17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/2

Euroopa Kohtu (teine koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus (Commissione tributaria provinciale di Roma (Itaalia) eelotsusetaotlus) — Pontina Ambiente Srl versus Regione Lazio

(Kohtuasi C-172/08) (1)

(Keskkond - Direktiiv 1999/31/EÜ - Artikkel 10 - Erimaks tahkete jäätmete prügilasse ladestamise eest - Selle maksu kohaldamine prügila käitaja suhtes - Prügila käitamiskulud - Direktiiv 2000/35/EÜ - Viivitusintress)

2010/C 100/02

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Commissione tributaria provinciale di Roma

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Pontina Ambiente Srl

Kostja: Regione Lazio

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 15/04, lk 228) artikli 10 tõlgendamine ja Euroopa parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35 hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/01, lk 226) ning EÜ artiklite 12, 14, 43 ja 46 tõlgendamine — Siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad tahkete jäätmete prügilasse ladestamise erimaksu ja kohustavad prügila käitajat tasuma nimetatud maksu ettemaksuna, ladestatavate jäätmete koguse alusel kinnitatud summas, mille osas maksukohustuslaseks on ladestaja

Resolutsioon

Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1882/2003) artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis kohustavad prügila käitajat tasuma maksu, mille peavad talle hüvitama jäätmeid ladestanud omavalitsusüksused, ja mis näevad ette käitajale rahatrahvi määramise maksu hilinenud tasumise korral, kuid siiski tingimusel, et koos nimetatud õigusnormidega võetakse meetmed, millega tagatakse maksu tõhus ja kiire hüvitamine, ja tingimusel, et kohaliku omavalitsusüksuse poolt käitajale makstav hind sisaldab kõiki hüvitamise käigus tekkinud kulusid ja eelkõige kulusid, mis tekivad kohaliku omavalitsusüksuse poolt nimetatud alusel käitajale võlgnetavate summade hilinenud tasumise tõttu, kaasa arvatud selle hilinemise tõttu käitajale määratud võimalik rahatrahv. Siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, kas nimetatud tingimused on täidetud.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artiklit 1, artikli 2 punkti 1 ja artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellised summad, mis prügi ladestanud kohalik omavalitsusüksus võlgneb prügila käitajale näiteks tulenevalt maksu hüvitamise kohustusest, kuuluvad kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse ja seetõttu on liikmesriigid nimetatud direktiivi artikli 3 alusel kohustatud tagama, et käitaja saab kohaliku omavalitsusüksuse poolt nende summade tasumisega hilinemise korral nõuda temalt sisse intressi.

(1) ELT C 183, 19.7.2008.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/3

Euroopa Kohtu (suurkoda) 23. veebruari 2010. aasta otsus (Court of Appeal’i (Ühendkuningriik) eelotsusetaotlus) — London Borough of Harrow versus Nimco Hassan Ibrahim, Secretary of State for the Home Department

(Kohtuasi C-310/08) (1)

(Isikute vaba liikumine - Kolmanda riigi kodaniku, kes on liikmesriigi kodaniku abikaasa, ja nende liikmesriigi kodanikest laste elamisõigus - Liikmesriigi kodaniku tasustatud töö tegemise lõppemine, millele järgneb tema lahkumine vastuvõtvast liikmesriigist - Laste kandmine õppeasutuse nimekirja - Elatusvahendite puudumine - Määrus (EMÜ) nr 1612/68 - Artikkel 12 - Direktiiv 2004/38/EÜ)

2010/C 100/03

Kohtumenetluse keel: inglise

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Court of Appeal

Põhikohtuasja pooled

Hageja: London Borough of Harrow

Kostja: Nimco Hassan Ibrahim, Secretary of State for the Home Department

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Court of Appeal — Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (ELT L 158, lk 77) ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 12 tõlgendamine — Kolmanda riigi kodanikust abikaasa ja tema liikmesriigi kodanikest lapsed, kes on ühinenud sama liikmesriigi kodanikust abikaasaga Ühendkuningriigis, kus viimane teeb tasustatud tööd — Abikaasa ja laste elamisõigus pärast seda, kui töötanud abikaasa kaotab tasustatud tööd tegeva töötaja staatuse ning lahkub Ühendkuningriigist

Resolutsioon

Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võivad vastuvõtvas liikmesriigis töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsed ja neid tegelikult kasvatav vanem tuletada vastuvõtvas riigis elamise õiguse üksnes nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires, mida on muudetud nõukogu 27. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92, artiklist 12, ilma et see õigus oleks seatud sõltuvaks tingimusest, et neil on piisavalt vahendeid ja üldine ravikindlustus selles riigis.

(1) ELT C 247, 27.9.2008.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/3

Euroopa Kohtu (teine koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus (Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaad) eelotsusetaotlus) — X Holding B.V. versus Staatssecretaris van Financiën

(Kohtuasi C-337/08) (1)

(EÜ artiklid 43 ja 48 - Maksuõigusnormid - Ettevõtte tulumaks - Residendist emaettevõtjast ja ühest või mitmest residendist tütarettevõtjast moodustatud maksukohustuslane - Emaettevõtja kasumi maksustamine - Keeld moodustada mitteresidendist tütarettevõtjaga ühine maksukohustuslane)

2010/C 100/04

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hoge Raad der Nederlanden

Põhikohtuasja pooled

Hageja: X Holding B.V.

Kostja: Staatssecretaris van Financiën

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Hoge Raad der Nederlanden Den Haag — EÜ artiklite 43 ja 48 tõlgendamine — Sätted, mille kohaselt võib residendist emaettevõtja moodustada ühe või mitme oma tütarettevõtjaga ühise maksukohustuslase, kusjuures selle üksuse kasumilt kogutakse maksu emaettevõtjalt — Mitteresidendist tütarettevõtja välistamine sellest menetlusest

Resolutsioon

EÜ artiklitega 43 ja 48 ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis lubab emaettevõtjal moodustada ühise maksukohustuslase residendist tütarettevõtjaga, kuid mille alusel ei või nimetatud emaettevõtja sellist ühist maksukohustuslast moodustada mitteresidendist tütarettevõtjaga, kuna viimase kasumi suhtes ei kuulu kohaldamisele kõnealuse liikmesriigi maksuõigusnormid.

(1) ELT C 272, 25.10.2008.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/4

Euroopa Kohtu (neljas koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus (Bundesgerichtshofi (Saksamaa) eelotsusetaotlus) — Car Trim GmbH versus KeySafety Systems Srl

(Kohtuasi C-381/08) (1)

(Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades - Määrus (EÜ) nr 44/2001 - Artikli 5 punkti 1 alapunkt b - Kohtualluvus lepingutega seotud asjades - Kohustuse täitmise koha kindlaksmääramine - „Kaupade müügi” ja „teenuste osutamise” eristamise kriteeriumid)

2010/C 100/05

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Car Trim GmbH

Kostja: KeySafety Systems Srl

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Bundesgerichtshof — Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste [tunnustamise ja] täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 5 punkti 1 alapunkti b tõlgendamine — Valmistatavate toodete tarneleping, mis sisaldab ka tellija ettekirjutusi valmistatavate toodete ostmise, töötlemise ja tarnimise kohta, sealhulgas valmistamise kvaliteedi tagamise, tarnetähtaegadest kinnipidamise ja tellimuse sujuva haldamise kohta — Kaupade müügi ja teenuste osutamise eristamise kriteeriumid

Resolutsioon

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste [tunnustamise ja] täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 5 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et valmistatavate või toodetavate kaupade tarnelepingud tuleb olenemata juhistest, mis ostja on valmistatavate kaupade hankimise, töötlemise ja tarnimise kohta andnud, ning ilma et ostja oleks tarnijat materjaliga varustanud ja kui tarnija vastutab kauba kvaliteedi ning lepingule vastavuse eest, kvalifitseerida „kaupade müügiks”.

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimest taanet tuleb tõlgendada nii, et kaugmüügi puhul peab koha, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, kindlaks määrama lepingutingimuste põhjal. Kui kaupade üleandmise kohta on võimatu selle alusel kindlaks määrata ilma lepingu suhtes kohaldatavale materiaalõigusele tuginemata, on kõnealuseks kohaks see, kus kaubad anti füüsiliselt ostja käsutusse, millest tulenevalt ostja sai või oleks pidanud saama müügitehingu lõppsihtkohas nende kaupade valduse.

(1) ELT C 301, 22.11.2008.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/4

Euroopa Kohtu (neljas koda) 25. veebruaril 2010. aasta otsus (Finanzgericht Hamburg — Saksamaa eelotsusetaotlus) — Firma Brita GmbH versus Hauptzollamt Hamburg-Hafen

(Kohtuasi C-386/08) (1)

(EÜ-Iisraeli assotsiatsioonileping - Territoriaalne kohaldamisala - EÜ-PVO assotsiatsioonileping - Jordani Läänekaldalt pärit kaupadele Iisraelist pärit kaupade tariifse sooduskohtlemise kohaldamisest keeldumine - Kahtlus kauba päritolu suhtes - Heakskiidetud eksportija - Arvedeklaratsioonide järelkontroll impordiriigi tolli poolt - Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioon - Rahvusvaheliste lepingute suhtelise toime põhimõte)

2010/C 100/06

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Finanzgericht Hamburg — Saksamaa

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Firma Brita GmbH

Kostja: Hauptzollamt Hamburg-Hafen

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Finanzgericht Hamburg — Brüsselis 20. novembril 1995 allakirjutatud Euroopa-Vahemere piirkonna leping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel (EÜT 2000, L 147, lk 3; ELT eriväljaanne 11/33, lk 287), eelkõige selle protokolli nr 4 artiklite 32 ja 33 tõlgendamine, samuti Brüsselis 24. veebruaril 1997 allakirjutatud ühelt poolt Euroopa Ühenduse ning teiselt poolt Jordani Läänekalda ja Gaza sektori Palestiina omavalitsuse nimel toimiva Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) vahel kaubandust ja koostööd käsitleva Euroopa Vahemere piirkonna ajutise assotsiatsioonilepingu (EÜT L 187, lk 3; ELT eriväljaanne 11/26, lk 122) tõlgendamine — Iisraelist pärit toodetele kehtiva tariifse soodustuse kohaldamisest keeldumine kaupadele, mis on pärit Iisraeli asundustest Jordani Läänekaldal — Impordiriigi ametiasutuste õigus kontrollida tagantjärele päritolusertifikaate, kui kahtlused toote päritolu osas tulenevad üksnes sellest, et Euroopa ühenduste ja Iisraeli vahelise assotsiatsioonilepingu pooled tõlgendavad erinevalt mõistet „Iisraeli riigi territoorium” ning kui selle mõiste tõlgendamiseks ei ole eelnevalt läbi viidud selle lepingu protokolli nr 4 artiklis 33 ettenähtud vaidluste lahendamise menetlust

Resolutsioon

Impordiliikmesriigi toll võib EÜ Iisraeli assotsiatsioonilepingus kehtestatud sooduskohtlemise võimaldamisest keelduda, kui asjaomased kaubad on pärit Jordani Läänekaldalt. Lisaks ei või impordiliikmesriigi toll õiguslikke kvalifikatsioone kumuleerida, jättes lahtiseks küsimuse, kumba assotsiatsioonilepingut, see tähendab Euroopa-Vahemere piirkonna lepingut, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel, või Euroopa Ühenduse ning Jordani Läänekalda ja Gaza sektori Palestiina omavalitsuse nimel toimiva Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) vahelist kaubandust ja koostööd käsitlevat Euroopa-Vahemere piirkonna ajutist assotsiatsioonilepingut, millele kirjutati alla 24. veebruaril 1997 Brüsselis, tuleb kohaldada käesoleval juhul ja kas päritolutõendi peab väljastama Iisraeli või Palestiina ametiasutus.

Euroopa-Vahemere piirkonna lepingule (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel) lisatud protokolli nr 4 artiklis 32 ette nähtud menetluse raames ei ole impordiriigi toll seotud neile esitatud päritolutõendi ja eksportiva riigi tolli vastusega, kui nimetatud vastus ei sisalda piisavat teavet selle protokolli artikli 32 lõike 6 tähenduses, et määrata toodete tegelik päritolu. Lisaks ei ole impordiriigi tollil kohustust suunata nimetatud protokolli artikli 39 alusel asutatud tollikoostöökomiteele vaidlust, mis puudutab nimetatud assotsiatsioonilepingu territoriaalse kohaldamisala tõlgendamist.

(1) ELT C 285, 8.11.2008.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/5

Euroopa Kohtu (teine koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus — Lancôme parfums et beauté & Cie SNC versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) CMS Hasche Sigle

(Kohtuasi C-408/08 P) (1)

(Apellatsioonkaebus - Ühenduse kaubamärk - Määrus (EÜ) nr 40/94 - Artikli 55 lõike 1 punkt a ja artikli 7 lõike 1 punkt c - Põhjendatud huvi esitada kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlus absoluutsel kehtetuks tunnistamise põhjusel - Advokaadibüroo - Sõnamärk „COLOR EDITION” - Kirjeldavatest osadest koosneva sõnamärgi kirjeldavus)

2010/C 100/07

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Lancôme parfums et beauté & Cie SNC (esindaja: advokaat A. von Mühlendahl)

Teised menetlusosalised: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (esindaja: A. Folliard-Monguiral), CMS Hasche Sigle

Kohtuasja ese

Apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu (teine koda) 8. juuli 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas T-160/07: Lancôme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — CMS Hasche Sigle, millega jäeti rahuldamata apellandi hagi ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 26. veebruari 2007. aasta otsuse peale, millega tühistati kaubamärgi COLOR EDITION registreering kosmeetika- ja jumestustoodetele — Nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) artikli 7 lõike 1 punkti c ja artikli 55 lõike 1 punkti a rikkumine — Põhjendatud huvi esitada kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotlus — Advokaadibüroo — Isikliku majandushuvi puudumine taotleda kosmeetikakaubamärgi tühistamist — Tajutav erinevus selle vahel, milliseid seoseid kaubamärgitaotluses kasutatud mõisted tekitavad, ning kuidas asjaomane avalikkus tavapäraselt asjaomaseid kaupu ja teenuseid või nende olulisi omadusi keeleliselt tähistab

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Lancôme parfums et beauté & Cie SNC-lt.

(1) ELT C 6, 10.1.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/6

Euroopa Kohtu (suurkoda) 23. veebruari 2010. aasta otsus (Court of Appeal’i (Ühendkuningriik) eelotsusetaotlus) — Maria Texeira versus London Borough of Lambeth, Secretary of State for the Home Department

(Kohtuasi C-480/08) (1)

(Isikute vaba liikumine - Elamisõigus - Liikmesriigi kodanik, kes on teises liikmesriigis töötanud ja jäänud sinna pärast töötamise lõpetamist elama - Vastuvõtvas liikmesriigis kutseharidust omandav laps - Isiklike elatusvahendite puudumine - Määrus (EMÜ) nr 1612/68 - Artikkel 12 - Direktiiv 2004/38/EÜ)

2010/C 100/08

Kohtumenetluse keel: inglise

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Court of Appeal

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Maria Texeira

Kostja: London Borough of Lambets, Secretary of State for the Home Department

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Court of Appeal (Ühendkuningriik) — Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda (ELT L 158, lk 77) ja nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) artikli 12 tõlgendamine — Liidu kodaniku, kes ei ole enam töötaja staatuses ja kellel ei ole enam elamisõigust vastavalt töötajate vaba liikumise sätetele, elamisõigus Ühendkuningriigis — Sellise kodaniku lapse õigus Ühendkuningriigis elada, selleks et viia lõpule kutseõpingud — Ema õigus seal eestkostjana lapsega elada

Resolutsioon

Liikmesriigi kodanik, kes on töötanud teise liikmesriigi territooriumil, kus tema laps käib koolis, võib sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas seda last tegelikult kasvatava vanemana tuletada vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse üksnes nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires, mida on muudetud nõukogu 27. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92, artiklist 12, ilma et ta peaks vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, sätestatud tingimustele.

Vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigus, mis on vanemal, kes kasvatab tegelikult last, kes kasutab määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt õigust käia koolis, ei sõltu tingimusest, mille kohaselt peab sellel vanemal olema piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ja vastuvõtvas liikmesriigis üldine ravikindlustus.

3.	Kui võõrtöötaja laps käib vastuvõtvas liikmesriigis koolis, ei sõltu seda last tegelikult kasvatava vanema elamisõigus selles riigis tingimusest, et üks lapse vanematest oleks lapse õpingute alustamise päeval töötanud võõrtöötajana nimetatud liikmesriigis.

4.	Võõrtöötaja last tegelikult kasvatava vanema elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis, kui see laps käib selles riigis koolis, lõpeb selle lapse täisealiseks saamisega, välja arvatud juhul, kui lapsel on õpingute jätkamiseks ja lõpetamiseks jätkuvalt vaja selle vanema kohalolu ja hoolitsust.

(1) ELT C 32, 7.2.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/7

Euroopa Kohtu (teine koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus (Bundesverwaltungsgerichti eelotsusetaotlus, Saksamaa) — Müller Fleisch GmbH versus Land Baden-Württemberg

(Kohtuasi C-562/08) (1)

(Veiste spongioosse entsefalopaatia seiresüsteem - Määrus (EÜ) nr 999/2001 - Üle 30 kuu vanused veised - Tavatingimustes tapmine - Inimtoiduks ette nähtud liha - Kohustuslik kontrollimine - Siseriiklikud õigusnormid - Kontrollikohustus - Laiendamine - Üle 24 kuu vanused veised)

2010/C 100/09

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesverwaltungsgericht

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Müller Fleisch GmbH

Kostja: Land Baden-Württemberg

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Bundesverwaltungsgericht — Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad (EÜT L 147, lk 1; ELT eriväljaanne 03/32, lk 289), artikli 6 lõike 1 koostoimes sama määruse, mida on muudetud komisjoni 22. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1248/2001 (EÜT L 173, lk 12; ELT eriväljaanne 03/32, lk 450), III lisa A peatüki I jaoga tõlgendamine — Kohustus kontrollida kõiki üle 30 kuu vanuseid, tavatingimustes tapetud ja inimtoiduks ette nähtud veiseid spongioosse entsefalopaatia suhtes — Siseriiklikud normid, mis laiendavad kontrollikohustust kõigi üle 24 kuu vanuste veiste suhtes

Resolutsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 999/2001 (millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad) artikli 6 lõikega 1 ning sama määruse (muudetud komisjoni 22. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1248/2001) III lisa A peatüki I jaoga ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt tuleb kõiki üle 24 kuu vanuseid veiseid kontrollida veiste spongioosse entsefalopaatia suhtes.

(1) ELT C 69, 21.3.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/7

Euroopa Kohtu (viies koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus (Fővárosi Bíróság’i eelotsusetaotlus — Ungari) — Sió-Eckes kft versus Mezőgazdasági és Vidékfejlesztési Hivatal Központi Szerve

(Kohtuasi C-25/09) (1)

(Ühine põllumajanduspoliitika - Määrus (EÜ) nr 2201/96 - Töödeldud puu- ja köögiviljatoodete turu ühine korraldus - Määrus (EÜ) nr 1535/2003 - Puu- ja köögiviljatoodete toetuskava - Töödeldud tooted - Virsikud siirupis ja/või omas mahlas - Valmistooted)

2010/C 100/10

Kohtumenetluse keel: ungari

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Fővárosi Bíróság

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Sió-Eckes kft

Vastustaja: Mezőgazdasági és Vidékfejlesztési Hivatal Központi Szerve

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Fővárosi Bíróság (Ungari) — Nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2201/96 töödeldud puu- ja köögiviljasaaduste turu ühise korralduse kohta (EÜT L 297, lk 29; ELT eriväljaanne 3/20, lk 83) artikli 2 lõike 1, komisjoni 29. augusti 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1535/2003, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/96 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljatoodete toetuskavaga (ELT L 218, lk 14; ELT eriväljaanne 3/39, lk 555), artikli 2 punkti 1 ning komisjoni 28. juuli 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 2320/89 tootmistoetuskavakõlblike siirupis ja omas mahlas säilitatavate virsikute kvaliteedi miinimumnõuete kohta (EÜT L 220, lk 54; ELT eriväljaanne 3/09, lk 136) artikli 3 tõlgendamine — Puu- ja köögiviljade töötlemisel saadud toodete sektori abikava raames toodetud virsiku viljaliha — Nimetatud abikava kohaldatavus virsikutoodetele tootekujul, mida määruses (EMÜ) nr 2320/89 ei ole ette nähtud, ning tootmisprotsessi erinevate etappide pooltoodetele, mis on mõeldud hilisemaks töötlemiseks.

Resolutsioon

Nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2201/96 töödeldud puu- ja köögiviljasaaduste turu ühise korralduse kohta, muudetud komisjoni 1. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 386/2004, artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud toetuste süsteemi saab kohaldada toote suhtes, mis kuulub esiteks ühe selle muudetud määruse I lisas loetletud CN-koodi alla — mille hulgas on ka CN-kood 2008 70 92 — ja vastab teiseks määratlusele „siirupis ja/või omas mahlas virsikud” sama määruse tähenduses koosmõjus komisjoni 29. augusti 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1535/2003, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/96 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljatoodete toetuskavaga, muudetud määrusega nr 386/2004, ja koosmõjus komisjoni 28. juuli 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 2320/89 tootmistoetuskavakõlblike siirupis ja omas mahlas säilitatavate virsikute kvaliteedi miinimumnõuete kohta, muudetud komisjoni 22. mai 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 996/2001.

2.	Virsikute töötlemise eri järkudes saadavat toodet võib käsitada valmistootena muudetud määruse nr 2201/96 ja muudetud määruse nr 1535/2003 tähenduses, kui sellel on muudetud määruse nr 1535/2003 artikli 2 punktis 1 määratletud tunnused.

(1) ELT C 82, 4.4.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/9

Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus (Korkein hallinto-oikeuse eelotsusetaotlus — Soome) — Lahti Energia Oy

(Kohtuasi C-209/09) (1)

(Direktiiv 2000/76/EÜ - Jäätmete põletamine - Põletusrajatis - Koospõletusrajatis - Gaasitehasest ja elektrijaamast koosnev kompleks - Gaasitehases soojustöötlemise teel saadud puhastamata gaasi põletamine elektrijaamas)

2010/C 100/12

Kohtumenetluse keel: soome

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Korkein hallinto-oikeus

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Lahti Energia Oy

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Korkein hallinto-oikeus — Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2000. aasta direktiivi 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta (EÜT L 332, lk 91; ELT eriväljaanne 15/05, lk 353) artikli 3 tõlgendamine — Kompleks, kuhu kuulub jäätmetest gaasi tootev tehas ja elektrijaam, mille aurukatlas põletatakse gaasitehases jäätmete soojustöötlemisel saadud gaasi — Puhastatud gaasi asemel puhastamata gaasi põletamine elektrijaama aurukatlas

Resolutsioon

Elektrijaama, mis kasutab tehases jäätmete koospõletamise teel saadud gaasi lisakütusena tootmisel enamasti kasutatavate fossiilsete kütuste kõrval, tuleb pidada koos selle tehasega „koospõletusrajatiseks” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2000. aasta direktiivi 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta artikli 3 punkti 5 tähenduses, kui seda gaasi ei ole nimetatud tehases puhastatud.

(1) ELT C 193, 15.8.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/9

Euroopa Kohtu (seitsmes koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus — Euroopa Komisjon versus Hispaania Kuningriik

(Kohtuasi C-295/09) (1)

(Liikmesriigi kohustuste rikkumine - Direktiiv 2006/43/EÜ - Äriühinguõigus - Raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslik audit - Ettenähtud tähtaja jooksul üle võtmata jätmine)

2010/C 100/13

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Braun ja E. Adsera Ribera)

Kostja: Hispaania Kuningriik (esindaja: F. Díez Moreno)

Kohtuasja ese

Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, lk 87), täitmiseks vajalike meetmete ettenähtud tähtajaks vastu võtmata jätmine

Resolutsioon

Kuna Hispaania Kuningriik ei ole vastu võtnud vajalikke õigus- ja haldusnorme, et täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ, siis on Hispaania Kuningriik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

2.	Mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

(1) ELT C 256, 24.10.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/10

Euroopa Kohtu (seitsmes koda) 25. veebruari 2010. aasta otsus — Euroopa Komisjon versus Austria Vabariik

(Kohtuasi C-330/09) (1)

2010/C 100/14

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Braun ja M. Adam)

Kostja: Austria Vabariik (esindaja: C. Pesendorfer)

Kohtuasja ese

Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, lk 87), täitmiseks vajalike normide ettenähtud tähtaja jooksul vastu võtmata või nendest normidest teatamata jätmine

Resolutsioon

Kuna Austria Vabariik ei ole vastu võtnud kõiki vajalikke õigus- ja haldusnorme, et täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ, siis on Austria Vabariik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

2.	Mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt.

(1) ELT C 233, 26.9.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/10

Euroopa Kohtu 16. detsembri 2009. aasta määrus — (High Court of Justice (Chancery Division), High Court of Justice (England & Wales), Queen's Bench Division (Administrative Court) (Ühendkuningriik) eelotsusetaotlus) — Football Association Premier League Ltd, NetMed Hellas SA, Multichoice Hellas SA/QC Leisure, David Richardson, AV Station plc, Malcolm Chamberlain, Michael Madden, SR Leisur Ltd, Philip George Charles Houghton, Derek Owen (C-403/08), Karen Murphy versus Media Protection Services Ltd (C-429/08)

(Liidetud kohtuasjad C-403/08 ja C-429/08) (1)

(Eelotsusetaotlus - Taotlus osaleda menetluses - Taotluse rahuldamata jätmine)

2010/C 100/15

Kohtumenetluse keel: inglise

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

High Court of Justice (Chancery Division), High Court of Justice (England & Wales), Queen's Bench Division (Administrative Court)

Põhikohtuasjas toimuva menetluse pooled

Hagejad: Football Association Premier League Ltd, NetMed Hellas SA, Multichoice Hellas SA (C-403/08), Karen Murphy (C-429/08)

Kostjad: QC Leisure, David Richardson, AV Station plc, Malcolm Chamberlain, Michael Madden, SR Leisur Ltd, Philip George Charles Houghton, Derek Owen (C-403/08), Media Protection Services Ltd (C-429/08)

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — High Court of Justice (Chancery Division) — EÜ artiklite 28, 30, 49 ja 81, samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 1998. aasta direktiivi 98/84/EÜ tingimusjuurdepääsul põhinevate või seda sisaldavate teenuste õiguskaitse kohta (EÜT L 320, lk 54; ELT eriväljaanne 06/03, lk 147) artikli 2 punktide a ja e, artikli 4 punkti a ja artikli 5, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artiklite 2 ja 3 ja artikli 5 lõike 1, nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224) artikli 1 punktide a ja b ning nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiivi 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134) tõlgendamine — Tasu eest ainuõiguste andmine jalgpallimängude satelliidi kaudu taasedastamiseks — Seaduslikult teises liikmesriigis turuleviidud dekoodrite turustamine Ühendkuningriigis, mis võimaldab näidata nimetatud mänge ainuõigusi rikkudes

Resolutsioon

1.	Jätta rahuldamata Union of European Football Associationsi (UEFA), British Sky Broadcasting Ltd-i, Setanta Sports Sàrl-i ja The Motion Picture Associationi taotlus osaleda menetluses.

