11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/1

1.1

EMSK tervitab eesistujariigi Prantsusmaa algatust. Samuti viitab komitee nõukogu 20. novembri 2008. aasta soovitusele noorte vabatahtlike liikuvuse kohta Euroopas (1). Kuid arvestades noorte inimeste aktiivset ühiskonnas osalemist käsitlevate süsteemide paljusust, on kõige parem võtta Euroopa algatuse aluseks raamistik, mida iseloomustavad järgmised elemendid:

1.2

Ühiskonnaelus, sealhulgas ka rahvusvahelises suhtluses aktiivne osalemine on väga kasulik isiksuse arengule, eriti noorte inimeste puhul, samuti organiseeritud kodanikuühiskonna arengule Euroopas. Vabatahtlike jaoks on see ainulaadne võimalus formaalseks ja informaalseks õppeks ning sotsiaalsete ja keeleoskuste omandamiseks. See võib teadvustada noortele senisest enam, et nad on Euroopa kodanikud, ja kinnistada nendes kavatsust jätkata oma pühendumist hilisemas elus. Teiste vanusegruppide, nt vanemate inimeste kaasamine kõnealustesse skeemidesse võimaldaks neil kasutada oma elukogemust. See mõjub positiivselt nende tervisele ja elukvaliteedile. Erinevatesse vanusegruppidesse kuuluvate inimeste vabatahtlik koostegevus aitab kaasa põlvkondadevahelise vastastikuse mõistmise parandamisele.

1.3

EMSK on arvamusel, et Euroopa Liit peaks püstitama ambitsioonikaid eesmärke, et saavutada inimeste laialdasem osalemine kodanikuühiskonnas. Esialgne samm on järgida EMSK varasemas arvamuses sisalduvaid soovitusi (2).

1.4

EMSK näeks seega hea meelega, et liikmesriigid käivitaksid koostöö vabatahtliku tegevuse korraldajate vahel, kusjuures vabatahtliku tegevuse olemasolevad vormid hõlmaksid rahvusvahelist elementi.

1.5

EL võiks edendada Euroopa kodanikualgatust (3), mis kombineeriks vahetusprogrammide poliitikaid ja tegevusi ja ulatuks kaugemale tänasest rõhuasetusest noortele. Üks eesmärk võiks olla panus Euroopa integratsiooni. EMSK peab loomulikuks, et Euroopa Liit pühendab rohkem sedalaadi programmidele rahalisi ressursse. Noorte vahetusprogrammides osalejate arvu tuleks kahekordistada ja märkimisväärselt tuleks suurendada ka teiste vanuserühmade osalustaset.

1.6

EMSK leiab, et on vaja püüda kaasata suuremal määral puudega inimesi ja eelkõige väiksemate võimalustega noori.

1.7

On oluline tagada parem koostöö olemasolevate riiklike ja Euroopa Liidu programmide vahel, vähendada tehnilisi takistusi ning tervise- ja õnnetusjuhtumikindlustusega seotud probleeme. Selleks otstarbeks võiks Euroopa Liit kaaluda nn kaubamärgi väljatöötamist vahetusprogrammidele, mis vastavad Euroopa Liidu kvaliteedistandarditele. Mis tahes vormis vabatahtlike tegevuste kvaliteet on tähtis ja see tuleb tagada sobivate vahenditega.

1.8

Komitee peab oluliseks kolmandate riikide kaasamist, mille abil saavad vabatahtlikud läbida teenistuse mõnes välisriigis, andes oma panuse ELi töösse aastatuhande eesmärkide saavutamisel ja Euroopa arengu- ja humanitaarabipoliitika rakendamisel.

1.9

EL peab kõnealust valdkonda hindama, algatades ja toetades teaduslikku uurimistegevust, ja arendama statistika osa.

1.10

Lahendamist vajavad ka tervishoiu- ja ohutuse küsimused. Vabatahtlikel peaks olema sotsiaalne kaitse nende teenistuse ajal, kuid see on keeruline, kui rahvusvahelisel tasandil on vabatahtlike sotsiaalkindlustust reguleerivad sätted riikide lõikes erinevad. Seetõttu soovitab komitee komisjonil edendada kõnealustel teemadel ühiseid arusaamu ning kutsub liikmesriike ja vastavaid asutusi üles neid olulisi küsimusi lahendama.

1.11

EMSK on teadlik sellest, et kõnealune teema vajab järelmeetmeid, nt konverentsi näol. Sinna tuleks kaasata kõikide riigisiseste kodanikuteenistuse organid, Euroopa Komisjon ja kas noorsootöös või vabatahtlikus teenistuses aktiivselt osalevad valitsusvälised organisatsioonid ning konverentsi eesmärk oleks edendada Euroopa kodanikualgatus raamistiku väljaarendamist.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab soojalt eesistujariigi Prantsusmaa algatust paluda komiteel koostada ettevalmistav arvamus Euroopa kodanikuteenistuse kohta.

2.2

Kuid arvestades noorte inimeste aktiivset ühiskonnas osalemist käsitlevate süsteemide paljusust, olgu siis tegemist kodanikuteenistuse, vabatahtliku teenistuse või muud liiki osalusega, peab Euroopa Liidu algatusel olema selge raamistik ja määratlus. EMSK usub, et parim viis Euroopa Liidu tasandil sellele küsimusele lähenemiseks on minna traditsioonilisest kodanikuteenistusest kaugemale ning võtta Euroopa algatuse aluseks raamistik, mida iseloomustavad järgmised elemendid:

2.3

Seda võiks nimetada Euroopa kodanikualgatuseks ning see võiks hõlmata paljusid eri liikmesriikide traditsioone ja tavasid vabatahtliku tegevuse, sealhulgas ka kodanikuteenistuse vallast.

2.4

Juba Euroopa Ühenduse asutamislepingus olid sätted noorte töötajate vahetamise kohta Euroopa rahvaste vahelise solidaarsuse edendamiseks ja süvendamiseks.

2.5

Ühes varasemas EMSK arvamuses (4) vabatahtliku töö teemal anti mitmeid soovitusi, nende hulgas:

2.6

EMSK leiab, et kuigi on tehtud edusamme, ei ole paljusid soovitusi ja ettepanekuid kuulda võetud. Käesoleva arvamusega rõhutab komitee veel kord vajadust kõnealuse varasema arvamuse soovituste täitmise ja ka ambitsioonide suurendamise järele vabatahtliku tegevuse konkreetse osa, nimelt vabatahtliku teenistuse osas.

2.7

Komitee on veendunud, et kodanikuühiskond on vaja laiemalt kaasata Euroopa integratsiooni. Kõikidele vanuserühmadele kättesaadav ambitsioonikas Euroopa kodanikualgatus saab aidata ületada usalduslõhet tavakodaniku ja Euroopa Liidu vahel. Inimeste kodanikuaktiivsuse edendamine aitab tugevdada Euroopa Liidu põhimõtteid, milleks on vabadus, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine, naiste ja meeste võrdõiguslikkus ning mittediskrimineerimine.

2.8

Komitee rõhutab vajadust, et kõik inimesed, kuid eriti noored ja/või ebasoodsas olukorras olevad inimesed osaleksid rohkem aktiivselt ühiskonnaelus, et tugevdada nende kodaniku- ja solidaarsustunnet. Samuti tuleks tugevdada koostööd liikmesriikide, Euroopa Komisjoni ja EMSK vahel kodanikuteenistuste valdkonnas.

2.9

Kehtivas aluslepingus on noorsoopoliitika ja kodanikutegevuse õiguslik alus artiklites 149 ja 151, milles välistatakse igasugune õigusaktide ühtlustamine, kuid antakse ELile võimalused liikmesriikide vahelise koostöö toetamiseks ja edendatakse noorte vahetust. Lissaboni lepinguga laiendatakse mõnevõrra noorsoopoliitika reguleerimisala, lisades noorte osalemise Euroopa demokraatlikus elus.

2.10

Lissaboni lepinguga, kui see jõustub, kehtestatakse raamistik noorte eurooplaste panustele Euroopa Liidu humanitaarabi meetmetesse – Euroopa vabatahtliku humanitaarabi korpus.

2.11

Praegu viiakse vabatahtlikku tegevust läbi eelkõige avatud koordinatsiooni meetodi abil Euroopa Liidu noorsoopoliitika raamistiku kaudu, mis koosneb kolmest peamisest harust:

2.12

On mitmeid põhjusi mõelda järele ühiskonnaelus järjest aktiivsema osalemise üle Euroopas. Euroopa Liidul on aastatuhande eesmärkide saavutamisel suurem vastutuse kui ühelgi teisel kontinendil. Euroopa Liit on üks maailma suurimatest rahastajatest. Euroopa kodanike kaasamine maailma suurimate väljakutsete vastuvõtmisse aitaks kaasa mitte üksnes üksikisikute endi arengule, vaid soodustaks ka mõistmist ja looks globaliseerunud maailmas vajalikke võrgustikke.

2.13

Riikide tsiviilteenistused on mõnikord eksisteerinud alternatiivina sõjaväeteenistusele. Koos kohustusliku sõjaväeteenistuse järkjärgulise vähendamisega liikmesriikides ja sõjaväe üha suureneva viimisega elukutselisele alusele vähendatakse ka tsiviilteenistusi. Teisalt võib noorte vabatahtlike teenistuse arendamine olla samuti ahvatlev alternatiiv noorte ühiskonda kaasamiseks, isegi kui sõjaväeteenistus/tsiviilteenistus muutub harvemaks.

2.14

Vabatahtlik tegevus ja teised kodanikuühiskonna algatused nõuavad üha rohkem tähelepanu. ELi liikmesriikide, ühinevate riikide ja Euroopa Komisjoni esindajad tulid Roomas 2004. aasta eesistujariigi Itaalia kutsel kokku esimeseks konverentsiks teemal „Kodanikuteenistus ja noored”. Itaalia konverentsi eesistuja soovitab oma järeldustes muuhulgas:

3.1.1

Programmi „Aktiivsed noored” on kaasatud Euroopa vabatahtlik teenistus. Vabatahtlikud vanuses 18–30 veedavad kaks kuni kaksteist kuud välismaal. Neil on võimalik saada erikoolitust ja nende õppekogemust tunnustatakse ametlikult Youthpassi kaudu. Aastatel 1996–2006 osales 30 000 vabatahtlikku Euroopa vabatahtlikus teenistuses.

3.1.2

Alates 2009. aastast kaasatakse eakad inimesed Grundtvigi programmi raames Euroopa vabatahtlike teenistuse institutsionaliseeritud vormidesse. Hoolimata asjaolust, et alguses ei ole nende vahetuste maht suur, on hea täheldada, et Euroopa Komisjon otsib viise, kuidas toetada eri vanuserühmade tehtavat vabatahtlikku tööd. Lisaks loob Euroopa Komisjoni Kodanike Euroopa programmi raames elluviidav tegevus reaalseid võimalusi eri riikidest ja eri vanuserühmadest pärit vabatahtlike vahetuseks.

3.1.3

Tuhanded ELi riikides töötavad organisatsioonid on paljude aastate jooksul teinud kahepoolset koostööd, mille üks oluline osa on vabatahtlike vahetus. See toimub detsentraliseeritult, kuid selle nähtuse ulatuse kohta andmed puuduvad. Kuid toetudes ainuüksi andmetele vahetuste kohta, mida viivad ellu ülemaailmsetes struktuurides tegutsevad organisatsioonid, on selge, et neis programmides osaleb märkimisväärne arv eurooplasi, eelkõige noored.

3.1.4

Euroopa vabatahtlikul teenistusel on teatavad põhiväärtused ja kvaliteedistandardid, mis on sätestatud Euroopa vabatahtliku teenistuse hartas. Selleks et neid kaitsta ja toetada, on vaja kõigepealt akrediteerida need organisatsioonid, kes on huvitatud Euroopa vabatahtliku teenistuse vabatahtlike lähetamisest või vastuvõtmisest või mõne Euroopa vabatahtliku teenistuse projekti koordineerimisest.

3.1.5

Euroopa programm Erasmus on olnud väga edukas üliõpilaste liikuvuse suurendamisel ja ka kõrgkoolide toetamisel nendevahelises koostöös. Erasmusest võtab osa umbes 90 % Euroopa ülikoolidest ja alates programmi algusest 1987. aastal on osalenud 1,9 miljonit õppurit. Programmiga püütakse eelolevatel aastatel laiendada veelgi selle liikuvusalaseid meetmeid eesmärgiga saavutada 2012. aastaks Erasmuse üliõpilaste arvuks kolm miljonit.

3.1.6

Programmiga Leonardo da Vinci toetatakse nende liikuvust, kes läbivad parasjagu esialgset kutseõpet ja –koolitust, töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate liikuvust ning kutsehariduse ja -koolituse spetsialistide liikuvust.

3.2.1

EMSK tunnistab kodanikuteenistuse ja liikmesriikide teiste, kodanikuaktiivsusele, solidaarsusele ja sotsiaalsele arengule suunatud vabatahtliku tegevuse vormide erinevaid liike ja traditsioone. Ta rõhutab aktiivsete valitsusväliste organisatsioonide rolli ja panuseid kas siis noorsootöö või vabatahtliku teenistuse valdkonnas. Komitee on samuti teadlik asjaolust, et liikmesriikide kodanikuteenistuste programmide ja vabatahtlike tegevuste kirjeldamiseks ei ole eriti palju teavet.

3.2.2

Mitmetes liikmesriikides, nt Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal on juba rakendatud kodanikuteenistust (kohustuslikku või vabatahtlikku) noorte inimeste puhul. Mõned teised riigid on niisuguseid teenistusi kas rakendamas või kaaluvad seda.

4.1.1

Komiteel oleks seega hea meel, kui paljud liikmesriigid, kellel on tugevad traditsioonid ja huvi kõnealuse valdkonna vastu, võtaksid koostöö alustamises juhtimise enda peale, mis lisaks olemasolevatele kodaniku-/tsiviilteenistuse vormidele rahvusvahelise elemendi.

4.1.2

EMSK on nõus sellega, et muret tekitav on koordineeritud tegevuse puudumine erinevate riiklike kavade vahel ja kättesaadava teabe nappus, mis piiravad Euroopa vabatahtliku teenistuse võimalusi. Komitee tervitab ka püüdlusi selleks, et Euroopa vabatahtliku teenistuse kaubamärk saavutaks laiema tuntuse, mis oleks võrreldav programmi ERASMUS tuntusega.

4.2.1

EMSK on arvamusel, et Euroopa Liit peaks püstitama ambitsioonikaid eesmärke, et saavutada inimeste laialdasem osalemine kodanikuühiskonnas. Esialgne samm on järgida EMSK varasemas arvamuses sisalduvaid soovitusi (vt punkt 2.5).

4.2.2

EL peaks edendama Euroopa kodanikualgatust, mis kombineeriks vahetusprogrammide meetmeid ja tegevusi ning mis ei paneks rõhku ainult noortele, vaid tagaks laiema haarde Euroopas. Teenistusperiood tuleks ideaaljuhul läbi teha mõnes muus riigis kui osaleja päritoluriik. EMSK leiab, et Euroopa Liit peaks pühendama sedalaadi programmidele rohkem rahalisi ressursse.

4.2.3

Esmajoones tuleks püüda kahekordistada noorte vabatahtlike vahetusprogrammides osalejate arvu. See peaks olema võimalik arvestades, et täna hõlmab programm Erasmus rohkem kui 100 000 õppurit, samal ajal kui teised noorte vahetused Euroopas kaasavad praegu vaid väga väikest osa Euroopa noortest. Pikas perspektiivis võiksid need programmid püüda saavutada samasugust osalustaset nagu Erasmus.

4.2.4

EMSK leiab, et on vaja püüda kaasata suuremal määral puudega inimesi. Sellel rühmal oleks kodanikuühiskonnas osalemisest kõige rohkem kasu, kuid sageli pole neil noortel selleks piisavalt rahalisi vahendeid ja/või haridust.

4.2.5

Kõnealune algatus peaks kaasama ka teisi rühmi peale noorte. Euroopa vananeb, kuid vanemad inimesed on aktiivsemad kui varem ja tahavad samuti ühiskonnas nähtavamat rolli mängida. Teiste rühmade, nt pensionäride kaasamine kavasse aitaks EMSK arvates kaasa nn aktiivse vananemise kontseptsioonile ja ka eri riikidest pärit uute inimrühmade üksteisele lähemale toomisele. See võimaldab vanematel inimestel edaspidigi ühiskonnaelus osaleda, oma elukogemust ära kasutada ja end kasulikuna tunda. See avaldaks positiivset mõju ka nende tervisele ja elukvaliteedile. Vabatahtlik tegevus, kus noored ja vanad töötavad ühiselt, soodustab põlvkondadevahelist mõistmist, kogemuste vahetamist ja üksteise toetamist.

4.2.6

Oluline on tagada parem koostöö olemasolevate riigisiseste ja Euroopa Liidu programmide vahel. See vähendaks selliseid tehnilisi takistusi nagu noorte kodanikuteenistuse kogemuse ja kvalifikatsiooni vastastikuse tunnustamise puudumine seoses tervise- ja õnnetusjuhtumikindlustuskaitset puudutavate küsimustega. Selleks otstarbeks peaks Euroopa Liit võtma vastu otsuse töötada välja kaubamärk vahetusprogrammidele, mis vastavad Euroopa Liidu kvaliteedistandarditele.

4.2.7

Praegu on riigi toetus oluline programmide väljatöötamise stimuleerimisel ja kvaliteedistandardite tagamisel. Kuid ükski riik ei kata vabatahtlike projektide kõiki kulusid, eriti rahvusvaheliste tegevuste osas, ning sageli otsitakse täiendavat erasektoripoolset rahastamist. Et julgustada vahetusi ja Euroopa kodanikuteenistus üles ehitada, peab EL suurendama vabatahtlike tegevuste, sealhulgas vahetusprogrammide jaoks määratud ELi eelarvet, et katta oluliselt näiteks koordineerimiskulusid, motiveerivaid vahendeid ja riikidevahelist ristsubsideerimist. EMSK julgustab ka liikmesriike suurendama kõnealuste tegevuste rahastamist.

4.2.8

Komitee peab oluliseks kolmandate riikide kaasamist, mille abil saavad vabatahtlikud läbida teenistuse mõnes välisriigis, andes oma panuse ELi töösse aastatuhande eesmärkide saavutamisel ja Euroopa arengu- ja humanitaarabipoliitika rakendamisel. Algatus, millega edendatakse vahetuste suuremat arvu ja laialdasemat raamistikku, tuleks kooskõlastada ka vastavalt Lissaboni lepingule ette nähtud Euroopa vabatahtliku humanitaarabikorpusega. Nimetatud korpus peaks pikemas perspektiivis kaasama ka teisi rühmi peale noorte. Selles raamistikus on oluline tagada, et Euroopa Liidu viisanõuded ei põhjusta vahetustele tarbetuid takistusi.

4.2.9

EL peab kõnealust valdkonda ka rõhutama ja hindama, algatades ja toetades teadusuuringuid, ja arendama statistika osa. Olemasolevate kodanikuteenistuste vahelist koostööd on vaja veelgi arutada, selle suhtes järelmeetmeid võtta ja seda jälgida sobivas institutsioonilises raamistikus.

4.3.1

Euroopa kodanikualgatus aitaks toetada üldisi ja ka Euroopa väärtusi – vabadus, demokraatia ja inimõigused ning ka põhivabadused ja õigusriigi põhimõtted. Peale selle peaks ta püüdma arendada sotsiaalseid, keele- ja võrgustike moodustamise oskusi, parandama Euroopa Liidu ülesehitust ja toimimist, samuti kogemuste omandamist ja vahetamist. Soov teadmisi omandada või iseenda iseloomu ja võimeid paremini tundma õppida on muutumas noorte vabatahtlikule tegevusele üha omasemaks ning aitab vastata teadmuspõhise ühiskonna nõuetele.

4.3.2

EMSK usub, et rahvusvahelise koostöö ja vabatahtlike vahetuse jaoks on erinevates valdkondades (nt sotsiaalne kaasamine, inimeste vajadused, lapsed ja noored, sport, teave, muinsuskaitse, kultuur ja kunst, keskkond, kodanikukaitse) märkimisväärselt võimalusi, mille kaudu saab tugevdada kodanikutunde Euroopa mõõdet.

4.3.3

EMSK usub, et Euroopa kodanikualgatus võiks samuti edendada liikmesriikide, ühinevate riikide ja Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) alla kuuluvate riikide vahelist koostööd kodanikuaktiivsuse ja solidaarsustunde osas.

