohaldama alates 1. jaanuarist 2015. See kuupäev tundub realistlik, tingimusel et kõik liikmesriigid soovivad ja saavad sellest kinni pidada.

4.13   Artiklis 51 sätestatakse, et liikmesriigid viivad läbi koostöö toimimise kohta (sise)auditeid: selline meede on kahtlemata vajalik ja see tuleneb võib-olla välisaudititega saadud kogemusest (vt punkt 3.4 ja 4.3.1), mille kohta oodatakse Euroopa Kohtu otsust. Kuid komitee küsib, kas selline meede, mis jätab liikmesriikide ülesandeks iseennast kontrollida, on tõepoolest tõhus.

4.14   Artikkel 56 (endine artikkel 40) jääb muutumatuks. Selles antakse liikmesriikidele õigus mitte anda teavet ega teostada uurimisi, kui liikmesriigi õigusaktid ei võimalda seda teha või kui see tooks kaasa tööstus- või kutsesaladuse avalikustamise. Lisatud on siiski lõige, milles täpsustatakse, et see õigus ei kehti pangasaladuse alla kuuluvate juhtumite puhul. Seda küsimust tuleks käsitleda laiemas pangasaladuse kaotamise ja rahapesu vastaste sätete kontekstis. Jääb siiski kahtlus, kas volitatud või usaldusisiku valduses olev teave kuulub panga- või kutsealase saladuse alla. Komitee leiab, et siinkohal on vaja selgitust.

---

(1)  Maksupettustevastase strateegia eksperdirühm.

(2)  Halduskoostöö alaline komitee.

(3)  Komitee koostas määruse kohta arvamuse (ELT C 267, 27.10.2005, lk 45).

(4)  KOM(2009) 428 lõplik – Käesolevas komitee arvamuses ei kommenteerita aruannet ennast, kuid komisjoni esitatud teave ja arvamus on suureks abiks uues määruses pakutud meetmete tähenduse mõistmiseks.

(5)  KOM(2006) 254 lõplik.

(6)  Sellest on teatavatel juhtudel kujunenud vaheltvõtvate ettevõtjatega seotud ühendusesisene pettus, KOM(2009) 511 lõplik, lk 3.

(7)  Ka seda teatist kommenteeris komitee oma arvamuses teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele kooskõlastatud maksupettuste vastase võitluse tõhustamise strateegia väljatöötamise vajaduse kohta” (ELT C 161, 13.7.2007, lk 8).

(8)  KOM(2008) 807 lõplik.

(9)  KOM(2009) 427 lõplik.

(10)  Vt komitee arvamus heade maksuhaldustavade edendamise kohta.

(11)  Juhud, mil taotlusest võidakse keelduda on loetletud (uue) määruse lisas ja nad puudutavad selliseid teenuseid nagu kaugmüügitehingud, kinnisasja ja materiaalse vallasasjaga seotud teenused, veo abiteenused ning telekommunikatsiooni- ja ringhäälinguteenused.

(12)  Nõukogu 12. veebruari 2008. aasta määrus (EÜ) nr 143/2008, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1798/2003 halduskoostöö korra kehtestamise osas ja teabevahetuse osas seoses teenuste osutamise kohta käsitlevate eeskirjadega, erikordadega ja käibemaksu tagastamise menetlusega (ELT L 44, 20.2.2008, lk 1).

(13)  VIES: käibemaksuteabe vahetamise süsteem.

(14)  Artiklis 7 sätestatakse, et „Taotluse esitanud asutuse palvel edastab taotluse saanud asutus […] teabe …”.

(15)  Punktis 2.1 mainitud aruanne KOM(2009) 428 lõplik.

(16)  Komisjoni teatis heade maksuhaldustavade edendamise kohta, KOM(2009) 201 lõplik.

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/79

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti muutmise kohta ja direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele”

KOM(2009) 491 lõplik – 2009/0132 (COD)

(2010/C 347/12)

Pearaportöör: Angelo GRASSO

14. oktoobril 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti muutmise kohta ja direktiivi 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele”

KOM(2009) 491 lõplik – 2009/0132 (COD).

Komitee juhatus tegi 3. detsembril käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioonile.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (18. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Direktiivi ettepanekuga soovitakse kehtivasse ühenduse õigustikku lisada kaks põhimõtet, mida komitee üldiselt toetab: a) teabe kvaliteet on esmatähtis tegur majandussubjektide, eriti jaeklientide investeerimisotsuste tegemise tõhusal toetamisel; b) teavet on võimalik ratsionaalsemalt hallata, kui kaotatakse teabe dubleerimine ja seega ei ole vaja selle koostamiseks kanda ka täiendavaid kulusid.

1.2   Nende kahe põhimõtte kohaldamine praktikas tekitab objektiivseid raskusi, sest kvaliteedi mõõtmine on juba iseenesest raske, rääkimata teabe kvaliteedi mõõtmisest. Lisaks sellele tuleb märkida, et erimehhanismid teabe jagamiseks finantsturul (mis sarnanevad osmoosi toimemehhanismile) ja valdkonnaülene mõju, mida need mehhanismid investeeringust huvitatud majandussubjektides tekitavad (nn signaalide mõju) võib tekitada suure lõhe teabematerjalide koostamise kulude ja sellest saadava kasu (sh majandusliku kasu) vahel.

