ISSN 1725-5171

doi:10.3000/17255171.C_2009.120.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 120

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

52. köide
28. mai 2009


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

ARVAMUSED

 

Regioonide Komitee

 

Täiskogu 78. istungjärk 12.–13. veebruar 2008

2009/C 120/01

Regioonide Komitee arvamus teemal linnadevahelised diplomaatilised suhted

1

2009/C 120/02

Regioonide Komitee arvamus Ühtne turg, sotsiaalne visioon ja üldhuviteenused

6

2009/C 120/03

Regioonide Komitee omaalgatuslik arvamus kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused integratsioonipoliitika eesliinil

12

2009/C 120/04

Regioonide Komitee arvamus Kõigepealt mõtle väikestele: Euroopa väikeettevõtlusalgatus Small Business Act

17

2009/C 120/05

Regioonide Komitee arvamus roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta

23

2009/C 120/06

Regioonide Komitee arvamuse eelnõu roheline raamat põllumajandustoodete kvaliteedi kohta

29

2009/C 120/07

Regioonide Komitee arvamus Roheline raamat: ränne ja liikuvus

34

2009/C 120/08

Regioonide Komitee arvamus elektroonilise side universaalteenus ja tuleviku võrgud ja internet

41

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

Regioonide Komitee

 

Täiskogu 78. istungjärk 12.–13. veebruar 2008

2009/C 120/09

Regioonide Komitee arvamuse eelnõu Keskkonnahoidlik transpordisektor

47

2009/C 120/10

Regioonide Komitee arvamus Ühtne euroopa taevas II

52

2009/C 120/11

Regioonide Komitee arvamus EMASi ja ökomärgise läbivaatamine

56

2009/C 120/12

Regioonide Komitee arvamus Piiriülene tervishoid

65

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

ARVAMUSED

Regioonide Komitee

Täiskogu 78. istungjärk 12.–13. veebruar 2008

28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/1


Regioonide Komitee arvamus teemal „linnadevahelised diplomaatilised suhted”

2009/C 120/01

REGIOONIDE KOMITEE

tunnistades linnadevaheliste diplomaatiliste suhete olulist ja kasvavat rolli, mille raames võib linnadevahelisi diplomaatilisi suhteid üldjoontes käsitleda kui vahendit, mis võimaldab kohalikel omavalitsustel ja nende asutustel edendada sotsiaalset ühtekuuluvust, keskkonnasäästlikkust, konfliktide ennetamist, konfliktide lahendamist ja konfliktijärgset ülesehitus- ja taastamistegevust globaalsel tasandil, eesmärgiga luua stabiilne keskkond, milles inimesed võivad demokraatia, edu ja õitsengu tingimustes rahulikult koos elada

tõdedes, et moodsat diplomaatiat ei väljenda ega praktiseeri ainuüksi riikide valitsused, ning et pidades silmas dialoogi, koostöö ja koordineerimise vajadust rahu, demokraatia ja inimõiguste austamise eesmärkide saavutamiseks kõigil tasandeil, on tihedam koostöö riikide valitsuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel loomulik ja vajalik tee tõhusamate ja mitmeid tasandeid hõlmavate menetluste ja strateegiate suunas. piirkondadel ja linnadel on märkimisväärne roll rahvusvahelises koostöös, kuna nad teevad rahvusvahelistes võrgustikes koostööd teiste omavalitsustega.

leiab, et piiriülese koostöö laiemas kontekstis, eriti Euroopa naabruspoliitika ja Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi kontekstis on ruumi edendada koostööd Euroopa Komisjoniga, pidades silmas linnadevaheliste diplomaatiliste suhetega seotud teemasid, poliitikaid ja eelkõige meetmeid

tervitab Euroopa ja Vahemere piirkonna partnerluse taaselustamist ning rõhutab dialoogile võetud suunda Euroopa Liidu kohalike omavalitsuste ja Euroopa naabruspoliitika partnerite vahel Vahemere piirkonnas, samuti Ida-Euroopas

sooviks rõhutada, kui potentsiaalselt määrava tähtsusega on Euroopa Liidu kogemused teadmiste siirde alal kõigis valdkondades, kus saab kasutada linnadevahelisi diplomaatilisi suhteid, sealhulgas head haldustavad, läbipaistvuse edendamine, korruptsioonivastane võitlus, kohalik areng, infrastruktuurid, tervis, haridus ja koolitus, võitlus inimkaubanduse vastu, noorsugu, sooline võrdõiguslikkus ja kultuurideülene dialoog

Raportöör

:

Eleni Loucaides (CY/EPP)

Nikosia linnavolikogu liige

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE,

Euroopa Liidu lepingu alusel liikmesriikide kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi esindava Euroopa institutsioonina,

1.

tunnistades linnadevaheliste diplomaatiliste suhete olulist ja kasvavat rolli, mille raames võib linnadevahelisi diplomaatilisi suhteid üldjoontes käsitleda kui vahendit, mis võimaldab kohalikel omavalitsustel ja nende asutustel edendada sotsiaalset ühtekuuluvust, keskkonnasäästlikkust, konfliktide ennetamist, konfliktide lahendamist ja konfliktijärgset ülesehitus- ja taastamistegevust globaalsel tasandil, eesmärgiga luua stabiilne keskkond, milles inimesed võivad demokraatia, edu ja õitsengu tingimustes rahulikult koos elada;

2.

võttes arvesse, et kõnealust rolli tunnustatakse rahvusvaheliselt ja et ELi liikmesriikide paljud linnad, kohalikud omavalitsused ja eelkõige riigiasutused on juba aastaid pühendunud linnadevaheliste diplomaatiliste suhete arendamisele. Seejuures etendavad nad oma põhjalike ekspertteadmistega keskset rolli ja aitavad tõhusalt kaasa selliste liitude moodustamisele, mille abil on võimalik lihtsustada dialoogi ja ennetada konflikte, edendada konfliktide lahendamist, konfliktijärgset ülesehitus- ja taastamistegevust ja kolmandate riikide arengut nii Euroopa mandril, eelkõige Balkanimaades, kui ka Lähis-Idas, Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja mujal maailmas;

3.

tunnistades, et maailm on kasvavalt linnastuv ja järjest keerulisemaks muutuv paik ning et linnad ja nende kohalikud omavalitsused on igapäevaselt mitmekultuurilise keskkonna eesliinil, tegutsedes kodanike õiguste tagamise, pingete vähendamise, konfliktide lahendamise, sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse ja territoriaalse ühtekuuluvuse toetamise ning kultuuride ja religioonide, riikide ja inimeste vahelise dialoogi edendamise ning rahu ja stabiilsuse kindlustamise nimel;

4.

tõdedes, et moodsat diplomaatiat ei väljenda ega praktiseeri ainuüksi riikide valitsused, ning et pidades silmas dialoogi, koostöö ja koordineerimise vajadust rahu, demokraatia ja inimõiguste austamise eesmärkide saavutamiseks kõigil tasandeil, on tihedam koostöö riikide valitsuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel loomulik ja vajalik tee tõhusamate ja mitmeid tasandeid hõlmavate menetluste ja strateegiate suunas;

5.

tunnistades, et piirkondadel ja linnadel on märkimisväärne roll rahvusvahelises koostöös, kuna nad teevad rahvusvahelistes võrgustikes koostööd teiste omavalitsustega. Siiski on oluline silmas pidada, et piirkonnad ja linnad täidavad neid ülesandeid omal algatusel;

6.

tunnistades samas, et linnadevahelised diplomaatilised suhted ja detsentraliseeritud koostöö üldisemalt on teineteist täiendavad vahendid rahu ja inimestevahelise mõistmise edendamisel ning et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused toetavad riikide ja inimeste kooseksisteerimise ja leppimise algatusi, tegutsedes alati inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste seaduste ning Euroopa Liidu põhimõtete ja väärtuste kohaselt;

7.

väljendades muret seoses inimkonna ees seisvate uute väljakutsetega, sh kliimamuutused, looduskatastroofid, juurdepääs joogiveele ja teistele loodusvaradele, pandeemiate oht, nälg, vaesus, pidevalt kasvavad rändevood. Need põhjustavad ühiskonnas ekstremismilaineid, sallimatust ja pingeid eri kultuurilist, etnilist või usulist päritolu ja eri traditsioonidega kogukondade vahel; sageli saab neist nii riigisiseste kui ka riikidevaheliste konfliktide põhjus. Komitee on seisukohal, et vajalikud on ühine lähenemisviis ja ühised meetmed;

8.

tehes jõupingutusi säästva arengu edendamiseks linnades ja territooriumidel, et saavutada suurem õiguspärasus, ühtekuuluvus, peamiste inimõiguste ning igast rassist, kultuurist ja usundist meeste ja naiste vahelise võrdsuse suurem austamine, tunnistades samas, et vajalik on juurdepääs haridusele ja tööturule. Eesmärk on tugevdada demokraatlikke protsesse ja kohalikku omavalitsust, mis on keskse tähtsusega ühtsema ja rahumeelsema maailma loomisel;

9.

olles teadlik sellest, et konfliktide muutuv olemus paneb kohalikele omavalitsustele alalise vastutuse oma kodanike heaolu tagamise eest ning et dialoog ja tihedam kootöö kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel rahvusvahelisel tasandil võivad aidata kaasa vastastikuse mõistmise ning ühiste väärtuste edendamisele ning konfliktide lahendamisele nende põhjustest hoolimata;

10.

tunnistades, et kannatavad kodanikud ja kohalikud omavalitsused, kui keskvalitsusel ei õnnestu algatada dialoogi probleemide konstruktiivseks lahendamiseks korra ja stabiilsuse taastamiseks;

11.

tunnistades samuti, et kohalikud omavalitsused kui rahvale kõige lähemal asuv valitsustasand on teadlikud inimeste vajadustest ning nad on kõige sobivamad neid vajadusi kriiside ja konfliktide ajal määratlema, neile vajadustele vastama ning neid ennetama;

12.

olles veendunud, et kohalike omavalitsuste ülesanne on tegutseda vabaduse, demokraatia ja edusammude nimel ning seega aidata kaasa rahvusvahelisele arengule ja rahu saavutamisele;

13.

tunnistades, et Euroopa Liit ja tema poliitikavaldkonnad, nagu näiteks Euroopa naabruspoliitika, seisavad silmitsi suurte raskustega oma potentsiaali täielikul ärakasutamisel, kui ei õnnestu lahendada konflikte, mis muudavad piirkondliku koostöö erakordselt raskeks, kui mitte võimatuks;

14.

pidades silmas, et linnadevahelistele diplomaatilistele suhetele osutatavat suurenevat tähelepanu ja mõju rõhutati hiljuti maailma esimese selleteemalise konverentsi korraldamisega. Konverentsil käsitleti kohalike omavalitsuste rolli konfliktide ennetamisel, rahu tagamisel ja konfliktijärgses ülesehitus- ja taastamistöös. Konverents toimus Haagis 11.–13. juunil 2008 ja sellel osales ka Regioonide Komitee;

15.

tunnistades teedrajavat ja vastutusrikast tööd, mida on linnadevaheliste diplomaatiliste suhete alal teinud ja teevad jätkuvalt Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress, Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu, Ühinenud Linnade ja Kohalike Omavalitsuste linnadevaheliste diplomaatiliste suhete, rahu tagamise ja inimõiguste komitee, demokraatiat toetavate kohalike sidusrühmade liit, ülemaailmne liikumine „Linnapead rahu eest”, ÜRO asjaomased agentuurid, Global Forum ja teised rahvusvahelised institutsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid;

16.

kutsub kõiki kohalikke omavalitsusi üles kaaluma oma kohustusi seoses rahu ja õigluse tagamisega ja inimõiguste edendamisega kõigile, ehitades seeläbi ühtekuuluvaid linnu ühtekuuluvale maailmale;

17.

toonitab vajadust tõhusamate ja läbipaistvamate abimehhanismide järele rahvusvahelisel tasandil, samuti on vajalikud lihtsustatud menetlused ja eelkõige kohalike omavalitsuste kaasamine asjaomaste vahendite kujundamisse ja rakendamisse;

18.

tervitab Euroopa Komisjoni 8. oktoobril 2008 avaldatud teatist, milles käsitletakse vajadust, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendaksid suuremat rolli Euroopa Liidu arengumeetmete kavandamises ja rakendamises ning vajadust struktureeritud dialoogi järele kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja komisjoni vahel Regioonide Komitee egiidi all;

19.

tervitab samuti ülalnimetatud teatises sisalduvat viidet platvormi loomisele teabe vahetamiseks Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel vastavalt Regioonide Komitee soovitusele;

20.

rõhutab, et Euroopa Liidul on otsene huvi lahendada piirkondlikke konflikte ja probleeme, mis õõnestavad Euroopa julgeolekut, ära hoida kontrollimatuid rändevooge ja energiavarustuse katkemist ning edendada rahu maailmas üldiselt;

21.

kordab oma veendumust, et jõukat ja turvalist naabrust saab saavutada ainult tõhusa koostöö abil kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

22.

usub, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kõige sobivamas olukorras määratlema kodanike vajadusi ja tegelema nendega nii ennetavalt kui ka konfliktijärgselt;

23.

leiab, et piiriülese koostöö laiemas kontekstis, eriti Euroopa naabruspoliitika ja Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi kontekstis on ruumi edendada koostööd Euroopa Komisjoniga, pidades silmas linnadevaheliste diplomaatiliste suhetega seotud teemasid, poliitikaid ja eelkõige meetmeid;

24.

tervitab Euroopa ja Vahemere piirkonna partnerluse taaselustamist ning rõhutab dialoogile võetud suunda Euroopa Liidu kohalike omavalitsuste ja Euroopa naabruspoliitika partnerite vahel Vahemere piirkonnas, samuti Ida-Euroopas ja Kaukaasias, kus, nagu tuleb märkida, on Euroopa Liidul olnud tähtis roll, edendades rahuprotsessi ja andes humanitaarabi konflikti puhkemisest alates 2008. a augustis.

25.

kordab oma kavatsust edendada Euroopa ja Vahemere piirkondliku ja kohaliku assamblee loomist, et laiendada muuhulgas ka linnadevaheliste diplomaatiliste suhete arendamise huvides Barcelona protsessi ja Vahemere Liitu, milles lepiti kokku 13. juulil Pariisis toimunud Ülemkogu kohtumisel.

26.

tervitab „Barcelona protsessi: Vahemere Liidu” teemal 3.–4. novembril 2008. aastal Marseille's toimunud ministrite konverentsi lõppdeklaratsiooni, milles põhimõtteliselt kiidetakse heaks 22.–23. juunil Marseille's toimunud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste foorumil tehtud ja Regioonide Komitee 8. oktoobri arvamuses korratud ettepanek ning võetakse ülesandeks kaasata pärast Vahemere Liidu loomist sellesse liitu Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee;

27.

tunnistab, et vaatamata kõigi asjassepuutuvate osapoolte varasematele kogemustele ning nende konstruktiivsele ja praktilisele rollile ei ole linnadevaheliste diplomaatiliste suhete alal kindlaksmääratud menetlusreegleid;

28.

märgib, et on endiselt raske määratleda täpselt peamisi tegureid, mis määratlevad linnadevaheliste diplomaatiliste suhete edu või läbikukkumise, seetõttu peavad menetlused olema paindlikud ja kohandatud konkreetsetele olukordadele, et toimida kiiresti muutuvas keskkonnas;

29.

on veendunud, et linnadevaheliste suhetega seotud osalised peavad olema teadlikud, et see on keeruline protsess, mis peab toimuma käsikäes teiste jõupingutustega ja et on oluline mõista hästi kriisikolde spetsiifilisi tingimusi ja ajaloolist tausta, samuti tagada igasuguse algatuse ja tegevusega seotud kohalike omavalitsuste toetus;

30.

usub, et Euroopa Liidu institutsioonide kogemused ja koostöö antud piirkonnas on määrava tähtsusega ja kordab vajadust suurema poliitilise ja tehnilise toetuse järele, et tagada pidev piiriülene koostöö Euroopa Liiduga piirnevates riikides kohalike omavalitsuste tasandil, kutsub liikmesriike ja asjassepuutuvaid riike üles kasutama täiel määral TAIEXit ja teisi kättesaadavaid koostöömehhanisme nagu näiteks programmi „Kodanike Euroopa 2007-2013”, et panna alus linnadevahelistel diplomaatilistel suhetel põhinevale lähenemisviisile.

31.

märgib, et on võimalik korraldada kohalike omavalitsuste töötajate vahetust Euroopa Liidu liikmesriikide vahel, et edendada linnadevaheliste diplomaatiliste suhete mõõdet ning tihedamat koostööd ja kooskõlastatust nende vahel, et koondada kogemusi ja luua tegevuste võrgustik;

32.

sooviks rõhutada, kui potentsiaalselt määrava tähtsusega on Euroopa Liidu kogemused teadmiste siirde alal kõigis valdkondades, kus saab kasutada linnadevahelisi diplomaatilisi suhteid, sealhulgas head haldustavad, läbipaistvuse edendamine, korruptsioonivastane võitlus, kohalik areng, infrastruktuurid, tervis, haridus ja koolitus, võitlus inimkaubanduse vastu, noorsugu, sooline võrdõiguslikkus ja kultuurideülene dialoog;

33.

märgib, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid jätkama koostööd kohalike omavalitsustega ja kodanikuühiskonnaga, et edendada inimõigusi ja kõigi ebasoodsas olukorras olevate rühmade õigusi kohalikes kogukondades, kutsudes üles eelkõige Euroopa ja Vahemere piirkonna koostööga seotud riike üles olema avatumad kodanikuühiskonna, kohalike omavalitsuste ja sellest tulenevalt ka linnadevaheliste diplomaatiliste suhete toetamisele;

34.

leiab, et kuigi ühelt poolt on rahvusvahelistel osalejatel vaja linnadevaheliste diplomaatiliste suhete tööd tugevdada ja lihtsustada, pole siiski vaja luua uusi struktuure muidu, kui äärmisel vajadusel ja ka siis vaid konkreetsete vajaduste jaoks;

35.

soovitab välissuhete ja detsentraliseeritud koostöö komisjonil pingsalt jälgida arenguid selles vallas, soodustada teabevahetust Euroopa Liidu ja rahvusvahelistes võrgustikes ja VVOdes osalevate organite vahel ja võimaluse korral määratleda piirkonnad, kus võiks olla võimalik kasutada linnadevahelisi diplomaatilisi suhteid ja kus Regioonide Komitee võiks toimida katalüsaatorina;

36.

soovitab Regioonide Komiteel teavitada Euroopa Liitu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadustest konfliktipiirkondades ja kutsub teda üles etendama aktiivsemat osa konfliktide lahendamises, toetades linnadevahelisi diplomaatilisi suhteid ja muid sedalaadi meetmeid;

37.

kutsub samuti Euroopa Liitu üles lisama linnadevahelisi diplomaatilisi suhteid asjaomaste rahvusvaheliste organitega peetavate koosolekute päevakorda;

38.

sooviks julgustada Euroopa Komisjoni edendama piirkondlikke programme eesmärgiga kaasata kohalikke ja piirkondlikke ametkondi ja nende liitorganeid linnadevahelistesse diplomaatilistesse suhetesse, et edendada ühiseid eesmärke ja põhimõtteid;

39.

tervitab Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi algatust koostada Euroopa Linnadevaheliste Diplomaatiliste Suhete Harta ja väljavaadet luua fond linnadevaheliste diplomaatiliste suhete toetamiseks, samuti kutsub Euroopa Liitu üles kaaluma rahastamisinstrumendi loomist toetavate meetmete ning linnadevaheliste diplomaatiliste suhete jaoks üldisemalt;

40.

arvestades, kui suurt tähelepanu äratas iga-aastane Open Days piirkondade ja linnade Euroopa nädal, soovitab ette valmistada spetsiaalse teabeseminari linnadevaheliste diplomaatiliste suhete alal, et see lisada 2009. a ürituse programmi;

41.

juhib liikmesriikide tähelepanu linnadevahelistele diplomaatilistele suhetele, rõhutades nimetatud suhete keskendumist demokraatia väärtustele, seaduste ja inimõiguste valitsemisele, kutsudes liikmesriike üles toetama linnadevaheliste diplomaatiliste suhete algatusi nii kahepoolselt kui mitmepoolselt, kuna tegemist on paljulubava vahendiga dialoogi toetamiseks kohalike ja piirkondlike organite vahel rahvusvahelisel tasandil ja liikmesriikide välispoliitika üldises raamistikus, mis toetab seega kodanikuühiskonna alatusi pikaajalise rahu heaks;

42.

teavitab Euroopa Komisjoni presidenti, Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, välissuhete volinikku, arengupoliitika ja humanitaarabi volinikku ja Euroopa Parlamendi presidenti käesoleva arvamuse sisust, rõhutades rolli, mis selle kohaselt tuleks linnadevahelistele diplomaatilistele suhetele omistada ja nende kasutegurit Euroopa Liidule seoses panusega välispoliitikasse ning rahu, turvalisuse ja stabiilsuse eesmärkide saavutamisega.

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/6


Regioonide Komitee arvamus „Ühtne turg, sotsiaalne visioon ja üldhuviteenused”

2009/C 120/02

REGIOONIDE KOMITEE

jagab komisjoni seisukohta, et ühtne turg peab suurendama tarbijate ja VKEde mõjukust, kasutama globaliseerumist Euroopa huvides, ergutama uute teadmiste loomist ja uuendustegevust, hõlbustama majanduskasvu, et luua töökohti ja muuta Euroopa konkurentsivõimeliseks kooskõlas Lissaboni eesmärkidega, ning soodustama sotsiaalset lähenemisviisi ja keskkonnateadlikkust;

kahetseb, et teatises esitatud käsitlused on üldised. Seepärast tuleb edaspidi põhjalikult kontrollida komisjoni tulevasi konkreetseid ettepanekuid teatises nimetatud eesmärkide saavutamiseks, seda eelkõige subsidiaarsuse põhimõtte järgimise osas;

väljendab veendumust, et ühtne turg saab toimida üksnes siis, kui on tagatud ettevõtete konkurentsivõime ja kui ühtne turg pakub Euroopa kodanikele tõelisi sotsiaalseid hüvesid. Seetõttu on komitee arvates oluline liikuda edasi teenuste direktiivis valitud teed pidi, mille eesmärk on arendada edasi asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust ning seega tugevdada tõelist konkurentsi ja parandada Euroopa ühtse turu toimimist.

Raportöör

:

Michael Schneider (DE/EPP), riigisekretär, Saksi-Anhalti liidumaa esindaja föderaalvalitsuses

Viitedokumendid

Komisjoni teatis „21. sajandi Euroopa ühtne turg”

KOM(2007) 724 lõplik

Komisjoni teatis, mis on lisatud teatisele „21. sajandi Euroopa ühtne turg”, „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)”

KOM(2007) 725 lõplik

Komisjoni teatis „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast”

KOM(2007) 726 lõplik

Üldised märkused

Regioonide Komitee meenutab 23. märtsil 2008 vastu võetud perspektiivarvamust teemal „Ühtse turu tulevik ja Euroopa ühiskonna hindamine”, mis sisaldab olulisi soovitusi ühtse turu edasiarendamiseks.

Taust

Globaliseerunud maailmas ja Lissaboni strateegia raames on Euroopa ühtsel turul võtmeroll, kuna see edendab Euroopa majanduse konkurentsivõimet ja seega majanduskasvu ja tööhõivet. Samas tõstab see ka Euroopa kodanike elukvaliteeti ja heaolu. Seega on ühtne turg seni Euroopa Liidu suurimaid saavutusi.

Seda arvestades tervitab Regioonide Komitee Euroopa Komisjoni esitatud meetmete paketti, milles esitatakse ja pannakse arutlusele komisjoni vaated Euroopa ühtse turu edasise arengu ja tulevase kavandamise kohta. See on oluline samm selleks, et ka tulevikus toime tulla globaliseerumise suurenevate väljakutsetega.

Teatis „21. sajandi Euroopa ühtne turg”

REGIOONIDE KOMITEE

1.

jagab komisjoni seisukohta, et ühtne turg peab suurendama tarbijate ja VKEde mõjukust, kasutama globaliseerumist Euroopa huvides, ergutama uute teadmiste loomist ja uuendustegevust, hõlbustama majanduskasvu, et luua töökohti ja muuta Euroopa konkurentsivõimeliseks kooskõlas Lissaboni eesmärkidega, ning soodustama sotsiaalset lähenemisviisi ja keskkonnateadlikkust;

2.

kahetseb, et teatises esitatud käsitlused on üldised. Seepärast tuleb edaspidi põhjalikult kontrollida komisjoni tulevasi konkreetseid ettepanekuid teatises nimetatud eesmärkide saavutamiseks, seda eelkõige subsidiaarsuse põhimõtte järgimise osas;

3.

rõhutab, et subsidiaarsuse põhimõte on Euroopa Liidu poliitilise ja õigussüsteemi keskne element, kuid toonitab samas, et mitmed praegu ELi ees seisvad väljakutsed on globaalsed (globaliseerumine, sotsiaalkaitse vajadus, maailma finantsturgude mõju, kliimamuutused jt) ning seetõttu on vaja ühistel põhimõtetel põhinevaid ühised lahendusi nendes valdkondades, kus ei ole võimalik probleeme lahendada kohalikul, piirkondlikul või liikmesriigi tasandil;

4.

väljendab veendumust, et ühtne turg saab toimida üksnes siis, kui on tagatud ettevõtete konkurentsivõime ja kui ühtne turg pakub Euroopa kodanikele tõelisi sotsiaalseid hüvesid. Seetõttu on komitee arvates oluline liikuda edasi teenuste direktiivis valitud teed pidi, mille eesmärk on arendada edasi asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust ning seega tugevdada tõelist konkurentsi ja parandada Euroopa ühtse turu toimimist;

5.

jagab komisjoni seisukohta, et paljusid Euroopa Liidu tarbijaid tuleb veenda eelistes, mida Euroopa ühtne turg neile igapäevaelus pakub, sest poolehoid Euroopa Liidule suureneb vaid siis, kui kodanikud isiklikult kogevad, millist kasu EL neile toob;

6.

kutsub liikmesriike üles teavitama sihipärasemalt seostest ühelt poolt ühtse turu ja teiselt poolt tarbijakaitse, tööhõive suurendamise, majanduskasvu ja hinnastabiilsuse vahel. Sealjuures võiks oluline roll olla kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel;

7.

soovitab seepärast (nagu juba arvamuses „Ühtse turu tulevik ja Euroopa ühiskonna hindamine” märgitud) Euroopa Komisjonil, liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kodanike ja ettevõtete murede hajutamiseks neid paremini teavitada sellest, kuidas tulla toime globaliseerumisest ja karmimast konkurentsist tulenevate majanduslike ja sotsiaalsete muutustega;

8.

tervitab komisjoni kavatsust pöörata ühtse turu edasisel arendamisel erilist tähelepanu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vajadustele, mis kasvatavad majandust ja loovad ning mitmekesistavad töökohti. Seepärast tuleb teha veel palju, et lihtsustada VKEde juurdepääsu ühtsele turule, soodustada nende laienemist ja võimaldada neil seega paremini ära kasutada oma ettevõtluspotentsiaali. VKEde jaoks on eriti hea meetod klastrite ja keskuste kasutamine kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul ning üha enam riikidevahelisel tasandil, et edendada VKEde baasi, kontakte, turuvõimalusi, kasumit ja sellest tulenevat töökohtade loomist;

9.

viitab seepärast taas kord sellele, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid konsulteerima kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, ettevõtete ühenduste ning sotsiaalpartneritega ja pidama nendega dialoogi, et määrata kindlaks valdkonnad, kus on võimalik vähendada ettevõtete, eelkõige VKEde halduskoormust, sest VKEd kannatavad ühtsel turul kõige enam siiani säilinud bürokraatlike piirangute all. Seejuures tuleb silmas pidada VKEde poolse halduskoormuse vähendamise ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste täiendava koormuse vastastikust mõju;

10.

toetab seepärast Euroopa Komisjoni mõlemat algatust VKEde edendamiseks. Väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid käsitleva spetsiaalse õigusakti raames võetakse VKEde toetuseks eri meetmeid, lähtudes põhimõttest „kõigepealt mõtle väikestele”. Komitee tervitab ka komisjoni ettepanekut koostada Euroopa eraühingu põhimäärus, et lihtsustada VKEde piiriülest tegevust. Äriühingute struktuuride kavandatud lihtsustamine on sobiv vahend Euroopa ettevõtete konkurentsivõime suurendamiseks. Lihtsad, bürokraatiavabad ja tõhusad reeglid aitavad vahetult kaasa tasakaalustatud konkurentsiolude ja majandusliku stabiilsuse saavutamisele. Edukad meetmed antud valdkonnas avaldavad majandusele otsest positiivset mõju. Alandada võiks õigusalase ja ettevõtete loomist puudutava nõustamisega seotud kulusid. Kõigi eeltoodud kaalutluste puhul peab olema tagatud, et Euroopa tasandi meetmed ei läheks vastuollu riikide äriõiguses ettenähtud struktuuridega, mis kaitsevad olemasolevat sotsiaalset standardit;

11.

tervitab komisjoni seisukohti globaliseerumise eeliste osas, kuid juhib siiski tähelepanu sellele, et need pääsevad mainitud ulatuses mõjule vaid siis, kui teised maailmaturul osalejad Euroopa standardeid tõepoolest arvestavad. Vastasel korral võivad Euroopa erinevad standardid põhjustada Euroopa majanduse konkurentsivõime vähenemist;

12.

rõhutab antud kontekstis, EL vajab uut globaliseerumisstrateegiat, mis lisaks konkurentsivõimele tugineks ka jätkusuutliku majanduskasvu, täistööhõive, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja loodusvarade säästliku kasutamise sammastele. Neid aspekte tuleb käsitleda koostatavates mõju hindamistes;

13.

viitab sellele, et johtuvalt suurenevast globaliseerumisest ja sellega seotud kasvavast konkurentsist teiste teadmistepõhiste rahvamajandustega peavad Euroopa ettevõtted konkurentsis püsimiseks muutuma veelgi uuenduslikumaks ja loomingulisemaks;

14.

tunnistab sellega seoses, et Euroopa Ülemkogu sõnastatud eesmärk – tõsta Euroopa Liidus teadustegevuse kulud kolme protsendini SKP-st – on Euroopa majanduse konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse alustala;

15.

rõhutab, et haridus ja koolitus ning seega inimeste võimete elukestev arendamine kujutab endast suurt väljakutset Euroopa Liidule, liikmesriikidele ja piirkondadele. Konkurentsi, ettevõtlikkuse, uuendustegevuse ja investeeringute kõrval on see tootlikkuse tõstmise üks tõukejõud. Seepärast tuleb tõsta liikmesriikide ning piirkondade ja kohalike omavalitsuste võimet investeerida inimkapitali, et elukestva õppe mõiste muutuks tegelikkuseks;

16.

soovitab eelkõige pöörata enam tähelepanu piiriülesele teadus-, arendus- ja uuenduskoostööle, kuna neis valdkondades on veel suur kasutamata potentsiaal;

17.

tuletab seetõttu meelde, et on oluline, et nii era- kui ka riiklike asutuste juhtkonnad looksid kliima, mis motiveeriks töötajaid oma pädevusi edasi arendama, ning vaja on luua kvaliteetseid töökohti;

18.

jagab komisjoni seisukohta, et intellektuaalomandi kaitse on toimiva ühtse turu üks olulistest alustaladest. Intellektuaalomandi tõhus kaitse mitte ainult ei edenda uuendustegevust ja loovust, vaid soodustab ka konkurentsivõimet ja töökohtade loomist;

19.

rõhutab sarnaselt komisjoniga ühtse turu keskkonna- ja sotsiaalset mõõdet. Komitee on seisukohal, et kliimamuutusi arvestades tuleb tugevdada keskkonnakaitsealaseid jõupingutusi. Siiski juhib komitee tähelepanu asjaolule, et säästva arengu strateegiaga seotud kulude osas tuleb leida sobivad lahendused, et ELi kodanikke mitte üleliia koormata ning et võimaldada ettevõtetel, kes on juba on investeerinud väga kõrgetesse keskkonnastandarditesse, Euroopas konkureerida. Kõrgete keskkonnastandarditega Euroopa ettevõtete siirdumine Euroopast väljapoole, kus nimetatud kõrged keskkonnastandardid puuduvad, seaks ohtu ka kliimaga seotud ülemaailmsete eesmärkide saavutamise;

20.

on komisjoniga ühel meelel, et töötajate liikuvus on ühtse turu kujundamise oluline osa. Liikmesriigid ise kujundavad oma tööturureeglid vastavalt oma vajadustele, kuid oluline on vältida selliseid vaba liikumise tõkkeid, mida ei saa põhjendada põhiõiguste ja -vabaduste kaitsega;

21.

on sarnaselt komisjoniga seisukohal, et ühtne turg on põhjustanud uusi suundmusi ELi-siseses liikuvuses. Mõnedel töötajatel on raskusi kohanemisega, seepärast jälgivad nad kõnealust arengut murelikult. Regioonide Komitee jagab seepärast komisjoni seisukohta, et tagada tuleb töötajate õigused ja neid tuleb kaitsta eelkõige Euroopa tööõiguse õige kohaldamise teel;

22.

viitab sellele, et Euroopa Liidu majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on integratsiooni alustala. Ühtekuuluvuspoliitika tulevane kujundamine on tihedalt seotud ELi majanduskasvu- ja tööhõivepoliitikaga. Just Euroopa Sotsiaalfondi vahendid olid ja on oluline tegur töötajate ja ettevõtete toetamisel töökeskkonna hädavajalikul ajakohastamisel ning tööturule integreerumise võimaluste parandamisel. Nii on võimalik tulla paremini toime globaliseerunud majandusruumi poolt esitatavate nõudmistega;

23.

tervitab asjaolu, et komisjon juhib teatises korduvalt tähelepanu õigusloome parandamisele, mõju hindamisele ning analüüsile, samuti õigusraamistiku lihtsustamisele ja bürokraatia vähendamisele. Komisjon, nõukogu, Euroopa Parlament, samuti liikmesriigid ja piirkonnad peavad siin edu saavutama, sest paremast õigusraamistikust saavad kasu kodanikud ja ettevõtted. Seega suureneb nende rahulolu üleeuroopalise koostööga.

Eespool käsitletud teatisele lisatud dokument „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)”

REGIOONIDE KOMITEE

24.

kahetseb, et komisjon käsitleb üldhuviteenuste olulist küsimust vaid teatisele lisatud dokumendis, mis ei vasta sugugi ootustele, mida on väljendatud eelkõige üldhuviteenuseid käsitleva valge raamatu teemal Regioonide Komitee (1) ja Euroopa Parlamendiga (2) konsulteerimise raames;

25.

toetab komisjoni seisukohta, et kõnealuste teenuste olemuse, ulatuse, korralduse ja rahastamise üle otsustavad liikmesriigid või piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused iseseisvalt;

26.

jagab komisjoni seisukohta, et üldhuviteenused on väga olulised kodanike heaolu, sotsiaalse kaasamise, sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamise ja tööhõive taseme parandamise seisukohast;

27.

tõstab esile asjaolu, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused, mis ei allu ELi valdkondlikele eeskirjadele, on üldjuhul mõjutatud piirkondlikust ja kohalikust kultuurist või tavadest ning vajavad seetõttu sobivaid meetmeid piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

28.

tervitab Lissaboni lepingu uut artiklit 14, millega luuakse üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele uus õiguslik alus. Kõnealune õiguslik alus võimaldab nõukogul ja Euroopa Parlamendil kehtestada kooskõlas tavamenetlusega vastu võetud määruste abil eelkõige majanduslikud ja rahalised põhimõtted ja tingimused, mis võimaldavad üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eesmärke korralikult täita ning kaotaksid õigusliku ebakindluse, mis oli tekkinud iga juhtumi õiguslikul (eri sektoreid käsitlevad direktiivid) või kohtulikul eraldi uurimisel, mida komisjon siiani oli toetanud. Seega avaldab komitee kahetsust, et üldhuviteenuseid käsitlevas teatises vaid mainitakse artiklit 14, kuid ei tehta sellest järeldusi;

29.

tervitab muu hulgas asjaolu, et Lissaboni leping sisaldab „Üldhuviteenuste protokolli”, mis tõstab esile nimetatud teenuste tähtsust. Kõnealuse protokolliga tunnustatakse üldhuviteenuste mitmekesisust ja liikmesriikide esmapädevust nende osutamisel. Regioonide Komitee tõstab esile, et protokoll rõhutab sõnaselgelt piirkondlike ja kohalike ametiasutuste laialdasi volitusi nende teenuste osutamisel, delegeerimisel ja korraldamisel selliselt, et need vastaksid võimalikult hästi tarbijate vajadustele;

30.

leiab, et kuigi üldist huvi pakkuvaid sotsiaalteenuseid arendatakse liikmesriikides erinevalt, moodustavad nimetatud teenused olulise osa Euroopa sotsiaalmudelist ja seepärast on oluline tagada üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste ühenduse tasandil arendamiseks stabiilne ja läbipaistev õigusraamistik, lähtudes nende teenuste eesmärkide määratlemisel, nende haldamisel ja rahastamisel täpselt subsidiaarsuse põhimõttest ning eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevustest;

31.

sedastab seetõttu, et hoolimata Regioonide Komitee (3) ja Euroopa Parlamendi (4) taotlusest komisjonile teha sellise õigusakti ettepanek, millega tagataks tõeline õiguskindlus üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste osutamiseks, piirdutakse üldhuviteenuseid käsitleva teatise ettepanekutes n-ö vastustega korduma kippuvatele küsimustele, mis võib küll kasulik olla, kuid sellel ei ole siduvat õiguslikku väärtust;

32.

tunnustab asjaolu, et komisjon üritab teha selget vahet üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ja mittemajanduslike teenuste vahel. Siiski on komisjoni sellekohased käsitlused sedavõrd üldised, et üksikjuhtudel ei aita need alati kaasa õiguslikult korrektsele määratlemisele;

33.

juhib tähelepanu sellele, et ei ole olemas Euroopa ühtset sotsiaalmudelit ning seepärast tuleb austada ja arvestada eri liikmesriikide mitmekesisust ja erinevusi sotsiaalteenuste kujundamisel. Liikmesriikide volitusi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemisel ei tohi piirata ELi uue siduva õigusakti või täiendavate kooskõlastusprotsessidega. Samuti ei tohi Lissaboni lepingu uut artiklit 14 tõlgendada liikmesriikide otsustusõigust piiraval viisil;

34.

rõhutab, et vältida tuleb aruandluskohustuse laiendamist ning täiendavaid bürokraatlikke ja statistilisi nõudeid;

35.

viitab sellele, et ühenduse õigustik mõjutab riiklikke sotsiaalteenuste süsteeme mitmel moel. Varem oli võimalik täheldada, et EL mõjutab avalike hangete, konkurentsi ja riigiabi alase õigusega kommunaalsete üldhuviteenuste kujundamist, tagamata samas teenuse osutajatele ja kasutajatele tõelist õiguskindlust;

36.

toob antud kontekstis Euroopa riigihankeõigusest näitena omavalitsustevahelise koostöö. See sisaldab endas suurt potentsiaali tõhususe suurendamiseks, millest võidavad kodanikud. Nimetatud koostöö hõlmab valitsustevahelise koostöö vahendeid, millele ei kohaldu reeglina riigihankeõigusega seotud nõudmised. Neid tuleb pigem käsitleda kui siseriiklikku organisatsioonilist struktuuri, mida riigihankeõigus ei puuduta, ja komisjon peab seda respekteerima;

37.

rõhutab, et Euroopa riigihankeõigus on suure tähtsusega just eelkõige piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele. Piirmäärade künnisest allapoole jäävaid hankeid käsitlevas tõlgendavas teatises näidatakse kahjuks komisjoni puudulikku tunnetust piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vajaduste suhtes. Tulevikus kõnealusel teemal peetavatel aruteludel on seega vaja leida poliitilisi lahendusi, mis tagavad piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele õiguskindluse;

38.

kutsub komisjoni sõltumata eelnevalt nimetatud menetluse tulemusest üles kaaluma, kas tõlgendavas teatises esitatud nõudmisi oleks võimalik leebemaks muuta või tagasi võtta.