4.3.4

Vabatahtlikud saavad koguda sihipäraselt olulisi, tööturul nõutavaid konventsionaalseid kogemusi ja teadmisi ning luua kontaktide võrgustiku. Vabatahtlikud võivad ka omandada pädevusi ja teadmisi sellistes valdkondades nagu reklaam, kommunikatsioon, eneseväljendus, sotsiaalsed oskused, juhtimine ja tööalane koolitus. Vabatahtlikul tegevusel võib seega olla oluline osa inimese eluloos ning kutsealases karjääris. Siiski tuleb tagada noorte vabatahtliku tegevuse ja nende mitteametlikus vormis toimunud õppimise tunnustamine.

4.3.5

Samas on ka probleeme. Üks neist probleemidest on vabatahtlike õiguslik staatus. Riiklikes raamistikes määratletakse vabatahtlike staatus ja organisatsioonid riigis ning vähemal määral välisriikides. Kuid puudub selline riiklik raamistik, mis annaks nt Euroopa vabatahtliku teenistuse vabatahtlikele samasuguse õigusliku staatuse.

4.3.6

Lahendamist vajavad ka tervishoiu ja ohutuse küsimused. Vabatahtlikel peaks olema sotsiaalne kaitse nende teenistuse ajal, kuid see on keeruline, kui rahvusvahelisel tasandil on vabatahtlike sotsiaalkindlustust reguleerivad sätted riikide lõikes erinevad. Seetõttu soovitab komitee komisjonil edendada kõnealustel teemadel ühiseid arusaamu ja kutsub liikmesriike ja vastavaid asutusi üles neid olulisi küsimusi lahendama.

4.3.7

Tuleb teha jõupingutusi, et vältida kõikvõimalikke vastuolusid tasuliste tööde ja vabatahtliku tegevuse määratluste vahel. Seega tuleks täpselt määratleda erinevused palgaliste töötajate ja vabatahtlike vahel. Vabatahtlik tegevus ei ole mõeldud tööhõive asendamiseks. Seepärast on oluline koostöö sotsiaalpartneritega.

5.1

Organiseeritud kodanikuühiskond on vabatahtliku tegevuse põhivaldkond. Euroopa vabatahtlikus teenistuses ja teistes Euroopa programmides osaleb juba hulgaliselt kodanikuühiskonna organisatsioone. Vabatahtlikel organisatsioonidel peaks jätkuvalt olema oluline roll ka laialdasema vahetusprogrammi perspektiivis.

5.2

On teada, et mittetulundus- ja vabatahtlikud organisatsioonid pakuvad sageli erinevaid hoolekandeteenuseid Euroopas. Samal ajal on osalemine rahvaliikumistes paljudel juhtudel vähenemas. Euroopa kodanikualgatus aitab sellega seoses kaasa nii inimeste osalemise suurendamisele organiseeritud kodanikuühiskonnas kui ka organisatsioonide endi arenemisvõimaluste parandamisele. Mittetulundusorganisatsioonide rolli ja seisundi läbivaatamine ja arutamine ühiskonnas võib tuua kaasa nende organisatsioonide konkreetsete panuste muutumise ja tõsta teadlikkust lisaväärtusest, mille nad ühiskonnale annavad.

5.3

Euroopa kodanikualgatus võib samuti anda oma panuse tugevamasse ja edukamasse kodanikuühiskonda. Samuti toob see kasu sotsiaalsele kapitalile, mõõdetuna usalduse, korruptsiooni puudumise ja vabatahtlike ühenduste liikmelisuse seisukohalt.

5.4

Organisatsioonide akrediteerimise probleem ja vahetusperioodi kvaliteedi küsimus puudutab sageli kodanikuühiskonna organisatsioone. EMSK julgustaks organiseeritud kodanikuühiskonda liikmesriikides ja Euroopa tasandil tegema koostööd, et leida akrediteerimisega seotud ühiseid põhimõtteid ja arendada veelgi ühiseid kvaliteedikriteeriume. Seda võiks vajadusel teha koostöös vastutavate avaliku halduse asutustega.

5.5

EMSK on teadlik sellest, et kõnealune teema vajab järelmeetmeid, nt konverentsi näol. Sinna tuleks kaasata kõikide riigisiseste kodanikuteenistuse organid, Euroopa Komisjon ja kas noorsootöös või vabatahtlikus teenistuses aktiivselt osalevad valitsusvälised organisatsioonid ning konverentsi eesmärk oleks edendada Euroopa kodakondsuse algatuse raamistiku väljaarendamist.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/8

1.1

Käesoleva arvamuse teemaks on teadusasutuste (Research Performing Organisations), tööstuse ja VKEde koostöö ja teadmussiire. Sellel koostööl on otsustav osa innovaatiliste toodete ja protsesside väljatöötamisel, kasutades seejuures teadusuuringute tulemusi.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab tööstusvaldkonna ja VKEde töötajaid süstemaatiliselt teavitada, millised teadmiste ja tehnoloogia varamud on ELi ülikoolides ja teadusasutustes olemas ning kuidas luua vastavaid kontakte. Vastavalt sellele soovitab komitee komisjonil tegutseda kogu Euroopat hõlmava (interneti) otsingusüsteemi loomise nimel, mis lõimiks ja täiendaks olemasolevaid infosüsteeme ning rahuldaks senisest paremini spetsiifilist vajadust teabe järele.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab jõupingutusi teha teadusartiklid internetis vabalt kättesaadavaks. Üldjuhul toob see siiski riigi jaoks kaasa lisakulusid. Seetõttu tuleks seada eesmärgiks kokkulepete sõlmimine vastastikuste eeskirjade kohta ELi liikmesriikide ning ELi mittekuuluvate riikide vahel. Sealjuures ei tohiks piirata teadusorganisatsioonide ja neis töötavate teadlaste vabadust valida tulemuste avaldamiseks ajakiri või foorum, mis aitab nende tulemusi kogu maailmas kõige paremal viisil levitada ja tunnustada.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab teadusuuringutele vaba juurdepääsu eesmärki jätkuvalt arutada, kuid määrata kindlaks ka sedalaadi toimimisviisi piirid. Selle alla ei tohiks kuuluda liiga varajane vaba juurdepääs uuringuprotsessis saadavatele igasugustele andmetele, sealhulgas niinimetatud toorandmetele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil tegutseda ettevaatlikult ja samm-sammult ning kaasata asjaomased teadlased.

1.5

Teadusorganisatsioonide ja tööstuse erinevaid töökultuure silmas pidades soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tagada huvide õiglase tasakaalustatuse. Eeltoodu puudutab tulemuste varajase avaldamise ja vajaliku salajas hoidmise vahelist vastuolu, samuti intellektuaalomandi õigusi, sealhulgas patendiõigusi.

1.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab seetõttu komisjoni nüüdseks esitatud selgitust, et oma soovitusega intellektuaalomandi haldamise kohta ei soovi ta isegi lepinguliste teadusuuringute puhul mingil juhul sekkuda koostööpartnerite vaheliste lepingutingimuste väljatöötamisse. Komisjoni soovitused peavad olema abiks, kuid ei tohi mingil juhul muutuda kitsendavaks raamistikuks.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kordab soovitusi Euroopa ühenduse patendi kohta, millel on leiutajate jaoks asjakohane uudsust säilitav avaldamise ooteaeg (grace period).

1.8

Teadustöö infrastruktuuride (nagu nt kiirendid, kiirgusallikad, satelliidid ja maapealsed astronoomiaseadmed või tuumasünteesirajatised) väljatöötamisel ja arendamisel ei ole teadusasutused esmajoones uute teadmiste tarnijad, vaid tellijad ja kliendid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab vaadata läbi senised kogemused ELi ja liikmesriikide kehtivate riigiabi, eelarve-, hanke- ja konkurentsieeskirjade kasutamisel selles osas, kas nad teenivad eesmärki säilitada ja kasutada parimal viisil tööstuses selliste tellimuste käigus omandatud oskusi ja eriteadmisi Euroopa konkurentsivõime hüvanguks, aga ka vastavate järgnevate tellimuste täitmiseks.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on avaldanud arvukalt arvamusi (1) teaduspoliitika küsimuste kohta ja osutanud sealjuures ennekõike piisava mahuga teadus- ja arendustegevuse otsustavale tähtsusele Lissaboni ja Barcelona eesmärkide täitmisel.

2.2

Kõnealuste soovituste esmatähtis aspekt käsitles teadusorganisatsioonide, k.a ülikoolide (Public Research Organisations või Research Performing Organisations) koostööd tööstussektori ja VKEdega ning selleks vajalikku teadmussiiret, mille eesmärk on töötada välja innovaatilised protsessid ja turukõlblikud tooted. Käesolevat aspekti süvendatult käsitledes keskendutakse käesoleva arvamuse peatükkides 3 kuni 5 osutatud teemadele – (a) artiklid ja teave, (b) koostöö turukõlbulike toodete ja menetluste väljaarendamisel ning (c) koostöö teadustöö infrastruktuuride arendamisel (2).

2.3

Osutatud teemad puudutavad koostöö ja konkurentsi vahelist tasakaalu, aga ka vastuolu. Ühelt poolt on koostöö vajalik selleks, et säilitada ja tugevdada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet ELi mittekuuluvate riikidega võrreldes. Teiselt poolt ei tohi selle käigus moonutada Euroopa firmade omavahelist konkurentsiolukorda, mida reguleeritakse õiglast ühisturgu tagavate riigiabi eeskirjadega (Euroopa riigiabiõigus).

2.4

Sellest tekkivad vastuolud on taustaks järgnevalt käsitletavatele küsimustele ja soovitustele, eelkõige seoses intellektuaalomandi õiguste ja sellega seonduva teabe vaba edastamise probleemidega.

2.5

Ka komisjon ja nõukogu on käsitlenud koostöö teemat. Selle tulemuseks oli muuhulgas komisjoni soovitus (3) intellektuaalomandi haldamise kohta teadmussiirde käigus ning ülikoolide ja muude riiklike teadusorganisatsioonide tegevusjuhis. Eesmärgiks on ajendada liikmesriike ja teaduasutusi tegutsema ühtsemalt. Kuid eelkõige just kõnealused soovitused tõstatasid ulatuslikele asjakohastele eesmärgipüstitustele ja ettepanekutele vaatamata omakorda uusi küsimusi ja tekitasid asjaomastes organisatsioonides tugevaid kahtlusi seoses intellektuaalomandi õigustega ühiste ja lepinguliste teadusuuringute puhul. Need küsimused ja nende vahepealne selgitamine komisjoni poolt moodustavad osa käesolevast arvamusest.

—

Teadustegevuses on vaja tulemused varakult avaldada, et anda teistele teadlastele ja uurimisrühmadele ülekontrollimise võimalus. Lisaks teenib see sünergia eesmärki, mis lähtub kohesest vastastikusest kommunikatsioonist teaduskogukonna sees, eelkõige siis, kui ühise teadus- ja arendusprogrammi raames teevad koostööd mitu laborit.

—

Ka riik peab tavaliselt nõudma enda edendatava teadustegevuse tulemuste varajast avaldamist, et tagada õiglus toetuste ja konkurentsi valdkonnas.

—

Sellele vaatamata peavad praegu ka riiklikest vahenditest toetatavad teadusasutused võimalikku leiutist kujutavate tulemuste puhul esitama enne (kõnealuste) tulemuste avaldamist patenditaotluse, sest muidu kahjustaks see uudsust ja neil ei oleks võimalik oma leiutist patenteerida. Seda vajadust, mis kehtib ka avatud juurdepääsu kohta, rõhutatakse komisjoni soovituses intellektuaalomandi haldamise kohta (15).

—

Selle tõttu tekkiva eesmärkide konflikti leevendamiseks on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korduvalt soovitanud lisada liikmesriikide patendiõigusesse ning tulevasse ühenduse patendiõigusesse uudsust säilitav avaldamise ooteaeg (grace period) (16).

—

Firma peab seevastu oma konkurentsiolukorda arvestades olema vähemalt nii kaua huvitatud oma tootearenduse tulemuste konfidentsiaalsena käsitlemisest, kuni on võimalik pakkuda turukõlblikku uut toodet või kuni on kindlustatud vastavad patendid.

5.1

Tehniline terra incognita – ainueksemplarid. Lisaks eespool käsitletud teaduse ja tööstuse vahelise koostöö kategooriale on olemas veel üks ja samuti oluline kategooria, mille puhul ei ole teadusasutused esmajoones uute teadmiste tarnijad innovaatiliste seeriatoodete (või meetodite) väljatöötamise eesmärgil, vaid tellijad ja kliendid. Siinkohal on tegu eelkõige uute teadustöö infrastruktuuride väljaarendamisega, nagu nt kiirendid, kiirgusallikad, satelliidid ja maapealsed astronoomiaseadmed või tuumasünteesirajatised. Sealjuures arendab ja valmistab tööstussektor – enamasti eelnevalt esitatud arendustellimuste alusel – olulisi uudseid ainueksemplare.

5.2

Spetsialiseerumine ja risk. Uuendustega tihedalt seotud ettevõtete eeldus on, et neis töötavad kõige võimekamad spetsialistid ja et võimaliku nurjumise ohu tõttu on seal olemas ka ettevõtlusalane riskivalmidus. Otsene majanduslik kasu on ju enamasti väike, seda enam, et valmistatud toodete puhul on peaaegu eranditult tegemist ainueksemplaridega ja firmad sageli alahindavad selle valmistamiseks vajalikku töö- ja ajakulu: olemasoleva oskusteabe piirid tuleb enamasti ületada laial rindel.

5.3

Tehnilise progressi stiimulid. Seda laadi tellimused toovad osalevates ettevõtetes kaasa kõrgtehnoloogiliste oskuste olulise kasvu, mis suurendab pikas perspektiivis nende konkurentsivõimet seotud valdkondades ja aitab üldiselt kaasa tehnilisele progressile. Firmadel on sellele vaatamata sageli raske säilitada potentsiaali kunagi hiljem esitatavate tellimuste jaoks, k.a töötajaid ja insenere vastavas erialavaldkonnas, seda enam, et palju paremini tasub ennast ära nende kasutamine majanduslikult palju tulusamates seeriatoodete arendus- ja tootmisprotsessides.

5.4

Konkurentsi- ja hanke-eeskirjade rakendamine. Kehtivate konkurentsi- ja hanke-eeskirjade rakendamine võib muuta olukorda raskemaks, sealhulgas ka seetõttu, et ei võimalda arendustellimuse täitnud firmal saada seejärel lisatingimusteta iseenesestmõistetavalt ka tootmistellimus. See võib kaasa tuua tootmistellimuse andmise väiksemate kogemustega firmale, mis alahindab raskusi just oma väiksemate kogemuste tõttu ja esitas seetõttu soodsama hinnaga pakkumise. Kõnealused probleemid on mõnes firmas viinud isegi selleni, et nad ei konkureeri enam selliste tellimuste pärast või ei võta enam selliseid tellimusi vastu. Ka „kommertskasutusele eelnevate hangete” (23) vahend ei paku siinkohal kirjeldatud probleemile lahendust, kuna hiljem ei toodeta üleüldse mingeid seeriatooteid.

5.5

Probleemid ja lahenduste otsing. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei oska siin samuti mingeid valmislahendusi soovitada. Komitee tahaks siiski juhtida tähelepanu tõsistele probleemidele, mis muudavad seda laadi suurprojektid kallimaks ja venitavad nende teostamist, kuid samuti jäetakse optimaalselt kasutamata nende käigus omandatud oskused ja kogemused, kuna kvaliteetsed oskused lähevad sageli uuesti kaduma. Komitee soovitab seega komisjonil kutsuda kokku kõrgetasemeline ekspertgrupp (24), mis tegeleks seni omandatud kogemustega. Selle põhjal võib selguda, kas praegused riigiabi-, eelarve-, konkurentsi- ja hanke-eeskirjad ning nende rakendamise viis on selle spetsiifilise olukorraga kooskõlas või kas vastavasisulise tööstuspoliitika jaoks on vaja uut laadi vahendeid.

5.6

ITER. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele on jäänud mulje, et komisjon on näiteks täiesti teadlik rahvusvahelise projektiga ITER seonduvast probleemist ja et seal on juba algatatud vastavad meetmed tööstusettevõtete osalemiseks. Seda lähenemisviisi tuleks võimalusel rakendada ka loodavatele teadustöö infrastruktuuridele esitatavatele nõuetele (ESFRI nimekiri).

—

7. teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm (INT/269, CESE 1484/2005 – ELT C 65/9, 17.3.2006)

—

Nanoteadused ja nanotehnoloogiad (INT/277, CESE 582/2006 – ELT C 185/1, 8.8.2006)

—

Ühenduse teadustegevuse hindamine (1999–2003) (INT/286, CESE 729/2006 – ELT C 195/1, 18.8.2006)

—

Eriprogrammid (INT/292, CESE 583/2006 – ELT C 185/10, 8.8.2006)

—

Teadusuuringud ja innovatsioon (INT/294, CESE 950/2006 – ELT C 309/10, 16.12.2006)

—

Ettevõtete osalemine seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes (INT/309, CESE 956/2006 – ELT C 309/35, 16.12.2006)

—

Ettevõtete osalemine – seitsmes raamprogramm 2007-2011 (Euratom) (INT/314, CESE 957/2006 – ELT C 309/41, 16.12.2006)

—

Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse (Lissaboni strateegia) (INT/325, CESE 983/2007 – ELT C 256/17, 27.10.2007)

—

Euroopa potentsiaali rakendamine ja suurendamine teadus-, arendus- ja uuendustegevuses (INT/326, CESE 1566/2006 – ELT C 325/16, 30.12.2006)

—

Euroopa Tehnoloogiainstituut (INT/335, CESE 410/2007 – ELT C 161/28, 13.7.2007)

—

Roheline raamat „Euroopa teadusruum: uued perspektiivid” (INT/358, CESE 1440/2007 – ELT C 44/1, 16.2.2008)

—

Innovatiivse meditsiini algatus / ühisettevõtte loomine (INT/363, CESE 1441/2007 – ELT C 44/11, 16.2.2008)

—

Tehnoloogiaalgatuse rakendamine manussüsteemides / ühisettevõtte ARTEMIS loomine (INT/364, CESE 1442/2007 – ELT C 44/15, 16.2.2008)

—

Ühisettevõtte Clean sky moodustamine (INT/369, CESE 1443/2007 – ELT C 44/19, 16.2.2008)

—

Ühisettevõtte ENIAC loomine (INT/370, CESE 1444/2007 – ELT C 44/22, 16.2.2008)

—

Teadus- ja arendustegevuse programmid VKEde toetamiseks (INT/379, CESE 977/2008 – ELT C 224/18, 30.8.2008)

—

Euroopa piirkondade konkurentsivõime parandamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu (INT/383, CESE 751/2008 – ELT C 211/1, 19.8.2008)

—

Ühisettevõte kütuselementide ja vesiniku valdkonnas (INT/386, CESE 484/2008 – ELT C 204/19, 9.8.2008)

—

Euroopa partnerlus teadlaste jaoks (INT/435, CESE 1908/2008 – ELTs veel avaldamata)

—

Euroopa teadusuuringute infrastruktuur (ERI) (INT/450, CESE 40/2009 – ELTs veel avaldamata)

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/15

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud kaupade vaba liikumise põhimõtte täieliku rakendamise tagamise olulisuses. See põhimõte on sätestatud asutamislepingus ning seda tõhustati 2008. aasta juulis vastu võetud ühises raamistikus ja järgnevates valdkondlikes õigusaktides, nii et ühes liikmesriigis seaduslikult turustatud kaupu on võimalik takistusteta turustada kogu ELis, tagades seejuures tervisekaitse, ohutuse ja keskkonnakaitse garantiid toote olelustsükli kõigis etappides, alates toote kavandamisest kuni tema tootmisest kõrvaldamiseni.

1.2

Komitee toetab komisjoni algatust, mille eesmärk on läbi vaadata ELi õigusaktid ehitustoodete valdkonnas, eelkõige ehitustoodete direktiiv 89/106/EMÜ, et kooskõlastada see praeguste vajadustega, ajakohastada selle sisu ja luua kindel, üheselt mõistetav ELi õigusraamistik kõnealuses valdkonnas.