2.	Kohtukulude osas ei ole vaja otsust teha.

(1) ELT C 301, 22.11.2008.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/11

Euroopa Kohtu 9. detsembri 2009. aasta määrus — Luigi Marcuccio versus komisjon

(Kohtuasi C-513/08 P) (1)

(Apellatsioonkaebus - Ametnikud - Sotsiaalkindlustus - Ametniku teatavate ravikulude 100 %-lise hüvitamise taotluse sõnaselge rahuldamata jätmine - Osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu apellatsioonkaebus)

2010/C 100/16

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Luigi Marcuccio (esindaja: G. Cipressa)

Vastustaja: Euroopa Komisjon (esindajad: J. Currall, C. Berardis-Kayser, advokaat A. dal Ferro)

Ese

Apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu (neljas koda) 9. septembri 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas T-143/08: Marcuccio vs. komisjon, millega Esimese Astme Kohus jättis vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata nõude tühistada Euroopa Ühenduste ühise ravikindlustusskeemi arveldusbüroo otsused, millega esiteks keelduti hüvitamast apellandi teatavaid ravikulusid 100 % ulatuses ning teiseks keelduti hüvitamast teatavaid arstivisiidi kulusid vastavalt juhtivate arstiteadlastega konsulteerimisele kohaldatavatele eeskirjadele, ning samuti nõude kohustada komisjoni tasuma apellandile teatavad ravikulude summad.

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja L. Marcucciolt.

(1) ELT C 32, 7.2.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/12

Euroopa Kohtu (seitsmes koda) 15. jaanuari 2010. aasta määrus — Messer Group GmbH versus Air Products and Chemicals Inc., Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

(Kohtuasi C-579/08 P) (1)

(Apellatsioonkaebus - Kodukorra artikkel 119 - Ühenduse kaubamärk - Määrus (EÜ) nr 40/94 - Artikli 8 lõike 1 punkt b - Sõnamärgid Ferromix, Inomix ja Alumix - Varasemad sõnamärgid FERROMAXX, INOMAXX ja ALUMAXX - Omaniku vastulause - Asjaomane avalikkus - Sarnasuse aste - Varasema kaubamärgi nõrk eristusvõime - Segiajamise tõenäosus)

2010/C 100/18

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Messer Group GmbH (esindajad: Rechtsanwalt W. Graf v. Schwerin ja Rechtsanwalt J. Schmidt)

Teised menetluspooled: Air Products and Chemicals Inc. (esindaja: Rechtsanwältin S. Heurung), Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (esindaja: D. Botis)

Ese

Apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu (esimene koda) 15. oktoobri 2008. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-305/06–T-307/06: Air Products and Chemicals vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, millega Esimese Astme Kohus tühistas Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 12. septembri 2006. aasta otsused, millega jäeti rahuldamata kaebused, mille esitas klassi 1 kuuluvate kaupade jaoks registreeritud ühenduse sõnamärkide „FERROMAXX”, „INOMAXX” ja „ALUMAXX” omanik tühistamisosakonna otsuste peale, millega lükati osaliselt tagasi vastulause sõnamärkide „FERROMIX”, „INOMIX” ja „ALUMIX” klassidesse 1 ja 4 kuuluvate kaupade jaoks registreerimise taotlustele

Resolutsioon

1.	Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Mõista Air Products and Chemicals Inc. kohtukulud välja Messer Group GmbH-lt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

3.	Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kannab ise oma kohtukulud.

(1) ELT C 55, 7.3.2009

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/12

Euroopa Kohtu 22. jaanuari 2010. aasta määrus — Makhteshim-Agan Holding BV, Makhteshim-Agan Italia Srl, Magan Italia Srl versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-69/09 P) (1)

(Kiirendatud menetlus)

2010/C 100/19

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitajad: Makhteshim-Agan Holding BV, Makhteshim-Agan Italia Srl, Magan Italia Srl (esindajad: advokaadid K. Van Maldegem ja C. Mereu)

Vastustaja: Euroopa Komisjon (esindajad: N.B. Rasmussen ja L. Parpala)

Ese

Apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu (kuues koda) 26. novembri 2008. aasta määruse peale kohtuasjas T-393/06: Makhteshim-Agan Holding jt vs. komisjon — Selle määrusega tunnistas Esimese Astme Kohus vastuvõetamatuks hagi, milles paluti tühistada komisjoni otsus, mis väidetavalt sisaldus 12. oktoobri 2006.aasta kirjas (D/531125) ja mille kohaselt jäeti esitamata ettepanek toimeaine azinphos-methyl kandmiseks nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332) I lisasse — Vaidlustatav akt

Resolutsioon

1.	Jätta rahuldamata Makhteshim-Agan Holding BV, Makhteshim-Agan Italia Srl ja Magan Italia Srl taotlus lahendada kohtuasi C-69/09 P kiirendatud menetluses.

2.	Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

(1) ELT C 82, 4.4.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/13

Euroopa Kohtu (seitsmes koda) 13. jaanuari 2010. aasta määrus (Commissione tributaria provinciale di Parma (Itaalia) eelotsusetaotlused) — Isabella Calestani (C-292/09), Paolo Lunardi (C-293/09) versus Agenzia delle Entrate Ufficio di Parma

(Liidetud kohtuasjad C-292/09 ja C-293/09) (1)

(Eelotsusetaotlus - Ilmselge vastuvõetamatus)

2010/C 100/20

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Commissione tributaria provinciale di Parma

Põhikohtuasja pooled

Hagejad: Isabella Calestani (C-292/09), Paolo Lunardi (C-293/09)

Kostja: Agenzia delle Entrate Ufficio di Parma

Kohtuasja ese

Eelotsusetaotlus — Commissione tributaria provinciale di Parma — Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23) artikli 13 B osa punkti c tõlgendamine — Sellise kauba tarnimise maksust vabastamine, mida kasutatakse täielikult maksust vabastatud tegevuseks või mille puhul ei võinud käibemaksu maha arvata — Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on see maksust vabastamine välistatud

Resolutsioon

Commissione tributaria provinciale di Parma (Itaalia) 9. ja 17. juuni 2009. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused on ilmselgelt vastuvõetamatud.

(1) ELT C 233, 26.9.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/14

Eelotsusetaotlus, mille esitas Oberlandesgericht Innsbruck (Austria) 28. detsembril 2009 — Pensionsversicherungsanstalt versus Andrea Schwab

(Kohtuasi C-547/09)

2010/C 100/22

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Oberlandesgericht Innsbruck

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Pensionsversicherungsanstalt

Vastustaja: Andrea Schwab

Eelotsuse küsimused

Kas direktiivi 76/207/EMÜ, mida on muudetud direktiiviga 2002/73/EÜ (1), artikli 2 lõike 2 esimest taanet ja artikli 3 lõike 1 punkti c ning direktiivi 2006/54/EÜ (2) artikli 2 lõike 1 punkte a ja b, artikli 14 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et riikliku pensionikindlustusasutuse poolt toime pandud otsest soolist diskrimineerimist (tööle võetud naisarsti töölepingu ülesütlemine/töölt vabastamine) on võimalik õigustada?

Kas direktiivi 97/80/EMÜ (3) artikli 4 lõiget 1 ja direktiivi 2006/54/EÜ artikli 19 lõiget 1 — äärmisel juhul direktiivi 76/207/EMÜ, mida on muudetud direktiiviga 2002/73/EÜ, artikli 2 lõike 2 teist taanet ja direktiivi 2006/54/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti b või direktiivi 2000/78/EÜ (4) artikli 2 lõike 2 punkti a koosmõjus artikli 6 lõikega 1 — tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis diskrimineerimise, sealhulgas soolise diskrimineerimise tõttu esitatud hagi puhul, mille ese on töölepingu ülesütlemise/töölt vabastamise vaidlustamine, ei võimalda kaaluda sotsiaalseid aspekte ega huve, vaid lubab üksnes hinnata tõendeid selle kohta, kas töölepingu ülesütlemise/töölt vabastamise valdav motiiv oli sooline diskrimineerimine või oli ülekaalus mõni muu põhjus, mida tööandja peab sisuliselt põhjendama?

(1) Nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiiv 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40; ELT eriväljaanne 05/01, lk 187)

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) (ELT L 204, lk 23)

(3) Nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/80/EÜ soolise diskrimineerimise juhtude tõendamiskohustuse kohta (EÜT 1998, L 14, lk 6; ELT eriväljaanne 05/03, lk 264)

(4) Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79)

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/14

Eelotsusetaotlus, mille esitas Krajský soud v Brně (Tšehhi Vabariik) 11. jaanuaril 2010 — Toshiba Corporation, Areva T&D Holding SA, Areva T&D SA, Areva T&D AG, Mitsubishi Electric Corp., Alstom, Fuji Electric Holdings Co.Ltd, Fuji Electric Systems Co. Ltd, Siemens Transmission & Distribution SA, Siemens AG Österreich, VA TECH Transmission & Distribution GmbH ja Co. KEG, Siemens AG, Hitachi Ltd, Hitachi Europe Ltd, Japan AE Power Systems Corp., Nuova Magrini Galileo SpA versus Úřad pro ochranu hospodářské soutěže

(Kohtuasi C-17/10)

2010/C 100/23

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Krajský soud v Brně

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitajad: Toshiba Corporation, Areva T&D Holding SA, Areva T&D SA, Areva T&D AG, Mitsubishi Electric Corp., Alstom, Fuji Electric Holdings Co.Ltd, Fuji Electric Systems Co. Ltd, Siemens Transmission & Distribution SA, Siemens AG Österreich, VA TECH Transmission & Distribution GmbH ja Co. KEG, Siemens AG, Hitachi Ltd, Hitachi Europe Ltd, Japan AE Power Systems Corp., Nuova Magrini Galileo SpA

Vastustaja: Úřad pro ochranu hospodářské soutěže

Eelotsuse küsimused

Kas EÜ artiklit 81 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 101) ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 (1) asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta tuleb tõlgendada nii, et neid õigusnorme tuleb kohaldada (menetlustes, mis on algatatud pärast 1. maid 2004) kogu kartelli toimimise perioodile, mis algas Tšehhi Vabariigi osas enne kui see riik sai Euroopa Liidu liikmeks (st enne 1. maid 2004) ning vältas ja lõppes pärast Tšehhi Vabariigi Euroopa Liidu liikmeks saamist?

Kas nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõiget 6, koosmõjus selle määruse artikli 3 lõikega 1 ja preambuli põhjendusega 17, komisjoni teatise koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus (2) artikliga 51, ne bis in idem põhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (3) artiklis 50 ja Euroopa õiguse üldpõhimõtetega, tuleb tõlgendada nii, et kui komisjon algatab EÜ artikli 81 rikkumise menetluse pärast 1. maid 2004 ja teeb selles asjas otsuse, siis:

a)	ei ole liikmesriikide konkurentsiasutustel alates sellest ajast automaatselt enam pädevust nende rikkumistega tegeleda?

b)	ei ole liikmesriikide konkurentsiasutustel alates sellest ajast automaatselt enam pädevust nendele rikkumistele kohaldada siseriiklikku õigust, mis sisaldab EÜ artikli 81 (nüüd Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 101) sätetega paralleelseid sätteid?

(1) ELT 2003 L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205.

(2) ELT 2004, C 101, lk 43.

(3) ELT 2007 C 303, lk 1.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/15

14. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Portugali Vabariik

(Kohtuasi C-23/10)

2010/C 100/24

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Caeiros)

Kostja: Portugali Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna tolliasutused on süstemaatiliselt vastu võtnud tollideklaratsioone värskete banaanide vabasse ringlusse lubamise kohta, kuigi need tolliasutused teadsid või pidid mõistlikult teadma, et banaanide deklareeritud mass ei vastanud nende tegelikule massile; ja kuna Portugali ametiasutused on keeldunud kättesaadavaks tegemast omavahendeid, mis vastavad tulude kaotusele ja intressidele, siis on Portugali Vabariik rikkunud määruse (EMÜ) nr 2913/92 (1) artiklist 68 ja järgmistest artiklitest; määruse (EMÜ) nr 2454/93 (2) artiklist 290 a ning selle lisast 38 B; määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89 (3) artiklitest 2, 6, 9, 10 ja 11; ning määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 (4) artiklitest 2, 6, 9, 10 ja 11 tulenevaid kohustusi;

—	mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Määruse nr 2454/93 artiklis 290 a on sätestatud: „CN-koodi 0803 00 19 alla kuuluvate banaanide netomassi kontrollimiseks importimisel tuleb igal aastal igas tolliasutuses läbi vaadata vähemalt 10 % deklaratsioonidest. Banaane kontrollitakse nende vabasse ringlusse lubamise ajal vastavalt lisas 38b ettenähtud eeskirjadele.”

Lisas 38 b sätestatakse: „1. Artikli 290a kohaldamisel määrab tolliasutus, kus värskete banaanide vabasse ringlusse lubamise deklaratsioon esitatakse, banaanide netomassi, võttes iga pakendiliigi ja päritolukoha kohta aluseks ühest pakkeühikust võetud valikproovi.[…]”

Arvestades ühenduse õigusnorme ja eeskätt eespool viidatud määruse nr 2454/93 artiklit 290 a ning lisa 38 B, mis kujutavad endast kõnealusel perioodil kohaldatavaid norme, siis leiab komisjon, et ei saa nõustuda Portugali ametiasutuste argumentidega seoses keeldumisega teha kättesaadavaks maksmisele kuuluvaid omavahendeid ning intresse vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklile 11, ja et ei ole mingit kahtlust, et eespool viidatud artikkel 290 a ning lisa 38 B olid täiesti selged selle massi osas, mis tuli tollimaksude kohaldamisel aluseks võtta.

Eespool viidatud artikkel 290 a ning lisa 38 B näevad ühemõtteliselt ette, et banaanide vabasse ringlusse lubamise deklaratsioonile märgitakse banaanide „netomass”, st „tegelik mass”, ja et tollimaksude kohaldamise aluseks on järelikult „tegelik mass”.

Komisjonil ei olnud mingit õiguslikku kohustust avaldada Euroopa Liidu Teataja C-seerias teadet importijatele, et nad ei kasutaks tollideklaratsiooni koostamisel massi 18,14 kg või kindla määraga keskmist massi.

Kuna eespool viidatud artikkel 290 a ja lisa 38 B on selged seoses küsimusega, millist massi tuleb tollimaksude arvutamisel arvesse võtta, siis saavad banaanide impordi valdkonnas tavapäraselt tegutsevad ettevõtjad, kes seetõttu on teadlikud sellele tegevusele kohaldatavatest õigusnormidest, kergelt teada, et tollideklaratsioon, mille nad esitama peavad, peab sisaldama „netomassi”, st banaanide tegelikku massi, mitte aga „kaubanduslikku” massi, mis — nagu suurel osal juhtudel on tõendatud — on fiktiivne.

Portugali ametiasutused ei saa viidata komisjoni veale, mis tuleneb sellest, et ta ei täitnud võimalikku kohustust hoiatada liikmesriike pärast Itaalia ametiasutuste poolt talle esitatud teavet. Nimelt oli Portugali tolliasutustel, kes on imporditud banaanide tollivormistuse juures, ilma mingi kahtluseta võimalus tuvastada — ilma komisjonilt mingit teavet saamata —, et tollideklaratsioonid ei vasta tegelikkusele, kuna suuremal osal juhtudel oli tegelik mass kõrgem deklareeritud „kindla määraga” massist. Seega peavad üksnes Portugali ametiasutused oma tegevus- ja kontrollialal kontrollima nende deklaratsioonide täpsust.

Ühenduse tolliseadustiku artikkel 13 annab tolliasutustele pädevuse teha „mis tahes vajalikke kontrolle, et tagada tollialaste õigusaktide õige kohaldamine”.

Portugali ametiasutused teavad, et ettevõtjate seas oli levinud esitada banaanide vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsioone, mille aluseks oli kaubanduslik mass 18,14 kg kasti kohta.

Selles olukorras ei saa need ametiasutused väita, et eespool viidatud artikkel 290 a kohustas neid üksnes kontrollima 10 % banaanide vabasse ringlusse lubamise deklaratsioonidest.

Tolliasutustele antud õigus teostada banaanide massi täiendavaid kontrolle rohkematel juhtudel kui eespool viidatud artiklis 290 a nõutud minimaalsed 10 %, muutub kohustuseks teostada täiendavaid kontrolle, kui tehtud kontrollide käigus ilmneb, et esineb oht võtta vastu ebaõigeid deklaratsioone, arvestades ühenduse omavahendite tõhusa kaitse eesmärki.

Kui tolliasutused tuvastavad, et deklareeritud mass ei vasta tegelikule massile ja kui esineb oht, et võetakse vastu ebaõigeid deklaratsioone, ei saa need ametiasutused võimaldada banaanide vabasse ringlusse lubamist, teostamata massi kontrolli, isegi kui tolliasutus oli juba võrdlusaastal teostanud minimaalsed 10 % kontrollidest.

„Kindla määraga” kaubandusliku massi deklareerimine on iseenesest piisav, et seada kahtluse alla deklareeritud massi tõelevastavust, ning õigustab seega tolliasutuste kontrolli, et kindlaks määrata tegelik mass.

Liikmesriigid peavad otsuse 94/728/EÜ (5) artikli 8 ning ühenduse omavahendite sissenõudmise valdkonnas neile antud vastutuse alusel ette nägema piisava infrastruktuuri, et teostada vajalikke kontrolle, et vabasse ringlusse lubatud banaanide tollivormistus oleks nõuetekohane, st toimuks nende tegeliku massi põhjal.

Portugali ametiasutuste praktika võtta süstemaatiliselt vastu tollideklaratsioone, kuigi nad teadsid või pidid mõistlikult teadma, et tollideklaratsioonis esitatud mass ei ole imporditud banaanide tegelik mass, teostamata mingitki kontrolli, ning nende keeldumine võtta selles valdkonnas vastutust ühenduse eelarvele tekitatud rahaliste tagajärgede osas ei järgi ei omavahendite tõhusat kaitset ega ka Euroopa Kohtu praktikat.

(1) Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307).

(2) Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3).

(3) Nõukogu 29. mai 1989. aasta määrus (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduse omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ (EÜT L 155, lk 1).

(4) Nõukogu 22. mai 2000. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduse omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169).

(5) Nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta otsus 94/72/EÜ, mis käsitleb ühenduse omavahendite süsteemi (EÜT L293, lk 9).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/18

Eelotsusetaotlus, mille esitas Varhoven Kasatsionen sad (Bulgaaria) 20. jaanuaril 2010 — Toni Georgiev Semerdzhiev versus Del-Pi-Krasimira Mancheva

(Kohtuasi C-32/10)

2010/C 100/28

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Varhoven Kasatsionen sad

Põhikohtuasja pooled

Hageja

Toni Georgiev Semerdzhiev

Kostja

ET Del-Pi-Krasimira Mancheva

ZAD Bulstrad

Eelotsuse küsimused

1.	Kas nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivi 90/314/EMÜ (1) sätted on kohaldatavad Varhoven Kasatsionen sadi kaubandusasjade kolleegiumi, mis otsustab kolmeliikmelises koosseisus, teise koja menetluses oleva asja nr 222/2009 asjaoludele?

Kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 90/314/EMÜ artikli 2 punkti 1 alapunktis c sisalduvat mõistet „muud turismiteenused” ja kas see hõlmab ka reisikorraldaja kohustust tarbija kindlustada, sealjuures

—	milliseid riske peab katma reisikorraldaja ja kindlustusettevõtja vahel tarbija kasuks sõlmitav kindlustusleping?

—	millist liiki kindlustust peab ette nägema reisikorraldaja ja kindlustusettevõtja vahel tarbija kasuks sõlmitav kindlustusleping, kas kõigi pakettreisis osalejate rühmakindlustust või iga osaleja üksikisiku kindlustust?

Kas direktiivi 90/314/EMÜ artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktis iv sätestatud kohustust, mille kohaselt annab korraldaja tarbijale enne reisi algust teavet vabatahtliku kindlustuspoliisi sõlmimise kohta, mis katab tagasitoimetamiskulud õnnetuse korral, tuleb tõlgendada nii, et korraldaja kohustub sõlmima tarbijaga üksikisiku kindlustuslepingu, et katta tagasitoimetamiskulud õnnetuse korral?

4.	Kas korraldaja on direktiivi 90/314/EMÜ sätete alusel kohustatud väljastama tarbijale enne reisi algust kindlustuspoliisi originaali?

5.	Kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 90/314/EMÜ artikli 5 lõikes 2 sisalduvat mõistet „kahju”, mis tekib tarbijale lepingu täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest?

6.	Kas direktiivi 90/314/EMÜ artikli 5 lõikes 2 sisalduv mõiste „kahju”, mis tekib tarbijale lepingu täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest, hõlmab ka vastutust tarbijale tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise eest?

Kuidas tuleb tõlgendada direktiivi 90/314/EMÜ artikli 5 lõike 2 kolmandat ja neljandat taanet seoses kehavigastusest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, mis tuleneb lepingu alusel võlgnetava kohustuse täitmata jätmisest või mittenõuetekohasest täitmisest, muu hulgas tarbijale kindlustuspoliisi originaali andmata jätmisest, kui see ei näe ette piiranguid kahju hüvitamisel?

(1) Nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiiv 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (EÜT L 158, lk 59; ELT eriväljaanne 13/010, lk 132).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/19

Eelotsusetaotlus, mille esitas Bundesgerichtshof (Saksamaa) 21. jaanuaril 2010 — Prof. Dr. Oliver Brüstle versus Greenpeace e.V.

(Kohtuasi C-34/10)

2010/C 100/29

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesgerichtshof

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Prof. Dr. Oliver Brüstle

Vastustaja: Greenpeace e.V.

Eelotsuse küsimused

Mida tuleb mõista direktiivi 98/44/EÜ (1) artikli 6 lõike 2 punktis c toodud mõiste „inimese embrüod” all?

a)	Kas sellega hõlmatakse kõik inimelu arengustaadiumid alates munaraku viljastamisest või peavad täidetud olema lisatingimused nagu näiteks teatud arengustaadiumi saavutamine?

Kas see mõiste hõlmab ka järgmisi organisme:

1)	inimese viljastamata munarakud, millesse on siirdatud inimese küpsest rakust saadud rakutüvi;

2)	inimese viljastamata munarakud, mida on partenogeneesi teel stimuleeritud jagunema ja edasi arenema?

c)	Kas see mõiste hõlmab ka tüvirakke, mis saadakse inimese embrüotest blastotsüsti staadiumis?

2.	Mida tuleb mõista mõiste „inimese embrüote kasutamine tööstuslikel või kaubanduslikel eesmärkidel” all? Kas selle alla kuulub igasugune kaubanduslik kasutus direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses, eriti ka kasutus teadusuuringute eesmärgil?

Kas direktiivi artikli 6 lõike 2 punkti c kohaselt ei ole tehniline teave patenditav ka siis, kui inimese embrüote kasutamine ei kuulu tehnilise teabe juurde, millele patendi kaitset taotletakse, kuid on selle teabe kasutamise vajalik eeltingimus,

a)	sest patent puudutab toodet, mille tootmiseks on vajalik inimese embrüote eelnev hävitamine,

b)	või seetõttu, et patent puudutab meetodit, mille jaoks vajatakse lähtematerjalina sellist toodet?

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 1998. aasta direktiiv 98/44/EÜ biotehnoloogialeiutiste õiguskaitse kohta (EÜT L 213, lk 13; ELT eriväljaanne 13/20, lk 395).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/20

Eelotsusetaotlus, mille esitas Raad van State (Belgia) 25. jaanuaril 2010 — Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW, Marc Janssens versus Belgia riik, menetlusse astuja: Luk Vangheluwe

(Kohtuasi C-42/10)

2010/C 100/31

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Raad van State

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja

Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW

Marc Janssens

Vastustaja

Belgia riik

Menetlusse astuja

Luk Vangheluwe

Eelotsuse küsimused

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruse (EÜ) nr 998/2003 (1), mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65/EMÜ, artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 teise lõiguga ning komisjoni 26. novembri 2003. aasta otsuse 2003/803/EÜ (2), millega kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks, artiklite ja lisadega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis viitab kasside ja valgetuhkrute passide osas näidispassile ja komisjoni 26. novembri 2003. aasta otsuses sisalduvatele täiendavatele nõuetele, kuid näeb lisaks sellele ette, et igal passil peab olema ühtne 13-kohaline number, mis koosneb tähekombinatsioonist „BE”, mis on Belgia ISO-kood, kahekohalisest väljaandja identifitseerimisnumbrist ja üheksakohalisest järjenumbrist?

