31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/1

1.1

Oma mitmetes arvamustes süsinikdioksiidiheite vähendamise teemal on komitee alati tugevalt toetanud komisjoni seadusandlikke algatusi, mille eesmärk on saavutada konkreetsed nähtavad eesmärgid seoses kasvuhoonegaaside heidete vähendamisega, mis oleks oluline panus kliimamuutuste vastasesse võitlusse.

1.2

Komitee nõustub kavandatud määruse eesmärkidega, millega soovitakse pidevalt vähendada süsinikdioksiidiheiteid, et saavutada 2012. aastaks heitkoguste sihttase 130 g/km sõidukite mootoritehnoloogia parandamise abil.

1.3

Lisaks sellele kutsub komitee kõiki sidusrühmi üles võtma kohustus saavutada 2012. aastaks sihttase 120 g/km tervikliku lähenemisviisi kaudu, mis on sätestatud komisjoni 7. veebruari 2007. aasta teatises, ning kutsub üles nõukogu ja Euroopa Parlamenti võtma viivitamatult vastu kõik menetluses olevad õigusaktid, mille eesmärk on vähendada kliimamuutust.

1.3.1

Komitee teeb komisjonile ettepaneku püstitada pikaajalised eesmärgid, nagu seda soovitab Euroopa Parlament: 2020. aastaks tuleb leida julgemaid lahendusi.

1.4

Eelkõige kutsub komitee üles võtma kiiresti vastu kavandatud direktiiv sõiduautodega seotud maksude kohta (KOM(2005) 261 lõplik) ning tõhustama direktiivi 1999/94/EMÜ süsinikdioksiidiheidete märgistamise kohta. Samuti palub ta komisjonil esitada ja kooskõlastada mootorsõidukite reklaamimise ja turustamise algatused, mille eesmärk on edendada kütusesäästlikumaid sõidukeid.

1.5

Autotööstuse eriõigusaktid tunduvad olevat õigustatud, arvestades vajadust liikuda edasi tööstusharu vabatahtlike kohustuste etapist, mis on osutunud ebapiisavaks seatud eesmärkide saavutamisel, kuigi on aidanud teha olulisi edusamme sõiduautode heitkoguste vähendamisel.

1.6

Kuigi komitee kiidab strateegia ja kavandatud lähenemisviisi heaks, nõuab ta meetmeid, mis on tõeliselt teostatavad, kuivõrd need loovad õige tasakaalu ühelt poolt olulise keskkonnaalase edu saavutamise ning teiselt poolt vajaduse vahel kindlustada töökohad 13 miljoni töötajaga tööstusharus ja säilitada täielikult Euroopa tootjate konkurentsivõime sektoris, mis on ELi majanduse jaoks kahtlemata strateegilise tähtsusega.

1.7

Komitee on nõus, et määrus on asjakohane õigusakt, kuna see tagab vahetu täitmise ning hoiab seega ära konkurentsimoonutused. Kavandatud meetmete tähtajad ja üksikasjad tuleb suuremal ühisel nõusolekul hoolikalt välja töötada, et säilitada ja tugevdada ELi tootjate konkurentsivõimet maailmaturul ning hoida ära kunstlike eeliste teke sektori eri segmentide hulgas.

1.8

Selleks teeb komitee ettepaneku, et komisjon kaaluks võimalust asendada praegune süsteem, mille kohaselt määratakse heitkoguste piirväärtused kindlaks üksnes sõiduki massi põhjal (nagu Jaapanis), ja võtta rohkem arvesse muid parameetreid, näiteks sõiduki jalajälg (teljevahe ja rööpme põhjal), mida juba kasutatakse kaubaveokite puhul USAs.

1.9

Komitee palub täiendavalt võtta arvesse lineaarse kõvera kallet (s.o tõusu protsenti), kuna see avaldab otsest mõju tootjate vahelisele koormuse jaotamisele. Komisjon on ise mõju hindamise kommenteeritud kokkuvõttes (SEK(2007) 1724) sedastanud: „Kui kõnealuseid kriteeriume kohaldada, siis viitab esialgne analüüs sellele, et nende tasakaalustamiseks tuleks praeguses etapis kaaluda kõvera tõusu suurusega 50 % kuni 80 %”, kinnitades seega selgelt vajadust palju parema mõju hindamise järele nii tundlikus küsimuses. Piirdumine 60 % suuruse tõusuga ei lahenda probleeme ja võib põhjustada vaidlust tootjatega, kes peavad otsust ebaõiglaseks ja tasakaalustamatuks. Komitee soovitab, et lõplik otsus, mis langetatakse kõike vajalikku arvesse võttes, ei tohi olla ei kasu ega kahju toov.

1.10

Teine aspekt, mis nõuab hoolikat kaalutlemist, on karistuste kehtestamine määruse artikli 7 alusel. Komitee nõustub sellise hoiatava lähenemisviisiga, ent on seisukohal, et ELi tootjad ei ole sellistest väga progresseeruvatest karistusest lähtuvalt võimelised ettenähtud aja jooksul oma tootmisahelaid uute piirangutega kohandama. Meetmed ei tundu olevat kooskõlas teiste sektorite jaoks kavandatud meetmetega, luues sisemise tasakaalustamatuse väike- ja keskmise suurusega sõidukite tootjate ning suurte sõidukite tootjate vahel, mõjutades palju enam esimesi neist.

1.11

Komitee arvates on need progresseeruvad karistused väga ranged ning need kanduvad edasi tarbijahindadele, suurendades ostja koormust ja põhjustades võimalikke konkurentsimoonutusi, mis aeglustab sõidukipargi uuendamist. Komitee palub komisjonil tagada, et sellest meetmest tulenevad mis tahes vahendid jääksid autotööstusesse, innustades rohkem saastavaid sõidukeid välja vahetama ja korraldama kampaaniaid, et tõsta teadlikkust CO2-heitkogustest kui ostmist mõjutavast tegurist ning panustades teadus- ja arendustööks vajalikesse tohututesse ressurssidesse.

1.12

Komitee leiab, et teadusuuringutel on otsustava mõju edusammudele, mida tööstusharu võib teha. Kuigi algetapis saab tulemusi saavutada olemasolevat tehnoloogiat kasutades, on mõistlik eeldada, et tulevikus on vaja „tehnoloogilist läbimurret võrreldes praegusega”, võttes kasutusele edasijõudnuma tehnoloogia.

1.13

Komitee arvates nõuab uurimisega tegelemine ulatuslikke ressursse ja kindlat pühendumist, alates vajadusest tagada käimasolevate algatuste kooskõlastamine liikmesriikide, ülikoolide ja tehnoloogia tippkeskuste eri tasanditel, julgustades samal ajal tootjaid otse osalema.

1.14

Seepärast leiab komitee, et spetsiaalse ühise tehnoloogilise algatuse loomine autotööstuse jaoks aitaks teadusringkondadel koonduda.

1.15

Komitee leiab, et mõju hindamine ei ole piisavalt ulatuslik, nagu kinnitas ka mõjuhindamiskomitee ise. Dokumendis SEK(2007) 1725 palub mõjuhindamiskomitee selgitada võimalikke mõjusid sihttasemete saavutamisele ning selgitada erinevusi TREMOVE ja eelanalüüsi tulemuste vahel. Ta lisab, et on vaja täiendavat analüüsi teatavate tundlike muutujate kohta, nagu kütusehinnad ja autoparkide kaalu autonoomne suurenemine. Lisaks tuleks täiendavalt hinnata piirkondlikku mõju, eelkõige tööhõivele, autotööstuse tarnijatele ja konkurentsivõimele välisturgudel.

1.16

Kui selline laiaulatuslik strateegia peaks õnnestuma, on komitee arvates vaja sobivaid meetmeid, et toetada ja kaitsta Euroopa olemasolevat tööstusstruktuuri, eesmärgiga tagada konkurentsivõime praegune tase või seda isegi tõsta, säilitades samal ajal tööstusharus kvaliteetsed töökohad. Komitee soovitab järkjärgulist kasutuselevõttu, mille tagamiseks tuleb 2012. aastaks saavutada vähemalt 80 % lõppeesmärgist ning edasine kasv peab tagama sihile jõudmise aastal 2015.

1.17

Oluline tegur keskkonnaeesmärkide saavutamisel ja konkurentsivõime tagamisel on heitkoguste piirangute range kohaldamine kõigile väljaspool ELi toodetud ja Euroopas müüdavatele sõidukitele. Piirangud kehtiksid imporditud sõidukitele.

1.18

Kuna kõnealune ettepanek on üksnes tervet transpordisektorit hõlmava keskkonnaküsimuste käsitlemise protsessi algus, palub komitee komisjonil koostada kiiresti uued õigusnormid süsinikdioksiidiheidete piiramiseks kergete kaubaveokite, raskeveokite ja kaherattaliste sõidukite puhul ning sellest tulenevalt koguma asjaomaseid andmeid nende kõigi heidete kohta.

1.19

Komitee usub, et kuigi autotööstuse puhul on valdkondlik poliitika tõeliselt oluline, ei esinda see kõiki meie laiemaid kohustusi seoses üldise transpordipoliitikaga. Sellegipoolest on see oluline märk neist kohustustest, aidates suunata tervet tööstusharu keskkonnaeesmärkide poole, mille poole pürgivad juba teised ELi tööstussektorid.

1.20

Komitee loodab, et kavandatud valdkondlikke meetmeid täiendab transpordinõudlusele keskendunud tegevus. On oluline jätkata ranget poliitikat, mille eesmärk on veelgi suurem üleminek maanteetranspordilt muudele transpordiviisidele, mis tekitavad vähem kasvuhoonegaaside heiteid, näiteks raudtee-, siseveetee- ja ühistransport (võimaluse korral väga väikeste heitkogustega).

1.21

Komitee ei ole nõus määruse artikli 9 kohaselt ajutise erandiga praeguse ettepaneku kohaselt, kuna see tähendaks tootjate selgelt ebavõrdset kohtlemist. Komitee arvates on oluline vältida võimalikke konkurentsimoonutusi põhjustava igasuguse õigusliku eelise sätestamist.

1.22

Komitee teeb ettepaneku töötada välja CO2 arvutamise mudel, millesse on kaasatud kõik autotööstusest pärinevad heited. CO2 jalajälje arvestamisel peab aluseks olema sõidukite kogu kasutusiga.

1.23

Selle eesmärgi saavutamiseks peame algatama arutelu elustiilide üle — see on teema, mille kohta komitee hiljuti arvamuse koostas. Laialt on levinud arusaam, et kui erasõidukite arv ja suurus jätkuvalt kasvavad ning edaspidigi luuakse eeliseid suures koguses kasvuhoonegaase ja NOx-heiteid tekitavatele kaubaveokitele, ei saavutata eesmärki vähendada CO2 heitkoguseid 20 % võrra. Sellega ei või ega tohi leppida.

2.1

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooniga, mis Euroopa Ühenduse nimel kiideti heaks nõukogu 15. detsembri 1993. aasta otsusega 94/69/EÜ, palutakse kõigil osapooltel koostada ja rakendada kliimamuutuste leevendamise programmid.

2.2

Komisjon töötas sellest tulenevalt järk-järgult välja mitu seadusandlikku meedet, mis kulmineerusid jaanuaris 2007, kui EL tegi rahvusvaheliste läbirääkimiste raames ettepaneku vähendada arenenud riikides kasvuhoonegaaside heiteid 30 % (võrreldes 1990. aasta tasemetega) ning 2020. aastaks 20 %. Need eesmärgid jõustati seejärel nõukogu ja Euroopa Parlamendi poolt.

2.3

Eri sektorite analüüs näitab, et kuigi üldine kasvuhoonegaaside heitkogus langes ligikaudu 5 % ajavahemikul 1990–2004, kasvasid maanteetranspordisektori süsinikdioksiidiheited samal ajavahemikul 26 %.

2.4

Seda arvestades on vaja eraldi õigusakte, et viia maanteetranspordisektor taas kooskõlla üldise suundumusega vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. See tähendab, et on kiiresti vaja meetmeid sõiduautode kohta, kuna need tekitavad 12 % süsinikdioksiidi koguheitest (peamine kasvuhoonegaas) ELis.

2.5

Kuigi autotööstuses on tehtud märkimisväärseid tehnoloogilisi edusamme, mis on tänu kütusesäästlikkuse suurenemisele toonud kaasa süsinikdioksiidiheite 12,4 %-se vähenemise ajavahemikul 1995–2004, on transpordinõudluse pidev tõus ja sõidukite suuruse jätkuv kasv selle säästu täielikult kaotanud ning toonud kaasa kasvuhoonegaaside koguheite üldise suurenemise transpordisektoris.

2.6

Seega ei ole ilma erialgatusteta eriti tõenäoline, et EL suudab saavutada oma sihttaseme viia uue autopargi keskmine süsinikdioksiidiheide 120g/km tasemele.

3.1

Ühenduse strateegia süsinikdioksiidiheite vähendamiseks hakkas kujunema 1995. aastal. See põhines kolmel teguril:

3.2

1998. aastal võttis Euroopa autotootjate ühendus (ACEA) endale kohustuse vähendada 2008. aastaks uute autode keskmist heitkoguste taset 140 g-ni CO2/km ning Jaapani autotootjate ühendus (JAMA) ja Korea autotootjate ühendus (KAMA) võtsid kohustuse vähendada 2009. aastaks keskmist heitkoguste taset 140 g-ni CO2/km.

3.3

Komisjon tunnustas neid kohustusi oma soovitustega 1999/125/EÜ (ACEA vabatahtliku kokkuleppe kohta), 2000/303/EÜ (KAMA vabatahtliku kokkuleppe kohta) ja 2000/304/EÜ (JAMA vabatahtliku kokkuleppe kohta). Heitkoguste seire küsimuses võttis EL vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse 1753/2000/EÜ, millega kehtestatakse uute sõiduautode keskmiste süsinikdioksiidi heitkoguste seire kava.

3.4

7. veebruaril 2007 võttis komisjon vastu kaks paralleelset teatist autotööstuse kohta:

3.5

Kõnealustes teatistes tutvustati edusamme, mis on tehtud, et saavutada 2008.–2009. aastal sihttase 140 g CO2/km, ent järeldati, et ilma muude meetmeteta on võimatu saavutada sihttase 120 g CO2/km uue autopargi puhul.

3.6

Mõlemates teatistes kinnitati tervikliku lähenemisviisi vajadust kahes küsimuses:

3.7

Komisjon märkis neis teatistes, et uue autopargi keskmise sihttaseme puhul tuleks arvestada järgmisi tegureid:

3.8

Nii konkurentsivõime nõukogu kui ka transpordinõukogu poolt esitatud ja jõustatud raamistik tugineb sellele, et kõik autotootjad suurendavad oma pingutusi, et toota ökoloogilisemaid autosid, püüdes samal ajal saavutada maksimaalset kulutõhusust.

3.9

See tähendab, et süsinikdioksiidiheidete vähendamine tuleb saavutada kõiki osapooli kaasava tervikliku lähenemisviisi kaudu. Seega on vaja eesmärgi saavutamisele suunatud õigusakti ettepanekut, säilitades samal ajal autotööstuse ülemaailmse konkurentsivõime.

4.1

Kavandatud määruse (KOM(2007) 856) eesmärk on „vähendada väikesõidukite süsinikdioksiidiheidet” ning astuda samme, et saavutada 2012. aastaks sihttase 130 g/km. Määrust kohaldatakse direktiivi 2007/46/EÜ II lisas määratletud M1 kategooria mootorsõidukite suhtes ja sõidukite suhtes, millele laiendatakse tüübikinnitust määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 2 lõike 2 kohaselt ja mis registreeritakse ühenduses esmakordselt ja mis ei ole varem olnud registreeritud väljaspool ühendust.

4.2

See ettepanek moodustab osa terviklikust lähenemisviisist, mille tulemus peaks olema heitkoguste keskmise taseme täiendav alandamine 10 g CO2/km võrra, et saavutada teatises KOM(2007) 19 (lõplik) sätestatud ühenduse lõppeesmärk — 120 g CO2/km.

4.3

Süsinikdioksiidiheidete tasemete kehtestamisel võetakse määruses arvesse:

4.4

Esitatud määruse eesmärk on ka:

4.5

Komisjon märgib, et määrus on kooskõlas ELi teiste eesmärkide ja poliitikaga ning on Euroopa kliimamuutuse programmi alusel loodud eritöörühma (CARS 21 rühm) ulatusliku konsulteerimise ja töö tulemus, millesse on otse kaasatud kõik sidusrühmad.

4.6

Õiguslik alus. EÜ asutamislepingu artiklit 95 käsitletakse asjakohase õigusliku alusena, et tagada kõigile ettevõtjatele võrdsed võimalused ning tervise ja keskkonna kaitse kõrge tase.

4.7

Subsidiaarsus ja proportsionaalsus. Ettepanek vastab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele, kuna, isegi kuigi see ei kuulu ühenduse ainupädevusse, hoiab see ära siseturu toimimise tõkete tekke, ning ühenduse tasandil seadusandlike meetmete vastuvõtmine lihtsustab tegevust, et saavutada sõiduautode kliimamuutuse mõju ühtlustatud vähenemine.

4.8

Õigusakti valik. Komisjoni arvates on määrus kõige asjakohasem õigusakt, et tagada vastuvõetud sätete vahetu täitmine, hoides ära konkurentsi moonutusi, mis võivad kahjustada siseturgu.

4.9

Seire. Andmeid uute sõiduautode süsinikdioksiidiheidete kohta, mida mõõdetakse ühtlustatult vastavalt määruses (EÜ) nr 715/2007 sätestatud metoodikale, peavad koguma liikmesriigid ning need tuleb esitada komisjonile artiklis 6 sätestatud korras.

4.10

Vastavustunnistus. Tootjad peavad direktiivi 2007/46/EÜ kohaselt igale uuele sõiduautole väljastama vastavustunnistuse. Liikmesriigid lubavad uue sõiduauto registreerimist ja kasutuselevõttu ainult sellise tunnistuse esitamisel (välja arvatud määruse artiklis 9 sätestatud erandid).

4.11

Ülemääraste heitkoguste maks. Kavandatud määruse artikli 7 kohaselt kehtestatakse alates 2012. aastast ülemääraste heitkoguste maks selliste tootjate suhtes või ühendatud autopargi puhul autopargi haldaja suhtes, kelle heitkogused ületavad teatava sihttaseme. Maksu summa suureneb märkimisväärselt pärast 2012. aastat ning kogutud summasid käsitletakse ELi eelarve tuluna.

5.1

24. oktoobri 2007. aasta resolutsioonis tervitas Euroopa Parlament komisjoni strateegiat, ent tegi ettepaneku kehtestada alates 2011. aastast heitkoguste sihttasemed, tagamaks, et ainuüksi sõidukite tehnilise täiustamise abil väheneb heitkogus 2015. aastaks tasemeni 125 g CO2/km. Parlament rõhutas, et pikemaajalisi eesmärke arvesse võttes tuleb astuda ka järgmine samm: saavutada 2020. aastaks heitkogus 95 g CO2/km ja aastaks 2025 võib-olla isegi 70 g CO2/km tingimusel, et need sihttasemed kinnitatakse või vaadatakse läbi hiljemalt 2016. aastal.

6.1

Tarbijate käitumine on eriti oluline autode süsinikdioksiidiheite edukal vähendamisel. Komisjon on alustanud ettevalmistustöödega muuta direktiivi 1999/94/EÜ, milles käsitletakse kütusesäästuga ja süsinikdioksiidi heitmetega seotud andmete tarbijale kättesaadavust uute sõiduautode turustamisel eesmärgiga suurendada autokasutajate panust püstitatud eesmärkide saavutamisse.

7.1

Nagu varasemateski arvamustes komisjoni ettepanekute kohta vähendada süsinikdioksiidiheiteid, kinnitab komitee taas oma toetust ELi algatustele, mille eesmärk on saavutada erieesmärgid kasvuhoonegaaside heidete vähendamise kohta, mis on oluline aspekt kliimamuutuse vastases võitluses.

7.2

Komitee nõustub kavandatud määruse eesmärkidega allpool sätestatud märkuste korral. Ta kutsub üles nõukogu ja Euroopa Parlamenti võtma järk-järgult vastu kõik menetluses olevad õigusaktid, mille eesmärk on vähendada kliimamuutust.

7.3

Komitee kutsub ELi institutsioone üles võtma kiiresti vastu direktiivi sõiduautodega seotud maksude kohta (KOM(2005) 261 lõplik), mis aitaks hoogustada eesmärgile jõudmise protsessi, innustades ettevõtteid tegema suuremaid jõupingutusi. Lisaks kutsub komitee institutsioone üles parandama viivitamatult direktiivi 1999/94/EMÜ süsinikdioksiidiheidete märgistamise kohta ning esitama ja kooskõlastama algatused mootorsõidukite reklaamimise ja turustamise kohta. Need peaks hõlmama meetmeid, et edendada kütusesäästlikumaid sõidukeid ja keelata enim saastavate sõidukite reklaam.

7.4

Komitee toetab EÜ asutamislepingu artikli 95 valimist esitatud määruse õiguslikuks aluseks, kuna see sobib hästi selleks, et tagada kõigile ettevõtjatele võrdsed võimalused ning tervise ja keskkonna kaitse kõrge tase.

7.5

Komitee on nõus, et määrus on asjakohane õigusakt, kuna see tagab vahetu täitmise ning hoiab ära konkurentsi moonutused. Selline valik tundub vajalik, kuna tööstusharu vabatahtlikud kohustused on osutunud ebapiisavaks seatud sihttasemete saavutamisel, kuigi on aidanud vähendada sõiduautode heitkoguseid.

7.6

Komitee kiidab heaks ettepaneku piirata heitkoguseid tasemeni 130 g CO2/km sõidukite mootoritehnoloogia parandamise abil, kuid avaldab kahetsust, et algse ambitsioonika sihttaseme 120 g CO2/km saavutamine 2012. aastaks ei tundu enam realistlik. Komitee tunnustab komisjoni ettepanekut saavutada sihttase 120 g/km muul viisil, ühtlustatud lähenemisviisi kaudu, mis hõlmab paremaid standardeid rehvidele, tarbijate teadlikkuse tõstmist, stiimuleid keskkonnasäästlikuks sõidustiiliks (1) ja eelkõige biokütuste laialdasemat kasutamist. Arvestades üha suuremaid kahtlusi selles osas, kuivõrd realistlik ja soovitav on sihttaseme saavutamine biokütuste kasutamiseks transpordisektoris, ei pea komitee seda rahuldavaks alternatiiviks.

7.7

Komitee soovitab seepärast komisjonil seada autotööstusele uued sihttasemed, et vähendada järgnevatel aastatel sõidukite põhjustatavat süsinikukogust. Komitee leiab, et järk-järgult rangemate eesmärkide kehtestamine järgmisteks aastateks annaks selge signaali neil aastatel kasutatava standardi kohta ja võimaldama Euroopa tööstusel oma tootmiskavasid vastavalt kohandada.

7.8

Komitee leiab, et selle eesmärgi saavutamine tähistaks autotööstuse olulist panust transpordisektori kasvuhoonegaasiheidete vastasesse võitlusse, kuna selle aja jooksul saavutataks 400 miljoni tonni suurune süsinikdioksiidiheidete vähenemine.

7.9

Komitee usub, et võtmetegur nii praeguste kui ka pikaajaliste eesmärkide saavutamisel on märkimisväärne investeerimine teadus- ja arendustegevusse. See peaks olema suunatud liikmesriikide, ülikoolide ja tööstusharuga seotud kõigi tehnoloogia tippkeskuste käimasolevate algatuste sobitamisele ja kooskõlastamisele ning hõlmama tootjate otsese osalemise.

7.9.1

Komitee juhib komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu vajadusele sissetulekutoetuse meetmete sisseviimise järele — muu hulgas maksusoodustuste abil — suurtele peredele, kes ei saa vältida suurte sõidukite kasutamist. Samuti tuleks võtta arvesse olukorda Ida-Euroopa turgudel, kus sõidukite keskmine kasutusaeg on väga pikk ja kus müüakse rohkem väga saastavaid pruugitud autosid. Tuleks leida viise, kuidas erisätete abil stimuleerida kasutatud sõidukite väljavahetamist nendes riikides. Kahtlemata ei saa heidete üldisest vähenemisest kasu riigid, kus sissetulek elaniku kohta on väiksem, kuna nende riikide elanikud ei saa endale võimaldada uut tõhusamat sõidukit, sest see maksab tõenäoliselt rohkem.

7.10

Tundub olevat selge, et kuigi lähema paari aasta jooksul saab saavutada mõistlikke tulemusi olemasolevaid tehnoloogiaid kasutades, tekib edaspidi vajadus kaaluda „tehnoloogilist läbimurret võrreldes praegusega”, võttes kasutusele edasijõudnuma tehnoloogia.

7.11

Seepärast leiab komitee, et ühise tehnoloogilise algatuse loomine aitaks teadusringkondadel koonduda. Seda võiks kaasrahastada suurema ELi eelarveeraldisega, millega kaasneks tootjate poolne rahastamine, nagu on hiljuti teinud ettepaneku sellised olulised sektorid nagu vesiniku- ja kütuseelementide, lennunduse ja õhutranspordi, uuendusliku meditsiini, IT-süsteemide ja nanoelektroonika sektor.

7.12

Komitee toetab eesmärkide mitte täitmisel karistuste kehtestamist 2012. aastast, nagu on sätestatud määruse artiklis 7, ja nõustub sellise hoiatava lähenemisviisiga, ent arvab, et need vahendid suunata meetmetesse, mis teenivad autotööstuse huve, nagu näiteks

7.13

Komitee kahtleb, kas need meetmed ja nende väga progresseeruv laad on kooskõlas ELi tootjate suutlikkusega kohandada oma tootmisahelaid uute piirangutega. Karistused, mis väga tõenäoliselt kanduvad edasi tarbijahindadesse, tunduvad eriti kõrged ning võivad moonutada konkurentsi ning tegelikult karistada sektorit teiste sektorite suhtes. Tuleb leida lahendus, kuidas koormat ühtlustada, võttes arvesse süsinikdioksiidiheidete kärpimisega seotud teistele sektoritele langevaid keskmiseid kulutusi.