1.3

Komitee on veendunud, et toote kavandamise etapist alates tuleb mõju ökosüsteemi kvaliteedile kaasata hoonete ja/või ehituskonstruktsioonide struktuuriliste tingimuste ja omaduste hulka, kasutades loodusvarasid säästvalt, parandades inimeste elutingimusi ja edendades vastutustundlikumat lähenemisviisi nende menetluste, tavade ja tehniliste lahenduste suhtes, mis on seotud töötajate ja lõpptarbijate jaoks kehtivate kvaliteedi- ja ohutusnõuetega.

1.4

Komitee arvates tuleks tõhustada ELi ehitustoodete standardimissüsteemi, toetades standardiorganisatsioone ja kaasates standarditesse tööohutuse, toote kasutamise ja kõrvaldamise aspektid.

1.5

Komitee on seisukohal, et ehitajad, ehitusettevõtjad ja kasutajad peaksid olema teadlikud uuenduslike ehitustoodete äärmiselt suurest kliimamuutuste negatiivsete mõjude vähendamise ja elutingimuste parandamise potentsiaalist, selleks et konkreetselt ja tõhusalt panustada keskkonnakaitsesse ja energia säästmisse.

1.6

Komitee kordab, et kaupade vaba liikumine peaks olema konkurentsivõime ning ELi ühtse turu majandusliku ja sotsiaalse arengu peamine ajend ning ohutute ja tervislike toodete turustamisnõuete tugevdamine ja ajakohastamine peaks tagama kvaliteedi Euroopa tarbijate ja tööstusettevõtjate jaoks.

1.7

Komitee peab oluliseks ELi ühtlustatud reguleeriva raamistiku tagamist ehitustoodete turustamisel ja tootmisel Euroopa ühtsel turul.

1.8

Komitee peab väga oluliseks vajadust taastada CE-vastavusmärgise usaldusväärsus ja tõhustada teatatud asutuste akrediteerimise süsteemi. Tuleks luua õigusraamistik, mis tagaks järjepideva, võrreldava ja kooskõlastatud detsentraliseeritud süsteemi, tõhusa turujärelevalve ning selged ja lihtsustatud määratlused ja menetlused.

1.9

Komitee soovitab eraldada piisavalt rahalisi vahendeid ELi koolitus- ja teavitusprogrammide toetuseks, mis on suunatud kõigile asjaomastele avaliku ja erasektori osalejatele, eelkõige koolitajatele mõeldud koolituskampaaniate kaudu, ning samuti rakendamise järelevalve jaoks mõeldud täiendava programmi jaoks.

1.10

Komitee peab oluliseks menetluste lihtsustamiseks välja töötatud erisätteid, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning mikroettevõtete juurdepääsu lihtsustamiseks CE-vastavusmärgise süsteemile, ning Solviti (1) sisseseadmist toodete kontaktpunktide juures riiklikul tasandil, et lihtsustada probleemide lahendamist.

1.11

Komitee leiab, et uute sätete ja tehniliste lisadega peaks kaasnema tehniline juhend põhinõuete väljatöötamiseks tootmistegevuses, mis seondub keskkonnasõbralike toor- ja teiseste materjalide ning uuenduslike toodete kasutamisega.

1.12

Komitee rõhutab vajadust, et ehitustoodete valdkonnas rakendataks kiirhoiatussüsteemi RAPEX, ning peab oluliseks, et rikkumisjuhud ja pettused avaldataks Euroopa Liidu Teatajas ja ehitustoodete teemalises ELi internetiportaalis.

1.13

Komitee leiab, et määruse rakendamiseks ette nähtud ajakava on liiga tihe, et võimaldada selle täielikku ja tõhusat rakendamist, ning et ajakava tuleks põhjalikult hinnata muu hulgas koolituse ja teavitamise seisukohast, mis on vajalikud nõutud muutustega harjumiseks.

1.14

Komitee kutsub komisjoni üles esitama parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele iga kahe aasta tagant aruande määruse rakendamise kohta. Aruande üks peatükk pühendatakse ehitustoodete tervisekaitse- ja ohutusnõuetele ning dokumenteeritud rikkumis- ja pettusjuhtudele kõnealuses valdkonnas.

3.1

Kavandatud määruse eesmärk on tagada järgmiste meetmete abil usaldusväärne ja korrektne teave ehitustoodete omaduste kohta kogu ELi siseturul (Euroopa Majanduspiirkond):

4.1

Komitee toetab algatust ühtlustada ühenduse õigustikku kõnealuses valdkonnas, ajakohastada selle sisu ning luua kõigi avaliku ja erasektori osalejate jaoks siseturul ELi õigusraamistik, mis on kindel, üheselt mõistetav, selge, läbipaistev ja tasakaalustatud ning milles kasutatakse ühist keelt, ühtlustatud tehnilisi kirjeldusi (ühtlustatud Euroopa standardid ja Euroopa hindamisdokumendid) ja ehitiste põhinõudeid, mis täielikult hõlmavad kohustusi säästva arengu, rahvatervise ja loodusvarade säästva kasutamise valdkonnas, ning millega lihtsustatakse menetlusi VKEde jaoks.

4.2

Komisjon näeb ehitussektoris Euroopa tipptasemel turgu, kus aga „mitte ainult ELi […] tasandil ei ole ehituse valdkonna õigusaktid piisavalt kooskõlastatud”. Juhul „kui sellele lisandub kohaliku ettevõtlusstruktuuri domineerimine, on tagajärjeks märgatav halduskoormus ja säästva ehitusturu suur killustatus” (8).

4.3

Komitee leiab, et ehitustoodete direktiivi läbivaatamisel ning määruseks ümbertöötamisel tuleb eelkõige arvesse võtta järgmisi põhikriteeriume:

4.4

Komitee tunnistab vajadust parandada teatatud asutuste akrediteerimise süsteemi ja luua kõnealuste asutuste rangemad valiku-, juhtimis- ja järelevalvekriteeriumid kooskõlas kõnealuse valdkonna üldiste õigusnormidega, mis on sätestatud 9. juuli 2008. aasta otsusega nr 768/2008/EÜ ja määrusega (EÜ) 765/2008.

4.5

Kasvava globaliseerumise taustal peab turujärelevalvesüsteem tagama ühise õigusraamistiku, et tagada õigusaktide järjekindel ja tõhus rakendamine kogu ELi territooriumil. Liikmesriigid peavad eraldama piisavalt vahendeid selle elluviimiseks. Igal juhul tuleb liikmesriikidelt selgesõnaliselt nõuda, et nad määraksid organi, kellele võib esitada kaebusi, ja võimaldaksid üldsuse ligipääsu sellele.

4.6

Komitee leiab, et eri osalejate vastutus peab olema selgelt määratletud, et tagada toote täielik jälgitavus, eelkõige ehitusmaterjalide omaduste seisukohast toodete kogu olelustsükli jooksul, turvalisuse ja tervisekaitse seisukohast, eelkõige töötajate ja lõpptarbijate ohutust silmas pidades, ning elu- ja töökeskkonna igakülgse kaitse seisukohast.

4.7

Tuleb taastada usaldus vastavusmärgiste suhtes. Tuleb taastada CE-vastavusmärgise tegelik väärtus ja pakkuda suuremaid võimalusi CE-vastavusmärgise rikkumisjuhtude korral süüdlaste vastutusele võtmiseks ning tagada märgise õiguslik kaitse. Komitee märgib, et üleminek uuele CE-vastavusmärgise süsteemile tähendab halduskoormust ettevõtete jaoks ja suurt esialgset ametiasutuste poolset investeeringut standardimise ja järelevalve infrastruktuuri, eelkõige teatatud asutuste viimisel tipptasemele.

4.8

Komitee leiab, et koos Euroopa ehitustoodete standardimissüsteemi tugevdamisega tuleks suuremat rõhku panna ka rahvusvaheliste standardite kehtestamisele ja rakendamisele, juurdepääsu lihtsustamisele turgudele ja rahvusvahelisele kaubandusele ning selle tagamisele, et ehitustoodete turgudel oleks globaalne mõõde.

4.9

Komitee toetab rakendamiseks praegu kavandatud ajakavadest sobivamate ajakavade kasutamist, võttes arvesse vajadust teavituskampaaniate järele laiemal ja kohalikul tasandil ning kohanemisaja järele, mil harjutakse muutunud meetodite, menetluste ja käitumistavadega, mis on vajalikud ehitustoodete direktiivilt ehitustoodete määrusele üleminekul.

4.10

Komitee peab esmatähtsaks asjakohaste rahaliste vahendite eraldamist, et toetada ELi koolitus-, teavitus- ja toetusprogramme ning nende rakendamise järelevalvet, mis on suunatud kõigile avaliku ja erasektori sidusrühmadele.

4.11

Komitee soovitab lisada uutele sätetele ja tehnilistele lisadele tehniline juhend tööde põhinõuete väljatöötamiseks, eesmärgiga:

—

üks peatükk, mis on pühendatud teabevahetusele, teavitamisele ja koolitusele, et muuta jätkusuutliku ehitustegevuse kultuur veelgi ulatuslikumaks,

—

teine peatükk peaks olema pühendatud energiasäästlikkusele, loodusvarade jätkusuutlikule kasutamisele ning tervisele, hügieenile ja ohutusele toote kogu olelustsükli vältel alates toote kavandamisest kuni kõrvaldamiseni. Sellekohased põhinõuded on toodud lisas 1, kuid komitee arvates peaksid nad olema määratletud määruse tekstis.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/21

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et nanoteaduste ja nanomaterjalide vastutustundlik arendamine pakub Euroopale olulise võimaluse vastata ülemaailmsel tasandil majandusliku ja sotsiaalse arenguga seotud väljakutsetele.

1.2

Komitee rõhutab vajadust töötada kiirkorras välja nanotehnoloogiate tööstuslikud ja sektoriülesed rakendused, võttes samaaegselt arvesse:

1.3

Komitee toetab nanotehnoloogia valdkonda käsitleva käitumiskoodeksi põhimõtteid ning leiab, et need kehtivad ka Euroopa nanoteaduste ja -tehnoloogiate õigusliku ja regulatiivse raamistiku läbivaatamise korral.

1.4

Komitee väljendab muret, et areng on ikka veel liiga aeglane nanotehnoloogiate äriliste rakenduste ning nanomaterjalide keskkonna-, tervise- ja toksikoloogilise mõju uuringute valdkonnas.

1.5

Komitee on veendunud, et nanotehnoloogiate keerukuse, kiire arengu ja valdkonnaülese iseloomu tõttu tuleb kasutada regulatiivses, eetilises ja sotsiaalses raamistikus multidistsiplinaarset lähenemisviisi, eriti riskijuhtimise küsimuses. See on hädavajalik kõigi asjaosaliste jaoks vastuvõetavate lahenduste leidmiseks ja riskide haldamiseks usaldusväärsetel, täielikel ja vastutustundlikel alustel.

1.6

Valitsemise optimaalne süsteem peab tagama tasakaalu nanomaterjalide vastutustundliku arendamise eri aspektide vahel. Komitee soovitab muuta Euroopa Nanotehnoloogiate Seirekeskuse alaliseks agentuuriks, mis teostaks usaldusväärsete teaduslike ja majanduslike aluste põhjal analüüse ja uuriks nanotehnoloogiate mõju ühiskonnale ning võimalikke ohte keskkonnale, tervisele ja turvalisusele koostöös teiste asjaomaste Euroopa agentuuridega.

1.7

Komitee peab vajalikuks ühtset reguleerivat viiteraamistikku ning samuti valitsemise süsteemi, mille eesmärk on tagada selged ja usaldusväärsed vastused esilekerkivatele vajadustele, eelkõige seoses ühiste liigitamismeetodite, metroloogia ning kehtivate ja uute protokollide valideerimise, testimise ning normide kehtestamisele eelnevate ja sellega samaaegsete teadusuuringutega.

1.8

Komitee arvates on multidistsiplinaarse hariduse ja koolituse valdkonnas vajalik rakendada otsustavaid meetmeid, mis hõlmavad riskide hindamist ja ennetamist ning mida toetab kõrgetasemeline infrastruktuur.

1.9

Komitee peab oluliseks Euroopa võrdlusuuringute süsteemi väljatöötamist algatuste jaoks, mida arendatakse ohtude hindamise ja ennetamise valdkonnas Euroopas, USAs, Jaapanis ja areneva majandusega riikides.

1.10

Komitee arvates tuleks toetada selliste tehnilis-normatiivse standardiseerimisega tegelevate Euroopa organisatsioonide nagu CEN, CENELEC ja ETSI tegevust, kasutades sealhulgas komisjoni antud selgeid ja läbipaistvaid volitusi, ning levitada neid kogemusi komitee ISO/TC 229 kaudu rahvusvahelisel tasandil, et tagada nanotehnoloogiate, nanotoodete ning nanoteadust ja -tehnoloogiat kaasavate keerukamate süsteemide ülemaailmse leviku turvalisus.

1.11

Komitee soovitab tugevdada kindlatel ja läbipaistvatel alustel põhinevat struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonnaga, et Euroopa saaks rahvusvahelisel tasandil ühehäälselt väljendada oma seisukohta selles tuleviku jaoks üliolulises valdkonnas.

1.12

Komitee soovib, et tegevuskava käsitlevas 2009. aasta raportis oleks üks eraldi peatükk pühendatud järgmistele teemadele:

2.1

Viimastel aastatel on komisjon olnud suurimaks riiklikuks rahastajaks nanoteaduse ja -tehnoloogia valdkonnas. Kuuenda raamprogrammi raames rahastas komisjon teadusuuringuid ja arendustegevust 1,4 miljardi euroga; seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) esimesel aastal eraldati umbes 600 miljonit eurot, sealhulgas 28 miljonit eurot nanoteaduse ja -tehnoloogia ohutusega seotud uuringutele, mis suurendab sellele valdkonnale pühendatud kogusummat 80 miljoni euroni (1).

2.2

Loodud on mitmeid nanotehnoloogia rakenduste arendamisele pühendatud Euroopa tehnoloogiaplatvorme, sealhulgas nanoelektroonika (ENIAC), nanomeditsiini ja säästva keemia valdkonnas.

2.3

Kogu maailmas tehti aastatel 2004–2006 era- ja riiklikke investeeringuid nanoteadustesse ja-tehnoloogiasse 24 miljardi euro ulatuses. Euroopa panus moodustab sellest ülemaailmsest kogusummast enam kui veerandi ja komisjoni vahendid 5–6 % (2).

2.4

Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendas raamprogrammis (2007–2013) (3) nõutakse nanoteaduste ja nanotehnoloogia küsimuses Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud eetika põhialuste järgimist.

2.5

Aruandes kolmanda nanotehnoloogiate vastutustundlikku uurimist ja arendamist käsitleva rahvusvahelise dialoogi kohta tõsteti esile tegevust järgmistes valdkondades:

2.6

Erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide kaasamine on toimunud muu hulgas järgmiste algatuste kaudu:

2.7

Suurbritannia Royal Society raportis „Nanoteadused ja nanotehnoloogiad: võimalused ja ohud” (4) märgitakse: „Niikaua kui nanoosakeste ja nanotorude keskkonnamõju kohta ei ole rohkem teada, soovitame toodetud nanotorude ja nanoosakeste pääsemist keskkonda võimalusel vältida.”

2.8

Nanomaterjale leidub juba praegu mitmetes üldkasutatavates objektides (5), sealhulgas järgmistes: isepuhastuvad kattekihid, mis vähendavad pindaktiivsete ainete kasutamist; saastamisvastased osakesed, mis eemaldavad õhust lämmastikoksiidi; uue põlvkonna fotogalvaanilised elemendid; soojust isoleerivad materjalid, CO2 kogumissüsteemid; õhu ja vee nanofiltrid; nanotehnoloogia arvukad rakendused meditsiinilises diagnostikas ja mitteinvasiivsetes raviprotseduurides.

2.9

Probleem tuleneb ka vajadusest kohandada toksilisuse ohtude hindamise protokolle lühikeses ja pikas perspektiivis nanomaterjalidele ja nende kogunemisele ning muude ainete koosmõjule ökosüsteemis, orgaanilistes kudedes ja inimestes.

2.10

Standardid ja keerukates keskkondades ohtude hindamise kontrollimehhanismid võivad erineda in vitro hindamisest in situ hindamiseni ning selle valdkonnaga seotud teadusuuringud (6) peaksid puudutama laiemat valdkonda kui tavapärased kaitsetooted, nagu filtrid, hingamisteede kaitsevahendid, kaitseriided, kindad, st esemed, mida on testitud 10–50 nanomeetri pikkuste grafiidist nanoosakestega.

2.11

Nagu märgib komisjon ning nagu komitee on korduvalt rõhutanud, on „terviklikust, ohutust ja vastutustundlikust lähenemisviisist” saanud ELi nanotehnoloogiapoliitika alus. Et nanotehnoloogia rakendusala on eriti lai ja mitmekülgne, ulatudes tuumafüüsikast plasmatehnoloogiani ja nanomehaanikast tekstiilitootmiseni, on vaja ühtset visiooni, mis võimaldaks identifitseerida ja ära kasutada selle teadusharu allharude raames esinevaid kattumispunkte ja vastastikust sõltuvust.

2.12

Arvestades, et nanoprotsessid leiavad aset nanotasandil (10-9), mida on tavainimesel väga raske mõista, tuleks tarbijatega viivitamatult alustada konstruktiivset dialoogi nanomaterjalide teemal, mis võimaldaks ohtude kindlakstegemist ja vältimist, aga ka võimalike põhjendamatute kartuste hajutamist.

2.13

Komitee on rõhutanud lisaks vajadusele, et ühine Euroopa strateegia põhineks „tööstuslike ja multisektoraalsete rakenduste arengul ning majandusliku, sotsiaalse, õigusliku, normatiivse, rahandusliku ja finantskonteksti arengu kiirendamisel, millesse innovaatiliste uute ettevõtete tegevus ning kutseprofiilid peavad sobima” ka nõuet, et see põhineks „eetiliste, keskkonna-, tervishoiu- ja julgeolekuhuvide tagamisel kogu teaduslike rakenduste elutsükli vältel” (7).

2.14

Ühes hilisemas arvamuses (8) meenutas komitee vajadust pöörata tähelepanu asjaoludele nagu „selge, läbipaistev dialoog kodanikuühiskonnaga, tagades nanoteaduste ja -tehnoloogiatega kaasnevate ohtude ja võimaluste objektiivsetel hinnangutel põhineva teadlikkuse” ning „pidev valvsus eetiliste ja keskkondlike aspektide kaitsmisel, kaasa arvatud töötajate ja tarbijate tervishoid ja ohutus”.

2.15

2008. aastal võttis komisjon vastu soovituse, (9) milles keskendutakse nanoteaduse ja -tehnoloogiaga seotud vastutustundlikule uurimistööle ning milles soovitatakse koostada seitsmele põhimõttele toetuv käitumiskoodeks:

—   arusaadavus: nanoteaduse- ja -tehnoloogiaalane uurimistöö peaks olema avalikkusele arusaadav. Selle puhul tuleb järgida põhiõigusi ning seda peaks teostatama inimeste ja ühiskonna heaolu huvides;

—   säästvus: lähtumine eetilistest ja säästva arengu põhimõtetest tähendab, et nanoteaduse- ja -tehnoloogiaalane uurimistöö ei tohiks kahjustada keskkonda, sealhulgas inimesi, loomi ega taimi;

—   ettevaatus: tegutseda tuleb vastavalt ettevaatusprintsiibile (10), et vältida võimalikku negatiivset mõju keskkonnale ja tervisele;

—   kaasamine: lähtumine läbipaistvuse, teabele õigustatud juurdepääsu andmise ja kõigile sidusrühmadele avatuse põhimõtetest;

—   pädevus: parimate teadusnormide kasutamine, kaasa arvatud teaduslikku ausust toetavad normid ja heade laboritavadega (11) seotud normid;

—   innovatsioon: nanoteaduse- ja -tehnoloogiaalase uurimistöö juhtimine peaks innovatsiooni ning majanduskasvu tagamiseks maksimaalselt toetama loovust, paindlikkust ja plaanimissuutlikkust;

—   vastutustunne: teadlased ja teadusasutused peaksid vastutama ühiskonda, keskkonda ja inimtervist ohustava mõju eest, mida nende uurimistöö võib avaldada nii praegustele kui tulevastele põlvkondadele.

Soovituse kohaselt peaksid liikmesriigid igal aastal koodeksi rakendamise tulemustest ja selleks tarvitusele võetud headest tavadest aru andma.

2.16

Komitee toetab käitumiskoodeksi põhimõtteid ja leiab, et need kehtivad ka Euroopa nanoteaduste- ja -tehnoloogiate õigusliku ja regulatiivse raamistiku läbivaatamise korral.