1.3   Teabe kvaliteedi ja kulutõhususe probleeme peaks seega koos käsitlema, arvestades, et väärtpaberite emitentide jaoks on kvaliteetsete teabematerjalide koostamiseks parim stiimul see, et nad saavad arvestada sellise majandusliku kasuga, mis on vähemalt võrdne teabematerjali koostamise kuluga. Teabe kulutõhususe hindamisel peaks meeles pidama, et mida läbipaistvam on teave, seda väiksemad on kapitali kaasamise kulud. Kui aga teave ei ole läbipaistev, siis on kapitali kaasamise kulud suuremad (teaberiskimakse). Komitee loodab, et teabe asümmeetriale leitakse lahendus, et kapitali kaasamise kulusid saaks teaberiskimakse kahandamisega vähendada ja parandada sellega Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet kapitali kaasamisel.

1.4   Suur osa (umbes kolm neljandikku) teabega seotud kulude ja tulude vahelisest lõhest tuleneb struktuurilistest mehhanismidest, millega teavet turuosalistele jagatakse, ja ainult väike osa (umbes veerand) tuleneb teabest, mida emitent ei ole edastanud. Kuna direktiivi ettepanekus on pakutud välja lahendusi, mille eesmärk on vähendada esimest osa teaberiskist, siis võib selle heaks kiita. Komitee sooviks lihtsalt rõhutada, et sel moel märkimisväärselt kokku hoides ei tohiks alandada edastatava teabe kvaliteeti, sest muidu oleks meede vastupidise mõjuga.

1.5   Ettepanekus tõstatati ka üks probleem, millele ei leitud lahendust. Vajadus teha teave kättesaadavaks mittespetsialistidest investoritele on vastuolus vajadusega pakkuda investeerimisvalikute tegemisel kõiki vajalikke andmeid, kuna see tähendab paratamatult tehniliste mõistete kasutamist. Komitee pooldab lahendust, millega luuakse nn teabevahendajate turg, mis oleks eraldi traditsioonilisest kapitali- ja riskide vahendajate turust (kus tegutsevad tavaliselt pangad, fondivalitsejad, derivatiividele spetsialiseerunud vahendajad jt). Teistes riikides ja teistes olukordades saadud kogemusele tuginedes soovitab komitee luua eraldi õiguslikud esindusorganid (ka väärtpaberite paigutamisel ja lisaks direktiivis tehtud teistele ettepanekutele), kellele saaks teatud ülesandeid delegeerida (sarnaselt volikirja alusel hääletamisele), ja tunnustada eraldi õigusnormis elukutselisi finantsteabe spetsialiste (sarnaselt family office’ile (ühe perekonna pangale)).

2.   Õigusliku raamistiku areng ja küsimuse olulisus

2.1   Euroopa Komisjon pöörab finantsturgude teabe läbipaistvusele suurt tähelepanu. Selle tõestuseks on pidevad uued õigusnormid kõnealuses valdkonnas. Direktiivi ettepanekuga KOM(2000) 126 algas kümne aasta pikkune periood väärtpaberibörsil teostatava väärtpaberite ametliku noteerimise ja nende väärtpaberite kohta avaldatava teabe selgete ja läbipaistvate eeskirjade kehtestamiseks ELis. Käesolevas arvamuses käsitletavas direktiivi ettepanekus algatatakse selle protsessi uus etapp, mil eesmärgiks on parandada teabe läbipaistvuse eeskirjade kohaldamist tänu prospekti avaldamise teatud aspektide piiramisele ja lihtsustamisele.

Kümne aasta jooksul (2000–2010) on ühenduse õigustiku tähelepanukese muutunud.

2.2.1   Direktiivis 2001/34 pöörati kõige rohkem tähelepanu teabe hulgale, mida väärtpaberite emitendid olid kohustatud investoritele andma, lähtudes põhimõttest, et finantsturgude ressursside jaotamise efektiivsus on teabe hulgaga otseselt seotud. Komitee toetas põhimõtteliselt seda lähenemisviisi 29. novembril 2000. aastal vastu võetud arvamuses (raportöör: Jochen Lehnhoff, 112 poolthäält, mitte ühtegi vastuhäält ega erapooletut), milles ta rõhutas siiski seda, et investoritele esitatud teave peaks olema lihtne ja selge.

2.2.2   2003. aastal pöörati algset direktiivi 2001/34 täiendavas õigusloomega seotud algatuses tähelepanu sellele, kuidas majandussubjektid teavet kasutavad. Direktiiviga 2003/6 reguleeriti siseringitehinguid ja eelkõige neid tehinguid, mis võivad seada ohtu finantsturgude tasakaalu ja seega vähendada tarbijate usaldust. Tasub siiski täpsustada, et direktiiv oli suunatud pigem emitentidele ja kontrollasutustele ning pööras vähem tähelepanu sellele, millist mõju võiks teabe kasutamine avaldada investorite käitumisele. Selle lähenemisviisiga kooskõlas püüti ka direktiiviga 2003/71 määratleda, millistele kriteeriumitele peaks väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatav prospekt vastama.

2.2.3   Direktiiviga 2004/109 muudeti direktiivi 2001/34, keskendudes selle teabe tehnilistele aspektidele, mille peavad investoritele avaldama emitendid, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, et Euroopa finantsturge ja nende turgude finantsteenuseid saaks ühtlustada ja integreerida. Direktiivi esitamisele eelnenud arvamuses, mille komitee võttis vastu 10. detsembril 2003. aastal (raportöör: Pierre Simon, 110 poolthäält ja 1 erapooletu), kiideti direktiivis tehtud tehnilised ettepanekud heaks, kuid rõhutati, et liiga ranged sätted võivad muuta kohustuslike teabematerjalide koostamise liiga kalliks ja võivad õhutada majanduslikel põhjustel täielikust teabe läbipaistvusest loobuma, eriti, kui tegemist on väiksemate emitentidega.