Kas määruse nr 998/2003 artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 teise lõiguga ning otsuse 2003/803 […] artiklite ja lisadega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis sätestab Euroopa lemmikloomapassi kasutamise ka koerte identifitseerimise ja registreerimise dokumendina ning näeb seejuures ette, et kolmandad isikud muudavad looma ja tema omaniku isikuandmeid pädeva asutuse määratud veterinaararsti täidetud passis, kattes passi osades I–III varasemad andmed kleebisetikettidega?

(1) ELT L 146, lk 1; ELT eriväljaanne 3/39, lk 75

(2) ELT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 3/41, lk 198

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/20

Eelotsusetaotlus, mille esitas Symvoulio tis Epikrateias (Kreeka) 25. jaanuaril 2010 — Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias ja teised, Elliniki Etaireia gia tin Prostasia tou Perivallontos kai tis Politistikis Klironomias ja teised, Pankosmio tameio gia tin fysi ja teised — WWF Ellas versus keskkonna-, ruumilise planeerimise ning riiklike ja muude ehitustööde minister

(Kohtuasi C-43/10)

2010/C 100/32

Kohtumenetluse keel: kreeka

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Symvoulio tis Epikrateias

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitajad: Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias ja teised, Elliniki Etaireia gia tin Prostasia tou Perivallontos kai tis Politistikis Klironomias ja teised, Pankosmio tameio gia tin fysi — WWF Ellas

Vastustaja: keskkonna-, ruumilise planeerimise ning riiklike ja muude ehitustööde minister

Eelotsuse küsimused

Kas direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275), artikli 13 lõikega 6 kehtestati ainult viimane tähtpäev (22.12.2009) veevarude majandamise kavade väljatöötamiseks või kujutab see kuupäev endast selle direktiivi artiklite 3, 4, 5, 6, 9, 13 ja 15 asjakohaste sätete ülevõtmise konkreetset tähtpäeva?

Kui Euroopa Ühenduste Kohus leiab, et direktiivi kõnesoleva sättega kehtestatakse ainult viimane tähtpäev veevarude majandamise kavade väljatöötamiseks, tuleb esitada ka järgmised eelotsuse küsimused.

Kas siseriiklikud õigusnormid, millega lubatakse suunata vett ühest vesikonnast teise, kuigi valglapiirkondade osas, mille piires asuvad vesikonnad, kus vett ühest teise suunatakse, ei ole veel välja töötatud majandamiskavasid, on kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artiklitega 2, 3, 4, 5, 6, 9, 13 ja 15, võttes eelkõige arvesse, et selle direktiivi artikli 2 lõike 15 kohaselt on vesikonna majandamise põhiüksuseks see valglapiirkond, millesse vesikond kuulub?

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, tuleb esitada ka järgmine eelotsuse küsimus.

Kas direktiivi 2000/60/EÜ artiklite 2, 3, 5, 6, 9, 13 ja 15 kohaselt on lubatud vee suunamine ühest valglapiirkonnast kõrvalasuvasse valglapiirkonda; kas juhul, kui vastus on jaatav, võib niisuguse suunamise eesmärgiks olla eranditult tsiviilkasutuseks mõeldud vee vajaduse rahuldamine või võib see olla ka niisutamine ja energiatootmine? Igal juhul kas direktiivi eespool mainitud sätete kohaselt on tarvis haldusasutuse põhjendatud otsust, mis on tehtud vajaliku teadusuuringu põhjal ja mis näitab, et valglapiirkond, kuhu vett suunatakse, ei suuda oma veevarudega rahuldada enda vajadust tsiviilkasutuseks, niisutuseks ja muuks otstarbeks mõeldud vee järele?

Kui Euroopa Ühenduste Kohus lahendab esimese küsimuse, vastates, et direktiivi 2000/60/EÜ artikli 13 lõikega 6 ei kehtestatud ainult viimast tähtpäeva (22.12.2009) veevarude majandamise kavade väljatöötamiseks, vaid selle direktiivi artiklite 3, 4, 5, 6, 9, 13 ja 15 asjakohaste sätete ülevõtmise konkreetne tähtpäev, tuleb vastata ka järgmistele eelotsuse küsimustele.

Kas siseriiklikud õigusnormid, mis võeti vastu eespool nimetatud konkreetse ülevõtmistähtaja jooksul ning võimaldavad suunata vett ühest konkreetsest vesikonnast teise, kuigi valglapiirkondade kohta, mille piires asuvad vesikonnad, kus vett ühest teise suunatakse, ei ole veel välja töötatud majandamiskavasid, seavad kõnesoleva direktiivi kasuliku mõju igal juhul ohtu või tuleb selle hindamisel, kas direktiivi kasulik mõju satub ohtu, arvesse võtta niisuguseid kriteeriumeid nagu ettenähtud meetmete ulatus ja vee ümbersuunamise eesmärgid?

Kas riigi parlamendi vastu võetud õigusnormid, millega kiideti heaks vesikondade majandamise kavad, kui asjakohased siseriiklikud õigusnormid ei näe ette avalikkusega konsulteerimise etappi riigi parlamendi menetluses ja kohtutoimikust ei ilmne, et haldusasutuses oleks järgitud konsulteerimismenetlust, mis on direktiivis ette nähtud, on kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artiklitega 13, 14 ja 15, mis käsitlevad avalikkuse teavitamise, sellega konsulteerimise ja selle osalemise menetlusi?

Kas nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248), muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ (EÜT L 73; ELT eriväljaanne 15/03, lk 151), kohaselt vastab keskkonnamõju uuring, milles käsitletakse tammide ehitamist ja vee ümbersuunamist ning mis esitati riigi parlamendile heakskiitmiseks pärast seda, kui kohus tühistas akti, millega see uuring juba heaks kiideti ja mille puhul järgiti teavitamismenetlust, selle direktiivi artiklites 1, 2, 5, 6, 8 ja 9 sätestatud avalikkuse teavitamise ja osalemise nõuetele, kui seda menetlust uuesti ei järgita?

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157) kohaldamisalasse kuulub jõe kõrvalejuhtimise kava, mis a) hõlmab tammide ehitamist ja vee suunamist ühest valglapiirkonnast teise; b) kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275), kohaldamisalasse; c) käsitleb töid, mis on nähtud ette nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivis 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248), ja d) võib avaldada mõju nende alade keskkonnale, mida on osutatud nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivis 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102)?

Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, tuleb esitada ka järgmine eelotsuse küsimus.

Kas direktiivi 2001/42/EÜ artikli 13 lõike 1 kohaselt võib käsitada enne 21. juulit 2004 antud ametlike ettevalmistavate aktidena — ilma et oleks vaja välja töötada keskkonnamõju strateegilise hindamise uuringut — akte, mis käsitlevad vaidlusalust rajatist ja mis tühistati tagasiulatuvalt kohtuotsustega?

Kui vastus eelmisele eelotsuse küsimusele on eitav, tuleb esitada ka järgmine eelotsuse küsimus.

Kas direktiivi 2001/42/EÜ artikli 11 lõike 2 kohaselt piisab juhul, kui kava kuulub samaaegselt selle direktiivi ning direktiivide 2000/60/EÜ ja 85/337/EÜ kohaldamisalasse, mis näevad samuti ette rajatise keskkonnamõju hindamise, direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud eeskirjade järgimiseks uuringutest, mis tehti direktiivides 2000/60/EÜ ja 85/337/EÜ ette nähtu alusel, või on vaja läbi viia eraldi keskkonnamõju strateegilise hindamise uuring?

10.

Kas nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt kuulusid alad, mis kanti ühenduse tähtsusega alade siseriiklikesse loeteludesse ja lõpuks lisati ühenduse tähtsusega alade ühenduse loetelusse, direktiivis 92/43/EMÜ ette nähtud kaitse kohaldamisalasse enne, kui avaldati komisjoni 19. juuli 2006. aasta otsus 2006/613/EÜ, millega võetakse vastu Vahemere biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade loetelu?

11.

Kas direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt võivad pädevad siseriiklikud asutused anda välja loa viia ellu jõe kõrvalejuhtimise kava, mis ei ole otseselt seotud niisuguse piirkonna kaitsmisega, mis kuulub erikaitsealasse, ega selleks vajalik, kui selle rajatise toimikule lisatud kõikides uuringutes on leitud, et selle piirkonna lindude kohta ei ole mingit teavet või ei ole usaldusväärseid ja kaasajastatud andmeid?

12.

Kas direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt võivad põhjused, miks vee kõrvalejuhtimise kava ellu viiakse ning mis on seotud peamiselt niisutamise ja teise võimalusena majapidamistele mõeldud vee vajadustega, kujutada endast ülekaalukat avalikku huvi, mis peab direktiivi kohaselt olemas olema, et selle rajatise ehitamine oleks lubatud, hoolimata selle negatiivsest mõjust nimetatud direktiiviga kaitstud aladele?

Kui vastus eelmisele eelotsuse küsimusele on jaatav, tuleb esitada ka järgmine eelotsuse küsimus.

13.

Kas direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas asendusmeetmed, mis on vajalikud, et tagada niisuguse Natura 2000 ala üldise sidususe kaitse, mida kahjustab vee kõrvalejuhtimise kava, on sobivad, võtta arvesse niisuguseid kriteeriumeid nagu selle kõrvalejuhtimise laiendamine ja selleks vajalike tööde ulatus?

14.

Kas direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 3, 4 ja 6 kohaselt, mida tõlgendatakse, lähtudes EÜ asutamislepingu artiklis 6 sätestatud säästva arengu põhimõttest, võivad pädevad siseriiklikud asutused anda välja loa vee kõrvalejuhtimise kava elluviimiseks Natura 2000 alal, mis ei ole otseselt seotud selle ala sidususe kaitsega või selleks vajalik, kui asjaomase kava keskkonnamõju uuringust ilmneb, et selle kava tulemuseks on jõe loodusliku ökosüsteemi ümberkujundamine jõe ja järve kultuurökosüsteemiks?

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/23

28. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Portugali Vabariik

(Kohtuasi C-44/10)

2010/C 100/33

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Alcover San Pedro ja P. Guerra e Andrade)

Kostja: Portugali Vabariik

Hageja nõuded

—

Tuvastada, et kuna Portugali Vabariik ei ole võtnud vajalikke meetmeid tagamaks, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (IPPC direktiiv) (1) artiklite 6 ja 8 kohaste lubade abil või tingimuste uuesti läbivaatamise või vajaduse korral nende ajakohastamise abil hoolitsetakse selle eest, et olemasolevad käitised tegutsevad vastavuses artiklite 3, 7, 9, 10 ja 13, artikli 14 punktide a ja b ning artikli 15 lõike 2 nõuetega hiljemalt 30. oktoobril 2007, siis on Portugali Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nimetatud direktiivi artikli 5 lõikest 1

—	mõista kohtukulud välja Portugali Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

IPPC direktiivi artiklist 4 koostoimes artikli 5 lõikega 1 tuleneb, et liikmesriigid pidid tagama uutele või olemasolevatele käitistele loa andmise vastavalt direktiivi artiklitele 6 ja 8. Nad pidid samuti olemasolevate käitiste tingimused uuesti läbi vaatama või vajaduse korral neid ajakohastama enne 30. oktoobrit 2007.

Ühelt poolt tuleneb Portugali ametiasutuste poolt 2008. aastal esitatud teabest, et mitme käitise kohta ei olnud esitatud vastavat loataotlust. Teiselt poolt tegutses kokku 632 käitisest 280 käitist ilma et nende osas oleks väljastatud vastavat luba.

Vastavalt ajakohastatud teabele on praeguse seisuga 577 käitisest 481 käitisel luba ning 17 taotlust on menetlemisel.

(1) ELT L 24, lk 8.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/23

Eelotsusetaotlus, mille esitas Raad van State (Belgia) 28. jaanuaril 2010 — Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW, Marc Janssens versus Belgia riik

(Kohtuasi C-45/10)

2010/C 100/34

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Raad van State

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja

Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW

Marc Janssens

Vastustaja

Belgia riik

Eelotsuse küsimused

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruse (EÜ) nr 998/2003 (1), mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65/EMÜ, artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 teise lõiguga ning komisjoni 26. novembri 2003. aasta otsuse 2003/803/EÜ (2), millega kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks, artiklite ja lisadega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis sätestab Euroopa lemmikloomapassi kasutamise ka koerte identifitseerimise ja registreerimise dokumendina ning näeb seejuures ette, et kolmandad isikud muudavad looma ja tema omaniku isikuandmeid pädeva asutuse määratud veterinaararsti väljastatud passis, kattes passi osades I–III varasemad andmed identifitseerimiskleebistega?

Kas siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad Euroopa lemmikloomapassi näidise otsuse 2003/803 tähenduses kasutamise ka koerte identifitseerimise ja registreerimise dokumendina ja näevad seejuures ette, et kolmandad isikud muudavad identifitseerimiskleebiseid kasutades looma ja tema omaniku isikuandmeid kõnealuse passi osades I–III, on tehnilised eeskirjad direktiivi 98/34 (3) artikli 1 tähenduses, mis direktiivi artikli 8 kohaselt tuleb enne jõustamist edastada komisjonile?

(1) ELT L 146, lk 1; ELT eriväljaanne 3/39, lk 75

(2) ELT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 3/41, lk 198

(3) ELT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/24

28. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Hispaania Kuningriik

(Kohtuasi C-48/10)

2010/C 100/35

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindaja: A. Alcover San Pedro)

Kostja: Hispaania Kuningriik

Hageja nõuded

—

Tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik ei ole vastu võtnud vajalikke meetmeid tagamaks, et pädevad asutused hoolitsevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (1) (IPPC direktiiv) artiklite 6 ja 8 kohaste lubade abil või tingimuste uuesti läbivaatamise või vajaduse korral nende ajakohastamise abil selle eest, et olemasolevad käitised tegutsevad vastavuses artiklite 3, 7, 9, 10 ja 13, artikli 14 punktide a ja b ning artikli 15 lõike 2 nõuetega hiljemalt 30. oktoobril 2007, ilma et see piiraks ühenduse erisätete kohaldamist, siis on Hispaania Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nimetatud direktiivi artikli 5 lõikest 1;

—	mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Direktiivi 2008/1/EÜ artikli 5 lõike 1 kohaselt möödus kompleksse keskkonnaloa andmise abil olemasolevate käitiste IPPC direktiivi nõuetega kooskõlla viimise kohustuse täitmise tähtaeg 30. oktoobril 2007.

Sel kuupäeval jätkasid Hispaanias mitmed olemasolevad käitised tegutsemist loata. Sellel rikkumisel põhineva menetluse algatamisest alates on keskkonnalubade andmise protsess kiirenenud, kuid sellegipoolest ei ole rikkumist põhjendatud arvamuses märgitud kuupäevaks kõrvaldatud ja komisjoni käsutuses oleva teabe kohaselt kestab rikkumine ka praegu. Siseriiklike ametiasutuste poolt vastusena põhjendatud arvamusele esitatud teabe kohaselt jätkasid Hispaania Kuningriigile direktiivi artikli 5 lõikest 1 tulenevate kohustuste täitmiseks ette nähtud tähtaja möödumisel olemasolevad käitised tegutsemist ilma kohustusliku IPPC loata.

Neil asjaoludel on ilmne, et Hispaania Kuningriik jätkab nimetatud sättest tulenevate kohustuste eiramist.

(1) ELT L 24, lk 8.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/24

29. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

(Kohtuasi C-50/10)

2010/C 100/36

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Alcover San Pedro ja C. Zadra)

Kostja: Itaalia Vabariik

Hageja nõuded

—

Tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei ole vastu võtnud vajalikke meetmeid, et pädevad asutused hoolitseksid artiklite 6 ja 8 kohaste lubade abil või tingimuste uuesti läbivaatamise või vajaduse korral nende ajakohastamise abil selle eest, et olemasolevad käitised Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ (1) saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta artikli 2 lõike 4 tähenduses tegutseksid vastavuses direktiivi artiklite 3, 7, 9, 10 ja 13, artikli 14 punktide a ja b ning artikli 15 lõike 2 nõuetega, siis on Itaalia Vabariik rikkunud selle direktiivi artikli 5 lõikest 1 tulenevaid kohustusi;

—	mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et pädevad asutused hoolitsevad artiklite 6 ja 8 kohaste lubade abil või tingimuste uuesti läbivaatamise või vajaduse korral nende ajakohastamise abil selle eest, et olemasolevad käitised direktiivi artikli 2 lõike 4 tähenduses tegutsevad vastavuses direktiivi nõuetega mitte kauem kui 30. oktoobrini 2007.

Sellele vaatamata ei ole Itaalia valitsus 2010. aasta jaanuarikuuks, täpsemalt käesoleva hagi esitamise kuupäevaks direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud kohustusi veel täielikult täitnud.

(1) ELT L 24, lk 8.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/25

Eelotsusetaotlus, mille esitas Raad van State (Belgia) 28. jaanuaril 2010 — Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW versus Belgia riik

(Kohtuasi C-57/10)

2010/C 100/38

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Raad van State

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Vlaamse Dierenartsenvereniging VZW

Vastustaja: Belgia riik

Eelotsuse küsimused

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruse (EÜ) nr 998/2003 (1), mis käsitleb lemmikloomade mittekaubandusliku liikumise suhtes kohaldatavaid loomatervishoiunõudeid ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/65/EMÜ, artikli 3 punktiga b, artikli 4 lõikega 2, artikliga 5 ja artikli 17 lõikega 2 ning komisjoni 26. novembri 2003. aasta otsuse 2003/803/EÜ (2), millega kehtestatakse näidispass koerte, kasside ja valgetuhkrute ühendusesiseseks liikumiseks, artiklite ja lisadega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis viitab kasside ja valgetuhkrute passide osas näidispassile ja komisjoni 26. novembri 2003. aasta otsuses sisalduvatele täiendavatele nõuetele, kuid näeb lisaks sellele ette, et igal passil peab olema ühtne 13-kohaline number, mis koosneb tähekombinatsioonist „BE”, mis on Belgia ISO-kood, kahekohalisest väljaandja identifitseerimisnumbrist ja üheksakohalisest järjenumbrist.

Kas siseriiklik õigusnorm, mis viitab kasside ja valgetuhkrute passide osas näidispassile ja komisjoni 26. novembri 2003. aasta eespool viidatud otsuses sisalduvatele täiendavatele nõuetele, kuid näeb lisaks sellele ette, et igal passil peab olema ühtne 13-kohaline number, mis koosneb tähekombinatsioonist „BE”, mis on Belgia ISO-kood, kahekohalisest väljaandja identifitseerimisnumbrist ja üheksakohalisest järjenumbrist, on tehniline eeskiri Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (3), millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord, artikli 1 tähenduses, mis direktiivi artikli 8 kohaselt tuleb enne jõustamist edastada komisjonile?

(1) ELT L 146, lk 1; ELT eriväljaanne 3/39, lk 75

(2) ELT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 3/41, lk 198

(3) ELT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/26

Eelotsusetaotlus, mille esitas Conseil d’État (Prantsusmaa) 3. veebruaril 2010 kohtuasjades — Monsato SAS, Monsato Agriculture France SAS, Monsato International SARL, Monsato Technology LLC versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Monsato SAS, Monsato Agriculture France SAS, Monsato International SARL, Monsato Europe SA versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Association générale des producteurs de maïs (AGPM) versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — SCEA de Malaprade, SCEA Coutin, Jérôme Huard, Dominique Richer, EARL de Candelon, Bernard Mir, EARL de Menirs, Marie-Jeanne Darricau, GAEC de Commenian versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Pioneer Génétique, Pioneer Semences versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Syndicat des établissements de semences agréés pour les semences de maïs (SEPROMA) versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Caussade Semences SA versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Société Limagrain Verneuil Holding versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Société Maïsadour Semences versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Ragt Semences SA versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche — Euralils Semences SAS, Euralis Coop versus Ministre de l’Agriculture et de la Pêche

((Kohtuasi C-58/10) - (Kohtuasi C-59/10) - (Kohtuasi C-60/10) - (Kohtuasi C-61/10) - (Kohtuasi C-62/10) - (Kohtuasi C-63/10) - (Kohtuasi C-64/10) - (Kohtuasi C-65/10) - (Kohtuasi C-66/10) - (Kohtuasi C-67/10) - (Kohtuasi C-68/10))

2010/C 100/39

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Conseil d’État

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitajad: Monsato SAS, Monsato Agriculture France SAS, Monsato International SARL, Monsato Technology LLC (C-58/10), Monsato SAS, Monsato Agriculture France SAS, Monsato International SARL, Monsato Europe SA (C–/10), Association générale des producteurs de maïs (AGPM) (C-60/10), SCEA de Malaprade, SCEA Coutin, Jérôme Huard, Dominique Richer, EARL de Candelon, Bernard Mir, EARL de Menirs, Marie-Jeanne Darricau, GAEC de Commenian (C-61/10), Pioneer Génétique, Pioneer Semences (C-62/10), Syndicat des établissements de semences agréés pour les semences de maïs (SEPROMA) (C-63/10), Caussade Semences SA (C-64/10), Société Limagrain Verneuil Holding (C-65/10), Société Maïsadour Semences (Kohtuasi C-66/10), Ragt Semences SA (C-67/10), Euralils Semences SAS, Euralis Coop (C-68/10)

Vastustaja kassatsioonimenetluses: Ministre de l’Agriculture et de la Pêche

Eelotsuse küsimused

Kas, juhul kui geneetiliselt muundatud organism, mida kasutatakse loomasöödaks, on viidud turule enne määruse (EÜ) nr 1829/2003 (1) avaldamist ning kui kõnealune luba on jäetud kehtima vastavalt kõnealuse määruse artikli 20 sätetele, tuleb kõnealust toodet enne seda, kui kõnealuse määruse kohaselt esitatud uue loa taotluse kohta on otsus tehtud, vaadelda kui toodet, mis kuulub käesoleva otsuse põhjendustes viidatud direktiivi 2001/18/EÜ (2) artikli 12 sätetes nimetatud toodete hulka, ning kas sellisel juhul kohaldatakse kõnealusele geneetiliselt muundatud organismile seoses erakorraliste meetmetega, mida võib võtta pärast turuleviimise loa andmist, ainult määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklit 34 või kas, vastupidi, võib selliseid meetmeid võtta liikmesriik direktiivi artikli 23 alusel ning selliste siseriiklike sätete alusel, millega direktiiv on üle võetud?

Juhul kui erakorralisi meetmeid võib võtta vaid määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 34 sätete alusel, siis kas ning millistel tingimustel võivad liikmesriigi ametiasutused võtta sellise meetme nagu vaidlustatud meede (3) kas siis määruse (EÜ) nr 178/2002 (4) artiklis 53 nimetatud riski juhtimiseks või kaitsemeetmena, mida liikmesriik võib võtta nimetatud määruse artikli 54 alusel?

Juhul kui liikmesriigi ametiasutused võivad sekkuda direktiivi 2001/18/EÜ artikli 23 alusel või määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikli 34 alusel või mõlema nimetatud õigusliku aluse alusel, tõstatab käesolev kassatsioonkaebus eelkõige ettevaatuspõhimõtet arvestades küsimuse, millised nõuded kehtestavad ohu kindlakstegemise, selle tõenäosuse hindamise ja selle mõju olemuse hindamise seisukohalt ühelt poolt direktiivi artikli 23 sätted, mis allutavad selliste erakorraliste meetmete, nagu näiteks toote kasutamise ajutine keeld, võtmise tingimusele, et liikmesriik jõuab „üksikasjalikult põhjendatud arvamusele, et […] GMO […] kujutab endast ohtu […] keskkonnale”, ja teiselt poolt määruse artikli 34 sätted, mis allutavad sellise meetme võtmise tingimusele, et „on ilmne, et […] tooted võivad endast kujutada tõsist ohtu […] keskkonnale”.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 268, lk 1; ELT eriväljanne 13/32, lk 432).

(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 106, lk 1; ELT eriväljanne 15/06, lk 77).

(3) 5. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-58/10; 7. veebruari 2008. otsus (muudetud 13. veebruari 2008. aasta otsusega) kohtuasjades C-59/10 — C-68/10.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/27

Eelotsusetaotlus, mille esitas Tribunal administratif (Luksemburg) 5. veebruaril 2010 — Brahim Samba Diouf versus Ministre du Travail, de l’Emploi et de l’Immigration

(Kohtuasi C-69/10)

2010/C 100/40

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal administratif

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Brahim Samba Diouf

Vastustaja: Ministre du Travail, de l’Emploi et de l’Immigration

Eelotsuse küsimused

Kas direktiivi 2005/85/EÜ (1) artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu see, mis on Luksemburgi Suurhertsogiriigis kehtestatud 5. mai 2006. aasta seaduse varjupaigaõiguse ja täiendavate kaitsevormide kohta (muudetud kujul) artikli 20 lõikes 5, mille kohaselt ei ole varjupaigataotlejal võimalust esitada kohtule kaebus haldusasutuse otsuse peale lahendada rahvusvahelise kaitse taotlus kiirendatud menetluses?