2.17

Komitee väljendab muret, et areng nanotehnoloogiate äriliste rakenduste ning nanomaterjalide keskkonna-, tervise- ja toksikoloogilise mõju uuringute valdkonnas on endiselt liiga aeglane.

2.18

Kuigi praegu tundub töötajate ja kodanike jaoks nanomaterjalidega kokkupuute oht piisavalt väike, peab komitee hädavajalikuks tugevdada teadus- ja tööstusmaailmaga peetava dialoogi mehhanisme, et neid aspekte – koos vajalike inim- ja finantsressurssidega – võetaks algusest peale arvesse kõigis nanomaterjale puudutavates teadusuuringutes ja ärirakendustes.

2.19

Komitee soovib rõhutada, et paljudele asjaomastele uurimisvaldkondadele ja sektoritele vastab sama palju ühenduse asjaomaseid õiguslik-regulatiivseid vahendeid (enam kui 90): selline keerukus võib kahjustada ühenduse normide selgust ja mõistetavust kodanike ja tarbijate jaoks.

2.20

Eelkõige VKEde, tarbijate ja kodanike jaoks võiks lihtsustada õigustiku mõistmist õiguste selgitamise ja spetsiaalse interaktiivse veebilehekülje loomise teel, osalusdemokraatia ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaudu ning heade tavade juhiste levitamise teel.

2.21

Optimaalse halduse tagamiseks tuleb säilitada tasakaal nanomaterjalide vastutustundliku arendamisega seonduvate arvukate aspektide vahel. Komitee soovitab luua alalise organi, mis põhineks ka 2008. aastal ELi rahastatud projektina (12) loodud Euroopa Nanotehnoloogiate Seirekeskuse tulemustel ja mis teostaks usaldusväärsete teaduslike ja majanduslike aluste põhjal analüüse, uuriks eetilisi küsimusi ning võimalikke ohte keskkonnale, tervisele ja turvalisusele ning kehtestaks uusi standardeid.

2.22

Komitee on veendunud, et nanotehnoloogiate keerukuse, kiire arengu ja valdkonnaülese iseloomu tõttu tuleb kasutada multidistsiplinaarset (regulatiivset, eetilist ja sotsiaalset) lähenemisviisi, mis on hädavajalik, et võimaldada ohtude haldamiseks lahenduste pakkumist, mis põhinevad usaldusväärsetel, täielikel ja vastutustundlikel analüüsidel, mis tähendab kogu toodetud nanomaterjale puudutava teabe korrastamist, dokumenteerimist ja täpset edastamist.

3.1

Komisjoni arvates tuleks eelkõige tagada see, et

4.1

Komitee leiab, et nanoteaduste ja nanomaterjalide vastutustundlikuks arendamiseks, mis pakub Euroopale olulise võimaluse vastata ülemaailmsel tasandil majandusliku ja sotsiaalse arengu ning konkurentsiga seotud väljakutsetele, peab arenguga algusest peale kaasnema multidistsiplinaarne lähenemine, mis võimaldaks alalist dialoogi kodanikuühiskonnaga, kuna see on üldsuse heakskiidu saamiseks hädavajalik.

4.2

Ehkki komitee väljendab heameelt komisjoni poolt arvukate olemasolevate ühenduse meetmete analüüsimisel tehtud töö üle, leiab komitee, et seda analüüsi tuleb veelgi arendada, et luua ühtne raamistik läbipaistva ja kasutajasõbraliku aluse tagamiseks kodanikuühiskonnaga struktureeritud dialoogi pidamisel, mille vajadust on komitee korduvalt rõhutanud (13).

4.3

Komitee arvates esineb puudusi järgmistes valdkondades: tulevikku suunatud meetmed nanotehnoloogia ohuanalüüsis, reguleeriva võrdlusraamistiku integreerimine, ühine haldamissüsteem rahvusvahelisel tasandil, mis võimaldaks anda selgeid, usaldusväärseid ja täielikke vastuseid ning uurida meetmete poolt eetilistele küsimustele avaldatavat mõju ja võimalikke ohte keskkonnale ja kodanike tervisele ja ohutusele ning nende võimalikke arenguid.

4.4

Komitee taotleb siiski ühenduse algatuse edasist arendamist eesmärgiga:

4.5

Lõpetuseks soovib komitee, et 2005.–2009. aasta tegevuskava käsitlevas 2009. aasta raportis pühendataks üks peatükk ohtude hindamise ja ennetamise reguleerivatele aspektidele, testiprotokollide tõhususele, valdkonnas täheldatud edusammudele ja uutele prioriteetsetele tegevussuundadele.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/27

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt palunud lihtsustada ühenduse õigustikku. Muudetud õigusaktide üksteise järele lükkimine on tekitanud raskusi nende rakendamisel ja paljudel juhtudel isegi liigset bürokraatiat, mis piirab reguleeritavate asutuste sujuvat toimimist.

1.2

Komitee on aga ka rõhutanud, et lihtsustamise protsess ei tohi kaasa tuua eeskirjade kaotamist ega õiguskindluse vähenemist, sest õiguskindlus peab eksisteerima kõigis ELi valdkondades.

1.3

Siseturgu reguleerivad õigusaktid ning Euroopa sotsiaal- ja majandusvaldkonna osalejate suhted on võimaldanud ühelt poolt ühtlustada eri õigusakte ning teiselt poolt muuta võimalikuks inimeste ja kapitali vaba liikumine, ilma et asjaomaste isikute õigused ja kohustused väheneksid.

1.4

Seepärast ning arvestades tagajärgi, mis on tekkinud ebapiisava reguleerimise ja puuduliku läbipaistvuse tõttu siseturu mõne võtmeasutuse puhul, soovitab komitee komisjonil hinnata, kas lihtsustamiseks tehtavad muudatusettepanekud avaldavad vaid positiivset mõju, vähendades rahalisi kulusid, või võivad nad avaldada mõju õiguskindlusele ettevõtete ühinemise ja jagunemise korral.

1.5

Seepärast leiab komitee, et Euroopa VKEsid (mis moodustavad põhiosa Euroopa siseturust) reguleerivad eeskirjad tuleb selgelt eristada eeskirjadest, mida kohaldatakse suurettevõtetele, eelkõige end börsil rahastavatele ettevõtetele. Paljudele kavandatud sätetele kohaldatavat ühehäälsuse nõuet tuleb mõista viitavat piiratud vastutusega väikestele ja keskmise suurusega äriühingutele, sest vastasel korral oleks see mõeldamatu.

1.6

Kuni kõnealust eristust ei ole tehtud, tuleb säilitada õiguslikud tagatised nii aktsionäridele, võlausaldajatele kui ka töötajatele ning kehtestada VKEsid toetavad meetmed, et leevendada nende kehtivate õigusaktide järgmisest tulenevat majanduskoormust.

2.1

Üks komisjoni eesmärk seoses siseturuga on olnud käivitada ühenduse õigustiku lihtsustamise protsess, eelkõige nende õigusaktide puhul, mis puudutavad Euroopa ettevõtete halduskoormust. Suurem osa Euroopa ettevõtetest on VKEd, kuid sellegipoolest on paljud äriühinguid puudutavates direktiivides sisalduvad kohustused suunatud suurtele piiratud vastutusega äriühingutele, mis koguvad vahendeid börsil.

2.2

2007. aasta kevadine ülemkogu (1) kiitis heaks tegevusprogrammi sellise halduskoormuse lihtsustamiseks ja vähendamiseks, mis muudab ettevõtete majandustegevuse tarbetult keeruliseks. Seati eesmärk vähendada nimetatud halduskoormust 2012. aastaks 25 % võrra.

2.3

Äriühinguõiguses on lihtsustamise ettepanekuid tehtud juba kahes valdkonnas: materiaalõiguses n-ö esimeses, aktsiaseltside moodustamist käsitlevas direktiivis (2) ja teises, aktsiakapitali moodustamise ja muutmise direktiivis (3) ning samuti menetlusõigust käsitlevates direktiivides, (4) eelkõige seoses raamatupidamiseeskirjade ja noteeritud äriühingute aruandlusnõuetega.

2.4

Käesoleval juhul muutmisel olevatest direktiividest on lihtsustamise ettepanekuid varem tehtud juba kahe kohta: kolmas, ühinemisi käsitlev direktiiv ja kuues, jagunemisi reguleeriv direktiiv. (5) Need ettepanekud puudutavad ühte väga olulist teemat: sõltumatute ekspertide sekkumine aktsiaseltside ühinemisel või jagunemisel. Komitee oli kõnealuses küsimuses kriitiline, (6) leides, et objektiivse äriühinguvälise kriteeriumi puudumine võib kahjustada kolmandate isikute, võlausaldajate ja töötajate huvisid.

3.1

Käesoleva arvamuse teemaks olev direktiivi ettepanek puudutab otseselt kolme direktiivi: kolmas, ühinemisi käsitlev direktiiv, kuues, jagunemisi reguleeriv direktiiv ja viimaks kõige hilisem, piiriülest ühinemist käsitlev direktiiv. (7) Lisaks muudetakse kaudselt ka teist direktiivi, (8) sest viies ühinemiste ja jagunemiste eeskirjadesse sisse eksperdiaruande nõudest vabastuse mitterahaliste sissemaksete puhul, mõjutab see ka kõnealuses direktiivis sisalduvaid kapitali muutmise eeskirju.

3.2

Kokkuvõttes on kolmes direktiivis kavandatud lihtsustamismeetmed järgmised:

3.3

Nii kolmandas kui ka kuuendas direktiivis nõutakse praegu kolme aruande esitamist: juhtkonna aruanne ühinemise või jagunemise õiguslike ja majanduslike põhjenduste kohta; sõltumatute ekspertide aruanne; raamatupidamise vahearuanne, juhul kui aastaaruande bilansikuupäev on vanem kui kuus kuud. Kõnealused dokumendid tuleb kinnitada ühinemises või jagunemises osaleva äriühingu üldkoosolekul.

3.4

Direktiivi ettepanekuga vähendatakse neid nõudeid, juhul kui aktsionärid loobuvad ühehäälselt juhtkonna aruandest, ning raamatupidamisaruande suhtes kohaldatakse läbipaistvusdirektiivis (9) kehtestatud eeskirju, eeldusel et äriühingul on noteeritud väärtpabereid.

3.5

Seoses teise, kapitali muutmist käsitleva direktiivi muutmisega tehakse ettepanek vabastada äriühing eksperdiaruande nõudest mitterahaliste sissemaksete puhul.

3.6

Üks oluline ettepanek seoses ühinemiste ja jagunemiste aruannete avaldamisega on uute tehnoloogiate kasutamine (Internet) aruannete levitamiseks.

3.7

Võlausaldajate kaitsega seoses muudetakse nende õigust vaidlustada ühinemine või jagunemine seni, kuni on tagatud võlausaldajate nõuete tasumine. Tehakse nimelt ettepanek see õigus kaotada. Kaitsmaks võlausaldajaid, ei lubata aga piiriülese ühinemise korral loobuda eksperdiaruandest mitterahaliste sissemaksete puhul, et tagada võlausaldajatele väärtuslik tõendusmaterjal, mis kehtiks eri liikmesriikides, kus äriühingud asuvad.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab ühenduse õigustiku ja konkreetsemalt äriühinguõiguse lihtsustamist üldiselt positiivseks, sest ELi majandusstruktuuri moodustavate Euroopa ettevõtete ja eelkõige VKEde halduskoormus on suur. Siiski on komitee juba märkinud, et mingil juhul ei tohi see lihtsustamise protsess vähendada siseturu osalejate õiguskindlust.

4.2

Komitee mõistab komisjoni soovi kaitsta aktsionäre kui ettevõtte omanikke, kuid samas ei tohi unustada ka teisi mis tahes õigustoimingus osalevaid sidusrühmi, kelle seaduslikke õigusi võidakse seeläbi mõjutada. Seepärast mõistab ja toetab komitee Euroopa Parlamendi seisukohta, (10) milles meenutati vajadust arvestada kõigi sidusrühmade (investorid, omanikud, võlausaldajad ja töötajad) huve. Seda seisukohta on komitee avaldanud juba varemgi (11) ja kordab seda siinkohal, et säilitada Euroopa siseturu sotsiaal- ja majandusvaldkonna osalejate läbipaistvus ja usaldus.

4.3

Seoses ühinemise ja jagunemise aruannete esitamise nõuete kavandatud lihtsustamisega, mis lubab asendada aktsionäride ja võlausaldajate käsutusse antavate dokumentide registris avaldamise nende avaldamisega veebilehel (kehtib ka piiriüleste ühinemiste korral), tuleb teha mõned kriitilised tähelepanekud. Esiteks ei kaitsta kõnealuse muudatusega ei aktsionäride ega võlausaldajate õigusi, sest kaob aruande registrile omane avalik-õiguslik iseloom, ning teiseks kaob võimalus kasutada kõnealust teavet usaldusväärse tõendusmaterjalina mis tahes vaidluses. Seepärast leiab komitee, et selliste tehingute läbipaistvus tuleb seada tähtsamaks kulude kokkuhoiust, ning peab vajalikuks kõnealust põhimõtet paremini kaitsta.

4.4

Kuid ka komitee peab mõistlikuks mitte dubleerida raamatupidamisaruannet noteeritud äriühingute puhul, (12) sest need aruanded on juba koostatud vastavalt kehtestatud sätetele ning need hõlmavad ka börsiasutusi. Selle sätte laiendamine noteerimata äriühingutele, juhul kui saavutatakse kõigi äriühingute kõigi aktsionäride ühehäälne otsus, näib aga moonutavat kõnealuse sätte mõtet. Kui õigusnormidele vastavad äriühingu raamatupidamisandmed on juba olemas, siis ei ole vaja neid dubleerida, kuid see ei ole kolmanda direktiivi artikli 9 lõike ii punkti b tähendus, mille alusel võib aktsionäride ühehäälse otsuse korral loobuda aruande koostamisest.

4.5

Üks komiteele muret valmistav teema on teise direktiivi 77/91/EMÜ kavandatud muudatus, mis lisatakse varem tehtud muudatustele. Tehakse ettepanek mitte kohaldada ühinemise või jagunemise puhul artiklit 10, mis käsitleb mitterahalisi sissemakseid ja nende hindamist sõltumatu eksperdi poolt, ning kohaldada selle asemel asjaomastes eeskirjades sätestatud eksperdiaruannete nõudeid. Komitee mõistab, et aruandes määratletakse igale aktsionärile kuuluv kapitaliosa ning kapital on äriühingu kohustuste summa kolmandate isikute ees. Komitee rõhutab oma seisukohta läbipaistvuse ja eelkõige tagatiste osas, mis peavad olema kõigil sidusrühmadel ja asjaosalistel. Komitee peab halvaks alguseks asjaolu, et ei ole olemas n-ö objektiivset aruannet äriühingu varade kohta, mis on väljendatud aktsiakapitali nimiväärtusena.

4.6

Lõpetuseks on võlausaldajate õigus vaidlustada ühinemine või jagunemine seni, kuni on tagatud nende nõuete tasumine, ning eeldusel, et neil on nimetatud õigustoimingutes osalevatele äriühingutele ette näidata võlanõuet tõendav seaduslik dokument, olnud üks viis tagada usaldus kaubandustehingute vastu ja nende sujuv toimimine. Seda tagamist kahjustab säte, et võlausaldajad peavad sobivaid tagatisi taotlema haldus- või kohtuorganitelt ning usutavalt näitama, et kavandatud ühinemise tõttu on nende nõuete rahuldamine ohus ja et äriühingult ei ole saadud piisavaid tagatisi (direktiivi 82/891/EMÜ artikli 12 lõige 2). Selline tõendamiskohustuse ümberpööramine peaks panema mõtlema kõnealuse muudatuse sobivuse üle, sest see põhjustaks suuremaid raskusi seni tavapärastes kaubandustehingutes ja võib suurendada õiguslikult siduvate tagatistega sõlmitud tehingute arvu.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/30

1.1

Elektroonilise andmetöötluse järk-järgulisest kohaldamisest finantsteenustele võiks järeldada, et meil juba on elektronraha. Tšekke loetakse ja sorditakse elektrooniliselt ning deebet- ja krediitkaarte loetakse elektrooniliselt pangaautomaatides, müügipunktide makseterminalides ja muudes makseseadmetes. Kõik nimetatud rakendused põhinevad pangaarvel olemasoleval krediidil, mida saab piirata hoiustega või mille võivad määrata pangad (nt krediitkaartide puhul). Kõigil juhtudel on pank läbi viinud uurimise kliendi krediidikõlblikkuse ja usaldusväärsuse tuvastamiseks ning andnud vastavalt välja tšekiraamatud ning deebet- ja krediitkaardid. Juurdepääs sellele elektroonilisele krediidisüsteemile sõltub krediidikõlblikkusest. Paljud – pangateenuseid mittekasutavad või vähe kasutavad – ühiskonnarühmad selles osaleda ei saa.

1.2

Elektronraha (e-raha) on teistsugune. See ei sõltu krediidist, vaid nõuab ettemaksu. Seejärel teisendatakse ettemaks elektroonilises meedias säilitatavaks pangatähtede elektrooniliseks asendajaks. Elektroonilist meediat haldab e-raha väljaandja. Ettemaksu sisaldav elektrooniline meedia võib olla kaasaskantav (tavaliselt ettemakstud kaardi kujul) või elektrooniliselt registreeritud ning interneti kaudu kättesaadav. E-raha võimaldab (tavaliselt) väiksemasummalisi sularahata makseid mitmesugustes keskkondades, nagu müügipunktides või internetis mobiili- või võrguteenuste kaudu. E-raha omamine ei ole otseselt seotud krediidikõlblikkusega. Vajalik on vaid ettemaksusuutlikkus.

1.3

E-raha ei rahulda tõenäoliselt kunagi kõiki vajadusi samaväärselt rahaga. See ei asenda tõenäoliselt madratsi all hoitavat 500-euroste rahatähtede karpi, kuid peaks sobima maksetehinguteks, milleks me kanname kaasas münte või sularaha. Sellegipoolest on e-raha kasutuselevõtt olnud siiani väga aeglane. Edukad algatused on olnud seotud infoühiskonnas toimunud arengutega. E-raha peaks arenema kõrvuti infoühiskonnaga. See peaks olema infoühiskonna raha. Edasine areng sõltub ettevõtlusalgatustest ja tehnilisest uuendustegevusest infoühiskonnas. Kõnealuse direktiivi eesmärk on kõrvaldada takistused uuenduste ja innovatsiooni teelt. Komitee toetab kõnealust eesmärki.

1.4

1990. aastatel nägi Euroopa Komisjon, et elektronraha andsid välja üksnes krediidiasutused ning otsis viise kõnealuseid teenuseid pakkuvate ettevõtete ringi laiendamiseks. Turu arendamiseks koostas komisjon elektronraha direktiivi (2000/46/EÜ), et lihtsustada mittekrediidiasutuste (elektronrahaasutused) juurdepääsu e-raha turule.

1.5

Elektronraha direktiivi eesmärk oli luua regulatiivne kord, mis vastaks uute elektronrahaasutuste riskiastmele ning mis võimaldaks tehnoloogia ja innovatsiooni arengut. Suurt edu ei ole saavutatud. E-rahast ei ole saadud loodetud määral võimalikku kasu ning seda ei peeta sularahale usaldusväärseks alternatiiviks.

1.6

Selle tulemusena viis komisjon läbi e-raha arengute laiaulatusliku läbivaatamise. Komisjon jõudis järeldusele, et elektronraha direktiivi mõned sätted on pidurdanud elektronrahaturu arengut, takistades tehnoloogilist innovatsiooni. Konsulteerimis- ja hindamisprotsessis tehti kindlaks kaks põhiprobleemi. Esimene puudutas e-raha ebaselget määratlust ning elektronraha direktiivi kohaldamisala. Teine probleem oli seotud õigusliku raamistikuga, mis puudutas järelevalvekorra ja rahapesuvastaste eeskirjade kohaldamist elektronrahateenuste suhtes. Jõuti järeldusele, et enamik elektronraha direktiivi sätteid vajavad muutmist, seega otsustati kehtiv direktiiv asendada uue direktiiviga, mille eelnõu (KOM(2008) 627 lõplik) on käesoleva arvamuse teema.

