4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/1

A.

arvestades, et rannikualade integreeritud majandamine ei ole üksnes keskkonnaalane poliitika, vaid ka järjepidev protsess, mille eesmärk on parandada rannikualade majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi ning tagada kõnealustel aladel igasuguse tegevuse, näiteks kalanduse ja vesiviljeluse säästev areng;

B.

arvestades, et rannikualade integreeritud majandamise rakendamine on pikaajaline protsess ning et ülalnimetatud soovituse raames vastuvõetud riiklike strateegiate elluviimist alustati enamasti alles 2006. aastal;

C.

arvestades, et rannikualade majandamist on seni teostatud, pidades silmas keskpikka perspektiivi, eirates tõsiasja, et tegemist on komplekssete looduslike ökosüsteemidega, mis aja möödudes muutuvad;

D.

arvestades, et tehtud otsused ja võetud meetmed on käsitlenud üksikuid tegevusi ning ei ole suutnud lahendada rannikualade kui terviku seisundi halvenemise probleemi;

E.

arvestades, et senine planeerimine on keskendunud maismaale ning selle käigus ei ole arvesse võetud mõju, mida rannikualal toimuv tegevus omab mõnele teisele samas piirkonnas toimuvale tegevusele;

F.

arvestades, et prognooside kohaselt ei ole rannikualade integreeritud majandamise riiklike strateegiate elluviimine kallis tegevus, kuid annab samas märkimisväärset rahalist kasu;

G.

arvestades, et kuna kõigi sektorite esindajaid ei ole piisavalt kaasatud rannikualade probleeme käsitlevate meetmete planeerimise ja rakendamise protsessi, on mõnede sektorite huve selle tulemusena kahjustatud;

H.

arvestades, et integreeritud majandamise poliitika rakendamine hõlmab asustusliku, turismialase ja majandusliku kasutuse ning maastiku- ja keskkonnakaitse planeerimist rannikualadel;

I.

arvestades, et rannikualade integreeritud majandamisega tegelevate asutuste tegevuse tõhus koordineerimine ei ole seni olnud võimalik, välja arvatud üksikutel juhtudel;

J.

arvestades, et rannikualade integreeritud majandamist edendava poliitika elluviimine võib mõningatel juhtudel kaasa tuua ulatuslikke kulutusi, mida kohalikud kogukonnad ei suuda kanda, mis põhjustab pöördumist kõrgemate haldustasandite poole ja viivitusi elluviimises;

K.

arvestades, et paljude rannikualadel asetleidvate protsesside piiriülese iseloomu tõttu on vajalik piirkondlik koordineerimine ja koostöö, sealhulgas ka kolmandate riikidega;

L.

arvestades, et kalandus ja vesiviljelus on kaks peamist rannikualade tegevusala, mis sõltuvad rannalähedase vee kvaliteedist;

M.

arvestades, et vesiviljeluses ei ole veel saavutatud tehnoloogilise arengu sellist taset, mis võimaldaks sellise olemuselt intensiivse alaga tegeleda mujal kui rannikualal;

N.

arvestades, et arvesse tuleb võtta naiste olulist ja siiamaani vähetunnustatud rolli kalandusest sõltuvates piirkondades;

O.

arvestades, et rannalähedase püügiga on seotud 80 % ühenduse kalalaevastikust ning see toetab rannaäärsete kogukondade majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning nende kultuuritraditsioonide säilimist;

P.

arvestades, et kalandust, mis ise ei ole reostuse allikaks, kahjustavad rannikualadel läbiviidavate teiste tegevuste põhjustatud reostuse mõjud, mis samuti vähendavad kalanduse elujõulisust;

Q.

arvestades, et kalandusel ja vesiviljelusel on suur majanduslik ja sotsiaalne tähtsus, kuna need leiavad peamiselt aset nõrga majandusega rannikualadel, millest paljud on ebasoodsas olukorras ning ei suuda elanikele pakkuda alternatiivseid töövõimalusi;

R.

arvestades, et puhas ja terve merekeskkond aitab tulevikus suurendada kalandussektori toodangut ning parandab seega kõnealuse sektori väljavaateid;

S.

arvestades, et vesiviljelus tugineb kindlalt säästva arengu põhimõttele ning et ühenduse eeskirjad tasakaalustavad keskkonnamõjusid;

T.

arvestades, et vesiviljeluse tähtsus Euroopas üha suureneb olukorras, kus kalavarud vähenevad ning maailmas kasvab nõudlus kala ja karploomade järele;

U.

arvestades, et mitte kõik liikmesriigid ei ole veel lõpule viinud piirkondlikku planeerimist kooskõlas rannikualade integreeritud majandamise põhimõtetega, et saavutada kõnealustel aladel tegevusalade tasakaalustatud areng;

V.

arvestades, et rannikualadel leiab aset tihe konkurents ruumi pärast ning vesiviljeluse viljelejatel ja kaluritel on teiste kasutajatega samad õigused ja kohustused;

W.

arvestades, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 määratletud äärepoolseimad piirkonnad võivad vajada rannikualade integreeritud majandamise spetsiifiliste riiklike strateegiate väljatöötamist ning rannikualade integreeritud majandamise piisavat kohandamist ELi tasandil,

1.

rõhutab majanduslikku ja sotsiaalset tähtsust, mida kalandus ja vesiviljelus rannikualade jaoks omavad, ning nõuab, et nad saaksid abi rannikualade integreeritud majandamise raames;

2.

juhib tähelepanu vajadusele tagada, et kalandus- ja vesiviljelussektor oleksid kaasatud ja hästi esindatud riikidevahelistes merendusklastrites ning õhutab komisjoni seda protsessi ergutama;

3.

rõhutab, et Euroopa Kalandusfondist saab rahastada pikaajaliselt rannikualade integreeritud majandamise raames ettenähtud meetmeid, kuna kõnealuse fondiga toetatakse meetmeid, mis toetavad püügipiirkondade säästvat arengut;

4.

juhib tähelepanu vajadusele täpsustada asjaomaste rannikualade haldusasutuste pädevust ning töötada välja koordineeritud strateegiad, et tõhustada nende tegevust;

5.

tunnistab raskusi rannikualade haldusasutuste tegevuste koordineerimisel ning kutsub komisjoni rannikualade integreeritud majandamise rakendamise järelevalve käigus taas läbi vaatama – pärast konsulteerimist liikmesriikidega – koordineeriva asutuse asutamise vajadust;

6.

rõhutab vajadust kaasata kalandus- ja vesiviljelussektori esindajad tegevustesse, mis seonduvad rannikualade integreeritud majandamise planeerimise ja arendamisega, võttes arvesse, et nende kaasamine säästva arengu strateegiatesse suurendab nende toodete lisaväärtust, ning tuletab meelde, et Euroopa Kalandusfond saab sellist kollektiivset tegevust toetada;

7.

tunnustab naiste olulist rolli kalandusest sõltuvates piirkondades ning kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles tegema koostööd, et toetada võrdsete võimaluste põhimõtet ja integreerida see Euroopa Kalandusfondi rakendamise erinevatel etappidel, kaasa arvatud väljatöötamise, rakendamise, seire ja hindamise etappidel, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 1198/2006 artiklis 11;

8.

nõuab piirkondlikul tasandil pädevate asutuste vahel tihedamat koostööd, vahetades rannikualade olukorda puudutava teavet, ja ühiste strateegiate rakendamist, et parandada kohalike mere ökosüsteemide keskkonnaalast olukorda;

9.

kutsub äärepoolseimate piirkondade kesk- ja piirkondlikke valitsusi üles välja töötama rannikualade integreeritud majandamise terviklikud strateegiad, et tagada rannikualade säästev areng;

10.

rõhutab sobiva ruumilise planeerimise tähtsust seoses eelpool kirjeldatuga;

11.

elanike taasasustamise eesmärgil on vesiviljelus oluline vahend ökoloogilise keskkonna säilitamiseks teatavatel rannikualadel ja seetõttu tuleb seda edendada, ergutada ja rahaliselt toetada;

12.

rõhutab vesiviljeluse tähtsust toiduainetööstuse jaoks mõningate ELi rannikukogukondade sotsiaalse ja majandusliku arengu seisukohalt;

13.

on seisukohal, et nii kalandus- kui ka vesiviljelussektor tuleb kaasata transversaalsesse lähenemisviisi kõigile rannikualadel asetleidvatele merendusega seotud tegevustele, et saavutada säästev areng kooskõlas uute merenduspoliitikaalaste suunistega;

14.

rõhutab vajadust töötada välja ja rakendada strateegiaid, et kohaneda rannikualade ees seisvate ohtudega, sealhulgas kliimamuutusega, võttes täielikult arvesse kalandusele ja vesiviljelusele avalduvat mõju;

15.

on seisukohal, et andmete, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse ja kalavarude seisundit iseloomustavate andmete kogumise alaseid jõupingutusi tuleb jätkata, et toetada teabevahetust ja teabe kasutamist selleks, et viia läbi võrdlevaid uuringuid;

16.

on seisukohal, et vesiviljeluse valdkonnas tuleks suurendada teadusalaseid jõupingutusi, et võtta kasutusele suletud ringlusega intensiivtootmisel põhinevad viljelussüsteemid;

17.

teeb ettepaneku anda rannikualade integreeritud majandamise raames prioriteet vesiviljeluse projektidele, mis kasutavad taastuvaid energiaallikaid ning mis ei mõjuta ELi keskkonnaalaste õigusaktidega kaitstud alasid;

18.

kutsub komisjoni üles kehtestama pärast liikmesriikidega konsulteerimist selge ajakava Euroopa Liidus rannikualade integreeritud majandamise rakendamisel tehtud edusammude läbivaatamiseks;

19.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/4

A.

arvestades, et igal varjupaigataotlejal on õigus tema taotluse individuaalsele ja põhjalikule läbivaatamisele;

B.

arvestades, et varjupaigaalased õigusaktid ja praktika on riigiti ikka veel väga erinevad ja seetõttu saab erinevates Dublini määrusega hõlmatud riikides varjupaigataotlejatele osaks erinev kohtlemine;

C.

arvestades, et Dublini süsteem toetub vastastikuse usalduse ja usaldusväärsuse eeldusele ja kui neid eeltingimusi ei täideta, s.t kui mõnes liikmesriigis esineb andmete kogumisel tõsiseid puudujääke või otsustusprotsessis ebakohti, siis kannatab kogu süsteem;

D.

arvestades, et on olemas tõendid, et mõni liikmesriik ei taga tõhusat juurdepääsu pagulasseisundi määramise menetlusele;

E.

arvestades, et mõni liikmesriik ei rakenda tõhusalt vastuvõtudirektiivi kas varjupaigataotlejate suhtes, kes ootavad Dublini määruse alusel teisele liikmesriigile üleandmist, või siis vastutavasse liikmesriiki tagasisaatmise puhul;

F.

arvestades, et mõni liikmesriik määrab Dublini süsteemi kuuluvad isikud süstemaatiliselt kinnipidamisele;

G.

arvestades, et mitmekordsete taotluste suur arv ja toimunud üleandmiste vähesus osutavad Dublini süsteemi puudujääkidele ja vajadusele kehtestada Euroopa ühine varjupaigasüsteem;

H.

arvestades, et Dublini määruse nõuetekohane rakendamine võib kaasa tuua kaitset otsivate isikute eest vastutuse võtmise ebaühtlase jaotumise, mis toob kahju mõnele üksnes oma geograafilise asendi tõttu rändevoogudega eriti palju kokku puutuvale riigile;

I.

arvestades, et komisjoni hinnang näitab, et 2005. aastal tuli ELi välispiiril asuval 13 liikmesriigil toime tulla Dublini süsteemist tulenevate üha suuremate probleemidega;

J.

arvestades, et lõunapoolsed liikmesriigid on sunnitud vastu võtma varjupaigataotlusi õiguslikult reguleerimata sisserändajatelt, kes päästetakse hädast, kui nad on teel Euroopasse;

K.

arvestades, et lõunapoolsed liikmesriigid on sunnitud vastu võtma varjupaigataotlusi õiguslikult reguleerimata sisserändajatelt, keda ei abista kolmandad riigid, kes on rahvusvahelise õiguse kohaselt kohustatud sellist abi osutama;

L.

arvestades, et liikmesriikidel võib puududa huvi täita ebaseaduslike riiki sisenejate Eurodaci andmebaasis registreerimise kohustust, sest see võib kaasa tuua suureneva varjupaigataotluste arvu, millega nad peavad tegelema;

M.

arvestades, et Dublini määrusega kehtestatakse süsteem, mille eesmärk on kindlaks määrata liikmesriik, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest, kuid seda ei loodud algselt koormuse jagamise mehhanismiks ning seetõttu ei saa see ka niisuguse mehhanismina toimida;

N.

arvestades, et on väga tähtis, et Dublini süsteemi hindamisega kaasneks konkreetne, alaline, õiglane ja funktsionaalne koormuse jagamise mehhanism;

O.

arvestades, et Dublini süsteemi esimene vastuvõtva riigi kriteerium avaldas suurt survet ELi välispiiril asuvatele liikmesriikidele;

P.

arvestades, et pagulasseisundi kandidaatide tunnustamise määr varieerub teatud kolmandate riikide kodanike puhul liikmesriikides ligikaudu 0–90 %-ni;

Q.

arvestades, et on oluline, et varjupaigataotlusi esitavaid isikuid teavitataks põhjalikult neile arusaadavas keeles Dublini menetlusest ja selle võimalikest tagajärgedest;

R.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 lõikes 2 on sätestatud, et kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad kas avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid;

S.

arvestades, et ehkki perekondade ühtsust mainitakse Dublini määruse kriteeriumide hierarhias esimesena, ei leia kõnealune säte alati kohaldamist;

T.

arvestades, et üleandmist puudutavate statistiliste andmete täpsuses esineb ilmseid puudujääke, sest andmetes ei kajastu näiteks ebaseaduslikus piiriületuskohas asuva varjupaigataotleja vastuvõtmistaotluste arv ning vastuvõtmis- ja tagasivõtmistaotluste arvu suhe;

U.

arvestades, et 2005. aastal teatasid uutest liikmesriikidest üheksa, et nad on registreerinud Dublini määruse alusel rohkem „sisenevaid” üleandmisi, ja et liikmesriigid, kelle territooriumil ei ole liidu välismaismaapiiri, teatasid, et nad on registreerinud rohkem „väljuvaid” üleandmisi;

V.

arvestades, et komisjon ei ole suutnud Dublini süsteemi maksumust hinnata ja et tegemist on süsteemi tõhususe hindamiseks oluliste andmetega;

W.

arvestades, et 12. ja 13. juunil 2007. aastal Luxembourgis toimunud justiits- ja siseministrite nõukogu istungil kutsuti komisjoni üles esitama võimalikult ruttu Eurodaci määruse muudatusettepanekut, et anda liikmesriikide politseile ja õiguskaitseasutustele ning Europolile teatavatel tingimustel ligipääs Eurodaci süsteemile – andmebaasile, mis algselt loodi kui Dublini määruse rakendamise vahend,

1.

on kindlalt veendunud, et enne kui kogu Euroopa Liidus ei saavutata rahuldavat ja ühtlast kaitsetaset, annab Dublini süsteem ikka ja alati nii tehnilisest kui ka inimlikust vaatepunktist ebarahuldavaid tulemusi ning varjupaigataotlejatel on endiselt kaalukad põhjused esitada oma taotlus konkreetses liikmesriigis selleks, et nende suhtes kohaldataks kõige soodsamaid otsuse tegemise reegleid;

2.

on kindlalt veendunud, et tõelise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ja ühtse korra puudumisel jääb Dublini süsteem endiselt ebaõiglaseks nii varjupaigataotlejate kui ka teatavate liikmesriikide suhtes;

3.

rõhutab uuesti tungivat vajadust parandada nii otsustusprotsessi kvaliteeti kui ka järjekindlust; on veendunud, et Euroopa varjupaigataotlejate tugiametil võiks olla kõnealuses kontekstis oluline roll, näiteks ühiste kõrgete standardite alase koolituse ja eksperttugirühmade pakkumise teel;

4.

palub komisjonil kaaluda viise tagada ÜRO Pagulaste Ülemkomissarile projektipõhise rahastamise täienduseks otserahastamine, et edendada tema järelevalve- ja nõustamistööd ELis ja jätkata meetodite väljatöötamist, mille eesmärgiks on toetada riikide ametiasutusi nende otsustamisprotsessi kvaliteedi parandamise alastes jõupingutustes;

5.

palub komisjonil esitada ettepanekud koormuse jagamise mehhanismide kohta, mis tuleks sisse seada, et leevendada teatavatele liikmesriikidele, eelkõige ELi välispiiril asuvatele liikmesriikidele, langeda võivat ülemäärast koormust, kuid mis Dublini süsteemi ei sobitu;

6.

palub komisjonil seni, kuni Euroopa koormuse jagamise mehhanismid puuduvad, kaaluda Dublini määruses raames mitte-finantsmehhanismide kehtestamist, et parandada määruse kohaldamise kahjulikke tagajärgi väikeste liikmesriikide jaoks Euroopa Liidu välispiiridel;

7.

palub komisjonil kehtestada siduv mehhanism, mille abil lõpetada varjupaigataotlejate üleandmine liikmesriikidele, kus ei tagata nende taotluste põhjalikku ja õiglast läbivaatamist, ja võtta süstemaatiliselt nende riikide vastu meetmeid;

8.

kutsub komisjoni üles looma tähenduslikud kahepoolsed töösuhted kolmandate riikidega, et lihtsustada koostööd ja tagada, et need kolmandad riigid täidavad oma rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni pagulasseisundi kohta ja merepääste osas;

9.

palub komisjonil lisada uude määrusesse selgemad ja rangemad sätted vahendite kohta, mille abil kaitset taotlevaid isikuid teavitatakse Dublini määruse tagajärgedest, ja kaaluda standardse teabevoldiku koostamist, mille võiks tõlkida teatavatesse keeltesse ja mida võiks levitada kõigis liikmesriikides; selles tuleks arvesse võtta ka individuaalset kirjaoskuse taset;

10.

palub komisjonil muuta Dublini määruse artikleid 19 ja 20 vastuvõtmise ja tagasivõtmise kohta, et anda taotlejatele automaatne peatava toimega edasikaebamise õigus otsuse puhul määrata Dublini määruse alusel vastutavaks teine liikmesriik;

11.

kinnitab veel kord, et tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte peab jääma mis tahes Euroopa Liidu tasandil ühise varjupaigataotlemise süsteemi nurgakiviks, ja rõhutab, et Dublini määruse rakendamine ei tohi kunagi viia taotluse läbivaatamise menetluslikel põhjustel katkestamiseni ja pärast Dublini protsessi järgset üleandmist esialgse taotluse põhjaliku ja õiglase läbivaatamiseta jätmiseni; on seisukohal, et see tuleb määruses selgelt välja tuua;

12.

on seisukohal, et parandada tuleb liikmesriikidevahelist üleandmisalast teabevahetust, eriti üleviidavate isikute eriarstiabi vajaduste puhul;

13.

palub komisjonil hinnata võimalust, et Dublini süsteemi alusel teisele liikmesriigile üle antav isik antaks üle tema päritoluriigile ainult tema väljendatud taotlusel ja kõiki menetlusõigusi järgides;

14.

soovitab, et Euroopa Liidu tasandil võetaks vastu vanuse hindamise ühine juhis ja et kahtluse puhul jäetaks õigus lapsele;

15.

tuletab meelde, et kõigi lapsi puudutavate otsuste puhul tuleb esikohale seada lapse huvid; rõhutab, et saatjata alaealisi ei tohiks kunagi kinni pidada või teise liikmesriiki üle viia, välja arvatud perekonna taasühinemise puhul, ja et juhul, kui kõnealune üleandmine on vajalik, peab lapsel olema nõuetekohane esindaja ja saatja kogu menetluse vältel; väljendab seetõttu heameelt komisjoni kavatsuse üle täpsustada Dublini eeskirjade kohaldamist saatjata alaealiste suhtes;

16.

avaldab kahetsust, et perekonnaliikme määratlus olemasolevas määruses on liiga kitsas, ja palub komisjonil olemasolevat määratlust laiendada, et hõlmata kõik lähisugulased ja pikaajalised partnerid, eelkõige need, kellel puudub muu perekondlik tugi, või täiskasvanud lapsed, kes ei suuda enese eest hoolt kanda;

17.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle laiendada Dublini määruse reguleerimisala ja lisada sinna täiendav kaitse, sest see peaks võimaldama täiendava kaitse taotlejatel ühineda oma pereliikmetega, kellele omistati täiendav kaitse või kes taotlesid täiendavat kaitset teises liikmesriigis;

18.

palub komisjonil lisada säte, millega nähakse Dublini määrusega hõlmatud varjupaigataotlejate kinnipidamine ette viimase abinõuna ning täpsustatakse, millistel põhjustel kinnipidamist võib kohaldada ja millised menetlustagatised tuleb ette näha;

19.

palub komisjonil Dublini määruses selgesõnaliselt välja tuua, et Dublini määrusega hõlmatud varjupaigataotlejatel on õigus samasugustele vastuvõtutingimustele kui muudel varjupaigataotlejatel vastavalt vastuvõtudirektiivi artikli 3 lõikele 1, kus on sätestatud üldeeskirjad varjupaigataotlejate materiaalsete vastuvõtutingimuste, tervishoiu, liikumisvabaduse ja alaealiste koolikohustuse kohta;

20.

on seisukohal, et Dublini määruse artiklis 15 sisalduv humanitaarklausel annab Dublini süsteemile märkimisväärse paindlikkuse, kuid klauslit tuleks ulatuslikumalt kohaldada, et vältida perekondade lahutamisest tulenevaid tarbetuid takistusi;

21.

on seisukohal, et juhul, kui varjupaigataotleja on raske haiguse, puude, kõrge ea või raseduse tõttu eriti kaitsetus olukorras ja sõltub seetõttu sugulase abist, kes viibib muu liikmesriigi territooriumil kui varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutav liikmesriik, tuleb varjupaigataotlejal võimaluse korral lubada oma sugulasega ühineda; palub komisjonil kaaluda humanitaarklausli asjaomaste sätete artikli 15 lõikes 2 kohustuslikuks muutmist;

22.

on seisukohal, et sellistele organisatsioonidele nagu Punane Rist ja Punane Poolkuu tuleks kehtestada aktiivne kohustus teha kindlaks perekonnaliikmete asukoht;

23.

väljendab heameelt komisjoni kavatsuse üle täpsustada rohkem suveräänsusklausli kohaldamisega seonduvaid asjaolusid ja menetlusi, eriti varjupaigataotleja nõusoleku tingimuse lisamiseks;

24.

väljendab oma muret komisjoni Dublini süsteemi hindamisaruandes kajastatud andmete kogumises ilmnenud kõrvalekallete ja puudujääkide üle, eriti Euroopa Liidu piiril ebaseaduslike piiriületajate sõrmejälgede registreerimises osas, mis tekitab tõsiseid kahtlusi kogu süsteemi kehtivuses; usub, et eelnimetatud määrus (EÜ) nr 862/2007 ühenduse rändestatistika ja rahvusvahelise kaitse kohta annab sidusrühmadele Dublini süsteemi toimimisest ja rahvusvahelise kaitse alastest ühenduse vahenditest täpsema ülevaate;

25.

väljendab muret seoses asjaoluga, et hetkel ei ole võimalik tutvuda Dublini süsteemi kulude hindamisega; palub komisjonil nimetatud probleem lahendada, sest see on süsteemi hindamise oluline tegur;

26.

võtab huviga teadmiseks komisjoni väljendatud mure seoses Eurodaci kesküksusele saadetud andmete kogumise ja kvaliteediga, samuti komisjoni mure seoses teatavate andmete kustutamise kohustuse eiramise ja isikuandmete kaitse eeskirjadest mittekinnipidamisega; on seisukohal, et kõnealused puudujäägid, mis kogu Eurodaci süsteemi usaldusväärsuse küsitavaks muudavad, tuleb enne andmebaasi muude kasutusviiside kavandamist nõuetekohaselt likvideerida;