Teatis „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast”

REGIOONIDE KOMITEE

39.

leiab, et Euroopa sotsiaalpoliitika järjest suurenev tähtsus kajastub ka Lissaboni reformilepingus, kuna artiklis 3 on sätestatud Euroopa Liidu uued sotsiaalsed eesmärgid: „Liit võitleb sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendab sotsiaalset õiglust ja kaitset, naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondade solidaarsust ja lapse õiguste kaitset”. Võimalused luua sotsiaalsem Euroopa on ette nähtud ka põhiõiguste hartas, kus tehakse kohustuslikuks „valdkonnaülene sotsiaalklausel”, ja protokollis üldhuviteenuste kohta. Lepingus nähakse ette ka võimalusi tagada „tugevdatud koostöö”, mida liikmesriigid võivad sotsiaalvaldkonnas edendada ja kasutada (5);

40.

jagab komisjoni seisukohta, et Euroopa heaolu on muutuvate väljakutsete taustal võimalik edendada võimaluste, juurdepääsu ja solidaarsuse parandamise kaudu. Õigustatult viidatakse sealjuures sellistele tegevusvaldkondadele nagu noored, karjäär, pikem ja tervemalt elatud elu, sooline võrdõiguslikkus, aktiivne kaasamine ja mittediskrimineerimine, liikuvus ja edukas integratsioon, samuti osalus, kultuur ja dialoog;

41.

nõustub komisjoni hinnanguga, et 21. sajandi visiooni raames keskset rolli omavate võrdsete võimaluste teostamiseks ei ole olemas ühtset lähenemisviisi, mis sobiks kogu Euroopale ühteviisi, ning et paljudes sotsiaalpoliitika valdkondades takistavad ühtlustamist erinevused liikmesriikide poliitiliste vahendite ja tavade ning nende ametiasutuste vahel; ei nõustu seetõttu seisukohaga, et sarnased või samad väljakutsed on automaatselt ka ühised väljakutsed, mis nõuaksid ühist tegutsemist just ELi tasandil;

42.

jagab komisjoni seisukohta, et vajalikud uuenduslikud lahendused majandus- ja sotsiaalpoliitikas tuleb leida ennekõike kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, ning juhib sellega seoses tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja samuti sotsiaalpartnerite olulisele rollile;

43.

viitab sellele, et komisjon peab tegutsema rangelt talle lepinguga antud pädevuste raames, mis üldjoontes piirduvad toetavate ja liikmesriikide tegevust täiendavate pädevustega;

44.

tunnustab noorte hariduse ja kvalifikatsiooni suurt tähtsust kui eeldust töökohtade loomisele, sotsiaalsele integratsioonile ja seega ühtse turu õnnestumisele;

45.

ei ole nõus komisjoni teatises sisalduva seisukohaga, nagu oleks olemas „Euroopa haridus- ja koolitussüsteem”, ning rõhutab, et EL on kohustatud rangelt austama liikmesriikide pädevust õppekavade ja haridussüsteemide kujundamisel;

46.

tunnistab – tingimusel, et peetakse kinni lepingutest tulenevast pädevuste ulatusest –, et EL võib mängida olulist rolli kogemuste vahetamisel ja heade tavade tutvustamisel, kohaliku, piirkondliku ja riigi tasandi toetamisel, samuti teadlikkuse suurendamisel;

47.

tervitab kõnealuses kontekstis seatud eesmärkide täitmise puhul kogemuste vahetamist ja parimate tavade tutvustamist Euroopa tasandil, kaasates kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

48.

tunnustab asjaolu, et arvestades eesmärkidega seotud rakendamisprobleeme paljudes liikmesriikides, teeb komisjon ettepaneku praeguse õigusliku raamistiku läbivaatamiseks ja kohandamiseks, pidades silmas soolist võrdõiguslikkust ja diskrimineerimisvastast võitlust, kuid lükkab siiski tagasi asjaomaste sätete laiendamise teistele valdkondadele.

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


(1)  Arvamus üldhuviteenuseid käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (CdR 327/2004) – ELT C 164, 5.7.2005.

(2)  Euroopa Parlamendi resolutsioon üldhuviteenuseid käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (2006/2101(INI)), 27.9.2006.

(3)  6. detsembri 2006. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis „Ühenduse Lissaboni kava elluviimine: üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused Euroopa Liidus””, KOM(2006) 177 lõplik (CdR 181/2006).

(4)  Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2007. aasta resolutsioon üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta Euroopa Liidus (2006/2134(INI)).

(5)  Vastavalt artikli 6 punkt 5a või artikkel 27.


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/12


Regioonide Komitee omaalgatuslik arvamus „kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused integratsioonipoliitika eesliinil”

2009/C 120/03

REGIOONIDE KOMITEE

leiab, et sisserändajate integratsioonistrateegiad on seotud ELi rändepoliitikaga, millele peaks tõhususe eesmärgil lisanduma arengutoetus sisserändajate päritolu- ja transiitriikidele;

rõhutab, et integratsioonipoliitika peab hõlmama selliste Euroopa kultuuri põhiväärtuste täielikku üksmeelset aktsepteerimist nagu inimõiguste ja mitmekesisuse austamine, võitlus diskrimineerimise vastu, võrdsete võimaluste ja sallivuse edendamine;

rõhutab vajadust sellise tervikliku lähenemisviisi järele, mille raames arvestataks mitte üksnes integratsiooni majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte, vaid ka ajaloolist, kultuurilist ja usulist mitmekesisust, kodakondsust, poliitilisi õigusi ja seaduslike sisserändajate ühiskonnaelus osalemisega seonduvaid küsimusi; leiab, et tulemuste saavutamiseks on vajalik kollektiivne lähenemisviis, mis kaasab kõik sidusrühmad kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil;

soovitab rakendada mitmetasandilist valitsemist sisserändajate edukaks integreerimiseks. Selline lähenemine peaks olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, millel põhineb koostöö ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel; jagab 3.–4. novembril Vichys ministrite kolmandal integratsiooniteemalisel konverentsil väljendatud arvamust vajaduse kohta kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused integratsioonipoliitika väljatöötamisse, rakendamisse ja hindamisse, samuti omavalitsuste osatähtsuse kohta sisserändajate integreerimisel vastuvõtvasse ühiskonda;

kinnitab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on nende pädevusvaldkondi (vahel ainupädevust) arvestades otsustav roll integratsioonipoliitika rakendamisel. Selle vastutusega kaasnevad suured kulutused asjaomaste piirkondade ja linnade jaoks, kes peavad kandma integratsiooni kulud; kutsub üles suurendama Euroopa integratsioonifondi eraldisi ja ulatuslikumalt toetama integratsioonialgatusi piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

taotleb õigust osaleda täielikult Euroopa integratsioonifoorumil, mis on kavas 2009. aastal, nagu ka teistel sarnastel üritustel, mis korraldatakse Euroopa koostöö raames; teeb ettepaneku luua kolmandate riikide kodanikele antav integratsiooniauhind.

Raportöör

:

Dimitrios Kalogeropoulos (EL/EPP), Egaleo linnapea (Ateena)

Viitedokument

Euroopa Komisjoni talituste töödokument teemal „Tugevdada meetmeid ja vahendeid integratsiooni väljakutsetele vastamiseks” – 2008. aastal toimunud ministrite integratsiooniteemalisel konverentsil esitatud aruanne.

SEK(2008) 2626

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

1.

leiab, et Euroopa Komisjoni talituste töödokument teemal „Tugevdada meetmeid ja vahendeid integratsiooni väljakutsetele vastamiseks” ühtib justiits- ja siseküsimuste nõukogu poolt 2007. aasta juunis vastuvõetud järeldustega integratsioonipoliitika tugevdamise kohta Euroopa Liidus;

2.

on arvamusel, et rändevoogude suurenemine viimase kümne aasta jooksul eeldab tõhusate poliitikameetmete kiiret rakendamist kolmandatest riikidest pärit seaduslike sisserändajate sotsiaalseks, majanduslikuks ja kultuuriliseks integreerimiseks;

3.

märgib, et sisserändajate arvu kasvuga on kaasnenud sisserände tüpoloogia, rändevoogude ja vastuvõtjariikide ja päritoluriikide vaheliste suhete valiku avardumine ja mitmekesistumine;

4.

meenutab, et sisserändajate integratsioon kuulub eelkõige riiklikul ja piirkondlikul tasandil liikmesriikide pädevusvaldkonda, kes võivad rakendada meetmeid hariduse, tervishoiu, eluaseme ja tööturu valdkonnas; Lissaboni lepinguga nähakse ette ELi osatähtsuse suurenemine kolmandatest riikidest pärit kodanike sisserände- ja integratsioonipoliitika valdkonnas, kuid ei püüta liikmesriikide õigus- ja haldusnorme ühtlustada;

5.

märgib, et viimastel aastatel on paljud liikmesriigid teinud arvestatavaid jõupingutusi selleks, et töötada välja riiklikke poliitikaid sisserändajate (see puudutab nii äsjasaabuvaid kui ka esimese ja teise põlvkonna sisserändajaid) integratsiooni toetamiseks. Vaatamata sellele ei ole seni rakendatud poliitika andnud paljudes liikmesriikides soovitud tulemusi, kuna sotsiaalse integratsiooni ees püsivad sellised takistused nagu töötus, madal haridus- või kutseharidustase ning tahtmatus integreeruda või koostöö puudumine sidusrühmade vahel;

6.

leiab, et majanduslik ja demograafiline areng nõuab ELi ühise strateegia väljatöötamist selleks, et tasakaalustatult toime tulla rändevoogudega, tõhustada integratsiooni ja võidelda ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse vastu;

7.

rõhutab vajadust arendada sidusat ELi sisserändepoliitikat ning tervitab seega Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti vastuvõtmist 15. oktoobril 2008;

8.

leiab, et sisserändajate integratsioonistrateegiad on seotud ELi rändepoliitikaga, millele peaks tõhususe eesmärgil lisanduma eelkõige ka vastav arengutoetus sisserändajate päritolu- ja transiitriikidele. Prioriteetsed toetusvaldkonnad peaksid olema algharidus, tervishoid ja majanduslik infrastruktuur;

Peamised põhimõtted

9.

leiab, et sotsiaalset integratsiooni tuleks käsitleda kui sellise protsessi tulemust, mis võimaldab kolmandate riikide kodanikel, kes viibivad liikmesriigis seaduslikult, tegutseda sõltumatult ilma välise vahelesegamiseta ning saavutada ühiskonnas positsioon, mis oleks võrreldav vastuvõtjariigi ja teiste ELi riikide kodanike omaga;

10.

märgib, et integratsioon on kahepoolne protsess, mis nõuab vastastikust pühendumist ning sisaldab õigusi ja kohustusi nii vastuvõtjariigi kui ka sisserändajate jaoks. See eeldab sisserändajate valmisolekut võtta endale vastutus integreerumise eest vastuvõtjariigi ühiskonda (õppides selle riigi keelt ning aktsepteerides vastuvõtva ühiskonna õigus- ja väärtussüsteemi), aga ka vastuvõtva ühiskonna valmisolekut aktsepteerida ja integreerida sisserändajaid;

11.

rõhutab, et integratsioonipoliitika peab hõlmama selliste Euroopa kultuuri põhiväärtuste täielikku üksmeelset aktsepteerimist nagu inimõiguste ja mitmekesisuse austamine, võitlus diskrimineerimise vastu, võrdsete võimaluste ja sallivuse edendamine. Samuti peab nimetatud poliitika olema kooskõlas ELi poliitikaga ühtekuuluvuse, tööhõive, arengu, välissuhete ning vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas;

12.

leiab, et võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisel on määrav tähtsus demokraatlike süsteemide kvaliteedi seisukohalt. See, et kõik inimesed on võrdväärsed ning et neid tuleb seetõttu võrdselt kohelda, on ELi kultuuri lahutamatu osa;

Töömeetodid

13.

leiab, et sisserändajate integratsioon peaks olema ELi peamine prioriteet;

14.

rõhutab vajadust sellise tervikliku lähenemisviisi järele, mille raames arvestataks mitte üksnes integratsiooni majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte, vaid ka ajaloolist, kultuurilist ja usulist mitmekesisust, kodakondsust, poliitilisi õigusi ja seaduslike sisserändajate ühiskonnaelus osalemisega seonduvaid küsimusi;

15.

soovitab rakendada mitmetasandilist valitsemist sisserändajate edukaks integreerimiseks. Selline lähenemine peaks olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, millel põhineb koostöö ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

16.

leiab, et tulemuste saavutamiseks on vajalik kollektiivne lähenemisviis, mis kaasab kõik sidusrühmad kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil. Oluline on kaasata ELi asjaomased institutsioonid, riiklikud ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, valitsusvälised organisatsioonid, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna esindajad, sealhulgas sisserändajad ise, nii äsja saabunud kui ka esimese või teise põlvkonna integreerunud sisserändajate järeltulijad, ning kõik aktiivsed osalejad spordi, kultuuri ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas;

17.

toetab nende meetmete tõhustamist, mille eesmärk on lihtsustada sisserändajate juurdepääsu tööturule ja kutsekvalifikatsiooni omandamisele. Sisserändajate jaoks on töö leidmine võtmeelement täielikuks integreerumiseks vastuvõtvas ühiskonnas;

18.

rõhutab hariduse osatähtsust integratsiooni jaoks ja eelkõige vastuvõtva riigi riigikeel(t)e õppimise tähtsust;

19.

toetab päritoluriigi keelte õpetamist, kuna see lihtsustab nii vastuvõtva riigi riigikeel(t)e kui ka teadmiste omandamist teistes õppeainetes;

20.

toetab selliste meetmete ja poliitika edendamist, mille eesmärk on muuta haridusprotsess kultuure ühendavaks sillaks ühiskonna ja kolmandate riikide kodanike vahel;

21.

leiab, et sisserändajate laste kooliharidus peab olema esmatähtis ja kiidab heaks mitmekesisuse edendamise riiklikes haridussüsteemides;

22.

leiab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata naissoost sisserändajatele, mitte üksnes sellepärast, et neil on otsustav osatähtsus laste kasvatamisel ja kultuurimudelite edasikandmisel, vaid ka sellepärast, et just naissoost sisserändajaid ohustab kõige enam tõrjutus, vägivald ja diskrimineerimine;

23.

leiab, et kultuuridevaheline dialoog on integratsiooni seisukohalt väga oluline teema ning et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on väga oluline roll selle dialoogi edendamisel ning seega ka rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemisel;

24.

leiab, et meedial on otsustav tähtsus sisserände osatähtsust puudutava üldise teadlikkuse tõstmisel ning tõrjutuse, rassismi ja ksenofoobia vähendamisel;

25.

märgib, et sisserändajate võrdsete võimaluste edendamine hariduse, koolituse ja tööhõive valdkonnas on hea lahendus sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks. Õiglane võimalus saavutada võrdne positsioon vastuvõtvas ühiskonnas on parim lahendus vältimaks tõrjutud rühmade vägivalla ohtu;

26.

leiab, et integratsioonipoliitika hindamine on vältimatu ja et selleks tuleb kujundada Euroopa ühised integratsiooninäitajad ja -mudelid;

27.

leiab, et Euroopa fondi loomine kolmandatest riikidest pärit kodanike integreerimiseks on väga oluline, ning on seisukohal, et see annaks otsustava panuse integratsioonipoliitikate väljatöötamisse;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panus

28.

kinnitab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on nende pädevusvaldkondi (vahel ainupädevust) arvestades otsustav roll integratsioonipoliitika rakendamisel. Komitee meenutab samuti, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on sageli teenuste osutajad ning partnerid teistele valitsemistasanditele ja huvirühmadele. Selle vastutusega kaasnevad suured kulutused asjaomaste piirkondade ja linnade jaoks, kes peavad kandma integratsiooni kulud;

29.

meenutab, et mõnedel Euroopa piirkondadel on eriti suur osatähtsus saatjata alaealiste sisserändajate integreerimisel oma territooriumil. Need alaealised kuuluvad pädevate piirkondlike ametivõimude vastutusalasse. Sellest tekib lisakulusid paljudele piirkondlikele ametivõimudele, kes peavad tagama alaealiste tõhusa integratsiooni, pakkuma neile hooldust, haridust ja kõike alaealise heaoluks vajalikku kuni nende täisealiseks saamiseni. Seetõttu palub komitee piirkondade, liikmesriikide ja Euroopa ametivõimudel täita oma kohustust kõnealuse olukorra lahendamisel ja asjaomase rahalise koorma kandmisel;

30.

rõhutab muuhulgas seda, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tuleb anda võimalus aktiivselt osaleda integratsioonistrateegiate kujundamises juba nende väljatöötamise varases etapis ja kogu rakendamise vältel;

31.

jagab 3.–4. novembril Vichys ministrite kolmandal integratsiooniteemalisel konverentsil väljendatud arvamust vajaduse kohta kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused integratsioonipoliitika väljatöötamisse, rakendamisse ja hindamisse, samuti omavalitsuste osatähtsuse kohta sisserändajate integreerimisel vastuvõtvasse ühiskonda;

32.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on Euroopa kogemuste väärtustamisel oluline roll, seda eelkõige heade tavade vastastikuse tutvustamise ja ELi programmide (nt CLIP, ERLAIM, ROUTES, City2City, INTI-EUROCITIES) rakendamises osalemisega saadud tulemuste levitamise kaudu ning hargmaiste piirkondlike võrgustike toimimise kaudu;

33.

leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused annavad otsustava panuse vajalike tingimuste loomisse, et kolmandate riikide kodanikel oleks juurdepääs teabele ja tööhõive-, haridus-, tervishoiu-, elamumajandus- ja kultuuriteenustele ning teistele avalikele hüvedele ja et neil oleks sel viisil võimalik luua stabiilne side vastuvõtva ühiskonnaga;

34.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused pööravad erilist tähelepanu koostööle, teabevahetusele, sealhulgas kodanike, sisserändajate organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonidega. Sel moel annavad nad olulise panuse usaldusliku kliima loomisse, ühtekuuluvuse säilitamisse vastuvõtvas ühiskonnas ja seega sisserände kui arengu ja progressi tunnustamisse;

Eesmärkide saavutamine

35.

toetab ELis alates 1999. aastast võetud algatusi Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu otsuste rakendamiseks. Kõnealused otsused käsitlesid ettepanekute koostamist ja tõhusate poliitikameetmete rakendamist, mille eesmärk on kolmandatest riikidest pärit sisserändajate integreerimine;

36.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni loodava integratsioonialase veebilehe üle, mis lihtsustaks juurdepääsu teabele ja teabevahetust;

37.

lisaks kutsub liikmesriike ja Euroopa Komisjoni üles käivitama algatusi uute tehnoloogiate (e-demokraatia, e-valitsus, e-teenused jm) poolt pakutavate võimaluste väärtustamiseks, eesmärgiga võimaldada kodanikel ja sisserändajatel lihtsamalt väljendada oma seisukohti ja ettepanekuid integratsioonipoliitika ja -meetmete kohta;

38.

rõhutab vajadust ühismeetmete rakendamise ning koostöö ja dialoogi tõhustamise järele nende asjaomaste osapoolte vahel, kes on seotud integratsiooniga kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil;

39.

teeb ettepaneku julgustada kohaliku ja piirkondliku tasandi integratsioonistrateegiate tulemuste võrdlevat hindamist ning väärtustada neid integratsiooni kogemusi ja häid tavasid kohalikul ja piirkondlikul tasandil, mis on osutunud edukaks ja mis võivad teistele piirkondadele eeskujuks olla;

40.

peab vajalikuks julgustada neid tegevusi ja meetmeid, mille eesmärk on stabiilse kliima ja usalduse loomine sisserändajate ja vastuvõtva ühiskonna vahel;

41.

leiab, et tõhusa ja asjakohase integratsioonipoliitika kujundamisel ja rakendamisel on eriti oluline arvestada hariduse, eluaseme ja tervishoiu küsimustega;

42.

leiab, et Euroopa Liit peaks looma sidemed sisserändajate päritoluriikidega ja tagama neile diferentseeritud toetuse vastavalt vajadustele;

43.

leiab, et vaja on hinnata ja võib-olla ka ümber töötada olemasolevaid koolitusprogramme ning kolmandate riikide kodanikele pakutavaid kutseõppe, hariduse ja täiendkoolituse võimalusi, eelkõige nendel kutsealadel, mis eeldavad empiirilist väljaõpet;

44.

teeb ettepaneku kasutada sisserändajate oskuste ja kogemuste hindamiseks ELi liikmesriikides juba olemasolevaid struktuure;

45.

leiab, et liikmesriikides on vaja luua asjakohased eeldused sisserändajate päritoluriigis omandatud oskuste ja läbitud koolituse akrediteerimiseks, sertifitseerimiseks ja kinnitamiseks, et suurendada sisserändajate võimalusi edaspidistel õpingutel ja töö leidmisel, mis võimaldaks neil ennast ülal pidada, ning vastuvõtval riigil edendada inimkapitali;

46.

kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama heade tavade tutvustamist piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel, kuna need annavad otsustava panuse harmoonilisse ja tõhusasse integratsiooni;

47.

kutsub üles suurendama Euroopa integratsioonifondi eraldisi ja ulatuslikumalt toetama integratsioonialgatusi piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

48.

kutsub komisjoni üles julgustama partnerlust Euroopa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja sisserändajate päritoluriikide vastavate ametiasutuste vahel;

49.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima võimalust luua kohalikul ja piirkondlikul tasandil integratsiooni kontaktpunkte, mis vastaksid riikliku tasandi kontaktpunktidele või siis asendaksid neid;

50.

soovib kohaliku ja piirkondliku tasandi heade tavade tutvustamise teel anda panuse komisjoni integratsiooniteemalisse käsiraamatusse;

51.

taotleb õigust osaleda täielikult Euroopa integratsioonifoorumil, mis on kavas 2009. aastal, nagu ka teistel sarnastel üritustel, mis korraldatakse Euroopa koostöö raames;

52.

teeb ettepaneku luua Regioonide Komitee loodud igal aastal välja antavate piirkondade auhindade raames kolmandate riikide kodanikele antav integratsiooniauhind, mida jagatakse sisserändajatele ja/või sisserändajate integratsiooniprotsessis osalejatele (kohalikud või piirkondlikud omavalitsused, ettevõtted, organisatsioonid, liidud, fondid, eraisikud, ametnikud jms).

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/17


Regioonide Komitee arvamus „Kõigepealt mõtle väikestele”: Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act”

2009/C 120/04

REGIOONIDE KOMITEE

tervitab komisjoni teatist Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” (SBA) kohta ja toetab poliitikakava, mille eesmärk on ELi VKE-poliitika pöördeline muutmine, pakkudes raamistikku, mille abil lihtsustada ettevõtluse edendamist ja VKE-sõbralikke õigusakte, võimaldades samas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kasvu kogu Euroopas põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” alusel;

mõistab, et SBA ei ole õiguslikult siduv, kuid arvab, et eesmärkide saavutamiseks ja täieliku rakendamise tagamiseks peab SBA olema poliitiliselt siduv ning selles tuleb esitada VKE-poliitika kava ja kõnealuse poliitika stabiilne juhtimisstruktuur; kutsub seega Euroopa Ülemkogu üles täitma oma sellekohaseid kohustusi ning palub Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel teha koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning muude sidusrühmadega;

juhib tähelepanu asjaolule, et praegune majanduslangus ja rahvusvaheline panganduskriis avaldavad ebaproportsionaalselt suurt mõju VKEde võimalusele rahastamisvahendeid saada ja kasutada, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et pangandussektor võtab kohaselt arvesse VKEde raskeid tegutsemistingimusi ning et viiakse täielikult ellu pankurite ja VKEde viiendal ümarlaual (1) kokkulepitud soovitused, millega püütakse parandada rahastamise kättesaadavust väikeettevõtetele;

möönab, et SBA integreerimine Lissaboni strateegiasse ja riiklikesse reformikavadesse on õige ja peaks aitama kaasa jälgimisele; kutsub sellega seoses üles korraldama põhjalikku iga-aastast hindamist, et teha kindlaks iga liikmesriigi edu kokkulepitud sihtide saavutamisel ja tähtaegadest kinnipidamisel, ning esitama soovitused SBA ja selle eesmärkide täielikku rakendamist tagava konkreetse tegevuse kohta.

Raportöör

:

Constance Hanniffy (IE/EPP), Offaly krahvkonnanõukogu, Midlandi piirkondliku omavalitsuse ning Borderi, Midlandi ja Westerni regionaalkogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „„Kõigepealt mõtle väikestele”: Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act””

KOM(2008) 394 lõplik

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

1.

tervitab komisjoni teatist Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” (SBA) kohta ja toetab poliitikakava, mille eesmärk on ELi VKE-poliitika pöördeline muutmine, pakkudes raamistikku, mille abil lihtsustada ettevõtluse edendamist ja VKE-sõbralikke õigusakte, võimaldades samas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kasvu kogu Euroopas põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” alusel;

2.

mõistab, et SBA ei ole õiguslikult siduv, kuid arvab, et eesmärkide saavutamiseks ja täieliku rakendamise tagamiseks peab SBA olema poliitiliselt siduv ning selles tuleb esitada VKE-poliitika kava ja kõnealuse poliitika stabiilne juhtimisstruktuur; kutsub seega Euroopa Ülemkogu üles täitma oma sellekohaseid kohustusi ning palub Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel teha koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning muude sidusrühmadega;

3.

usub, et praeguses majanduskliimas on SBA ja selle eesmärgid olulisemad kui kunagi varem, sest VKEd kujutavad endast majanduskasvu ning töökohtade loomise ja säilitamise kasutamata potentsiaali; lisaks leiab, et SBA pakub poliitilise juhtimise võimalust ja suurendab usaldust Euroopa ettevõtlussektori vastu;

4.

soovitab ELi poliitika kujundamisel ja rakendamisel võtta arvesse VKEde mitmekesisust nii nende suuruse ja vormi kui ka nende tegutsemiskeskkonna õigusraamistiku ja ettevõtluskultuuri osas ning samuti mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete eri profiile ning eri piirkondade ettevõtete erinevat tulemuslikkust; teeb seepärast ettepaneku, et SBA peaks tagama kohaliku ja piirkondliku mõõtme selgema tunnustamise, et arvestada kohaselt kõigi eeltoodud teguritega;

5.

tõstab esile, et toetuse andmine on oluline selleks, et tagada ettevõtete pikaajaline stabiilsus, ning hoiatab liigse rõhu asetamise eest ettevõtete käivitamisele ja uutele VKEdele, millega kahjustatakse olemasolevaid ning arengu- või ümberstruktureerimisetapis olevaid ettevõtteid;

6.

tunnistab ettevõtluskultuuri edendamise ja arendamise tähtsust; tervitab Euroopa VKEde nädala ettepanekut ja algatust „Erasmus noortele ettevõtjatele”, kuid leiab, et kui soovitakse ettevõtluse väärtuse imbumist riikide ja Euroopa teadvusesse, tuleb alustada koolidest ja innustada sisukat arutelu väikeettevõtjate, õpilaste ja õpetajate vahel; kutsub seepärast liikmesriike üles osutama suuremat tähelepanu ettevõtlusalase hariduse edendamisele ja ettevõtliku mõtteviisi juurutamisele üliõpilastes ja õpetajakoolituses ning selles valguses vaatama läbi tööprogrammi „Haridus ja koolitus 2010”;

7.

tervitab naisettevõtjate erivajaduste tunnustamist SBAs, kuid juhib tähelepanu sisserändajatest ettevõtjate vajadusele, kes on olukorrast tingituna üldiselt ettevõtlikumad ja vähem riskikartlikud; soovitab arvesse võtta ka noorte, vähemuste ja eakate ettevõtjate vajadusi ning teha vahet EList ja kolmandatest riikidest pärit sisserändajatest ettevõtjate probleemidel ja vajadustel;

8.

rõhutab kaitstud paindlikkuse erilist tähtsust nii VKEde tööandjate kui ka töötajate jaoks ning kutsub üles seda SBAs ulatuslikumalt kasutama;

Tagada rakendamise kõrge tase ja kehtestada hindamismenetlus

9.

möönab, et SBA integreerimine Lissaboni strateegiasse ja riiklikesse reformikavadesse on õige ja peaks aitama kaasa jälgimisele; kutsub sellega seoses üles korraldama põhjalikku iga-aastast hindamist, et teha kindlaks iga liikmesriigi edu kokkulepitud sihtide saavutamisel ja tähtaegadest kinnipidamisel, ning esitama soovitused SBA ja selle eesmärkide täielikku rakendamist tagava konkreetse tegevuse kohta;

10.

nõuab, et Regioonide Komiteele esitataks täielik teave iga-aastaste hinnangute kohta, ja rõhutab, et komitee jälgib edu saavutamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil oma hästi toimiva Lissaboni strateegia järelevalveplatvormi abil;

11.

on seisukohal, et SBA rohkem kui 90 pakutud meetme osas tuleb tegevuse prioriteedid selgeks teha, et hõlbustada rakendamist, saavutada VKEde jaoks konkreetsed tulemused ja süstida sisse arusaam kiire tegutsemise vajadusest. Seoses sellega teeb komitee ettepaneku lülitada prioriteetsete meetmete loetellu järgmised: a) juurdepääsu tagamine rahastamisele; b) põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” täielik järgimine parema õigusliku ja halduskeskkonna nimel; c) juurdepääsu parandamine turgudele, sh hanketurgudele;

12.

tervitab kavatsust edendada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist ning rõhutab, et kõnealused põhimõtted kehtivad nii ELi ja riikliku kui ka kohaliku ja piirkondliku tasandi kohta;

13.

kutsub komisjoni üles esitama rohkem üksikasju selle kohta, kuidas käsitletakse mõjuhinnangu ühe osana nn VKE-testi, selgitades hinnatava mõju ulatust ja iseloomu ning kavandatud konsultatsioonide tasandit ja kestust;

14.

rõhutab, et teatises ei osutata piisavat tähelepanu VKEde saadiku rollile, ja innustab komisjoni tagama VKEde saadikule piisavalt poliitilisi ja rahalisi vahendeid, mis teevad võimalikuks SBA eesmärkide eduka rakendamise ja edendavad VKEdega seotud poliitika nähtavust ja mõistmist;

15.

toetab Euroopa eraühingu põhikirja eesmärki vähendada ettevõtte tegevuse alustamisega seotud kulusid ning lihtsustada piiriülese kaubavahetuse hõlbustamiseks õigusraamistikku ja muid piiravaid meetmeid;

16.

rõhutab, kui oluline on tagada, et SBAs sisalduvad meetmed ja uued õigusakti ettepanekud ei kahjusta liikmesriikides ning nende kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes olemasolevaid ning ettevõtlust ja VKE-sõbralikku poliitikakujundust edendavaid parimaid tavasid ja head haldust;

17.

on seisukohal, et SBA eesmärkide poole püüdlemisel on vale toetuda olemasolevatele, väga erinevatele programmidele ja rahastamisvahenditele ilma täiendavaid rahastamisvahendeid kaasamata; soovitab luua meetmete käivitamiseks eraldi eelarverea;

Juurdepääsu parandamine rahastamisvõimalustele

18.

juhib tähelepanu asjaolule, et praegune majanduslangus ja rahvusvaheline panganduskriis avaldavad ebaproportsionaalselt suurt mõju VKEde võimalusele rahastamisvahendeid saada ja kasutada, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et pangandussektor võtab kohaselt arvesse VKEde raskeid tegutsemistingimusi ning et viiakse täielikult ellu pankurite ja VKEde viiendal ümarlaual (2) kokkulepitud soovitused, millega püütakse parandada rahastamise kättesaadavust väikeettevõtetele. Esitati järgmised soovitused: i) rohkem läbipaistvust pankade ja VKEde vahel; ii) laenuvahendite kombineerimine omakapitaliga; iii) laenumahu tõstmine väärtpaberistamise abil; iv) hõlpsamad piiriülesed riskikapitaliinvesteeringud; v) mikrokrediidi parem korraldamine;

19.

kiidab heaks Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga jõupingutused tagada eri rahastamisvahendite kättesaadavus VKEdele, kuid nõuab tungivalt, et komisjon hindaks ümber eelkõige JEREMIE-algatuse – pöörates tähelepanu selle ebaühtlasele geograafilisele katvusele ELis ning võttes hoolsamalt arvesse võimalikku mõju teistele poliitikavaldkondadele (näiteks konkurentsipoliitikale), mis takistavad algatuse osalist või täielikku rakendamist osas piirkondades. Samuti soovitab komitee Euroopa Investeerimispangal teavitada üldsust senisest proaktiivsemalt oma rollist, loodavast lisaväärtusest ning JEREMIE-algatuse ja konkurentsi- ja uuendustegevuse raamprogrammi kasutamise meetoditest;

20.

soovitab, et ELi finantsmeetmetega kaasneksid täiendavad meetmed, tagamaks VKEdele suurema eduvõimaluse, ning rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on iseenesestmõistetavad partnerid kõnealuse täiendava toetuse pakkumisel;

21.

tervitab hilinenud maksmist käsitleva direktiivi kavandatud muutmist, mis peaks aitama tagada õigeaegsed maksed VKEdele, kuid toonitab, et olulisim on kõnealuse direktiivi jõustamine ja liikmesriigid peavad püüdma parandada ettevõtete ja riigiasutuste maksete tasumise tavasid; kutsub Euroopa Komisjoni ja teisi ELi institutsioone üles reageerima Euroopa Ombudsmani hiljuti väljendatud kahtlustele ja kiirendama maksete tasumist töövõtjatele, ettevõtetele ja teistele organisatsioonidele (3);

22.

on seisukohal, et pidades silmas VKEde mitmekesisust nii suuruse kui ka vormi osas, peaksid mitmed ELi programmid sisaldama mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete oludele paremini kohandatud meetmeid, mis välistaksid selle, et mikroettevõtted konkureerivad olulise rahalise ja muu toetuse saamiseks keskmise suurusega ettevõtetega, kellel on paremad võimalused ja tingimused ressurssidele juurdepääsuks;

23.

tervitab komisjoni ettepanekut lihtsustada käibemaksusüsteemi, kehtestades käibemaksust vabastamise ühtse künnise ja koostades käibemaksukünnise suurendamist käsitleva direktiivi, ning soovitab liikmesriikidel vaadata läbi fiskaalpoliitika muud aspektid eesmärgiga parandada ettevõttesse taasinvesteerimise, rahavoogude ja ettevõtete ülemineku tingimusi;

24.

tervitab uut üldise grupierandi määrust, mis võimaldab liikmesriikidel eraldada riigiabi VKEdele, regionaalarengule, innovatsioonile, teadusuuringutele, koolitusele, tööhõivele ja riskikapitalile ilma sellest komisjoni eelnevalt teavitamata, ning märgib, et vähese tähtsusega abi määruses tõstetakse künnis 100 000 eurolt 200 000 eurole;

25.

innustab Euroopa Komisjoni ja vajaduse korral liikmesriike hindama olemasolevaid paljusid ettevõtluse toetamise programme, algatusi ja võrgustikke, rühmitades võimaluse korral vahendeid ja fonde, et parandada nähtavust ja pakkuda VKEdele suuremat sidusust, (käesoleva punkti võib liita punkti 46 alapunktiga d ühtsete kontaktpunktide kohta);

26.

soovitab tungivalt, et komisjon hõlmaks oma edasistesse Euroopa tasandil toimuvatesse aruteludesse kohalikud ja piirkondlikud parimad tavad. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad stimuleerida potentsiaalset erakapitali, luues ja rahastades nn mitteametliku kapitali võrgustikke, viies erainvestorid kokku idee-eelses ja algetapis olevate ettevõtetega;

Parem õigusloome VKEde hüvanguks

27.

tunnustab ettepanekut kehtestada VKEdega seotud õigusaktidele ühine alguskuupäev; kahtleb, kas sellel oleks tuntav mõju VKEde halduskoormuse vähendamisele, ning soovitab anda sellele hinnangu pärast esialgset katseaega;

28.

märgib ära komisjoni ettepaneku vabastada mikroettevõtted kohustusest osaleda kohaliku statistikaameti korraldatavas uuringus sagedamini kui üks kord kolme aasta jooksul, kuid toonitab, et iga-aastaseid andmeid on vaja tõenditel põhineva poliitikaanalüüsi jaoks, ning arvab, et kohasem oleks läbivalt rakendada põhimõtet „ainult üks kord”, et vähendada kattuvate maksu- ja statistikaalaste deklaratsioonide esitamist eri ametitele;

29.

soovib rõhutada, et õigusaktide ülemäära range ülevõtmine on jätkuvalt arvestatav takistus mikrotasandi ettevõtete turule sisenemisele ja laienemisele, ning nõuab SBAs suurema tähelepanu osutamist seda probleemi lahendavatele meetmetele;

30.

tervitab kohustust kõrvaldada ettevõtete üleminekut takistavad tõkked ning juhib tähelepanu asjaolule, et eriti asjakohane on see küsimus ettevõtete üleminekul pereliikmetele, kuna paljude VKEde omanikud vananevad ja loobuvad ettevõtlusest lähema kümne aasta jooksul; lisaks toonitab komitee, et sarnased probleemid on omased omaniku juhitavatele VKEdele;

31.

avaldab tunnustust komisjoni ettepanekule, et kõik liikmesriigid peaksid seadma eesmärgi viia aasta jooksul lõpule ettevõtete tegevuse lõpetamisega seotud kohtumenetlused, kui pankroti põhjuseks ei olnud pettus, ning et uuesti alustajaid koheldakse võrdsetel alustel uute asutatavate ettevõtetega, kuid kutsub komisjoni üles käsitlema neid sarnaseid, ent siiski erinevaid väljakutseid, millega on silmitsi ebaõnnestunud ettevõtjad, kelle pankrot on vormiliselt välja kuulutamata;

32.

jääb ootama kokkulepet kogu ELi hõlmava patendikohtusüsteemi kohta ja tervitab Euroopa eraühingu põhikirjas esitatud ühtseid sätteid, mis aitavad VKEdel säästa aega ja vähendada kulusid; pooldab seisukohta, et komisjon ja liikmesriigid peaksid eesmärkide elluviimist täielikult toetama;

33.

rõhutab kõrgetest kohustuslikest kindlustuskuludest tingitud suurt koormat VKEdele (nt tsiviilvastutuskindlustus, tööandja vastutuskindlustus ja tööõnnetuskindlustus) ning võimalikku takistust, mida see nende arengule ja isegi olemasolule võib kujutada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kindlustussektoriga koostööd, et selgitada välja, kas on sobivaid meetmeid VKEde erihuvide käsitlemiseks;

Turulepääsu hõlbustamine

34.

arvab, et SBA peaks tunnistama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli VKEde piiriülese kasvu hõlbustamisel, eelkõige juurdepääsu tagamisel teabele, mida VKEd vajavad rahvusvahelisel turul tegutsemiseks. Niisugune teave hõlmaks järgmisi valdkondi: õigusraamistik ja -nõuded, maksud, vaidluste lahendamise kord ning VKEdele ettenähtud nõuande- ja toetusteenused;

35.

tunnistab rolli, mida välismaised otseinvesteeringud võivad etendada, tagamaks VKEdele juurdepääsu rahvusvahelisele turule, ning kutsub komisjoni üles töötama välja meetmed VKEde laiemaks kaasamiseks eksporttegevusse, kuna nende osalus võib märkimisväärselt aidata kaasa tehnoloogia ja tõhusamate majandusmudelite levikule ning sellega tõsta VKEde üldist rahvusvahelist konkurentsivõimet; toetab hiljutist teatist maailmatasemel klastrite kohta (4) ning eesmärki integreerida VKEsid paremini klastritesse ning toetada teadmiste edasiandmist ja rahvusvahelistumist;

36.

juhib tähelepanu üha kasvavale musta turu ohule ja kutsub komisjoni üles käsitlema sellest VKEdele tulenevaid probleeme, eelkõige võttes meetmeid intellektuaalomandi kaitse tõhustamiseks ja võltsimise vastase võitluse parandamiseks;

Turulepääsu hõlbustamine – ulatuslikum osalemine riigihangetes

37.

märgib, et riigihanketurg on jätkuvalt killustatud ja piiriülesed hanked on harvad; nõuab seepärast, et komisjon ja liikmesriigid kujundaksid läbipaistvama raamistiku, mis avaks ELi riigihanketuru ja looks täiendavaid võimalusi VKEdele;

38.

avaldab toetust komisjoni koostatud Euroopa parimate tavade juhendile (5), millega lihtsustatakse VKEde juurdepääsu riigihankelepingutele, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles VKEde riigihangetes osalemise suurendamiseks toetama uuenduslikke lepingute sõlmimise meetmeid, nagu enamate pakkumiste osadeks jaotamine või vajaduse korral koostöövõimaluse lisamine pakkumiskutsesse;