2.2.4   2005. aastal keskenduti eeskirjade täiendamisel turgudel tegutsevatele teabe reguleerijatele, tehes algatusi finantsteenuste komiteede organisatsioonilise struktuuri kohta. Eesmärk oli anda Euroopa õigusloojatele ja reguleerivatele organitele vahendid finantsturu arengutele (eelkõige tehnoloogiliste muutustega seotud arengutele) tõhusamalt ja kiiremalt vastamiseks. Komitee võttis kõnealuse komisjoni algatuse kohta 31. märtsil 2004. aastal vastu pooldava arvamusega (raportöör: Lucia Fusco, 95 poolthäält ja 2 erapooletut).

2.3   Käesolevas arvamuses käsitletava direktiivi ettepaneku eesmärk on parandada kahe direktiivi (direktiiv 2003/71 ja direktiiv 2004/109) kohaldamist. Direktiiviga viiakse sisse mõningad menetluslikud lihtsustused, et finantsteave vastaks paremini jaeinvestorite vajadustele, et suurendada ELis asuvate emitentide tõhusust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet. Seega erinevalt senistest algatustest pööratakse kõnealuses direktiivi ettepanekus tähelepanu finantsteabe kvaliteedile.

2.4   Komitee leiab, et suur hulk teabematerjale ei taga alati kvaliteetse teabe. See tekitab probleeme ka teabe kulutõhususega, kuna finantsteabe kulud sõltuvad rohkem koostatavate prospektide hulgast kui nende sisust. Kõnealune direktiivi ettepanek võib võimaldada kokku hoida üle 300 miljoni euro aastas, kuna käsitletakse mitmesuguseid protsesse, kus teabe jagamise eri etappe dubleeritakse.

2.5   Vajadus selliste turgude järele, mis suudavad pakkuda piisaval määral ja piisavalt hea kvaliteediga teavet investoritele ja seda vastuvõetava hinnaga, on küsimus, mis on tekitanud laialdase huvi. Ülikooli Università Ca Foscari Venezia empiirilistes uuringutes on tõestatud, et halva informeerituse risk (teaberisk) on tekitanud keskmiselt 37 % Euroopa aktsiaturgude viimase 15 aasta volatiilsusest ja eri tegevusvaldkondades ei ole siinkohal olulisi erinevusi. Samadest uuringutest tuleb üllatavalt välja ka see, et üle kolme neljandiku teaberiskist tuleneb turuosaliste jaoks kättesaadavatest teabe jagamise mehhanismidest, samas kui ainult üks neljandik tuleneb moonutustest emitentide poolsel teabe jagamisel. See tuleneb finantsteabe majanduslikust olemusest, mida iseloomustab teabematerjalide koostamise kõrged kulud ja kolmandatele isikutele teabe andmise madalad hinnad. See tuleneb otse sellest, et teabematerjalide kasutamisel puudub vastastikuse välistamise võimalus. See kipub juba iseenesest teabe kvaliteeti ja teabe jagamise mehhanismide kvaliteeti langetama ja teabehulka (mida tihtipeale dubleeritakse) suurendama.

2.6   Komitee peab seega asjakohaseks kõiki algatusi, mille eesmärk on teabematerjalide koostamise ja jagamisega seotud majandusprotsesside reguleerimine, sest see võib tõepoolest finantsturgudel kättesaadava teabe kvaliteeti parandada, investoritele investeerimisvalikud lihtsamaks muuta ja tänu sellele vähendada ka kapitali kaasamise kulusid kauplemisele lubatud väärtpaberite emitentide jaoks.

3.   Direktiivi ettepaneku peamised punktid

3.1   Direktiivi ettepanekus on viis artiklit, millest esimese kahega muudetakse direktiivi 2003/71/EÜ (ettepaneku artikkel 1; suuremad muudatused) ja direktiivi 2004/109/EÜ (ettepaneku artikkel 2; väiksemad muudatused). Ülejäänud kolm artiklit on lisaartiklid, kuna nendes käsitletakse direktiivi ülevõtmist (artikkel 3), jõustumist (artikkel 4) ja adressaate (artikkel 5).

3.2   Vaadeldava ettepaneku artikli 1 analüüs ja märkused seoses direktiiviga 2003/71/EÜ

3.2.1   Ettepanek muuta artikli 1 lõike 2 punkti h ja j ning artikli 3 lõike 2 punkti e; lisada artiklisse 1 lõige 4

3.2.1.1   Uues sõnastuses täpsustatakse eelkõige seda, et direktiivi kohaldamise ülemmäär viitab kõikjal Euroopa Liidus tehtud investeeringute koguväärtusele. Seda on kasulik täpsustada eelkõige selleks, et direktiivist ei oleks võimalik kõrvale hiilida majanduslikus mõttes ühe tehingu jaotamisega mitmeks õiguslikult sõltumatuks ja eri jurisdiktsioonides käsitletavaks tehinguks. Komitee rõhutab ka seda, et täpsustus on vajalik võimalike teabe moonutuste vältimiseks teabe jagamisel eri piirkondades ja sellest tuleneva kulude suurenemise vältimiseks, sest kulude suurenemisel võib olla väiksematele tehingutele väga suur mõju.