1.7

Kõnealuse direktiivi eesmärk on aidata kaasa uute, uuenduslike ja turvaliste elektronrahateenuste väljatöötamisele, võimaldada uutele turuosalistele juurdepääsu turule ning edendada tõelist ja tõhusat konkurentsi kõigi turuosaliste vahel. Komitee arvates tuleb kõnealune algatus õigeaegselt, kuna tarbija kaasatus infoühiskonda on eelmise aastakümne lõpust alates tohutult kasvanud ning praegu ilmneb allasurutud ja rahuldamata nõudlus tarbijasõbralike e-rahateenuste järele. Direktiiviga püütakse kõrvaldada takistused ettevõtlusalgatuste teelt kõnealuse nõudluse rahuldamiseks.

1.8

Uue regulatiivse korra kehtestamine finantssektoris on potentsiaalne probleem, arvestades pangandussüsteemi kriisi ning üldist muret pankade reguleerimise ebatõhususe pärast. Olenemata nimetatud probleemidest väljendab komitee heameelt selle üle, et pakutud kord on piisav ja proportsionaalne. Uusi eeskirju ei kohaldata pankadele, mis olid laenukriisi põhjustanud asutused; algkapitali nõude vähendamise eesmärk on üksnes vähendada takistusi turule sisenemiselt; elektronrahaasutuse kapitalireserv on proportsionaalne pankade omaga; kasutaja nõudeid esindavat raha kaitstakse konkreetselt piiratud hulga investeeringutega; tehingutega seotud rahasummad on vähetähtsad. Kui elektronrahaasutustest peaks makseturul saama tõeline turujõud, võidakse direktiivi vastavalt selles sisalduvatele sätetele kogemuste valguses muuta.

1.9

Komiteel on teatud mure seoses tarbijakaitsega ning ta kutsub komisjoni üles muutma direktiivi seoses omavahendite investeerimisele seatud piirangutega, saadud summade kohese e-rahaks teisendamisega, omavahendite kaitsmisega hübriidasutustes ning tasu kaotamisega e-raha lepingute varase tagastamise korral.

1.10

Sularaha on anonüümne. Lihtsates sularahatehingutes ei tuvastata makset sooritava isiku identiteeti. E-raha süsteemid võivad olla anonüümsed või tuvastatavad. Kõrgem salvestatud väärtuse ülemmäär 500 eurot peaks muutma e-raha atraktiivsemaks potentsiaalsetele kasutajatele, eriti pangateenuseid mittekasutavatele või vähe kasutavatele isikutele. Ratsionaalselt ei peaks nimetatud ülemmäärad põhjustama ebaproportsionaalselt suurt rahapesu ohtu. Kuid arvestades seda, mida on suurte sularahakogustega võimalik teha, on pakutud ülemmäära osas jätkuvalt mõningaid kahtlusi. Kõrvalise tähtsusega probleem on seotud rahapesuvastaste eeskirjade väljatöötamisega. Komitee tõstatab küsimuse, kas kolmas rahapesuvastane direktiiv ei tuleks nüüd viia kooskõlla direktiivi ettepanekus esitatud ning makseteenuste direktiivis juba sisalduvate rangemate piirangutega.

1.11

Müntide ja rahatähtedega kaasnevad tootmiskulud ning käitlemiskulud pankadele ja ettevõtjatele. On selge, et ELi üldsus jääb truuks sularahale kui maksevahendile ja väärtuse sümbolile. Praegusel ebakindluse perioodil on märkimisväärselt suurenenud ringluses olevate pangatähtede hulk.

1.12

Direktiiv üksi seda suundumust ei muuda. Direktiiviga eemaldatakse takistused ettevõtete ja tehnoloogilise innovatsiooni teelt. Ükski asutus ei saa üldsuselt nõuda e-raha kasutamist. Pangad on selles osas juhtpositsioonis, kuid väljaspool Belgiat (kus on Proton kaart) ei ole nad erilist edu saavutanud. Sõidu- ja telefonikaartide ning internetikaubanduse kogemusest saadud tõendusmaterjal näitab selgelt, et infoühiskonna rakendustel on kalduvus laiendada e-raha kasutust. Lisaks on e-raha sageli teise ettevõtte toode, seega võib väljaandja olla sageli hübriidettevõte ja mitte üksnes e-rahale pühendunud asutus. Seost e-raha ja teiste ärimudelite vahel peetakse e-raha tekkimiseks väga oluliseks. Direktiiv on koostatud selliste arengute lihtsustamiseks ning komitee toetab seda.

1.13

Oluline probleem on seotud rahapesuvastaste eeskirjade väljatöötamisega. Komitee ei saa nõustuda asjaoluga, et kahes direktiivis on kehtestatud vastukäivad ülemmäärad. Sellega põhjustatakse vastuvõetamatut õiguslikku segadust. Kui kõnealuses direktiivis sedastatud ülemmäärad jäävad kehtima, tuleb rahapesuvastast direktiivi vastavalt muuta.

1.14

Komitee kutsub kõiki liikmesriike üles otsustama uue direktiivi rakendamisel positiivse poliitika kasuks. On oluline, et eeskirjad töötatakse välja asjaomase tööstusega konsulteerides ning et need sõnastatakse sellisel viisil, et need ei kujutaks endast rasket koormust ei e-raha väljaandjatele ega nende klientidele, kuna tehingutega seotud rahasummad on minimaalsed. Vastavalt võetud lähenemisviisile on riiklike asutuste pädevuses seda tõusuteel olevat tööstust kas toetada või see maha suruda. Komitee leiab, et kõnealust tööstust tuleks toetada kõigis liikmesriikides.

1.15

Direktiiv on oluline. Sellel võib olla kaugeleulatuv mõju. Komitee kutsub praeguseid ja võimalikke e-raha valdkonna osalejaid üles kõnealuse direktiivi valguses uuesti hindama oma tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja riske. Turule antakse teine võimalus.

2.1

Selle kohta, kuidas tarbijate kaasatus infoühiskonnas viib e-raha vastuvõtmisele, on mitmeid näiteid.

2.2

Konkreetne näide on RFID (1) kaardi kasutamine. RFID kiibile saab salvestada rahalisi väärtusi ning seetõttu on selle tavarakendus makse teostamine juurdepääsuks ühistranspordile. Hong Kongis võeti 1997. aastal kasutusele Octopus kaart. See on taaslaetav kontaktivaba salvestatud väärtust sisaldav kiipkaart. Lisaks kasutusele Hong Kongi peaaegu kogu ühistranspordi maksesüsteemis saab seda kasutada ka maksete teostamiseks toidukauplustes, supermarketites, kiirtoidurestoranides, parkimis- ja müügiautomaatides jm. Kaarti kasutab 95 % Hong Kongi 16–65aastastest elanikest. See on näide sellest, kuidas tarbija kaasatus infoühiskonnas toob kaasa e-raha laiema arengu. Londonis võeti kasutusele Oyster kontaktivaba RFID kaart üldiseks kasutuseks ühistranspordis. Kasutajad prognoosivad nüüd selle laiendamist transpordisõlmede ja -jaamade ümber koondunud ajalehekioskitele, toidukauplustele ja kiirtoidukohtadele. RFID kaartide laialdase kasutuselevõtu korral leiavad sellised arengud kindlasti aset nii Ühendkuningriigis kui ka teistes liikmesriikides.

2.3

Teine levinum näide on ettemakstud mobiiltelefonikaardid, mida saab juba kasutada tasumiseks nii mitmekülgsete tegevuste eest, nagu arvutiabi telefon, konkurssidel osalemine, heategevuslikud annetused, interaktiivsed mängud, täiskasvanute meelelahutus ning uudised ja infoteenused. Sarnaselt ettemakstud sõidukaartidega määratletakse ettemakstud telefonikontosid e-rahana, kui salvestatud väärtust hakkavad aktsepteerima peale transpordi- või telefonioperaatori ka teised ettevõtted.

2.4

E-raha kasutamist edendab ka internet, sest e-rahaga saab rahuldada kaks olulist vajadust. Enamik ettevõtja ja tarbija vahelisi elektroonilisi tehinguid hõlmavad krediiditehingut. Pangateenuseid mittekasutavad inimesed jäävad automaatselt kõrvale, kuna neil ei ole krediit- või deebetkaarti. E-raha kaardi kasutamisega on neil võimalik interneti eelistest kasu saada. Märkimisväärselt on kasvanud ka tarbijatevahelised elektroonilised tehingud, mida stimuleerivad sellised oksjonikorraldajad nagu eBay. Tarbijatevahelised krediit- või deebetkaardi tehingud ei ole võimalikud. Nimetatud makse tuleb teostada turvalises e-rahas. See on toonud kaasa selliste süsteemide nagu PayPal  (2) tekkimise, millel on olnud tihe seos eBayga.

2.5

Sõidu- ja telefonikaartide ning internetikaubanduse kogemusest saadud tõendusmaterjal näitab, et infoühiskonna rakendused laiendavad e-raha kasutust. Lisaks näitab see, et e-raha võib olla teise ettevõtte kõrvaltoode, seega võib e-raha väljaandja olla sageli hübriidettevõte. Sellist seost e-raha ja muu ettevõtluse vahel peetakse e-raha tekkimiseks väga oluliseks. Direktiiv on koostatud vastavalt.

2.6

Sellised krediidiasutused nagu pangad vastavad kõigile e-raha väljaandmiseks vajalikele tingimustele ning nad tegutsevad kohase regulatiivse korra alusel. Krediidiasutused on näidanud mõningast initsiatiivi. Belgias kasutusel olev Proton kaart on pangakonsortsiumi toode. Proton kaart seob deebetkaardi e-raha kaardi funktsiooniga ning on Belgia pankade klientide seas laialt levinud. On tõenäoline, et selliseid kontaktivaba e-raha funktsiooniga RFID tehnoloogial põhinevaid kombineeritud kaarte tuleb ringlusse rohkem. Sellegipoolest on e-raha ja krediidiasutuste teiste toodete, nagu krediit- ja deebetkaardid, vahel selge huvide konflikt.

2.7

Täielikult litsentsitud elektronrahaasutuste piiratud arv (20 elektronrahaasutust ja 127 üksust, kelle suhtes kohaldatakse erandit) ja välja antud e-raha väike kogus (praegu ulatub ELis kasutusel olev e-raha kogus ühe miljardi euroni võrreldes rohkem kui 600 miljardi euro väärtuses ringluses oleva sularahaga) näitavad, et e-raha ei ole enamikus liikmesriikides veel käibele läinud. Lisaks on ringluses oleva sularaha kogus pidevalt kasvanud pärast euro käibeletulekut 2002. aastal.

2.8

Selle tulemusena on komisjon viinud läbi e-raha arengute laiaulatusliku läbivaatamise. Konsulteerimis- ja hindamisprotsessis tehti kindlaks olemasoleva elektronraha direktiivi kaks põhiprobleemi. Esimene puudutab e-raha ebaselget määratlust ning direktiivi kohaldamisala. Teine probleem on seotud õigusliku raamistikuga, mis puudutab järelevalvekorra ja rahapesuvastaste eeskirjade kohaldamist elektronrahateenuste suhtes.

2.9

Lisaks jõustub 2009. aasta novembrist makseteenuste direktiiv 2007/64/EÜ. Makseteenuste direktiiviga luuakse erikord makseasutustele. Kord on analoogne elektronrahaasutuste korraga. Makseteenuste direktiiv ei ole kooskõlas elektronraha direktiiviga. Seega, kui makseteenuste direktiiviga sätestatud korda läbi ei vaadata, suurendab see aja jooksul õiguslikku ebakindlust.

2.10

Eespool toodu tulemus on, et enamik elektronraha direktiivi sätteid vajavad muutmist, seepärast otsustati kehtiv direktiiv asendada uue direktiiviga, mille eelnõu on käesoleva arvamuse teema.

3.6.1

Elektronraha direktiivis sätestati, et elektronrahaasutuse algkapital peaks olema 1 miljon eurot. Nüüd peetakse seda kaasnevaid riske arvestades liiga suureks ning takistuseks uuenduslike VKEde loomisele e-raha valdkonnas. Uues ettepanekus on algkapitali nõuet vähendatud 125 000 euroni.

3.6.2

Lisaks algkapitali nõudele peavad elektronrahaasutuste omavahendid olema proportsioonis nende võlakohustustega. Elektronraha direktiivis oli see 2 %. Uus nõue on 5 %, mis väheneb mahu suurenedes vastavalt sellele, kumb on suurem, kas kasutuses oleva elektronraha väärtus või igakuine maksete maht.

3.6.3

Kasutuses oleva elektronraha väärtusele vastavate omavahendite investeerimisele on seatud piirangud, kuid ainult juhul, kui väljaandja tegeleb muu äritegevusega kui elektronraha väljaandmine (artikkel 9).

3.6.4

Ettepanekud kolmanda rahapesuvastase direktiivi korra muutmiseks on kooskõlas ettevõtete vajaduste ja tööstuse tavadega. Sularaha asemel kasutatava e-raha väärtuse ülemmäära tehingu kohta suurendatakse 150-lt eurolt 500-le eurole (artikkel 16).

3.6.5

Elektronraha direktiiv võimaldas liikmesriikidel loobuda paljudest tegevusloa andmise nõuetest, et lihtsustada uute osalejate turule sisenemist ja uuendustegevust. Liikmesriigid kohaldasid nimetatud erandeid ebajärjekindlalt, luues turuosalejatele ebavõrdsed tingimused. Uus kord võimaldab jätkuvalt erandeid (artikkel 10), kuid nagu on täpsustatud makseteenuste direktiivi asjaomastes artiklites, ei tohi elektronrahaasutused, mille suhtes kohaldatakse erandit, tegutseda piiriüleselt. Teisisõnu, erandite kohaldamise korral passi ei saa.

—

eeskirjad on kujundatud makseteenuseid pakkuvaid innovaatilisi VKEsid silmas pidades. Hiljutine panganduskriis kasvas välja pankade katteta krediitidest. Elektronrahaasutustel ei lubata välja anda kasutaja rahalistel vahenditel põhinevat laenu, seega riski ei teki;

—

vastavalt omavahendite nõudele (punktid 3.6.1 ja 3.6.2) kasvab 125 000 euro suurune algkapital proportsionaalselt koos omavahendite väärtuse suurenemisega. Algkapitali nõude vähendamise eesmärk on üksnes vähendada takistusi turule sisenemisel. Direktiivis täpsustatakse märkimisväärseid kapitalinõudeid suurematele omavahenditele;

—

elektronrahaasutuse kapitalireserv on proportsionaalne pankade omaga ning kasutaja nõudeid esindavat raha kaitstakse konkreetselt piiratud hulga investeeringutega;

—

tehingutega seotud rahasummad on vähetähtsad. Kui elektronrahaasutustest peaks makseturul saama tõeline turujõud, võidakse direktiivi muuta vastavalt selles sisalduvatele sätetele kogemuste valguses muuta.

4.3.1

Omavahendite investeerimisele seatud ülemmäära kohaldatakse praegu üksnes e-rahaga tegelevate hübriidasutuste suhtes. Klientide suurema kaitse tagamiseks tuleks nimetatud sätteid kohaldada kõigile elektronrahaasutustele.

4.3.2

Elektronrahaasutused ei või hoida klientide raha hoiustena. Saadud raha tuleks kohe teisendada e-rahaks. See kaitsenõue ei ole direktiivis selgelt välja toodud.

4.3.3

Artiklit 9 tuleks muuta nii, et see väljendaks selget nõuet, et hübriidasutused peaksid konkreetselt kaitsma omavahendeid seoses kasutuses olevast e-rahast tulenevate kohustustega.

4.3.4

Artikli 5 punktiga 4 keelatakse tasu võtmine tagastamise eest lepingu lõpetamise kuupäeval, kuid artikli 5 punktis 5 lubatakse võtta tasu tagastamise eest enne lepingu lõppemist. Viimane säte tuleks välja jätta, sest tagastamisel lepingu kehtimise ajal ja lepingu lõppemisel ei ole vahet ning see toob tõenäoliselt kaasa rea lepingute lõpetamisi, mis leevendavad kliendi tundmist puudutavaid usaldatavusnõudeid.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/36

1.1

Komitee toetab komisjoni algatust ISA programmi käivitamise kohta, olles kindel, et see tagab jätkuvalt tõelise ja tulemusliku koostalitlusvõime Euroopa ühtse turu keerukates uutes süsteemides ning suurendab seda koostalitlusvõimet.

1.2

Komitee on veendunud, et asutamislepingus ette nähtud vabaduste konkreetseks teostamiseks tuleb koostalitlusvõime mehhanisme rakendada täiel määral, sest see oleks kasulik nii asutustele ja institutsioonidele kui ka üldsusele, ettevõtjatele ja organiseeritud kodanikuühiskonnale tervikuna.

1.3

Nagu komitee on korduvalt oma arvamustes rõhutanud (1), on ilmselgelt vaja isiku- ja majandusandmete kaitse strateegiat: „teabeturbe aspekti ei tohi mitte mingil juhul lahutada andmekaitse tõhustamisest ja vabaduste kaitsest, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooniga”.

1.4

Komitee rõhutab, et kasutajatel on vaja omavahel ühendatud süsteeme, mida müüakse nii isiku-, tööstus- ja haldusandmete kaitset tagades. Viivitamata tuleks luua Euroopa süsteem võrke ja andmeid kuritarvitavate kasutajate karistamiseks. Selleks tuleb püüda muuta ELi juriidiline menetlus koostalitusvõimeliseks.

1.5

Komitee on seisukohal, et seni võetud meetmed on ebapiisavad turu killustumise vältimiseks ning omavahel seotud, interaktiivsetele ja ligipääsetavatele haldusasutustele tõelise üleeuroopalise mõõtme andmiseks.

1.6

Komitee teeb ettepaneku, et ISA programmi toetataks ühenduse kindla algatusega, mis seaks liikmesriikidele ja komisjonile kohustused siduvate vahenditega, mis annavad Euroopa koostalitlusvõime tugevdatud raamistikule uue usaldusväärsuse ja jõu.

1.7

Ilmselgelt tuleb uues Euroopa koostalitlusvõime strateegias lisaks ühisele raamistikule määratleda ühenduse poliitilised prioriteedid, mille kohaselt tuleb lisaks selgele eelarveprojektile teha rohkem jõupingutusi üldvahendite ja ühiste teenuste valdkonnas.

1.8

EMSK arvates tuleb jõuda digitaalse ühtlustamiseni, millega tagatakse:

et vältida nn digitaalset väljatõrjutust ja et tagada usaldusel ja usaldusväärsusel põhinev suhe teenuste kasutajate ja pakkujate vahel.

1.9

Komitee on arvamusel, et senisest rohkem tuleks teha jõupingutusi, et saavutada kooskõla ja koostöö ühenduse teiste programmidega, mille eesmärk on aidata kaasa üleeuroopalise koostalitlusvõimega seotud uute ideede ja lahenduste väljatöötamisele.

1.10

Komitee rõhutab avatud lähtekoodiga tarkvara tähtsust tarkvara turvalisuse ja kestvuse ning teabe ja maksete konfidentsiaalsuse tagamisel, eriti e-valitsuse valdkonnas, ja lähtekoodi kättesaadavuse vajadust, ning usub, et edendada tuleks avatud lähtekoodiga tarkvara kasutamist, sest see võimaldab uurida, muuta, levitada ja taaskasutada haldusasutuste jaoks väärtuslikke tarkvaralahendusi.

1.11

Komitee arvates tuleb nimetatud Euroopa koostalitlusvõime raamistikku tugevdada mitmemõõtmelise lähenemisviisi kaudu, mis hõlmab poliitilisi (ühtne ettekujutus ühistest prioriteetidest), õiguslikke (seadusandluse sünkroniseerimine), tehnilisi, keelelisi ja organisatsioonilisi aspekte.

1.12

Komitee arvates tuleb välja töötada haldusasutuste juurutatud koostalitlusvõimeliste üleeuroopaliste e-valitsuse teenuste kulutõhususe arvutamise meetod.

1.13

Komitee leiab, et algatuse eduka elluviimise eeldus on teavitus- ja koolituskampaania, sotsiaalne ja kodanikudialoog Euroopa tasandil ning korrapärased üleeuroopalised elektroonilisi teenuseid käsitlevad konverentsid, mis on väga olulised, et eri riikides tutvustada, toetada ja suunata asutuste tööd ühises arenguraamistikus.