39.

tervitab Euroopa Komisjoni võetud kohustust kasutada 2009. aastal võrgustikku Enterprise Europe Network (EEN) parimate tavade juhendi edendamisel kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hulgas, et hõlbustada parimate tavade levitamist ja viia ostmiskultuur nendes asutustes taas tasakaalu; toonitab, et EEN peaks tegema koostööd liikmesriikide asjaomaste esindusorganisatsioonidega;

40.

mõistab, kui tähtis on VKEdel ületada esmane takistus riigihanketurule juurdepääsul, sest edukaimatel VKEdel on enamasti ka suurimad kogemused pakkumismenetlusega; nõuab seepärast, et VKEsid tuleb paremini teavitada riigihanketuru võimalustest ja tagada, et VKEd kujundavad turule sisenemiseks asjatundliku strateegilise lähenemisviisi;

41.

tõdeb, et pakkumiste ettevalmistamisel lasub VKEdel ülemäärane halduskoormus, ning soovitab, et kõik liikmesriigid võiksid ulatuslikumalt kasutada eelkvalifitseerimise küsimustikke, vähendades sellega märkimisväärselt töö hulka, mida on vaja teha sama teabe ümbervormistamiseks järjestikustes pakkumistes;

42.

juhib tähelepanu e-hangete suuresti kasutamata potentsiaalile; soovitab põhjalikumalt kasutada ära info- ja sidetehnoloogia lahenduste eeliseid kulude vähendamisel, sest kogu ELis sõlmitakse praegu vaid kolmandik lepingutest üksnes elektroonilisel kujul; seepärast kutsub komitee üles seda võimalust SBAs paremini käsitlema ning komisjoni ja liikmesriikide seda rakendama;

Kohalik ja piirkondlik mõõde

43.

tunnistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalikku rolli SBA eesmärkide saavutamisel ja soovitab liikmesriikidel teha nendega konstruktiivset koostööd, eelkõige tagades põhimõtte „kõigepealt mõtle väikestele” kinnistamise avaliku sektori poliitikas nii, et kõigi tasandite ametiasutused annaksid oma panuse ettevõtjate toetamisse;

44.

toob esile, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused loovad VKEdele soodsad tingimused, on nende kaupade ja teenuste olulised tarbijad ning pakuvad mitmesugust nõustamisalast, rahalist ja muud toetust, näiteks vastuvõetava hinnaga äripindasid;

45.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles pidama SBAd omaks ja võtma võimaluse korral VKEde toetamisel suurema poliitilise vastutuse, suhtudes nende muredesse suurema empaatiaga, kuulates nad ära, tulles vastu nende vajadustele ja toetades nende arengut;

46.

seoses sellega innustab komitee kõiki kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegelema proaktiivselt VKEde vajadustega muu hulgas järgmistes valdkondades:

a)

kohalike ja/või piirkondlike omavalitsuste ja VKEde huvisid käsitlevate nõuandefoorumite loomine, et aidata parandada nõustamist ja suunduda sellise avaliku sektori poliitika poole, mis on väikeettevõtete vajaduste suhtes osavõtvam;

b)

juurdepääsu lihtsustamine ja parandamine riigihankelepingutele, viies riigiasutuste ostmiskultuuri ja pakkumismenetluse taas tasakaalu, et aidata väikeettevõtetel pakkumistes osaleda või esitada pakkumisi koos teiste ettevõtetega. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiksid samuti hõlbustada e-hangete kasutamist, mis vähendaks VKEde koormat pakkumismenetluses;

c)

ametiasutuste poolt ettevõtetelt nõutavate tariifide, maksude ja lõivude taseme hindamine ning selle vaagimine, kuidas tasakaalustada makseid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eelarvesse, rakendades läbivalt põhimõtet „kasutaja maksab” ja vähendades VKEde finantskoormust;

d)

asjaomaste organisatsioonidega koostöö tegemine nende pädevusvaldkonnas, et paremini koordineerida VKEde juurdepääsu teabele, täiendkoolitusele ja nõustamisele, arendades sidusaid kohalikke ja/või piirkondlikke teabelevitamise strateegiaid üldtunnustatud ühtsete kontaktpunktide kaudu ning kohalikku ja/või piirkondlikku teadmistebaasi, et vastata VKEde päringutele ettevõtte arengu igas etapis. Sobival kohalikul ja/või piirkondlikul tasandil tegutsevad ühtsed kontaktpunktid, mis asuvad ettevõtetele lähedal ja on neile kättesaadavad, võivad vähendada VKEde pettumust, ajakulu ja kasutamata jäänud võimalusi;

e)

VKEdele mõeldud e-valitsuse teenuste kasutamise ja VKEdega digitaalse suhtlemise innustamine;

Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja oskuste arengu hõlbustamine

47.

arvab, et SBA tähelepanu keskmes peaks olema kõrgharidusasutuste ja VKEde vahelise tehnosiirde tõhustamine. Innovatsiooniks ja tehnosiirdeks kohase keskkonna ja infrastruktuuri loomine on ülioluline, et säilitada konkurentsivõimet, luua uusi tegevusvaldkondi, võidelda tööpuudusega ja kiirendada VKEde arengut;

48.

juhib tähelepanu asjaolule, et käimasolevad arutelud teadusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni üle on suunatud suurtele ettevõtetele ja suure potentsiaaliga algajatele, mis mõjub kahjulikult ruumilisele tasakaalule, tugevdades praegust majandustegevuse kontsentreerumist suurtesse linnakeskustesse, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käsitlema probleeme, mida see tekitab VKEdele, kes tegutsevad väljaspool kõnealust majandusruumi;

49.

märgib, et innovatsiooni määratlus SBAs on väga kitsas, piirdudes üksnes kõrgtehnoloogilise innovatsiooniga; nõuab seepärast, et komisjon kaaluks innovatsiooni mõiste avardamist, võttes arvesse kogu ELi paljudes tööstussektorites ja paljude VKEde tegevuses toimuva innovatsiooni eri tasandeid ja/või liike;

50.

tervitab ettepanekut koostada ülevaade ELi tulevaste oskustööjõuvajaduste kohta, kuid kutsub komisjoni üles tegema piirkondadega koostööd, et koostada mitte üksnes riikliku, vaid ka piirkondliku ning võimalusel ka kohaliku tasandi ülevaade, arvestades piirkondade majanduse mitmekesisust ja nende erinevat vajadust oskustööjõu järele;

Keskkonnaalaste väljakutsete muutmine võimalusteks

51.

märgib, et teatises ei mainita abiprogrammi keskkonnanõuetele vastavuse tagamiseks (ECAP), ja soovitab seda käsitleda, et keskkonnanõuded oleksid tasakaalus ettevõtte mõjuga keskkonnale;

52.

arvab, et soodustuste sisseviimine ja fiskaalpoliitika meetmete uuenduslikum kasutamine liikmesriikides ärgitaks VKEsid investeerima keskkonnasõbralikesse toodetesse ja protsessidesse ning aitaks väikeettevõtetel neid rohkem kasutada, parandades lisaks märgatavalt teadlikkust kõnealustest toodetest ja protsessidest.

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


(1)  Euroopa Komisjon, pankurite ja VKEde ümarlaud, 2007. aasta mai.

(2)  Euroopa Komisjon, pankurite ja VKEde ümarlaud, 2007. aasta mai.

(3)  Aastatel 2005–2007 suutis komisjon poole võrra kahandada hilinenud maksete osakaalu. Siiski esines ka 2007. aastal hilinemisi, mis moodustasid üle 22 % kõigist komisjoni tasutud maksetest.

(4)  Euroopa Komisjoni teatis „Teel Euroopa Liidus asuvate maailmatasemel klastrite poole: laiapõhjalise innovatsioonistrateegia rakendamine” (KOM(2008) 652).

(5)  Komisjoni talituste töödokument: „European code of best practices facilitating access by SMEs to public procurement contracts” (ei ole eesti keeles kättesaadav) (SEC(2008) 2193).


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/23


Regioonide Komitee arvamus „roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta”

2009/C 120/05

REGIOONIDE KOMITEE

tuletab meelde, et territoriaalsest ühtekuuluvusest saab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrval Euroopa Liidu poliitika sektoriülene eesmärk;

kinnitab, et eesmärk on anda kõikides ühenduse piirkondades juurdepääs infrastruktuuridele ja üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, aidates nii kaasa inimeste elukvaliteedi paranemisele. Selleks on vaja kohaldada mehhanismi, mis suudab tagada ühenduse kui terviku harmoonilise arengu;

leiab, et regionaalpoliitika peaks uuest eesmärgist lähtuvalt üle vaatama. See eeldab, et regionaalpoliitikat ei viida tagasi liikmesriikide tasandile ning otsitakse õiget tasakaalu nende kulutuste vahel, mis tehakse konkurentsivõime vallas, ja nende kulutuste vahel, mille eesmärk on vähendada erinevusi piirkondade vahel. Sellega seoses kutsub ta komisjoni üles tegema kokkuvõtte vahendite sihtotstarbelisest eraldamisest;

toetab uute näitajate väljatöötamist, mis võimaldaks piirkondlike erinevustega kõikides avalikes poliitikates paremini arvestada;

palub, et territoriaalse koostöö kolmele osale eraldataks täiendavaid rahalisi vahendeid, arvestades nende vaieldamatut panust Euroopa integratsiooni;

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi täitmiseks tuleb ühtlustada sektoripoliitikaid ja ühtekuuluvuspoliitikat, võttes kõikides sektoripoliitikates territoriaalse mõjuga arvesse juba nende kujundamisel;

tuletab meelde üldhuviteenuste ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olulisust territoriaalse ühtekuuluvuse kandjatena ja kahetseb, et enne komisjoni õigusakti ettepaneku esitamist ei ole ühenduse poliitika territoriaalset mõju nendele teenustele uuritud ega hiljem hinnatud;

leiab, et hea territoriaalne juhtimine on selle eesmärgi täitmisel määrava tähtsusega, ja rõhutab, et juhtimist tuleb parandada tõhustades mitmetasandilise juhtimise raames koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega.

Raportöör

:

Jean-Yves Le Drian (PES/FR), Bretagne'i piirkondliku volikogu esimees

Viitedokument

Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Regioonide Komiteele ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Roheline raamat territoriaalse ühtekuuluvuse kohta. Territoriaalse mitmekesisuse muutmine Euroopa tugevaks küljeks”

KOM(2008) 616 lõplik

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused komisjoni rohelises raamatus tehtud ettepanekute kohta

1.

kiidab heaks selle, et Euroopa Komisjon võttis 6. oktoobril 2008. aastal vastu rohelise raamatu territoriaalse ühtekuuluvuse kohta. Roheline raamat võimaldab Euroopa tasandil algatada laiaulatusliku arutelu selle mõiste üle, millest saab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrval kooskõlas ratifitseerimisel oleva lepinguga (Euroopa Liidu lepingu artikkel 3) Euroopa Liidu poliitika sektoriülene eesmärk (1);

2.

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse kohaldamisala tuleks täpsemalt määratleda. Komitee teeb ettepaneku, et komisjon võtaks määratlemisel aluseks territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika kolm mõõdet, mida on kolmandas ühtekuuluvusaruandes kirjeldatud järgmiselt: parandusmõõde, mille abil „vähendada olemasolevat ebavõrdsust”; ennetusmõõde, mille kaudu „muuta selgemaks (…) sektoraalne poliitika, millel on ruumiline mõju” ning kolmandaks ärgitav mõõde, mille abil „arendada territoriaalset integratsiooni ja soodustada regioonidevahelist koostööd”;

3.

leiab, et territoriaalne ühtekuuluvus peaks hõlmama merendusmõõtme;

4.

peab vajalikuks minna tulevikus kaugemale komisjoni poolt rohelises raamatus tõstatatud küsimustest, selleks et võtta arvesse territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste poliitilist ulatust ühenduse tasandil; toetab ettepanekut tõhustada koostööd erinevate asjaomaste asutuste ja sidusrühmade vahel. Komitee nõustub, et territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõte ühendab majanduslikku tõhusust, sotsiaalset ühtekuuluvust ja ökoloogilist tasakaalu, asetades säästva arengu poliitikakujunduse keskmesse, seejuures võetakse aluseks üksikute piirkondade vastavad territoriaalsed tingimused;

5.

palub komisjonil koostada konsulteerimisperioodi lõpus valge raamat, milles tuleks täpsustada territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste ja eesmärgid ELi tasandil ja viia läbi ühenduse kõigi poliitikate territoriaalset mõju hindamine;

Euroopa Liidu uue poliitilise eesmärgi aluspõhimõtted

6.

tuletab meelde oma neljandas ühtekuuluvuse aruandes esitatud üleskutset võtta edaspidi ühtekuuluvuspoliitikas rohkem arvesse territoriaalse ühtekuuluvuse küsimusi (2), unustamata samas ka sotsiaalset ja majanduslikku ühtekuuluvust, mis on oluline ühenduse eesmärk erinevuste vähendamiseks;

7.

rõhutab, kui oluline on territoriaalse ühtekuuluvuse kui poliitilise eesmärgi lisamine sotsiaalsele ja majanduslikule ühtekuuluvusele, võimaldades sel moel ühendusel paremini Euroopa Liidus solidaarsust tugevdada ja panustada tõhusalt säästvasse arengusse, arvestades samas subsidiaarsuse põhimõtte ja pädevuste jaotusega eri valitsemistasandite vahel;

8.

rõhutab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki tuleb kohaldada kogu Euroopa territooriumile, s.t kõikidele Euroopa Liidu piirkondadele, kahjustamata samas regionaalpoliitika ja struktuurifondide meetmete raames kindlaks määratud prioriteete;

9.

palub komisjonil laiendada oma uurimistööd asjaomaste näitajate väljatöötamiseks (vajadusel piirkondlikust tasandist madalamal tasandil) eri liiki piirkondade, näiteks (aga mitte ainult) mägipiirkondade, saarte, hõredalt asustatud piirkondade ja piirialade sotsiaalmajanduslike probleemide jaoks, ning tuletab meelde äärepoolseimate piirkondade eriolukorda, millele viidatakse vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 158 ja 299. Näitajad tuleb välja töötada selleks, et tuua välja kõigi nimetatud piirkondade eelised ja puudused;

10.

kutsub komisjoni üles parandama oluliselt statistilisi andmeid ja nende kaardistamist, et nad peegeldaksid tõelist olukorda.

11.

kinnitab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk on anda kõikides ühenduse piirkondades juurdepääs infrastruktuuridele ja üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, aidates nii kaasa inimeste elukvaliteedi paranemisele 21. sajandi Euroopa standardite järgi ning tunnustades, et juurdepääs ei sõltu mitte geograafilisest asukohast, vaid infrastruktuuri ja teenuste ühenduvusest, kättesaadavusest ja kvaliteedist;

12.

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste põhineb solidaarsuse põhimõttel, milleks on vaja kohaldada mehhanismi, mille eesmärk on ühenduse kui terviku harmooniline areng ja eri territooriumite arengutasemete vaheliste erinevuste vähendamine;

13.

tuletab meelde, et viimastes ühtekuuluvuse aruannetes tuuakse esile tendents teatud piirkondlike erinevuste suurenemisele nii Euroopa piirkondade vahel kui ka piirkondade sees. Muutusi iseloomustavad sellised nähtused nagu teatud liiki getostumist põhjustav ruumiline segregatsioon ning samuti mõnede kaugel asuvate piirkondade pidev allakäik. See muudab rohkem kui kunagi varem vajalikuks territoriaalse ühtekuuluvuse lisamise Euroopa Liidu valdkonnaüleste eesmärkide hulka;

14.

leiab, et see on seda vajalikum, et territoriaalse ühtekuuluvuse puudumine Euroopas toob kaasa lisakulusid: keskkonnakulu, mis tuleneb eelkõige linnaalade liikluskoormusest ja kliima soojenemisest; sotsiaalne lisakulu, mida tekitab sotsiaalsete probleemide ruumiline kontsentreerumine; lisaks kahjustab territoriaalse ühtekuuluvuse puudumine Euroopa ühtse turu toimimist ja piirab mõnedes piirkondades lepingutes fikseeritud vabadusi;

15.

teeb ettepaneku, et praeguse finants- ja majanduskriisiga toimetulekuks oleks territoriaalne ühtekuuluvus Euroopa Liidu strateegias kesksel kohal; nõuab seetõttu – arvestades lähiaastatel tõenäoliselt esilekerkivate probleemide keerulisust – eelarveressursside praeguse mahu säilitamist, või isegi suurendamist;

16.

on vastu kõikidele algatustele, millega püütakse asjaolude tõttu või muudel põhustel viia (ka osaliselt või salaja) ühtekuuluvuspoliitika tagasi liikmesriikide tasandile;

Muudetud regionaalpoliitika suunas, millega toetatakse territoriaalset ühtekuuluvust

17.

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärk täiendab majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärki ning et kolme liiki ühtekuuluvused peavad üksteist tugevdama, mis tähendab, et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgiga tuleb arvestada kõikides territoriaalset mõju omavates ühistes poliitikates, kuid eelkõige regionaalpoliitikas. Komitee kutsub komisjoni üles töötama piirkondlikul tasandil välja valdkondliku integratsiooni mudelid, mis tugevdavad territoriaalset ühtekuuluvust;

18.

kutsub komisjoni üles tegema kokkuvõtte Lissaboni ja Göteborgi strateegiate panusest territoriaalsesse ühtekuuluvusse 2007.–2013. aasta struktuurifondide vahendite sihtotstarbelise eraldamise raames;

19.

teeb komisjonile ettepaneku muuta strateegilisi suuniseid, et võtta lisaks sotsiaalmajanduslikule ühtekuuluvusele arvesse ka territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärke 2014.–2020. aastal; sellega seoses kutsub üles otsima regionaalpoliitikas õiget tasakaalu ühelt poolt nende kulutuste vahel, mis tehakse konkurentsivõime vallas majanduskasvu soodustamiseks globaliseeruvas keskkonnas, ja teiselt poolt nende kulutuste vahel, mille eesmärk on vähendada erinevusi piirkondade vahel, et saavutada ühtekuuluvuse eesmärgid;

20.

toetab uute vahendite ja eelkõige näitajate väljatöötamist, lähtudes vajadusest saavutada territoriaalne ühtekuuluvus (3), sealhulgas piirkonnasiseste analüüside alusel. Sobivate poliitiliste lahenduste väljatöötamiseks tuleb end varustada asjakohaste vahenditega, mis võimaldavad riiklikes poliitikates arvesse võtta territoriaalseid erinevusi (näiteks näitaja SKP elaniku kohta täienduseks sissetulek inimese kohta, et võtta arvesse rahaülekandeid; maksutulu; teenuste (transport, energiajaotus, tervishoid, haridus) kättesaadavus; demograafiline struktuur ja elanikkonna asustustihedus (andmed elanikkonna geograafilise jaotumise, vananemise taseme ja sõltuvusmäära kohta) või isegi kõikehõlmava inimarenguindeksi koostamine (4));

Territoriaalne koostöö

21.

tuletab meelde, et territoriaalne koostöö pakub vaieldamatult Euroopale lisaväärtust ja aitab saavutada territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki; seepärast kutsub komitee üles suurendama oluliselt ELi üldeelarvet, et sellele regionaalpoliitika osale eraldada täiendavaid rahalisi vahendeid, et selles võidaks minna kaugemale lihtsalt heade tavade tutvustamisest, ent seda ei tohiks teha ELi kahe teise ühtekuuluvuse eesmärgi arvelt;

22.

kutsub komisjoni üles laiendama uusi strateegilisi võimalusi, mis avanesid tänu koostööle Euroregioonide tasandil. Euroregioonide tasand on strateegiline valitsemistasand, mis on täiesti sobiv territoriaalse ühtekuuluvuse küsimustega tegelemiseks; tuletab meelde, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (5), millega luuakse Euroopas uus struktuur koostööks piiriüleste, rahvusvaheliste ja piirkondadevaheliste projektide alal, toetab tõelist koostööd paljudes valdkondades ning soodustab naabrussuhete tugevnemist, kontakte elanikkonna vahel ning teadmiste ja heade tavade tutvustamist;

Piiriülene koostöö

23.

rõhutab piiriülese koostöö erilist rolli Euroopa integratsioonis ja saavutatud tulemuste olulisust: nn varjestusefekti vähenemine ELi sisepiiridel, välispiiride rolli muutumine (kooskõlastatud areng, võitlus ebaseadusliku sisserände ja salakaubandusega, ELiga piirnevate kolmandate riikide piirialade arendamine), toetus välispiiride muutmisele sisepiirideks, kui uued liikmesriigid ühinevad ELiga;

24.

kutsub komisjoni üles püüdma jätkuvalt lihtsustada ja parandada piiriüleste programmide haldamist, näiteks luues mõlemal pool piiri ühised toetused, ning toetab komisjoni tema kavatsuses teha kokkuvõte Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse elluviimisest;

Riikidevaheline koostöö

25.

kutsub üles toetama koostööd asjaomastes piirkondades (nt merebasseinides ja jõgikondades või mäestikualadel), et parandada ruumilist integratsiooni, vähendada regionaalseid ja subregionaalseid erinevusi piirkonnas ja käsitleda tõhusalt keskkonnakaitse, õhusaaste vastu võitlemise ja transpordivõrgustiku parandamisega seotud probleeme ühiselt koostatud ruumilise planeerimise strateegia raames, võttes seejuures arvesse olemasolevate ametiasutuste rolli ja pädevusi ning strateegilisi ühtekuuluvusprioriteete asjaomases piirkonnas;

26.

leiab, et tuleks innustada selliseid strateegilisi püüdlusi nagu makropiirkondade loomine (nt ELi tulevane Läänemere piirkonna strateegia); merebasseinide riigiülesel tasandil tuleks luua innovaatilise valitsemise raamistikud, et edendada just ELis vastu võetud integreeritud merenduspoliitikat ja saavutada suurem sidusus ELi ning asjaomaste kolmandate riikide tegevuse vahel

Piirkondadevaheline koostöö

27.

toonitab piirkondadevahelise koostöö olulisust (mida Euroopa Komisjon oma teatises ei märgi), kuna tegemist on märkimisväärse vahendiga kogemuste ja heade tavade vahetamiseks selliste piirkondade vahel, mis ei ole naaberpiirkonnad, vaid mida ühendavad üksteist täiendavad arenguprojektid. Komitee soovib siiski, et piirkondadevahelise koostöö vahendit kohandataks tulevikus paremini kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadustele, pakkudes suuremat paindlikkust koostöövaldkonna valikul;

Territoriaalne koostöö väljaspool Euroopa Liitu

28.

rõhutab vajadust territoriaalse koostöö meetmeid ELi välise koostööga paremini kooskõlastada, pidades silmas ELi laienemist (Lääne-Balkan ja Türgi), Euroopa naabruspoliitika kõlblikke riike, Vene Föderatsiooni ja äärepoolseimate piirkondade naaberriike;

Ühenduse poliitika ja territoriaalse ühtekuuluvuse kooskõlla viimine

29.

leiab, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki tuleb kohaldada kõikidele ühenduse poliitikatele. Sektoripoliitikad ja regionaalpoliitika peaksid üksteist veelgi enam täiendama ning tagada tuleks nende kooskõla, hoolimata sellest, kas tegemist on rahastamise või eeskirjade loomisega;

30.

kahetseb, et ühenduse poliitikate kujundamisel ja elluviimisel ei arvestata tihtipeale piisavalt nende territoriaalse mõjuga, mistõttu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused puutuvad kokku nende poliitikate negatiivsete mõjudega (töökohtade kaotus, keskkonnakahju, täiendav liikluskoormus või alade tühjaks jäämine);

31.

meenutab, kui kasulik on ruumiplaneerimine, mis on tehnikate kogum, mille eesmärk on saavutada territooriumi eri kasutuste ja tegevuste harmooniline korraldus, et tagada ELi poliitikameetmete ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide sidusus;

32.

tunnistab, et osa takistustest ületati ühenduse regionaalpoliitika meetmetega, näiteks majanduslike muutustega toimetulekuks eraldatavate toetuste programmidega (tööstuse restruktureerimine, maaelu areng ühise põllumajanduspoliitika raames);

33.

avaldab kahetsust selle üle, millisel määral teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsioonipoliitika ning territoriaalne ühtekuuluvus omavahel vastuolus on ning rõhutab vajadust suurendada ELi ja riiklike teadus- ja uuenduspoliitikate territorialiseerimist;

34.

leiab, et sarnaselt horisontaalse sotsiaalvaldkonda reguleeriva sättega, mis sisaldub Lissaboni lepingus, on territoriaalse mõjuga vaja sektoripoliitikates arvestada alates nende kujundamisest („looking at the map before implementing policies”), et näha nende territoriaalseid mõjusid ette;

35.

rõhutab seepärast suurt mõju, mida avaldavad territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisel üleeuroopalised transpordi-, energia- ja sidevõrgud, ning kutsub komisjoni üles neile erilist tähelepanu pöörama;

36.

rõhutab eelkõige, et ühenduse avalikku poliitikat tuleb rannikualadel ühtlustada;

Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP)

37.

leiab, et suure territoriaalse mõjuga ühine põllumajanduspoliitika peab territoriaalsesse ühtekuuluvusse rohkem panustama, ega tohi suurendada piirkondadevahelisi erinevusi, nähes tulevaste reformide territoriaalseid mõjusid ette, piiramaks negatiivseid mõjusid, ja kavandades kohandamismeetmeid neile piirkondadele, millele reform võiks negatiivset mõju avaldada;

38.

soovitab ühise põllumajanduspoliitika teise samba maaelu arengu meetmeid regionaalpoliitikaga paremini kooskõlastada, et tagada maa- ja linnaelu arengu parem omavaheline täiendavus, lõppeesmärgiga saavutada 2013. aasta järgsetes programmides mõlema poliitika nii suur lihtsustamine ja nendevaheline koostoime kui tehniliselt ja poliitiliselt võimalik;

Ühine transpordipoliitika

39.

leiab, et käsitledes ühise transpordipoliitika arengut ja selle mõju kliimamuutustele, ei tohi unustada kõnealuse poliitika tähtsust territooriumitel, millele juurdepääs sõltub ainuüksi teatud transpordiliikidest, eelkõige õhutranspordist;

40.

teeb ettepaneku keskenduda üleeuroopalise transpordivõrgustiku eesseisval ülevaatamisel iseäranis piirkondadele ligipääsu tagamist asjakohaste standardite alusel, integreerides selle linnatranspordi võrgustikega, parandades seega oluliselt üldist ühenduvust ja ühtekuuluvust;

Keskkond

41.

leiab, et kliimamuutuste tundlik teema ei ole kõikides piirkondades samasugune (näiteks seoses ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi elluviimise ja rannikualade haldusega jne);

Ettepanekud seoses üldhuviteenuste ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste arengu territoriaalse mõjuga

42.

tuletab meelde üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olulisust tõeliste territoriaalse ühtekuuluvuse kandjatena, nagu on märgitud ka ühenduse esmases õiguses (Euroopa Ühenduse asutamiselepingu artiklis 16), ja sellega seoses kahetseb, et komisjon ei ole enne õigusakti ettepaneku esitamist uurinud ühenduse poliitika territoriaalset mõju üldhuviteenustele, eelkõige üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, ega seda hiljem hinnanud;

43.

rõhutab siseturu killustumise ohtu, kui kodanikel puudub juurdepääs lähikonna teenustele, hoolimata kinnitusest, et universaalteenuse eesmärk jääb alles;

44.

kaitseb avalike teenuste osutamise tavapärase kohustuse raames nende teenuste üldise kättesaadavuse säilitamist võrdse kohtlemise nimel ja piirkondade maailma majandusse integreerimise tingimusena;

45.

palub kooskõlas ELi lepingus ning samuti Lissaboni lepingu lisatud üldhuviteenuste protokollis fikseeritud subsidiaarsuse põhimõttega säilitada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õigus ja vabadus toimida üldist majandushuvi pakkuvate teenuste pakkujate, haldajate või kasutajatena;

46.

kordab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kui üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutajatele, haldajatele või kasutajatele on õiguskindlus hädavajalik; selleks peab komitee vajalikuks, et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste erijooni, eelkõige seoses avalikku hanget ja riigiabi reguleerivate õigusaktidega tunnustataks asjakohastes ELi raamistikes;

Ettepanekud territoriaalse juhtimise parandamiseks

47.

rõhutab, et juhul kui ühes piirkonnas on tegev mitu valitsemistasandit, mis tekitab erinevaid ja vahel vastuolulisi mõjusid, tekib ka vajadus parandada juhtimist, eelkõige selle territoriaalset mõõdet kodanikele võimalikult lähedasel tasandil, et leevendada riiklike poliitikate vähest integreeritust; selline uut liiki territoriaalne juhtimine on territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi täitmisel määrava tähtsusega;

48.

peab vajalikuks, et komisjon määratleb vahendid selleks, et lihtsustada vertikaalset koostööd eri valitsemistasandite vahel lisaks olemasolevatele institutsioonidevahelistele suhetele;

49.

tuletab meelde, et territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki ei peaks täitma pädevusi ümber jagades, eelkõige ruumilise planeerimise alal, mis peab jääma liikmesriikide ja nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Sellegipoolest peaksid liikmesriikide valitsused, eelkõige enam detsentraliseeritud riikides tõhustama koostööd kohaliku ja piirkondliku tasandi sidusrühmadega, et parandada riiklike valdkondlike poliitikate kooskõlastamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

50.

kutsub üles selgitama liikmeriikide eri valitsemistasandite pädevusi ja arendama valdkondadevahelisi või horisontaalseid poliitikaid ja koordineerimisfunktsioone;

51.

kutsub andma piirkondlikele omavalitsustele struktuurifondide haldamisel suuremat otsustusõigust, andes kõigile ELi piirkondadele korraldusasutuse staatuse;

52.

toetab mitmetasandilise juhtimise tugevdamist (6), et määrata kindlaks ühised strateegilised eesmärgid, näiteks juurdepääsu, jätkusuutliku arengu ja merenduspoliitika alal, mille puhul kõik osalejad panustaksid vastavalt oma vahenditele, tagades seega, et kohaldatakse täielikult partnerluse põhimõtet. Tõeline mitmetasandiline juhtimine hõlmab ka ühist elluviimist ja edasist käsitlemist;

53.

tuletab antud kontekstis meelde, et ELi pädevad ministrid väljendasid 23. novembril 2007. aastal vastuvõetud Euroopa Liidu territoriaalset tegevuskava käsitlevas esimeses tegevusprogrammis „veendumust, et mitmetasandiline valitsemine on Euroopa Liidu tasakaalustatud ruumilise arengu jaoks peamine vahend” ning kinnitasid oma kavatsust kutsuda kokku asjakohased sidusrühmad ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, et arutada territoriaalse tegevuskava prioriteetide elluviimist;

54.

kutsub komisjoni üles tähelepanelikult analüüsima olemasolevaid tavasid partnerluse rakendamise valdkonnas 27 liikmesriigis, eesmärgiga tõhustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende ühenduste haldussuutlikkust, et neist võiksid saada proaktiivsed partnerid;

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


(1)  Nagu seda taotleti omaalgatuslikus arvamuses CdR 388/2002 fin territoriaalse ühtekuuluvuse kohta (raportöör: Ramón Luis VALCÁRCEL SISO).

(2)  Arvamus CdR 97/2007 „Neljas aruanne ühtekuuluvuse kohta” (raportöör Michael SCHNEIDER).

(3)  Vt arvamus CdR 97/2007 fin neljanda ühtekuuluvuse aruande kohta (raportöör Michael SCHNEIDER).

(4)  Viidates ÜRO arenguprogrammiga loodud meetodile.

(5)  Vt arvamus CdR 308/2007 fin teemal „Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus – uus tõuge territoriaalsele koostööle Euroopas” (raportöör Mercedes BRESSO).

(6)  Kooskõlas Regioonide Komitee varasemate arvamustega: CdR 149/2008 fin partnerluse ja projektide kavandamise kohta regionaalpoliitika valdkonnas (raportöör Vladimir KISIOV); CdR 397/2006 fin „Parema õigusloome 2005. ja 2006. aasta programm” (raportöör Luc VAN DEN BRANDE); CdR 103/2001 fin „Euroopa avaliku halduse valge raamat” (raportöör Michel DELEBARRE).


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/29


Regioonide Komitee arvamuse eelnõu „roheline raamat põllumajandustoodete kvaliteedi kohta”

2009/C 120/06

REGIOONIDE KOMITEE

kutsub üles looma tugiraamistiku, mis tagab investeerimisotsuste pikaajalise stabiilsuse, edendades turule suunatud meetmeid, sealhulgas õigusnorme, millega kehtestatakse tootjamaa märgistus ja edendatakse ELi tootmisstandardeid;

soovitab toetada geograafilisi tähiseid ja põllumajandustootjate erasektori sertifitseerimissüsteeme tingimusel, et ametiasutused on taganud nende toodete kvaliteedi ja päritolu;

kutsub üles töötama välja ühine ELi määratlus piirkondlikele tootmismeetoditele viitavate mõistete kohta, nagu „talutooted”, „traditsioonilised tooted”, „mägipiirkondade tooted”, „ei ole geneetiliselt muundatud” jms;

kutsub üles laiendama kohustust märkida riik, kus tooted on toodetud, kõigile esmatoodetele ja osaliselt töödeldud toodetele;

leiab, et geograafilise päritolu märgistust tuleks laiendada töödeldud toodetele;

on seisukohal, et ei tuleks mitte täiendavalt kaaluda uusi kavasid, vaid tuleks toetada olemasolevaid;

teeb ettepaneku tõhustada kaitstud päritolunimetusega (KPN) ja kaitstud geograafiline tähisega (KGT) toodete märgiste kaitset WTO raames;

peab vajalikuks keelustada GMOde kasutamine kaitstud päritolunimetuste (KPN), kaitstud geograafilise tähise (KGT) ja garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste (GTE) alla kuluva tootmise kõigis etappides, et tagada traditsiooniliste tootmismeetodite ja toodete selgete eripärade säilimine;

kutsub komisjoni üles kaaluma vajadust suurema paindlikkuse ja enamate rahaliste vahendite järele kvaliteettoodete edendamise eelarve puhul;

teeb ettepaneku, et komisjon vaataks läbi garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste sertifitseerimise.

Raportöör

:

Milner Whiteman OBE (UK/UEN/EA), Bridgnorthi piirkonna volikogu liige

Viitedokument

„Roheline raamat põllumajandustoodete kvaliteedi kohta: tootestandardid, tootmisnõuded ja kvaliteedikavad”

KOM(2008) 641 lõplik.