27.

on seisukohal, et iga liikmesriik peaks täpsustama suletud nimekirjas asutused ja ametiasutused, kellel on juurdepääs Eurodaci andmebaasile ja mis otstarbel, et vältida andmete ebaseaduslikku kasutamist;

28.

rõhutab, et Eurodaci andmebaasile juurdepääsu laiendamisega liikmesriikide politseile ja õiguskaitseasutustele ning Europolile kaasneb teabe kolmandatesse riikidesse levimise oht, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed varjupaigataotlejatele ja nende perekondadele; on veendunud, et see suurendab ka varjupaigataotlejate häbivääristamise ohtu;

29.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/10

A.

arvestades, et isikute vaba liikumine ELis, eelkõige viimase kahe laienemisvooru ja Schengeni õigusruumi vastava laienemise kontekstis, on toonud kaasa nii ärilistel kui ka isiklikel eesmärkidel riigipiire ületavate isikute ja sõidukite arvu kiire kasvu;

B.

arvestades, et liiklusõnnetuse ohvrite kaitse tagamise prioriteet nõuab selgeid, täpseid ja tõhusaid liikluskindlustusalaseid õigusakte ELi tasandil;

C.

arvestades, et neljandas liikluskindlustuse direktiivis on sätestatud, et komisjon annab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru põhjendatud hüvitisepakkumise/vastuse menetlust käsitlevate siseriiklike karistussätete rakendamise ja nende tõhususe, samuti nende võrdväärsuse kohta, ning teeb vajaduse korral ettepanekuid;

D.

arvestades, et komisjoni aruandes uuritakse siseriiklikke karistussätteid, nõuete eest vastutava esindaja süsteemi tõhusust ning seda, kas potentsiaalsetele liiklusõnnetuse ohvritele on praegu kättesaadav vabatahtlik kohtukulude kindlustus, mida nad saaksid täiendavalt sõlmida;

E.

arvestades, et neljanda liikluskindlustuse direktiivi artikli 4 lõikega 6 reguleeritakse põhjendatud hüvitisepakkumise menetlust, mille alusel on välismaal liiklusõnnetuses kannatanul õigus esitada hüvitise taotlus kindlustusandja poolt määratud nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale oma elukohariigis;

F.

arvestades, et kindlustusandja peab liiklusõnnetuse ohvrile esitama põhjendatud vastuse kolme kuu jooksul, vastasel korral on ette nähtud sanktsioonid;

G.

arvestades, et kõnealuse sätte toimimist on vaja veel selgitada;

H.

arvestades, et komisjon peab ELi poliitikate rakendamisel täielikult arvesse võtma laienemist, eelkõige liikluskindlustuse suhteliselt kõrget hinda uutes liikmesriikides;

I.

arvestades, et liikmesriikides rakendatakse põhjendatud hüvitisepakkumise/vastuse menetluse suhtes erinevaid karistussätteid;

J.

arvestades, et konsulteerimised riigiasutustega, kaasa arvatud uutes liikmesriikides, kinnitavad, et praegused karistussätted, juhul kui need on olemas, on piisavad ja nende rakendamine on tõhus kogu ELis;

K.

arvestades, et mõnes liikmesriigis ei ole ette nähtud mingeid erikaristusi ning nad rakendavad vaid kindlustusandja kohustust maksta hüvitise summalt intressi, kui kolme kuu jooksul ei ole esitatud põhjendatud hüvitisepakkumist/vastust;

L.

arvestades, et nõuete eest vastutava esindaja süsteemi tuntakse suhteliselt hästi enamikus liikmesriikides;

M.

arvestades, et kodanike nõuete eest vastutava esindaja süsteemi alase teadlikkuse hindamisel konsulteeris komisjon üksnes liikmesriikide ja kindlustussektoriga, kaasamata nõuetekohaselt kodanikke ja tarbijaorganisatsioone, s.t süsteemi õigest toimimisest kõige rohkem huvitatuid;

N.

arvestades, et kohtukulude kindlustus liiklusõnnetuse ohvri kohtumenetluse kulude katmiseks on olemas enamikus liikmesriikides; arvestades, et enam kui 90 % juhtumitest lahendatakse kohtuväliselt ning kohtukulusid hüvitatakse paljudes liikmesriikides; arvestades pealegi, et kohtukulude kindlustajad katavad juba aastaid kõiki piiriüleste juhtumite liike ning on sellega seoses loonud eriosakonnad välismaiste nõuetega tegelemiseks ja nende kiire lahendamise hõlbustamiseks;

O.

arvestades, et küsimus, kas selliseid mõistlikke kohtukulusid peaks kõigis liikmesriikides katma kohustuslik liikluskindlustus, on endiselt lahtine;

P.

arvestades siiski, et mõistlike kohtukulude katmine kohustusliku liikluskindlustuse poolt kõigis liikmesriikides aitab kaasa Euroopa tarbijate paremale kaitsele ja suurendab tarbijate usaldust;

Q.

arvestades, et uute liikmesriikide kindlustusturud arenevad pidevalt; arvestades siiski, et nendest mitmes on kohtukulude kindlustus suhteliselt uus toode, mida tuleb veel edendada, kuna üldsuse teadlikkus kohtukulude kindlustuse alal on võrdlemisi madal;

R.

arvestades, et kohtukulude kohustuslik kindlustus peaks suurendama tarbijate usaldust kohustusliku liikluskindlustuse vastu, eriti nendel juhtudel, kui taotletakse õiguslikku hüvitist, sest paljude uute liikmesriikide tarbijaid ehmatavad kõrged kohtutasud, mida aga kohustuslik kindlustus kataks;

S.

arvestades, et kohtukulude kohustuslik kindlustus tooks kohtule kaasa täiendava ja keerulisema töökoormuse ning tekitaks tõenäoliselt viivitusi vaidluste lahendamises ja rohkem põhjendamatuid nõudeid;

T.

arvestades, et kohustusliku liikluskindlustuse ja kohtukulude kindlustuse eesmärgid ja otstarve on erinevad – kui kohustuslik liikluskindlustus võimaldab katta pärast liiklusõnnetust tarbija vastu esitatud nõude kulud, siis kohtukulude kindlustus katab pärast liiklusõnnetust kolmanda poole vastu esitatud kahjunõude taotlemisega kaasnevad kohtukulud;

U.

arvestades, et riigiasutuste, kindlustussektori ja tarbijaorganisatsioonide korraldatavad avalikud kampaaniad on siseriiklike turgude arengu jaoks olulised,

1.

tervitab komisjoni aruannet ja rõhutab kõikide sidusrühmade, eriti tarbijate täieliku ja tulemusliku osalemise tähtsust konsultatsiooniprotsessis ELi poliitika väljatöötamisel kõnealuses valdkonnas;

2.

nõuab seepärast eelkõige ohvreid esindavate tarbijaorganisatsioonide süstemaatilist kaasamist liikmesriikides kehtivate süsteemide tõhususe hindamise protsessi;

3.

tervitab käesolevat seadusandlike meetmete järelhindamist, mille eesmärk on tagada, et eeskirjad töötavad plaanipäraselt, ning pöörata tähelepanu meetmete mis tahes ettenägematule väärkasutamisele;

4.

rõhutab tarbijate usalduse suurendamise tähtsust liikluskindlustuse vastu seoses piiriüleste autoreisidega ELis, eriti vanadest liikmesriikidest uutesse ja vastupidi reisivate sõidukijuhtide jaoks;

5.

on seisukohal, et olemasolevate õiguslike ja turupõhiste tarbijaid kaitsvate lahenduste edendamine tugevdab tarbijate usaldust liikluskindlustuse vastu;

6.

usub, et liikmesriigid vastutavad samuti oma riiklike kindlustussüsteemide hea toimimise eest seoses ELi õigusaktidega, mis käsitlevad põhjendatud hüvitisepakkumise/vastuse menetlust ja liiklusõnnetuse ohvrite kantavaid kohtukulusid;

7.

kutsub komisjoni üles jätkama turumehhanismide tõhusa toimimise hoolikat jälgimist ja teavitama Euroopa Parlamenti sellest korrapäraselt;

8.

on seisukohal, et üksnes nõue, et kindlustusandja maksaks viivitamise korral hüvitise summalt intressi, ei ole karistusvahend, ja et komisjon peab seetõttu kohaldama rangemat kontrolli ja võtma kõnealuses valdkonnas asjakohaseid meetmeid, tagamaks, et kõigis liikmesriikides töötaks kindlustusturg häireteta ja tarbijad oleksid tõhusalt kaitstud;

9.

rõhutab, et komisjoni, riigiasutuste, kindlustussektori ja tarbijate vahelisi tööalaseid suhteid tuleks tugevdada, et tagada õigete andmete pidev edastamine olemasolevate jõustamissüsteemide kohta;

10.

on seisukohal, et kooskõlas ELi üldise lähenemisviisiga karistuste määramisele tuleks rakendada subsidiaarsuse põhimõtet ning puudub igasugune vajadus ühtlustada siseriiklikke karistussätteid;

11.

on seisukohal, et riiklikel reguleerivatel ametiasutustel on paremad võimalused tagada kõrgeim võimalik tarbijakaitse tase siseriiklikel turgudel;

12.

soovitab seepärast, viidates põhjendatud hüvitisepakkumise/vastuse menetlusele, jätta karistuste määramine ning karistussätete sobiva liigi ja taseme valimine liikmesriikide otsustada;

13.

palub liikmesriikidel tagada tõhusate karistuste kohaldamine juhul, kui esitatud nõudele vastamisel või põhjendatud hüvitisepakkumisel ei ole kinni peetud kolmekuulisest tähtajast;

14.

peab soovitavaks uurida enne karistuse kohaldamist tähelepanelikult põhjuseid, miks kindlustusselts ei ole täitnud oma kohustusi, võttes eelkõige arvesse seltsist sõltumatuid asjaolusid; soovib, et komisjon jätkaks liikmesriikide turgude järelevalvet, pakkudes oma abi riikide asutustele, kes seda soovivad;

15.

kordab kodanike usalduse tõstmise tähtsust nõuete eest vastutava esindaja süsteemi vastu, edendades seda avalike kampaaniate ja muude asjakohaste meetmete abil;

16.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tõstma tarbijate usaldust, edendades asjakohaseid meetmeid, mis suurendavad teadlikkust ja riiklike kindlustusalaste teabekeskuste kasutamist ning kohustavad kindlustusandjaid lisama lepingu infopaketti asjaomase liikmesriigi teabekeskuse kontaktandmed;

17.

lisaks kutsub liikmesriike üles nõudma kindlustusandjatelt osana lepingueelsest infopaketist tarbijate kõikehõlmavat informeerimist sellest, kuidas nõuete eest vastutava esindaja süsteem toimib ning millised on sellest tulenevad kasud ja hüved kindlustatu jaoks;

18.

nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks süsteemi toimimise jälgimist ning koordineeriks ja aitaks vajadusel või kui riikide ametiasutused seda paluvad;

19.

on lisaks seisukohal, et kohustusliku liikluskindlustuse puhul looks kohtukulude kohustuslik kindlustuskate selge stiimuli asja kohtuvälisest lahendamisest hoidumiseks, suurendaks tõenäoliselt kohtumenetluste hulka ja tooks seega kaasa kohtu töökoormuse põhjendamatu kasvu ning suurendaks ohtu destabiliseerida olemasolevat ja arenevat kohtukulude vabatahtlikku kindlustust;

20.

on seepärast seisukohal, et kõike öeldut arvestades kaaluksid kohtukulude kohustusliku kindlustuskatte kohustuslikku liikluskindlustusse lisamisega kaasnevad negatiivsed mõjud üle võimalikud hüved;

21.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks koostöös liikmesriikidega edasisi meetmeid, et suurendada õiguskaitsekindlustuse ja muude kindlustustoodete alast informeeritust eelkõige uutes liikmesriikides, keskendudes tarbijate teavitamisele üht või teist liiki kindlustuskatte pakutavatest eelistest ja kasutamisest;

22.

peab selles kontekstis riiklike reguleerivate ametiasutuste rolli määravaks teistest liikmesriikidest pärit heade tavade rakendamisel;

23.

kutsub seepärast komisjoni üles tugevdama tarbijakaitset, nõudes ennekõike liikmesriikidelt, et nad julgustaksid oma riiklikke reguleerivaid ametiasutusi ja kindlustusseltse suurendama teadlikkust kohtukulude vabatahtliku kindlustuse kättesaadavusest;

24.

on seisukohal, et liikluskindlustuse lepingueelne teave võiks sisaldada teavet võimaluse kohta sõlmida kohtukulude kindlustus;

25.

kutsub liikmesriike üles nõudma riiklikelt reguleerivatelt ametiasutustelt ja kindlustusvahendajatelt oma tarbijate teavitamist võimalikest riskidest ja tarbijale kasulikuks osutuda võivast vabatahtlikust lisakindlustusest, nagu kohtukulude kindlustus, abi katmine ja vargusevastane kindlustus;

26.

kutsub neid liikmesriike, kes veel ei ole loonud nõuete lahendamise alternatiivset süsteemi, üles kaaluma selliste süsteemide kasutuselevõtmist teiste liikmesriikide headele tavadele toetudes;

27.

palub, et komisjon ei kujundaks ennatlikku arvamust uurimuste tulemuste kohta, mis telliti pärast Rooma II määruse (2) vastuvõtmist seoses isikukahju puudutavate erinevustega ja mis võivad soovitada kindlustuspõhist lahendust ning sellest tulenevalt neljanda liikluskindlustuse direktiivi muutmist;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/13

A.

arvestades, et maksupettustel on rasked tagajärjed liikmesriikide riigieelarvele ja Euroopa Liidu omavahenditele ning need viivad ausa ja läbipaistva maksustamise põhimõtte rikkumiseni ning toovad suure tõenäosusega kaasa konkurentsimoonutusi, mõjutades seeläbi siseturu toimimist; arvestades, et ausad ettevõtjad on maksupettuste tõttu ebasoodsas konkurentsiolukorras ja saamata jäänud maksutulu maksab muude maksustamisvormide kaudu lõppkokkuvõttes kinni Euroopa maksumaksja;

B.

arvestades, et maksupettused ohustavad maksustamise võrdsust ja õiglust, kuna riigil saamata jäänud tulu kompenseeritakse tihti maksude tõstmisega, mis tabab kõige tagasihoidlikumaid ja ausamaid maksumaksjaid, kellel ei ole võimalust või tahtmist maksukohustustest kõrvale hoiduda või neid rikkuda;

C.

arvestades, et siseturu rajamisega vallandunud piiriülese kaubanduse kasv on toonud kaasa järjest enam tehinguid, mille puhul maksustamise koht ja käibemaksukohustuslase tegevuskoht asuvad kahes eri liikmesriigis;

D.

arvestades, et need kes kasutavad piiriüleste tehingutega seotud uusi maksupettuste vorme, nagu karussellpettus või ühendusesisene varifirmade kasutamine, on ära kasutanud praeguste maksusüsteemide killustatust ja lünki, ning arvestades, et on vaja muuta käibemaksu toimimise viisi;

E.

arvestades, et käibemaksust kõrvalehoidumine ja käibemaksupettused avaldavad mõju Euroopa Liidu eelarve rahastamisele, kuna nende tulemusel suureneb vajadus taotleda lisa liikmesriikide rahvamajanduse kogutulul põhinevatest omavahenditest;

F.

arvestades, et kuigi pettustevastane võitlus kuulub suures osas liikmesriikide pädevusse, ei saa seda probleemi lahendada vaid riigi tasandil;

G.

arvestades, et globaliseerumine on suurendanud rahvusvahelisel tasandil raskusi maksupettustega võitlemisel, võttes arvesse kolmandates riikides asutatud ettevõtete suuremat osalemist karussellpettustes, elektroonilise kaubanduse levikut ja teenusteturgude globaliseerumist; arvestades, et nimetatud tegurid muudavad hädavajalikuks rahvusvahelise koostöö parandamise, eriti käibemaksu alal;

H.

arvestades, et ulatuslike maksupettuste põhjuseks Euroopa Liidus on praegune käibemaksu üleminekusüsteem, mis on liiga keeruline, muutes ühendusesisesed tehingud raskesti jälgitavaks, läbipaistmatumaks ja seega pettustele avatumaks;

I.

arvestades, et maksupettuste vastase võitluse võimaluste uurimisel peaks komisjon ja liikmesriigid võimaluse korral vältima meetmeid, mis võiksid tuua kaasa ebaproportsionaalse halduskoormuse ettevõtjatele ja maksuametkondadele või põhjustada osa ettevõtjate soodusolukorda teiste ees;

J.

arvestades, et nii komisjon kui ka kontrollikoda on järjepidevalt sedastanud, et liikmesriikidevaheline teabevahetussüsteem ühendusesiseste kaubatarnete kohta ei anna käibemaksupettustega tõhusaks tegelemiseks õiget ja ajakohast teavet; arvestades, et see nõuab liikmesriikide ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) vahel selgemaid ja siduvamaid koostööeeskirju;

K.

arvestades, et kogu olemasoleva tehnoloogia kasutamine, sh teatavate käibemaksu ja aktsiisimakse käsitlevate andmete elektrooniline säilitamine ja edastamine, on hädavajalik liikmesriikide maksusüsteemide nõuetekohaseks toimimiseks; arvestades, et elektrooniliselt säilitatud andmete vahetamise ja liikmesriikide poolt nendele otsese juurdepääsu tingimusi igas liikmesriigis tuleks parandada; arvestades, et liikmesriikide maksuhaldurid peaksid kasutama isikuandmeid asjakohaselt ning kindlaksmääratud eesmärkidel ja asjaomase isiku nõusolekul või muul seaduses ettenähtud õiguslikul alusel;

L.

arvestades, et tihtipeale saavad ettevõtjad oma klientide käibemaksukohustuse kohta vaid väga killustatud teavet;

M.

arvestades, et maksupettuste avastamise vahendite tugevdamisega peaks kaasnema maksude sissenõudmist, võrdset maksustamist ja maksude otstarbekust ettevõtjatele käsitlevate õigusaktide tõhustamine,

1.

märgib, et ELi maksupettusevastase strateegia eesmärk peab olema maksupettuste tõttu saamata jäänud maksusummade probleemiga tegelemine, tehes kindlaks valdkonnad, kus saaks parandada nii ELi õigusakte kui ka liikmesriikide vahelist halduskoostööd, mille abil edendada tõhusalt maksupettuste vähendamist nii suurel määral kui võimalik, tekitamata liigset halduskoormust maksuametitele ja maksumaksjatele;

2.

kutsub liikmesriike üles maksupettustega võitlemist lõpuks ometi tõsiselt võtma;

3.

tuletab meelde, et pikaajaline lahendus tulemuslikuks maksupettuste vastu võitlemiseks on päritoluriigi põhimõttel rajaneva käibemaksusüsteemi loomine, mis tähendab, et käibemaksuga maksustatavad tehingud liikmesriikide vahel ei oleks mitte maksuvabad, vaid oleks maksustatud päritoluriigis; märgib, et päritoluriigi põhimõte muudaks ülearuseks siseturul kaubeldavate kaupade käibemaksust vabastamise ning nende maksustamise seejärel sihtriigis; tuletab meelde, et päritoluriigi põhimõttel rajaneva käibemaksusüsteemi toimimiseks on vaja luua tasaarveldussüsteem, nagu komisjon 1987. aastal algselt pakkus;

4.

peab kahetsusväärseks mõnede liikmesriikide tõrksust viimase kümne aasta jooksul, mis on takistanud ELil tõhusat maksupettusevastast strateegiat loomast;

5.

peab kahetsusväärseks, et vaatamata korduvatele analüüsidele, nõudmistele ja kaebustele ei ole nõukogu senini võtnud vastu tõhusat strateegiat maksupettustega võitlemiseks;

6.

kutsub komisjoni üles, vaatamata korduvale ebaedule viimastel aastakümnetel, mitte loobuma selle probleemiga aktiivselt tegelemast;

7.

tunnistab, et maksupettuste tõttu saamata jäänud (otseste ja kaudsete) maksude kogusumma varieerub hinnanguliselt 200 miljardi euro kuni 250 miljardi euro vahel (mis moodustab 2–2,25 % Euroopa Liidu SKTst), millest 40 miljardit eurot tuleneb käibemaksupettustest ning mis hinnanguliselt moodustab 10 % käibemaksutuludest, 8 % aktsiisi kogulaekumisest alkohoolsetelt jookidelt (1998. aastal) ning 9 % aktsiisi kogulaekumisest tubakatoodetelt; avaldab samas kahetsust selle üle, et ei ole võimalik kasutada täpseid näitajaid, kuna riiklikud aruandlusstandardid on niivõrd erinevad;

8.

nõuab ühtset andmete kogumist kõigis liikmesriikides, mis on aluseks läbipaistvusele ja siseriiklikele maksupettuste vastu võitlemise meetmetele;

9.

avaldab seepärast kahetsust, et andmete puuduliku kogumise tõttu liikmesriikides ei saa õigesti hinnata probleemi ulatust ega positiivseid ja negatiivseid muutusi;

10.

kutsub komisjoni üles kaaluma maksupettuste kohta üleeuroopalise andmete kogumise ja statistika koostamise ühtlustatud süsteemi loomist, et saada võimalikult täpne hinnang nähtuse tegeliku ulatuse kohta;

11.

tuletab meelde, et varimajandust ei saa likvideerida ilma sobivate stiimuliteta; soovitab lisaks sellele anda liikmesriikidel Lissaboni tulemustabeli kaudu aru selle kohta, kui kaugele on nad jõudnud varimajanduse vähendamisel;

12.

märgib, et käibemaksupettused on siseturu seisukohast äärmiselt murettekitavad, kuna neil on otsene piiriülene mõju ning nendega kaasneb oluline maksutulude kadu ja otsene mõju ELi eelarvele;

13.

kordab veel kord, et 1993. aastal loodud praegune käibemaksusüsteem oli mõeldud üksnes üleminekusüsteemina kasutamiseks, ning et Euroopa Parlament on palunud komisjonil esitada ettepanekud eesmärgiga teha lõppotsus lõpliku käibemaksusüsteemi kohta aastaks 2010;

14.

kinnitab, et 1993. aastal loodud siseturu raames toimuv isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine ning uute, kõrge väärtusega ja väikesekoguliste tehnoloogiakaupade levik teeb käibemaksupettuste vastu võitlemise järjest raskemaks ning seda halvendab veelgi praeguse süsteemi keerulisus ja killustatus, mis teeb tehingute jälgimise raskeks ja seega pettused lihtsaks;

15.

märgib, et sagenenud on varifirmade kasutamine ja käibemaksusüsteemi tahtlik kuritarvitamine kuritegelike jõukude poolt, kes rajavad skeeme süsteemi puuduste ärakasutamiseks; juhib tähelepanu Eurojusti poolt algatatud kohtuasjale käibemaksu karussellpettuses, millesse on kaasatud 18 liikmesriiki ning kus maksupettuse summa on hinnanguliselt 2,1 miljardit eurot;

16.

toetab komisjoni püüdlusi olemasolevat käibemaksusüsteemi oluliselt muuta; väljendab heameelt, et liikmesriigid on hakanud kõnealust probleemi teataval määral tähtsustama, ning kehutab liikmesriike olema valmis võtma sellega seoses sisulisi meetmeid;

17.

on seisukohal, et praegune süsteem on iganenud ja vajab radikaalset uuendamist viisil, mis ei koorma ausaid ettevõtjaid liigse bürokraatiaga; on veendunud, et praegust olukorda ei saa enam kauem säilitada;

18.

märgib, et pöördmaksustamise süsteemis käibemaksustatakse tarnija asemel klient; tunnistab, et kõnealuse süsteemi eelis on varifirmade kasutamise võimatuks muutmine, kuna käibemaksu tuleb maksta maksukohustuslasel, kellele kaupasid tarnitakse;

19.