7.14

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon kaaluks võimalust asendada praegune süsteem, mille kohaselt määratakse heitkoguste piirväärtused kindlaks üksnes sõiduki massi põhjal, süsteemiga, mis põhineb muudel parameetritel, näiteks sõiduki jalajäljel (auto jalajälje arvutamiseks korrutatakse teljevahe rööpmega).

7.15

Lineaarse kõvera kalle (s.o tõusu protsent) mõjutab koormuse jaotamist tootjate vahel ja keskkonnatulemuse kindlust. Mida lähemal on tõus sajale, seda kergem on raskemate autode tootjate koormus ja vastupidi, mida lähemal on tõus nullile, seda suurem on eesmärkide saavutamisel lasuv koorem (80 % suurune tõus annab 6 g heite ülejäägi, 20 % suurune tõus aga üksnes 1,5 g heite ülejäägi). Komisjon viitab 60 % tõusule (ülejääk 4,6 g). Komitee teeb komisjonile ettepaneku oma ettepanekut veel arutada, et olla täiesti kindel, et määrus ei sea ühtegi ELi ettevõtet soodsasse või ebasoodsasse olukorda.

7.16

Kui komisjon ei soovi massil põhinevast lähenemisest loobuda, ei ole mõttekas 2010. aastal tõusu läbi vaadata, kuna massi suurenemine võetakse arvesse alates 2013. aastast.

7.17

Komitee palub komisjonil koostada kiiresti uued õigusnormid süsinikdioksiidiheidete piiramiseks kergete kaubaveokite, raskeveokite ja kaherattaliste sõidukite puhul. Selleks on vaja kinnitatud andmeid tegelike heidete kohta.

7.18

Lisaks väga olulisele keskkonnakaitse teemale palub komitee komisjonil võtta nõuetekohaselt arvesse selle keerulise protsessi võimalikke mõjusid 13 miljonile töötajale, kes hetkel autotööstuses töötavad. Kui Euroopa veoautode tootjad toodaksid tõhusamaid sõidukeid, oleks neil konkurentsieelis ja nad edendaksid ka tööhõivet ELis, arvestades üha kõrgemaid naftahindu ja seda, et tarbijad tahavad kulutada kütusele vähem.

7.19

Komitee arvates on vaja sobivaid ja praktilisi toetusmeetmeid uute, uuenduslikke ja tõhusate tehnoloogiate uurimiseks, et säilitada või isegi tõsta Euroopa autotööstuse konkurentsivõimet ja nende pakutavate töökohtade kvaliteeti.

7.20

Komitee usub, et oluline tegur selles protsessis on heitkoguste piirangute täielik ja range kohaldamine kõigi Euroopas müüdavate ja väljaspool ELi toodetud sõidukite suhtes. Piiranguid arvutatakse impordi alusel.

7.21

Komitee arvab, et 2010. aastaks koostatav arenguaruanne on peamine võimalus kogu strateegia hindamiseks. Seetõttu palub ta end kaasata perioodilistesse hindamistesse, et oleks võimalik avaldada oma arvamust.

7.22

Komitee arvab, et mõju hindamine ei ole piisavalt ulatuslik. Mõjuhindamiskomitee arvamuses paluti selgitada teatavaid põhipunkte, arvestades selle küsimuse olulisust.

7.23

Mõjuhindamiskomitee soovitused, mis on sätestatud dokumendis SEK(2007) 1725, on järgmised: selgitada toimet autopargi koostisele ja mõju, mida see võib avaldada eesmärkide saavutamisele, ning selgitada võimalikke erinevusi TREMOVE (2) ja eelanalüüsi tulemuste vahel; viia läbi teatavate näitajate (näiteks kütusehinnad või kaalu autonoomne suurenemine) tundlikkusanalüüs; hinnata piirkondlikku mõju, eelkõige seoses tööhõivega; ning vaadelda mõjusid autotööstuse tarnijatele ja konkurentsivõimele välisturgudel. Komitee on nõus nende ettepanekutega ning loodab, et mõjuanalüüsi laiendatakse vastavalt.

7.24

Koos kavandatud meetmetega rõhutab komitee vajadust tugevdada transpordinõudluse vähendamisele suunatud poliitikat, tagades veelgi suurema ülemineku maanteetranspordilt muudele transpordiviisidele, mis tekitavad vähem kasvuhoonegaaside heiteid, näiteks raudtee-, siseveetee- ja ühistransport.

7.25

Komitee ei ole nõus määruse artikli 9 kohaselt kavandatava ajutise erandiga. Praeguses sõnastuses on see vastuolus ettevõtete võrdse kohtlemise põhimõttega ja tekitab konkurentsimoonutusi sarnaste omadustega sarnaste toodete suhtes kõnealuses konkreetses turusegmendis. Komitee on arvamusel, et erand tuleks teha kõigile tootjatele (sõltumata sellest, kas nad on teise tootjaga seotud), kes konkureerivad samas turusegmendis, mis on igal juhul väike 0,2 %.

7.26

Komitee teeb komisjonile ettepaneku püstitada pikaajalised eesmärgid, nagu seda soovitab Euroopa Parlament: 2020. aastaks tuleb leida julgemaid lahendusi, pöörates põhitähelepanu nende teostatavusele. Oluline on jätkuvalt vähendada heiteid, andes selgelt märku meie kavatsusest valitud suunale kindlaks jääda.

7.27

Komitee teeb ettepaneku töötada välja CO2 arvutamise mudel, millesse on kaasatud kõik autotööstusest pärinevad heited. Osades riikides näiteks tuuakse paljud autoosad sisse väga kaugetest kohtadest, suurendades seega koguheiteid iga toodetud auto kohta juba enne auto kasutuselevõttu. CO2 jalajälje arvestamisel peab aluseks olema sõidukite kogu kasutusiga, sh lammutamiseks vajalik CO2.

7.28

Mitmes hiljutises arvamuses on komitee innustanud komisjoni algatama arutelu elustiilide üle. Kuigi komitee nõustub kavandatud eesmärkidega, märgib ta, et kui praegune erasõidukite ja maanteetranspordi sõidukite ning muude suures koguses kasvuhoonegaaside heiteid ja NOx-heiteid põhjustavate transpordiviiside kasv jätkub ning kui komisjoni kasvu prognoosid realiseeruvad, siis on võimatu saavutada CO2 heite 20 %-lise vähendamise eesmärk, mis on esitatud komisjoni viimastes ettepanekutes.

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/8

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni algatust vaadata läbi mänguasjade ohutuse direktiiv, kuigi see toimub üsna hilja ja ei ole piisavalt ambitsioonikas.

1.2

Komitee märgib, et mõjuhinnang, millel algatus põhineb, pärineb 2004. aastast ning selles ei võetud arvesse kõiki praeguseid ELi liikmesriike.

1.3

Viimase RAPEXi aruande (2007) kohaselt on mänguasjadega seotud hoiatusteated sagenenud ning seetõttu on komitee üllatunud, et mõjuhinnangus ei esitata veenvaid järeldusi seose kohta praegu kehtiva direktiivi ning lastel mänguasjadega juhtuvate õnnetuste vahel ega tunnistata ka teadmiste puudumist mõju kohta, mis kõnealusel ettepanekul on mänguasjadega seotud õnnetuste arvule ja raskusele tulevikus. See peaks olema käesoleva algatuse keskne eesmärk ja selle koostamise peamine põhjus.

1.4

Kuna komisjon tunnistab, et puuduvad usaldusväärsed ja kindlad andmed mänguasjade põhjustatud õnnetuste kohta ELis, soovitab komitee, et komisjon töötaks koostöös liikmesriikide pädevate asutustega välja sobiva süsteemi statistika kogumiseks selliste õnnetuste kohta. See süsteem peaks olema vähemalt sama ulatuslik kui praegu mõnes õigussüsteemis kehtiv süsteem ning kättesaadav kõigile tootmis- ja turustusahelas osalejatele, et õnnetusi ära hoida (1).

1.5

Komitee leiab, et kõnealuse ettepaneku õiguslik alus peaks olema asutamislepingu artikkel 153, mitte ainult artikkel 95, sest eesmärk lapsi tõhusalt kaitsta on olulisem mänguasjade piiriülese kaubanduse lihtsustamisest.

1.6

Samuti leiab komitee, et arvestades kõnealuse uue õigusakti ettepaneku kohaldamisala ja iseloomu, kogemusi praeguse direktiivi rakendamisel mitmetes liikmesriikides ning asjaolu, et otsustatud on täieliku ühtlustamise kasuks, oleks kõige sobivam õigusakt direktiivi asemel määrus.

1.7

Komitee kiidab heaks ettepaneku tehniliselt ja õiguslikult sidusa ja hästi struktureeritud vormi ning üldiselt pooldab esitatud uuendusmeetmeid, mis hõlmavad järgmist:

1.8

Komitee väljendab aga kahetsust, et mitmed väga olulised aspektid on välja jäetud või neid on käsitletud ebapiisavalt. Kõnealused aspektid on järgmised:

1.9

Seetõttu kutsub komitee komisjoni tungivalt üles vaatama ettepanek läbi vastavalt käesolevas arvamuses soovitatule, et muuta see usaldusväärsemaks, tagades sel viisil tõhusalt laste kaitse ja ohutuse mänguasjade kasutamisel.

1.10

Komitee kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu võtma arvesse käesolevas arvamuses esitatud soovitusi ja ettepanekuid ning integreerima need õigusloome protsessi, mis viib uue direktiivi vastuvõtmiseni.

2.1

Komisjon teatas kavatsusest rakendada õiguslikke meetmeid mänguasjade ohutuse valdkonnas esmakordselt 1970-ndatel aastatel, esitades mitmed ettepanekud, mis hiljem poliitilise üksmeele puudumise tõttu tagasi võeti. Lõpuks, enne nõukogu 23. juuni 1986. aasta resolutsiooni tarbijakaitse ja -ohutuse kohta (2), viidati komisjoni uues ettepanekus üksmeelsemalt vajadusele ühtlustada Euroopa tasandil mänguasjade määratlust, tootmisnorme, peamisi ohutusnõudeid, turustamistingimusi ja garantiisid, et lapsed võiksid mänguasju ohutult kasutada.

2.2

Sel ajal avaldatud 3. mai 1988. aasta direktiiv 88/378/EÜ (3) on üks esimesi õiguslikke algatusi, milles järgiti uut, nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsioonil (4) põhinevat lähenemisviisi tehnilise ühtlustamise ja standardiseerimise vallas.

2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostas kohustusliku konsulteerimise raames kõnealuse direktiivi ettepaneku (5) kohta arvamuse, milles tervitati ettepanekut, ent väljendati kahetsust pika viivitamise üle selle koostamisel. Põhinedes eeldusel, et kõik mänguasjad peavad olema usaldusväärsed ja et lapsed on ohualtid ja vajavad erilist kaitset, rõhutati arvamuses, et mänguasjade ohutust tuleks käsitleda ulatuslikuma reguleerimisalaga tootevastutusalases direktiivis (6).

2.4

1988. aasta direktiivi täiendati mitmete parandustega (7), seda muudeti põhjalikult 22. juuli 1993. aasta direktiiviga 93/68/EMÜ (8) ning selle rakendamise kohta koostas komisjon teatise (9).

2.5

1992. ja 2001. aastal võeti vastu ja avaldati kaks üldise tooteohutuse teemalist direktiivi, kus käsitleti mänguasjade ohutust üldiselt (10). Hilisemas direktiivis rõhutati eraldi asutamislepingusse tehtud muudatusi, eriti muudatusi rahvatervist käsitlevas artiklis 152 ja tarbijakaitset käsitlevas artiklis 153, ning ettevaatuspõhimõtet.

2.6

Kakskümmend aastat pärast 1988. aasta direktiivi avaldamist on komisjon nüüd sel teemal esitanud uue direktiivi ettepaneku, mõistes, et asjaomased kehtivad õigusaktid on vahepeal iganenud ning nende reguleerimisala ja neis kasutatud mõisteid tuleb täpsustada ja viia kooskõlla praeguse olukorraga. Samuti mõistab komisjon tungivat vajadust tagada, et asjaomased õigusaktid oleksid kooskõlas hiljuti esitatud kaupade turustamise üldise õigusraamistikuga (11), ning eelkõige seda, et mitmetes liikmesriikides on direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel ilmnenud tõsised puudujäägid ja erisused kohaldamisel ning et need probleemid tuleb lahendada.

2.7

Kõnealune komisjoni ettepanek põhineb kolmel suurel tehnilisel uuringul, mis on ettepaneku lahutamatud osad. Kaks uurimust käsitlevad nõudeid väidetavalt ohtlikele ainetele ja nende ainete kasutust mänguasjade tootmisel. Kolmas on üldine mõjuhinnangu uuring — lõpparuanne, mis pärineb aastast 2004.

2.8

Lühidalt öelduna soovib komisjon oma ettepanekuga saavutada järgmised eesmärgid.

3.1

Komitee tervitab komisjoni algatust, kuigi see tuleb suure hilinemisega, arvestades, et läbivaadatav direktiiv on üle 20 aasta vana ning vahepeal on mänguasjade tootmis- ja turustamistingimused ja -meetodid ning samuti nende tavapäraste kasutajate maitsed ja harjumused märkimisväärselt muutunud. Komitee leiab, et komisjoni ettepaneku eesmärgid võiksid olla ambitsioonikamad ning sätetes võiks arvestada hiljutiste sündmuste taustal kerkinud probleeme. Kõnealuseid avalikustatud sündmuseid on kajastatud mitte ainult tarbijakaitse voliniku kaalukates kõnedes ja seisukohtades, vaid ka Euroopa Parlamendi 2007. aasta septembri resolutsioonis, mille sisu komitee toetab (12). Komitee väljendab kahetsust, et komiteega peetavatesse aruteludesse ei kaasatud ka tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraati, mis ei ole ettepaneku väljatöötamisel otseselt osalenud.

3.2

Komitee on üllatunud, et mõjuhinnang, millel direktiivi ettepanek põhineb, on üle nelja aasta vana ning ei hõlma olukorda kõigis liikmesriikides. Samuti ei ole selge, mil määral on arvestatud tarbijate ja perekondade esindajatega ning kui palju neid ettepaneku koostamisel tegelikult kaasati.

3.3

Arvestades komisjoni kriitikat väidetavate puudujääkide kohta direktiivi kohaldamisel, on komitee üllatunud, et koos kriitika esitamisega ei esita komisjon algatusi, et tagada ühenduse õiguse nõuetekohane täitmine.

3.4

Arvestades seda, et komisjon tunnistab statistiliste andmete puudumist või puudulikkust, on komiteel on raske mõista, kuidas on võimalik sel juhul jõuda asjakohaste järeldusteni muutmist vajava olukorra või kavandatavate meetmete tõhususe kohta. On teada, et Euroopa mänguasjaturg, mis 2002. aastal hõlmas hinnanguliselt 17,3 miljardit eurot jaehindades ning mille import ulatus üle 9 miljardi euro, on edukas sektor. Mänguasjasektoris tegutseb umbes 2 000 ettevõtet, kellest enamik on VKEd ning kes annavad tööd rohkem kui 100 000 inimesele (13).

3.5

Komitee arvates peaks direktiivi ettepaneku laadi arvestades võtma õiguslikuks aluseks mitte ainult artikli 95, vaid kindlasti ka artikli 153, sest selle reguleerimisala ei puuduta ainult siseturu väljakujundamist, vaid eriti haavatavat tarbijate rühma, keda ei saa käsitleda samamoodi nagu tavatarbijat.

3.6

Lisaks peaks asjaolu, et lapsed on mänguasjade kaudsed tarbijad, sest nad ei muretse endale mänguasju ise, vaid seda teevad nende vanemad või teised täiskasvanud, ajendama komisjoni selgesõnaliselt käsitlema selle tarbijaterühma teavitamise ja harimise vajadust direktiivi sätetes.

3.7

Komitee mõistab komisjoni valikut täieliku ühtlustamise kasuks, ent kordab taas oma veendumust, et sellistel juhtudel nagu kõnealune, oleks äärmiselt kasulik valida õigusvahendiks mitte direktiiv, vaid määrus. Määruse selge eelis oleks õiguskindlus ning puuduks oht, et ülevõtmine hilineks või oleks puudulik või tekiksid erisused kohaldamisel, nagu komisjoni sõnul toimus praegu kehtiva direktiiviga (14).

3.8

Arvestades teema iseloomu, jätkuvat tipptehnoloogia arengut, ootamatute õnnetuste võimalust, nagu oli selgelt näha Matteli ja Fisher Price'i juhtumitest, samuti mänguasjadega seotud hoiatusteadete murettekitavat sagenemist viimase RAPEXi aastaaruande (2007) kohaselt ning seda, et mänguasjasektoris on kõige enam teatiseid (31 %) (15), võinuks oodata, et direktiivi ettepanekus võetakse neist asjaoludest (ja eelkõige turustamisjärgse seire ebaõnnestumisest) õppust ning töötatakse välja praktilisem ja lihtsamini kohaldatav direktiiv, mille kaudu saavutada turvalisem mänguasjade turg. See tähendaks, et kahtluse korral keelataks kõik mänguasjad, mille suhtes võib põhjendatult kahtlustada — ka siis, kui see ei ole veel täiesti kindel — et see võib lastele olla ohtlik, isegi kui oht on väike, arvestades seejuures laste ettearvamatut käitumist. Praegu ei ole see aga nii.

3.9

CE-märgise osas kordaks komitee lihtsalt oma seisukohta, mille esitas varasemas, toodete turustamise ühist raamistikku käsitlevas arvamuses: komitee leiab, „et CE-vastavusmärgistamise usaldusväärsuse puudumine tähendab usalduse puudumist kogu süsteemi, nii turujärelevalveasutuste, tootjate, laborite ja sertifitseerimisasutuste kui lõpuks ka uue lähenemisviisiga õigusaktide sobivuse osas” (16).

Komitee kutsub komisjoni üles viima direktiivi ettepaneku lõplik tekst kooskõlla tekstiga, mis võeti vastu eelnimetatud ühist raamistikku puudutavate ettepanekute kohta (17).

3.10

Komitee toetab täielikult Euroopa Parlamendi ettepanekut võtta kasutusele Euroopa mänguasjade ohutuse märgis, mille andmise otsustavad sõltumatud kolmandad osapooled. Komitee väljendab kahetsust, et komisjon ei ole direktiivi ettepanekus täielikult arvestanud parlamendi 2007. aasta septembri resolutsioonis esitatud ettepanekutega. Komitee toob välja ka VKEde mured: mitte et VKEde toodetavad ja müüdavad mänguasjad oleksid vähem ohutud, vaid nagu ka eelmainitud arvamuses märgiti, on mured seotud vastavushindamise menetlustes kasutatavate meetmete proportsionaalsusega, eelkõige toodete osas, mida ei valmistata masstoodanguna või toodetakse väikestes kogustes (18).

3.11

Komitee leiab, et kõik ained, mida liigitatakse potentsiaalselt ohtlikuks, tuleb mänguasjade tootmisest täielikult eemaldada, kasutades raamistikku, mis on proportsionaalne, tasakaalustatud ja ellu viidav vastutustundlike tootjate jaoks ning ametivõimude jaoks jõustatav.

3.12

Komitee tervitab komisjoni hiljutist otsust magnetiga mänguasjade kohta, aga on üllatunud, et seda küsimust praeguses direktiivi ettepanekus isegi ei mainita. Arvestades ohtude tõsidust ning õnnetusi, mis on seda liiki mänguasjadega juba juhtunud, ei ole komisjoni reaktsioon piisav, seisnedes üksnes üleskutses liikmesriikidele, et igaüks omal viisil tagaks toodetele hoiatuste lisamise.

3.13

Komitee arvates on põhjust määratleda karistuste tase ja iseloom täpsemalt, nagu komisjon on juba teinud valdkondades, kus valest käitumisest põhjustatud kahju on ühiskondlikust vaatepunktist märkimisväärselt väiksem.

3.14

Üldisemas plaanis väljendab komitee kahetsust, et käest on lastud võimalus viia Euroopa laste kaitse vähemalt sellele tasemele, milleni on jõutud — sh tootjate endi algatusel — mõnes liikmesriigis ja muus riigis, kus teatud liiki mänguasjad on lihtsalt keelatud, nagu ilmnes ühes Euroopa Parlamendi hiljuti tellitud uurimuses (19).

3.15

Komitee on teadlik tihedast rahvusvahelisest konkurentsist mänguasjatööstuses. Seetõttu kutsub ta Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti ja nõukogu arvestama sektori konkurentsivõimega, kui tehakse muudatusi kõnealuse direktiivi vastuvõtmise käigus. Mänguasjadele esitatavaid ohutusnõudeid ei tohi langetada tarbijate, eriti laste ohutuse kaitse arvelt, ent samas tuleb rangelt järgida rahvusvahelisi kaubandusreegleid, nii et Euroopa ettevõtted saaksid konkureerida teistega võrdsetel tingimustel.

3.16

Samuti kutsub komitee komisjoni üles pöörama tähelepanu mänguasjatootmisega seotud sotsiaalsetele probleemidele, seda eriti kolmandates riikides, kus lapsed peavad töötama pikki tunde ebainimlikes tingimustes, käideldes mürgiseid, äärmiselt ohtlikke tooteid. Komisjon peaks võtma selge seisukoha mänguasjade keskkonnasäästliku ja eetilise tootmise poolt.

—

toote pakendamine, eriti kui mänguasjad pakendatakse kilekottidesse;

—

võimalus, et mänguasja teatud komponendid tulevad lahti ja lapsed neelavad need alla;

—

mänguasja omadused katkiminemise korral.

—

selgitamist, et vastavusmärgistamist ei peaks kasutama või käsitlema kui märgistamise süsteemi tarbimiseks ega kvaliteedigarantiid, sertifitseerimist või sõltumatute kolmandate osapoolte kinnitust, vaid üksnes kui toote nõuetele vastavuse deklaratsiooni ja tehnilist dokumenti, mille tootja või importija on kohustatud ametiasutustele ja tarbijale esitama ning mille eest ta täielikult vastutab;

—

vastavushindamise eri menetluste ratsionaliseerimist;

—

CE-vastavusmärgistamise õiguskaitse tugevdamist selle registreerimisega kollektiivkaubamärgina, mis võimaldab ametiasutustel kiiresti tegutseda piiramaks kuritarvitamist, jättes samas alles riiklike lisamärgiste kasutamise võimaluse;

—

turujärelevalvemehhanismide ja piiride tollikontrolli tugevdamist;

—

tootjate ja tarbijate tähelepanu suunamist võimaliku vabatahtliku toimimisjuhendi eelistele ja puudustele Euroopa ja liikmesriikide kvaliteedimärkide ja märgiste levimise tõhususe kohta, olenemata sellest, kas need on vabatahtlikud või mitte, ning kuidas need sobivad CE-vastavusmärgistamisega.”

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/15

1.1

Komitee rõhutab Lissaboni lepingu tähtsust, kuna see aitab säilitada ühtse turu eeliseid ning seda arendada ja tugevdada.

1.2

Hästi toimiv, konkurentsivõimeline ja uuendusmeelne ühtne turg on vältimatult vajalik, et Euroopa suudaks globaliseerumisest saada võimalikult suurt kasu, tagades samal ajal oma heaolustandardid. Komitee väljendab antud kontekstis muret seoses Euroopa Kohtu hiljutiste otsustega töötajate teise liikmesriiki tööle lähetamise kohta. Komiteel on kavas analüüsida nimetatud otsuste mõju ühenduse õigustikule sotsiaalpoliitika valdkonnas (1).

1.3

Seoses ühtse turu arendamisega soovib komitee rõhutada, kuivõrd oluline on edendada ja rakendada teadus- ja uuendustegevuse tulemusi, aidata riiklikel tarnijatel Euroopa tasandil edendada uuenduslikke tooteid ja tehnoloogiaid ning soodustada teadustulemuste levitamist ja riikidevahelist kasutamist. Ühtne turg on peamine vahend Lissaboni tegevuskava elluviimiseks. Selle eesmärk on tuua kasu tarbijatele ning soodustada majanduskasvu ja tööhõivet, kaotades järk-järgult inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise tõkked, kuigi mitmed jäävad alles. Suuremast integratsioonist tuleneb vaieldamatult kasu.

1.4

Komisjoni ühtse turu läbivaatamise pakett tagab hea aluse ühtse turu taashoogustamiseks, ent selle edu sõltub suurel määral riikide valitsuste ja nende sotsiaalpartnerite suutlikkusest ja soovist võtta endale kohustused ja eraldada vajalikud ressursid, et plaanid saaks teoks.

1.5

Olemasolevate õigusaktide ja standardite nõuetekohane ja ühtne jõustamine on üks kõige olulisemaid väljakutseid. Mõjuhinnangud, halduskoormuse ja ühtse turu fiskaalsest killustatusest tulenevate õigusaktide järgimisega seotud kulude vähendamine, parem konsulteerimine sotsiaalpartnerite ja sidusrühmadega, eelkõige VKEdega on oluline nii regulatiivsete eesmärkide paremaks mõistmiseks kui ka mitteregulatiivsete lahenduste kindlaksmääramiseks.

1.6

Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted annavad väga olulise panuse ühtse turu tõhusasse toimimisse. Eri vormides VKEd etendavad eriti olulist rolli teenusesektoris ning on keskse tähtsusega sotsiaalsete kompromisside puhul, mis toetavad ELi majandust. Väikeettevõtete seaduses ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate hartas tunnistatakse VKEde tähtsust ELi ja liikmesriikide poliitilistes protsessides ja institutsioonides. Komitee usub siiski, et rohkem tuleks pöörata tähelepanu VKEde rollile poliitika elluviimisel, eriti seoses nende panusega majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamisse.

1.7

Komitee kinnitab, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on oluline solidaarsuse tagamise vahend, mis pakub kaubandusstruktuuri ülemaailmsete muutuste tõttu töö kaotanud töötajatele konkreetset abi uue töö leidmisel. Komitee tervitab asjaolu, et kõnealune kava kehtib VKEde töötajatele, kuid avaldab kahetsust, et kava ei ole kättesaadav füüsilisest isikust ettevõtjatele, keda ohustavad samad muutused.

1.8

Komitee palub komisjonil ja liikmesriikidel eraldada piisavalt ressursse, et parandada ühtse turu eeskirjade jõustamist. Samuti tuleks välja töötada algatused, et tagada koostoime ühtse turu poliitika, konkurentsipoliitika ning sotsiaal- ja keskkonnapoliitika vahel, mis on olulised hästi toimiva ühtse turu jaoks.