Kui vastus on eitav, siis kas ühenduse õiguses kehtiva tõhusa õiguskaitsevahendi üldpõhimõtet, mis lähtub 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitest 6 ja 13, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu see, mis on Luksemburgi Suurhertsogiriigis kehtestatud 5. mai 2006. aasta seaduse varjupaigaõiguse ja täiendavate kaitsevormide kohta (muudetud kujul) artikli 20 lõikes 5, mille kohaselt ei ole varjupaigataotlejal võimalust esitada kohtule kaebus haldusasutuse otsuse peale lahendada rahvusvahelise kaitse taotlus kiirendatud menetluses?

(1) Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiv 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT L 326, lk 13).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/28

11. veebruaril 2010 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Kreeka Vabariik

(Kohtuasi C-80/10)

2010/C 100/43

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Braun ja L.de Schietere de Lophem)

Kostja: Kreeka Vabariik

Hageja nõuded

—

Tuvastada, et Kreeka Vabariigi 25. augusti 2004. aasta ministri dekreet nr 552, muudetud ja 8. septembril 2008 kehtinud versioonis, ja eelkõige selle artikli 4 lõiked 2, 4, 5 ja 7; artikli 5 lõiked 4, 5, 6 ja 7 ning artikli 6 lõige 2 on vastuolus määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 3 lõigete 1 ja 6, artikli 15 lõike 1, artikli 16 lõigete 1 ja 2 ning artikli 18 sätetega;

—	mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon kinnitab, et kõnealune ministri dekreet, mis käsitleb ametlikke kontrolle teravilja importimisel kolmandatest riikidest, ei ole kooskõlas mõnede määruse (EÜ) nr 882/2004 sätetega.

Kreeka ministri dekreet sisaldab iseäranis selliseid üldnorme kolmandatest riikidest pärit mitteloomse sööda ja toidu füüsilise kontrolli sageduse kohta, mis ei anna pädevale asutusele saadetiste füüsilise kontrolli puhul sellist paindlikkust ja eristamisvõimalust, mis on vajalikud määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 16 lõigete 1 ja 2 alusel loodud süsteemi raames.

Lisaks näeb kõnealune dekreet ette üldnormid asjaomaste saadetiste ametliku kinnipidamise kohta, sätestades, et see on võimalik ka regulaarsete kontrollide puhul. Niisugune saadetiste valimatu kinnipidamine ilma nõuete rikkumise kahtluseta või kahtlemiseta on vastuolus määruse (EÜ) nr 882/2004 artikliga 18. Ministri dekreedi kohaselt on ka võimalik kõik saadetised 7 tööpäeva möödumisel kinnipidamisest vabastada, isegi kui esineb nõuete rikkumise kahtlus või selles kaheldakse, mis on samuti vastuolus eelmainitud määruse artikliga 18.

Ministri dekreet näeb ette erinormid kolmandatest riikidest pärit saadetiste kontrolli kohta, mille eesmärk on kindlaks teha, et need ei sisalda keelatud geneetiliselt muundatud organisme. Neid kontrolle tuleb läbi viia 50 % sagedusega teravilja- ja 100 % sagedusega maisisaadetiste puhul. Komisjon väidab, et need protsendid on ülemäära suured ega ole kooskõlas määrusega (EÜ) nr 882/2004 kehtestatud süsteemiga, eelkõige määruse artikli 16 lõigetega 1 ja 2, ning need tulenevad sellest, et riske ja eristatavust ei ole asjakohaselt hinnatud.

Samas dekreedis on sätestatud, et Bulgaariast ja Rumeeniast pärineva maisi saadetiste kontrolle selle kindlaks tegemiseks, et need ei sisalda geneetiliselt muundatud organisme, tehakse 100 % sagedusega. Komisjon leiab, et niisuguse sagedusega kontrollid on vastuolus määruse (EÜ) nr 882/2004 sätetega, mis näevad ette, et teistest liikmesriikidest pärinevate saadetiste kontrollid peavad olema õigustatud riski olemasoluga ja need peavad olema erapooletud ning proportsionaalsed.

Kreeka Vabariik ei ole esitanud piisavaid selgitusi ja tõendeid, mis õigustaksid ministri dekreedi eespool viidatud, kolmandatest riikidest ja teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest pärit teravilja ametlikku kontrolli käsitlevate sätete vastuvõtmist.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/29

Longevity Health Products, Inc 12. veebruaril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 9. detsembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-484/08: Longevity Health Products, Inc versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), teine menetluspool: Merck KGaA

(Kohtuasi C-84/10 P)

2010/C 100/44

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Longevity Health Products, Inc (esindaja: advokaat J. Korab)

Teised menetluspooled: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Merck KGaA

Apellatsioonkaebuse esitaja nõuded

—	tunnistada äriühingu Longevity Health Products, Inc apellatsioonkaebus vastuvõetavaks;

—	tühistada Üldkohtu (kaheksas koda) 9. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T-484/08; ja

—	mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu otsuse peale, millega jäeti rahuldamata apellatsioonkaebuse esitatud tühistamishagi Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda koja 28. augusti 2008. aasta otsuse (asi R 716/2007-4) peale, millega lükati tagasi apellatsioonkaebuse esitaja esitatud sõnamärgi „Kids Vits” registreerimistaotlus. Üldkohus kinnitas oma otsusega apellatsioonikoja otsust, mille kohaselt esineb kaubamärgi puhul varasema ühenduse sõnamärgiga „VIDS4KIDS” segi ajamise tõenäosus.

Apellatsioonkaebust põhjendatakse väitega, et rikutud on menetlusnormi ja nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (edaspidi „kaubamärgimäärus”) artikli 8 lõike 1 punkti b.

Üldkohus tegi menetlusvea, kuna ta ei andnud apellatsioonkaebuse esitajale apellatsioonkaebuse vastustaja vastuse peale repliigi esitamiseks tähtaega, kuigi apellant esitas sellekohase põhjendatud taotluse. Sellega vähendati apellandi õigust olla ära kuulatud ja seega tema kaitseõigust, mis on vastuolus ühenduse õigusnormidega, mida tuleb kohaldada nii Üldkohtu kui ka Euroopa Kohtu menetluses.

Üldkohus rikkus kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punkti b, kuna segiajamise tõenäosuse hindamisel ei viinud ta läbi kõigi asjakohaste tegurite täielikku hindamist. Üldkohus leidis vääralt, et vastandatud kaubamärkide tuvastatud sarnasusest piisab, et järeldada segiajamise tõenäosuse olemasolu ühenduse kaubamärgiõiguse tähenduses.

Eelkõige ei võtnud Üldkohus piisavalt arvesse asjaolu, et vastandatud kaubamärgid puudutavad ülekaalukalt kaupu ja teenuseid, mis kõige laiemas tähenduses on seotud inimeste tervisega, mistõttu võib eeldada, et asjaomane avalikkus pöörab neile kõrgendatud tähelepanu. Tarbijad teavad igal juhul, et kaubamärkide puhul, mille nimi on tuletatud või inspireeritud keemiliste ainete nomenklatuurist, võivad erinevused, isegi kui need on väiksed, olla otsustavad. Lisaks teravdab tarbijate tähelepanu veelgi asjaolu, et toodete segiajamisel võivad olla väga ebameeldivad tagajärjed. Ainuüksi see asjaolu võib juba tekitada erilist tähelepanelikkust.

Lisaks ei võtnud Üldkohus arvesse ka asjaolu, et sõnamärkide „Kids Vits” ja „VIDS4KIDS” puhul esineb sõnastuserinevus, sest kaubamärkide foneetilisel esitusel ilmneb olulisi erinevusi. Juba kaubamärgi väljaütlemine on väga oluline selle mälestuse puhu, mis tarbijal kaubamärgist tekib, mistõttu segiajamise tõenäosus on välistatud juba sel põhjusel. Kuigi kirjapilt on sarnane, on sõnad „Kids” ja „Vits” kõnealustes kaubamärkides erinevalt järjestatud ja apellandi kaubamärgi puhul lisandub sellele veel üks täiendav tähis (nimelt number „4”, mis inglise keeles hääldatakse kui „for”, tähenduses „jaoks”). Lisaks tuleneb kumbki kaubamärk tervikuna erinevast liitsõnade koostamise süsteemist, millest juba üksi piisab nende erinevuse tagamiseks.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/30

Eelotsusetaotlus, mille esitas Tribunale di Palermo (Itaalia) 15. veebruaril 2010 — Assessorato del Lavoro e della Previdenza Sociale versus Seasoft Spa

(Kohtuasi C-88/10)

2010/C 100/46

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale di Palermo

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Assessorato del Lavoro e della Previdenza Sociale, della Formazione Professionale e dell’Emigrazione della Regione Sicilia

Teine menetluspool: Seasoft Spa

Eelotsuse küsimused

Kui võtta arvesse, et abisüsteem (viitenumber NN 91/A/95), mille Sitsiilia maakond kehtestas 15. mai 1991. aasta maakonnaseaduse nr 27 artikliga 10, nägi ette toetuste süsteemi minimaalselt kaheks ja maksimaalselt viieks aastaks (kaks aastat töölevõtmise korral koolitus- ja töölepinguga ja lisaks maksimaalselt kolm aastat koolitus- ja töölepingu muutmisel tähtajatuks töölepinguks), kas Euroopa Komisjon soovis 14. novembri 1995. aasta otsusega 95/C 343/11, millega anti luba selle süsteemi rakendamiseks:

—	lubada soodustuste niisuguse üldise ajalise ja majandusliku diferentseerituse (2+3 aastat) või vastupidi

—

leidis, et tuleb eranditult ja alternatiivselt anda luba toetuste maksmiseks koolitus- ja töölepinguga tööle võetud töötajate eest (nende kaheaastase kestuse jooksul) või eelnevalt koolitus- ja töölepinguga tööle võetud töötajate eest, kelle tööleping muudeti hiljem tähtajatuks (lepingu muutmisest alates ettenähtud kolme aasta jooksul)?

Kas 1997. eelarveaastaga piiratud tähtaega riigiabi andmiseks, mis on ette nähtud Euroopa Komisjoni 14. novembri 1995. aasta otsuses nr 95/C 343/11 millega antakse luba maakonnaseaduse nr 27/91 artikliga 10 kehtestatud abisüsteemi rakendamiseks, tuleb mõista nii, et:

—	sellega nähakse algselt ette kulutused abi puhul, mida siiski kavatsetakse anda järgmistel aastatel (sõltuvalt selle lubatud abi võimalikest erinevatest eespool toodud tõlgendustest), või pigem

—	see on lõplik tähtaeg, mille piires võivad pädevad maakondlikud asutused neid toetusi maksta?

Kas seega töölevõtmise puhul koolitus- ja töölepinguga maakonnaseaduse nr 27/91 artikli 10 tähenduses, näiteks 1. jaanuaril 1996 ja seega 14. novembri 1995. aasta otsuses nr 95/C 343/11 osutatud abi elluviimise tähtaja jooksul võis (ja pidigi) Sitsiilia maakond rakendama konkreetselt kõnesolevat abisüsteemi kõikidel lubatud aastatel (s.t 2+3) ja seda ka siis, kui — nagu toodud näites — lubatud abisüsteemi elluviimisega kaasnes toetuse tegelik maksmine kuni 31. detsembrini 2001 (1996+5 aastat=2001)?

Kas Euroopa Komisjon soovis 16. oktoobri 2002. aasta otsusega nr 2003/195/EÜ (1), mille artiklis 1 on sätestatud, et „Sitsiilia maakonna 27. mai 1997. aasta seaduse nr 16 artikli 11 esimeses lõigus ette nähtud abisüsteem, mille Itaalia kavatseb ellu viia, on ühisturuga kokkusobimatu. Seepärast ei saa seda abisüsteemi ellu viia”:

—

mitte anda luba maakonnaseaduse nr 16/97 artikliga 11 ette nähtud „uue” abisüsteemi elluviimiseks, sest pidas seda „eraldi” süsteemiks, mille eesmärk on pikendada maakonnaseaduse nr 27/91 artikliga 10 kehtestatud abi rakendamise perioodi nii, et see jätkuks pärast 31. detsembrit 1996, kaasates ka kulutused töölevõtmiste ja/või lepingute muutmiste puhul, mida tehti aastatel 1997 ja 1998, või siis

—	pigem tegelikult takistada kõnealuse otsusega maakonnal rahalisi vahendeid eraldada konkreetselt maakonnaseaduse nr 27/91 artikliga 10 kehtestatud riigiabi andmiseks ka enne 31. detsembrit 1996 toimunud töölevõtmiste ja/või lepingute muutmiste puhul?

Kas juhul, kui komisjoni otsust tuleb tõlgendada nii, nagu kirjeldatud 4. küsimuse esimeses võimaluses, on see otsus kooskõlas sellega, kuidas komisjon on asutamislepingu artiklit 87 tõlgendanud samasugustel juhtudel, mis käsitlevad sotsiaalmaksusoodustuste andmist koolitus- ja töölepingute korral, millega on tegemist 11. mai 1999. aasta otsuses 2000/128/EÜ (2) (mille esemeks on Itaalia Vabariigi seadused ja millele 2002. aasta negatiivse otsuse põhjendustes sõnaselgelt viidatakse) ja 13. mai 2003. aasta otsuses 2003/739/EÜ (3) (mille esemeks on Sitsiilia maakonnaseadused)?

Kui komisjoni otsust tuleb tõlgendada nii, nagu kirjeldatud 4. küsimuse teises võimaluses, siis kuidas tuleb tõlgendada eelmist otsust, millega anti abimeetmeks luba, ning seda kahe erineva tähenduse tõttu, mille võib anda sõnale „veel”: „veel seoses komisjoni otsuses kindlaks määratud eelarvega” või „veel seoses rahastamisega, mille maakond nägi ette ainult kuni 1996. aasta eelarveni”?

7.	Missugust abi tuleb komisjoni arvates lõpuks pidada õiguspäraseks ja missugust õigusvastaseks?

8.	Kellel praeguse kohtuasja pooltest (ettevõtjal või asutusel) lasub kohustus tõendada, et komisjoni enda heakskiidetud eelarvet ei ole ületatud?

9.	Kas see, kui leitakse, et toetusi saanud ettevõtjatel on õigus seadusjärgsetele intressidele õiguspäraseks ja lubatuks peetud toetuste maksmisega viivitamise tõttu, aitab teha kindlaks algselt 14. oktoobri 1995. aasta otsusega 95/C 343/11 heakskiidetud eelarve võimaliku ületamise?

10.	Juhul, kui see aitab niisuguse ületamise kindlaks teha, siis missugust intressimäära tuleks kasutada?

(1) EÜT L 77, lk 57.

(2) EÜT L 42, lk 1.

(3) EÜT L 267, lk 29.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/32

Eelotsusetaotlus, mille esitas Korkein oikeus (Soome) 25. veebruaril 2010 — Virallinen syyttäjä versus Malik Gataev, Khadizhat Gataeva

(Kohtuasi C-105/10)

2010/C 100/48

Kohtumenetluse keel: soome

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Korkein oikeus

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Virallinen syyttäjä

Vastustajad: Malik Gataev, Khadizhat Gataeva

Eelotsuse küsimused

Kuidas tuleb tõlgendada nõukogu direktiivi 2005/85/EÜ (1) (varjupaigamenetluse direktiiv) ja raamotsuse 2002/584/JSK (2) sätete omavahelist suhet, kui isik, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismääruse alusel ja kes on kolmanda riigi kodanik, on taotlenud vahistamismääruse täitmiseks kohustatud liikmesriigis varjupaika ja varjupaigataotluse menetlemine toimub samaaegselt vahistamismääruse täitmise menetlemisega?

Kas direktiivi artikli 7 lõikes 1 ettenähtud õigust jääda liikmesriiki taotluse menetlemise ajaks tuleb pidada prioriteetseks või tuleb direktiivi artikli 7 lõiget 2 tõlgendada nii, et vahistamismääruse täitmine on prioriteetne võrreldes artikli 7 lõikes 1 ettenähtud õigusega? Kas raamotsuses ette nähtud üleandmisest võib keelduda selle tõttu, et menetletakse varjupaigataotlust, kuigi raamotsuse artiklites 3 ja 4 puudub selline täitmata jätmise alus?

b)	Kas direktiivi artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellest tuleneb liikmesriigi kaalutlusõigus lahendada punktis a esitatud küsimus kooskõlas siseriikliku õigusega?

c)	Kuidas tuleb direktiivi artiklit 7 seoses eelnevate küsimustega tõlgendada siis, kui isik, kelle üleandmist vahistamismääruse alusel taotletakse, on taotlenud varjupaika sisuliselt samadel põhjustel, mille ta esitab vastuväitena üleandmisele?

d)	Kas siis, kui varjupaik antakse, peab vahistamismääruse täitmiseks kohustatud liikmesriik üleandmisest keelduma? Kui tegemist peaks olema sellise olukorraga, viidatakse lisaks neljandale eelotsuse küsimusele (punktid a–c).

Kas raamotsust tuleb tõlgendada ühelt poolt selle artikli 1 lõikest 2 tulenevat põhimõtet ja teiselt poolt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõiget 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätteid arvestades nii, et lisaks raamotsuse 3 ja 4 artiklis ette nähtud täitmata jätmise alustele võib raamotsuse preambuli põhjendusi 12 ja 13 arvestades üleandmisest keelduda ka muudel, preambulis mainitud asjaoludele tuginevatel põhjustel?

Kui raamotsust tuleb tõlgendada nii, siis millistele põhjendustele võib tugineda või peab tuginema vahistamismääruse täitmiseks kohustatud liikmesriik sellisel juhul? Kas liikmesriik võib tugineda neile tõlgenduspõhimõtetele, mida kasutab Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas, mis käsitleb väljaandmist [extradition] seoses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga? Kas liikmesriik võib samuti tugineda põhimõtetele, mis võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustuspraktikas kasutatavate tõlgenduspõhimõtetega laiendavad täitmata jätmise aluseid?

Kui raamotsust tuleb tõlgendada nii, et vahistamismääruse täitmisest võib keelduda ka muudel kui artiklites 3 ja 4 ettenähtud alustel, siis kas raamotsusest tuleneb liikmesriigi õigus keelduda karistuse täitmisele pööramiseks antud vahistamismääruse täitmisest ka selliste asjaolude tõttu, mis puudutavad vahistamismääruse andnud riigis tehtud kohtuotsuse sisu või põhjendust või kohtuotsuse aluseks oleva menetluse nõuetele vastavust, ja mis eeldavad sellekohaste väidete uurimist liikmesriigis, kellelt nõutakse vahistamismääruse täitmist? Täpsemalt millistel tingimustel ja mis põhjusel võib selline uurimine (révision au fond) kõne alla tulla?

Kas raamotsust tuleb tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigil keelduda üleandmisest karistuse täitmisele pööramiseks antud vahistamismääruse alusel, kui on põhjendatud alus arvata, et kohtumenetlus, milles karistus mõisteti, ei ole olnud õiglane, kuna kohtu asukohariigi ametiisikud kiusasid süüdimõistetut taga, mis väljendus diskrimineerivalt süüdimõistmises?

Kas raamotsuse sätteid on võimalik tõlgendada nii, et üleandmisest võib lõplikult keelduda olukorras, kus raamotsuse artikli 24 lõikes 4 ettenähtud tõsistel humanitaarsetel, näiteks tervisliku seisundiga seotud põhjustel, võib üleandmist ajutiselt edasi lükata, juhul kui täitmise edasilükkamine sellisel juhul ei kõrvalda üleandmise ebaproportsionaalsust?

Kui raamotsust tuleb tõlgendada nii, et vahistamismääruse täitmisest võib keelduda mõnel sellisel põhjusel, mida raamotsuses sõnaselgelt ette nähtud ei ole, siis millistel tingimustel võib selline keeldumine aset leida eelkõige siis, kui vahistamismäärus on antud karistuse täitmisele pööramiseks?

Kas sellisel juhul tuleb mutatis mutandis järgida raamotsuse artikli 4 lõike 6 sätteid? Teisisõnu — kas vahistamismääruse täitmisest keeldumine eeldab, et isik, kelle üleandmist taotletakse, on otsuse täitmisele pöörava liikmesriigi kodanik või seal alaliselt elav isik, ja et see riik kohustab ise vastavalt siseriiklikule õigusele karistuse täitmisele pöörama või meetme võtma?

b)	Kas keeldumine eeldab vähemalt seda, et liikmesriik, kellelt üleandmist nõutakse, kohustub ise vastavalt siseriiklikule õigusele karistuse täitmisele pöörama või meetme võtma?

Kas juhul, kui raamotsust tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab teatavatel juhtudel keelduda karistuse täitmisele pööramiseks antud vahistamismääruse täitmisest põhjustel, mis seonduvad vahistamismääruse andnud riigis tehtud kohtuotsuse sisu või põhjendusega või kohtuotsuse aluseks oleva menetluse nõuetele vastavusega, on keeldumine lubatud punktides a või b mainitud tingimustest sõltumata?

Millise tähtsuse vahistamismääruse täitmise seisukohalt peab omistama või võib omistada asjaolule, et vahistatu, kes on kolmanda riigi kodanik, vaidleb üleandmisele vastu väites, et on oht, et vahistamismääruse andnud riik annab ta välja kolmandale riigile?

a)	Millist tähtsust mainitud vastuväide omab, kui arvestada raamotsuse sätteid ja kohustusi, mis vahistamismääruse andnud liikmesriigil on kolmandate riikide kodanike ees liidu õiguse ja muu hulgas nõukogu direktiivide 2004/83/EÜ (3) ja 2005/85/EÜ alusel?

Kas selles kontekstis võib omada tähtsust raamotsuse artikli 28 lõige 4, mille kohaselt ei anta isikut, kes on Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud, välja kolmandale riigile isiku üleandnud liikmesriigi pädeva asutuse nõusolekuta. Kas ja millistel tingimustel käib see keeld lisaks väljaandmisele [extradition] ka muu tagasisaatmise, näiteks väljasaatmise kohta?

Kas juhul, kui tegemist ei ole Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsuse kohtuasjas C-105/03: Pupino punktides 44–45 viidatud olukordadega, kehtib selle otsuse punktides 34 ja 42–44 sedastatud siseriikliku kohtu kohustus tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas raamotsusega sõltumata sellest, kas raamotsusest tulenev tõlgendus on asjaomase isiku kahjuks või kasuks?

(1) Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiv 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT L 326, lk 13).

(2) Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34).

(3) Nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT L 304, lk 2, ELT eriväljaanne 19/07, lk 96).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/35

Üldkohtu 2. märtsi 2010. aasta otsus — Arcelor versus parlament ja nõukogu

(Kohtuasi T-16/04) (1)

(Keskkond - Direktiiv 2003/87/EÜ - Kasvuhoonegaaside saatekvootidega kauplemise süsteem - Tühistamisnõue - Otsese ja isikliku puutumuse puudumine - Kahju hüvitamise nõue - Vastuvõetavus - Isikutele õigusi andva kõrgemalseisva õigusnormi piisavalt selge rikkumine - Omandiõigus - Kutsealal tegutsemise vabadus - Proportsionaalsus - Võrdne kohtlemine - Asutamisvabadus - Õiguskindlus)

2010/C 100/52

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Arcelor SA (Luxembourg, Luksemburg) (esindajad: advokaadid W. Deselaers, B. Meyring ja B. Schmitt-Rady, hiljem W. Deselaers ja B. Meyring)

Kostjad: Euroopa Parlament (esindajad: K. Bradley ja M. Moore, hiljem L. Visaggio ja I. Anagnostopoulou) ja Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: B. Hoff-Nielsen ja M. Bishop, hiljem E. Karlsson ja A. Westerhof Löfflerova, seejärel A. Westerhof Löfflerova ja K. Michoel)

Kostjate toetuseks menetlusse astuja: Euroopa Komisjon (esindaja: U. Wölker)

Kohtuasja ese

Esiteks nõue tühistada osaliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631), ning teiseks nõue hüvitada hagejale nimetatud direktiivi vastuvõtmise tõttu tekkinud kahju.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud välja Arcelor SA–lt, kes kannab ühtlasi ise enda kohtukulud.

3.	Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

(1) ELT 71, 20.3.2004.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/35

Üldkohtu 2. märtsi 2010. aasta otsus — Evropaïki Dynamiki versus EMSA

(Kohtuasi T-70/05) (1)

(Teenuste hange - EMSA hankemenetlus - Informaatikaalaste teenuste osutamine - Pakkumuse tagasilükkamine - Tühistamishagi - Üldkohtu pädevus - Pakkumuse mittevastavus - Võrdne kohtlemine - Hankedokumentides või hanketeates esitatud lepingu sõlmimise kriteeriumide järgimine - Lepingu sõlmimise kriteeriumide suhtes alakriteeriumide kehtestamine - Ilmne hindamisviga - Põhjendamiskohustus)

2010/C 100/53

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Evropaïki Dynamiki (Ateena, Kreeka) (esindaja: N. Korogiannakis)

Kostja: Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA) (esindajad: W. de Ruiter ja J. Menze, keda abistas advokaat J. Stuyck)

Ese

Tühistada EMSA otsused mitte tunnistada vastuvõetavaks pakkumusi, mille hageja esitas EMSA hankemenetlustes C-1/01/04 (SafeSeaNet’i valideerimine ja edasiarendamine) ning C-2/06/04 (mereõnnetuste andmebaasi, võrgu ja haldamissüsteemi väljatöötamine ja arendamine), ning sõlmida need hankelepingud teiste pakkujatega.

Resolutsioon

1.	Tühistada Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) otsus sõlmida hankemenetluses „EMSA C-2/06/04” hankeleping edukaks tunnistatud pakkujaga.