märgib, et käibemaksu kaksiksüsteem töötaks vastu siseturu tõhusale toimimisele ja tooks kaasa veelgi keerulisema maksukeskkonna, mis võib pidurdada ettevõtlusinvesteeringuid ja mida saaks pikas perspektiivis lihtsustada vaid, rakendades üldist kohustuslikku pöördmaksustamise süsteemi, mis eristub vabatahtlikust süsteemist ja eraldi tarneliikide põhisest süsteemist;

20.

märgib lisaks, et pöördmaksustamise süsteem ei võimalda osadena maksmist ning käibemaksu kogusumma makstakse üksnes turustusahela lõpus, mis kaotab ära käibemaksu isereguleerimismehhanismi; hoiatab, et ilmneda võivad uued pettusvormid, sh suurem maksutulu saamata jäämine jaemüügi tasandil ja käibemaksukohustuslase registreerimisnumbrite väärkasutamine, ning et selliste pettuste vastu võitlemiseks täiendavate kontrollide rakendamine võib põhjustada ausatele ettevõtjatele täiendavat halduskoormust; kutsub seetõttu enne pöördmaksustamise süsteemi kasutuselevõttu ettevaatusele ja nõuab selle põhjalikku läbimõtlemist; märgib siiski, et pettuste vastu aitab võidelda piirmäära kohaldamine maksustamata lõpptarbimise riski vältimiseks, ning leiab, et nõukogu pakutud 5 000 eurone piirmäär on mõistlikul tasemel;

21.

nõustub siiski ettevaatlikuks ja kriitiliseks jäädes, et katseprojekt võib aidata liikmesriikidel paremini mõista pöördmaksustamise süsteemi riske, ning ergutab komisjoni ja liikmesriike andma asjakohaseid tagatisi, et projektis osalev ega ükski teine liikmesriik ei sattu katseprojekti rakendamise käigus silmitsi suuremate ohtudega;

22.

usub, et parim lahendus piiriüleste tarnetega seotud käibemaksupettustega võitlemiseks oleks võtta kasutusele süsteem, milles ühendusesiseste tarnete käibemaksuvabastus asendatakse 15 %lise maksumääraga; märgib, et kõnealune süsteem töötaks paremini, kui oluliselt lihtsustatakse vähendatud maksumäärade mitmekesisust ja keerukust, minimeerides nii maksuametite kui ka ettevõtjate halduskoormust; märgib, et enne 1992. aastat kehtestatud individuaalsed käibemaksualandused tuleks hoolikalt üle vaadata ning hinnata, kas nende säilitamine on majanduslikult õigustatud;

23.

tunnistab, et erinevate käibemaksumäärade tõttu on ühendusesiseste tarnete maksustamisel vaja kasutada liikmesriikidevahelisi tasakaalustavaid makseid; on seisukohal, et selline tasakaalustamine peaks toimuma arvelduskoja kaudu, mis hõlbustaks tulude liikumist liikmesriikide vahel; rõhutab, et arvelduskoja rajamine on tehniliselt teostatav;

24.

usub, et tsentraliseerimata arvelduskoja süsteem oleks sobivam ja seda oleks võimalik kiiremini välja arendada, kuna see avab liikmesriikidele võimalused leppida tähtsates üksikasjades kahepoolselt kokku, võttes arvesse nende individuaalset kaubandusbilanssi, sarnasusi käibemaksusüsteemi korralduses ning kontrollimehhanisme ja vastastikust usaldust;

25.

rõhutab, et tarnijalt käibemaksu kogumise eest ja tasaarvelduste süsteemi kaudu selle ülekandmise eest maksuametkonnale, mille haldusalas ühendusesisene soetamine toimus, vastutab tarniva liikmesriigi maksuamet; tunnistab, et maksuametkondade vahelist vastastikust usaldust tuleb suurendada;

26.

rõhutab, et liikmesriigid ei saa võidelda üksi piiriüleste maksupettuste vastu; on veendunud, et teabevahetus ja koostöö liikmesriikide vahel ja komisjoniga ei ole ei sisu ega kiiruse poolest olnud piisav tõhusaks võitluseks maksupettustega; on seisukohal, et otsekontaktid kohalike ja riigi tasandi pettustevastaste ametite vahel on kasinad ega toimi piisavalt, mis põhjustab ebatõhusust, halduskoostöö vormide vähest kasutamist ja viivitusi teabevahetuses;

27.

toonitab, et kõigi liikmesriikide maksutulude kaitsmiseks siseturul peaksid liikmesriigid võtma võrreldavaid meetmeid petturite vastu, hoolimata sellest, kus tulude saamata jäämine aset leiab; kutsub komisjoni üles pakkuma võimalikke mehhanisme sellise koostöö edendamiseks liikmesriikide vahel;

28.

tervitab komisjoni ettepanekuid muuta nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) (2) ja nõukogu 7. oktoobri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1798/2003 (halduskoostöö kohta käibemaksu valdkonnas) (3), et kiirendada alates 2010. aastast ühendusesiseseid tehinguid puudutava teabe kogumist ja vahetamist; tunnistab, et kavandatud eeskirjad igakuise aruandluse kohta lisavad halduskoormust ettevõtjatele, kes osutavad ainult teenuseid, mille suhtes praegu kõnealune eeskiri ei kehti, kuid nõustub, et mõne teenusega seotud võimalike karusellpettuste seisukohalt on see vajalik;

29.

nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks pakutud meetmed kiiresti vastu, ning palub komisjonil esitada täiendavaid ettepanekuid seoses kõigi teiste liikmesriikide automaatse juurdepääsuga liikmesriikide poolt kogutavatele teatavatele mittetundlikele andmetele nende maksukohustuslaste kohta (tegevusvaldkond, teatavad käivet puudutavad andmed jne) ning käibemaksukohustuslaste registreerimise ja registrist kustutamise menetluste ühtlustamisega, et tagada fiktiivsete maksukohustuslaste kiire tuvastamine ja registrist kustutamine; rõhutab, et liikmesriigid peavad vastutama oma andmete ajakohastamise eest, eriti mis puudutab registrist kustutamist ja pettuslike registreeringute tuvastamist;

30.

tuletab meelde, et maksuparadiisid võivad takistada Lissaboni strateegia elluviimist, kui need avaldavad liigset survet maksumäärade vähendamiseks ja viivad maksutulude üldise vähenemiseni;

31.

rõhutab samuti, et eelarvedistsipliini mõttes ohustab maksubaasi vähendamine liikmesriikide võimet järgida reformitud stabiilsuse ja kasvu pakti;

32.

rõhutab, et maksuparadiiside kõrvaldamine nõuab muu hulgas kolmeosalist strateegiat: maksustamise vältimise takistamine, nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/48/EÜ (hoiuste intresside maksustamise kohta) (4) kohaldamisala laiendamine ja palve, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) kohaldaks oma liikmete kaudu sanktsioone koostööd mittetegevate maksuparadiiside vastu;

33.

peab kahetsusväärseks, et liikmesriigid takistavad järjest uute ettekäänete ja venitamistaktikaga direktiivi 2003/48/EÜ reformimist, ja ergutab komisjoni esitama oma ettepanekud vaatamata vastuseisule võimalikult kiiresti;

34.

rõhutab, et direktiivi 2003/48/EÜ reform peab parandama selle erinevad lüngad ja puudused, mis takistavad maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuste avastamist;

35.

kutsub komisjoni üles uurima direktiivi 2003/48/EÜ reformi raames erinevaid võimalusi, sealhulgas direktiivi kohaldamisala mõningast laiendamist, pidades silmas erinevat tüüpi juriidilisi isikuid ja rahalise tulu allikaid;

36.

nõuab tungivalt, et Euroopa Liit hoiaks maksuparadiiside likvideerimise ülemaailmsel tasandil päevakorras, võttes arvesse nende kahjulikku mõju üksikute liikmesriikide maksutuludele; kutsub nõukogu ja komisjoni kasutama maksuparadiiside valitsustega peetavatel kaubandus- ja koostöölepingute läbirääkimistel mõjutusvahendina ELi kaubandusvõimsust, et veenda neid loobuma maksudest kõrvalehoidumist ja maksupettusi soosivatest maksusätetest ja -tavadest; tervitab esimese sammuna nõukogu 14. mai 2008. aasta kohtumise järgsetes järeldustes toodud soovitusi lisada kaubanduslepingutesse klausel hea valitsemistava kohta maksuküsimustes ning palub komisjonil esitada tulevastel kaubanduslepingute üle peetavatel läbirääkimistel koheselt selline klausel;

37.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/19

A.

arvestades, et vabatahtliku tegevusega on hõivatud üle 100 miljoni igas vanuses, erinevat usku ja erineva kodakondsusega eurooplast;

B.

arvestades, et 2007. aasta veebruaris avaldatud Eurobaromeetri uuringust ilmnes, et 10 eurooplasest kolm väidavad end olevat hõivatud vabatahtliku tegevusega ning et ligi 80 % vastanutest leiavad, et vabatahtlik tegevus on Euroopa demokraatliku elu oluline osa (3);

C.

arvestades, et vabatahtlik sektor annab arvestuslikult 5 % liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangust ning töötab välja uuenduslikke tegevusi ühiskonnas ilmnevate vajaduste väljaselgitamiseks, teatavakstegemiseks ja neile reageerimiseks;

D.

arvestades, et Euroopa Vabatahtlike Keskus, Euroopa Noortefoorum, Euroopa Vabatahtlike Teenistuse Organisatsioonide Ühendus, Maailma Skaudiliikumise Organisatsioon, Punase Risti Euroopa peakorter, Volonteurope, Euroopa Eakate Platvorm (AGE), Solidar, Caritas Europa, ENGAGE, Johanniter International, Euroopa Valitsusväline Spordiorganisatsioon ja mitmed teised ühendused, kes ühtekokku esindavad tuhandeid organisatsioone ja miljoneid vabatahtlikke, on kõik kutsunud Euroopa Liidu institutsioone üles kuulutama 2011. aastat Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks,

1.

kutsub komisjoni kuulutama kõigi ELi institutsioonide toetusel 2011. aasta Euroopa vabatahtliku tegevuse aastaks;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allkirjutanute nimedega komisjonile ja nõukogule.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/21

A.

arvestades, et komisjon seadis oma valges raamatus „Uus hoog Euroopa noortele” (KOM(2001)0681), mida Euroopa Parlament hindas oma 14. mai 2002. aasta resolutsioonis (1), eesmärgiks pöörata noortele inimestele rohkem tähelepanu muudes poliitikavaldkondades, eelkõige hariduse ja elukestva õppe, tööhõive, sotsiaalse integratsiooni, tervishoiu, noorte autonoomia, liikuvuse, põhiõiguste ja mittediskrimineerimise valdkonnas;

B.

arvestades, et 22. ja 23. märtsil 2005. aastal kokku tulnud Euroopa Ülemkogu võttis ühe Lissaboni eesmärkide saavutamise vahendina vastu Euroopa noortepakti ning kinnitas võetud kohustust 2008. aasta märtsis, rõhutades vajadust investeerida noortesse praegu ja tulevikus;

C.

arvestades, et komisjon juhtis tähelepanu vajadusele süvalaiendada noorteküsimusi oma 5. septembri 2007. aasta teatises pealkirjaga: „Noorte hariduses, tööhõives ja ühiskonnas osalemise edendamine” (KOM(2007)0498);

D.

arvestades, et Euroopa Parlament võttis 19. juunil 2007. aastal vastu resolutsiooni Euroopa Liidu noorte naiste pereelu ja õpingute ühitamist võimaldavate meetmete reguleeriva raamistiku kohta (2) ja 21. veebruaril 2008. aastal resolutsiooni Euroopa demograafilise tuleviku kohta, (3) milles ta rõhutab vajadust arvestada rohkem noortega,

1.

kutsub komisjoni üles käsitlema ja võtma õigusaktide ettepanekute koostamisel arvesse noorte organisatsioonidega toimunud struktureeritud dialoogi tulemusi ja mõju noortele, seda eriti põhjenduses A nimetatud poliitikavaldkondades;

2.

kutsub liikmesriike üles keskenduma Lissaboni strateegia riiklike reformikavu rakendades noortele ning arvestama noortega asjakohastes poliitikavaldkondades;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega nõukogule, komisjonile ja Euroopa Noortefoorumile.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/23

A.

arvestades, et lapserööv on üks kõige ebainimlikumaid kuritegusid;

B.

arvestades, et selliste kuritegude toimepanek Euroopas suureneb ning võib hõlmata ohvrite transportimist üle riigipiiride;

C.

arvestades, et aja möödudes vähenevad väljavaated röövitud lapse elu päästa;

D.

arvestades, et puudub laste kadumisest teavitamise üleeuroopaline süsteem ning suures osas Euroopa Liidust puuduvad kohalikud või riiklikud süsteemid,

1

kutsub liikmesriike üles looma kadunud lastest teavitamise süsteemi, mis aktiveerimisel näeks ette, et asjaomastele uudistekanalitele, piirivalveasutustele ja tollile ning õiguskaitseorganitele edastatakse kohe:

2.

kutsub liikmesriike üles sõlmima koostöölepingud kõigi naaberriikidega, tagamaks, et ollakse võimelised kiirelt teavet edastama kõikidel asjaomastel territooriumidel;

3.

nõuab ühise korralduse arendamist, et anda abi ja koolitust riiklikele asutustele;

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev deklaratsioon koos allakirjutanute nimedega nõukogule ja komisjonile.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/26

A.

arvestades, et EL toetab jätkuvalt Gruusia iseseisvust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides;

B.

arvestades, et Vene passide jagamine kodanikele Lõuna-Osseetias, separatistliku liikumise toetamine ja separatistide sõjategevuse elavnemine grusiinidega asustatud külade vastu koos Venemaa ulatuslike sõjaliste manöövritega Gruusia piiri lähedal juulis 2008 on lisanud pingeid Lõuna-Osseetias;

C.

arvestades, et pärast nädalaid kasvanud pingeid ja pooltevahelisi kokkupõrkeid ning Lõuna-Osseetia separatistlike jõudude provokatsioone pommirünnakute, inimohvritega kokkupõrgete, tulevahetuste ja mürsurünnakute näol, mille käigus said paljud tsiviilelanikud vigastada ja surma, korraldas Gruusia armee 7. ja 8. augusti 2008 öösel Tshinvalile ootamatu suurtükirünnaku, millele järgnes maismaaoperatsioon tankide ja sõdurite osalusel, eesmärgiga taastada kontroll Lõuna-Osseetia üle;

D.

arvestades, et Venemaa vastas pärast pikaajalist sõjalise kohaloleku suurendamist viivitamata ulatusliku vasturünnakuga, saates piirkonda tankid ja maaväed, pommitades mitmeid Gruusia alasid, sealhulgas Gori linna, ning blokeerides Gruusia Musta mere sadamad;

E.

arvestades, et kriisi tõttu oli ligikaudu 158 000 inimest sunnitud kodust lahkuma ning neil tuleb nüüd aidata tagasi pöörduda; arvestades, et kobarpommide, lõhkemata suurtükimürskude ja maamiinide ning Venemaa ähvarduste ja koostöö puudumise tõttu ei ole tagasipöördumine turvaline;

F.

arvestades, et Gruusia infrastruktuur on Venemaa sõjategevuse tõttu rängalt kahjustatud ning vajatakse humanitaarabi;

G.

arvestades, et rahvusvahelised inimõiguste uurijad ja sõjaanalüütikud on dokumenteerinud kobarpommide kasutamise Gruusias Vene vägede poolt, mistõttu on konfliktipiirkondadesse jäänud tuhandeid lõhkemata lõhkekehi; arvestades, et ka Gruusia on tunnistanud kobarpommide kasutamist Lõuna-Osseetias Roki tunneli lähistel;

H.

arvestades, et 12. augustil 2008 nõustusid Gruusia ja Venemaa presidendid ELi vahendusel saavutatud kokkuleppega, mis nägi ette viivitamatu relvarahu, Gruusia ja Vene vägede tagasitõmbumise 7. augusti 2008 eelsetele positsioonidele ning rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamise, et luua kiiresti rahvusvaheline mehhanism konflikti rahumeelse ja püsiva lahenduse leidmiseks;

I.

arvestades, et 19. augustil 2008 peatas NATO regulaarsed tipptaseme sidemed Venemaaga, märkides, et Venemaa sõjategevus on ebaproportsionaalne ja ei ole kooskõlas tema rahuvalverolliga Gruusia piirkondades ning et tavapärast koostööd ei ole võimalik jätkata niikaua, kuni Vene väed viibivad Gruusias;

J.

arvestades, et 22. augustil 2008 tõmbas Venemaa oma tankid, suurtükiväe ja sajad sõjaväelased Gruusiast kõige kaugematelt positsioonidelt tagasi, kuid kontrollib siiani juurdepääsu Abhaasiast lõunas asuvale Poti sadamalinnale ning Venemaa valitsus on teatanud, et jätab väed Lõuna-Osseetiat ümbritsevasse julgeolekutsooni, rajades kaheksa kontrollpunkti, kuhu paigutatakse Vene väeüksused;

K.

arvestades, et Venemaa parlamendi ülemkoda võttis 25. augustil 2008 vastu resolutsiooni, milles paluti presidendil tunnustada Gruusia separatistlike piirkondade Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust, mille järel võttis president Dmitri Medvedev 26. augustil 2008 vastu otsuse, et Venemaa tunnustab ametlikult neid kahte piirkonda iseseisvate riikidena;

L.

arvestades, et sellel konfliktil on kaugeleulatuv mõju piirkondlikule stabiilsusele ja julgeolekule, mis ulatub kaugemale otsestest suhetest kõigi konflikti osapoolte vahel ning võib avaldada mõju ELi ja Venemaa suhetele, Euroopa naabruspoliitikale, Musta mere piirkonnale ja kaugemalgi,

M.

arvestades, et EL peab Gruusia kriisile reageerides jääma poliitiliselt täiesti ühtseks ja kõnelema ühel häälel, eelkõige suhetes Venemaaga; arvestades, et Gruusia ja Kaukaasia konfliktidele rahumeelse ja stabiilse lahenduse leidmise protsess nõuab Euroopa naabruspoliitika põhjalikku läbivaatamist ning kogu piirkonna tihedamat kaasamist koostöös kõikide Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige OSCEga;

N.

arvestades, et Gruusia valitsus katkestas eelmisel nädalal diplomaatilised suhted Venemaaga ning Venemaa Föderatsioon vastas samaga,

1.

on seisukohal, et Kaukaasia konflikte ei saa lahendada sõjaliselt, ning mõistab teravalt hukka kõigi nende tegevuse, kes võtsid Gruusia separatistlikel territooriumidel Lõuna-Osseetias ja Abhaasias valitseva olukorra muutmiseks kasutusele jõu ja vägivalla;

2.

kutsub Venemaad üles austama Gruusia Vabariigi suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja rahvusvaheliselt tunnustatud piiride puutumatust ning mõistab otsustavalt hukka Gruusia separatistilike piirkondade Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvuse tunnustamise Venemaa Föderatsiooni poolt, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega;

3.

rõhutab asjaolu, et mis tahes otsus Lõuna-Osseetia ja Abhaasia lõpliku staatuse kohta peab olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhiprintsiipidega, sealhulgas Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Konverentsi 1975. aasta lõppaktiga (Helsingi lõppakt), eriti põgenike tagasipöördumise, nende omandi austamise ning vähemuste õiguste tagamise ja austamise osas;

4.

mõistab hukka Venemaa vastuvõetamatu ja ebaproportsionaalse sõjalise tegevuse ning sissetungi sügavale Gruusia territooriumile, millega rikuti rahvusvahelist õigust; rõhutab, et Venemaa sissetungile Gruusiasse, selle osade okupeerimisele ja ähvardusele vahetada välja demokraatliku riigi valitsus puuduvad igasugused õiguslikud põhjendused;

5.

avaldab kahetsust inimohvrite ja inimkannatuste pärast, mida põhjustas valimatu jõu kasutamine konflikti kõigi osaliste poolt;

6.

väljendab sügavat muret Vene miinidest tingitud tagajärgede pärast Gruusia sotsiaalsele ja majandustegevusele, eelkõige seoses raudteesilla õhkimisega Kaspi lähedal Thbilisit ja Potit ühendaval peamisel raudteel 16. augustil 2008 ja Kasahstanist läbi Poti naftat eksportimiseks vedanud kütuserongi plahvatusega Gori lähedal 24. augustil 2008; rõhutab, et mõlema teoga rikuti relvarahu tingimusi;

7.

kinnitab oma kindlat usku põhimõttesse, et mitte ühelgi kolmandal riigil ei ole teise riigi rahvusvahelise organisatsiooni või liiduga ühinemise suveräänse otsuse suhtes vetoõigust ega õigust destabiliseerida demokraatlikult valitud valitsust;

8.

rõhutab, et Euroopa ja Venemaa partnerlus peab põhinema Euroopa koostöö põhinormide austamisel, mida tuleb tõestada mitte üksnes sõnade, vaid tegudega;

9.

kiidab heaks ELi eesistujariigi tõhusa ja kiire tegevuse sellele konfliktile reageerimisel ning liikmesriikide ühtsuse kahe poole vahendamisel, mis võimaldas saavutada relvarahu kava allkirjastamise; tervitab sellega seoses eelnimetatud Euroopa Ülemkogu erakorralise kohtumise järeldusi;

10.

nõuab tungivalt, et Venemaa täidaks kõiki ELi diplomaatilise tegevuse tulemusena saavutatud ja alla kirjutatud relvarahu kokkuleppega võetud kohustusi ja alustaks oma vägede täielikku ja viivitamatut väljaviimist Gruusia põhiterritooriumilt ning vähendaks oma sõjalist kohaolekut Lõuna-Osseetias ja Abhaasias enne konflikti puhkemist mõlemas piirkonnas tegutsenud Venemaa rahuvalvejõudude tasemele; mõistab hukka Venemaa relvajõudude ja nendega koos tegutsevate palgasõdurite poolt toime pandud ulatuslikud rüüstamised;

11.

nõuab sõltumatu rahvusvahelise juurdluse kiireloomulist läbiviimist, et teha kindlaks faktid ja tuua suuremat selgust teatavate süüdistuste osas;

12.

nõuab tungivalt, et Gruusia, kes on ratifitseerinud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi, ning Venemaa ametivõimud toetaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuratuuri konflikti käigus toimunud traagiliste sündmuste ja tsiviilelanike vastu suunatud rünnakute uurimisel ja teeksid temaga igakülgset koostööd, et teha kindlaks vastutajad ja anda nad kohtu alla;

13.

palub Venemaa ja Gruusia ametivõimudel edastada kogu info piirkondade kohta, kuhu nende relvajõud heitsid kassettpomme, et oleks võimalik alustada viivitamatult demineerimisoperatsioone ja vältida süütute tsiviilisikute edasist hukkumist ning hõlbustada ümberasustatud isikute turvalist tagasipöördumist;

14.

kutsub ELi, NATOt ja nende liikmesriike üles kasutama ühise seisukoha alusel kõiki võimalusi, et veenda Venemaa valitsust järgima rahvusvahelist õigust, mis on rahvusvahelises üldsuses vastutustundliku rolli täitmise vältimatu tingimus; tuletab Venemaale meelde tema vastutust ÜROs vetoõigust omava riigina ülemaailmse rahu tagamisel;

15.

palub nõukogul ja komisjonil oma Venemaa-poliitika läbi vaadata, kui Venemaa ei täida relvarahu kokkuleppes võetud kohustusi; toetab seetõttu Euroopa Ülemkogu otsust partnerlus- ja koostöölepingu läbirääkimised edasi lükata, kuni Venemaa on oma väed 7. augusti 2008 eelsetele positsioonidele tagasi tõmmanud;

16.

palub komisjonil esitada ettepaneku viisalihtsustus- ja tagasivõtulepinguteks Gruusiaga, mis oleksid vähemalt samaväärsed Venemaaga sõlmitud lepingutega;

17.

palub liikmesriikidel vaadata läbi viisade andmine seoses Lõuna-Osseetias ja Abhaasias toimuva majandustegevusega;

18.