1.9

Komisjon ja liikmesriigid peavad tagama, et uute õigusaktide algatused aitaksid kaasa ühtse turu ladusale toimimisele ning võtaksid arvesse nii Euroopa ettevõtete konkurentsivõimele avaldatavat mõju kui ka sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid tagajärgi. Selleks et tagada ettevõtete ja tarbijate jaoks ühtsus ja õiguskindlus ning hoida ära uusi algatusi, mis lähevad üksteisega vastuollu, peaks uute ettepanekute puhul nii ELi kui ka riikide tasandil kasutama ühtsele turule vastavuse testi (Single Market Compatibility Test) (2) ja hindama nende sotsiaalset ja keskkonnaalast mõju.

1.10

Kodanikele ja ettevõtetele tuleks tagada lihtne ja taskukohane juurdepääs õigusele, sealhulgas piisavad võimalused kahjude hüvitamiseks ning vaidluste lahendamise mehhanismid. Seoses sellega tuleks parandada kohtuvälise vaidluste lahendamise vahendite väljatöötamist.

1.11

Komitee muidugi tervitab üldhuviteenuseid käsitleva 20. novembri 2007. aasta teatise eesmärki, mis on „jätkata üldhuviteenuste (sh sotsiaal- ja tervishoiuteenuste) suhtes kohaldatava ELi raamistiku konsolideerimist, pakkudes konkreetsetele probleemidele konkreetseid lahendusi” ning „võtta mitmeid konkreetseid valdkondlikke ja teemapõhiseid meetmeid”.

1.12

Arvestades, et ELi esmases õiguses ehk asutamislepingutes kinnitatakse, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused tervikuna moodustavad osa ELi ühistest väärtustest ning aitavad kaasa liidu sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, tuleb valdkondlikke (mis võtavad arvesse iga valdkonna erijooni) ja teemapõhiseid lähenemisviise kombineerida.

1.13

Lisades esmastesse õigusaktidesse eristuse üldist majandushuvi pakkuvate ja mittemajanduslike teenuste vahel ning vajaduse tagada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ühtsete toimimispõhimõtete järgimine, näitab üldhuviteenuste protokoll, kuidas kõnealuste mõistete ja kavade selgitamise protsess on praegu olulisem kui kunagi varem, et tagada, et need teenused ei sõltuks enam üksnes õiguslikust või kohtulikust juhtumipõhisest lähenemisviisist.

1.14

Vaatamata Euroopa Parlamendi korduvatele nõudmistele sotsiaalvaldkonna üldhuviteenuste tõelise õiguskindluse kohta, piirduvad üldhuviteenuseid käsitlevas teatises esitatud ettepanekud nn korduma kippuvate küsimuste vastustega, mis on kindlasti vajalikud, ent pole õiguslikult siduvad.

1.15

Komitee teeb seetõttu ettepaneku mitmetahulise ja järkjärgulise lähenemisviisi kohta, milles on ühendatud valdkondlikud ja teemapõhised aspektid ning mis tooks vajaduse korral kaasa õiguslike algatuste vastuvõtmise ja/või nende põhimõtete ja tingimuste kohandamise asjaomaste eri valdkondadega (valdkondadevaheline, teemapõhine lähenemisviis).

2.1

Kõnealuses komisjoni paketis tehakse ettepanek mitme algatuse kohta, mida toetab viis töödokumenti ja kaks teatist, mis on seotud üldhuviteenustega ja ühtse turu sotsiaalse mõõtmega (3).

2.2

Komitee on koostanud arvamused kõikide nimetatud teemade kohta (4). Komitee võttis hiljuti vastu omaalgatusliku arvamuse ühtse turu välismõõtme kohta ning valmistab praegu ette arvamust sotsiaalse ja keskkondliku mõõtme kohta (5).

3.1

Komitee tervitab asjaolu, et dokumendis KOM(2007) 724 (lõplik) rõhutatakse tarbijate ja VKEde mõjukuse suurendamist, et aidata neil ühtsest turust kasu saada ning vastata paremini nende ootustele ja muredele. Seetõttu on tervitatav, et ühtse turu poliitika puhul pööratakse rohkem tähelepanu tarbijatega seotud küsimustele, nagu energia, telekommunikatsioon, finantsteenuste osutamine lõpptarbijale ning hulgi- ja jaekaubandus.

3.2

Tulevase ühtse turu poliitika edu sõltub liikmesriikide ja komisjoni ühisest võimest parandada selle toimimist. Ühtne turg on alles ehitamisel ja tähendab ühist vastutust. Liikmesriigid peavad võtma turu eest suurema vastutuse. Sageli ei ole riikide ametiasutused ühtse turu juhtimisel oma ülesannete kõrgusel, mis toob kaasa uued takistused, mis õõnestavad usaldust, mida ühtne turg peaks tekitama. Tuleks rohkem tunnustada sotsiaalpartnerite tähtsat rolli ühtse turu toetamisel.

3.2.1

Komisjoni eesmärk on seada nõuetekohane jõustamine tähtsamale kohale. On vaja kehtestada dokumendid, et tagada õigusaktide parem toimimine praktikas. Ühenduse õigusaktide õigeaegne ja nõuetekohane ülevõtmine ja halduslik lihtsustamine on jõustamise lihtsustamisel olulise tähtsusega. Teenuste direktiivi nõuetekohane ülevõtmine on eriti oluline tema eesmärgi puhul luua töökohti ja tagada majanduskasv.

3.3

Lihtsate ja kiirete lahenduste pakkumine probleemidele, mis kodanikel ja ettevõtetel ühtsel turul tekivad, peaks jääma prioriteetseks. SOLVIT on väga kasulik, ent kahjuks n-ö alakasutatud vahend, sest puuduvad teadmised selle süsteemi ja tema kasulikkuse kohta ning piisavad ressursid eriti riikide tasandil. Kõik algatused selle olukorra lahendamiseks, sh meetmed SOLVITi keskustes piisavate ressursside (nii inim- kui ka finantsressursi) tagamiseks, on väga soovituslikud, samuti algatused nende kohaldamisala laiendamiseks.

3.4

Komitee toetab komisjoni kavatsust lihtsustada ja kiirendada rikkumismenetlust, muutes prioriteediks suurima riskiga ja majanduslikult olulised rikkumisjuhud, kahjustamata olemasolevate hoiatusvahendite tõhusust.

3.5

Palju on teha kohapeal toodetud ja imporditud toodete turujärelevalve vallas. See paneb kohustuse liikmesriikide ametiasutustele ning ka Euroopa Komisjonile.

3.6

Komitee sooviks, et komisjon paneks rohkem rõhku VKEdele antavale abile, sidudes VKEde poliitika ELi sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkidega, ning kaotaks lõpuks kõik riiklikud mittetariifsed tõkked, sh kapitali ja töötajate vaba liikumise tõkked (6).

3.7

Laiemalt vaadates on endiselt oluline, et komisjon tegutseb kindlalt asutamislepingu täitmise järelevalvajana ja kasutab oma algatusõigust, et muuta ühtne turg hästi toimivaks.

3.8

Komitee peab oluliseks püüda jätkuvalt vähendada ühtse turu fiskaalsest killustumisest tulenevaid kulusid ühenduse eeskirjade kaudu, mis toetaksid piiriülese tegevuse arendamist ja tagaksid ühtse turu konsolideerimise.

4.1

Komitee tervitab eesmärki tagada kaasavam poliitikakujundamine ning soovi laiendada sidusrühmade osalust. Korrapärased mõjuhinnangud on olulise tähtsusega.

4.2

Mõjuhinnangu koostamise ajal tuleb konsulteerida representatiivsete sidusrühmadega. Mõjuhinnanguid peaks kontrollima sõltumatud väliseksperdid, sh õigusaktide lõppkasutajate esindajad.

4.3

Samuti tuleb sotsiaalset mõju kahjustamata tagada ettevõtete halduskoormuse vähendamine.

4.4

Selleks et tagada ettevõtete ja tarbijate jaoks ühtsus ja õiguskindlus ning hoida ära uusi algatusi, mis tekitavad lisatakistusi, peaks uute ettepanekute puhul nii ELi kui ka riikide tasandil kasutama ühtsele turule vastavuse testi, mis hõlmaks ka sotsiaalsete tagajärgede hindamist (7). Ebaselged õigustekstid, mida sageli rakendatakse ja tõlgendatakse erinevalt, põhjustavad vasturääkivusi ühenduse õigusaktides.

4.5

Parem teave ja andmed ühtse turu praktilise rakendamise kohta on äärmiselt olulise tähtsusega. Komisjon peaks olema avatum nende liikmesriikide kohta teabe avaldamisel, mis ei täida oma kohustusi, ning toetades riikide sotsiaalpartnerite rolli, muutes riikliku aruandluse ühtsemaks ja läbipaistvamaks.

5.1

Komitee nõustub komisjoniga, et globaliseerumine on kiirendanud arengut ja suurendanud konkurentsivõimet ning et ühtne turg on väärtus, mida tuleks kasutada hüppelauana globaliseerumisega kaasnevate ülesannete täitmisel.

5.2

Kaubanduse liberaliseerimine on nõuetekohaselt määratletud kui ELi strateegia esimene sammas selles valdkonnas. Doha vooru ambitsioonikas lõpetamine ja „Globaalse Euroopa” raames algatatud ulatuslike vabakaubandusläbirääkimiste lõpuleviimine on ELi edu mõõdupuu.

5.3

Õiguslikud ja standarditega seotud küsimused määravad aina rohkem ettevõtete suutlikkust rahvusvaheliseks tegevuseks. Euroopa standardiorganisatsioonid, nt CEN, CENELEX ja ETSI koostöös nõuandvate organisatsioonidega, nagu NORMAPME (9), peaksid tagama, et sellised standardid on kättesaadavad kõigile ettevõtetele ja eriti väikeettevõtetele kogu ELis ja arengumaades.

5.4

Komisjon rõhutab õigesti vajadust saavutada rahvusvaheliselt parem õigusloome alane koostöö, võrdväärsus ja lähenemine. Pikaajaline eesmärk peaks olema välja töötada üks test, üks standard, mida aktsepteeritakse igal pool.

5.5

ELi määrused peavad säilitama konkurentsivõime. ELi ettevõtete liigset koormust ei kompenseeri ELi normide rahvusvaheline täitmine. Õiguslik koostöö partnerriikidega ei ole edukas, kui ei olda avatud ja valmis uuendusteks seoses teiste lähenemisviisidega.

5.6

Komitee on rahul kohustusega võrrelda ELi õigusnorme rahvusvaheliste parimate tavadega ja eelkõige ELi peamiste kaubanduspartnerite omadega. Võrdlemine tuleks süstemaatiliselt kaasata ELi mõjuhindamistesse ning EL peaks olema avatud õiguslikule koostööle oluliste kaubanduspartneritega. EL peaks aktsepteerima ametlikult tunnustatud rahvusvahelisi vastavushindamise standardeid.

5.7

Tuleks julgustada ELi algatusi, mis on suunatud sellele, et EL asuks maailmas juhtivale kohale reeglite kehtestamisel ning kvaliteetsete, teadusuuringutel põhinevate rahvusvaheliste standardite väljatöötamisel tööstus- ja toidukaupade jaoks. Ühtsete standarditega peaksid kaasnema ühtsed õiguslikud eesmärgid. Seetõttu soovitaks komitee pöörata rohkem tähelepanu kahepoolsetele kokkulepetele ja rahvusvaheliste regulatiivasutuste võrgustikele.

5.8

EL peaks jätkuvalt toetama vaba kaubandust, tagades samal ajal piisava turujärelevalve taseme, et kaitsta ohtlike toodete impordi eest. Komisjon peaks siiski tegema kindlaks, et kõnealuseid meetmeid ja tekkivaid erasektori standardite süsteeme ei väärkasutata protektsionistlikel eesmärkidel (10).

6.1

Komitee toetab seisukohta, et sotsiaalne mõõde aitab parandada ühtse turu toimimist, kooskõlas majanduskasvu ja tööhõive strateegiaga ning pannes kindlalt rõhku tugevale VKEdel põhinevale majandusele.

6.2

Arvestades, et tööturu integratsioon on parim kaitse sotsiaalse tõrjutuse vastu, peab ühenduse plaanis saavutada võimalused, juurdepääs ja solidaarsus olema kesksel kohal Euroopa tööjõupotentsiaali parem kasutamine kiirelt muutuvas ühiskonnas. Komisjon peab tegema koostööd sotsiaalpartneritega, et tagada selle kohaldamine eelkõige haavatavate isikute, sisserändajate ja vähemuste suhtes.

6.3

Globaliseerumisega kaasnevatele väljakutsetele — tehnoloogilised muutused ja arenevad sotsiaalsed ja keskkonnatingimused — vastamiseks tuleb poliitika kujundamisel pöörata tähelepanu sotsiaalsete eesmärkide tagamisele tööhõive kasvu ning tootlikkuse jõudsaks suurenemiseks sobivate raamtingimuste loomise kaudu.

6.4

Komitee on oma arvamuses (11) rõhutanud, kui oluline on integreerida paindlikkus ja turvalisus (12) kõigisse ELi poliitikasuundadesse. VKEd ja eelkõige füüsilisest isikust ettevõtjad etendavad paindlike tööturgude tõhusal toimimisel keskset rolli. Selleks on vaja paremini mõista VKEde rolli sotsiaalpoliitika loomisel.

7.1

Seoses ühtse turu arendamisega soovib komitee rõhutada, kuivõrd oluline on edendada ja rakendada teadus- ja uuendustegevuse tulemusi, aidata riiklikel tarnijatel Euroopa tasandil edendada uuenduslikke tooteid ja tehnoloogiaid ning soodustada teadustulemuste levitamist ja riikidevahelist kasutamist. Euroopa innovaatilist suutlikkust võib oluliselt mõjutada ühtse turu kvaliteet. VKEde klastrite, suurte ettevõtete, uurimisinstituutide, ülikoolide ja uue Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi teadus- ja arendustegevuse meetmed tuleb kooskõlastada Euroopa tasandil.

7.2

Euroopa uuendussuutlikkuse võtmeks on areng õiguskindluse kulude poolest konkurentsivõimelisema ELi patendisüsteemi poole. See hõlmab muu hulgas Euroopa ühist patendikohtusüsteemi, mis peaks tagama kõikide ettevõtete kõrgeima kvaliteedi, kulutõhususe ja usaldusväärsuse, ning ühenduse patenti, mis samuti vastab kõnealustele nõuetele, mis on kasulikud eelkõige VKEdele. Samuti on vajalik intellektuaalomandi õiguste tugev kaitse üha sagedasema toodete võltsimise ja piraatluse vastu tõhusate Euroopa ja rahvusvahelise tasandi meetmete abil.

7.3

Uuendused sotsiaalpoliitika haldamises peaksid hõlmama erinevaid sotsiaalmajanduslikke organisatsioone (näiteks ühistuid), mis suudavad asjakohase õigusliku järelevalve all viia teenuse pakkumise kasutajatele lähemale.

7.4

Uus ühtse turu poliitika peab etendama keskset rolli keskkonnasäästliku maailmamajanduse loomisel.

8.1

Tasakaalustatud tarbijapoliitika on oluline hästi toimiva ühtse turu jaoks. Komitee leiab, et komisjoni nägemuses uuest, tõeliselt kaasavast ühtsest turust on tarbijatel keskne roll. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata tarbijate kogemustele turul, näiteks mõjuhinnangute kaudu või lisades tarbijate huvid Lissaboni tegevuskavasse.

8.2

Tähelepanu keskmes peaks olema ühisturg, mis toob kasu tarbijatele ja ettevõtetele, ning roll, mida teenusesektor saab majanduses etendada, suurendades kvaliteeti ja tarbijate usaldust. Tarbijatel peaks olema tõhus juurdepääs kogu ELis pakutavatele kaupadele ja teenustele ning ettevõtetel peaks olema võimalus pakkuda oma kaupu ja teenuseid mis tahes kohas ELis sama hõlpsalt kui oma siseturul. Ühtlustamine koos vastastikuse tunnustamisega tagab õige aluse olukorraks, millest võidavad kõik (13).

9.1

Komitee on mitmes arvamuses (15) väljendanud oma muret õigusliku ebakindluse olukorra kohta, mis puudutab üldhuviteenuste sidusrühmi.

9.2

Teatises rõhutatakse Lissaboni lepingule lisatud sotsiaalvaldkonna üldhuviteenuseid käsitleva protokolli tähtsust, mille eesmärk on komisjoni arvates luua ühtne raamistik, mis juhib ELi tegevust, tagades samal ajal kindla aluse üldhuviteenuste kindlaksmääramiseks (16).

9.3

Üldhuviteenuste teemalises teatises viidatakse teisest küljest üksnes pealiskaudselt Lissaboni lepingu uuele artiklile 16, jättes arutlemata selle mõjude üle, samal ajal kui sellega kehtestatakse uus õiguslik alus üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, tehes nõukogule ja parlamendile ülesandeks määruste abil ning kooskõlas tavapärase seadusandliku menetlusega kehtestada põhimõtted ja tingimused, mis võimaldaksid üldist majandushuvi pakkuvatele teenustel oma ülesandeid täita.

9.4

Selle põhimõtte tõhus rakendamine, et üldhuvi teenustega seotud ülesanded on kõige olulisemad, mida nüüd võimaldab Lissaboni lepingu uus artikkel 16, aitab vähendada sagedast vaidluste lahendamist Euroopa Kohtus.

9.5

Lissaboni leping sisaldab mitmeid uuendusi, eelkõige eelpool nimetatud uut artiklit 16, ning üldisi viiteid üldhuviteenustele ja mittemajanduslikele üldhuviteenustele. See aitab taas viia üldhuviteenuste küsimuse ühenduse tegevuses kesksele kohale kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

9.6

Komitee arvates on uus Lissaboni leping (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 16 ja üldhuviteenuste protokoll) seega üksnes uue lähenemisviisi algus, et saavutada suurem õiguskindlus ning riikide ja ühenduse üldhuviteenuste ühtlasem regulatsioon.

9.7

Üldhuviteenuste protokoll on üldhuviteenuste alaste eeskirjade käsiraamat, käsitledes nii üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid kui ka mittemajanduslikke üldhuviteenuseid, ent selles ei üritata kõnealust kahte kategooriat eristada.

9.8

Lisades esmastesse õigusaktidesse eristuse üldist majandushuvi pakkuvate ja mittemajanduslike teenuste vahel ning vajaduse tagada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ühtsete toimimispõhimõtete järgimine, näitab üldhuviteenuste protokoll, kuidas kõnealuste mõistete ja kavade selgitamise protsess on praegu olulisem kui kunagi varem, et tagada ettevõtete ja nende teenuste juhtimise eest vastutavate isikute ja nende peamiste kasusaajate õiguskindlus.

9.9

Üldhuviteenuseid käsitlevas teatises tehakse ettepanek „jätkata üldhuviteenuste (sh sotsiaal- ja tervishoiuteenuste) suhtes kohaldatava ELi raamistiku konsolideerimist, pakkudes konkreetsetele probleemidele konkreetseid lahendusi” ning „võtta mitmeid konkreetseid valdkondlikke ja teemapõhiseid meetmeid”.

9.10

Selline tegevus peaks muidugi võtma arvesse iga asjaomase valdkonna erijooni. Arvestades, et esmases õiguses on kinnitatud, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused tervikuna moodustavad osa ELi ühistest väärtustest ning aitavad kaasa liidu sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, tuleb valdkondlikke (mis võtavad arvesse iga valdkonna erijooni) ja teemapõhiseid lähenemisviise kombineerida.

9.11

Komitee teeb seetõttu ettepaneku mitmetahulise ja järkjärgulise lähenemisviisi kohta, milles on ühendatud valdkondlikud ja teemapõhised aspektid ja mis tooks vajaduse korral kaasa õiguslike algatuste vastuvõtmise ja/või nende põhimõtete ja tingimuste kohandamise asjaomaste eri valdkondadega (valdkondadevaheline, teemapõhine lähenemisviis).

10.1

Komitee rõhutab Lissaboni lepingu tähtsust, kuna see aitab säilitada ühtse turu eeliseid ning seda arendada ja tugevdada.

10.2

Komisjon on kehtestanud sotsiaalvaldkonna üldhuviteenuste mõiste ning kirjeldanud seda täpsemalt üldhuviteenuseid käsitlevas valges raamatus, kahes teatises (17) ja oma personali töödokumendis (18).

10.3

Teatises ei esitata sotsiaalvaldkonna üldhuviteenuste definitsiooni ning eelistatakse teha vahet kahel laial sotsiaalvaldkonna üldhuviteenuste rühmal: esiteks õigusaktidest tulenevad ning täiendavad sotsiaalse kaitse süsteemid ja teiseks muud otse inimesele osutatavad esmased teenused.

10.4

Komisjoni kõhklev lähenemisviis näitab, kui raske on liigitada sotsiaalvaldkonna üldhuviteenuseid, sest need kajastavad erilisi ja väga varieeruvaid ülesandeid, mis on tugevalt seotud riigis levinud ning isegi kohalike kollektiivsete eelistustega.

10.5

2003. aasta rohelise raamatu arutelu ajal märkisid selle valdkonna sidusrühmad (kohalikud omavalitsused, ettevõtjad, kasutajate esindajad), et nad tundsid suuremat õiguslikku ebakindlust seoses nende erijooni arvestades nende suhtes kohaldatava ühenduse õigusega, eriti seoses teenuse osutamiseks loa andmisega. Nad väitsid, et nad kuuluvad nn halli piirkonda, mis takistas nende tööd. Selle tulemusel

10.6

Komisjon ei ole seda lähenemisviisi siiski järginud, mis on selgelt vastuolus tema eelistatud valdkondliku lähenemisviisiga, ning kavatseb nüüd oma ettepanekutes piirduda vastustega nn korduma kippuvatele küsimustele ja interaktiivse teabeteenusega, mis on kindlasti kasulik, kuid ei ole õiguslikult siduv.

10.7

Tagamaks õiguskindlust, muu hulgas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 16 raames, mis avab uusi väljavaateid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, sh üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohale ja rollile ELis, tuleb püüelda mõistete selgitamise ning mittetulunduslike tegevustele kohaldatava ühenduse raamistiku poole.

11.1

Komitee tervitab eesmärke, mis on esitatud teatises „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (21), milles pöördutakse ELi kodanike, kodanikuühiskonna ja ettevõtete, sealhulgas VKEde poole ning mis tugineb Euroopa peamistel vahenditel, nagu ühtne turg, Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegia ning jätkusuutliku arengu strateegia.

11.2

Viimase aja muutused Euroopa ühiskonnas (27 liikmesriigi ja 500 miljoni elanikuga ELis toimuv demograafiline areng, globaliseerumine, tehnoloogia edusammud ja majanduse areng jne) võivad tuua kaasa uued töövõimalused ja oskused, ent muutustega kohanemisega kaasneb siiski töötuse ja tõrjutuse oht.

11.3

Komitee toetab ELi silmapaistvamat rolli selliste struktuursete muutuste hõlbustamisel, ennetamisel ja edendamisel, toetades samal ajal Euroopa väärtusi globaalsel tasandil. Teatises on esitatud uus paremaid võimalusi elus kirjeldav sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast ning üritatud täiendada 15. veebruaril 2008 lõppenud konsulteerimist. Teiste hulgas on sotsiaalseid muutusi ja Euroopa sotsiaalse tegelikkuse mõistet käsitlevasse debatti kaasatud Euroopa poliitikanõustajate büroo ning liikmesriigid ja ELi institutsioonid. Komitee tervitab asjaolu, et üritatakse tagada, et kõnealuste arutelude lõppanalüüs aitab kaasa uue sotsiaalmeetmete kava ettevalmistamisse, mis tuleb esitada 2008. aastal, ning võtab arvesse Lissaboni lepingus esitatud uut institutsioonilist raamistikku.

—

Võimaluste loomine hõlmab soodsat stardipositsiooni elu alustamiseks, võimalust oma potentsiaali realiseerida ning uuendusmeelse, avatud ja ajaga kaasas käiva Euroopa pakutavate võimaluste parimat ärakasutamist.

—

Juurdepääsu võimaldamisega mõeldakse uute ja tõhusamate võimaluste loomist hariduse omandamiseks, karjääri tegemiseks, kvaliteetsete tervishoiuteenuste ja sotsiaalkaitse saamiseks ning kultuuri- ja ühiskonnaelus osalemiseks.

—

Solidaarsuse suurendamisega peetakse silmas sotsiaalse ühtekuuluvuse ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse suurendamist ning selle tagamist, et kedagi ei jäetaks hooletusse.

11.4.2.1

Komitee nõustub komisjoniga, et ei ole olemas kõigile sobivat retsepti Euroopa kujundamiseks ning ühised väljakutsed nõuavad ühiseid meetmeid, mida toetavad aktiivsed kodanikud.

11.4.2.2

Sotsiaalse tõrjutusega võitlemine ja elu parandamine, luues üksikisikutele võimalusi, on vajalik, et säilitada majanduskasv ja vähendada heaolusüsteemi puudujääkide ohtu. Kindlus ja usaldus on hädavajalikud, et teha edusamme, olla ajakohane ja muutustele avatud.