—

vajadus tugevdada Euroopa algatusi mitte ainult haldusasutuste ja institutsioonide hüvanguks, vaid ka kodanike, ettevõtjate ja üldisemalt organiseeritud kodanikuühiskonna hüvanguks;

—

vajadus tõhusa ELi sertifitseerimisasutuse järele, et tagada teabele juurdepääsu saamisel ja teabe vahetamisel piisav turvalisus;

—

vajadus tagada võrkude lõppkasutajate jaoks maksimaalne nähtavus, juurdepääsetavus ja koostalitlusvõime;

—

vajadus edendada erinevatel tasanditel algatusi kasutajate järjepideva koolituse tagamiseks ja võimaldada võrguinfrastruktuuri kasutada ka järjepideva koolituse jaoks;

—

vajadus (käsitletavate andmete tundlikkust arvestades) tagada võrgu turvalisus sobivate kaitsemehhanismide abil ja vajadusel turvaliste ülekandeprotokollide abil nii kesk- kui välisseadmete tasandil.

3.1

Komisjon teeb ettepaneku toetada Euroopa haldusasutuste koostalitlusvõime alaste lahenduste (ISA) käivitamise kaudu tõhusat ja tulemuslikku piiriülest ja valdkondadevahelist elektroonilist suhtlemist Euroopa haldusasutuste vahel, võimaldades osutada elektrooniliselt ühenduse poliitika ja meetmete rakendamist toetavaid avalikke teenuseid, eriti seoses ühisturuga, ning vältides liikmesriikide vahel elektrooniliste tõkete tekkimist.

3.2

ISA programm peaks edendama ja toetama:

3.3

Ajavahemikuks 2010–2015 on ISA programmi rakendamiseks ette nähtud 164,1 miljonit eurot, millest 103,5 miljonit eurot on vastavalt aastate 2007–2013 finantsplaneeringule mõeldud kasutamiseks 31. detsembrini 2013. aastal ning 60,6 miljonit eurot on ette nähtud aastateks 2014–2015.

4.1

Komitee toetab kindlalt algatusi, mille eesmärk on tagada laienenud Euroopa ühtse turu täielik ja tõhus toimimine, ning on veendunud, et asutamislepingus ette nähtud vabaduste reaalseks teostamiseks tuleb koostalitlusvõime mehhanisme täiel määral rakendada, sest see oleks kasulik nii asutustele ja institutsioonidele kui kodanikele, ettevõtjatele ja üldisemalt organiseeritud kodanikuühiskonnale.

4.2

Komitee on seisukohal, et vaatamata kolme järjestikuse mitmeaastase programmi – IDA I, IDA II ja IDABC – elluviimisele on seni võetud meetmed ebapiisavad turu killustumise vältimiseks ja omavahel seotud haldusasutustele tõelise üleeuroopalise mõõtme andmiseks, mis võimaldaks neil osutada teenuseid takistusteta ja diskrimineerimata, et säilitada turu ühtsus ning täielikult rakendada ühenduse üldsuse ja ettevõtjate õigusi kogu Euroopa Liidus.

4.3

Komitee toetab komisjoni algatust käivitada ISA programm, tingimusel, et see ei hõlma ainult alates 1993. aastast kuni tänaseni rakendatud järjestikuste programmide rahastamise pikendamist ja uuesti rahastamist, vaid tagab tõelise ja tulemusliku „Euroopa koostalitlusvõime strateegia” ja „Euroopa koostalitlusvõime raamistiku” (10), mis on olulised integreeritud ühtse turu toimimise ning uuendatud Lissaboni strateegiale vastava konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku Euroopa majanduse saavutamise seisukohalt.

4.4

Komitee teeb ettepaneku, et ISA programmi toetataks ühenduse sisulise algatusega, mis seaks liikmesriikidele ja komisjonile vastavad kohustused siduvate dokumentide alusel, mis annavad Euroopa koostalitlusvõime strateegiale ja Euroopa koostalitlusvõime raamistikule uue usaldusväärsuse ja jõu, tagades avaliku ja erasektori osalejatele ning siseriiklikele ja piiriülestele kasutajatele kindlad ja läbipaistvad ühtlustatud menetlused.

4.5

Komitee arvates tuleb uues Euroopa koostalitlusvõime strateegias lisaks ühisele raamistikule määratleda ühenduse poliitilised prioriteedid, et saavutada kavandatud direktiivide ja ettevalmistatava määruse tegelik rakendumine.

4.6

Komitee on arvamusel, et tuleks teha senisest rohkem jõupingutusi, et saavutada kooskõla ja koostöö ühenduse teiste programmidega, mille eesmärk on aidata kaasa üleeuroopalise koostalitlusvõimega seotud uute ideede ja lahenduste väljatöötamisele, eriti konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi ning teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse seitsmenda raamprogrammiga, ning soovitab luua programmidevahelise koostalitlusvõime komitee, millesse on kaasatud kõikide asjaomaste programmide juhid ja mis tegeleb konkursikutsete kooskõlastamisega.

4.7

Komitee usub, et uute tegevusraamistike täielikku kooskõla üleeuroopalise koostalitlusvõime põhimõtetega tuleks kontrollida juba alates nende väljatöötamisest haldusasutustes; selleks võiks kasutada eelneva teavitamise mehhanisme – näiteks neid, mida kasutatakse uute tehniliste standardite koostamisel (11). Peamine takistus on senini kultuuriline: ikka veel leidub haldusasutusi, kes ei ole valmis aktsepteerima avatud tehnoloogilisi ja innovaatilisi lahendusi Euroopa koostalitlusvõime raamistikus ning keda tuleb veenda selliste lahenduste kasutuselevõtmise vajaduses.

4.8

Komitee leiab, et algatuse eduka elluviimise eeldus on teavitus- ja koolituskampaania ning korrapärased üleeuroopalised elektroonilisi teenuseid käsitlevad konverentsid, mille kaudu on võimalik võrrelda erinevate tasandite haldusasutuste tegevust, kontrollida tööprogrammi elluviimist ja seda ümber suunata.

4.9

Digitaalne ühtlustamine eeldab koostalitlusvõimelisi seadmeid, platvorme ja teenuseid, turvalisusnõudeid ja usaldusväärsust, identiteetide ja õiguste haldamist (12), juurdepääsu ja kasutamise hõlpsust ning keeleliselt neutraalsete IT-süsteemide ja tehniliste arhitektuuride kasutamist, laiaulatuslikku pidevat koolitust kasutajatele, eelkõige kõige nõrgematele kasutajatele, et vältida sotsiaalset väljatõrjutust.

4.10

Komitee rõhutab avatud lähtekoodiga tarkvara tähtsust tarkvara turvalisuse ja kestvuse ning teabe ja maksete konfidentsiaalsuse tagamisel, eriti e-valitsemise valdkonnas, ning lähtekoodi kättesaadavuse vajadust, et kindlustada lähtekoodi säilimine, stabiilsus ja turvalisus ka juhul, kui selle avaldaja lõpetab tegevuse (13).

4.11

Komitee arvates tuleb välja töötada haldusasutuste juurutatud koostalitlusvõimeliste üleeuroopaliste e-valitsemise teenuste (PEGS) kulutõhususe arvutamise meetod (14), mille puhul võetakse lisaks investeeringu tasuvusele, majanduslikule kasule ning paindlikkusest ja bürokraatia vähendamisest tulenevale kasule arvesse ka seda üldist väärtust, mis tuleneb üldsuse ja ettevõtjate juurdepääsust takistustevabale ja usaldusväärsele ühtsele turule.

4.12

Komitee lisab, et Euroopa koostalitlusvõime raamistikku tuleb tugevdada mitmemõõtmelise lähenemisviisi kaudu, mis hõlmab poliitilisi (ühtne ettekujutus ühistest prioriteetidest), õiguslikke (seadusandluse sünkroniseerimine), tehnilisi, keelelisi ja organisatsioonilisi aspekte.

4.13

Komitee arvates oleks riiklike ametiasutuste jaoks hea tava algatada Euroopa tasandil EUPAN/TUNEDi mitteametliku dialoogi (15) raames sotsiaalne dialoog asjaomaste ametiasutuste töötajate esindajatega, et üldsust kaasata ja edastada neile vajalikku teavet.

4.14

Seoses uute ja olemasolevate üldvahenditega üldiste avalike teenuste kontseptuaalse mudeli (GPSCM) (16) raames, mille komisjon määratles koostöös liikmesriikidega, märgib komitee järgmist:

4.15

Komitee arvates tuleks kõnealuses valdkonnas määratleda ühine raamistik avatud tehniliste standardite CEN, CENELEC ja ETSI puhul, et neid oleks võimalik kohaldada kõikide asjaomaste isikute suhtes.

4.16

Samuti usub komitee, et edendada tuleks avatud lähtekoodiga tarkvara kasutamist, sest see võimaldab uurida, muuta, levitada ja taaskasutada tarkvaralahendusi, mis on haldusasutustele väga väärtuslikud kulutõhususe, standardite rakendamise kontrollimise, litsentside ja autoriõigustega seatud piiranguid ületava kasutatavuse, kasutuselevõetud lahenduste pikaajalise jätkusuutlikkuse ja kohalikele vajadustele kohandatavuse seisukohalt.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/41

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kordab oma toetust komisjoni ettepanekule, kuna raadiospektri 900 MHz sagedusala kasutamise liberaliseerimine nõuab ELi õigusakti vastuvõtmist.

2.1

Komisjon esitas 25. juulil 2007 direktiivi ettepaneku direktiivi 87/372/EMÜ (1) muutmiseks, et kaotada raadiospektri 900 MHz sagedusala reserveerimine ELi liikmesriikides digitaalsele liikuvale kärgsidele. Reserveerimine kehtestati nõukogu 25. juuni 1987. aasta direktiiviga 87/372/EMÜ, mis käsitles sagedusalasid, mis reserveeritakse üleeuroopalise üldkasutatava digitaalse maismaa liikuva kärgside kooskõlastatud kasutuselevõtmiseks ühenduses.

2.2

900 MHz sagedusala leviomadused võimaldavad katta suuremat territooriumi kui kõrgema sagedusega alad, mille tulemusel saab kaasaegsete kõne-, andmeside- ja multimeediateenuste osutamist laiendada ka hõredamalt asustatud ja maapiirkondadesse.

2.3

Antud ettepanekuga taotletud eesmärki peeti vajalikuks, et aidata kaasa algatuse „i2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest” (2) edukale elluviimisele ning et suurendada konkurentsi, võimaldades teistel tehnoloogiatel raadiospektri 900 MHz sagedusala kasutamist, et pakkuda kasutajatele võimalikult suuri võimalusi teenuste ja tehnoloogiliste lahenduste valimisel.

2.4

Kooskõlas otsusega nr 676/2002/EÜ volitas Euroopa Komisjon Euroopa postside- ja telekommunikatsiooniadministratsioonide konverentsi (CEPT) töötama välja senisest vähem piiravad tehnilised nõuded. Nende volituste alusel on koostatud tingimused, mis tuginevad põhimõttele, et sagedusalal 900 MHz võivad kõrvuti toimida GSMi ja UMTSi tehnoloogiad ning et sagedusala on mõlemaga täielikult ühildatav.

2.5

Komitee koostas kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse (3) ja nentis, et ettepaneku vastuvõtmisega edendatakse uuendustegevust ja konkurentsivõimet, toetatakse konkurentsi telekommunikatsiooniturul ning suurendatakse tarbijate valikuvõimalusi

2.6

Õigusloomeprotsessi raames peetud arutelu tulemusel esitas Euroopa Komisjon 19. novembril 2008 uue direktiivi ettepaneku (4) direktiivi 87/372/EMÜ muutmiseks.

3.1

Kehtiva direktiiviga nähakse ette, et liikmesriigid reserveeriksid sagedusribad 890–915 MHz ja 935–960 MHz täielikult GSMi jaoks. Kõnealune piirang takistab aga nimetatud sagedusribasid kasutamast muudel üleeuroopalistel süsteemidel, mis on suutelised pakkuma nüüdisaegseid suure ülekandekiirusega ja omavahel ühilduvaid kõne-, andmeside- ja multimeediateenuseid. Kõnealused üleeuroopalised süsteemid, näiteks UMTS, pakuvad GSMist võimsamaid teenuseid ja on alates GSMi direktiivi vastuvõtmisest 20 aastat tagasi tänu tehnika arengule saanud elujõuliseks.

3.2

Kuna on oodata, et raadiospektri 900 MHz sagedusala kasutamise liberaliseerimine võib tekitada konkurentsimoonutusi, eriti juhul, kui konkreetsetele mobiilioperaatoritele ei ole sagedusalas 900 MHz spektrit eraldatud, võivad nad nii kulude kui tõhususe osas sattuda ebasoodsasse olukorda võrreldes operaatoritega, kes saavad osutada kolmanda põlvkonna mobiilsideteenuseid kõnealuses sagedusalas.

3.3

Ettepaneku määratluse kohaselt on GSM-süsteem elektroonilise side võrk, mis vastab ETSI avaldatud GSM-mobiilside standarditele, eriti standarditele EN 301 502 ja EN 301 511, ning UMTS-süsteem on elektroonilise side võrk, mis vastab ETSI avaldatud UMTS-mobiilside standarditele, eriti standarditele EN 301 908-1, EN 301 908-2, EN 301 908-3 ja EN 301 908-11.

3.4

Elektroonilisi sidevõrke käsitleva õigusliku raamistiku ja eelkõige direktiivi 2002/20/EÜ (5) (loadirektiiv) alusel võivad liikmesriigid spektrikasutusõigusi muuta ja/või läbi vaadata ning seega on neil vajadusel olemas vahendid võimalike moonutuste kõrvaldamiseks. Samuti tuleb liikmesriikidel võtta sobivaid meetmeid ning eelkõige välja selgitada, kas kavandatud direktiivi rakendamine võiks moonutada konkurentsi asjaomastel mobiilsideturgudel.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/43

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab määruse ettepanekus kavandatavat lihtsustamist vajalikuks. Ta rõhutab siiski, et tegemist pole pelgalt lihtsustamisega, vaid ühtlustamise eesmärgil on komisjon teinud muudatusi ka kehtestatud tehnilistesse meetmetesse.

1.2

Komitee leiab, et ette nähtud ühtlustamine eeldab kindlasti teatavate tehniliste meetmete muutmist ja seepärast peavad sellele eelnema nii bioloogilised kui ka sotsiaalmajanduslikud teadusuuringud.

1.3

Võttes arvesse määruse ettepanekus kavandatud meetmete ülimalt tehnilist iseloomu, leiab komitee, et ta ei tohi muudatusettepanekute osas seisukohta võtta enne, kui nimetatud uuringud on tehtud. Samuti leiab komitee, et uute tehniliste meetmete tõhusust peavad eelnevalt hindama kalanduse asjatundjad laevapardal ja püügipiirkonnas.

1.4

Komitee on seisukohal, et need tehnilised meetmed peavad tervikuna sisalduma käsitletavas nõukogu määruses, vältides nii võimalust, et mõni neist kehtestatakse hilisemate komisjoni määrustega.

1.5

Komitee kiidab täielikult heaks ettepaneku korrapäraselt hinnata komisjoni kavandatud tehniliste meetmete tõhusust.

2.3.1

komisjonile 2004. aasta juunis nõukogu poolt esitatud palve vaadata läbi Atlandi ookeani ja Põhjamere kalavarude kaitsmise tehnilised meetmed, et neid lihtsustada ning võtta arvesse teatavaid piirkondlikke iseärasusi;

2.3.2

nõukogu poolt 2006. aasta aprillis kinnitatud komisjoni tegevuskava ühenduse õigusaktide lihtsustamise kohta, koondades ühte määrusesse kõik eri määrustes leiduvad tehnilised meetmed, sealhulgas need, mis on sätestatud iga-aastases kalapüügivõimalusi ja teatavate kalavarude taastamiskavasid käsitlevas määruses.

3.1

Komitee leiab, et kõnealune määruse ettepanek on ülimalt tehniline. Vastavalt meetmetele, mis komitee kiitis heaks oma arvamuses ühenduse õigusaktide lihtsustamise tegevuskava kohta, on lihtsustamine vajalik. Teisalt ei ole tegemist üksnes lihtsustamisega, vaid ühtlustamise huvides muudab komisjon kehtivaid õigusakte ning kavatseb arvesse võtta piirkondlikke erinevusi, sätestades kõigi „piirkondlike nõuandekomisjonide määratletud piirkondade” jaoks eraldi õigusnormid. Piirkondade arvessevõtmise tulemusel muudetakse ka kehtivaid õigusakte.

3.2

Komisjon näeb ette, et käsitletavas määruse ettepanekus määrataks kindlaks juhtpõhimõtted, mis oleksid kõigile püügipiirkondadele ühised, ning et piirkondlikke puhttehnilisi aspekte reguleeritaks korralduskomitee menetluse teel hilisemate komisjoni määrustega.

3.3

Komitee leiab, et kuigi tehniliste meetmete sätestamine ELi eri piirkondade iseärasusi arvesse võttes on vajalik, ei ole valitud lähenemisviis kõige sobivam, ning eelistaks, et kõik meetmed sätestataks käsitletavas nõukogu määruses, selle asemel, et nendega tegeldaks hilisemates komisjoni määrustes.

3.4

Komitee leiab, et nii oleks tehnilisi meetmeid parem kohandada nii 2002. aastal vastu võetud uue ühise kalanduspoliitikaga, eriti mis puutub nõukogu 19. juuli 2004. aasta otsusega loodud piirkondlikesse nõuandekomisjonidesse, kui ka keskkonnaküsimuste, näiteks mereelupaikade kaitse või püütud kala vette tagasi laskmise vähendamise arvestamisega, sest kõiki neid meetmeid saaks konkreetsele piirkondliku nõuandekomisjoni pädevusse kuuluvale piirkonnale sobival viisil kohaldada.

3.5

Komitee leiab, et enne uute kavandatud tehniliste meetmete vastuvõtmist ja vältimaks varem tehtud vigu peavad kalanduse asjatundjad laevapardal ja püügipiirkonnas eelnevalt hindama nende uute meetmete tõhusust.

3.6

Kuna määruse ettepaneku tekst ja kavandatud tehnilised meetmed on keerulised, leiab komitee, et määruse ettepanekusse tuleks hõlmata jooniseid sisaldav lisa, et lihtsustada määruse mõistmist.

4.1

Praegusel kujul hõlmab määruse ettepanek tehnilisi meetmeid, mis käsitlevad väga erinevaid eesmärke, sealhulgas on eriti oluline noorkalade kaitse, mida korraldatakse peamiselt nende püügi piiramisega, näiteks meetmete abil, millega parandatakse püügivahendite selektiivsust või kehtestatakse teatavad keeluajad või -alad. Muude meetmete eesmärk on kaitsta teatavaid liike või ökosüsteeme, piirates püügikoormust näiteks keelualade loomisega, ning teine suur rühm meetmeid käsitleb püütud kalade vette tagasilaskmise vähendamist.

4.2

Pärast reguleerimisala piiritlemist esitatakse määruse ettepanekus kõigi lossitavate vee-elusressursside alammõõtu puudutavad sätted. Seoses kalatoodete impordi kaasamisega määruse reguleerimisalasse soovib komitee täpsustust, mis juhtub siis, kui imporditud kalatoodete seaduslik miinimumsuurus on väiksem kui ELis kehtestatud miinimumsuurus. Komitee arvates oleks mõistlik, et ELis ei saaks turustada kolmandate riikide kalatooteid, mille suurus jääb alla ühenduses kehtestatud piiri.

4.3

Esitatud on püügivahendite ammendav loetelu ning iga püügivahendi puhul on kehtestatud võrgu ja noodapära miinimummõõtmed, maksimaalne sügavus, kuhu seda tohib lasta, ning selliste noodapärade kasutamise keeld, mille mõõtmed ja kuju ei vasta esitatud nõuetele, st mille mis tahes suunas mõõdetud ümbermõõdu samasuuruste võrgusilmade arv kasvab eestpoolt tahapoole või mis ei ole valmistatud lubatud materjalist või lubatud jämedusega materjalist.

4.4

Komitee peab Euroopa Komisjoni kavandatud lihtsustamist sobivaks ja vajalikuks. Siiski leiab komitee, et kavandatud ühtlustamisele, mis eeldab teatavate tehniliste meetmete muutmist, peavad eelnema nii bioloogilised kui ka sotsiaalmajanduslikud teadusuuringud.

4.5

Seepärast leiab komitee, et võttes arvesse määruse ettepanekus kavandatud meetmete ülimalt tehnilist iseloomu, ei tohiks ta muudatusettepanekute osas seisukohta võtta enne, kui nimetatud uuringud on tehtud.