mõistab teravalt hukka grusiinide sunniviisilise ümberasustamise Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ning kutsub Lõuna-Osseetia ja Abhaasia de facto ametivõime üles tagama ümberasustatud tsiviilelanikkonna turvalist tagasipöördumist kooskõlas rahvusvahelise humanitaarõigusega;

19.

tervitab OSCE algatusi suurendada relvastamata vaatlejate arvu; nõuab OSCE Gruusia missiooni täiendavat tugevdamist koos täieliku liikumisvabadusega kogu riigis ning ergutab ELi liikmesriike nendele jõupingutustele kaasa aitama;

20.

nõuab, et EL annaks tugeva panuse konflikti lahendamise kavandatud rahvusvahelisse mehhanismi, ja tervitab seetõttu Euroopa Nõukogu otsust saata kohale Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) vaatlusmissioon täienduseks ÜRO ja OSCE missioonidele ning EJKP rahumissioonile ÜRO või OSCE mandaadi taotlemist;

21.

tervitab ELi aktiivset ja jätkuvat toetust kõigile rahvusvahelistele jõupingutustele konfliktile rahumeelse ja püsiva lahenduse leidmiseks, eelkõige nõukogu võetud kohustust toetada kõiki ÜRO, OSCE ja teisi jõupingutusi konflikti lahendamiseks; tervitab eriti otsust ELi Gruusia konflikti eriesindaja nimetamise kohta;

22.

tervitab komisjoni 6 miljoni euro suurust kiiret humanitaarabipaketti tsiviilelanikkonnale, mida tuleb toetada täiendavate rahaliste vahenditega lähtuvalt kohapeal läbiviidavast vajaduste hindamisest; märgib pakilist vajadust konfliktijärgse ülesehitusabi järele;

23.

tervitab nõukogu otsust kutsuda kokku rahvusvaheline abiandjate konverents Gruusia ülesehitamiseks ning nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon uuriksid võimalust koostada ulatuslik ELi kava rahalise toetuse andmiseks Gruusia kahjukanntanud piirkondade ülesehitamiseks ning tagada ELi tugevam kohalolek riigis ja kogu piirkonnas;

24.

kutsub konflikti kõiki osapooli üles võimaldama humanitaarabi täielikku ja piiranguteta kohaletoimetamist ohvritele, sealhulgas põgenikele ja riigisiseselt ümberasustatud isikutele;

25.

on arvamusel, et konflikti lahendamise mehhanismide rahvusvahelisemaks muutmine aitab kaasa lahenduste leidmisele Gruusia konfliktile ja teistele lahendamata konfliktidele Lõuna-Kaukaasias; teeb sellest tulenevalt ettepaneku, et EL kutsuks kokku ülekaukaasialise rahukonverentsi, mis oleks selle protsessi põhielement; on seisukohal, et konverentsil tuleks arutada rahvusvahelisi tagatisi seoses kodaniku- ja poliitiliste õiguste täieliku järgimisega ning demokraatia edendamisega rahvusvahelisi õigusriigi põhimõtteid järgides; rõhutab, et konverentsil tuleks anda võimalus sõna võtta ka Kaukaasia piirkonna esindamata või vaikima sunnitud rühmadele;

26.

palub nõukogul ja komisjonil Euroopa naabruspoliitikat edasi arendada, et see vastaks paremini meie idanaabrite vajadustele, sealhulgas tugevdades ELi osalemist Musta mere piirkonnas, edasi arendada Euroopa Parlamendi ettepanekut Euroopa Majanduspiirkond pluss kohta või Rootsi-Poola ettepanekut ida partnerluse kohta ning kiirendada vabakaubanduspiirkonna loomist eriti Gruusia, Ukraina ja Moldova Vabariigiga; märgib, et ELi viisapoliitika liberaliseerimisel nende riikide suhtes tuleb arvesse võtta asjaolu, et Venemaale on selles valdkonnas antud nendest paremad tingimused;

27.

rõhutab Lõuna-Kaukaasia piirkonna mitmete probleemide seotust ja vajadust leida kõikehõlmav lahendus stabiilsuspakti näol, millesse oleksid kaasatud peamised välisosalejad; rõhutab vajadust tõhustada koostööd Musta mere piirkonna naaberriikidega, luues spetsiaalse institutsioonilise ja mitmepoolse mehhanismi, näiteks Musta mere liidu, ning korraldades Lõuna-Kaukaasia piirkonna rahvusvahelise julgeoleku- ja koostöökonverentsi; palub seetõttu komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule konkreetse ettepaneku Musta mere piirkonda, sealhulgas Türgit ja Ukrainat hõlmava mitmepoolse raamistiku loomise kohta; on arvamusel, et kogu piirkonna stabiilsuse ja energiavoogude huvides tuleks sellesse kaasata naaberriigid, näiteks Kasahstan;

28.

tuletab meelde, et NATO tippkohtumisel Bukarestis 3. aprillil 2008 lepiti kokku, et Gruusiast saab organisatsiooni liige;

29.

rõhutab Gruusia olulisust ELi energiavarustuskindluse parandamisel, kujutades endast alternatiivi Venemaa kaudu toimuvale energiatransiidile; peab väga oluliseks olemasoleva infrastruktuuri, näiteks Bakuu-Thbilisi-Ceyhani torujuhtme tõhusat kaitsmist ja palub komisjonil anda Gruusiale selleks igakülgset vajalikku abi; peab vajalikuks, et EL osaleks nii poliitiliselt kui ka eelarveliste kohutustega kaalukalt Nabucco torujuhtme projektis, mis on tunnistatud ELi esmatähtsaks projektiks ja läbib Gruusia territooriumi, ning on kõige tõsiseltvõetavam alternatiiv koostöös Venemaaga ettevõetud projektidele, mis võivad kõik viia liikmesriikide majandusliku ja poliitilise sõltuvuse suurenemiseni Venemaast;

30.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles jätkama pingutusi tõelise ELi ühise energiapoliitika vastuvõtmisel, mis muuhulgas näeb ette vajaduse mitmekesistada tarneallikaid;

31.

on seisukohal, et koostöö Lõuna-Kaukaasias ei peaks tähendama üksteist vastastikku välistavaid ELi ja Venemaa mõjupiirkondi (nn huvisfääre);

32.

on seisukohal, et ELi roll praeguses kriisis rõhutab vajadust tugevdada Euroopa välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitikat, ning usub, et Lissaboni leping, sealhulgas kõrge esindaja ametikoha loomine, solidaarsusklausel ja ELi energiavarustuskindluse poliitika, on õige viis selle saavutamiseks;

33.

rõhutab vajadust tagada Lõuna-Kaukaasia piirkonna stabiilsus ning kutsub Armeenia ja Aserbaidžaani valitsusi üles aitama kaasa selle eesmärgi saavutamisele, täites sealjuures kõiki oma rahvusvahelisi kohustusi;

34.

kinnitab veel kord põhimõtet, et pluralistlik ja demokraatlik valitsemine koos toimivate opositsioonierakondadega ning inimõiguste ja kodanikuõiguste austamine on kogu Lõuna-Kaukaasia piirkonna stabiilsuse parim tagatis;

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Gruusia ja Venemaa Föderatsiooni presidentidele ja parlamentidele, NATO-le, OSCE-le ning Euroopa Nõukogule.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/31

A.

arvestades, et akadeemikute koostatud ühtse tugiraamistiku eelnõu (8) esitati komisjonile 2007. aasta lõpus;

B.

arvestades, et praegu hindab ühtse tugiraamistiku eelnõud mitmest teadlaste rühmast koosnev võrgustik, sealhulgas Association Henri Capitant des amis de la culture juridique francaise ja Société de législation comparée, kes on juba avaldanud „Principes contractuels communs” ja „Terminologie contractuelle commune” (9);

C.

arvestades, et komisjon on algatanud sisese valikumenetluse, mille eesmärk on kindlaks teha need ühtse tugiraamistiku eelnõu osad, mis lisatakse valmivasse dokumenti, näiteks komisjoni valgesse raamatusse ühtse tugiraamistiku kohta;

D.

arvestades, et ühtse tugiraamistiku eelnõu on üksnes akadeemikute koostatud dokument ja võimaliku valiku tegemine tugiraamistiku osadest, mis tuleb lisada valmivasse komisjoni dokumenti, on väga poliitiline ülesanne,

1.

tunneb heameelt ühtse tugiraamistiku eelnõu esitamise üle ja ootab, et teadlaste koostatud lõplik tugiraamistiku eelnõu esitatakse komisjonile 2008. aasta detsembri lõpuks;

2.

palub komisjonil esitada täpne ja läbipaistev kava selle kohta, kuidas korraldatakse komisjoni dokumendi jaoks valiku tegemine ja kuidas seda koordineeritakse, ja eelkõige selle kohta, millised peadirektoraadid selles osalevad;

3.

palub komisjonil tagada, et ühtse tugiraamistiku eelnõu tehakse kättesaadavaks võimalikult paljudes asjaomastes keeltes, et oleks tagatud selle kättesaadavus kõikidele huvitatud sidusrühmadele;

4.

palub komisjonil kaaluda projekti andmist õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadile, nii et kõik teised asjaga seotud peadirektoraadid sellest täielikult osa võtavad, sest ühtne tugiraamistik hõlmab palju enamat kui tarbijakaitsealane lepinguõigus, ja anda selleks vajalikud materjalid ja inimesed;

5.

juhib tähelepanu sellele, et dokumendist saab Euroopa Liidu institutsioonidele ja kõikidele huvitatud sidusrühmadele otsuste tegemise alus ühtse tugiraamistiku tulevase eesmärgi, sisu ja õigusmõju osas, mis võib ulatuda õiguslikult mittesiduvast õigusvahendist kuni Euroopa lepinguõiguse alternatiivse meetme aluseni;

6.

on seisukohal, et ühtse tugiraamistiku tulevasest formaadist olenemata tuleb kasutusele võtta meetmed, millega tagatakse selle korrapärane ajakohastamine, et arvesse võtta muutusi ja riiklikke arenguid lepinguõiguses;

7.

juhib tähelepanu sellele, et kui tehakse otsus ühtse tugiraamistiku sisu kohta, peaks komisjon meeles pidama nõukogu 18. aprilli 2008. aasta avaldust, et ühtne tugiraamistik peaks olema parema õigusloome töövahend, mis kujutab endast ühenduse tasandil seadusandjate poolt kasutatavat mittesiduvate suuniste kogumit;

8.

teeb ettepaneku, et sel juhul peaks ühtne tugiraamistik olema võimalikult lai ja võib-olla ei ole käesolevas etapis vaja sisust ega materjalidest midagi välja jätta;

9.

rõhutab veel kord, et ühtse tugiraamistikuga seotud hiljutiste seminaride tulemusi tuleks igas valikumenetluses arvesse võtta; rõhutab, et tulevased konsultatsioonid peavad olema laiapõhjalised ja tagama kõikide asjaga seotud sidusrühmade tasakaalustatud osalemise,

10.

teeb ettepaneku, et ühtse tugiraamistiku mittesiduva õigusvahendina kasutamise korral tuleks selle vastavad osad lisada igasse tulevasse õigusloomega seotud ettepanekusse või komisjoni teatisse, mis puudutab lepinguõigust, millega tagatakse, et ühenduse õiguslooja võtab seda arvesse;

11.

juhib tähelepanu sellele, et kui tehakse otsus ühtse tugiraamistiku sisu kohta, peaks komisjon meeles pidama, et ühtne tugiraamistik võib olla palju enamat kui üksnes õigusloomevahend ja sellest võib saada alternatiivne meede;

12.

teeb ettepaneku, et kui ühtse tugiraamistiku tulevasest formaadist saab tõenäoliselt alternatiivne meede, tuleks selles piirduda nende valdkondadega, kus ühenduse õiguslooja on olnud aktiivne või on tõenäoliselt aktiivne lähitulevikus või mis on tihedalt seotud lepinguõigusega; teeb ettepaneku, et iga alternatiivne meede peaks põhinema ühtse tugiraamistiku eelnõul; on arvamusel, et kõikidel juhtudel tuleks hoolitseda selle eest, et valikumenetlus ei seaks ohtu alternatiivse meetme üldist sidusust;

13.

nõuab kindlalt, et Euroopa Parlamendiga konsulteeritaks põhjalikult ja et Euroopa Parlament kaasataks igasse valikumenetlusse, mille tulemuseks on komisjonis valmiv dokument ühtse tugiraamistiku kohta;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/33

A.

arvestades, et EÜ asutamislepingu artikkel 195 volitab Euroopa Ombudsmani võtma kõigilt Euroopa Liidu kodanikelt vastu kaebusi, mis puudutavad haldusliku omavoli juhtumeid ühenduse institutsioonide või asutuste tegevuses;

B.

arvestades, et kodanike esitatud kaebused moodustavad olulise teabeallika ühenduse õiguse võimalike rikkumiste kohta;

C.

arvestades, et EÜ asutamislepingu artikli 211 alusel on komisjon asutamislepingute täitmise järelevalveasutuse rollis vastutav selle tagamise eest, et kohaldatakse asutamislepingu sätteid ja institutsioonide sellele vastavalt võetud meetmeid;

D.

arvestades, et EÜ asutamislepingu artikli 226 esimese lõigu kohaselt esitab komisjon juhul, kui ta on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud asutamislepingust tulenevat kohustust, selle kohta oma põhjendatud arvamuse, olles andnud asjassepuutuvale riigile võimaluse esitada oma seisukoht, ning arvestades, et selle artikli teise lõigu kohaselt võib komisjon anda asja Euroopa Kohtusse, kui asjassepuutuv riik ei järgi esitatud arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul;

E.

arvestades, et ombudsman on oma otsuses kaebuse 995/98/OV kohta varem rõhutanud, et kuigi komisjonil on rikkumismenetluste algatamisega seoses kaalutlusõigus, kehtivad selle suhtes siiski Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega kehtestatud õiguslikud piirid, mille kohaselt peavad näiteks haldusasutused toimima järjepidevalt ja heas usus, hoiduma diskrimineerimisest, pidama kinni proportsionaalsuse, võrdsuse ja õiguspäraste ootuste põhimõttest ning austama inimõigusi ja põhivabadusi;

F.

arvestades, et komisjon on rõhutanud, et kõnealune roll on Euroopa kodanike huvide seisukohalt väga oluline, ning ta on sellega seoses tunnistanud õigusriigi põhimõtete tähtsust (3);

G.

arvestades, et komisjon kinnitab, et tema eelnimetatud 20. märtsi 2002. aasta teatises sätestatakse haldusmeetmed kaebuse esitaja kasuks, mille järgimine on komisjoni jaoks kaebuse menetlemisel ja vastava rikkumisega seotud asja uurimisel kohustuslik;

H.

arvestades, et ombudsman on seisukohal, et komisjoni suutmatus võtta lõplik seisukoht kaebuse esitaja rikkumisalase kaebuse suhtes põhjustab haldusliku omavoli juhtumi;

I.

arvestades, et ombudsmani soovitus komisjonile on, et komisjon peaks kaebuse esitaja kaebusega tegelema nii kiiresti ja hoolikalt kui võimalik,

1.

toetab Euroopa Ombudsmani soovitust komisjonile;

2.

rõhutab, et see, kuidas komisjon käsitleb kodanike esitatud kaebusi, milles väidetakse, et liikmesriigid rikuvad ühenduse õigust, peaks alati olema vastavuses hea halduse põhimõtetega;

3.

juhib tähelepanu, et oma eelnimetatud 20. märtsi 2002. aasta teatises on komisjon võtnud endale konkreetsed kohustused rikkumisalaste kaebuste käsitlemisega seoses;

4.

juhib tähelepanu, et komisjon on nimetatud teatises osutanud, et üldreeglina otsustab ta, kas avada rikkumismenetlus või lõpetada kaebuse menetlemine ühe aasta möödumisel alates kaebuse registreerimise päevast, ning teavitab kaebuse esitajat kirjalikult, kui nimetatud tähtaega on ületatud;

5.

nõustub, et raskete ja keeruliste juhtumite korral võib komisjoni uurimine võtta aega kauem kui üks aasta; on siiski seisukohal, et aastase tähtaja ületamine on õigustatud vaid juhul, kui uurimine tõepoolest veel kestab;

6.

märgib, et käesoleva juhtumi korral (Saksamaa valitsuse suutmatus tööaja direktiivi (4) nõuetekohaselt kohaldada) kavatses komisjon tegeleda kaebusega seoses oma ettepanekuga kõnealust direktiivi muuta ning otsustas ära oodata teiste ühenduse institutsioonidega toimuvate arutelude tulemused oma ettepaneku kohta;

7.

tuletab meelde, et ettepanek esitati 2004. aasta septembris ja puuduvad tõendid selle kohta, et komisjon oleks sellest ajast alates võtnud mingeid edasisi meetmeid uurimise jätkamiseks;

8.

märgib, et selle asemel, et teha üks otsus kahest võimalikust otsusest (kas algatada rikkumismenetlus või lõpetada kaebuse menetlemine), on komisjon hoidunud edasisest uurimisega seotud tegevusest;

9.

on arvamusel, et ühenduse õigus ei näe ette olemasolevate õigusaktide ja kohtuotsuste eiramise võimalust uute eeskirjade kaalumise põhjendusel; juhib tähelepanu, et komisjon ei ole tegelenud ka kaebuses sisalduvate küsimustega, mis ei ole seotud kohaldatavasse direktiivi kavandatud muudatustega;

10.

tunnistab, et komisjonil on teatud kaalutlusõigus kaebuste haldamise ja rikkumismenetluste osas, eelkõige asjade Euroopa Kohtusse andmise osas, kuid juhib tähelepanu sellele, et EÜ asutamislepingu artiklis 226 sätestatakse, et komisjon peab algatama kohtueelse menetluse, kui ta on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud asutamislepingust tulenevat kohustust;

11.

on seisukohal, et kaalutlusõiguse suhtes kehtivad samuti Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega kehtestatud haldusõiguse üldpõhimõtetega seatud õiguslikud piirid ning et need ei tohiks ületada komisjoni enda eelnimetatud 20. märtsi 2002. aasta teatises nimetatud piire;

12.

väljendab taas muret seoses põhjendamatu ja ülemäärase ajaga (tihti mitu aastat), mis komisjonil kulub rikkumismenetluste järgimiseks ja lõpetamiseks, ning oma rahulolematust sagedaste näidetega selle kohta, et liikmesriigid jätavad Euroopa Kohtu otsused täitmata; on seisukohal, et see õõnestab ühenduse õiguse sõnastamise ja ühtse kohaldamise usaldusväärsust ning diskrediteerib ELi eesmärke;

13.

rõhutab veel kord liikmesriikide võtmerolli ühenduse õiguse korrektsel rakendamisel ning toob välja asjaolu, et selle praktiline kohaldamine on otsustav Euroopa Liidu olulisuse suurendamisel oma kodanike jaoks;

14.

palub komisjonil koostada nimekiri liikmesriikidest, kelle õigusaktid ei ole kooskõlas kõigi tööaja direktiivi sätetega, ning täpsustada, milliseid meetmeid komisjon seoses sellega võtab; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kohe meetmeid vastavalt talle antud õigustele kõikidel juhtudel ja kõikides liikmesriikides, kus käesoleva direktiivi ülevõtmine või rakendamine ei ole kooskõlas seadusandja poolt vastuvõetud õigusaktide ja Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega;

15.

nõuab tungivalt, et komisjon analüüsiks kohe Saksamaa uut seadust, mis võeti vastu 1. jaanuaril 2004. aastal ja mis jõustus 1. jaanuaril 2007. aastal, et tuvastada, kas see on kooskõlas kõigi tööaja direktiivi sätete ja kõigi kohaldatavate Euroopa Kohtu kohtuotsustega; rõhutab vajadust, et komisjon uuriks kõnealuse direktiivi rakendamise üksikasju;

16.

märgib, et komisjon vaatas hiljuti läbi oma rikkumismenetluste suunised; järeldab kõnealuse dokumendi põhjal, et alalistele esindajatele ja liikmesriikidele esitatakse eelnevalt otsuste nimekiri ning et rikkumisalaste otsuste ametliku vastuvõtmise päeval võidakse avaldada pressiteated kõnealuste otsuste kohta; märgib samas, et kõnealuses dokumendis ei ole ühtegi sätet Euroopa Parlamendi või selle vastutavate komisjonide teavitamise kohta;

17.

kordab oma tungivat üleskutset komisjonile hoida Euroopa Parlamenti ning eriti selle petitsioonikomisjoni täielikult kursis rikkumisalaste otsustega menetluse kõigis etappides;

18.

rõhutab, et EÜ asutamislepingu artikli 230 kohaselt on Euroopa Parlamendil õigus esitada Euroopa Kohtule hagi samadel tingimustel kui nõukogul ja komisjonil, ning et Euroopa Parlament on vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 201 volitatud kontrollima komisjoni tegevust;

19.

eeltoodut arvesse võttes palub liikmesriikidel järgida täielikult töötervishoiu ja -ohutusega seotud eeskirju, rakendades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kahtluse korral lähtuda õigusakti sellisest tõlgendusest, mis on töötaja tervise ja ohutuse seisukohast kõige soodsam (in dubbio pro operario);

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Ombudsmanile.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/35

A.

arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on ELi peamine põhimõte, mida on tunnustatud Euroopa Ühenduse asutamislepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ning arvestades, et vaatamata selles valdkonnas saavutatud olulistele edusammudele on naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus jäänud suures osas püsima;

B.

arvestades, et naiste vastu suunatud vägivald on peamine takistus naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamisel ning see on üks kõige levinumatest inimõiguste rikkumistest, mis ei tunne geograafilisi, majanduslikke ega sotsiaalsed piire, ning ohvriks langenud naiste arv on alarmeeriv;

C.

arvestades, et terminit „naiste vastu suunatud vägivald” tuleb mõista kui igasugust soopõhist vägivalda, mille tulemuseks on või võib tõenäoliselt olla füüsiline, seksuaalne või psühholoogiline kahju naistele või nende kannatused, kaasa arvatud selliste tegudega ähvardamine, sunniabinõude tarvitamine või mis tahes kujul vabaduse võtmine kas avalikus või eraelus;

D.

arvestades, et inimkaubitsemine seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil on vastuvõetamatu inimõiguste rikkumine ning kaasaegne orjanduse vorm, mis on tihedalt seotud teiste kuritegevuse vormidega, mis õõnestab tugevalt kõiki pingutusi naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse saavutamiseks;

E.

arvestades, et ettevõtlust puudutava paindlikkuse poliitika edendamine tööturul ei tohi keskenduda esmajärjekorras ettevõtete või avaliku sektori asutuste vajadustele, vaid et paindlikkuspoliitika peab kõigepealt ja eelkõige lähtuma ajast, mida naised ja mehed vajavad, et neil oleks võimalik võtta tõsiselt oma kohustusi perekonnas;

F.

arvestades, et Euroopa tööhõivestrateegiasse ei jää konkreetseid võrdõiguslikkuse suuniseid ega võrdsete võimaluste sammast;

G.

arvestades, et sooline vahetegemine tööturul osutab sellele, et naiste ja meeste vahelised kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed erinevused püsivad;

H.

arvestades, et palgaerinevus on püsinud juba 2003. aastast 15 % juures ning on võrreldes 2000. aastaga vähenenud vaid ühe protsendipunkti võrra;

I.

arvestades, et meeste ja naiste vahel vahetegemine majandusharude ja ametikohtade lõikes ei ole vähenenud, pigem on see teatavates riikides isegi suurenenud;

J.

arvestades, et naiste osalemine otsuste tegemises on soolise võrdõiguslikkuse otsustav näitaja, juhtivatel kohtadel olevate naiste osakaal äriühingutes ja ülikoolides jääb nõrgaks ja naispoliitikute või -teadlaste arv kasvab väga aeglaselt;

K.

arvestades, et ikka veel kehtivad stereotüübid seoses naiste haridus- ja töövõimalustega aitavad kinnistada ebavõrdsust;

L.

arvestades, et Lissaboni eesmärke majanduskasvu ja sotsiaalse turumajanduse edendamise osas saab saavutada vaid siis, kui kasutatakse täielikult ära naiste suurt potentsiaali tööturul;

M.