2.	Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.	Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

(1) ELT C 106, 30.4.2005.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/36

Üldkohtu 3. märtsi 2010. aasta otsus — Bundesverband deutscher Banken versus komisjon

(Kohtuasi T-163/05) (1)

(Riigiabi - Riigi vara võõrandamine Landesbank Hessen-Thüringen Girozentrale’le - Otsus, millega tunnistatakse abi osaliselt siseturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse seda tagasi nõudma - Eraõigusliku investori kriteerium - Põhjendamiskohustus)

2010/C 100/54

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Bundesverband deutscher Banken eV (Berliin, Saksamaa) (esindajad: advokaadid H.-J. Niemeyer, K.-S. Scholz ja J.-O. Lenschow)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: N. Khan ja T. Scharf)

Kostja toetuseks menetlusse astujad: Saksamaa Liitvabariik (esindajad: M. Lumma ja C. Schulze-Bahr, keda abistas advokaat J. Witting); Land Hessen (Saksamaa) (esindajad: advokaadid H.-J. Freund ja M. Holzhäuser, hiljem advokaadid H.-J. Freund ja S. Lehr) ja Landesbank Hessen-Thüringen Girozentrale (Frankfurt Maini ääres (Saksamaa)) (esindaja: advokaat H.-J. Freund)

Ese

Nõue tühistada komisjoni 20. oktoobri 2004. aasta otsus 2006/742/EÜ Saksamaa poolt Landesbank Hessen-Thüringen — Girozentrale’le antava riigiabi kohta (ELT 2006, L 307, lk 159).

Resolutsioon

1.	Kõrvaldada toimikust Bundesverband deutscher Banken eV poolt repliigi lisadena 9 ja 10 esitatud dokumendid.

2.	Jätta hagi rahuldamata.

3.	Bundesverband deutscher Banken kannab ise enda kohtukulud ning temalt mõistetakse välja Euroopa Komisjoni, Land Hesseni ja Landesbank Hessen-Thüringen Girozentrale kohtukulud.

4.	Saksamaa Liitvabariik kannab ise enda kohtukulud.

(1) ELT C 155, 25.6.2005.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/36

Üldkohtu 3. märtsi 2010. aasta otsus — Artegodan versus komisjon

(Kohtuasi T-429/05) (1)

(Lepinguväline vastutus - Inimestel kasutatavad ravimid - Müügilubade kehtetuks tunnistamist nõudev otsus - Otsuse tühistamine Üldkohtu otsusega - Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine)

2010/C 100/55

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Artegodan GmbH (Lüchow, Saksamaa) (esindajad: advokaadid U. Doepner, hiljem A. Lensing-Kramer ning lõpuks U. Reese ja A. Sandrock)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: B. Stromsky ja M. Heller)

Kostja toetuseks menetlusse astuja: Saksamaa Liitvabariik (esindajad: M. Lumma ja U. Forsthoff)

Ese

EÜ artikli 235 ja artikli 288 teise lõigu alusel esitatud nõue hüvitada kahju, mis on hagejal väidetavalt tekkinud komisjoni 9. märtsi 2000. aasta otsuse K (2000) 453 vastuvõtmise tõttu, mis käsitles inimestel kasutatavate amfepramooni sisaldavate ravimite müügilubade kehtetuks tunnistamist.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta Artegodan GmhH kohtukulud tema enda kanda ja ühtlasi mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.	Jätta Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud tema enda kanda.

(1) ELT C 48, 25.2.2006.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/37

Üldkohtu 3. märtsi 2010. aasta otsus — Bundesverband deutscher Banken versus komisjon

(Kohtuasi T-36/06) (1)

(Riigiabi - Riigi vara võõrandamine Landesbank Hessen-Thüringen Girozentrale’le - Otsus, et meede, millest teatati, ei ole abi - Eraõigusliku investori kriteerium - Põhjendamiskohustus - Tõsised raskused)

2010/C 100/56

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Bundesverband deutscher Banken eV (Berliin, Saksamaa) (esindajad: advokaadid H.-J. Niemeyer ja K.-S. Scholz)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: N. Khan ja T. Scharf)

Kostja toetuseks menetlusse astujad: Land Hessen (Saksamaa) (esindajad: advokaadid H.-J. Freund ja M. Holzhäuser, hiljem advokaadid H.-J. Freund ning S. Lehr) ja Landesbank Hessen-Thüringen Girozentrale (Frankfurt Maini ääres (Saksamaa)) (esindaja: advokaat H.-J. Freund)

Ese

Nõue tühistada komisjoni 6. septembri 2005. aasta otsus K(2005) 3232 lõplik Hessischer Investitionsfonds’i kui vaikiva allutatud sissemakse üleandmise kohta Landesbank Hessen-Thüringen Girozentralele.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta Bundesverband deutscher Banken eV kanda tema enda kohtukulud ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni, Land Hesseni ja Landesbank Hessen-Thüringen Girozentrale kohtukulud.

(1) ELT C 96, 22.4.2006.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/37

Üldkohtu 3. märtsi 2010. aasta otsus — Freistaat Sachen jt versus Euroopa Komisjon

(Liidetud kohtuasjad T-102/07 ja T-120/07) (1)

(Riigiabi - Abi, mille Saksamaa andis osaluse omandamise ja laenutagatiste vormis - Otsus, millega tunnistatakse abi ühisturuga kokkusobimatuks - Komisjoni poolt heakskiidetud üldine abikava - Raskustes oleva äriühingu mõiste - Suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta - Abisumma - Põhjendamiskohustus)

2010/C 100/57

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hagejad: Freistaat Sachsen (Saksamaa) (esindajad: advokaadid C. von Donat ja G. Quardt) (kohtuasi T-102/07); MB Immobilien Verwaltungs GmbH (Neukirch, Saksamaa) (esindajad: advokaat G. Brüggen, hiljem advokaadid A. Seidl, K. Lengert ja W. Sommer); MB System GmbH & Co. KG (Nordhausen, Saksamaa) (esindaja: advokaat G. Brüggen) (kohtuasi T-120/07)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: K. Gross ja T. Scharf)

Ese

Nõue tühistada komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus 2007/492/EÜ, mis käsitleb Saksamaa poolt Biria kontsernile antud riigiabi C 38/2005 (ex NN 52/2004) (ELT C 129, 9.6.2007).

Resolutsioon

1.	Tühistada komisjoni 24. jaanuari 2007. aasta otsus 2007/492/EÜ, mis käsitleb Saksamaa poolt Biria kontsernile antud riigiabi C 38/2005 (ex NN 52/2004).

2.	Mõista kohtukulud, sealhulgas kohtuasjas T-120/07 ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, välja Euroopa Komisjonilt.

(1) ELT C 129, 9.6.2007.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/38

Üldkohtu 3. märtsi 2010. aasta otsus — Lufthansa AirPlus Servicekarten versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Applus Servicios Tecnológicos (A+)

(Kohtuasi T-321/07) (1)

(Ühenduse kaubamärk - Vastulausemenetlus - Ühenduse kujutismärgi A+ taotlus - Varasem ühenduse sõnamärk AirPlus International - Suhteline keeldumispõhjus - Segiajamise tõenäosuse puudumine - Tähiste sarnasuse puudumine - Põhjendamiskohustus - Kaitseõigus - Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b ja lõige 5, artiklid 73, 74 ja 79 (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b ja lõige 5, artiklid 75, 76 ja 83))

2010/C 100/58

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Lufthansa AirPlus Servicekarten GmbH (Neu-Isenburg, Saksamaa) (esindajad: advokaadid G. Würtenberger, R. Kunze ja T. Wittman)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (esindaja: D. Botis)

Teine menetluspool apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus: Applus Servicios Tecnológicos, SL (Barcelona, Hispaania) (esindaja: advokaat E. Torner Lasalle)

Ese

Nõue tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 7. juuni 2007. aasta otsus (asi R 310/2006-2), mis käsitleb Lufthansa AirPlus Servicekarten GmbH ja Applus Servicios Tecnológicos, SL-i vahelist vastulausemenetlust.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Lufthansa AirPlus Servicekarten GmbH-lt.

(1) ELT C 269, 10.11.2007.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/39

Üldkohtu 23. veebruari 2010. aasta otsus — Özdemir versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Aktieselskabet af 21. november 2001 (James Jones)

(Kohtuasi T-11/09) (1)

(Ühenduse kaubamärk - Vastulausemenetlus - Ühenduse sõnamärgi James Jones taotlus - Varasem ühenduse sõnamärk JACK & JONES - Suhteline keeldumispõhjus - Segiajamise tõenäosus - Määruse (EÜ) nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b))

2010/C 100/60

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Rahmi Özdemir (Dreieich, Saksamaa) (esindajad: advokaadid I. Hoes, M. Heinrich, C. Schröder, K. von Werder ja J. Wittenberg)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (esindaja: P. Bullock)

Teine menetluspool apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus: Aktieselskabet af 21. november 2001 (Brande, Taani) (esindaja: C. Barrett Christiansen)

Ese

Hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise koja 3. novembri 2008. aasta otsuse (asi R 858/2007-2) peale, mis on tehtud vastulausemenetluses Aktieselskabet af 21. november 2001 ja Rahmi Özdemiri vahel.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Rahmi Özdemirilt.

(1) ELT C 55, 7.3.2009.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/41

11. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Inuit Tapiriit Kanatami jt versus parlament ja nõukogu

(Kohtuasi T-18/10)

2010/C 100/64

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Inuit Tapiriit Kanatami (Ottawa, Kanada), Nattivak Hunters ja Trappers Association (Qikiqtarjuaq, Kanada), Pangnirtung Hunters’ ja Trappers’ Organisation (Pangnirtung, Kanada), Jaypootie Moesesie (Qikiqtarjuaq, Kanada), Allen Kooneeliusie (Qikiqtarjuaq, Kanada), Toomasie Newkingnak (Qikiqtarjuaq, Kanada), David Kuptana (Ulukhaktok, Kanada), Karliin Aariak (Iqaluit, Kanada), Efstathios Andreas Agathos (Athens, Kreeka), Canadian Seal Marketing Group (Quebec, Kanada), Ta Ma Su Seal Products (Cap-aux-Meules, Kanada), Fur Institute of Canada (Ottowa, Kanada), NuTan Furs, Inc (Catalina, Kanada), Inuit Circumpolar Conference Greenland (ICC) (Nuuk, Kanada), Johannes Egede (Nuuk, Kanada), Kalaallit Nunaanni Aalisartut Piniartullu Kattuffiat (KNAPK) (Nuuk, Kanada) (esindajad: advokaadid J. Bouckaert, M. van der Woude ja H. Viaene)

Kostjad: Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu

Hagejate nõuded

—	tunnistada hagi vastuvõetavaks;

—	tühistada määrus nr 1007/2009 ELTL artikli 263 alusel;

—	mõista hagejate kohtukulud välja kostjatelt;

—	jätta kostjate kohtukulud nende enda kanda.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas hagis paluvad hagejad — innuiidi hülgekütid ja karusnahakütid, muul viisil hülgetoodetega seotud tegevusega tegelevad eraõiguslikud isikud, innuiitide huve esindavad organisatsioonid ja teised hülgetoodete töötlemisega tegelevad eraõiguslikud isikud ja äriühingud — tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta (1), mis näeb ette piirangud hülgetoodete turustamisele Euroopa Liidus.

Hagejad esitavad oma hagi põhjendusena kolm väidet.

Esiteks väidavad hagejad, et Euroopa Parlament ja nõukogu rikkusid õigusnormi, viidates vaidlustatud määruse õigusliku alusena EÜ artiklile 95 (nüüd ELTL artikkel 114). Selles küsimuses väidavad hagejad, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kinnitab seda, et EÜ artiklis 95 nimetatud meetmete tegelik eesmärk peab olema siseturu rajamise ja toimimise tingimuste paranemine ja et pelk asjaolu, et sellised meetmed puudutavad siseturu rajamist, ei ole piisav EÜ artikli 95 kohaldamiseks. Hagejate arvates ei parane vaidlustatud määruse tulemusel siseturu toimimine, mida näeb ette Euroopa Kohtu praktika, vastupidi — selle määruse tulemusel kaob võimalus luua selline hülgetoodete siseturg, mis kuulub nimetatud määruse kohaldamisalasse.

Teiseks väidavad hagejad, et kostjad rikkusid õigusnormi, rikkudes asutamislepingu artiklis 5 sätestatud ja protokollis subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta täpsustatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Hagejad, väidavad, et kostjad ei tõenda, miks on nõutav Euroopa Liidu tasandil sekkumine. Hagejad märgivad, et ainult kaks liikmesriiki on hülgetooted keelustanud. Lisaks väidavad hagejad, et isegi kui Euroopa Liidu poolne tegevus oli kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, piisanuks määruses sätestatud eesmärkide saavutamiseks vähem piiravatest meetmetest. Hagejad leiavad, et kostjad otsustasid hülgetoodete turustamise peaaegu täielikult keelustada selle asemel, et kehtestada vähem piiravad meetmed, nagu märgistusnõuded.

Kolmandaks väidavad hagejad, et vaidlustatud määrus piirab põhjendamatult hagejate elatise teenimise võimalusi, piirates nende majandustegevust traditsiooniliste jahipidamise ja elatise teenimise viisidega. Hagejad leiavad, et vaatamata sellisele otsesele sekkumisele nende igapäevasesse elusse, ei ole neid ära kuulatud ei nõukogu ega Euroopa Parlamendi poolt. Lisaks väidavad hagejad, et kostjad ei kaalunud omavahel innuiidi kogukonna Arktikas püsimajäämise huvi ja mõnede Euroopa Liidu kodanike moraalseid tõekspidamisi, rikkudes seega Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 1 ja selle konventsiooni artiklit 8 koosmõjus artiklitega 9 ja 10, ning Euroopa Kohtu praktika kohaselt ka hagejate õigust olla ära kuulatud.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta (ELT L 286, lk 36).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/42

25. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Saksamaa versus komisjon

(Kohtuasi T-21/10)

2010/C 100/65

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Saksamaa Liitvabariik (esindajad: J. Möller ja advokaat C. von Donat)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—

tunnistada tühiseks komisjoni 13. novembri 2009. aasta otsus K(2009) 9049, mis tehti hagejale teatavaks 16. novembri 2009. aasta kirjaga ja millega vähendati komisjoni 7. mai 1997. aasta otsusega K(97) 1123 ja komisjoni 28. detsembri 1999. aasta otsusega K(1999) 4928 tagatud Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) toetust ühtse programmdokumendi eesmärk-2- piirkonnas Saarimaal Saksamaa Liitvabariigis (1997-1999);

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Vaidlustatud otsusega vähendas komisjon ERF-st ühtse programmdokumendi jaoks (1997-1999) eesmärk-2-piirkonnas Saarimaal Saksamaa Liitvabariigis ette nähtud rahalist toetust.

Hagiavalduse põhjendusena esitab hageja viis väidet.

Esiteks heidab hageja ette, et toetusperioodil 1994-1999, mille kehtivusalasse jääb ühtne programmdokument, puudus igasugune õiguslik alus finantskorrektsioonide kindla määraga määratlemiseks ja ekstrapolatsiooniks.

Teiseks väidab hageja, et rikutud on määruse (EMÜ) nr 4253/88 (1) artikli 24 lõiget 2, sest puudusid toetuse vähendamise eeldused. Ta rõhutab siinkohal, et komisjon ei pööranud tähelepanu mõistele „eiramine”. Lisaks eeldas komisjon süstemaatiliste vigade olemasolu, kui ei tuvastanud, et struktuurifondi haldamisega tegelevad siseriiklikud ametiasutused oleksid rikkunud neile määruse nr 4253/88 artiklist 23 tulenevaid kohustusi. Eeldus, et tegemist on süstemaatiliste vigadega haldamisel ja järelevalvel, põhineb hageja arvates faktiliste asjaolude vääral kindlakstegemisel. Ta leiab ka, et olulisi asjaolusid on ebaõigesti tuvastatud ja hinnatud.

Alternatiivselt esitab hageja kolmanda väitena selle, et vaidlustatud otsusega tehtud vähendamised ei ole proportsionaalsed. Sellega seoses leiab ta, et komisjon ei ole kasutanud talle määruse nr 4253/88 artikli 24 lõikest 2 tulenevat kaalutlusõigust. Lisaks ületavad kasutatud kindla määraga korrektsioonid ühenduse eelarvele (potentsiaalselt) tekkivat kahju. Ka on hageja seisukohal, et puuduste ekstrapoleerimine ei ole proportsionaalne, sest spetsiifilisi vigasid ei ole võimalik üle kanda ebaühtlasele põhitervikule.

Neljandas väites leiab hageja, et rikutud on olulisi vorminõudeid. Siinkohal heidetakse ette vaidlustatud otsuse puudulikku põhjendamist ning kostja käitumist toetusperioodi lõpetamise menetluses. Hageja leiab, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas tuletati ja põhjendati kasutatud kindla määraga määratlemist. Lisaks muutis komisjon ilma uut kontrolli läbi viimata kohapeal kontrolli läbiviinud kontrollija tuvastusi ning ei arvestanud Saksamaa ametiasutuste esile toodud asjaolusid või võttis neid üksnes puudulikult arvesse.

Lõpetuseks leiab hageja viiendas väites, et kostja rikkus partnerluse põhimõtet, kuna ta hoolimata esmalt kindlaks tehtud haldus- ja järelevalvesüsteemide tõhususe tuvastamisest viitab vaidlustatud otsuses süstemaatilistele haldus- ja järelevalvesüsteemi puudustele.

(1) Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4253/88, milles nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/42

25. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Esprit International versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Marc O’Polo International (Püksitaskule kantud „e” tähe kujutis)

(Kohtuasi T-22/10)

2010/C 100/66

Hagiavaldus esitati saksa keeles.

Pooled

Hageja: Esprit International LP (New York, Ühendriigid) (esindajad: advokaat M. Treis)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Marc O’Polo International GmbH (Stephanskirchen, Saksamaa)

Hagejate nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 19. novembri 2009. aasta (asi R 1666/2008-4) otsus;

—	mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja.

Asjaomane ühenduse kaubamärk: Püksitaskule kantud „e” tähte kujutav kujutismärk kaupadele klassides 18 ja 25 (taotlus nr 5 089 859).

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: Marc O’Polo International GmbH.

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis:„e” tähte kujutav Saksa kujutismärk nr 303 03 672 kaupadele klassides 18 ja 25.

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause.

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata.

Väited: määruse (EÜ) nr 207/2009 (1) artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine, kuna vastandatud kaubamärkide puhul ei esine segiajamise tõenäosust.

(1) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/43

27. jaanuaril 2010 esitatud hagi — CECA versus komisjon

(Kohtuasi T-24/10)

2010/C 100/67

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: CECA SA (La Garenne Colombes, Prantsusmaa) (esindajad: Barrister J. Joshua, advokaat E. Aliende Rodríguez)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse nr K(2009) 8682 artikli 1 lõiked 1 ja 2 hagejat puudutavas osas, ja igal juhul tühistada artikli 1 lõige 1, milles leitakse, et hageja osales tinastabilisaatoreid puudutavas rikkumises ajavahemikul 16. märts 1994 kuni 31. märts 1996;

—	tühistada artiklis 2 hagejale määratud trahvid;

—	kui Üldkohus jätab trahvid terves osas tühistamata, siis teise võimalusena vähendada neid vastavalt kohtu pädevusele;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagiavaldusega palub hageja tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsus nr K(2009) 8682 (Juhtum COMP/38.589 — Termostabilisaatorid), milles leitakse, et hageja osales EÜ artikli 71 (nüüd ELTL artikkel 101) kahes eraldi rikkumises, üks seoses tinastabilisaatoritega ja teine seoses epoksiiditud sojaõli ja estritega, ja määrati iga toote eest trahv.

Hageja esitab oma hagi toetuseks järgmised väited.

Esiteks väidab ta, et määruse (EÜ) nr 1/2003 (1) artikli 25 õigel kohaldamisel ei peatanud Akzo vaidlus tähtaja kulgemist ja komisjoni õigus trahve määrata oli mõlema rikkumise puhul piiratud 10-aastase nn double limitation reegliga. Hageja väidab, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et Akzo kohtuasja (2) menetlemine Euroopa Kohus peatas tähtaja kulgemise, ja tegi väära järelduse, et eelnimetatud määruse artikli 25 lõikes 5 sätestatud 10-aastast piirangut võib käesoleval juhul pikendada.

Teiseks väidab hageja, et komisjon ei ole näidanud üles mingit õiguspärast huvi, tehes deklaratiivse järelduse rikkumistest, mille osas ei ole tal mingit õigust trahve määrata. Hageja väidab, et määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 7 lubab komisjonil teha deklaratiivseid järeldusi rikkumise toimepanemise kohta, kui ta trahve ei määra, tingimusel et komisjoni õiguspärase huvi puudumine on tõendatud.

Kolmandaks ja sõltumatult esimesest kahest väitest palub hageja Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõikes 1 tehtud deklaratiivne järeldus, mille kohaselt ta osales tinastabilisaatoreid puudutavas rikkumises ajavahemikul 16. märts 1994 kuni 31. märts 1996., ning väidab, et komisjon ei ole sellist järeldust tehes tõendanud õiguspärast huvi.

Neljandaks, ja juhul kui Üldkohus jätab trahvid täies ulatuses tühistamata, siis väidab hageja, et komisjon ei ole tõendanud 23. veebruarist 1999 hilisemat perioodi ning seetõttu teise kartelli eest määratud trahvi tuleb vähendada nii, et see kajastaks rikkumiste lühemat kestust.

(1) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003 L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

(2) Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-125/03 ja T-53/03: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon (EKL 2007, lk II-3523).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/44

27. jaanuaril 2010 esitatud hagi — BASF Specialty Chemicals ja BASF Lampertheim versus komisjon

(Kohtuasi T-25/10)

2010/C 100/68

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hagejad: BASF Specialty Chemicals Holding GmbH (Basel, Šveits), BASF Lampertheim GmbH (Lampertheim, Saksamaa) (esindajad: advokaadid F. Montag ja T. Wilson)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagejate nõuded

—

tühistada 11. novembri 2009. aasta otsuse K(2009) 8682 (lõplik) (asi COMP/38589 — termostabilisaatorid) artikli 1 lõike 1 punkt q ja artikli 1 lõike 2 punkt q BASF Specialty Chemicals Holding GmbH osas, artikli 1 lõike 1 punkt r ja artikli 1 lõike 2 punkt r BASF Lampertheim GmbH osas ja artikli 2 punktid 15 ja 36 hagejate osas;

—	teise võimalusena vähendada mõistlikult otsuse artikli 2 punktides 15 ja 36 hagejatele määratud trahvisumma suurust;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagejad vaidlustavad komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse K(2009) 8682 (lõplik) asjas COMP/38589 — termostabilisaatorid. Vaidlustatud otsuses mõisteti hagejatele ja teistele ettevõtjatele trahv EÜ artikli 81 ja alates 1. jaanuarist 1994 Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 rikkumise eest. Komisjon leidis, et hagejad osalesid mitmetes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses tinal põhinevate termostabilisaatorite valdkonnas ja ESBO/ester valdkonnas Euroopa Majanduspiirkonnas, mis seisnes hindade kindlaksmääramises, turu jagamises tarnekvootide jagamisega, klientide jagamises ning tundliku äriteabe, eelkõige kliente, tootmis- ja tarnekoguseid puudutava teabe vahetamises.

Oma hagi põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet.

Esiteks väidavad hagejad, et rikutud on määruse (EÜ) nr 1/2003 (1) artiklit 25, kuna kostja pädevus määrata hagejatele rahatrahve oli aegunud. Hagejad leiavad vastupidiselt komisjoni seisukohale, et neile ei saa kohaldada määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 6 sätestatud aegumistähtaja kulgemise peatumist.

Teiseks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsus rikub ELTL artikli 101 lõiget 1 koosmõjus määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2, kuna BASF Specialty Chemicals Holding GmbH-le ei saa rikkumisi enamjaolt süüks panna ning seetõttu ei oleks tohtinud talle trahvi määrata. Siinkohal väidavad hagejad, et komisjon rikkus seejuures BASF Lampertheim GmbH-le trahvi määrates määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, kuna 10 %-se trahvi ülemmäära arvutamisel oleks komisjon pidanud nende perioodide puhul, mil BASF Specialty Chemicals Holding GmbH ei rikkumiste eest ei vastuta, võtma arvesse üksnes BASF Lampertheim GmbH kogukäivet.

Kolmandaks väidavad hagejad, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikeid 2 ja 3 koosmõjus trahvisuunistega (2), kuna komisjon ei vähendanud hagejate trahve piisavalt. Hagejad väidavad, et komisjon oleks pidanud rohkem arvesse võtma ülemäära pikka menetluse kestust ja hagejate koostööd leebema kohtlemise programmi raames (3). Lisaks oleks komisjon pidanud trahvi vähendamisel arvestama hagejate aktiivset koostööd väljaspool leebema kohtlemise programmi.

(1) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

(2) Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2).