3.2.1.2   Seejärel täpsustatakse direktiivi kohaldamise uusi ülemmääri kooskõlas finantsturgude praeguse kontekstiga. Vältimaks, et need ülemmäärad aeguksid, tehakse ettepanek anda komisjonile õigus ülemääri olemasolevatele tingimustele vastamiseks kohandada, sest see on finantsturgudel teabe jagamisel vajalik. Komitee on nõus, et ülemmäära peab olema võimalik lihtsamini turutingimustega kohandada, kuid ta soovitab, et komisjoni tehtavad muudatused tugineksid finantsturgude kontrolli- ja järelevalveasutuste ning finantsvahendajate ettepanekutel, kuna nende tegevus võimaldab neil kõige paremini turgude tegelikke nõudeid pidevalt jälgida.

3.2.2   Ettepanek muuta artikli 2 lõike 1 punkti e ja punkti m alapunkti ii

3.2.2.1   Ettepanekus palutakse viia „kutselise investori” määratlus kooskõlla finantsinstrumentide turge käsitlevas direktiivis sätestatud määratlusega. Komitee toetab seda ettepanekut, kuna see aitab Euroopa Liidu õigusraamistikku ühtlustada.

3.2.2.2   Ettepanekus määratakse kindlaks territoriaalse kohaldamisala määratlemise kriteeriumid mittekapitaliväärtpaberite emissioonide puhul, millest igaühe nimiväärtus on alla 1 000 euro, piirates seda kohaldamisala liikmesriikidele, kus on emitendi registrijärgne asukoht või kus võlakirjadega lubatakse kaubelda reguleeritud turul või kus võlakirju pakutakse üldsusele. Komitee toetab komisjoni kavatsust menetlusi lihtsustada, et vältida mitme prospekti samaaegsest koostamisest tulenevat kulude suurenemist. Sellega seoses tasub märkida, et väärtpaberite turuväärtus ei ole sama asi kui nende nimiväärtus, millel on tihtipeale puhtalt õiguslik ülesanne määrata kindlaks osalusmäär ettevõttes. Seega ei ole kõikidel väärtpaberitel nimiväärtust, sest mõnedes õigussüsteemides lubatakse emiteerida nimiväärtuseta väärtpabereid, nt mittekapitaliväärtpaberite puhul. Seetõttu soovitab komitee ettepanekut parandada asendades viide kapitaliväärtpaberite nimiväärtusele viitega kapitaliväärtpaberite turuväärtusele (või väärtpaberi paigutamisväärtusele) ja mittekapitaliväärtpaberite puhul viitega tagatisväärtusele.

3.2.3   Ettepanek muuta artikli 3 lõiget 2

3.2.3.1   Ettepanekus nähakse ette võimalus, et väärtpabereid pakkuvad finantsvahendajad võivad tugineda emitendi väljaantud algsele prospektile, kui see on kooskõlas Euroopa eeskirjadega, ja hoida kokku täiendavate prospektide koostamisega seotud kulusid. Komitee on selle ettepanekuga ja selle põhjendusega põhimõtteliselt nõus, kuid soovitab paremini selgitada, kuidas uus kord hakkaks kehtima juhul, kus finantsvahendaja asub kolmandas riigis ja pakub väärtpabereid teises kui emitendi asukohariigis.

3.2.3.2   Seejärel küsib komitee, kas asjaolu, et jaeturustusahelad võivad saada kasu punktis 3.2.3.1 käsitletud võimalustest, ei ole vastuolus finantsteabe kiire aegumisega. Seega tehakse ettepanek, et prospekti avaldamisel kehtestaksid finantsturgude kontrolli- ja järelevalveasutused, kellele emitent (või vahendaja) viitab, prospekti kehtivuse tähtaja. Tähtaja lõppemisel peaks teavet ajakohastama, kui tehing, mille kohta prospekt avaldati, on veel pooleli.

3.2.4   Ettepanek muuta artikli 4 lõike 1 punkti e

3.2.4.1   Tehakse ettepanek laiendada kehtivas direktiivis ette nähtud erandit, et hõlmata selliste äriühingute töötajate osalusskeemid, mida ei ole reguleeritud turul noteeritud (seega ka need äriühingud, kelle väärtpaberid on noteeritud kolmandate riikide turgudel). Selle ettepaneku eesmärk on kaotada vahetegemine eri tüüpi äriühingutel (kas ELis või kolmandates riikides noteeritud äriühingud või noteerimata äriühingud) ja piirata pakkumiskulusid majandussubjektide puhul, keda on äriühingus töötamise tõttu juba investeerimisriskist teavitatud.

3.2.4.2   Komitee kiidab kavatsuse kulusid vähendada heaks, kuid rõhutab, et tehingud, kus väärtpabereid pakutakse äriühingu töötajatele, võivad olla iseenesest asjakohaseks teabeks teisestel turgudel tegutsevatele investoritele, eelkõige rahvusvaheliste kontsernide puhul. Komitee soovib seega, et erandi laiendamisel vaadataks läbi ka eeskirjad turgude läbipaistvuse kohta Komitee võiks eraldi omaalgatuslikus arvamuses teha ettepaneku läbipaistvust käsitleva direktiivi muutmiseks.

3.2.5   Ettepank muuta artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 2 ja artiklit 7

3.2.5.1   Direktiivi ettepanekus soovitatakse pidada prospekti kokkuvõtet olulisemaks, arvestades kui suurt tähelepanu see saab, eriti jaeinvestorite tähelepanu. Kui prospekti kokkuvõte on valesti koostatud, siis võidakse selle koostajat vastutusele võtta. Ettepanekus täpsustatakse siiski, et prospekti kokkuvõtte väärtust ei näita tõhusalt mitte kasutatud sõnade arv, vaid põhiteabe sisu.