arvestades, et on olemas pealesunnitud osalise tööajaga töö oht, eriti naiste jaoks, valik, mida surub neile tihti peale mõistliku hinnaga lastehoiukohtade vähesus;

N.

arvestades, et paljud väljakutsed ja raskused mõjutavad rohkem naisi kui mehi, eelkõige tööhõive kvaliteet, abikaasa abistamine teatud valdkondades, nagu põllumajandus või kalandus ja väikesed pereettevõtted, tervishoid ja tööohutus ning emaduskaitse, samuti neid ähvardav suurem vaesuse oht;

O.

arvestades, et nii meeste kui naiste tööhõivemäär on madalam maapiirkondades ja lisaks ei ole paljud naised ametlikul tööturul kunagi aktiivsed ning ei ole seega registreeritud töötutena ega lisatud töötusstatistikasse, mis viib eripäraste rahanduslike ja õiguslike probleemideni seoses õigusega emadus- ja haiguspuhkusele, pensioniõiguse saamisega ja juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele ning probleemideni lahutuse korral; arvestades, et maapiirkondi mõjutab kahjulikult kvaliteetse tööhõive võimaluste vähesus;

P.

arvestades, et olukord näitab halvenemise märke mõnede naiste rühmade osas, kes tihti puutuvad kokku üheaegselt mitme raskuse ja ohuga ning kogevad kahekordset diskrimineerimist, eriti puudega naised, naised ülalpeetavatega, eakad naised, vähemusse kuuluvad naised, naissoost sisserändajad ja naisvangid;

Q.

arvestades, et siiani säilivad suured erinevused naiste ja meeste vahel kõikides teistes töökeskkonna kvaliteedi küsimustes, nt töö- ja eraelu ühitamises, töökorraldustes, mis ei rakenda täielikult inimeste võimeid, ning tervishoiu- ja tööohutuse valdkonnas; arvestades, et neist sõltuvate lastega naiste tööhõivemäär on ainult 62,4 %, võrreldes 91,4 % meeste puhul; arvestades, et naiste osalemist tööturul iseloomustab senini suurelt jaolt kõrge ja veelgi kasvav osalise tööaja osakaal – 31,4 % 27-liikmelises ELis 2007. aastal, võrreldes ainult 7,8 %ga meeste puhul, ning 76,5 % kõikidest osalise tööajaga töötajatest on naised; arvestades, et ajutise töö lepingud on samuti levinumad naiste puhul (15,1 %, 1 protsendipunkt rohkem kui meestel); arvestades, et pikaajaline töötus on endiselt palju levinum naiste (4,5 %) kui meeste seas (3,5 %);

R.

arvestades, et vaesuses elamise oht on suurem naistel kui meestel, eriti üle 65 aasta vanuses (21 % ehk 5 protsendipunkti rohkem kui meestel);

S.

arvestades, et töö-, pere- ja eraelu ühitamise probleemi ei ole seni suutnud lahendada naised ega mehed;

T.

arvestades, et sotsiaalpartneritel on meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse meetmete määratlemisel ja tegelikul elluviimisel Euroopa, riiklikul, piirkondlikul, valdkondlikul ja ettevõtete tasandil tähtis roll;

U.

arvestades, et perekonnaelu ja kodutöödega seotud vastutuse jagamine meeste ja naiste vahel, eelkõige vanema- ja isapuhkuse kasutamise väärtustamine on hädavajalik tingimus naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja teostamiseks; ning et ema- ja õppepuhkuse lisamata jätmine kogutööaja hulka on diskrimineeriv ja seab naised tööturul halvemasse olukorda;

V.

arvestades, et juurdepääs laste, vanurite ja teiste ülalpeetavate hooldamise teenustele on meeste ja naiste tööturul, hariduses ja väljaõppes võrdse osalemise seisukohast oluline;

W.

arvestades, et struktuurifondide eeskirjades on märgitud, et liikmesriigid ja komisjon tagavad, et fondide kasutamise eri etappides toetatakse meeste ja naiste võrdõiguslikkust ning edendatakse sooliste küsimuste kaasamist,

1.

tervitab eespool nimetatud komisjoni aruannet võrdõiguslikkuse kohta ning kordab naiste ja meeste võrdsete võimaluste ELi tasandi poliitika kahetist laadi: ühest küljest naiste ja meeste võrdõiguslikkuse tagamine kõikides poliitikavaldkondades ja teisest küljest sihtmeetmete võtmine naiste diskrimineerimise piiramiseks, sealhulgas teadlikkuse tõstmise kampaaniad, parimate tavade vahetamine, dialoog kodanikega ning avaliku ja erasektori algatused;

2.

rõhutab, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse saavutamiseks tuleb võidelda naiste vastu suunatud vägivallaga; kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles võtma selles valdkonnas kooskõlastatud meetmeid; nõuab tungivalt, et komisjon arutaks uute meetmete võtmise võimalusi, et võidelda naiste vastu suunatud vägivallaga;

3.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühendama oma pingutusi organiseeritud kuritegevuse ja kaubandusvõrgustike vastases võitluses ning võtma vastu ja tugevdama õigus-, haldus-, haridus-, sotsiaalseid ja kultuurilisi meetmeid, mis vähendavad nõudlust prostitutsiooni järele;

4.

kutsub liikmesriike üles viivitamata ratifitseerima Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastaste meetmete konventsiooni;

5.

on arvamusel, et üldine naiste osalemine otsuste tegemisel piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil ei ole piisav; palub komisjonil, liikmesriikidel ja parteidel arutada, millised meetmed võiksid olukorda parandada; märgib sellega seoses, et valimiskvootide kasutamisel on naiste esindatusele positiivne mõju;

6.

juhib tähelepanu naiste poliitikas ja otsuste tegemisel osalemise ning valitsusvälistes organisatsioonides ja kodanikuühiskonna tegevuses osalemise suhtele; nõuab sellest tulenevalt tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid sellist osalemist edendavat tegevust;

7.

rõhutab naiste aktiivse kaasamise tähtsust ametiühingutes, mille keskseks ülesandeks on naiste kaitsmine töökohal ja neile ettenähtud õiguste tagamine;

8.

peab oluliseks, et naistel oleks suurem kontroll oma seksuaal- ja soojätkamise õiguste üle; toetab seetõttu meetmeid ja tegevust, mille abil parandatakse naiste juurdepääsu seksuaal- ja soojätkamistervise teenustele ja tõstetakse teadlikkust nende õigustest ja kättesaadavatest teenustest;

9.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et viia ellu võrdõiguslikkuse süvalaiendamist sotsiaal-, tööhõive- ja sotsiaalse turvalisuse poliitika valdkondades, eelkõige kaitstud paindlikkuse strateegias, ja võidelda mis tahes diskrimineerimise vastu;

10.

toetab meetmeid, mida edendavad Euroopa Sotsiaalfond ja programm PROGRESS aastateks 2007–2013, mis parandavad naiste olukorda tööturul ja aitavad vältida diskrimineerimist;

11.

väljendab muret selle üle, et paaril viimasel aastal ei ole naiste ja meeste vahelise palgaerinevuse valdkonnas edu saavutatud; seega nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid hindaksid strateegiaid ja meetmeid selles valdkonnas ning otsustaksid, kui vaja, kehtestada koostöös sotsiaalpartneritega uusi meetmeid või uusi lähenemisviise kehtivate meetmete rakendamiseks, et olukorda parandada; toetab sellega seoses võrdsete võimaluste nõuandva komisjoni ettepanekut tugevdada selles valdkonnas kohaldatavaid Euroopa õigusakte, tehes tööandjatele kohustuseks teostada töötasude kontrolle ja arendada tegevuskavasid, mis kaotaksid palgalõhe; rõhutab vajadust kooskõlastatud meetmete järele, eeskätt Euroopa majanduskasvu ja tööhõivestrateegia ning paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete uue tegevustsükli raames;

12.

väljendab muret naiste ebasoodsa olukorra pärast tööturul, mille tulemusel koguvad nad vähem isiklikke õigusi pensionile ja teistele sotsiaalmaksetele, eriti süsteemides, kus õigus nendele põhineb peamiselt isiku sissemaksetel ja töisel sissetulekul; palub seepärast liikmesriikidel võtta tõhusaid meetmeid, et jõustada sotsiaal- ja tööalaseid norme ning muuta töötaja õigusi tagavad töökohad kättesaadavaks erinevates tegevusvaldkondades, tagades seejuures, et töötajad, eriti naised, teeniksid korralikku palka ning neil oleks õigus töötervishoiule ja -ohutusele, sotsiaalkaitsele ja ametiühinguvabadusele, mis omakorda annaks panuse meeste ja naiste vahelise diskrimineerimise kaotamisse tööl;

13.

palub liikmesriikidel toetada komisjoni tema riiklike meetmete rakendamise kontrolliga seotud tegevuses eesmärgiga hinnata võrdõiguslikkuse põhimõtte järgmist, eriti seadusjärgseid õigusi, pensioniskeeme ja sotsiaalkaitset;

14.

palub ühenduse institutsioone ja liikmesriike, et need kuulutaksid 22. veebruari rahvusvaheliseks võrdse töötasu päevaks;

15.

tunneb muret ühest küljest naiste ja meeste haridustaseme jätkuva lahknevuse pärast, kuna naised on parema haridusega kui mehed, ja teisest küljest olukorra pärast tööturul, kus naised saavad väiksemat palka, ebakindlamaid töökohti ja neid edutatakse aeglasemalt kui mehi; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid uuriksid selle olukorra põhjusi ja leiaksid sellele lahendusi;

16.

soovitab liikmesriikidel jõuliselt propageerida kooliõpilaste võrdset kohtlemist ja võtta meetmeid soolise vahetegemise vastu töökohal, mis siiani eksisteerib hariduse valdkonnas, kus naisõpetajate osakaal lasteaias ja algkoolis ületab suurel määral nende osakaalu keskkoolis, mis on maskuliinsem ja tunnustatum, paremini tasustatav ja sotsiaalselt kõrgemini hinnatud;

17.

teeb komisjonile ettepaneku uurida, milliseid meetmeid oleks võimalik võtta akadeemilise teadusliku ja tehnoloogilise uurimistegevuse edendamiseks naiste ja meeste seas, et suurendada professionaalide pakkumist antud sektoris ja võtta arvesse ilmset nõudmist nende järele;

18.

palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta täiendavaid meetmeid naiste tööturule juurdepääsu ja selles osalemise parandamiseks, eelkõige valdkondades, kus nad on alaesindatud, nagu kõrgtehnoloogia, teadus, täppisteadused ja inseneriteadus, ning naiste tööhõive kvaliteedi parandamiseks, eelkõige kõikidel tasemetel elukestva õppe ja haridusprogrammide abil, mis on sellel eesmärgil välja töötatud; soovitab tungivalt komisjonil ja liikmesriikidel kasutada selle saavutamiseks Euroopa struktuurifonde;

19.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama tähelepanu abikaasade olukorrale, kes abistavad käsitöös, kaubanduses, põllumajanduses, kalanduses ja väikestes pere-ettevõtetes, lähtudes soolise võrdõiguslikkuse seisukohast ja võttes arvesse asjaolu, et naised on palju haavatavamas olukorras kui mehed; palub komisjonil esitada viivitamata ettepanek, millega muudetakse direktiivi 86/613/EMÜ (12) füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega, et kõrvaldada kaudne diskrimineerimine, arendada positiivset võrdse kohtlemise kohustust ning parandada abistavate abikaasade õiguslikku olukorda;

20.

kutsub liikmesriike üles välja töötama ühise omandi õiguslikku konstruktsioon, et tagada naiste õiguste täielik tunnustamine põllumajandussektoris, asjakohane kaitse sotsiaalkindlustuse valdkonnas ja nende töö tunnustamine;

21.

soovitab liikmesriikidel soodustada naisettevõtlust tööstussektoris ja anda naistele rahalist toetust ja professionaalse nõuande süsteeme äriühingu asutamiseks ning sobivat väljaõpet;

22.

kutsub liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu emadusega seotud soodsate tingimuste olemasolule naiste jaoks, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad;

23.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu töötajate – kelle hulk suureneb – olukorrale, kes on ametlikult füüsilisest isikust ettevõtjad, aga keda võib tegelikult liigitada „majanduslikult sõltuvate töötajate” kategooriasse;

24.

kutsub liikmesriike üles tunnustama ettevõtteid, kes võtavad meetmeid selle nimel, et edendada võrdõiguslikkust naiste ja meeste vahel ning hõlbustada tasakaalu töö- ja eraelu vahel, et edendada heade tavade levikut selles valdkonnas;

25.

palub komisjonil ja liikmesriikidel pidada esmatähtsaks ja võtta eriti arvesse kaitsetumaid naiste rühmi, eriti puudega naisi, naisi ülalpeetavatega, eakaid naisi, vähemusse kuuluvaid naisi ja naissoost sisserändajaid, kinnipidamisasutuses asuvaid naisi, pöörata neile erilist tähelepanu ning välja töötada sihtmeetmed nende vajaduste rahuldamiseks;

26.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu ja rakendama vajalikke meetmeid, et toetada puuetega naisi, et nad saaksid areneda sotsiaalse elu, töö, kultuuri ja poliitika valdkondades, kus nad on endiselt alaesindatud;

27.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama sisserännanud naiste juurdepääsu haridusele ja tööhõivele, võttes vastu olemuslikke meetmeid, et võidelda kahekordse diskrimineerimisega, mille all sisserännanud naised tööturul kannatavad, ning luues neile soodsad tingimused, et minna tööturule ja ühitada oma töö- ja eraelu, samuti tagades sobiva kutseõppe;

28.

tunneb heameelt komisjoni ja sotsiaalpartnerite konsultatsioonide üle, mille eesmärk on parandada õiguslikke ja muid raamistikke töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks; ootab huviga nende konsultatsioonide analüüsi tulemusi ja sellest tulenevaid ettepanekuid, eelkõige ettepanekuid, mis on seotud emapuhkuse ja selle lülitamisega kogutööaja hulka, vanemapuhkuse, isapuhkuse, lapsendamispuhkuse ja ülalpeetava eest hoolitsemise puhkusega; on lisaks seisukohal, et vanemapuhkust käsitlevat raamlepet saab parandada järgmistes punktides: ergutusmeetmete rakendamine, et julgustada isasid võtma vanemapuhkust, vanemapuhkust võtvate töötajate õiguste tugevdamine ning puhkuste korra, vanemapuhkuse paindlikumaks muutmine, pikendades selle kestust ja suurendades hüvitamist;

29.

tuletab meelde, et igasugune poliitika töö- ja pereelu ühitamiseks peab põhinema isikute vaba valiku põhimõttel ning olema kohandatud elu erinevate etappidega;

30.

kutsub liikmesriike üles esitama konkreetseid meetmeid võitluseks naiste ja meeste vahelise ebavõrdsusega, mis tuleneb katkestatud töömudelitest eelkõige emapuhkuse või ülalpeetavate eest hoolitsemise puhkuse tõttu, ja vähendama nende negatiivset mõju tööalasele edenemisele, palgale ja pensionile;

31.

märgib, et töö-, pere- ja eraelu ühitamine on üks tööhõive suurendamise peamistest teguritest ja kutsub komisjoni üles koguma ja levitama parimaid tavasid selle kohta, kuidas tööelu paremini tasakaalustada ja meestel pereelus rohkem osaleda;

32.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tungivalt julgustada meeste osalemist soolise võrdõiguslikkuse poliitikate elluviimisel, eriti töö-, pere- ja eraelu ühitamisel;

33.

palub liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel asutustel suurendada lapsehooldusteenuste ja ülalpeetavate isikute hooldusteenuste kättesaadavust, kvaliteeti ja juurdepääsu Barcelona eesmärkide kohaselt ja tagada, et nende teenuste kättesaadavus oleksid vastavuses naiste ja meeste täisajaga töötamise ajagraafikuga, kes hoolitsevad laste ja ülalpeetavate eest;

34.

kutsub ettevõtete vastutavaid isikuid üles lülitama tööjõudu käsitlevasse halduskavasse paindlikud perepoliitika meetmed, et teha nais- ja meestöötajate jaoks pärast tööpausi tööle naasmine lihtsamaks;

35.

juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu vaesuse feminiseerumisele ajal, kui naisi, eelkõige eakaid naisi ja üksikemasid, ohustab tõrjutus ja vaesus, ning palub neil tungivalt välja töötada meetmed selle suundumuse vältimiseks;

36.

palub komisjonil ja liikmesriikidel arendada välja koolitus- ja rakendusmeetmed, mis võimaldavad kõigil asjaomastel huvirühmadel seostada oma tegevus oma pädevusala piires naiste ja meeste võrdsete võimaluste küsimusega, sealhulgas naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiaga seotud mõju-uuringud;

37.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud asutused tagaksid olemasolevate vahendite – nagu juhendid naiste ja meeste võrdsete võimaluste põhimõtte kaasamiseks komisjoni tööhõivestrateegiatesse – tõhusa kasutamise;

38.

nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et need tagaksid sobiva väljaõppe meeste ja naiste vahelise võrdõiguslikkuse mõõtme arvesse võtmiseks ametnikele, kes viivad ellu ühenduse programme riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil;

39.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid näitajaid, mida on võimalik kasutada majanduskasvu ja tööhõive Lissaboni strateegia rakendamise edaspidisel jälgimisel, et võtta arvesse soolist mõõdet ja tagada poliitikate kohane rakendamine ja järelevalve;

40.

tervitab Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi asutamist ja haldusnõukogu liikmete ametissenimetamist, millega on moodustatud instituudi juhtorgan; tunneb siiski muret selle pärast, et instituudi direktori töölevõtmine viibib ja nõuab tungivalt komisjonilt olukorra parandamist;

41.

palub komisjonil Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi abiga lisada kandidaatriikidest ja potentsiaalsetest kandidaatriikidest pärit fakte ja statistikat tulevastesse naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkuse aastaaruannetesse;

42.

palub liikmesriikidel ergutada sporditegemist ja tervislikke eluviise kogu elanikkonna seas, arvestades asjaolu, et naised osalevad spordis vähem;

43.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/42

A.

arvestades, et loomade kaitset ja heaolu käsitlevas protokollis nõutakse ühenduselt ja liikmesriikidelt, et nad järgiksid täielikult loomade heaolu nõudeid põllumajandus- ja teadusuuringute poliitika sõnastamisel ja rakendamisel;

B.

arvestades, et kloonimisprotsessis jäävad ellu vähesed siirdatud embrüod ja kloonitud loomad, sest paljud kloonitud loomad surevad varasel eluetapil südame-veresoonkonna, immuunsüsteemi või maksapuudulikkuse, hingamisteede probleemide, neerude või skeleti-lihassüsteemi arenguhäirete tõttu;

C.

arvestades, et Euroopa Toiduohutusamet on oma 2008. aasta arvamuses jõudnud järeldusele, et kloonide suremus ja haigestumus on suurem kui loomulikul teel sündinud loomadel ning tiinuse katkemine hilises staadiumis ja terviserikked mõjutavad tõenäoliselt asendusemade heaolu;

D.

arvestades asendusemasloomade ja kloonitud loomade kannatuste ja tervisehäirete praegust taset, mistõttu eetika teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühma peab küsitavaks, kas loomade toiduks kloonimine on eetiliselt põhjendatud, ja leiab, et puuduvad veenvad argumendid kloonitud loomadest ja nende järeltulijatest toiduainete tootmiseks;

E.

arvestades, et nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivis 98/58/EÜ, mis käsitleb põllumajandusloomade kaitset (1) sätestatakse, et „sellist looduslikku või kunstlikku aretamist või aretusmeetodeid, mis põhjustavad või tõenäoliselt põhjustavad loomadele kannatusi või vigastusi, ei tohi kasutada” (lisa punkt 20);

F.

arvestades, et kloonimisega vähendataks oluliselt kariloomade populatsiooni geneetilist mitmekesisust ning suurendataks võimalust, et teatavatele haigustele vastuvõtlikkuse tõttu hukkub kogu kari,

G.

arvestades, et Euroopa Toiduohutusamet avaldas 24. juulil 2008. aastal teadusliku arvamuse loomade kloonimise mõjude kohta toiduohutusele, loomade tervishoiule ja heaolule ning keskkonnale, milles ta tegi järelduse, et märgatava osa kloonitud loomade tervis ja heaolu olid kahjustatud, sageli tõsiselt ja surmavalt;

H.

arvestades, et kui kloonimise peamine eesmärk on toota kiire kasvumäära või hea tootlikkusega loomadest palju koopiaid, siis tavapärase valikaretusega on kiiresti kasvavate sigade puhul juba põhjustatud probleeme jalgadega ja südame-veresoonkonna talitlushäireid ning hea tootlikkusega lehmade puhul lonkamist, udarapõletikku ja enneaegset praakimist; ning arvestades, et kõige kiiremini kasvavate ja suurima tootlikkusega loomade kloonimine põhjustab veelgi suuremaid probleeme tervise ja heaoluga;

I.

arvestades, et lisaks tõsiasjale, et loomade toiduks kloonimise mõjusid ei ole piisavalt uuritud, ohustab see tõsiselt ka Euroopa põllumajandusmudeli kuvandit ja olemust, mis põhineb tootekvaliteedil, keskkonnasäästlikel põhimõtetel ning loomade heaolu tagavate rangete tingimuste järgimisel,

1.

palub komisjonil esitada ettepanek keelata toidu saamise eesmärgil (i) loomade kloonimine, (ii) kloonitud loomade või nende järeltulijate kasvatamine, (iii) kloonitud loomadest või nende järeltulijatest valmistatud liha- või piimatoodete turuleviimine ja (iv) kloonitud loomade, nende järeltulijate, kloonitud loomade või nende järeltulijate sperma ja embrüote ning kloonitud loomadest või nende järeltulijatest valmistatud liha- või piimatoodete import, võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) ning teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühma soovitusi;

2.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/43

A.

arvestades, et sotsialiseerumine (kooli, perekonna, sotsiaalse ja kultuurikeskkonna kaudu) on protsess, mille käigus kujunevad inimese identiteet, väärtused, tõekspidamised ja hoiakud, mis annavad talle koha ja rolli ühiskonnas, milles ta üles kasvab; arvestades, et samastumine on keskne mõiste kõnealuse protsessi toimimise mõistmiseks;

B.

arvestades, et tuleks teha rohkem, et juba varasest elueast alates edendada nii koolis kui ka kodus televisiooni ja uute tehnoloogiate mõistlikku ja vastutustundlikku kasutamist;

C.

arvestades, et reklaamis edastatavad soopõhised diskrimineerivad ja/või alandavad sõnumid takistavad kaasaegse ja võrdse ühiskonna tekkimist;

D.

arvestades, et stereotüübid võivad kujundada käitumisviise, mille kaudu samastumine toimub;

E.

arvestades, et reklaam ja turundus peegeldavad kultuuri ning annavad oma panuse ka selle loomisse;

F.

arvestades, et reklaam on turumajanduse osa ning üks tegelikkuse aspekt, millega igaüks oma igapäevases elus kokku puutub;

G.

arvestades, et reklaamides võidakse mõnikord esitada karikatuurne nägemus naiste ja meeste elust;

H.

arvestades, et sooline diskrimineerimine on meedias endiselt laialt levinud; arvestades, et soolistel stereotüüpidel põhinevaid reklaame ja meediat võib käsitleda kõnealuse diskrimineerimise osana;

I.

arvestades, et reklaamides esitatavad soolised stereotüübid kajastavad järelikult võimu ebavõrdset jagunemist sugude vahel;

J.

arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ja koostöö edendamiseks nii era- kui ka avalikus elus tuleb stereotüüpide tekitamise vastu võidelda ühiskonna kõigil tasanditel;

K.

arvestades, et lapse sotsialiseerumise esimestest aastatest alates võivad soolised stereotüübid soodustada soolist diskrimineerimist, mis toetab kogu ülejäänud elu jätkuva sugupoolte ebavõrdse kohtlemise kinnistumist ja soospetsiifiliste klišeede tekkimist;

L.