(3) Komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/45

25. jaanuari 2010 esitatud hagi — Alibaba Group versus Siseturu Ühtlustamise Amet — allpay.net (ALIPAY)

(Kohtuasi T-26/10)

2010/C 100/69

Hagiavaldus esitati inglise keeles

Pooled

Hageja: Alibaba Group Holding Limited (Grand Cayman, Kaimanisaared) (esindaja: M. Graf)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: allpay.net.Limited (Hereford, Ühendkuningriik)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 5. novembri 2009. aasta otsus asjas R 1790/2008-1, kuna sellega jäeti kaebus rahuldamata; ning

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Asjaomane ühenduse kaubamärk: Alibaba Group Holding Limited

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk ALIPAY kaupadele ja teenustele klassides 9, 35, 36, 38 ja 42

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: allpay.net.Limited

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: ühenduse registreeritud sõnamärk ALLPAY kaupadele ja teenustele klassides 9, 36, 40 ja 42; Ühendkuningriigi registreeritud sõnamärk ALLPAY.NET kaupadele ja teenustele klassides 9, 16, 36, 38 ja 42; sõna „ALLPAY” sisaldavad Ühendkuningriigi registreeritud sõnamärgid kaupadele ja teenustele klassides 9, 36, 40 ja 42; sõna „ALLPAY” sisaldavad registreerimata varasemad kaubamärgid või tähised, mida kasutatakse kaubandustegevuse käigus Ühendkuningriigis

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause kõigi kaupade ja teenuste osas

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus osaliselt rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b (nüüd nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) rikkumine, kuna apellatsioonikoda leidis vääralt, et asjaomaste kaubamärkide segiajamine on tõenäoline.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/45

27. jaanuaril 2010 esitatud hagi — AC-Treuhand versus komisjon

(Kohtuasi T-27/10)

2010/C 100/70

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: AC-Treuhand AG (Zürich, Šveits) (esindajad: advokaadid C. Steinle ja I. Hermeneit)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsus K(2009) 8682 (lõplik) (asi COMP/38589 — termostabilisaatorid) hagejat puudutavas osas;

—	teise võimalusena vähendada otsuse artikli 2 punktides 17 ja 38 hagejale määratud trahvisumma suurust;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja vaidlustab komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse K(2009) 8682 (lõplik) asjas COMP/38589 — termostabilisaatorid. Vaidlustatud otsuses mõisteti hagejale ja teistele ettevõtjatele trahv EÜ artikli 81 ja alates 1. jaanuarist 1994 Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 rikkumise eest. Komisjon leidis, et hageja osales mitmetes kokkulepetes ja/või kooskõlastatud tegevuses tinal põhinevate termostabilisaatorite valdkonnas ja ESBO/ester valdkonnas Euroopa Majanduspiirkonnas, mis seisnes hindade kindlaksmääramises, turu jagamises tarnekvootide jagamisega, klientide jagamises ning tundliku äriteabe, eelkõige kliente, tootmis- ja tarnekoguseid puudutava teabe vahetamises.

Oma hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

Esiteks väidab hageja, et komisjon lähtus vääralt sellest, et tinal põhinevate stabilisaatorite kartell püsis 21. märtsini 2000 ja ESBO/esteri kartell 26. septembrini 2000. Siinkohal väidab hageja, et kartelli tegevus lõppes juba 1999. aasta keskel.

Teiseks väidab hageja, et komisjoni pädevus trahvi määrata oli aegunud. Tema väitel lõppes absoluutne 10 aastane aegumistähtaeg 1999. aasta keskel. Pealegi ei peatunud aegumistähtaega kohtumenetluse ajaks liidetud kohtuasjades T-125/03 ja T-253/03: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon.

Kolmandaks väidab hageja, et rikutud on EÜ artiklit 81 ja seaduslikkuse põhimõtet, kuna hagejat kui nõuandvat ettevõtjat ei saa EÜ artikli 81 alusel karistada. Hageja väidab, et tema tegevus ei ole sätte sõnastusega hõlmatud ning selline tõlgendus ei olnud tegevuse toimumise ajal ette arvatav.

Täiendavalt esitab hageja neljanda, viienda ja kuuenda väite, milles ta kritiseerib komisjoni trahvi määramist. Konkreetselt väidab hageja, et talle oleks tulnud määrata üksnes sümboolne trahv, kuna EÜ artikli 81 selline tõlgendus, et see hõlmab ka nõuandvaid ettevõtjaid, ei olnud tegevuse toimumise ajal ette arvatav. Lisaks on tegemist trahvisuuniste (1) rikkumisega, kuna trahvi ei oleks tohtinud määrata üldsummana, vaid see oleks tulnud arvutada tasu alusel, mida hageja teenuste osutamise eest oli saanud. Pealegi on komisjoni otsus vastuolus määruse (EÜ) nr 1/2003 (2) artikli 23 lõike 2 teises lauses sätestatud 10 %-se trahvi ülemmääraga, kuna tegemist oli ainult ühe rikkumisega. Hageja väitel on määratud trahv eksistentsi ohustav ning vastuolus selle ülemmäära mõtte ja eesmärgiga.

Hageja viimased kolm väidet puudutavad menetlusnormide rikkumisi. Hageja väidab, et rikutud on menetluse kestuse mõistlikkuse põhimõtet (seitsmes väide), et teda teavitati hilinemisega tema vastu algatatud uurimismenetlusest (kaheksas väide) ning et teda ei ole vaidlustatud otsusest nõuetekohaselt teavitatud (üheksas väide).

(1) Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2).

(2) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/46

26. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Hairdreams versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Bartmann (MAGIC LIGHT)

(Kohtuasi T-34/10)

2010/C 100/71

Hagiavaldus esitati saksa keeles.

Pooled

Hageja:„Hairdreams” HaarhandelsgmbH (Graz, Austria) (esindaja: advokaat G. Kresbach)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Rüdiger Bartmann (Gladbeck, Saksamaa)

Hageja nõuded

—

muuta Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 18. novembri 2009. aasta (asi R 656/2008-4) otsust nii, et hageja 22. aprilli 2008. aasta kaebus rahuldatakse tervikuna ja kaebuse vastustajalt apellatsioonikojas mõistetakse välja vastulausemenetluse, apellatsioonikojas toimunud menetluse ja käesoleva menetluse kulud;

—	teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus ja saata asi tagasi Siseturu Ühtlustamise Ametisse otsuse tegemiseks.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja.

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk „MAGIC LIGHT” kaupadele klassides 3, 8, 10, 21, 22, 26 ja 44 (taotlus nr 5 196 597).

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: Rüdiger Bartmann.

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: Saksa sõnamärk „MAGIC LIFE” nr 30 415 611 kaupadele klassis 3.

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause osaliselt.

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata.

Väited: määruse (EÜ) nr 207/2009 (1) artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine, kuna apellatsioonikoda rikkus segiajamise tõenäosuse hindamisel õigusnormi.

(1) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/47

29. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Bank Melli Iran versus nõukogu

(Kohtuasi T-35/10)

2010/C 100/72

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Bank Melli Iran (Teheran, Iraan) (esindaja: advokaat L. Defalque)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

—	tühistada nõukogu määruse (EÜ) nr 1100/2009 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) lisa B jao punkt 4 ning nõukogu 18. novembri 2009. aasta otsus;

—	mõista hageja käesoleva hagiga seotud kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas asjas palub hageja tühistada osaliselt nõukogu 17. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1100/2009 (1), millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (2) (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/475/EÜ (3), osas, milles hageja on kantud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste loetellu, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid on vastavalt sellele sättele külmutatud.

Hageja palub tühistada lisa B jao punkt 4 hagejat puudutavas osas ning esitab oma nõuete toetuseks järgmised väited.

Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud määrus ja vaidlustatud otsus võeti vastu hageja kaitseõigusi ning eelkõige tema õigust õiglasele asja arutamisele rikkudes, kuna talle ei esitatud ühtegi tõendit või dokumenti, mis nõukogu väiteid toetaksid. Lisaks kinnitab hageja, et 2008. aasta otsusele täiendavad väited on ebamäärased, ebaselged ning hagejal ei olnud võimalik neile vastata, kuna keelduti teda ära kuulamast.

Hageja väidab veel, et kostja on rikkunud kohustust esitada piisavad põhjendused.

Teiseks väidab hageja, et nõukogu ei esitanud individuaalseid ja konkreetseid põhjusi, mis õigustaksid vaidlustatud aktide vastuvõtmist, rikkudes määruse nr 423/2007 artikli 15 lõiget 3.

Kolmandaks väidab hageja, et kostja on vääralt tõlgendanud määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punkte a, b ja c, kuna hageja arvates ei selgitanud kostja, mil moel tõendab hageja tavapärane pangandustegevus tema osalust niisuguses Iraani tuumaenergiaalases tegevuses, mis kujutab endast tuumarelvade leviku ohtu, või otsest seotust sellega.

Lisaks vaidlustab hageja Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsuse (4) õiguspärasuse, mille peale hageja esitas apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtule (5) ja milles Üldkohus jättis rahuldamata tema taotluse tühistada nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsus nr 2008/475/EÜ (6). Sellega seoses väidab hageja, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et määrus nr 423/2007 ja otsus nr 2008/475/EÜ olid õiguspäraselt vastu võetud kvalifitseeritud häälteenamusega, mitte liikmete ühehäälsuse otsusega. Hageja on arvamusel, et kuna määrus nr 423/2007 on käesoleva hagiga vaidlustatud määruse ja otsuse vastuvõtmise õiguslik alus, on eelnimetatud arutluskäik kohaldatav käesoleva hagi suhtes. Seega väidab hageja, et nõukogu rikkus asutamislepingus, selle rakendamist käsitlevates õigusnormides ja ühise seisukoha 2007/140/ÜVJP (7) artikli 7 lõikes 2 sisalduvaid olulisi menetlusnorme.

Hageja vaidlustab Üldkohtu otsuse osas, milles kohus leidis, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikel 2 põhinev nõukogu kaalutlusõigus on autonoomne ja et ÜRO julgeolekunõukogu otsused ei oma seega asjas tähtsust, rikkudes proportsionaalsuse ja omandiõiguse põhimõtteid. Hageja väidab, et sama arutuskäik kehtib ka käesolevas kohtuasjas vaidlustatud määruse ja vaidlustatud otsuse kohta, kuna nõukogu ei võtnud arvesse ÜRO julgeolekunõukogu otsuseid ning rikkus seetõttu proportsionaalsuse ja omandiõiguse põhimõtteid.

(1) ELT 2009 L 303, lk 31.

(2) Nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ELT 2007 L 103, lk 1.

(3) Nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsus, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2, ELT 2008 L 163, lk 29.

(4) Üldkohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas T-390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata.

(5) Kohtuasi C-548/09 P: Bank Melli Iran vs. nõukogu.

(6) ELT 2008 L 163, lk 29.

(7) Nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ELT 2007 L 61, lk 49.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/48

1. veebruaril 2010 esitatud hagi — Internationaler Hilfsfonds versus komisjon

(Kohtuasi T-36/10)

2010/C 100/73

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Internationaler Hilfsfonds e.V. (Rosbach, Saksamaa) (esindaja: advokaat H. Kaltenecker)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tunnistada tühiseks komisjoni 9. oktoobri 2009. aasta ja 1. detsembri 2009. aasta otsused osas, milles nendes keelati hageja juurdepääs avalikustamata dokumentidele;

—	mõista menetluskulud ja hageja kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja vaidlustab komisjoni 9. oktoobri 2009. aasta otsuse, millega jäeti osaliselt rahuldamata hageja taotlus tutvuda LIEN-lepingut 97-2011 puudutava toimiku avalikustamata dokumentidega ning komisjoni 1. detsembri 2009. aasta kirja, milles hagejale teatati, et tema kodustaotluse osas tutvuda LIEN-lepingut 97-2011 puudutava toimiku materjalidega ei ole võimalik tähtaegselt vastata.

Hagiavalduse põhjendusena väidab hageja sisuliselt, et komisjon ei olnud õigustatud keelama talle määruse (EÜ) nr 1049/2001 (1) artikli 4 lõigetes 3 ja 4 nimetatud eranditele tuginedes juurdepääsu nimetatud dokumentidele. Sellega seoses väidab ta ka, et seni avalikustamata dokumentide avalikustamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/49

29. jaanuaril 2010 esitatud hagi — El Corte Inglés, S.A. versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Pucci International (PUCCI)

(Kohtuasi T-39/10)

2010/C 100/74

Hagiavaldus esitati inglise keeles

Pooled

Hageja: El Corte Inglés, S.A. (Madrid, Hispaania) (esindajad: advokaadid M. López Camba, J. Rivas Zurdo ja E. Seijo Veiguela)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Emilio Pucci International B.V. (Baarn, Madalmaad)

Hageja nõuded

Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 29. oktoobri 2009. aasta otsus (asi R 173/2009-1);

mõista hagejale tekkinud kohtukulud välja kostjalt;

mõista hagejale tekkinud kohtukulud välja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: teine menetluspool apellatsioonikojas

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk „PUCCI” kaupadele klassides 3, 9, 14, 18, 25 ja 28

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: hageja

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: kujutismärgi „Emidio Tucci” Hispaania registreeringud kaupadele klassides 3, 9, 14, 25 ja 28; sõnamärgi „E. Tucci” Hispaania registreering kaupadele klassis 25; ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlus kujutismärgile „Emidio Tucci”muu hulgas kaupadele klassides 3, 9, 14, 25 ja 28

Vastulausete osakonna otsus: lükata vastulause tervikuna tagasi

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine, kuna apellatsioonikoda leidis ebaõigelt, et puudub tõenäosus, et asjaomaseid kaubamärke segi aetakse; nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 5 rikkumine, kuna apellatsioonikoda ei jõudnud järeldusele, et selle sätte kohaldamise eeldused on täidetud, kuna varasemad kaubamärgid on omandanud Hispaanias moetoodete osas maine ja sarnase tähise kasutamine kolmandate isikute poolt kahjustaks seda mainet ja kasutaks seda ära.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/49

29. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Elf Aquitaine versus komisjon

(Kohtuasi T-40/10)

2010/C 100/75

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Elf Aquitaine SA (Courbevoie, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid É. Morgan de Rivery, S. Thibault-Liger ja A. Noël-Baron)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	esimese võimalusena tühistada Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) artikli 263 alusel täielikult 11. novembri 2009. aasta otsus nr K(2009) 8682 lõplik (juhtum COMP/38589 — Termostabilisaatorid), kuivõrd see puudutab Elf Aquitane’i;

—

teise võimalusena tühistada ELTL artikli 263 alusel:

—

Euroopa Komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse nr K(2009) 8682 lõplik artikli 2 lõiked 11, 13, 28 ja 30, millega määratakse (i) Arkema France’ile, CECA-le ja Elf Aquitane’ile ühiselt ja solidaarselt kaks trahvi summas 3 864 000 ja 7 154 000 eurot, ja (ii) ainult Elf Aquitane’ile kaks trahvi summas 2 704 800 ja 5 007 800 eurot; ja

—

Euroopa Komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse K(2009) 8682 lõplik artikli 1 lõike 1 punkt h ja lõike 2 punkt h, kuivõrd nendes kahes punktis sedastatakse, et Elf Aquitane rikkus EÜ artiklit81 ja EMP lepingu artiklit 53 vastavalt (i) tinastabilisaatorite sektoris ajavahemikel 16. märts 1994 kuni 31. märts 1996 ja 9. september 1997 kuni 21. märts 2000, ja (ii) epoksiiditud sojaõli ja estrite sektoris ajavahemikul 11. september 1991 kuni 26. september 2000;

—

kolmanda võimalusena:

—	tühistada ELTL artikli 263 alusel Euroopa Komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse K(2009) 8682 lõplik artikli 1 lõike 1 punkt h osas, mis sedastab, et Elf Aquitane rikkus EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 tinastabilisaatorite sektoris ajavahemikul 16. märts 1994 kuni 31. märts 1996;

—

ja vähendada ELTL artikli261 alusel:

—	trahve summas 3 864 000 eurot ja 7 154 000 eurot, mis Arkema France’ile, CECA-le ja Elf Aquitane’ile määrati ühiselt ja solidaarselt vastavalt Euroopa Komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse K(2009) 8682 lõplik artikli 2 lõigetega 11 ja 28; ja

—	trahve summas 2 704 800 eurot ja 5 007 800 eurot, mis määrati Elf Aquitane’ile vastavalt Euroopa Komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse K(2009) 8682 lõplik artikli 2 lõigetega 13 ja 30;

—	igal juhul mõista kohtukulud tervikuna välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas kohtuasjas palub hageja tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse nr K(2009) 8682 EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (Juhtum nr COMP/38.589 — Termostabilisaatorid), mis käsitleb kartelli tinastabilisaatorite ja termostabilisaatorite epoksiiditud sojaõli ja estrite turul kogu EMP territooriumil, mis hõlmas hinnakokkuleppeid, turgude jaotamist ja tundliku äriteabe vahetamist, või teise võimalusena tühistada või vähendada hagejale määratud trahvi.

Hagiavalduses esitatakse peamiselt kaks väidet otsuse täies ulatuses tühistamiseks. Esimene väide tuleneb hageja kaitseõiguste rikkumisest. Teises väites leiab hageja, et selles otsuses on korduvalt rikutud õigusnormi seoses tema tütarettevõtja Arkema ja selle tütarettevõtja CECA sooritatud rikkumisi süüks pannes.

Hagiavalduses esitatakse teise võimalusena kaks väidet ja kolmanda võimalusena veel kaks väidet. Teise võimalusena esitatud kolmanda väitega osutab hageja mitmetele õigusnormi rikkumistele, mis peaksid igal juhul viima talle otsuse artikli 2 kohaselt määratud nelja trahvi tühistamisele. Teise võimalusena esitatud neljandas väites leiab hageja, et kui Üldkohus võtab kolmanda väite vastu, tuleb tühistada omakorda ka otsuse artikkel 1. Kolmanda võimalusena esitatud viiendas väites leiab hageja, et kui Üldkohus jätab kõrvale kolmanda väite esimese osa aegumistähtaegade rikkumise kohta, siis tuleb otsuse artikli 1 lõike1 punkt h igal juhul tühistada, kuivõrd selles sedastatakse, et hageja on rikkunud EÜ artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53 tinastabilisaatorite sektoris ajavahemikul 16. märts 1994 kuni 31. märts 1996. Kolmanda võimalusena esitatud kuuendas väites leiab hageja, et kui Üldkohus jätab kõrvale kaks peamist väidet ja teise võimalusena esitatud kolmanda väite, siis viib kaitseõiguste rikkumine igal juhul talle määratud nelja trahvi vähendamisele.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/50

2. veebruaril 2010 esitatud hagi — SIMS — Ecole de ski internationale versus Siseturu Ühtlustamise Amet — SNMSF (esf école du ski français)

(Kohtuasi T-41/10)

2010/C 100/76

Hagiavaldus esitati prantsuse keeles

Pooled

Hageja: Syndicat international des moniteurs de ski — Ecole de ski internationale (SIMS — Ecole de ski internationale) (Albertville, Prantsusmaa) (esindaja: advokaat L. Raison-Rebufat)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Syndicat national des moniteurs du ski français (SNMSF) (Meylan, Prantsusmaa)

Hageja nõuded

—

muuta ja tühistada täies ulatuses Siseturu Ühtlustamise Ameti esimese apellatsioonikoja 11. novembri 2009. aasta otsus nr R 235/2009-1, mis käsitleb hageja nõuet tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti tühistamisosakonna otsus nr 2557 C, millega jäeti rahuldamata hageja nõue tunnistada kehtetuks ühenduse kaubamärk nr 4 624 987 määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide h ja g rikkumise tõttu;

—

tunnistada ühenduse kaubamärk nr 4 624 987 mõlemal järgneval põhjusel kehtetuks:

—	rikutud on Pariisi konventsiooni artikli 6 ter lõike 1 punkte a ja c, millele viitab otsesõnu nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 7 punkt h;

—	rikutud on nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artiklit 52, mis viitab sama määruse artikli 7 lõike 1 punktile g;

—	tunnistada kaubamärk nr 4 624 987 kehtetuks, kuna rikutud on nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 51 lõike 1 punkti c.

Väited ja peamised argumendid

Kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: kujutismärk „esf école du ski français” kaupadele ja teenustele klassides 25, 28 ja 41 (ühenduse kaubamärk nr 4 624 987)

Ühenduse kaubamärgi omanik: Syndicat national des moniteurs du ski français

Ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist taotlev pool: hageja

Tühistamisosakonna otsus: lükata kehtetuks tunnistamise taotlus tagasi

Apellatsioonikoja otsus: jätta hageja kaebus rahuldamata

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide h ja g ning artikli 51 lõike 1 punkti c rikkumine.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/51

29. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Elementis jt versus komisjon

(Kohtuasi T-43/10)

2010/C 100/77

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Elementis plc, Elementis Holdings Ltd, Elementis UK Ltd ja Elementis Services Ltd (London, Ühendkuningriik) (esindajad: advokaadid T. Wessely, A. de Brousse, E. Spinelli ja solicitor A. Woods)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagejate nõuded

—	tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsus nr K(2009) 8682 (Juhtum nr COMP/38.589 — Termostabilisaatorid) hagejaid puudutavas osas;

—	teise võimalusena tühistada või oluliselt vähendada otsusega hagejatele määratud trahve;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt, seal hulgas hagejatele trahvi tervikuna või osalise maksmisega kaasnenud kulud;

—	võtta mistahes muud meetmed, mida Üldkohus peab asjakohaseks.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagiavalduses paluvad hagejad ELTL artikli 263 alusel tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsus nr K(2009) 8682 (Juhtum nr COMP/38.589 — Termostabilisaatorid), millega mitmed ettevõtjad, s.h hagejad, tehti vastutavaks EÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest, kuna nad osalesid kahes kartellis vastavalt tinastabilisaatorite ja epoksiiditud sojaõli ja estrite stabilisaatorite sektoris kogu EMP territooriumil.

Hagejate esitatud nõuded ja peamised argumendid on järgmised:

Esiteks väidavad hagejad, et komisjon rikkus hagejatele trahvi määrates õigusnormi, rikkudes nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 EÜ artiklites 81 ja 82 (nüüd ELTL artiklid 101 ja 102) sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (1) (edaspidi „määrus nr 1/2003”) artikli 25 lõigetes 5 ja 6 sätestatud piiranguid. Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 5 kohaselt ei saa komisjon konkurentsivastase tegevuse eest sanktsioone määrata, kui rikkumise lõpetamisest on möödunud 10 aastat. Hagejad väidavad, et 11 aastat pärast nende sooritatud rikkumise lõppu (2. oktoober 1998) vastu võetud otsuse tegemisega rikuti nimetatud sätet. Lisaks väidavad hagejad, et komisjoni seisukoht trahvi seaduslikkusest vaatamata 10-aastase perioodi möödumisele tugineb tema erga omnes tõlgendusele aegumistähtaja kulgemise peatumisest, nagu sätestab määruse nr 1/2003 artikli 25 lõige 6, mis hagejate arvates on väär.

Teiseks väidavad hagejad, et komisjon rikkus nende kaitseõigusi, kuna juurdluse liiga pikk faktide kogumise etapp vähendas hagejate võimalust oma kaitseõigusi selles menetluses tegelikult kasutada.

Kolmandaks väidavad hagejad, et komisjon tegi ilmseid vigu hagejatele määratud trahvi arvutamisel, võttes (i) ühistegevusele eelnenud perioodiga seotud; ja (ii) ärahoidmiseks määratud trahvide aluseks Akrose ühisettevõtja käibe, ja mitte hagejate saavutatud käibe. Hagejate sõnul tuleks trahve vähendada 50 %.

Neljandaks väidavad hagejad, et komisjon rikkus ilmselt õigusnormi ja rikkus õiguskindluse, isikliku vastutuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid, kui ta jättis täpsustamata trahvi summa (mis määrati hagejatele ühiselt ja solidaarselt), mis hagejatel tuleb maksta.

(1) EÜT 2003 L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/52

28. jaanuaril 2010 esitatud hagi — GEA Group versus komisjon

(Kohtuasi T-45/10)

2010/C 100/78

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: GEA Group AG (Bochum, Saksamaa) (esindajad: advokaadid A. Kallmayer, I. du Mont ja G. Schiffers)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada otsuse artikli 1 lõige 2 osas, milles tuvastatakse, et hageja on rikkunud ELTL artikli 101 lõiget 1 (endine EÜ artikli 81 lõige 1) ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artikli 53 lõiget 1;

—	tühistada otsuse artikkel 2 osas, milles hagejale määratakse trahv;

—	teise võimalusena vähendada artikli 1 lõikes 2 tuvastatud hagejapoolse väidetava rikkumise kestust ning otsuse artiklis 2 hagejale määratud trahvisumma suurust;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

Esiteks väidab hageja, et komisjon on lähtunud vääralt sellest, et hageja õiguseellane mõjutas otsustavalt tegutsevaid ettevõtjaid. Hageja väidab siinkohal, et vaidlustatud otsus põhineb asjaolude vääral tuvastamisel ning õigusnormide vääral kohaldamisel vastutuse küsimuses, eelkõige on vääralt kohaldatud otsustava mõju eelduseid.

Teiseks väidab hageja, et komisjoni pädevus määrata trahvi oli määruse (EÜ) nr 1/2003 (1) artikli 25 lõigete 1 ja 5 alusel aegunud. Hageja väidab siinkohal, et komisjon ei tõendanud perioodil pärast 1996/97 ja igal juhul aastatel 1999 ja 2000 tegutsevate ettevõtjate ühtegi rikkumist. Lisaks väidab hageja, et asjaolu, et komisjon peatas menetluse kohtumenetluse tõttu liidetud kohtuasjades T-125/03 ja T-253/03: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, ei põhjustanud aegumistähtaja peatumist hageja suhtes.