3.2.5.2   Komitee on nõus, et sõnade arv ei saa olla prospekti kokkuvõtte informatiivsuse piisav näitaja, kuid leiab, et direktiivi ettepanek peaks olema selgem kriteeriumite esitamisel olulisema teabe kindlaks tegemiseks. Kuna investoritel on vaja investeeringut eeldatava riski ja prognoositava tulu vahelise suhte alusel hinnata, siis peaks põhiteabe alla kuuluma investeeringu riskiprofiilile suuremat mõju avaldav teave, mida iseenesest on raske hinnata. Seega tehakse ettepanek, et põhiteave tehtaks kindlaks selle potentsiaalse mõju alusel, mida hinnatakse juba teistes ühenduse õigusnormides ette nähtud standardnäitajate alusel, nt riskiväärtuse (value-at-risk) alusel. Komitee toetab teist, tehniliselt lihtsamat lahendust: teha riskiväärtuse prospektis avaldamine kohustuslikuks.

3.2.6   Ettepanek muuta artikli 7 lõiget 2

Kõnealuse muudatuse eesmärk on viia informatiivse prospekti koostamise kulud tasakaalu emissiooni ulatusega, sh märkimisõiguse emissioonide puhul. On tõsi, et prospekti koostamise kulud ei ole täielikult kooskõlas finantstehingu mõõtmega, ja seega on väiksemate tehingute koorem proportsionaalselt suurem. Märkimisõiguse emissioonide puhul on aga kohustuste piiramine õigustatud eeldusel, et „olemasolevad aktsionärid on juba teinud algse otsuse investeerida ettevõtjasse ja peaksid seepärast tundma äriühingu finantsseisundit hästi.”

Komitee toetab nõuet vähendada prospektiga seotud kulude mõju finantstehingu ulatuse järgi, kuna see on objektiivselt mõõdetav kriteerium. Samas peab ta märkimisõiguse emissioonide kohustuste vähendamise põhjendust piiravaks, kuna märkimisõiguse emissioonile eelneb tihtipeale kauplemine majandussubjektidega, kes ei ole emissiooni ajal äriühingu aktsionärid ja kes võivad kannatada teabe asümmeetria all. Nagu juba varem näha võis, võimaldaks mõlemal juhul investeeringu riskiväärtuse märkimise kohustuslikuks tegemine prospekti koostamise kulusid piirata, mõjutamata samas oluliselt prospekti kokkuvõtte informatiivsust.

3.2.7   Ettepanek muuta artiklit 8

Artikli 8 muudatusettepanekus soovitatakse tehingu kogukulu vähendamiseks jätta teave emissiooni tagajate kohta esitamata, kui väärtpabereid tagab liikmesriik. Komitee on põhimõtteliselt kõnealuse ettepanekuga nõus, kuid soovitab, et prospektis oleks vähemalt märgitud tagaja viimane reiting, kuna see võib riigiti erineda, isegi samas valuutas noteeritud väärtpaberite väärtuse puhul, ja et tagatis võib olla pärit rahaliselt sõltumatust riigiasutusest või isegi eriotstarbelisest riigi varakogumist.

3.2.8   Ettepanek muuta artiklit 9 ja artikli 14 lõiget 4

Tehakse ettepanek pikendada prospekti kehtivusaega 24 kuule (praeguselt 12 kuult). Komitee kordab juba varem öeldut, et finantsteabe olemus ei võimalda teabe kehtivusaega rangelt kindlaks määrata. Seetõttu soovitab ta jääda praeguse 12 kuu juurde, kuid anda finantsturgude järelevalveasutustele võimaluse emitendi motiveeritud taotluse puhul tähtaega 12 kuu võrra pikendada.

3.2.9   Ettepanek muuta artiklit 10, artikli 11 lõiget 1, artikli 12 lõiget 2 ja artikli 14 lõiget 4

3.2.9.1   Komitee toetab ettepanekut jätta direktiivi artikkel 10 välja, kuna praegune kohustus esitada viimase 12 kuu jooksul enne prospekti välja andmist avaldatud teave tekitab emitendi jaoks ebavajaliku lisakoorma, ilma et sellest oleks kasu investorile, kes võib kaasaegsete teabevahenditega lihtsamalt varasemaid prospekte kätte saada, eriti, kui arvestada artikli 14 kavandatud muudatusettepanekut laiendada prospekti avaldamise nõuet ja muuta prospekti avaldamine tavapäraselt ettenähtud tähtajaks kohustuslikuks ka Internetis.

3.2.9.2   Artiklite 11 ja 12 muudatusettepanekud tulenevad artikli 10 väljajätmisest, mistõttu ei ole komitee sellele vastu, ilma et see piiraks eelmises punktis öeldut.

3.2.10   Ettepanek muuta artiklit 16

3.2.10.1   Ettepanekuga soovitakse eelkõige täpsustada, millal teabe andmise kohustus lõpeb, sest pakkumisperioodi lõppemine ja väärtpaberitega kauplemise algus ei lange alati kokku: seetõttu soovitatakse ettepanekus valida see, mis toimub enne. Komitee leiab, et ettepanekut võiks täiendada nõudega, et väärtpabereid pakkuvad vahendajad avaldaksid asjaomaste väärtpaberite määra pakkumisperioodi lõppemise ja väärtpaberitega kauplemise alguse vahele jääval perioodil. Selles ajavahemikus kaubeldud väärtpaberite määra andmeid (mida varem nimetati nn halliks turuks) peaks järelevalve ja kontrolliasutus atesteerima ja ta peaks märkima üles ka kõik andmed investeeringus osalevate vahendajate tehingute kohta.