4.6

Püütud alamõõdulisi vee-elusressursse ei tohi pardale jätta ega ümber laadida, lossida, transportida, säilitada, müüa, esitleda ega müügiks pakkuda, vaid tuleb viivitamata merre tagasi lasta. Komitee juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu mõjule, mida see säte võib avaldada püütud kala vette tagasilaskmisele. Näib vastuoluline, et ühelt poolt püütakse keelata püütud kala vette tagasilaskmine ja teiselt poolt keelatakse teatud saaki pardal hoida.

4.7

Komitee väljendab muret mõju üle, mida võib põhjustada ühe võrgu reegel. Komisjon peaks võtma arvesse seda, et mitut eri liiki kala püügi puhul, kui on vaja kasutada erineva suurusega võrgusilmi, peavad kalurid pöörduma tagasi sadamasse püügivahendeid vahetama sagedamini kui praegu. See tähendaks täiendavaid tegevuskulusid, mis kahjustaksid kalalaevastike juba niigi viletsat tasuvust.

4.8

Nõukogu määruse ettepanekus on ette nähtud, et kui alamõõduliste kalade kogus ühes loomuses ületab 10 % kogu püütud kalakogusest, siirdub laev enne püügi jätkamist vähemalt 5 või 10 meremiili kaugusele (olenevalt vastava liigi puhul lubatava võrgusilma suurusest) eelmisest loomusekohast ja järgmise loomuse ajal hoiab ta kõikidest eelmise loomuse kohtadest vähemalt 5 või 10 meremiili kaugusele.

4.9

Komitee väljendab selle meetme üle muret, kuna komisjon ei ole üldistades võtnud arvesse eri püügipiirkondade ja püükide iseärasusi, mis võib põhjustada õiguskindlusetuse tekkimist, eriti kui ei ole täpsustatud, kas tegemist on ühe liigi sihipärase püügi või kaaspüügiga. Komitee leiab, et teistsuguste meetmete käivitamine, nt keeluaegade ja -alade kehtestamine, võiks avaldada positiivsemat mõju kui praegune ettepanek.

4.10

Keskkonna kaitsmise huvides, mis on põhieesmärk, on keelatud püüda, pardal hoida, ümber laadida, lossida, esitleda või pakkuda müügiks mereorganisme, mis on püütud lõhkeainete, mürk- või narkootiliste ainete, elektri või mis tahes tulirelvade abil. Samuti on keelatud kala mis tahes füüsiline või keemiline töötlemine kalalaeval kalajahuks või kalaõliks või kala samal otstarbel ühelt laevalt teisele ümberlaadimine.

4.11

Komitee väljendab rahulolu 2002. aastal vastu võetud ühise uue kalanduspoliitika rakendamisest tulenevate keskkonnakaitsemeetmete kehtestamise üle ning palub komisjonil hoolitseda nende range kohaldamise eest ühenduse kogu kalalaevastikule.

4.12

Komitee kiidab heaks sätted, mille komisjon on välja pakkunud, et toetada liikmesriikide võetavaid erakorralisi kaitsemeetmeid, mis puudutavad kõiki ühenduse kalalaevu, või meetmeid, mida kohaldatakse ainult oma lipu all sõitvatele laevadele. Et vältida võimalikku kuritarvitamist teatud liikmesriikide poolt, tuleks siiski sätestada võimalus, et sõltumatud asutused või organid kontrollivad selliste meetmete sobivust ja vajalikkust.

4.13

Samuti peab komitee õigeks, et liikmesriigid ja/või piirkondlikud nõuandekomisjonid võivad teha komisjonile ettepanekuid küsimustes, mis käsitlevad püütud kala vette tagasi laskmise vähendamise või kaotamise ning püügivahendite selektiivsuse parandamise kavasid.

4.14

Komitee toetab ka seda, et nõukogu määruse ettepaneku reguleerimisalast jäetakse välja üksnes teadusuuringute otstarbel toimuv kalapüük, kui see leiab aset asjaomase lipuriigi loal. Siiski ei pea komitee vajalikuks, et laev peab võtma pardale selle rannikuäärse liikmesriigi vaatleja, kelle vetes teadusuuringute otstarbel püügitegevusega tegeldakse.

4.15

Määrusega nähakse ette tehniliste meetmete tõhususe hindamine ning selle kiidab komitee täielikult heaks. Hindamine toimub iga viie aasta tagant ning hindamisdokumendis esitatud andmete põhjal teeb komisjon nõukogule ettepaneku kõigi vajalike muudatuste tegemiseks.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/46

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab kõrgelt komisjoni esitatud säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava ning seda, et kõnealune tegevuskava sisaldab uute meetmete väljatöötamist ja mitmete õigusnormide muutmist. Komitee on varemgi mitmel korral kinnitanud oma pühendumist säästvale arengule, mis aitab kaasa Euroopa Liidu keskkonna, majanduse ja ühiskonna arengule.

1.2

Komitee soovib juhtida tähelepanu ettevõtete, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) nõrgemale olukorrale praeguses majandus- ja finantskriisis ning vajadusele tagada tegevuskava rakendamine viisil, mis tugevdaks ettevõtete tõhusust ja konkurentsivõimet ning aitaks anda majandusele uue hoo, edendades samal ajal ka säästvat tootmist ja tarbimist.

1.3

Komisjoni kavandatud tegevuskava kannatab teatud määral sisu ja ulatuse ebaselguse all. Need kahtlused tuleb võimalikult kiiresti hajutada, et lihtsustada tegevuskava rakendamist ja võimaldada asjaomastel majandussektoritel seda õigesti hinnata. Seepärast palub komitee, et komisjoni kavade väljatöötamine toimuks piisavas koostöös asjaomaste sektoritega ning pidades alati silmas kindlaid, selgeid ja praktikas kohaldatavaid teaduslikke ja tehnilisi kriteeriume.

1.4

Lisaks majandussektoritelt nõutavatele jõupingutustele pooldab komitee vankumatult toetusmeetmete väljatöötamist, eelkõige teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonnas, ning meenutab, et eelkõige just kriisiperioodidel tuleb sellist tegevust tugevdada.

1.5

Väga oluline on, et komisjon tunnistaks vajadust kaasata tegevuskava väljatöötamisse kõik asjaomased sektorid. Seepärast väljendab komitee muret jaemüügifoorumi üle, mis on ebatäielik ja vaieldav algatus, sest sellega seataks tarnijatele tingimusi ilma nende nõusolekuta ja tugeva turupositsiooni alusel. Ainuke vastuvõetav ja elujõuline lähenemisviis oleks jaemüügifoorumi asendamine ümarlauaga, kus kõik asjaomased sektorid osaleksid võrdsetel alustel.

1.6

Seoses ökodisaini ettepanekuga juhib komitee tähelepanu asjaolule, et keskkonnanõuded tuleb määratleda pigem soovitavate eesmärkidena kui tehniliste lahendustena, mida ökodisaini kaudu võiks käivitada. Toodete keskkonnanäitajate pidev parandamine tuleb saavutada toodete olelusringi analüüsides, toetudes omakorda sellistele näitajatele nagu kasvuhoonegaaside heitkogus, veetarbimine, mittetaastuvate energiaallikate kasutamine, biomitmekesisuse vähenemine, õhusaaste, maapinna reostus jms. Vaid kõigi nende tegurite laiaulatuslik arvestamine koos sobivate meetodite ja teadusliku toe kasutamisega saab viia sobiva lahenduseni.

1.7

Seoses tootemärgistusega meenutab komitee, et märgistus on oluline, kuid mitte ainuke tarbijate teavitamise viis, et kõige parem on kõnealuse valdkonna õigusnormide ühtlustamine, lihtsustamaks eesmärkide saavutamist, ning et teatud sektorites, nagu toiduainete sektor, kehtivad kõnealuses valdkonnas juba karmid nõuded. Komitee leiab, et tarbijate koolitamine on ideaalne vahend, et tõsta tarbijate teadlikkust, parandada arusaamist ning muuta nende tarbimisharjumusi.

1.8

Lõpetuseks kordab komitee, et kõik nõuded, mida Euroopa majanduses osalejad peavad täitma komisjoni tegevuskava elluviimisel, peavad kehtima ka imporditud toodetele, nii et Euroopa tootjate jaoks ei tekiks nende oma siseturul diskrimineerivat ja koormavat süsteemi.

2.1

Euroopa Liit on astunud olulisi samme, et saavutada Lissaboni strateegias seatud majanduskasvu ja tööhõive eesmärke. Praegune väljakutse on integreerida see majandusedu säästvuse raamistikku. Komisjoni arvates tuleb selle küsimusega viivitamatult tegeleda.

2.2

Niisiis esitab komisjon oma teatises KOM(2008) 397 lõplik strateegia, mille eesmärk on toetada terviklikku ühenduse tasandi lähenemisviisi, millega edendada säästvat tarbimist ja tootmist ning säästvat tööstuspoliitikat. Nimetatud strateegia täiendab energiakasutuse valdkonnas juba olemasolevaid strateegiaid, eriti energia- ja kliimapaketti, mille komisjon võttis vastu 2008. aastal.

2.3

Komisjoni dokumendis esitatakse tegevuskava, mille eesmärk on parandada toodete energia- ja keskkonnatõhusust ning soodustada niisuguste toodete tarbimist. Lõppeesmärk on parandada toodete üldist keskkonnatõhusust kogu nende olelusringi vältel, keskendudes toodetele, mille keskkonnamõju on võimalik oluliselt vähendada. Tõeline väljakutse on seega luua positiivne mõjuring: parandada toodete keskkonnatõhusust kogu nende olelusringi vältel, edendada ja innustada nõudlust paremate toodete ja tootmistehnoloogiate järele ning aidata tarbijatel teha paremaid valikuid ühtsema ja lihtsustatud märgistuse abil, muutes samas ka Euroopa majandust konkurentsivõimelisemaks.

2.4

Tegevuskava sisaldab järgmist kaheksat meedet.

2.5

Tegevuskavas kirjeldatud eesmärkidega kaasnevad kolm õigusakti ettepanekut:

ning samuti koostada teatis keskkonnasäästlike riigihangete kohta.

—

Euroopa Liidu säästva arengu strateegia kahe aasta tagant koostatav eduaruanne, (1)

—

Euroopa Liidu keskkonnaõigusaktide mõju tööstuse muutustele, (2)

—

Ökoloogiline tootmine (3).

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/50

1.1

Euroopa Liidu ökomärgis peaks jääma vabatahtlikuks instrumendiks. Süsteemi vabatahtlik olemus võimaldab sellel seada kõrgeid ja ambitsioonikaid standardeid, mis lubavad üksnes kõrge keskkonnasäästlikkusega toodete ja teenuste edendamist.

1.2

Komitee nõuab kava juhtimise parandamist, võimaldades kava kasutada rohkem äritavade kohaselt.

1.3

Komitee nõustub komisjoniga selles osas, et tooterühmade ja litsentseeritud äriühingute arvu tuleb märkimisväärselt suurendada.

1.4

Komitee leiab, et kõigi toiduainete, nii toor- kui ka töödeldud toidu ökomärgis oleks esimene samm tarneahela tõeliselt keskkonnasäästlikuks muutmise suunas. Ent komitee arvates tuleks toiduainete ökomärgis anda üksnes toodetele, mille puhul on arvesse võetud toote kogu olelusring. Ettepanekust ei selgu üheselt, milliseid toiduainete liike peaks määrus komisjon arvates hõlmama.

1.5

Komitee arvates peaks pakendamine kuuluma ökomärgise kriteeriumide hulka üksnes siis, kui see on konkreetse tooterühma puhul oluline.

2.1

Komisjon avaldas 2008. aasta juulis ettepaneku määruse vastuvõtmiseks ühenduse ökomärgise kava kohta. Ettepaneku eesmärk on asendada 17. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1980/2000 ühenduse muudetud ökomärgise andmise süsteemi kohta.

2.2

See ei ole Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks uus teema. Komitee väljendas oma seisukohta esialgse ettepaneku kohta (1) ning on samuti teinud mitmeid ettepanekuid kava edasise arengu kohta teiste hiljutiste arvamuste raames. (2)

2.3

Käesoleva arvamuse koostamisel tugineti samuti pädevate asutuste, Euroopa huvirühmade ja kavas osalevate ettevõtete mitmekülgsele panusele. Eelkõige tugines komitee eri ettevõtete esindajate, keskkonnaalaste valitsusväliste organisatsioonide ja tarbijaorganisatsioonide ettekannetele, mis esitati komitee hoones korraldatud arutelul.

3.1

Keskkonna olukord tekitab üha enam muret.

Tänapäevased tootmis- ja tarbimismallid on toonud kaasa suurenenud nõudluse energia ja ressursside järele, mida ei kasutata säästval viisil, ohustades seeläbi eesmärki, mis seisneb inimtegevusest keskkonnale, tervisele ja loodusvaradele tuleneva negatiivse mõju leevendamises.

3.2

Seega seisab majandus tänapäeval silmitsi suurte väljakutsetega, püüdes ühendada keskkonnasäästlikust ning majanduskasvu ja heaolu, et parandada minevikus tehtud vigu.

3.3

Kogu maailma majandust tabanud finantskriisi tagajärjel ei tohi vähendada kliimamuutuste mõju leevendamiseks ja keskkonna kaitseks tehtavaid jõupingutusi. Vastupidi, tarneahela keskkonnasõbralikumaks muutmist tuleks pidada lähtekohaks, mida järk-järgult kohaldada kõigile tööstussektoritele.

3.4

Kõnealuses kontekstis maksimeerivad säästev tootmine ja tarbimine ettevõtete potentsiaali muuta keskkonnaväljakutsed majanduslikeks võimalusteks ning annavad tarbijatele parema valiku.

3.5

Oluline on parandada toodete üldist keskkonnategevuse tulemuslikkust kogu nende olelusringi vältel, edendada nõudlust paremate toodete ja tootmistehnoloogiate järele ning aidata tarbijatel langetada teadlikke valikuid.

3.6

Seetõttu toetab komitee kolmandate isikute akrediteeritavat mitme kriteeriumiga ökomärgist, mis lähtub olelusringipõhisest mõtteviisist, (3) mis võib olla nende poliitikainstrumentide üks oluline osa. (4)

3.7

Komitee toetab kindlalt algatusi, mille eesmärk on säästvat tootmist ja tarbimist edendava ühenduse poliitika väljatöötamine, mis on täielikult integreeritud ühenduse teistesse poliitikavaldkondadesse, pidades silmas nn rohelise turu väljaarendamist, et tagada asjaomaste toodete ja teenuste vastavus selgetele ja ühtsetele määratlustele ning reaalne kättesaadavus kõigis liikmesriikides.

3.8

Ökomärgise kava rakendamisest saadud kogemus õigustab kehtiva määruse muutmist.

Olemasoleva kava puudused võib kokku võtta järgmiselt:

Komitee esitab oma seisukohad kõnealuste kitsaskohtade osas peatükis „Konkreetsed märkused”, milles arutatakse komisjoni pakutud meetmeid kava parandamiseks.

3.9

Euroopa Liidu ökomärgise kava edukas rakendamine on väga oluline ka seetõttu, et tegu on ainsa tootega seotud ja nõudlusest lähtuva vabatahtliku poliitikainstrumendiga, millega püütakse saavutada jätkusuutlikkust.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/55

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle tagada hülgetoodetega kauplemise ühtlustatud reguleerimine. Praegune olukord selles valdkonnas ei ole jätkusuutlik ning tuleb püüda jõuda märkimisväärsete muutusteni rahvusvahelisel tasandil.

1.2

Kuna EÜ asutamislepinguga ei sätestata konkreetset õiguslikku alust loomade heaolu küsimustega tegelemiseks, leiab komitee, et asutamislepingu artikkel 95, mis puudutab siseturu killustumist, on õige valik, mille alusel võtta õiguslikke meetmeid kõnealuses valdkonnas. Ühenduse kohtupraktika kinnitab selle otsuse õiguspärasust.

1.3

Komitee teeb ettepaneku lükata erandite süsteemi rakendamine edasi ning soovitab komisjonil esitada 2012. aastal hülgejahti reguleerivate õigusaktide kohta üksikasjaliku eduaruande, mille alusel otsustataks võimalike erandite üle alates 2012. aastast.

1.4

Uue süsteemi rakendamise esimesel kolmel aastal tuleks uut keeldu kohaldada täielikult, ainuke erand tuleks teha inuittide kogukondades elatuseks kütitud hüljeste jahile.

1.5

Et tagada kavandatavas õigusaktis esitatud meetmete teostatavus, on hädavajalik, et komisjon saaks välja töötada tõhusad järelevalvesüsteemid. Erandit taotlev riik ei saa hallata järelevalvet üksinda. Komisjon peab tagama, et asjaomaseid õiguslikke sätteid kohaldatakse kõnealuses valdkonnas nõuetekohaselt.

1.6

Komitee kutsub komisjoni üles teostama uuringuid mõju kohta, mis kliimamuutustel võib olla liikide säilimisele.

2.1

Loivaliste hulka kuulub 33 hülge-, merilõvi-, merikaru-, lonthülge- ja morsaliiki. Nad on eri suurusega imetajad, kes tulevad kokku suurte hulkadena, et paljuneda kas maal või jääl.

2.2

Kuigi keskkonnaorganisatsioonid (1) on hakanud hoiatama, et hüljeste populatsioon väheneb järsult, mida muude tegurite hulgas põhjustavad kliimamuutused, jahimeeste organisatsioonid ja hüljeste paljunemispaikadega riikide valitsused, kes eitavad ohtu liigi säilimisele ja kelle sõnul võib küttida umbes 15 miljonit hüljest. Viimastel aastatel on hüljeste teemaline arutelu keskendunud loomade heaolule, jättes liigi kaitse küsimused tahapoole. ELis on hüljeste kaitse reguleeritud eraldi õigusaktidega (2).

2.3

Kaubanduslikel eesmärkidel toimuvat hülgejahti praktiseeritakse Kanadas, Gröönimaal, Namiibias, Norras ja Venemaal. Kõik need riigid on kehtestanud erinevaid seadusi hülgeküttimise reguleerimiseks. Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) on tunnistanud, et puuduvad usaldusväärsed andmed hüljeste populatsioonide ja igal aastal tapetavate isendite arvu kohta. Riiklike ametiasutuste andmete kohaselt on hülgeküttimine kõige suurem Kanadas, kus tapetakse igal aastal umbes 300 000 looma. Kanada valitsuse andmete kohaselt (3) kütiti 2008. aastal 275 000 hüljest ja väljastati 17 000 jahiluba. Kanadast tükk maad tagapool on Gröönimaa (4) ja Namiibia (5), kus aastas tapetakse vastavalt 160 000 ja 80 000 hüljest.

2.4

Hülgeid tapetakse ja nülitakse kahes Euroopa Liidu riigis: Soomes ja Rootsis. Hülgetooteid toodetakse Ühendkuningriigis (Šotimaal). Ühenduse territooriumil ei tehta seda kaubanduslikel eesmärkidel, nagu Norras ja Kanadas, vaid sel on kaks eesmärki: vaba aja veetmine ja kalu söövate populatsioonide kontrolli all hoidmine.

2.5

Hülgeid tapetakse selleks, et valmistada nende nahast mantleid ja rasvast õli, kasutada liha loomasöödana ja toota genitaalidest – mida eriti hinnatakse Aasias – afrodisiakume.

2.6

Hüljeste tapmiseks on eri viise. Kõige tavalisemad hüljeste tapmise vahendid on püssid ja hakapikid (kõvera haamripeaga riist). Viimast peavad teadlased hoolimata selle suhteliselt primitiivsest ja tahumata välimusest kõige tõhusamaks vahendiks hüljeste uimaseks löömisel ja tapmisel.

2.7

2007. aastal avaldatud teaduslikus arvamuses (6) märkis Euroopa Toiduohutusamet, et hülgeid saab tappa kiiresti ja tõhusalt, põhjustamata neile asjatut valu või vaeva. Samas tunnistatakse arvamuses, et praktikas ei toimu tapmine alati humaanselt ja tõhusalt. Riikide erinevate seadustega reguleeritakse hakapiki suurust ja kasutusviise ning tulirelvade kaliibrit ja laskemoona kiirust.

3.1

26. septembril 2006 võttis Euroopa Parlament vastu deklaratsiooni (7), milles nõuti, et Euroopa Komisjon reguleeriks kahte liiki hüljestest – grööni ja põishüljestest – saadavate toodete importi, eksporti ja nendega kauplemist. Samuti nõuti deklaratsioonis, et eraldi arvestataks inuittide traditsioonilise hülgejahiga.