1)

noored: sotsiaalsed muutused ja uus majandus, mis põhineb uuendusel ja tehnoloogial, nõuavad rohkem tähelepanu hariduse ja oskuste vallas; noortesse investeerimisel on positiivne mõju nii majandusarengule kui ka sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Lissaboni tegevuskavas on asetatud haridus Euroopa sotsiaal- ja majandussüsteemi keskmesse, muutes teadmised Euroopa üleilmses kontekstis konkurentsivõime hoovaks;

2)

karjääri kujundamine: arenev majandus ja tööturg nõuavad paindlikke tööturutingimusi ja kõrgeid sotsiaalseid standardeid (vt paindlikkus ja turvalisus);

3)

pikem eluiga ja parem tervis: pikem keskmine eluiga tekitab koormust sotsiaalkaitsesüsteemidele, ent loob ka uusi majandusvõimalusi uute teenuste, kaupade ja tehnoloogiate näol. EL peaks edendama uut sotsiaalpoliitikat, et saada kasu neist võimalustest ning kõrvaldada praeguste kaitsesüsteemide vead;

4)

sooline võrdõiguslikkus: uued majandusmudelid nõuavad uusi sotsiaalmeetmete kavu. Näiteks tööturupoliitikat tuleks kohandada uutele soolise võrdõiguslikkuse nõuetele. Mõned komisjoni ettepanekud on seotud palgalõhedega, maksusüsteemiga ja peresõbralike võimalustega töökohas;

5)

aktiivne kaasamine ja mittediskrimineerimine: hiljutised laienemised paljastasid sügavad majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused liikmesriikides ja piirkondades. Euroopa Komisjoni eesmärk on edendada uut ühtekuuluvuspoliitikat, mis tugineb mitmekesisuse aktsepteerimisele, aktiivsele kaasamisele, võrdsuse edendamisele ja diskrimineerimise kaotamisele;

6)

liikuvus ja edukas integratsioon: ühtne turg on toonud kaasa kodanike suurema liikuvuse, mis mõjutab ka VKEsid. See nõuab uusi kogu ELi hõlmavaid lähenemisviise, mis põhinevad integratsioonil;

7)

kodanike osalus, kultuur ja dialoog: kõnealused tegurid omavad olulist rolli sotsiaalse ühtekuuluvuse puhul, hõlmates ka uuenduse ja tehnoloogilise arenguga seotud majandusressursse.

11.4.4.1

Komitee rõhutab asjaolu, et kuigi käesoleva poliitika puhul on põhipädevus liikmesriikidel, on ELil ja sotsiaalpartneritel oluline osa seonduvate meetmete ja reformide juhtimisel ja toetamisel. Ühenduse õigustik on peamine vahend eelkõige seoses laienemis- ja ühtekuuluvuspoliitikaga, Lissaboni lepinguga ja põhiõiguste hartaga.

11.4.4.2

Komitee nõustub järgmise viie teatises sätestatud strateegiaga:

—

„The single market: review of achievements” (SEK(2007) 1521).

—

„Instruments for a modernised single market policy” (SEK(2007) 1518).

—

„Implementing the new methodology for product, market and sector monitoring: Results of a first sector screening” (SEK(2007) 1517).

—

„The external dimension of the single market review” (SEK(2007) 1519).

—

„Initiatives in the area of retail financial services” (SEK(2007) 1520).

—

Teatis „Euroopa uus kohustus — üldhuviteenuste pakkumine (sh sotsiaalvaldkonnas)” (KOM(2007) 725 lõplik) ja mitu töödokumenti (komisjoni talituste töödokumendid: SEK(2007) 1514, SEK(2007) 1515, SEK(2007) 1516).

—

Teatis „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (KOM(2007) 726 lõplik).

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/23

1.1

Komitee tervitab komisjoni samme, millega suurendatakse toetust mikroettevõtete alustamisele ja ülesehitamisele ning ettevõtlusvaimu edendamisele, et laiendada ELi tootmis- ja tööhõivebaasi, saavutamaks parema konkurentsivõime, suurema ühtekuuluvuse ja kvaliteetsema teadmistepõhise majanduse kooskõlas uuendatud Lissaboni strateegia eesmärkidega.

1.2

Komitee tervitab komisjoni algatust luua mikrokrediidile uus ELi toetusstruktuur, kuid leiab, et üksnes liikmesriikide innustamisest ei piisa, arvestades seda, et pangandusvälist sektorit, millele Euroopa Liidu pangandusdirektiivid ei kehti, reguleerivad paljud liikmesriigid puudulikult ja väga erinevatele baassätetele toetudes.

1.3

Komitee leiab, et sotsiaalselt vastutustundlike mikroinvesteeringute pilootprojekt, mis koondab pangad ja pangavälised mikrokrediiti pakkuvad asutused Euroopa võrgustikku (sotsiaalselt vastutustundlike investeeringute teemaliste vastastikuse mõistmise memorandumite rakendamise kaudu üksikasutustega ning kutseühingute toetusel), peaks olema suunatud eelkõige neile, kelle tõenäosus pangast krediiti saada on väike:

1.4

Komitee on veendunud, et uute tehnoloogiate uuenduslik kasutamine mikrokrediidi valdkonnas aitaks laiendada mikrorahastamise haaret võrgustiku kaudu, suurendades samas ka konkurentsi ja vähendades kasutajate kulusid.

1.5

Lisaks leiab komitee, et mikrokrediidi toetamine peab käima käsikäes koolituskrediidiga taotlejate jaoks, lihtsustades nende arengut ja edu turul, et vältida sotsiaalset tõrjutust ja soodustada pidevalt Lissaboni strateegia elluviimist.

1.6

Komitee nõustub, et igasugused muudatused mikrokrediite toetavates institutsioonilistes ja õiguslikes raamistikes on liikmesriikide teha ning neid tuleb rakendada Lissaboni iga-aastase juhtimistsükli mehhanismide abil. Siiski on vaja meetmeid, et edendada Euroopa taustsüsteemi, eelkõige

1.7

Komiteel on kahtlusi seoses ettepanekuga luua spetsiaalne ELi toetusstruktuur Euroopa Investeerimisfondi JEREMIE osakonna raames. See ei annaks kõnealusele algatusele optimaalset nähtavust, jättes talle vaid teiste olemasolevate algatuste koordineerija rolli, ega lubaks võtta muid meetmeid peale tehnilise abi meetmete. Seepärast leiab komitee, et tuleb luua sõltumatu osakond, mis võiks toimida mikrokrediidi fondina.

1.8

Uue tugistruktuuri pakutavad rahalised vahendid ja tehniline abi ei tohiks olla suunatud vaid uutele pangavälistele mikrokrediidiga tegelevatele asutustele, vaid pigem peaks see katma kõik sellised asutused, et mitte moonutada konkurentsi.

1.9

ELi mikrokrediidiga tegelevate asutuste algatus peaks hõlmama meetmeid sotsiaaldialoogi ja ka kodanikuühiskonna eri osalejate vahelise dialoogi tõhustamiseks ning Euroopa heade tavade tutvustamise võrgustike (nt Euroopa Väikerahastamise Võrgustik, Väikerahastamise Keskus ja Euroopa Väikerahastamise Platvorm) optimaalseks kasutamiseks.

1.10

Komitee leiab, et mikrokrediidiga tegelevate asutuste algatus peaks laiendama tööandjate ühenduste rolli taotlejate usaldusväärsuse ja pädevuse kindlakstegemisel, rajades tugeva sideme ja usalduse potentsiaali ning pakkudes koolitust, nõuandeid ja muud liiki toetust, et tuua välja kasusaajate iseseisev võimekus ning vähendada bürokraatiat, eelkõige seoses äriplaanide koostamisega.

1.11

Koos finantsasutuste, riigi haldusasutuste (2), kutseühingute, tagatisühistute ja krediidikonsortsiumidega tegutseva mikrokrediidifondi loomine võiks märkimisväärselt aidata kaasa finantskorralduse suunamisele nn sotsiaalse krediidihalduse vormide suunas.

1.12

Krediidi sotsiaalne aspekt, mis võiks olla ka mikrokrediidifondi loomise alus, on tihedalt seotud ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtete ning parema ja ulatuslikuma tööhõive väärtustega.

1.13

Toetus keskkonnaprogrammi EMAS keskkonnasertifikaadile võib pakkuda suurepärase vahendi ettevõtete sotsiaalse kasvu innustamiseks ning mikrokrediidifondi teadliku levitamise lihtsustamiseks.

2.1

2007. aasta aprillis märkis VKEde vaatluskeskus, et toodete ja protsesside innovatsiooni kõige suurem takistus Euroopa VKEde jaoks oli juurdepääs krediidile, millele järgnesid raskused kvalifitseeritud inimressursside leidmisel, samas oli suuremate ettevõtete peamine probleem inimressursid.

2.2

Turu peamised puudused on stardikapitali puudumine, ebapiisavad kättesaadavad rahalised vahendid ja ebasobiv nõudlus. Nimetatud küsimusi käsitletakse komisjoni teatises „Ühenduse Lissaboni strateegia rakendamine: VKEde arengu rahastamine — Euroopa lisandväärtuse lisamine” (3), mille kohta on komitee märkusi esitanud mitmel korral (4).

2.3

Eelkõige märkis komitee, et „ettevõtete käivitamise ja arendamise toetamise poliitikat tuleks tugevdada; sinna hulka kuuluvad kiirem ja madalamate kuludega käivitamine, riskikapitalile juurdepääsu parandamise meetmed, rohkem ettevõtluskoolituse programme, juurdepääsu lihtsustamine üldhuviteenustele ja nende võrgustikele ning tihedam toetusteenuste võrgustik väikeettevõtetele” (5).

2.3.1

Nagu varasemates arvamustes (6), rõhutab komitee, et „ühistud, sidusettevõtted ja vastastikused ühingud, samuti uued ettevõtted ja mikroettevõtted võivad aidata kaasa EL konkurentsivõime ja uuendusvõime tugevdamisele”.

2.4

Samuti on komitee märkinud, et „peamine küsimus on finantsturgudele juurdepääsu lihtsustamine” ning et „panku ja muid finantshuvirühmi, nagu riskikapitalifondid, tuleb julgustada positiivsemalt suhtuma riskide võtmisse” (7).

2.5

2007. aasta sügisel teatas komisjon, et arutamisel on VKEdele mõeldud algatuste kogum, sealhulgas mikrokrediidi uue toetusstruktuuri loomise algatus (8).

2.6

Üldiselt peetakse mikrokrediiti finantsvahendiks, millel on suur mõju ettevõtlusele, majandusarengule ja tootlikule sotsiaalsele kaasatusele, kuid sellel on veel palju puudusi ja arenguruumi. See on seotud raskustega stardikapitali investeeringute leidmisel, eriti kui taotleja on töötu, on hiljuti sisse rännanud, kuulub etnilisse vähemusse või asub lähenemispiirkonnas.

2.7

Teine probleem tekib asjaolust, et finantsasutuste jaoks tuleb mängu mastaabisääst, mis on seotud kindlate tehingukuludega, nagu teabe kogumine, hindamine ja laenude järelevalve. Eelkõige puudutab see väikelaene füüsilistest isikust ettevõtjatele ja VKEdele, mis ei ole piisavalt läbipaistvad ning millel on vähene suutlikkus anda finantsasutustele vajalikku teavet.

2.8

Mikrokrediidi rahvusvaheline määratlus on järgmine: „väikelaenud — kuni 25 000 eurot Euroopas (9) ja kuni 100 000 dollarit Ameerika Ühendriikides — madala sissetulekuga isikutele, kellel tavaliselt ei ole juurdepääsu pangalaenudele, kuna nad ei ole piisavalt maksevõimelised ja/või kuna selliste laenude haldamiskulusid peetakse liiga kõrgeks” (10). Mikrokrediidi määratlus ei hõlma tarbijakrediiti.

2.9

Komitee nõustub komisjoniga, et mikrokrediidil on oluline roll Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegia rakendamisel ning sotsiaalse kaasatuse edendamisel. On oluline, et mikrokrediit säilitaks oma põhirolli füüsilisest isikust ettevõtjate tegevuse kasvu ja mikroettevõtete arendamise innustamisel ning ei muutuks üksnes sotsiaalabiks.

2.10

Komitee on seisukohal, et mikrokrediiti tuleks ELis kasutada turutõrgetega esile tulevate probleemide lahendamiseks, võimaldades ettevõtjatele juurdepääsu mikrokrediidile, mis on vajalik majanduslikult tasuvate tegevuste alustamiseks või laiendamiseks, sealhulgas arenguabi ja koostöö valdkonnas (11).

2.11

Ühenduse tasandil antakse Euroopa Investeerimisfondi (12) konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi mikrokrediidi tagatiskavadega rida tagatisi kohalike asutuste poolt mikroettevõtetele (13) antud mikrokrediidi rahastamisele. Siiski ei ole praegu ühtegi konkreetset mikrokrediiti käsitlevat ühenduse õigusakti, välja arvatud panganduse mikrokrediidi sektorit käsitlevad õigusaktid, mille suhtes kohaldatakse Euroopa panganduseeskirju (14), ning ühenduse eri programmides ja algatustes (15) sisalduvad viited mikrokrediidile.

2.12

Lisaks on mikrokrediidi sektori reguleerimine ja haldamine liikmesriigiti erinev. Vaid kahel liikmesriigil on pangandusvälise mikrokrediidi sektorit reguleeriv spetsiaalne õigusakt (16), kuigi neljal liikmesriigil on liigkasuvõtmise vastane õigusakt (17).

2.13

Kevadine Euroopa Ülemkogu märkis muu hulgas seda, et „rahastamisele juurdepääsu täiendav hõlbustamine, sealhulgas olemasolevate ELi rahastamisvahendite kaudu” (18) on kiireloomuline ülesanne ning samuti on vaja „edendada suuremat tööturul osalemist ja tegeleda killustatuse probleemiga, et tagada aktiivne sotsiaalne kaasatus”.

2.14

Komitee leiab, et laiem õigus- ja toetusraamistik võiks aidata pakkuda suuremat stiimulit uute tootmisettevõtete loomiseks ning lihtsustada nende tugevdamist, ennetades marginaliseerumise ja tootmissüsteemist tõrjumise ohtu, mis võib süvendada sotsiaalseid ja kriminaalseid probleeme, nagu liigkasuvõtmine.

3.1

Komisjon kehtestab kaks tegevussuunda:

4.1

Mikrokrediit võib olla hoob sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks ning võimaldada tavapangandussüsteemist tõrjutud vähem jõukatele inimestele ja ettevõtetele juurdepääsu rahalistele vahenditele, mida on vaja tulutoovate tegevuste alustamiseks ja arendamiseks.

4.2

Euroopa tasandil peaks nn Euroopa väikeettevõtete seadus (19), mille selge eesmärk on kehtestada konkreetsed meetmed ja põhimõtted Euroopa VKEdele soodsama keskkonna loomiseks, võimaldama kindlaks määrata ja kõrvaldada takistused väikeettevõtete potentsiaali avamisele, tõhustades lihtsustamisalaseid jõupingutusi, suurendades juurdepääsu krediidile ning kehtestades asjakohased energia- ja keskkonnaalased eeskirjad.

4.3

Komitee arvates on vajalik asjaomaste arvukate kehtivate vahendite parem kooskõlastamine, võttes arvesse mikrokrediidiga seotud varasemate ja kehtivate vahendite kogemusi, nagu on märgitud komisjoni teatises (20). See puudutab järgmiseid vahendeid:

4.3.1

Komitee leiab, et ühenduse uute mikrokrediidi algatuste kujundamisel tuleks asjakohaselt arvestada positiivseid kogemusi, mis on saadud mitmete aastate jooksul EuropeAidi koostöötalituse ELi ja AKV riikide mikrokrediidi raamprogrammi arendamisel ja praktikas rakendamisel.

4.4.1

Alates 1980. aastate algusest (24) ning eelkõige Euroopa käsitööndusettevõtete ja väikeettevõtete konverentsidel (25) peetud aruteludest välja kasvanud ideede ja ettepanekute tulemusena on Euroopa finantsasutused edendanud ja toetanud finantskorralduse kultuuri liikmesriikides (26).

4.4.2

Vajadus astuda praktilisi samme, et lihtsustada juurdepääsu krediidile ja aidata kehtestada finantskorraldust, ajendasid komisjoni ja Euroopa Investeerimispanka rajama Euroopa väikeettevõtete organisatsioonide survel Euroopa Investeerimisfondi (27). Pärast esialgset väikest kõrvalepõiget sidevõrgustike (28) toetamisele pööras Euroopa Investeerimisfond oma tähelepanu eri liiki tagatiste pakkumisele, et toetada meetmeid mikroettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks, mis sageli hõlmas finantskorraldust.

4.4.3

Mikroettevõtetele, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning koostööle suunatud mitmeaastaste komisjoni programmide abil ja viimaks konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi suuna 1 (29) kaudu on finantskorraldust arendatud järgmiste meetmetega:

4.4.4

Komitee on väljendanud mitmel puhul heameelt komisjoni, Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi meetmete üle, mida nad on eelkõige viimase viieteistkümne aasta jooksul võtnud väikeettevõtete toetamiseks. Komitee tunnustas Euroopa Investeerimispanga grupi VKEdele antava rahalise toetuse laiendamist ja ajakohastamist (32), kuid leiab, et jõupingutusi võiks tõhustada muu hulgas programmide kaudu, milles lepivad ühiselt kokku:

4.4.5

Liikmesriigi tasandil võiks luua eri tasanditel toimiva mikrokrediidi fondide võrgustiku, kasutades Euroopa Investeerimispanga rotatsioonifonde ja täiendavaid Euroopa Investeerimisfondi tagatisi. Piirkondlikul (NUTS II) ja kohalikul (NUTS III) tasandil võivad laenuandmise struktuuri moodustada krediidikonsortsiumid (kui nad on olemas) (33). Krediidikonsortsiumid on saanud juba märkimisväärseid kogemusi stardikapitali valdkonnas ning piisava riskikapitali korral, millele Euroopa Investeerimisfond annab vastutagatise, võiksid nad pakkuda laenutagatisi.

4.4.5.1

Kõnealust uut ettepanekut tuleb täpsemalt selgitada mikrofondi loomise koha pealt Euroopa Investeerimispanga grupi ja komisjoni poolt. Kõnealuse algatuse eesmärk on toetada mikrokrediidiga tegelevaid asutusi kogu Euroopas, andes neile rahalisi vahendeid (toetused, laenud, vahefinantseerimis- või omakapitaliinstrumendid) ning samuti tehnilist abi. Euroopa Investeerimisfond loob praegu kõnealust mikrofondi, mille toetusmeetmeteks mõeldud algkapital on ligikaudu 40 miljonit eurot (millest 20 miljonit eurot tuleb Euroopa Investeerimispangalt). Komitee leiab, et tulevikus peaks Euroopa Investeerimisfond kõnealust fondi ka haldama.

4.4.6

Mikrolaenust võib piisata ettevõtte alustamiseks vajaliku varustuse ja põhiseadmete ostuks või seadmete väljavahetamiseks, mis on mikroettevõttes alati vajalik (34).

4.4.6.1

Komitee arvates peaks erilist tähelepanu pöörama naisettevõtjatele antavale mikrokrediidile. Siinkohal peaks pöörama rohkem tähelepanu paindlikkusele, tegutsemiskorrale ja laenu andmise kriteeriumitele, et arvestada olukorraga, kus esineb sotsiaalseid ja psühholoogilisi raskusi, mis võivad teravneda, kui inimene

4.4.6.2

Naiste ettevõtluse toetamiseks antava mikrokrediidi väljatöötamisel ja haldamisel tuleks arvestada prioriteetse vajadusega võimaldada naistel võtta või tagasi saada ühiskonnas produktiivne sotsiaal-majanduslik roll, et parandada nende enesehinnangut, arendada ettevõtlikkust ning aidata neil võtta suuremat vastutust ja suuremaid riske.

4.4.7

Mikrolaenud peaksid samuti andma võimaluse oma ettevõtet alustada soovivatele noortele, kes on saanud piisavalt erialast koolitust, kuid kellel puuduvad vastavad rahalised vahendid.

4.4.7.1

Laenu esmase tagatise, kusjuures laenu peab andma finantsasutus (pank või muu), moodustavad ostetud seadmed. Kuid Euroopa mikrokrediidi fondi olemasolu julgustaks finantsasutusi olema laenude pakkumisel leebemad (35): lisaks oma enda rahalistele vahenditele ja teadmistele ning võimele aeg-ajalt sekkuda Euroopa Investeerimisfondi, krediidikonsortsiumide ja kutseühingute kaudu, et aidata tasuda võimalikke võlgu, peaks kõnealune fond samuti soovima ja suutma toetada rangeid standardeid usaldusväärsuse, tootmise edendamise ja mitmekesistamise, läbipaistvuse ning liigkasuvõtmise vastu võitlemise osas (36).

4.4.8

Uurimustest mikro- ja väikeettevõtete maksujõuetuse kohta on selgunud, et suuremates ELi riikides on laenudega seotud maksujõuetused jäänud viimasel kümnel aastal alla 4 % (37). Kuna see määr on alla 5 %, saab finantsasutuse antud laenu tagamiseks kasutada multiplikaatorit 20.

4.4.9

Multiplikaatoriga 20 ja tagatisega, mis katab 50 % iga võlgniku maksejõuetusest, võib 1 miljoni euro suuruse riskikapitaliga krediidikonsortsium tagada laene paljudele ettevõtjatele (38) kuni 40 miljoni euro suuruses kogusummas.

4.4.9.1

Tagatisi andes võimaldas krediidikonsortsiumide süsteem laenata Itaalia käsitööettevõtetele 2007. aastal ligikaudu 6 miljardit eurot.

4.4.10

ELi 27 liikmesriigis alustab igal aastal tegevust umbes 500 000 ettevõtet. Tegevust lõpetavate ettevõtete arv on mõnevõrra väiksem (39). VKEd moodustavad 99 % igal aastal tegevust alustavatest ettevõtetest ning nendest vähemalt 240 000 on üheinimesefirmad (40).

4.4.11

Kasutades punktis 4.4.9 esitatud näidet, võiks 1 miljoni euro suurune riskikapital koos finantskorraldusega tagada Euroopa mikrokrediidi fondi kaudu laene 25 000 euro suuruses summas kuni 1 600 väikeettevõttele.

4.5.1

Nagu juba märgitud, on krediit majandusliku ja sotsiaalse arengu ning sotsiaalse turumajanduse kujundamise üks peamine vahend.

4.5.2

Seepärast ongi järk-järgult ilmunud ja levinud uued krediidi kontseptsioonid ning krediiti ei peeta enam vaid kliendi ja finantsasutuse vaheliseks suhteks, vaid suure sotsiaalse väärtusega vahendiks selle seoste pärast kvaliteetsemate ja kindlamate töökohtade ning majandusarenguga.

4.5.3

Selles uues, laiemas perspektiivis tuleb krediidi andmisega seotud riske laiemalt hajutada.

4.5.4

Krediidiriski jagamine mitme asutuse vahel

4.5.5

Kooskõlas selle sisemise sotsiaalse väärtusega tuleb laenude andmisel järgida aina enam ettevõtete sotsiaalse vastutuse põhimõtet ning tööandjad peavad järgima säästva arengu väärtusi ja end neile kohandama.

4.5.6

Keskkonnaprogrammi EMAS keskkonnasertifikaat oleks kõige sobivam sertifikaat, mida finantskorralduse protsessis nõuda seoses krediidi sotsiaalse rolliga (41).

4.5.7

Viimastel aastatel on ELi finantsinstrumente (42) olnud võimalik kasutada vaid mõnekümnel tuhandel ettevõttel, mis tähendab probleemide olemuse ja tegelike tulemuste märkimisväärset erinevust. Kõnealune asjaolu paneb mõtlema tegelike võimaluste üle sekkuda süsteemidega, mis võivad suurendada finantsasutuste kaasatust ja parandada tulemusi.

4.5.8

20.–21. novembri 1997. aasta Luxembourgi erakorraline Euroopa Ülemkogu, mis käsitles ainult üht teemat — tööhõivet — käivitas kolm praktilist algatust, aitamaks ettevõtetel olla turgudel konkurentsivõimelised, ning kutsus komisjoni üles esitama ettepanekuid, mis edendaksid ärisektorit ja soodustaksid tööhõivet kõnealuses valdkonnas. Need kolm algatust olid Euroopa tehnoloogiaedendusprojekti käivitusprogramm, Euroopa ühisettevõte (JEV) ja VKEde tagatissüsteem. Neist algatustest kaks (Euroopa tehnoloogiaedendusprojekti käivitusprogramm ja VKEde tagatissüsteem) olid suunatud krediidile ligipääsu hõlbustamisele.

4.5.8.1

2005. aasta lõpuks oli üle 277 000 VKE kasutanud majanduskasvu ja tööhõive programmi ning mitmeaastase programmi vahendeid (43).

4.5.8.2

VKEde tagatissüsteem on üks peamisi Euroopa programme VKEde jaoks (44).

4.5.9

Euroopa Liidus on ligikaudu 23 miljonit mikroettevõtet ja 1,1 miljonit väikeettevõtet, millest 90 % on ühe töötajaga ettevõtted või osaühingud. Neist vaid 5–6 % kasutavad riskikapitali.

4.5.10

Seepärast on komitee seisukohal, et tuleb töötada välja uued krediidi toetamise vormid, mis on suunatud ka osaühingutele, nagu finantskorralduse vahendite puhul. Kui seda ei suudeta teha, jääb krediitide kasutamine endiselt väga väheseks, takistades nii mikro- ja väikeettevõtete finantskasvu.

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/29

1.1

Kõnealuse ettepanekuga soovitakse muuta nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ, lisades piiranguid diklorometaani turustamisele ja kasutamisele, kui seda kasutatakse värvieemaldite peamise koostisosana tööstusliku, professionaalse ja tavakasutuse korral.

1.2

Tegemist on nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ viimase sellise muutmisega enne selle asendamist määrusega (EÜ) 1907/2006 (REACH) 1. juunil 2009.

1.3

Komitee tunnistab komisjoni ees seisvaid märkimisväärseid teaduslikke ja poliitilisi raskusi sellise proportsionaalse ja kulutõhusa muudatusettepaneku tegemisel ja selles kokkuleppele jõudmisel, millega säilitatakse vastavalt direktiivi 76/769/EMÜ nõudmistele siseturg ning tagatakse samal ajal inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse.

1.4

Komitee nõustub, et on olemas veenev tõendusmaterjal selle kohta, et diklorometaani suure lenduvuse tõttu võivad diklorometaani aurud kõrges kontsentratsioonis põhjustada teadvuseta olekut ja surma. Aurude kõrge kontsentratsiooni põhjus on halvad tööstustavad, sealhulgas ebapiisav ventilatsioon. Tõendusmaterjal tõsise pideva ohu kohta tarbijatele harva koduse kasutuse korral ei ole nii veenev. Seepärast on müügi keelamise ettepanek ebaproportsionaalne ning alternatiivsete toodete ja protsesside teadaolevaid, kuid siiani kvantitatiivselt määratlemata ohtusid arvestades näib ebatõenäoline, et see tooks kaasa registreeritud õnnetusjuhtumite üsna madala määra üldise vähenemise.