3.2.10.2   Seejärel ühtlustatakse ettepanekus investorite taganemisõiguse tähtaega kahele tööpäevale pärast lisa avaldamist. Komitee toetab taganemisõiguse tähtaja ühtlustamise ettepanekut, kuid soovitab kehtestada kohustuse teavitada sellest täiendava prospekti vastu võtnud investoreid selleks otstarbeks edastatud e-posti aadressil.

3.2.11   Ettepanek muuta artiklit 18

Kehtiva direktiivi artikli 18 muudatusettepanek on sisult väga tehniline ja see võimaldab koostatud prospekti kinnitamistunnistusest kiiremini teavitada. See võimaldab prospekti avaldamisel piirata tehniliste vigadega seotud kulusid ja riske, eelkõige liikmesriikides, kus nn passisüsteem ei toimi veel korralikult. Komitee kiidab muudatusettepaneku heaks.

3.3   Vaadeldava ettepaneku artikli 2 analüüs ja märkused seoses direktiiviga 2004/109/EÜ

Direktiivi artikli 2 muudatusettepanekute eesmärk on viia kõnealuse direktiivi sätted kooskõlla eelnevate punktide sätetega. Komitee kiidab muudatused heaks, ilma et see piiraks eelnevates punktides öeldut.

---

18.12.2010

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 347/84

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „2008. aasta keskkonnapoliitika ülevaade””

KOM(2009) 304 lõplik

(2010/C 347/13)

Raportöör: Daniel RETUREAU

24. juunil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „2008. aasta keskkonnapoliitika ülevaade””

KOM(2009) 304 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 28. jaanuaril 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 460. istungjärgul 17.–18. veebruaril 2010 (17. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 118, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 10 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komitee on seisukohal, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid on kliimamuutuste ja säästva arengu problemaatikasse väga tõsiselt suhtunud. Siiski jääb palju teha ühiste seisukohtade saavutamiseks ning mõõdetavate ja ambitsioonikate kohustuste tagamiseks rahvusvahelisel tasandil ning selleks, et vaadata üle poliitika AKV riikide ja üldisemal tasandil arengumaade toetuseks. Sama kehtib ka peamiste kaubanduspartnerite, eelkõige USA puhul.

1.2   Toodete ökoloogilisele kogujalajäljele tuleks kehtestada miinimumnõuded. ELi poliitika peaks ka edaspidi põhinema nii õigusaktidel kui ka vabatahtlikel vahenditel ja algatustel, eesmärgiga muuta käitumist ja tõsta teadlikkust uutest probleemidest, millega inimkond peab edaspidi toime tulema. Teabe ja haridusega seonduvaid aspekte tuleks kodanikuühiskonna tasandil rohkem arendada.

1.3   Integreeritud kliima- ja energiapoliitika on hakanud vilja kandma. Seda poliitikat tuleks laiendada nii, et see hõlmaks teisi kasvuhoonegaase ja sektoreid (eelkõige eri transpordiliike), edendades rahvusvahelist koostööd kõnealuses valdkonnas.

1.4   Sellistel õigusaktidel nagu REACH või keskkonnavastutuse eeskirjad on ka edaspidi oluline roll koos tööstussektori, kodanike ja tarbijate algatustega.

1.5   Terve rida viimastel aastatel vastu võetud direktiive nõuab hoolikaid järelmeetmeid, et tagada nende korrektne ülevõtmine ning vastavasisulise riiklikku õigustiku tõhusus, eelkõige selle rakendamise järelevalve valdkonnas.

1.6   Aruanne on väga ulatuslik ja äärmiselt kasulik, aga mil määral on kodanikud sellest teadlikud?

2.   Komisjoni aruande põhipunktid

2.1   2008 oli aasta, mil ELi kodanikud puutusid esmakordselt äärmiselt tihedalt kokku kliimamuutuste problemaatikaga, millest on saanud esmase tähtsusega poliitikavaldkond.

2.2   See asjaolu rõhutab vajadust minna üle vähem süsihappegaasi heiteid tekitavale majandusele ja panustada ressursside säästmisse. Nende väljakutsetega toimetulemiseks on kavas täiendavad jõupingutused.

2.3   Majandust mõjutas suures ulatuses enneolematu kriis. Finantskriisi tulemusel vähenesid oluliselt investeeringud reaalmajandusse, samal ajal suurenesid märkimisväärselt töötus ja riigieelarvete puudujäägid, mis oli riiklike laenude ning pankadesse ja krediidiasutustesse investeerimise tagajärg.

2.4   Komisjoni aruanne sisaldab teatist nõukogule ja parlamendile. Komiteega ei ole korrapäraste eduaruannete teemal ametlikult konsulteeritud, kuid komitee soovib neid aruandeid saada, et järgida ELi õigustiku ja suuniste konkreetset rakendamist.

2.5   2008. aasta keskkonnapoliitika aruanne sisaldab kokkuvõtet ELi algatuste ning nende tõhususe kohta, eelkõige seoses kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustusega, mis võeti Kyotos, ning uute kohustustega, mis olid detsembris Kopenhaagenis toimunud kliimakonverentsi oodatud tulemuseks. Komitee võttis kõnealusel teemal vastu arvamuse (1).

2.6   Vastavalt komisjoni andmetele ja tehtud analüüsidele on ELil head eeldused saavutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgid, mis on seatud Kyoto protokollis kliimamuutustevastase võitluse raames. ELil ja selle liikmesriikidel – vähemalt enamikul neist – on igati lootust jõuda oma heitkoguste vähendamise eesmärkideni. Näib, et seatud eesmärke on võimalik isegi ületada tänu teatud liikmesriikide panusele, kes uurivad võimalust võtta täiendavaid meetmeid.