Kolmandaks väidab hageja, et rikutud on tema kaitseõigusi. Hageja sõnul peatas komisjon uurimise ilma põhjuseta rohkem kui neljaks aastaks, mistõttu hagejat teavitati alles umbes viis aastat pärast uurimise algatamist ning talle esitati vastuväited alles kuus aastat pärast uurimise algatamist. Lisaks ei viinud komisjon läbi uurimisi tegutsevate isikute ja asjaomase üksuse suhtes, tuvastamaks kõiki asjaolusid. Hageja leiab, et nende puudujääkide tõttu võttis komisjon temalt võimaluse koguda tõendeid enda kaitseks ning end tõhusalt kaitsta.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/53

28. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Faci versus komisjon

(Kohtuasi T-46/10)

2010/C 100/79

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Faci SpA (Milano, Itaalia) (esindajad: advokaadid S. Piccardo, S. Crosby ja S. Santoro)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada vaidlustatud otsus osas, kus leitakse, et hageja osales hindade kindlaksmääramises, müügikvootide kaudu turgude jaotamises ja klientide kindlaksmääramises;

—	tühistada või oluliselt vähendada hagejale määratud trahvi;

—	tühistada otsus niivõrd, kuivõrd selles kinnitatakse Bärlocherile algselt määratud trahvi vähendamine, või oluliselt vähendada lubatud vähendamist;

—	mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja palub tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsus nr K(2009) 8682 (Juhtum nr COMP/38.589 — Termostabilisaatorid), kuivõrd komisjon leidis, et hageja on vastutav EÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise eest, mis hõlmas hinnakokkuleppeid, müügikvootide kaudu turgude jaotamist ja klientide kindlaksmääramist epoksiiditud sojaõli ja estrite sektoris. Teise võimalusena palub hageja vähendada oluliselt talle määratud trahvi.

Oma hagi toetuseks väidab hageja, et komisjon rikkus õiguse üldpõhimõtteid, tegi ilmseid hindamisvigu, rikkus hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, tegutses ilma volituseta või rikkus ausa konkurentsi põhimõtet, rikkus põhjendamiskohustust ja kohaldas vääralt trahvi määramise suuniseid 2006. Hageja esitab viis väidet:

—

komisjon tegi ilmse hindamisvea, andes liiga vähe kaalu tõenditele hageja kartellis osalemisele eelnenud aja kohta, andes samas liiga palju kaalu muudele tõenditele. Selle tulemusena ei hinnatud hageja toime pandud rikkumise suurust arvutades korrektselt asjaolu, et täiesti toimiv tugev kartell, mis hõlmas hinnakokkuleppeid, turgude jaotamist, klientide kindlaksmääramist, kahjustavaid hinnamääramisi ja isegi kooskõlastatud altkäemaksu, kaotas oma tähtsuse enne, kui hageja osalemine algas.

—

Komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, koheldes hagejat sarnaselt muude ettevõtjatega, samas kui tema rikkumise võrreldav tõsidus oleks nõudnud oluliselt erinevamat kohtlemist. Komisjon määras erisuseks vaid 10 % müügiväärtusest turul, mida peaks trahvi määramisel arvesse võtma, vaatamata asjaolule, et hageja sooritas vähem rikkumisi ja et ükski nendest rikkumistest ei olnud olemuselt tõsised ja vaatamata hageja järeldusele kohaldamatuse kohta. Pealegi rikkus komisjon diskrimineerimise keeldu, kui ta jättis hagejale teatamata, et tema suhtes on algatatud juurdlus, ning teatas sellest alles palju hiljem kui teistele ettevõtjatele, põhjustades sellega kahju.

—

Komisjon rikkus hea halduse põhimõtet, kui arvestada haldusmenetluse põhjendamatut kestust ja vahemenetluse tõttu põhimenetluse peatamist. Võrdse kohtlemise põhimõtet rikuti ka komisjoni tegevusega hageja ebaõiglaselt kahjustamisega, kelle trahvi oleks selle tulemusena pidanud vähendama rohkem kui 1 %.

—

Hageja vaidlustab trahvi vähendamise (täiendavalt 95 %), mis anti Bärlocherile, kes on hageja tegelik või potentsiaalne konkurent, pädevuse puudumise tõttu, kuna rikuti võrdse kohtlemise põhimõtet laiemas mõttes ja põhjendamiskohustust. Hageja arvates on trahvi vähendamine käsitletav toetusena, mis võib viia konkurentsi kahjustamiseni. Lisaks või teise võimalusena ei avaldanud komisjon trahvi vähendamise põhjuseid otsuse selles versioonis, millest teatati hagejale, millega rikuti põhjendamiskohustust.

—

Talle määratus trahv rikkus trahvi määramise suuniseid 2006 ja sellega kaasnevaid põhimõtteid. Trahvi määrates ei võtnud komisjon nõuetekohaselt arvesse asjaolu, et hageja ei olnud osalenud tõsistes kartellides, erinevalt muudest ettevõtjatest, ning et ta oli asjaomasel turul kogu aeg võistlevalt tegutsenud. Hageja rikkumise tõsidust hinnati vääralt, pannes talle ekslikult süüks konkurentsivastast käitumist. Lisaks ei hinnanud komisjon Faci tegelikku rolli, ei võtnud arvesse hageja piiratud suurust ja võimu turul ning võimetust kahjustada konkurentsi võrreldes teiste ettevõtjatega, ning ei heastanud seda trahvi määramise suuniste punktile 37 viidates, et neid suuniseid õiguspäraselt kohaldada.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/54

27. jaanuaril 2010 esitatud hagi — Akzo Nobel jt versus komisjon

(Kohtuasi T-47/10)

2010/C 100/80

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Akzo Nobel NV (Amsterdam, Madalmaad), Akzo Nobel Chemicals GmbH (Düren, Saksamaa), Akzo Nobel Chemicals B.V. (Amersfoort, Madalmaad), Akcros Chemicals Ltd (Stratford-upon-Avon, Ühendkuningriik) (esindajad: advokaadid C. Swaak ja Marc van der Woude)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagejate nõuded

—	tühistada täielikult või osaliselt vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiked 1 ja 2; ja/või

—	vähendada vaidlustatud otsuse artikli 2 lõigetes 1 ja 2 määratud trahvid;

—	sedastada, et Akzo Nobel Chemicals GmbHja Akzo Nobel Chemicals B.V. ei ole vastutavad enne 1993. aastat toimunud rikkumiste eest, et Akzo Nobel N.V. ei ole vastutav rikkumiste eest ajavahemikul 1987 kuni 1998 ei iseseisvalt ega ühiselt Elementis-gruppi kuuluvate ettevõtjatega;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagejad paluvad tühistada komisjoni 11. novembri 2009. aasta otsuse nr K(2009) 8682 (Juhtum nr COMP/38.589 — Termostabilisaatorid), kuivõrd komisjon leidis, et hagejad on vastutavad EÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artikli 53 rikkumiste eest, mis hõlmas hinnakokkuleppeid, müügikvootide kaudu turgude jaotamist, klientide kindlaksmääramist ja tundliku äriteabe vahetamist eelkõige klientide, tootmise ja müügi osas tinastabilisaatorite sektoris. Teise võimalusena paluvad hagejad tühistada või oluliselt vähendada neile määratud trahvi.

Hagejad väidavad, et neid vastutavaks tehes rikkus komisjon mitmeid õigusnorme ja tegi faktivigu, ning esitavad oma nõuete toetuseks kolm väidet.

Esimese väitega väidavad hagejad, et komisjon rikkus tinastabilisaatoreid ja epoksiiditud sojaõli ja estreid puudutavaid väidetavaid rikkumisi uurides hea halduse põhimõtet, mõistliku tähtaja põhimõtet ja kaitseõigusi. Komisjoni juurdluse tähtaeg ei kujuta endast tähtaja peatumist määruse 1/2003 (1) artikli 25 lõike 6 tähenduses. Lisaks väidavad hagejad, et komisjon rikkus nende kaitseõigusi, andmata neile juurdepääsu kõigile süüdistusi sisaldavatele materjalidele nende toimikus.

Teises väites väidavad hagejad, et komisjon ei tõendanud rikkumiste olemasolu ja hagejate vastutust kogu nende rikkumiste väidetava kestuse jooksul. Teise võimalusena väidavad hagejad, et komisjon ei esitanud tõendeid rikkumiste esinemise kohta väidetava ajavahemiku teatud osa kohta, millel peaks olema vastupidine mõju trahvi arvutamisel. Komisjon rikkus 10-aastast aegumistähtaega, mis on ette nähtud määruse 1/2003 artiklis 25, ning on hagejatele trahvi määramisel tähtaja ületanud.

Hagejate kolmas väide on olemuselt alternatiivne ja asjakohane ainult siis, kui Üldkohus leiab, et komisjon ei ole hagejate suhtes tegutsedes tähtaega ületanud ja/või kui esimeses väites osutatud rikkumised ei too kaasa otsuse tühistamist tervikuna. Esiteks on komisjon vääralt pannud vastutuse Pure Chemicals Ltd-le ja Akzo Nobel Chemicals GmbH-le selle eest, mida tegi Akcros J.V., kuna viimane on üksi vastutav oma konkurentsivastase tegevuse eest. Teiseks on komisjon ületanud tähtaega oma tegevuses Akzo Nobel Chemicals GmbH ja Akzo Nobel Chemicals B.V. vastu seoses ajavahemikuga, mis eelnes J.V.-le. Hagejad väidavad, et komisjon oleks J.V. perioodi eest pidanud määrama eraldi vastutuse hagejatele ja Elementis-grupi (ettevõtjatele). Pealegi on komisjon trahvi arvutamisel J.V. käivet topelt vääralt arvestanud.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/55

Herbert Meisteri 2. veebruaril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 30. novembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas F-17/09: Meister versus Siseturu Ühtlustamise Amet

(Kohtuasi T-48/10 P)

2010/C 100/81

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Herbert Meister (Muchamiel, Hispaania) (esindaja: Rechtsanwalt H.-J. Zimmermann)

Teine menetluspool: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellatsioonkaebuse esitaja nõuded

—	tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu 30. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas F-17/09: Meister versus Siseturu Ühtlustamise Amet;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus on esitatud Avaliku Teenistuse Kohtu 30. novembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas F-17/09: Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, millega jäeti apellatsioonkaebuse esitaja hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

Apellant väidab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks, et hagi esimeses astmes oli vajalik, kuna asjaolud olid nende sisu osas otse seotud eelnevate seotud asjade F-138/06 ja F-37/08 menetlustega, milles hagi esitamise ajaks ei olnud otsust veel tehtud. Apellant väidab, et kohtuasja F-17/09 kohe alguses vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmine ilma suulise menetluseta rikub EIÕK artiklis 6 sätestatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele. Peale selle heidab apellant ette, et Avaliku Teenistuse Kohus ei rahuldanud apellandi taotlust peatada menetlus seoses apellatsioonkaebuse esitamisega kohtuasjas F-37/08 tehtud otsuse peale. Viimaks väidab apellant, et esimese astme kohus on asjaolusid puudulikult ja õiguslikult ebaõigesti analüüsinud.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/56

5. veebruaril 2010 esitatud hagi — The Footwear versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Reno Schuhcentrum (swiss cross FOOTWEAR)

(Kohtuasi T-49/10)

2010/C 100/82

Hagiavaldus esitati saksa keeles.

Pooled

Hageja: The Footwear Co.Ltd (Chai Wan, Hong Kong, Hiina) (esindajad: advokaadid G. Griss ja C. Loidl)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Reno Schuhcentrum GmbH (Thaleischweiler-Fröschen, Saksamaa)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 4. detsembri 2009. aasta (asi R 1705/2008-4) otsus;

—	jätta tervikuna rahuldamata klassidesse 25 ja 28 kuuluvate kaupade jaoks taotletud kaubamärgi registreerimise peale esitatud vastulause;

—	kohustada Siseturu Ühtlustamise Ametit taotletud kaubamärki registreerima;

—	mõista kohtukulud, sh tühistamisosakonnas ja apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja.

Asjaomane ühenduse kaubamärk: kujutismärk „swiss cross FOOTWEAR” kaupadele klassides 25 ja 28 (taotlus nr 4 686 549).

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: Reno Schuhcentrum GmbH.

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: Saksa sõnamärk „criss cross” nr 302 29 875 kaupadele klassides 14, 18, 25 ja 28.

Vastulausete osakonna otsus: lükata vastulause tagasi.

Apellatsioonikoja otsus: tühistada vastulausete osakonna otsus ja lükata ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlus tagasi.

Väited: määruse (EÜ) nr 207/2009 (1) artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine, kuna vastandatud kaubamärkide puhul ei esine segiajamise tõenäosust.

(1) Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/56

5. veebruaril 2010 esitatud hagi — Reisenthel versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Dynamic Promotion (säilituskastid ja korvid)

(Kohtuasi T-53/10)

2010/C 100/83

Hagiavaldus esitati saksa keeles.

Pooled

Hageja: Peter Reisenthel (Gilching, Saksamaa) (esindaja: advokaat E. Aliki Busse)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Dynamic Promotion Co.Ltd (Bangkok, Tai)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kolmanda apellatsioonikoja 6. novembri ja 10. detsembri 2009. aasta (asi R 621/2009-3) otsused;

—	teise võimalusena ennistada hageja endine olukord;

—	mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev registreeritud tööstusdisainilahendus: tööstusdisainilahendus nr 217955-0001 „säilituskastid (karbid) ja korvide jaoks”.

Ühenduse tööstusdisainilahenduse omanik: Dynamic Promotion Co. Ltd.

Ühenduse tööstusdisainilahenduse kehtetuks tunnistamist taotlev pool: hageja.

Tühistamisosakonna otsus: jätta tühistamistaotlus rahuldamata.

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.

Väited: apellatsioonikoda rikkus õigust olla ära kuulatud ja kohaldas valesti kaalutluspädevust.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/57

9. veebruaril 2010 esitatud hagi — Geemarc Telecom versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Audioline (AMPLIDECT)

(Kohtuasi T-59/10)

2010/C 100/84

Hagiavaldus esitati inglise keeles

Pooled

Hageja: Geemarc Telecom International Ltd (Wanchai, Hong Kong) (esindaja: solicitor G. Farrington)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Audioline GmbH (Neuss, Saksamaa)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgis ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 20. novembri 2009. aasta otsus asjas R 913/2009-2;

—	jätta kostja ja teise menetluspoole apellatsioonikojas kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja hageja kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnamärk „AMPLIDECT” kaupadele klassides 9 ja 16

Ühenduse kaubamärgi omanik: hageja

Ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist taotlev pool: teine menetluspool apellatsioonikojas

Tühistamisosakonna otsus: jätta kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata

Apellatsioonikoja otsus: rahuldada hagi ja seega tunnistada tunnistamise taotluse esemeks oleva ühenduse kaubamärgi registreering kehtetuks

Väited: nõukogu määruse 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktide b ja c rikkumine, kuna apellatsioonikoda: i) ei ole arvestanud asjaoluga, et teine menetluspool apellatsioonikojas ei ole tõendanud selle ühenduse registreeritud kaubamärgi eristusvõime puudumist, mis on kehtetuks tunnistamise taotluse ese ja ii) ei ole arvestanud asjaoluga, et see ühenduse registreeritud kaubamärk, mis on kehtetuks tunnistamise taotluse ese, on kasutamise käigus omandanud suure eristusvõime; apellatsioonikoda ei piirdunud üksnes nende tõendite ja argumentide uurimisega, mille pooled olid esitanud määratud tähtaja jooksul.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/57

10. veebruaril 2010 esitatud hagi — Jackson International versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Royal Shakespeare (ROYAL SHAKESPEARE)

(Kohtuasi T-60/10)

2010/C 100/85

Hagiavaldus esitati inglise keeles

Pooled

Hageja: Jackson International Trading Company Kurt D. Brühl Gesellschaft m.b.H. & Co. KG (Graz, Austria) (esindajad: S. Di Natale ja H. G. Zeiner)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: The Royal Shakespeare Company (Stratford upon Avon, Ühendkuningriik)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 19. novembri 2009. aasta otsus asjas R 317/2009-1; ja

—	mõista kohtukulud välja kostjalt ja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas.

Väited ja peamised argumendid

Kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnamärk ROYAL SHAKESPEARE kaupadele ja teenustele klassides 32, 33 ja 42

Ühenduse kaubamärgi omanik: hageja

Ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist taotlev pool: teine menetluspool apellatsioonikojas

Kehtetuks tunnistamise taotleja õiguste aluseks olev kaubamärk: ühenduse registreeritud sõnamärk RSC-ROYAL SHAKESPEARE COMPANY teenustele klassis 41; Ühendkuningriigi registreeritud kujutismärk RSC ROYAL SHAKESPEARE COMPANY teenustele klassis 41; registreerimata kaubamärk ROYAL SHAKESPEARE COMPANY, mida on kasutatud Ühendkuningriigis äritegevuse käigus erinevate teenuste jaoks

Tühistamisosakonna otsus: jätta kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldamata

Apellatsioonikoja otsus: tühistada tühistamisosakonna otsus ja selle tulemusena tunnistada kehtetuks registreeritud ühenduse kaubamärk, mis on kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks

Väited: nõukogu määruse 207/2009 artikli 8 lõike 5 rikkumine, kuna apellatsioonikoda järeldas vääralt, et nimetatud sätte kohaldamise tingimused on täidetud.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/58

8. veebruaril 2010 esitatud hagi — Victoria Sánchez versus parlament ja komisjon

(Kohtuasi T-61/10)

2010/C 100/86

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Fernando Marcelino Victoria Sánchez (Sevilla, Hispaania) (esindaja: advokaat N. Domínguez)

Kostjad: Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	teha otsus, millega tuvastatakse, et Euroopa Parlamendi ja komisjoni poolt 6. oktoobri 2009. aasta kirjades esitatud taotlusele vastamata jätmine on vastuolus ühenduse õigusega, ja kohustada neid institutsioone olukorda heastama.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitas 28. augustil 2008 parlamendi petitsioonikomisjonile petitsiooni seoses väidetava korruptsioonivõrgustikuga Hispaanias sotsiaalkindlustuse ja rahvatervise valdkonnas. Selle komisjoni esimees teatas talle 3. mail 2009 tema kaebuse menetlemise lõpetamisest.

6. detsembril 2009 saatis hageja ELTL artikli 265 tähenduses üleskutse Euroopa Parlamendile ja Euroopa Komisjonile. Selles kirjas palutakse:

—	Euroopa Parlamendil tühistada petitsioonikomisjoni esimehe 3. mail 2009 edastatud otsus ja viia läbi uurimine selle otsuse vastuvõtmise tingimuste kohta;

—	Euroopa Komisjonil algatada samuti uurimine Hispaania õigusemõistmise kohta.

Kuna hageja ei saanud ettenähtud tähtajal vastust, siis esitas ta käesoleva tegevusetushagi.

Oma nõuete toetuseks väidab hageja, et on rikutud tema põhiõigust esitada kaebust, õigust võrdsusele seaduse ees ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet; samuti väidab ta, et käesolevas asjas on täidetud tingimused tuvastamaks kostjaks olevate institutsioonide tegevusetust.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/59

11. veebruaril 2010 esitatud hagi — Hispaania versus komisjon

(Kohtuasi T-65/10)

2010/C 100/87

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Hispaania Kuningriik (esindaja: J. Rodríguez Cárcamo)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada komisjoni 30. novembri 2009. aasta otsus K(2009) 9270 lõplik, millega vähendatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) rahalist abi, mis anti Hispaaniale rakenduskava eesmärgi 1 Andalucía alusel vastavalt 9. detsembri 1994. aasta otsusele K (94) 3456 — FEDER nr 94.11.09.001;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas hagis vaidlustab Hispaania Kuningriik eespool viidatud otsuse. Oma hagi toetuseks esitab hagejaks olev riik järgmised väited:

—

nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88 (1) artiklit 24 on rikutud vaidlustatud otsuses kasutatud laiendatud järelduste tegemise meetodi tõttu, kuna viidatud artikkel ei näe ette võimalust teha konkreetsete tegevuste puhul tuvastatud rikkumiste põhjal laiendatud järeldusi kõigi tegevuste kohta, mis kuuluvad ERF rahastatud rakenduskavasse. Vaidlustatud otsuses komisjoni kohaldatud korrektsioonil puudub õiguslik alus, kuna vastavalt Euroopa Kohtu 6. aprilli 2000. aasta otsusele kohtuasjas C-443/97: Hispaania vs. komisjon (2) ei saa komisjoni 15. oktoobri 1997. aasta juhised, mis käsitlevad määruse (EMÜ) nr 4253/88 artikli 24 alusel tehtavaid netomääraga finantskorrektsioone, omada liikmesriikide suhtes õiguslikke tagajärgi; ja kuna nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88 artikkel 24 käsitleb üksnes sellise abi vähendamist, mille uurimisel on tõendatud rikkumine; selle põhimõttega on aga vastuolus laiendatud järelduste alusel korrektsioonide tegemine.

—

Teise võimalusena on nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88 artiklit 24 rikutud seoses praeguse EL lepingu artikliga 4.3 (lojaalse koostöö põhimõte), sest korrektsioon tehti laiendatud järelduste alusel, kuigi muudetud lepingutega seoses ei ilmnenud halduse, järelevalve või auditi süsteemi ebapiisavust, kuna haldusorganid kohaldasid Hispaania õigusnorme, mida Euroopa Kohus ei olnud kuulutanud Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks. Hispaania Kuningriik leiab, et haldusorganite poolt siseriiklike õigusnormide järgmine — kuigi selle põhjal võib komisjon järeldada konkreetseid Euroopa Liidu õiguse rikkumisi — ei saa olla aluseks laiendavale järeldusele haldussüsteemi ebatõhususe kohta, kui Euroopa Kohus ei ole kõnealust õigusnormi tunnistanud Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks ning komisjon ei ole ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi vastu menetlust algatanud.

—

Kolmanda võimalusena on nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88 artiklit 24 rikutud, kuna laiendava järelduse alusel tehtud finantskorrektsiooni kohaldamiseks kasutatud valim ei olnud tüüpiline. Komisjon koostas laiendava järelduse kohaldamiseks valimi väga väiksest hulgast projektidest (37 projekti 5319-st), ilma et oleks kaetud kõik rakenduskava valdkonnad ja hõlmates varem Hispaania ametiasutuste poolt tagasi võetud kulutused; lähtudes deklareeritud kuludest, mitte aga tasutud abist; kasutades arvutiprogrammi, mille usaldusväärsuse aste oli alla 85 %. Seetõttu leiab Hispaania Kuningriik, et valim ei vasta tüüpilisuse tingimustele, et selle põhjal laiendatud järeldusi teha.

—

Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (3) artikli 3 alusel on menetluse algatamine aegunud. Hispaania Kuningriik leiab lõpuks, et Hispaania ametiasutustele eeskirjade eiramisest teatamine (mis toimus 2004. aasta oktoobris ja puudutas peamiselt 1997., 1998. ja 1999. aastat) määrab kindlaks nende eeskirjadest eiramise aegumise vastavalt määruse nr 2988/95 artiklis 3 ette nähtud 4-aastasele tähtajale.

(1) Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1).

(2) EKL 2000, lk I-2415.

(3) Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/60

17. veebruaril 2010 esitatud hagi — Hispaania versus komisjon

(Kohtuasi T-67/10)

2010/C 100/88

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Hispaania Kuningriik (esindaja: M. Muñoz Pérez)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada komisjoni 10. detsembri 2009. aasta otsus K(2009) 9827 lõplik, millega kohaldatakse finantskorrektsiooni EAGGF arendusrahastust rakenduskavale CCI 2000 ES.16.1.PO.007 (Hispaania — Castilla-León) põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise parandamise meetme tarvis antud abile;

—	mõista kohtukulud välja kostjaks olevalt institutsioonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hispaania Kuningriigi arvates tuleb otsus tühistada kahel alusel.

Esimene alus seisneb õigusnormi rikkumises määruse (EÜ) nr 1260/1999 (1) artikli 39 põhjendamatu kohaldamisega, sest komisjoni kohaldatud finantskorrektsiooni kohaldamise aluseks olevat eeskirjade eiramist ei esinenud, sest hispaania ametiasutused kontrollisid asjakohaselt ja süstemaatiliselt määruse (EÜ) nr 1257/1999 (2) artiklites 26 ja 28 ette nähtud abikõlblikkuse tingimuste täitmist enne abi andmist. Lisaks sellele ja vastupidiselt komisjoni väidetele vaidlustatud otsuses ei olnud hispaania ametiasutuste poolt pärast kontrollvisiiti vastu võetud Kontrollplaani ese kontrollimata jätmise a posteriori kõrvaldamine, vaid üksnes nende kontrollide tõhususe kontrollimine.

Teine alus seisneb määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõikes 3 endas seoses suunistega põhimõtete, kriteeriumite ja viiteprotsentidega, mida komisjoni talitused kasutavad määruse (EÜ) nr 1260/1999 artikli 39 lõikes 3 ette nähtud finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks (3), kehtestatud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumises, sest eeskirjade eiramine, mille komisjon tuvastas, ning eeldusel, et see esines — mida hagejaks olev riik eitab — annaks põhjust üksnes sellise finantskorrektsiooni kohaldamiseks, mis on proportsionaalne Liidu fondile põhjustatud kahjuga ja seega otsustatud 5 % madalam.

(1) Nõukogu 21. jul 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31).

(2) Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1257/1999 Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 160, lk 80; ELT eriväljaanne 03/25, lk 391).

(3) 2. märtsi 2001. aasta dokument K(2001) 476.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/60

15. veebruaril 2010 esitatud hagi — Sphere Time versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Punch (käekellade kujutis)

(Kohtuasi T-68/10)

2010/C 100/89

Hagiavaldus esitati inglise keeles

Pooled

Hageja: Sphere Time, société anonyme (Windorg, Luksemburg) (esindaja: C. Jäger)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Punch, société par actions simplifiée (Nice, Prantsusmaa)

Hageja nõuded

—	Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) kolmanda apellatsioonikoja 2. detsembri 2009. aasta otsus asjas R 1130/2008-3 ja kohustada kostjat tunnustama selle ühenduse registreeritud disainilahenduse kehtivust, mis vaidlustati ja

—	mõista käesoleva kohtumenetluse kulud välja kostjalt ja mõista hagejale kehtetuks tunnistamisest ja apellatsioonikoja menetlusest tekkinud kulud välja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas.