3.2

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võttis vastu soovituse hülgejahi kohta, kutsudes hülgejahiga tegelevaid liikmesriike üles keelama kõik julmad jahipidamismeetodid, mis ei garanteeri loomade silmapilkset surma.

3.3

Viimastel aastatel on Belgia, Madalmaad ja Sloveenia vastu võtnud riiklikud seadused, millega on keelustatud hülgetoodete tootmine ja nende turuleviimine. Teised ELi riigid on samuti otsustanud kõnealust valdkonda reguleerida ning praegu koostatakse vastavaid õigusakte.

3.4

2007. aasta algul konsulteeris Euroopa Komisjon sidusrühmadega ning konsultatsioon päädis Euroopa Toiduohutusameti esitatud teadusliku arvamusega (8). 2008. aasta aprillis avaldas Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraat uurimuse hülgeliikidest saadud toodete keelustamise võimaliku mõju kohta.

3.5

23. juulil 2008 avaldas Euroopa Komisjon hülgetoodetega kauplemist käsitleva määruse ettepaneku (9). Õiguslik alus on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 95 ja 133. Artikkel 95 puudutab siseturu killustumist ning artikkel 133 keskendub ühisele kaubanduspoliitikale. Kriteeriumid artiklis 95 sätestatud õigusliku aluse kohaldamiseks tulenevad Euroopa Kohtu praktikast.

3.6

Euroopa Komisjoni kavandatava määrusega keelatakse hülgetoodete turuleviimine, ühendusse importimine, ühendusest eksportimine ja transiidina läbi ühenduse vedamine. Samuti luuakse määrusega erandite süsteem, mis lubab teha erandeid üldisest reeglist, kui on tagatud määruses kehtestatud loomade heaolu tingimused (10). Nende tingimuste eesmärk on tagada, et hüljeste tapmisel ja nülgimisel ei põhjustataks neile asjatut valu, vaeva ja muid kannatusi.

3.7

Euroopa Komisjon teeb automaatse erandi inuittide kogukondades elatuseks kütitud hüljeste traditsioonilisele jahile. Rakendusaktidega sätestatakse vajalikud meetmed hülgetoodete päritolu tõendamiseks.

3.8

Iga viie aasta tagant saadavad liikmesriigid komisjonile aruande, kirjeldades lühidalt käesoleva määruse jõustamiseks võetud meetmeid.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle tagada hülgejahi meetodite ja hülgetoodete turuleviimise ühtlustatud reguleerimine.

4.2

Määruse eelnõus keskendutakse loomade heaolule ega käsitleta liikide säilimise küsimust. Euroopa keskkonnaorganisatsioonid on toonitanud, et õigusakti teksti tuleb lisada liikide kaitse aspektid. Samas on ELil tugevad õigusaktid liikide kaitse valdkonnas ning eraldi meetmed hüljeste kaitseks, mis täiendavad määruse eelnõus esitatud meetmeid.

4.3

Loomulikult mõjutavad kliimamuutused (ja eriti polaarjää sulamine) otseselt hüljeste elu- ja paljunemistingimusi. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles teostama asjakohaseid uuringuid negatiivse mõju kohta, mis kliimamuutustel võib olla hülgepopulatsioonile, ning vajadusel vaatama läbi ja võtma vastu ühenduse meetmeid hüljeste kaitse valdkonnas.

4.4

EÜ asutamislepinguga ei ole sätestatud konkreetset õiguslikku alust loomade heaolu küsimustega tegelemiseks ELi tasandil. Ent konkreetse õigusliku aluse puudumisel on EL kasutanud teisi, sama õiguspäraseid õiguslikke aluseid selle küsimuse käsitlemiseks. Antud juhul võimaldab siseturu killustumist käsitlev artikkel 95 ELil ühtlustada õigusakte loomade heaolu valdkonnas, mida on ühenduse kohtupraktikas nimetatud üldist huvi pakkuvaks teemaks. Oma arvamuses kassi- ja koeranahkade kohta (11) nõustus komitee nimetatud õigusliku alusega loomade heaolu käsitlevate õigusaktide puhul ja rõhutas, et see on kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni koostatud kaubanduseeskirjadega.

4.5

Ühenduse järelevalve puudumine kõnealuses valdkonnas, andmete puudulikkus (mida Euroopa Toiduohutusamet on ametlikult tunnistanud) ning taustaks olevad majandushuvid teevad raskeks saada selget ja moonutamata pilti väljaspool ELi toimuvast hülgejahist. Võimalikud muudatused hülgetapmisega tegelevate riikide seadustes, et viia need vastavusse ühenduse uute kriteeriumidega, ei pruugi praktikas kaasa tuua märkimisväärset tingimuste paranemist hüljeste tapmisel.

4.6

Üldine keeld, millega kaasneb edaspidi lubatavate erandite süsteem, on uuenduslik vahend, mis võib saada väärtuslikuks pretsedendiks ühenduse tulevases õigusloomes. Seega ei ole komitee ühenduse erandite süsteemile täielikult vastu, vaid kutsub üles selle rakendamist edasi lükkama, nii et määruse rakendamise esimesel kolmel aastal tuleks keeldu kohaldada täielikult, ainuke erand tuleks teha inuittide kogukondadele, kelle toimetulek sõltub hülgejahist. Erandite rakendamise edasilükkamine võimaldaks ELil võtta vajalikud tehnilised meetmed, et välja töötada üksikasjalikum ja kindlam erandite süsteem kui esialgses ettepanekus ette nähtud. Samuti lihtsustaks see järelevalvet ja pakuks uut teavet, mille alusel hinnata võimalike erandite lubamist.

4.7

Kui 2012. aastal esitataks ühenduse aruanne hülgejahti reguleerivatesse õigusaktidesse tehtud muutuste, praktilise rakendamise ja järelevalvemehhanismide kohta, oleks see sellest hetkest alates suureks abiks ühenduse ametiasutustele seniste edusammude hindamisel ning otsuste langetamisel erandite lubamise kohta. Niikaua, kui andmed puuduvad, peab ühendus tegema jõupingutusi kõigi asjakohaste ja vajalike andmete kogumiseks.

4.8

Komitee loodab, et komisjoni õigusakti ettepanek annab hülgejahiga tegelevatele riikidele tõelise stiimuli muuta oma seadusi ja tavasid nii, et hüljeste tapmine toimuks humaansemalt. Hüljeste tapmise praegune olukord ei ole jätkusuutlik ning tuleb püüda jõuda märkimisväärsete muutusteni rahvusvahelisel tasandil, kuigi ELi pädevus kõnealuses valdkonnas on piiratud.

4.9

Komitee juhib tähelepanu vajadusele, et liikmesriigid peaksid vastu võtma vastu tõhusate, veenvate ja proportsionaalsete sanktsioonide süsteemi, et tagada uute hülgejahti reguleerivate õigusaktide piisav haare ja tõhusus. Tõhus sanktsioonide süsteem aitab tugevdada siseturgu ja kaitsta tarbijaid.

5.1

Kuigi määruse eelnõus ei käsitleta hülgejahi eetilisust, leiab komitee, et on vaja kommenteerida mitmeid küsimusi, mis pidevalt selles valdkonnas esile kerkivad. Esiteks tuleb ühemõtteliselt sedastada, et hülgejahti ei saa määratleda kalastustegevusena, vaid see on imetajate jahtimine. Teiseks on küsitav väide, mille kohaselt mereressursside, konkreetsemalt tursavarude vähenemist põhjustavad hülged. Puuduvad teaduslikud uuringud, mille põhjal tõestada seda väidet, mida mõned riigid kasutavad hülgepüügi õigustamiseks. Mereökosüsteemi keerukusest tulenevalt ei saa esitada nii ühemõttelisi väiteid.

5.2

Komisjon ei erista oma ettepanekus suure- ja väikesemahulist hülgepüüki. Komisjoni selline lähenemine on õige, sest kõnealuse ettepaneku lõppeesmärk puudutab loomade heaolu. Loomade heaolu seisukohast ei saa õigustada spetsiifiliste erandite tegemist Euroopa riikidele, kus hülgepüük toimub väikses mahus, ning see võiks kahtluse alla panna kogu ettepaneku rahvusvahelise õiguspärasuse.

5.3

Järelevalve selles valdkonnas on eriti raske ja keeruline ning seda tuleb teha äärmiselt rasketes ilmastikutingimustes. Järelevalve raames tuleb kindlaks teha tapetud loomade tegelik arv ning see, mil määral tegevus kohapeal vastab asjaomastele õigussätetele. Kui järelevalvesüsteemi haldab erandit taotlev riik üksinda, ei näi see olevat parim viis protsessi sõltumatuse tagamiseks. EL peaks looma ekspertide rühma, kes teostaks järelevalvet erandit taotlevates riikides kohapeal. Riigid, kes soovivad ühenduse turule eksportida, peaksid vastutama selle ELi inspektorite rühma rahastamise eest. Sel viisil oleks ELil rohkem teavet, mille põhjal hinnata sertifitseerimis- ja märgistamissüsteemi tõhusust.

5.4

Sertifitseerimis- ja vabatahtliku märgistamissüsteemi kehtestamine erandit taotlevates riikides on vastus Euroopa kodanike korduvalt väljendatud ootustele, mis kajastusid ka Euroopa Komisjoni korraldatud avalikus arutelus. Sertifitseerimis- ja märgistamisalgatustega peab kindlasti kaasnema üldine hülgetoodete turuleviimise keeld. Vastasel juhul on küsitav, kas jõutakse loomade heaolu parandamise eesmärkideni, mida komisjon oma ettepanekuga tahab saavutada.

5.5

Sertifitseerimisnõuded tuleb sätestata määruse rakendusaktides nii, et kehtestatakse sertifitseerimis- ja märgistamistingimuste täpne määratlus. Varem on täpsuse puudumine kõnealuses valdkonnas põhjustanud ebaselget märgistust, mis ajab tarbijad segadusse ja eksitab neid. Sageli võib leida turult tooteid, mille tootmisel on kasutatud hülgetooteid, ent mille etiketilt võib lugeda „mereorganismist saadud õli” või „kalaõli”. Toodete etikettidel tuleks kindlasti märkida mitte ainult kasutatud hülge liik, vaid ka hülge päritolu.

5.6

Komitee, kes abistab Euroopa Komisjoni erandite lubamise menetluses, peaks lihtsustama kõigi nende organisatsioonide ja asjaosaliste osalemist, keda kõnealune menetlus puudutab.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/59

—

tõhusus ja energia säästmine,

—

maa kasutamine ja kaitse,

—

vesi ja õhk,

—

heitmed,

—

jäätmekäitlus,

—

bioloogilise mitmekesisuse säilitamine,

—

töötajate, tööandjate ja üldsuse keskkonnateadlikkuse tõstmine,

—

säästva tootmise edendamine,

—

säästva kaubanduse edendamine,

—

säästva tarbimise edendamine.

2.1

Vabatahtlike vahendite väljatöötamist tuleks näha ühenduse keskkonnapoliitika olulise osana. Komisjon ise möönab, et „nendel vahenditel on küll suur potentsiaal, kuid need ei ole täielikult välja arendatud” (3).

2.2

Vabatahtlikud keskkonnalased vahendid võivad olla äärmiselt kasulikud, kui

2.3

Lisaks EMASile on Euroopa Liidus vastu võetud ja edasi arendatud järgmised märkimisväärsed vabatahtlikud vahendid: Euroopa ökomärgis (4), toote keskkonnadeklaratsioon (EPD) ja olelusringi hindamine (LCA), keskkonnahoidlik riigihange (GPP) (5), Energy Star märgistus (6) ja vabatahtlikud kokkulepped (7), Agenda 21 ja EN ISO 14 001 standard.

2.4

Sünergia teiste keskkonnapoliitiliste vahenditega on muutunud üha mõjusamaks: näiteks sünergia 35 000 sertifitseeritud keskkonnajuhtimissüsteemiga (EMS), mis on määratletud standardis ISO 14 001 (8) ning mille alus on tippjuhtkonna kohustumus täita õigusakte, tagada pidev parendamine ja vältida saastamist.

2.5

Säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskavas (9), mille kohta komitee on koostamas arvamust, kirjeldatakse EMASi ka vahendina, mis toimib sünergias

2.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendas juba 1992. aastal arvamust, et keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemil on oluline roll keskkonnakaitse edendamisel ja tõhustamisel, ning tervitas kavandatavat keskkonnakaitse parandamise süsteemi, eriti kuna selle raames saavutatakse keskkonnapoliitilised eesmärgid ettevõtete vahenditega, keskkonnahoidliku tegutsemise stimuleerimise ja parema, laiemalt levitatava teabe (11) abil ning kaasatakse kõik töötajad.

2.7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 761/2001 asendati 1993. aasta määrus ja laiendati sertifitseerimise võimalus kõikidele tegevuskohtadele; selle muudatuste alus oli ühenduse keskkonnapoliitika rõhuasetuse suunamine vabatahtlikele vahenditele ja kõikide sidusrühmade vastutusele säästva arengu edendamise eest (12). Komitee väljendas selle üle heameelt (13).

2.8

Komitee kordas muu hulgas, et EMASi peamised elemendid peaksid olema:

2.9

EMAS võib aidata kaasa ka alljärgnevate eesmärkide saavutamisele:

2.10

Seetõttu tervitab komitee komisjoni algatust käivitada EMASis vabatahtliku osalemist käsitlevate õigusaktide muutmise protsess, et võimaldada täiel määral rakendada selle süsteemi potentsiaali.

3.1

Komisjon on teinud ettepaneku vaadata üle keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteem, võttes vastu uue määruse, millega tühistatakse määrus (EÜ) nr 761/2001, otsus 2001/681/EÜ ja otsus 2006/193/EÜ, et

—

pädevad registreerimisasutused,

—

akrediteerimisasutused,

—

järelvalveasutused,

—

tõendajad.

—

säästev tootmine,

—

säästev kaubandus,

—

säästev tarbimine.

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/65

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni kõnealust ettepanekut. See on oluline samm õiges suunas ja võimaldab parandada loomade heaolu tapmise protsessis.

1.2

Komitee tervitab ettepanekut, et tapamajade käitajatele pannakse täielik vastutus loomade heaolu eest tapmisprotsessis koos standardse töökorra rakendamisega, samuti pädevustunnistuste sisseviimist ja loomade heaolu eest vastutava töötaja määramise vajadust.

1.3

Komitee rõhutab, et riiklikul veterinaararstil peab olema keskne roll, kontrollimaks, et tapmisprotsessi käigus järgitakse täielikult nõuetekohaseid menetlusi loomade heaolu tagamiseks. Riiklikku veterinaararsti tuleb viivitamatult teavitada mis tahes muudatustest standardses töökorras.

1.4

Eelkõige peab riiklik veterinaararst vastutama korrapäraste kontrollide eest tagamaks, et tapmismenetluste järelevalvet teostatakse nõuetekohaselt.

1.5

Ettepanek teha erand loomade rituaalse tapmise puhul on täielikult vastuolus määruse ettepanekus sisalduvate eesmärkidega, mis käsitlevad loomade heaolu tapmisprotsessi käigus.

1.6

Komitee tervitab loomade arvu vähendamise ja hädatapmise uusi menetlusi. Eriti oluline on nõue koostada enne toimingu alustamist tegevuskava, millega tagatakse vastavus käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele. Hindamisaruande avaldamine ühe aasta jooksul pärast loomade arvu vähendamise toimingu lõpetamist on väga tervitatav ettepanek.

2.1

Loomade heaolule pööratakse Euroopa Liidus üha enam tähelepanu ja see on tähendusrikas ühiskonnas, mis peab end arenenud ja tsiviliseeritud ühiskonnaks.

2.2

2004. ja 2006. aastal soovitati kahes Euroopa Toiduohutusameti teaduslikus arvamuses muuta kehtivat direktiivi 93/119/EÜ.

2.3

Välja on selgitatud kehtivate Euroopa Liidu õigusaktidega seotud konkreetsed probleemid, näiteks ühtlustatud metoodika puudumine uute uimastamismeetodite kohta, tapamajade käitajate ja juhatajate selgelt määratletud vastutuse puudumine. Samuti on vajadus loomade tapmisega tegelevate töötajate nõuetekohase väljaõppe järele.

2.4

On vaja selgust haigustõrje eesmärgil surmatud loomade suhtes kohaldatavate heaolunõuete puhul. Heaolunõudeid tuleks kohaldada võimalikult suures ulatuses siis, kui tegu on loomade hädatapmisega, et vältida viivitust ja looma tarbetuid kannatusi.

2.5

Loomade heaolu teema tuleb muuta paremini mõistetavaks ja integreerida see loomade tapmiseks ettevalmistamise ja käitlemise protsessidesse.

2.6

Direktiiv 93/119/EÜ tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse kavandatava määrusega, kuid ettepaneku reguleerimisala jääb sellega samaks.

2.7

Direktiivi asendamine määrusega nõuab ühtset ja üheaegset kohaldamist kogu Euroopa Liidus ühtse turu põhimõtete kohaselt.

3.1

Kõnealuse määrusega kehtestatakse eeskirjad toidu, villa, naha, karusnaha või muude toodete tootmiseks peetavate loomade surmamise ja sellega teotud toimingute kohta.

3.2

Erand tehakse hädatapmisele, et vältida looma tarbetut valu ja kannatusi, ja olukorrale, kus nõuete täielik järgimine kujutab otsest ja tõsist ohtu inimeste tervisele ja ohutusele.

3.3

Määrust ei kohaldata, kui loomi surmatakse:

3.4

Loomi tuleb surmamisel ja sellega seotud toimingutes säästa kõikidest välditavatest valudest, ärritustest ja kannatustest. Käitajad peavad võtma vajalikke meetmeid, et loomade eest hoolitsetaks nõuetekohaselt ja nende käitlemine enne tapmist häiriks loomi võimalikult vähe.

3.5

Artikli 4 lõike 1 kohaselt tohib loomade surmamiseks kasutada üksnes selliseid meetodeid, mis tagavad silmapilkse või uimastamisele järgneva surma.

3.6

Erandina võib loomi surmata ilma eelneva uimastuseta, kui usuline riitus näeb ette teistsuguseid meetodeid ja eeldusel, et surmamine toimub tapamajas. Liikmesriigid võivad otsustada seda erandit mitte kohaldada.

3.7

I lisas on esitatud uimastamismeetodite loetelu ja üksikasjalik tehniline kirjeldus ning uimastamine peab toimuma vastavalt neile meetoditele. Uimastamisprotsessi tõhususe kontrollimiseks tuleb kasutada piisavalt representatiivset loomade valimit, et tagada protsessi nõuetekohasus ja järjepidevus.

3.8

Ühenduse tegevusjuhised I lisas kirjeldatud uimastamismeetodite kohta võib vastu võtta artikli 22 lõikes 2 osutatud korra kohaselt. Kõnealune kord sätestati nõukogu 1999. aasta otsusega, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused regulatiivkomitee abil. Igal liikmesriigil on komitees esindaja ja seda juhib komisjoni esindaja.

3.9

Käitajad peavad standardse töökorra koostamise ja rakendamisega tagama surmamise ja sellega seotud toimingute vastavuse artikli 3 lõikele 1. Standardne töökord tuleb muuta pädevale asutusele kättesaadavaks, kui viimane seda nõuab. Uimastamise suhtes peab standardne töökord arvesse võtma seadmete tootjate soovitusi ja kasutusjuhendeid. Kättesaadavad peavad olema varuseadmed juhuks, kui uimastamisseadmetega tekib probleem.

3.10

Üksnes isikud, kellel on pädevustunnistus, tohivad tapamajas läbi viia surmamist ja sellega seotud järgmisi toiminguid:

3.11

Tooteid, mida turustatakse või reklaamitakse loomade liikumise piiramise või uimastamise seadmetena, ei tohi turule tuua ilma asjakohaste kasutusjuhenditeta, mis selgitavad, kuidas kasutada ja hooldada seadmeid nii, et oleksid tagatud loomade heaolu parimad tingimused. Sealhulgas tuleb täpsustada loomakategooriaid või kaalu, mille jaoks seade on ette nähtud ning uimastamise seadmete tõhususe seire meetodit.

3.12

II lisas on selgelt sätestatud nõuded tapamajade konstruktsioonile, planeeringule ja sisseseadele. Käesoleva määruse kohaldamiseks peab (määruse (EÜ) nr 853/2004 artiklis 4 määratletud) liikmesriigi pädev asutus kiitma heaks iga tapamaja, mis vastab asjaomastele kriteeriumitele.