1.5

Komitee märgib sarnaselt komisjoni nõustanud konsultandile, et diklorometaani erilised ohud ei ole täielikult kaetud olemasolevate piktogrammide või riski- ja ohutuslausetega. Sama märkus kehtib ohtude kohta lastele, mis on kodumajapidamises rohkem levinud. See on märgistamissüsteemi puudujääk, mitte asjaomaste toodete või inimeste puudujääk. Seepärast tehakse olukorra parandamiseks soovitusi pakendamise ja märgistamise kohta.

1.6

Arvamuses on tuvastatud ka muid probleeme, eelkõige kokkulepitud piirväärtuste puudumine kokkupuutele töökeskkonnas ja hea tööstustava suuniste või eeskirja puudumine. Selles kontekstis peetakse suurepäraseks mudeliks Saksa tehnilisi reegleid ohtlike ainete käsitsemisel TRGS 612.

1.7

Kokkuleppe saavutamise lootuses esitatakse arvamuses komisjonile, Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele kaalumiseks rida muid üldisi aspekte. Kui kokkulepet saavutada ei suudeta, viib see siseturu killustumiseni. Oht kasutajatele töökohas ja väljaspool töökohta jääb alles.

2.1

Nagu eespool märgitud, jõustub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH), 1. juunil 2009. Sellega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse terve rida olemasolevaid nõukogu ja komisjoni määrusi ja direktiive, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/769/EMÜ teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutuse kohta.

2.2

Nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ I lisas on ära toodud spetsiifilised piirangud teatud ohtlike ainete ja valmististe turustamisele ja kasutamisele, milles on kokku lepitud ja mis on kehtestatud viimase 30 aasta jooksul. 1. juunil 2009 saavad need määruse (EÜ) nr 1907/2006 (REACH) XVII lisa nurgakiviks.

2.3

Nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ eelmised muudatused (uute piiravate meetmete lisamise kohta) on tehtud direktiivide kujul, mis vajavad rakendamist liikmesriikide poolt. Kõnealune komisjoni ettepanek ei ole siiski mitte direktiivi, vaid otsuse ettepanek, millel on vahetu mõju. Seetõttu ei vaja see ülevõtmist riiklikesse õigusaktidesse, mis tuleks samuti kehtetuks tunnistada 1. juunil 2009, kui jõustub määrus EÜ nr 1907/2006 (REACH).

2.4

Kõik järgnevad ettepanekud ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangute kohta tehakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 1907/2006 (REACH).

2.5

Ained (ja neid sisaldavad valmistised), mille suhtes turustamise ja kasutamise piiranguid on peetud vajalikuks, on üldjuhul määratletud teatud nn prioriteetsete ainete hinnangute alusel. Ained on nimetanud liikmesriigid ning need on avaldatud aastatel 1994–2000 neljas erinimekirjas vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) nr 793/93.

2.6

Terve rida aineid, mida ei ole kantud algsesse nelja erinimekirja, on analüüsitud nende mõju osas inimeste tervisele ja keskkonnale ja/või on tehtud ettepanekuid piirata nende turustamist ja kasutamist, kuna liikmesriikide taotlusel on käsitletud uusi probleeme. Diklorometaan kuulub nende ainete hulka. Mitmed liikmesriigid on eri põhjustel juba kehtestanud või püüdnud kehtestada piirangud diklorometaani kasutamisele eelkõige värvieemaldite koostisosana. Teised liikmesriigid peavad nimetatud meetmeid ebaproportsionaalseks, kulukaks ja kasutajaid tõenäoliselt vähemrahuldavateks lahendusteks. On tõendeid (või tõendite puudus) nii mõlema seisukoha poolt kui ka vastu.

2.7

Ettepaneku esimene täielik läbivaatamine nõukogus toimus juuni alguses. Kui järgnevate kuude jooksul suudetakse jõuda kompromissile, minnakse ettepanekuga tõenäoliselt edasi, nagu kavandatud. Kui nii ei lähe, kukub ettepanek läbi. Sellisel juhul jääb diklorometaanil põhinevate värvieemaldite siseturg killustatuks ning võib muutuda veelgi killustatumaks. Diklorometaani hinnataks siis aja jooksul vastavalt määrusele EÜ nr 1907/2006 (REACH), kuna selle kasutus värvi eemaldamisel on üks paljudest kokkupuutevõimalustest, millega tuleb arvestada. On ilmselt ebaselge, milline võiks olla selle tulemus või millal oleks võimalik teha lõplikke soovitusi.

3.1

Diklorometaan on värvitu, madala keemistemperatuuriga halogeenitud alifaatne kergelt magusa lõhnaga süsivesinik. Seda on palju aastaid laialdaselt kasutatud madala süttivusega tugeva lahustina farmaatsiatoodete, aerosoolide ja liimide tootmisel ning muudes protsessides, nagu värvi eemaldamine ja metalli rasvaärastus, ning toiduainete ekstrahendina.

3.2

Kuigi diklorometaani peetakse üheks ohutumaks madala molekulmassiga halogeenitud süsivesinikuks, tuleb seda siiski kasutada ettevaatlikult. Diklorometaan on Euroopas liigitatud 3. kategooria kantserogeenide hulka, st see on „aine, mis põhjustab inimestele muret selle võimaliku kantserogeense mõju tõttu, kuid mille kohta kättesaadav teave ei ole piisav rahuldava hinnangu andmiseks”. Seepärast peab see olema varustatud R40 riskilausega („osaliselt tõestatud kantserogeenne mõju”). Diklorometaan on prioriteetne aine ka vastavalt vee raamdirektiivile.

3.3

Suuremat muret põhjustab siiski see, et diklorometaan on ka tugev narkootiline aine, mis mõjutab kesknärvisüsteemi ning võib põhjustada teadvuseta olekut või surma. See on viinud rea õnnetus- ja surmajuhtumiteni, mis on üldiselt seotud ohtlike töötavade ja kokkupuutega väga suurte koguste diklorometaaniga, tavaliselt avatud mahuti tööstusliku või laiaulatusliku professionaalse kasutuse käigus. Kõnealused ohud kõrvaldab kasutamine suletud süsteemides, kus see on võimalik.

3.4

Diklorometaani tootmistasemed Euroopas (käitistes Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Madalmaades, Ühendkuningriigis ja Rumeenias) langevad tasapisi muude toodete kättesaadavaks muutumisel. Praegu Euroopas toodetavast umbes 240 000 tonnist diklorometaanist eksporditakse umbes 100 000 tonni. Ülejäänud kogusest läheb 30–50 % farmaatsiatööstusele ja 10–20 % müüakse esmase diklorometaanina värvieemaldites. Farmaatsiatööstusest saadava taaskasutatud diklorometaani kogus tonnides on sama suur. Kõnealuses ettepanekus tegeletakse üksnes diklorometaani kasutusega värvieemaldites.

3.5

Värvi eemaldamine on tuttav enamikus kodumajapidamistes kui vajalik protsess puit-, metall-, kivi- ja kipsesemete ja -pindade säilitamiseks ja kaunistamiseks nii hoonetes sees kui väljas. On olemas ka mitmed rohkem spetsialiseerunud turud, sealhulgas kunstiteoste restaureerimine, grafiti eemaldamine ning selliste suurte sõidukite värvimine nagu rongid või lennukid.

3.6

Värvieemaldid on veidi meelevaldselt jagatud kolme kategooriasse: tööstuslik kasutus (st pidev suuremahuline kasutus käitises); professionaalne kasutus (mitmes asukohas töötavad spetsialistid, ehitajad, kujundajad) ning tavakasutus (aeg-ajalt koduremondiga tegelevad üksikisikud).

3.7

Õnnetusjuhtumite tegelikku arvu igas kategoorias on raske kindlaks määrata. Arvestades, et diklorometaani üledoosi tunnused sarnanevad südamepuudulikkusega, on võimalik (kuid mitte kindel), et kõiki juhtumeid ei ole registreeritud. RPA konsultantide poolt komisjonile esitatud andmetel on Euroopas viimase 20 aasta jooksul registreeritud diklorometaanipõhiste värvieemaldite kasutamisest tulenenud 3–4 õnnetusjuhtumit aastas, millest üks aastas on lõppenud surmaga. Surmajuhtumid leidsid aset peamiselt Prantsusmaal (6), Saksamaal (6) ja Ühendkuningriigis (5). Õnnetusjuhtumid, mis ei lõppenud surmaga, leidsid aset peamiselt Ühendkuningriigis (36), Rootsis (12) ja Prantsusmaal (6). RPA uuritud perioodil (1930–2007) registreeriti Lõuna-Euroopas vaid üks õnnetusjuhtum — surmajuhtum tööstusettevõttes Hispaanias 2000. aastal. Oluline osa võib selles olla ka kohalikel kliimatingimustel ja töötavadel. Sooja ilmaga on aknad alati avatud, saavutatakse hea ventilatsioon ning ohud on tühised. Külmemas kliimas võib olukord olla vastupidine.

3.8

Surmajuhtumid jagunesid võrdselt tööstuslike ja professionaalsete kasutajate vahel. Suur osa õnnetusjuhtumitest, mis ei lõppenud surmaga, registreeriti professionaalideks liigitatud ettevõtjate kasutuses. Surmajuhtumite põhjustena registreeriti peamiselt ebapiisav ventilatsioon ja isikukaitsevahendite ebasobiv kasutamine, eriti suurte avatud mahutite olemasolu korral.

3.9

Üht tavakasutaja (või professionaali) võimalikku surmajuhtumit Prantsusmaal 1993. aastal ei ole praegu võimalik tõestada ning seepärast on see oluline teave kahtluse alla seatud. Vaid üks tavakasutaja surmajuhtum registreeriti veel Madalmaades 1960. aastal. Juhtumit võisid mõjutada ka muud tegurid.

3.10

Diklorometaanipõhistele värvieemalditele on muidugi olemas ka alternatiivid. Need jagatakse tavaliselt kolmeks: värvi füüsiline või mehaaniline eemaldamine (liivajoaga puhastamine, kraapimine, survepuhastus), pürolüütiline ja/või termiline eemaldamine (ahjude, keevkihi, leeklampide või kuumaõhupüstolite kasutamine) ning keemiline eemaldamine (tugevate lahustite, sealhulgas diklorometaan, või söövitavate, tavaliselt väga leeliseliste vedelike või pastade või siis sipelghappel või vesinikperoksiidil põhinevate segude kasutamine). Kõik nimetatud meetodid võivad toimida ning olla eelistatud valik konkreetsetel tingimustel. Kõikide meetoditega kaasnevad ühed või teised ohud, kas osakeste mõju, kuumuse, tule, plahvatuse, silma- või nahaärrituse või eemaldatavate kihtide koostise, eelkõige enne 1960. aastaid värvile lisatud plii tõttu. Vanades, kuid kasutatavates või isegi atraktiivsetes elamutes, kus võib leida mitu kuni 100 aasta vanust värvikihti, või tundlike pindade puhul, mida ei tohi kahjustada, on vaja kasutada mitut lähenemisviisi ja mõningal määral katsetamist.

3.11

Andmeid ei ole esitatud ei nimetatud kolme liiki eri alternatiivide üldise turuosa ega värvi eemaldamise kulude kohta ühe ruutmeetri kohta. Diklorometaani peetakse ikka veel kõige laialdasemalt kasutatavaks lahustiks, eelkõige tavakasutuse sektoris, kuid populaarsed on ka kaustilisel soodal põhinevad rakendused. Isegi kemikaalide rühma sees on kulude võrdlemine keeruline. Üldiselt ollakse arvamusel, et koguse alusel on diklorometaanipõhised värvieemaldid odavamad kui konkureerivad tooted. See eelis tõenäoliselt kaob, kui võtta arvesse kaitsevahendite täishinda (kui neid kasutatakse) ja jäätmete kõrvaldamist (kui see on vajalik).

3.12

Kogukulud sõltuvad ka soovitu tegemiseks vajaminevast ajast. Aeglasem tegutsemine, kuid tervist vähem kahjustavad tooted ja protsessid suurendavad tehtava töö kulusid ja vähendavad kasumit. Kõrgema keemispunktiga lahustid võimaldavad korraga katta suuremaid pindu, kuid vajavad toimimiseks rohkem aega. Tarbija jaoks tähendab see lühema kokkupuute asendamist pikema kokkupuutega ning kodumajapidamise võimalikku pikemat häirimist. (RPA oletus, et tavatarbijad peavad ajakulu vähemoluliseks, kuna nad tegelevad värvi eemaldamisega tavaliselt vabal ajal, tuleks kindlasti kahtluse alla seada.) Uued töömeetodid ja muutused tööprotsessis muutuvad oluliseks kõikide kasutajate jaoks. Tööstusliku kasutaja jaoks tähendab üleminek vee baasil toodetele ventilatsioonikulude vähenemist, kuid mahutite ja torude korrosiooni vähendamiseks tehtavate tööde kulude järsku suurenemist. Kõiki nimetatud muutujaid arvestades on äärmiselt raske prognoosida, milline mõju ükskõik millise valiku ükskõik millisel piirangul võiks olla. Kõnealustes tingimustes on ohus eelkõige tavatarbijad ning eri valitsustasandite vastuolulisi seisukohti arvestades on vähe tõendusmaterjali selle kohta, et alternatiivseid tooteid või protsesse puudutavad tarbijate valikud oleksid nende endi huvides.

3.13

Diklorometaani kui lahusti üks populaarne alternatiiv metüül-2-pürrolidoon liigitati hiljuti reproduktsiooni mõjutava toksilise toimega 2. kategooria aineks, mis toob kaasa nimetatud ainet sisaldavate segude müügi keelamise üldsusele (kuid mitte professionaalsetele või tööstuslikele kasutajatele). Muud lahustid, nagu 1,3-dioksolaan, on kergesti süttivad.

3.14

Hetkel näivad kõige kindlamate alternatiividena kahealuselistel estritel põhinevad süsteemid — dimetüüladipaadi, suktsinaadi ja glutaraadi segud, mille puhul on vähe põhjust muretsemiseks, et need võiksid inimeste tervist või keskkonda märkimisväärselt kahjustada. Suhteliselt turvalised tunduvad olevat ka dimetüülsulfoksiid ja bensüülalkohol. Kas nende kasutajad neid ka kulutõhusaks peavad või mitte, sõltub siiski paljudest teguritest ning nende lõplikku valimist laialdaseks kasutuseks ohutute alternatiividena ei ole võimalik tagada.

3.15

Üldjoontes on selge, et ühte täielikult vastuvõetavat lähenemisviisi ei ole ning et ebasobiv tegevus võib viia praeguste suhteliselt väheste registreeritud juhtumite arvu suurenemiseni. Põhiraskus on määratleda lahendus, mis rahuldaks kõiki osapooli, eelkõige liikmesriike, kellel on erinevad kogemused ning kes hoiavad üsna põhjendatult kinni oma kindlatest seisukohtadest.

4.1

Kõnealuse ettepanekuga soovitakse kaitsta inimeste tervist ja keskkonda ning säilitada diklorometaani siseturg, eelkõige siis, kui diklorometaani kasutatakse värvieemaldite peamise koostisosana tööstusliku, professionaalse ja tavakasutuse korral.

4.2

Ettepanekuga soovitakse keelata kõigi diklorometaanipõhiste värvieemaldite müük üldsusele ja professionaalidele, välja arvatud spetsiaalse väljaõppega ja liikmesriikide pädevate ametiasutuste poolt loa saanud isikutele. Müük tööstuskäitistele oleks võimalik vaid rea kaitsemeetmete, eelkõige tõhusa ventilatsiooni ja sobivate isikukaitsevahendite olemasolul ja kasutamisel. Kõik diklorometaanipõhised segud tuleb tähistada kustumatu kirjaga „Tööstuslikuks või professionaalseks kasutuseks” (ning seejärel eeldatavalt ainult vastava loa omamise alusel).

4.3

Üldsuse või professionaalsete kasutajate jaoks ei tohiks esimest korda turule viia ühtegi uut diklorometaanipõhist värvieemaldit 12 kuud pärast otsuse jõustumist. Kõik tarned kõnealuse kahe rühma jaoks keelataks pärast veel 12 kuu möödumist.

4.4

Kõnealune otsus jõustuks eeldatavasti kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

4.5

Ettepanekule on lisatud seletuskiri ja komisjoni töödokument (mõjuhindamise aruanne). Lisamaterjali saab väliskonsultantide (RPA, TNO) poolt komisjoni jaoks koostatud mõjuhinnangutest ja teatud teemadel koostatud aruannetest (ETVAREAD aurustumist takistavate ainete tõhususe kohta). Need on omakorda läbi vaadanud asjaomane teaduskomitee (SCHER). Ametlikku ELi riskihindamisaruannet ei ole, kuna ükski sidusrühm ei määratlenud diklorometaani prioriteetse ainena, vaatamata juba tekkinud küsimustele.

4.6

Mõned ELi liikmesriigid (ning teised olulised majandus- ja kaubanduspartnerid, nagu Šveits ja USA) on samuti koostanud uuringuid, et toetada teatud regulatiivseid ja poliitilisi seisukohti, mis on tihti väga vastuolulised. Asjaomased tööstused on kogunud suure hulga andmeid eri toodete ja protsesside võimalikke ohtude ja võrreldavate eeliste kohta ning ei ole üllatus, et ka need on vastuolulised. Teiste sidusrühmade märkused pandi kirja 2004. aastal toimunud tervishoiu ja ohutuse Euroopa nädalal „Building in Safety” pärast Taani maalrite liidu korraldatud spetsialistide konverentsi. RPA andmetel ei olnud BEUC, EMCEF ja ETUC 2007. aasta aprillis veel ametlikku seisukohta avaldanud.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab komisjoni ees seisvaid raskusi proportsionaalse ja kulutõhusa ettepaneku tegemisel direktiivi 76/769/EMÜ diklorometaani kasutamise kohta lahustina värvi eemaldamisel muutmiseks. Selle kohta on suhteliselt vähe registreeritud ja tõestatud juhtumeid. On võimalik (kuid mitte kindel), et kõiki juhtumeid ei ole registreeritud. Kehtivaid õigusakte ei ole alati järgitud ning märgistamine näib olevat ebapiisav. Alternatiivsed tooted ja protsessid on olemas, kuid neid ei ole hinnatud ning kõigi nendega kaasnevad ohud. Liikmesriikide erinevad seisukohad on põhjendatud. Ei ole tagatist, et lõpptulemus on soodsam ühelegi rühmadest, keda see kõige tõenäolisemalt mõjutab.

5.2

Komitee tunnistab ka, et selge ajalise piirangu tõttu on see viimane võimalus meetmete kehtestamiseks kõnealuse direktiivi raames. Kui liikmesriigid ja Euroopa Parlament ei suuda ühises seisukohas kokku leppida ning väljapakutud otsust (või mõnda selle versiooni) vastu võtta ja rakendada, ei võeta ühtegi edasist meedet seni, kuni hinnatakse diklorometaani kõiki kasutusi vastavalt määrusele (EÜ) nr 1907/2006 (REACH).

5.3

Komitee on kindlal seisukohal, et selline viivitus ei ole vajalik ega soovitav, arvestades keskkonna ja kõikide kasutajate tervise kaitset töökohas ja väljaspool töökohta. Komitee tunneks sügavat kahetsust ka siseturu igasuguse killustumise üle kas kõnealuses või ükskõik millises muus valdkonnas. Vajadus kokkuleppe aluse leidmiseks peaks olema selge kõigile asjaosalistele. Sellega tuleks leida võimalusi riskijuhtimiseks, mitte ühe ohu teisega asendamiseks.

5.4

Siinkohal märgib komitee, et diklorometaani saab ohutult toota, säilitada, transportida ja kasutada suletud süsteemides. Diklorometaan on süttimatu ning ei aita kaasa maapinnalähedase osooni moodustumisele. Siiski tekitab diklorometaani kasutamine avatud süsteemides, nagu värvi eemaldamisel, probleeme selle lenduvuse (aurustub kiiresti), sellest tuleneva auru tiheduse (koguneb kõige madalamasse ebapiisava ventilatsiooniga punkti) ning oma narkootiliste omaduste (põhjustab teadvuseta olekut ja surma) tõttu. Kõik see toob kaasa suurema ohu lastele. Diklorometaan on liigitatud ka 3. kategooria kantserogeeniks ning see on võimalik oht, mis domineerib igasuguse diklorometaani sisaldava toote märgistamisel.

5.5

RPA ja ka teised on kõik märkinud, et see on ekslik ja ebapiisav kasutajate sobivaks kaitsmiseks töökohas ja väljaspool töökohta. Kehtivates õigusaktides ega muudetud ÜRO ühtses ülemaailmses kemikaalide klassifitseerimis- ja märgistamissüsteemis puuduvad riski- ja ohutuslaused ja piktogrammid või siis nende ekvivalendid, mis hoiataksid piisavalt kas narkootiliste ainete mõju (ning sellest tuleneva surmaohu) või, mis veelgi üllatavam, tõsise ohu eest lastele (mis kehtib muidugi paljude kodumajapidamises kasutatavate toodete ja protsesside kohta).

5.6

Eksitav on ka keskendumine võimalikule, kuid siiani tõestamata vähiohule. SCHER märkis oma arvamuses aurustumist takistavaid aineid käsitleva ETVAREADi aruande kohta, et hiirte ainevahetuse mehhanism ei ole mõjutusobjekti testimisel samasugune kui inimestel ning seepärast ei ole diklorometaan esitatud tõendusmaterjali alusel tõenäoliselt kantserogeen. Tegelikul kasutusel põhinevaid tõendeid on vähe. Praegu oodatakse kahe suure epidemioloogilise uuringu tulemusi, milles käsitletakse diklorometaaniga kokkupuutuvaid rühmi teistes tööstustes USAs. ELi rühmad võivad olla kokku puutunud teiste tuntud kantserogeenidega, nagu stüreen. RPA ei esitanud kõnealuses rubriigis ühtegi tõendit tegelike ohtude kohta, mis tulenevad kokkupuutest värvieemaldites kasutatava diklorometaaniga. Nõutud R68 riskilause („võimalik pöördumatu mõju”) ei ole nimetatud tingimustes kõige kasulikum.

5.7

Samuti tuleks märkida, et RPA esitatud õnnetusjuhtumite statistika ajavahemikus 1930–2007 näitas selget ohtu puutuda kokku väga suurte diklorometaani kogustega, tavaliselt äärmiselt halbade töötavade kaudu. Vastavaid andmeid alternatiivsete protsesside ja toodete kohta ei kogutud. On siiski küsitav, kuivõrd nimetatud andmeid saab laiendada professionaalsele või tavakasutusele kodumajapidamises. Krooniliste (pikaajaliste) tööstuslike tervisemõjude näitajad võivad (kuid ei pruugi) viidata kasutajate tugevale (lühiajalisele) kokkupuutele; õnnetusjuhtumite statistikat, mis ka viimased võivad olla, on keerulisem võrdeliselt jagada.

5.8

Uuringud tõid välja ka selle, et puuduvad ühtsed töökeskkonnas kokkupuute piirväärtused töökohtadele kogu ELis. Ühe aine (diklorometaan) piirväärtused erinevad märkimisväärselt nii liikmesriigiti kui ka aineti (nt diklorometaan, kahealuselised estrid või dimetüülsulfoksiid). Tootjad peavad tunnistama kohustust oma töötajate eest hoolt kanda; reguleerivad asutused peavad pakkuma selge, järjepideva, andmetepõhise õigusraamistiku selle saavutamiseks.

5.9

Siinkohal võttis komitee teadmiseks eelkõige Saksamaa Liitvabariigi töö- ja sotsiaalministeeriumi koostatud diklorometaanipõhiseid värvieemaldeid puudutavad tehnilised reeglid (tehnilised reeglid ohtlike ainete käsitsemisel TRGS 612, 2006. aasta veebruaris dateeritud versioon). Tegemist näib olevat mudeliga, mida teised võiksid järgida, et aidata tagada töökoha ohutus, ning mis on märkimisväärselt üksikasjalikum kui kõnealune komisjoni ettepanek.

5.10

Eespool nimetatut arvestades tuleks enamikul juhtudel vastata küsimustele selles hierarhilises järjestuses: a) kas protsesse on võimalik asendamise teel ohutumaks muuta? b) kui ei, siis miks? ning c) kas olete võtnud kõik asjakohased meetmed töökoha ohutumaks muutmiseks? Tuleks täielikult tunnistada nii alternatiivsete protsesside ja toodete potentsiaalseid ohte kui ka eeliseid. Eelkõige tuleb hinnata turult märkimisväärse koguse materjali kõrvaldamise otsuse tõenäolisi tagajärgi — kuidas kasutajad tegelikkuses reageerivad ning kas nende valikud parandavad nende isiklikku ohutust?

5.11

Siinkohal võib tuua ühe liikmesriigi näite, kus on juba rakendatud keeldu diklorometaanipõhistele toodetele, mida kohaldatakse ühtmoodi nii tööstuslikule kui ka professionaalsele kasutusele. Tegemist on diklorometaani sisaldavate toodete, mitte diklorometaani enda müügi keelamisega. Tugevatoimelist värvieemaldit on ikka võimalik valmistada, segades diklorometaani metanooliga kasutuskohas. Tulemus on odavam, kuid ei sisalda tensiide ega aurustumist takistavaid aineid, mis suurendavad nii korrektselt valmistatud toote tõhusust kui ka ohutust. Seega ei ole see soovitav tulemus.

5.12

Nagu RPA ja komisjon on märkinud, on eri kasutajate kategooriate eristamist reaalses elus raske põhjendada või säilitada. Ainus tõeline erinevus on see, et ühes käitises teostatavad suuremahulised, pidevad värvieemaldustoimingud vajavad suuri avatud keemiliste mõjurite mahuteid, millesse tooteid kastetakse; väljaspool käitist teostatavad toimingud ei sõltu tavaliselt kastmisest ning ei hõlma seetõttu suuri avatud mahuteid. Käitises teostatavad toimingud on kaetud teiste direktiividega, nt direktiiv lahustite heitkoguste kohta ja direktiiv heitvee kvaliteedi kohta, mida tuleks rangelt jõustada; väljaspool käitist teostatavad toimingud sõltuvad rohkem üksikisiku hoolikusest ja tervest mõistusest. Tööandja olemasolu korral on kohustus hoolt kanda võimalikult hea töökeskkonna tagamise eest kõigile asjaomastele töötajatele muidugi tööandjal.