Väited ja peamised argumendid

Kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk:„käekellade” jaoks registreeritud tööstusdisainilahendus

Ühenduse kaubamärgi omanik: hageja

Ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist taotlev pool: teine menetluspool apellatsioonikojas

Tühistamisosakonna otsus: tunnistada vaidlustatud ühenduse disainilahendus kehtetuks

Apellatsioonikoja otsus: Jätta kaebus rahuldamata

Väited: Nõukogu määruse nr 6/2002 artiklite 4, 5 ja 6 rikkumine, kuna apellatsioonikoda leidis vääralt, et vaidlustatud disainilahendus ei ole eristatav ega uudne; nõukogu määruse nr 6/2002 artikli 61 lõike 2 rikkumine, kuna apellatsioonikoda ei hinnanud õigesti hageja argumente ja tõendeid, mis ta menetluse käigus esitas, tõlgendas vääralt autori vabadusastet ja tugines oma otsuses ebaõigele hinnangule, kuritarvitades sellega oma võimu.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/61

18. veebruaril 2010 esitatud hagi — IRO versus komisjon

(Kohtuasi T-69/10)

2010/C 100/90

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Industrie Riunite Odolesi SpA (IRO) (Via Brescia, Itaalia) (esindajad: advokaadid A. Giardina ja P. Tomassi)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada vaidlustatud otsus,

—	teise võimalusena vähendada vaidlustatud otsusega määratud trahvisummat,

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Peamised väited ja argumendid on samad, mis esitatud kohtuasjas T-55/10: SP vs. komisjon.

Hageja väidab eelkõige:

—	On rikutud õigusnorme ja kuritarvitatud võimu, kuna komisjon tegi otsuse, milles hagejat süüdistatakse osalemises väidetavas hindade kehtestamise kartellis, ilma et ta oleks uurinud kõiki tõendavaid dokumente, sest hinnatabeleid käsitlevad lisad puudusid.

—

Määruses nr 1/2003 (1) ettenähtud menetlusnormide rikkumine, kuna komisjon võttis pärast seda, kui Üldkohus oli 17. detsembri 2002. aasta otsuse K(2002) 5087 lõplik tühistanud, oma otsuse vastu, viimata läbi ühtegi menetlustoimingut, nagu pooltele vastuväiteteatise saatmine ja/või nende ärakuulamine või siseriiklike ametiasutuste kaasamine, mistõttu oli kogu komisjonipoolne menetlus puudulik, vastuoluline ja ebaseaduslik ning rikkus karistatud ettevõtjate kaitseõigusi.

—	Uurimine ja põhjendus olid puudustega, kuna komisjon ei hinnanud korralikult uurimise käigus selgunud teavet, mis puudutas asjaomase turu suurust ja väidetava kartelli mõju.

Teise võimalusena palub hageja, et Euroopa Kohus tühistaks vaidlustatud otsusega määratud trahvi või vähendaks trahvisummat.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/61

19. veebruaril 2010 esitatud hagi — Feralpi versus komisjon

(Kohtuasi T-70/10)

2010/C 100/91

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Feralpi Holding SpA (Brescia, Itaalia) (esindaja: advokaadid G. Roberti ja I. Perego)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada vaidlustatud otsus,

—	tühistada vaidlustatud otsusega määratud trahv või vähendada trahvisummat,

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Feralpi Holding esitab oma hagi toetuseks järgmised väited.

—	On rikutud kollegiaalsuse põhimõtet, kuna komisjon ei esitanud volinike kolleegiumile vaidlustatud otsuse teksti koos vajalikke faktiliste ja õiguslike asjaoludega.

—	On tehtud viga õigusliku aluse määratlemisel. Hageja märgib selle kohta, et komisjonil ei olnud õigust võtta vaidlustatud otsuse — milles tuvastatakse ESTÜ artikli 65 rikkumine — aluseks määrust nr 1/2003 (1), kuna ESTÜ asutamislepingu kehtivus oli lõppenud.

—	On rikutud kaitseõigusi. Hageja märgib, komisjon ei saatnud talle vastuväiteteatist ega võimaldanud tal oma kaitseõigusi kasutada. Peale selle määras komisjon Feralpi Holdingule ebamõistlikud tähtajad ning ei võimaldanud tal dokumentidega tutvuda.

—	Süüdistamiskriteeriumide rikkumine. Hageja sõnul süüdistas komisjon rikkumises ekslikult Feralpi Holdingut, võtmata arvesse äriühingus vahepeal tehtud struktuurilisi muudatusi.

—	Hageja kinnitab veel, et kuna komisjon ei võtnud arvesse, et betooni sarrusvardad ja muud terasetööstuses toodetavad tooted, nagu talad ja sõrestikud, on omavahel asundatavad, siis tegi komisjon hindamisvea asjaomase turu määratlemisel ning eiras põhjendamatult selle ühenduse mõõdet.

—	Lisaks kinnitab hageja, et komisjon kvalifitseeris vaidlustatud otsuses analüüsitud rikkumised ühenduse konkurentsieeskirjade üheks, keeruliseks ja vältavaks rikkumiseks ning väitis, et Feralpi Holding osales selles rikkumises; sellega rikkus komisjon ESTÜ artiklit 65 ja hindas fakte valesti.

—	Lõpuks kinnitab hageja, et kostja tegi vea trahvisumma kindlaksmääramisel.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/62

18. veebruaril 2010 esitatud hagi — Xeda International ja Pace International versus komisjon

(Kohtuasi T-71/10)

2010/C 100/92

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Xeda International (Saint Andiol, Prantsusmaa) ja Pace International (Seattle, Ameerika Ühendriigid) (esindajad: advokaadid C. Mereu ja K. Van Maldegem)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagejate nõuded

—	tunnistada hagi vastuvõetavaks ning põhjendatuks;

—	tühistada vaidlustatud otsus;

—	mõista komisjonilt välja kõik käesolevaga hagiga seotud kulud,

—	rakendada kõiki muid meetmeid, mida kohus peab vajalikuks.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas hagis paluvad hagejad tühistada komisjoni 30. novembri 2009. aasta otsuse toimeaine difenüülamiini nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ I lisasse kandmata jätmise ja kõnealust toimeainet sisaldavate taimekaitsevahendite lubade tühistamise kohta (teatavaks tehtud numbri K(2009) 9262 all) (ELT L 314, lk 79).

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuse tõttu ei saa esimene hageja enam difenüülamiini ja difenüülamiini-sisaldavaid tooteid Euroopa Liidus müüa ning kaotab liikmesriikides alates 30. maist 2010 toodete registreeringud.

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus on seadusevastane, kuna see toetub väärale difenüülamiini suhtes antud hinnangule, mis on teaduslikult ja õiguslikult vigane. Hagejate sõnul rikub see Euroopa Liidu toimimise lepingut ja teiseseid EL-i õigusakte.

Kokkuvõtteks väidavad hagejad, et vaidlustatud otsus keelustab difenüülamiini kasutamise taimekaitsetoodetes kolmel teaduslikul alusel, mis on mainitud põhjenduses 5, millest igaühte olid hagejad kas piisavalt käsitlenud või ei olnud see põhjendatud alus difenüülamiini väljajätmiseks.

Lisaks väidavad hagejad, et komisjon on rikkunud hagejate kaitseõigust, kuna ta ei võimaldanud neil tugineda toimiku tagasivõtmisele ja uue toimiku esitamisele pikema üleminekuperioodi jooksul, sellise perioodi nagu kohaldati sama reguleerimisprotsessi raames teiste ainete suhtes.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/63

17. veebruaril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Avaliku Teenistuse Kohtu Svetoslav Apostolovi 15. detsembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas F-8/09, Apostolov vs. komisjon

(Kohtuasi T-73/10 P)

2010/C 100/93

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Svetoslav Apostolov (Saarwellingen, Saksamaa) (esindaja: D. Schneider-Addae-Mensah)

Teised menetluspooled: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—	tühistada Euroopa Ühenduste Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 15. detsembri 2009. aasta määrus kohtuasjas F-8/09;

—	tühistada Euroopa Komisjoni otsus, mis sisaldus 23. oktoobri 2008. aasta kirjas;

—	kohustada Euroopa Komisjoni ja tema eritalitusi, eelkõige Euroopa Ühenduste Personalivaliku Ametit (EPSO) lugema 14. detsembril 2007 sooritatud oskuste testi küsimustele 9, 30 ja 32 hageja poolt antud vastused õigeks;

—	teise võimalusena lubada hagejal oskuste test uuesti sooritada;

—	teise võimalusena eespool toodud teisele, kolmandale ja neljandale nõudele saata kohtuasi tagasi Euroopa Ühenduste Avaliku Teenistuse Kohtule; ning

—	kohustada Euroopa Komisjoni hüvitama eelneva menetlusega seotud kulud ning Euroopa Ühenduste Avaliku Teenistuste Kohtu menetlusega seotud kulud.

Väited ja peamised argumendid

Käesolevas apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu 15. detsembri 2009. aasta määrus kohtuasjas F-8/09: Apostolov vs komisjon, millega Avaliku Teenistuse Kohus jättis ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hagi, milles hageja palus tühistada komisjoni 21. oktoobri 2008. aasta otsus, millega Euroopa Ühenduste Personalivaliku Ametit (EPSO) jättis rahuldamata hageja kaebuse 25. aprilli 2008. aasta otsuse suhtes teavitades teda, et tema poolt seoses osalemiskutses EPSO/CAST27/4/07 korraldatud valikutestis antud punktid ei olnud piisavad hageja lisamiseks sobivate kandidaatide nimekirja.

Oma apellatsiooni toetuseks väidab hageja esiteks, et tema taotluse esitamise tähtajaga seoses esines segadus ning selle tulemusena leidis aset andestatav viga, mille tõttu saabus hageja poolt täidetud taotlus Avaliku Teenistuse Kohtule vastuvõetavalt 9. juulil 2009.

Hageja väidab ka, et EPSO on toime pannud ilmse vea hageja poolt seoses osalemiskutsega EPSO/CAST27/4/07 korraldatud valikutestis antud vastuste hindamisel. Lisaks väidab hageja, et EPSO valis selleks, et tagada korrektne valikuprotseduur, kandidaatide testimiseks täiesti vale protseduuri.

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/64

16. veebruaril 2010 esitatud hagi — Flaco Geräte versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Delgado Sánchez (FLACO)

(Kohtuasi T-74/10)

2010/C 100/94

Hagiavaldus esitati inglise keeles.

Pooled

Hageja: Flaco Geräte GmbH (Gütersloh, Saksamaa) (esindaja: M. Wirtz)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Jesús Delbado Sánchez (Socuellamos, Hispaania)

Hageja nõuded

—	tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 23. novembri 2009. aasta otsus asjas R 86/2009-2; ja

—	mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk „FLACO” kaupadele klassides 7, 8, 9 ja 11

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: teine menetluspool apellatsioonikojas

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: Hispaania kaubamärk „FLACO”, mis on registreeritud kaupade jaoks klassis 7

Vastulausete osakonna otsus: jätta ühenduse kaubamärgi taotlus osaliselt rahuldamata

Apellatsioonikoja otsus: jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 201/2009 artikli 8 lõike 1 rikkumine, kuna apellatsioonikoda võttis ekslikult arvesse kaubamärgiga kaetud kaupade ebaõiget tõlget, mida vastulausemenetluses osundati; nõukogu määruse nr 201/2009 artikli 42 lõigete 2 ja 3 rikkumine osas, milles apellatsioonikoda ei võtnud arvesse hageja esitatud väidet kaubamärgi mittekasutamise kohta

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/64

24. veebruaril 2010 esitatud hagi — Tempus Vade versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Palacios Serrano (AIR FORCE)

(Kohtuasi T-81/10)

2010/C 100/95

Hagiavaldus esitati hispaania keeles

Pooled

Hageja: Tempus Vade, S.L. (Madrid, Hispaania) (esindaja: advokaat A. Gómez López)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Palacios Serrano (Alcobendas, Hispaania)

Hageja nõuded

—

tunnistada nõukogu 26. veebruari 2010. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta vastuolus olevaks ühtlustamisameti neljanda apellatsioonikoja 7. jaanuari 2009. aasta otsus asjas R 944/2006-1, millega tühistati ühtlustamisameti vastulausete osakonna vastulausemenetluses nr B 1009607 28. mail 2008 tehtud otsus ja seega registreeriti ühenduse kaubamärk nr 5 016 704 AIR FORCE klassi 14 kuuluvatele kaupadele;

—	sedastada, et ühenduse kaubamärgi nr 5 016 704 AIR FORCE registreerimisest klassi 14 kuuluvate kaupade jaoks tuleb ühenduse kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punkti b ning artikli 8 lõike 5 alusel keelduda;

—	mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt või vajaduse korral menetlusse astujalt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: Juan Palacios Serrano

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk „AIR FORCE” (registreerimistaotlus nr 5 016 704) kaupadele, mis kuuluvad klassi 14

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: Tempus Vade, S.L.

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: ühenduse sõnamärk „TIME FORCE” (registreerimistaotlus nr 395 657) kaupadele, mis kuuluvad klassidesse 14, 18 ja 25; neli muud ühenduse kujutismärki, mis sisaldavad sõnalist osa „TIME FORCE”: registreerimistaotlus nr 398 776 kaupadele, mis kuuluvad klassidesse 14, 18 ja 25; registreerimistaotlus nr 3 112 133 kaupadele, mis kuuluvad klassidesse 3, 8, 9, 14, 18, 25, 34, 35 ja 37, registreerimistaotlused nr 1 998 375 ja 2 533 667 kaupadele, mis kuuluvad klassi 14

Vastulausete osakonna otsus: vastulause tervikuna rahuldada

Apellatsioonikoja otsus: vaidlustatud otsus tühistada ja lükata vastulause tagasi

Väited: määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b ning lõike 5 väär kohaldamine

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/65

19. veebruar 2010 esitatud hagi — Riva Fire versus komisjon

(Kohtuasi T-83/10)

2010/C 100/96

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Riva Fire SpA (Milano, Itaalia) (esindajad: advokaadid M. Merola, M. Pappalardo, T. Ubaldi)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

Esimese võimalusena:

—	tühistada otsus tervikuna, kui juurdlus peaks ilmsiks tooma, et kõiki selle otsuse aluseks olnud faktilisi- ja õiguslikke asjaolusid ei antud otsuse langetamiseks komisjoni liikmete käsutusse;

—

igal juhul tühistada otsuse artikkel 1, milles tõdetakse, et hageja osales raudbetoonsarruseid (varrastena või rullides) puudutavas jätkuvas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ja tootmise või müügi piiramine ja/või kontroll ühenduse turul;

—	sellest tulenevalt tühistada komisjoni otsuse artikkel 2, millega määrati hagejale trahv summas 26,9 miljonit eurot.

Teise võimalusena:

—	vähendada vaidlustatud otsuse artikli 2 kohaselt hagejale määratud 26,9 miljoni euro suurust trahvi, kinnitades uue trahvisumma.

Igal juhul:

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja palub tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsuse K(2009) 7492 (lõplik) ESTÜ asutamislepingu artikli 65 rikkumise kohta (juhtum COMP/37.956 — Raudbetoonsarrused, uuesti vastuvõtmine), komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsusega K(2009) 9912 (lõplik) täiendatud ja muudetud kujul. Hageja esitab oma hagi põhjenduseks kaheksa väidet.

väidab hageja, et komisjonil puudub pädevus tuvastada ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 1 rikkumine seoses faktiliste asjaoludega, mis kuuluvad ka pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist selle artikli kohaldamisalasse, ja seega ei ole komisjon ka pädev määrama selle eest karistust määruse nr 1/2003 (1) artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel, sest neis normides on viidatud ainult EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumisele (nüüd ELTL artiklid 101 ja 102).

väidab hageja, et vaidlustatud otsus rikub määruse (EMÜ) nr 17/62 (2) artikli 10 lõikeid 3 ja 5 ning määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 14 lõikeid 1 ja 3, sest otsusest ei nähtu, et komisjon oleks vastavalt nendes artiklites sätestatule konsulteerinud tavalises korras nõuandekomiteega ja et see komitee oleks saanud kogu vajaliku teabe selle rikkumise terviklikuks sisuliseks hindamiseks, mille otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad vaidlustasid.

väidab hageja, et komisjon rikkus ESTÜ asutamislepingu artikli 36 lõiget 1, sest keeldudes avaldamast trahvide määramisel väidetavalt kasutatud kriteeriume, piiras ta otsuse adressaatide võimalust esitada omapoolsed märkused.

väidab hageja, et vaidlustatud otsus rikub komisjoni määruse (EÜ) nr 773/2004 (3) artikleid 10 ja 11 (komisjoni poolt muudetud kujul) ja huvitatud ettevõtjate kaitseõigusi, sest pärast seda, kui Üldkohus oli komisjoni algse otsuse tühistanud, võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse, edastamata ettevõtjatele neile esitatavate etteheidete kohta uut teatist.

väidab hageja, et otsus oli puudulikult ja vastuoluliselt põhjendatud esiteks osas, milles sellega piirati geograafiline võrdlusturg Itaalia Vabariigi territooriumiga ja teiseks osas, milles seal on väidetud, et kartellikokkulepe avaldab mõju ühenduse kaubavahetusele seoses põhimõtte lex mitior kohaldamisega.

väidab hageja, et komisjoni analüüs, mis on esitatud vaidlustatud otsuses, on vigane tulenevalt faktilistele asjaoludele antud ebaõigest hinnangust, mis tõi endaga kaasa ESTÜ asutamislepingu väära kohaldamise seoses mitmete väidetava rikkumise aspektidega, sh betoonsarruste alushinna kinnitamisega seonduva kartellikokkuleppe osapooled, diameetriga seotud hinnalisa kinnitamine, tootmise ja/või müügi piiramine või kontroll.

väidab hageja, et vaidlustatud otsus on vigane ega ole piisavalt põhjendatud (sh puudulik uurimine) osas, milles see paneb hagejale süüks kogu rikkumise tervikuna.

väidab hageja, et rikutud on määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, komisjoni 1996. aasta leebema kohtlemise teatist ja komisjoni 1998. aasta suuniseid trahvide arvutamise kohta.

(1) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003, asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

(2) EMÜ Nõukogu: Määrus nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamise kohta (EÜT L 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3).

(3) Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/66

18. veebruaril 2010 esitatud hagi — Alfa Acciai versus komisjon

(Kohtuasi T-85/10)

2010/C 100/97

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Alfa Acciai SpA (Brescia, Itaalia) (esindajad: advokaadid D. Fosselard, S. Amoruso, L. Vitolo)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—

komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsus K(2009) 7492 lõplik (juhtum COMP/37.956 — Sarrusevardad raudbetooni jaoks), mis on uuesti vastu võetud pärast esialgse otsuse tühistamist (otsus), nagu seda on muudetud ja parandatud komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsusega K(2009) 9912 lõplik (täiendus), tühistada selles osas, millega on tuvastatud, et Alfa Acciai S.p.A on rikkunud ESTÜ asutamislepingu artiklit 65 ja millega talle on määratud trahv 7 175 miljonit eurot;

teise võimalusena:

—	tühistada otsuse artikkel 2 selles osas, millega hagejale on määratud sanktsioon; kolmanda võimalusena:

—	vähendada trahvisummat;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Väited ja peamised argumendid on samad, mis on esitatud kohtuasjades T-70/10: Feralpi Holding Spa vs. komisjon ja T-83/10: Riva Fire Spa vs. komisjon.

Hageja väidab eelkõige järgmist.

Komisjon ei olnud pädev määrama sanktsiooni ESTÜ asutamislepingu artikli 65 rikkumise eest pärast selle kehtivuse kaotamist ja igal juhul ei olnud tal õigust võtta õiguslikuks aluseks määruse (EÜ) nr 1/2003 (1) artikli 7 lõiget 1 ja artikli 23 lõiget 2.

Haldusmenetluse käigus on rikutud hageja kaitseõigusi, kuna komisjon ei ole esitanud uusi vastuväiteid, vaid piirdus kirja saatmisega, milles teatas kavatsusest otsus uuesti läbi vaadata ja võtta vastu uus otsus. Liikmesriikide arvamust ei ole küsitud, nad ei võtnud isegi osa lõppistungist ning hageja jäeti tegelikult ilma võimalusest esitada oma seisukoht otsuse uuesti läbivaatamise ja uue otsuse tegemise küsimustes.

On rikutud ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõiget 1, kuna otsuses kirjeldatud faktiliste asjaolude põhjal ei ole tegu ühtse ja püsiva kartellikokkuleppega.

Hageja käitumisele hinnangu andmisel ja trahvisumma suuruse määramisel on rikutud määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a alusel määratava trahvi arvutamise suuniseid, samuti võrdsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

(1) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, 4.1.2003, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

17.4.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 100/67

24. veebruaril 2010 esitatud hagi — Ungari versus komisjon

(Kohtuasi T-89/10)

2010/C 100/99

Kohtumenetluse keel: ungari

Pooled

Hageja: Ungari Vabariik (esindajad: J. Fazekas, M. Z. Fehér ja K. Szíjjártó)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hageja nõuded

—

tühistada komisjoni 14. detsembri 2009. aasta otsuse K(2009) 10151 „Szegedi ja Makó vaheline kiirtee M 43” nimelise suurprojekti kohta, mis on osaks transpordi rakenduskavast, millega seoses antakse Liidu struktuuriabi Euroopa Regionaalarengu Fondi ja lähenemiseesmärgi raames ühtekuuluvusfondi poolt, artikli 1 lõiked 3 ja 4 ning I lisa punkt 3.3 ja II lisa, kuivõrd nimetatud sätetega välistatakse abikõlblike kulutuste hulgast käibemaksuna tasutud summad;

—	mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja vaidlustab osaliselt komisjoni 14. detsembri 2009. aasta otsuse „Szegedi ja Makó vaheline kiirtee M 43” nimelise suurprojekti kohta, mis on osaks transpordi rakenduskavast, millega seoses antakse Liidu struktuuriabi Euroopa Regionaalarengu Fondi ja lähenemiseesmärgi raames ühtekuuluvusfondi poolt. Nimetatud otsuses lubas komisjon maksta ühtekuuluvusfondist nimetatud suurprojektile abi. Lisaks sellele jättis komisjon vaidlustatud otsuse I lisa jaotises „Abikõlbmatud kulutused” rahuldamata ungari ametiasutuse taotluse hõlmata nimetatud projekti raames käibemaksuna tasutud summad.

Oma hagi toetuseks väidab hageja, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel liidu õigust, eeskätt määruse (EÜ) nr 1083/2006 (1) artikli 56 lõiget 4 ja määruse (EÜ) nr 1084/2006 (2) artiklit 3.

Hageja on seisukohal, et määruse nr 1084/2006 artikli 3 punkt e sätestab selgelt, et Ühtekuuluvusfondist ei saa toetust anda tagastatava käibemaksu eest. Hageja on arvamusel, et sellest sättest tuleneb selgelt, et tagastamatu käibemaksu eest saab toetust maksta. Seetõttu ja arvestades asjaoluga, et liidu või siseriiklike käibemaksu käsitlevate õigusnormide raamistikus ei ole vaidlustatud otsuses käsitletud suurprojekti abisaaja maksukohustuslane, mistõttu ta ei saa ta tagasi nõuda makstud käibemaksu, on hageja seisukohal, et vaidlustatud otsuses ei oleks komisjon pidanud abist välja jätma käibemaksuna tasutud summasid.

Lisaks sellele märgib hageja, et arvestades sellega, et komisjon ei pidanud abikõlbulikeks ka neid kulutusi, mis määruse nr 1084/2006 kohaselt ei kuulu abikõlblike kulutuste hulka, aga mida vastavad siseriiklikud sätted nimetavad sõnaselgelt abikõlbulike kulutuste hulgas, jättis komisjon vaidlustatud otsusega liikmesriigid ilma pädevusest, mis neil määruse nr 1083/2006 artikli 56 lõike 4 alusel on.

Hageja väidab lisaks, et komisjoni kriteerium, mille kohaselt abisaaja makstud käibemaks on „tagastatav” abisaaja ehitatud infrastruktuuri haldajale tasu maksmisel tasutava käibemaksu näol, kujutab endast määruse nr 1084/2006 artikli 3 punktis e kasutatud mõiste „tagastatav käibemaks” väga laia tõlgendust, mida selle sätte sõnastus ei toeta ning mis on lisaks vastuolus liidu käibemaksu käsitlevate õigusnormidega.

Lõpetuseks väidab hageja, et määrus nr 1083/2006 ja määrus nr 1084/2006 ei võimalda sellist tõlgendust, mille alusel võib komisjon abikõlblike kulutuste, sh abikõlbuliku käibemaksu hindamisel tugineda oma otsuses sellele, et liikmesriik oleks võinud valida muu juriidilise lahenduse projekti elluviimist ja infrastruktuuri haldamist puudutavas. Hageja on seisukohal, et riiklike infrastruktuuride ja nendega seotud avalike teenuste haldamise organiseerimine on peamiselt liikmesriikide pädevuses. Seetõttu märgib hageja, et kui on täidetud liidu sätetes ette nähtud tingimused, siis peab komisjon nõustuma liikmesriigi tehtud valikuga isegi siis, kui sellest tulenevad tagajärjed seoses abisaaja maksukohustuslaseks olemise või mitteolemise mõjuga abikõlblike kulutuste määratlemisel.

(1) Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT L 210, lk 25).

(2) Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1084/2006, millega asutatakse Ühtekuuluvusfond ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1164/94 (ELT L 210, lk 79).

		ISSN 1725-5171 doi:10.3000/17255171.C_2010.100.est
Euroopa Liidu Teataja		C 100

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	53. köide 17. aprill 2010

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	IV Teave
	TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT
	Euroopa Kohus
2010/C 100/01	Euroopa Kohtu viimane väljaanne Euroopa Liidu TeatajasELT C 80, 27.3.2010	1