2.7   Aruandes käsitletakse eri valdkondi, mida hõlmab ELi keskkonnapoliitika. Komisjoni dokument on siiski ainult kokkuvõte täielikust aruandest, mis kujutab endast mahukat kogumikku, milles on üle 200 lehekülje ning mis on ära toodud komisjoni dokumendi lisas.

2.8   Võrreldes 2006. aasta ulatuslike andmetega olid 15-liikmelise ELi kasvuhoonegaaside heitekogused 2008. aasta juunis 2,7 % võrra väiksemad võrdlusaasta (1990) asjaomastest näitajatest, samal ajal kui majanduskasv oli ligikaudu 40 %. Praegune poliitika ja olemasolevad meetmed peaksid võimaldama võrdlusaastaga võrreldes heitkoguste vähendamist 3,6 % võrra 2010. aastal, st oleme poolel teel ajavahemikuks 2008–2012 püstitatud kohustuse suunas, vastavalt millele peab EL vähendama heitkoguseid 8 % võrra. Heitkoguste täiendavat vähendamist 3 % ulatuses, mis annaks kokku 6,6 %-lise vähendamise, on võimalik saavutada saastekvootide ostmisega kolmandatelt riikidelt heitkoguste vähendamise projektide abil Kyoto protokolli mehhanismide raames. Süsiniku neeldajad peaksid vähendama heitkoguseid veelgi 1,4 % võrra.

2.9   Neist meetmeist peaks piisama Kyoto eesmärkide saavutamiseks ning isegi ületamiseks, kuna liikmesriigid ei ole oma prognoosidesse veel kaasanud saastekvootide eraldamise ülemmäära, mis on kindlaks määratud aastateks 2008–2012 ELi heitkogustega kauplemise süsteemi osas. See peaks tagama heitkoguste vähenemise veel 3,3 % võrra võrdlusaasta näitajatega võrreldes.

3.   Märkused

3.1   Komisjoni prognoosid 2008. aasta aruandes põhinevad täielikel, kuid suhteliselt vanadel andmetel ning mittetäielikel andmetel, mis pärinevad 2006. aastast või hilisemast ajast. Kuid need olid 2008. aastal ainsad kättesaadavad andmed ning komisjon võttis arvesse kõiki asjaomaseid tulemusi, mida koguti kuni dokumendi avaldamiseni. Vaatamata Kopenhaagenis toimunud kliimakonverentsi pettumust valmistavatele tagajärgedele on komitee seisukohal, et EL peab saavutama heitkoguste vähendamise eesmärgi, mille ta kehtestas iseendale 2012. aastaks, ning jätkama püüdlusi heitkoguste vähendamiseks vastavalt 2020. aastaks kehtestatud eesmärgile.

3.2   Terve rida viimastel aastatel vastu võetud direktiive nõuab hoolikaid järelmeetmeid, et tagada direktiivide korrektne ülevõtmine ja ülevõetud riikliku õigustiku tõhusus, eelkõige selle rakendamise järelevalve valdkonnas. Osal liikmesriikidest ei õnnestunud täita neile määratud eesmärke. Aruandes tuuakse esile olemasolevad probleemid ja takistused ning tehtud edusammud. Aruanne on ulatuslik ja üksikasjalik ning sisaldab uusi näitajaid, mis kajastavad eri toodete ja tegevuste ökoloogilist kogujalajälge. Komitee loodab, et dokument leiab laia kõlapinna, samuti nagu ka tulevased aruanded, ning innustab muutma käitumist tootmise, turustamise ja tarbimise valdkonnas.

3.3   Komitee arvates ei ole piisavalt veenev argument, vastavalt millele kriis tähendab võimalust muuta meie tootmis- ja tarbimismustreid jätkusuutlikumaks. Pidevalt suureneb nende perekondade arv, kelle ostujõud väheneb oluliselt tööpuuduse ja selliste ettevõtete sulgemise tagajärjel, mis on osaliselt viinud oma tootmise üle kolmandatesse riikidesse. Tööhõive ja eluase, eelkõige noortele, on lühikeses perspektiivis ikka veel keskse tähendusega küsimused, millele tuleks leida positiivsed lahendused.

3.4   Ebakindlate, ajutiste ja osalise tööajaga töökohtade arv suureneb. See on asjaolu, mis tekitab ebastabiilsust ega tõhusta muudatusi majapidamiste tarbimisharjumustes ega ettevõtete tegevuses. Ettevõtted otsustavad mõnikord eksportida oma kõige saastavama tootmisprotsessi EList välja, selle asemel et investeerida teistesse tootmismudelitesse, kuna eelkõige VKEde jaoks on krediidivõimalused vähenenud.

3.5   Aruandes käsitletakse üksnes lühidalt kriisi tagajärgede küsimust ning keskkonnasõbralikke lahendusi ei ole kaugeltki veel leitud. Kriis on tabanud raskelt ka riike väljaspool Euroopa Liitu, eelkõige arengumaid. Praeguses olukorras on keeruline leida tõhusat poliitikat nende riikide abistamiseks, samal ajal kui ametlik arenguabi ja eri toetused kiiresti kahanevad. Tingimata on tarvis kiirelt ja järjekindlalt muuta meie käitumist, et aidata neid riike, kellel puuduvad vajalikud ressursid ja tehnoloogia kliimamuutuste vastu võitlemiseks.

3.6   Astudes sammu tagasi tavalise majandusideoloogia rakendamise poole, ei too see kaasa arengut turvalisema ja kvaliteetsema keskkonna suunas ning finantsturgude ja tööstuse edastatud signaalid ei tekita just erilist lootust. Vaja on ELi kodanike poliitilist otsusekindlust ja tugevamat pühendumust ning objektiivsemat aruandlust meedialt, kes ei peaks asjatult looma katastroofistsenaariume.

Uute tööstusriikide jaoks (Hiina, Brasiilia, India jne) on turumajandusega tööstusriikide vanad tarbimismudelid ikka veel ihaldusväärne eesmärk ning nende riikide valitsused ja kodanikud ei saa hästi aru piiranguist, mida soovitakse neile peale suruda keskkonnareostuse, eluviiside muutmise ja tarbimise valdkonnas. Nad näevad kliimamuutuste vastu peetavast võitlusest tulenevates nõudmistes ajaloolist ebaõiglust enda suhtes ja seda hetkel, mil nad üritavad päästa oma elanikkonda vaesusest ja edendada haridust ning tervishoidu industrialiseerimise abil, mis toimub tänu rahvusvaheliste ettevõtete nõudlusele alltöövõtjate kaupade järele.

3.7.1   Nende taotlusi abi saamiseks ja tehnosiirdeks tuleb võtta väga tõsiselt, kui soovitakse jätkata kliimalepetega algatatud teed.

3.8   Nende kaubavedu, mis toimub maailma ühest otsast teise killustatud tootmisahela ja üksteisest kaugel asuvate tarbijate tõttu, tuleks läbi mõelda ning välja töötada asjaomased meetmed. Keskkonna ja kliima heaks tehtud kulude uus sisestamine koormab praegu tarbijaid kulude ja saaste näol. Komitee toetab seetõttu jõupingutusi, mida tehakse MARPOLi konventsiooni läbivaatamisel ja laevade tekitatud merereostuse piiramisel. Samuti tuleks kehtestada ka üldised eeskirjad finantsturgude ja parema transpordilogistika jaoks ning jätkusuutliku toodangu toetamiseks.

3.9   Komitee jagab komisjoni seisukohta, vastavalt millele peaksid valitsused rakendama oma majanduse taastamise kavasid selleks, et saavutada paremat energiatõhusust, panustades keskkonnasõbralikku infrastruktuuri ja edendades keskkonnasõbralikku innovatsiooni.

3.10   Tugev keskkonnapoliitika võib aidata kaasa nn rohelisema ja väiksema kliimamõjuga majanduse hoogustumisele ning ettevõtete ja majapidamiste tarbimismustrite ümberkujundamisele.

3.11   Bioloogilise mitmekesisuse kiire vähenemine maailmas (paljude selliste taime- ja loomaliikide kadu, millest mõned, sealhulgas linnu- ja mesilasliigid, on suures ohus, samal ajal kui nende tähtsus põllumajanduse jaoks on väga suur) nõuab meetmete rakendamist, et pidurdada liikide kadumist. Eelkõige puudutab see järgmisi valdkondi:

—	metsade majandamine ja lageraiete lõpetamine ürgmetsades ja vihmametsades;

—	põllumajandusmeetodid (kindlaks on tehtud, et praegused taimekaitsevahendid mõjutavad mesilaste tervist ja lindude toitumist).

3.12   Komitee toetab uute näitajate väljatöötamist, mille puhul võetakse arvesse bioloogilist mitmekesisust ja kliimat, nagu tehti algust EUROSTATi jaoks kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi prioriteetsetes valdkondades.

3.13   Süsinikdioksiid ei ole ainus kasvuhoonegaas ning seetõttu tuleks olla väga tähelepanelik lämmastikoksiidide ja kõige sellise puhul, mis võib mõjutada osoonikihti ning põhjustada atmosfääri soojenemist.

3.14   Komitee rõhutab kodanike probleemidest teavitamise ja aktiivse osaluse tähtsust probleemide lahendamisel. Inimesi tuleks suunata heade tavade kasutamisele kaupade tarbimisel ning majapidamisjäätmete piiramisele ja sorteerimisele. Sama oluline on, et ettevõtted teadvustaksid endale kõnealuseid probleeme ja kaasaksid võitluse kliimamuutuste vastu oma kohustuste hulka, mis neil on sotsiaalvastutuse valdkonnas.

3.15   Suuremat osa aruandes nimetatud programmidest ja eeskirjadest on komitee käsitlenud oma varasemates arvamustes (2). Komitee on samuti loonud säästva arengu vaatlusrühma, et tõhusamalt panustada kliimamuutuste vastu võitlemise strateegiatesse, ELi õigusaktide ja poliitika järelmeetmetesse ning nende tõhususe kontrolli.

---

(1)  ELT C 128, 18.5.2010, lk 116.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused: ELT C 128, 18.5.2010, lk 122.; ELT C 318, 23.12.2009, lk 97; ELT C 317, 23.12.2009, lk 75; ELT C 318, 23.12.2009, lk 92; ELT C 306, 16.12.2009, lk 42; ELT C 277, 17.11.2009, lk 67; ELT C 277, 17.11.2009, lk 62; ELT C 318, 23.12.2009, lk 88; ELT C 218, 11.9.2009, lk 55; ELT C 218, 11.9.2009, lk 50; ELT C 218, 11.9.2009, lk 46; ELT C 175, 28.7.2009, lk 34; ELT C 218, 11.9.2009, lk 59; ELT C 306, 16.12.2009, lk 39; ELT C 204, 9.8.2008, lk 66.

---