arvestades, et soolised stereotüübid mõjuvad piiravalt ja aitavad tööturul kaasa ametite jagamisele sugude vahel, kus naised teenivad enamasti meestest vähem;

M.

arvestades, et sooliste stereotüüpide alalhoidmise vältimise püüdlustesse tuleb kaasata kogu ühiskond; arvestades, et tegemist peaks olema kõigi jagatud vastutusega;

N.

arvestades, et tuleb kõrvaldada takistused meeste ja naiste positiivselt kujutamiselt kõikides sotsiaalsetes situatsioonides;

O.

arvestades, et eriti haavatav rühm on lapsed, kes ei usalda mitte üksnes autoriteete, vaid ka muinasjuttudest, telesaadetest, pildiraamatutest, sh õppematerjal, videomängudest, mänguasjareklaamidest jm pärinevaid tegelasi; arvestades, et lapsed õpivad äsja kogetut imiteerides ja matkides; arvestades, et reklaamides esitatavad stereotüübid mõjutavad seetõttu üksikisiku arengut ja rõhutab asjaolu, et inimese soo tajumine dikteerib tema võimalused;

P.

arvestades, et eri meediakanalite kaudu edastatav reklaam on osa meie igapäevaelust; arvestades, et eriti oluline on allutada meediaväljaannete reklaam olemasolevatele eetilistele ja/või õiguslikult siduvatele eeskirjadele ja/või käitumisjuhistele, et vältida soolistel stereotüüpidel põhinevaid diskrimineerivaid või väärikust alandavaid sõnumeid edastavaid ning vägivallale õhutavaid reklaame;

Q.

arvestades, et vastutustundlik reklaamimine võib avaldada positiivset mõju sellele, kuidas ühiskond tajub näiteks kehakuvandit, soorolle ja normaalsust; arvestades, et reklaam võib olla mõjuvõimas vahend stereotüüpide vaidlustamisel ja kõrvaldamisel,

1.

rõhutab naistele ja meestele võrdsete võimaluste andmise tähtsust, et nad saaksid üksikisikutena areneda;

2.

märgib, et ühenduse erinevatest soolist võrdõiguslikkust edendavatest programmidest hoolimata esineb endiselt hulgaliselt soolisi stereotüüpe;

3.

märgib, et põhjalikumad teadusuuringud aitaksid välja selgitada reklaamides esitatavate sooliste stereotüüpide ja sugudevahelise ebavõrdsuse seoseid;

4.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles rakendama ning levitama eespool nimetatud teadusuuringuid ja nende tulemusi;

5.

rõhutab kui tähtis on, et liikmesriigid täidaksid endale eespool nimetatud soolise võrdõiguslikkuse Euroopa paktiga võetud;

6.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles järgima erinevate ühenduse programmidega, nagu EQUAL, võetud suuniseid ja soolist võrdõiguslikkust käsitlevaid suuniseid;

7.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles jälgima ühenduse õigusaktides olemasolevate soolist diskrimineerimist ja soolisel alusel vihkamisele õhutamist käsitlevate sätete rakendamist;

8.

kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja teadlikkuse suurendamise tegevusprogramme seksistlike solvangute või naisi ja mehi alandava kujutamise vastu reklaamis ja turunduses;

9.

kutsub liikmesriike üles uurima ja koostama aruandeid naiste ja meeste kuvandi kohta reklaamis ja turunduses;

10.

rõhutab, et stereotüübid lastesaadete ajal edastatavas reklaamis on eriti problemaatilised, sest nad võivad avaldada mõju soolisele sotsialiseerumisele ja seega sellele, kuidas laps tajub iseennast, oma pereliikmeid ja välismaailma;

11.

märgib, et meedias ja reklaamis sooliste stereotüüpide vastu võitlemise püüdlustega peaksid kaasnema kasvatusstrateegiad ja meetmed, et juba varasest east alates teadlikkust edendada ja arendada teismeeast peale kriitilist mõtlemisvõimet;

12.

rõhutab, et koolisüsteemil peaks olema esmatähtis roll laste kriitilise mõtlemisvõime väljaarendamisel meediapildi ja meedia suhtes üldisemalt, et hoida ära reklaamis ja turunduses sooliste stereotüüpide alalhoidmise hävitavaid tagajärgi;

13.

märgib, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks on vaja võidelda traditsiooniliste soorollide vastu;

14.

juhib eelkõige tähelepanu vajadusele kõrvaldada õpikutest, mänguasjadest, video- ja arvutimängudest, Internetist ja uutest info- ja sidetehnoloogiavahenditest ning erinevate meediakanalite reklaamist sõnumid, mis eiravad inimväärikust ja edastavad soolisi stereotüüpe;

15.

avaldab sügavat muret seksuaalteenuste reklaamimise üle, mis rõhutab väljaannetes, näiteks kohalikes ajalehtedes, stereotüüpi naistest kui objektidest, ning on lastele kergesti nähtav ja kättesaadav;

16.

märgib, et meediavaldkonna spetsialistidele on vaja viia läbi pidevaid koolitusi ja teha nendega koostööd ja suurendada üldsuse teadlikkust sooliste stereotüüpide negatiivse mõju osas;

17.

juhib tähelepanu asjaolule, et televisiooni ja uute tehnoloogiate kasutamine laste ja teismeliste poolt kasvab, et kõnealune kasutamine algab väga varajases eas ja et järelevalveta telerivaatamine üha suureneb;

18.

märgib, et ideaalse kehakuvandi kujutamine turunduses ja reklaamis võib mõjuda kahjulikult naiste ja meeste, eriti teismeliste ja selliste toitumishäirete nagu anorexia nervosa ja bulimia nervosa kalduvustega inimeste enesehinnangule; kutsub reklaamiettevõtjaid üles hoolikalt kaaluma eriti kõhnade naiste kasutamist toodete reklaamimisel;

19.

kutsub liikmesriike asjakohaste vahenditega tagama, et turunduses ja reklaamis oleks tagatud inimväärikuse austamine ja et otseselt või kaudselt ei ohustataks isikupuutumatust, et turundus ja reklaam ei oleks diskrimineerivad ega õhutaks vihkamist soo, rassi või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel ning ei sisaldaks materjale, mis propageerivad oma olemuselt või muudavad atraktiivseks naiste vastu suunatud vägivalda;

20.

tunnustab tööd, mida meediavaldkonna reguleerivad asutused on mõnes liikmesriigis juba sooliste stereotüüpide mõju uurimisel teinud ja julgustab kõigi liikmesriikide reguleerivaid asutusi jagama kõnealustes küsimustes oma parimaid tavasid;

21.

tuletab komisjonile meelde, et eespool nimetatud direktiiv 2004/113/EÜ hõlmas komisjoni esialgses ettepanekus ka diskrimineerimist meedias; palub komisjonil teha jõupingutusi kõnealuse diskrimineerimise vastu võitlemise tõhustamiseks;

22.

rõhutab, et meedias ja reklaamitööstuses on vaja sugupoolte seisukohast positiivseid eeskujusid, et näidata muutuste võimalikkust ja vajalikkust; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid asutama ametlikud auhinnad, mida annavad ühelt poolt reklaamiettevõtjad ise oma sektori ettevõtjatele ning teiselt poolt üldsus, mis on tunnustuseks kõige tõhusamalt soolisi stereotüüpe lõhkuvale reklaamile, kus ühtlasi esitatakse naiste, meeste või nendevaheliste suhete positiivne või staatust parandav kuvand;

23.

rõhutab vajadust levitada soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet meedias eri vanuserühmadele suunatud trükiste ja saadete abil, et propageerida parimaid tavasid ja sooliste erinevuste austamist;

24.

rõhutab vajadust kestva arutelu järele turunduse ja reklaami ning nende rolli üle sooliste stereotüüpide tekitamisel ja kordamisel;

25.

kutsub liikmesriike üles looma ja käivitama hariduslikke algatusi, mis on kantud tolerantsusest ning vabad igasugustest stereotüüpidest, et propageerida soolise võrdõiguslikkuse kultuuri asjakohaste haridusprogrammide abil;

26.

rõhutab, et soolised stereotüübid tuleb kaotada;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/47

A.

arvestades, et Iisraeli tsiviilelanikkonna vastu on viimastel aastatel toime pandud mitmeid surmaga lõppenud terrorirünnakuid, ja arvestades, et Israeli ametivõimud on võtnud mitmeid meetmeid kõnealuste terrorirünnakute vältimiseks, sealhulgas kahtlustatavate Palestiina võitlejate vahistamine, kuid arvestades, et terrorismivastane võitlus ei ole õigustus humanitaarõiguse rikkumiseks;

B.

arvestades, et praegu hoitakse Iisraeli vanglates ja kinnipidamiskeskustes kinni enam kui 11 000 palestiinlast, sealhulgas sadu naisi ja lapsi, ning arvestades, et enamik kinnipeetutest vahistati Palestiina okupeeritud aladel;

C.

arvestades, et vastavalt lapse õiguste konventsioonile, millele on alla kirjutanud ka Iisrael, mõistetakse lapse all kuni 18 aastast inimest; arvestades, et Palestiina okupeeritud aladel kehtivate Iisraeli sõjaseaduste kohaselt peetakse Palestiina lapsi täiskasvanuks siiski alates 16. eluaastast ning neid hoitakse sageli sobimatutes tingimustes;

D.

arvestades, et 25. augustil 2008. aastal vabastas Iisraeli valitsus 198 palestiinlast hea tahte ja vastastikuse usalduse loomise avaldusena, ning arvestades, et osapoolte vahel peetakse edasisi läbirääkimisi ulatuslikuma kokkuleppe saavutamiseks teiste vangide vabastamise osas;

E.

arvestades, et Iisraeli ja Liibanoni valitsused võtsid hiljuti positiivseid meetmeid vangide vahetamiseks Iisraeli sõdurite surnukehade vastu;

F.

arvestades, et haldusaresti vahistamiskäsu alusel peetakse Iisraelis kinni ligikaudu tuhandet vangi, kellel on kaebuse esitamise õigus, kuid kellele ei esitata süüdistust, kelle üle ei mõisteta kohut ning kellel puudub õigus kaitsele; arvestades, et selliseid haldusaresti vahistamiskäske võidakse korduvalt pikendada ja mõnel juhul pikendatakse aastateks;

G.

arvestades, et inimõiguste alaste aruannete väitel rakendatakse Palestiina vangide suhtes väärkohtlemist ja piinamist;

H.

arvestades, et valdaval enamikul Iisraeli territooriumil asuvates vanglates kinni peetavatest Palestiina vangidest on sageli võimatu või väga raske kasutada kokkusaamise õigust oma perekondadega, ja seda vaatamata Rahvusvahelise Punase Risti Komitee poolt Iisraelile esitatud nõudmistele,

I.

arvestades, et vangide küsimusel on poliitilises, sotsiaalses ja humanitaarses mõttes oluline tähendus ning et 48 Palestiina seadusandliku nõukogu valitud liikme ja muude kohalike volikogude liikmete vahistamisel on tõsised tagajärjed poliitilistele arengutele Palestiina okupeeritud alal; arvestades, et erinevaid rühmitusi esindavate vangistatud Palestiina poliitiliste juhtide poolt 2006. aasta mais vastu võetud nn. vangide dokument oli aluseks rahvuslikule leppimisele ja sillutas teed rahvusliku ühtsuse valitsuse moodustamisele;

J.

arvestades, et ELi-Iisraeli assotsiatsioonilepingu artikli 2 kohaselt põhinevad Euroopa ühenduste ja Iisraeli suhted inimõiguste ja demokraatia põhimõtete austamisel, mis on kõnealuse lepingu oluline osa; arvestades, et ELi ja Iisraeli vahelises tegevuskavas rõhutatakse osapoolte ühiste väärtuste hulgas inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamist,

1.

tervitab Iisraeli valitsuse hiljutist otsust vabastada teatud arv Palestiina vange, mis on positiivne samm Palestiina omavalitsuse autoriteedi tugevdamiseks ja vastastikuse usalduse rajamiseks;

2.

nõuab Hamasilt ja Iisraelilt sammude astumist, et viivitamatult vabastada Iisraeli kapral Gilad Shalit;

3.

rõhutab, et küsimusel Palestiina poliitvangidest on nii Palestiina ühiskonnale kui ka Iisraeli ja Palestiina konfliktile väga suur mõju, ning on sellega seoses seisukohal, et olulise hulga Palestiina poliitvangide vabastamine, nagu ka Palestiina seadusandliku nõukogu vangistatud liikmete, sealhulgas Marwan Barghouti viivitamatu vabastamine võiks olla positiivseks sammuks vastastikuse usalduse õhkkonna rajamisel, mida on vaja saavutamaks olulist edasiminekut rahuläbirääkimistel;

4.

toetab Iisraeli õiguspäraseid julgeolekuhuvisid; on veendunud, et kõikide vangide kohtlemisel tuleb järgida õigusriigi põhimõtteid, sest see on olulise tähtsusega samm demokraatliku riigi jaoks;

5.

kutsub Iisraeli üles tagama, et järgitaks kinnipidamise miinimumstandardeid, tooma kõik kinnipeetavad kohtu ette, lõpetama haldusaresti kasutamise ning rakendama asjakohaseid meetmeid vangistatud alaealiste ja vangidega külastusõiguse osas, järgides täielikult rahvusvahelisi standardeid, sh lapse õiguste konventsiooni ning ÜRO piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise vastast konventsiooni;

6.

väljendab sügavat muret Palestiina nais- ja kaitsetute vangide olukorra pärast, keda teadaolevalt koheldakse halvasti ja kellel puudub ligipääs tervishoiule;

7.

kutsub Palestiina omavalitsust üles tegema kõik, et vältida vägivaldseid või terroriakte, eelkõige endiste vangide, ja eriti laste poolt;

8.

avaldab oma veendumust, et ELi ja Iisraeli vaheliste suhete süvendamine peaks olema kooskõlas ja seotud Iisraeli kõigi rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste järgimisega;

9.

tunneb heameelt ELi ja Iisraeli assotsiatsiooninõukogu kaheksandal kohtumisel tehtud otsuse üle luua praeguse inimõiguste töörühma asemele täieõiguslik inimõiguste allkomisjon; kutsub üles konsulteerima ulatuslikult inimõigus- ja valitsusväliste organisatsioonidega Iisraelis ja Palestiina okupeeritud aladel ning kaasama need täiel määral järelevalve teostamisse Iisraeli edusammude üle tema rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisel;

10.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Iisraeli valitsusele, Knessetile, Palestiina omavalitsuse presidendile, Palestiina seadusandlikule nõukogule, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Lähis-Ida neliku eriesindajale Lähis-Idas, Euroopa–Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/49

A.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõikes 1 tunnustatakse inimõiguste austamist ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ühe eesmärgina, ja arvestades, et ELi lepingu uues artiklis 21, mis lisati Lissaboni lepingu artikli 1 punktiga 24, tunnistatakse, et „[l]iidu tegevus rahvusvahelisel areenil tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine”;

B.

arvestades, et sanktsioone kohaldatakse, pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 sätestatud ÜVJP erieesmärke, mis hõlmavad muu hulgas inimõiguste ja põhivabaduste, demokraatia, õigusriigi ja heade valitsemistavade edendamist;

C.

arvestades, et eespool nimetatud piiravate meetmete (sanktsioonid) kasutamise aluspõhimõtted on esimene pragmaatiline dokument, milles määratakse kindlaks ELi sanktsioonide kehtestamise raamistik; arvestades samas, et EL on neid tegelikult kehtestanud 1980ndate algusest ja eelkõige pärast ELi lepingu jõustumist 1993. aastal; arvestades, et selle dokumendiga kehtestatakse vormiliselt sanktsioonid ÜVJP vahendina ning see on järelikult ELi sanktsioonipoliitika lähtepunkt;

D.

arvestades, et kõnealune sanktsioonipoliitika põhineb ÜVJP raames peamiselt järgmisel viiel eesmärgil: kaitsta liidu ühiseid väärtusi, põhihuve, sõltumatust ning terviklikkust kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtetega; tugevdada liidu julgeolekut igal viisil; kaitsta rahu ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas ÜRO põhikirja põhimõtete ja Helsingi lõppaktiga ning Pariisi harta eesmärkidega, sealhulgas välispiiridel; edendada rahvusvahelist koostööd; arendada ja kindlustada demokraatiat ja õigusriiki ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

E.

arvestades, et rahvusvaheline üksmeel kasvab selles osas, et tõsine ja tahtlik keskkonna kahjustamine ohustab rahu ja rahvusvahelist julgeolekut ja kujutab endast inimõiguste rikkumist;

F.

arvestades, et EL on kohustunud süstemaatiliselt rakendama ÜRO Julgeolekunõukogu poolt ÜRO põhikirja VII peatüki alusel otsustatud sanktsioone ja samal ajal kehtestab ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi puudumisel autonoomseid sanktsioone juhtudel, kus ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole volitatud meetmeid võtma või teda takistab selleks kokkuleppe puudumine tema liikmete hulgas; rõhutades seoses sellega ÜRO ja ELi mõlema kohustust kehtestada sanktsioone kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

G.

arvestades, et ELi sanktsioonipoliitika hõlmab seega ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioone, aga selle kohaldamisala ja eesmärgid on laiemad kui ÜRO Julgeolekunõukogu poliitikal (rahvusvaheline rahu ja julgeolek);

H.

arvestades, et sanktsioonid on üks vahend, mida EL võib kasutada oma inimõiguspoliitika rakendamiseks; tuletades meelde, et sanktsioonide kasutamine peab olema kooskõlas liidu üldise strateegiaga asjaomases valdkonnas ning peab prioriteetide nimistus olema viimane meede ÜVJP konkreetsete eesmärkide saavutamisel; arvestades, et sanktsioonide mõjusus sõltub nende samaaegsest kohaldamisest kõigi liikmesriikide poolt;

I.

arvestades, et nii rahvusvahelises õiguses kui ka EL/EÜ õiguses puudub usaldusväärne sanktsiooni definitsioon; arvestades siiski, et ÜVJP raames vaadeldakse sanktsioone või piiravaid meetmeid meetmetena, mis püüavad diplomaatilisi või majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga täielikult või osaliselt katkestades või piirates muuta teatavat tegevusjoont või poliitikat, nagu rahvusvahelise õiguse või inimõiguste rikkumine või poliitika, mille puhul kolmandate riikide valitsused, valitsusvälised rühmitused või füüsilised ja juriidilised isikud ei austa õigusriiki või demokraatlikke põhimõtteid;

J.

arvestades, et piiravaid meetmeid on mitut eri liiki, nagu relvaembargod, kaubandussanktsioonid, finants-/ majandussanktsioonid, varade külmutamine, lennukeeld, sissesõidupiirangud, diplomaatilised sanktsioonid, spordi- ja kultuuriürituste boikott ja kolmanda riigiga koostöö katkestamine;

K.

arvestades, et käesolevas resolutsioonis ei tehta ELi üldisest tavast lähtuvalt vahet terminitel „sanktsioonid” ja „piiravad meetmed”; arvestades, et käesolevasse resolutsiooni on üle võetud Cotonou lepingu artiklis 96 esitatud asjakohaste meetmete mõiste (16);

L.

arvestades, et ELi sanktsioonid ise põhinevad mitmel õiguslikul alusel, sõltuvalt piiravate meetmete täpsest laadist ja suhete õiguslikust laadist asjaomase kolmanda riigiga, samuti kõnealustest sektoritest ja eesmärkidest; arvestades, et need tegurid määravad nii sanktsioonide vastuvõtmise korra – mis sageli, aga mitte alati nõuab ÜVJP ühist seisukohta ja seega ühehäälsust nõukogus – kui ka sanktsioonide õiguslikult siduvaks ja jõustatavaks muutmiseks järgitava seadusandliku menetluse, kuna ühine on EÜ asutamislepingu artiklis 301 sätestatud menetlus;

M.

arvestades, et viisakeeldudest ja relvaembargodest on saanud kõige sagedamini kehtestatud ÜVJP sanktsioonid ja on üks esimesi samme ELi sanktsioonide reas; arvestades, et need kahte liiki meetmed on ainsad, mida rakendavad liikmesriigid otseselt, kuivõrd need ei nõua EÜ asutamislepingu alusel spetsiaalseid sanktsioonide alaseid õigusakte; arvestades, et teiselt poolt nõuavad finantssanktsioonid (varade külmutamine) ja kaubandussanktsioonid spetsiaalsete sanktsioonide alaste õigusaktide vastu võtmist;

N.

arvestades, et eespool nimetatud piiravate meetmete (sanktsioonid) kasutamise aluspõhimõtete ning asjaomaste suuniste kohaselt võivad sihipärased sanktsioonid olla üldistest sanktsioonidest tõhusamad ja seega eelistatavad, esiteks sellepärast, et need väldivad võimalikke kahjulikke mõjusid laiemale inimrühmale ja teiseks sellepärast, et need puudutavad otseselt vastutavaid või juhtivaid isikuid ja on seega poliitikas muutuse saavutamiseks tõenäoliselt tõhusamad;

O.

tunnistades, et on olemas meetmed, mis on küll vastu võetud ülemkogu eesistujariigi järeldustes, kuid mida ei käsitata sanktsioonidena ja mis samas erinevad teistest ÜVJP vahenditena loetletud piiravatest meetmetest;

P.

arvestades, et ELi majandussuhteid kolmandate riikidega reguleerivad sageli valdkondlikud kahe- või mitmepoolsed lepingud, mida EL peab sanktsioone kohaldades austama; arvestades, et EL peaks seetõttu enne majandussanktsioonide kohaldamist vajadusel peatama või tühistama asjaomase lepingu, mis ei ole kooskõlas kõnealusele kolmandale riigile olemasoleva lepinguga antud õigustega;

Q.

arvestades, et ELi suhteid kolmandate riikidega reguleerivad sageli kahe- või mitmepoolsed lepingud, mis võimaldavad ühel poolel võtta asjakohaseid meetmeid juhtudel, kui teine pool rikub lepingu põhielemente, nimelt inimõiguste, rahvusvahelise õiguse, demokraatlike põhimõtete ja õigusriigi (inimõiguste klausel) austamise nõuet, väljapaistev näide selle kohta on Cotonou leping;

R.

arvestades, et piiravate meetmete kasutusele võtmine ja rakendamine peab olema kooskõlas inimõigustega ja rahvusvahelise humanitaarõigusega, sealhulgas nõuetekohase õigusemõistmise ja õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, samuti proportsionaalsusega, ning peab ette nägema asjakohased erandid, et võtta arvesse sihtisikute põhivajadusi, näiteks põhihariduse, joogivee ja esmase arstiabi, sealhulgas peamiste ravimite kättesaadavus; arvestades, et sanktsioonipoliitika peab täies ulatuses arvesse võtma Genfi konventsiooniga kehtestatud nõudeid, lapse õiguste konventsiooni ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, samuti ÜRO resolutsioone tsiviilisikute ja laste kaitsmise kohta relvastatud konfliktides;

S.

arvestades, et ELi ja üksikute liikmesriikide usaldusväärsus kannatab, kui ELi sanktsioone näiliselt rikutakse, ja arvestades, et Robert Mugabe kutsuti osalema ELi ja Aafrika tippkohtumisel Lissabonis 8.–9. detsembril 2007. aastal sellest hoolimata, et ametlikult oli tal keelatud siseneda ELi liikmesriikide territooriumile, lähtudes 19. veebruari 2004. aasta ühisest seisukohast 2004/161/ÜVJP (17), mis käsitleb Zimbabwe vastu suunatud piiravate meetmete pikendamist ning mida hiljuti pikendati nõukogu 18. veebruari 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/135/ÜVJP (18);

1.

avaldab kahetsust asjaolu üle, et tänaseni ei ole korraldatud ELi sanktsioonipoliitika hindamist ega mõju uurimist ja seetõttu on äärmiselt raske mõõta selle mõjusid ja tõhusust praktikas ja seega teha sellest vajalikke järeldusi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles sellist hindamist ette võtma; on samas arvamusel, et Lõuna-Aafrika vastu kasutatud sanktsioonipoliitika osutus apartheidi lõpetamisele kaasa aitamisel tõhusaks;

2.

on seisukohal, et ELi sanktsioonipoliitika rakendamise õiguslike aluste erinevused, mis eeldavad eri tasanditel otsustamist, rakendamist ja kontrollimist, takistavad ELi sanktsioonipoliitika läbipaistvust ja sidusust ja järelikult selle usaldusväärsust;

3.

on seisukohal, et sanktsioonide tõhusus eeldab, et nende määramist tajutakse õiguspärasena nii Euroopa kui ka rahvusvahelise, aga ka selle riigi avalikus arvamuses, kus muutusi oodatakse; rõhutab, et otsustusprotsessis Euroopa Parlamendiga konsulteerimine tugevdab seda õiguspärasust;

4.

märgib samuti, et sanktsioonidel võib olla sümboolne funktsioon, mis väljendab ELi moraalset hukkamõistu ja aitab sel viisil kaasa ELi välispoliitika nähtavuse ja usaldusväärsuse tugevdamisele; hoiatab samas liialt rõhutamast sanktsioone kui sümboolset vahendit, kuna see võib viia nende täieliku devalveerumiseni;

5.

on seisukohal, et sanktsioonide kasutamine tuleks ette näha ametiasutuste või valitsusväliste rühmituste või füüsiliste või juriidiliste isikute sellise käitumise korral, mis ohustab tõsiselt inimeste julgeolekut ja õigusi, või kui kõik lepingulised ja/või diplomaatilised võimalused on ammendatud või kui on ilmselgelt jõutud patiseisu kolmanda osapoole süül;

6.

on arvamusel, et igasugune tahtlik ja pöördumatu keskkonna kahjustamine on oht julgeolekule ning jäme inimõiguste rikkumine; sellega seoses palub nõukogul ja komisjonil lugeda igasugune tahtlik ja pöördumatu keskkonna kahjustamine põhjuste hulka, mille korral võib sanktsioone kohaldada;

7.

tunnistab, et üldkokkuvõttes kasutatakse kõiki ELi sanktsioonivahendeid üldiselt paindlikult vastavalt iga konkreetse juhtumi vajadustele; avaldab siiski kahetsust, et EL on sageli kohaldanud oma sanktsioonipoliitikat järjekindlusetult, koheldes kolmandaid riike erinevalt, isegi kui nende käitumine inimõiguste ja demokraatia küsimustes on sarnane, pälvides seega kriitikat „topeltstandardite” kohaldamise eest;

8.

on sellega seoses seisukohal, et sanktsioonide kohaldamine ja hindamine Euroopa Liidu poolt inimõiguste rikkumiste eest peaks põhimõtteliselt domineerima mis tahes kahju üle, mis tuleneb nende kohaldamisest Euroopa Liidu ja selle kodanike kaubandushuvidele;

9.

avaldab kahetsust, et ELi-sisesed erimeelsused konkreetse riigi, nagu Kuuba, suhtes järgitava poliitika osas või liikmesriikide otsustamatus seista kindlalt vastu suurematele partneritele, nagu Venemaa, on viinud ELi vastu võtma ainult „mitteametlikke sanktsioone” eesistujariigi järeldustes, mis väljendab ELi sanktsioonide tasakaalustamata või järjekindlusetut kohaldamist; tunnistab siiski, et ülemkogu järeldustesse võetud meetmed, nagu lepingute sõlmimise edasilükkamine selliste riikidega nagu Serbia, võivad olla kasulikud kolmandatele riikidele surve avaldamiseks, et panna neid tegema täielikku koostööd rahvusvaheliste mehhanismidega;

10.

tuletab meelde, et Kuuba puhul on 1996. aastal vastu võetud eespool nimetatud ja korrapäraselt uuendatud ühise seisukoha näol tegemist kavaga rahulikuks demokraatiale üleminekuks, see on endiselt jõus täies ulatuses ja selle osas ei esine Euroopa institutsioonide vahel erimeelsusi; avaldab kahetsust, et kuni praeguseni ei ole tehtud mingeid märkimisväärseid edusamme inimõiguste valdkonnas; märgib nõukogu 20. juuni 2008. aasta otsust kaotada mitteametlikud sanktsioonid Kuuba suhtes, nõudes samas kõikide poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist, märgib otsust kergendada juurdepääsu vanglatele ning ratifitseerida ja rakendada rahvusvaheline kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt; märgib, et nõukogu otsustab poliitilise dialoogi jätkamise Kuubaga ühe aasta pärast vastavalt sellele, kas inimõiguste valdkonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme; tuletab meelde, et nõukogu seisukoht on samuti siduv Euroopa Liidu institutsioonidele nii Kuuba võimude kui ka kodanikuühiskonna esindajatega toimuva dialoogi osas; kordab oma seisukohta seoses Sahharovi auhinna laureaatide Oswaldo Payá Sardiñase ja ühendusega „Damas de Blanco” („Daamid Valges”);

11.

on seisukohal, et sanktsioonide „ebatõhususe” argumenti ei saa kasutada sanktsioonide kaotamiseks, ja et seda peaks kasutama hoopis sanktsiooni enda sihtotstarbe muutmiseks ja ümberhindamiseks; asub lisaks seisukohale, et sanktsioonide jätkamine või lõpetamine peaks sõltuma üksnes sellest, kas nende eesmärgid on täidetud, kusjuures sanktsioone võib karmistada või muuta vastavalt neile antud hinnangule; leiab, et selleks peaks sanktsioonidega alati kaasas käima selged võrdluskriteeriumid;

12.

on seisukohal, et sanktsioonide tõhusust tuleb analüüsida mitmel tasandil: nii meetmete loomuomase tõhususe tasandil, mis tähendab nende võimet avaldada mõju karistatava režiimi liikmeteks olevate isikute isiklikule või kutsetegevusele, või režiimi enda toimimisele, kui ka sanktsioonide poliitilise tõhususe tasandil, mis tähendab nende võimet sundida lõpetama või muutma tegevust või poliitikat, mille pärast sanktsioonid määrati;

13.

usub, et sanktsiooni tõhusus sõltub Euroopa Liidu võimest säilitada see kogu ajavahemiku vältel ja seoses sellega mõistab hukka aegumisklauslite laadsete sätete kasutamise, millega kaasneb sanktsioonide automaatne tühistamine;

14.

on vastu üldiste valimatute sanktsioonide kohaldamisele mis tahes tingimustel ükskõik millise riigi vastu, kuna niisugune lähenemisviis toob de facto kaasa elanikkonna täieliku isoleerimise; on seisukohal, et kui majandussanktsioone ei kooskõlastata teiste poliitiliste vahenditega, suudetakse ainult suurte raskustega aidata nende abil kaasa karistatava režiimi reformimisele; rõhutab seega, et riigiasutuste vastu sanktsioonide määramisega peab alati kaasnema süsteemne toetus asjaomase riigi kodanikuühiskonnale;

15.

juhib tähelepanu sellele, et enamik ELi sanktsioone kehtestatakse julgeolekukaalutlustel; rõhutab siiski, et inimõiguste rikkumist tuleb pidada sanktsioonide kohaldamiseks piisavaks aluseks, sest see kujutab endast ühtemoodi ohtu julgeolekule ja stabiilsusele;

16.

juhib tähelepanu sellele, et sanktsiooni põhieesmärk on tuua kaasa poliitika või tegevuse muutmine vastavalt ÜVJP eesmärkidele, nõukogu ühisele seisukohale või järeldustele või rahvusvahelisele otsusele, millel sanktsioonid põhinevad;

17.

rõhutab kindlalt asjaolu, et nõukogu kohustus eespool nimetatud piiravate meetmete (sanktsioonide) kasutamise aluspõhimõtteid vastu võttes kasutama sanktsioone igakülgse ja tervikliku poliitilise lähenemisviisi osana; rõhutab sellega seoses, et see lähenemisviis sisaldab paralleelselt poliitilist dialoogi ja stiimuleid ning seab tingimusi, ning võib viimase võimalusena isegi hõlmata sunnimeetmete kasutamist, nagu on sätestatud aluspõhimõtetes; on seisukohal, et sellise igakülgse ja tervikliku poliitilise lähenemisviisi vahenditena tuleks kasutada inimõiguste ja demokraatia klausleid, üldist soodustuste süsteemi ja arenguabi;

18.

rõhutab, et inimõiguste klausli rakendamist ei või vaadelda täiesti autonoomse või ühepoolse ELi sanktsioonina, sest see tuleneb vahetult kahe- või mitmepoolsest lepingust, millega kehtestatakse inimõiguste austamise vastastikune kohustus; on seisukohal, et kooskõlas selle klausliga võetud asjakohased meetmed puudutavad eranditult asjaomase lepingu rakendamist, andes kummalegi poolele õigusliku aluse lepingu peatamiseks või tühistamiseks; on seetõttu seisukohal, et inimõiguste klausli ja autonoomsete või ühepoolsete sanktsioonide rakendamine täiendavad paratamatult teineteist;

19.

tervitab seetõttu inimõiguste klauslite süstemaatilist hõlmamist kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse uutesse kahepoolsetesse lepingutesse, sealhulgas kindlaid valdkondi puudutavatesse lepingutesse, ja nõuab spetsiaalse rakendusmehhanismi lisamist; tuletab sellega seoses meelde klausli tõhusamaks ja järjekindlamaks rakendamiseks tehtud soovituste tähtsust, nimelt eesmärkide ja võrdluskriteeriumide välja töötamine, korraline hindamine; kordab oma nõudmist, et inimõiguste klausleid rakendataks osapoolte, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonna vahelise läbipaistvama konsultatsioonimenetluse kaudu, täpsustades kasutatava poliitilise ja õigusliku mehhanismi juhuks, kui kahepoolse koostöö taotlus on korduva ja/või süstemaatilise rahvusvahelisest õigusest kõrvale kalduva inimõiguste rikkumise tõttu peatatud; toetab Cotonou lepinguga loodud menetluslikku mudelit inimõiguste ja demokraatia ning õigusriigi põhimõtete tõsistele rikkumistele reageerimiseks; usub, et intensiivse poliitilise dialoogi süsteem (Cotonou lepingu artikkel 8) ning konsultatsioonid (Cotonou lepingu artikkel 96) enne ja pärast asjakohaste meetmete võtmist on mitmel juhul osutunud edukateks olukorra parandamise vahenditeks;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ei pakuks vabakaubanduslepinguid ja/või assotsiatsioonilepinguid – isegi mitte inimõiguste klauslitega – nende riikide valitsustele, kus pannakse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo andmetel toime massilisi inimõiguste rikkumisi;

21.

on seisukohal, et olukorras, kus pidevalt rikutakse inimõigusi, kahjustab asjakohaste või piiravate meetmete võtmata jätmine tõsiselt liidu inimõiguste strateegiat, sanktsioonipoliitikat ja usaldusväärsust;

22.

on seisukohal, et sanktsioonipoliitika on palju tõhusam, kui see on osa sidusast inimõiguste strateegiast; kordab oma palvet nõukogule ja komisjonile töötada igas riikide strateegiadokumendis ja teistes samalaadsetes dokumentides välja spetsiaalne inimõiguste- ja demokraatiastrateegia;

23.

on seisukohal, et sanktsioonide kehtestamise korral peetavad inimõigustealased dialoogid ja nõupidamised peavad tingimata ja süstemaatiliselt hõlmama arutelusid piiravate meetmete vastuvõtmise ajal seatud eesmärkide täitmise ja kriteeriumide saavutamisel tehtud edusammude kohta; on samas seisukohal, et inimõigustealaste dialoogides ja nõupidamistes saavutatud eesmärgid ei asenda mingil juhul sanktsioonide eesmärkide saavutamist;

24.

asub seisukohale, et rahvusvahelise üldsuse kooskõlastatud tegevus avaldab tugevamat mõju kui riikide ja piirkondlike üksuste ühitamata ja ebaühtlane tegevus; tervitab seetõttu asjaolu, et ELi sanktsioonipoliitika peaks jätkuvalt lähtuma ÜRO kehtestatud korra eelistamise põhimõttest;

25.

palub nõukogul teha ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide puudumisel koostööd ELi mittekuuluvate sanktsioone kehtestavate riikidega, jagada infot, ja kooskõlastada tegevust rahvusvahelisel tasandil sanktsioonidest kõrvalehiilimise ära hoidmiseks ja ELi ning muude sanktsioonide tõhususe ja rakendamise maksimeerimiseks kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

26.

on seisukohal, et EL peaks inimõiguste edendamiseks ja sanktsioonidealase tegevuse koordineerimise tagamiseks püüdma teha koostööd muude piirkondlike organisatsioonidega, näiteks Aafrika Liidu ja Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga (ASEAN);

27.

palub ELil süstemaatiliselt arendada dialoogi sanktsioonidest hoiduvate riikidega, eesmärgiga jõuda piiravate meetmete osas ühisele seisukohale, eriti piirkondlikul tasandil; juhib tähelepanu sellele, et – nagu näitas Birma/Myanmari juhtum – sanktsioonid ei anna tihti tulemuseks nõutavat muutust poliitikas või tegevuses, kui rahvusvaheline üldsus on eri meelt ja olulised osapooled ei ole sanktsioonide rakendamisse kaasatud;

28.

palub nõukogul ja komisjonil võtta riikidega, kes sanktsioone ei rakenda, peetava poliitilise dialoogi raames süstemaatiliselt päevakorda küsimuse nende rollist ja mõjust asjaomasele režiimile või asjaomastele valitsusvälistele osalejatele, olgu selleks üksikisikud, organisatsioonid või ettevõtted;

29.

on seisukohal, et sanktsiooniga karistatava riigi piirkonnaga vabakaubanduslepingu sõlmimise väljavaadet tuleb kasutada „präänikuna” ja survevahendina, ning et igal juhul ei või sellise lepingu jaoks kõne alla tulla riik, mille suhtes kehtivad sanktsioonid;

30.

rõhutab enne sanktsioonide vastuvõtmist iga konkreetse olukorra põhjalikuma analüüsimise vajadust, et hinnata eri sanktsioonide potentsiaalset mõju ja kindlaks määrata, millised neist on kõikide teiste asjaomaste tegurite ja võrreldavate kogemuste valguses kõige tõhusamad; on seisukohal, et selline eelnev analüüs on seda enam õigustatud, et algatatud sanktsiooniprotsessist on raske leida tagasiteed, kahjustamata ELi usaldusväärsust ning võetud kohustust avaldada vaadeldava kolmanda riigi elanikkonnale toetust, võttes arvesse selle riigi ametiasutuste võimalust ELi otsusega manipuleerida; võtab seoses sellega teadmiseks praeguse tava, mille kohaselt väljapakutud sanktsioonide sobivust, laadi ja tõhusust arutatakse nõukogus asjaomases riigis asuvate ELi esinduste juhtide hinnangutele tuginedes, ning nõuab sõltumatu eksperdi raporti lisamist niisugusele hindamisele;

31.

rõhutab samas, et niisugust analüüsi ei tohiks kasutada sanktsioonide võtmise edasi lükkamiseks; rõhutab seoses sellega, et ÜVJP kohane kaheastmeline sanktsioonide kehtestamise menetlus võimaldab kiirelt poliitiliselt tegutseda, võttes esmalt vastu ühise seisukoha, mis koostatakse pärast põhjalikumat määruse analüüsimist, täpsustades sanktsioonide konkreetse laadi ja ulatuse;

32.

nõuab, et sanktsioonide lõpetamise tingimusena loetletaks õigusaktides süstemaatiliselt selged ja konkreetsed võrdlusalused; nõuab eelkõige tungivalt, et võrdluskriteeriumid kehtestataks sõltumatu ekspertiisi põhjal ja et neid kriteeriumeid ei muudetaks hiljem vastavalt poliitilistele muutustele nõukogus;

33.

palub nõukogul ja komisjonil sisse seada sanktsioonide läbivaatamise protsessi näidismudel, mis tähendab eelkõige süstemaatilist läbivaatamisklausli lisamist, millega kaasneb sanktsioonikorra läbivaatamine kehtestatud võrdlusaluste põhjal ja hinnangu andmine sellele, kas eesmärgid on saavutatud; nõuab kindlalt, et kavatsuse avaldamine või tahe sellise korra kehtestamiseks, mis annaks positiivseid tulemusi, on igati teretulnud, aga rõhutab, et need ei või sanktsioonide hindamisel mingil juhul asendada käegakatsutavaid ja tegelikke edusamme võrdluskriteeriumide täitmise suunas;

34.

leiab, et Hiinale kehtestatud relvaembargo näitab ELi järjekindlust ja ühtsust, arvestades, et see embargo kehtestati algselt 1989. aasta veresauna tõttu Tiananmeni väljakul ning EL ei ole praeguseni saanud ühtegi selgitust selle massimõrva kohta, mistõttu puudub põhjus kõnealuse embargo lõpetamiseks;

35.

palub välissuhete volinike töörühma sanktsioonide allüksusel (RELEX/ Sanktsioonid) oma mandaat täielikult täita; rõhutab kindlalt eelkõige vajadust viia enne sanktsioonide vastuvõtmist läbi uurimine ja pärast nende vastuvõtmist anda regulaarselt uuendatud teavet arengutest ning arendada välja piiravate meetmete rakendamise ja kohaldamise parimad tavad;

36.

tunnistab, et riigid, samuti rahvusvahelised ja piirkondlikud organisatsioonid peaksid vastutama rahvusvaheliste süüliste tegude eest sanktsioonide kehtestamisel ja rõhutab seoses sellega kohtuliku mehhanismi vajadust, et tagada kooskõla rahvusvahelise õiguse ja humanitaarõigusega;

37.

nõuab, et Euroopa Parlament oleks kaasatud kõikidesse sanktsiooniprotsessi etappidesse: otsustusprotsess sanktsioonide määramiseks, olukorras kõige sobivama sanktsiooni valimine, samuti võrdlusaluste kindlaksmääramine ja nende rakendamise hindamine läbivaatamise korras ning sanktsiooni tühistamine;

38.

avaldab kahetsust, et hindamiskorra puudumise tõttu ei ole võimalik otsustada sihipäraste meetmete tõhususe üle; tunnistab siiski ELi rõhutatult humanitaarseid kaalutlusi, mistõttu on loobutud üldise majandusliku ulatusega sanktsioonidest, nagu varem tehti Iraagi puhul, ning kehtestatakse sihipärasemaid „arukaid” sanktsioone, mis juhinduvad maksimaalsest toimest konkreetselt nendele, kelle käitumist tahetakse mõjutada, samas minimeerides kahjulikke humanitaarseid mõjusid või tagajärgi inimestele või naaberriikidele, kelle vastu sanktsioonid ei ole suunatud;

39.

on seisukohal, et teistest poliitikavahenditest eraldi kasutatud majandussanktsioonidega on äärmiselt ebatõenäoline sundida karistatavat režiimi tegema oma poliitikas suuremaid muutusi; rõhutab lisaks, et kaugeleulatuvad majanduslikud piirangud võivad tuua kaasa ülearu kõrge majandusliku ja humanitaarse kahju ning kordab seetõttu oma nõuet, et kasutada tuleb hoolikamalt läbimõeldud ja sihipärasemaid majandussanktsioone, mis on mõeldud esmajoones karistatavate režiimide põhiliidrite ja inimõiguste rikkumiste toimepanijate mõjutamiseks;

40.

rõhutab, et igasugused majandussanktsioonid tuleks esmalt ja peamiselt suunata nendesse valdkondadesse, mis ei ole tööjõumahukad ning on piiratud tähtsusega väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks, mis on olulised nii majandusarengu kui tulude ümberjaotamise seisukohalt;

41.

toetab karistatavate režiimide põhiliidrite ning nende lähimate pereliikmete vastu sihipäraste finantssanktsioonide kasutamist, mis mõjutavad otseselt sanktsiooniga karistatavate isikute sissetulekut; rõhutab vajadust, et nende sanktsioonidega kaasneksid piisavad meetmed ELi ettevõtjate vastu, kes teevad kõnealuste isikutega koostööd; rõhutab, et teatavaid kaupu käsitlevate sihipäraste sanktsioonidega, mis haavab karistatava režiimi konkreetset või olulist sissetulekuallikat, kaasneb oht, et sellel on laiaulatuslikum, valimatu mõju elanikkonnale, ja see võib soosida ebaseadusliku majanduse arengut;

42.

on seisukohal, et majandus- ja finantssanktsioone peavad kohaldama kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes ELis ettevõtlusega tegelevad, isegi sel juhul, kui need on sihipärased sanktsioonid, sealhulgas kolmandate riikide kodanikud ja ELi kodanikud ning juriidilised isikud, kes on registreeritud või asutatud ELi liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja kes tegelevad ettevõtlusega väljaspool ELi;

43.

nõuab vara külmutamisel „erakorraliste erandite” piiratud kohaldamist; nõuab, et nähtaks ette erimenetlus vastuväidete arutamiseks juhtudel, kus liikmesriik soovib teha erandit varade külmutamise osas, sest sellise menetluse puudumine nõrgendab piirava meetme tõhusust, arvestades, et liikmesriikidelt nõutakse ainult komisjonile sellisest erandist ette teatamist;

44.

nõuab tegutsemist ELi sihipäraste finantssanktsioonide kohaldamise parandamiseks, tagamaks, et meetmed igakülgselt tegelikkuses blokeeriksid määratud isikute ja üksuste juurdepääsu kõikidele ELi jurisdiktsioonis osutatavatele finantsteenustele, sealhulgas nendele, mis käivad läbi ELi arvelduskoja pankade või kasutavad muul viisil ELi jurisdiktsioonis osutatavaid finantsteenuseid; rõhutab suurema paindlikkuse vajadust sanktsioonide nimekirjade levitamisel ELis ja liikmesriikides kõigile isikutele, kelle suhtes kehtivad kolmanda rahapesu tõkestamise direktiiviga (19) sätestatud kohustused; teeb ettepaneku, et iga liikmesriik määrab ühe ametiasutuse, mis vastutab niisuguse teabe levitamise eest;

45.

nõuab nõukogu ja komisjoni suuremat koostööd SWIFTi juhtkonna ja aktsionäridega Euroopas, et saavutada paremad tulemused musta nimekirja kantud kontode külmutamisel ja sellistelt kontodelt / sellistele kontodele rahaülekannete takistamisel;

46.

palub nõukogul ja komisjonil uurida võimalusi ja meetodeid kasutada sanktsioonidega karistatavate ametiasutuste külmutatud sissetulekuid konstruktiivselt, näiteks eraldades need inimõiguste rikkumise ohvritele või arengueesmärkidele ÜRO põhikirja VII peatüki raames;

47.

märgib, et relvaembargod on sanktsioonivorm, mis on mõeldud relva- ja sõjatehnikavoogude peatamiseks konfliktipiirkondadesse või režiimidele, kes võivad neid tõenäoliselt kasutada siserepressioonideks või välisriigi ründamiseks, nagu on märgitud relvaekspordi toimimisjuhendis;

48.

nõuab liikmesriikide ja komisjoni kooskõlastatud koostööd ELi relvaembargode, mida kohaldab iga liikmesriik, rakendamisel;

49.

palub liikmesriikidel relvaekspordi osas vastu võtta ühine seisukoht, mis muudab praeguse relvaekspordi toimimisjuhendi õiguslikult siduvaks;

50.

nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid jätkaksid tööd ÜRO järelevalve ja jõustamisvolituste parandamiseks, ja toetab seisukohta, et tuleks asutada alaline ÜRO töörühm „konfliktikaupade” kaubanduse ja nendega seotud sanktsioonide kehtestamise väärtuse hindamiseks;

51.

tuletab meelde, et sissesõidupiirangud (reisikeelud, viisakeelud) on üks esimesi samme ELi sanktsioonide reas, millega kaasneb musta nimekirja kantud inimestele või valitsusvälistele üksustele keeld osaleda ELi ametlikel kohtumistel ja ka isiklikel põhjustel ELi reisimise keeld;

52.

märgib murega, et liikmesriikide ühinemine ELi viisakeeldudega ei ole olnud optimaalne; palub liikmesriikidel reisipiirangute ja asjaomaste erandite kohaldamiseks vastu võtta kooskõlastatud lähenemisviis;