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

1.

tervitab rohelist raamatut, kuna selle eesmärk on töötada välja raamistik, et saavutada toetus ja kaitse ELi kvaliteetsele põllumajandustoodangule ning suurendada selle seost tarbijatega, võideldes seejuures olemasolevate päritolunimetuste väärkasutusest tulenevate konkurentsimoonutuste vastu. See tagab piirkondade ja piirkondlike maastike pikaajalise jätkusuutlikkuse ja identiteedi, mille on loonud põllumajandustootjad ja nende tooted, aidates seega kaasa piirkondlikule arengule tulevikus ja hajutades maapiirkondade rahvastiku väljarände riske;

2.

kutsub üles looma tugiraamistiku, mis tagab investeerimisotsuste pikaajalise stabiilsuse, edendades turule suunatud meetmeid, sealhulgas õigusnorme, millega kehtestatakse tootjamaa märgistus ja edendatakse ELi tootmisstandardeid, eelkõige toiduohutuse ja hügieeni, keskkonnakaitse ja traditsiooniliste tootmistehnoloogiate valdkondades;

3.

loodab, et rohelise raamatuga antakse tugevam impulss ja toetus kvaliteetsete toodete tagamisele ühise põllumajanduspoliitika raames. Nimelt ei ole kahtlustki, et päritolunimetusi käsitlevaid määrusi 510/06 ja 509/06 on seni harva kohaldatud. Seetõttu võib arvata, et enamike kasutajate jaoks ei ole selge, mida tähendavad sellised mõisted ja lühendid nagu „KPN”, „KGT”, „GTE” ja „mahepõllumajandus”. Seega tuleb nende toodete reklaami- ja teabealgatused ümber mõelda ja ümber töötada ning siduda ühise põllumajanduspoliitika esimese ja teise samba tegevused tihedamalt kvaliteetsete toodete toetusega ning sertifitseerimis- ja inspektsioonimenetluste kulude vähendamisega;

4.

rõhutab, et toodete ühtlustamine ja tootmise kontsentreerumine on tegurid, mis muudavad põllumajandusettevõtjad maailmaturu kõikumistest sõltuvaks ning mis ohustavad piirkondade mitmekesisust;

5.

tervitab asjaolu, et rohelises raamatus tunnistatakse, et põllumajandustoodete kvaliteet on tihedalt seotud piirkondlike tavade ning piirkondliku arengu ja jätkusuutlikkusega, ent neid tuleb toetada ja kaitsta selliste kavade kaudu nagu geograafilise tähiste kava ning nende intellektuaalomandi kaitseks väga sagedaste päritolunimetuste võltsingute eest tuleb luua rahvusvaheline register;

6.

leiab, et on oluline toetada selliste algatuste arendamist nagu põllumajandustootjate turud ja otsemüük, mis vähendaksid vaheinstantside väljajätmise kaudu kaubandusketi lülisid: lisaks mõõdukate tarbijahindade tagamisele ning kütuse tarbimise ja seega saastamise vähendamisele edendavad sellised algatused traditsioonilisi kohalikke, sh hooajalisi tooteid, andes suurema garantii, et need on värsked, ehtsad ja maitsvad; samuti on võimalik neid tooteid paremini kontrollida;

7.

nõustub täiesti, et ELI põllumajandustootjate kõige tugevam relv on kvaliteet, et tarbijad nõuavad maitsvat, traditsioonilist ja ehtsat ning eelkõige oma piirkonna toitu, samuti loomade heaolu ja keskkonnakaitset, seega on ELi põllumajandustootjatel reaalne võimalus eristada selgelt oma tooteid turul ja saada vastutasuks kõrgemaid hindu;

8.

nõustub, et WTO läbirääkimisi silmas pidades on vältimatu, et järjest avatumal globaalsel turul on ELi toidukvaliteedi ja -ohutuse standardeid võimalik tarbijatele selgitada ja esitleda kui toodete soodsat ja paljudel juhtudel neid muudest toodetest eristavat omadust; kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et ELi kaubanduspartnerid tunnustaksid geograafilisi tähiseid;

9.

rõhutab vajadust raamistiku järele, mis suudab käia kaasas tarbijate ja ELi üha kasvavate globaalsete nõudmistega põllumajandustootjatele. Seega vajavad põllumajandustootjad toetusmeetmeid, nagu suurem paindlikkus ja rohkem ressursse toetuseelarvetes, olgu tegemist kas geograafilise tähise või põllumajandustootjate reguleeritud erasektori sertifitseerimissüsteemidega tingimusel, et nende toodete kvaliteedi ja päritolu tagavad ametiasutused. Need süsteemid on paindlikud ja reageerivad kiiresti uutele nõudmistele, mis esitatakse põllumajandustootjatele ning turule;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll

10.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on ulatuslikud kogemused ja väljakujunenud pädevus, et mõjutada ja toetada kvaliteetset põllumajandustoodangut oma tegevuse kaudu ELi maaelu arengu kavade, ruumilise planeerimise ja piirkondliku arengu juhtimisel. On mitmeid juhtumeid, mil omavalitsused on aidanud kaasa kvaliteedi parandamisele, toetades selliseid süsteeme nagu geograafilised tähiste süsteem;

11.

võtab teadmiseks ühise põllumajanduspoliitika uue struktuuri (tootmisest lahtiseotud toetus) ning selle, kuidas ELi põllumajandustootjad on üha rohkem seotud maailmaturuga. Seega on tungivalt vajalik hoolt kanda selle eest, et ELi põllumajandustootjate saavutatavad kõrgemad tootmis- ja kvaliteedistandardid (sellistes valdkondades nagu jätkusuutlikkus, põllukultuuride ja toodete tervise- ja hügieeninõuded, turvalisus ja töötajate õiguste tagamine, loomade heaolu ja piirkondade territoriaalareng) tunnistataks kolmandate riikide standarditest olulisemaks ning et kõnealuseid kõrgendatud nõudeid hüvitataks ELi otsetoetuste abil ka pärast 2013. aastat. See on eriti oluline kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, kuna ELi põllumajandusvaldkonna tegevus kujundab kõigi piirkondade majandust, maastikku ja kogukonda;

12.

märgib, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tuleb luua eeldusi, et nad saaksid kaasa aidata või igati toetada kvaliteetset põllumajandustoodangut ELi maaelu arengu programmide kaudu. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on võtmetähtsusega prioriteetide seadmisel ja programmide rakendamisel, mis on osutunud edukaks ELi põllumajandustootjatele tegelike eeliste loomisel ja pakkumisel;

13.

märgib positiivseid tulemusi, mis on saadud selliste algatuste kaudu, mis toetavad põllumajanduse territorialiseerimist, luues tugevamaid seoseid päritoluala, tarbijate ja põllumajanduse vahel. Põllumajandusettevõtjate turud ja tegevus koolides on konkreetsed näited selle kohta, kuidas kodanikud ja eelkõige lapsed saavad tutvuda põllumajandustoodete, nende tootmisviiside, organoleptiliste omaduste ja hooajalisusega. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama nende heade tavade levitamist;

14.

kinnitab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevus kvaliteetsete põllumajandustoodete nõudluse edendamisel nende tegevuse kaudu avalike hangete parendamisel kõigis valdkondades, sealhulgas kooli- ja haiglatoidu puhul, võib aidata palju kaasa rohelise raamatu eesmärkide saavutamisele. Seetõttu pooldab komitee kõnealuste tegevuste järkjärgulist üleüldist laiendamist, sh sobivate toetusmeetmete tagamise kaudu. Kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste algatatud projektide tulemusi, võttes arvesse teatud tegureid, nagu näiteks toidujäätmete vähendamist sööklates ja põllumajandustoodete kvaliteeti;

15.

rõhutab samuti paljude ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevust kolmandates riikides arenguprogrammide raames, et toetada traditsioonilisi põllumajandusviise ning võtta arvesse ökosüsteeme, bioloogilist mitmekesisust ja kohalike tarbijate vajadusi;

Tootmisnõuded ja turustusnormid

16.

tuletab komisjonile meelde, et põllumajandustootjad, tarbijad ja tööstusharu esindajad on jätkuvalt vastu ELi kavale ja logole (seda rõhutati viimati standarditeteemalisel komisjoni konverentsil 2007. aasta veebruaris). Tarbijate seotuse ja osatähtsuse saab paremini saavutada, märgistades selgelt toote päritolu ning kvaliteedi. Lisaks leitakse, et logo väljatöötamiseks kuluv aeg, vastavuskontrollide kulud põllumajandustootjate jaoks ning tee tarbijate mis tahes vormis seotuse saavutamiseks süsteemiga ei tasu end ära. Lisaks on turg ja põllumajandustootjad loonud nende eesmärkide saavutamiseks enda kavad; seega soovitab komitee kulutõhususe ja suurema seotuse saavutamiseks tarbijatega toetada geograafilisi tähiseid ja põllumajandustootjate erasektori sertifitseerimissüsteeme tingimusel, et ametiasutused on taganud nende toodete kvaliteedi ja päritolu;

17.

kutsub üles lihtsustamisele turustusnormide valdkonnas, ent rõhutab vajadust luua otsesem seos tootmisvajaduste ja lõpptoote vahel terminoloogia selgemaks muutmise, õiguse kohaldamise ning märgistuse abil tarbijatele õige teabe jagamise kaudu. Komitee peab vajalikuks kaotada nii väikese kasuteguriga tõkked kui ka piirata toiduainete kvaliteedi mõiste liigset laialivalgumist. Sellega seoses suhtub komitee positiivselt komisjoni hiljutisse ettepanekusse kaotada eri tüüpi puu- ja köögivilja mõõtmete ja vormi kohta kehtestatud standardid. Ranged meetmed tuleb jätta kehtima, et saavutada põllumajandustootjate ja tarbijate kaitse ja usaldus, mis on eriti oluline geneetiliselt muundatud toidu puhul. Kuid need meetmed ei tohiks dubleerida kaitset, mida pakuvad juba teised, tarbijate eksitamise vastased õigusaktid. Seda eesmärki aitaks saavutada tootmisvajaduste täpne defineerimine või erijoonte täpne piiritlemine mõne määratluse, nagu „vabapidamine” ja „vähem süsinikdioksiidiheiteid” kasutamisel. Kasulik oleks määratleda nii geneerilised tooted kui ka nende turustamiseks vajalikud miinimumnõuded. Samuti võiks olla kasulik töötada välja ühine ELi määratlus piirkondlikele tootmismeetoditele viitavate mõistete kohta, nagu „talutooted”, „traditsioonilised tooted”, „mägipiirkondade tooted”, „ei ole geneetiliselt muundatud” jms. Piisava ja pidevalt tõendatava enesekontrolli olemasolul võiks need väljendid vabatahtlikkuse alusel etikettidele lisada;

18.

rõhutab, et jätkuvalt on tõendeid selle kohta, et ELi tarbijad soovivad teada, millises riigis nende toiduained on toodetud. Üha rohkem on näiteid selle kohta, et tarbijaid eksitatakse selles valdkonnas. Seetõttu kutsub komitee üles laiendama kohustust märkida riik, kus tooted on toodetud, kõigile esmatoodetele, osaliselt töödeldud toodetele ja lõpptoodete põhilistele koostisosadele, nagu sink ja juust;

19.

kutsub üles ühtlustama liikmesriikides põllumajandustoodetele ja tõuaretusele kohaldatavat käibemaksu määra, kuna nii oleks tänu põllumajandustoodete ausale konkurentsile võimalik tagada toodete parem kvaliteet;

ELi konkreetsed kvaliteedikavad

20.

rõhutab vajadust saavutada ülemaailmne tarbijate usaldus ja kindlus ELi geograafiliste tähiste süsteemi suhtes. Ilmselgelt on vaja tarbijaid paremini teavitada süsteemide laadist, süsteemide intellektuaalomandi kaitsest rahvusvahelisel tasandil ning sellest, kuidas need on tihedalt seotud piirkondlike kogukondadega. Seetõttu on esmatähtis käivitada sihteelarvest rahastatavaid teabekampaaniaid tarbijate sellekohaseks teavitamiseks. Euroopa Liidus peavad liikmesriigid võtma ex officio vajalikud meetmed, et hoida ära kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafiline tähise ebaseaduslikku kasutamist nende territooriumil, tuginedes määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 13 lõikele 1;

21.

rõhutab vajadust saavutada tarbijate usaldus täieliku läbipaistvuse kaudu, mistõttu tuleks geograafilise päritolu märgistust laiendada töödeldud toodetele. Tuleb tagada, et lõpptoote etiketile geograafilise tähisega toodete märkimise korral peab kõnealune koostisosa moodustama lõpptootest piisavalt olulise ja lõpptootele iseloomuliku osa ning geograafilise tähise kasutamise loa peab väljastama vastav kaitseametkond, et mitte vähendada geograafiliste tähiste terviklikkust tulevikus;

22.

peab geograafiliste tähiste osas oluliseks määratleda kriteeriumid, mille alusel saab otsustada, kas tegemist on üldnimega või saab seda kaitsta kui geograafilist tähist. Toodete loetelu võiks laiendada, et hõlmata ka metsamarjad ja –seened ning neist valmistatud tooted; samuti tuleks tagada, et toodete loetelu hõlmaks marja- ja puuviljatooteid. Komisjon peaks samuti arvestama sellega, et on olemas liikmesriikides tunnustatud ühised kvaliteedimärgised (kindlaksmääratud kvaliteet), ning esitama liikmesriikidele ettepanekuid ühiseeskirjade kehtestamiseks nimetatud kvaliteeti määratlevate vahendite tunnustamiseks;

23.

leiab, et on vaja enam ühtlustada mahepõllundustoodete kontrolli- ja sertifitseerimisasutusi ja -menetlusi, nii et tarbijatele saaks anda kindlust ja äratada neis usaldust uue ELi mahepõllunduslogo abil, mis tagab ELi tasandil samad tootmis-, kontrolli- ja sertifitseerimiskriteeriumid ning aitab probleeme lahendada ja paremini edendada ühtset ELi mahepõllundustoodete turgu. Samuti aitab logo tarbijaid paremini teavitada ühiste tõhusate eeskirjade ja kontrolli olemasolust mahetoiduainete jaoks kogu Euroopa Liidus;

24.

on seisukohal, et ei tuleks mitte täiendavalt kaaluda uusi kavasid, vaid toetada olemasolevaid, sellistes valdkondades nagu loomade heaolu. Komisjoni toetus suuniste ja usaldusväärsuse kaudu oleks tervitatav, ent mis tahes ettepanekud seoses uute logode väljatöötamisega ei ole vajalikud tarbijaturul, kus olemasolevaid logosid tunnustatakse ja nende väärtust teatakse, näiteks nagu Prantsuse logo „Label Rouge” puhul;

25.

peab selle asemel vajalikuks kehtestada sanktsioonide süsteem kaitstud tähiste ebaseaduslikule kasutamisele ning tuvastada sellises tegevuses kahtlustavad isikud, jälgida nende tegevust ning määrata neile sanktsioonid kõigis ELi liikmesriikides;

26.

märgib seoses kaitstud nimetustega, et kõikidelt liikmesriikidelt võiks nõuda automaatset kaitset päritolunimetuste ebaseadusliku kasutuse või võltsimise eest. Samuti teeb komitee ettepaneku kasutada kaitstud päritolunimetusega toodete kaitsmisel eri menetlusi ja eeskirju vastavalt sellele, kas tegemist on rahvusvaheliselt hästi tuntud ja suures osas eksporditavate toodetega, mille puhul on ebaseadusliku kasutuse ja võltsimise tõenäosus suurem, või siis peamiselt kohalikel turgudel müüdavate toodetega, mille pärituolumärgistel on väiksem oht langeda ebaseadusliku kasutamise ohvriks. Viimati nimetatud tootekategooriale soovitab komitee lihtsustatud tunnustamismenetlust, millega tagatakse riiklik või piirkondlik kaitse. Kuna mõnes sektoris arenevad tootmis- ja töötlemistehnoloogiad eriti kiiresti, siis leiab komitee, et oleks mõttekas tagada tootmiseeskirjade kohandamise võimalus lihtsustatud menetluste kaudu;

27.

kasulik oleks tõhustada kaitstud päritolunimetusega (KPN) ja kaitstud geograafiline tähisega (KGT) toodete märgiste kaitset ka WTO raames. Tuleks teha jõupingutusi kahepoolsete lepete sõlmimiseks Euroopa Liitu mittekuuluvate riikidega toiduainete ja põllumajandustoodete märgiste vastastikuseks tunnustamiseks. Arvestades kolmandate riikide suurt nõudlust uute geograafiliste tähiste järele, tehakse ettepanek uurida võimalust luua põllumajandustoodete hindamiseks ELi kvaliteediamet. Nii eksporditavatel kui ka mitte eksporditavatel toodetel peaks olema võimalus saada ELi poolne tunnustus. Rahvusvahelise kaitse vorm võiks sõltuda sellest, kui suur on toodete tegeliku kuritarvitamise oht. Võiks kaaluda kaitse erineva ulatuse kehtestamist suure kuritarvitamisohuga toodetele, mida eksporditakse ja mille puhul on vaja rahvusvahelist kaitset WTO raames. Väiksema kuritarvitamisohuga ja kohalikul turul müüdavatele toodetele võiks pakkuda lihtsamat menetlust, mille puhul tunnustuse annab liikmesriik, sellest teavitatakse Brüsselit (sarnane praeguse ajutise kaitse tasemega) ja tootele tagatakse ELi õiguskaitse. Samuti tuleb tagada geograafiliste tähiste kaitse ELis, nõudes liikmesriikidelt oma territooriumil sekkumist, st et neil oleks kohustus kaitstud nimetuste kuritarvitamise või võltsimise korral ex officio tegutseda. Sellekohane erisäte tuleks kehtestada määruse (EÜ) nr 510/2006 artiklis 13. Ex officio kaitset peab komisjon toetama rahvusvahelisel tasandil ja eelkõige ELis;

28.

peab vajalikuks keelustada GMOde kasutamine kaitstud päritolunimetuste (KPN), kaitstud geograafilise tähise (KGT) ja garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste (GTE) alla kuluva tootmise kõigis etappides, et tagada traditsiooniliste tootmismeetodite ja toodete selgete eripärade säilimine;

Sertifitseerimissüsteemid

29.

soovitab edendada tootjate organisatsioonide aktiivsemat osalemist ning turud peaksid asuma selles valdkonnas juhtkohale. Hästi struktureeritud erasektori süsteemid, mis hõlmavad tootjatepoolset reguleerimist, on reaktsioonivõimelisemad kui õigusnormid ning suudavad seega kiiremini reageerida kohalikele nõudmistele ja neid arvestada; näiteks Rootsis, Ühendkuningriigis ja Saksamaal kasutatavad süsteemid;

30.

leiab, et olemasolevad sertifitseerimissüsteemid lisandväärtusega toodetele vastaksid ühiskonna nõudmistele, kui nad annaksid selget ja usaldusväärset teavet põllumajandustootmise asukoha ja meetodite ja toiteväärtuse kohta;

31.

usub, et ühtsed suunised oleksid kasulikud, sest nii parandataks tarbijate teavitamist toiduainete kvaliteedile esitatavatest miinimumnõuetest. Suunised tuleks kehtestada sõltumatute komiteede poolt, kus valitseb üksmeel kõigi asjaomaste toiduahela sidusrühmade vahel nende asukohast sõltumata;

32.

toetab arvamust, et erasektori süsteemide edu võti on tootjate kaasamine. Samuti on tähtis tootjate ühistegevuse igakülgne soodustamine. See tagab kontrollimiste, kulude ja standardite tegeliku kasuteguri ELi põllumajandustootjate jaoks;

33.

rõhutab vajadust võtta arvesse finants- ja halduskoormust selliste väikeste tootjate jaoks, kes kasutavad mittetööstuslikke tootmisviise; kutsub antud kontekstis üles säilitama erandid, mis on seotud sellise tootmisega, mille puhul on struktuuriliselt võimatu järgida teatud norme;

Muud punktid

34.

kutsub komisjoni üles kaaluma vajadust suurema paindlikkuse ja enamate rahaliste vahendite järele kvaliteettoodete edendamise eelarve puhul. Tuleb vaadata läbi olulisemad valdkonnad edendamise eelarves, nii et rohkem saaks arvesse võtta sertifitseerimissüsteeme olenemata nende iseloomust;

35.

usub, et ELi põllumajandustootjad võiksid saada rohkem tunnustust ja töötada välja paremad turustussüsteemid, kui riigiabi eeskirjad toiduainete edendamise valdkonnas muudetakse leebemaks ning tõhustatakse ja parandatakse ühenduse avaliku sektori sertifitseerimissüsteeme (kaitstud päritolunimetus, kaitstud geograafiline tähis, garanteeritud traditsiooniline eritunnus, äärepoolseimate piirkondade graafiline sümbol, mahepõllumajanduslik tootmine);

36.

kutsub üles looma mikrokrediidi võimalused väikestele põllumajandusettevõtetele, kes investeerivad tootmise kvaliteeti ja kohalikku toiduohutusse. Komitee kutsub sellega seoses üles kaaluma võimalust suunata praegu sekkumismeetmeteks eraldatud vahendid nendele tootjatele, kes kohandavad oma tootmisviise vastavalt õiglase ja säästva põllumajanduse põhimõtetele;

37.

ei jaga seisukohta, mille kohaselt on vajalik tõhustada uue sertifitseerimissüsteemi kehtestamist ELi piires, kuna see võib tuua endaga kaasa segadust ja haldusprobleeme. Komitee on siiski seisukohal, et oleks asjakohane koostada suunised, mis tagavad koostisosade objektiivse märgistuse teiste märgiste, sealhulgas ISO, BIO jms puhul, kui tegemist on muude kui kaitstud päritolunimetusega (KPN) ja kaitstud geograafiline tähisega (KGT) toodetega. Samuti on komitee seisukohal, et oleks asjakohane määratleda ja paremini kooskõlastada koostöö eri kontrolliasutuste vahel;

38.

teeb ettepaneku, et komisjon vaataks läbi garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste (GTE) sertifitseerimise ja viiks sisse Euroopa toiduainete tähise erikategooria, mis oleks uus kvaliteedi sertifitseerimise skeem traditsioonilistele/kohalikele/käsitöötoodetele, sisaldaks minimaalseid kvaliteediparameetreid ja kajastaks teistsuguseid väärtusi seoses tootmise koha, kohaliku/piirkondliku majanduse, säästva maaviljeluse, maaelanikkonna säilimisse panustamise, turismi, kohaliku elu kvaliteediga jne. Selles sertifitseerimisskeemis tuleks kasutada mõisteid, nagu traditsiooniline toode, kohalik toode, piirkondlik toode jne.

39.

komisjonil palutakse anda nii ühtse turu piires kui ka kolmandates riikides rahalist toetust teabe- ja reklaamikampaaniatele, et edendada ja selgitada erinevate Euroopa talutoodete kvaliteedimärgiseid, samuti mahukaid tootmistingimusi ja reegleid, mida Euroopa põllumajandustootjad peavad täitma võrreldes teiste riikidega (seoses keskkonna ja loomade heaoluga, kõrgete toiduohutuse standarditega jne).

Brüssel, 13. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/34


Regioonide Komitee arvamus „Roheline raamat: ränne ja liikuvus”

2009/C 120/07

REGIOONIDE KOMITEE

on seisukohal, et Euroopa tasandil ühiste ülesannetega, millega liikmesriikide haridussüsteemid silmitsi seisavad, tegelemine kujutab endast märkimisväärset lisaväärtust Euroopale, mis võib anda olulisi ajendeid liikmesriikide hariduspoliitika kujundamisele Haridus on integratsiooni ning ühiskondlikus ja tööelus eduka osalemise võti;

viitab sellega seoses just eelkõige Regioonide Komitee erilisele rollile, kuna mõnes liikmesriigis vastutavad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused osaliselt koolihariduse valdkonna eest;

rõhutab eelkooli- ja koolihariduse keskset rolli sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimisel ning tõstab antud kontekstis eriti esile asukohariigi haridus- ja suhtluskeelte või neist suhtluskeeltest ühe valdamise tähtsust;

näeb kasvavat sisserännet mitte ainult Euroopa Liidu kultuurilise, vaid ka keelelise mitmekesisuse suurendajana. Olemasoleva keeleoskuse asjakohase väärtustamise kaudu võib sellest kujuneda täiendav asukohaeelis ülemaailmsel turul; hoiatab seepärast selle eest, et suurenevat sisserännet ei vaadeldaks ainuüksi kui ELi liikmesriikide koormat, vaid pooldab seda, et Euroopas aset leidvate demograafiliste muutuste valguses võetaks sisserännet kui võimalust;

paneb Euroopa Komisjonile südamele, et kõnealuse temaatikaga põhjalikumal tegelemisel Euroopa tasandil tuleks käsitleda muu hulgas järgmisi, rohelisest raamatust välja jäänud valdkondi:

sisserändaja taustaga laste ja noorte hariduses osalemise suurendamine;

sisserändaja taustaga vanemate motiveerimine, et nad kasutaksid olemasolevaid haridusalaseid võimalusi;

sisserändaja taustaga laste ja noorte kutseharidus (sealhulgas kutsenõustamine ja elukutsega seotud keeleoskuse arendamine);

Raportöör

:

Ursula Männle (DE/EPP), Baieri liidumaa maapäeva liige

Viitedokument:

„Roheline raamat „Ränne ja liikuvus: Euroopa Liidu haridussüsteemi ülesanded ja võimalused””

KOM(2008) 423 lõplik

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

1.

rõhutab ELi haridusalase koostöö tähtsust Euroopa ühiskondlikule ja majanduslikule arengule Lissaboni strateegia raames ja peab sellega seoses väga oluliseks hariduse aspekti edasist tugevdamist teadmiste kolmnurgas;

2.

kinnitab, et ELi haridusalane koostöö peab toimuma EÜ asutamislepingu artiklite 149 ja 150 raames ning seejuures peab arvestama subsidiaarsuse põhimõttega;

3.

tervitab seepärast tõika, et Euroopa Komisjon nimetab rohelises raamatus hariduspoliitikat kui liikmesriikide pädevuses olevat valdkonda;

4.

tõstab lähtuvalt rohelise raamatu pealkirja sõnastusest antud kontekstis esile, et võimalused ja ülesanded on eelkõige ELi liikmesriikide haridussüsteemide tasandil ning et lepingu sätete kohaselt ei saa rääkida ELi haridussüsteemidest, kuna haridussüsteemide poliitiline kujundamine toimub riiklikul või siis kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

5.

on vaatamata eelnenud selgitusele esmase käsitlustasandi osas seisukohal, et Euroopa tasandil ühiste ülesannetega, millega liikmesriikide haridussüsteemid silmitsi seisavad, tegelemine kujutab endast märkimisväärset lisaväärtust Euroopale, mis võib anda olulisi ajendeid liikmesriikide hariduspoliitika kujundamisele;

6.

arvab, et tihedam teabe- ja kogemustevahetus liikmesriikide vahel toob märkimisväärset kasu ning peab antud kontekstis oluliseks eelkõige liikmesriikide parimate tavade levitamist Euroopa Komisjoni poolt;

7.

viitab sellega seoses just eelkõige Regioonide Komitee erilisele rollile, kuna mõnes liikmesriigis vastutavad piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused osaliselt koolihariduse valdkonna eest või omavad selles koguni ainupädevust;

8.

hindab kõrgelt tööprogrammi „Haridus ja koolitus 2010” raames tehtud liikmesriikide koostöö tulemusi. Komitee tervitab eriti vastastikuse õppe meetmete võtmist, mis võimaldavad üksteiselt õppimist vabatahtlikkuse alusel intensiivse protsessi käigus, ning tänab antud kontekstis ligipääsu ja sotsiaalse kaasatuse teemalist vastastikuse õppe rühma nende tegevuse eest;

9.

toetab seega Euroopa Komisjoni algatust anda Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta (2008) raames rände ja liikuvuse teemalise rohelise raamatuga panus sisserändaja taustaga laste ja noorte integratsiooni ning seega ka sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamisse;

10.

tervitab Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta raames tehtud avalikkuse teavitamise töö pikaajalist väärtust ning tõstab siinkohal eriti esile koolides suure nõudluse osaliseks saanud 2008. aasta Euroopa päeva plakatit;

11.

toetab Euroopa Komisjoni kava kaasata avalikkus sisserändaja taustaga laste ja noorte hariduslikku olukorda puudutavasse arutelusse ning ootab suure huviga antud arutelu tulemusi;

12.

on seisukohal, et arutelus osalemiseks ette nähtud viiekuuline periood annab piisavalt aega vastavasisulise põhjaliku seisukoha kujundamiseks, ja teeb komitee liikmetele ettepaneku toetada huvitatud isikute osalemist üleeuroopalisel arutelul kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

13.

võtab siiski teadmiseks, et komisjon kavatseb juba 2008. aasta detsembris, s.t enne aruteludeks ettenähtud perioodi lõppemist, esitada ettepanekud avatud kooskõlastusmeetodi uue raamistiku jaoks, mis võivad puudutada ka kogemustevahetust sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimiseks ning ootab, et komisjon arvestab piisaval määral Regioonide Komitee arvamusega;

14.

pooldab Euroopa Komisjoni poolt valitud määratlust mõistele „sisserändaja taust”, mis hõlmab sarnaselt OECD poolt läbi viidava rahvusvahelise õpilaste hindamisprogrammiga (PISA) ka neid isikuid, kellel on asukohariigi kodakondsus, seda kas siis sünnijärgselt või naturalisatsiooni teel, või nende inimeste lapsi;

15.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon on piirdunud sisserändaja taustaga laste ja noorte käsitlemisega, kes on samaaegselt ühiskondlikult ja majanduslikult ebasoodsamas olukorras, kuna Regioonide Komitee arvates on antud isikute puhul tegutsemisvajadus kõige suurem;

16.

näeb teistest ELi liikmesriikidest ja kolmandatest riikidest ELi liikmesriikidesse toimuva suure kodanike juurdevoolu taustal vajadust kohandada haridussüsteeme riiklikul tasandil. Seda protsessi saaks toetada arutelumenetluse tulemuste levitamisega ning sellele järgneva teema käsitlemisega Euroopa tasandil;

17.

nõustub Euroopa Komisjoni seisukohaga, et haridus on integratsiooni ning ühiskondlikus ja tööelus eduka osalemise võti;

18.

rõhutab eelkooli- ja koolihariduse keskset rolli sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimisel ning tõstab antud kontekstis eriti esile asukohariigi haridus- ja suhtluskeelte või neist suhtluskeeltest ühe valdamise tähtsust;

19.

näeb kasvavat sisserännet mitte ainult Euroopa Liidu kultuurilise, vaid ka keelelise mitmekesisuse suurendajana. Olemasoleva keeleoskuse asjakohase väärtustamise kaudu võib sellest kujuneda täiendav asukohaeelis ülemaailmsel turul;

20.

toetab siinkohal üldiselt seda, et sisserändajate kultuurilisele, keelelisele ja intellektuaalsele potentsiaalile pöörataks suuremat tähelepanu ning et edendataks seaduslike rändajate kujunemist kultuuridevahelise vastastikuse vahetuse kandjateks;

21.

hoiatab seepärast selle eest, et suurenevat sisserännet ei vaadeldaks ainuüksi kui ELi liikmesriikide koormat, vaid pooldab seda, et Euroopas aset leidvate demograafiliste muutuste valguses võetaks sisserännet kui võimalust;

22.

toonitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu elukestva õppe põhipädevusi käsitlevate soovituste tähtsust ka sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimise kontekstis;

Sisserändaja taustaga laste ja noorte hariduslik olukord

23.

võtab murega teadmiseks Euroopa Komisjoni esitatud sisserändaja taustaga laste ja noorte haridusliku olukorra kirjelduse ning peab sisserändaja taustaga laste ja noorte integratsiooni üheks suurtest poliitilistest väljakutsetest ja rõhutab selles osas eksisteerivat kiire tegutsemise vajadust;

24.

pooldab Euroopa Komisjoni seisukohta, et sisserändaja taustaga laste ja noorte kooli integreerimise ebaõnnestumine võib olla nurjumiste ahela esimene lüli, mille tulemus võib pärast kooli pooleli jätmist ja madalast kvalifikatsioonist tingitud töötust olla sotsiaalse integratsiooni nurjumine;

25.

näeb sisserändaja taustaga laste ja noorte õpitulemuste erinevuste põhjustena eri tegurite koosmõju (muu hulgas õppekeele mittevaldamine või puudulik valdamine, mille tõttu ei olda võimelised tundi jälgima, ning sellest tulenev motivatsiooni kadumine; haridussüsteemide veel liiga vähene paindlikkus, mis ei võimalda sisserändaja taustaga laste ja noorte vajadustest lähtuva hariduse pakkumist; hariduskauge olukord kodudes ning vanemate vähene huvi ja puudulik kooliväline toetus);

26.

jagab täielikult Euroopa Komisjoni teatise „Parandada 21. sajandiks vajalikke pädevusi: koole käsitlev Euroopa koostöökava” raames antud hinnangut, et kool üksi ei ole võimeline kompenseerima õpilaste sotsiaalselt ebasoodsast olukorrast tulenevat mahajäämust;

27.

rõhutab komitee veendumust, et sisserändaja taustaga isikute õnnestunud integratsioon nõuab suurt valmidust, aega, pingutusi ja avatust kõikidelt osapooltelt;

28.

märgib sellega seoses kahetsusega, et rohelises raamatus ei viidata vanemate individuaalsele ja teatavas ulatuses ka laste ja noorte eakohasele vastutusele. Vaatamata nende spetsiifilisele olukorrale ei sea komitee kahtluse alla nende valmisolekut integreerumiseks ja vajalikul määral initsiatiivi haaramiseks, et näiteks hariduses osalemise või siis kvalifikatsiooni tõstmise meetmete kaudu teha katse leevendada või siis ületada ühiskondlikult ja majanduslikult ebasoodne olukord, milles nad viibivad;

29.

vaatleb koolikohustust kui sisserändaja taustaga laste ja noorte eduka integratsiooni vankumatut garantiid ning pooldab rõhutatult kooli ja vanematekodu vahelist tihedat koostööd koolikohustuse järgimise osas. See kehtib muu hulgas ka lastele ja noortele spordi- ja ujumistundides ning klassiekskursioonidel osalemise võimaldamise suhtes;

30.

nõustub Euroopa Komisjoniga, et probleemidele võib leida põhimõttelised lahendused tugevdatud partnerluse raames mitmete haridus- ja noorsootöö valdkonnas tegevate sidusrühmadega (lasteaiad, koolid, noorsootöö). Regioonide Komitee arvates on seejuures eriti oluline roll perekonnal, kuna perekond on oluline impulsside andja üldiste väärtuste kujunemisel, mis puudutavad elukorraldust ja seega ka individuaalset edukust hariduse omandamisel;

31.

omistab suure tähtsuse asukohamaa keelte või nendest keeltest ühe korrektsele ja vabale valdamisele, mis on möödapääsmatult vajalik selleks, et olla võimeline kasutama haridussüsteemi poolt pakutavaid võimalusi. Selleks peaksid sisserändaja taustaga lapsed võimalikult varakult osa saama eelkooliharidusest, kuna nii on võimalik tegeleda keeleprobleemidega või siis need likvideerida algkooli alguseks. Sel viisil on võimalik panna alus võrdsele osalemisele koolitundides;

32.

kutsub seepärast riiklikku tasandit ning ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles pöörama sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimisele suuremat tähelepanu;

33.

julgustab antud kontekstis eelkõige kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi võtma oma vastutusalas võimalikke vastavasisulisi meetmeid;

Konkreetsed meetmete ettepanekud, mida poliitiline tasand võiks võtta sisserändaja taustaga laste ja noorte haridusliku olukorra positiivseks mõjutamiseks

34.

tervitab tõika, et Euroopa Komisjon ei piirdunud rohelise raamatu koostamisel üksnes sisserändaja taustaga laste ja noorte olukorra tutvustamisega, vaid esitas lisaks ülevaate erinevatest poliitilistest lähenemisviisidest olemasolevate probleemide lahendamiseks;

35.

tervitab asjaolu, et täiendusena rohelisele raamatule esitatud komisjoni töödokumendi (SEK(2008) 2173) raames koostati suhteliselt ulatuslik loetelu edasistest hariduspoliitilistest lähenemisviisidest sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimiseks. Osaliselt on viidatud internetis leiduvatele dokumentidele, mis pakuvad põhjaliku ülevaate üksikute liikmesriikide ja ka väljaspool Euroopat asuvate riikide pingutustest kõnealuses valdkonnas;

36.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust (praktikas) teostatavate lahenduste otsimisel sisserändaja taustaga laste ja noorte paremaks integreerimiseks;

37.

peab sisserändaja taustaga laste ja noorte koolialase edukuse jaoks eriti oluliseks haridusalast tööd eelkooliasutustes ja õppetööd esimeste kooliaastate jooksul, kuna selle perioodi vältel kujundatakse kogu edasine haridustee;

38.

innustab sellega seoses koolide ja avalike raamatukogude vahelist tihedat koostööd, et tutvustada lastele ja noortele enam raamatute maailma ning toetada seeläbi laste ja noorte keelelist arengut, ent ka ühiskonda kaasatuse tunnet;

39.

pooldab antud kontekstis seda, et lasteaiad ja koolid pööraksid iga üksiku lapse puhul tähelepanu tema varajasele toetamisele ning tema enesehinnangu ja enesemääramise kujunemisele kultuuridevahelistes väärtustes orienteerumise kaudu varases lapsepõlves. Seejuures omandavad kõigi võimalike kogemuste läbitöötamise seisukohast eriti suure tähtsuse usaldust kujundavad kogemused, väljendusvormid ja tõlgendusvõimalused. Selleks tuleks lastes arendada võimalikult varakult põhimõttelist tajumise ja väärtuste süsteemi, mis annaks neile vajalikud oskused tee leidmiseks kompleksses maailmas ning kriiside, murdumiste ja üleminekutega toimetulekuks;

40.

soovitab lisada lasteaedade ja algkoolide õppekavadesse „empaatia” õppe-eesmärgi, et lapsed omandaksid oskused, kuidas asetada end probleemitult teiste inimeste mõtte- ja tundemaailma ning kuidas olla avatud teiste veendumuste suhtes;

41.

julgustab suunama erilist tähelepanu soolisele aspektile;

42.

on seisukohal, et sisserändaja taustaga õpilaste õpitulemuste erinevuse problemaatika lahendamiseks on kõige sobivam meetmepaketi rakendamine, mis lähtuks sellest, et keeleline haridus on oluline kõikides õpivaldkondades ja kõikide haridusetappide jooksul;

43.

soovitab lisaks kinnistada koolitöö raames nähtuse „sisserändaja taust” kui aineülese õppekontseptsiooni positiivne kujutamine. Lapsed ja noored peaksid vaatlema oma või klassikaaslaste sisserändaja taustaga perekonda kui midagi positiivset ja rikastavat;

44.

rõhutab vajadust nõustada kooli pooleli jätnud noori ja nende vanemaid, tutvustades neile avatud koolihariduse ja ametialaseid võimalusi tagantjärele kutsekvalifikatsiooni omandamiseks;

45.

juhib tähelepanu sellele, et riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi pädevad ametkonnad võiksid seoses väheneva sündivusega Euroopa Liidu liikmesriikides haridusvaldkonnas vabanevad rahalised vahendid jätta ka edaspidi haridusvaldkonnale ning kasutada neid hariduse kvaliteedi edasiseks tõstmiseks ning haridusasutuste varustamiseks;

46.

soovitab sisserändaja taustaga laste, noorte ja täiskasvanute integratsiooni kontekstis korraldada arvamust kujundavaid meediakampaaniaid, tutvustades näiteks sisserändaja taustaga avaliku elu tegelaste edukat integratsiooni;

47.

rõhutab, et sisserändajatel on õigus hoolitseda oma emakeele eest ja soovitab edendada mitmekeelsust;

48.

kutsub piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kui tööandjaid üles koolitama töötajaid kultuuridevahelise pädevuse alal ja vajadusel suurendama sisserändaja taustaga töötajate osakaalu. Seejuures tuleb arvesse võtta nende sobivust, võimekust ja saavutusi koos keeleliste ja kultuuridevaheliste pädevuste piisava austamisega;

Teema käsitlemine Euroopa tasandil

49.

jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et on võimalik luua Euroopa lisaväärtust, kasutades ära liikmesriikide huvi Euroopa koostöö tegemisel sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimiseks, kui tutvustada liikmesriikide, piirkondade ja linnade parimaid tavasid;

50.

rõhutab antud kontekstis, et sellega seotud probleeme ei saa lahendada (nagu roheline raamat kujutab) Euroopa tasandil, vaid nende üle võib üksnes arutleda, kusjuures otsus võimalike poliitiliste meetmete rakendamise kohta on riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ainupädevuses;

51.

kutsub Euroopa kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles põhjalikult kontrollima, mil määral on võimalik kasutada ühenduse programmide (nagu elukestva õppe programm (2007–2013) või struktuurifondid) toetussuuniseid sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimiseks või siis kultuuridevahelise dialoogi edendamiseks, ning seda, kuidas on võimalik juba praegu kavandamisstaadiumis olevad projektid viia ühenduse toetussuunistega vastavusse nii, et neil oleks reaalne võimalus toetuse saamiseks;

52.

viitab siinkohal kasule, mida võib anda Euroopa fond kolmandate riikide kodanike integreerimiseks ning palub oma liikmetel teha piirkondlikul ja kohalikul tasandil reklaami kõnealuse fondi kasutamiseks sisserändaja taustaga laste ja noorte integratsioonimeetmete rahastamiseks;

53.

ootab, et sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimisele pöörataks piisavalt tähelepanu Euroopa Komisjoni 2008. aasta detsembriks valmiva, praeguse tööprogrammi „Haridus ja koolitus 2010” jätkustruktuuri kavandis, mis kujutab endast Euroopa koostöö strateegilist raamistikku hariduse ja koolituse valdkonnas;

54.

paneb Euroopa Komisjonile südamele, et kõnealuse temaatikaga põhjalikumal tegelemisel Euroopa tasandil tuleks käsitleda muu hulgas järgmisi, rohelisest raamatust välja jäänud valdkondi:

sisserändaja taustaga laste ja noorte hariduses osalemise suurendamine;

sisserändaja taustaga vanemate motiveerimine, et nad kasutaksid olemasolevaid haridusalaseid võimalusi;

sisserändaja taustaga laste ja noorte kutseharidus (sealhulgas kutsenõustamine ja elukutsega seotud keeleoskuse arendamine);

55.

võtab teadmiseks, et Euroopa Komisjon pooldab näitajate ja Euroopa standardite väljatöötamist, mille alusel saaks hinnata sisserändaja taustaga laste ja noorte õpitulemusi ja kooliskäimist;

56.

meenutab, et nõukogu 5. mai 2003. aasta järeldustes tõsteti üld- ja kutsehariduse Euroopa standardite vahendi väljatöötamise raames esile, et Euroopa standardid ei sisalda riiklike eesmärkide kehtestamist ega kirjuta valitsustele ette otsuste vastuvõtmist. Samas annavad riiklikud meetmed riiklike prioriteetide alusel panuse standardite saavutamisse;

57.

viitab 2007. aasta mais Saksamaa eesistumise ajal toimunud näitajate ja standardite sidusa raamistiku vastuvõtmisele, mille alusel hinnatakse Lissaboni eesmärkide elluviimisel saavutatut hariduse ja koolituse valdkonnas. Komitee osutab ka tõsiasjale, et liikmesriigid ei ole järginud Euroopa Komisjoni ettepanekut võtta vastu uued koolivaldkonna näitajad; selle põhjuseks on põhimõttelised kaalutlused ja ka uute näitajatega kaasnev haldus- ja rahalise koormuse suurenemine;

58.

rõhutab põhimõtteliselt, et ELi haridusalase koostöö raames jääb Euroopa standardite kehtestamine erandiks ja nende kasutusala peaks piirduma praeguse viie standardiga, kuna muutub järjest selgemaks, et neljal juhul viiest ei ole Euroopa tasandil vabatahtlikkuse alusel aastaks 2010 seatud eesmärkide saavutamine võimalik;

59.

viitab rõhutatult sellele, et uute näitajate loomine võib riiklikule, piirkondlikule ja kohalikule tasandile tuua kaasa märkimisväärse täiendava halduskoormuse kasvu. Lähtuvalt komisjoni pingutustest bürokraatia vähendamiseks võiks seda kaaluda üksnes pärast positiivse hinnangu saanud põhjalikku tasuvusanalüüsi;

60.

pooldab kõnealuses kontekstis pingutuste koondamist juba olemasolevatele näitajatele ja Euroopa standarditele;

61.

ei näe seega Euroopa lisaväärtust uute näitajate ja kriteeriumide väljatöötamises, vaid arvab, et selle saavutamiseks tuleks luua kogum, mis sisaldaks sisserändaja taustaga laste ja noorte õpitulemuste ja kooliskäimise alaseid parimaid tavasid;

62.

on veendunud, et selline kogum võib olla tulevase ELi haridusalase koostöö kujundamisel süvendatud teabe- ja kogemustevahetuse keskne element ning annab otsustava tõuke integratsioonipoliitika omavastutuslikule kujundamisele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

63.

kutsub seepärast komisjoni üles – pärast arutelude tulemuste hindamist ja arutelusid Euroopa tasandi asjaomastes organites – töötama piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kaasates ning vajadusel ligipääsu ja sotsiaalse kaasatuse teemaliste vastastikuse õppe rühma osalusel välja sellise kogumi konkreetsete, praktikakõlbulike lahendustega sisserändaja taustaga laste ja noorte õpitulemuste ja kooliskäimise valdkonnas esinevate probleemide lahendamiseks;

64.

peab endiselt vajalikuks, et komisjon annaks nimetatud kogumi riiklike, piirkondlike ja kohalike pädevate asutuste käsutusse; selline kogum peaks hõlmama parimaid tavasid järgmiste valdkondade tarvis:

lapsed: võimalikult varajane kaasamine eelkooli haridusasutusse. Sellega samaaegselt tuleks läbi viia terviklik ja lapse individuaalsetele vajadustele suunatud keeleline arendamine ja keeleline diagnoos ning vajadusel peaks laps osalema logopeedilises toetusprogrammis;

lapsed ja noored: keelelist arengut toetavaid meetmeid tuleb rakendada koolikohustuse perioodi jooksul kõigil kooliastmetel. Vajadusel tuleb võimaldada õppekeelt märkimisväärselt puudulikult valdavatele lastele ja noortele ajutistes keeletundides osalemist, seni kuni keeleline mahajäämus on ületatud. Tuleb luua tugiisikute võrgustikud laste ja noorte toetamiseks koolis ja kutsekoolis;

vanemad: haridussüsteemi võimalusi tuleb süstemaatiliselt ja eesmärgipäraselt selgitada asjaomaste haridusasutuste poolt koostatud mitmekeelsete teabebrošüüride abil. Sisserändaja taustaga vanemate keeleõppevõimalusi tuleb avardada. Seoses emade erilise olukorraga tuleks eelkõige luua keele õppimiseks võimalusi emadele, kes ei valda piisavalt oma laste õppekeelt. Tuleks uurida, kas on võimalik kasutada ja koolitada vabatahtlikke mitmekeelseid juhendajaid vanematele, et likvideerida nende keelelisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid vajakajäämisi;

õpetajad: sisserändega seotud aspekte tuleb õpetajakoolituses põhjalikumalt käsitleda (nii aluskoolituses kui ka jätku- ja täiendõppes). Sisserändaja taustaga isikuid tuleb julgustada valima õpetaja elukutset et nad saaksid olla sisserändaja taustaga lastele ja noortele näide hariduse pakutavatest võimalustest;

koolid: sisserändaja taustaga õpilaste suure osakaaluga koolides tuleks pakkuda sihipärast toetust, võimaldades moodustada väiksema õpilaste arvuga klasse. Noorsooabi sotsiaalpedagoogika spetsialistid peaksid toetama õpetajaid, tuleks korraldada koolijärgne kodutööde tegemise juhendamine, luua mentorite süsteemid, kus abistajad oleksid nii sisserändaja taustaga kui ka teised vanemad õpilased ja üliõpilased. Vajadusel tuleks kujundada konkreetsele koolile suunatud kultuuridevahelise suhtlemise profiilid ning tutvustada neid koolielus. Sisserändajate keeltel võiks seejuures olla eriline roll töörühmade keeltena;

noorsoo- ja sotsiaaltöötajad: tuleks luua tugevamad sidemed koolidega, et toetada sisserändetaustaga perekondadest pärit ja samaaegselt ebasoodsas ühiskondlikus ja majanduslikus olukorras olevaid lapsi ja noori;

65.

viitab e-õppe kasvavale tähtsusele, mida iseloomustab sõltumatus ajast ja ruumist, mis pakub uusi võimalusi keeleõppeks ja võimaldab ka kaugelasuvate piirkondade inimeste ja kultuuride tundmaõppimist ning kutsub komisjoni selle taustal üles tegema kindlaks e-õppe meetodite kasutusalad sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimiseks;

66.

omistab suure tähtsuse koostööle rahvusvaheliste organisatsioonidega (OECD, UNESCO) ning nõuab sellega seoses sünergiate tugevdamist eelkõige Euroopa Nõukoguga;

Direktiivi 77/486/EMÜ (võõrtöötajate lastele hariduse andmise kohta) roll

67.

võtab teadmiseks, et direktiivi 77/486/EMÜ (võõrtöötajate lastele hariduse andmise kohta) kohaldamisala piirdub ELi kodanikega ja Euroopa Komisjoni andmete kohaselt on direktiivi senini rakendatud üpris lünklikult;

68.

viitab tõsiasjale, et direktiiv ei käsitle kolmandatest riikidest pärit perekonnaliikmeid ning et liikmesriikidel endil on võimalus reguleerida üksikuid aspekte, mis tunduvad neile eriti olulised seoses sisserändaja taustaga laste ja noorte integreerimisega. Seda saavad nad teha üksikute liikmesriikide vahel või kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsete lepingutega. Eeltoodu valguses on komitee seisukohal, et ei direktiivi sisu ega direktiiv vahendina ei paku veenvaid vastuseid arengutele, mis on osa Euroopa praegusest rändega seotud olukorrast;

69.

täheldab, et Euroopa Komisjon väljendab rohelises raamatus märkimisväärset kõhklust direktiivi säilitamise kohasuse üle;

70.

soovitab antud kontekstis Euroopa Komisjonil, Euroopa Parlamendil ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel tühistada direktiiv 77/486/EMÜ võõrtöötajate lastele hariduse andmise kohta.