5.13

Professionaalse kasutuse kategooria tuleks samuti jagada vajadusel eripuhastustoimingute alalisteks teostajateks (nt grafiti eemaldamine, fassaadide restaureerimine, rongide ja lennukite värvimine) ja nendeks, kellel esineb aeg-ajalt vajadus värvi eemaldamise järele (ehitajad, kujundajad ja „tarbijad”) Nimetatud viimase rühma vajadused, oskused ja haavatavus näivad olevat ühesugused ning neid tuleks käsitleda ühtmoodi.

5.14

Ettepanekus on kehtestatud võimalik erand teatud käitajate koolitamiseks ja neile lubade andmiseks, et saavutada kompromiss eri seisukohtade vahel. Siiski on diklorometaanipõhiste värvieemaldite kasutust raske võrdsustada näiteks asbesti eemaldamise või tuumajäätmete käitlemisega, milleks on kindlasti luba vaja. Arvestades sellise süsteemi paigaldamise ja järelevalve suuri kulusid, ei ole tõenäoline, et kõnealune ettepanek vastaks igaühe vajadustele.

6.1

Eespool toodut arvesse võttes on komitee seisukohal, et kõnealune ettepanek ei ole proportsionaalne ega aita iseenesest kaasa õnnetusjuhtumite vähendamisele töökohas või väljaspool töökohta. Arvestades laialdasi erinevusi liikmesriikide tegevuses ja poliitikas, tuleb kaaluda ja viivitamatult rakendada teisi lähenemisviise.

6.2

See hõlmaks diklorometaanipõhiste värvieemaldite pakendite ja märgistuste muutmist, et viia õnnetusjuhtumite oht miinimumini ning tuua välja tegelikud ohud. Müüki kõigile, kes ei ole alaliselt seotud värvi eemaldamisega käitises või väljaspool käitist, sõltumata sellest, kas nad on professionaalsed või tavakasutajad, tuleks piirata maksimaalselt 1 liitriga anuma ja ostu kohta. Anumad peaksid olema lapsele avamatute kinnitustega, nagu on määratletud asjakohastes kehtivates või uutes ELi määrustes ja direktiivides ja/või vastavalt EN-ISO standarditele 8317:2004 ja 862:2005. Mahavoolamise piiramiseks oleksid kasulikud ka kitsa kaelaga anumad, kuigi sellest tulenev dekanteerimise vajadus enne vedeliku kasutamist harjaga vähendab nende mõju. Tootjad peaksid tegema aktiivselt tööd uute ja ohutumate tarnesüsteemide arendamise suunas, kui nad soovivad säilitada toodete elujõulisust pikas perspektiivis. Hulgimüük kõigile teistele kasutajatele tööstuslikuks või pidevaks professionaalseks kasutuseks peaks toimuma kogustes vähemalt 20 liitrit. Tootjad ja tarnijad peaksid tunnistama oma vastutuskohustust sellistel tingimustel ning tagama piisava teabe ja koolituse, tagamaks ohutu käsitsemise ja jäätmete kõrvaldamise kõigil kasutustingimustel.

6.3

Tuleks kiiresti välja töötada uued piktogrammid ning riski- ja ohutuslaused narkootilistele ainetele ning hoiatamaks ohu eest lastele, et täiendada juba olemasolevaid. Diklorometaanipõhiste värvieemaldite (ja teiste sarnase mõjuga toodete) kasutajatele sobiv sõnastus võiks olla midagi sellist: „Narkootiline aine: kõrges kontsentratsioonis võib põhjustada teadvuseta olekut ja surma”; „Mitte kasutada laste või haavatavate täiskasvanute juuresolekul”; „Mitte kasutada suletud ruumis: tugevad aurud võivad põhjustada lämbumist”. Tõendusmaterjali arvestades näivad need õigustatud ning vastavad tegelikele vajadustele. Lauseid ei tohi varjutada vähemolulised hoiatused. Laste kaitsmise vajadusele viitaval tõhusal hoiatusel ja üheselt mõistetaval piktogrammil on tõenäoliselt suurem mõju kui mitmel keerukamal nõuandel. Kehtiv S2 ohutuslause („hoida lastele kättesaamatus kohas”) ei ole selles mõttes piisav.

6.4

Samuti on selge vajadus üleeuroopalise standarditud ja sidusa kogu Euroopa Liitu hõlmava piirväärtuste kogumi järele kokkupuutele töökeskkonnas, et veelgi parandada töökoha ohutust. Seda tuleks käsitada REACH programmi kasuliku tulemina tulevatel aastatel.

6.5

On selge, et riskijuhtimise võti töökohas ja väljaspool töökohta on head töötavad ja kehtivate kontrollide tähelepanelik jälgimine. Tootjad ja jaemüüjad vastutavad ühiselt heade nõuannete eest ning selle tagamise eest, et üldsuse liikmed ning ohtlike materjalide või protsesside harvad kasutajad saavad soovitusi järgida. Ohutusnõuandeid ja kaitsevahendeid tuleks edendada samasuguse entusiasmi ja stiimulitega nagu materjale, millega seoses neid on vaja.

6.6

Kogu ELi hõlmavate kontrollide alus peaksid olema Saksa tehnilised reeglid TRGS 612. Vajadusel võib lisada täiendavaid tehnilisi nõuandeid ventilatsiooni või jäätmekäitluse kohta. Parimaid tavasid tuleks avaldada ja jagada.

6.7

USAs käimasolevad uuringud pikaajalise diklorometaaniga kokkupuute mõjude kohta tuleks lõpetada võimalikult kiiresti ning tulemused tuleks esitada hindamiseks SCHER teaduskomiteele. Tuleks uurida võimalusi määratleda sobivad rühmad uuringu korraldamiseks Euroopas.

6.8

Samuti tuleks süstemaatiliselt hinnata värvieemalditega seotud ohtusid, et kõiki tooteid ja protsesse saaks hinnata võrreldaval alusel. See aitaks paremini mõista nende suhtelisi toimimise omadusi ja ohte ning annaks lõpuks kasutajatele töökohas ja väljaspool töökohta võimaluse teha teadlikumaid valikuid. Ükski nimetatud ettepanekutest ei peaks siiski edasi lükkama eespool käsitletud kontrollimeetmete vastuvõtmist.

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/35

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab direktiivi ettepaneku sisu heaks ja peab kõnealust meedet järjekordseks edusammuks selle halduse lihtsustamise strateegia raames, mis on kooskõlas teatisega „Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade”.

1.2

Komitee jagab oma ühtse turu seireüksuse antud positiivset hinnangut. Seireüksus on oma arvukates arvamustes alati toetanud halduse lihtsustamiseks tehtavaid algatusi äriühinguõiguse valdkonnas. Vähendades ettevõtjate kulusid, aitavad kõnealused algatused seireüksuse arvates märkimisväärselt tõsta Euroopa majanduse konkurentsivõimet, eeldusel, et need ei sea küsimuse alla teiste huvirühmade huvidekaitset.

1.3

Komitee rõhutab, et vaadeldavas ettepanekus direktiivide 86/151/EMÜ (esimene äriühinguõiguse direktiiv) ja 89/666/EMÜ (üheteistkümnes äriühinguõiguse direktiiv) muutmiseks halduskoormuse lihtsustamise ja vähendamise eesmärgil käsitletakse keerukaid aspekte teatavat liiki äriühingute avaldamis- ja tõlkekohustuste valdkonnas. Kohustused tekitavad äriühingutele tihti ebaproportsionaalselt suurt ja mõnikord põhjendamatut koormust.

1.4

Komitee toetab kavandatud meetmeid, mis mõjuhinnangu kohaselt vähendavad ühenduse õigustikus tehtavate väheste muudatuste tulemusel mitte ainult ettevõtjate halduskoormust, vaid kaotavad ka võimaluse luua põhjendamatuid takistusi kaupade ja teenuste vabale liikumisele Euroopa Liidus.

1.5

Seetõttu suhtub komitee kõnealustesse meetmetesse positiivselt ja ühineb nõukogu üleskutsega, mille kohaselt tuleks komisjonil võtta täiendavaid meetmeid, et vähendada eri sektorites täheldatavat ebaproportsionaalset halduskoormust, mis koormab ettevõtjaid ja piirab nende suutlikkust tulla toime ülemaailmsest konkurentsist tulenevate väljakutsetega.

1.6

Komitee soovitab komisjonil kutsuda liikmesriike üles jätkama ettevõtlust reguleerivate õigusaktide lihtsustamist ning näha selleks ette kehtivate õigus- ja haldusnormidekohaselt kõigi avaldamisele kuuluvate andmete avaldamine internetis.

2.1

Pärast 2005. aastal alustatud läbivaatamisi käivitas komisjon õigusaktide lihtsustamise kava, et vähendada kehtivatest eeskirjadest tulenevaid kulusid ja halduskoormust. Komisjon juhindus eeldusest, et põhjendamatud kulud pidurdavad ühenduse majandustegevust ja kahjustavad ettevõtjate konkurentsivõimet.

2.2

14. novembril 2006 esitas komisjon teatise veenva pealkirjaga „Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade” (1) ja töödokumendi „Halduskulude mõõtmine ja halduskoormuse vähendamine Euroopa Liidus” (2). Mõlemas algatuses rõhutatakse, et lihtsustamine peab ettevõtjate jaoks kaasa tooma mõõdetavaid majanduslikke eeliseid, ent ei tohi põhjustada kõnealuse teabe kasutajatele negatiivseid tagajärgi.

2.3

Kõnealust strateegilist suunitlust täiendati 2007. aasta märtsis (Euroopa Liidu Teatajas seni veel avaldamata) halduskoormuse vähendamise tegevusprogrammiga (3), milles seati eesmärgiks 25-protsendiline halduskoormuse vähendamine aastaks 2012.

2.4

2007. aasta märtsis võeti kiirendatud menetlust rakendades vastu mitu ettepanekut halduskoormuse vähendamise kohta, 10. juulil 2007 esitas komisjon teatise (4), milles ta tegi ettepanekud eeskirjade lihtsustamiseks äriühinguõiguse, raamatupidamise ning auditeerimise valdkonnas.

2.5

Euroopa Ülemkogu kutsus 13.–14. märtsil 2008 toimunud kohtumisel komisjoni üles jätkama seniseid jõupingutusi kõnealuses valdkonnas ja esitama uusi õigusaktide ettepanekuid halduskoormuse vähendamiseks (5).

2.6

Kõnealusesse konteksti kuulub vaadeldav direktiivi ettepanek, milles käsitletakse äriühinguõiguse alaseid avaldamis- ja tõlkekohustusi. Ettepaneku eesmärk on selliste andmete avaldamiskohustuste vähendamine ja/või kaotamine, mis ei paku nende kasutajatele mingisugust lisaväärtust.

3.1

Komisjoni sõnul on vaadeldava direktiivi eesmärk tugevdada Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimet, kaotades kehtivatest õigusnormidest tulenevad halduskohustused või vähendades neid juhtudel, kus need ei vasta kõnealuste andmete kasutajate nõudmistele, vaid põhjustavad ettevõtjatele põhjendamatuid lisakulusid.

3.2

Selleks tegi komisjon ettepaneku muuta nõukogu direktiive 86/151/EMÜ (esimene äriühinguõiguse direktiiv) ja 89/666/EMÜ (üheteistkümnes äriühinguõiguse direktiiv) teatavat liiki äriühingute avaldamis- ja tõlkekohustuste valdkonnas.

3.3

Esimese äriühinguõiguse direktiivi 68/151/EMÜ osas kehtestatakse uus avaldamise miinimumkohustus seni kehtiva kohustuse asemel, mis on sätestatud direktiivi artikli 3 lõikes 4. Artikli muutmise eesmärk on kaotada mõni praegustest kohustustest, sealhulgas kohustus avaldada liikmesriigi ametlikus väljaandes teave äriühingu asutamise kohta ja raamatupidamise aastaaruanne, mis tuleb vastavalt kehtivatele õigusnormidele avaldada igal aastal.

3.4

Lihtsustamine ei too teabe kasutajate jaoks kaasa lisaväärtuse vähendamist — eriti mitte ajastul, mil äriregistri andmed, mille piisava ligipääsetavuse peavad tagama liikmesriigid, on kättesaadavad veebis tänu üha üldisemaks muutuvale elektrooniliste teenuste kasutamisele.

3.5

Liikmesriikidel tuleb tagada elektrooniline juurdepääs kronoloogilises järjekorras esitatud teabele; lisaks sellele võivad liikmesriigid nõuda ka täiendavaid avaldamisviise, tingimusel, et see ei põhjusta ettevõtjatele lisakulutusi.

3.6

Direktiivi 89/666/EMÜ (üheteistkümnes äriühinguõiguse direktiiv) osas muudetakse praegu kehtivat tava, mille kohaselt tuleb ettevõtjatel filiaali registreerimisel lasta tõlkida kõik nende toimikus sisalduvad dokumendid.

3.7

Uue direktiivi artikli 4 kohaselt tuleb dokumendid avaldada mõnes ühenduse ametlikus keeles ning tõlge loetakse tõestatuks, kui see on tõestatud teise liikmesriigi ametiasutuste poolt vastavalt heakskiidetud korrale. Kõik liikmesriigid peavad kõnealuseid tõendeid aktsepteerima ning nad ei tohi kehtestada mingeid täiendavaid vorminõudeid lisaks lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele. Sel teel saavutatakse eesmärk vähendada miinimumini dokumentide tõlkimise ja tõestamisega seonduvaid kulusid.

3.8

Uue direktiivi õiguslik alus on sama kui praeguste direktiivide oma, seega EÜ asutamislepingu artikli 44 lõike 2 punkt g. Lisaks on komisjon seisukohal, et on järgitud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning et kavandatud meetmed on õigustatud.

3.9

Komisjoni sõnul kontrollis kavandatud muudatusi ja mõju hindamise aruannet ning kiitis need heaks suur arv sidusrühmade esindajaid (110 sidusrühma 22 liikmesriigist). Kõnealuste positiivsete vastustega saab tutvuda siseturu ja teenuste peadirektoraadi veebilehel.

3.10

Komisjoni mõjuhinnangus esitatud andmete kohaselt võidakse säästa umbes 410 miljonit eurot aastas raamatupidamise aastaaruannete avaldamise arvelt ja umbes 200 miljonit eurot aastas registriandmete muudatuste avaldamise pealt. Dokumentide tõlkimise ja tõestamise arvelt võidakse säästa umbes 22 miljonit eurot aastas.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on oma ühtse turu seireüksuse koostatud arvukates arvamustes alati toetanud halduse lihtsustamist algatuse „Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade” raames.

4.2

Komitee on oma arvamustes väljendanud täielikku toetust kõnealusele kavale, kuna see aitab konkreetselt kaasa Euroopa ettevõtjate konkurentsivõime tõstmisele, vähendades ettevõtjatele äriühinguõiguses kehtestatud halduskulutusi, mis on sageli iganenud ja ebaproportsionaalsed, seadmata seejuures küsimuse alla teiste huvirühmade huvide kaitset.

4.3

Komitee rõhutab, et kõnealune kava, milles nähakse ette meetmed tundlikus avaldamis- ja tõlkekohustuste valdkonnas, ei too endaga kaasa üksnes — nagu selgub mõjuhinnangust — selget kulude vähendamist, vaid tugevdab ka Euroopa mõõtme usaldusväärsust, kuna selle abil kaotatakse kõik võimalused luua kunstlikke ja põhjendamatuid takistusi kaupade ja teenuste vabale liikumisele Euroopa Liidus.

4.4

Komitee võtab teadmiseks, et senised algatused käivitati pärast taotletavate eesmärkide põhjalikku hindamist ja üksikasjalikke konsultatsioone kõigi asjaomaste isikutega ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega arvestades.

4.5

Seetõttu kiidab komitee heaks direktiivi ettepaneku sisu, pidades direktiivi üldstrateegia oluliseks osaks, ning ühineb nõukogu üleskutsega, mille kohaselt tuleks komisjonil võtta meetmeid täiendavates sektorites ja valdkondades, kus lihtsustamine tundub olevat vajalik, et vähendada arvukaid kohustusi, mis ettevõtjaid ikka veel koormavad.

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/37

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on heameel tõdeda, et neljandas äriühinguõiguse direktiivis ette nähtud erandeid väikestele ettevõtetele laiendatakse ka keskmise suurusega ettevõtetele, kuna need tingivad nimetatud ettevõtete aruandluskoormuse vähenemise.

1.2

EMSK tervitab samuti ettepanekus sisalduvaid muudatusi seitsmendas äriühinguõiguse direktiivis, kuna need selgitavad kõnealuses direktiivis sätestatud konsolideerumiseeskirjade ja rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite vahelisi seoseid.

1.3

EMSK hindab eriti seda, et järgitakse finantsaruandluse lihtsustamise eesmärki. Raamatupidamisaruannete kasutajate jaoks ei too see endaga kaasa märkimisväärset teabe kadu, ja kõnealused muudatused ei puuduta teisi sidusrühmi. Ettepanekus sisalduvad lihtsustusmeetmed põhinevad VKEde ja finantsteabe kasutajate vajadustel.

1.4

Siiani pole olnud piisavalt teaduslikke ja toetavaid andmeid määratlemaks kasutajate vajadusi, mis võivad Euroopa Liidu liikmesriigiti varieeruda. Enne kui muuta veelgi VKEdele esitatavaid finantsnõudeid, tuleks kaaluda, kas jääda praeguse hoiaku juurde võtta üle neljandas ja seitsmendas äriühinguõiguses sätestatud valikud. Nimetatud uurimine peaks hõlmama: a) olemasolevate valikute kasutamist; b) liikmesriikide poolt toodud motiive oma valikute põhjendamiseks ja c) ülevaadet liikmesriikide edu kohta eesmärkide saavutamisel.

1.5

EMSK soovitab seega läbi viia uuringuid nimetatud valdkonnas, mis oleksid edaspidi aluseks ratsionaalsetele poliitikaettepanekutele.

1.6

Raamatupidamisnõuded olid ühed esimestest õigusvaldkondadest, mida Euroopa Liidu tasandil ühtlustati. EMSK meenutab, et see on keskne element/üks olulisematest teguritest ühisturu saavutamiseks ja rõhutab, kui oluline on ühtlustamine õiglaste tingimuste saavutamisel Euroopa Liidus.

1.7

VKEd tegelevad piiriülese kauplemisega Euroopa Liidus järjest rohkem. Seega on finantsaruandluse raamistike ja eeskirjade ühtlustamine vägagi põhjendatud a) toetamaks selle kaubanduse osa kasvu ja b) loomaks õiglasi tingimusi.

2.1

8.–9. märtsi 2007. aasta Euroopa Ülemkogu rõhutas oma järeldustes halduskoormuse vähendamise tähtsust Euroopa majanduse elavdamisel, eriti arvestades kasu, mida see võib tuua väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

2.2

Ülemkogul rõhutati, et halduskoormuse vähendamiseks EL-is peavad EL ja liikmesriigid tegema ühiselt suuri jõupingutusi, lihtsustades väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete raamatupidamisreegleid, mille õiguslik alus oleks EÜ asutamislepingu artikli 44 lõige 1 (1)

2.3

Raamatupidamine ja auditeerimine on määratletud valdkonnana, milles tuleb vähendada ühenduse äriühingute halduskoormust (2).

2.4

Erilist tähelepanu pöörati selles aruandluskoormuse täiendavale kergendamisele väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks.

2.5

Varem on tehtud mitmeid muudatusi, et võimaldada direktiivide 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ kohaldamisalasse jäävatel äriühingutel kasutada rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele (IFRS) vastavaid raamatupidamismeetodeid.

2.6

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrusele (EÜ) nr 1606/2002 rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite (3) kohaldamise kohta peavad äriühingud, kelle väärtpaberitega on lubatud kaubelda mõne liikmesriigi reguleeritud turul, koostama oma raamatupidamise konsolideeritud aastaaruanded IFRSi kohaselt ja on sellest tulenevalt vabastatud enamiku direktiivides 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ sätestatud nõuete täitmisest. Kõnealused direktiivid on aga jätkuvalt aluseks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate raamatupidamisarvestusele ühenduses.

2.7

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes kohaldatakse sageli samu eeskirju kui suurettevõtjate suhtes, kuid nende raamatupidamise erivajadusi on harva hinnatud. Eelkõige suurendavad selliste äriühingute muret üha arvukamad avalikustamisnõuded. Laiaulatuslikud aruandluseeskirjad panevad neile finantskoormuse ja võivad takistada kapitali tõhusat kasutamist kasumi tootmise eesmärgil.

2.8

Määruse (EÜ) nr 1606/2002 kohaldamine on osutanud vajadusele selgitada direktiiviga 83/349/EMÜ ja IFRSiga nõutavate raamatupidamisstandardite vahelist suhet.

2.9

Juhtudel, mil asutamisväljaminekuid võib käsitleda bilansis varana, on direktiivi 78/660/EMÜ artikli 34 lõikega 2 nõutav kõnealuste kulude selgitamine raamatupidamisaruande lisades.

2.10

Väikesed ettevõtjad võib kõnealusest avalikustamisnõudest vabastada kooskõlas kõnealuse direktiivi artikli 44 lõikega 2. Ülemäärase halduskoormuse kõrvaldamiseks peaks olema võimalik vabastada selliste andmete avalikustamisest ka keskmise suurusega ettevõtjad.

2.11

Direktiiviga 78/660/EMÜ on nõutav käibe avaldamine liigendatuna tegevuse ja geograafiliste turgude järgi. See on nõutav kõigi äriühingute puhul, kuid väikesed ettevõtjad võib kõnealusest nõudest vabastada kooskõlas kõnealuse direktiivi artikli 44 lõikega 2. Ülemäärase halduskoormuse kõrvaldamiseks peaks olema võimalik vabastada kõnealusest avalikustamisnõudest ka keskmise suurusega ettevõtjad.

2.12

Direktiiviga 83/349/EÜ on nõutav, et emaettevõtja koostab konsolideeritud aastaaruanded ka juhul, kui ainsa tütarettevõtja või kõigi tütarettevõtjate mõju tervikuna ei ole direktiivi 83/349/EÜ artikli 16 lõike 3 tähenduses oluline. Selle tulemusena kuuluvad sellised äriühingud määruse (EÜ) nr 1606/2002 kohaldamisalasse ja peavad seetõttu koostama konsolideeritud raamatupidamisaruanded vastavalt IFRSile. Kõnealust nõuet peetakse koormavaks juhul, kui emaettevõtjal on üksnes ebaolulised tütarettevõtjaid.

2.13

Seetõttu peaks olema võimalik vabastada emaettevõtja kohustusest koostada konsolideeritud raamatupidamisaruanded ja konsolideeritud majandusaasta aruanne, kui kõnealusel emaettevõtjal on ainult sellised tütarettevõtjad, keda ei loeta eraldi ega tervikuna oluliseks.

2.14

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on vähendada halduskoormust, mis seondub teatavate avalikustamisnõuetega keskmise suurusega äriühingutele, ja ühenduses tegutsevate teatavate äriühingute kohustusega koostada konsolideeritud aastaaruanded, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning nende ulatuse ja mõju tõttu on neid lihtsam saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.

2.15

Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

2.16

Seetõttu tuleks direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ vastavalt muuta.

3.1

Direktiivi 78/660/EMÜ (neljas äriühinguõiguse direktiiv) (4) muutmise eesmärk on lihtsustada keskmise suurusega ettevõtjate (5) finantsaruandlust ning vabastada nad finantsaruandluse koormusest lühiajalises perspektiivis. Muudatustega peaks kaasnema halduskoormuse vähenemine ilma asjakohase teabe kaota.

3.2

Direktiivi 83/349/EMÜ (seitsmes äriühinguõiguse direktiiv) (6) muutmise eesmärk on selgitada selles direktiivis sätestatud konsolideerimiseeskirjade ja rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite vahelisi seoseid.

3.3.1

Euroopa Komisjon algatas aegsasti konsultatsioonid VKEde neljandast ja seitsmendast äriühinguõigusest tuleneva regulatiivse koormuse põhjendatud vähendamise üle koos konsultatsiooniprotsessiga, võttes samas arvesse eesmärgiga tagada VKEde edu ühtse Euroopa turu tingimustes. VKEde regulatiivse koormuse probleem on otseselt tingitud algsetest regulatsioonidest, mis on mõeldud suurte ettevõtete jaoks. Need regulatsioonid ei ole VKEde puhul tingimata asjakohased ning sageli kujutavad endast olulist koormust bürokraatia ja kulude mõistes.

3.4.1

Arutelus on oluline keskenduda mitte ainult finantsaruandluse nõuete lihtsustamisele, vaid samuti ka nende kohandamisele VKEdele, mis erinevad suurettevõtetest. Arutelu lihtsustamise üle kipub keskenduma kuludele, kusjuures arutelu kohandamise üle puudutab finantsaruandluse kasutegurit konkreetsete kasutajate ja nende vajaduste jaoks.

3.4.2

Raamatupidamise direktiivi lihtsustamisel tuleb võtta lähtepunktiks VKEde ja nende arvete kasutajate tegelikud vajadused. Kasutajate ja nende vajaduste uurimine on määrava tähtsusega VKEde finantsaruandluse raamistiku arengus, et tagada finantsaruandluse kasulikkus ja asjakohasus. Kasutajaid on väga palju: finantsasutused (hindamine), riigiasutused (maksustamine, rahapesu …).

3.4.3

Samuti on oluline meeles pidada, et VKEd ise on finantsteabe olulised kasutajad, nt teiste VKEde tarnijad või lepingupartnerid, olukordades, kus on tähtis hinnata krediidivõimet.

3.4.4

VKEde raamatupidamisreeglite lihtsustamise kontekstis on oluline läbi viia rangeid mõjuhinnanguid, sealhulgas hinnata finantsaruannete kasutegureid ning kulude/bürokraatia koormust. Nimetatud mõjuhinnangutes tuleks arvesse võtta põhjuseid, miks finantsaruandluse kohustused üldse seatud on, ja sidusrühmade huve (läbipaistvus …), mida need peaksid kaitsma.

3.5.1

VKEd tegelevad piiriülese kauplemisega Euroopa Liidus järjest rohkem (7). Seega on finantsaruandluse raamistike ja reeglite ühtlustamine vägagi põhjendatud a) toetamaks selle kaubanduse osa kasvu ja b) loomaks õiglasi tingimusi. Selleks võib olla vaja valikute vähendamine, et suurendada ühtlustamist, nt finantsteabe avaldamise ja selle teabe avalikkusele kättesaadavuse osas.