53.

võtab arvesse tõsiasja, et ELi autonoomsed terrorismivastased sanktsioonid ja ÜRO Julgeolekunõukogu terrorismivastaste sanktsioonide rakendamine ELi poolt on mõlemad mitmel korral kaevatud Euroopa Kohtusse ja Esimese Astme Kohtusse;

54.

tuletab meelde ELi liikmesriikide kohustust töötada sanktsioonid välja kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikega 2, milles nõutakse, et liit austab põhiõigusi, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga ja nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest põhiseaduslikest tavadest; rõhutab, et praegune musta nimekirja kandmise kord on nii ELi kui ka ÜRO tasandil õiguskindluse ja õiguskaitsevahendite poolest puudulik; nõuab tungivalt, et nõukogu teeks kõik järeldused ja kohaldaks täielikult Esimese Astme Kohtu otsuseid ELi autonoomsete sanktsioonide kohta;

55.

palub nõukogul ja komisjonil vaadata läbi kehtiv musta nimekirja kandmise ja nimekirjast kustutamise kord, et austada musta nimekirja kantud isikute ja üksuste menetlus- ja materiaalõiguslikke inimõigusi ja eelkõige rahvusvahelisi standardeid tõhusa õiguskaitsevahendi kasutamiseks sõltumatus ja erapooletus organis ja nõuetekohases õigusemõistmises, sealhulgas õigust teavitamisele ja piisavale teabele isiku või üksuse vastu esitatud süüdistustest ja tehtud otsusest, ning õigust hüvitamisele inimõiguste rikkumise eest; palub samuti ELi liikmesriikidel edendada sellist kontrolli ÜRO mehhanismide raames, et tagada põhiõiguste austamine terrorismivastases võitluses sihipäraste sanktsioonide kohaldamisel;

56.

on seisukohal, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 75 on võimalus, mida Euroopa Parlament peab kasutama praeguses musta nimekirja kandmise praktikas puuduste kõrvaldamiseks ja toetab kõiki käimasolevaid parlamendi töid, mis kavatsetakse võtta 2009. aasta õigusloomeprogrammi päevakorda;

57.

kahetseb, et ükski kohtuorgan ei ole volitatud hindama musta nimekirja kandmise korra õigsust, arvestades et musta nimekirja kandmise aluseks olevad tõendid põhinevad peamiselt salateenistuste käsutuses oleval teabel, mis ipso facto tegutsevad salaja; on samas seisukohal, et niisugune põhimõtteline konfidentsiaalsus ei peaks muutuma karistamatuseks rahvusvahelise õiguse rikkumise korral; palub sellega seoses liikmesriikidel tagada tõhus parlamentaarne kontroll salateenistuste töö üle; peab seoses sellega vajalikuks kaasata Euroopa Parlament juba toimivasse liikmesriikide luureorganite järelevalvekomiteede konverentsi töösse;

58.

kinnitab samas, et terrorismivastaste nimekirjade süsteem on eeldusel, et see järgib kõige hiljutisemaid Euroopa Kohtu otsuseid, Euroopa Liidu terrorismivastase poliitika tõhus vahend;

59.

rõhutab, et terrorism ohustab turvalisust ja vabadust ning nõuab seetõttu, et nõukogu vaataks läbi ja täiendaks terroriorganisatsioonide nimekirja, võttes arvesse nende tegevust kõigil kontinentidel;

60.

märgib, et EL on alati propageerinud positiivset lähenemisviisi sanktsioonide kasutamisele, eesmärgiga stimuleerida muutust; rõhutab, et on oluline eelistada üldist integreeritud tegutsemist samal ajal survet ja stiimuleid ühendavas strateegias;

61.

on seisukohal, et avatuse strateegia ja sanktsioonipoliitika ei välista teineteist; on seetõttu arvamusel, et ELi sanktsioonipoliitika võib aidata parandada inimõiguste tunnustamist karistatavas riigis, kui see vaadatakse läbi selge eesmärgiga kehtestada positiivsete meetmete poliitika; märgib siinkohal ära 2007. aasta novembrist 2008. aasta aprillini Usbekistani suhtes kehtestatud sanktsioonide tsükli: jätkates aasta vältel Andijani tapatalgutes juurdluse läbiviimise ja inimõiguste austamise algkriteeriumide täitmata jätmise eest kehtestatud sanktsioone, otsustas nõukogu viisakeelu peatada, andes Usbekistani valitsusele kuus kuud aega rea inimõiguste kriteeriumide täitmiseks, vastasel korral oleks viisakeeld automaatselt taastatud; märgib, et lubaduste ja sanktsioonide kooslus andis mõningaid positiivseid tulemusi tänu võimalikule sanktsioonide automaatsele taastamisele ja täpsete tingimuste kindlaks määramisele; rõhutab, et neid tingimusi peab olema võimalik täita piiratud aja jooksul ja need peavad olema üldise sanktsioonirežiimi seisukohast asjakohased; kahetseb samas, et seni ei ole ilmnenud märkimisväärseid positiivseid arenguid ja et jätkuvalt ei toimu Usbekistani valitsusega koostööd;

62.

nõuab tungivalt, et sanktsioonidega kaasneksid laiaulatusliku strateegia raames süstemaatiliselt tugevdatud positiivsed meetmed kodanikuühiskonna, inimõiguste kaitsjate ja igat liiki inimõigusi ja demokraatiat edendavate projektide toetamiseks; nõuab, et teemaprogrammid ja -vahendid (Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus (EIDHR) (20), valitsusvälised osalejad, inimestesse investeerimine), aitaksid selle eesmärgi saavutamisele täiel määral kaasa;

63.

palub nõukogul ja komisjonil kasutada Lissaboni lepingu ratifitseerimisega ja sellele järgnenud Euroopa välisteenistuse loomisega antud võimalust, et tagada Euroopa välisteenistuse eri vahendite sidususe optimeerimine ELi veelgi tõhusama sanktsioonipoliitika põhitegurina;

64.

palub nõukogul ja komisjonil viia läbi ELi sanktsioonipoliitika igakülgne ja põhjalik hindamine, et määrata kindlaks, millist mõju see avaldab ning milliseid meetmeid tuleks selle tugevdamiseks võtta; nõuab, et nõukogu ja komisjon esitaksid nimetatud meetmete programmi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles hindama sanktsioonide mõju kõnealuste riikide arengupoliitikale ja ELi kaubanduspoliitikale;

65.

kutsub komisjoni üles tagama, et arengukoostöö rahastamisvahendi ja Euroopa Arengufondi arenguabi strateegiad oleksid kooskõlas kehtivate sanktsioonide ning inimõiguste dialoogidega; kutsub komisjoni üles tagama, et üldise eelarvetoetuse tingimused, kaasa arvatud nn aastatuhande arengueesmärkide lepingud oleksid selgelt seotud inimõiguste ja demokraatia kriteeriumidega;

66.

palub nõukogul ja komisjonil ära kasutada võimalus, mille annab Lissaboni lepingu ratifitseerimine, ametisse määratud liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja – kes on samal ajal komisjoni asepresident ja välisasjade nõukogu eesistuja – ja sellele järgnenud Euroopa välisteenistuse loomine selleks, et teha ELi välismeetmed sidusamaks ja järjekindlamaks, parandada sanktsioonidega tegelevate asjaomaste ELi teenistuste ekspertteadmisi ja tugevdada eri teenistuste koostööd;

67.

nõuab samal ajal piiravate meetmete sidusama ja tõhusama rakendamise tagamiseks liikmesriikide pädevate asutuste ja komisjoni tihedamat koostööd;

68.

palub ühtlasi liikmesriikidel, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed, püüda süstemaatiliselt saavutada Euroopa Liidu poolt vastu võetud sanktsioonide rahvusvaheline ulatus vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 19;

69.

kutsub liikmesriike üles ÜRO Julgeolekunõukogus töötades mitte rikkuma kohustusi, mis nad on muu hulgas võtnud inimõiguste austamise osas, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni raames;

70.

kohustab parlamendi organeid, eelkõige alalisi ja ajutisi delegatsioone, kasutama oma kontakte sanktsioone mittekohaldatavate riikide parlamentidega, et suurendada arusaamist asjaomase piirkonna suhtes kehtivatest ELi sanktsioonirežiimidest ja uurida kooskõlastatud tegevuse võimalusi inimõiguste edendamiseks;

71.

kutsub komisjoni üles asutama sõltumatute ekspertide võrgustikku, kelle ülesandeks on teha olukorrast olenevalt nõukogule ettepanekuid kõige asjakohasemate piiravate meetmete kohta ja koostada regulaarselt olukorra arengu kohta raporteid seatud kriteeriumide ja eesmärkide seisukohast, ning vajadusel soovitada parandusi sanktsioonide rakendamises; on seisukohal, et sellise võrgustiku asutamine parandaks sanktsioonide läbipaistvust ja selleteemalisi arutelusid üldiselt ning tugevdaks ühtlasi sanktsioonide rakendamist ja pidevat järelevalvet konkreetsetel juhtudel; on ühtlasi seisukohal, et komisjon peaks võtma suurema initsiatiivi selge ELi sanktsioonipoliitika määratlemisel;

72.

on seisukohal, et ELi sanktsioonipoliitika õiguspärasust, mis on ÜVJP põhiline ja tundlik osa, tuleb kindlustada parlamendi kaasamisega kõikidesse menetlusetappidesse, ja seda kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21, eriti sanktsioonide kavandamisel ja rakendamisel nõukogu ja komisjoniga süstemaatilise konsulteerimise vormis ja nende aruannete abil; on samuti seisukohal, et Euroopa Parlament peaks osalema kontrollis, et need, kelle suhtes sanktsioone rakendatakse, saaksid teavet kriteeriumide täitmise kohta; teeb oma inimõiguste allkomisjonile ülesandeks süstematiseerida ja kontrollida tööd selles valdkonnas kõikide sanktsioonide osas, mille eesmärgid ja võrdluskriteeriumid puudutavad inimõigusi;

73.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja Euroopa Parlamentidele, samuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Euroopa Nõukogu peasekretäridele.

1.

Käesolevas artiklis tähendab mõiste „lepinguosalised” ühelt poolt ühendust ja Euroopa Liidu liikmesriike ning teiselt poolt iga üksikut AKV riiki.

2.

4.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 295/62

A.

arvestades, et emade tervis (viies aastatuhande arengueesmärk) on aastatuhande arengueesmärkide seas valdkond, milles on tehtud kõige vähem edusamme, ning seetõttu on see üks nendest eesmärkidest, mille saavutamise tõenäosus 2015. aastaks on kõige väiksem, eriti Sahara-taguse Aafrika ja Lõuna-Aasia riikides;

B.

arvestades, et igal aastal sureb raseduse või sünnituse ajal üle poole miljoni naise ning 99 % neist sureb arenguriikides; arvestades, et 20 aasta jooksul on emade suremus Sahara-taguses Aafrikas vähenenud vaid 0,1 % aastas ning ühel kuueteistkümnest naisest selles piirkonnas on eluaegne risk surra raseduse või sünnituse ajal; arvestades, et emade suremus on kõige dramaatilisem tervishoiualase ebavõrdsuse näitaja maailmas;

C.

arvestades, et lisaks geograafilisele ebavõrdsusele nähtub emade suremuse alastest kogemustest ja uurimustest, et emade suremuse määr erineb oluliselt sõltuvalt jõukusest, rassist ja etnilisest kuuluvusest, elukohast linnas või maal, kirjaoskuse tasemest ning isegi keelelisest ja usulisest jaotumusest riigisiseselt, sealhulgas tööstusriikides, ning seega on tegemist suurima erinevusega kogu rahvatervise statistikas;

D.

arvestades, et G8 riigid leppisid kokku tervishoiumeetmetes, mille kohaselt aidatakse Aafrikas koolitada ja värvata 1,5 miljonit tervishoiutöötajat ning tagada, et 80 % emasid abistaks sünnituse ajal väljaõppinud tervishoiutöötaja; arvestades, et meetmed hõlmavad ka kohustust suurendada 36 Aafrika riigis, kus tervishoiutöötajate nappus on kõige teravam, nende arvu 2,3 ni tuhande inimese kohta; arvestades, et sellegipoolest ei mainita 10 miljardi USA dollari kättesaadavaks tegemist, mille abil oleks kodanikuühiskonna aktivistide väitel võimalik päästa igal aastal kuue miljoni ema ja lapse elu;

E.

arvestades, et emade suremus ja haigestumus kujutab endast üleilmset tervishoiukriisi ning et igal aastal sureb sünnitusel hinnanguliselt 536 000 naist, kusjuures ühel kahekümnest naisest on tõsised tüsistused alates kroonilistest põletikest kuni invaliidsust põhjustavate vigastusteni, näiteks sünnitusjärgne fistul, või eluaegse invaliidsuseni;

F.

arvestades, et ei ole mingi saladus, miks naised raseduse ja sünnituse ajal surevad – emade suremuse põhjused on selged ja teada, nagu on ka selle ärahoidmise vahendid;

G.

arvestades, et emade suremuse põhjusi oleks võimalik vältida turvalise emade tervishoiu ning juurdepääsu abil tõhusatele rasestumisvastastele vahenditele ning seaduslikele ja turvalistele abortidele;

H.

arvestades, et emade suremust võiks vältida pereplaneerimise meetodite parema kättesaadavuse ja kasutuselevõtuga, ohutu ja kvaliteetse arstliku hoolduse kättesaadavuse ja pakkumisega emadele eeskätt raseduse ajal, sünnitusel, sh erakorraline sünnitusabi, ja pärast sünnitust ning naiste tervise ja toitumise ning seisundi parandamisega ühiskonnas;

I.

arvestades, et kuna selline ennetav lähenemisviis hõlmab naiste ja tervishoiutöötajate koolitamist, et nad oleksid võimelised ära tundma rasedus- ja sünnitusaegseid tüsistusi ja otsima vastavat abi, on vaja sobivat tervishoiuasutuste võrgustikku, milleni võiks olemasolevat infrastruktuuri ja transporti arvestades jõuda mõistliku aja jooksul, ning piisavate tervishoiuteenuste pakkumist koolitatud personali poolt lähedalasuvates tervishoiuasutustes, mille korraldus on tõhus ja mis on varustatud elektri, vee ja meditsiiniseadmetega, kaasa arvatud maapiirkondades;

J.

arvestades, et ennetatav emade suremus rikub naiste ja teismeliste tüdrukute õigust elule, nagu see on sätestatud paljudes rahvusvahelistes inimõigustega seotud kohustustes, näiteks ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, ning et emade suremuse ja haigestumuse põhjused võivad endast kujutada ka muude inimõiguste rikkumist, kaasa arvatud naiste ja tüdrukute õigus olla kõrgeimale standardile vastava füüsilise ja vaimse tervise juures ning õigus omada juurdepääsu põhilistele tervishoiuteenustele, ilma et neid diskrimineeritaks;

K.

arvestades, et õigus seksuaalsele ja reproduktiivsele enesemääramisele hõlmab õigust abielluda, omada perekonda ja astuda vabatahtlikult seksuaalsuhetesse, aga ka õigust olla kaitstud seksuaalse vägivalla ja sunni eest;

L.

arvestades, et riikidel on kohustus osutada tervishoiuteenuseid kui õigust kas ise või teiste kaudu, ning arvestades, et isegi piiratud vahenditega riikidel on võimalik võtta koheseid meetmeid, millel oleks mõju emade tervisele;

M.

arvestades, et emade suremuse ja sünnitusega seotud vigastuste põhjused ei ole niivõrd praktilist või struktuurset laadi, kuivõrd nad seonduvad pigem ühiskonnas üldiselt ebasoodsamas olukorras olevatele naistele omistatud madalama väärtuse ja staatusega, ning arvestades, et sarnase majandusarengu tasemega riikides on naiste kõrgemal staatusel ja emade väiksemal suremusel otsene seos;

N.

arvestades, et naised on mitmete diskrimineerimise vormide tõttu, kaasa arvatud meeste ja naiste ebavõrdsus majapidamises, naistele kahjulikud traditsioonid, naistevastane vägivald, mõjuvõimu puudumine oma reproduktiivtervise ja sellega seotud õiguste üle, tüdrukutest imikute hülgamine ja naise stereotüüp, mis näeb naist peamiselt ema ja hoolitsejana, eriti ohustatud just raseduse ja sünnituse ajal; arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on CEDAW-i ratifitseerinud;

O.

arvestades, et ÜRO peaassamblee on lisanud üldise juurdepääsu reproduktiivtervishoiule 2015. aastaks ühe rahvusvahelise üldsuse aastatuhande arengueesmärgina viienda aastatuhande arengueesmärgi alla, et vähendada emade suremust;

P.

arvestades, et ICPD-l lubas rahvusvaheline üldsus anda uusi vahendeid, nimetades reproduktiivtervishoidu (kaasa arvatud pereplaneerimine ja emadusega seotud tervishoiuteenused) rahvusvaheliste arengupüüete keskseks eesmärgiks;

Q.

arvestades, et pereplaneerimise toetamine ei ole suurenenud, vaid vähenenud, ja rahastamise kogumaht on nüüd palju väiksem kui 1994. aastal, olles langenud absoluutarvestuses 723 miljonilt USA dollarilt 1995. aastal 442 miljoni USA dollarini 2004. aastal;

R.

arvestades, et EL on võtnud viienda aastatuhande arengueesmärgi täitmiseks regulaarseid ja järjepidevaid kohustusi – hiliseim neist oli eespool nimetatud ELi tegevuskava aastatuhande arengueesmärkide kohta;

S.

arvestades, et vaatamata kõnealuse probleemi tõsidusele ja inimõiguste rikkumisele on emadele mõeldud tervishoiuteenused jäänud rahvusvaheliste foorumite päevakorras vähetähtsale kohale ja konkreetsetele haigustele osutatud tähelepanu varju, mistõttu emade suremus on muutunud vähetähtsaks küsimuseks, ning kõrge HIV nakatumismäär on soodustanud emade suremuse ja haigestumise vähendamisel tehtavate edusammude peatumist või aeglustumist,

1.

tunneb sügavat muret asjaolu pärast, et emade suremus (viienda aastatuhande arengueesmärgi raames) on ainus aastatuhande arengueesmärk, mille osas alates 2000. aastast mitte ainult puudub edasiminek, eriti Sahara-taguses Aafrikas ja Lõuna-Aasias, vaid mille näitajad olid 20 aastat tagasi samad mis praegu;

2.

märgib, et lisaks haridusele aitab naistele suuremate õiguste andmine oluliselt kaasa emade tervishoiu parandamise (viies aastatuhande arengueesmärk) saavutamisele;

3.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tähtsustama aastatuhande arengueesmärke käsitleva ÜRO kõrgetasemelise kohtumise eel esmajärjekorras viienda aastatuhande arengueesmärgi saavutamiseks võetavaid meetmeid;

4.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles vähendama erinevusi tööstusriikide ja arenguriikide emade suremuse määra vahel, suurendades investeeringuid ja meetmeid tervishoiu valdkonna inimressursi parandamiseks ning pakkudes rohkem ressursse ja võttes kohustusi tervishoiusüsteemide ja esmatasandi tervishoiu infrastruktuuri tugevdamiseks, eraldades muu hulgas vahendeid seireks, järelevalveks, peamiseks rahvatervisega seotud tegevuseks, tegevuseks kohalikul tasandil ja muudeks vajalikeks tugifunktsioonideks;

5.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles suurendama pingutusi, et kaotada ennetatav emade suremus ja haigestumus, arendades, rakendades ja korrapäraselt hinnates emade suremuse ja haigestumusega üleilmseks vähendamiseks koostatud tegevuskavasid, milles kasutatakse õigluspärast, süsteemset ja jätkusuutlikku inimõigustel põhinevat lähenemist, mida toetavad ja lihtsustavad tugevad institutsioonilised mehhanismid ja rahalised vahendid;

6.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles laiendama emadele mõeldud tervishoiuteenuste osutamist esmatasandi arstiabi raames, tuginedes teadliku valiku mõistele, turvalise emaduse alasele koolitusele, sihipärasele ja tõhusale sünnituseelsele hooldusele, emade toitumisprogrammidele, asjakohasele sünnitusabile, mis aitab vältida keisrilõigete ülemäärast kasutamist ja näeb ette erakorralise sünnitusabi, suunamisteenustele raseduse, sünnituse ja abordiga seotud tüsistuste korral, sünnitusjärgsele hoolekandele ning pereplaneerimisele;

7.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles edendama kõikide naiste juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervist käsitlevale igakülgsele teabele ja teenustele;

8.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles võtma vastu ja arendama emade suremuse vähendamiseks juba hästi sissetöötatud näitajaid ja võrdlusaluseid (sealhulgas ametliku arenguabi eraldamine) ning looma järelevalve- ja aruandlusmehhanisme, mis viiksid kehtiva poliitika ja programmide pideva parandamiseni;

9.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama reproduktiivterviseteenuste taskukohasust, kättesaadavust, juurdepääsetavust ja head kvaliteeti ning suunama maksimaalsed olemasolevad vahendid emade suremuse vähendamise poliitikasse ja programmidesse;

10.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama usaldusväärsete ja ajakohaste andmete kogumine, et aidata rakendada emade suremuse ja haigestumise vähendamisega seotud tegevusi;

11.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles võimaldama piisava hulga oskuslike sünnitusabiliste tagamiseks koolitust, suutlikkuse suurendamist ja infrastruktuuri, et tagada kõigile rasedatele naistele ja tüdrukutele juurdepääs sellistele abilistele ning et programmid ja riiklikud tegevuskavad kajastaksid seda eesmärki;

12.

nõuab, et riiklike terviseprogrammide raames suurendataks HIV testimist raseduse eel ja selle vältel, retroviiruse vastast ravi HIVi nakatunud rasedate naiste puhul ning HIV ennetusabinõusid, nagu teavituskampaaniad ja koolitus;

13.

nõuab tungivalt, et EL oleks ka edaspidi seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õiguste toetamise püüdlustes esirinnas, säilitades ICPD tegevuskava rakendamiseks vajaliku rahastamise taseme, ning väljendab kahetsust, et Sahara-taguses Aafrikas, kus on suurim emade suremuse määr, on ka maailma madalaim rasestumisvastaste vahendite kasutamise määr (19 %) ning 30 % emade suremusest selles piirkonnas on tingitud ebaturvalistest abortidest;

14.

usub, et reproduktiivtervishoiule üldise juurdepääsu tagamise aastatuhande arengueesmärgi saavutamiseks aastaks 2015 tuleb suurendada ELi poolset rahastamist, sest vastasel juhul jätkub naiste elude kaotus raseduse ja sellega seonduvate põhjuste tõttu;

15.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja programme ja poliitikat, mis on suunatud emade suremuse ennetamise jaoks olulistele terviseteguritele, nagu osalemine tervist puudutavate otsuste tegemise protsessis, teave seksuaal- ja reproduktiivtervise kohta, kirjaoskus, toitumine, mitte-diskrimineerimine ja soolise võrdõiguslikkusega seotud sotsiaalsed normid;

16.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles jätkama emade suremuse vähendamisel tehtud edusamme, osalema aktiivselt üleilmsetes foorumites, näiteks „Countdown to 2015”, jagama asjakohaste programmide ja poliitika kohta parimaid tavasid ning soodustama olukorra paranemise jätkumist;

17.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid ei taganeks aastatuhande arengueesmärkide (sh viies aastatuhande arengueesmärk) saavutamiseks võetud rahastamiskohustustest, ning kutsub nõukogu eesistujariiki üles võtma juhtrolli ja näitama eeskuju, tagades piisava ja prognoositava rahastamise ning pingutuste suurendamise, et päästa elusid;

18.

tuletab meelde liikmesriikide kohustust saavutada 2015. aastaks eesmärk, mille kohaselt ametlik arenguabi moodustab 0,7 % rahvamajanduse kogutoodangust, ning kutsub praegu eesmärgi täitmisest kaugel olevaid liikmesriike üles pingutusi suurendama;