Brüssel, 13. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/41


Regioonide Komitee arvamus „elektroonilise side universaalteenus” ja „tuleviku võrgud ja internet”

2009/C 120/08

REGIOONIDE KOMITEE

rõhutab, et taskukohase toimiva Interneti-ühenduse nõue on oluline majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse kasvu ja kaasamise jaoks kogu ELis;

märgib, et teiste kommunaalvõrkudega (nt vesi ja elekter) võrreldava teenusena peetakse lairibavõrku üha enam nn neljandaks kommunaalvõrguks;

rõhutab, et ELil tuleb tagada, et kvaliteetseid sideteenuseid pakutakse mõistlike hindadega kõigile elanikele või tarbijatele, hoolimata nende sotsiaalsest olukorrast või geograafilisest asukohast,

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli ja vastutust juurdepääsu tagamisel taskukohase hinnaga lairibaühendusele piirkondades, kus üksnes turumehhanismid seda tagada ei suuda, viies ellu katseprojekte, et aidata ületada e-juurdepääsu lõhe ning leida uusi lähenemisviise, mis võimaldaksid muuta avalikud e-teenused kodanikukeskseks;

on mitmel puhul analüüsinud ja arutanud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rakendatavaid eri lahendusi üle kogu Euroopa, ning tunnistab, et kõigile sobivat ühtset lahendust ei ole. Mis sobib suurele linnakeskusele, ei pruugi sobida teistele piirkondadele, nagu keerulise ebatasase maastikuga väikesed mägised või hõreda asustusega piirkonnad, mis nõuavad igasuguste teenuste osutamisel lisajõupingutusi.

Raportöör

:

Robert Bright (UK/PES), Newporti linnavolikogu liige

Viitedokumendid

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonna universaalteenuse ulatuse teise regulaarse läbivaatamise kohta kooskõlas direktiivi 2002/22/EÜ artikliga 15

KOM(2008) 572 lõplik

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Teatis tuleviku võrkude ja Interneti kohta”

KOM(2008) 594 lõplik

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

A   Elektroonilise side universaalteenus

Üldised märkused

1.

tervitab elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonna universaalteenuse ulatuse teist regulaarset läbivaatamist, sest komitee ülesanne on tagada kõigile elektroonilise side (e-side) universaalteenuse soovijatele kõnealused teenused, mis on olulised ühiskonna arenguks ja ühiskonnas osalemiseks. Kõnealune dokument on oluline samm võrdse juurdepääsu, kaasatuse ja kaubanduses osalemise läbivaatamisel kogu ELis. Teiste kommunaalvõrkudega (nt vesi ja elekter) võrreldava teenusena peetakse lairibavõrku üha enam nn neljandaks kommunaalvõrguks. Komitee on määratlenud info- ja sidetehnoloogia mootorina, mis tagab konkurentsivõime suurendamise ja paremad avalikud teenused ELi uuendatud Lissaboni strateegia raames, et:

info- ja sidetehnoloogia paneks aluse kõigile avatud infoühiskonnale, mis vastab kõigi ühiskonnaliikmete vajadustele, sh puuetega inimeste, eakate ja kõigi sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste vajadustele;

elektroonilise side teenustega leevendataks juurdepääsuraskuste probleemi sellistes piirkondades (eelkõige maapiirkondades) elavate inimeste puhul, kellel praegu ei ole piisavaid võimalusi kasutada info- ja sidetehnoloogia võrke ja teenuseid;

elektroonilise side universaalteenus, mis peab olema kõigile kasutajatele ligipääsetav kindlaksmääratud miinimumkvaliteedi ja -kiirusega teenus, saaks tulevikus paremini kaasa aidata digitaalse lõhe ületamisele;

ajakohastada universaalteenust, sest alates selle rakendamisest on selle ulatus jäänud peaaegu muutumatuks ja piirdub vaid ühe ühendusega;

Interneti kasutusaktiivsus võib tulevikus kasvada ning see ei ole Euroopa Liidus piiratud selliste teemadega nagu Interneti-protokolli (IP) aadresside suurenev nappus või turvaküsimused. Selles kontekstis tervitab Regioonide Komitee Euroopa Komisjoni konsultatsiooni asjade Interneti teemal ning rõhutab vajadust minna Interneti-protokollilt IPv4 üle uuendatud protokollile IPv6, mis lihtsustab Interneti levikut ja mõjutab otseselt Euroopa konkurentsivõimet;

2.

toetab universaalteenuse direktiivi ulatuse nelja konkreetset elementi ning rõhutab, et lairibaühenduse, universaalteenuse ja Interneti edasine areng avaldab olulist mõju ELi liikmesriikide sotsiaalsele, majanduslikule ja territoriaalsele ühtekuuluvusele. ELil tuleb tagada, et kvaliteetseid sideteenuseid pakutakse mõistlike hindadega kõigile elanikele või tarbijatele, hoolimata nende sotsiaalsest olukorrast või geograafilisest asukohast, ning arvestada meetmete tagajärgede kaalumisel selgemalt piirkondliku mõõtmega (1);

3.

rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võtmerolli ja vastutust juurdepääsu tagamisel taskukohase hinnaga lairibaühendusele piirkondades, kus üksnes turumehhanismid seda tagada ei suuda. Komitee leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid ka ise katseprojekte läbi viima, et aidata ületada e-juurdepääsu lõhe ning leida uusi lähenemisviise, mis võimaldaksid muuta avalikud e-teenused kodanikukeskseks (2);

4.

rõhutab, et ELi üldine telekommunikatsioonipoliitika peab olema paindlik ja laiaulatuslik, et olla võimeline kohanema kiirete ettearvamatute tehnoloogiliste ja turul toimuvate muutustega, mis mõjutavad ka kõiki teisi ühiskonna osi (3);

5.

rõhutab vajadust töötada välja põhimeetmed, mis vastaksid horisontaalsetele prioriteetidele ning soodustaksid võrdseid võimalusi (näiteks muutes avalikud veebilehed kõigile ligipääsetavaks või luues lairibaühenduse infrastruktuure). Kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi osalemine on selle tagamisel väga oluline (4);

6.

tervitab komisjoni jõupingutusi hakata arutlema universaalteenuse tulevase rolli üle e-side teenuste pakkumisel, eelkõige seoses kõigile kasutajatele, sh puuetega inimestele, ulatuslikuma juurdepääsu tagamisega elektroonilise side teenustele;

Elektroonilise side turgude pakutav piisav üldine juurdepääs

7.

toetab komisjoni elektroonilise side võrkude alaste universaalteenuste korrapärasel ja sagedasel läbivaatamisel;

8.

rõhutab, et taskukohase toimiva Interneti-ühenduse nõue on oluline majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse kasvu ja kaasamise jaoks kogu ELis;

9.

tunnistab põhimõtteliselt, et juurdepääsu, kasutuse ja arenduse osas valitseb ELi liikmesriikides ebavõrdsus, mis on kõige märgatavam nendes piirkondades (eelkõige maapiirkondades), kus taskukohane toimiv Interneti-ühendus ei ole nii ulatuslikult levinud kui linna- ja suurlinnapiirkondades;

10.

väljendab muret selle üle, et tekkinud ei ole mitte ainult digitaalne, vaid ka sotsiaalne ja majanduslik lõhe, mis sõltub üha enam digitaaltehnoloogiast ja sellele juurdepääsust;

11.

tunnistab, et teatud geograafilistes piirkondades on turgudel raske pakkuda taskukohaseid kiire lairibaühenduse teenuseid, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles töötama välja meetmeid ja suuniseid, millega tunnistatakse turutõrkeid ning lihtsustatakse riigi ja avaliku sektori algatusi arendamaks sellistes piirkondades avatud võrke, mis on teenustest talitluslikult eraldatud;

Toimiva Interneti-ühenduse jaoks piisav edastuskiirus

12.

rõhutab, et juurdepääs taskukohase hinnaga lairibaühendusele kogu Euroopa Liidus on väga oluline avalike teenuste kvaliteedi, konkurentsivõime ja tootlikkuse tagamiseks (5). Mõistliku hinnaga kvaliteetne lairibaühendus tõstab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osutatavate teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti, aidates samal ajal mikroettevõtetel ja VKEdel oma tooteid levitada. Võib arvata, et just äärepoolseimad piirkonnad ja kogukonnad saavad suurt kasu kiiremast ja ulatuslikumast juurdepääsust lairibateenustele (6);

13.

kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu majanduslikult vähem arenenud piirkondadele, et nad saaksid info- ja sidetehnoloogia pakutavatest võimalustest kasu tõhusa lähenemise elluviimiseks ning väldiksid nii tõrjutuse ohtu (7);

14.

meenutab Riias kokkulepitud eesmärki saavutada 2010. aastaks lairibaühenduse jõudmine 90 %-ni ELi elanikkonnast, kuid märgib samuti, et selle eesmärgi täitmine üksi ei ole piisav, vaid sellega peab kaasnema ka teiste tegurite arvessevõtmine: geograafiline levik, asustustihedus jne. Liikmesriikide olukord selles küsimuses on endiselt väga erinev ning Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt on lairibaühendusega kaetud vaid 70 % ELi maapiirkondade elanikkonnast (8);

15.

kutsub piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles edendama meetmeid, mis võivad olla hea näide kasutajakeskse e-valitsuse lahendustest, millega edendatakse digitaalset kirjaoskust ning tagatakse ettevõtluse ja teadustegevuse jaoks soodsad info- ja sidetehnoloogia tingimused (9);

16.

kutsub komisjoni üles määratlema lairibaühendust kui pidevalt töötavat teenust, mis võimaldab kõne- ja andmesideteenuste samaaegset kasutust sellise minimaalse alla- ja üleslaadimise kiirusega, mis on piisav toimiva Interneti-ühenduse tagamiseks kõigis piirkondades;

Viide lairibaühendusele universaalteenuse osutamise kohustuse muudetud ulatuses

17.

rõhutab, et jätkuv digitaalne lõhe põhjustab sotsiaalset ja majanduslikku tõrjutust. Võrdsete võimaluste loomine digitaalse juurdepääsu ja oskuste puhul on sotsiaalsest seisukohast vajalik; samas on sellel ka oluline majanduslik potentsiaal. Oluline on kasutada info- ja sidetehnoloogiat uue sotsiaalse vahendina, sidudes info- ja sidetehnoloogia strateegiad ELi sotsiaalpoliitikaga (10), samuti ühtekuuluvuspoliitikaga seotud kohaliku ja piirkondliku arengu vahendina;

18.

väljendab väga tõsist muret, et levinud kitsaskoht lairibaühenduse kasutuselevõtul on turutõrgete oht paigus, kus eraettevõtjad ei pea investeeringuid infrastruktuuri eriti tulutoovaks, st äärealadel, maapiirkondades ja madala asustustihedusega piirkondades, või kus mägise maastiku tõttu on see eriti keerukas ja raske ülesanne (11);

19.

teeb ettepaneku kehtestada mehhanisme toimiva Interneti lairibaühenduse soodustamiseks maapiirkondades, madala asustustihedusega piirkondades ja äärepoolseimates piirkondades. Vajaduse korral tuleks võimaldada ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele või viimastega kooskõlas ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele või kohalikele algatustele toetust investeeringute tegemiseks info- ja sidetehnoloogia ning infrastruktuuri arendamisse (12);

20.

kutsub üles töötama välja konkreetseid meetmeid näiteks ELi struktuurifondide raames, et tagada toimiva Interneti-ühenduse pakkumise selgus ja järjepidevus ELi piirkondades enne nende programmide kohta vahekokkuvõtte tegemist 2010. aastal;

21.

tunnistab ELi Interneti-portaalide olulist panust kõigi sidusrühmade heade tavade tutvustamise edendamisse lairibaühenduse avatud võrkude loomisel ja arendamisel, kasutades ELi, riiklikke ja piirkondlikke rahalisi vahendeid kooskõlas ELi riigiabi eeskirjadega (vt http://www.broadband-europe.eu);

22.

tunnistab, et lairibatehnoloogial on väga suur mõju Euroopa ühtse turu edasisele arengule, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma oma uuendatud poliitikameetmetes, mida esitatakse praeguse majandusolukorra lahendamiseks, kõigi oma käsutuses olevate mehhanismide kasutamist kõnealustesse infrastruktuuridesse investeerimise edendamiseks;

23.

leiab, et ELi konkurentsivõime, teenuste ulatus ja kvaliteet, tootlikkus ja tööhõive määr paljudes teistes sektorites võib suuresti sõltuda kiire toimiva Interneti-ühenduse olemasolust;

24.

keskkonnas, kus riigiasutused, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning teised asutused osutavad kodanikele üha enam teenuseid elektrooniliselt (e-valitsus, e-tervishoid, e-õpe, e-hanked), muutub piisav juurdepääs lairibatehnoloogiale aina olulisemaks demokraatliku osaluse tagamise seisukohalt (e-kaasatus) (13). Ka kohaliku, piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi asutuste koostööd saab tugevdada avaliku halduse asutuste lairibaühenduse parandamisega, eelkõige praegu üle võetava ELi teenustedirektiivi valguses;

Universaalteenuse osutamise kohustuse piisav paindlikkus, et kohanduda turu arenguga kõigis liikmesriikides

25.

leiab, et Regioonide Komitee on mitmel puhul analüüsinud ja arutanud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rakendatavaid eri lahendusi üle kogu Euroopa, ning tunnistab, et kõigile sobivat ühtset lahendust ei ole. Mis sobib suurele linnakeskusele, ei pruugi sobida teistele piirkondadele, nagu keerulise ebatasase maastikuga väikesed mägised või hõreda asustusega piirkonnad, mis nõuavad igasuguste teenuste osutamisel lisajõupingutusi (14);

26.

tunnistab, et infotehnoloogilise pädevuse valdkonnas on endiselt märkimisväärne lõhe, mis puudutab eelkõige selliseid riskirühmi nagu eakad, madala kvalifikatsiooniga ja majanduslikult mitteaktiivsed inimesed ning inimesed, kellel ei ole piisavalt digitaalseid teadmisi, et arendada tööelus oma digitaalseid oskusi;

27.

rõhutab, kui oluline on kohandada koolitust ja õpet vastavalt vajadustele, mis tulenevad ühiskonna kui terviku pidevast digitaalsest arengust, pidades eelkõige silmas nimetatud ebasoodsates tingimustes olevate rühmade vajadusi (15);

28.

rõhutab vajadust keskenduda lairibaühenduse leviku ja tegeliku kasutamise vahelisele lõhele. Kasutamise mahajäämus tuleneb rahvastiku digitaalsetest oskustest, millel on veel arenguruumi. Selle lõhe ületamiseks tuleb kohalikul ja kõrgemal tasandil võtta meetmeid, mille abil oleks võimalik kõrvaldada lairibaühenduse kasutamise ees seisvad takistused. Sellised meetmed on näiteks Interneti tutvustusüritused, avalike internetipunktide avamine, elanikeühenduste ja teiste valitsusväliste organisatsioonide korraldatavate koolitusprojektide rahastamine digitaalsete oskuste suurendamiseks ning lairibateenuste pakkujate vahelise konkurentsi edendamine (16);

B   Tuleviku võrgud ja Internet

Üldised märkused

29.

saanud ülesandeks hinnata järgmise põlvkonna Interneti-tehnoloogia arengut, tervitab komitee võimalust vaadata läbi tuleviku võrkude ja nn asjade Interneti tehnoloogilised uuendused;

30.

on seisukohal, et Internet on meie aja üks suurepärasemaid uuendusi. Interneti potentsiaal luua majanduskasvu võib tuua olulist kasu, milleks on näiteks uute teenuste loomine, uute investeerimis- ja töövõimaluste tekkimine, suurem tootlikkus, madalamad kulud ja elukvaliteedi tõus (17);

31.

nendib, et lühikese ajaga on kiire Interneti-ühendus (lairibaühendus) muutunud tänapäeva majanduse üheks alustalaks. See on muutnud Internetile juurdepääsu ja selle kasutamise viisi;

32.

tervitab seoses teatisega tuleviku võrkude kohta seda, et Euroopa Komisjon soovib sillutada teed tõenäoliselt seni suurimale Interneti-revolutsioonile, mis algas nn asjade Interneti ilmumisega;

Poliitilised väljakutsed

33.

väljendab lootust, et õigusliku raamistiku ajakohastamise ja tulevase teatise üldeesmärk on edendada konkurentsivõimet, ning märgib ära eesmärgi tagada kogu ELis juurdepääs infoühiskonna teenustele vastavalt konkurentsitingimustele (18);

34.

nõustub komisjoniga selles, et loomingulise infosisu teenuste üleviimine võrgukeskkonda on suur muutus, ning rõhutab, et uute teenuste ja uue meedia sisu ei tule kavandada mitte ainult majanduslikest kriteeriumidest lähtudes, vaid ka sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi arvestades (19);

35.

seab endale eesmärgiks rõhutada kultuurilise mitmekesisuse ja identiteedi säilitamise olulisust Euroopa pluralistlikus ühiskonnas ja tulevases digitaalkeskkonnas (20);

36.

rõhutab vajadust leida uus lähenemisviis kodanikukesksete avalike e-teenuste osutamisele ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust sellise lähenemisviisi loomisel. See ülesanne on eriti oluline kaugete, äärepoolseimate ja maapiirkondade ning saarte kogukondade jaoks, kus info- ja sidetehnoloogia arendamisega kaasnevad sotsiaalmajanduslikud eelised on ühtekuuluvuse seisukohalt hädavajalikud ning võivad anda olulist lisaväärtust (21);

37.

rõhutab, et avalikest teenustest kõrvalejäämise vältimiseks peaksid haldusasutused võtma kasutusele mitmekanalilise lähenemisviisi, võimaldades kasutajatel suhelda neile meelepärasel viisil (isiklikud kohtumised, Internet, digitaaltelevisioon, mobiiltelefon jne) (22);

38.

rõhutab kogukondadele tugineva interaktiivse veebi (WEB 2.0) osatähtsust, mis toob kaasa murrangulise muutuse kodanike ja kohalike omavalitsuste teabevahetuses, tagab otsuste tegemise protsesside maksimaalse läbipaistvuse ning tugevdab osalusdemokraatiat;

39.

kutsub komisjoni üles välja töötama enam suuniseid selle kohta, kuidas peavad piirkonnad ja linnad järgima ELi riigiabi eeskirju, eelkõige selleks, et minna üle järgmise põlvkonna lairibaühendusele, mille puhul esineb turutõrkeid kõnealuste teenuste osutamisel, ja võtta piirkondades kasutusele traadita lairibaühendus;

40.

rõhutab vajadust kujundada tuleviku asjade Internet välja nii, et oleksid kontrolli all lastele ja noortele avalduvad ohud, mis tekivad jätkuva digitaalse lähenemise, üha levinuma lairibaühenduse ja lõpptarbijatele loodavate uute võrgupõhiste seadmete tõttu (23);

41.

kutsub üles omistama erilist tähtsust tehingute turvalisusele ning võitlusele ebaseadusliku ja kahjuliku sisuga Interneti-materjalidega (24). Ühiskonnale valmistavad eriti muret tarbijakaitse ja isikuandmete kaitse küsimused (25);

42.

tunnustab tähelepanu, mida Euroopa Komisjon pöörab inimeste eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse edendamisele elektroonilise side sektoris;

43.

kutsub üles tugevdama turvalisusega seotud sätteid ja parandama jõustamismehhanisme ning juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu asjaolule, et osa võrguturvalisuse tagamise ja tarbijakaitse meetmeid vajab kooskõlastamist ja rakendamist pigem rahvusvahelisel kui ELi tasandil (26);

44.

väljendab lootust, et peale selle on edasise tegevuse eesmärk ebaseadusliku sisuga materjalide ja kahjuliku tegevusega võitlemiseks ettenähtud tehniliste lahenduste väljatöötamise ja rakendamise soodustamine ja edendamine ning koostöö tegemine ja heade tavade vastastikune tutvustamine paljude sidusrühmade vahel kohalikul, piirkondlikul, Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil (27);

45.

tunnistab haridussektori vajadust toimivate lairibateenuste järele ning infotehnoloogia- ja meediaoskuste arendamiseks mõeldud õppematerjalide järele, milles käsitletakse turvalist võrgukeskkonda. Rõhutab, et meetmed ei peaks olema suunatud mitte ainult laste kaitsmisele, vaid ka neis turvalise Interneti-kasutuse oskuse väljaarendamisele (pädevuse suurendamine) (28);

46.

soovitab kooskõlastada asjaomaste valdkondade uurimistegevus Euroopa Liidus ja väljaspool seda ning koguda teadmisi viiside kohta, kuidas inimesed sidustehnoloogiaid kasutavad, sellega seotud ohtude ja selle võimaliku kahjuliku mõju kohta, sh tehnilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed probleemid (29);

47.

leiab, et telekommunikatsiooni reguleeriva poliitika edukust ei saa usaldusväärselt hinnata riiklikul tasandil, sest telekommunikatsiooni teenuste osutamise erinevused esinevad nii ELi piirkondade vahel kui ka nende sees: nt igas piirkonnas lahknevad suure asustustihedusega linnad ja maapiirkonnad märkimisväärselt riiklikust keskmisest (30);

48.

kutsub Euroopa Komisjoni üles põhjalikumalt jälgima teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti senisest madalamal geograafilisel tasandil, et pöörata suuremat tähelepanu piirkondlikele turu erinevustele ja tagada kaasatus (31);

Konkreetsed meetmed

49.

rõhutab, et vaba konkurentsi põhimõtte rakendamine telekommunikatsiooniturul ei taga kõigile piirkondadele ja valdadele võrdset juurdepääsu ja teenuseid. Universaalteenuse sätteid tuleb pidevalt ja ettearvestavalt läbi vaadata, et tagada tõeliselt üldine juurdepääs infoühiskonnale (32);

50.

teeb ettepaneku laiendada olemasoleva universaalteenuste direktiivi kohaldamisala ka lairibateenustele ning nõuab, et riikide reguleerivad asutused võtaksid läbipaistvalt meetmeid, arvestaksid tehnoloogia ja kiiruste arenguga, teeksid ülevaate ressurssidest ning kehtestaksid karistused, mida kasutatakse toimiva ja avatud Interneti elluviimiseks kõnealuses liikmesriigis. Regioonide Komitee meenutab, et Euroopa Komisjon peaks hoolitsema selle eest, et asjaomaste piirkondade kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning lõpptarbijaid ei karistataks rahaliselt ning et nad ei peaks kannatama viivitusi seetõttu, et operaatorid ootavad selles liikmesriigis loodava universaalteenuste korra tulemusi (33);

51.

teeb ettepaneku kehtestada selgelt määratletud kriteeriumid (rahvastikutihedus, kaart, võrgu jõudlus, maastiku iseloom), mille abil teha kindlaks esmatähtsad piirkonnad, mis kannatavad turutõrgete all;

52.

leiab, et tulevikus ei tohiks universaalteenusele kehtestatud nõutav tase olla liiga madal, et see vastaks praeguste ja tulevaste kasutajate vajadustele. See peab tagama kiirema toimiva Interneti-ühenduse, mis võimaldab tulevikus teha tehnoloogias kiireid edusamme. Liikmesriike tuleb julgustada kehtestama universaalteenusele rangemaid riiklikke nõudeid vastavalt kehtiva direktiivi artiklile 32 (34);

53.

tunnistab vajadust määratleda ja kaaluda lairibateenuse hoonetesse viimise erinevaid viise seoses telekommunikatsiooni avatud võrkude kasutamisega;

54.

julgustab riigiasutusi, eelkõige kohaliku omavalitsuse tasandil, investeerima uutesse võrkudesse ja alandama ehitustööde kulusid, hõlbustades juurdepääsu oma kaablikanalitele või kooskõlastades nende ajakohastamist muude teetööde või kommunaalvõrkude, eelkõige elektriliinide ja kanalisatsioonitorude remonditöödega;

55.

nõuab riigiasutuste ja kommunaalvõrkude kaudu juurdepääsu infrastruktuurile, tagades piisava hulga avatud juurdepääsuga kanalite olemasolu rohealadel, kaardistades olemasoleva infrastruktuuri, tehes riigi kavandatavate ehitustööde kava üldsusele kättesaadavaks ning soodustades teenusepakkujate ja majaomanike tegevuse kooskõlastamist uutesse ehitistesse kaablite paigaldamisel juba ehituse käigus;

56.

soovitab leida uusi paindlikke viise tõhusaks sekkumiseks kas infrastruktuurikavadele rahalist toetust pakkuvate meetmete kaudu, mis sätestatakse kohalikul või piirkondlikul tasandil ning mida kooskõlastatakse riiklikul või Euroopa Liidu tasandil, või eespool nimetatud piirkondadele omaseid turutõrkeid käsitlevate suuniste kaudu, mis on kooskõlas ELi vaba konkurentsi põhimõttega (35);

57.

soovitab veel enam soodustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste heade tavade vastastikust tutvustamist, (36) et optimaalselt ära kasutada struktuurifondide, Maaelu Arengu Fondi ja riigiabi pakutavad võimalused lairibaühendusega varustamise ja kasutamise osas. Komitee on mitmel juhul osutanud vajadusele kõnealuse lähenemisviisi järele ning juhtinud tähelepanu sellise lähenemisviisi eelistele;

58.

soovitab Euroopa Komisjonil kasutada näitajaid, mis annavad järjepideva ülevaate info- ja sidetehnoloogia levikust ja kasutamisest piirkondlikul tasandil, et teha kasulikke ja vajalikke järeldusi piirkondade sotsiaalmajandusliku ja tehnoloogilise lähenemise meetmete rakendamiseks (37);

59.

kutsub üles universaalteenuse direktiivi võimalikul ajakohastamisel tegema konkreetseid ettepanekuid, kuidas edendada kasutajate ja tarbijate huvisid (38);

60.

kutsub komisjoni üles edendama üldsuse kaasamist, et parandada haldustegevust ja avaliku sektori osutatavaid teenuseid, luues alalise virtuaalse kontrollsüsteemi, kuhu kasutajad saaksid saata märkusi ja soovitusi (39).

Brüssel, 13. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


(1)  CdR 520/99 fin.

(2)  CdR 5/2008 fin.

(3)  CdR 520/99 fin.

(4)  CdR 5/2008 fin.

(5)  CdR 5/2008 fin, CdR 272/2006 fin.

(6)  CdR 252/2005 fin.

(7)  CdR 5/2008 fin.

(8)  CdR 272/2006 fin.

(9)  CdR 5/2008 fin.

(10)  CdR 5/2008 fin.

(11)  CdR 272/2006 fin.

(12)  CdR 4/2008 fin.

(13)  Seda olulist rolli, mida juurdepääs lairibateenustele etendab paljude teiste majanduse ja avaliku halduse sektorite jaoks, on Regioonide Komitee rõhutanud ka varasemates arvamustes. Vt Regioonide Komitee 13. veebruari 2007. aasta arvamus „Lairibaühenduse lõhe ületamine” ja „Algatusse i2010 kuuluva e-valitsuse tegevuskava”, ELT C 146, 30.6.2007, lk 63–68, punktid 1.3–1.5; Regioonide Komitee 13. aprilli 2000. aasta arvamus (allmärkus 1), punkt 2.3.

(14)  CdR 272/2006 fin.

(15)  CdR 5/2008 fin.

(16)  CdR 272/2006 fin.

(17)  CdR 272/2007 fin.

(18)  CdR 274/2000 fin.

(19)  CdR 252/2005 fin.

(20)  CdR 94/2008 fin.

(21)  CdR 5/2008 fin.

(22)  CdR 272/2006 fin.

(23)  IDATE, mai 2006: vt lisa.

(24)  CdR 252/2005 fin.

(25)  CdR 252/2005 fin.

(26)  CdR 4/2008 fin.

(27)  CdR 174/2008 fin.

(28)  CdR 174/2008 fin.

(29)  CdR 174/2008 fin.

(30)  CdR 52/2001 fin.

(31)  CdR 274/2000 fin.

(32)  CdR 520/99 fin.

(33)  CdR 272/2006 fin.

(34)  CdR 274/2000 fin.

(35)  CdR 272/2006 fin.

(36)  http://www.broadband-europe.eu

(37)  CdR 5/2008 fin.

(38)  CdR 274/2000 fin.

(39)  CdR 272/2006 fin.


III Ettevalmistavad aktid

Regioonide Komitee

Täiskogu 78. istungjärk 12.–13. veebruar 2008

28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/47


Regioonide Komitee arvamuse eelnõu „Keskkonnahoidlik transpordisektor”

2009/C 120/09

REGIOONIDE KOMITEE

tervitab asjaolu, et esimest korda on uue direktiivi ettepanekus ette nähtud väliskulude sisestamise põhimõte ja käesolevale teekulude direktiivi muutmise ettepanekule eelnesid mahukad uuringud, milles probleeme põhjalikult käsitleti;

tuletab meelde, et transpordi valges raamatus kehtestati transpordiliikide tasakaalustatud suhte loomine, maksustamine samadel põhimõtetel sõltumata liigist, tagades transpordikulude koormuse õiglasema jaotamise ning seega transpordiliikide võrdsed võimalused, sotsiaalsete ja keskkonnakulude täieliku sisestamise edendamine, infrastruktuuri kulude ja avariide, õhusaaste, mürakoormuse ja ummikutega seotud väliste kulude arvessevõtmine infrastruktuuri kasutamise kuludes, nimetatud põhimõtete kehtimine kõikide transpordiliikide ja kõikide kasutajate kategooriate jaoks Euroopa transpordipoliitika eesmärkidena;

juhib tähelepanu sellele, et üks Euroopa transpordipoliitika olulisemaid eesmärke on piiriüleste kaubavedude – ja eelkõige piiriüleste raskete kaubavedude – ümberpaigutamine maanteedelt raudteele ja et EL peab tagama kõnealuse eesmärgi saavutamise sobivate meetmetega, kui selleks on olemas piisavalt vaba võimsust;

on veendunud, et üleeuroopalise transpordivõrgu teede väliskulude arvessevõtmist ei tohi jätta liikmesriikide otsustada. Pigem tuleb luua vastavate kriteeriumidega läbipaistev süsteem ja liikmesriike tuleb erineval viisil julgustada võtma arvesse väliskulusid ja kasutama saadud tulu sihtotstarbeliselt.

Raportöör

:

Herwig van Staa (AT/EPP), Tirooli liidumaa parlamendi esimees

Viitedokumendid

Komisjoni teatis „Keskkonnahoidlik transport”

KOM(2008) 433 (lõplik)

Komisjoni teatis „Väliskulude sisestamise strateegia”

KOM(2008) 435 (lõplik)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest”

KOM(2008) 436 (lõplik)

Komisjoni teatis „Olemasoleva veeremi raudteemüra vähendamist käsitlevad meetmed”

KOM(2008) 432 (lõplik)

POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Sissejuhatus

1.

tuletab meelde, et Euroopa Komisjon viitab oma 12. septembri 2001. aasta valges raamatus „Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustada” (KOM(2001) 370) seoses kulude läbipaistvuse eesmärgiga Göteborgi Euroopa Ülemkogule ja avaldab toetust sotsiaalsete ja keskkonnakulude täieliku sisestamise edendamisele säästva transpordipoliitika kaudu;

2.

märgib, et Euroopa Komisjon rõhutab meetmete vajalikkust, et transpordimahtude suurenemine SKP kasvust lahti siduda, arendades autovedude asemel selgelt raudteevedusid, veeteid ja ühistransporti. Euroopa Komisjon lisab, et maksustamine peaks töötama ühesugustel põhimõtetel sõltumata liigist ja tagama transpordikulude koormuse õiglasema jaotamise ning seega transpordiliikide võrdsed võimalused, ning selgitab, et infrastruktuuri kasutamise kulud peavad hõlmama nii infrastruktuuri kulusid kui ka avariide, õhusaaste, mürakoormuse ja ummikutega seotud väliseid kulusid;

3.

avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjoni transpordipoliitika valge raamatu 22. juuni 2006 vahekokkuvõttes (KOM(2006) 314) leidub vähe uusi algatusi transpordikulude läbipaistvuse saavutamiseks, ainult peatükis „Arukas maksustamine” tehakse teatavaks uus vahend seoses teekasutusmaksude (mis võivad olla diferentseeritud) kogumisega infrastruktuuri rahastamiseks ning transpordi optimeerimiseks, et arvesse võtta keskkonnamõju või ummikute riske, eelkõige linnades ning keskkonna aspektist tundlikes piirkondades, kus oleks võimalik kasutada ka teisi jõudluse suurendamise meetodeid, näiteks transiidiõiguste vahetust turul;

4.

märgib, et esitatud keskkonnahoidliku transpordi paketiga (Greening Transport Package) ja selles sisalduva teekulude direktiivi läbivaatamise ettepanekuga täidab komisjon direktiivi 2006/38/EÜ artiklis 11 sätestatud kohustust esitada kõikide väliskulude hindamise üldkasutatav, läbipaistev mudel, mis võetakse edaspidi infrastruktuurimaksude arvestamise aluseks. Mudeliga kaasneb väliskulude sisestamise mõju analüüs kõikide transpordiliikide jaoks ja mudeli järkjärgulise rakendamise strateegia kõikide transpordiliikide jaoks;

5.

märgib, et transpordikulude sisestamine on vajalik etapp, kuid sellega peavad kaasnema ka teised meetmed, millega muuta transport ligitõmbavamaks, sh tagades nii ettevõtete kui eraisikute vajadustele vastavad piisavad infrastruktuurid. Seepärast on vaja võtta meetmeid, mis on suunatud kaubaveoks mõeldud raudteevõrkude loomisele, eelistades eelkõige üleeuroopalisi transpordivõrke, ja arendada välja tõhusad raudtee ümberlaadimispunktid ning leida kiiresti lahendused erinevatest raudteerööpmetest tulenevatele probleemidele;

Teekulude direktiiv

6.

tervitab asjaolu, et esimest korda on uue direktiivi ettepanekus ette nähtud väliskulude sisestamise põhimõte ja käesolevale teekulude direktiivi muutmise ettepanekule eelnesid mahukad uuringud, milles probleeme põhjalikult käsitleti;

7.

tervitab samuti asjaolu, et direktiivi 2006/38/EÜ artikli 11 rakendamisel on Euroopa Komisjon tellinud uuringu väliskulude hindamise hea tava kohta ja esitanud 2007. aastal transpordikuulde väliskulude hindamise teatmiku (Handbook on estimation of external cost in the transport sector, 2007);

8.

juhib tähelepanu sellele, et üks Euroopa transpordipoliitika olulisemaid eesmärke on piiriüleste kaubavedude – ja eelkõige piiriüleste raskete kaubavedude – ümberpaigutamine maanteedelt raudteele ja et EL peab tagama kõnealuse eesmärgi saavutamise sobivate meetmetega, kui selleks on olemas piisavalt vaba võimsust, ning töötama selle nimel, et luuakse vajalikud infrastruktuurid, eelkõige üleeuroopaliste transpordivõrkude raames;

9.

tuletab meelde, et transpordi valges raamatus kehtestati transpordiliikide tasakaalustatud suhte loomine, maksustamine samadel põhimõtetel sõltumata liigist, tagades transpordikulude koormuse õiglasema jaotamise ning seega transpordiliikide võrdsed võimalused, sotsiaalsete ja keskkonnakulude täieliku sisestamise edendamine, infrastruktuuri kulude ja avariide, õhusaaste, mürakoormuse ja ummikutega seotud väliste kulude arvessevõtmine infrastruktuuri kasutamise kuludes, nimetatud põhimõtete kehtimine kõikide transpordiliikide ja kõikide kasutajate kategooriate jaoks Euroopa transpordipoliitika eesmärkidena;

10.

märgib, et komisjon ei ole maanteetranspordi väliskulude sisestamisel võtnud arvesse õnnetustega seotud kulusid. Komisjon rõhutab, et need kulud nõutakse sisse kindlustusseltside kindlustusmaksete kaudu. Komitee leiab, et enamasti ei innusta kindlustusmaksed piisavalt liiklusohutut sõidustiili ja liikluskäitumist. Kindlustusmaksetes ei võeta arvesse ka ühiskonna kulusid seoses liiklusõnnetustega. Seetõttu on vaja, et EL looks raamistiku liiklusõnnetuste väliskulude hindamiseks ja väljaarvestamiseks. Seejärel otsustab iga liikmesriik liiklusõnnetuste väliskulude sisestamise kindlustusmaksete kaudu või muul viisil;

11.

tuletab lisaks meelde, et järelikult on Euroopa Komisjonil vaja ühiskondlikke transpordimudeleid muuta, tõhustades ühistranspordi kasutamist kodanike poolt, sest transpordimudeleid ei ole võimalik lahutada ELi üldistest keskkonna- ja kliimaeesmärkidest ja ELi meetmetele säästva liikuvuse tähenduses tuleb anda hinnang mitte ainult EÜ asutamislepingu artikli 71, vaid samuti EÜ asutamislepingu artiklite 6, 174 jj ja artikli 176 kohaselt, sest ühise transpordipoliitika keskseks eesmärgiks on keskkonnahoidlikkuse ja tõhususe kasv;

12.

avaldab siiski kahtlust, kas käesolev eelnõu sobib Euroopa transpordipoliitika nimetatud eesmärkide täitmise tagamiseks, seda enam, et kõikide väliskulude arvessevõtmine, nagu seati eesmärgiks direktiivis 2006/38/EÜ, ei ole vähemalt esialgu kavas ja Euroopa Komisjoni ettepanek jätab ka edaspidi liikmesriikide otsustada, kas ja millistel üleeuroopaliste transpordivõrkude teedel teemakse kogutakse. Tuleb arvesse võtta Skandinaavia riikide põhiseaduslikke tingimusi seoses maanteetranspordi maksustamisega;

13.

juhib tähelepanu sellele, et põhjendustes on õigusliku raamistiku eesmärgina nimetatud ka maksusüsteemide ühtlustamist, mis ei ole aga ainuke viis konkurentsimoonutuste kõrvaldamiseks, ja juba on ette nähtud keskkonnahoidlikkus maksude eristamise kaudu auto euroklassi alusel;

14.

loodab siiski, et komisjoni edasistes ettepanekutes antakse tõhusam vastus probleemidele, mis on tekkinud lõivude ja maksude suurte erinevuste tagajärjel ja sellest tuleneva transpordiliikide tasakaalustamata arengu ning teatud infrastruktuuri ülekoormuse tõttu, seda enam, et kõnealust tasakaalustamatust ei õnnestunud kõrvaldada ka teekasutusmaksude praeguse õigusliku raamistiku abil;

15.

märgib, et Euroopa Komisjoni püüdlused kütusemaksude ühtlustamise suunas ei ole seni kaasa toonud kütuste maksustamise lähendamist Euroopa Liidu liikmesriikides ja seetõttu valitsevad Euroopas endiselt kütusehindade osas väga suured erinevused. Komisjon peaks jätkama oma jõupingutusi kütuste maksustamise suurte erinevuste ühtlustamiseks. Senikaua, kuni kütustele kohaldatavad maksud on veel ulatuslikult ühtlustamata, on võimalik, et liikmesriigid peavad kliimamõjuga seotud väliskulud sisestamise abil sisse nõudma;

16.

nõuab ka transpordivaldkonna maksusüsteemi (nt automaksud, mineraalõlimaksud jne) suurte erinevuste pikaajalist järkjärgulist vähendamist ja vahendite kasutamise läbipaistvust;

17.

avaldab kahetsust, et piiriüleses kaubaveos jäävad kehtima erineva suurusega infrastruktuurikulud ja et ELi mittekuuluvad riigid, nt Šveits, on selles osas isegi paremas olukorras kui ELi liikmesriigid; rõhutab, et ka viimastel aastatel toimunud teekasutusmaksude muudatused ja selle süsteemi parandamine on kaasa toonud ainult väikesemahulisi muutusi, võrreldava pikkusega teelõikudel on kogutud teemaksude kogusummas suured erinevused ja selline kulude erinev jaotumine toob kaasa olulise ümbersõidutransiidi ja seega konkurentsimoonutused; kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma meetmeid ja toetama liikmesriike selles, et maanteetranspordi marsruudivalikul võetakse arvesse keskkonnamõju, liiklusohutust ja teede tingimusi;

18.

on teadlik, et Euroopa Komisjoni ühise transpordipoliitikaga seotud kõikide kaalutluste lähtepunktiks on nelja põhivabaduse, eelkõige kaupade vaba liikumise ja teenuste vabaduse, tagamine, ja Euroopa transpordipoliitika peab tagama transpordi tehniliselt laitmatu toimimise rahvamajanduse jaoks madalate kuludega;

19.

juhib siiski tähelepanu sellele, et eriti tundlikes, välistest transpordikuludest eriti mõjutatud piirkondades on raskete veokite mõju elanike tervisele ja keskkonnale eriti tõsine ning seetõttu toob kaupade vaba liikumine tundlike piirkondade jaoks kaasa oluliselt kahjulikumad tagajärjed, Euroopa Kohtu lahendite kohaselt on vaja kindlasti arvesse võtta keskkonna kaitsmist ning keskkonnakaitse ja tervisekaitse esitab Euroopa transpordipoliitikale erilised väljakutsed, nii et kaasaegse transpordisüsteemi loomise põhieesmärgi raames tuleb nüüdsest lisaks majanduslikele ja sotsiaalsetele aspektidele arvesse võtta ka keskkonnaga seotud aspekte ning tervisekaitset, et tagada kestvalt elujõuline süsteem;

20.

rõhutab, et Euroopa kodanike tervis on vältimatu hüve ning et tervise ja puhta keskkonna põhiõigus peab olema ühilduv inimeste ja kaupade vaba liikumise õigusega. Selle tagamiseks tuleb võtta vajalikke meetmeid; selles kontekstis on oluline roll liiklusohutuse hariduslikel meetmetel koolis ja avalikus meedias;

21.

märgib, et direktiivis 1999/62/EÜ on teekasutusmaksude arvestamise aluseks võetud asjaomase transporditeede võrgustiku ehitamiseks, käitamiseks ja laiendamiseks vajalikud kaalutud keskmised teemaksud, käesolev ettepanek ei kujuta endast aga transpordimaksude suurte erinevuste põhimõttelise problemaatika lahendust, sest endiselt ei ole liikmesriikidel kohustust koguda teekasutusmakse üleeuroopalises transpordivõrgus, normeeritakse ainult maksude maksimum-, mitte miinimummäärasid, ja liikmesriigid otsustavad maksutulude kasutamise teede infrastruktuuri kasutamiseks, tulude sihtotstarve seevastu puudub;

22.

avaldab toetust komisjoni ettepanekule eraldada sisestamisest saadav tulu üleeuroopalises transpordivõrgus toimuva transpordi negatiivse mõju vähendamiseks. Ummikutega seotud kulusid võib sisse nõuda ainult tegevusplaani olemasolul, kus kirjeldatakse, milliseid meetmeid tuleb ummikute probleemi lahendamiseks võtta, ilma neid ühe transpordiliigiga sidumata;

23.

avaldab kahtlust, kas tulenevalt vastuolulistest aruteludest seoses Euroopa Komisjoni ettepanekuga, finantsturgude suurest ebakindlusest ja majanduslanguse hirmust hakatakse kõikides liikmesriikides kasutama täiendavate väliskulude komponentide arvessevõtmise süsteemi;

24.

on veendunud, et üleeuroopalise transpordivõrgu teede väliskulude arvessevõtmist ei tohi jätta liikmesriikide otsustada. Pigem tuleb luua vastavate kriteeriumidega läbipaistev süsteem ja liikmesriike tuleb erineval viisil julgustada võtma arvesse väliskulusid ja kasutama saadud tulu sihtotstarbeliselt;

25.

tõdeb, et paljudes liikmesriikides on piirkondadel ja linnadel vastutus maanteevõrgustiku olulise osa eest. Kui ühes piirkonnas või teelõigus viiakse sisse teekasutusmaks, võib sellega kaasneda liikluse ebasoovitav ümberjaotumine. Seetõttu on oluline direktiivis märkida, et kõik teede haldajad peavad osalema otsustamisel selle üle, millistele maanteedele kohaldada kasutusmaksu. Samuti on oluline, et kohaliku ja piirkondliku tasandi teede haldajad oleksid kaasatud maksusüsteemi kujundamisse ja tulude kasutamisse;

26.

nõuab kõikide väliskulude (nt tervishoid, kliimakaitse, keskkond üldiselt, avariikulud, energiatootmise, autotootmise, autohoolduse, autode käitlemise kulud, mõjud jalakäijatele ja jalgratturitele, maakasutus) arvessevõtmist ja palub Euroopa Komisjonil ettepanek selles valguses läbi vaadata ning lisada ka väliskulude rakendamise etapiviisiline kava;

27.

avaldab kahetsust, et käesoleva eelnõu kohaselt on väliskulude arvessevõtmise esmaseks eesmärgiks leida eelkõige suurlinnade piirkonnas eriti suurel määral esinevatele probleemidele konkreetne lahendus, linnadevahelistel teedel ei hakata seevastu tekkivaid väliskulusid reaalselt arvesse võtma, nii et väliskulude sisestamata jätmise tõttu kogu teelõigu ulatuses ei hakata kaubatranspordivooge raudteele üle viima ja ka tegelikud mõjud seoses sõidukäitumise keskkonnahoidlikuks muutumisega osutuvad marginaalseks;

28.

kahtleb, kas isegi suhteliselt suured ummikukulud võivad majanduselu nõudmiste taustal (just in time tarned) avaldada oodatud juhtimistoimet;

29.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Komisjoni ambitsioonikaid eesmärke (kulude läbipaistvus, transpordiliikide ühtlane koormamine) on võimalik saavutada ainult süsteemi laiaulatusliku ja suurt territooriumi hõlmava kasutamisega;

30.

nõuab seetõttu kõnealuse süsteemi stimuleerimist ja toetamist, et hoida majandusolukorda silmas pidades ära olukord, et kulude arvessevõtmise tingimused esinevad ainult tiheasustusega linnastutes (ummikud ja õhusaaste);

31.

avaldab kahetsust, et ristfinantseerimist ja väliskulusid ei ole võimalik omavahel kombineerida, sest ristfinantseerimine on rahastamisvahend ja väliskulusid on põhimõtteliselt võimalik eraldada ka kasutamiseks teistel eesmärkidel;

32.

tunneb puudust kaubavedude keskkonnasäästlikumatele transpordiliikidele ümber-paigutamiseks vajalikust terviklikust kõikide väliskulude arvessevõtmisest kogu võrgus, et saavutada suuremate teekasutusmaksude kaudu ka kaubavoogude säästev raudteele ümberpaigutamine;

33.

juhib tähelepanu sellele, et koos ebaühtlaste maksude ja eriti miinimummaksude sissenõudmise kohustuse puudumisega ning samuti väliskulude kõikjal arvessevõtmise kohustuse puudumisega muudetakse teekulude tasakaalustamatus transiidikoridorides püsivaks;

34.

rõhutab, et üksikute transiitteede ebaproportsionaalset koormamist on vaja vältida ka maanteetranspordi ohutuse huvides. Samuti tuleb edendada teatud maanteede parandamist, piisavate alternatiivsete keskkonnasõbralike raudtee- ja meremarsruutide loomist ning jätkuvalt tuleb edendada olemasolevaid meremagistraale ja toetada sama põhimõtte alusel uute teede avamist. See aitaks vähendada kaupade transpordikoormust maanteedel;

35.

peab ettepanekut esimeseks sammuks, et hoida üldiselt ära teede infrastruktuuri ülekoormamine ja tagada keskkonnasäästlikumatele transpordiliikidele suurem turuosa;

36.

märgib, et ettepaneku kohaselt käsitleks muudetud direktiiv esialgu ainult raskeid, üle 12 tonni kaaluvaid kaubaveokeid. Komitee ei leia põhjust, miks direktiiv ei võiks jõustamisel hõlmata kõiki raskeid kaubaveokeid;

37.

rõhutab, et autovedude ebaproportsionaalse kasvu ja Euroopa keskkonnanormide kehtivate piirväärtuste tõttu ei ole tööstusel ja ettevõtlusel peaaegu enam arenguvõimalusi ja seega on lisaks elanike tervise kahjustamisele drastiliselt piiratud ka nende majanduslikud võimalused;

38.

juhib tähelepanu sellele, et eriti ümbersõidutransport tekitab erinevates transiidikoridorides vastuvõetamatut ülekoormust ja moonutab erinevate kulude kaudu lubamatul viisil ühendusesisest konkurentsi;

39.

kutsub seetõttu ELi asutusi üles võtma ise kõik korrastavad poliitilised meetmed, et tagada teekulude võrreldavus vastavates transiidikoridorides ja saavutada selle kaudu ümbersõidutransiidi lõplik kaotamine, arvestades teede olukorra ja võimsuse hindamisel turu vajadusi ja asjaomaste piirkondade arengu vajadusi;

40.

juhib teavitamise eesmärgil tähelepanu järgnevatele joonistele Alpe läbivate autovedude kohta, mis näitavad selgelt vastuolu erinevate teekasutusmaksude vahel Prantsusmaa, Šveitsi ja Austria kõige tähtsamates koridorides;

Raudteemüra vähendamine

41.

jagab komisjoni arvamust, et tuleb võtta meetmeid raudteekaubaveo mürasaaste vähendamiseks ning tervitab komisjoni pakutud meetmeid. Eelkõige olemasolevate kaubavagunite moderniseerimine vähest müra tekitavate pidurisüsteemide paigaldamisega on suhteliselt väikeste kulude juures tõenäoliselt väga mõjus. Komitee leiab, et veeremi mürasaaste koostalitluse tehnilistes kirjeldustes (müraalased KTKd) peaksid olema kehtestatud ka müra piirväärtused veeremitele ning moderniseerimise ajaraamistik. Komitee palub komisjonil kontrollida, kas ka kulunud pidurisüsteemide kahjulike osade puhul oleks võimalik analüüsida ja kehtestada piirväärtusi, et pikas perspektiivis vältida kulunud pidurite tekitatud kahjustusi raudteedele. Komitee juhib komisjoni tähelepanu sellele, et kaasaegsed käitamismenetluste ja läbilaskvust suurendavate infrastruktuurimeetmete kaudu on võimalik saavutada, et ronge tuleb vähem hõõrdpidurdamisega peatada. Sellega saaks täiendavalt suurendada raudteetranspordi energiatõhusust ja vähendada mürasaastet ja kulumist.

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/52


Regioonide Komitee arvamus „Ühtne euroopa taevas II”

2009/C 120/10

REGIOONIDE KOMITEE

rõhutab, et lennutranspordil on suur tähtsus majandusliku ja sotsiaalse arengu, konkurentsivõime ja heaolu jaoks nii piirkondlikul tasandil kui ka kogu Euroopa jaoks;

peab oluliseks arvestada üleeuroopaliste tulemuslikkuse eesmärkide seadmisel riiklikku ja/või piirkondlikku tegutsemiskeskkonda, kuna ühesuguste eesmärkide seadmine tiheda ja hõreda liiklusega lennujaamadele ei ole mõistlik. On oluline säilitada lennuvälja lennuinfoteenindus (AFIS), mitte sundida kõiki lennuvälju kasutama ATC-teenust, kuna see oleks väiksemate lennuväljade jaoks kulukam. Neid aspekte saavad kõige paremini arvesse võtta riiklikud ja/või piirkondlikud ametiasutused;

nõuab, et täpsustataks ettepanekut transpordimaksude kasutamise kohta ühisprojektide rahastamiseks seoses muude rahastamisvahendite võimaliku kasutamisega ning sellega, kuidas sellisest projektist kasu saav riiklik või piirkondlik organ peab osalema asjaomaste otsuste tegemises;

soovitab subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes piirata EASA pädevus üksnes selliste lennuväljadega, kus korraldatakse professionaalseid lendusid vastavalt instrumentaallennureeglitele;

peab oluliseks, et lennuvälju puudutavad rakenduseeskirjad koostatakse vastavalt lennuvälja keerukusastmele ning selle tegevuse kvaliteedile ja liiklusmahule, pöörates erilist tähelepanu hõreda liiklusega lennuväljadele ja seal töötava personali arvule.

Raportöör

:

Lea Saukkonen (FI/EPP) Helsingi linnavolikogu asendusliige

Viitedokumendid

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 549/2004, (EÜ) nr 550/2004, (EÜ) nr 551/2004 ja (EÜ) nr 552/2004, et parandada Euroopa lennundussüsteemi toimivust ja säästvust”

KOM(2008) 388 lõplik – 2008/0127 (COD)

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtne Euroopa taevas II: säästvama ja paremini toimiva lennunduse suunas””

KOM(2008) 389 lõplik

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 216/2008 lennuväljade, lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste valdkonnas ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/23/EÜ”

KOM(2008) 390 lõplik – 2008/0128 (COD)

I   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Sissejuhatus

1.

rõhutab, et lennutranspordil on suur tähtsus majandusliku ja sotsiaalse arengu, konkurentsivõime ja heaolu jaoks nii piirkondlikul tasandil kui ka kogu Euroopa jaoks. Lennutranspordiga tagatakse kiire ja paindlik ühendus Euroopa eri piirkondade vahel ning samuti muu maailmaga;

2.

on veendunud, et Euroopa lennundussüsteemi toimivuse parandamine toob mitte ainult märkimisväärset kasu, vaid parandab ka paindlikku ja turvalist liikumist, võttes samas rohkem arvesse keskkonnakaitse küsimusi ja kliimamuutuste alaseid väljakutseid;

3.

rõhutab, et tuleb tõhustada ja parandada riigiasutuste koostöövõimet ja -võimalusi, et tegutseda sama funktsionaalse õhuruumiosa sees tõrgeteta toimiva tervikuna, vastates samas ELiga kokkulepitud eeskirjadele;

4.

kordab seisukohta, et piirkondlikke lennujaamu tuleb pidada eeliseks, mis on eriti oluline piirkondliku ja kohaliku majanduselu arendamiseks, ning et lennutranspordi sotsiaalne ja majanduslik tähtsus kasvab ELi laienemisega (1);

5.

juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et Euroopa lennujaamad on väga erinevad. Euroopa suurlinnade lennujaamade liikluskorraldus- ja turvalisusnõuded on väga erinevad võrreldes hõredalt asustatud äärealade või saarepiirkondade lennujaamadega;

Üldised märkused

6.

märgib, et ühtset Euroopa taevast puudutav muudatusettepanek on osa suuremast paketist, mis sisaldab ka ettepanekut laiendada Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) pädevust lennuliikluse korraldamisele, aeronavigatsiooniteenustele ja lennuväljadele;

7.

märgib, et määruste paketiga püütakse tõhustada lennuliikluse korraldust nii, et riigipiirid ega riiklikud piirangud ei takistaks õhuruumi võimalikult tõhusat kasutamist või muud tegevust;

8.

märgib, et ettepanek põhineb Euroopa lennunduse tulevase õigusliku raamistiku kõrgetasemelise töörühma aruandel ja Eurocontroli tulemuslikkuse hindamise komisjoni aruandel „Ühtse Euroopa taeva algatuse mõju hinnang lennuliikluse korraldamisele”;

9.

märgib, et ettepaneku aluseks on komisjoni hinnang, et Euroopa lennuliikluse praegune korraldus on saavutamas oma võimete piiri. Selle probleemi peamine põhjus on võrgustikul rajaneva lähenemisviisi puudumine, siiani täielikult avamata turg, vaba liikumise puudumine lennujuhtide tööturul ning lennuliikluse korralduse institutsiooniline kord;

10.

tunnistab, et ühtse Euroopa taeva toimimist saaks tõhustada tulemuslikkuse reguleerimise, ühtse turvalisusraamistiku loomise, uue tehnoloogia kasutuselevõtu ja lennujaamade läbilaskevõime juhtimisega;

11.

tunnistab, et lennuliikluse säästva arengu põhimõtte osana tuleb parandada lennuliikluse korraldamist ja aeronavigatsiooniteenuseid, et need vastaksid kasutajate vajadustele, eesmärgiga luua ühtne Euroopa taevas;

12.

kiidab heaks kattuvate õiguslike struktuuride asendamise ühenduse raamistikuga, millega hõlmatakse lennutranspordivõrgu kõik lennuetapid;

13.

kiidab heaks ettepaneku parandada õhuruumi korraldamise süsteemi tulemuslikkust, võttes arvesse turvalisuse aspekte, mis on kõigi õhuruumi kasutajate huvides;

14.

kiidab heaks asjaolu, et lennutranspordisüsteemi arendamisel võetakse arvesse keskkonnaaspekte, nii et lennuliikluse kasu piirkondade majanduselule saaks tasakaalustatud viisil ühitada keskkonnakaitse vajadustega;

15.

kiidab heaks funktsionaalse õhuruumiosa määratluse muutmise suurema rõhuasetusega teenuste tulemuslikkusele, mis võimaldab määruse eesmärke asjakohasel viisil paremini ellu viia, võttes arvesse eri piirkondade vajadusi;

16.

toetab lennuliikluse korraldamise üldkava (ATM Master Plan), mis oleks kõnealuses valdkonnas tehtavat arendustegevust reguleeriv dokument ning mille raames võiks arendada ka piirkondlike lennujaamade tegevust osana lennuliiklusteenuste võrgust;

17.

peab oluliseks tulemuslikkuse reguleerimissüsteemi kehtestamist. See sisaldaks kogu ühendust hõlmavaid tulemuslikkuse näitajaid, aeronavigatsiooniteenuste ja võrgufunktsioonide perioodilist läbivaatamist ning andmete kogumise korraldamist kõigilt asjaomastelt osapooltelt;

18.

rõhutab riiklike või piirkondlike tulemuslikkuse kavade koostamise ja heakskiitmise olulisust siduvate tulemuslikkuse eesmärkide seadmisel. Ühenduse tasandil tuleks seada vaid üldeesmärgid, mida seejärel täpsustatakse riiklikul või piirkondlikul tasandil;

19.

peab õigeks lähenemisviisiks järelevalveasutuste sõltumatuse nõuet;

20.

kiidab heaks nõude, et liikmesriik ei tohi keelduda lennuliiklusteenuse osutaja määramisest põhjusel, et riiklikes õigusaktides on sätestatud teenuseosutaja riikliku omandi või tegevuskohaga seotud nõuded;

21.

leiab, et funktsionaalsete õhuruumiosade rakendamise tähtaja seadmine 2012. aastaks esitab väljakutse, kuid on teostatav. See nõuab siiski nii liikmesriikide, riiklike järelevalveasutuste kui ka teenuseosutajate ja lennujaamade tihedat koostööd;

22.

leiab, et teenuseosutajate majandusandmete avaldamine ning piirkonna lennujuhtimisteenuste ja lennujaama aeronavigatsiooniteenuste vahelise ristsubsideerimise keelustamine suurendab maksustamissüsteemide läbipaistvust;

23.

leiab, et tulevaste aastate transpordimaksude kalkulatsioon on osa aeronavigatsiooniteenuste pikemaajalisest planeerimisest. Ettepanek kehtestada need mitmeteks aastateks võib aidata õhuruumi kasutajatel oma tegevust planeerida, kui nad on teadlikud järgnevate aastate kuludest;

24.

juhib tähelepanu ettepanekule, et komisjon avaldab hiljemalt neli aastat pärast määruse jõustumist aruande ning vajadusel esitab ettepaneku turul valitsevate põhimõtete kohaldamise kohta erinevatele aeronavigatsiooniteenustele, nagu side-, navigatsiooni-, järelevalve-, meteoroloogia- ja lennundusalase teabe teenused. Kulutõhus tegutsemine on osa tavalisest äritegevusest, kuid tuleb märkida, et hõreda liiklusega piirkondades ei ole aeronavigatsiooniteenuste osutamine tulutooval ja/või konkurentsi edendaval viisil võimalik;

25.

toetab ettepanekut kaotada määratlus, mille kohaselt piiritletakse funktsionaalne õhuruumiosa üksnes ülemise õhuruumiosaga. Uus ettepanek lihtsustab ühtse Euroopa taeva loomist ja lennuliikluse tõrgeteta toimimist;

26.

tunnistab ettepanekut, millega ühendus ja liikmeriigid taotlevad Rahvusvaheliselt Tsiviillennundusorganisatsioonilt (ICAO) Euroopa ühtse lennuinfopiirkonna (Single European Flight Information Region, EFIR) kehtestamist ja selle tunnustamist, kuid ei pea seda kiireloomuliseks küsimuseks, kuna selle loomisest saadava konkreetse kasu kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit;

27.

peab oluliseks leida asjakohaseid lahendusi võrgu korraldamisega seotud ja seda toetavate ülesannete hindamisel ning seda, kuidas kasutatakse Eurocontroli eksperditeadmisi tegevuse ümberkorraldamise kaalumisel;

28.

peab lennuliikluse tõrgeteta ja tõhusa toimimise seisukohast oluliseks ettepanekut lennuplaanide ja lennujaamade teenindusaegade kooskõlastamiseks ning vajadusel koordineerimiseks naaberpiirkondadega;

29.

peab vajalikuks lennuohutuse kõrge taseme tagamist Euroopas ning tervitab EASA pädevusvaldkonna laiendamist. Ühe asutuse poolt koostatud ja kogu ELis võimalikult üheselt kohaldatavad ühtlustatud normid aitaksid edendada lennuohutust ning samas vähendada normide erinevast kohaldamisest tulenevaid probleeme lennuettevõtjatele ja lennundusele;

30.

leiab, et EASA pädevusvaldkonna laiendamise ettepaneku kohaldamisala on liiga lai ning võib esitada põhjendamatuid nõudmisi eelkõige väikestele piirkondlikele lennujaamadele ja takistada nende tegevust;

31.

peab oluliseks, et EASA keskenduks oma tegevuses ohutusküsimustele, nii et ameti eesmärk oleks ka edaspidi selge;

32.

peab vältimatuks edendada tsiviil- ja militaarlennunduse koostööd kõigil tasanditel, et tagada Euroopa lennutranspordivõrgu võimalikult tulemuslik toimimine ja selle tulemuslikkuse eesmärkide saavutamine;

II   JÄRELDUSED JA SOOVITUSED

33.

peab oluliseks arvestada üleeuroopaliste tulemuslikkuse eesmärkide seadmisel riiklikku ja/või piirkondlikku tegutsemiskeskkonda, kuna ühesuguste eesmärkide seadmine tiheda ja hõreda liiklusega lennujaamadele ei ole mõistlik. On oluline säilitada lennuvälja lennuinfoteenindus (AFIS), mitte sundida kõiki lennuvälju kasutama ATC-teenust, kuna see oleks väiksemate lennuväljade jaoks kulukam. Neid aspekte saavad kõige paremini arvesse võtta riiklikud ja/või piirkondlikud ametiasutused;

34.

peab oluliseks, et teabe kogumine tulemuslikkuse taseme hindamiseks toimuks kehtiva aruandmistava raames;

35.

peab läbipaistvuse tagamiseks oluliseks, et tulude ja kulude esitamist teenuste lõikes teenuseosutajate poolt võib läbi viia kooskõlas teenuseosutaja enda raamatupidamistavaga, kui need on juba olemas;

36.

nõuab, et täpsustataks ettepanekut transpordimaksude kasutamise kohta ühisprojektide rahastamiseks seoses muude rahastamisvahendite võimaliku kasutamisega ning sellega, kuidas sellisest projektist kasu saav riiklik või piirkondlik organ peab osalema asjaomaste otsuste tegemises;

37.

peab vajalikuks selgitada maksustamissüsteemis kavandatavaid muudatusi seoses transpordimaksude kehtestamisega mitmeteks aastateks ning sellega, kuidas äritavade alusel tegutsevad teenuseosutajad saavad riskijuhtimise osana prognoosida lepinguperioodi jooksul toimuvaid muutusi palga- ja tegevuskuludes. Sellist analüüsi on kõige parem teostada riiklikul ja/või piirkondlikul tasandil;

38.

soovitab üksikasjalikumalt kirjeldada kõnealuse sektori tegevuse seisukohast olulist võrgukorraldust ja sellega seotud tegevust, mida praeguses ettepanekus mainitakse vaid üsna üldiselt. See võimaldaks paremini hinnata nende mõju ning samuti seda, kuidas õhuruumi kasutajad ja aeronavigatsiooniteenuste osutajad saavad seoses haldusstruktuuride reformiga asjakohaselt osaleda kõnealustes küsimustes otsuste tegemisel;

39.

soovitab subsidiaarsuse põhimõtet arvesse võttes piirata EASA pädevus üksnes selliste lennuväljadega, kus korraldatakse professionaalseid lendusid vastavalt instrumentaallennureeglitele;

40.

peab oluliseks, et lennuvälju puudutavad rakenduseeskirjad koostatakse vastavalt lennuvälja keerukusastmele ning selle tegevuse kvaliteedile ja liiklusmahule, pöörates erilist tähelepanu hõreda liiklusega lennuväljadele ja seal töötava personali arvule;

41.

leiab, et EASA pädevusvaldkonna laiendamist puudutava ettepanekuga on hea eeskirja seisukohalt oluline:

kontrollida, et aeronavigatsiooniteenustega seotud tegevus vastab ICAO kirjeldustele;

hoolitseda selle eest, et EASA pädevuse muutmise ettepanekus ja ühtset Euroopa taevast käsitlevas ettepanekus ei esineks dubleerimist ega dubleerivaid menetlusi näiteks seoses tegevuslubadega;

hoolitseda piisavate üleminekusätete või muude korralduste olemasolu eest, millega tagatakse ühenduse lennujuhiluba käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/23/EÜ alusel väljastatud lubade kehtivus ka pärast uue määruse jõustumist;

täpsustada määruse kohaldamisalasse kuuluvate lennuväljade seadmete määratlust nii, et see hõlmaks vaid lennuohutusega seotud seadmeid;

täpsustada lennuvälja käitajale esitatud nõuet „Lennuvälja ning pakutavate teenuste kohta peab olema koostatud andmestik ja seda ajakohastatakse” nii, et see piirduks lennunduse jaoks vajalike andmetega;

vaadata läbi lennuki kütusega varustamist käsitleva menetluse tõendamise nõue, et vältida teiste ametiasutuste pädevusse kuuluvate järelevalveülesannete kohustuse panemist lennuvälja käitajale.

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


(1)  CdR 76/2005 ja CdR 63/2004.


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/56


Regioonide Komitee arvamus „EMASi ja ökomärgise läbivaatamine”

2009/C 120/11

REGIOONIDE KOMITEE

leiab, et organisatsioonide keskkonnajuhtimissüsteemid ja toodete ökomärgised on hea turunduslik viis ühiskonna eri osapoolte keskkonnaalase vastutustunde suurendamiseks ja keskkonnakaitse taseme tõstmiseks;

peab EMASi süsteemi heaks töövahendiks mitmesuguste organisatsioonide jaoks, kuna selle kasutusele võtmisel võib organisatsioon saada väga erinevat kasu: vähem keskkonnamõjusid, (energia- ja jäätme)kulude sääst, tõendus keskkonnaga seotud õigusaktide järgimise kohta, tõhusam tegevus jne;

leiab, et tuleks määratleda ka EMASi süsteemi kuuluvate organisatsioonide keskkonnategevuse hindamise kohaldamisala ning asjakohased nõudmised keskkonnaaudititele eri tasanditel, milleks on primaarne (tootmine), sekundaarne (tarnimine) ja tertsiaarne (muu) analüüsitasand. Mitte kõigil väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel ning kohalikel ja piirkondlikel organisatsioonidel ei ole endal keskkonnaauditiks vajalikku teavet, oskusi või ekspertteadmisi ning nad on sunnitud kasutama välist konsultatsiooni;

peab eelhindamismenetluse säilitamist oluliseks nii märgise usutavuse kui ka usaldusväärsuse seisukohast. ISO standardile vastamine eeldab, et märgise eest vastutav organ kontrollib nii enne kui ka pärast, et märgist taotlev toode vastab märgise kriteeriumidele. Ettepanek muuta taotluse kontrollimine registreerimiseks ja tagantjärele kontrollimiseks seab tõsiselt ohtu märgise usutavuse ja usaldusväärsuse.

Pearaportöör

:

Britt Lundberg (FI/ALDE), Ahvenamaa saarte piirkondliku valitsuse liige

Viitedokumendid:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühenduse ökomärgise kava kohta” KOM(2008) 401 lõplik – 2008/0152 (COD)

ja

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus organisatsioonide vabatahtliku osalemise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis (EMAS)” KOM(2008) 402 lõplik – 2008/0154 (COD)

I.   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Üldised soovitused (EMAS ja ökomärgis)

1.

leiab, et EMASi süsteemi ja ELi ökomärgise uuendamine on eriti vajalik ning toetab jõuliselt säästva tootmis- ja tarbimispoliitika edendamiseks seatud ELi eesmärke, mis on muu hulgas määratletud Lissaboni lepingus ja ELi säästva arengu strateegias. Samuti on nimetatud tegevus vajalik ELi kliimapoliitika eesmärkide saavutamiseks;

2.

on arvamusel, et uuendused on eriti vajalikud seetõttu, et kumbki süsteem ei ole saavutanud sellist edu ja mõju, mida sellelt algselt oodati;

3.

leiab, et organisatsioonide keskkonnajuhtimissüsteemid ja toodete ökomärgised on hea turunduslik viis ühiskonna eri osapoolte keskkonnaalase vastutustunde suurendamiseks ja keskkonnakaitse taseme tõstmiseks;

4.

on seisukohal, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiksid kõnealuseid süsteeme senisest enam kasutada ning et muudetud õigusaktides ja liikmesriikide toetusmeetmetes tuleb tähelepanu pöörata avaliku sektori väikeste ja ka suurte organisatsioonide võimalustele nende süsteemide kasutamiseks;

5.

leiab, et ehkki EMASi süsteemi käsitlevas ettepanekus on võrdlemisi üksikasjalikke eeskirju, menetlusi ja nõudeid, vastab see endiselt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele (rakendamine jäetakse liikmesriikide või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse). Ökomärgise süsteem ei ole välistav, vaid võib toimida riiklike ja piirkondlike süsteemide kõrval tingimusel, et need põhinevad rangetel kriteeriumidel;

6.

leiab, et kumbki vabatahtlikkusele tuginev süsteem ei too kaasa tarbetut koormust; ökomärgise süsteemi kriteeriumide väljatöötamine ja kontrollimine on paindlik ning EMASi süsteemi ettepanek jätab võimaluse paindlikeks eeskirjadeks;

7.

leiab, et ettepanekud on kooskõlas Euroopa Komisjoni parema õigusloome strateegiaga (õigusaktide lihtsustamine, ettevõtete ja riigiasutuste halduskoormuse vähendamine);

EMASi määruse läbivaatamise eesmärgid

8.

peab EMASi süsteemi heaks töövahendiks mitmesuguste organisatsioonide jaoks, kuna selle kasutusele võtmisel võib organisatsioon saada väga erinevat kasu: vähem keskkonnamõjusid, (energia- ja jäätme)kulude sääst, keskkonnasõbralikuma ettevõtte maine, tõendus keskkonnaga seotud õigusaktide järgimise kohta, tõhusam tegevus jne;

9.

pooldab arvuliste ja mõõdetavate eesmärkide kehtestamist EMASi kohaselt registreeritud organisatsioonide hulgale viieks ja kümneks aastaks pärast määruse jõustumist;

10.

leiab, et nimetatud eesmärgi saavutamist toetaks see, kui ka liikmesriikidelt eeldataks oma eesmärkide seadmist EMASi kohaselt registreeritud organisatsioonide arvu kasvatamiseks;

11.

peab EMASi nähtavuse suurendamist mis tahes viisil väga oluliseks, kuna näiteks Põhjamaade avalikus sektoris EMASi süsteemi eriti ei tunta ega kasutata;

12.

leiab, et määruse teksti struktuuris võiks arvesse võtta EMASi kasutuselevõttu kavandavate organisatsioonide nägemust. Nende organisatsioonide jaoks on keskseks teemaks EMASi süsteemi ülesehitus, mis on peidetud ettepaneku II lisasse. Kõige lihtsam viis selle puuduse parandamiseks oleks muuta II lisa eraldi artikliks, mille pealkiri oleks „EMASi süsteemi ülesehitus ja nõuded”;

13.

suhtub toetavalt ettepanekusse, mille kohaselt riiklikud või piirkondlikud keskkonnajuhtimissüsteemid saaksid EMASi kohaselt registreeritud või osaliselt EMASi kohaselt registreeritud tunnustuse, mis rakendumise korral aitaks organisatsioonidel liikuda nimetatud süsteemidelt üle EMASi süsteemile. Sel viisil saaks EMASi süsteem juurde suure hulga võimalikke EMASi süsteemi registreerimist taotlevaid organisatsioone, kes on juba poolel teel nõuetele vastavuse suunas. Teisalt aitaks EMASi süsteemi osaks muutmine tõsta kohalike süsteemide usaldusväärsust;

14.

leiab, et komisjon võiks määratleda miinimumnõuded osaliselt EMASi nõuetele vastavate süsteemide kohta, nii et taotlusi ei esitataks keskkonnajuhtimissüsteemi üksikute osade kohta, mida ei saa veel iseenesest keskkonnajuhtimissüsteemiks nimetada;

15.

leiab, et miinimumnõuded võiksid olla näiteks järgmised: keskkonnapoliitika, milles võetakse kohustus jätkuvaks parandamiseks; keskkonnaülevaade, milles määratletakse organisatsiooni märkimisväärset keskkonnamõju avaldavad keskkonnaaspektid; keskkonnaalaste õigusaktide nõudmiste täitmine; keskkonnaeesmärgid, mis hõlmavad märkimisväärseid keskkonnaaspekte; keskkonnakava või tegevuskava, milles määratletakse vastutus, meetmed ja ajakava keskkonnaeesmärkide saavutamiseks; keskkonnakava elluviimiseks vajalikud ressursid, keskkonnajuhtimissüsteemist teavitamine eri tasanditel organisatsiooni sees; keskkonnajuhtimissüsteemi välisaudit;

16.

leiab, et ettepaneku IV lisas esitatud keskkonnaalase aruandluse suuniseid tuleks veel täiendada. Teatud näitajaid, nagu näiteks materjalitõhusust on eelkõige teenindussektori väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning näiteks kohalike ettevõtete puhul võimatu hinnata. Kasutatavate materjalide hulk on nii suur, et tihti käib üle jõu andmete kogumine ka kõige enam kasutusel olevate materjalide kohta. Samuti on organisatsioonide mõju bioloogilisele mitmekesisusele enamike väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning väikeste avaliku sektori organisatsioonide puhul niivõrd vähene, et seepärast ei tasuks vastavat aruandluse nõuet esitada;

17.

leiab, et tuleks määratleda ka EMASi süsteemi kuuluvate organisatsioonide keskkonnategevuse hindamise kohaldamisala ning asjakohased nõudmised keskkonnaaudititele eri tasanditel, milleks on primaarne (tootmine), sekundaarne (tarnimine) ja tertsiaarne (muu) analüüsitasand. Mitte kõigil väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel ning kohalikel ja piirkondlikel organisatsioonidel ei ole endal keskkonnaauditiks vajalikku teavet, oskusi või ekspertteadmisi ning nad on sunnitud kasutama välist konsultatsiooni;

18.

seab kahtluse alla kulud, mis kaasnevad EMASi süsteemi ja ökomärgise kava rakendamisega riigiasutustele ja eraettevõtetele. Komitee leiab, et mõlemas süsteemis osalemist saaks laiendada, kui maksud puuduksid või oleksid väiksemad. Samas tuleb eristada ühelt poolt EMASi süsteemi ja teiselt poolt ökomärgise kava, sest osalevatele organisatsioonidele kohaldatakse eri kulustruktuure;

19.

leiab, et EMASi süsteemi rakendamisel tuleb vähendada ettevõtete halduskoormust, kuigi bürokraatia vähendamine ei tohi kunagi viia EMASi süsteemi usaldusväärsuse vähenemiseni riigiasutuste, tarbijate või süsteemiga liituda võivate organisatsioonide silmis;

Ökomärgis

20.

leiab, et seatud eesmärgid liiguvad õiges suunas, eelkõige ökomärgise kriteeriumide koostamise avamine eri osapooltele ning vastuvõtmismenetluse paindlikumaks muutmine, kuna sel viisil võidakse kiirendada uute toodete ülevõtmist ökomärgise kavasse;

21.

kutsub üles lisama märgisele nimi „EL”, selgitamaks üldsusele, et ökomärgis on Euroopa Liidu algatus;

22.

leiab, et kiirem kriteeriumide väljatöötamine muudes ökomärgise kavades heakskiidetud tooterühmadele võib olla kasulik, kuna näiteks Põhjamaade luigemärk ja Saksa sinine ingel on vastavates riikides juba nii tuntud kaubamärgid, et need võivad ELi ökomärgisele tuntust lisada;

23.

toetab ettepanekus esitatud mõtet kaotada ökomärgistusega toodete aastamaks, kuna sellega kõrvaldataks paljude väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahaline takistus kavaga liitumiseks;

24.

toetab ettepanekut, et asjaomased sidusrühmad koostavad riigihankeid korraldavatele ametiasutustele suunised. See aitab riigihangete korraldajatel lisada hankemenetlustesse ökomärgise kriteeriume. Käsiraamat oleks tervitatav toetus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tööle;

25.

peab eelhindamismenetluse säilitamist oluliseks nii märgise usutavuse kui ka usaldusväärsuse seisukohast. Euroopa ökomärgis on standardile ISO 14024 vastav elutsüklil põhinev märgise kava, mille mida tõendavad kolmandad osapooled. ISO standardile vastamine eeldab, et märgise eest vastutav organ kontrollib nii enne kui ka pärast, et märgist taotlev toode vastab märgise kriteeriumidele. Ettepanek muuta taotluse kontrollimine registreerimiseks ja tagantjärele kontrollimiseks seab tõsiselt ohtu märgise usutavuse ja usaldusväärsuse;

26.

ei toeta ettepanekut, millega soovitakse muuta riiklike/piirkondlike märgise kavade kriteeriumid vähemalt sama rangeks kui ELi ökomärgise kriteeriumid nendes tooterühmades, milles ELi ökomärgise kriteeriumid juba olemas on. Eri märgise kavades kohaldatavate kriteeriumide rangust tuleb hinnata asjakohases tegevuspiirkonnas ning vastavalt keskkonna- ja turutingimustele. Märgistuse teatud kesksed tegurid, näiteks keskkonna olukord, keskkonnale avaldatav surve ja keskkonna vastupidamisvõime on eri piirkondades märkimisväärselt erinevad;

27.

peab eriti oluliseks liikmesriikide ja komisjoni teavitamis- ja teabevahetustegevuse tõhustamist. Siinkohal võib kõige tõhusam olla koostöö kaubandusettevõtjatega, kuna tarbijate seisukohast on kauplused kohad, kus toodete ostu- ja valikuotsuseid kõige sagedamini tehakse, ja seega on kauplustel palju võimalusi nende otsuste mõjutamiseks;

28.

leiab, et üks prioriteetne eesmärk peaks olema järk-järgult suurendada selliste toodete ja teenuste pakkumist, mis vastavad ühenduse ökomärgise saamise kriteeriumidele. Seda kasvu tuleb edendada, toetades disainimeetodite väljatöötamist toodetele, mis vastavad asjaomasele tooterühmale kehtestatud kriteeriumidele kogu nende olelusringi vältel. Seepärast soovitab komitee pädevatel asutustel rakendada programme ökodisaini edendamiseks (põhinevad muu hulgas kehtivatel ökomärgise keskkonnakriteeriumidel) ning piirkonna ettevõtete ja katseprojektide toetamiseks.

II.   SOOVITUSED MUUDATUSETTEPANEKUTEKS

Muudatusettepanek 1

EMASi määrus

artikkel 7

Komisjoni ettepaneku tekst

Muudatusettepanek

Artikkel 7 –   Väikesi organisatsioone käsitlev erand

1.

Pädevad asutused pikendavad väikese organisatsiooni taotlusel artikli 6 lõikes 1 osutatud kolmeaastast ajavahemikku kuni viie aastani ja/või artikli 6 lõikes 2 osutatud aastast ajavahemikku kuni kahe aastani, tingimusel et on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

puudub keskkonnaoht,

b)

organisatsioon ei kavanda muudatusi oma keskkonnajuhtimissüsteemi toimimises ning

c)

puuduvad märkimisväärsed kohalikud keskkonnaprobleemid.

2.

Lõikes 1 osutatud pikenduse saamiseks esitab asjaomane organisatsioon taotluse pädevale asutusele, kes on organisatsiooni registreerinud, koos tõenditega selle kohta, et erandi tegemiseks vajalikud tingimused on täidetud.

3.

Organisatsioonid, kes kasutavad lõikes 1 osutatud pikendust kuni kahe aastani, esitavad pädevale asutusele kinnitamata keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruande nendel aastatel, mil nad on vabastatud kohustusest esitada kinnitatud keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruanne.

Artikkel 7 –   Väikesi organisatsioone käsitlev erand

1.

Pädevad asutused pikendavad väikese organisatsiooni taotlusel artikli 6 lõikes 1 osutatud kolmeaastast ajavahemikku kuni viie aastani ja/või artikli 6 lõikes 2 osutatud aastast ajavahemikku kuni kahe aastani, tingimusel et on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

puudub keskkonnaoht,

b)

organisatsioon ei kavanda muudatusi oma keskkonnajuhtimissüsteemi toimimises ning

c)

puuduvad märkimisväärsed kohalikud keskkonnaprobleemid.

2.

Lõikes 1 osutatud pikenduse saamiseks esitab asjaomane organisatsioon taotluse pädevale asutusele, kes on organisatsiooni registreerinud, koos tõenditega selle kohta, et erandi tegemiseks vajalikud tingimused on täidetud.

3.

Organisatsioonid, kes kasutavad lõikes 1 osutatud pikendust kuni kahe aastani, esitavad pädevale asutusele kinnitamata keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruande nendel aastatel, mil nad on vabastatud kohustusest esitada kinnitatud keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruanne.

4.

Organisatsioonides, mille tõendamistsüklit on pikendatud vastavalt artikli 7 lõikele 1 kuni viie aastani, kohandatakse auditeerimise tsükkel sellele vastavaks.

Motivatsioon

Siinkohal ohustatakse EMASi kolmanda määruse eesmärki, milleks on vähendada eelkõige VKEde halduskoormust, kuna ühelt poolt muudetakse võimalikuks tõendamistsükli pikendamine kuni viiele aastale, teiselt poolt aga säilib kohustuslikult ette nähtud kolmeaastane auditeerimise tsükkel. Need tsüklid peaksid olema teineteisega vastavuses.

Muudatusettepanek 2

Ökomärgise kava

artikli 9 lõige 4

Komisjoni ettepaneku tekst

Muudatusettepanek

4.

Kahe kuu jooksul pärast registreerimistaotluse saamist kontrollib asjaomane pädev asutus lõikes 2 osutatud dokumendid.

Kui esitatud dokumentatsioon on täielik, omistab pädev asutus igale tootele registreerimisnumbri.

4.

Kahe kuu jooksul pärast registreerimistaotluse saamist kontrollib asjaomane pädev asutus lõikes 2 osutatud dokumendid.

Kui esitatud dokumentatsioon on täielik ja pädeva asutuse poolt kontrollitud, omistab pädev asutus igale tootele registreerimisnumbri.

Motivatsioon

ISO standardile vastamine nõuab pädevalt asutuselt eelnevat kontrollimist, et toode, millele ökomärgist taotletakse, vastab ökomärgise kriteeriumidele. Ettepanek hakata hindamise asemel kasutama registreerumist ja tagantjärele teostatavat järelevalvet kujutab tõsist ohtu märgise usaldatavusele ja usaldusväärsusele (vaid pistelisest kontrollist ei piisa).

Muudatusettepanek 3

EMASi määrus

artikli 43 lõige 2

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

2.

Komisjon peab:

a)

tõendajate ja EMASi kohaselt registreeritud organisatsioonide registrit,

b)

elektrooniliste keskkonnaaruannete ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruannete andmebaasi ning teeb need üldsusele kättesaadavaks

2.

Komisjon peab:

a)

tõendajate ja EMASi kohaselt registreeritud organisatsioonide registrit,

b)

elektrooniliste keskkonnaaruannete ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruannete andmebaasi

c)

andmebaasi EMASi kasutamise heade tavade kohta eri keskkonnavaldkondades (nt energia, jäätmed, hanked, teabevahetus jne)

Motivatsioon

EMASi süsteemi kasutuselevõtu mõjusust lisaks see, kui oleks olemas lihtsasti kasutatav käsiraamat, milles tutvustataks EMASi kohaselt registreeritud organisatsioonide saavutusi keskkonnakaitse valdkondades (jäätmed, energia, hanked jne). Heade tavade ja sealhulgas kulude kokkuhoiu tutvustamine võiks samuti innustada organisatsioone EMASi süsteemiga liituma.

Muudatusettepanek 4

EMASi määrus

artikli 39 lõige 2

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

2.

Ilma et see piiraks ühenduse õigusaktide, eelkõige konkurentsi, maksustamist ja riigiabi käsitlevate õigusaktide kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajaduse korral meetmeid, et hõlbustada organisatsioonide EMASi kohast registreerimist või registreeringu säilitamist. Kõnealuste meetmete vorm on üks järgmistest:

a)

regulatiivse koormuse vähendamine, nii et EMASi kohaselt registreeritud organisatsiooni käsitatakse teatavatele teistes pädevate asutuste poolt identifitseeritud õigusaktides sätestatud keskkonnaalastele nõuetele vastavana;

2.

Ilma et see piiraks ühenduse õigusaktide, eelkõige konkurentsi, maksustamist ja riigiabi käsitlevate õigusaktide kohaldamist, võtavad liikmesriigid vajaduse korral meetmeid, et hõlbustada organisatsioonide EMASi kohast registreerimist või registreeringu säilitamist. Kõnealuste meetmete vorm on üks järgmistest:

a)

regulatiivse koormuse vähendamine, nt pikema kehtivusega keskkonnaload ning loaga kaasneva aruandluse vähendamine, nii et EMASi kohaselt registreeritud organisatsiooni käsitatakse teatavatele teistes pädevate asutuste poolt identifitseeritud õigusaktides sätestatud keskkonnaalastele nõuetele vastavana;

Motivatsioon

Õigusaktides peaks olema selgelt väljendatud, et EMASi kohaselt registreeritud organisatsioonid saavad administratiivset abi, muu hulgas keskkonnalubadega seotud küsimustes.

Muudatusettepanek 5

EMASi määrus

artikli 45 lõige 1

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

1.

Liikmesriigid võivad esitada komisjonile kirjaliku taotluse, et tunnistada käesoleva määruse nõuetele vastavaks kehtivad keskkonnajuhtimissüsteemid või nende osad, mis on sertifitseeritud vastavalt asjakohastele riigi või piirkonna tasandil tunnustatud sertifitseerimismenetlustele.

1.

Liikmesriigid ning riiklikke või piirkondlikke EMASi süsteeme koordineerivad organisatsioonid võivad esitada komisjonile kirjaliku taotluse, et tunnistada käesoleva määruse nõuetele vastavaks kehtivad keskkonnajuhtimissüsteemid või nende osad, mis on sertifitseeritud vastavalt asjakohastele riigi või piirkonna tasandil tunnustatud sertifitseerimismenetlustele.

Motivatsioon

Õigust artiklis 39 nimetatud taotluse esitamiseks ei tasuks jätta vaid liikmesriikidele, kuna piirkondlikke keskkonnajuhtimissüsteeme haldavad organid tunnevad nimetatud süsteeme kõige paremini ja võivad seega teha põhjendatud ettepanekuid EMASi nõuetele vastavuse kohta.

Muudatusettepanek 6

EMASi määrus

artikli 4 lõige 5

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 4 –   Registreerimise ettevalmistamine

5.

Organisatsioonid esitavad materjalid või dokumendid, mis tõendavad, et organisatsioon vastab kõikide kindlaks tehtud ja kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele.

Organisatsioonid võivad taotleda vastavustunnistust pädeva(te)lt täitevasutus(t)elt vastavalt artikli 33 lõikele 5.

Väljaspool ühendust asuvad organisatsioonid viitavad samuti keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele, mida kohaldatakse sarnaste organisatsioonide suhtes liikmesriikides, kus organisatsioonid kavatsevad oma taotluse esitada.

Artikkel 4 –   Registreerimise ettevalmistamine

5.

Organisatsioonid esitavad materjalid või dokumendid, mis tõendavad, et organisatsioon vastab kõikide kindlaks tehtud ja kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele.

Organisatsioonid võivad taotleda vastavustunnistust pädeva(te)lt täitevasutus(t)elt vastavalt artikli 33 lõikele 5.

Väljaspool ühendust asuvad organisatsioonid viitavad samuti keskkonnaalaste õigusaktide nõuetele, mida kohaldatakse sarnaste organisatsioonide suhtes liikmesriikides, kus organisatsioonid kavatsevad oma taotluse esitada.

Motivatsioon

Ametkondliku vastavustunnistuse taotlemise võimalus on tõsine järjekindlusetus ja läheb vastuollu EMASi kui kontrollitud omavastutussüsteemi põhimõttega. Samuti õõnestatakse sellega EMASi peamist eelist ametiasutuste jaoks. EMAS tooks kaasa mitte bürokraatia ja ametkondliku koormuse vähenemise, vaid – vastupidi – suurendaks seda. EMASis registreeritud organisatsioonide soodustamist iseregulatsiooniga õigusaktide asemel ja maksusoodustustega ei oleks enam võimalik õigustada ja sellega kaoks üks oluline stiimul organisatsiooni registreerimiseks EMASis.

Muudatusettepanek 7

EMASi määrus

artikli 7 lõige 1

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 7 –   Väikesi organisatsioone käsitlev erand

1.

Pädevad asutused pikendavad väikese organisatsiooni taotlusel artikli 6 lõikes 1 osutatud kolmeaastast ajavahemikku kuni viie aastani ja/või artikli 6 lõikes 2 osutatud aastast ajavahemikku kuni kahe aastani, tingimusel et on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

puudub keskkonnaoht,

b)

organisatsioon ei kavanda muudatusi oma keskkonnajuhtimissüsteemi toimimises ning

c)

puuduvad märkimisväärsed kohalikud keskkonnaprobleemid.

Artikkel 7 –   Väikesi organisatsioone käsitlev erand

1.

Pädevad asutused Tõendaja pikendab vad väikese organisatsiooni taotlusel artikli 6 lõikes 1 osutatud kolmeaastast ajavahemikku kuni viie aastani ja/või artikli 6 lõikes 2 osutatud aastast ajavahemikku kuni kahe aastani, tingimusel et on täidetud kõik järgmised tingimused:

a)

puudub keskkonnaoht,

b)

organisatsioon ei kavanda muudatusi oma keskkonnajuhtimissüsteemi toimimises ning

c)

puuduvad märkimisväärsed kohalikud keskkonnaprobleemid.

Motivatsioon

Ametliku menetluse läbiviimine tõendamistsükli pikendamiseks pädevas asutuses tekitab ebavajalikku bürokraatiat ja on VKEde jaoks kahjulik. Seni toimub tõendamistsükli pikendamine tõendaja ja ettevõtte vahetu kokkuleppe alusel ilma spetsiaalset taotlust esitamata. Senine menetlus on end õigustanud ja selles arvestatakse ka asjaolu, et tõendajal on parim ülevaade ettevõtte olukorrast.

Muudatusettepanek 8

EMASi määrus

artikli 28 lõige 1

Komisjoni ettepaneku tekst

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 28

Akrediteerimisasutuste toimimine

1.

Liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 4 kohaselt määratud akrediteerimisasutused vastutavad tõendajate akrediteerimise eest ning tõendajate poolt käesoleva määruse alusel tehtavate toimingute järelevalve eest.

Artikkel 28

Akrediteerimisasutuste toimimine

1.

Liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 765/2008 artikli 4 kohaselt ja liikmesriikide volituste jaotust austades määratud akrediteerimisasutused vastutavad tõendajate akrediteerimise eest ning tõendajate poolt käesoleva määruse alusel tehtavate toimingute järelevalve eest.

Motivatsioon

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93, põhjendustes öeldakse:

(11)

Ühtse riikliku akrediteerimisasutuse loomine ei tohiks piirata liikmesriikide-sisest ülesannete jaotust.

Muudatusettepanek 9

EMASi määrus

artikli 12 lõige 2

Komisjoni ettepaneku tekst

Muudatusettepanek

Artikkel 12 –   Kohustused registreerimisprotsessi käigus

2.

Pädevad asutused koostavad registri oma liikmesriigis registreeritud organisatsioonidest, sealhulgas nende keskkonnaaruannetest või keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruannetest elektroonilisel kujul, hooldavad seda ja ajakohastavad seda üks kord kuus.

Register on üldsusele kättesaadav veebisaidil.

Artikkel 12 –   Kohustused registreerimisprotsessi käigus

2.

Pädevad asutused koostavad registri oma liikmesriigis registreeritud organisatsioonidest, sealhulgas nende värskeimatest keskkonnaaruannetest või keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruannetest elektroonilisel kujul, hooldavad seda ja ajakohastavad seda üks kord kuus.

Register on üldsusele kättesaadav veebisaidil.

Motivatsioon

Keskkonnaaruannetest või keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruannetest rääkides tuleks täpsustada, kas tegu on värskeima keskkonnaaruande või keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruandega.

Lisaks on organisatsioone, kes võimaldavad keskkonnaaruandele juurdepääsu taotluse alusel (nagu on sätestatud artikli 6 lõikes 3) eesmärgiga pidada huvitatud isikute registrit. Nad ei kiida heaks, et aruanne oleks üldsusele kättesaadav ilma eelnevat taotlust esitamata.

Seetõttu ei tuleks teha organisatsioonidele kohustuseks panna üles veebisaidile keskkonnaaruanne või keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruanne, et nendega saaks tutvuda ilma eelnevat taotlust esitamata. Pigem võiksid pädevad asutused pakkuda sarnase teenuse, mille kohaselt saaks taotluse alusel tutvuda mistahes organisatsiooni kõnealuste dokumentidega. Asjaomasele organisatsioonile võiks siis taotluse alusel edastada dokumentidega tutvumist taotlenud isikute registri.

Muudatusettepanek 10

EMASi määrus

artikli 14 lõige 3

Komisjoni ettepaneku tekst

Muudatusettepanek

Artikkel 14 –   Organisatsiooni registreeringu peatamine või registrist kustutamine

3.

Registreeritud organisatsiooni registreering peatatakse või vastavalt olukorrale kustutatakse organisatsioon registrist, kui ta ei esita pädevale asutusele ühe kuu jooksul pärast sellekohase nõude saamist kõiki järgmisi dokumente:

a)

keskkonnaaruande, keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruande või artikli 24 lõikes 9 osutatud allkirjastatud deklaratsiooni ajakohastatud ja kinnitatud versioonid;

b)

vorm, mis sisaldab vähemalt VI lisas ettenähtud miinimumteavet.

Artikkel 14 –   Organisatsiooni registreeringu peatamine või registrist kustutamine

3.

Registreeritud organisatsiooni registreering peatatakse või vastavalt olukorrale kustutatakse organisatsioon registrist, kui ta ei esita pädevale asutusele ühe kolme kuu jooksul pärast sellekohase nõude saamist kõiki järgmisi dokumente:

a)

keskkonnaaruande, keskkonnategevuse tulemuslikkuse aruande või artikli 24 lõikes 9 osutatud allkirjastatud deklaratsiooni ajakohastatud ja kinnitatud versioonid;

b)

vorm, mis sisaldab vähemalt VI lisas ettenähtud miinimumteavet.

Motivatsioon

Puuduvate dokumentide esitamise tähtaega tuleks pikendada kolmele kuule alates nõude saamise hetkest, et anda organisatsioonidele piisavalt aega dokumentide koostamiseks ja – vajadusel – kinnitamiseks, kuna viimane oleneb ka tõendaja ajalistest võimalustest.

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


28.5.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/65


Regioonide Komitee arvamus „Piiriülene tervishoid”

2009/C 120/12

REGIOONIDE KOMITEE

leiab, et patsientide liikuvus ei tohi ohustada majanduslikult või finantsiliselt riiklikke tervishoiusüsteeme

on arvamusel, et tervishoiu valdkonnas tehtava piiriülese koostöö puhul tuleks pöörata erilist tähelepanu piirialadele

märgib, et Euroopa koostöö edasiarendamise (mille kasulikkust tunnistavad kõik osapooled) ja subsidiaarsuse põhimõtte järgimise vahel peab valitsema tasakaal

soovitab võtta meetmeid tagamaks, et ka haavatavatel ja kaitset vajavatel patsiendirühmadel on võimalus kasutada ühenduse õigusest tulenevaid õiguseid

soovitab anda kindlustajariigile piiramatud õigused üldise eellubade süsteemi kehtestamiseks, kui haiglaravi osutatakse teises ravi osutavas liikmesriigis

on seisukohal, et komisjoni poolt direktiivi rakendamise abistamiseks loodavasse komiteesse tuleks kaasata kohalikul ja piirkondlikul tasandil olemasolevad erialased teadmised. Selles töös peaks osalema Regioonide Komitee.

Raportöör

:

Karsten Uno Petersen (DK/PES), Lõuna-Taani piirkonnavolikogu liige

Viitedokument

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius”

KOM(2008) 414 lõplik.

I   POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE

Üldised märkused

1.

tervitab komisjoni püüdlusi luua (Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt) direktiivi eelnõuga õiguslik selgus patsientide õiguste osas, et sillutada nii teed patsientide õiguste üldisemale ja tõhusamale rakendamisele tervishoiuteenuste kasutamisel;

2.

lähtub sellest, et austatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 152, mis määratleb tervishoiu riiklikus pädevuses oleva valdkonnana, ning tuletab meelde, et tervishoiupoliitika eest vastutavad peamiselt liikmesriigid;

3.

tervitab ja toetab tõika, et tervist vaadeldakse kui kõigi jaoks olulist vara, mida tuleb kaitsta tõhusate ja läbipaistvate poliitikate ja meetmetega nii liikmesriikides, ELi tasandil kui ka üle kogu maailma. Komisjon peaks siinkohal tagama ka tervishoiuvaldkonna ja tervishoiuteenuste eest vastutavate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamise ELi tervishoiu ja arstiabi alasesse koostöösse;

4.

viitab sellele, et teenuste vaba liikumine ja rahvatervis kuuluvad nende valdkondade hulka, mille puhul liikmesriikidel ja ühendusel on jagatud pädevus. Seepärast on oluline, et nende valdkondade õigusaktide ettepanekute puhul hinnataks subsidiaarsuspõhimõtte järgimisest kinnipidamist;

5.

rõhutab samuti, et vaja on vahet teha isikute (s.t. patsientide) vaba liikumise ja teenuste vaba liikumise vahel, mille suhtes kohaldatakse siseturu õigusakte. Arvestades seda, et tervis on üldist huvi pakkuv küsimus, on komitee vastu sellele, et tervishoiuteenused allutataks siseturu eeskirjadele. Liikmesriikidele ning vajaduse korral kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele peab jääma pädevus oma tervishoiuteenuste reguleerimiseks, et tagada nende teenuste kvaliteet ja kättesaadavus, võttes arvesse rahalisi piiranguid;

6.

tõdeb, et majandusliku tasakaalu eest tervishoiuteenuste valdkonnas vastutavad liikmesriigid ning see peab ka nii jääma. Kõnealuse direktiivi ettepaneku mõjud võivad olla väga kaugeleulatuvad, seda eriti kohalikul tasandil, nt piirialadel ja väiksemates liikmesriikides. Patsientide liikuvus ei tohi ohustada majanduslikult või finantsiliselt riiklikke tervishoiusüsteeme;

7.

märgib, et mis puudutab direktiivi eelnõuga kavandatud tervishoiuteenuste võrdsustamist teenustega, siis seejuures ei tohiks komisjon lähtuda majanduslikust kasust. Enam tuleb arvestada kriteeriumitega, mille puhul on tähelepanu keskpunktis arvestamine üksikisiku tervisega, tähtis on ka terviseedendus ennetustööna, ravi kulg ja elu kvaliteet;

8.

on arvamusel, et tervishoiu valdkonnas tehtava piiriülese koostöö puhul tuleks pöörata erilist tähelepanu piirialadele. Lisaks on väga oluline, et tervishoiupoliitika alaste meetmete väljatöötamist ja rahvatervise parandamist toetataks neis ELi riikides, kus vajadus selle järele on kõige suurem, et tasandada nii elanikkonna tervisliku seisundi osas olemasolevaid erinevusi ja ELis eksisteerivaid ebavõrdsusi ning et järk-järgult lähenetaks ELi kõrgeimale tasemele;

9.

on lisaks arvamusel, et tulevased algatused ei tohi kahjustada liikmesriikide algatusi ja eeskirju, mis tagavad patsientide ohutuse kõrge taseme, ega ka patsientide õigusi puudutvaid sätteid;

10.

märgib, et direktiivi eelnõus sätestatud patsientide õigused puudutavad esmajoones plaanilisi patsiente ja piirialade patsiente. Kõnealuste patsientide õigused ei tohi aga olla ülimuslikud teiste patsientide rühmade õiguste suhtes, nende hulgas erakorralist abi vajavad patsiendid, kes moodustavad ülekaalukalt kõige suurema patsientide kontingendi;

Liikmesriikide kohustused

11.

märgib, et Euroopa koostöö edasiarendamise (mille kasulikkust tunnistavad kõik osapooled) ja subsidiaarsuse põhimõtte järgimise vahel (mille kohaselt on hästitoimivate tervishoiusüsteemide tagamine liikmesriikide või mõnel juhul kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ülesanne) peab valitsema tasakaal. Komitee viitab sellele, et vaja on selgitada direktiivi eelnõu neid kohti, mis nõuavad liikmesriikidelt muutuste tegemist nende riiklikes tervishoiusüsteemides ja sotsiaalkindlustussüsteemides. Selliste meetmete ulatust tuleb selgitada subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvalt;

12.

viitab selles osas Regioonide Komitee subsidiaarsuse kontrollimise võrgustikule (1), mis koostas pärast võrgustikus osalejatega konsulteerimist aruande direktiivi eelnõu kohta. Selles aruandes täheldatakse muu hulgas, et direktiivi eelnõu ohustab tervishoiuteenuste eest vastutavate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olemasolevaid korraldusmehhanisme;

13.

on lisaks seisukohal, et oluline ei ole mitte üksnes kodanike teavitamine ühenduse õigusest tulenevatest õigustest ja nende õiguste kaitse. Enam tuleks pidada silmas võimalust tagada reageerimisvõimeline ja kättesaadav süsteem, nii et kõik patsientide rühmad saaksid kasutada olemasolevaid õigusi ja võimalusi. Ka haavatavatel ja kaitset vajavatel patsiendirühmadel peab olema võimalus kasutada ühenduse õigusest tulenevaid õiguseid. Siinkohal peetakse silmas näiteks eakaid inimesi, kes ei valda hästi võõrkeeli, või patsiente, kes ei ole psüühiliste või füüsiliste tervisehäirete tõttu liikumisvõimelised. Siia kuulub ka arutelu selle üle, kas pädev asutus selles liikmesriigis, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga patsient on liitunud, peaks hüvitama raviga seotud reisi- ja majutuskulud, kusjuures kogukulud ei tohiks ületada ravikulusid kindlustajariigis;

14.

nõustub komisjoniga, et hästi töötava tervishoiusüsteemi tagamine ning tervishoiuteenuste kvaliteedi- ja ohutusnõuete kehtestamine on liikmesriigi või mõnel juhul kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse kohustus, mille puhul tuleb lähtuda järgmistest põhiväärtustest – universaalsus, kvaliteetse arstiabi kättesaadavus, võrdsus ja solidaarsus. Lisaks on eriti oluline, et

oleksid olemas eeskirjad normidest kinni pidamise tagamiseks ja kontrollimiseks;

ravi ja tervishoiuteenuste osutamisel edastataks oluline patsiente puudutav teave (et oleks võimalik teha teadlik valik);

oleks olemas süsteem, mis võimaldab patsientidel kaebusi esitada;

tervishoiu valdkonnas tegevatel isikutel oleks sõlmitud tsiviilvastutuskindlustus;

oleks tagatud isikuandmete range kaitse;

tagada patsientide võrdne kohtlemine, hoolimata sellest, millisest ELi liikmesriigist nad on pärit.

Need valdkonnad moodustavad hästi töötava tervishoiusüsteemi tuumiku ning peavad jääma liikmesriikide või mõnel juhul kohalike või piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Direktiivi eelnõu ei tohi olla samm ühtlustamise suunas.

Kuigi kvaliteedistandardite kehtestamise eest vastutavad siinkohal liikmesriigid või mõnel juhul asjakohased territoriaalsed ametiasutused, ei saa ELi organeid takistada esitamast soovitusi eesmärgiga ühtlustada nimetatud kriteeriumid või innustada koostööd tugikeskuste võrgustike ja teenuste loomise abil;

15.

tervitab asjaolu, et tervishoiuteenuse osutamine peaks toimuma vastavalt ravi osutava liikmesriigi eeskirjadele ja menetlustele;

Arstlik läbivaatus ja vabad ressursid ELi riikide tervishoiusüsteemides

16.

tervitab tõika, et kavas on säilitada kindlustajariigis kehtivad haldusmenetlused arstlikule läbivaatusele ja edasi suunamisele, seda eeldusel, et need pole diskrimineerivad ega takista kodanike vaba liikumist;

17.

tervitab asjaolu, et direktiivi ettepanekus toonitatakse, et liikmesriigid võivad säilitada teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste ja tervishoiuteenustega seotud kulude hüvitamise üldised tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused, näiteks nõude, et üldarst saab suunata patsiendi edasi eriarsti vastuvõtule;

18.

soovitab anda kindlustajariigile piiramatud õigused üldise eellubade süsteemi kehtestamiseks, kui haiglaravi osutatakse teises ravi osutavas liikmesriigis. Sellega tagatakse tõhusa tervishoiusüsteemi planeeritavus ja välditakse patsientide arvu kõikumisega seotud probleeme. Samas viiakse miinimumini risk, et patsientide vood ohustavad (või võiksid ohustada) tervishoiusüsteemi majanduslikku stabiilsust ja tasakaalu või planeeritavust, mille hulka loetakse suutlikkuse planeerimist, tõhususe tõstmist ja kättesaadavust. Komisjoni direktiiviga tuleb sätestada tingimused, millal võib kindlustajariik loa andmisest keelduda, kuna ilma tingimusi kehtestamata võib kogu direktiiv ohtu sattuda. Üldine eellubade süsteem peaks lisaks kaasa aitama sellele, et raviteenuste osutamisega seotud kulud hüvitatakse ravi osutavale liikmesriigile lihtsamini. Lõpuks peaks üldine eellubade süsteem viima selleni, et tähelepanu keskmes oleks patsientide ravi kulg, nii et näiteks pärast ravi lõppemist oleks võimalik jätkata asjakohaste taastus- ja järelravi meetmetega;

19.

juhib tähelepanu sellele, et haiglaravi ja haiglaväliste raviteenuste eristamine võib tekitada probleeme, kuna antud ravivormid on riigiti erinevad. Seepärast peaksid liikmesriigid või mõnel juhul kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kindlaks määrama, millised teenused kuuluvad haiglaravi alla. Seejuures tuleks arvestada uusimaid teadmisi ja arenguid ning kohalikke ja piirkondlikke olusid;

20.

kutsub üles koostama meetmed, mis tagaksid vabade ressursside ja raviteenuste võimaluste piiriülest kasutamist. Ent see ei tohi endaga kaasa tuua meditsiinialaste- ja tervishoiuressursside (k.a personal) ebaloogilist jaotumist nii liikmesriigi siseselt kui liikmesriikide vahel, mis võiks näiteks tuleneda erinevatest tasustamissüsteemidest;

21.

märgib, et teiste liikmesriikide patsientidele osutatav ravi ei tohi piirata liikmesriigi võimalusi ja kohustusi ravida oma riigi kodanikke;

22.

tunnistab põhimõtteliselt vajadust luua kontaktpunktid, mille ainus eesmärk on edastada patsientidele teavet, mis puudutab nende õigusi seoses piiriülese raviteenuse osutamisega. See tagab asjakohase teabe edastamise kodanikele nende õiguste kohta. Riiklike kontaktpunktide ülesandeid tuleb täita vaid olemasolevaid struktuure kasutades. Need kontaktpunktid ei peaks toimima juriidilise isikuna, vaid olema patsientidele mõeldud teabekeskused;

Ravikulude hüvitamine

23.

toetab kava, et piiriüleste raviteenuste puhul hüvitataks patsiendile üksnes sellised raviteenused, mis on hõlmatud kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemis. Tervitab komisjoni ettepanekut tagada seda, et patsientidel ei oleks võimalik lõigata kasu piiriüleste raviteenuste pealt;

24.

juhib tähelepanu sellele, et asjaomasele tervishoiuteenuse osutajale liikmesriigis tuleb hüvitada kõik seoses raviga tekkinud tegelikud kulud (täielikud kulud). Kindlustajariik on kohustatud hüvitama ravikulud ainult sellises ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset ravi oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikke kulusid. Kõik lisakulud tuleb katta patsiendil;

25.

juhib tähelepanu sellele, et praktikas on kulude hüvitamine sageli problemaatiline ja nõuab seega, et liikmesriigid võiksid võtta meetmeid ravikulude maksmise lihtsustamiseks ja tagamiseks. Kõnealused meetmed võivad olla näiteks kokkulepped sotsiaalkindlustuste ja meditsiiniteenuste osutajate vahel või liikmesriikide omavahelised kokkulepped või isegi patsientide poolset tasumist tagavad meetmed;

26.

soovib selgitust kodanike õiguste osas, mis tulenevad esitatud direktiivi eelnõust (mis käsitleb patsientide õiguseid piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamisel), ning nende õiguste osas, mis lähtuvad sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamist käsitlevast määrusest (EÜ) nr 1408/71;

Koostöö tervishoiu valdkonnas

27.

kutsub üles reguleerima direktiivi eelnõuga üksnes neid valdkondi, mis on otseselt seotud patsientide õigustega;

28.

viitab asjaolule, et ravimitele kehtivad riiklikud eeskirjad ja ühenduse õigusaktid ei tohi ohustada patsientide ohutuse kõrget riiklikku taset retseptide ja ravimite osas. Lisaks ei tohiks ühtlustamise püüdlused piirata liikmesriikide reguleerimisvõimalusi ravimite valdkonnas, kus on mõõdupuuks patsientide kaitse kõrgeim tase, majanduslik tasakaal ja ravimitele tehtavate avalike kulutuste juhtimine;

29.

pooldab seda, et liikmesriigid edendaksid tervishoiu valdkonna võrgustiku loomist, mille raames tehtaks koostööd eriarstiabi ja eelkõige ressursimahuka ravi osutamisel. Koostöö haruldaste raviliikide puhul tähendaks suurt lisaväärtust ning soodustaks uuendustegevust, kvaliteeti ja ressursside tõhusat kasutamist. Igatahes ei tohiks neid tugikeskuseid puudutada ühtlustamine või ülimalt spetsialiseeritud ravide reguleerimine;

30.

viitab sellele, et komisjoni meetmed info- ja sidetehnoloogia süsteemide valdkonnas, mida on võimalik kasutada liikmesriikide vaheliseks suhtluseks (koostalitusvõime), ei tohi ohustada liikmesriikide meetmeid antud valdkonnas. On tervitatav, et komisjoni meetmed peegeldavad tehnilist arengut, austavad isikuandmete kaitset ning peaks viima koostalitusvõime jaoks vajalike standardite ja terminoloogiate välja töötamiseni;

31.

on siinkohal arvamusel, et struktureeritud ja koordineeritud koostöö Euroopa tasandil kogemuste vahetamiseks, oskusteabe edasiandmiseks ja teadustöö edendamiseks võib anda märkimisväärse lisaväärtuse tervishoiutehnoloogia arengule. See koostöö ei tohiks aga olla ühtlustamise või reguleerimise objektiks;

32.

on seisukohal, et oluline on usaldusväärsete andmete kättesaadavus ja teabe kõrge kvaliteet. Andmete kogumisel tuleks aga suures osas kasutada liikmesriikides olemasolevaid andmeid;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine

33.

tuletab meelde, et paljudes liikmesriikides vastutab tervishoiu valdkonna planeerimise, juhtimise, toimimise ja edasiarendamise eest kodanikule kõige lähemal seisev kohalik ja piirkondlik tasand ning seepärast on see tasand tervishoiu valdkonnas oluline tegur ja erialase teabe valdaja;

34.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb kaasata ühenduse tegevustesse ja algatustesse tervishoiu valdkonnas;

35.

kutsub muuhulgas liikmesriike üles kehtestama menetlusviisid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste varajaseks kaasamiseks Euroopa õigusaktide koostamise algatustesse tervishoiu valdkonnas;

36.

on seisukohal, et komisjoni poolt direktiivi rakendamise abistamiseks loodavasse komiteesse tuleks kaasata kohalikul ja piirkondlikul tasandil olemasolevad erialased teadmised. Selles töös peaks osalema Regioonide Komitee;

II   MUUDATUSETTEPANEKUD

Muudatusettepanek 1

Esimene põhjendus – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleidt 152, 95 ja 16,

Motivatsioon

Nagu raportöör rõhutab arvamuse punktis 2 ja komisjon märgib direktiivi ettepaneku esimeses põhjenduses, on direktiivi ettepaneku õiguslik alus Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 152 määratletud eesmärk tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. Lisaks tasub rõhutada ka üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olulist rolli tervise valdkonnas. Nimetatud teenustele viidatakse Euroopa Ühenduste asutamislepingu artiklis 16.

Muudatusettepanek 2

Lisada pärast põhjendust 3 uus põhjendus

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

 

(3a)

praegused lahknevused tervishoiupoliitika eesmärkide ja teenuste siseturu eesmärkide vahel kohustavad vastuolu tekkimisel pidama alati prioriteediks tervishoiupoliitika eesmärke üldist huvi pakkuvatel olulistel põhjustel (nt rahvatervis, sotsiaalpoliitika eesmärgid, sotsiaalkindlustussüsteemi rahalise tasakaalu säilitamine jne);

Muudatusettepanek 3

Põhjendus 10 – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

(10)

Käesolevas direktiivis hõlmab mõiste „piiriülene tervishoid” järgmisi tervishoiuteenuste osutamise viise:

tervishoiuteenuste kasutamine välismaal (st patsient, kes läheb ravi saamiseks teise liikmesriigi tervishoiuteenuse osutaja juurde); seda nimetatakse „patsiendi liikuvuseks”;

tervishoiuteenuste piiriülene osutamine (st teenuse osutamine ühe liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriigi territooriumile); näiteks telemeditsiini teenused, kaugdiagnoosimine ja retseptide kaugväljastamine, laboriteenused;

tervishoiuteenuse osutaja alaline kohalolek (st tervishoiuteenuse osutaja asutamine teises liikmesriigis);

isikute ajutine kohalolek (st tervishoiutöötajate liikumine, näiteks teenuse osutamiseks ajutiselt patsiendi asukohaliikmesriiki suundumine);

(10)

Käesolevas direktiivis hõlmab mõiste „piiriülene tervishoid” järgmisi tervishoiuteenuste osutamise viise:

tervishoiuteenuste kasutamine välismaal (st patsient, kes läheb ravi saamiseks teise liikmesriigi tervishoiuteenuse osutaja juurde); seda nimetatakse „patsiendi liikuvuseks”;

tervishoiuteenuste piiriülene osutamine (st teenuse osutamine ühe liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriigi territooriumile); näiteks telemeditsiini teenused, kaugdiagnoosimine ja retseptide kaugväljastamine, laboriteenused;

tervishoiuteenuse osutaja alaline kohalolek (st tervishoiuteenuse osutaja asutamine teises liikmesriigis);

isikute ajutine kohalolek (st tervishoiutöötajate liikumine, näiteks teenuse osutamiseks ajutiselt patsiendi asukohaliikmesriiki suundumine);

Motivatsioon

Komisjoni ettepaneku kolmas taane puudutab küsimust, mille kohta kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul. Selleks, et vältida mis tahes dubleerimist või õiguslikku ebakindlust, teeb komitee ettepaneku taane välja jätta.

Komisjoni ettepaneku neljas taane puudutab küsimust, mille kohta kehtib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta. Selleks, et vältida mis tahes dubleerimist või õiguslikku ebakindlust, teeb komitee ettepaneku taane välja jätta.

Muudatusettepanek 4

Põhjendus 31 – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

(31)

Kättesaadavad tõendid näitavad, et vaba liikumise põhimõtete kohaldamine seoses tervishoiuteenuste kasutamisega teises liikmesriigis kindlustajariigi riikliku ravikindlustusskeemiga tagatud katte piires ei kahjusta liikmesriikide tervishoiusüsteeme või nende sotsiaalkindlustussüsteemide finantsstabiilsust. Euroopa Kohus on siiski leidnud, et ei saa välistada, et võimalik oht tõsiselt kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu või kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- või haiglateenuse säilitamise eesmärgi saavutamist võib kujutada endast üldisest huvist tulenevaid ülekaalukaid põhjuseid, millega on võimalik õigustada teenuste osutamise vabaduse põhimõttele piirangute kehtestamist. Euroopa Kohus on tunnistanud samuti, et peab olema võimalik kavandada haiglate arvu, nende geograafilist paiknemist, korraldamise viisi, nende varustust ja isegi raviteenuseid, mida nad suudavad pakkuda. Käesoleva direktiiviga tuleks ette näha teises liikmesriigis osutatud haiglaravi kulude katmiseks eellubade süsteem, kui täidetud on järgmised tingimused: kui ravi oleks osutatud asjaomase liikmesriigi territooriumil, oleks ravikulud kaetud asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu ning direktiivi rakendamisest tingitud patsientide väljavool kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemi rahalist tasakaalu ja/või haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikme territooriumil. Kuna patsientide eeldatava väljavoo täpse mõju hindamiseks on vaja teha keerulisi oletusi ja arvutusi, lubatakse direktiiviga rakendada eellubade süsteemi, kui on piisavalt põhjust eeldada, et sotsiaalkindlustussüsteem võib kannatada tõsist kahju. See peaks hõlmama ka juba olemasolevaid eellubade süsteeme, mis vastavad artiklis 8 sätestatud tingimustele.

(31)

Kättesaadavad tõendid näitavad, et vaba liikumise põhimõtete kohaldamine seoses tervishoiuteenuste kasutamisega teises liikmesriigis kindlustajariigi riikliku ravikindlustusskeemiga tagatud katte piires ei kahjusta liikmesriikide tervishoiusüsteeme või nende sotsiaalkindlustussüsteemide finantsstabiilsust. Euroopa Kohus on siiski leidnud, et ei saa välistada, et võimalik oht tõsiselt kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu või kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- või haiglateenuse säilitamise eesmärgi saavutamist võib kujutada endast üldisest huvist tulenevaid ülekaalukaid põhjuseid, millega on võimalik õigustada teenuste osutamise vabaduse põhimõttele piirangute kehtestamist. Euroopa Kohus on tunnistanud samuti, et peab olema võimalik kavandada haiglate arvu, nende geograafilist paiknemist, korraldamise viisi, nende varustust ja isegi raviteenuseid, mida nad suudavad pakkuda. Käesoleva direktiiviga tuleks ette näha teises liikmesriigis osutatud haiglaravi kulude katmiseks eellubade süsteem, kui täidetud on järgmised tingimused: kui ravi oleks osutatud asjaomase liikmesriigi territooriumil, oleks ravikulud kaetud asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu ning direktiivi rakendamisest tingitud patsientide väljavool kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada sotsiaalkindlustussüsteemi rahalist tasakaalu ja/või haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikme territooriumil. Kuna patsientide eeldatava väljavoo täpse mõju hindamiseks on vaja teha keerulisi oletusi ja arvutusi, lubatakse direktiiviga rakendada eellubade süsteemi, kui on piisavalt põhjust eeldada, et sotsiaalkindlustussüsteem võib kannatada tõsist kahju. See peaks hõlmama ka juba olemasolevaid eellubade süsteeme, mis vastavad artiklis 8 sätestatud tingimustele. Eellubade süsteem on vajalik, et tagada piiriülestele patsientidele ravi ja selle kulude hüvitamine asukohariigi sotsiaalkaitse raames. Selline eellubade süsteem on kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga.

Motivatsioon

1)

Millised on need „kättesaadavad tõendid”, mis näitavad vaba liikumise põhimõtete kohaldamist seoses tervishoiuteenuste kasutamisega teises liikmesriigis? Igal juhul ei ole soovitav jätta muljet, et direktiivi ettepaneku eesmärk on toetada patsientide vaba liikumist.

2)

Muudatusettepaneku teine osa ei vaja selgitust.

Muudatusettepanek 5

Artikkel 1 – Eesmärk – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine raamistik ohutute, kavaliteetsete ja tõhusate piiriüleste tervishoiuteenuste osutamiseks.

Käesoleva direktiiviga luuakse üldine raamistik ohutute, kvaliteetsete ja tõhusate juurdepääsuks ohutule, kvaliteetsele ja tõhusale piiriülestele tervishoiuteenustele osutamiseks, pidades seejuures silmas tõsiasja, et liikmesriigid vastutavad raviteenuste ja arstiabi korraldamise ja osutamise eest.

Motivatsioon

Oluline on juba sissejuhatuses selgitada, et direktiivi ettepanekus tunnustatakse liikmesriikide ainupädevust tervishoiu valdkonnas ning et ühenduse panused on mõeldud tervishoiu valdkonna poliitikate täiendamiseks.

Muudatusettepanek 6

Artikkel 2 – Kohaldamisala – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 2 –   Kohaldamisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused.

Artikkel 2 –   Kohaldamisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse üksikisikute ligipääsu suhtes piiriülestele tervishoiuteenustele osutamise suhtes, olenemata sellest, kuidas neid teenuseid korraldatakse, osutatakse ja rahastatakse või kas need on avalikud või erateenused.

Motivatsioon

Ei vaja selgitust.

Muudatusettepanek 7

Artikkel 4 – Mõisted – Taane b – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 4 –   Mõisted

(b)

„piiriülene tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud, või tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus tervishoiuteenuse osutaja asub või kus ta on registreeritud või asutatud;

Artikkel 4 –   Mõisted

(b)

„piiriülene tervishoiuteenus” – tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus patsient on kindlustatud, või tervishoiuteenus, mida ei osutata liikmesriigis, kus tervishoiuteenuse osutaja asub või kus ta on registreeritud või asutatud;

Motivatsioon

Määrava tähtsusega ei ole mitte riik, kus tervishoiuteenuste osutaja on asutatud, vaid riik, kus patsient on kindlustatud.

Muudatusettepanek 8

Artikkel 4 – Mõisted – Taane d

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

d)

„tervishoiutöötaja” – arst, üldõde, hambaarst, ämmaemand või farmatseut direktiivi 2005/36/EÜ tähenduses või muu spetsialist, kes tegutseb tervishoiusektoris reguleeritud kutseala raames direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a määratletud tähenduses;

d)

„tervishoiutöötaja” – arst, üldõde, hambaarst, ämmaemand või farmatseut direktiivi 2005/36/EÜ tähenduses või muu spetsialist, kes tegutseb tervishoiusektoris reguleeritud kutseala raames direktiivi 2005/36/EÜ artikli 3 lõike 1 punktis a määratletud tähenduses;

Ei puuduta eestikeelset versiooni

*

Tõlkija märkus: Muudatusettepanek esitatud lähtuvalt Hispaania tervishoiusüsteemist. Hispaaniakeelses direktiivi ettepanekus kasutatud mõiste „meditsiinidoktorid” soovitakse asendada üldisema formuleeringuga, mis vastab eesti keeles mõistele „arstid”, sest eri liikmesriikides on arstiameti pidamine võimalik ka ilma doktorikraadita.

Muudatusettepanek 9

Artikkel 5 – Ravi osutava liikmesriigi ametiasutuste kohustused – Muuta pealkirja

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 5 –

Ravi osutava liikmesriigi ametiasutuste kohustused

Artikkel 5 –

Ravi osutava l Liikmesriigi ametiasutuste kohustused

Motivatsioon

Artiklis 5 käsitletakse samuti kindlustajariigi kohustusi.

Muudatusettepanek 10

Artikkel 5 – Ravi osutava liikmesriigi ametiasutuste kohustused – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 5 –   Ravi osutava liikmesriigi ametiasutuste kohustused

1.

Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

a)

kehtestatud on mehhanismid tagamaks, et tervishoiuteenuste osutajad suudavad järgida nimetatud nõudeid, võttes arvesse rahvusvahelist meditsiini ja üldtunnustatud häid tervishoiutavasid;

b)

jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

c)

tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, hindade ja tulemuste ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

d)

patsientidel on võimalik esitada kaebusi ning neile heastatakse kahju ja makstakse hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel kahju;

e)

nende territooriumil osutatava ravi puhul on olemas kutsealase vastutuskindlustuse süsteemid või tagatis või samalaadne meede, mis on oma eesmärgilt samaväärsed või põhiolemuselt võrreldavad ning on kooskõlas riski iseloomu ja ulatusega;

f)

isikuandmete töötlemisel kaitstakse eraelu puutumatuse põhiõigust kooskõlas liikmesriikide meetmetega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse sätted, eelkõige direktiividega 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ;

g)

teiste liikmesriikide patsiente koheldakse võrdsetel alustel ravi osutava liikmesriigi elanikega, see põhimõte hõlmab ka ühenduse ja ravi osutava liikmesriigi õigusaktidega ettenähtud kaitset diskrimineerimise eest.

2.

Kõik liikmesriikide võetavad meetmed käesoleva artikli rakendamisel järgivad direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) ja direktiivi 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul) sätteid.

3.

Niivõrd kui see on piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise võimaldamiseks vajalik ja lähtudes kõrgetasemelisest tervisekaitsest, töötab komisjon koostöös liikmesriikidega välja Euroopa suunised, et lihtsustada lõigu 1 rakendamist.

Artikkel 5 –   Ravi osutava l Liikmesriigi ametiasutuste kohustused

1.

Ravi osutavad liikmesriigid on vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja kättesaadavaks muutmise eest. Selleks määravad nad Seejuures tuleb arvestada kõikehõlmavuse, kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtetega ning tagada, et: põhimõtteid arvesse võttes kindlaks selged kvaliteedi- ja ohutusnõuded nende territooriumil osutatavate tervishoiuteenuste suhtes ning tagavad, et:

a)

kehtestatud on mehhanismid tagamaks, et tervishoiuteenuste osutajad suudavad järgida nimetatud nõudeid, võttes arvesse rahvusvahelist meditsiini ja üldtunnustatud häid tervishoiutavasid;

b)

jälgitakse korrapäraselt, kuidas tervishoiuteenuste osutajad neid nõudeid praktikas rakendavad ning võetakse parandusmeetmeid, kui asjaomaseid nõudeid ei järgita, võttes arvesse meditsiini ja tervishoiutehnoloogia edusamme;

c)

tervishoiuteenuste osutajad esitavad kogu vajaliku teabe, et võimaldada patsientidel teha teadlik valik, eelkõige osutatava tervishoiuteenuse kättesaadavuse, hindade ja tulemuste ning nende kindlustuskaitse või kutsevastutusega seotud muu individuaalse või kollektiivse kaitse vahendi üksikasjade kohta;

d)

patsientidel on võimalik esitada kaebusi ning neile heastatakse kahju ja makstakse hüvitist, kui nad kannavad neile osutatud tervishoiuteenuse tagajärjel kahju;

e)

nende territooriumil osutatava ravi puhul on olemas kutsealase vastutuskindlustuse süsteemid või tagatis või samalaadne meede, mis on oma eesmärgilt samaväärsed või põhiolemuselt võrreldavad ning on kooskõlas riski iseloomu ja ulatusega;

f a)

isikuandmete töötlemisel kaitstakse eraelu puutumatuse põhiõigust kooskõlas liikmesriikide meetmetega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse sätted, eelkõige direktiividega 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ;

g b)

teiste liikmesriikide patsiente koheldakse võrdsetel alustel ravi osutava liikmesriigi elanikega, see põhimõte hõlmab ka ühenduse ja ravi osutava liikmesriigi õigusaktidega ettenähtud kaitset diskrimineerimise eest.

2.

Kõik liikmesriikide võetavad meetmed käesoleva artikli rakendamisel järgivad direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) ja direktiivi 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul) sätteid.

3.

Niivõrd kui see on piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise võimaldamiseks vajalik ja lähtudes kõrgetasemelisest tervisekaitsest, töötab komisjon koostöös liikmesriikidega välja Euroopa suunised, et lihtsustada lõigu 1 rakendamist.

Motivatsioon

Artiklis 5 käsitletakse samuti kindlustajariigi kohustusi.

Artikli 5 muutmine on põhjendatud esmajoones sellega, et tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamine ja osutamine on vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 152 liikmesriikide ainupädevuses.

Ettepanek, mille kohaselt riiklikud tervishoiusüsteemid peaksid täitma rea tingimusi (sealhulgas näiteks kvaliteedistandardite või kontrollsüsteemide kehtestamine), on komisjoni poolne sekkumine riiklikesse tervishoiusüsteemidesse ja seega Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 152 rikkumine.

Muudatusettepanek 11

Artikkel 6 – Mõisted – Taane d

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 6 –   Teises liikmesriigis osutatavad tervishoiuteenused

1.

Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata selle osutamise kohast.

2.

Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

Artikkel 6 –   Teises liikmesriigis osutatavad tervishoiuteenused

1.

Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis,. kui K kõnealune ravi peab kuulub ma hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Sellele lisandub tingimus, et kindlustajariigis ei ole võimalik ravi ilma põhjendamatu viivituseta osutada. Kindlustajariikgi pädev asutus tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustus- või tervishoiusüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata selle osutamise kohast.

2.

Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik gi pädev asutus kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

Motivatsioon

Direktiivi ettepaneku eesmärk on selgitada Euroopa Kohtu kohtuasjade põhjal, millised on patsientide õigused.

Fraasi „ilma põhjendamatu viivituseta” on kasutatud Euroopa Kohtu kohtuasjades (nt Watts ja Inizan), seetõttu tuleks seda kasutada ka direktiivi ettepanekus. Kohus on sätestanud, et ravi, mida osutatakse muus liikmesriigis kui riik, kus kindlustatud isiku sotsiaalkindlustusasutus on asutatud, on lubatud juhul, kui liikmesriik, kus patsient elab, ei suuda vajalikku ravi ilma põhjendamatu viivituseta osutada. Põhjendamatu viivituse mõistet tuleb tõlgendada kliiniliste kaalutluste alusel iga üksikjuhtumi puhul eraldi.

Teiste muudatusettepanekutega selgitatakse, et mitte liikmesriik, vaid vastav sotsiaalkindlustusasutus või -asutused peaksid kulud tasuma ning et hüvitamisele kuuluvad mitte üksnes riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid ka riiklikult rahastatavate tervishoiusüsteemide poolt tasutavad kulud.

Muudatusettepanek 12

Artikkel 6 – Lisada 3. ja 4. lõige:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Artikkel 6:   Teises liikmesriigis osutatavad tervishoiuteenused

1.

Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata selle osutamise kohast.

2.

Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

3.

Kindlustajariigil on õigus kehtestada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid saada soovivale patsiendile seoses tervishoiuteenuste osutamise ja tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega samasugused tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused, nagu ta kehtestaks samade või samalaadsete tervishoiuteenuste osutamise suhtes enda territooriumil, kui need nõuded ei ole diskrimineerivad ega takista isikute vaba liikumist.

4.

Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

5.

Kooskõlas liikmesriikide õigusaktidega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse õigusaktid, eelkõige direktiivid 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ, peab patsientidele, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, olema tagatud juurdepääs oma tervisekaardile.

Artikkel 6:   Teises liikmesriigis osutatavad tervishoiuteenused

1.

Kindlustajariik tagab kooskõlas käesoleva direktiivi, eelkõige artikli 7, 8 ja 9 sätetega, et kindlustatud isikud, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, võivad saada tervishoiuteenuseid teises liikmesriigis, kui kõnealune ravi kuulub hüvede hulka, mis on sätestatud kindlustajariigi õigusaktides ja millele kindlustatul on õigus. Kindlustajariik tasub kindlustatule kulud, mis kuuluksid hüvitamisele tema riiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis, kui samasuguseid või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Igal juhul on kindlustajariigi pädevuses määrata kindlaks tervishoiuteenused, mille eest tasutakse olenemata selle osutamise kohast.

2.

Teises liikmesriigis osutatava tervishoiuteenuse kulud tasub kindlustajariik kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega vähemalt samas ulatuses, nagu seda oleks tehtud juhul, kui sama või samalaadset tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigis, ületamata saadud tervishoiuteenuse tegelikku maksumust.

3.

Vastutavale raviosutajale hüvitatakse kõik seoses raviga tekkinud tegelikud kulud (täielikud kulud).

4.

Liikmesriigid võivad võtta meetmeid ravikulude maksmise lihtsustamiseks ja tagamiseks.

3. 5.

Kindlustajariigil on õigus kehtestada teises liikmesriigis tervishoiuteenuseid saada soovivale patsiendile seoses tervishoiuteenuste osutamise ja tervishoiuteenuste kulude hüvitamisega samasugused tingimused, abikõlblikkuse kriteeriumid ning õigus- ja haldusformaalsused, nagu ta kehtestaks samade või samalaadsete tervishoiuteenuste osutamise suhtes enda territooriumil, kui need nõuded ei ole diskrimineerivad ega takista isikute vaba liikumist.

4. 6.

Liikmesriikidel peab olema mehhanism nende kulude arvestamiseks, mis kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab kindlustatule teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste eest. Kõnealuse mehhanismi aluseks on eelnevalt teatavaks tehtud objektiivsed ja mittediskrimineerivad kriteeriumid ning selle mehhanismi kohaselt hüvitatakse kulud vähemalt samas ulatuses, nagu oleks tehtud juhul, kui samu või samalaadseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil.

5. 7.

Kooskõlas liikmesriikide õigusaktidega, millega on üle võetud isikuandmete kaitset käsitlevad ühenduse õigusaktid, eelkõige direktiivid 95/46/EÜ ja 2002/58/EÜ, peab patsientidele, kes sõidavad teise liikmesriiki eesmärgiga saada seal tervishoiuteenuseid või kes soovivad kasutada teises liikmesriigis osutatavaid tervishoiuteenuseid, olema tagatud juurdepääs oma tervisekaardile.

Motivatsioon

Direktiivi ettepanekus jäävad täielikult tähelepanu alt välja eeskirjad rahaliste hüvitiste kohta ravi osutavale liikmesriigile ning maksmise praktilised küsimused. Seepärast on direktiivi artiklile 6 uue lõike 3 lisamise eesmärk tagada ravi osutava liikmesriigi süsteemis rahaline stabiilsus ja varustuskindlus, sätestades, et ravi osutavale liikmesriigile hüvitatakse kõik raviga seotud kulud. Samuti viiakse sellega ellu arvamuse punktis 24 esitatud nõue. Uus lõige 4 peaks võimaldama liikmesriikidel otsustada ravikulude maksmise viisi üle või tagada tegelik maksmine.

Muudatusettepanek 13

Artikkel 8 – Haiglaravi ja eriarstiabi – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

1.

Käesoleva direktiivi kohaselt on teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise tähenduses haiglaravi:

a)

tervishoiuteenus, mis nõuab patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks.

b)

eriraviteenuste nimekirjas olev tervishoiuteenus, mis ei nõua patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks. Nimekirjas piirdutakse:

tervishoiuteenustega, mis nõuavad spetsiaalsete ja kulukate meditsiinilise infrastruktuuri või seadmete kasutamist või

tervishoiuteenustega, mis hõlmavad ravi, mis kujutab endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks.

2.

Kõnealuse nimekirja koostab komisjon ja ajakohastab seda võimalusel korrapäraselt. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

3.

Kindlustajariik võib kehtestada eellubade süsteemi teises liikmesriigis osutatud haiglaravi maksumuse hüvitamiseks enda sotsiaalkindlustussüsteemi poolt, kui täidetud on järgmised tingimused:

a)

kui tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, oleks ravikulud kaetud kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu;

b)

süsteemi eesmärk on tegeleda käesoleva artikli rakendamisest tingitud patsientide väljavooluga ja vältida, et see kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada:

i)

liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu ja/või

ii)

haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikmesriigi territooriumil.

4.

Eellubade süsteem peab piirduma kõnealuse mõju ärahoidmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ja see ei kujuta endast meelevaldse

5.

Liikmesriik teeb avalikkusele kättesaadavaks kogu asjaomase teabe vastavalt lõikele 3 kehtestatud eellubade süsteemi kohta.

1.

Käesoleva direktiivi kohaselt on teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise tähenduses haiglaravi:

a)

tervishoiuteenus, mis nõuab patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks.

b)

eriraviteenuste nimekirjas olev tervishoiuteenus, mis ei nõua patsiendi haiglasse paigutamist vähemalt üheks ööks. Nimekiri jas piirdutakse võib sisaldada:

tervishoiuteenusteidga, mis nõuavad spetsiaalsete ja kulukate meditsiinilise infrastruktuuri või seadmete kasutamist või

tervishoiuteenust eid ga, mis hõlmavad ravi, mis kujutab endast erilist ohtu patsiendi või elanikkonna jaoks.

c)

muud ravi, mille osutamine on haiguse iseloomu arvestades kõige mõttekam haiglas,

2.

Kõnealuse nimekirja koostab komisjon iga liikmesriik ja ajakohastab seda võimalusel korrapäraselt nii, et see vastab asjaomase liikmesriigi või mõnel juhul kohaliku või piirkondliku omavalitsuse tervishoiusüsteemile. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

3.

Kindlustajariik gil on võimalus võib kehtestada üldine eellubade süsteemi teises liikmesriigis osutatud haiglaravi maksumuse hüvitamiseks enda sotsiaalkindlustussüsteemi poolt, kui liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteem hüvitab antud ravi., kui täidetud on järgmised tingimused:

a)

kui tervishoiuteenust oleks osutatud kindlustajariigi territooriumil, oleks ravikulud kaetud kindlustajariigi sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu;

b)

süsteemi eesmärk on tegeleda käesoleva artikli rakendamisest tingitud patsientide väljavooluga ja vältida, et see kahjustab tõsiselt või võib tõenäoliselt tõsiselt kahjustada:

i)

liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu ja/või

ii)

haiglasektori planeerimist ja ratsionaliseerimist, mida tehakse haiglate ülekoormatuse, haiglateenuste osutamise tasakaalustamatuse ning logistiliste ja finantsressursside raiskamise vältimiseks, kõigile kättesaadava tasakaalustatud meditsiini- ja haiglateenuse säilitamist või ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist asjaomase liikmesriigi territooriumil.

4.

Eellubade süsteem peab piirduma patsientide õiguste kaitseks kõnealuse mõju ärahoidmiseks vajaliku ja proportsionaalsega ning tagama haiglateenuse kavandamise ja rahastamise; ja see ei kujuta endast meelevaldse diskrimineerimise vahendit.

5.

Teiste liikmesriikide patsientidele osutatav plaaniline ravi ei tohi piirata liikmesriigi võimalusi ja kohustusi ravida oma riigi kodanikke.

5. 6.

Liikmesriik teeb avalikkusele kättesaadavaks kogu asjaomase teabe vastavalt lõikele 3 kehtestatud eellubade süsteemi kohta

Motivatsioon

Ei ole võimalik koostada kõikehõlmavat ühist Euroopa nimekirja raviviisidest, mille puhul peaks osutama haiglaravi, kuna tervishoiusüsteemi korraldus on riigiti erinev.

Mis puudutab eellubade süsteemi (lõige 3), siis see on see vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 152. Piiriülese patsientide liikuvuse raames ravi saavad patsiendid moodustavad praegu kõigest murdosa patsientidest, kellele tervishoiuteenust osutatakse. Direktiivi vastuvõtmisel tuleks aga arvestada patsientide liikuvuse kasvuga ning seda eelkõige piirialadel ja mõningate raviviiside puhul, nagu näiteks plaaniline kirurgia.

Eeltoodut silmas pidades kutsub komitee üles korraldama haiglaravi üldiseid eelloa süsteeme nii, et liikmesriigid saaksid juhtida ja planeerida kogu tervishoiusüsteemi. Ravi osutavad liikmesriigid võivad seeläbi olla kindlamad, et nende poolt osutatud teenused hüvitatakse, kuna patsiendid saavad raviloa kindlustajariigist.

Lõpuks peaks eellubade süsteem aitama kaasa sellele, et patsiendid saaksid asjakohaseid ravipakkumisi ja et ravi oleks patsientidele vajalik ja kindel. Seeläbi antakse patsientidele kindlus, mis puudutab ravi teises ELi liikmesriigis, ja toetatakse asjakohast järelravi.

Lõpuks tuleks viidata ka veel vajadusele, et ravi osutavatel riikidel oleks võimalik ressursside puudumisel patsientidest loobuda. See on möödapääsmatu seoses riiklike tervishoiusüsteemide ohutuse ja planeeritavusega.

Muudatusettepanek 14

Artikkel 12 – Riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

1.

Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed.

2.

Kindlustajariigi riiklik kontaktpunkt teeb tihedat koostööd liikmesriigi teiste pädevate asutuste ja teiste liikmesriikide, eelkõige ravi osutava liikmesriigi kontaktpunktide ning komisjoniga, selleks et:

a)

patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenuste ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

b)

abistada patsiente nende õiguste kaitsmisel ja asjakohase heastamise taotlemisel, kui teises liikmesriigis kasutatud tervishoiuteenuste tagajärjel on tekkinud kahju; riiklik kontaktpunkt teavitab patsiente eelkõige võimalustest, mida on võimalik kasutada vaidluste lahendamiseks, aitab leida asjakohase kohtuvälise lahendusskeemi konkreetse juhtumi puhul ning abistab patsiente vajaduse korral nende vaidlusasjade jälgimisel;

c)

koguda üksikasjalikke andmeid vaidluste lahendamisega tegelevate riiklike kohtuväliste asutuste kohta ja aidata kaasa koostööle nende asutustega;

d)

edendada rahvusvahelise kohtuvälise lahendusskeemi arendamist piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisest tekkinud vaidluste lahendamiseks.

3.

Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vastu:

a)

käesolevas artiklis ettenähtud riiklike kontaktpunktide võrgustiku juhtimiseks vajalikud meetmed;

b)

võrgustiku raames kogutavate ja vahetatavate andmete laadi ja liigi;

c)

käesolevas artikli lõike 2 punktis a ettenähtud patsienditeabe suunised.

1.

Liikmesriigid määravad riiklikud piiriüleste tervishoiuteenuste kontaktpunktid ja edastavad komisjonile nende nimed ja kontaktandmed.

2.

Kindlustajariigi riiklik kontaktpunkt teeb tihedat koostööd liikmesriigi teiste pädevate asutustega ja teiste liikmesriikide, eelkõige ravi osutava liikmesriigi kontaktpunktide ning komisjoniga, selleks et:

a)

patsientidele esitada ja nende seas levitada teavet eelkõige nende õiguste kohta seoses piiriüleste tervishoiuteenustega. ning kvaliteedi- ja ohutustagatiste, isikuandmete kaitse, kaebuste esitamise menetluste ja heastamisvahenditega, mis on kättesaadavad teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste puhul, ning kohaldatavate tingimuste kohta;

b)

abistada patsiente nende õiguste kaitsmisel ja asjakohase heastamise taotlemisel, kui teises liikmesriigis kasutatud tervishoiuteenuste tagajärjel on tekkinud kahju; riiklik kontaktpunkt teavitab patsiente eelkõige võimalustest, mida on võimalik kasutada vaidluste lahendamiseks, aitab leida asjakohase kohtuvälise lahendusskeemi konkreetse juhtumi puhul ning abistab patsiente vajaduse korral nende vaidlusasjade jälgimisel;

c)

koguda üksikasjalikke andmeid vaidluste lahendamisega tegelevate riiklike kohtuväliste asutuste kohta ja aidata kaasa koostööle nende asutustega;

d)

edendada rahvusvahelise kohtuvälise lahendusskeemi arendamist piiriüleste tervishoiuteenuste osutamisest tekkinud vaidluste lahendamiseks.

3.

Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vastu:

a)

käesolevas artiklis ettenähtud riiklike kontaktpunktide võrgustiku juhtimiseks vajalikud meetmed;

b)

võrgustiku raames kogutavate ja vahetatavate andmete laadi ja liigi;

c)

käesolevas artikli lõike 2 punktis a ettenähtud patsienditeabe suunised.

Motivatsioon

Patsientide jaoks on otsustav, kas nendeni jõuab vajalik teave teiste ELi riikide ravipakkumiste kohta. Direktiivi ettepanekus liikmesriikidele pandav teavitamise kohustus on aga väga kaugeleulatuv, nii et tuleb arvestada, et seda on praktikas väga raske täita. Lisaks jääb selgusetuks, kui suured on riiklike kontaktpunktide õiguslikud kohustused seoses kohtuvälise lahendusskeemiga. Seepärast tuleb riiklike kontaktpunktide roll ja pädevused paremini välja töötada.

Muudatusettepanek 15

Artikkel 15 – Euroopa tugikeskuste võrgustikud – Tekst välja jätta:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

Liikmesriigid edendavad tervishoiuteenuste osutajate Euroopa tugikeskuste võrgustike arendamist. Kõnealused võrgustikud on alati avatud uutele tervishoiuteenuste osutajatele, kes soovivad nendega ühineda, tingimusel, et need tervishoiuteenuste osutajad täidavad kõik vajalikud tingimused ja kriteeriumid.

2.

Euroopa tugikeskuste võrgustike eesmärk on:

a)

aidata realiseerida Euroopa koostööpotentsiaali patsientidele osutatavate kõrgelt spetsialiseeritud tervishoiuteenuste ja tervishoiusüsteemide valdkonnas meditsiini ja tervishoiutehnoloogia uuendusi kasutades;

b)

aidata edendada kvaliteetsete ja kulutasuvate tervishoiuteenuste kättesaadavust patsientide jaoks, kelle tervislik seisund nõuab erilist ressursside ja asjatundlikkuse koondamist;

c)

suurendada nii palju kui võimalik ressursside kulutasuvat kasutamist, koondades neid vajadusel;

d)

aidata jagada teadmisi ja viia läbi tervishoiutöötajate koolitust;

e)

töötada välja kvaliteedi ja ohutuse võrdlusnäitajad ning aidata välja töötada ja levitada häid tavasid võrgustiku raames ja sellest väljaspool;

f)

aidata liikmesriikidel, kellel ei ole piisaval arvul teatava terviseprobleemiga patsiente või puudub tehnoloogia või asjatundlikkus, osutada täisvalikus kvaliteetseid, kõrgelt spetsialiseeritud teenuseid.

3.

Komisjon võtab vastu

a)

loetelu erikriteeriumide ja -tingimuste kohta, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama, kaasa arvatud Euroopa tugikeskuste võrgustikega ühineda soovivatelt tervishoiuteenuste osutajatelt nõutavad tingimused ja kriteeriumid, eelkõige kindlustamaks, et Euroopa tugikeskuste võrgustikud

i)

on piisavalt suutlikud, et diagnoosida, jälgida ja hallata patsiente vajaduse korral tõendatud heade tulemustega;

ii)

on piisavalt suutlikud ja aktiivsed, et osutada olulisi teenuseid ja säilitada osutatavate teenuste kvaliteeti;

iii)

on suutlikud andma ekspertnõuandeid, diagnoosima või diagnoosi kinnitama, välja töötama häid tavasid ja nendest kinni pidama ja rakendama tulemustele suunatud meetmeid ja kvaliteedikontrolli;

iv)

on suutelised multidistsiplinaarseks lähenemiseks;

v)

omavad kõrget ekspertteadmiste ja kogemuste taset, mida tõendavad trükised, stipendiumid või aunimetused, õppe- ja koolitustegevus;

vi)

annavad suure panuse teadustegevusse;

vii)

on kaasatud epidemioloogilisse järelevalvesse, näiteks registrid;

viii)

on tihedates sidemetes ja koostöös teiste ekspertkeskuste ja -võrgustikega riigi ja rahvusvahelisel tasandil ning suutelised võrgustikku moodustama;

ix)

on tihedates sidemetes ja koostöös patsiendiühendustega, kui sellised ühendused on olemas

b)

Euroopa tugikeskuste võrgustike asutamise korra.

4.

Lõikes 3 osutatud meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Liikmesriigid edendavad tervishoiuteenuste osutajate Euroopa tugikeskuste võrgustike arendamist. Kõnealused võrgustikud on alati avatud uutele tervishoiuteenuste osutajatele, kes soovivad nendega ühineda, tingimusel, et need tervishoiuteenuste osutajad täidavad kõik vajalikud tingimused ja kriteeriumid.

2.

Euroopa tugikeskuste võrgustike eesmärk on:

a)

aidata realiseerida Euroopa koostööpotentsiaali patsientidele osutatavate kõrgelt spetsialiseeritud tervishoiuteenuste ja tervishoiusüsteemide valdkonnas meditsiini ja tervishoiutehnoloogia uuendusi kasutades;

b)

aidata edendada kvaliteetsete ja kulutasuvate tervishoiuteenuste kättesaadavust patsientide jaoks, kelle tervislik seisund nõuab erilist ressursside ja asjatundlikkuse koondamist;

c)

suurendada nii palju kui võimalik ressursside kulutasuvat kasutamist, koondades neid vajadusel;

d)

aidata jagada teadmisi ja viia läbi tervishoiutöötajate koolitust;

e)

töötada välja kvaliteedi ja ohutuse võrdlusnäitajad ning aidata välja töötada ja levitada häid tavasid võrgustiku raames ja sellest väljaspool;

f)

aidata liikmesriikidel, kellel ei ole piisaval arvul teatava terviseprobleemiga patsiente või puudub tehnoloogia või asjatundlikkus, osutada täisvalikus kvaliteetseid, kõrgelt spetsialiseeritud teenuseid.

3.

Komisjon võtab vastu

a)

loetelu erikriteeriumide ja -tingimuste kohta, millele Euroopa tugikeskuste võrgustikud peavad vastama, kaasa arvatud Euroopa tugikeskuste võrgustikega ühineda soovivatelt tervishoiuteenuste osutajatelt nõutavad tingimused ja kriteeriumid, eelkõige kindlustamaks, et Euroopa tugikeskuste võrgustikud

i)

on piisavalt suutlikud, et diagnoosida, jälgida ja hallata patsiente vajaduse korral tõendatud heade tulemustega;

ii)

on piisavalt suutlikud ja aktiivsed, et osutada olulisi teenuseid ja säilitada osutatavate teenuste kvaliteeti;

iii)

on suutlikud andma ekspertnõuandeid, diagnoosima või diagnoosi kinnitama, välja töötama häid tavasid ja nendest kinni pidama ja rakendama tulemustele suunatud meetmeid ja kvaliteedikontrolli;

iv)

on suutelised multidistsiplinaarseks lähenemiseks;

v)

omavad kõrget ekspertteadmiste ja kogemuste taset, mida tõendavad trükised, stipendiumid või aunimetused, õppe- ja koolitustegevus;

vi)

annavad suure panuse teadustegevusse;

vii)

on kaasatud epidemioloogilisse järelevalvesse, näiteks registrid;

viii)

on tihedates sidemetes ja koostöös teiste ekspertkeskuste ja -võrgustikega riigi ja rahvusvahelisel tasandil ning suutelised võrgustikku moodustama;

ix)

on tihedates sidemetes ja koostöös patsiendiühendustega, kui sellised ühendused on olemas

b)

Euroopa tugikeskuste võrgustike asutamise korra.

4.

Lõikes 3 osutatud meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi elemente, võetakse vastu artikli 19 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetluse kohaselt.

Motivatsioon

Komitee toetab piiriülest koostööd ELis, kuna see loob liikmesriikidele lisaväärtust. Siiski ei ole vaja koostööd reglementeerida direktiiviga, kui tegu on ülimalt spetsiifilise raviga või tervishoiutehnoloogia haldamisega, kuna seeläbi pandaks liikmesriikidele õiguslik kohustus teha koostööd. Sellest vaatevinklist vaadatuna ei ole antud säte kooskõlas artiklis 1 sõnastatud eesmärkidega.

Muudatusettepanek 16

Artikkel 17 – Koostöö uute tervishoiutehnoloogiate juhtimise alal – Tekst välja jätta:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

1.

Liikmesriigid edendavad tervishoiutehnoloogiate hindamise eest vastutavaid riiklikke ametiasutusi või organeid ühendava võrgustiku arendamist ja toimimist.

2.

Tervishoiutehnoloogia hindamise võrgustiku eesmärk on

a)

toetada koostööd riiklike ametiasutuste või organite vahel;

b)

toetada objektiivse, usaldusväärse, õigeaegse, läbipaistva ja edastamiskõlbliku teabe koostamist tervishoiutehnoloogiate lühi- ja pikaajalise tõhususe kohta ning võimaldada kõnealuse teabe tõhusat vahetamist riiklike ametiasutuste või organite vahel.

3.

Liikmesriigid määravad lõikes 2 osutatud võrgustikus osalevad ametiasutused ja organid ning edastavad komisjonile kõnealuste ametiasutuste ja organite nimed ja kontaktandmed.

4.

Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vajalikud meetmed võrgustiku loomiseks ja juhtimiseks ning vahetatava teabe laadi ja liigi täpsustamiseks.

1.

Liikmesriigid edendavad tervishoiutehnoloogiate hindamise eest vastutavaid riiklikke ametiasutusi või organeid ühendava võrgustiku arendamist ja toimimist.

2.

Tervishoiutehnoloogia hindamise võrgustiku eesmärk on

a)

toetada koostööd riiklike ametiasutuste või organite vahel;

b)

toetada objektiivse, usaldusväärse, õigeaegse, läbipaistva ja edastamiskõlbliku teabe koostamist tervishoiutehnoloogiate lühi- ja pikaajalise tõhususe kohta ning võimaldada kõnealuse teabe tõhusat vahetamist riiklike ametiasutuste või organite vahel.

3.

Liikmesriigid määravad lõikes 2 osutatud võrgustikus osalevad ametiasutused ja organid ning edastavad komisjonile kõnealuste ametiasutuste ja organite nimed ja kontaktandmed.

4.

Komisjon võtab artikli 19 lõikes 2 sätestatud korras vajalikud meetmed võrgustiku loomiseks ja juhtimiseks ning vahetatava teabe laadi ja liigi täpsustamiseks.

Motivatsioon

Komitee toetab piiriülest koostööd ELis, kuna see loob liikmesriikidele lisaväärtust. Siiski ei ole vaja koostööd reglementeerida direktiiviga kui tegu on ülimalt spetsiifilise raviga või tervishoiutehnoloogia haldamisega, kuna seeläbi pandaks liikmesriikidele õiguslik kohustus teha koostööd. Sellest vaatevinklist vaadatuna ei ole antud säte kooskõlas artiklis 1 sõnastatud eesmärkidega.

Muudatusettepanek 17

Artikkel 18, lõige 1 – Andmete kogumine statistilistel ja järelevalve eesmärkidel – Muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek

Regioonide Komitee muudatusettepanek

1.

Liikmesriigid koguvad järelevalve eesmärgil statistilisi ja täiendavaid andmeid piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise, osutatud teenuste, osutajate ja patsientide, kulude ja tulemuste kohta. Nad koguvad kõnealuseid andmeid osana üldistest tervishoiuteenuste andmete kogumise süsteemidest kooskõlas liikmesriikide ja ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad statistika koostamist ja isikuandmete kaitset.

1.

Liikmesriigid koguvad järelevalve eesmärgil statistilisi ja täiendavaid andmeid piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise, osutatud teenuste, osutajate ja patsientide, kulude ja tulemuste kohta. Nad koguvad kõnealuseid andmeid üksnes osana üldistest tervishoiuteenuste andmete kogumise süsteemidest kooskõlas liikmesriikide ja ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad statistika koostamist ja isikuandmete kaitset.

Motivatsioon

Andmete piiriülene kogumine on tervitatav, ent seda tingimusel, et kokku korjatakse ja edastatakse juba kogutud andmed. Põhjuseks on see, et uute andmete kogumine võib olla palju ressursse nõudev töö. Kui kogutakse uusi andmeid, siis peab selleks kuluv aeg olema tasakaalus kogutud andmete kasu/mõjususega.

Brüssel, 12. veebruar 2009

Regioonide Komitee

president

Luc VAN DEN BRANDE


(1)  Aruanne subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku konsultatsioonide kohta teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius”, http://subsidiarity.cor.europa.eu