3.6.1

Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite nõukogu (IASB) VKEde projekt tuleneb standardiloojate, raamatupidajate ja teiste sidusrühmade nõudmistest rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite (IFRS-standardite) alternatiivi järele. IASB küll algselt ei soovinud selle projektiga tegeleda, kuid sidusrühmade enamuse surve veenis teda, et vaid IASB on piisavalt usaldusväärne ja autoriteetne, tagamaks kehtestatavate raamatupidamisstandardite kõrge kvaliteedi. Nimetatud projekti lähtepunktiks olid aga täielikud IFRS-standardid, mis on välja töötatud börsil noteeritud ettevõtete jaoks.

3.6.2

IRRS-standardid töötati välja, pidades silmas börsil noteeritud ettevõtteid ja nende sidusrühmi. Nagu ülalpool mainitud, on VKEde finantsaruandlus sageli pigem ettevõttesiseseks või mitteametlikuks kasutamiseks (seoses tarnijate, lepingupartnerite, finantsasutustega jms) kui õiguslike või muude kohustuste täitmiseks, et aru anda suurele ringile kasutajatele.

3.6.3

IFRS-standardite või neist erinevate, börsil noteeritud ettevõtete jaoks välja töötatud eeskirjadel põhinevate uute reeglite kohustuslik rakendamine tekitaks VKEdele olulise bürokraatiakoormuse ja rahalisi kulutusi, mida positiivsed mõjud tõenäoliselt üles ei kaalu. Tihe seos aastaaruande ja tuludeklaratsiooni vahel sunniks ilmselt VKEsid eri liikmesriikides pidama kaht raamatupidamist, mis suurendaks bürokraatiakoormust veelgi.

3.7.1

Mis puutub valikutesse, millega VKEdele püütakse tagada raamatupidamisdirektiivide täitmise lihtsustamine ja mille puhul on peamiselt tegemist direktiivides olemas olevate valikute laiendamisega VKEde jaoks, on enne uute direktiivide kehtestamist oluline uurida, kuidas need valikud liikmesriikides toimivad. EMSK soovitab peale selle süstemaatiliselt kohaldada põhimõtete „ainult üks kord” kõigil tasanditel (8).

3.7.2

Enne kui muuta veelgi VKEdele esitatavaid finantsnõudeid, tuleks kaaluda, kas jääda praegu hoiaku juurde võtta üle neljandas ja seitsmendas äriühinguõiguses sätestatud valikud. Nimetatud uurimine peaks hõlmama: a) olemasolevate valikute kasutamist; b) liikmesriikide poolt toodud motiive oma valikute põhjendamiseks ja c) ülevaadet liikmesriikide edu kohta eesmärkide saavutamisel.

3.7.3

Suur probleem praeguse olukorra juures on nn ülalt-alla-lähenemine, mis a) tekitab VKEdele bürokraatiakoormust ja b) vähendab finantsraamatupidamise raamistike ja standardite tähtsust nende üksuste jaoks. Euroopa Liidu finantsaruandluse edaspidisel ümbervaatamisel tuleks käsitleda seda probleemi nn alt-üles-lähenemise abil. Selle lähenemisega saaks keskenduda VKEde ja teiste sidusrühmade probleemidele ning see toetuks, nagu eelpool nimetatud, kasutajate ja nende vajaduste uurimisele.

—

CESE 952/2006 „Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia” ((INT/296), ELT C 309; 16.12.2006, lk 18;

—

CESE 89/2007 „Ühtse turu läbivaatamine” (INT/332), ELT C 93; 27.4.2007, lk 25;

—

CESE 1187/2008 „Poliitilised meetmed VKEde jaoks” (INT/390), pole veel ELTs avaldatud;

—

CESE 979/2008 „Rahvusvahelised riigihanked” (INT/394), pole veel ELTs avaldatud.

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/41

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/41

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/42

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/42

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/43

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitas Euroopa Ülemkogu poolt 2007. aastal seatud kliimamaitse plaane, mida rakendatakse muu hulgas käesoleva direktiiviga.

1.2

Komitee toetab selgelt komisjoni seisukohta, mille kohaselt taastuvenergia arendamine ei ole mõttekas mitte üksnes kliimapoliitiliselt, vaid sellel võib olla „selge positiivne mõju energia varustuskindlusele, regionaalse ja kohaliku arengu võimalustele, maaelu arengule, ekspordiväljavaadetele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja tööhõivevõimalustele, eriti seoses väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega ning sõltumatute energiatootjatega”.

1.3

Selles osas tervitab EMSK direktiivi ettepanekut ja eesmärki suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu 20 %-ni. Komitee ei näe taastuvenergias mitte üksnes panust kliimakaitsesse, vaid peab seda õigeks strateegiliseks energiapoliitiliseks eesmärgiks, mis toob endaga kaasa energiasektori suurema isemajandamisvõime ja seega suurema varustuskindluse.

1.4

Eesmärk „vähendada CO2 heitkoguseid 2020. aastaks 20 % võrra”, mis peaks saavutatama teiste direktiivide (1) abil ning käesolevas direktiivis käsitletav eesmärk „20 % lõppenergiast taastuvenergiast” on teineteisega tihedalt seotud ja täiendavad teineteist. Neid tuleb aga siiski käsitleda eraldi. Seda enam, et mõningad taastuvenergiad ei oma kliimapoliitiliselt alati ilmtingimata ühest positiivset mõju (vt punkt 6 „Agrokütused”).

1.5

Kuna meie energiasüsteemi vajalik ümberkorraldamine on seotud suurte investeeringutega, siis tuleb silmas pidada, et liikmesriikidele võimaldatakse suurt paindlikkust, et nad võiksid alati olla aktiivsed seal, kus on võimalik kõige väiksemate kuludega saavutada kõige suurem kasu, mõõdetuna kliimakaitses ja töökohtade loomises.

1.6

EMSK rõhutab, et ta pooldab selgelt taastuvenergia arendamist ja komitee on teadlik sellest, et keskmises ja pikas perspektiivis on Ülemkogu ambitsioonikate eesmärkide (CO2 heitkoguste vähendamine 60–80 % ning energiasektori suurem isemajandamisvõime) saavutamiseks vaja palju suuremat osakaalu kui 2020. aastaks soovitatud 20 %.

1.7

EMSK märgib, et diiselkütuse või siis bensiini agrokütusega osalise asendamise strateegiline kehtestamine on üks kõige väiksema tõhususe ja kõrgema hinnaga kliimakaitsemeetmeid ning tähendab praegu rahaliste vahendite ülimalt valet kasutamist. EMSK ei mõista, miks peaks poliitiliselt kõige enam toetama just kõige kallimaid meetmeid, seda enam, et lisaks majanduslikele küsimustele on vastuseta ka suur hulk keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid küsimusi (vt punkt 6). Komitee ei kiida heaks agrokütustele eraldi 10 % eesmärgi kehtestamist.

1.8

Komitee tervitab tõika, et ELil on kavas kehtestada säästlikkuse kriteeriumid agrokütustele. Ettepanekus sõnastatud keskkonnaalased kriteeriumid ei ole aga piisavad ning sotsiaalseid küsimusi ei käsitleta üleüldse, nii et direktiivi ettepanek ei antud küsimuses absoluutselt piisav (2).

2.1

Kõnealuse direktiiviga seatakse kohustuslikud eesmärgid taastuvenergia arendamiseks. ELi energiatarbimises on kavas 2020. aastaks saavutada 20 %-line taastuvate energiaallikate osakaal ning iga liikmesriigi minimaalseks siduvaks eesmärgiks saavutada on transpordisektoris kasutatavate biokütuste (3) 10 %-line osakaal (4).

2.2

Euroopa 20 % eesmärgi saavutamiseks on ette nähtud siduvate riiklike üldeesmärkide kehtestamine, mis on toodud lisa 1 osas A. Liikmesriigid peavad seejuures riiklikes tegevuskavades kindlaks määrama eesmärgid elektrienergia, soojuse/jahutuse ning transpordi/agrokütuste sektorile ning kirjeldama nende eesmärkide saavutamiseks võetavaid meetmeid.

2.3

Direktiivi aluseks on Euroopa Ülemkogu 2007. aasta kevadise tippkohtumise otsused. Seda põhjendatakse asjaoluga, et taastuvenergia kasutamine aitab kaasa kliimamuutuste leevendamisele. Samas aga märgitakse, et „[…] taastuvenergiasektor [paistab] silma oma võime poolest […] kasutada kohalikke ja detsentraliseeritud energiaallikaid ning stimuleerida maailmaklassi kuuluvat kõrgtehnoloogilist tööstust”.

2.4

Komisjoni sõnade kohaselt on „taastuvad energiaallikad […]suurel määral omamaised, ei tugine kütuse edaspidisel kättesaadavusel tavapärastest energiaallikatest, ning nende valdavalt detsentraliseeritud olemus vähendab meie ühiskonna haavatavust seoses energiavarustusega”. Kliimakaitse ning uuendustegevuse ja majanduse arendamise kõrval esitab komisjon olulise põhjendusena veel varustuskindluse.

2.5

Komisjon väidab, et „taastuvate energiaallikate ja -tehnoloogiate turu arengul on selge positiivne mõju energia varustuskindlusele, regionaalse ja kohaliku arengu võimalustele, maaelu arengule, ekspordiväljavaadetele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja tööhõivevõimalustele, eriti seoses väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetega ning sõltumatute energiatootjatega”.

2.6

Direktiiv ei sätesta mitte üksnes eelnevalt nimetatud kvantitatiivseid eesmärke, vaid korraldab muu hulgas ka järgmisi aspekte:

2.7

Uue direktiivi kehtestamisega kaotavad kehtivuse direktiiv 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul, milles sisaldub senine eesmärk saavutada aastaks 2010 taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaaluks kogu ühenduse elektrienergia tarbimises 21 % ning direktiiv 2003/30/EÜ, millega edendatakse agro-kütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris, milles seatakse eesmärgiks saavutada 2010. aastaks nende kütuste osakaal 5,75 %.

3.1

Euroopa Ülemkogu kinnitas 2007. aastal, „et heitkoguste vähendamise absoluutsed kohustused on ülemaailmse süsinikuturu alustala. Arenenud riigid peaksid edaspidigi eeskuju näitama, võttes koos täiendavaid kohustusi vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid suurusjärgus umbes 30 % 2020. aastaks võrreldes 1990. aastaga. Nad peaksid samuti võtma koos täiendavaid kohustusi vähendada heitkoguseid 60–80 % 2050. aastaks võrreldes 1990. aastaga”.

3.2

Esitatud direktiivi ettepanek on osa eelnimetatud otsuse rakendamise protsessis. EMSK tervitas Euroopa Ülemkogu kliimaalaseid otsuseid ja rõhutas, et energia kokkuhoid ja energiatõhusus peavad kuuluma kõige prioriteetsemate teemade hulka. Taastuvenergia kasutamise ulatuslikku suurendamist ei ole võimalik vältida, see ei ole vajalik mitte üksnes kliimapoliitika seisukohast, vaid on keskmises ja pikas perspektiivis vajalik ainuüksi seoses fossiilsete varude oodatava nappusega. Praegu täheldatavad fossiilenergia kiired hinnatõusud hoolitsevad selle eest, et paljud taastuvenergiad tasuvad end kiiremini ära.

3.3

EMSK tervitab rõhutatult asjaolu, et komisjon ei käsitle selgitavas tekstis üksnes kliimaaspekte, vaid omistab erilise tähtsuse varustuskindluse ja töökohtade küsimusele. Tekstis rõhutatakse korduvalt, kui olulised on detsentraliseeritud energiavarustusstruktuurid näiteks piirkondliku majandusliku suutlikkuse ja maapiirkondade arengu seisukohast (punktid 2.4 ja 2.5). Komitee jagab komisjoni seisukohta. Komitee peab aga ülimalt vajalikuks vaadelda üksikuid taastuvenergiastrateegiaid küll nendest aspektidest lähtuvalt, ent teisiti kui seda on senini tehtud.

3.4

EMSK on komisjoniga samal seisukohal, et Euroopa juhtiv roll taastuvenergia arendamisel ja rakendamisel on kliimapoliitilisest aspektist positiivne ning loob lisaks tulevikus Euroopa majandusele konkurentsieeliseid. Direktiivi ettepanek on selge signaal energia-, keskkonna- ja tööstuspoliitika seisukohast. Tulevaste rahvusvaheliste kliimaläbirääkimiste kontekstis on see selge signaal ka kogu maailma riikidele.

3.5

Tegelik „koormuse jagamine”, st iga riigi panus Euroopa CO2 heitkoguste 20 %-lise üldise vähendamise eesmärki on sätestatud dokumentides „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020” (KOM(2008) 17 lõplik) ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi” (KOM(2008) 16 lõplik).

3.6

EMSK peab eesmärki saavutada 2020. aastaks taastuvenergia osakaaluks 20 % poliitiliselt ja strateegiliselt mõttekaks ning ka tehniliselt ja majanduslikult teostatavaks, see toob esile jõudmise post-fossiilse energiapoliitika ajastusse. Komitee on seisukohal, et üksikud riiklikud eesmärgid on saavutatavad, eelkõige kui liikmesriikidele jäetakse suhteliselt vabad käed (omandamine, projektides osalemine jne). On selge, et energiasüsteemi ümberkorraldamine ei ole teostatav ilma rahaliste kulutusteta ega ilma struktuuriliste muutusteta. Vajalikud on investeeringud mitte ainult taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatesse elektrijaamadesse, vaid ka energiat salvestavatesse tehnoloogiatesse, et tasakaalustada kõikumisi elektritootmises, mis tulenevad ebapiisavast tuuletugevusest või päikesekiirgusest, samuti riikidevaheliste elektriliinide arendamisse ELis. Seatud eesmärke ei ole võimalik saavutada ainult energiatootmisele keskendudes

3.7

Saksamaa toetab näiteks taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmist energia tarnimise seaduse kaudu; taastuva elektrienergia osakaal on praegu 15 %; lisakulud, mis kantakse edasi elektritarbijatele kõrgema tarnetasu kaudu on umbes 3,5 miljardit eurot aastas. Seejuures ei ole arvestatud loodud töökohtadest, keskkonnale tekitamata jäänud kahjudest ja uutest maksudest tulenevat rahvamajanduslikku kasu.

3.8

Hoidmaks eesmärgi saavutamiseks tehtavaid kulutusi võimalikult madalatena, on direktiivis ette nähtud, et üksikuid riiklikke eesmärke on võimalik saavutada ka seeläbi, et toetatakse taastuvenergia arendamist teistes riikides. Võimalik on ka taastuvatest energiaallikatest saadud (päritolutagatisega) elektrienergia importimine. Komitee peab seda põhimõtet mõttekaks. Komitee toetab igatahes liikmesriikide nõudmisi, siduda kõnealuse kaubanduse lubamine eeldusega, et oleks võimalik vältida seda, et ühe liikmesriigi (5) poolt rahastatud taastuvenergiatoetust oleks võimalik kasutada kulude kokkuhoidmiseks teises riigis.

4.1

EMSK peab õigeks komisjoni lähenemist kehtestada üldine eesmärk kolmele sektorile, kus taastuvenergial on roll (nimelt elektrienergia, küte ja jahutus, transpordisektor) ja mitte määrata kolme eraldi eesmärki. Seeläbi jäetakse liikmesriikidele vabad käed selles, kuidas nad kombineerivad kolme valdkonna meetmeid kehtestatud riikliku üldeesmärgi saavutamiseks.

4.2

Seda pandlikkuse suurendamist ohustatakse aga väga suurel määral sellega, kui kolmest valdkonnast ühe allsektoris (nimelt diislikütuse ja bensiini asendamine transpordisektoris) kehtestatakse eraldi siduv eesmärk.

5.1

Komisjon omistab agrokütustele erilise rolli.

5.2

Paljudes viimastel kuudel agrokütuste teemal avaldatud uurimustes viidatakse sellele, et vastupidiselt päikeseenergiale on biomass piiratud vara ning see konkureerib vältimatult toiduainetööstusega maa-ala pärast ning on vastuolus bioloogilise mitmekesisuse säilitamise püüdlustega. Kui ulatuslikuks need konkurentsid kujunevad, selles küsimuses ei olda veel ühel meelel. Enne kui poliitika sekkub ja juhtohjad haarab on seega vaja väga täpset strateegilist kaalutlemist, millises kasutusalas on millise taastuvaenergia kasutamine kõige mõttekam. Seejuures on vaja väga täpseid mõjuhinnanguid.

5.3

2007. aasta novembris avaldatud, energiatootmises biomassi kasutamist käsitlevas soovituses on Saksamaa Liitvabariigi Põllumajandusministeeriumi teadusnõukogu seisukohal, et pikas perspektiivis võtavad taastuvate energiaallikate seas juhtpositsiooni päikese- ja tuuleenergia, muuhulgas ka seepärast, et neil on biomassiga võrreldes märgatavalt suurem potentsiaal. Teadusnõukogu nimetab kolm põhjust:

5.4

Kui olemasolevad loodusvarad on piiratud ja ümberorienteerumine uutele, taastuvatele ja võimalikult detsentraliseeritud energiavarustussüsteemidele on seotud võrreldavalt suurte investeeringutega, tuleb eriti hoolikalt pidada silmas põhimõtet, mille kohaselt suunatakse finantsvahendid kõige tõhusamatele kliimakaitsestrateegiatele.

5.5

ELi tasandil on aga mõned olemasolevad ja osaliselt riiklikku toetust saavad bioenergia liigid (nimelt agrokütused ja biogaasi tootmine maisist) seotud väga suurte CO2 vältimise kuludega (6) (150 kuni rohkem kui 300 eurot tonni CO2 kohta).

5.6

Teiste bioenergia liikide, nt biogaasi tootmine märjast sõnnikust (mis on eelistatult ühendatud soojatootmisega), elektri- ja soojusenergia koostootmine hakkpuidu baasil (puidujäägid või energiavõsa) või siis hakkpuidu koospõletamine olemasolevates suurtes elektrijaamades CO2 vältimise kulud on kõigest 50 eurot tonni CO2 kohta (7).

5.7

Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus nendib, et lähtudes kasvuhoonegaaside vähendamisest hektari kohta on palju tõhusam kasutada biomassi elektrienergia tootmiseks kui vedela agrokütuse tootmiseks (8). Moodsad biomassi baasil töötavad elektrijaamad on peaaegu sama tõhusad kui fossiilsetel kütustel töötavad rajatised, nii et soojuse- ja elektritootmisel asendab 1 megadžaul (MJ) biomassi umbes 0,95 MJ fossiilenergiat. Biomassi muundamisel vedelaks sõidukikütuseks on energiatõhusus reeglina kõigest 30–40 %. 1 MJ biomassi asendab seega transpordisektoris kõigest umbes 0,35 kuni 0,45 MJ toornaftat.

5.8

Agrokütustega asendamisel on võimalik saavutada vältimistulemuseks umbes 3 t CO2/ha, punktis 5.6 kirjeldatud bioenergia liikidega aga enam kui 12 t CO2/ha.

5.9

Eeltoodut silmas pidades tõstatab komitee küsimuse, miks soovib komisjon kehtestada siduvat 10 % eesmärki agrokütustele. Komitee tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu rõhutas kevadisel tippkohtumisel, et kõnealune eesmärk tuleb saavutada „kulutõhusalt” ning et täidetud peavad olema kolm tingimust, nimelt:

5.10

Mis puudutab keskkonnasäästlikkust, siis siin on küsimusi rohkem kui vastuseid (vt ka punkt 8) ning teise põlvkonna agrokütused ei ole veel saadaval. Seega on kaks kolmest Euroopa Ülemkogu poolt nimetatud kriteeriumist täitmata, mis aga ei takista komisjoni kavandamast 10 % eesmärgi kehtestamist.

5.11

Komisjon põhjendab seda muuhulgas argumentidega, et transpordisektor põhjustab kõigist majandusharudest kõige rohkem kasvuhoonegaaside heitkoguste kiiret suurenemist ning agrokütuseid „on praegu võrreldes taastuvenergia muude vormidega kallim toota, mis tähendab, et nende areng ei ole ilma erinõuete kehtestamiseta kindlasti võimalik”.

5.12

EMSK ei mõista seda põhjendust:

5.12.1

Õige on see, et transpordisektoris on kasvuhoonegaaside heitkogused kontrolli alt väljas. Komitee arvates aga ei lahenda seda probleemi karmimad nõuded heitgaasidele ja 10 % diiselkütte ja bensiini asendamine; need meetmed ei suuda isegi mitte kompenseerida järgmistel aastatel transpordisektori poolt keskkonnale tekitatud kahju suurenemist.

5.12.2

Komitee on korduvalt viidanud sellele, et antud probleemiga tuleks võidelda transpordi vältimise poliitikaga ja transpordiliikide osakaalu muutmisega, eelistades kliimasõbalikumaid sõidukeid nagu raudtee, ühistransport ja laevad.

5.12.3

Tehnilises plaanis ei näe EMSK motoriseeritud eratranspordi tulevikku mitte sisepõlemismootoris, vaid taastuvat energiat kasutavates elektrimootorites. Selleks, et VW-Golf saaks läbida 10 000 kilomeetrit, tuleks EMPA (9) andmete kohaselt külvata agrodiisli tootmiseks rapsi 2 062 ruutmeetri suurusele põllumaale. Päikesekollektoritel oleks aga 10 000 km läbimiseks vajaliku energia tootmiseks aastas vaja 37 m2 pinda — umbes kuuekümnendik rapsipõllust.

5.12.4

Diiselkütuse või siis bensiini agrokütusega asendamise strateegiline kehtestamine on niisiis üks kõige väiksema tõhususe ja kõrgema hinnaga kliimakaitsemeede ning tähendab rahaliste vahendite ülimalt valet kasutamist. EMSK ei mõista, miks peaks poliitiliselt kõige enam toetama just kõige kallimaid meetmeid, seda enam, et lisaks majanduslikele küsimustele on vastuseta ka suur hulk keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid küsimusi.

5.12.5

EMSK ei toeta seega komisjoni väidet nagu oleks „biokütuste ulatuslikum kasutamine transpordisektoris üks mõjusaimaid vahendeid” väljakutsetega toime tulemiseks.

5.13

Arvestades, et komisjoni eesmärk on lubada agrokütuseid siis, kui nad pakuvad fossiilkütustega võrreldes vähemalt 35 % kasvuhoonegaaside vähenemist, siis kaasneb 10 % eesmärgiga motoriseeritud transpordist tekkivate kasvuhoonegaaside — sama liiklusmahu korral — vähenemine vaid 3,5 % võrra. Kuna transport annab kasvuhoonegaaside kogu heitkogustest ligikaudu ühe neljandiku, siis räägime me siinkohal 1 %-sest kasvuhoonegaaside kogu heitkoguste vähenemise potentsiaalist. See suurus ei ole rahalistele kulude ega kaasnevate ohtudega proportsionaalne.

5.14

Isegi kui käsitleda agrokütuste kasutamist transpordi valdkonnas biomassi mõistliku kasutamisena, siis peab rõhk olema täielikul tõhususel. Direktiivi VII lisas tehakse aga selgeks, et biomassi muundamine estriks või etanooliks ei ole õige lähenemisviis, sest iga (tööstuslik) molekulaarne muundamine on seotud energia kasutamise ja seega energia kaoga. Mõistlikum oleks saadud biomassi kasutada otse, ilma tööstuslik-keemilise muundamiseta.

5.15

Asjaolu, et mõned traktoritootjad pakuvad praeguseks täielikult taimeõlil töötavaid mootoreid, näitab, et see on tehniliselt võimalik.

5.16

VII lisas näidatakse, et selle tehnoloogiaga on võimalik saavutada suurim kasvuhoonegaaside vähenemine: puhas rapsiõli võimaldab kasvuhoonegaaside vähendamist 55 %, aga rapsist agrodiisel vaid 36 %, nisuetanool 0 % võrreldes fossiilkütustega Komiteele jääb selgusetuks, miks ei väljenda komisjon selgelt, et see viis on väga mõttekas, eriti kuna see on ka kõige lihtsam viis detsentraliseeritud energiavarustusstruktuuride ja seega töökohtade loomiseks põllumajanduses ja maapiirkondades.

5.17

Komitee arvates oleks hea strateegia näiteks keskkonnasõbralikest segakultuuridest saadava puhta taimeõli kasutamine põllumajanduse enda ja näiteks kohaliku transpordi või veesõidukite jaoks (10). Nii on võimalik kaasata põllumajandustootjad vahetult piirkondlikku energiaringlusse ja nad saaksid sellest otsest kasu. Agrokütuste strateegia raames muutuksid nad aga naftatööstuse jaoks võimalikult odava tooraine tootjateks, juhul kui üldse kasutatakse Euroopa tootjate toorainet.

6.1

Komisjon oletab, et valdav osa agrokütusteks vajalikku biomassi kasvatataks soodsama kliimaga piirkondades väljaspool Euroopa Liitu. Naftaimpordi asendamine biomassiimpordiga ei too kaasa impordisõltuvuse vähenemist, vaid ainult mitmekesistamise.

6.2

ELi energiapoliitika tõsine eesmärk ei saa olla ühe sõltuvuse asendamine teisega.

6.3

Pigem tuleks esmajoones rakendada seda lähenemist, et Euroopa uue taastuvenergiastrateegia keskpunkt oleks tõepoolest detsentraliseeritud, kohalikult või piirkondlikult kättesaadavad allikad. Oma roll võib ja peab siin olema bioenergial, kuid mitte sellel, mis on ette nähtud agrokütuste strateegias.

7.1

Komisjon märgib, et taastuvenergia on „üldiselt tavapärasele energiale lähedaseks asendajaks; seda tarnitakse sama infrastruktuuri ja logistikasüsteemi kaudu”. Komitee arvates on see väide tõsine eksijäreldus: detsentraliseeritud struktuuridest pärinev taastuvenergia erineb täiseti tavapärasest energiast, mis pärineb pigem tsentraalselt korraldatud suurtest struktuuridest.

7.2

Agrokütuste strateegia, mis põhineb energiaimpordil ning nende diisli ja bensiini hulka lisamisel, kasutab nn tavapäraseid, st ülemaailmsete naftakontsernide tsentraalselt korraldatud struktuure. Sellega tugevdatakse nende tootmis- ja jaotusstruktuure, mis on täielikult naftatööstuse huvides. See ei loo siiski uusi töökohti Euroopas (11).

7.3

Kui aga panustatakse nt hakkepuidu energiatõhusale kasutamisele soojuse ja elektri tootmiseks või piirkondlikku päritolu puhastele taimeõlidele või biogaasi kasutamisele sõidukites või ilma maagaasivõrguta piirkondades või detsentraliseeritud päikeseenergia tehnoloogiatele jne, siis on võimalik luua uusi, piirkondlikult korraldatud tootmis- ja jaotusvorme, mis avavad suured võimalused töökohtade tekkimiseks.

7.4

Päikeseenergia ja fotogalvaanika detsentraliseeritud kasutamise puhul toodavad (energia)tarbijad suure osa vajaminevast energiast ise, mis on näide ka sellest, et taastuvenergial põhinev energiavarustus on üsnagi erinevalt korraldatud praegusest energiavarustusstruktuurist.

7.5

Ka muud meetmed, nt energiatõhususe ja energiasäästmise suurendamiseks, võivad juba ehitusetapis luua väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes sadu tuhandeid töökohti. Näiteks võib siinkohal tuua hoonete soojustuse, päikese- ja tuuleenergiaseadmete paigaldamise või biogaasiseadmete rajamise. Poliitika peab selle eest hoolt kandma, et seda potentsiaali ka kasutatakse; direktiivis ettenähtud agrokütuste strateegia ei ole kõige tõhusam viis.

7.6

See tähendab, et ka tööhõive seisukohast on tungivalt vajalik taastuvenergia väga täpne ja märkimisväärselt diferentseeritum käsitlus. Taastuvenergia võib küll tõepoolest toetada ja edendada piirkondlikke majandusstruktuure, kuid teisalt võib see ka anda panuse tsentraalsete suure struktuuride tugevdamisse.

7.7

Sama kehtib ka nende riikide kohta, kus biomassi kasvatatakse agrokütuste tarbeks. Saksamaa arenguabi eest vastutav ministeerium jõudis 2008. aasta märtsi aruteludokumendis „Arengupoliitika seisukoht agrokütuste kohta” järeldusele, et arengumaade majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse arengu jaoks on biomassi ekspordile suunatud masstootmise strateegia vastusena tööstusriikide tugevalt kasvanud nõudlusele seotud suurte riskidega ega loo töökohti, samas kui biomassi kasutamist detsentraliseeritud energiavarustuseks väikeste põllumajandustootmiste kaasamisel hinnatakse üldiselt positiivselt.

8.1

Komitee tervitab komisjoni kavatsust kehtestada säästlikkuse kriteeriumid ka agrokütuste tootmisele. See on oluline samm edasi, kuid komitee peab esitatud ettepanekut täiesti ebapiisavaks.

8.2

Komisjon ise rõhutab ikka ja jälle, kui oluline on säästvuse poliitikas tasakaal majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaalse samba vahel. Kuid ainuüksi sotsiaalsete küsimuste täieliku väljajätmise põhjal nimetatud kriteeriumitest, on komitee seisukohal, et direktiivi eelnõus ei rakendata agrokütuste suhtes läbimõeldud säästvusstrateegiat või -kriteeriume. Direktiivi eelnõu tuleb sellest aspektist täielikult läbi vaadata.

8.3

Komitee arvates on siinkohal oluline, et kaudsest maakasutuse muutumisest tingituna ei kehtestata tõhusaid keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid kriteeriume mitte ainult agrokütustele, vaid kõigile põllumajandustoodetele, sh sööt.

8.4

Petlik on uskuda, et tähtpäeva kehtestamisega (siin: jaanuar 2008) võiks nt ürgmetsa- ja turbarabaalasid kaitsta agrokütuste tootmise eesmärgil kasutamise eest. See eeldaks nii toimivat katastrisüsteemi kui ka toimivat haldus- ja kontrollisüsteemi. Kogemus näitab, et enamikes tärkava majandusega riikides ja arengumaades ei ole kumbagi.

8.5

Komitee arvates ei ole artikli 15 lõigetes 3 ja 4 loetletud kriteeriumid bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja suure süsinikuvaruga maa-alade kasutamise vältimiseks piisavad. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks on palju enam maa-alasid olulised kui lõike 3 punktides a) kuni c) nimetatud maa-alad. Sama kehtib lõike 4 punktide a) ja b) kohta seoses süsinikuvaruga.

8.6

VII lisa B osas loetleb komisjon turul mitteleiduvate või turul üksnes tühistes kogustes leiduvate „uute biokütuste prognoositavad tüüpilised ja vaikeväärtused”. Komitee on seisukohal, et kasutada tuleks ainult tõendatavaid väärtusi, mitte hinnangulisi väärtusi.

31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/49

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ettepanekus esitatud mehhanisme süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise (CCS) tutvustamise edendamiseks elektrijaamades, nagu on sätestatud komisjoni teatises, kuid komiteele valmistab muret rahastamissuutlikkuse ja selgete rahastamisvõimaluste puudumine keskpikas (2010–2020) ja pikas perspektiivis (pärast 2020. aastat).

1.2

Tuleks hoolitseda selle eest, et komisjoni rahastamissuutlikkuse puudumist saaks osaliselt hüvitada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu saadava tuluga, nt saastekvootidega kauplemise kaudu energiatootmissektoris pärast 2013. aastat. On oluline märkida, et siiani ei ole ELi tasandil tehtud ühtegi ettepanekut vajalikku tagatist sisaldava konkreetse rahastamissüsteemi kohta.

1.3

On oluline, et rahalised tingimused on selged ja paigas hiljemalt 2009. aasta lõpuks. Ainult nii tagatakse rahaline alus ettevalmistuste käivitamiseks, et CCSi laiaulatusliku tutvustamise käitised saaksid alustada tegevust 2015. aastal.

1.4

ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu saadavat tulu tuleks alates 2013. aastast koguda riiklikul tasandil osana läbivaadatud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi rakendamisest.

1.5

Komisjoni idee korraldada ELi heitkogustega kauplemist riiklikul tasandil koos 20 % kogutulu eraldamisega CO2 heitkoguste vähendamise meetmete toetamiseks on täiesti ebapiisav ning möödalastud rahastamisvõimalus. Liikmesriike tuleks kutsuda tungivalt üles põhjalikult ümber kujundama oma seiskohta ELi heitkogustega kauplemise süsteemi tulu osas ning eraldama kogu ELi heitkogustega kauplemise süsteemist saadava tulu vähese süsinikdioksiidiheitega ja süsinikdioksiidivabade tehnoloogiate jaoks koos konkreetse eraldisega CCSile. Niiviisi on ehk võimalik kättesaadavaks muuta need miljardid eurod, mis komisjonil praegu puuduvad, kuid mida on vaja CCSi laiaulatusliku varase tutvustamise toetamiseks.

1.6

Komisjon peaks koostama kava, milles määratletakse Euroopa tööstusalgatuse korraldus ja roll, tagades, et see täiendab teisi algatusi, nagu seitsmenda raamprogrammiga toetavad projektid, Euroopa tehnoloogiaplatvorm nullilähedast heitkogust eraldavate fossiilkütusel töötavate elektrijaamade kohta ja Euroopa juhtprogramm, kuid ei kattu nendega.

1.7

Komitee nõustub vajadusega Euroopa ühise infrastruktuuri järele CO2 transpordiks ja säilitamiseks. Üle-euroopaline transpordisüsteem on vajalik liikmesriikide ühendamiseks, kellel endal ei pruugi olla võimalik luua riiklikke süsinikdioksiidihoidlaid.

1.8

Transpordi tähtsuse tõttu CCSi suuremahulise infrastruktuuri loomise väga vajaliku elemendina tuleks kasutusele võtta akronüüm CCTS (Carbon Capture, Transport and Storage — süsinikdioksiidi kogumine, transport ja säilitamine, st sealhulgas ka transport).

2.1

Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise üldise lisaväärtusahela arendamine, mis hõlmab CO2 kogumist, transporti ja säilitamist, on veel varases ning mõnel juhul alles uurimisjärgus. Küll on aga tehtud järkjärgulisi edusamme tavapäraste elektrijaamade tehnoloogia tõhususe suurendamise meetmete osas Arvestades kiireloomulist ja kõrgetasemelist vajadust elektrijaamade võimsuse suurendamise järele Euroopas järgmistel aastakümnetel, kutsub komitee üles otsustama pragmaatilise lähenemisviisi kasuks ning kõrvuti arendama mõlemaid tehnoloogiaid. Kuigi suurema tõhususe arendamine võib olla suures osas seotud turusuundumustega, vajavad süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiad (nii seoses elektrijaamade kui ka infrastruktuuridega) täiendavat toetust esitlemis- ja turustamisetapis.

2.2

Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia arendamisel järgitakse kahte mudelit. Integreeritud elektrijaamatehnoloogia hõlmab süsinikdioksiidi kogumist enne põletamisprotsessi, põletamisjärgne tehnoloogia hõlmab süsinikdioksiidi eraldamist suitsugaasist pärast põletamist (CO2 pesu). Pärast piisavat edasiarendamist oleks viimane meetod sobiv kasutamiseks praegu ehitusjärgus olevates väga tõhusates uutes elektrijaamades eeldusel, et need on vastavalt kujundatud (nn capture ready). Nende arengumudelite ühine omadus on see, et sel viisil kogutud süsinikdioksiid tuleb viia elektrijaamast sobivasse säilitamiskohta.

2.3

Süsinikdioksiidi pikaajalise ohutu säilitamise küsimus on kõnealusele protsessile ühiskondliku ja poliitilise heakskiidu saamiseks otsustava tähtsusega. Kõnealune aspekt on lõppanalüüsis kõnealuse tehnoloogia kui sellisega vastanduv oluline keskkonnaalane küsimus (2).

2.4

9. juunil 2008 Jaapanis Aomoris toimunud G8 kohtumisel leppisid kaheksa tööstusjõudu kokku 20 suure süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise alase tutvustusprojekti käivitamises aastaks 2010 eesmärgiga toetada tehnoloogia arengut ja kulude vähendamist CCSi ulatuslikuks kasutuselevõtuks alates 2020. aastast.

2.5

G8 kohtumisel osalesid Ühendkuningriigi, Kanada, Itaalia, Jaapani, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Ameerika Ühendriikide, Hiina, India ja Lõuna-Korea esindajad.

2.6

G8 CCSi osas võetud kohustuse toetamiseks lubas USA energeetikaministeerium eraldada FuturGen programmi raames rahalisi vahendeid CCSi tehnoloogia kasutamiseks mitmetes kaubanduseesmärgil integreeritud gaasistamisega kombineeritud tsüklil või muude arendatud kahjulike gaaside vabal söepõletustehnoloogial põhinevates elektrijaamades. USA rahastab ka seitset piirkondlikku süsinikdioksiidi sekvestreerimise partnerlust, et tutvustada süsinikdioksiidi suuremahulise pikaajalise maismaal säilitamise tulemuslikkust.

2.7

G8 teadaanne CCSi kohta on kooskõlas Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) soovitusega kasutada CCSi tehnoloogiat kui osa lahendustepaketist kasvuhoonegaaside vähendamiseks poole võrra aastaks 2050.

3.1

Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiad (CCS) mängivad juba olemasolevate ja uute tehnoloogiate kõrval olulist rolli ning võivad vähendada süsinikdioksiidiheidet vajalikul määral, et saavutada 2020. aastast hilisemaid eesmärke (3).

3.2

CCSi laiaulatuslik rakendamine elektrijaamades võib muutuda kaubanduslikult teostatavaks 10–15 aasta pärast, võimaldades CCSi tehnoloogial heitkogustega kauplemise põhises süsteemis iseseisvalt toimida 2020. aastaks või varsti pärast seda, olles oluline vahend fossiilkütustest elektritootmise tagajärjel tekkiva süsinikdioksiidiheite kaotamisel.

3.3

See ei ole aga võimalik ilma vajalike ettevalmistuste kohese algatamiseta; varane tutvustamine on eriti vajalik selleks, et kohandada maailmas juba väljaarendatud ja muudel eesmärkidel rakendatavaid CCSi tehnoloogiaid asjakohaselt suuremahuliseks rakendamiseks elektritootmises.

3.4

Euroopa Ülemkogu kiitis 2007. aasta märtsis heaks komisjoni kavatsuse soodustada kuni kaheteistkümne säästlikul fossiilkütuse tehnoloogial põhineva näidiselektrijaama ehitamist ja haldamist ELi kaubandusliku elektritootmise vallas 2015. aastaks ning kordas seda 2008. aasta märtsis.

3.5

Kõnealuse teatisega, mis täiendab komisjoni direktiivi ettepanekut süsinikdioksiidi geoloogilise säilitamise kohta (millega luuakse CCSi jaoks õiguslik raamistik ELis), jätkatakse CCSi alast tööd, et luua struktuur CCSi laiaulatusliku tutvustamise koordineerimiseks ja tõhusaks toetamiseks ning luua tingimused julgete tööstusinvesteeringute tegemiseks mitmetesse elektrijaamadesse.

3.6

Euroopa jõupingutusi seoses CCSi tutvustamisega tuleb tingimata alustada niipea kui võimalik, kasutades poliitilist üldraamistikku, mis hõlmab sihipärast teadus- ja arendustegevust ning üldsuse teadlikkuse tõstmise ja omaksvõtu meetmeid. Vastavalt komisjoni teatisele võiks seitsmeaastane viivitus tutvustamistegevuse alustamisel, mille tõttu lükkub omakorda edasi CCSi üldine kasutuselevõtt, tähendada rohkem kui 90 Gt süsinikdioksiidiheite õhkupaiskamist kogu maailmas, mida oleks võimalik vältida (4), mis võrdub ELi praeguse süsinikdioksiidiheite õhkupaiskamisega enam kui 20 aasta jooksul.

3.7

Selleks, et saada täiendavat toetust riiklikest vahenditest, peab Euroopa tööstus võtma selgeid ja otsusekindlaid kohustusi, mida toetatakse komisjoni pakutavate stiimulite ja tagatistega. Eriti peaksid CCSi varase tutvustamisega seotud toetusmeetmeid rakendama sellised liikmesriigid, kelle puhul jääb kivisüsi tulevikuski oluliseks energiaallikaks.

3.8

Teatises nimetatakse kahte liiki takistusi:

Komisjoni dokumendis leitakse, et ELil on võimalus võtta juhtpositsioon rahvusvahelise reguleerimise vallas.

3.9

Euroopa tööstusalgatuse ettepanek peaks ühendama esimeste tutvustusprojektide võrgustikus osalejate jõupingutused. See peaks olema abiks kogemuste ja teabe vahetamisel ja üldsuse teadlikkuse tõstmisel ning andma panuse poliitikameetmetesse, mis võimaldavad täieliku CCSi väärtusahela saavutamist. Lisaks eeldatakse, et Euroopa tööstusalgatusest on abi riiklike ja rahvusvaheliste fondide ligimeelitamisel.

3.10

Komisjoni sõnul saab ta pakkuda vaid minimaalset toetust ning keskendub seetõttu esimeste osalejate endi poolse rahastamise hoogustamisele ning avaliku sektori rahastamisele riiklikelt valitsustelt ja rahvusvahelistelt valitsusvälistelt organisatsioonidelt.

3.11

Teatises määratletakse kolm meedet:

Lisaks märgitakse, et mida kauem tööstusel CCSi tehnoloogia kasutuselevõtuga aega läheb, seda rohkem on poliitikud sunnitud kaaluma kohustusliku rakendamise meetmeid.

3.12

Teatises pööratakse tähelepanu vajadusele Euroopa ühise infrastruktuuri järele CO2 transpordiks ja säilitamiseks. Teatises nähakse ette üleeuroopalise transpordivõrgu suuniste, sealhulgas CCSi läbivaatamine.

4.1

Pärast ülemkogu 2007. aasta märtsis tehtud otsuseid kliimamuutuste ja energia varustuskindlusega seotud ohtude kohta tegi komisjoni meetmetepaketi ettepaneku eraldi dokumentide kujul, et täita ülemkogu otsustes seatud eesmärgid. Nimetatud meetmetes keskendutakse energiatõhususele, taastuvate energiaallikate edendamisele ning asjaomaste uuenduslike tehnoloogiate arendamisele ja kasutamisele. Komitee on koostanud iga meetme kohta eraldi arvamuse (5).

4.2

Üks võtmetähtsusega valdkond on siinkohal meetodite arendamine fossiilkütuste kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste jätkusuutlikuks vähendamiseks, mis on käesolevas arvamuses arutatav teema.

4.3

Käesolev arvamus on seotud komitee arvamusega (6) sama tehnoloogia kohta, milles käsitletakse komisjoni direktiivi ettepanekut süsinikdioksiidi geoloogilise säilitamise kohta.

5.1

Komisjon märgib teatises korduvalt, et kui kõik läheb kava kohaselt, on väga oluline varases etapis näidata, et võtmeroll on Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemil ning sellega avanevad tõelised ärilised võimalused. On selge, et ELi heitkogustega kauplemise süsteem pakub tõelisi ärilisi võimalusi esimestele turule suundujatele. Kuid need võimalused jäävad liiga hiljaks, kui komisjon ei suuda enne 2009. aasta lõppu kehtestada selgeid ja lõplikke reegleid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kohta pärast 2012. aastat.

2009. aasta lõpuks peab tööstusel olema kindel alus investeerimisotsuste tegemiseks, et õigeaegselt alustada tehnilist ja ehitusetappi, et esimesed CCSi käitised saaksid tegevust alustada 2015. aastal. Kõnealust aspekti ei ole piisavalt rõhutatud, eriti ELi heitkogustega kauplemise süsteemi praegu ümbritseva ebaselguse ning tööstusele ja komisjoni poolt riiklikele valitsustele esitatud ebamääraste nõudmiste valguses, mis jätavad rahastamise küsimuse õhku rippuma.

5.2

ELi heitkogustega kauplemise süsteem moodustab iseenesest olulise süsinikuturu, mis võib osutuda väga tulemuslikuks, kuid see saab toimuda üksnes juhul, kui süsteem on tugevalt suunatud saastekvootidele sellise hinna kehtestamisele, mis katab rohkem kui süsiniku vähendamise meetmetega kaasnevad lisakulud. Kui komisjon ei kehtesta selgeid sätteid seoses saastekvootidega kauplemise eeskirja ja ulatusega ning sellise kogutud tulu asjakohase kasutamisega ning kui ta ei suuda täita järelevalverolli, võivad potentsiaalsed investorid jääda äraootavale seisukohale liiga suure ebakindluse tõttu.

5.3

Euroopa ühine infrastruktuur CO2 transportimiseks ja säilitamiseks on muidugi midagi, mis lihtsustaks selgelt CCSi suuremahulist rakendamist kogu Euroopas. Mõni liikmesriik ei ole võimeline ise looma riiklikke säilituskohti (7). Võimaluse korral tuleks ära kasutada olemasolevat infrastruktuuri, mida enam ei kasutata, või muudesse infrastruktuuridesse ühendatavaid uusi käitisi. Transpordi tähtsuse tõttu soovitab komitee isegi kasutusele võtta uue akronüümi CCTS (Carbon Capture, Transport and Storage — süsinikdioksiidi kogumine, transport ja säilitamine), et selgesõnaliselt hõlmata transporti, kuigi akronüüm CCS on juba rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud.

5.4

Komisjon paneb riiklikele asutustele märkimisväärse koorma seoses CCSi rahastamisega, kuna komisjoni praegusest eelarvest ei ole võimalik märkimisväärset panust anda. Pidades silmas kõnealuse küsimuse olulisust ELi jaoks ning arvestades järelevalve vajadust ELi tasandil, et tagada tutvustamisprojektide edu, peaks komisjon võtma enda kanda palju suurema osa CCSi projektide rahastamisest, kui ta praegu ette näeb. Seda peaksid vajadusel toetama liikmesriikide eraldatavad panused (8).

5.4.1

Saastekvootidega kauplemine ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames on andnud võimaluse lahendada komisjoni ebapiisavate rahastamisvahendite küsimust. Praegu on vaid 20 % pühendatud vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiate toetamisele. Liikmesriike tuleks kutsuda tungivalt üles põhjalikult ümber kujundama oma seiskohta ELi heitkogustega kauplemise süsteemi tulu osas ning eraldama kogu ELi heitkogustega kauplemise süsteemist saadava tulu vähese süsinikdioksiidiheitega ja süsinikdioksiidivabade tehnoloogiate jaoks koos konkreetse eraldisega CCSile (9). Niiviisi on ehk võimalik kättesaadavaks muuta need miljardid eurod, mis komisjonil praegu puuduvad, kuid mida on vaja laiaulatusliku CCSi varase tutvustamise toetamiseks.

5.4.2

Nagu komitee on juba soovitanud, võiks seitsmenda raamprogrammi raames eraldatud energiaeelarvet märkimisväärselt suurendada 15 % võrra, mis suurendaks teadus- ja arendustegevusse investeeritava SKT osa 2 %-lt 3 %-le. Sel viisil saaks seitsmenda raamprogrammi kaudu anda tõelise panuse CCSi tutvustamise edendamisse.

5.4.3

Seitsmenda raamprogrammi raames toetatakse mitmeid teisi meetmeid, mis saavad samuti anda panuse laiaulatuslike tutvustusprojektide ettevalmistamisse. Erinevad meetmed peaksid olema selgelt seotud tutvustamise edendamiseks pakutud mehhanismidega.

5.5

Teatises ei ole mainitud, kuidas Euroopa tööstusalgatus on seotud rea muude meetmete ja algatustega, kuhu komisjon on kaasatud (10). Integreeritud lähenemisviisi tagamiseks on oluline osutada sellele, milliseid meetmeid tuleb võtta.

5.6

CCSi tehnoloogiate arendamisel ja rakendamisel on Euroopa tööhõivele eeldatavalt oluline positiivne mõju. Mõned peamised CCSi seadmete ja transpordi infrastruktuuri pakkujad asuvad Euroopas. Nad arendavad ning ka müüvad ja paigaldavad nt seadmeid ja torustikke CCSi ülemaailmse rakendamise puhul. Euroopal on CCSiga seoses tugev ülemaailmne positsioon, mis tugevneks veelgi, kui EL saavutaks edu CCSi tehnoloogia varasel laiaulatuslikul tutvustamisel Euroopas (11).

5.7

Komitee teeb ettepaneku kasutada mõiste „säästlikud fossiilkütused” asemel mõistet „puhtad fossiilkütused”. Säästlik on sobivam nt päikese- ja bioenergia puhul ning vähem sobiv CCSi tehnoloogiate puhul, mida kasutatakse lõhe ületamiseks, kasutades fossiilkütuseid puhtal viisil, kuni meil on õnnestunud täielikult üle minna säästlikule energiatarnele.

5.8

CO2 ohutu säilitamise teostatavusega seoses on saadud juba märkimisväärseid kogemusi, mis on lühidalt järgmised:

6.1

Komitee toetab ettepanekus esitatud mehhanisme süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise (CCS) tutvustamise edendamiseks elektrijaamades, nagu on sätestatud komisjoni teatises, kuid märgib samas järgmist.

6.1.1

Komisjonil peaks olema strateegia, millega tagatakse, et Euroopa tööstusalgatus ei kattu Euroopa juhtprogrammi ja Euroopa tehnoloogiaplatvormiga nullilähedast heitkogust eraldavate fossiilkütusel töötavate elektrijaamade kohta (ETP-ZEP). Nimetatud tegevusi tuleb asjakohaselt kooskõlastada ja vastastikku tugevdada.

6.1.2

Komisjon räägib teatises, et „Euroopa Tööstusalgatuse ulatust on võimalik laiendada kaugemale projektide võrgustiku omast”. Selle väite eesmärk ei ole selge. Samuti märgitakse teatises, et nõutavad rahastamisvahendid tuleb alles leida. Milline on sellise laiendamise lisaväärtus ja kuidas seondub see eespool nimetatud meetmetega CCSi valdkonnas?

6.2

Komitee ei toeta CCSi tutvustamise rahastamise ettepanekut, kuna ta peab seda ebapiisavaks.

6.2.1

Ettepanekus toetatakse juhtumipõhist lähenemisviisi, mille raames esitataks komisjonile riiklikud algatused ning seejärel hindaks komisjon, milliseid riigiabi vormid ja muud riiklikud meetmed oleksid lubatud. Kui Euroopa juhtivate tutvustusprojektide rakendamisel soovitakse edu saavutada, peaks komisjonil olema keskne kooskõlastus- ja järelevalveroll. See tähendaks, et komisjon võtaks vastutuse üldise rahastamise eest. Lisaks komisjoni panusele võiks rahastamist seejärel täiendada asjaomaste liikmesriikide selleks eraldatud panustega, mida seejärel tunnistataks heakskiidetud riigiabina. Samas peaks tööstus võtma endale kohustuse seoses rahastamise ja rakendamisega.

6.2.2

Kui komisjon tagaks teatud tingimustel ELi kaasrahastamise, mis oleks proportsionaalne eraldatud riikliku panusega, pakuks see stiimuli riiklikele asutustele. Varem kindlaksmääratud kaasrahastamine võib vähendada projektide rahastamist ümbritsevat ebakindlust ning kiirendada nende arendamist.

6.2.3

Tutvustusprojektide rahastamise hoogustamine uute rahastamisvahendite kaudu on iseenesest atraktiivne idee. Lõppanalüüsis osutuvad sellised kavad tõhusaks siiski vaid juhul, kui risk on vastuvõetav ning on selge, kuidas iga juhtumi puhul on võimalik katta täiendavad pikaajalised kulud.

6.3

Komitee on valmis toetama seisukohta, et CCSi kaasamine ELi heitkogustega kauplemise süsteemi pakub olulise stiimuli laiaulatuslike tutvustusprojektide arendamiseks ja rakendamiseks Euroopa kontekstis. Komisjon märgib ka teatises, et esimesed turule suundujad peavad nägema tõelisi ärilisi võimalusi.

6.4

Siiski sedastatakse, et ELi heitkogustega kauplemise süsteem peaks suutma hüvitada — ja isegi rohkem kui hüvitada — iga juhtumiga kaasnevad täiendavad kulud. Asjade hetkeseisu arvestades ei ole sellist stsenaariumi tagamine aga võimalik järgmistel põhjustel: