ISSN 1725-5171

Euroopa Liidu

Teataja

C 224

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

51. köide
30. august 2008


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

Täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008

2008/C 224/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ökoloogiline tootmine

1

2008/C 224/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on eakate inimeste elukvaliteedi parandamine uue info- ja sidetehnoloogia (IST) vahendite abilKOM(2007) 329 lõplik — 2007/0116 (COD)

8

2008/C 224/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta — Solvency IIKOM(2007) 361 lõplik — 2007/0143 (COD)

11

2008/C 224/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on teadus- ja arendustegevuses osalevate VKEde toetamineKOM(2007) 514 lõplik — 2007/0188 (COD)

18

2008/C 224/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Ettevõtte ebaõnnestumisest ülesaamine — teise võimaluse poliitika — Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade loomise partnerluse rakendamine KOM(2007) 584 (lõplik)

23

2008/C 224/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Rahvusvahelised riigihanked

32

2008/C 224/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemadel

35

2008/C 224/08

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (kodifitseeritud versioon) KOM(2008) 98 lõplik — 2008/0049 (COD)

39

2008/C 224/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Roheline raamat: uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamiselKOM(2007) 551 lõplik

39

2008/C 224/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Komisjoni teatis Kaubaveologistika tegevuskava KOM(2007) 607 lõplik

46

2008/C 224/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal

50

2008/C 224/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus toimimisjuhendi kohta arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhulKOM(2007) 709 lõplik — 2007/0243 (COD)

57

2008/C 224/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse mitmeaastane ühenduse programm Internetti ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutavate laste kaitseksKOM(2008) 106 lõplik — 2008/0047 (COD)

61

2008/C 224/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv mootorsõidukite ja nende haagiste tehnoülevaatuse kohtaKOM(2008) 100 lõplik — 2008/0044 (COD)

66

2008/C 224/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa LiidusKOM(2007) 414 lõplik

67

2008/C 224/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseksKOM(2007) 602 (lõplik) — 2007/0223 (CNS)

72

2008/C 224/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal

77

2008/C 224/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb uuendtoitu ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr XXX/XXXX (ühtne menetlus)KOM(2007) 872 lõplik — 2008/0002 (COD)

81

2008/C 224/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega lihtsustatakse nimekirjade koostamise ja andmete avaldamise korda veterinaar- ja zootehnika valdkonnas ning muudetakse direktiive 64/432/EMÜ, 77/504/EMÜ, 88/407/EMÜ, 88/661/EMÜ, 89/361/EMÜ, 89/556/EMÜ, 90/427/EMÜ, 90/428/EMÜ, 90/429/EMÜ, 90/539/EMÜ, 91/68/EMÜ, 92/35/EMÜ, 92/65/EMÜ, 92/66/EMÜ, 92/119/EMÜ, 94/28/EÜ, 2000/75/EÜ, otsust 2000/258/EÜ ja direktiive 2001/89/EÜ, 2002/60/EÜ ja 2005/94/EÜKOM(2008) 120 lõplik — 2008/0046 (CNS)

84

2008/C 224/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv toiduainete ja toidu koostisosade tootmisel kasutatavaid ekstrahente käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (uuesti sõnastamine) KOM(2008) 154 — 2008/0060 (COD)

87

2008/C 224/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Töö kvaliteedi ja tootlikkuse parandamine: ühenduse töötervishoiu ja tööohutuse strateegia aastateks 2007–2012 KOM(2007) 62 lõplik

88

2008/C 224/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega: selle eeliste ja võimaluste tõhustamine, tagades töötajate kaitseKOM(2007) 304 lõplik

95

2008/C 224/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Noorte liikuvuse edendamine Euroopas: praktilised aspektid ja ajakava

100

2008/C 224/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) kohtaKOM(2007) 797 lõplik — 2007/0278 (COD)

106

2008/C 224/25

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Programm Aktiivsed noored (2007–2013)KOM(2008) 56 lõplik — 2008/0023 (COD)

113

2008/C 224/26

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse otsust nr 1720/2006/EÜ, millega luuakse tegevusprogramm elukestva õppe alalKOM(2008) 61 lõplik — 2008/0025 (COD)

115

2008/C 224/27

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Euro eelised ja kasu: aeg hinnanguks

116

2008/C 224/28

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse kindlustus- ja finantsteenuste käsitlust direktiivis 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemiKOM(2007) 747 lõplik — 2007/0267 CNS

124

2008/C 224/29

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal ELi ja Serbia suhted: kodanikuühiskonna roll

130

ET

 


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

Täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008

30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ökoloogiline tootmine”

(2008/C 224/01)

16. veebruaril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Ökoloogiline tootmine” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 6. mail 2008. Raportöör oli Anna Maria DARMANIN.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee avaldab tõsist poolehoidu algatustele, mis on suunatud ühenduse teistesse poliitikavaldkondadesse täielikult integreeritud säästva tootmise ja tarbimise poliitika väljatöötamisele eesmärgiga:

muuta võimalikud probleemid ELi tööstuse võimalusteks olla maailmaturul konkurentsivõimeline, võttes kasutusele ökotoodetel ja –teenustel põhinevad keskkonnasäästlikud tootmismeetodid, mis on kõigi ELi tarbijate jaoks kergesti äratuntavad;

luua keskkonnasäästlik turg, et tagada kõnealuste toodete ja teenuste vastavus kindlatele ühtsetele määratlustele ning see, et nad oleksid kõigis liikmesriikides tõesti kättesaadavad;

tõsta Euroopa avalikkuse teadlikkust vastutustundliku ja keskkonnateadlikuma tarbimise ning keskkonda rohkem säästvate käitumismallide osas, võttes tõsise kohustuse jagada teavet ning tagada koolitus ja haridus juba algkoolist alates;

kasutada strateegilisemat lähenemisviisi, et mõjutada otsustusprotsessi ettevõtete, poliitika, tarbijate ja avalikkuse tasandil ning tagada mahetootmist käsitlev ühenduse raamistik, mille abil saaks ennetada turu killustumist, mis tekib kõnealuste toodete, nende tootmise ja turustamise süsteemide keskkonnasäästlikke omadusi puudutavate kõrvalekalduvate ja eksitavate soovituste ning reklaamide tõttu;

tagada, et tarbijate valik oleks kaitstud ja et tootjatel/turustajatel oleks kohustus järgida keskkonnastandardeid ning tagada turule viidud toodete vastavus keskkonnasäästlikkuse nõuetele;

tagada, et säästva tarbimise poliitikaga seotud otsuste tegemise ja rakendamise vastutus oleks jagatud kõigi sidusrühmade ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel (tootjad, turustajad, tarbijad, õpetajad, riigiasutused, keskkonna- ja tarbijakaitseorganisatsioonid ning tööstuse mõlemad osapooled).

1.2

Komitee soovitab säästva arengu ja tarbimise raames määrata kindlaks mõistete „ökotoode/teenus” ja „ökotarbimine”kogu ELis kehtivad ja rahvusvaheliselt tunnustatud mõisted, mis põhinevad selgetel ökoloogilistel kriteeriumitel, näitajatel ja standarditel, mis jätavad ruumi ka uuendustegevusele ja täiendamisele.

1.3

Komitee on seisukohal, et Euroopa tööstuse ning turustus- ja teenussüsteemide puhul tuleb kindlasti kasutada integreeritud valdkondlikku ning kindla ajakava ja kontrollitavate eesmärkidega lähenemist, mis peaks koosnema kolmest (keskkonnaalane, majanduslik ja sotsiaalne) säästvuse sambast. Toote terve elutsükliga seotud keskkonnanõuetele tuleb mõelda juba tootekujunduse etapis, tõstes pidevalt kvaliteeti ning suurendades uuendustegevust ja klientide rahulolu.

1.4

Komitee soovitab ettevõtetel ning avalik-õiguslikel ja erasektori asutustel paremini kasutada olemasolevaid ühenduse ja riiklike vahendeid, et võimalikult suurendada uurimistegevust puhta tehnoloogia ja puhaste toodete valdkonnas.

1.5

Komitee rõhutab vajadust tugevdada ja kiirendada ökoloogiliste toodete ja tootmisprotsesside tehnilist standardimist.

1.6

Komitee nõuab ökotoodete märgistamissüsteemide kindlaid kriteeriume ja miinimumnõuete ühtsust kogu siseturul. Sellega tagataks keskkonnasäästlike tarbijate otsuste õiglus, ühtsed järelevalvemehhanismid kogu ELis ja vaba liikumise põhimõtte järgimine tõeliselt keskkonnasäästlike toodete puhul. ELi ökomärgist (eco flower) tuleks edasi turustada ja see peaks olema kasutusel paralleelselt riiklike ja valdkondlike märgistussüsteemidega.

1.7

Komitee peab oluliseks tugevdada keskkonnajuhtimissüsteemide nn tooteaspekti, et edendada selle levitamist tootjatele ja turustajatele ning kohandada see tõhusamalt kohalike omavalitsuste juhtimissüsteemide jaoks, parandades nende koostoimet muude säästva arengu edendamise vahenditega.

1.8

Komitee arvates tuleks toetada keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi EMAS levitamist. Selleks võib kasutada finants- ja maksumeetmeid, haldusmenetluste lihtsustamist, reklaamikampaaniaid ja turundusalgatusi, EMASi tunnustamist tippstandardina (ka rahvusvaheliselt) ning selliste meetmete vastuvõtmist, mis aitavad väikestel ettevõtetel süsteemi järk-järgult rakendada.

1.9

Peamine on, et toodet hinnatakse terviklikult, st mitte ainult keskkonnakriteeriumite alusel, vaid arvestades ka teisi olulisi aspekte, nagu tarbija ja tootja ostuvõime, ohutus, funktsionaalsus, tervisekaitse, ressursside ja materjalide ratsionaalne kasutus, logistika, uuenduslikud omadused, turundus, võime avardada tarbija valikuid, elutsükkel ja sotsiaalsed aspektid.

1.10

Komitee soovitab edendada keskkonnasäästlike riigihangete arendamist. Selleks tuleks määratleda keskkonnasäästlike toodete tehnilised omadused (alustades nendest, millel on keskkonnale parim mõju), lisada toodete ja teenuste spetsifikatsioonidesse nende elutsükli maksumuse, muuta Internetis kättesaadavaks vastavasisuline andmebaas, ajakohastada EÜ avaliku hanke direktiive (lisades viited standarditele, keskkonnajuhtimissüsteemidele, ökomärgistele ja keskkonnasäästlikule tootekujundusele) ning lõpuks avaldada riiklikud tegevuskavad keskkonnasäästlike riigihangete juurutamiseks.

1.11

Komitee rõhutab taas, kui oluline on kasutada õigusliku alusena EÜ asutamislepingu artiklit 153, sest sellega tagatakse kõige paremini kõrgetasemeline tarbijakaitse (sh tarbija õigus saada täielikku, õiget, asjakohast, arusaadavat ja õigeaegset teavet).

1.12

Komitee on seisukohal, et üks isereguleerimise tagamise viis on töötada välja tegevusjuhend (nagu sätestatud direktiivis 2005/29/EÜ) ökoloogiliste väidete väärkasutamise vältimiseks reklaamides ja eelkõige eksitava reklaami ennetamiseks. See peaks toimima paralleelselt ökomaksude ja regulatsiooniga. EMSK teeb ettepaneku, et ökoloogilised sõnumid põhineksid usaldusväärsel ja tunnustatud märgisel.

1.13

Lisaks kohtumenetlustele, mis peaksid olema kõigile juurdepääsetavad, toetab komitee ka paindlike, tõhusate, madalate kuludega ja usaldusväärsete järelevalveorganite ja konfliktide kohtuväliselt lahendamise organite loomist tarbijate jaoks, et tagada toodete keskkonnastandardite järgimine ja turule viidud toodete vastavus keskkonnasäästlikkuse põhimõtetele.

1.14

Arvestades seadusandlikku killustatust, mis mõjutab nii tarbijate teabevajadust kui ka vajadust säästlike toodete järele, on komitee seisukohal, et kiiresti tuleks alustada ühtse kindlapiirilise raamistiku „Euroopa harta säästva tarbimise ja tootmise kohta siseturul” väljatöötamist.

2.   Praegune raamistik ja väljavaated

2.1

Ühenduse ökomärgise andmise süsteemi (1) eesmärk on propageerida minimaalse keskkonnamõjuga tooteid ning anda tarbijatele täpset ja teaduslikult usaldusväärset teavet. Märgist ei anta toidule ja jookidele, farmaatsiatoodetele, meditsiiniseadmetele (2) ega ohtlikele või toksilistele toodetele või ainetele (3).

2.1.1

Keskkonnasäästlike toodete kujundamine, tootmine, levitamine ja tarbimine on ühenduse keskkonnapoliitika lahutamatu osa. Nii on sätestatud kuuenda keskkonnaalase tegevuskava eesmärkides ja prioriteetides, mis tuleb saavutada 2010. aastaks. Kõnealuses kavas, mille kohta komitee on esitanud mitu arvamust, (4) kirjeldatakse säästva arengu strateegia loomise üksikasjalikke meetmekavasid.

2.1.2

Ühenduse kõige olulisem algatus kõnealusel teemal on integreeritud tootepoliitika (IPP), (5) mille kohta on komitee esitanud arvamuse (6) ning milles käsitletakse kõiki keskkonnamõjuga tooteid ja teenuseid.

2.1.3

Integreeritud tootepoliitika tõhususe tagamiseks tuleb julgustada tootjaid valmistama ökoloogilisemaid tooteid ja tarbijaid neid tooteid ostma. Selleks võib muu hulgas kasutada järgmisi vahendeid:

keskkonnasäästlike toodete soodustamine maksumeetmete kaudu;

keskkonnaküsimustega arvestamine riigihankelepingute (7) üle otsuste tegemisel;

nn elutsüklile mõtlemise edendamine;

vabatahtlike vahendite nagu ökomärgis, EMAS, toodete keskkonnadeklaratsioonid, keskkonnasäästlikud riigihanked jms kasutamise integreerimine ja edendamine;

tarbijatele vajaliku teabe tagamine teadlike valikute tegemiseks, toodete ostmiseks, kasutamiseks ja kõrvaldamiseks.

2.1.4

Teise positiivse sammuna loodi uus regulatiivne raamistik energiat tarbivate toodete ökoloogilise tootekujunduse nõuete jaoks, mida rakendatakse 2005. aasta raamdirektiivi (8) alusel.

2.1.5

Vastavalt raamdirektiivi rakendussätetele hakkavad esimesed eeskirjad kehtima 2008. aastal. Praegu uuritakse 20 tooterühma puudutavaid meetmeid (sh valgustus, arvutisüsteemid ja pesumasinad). Neist 14 (sh tänava- ja kontorivalgustus) jaoks peaks meetmed kehtestatama enne 2008. aasta lõppu ja ülejäänute (nt koduvalgustussüsteemid) osas on seatud eesmärgiks 2009. aasta.

2.1.6

Kuuendas keskkonnaalases tegevuskavas (9) on sätestatud strateegilise tegevuse viis prioriteetset lähenemist: kehtivate õigusaktide kohaldamise parandamine, keskkonnateemade integreerimine teistesse poliitikavaldkondadesse, turuga tegelemine, inimeste vastutuse suurendamine nende käitumisviiside muutmise kaudu (soosides selliste inimeste nõudmisi) ning keskkonnaga arvestamine maakasutuse piirkondliku kavandamise ja haldamise otsuste tegemisel.

2.1.7

Üldisemalt kirjeldatakse Euroopa säästva arengu strateegias, mida Euroopa Ülemkogu 2006. aastal muutis, „säästvat tootmist ja arengut” ühe olulise teemana, millega tegelemiseks tuleb majanduslik ja sotsiaalne areng kohandada ökosüsteemiga. Strateegias esitatakse ka valdkonna uus tegevuskava.

2.1.8

2007. aasta rakendusaruandes (10) näidatakse, et säästvat tarbimist ja tootmist on raske laiaulatuslikult ja usaldusväärselt mõõta. Kuigi turul olevate säästvate toodete ja teenuste arv tundub kiiresti kasvavat ja hinnanguliselt hoitakse praegu energiaarvetelt kokku umbes 60 miljardit eurot aastas, on ökomärgisega toodete ning EMASis registreeritud ettevõtete arv üsna väike. riiklikud keskkonnasäästlike riigihangete kavad on vastu võtnud üksnes 14 liikmesriiki ja vaid 21 on koostanud keskkonnatehnoloogia tegevuskava üksikasjaliku rakenduskava (11).

2.2

Teisest küljest käivitati tehnilise standardimise valdkonnas mõni aeg tagasi meetmed keskkonnaaspektide integreerimiseks uutesse tehnilistesse standarditesse, mille tulemusel loodi Euroopa Standardikomitee (CEN) keskkonnaraamistik, mille alusel saavad CENi tehnilised organid tegeleda keskkonnaspetsifikatsioonidega. Kui standard kuulub „uue lähenemise” alla, on lähtekohaks vastavus asjaomase ELi direktiivi põhinõuetele. Järgmine edusamm kõnealuses valdkonnas oli ISO 14001 keskkonnasertifitseerimise kava vastuvõtmine.

2.3

10. oktoobril 2007 avaldas Euroopa Keskkonnaagentuur neljanda aruande „Euroopa keskkond”, (12) milles pühendati terve peatükk säästvale tarbimisele ja tootmisele.

2.4

Lisaks rõhutati kliimamuutuste, ökouuenduste, energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja energiaturgude olulisust komisjoni 2007. aasta aruandes Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegia edusammude kohta.

2.5

8. ja 9. märtsil 2007. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogul osutati erilist tähelepanu kliimamuutustele ja keskkonnateemadele. Samas tõstis 2007. aasta veebruaris toimunud keskkonnanõukogu esile, et ELi säästva arengu strateegia ning Lissaboni majanduskasvu ja tööhõivestrateegia täiendavad teineteist ning et Lissaboni strateegia aitab märkimisväärselt kaasa säästva arengu prioriteetse eesmärgi saavutamisse. Nõukogu kordas ka vajadust lisada kõikidesse poliitikavaldkondadesse keskkonnaaspektid. 2007. aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogul (13) väljendati nimetatud suundadele kindlat poolehoidu.

2.6

Komisjoni 2008. aasta tööprogrammi (14) peamistes eesmärkides on selgelt kirjas kodaniku seadmine ELi püüdluste keskmesse, alustades sotsiaalse olukorra hindamisest koos siseturu läbivaatamisega ja pöörates pidevalt tähelepanu sellele, et Euroopa avalikkus saaks ühtsest turust võimalikult palju kasu.

2.7

Komitee on sageli rõhutanud, kui oluline on kasutada õigusliku alusena (15) EÜ asutamislepingu artiklit 153, sest sellega tagatakse kõige paremini kõrgetasemeline tarbijakaitse ja edendatakse tarbija õigust saada täielikku, (16) õiget, selget, asjakohast, arusaadavat ja õigeaegset teavet.

2.7.1

Teisese õiguse osas reguleerib tarbija õigust teabele direktiiv 2005/29/EÜ (17) tarbijate majandushuvisid kahjustada võivate ebaausate kaubandustavade kohta. Nimetatud direktiivi lisas on loetletud kaubandustavad, mida võib pidada ebaausateks, ilma et neid oleks vaja iga juhtumi puhul eraldi hinnata (sh näiteks „Usaldus-, kvaliteedi- või võrdväärse märgi esitamine ilma selleks vajaliku loata”).

2.8

Komitee on siiski veendunud, et tarbijate põhilise teabevajaduse ja säästvate toodete nõudeid käsitlevates ühenduse tasandi õigusaktides valitseb mõningane killustatus ning peab oluliseks koostada „Euroopa harta säästva tarbimise ja tootmise kohta siseturul”.

2.8.1

Kui selle harta (ja direktiivi 2005/29/EÜ alusel sätestatud isereguleerimise korra) rakendamine osutub ebapiisavaks, tuleks komitee arvates uurida teisi võimalusi, näiteks täielikum ühtlustamine või ühenduse spetsiaalse toimimissüsteemi loomine.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee peab oluliseks alustada mõistete „säästev toode”, „säästev tootekujundus, tootmine ja turustamine” ning „säästev tarbimine”selge ja kindla määratlemisega, et kogu ELis ja Euroopa majanduspiirkonnas oleks võimalik jälgida vastavust sellist määratlust kasutavatele õiguslikele, regulatiivsetele või vabatahtlikele ühenduse raamistikele riikide/piirkondade eri valdkondades.

3.2

Need rahvusvahelisel tasandil üldiselt tunnustatud määratlused ei ole püsivad, vaid oma olemuselt pidevalt täienevad. Komitee arvates tuleks need siiski järgneva abil konkreetsemaks muuta:

kogum keskkonnanäitajaid,  (18) mille abil jälgitakse edasiliikumist eri piirmäärade vahel ning mis võimaldavad hinnata tootmissüsteemide, toodete ja teenuste ning turustussüsteemide säästvuse taset;

ühenduse tehnilised keskkonnastandardid (võimalusel ISO standarditega ühilduvad), mille puhul tagatakse keskkonnaaspektide täielik integreerimine Euroopa standardimisprotsessi (nagu komitee korduvalt on rõhutanud (19)) ja mida kohaldatakse toodete, tootmissüsteemide, turustussüsteemide ja teenuste suhtes vastavalt ühenduse asjaomaste direktiivide (20) vastavussuunistele.

3.2.1

Komitee on seisukohal, et kõnealused määratlused, mida toetavad asjaomased näitajad ja standardid, on olulised, et viia ellu tõhusat ühenduse poliitikat, mis võimaldab teadlikel tarbijatel teha säästvaid valikuid ja käituda säästvalt, kui tootmisprotsessides hoolitsetakse keskkonna eest.

3.3

Komisjon on juba rõhutanud, et „Euroopa tööstusel on hea võimalus kasutada oma tugevat positsiooni keskkonnatehnoloogial põhinevate uute toodete, teenuste ja protsesside turul. Lisaks on Euroopa ettevõtted järjest rohkem huvitatud keskkonna säästmisest, mis moodustab osa ettevõtte sotsiaalsest vastutusest” (21).

3.3.1

Komitee nõustub sellega seoses määratletud kolme arenguvaldkonnaga: väheste süsinikdioksiidiheitmetega ja energiatõhusate tehnoloogiate, toodete ja teenuste arendamise ning turule toomise soodustamine, dünaamilise siseturu loomine ning globaalse turu loomine väheste süsinikdioksiidiheitmetega ja energiatõhusate tehnoloogiate, toodete ja teenuste jaoks.

3.3.2

Komitee kordab oma hiljutises arvamuses avaldatud seisukohta, et „teaduse ja tehnika tippsaavutused ja nende rakendamine konkurentsivõimelise majanduse hüvanguks on otsustavad eeldused selleks, et kindlustada meie tulevik näiteks energia- ja kliimaprobleemide valdkonnas, säilitada ja parandada meie praegust positsiooni globaalses keskkonnas ning kaitsta ja arendada Euroopa sotsiaalmudelit” (22).

3.3.3

Komitee arvates on vaja integreeritumat lähenemisviisi, et ületada raskused ja takistused, mis takistavad erinevatel osalejatel kasutada ühisel ja kooskõlastatud viisil kõiki Euroopa, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil olemasolevaid finantsvahendeid (23) selliste puhaste ja tõhusate tehnoloogiate ning uuenduslike rakenduste arendamiseks, mis võimaldavad luua säästvaid protsesse, tooteid ja teenuseid.

3.3.4

Komitee peab vajalikuks käivitada peadirektoraatidevaheline koordineerimise ja tehnilise abi algatus, et optimeerida olemasolevate ühenduse, Euroopa ja riiklike vahendite ühiskasutamist selliselt, et tagataks ettevõtete ning avalik-õiguslike ja erasektori asutuste keskkonnakaitsealase teadus- ja uuendustegevuse maksimaalsed jõupingutused Euroopa teadus- ja innovatsiooniruumis.

3.3.5

Nagu komitee, (24) komisjon, nõukogu ja Euroopa Parlament on korduvalt rõhutanud, tuleb vähendada bürokraatiat, mis aeglustab ettevõtete (eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete) edusamme, et ettevõtted saaksid rakendada oma majanduslikku ja sotsiaalset potentsiaali ning suunata see tootmise, korraldusliku tausta ja struktuuride säästvale uuendamisele.

3.4

EL käivitas 1997. aastal keskkonnasäästliku tootmise edendamise eesmärgil toodete ökomärgise süsteemi, mida laiendati seejärel teenustele. Aastate jooksul on süsteemi lisandunud mitmetel kriteeriumitel põhinevaid märgiseid, mida kohaldatakse toote- või teenusterühmadele (25).

3.4.1

Komitee on seisukohal, et kõnealune olukord võib tootjate ja eelkõige Euroopa tarbijate seas tekitada segadust. Selle lahendus võib olla Euroopa tasandil määratletud tõhus ühiste miinimumkriteeriumite süsteem ning märgiste kohustusliku registreerimise ja kontrollimise sõltumatu sertimisasutuse loomine.

3.4.2

Euroopa tasandil märgistamine ei tohiks võistelda riiklike ja valdkondlike märgistega, vaid peaks toimima nendega paralleelselt, sest need on tihti tarbijale tuntumad kui Euroopa märgis. Viimast tuleks kooskõlastada rahvusvahelisel tasandil ka märgistega, mis on oma edukust juba tõestanud, nt Energy Star.

3.4.3

Väga oluline on, et märgised oleksid usaldusväärsed ja kutsuksid tarbijas esile usaldust. Seetõttu tuleb usaldusväärsuse tõstmise eesmärgil usaldada kõnealuste märgiste kehtestamise standardid ja turujärelevalve kõigile sidusrühmadele.

3.4.4

Vajalikuks võib osutuda toodete või teenuste märgiste uurimine, et teha kindlaks nende söetrükk.

3.5

Seoses vabatahtliku EMASi süsteemiga, mis võimaldab osaleda ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis neil, kes tahavad näidata, et nad on oma keskkonnasuutlikkust parandanud — väljendades nii oma soovi järgida keskkonnastandardeid ja võtta kohustus kasutada keskkonnajuhtimissüsteemi, arvab komitee, et pärast standardi ISO 14001 vastuvõtmist saab tugevdada keskkonnajuhtimiskavade „tooteaspekti”, et aidata seda paremini levitada tootjate ja turustajate seas, kohandada kohalike omavalitsuste protsessijuhtimise jaoks ja muuta säästva arengu edendamise vahenditega koostoimele avatumaks.

3.5.1

Komitee arvates tuleks EMASi levikut toetada finants-, maksu-, tõhustamis- ja haldusmeetmete, reklaami- ja turundusalgatuste ning EMASi kui tippstandardi tunnustamise kaudu ka rahvusvahelisel tasandil koos võimalusega aidata väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasutada järkjärgulist lähenemist, eelkõige tööstusklastrites.

3.6

Komitee peab hädavajalikuks luua toodete ja teenuste keskkonnasäästlik turg, võttes kasutusele hulga stiimuleid ja vahendeid, et pakkuja poolel ergutada uuendustegevust ning saaja poolel anda tarbijatele asjakohast teavet või pakkuda stiimuleid keskkonnasõbralikumate toodete ostmiseks.

3.6.1

Konkurentsivõimelise siseturu huvides ei tuleks tooteid hinnata ainult keskkonnakriteeriumite alusel, vaid arvesse tuleks võtta ka muid olulisi aspekte, nt majanduslik tulemuslikkus tarbija ja tootja jaoks, ohutus ja funktsionaalsus, ressursside kasutamine, logistika, turundus, tervishoiu ja uuenduslikkusega seotud omadused, võime laiendada tarbijate valikuid, toote elutsükkel ja kõrvaldamine ning viimaks ka sotsiaalsed aspektid.

3.6.2

Väga oluline on toetada teadus-, arendus- ja uuendustegevust ökotootmise ja –teenuste sektoris.

3.7

Komitee arvates peaksid toote keskkonnasäästlikkusega (26) seotud tehnilise standardimise protsessis mängima olulist osa CEN, CENELEC ja ETSI.

3.7.1

Komitee on juba rõhutanud, et „tehniliste keskkonnastandardite kasutamist tuleb julgustada mitte ülevalt alla suunatud otsustega, vaid pigem ökoloogiliste toodete laiema tunnustamise läbi ja see peaks vastama kodanike ja tarbijate huvidele ja vajadustele” (27).

3.8

Riigihankelepingute osas on oluline ära märkida direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta, (28) komisjoni tõlgendusteatis riigihangetele kohaldatava ühenduse õiguse kohta ja keskkonnaalaste kaalutluste riigihangetesse integreerimise võimaluste kohta (29).

3.8.1

Komitee on seisukohal, et riigihankesektor, mis moodustab umbes 16 % ühenduse SKTst, on ökotoodete leviku edendamisel olulise tähtsusega ja peab vajalikuks meetmeid, mis motiveeriksid ostjaid kasutama keskkonnasäästliku riigihanke valdkonna olemasolevaid võimalusi.

3.8.2

2006. aasta lõpparuandes keskkonnasäästlike riigihangete kohta Euroopas (30) nimetatakse nende levitamise peamiste takistustena ökotoodete kõrgemat hinda (eelkõige elutsükli maksumuse näitajate puudumisel), keskkonnaalaste teadmiste puudumist, piisava lihtsa juurdepääsuga elektroonilise andmebaasi puudumist, keskkonnasäästlike toodete ebamäärase määratluse ja standarditega tootmiskriteeriumite ja spetsifikatsioonide puudulikku selgust, toetuse puudumist juhtimise ja poliitilisel tasandil ning teabe- ja koolitusvahendite puudumist.

3.8.3

Seega soovitab komitee kehtestada kindlad ökotoodete kriteeriumid, kus on täpsustatud kõik asjaomased keskkonnaspetsifikatsioonid, lisada spetsifikatsioonidesse toote või teenuse kogu elutsükli maksumus, käivitada Euroopa keskkonnasäästlike riigihangete alaste teadmiste andmebaas, (31) viia standardi ISO 14004, keskkonnajuhtimissüsteemide, ökomärgise ja ökoloogilise tootekujunduse nõuded riigihankelepinguid käsitlevatesse ELi direktiividesse, levitada keskkonnasäästlike riigihangete juurutamise riiklikke tegevuskavasid avalikkuse hulgas ning keskenduda suurima keskkonnamõjuga toodetele.

3.9

Ka õiglase kaubanduse mõiste on Euroopas laialt levinud. Õiglane kaubandus ja eetiline kaubandus on komiteed juba mõna aega väga huvitanud ja ta käsitles neid üksikasjalikult arvamuses REX/196 (32). Komitee arvates on need säästva tarbimise edu võti.

3.10

Säästva tarbimise oluline aspekt on haridus ja komitee peab oluliseks, et sellega tegeldaks juba koolis. Tarbijatel peaks olema ka vahetu juurdepääs valitud tooteid, teenuseid ja nende võimalikku keskkonnamõju puudutavale teabele. Samuti on oluline, et seda teavet jagataks tarbijale huvitaval, lihtsal ja arusaadaval viisil.

3.11

Komitee on seisukohal, et säästvat tootmist ja tarbimist käsitlevaid ühenduse õigusakte tuleks konsolideerida ja lihtsustada nii, et need oleksid paremini arusaadavad ning nii tarbijatele kui ka tootjatele lihtsamini kättesaadavad: „Väiksemamahulisem, aga parem õigusloome” peab kajastuma konsolideeritud ja ühtsetes õigustekstides, mis annavad tööstuse muutustega kohandumiseks õiguskindluse ning läbipaistvuse, keskenduvad eesmärgile loodusressursse ning keskkonda paremini kaitsta ja maailmaturgudel rakendada jätkusuutlikke, konkurentsivõimelisi tehnoloogilisi uuendusi. (33).

3.12

Ökotoodete osas tuleks kiirendada eksitava reklaami ja ebaausate kaubandustavade kaotamiseks  (34) võetavaid ühenduse meetmeid — liiteid „öko-” ja „bio-” kasutatakse sageli vaid turundusvahenditena, et suurendada selliste toodete ja teenuste läbimüüki, mis tegelikult teistest ei erine ja millel ei ole mingit lisaväärtust.

3.12.1

Sellega seoses leiab komitee, et direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud käitumisjuhendite väljatöötamine võib olla eriti oluline isereguleerimise osa, et vältida ebaausate keskkonnaalaste väidete kasutamist reklaamis. Need käitumisjuhendid peaksid sisaldama järgmisi kriteeriume:

Keskkonnaalane reklaam ei tohi tekitada keskkonnaprobleemide suhtes tarbetut sotsiaalset ärevust ega kasutada ära teema tundmatust.

Reklaam ei tohi õhutada keskkonnakaitse vastast käitumist ega näidata sellist käitumist kriitikavabal viisil.

Reklaam ei tohi tekitada avalikkuses eksiarvamusi reklaamitava toote keskkonnamõjude kohta ei nende mõjude eksitava kujutamise ega varjamise kaudu.

Toote või teenuse keskkonnasäästlikke omadusi ei tohi õigustamatult laiendada sama ettevõtte teistele toodetele või teenustele.

Kui toote või teenuse keskkonnaga seotud omadused sõltuvad konkreetsetest kasutamise või tarbimise tingimustest või meetoditest või konkreetsetest hetkedest nende elutsüklis, peab reklaam selle selgelt välja tooma või paluma selgelt tarbijatel sellist teavet otsida.

Keskkonnaalaste väidete või loosungite kasutamine reklaamides peab põhinema kontrollitavatel tehnilistel ja teaduslikel kriteeriumitel. Kui reklaamija väited seatakse kahtluse alla, peab reklaamija esitama oma reklaami paikapidavuse tõendamiseks vajaliku tõendusmaterjali sõltumatult asutuselt või eksperdilt.

Viited koostisosadele, mis on reklaamitud toodetele keskkonnamõjude muutmiseks lisatud või neist eemaldatud, peavad olema mõjude olemuse ja ulatuse osas selged ja konkreetsed.

Keskkonnamõjudele viitavate märgiste või sümbolite kasutamine ei tohi olla eksitav ega tekitada segadust nende tähenduse osas. Samuti ei või need ekslikult vihjata mingites riikides, geograafilistes piirkondades ega majandussektorites ametlikult kasutatavatele ökomärgistele. Reklaamitava toote ökoloogiliste omaduste reklaamimiseks võib kasutada tunnistusi ja tunnistajaid vaid siis, kui kasutatakse konkreetseid ja kontrollitavaid väiteid, mis on kooskõlas neljanda taandega.

3.12.2

Komitee arvates tuleb edendada paindlikke, tõhusaid ja väheste kuludega tarbijaküsimusi kohtuväliselt lahendavaid järelevalve- ja arbitraažiorganeid, mis suudavad usaldusväärselt tagada toodete vastavuse keskkonnastandarditele ja turul olevate säästvate toodete vastavuse tarbijate valikuid juhtivatele keskkonnasäästlikkuse nõuetele. Need ei peaks asendama kõigile juurdepääsetavaid kohtumenetlusi.

3.13

Komitee arvates on tarbijate ökoloogiliste toodete tarbimise õiguse kaitsmiseks eriti oluline Euroopa harta säästva tarbimise ja tootmise kohta siseturul, mis peaks sisaldama järgmist:

säästva tarbimisega seotud vastutuse jagamine kõikide sidusrühmade ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel (tootjad, turustajad, tarbijad, õpetajad, riigiasutused, keskkonna- ja tarbijakaitseorganisatsioonid ning sotsiaalpartnerid);

säästva tootmise ja tarbimise poliitika integreerimine ühenduse teistesse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, konsulteerides tarbijakaitse-, keskkonna-, tootmis-, kauplemis- ja turustusorganisatsioonide ning teiste sidusrühmadega;

Euroopa tööstuse ja tootjate peamine kohustus suurendada säästva tarbimise kättesaadavust toote kogu elutsükli jooksul (nn joonestuslauast hauani) ning turundus- ja teenindussektorites;

ELi kohustus koostada ühenduse kõikide kõnealuse valdkonna õigusaktide jaoks ühtne, selge, järjekindel ja arusaadav raamistik, kus on esile toodud tarbijate õigused ning kasutajasõbralikud ja tasuta vahendid nende tegelikuks kasutamiseks;

olemasolevate õiguste konkreetsemaks muutmise võimalused, mis kuuluvad liikmesriikide pädevusse;

olemasolevate õiguste konkreetsemaks muutmise võimalused, mis on saavutatavad erasektori sidusrühmade, tarbijate esindajate,  (35) keskkonnaorganisatsioonide  (36) ja ettevõtete esindajate isereguleerimise  (37) abil;

ELi ja liikmesriikide valitsuste kohustus edendada dünaamilisi, kontrollitavaid ja ühtselt rakendatavaid meetmeid, mis on suunatud keskkonnasäästlikule tootekujundusele igas tootesektoris, usaldusväärsetele ökomärgistele kogu ELis, laialt levinud keskkonnajuhtimissüsteemidele, rahvusvaheliselt tunnustatud arenenud tehniliste keskkonnastandardite koostamisele ja jõustamisele, konkreetsetele ja siduvatele tehnilistele keskkonnanõuetele riigihankemenetlustes, eksitavale keskkonnasäästlikule reklaamile, õiglasele kaubandusele ja rahvusvahelisele säästva tarbimise alasele koostööle;

uurimistegevuse ja tehnoloogilise arendustegevuse kiirendamine ning uuenduslike rakenduste juurutamine säästva tootmise ja tarbimise valdkonnas nii ühenduse kui ka liikmesriikide avaliku ja erasektori kulutuste abil, eesmärgiga kasutada selleks 3 % SKTst, nagu on sätestatud Euroopa teadusruumi jaoks  (38) ;

kõikide säästva tarbimise sidusrühmade teavitamine, harimine ja koolitamine ning suutlikkust suurendavad meetmed vastavate asutuste ja organisatsioonide jaoks;

avalikult kättesaadavate näitajate, meetodite ja andmebaaside loomine, et hinnata säästva tarbimise suunas liikumist kõigil tasanditel;

keskkonnale kahjuliku tarbimiskäitumise uurimise edendamine, et leida viise tarbimismudelite säästvamaks muutmiseks.

3.13.1

Arvestades teema olulisust, teeb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepaneku korraldada Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni osalusel konverents „Euroopa harta säästva tarbimise ja tootmise kohta siseturul”.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1980/2000 ühenduse muudetud ökomärgise andmise süsteemi kohta.

(2)  Direktiiv 93/42/EMÜ.

(3)  Direktiiv 67/548/EMÜ.

(4)  KOM(2001) 31 lõplik.

(5)  KOM(2003) 302 lõplik ja roheline raamat KOM(2001) 68 lõplik.

(6)  ELT C 80, 30. 3.2004.

(7)  KOM(2002) 412 lõplik, 17.7.2002 ja direktiiv 2004/18/EÜ, 31.3.2004.

(8)  Direktiiv 2005/32/EMÜ (ELT L 191, 22.7.2005); otsused 2000/729/EMÜ, 2000/730/EÜ ja 2000/731/EÜ (EÜT L 293, 22.11.2000).

(9)  EÜT L 242, 10. 9.2002.

(10)  2007. aasta aruanne säästva arengu strateegia kohta.

(11)  Vt allmärkust 18. Eelkõige:

(12)  ISBN 978-92-9167-932-4- EMP, Kopenhaagen, 2007.

(13)  14. detsembril 2007 Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu.

(14)  KOM(2007) 640 lõplik.

(15)  ELT C 108, 30.4.2004.

(16)  ELT C 175, 27.07.2007; ELT C 44, 16.02.2008

(17)  Direktiiv 2005/29/EÜ (ELT L 149, 11.6.2005).

(18)  Nt ÜRO säästva arengu raamistiku ja metoodika näitaja (1996).

(19)  ELT C 48, 21.2.2002, lk 112; ELT C 117, 30.4.2004; ELT C 74, 23.3.2005.

(20)  CENELEC on alates 2006. aastast koostanud Interneti-andmebaasi oma standardite keskkonnaaspektide kohta.

CEN on alates 2007. aastast töötanud välja koolitusprogrammi selle kohta, kuidas keskkonnastandardeid oma standarditesse integreerida.

(21)  KOM(2007) 374 lõplik, 4.7.2007.

(22)  ELT C 325, 30.12.2006.

(23)  Siinkohal võib kasutada mitmeid Euroopa ja rahvusvahelisi vahendeid (seitsmes raamprogramm, CIP, LIFE, struktuurifondid, Euroopa Investeerimispank, i2i, Eureka, LEED-OECD, CEB-Euroopa Nõukogu jt), aga nende ühiskasutamine võib tekitada probleeme seoses meetodite ja menetluste erinevuste, arvukate ajakavade ja märkimisväärsete raskustega, mis puudutavad eri tüüpi meetmete üheaegselt haldamist.

(24)  ELT C 120, 16.5.2008, lk 66, raportöör Antonello Pezzini.

(25)  Näited: ökolill („eco flower”, lillekujuline logo, mida kasutatakse kogu Euroopas, http://europa.eu.int/comm/environment/ecolabel/index_en.htm), põhjamaade luik (kasutusel peamiselt Skandinaavias, http://www.svanen.nu/Eng/default.asp), sinine ingel (Saksamaa, http://blauer-engel.de/englisch/navigation/body_blauer_engel.htm) ja õiglane lill (pärineb Hollandist, http://www.flowercampaign.org). On olemas veel avalikke märgiseid, mis on suunatud konkreetsetele keskkonnaaspektidele, nt energiatäht, ja eramärgised, sealhulgas IFOAMi mahetootmise märgistussüsteem (http://ec.europa.eu/environment/emas/index_en.htm).

(26)  ELT C 74, 23.3.2005.

(27)  Ibid.

(28)  EÜT L 134, 30.4.2004.

(29)  KOM(2001) 274 lõplik, EÜT C 333, 28.11.2001.

(30)  Keskkonnasäästlikud riigihanked Euroopas 2006. aastal — järeldused ja soovitused. Virage Milieu & Management, Korte Spaarne 31, 2011 AJ Haarlem, Madalmaad, http://europa.eu.int/comm/environment/gpp.

(31)  Ka seoses toodete, tehnoloogiate ja teenuste keskkonnasuutlikkuse olelustsükli Euroopa platvormiga.

(32)  Eetiline kaubandus ja tarbijagarantii kavad; raportöör: Richard Adams (ELT C 28, 3.2.2006).

(33)  ELT C 120, 16.5.2008, lk 66, raportöör Antonello Pezzini.

(34)  Direktiiv 2005/29/EÜ (ELT L 149, 11.6.2005).

(35)  Vt institutsioonidevaheline kokkulepe parema õigusloome kohta, punktid 22 ja 23, ELT C 321, 31.12.2003.

(36)  Punktis 3.5 käsitletakse „tarbijaid esindava organisatsiooni” ühtse tähenduse määratlemispüüdluses kasutatud omadusi (ELT C 185, 8.8.2006).

(37)  EMSK toetab ideed edendada kodanikuühiskonna osalust säästva arengu küsimustes. Aasta arvamuse punkt 4.2.6 ELT C 120, 16.5.2008, lk 33.

(38)  ERA: European Research Area.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/8


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on eakate inimeste elukvaliteedi parandamine uue info- ja sidetehnoloogia (IST) vahendite abil”

KOM(2007) 329 lõplik — 2007/0116 (COD)

(2008/C 224/02)

10. juulil 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 169 ja 172 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on eakate inimeste elukvaliteedi parandamine uue info- ja sidetehnoloogia (IST) vahendite abil”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 6. mail 2008. Raportöör oli Anna Maria Darmanin.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.-29. mail 2008 (29. mai istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut, mille eesmärk on edendada eakate inimeste elukvaliteeti uute info- ja sidetehnoloogiate kasutamise kaudu. Intelligentne elukeskkond (Ambient Assisted Living — AAL) võib olla üks neist peamistest vahenditest, millega tagatakse tõhusal viisil eakate inimeste ning samuti nende inimeste elukvaliteet, kellel ei ole haiguse tõttu võimalik ajutiselt oma kodus elada.

1.2

Komitee on kindlal seisukohal, et sellise teadus- ja arendustegevuse puhul info- ja sidetehnoloogia valdkonnas tuleks eelkõige tagada, et kasusaajate vajadusi mõistetakse, nendega tegeletakse ja neile vastatakse. Seetõttu tuleks kasutada alt üles lähenemisviisi, mille puhul on teada kasutajate peamised vajadused ning teadus- ja arendustegevust viiakse läbi sellest lähtuvalt.

1.3

Komitee arvates on intelligentse elukeskkonna üks kõige olulisem sidusrühm inimene, kes lõpuks kõnealusest tehnoloogiast kasu saab. Järelikult on lisaks selliste inimeste vajaduste mõistmisele oluline ka nende ettevalmistamine nimetatud tehnoloogia kasutamiseks ning kaasata nad selle kujundamisse ja katsetamisse.

1.3.1

Sel põhjusel peab komitee tähtsaks ka elukestva õppe ja e-kaasatusega seotud ELi poliitikameetmeid. Komitee on seisukohal, et komisjon peaks võtma intelligentset elukeskkonda ja nimetatud poliitikat ühendava integreeritud lähenemise.

1.4

Komitee arvab, et kõnealust programmi tuleks eelkõige näha väga inimliku programmina, mitte lihtsalt veel ühe teadus- ja arendustegevuse programmina. See on tõeline teadusprogramm, aga see on suunatud tundlikus eluetapis kogetavatele sotsiaalsetele asjaoludele.

1.5

Nagu allpool kirjeldatud, leiab komitee, et intelligentse elukeskkonna programm tuleb suunata neljale peamisele valdkonnale: kasutajate vajadused, kasutajate turvalisus, tervishoiu- ja sotsiaalorganisatsioonid (koos nimetatud sektorite spetsialiste esindavate liitudega) ning kasutatav tehnoloogia.

1.6

Komitee rõhutab, et koos rahvusvaheliste suunistega tuleb arvesse võtta eetilisi ja eraelu puudutavaid küsimusi ning tervitab seega, et komisjoni ettepanekus on nimetatud probleemidega arvestatud.

2.   Komisjoni ettepaneku põhisisu

2.1

Komisjoni ettepaneku konkreetsed eesmärgid on järgmised:

edendada uuenduslike info- ja sidetehnoloogial põhinevate toodete ja teenuste kasutuselevõttu väärikaks vananemiseks, parandades nii eakate inimeste elukvaliteeti ning vähendades tervishoiu- ja sotsiaalhoolduskulusid;

parandada teadusuuringute tulemuste tööstusliku kasutamise tingimusi, luues sidusa Euroopa raamistiku ühiste lähenemisviiside väljatöötamiseks, lokaliseerimise lihtsustamiseks ja teenuste kulude vähendamiseks;

luua teadusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni kriitiline mass ELi tasandil väärikaks vananemiseks vajaliku tehnoloogia ja vajalike teenuste valdkonnas ning tagada selle võimendav mõju.

2.2

Kõnealune ettepanek on järg komisjoni käivitatud tegevuskavale väärika vananemise kohta infoühiskonnas. Nimetatud tegevuskava peetakse peamiseks vahendiks nende sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tegelemisel, millega Euroopa seoses demograafiliste muutustega silmitsi seisab. Prognoositakse, et 2010.–2030. aastal suureneb 65–80-aastaste inimeste hulk Euroopas ligi 40 % (1). Info- ja sidetehnoloogias nähakse vahendit selles eas inimeste elukvaliteedi parandamiseks, suurendades nende iseseisvust ja aidates neil säilitada hea tervis.

2.3

Komisjoni eesmärk on käivitada kuus aastat kestev intelligentse elukeskkonna programm, mis täiendab seitsmenda raamprogrammi (FP7) tegevusi väärikaks vananemiseks info- ja sidetehnoloogia abil ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi (CIP). Intelligentse elukeskkonna programmi rahastatakse 2008.–2013. aastal umbes 300 miljoni euro ulatuses võrdsetel alustel ühenduse ja liikmesriikide fondidest.

2.4

Intelligentse elukeskkonna programmi õiguslik raamistik põhineb asutamislepingu artiklil 169, millega võimaldatakse Euroopa Ühendusel osaleda mitme liikmesriigi ühistes teadusprogrammides, sealhulgas osaleda riiklike programmide elluviimiseks loodud struktuurides. Nimetatud konkreetne õiguslik raamistik valiti intelligentse elukeskkonna programmi jaoks selleks, et tagada kõnealuses teadusvaldkonnas suurem tõhusus piiriülese oskusteabe suurendamise kaudu, liikmesriikidepoolne kõnealuse teadustegevuse osaline rahastamine, teema sidusa käsitlemise tagamine Euroopa tasandil ning vananemisega seotud koostalitusvõimeliste info- ja sidetehnoloogia lahenduste tagamine ühtsel turul.

3.   Komisjoni ettepaneku taust

3.1

Artikli 169 alusel käivitatud eelmise algatuse (komisjoni ettepanekus nimetatud kui kliinilised uuringud Aafrikas, programm „Euroopa ja arengumaade kliiniliste uuringute partnerlus” — EDCTP) käigus selgus, kui oluline on, et osalevad liikmesriigid võtaksid endale selge kohustuse rahastada projekti mitme aasta jooksul. Intelligentse elukeskkonna programmi rahastamisvahenditest loodetakse saada 50 % ELi fondidest ja 50 % riiklikest fondidest.

3.2

Kõnealuse programmi ettevalmistav töö tehti kuuenda raamprogrammi info- ja sidetehnoloogia prioriteedi spetsiifilise toetusmeetme projekti „Intelligentne elukeskkond” raames, mis viidi ellu 1. septembrist 2004 kuni 31. detsembrini 2006. Partnerite konsortsium moodustati järgmistest liikmesriikidest: Austria, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome, Itaalia ja Belgia ning Šveits. Partnerid pärinevad erasektorist, avalikust sektorist ja ülikoolist.

3.3

Intelligentse elukeskkonna ühisprogrammi õiguslik organ on intelligentse elukeskkonna ühing, mis hetkel koosneb 21 liikmesriigi esindajatest. Kuna tegemist on alt üles lähenemisviisil põhineva programmiga, siis on liikmesriikidesse määratud ühingule kuuluvad kontaktpunktid.

4.   Üldised märkused

4.1

Komitee avaldab poolehoidu artikli 169 alusel käivitatud intelligentse elukeskkonna algatusele ning tunnustab eelkõige asjaolu, et selles võetakse täielikult arvesse Euroopa demograafilisi suundumusi.

4.1.1

Komitee on seisukohal, et nende liikmesriikide majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse parandamiseks, kellel puuduvad piisavad infrastruktuurid kõnealuse ettepaneku elluviimiseks, tuleks võtta erimeetmeid (ELi asutamislepingu artikli 159 alusel), et tasakaalustada peamised erinevused ELi eri piirkondade vahel.

4.2

Komitee on seisukohal, et kõnealust algatust tuleks vaadelda laiemalt kui vaid võimalust luua kontseptsiooni toimivust tõestavad näitlikud pilootsüsteemid. Kõnealuse algatuse mõju kestvuse tagamiseks on väga oluline, et see tooks kokku palju sidusrühmi.

4.2.1

Peamised sidusrühmad on intelligentse elukeskkonna lõplikud kasusaajad. Kõnealuse programmi peamine eesmärk on pikendada eakate inimeste iseseisvust ja tagada, et nimetatud elanikerühm võiks võimalikult kaua oma kodus elada. Tuleb meeles pidada, et algatus ei piirdu vaid eakate sektoriga, vaid käsitleb kõiki inimesi, kellel ei ole võimalik tervislikel põhjustel iseseisvalt oma kodus elada. Kõnealune algatus peab tagama, et nende sidusrühmade vajadused ja nõuded oleksid tõepoolest uuringute keskmes.

4.3

Teine oluline sidusrühm on tervishoiuorganisatsioonid, kelle korralduslike vajadustega tuleb algatuses arvestada. Komitee soovitab projekti õnnestumise huvides jätta nimetatud organisatsioonidele võimalus rõhutada teistele sidusrühmadele selliseid probleeme nagu integratsioon ja koostalitusvõime.

4.4

Komitee soovitab tungivalt, et käesoleva algatuse käigus arendatud süsteemide kasutajad kaasataks peamiste sidusrühmadena töösse juba algetapis. Komitee arvab, et konsortsium peaks võimalusel kasutama kasutajakeskseid meetodeid (nt osalusel põhineva metoodika arendamine), et eelkõige muuta seadmed ja kasutajaliidesed kasutajasõbralikumaks. Komitee rõhutab, et kooskõlas rahvusvaheliste suunistega tuleb asjakohaselt arvesse võtta eetilisi ja eraelu puudutavaid küsimusi.

4.5

Komitee tunnustab ettepaneku eelnõus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele osutatud tähelepanu ja toetab tööstusorganisatsioonide käsitlemist peamise sidusrühmana, kes suudavad toetada uuenduslikke ja turule suunatud ärimudeleid, mis pakuvad uurimistulemuste integreeritud selgeid kasutusvõimalusi.. Komitee soovitab eelkõige tunnustada asjaolu, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted võivad kaasa aidata eelkõige sellisele teadustegevusele, mida saab turul kiiremini rakendada (2 aastat või enam).

4.5.1

Komitee soovitab tunnistada, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted on mõnikord tehnoloogia kasutamisel kiired ning võimelised tooma uued tehnoloogiad ja ärimudelid turule kordi kiiremini kui suuremad ettevõtted või tervishoiuorganisatsioonid. Nimetatud omadus sobib väga hästi kõnealuse algatusega. Sellest lähtuvalt on suurte organisatsioonide ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kooskõlastatud partnerlus kasulik mõlemale poolele.

4.6

Intelligentse elukeskkonna eesmärk on aidata inimestel kauem kodus elada. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja palju andureid, ajameid, kasutajaliideseid, protsessoreid ja teabevahetusseadmeid. Tihti suudavad neid pakkuda vaid paljud erinevad Euroopa väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted.

4.7

Komitee toetab käesoleva algatuse raames kõigi sidusrühmade puhul meetmeid, millega edendatakse valdkondadevaheliste suhete loomist inseneride, arstide ja muude tervishoiu- ja sotsiaalabiorganisatsioonide töötajate vahel ning eelkõige kasutajatega — nii nendega, kes kodust lahkuda ei saa kui nende hooldajate ja lähedastega.

4.8

Euroopa innovatsioonisüsteemi raames annab kõnealune algatus võimaluse võtta vastu uusi uuendustegevuse mudeleid, mis peegeldavad praeguseid edusamme kasutajatele avatud uuenduste valdkonnas, mis aitavad ühendada Lissaboni strateegiat ja uut, rohkem kasutajale suunatud Euroopa innovatsioonisüsteemi.

4.9

Komitee kinnitab, et kõigi liikmesriikide igat tüüpi organisatsioonide võrdne juurdepääs algatusele on väga oluline.

4.10

Lisaks tuleks julgustada kõigi riiklike parlamentide osalemist. Hetkel on intelligentse elukeskkonna programmi ühistegevuste kooskõlastamisel nõustunud aitama Austria, Belgia, Küpros, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Holland, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Hispaania ja Rootsi ning Iisrael, Norra ja Šveits.

4.11

Komitee on mures, et mõned liikmesriigid ei osale programmis uurimistegevuse kaasrahastamise kulude tõttu. Sellistel riikidel peaks olema võimalik programmiga liituda igas etapis, niipea kui nad täidavad programmi nõuded (eelkõige kaasrahastamise nõude).

4.12

Komitee tunnistab, et intelligentse elukeskkonna programm võib vähendada sotsiaalabisüsteemi kulusid, aga kinnitab siiski veelkord, et programmi eesmärk ei ole kulude vähendamine, vaid ühe kodanikerühma elukvaliteedi tagamise tõhusus. Kulude vähenemine on tervitatav kaasmõju.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Komitee on kindlal seisukohal, et intelligentse elukeskkonna programm peaks keskenduma järgmise kolme sektori iseärasustele: kasutajad, tervishoiuorganisatsioonid ja kasutatav tehnoloogia.

5.2

Kasusaajad ja peamised sidusrühmad on vahel eakad inimesed. Kõige olulisem on, et programm keskenduks oma peamiste kasutajate vajadustele. Selle vea tegemine, et kasutajate poole pöördutakse ainult selleks, et nad katsetaksid teadusuuringute tulemusi teaduskeskkonnas, viib kahjuks selliste uuenduste loomiseni, mis ei pruugi vastata peamiste kasusaajate nõudmistele. Seega tuleb meeles pidada kasutajate vajadusi, sealhulgas: minimaalne käitumise muutus, liikuvus, valikuvabadus, parem elukvaliteet ja inimese eraelu austamine.

5.3

Meeles tuleks pidada ka asjaolu, et eakad inimesed on suure tõenäosusega rahvastikurühm, kes kannatavad e–tõrjutuse all ja seega tuleb ületada digitaalne lõhe. Oluline on juurdepääs Internetile ja seega tuleb teha pingutusi, et kõigil piirkondadel, sh maapiirkonnad, oleks nii füüsiline kui rahaline juurdepääs Internetile.

5.3.1

On eriti oluline, et: tehnoloogia ei asendaks näost näkku kontakte hooldaja või tervishoiutöötajaga;

rõhk asetatakse ennetavale tervishoiule ja enesehooldusele;

üks peamine eesmärk on sotsiaalne kaasamine;

intelligentne elukeskkond integreeritakse inimese elustiili ja see ühildub teiste teenustega;

kasutatav tehnoloogia on kasutaja eritingimusi silmas pidades ohutu ja kasutajasõbralik.

5.3.2

Seega on komitee kindlal seisukohal, et

intelligentse elukeskkonna programmi raames tuleb kasutada alt üles lähenemist. Kogu protsess tuleb täielikult suunata kasutajate vajadustele, mitte tehnoloogiale endale. Kõigi vajaduste väljaselgitamiseks tuleb läbi viia selge uuring. Mõned neist vajadustest võiksid olla: vajadus suhelda teiste inimestega, eelkõige eakate inimeste puhul (selle probleemi lahendamisel on tõhusate ja odavate vahenditena kinnitust leidnud IP-kõned (VoIPVoice over Internet Protocol), nt Skype ja e-post), huvipuudus kiiresti arenevate tehnoloogiate uuenduste vastu, võime hallata tehnoloogilisi muutusi, valmidus nimetatud tehnoloogiaid kasutada. Lisaks tuleks kasutajad kaasata selliste tehnoloogiate loomisse, rakendamisse ja hindamisse.

5.4

Tehnoloogiat kasutavad peamiselt tervishoiu- ja sotsiaalabiorganisatsioonid, nende esindajad ja kasutajate perekonnad, et hooldada kasusaajaid. On oluline, et nimetatud organisatsioonid oleksid kaasatud teadusuuringute eri etappidesse, et tagada toote sobimine nimetatud organisatsiooni toimimise süsteemi. Intelligentse elukeskkonna tehnoloogiate kasutamiseks on tõenäoliselt vaja teha mõningaid ümberkorraldusi. Seetõttu on kohustuslik, et tervishoiuorganisatsioonid oleksid sellisteks muutusteks valmis ja teostaksid neid sujuvaimal viisil, et võimalikult suurendada intelligentse elukeskkonna tehnoloogiate võimalusi.

5.4.1

Kogu tervishoiusüsteemis, sealhulgas ka intelligentse elukeskkonna puhul, on oluline lüli hoolduspersonal. Paradigma muutust on vaja lisaks organisatsiooni tasemel ka hoolduspersonali tasandil, tagamaks, et intelligentsest elukeskkonnast kasusaajaga otseses kontaktis olev inimene oleks lisaks tehnoloogia kasutamise valdamisele ise ka veendunud selle kasulikkuses ning võiks tekitada kasusaajas usaldust, et selline vahend võib tema elukvaliteeti parandada.

5.4.2

Komitee on samuti seisukohal, et tervishoiusüsteemi tuleks põhjalikult kontrollida, tagamaks, et lisaks organisatsioonide valmisolekule intelligentset elukeskkonda kasutada, suudaks tervishoiu- ja sotsiaalabiorganisatsioonid tulla toime ka rohkemate kodus olevate inimestega.

5.4.3

Seoses intelligentse elukeskkonna programmi vastuvõtmisega on veelgi olulisem parandada koostööd ja kooskõlastatust tervishoiuorganisatsioonide ja sotsiaalabiorganisatsioonide vahel. Ka seal võib tehnoloogia olla abistav vahend, aga olulisem on siiski koostöövajaduse mõistmine ja koostöötahe.

5.5

Intelligentse elukeskkonna süsteemid on kahtlemata keerulised, seetõttu on koostalitusvõime üks käesoleva programmi peamisi eesmärke. Uuendustegevus ja tehnoloogia peaksid olema laiaulatuslikud, kasutajasõbralikud, integreeritud ja ennetavad.

5.6

Komitee on seisukohal, et komisjon peaks kasutama integreeritud lähenemist, milles ühendatakse intelligentne elukeskkond ja sellised poliitikavaldkonnad nagu elukestev õpe. Tegelikult tuleks sellistes poliitikavaldkondades suunata õpe eelkõige intelligentse elukeskkonna programmi sidusrühmadele, kuna õpe on sellise tehnoloogia edu integreeritud osa.

Brüssel, 6. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  KOM(2007) 329 lõplik.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/11


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta — Solvency II”

KOM(2007) 361 lõplik — 2007/0143 (COD)

(2008/C 224/03)

31. oktoobril 2007 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 47 lõikele 2 ja artiklile 251 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta — SOLVENCY II” (1)

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 6. mail 2008. Raportöör oli Wautier Robyns de Schneidauer.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 67 liiget, erapooletuks jäi 1 liige.

1.   Soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab komisjoni tööd mitmete komplekssete direktiivide ümbersõnastamisel ühte selgesse dokumenti, võttes arvesse ümbersõnastatud osade kohta kehtivaid eeskirju. Kuna ELi õigusraamistik ei peaks keskenduma üksnes usaldatavusnormatiivide poliitikale, mis käsitleb kapitali rolli selliste kindlustusteenuste pakkumisel, mis on Euroopa ettevõtluse ja kodanike jaoks olulised ka mitmes muus mõttes, jätab komitee endale õiguse väljendada sobival ajal oma seisukohti uute tegurite kohta, mis puudutavad tarbijate ja (edasi)kindlustajate suhteid, eelkõige komisjoni hiljutiste jaefinantsteenuste algatuste raames.

Komitee kutsub komisjoni üles jätkama kindlustusvõtja ja kindlustusandja suhte õiguslike aspektide ühtlustamist, mida uuritakse praegu üldise tugiraamistiku koostamise raames tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi juhtimisel.

1.2

Komitee toetab üldiselt komisjoni Solvency II raamdirektiivi ettepanekut ning tunnustab sellele eelnenud ulatuslikku konsulteerimist. Komisjoni lähenemine on kooskõlas komisjoni enda kehtestatud parema õigusloome põhimõtetega. Siiski peaks taoliste reformide alal konsulteerimisel täielikult arvesse võtma töötajate ja tarbijate seisukohti, kuna neil on ilmne huvi menetluse tulemuste vastu. Komitee ärgitab komisjoni looma vastavate konsultatsioonide korraldamiseks asjakohaseid foorumeid, nagu näiteks FIN-USE.

1.3

Komitee kiidab heaks kindlustusandjate solventsuskapitalinõuete hindamiseks valitud majanduslikel riskidel põhineva lähenemisviisi ning kindlustusandjate finantsseisundi hindamiseks valitud kogubilansil põhineva lähenemisviisi, mille aluseks on varade ja kohustuste täielik majanduslik hindamine. Nimetatud lähenemisviiside eesmärk on adekvaatselt peegeldada kindlustusandjate tegelikke riske ning riskimaandamisvahendeid. Lisaks sellele, et kõnealune lähenemisviis on majanduslikult asjakohane, on sellel ka see eelis, et välditakse õigusliku arbitraaži võimalust, tagades samas ühtmoodi adekvaatse kaitsetaseme kõigile Euroopa kindlustusvõtjatele olenemata ettevõtte õiguslikust seisundist, suurusest või asukohast.

1.4

Komitee kiidab täielikult heaks selle, et usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalveks võetakse kasutusele kolmel sambal põhinev lähenemisviis, mis on kooskõlas pangandussektoris kehtestatud Basel II kokkuleppe kapitalinõuetega ning arvestab seejuures kindlustussektori eripäraga. Komitee rõhutab, kui oluline on kindlustusandjate usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve adekvaatsuse tagamiseks rakendada lisaks kvantitatiivsete riskipõhiste kapitalinõuete määratlemisele ka järelevalvemenetlust ja kvalitatiivseid nõudeid (II sammas) ning viia sisse järelevalvega seotud aruandlus ja avalikustamine (III sammas).

1.5

Komitee toetab kahel kapitalinõudel — solventsuskapitalinõudel ja miinimumkapitalinõudel — põhineva maksevõimesüsteemi kasutuselevõttu, kuna kummalgi kapitalinõudel on eri eesmärk. Solventsuskapitalinõue peaks peegeldama kapitali sihttaset, millele ettevõtja peaks tavapäraste tegevustingimuste puhul vastama, ning miinimumkapitalinõue peaks peegeldama kapitali taset, millest allpool tuleks rakendada kõige rangemat järelevalvemeedet. Komitee sooviks näha, et II taseme regulatiivsed meetmed tooksid enam selgust lihtsustatud solventsuskapitalinõude arvutamise tingimustesse (artikkel 108) ning asjaoludesse, mille puhul kohaldatakse lisasolventsuskapitali nõuet.

1.6

Komitee on seisukohal, et miinimumkapitalinõude ja solventsuskapitalinõude arvutamine peaks olema omavahel tihedalt seotud ja põhinema riskitundlikul lähenemisel, et võimaldada astmeliselt kasvavate järelevalvemeetmete spektri sobilikku rakendamist. See aitab tagada, et nii asjaomasel kindlustusandjal kui ka järelevalveasutusel on piisavalt aega adekvaatsete meetmete rakendamiseks olukorra lahendamiseks pärast solventsuskapitalinõude rikkumist.

1.7

Komitee tervitab ettepanekus esitatud proportsionaalsuse põhimõtet, mis võimaldaks rakendada Solvency II direktiivi kõigi kindlustusandjate puhul. Komitee sooviks näha, et II taseme regulatiivsed meetmed tooksid enam selgust proportsionaalsuse üldpõhimõttesse (artikkel 28.3), nii et nõuete ning vajaduse korral parandusmeetmete adekvaatsust käsitletaks usaldusväärsemal viisil. See aga ei tohiks viia regulatiivse skleroosini. Komitee soovitab rakendada nimetatud põhimõtet tõhusalt ja järjepidevalt kogu Euroopas, luues selle tagamiseks haldusmenetluse või vajadusel kohtumenetluse teel tõhusad vaidlustamise võimalused.

1.8

Komitee soovitab komisjonil tungivalt säilitada kindlustusturu mitmekesisus, võttes arvesse väikeste ja keskmise suurusega kindlustusandjate ning vastastikuste kindlustusseltside ja -kooperatiivide rolli. Kuna paljud neist tegutsevad nišiturul, peab komitee ülioluliseks teatud paindlikkust standardlähenemise rakendamisel, et võimaldada näiteks kasutada oma andmeid, mis on asjakohasemad, või üldiselt heakskiidetud metoodikat, ning seda ilma kindlustusandjate omavahelist ausat konkurentsi kahjustamata. Põhjalikult tuleb analüüsida ja kaaluda võimalust, et vastastikused kindlustusseltsid nõuavad oma liikmetel oma maksevõimelisuse parandamist, nagu seda on nähtud praktikas.

1.9

Komitee tunnistab kindlustuse konsolideerimisgruppide üle teostatava järelevalve olulisust. Ehkki konsolideerimisgruppe on arvuliselt suhteliselt vähe, moodustavad nad märkimisväärse osa ELi kindlustusturust. Seetõttu peab komitee konsolideerimisgruppide järelevalve sisseviimist oluliseks edusammuks, mis võimaldab kõigil konsolideerimisgrupi järelevalvajatel ja muudel asjaomastel järelevalveasutustel parandada oma ülevaadet grupi kui terviku riskiprofiilist. Soovitatav on järelevalveasutuste tegevuse maksimaalne ühtlustamine ja läbipaistvus ning selge omavaheline tööjaotus.

1.10

Komitee tervitab vabatahtliku režiimi sisseviimist, mis võimaldab konsolideerimisgruppidel lihtsustada kapitalihaldust grupi tasandil, parandades kapitali grupisisest liikuvust ning pakkudes grupile praktilise ja läbipaistva süsteemi hajutamise mõjude tunnustamiseks grupi tasandil ilma konsolideerimisgrupi tütarettevõtete kapitalinõudeid mõjutamata. Vajalik on arvestada konsolideerimisgrupi tütarettevõtete tegelikke kapitalitasemeid, kuna osa nendest kaetakse pigem konsolideerimisgrupi toetuse deklaratsioonidest kui likviidsetest või samaväärsetest varadest. Komitee märgib, et hajutamise mõjusid tunnustatakse konsolideerimisgrupis üksnes solventsuskapitalinõude arvutamise üldist meetodit kasutades ning ettepanek peaks võimaldama tunnustada hajutamise mõjusid grupi tasandil ka ilma konsolideerimisgrupi toetust kasutamata.

1.11

Komitee soovitab hinnata kavandatava vabatahtliku režiimi mõju kohaliku tasandi konkurentsile ning tarbijakaitse tasemele tava- ja kriisiolukorras, mis ei tohiks olla madalam tavarežiimil pakutavast kaitsetasemest. Samuti tuleks muuta selgemaks teatud õiguslikud ja praktilised küsimused, sealhulgas piiriülesed ülekanded ühte konsolideerimisgruppi kuuluvate eri ettevõtete vahel, täpsemalt võimalikud õiguslikud piirangud riiklikul tasandil kapitali (konsolideerimisgrupi toetuse) ülekandmiseks teises liikmesriigis asuvasse tütarettevõttesse.

1.12

Komitee eeldab, et II tasandi ametiasutused arvestavad kvantitatiivse mõju-uuringu neljanda faasi tulemustega. Käesoleva arvamuse vastuvõtmise ajal oli mõju-uuring teostamisel.

1.13

Komitee rõhutab vajadust direktiivi ühtlustatud rakendamise järele, vältides selle liigranget rakendamist (gold plating) või eri valikute kasutamisest tulenevaid erinevaid poliitikaid, mis asetaks ohtu ühtse usaldusnormatiivide täitmise poliitika ühisturul.

1.14

Komitee kutsub komisjoni üles tagama usaldusnormatiivide täitmise praktikate prognoositavus, et anda kindlustusandjatele teatud kindlus, mida nad vajavad oma riski- ja maksevõimepoliitika kujundamiseks.

1.15

Komitee tunnustab riskimaandamismeetmete (näiteks usaldusväärsete andmete jagamine kindlustusandjate ja kindlustusrühmade vahel) olulisust Solvency II ettepanekus. Riskimaandamismeetmed lihtsustavad uute ja väiksemate ettevõtete juurdepääsu turule ning võimaldavad neil oma kindlustusmaksete mahtu suurendada ning riskimarginaali vähendada. Seetõttu ärgitab komitee komisjoni arvestama nimetatud korrelatsiooniga kindlustussektori grupierandi määruse läbivaatamisel.

1.16

Komitee tunnustab komisjoni ja asjaomaste Lamfalussy komiteede juhtrolli kõnealuses reformiprotsessis heade tavade rakendamiseks ning teadlikkuse tõstmiseks kogu Euroopa turul. Direktiivi ettepanek on tõeline tähis mitmete teiste kohtupraktikate ja finantsteenuste sektorite suhtes. Siiski peaks taoliste reformide alal konsulteerimisel täielikult arvesse võtma töötajate ja tarbijate seisukohti, kuna neil on ilmne huvi menetluse tulemuse vastu. Komitee ärgitab komisjoni looma vastavate konsultatsioonide korraldamiseks asjakohaseid foorumeid, nagu näiteks FIN-USE.

1.17

Komitee kutsub komisjoni üles viima teistele sarnaste finantsteenuste pakkujatele kohaldatavad maksevõimelisuse sätted samale tasemele Solvency II direktiiviga, rakendades põhimõtet: „ühesugune risk, ühesugused eeskirjad”. Volatiilsete finantsturgude puhul ei tohi tarbijaid ja soodustatud isikuid jätta ilma võimalusest ühesugusele uuendatud kaitsele maksevõimetuse eest. Võrdsete võimaluste tagamine solventsuskapitalinõuete osas on esmatähtis ausa konkurentsi edendamiseks finantsturul.

1.18

Solvency II põhimõtted peaksid olema võrdluse aluseks uute maksevõimestandardite väljatöötamiseks, näiteks tööandjapensioni kogumisasutuste (2) direktiivi läbivaatamisel 2008. aastal, eelkõige eesmärgiga arendada tööandjapensionite kogumise eraasutuste ülesandeid kogu ELis.

2.   Sissejuhatus

2.1

Erasektori kindlustus- ja edasikindlustusandjate uue maksevõimeraamistiku direktiivi Solvency II eesmärk on viia ellu uus läbivaadatud süsteem kindlustusvõtjate ja soodustatud isikute kaitse tugevdamiseks, süvendada ühtse ELi kindlustusturu integratsiooni ning parandada ELi kindlustustööstuse rahvusvahelist konkurentsivõimet nii tervikuna kui ka kindlustajate ja edasikindlustajate seisukohalt. Samas koondab ettepanek eri aegadel vastu võetud kindlustusdirektiivid ühte ümbersõnastatud dokumenti. Raamistikku kohaldatakse nii kindlustus- kui ka edasikindlustusandjatele.

2.2

Kõigi sidusrühmadega peetud ulatusliku ja jätkuva konsultatsiooni tulemusena on komisjon ning reguleerivaid ja järelevalveasutusi hõlmavad Lamfalussy komiteed võtnud juhtrolli globaalsel taustal tipptasemel tava väljatöötamisel, eelkõige finantsteenuste valdkonnas. Sellest tulenevalt on Solvency II üks maailma kõrgetasemelisemaid kindlustussektori maksevõime-eeskirjade kogusid, mis tähendab, et Euroopa on enamikest õigussüsteemidest sammu võrra ees. Siiski peaks taoliste reformide alal konsulteerimisel võtma täielikult arvesse töötajate ja tarbijate seisukohti, kuna neil on ilmne huvi menetluse tulemuse vastu. Komitee ärgitab komisjoni looma vastavate konsultatsioonide korraldamiseks asjakohaseid foorumeid, nagu näiteks FIN-USE.

3.   Taust

3.1

Kõnealuse maksevõimeraamistiku eesmärk on parandada Euroopa kindlustusturu majanduslikku stabiilsust ja usaldusväärsust. See peaks tugevdama ELi kindlustustööstuse konkurentsivõimet nii tervikuna kui ka kindlustajate ja edasikindlustajate seisukohalt ning parandama samas tarbijakaitset. Usaldusväärsed kindlustusturud on Euroopa Liidu sotsiaalse ja majandusliku struktuuri seisukohalt äärmiselt olulised.

3.2

Kindlustus on eelkõige individuaalse või kollektiivse kaitse vahend. Kindlustuse klientideks on muu hulgas kodumajapidamised, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd), suured ettevõtted, ühendused ja liidud ning riigiasutused. Kindlustusettevõtete kohustused puudutavad nii õigustatud isikuid, kolmandaid isikuid kui ka kindlustusteenuste tegelikke kliente. Komitee on eriti teadlik sellest mõjust Euroopa kodanike igapäevaelule. Lisaks tähtsale kohale elukindlustusteenuste turul on kindlustusest saanud ka märkimisväärne säästmisega seotud toodete pakkuja. Kindlustus moodustab osa sotsiaalkindlustuskavade haldamisest, mis toimub tihti koostöös töötajate esindajatega ja on seotud selliste kavadega nagu näiteks pensionid (Põhjamaad), tööõnnetushüvitised (Belgia, Soome, Portugal) ja riiklikud tervishoiusüsteemid (Iirimaa, Holland). Kindlustus pakub töötajatele soodustusi, mille tähtsus tööjõu kui olulise sidusrühma seas kasvab kiiresti. Kindlustus pakub kaitset selliste uute ohtude vastu nagu looduskatastroofid, saagi kaotamine ja terrorism, vahel toimub see (edasi)kindlustusandjate ja valitsuste partnerluse vormis.

3.3

Algatusi toetav ja usaldust loov kindlustusturg annab olulisi impulsse majandusele tervikuna ning on ise märkimisväärne majanduslik tegur, luues Euroopas töökohti peaaegu miljonile töötajale (3). Komisjoni hinnangul tähendab kõnealuse direktiivi rakendamine kindlustusandjatele ja järelevalvajatele lisainvesteeringuid 2-3 miljardi euro ulatuses. Eeldatavalt kulutatakse väga suur osa nimetatud investeeringutest inimkapitalile, et luua kohalikul tasandil püsivaid kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti (sh riskihaldajad, aktuaarid, IST eksperdid ja järelevalveametnikud). Komitee leiab, et kõnealune investeering peaks tooma kasu kõigile sidusrühmadele, sealhulgas tarbijatele ja soodustatud isikutele.

3.4

Lisaks nimetatud otsesele tööhõivele loob kindlustusvahendustegevus agentide ja vahendajate ning nende töötajate kaudu lisaks veel miljon töökohta.

Kindlustus- ja edasikindlustusandjad on olulised institutsioonilised investorid, kelle investeeringud ulatuvad enam kui 6 500 miljardi euroni (4). Nad vastutavad selle eest, et muuta individuaalsed kindlustusmaksed vastavalt asjakohase riski suurusele rahaliseks tagatiseks ning pakkuda kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele kindlustust keskpikas kuni pikas perspektiivis.

3.5

Kodumajapidamiste, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete, ühingute ja liitude ning riigiasutuste elukindlustusmaksed moodustavad enam kui 5 % (5) ja kahjukindlustusmaksed üle 3 % SKT-st. Isegi küllastunud turgudel on kindlustuse kasv enamasti kiirem kui üldine majanduskasv. Kindlustusandjate investeeringud moodustavad enam kui 50 % SKT-st (6), poole neist moodustavad püsitulust vara ja laenud (7), samas kui kindlustusandjate investeeringute varieeruv kogutulu on võrdne umbes veerandiga Euroopa aktsiaturu väärtusest (8).

3.6

Ehkki kindlustustööstuses on hiljuti toimunud palju ettevõtete ühinemisi, tegutseb Euroopas endiselt umbes 5000 kindlustusettevõtet (9). Suurtel finantsgruppidel võib kindlustuse valdkonnas olla eri riikides eri tütarettevõtteid. Kindlustustööstuse ettevõttegrupid võivad tegeleda eri tüüpi kindlustustegevusega (edasikindlustus, elukindlustus ja/või kahjukindlustus, kindlustusvahendus) või finantsteenustega laiemalt (sh pangandus, pankade kindlustusvahendus, hüpoteegid). Lisaks võivad grupid koosneda ema- ja tütarettevõtetest, ent need võivad hõlmata ka ühisettevõtteid, holding-ettevõtteid jne. 20 suurimat gruppi teenivad umbes poole Euroopa kindlustusmaksete tulust (10). Olulise turuosa moodustavad vastastikused kindlustusseltsid ja kindlustuskooperatiivid. Viimased on sageli lahutamatult seotud suure arvu kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning koguvad 30 % kogu kindlustusmaksetelt teenitavast tulust Euroopas (11).

3.7

Praegune finantskriis, mille kutsus esile kõrge riskitasemega (subprime) hüpoteeklaenude andmine Ameerika Ühendriikides, rõhutab vajadust mõistlike ja põhjalike maksevõimestandardite järele, mis võimaldaksid kindlustusandjatel oma kohustusi täita ka sundolukordades. Selle eesmärgi saavutamisele aitavad kaasa eeskirjad, juhtimismeetodid ja stressitestid.

4.   Õigusliku reguleerimise põhimõtted

4.1

Komisjon on kooskõlas oma parema õigusloome kavaga koostanud Solvency II direktiivi pikalt ja põhjalikult, võttes arvesse dokumendi ümbersõnastatud osadele kehtivaid eeskirju. Mitmete kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete mõjuhinnangute ja konsultatsioonidega tagatakse, et direktiivis arvestatakse nii kindlustustööstuse kui ka järelevalveasutuste muredega. Lisaks korraldatakse ka edaspidi üksikasjalikke kontrolle ja konsultatsioone.

4.2

Komisjoni ettepanek on nn Lamfalussy direktiiv, mis põhineb Lamfalussy finantsteenuste turu õigusaktide kehtestamise protsessi neljatasandilisel ülesehitusel. Direktiivi I tasandi sätted on põhimõtetepõhised, luues aluse II tasandi rakendusmeetmete vastuvõtmiseks ning andes juhiseid järelevalve ühtlustamiseks menetluse III tasandil. Valitud lähenemisviisi eesmärk on võimaldada uut süsteemi kiiresti kohandada vastavalt turumuutustele, raamatupidamise ja (edasi)kindlustuse reguleerimise valdkonnas toimuvatele ülemaailmsetele muutustele, tehnoloogia arengule, saadud kogemustele ja uutele metoodikatele. Üksikasjalike arvutuste määratlemine direktiivi artiklites seaks ohtu kõnealuse uuendusliku õigusloomemenetluse eesmärgi. Selleks sobivad paremini II ja III tasand.

4.3

Uus süsteem on üles ehitatud kolmele sambale, mis sarnaneb pangandussektoris kehtestatud Basel II kokkuleppe kapitalinõuetega, ent peegeldab kindlustustegevuse eripära. I sambas (artiklid 74-142) määratletakse kvantitatiivsed finantsnõuded, II sambas (artiklid 27-34, 36-38, 40-49, 181-183) käsitletakse järelevalveprotsessi ja kvalitatiivseid nõudeid ning III sambas (artiklid 35, 50-55) reguleeritakse järelevalvega seotud aruandlust ja avalikustamist. Kolme sammast ei käsitleta eraldi, vaid need täiendavad üksteist uue süsteemi eesmärgi saavutamiseks. Eri sammaste sätete koosmõju on vaja selgelt arvestada.

4.4

Olemasoleva maksevõimerežiimi läbivaatamist kasutati kui võimalust sõnastada ümber 13 (edasi)kindlustust käsitlevat direktiivi ja koondada need üheks lihtsustatud direktiiviks, millesse lisati ka uued maksevõime-eeskirjad. Dokument sisaldab mitmeid mittesisulist laadi muudatusi, et parandada kavandatava direktiivi sõnastuse kvaliteeti. Vananenud artiklid või nende osad on kustutatud.

5.   Üldaspektid

5.1

Viimase 30 aasta jooksul on üksteisele järgnenud ELi direktiivid loonud Euroopa (edasi)kindlustusturu, millele kehtivad ühised eeskirjad, sh vastastikuse tunnustamise ja koduriigi kontrolli põhimõtted. Direktiivide alusel on turg avatud teenusepakkujatele väljastpoolt Euroopa Liitu ning julgustatud ELi kindlustusandjaid laiendama oma tegevust väljaspool ELi asuvatele turgudele, peamiselt Põhja-Ameerikasse, Aasiasse ja võimalikesse tulevastesse ELi liikmesriikidesse.

5.2

Kavandatav tipptasemel maksevõimedirektiiv tagab, et kindlustusandjad on majanduslikult stabiilsed ja võimelised olenemata etteaimamatutest sündmustest täitma oma lepingulisi kohustusi kindlustusvõtjate ees ning tagama stabiilse finantssüsteemi. Siiski on oluline rõhutada, et kõik kõnealuste finantsteenuste tarbijad peaksid kõrgendatud kaitsest osa saama. Kindlustuse reguleerimisalast jäävad välja mitmed turuosalised, näiteks ametipensionipakkujad või säästmise ja investeeringutega seotud asutused.

5.3

Ühtlustatud maksevõime-eeskirjad loovad usaldust mitte ainult tarbijate, vaid ka järelevalvajate seas. Vastastikuse tunnustamise ja koduriigi kontrolli põhimõtetel põhineva Euroopa turu elluviimisel on usaldus määravaks teguriks. Praegused ELi maksevõime-eeskirjad (Solvency I) on iganenud. Need ei ole piisavalt tundlikud kindlustuskatet pakkuvate asutuste kantavate spetsiifiliste riskide suhtes, millest tulenevalt on erineva riskiprofiiliga ettevõtetele kehtestatud ühesugused maksevõimenõuded. Lisaks on praegused Solvency eeskirjad peamiselt keskendunud finantsnõuete täitmisele, järgides pigem eeskirjapõhist lähenemist kui häid juhtimisvõtteid. Samuti ei käsitleta eeskirjades asjakohaselt konsolideerimisgruppide järelevalvet. Praegune ELi õigusraamistik jätab liikmesriikidele liiga palju võimalusi riiklikeks variatsioonideks, mis seab ohtu rahvusvaheliste tehingute järelevalve tõhususe ja võrdsete võimaluste tagamise. Nimetatud puuduste valguses on valdkondlikud, rahvusvahelised ja sektoritevahelised arengud praeguse süsteemi välja tõrjunud. Direktiivi ettepanekuga määratletud uued maksevõimestandardid peegeldavad teisisõnu arenguid, mis on eri riikide riskiteadlike teenusepakkujate ja järelevalvajate seas juba kinnistunud.

5.4

Vastupidiselt Solvency I raamistikule keskendub reform kindlustusandja riskijuhtimise tegelikule kvaliteedile ning pigem põhimõtetele ja eesmärkidele kui ettevõtete konkreetset riskiprofiili mittearvestavatele eeskirjadele.

Samuti on uue raamistiku eesmärk ühtlustada järelevalvetegevus kogu Euroopa Majanduspiirkonnas.

5.5

Esiteks pakub uus süsteem järelevalvajatele ja kindlustusandjatele kõrgetasemelisi maksevõimevahendeid, ning seda eesmärgiga aidata neil toime tulla mitte ainult kindlustusriskidega seotud etteaimamatute sündmustega (üleujutused, tormid, suured autoavariid), vaid ka tururiski, krediidiriski ja tegevusriskidega. Vastupidiselt praegusele õigusraamistikule hakatakse kindlustusandjatelt ja edasikindlustusandjatelt nõudma kapitali hoidmist proportsioonis nende üldise maksevõimetuse riskiga, võttes arvesse mitte ainult kindlustusandja riskiprofiili mõjutavaid kvantitatiivseid tegureid, vaid ka kvalitatiivseid aspekte.

5.6

Uus süsteem põhineb majanduslike riskide suhtes tundlikul lähenemisel, mille eesmärk on tagada tegelike riskide ja riskimaandamisvahendite asjakohane kajastamine, vältides sel viisil õigusliku arbitraaži võimalust, mis võib kindlustusvõtjatele pakutavat kaitset moonutada või nõrgendada. Samuti peaksid kapitalinõuded võimaldama optimaalset kapitalipaigutust ning ärgitama paremale asutusesisesele riskijuhtimisele.

5.7

Teiseks rõhutatakse Solvency II süsteemis kindlustusandjate kohustust tagada mõistlik riskijuhtimine ning püütakse edendada heade tavade kinnistumist kindlustustööstuses. Kindlustusandjad peavad keskenduma riskide aktiivsele määratlemisele, hindamisele ja juhtimisele ning võtma arvesse kõiki eesootavaid arenguid, näiteks uut äriplaani või katastroofilise sündmuse võimalust, mis võivad mõjutada ettevõtte finantsseisu. Kavandatava reformiga nõutakse ettevõtetelt oma kapitalivajaduse hindamist kõigi riskide kontekstis, kasutades selleks omariski ja maksevõime hindamist. Uues järelevalvemenetluses on järelevalvajate rõhuasetus liikunud õiguslikult vastavuselt ja kapitali jälgimiselt kindlustusandjate tegeliku riskiprofiili ning nende riskimaandamise ja –juhtimise süsteemide kvaliteedi hindamisele. See toimub näiteks varajase hoiatuse mehhanismide ja stressitestide abil. Samal ajal julgustatakse uue lähenemisviisiga koostööd ja ühtlustamist järelevalve osas, näiteks tugevdades Euroopa kindlustus- ja kutsealase ametipensioniinspektorite komitee rolli eesmärgiga liikuda finantsteenuste järelevalve ühtlustamisel sammu võrra edasi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõnealust arengut.

5.8

Kolmandaks üritatakse parandada kindlustuse konsolideerimisgruppide järelevalve tõhusust koduriigis asuva konsolideerimisgrupi järelevalvaja abil. Konsolideerimisgrupi järelevalve aitab tagada, et kogu gruppi puudutavatest riskidest ei vaadata mööda ning see võimaldab gruppidel tõhusamalt toimida, tagades samas kõigile kindlustusvõtjatele parema kaitse. Konsolideerimisgrupi järelevalvajal on konkreetsed kohustused, mida ta täidab tihedas koostöös asjaomase riikliku järelevalvajaga, ent samuti vastutab ta teatud küsimustes otsuste langetamise eest. Kohalikke järelevalvajaid ärgitatakse aktiivselt osalema järelevalvekolleegiumites, kuna neil on kaasotsustamisõigus tingimusel, et saavutatakse kokkulepe. See tähendab teistsuguse lähenemisviisi kasutamist, et tunnustada konsolideerimisgruppide majandusliku olukorra ja riskide hajutamise võimalusi.

5.9

Neljandaks muudab Solvency II direktiiv valdkonna läbipaistvamaks ja objektiivsemaks ning see puudutab nii teavet, mida kindlustusandjad oma majandusliku seisundi ning kantavate riskide kohta esitavad, kui ka järelevalveprotsessi. Praegu on järelevalvemenetlused eri liikmesriikides endiselt erinevad ning annavad seega võimaluse õiguslikuks arbitraažiks. Nii Euroopa kindlustuspoliitika kui ka uutele riiklikele turgudele pääseda soovivate kindlustusandjate huvides on oluline, et järelevalvemenetlused ei oleks mitte ainult objektiivsed ja läbipaistvad, vaid ka prognoositavad ja asjakohaselt dokumenteeritud.

6.   Üksikasjalik analüüs

6.1   Finantsnõuded (I sammas)

(Artiklid 74-142)

6.1.1

Ettevõtetele kehtivate kvantitatiivsete nõuete määratlemisel järgib uus süsteem terviklikku, kogubilansil põhinevat lähenemist, mille alusel hinnatakse kõiki varasid (12) ja kohustusi vastavalt turuolukorrale ning kõik asjakohased kvantitatiivselt mõõdetavad riskid kajastuvad selgelt kapitalinõuetes. Varade ja kohustuste hindamine sellistel alustel, mis vastavad nendega kauplemise tingimustele, aitab tagada hindamise objektiivsuse ja asjakohasuse. Samuti võimaldab see tagada, et nendega seotud valikulisusele antakse adekvaatne hinnang. Realistlik tulevikku suunatud hindamine on kõige tõhusam kaitse võimalike kõrvalekallete vastu, mis võivad ohtu asetada kõigi huvirühmade õigused.

6.1.2

Hindamisel pööratakse erilist tähelepanu kindlustustehniliste eraldiste (st kohustused kindlustusvõtjate ja teiste soodustatud isikute ees) arvutamisele. Kindlustustehniliste eraldiste hindamine vastavalt turuolukorrale saavutatakse parima hinnangu arvutamise teel. Parim hinnang on võrdne tulevaste rahavoogude tõenäosusega kaalutud keskmisega, võttes arvesse raha ajaväärtust ja riskimarginaali. Valitud lähenemine peab tagama, et kindlustustehniliste eraldiste väärtus on võrdne summaga, mida kolmandad isikud võiksid eeldatavasti nõuda kindlustusportfelli ülevõtmiseks ja sellega seotud kohustuste täitmiseks. Arvutamisel kasutatakse ja järgitakse finantsturgude esitatud teavet ning kindlustusriskide kohta üldkättesaadavaid andmeid.

6.1.3

Uus maksevõimesüsteem sisaldab kahte kapitalinõuet. Nendeks on solventsuskapitalinõue ja miinimumkapitalinõue, kusjuures kummalgi on eri eesmärk ja asjakohane arvutusmeetod.

6.1.4

Solventsuskapitalinõue määratleb kapitali sihttaseme, millele ettevõtja peaks tavapäraste tegevustingimuste puhul vastama ning millest allpool tugevdatakse järelevalvemeetmeid. Nõue võimaldab tugevdada järelevalvemeetmeid järkjärguliselt enne, kui kapital langeb miinimumkapitalinõude tasemele, ning annab seega kindlustusvõtjatele ja soodustatud isikutele piisava tagatise selle kohta, et kindlustusandja täidab oma kohustused. Tehniliselt peaks solventsuskapitalinõue olema kujundatud ja kohandatud selliselt, et see määratleks kapitalitaseme, mis võimaldaks kindlustusandjal korvata olulisi ettenägematuid kahjusid, tuginedes maksejõuetuse tõenäosusele teatud aja jooksul (0,5 % ühe aasta jooksul).

6.1.5

Miinimumkapitalinõue peegeldab kapitali taset, millest allpool tuleks rakendada kõige rangemaid järelevalvemeetmeid. Miinimumkapitalinõude arvutamine peaks võrreldes solventsuskapitalinõudega jätma piisava varu, et võimaldada järelevalveasutustel rakendada mõistlikult kasvavaid järelevalvemeetmeid.

6.1.6

Praktikas võib kindlustusandja kasutada solventsuskapitalinõude arvutamiseks kas standardvalemit või järelevalveasutuse heakskiidetud sisemudelit. Standardvalemi puhul tuleks asjakohaselt arvestada riskimaandamistehnikaid ja riskide hajutamise mõjusid ning kahjude absorbeerimise võimet selliste bilansielementide suhtes, mida ei ole arvatud olemasoleva kapitali hulka. Direktiivi ettepaneku riskipõhine lähenemine tähendab, et sisemudel (kas osaline või täielik) võib järelevalveasutuse loal asendada standardvalemi kasutamist eeldusel, et vastav arvutus väljendab paremini kindlustusandja riskiprofiili. See on oluline stiimul riskide asjakohaseks ettevõttesiseseks määratlemiseks ja juhtimiseks ning kõrge kvalifikatsiooniga personali koolitamiseks ja töölevõtmiseks.

6.1.7

Teine vahend ettevõttesisese hea juhtimise julgustamiseks on mõistlikkuse põhimõtte rakendamine investeerimispoliitikas. Mõistlikkuse põhimõte võimaldab mitte seada investeeringutele tehislikke piiranguid ning eeldab kõrgete kvalitatiivsete standardite täitmist ja täieliku vastutuse võtmist mis tahes materiaalse riski eest kapitalinõude arvutamisel.

6.1.8

Nõuete keerulisust arvestades on oluline märkida, et kõnealuse ettepaneku sätted võimaldavad I samba nõudeid proportsionaalselt ja hallatavalt rakendada. See on eriti tähtis väikestele ja keskmise suurusega kindlustusandjatele. Proportsionaalsuse põhimõte ei viita mitte kindlustusandjate riskide ulatusele, vaid nende olemusele ja keerukusele. Väikestele ja keskmise suurusega kindlustusandjatele kohaldatakse samuti mõistlikkuse põhimõtet eeldusel, et nende riskiprofiil on sama kui teistel kindlustusandjatel. Nende klientidele ja soodustatud isikutele tagatakse sama kaitsetase.

6.2   Järelevalveprotsess ja kvalitatiivsed nõuded (II sammas)

(Artiklid 27-34, 36-38, 40-49, 181-183)

6.2.1

Komisjoni Solvency II direktiivis määratletakse järelevalvetegevuse ja -protsessi menetlused ja vahendid, sh järelevalvevolitused ning sätted riiklike järelevalvajate koostööks ning järelevalve ühtlustamiseks. III samba sätted on seotud kindlustusandjatele esitatavate kvalitatiivsete nõuete ehk juhtimissüsteemiga, mis hõlmab tõhusat sisekontrollisüsteemi, riskijuhtimist, kindlustusmatemaatilisi toiminguid, siseauditit, nõuetele vastavust ja allhanke eeskirju.

6.2.2

Järelevalvevahendite eesmärk on määratleda institutsioonid, mille majanduslikud, organisatsioonilised või muud omadused võivad kergesti põhjustada kõrgema riskiprofiili ja millelt võidakse eriolukorras paluda solventsuskapitalinõudest kõrgema kapitali hoidmist ja/või meetmete võtmist ilmnenud riskide vähendamiseks.

6.2.3

Eespool nimetatud proportsionaalsuse põhimõte kehtib ka järelevalveprotsessi puhul. Järelevalvajad peavad oma pädevust rakendades arvestama konkreetse kindlustusandja riskide ulatuse, olemuse ja keerulisusega, et vältida liigset järelevalvetegevust eelkõige madala riskitasemega väikeste ja keskmise suurusega kindlustusandjate puhul.

6.2.4

Solvency II on kujundatud eesmärgiga parandada kindlustusandjate riskiolukorra kvalitatiivset hindamist, mida teostavad järelevalvajad. Selleks on tähtis, et järelevalvajate tegevus ja otsused oleksid eri riikides, eri kindlustusandjate puhul ja eri aegadel järjepidevad. Veelkord väärib rõhutamist järelevalvetegevuse läbipaistvus, objektiivsus ja prognoositavus, mis on eriti oluline sisemudelite kinnitamisel.

6.3   Järelevalvega seotud aruandlus ja avaldamine (III sammas)

(Artiklid 35, 50-55)

6.3.1

Kindlustusandjate majandusliku olukorra ja riskide kohta esitatud teabe läbipaistvus ja selle avalikustamine (avaldamine) tugevdavad turudistsipliini. Lisaks peaksid kindlustusandjad esitama järelevalvajatele (järelevalvega seotud aruandluses) tõhusa kontrolli läbiviimiseks ja juhiste koostamiseks vajaliku kvantitatiivse ja kvalitatiivse teabe.

6.3.2

Avalikustamise ja järelevalvega seotud aruandluse ühtlustamine on uue süsteemi oluline osa, mis on tingitud vajadusest ühtlustamise järele, et saavutada järelevalve võrreldav vorm ja sisu kogu Euroopas. See on eriti tähtis rahvusvaheliste konsolideerimisgruppide jaoks.

6.4   Konsolideerimisgrupi järelevalve

(Artiklid 210-268)

6.4.1

ELi praegused õigusaktid käsitlevad konsolideerimisgrupi järelevalvet ainult üksikute ettevõtjate üle teostatava järelevalve täiendusena. Üksikute ettevõtjate järelevalvet teostatakse kõigi üksuste puhul ühtemoodi, olenemata sellest, kas nad kuuluvad konsolideerimisgruppi (nt tütarettevõte) või mitte. Konsolideerimisgrupi järelevalve seega lihtsalt lisandub üksikute ettevõtjate üle teostatavale järelevalvele ning selle ainus eesmärk on hinnata konsolideerimisgrupi suhete mõju üksikule ettevõtjale. Selle tulemusel ei tunnista ELi praegune maksevõimesüsteem kindlustuse konsolideerimisgruppide tegelikku majanduslikku olukorda ning eirab fakti, et tihti toimub riskijuhtimine pigem konsolideerimisgrupi kui üksiku ettevõtja tasandil. Solvency II ettepanekuga soovitakse leida konsolideerimisgruppide järelevalveks sobivam viis, muutes teatud tingimustel üksikute ettevõtjate ja konsolideerimisgruppide järelevalve teostamise meetodit.

6.4.2

Igale konsolideerimisgrupile määratakse järelevalvajaks üks järelevalveasutus, kes vastutab konsolideerimisgrupi järelevalve kõigi põhiaspektide eest (konsolideerimisgrupi maksevõime, konsolideerimisgrupi sisesed tehingud, riskikontsentratsioon, riskijuhtimine ja sisekontroll). Konsolideerimisgrupi järelevalvaja ja üksiku ettevõtja järelevalvaja on kohustatud vahetama olulist teavet automaatselt või muud asjakohast teavet vastava taotluse korral. Lisaks on konsolideerimisgrupi järelevalvaja kohustatud konsulteerima asjakohaste üksikute ettevõtjate järelevalvajatega enne oluliste otsuste tegemist ning tegema kõik endast sõltuva ühise otsuseni jõudmiseks. Konsolideerimisgrupi sisemudeli kinnitamisel ja pangandustegevuse reguleerimisel langetab lõpliku otsuse siiski konsolideerimisgrupi järelevalvaja. Kirjeldatud sätted peaksid võimaldama nii üksiku ettevõtja kui ka konsolideerimisgrupi järelevalvajal paremini mõista kogu konsolideerimisgrupi riskiprofiili ning selle tulemusel tagatakse konsolideerimisgrupi mis tahes üksuse kindlustusvõtjatele senisest parem kaitse.

6.4.3

Lisaks konsolideerimisgrupi järelevalve parandatud kontseptsioonile on direktiivi ettepanekus esitatud ka uuenduslik konsolideerimisgrupi toetuskava. Konsolideerimisgrupid, kes soovivad lihtsustada kapitalihaldust grupi tasandil, võivad taotleda luba konsolideerimisgrupi toetuskava rakendamiseks. Loa saanud konsolideerimisgrupid võivad selgelt määratletud tingimustel katta osa tütarettevõtete solventsuskapitalinõudest konsolideerimisgrupi toetuse deklaratsiooniga (emaettevõtte õiguslikult täitmisele pööratav finantskohustus tütarettevõtte ees anda viimasele vajadusel kapitali). Konsolideerimisgrupi toetuskava tõhusa toimimise võimaldamiseks on lisatud ka mõned erandid seoses üksikute ettevõtjate järelevalvega. Pärast konsolideerimisgrupi toetuskava ellurakendamist on kavas luua eraldi menetlus stressitingimustes kohaldamiseks (üksikettevõtja solventsuskapitalinõude rikkumine), mis seisneb üksikettevõtja ja konsolideerimisgrupi järelevalvajate kooskõlastatud tegevuses. Süsteemi tuleks rakendada ühtsel kujul kogu ELis.

6.4.4

Kuna konsolideerimisgrupi toetuskava võimaldab tütarettevõtete solventsuskapitalinõudele vastavat kapitali hoida konsolideerimisgrupi siseselt mujal, pakub see grupile praktilise ja läbipaistva võimaluse saada kasu hajutamise mõjudest, kusjuures üksikud tütarettevõtted vastavad samadele kapitalinõuetele nagu juhul, kui nad ei kuuluks konsolideerimisgruppi. Seepärast tuleks kehtestada sobivad järelevalvemeetmed, et tagada vajaduse korral kapitali kiire ülekandmine. Nii emaettevõtja kui ka asjaomane tütarettevõtja avalikustavad konsolideerimisgrupi toetuse deklaratsioonide olemasolu ja nende kasutamise.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Ettepanekut muudeti hiljem, nüüd on see KOM(2008) 119 lõplik. Käesolevas arvamuses viitab artiklite numeratsioon direktiivi ettepaneku nimetatud viimasele versioonile.

(2)  Tööandjapensioni kogumisasutused (Institutions for Occupational Retirement Provision — IORP).

(3)  Allikas: Euroopa kindlustuskomitee, European Insurance in Figures, 2007. Esitatud arvud väljendavad andmeid kuni 2006. aasta lõpuni.

(4)  Vt. joonealune märkus 2.

(5)  Vt joonealune märkus 2.

(6)  Vt joonealune märkus 2.

(7)  Vt joonealune märkus 2.

(8)  Vt joonealune märkus 2.

(9)  Vt joonealune märkus 2.

(10)  Vt joonealune märkus 2.

(11)  Allikas: AISAM.

(12)  ELi kindlustusettevõtete varad on enamasti võlakirjad (37 %), aktsiad (31 %) ja laenud (15 %). Allikas: Euroopa kindlustuskomitee, European Insurance in Figures, 2007.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/18


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on teadus- ja arendustegevuses osalevate VKEde toetamine”

KOM(2007) 514 lõplik — 2007/0188 (COD)

(2008/C 224/04)

11. oktoobril 2007 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 172 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud teadus- ja arendustegevuse programmis, mille eesmärk on teadus- ja arendustegevuses osalevate VKEde toetamine”

Komitee juhatus tegi 25. septembril 2007. aastal käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 445. istungjärgul 28.-29. mail 2008 (29. mai istungil) pearaportööriks Claudio CAPPELLINI ja võttis vastu järgmise arvamuse ühehäälselt.

1.   Ettepanekud ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Eurostarsi ühisprogrammi eesmärke ning rõhutab vajadust arvestada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) eri kategooriate, suuruste ja valdkondadega VKEde tegelikele uuendusvajadustele suunatud ELi uute teadus-, arendus- ja uuenduspoliitikate ja programmide vastuvõtmisel.

1.2

Komitee tervitab liikmesriikide ettepanekut võtta vastu Eurostarsi ühisprogramm „teadus- ja arendustegevuses osalevate VKEde” toetuseks ning märgib, et see peaks olema avatud programmis osalevate riikide kõigile VKEdele, kes soovivad uuendusprotsessides osaleda.

1.3

Komitee rõhutab vajadust määratleda vahendid, mille abil kaasata programmi kõik EUREKA riigid, kes Eurostarsi ühisprogrammis ei osale.

1.4

Komitee väljendab muret Eurostarsi ühisprogrammi toetuse saamise tingimuse üle, (1) mis lubab programmis osaleda vaid neil teadus- ja arendustegevuses osalevatel VKEdel, kes investeerivad 10 % või rohkem täistööajast või aastakäibest teadustegevusse. Isegi kui piirangut kohaldataks ainult neile teadus- ja arendustegevuses osalevatele VKEdele, kes projekti esitavad (projektijuhid), põhineb kõnealune teadus- ja arendustegevuses osaleva VKE määratlus kodifitseeritud näitajatel, jättes välja nn mittekodifitseeritud teadmiste (non-codified knowledge) (2) mitmed liigid, kuigi samas on äärmiselt uuenduslikele protsessidele sageli väga iseloomulikud kirjapanemata teadmised (tacit knowledge) (3).

1.5

Seetõttu rõhutab komitee taas põhimõtet, et õiglase konkurentsi saavutamiseks projektiettepanekute väljavalimisel peaks valik toimuma projektide sisu taseme, teadus- ja arendustegevuse juhtimiskogemuste ning ühisprogrammi eesmärkidele vastavuse alusel, ilma et jäetaks välja suur hulk uuenduslikke VKEsid, kes soovivad taotleda Eurostarsi programmis osalemist. Samuti tuleks rahastada koolitusprogramme, mille eesmärk on ette valmistada ekspertjuhte, kes tegeleksid tõhusa tehnoloogiasiirdega teadustegevusest turustatavasse toodetesse.

1.6

Selles osas tuleks komitee arvates vastavalt Eurostarsi ühisprogrammi asjakohasele menetlusele luua eraldi eelarverida riikidevahelisteks algatusteks, mida liikmesriigid teostaksid koostöös VKEde organisatsioonidega, kes soovivad aidata levitada VKEde-sõbralikku teavet Eurostarsi projektide tulemuste kohta VKEde laiemale ringile. Veel üks viis, kuidas anda kõigile Eurostarsi programmi edust huvitatud VKEdele rohkem vastutust, oleks ühise andmebaasi ja mitmekeelsete valdkondlike veebiplatvormide loomine ja edendamine VKEde organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite poolt.

1.7

Komitee väljendab muret kriteeriumide üle, mis on seatud VKEde rahalisele panusele projekti teadus- ja arendustegevusega seotud kuludes. Tuleb selgitada, et praegusel juhul peaksid VKEd Eurostarsi ühisprogrammis ühiselt kandma vähemalt 50 % asjaomase projekti teadus- ja arendustegevusega seotud kuludest. Kuna selline kriteerium jätaks välja paljud turupõhised VKEd, tuleks kaaluda võimalust alandada seda määra 25 %-ni Eurostarsi programmi vahehindamisel (4).

1.8

Mõjuhindamise ja tulemuste levitamise eri etappidel peaksid huvitatud liikmesriigid ja ELi asutused arvesse võtma ELi ja riiklike VKEde organisatsioonide ja teiste teadusringkonna sidusrühmade väljendatud muresid. VKEsid ning teadus- ja arendustegevust käsitleva ELi nõuanderühma regulaarselt teostatavast kontrollist võiks saada liikmesriikide ning teiste ELi ja riikliku tasandi asutuste jaoks tehnilise konsultatsiooni alaline vahend. Selles osas võiks komitee ühtse turu seireüksus koostöös komitee VKEde huvigrupiga toimida nõuanderühma konsultatiivse liikmena järelevalve, rakendamise ja levitamise etappidel.

1.9

Komitee rõhutab, et Eurostarsi ühisprogrammi tuleks ellu viia läbipaistvalt ja bürokraatiavabalt, et lihtsustada VKEde jaoks teabe saamist, osalemist ning eelkõige järelmeetmetesse kaasatust koos huvitatud teadus- ja arendustegevusinstitutsioonidega. Seega peaks projektide rahastamine toimuma ühekordsete kindlasummaliste väljamaksetena ning juhul, kui ühekordne kindlasummaline väljamakse ei ole kooskõlas riikliku programmi eeskirjadega, siis kindlaksmääratud protsendimäära alusel teostatavate väljamaksetena.

1.10

Eurostarsi ühisprogrammi tõhusaks elluviimiseks tuleks tugevdada piirkondlikke uuendusvõrgustikke, et need saaksid uuenduslike VKEde jaoks luua üldise teenustepunkti, mis aitab VKEdel ELi teadus- ja arendustegevuse rahastamisele paremini juurde pääseda. Näiteks teadlikkuse tõstmiseks teadus- ja arendustegevuses osalevatele VKEdele suunatud konkreetsetest rahastamisprogrammidest tuleb tugevdada ja paremini koordineerida EUREKA võrgustike, teiste avaliku või erasektori asutuste ning ELi, riiklike ja piirkondlike VKEde organisatsioonide sidemeid. Et teavitada VKEsid ja teisi huvitatud organisatsioone uuendustegevuse tähendusest ja olulisusest ning selle rollist ELi tulevikus, tuleks rahastada VKEsid esindavate organisatsioonide korraldatud asjaomaseid üritusi.

1.11

EUREKA võrgustik peaks Eurostarsi ühisprogrammi (5) raames väljavalitud projektid VKEde valdkondade kaupa Internetis avaldama. Lisaks tuleks muuta kättesaadavaks nimekiri toetuse saamise tingimustele vastavatest projektidest, millel on väga uuenduslik sisu, aga millele ei ole raha eraldatud. Selle nimekirja alusel näeksid liikmesriikide avaliku ja erasektori investorid, kas programmile oleks vaja lisarahastamist.

1.12

VKEde, teadus- ja arenduspoliitika ja EUREKA eest vastutavate riiklike asutustuste vaheline kooskõlastamine peab olema järjekindel ning vastama VKEde organisatsioonide ja teiste sidusrühmade (sh avaliku ja erasektori teadusasutused) väljendatud vajadustele. Komitee kutsub huvitatud Euroopa institutsioone, liikmesriike ning eesistujariike Sloveeniat ja Prantsusmaad üles tagama kooskõlastamine, mis vastaks VKEde ootustele ja programmi eesmärkidele.

1.13

Et innustada VKEsid teadus- ja uuendustegevuse rahastamise programmide ja Eurostarsi ühisprogrammi raames projektitaotlusi esitama, kutsub komitee üles lühendama perioodi pikkust, mis jääb projekti ettepaneku esitamise ja selle ELi poolse heakskiitmise vahele.

1.14

Komitee rõhutab, et selleks, et parandada ja suurendada teadus- ja arendustegevuse rahastamise kasutust VKEde poolt, peab Euroopa Komisjon uurima võimalust viia seitsmenda raamprogrammi „Koostöö” programmis VKEdele eraldatud vahendid (mis moodustavad 15 % 6. raamprogrammi temaatiliste prioriteetide eelarvest), mis on kasutamata jäänud, programmi „Võimekus” alla (CRAFT jt), sest viimane on VKEdele paremini kohandatud.

1.15

Komitee arvates tuleks enam tähelepanu pöörata VKEdel lasuvale ebaproportsionaalsele regulatiivsele koormusele, mis võib olla kuni kümme korda suurem kui suurtel ettevõtetel lasuv koormus (6). Samuti oleks soovitav vähendada halduskulusid ja lihtsustada taotluste esitamise menetlust VKEde jaoks, kes soovivad koos teiste Euroopa ja rahvusvaheliste partneritega osaleda teadus- ja arengutegevuse programmides. Samuti sooviks komitee näha lahendust intellektuaalomandi õiguste ja Euroopa patentide küsimusele, (7) kuna praegune olukord kahjustab konkurentsi ja uuendustegevust Euroopas. Rahvusvahelistes projektides osalevate ettevõtete partnerluste tugevdamise korral võib head juurdepääsu patentimisele ja intellektuaalomandi õigustele (8) pidada oluliseks mitterahaliseks varaks.

2.   Arvamuse taust

2.1

2000. aastal ELi juhtide poolt heakskiidetud Euroopa väikeettevõtete hartas leiti, et väikeettevõtteid tuleb pidada uuendustegevuse, tööhõive ning sotsiaalse ja kohaliku integratsiooni peamiseks edendajaks Euroopas (9). Lisaks teatas Euroopa Komisjon 2007. aasta oktoobris, et koostab nn Euroopa väikeettevõtete seaduse, (10) millega määratletakse meetmed ettevõtluse, ettevõtluskultuuri ja pädevustele juurdepääsu edendamiseks (11). 2008. aastal kaalub komisjon ka mitmeid VKEdele suunatud algatusi, (12) et suurendada nende osalust ELi programmides.

2.2

Nende lähtepunktide alusel koostati ettepanek konkreetseks Eurostarsi ühisprogrammiks. Programmi õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikkel 169 ning programm täiendab teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi meedet „VKEde huvides läbiviidavad teadusuuringud”. Eurostarsi ühisprogrammi käivitasid ühiselt 22 liikmesriiki koos viie muu EUREKA riigiga (Island, Iisrael, Norra, Šveits ja Türgi) ning programmi haldab EUREKA. Praegu osaleb Eurostarsi ühisprogrammis 30 riiki: Austria, Belgia, Eesti, Hispaania, Iirimaa, Iisrael, Island, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Madalmaad, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Šveits, Taani, Tšehhi Vabariik, Türgi, Ungari ja Ühendkuningriik.

2.3

VKEsid toetava poliitika puuduste tasategemiseks on seitsmendas raamprogrammis mitmeid meetmeid, mida soovitati kuuenda raamprogrammi läbivaatamisel (13). Seitsmes raamprogramm hõlmab VKEdele suunatud strateegiat, mis sisaldab nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid meetmeid tegevuse hoogustamiseks nii riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil. Selle eesmärk on luua ettevõtete klastreid ja võrgustikke, parandada infotehnoloogiat kasutavate väikeettevõtete üleeuroopalist koostööd, levitada häid tavasid koostöölepingute valdkonnas ning toetada koostööd väikeettevõtete vahel (14).

2.4

ELis registreeritud 23 miljonit VKEd moodustavad 99 % kõigist ettevõtetest ja annavad kaks kolmandikku Euroopa käibest. Samuti on neil suur tähtsus säästva arengu toetamisel (15). Ent selleks, et VKEde konkurentsivõimet veelgi suurendada, tuleb VKEd ratsionaliseerida ja koondada kriitilise massiga ühtseks tervikuks. See võimaldaks neil kasu saada asjaomaste riskikapitali fondide, teadusparkide, inkubaatorite ja piirkondliku uuenduspoliitika arendamisest (16).

2.5

Lisaks rõhutatakse Eurobaromeetri kiiruuringus, et VKEde kasvu võib pidurdada eurooplaste riskikartlik loomus ja ettevõtliku vaimu puudumine (17). Seetõttu on äärmiselt oluline võtta meetmeid, mille abil parandada ettevõtjate ametiprofiili ning suurendada üldsuse teadlikkust nende otsustavast tähtsusest uuendustegevuse, majandusliku arengu ja üldise heaolu seisukohast. Lissaboni eesmärke on võimalik saavutada vaid vastutustundliku, jõulise ja ideederikka ettevõtluse kaudu, mis saab vabalt areneda (18).

2.6

Siiski ei edenda ja toeta liikmesriikide võetud konkreetsed meetmed VKEde toetuseks alati riikidevahelist teadusalast koostööd ja tehnosiiret. Turgude muutumise ja väärtusahelate rahvusvahelisemaks muutumise taustal peavad Euroopa VKEd praegu kohanema tiheda ülemaailmse konkurentsiga, rakendades üha laiemas rahvusvahelises kontekstis üha uuenduslikumaid protsesse. Eurostarsi ühisprogramm peaks toetama neid VKEsid ning avaliku ja/või erasektori uurimisasutusi, mis teevad konkreetseid jõupingutusi teadus- ja arendusprojektide edendamiseks, tulemuste levitamiseks ning siirdeks ja teadmistele juurdepääsu lihtsustamiseks. Eelkõige peaks programm toetama selliseid projekte, millesse on kaasatud institutsioonid, rühmad ja/või VKEd, kes taolistes projektides tavaliselt ei osale või kellel on raskusi projektidele juurdepääsul. Komitee rõhutab, kui oluline on kaasata Eurostarsi ühisprogrammi kõik EUREKA riigid, eriti need, kes alles hiljuti ELiga liitusid ning kellele rakendatav riikidevaheline lähenemine kasulik on.

2.7

Eurostarsi ühisprogrammi sihtrühm on teadus- ja arendustegevuses osalevad VKEd, rõhuasetusega turule suunatud arendus- ja teadusprojektidel ning mitmepoolsetel riikidevahelistel projektidel (kuhu on kaasatud osalejaid vähemalt kahest erinevast osalevast liikmesriigist). Programmi juures on oluline altpoolt üles suunatud lähenemine, mis võimaldab teadus- ja arendustegevuses osalevatel VKEdel suurendada oma vastutust ja arendada strateegilisi uuendusi. Sellistel tingimustel on VKEd juhtpositsioonil ning saavad käimasolevat teadustegevust vastavalt kaubandusvõimalustele mõjutada.

3.   Eurostarsi ühisprogrammi eesmärgid

3.1

Osalemine teadus- ja arendusprogrammides asutamislepingu artiklis 169 sätestatud korras eeldab, et osalevad liikmesriigid ühendavad oma riiklikud uurimisprogrammid, pühendudes ühisele uurimisprogrammile. Komisjon on artikli 169 alusel määratlenud neli võimalikku algatust. Üks nendest algatustest on Eurostars — ühine uurimisprogramm VKEdele ja nende partneritele.

3.2

Eurostarsi programm koondab kokku projektid, mille on esitanud üks või mitu VKEd, mis on asutatud ühes osalevatest riikidest ning mis võtab aktiivselt osa teadus- ja arendustegevusest. Projekte võidakse rakendada teaduse ja tehnoloogia mis tahes valdkonnas (ent neil peab olema tsiviileesmärk). Projektid peavad põhinema koostööl, nendesse peab olema kaasatud osalejaid vähemalt kahest erinevast osalevast liikmesriigist ning nad peavad olema seotud teadus-, tehnoloogiaarendus-, tutvustamis-, koolitustegevuse ja asjaomase teabe levitamisega. Tulenevalt VKEde olemusest on projektide tegutsemistsükkel lühike. Projekti maksimaalne kestus peab olema kolm aastat ning uurimistegevuse tulemus peaks olema turuleviimiseks valmis kahe aasta jooksul alates projekti algusest.

3.3

Eurostarsi ühisprogramm võib tunduvalt võimendada ühenduse rahalist toetust: liikmesriigid ja veel viis EUREKA riiki (Island, Iisrael, Norra, Šveits ja Türgi) lisavad omalt poolt 300 miljonit eurot. ELi toetus moodustab ühe kolmandiku liikmesriikide panusest. Tulemuseks on programm, mida avalik sektor rahastab 400 miljoni euroga. Eeldusel, et projektide rahastamise määr jääb 50–75 % vahele, võib Eurostars hankida programmi kestuse ajaks 133 kuni 400 miljoni euro suuruse erasektoripoolse lisatoetuse (võimendav mõju). Prognoosi alusel arvestatakse keskmiseks kuluks 1,4 miljonit eurot ühe Eurostarsi projekti kohta. Kui rahastamise keskmine määr on 50 %, avalik sektor annab projekti kohta 0,7 miljonit eurot ja programmi kogueelarve on 400 miljonit eurot, saab rahastada 565 projekti.

3.4

ELi panus täidab seega tühimiku, rahastades teadus- ja arendustegevust selle varastes etappides, kui uuendustegevused on seotud kõrgete riskidega ning ei ole seetõttu erasektori investeerijatele atraktiivsed (19). ELi sekkumine avaliku sektori investeeringute vormis Eurostarsi programmi toetuseks julgustab teadus- ja arendustegevuses osalevaid ettevõtteid otsima uuenduslike toodete ja teenuste väljatöötamiseks erasektori investeeringuid.

3.5

Seoses rahastamisega tuleks kaaluda ka maksuvabastuste kehtestamist liikmesriikide investeeringutele, mis on seotud teadus- ja arendustegevusega. See muudaks rahastamise investorite jaoks atraktiivsemaks, kuna ka kõige mustema stsenaariumi korral saavad nad vähemasti maksusoodustustest kasu. VKEd saavad sellest kasu alternatiivse rahastamisvõimaluse kujul.

3.6

Paraku on aga võimalik, et suur osa VKEdest ei saa ELi konkurentsivõimelise uuendustegevuse algatusest osa võtta. Eurostarsi programmi toetuse saamise tingimus lubab programmis osaleda vaid neil teadus- ja arendustegevuses osalevatel VKEdel, kes investeerivad 10 % või enam aastakäibest või täistööajast teadustegevusse. Isegi kui seda piirangut rakendatakse vaid projekti juhtivate partnerite suhtes, võib see siiski takistada mitmetel väikestel ettevõtetel oma uuenduslikke projekte esitamast. Tulemusena võib programm tõmmata ligi vaid üksnes tugevaid kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid, mille jaoks on olemas ka muid sobivamaid rahastamisvõimalusi.

3.7

Lisaks on mõnedes ELi riikides teadus- ja arendustegevuse kulud ühendatud teiste tegevuskuludega ning neid ei ole seetõttu võimalik eraldi määratleda (20). Sellest tulenevalt esineb OECD kasutatud teadus- ja arendustegevuse näitajate rakendamisel uuenduslikele väikestele ettevõtetele mõningaid puudusi, kuna näitajad ei võta arvesse mittekodifitseeritud teadmiste alla kuuluvat tegevust, mille hulka on raske määratleda (21).

3.8

Samuti määratleb OECD kõrgtehnoloogilist sektorit kui tööstust, mis investeerib üle 4 % oma käibest teadus- ja arendustegevusse. Isegi väga arenenud majanduste puhul moodustab kõnealune sektor vaid umbes 3 % SKT-st, mis tähendab, et 97 % kogu majandustegevusest ja suurem osa uuenduslikest protsessidest toimub sektorites, mida OECD nimetab kesktehnoloogiliseks või madaltehnoloogiliseks (22). Nendest näitajatest nähtub, et suur osa uuendustegevuses osalevatest ettevõtetest jääks kõrvale, kui rahastamise taotlemiseks peab arendus- ja teadustegevuse osakaal olema 10 %. Sellest tulenevalt jääks saavutamata Euroopa algatuse eesmärk kutsuda esile positiivset suhtumist uuendustegevusse.

3.9

Seetõttu on komitee seisukohal, et projektide valimine peaks toimuma nende kõrge taseme ja programmi eesmärkidele vastavuse alusel ning teadus- ja arendustegevuse osakaalu 10 % piirmäär tuleks kaotada.

3.10

Eurostarsi programmil on veel üks nõue, mille kohaselt peavad programmis osalevad teadus- ja arendustegevuses aktiivsed VKEd olema suutelised viima suurema osa teadus- ja arendustegevusest ise läbi. Neile tuleks aga jätta võimalus teha koostööd partneritega, mis võivad olla VKEd, kohalikud klastrid, programmi eesmärkide saavutamisest huvitatud suured ettevõtted, uurimisasutused või ülikoolid. Lisaks peaks mõiste „klaster” hõlmama ka vajadust luua teadus- ja arendustegevuses osalevaid VKEsid ülikoolide ja kõrgkoolide lähedusse, et suurendada nendevahelist mõlemale poolele kasulikku suhtlust.

3.11

Mis puutub Eurostarsi programmist osa võtvate uuendustegevuses osalevate VKEde oma panusesse, siis on oluline selgitada, et teadus- ja arendustegevuses aktiivsed VKEd peavad kokku katma vähemalt 50 % projekti teadus- ja arendustegevuse kuludest. Selline kriteerium võib aga välja jätta paljud turupõhised VKEd ning kaaluda tuleks võimalust alandada seda määra 25 %-ni Eurostarsi programmi vahehindamisel (23).

3.12

Programmi seosed konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammist (CIP) kaetavate rahaliste vahenditega vajavad veel selgitamist. Rahastamisprogramm tuleb ka muuta paindlikumaks ja kohandada see vastavalt VKEde vajadustele. Seejuures tuleks arvesse võtta tagatisfondidega saadud positiivseid kogemusi teadus- ja arendustegevuses, mis võimaldaks ettevõtetel arvestada pikema majandustegevuse perspektiiviga.

3.13

Parem õiguslik raamistik, mis hõlmaks regulaarset nõupidamist VKEsid esindavate organisatsioonide ja teiste sidusrühmadega, aitaks vähendada tegevuskulusid ja maandada riske, tõsta kasumit, suurendada riskikapitali ning parandada riskikapitaliturgude toimimist. See oleks eriti kasulik uuenduslikele VKEdele. Kõnealune rahastamine lisandub avaliku sektori toetustele projekti väga varajases (idee-eelses) etapis, mil üritatakse uurimistulemustest välja töötada turustatavaid tooteid.

3.14

Komisjon on lubanud toetada meetmeid, mille eesmärk on suurendada piiriülest investeerimist riskikapitalifondide kaudu (24). Euroopas on riskikapitaliturg killustatud, hõlmates hetkel 27 eri tegevuskeskkonda. Sellel on negatiivne mõju nii rahaliste vahendite kogumisele kui ka investeerimisele.

3.15

Seega on vaja luua parem keskkond riskikapitali investeerimiseks ning liikmesriigid peaksid välja töötama stiimuleid erainvestoritele, kes osalevad koostööl põhinevas rahvusvahelises teadustegevuses (25). Samuti tuleks VKEde jaoks edendada ettevõtlust toetavaid teenuseid, mille eesmärk on toetada käivitamisjärgu edukalt läbinud ettevõtteid.

4.   Eurostarsi ühisprogrammi juhtimise parandamine

4.1

Eurostarsi programmi eesmärk on toetada mis tahes tehnoloogia- või tööstusvaldkonna VKEsid, luues neile vajaliku õigusliku ja organisatsioonilise raamistiku laiaulatusliku üleeuroopalise liikmesriikidevahelise koostöö jaoks rakendusuuringute ja uuendustegevuse alal. Programmi kaudu tahetakse tõsta teadus- ja arendustegevuses osalevate VKEde võimet tuua turule uusi konkurentsivõimelisi tooteid, protsesse ja teenuseid.

4.2

Projekti rahvusvaheline loomus võib aidata vältida uuendustegevuses tehtavate jõupingutuste kattumist ning peaks pakkuma võimaluse ühise poliitika vastuvõtmiseks ning tegevuse kiirendamiseks tänu halduskoormuse vähendamisele (26). Eurostarsi programmi abil julgustatakse VKEsid rahvusvahelisest koostööst kasu lõikama tingimusel, et nad on võimelised projekti esitama ja otseselt juhtima. Sellegipoolest tuleks ühisprojektides ning tipptaseme võrgustikes osalemist hoolikalt kavandada, et projektides osalemine ei langeks tasakaalust välja.

4.3

Lisaks teadus- ja arendustegevuse toetamisele tuleks mõelda ka meetmetele, millega riikide valitsused saavad uuendustegevust otseselt toetada, pakkudes välja sobiva infrastruktuuri. Teadusasutuste ringkond on väga ulatuslik ning osa neist on ühendused või uurimisettevõtted, kelle ülesanne on uuendustegevust toetada (eelkõige just VKEde kaudu). Samuti on olemas teadusparke, teaduskodasid (science shops), inkubaatoreid, kohalikke ja piirkondlikke valitsusasutusi ning teadmiste siirdega tegelevaid organisatsioone. Kõik nimetatud asutused toetavad uusi kõrgtehnoloogia valdkonnas tegutsevaid VKEsid, ent ka neid ettevõtteid, kelle tegevus on traditsioonilisem ning kes soovivad luua uuendustegevusel põhinevaid strateegiaid. ELi praegune eesistujariik Sloveenia ning tulevane eesistujariik Prantsusmaa peaksid jälgima Eurostarsi programmi juhtimist ELi ja riikide tasandil, suunama tegevuse optimaalsele tasandile ning vältima ülesannete kattumist ja segadust olemasolevate VKEde ametite vahel.

4.4

Lisaks on komitee korduvalt soovitanud kasutada oluliselt suuremat osa ühenduse struktuurifondi vahenditest teaduse ühise infrastruktuuri ning eelkõige VKEdele kohandatud struktuuri väljaarendamiseks. Siin tuleks suuresti kasuks ka Euroopa Investeerimispanga vahendid (27).

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  http://www.eurostars-eureka.eu/

(2)  Hartmut Hirsch-Kreinsen, „Low-Tech” Innovations, Industry and Innovation, veebruar .

(3)  Pilootprojekt: http://www.pilot-project.org.

(4)  A6-0064/2008 (kõnealuse ettepaneku uudatusettepanek), Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon, 2008.

(5)  http://ec.europa.eu/research/sme-techweb/index_en.cfm?pg=results

(6)  „Models to reduce the disproportionate regulatory burden on SMEs”, Euroopa Komisjoni ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat, mai 2007.

(7)  „The Cost Factor in Patent Systems”, Université Libre de Bruxelles Working Paper WP-CEB 06-002, Brüssel 2006, vt alates lk 17.

(8)  „Euroopa patendisüsteemi edendamine”, KOM(2007) 165 lõplik.

(9)  Euroopa väikeettevõtete harta, Euroopa Ülemkogu Feiras 19.–20. juunil 2000.

(10)  „Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) — töökohtade ja majanduskasvu tagamise võti. Tänapäevase VKE-poliitika vahekokkuvõte”, KOM(2007) 592 lõplik, 4.10.2007.

(11)  Luc Hendrickx, „UEAPME expectations on the proposal for a European Small Business Act”, 14.12.2007.

(12)  http://ec.europa.eu/enterprise/entrepreneurship/sba_en.htm.

(13)  ELT C 234, 22.9.2005, lk 14, „UEAPME Position Paper on a successor to the 6th Framework Programme for R&D”, jaanuar 2005.

(14)  „Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) — töökohtade ja majanduskasvu tagamise võti. Tänapäevase VKE-poliitika vahekokkuvõte”, KOM(2007) 592 lõplik, 4.10.2007.

(15)  „Teatis ühenduse Lissaboni programmi rakendamise kohta: VKEde arengu rahastamine — Euroopa lisandväärtuse lisamine”, KOM(2006) 349 lõplik, 29.6.2006.

(16)  „Teadus ja tehnoloogia, Euroopa tuleviku võtmed”, KOM(2004) 353 lõplik, 16.6.2004.

(17)  „Observatory of European SMEs”, Eurobaromeetri kiiruuring 196, mai 2007.

(18)  „Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse (Lissaboni strateegia)”, ELT C 256, 27.10.2007, lk 8.

(19)  „Annual Survey of Pan-European Private Equity & Venture Capital Activity”, 2004.

(20)  „The 2007 EU R&D Investment Scoreboard” (Tööstuslikku teadus- ja arendustegevusse investeerimise tulemustabel 2007), lk 20, Teadusuuringute Ühiskeskus ja Euroopa Komisjoni teadusuuringute peadirektoraat.

(21)  H. Hirsch-Kreinsen, „'Low-Technology': A forgotten sector in innovation policy, Faculty for Economics and Social Sciences”, University of Dortmund, 15.03.2006; UAPME, „Towards an Innovation Policy for Crafts, Trades and SMEs”, 27.10.2004.

(22)  „Towards an Innovation Policy for Crafts, Trades and SMEs”, UEAPME, 27.10.2004.

(23)  Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon, A6-0064/2008.

(24)  Komisjon pakub välja meetmed piiriülese investeerimise suurendamiseks riskikapitalifondide kaudu IP/08/15, 07.01.2008

(25)  „VKEde arengu rahastamine — Euroopa lisandväärtuse lisamine”, KOM(2006) 349 lõplik, 29.6.2006.

(26)  Euroopa Komisjoni ettepanekud halduskoormuse vähendamiseks 2008. aastal, MEMO/08/152 10.03.2008.

(27)  ELT C 65, 17.3.2006, ELT C 256, 27.10.2007, lk17.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/23


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele” Ettevõtte ebaõnnestumisest ülesaamine — teise võimaluse poliitika — Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade loomise partnerluse rakendamine

KOM(2007) 584 (lõplik)

(2008/C 224/05)

5. oktoobril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele” Ettevõtte ebaõnnestumisest ülesaamine — teise võimaluse poliitika. Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade loomise partnerluse rakendamine.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 6. mail 2008. Raportöör oli Peter MORGAN.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 70, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komisjon on ettevõtte ebaõnnestumise negatiivsete tagajärgede küsimust käsitlenud juba alates 2001. aastast. Eelkõige on komisjon rõhutanud vajadust parandada pankrotimenetlusi. Tulenevalt oma piiratud pädevusest kõnealuses valdkonnas, on komisjon keskendunud andmete kogumisele ettevõtte ebaõnnestumise õiguslike ja sotsiaalsete tagajärgede kohta, heade tavade leidmise ja levitamise edendamisele ning meetmete väljatöötamisele ebaõnnestumisega seotud siltide kleepimise vähendamiseks.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks, et komisjon on asetanud rõhu vajadusele saada üle ettevõtte ebaõnnestumisest. Hea riiklik ettevõtlusraamistik on väga oluline ELi ettevõtluspotentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ja dünaamiliste ettevõtete loomiseks. Selle võimaldamiseks on vaja kõrgelt hinnata edukat ettevõtlust ühiskonnas ning ebaõnnestunud ettevõtjatele tuleks anda teine võimalus.

1.3

Komisjon väidab õigesti, et ettevõtte loomine, selle õnnestumine või ebaõnnestumine on turumajandusele omased. Samuti toob komisjon õigusega esile, et kuna ettevõtlust ühiskonnas piisavalt ei hinnata ega mõisteta, siis ei saada aru ka sellest, et ettevõtte raskused või ebaõnnestumine on normaalne majanduslik areng ning võimalus uueks alguseks. EL peab muutma oma hoiakut. Mida rohkem silte eelneva pankroti korral kleebitakse, seda suuremas ohus on iga järgmine ettevõte, ning see oht puudutab ettevõtte kõiki sidusrühmi.

1.4

Ameerika Ühendriikide õigusaktidega püütakse tasakaalustada võlgnike, võlausaldajate ja ühiskonna huve tervikuna. Komitee arvates tuleks liikmesriikide õigusaktid koostada eesmärgiga saavutada samasugune tasakaal. Maksejõuetus ja võlgade tasumata jätmine võivad põhjustada väga suuri raskusi võlausaldajatele ning tuua omakorda kaasa nende maksejõuetuse. Ettevõtte võlgadest vabastamine talle teise võimaluse andmiseks võib olla äärmiselt ebaõiglane võlausaldajate suhtes. Maksejõuetust käsitlevates õigusaktides tuleb saavutada õige tasakaal.

1.5

Ühiskonna vaatenurgast üldiselt võib olla parim lahendus kogu ettevõtte või selle osa äritegevuse jätkamine. Kui ettevõte on potentsiaalselt elujõuline, saavad sellest kasu kõik sidusrühmad. Kui pankrotihaldurid saavad ettevõtte päästa, säilivad töötajate töökohad. Kui pankrotistunud ettevõtja alustab uuesti äritegevust, loob ta uusi töökohti. Tööhõive igal nimetatud viisil teenib ühiskonna huve üldiselt.

1.6

Ettevõte võib ebaõnnestuda mitmeti — isegi siis, kui ettevõtjal on parimad kavatsused. Ettevõtte käivitamisel võib elujõulise ettevõtte loomine osutuda võimatuks. Pärast käivitamist võib vigase ärimudeli valik tähendada seda, et ettevõttel ei ole tulevikku. Teisalt võivad ka potentsiaalselt elujõulised ettevõtted ebaõnnestuda ettevõtjate vigade tõttu või neist sõltumatutel põhjustel. Selliseid ettevõtteid saaksid päästa ja peaksidki päästma pankrotihaldurid, säilitades seejuures enamiku töökohtadest.

1.7

On oluline teha vahet ettevõtte ja tema juhtide vahel. Juhid võivad minna pankrotti, samas kui pankrotihaldur päästab ettevõtte ja selle töötajad. Kui ettevõte ebaõnnestub, võivad ettevõtjad pankrotistuda nende poolt pangale antud tagatiste tõttu, isegi kui nende endi tegevuses pettust ei olnud. Komisjon tunneb muret just nimetatud ausate ettevõtjate pärast. Kui nad on loonud hea ettevõtte ning kogenematuse või halva õnne tõttu ebaõnnestunud, siis väärivad nad teist võimalust ning majandus vajab nende oskusi. Samas on ettevõtjatel, kes ebaõnnestuvad asjatundmatuse ja tulevikuvisiooni puudumise tõttu, majandusele ilmselt vähe pakkuda ka siis, kui neil õnnestub leida rahalised toetajad. Teist võimalust ei vääri kaugeltki kõik pankrotistunud ettevõtjad.

1.8

Komisjoni algatus on aidanud käivitada reforme kogu Euroopa Liidus. Paljud liikmesriigid on juba saanud inspiratsiooni Euroopa tasandil kogutud headest tavadest ja tehtud poliitilistest järeldustest. Umbes kolmandik liikmesriike on esitanud oma maksejõuetust käsitlevate õigusaktide reformimise kavad. Siiski peavad umbes pooled ELi liikmesriigid esimesed sammud selles suunas alles astuma. Kuivõrd komisjonil endal on kõnealuses poliitikavaldkonnas piiratud pädevus, julgustab komitee komisjoni kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et innustada liikmesriikide rahandusministreid tegutsema. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ei ole liikmesriikides selles valdkonnas saavutatud edusammud üldiselt rahuldavad.

1.9

Komitee toetab täielikult komisjoni ettepanekuid maksejõuetust käsitlevate õigusaktide kohta, sõltuvalt muidugi lõpuks rakendatavate õigusaktide üksikasjadest. Need ettepanekud hõlmavad pettusega mitte seotud pankrottide ametlikku avalikustamist, võlakohustustest vabastamise lühemat tähtaega ning õiguslike piirangute, takistuste ja keeldude vähendamist ja kiirendatud menetlusi. Keskpikas perspektiivis peaks eesmärk olema, et menetlused ei kesta üle 12 kuu.

1.10

Komitee arvates on ülioluline, et liikmesriigid vaataksid oma maksejõuetust käsitlevad õigusaktid läbi võimalikult kiiresti. Lisaks õigusaktidesse muudatuste sisseviimisele on äärmiselt oluline, et kohtud lahendaksid pankrotid kiiresti. Protsess peab olema hästi korraldatud. Need muudatused moodustavad nn teise võimaluse programmi keskse osa.

1.11

Teine teatises sisalduv sõnum puudutab raskustes olevate ettevõtete aktiivset toetamist. Selline toetus ei ole iseenesest teise võimaluse programmi osa, vaid on suunatud pankroti vältimisele ning ettevõtete ja töökohtade säilitamisele. Punktis 4 tuuakse rida näiteid ettevõtete ebaõnnestumise kohta, mida oleks olnud võimalik vältida. Selles kontekstis on komisjoni eesmärk ennekõike peatada välditavad ebaõnnestumised ennetusmeetmete, ajutise rahalise toetuse ja nõustamisteenuste abil.

1.12

Nimetatud programm ei ole valdava osa VKEde jaoks kuigi praktiline, kuna on olemas vaid mõned mehhanismid raskustes olevate ettevõtete ennetavaks tuvastamiseks liikmesriikide kümnete tuhandete VKEde seas. Sellegipoolest innustatakse liikmesriike ära kasutama selliseid olemasolevaid võimalusi nagu käibemaksuasutuste kasutamine Prantsusmaal ettevõtte rahavoogude võimalike probleemide varaseks ennetamiseks. Komisjon ütleb, et toetusmeetmed peaksid keskenduma pankrottide ennetamisele, ekspertide nõuannetele ja õigeaegsele sekkumisele. Probleem tekib juhul, kui ettevõtte juhid ei saa aru, et nende ettevõte on ohus. Liikmesriikide valitsused peavad koostöös audiitorite organisatsioonide ja VKEde toetusorganisatsioonidega välja töötama oma riigi väikeettevõtluskultuurile sobivad ennetavad meetmed.

1.13

On selge, et kõige olulisem teatises sisalduv soovitus puudutab maksejõuetust käsitlevate õigusaktide reformimist. Tegemist on kõige tähtsama meetmega, ilma milleta ei ole võimalik teise võimaluse programmi käivitada.

1.14

Mitmeid teatises sisalduvaid pehmemaid soovitusi on võimalik rakendada maksejõuetust käsitlevaid õigusakte muutmata. Teisi komisjoni soovitatud pehmemaid meetmeid saab rakendada alles pärast õigusaktide muutmist. Kui maksejõuetust käsitlevaid õigusakte ei muudeta, jääb komisjoni teatise keskne eesmärk saavutamata.

1.15

Komitee leiab, et iga liikmesriik peaks kõnealusele teatisele vastama, lisades oma ettepanekud Lissaboni strateegia riiklikku reformikavva (suunise nr 15 kohaselt).

2.   Sissejuhatus

2.1

Komisjon on ettevõtte ebaõnnestumise negatiivsete tagajärgede küsimust käsitlenud juba alates 2001. aastast. Eelkõige on komisjon rõhutanud vajadust parandada pankrotimenetlusi. Tulenevalt oma piiratud pädevusest kõnealuses valdkonnas, on komisjon keskendunud andmete kogumisele ettevõtte ebaõnnestumise õiguslike ja sotsiaalsete tagajärgede kohta, heade tavade leidmise ja levitamise edendamisele ning meetmete väljatöötamisele ebaõnnestumisega seotud siltide kleepimise vähendamiseks.

2.2

See tegevus on aidanud kaasa reformide käivitamisele kogu ELis. Paljud liikmesriigid on juba saanud inspiratsiooni Euroopa tasandil kogutud headest tavadest ja tehtud poliitilistest järeldustest. Umbes kolmandik liikmesriike on esitanud oma maksejõuetust käsitlevate õigusaktide reformimise kavad. Siiski peavad umbes pooled ELi liikmesriigid esimesed sammud selles suunas alles astuma. Kuigi komisjonil on selles poliitikavaldkonnas piiratud pädevus, julgustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et innustada liikmesriikide rahandusministreid tegutsema. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ei ole liikmesriikides kõnealuses valdkonnas saavutatud edusammud üldiselt rahuldavad.

TABEL A: PRAEGUNE OLUKORD LIIKMESRIIKIDES

Y

Meede eksisteerib

(Y)

Meede on kavas/osaliselt kättesaadav

N

Meede ei eksisteeri

 

Teave/haridus

Üldine strateegia

Kohtuotsuse avalikustamine, kui ei tuvastatud pettust

Vähendatud piirangud jne

Ausate pankrottide parem õiguslik käsitlemine

Vastutusest vabastamise periood lühike ja/või võlakergendus

Lihtsustatud menetlus

Toetusmeetmed

Ühenduste toetamine

Diskussioon finantssektoris

Y+(Y) kokku

Belgia

N

N

(Y)

(Y)

Y

(Y)

N

N

N

N

4

Bulgaaria

N

N

N

N

N

N

N

N

N

N

0

Tšehhi Vabariik

N

N

N

N

N

N

(Y)

N

N

N

1

Taani

N

N

N

Y

(Y)

Y

(Y)

N

N

N

4

Saksamaa

(Y)

N

N

Y

Y

(Y)

N

N

N

N

4

Eesti

N

N

N

N

N

(Y)

(Y)

N

N

N

2

Iirimaa

N

N

N

N

N

Y

Y

N

N

N

2

Kreeka

N

N

N

Y

(Y)

(Y)

Y

N

N

N

4

Hispaania

N

N

N

N

Y

Y

Y

N

N

N

3

Prantsusmaa

N

N

N

N

(Y)

N

Y

N

(Y)

N

3

Itaalia

N

N

N

Y

Y

(Y)

(Y)

N

N

N

4

Küpros

N

N

(Y)

(Y)

N

(Y)

(Y)

N

N

N

4

Läti

N

N

N

N

N

N

(Y)

N

N

N

1

Leedu

N

N

N

Y

(Y)

Y

(Y)

N

N

N

4

Luksemburg

N

N

N

N

N

N

N

Y

N

N

1

Ungari

N

N

N

N

N

N

N

N

N

N

0

Malta

N

N

N

(Y)

(Y)

N

N

N

N

N

2

Madalmaad

(Y)

N

N

N

(Y)

(Y)

N

N

N

(Y)

4

Austria

N

(Y)

N

(Y)

(Y)

(Y)

Y

(Y)

(Y)

N

7

Poola

N

N

N

N

(Y)

(Y)

Y

N

N

N

3

Portugal

N

N

N

N

N

N

N

N

N

N

0

Rumeenia

N

N

N

(Y)

(Y)

N

Y

N

N

N

3

Sloveenia

N

N

N

N

N

(Y)

N

N

N

N

1

Slovakkia

N

N

N

N

N

N

N

N

N

N

0

Soome

N

N

N

Y

N

(Y)

Y

Y

N

N

4

Rootsi

N

N

N

N

Y

(Y)

Y

N

N.

N

3

Ühendkuningriik

N

N

Y

Y

Y

Y

Y

N

N

N

5

Y+(Y) kokku

2

1

3

12

15

17

17

3

2

1

 

Ameerika Ühendriigid

N

N

N

Y

(Y)

Y

Y

N

N

N

4

2.3

Tabel A on võetud teatisest. Tulbad 4–6 on seotud maksejõuetust käsitlevate õigusaktide muutmisega. On ilmne, et liikmesriigid on oma õigusaktide muutmisel olnud väga aktiivsed. Samas näitab tabel, et muudetud õigusaktid on jõustatud väga vähestes liikmesriikides. Kui tulpades toodud kogusummad puudutaksid kehtivaid õigusakte, siis ei oleks need mitte 12 — 15 — 17 — 17, vaid hoopis 6 — 6 — 5 — 10. 27 liikmesriigi kohta on see kesine tulemus. Aeglane tegutsemine või tegevusetus kahjustab kahtlemata ettevõtlust liikmesriikides, kuna vajalike muudatuste tegemiseni on ebaõnnestumise võimalikkus ettevõtluse oluline takistus.

2.4

Tabelist ilmneb veel, et õigusakte käsitlevaid tulpasid ümbritsevad kuus tulpa on enam-vähem tühjad. See on veidi üllatav, sest kuigi maksejõuetust käsitlevad õigusaktid on enamikus liikmesriikides muutmata, saaks sellele vaatamata võtta muid pehmemaid meetmeid.

2.5

Võrdluse huvides on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palunud komisjonil esitada ELi liikmesriikide kohta tabelis toodud andmete võrdlusandmed ka Ameerika Ühendriikide kohta. Tabelis USA kohta esitatud tulba seletus on järgmine.

Vähendatud piirangud –Y. Ameerika Ühendriikides ei rakendata ühtegi ELis üldisemalt levinud piirangut (nt pankrotistunud isiku takistamine ettevõtte direktoriks saamisel, pankrotistunud isiku takistamine usaldusisikuks saamisel, teatud laenupiirangu seadmine pankrotistunud isikule). USA pankrotikoodeksi lõikes 525 sätestatakse, et üksikisikuid ei tohi diskrimineerida üksnes sel põhjusel, et nende üle peetakse või on peetud pankrotimenetlust.

Parem õiguslik käsitlemine –Y. Sarnaselt ELi liikmesriikidega ei vabastata USAs vastutusest üleastumise, pettuse vms korral. Muud täiendavat paremat käsitlemist ei eksisteeri.

Vastutusest vabastamise lühike periood –Y. Pankrotistunud isikute pankrotistunu staatusest vabastamise kindlaksmääratud periood puudub.

Lihtsustatud menetlus –Y. Üksikisikute poolt kasutatav kõige levinum pankrotimenetluse vorm on 7. peatükis kehtestatud likvideerimis- või pankrotimenetlus. Üldjuhul kestab menetlus 3–4 kuud. Kaitsena mitme hagi esitamise eest ei saa 7. peatükki kasutada üksikisik, kes on seda eelneval kuuel aastal juba kasutanud.

2.6

USA koodeks esindab enamiku kui mitte kõigi liikmesriikidega võrreldes täiesti erinevat hoiakut. Enamiku liikmesriikide praegune juriidiline seisukoht näitab, kui vähe kõnealust küsimust mõistetakse. Maksejõuetust käsitlevate õigusaktide muutmiseks kulutatav aeg näitab, et — maakeeles öelduna — EL ei saa sellest lihtsalt aru. Hoiaku muutmine kiirendab uute õigusaktide vastuvõtmist. Samuti ei viida ilma sellise muutuseta ellu ka pehmemaid meetmeid.

2.7

19. sajandil oli ebaõnnestumisega seotud häbimärgistamine nii karm, et viis läbikukkunud ettevõtjaid enesetapuni. Kuigi 21. sajandil esineb enesetappe vähem, on sotsiaalne sildi kleepimine säilinud. ELi kodanikud peavad nägema, et ettevõtjad teevad midagi väga kasulikku, ka siis kui nad ebaõnnestuvad. Mõni ebaõnnestumine on vältimatu. Veidi vähem kui kolm neljandikku (73,0 %) 1998. aastal Hispaania, Soome, Itaalia, Luksemburgi, Rootsi ja Ühendkuningriigi ettevõttemajandustes loodud 931 435 ettevõttest pidas vastu kaks aastat. Viis aastat (2003. aastani) pidasid vastu veidi vähem kui pooled (49,1 %) nimetatud ettevõtetest.

2.8

Komisjon väidab õigesti, et ettevõtte loomine, selle õnnestumine või ebaõnnestumine on turumajandusele omased. Samuti toob komisjon õigusega esile, et kuna ettevõtlust ühiskonnas piisavalt ei hinnata ega mõisteta, siis ei saada aru ka sellest, et ettevõtte raskused või ebaõnnestumine on normaalne majanduslik areng ning võimalus uueks alguseks. EL peab muutma oma hoiakut. Mida rohkem silte eelneva pankroti korral kleebitakse, seda suuremas ohus on iga järgmine ettevõte, ning see oht puudutab ettevõtte kõiki sidusrühmi.

2.9

Ameerika Ühendriikide õigusaktidega püütakse tasakaalustada võlgnike, võlausaldajate ja ühiskonna huve tervikuna. Komitee arvates tuleks liikmesriikide õigusaktid koostada eesmärgiga saavutada samasugune tasakaal. Nagu on kirjeldatud punktis 4, võivad maksejõuetus ja võlgade tasumata jätmine põhjustada väga suuri raskusi võlausaldajatele ning tuua omakorda kaasa nende maksejõuetuse. Ettevõtte võlgadest vabastamine talle uue võimaluse andmiseks võib olla äärmiselt ebaõiglane võlausaldajate suhtes. Maksejõuetust käsitlevates õigusaktides tuleb saavutada õige tasakaal.

2.10

Ühiskonna vaatenurgast üldiselt võib olla parim lahendus kogu ettevõtte või selle osa äritegevuse jätkamine. Kui ettevõte on potentsiaalselt elujõuline, saavad sellest kasu kõik sidusrühmad.

2.11

Töötajate huve teenitakse mitmel viisil. Maksejõuetuse puhuks on liikmesriigid rakendanud maksejõuetust käsitleva direktiivi, millega sätestatakse tööjõule töötasu maksmine. Kui pankrotihaldurid saavad ettevõtte päästa, säilivad töötajate töökohad. Kui pankrotistunud ettevõtja alustab uuesti äritegevust, loob ta uusi töökohti. Tööhõive igal nimetatud viisil teenib ühiskonna huve üldiselt.

3.   Komisjoni teatise põhisisu

3.1   Maine, haridus ja meedia

3.1.1

Esimene samm ettevõtte ebaõnnestumise negatiivsete mõjudega võitlemiseks on avalik arutelu. ELi üldsus näeb pankrotti sõltumata selle põhjusest sageli kriminaalse tegevusena. Meedia võib oluliselt mõjutada selle väärarvamuse muutmist. Kasulikud õppetunnid:

a)

uuest alustamisest tulenevat kasu tuleb propageerida teavituskampaaniate ja haridusprogrammidega, näidates, et mitmekordne üritamine on osa normaalsest õppimisprotsessist, uurimisest ja leidmisest;

b)

meedial võib olla oluline roll selles, et pankrotti ja pettust ei peetaks teineteisega lahutamatult seotuks, ning teabe levitamisel uuesti alustatud ettevõtlusest tuleneva kasu kohta, parandades sellega uuesti alustavate ettevõtjate mainet avalikkuse hulgas ning väärtustades nende kogemust;

c)

teema edasine käsitlemine kõigi asjaosalistega aitaks vähendada ettevõtte ebaõnnestumisega seotud siltide kleepimist.

3.2   Maksejõuetust käsitlevate õigusaktide roll

3.2.1

Pärast pankrotti uuesti alustamine võib olla juriidiliselt keeruline. Paljude riikide pankrotiõigusaktides käsitletakse kõiki ühtmoodi, hoolimata sellest, kas pankrot oli seotud pettusega või tegutseti vastutustundetult või omanikul või tegevjuhil ei olnud pankrotis otsest süüd, s.t pankrot oli aus ja soovimatu.

3.2.2

Pankrotistunute suhtes kohaldatakse mitmeid piiranguid, takistusi ja keelde ainuüksi seetõttu, et pankrotimenetlus on käimas. Sellises automaatses lähenemises ei võeta arvesse igapäevase ärielu riske ning sellega luuakse arvamus, et pankrotistunu on keegi, keda ühiskond ei saa usaldada. ELi maksejõuetust käsitlevate õigusaktide lähenemisviisis on vaja radikaalset muutust. Põhipunktid on järgmised.

a)

Väga oluline on luua õige raamistik, mis aitaks kaitsta kõikide asjaosaliste huve, kuid samas tunnistaks ettevõtjate võimalust ebaõnnestuda ja uuesti alustada. Pankrotiõigusaktides tuleks teha selget vahet tavaliste ja pettusega seotud pankrottide õiguslikul käsitlemisel;

b)

ettevõtjatel, kes pankrotis ise süüdi ei ole, peaks olema võimalus ametlikuks kohtulahendiks, mis kinnitaks, et tegu ei olnud pettusega ja pankrot on vabandatav. Kohtuotsus peaks olema avalikkusele kättesaadav;

c)

pankrotiõigusaktides tuleks teatavatel tingimustel ette näha järelejäänud võlgadest vabastamine;

d)

tuleks vähendada õiguslikke piiranguid, takistusi ja keelde;

e)

õiguslikud menetlused tuleks muuta lihtsamaks ja kiiremaks, et võimalikult palju suurendada pankrotivarade väärtust enne nende ümberjagamist. Menetlus ei tohiks üldjuhul kesta üle ühe aasta.

3.3   Raskustes olevate ettevõtete aktiivne toetamine

3.3.1

Ettevõtte ebaõnnestumisest tulenev negatiivne märk on üks põhjus, miks paljud finantsraskustes VKEd oma probleeme varjavad, kuni on juba liiga hilja. Õigeaegne tegutsemine on pankroti vältimiseks väga oluline ning ettevõtte päästmine on sageli parem lahendus kui likvideerimine. Kasulikud õppetunnid:

a)

maksejõuetusjuhtumite esinemist ei saa küll täielikult vältida, kuid varane toetus elujõulistele ettevõtetele aitab hoida maksejõuetusjuhtumite arvu minimaalsena. Toetusmeetmed peaksid keskenduma pankrottide ennetamisele, ekspertide nõuannetele ja õigeaegsele sekkumisele;

b)

tähelepanu tuleb pöörata toetuse kättesaadavusele, sest raskustes ettevõtted ei saa endale lubada kalleid nõustajaid;

c)

täielikult tuleks ära kasutada ELi ja Euroopa äriorganisatsioonide pakutavat abi;

d)

maksejõuetust käsitlevad õigusaktid peaksid andma võimaluse ettevõtte ümberkorraldamiseks ja päästmiseks, mitte keskenduma üksnes likvideerimisele.

3.4   Uuesti alustajate aktiivne toetamine

3.4.1

Liiga vähe on avalikku toetust, mis aitaks toime tulla peamiste takistustega, millega teist ettevõtet loovad ettevõtjad silmitsi seisavad. Need takistused on ressursid, oskused ning psühholoogiline tugi. Üldiselt jääb uuesti alustamine uue ettevõtte rajamiseks vajalike vahendite, eelkõige rahaliste vahendite puudumise taha. Kasulikud õppetunnid:

a)

asjaomased ametiasutused peaksid eraldama piisavaid rahalisi vahendeid uuesti alustajatele, kõrvaldades avalikest rahastamisskeemidest toetuse saamise piirangud;

b)

pangad ja finantsasutused peaksid muutma oma üliettevaatlikku suhtumist uuesti alustajatesse, mis sageli põhineb negatiivsel krediidireitingul. Komisjon kavatseb selle teema päevakorda võtta pankurite ja VKEde ümarlauas;

c)

ELi liikmesriigid peaksid tagama, et pettusega mitteseotud pankrotistunud ettevõtjate nimed ei satuks nimekirjadesse, millesse kuuluvatel isikutel on piiratud võimalus saada pangast laenu;

d)

riigihangetega tegelevad ametnikud peaksid olema kursis, et riigihankeid käsitlevad direktiivid ei luba pettusega mitte seotud pankrotistunud ettevõtjate ebavõrdset kohtlemist;

e)

uuesti alustajatele oleks vaja pakkuda asjakohast psühholoogilist ja tehnilist tuge ning spetsiaalset koolitust ja juhendamist;

f)

asjaomased ametiasutused peaksid tugevdama potentsiaalsete uuesti alustajate ning klientide, äripartnerite ja investorite vahelisi sidemeid, võttes sellega arvesse uuesti alustajate vajadusi.

3.5

Teatise kokkuvõttes öeldakse, et hea riiklik ettevõtlusraamistik on väga oluline ELi ettevõtluspotentsiaali ärakasutamiseks ja dünaamiliste ettevõtete loomiseks. Selle võimaldamiseks on vaja ühiskonnas kõrgelt väärtustada edukat ettevõtlust ning ebaõnnestunud ettevõtjatele tuleks anda teine võimalus.

4.   Üldised märkused

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks, et komisjon on asetanud rõhu vajadusele saada üle ettevõtte ebaõnnestumisest. Komisjon väidab õigesti, et ettevõtte loomine, selle õnnestumine või ebaõnnestumine on turumajandusele omased. Samuti toob komisjon õigusega esile, et kuna ettevõtlust ühiskonnas piisavalt ei hinnata ega mõisteta, siis ei saada aru ka sellest, et ettevõtte raskused või ebaõnnestumine on normaalne majanduslik areng ning võimalus uueks alguseks.

4.2

Sellele vaatamata on komitee arvamusel, et kui suur osa teatises toodud soovitustest on vältimatud, siis mõned neist ei tundu kuigi usaldusväärsed. Komitee reservatsioonid on toodud arvamuse punktide 4 ja 5 mitmes alapunktis.

4.3

Ettevõtluse otstarve ja eesmärk on luua kasumlikke ja kasvavaid ettevõtteid. Ettevõtjad tegelevad uuendustegevusega, et rahuldada klientide vajadusi, mis on kas täiesti rahuldamata või mis ei ole kuigi tõhusalt rahuldatud.

4.4

Ettevõtja võib näha kauplemisvõimalust. Näiteks Londoni ettevõtja nägi võimalust kauba importimiseks/eksportimiseks Ühendkuningriigi ja India vahel, mis rahuldaks vajadusi mõlemas riigis. Ta täitis turul tühimiku. Teised ettevõtjad täidavad turul olevaid tühimikke näiteks restoranide või juuksurisalongide avamisega piirkondades, kus selliseid ettevõtteid on vähe.

4.5

Vajaduste tõhusama rahuldamise parim näide on Amazon. Raamatupoed jäävad nende jaoks, kellel on aega ja tahtmist otsida. Amazon rahuldab teistsuguste raamatuostjate vajadusi.

4.6

Mõnikord alustatakse ettevõtlusega selleks, et kasutada teaduse ja tehnoloogia arengu tulemusi. Taolised ettevõtted tekivad sageli ülikoolidest, uurimisinstituutidest ja teaduspõhistest äriühingutest eraldumise teel. Neli Londoni Ülikooli professorit on asutanud ettevõtte eesmärgiga pakkuda kujutiste analüüsimise teenuseid, kasutades patenteeritud tarkvara, et täiustada väljatöötamisel olevate ravimite mõju mõõtmise meetodeid. Selle ettevõtte keskmes on tarkvara kui intellektuaalomand. Üks neist professoritest on meditsiinidoktor ja varsti selgub, kas ta on ka ettevõtja.

4.7

Et edukas olla, vajab ettevõtja eelkõige kolme asja. Esiteks peavad tal olema vajalikud teadmised ja kogemused, et õigesti hinnata oma võimalusi turul, ning oskusteave äriidee realiseerimiseks — olgu tegemist uue restorani, Interneti-põhise reisiteenuse või läbimurdega teadussaavutuste rakendamisel. Iga ettevõtte esimene samm on äriidee realistlikkuse tõendamine. See tähendab toote või teenuse arendamist punktini, kus leidub kliente, kes on nõus maksma hinda, mis on vajalik ettevõtte kasumlikkuse ja arengu tagamiseks. Paljud potentsiaalsed ettevõtted kukuvad läbi just selles punktis. Mõned oskavad õppida oma vigadest ja alustada uuesti, teised ei õpi kunagi.

4.8

Teiseks on vaja raha. Mõned alustavad ettevõtted on riskialdistele investoritele algusest peale piisavalt atraktiivsed. Enamik selliseid investoreid ei lähe ettevõtmisega siiski kaasa enne, kui ettevõtja on tõendanud oma äriidee realistlikkust. Nüüd on olemas Euroopa Investeerimispanga pakutud riskikapitalisüsteem, kuid selle suutlikkus on piiratud. Rahastamine toimub tavaliselt osade kaupa. Kui esimese etapi rahastamine annab häid tulemusi, on rahaliste vahendite leidmine järgmistes etappides palju kergem.

4.9

Sageli saadakse käivitusetapis vajaminev raha sugulastelt ja sõpradelt. Laenu saaks võtta ka pangast, ent pangad nõuavad tagatist. Kui ettevõttel ei ole varasid, käsitlevad pangad tagatisena ettevõtjate endi vara. Ettevõtja ning tema sugulaste ja sõprade jaoks on probleem isiklike tagatiste andmine. Nende tagatiste kehtivus kestab tavaliselt käivitusetapist kauem, kuna eraettevõtted peavad üldiselt panga toetusele tuginema ajani, mil nad börsil noteeritakse. Kui pank otsustab tagatise realiseerida, võib ettevõtja oma kodu kaotada. Sellistes tingimustes võivad maksu- ja sotsiaalkindlustuskohustused olukorda veelgi halvendada.

4.10

Arvamuses „Maksusoodustuste tõhusam kasutamine teadus- ja arendustegevuse soodustamiseks” (1) innustab komitee liikmesriike võimaldama maksusoodustusi eraisikutele, kes investeerivad alustavatesse ettevõtetesse. On selge, et sellised maksusoodustused lihtsustaksid ettevõtjate jaoks kapitali paigutamist uutesse ettevõtetesse.

4.11

Pärast käivitusetappi sõltub ettevõtja kolmandast edu saavutamiseks vältimatult vajalikust komponendist — elujõulise ärimudeli olemasolust. Ärimudel on ettevõtte arengu alus. Mudel sõltub mitmetest ettevõtte tegevust peegeldavatest näitajatest. Kui müügitulust lahutada tootmiskulud, saame brutokasumi. Lahutades brutokasumist kulud, saame maksustamiseelse kasumi, mille arvelt pangalaene tasuda. Kui ärimudel ei toimi või kui juhtkonnal ei ole oskusi ega kogemusi müügitegevuse korraldamiseks nii, et ärimudel toimima hakkaks, siis lähevad pangale isikliku tagatise andnud ettevõtjad tõenäoliselt pankrotti. Sellisest pankrotist on ilmselgelt võimalik õppida. Kui ettevõtja on saanud õppetunni ärimudeli olulisuse kohta, võib tal olla võimalus uuesti alustada.

4.12

Varem edukaks osutunud ärimudel võib alati ohtu sattuda personali, klientide, turgude, tehnoloogiate ja konkurentide muutumise tõttu. Pärast ettevõtte edukat loomist panevad muutused ettevõtjaid pidevalt proovile, eriti tehnoloogiaga seotud ettevõtete puhul. Ettevõtjad, kes ei suuda muutustega kohaneda, võivad ebaõnnestumise kogemusest õppida. Teistel aga, eriti teise või kolmanda põlvkonna omanikel ei pruugi see õnnestuda.

4.13

Ärimudeli toimimises on ülitähtis roll ettevõtjal ja tema meeskonnal. Iseäranis hädavajalikud on finantsjuhtimisalased oskused. Hea ettevõte võib osutuda liiga edukaks ning tegeleda ülekauplemisega, kuni jõuab punkti, kus ta ei suuda enam oma arveid tasuda. Sellisele ettevõttele võivad võlausaldajad määrata halduri. Taolistel ettevõtetel võib olla täiesti võimalik uuesti alustada.

4.14

Finantsprobleemid võivad tekkida ka siis, kui mõni suurem klient rikub lepingut ja jätab oma arved tasumata, tekitades olukorra, kus ka ettevõtjal ei ole võimalik oma arveid tasuda ja pank on sunnitud talle antud tagatise realiseerima. Komisjoni statistika kohaselt on iga neljas maksejõuetuse juhtum põhjustatud maksete hilinemisest. Ka sellisel juhul võib uuesti alustamine olla võimalik. Väikeste ja noorte ettevõtete haavatavust tunnistavad nii liikmesriikide valitsused kui ka komisjon. Küsimust käsitletakse hilinenud maksmist käsitlevas direktiivis ning uuesti käsitletakse seda peatselt valmivas väikeettevõtete õigusaktis.

4.15

Sellised ettevõtted ei ebaõnnestu oma süü tõttu, vaid põhjustel, mida ei oleks saanud ennetada, nagu 11. septembri terroriakti tagajärjed või äärmuslike ilmastikutingimuste mõju. Kuid siiski oleks kindlustus saanud ettenägelikult lööki leevendada. Seepärast innustatakse väikeettevõtteid toetavaid organisatsioone tutvustama ettevõtjatele usaldatavusnõuetest saadavat kasu.

4.16

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ettevõte võib ebaõnnestuda mitmeti — isegi siis, kui ettevõtjal on parimad kavatsused. Ettevõtte käivitamisel võib elujõulise ettevõtte loomine osutuda võimatuks. Pärast käivitamist võib vigase ärimudeli valik tähendada seda, et ettevõttel ei ole tulevikku. Teisalt võivad ka potentsiaalselt elujõulised ettevõtted ebaõnnestuda ettevõtjate vigade tõttu või neist sõltumatutel põhjustel. Selliseid ettevõtteid saaksid päästa ja peaksidki päästma pankrotihaldurid, säilitades seejuures enamiku töökohtadest.

4.17

On oluline teha vahet ettevõtte ja tema juhtide vahel. Juhid võivad minna pankrotti, samas kui pankrotihaldur päästab ettevõtte ja selle töötajad. Kui ettevõte ebaõnnestub, võivad ettevõtjad pankrotistuda nende poolt pangale antud tagatiste tõttu, isegi kui nende endi tegevuses pettust ei olnud. Komisjon tunneb muret just nimetatud ausate ettevõtjate pärast. Samas on ettevõtjatel, kes ebaõnnestuvad asjatundmatuse ja tulevikunägemuse puudumise tõttu, majandusele ilmselt vähe pakkuda ka siis, kui neil õnnestub leida rahalised toetajad. Teist võimalust ei vääri kaugeltki kõik pankrotistunud ettevõtjad.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Maine, haridus ja meedia

5.1.1

Kõige võimsam sõnum, mille liikmesriikide valitsused saavad avalikkusele edastada, tuleneb ilmselgelt maksejõuetust käsitlevate õigusaktide muudatustest. Kui õigusaktidega julgustatakse selgelt andma ettevõtjatele teine võimalus, siis peegeldub see ka meedia suhtumises.

5.1.2

Samuti võivad valitsused teha koostööd organisatsioonide ja asutustega, mis töötavad koos ettevõtjatega. Sellised asutused on eelkõige audiitorfirmad, ent oma roll võib olla ka VKEsid ja füüsilistest isikutest ettevõtjaid esindavatel organisatsioonidel.

5.1.3

Teatises mainitakse edukate uuesti alustajate auhinna ideed. Kui ülalnimetatud organisatsioonid võtaksid sellise kava kasutusele, võib ka meedia suhtumine muutuda soodsamaks.

5.2   Maksejõuetust käsitlevate õigusaktide roll

5.2.1

Komitee toetab täielikult komisjoni ettepanekuid maksejõuetust käsitlevate õigusaktide kohta, sõltuvalt muidugi lõpuks rakendatavate õigusaktide üksikasjadest. Neid ettepanekuid käsitletakse üksikasjalikult eespool punktis 3.2 ning need hõlmavad pettusega mitteseotud pankrottide ametlikku avalikustamist, võlakohustustest vabastamise lühemat tähtaega, ning õiguslike piirangute, takistuste ja keeldude vähendamist ja kiirendatud menetlusi. Keskpikas perspektiivis peaks eesmärk olema, et menetlused ei kesta üle 12 kuu.

5.2.2

Komitee arvates on ülioluline, et liikmesriigid vaataksid maksejõuetust käsitlevad õigusaktid läbi võimalikult kiiresti. Lisaks õigusaktidesse muudatuste sisseviimisele on äärmiselt oluline, et kohtud lahendaksid pankrotid kiiresti. Menetlus peab olema hästi korraldatud. Need muudatused moodustavad nn teise võimaluse programmi keskse osa.

5.3   Raskustes olevate ettevõtete aktiivne toetamine

5.3.1

See on teine teatises sisalduv sõnum. Selline toetus ei ole iseenesest uuesti alustajate programmi osa, vaid on suunatud pankroti vältimisele ning ettevõtete ja töökohtade säilitamisele. Selles kontekstis on komisjoni eesmärk ennekõike peatada välditavad ebaõnnestumised ennetusmeetmete, ajutise rahalise toetuse ja nõustamisteenuste abil.

5.3.2

Ainus probleem seisneb selles, et nimetatud programm ei ole valdava osa VKEde jaoks kuigi praktiline, kuna on olemas vaid mõned mehhanismid raskustes olevate ettevõtete ennetavaks tuvastamiseks liikmesriikide kümnete tuhandete VKEde seas. Sellegipoolest innustatakse liikmesriike ära kasutama selliseid olemasolevaid võimalusi nagu käibemaksuasutuste kasutamine Prantsusmaal ettevõtte rahavoogude võimalike probleemide varaseks ennetamiseks. Komisjon ütleb, et toetusmeetmed peaksid keskenduma pankrottide ennetamisele, ekspertide nõuannetele ja õigeaegsele sekkumisele. Probleem tekib juhul, kui ettevõtte juhid ei saa aru, et nende ettevõte on ohus. Liikmesriikide valitsused peavad koostöös audiitorite organisatsioonide ja VKEde toetusorganisatsioonidega töötama välja oma riigi väikeettevõtluskultuurile sobivad ennetavad meetmed.

5.3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei alahinda sellise toetuse pakkumisega seotud raskusi. Valitsuse sekkumine eesmärgiga muuta turujõudude toimimist võib avaldada vastupidist mõju ja koguni kahjustada turu toimimist.

5.3.4

Aktsiaseltsidel lasub kohustus esitada aruanded õigeaegselt, kusjuures audiitorid ja juhtkond peavad neis kinnitama, et aktsiaselts on jätkuvalt toimiv, st et ta suudab täita oma võlakohustusi. Nende kohustuste, eriti aruannete varase esitamise kohustuse laiendamine kõikidele äriühingutele parandaks ennetusmeetmete süsteemi.

5.3.5

Komitee kiidab heaks kõrgendatud tähelepanu raskustes olevatele ettevõtetele, kuna see võimaldab säilitada töökohti ja tagada töösuhete jätkuvuse.

5.4   Pärast ebaõnnestumist uuesti alustajate aktiivne toetamine

5.4.1

Kui 12–17 liikmesriiki on oma maksejõuetust käsitlevaid õigusakte juba muutnud või muutmas, siis komisjoni sellealaste soovituste osas ei ole liikmesriikides märgata praktiliselt mingit tegevust.

5.4.2

Madala aktiivsuse põhjus on asjaolu, et mitmeid ettepanekuid peetakse turujõudude toimimisega vastuolus olevaks. Eriti kehtib see ettepaneku kohta, et pangad peaksid olema vähem konservatiivsed ja et asjaomased asutused peaksid looma tugivõrgustikke uuesti alustavate ettevõtjate jaoks.

5.4.3

Ettepanekuid, mille rakendamine kuulub liikmesriikide valitsuste pädevusse, st ettepanekud riigipoolse rahastamise skeemide, pettusega mitteseotud pankrottide puhul laenu saamise võimaluse andmise ja riigihangete kohta, peaks olema võimalik rakendada ilma suuremate probleemideta isegi enne, kui maksejõuetust käsitlevaid õigusakte on muudetud.

5.4.4

Ettevõtjatele koolitust pakkuvatel organisatsioonidel peaks olema võimalik — vastava nõudluse tekkimisel — pakkuda koolitust ka uuesti alustajatele.

5.5   Teised komisjoni ettepanekud

5.5.1

Komiteel on heameel toetada komisjoni uut veebilehte teise võimaluse poliitika kohta aadressil http://ec.europa.eu/sme2chance. Sellest on abi eelkõige organisatsioonidele, kes on kaasatud liikmesriikide teise võimaluse poliitika algatuste toetamisse.

5.5.2

2009. aasta VKEde kevadüritusel tutvustab komisjon uue alguse ja muid teise võimaluse poliitika küsimusi. Komitee loodab, et kõnealuse algatusega antakse täiendav tõuge teise võimaluse programmi nn pehmetele elementidele.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  ELT C 10, 15.1.2008.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/32


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Rahvusvahelised riigihanked”

(2008/C 224/06)

25. oktoobril 2007 kutsus Prantsuse Vabariigi Euroopa asjade riigisekretär Jean-Pierre Jouyet nõukogu tulevase eesistujariigi Prantsusmaa nimel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed üles koostama ettevalmistava arvamuse teemal:

„Rahvusvahelised riigihanked”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 6. mail 2008. Raportöör oli Henri MALOSSE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 70, erapooletuks jäi 2 liiget.

1.   Soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee innustab Euroopa Komisjoni järgima kindlalt oma eesmärke, saavutamaks riigihangete suuremat avatust ning väärtustamaks läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ning sotsiaalse ja majandusliku vastutuse põhimõtteid.

1.2

Riigihankeid käsitleva kokkuleppe alaste uute läbirääkimiste raames soovitas komitee Euroopa Komisjonil kindlalt takistada teatud lepinguga ühinenud riikidel rakendada protektsionistlikke tavasid.

1.3

Arengule suunatud riigiabi küsimuses toetab komitee järk-järgulist ja vastastikust loobumist toetuste süsteemist ning on seisukohal, et antud juhul peavad põhikriteeriumideks olema tõhusus ja läbipaistvus.

1.4

Euroopa Liidu tasandil toetab komitee suuremat läbipaistvust ja ajakohasemaid sätteid riigihankelepingute sõlmimise ja hanketeadete avaldamise küsimuses. Selles suhtes on komitee vastu ELi direktiivides igasugusele piirmäära tõstmisele, sest piirmäärad on läbipaistvuse jaoks olulised kaitseabinõud. Komitee toetab Euroopa Komisjoni teatist, mille eesmärk on suurendada nende riigihangete läbipaistvust, mille maksumus jääb allapoole direktiividega kehtestatud piirmäärasid.

1.5

Komitee ei poolda kvootide süsteemi kohaldamist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele vastavalt USA väikeettevõtluse seaduses (Small Business Act) kasutatud mudelile, kuid tunnistab samas vajadust Euroopa rakendusplaani järele väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (eelkõige väga väikeste ettevõtete) jaoks, kus on ära toodud ajakava ja iga-aastane eelarve, mis on suunatud ettevõtete uuendamise ja loomise toetamisele, eelkõige energiatõhususe ja keskkonnakaitse võtmevaldkondades. Komitee ei poolda kvootide süsteemi kohaldamist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele vastavalt USA väikeettevõtluse seaduses (Small Business Act) kasutatud mudelile, kuid tunnistab samas vajadust Euroopa rakendusplaani järele väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (eelkõige väga väikeste ettevõtete) jaoks, kus on ära toodud ajakava ja iga-aastane eelarve ning mis on suunatud ettevõtete uuendamise ja loomise toetamisele, eelkõige energiatõhususe ja keskkonnakaitse võtmevaldkondades

1.6

Rakendusplaan võiks olla palju tõhusam ja kergemini rakendatav, kui seda saadavad teabesüsteemid, mis toetuvad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele omasele vahendaja rollile, tõeliselt võrdsetele ja läbipaistvatele konsultatsioonimehhanismidele ning lihtsatele Euroopa õiguslikele vahenditele.

1.7

Nendes konkreetsetes projektides ja süsteemides tuleks võimaluse korral alati rakendada põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele”, kehtestades näiteks nõude, et haldusformaalsusi tuleb täita ainult ühel korral. See võimaldaks kohandada haldusmenetlusi ja tehnilisi menetlusi väikeste ettevõtete suurust, eripära ja neil lasuva koormuse vähendamise eesmärki silmas pidades.

2.   Tutvustus

2.1

Euroopa Liidu tulevase eesistujariigi Prantsusmaa Euroopa asjade riigisekretär saatis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ametliku kirjaga taotluse koostada ettevalmistav arvamus teemal „Rahvusvahelised riigihanked”.

2.1.1

Selles taotluses viidatakse käimasolevatele läbirääkimistele, mis toimuvad Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankeid käsitleva kokkuleppe läbivaatamise raames, millesse on kaasatud 12 riiki (1) ja Euroopa Liit (lisaks on 18 riigil vaatleja staatus).

2.1.2

Prantsusmaa valitsus tundis 2007. aasta sügisel muret Euroopa Liidu liiga lahke pakkumise üle, arvestades asjaolu, et teatud riikides (USA, Korea, Jaapan) kehtivad piiravad klauslid juurdepääsu kohta nende riigihangetele, klauslid tagavad juurdepääsu teatavatele riigihangetele üksnes asjaomase riigi väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

2.2

Vastavalt Prantsusmaa seisukohale, millega nõustub mitu liikmesriiki, taotletakse kas paremat juurdepääsu nende riikide riigihangetele läbivaadatud riigihankeid käsitleva kokkuleppe raames või sarnaste piirangute rakendamist väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kaitseks Euroopa Liidus.

2.3

Riigihankeid käsitlevas kokkuleppes kindlaks määratud riigihangete maksumuse piirmäärad sarnanevad praegu ELi siseste direktiividega (2) kehtestatud piirmääradega, mida rakendatakse ettenähtud kohustuste puhul, võimaldades nii de facto 12 ülejäänud riigihankeid käsitlevas kokkuleppes osaleva riigi ettevõtetel osaleda igas Euroopa Liidu riigihankes, mille piirmäär ületab kõnealused piirmäärad.

2.4

Komitee on juba väljendanud oma seisukohta riigihangete avamise küsimuse kohta Euroopa Liidus, tundes kahetsust ettevõtete liiga vähese piiriülese osaluse üle ELi riigihangetel (3).

3.   Rahvusvaheline tasand

3.1

Rahvusvahelisel tasandil võib öelda, et ELi riigihanked on väga avatud rahvusvahelise konkurentsi jaoks. See kehtib ka pidevalt kasvava arvu riigihangete kohta, mida rahastab Euroopa Liit arenguabi raames (EL on suurim arenguabi andja maailmas). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb siiski kahetsust liikmesriikides rakendatavate tavade üle ühendada arenguabi lepingute sõlmimisega doonorriikidest pärit ettevõtetega (4).

3.2

Mõned meie partneritest on loonud erinevad kaitsesüsteemid (sealhulgas Buy American („eelista ameerikamaist”) või Small Business Act USAs) ning muutnud konkreetsete toetuste programmide rakendamise üldkehtivaks. Riigihangete avamist rahvusvahelisel tasandil tuleb vaadelda kui kasutegurit Euroopa Liidu jaoks, arvestades asjaolu, et ELis asub palju maailma juhtivaid ettevõtteid, sealhulgas väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, ehitus-, avalike ehitustööde, taastuvenergia- ja looduskaitse sektoris.

3.3

USAs rakendatav väikeettevõtluse seadus (Small Business Act) sisaldab lisaks toetusmeetmetele väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks sätet, mis tagab USA väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele 25 % riiklikest riigihangetest.

3.4

Riigihankeid käsitleva kokkuleppe uuendamise üle peetavate läbirääkimiste küsimuses on komitee seisukohal, et kahepoolsuse põhimõtet rõhutades ei oleks võimalik rakendada protektsionistlikke meetmeid, mis sarnanevad meie konkurentide rakendatavate meetmetega, mis takistavad Euroopa Liidu peaeesmärgi — turgude avamise — saavutamist.

3.5

Lisaks sellele peaksid kõnealuse eesmärgi saavutamisse olema kaasatud mitte üksnes riigihankeid käsitlevas kokkuleppes osalevad riigid, vaid ka teised riigid, kus riigihankelepingute sõlmimise menetlused on eriti väheläbipaistvad ja üldjuhul suletud Euroopa ettevõtetele.

3.6

Idee ajutiselt riigihankeid käsitlevast kokkuleppest välja jätta Euroopa fondidest rahastatavad riigihanked selliste riikide ettevõtete puhul, kus rakendatakse riiklikke kaitsemeetmeid, on huvitav mõte, mida komitee on esile toonud varasemates arvamustes.

3.7

Komitee rõhutab, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonides (samuti tööturu osapoolte sõlmitud sektorivahelistes, sektorisisestes ja ettevõttesisestes kollektiivlepingutes) kehtestatud keskkonnakaitseküsimusi ja sotsiaalseid miinimumstandardeid tuleb arvestada läbirääkimiste käigus, eelkõige kahepoolsete lepete sõlmimisel riikidega, kus ei ole ratifitseeritud Kyoto protokolli või ILO konventsioone või kus neid ei rakendata üldse või rakendatakse halvasti.

4.   Euroopa Liit

4.1

Järgides USA eeskuju, teatas Euroopa Komisjon, et ta võiks esitada Euroopa väikeettevõtluse õigusakti, kus ei tagata USA eeskujul riigihangete erikvoote väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, vaid lihtsustatakse nende osalust riigihangetel ning nähakse üldiselt ette konkreetseid meetmeid väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetuseks.

4.2

Kvootide rakendamise küsimus väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete toetamiseks ei ole tegelikult aktuaalne Euroopa Liidus, sest ligikaudu 42 % (vastavalt Euroopa Komisjoni andmetele) riigihangete kogumahust (2005. aasta allikas) sõlmitakse ettevõtetega, mis vastavalt ELi terminoloogiale (5) kuuluvad väikese ja keskmise suurusega ettevõtete kategooriasse.

4.3

ELis tuleb väärtustada riigihangete Euroopa mõõdet, et riiklikke vahendeid kõige tulusamalt ära kasutada. Vaatamata nende riigihankelepingute pidevalt kasvavale arvule, mis sõlmitakse ELi teistest liikmesriikidest pärit ettevõtetega, toovad ettevõtted esile läbipaistvuse puudumist ja asjakohase teabe puudulikkust piiriülestel riigihangetel osalemiseks. Need kaebused puudutavad eelkõige riigihankeid, mille maksumus jääb allapoole ELi direktiividega kehtestatud piirmäärasid ning mille kohta ei kehti hanketeate avaldamise kohustust ELi tasandil. Ettevõtjad tunnevad kahetsust ka selle üle, et ELi direktiivide ülevõtmise menetlused on keerukad ja mitte alati läbipaistvad (tähtajad, hilinemised jne). Lisaks lisandub tihti veel arvukaid riiklikke erisätteid. Komitee tunnistab eeskirjade vajalikkust riigihangete valdkonnas, kuid toetab suuremat läbipaistvust ja õiguskindlust.

4.4

Komitee on seisukohal, et piirmäärad, alates millest kehtivad avatuse, läbipaistvuse ja avalikkuse põhimõtted, on parim võimalik tagatis majandusvaldkonna osalejate, eelkõige väga väikeste ettevõtete jaoks, riigihangetel osalemiseks. ELis puudutavad väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete poolt avatuse puudulikkuse tõttu esitatud arvukad kaebused just piirmääradest allapoole jäävaid riigihankeid, mille puhul tuleks rakendada võrdse kohtlemise ja rahvusliku mittediskrimineerimise põhimõtteid.

4.5

Kuigi kvootide kehtestamine Ameerika mudeli järgi ei pälvi Euroopa ettevõtjate liitude toetust, tunnistavad kõnealused liidud proaktiivse poliitika olulisust, eelkõige riigihangete jaoks, mille piirmäär on ELi direktiivide piirmääradest madalam, ja nende riigihangete jaoks, mis seonduvad uute tehnoloogiate, energiatõhususe või keskkonnakaitsega.

4.6

Komitee toetab Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks sellist rakendusplaani, mis sisaldab terve rea konkreetseid ja siduvaid sätteid ning millele on lisatud täpne ajakava ning rahastamisplaan. Rakendusplaan toetuks Euroopa väikeettevõtete poliitika kahekümneaastasele kogemusele ning eelkõige 2000. aasta juunis Santa Maria da Feiras vastu võetud Euroopa väikeettevõtluse hartale ning 2007. aprillis Stuttgardis käsitöönduse ja väikeste ettevõtete teemal toimunud konverentsi järeldustele.

4.7

Kõige asjakohasemate sätete hulgas võiks nimetada järgmisi:

4.7.1   Õigusaktide ettepanekud koos vastuvõtmise ajakavaga:

Hankijate toimimisjuhend, mis arendaks huvi anda kõige väiksematele ettevõtetele riigihangetel osalemise võimalus ning sisaldaks häid tavasid menetluste lihtsustamise ja dematerialiseerimise valdkonnas.

Ühtsed Euroopa süsteemid nagu ühenduse patent või Euroopa äriühingu põhikiri väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele (Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 21. märtsi 2002. aasta algatus teemal „Euroopa äriühingute põhikiri väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele”), mille eesmärk on lihtsustada ELi õiguslikku raamistikku ja kinnitada ettevõtete „Euroopa identiteeti”.

Maksetähtaegade direktiivi tugevdamine vastavalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taotlusele (6).

4.7.2   Riigihangetest teavitamise mehhanismid rakendamise ajakavaga:

Toetada ja arendada piiriülestest riigihangetest teavitamise ja nende vahendamise mehhanisme ning luua ettevõtete võrgustik, kasutades tõhusalt Euroopa uut võrgustikku „Enterprise Europe Network” ning toetada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete liitude kohalikke algatusi.

Toetada riigihankelepingute elektroonilise sõlmimise pilootprojekte, luua ettevõtete võrgustik, teabeportaalid ja sellised ühised kontaktpunktid piiriüleste riigihangete kohta, mis toetuksid olemasolevatele ja majanduslike osalejate poolt tunnustatud struktuuridele.

4.7.3   ELi tasandi panused koos piisavate eelarvevahenditega

Luua selline rahastamissüsteem väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete riigihangetel osalemise tõhustamiseks, mis põhineks Euroopa struktuurifondidest rahastatavatel garantii- ja tagatisfondidel ning laenukindlustusel.

Käivitada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks Euroopa koolitus- ja tutvustusprogrammid energiatõhususe ja keskkonnakaitse valdkonnas (eelkõige ehitussektoris). Selle uue meetme raames võiks kasutada ära kasutamata jäänud ELi fondide vahendid, mis igal aastal liikmesriikidele tagasi makstakse.

Avardada meetmeid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osalemise toetamiseks ELi meetmetes ja uurimisprogrammides (teostatavuse preemiad, ühised uurimisprojektid) ning innustada liikmesriike looma sarnaseid süsteeme liikmesriigi tasandil, eelkõige sektorites, mis seonduvad uute tehnoloogiatega, sealhulgas riigikaitse ja tervishoid.

4.7.4   Nõustamis- ja vahendamismenetlused

Vaadata läbi Euroopa Komisjoni nõustamis- ja hindamismenetlused, milles sageli ei võeta arvesse Euroopa majanduse tegelikkust, mis suures osas põhineb väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel: konsolideerida väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete mõjuhinnangute koostamise tava, taotleda süstemaatilisemalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistavate arvamuste väljatöötamist, toetuda enam kodanikuühiskonda esindavatele organisatsioonidele.

Tugevdada võrgustikku „Enterprise Europe Network”, mis koosneb enam kui 600 kohalike struktuuride juurde loodud kontaktpunktist, mida tunnustavad kohaliku taseme majandusosalejad ELis, ning tugevdada võrgustikku kuuluvaid ettevõtteid eesmärgiga arendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks tõelist Euroopa riskidest hoiatamise, vahendamis- ja tugivõrgustikku.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Kanada, Korea, Ameerika Ühendriigid, Hongkong (Hiina), Island, Iisrael, Jaapan, Liechtenstein, Norra, Aruba (Madalmaad), Singapur ja Šveits.

(2)  31. märtsi 2004. aasta direktiivid 2004/18/EÜ ja 2004/17/EÜ

(3)  EÜT C 287, 22.9.1997.

(4)  Toetuste kohta: Annamaria La Chimia; „Effectiveness and Legality Issues in Development Aid Procurement for EU Member States”, European Current Law, märts 2008

(5)  ELT C 241, 7.1.2002.

(6)  ELT C 407, 28.12.1998.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/35


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemadel

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas (esimene osa)”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas (teine osa)”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas (kolmas osa)”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas (neljas osa)”

KOM(2007) 741 lõplik — 2007/0262 (COD)

KOM(2007) 824 lõplik — 2007/0293 (COD)

KOM(2007) 822 lõplik — 2007/0282 (COD)

KOM(2008) 71 lõplik — 2008/0032 (COD)

(2008/C 224/07)

Nõukogu otsustas 21. jaanuaril 2008, 24. jaanuaril 2008 ja 4. märtsil 2008 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas (esimene osa)”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas (teine osa)”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas (kolmas osa)”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kohandatakse teatavaid asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid õigusakte otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ kontrolliga regulatiivmenetluse osas (neljas osa)”

Komitee juhatus tegi 11. detsembril 2007, 15. jaanuaril 2008 ja 11. märtsil 2008 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (28. mai 2008 istungil) pearaportööriks Antonello PEZZINI ja võttis ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee tervitab komiteemenetluse süsteemi täiendamist kontrolliga regulatiivmenetlusega ja nelja direktiivide ja määruste paketi ettepaneku lisamist nimetatud menetlusse.

1.2

Komitee märgib, et komisjoni ettepanek muuta esmajärjekorras teatud õigusakte (1) on kooskõlas otsusega 2006/512/EÜ ja ühisavaldusega, milles käsitletakse võimalikult peatselt muudetavate õigusaktide loetelu ja samuti komisjoni rakendusvolituste ajalise piirangu kaotamist.

1.3

Komitee soovitab kooskõlas otsusega 2006/512/EÜ võtta määrused vastu aegsasti enne Lissaboni lepingu jõustumist.

1.4

Komitee meenutab, et Lissaboni lepinguga võetakse kasutusele uus õigusaktide hierarhia, milles eristatakse liidu õigusakte, delegeeritud akte ja rakendusakte. Euroopa Parlamendil ja nõukogul on samaväärsed õigused määratleda nimetatud õigusaktide kontrollimehhanismid.

1.5

Komitee rõhutab järgmiste tegurite olulisust:

Euroopa Parlamendi täielik osalemine nimetatud protsessis;

menetluste ratsionaliseerimine ja lihtsustamine;

Euroopa Parlamendi parem teavitamine nii komiteedest kui neile protsessi kõigis eri etappides esitatud meetmetest;

kinnitus selle kohta, et kaotatakse rakendusvolituste ajaline piirang, mis on ette nähtud mõnes õigusaktis, mis on vastu võetud kaasotsustamismenetluse ja Lamfalussy menetluse korras.

1.6

Komitee peab oluliseks, et komiteemenetlused peavad olema võimalikult läbipaistvad ja arusaadavad ELis elavate inimeste jaoks ja eelkõige nende jaoks, keda õigusaktid isiklikult puudutavad.

1.7

Komitee meenutab vajadust rakendada täiel määral Lissaboni lepingu artiklit 8A, milles nähakse ette, et otsused võetakse vastu tasandil, kus neil on kõige kodanikulähedasem mõju, tagades kodanikele ja kodanikuühiskonnale täieliku juurdepääsu teabele.

1.8

Komitee nõuab, et hinnataks uue menetluse rakendamise mõju ja et Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komiteele esitatakse regulaarselt aruanne, kus käsitletaks teabe tõhusust, läbipaistvust ja levitamist.

2.   Sissejuhatus

2.1

Nõukogu muutis 17. juulil 2006 (2) otsust, millega sätestati komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, (3) kehtestades uue kontrolliga regulatiivmenetluse. Tänu nimetatud menetlusele võib seadusandja takistada vastu võtta kvaasiseadusandlikke meetmeid ehk selliseid meetmeid, mille eesmärk on muuta kaasotsustamismenetluse korras vastuvõetud aktide vähemolulisi sätteid alati, kui ta leiab, et meetmete eelnõu ületab kõnealuses aktis sätestatud rakendusvolitused või kui eelnõu ei ole kooskõlas akti eesmärgi või sisuga ega proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetega.

2.2

Tegemist on komiteemenetlusele tüüpilise menetlusega, mille abil määratakse menetlused, mis annavad komisjonile kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 202 õiguse kasutada talle antud volitusi rakendada ühenduse õigusakte, st parlamendi ja nõukogu või üksnes nõukogu vastu võetud õigusakte vastavalt EÜ asutamislepingus sätestatud ühele otsuste vastuvõtmise korrale (konsulteerimis-, kaasotsustamis-, koostöö- ja nõusolekumenetlus).

2.3

Viis komiteemenetlust (nõuandemenetlus, korralduskomitee menetlus, regulatiivkomitee menetlus, kontrolliga regulatiivmenetlus, kaitsemeetmete menetlus) on sätestatud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ, mida muudeti otsusega 2006/512/EÜ. Komiteemenetluste kohaselt peab komisjon esitama rakendusmeetmete eelnõud liikmesriikide ametnikest koosnevatele komiteedele.

2.4

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon võtsid 2006. aasta oktoobris vastu ühisdeklaratsiooni, (4) milles esitati loetelu erinevatest juba jõustunud õigusaktidest, mida tuleb uue menetlusega esmajärjekorras kohandada. Komitee tervitab nõukogu otsuse 2006/512/EÜ vastuvõtmist, sest sellega lisatakse otsusesse 1999/468/EÜ uus menetlus — kontrolliga regulatiivmenetlus. See võimaldab seadusandjal kontrollida kaasotsustamismenetluse teel menetletud õigusaktide rakendamisega seotud kvaasiseadusandlike meetmete vastuvõtmist.

2.5

Teiste seadusandvat võimu omavate organite õigusi piiramata tunnistavad Euroopa Parlament ja nõukogu, et kooskõlas hea õigusloome põhimõtetega tuleks anda komisjonile rakendusvolitused ilma ajalise piiranguta. Euroopa Parlament ja nõukogu leiavad, et juhul, kui on vaja teha muudatus, võib seadusandja rolli tugevdada klausel, mille kohaselt peab komisjon esitama rakendusvolituste delegeerimist käsitlevate sätete läbivaatamise või kehtetuks tunnistamise ettepaneku.

2.6

Uut menetlust rakendatakse alates selle jõustumisest kvaasiseadusandlike meetmete puhul, mis on ette nähtud kaasotsustamismenetluse teel vastu võetavatele ELi õigusaktidele, sh neile õigusaktidele, mis võetakse tulevikus vastu finantsteenuste sektoris (Lamfalussy menetluse korras vastuvõetavad õigusaktid (5)).

2.7

Menetluse rakendamiseks juba jõustunud kaasotsustamismenetluse teel vastu võetud õigusaktide puhul tuleb nimetatud õigusakte kohandada kooskõlas kehtivate menetlustega, et asendada otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5 sätestatud menetlus kontrolliga regulatiivmenetlusega alati, kui tegemist on kõnealuse artikli rakendusalasse kuuluvate meetmetega.

2.8

Komisjon võttis 2006. aasta detsembris vastu 25 asjaomast ettepanekut, (6) mille kohta on komitee arvamuse koostanud (7).

2.8.1

Kui asutamislepingu artikliga 251 sätestatud korras vastuvõetud põhiaktiga nähakse ette üldmeetmete vastuvõtmine, mille eesmärk on muuta nimetatud akti vähem olulisi sätteid, sealhulgas mõningaid selliseid sätteid välja jättes või uusi vähemolulisi sätteid juurde lisades, rakendatakse otsustamisel kontrolliga regulatiivmenetlust.

2.8.2

Komisjoni esindaja esitab vastuvõetavate meetmete eelnõu kontrolliga regulatiivmenetluse komiteele, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ning mida juhib komisjoni esindaja.

2.8.3

Kui komisjoni kavandatud meetmed on kooskõlas komitee arvamusega, rakendatakse järgmist menetlust:

komisjon esitab meetmete eelnõu viivitamatult Euroopa Parlamendile ja nõukogule kontrollimiseks;

Euroopa Parlament oma liikmete häälteenamusega või nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega võivad takistada komisjonil selliste eelnõude vastuvõtmist, põhjendades oma seisukohti.

kui Euroopa Parlament või nõukogu on pärast kolme kuu möödumist eelnõu esitamisest selle tagasi lükanud, ei võta komisjon eelnõud vastu. Sel juhul võib komisjon esitada komiteele muudetud eelnõu või aluslepingul põhineva õigusakti ettepaneku;

kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole nimetatud tähtaja möödumisel meetmete eelnõud tagasi lükanud, võtab komisjon selle vastu.

2.8.4

Kui komisjoni kavandatud meetmed ei ole kooskõlas komitee arvamusega või kui arvamus puudub, rakendatakse järgmist menetlust:

komisjon esitab meetmete eelnõu viivitamatult nõukogule ja edastab selle samal ajal Euroopa Parlamendile;

nõukogu otsustab kvalifitseeritud häälteenamusega nimetatud ettepaneku üle kahe kuu jooksul alates selle esitamise kuupäevast;

kui nõukogu lükkab nimetatud tähtaja jooksul kavandatavad meetmed tagasi, ei võeta neid vastu. Sel juhul võib komisjon esitada komiteele muudetud eelnõu või aluslepingul põhineva õigusakti ettepaneku;

kui nõukogu kavatseb meetmete eelnõu vastu võtta, esitab ta need viivitamatult Euroopa Parlamendile. Kui nõukogu ei tee oma otsust eelnimetatud kahe kuu jooksul, esitab komisjon meetmete eelnõu viivitamatult Euroopa Parlamendile;

Euroopa Parlament võib nelja kuu jooksul alates eelnõu ettepaneku kättesaamisest lükata absoluutse häälteenamusega tagasi nimetatud meetmete vastuvõtmise, esitades asjakohase põhjenduse:

kavandatud meetmed ületavad põhiaktis ettenähtud rakendusvolitusi,

meetmed ei ole kooskõlas põhiakti eesmärgi või sisuga,

meetmed ei ole kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega;

kui Euroopa Parlament lükkab nimetatud tähtaja jooksul kavandatavad meetmed tagasi, ei võeta neid vastu. Sel juhul võib komisjon esitada komiteele muudetud eelnõu või aluslepingul põhineva õigusakti ettepaneku;

kui Euroopa Parlament ei ole nimetatud tähtaja möödumisel meetmete eelnõud tagasi lükanud, võtavad kas komisjon või nõukogu selle vastu.

2.9

Kõnealune määruse eelnõud vastavad vajadusele kohandada asutamislepingu artikliga 251 sätestatud korras juba vastu võetud õigusakte menetlustega, mis kehtivad järgmistes valdkondades: põllumajandus, tööhõive, humanitaarabi, ettevõtluspoliitika, keskkond, Euroopa statistika, siseturg, tervishoid ja tarbijakaitse, energeetika ja transport ning infoühiskond.

3.   Euroopa Komisjoni ettepanekud

3.1

Komisjoni ettepanekute eesmärk on muuta asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetluse kohaseid määrusi ja direktiive, (8) et kohandada neid uute menetlustega, mis sätestati kooskõlas otsusega 2006/512/EÜ muudetud nõukogu otsusega 1999/468/EÜ.

3.2

Seega on sisuliselt tegemist ühenduse poliitika parema õigusloome (9) alaste prioriteetide kohaselt õigusaktide vajaliku muutmise ja ajakohastamisega vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 251.

4.   Üldised märkused

4.1

Komitee toetab selgesõnaliselt õigusaktide ja rakendusaktide eristamist, mis annab Lissaboni lepinguga delegeeritud aktidele uue määratluse, võimaldades lihtsustada ja ratsionaliseerida ühenduse õigusakte, (10) säilitades parlamentaarse demokraatliku kontrollsüsteemi komisjoni rakendusvolituste üle.

4.2

Komitee tervitab komiteemenetluse süsteemi täiendamist kontrolliga regulatiivmenetlusega, mis võimaldab nõukogul ja Euroopa Parlamendil kontrollida ja vajadusel muuta komisjoni rakenduseeskirju, kui õigusaktis tunnistatakse komisjoni õigust kasutada teatud valdkondades rakendusvolitusi, andmata talle võimalust teha olulisi muudatusi.

4.3

Komitee soovitab kooskõlas otsusega 2006/512/EÜ võtta vastu nelja direktiivide ja määruste paketi muutmist käsitlev otsus vastu aegsasti enne Lissaboni lepingu jõustumist.

4.4

Komitee meenutab, et Lissaboni lepinguga võetakse kasutusele uus õigusaktide hierarhia, milles eristatakse liidu õigusakte, delegeeritud akte ja rakendusakte (11). Euroopa Parlamendil ja nõukogul on samaväärsed õigused määratleda nimetatud õigusaktide kontrollimehhanismid (komiteemenetlus) (12).

4.5

Komitee rõhutab järgmiste tegurite olulisust:

Euroopa Parlamendi täielik osalemine, kellel peab olema viimase abinõuna õigus mõni otsus tagasi lükata;

komiteemenetluste arvu ja keerukuse vähendamine;

Euroopa Parlamendi parem teavitamine nii komiteedest kui neile kõigis protsessi eri etappidel esitatud meetmetest;

Nõukogu konsulteerib Euroopa Parlamendiga, kui komisjoni ja ekspertide komitee sisekonflikti tõttu on rakendusakti eelnõu esitatud nõukogule;

Euroopa Parlamendi rolli tugevnemine lepitusmenetluse kaudu Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel, kui Euroopa Parlament on esitanud negatiivse arvamuse;

kinnitus selle kohta, et kaotatakse rakendusvolituste ajaline piirang, mis on ette nähtud mõnes õigusaktis, mis on vastu võetud kaasotsustamismenetluse ja Lamfalussy menetluse korras.

4.6

Komitee on alati olnud seisukohal, et „komiteemenetlused — millesse on kaasatud üksnes komisjoni ja liikmesriikide valitsuste esindajad ja mille ülesanne on sõltuvalt moodustatud komitee laadist kas haldamine, nõustamine või õigusaktide rakendamisest ja järelevalvest tulenev reguleerimine — tuleb muuta läbipaistvamaks ja arusaadavamaks ELis elavatele inimestele ja eelkõige isikutele, keda kõnealused õigusaktid otseselt puudutavad” (13).

4.7

Komitee meenutab vajadust rakendada täiel määral Lissaboni lepingu artiklit 8A, milles nähakse ette, et otsused võetakse vastu tasandil, kus neil on kõige kodanikulähedasem mõju, tagades kodanikele ja kodanikuühiskonnale täieliku juurdepääsu teabele.

4.8

Komitee nõuab, et hinnataks uue menetluse rakendamise mõju ja et Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komiteele esitatakse regulaarselt aruanne, kus käsitletakse ühenduse delegeeritud akte käsitleva ning kõigile kättesaadava ja kasutajasõbraliku teabe tõhusust, läbipaistvust ja levitamist, et oleks võimalik kontrollida menetlusi, kus on ühendatud regulatiivmeetmed ja rakendusmeetmed.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  KOM(2006) 901 lõplik — 926 lõplik.

(2)  Otsus nr 512/2006/EÜ; ELT L 200, 22.07.2006.

(3)  Otsus nr 468/1999/EÜ; ELT L 184, 17.07.1999.

(4)  EÜT C 255, 21.10.2006.

(5)  Lamfalussy meetod on otsuse tegemise kord, mida rakendatakse finantsteenuste sektori ühenduse õigusaktide vastuvõtmisel ja ellurakendamisel (pangandus-, kindlustus- ja väärtpaberivaldkonnas). Nimetatud mudelis on otsustusprotsessis neli astet:

esimene aste hõlmab õiguslikku reguleerimist selle otseses tähenduses (määruste või direktiivide vastuvõtmine kaasotsustamismenetlusega). Sel astmel konsulteerib komisjon väärtpaberivaldkonnas enne õigusaktide ettepanekute esitamist Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komiteed, mis koosneb iga liikmesriigi esindajatest;

teine aste vastab komisjoni elluviidavatele rakendussätetele, mille komisjon koostab talle õigusaktiga ette nähtud volituste alusel regulatiivmenetluse kohaselt (nüüdsest kontrolliga regulatiivmenetlus). Selles järgus töötab komisjon Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee (see koosneb riiklike reguleerivate ja järelvalvet teostavate ametiasutuste esindajatest) tehnilise arvamuse alusel välja rakendusmeetmete eelnõu, mille ta esitab Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komiteele, kes omakorda koostab arvamuse;

kolmas otsuste tegemise aste väärtpaberisektoris seisneb Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee riiklike reguleerivate ja järelvalvet teostavate ametiasutuste esindajate tegevuse mitteametlikus kooskõlastamises, et tagada esimesel kahel astmel vastu võetud sätete ühtne ja samaväärne rakendamine;

neljas aste hõlmab ühenduse õigus- ja haldusaktide ülevõtmist liikmesriikides ja Euroopa Komisjoni asjaomast kontrolli.

(6)  KOM(2006) 901 lõplik — 926 lõplik.

(7)  EMSK arvamus 418/2007, 14.03.2007, raportöör Daniel Retureau.

(8)  Vt KOM(2007) 740 lõplik, peatükk 6, üldine loetelu.

(9)  Vt EMSK arvamust 1068/2005, 28.09.2005, raportöör Daniel Retureau ja EMSK arvamust 1069/2005, 06.10.2005, raportöör Jan Van Iersel.

(10)  Vt EP 18. veebruari 2008. aasta aruannet Lissaboni lepingu kohta, raportöörid Ķńigo Méndez De Vigo (EPP/DE, ES) ja Richard Corbett (PES, UK).

(11)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 249-249D .

(12)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 249B ja 249C

(13)  ELT C 161, 13.7.2007, lk 48, raportöör Retureau.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/39


Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta” (kodifitseeritud versioon)

KOM(2008) 98 lõplik — 2008/0049 (COD)

(2008/C 224/08)

22. aprillil 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta” (kodifitseeritud versioon) (kodifitseeritud versioon)

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse. Poolt hääletas 80 ja erapooletuks jäi 3 liiget.

 

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/39


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Roheline raamat: uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel”

KOM(2007) 551 lõplik

(2008/C 224/09)

25. septembril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat: uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 8. mail 2008. Raportöör oli Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER ja kaasraportöör oli Rafael BARBADILLO LÓPEZ.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et linnalise liikumiskeskkonna poliitikas ja eelkõige linnaplaneerimises tuleks tähtsustada infoühiskonda ja infotehnoloogiaid, häid tavasid, eriti neid, mis hõlmavad avalike alade ümberkujundamist jalakäijate ja jalgratturite tsoonideks, ning terviklikku lähenemisviisi infrastruktuurile.

1.2

Komitee pakub komisjonile oma toetust ja loodab, et komisjon edendab ELi meetmeid liikumise hõlbustamiseks, eelkõige selleks, et seada esmatähtsaks kvaliteetne ühistransport ja selle kasutajate kaitse, soodustades samas ka jalgrattasõitu ja kõndimist.

1.3

Selleks on vaja linnu asjakohasel viisil ja terviklikult planeerida ning piirata sidusa ja otstarbeka ruumi- ja linnaplaneerimise abil nõudlust erasõidukite järele.

1.4

Komitee leiab, et muude meetmete võtmisest sõltumata tuleks direktiivi 85/377/EMÜ ja direktiivi 2001/42/EÜ muuta käesolevas arvamuses sätestatud kujul.

1.5

Komitee pooldab nn roheliste ostude kasutamise edendamist Euroopa programmidest rahastatavate infrastruktuuriga seotud hangete puhul ning nendega seotud tõkete kõrvaldamist.

1.6

Euroopa liiklusohutuse seirekeskuse loomine looks lisaväärtust, sest keskuse abil oleks võimalik koguda teavet ja hõlbustada kogemuste vahetamist.

1.7

Komitee peab vajalikuks, et Euroopa tasandil kehtiksid ühised eeskirjad, millega ühtlustada maksude ja statistiliste andmete arvutamise kriteeriumid.

2.   Sissejuhatus

2.1

Nii linnaaladel kui ka väljaspool neid on viimastel aastatel täheldatud üleüldist suurt liiklusmahu kasvu ja sageli ka järsku muutust transpordivahendites, kusjuures autode kasutamise aktiivsus kasvab pidevalt ning ühistranspordi osa langeb järjekindlalt nii suhtelistes näitajates kui ka absoluutarvudes.

2.2

Euroopa Komisjon tegi 2006. aastal transporti käsitleva valge raamatu vahekokkuvõtte (1) tutvustamisel teatavaks oma kavatsuse koostada linnatransporti käsitlev roheline raamat. Komisjon on viimastel kuudel korraldanud ulatuslikke avalikke arutelusid, mille kohta on oma seisukohti väljendanud ka komitee (2).

2.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ELi tegevus linnalise liikumiskeskkonna arendamisel on vajalik ja kasulik ning kui otsuseid võetakse vastu ELi tasandil, (3) on tulemuseks lisaväärtus Euroopa jaoks, mida võib kujundada väga erinevate siduvate ja mittesiduvate meetmete abil.

3.   Dokumendi „Roheline raamat: uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel” sisu

3.1

Komisjoni korraldatud konsultatsioonid on kinnitanud suuri ootusi linnalise liikumiskeskkonna poliitika selge määratlemise kohta Euroopas.

3.2

Linnalise liikumiskeskkonna ümberkorraldamine eeldab kõigi transpordiliikide kasutuse optimeerimist ja eri ühistranspordiliikide (rong, tramm, metroo, buss, takso) kombineerimist eratranspordiga (auto, jalgratas, kõndimine jne).

3.3

Linnaline liikumiskeskkond toetab majanduskasvu ja töökohtade loomist ning mõjutab oluliselt säästvat arengut Euroopa Liidus.

3.4

Euroopa tasandil võib lisaväärtust luua mitmeti: edendades heade tavade vahetamist kohalikul, piirkondlikul ja riikide tasandil, töötades välja ühiseid norme ja neid vajaduse korral ühtlustades; andes rahalist toetust neile, kes seda kõige rohkem vajavad; toetades uurimistöid, mis võimaldavad parandada liikluse turvalisust ja keskkonnakaitset; lihtsustades õigusakte ning teatavatel juhtudel tühistades olemasolevaid või võttes vastu uusi õigusakte.

3.5

Roheline raamat käsitleb 25 küsimuse abil seda, kuidas tulla toime probleemidega, mis võivad esile kerkida, kui luuakse voolava liiklusega linnu; keskkonnasõbralikumaid linnu; arukamat, hõlpsasti ligipääsetavat, ohutut ja turvalist linnatransporti ning uusi suundi linnalise liikumiskeskkonna kujundamisel ja selleks vajalike rahaliste vahendite leidmisel. Kuid kahjuks ei tee komisjon konkreetseid ettepanekuid võtta vertikaalseid või horisontaalseid linnatranspordimeetmeid.

4.   Vastused rohelisele raamatule

Käesolevas arvamuses püütakse vastata kõigile Euroopa Komisjoni esitatud küsimustele.

4.1   1. küsimus. Kas oleks vaja luua „märgistamissüsteem”, et tunnustada liiklusummikute vastu võitlemises ja elamistingimuste parandamises teerajajateks olevate linnade püüdlusi?

4.1.1

Komitee leiab, et võiks juurutada märgistamissüsteemi, milles arvestatakse juba olemasolevaid süsteeme ja mis oleks nendega kooskõlas.

4.1.2

ELi tasandil võiks komisjon määratleda tulemuslikkuse, planeerimise ja arengu näitajad, mis moodustaksid ühtlustatud viiteraamistiku.

4.1.3

Samuti võiks pigem luua vabatahtlikke tunnustamise süsteeme kui rahalisi stiimuleid, näiteks turismipoliitikas kasutatavad süsteemid.

4.1.4

Igal juhul peavad juurutatavad süsteemid põhinema objektiivsetel ja läbipaistvatel kriteeriumidel, neid tuleb korrapäraselt kontrollida ja vajadusel muuta ning piisavalt tutvustada.

4.2   2. küsimus. Milliseid meetmeid tuleks võtta, et edendada kõndimist ja jalgrattasõitu kui arvestatavaid alternatiive sõiduautode kasutamisele?

4.2.1

Arvestades seda, millist osakaalu omavad kõndimine ja jalgrattasõit transpordis tervikuna, ei ole neid üldiselt võimalik käsitada alternatiivina erasõiduki kasutamisele, välja arvatud siis, kui kodu ja töökoht asuvad teineteisele väga lähedal ja kui ilmastikutingimused on soodsad. Pealegi ei ole jalgrattasõit üldkasutatav võimalus, sest selle kasutamine ei ole võimalik piiratud liikumisvõimega või puuetega inimeste, alaealiste ja vanemate inimeste puhul. Siiski võivad kõndimine ja jalgrattasõit koos ühistranspordiga kujuneda teatud linnades alternatiivseteks liikumisvõimalusteks.

4.2.2

Kohalikud omavalitsused peaksid koostama säästva linnatranspordi kavad, mis hõlmaksid ka jalgrattateid ning mille siduv eesmärk oleks minna üle keskkonnasäästlikele transpordivahenditele, mis vastavad Euroopas kehtivatele miinimumnõuetele (mis tuleb alles kindlaks määrata). Nendes kavades tuleb käsitleda jalakäijate jaoks ohtlikke olukordi ja vältida konflikte eri transpordiliikide vahel.

4.2.3

Selleks tuleks ühistranspordi, rattasõidu ja kõndimise osakaalu suurendamiseks transpordis kehtestada kvantitatiivne eesmärk. Kui selliseid kavasid ei suudeta koostada, on tulemuseks ELi vahenditest rahalise abi saamise tingimustele mittevastamine. Samuti peaks komisjon kontrollima kõnealuste kavade neid andmeid, mis puudutavad haljasalasid ja jalgrattateid.

4.3   3. küsimus. Mida oleks võimalik ära teha selleks, et edendada üleminekut säästvatele transpordiliikidele linnades?

4.3.1

Võimalikud lahendused sõltuvad suurel määral linna suurusest (pindalast ja elanikkonna arvust), võttes arvesse ka seda, et saaste on lisaks transpordile tingitud ka puudulikust ruumiplaneerimisest.

4.3.2

Et tagada ühistranspordi atraktiivsus kasutajate silmis, tuleb võtta arvesse probleemi ning selle võimalikke lahendusi ruumi- ja linnaplaneerimises; tagada turvalised autoparklad linnade sissesõiduteedel; luua ühistranspordiradade võrgustik eri transpordiliikide jaoks (parklad, raudtee ja metroo), ehitades ühenduskohti, mis soodustavad ühelt transpordiliigilt teisele ülemineku hõlbustamise abil eri transpordiliikide kasutamist, ning parandada teenuste kvaliteeti.

4.3.3

Mis puudutab kaubavedu, siis peaks komisjon edendama linnalogistika heade tavade vastastikust tutvustamist, näiteks Itaalia linna Siena näitel, kus kaubaveoks antakse vaid ajutisi lube.

4.4   4. küsimus. Kuidas oleks võimalik täiendavalt suurendada keskkonnasäästliku ja energiatõhusa tehnoloogia kasutamist linnatranspordis?

4.4.1

Tuleb kehtestada transpordi maksustamise poliitika, mille abil soodustatakse selliste uute tehnoloogiate ostu, juurutamist ja kasutamist, millega on võimalik vähendada saastet ja suurendada energiasäästlikkust.

4.4.2

Tuleb koguda teavet linnade keskkonnakäitumise kohta: arvutada välja transpordi heitkogus ühe elaniku kohta ja korraldada igal aastal kampaaniaid tulemuste avalikustamiseks.

4.5   5. küsimus. Kuidas oleks võimalik edendada keskkonnasõbralikke ühishankeid?

4.5.1

Tuleb soodustada nn roheliste ostude kasutamist Euroopa programmidest rahastatavate infrastruktuuriga seotud hangete puhul ja kõrvaldada nendega seotud tõkked (4).

4.5.2

ELi tasandil tuleks määratleda ühised eeskirjad ja vajadusel neid ühtlustada.

4.6   6. küsimus. Kas nn roheliste tsoonide määratlemiseks ning nende puhul kehtivate piirangumeetmete jaoks tuleks sätestada kriteeriumid või suunised? Milline on parim viis selle tagamiseks, et need vastaksid vaba liikumise põhimõtetele? Kas eksisteerib nn rohelisi tsoone käsitlevate kohalike eeskirjade piiriülese jõustamise probleem?

4.6.1

Komitee leiab, et juurdepääsu sellistele tsoonidele tuleks tunduvalt vähendada. Siiski on vaja eeskirju ühtlustada, et eeskirjade erinevused ei põhjustaks inimeste vaba liikumise probleeme ega piiraks tarbetult linnaliiklust.

4.7   7. küsimus. Kuidas oleks võimalik keskkonnasõbralikku sõidukijuhtimist täiendavalt soodustada?

4.7.1

Keskkonnasõbralik sõidukijuhtimine peaks olema lisatud autojuhtide sobivalt täiendatud kohustuslikesse alg- ja täiendusõppe koolituskursustesse ning tuleb näha ette maksusoodustused ettevõtetele, kes astuvad samme sõidukijuhtimise jälgimiseks ja mõõtmiseks. Sõiduõpet käsitlevat direktiivi võiks nimetatud kriteeriumide hõlmamiseks muuta.

4.8   8. küsimus. Kas tuleks arendada ja edendada reisijatele ette nähtud paremaid teabeteenuseid?

4.8.1

Jah, seoses transpordi ohutuse, oote- ja sõiduajaga, reisijate käitumisega erakorralistes olukordades ning kõigi olemasolevate transpordivõimaluste ja -tingimustega.

4.9   9. küsimus. Kas on vaja täiendavaid meetmeid, et tagada arukate transpordisüsteemide alaste rakenduste ja liideste koostalitlusvõime standardimine linnades? Millised rakendused on meetmete võtmisel esmatähtsad?

4.9.1

Arukate transpordisüsteemide eri rakendused peaksid olema koostalitlusvõimelised, et saaks kasutada eri tehnoloogiaid, eriti sõidupiletite puhul, tänu millele oleksid üleminekud lihtsamad ja väheneks transpordile juurdepääsu aeg ning see tooks omakorda kaasa kiirema liikumise ühistranspordiga. Arukate transpordisüsteemide puhul on oluline toetada tehnoloogilisi uuendusi, kuna siis ei muutu süsteemid kiiresti iganenuks ning nende kulusid on võimalik kohaselt hüvitada.

Komitee leiab, et liikluse ja transpordikorralduse parandamiseks tuleks kasutada teabe- ja sidetehnoloogiaid.

4.10   10. küsimus. Kuidas saaks arukate transpordisüsteemide puhul täiustada kõigi osaliste vahelist teabe ja parimate tavade vahetamist?

4.10.1

Tuleb avaldada arukate transpordisüsteemide heade tavade digitaalne kataloog, mida ajakohastatakse korrapäraselt ja kust on võimalik Interneti kaudu teavet saada.

4.11   11. küsimus. Kuidas oleks võimalik parandada ühistranspordi kvaliteeti Euroopa linnades?

4.11.1

Tuleb luua asutusi, mis kooskõlastavad eri ühistransporditeenuseid, luua sõidutasude terviklik süsteem ja nõuda optimaalseid transpordiseadmeid (kõige keskkonnasõbralikumaid ja piiratud liikumisvõimega inimeste jaoks sobivamaid), suurendada väljumiste arvu või sagedust, et vähendada reisijate ooteaega, luua spetsiaalsed bussiplatvormid (suurem turvalisus, mugavus ja kiirus, suurem energiatõhusus, mis väljendub väiksemas saastes), ehitada ühenduskohti üleminekute hõlbustamiseks, parandada liikluses töötavate inimeste väljaõpet, teavitada ja harida teenuse kasutajaid, tagada infrastruktuur liikluse asjakohaseks jaotamiseks linnadevaheliste sõitude puhul, luua pargi-ja-sõida võimalused ning kasutada nende soodustamiseks motiveerivaid vahendeid, näha foori ees ette eelisõigus ühistranspordile ning luua sobivad alad reisijate ohutuks pealevõtmiseks ja mahapanemiseks.

4.11.2

Üks tõhus meetod oleks hinnata seda mõju, mida konkreetsed kavad, programmid ja projektid peavad liikumisele avaldama.

4.11.3

Seoses sellega on kasulik pöörata tähelepanu Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-332/04, mis käsitles keskkonnamõju hindamise väljajätmist linnapiirkonda ostu- ja vaba aja keskuse ehitamise projektist. Selle projekti keskkonnamõju määras ja vajaduse hindamise järele tingis erasõidukiga keskust külastavate reisijate hinnanguline arv.

4.11.4

Seetõttu võiks olemasolevate direktiivide muutmine hõlmata kolme järgmist aspekti.

4.11.4.1

Esiteks, teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamist käsitleva direktiivi 85/337/EMÜ III lisas on kehtestatud kriteeriumid, mida liikmesriigid peavad täitma selleks, et teha kindlaks, kas projektidel on oluline keskkonnamõju või mitte.

Tehakse ettepanek uue taande lisamiseks kõnealuse III lisa punkti 1, märkides sõnaselgelt ära liikumise mustri (rajatiste kavandatavad kasutajad, elukoht jne).

4.11.4.2

Teiseks, direktiivi IV lisas on sätestatud teave, mis tuleb keskkonnamõju aruandesse lisada.

Komitee teeb ettepaneku,

a)

et IV lisa punkti 4 lisataks uus taane või et kolmandat taanet muudetaks nii, et selles oleks konkreetselt mainitud rajatisi harjumuspäraselt kasutavate inimeste transpordil tekkivaid heiteid;

b)

et lisa IV punkti 5 täiendataks selliselt, et see ei hõlmaks mitte ainult projekti elluviimist, vaid ka rajatiste hilisemat töötamist ja parandusmeetmeid seoses neid rajatisi teenindava transpordi tekitatud heidetega.

Direktiivi 85/337/EMÜ III lisa punkti 1 ning IV lisa punkte 4 ja 5 tuleks muuta soovitatud viisil.

4.11.4.3

Kolmandaks, teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamist käsitlevasse direktiivi 2001/42/EÜ võiks sisse viia samasugused täiendused (kohustuslikud kriteeriumid ning teave liikumise ja transpordiliikide kohta, mis on keskkonnamõju hindamise aruandes nõutud). Antud juhul oleks mõistlik lisada, nagu välja pakutud, kavade mõju liikumisele, eelkõige I lisa punktis f ja II lisa punktis 2.

4.12   12. küsimus. Kas tuleks julgustada ühistranspordi jaoks ettenähtud märgistatud sõiduradade idee edasiarendamist?

4.12.1

Jah, see meede on väga oluline ja avaldab liikumisele suurt mõju. Ühistranspordi jaoks ettenähtud sõidurajad või platvormid toovad kaasa suurema ohutuse ja kiiruse, vähendavad ummikuid ja energiatarbimist, samuti suurendavad reisijate mugavust. See meede võib aidata võita enda poole erasõidukite kasutajaid.

4.13   13. küsimus. Kas on vaja kehtestada ühistransporti kasutavate reisijate õiguste ja kohustuste Euroopa harta?

4.13.1

Reisijate õiguste ja kohustuste süvendamine on esmatähtis selleks, et tagada kõigi ühistranspordiliikide puhul teenuse kvaliteedi parandamine (sagedus, täpsus, mugavus kõigi kasutajate jaoks, ohutus, hinnapoliitika jne). Komitee kutsub üles tegema seda iga transpordiliigi eripära arvesse võttes, eriti nende puhul, millel on teiste transpordiliikidega ühine infrastruktuur.

4.13.2

Arvestades eri tekstides sisalduvat ja eri transpordiliikide jaoks mõeldud õigusaktide laia skaalat, tuleks kõik ühistransporti kasutavate reisijate õigused koondada ühtsesse õiguste hartasse, jättes samas võimaluse hartat täiendada liikmesriikidel ja iseregulatsiooni kaudu, mis toimub majanduselus osalejate ja organiseeritud kodanikuühiskonna (tarbija-, keskkonna-, äriorganisatsioonid, ametiühingud, jne) vahel sõlmitud tegevusjuhendite (5) järgimise vormis. Komitee rõhutab dialoogi olulisust nimetatud ühenduste ja ühistranspordiettevõtete vahel, eelkõige teenuste kvaliteedi parandamiseks.

ELi tasandil tuleks võtta meetmeid, et kujundada ümber ja konsolideerida õigused, mis on erinevates juriidilistes tekstides juba esindatud, ning neid tuleks täiendada liikmesriikide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide võetavate meetmetega. Komitee rõhutab vajadust paindlike ja lihtsate mehhanismide ja vahendite järele kasutajate õiguste elluviimisel.

4.14   14. küsimus. Milliseid meetmeid võiks võtta, et paremini integreerida reisijate- ja kaubavedu teadusuuringutesse ja linnalise liikumiskeskkonna planeerimisse?

4.14.1

Suurlinnade linnalist liikumiskeskkonda käsitlevates kavades tuleks arvestada nii reisijate- kui ka kaubaveoga, et saavutada kaubavedude logistika areng ilma sealjuures inimeste liikumist takistamata.

4.14.2

Selleks on vaja rohkem töötajaid, kes kontrollivad kindlaksmääratud peale- ja mahalaadimiskohti.

4.14.3

Tuleks luua mehhanismid, mis hõlbustavad ja kiirendavad eeskirjade rikkumisest teavitamist, nii et eeskirju rikkuvaid sõidukeid oleks võimalik kindlaksmääratud aladelt kõrvaldada, muutes seeläbi need alad taas toimivaks.

4.14.4

Tuleks luua tõhusad rikkujate karistamise mehhanismid, alustades sõiduki kõrvaldamisest ja lõpetades trahvide sissenõudmisega.

4.14.5

Tuleks läbi viia üldsuse teavitamise ja teadlikkuse suurendamise kampaania, et saavutada kindlaksmääratud eesmärkide üldine tunnustamine ja nende täitmises osalemine, näiteks kohalike poodnike osalemine kindlaksmääratud peale- ja mahalaadimiskohtade kontrollimisel, näidates neile, kuidas nendes kohtades ebaseaduslik parkimine võib olla nende äritegevusele kahjulik.

4.14.6

Kindlaksmääratud peale- ja mahalaadimiskohtades tuleks piirata lubatud parkimisaega, nii et see vastaks reaalselt sellisele tegevusele kuluvale ajale. Siiski võiks olla võimalik taotleda spetsiaalset luba, et pikendada lubatud peatumisaega selleks, et mitte takistada teatud liiki transporditegevust (nt kolimine), mille puhul on vajalik pikem kauba peale- ja mahalaadimisaeg. Samuti võib peale- ja mahalaadimise jaoks määrata konkreetsed piiratud kellaajad.

4.15   15. küsimus. Kuidas oleks võimalik saavutada paremat kooskõlastatust linnasisese ja linnadevahelise transpordi ning maakasutuse planeerimise vahel? Milline organisatsiooniline struktuur võiks olla asjakohane?

Seda võiks teha nõuetekohase koostöö kaudu järgmistes valdkondades:

a)

asutustevaheline koostöö:

mõnes Euroopa linnas on transporti koordineerivate asutuste loomine suurel määral parandanud transpordi koordineerimist ja planeerimist ning taganud selle, et kvaliteetseid teenuseid rakendatakse tõhusalt ja mõjusalt;

mis puudutab koordineerimist teiste transpordiliikidega, siis tuleb eri ühistranspordiliikide kulude jaotus muuta läbipaistvamaks;

kasulik oleks, kui linnadevaheliste transporditeenuste puhul oleks olemas vajalik infrastruktuur, mis hõlbustaks üleminekut ühelt transpordiliigilt teisele ja aitaks seega vältida täiendava transpordi kasutamist selleks, et ühelt transpordiliigilt teisele üle minna;

b)

planeerimisvahendite kooskõlastamine:

nõue võtta arvesse seda, millist mõju omavad liikumisele teatud kavad ja projektid, on juba kehtestatud Euroopa Kohtu 16. märtsi 2006. aasta pöördelise otsusega (kohtuasjas C-332/04): kohustus esitada vaidlusalune projekt keskkonnamõjude hindamiseks põhines peamiselt selle hinnangulisel mõjul liikumisele. See kriteerium ei kajastu aga veel objektiivses õiguses;

seepärast on vaja juhul, kui kava või programmi mõju liikumisele tahetakse lisada arvesse võetavate mõjude hulka, viia ELi keskkonnamõjude hindamist käsitlevatesse õigusaktidesse sisse kaks muudatust. Eelkõige tehakse ettepanek viia sisse muudatused, mis on toodud vastuses 11. küsimusele;

piirkondlikud omavalitsused peavad sidusalt rakendama strateegilist ruumiplaneerimist, et kasutada maad mõistlikult.

4.16   16. küsimus. Milliseid täiendavaid meetmeid tuleks võtta, et aidata linnadel toime tulla liiklusohutuse ning isikliku turvalisusega seotud probleemidega linnaliikluses?

4.16.1

Liiklusohutus: Euroopa tasandil tuleks ohutuse suurendamiseks edendada häid tavasid ning intensiivsemat ja struktureeritumat dialoogi piirkondlike ja kohalike sidusrühmade ning liikmesriikidega uute tehnoloogiate vallas (eelkõige arukad transpordisüsteemid). Samuti tuleks tõsta kõnealuses sektoris töötavate inimeste sõiduõppe taset. Ning kehtestada tuleb hoiatavad meetmed, millega tagada, et piiriülesed liikluseeskirjade rikkumised ei jääks tegeliku karistuseta.

4.16.2

Isiklik turvalisus: heade tavade edendamiseks tuleks suurendada politsei reaalset kohalolekut ühistranspordis, eelkõige öösel või nendel liinidel, mis liiguvad aladel, kus rahutuste ja sotsiaalse tõrjutuse tase on kõrgem, ning rohkem tuleks kasutada infotehnoloogiat ja teavitada reisijaid.

4.17   17. küsimus. Kuidas saavad vedajad ja kodanikud olla teadlikumad kõrgetasemelise infrastruktuuri halduse ja ohutusele suunatud sõidukitehnoloogia potentsiaalist?

4.17.1

Inimeste teadlikkust tuleb suurendada hariduse ja teavituskampaaniate kaudu, korraldades eelkõige noortele suunatud kampaaniad. Samuti tuleb võtta meetmeid, millega muuta jõustamisvahendite kasutamine linnades üleüldiseks kõigi liiklejate jaoks. Komitee peab eriti kohaseks võtta meetmeid, mille eesmärk on tugevdada kõigi linnalise liikumiskeskkonnaga seotud teemade kultuuri- ja kodanikuõpetuse aspekti.

4.18   18. küsimus. Kas tuleks arendada linnakeskkonnale kohandatud automaatseid radariseadmeid ning kas nende kasutamist tuleks edendada?

4.18.1

Lõppeesmärkidest sõltuvalt peavad need seadmed olema alati suunatud liikumise parandamisele ja sõidukiiruse optimeerimisele. Ohutuse suurendamiseks tuleb edendada häid tavasid ja kasutada arukaid seadmeid.

4.19   19. küsimus. Kas videojärelevalve on linnaliikluse ohutuse ja turvalisuse parandamiseks hea vahend?

4.19.1

Ühistranspordivahenditesse tuleb paigaldada uuel tehnoloogial põhinevad häiresüsteemid, et teavitada avariitalitusi vandalismist või õnnetusest ja anda teavet sõiduki olukorra kohta ning edastada heli ja pilti selle kohta, mis sõidukis toimub.

4.19.2

Tuleb võtta asjakohased meetmed selleks, et mitte rikkuda õigust eraelu puutumatusele, mis on üks põhilisi inimõigusi.

4.20   20. küsimus. Kas kõik sidusrühmad peaksid töötama koos, et arendada välja linnaliikluse uus kultuur Euroopas? Kas Euroopa linnalist liikumiskeskkonda jälgiva vaatluskeskuse asutamine võiks Euroopa liiklusohutuse seirekeskuse näidise alusel olla kasulik algatus selle koostöö toetamiseks?

4.20.1

Linnaliikluse uue kultuuri arendamiseks on vaja Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike asutuste ning kodanikuühiskonna organisatsioonide vahelist koostööd.

4.20.2

Kasulik algatus oleks seejuures lisaväärtust loov säästva linnalise liikumiskeskkonna vaatluskeskus, sest selle abil oleks võimalik koguda teavet, saada andmeid transpordivajaduste muutuste kohta ja hõlbustada kogemuste jagamist. Samuti aitaks see parandada teadmisi liikumisega seotud probleemidest ja võtta meetmeid nende lahendamiseks.

Euroopa tasandil on vaja ühtlustada linnakeskkonna hindamise meetmed ning komitee peab kõnealuse valdkonna kriteeriumide ühtlustamist kasulikuks.

4.21   21. küsimus. Kuidas oleks võimalik praegusi rahastamisvahendeid (nt struktuuri- ja ühtekuuluvusfondid) ühtlustatud viisil paremini kasutada, et toetada integreeritud ja säästvat linnatransporti?

4.21.1

Rahastamisvahendite eesmärgiks tuleb seada linnaliikluse parandamine ja järk-järguline üleminek nn puhastele ühistranspordivahenditele (vähene kütusetarbimine, väikesed heitkogused) ning igale kulutatud eurole suurema investeeringutasuvuse tagamine.

Komitee toetab nende vahendite osakaalu suurendamist, mis suunatakse haridusse ja uurimistegevusse.

4.21.2

Vähendada tuleks ka rahalist toetust, luues objektiivsed skaalad, mille abil on võimalik välja valida kogukonna jaoks kõige tasuvam lahendus, et tagada kodanikele taskukohase hinnaga kvaliteetne transporditeenus. Esmatähtsaks tuleb seada tõhusus ja avaliku teenuse pakkumise kohustuse täitmine.

4.22   22. küsimus. Kuidas oleks majanduslike vahenditega, eelkõige turupõhiste vahenditega, võimalik toetada keskkonnasäästlikku ja energiatõhusat linnatransporti?

4.22.1

Selleks tuleks nõuda, et Euroopa programmidest rahastatavate infrastruktuuriprojektide seadmeid puudutavatesse lepingutesse lisataks keskkonnasäästlikkuse sätted.

4.22.2

Teine võimalus oleks hõlmata ühte komisjoni dokumenti kriteeriumid dokumendist „Keskkonnahoidlik ostmine. Keskkonnahoidlike riigihangete käsiraamat” [SEK(2004) 1050], lisades sellesse transpordiseadmete keskkonnasäästlikud riigihanked.

Keskkonnasäästlikumaks on muutumas nii erasõidukite kui ka ühistranspordi turg. Keskkonnasõbralike autode (kütus, mootor) ostmist tuleks soodustada ning nende ostjate rahalisi pingutusi tuleks tunnustada, andes nende sõidukitele erilise staatuse kesklinnade juurdepääsu käsitlevas poliitikas.

4.23   23. küsimus. Kuidas saaks suunatud uurimistegevus rohkem kaasa aidata linnapiirangute ja linnaliikluse arengu integreerimisele?

4.23.1

Sõnaselgelt tuleks kindlaks määrata need projektid, mille puhul on õigus saada ELi abi, ning muuta selliste projektide eesmärkide järgimine (teatud aja jooksul) kohustuslikuks (koos nõuetekohase kontrollimisega), nii et eesmärkide täitmata jätmise korral on võimalik kogu rahaline abi tagasi nõuda.

4.24   24. küsimus. Kas linnu tuleks julgustada linnaliiklusmaksude kehtestamisel? Kas on vaja linnaliiklusmaksude alast üldist raamistikku ja/või suuniseid? Kas linnaliiklusmaksudest saadud tulud tuleks eraldada ühistranspordi kvaliteedi parandamiseks? Kas väliskulusid tuleks arvesse võtta?

4.24.1

Euroopa tasandil peaksid olema ühised eeskirjad, millega ühtlustada maksude arvutamise ja ühistranspordivõrgu vajaliku tiheduse hindamise kriteeriumid.

4.24.2

Komitee leiab siiski, et linnakeskustesse juurdepääsul teemaksude kehtestamine on üldsuse huvides ja sellel oleksid kohesed soovitavad mõjud, kuid see võib põhjustada ka madalama sissetulekuga inimeste diskrimineerimist ning sellel on suurema sissetulekuga inimeste puhul väike pärssiv mõju.

Kohalikud omavalitsused peavad võtma meetmeid, leevendamaks maksude negatiivseid mõjusid, näiteks edendades ühistranspordi kasutust või väljastades soodsa hinnaga sõidukaarte.

4.24.3

Kõikide sissetulekurühmade jaoks võrdse mõjuga alternatiiv oleks nn maks sisenemiskohtades. Kuid selle asemel, et nõuda sisse kindel rahasumma, arvutatakse igale autojuhile välja linnas läbisõidetav maa. Teisisõnu, ettepanek seisneks juurdepääsu (läbisõidetud maa ajaühiku kohta) normeerimises. See tähendaks eraautoga tehtavate linnasõitude valimist ja piiramist, kuid samas tuleb meeles pidada, et ka see meede oleks diskrimineeriv elu-, lähte- ja sihtkoha alusel.

4.24.4

See tähendaks loomulikult veelgi suuremat tsoonidesse jagamist lisaks väljapakutud nn madala liiklustihedusega tsoonidele, kus liiklus oleks lubatud ainult ühistranspordile ja tsooni elanikele.

4.25   25. küsimus. Millist lisaväärtust võiks pikemas perspektiivis tuua suunatud Euroopa toetus keskkonnasäästliku ja energiatõhusa linnatranspordi rahastamiseks?

4.25.1

Olgugi et seda on raske välja arvutada, on lisaväärtus väga suur, võttes arvesse tervise ja hügieeniga seotud tegureid (nii füüsilisi kui ka psühholoogilisi), samuti inimeste aja väärtust (aspekti, mis erineb sõltuvalt sellest, kui palju aega on vaja kodust tööle ja tagasi liikumiseks, mis võib tööpäevale lisandudes põhjustada väga paljusid erinevaid negatiivseid tegureid).

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Liikumisvõimeline Euroopa — jätkusuutlik liikuvus meie mandril. Euroopa Komisjoni 2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõte”, KOM(2006) 314 lõplik.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Transport linna- ja suurlinnapiirkondades”, (raportöör Lutz RIBBE), ELT C 168, 27.7.2007, lk 74.

(3)  Võttes sealjuures arvesse EÜ asutamislepingu protokolli 30 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaldamise kohta ning 25. oktoobril 1993 vastuvõetud institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel.

(4)  Vt Euroopa Kohtu otsus Concordia Busi kohtuasjas ja selle puhul kohaldatud kriteeriumid.

(5)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa energiatarbijate õiguste harta” (raportöör Edgardo Maria IOZIA), ELT C 151, 17.6.2008.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/46


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis” Kaubaveologistika tegevuskava

KOM(2007) 607 lõplik

(2008/C 224/10)

18. oktoobril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis” Kaubaveologistika tegevuskava

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 8. mail 2008. Raportöör oli Daniel Retureau.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 99, erapooletuks jäi 1 liige.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee tervitab komisjoni pakutud tegevuskava ja soovib, et temaga konsulteeritaks seoses 2010. aastaks kavandatud vahearuandega, et hinnata tehtud edusamme ja võimalikke veel püsivaid probleeme.

1.2

Komitee on nõus, et eraldi ühendveoterminalide võrdlusuuringute tegemine (k.a sadamad ja lennujaamad) tihedas koostöös sektoriga tasub end ära. Rea üldiste Euroopa võrdlusalustega, mis jätavad mänguruumi edasiseks täpsustamisteks kohalikul tasandil, peaks võrdlusuuringutes olema võimalik kaldaterminalide, meresadamate, lennujaamade ja siseveesadamate eri omadustel piisavalt vahet teha.

1.3

Eri transpordiliikidele kindlate hindade kehtestamine ei kajasta nende tegelikku mõju infrastruktuuridele, keskkonnale ja energiatõhususele ega peegelda piisavalt sotsiaalseid, territoriaalseid ja ühiskondlikke kulusid.

1.4

Võrdlusuuringuteks kavandatavate võrdlus- ja hindamisvahendite abil tuleks kõrvutada kasutatavaid transpordiahelaid, lähtudes nende säästvusest, et lihtsustada kindlate hindade kehtestamise tasakaalustatud süsteemi sisseviimist ja töötada välja reguleerimissüsteem, tänu millele eelistataks kõige tõhusamaid ja säästvamaid transpordiliike sõltuvalt transporditavast kaubast ja võimalikest transpordiviisidest.

1.5

Transpordilogistika tõhususe suurendamiseks, nii et see vastaks kasutajate ja kogu ühiskonna vajadusele, tuleb tingimata kiiresti hakata rohkem rakendama juba loodud uusi tipptehnoloogiaid ja uusi teadusuuringuid, samuti on vaja töötajaid pidevalt koolitada, tõsta nende kvalifikatsiooni ning parandada töötingimusi. Samal ajal tuleks optimeerida olemasolevate infrastruktuuride kasutust ning arendada transpordi ja logistika alal tegutsevaid töötajaid ning investeeritud vahendeid ja rahalisi ressursse. Lisaks oleks tarvis edendada ametikohtade ümberhindamist ja atraktiivsemaks muutmist. Samas on kindlasti vaja uusi investeeringuid uute liikmesriikide integratsiooni kiirendamiseks ning Euroopa ja Vahemere piirkonna poliitika ja naabruspoliitika soodustamiseks. Lisaks tuleb hinnata nõudluse kujunemise pikaajalisi perspektiive, et teha alles pika aja jooksul ära tasuvaid investeeringuid.

1.6

Tarvis on suurendada turvalisust ja ohutust teedel, eelkõige kolmandate riikidega piirnevatel piirialadel.

1.7

ELi rannajoon on pikenenud, hõlmates nüüd ka Läänemerd ja Musta merd, millega on keskse teljena seotud Doonau, mida tuleks taas elavdada. Euroopa sadamate kaudu käib 90 % kaubavahetusest kolmandate riikidega ja 40 % ELi liikmesriikide omavahelisest kaubavahetusest ning logistikateenuseid arendatakse seal märkimisväärselt. Siiski on vaja teha mitmeid muudatusi. Eelkõige tuleks ajakohastada maismaateenuseid, et pakutaks võimalikult palju eri transpordiviise ja kasutataks rohkem transpordiliikide kombinatsioone. Samuti tuleks täiustada ümberlaadimise tehnoloogiat ja korraldust. Lisaks tuleks püüelda suurema tasakaalu poole sadamate vahel ning sadamate ja maismaa transpordisõlmede vastastikuse täiendavuse poole.

1.8

Komitee toetab uute tehnoloogiate ja rakendusuuringute kasutamist eri transpordiliikide kõikide parandatavate aspektide puhul (infrastruktuurid, transpordivahendid ja käitusseadmed, töökorraldus ja töötingimused jne), vabatahtlikku panust tehniliste normide ning teabevahetus- ja sõnumiedastusstandardite väljatöötamisse, et soodustada intermodaalsuse arengut, liikluse sujuvust ning tootmismahu ja kaubavahetuse kasvu paremat sidumist transpordimahu suurenemisega, mis areneb kahtlemata edasi. Selles osas on otsustava tähtsusega tegur logistikaahelate suurem tõhusus.

1.9

Tuleb jätkata uurimistöid mootorite ja nende energiatõhususega ning mittefossiilkütustega nii erasõidukite kui ka reisijate ja kaubaveoks kasutatavate ühistranspordivahendite osas.

1.10

Linnade transpordilogistika nõuab kiirete meetmete võtmist ja suuremaid pingutusi takistamaks suurlinnade majanduse järkjärgulist hääbumist ning tõhususe märkimisväärset langust, mis tuleneb liiklusummikutes raisatud ajast — see on ebatõhus ja keskkonda saastav nii linnaelanike kui ka ettevõtete jaoks. Linnakeskkonnas on tarvis kõikehõlmavat lähenemisviisi, milles arvestatakse nii eraisikute, ühistranspordi kui ka kaubaveo vajadusi, et paremini jaotada teedevõrgustikku ning muuta suundumust, et elanikud ja paljud tegevused suunduvad äärelinnadesse või kaugetesse elamurajoonidesse.

1.11

Tegevuskava keskmes on säästvus, energiatõhusus ja mitmeliigiline transport ning ajakavas rõhutatakse rakendatava poliitika kiireloomulisust. Komisjoni ettepanekus seatakse kohustuslikkuse asemel prioriteediks pigem koostöö ja dialoog. Tuleb näidata, et selline lähenemisviis toimib hästi. Selle edukus sõltub transpordisektoris tegutsejatest ja nende suutlikkusest kohaneda kodanikuühiskonna pakiliste nõudmistega.

2.   Komisjoni ettepanekud

2.1   Sissejuhatus

2.1.1

28. juunil 2006 avaldas Euroopa Komisjon teatise „Kaubaveologistika Euroopas — jätkusuutliku liikuvuse võti” (1). Selles juhiti tähelepanu logistika rollile jätkusuutlikumas, vähem saastavas ja keskkonda tõeliselt säästvas transpordis. Sellele pidid järgema konsultatsioonid, et koostada Euroopa kaubaveologistika tegevuskava, (2) mis avaldatigi 18. oktoobril 2007.

2.1.2

Komisjon kavatses tuua ELi transpordipoliitikasse sisse logistika mõõtme, et leevendada esinevaid kitsaskohti, vähendada energiatarbimist, kasutada paremini ära infrastruktuuride ja transpordivahendite intermodaalsust ja mitmeliigilisust, kaitsta keskkonda ja piirata selle kahjustamist ning edendada töötajate järjepidevat koolitamist.

2.1.3

Komiteel paluti koostada kõnealuse tegevuskava kohta arvamus, milles käsitletakse taotletavaid eesmärke ja ajakava ning toetatakse esemete (üksikesemed, saadetised, konteinerid) transpordi logistika tõhususe suurendamisele suunatud uue infotehnoloogia kasutamist. Logistikavaldkonna töötajate jaoks kavandatakse ka vabatahtlikku Euroopa kaubaveologistiku tunnistust ning asjaomase valdkonna töö tegemiseks vajalikku kvalifikatsiooni ja väljaõpet, et soodustada töötajate liikuvust.

2.1.4

Ent juba 2006. aastal rõhutas komisjon, et asjakohaste statistiliste andmete puudumise tõttu on Euroopa logistikaturust raske ettekujutust saada. Üldiselt arvatakse, et logistikakulud moodustavad transporditavate toodete kogukuludest 10–15 %.

2.1.5

Teatises tegi komisjon ettepaneku luua Euroopa kaubaveologistika raamistik ja võtta eelkõige teatud valdkondades meetmeid. Tegevuskavas täpsustatakse üksikasju ja kehtestatakse väga lühikesed tähtajad (2008–2012) järgmiste ülesannete täitmiseks:

kitsaskohtade tuvastamine ja kõrvaldamine;

kaasaegse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (seire ja jälgimine) rakendamine, kasutades Galileo programmi, kaugtuvastus- ja seiresüsteemi (LRIT), jõeteabeteenuste süsteemi (RIS), automaatset identifitseerimissüsteemi (AIS), programmi SafeSeaNet, samuti raudteevedude telemaatilisi rakendusi (TAF) ja nende integreeritud logistika süsteemi (ERTMS); nn intelligentsete tehnoloogiate kasutuselevõtt, nt raadiosagedustuvastuse märgiste (3) väljatöötamine ja standardiseerimine;

sõnumiedastuse ja teabevahetuse üldised standardid;

teadusuuringud (seitsmes raamprogramm);

koostalitlusvõime ja vastastikune seotavus;

logistikavaldkonna kvalifitseeritud tööjõu koolitamine;

võrdlusuuringute koostamine Euroopa kohta, kuid näitajad ja meetodid tuleb veel välja töötada;

infrastruktuuripoliitika: olemasoleva infrastruktuuri hooldus ja optimaalne kasutus, vajadusel uued investeeringud, eelkõige tipptehnoloogiasse;

parem tulemuslikkus tänu asjakohasele sotsiaaldialoogile, koostööle ja reguleerimisele;

mitmeliigiliste transpordiahelate ning vastavate laadimisstandardite edendamine ja lihtsustamine.

2.1.6

2007. aastal avaldatud tegevuskavas tuuakse välja varasemas täpsemate eesmärkidega kavas planeeritud meetmed koos nende elluviimise ajakavaga.

2.1.7

Teatises „Liikumisvõimeline Euroopa — jätkusuutlik liikuvus meie mandril”, (4) mis on 2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõtte ja ühtlasi ka selle läbivaatamise tulemus, (5) rõhutas komisjon nn aruka liiklemise mõistet, mis hõlmab transpordilogistikat ja intelligentseid transpordisüsteeme ning käsitleb kõnealuses tegevuskavaski ennekõike just seda teemat.

2.2   E-kaubaveod ja intelligentsed transpordisüsteemid

2.2.1

Praeguse ning tulevase info- ja kommunikatsioonitehnoloogia laialdane kasutamine võib põhjalikult parandada kaubaveologistikat, kuid endiselt on veel lahendamist vajavaid probleeme seoses standardiseerimise, kasutajate pädevuse või regulatiivsete tõketega või muude takistustega dokumentide elektroonilisele kujule viimise, andmekaitse ja eraelu puutumatuse kaitse osas.

2.2.2

E-kaubavedude mõistest kujuneb pikapeale välja esemete Interneti kontseptsioon (veosed: üksikesemed, saadetised, pakid, konteinerid, millest iga komponenti on võimalik eristada, nimetada ja tuvastada spetsiaalse — aktiivse või passiivse — märgistuse abil, mis aktiviseeritakse raadiosagedustuvastuse seadmega). Selline uus esemete Internet aitab automatiseerida ja lihtsustada veoste andmete (teave veose asukoha, olemuse ja mahu kohta, tolli jaoks vajalik jm teave) edastamist. Olemasolevaid süsteeme tuleb kasutada kõnealuse uue, esemete tuvastamisele tugineva Interneti-põhise võimaluse konkretiseerimiseks.

2.2.3

2008. aastaks on Euroopa Komisjon kavandanud ulatusliku uurimistööde projekti, mis lähtub intelligentsete transpordisüsteemide ja transpordilogistika tehnoloogia kasutuselevõtu tegevuskavast.

2.3   Tulevikuväljavaated

2.3.1

Tegevuskavas soovitakse tõhususe suurendamise teel aidata lahendada sellised küsimused nagu ülekoormus, reostus ja müra, süsinikdioksiidi heitkogused ja sõltuvus fossiilkütusest. Nende toimingutega peab kaasnema liikmesriikide pikaajaline ühistöö, et luua üldine alus investeeringuteks tulevastesse kaubaveosüsteemidesse.

2.3.2

Euroopa Komisjon esitab aruande tegevuskava rakendamisel saavutatud edusammude kohta 2010 aastal.

3.   Üldised märkused

3.1

ELi laienemine, kaubavahetuse üha jätkuv globaliseerumine, uute majandusjõudude (mitte üksnes Hiina) esilekerkimine ja ümberpaigutamisprotsess on võimsad kaubavahetuse arengut mõjutavad tegurid. Kaubavahetuse maht kasvab kiiremini kui tootmismaht. 2001. aasta valges raamatus kavandas komisjon transpordi kasvu lahtisidumist majanduskasvust. Kõnealune teema tuleks kiiremas korras uuesti arutusele võtta, kas või üksnes transpordiliikide „seotuse” või „paralleelsuse” taastamiseks. Seoses 2006. aastal muudetud valge raamatuga (6) võib eri transpordiliike ja mitmesuguseid tegutsejaid (kaubavoogude korraldajad, transportijad, kasutajad ning riiklikud, ELi ja rahvusvahelised ametivõimud) kombineeriv ning uutele info-, pakkimis- ja käitlemistehnoloogiatele tuginev logistika osutuda otsustavaks teguriks kaubaveo ratsionaliseerimises ja tõhustamises.

3.2

Ülemaailmsete logistikaahelate puhul on tarvis aja jooksul täielikult integreerida transpordisüsteemide vahelised füüsilised ja elektroonilised ühenduslülid, et kasutataks kõige tõhusamat transpordiviisi või transpordiviiside kombinatsiooni ning parandataks logistikat, seades eesmärgiks saavutada kolmekordne tõhusus: majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane (sh energiakulude vähendamine).

3.3

Enamasti on transporti vaja pikaajaliselt kavandada ja teha koostööd mitmete pooltega. Investeeringud transpordi infrastruktuuridesse ja logistikaplatvormidesse on tehtud väga pikkadeks perioodideks ning need on väga kulukad, eelkõige mere- ja siseveesadamate või lennujaamade puhul, kuid ka nn kuivade sadamate või kombineeritud transpordirajatiste puhul. Just need ongi kõige problemaatilisemad platvormid, mille jaoks tuleb leida kiiresti usaldusväärsed ja püsivad lahendused. Komitee arvates tuleb ennekõike alustada olemasolevate infrastruktuuride kasutuse optimeerimisega, mille korral võiks teabe ja kogemuste jagamine osutuda väga tulemusrikkaks. Üksnes olemasolevate infrastruktuuride ja kaasaegsete tehnoloogiate kasutamisest aga ei piisa; uute investeeringute jaoks on vaja kavandamist keskpikas ja pikas perspektiivis.

3.4

Uusi, püsivaid infrastruktuure tuleks luua väga pikaks ajaks prognoositud vajaduste põhjal ja juhul kui puuduvad alternatiivid intermodaalsuse võimaluste näol, näiteks seoses olemasolevate infrastruktuuridega. Näiteks võivad ühendveod pakkuda alternatiivi praeguse teedevõrgustiku laiendamisele või uute teede rajamisele. Selleks vajalikku kavandamisse tuleb kaasata kõik logistikaahela asjaosalised: ELi organid, riiklikud ja piirkondlikud ametivõimud, tootjad, turustajad ja teised lastijad, logistikud ja transportijad ning sotsiaalpartnerid. Inimesi, keda kõnealune küsimus puudutab, peavad saama osaleda eelnevates selleteemalistes aruteludes ja konsultatsioonides ning nende arvamust tuleb tingimata arvesse võtta.

3.5

Kavandamise eesmärgiks tuleb seada pikaajaliste partnerluste loomine, mis aitavad tagada infrastruktuuride püsiva elujõulisuse (nii majandusliku, keskkonnaalase kui ka sotsiaalse). Kavandamine peab olema kooskõlas Euroopa ruumi arenguplaaniga ning aitama paremini struktureerida, kooskõlastada ja säilitada transporti tehtavaid investeeringuid tootmise ja äritegevusega ning linnapiirkondade ruumilise planeerimisega (vältimaks muu hulgas arvukate logistikakeskuste teket ning rutakaid ja kulukaid ümberpaigutamisi, ummikuid teatud transporditelgedel ja piirkondades ning teatavate piirkondade taandarengut ja eraldust ühenduste puudumise või puudulikkuse tõttu).

3.6

Veoühikute jaoks kavandatavate uute normide puhul on selge, et need peavad soosima ümberlaadimist seoses maksimaalse käitlemismassi ja mõõtmetega. Arvestades aga probleemidega, mis tekivad sellest, et maismaal veetakse kaupu enamasti maanteedel, ei tohiks kõnealused normid suurendada kulusid, mille tulemusel võiks kahjustuda infrastruktuur ja väheneda veelgi maanteetranspordi ohutus. Kavandatavad normid peavad soosima intermodaalsust.

3.7

Mis puudutab 2003. aasta ettepanekut uue vabatahtliku ühendvedude veoühiku osas, kordab komitee lühidalt, et erinevate mõõtmetega veoühikute kombineerimine on logistiline õudusunenägu. Kaks arvamuses nimetatud takistust (kohtkindlate laadimisseadmete mõõtmed ja teadmatus selle osas, kes antud süsteemi rahastab) juba viivad tõdemuseni, et seda süsteemi ei võeta kasutusse.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Komitee soovib väga, et komisjon konsulteeriks temaga seoses 2010. aastal välja töötatava aruandega tegevuskava edusammude ja elluviimisel esile kerkinud probleemide kohta.

4.2

Esemete Internet aitab kindlasti parandada transpordilogistika tõhusust ja klientidele pakutavaid teenuseid. Tuginedes nn nimede Interneti kogemusele, tõstatab komitee küsimuse nimede andmisel kasutatavate järelevalvemenetluste ja -vahendite kohta. Ajaloolistel põhjustel on kõnealusel juhul lõplikuks järelevalveorganiks USA föderaalne kaubandusministeerium (USDoC). Komitee toetab võimalust juhtida Euroopa tasandil nimede andmist ja andmebaaside haldamist ning tehniliste standardite koostamist. Kuna esemete Internet on oluline majanduse seisukohast ja põhiosa kaubavahetusest toimub piirkondadesiseselt, leiab komitee, et see peaks põhinema mitmepoolsel süsteemil (nt piirkondlikud või kohalikud nimede andmise organid), mitte jääma väljaspool ELi asuva täiendava eraldiseisva järelevalveasutuse lõpliku kontrolli alla.

4.2.1

Komiteel on hea meel, et komisjon kaasab logistika arengu ka majanduskasvu ja tööhõivet käsitlevasse uuendatud Lissaboni tegevuskavasse. Kogemustest lähtudes kutsub komitee komisjoni üles kaotama kiiresti viivitused uute tehnoloogiate kasutuselevõtul, eelkõige Galileo programmi puhul.

4.3

Kuna esemete Internet on oluline majanduse seisukohast ja põhiosa kaubavahetusest toimub piirkondadesiseselt, leiab komitee, et see peaks põhinema mitmepoolsel süsteemil (nt piirkondlikud või kohalikud nimede andmise organid), mitte jääma väljaspool ELi asuva täiendava eraldiseisva järelevalveasutuse lõpliku kontrolli alla.

4.4

Samuti tuleks selgelt käsitleda eraelu puutumatuse ja teatud küsimuste konfidentsiaalsuse kaitse probleeme, mis tekivad veose kohta andmete edastamise vahendite mitmekesisemaks muutumisel, kuritegelike isikute kätte — eriti kolmandates riikides — sattunud teabe jälgimisel (arvestades ka tolli- ja kindlustusküsimusi) ning kauba, kaubavedajate, vahendajate ja adressaatide jälgimisel intelligentsete transpordisüsteemide ja nendega seotud infotehnoloogia edendamise raames.

4.5

See kehtib eelkõige e-kaubandusega seotud täppislogistika puhul.

4.6

Komitee kiidab heaks komisjoni kavatsuse muuta logistikute elukutse kaasaegsemaks tänu ettevõtjate määratlemise ja tunnistuse kasutuselevõtu süsteemile ning soovib, et süsteem tagaks märkimisväärse lisaväärtuse.

4.7

Samuti väljendab komitee heameelt, et komisjon teeb ettepaneku korraldada sotsiaalpartneritega koostööd kvalifikatsiooni- ja väljaõppenõuete väljatöötamiseks. Antud kontekstis loodab komitee, et nõutavat kvalifikatsiooni ja väljaõpet arendataks kogu elu jooksul ning kohandataks vastavalt uutele teadmistele. Komitee toetab komisjoni kava viia läbi nende vabatahtlike tunnistuste vastastikune tunnustamine.

4.8

Kindlasti on vaja parandada logistika tulemuslikkust tänu uute tehnoloogiate laialdasemale kasutamisele, bürokraatia vähendamisele, kogemuste vastastikusele tutvustamisele, kvalifikatsiooni ja väljaõppe arendamisele ning intermodaalsusele. Komitee toonitab siiski, et parimaid edusamme saab kõnealustes aspektides saavutada üksnes sel juhul, kui transpordi- ja logistikasektoris saavutatakse taas tasakaal eri transpordiliikide siseselt ja ka nende vahel ning jõutakse reguleeritud konkurentsini, nagu komisjon on märkinud ka 2001. aasta valges raamatus. See tähendab Euroopa Liidus transpordihindade ümberhindamist ning konkurentsitingimuste tõelist ühtlustamist nii transpordiliikide siseselt kui ka nende vahel.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  KOM(2006) 336 lõplik.

(2)  KOM(2007) 607 lõplik.

(3)  Vt ettevalmistav arvamus teemal „Raadiosagedustuvastus (RFID)” (raportöör Peter Morgan), ELT C 256, 27.10.2007, lk 66–72, ning 15.–16. novembril 2007 toimunud Lissaboni konverentsi tööd (Portugali eesistumise aja veebilehel).

(4)  KOM(2006) 314 lõplik, 22. juuni 2006.

(5)  Vt komitee 12. septembri 2001. aasta arvamust valge raamatu (KOM(2001) 370 lõplik) kohta — „Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustada” — ja 22. juuni 2006. aasta arvamust vahehindamise (KOM(2006) 314 lõplik) kohta — „Liikumisvõimeline Euroopa — jätkusuutlik liikuvus meie mandril. Euroopa Komisjoni 2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõte”.

(6)  „Liikumisvõimeline Euroopa — jätkusuutlik liikuvus meie mandril. Euroopa Komisjoni 2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõte”, KOM(2006) 314 lõplik, 22. juuni 2006.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/50


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitsealase koostöö kohta”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Elektroonilise Side Turu Amet”

KOM(2007) 697 lõplik — 2007/0247 (COD)

KOM(2007) 698 lõplik — 2007/0248 (COD)

KOM(2007) 699 lõplik — 2007/0249 (COD)

(2008/C 224/11)

10. detsembril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmistes küsimustes:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, ning määrust (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitsealase koostöö kohta”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Elektroonilise Side Turu Amet”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 8. mail 2008. Raportöör oli Bernardo Hernández Bataller.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28—29. mail 2008 (29. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 80 ja erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni eesmärke saavutada elektroonilise side turul kasutajate jaoks maksimaalne kasu, jälgida, et ei esineks konkurentsimoonutusi ega -piiranguid, soodustada tõhusaid investeeringuid infrastruktuuri ja arendada uuendustegevust ning edendada raadiosageduste ja numeratsiooniressursside tõhusat kasutust ja juhtimist.

1.2

Et elektroonilise side sektorit iseloomustab tehnoloogilise uuendustegevuse kõrge tase ja äärmiselt dünaamilised turud, on komitee arvates elektroonilise side raamistiku reguleerimismudel ja kavandatavad muudatused sobivad. Need põhinevad järgmistel aspektidel:

1.2.1

detsentraliseeritud reguleerimine liikmesriikides, millega tehakse riikide asutustele ülesandeks jälgida turge ühiste põhimõtete ja menetluste kohaselt. Samal ajal tugevdatakse riikide reguleerivate asutuste sõltumatust, nende igapäevast juhtimist ja kaalutlusõigust, tagades, et neil oleks oma sõltumatu eelarve ja piisavad inimressursid ning et nad tugevdaksid oma rakendusvolitusi, et tõhustada reguleeriva raamistiku rakendamist;

1.2.2

siseturu kindlustamine, andes komisjonile teatud volitusi seoses rahvusvaheliste turgudega, mis ületavad ühe liikmesriigi piire;

1.2.3

õigusaktide ühtlustamine, ajakohastades teatud sätteid, et kohandada neid tehnoloogia ja turu arenguga, ning tühistades sätted, mis on iganenud või üleliigsed;

1.2.4

spektrihalduse tõhusa strateegia kehtestamine, et luua ühine Euroopa teaberuum;

1.2.5

erandjuhtudel ja komisjoni eelneval nõusolekul funktsionaalse eraldamise kasutamine riikide reguleerivate asutuste poolt, et tagada kõikidele järgmise tasandi ettevõtjatele — sealhulgas vertikaalselt integreeritud ettevõtja järgmise tasandi üksustele — täiesti võrdsed juurdepääsuteenused;

1.2.6

usaldusväärse ja tõhusa andmeedastuse saavutamine elektrooniliste sidevõrkude abil. Selleks peaks amet toetama vajalike tehniliste ja korralduslike turvameetmete ühtlustamist, andes eksperdiabi;

1.2.7

tarbijate õiguste tugevdamine lepingute teatud aspektide, teabe selguse ja avaldamise, teenuste kättesaadavuse, teabe- ja hädaabiteenuste ning numbrite liikuvuse osas. Vaatamata eelöeldule ei küündi ettepanekud asutamislepingus sätestatud kõrgele tarbijakaitsetasemele, sest neis ei käsitleta selliseid aspekte nagu ettevõtjate klienditeeninduse reguleerimine, minimaalsed kvaliteedinõuded, karistustingimused ning teenuste ja lõppseadmete ühishangete eeldused;

1.2.8

eraelu puutumatuse kaitse tugevdamine, kuigi kõik ettepanekud ei lähe piisavalt kaugele. Näiteks seoses kaitsega rämpsposti eest tuleks komitee arvates ühemõtteliselt lähtuda põhimõttest, et kaubanduslike teadaannete saatmiseks tuleb saada tarbija selgesõnaline eelnev nõusolek.

1.3

Komitee peab väga positiivseks lõppseadmete hõlmamist reguleeriva raamistiku kohaldamisalasse, sest see parandab puuetega lõppkasutajate jaoks e-juurdepääsu. Samuti peab komitee positiivseks siduvate universaalteenuse meetmete kehtestamist puuetega kasutajate abistamiseks, soodustades juurdepääsu üldkasutatavatele telefoniteenustele (sh hädaabiteenused, telefoninumbrite teabeteenused ja telefoniraamatud) võrdväärselt teiste lõppkasutajatega ning võttes ka muid konkreetseid meetmeid.

1.4

Oluline on lihtsustamine ja halduskulude vähendamine. Spektrihalduse paindlikkuse suurendamisega lihtsustatakse haldusmenetlusi ja ettevõtjate spektrikasutust. Komitee peab vajalikuks piiratud tehniliste erandite ning samuti ulatuslikumate erandite olemasolu, et saavutada üldhuvi pakkuvaid eesmärke. Neid erandeid kehtestaksid liikmesriigid sellistes valdkondades nagu kultuuriline ja keeleline mitmekesisus, sõnavabadus ja sidekanalite paljusus, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine, inimelude kaitse. Seejuures tuleb arvestada kõigi liikmesriikide tehnilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi vajadusi, vastavalt riigi õigusaktides kooskõlas ELi õigusega sätestatule.

1.5

Euroopa Elektroonilise Side Turu Ameti loomine komisjonist sõltumatu ametina, mis tugevdab riikide reguleerivate asutuste pädevust, võib olla väga kasulik, sest sellega antakse vahendid Euroopa Komisjoni ning riikide reguleerivate asutuste vahelise tõhusa partnerluse loomiseks neis valdkondades, kus on vaja ühtsust Euroopa tasandil, nagu turu määratlemine, analüüs ja lahendused, raadiospektri kasutuse ühtlustamine või rahvusvaheliste turgude määratlemine.

2.   Sissejuhatus

2.1

2002. aastal kiideti heaks telekommunikatsioonituru reform, mille tulemusel loodi (kõiki tava- ja traadita satelliit- ja maasidevõrke hõlmav) elektroonilise side reguleeriv raamistik, mis koosneb raamdirektiivist, juurdepääsu käsitlevast direktiivist, loadirektiivist, universaalteenuse direktiivist ning direktiivist, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris.

2.2

Kõnealune ELi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste reguleeriv raamistik koostati selleks, et võimaldada uutele ettevõtjatele juurdepääsu olemasolevale infrastruktuurile, soodustada investeeringuid alternatiivsetesse infrastruktuuridesse ning pakkuda tarbijatele suuremat valikut ja madalamaid hindu.

2.3

Kehtiva raamistiku reguleerimismudeli alus on detsentraliseeritud reguleerimine liikmesriikides, millega tehakse riikide asutustele ülesandeks jälgida turge ühiste põhimõtete ja menetluste kohaselt.

2.4

Raamistik sätestab ühtlustamise miinimumtaseme, jättes rakendusmeetmete kindlaksmääramise liikmesriikide või nende reguleerivate asutuste ülesandeks.

2.5

Raamdirektiiviga seatakse eesmärk vähendada turul valitseva konkurentsi arenedes järk-järgult kõnealuse sektori ennetavaid eeskirju. Seda tehakse komisjoni soovituse abil, milles määratakse kindlaks need kauba- ja teenuseturud, mille puhul võiksid ennetavad eeskirjad olla põhjendatud.

2.5.1

Eelneva regulatiivse sekkumise eesmärk on tuua kasu tarbijatele ja tagada jaeturgude konkurentsivõime. Kuna toodete ja teenuste omadused ning nõudluse ja pakkumise asendusvõimalused muutuvad, siis võib aja jooksul muutuda „asjaomaste turgude” mõiste, nagu osutati komisjoni 17. detsembri 2007. aasta soovituses (1).

3.   Komisjoni ettepanekud

3.1

Komisjon teeb ettepaneku kehtivad elektroonilist sidet reguleerivad Euroopa õigusaktid (edaspidi „reguleeriv raamistik”) ulatuslikult läbi vaadata, esitades korraga:

kaks direktiivi ettepanekut: ühega muudetakse raamdirektiivi, juurdepääsu direktiivi ja loadirektiivi ning teisega universaalteenuse direktiivi ja eraelu puutumatust käsitlevat direktiivi;

ühe määruse ettepaneku, millega luuakse Euroopa Elektroonilise Side Turu Amet (edaspidi „amet”).

3.2

Lühidalt on nende ettepanekute eesmärk reguleerida Euroopa elektroonilise side nn muudetud reguleerivat raamistikku, viies selle vastavusse riikide reguleerivate asutuste, ettevõtjate ning kaupade ja teenuste tarbijate nõudmistega.

3.3

Eesmärk on luua digitaalmajanduse terviklik nn muudetud reguleeriv raamistik, mis kasutaks parimal võimalikul viisil ära siseturu edusamme. Ettepanekud puudutavad järgmisi teemasid.

3.4

Raamdirektiivi, loadirektiivi ja juurdepääsu direktiivi muutmise ettepanekuga

a)

tagatakse seoses spektrihaldusega, et tehnoloogia ja teenuse neutraalsuse põhimõttest erandite kehtestamisel, sealhulgas üldhuvi pakkuvate eesmärkide täitmisel, konsulteerivad liikmesriigid sidusrühmadega;

b)

suurendatakse reguleeriva raamistiku terviklikkust, muutes otstarbekamaks mitu turu ülevaatamise menetluse osa, lisades sealjuures võimaluse, et komisjon võtab turuanalüüsi üle juhul, kui riigi reguleeriv asutus oma ülesannete täitmisega oluliselt hilineb;

c)

parandatakse võrkude terviklikkust ja turvalisust, tugevdades olemasolevaid kohustusi, ning laiendatakse terviklikkuse nõudeid telefonivõrkudelt mobiilside- ja IP-võrkudele;

d)

tugevdatakse sidusrühmade õiguslikke tagatisi, määratledes riikide reguleerivate asutuste sõltumatuse kriteeriumid, ning tunnustatakse õigust esitada kaebusi riikide reguleerivate asutuste otsuste kohta ja võimalust peatada nende võetud meetmed, et hoida kiireloomulistel juhtudel ära tõsine ja korvamatu kahju;

e)

hoolitsetakse haavatavate rühmade vajaduste eest, lisades lõppseadmete tehnilisi nõudeid puuetega inimeste jaoks e-juurdepääsu parandamiseks ning ajakohastades riikide reguleerivate asutuste eesmärke seoses vanemas eas ja sotsiaalsete erivajadustega kasutajatega;

f)

võimaldatakse riikide reguleerivatel asutustel kasutada funktsionaalset eraldamist eelneval kokkuleppel komisjoniga;

g)

kehtestatakse ühine valikumenetlus;

h)

tugevdatakse riikide reguleerivate asutuste rakendusvolitusi. Riikide reguleerivad asutused peavad saama kehtestada üldlubade eritingimusi, et tagada puuetega kasutajate jaoks juurdepääs, kaitsta autori- ja intellektuaalomandiõigusi ning tagada ametivõimude teated vahetu ohu korral.

3.5

Ettepanekuga, millega muudetakse universaalteenuse skeemi, isikuandmete töötlemist, eraelu puutumatust, elektroonilise side kasutajate õigusi ning tarbijakaitsealast koostööd, arendatakse edasi edusamme, mida komisjoni õigusaktidega on kõnealuses sektoris juba saavutatud.

3.5.1

Tunnistatakse, et konkurentsist üksi ei piisa kõikide kodanike vajaduste rahuldamiseks ja kasutajate õiguste kaitsmiseks; seepärast lisatakse universaalteenust, kasutajate õigusi ja isikuandmete kaitset kindlustavad erisätted.

3.5.2

Eelkõige on ettepaneku eesmärk parandada hindade läbipaistvust ja teabe avaldamist lõpptarbijaile, nõudes ettevõtjatelt võrreldava, piisava ja ajakohase teabe avaldamist hõlpsasti juurdepääsetaval kujul ning volitades riikide reguleerivaid asutusi nõudma ettevõtjatelt nende kohustuste täitmist.

3.5.3

Lisatakse mitmeid numbriliikuvust käsitlevaid sätteid, mille alusel saavad tarbijad hõlpsasti teenuseosutajat vahetada (numbrite liikuvuse maksimumtähtajaks kehtestatakse üks tööpäev ning riikide reguleerivaid asutusi volitatakse hoidma ära numbriliikuvuse takistamine teenuseosutajate poolt). Täiustatakse hädaabiteenistustele helistajate asukohaga seotud teabe nõudmist, näiteks kohustust edastada teavet selliseid kõnesid vastuvõtvatele asutustele.

3.5.4

Liikmesriikide võimalus võtta puuetega kasutajate abistamiseks vastu erimeetmeid asendatakse selgesõnalise kohustusega seda teha, võimaldades riikide reguleerivatel asutustel nõuda ettevõtjatelt puuetega kasutajaid huvitava teabe avaldamist.

3.5.5

Lisaks sellele antakse riikide reguleerivatele asutustele õigus ära hoida teenuse kvaliteedi halvenemist, kehtestades lõpptarbijatele osutatavate võrguteenuste kvaliteedi miinimumtaseme, ning valvata jaemüügitariifide järele, kui universaalteenuse osutajaks ei määrata ühtki ettevõtjat.

3.5.6

Võetakse ka meetmeid tagamaks, et lõppkasutajaid teavitatakse nende isikuandmete kadumist või väärkasutust põhjustavast turvanõuete rikkumisest ning ettevaatusabinõudest, mida lõppkasutajatel on võimalik rakendada sellest tuleneva kahju minimeerimiseks.

3.5.7

Sellega kooskõlas keelatakse kasutada nuhkvara ja muud õelvara, olenemata selle kasutaja seadmesse installeerimise meetodist. Võitlust soovimatute kaubanduslike teadaannetega tugevdatakse sättega, mis võimaldab Interneti-teenuse osutajatel võtta rämpsposti saatjate vastu õiguslikke meetmeid.

3.6

Samuti väärib märkimist ettepanek luua Euroopa Parlamendi ees aruandekohustuslik asutus, mille reguleerivate asutuste nõukogusse kuuluvad kõikide ELi liikmesriikide reguleerivate asutuste juhid ja mis asendab Euroopa reguleerivate asutuste töörühma (2).

3.6.1

Nimetatud asutus annab komisjonile nõu teatavate otsuste vastuvõtmisel, tegutseb ELi tasandil elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste eksperdikeskusena ning võtab üle Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) ülesanded.

4.   Üldised märkused

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekuid, mille eesmärk on leida lahendusi vajadusele reguleerida ja hallata üle-euroopalist elektroonilise side turgu.

4.1.1

Komitee toetab komisjoni eesmärki avada telekommunikatsiooniturud veelgi enam konkurentsile ja suurendada investeeringuid suure edastuskiirusega võrkudesse (sealhulgas kõikidesse tava-, mobiil- ja satelliitsidetehnoloogiatesse) (3) ning samuti eesmärki tagada audiovisuaalteenuste digitaliseerimise kontekstis tuleviku Internet, mis põhineb asjadel ja semantilisel võrgul, ning optimeeritud spektrihaldus siseturul. See vastab hea tehnilise kvaliteediga telekommunikatsioonivõrkudele ja -teenustele juurdepääsu vajavate tarbijate ja ettevõtete ühistele huvidele.

4.1.2

Komitee märgib, et telekommunikatsioonisektori praegune õiguslik raamistik on võimaldanud

teha olulisi edusamme avatumate ja dünaamilisemate turgude suunas, nagu on osutatud komisjoni 12. aruandes telekommunikatsiooni õigusliku raamistiku rakendamise kohta;

võidelda ettevõtjate suure ebavõrdsusega, mis tuleneb vanade riigimonopolide päritud eelistest.

4.2

Komitee peab positiivseks ka seda, et ettepanekutes sätestatud õiguskorda laiendatakse elektroonilise side valdkonnale ja seega kõikidele sellega hõlmatud edastus- ja teenindusvõrkudele.

4.3

Lisaks eespool mainitud puhttehniliste ja haldusaspektide parandamisele tervitab komitee ka paljusid sätteid, mille konkreetne eesmärk on tugevdada elektrooniliste sideteenuste kasutajate õigusi ning ettevõtjate protseduurilisi ja halduslikke tagatisi, mis võimaldavad neid õigusi tegelikult kasutada (asjassepuutuvate isikute õigus ärakuulamisele, otsuste põhjendamise kohustus, ennetusmeetmed ja kaebuse esitamise õigus). Nimetatud tagatiste rakendamisega järgitakse õigust heale haldusele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41.

4.4

Komitee tervitab eriti asjaolu, et ettepanekutes võetakse arvesse komitee varasemates arvamustest esitatud palveid seoses järgmisega:

nõue, et liikmesriigid võtaksid konkreetseid meetmeid puuetega kasutajate abistamiseks, (4) et saavutada Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni eesmärgid;

üldised spektrihalduspõhimõtted, mis on üldsuse huvides ja mida tuleb hallata majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte arvestades, peaksid lisaks tehnoloogia ja teenuse neutraalsusele tagama kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse, sõnavabaduse ja sidekanalite paljususe ning peegeldama kõikide liikmesriikide tehnilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi vajadusi (5).

4.4.1

Kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse tagamiseks on samuti vaja, et mõne keele diakriitiliste märkidega tähed või kirillitsa, kreeka või muud tähemärgid ei muutuks e-kirjades loetamatuks. Nimetatud tähti sisaldavate SMSide saatmine ei tohi olla kallim.

4.5

Komitee toetab ka komisjoni neid ettepanekuid, mis puudutavad eelkõige järgmist:

a)

turuanalüüsi menetluste lihtsustamine, mis leevendaks riikide reguleerivate asutuste halduskoormust ja vähendaks ettevõtjate halduskulusid;

b)

võrkude turvalisuse ja terviklikkuse parandamine, tagades elektrooniliste sideteenuste usaldusväärse kasutuse;

c)

riikide reguleerivate asutuste sõltumatuse tugevdamine, piirates teiste avalik-õiguslike asutuste võimalikku mõju reguleeriva asutuse igapäevasele juhtimisele ning tagades talle oma sõltumatu eelarve ning piisavad inimressursid.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Et komisjoni ettepanekute eesmärk on esiteks võtta vastu meetmed elektroonilist sidet reguleerivate riiklike õigusaktide ühtlustamiseks ja teiseks luua uus riigiülene organ, soovib komitee rõhutada, et ettepanekud peaksid tuginema üksnes Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95.

5.1.1

Nimetatud säte võib olla asjakohane ja piisav alus kõnealuste eesmärkide saavutamiseks, (6) kuid Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse kohaselt peab komisjon tagama, et vastuvõetud meetmed avaldaksid riiklikele seadustele tegelikku mõju (võimaldades neid muuta) ja reguleeriksid riigiülesel tasandil ammendavalt kõiki neid aspekte, millest peaksid kasu saama tarbijad ja elektroonilise side kasutajad, samuti ettepanekutes kehtestatud õiguslike ja protseduuriliste tagatistega seotud aspekte (7).

5.1.2

Lühidalt öeldes ei tohiks tulevase riigiülese reguleeriva raamistiku vastuvõtmisel piirduda elektroonilise side sektorit reguleeriva kehtiva riigiülese raamistiku ainuüksi kosmeetilise muutmisega.

5.1.3

See kehtib ka ameti loomise kohta, mille olemasolu on täielikult põhjendatud juhul, kui amet suudab aidata järjepidevalt ja tõhusalt rakendada kavandatavaid sätteid, mille eest ta talle antud konkreetsete volituste alusel vastutab.

5.1.4

Kõnealuse ameti loomine vastab subsidiaarsuse põhimõttele, sest praegune koostöö

a)

ei ole hästi struktureeritud ja selle mehhanismid ei ole tõhusad, mis killustab siseturgu;

b)

ei taga eri liikmesriikides asuvatele ettevõtjatele võrdseid tingimusi;

c)

takistab saamast kasu, mida tarbijatele tooksid konkurentsivõime ja piiriülesed teenused.

5.1.5

Ameti loomine vastab ka proportsionaalsuse põhimõttele, sest see võimaldab luua tulemusliku partnerluse komisjoni ja riikide reguleerivate asutuste vahel nendes küsimustes, mille puhul on vaja ühtsust Euroopa tasandil.

5.2

Reguleeriva raamistiku kohaselt peaks amet olema riikide reguleerivate asutuste ainus koostööfoorum oma ülesannete täitmisel.

5.2.1

Komitee ootab ameti tegevuse eelolevat hindamist tagamaks, et ameti tegevus põhineb läbipaistvusel, aruandekohustusel ja sõltumatusel ning et riikide reguleerivate asutuste volitusi on tugevdatud, andes neil tugeva ja läbipaistva aluse ühenduse õiguses.

5.3

Teisest küljest on seoses kavandatava reguleeriva raamistiku õigusliku poolega tähtis teadvustada, kui oluline on kohaldada sektori reguleerimisel konkreetseid kriteeriume, samuti siseturul vaba konkurentsi põhimõtteid ja eeskirju (8). See kehtib eriti kõnealuse sektori kohta, kus erinevalt siseturu teistest sektoritest on vajalik eelnev regulatiivne sekkumine koos asjaomase turu keeruka majandusanalüüsiga (9).

5.3.1

Komitee toetab reguleeriva raamistiku eesmärki vähendada turul valitseva konkurentsi arenedes järk-järgult kõnealuse sektori ennetavaid eeskirju, nagu komisjon on tasapisi ka teinud, näiteks 17. detsembri 2007. aasta soovitusega. Komitee loodab, et kuna elektroonilise side turud on dünaamilised, muudab toodete ja teenuste omaduste ning nende asendusvõimaluste areng selliste sekkumismeetmete kasutamise ebavajalikuks.

5.3.2

Komitee leiab, et funktsionaalne eraldamine on erandlik meede, mida tuleks kohaldada harva. Funktsionaalset eraldamist saaksid kehtestada vaid riikide reguleerivad asutused eelneval kokkuleppel komisjoniga, kes peab taotlema uue ameti arvamust.

5.3.3

Selline lahendus võib olla põhjendatud vaid juhul, kui mitmel asjaomasel turul ei ole suudetud pika aja jooksul saavutada tegelikku mittediskrimineerimist, kui infrastruktuurialase konkurentsi võimalus on mõistlikus ajalises perspektiivis väike või olematu ning kui eelnevalt on võetud üks või mitu muud sobivat meedet.

5.4

Kõnealuse sektori suhtes kavandatavad erisätted ei hõlma aga teatavaid olulisi küsimusi, mis mõjutavad ettevõtjate ja teenuseosutajate vahelise vaba konkurentsi tõhusat ja läbipaistvat rakendamist üleeuroopalisel turul, ega kasutajate õiguste teatavaid sisulisi aspekte.

5.5

Esiteks tuleks selgitada mõiste „riigi julgeolek” ulatust, mille kaitsmine on liikmesriikide ainuvastutuses vastavalt Lissaboni lepinguga muudetud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 3a lõike 2 viimasele alapunktile.

5.5.1

Reguleerimata õiguste tunnistamine võimaldaks märkimisväärset kaalutlusõigust selliste põhjuste ja meetmete kindlakstegemisel, mis võiksid riigi julgeoleku seisukohalt põhjendada erandite tegemist komisjoni ettepanekutes sisalduvate valdkondlike ja konkurentsiõiguslike eeskirjade ja põhimõtete kohaldamisel.

5.5.2

Elektroonilise side sektoris kehtivad praegu riiklikud eeskirjad, mis jätavad liikmesriikide ülesandeks teha kindlaks need telekommunikatsioonivõrgud, -teenused, -rajatised ja -seadmed, mille tegevus on oluline riigikaitse ja avaliku julgeoleku seisukohalt (10). Sellega seoses meenutab komitee, et üks kasulik allikas võiks olla GALILEO projekti rakendamisel kasutatavad tavad.

5.6

Sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks uute võrguinfrastruktuuride, eriti nn uue põlvkonna võrkude loomisel peavad ametiasutused kõrgtehnoloogilise elektroonilise side turu loomiseks vastavalt ELi õigusele ja demokraatlikele põhimõtetele edendama majanduslikke ja sotsiaalseid edusamme ning suurt tööhõivet, saavutades seeläbi tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu.

5.6.1

Sekkumismeetmed peavad aitama avaliku sektori (eelkõige kohalike omavalitsuste) poolse rahastamisega edendada uue põlvkonna võrkude tulevast kasutuselevõtmist nii, et see ei mõjutaks tehnoloogilist neutraalsust ja et kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega välditaks võrguressursside asjatut dubleerimist.

5.7

Mis puudutab kavandatava reguleeriva raamistiku mõju kasutajate õigustele, siis mõnel juhul on vajalik konkreetselt analüüsida üldhuviteenustele juurdepääsu õiguste kaitset (11) (juurdepääsuõigusi tunnustatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 36 põhiõigusena ning reguleeritakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 16 ja asutamislepingutele lisatud protokolliga nr 9) ja vaba konkurentsi kaitset, mis ei ole ELi konkreetne eesmärk Lissaboni lepingu artiklis 3, vaid mida reguleerib sellekohane määrus, mis järgib asutamislepingutele lisatud, siseturgu ja konkurentsi käsitlevat protokolli.

5.7.1

Ehkki komitee tervitab asjaolu, et universaalteenust käsitleva ettepanekuga luuakse liikmesriikides konsultatsioonimehhanism, mis tagab otsuste tegemisel tarbijate huvide arvessevõtmise, avaldab komitee kahetsust, et mitte üheski sättes ei viidata organiseeritud kodanikuühiskonna rollile pädevate riigiüleste organitega konsulteerimisel ja nende otsustusprotsessis osalemisel tagamaks, et sobivate meetmetega kindlustatakse kõnealuste sätete tulemuslik rakendamine ELis.

5.7.2

Universaalteenuse füüsiliste aspektidega seoses ootab komitee enne oma lõpliku seisukoha avaldamist komisjoni selleteemalist ettepanekut, mis avaldatakse käesoleval aastal. Seniks kordab komitee (12) peamisi põhimõtteid, mida komitee arvates tuleb järgida:

a)

juurdepääs kvaliteetsetele ning õiglaste, sobivate ja taskukohaste hindadega teenustele;

b)

üldsuse kiire lairibajuurdepääs teabele ja nüüdisaegsetele telekommunikatsiooniteenustele kõikides piirkondades;

c)

kõikide tarbijate juurdepääsu tagamine olenemata nende sissetulekust või asukohast, tagades neile õiguse võrdsetele tariifidele;

d)

kõikide telekommunikatsiooniteenuste osutajate õiglane ja mittediskrimineeriv panus universaalteenuse säilitamisse ja arendamisse;

e)

konkreetsete, ennustatavate ja piisavate mehhanismide olemasolu, mis tagaksid universaalteenuse säilitamise ja laiendamise vastavalt tehnoloogiale ja sotsiaalsele arengule;

f)

kõik täiendavad põhimõtted, mida riikide reguleerivad asutused peavad avaliku huvi kaitsmiseks vajalikuks;

g)

elektroonilise side foorumi või vaatluskeskuse loomine ELi tasandil, et võtta arvesse kõikide majandus- ja sotsiaalvaldkonnas osalejate ning teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide arvamust.

5.7.3

Universaalteenuse osas peaks direktiiv hõlmama järgmisi aspekte:

a)

vajadus reguleerida ettevõtjate klienditeenindust, sealhulgas võimalus kehtestada teenuse halvenemise korral klienditeeninduse kvaliteeditasemed;

b)

karistustingimuste kindlaksmääramine suurema õiguskindluse tagamiseks;

c)

lepingute muutmine;

d)

teatavate aspektide kvaliteedi miinimumtasemed, mis võimaldavad riikide reguleerivatel asutustel soovi korral kehtestada kvaliteedi miinimumtasemed kõikidele teenustele;

e)

üksikasjalike arvete esitamine ja täiustatud hinnakujundusteenused, millega tagatakse, et arvetel eristatakse kõik mitte-elektroonilise side teenused;

f)

teenuste ja lõppseadmete ühishanked, mille suhtes tuleks kohaldada läbipaistvamat lepingute sõlmimise korda.

5.7.4

Universaalteenust käsitlevas ettepanekus ettenähtud tarbijakaitse parandamine ei taga tarbijatele täielikult Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 153 nõutud kõrgetasemelist kaitset, sest ettepanek ei anna tellijatele üldjuhul õigust elektrooniliste sidevõrkude või -teenuste osutajatega sõlmitud tähtajatutest lepingutest ilma trahvita taganeda.

5.7.5

Mõnes aspektis on kõnealust kaitset siiski parandatud, näiteks:

teave läbipaistvate, ajakohaste ja võrreldavate hindade ning pakutavate teenuste kohta;

määruse nr 2006/2004 muutmine, mis võimaldab teha rahvusvahelist koostööd soovimatu tegevuse, näiteks andmepüügi (13), küberahistamise ja saatja aadressi võltsimise tõkestamiseks.

5.8

Mis puudutab eraelu puutumatust elektroonilise side sektoris, on komitee arvamusel, et ettepanek on kehtivate õigusaktidega võrreldes samm edasi, ja kutsub komisjoni üles tugevdama üldkasutatavate sidevõrkude ja elektrooniliste sideteenuste kaudu edastatava teabe ja sellega seotud liiklusandmete konfidentsiaalsust vastavalt Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses sätestatud kriteeriumidele (14).

5.8.1

Komitee toetab elektroonilise sidega seotud põhiõiguste (nagu eraelu puutumatus, isikuandmete kaitse), edastiste salastatuse ja konfidentsiaalsuse ning teatavate intellektuaalomandiga seotud kaubanduslike aspektide tugevamat reguleerimist.

5.8.2

Julgeoleku osas (15) tuleks vastu võtta asjakohased meetmed võrguturbe tagamiseks (16) ja piisavalt kindlalt krüptitud materjali kasutamiseks, et sel viisil parandada eraelu puutumatust.

5.8.3

Positiivne on kõnealuse direktiiviga sätestatud kaitse rakendamine üldkasutatavatele sidevõrkudele, mis võimaldavad kasutada andmete kogumise ja tuvastusseadmeid (sh sellised kontaktivabad seadmed nagu raadiosagedustuvastuse süsteemid) (17).

5.9

Seoses soovimatute kaubanduslike teadaannetega (rämpspost) kordab (18) komitee oma seisukohta, et õigusaktid peaksid ühemõtteliselt lähtuma tarbija selgesõnalise eelneva nõusoleku põhimõttest: soovimatute kaubanduslike teadaannete tõkestamisel peaksid esmatähtsad olema tarbija huvid. Seepärast tuleks astuda kõik vajalikud sammud, et tagada selle põhimõtte järgimine, kehtestades vajaduse korral tulemuslikke, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  ELT L 344, 28.12.2007, lk 65.

(2)  Töörühm loodi komisjoni 29. juuli 2002. aasta otsusega 2002/627/EÜ, mida muudeti viimati komisjoni 6. detsembri 2007. aasta otsusega 2004/641/EÜ, ELT L 323, 8.12.2007, lk 43.

(3)   ELT C 44, 16.2.2008, lk 50, raportöör Daniel Retureau.

(4)  Ettevalmistav arvamus teemal „Tulevased õigusaktid e-juurdepääsetavuse valdkonnas”, ELT C 175, 27.7.2007, lk 91–95.

(5)  ELT C 151, 17.6.2008, lk 25.

(6)  Euroopa Kohtu 2. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-436/03.

(7)  Ibid. Õiguslik raamistik, punktid 44 ja 45.

(8)  Vt Bavasso, A. „Electronics Communications: A New Paradigm for European Regulation”, CML Rev. 41, 2004, lk 110 jj.

(9)  De Streel, A. „The Integration of Competition Law Principles in the New European Regulatory Framework for Electronics Communications”, World Competition, 26, 2003, lk 497.

(10)  Nende küsimuste üksikasjalikumat analüüsi vt Carlos J. Moreiro Gonzįlez, „Las cláusulas de Seguridad Nacional”, Iustel, 2007, lk 26–31 ja 53–64.

(11)  Vt arvamust CESE 267/2008 (vastu võetud 14.2.2008) ja arvamust 976/2006 (vastu võetud 12.7.2006), raportöör Raymond Hencks.

(12)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu istungjärgul 28. veebruaril ja 1. märtsil 2001 vastu võetud arvamus. EÜT C 139, 11.5.2001, lk 15.

(13)  Pettus, mille käigus võetakse ilma inimese nõusolekuta andmeid, mis on vajalikud tema panga jooksevkontole juurde pääsemiseks, ning juhitakse sellelt vahendeid kõrvale.

(14)  Vt eelkõige Euroopa Kohtu 29. jaanuari 2008. aasta kohtuasi C-275/06.

(15)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostab arvamust (INT/417) DT R/CESE 480/2008 võitluse kohta maksevahendite pettuse ja võltsimisega.

(16)  Vt arvamus teemal „Võrgu- ja infoturve” (raportöör Daniel Retureau), EÜT C 48, 21.2.2002, lk 20.

(17)  Vt arvamus teemal „Raadiosagedustuvastus (RFID)” (raportöör Peter Morgan), ELT C 256, 27.10.2007, lk 66.

(18)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu 24.–25. jaanuari 2001. aasta istungjärgul vastuvõetud arvamus, EÜT C 123, 25.4.2001, lk 53.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/57


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus toimimisjuhendi kohta arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul”

KOM(2007) 709 lõplik — 2007/0243 (COD)

(2008/C 224/12)

5. detsembril 2007. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 71 ja artikli 80 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega teemal

„Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus toimimisjuhendi kohta arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 8. mail 2008. Raportöör oli Thomas McDonogh.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 75 liiget, erapooletuks jäi 1 liige.

1.   Soovitused

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub komisjoni soovitustega ja toetab neid, kuid soovitab järgmist.

1.1

Kehtestada sätted, mis näevad ette ELis emaettevõtjatest lennuettevõtjate poolt osaluse täieliku loovutamise arvutipõhistes ettetellimissüsteemides, ning meetmed, millega välistatakse lennuettevõtjate edaspidised otsesed ja kaudsed investeeringud arvutipõhistesse ettetellimissüsteemidesse.

1.2

Säilitada emaettevõtjaid puudutavate sätete kohaldatavus kuni ajani, mil nad loovutavad oma osalused arvutipõhistes ettetellimissüsteemides.

1.3

Kaotada sätted, mis nõuavad neutraalset andmeesitust. Põhikuval on praktikas vähe rakendust, kuna igal üksikisikust reisijal ja ärireisijal on oma eelistused ja poliitika ning võrgupõhises reisikeskkonnas järgitakse neutraalsuse reegleid harva või ei ole need toimimisjuhendiga hõlmatud.

1.4

Tuleb kehtestada nõue, et esitatud lennuhinnad peavad alati sisaldama kõiki makse, lisatasusid ja arvutipõhiste ettetellimissüsteemidega seotud kulusid. Samuti tuleb tagada lennuinfo läbipaistvus, arvestades selliseid pettusi nagu koodide jagamine, ja nõuda, et tegelikud lennuettevõtjad oleksid klientidele selgelt kuvatud.

1.5

Lubada reisibüroodel ja lennuettevõtjatel arvutipõhiste ettetellimissüsteemidega turuinfo andmete kasutamise ja ostmise tingimustes vabalt kokku leppida.

1.6

Tugevdada andmekaitsealaseid sätteid, et kaitsta kõiki reisiinfo andmesubjekte, mitte ainult reisijaid endid.

1.7

EL peab tagama toimimisjuhendis sisalduvate andmekaitsealaste sätete jõustamise, eriti nende, mis käsitlevad lennuettevõtja käsutuses olevate isikuandmete edastamist kolmandatesse riikidesse (äriühingutele või riigiasutustele). Kolmandate riikide valitsustega tuleb sõlmida sellekohased kahepoolsed lepingud, mis ei oleks pelgalt õiguslikult mittesiduvad lubadused.

1.8

Kehtestada uued eeskirjad, millega eranditult kõik arvutipõhiste ettetellimissüsteemide tellijate poolt loodud reisiinfo dokumendid kuuluvad toimimisjuhendi andmekaitsealaste sätete kaitse alla, mis hõlmavad ka lennuettevõtjaid, kes tellivad oma reisiinfo andmebaaside hostimise arvutipõhiste ettetellimissüsteemide pakkujatelt, aga ka reisibüroosid, reisikorraldajaid ja äriühinguid.

1.9

Kaotada säte, mille kohaselt tellijad saavad lepingu arvutipõhiste ettetellimissüsteemide pakkujatega lõpetada kolmekuulise etteteatamisega.

1.10

Käsitleda arvutipõhiseid ettetellimissüsteeme ametlikult kui vastutavaid andmete töötlejaid mitte ainult lendude ja raudteevedude andmete, vaid ka hotellide, autode, laevade, kindlustuse ja muude andmete osas, mis nende süsteemides sisalduvad.

1.11

Julgustada tuleks uute arvutipõhiste ettetellimissüsteemide pakkujate sisenemist turule, suurendades seeläbi konkurentsi süsteemi tarnijate vahel. Tellijad ja tarbijad võidavad sellest parema teeninduse, tehnoloogia ja konkureeriva hinnakujunduse näol.

1.12

Raudteeteenuste pakkujaid tuleks julgustada levitama oma andmeid arvutipõhistes ettetellimissüsteemides ja edendama sellist keskkonnasäästlikku ELis reisimise viisi.

2.   Sissejuhatus

2.1

15. novembril 2007 tegi komisjon ettepaneku muuta arvutipõhiseid ettetellimissüsteeme käsitlevat toimimisjuhendit, mis kehtestati määrusega (EMÜ) nr 2299/89. See määrus kehtestati eesmärgiga tõkestada konkurentsi kahjustavat käitumist ainulaadsel turul, mille puhul tavapärastest konkurentsieeskirjadest ei piisaks. Toimimisjuhendi kehtestamise ajal oli arvutipõhise ettetellimissüsteemi näol tegemist ainsa elujõulise kanaliga, mille kaudu tarbijad pääsesid ligi reisiinfole. Oluline on see, et arvutipõhised ettetellimissüsteemid kuulusid lennuettevõtjatele või olid nende kontrolli all.

2.2

Arvutipõhine ettetellimissüsteem on süsteem, mida kasutatakse reisiinfo salvestamiseks, leidmiseks ja levitamiseks ning lendude ettetellimiseks.

2.2.1

Neli praegu eksisteerivat arvutipõhist ettetellimissüsteemi on SABRE, Galileo, Worldspan ja Amadeus. Kõik need süsteemid kuuluvad Ameerika Ühendriikide ettevõtjatele, v.a Euroopa ettevõtjatele kuuluv Amadeus. Galileo ja Worldspan ühinesid 2007. aastal, ent tegutsevad sellegipoolest eraldiseisvate üksustena.

2.3

Arvutipõhiste ettetellimissüsteemide toimimise tingimused on alljärgnevalt kirjeldatud põhjustel oluliselt muutunud.

2.3.1

Enamik lennuettevõtjaid on müünud oma osalused arvutipõhistes ettetellimissüsteemides; olulisteks eranditeks on Air France, Lufthansa ja Iberia (1).

2.3.2

Interneti tekkimise järel ei ole arvutipõhised ettetellimissüsteemid enam ainuke kanal lennupiletite ettetellimiseks. Sedamööda, kuidas juurdepääs Internetile kasvab kogu Euroopa Liidus (2) ja võrgupõhine reisitehnoloogia areneb, väheneb ka arvutipõhiste ettetellimissüsteemide kui reisiinfo peamise allika osatähtsus.

2.4

Ameerika Ühendriikides lasti arvutipõhiste ettetellimissüsteemide turg vabaks 2004. aastal; piirangute kaotamise eeltingimuseks oli, et lennuettevõtjad võõrandavad oma osalused arvutipõhistes ettetellimissüsteemides täies ulatuses. Sellest ajast peale on ettetellimistasud langenud 20–30 % võrra. ELi lennuettevõtjatel on raske USA lennuettevõtjatega konkureerida, kuna neil ei ole võimalik leppida kokku soodsamates lepingutes arvutipõhiste ettetellimissüsteemide pakkujatega.

2.5

Toimimisjuhendi tulemusena valitseb ELi arvutipõhiste ettetellimissüsteemide turgu oligopol ja turu peamiste osaliste mõjuvõim ei ole ühtlaselt jaotunud. Arvutipõhistel ettetellimissüsteemidel on garanteeritud turg ja suhted reisibüroodega. Samas on lennuettevõtjad tugevdanud oma positsiooni, arendades Interneti kaudu levitamise võimalusi.

2.6

Peale emaettevõtjast lennuettevõtjaid käsitlevate sätete eeldatakse, et ELi üldised konkurentsialased õigusaktid on valdkonnapõhiste õigusaktide puudumisel piisavad selliste kuritarvituste vältimiseks nagu hindade fikseerimine.

3.   Märkused

3.1   Emaettevõtjad

3.1.1

Lennuettevõtjaid, kellele kuulub osalus arvutipõhistes ettetellimissüsteemides, nimetatakse toimimisjuhendis emaettevõtjateks. Emaettevõtjaid käsitlevate piirangute kaotamine oleks liiga ohtlik, kuna Euroopa kolmele suurimale lennuettevõtjale (Iberia, Lufthansa ja Air France) kuulub Amadeusis oluline osalus. Konkurentsi kahjustava käitumise risk on liiga suur ning turgu valitsev seisund koduturgudel kujutab teiste arvutipõhiste ettetellimissüsteemide ja lennuettevõtjate jaoks reaalset ohtu.

3.1.2

EL peaks kehtestama arvutipõhistes ettetellimissüsteemides kõikide lennuettevõtjate osaluste (nii praeguste kui ka tulevaste) omamise täieliku piiramise.

3.1.3

Arvutipõhiste ettetellimissüsteemide osaluse ja lennuettevõtja või muu veoteenuste pakkuja täielik lahutamine aitab välistada emaettevõtjatevahelise kokkumängu või kõlvatu konkurentsi võimalust. Sellisel juhul võiks toimimisjuhendit veelgi lihtsustada, jättes sellest välja komisjoni ettepanekus KOM(2007) 709 lõplik emaettevõtjate jaoks pakutud arvukad kaitsemeetmed. See tooks kasu kogu kõnealusele levitusturule, kuna nii arvutipõhised ettetellimissüsteemid kui ka lennuettevõtjad saaksid konkureerida võrdsetel alustel, kahtlustamata või kartmata rikkumisi.

3.1.4

Kuni nende tingimuste täitmiseni tuleb säilitada emaettevõtjaid käsitlevad erisätted artiklis 10, et vältida konkurentsi kahjustavat käitumist.

3.2   Neutraalne andmeesitus Interneti-põhiste ja teiste reisibüroode puhul

3.2.1

Toimimisjuhendi kohaselt peavad arvutipõhistes ettetellimissüsteemides esitatavad andmed lendude kohta olema neutraalsed ning esitatud erapooletus ja mittediskrimineerivas järjestuses. Reisibürood on kohustatud oma kliente lennuvõimalustest teavitama lendude kestuste järjekorras, alustades lühimast (vahemaandumiseta lennud, otselennud ja seejärel vahemaandumisega lennud). Klientidel on aga võimalik lasta kuvatavaid andmeid järjestada vastavalt oma individuaalsetele vajadustele.

3.2.2

Neutraalse andmeesituse nõude säilitamine oleks praegust turusituatsiooni arvestades kasutu, eriti kuna võrgupõhiste levituskanalite (lennuettevõtjate koduleheküljed ja äriühingutele mõeldud ettetellimise programmid) puhul sellist nõuet ei ole kehtestatud.

3.2.3

Turunõudlus tagab, et klientidel on juurdepääs kõikide lennuettevõtjate andmetele, ka arvutipõhiste ettetellimissüsteemide omanduses olevate võrgupõhiste reisibüroode puhul, nt Lastminute.com ja ebookers; kõikide nende lennuettevõtjate, mille lende saab ette tellida, andmed on üldiselt kättesaadavad ka siis, kui järjestus on erapoolik.

3.2.4

Internetis olevad reiside võrdlemise saidid (3) võimaldavad lennuettevõtjatel ja reisibüroodel maksta parima positsiooni eest otsingutulemustes, olenemata reisi hinnast või lennugraafikust. Tarbijad võivad lende järjestada mitmesuguste kriteeriumite alusel, milleks on näiteks koguhind, väljalennu aeg, lennuettevõtja või lennu kestus. Seega on neutraalne teave tarbijatele kättesaadav, kuna neil on igal juhul võimalik seda leida. Lõpuks on tarbija see, kes valib talle sobivaima variandi.

3.2.5

Ärireisijate lennuinfo edastamise aluseks on tavaliselt ettevõtte reisipoliitika, hinnad ja lennuettevõtjad, mitte aga teabeesituse neutraalsus.

3.2.6

Teabe edastamise neutraalsust nõudvate sätete kaotamine võimaldaks lennuettevõtjatel maksta „parima positsiooni” eest arvutipõhiste ettetellimissüsteemide kuvades. Samas on eeltoodud põhjustel ebatõenäoline, et väiksemad lennuettevõtjad kaotaksid olulise turuosa: tarbija teeb valiku oma reisivajaduste, mitte kuva järjestuse alusel. Seda võib võrrelda Google'i otsingutulemustega, mille puhul kogu teave on vabalt kättesaadav, ent teatud sisupakkujad võivad positsiooni eest maksta. Reisitööstus ei pea olema teistsugune.

3.2.7

Nimetatud põhjustel soovitatakse tühistada kuvasid käsitlev artikkel 5. Infoesitust ei ole tarvis reguleerida, kuna turujõud ja tarbijate valikud tagavad olemasoleva reisiinfo õiglase esindatuse.

3.2.8

Piletihindade maksimaalse läbipaistvuse tagamine, lisades kõik maksud ja lisatasud, sealhulgas arvutipõhiste ettetellimissüsteemide tasud otsingutulemustes esimeses järjekorras kuvamise eest, on tarbijate huvides. See takistaks lennuettevõtjaid esitamast andmeid ebaõigesti, lisades lisatasud alles ostuprotsessi hilisemas staadiumis.

3.3   Turuinfo andmete edastus

3.3.1

Turuinfo andmed sisaldavad üksikasjalikku teavet maailma reisibüroode ja lennuettevõtjate poolt tehtud ettetellimiste kohta kogu maailmas. Arvutipõhised ettetellimissüsteemid koguvad seda teavet ja müüvad lennuettevõtjatele. Nende andmete näol on lennuettevõtjate jaoks tegemist väärtusliku konkurentsiteabega, sealhulgas reisibüroode poolt tehtud ettetellimiste, tulude ja liiklusvoogude kohta.

3.3.2

Lennuettevõtjate ja reisibüroode vahelise tasakaalu saavutamine ja reisibüroode otseselt või kaudselt kindlakstegemise võimaluse kaotamine oleks tarbijate huvides ning kasulik turule tervikuna. Kuna aga turuinfo andmeid on võimalik hankida ka teistest allikatest, näiteks IATAst, peaks tellijatel olema võimalus leppida arvutipõhise ettetellimissüsteemi pakkujaga ilma piiranguteta kokku, kuidas neid andmeid kasutatakse, et selle teabe väärtus liigselt ei langeks.

3.3.3

Artiklisse 7 tuleks lisada säte, millega lennuettevõtjatel ja tellijatel lubatakse arvutipõhise ettetellimissüsteemi pakkujaga vabalt kokku leppida turuinfo andmete ostmise tingimustes.

3.4   Tellijaid käsitlevad sätted

3.4.1

Praeguste sätetega püütakse kaitsta reisibüroosid, võimaldades neil arvutipõhise ettetellimissüsteemiga sõlmitud leping kolmekuulise etteteatamisega lõpetada.

3.4.2

Soovitatav oleks tühistada artikli 6 lõige 2, et võimaldada osapooltel vabalt, st ilma piiranguteta kokkuleppeid sõlmida.

3.5   Hostimislepingud

3.5.1

Hostimine peaks olema arvutipõhiste ettetellimissüsteemide lepingutest eraldiseisev, et kaotada hostitud lennuettevõtjate, eriti emaettevõtjate eelistamine. Kui emaettevõtjad võõrandavad oma osalused arvutipõhistes ettetellimissüsteemides, võib sellest nõudest loobuda.

3.6   Andmekaitse

3.6.1

Kui reisija broneerib lennu- või rongireisi või majutuse, rendiauto, kindlustuse või muu reisiga seotud teenuse, tekitab arvutipõhine ettetellimissüsteem broneeringuinfo dokumendi. Sellises sisalduv teave on äärmiselt tundlik ja sellele peaksid kohalduma ranged andmekaitsealased eeskirjad. Broneeringuinfo sisaldab muu hulgas reisija nime, kontaktandmeid, sünniaega, isiklikke eelistusi, mis võivad viidata isiku usutunnistusele (näiteks koššertoidu tellimine), piletite eest maksva isiku andmeid, krediitkaardi andmeid, andmeid samale reisile minevate sõprade, pereliikmete või kolleegide kohta, reisiagendi nime ja kontaktandmeid; ärireisijate puhul lisatakse broneeringuinfole sageli koodid, mis näitavad, millise osakonna või kliendi arvelt reisikulud kantakse, ning samuti võib andmetest ilmneda kuuluvus ametiühingusse. Nii reisijate kohta kui ka isikute kohta, kes antud reisile ei lähe, on tellimuse põhjal võimalik koostada vägagi põhjalik ülevaade; EL peab tagama taoliste isikuandmete kaitse vastavalt toimimisjuhendis sätestatule.

3.6.2

Arvutipõhistes ettetellimissüsteemides rikutakse süstemaatiliselt toimimisjuhendis sätestatud andmekaitseeeskirju, kui

a)

andmed edastatakse EList kolmandasse riiki;

b)

isikuandmeid töödeldakse andmesubjekti nõusolekuta;

c)

arvutipõhiste ettetellimissüsteemide käsutuses olevaid andmeid töödeldakse muul eesmärgil kui tellimuse vormistamine.

3.6.3

Samuti rikutakse ELi direktiivi 95/46/EÜ (mis täiendab toimimisjuhendis sätestatud andmekaitsealaseid sätteid), kuna direktiivi kohaselt peab arvutipõhine ettetellimissüsteem kui andmete vastutav töötleja hankima andmesubjekti nõusoleku andmesubjekti isikuandmete avaldamiseks ning isikuandmeid ei või edastada väljapoole ELi, kui asjaomane riik ei taga andmete samaväärset kaitset. Ameerika Ühendriikides taoline isikuandmete kaitse eeskiri puudub. Nii valitsusasutused kui ka äriühingud võivad koostada EList pärinevate reisiandmete ülevaateid ja neid andmeid võib säilitada igavesti. Üheks näiteks on Ameerika Ühendriikide süsteem nimetusega APIS (Advanced Passenger Informations), mille kohaselt ELi reisijate andmeid töötleb maale lubamiseks USA valitsus.

3.6.4

Tuleb tugevdada andmekaitsealaseid sätteid, et kaitsta kõiki reisiinfo andmesubjekte, mitte ainult reisijaid endid.

3.6.5

EL peab tagama toimimisjuhendis sisalduvate andmekaitsealaste sätete jõustamise, eriti nende, mis käsitlevad reisiinfo dokumendis sisalduvate andmete edastamist arvutipõhistest ettetellimissüsteemidest kolmandatesse riikidesse. Kolmandate riikide valitsustega tuleb sõlmida sellekohased kahepoolsed kokkulepped. Ameerika Ühendriikide ja ELi vahel sõlmitud kokkulepete näol on tegemist selliste kokkulepetega, mis ei ole jõustatavad ega õiguslikult siduvad.

3.6.6

Tuleks kehtestada uus klausel, millega eranditult kõik arvutipõhiste ettetellimissüsteemide tellijate poolt loodud reisiinfo dokumendid kuuluvad toimimisjuhendi andmekaitsealaste sätete kaitse alla, mis hõlmavad ka lennuettevõtjaid, kes tellivad oma reisiinfo andmebaaside hostimise arvutipõhiste ettetellimissüsteemide pakkujatelt, aga ka reisibüroosid, reisikorraldajaid, äriühinguid ja arvutipõhiste ettetellimissüsteemidega ühenduvaid muid tellijaid.

4.   Järeldused — edasised sammud

4.1

Toimimisjuhendi lihtsustamise eesmärk on luua loomulikum majanduskeskkond, milles arvutipõhised ettetellimissüsteemid konkureerivad hindade ja teenuse kvaliteedi alusel, ning seeläbi tagada tarbijate huvide esmatähtsus.

4.2

Põhjalikult tuleks analüüsida ka vabast hinnakujundusest tulenevat sisu koondumise ulatust (näiteks uute raudtee-ettevõtjate ja odavamate lennuettevõtjate teabe lisandumine). Raudtee-ettevõtjate ja odavamate lennuettevõtjate lisandumine tagaks klientidele arvutipõhiste ettetellimissüsteemide kaudu lähemalasuvate reisisihtpunktide puhul madalamad hinnad (ja rohkem reisimisvõimalusi). Selle tulemusena võib tekkida olukord, kus võrgustikus osalevad lennuettevõtjad konkureerivad hinna alusel ning lennupiletid muutuvad keskpikas või pikas perspektiivis odavamaks. Nende jaoks, kes saavad oma reisiinfo ainult arvutipõhistest ettetellimissüsteemidest, oleks see peamine hüve.

4.3

Soodustada tuleks raudtee-ettevõtjate teabe lisamist arvutipõhistesse ettetellimissüsteemidesse; see oleks võtmetähtsusega meede lennureiside keskkonnamõju vähendamisel ja „rohelisemate” reisimisviiside propageerimisel.

4.4

Jälgida tuleks neutraalse andmeesituse nõude kaotamise mõju. Võimalikku konkurentsi kahjustavat käitumist (ka emaettevõtjate poolt) peaksid neutraliseerima turujõud. Toimimisjuhendi regulatiivne eesmärk ei peaks seisnema arvutipõhiste ettetellimissüsteemide kaudu ühtse ja neutraalse teabe edastamise nõudmises — muutuvate turutingimuste ja eelkõige Interneti tõttu muutub selline nõue aina vähem asjakohaseks.

4.5

Toimimisjuhendi kavandatud muudatuste sotsiaal-majandusliku mõju hindamisel tuleks tähelepanu pöörata ka väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, sealhulgas lennuettevõtjatele ja reisibüroodele, mis võivad olla tundlikud arvutipõhiste ettetellimissüsteemide turul lubatud uue paindlikkuse suhtes.

4.6

ELis tuleb avalikkusele teadvustada ettetellimisel edastatavate isikuandmete kasutamist. Enamik inimesi ei ole teadlik arvutipõhiste ettetellimissüsteemide olemasolust ega sellest, mis saab neis süsteemides töödeldavatest isikuandmetest. Selle teadmiseta muutub andmesubjektide õigus pääseda ligi neid puudutavatele andmetele, nagu märgitakse toimimisjuhendis, mõttetuks. On ebatõenäoline, et mõni reisija oleks kunagi küsinud arvutipõhise ettetellimissüsteemi pakkujalt oma andmete kohta — reisijad lihtsalt ei tea, mis nende andmetega tehakse, ja kui nad ka teaksid, ei oleks nad nõus nende kasutamisega.

4.7

Konsulteerimisprotsessis tuleb suurendada selliste rühmade esindatust, mis ei osale otseselt reisiinfo levitamise süsteemis, näiteks tarbijaorganisatsioonid ja andmekaitseeksperdid. Selle tulemuseks oleks tasakaalustatum ülevaade arvutipõhiste ettetellimissüsteemide turust ELis.

4.8

Tuleks uurida võrgupõhise reisitehnoloogia arengut. Arvutipõhiste ettetellimissüsteemide pakkujate ja muude reisitehnoloogia ettevõtete poolt kättesaadavuse, tellimuste esitamise ja tellimisjärgsete funktsioonide arendamise vallas tehtud edusammud on väga olulised. Võrgupõhise tehnoloogia areng annab tarbijale rohkem võimalusi ja tõenäoliselt sunnib tegema veelgi muudatusi õigusaktides.

4.9

Tehnoloogia arenedes on USA lennuettevõtjad loonud otseühendused reisibüroodega (möödudes arvutipõhistest ettetellimissüsteemidest). See asjaolu muudab veelgi arvutipõhiste ettetellimissüsteemide tegevuskeskkonda. Tuginemine arvutipõhiste ettetellimissüsteemide pakkujatele väheneb, samas kui tarbijad, reisibürood ja lennuettevõtjad saavad rohkem võimu.

4.10

Julgustada tuleks uute ettevõtete sisenemist turule. Kasvav konkurents ELis valitseva oligopoli siseselt stimuleerib arvutipõhiste ettetellimissüsteemide turgu. USAs on pärast piirangute kaotamist tekkinud uus põlvkond arvutipõhiste ettetellimissüsteemide pakkujaid, (4) kes tänu uuele tehnoloogiale suudavad pakkuda vägagi atraktiivseid teenuseid, millega lennuettevõtjatele kaasnevad väiksemad kulud.

4.11

Tuleb hinnata levituskulude vähenemise mõju nii siseturule kui ka rahvusvahelistele turgudele, arvestades lennukipiletite hindu ja konkureerimist USA lennuettevõtjatega.

4.12

Toimimisjuhend tuleks iga 2–3 aasta järel üle vaadata, et hinnata emaettevõtjate positsiooni, isikuandmete kaitse sätete täitmist ja turutingimusi ning enne järgmiste muudatuste tegemist pidada nõu muude huvirühmadega.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Neile kuulub kokku 46,6 %-line osalus Amadeusis.

(2)  Praegusel ajal on juurdepääs Internetile ELi liikmesriikides tervikuna võttes keskmiselt 50 %.

(3)  Näiteks Kelkoo (http://www.kelkoo.fr).

(4)  Näiteks G2 Switchworks, Farelogix — tuntud kui globaalse piletite levitamise süsteemi (GDS) uued liikmed.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/61


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse mitmeaastane ühenduse programm Internetti ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutavate laste kaitseks”

KOM(2008) 106 lõplik — 2008/0047 (COD)

(2008/C 224/13)

7. aprillil 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 153 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse mitmeaastane ühenduse programm Internetti ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutavate laste kaitseks”

Komitee juhatus tegi 11. märtsil 2008 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) pearaportööriks Madi Sharma ja võttis ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1.   Ettepanekud ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab komisjoni töö eest, mis on juba ära tehtud valdkondades, mis on seotud laste kaitsega „sidustehnoloogiate” (1) kontekstis, märkides eriti ära, et elanikkonna teadlikkuse tase on tõusnud tänu sotsiaalpartnerite, eelkõige valitsusväliste organisatsioonide korraldatud kampaaniatele ning komisjoni iga-aastastele Turvalisema Interneti Päevadele.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on samuti koostanud mitmeid arvamusi kõnealustel teemadel (2) Peale selle soovitab komitee rahvusvahelise partnerluse lähenemist, mis soodustab järgmist:

1.2.1

Rahvusvaheline andmete jagamine ning mõtete vahetus valitsuste, õiguskaitse, vihjeliinide (hotlines), pangandus-/finants-/krediitkaardiasutuste, laste väärkohtlemise nõustamiskeskuste ja lastehoolekandeorganisatsioonide ning Internetitööstuse vahel.

1.2.2

Euroopa Liit ja rahvusvaheline „rakkerühm”, kes tuleb kokku korra kvartalis, et lihtsustada andmete, ekspertteadmiste ja heade tavade jagamist sidusrühmade — sealhulgas vihjeliinide, õiguskaitseasutuste, valitsuste ja eelkõige rahvusvahelise Internetitööstuse — vahel.

1.2.3

Rahvusvaheliste ja Euroopa heade tavade näidete määratlemine ja edendamine seoses võitlusega laste seksuaalse väärkohtlemise vastu Internetis vihjeliinide abiga.

1.2.4

Ülevaade kõigist olemasolevatest ja tulevastest vihjeliinidest hetkel aktsepteeritavate heade tavade valguses ning vihjeliinide tõhususe hinnang võrreldes uute heade tavade näidetega.

1.2.5

Programmi ressursside ja rahaliste vahendite eraldamise lihtsustamine tulevikus vihjeliinide ülevaate tulemusel.

1.2.6

Vihjeliinide osalemine Euroopa andmebaaside projektis.

1.2.7

Partnerluste soodustamine vihjeliinide ja teiste asjaomaste organisatsioonide ning riiklike domeeninimeregistrite vahel, et eemaldada registrist domeeninimed, mis pooldavad laste seksuaalset väärkohtlemist või pakuvad juurdepääsu eelnimetatud sisuga teabele.

1.2.8

Ühendatud jõupingutused teadlikkuse tõstmiseks sellistest probleemidest nagu kontakti otsimine seksuaalsuhte eesmärgil ja küberkiusamine („grooming” ja „cyber-bullying (3)) ja vajadusel teatamisest asjaomasesse õiguskaitseorganisse ja lastekaitseorganisatsiooni.

1.2.9

Toetusmenetluste loomine analüütikutele ja neile, kes vihjeliinide keskkonnas kujutisi vaatlevad.

1.2.10

Töö kõnealuse valdkonna õiguslike raamistike ühtlustamise kinnistamiseks ja tagamiseks eri liikmesriikide vahel.

1.2.11

Võrgustikuameti loomine komisjoni tasandil, mis toimiks sõltumatu hindaja ja teadusuuringute koordineerijana ning kontrolliks programmide rakendamist ja soovituste arvessevõtmist.

1.2.12

Iga-aastase ekspertide komisjoni loomine teadmiste leviku intensiivistamiseks.

1.2.13

Noortefoorumi loomine, tagamaks laste ja noorte vaadete ja kogemuste kaasamist teadusuuringutesse ja tulevaste programmide rakendamisse.

1.2.14

Rahastamisvahendite proaktiivne ja koostööle orienteeritud kasutamine, nt Daphne ja turvalisema Interneti programmide raames.

1.2.15

Luua suhted asjaomaste USA ametkondadega, et püüda vähendada laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavate veebilehtede haldamist USAs ja seada sisse aktiivne Atlandi-ülene andmevahetus.

1.3

Partnerluse lähenemisega töötamine tagab oskusteabe, teadmiste levitamise ja rahastamise. Mis kõige tähtsam, see tagab sidusrühmade ja sotsiaalpartnerite kaasatuse kogu Euroopa Liidus ja nende jõupingutused ebaseadusliku infosisu miinimumini vähendamiseks ja sellele juurdepääsu piiramiseks.

2.   Üldised märkused komisjoni ettepaneku kohta.

2.1

Algul peamiselt ekspertide ja teadlaste sidevahendiks olnud Internetti ja muid kommunikatsioonitehnoloogiaid (edaspidi „sidustehnoloogiad”) (4) kasutatakse peaaegu kogu maailmas nüüd ka kodudes, koolides, ettevõtetes ja riigiasutustes.

2.2

Lapsed kasutavad sidustehnoloogiaid üha aktiivsemalt. Kuid interaktiivsuse ja kaasatuse kui Internetikeskkonna hüvede kõrval on siin ka mitmeid tõsiseid ohte.

a)

Otsene kahju, nagu nt seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemine, mida tõendavad Internetis levitatavad fotod, filmid või audiofailid (laste väärkohtemist sisaldav materjal);

b)

Ohvrite seksuaalse väärkohtlemise kinnistamine selle väärkohtlemise jäädvustuste korduva vaatamise tõttu tulenevalt laialdasest võrgus levitamisest ja ülemaailmsest kättesaadavusest.

c)

Otsene kontaktivõtmine isikute poolt, kes ostivad lastega sõprust seksuaalse väärkohtlemise eesmärgil („grooming”);

d)

Võrgukeskkonnas toimepandava kiusamise ohvrid („cyber-bullying”).

2.3

Muud tendentsid (vt lisa 1) (5) hõlmavad järgmist:

a)

Uute tehnoloogiliste maastike kiire ja dünaamiline areng, mida järjest enam kujundavad digitaalne ühtlustamine, kiiremad jaotuskanalid, mobiilne Internet, Web 2.0, Wi-Fi ja muud infosisu esitusviisid ja tehnoloogilised online-teenused.

b)

Tõdemine, et lapsed langevad ohvriks väga varases eas ja nende seksuaalse väärkohtlemise raskusaste on äärmiselt tõsine;

c)

Probleemi ulatuse selgitamine seoses avalikult kättesaadavate veebilehtedega, kus kujutatakse laste seksuaalset väärkohtlemist — see on konkreetne „teostatav” eesmärk aastas ca 3000 veebilehe osas kõikjal üle maailma, mis pakuvad juurdepääsu sadadele tuhandetele laste väärkohtlemise kujutistele;

d)

Hiljutised andmed laste väärkohtlemise võrgustike piirkondliku haldamise kohta näitavad, et enamik sellesisulisi veebilehti pärineb USAst.

e)

Hiljutiste andmete kohaselt vahetavad laste seksuaalse väärkohtlemisega seotud veebilehed aeg-ajalt haldajat ja isegi riiki, et vältida avastamist ja eemaldamist, mis muudab keeruliseks kriminaaluurimise ainult ühe riigi tasandil;

f)

Rahvusvaheliste jõupingutuste puudumine domeeninimeregistrite poolt, et eemaldada registrist domeeninimed, mis pooldavad laste seksuaalset väärkohtlemist või pakuvad juurdepääsu eelnimetatud sisuga teabele.

g)

Allesjääv ja potentsiaalselt suurenev lõhe ühelt poolt selle, kuidas lapsed ja noored võrgutehnoloogiaid kasutavad ja ohte tunnetavad, ning teisalt selle vahel, kuidas täiskasvanud nende kasutamist mõistavad.

h)

Laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali üldist kättesaadavust saaks piirata, kui teenusepakkujad vabatahtlikult blokeeriksid üksikuid veebilehti;

i)

Kasu riiklikest soovitustest seoses online-vahenditega nagu filtrid, otsingumootorite turvaseaded ja muu selletaoline.

2.4

Internetikasutajate, eriti laste kaitsmine võrgus leiduva kahjuliku sisuga materjali ja tegevuse eest ning ebaseadusliku sisuga materjalide leviku piiramine on jätkuvalt poliitikute ja seadusandjate, tööstusharu ja lõppkasutajate, eriti lapsevanemate, hooldajate ja haridustöötajate tähelepanu keskmes.

2.5

Õiguslikust seisukohast on oluline teha vahet, mis on ebaseaduslik ja mis kahjulik, sest nende puhul on vajalikud erinevad meetodid, strateegiad ja vahendid. See, millised materjalid on ebaseaduslikud, võib olla riigiti erinev; selle määrab riigis kehtiv õigus ja selliste materjalidega tegelevad õiguskaitseorganid, muud valitsusasutused ja vastavate volitustega vihjeliinid..

2.6

EMSK taotleb ühtlustatud õigusaktide rakendamist ja jõustamist kõigis liikmesriikides ja peab miinimumiks järgmiste küsimuste selgitamist, nagu sätestatud Euroopa Nõukogu Küberkuritegude Konventsioonis (6):

a)

Laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali määratlus;

b)

Vanusepiiriks laste seksuaalset ärakasutamist kujutava materjali osas on 18;

c)

Sätestamine, et Internetist laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali omamine ja vaatamine/allalaadimine on õigusrikkumine ja selle eest on ette nähtud vangistus.

2.7

On kehtestatud küll mõningad üleeuroopalised normid, mis selgitavad õiguslikke küsimusi eri soovituste ja suuniste abil, kuid tuleb välja selgitada, kas neid norme kõigis liikmesriikides ka praktikas rakendatakse.

2.8

Kahjuliku sisuga materjalide puhul peavad lapsevanemad, õpetajad ja teised täiskasvanud neid lastele potentsiaalselt kahjulikuks. Sellise materjali määratlus erineb riigiti ja kultuuriti ning hõlmab materjali alates pornograafiast ja vägivallast kuni rassismi, ksenofoobiat ja vaenu õhutavate tekstide ja muusikani ning enesevigastamist, anoreksiat ja enesetappu käsitlevate veebilehtedeni. EMSK tunnistab, et on raske luua rahvusvahelisi partnerlusi kõnealuste materjalide küsimuses, kuid tuleb teha jõupingutusi riikide tasandil, et tõsta teadlikkust vahenditest, meetoditest ja tehnoloogiatest, mille abil kaitsta lapsi nende materjalide eest.

2.9

Euroopa Liit on laste võrgukeskkonnas kaitsmisel olnud eestvedajaks alates 1996. aastast ja komisjoni tegevuse olulisemaks väljenduseks selles valdkonnas on järjestikused turvalisema Interneti kavad (Turvalisema Interneti tegevuskava 1999–2004, programm „Safer Internet plus” 2004–2008). Komisjon võttis samuti vastu teatise programmi „Safer Internet plus” rakendamise kohta ajavahemikus 2005–2006 (7). Peale selle kinnitas 2007. aasta aprilli ja juuli vahelise perioodi mõjuhinnang, (8) et teostatud tegevused on olnud tõhusad, ning selles rõhutati vajadust kohandada neid uutele Internetitehnoloogiatele ja dünaamilisele kuritegevusele selles valdkonnas.

2.10

Programmi eesmärk on soodustada Interneti ja teiste kommunikatsioonitehnoloogiate turvalisemat kasutamist, eriti laste puhul, ning võidelda võrgukeskkonnas levivate ebaseadusliku sisuga materjalide ning ebaseadusliku ja kahjuliku tegevusega, lihtsustades koostööd, kogemuste ja parimate tavade vahetust kõigil tasanditel küsimustes, mis on seotud laste kaitsega võrgukeskkonnas, tagades seega üleeuroopalise lisaväärtuse.

2.11

Kõneluses programmis on neli tegevust, millest igaühe raames edendatakse rahvusvahelist koostööd kui olulist elementi:

a)

ebaseadusliku sisuga materjalide vähendamine ja kahjuliku tegevusega võitlemine võrgus;

b)

turvalisema võrgukeskkonna edendamine;

c)

üldsuse teadlikkuse tagamine;

d)

teadmistebaasi loomine.

2.12

EMSK sooviks siiski paluda määratlusi ja õiguslikke selgitusi sõnadele „kahjulik” ja „tegevus”, eriti pidades silmas ülevõtmist riiklikku õigusesse. Täiendavaid selgitusi soovitakse ka vihjeliinide rolli osas, kuna need ei teosta uurimist kahtlustatavate isikute suhtes ja neil pole selleks ka volitusi (vt lisa 2) (9).

3.   Rahvusvaheline mudel

3.1

Internetti ei oma ega halda ega selle sisu ei kontrolli suured rahvusvahelised kontsernid. Internet koosneb sadadest miljonitest lehekülgedest, millel on palju haldajaid. See asjaolu muudab ebaseadusliku infosisu jälgimise ja kontrollimise raskeks. Siiski on võimalik vähendada ebaseadusliku infosisu kättesaadavust nii kohalikul (sealhulgas kodudes), riiklikul kui rahvusvahelisel (sealhulgas küberruum) tasandil, kui kõik sidusrühmad teevad koostööd.

3.2

Interneti Jälgimise Sihtasutus (The Internet Watch Foundation) leidis 2007. aastal 2755 laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavat veebilehte, mida hallati maailma eri kohtadest; 80 % neist veebilehtedest on kommertssuunitlusega ja vahetavad tihti haldajat ja piirkonda, et vältida avastamist (10). Need taktikad koos kõnealuste kuritegude keeruka rahvusvahelise olemusega tähendavad, et kõnealuste veebilehtede, nende sisu ja nende taga peituvate organisatsioonide tõhusat uurimist võimaldavad vaid ülemaailmsed ühendatud jõupingutused, millesse on kaasatud õiguskaitseorganid, valitsused ja rahvusvaheline Internetisektor.

3.3

EMSK tunnistab, et laste kaitse tagamiseks on vaja partnerlusele suunatud lähenemist. Sotsiaalpartnerid, sealhulgas valitsus, Internetitööstus, õiguskaitseorganid, lastehoolekandeasutused, ettevõtted, töötajate esindused, valitsusvälised organisatsioonid, sealhulgas tarbijate organisatsioonid, ja üldsus peavad tegema koostööd, et hoiatada ohtude ja riskide eest ning samal ajal võimaldades noortel inimestel kasutada selle revolutsioonilise vahendi eeliseid suhtlemiseks, õppimiseks ja uuendustegevuseks.

3.4

Tänu Internetile on paranenud elukvaliteet paljudel, eelkõige noortel, vanematel ja paljudel puuetega inimestel. See on ainulaadne suhtlemisvahend ning tänapäeval üha enam „sotsiaalne võrgustik”. Muutused elustiilide, perekondade ja töösuhete dünaamikas on suurendanud sõltumatute või isoleeritud eluperioodide osakaalu. Seetõttu on kasutajate, eelkõige kaitsetute — sealhulgas laste — kaitsmine prioriteet, mida ei saa jätta ainult nende hooldajate ülesandeks.

3.5

Uute tehnoloogiate ja teenuste teke on uuendustegevuse ja majanduskasvu võtmeks kogu maailmas. Noored mõistavad uuenduste võimalusi sageli esimestena ning võtavad need kasutusele. Paraku kaasneb aga arenguga ka väärkohtlemine ning see probleem üha kasvab. Nii asjaomase tööstusharu kui ka sidusrühmade iseregulatsiooni organitel on uutest tehnoloogiatest põhjalikud teadmised ning seega on neil võimalik välja töötada vastumeetmeid väärkohtlemise peatamiseks. Teadmiste jagamine, teadlikkuse tõstmine ning tarbijate juhendamine veebilehtedest teatamiseks koos võimaluse korral rahaliste vahendite eraldamisega väärkohtlemise ja eriti laste väärkohtlemise peatamiseks on oluline kohustus ning osa Internetitööstuse ettevõtete sotsiaalsest vastutusest.

3.6

Internetis leviva laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldava materjaliga seotud probleemi ulatuse osas puudub selgus. Nagu täheldatakse komisjoni aruandes, on ELi liikmesriikides vähe asjakohaseid statistilisi andmeid. Jõupingutused tuleks suunata laste väärkohtlemist sisaldavate materjalide levitamisega seostatud veebilehtede liikumise ja tegevuse jälgimisele, et anda volitatud asutustele või rahvusvahelistele õiguskaitseorganitele teavet, mille alusel nad saavad vastava materjali eemaldada ja algatada selle levitajate uurimise.

3.7

Asjakohased organisatsioonid tuleb luua riiklikul tasandil ning nende esindajad peaksid strateegiate koostamiseks kohtuma korrapäraselt Euroopa Komisjoni esindajatega. Tööstuse, valitsuse, pangandus-/finants-/krediitkaardiasutuste, valitsusväliste organisatsioonide, haridusvaldkonna, tööandjate ja töötajate esindajaid hõlmava foorumi loomine ELi tasandil võiks olla väärtuslikuks vahendiks, mis aitaks tagada teabe kiiret analüüsimist ja tegutsemist kogu Euroopas. Samuti võidaks selle abil levitada teavet ka EList väljapool, et lihtsustada koostööd rahvusvaheliste õiguskaitseorganitega.

3.8

Teadmiste jagamiseks tuleks toetada iga-aastase ELi ekspertide koosoleku korraldamist. Koosolekul käsitletaks uute tehnoloogiate, psühho-sotsiaalsete tegurite ja õiguskaitse arenguid ning tehtud järeldusi levitataks kõigis ELi liikmesriikides ja foorumi liikmete seas, et neid oleks võimalik riiklikul või kohalikul tasandil kohandada, integreerida või kasutada.

3.9

Brüsselis loodav võrgustikuamet, mis uuriks lisaks Euroopa projektidele ka ülemaailmseid projekte, aitaks foorumil tagada, et teave on uuendatud ja asjakohane (sh statistika) ning levitada tõhusaid meetmeid, millega probleeme lahendada ja mida on lihtne aktiivsetele partneritele edasi anda. Võrgustikuameti ülesannete alla kuuluksid ka külastused ja seire. Lisaks võiks võrgustikuamet toimida vihjeliinide sõltumatu hindajana ning vaadata läbi uute projektide taotlusi, et vältida juba tehtud töö kordamist ja tagada rahaliste vahendite otstarbekas kasutamine. Võrgustikuamet võiks esitada ka partnerluse taotlusi. Ameti ülesanne oleks reageerida uutele väljakutsetele kohe nende tekkimisel.

3.10

Noortefoorumi loomine võiks olla väärtuslik vahend noorte kaasamiseks ning teabe levitamiseks sotsiaalsetele võrgustikele, mida kasutavad kõige haavatavamad sihtrühmad. Noortel on oma keel ning nad kuulavad ametiisikuid tihti vastumeelselt, ent võtavad heameelega vastu nõuandeid samas sotsiaalses keskkonnas olevatelt eakaaslastelt. Lapse õiguste konventsiooni tuleb arvesse võtta ning seega peavad noored olema protsessi kaasatud.

3.11

Vaja on luua tõhus mudel, mille alusel sidusrühmad omavahel teavet jagaksid, et kohaneda maailma eri paigus tekkivate Internetikuritegevuse uute vormidega ning vahetada teadmisi.

4.   Juhised vihjeliinide väljatöötamiseks

4.1

Vihjeliinide heade tavade mudel:

4.1.1

Vihjeliinide analüütikud läbivad ebaseadusliku infosisu hindamiseks koolituse ja saavad vastava tunnistuse.

4.1.2

Vihjeliinide analüütikutel on ekspertteadmised potentsiaalselt ebaseadusliku infosisu jälgimiseks.

4.1.3

Rakendatakse partnerlusel põhinevat lähenemisviisi, kaasates tähtsamad riiklikud sidusrühmad, sh valitsus, pangandus-/finants-/krediitkaardiasutused, õiguskaitseorganid, perekondadega koostööd tegevad organisatsioonid, lastekaitseliidud ning eelkõige Internetitööstus.

4.1.4

Vihjeliinide puhul rakendatakse kaas- ja iseregulatsiooni ning need toimivad tihedas koostöös riigi Internetitööstusega, mis nõustub järgima asjakohast tegevusjuhist.

4.1.5

Kehtib üldine põhimõte „vihje peale materjal eemaldatakse”, mida kasutatakse riigi kõigi ettevõtete veebilehtedel avaldatava ebaseadusliku infosisu puhul.

4.1.6

Vihjeliinid osalevad projektis, millega luuakse Euroopa keskne andmebaas laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavatest veebilehtedest.

4.1.7

Kasutajate kaitsmiseks tahtmatu kokkupuute eest ebaseadusliku infosisuga kohustuvad riigi Internetiettevõtted blokeerima võrgustiku tasandil juurdepääsu laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavatele veebilehtedele, koostades nendest tihti uuendatava nimekirja.

4.1.8

Vihjeliinidel on igas riigis põhjalikud riigikeelsed veebilehed, millel on lihtne ja anonüümne vihjete esitamise süsteem ning mille kaudu edastatakse vihjeliinidele ja teistele asjaomastele organisatsioonidele selgeid teateid selliste kohaldamisalast välja jäävate küsimuste kohta nagu kontakti otsimine seksuaalsuhte eesmärgil ja küberkiusamine („grooming” ja „cyber-bullying”).

4.1.9

Vaja on tõsta teadlikkust vihjeliinide ülesannetest ja nendega seotud teemadest.

4.1.10

Vihjeliinide ülesannete hulka kuulub Euroopa ja rahvusvaheliste andmete tutvustamine ning teadmiste ja kogemuste jagamine.

4.1.11

Vihjeliinid osalevad koos sidusrühmadega Euroopa ja rahvusvahelistes partnerlustes, mille eesmärk on jagada andmeid ja teadmisi ning pidada mõttevahetust kõnealuste kuritegude piiriülese loomusega võitlemiseks.

4.1.12

ELi ja rahvusvahelisel tasandil rakendatakse meetmeid, mis võimaldavad laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavad materjalid Internetist eemaldada ning algatada materjali levitajate suhtes uurimine olenemata sellest, kus maailma paigas veebilehte hallatakse.

4.1.13

Vihjeliinid aitavad oma panusega mis tahes riiklikke või rahvusvahelisi asutusi, mis on loodud eesmärgiga võidelda kõnealuste veebilehtede vastu rahvusvahelisel tasandil ning edendada piiriüleste õiguskaitseorganite tööd.

4.1.14

Vihjeliinid jagavad juhiseid tööandjatele, õpetajatele, organisatsioonidele, lapsevanematele ja lastele selliste teavitusprogrammide kaudu nagu „ThinkuKnow”, mille viis läbi CEOP (The Child Exploitation and Online Protection Centre, Ühendkuningriigi politsei).

4.1.15

Teavitustöös keskendutakse Interneti kasutajatele ning see toimub koostöös riigi Internetiettevõtetega või viimaste rahalisel toetusel.

4.1.16

Organisatsioonid kuuluvad rahvusvahelisse Interneti vihjeliinide liitu INHOPE (International Association of Internet Hotlines), et vihjeliinide ja tööstuse heade tavade jagamise abil ebaseaduslik infosisu eemaldada (11).

4.1.17

Teavitamisprotsess peab olema lihtne ja tagama teavitaja anonüümsuse ning teateid tuleb kiiresti menetleda.

4.1.18

Vihjeliinide haldajad peavad pakkuma tugi- ja nõustamisteenuseid analüütikutele, kes peavad ebaseaduslikku infosisu vaatama ja sellealaseid andmeid töötlema.

4.2

Lisaks peaksid vihjeliinid

a)

looma partnerlusi riiklike domeeninimeregistritega tagamaks, et nende domeenide suhtes, millel tihti esitatakse laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavat materjali, või nende nimede suhtes, mis viitavad seksuaalsele läbikäimisele lastega, algatatakse uurimine või need eemaldatakse registrist;

b)

püüdma iseregulatsiooni abil leida vabatahtlikku rahastamist riigi Internetiettevõtetelt, kes saavad kasu vihjeliinide teavitussüsteemist, põhimõttest „vihje peale materjal eemaldatakse” ning blokeeritud veebilehtede uuendatavast nimekirjast;

c)

julgustama riigi Internetitööstust blokeerima laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavad veebilehed ning lihtsustada blokeerimist;

d)

edendama positiivsete suhete teket vihjeliinide ning kannatanute tugiliinide vahel, mis võimaldab väärkohtlemisest teatada kannatanute tugiorganisatsioonidele, et tõsta veelgi enam teadlikkust olulistest ja ajakohastest teemadest.

5.   Erimärkused: Komisjoni ettepanek

5.1

Komisjoni ettepanek jätab mitmed küsimused vastuseta:

a)

Kes kavandatavaid meetmeid koordineerib ning milliste volituste alusel see toimub?

b)

Kuidas määratletakse eri valdkondade kriteeriumid? Mitmed juba loodud programmid täidavad enam kui ühe kavandatava andmebaasi kriteeriumidest (12).

c)

Kes valib sobivad kandidaadid?

d)

Kes vastutab projektide jätkuva hindamise ja võrgustike arenemise eest?

5.2

Ülaltoodud küsimustega tegelemine aitaks ära hoida jalgratta leiutamist, juba tehtud töö kordamist ning tagaks rahaliste vahendite tõhusa ja otstarbeka kasutamise. Kõige olulisem on tihedas koostöös konsultantide ja riigiametnikega tagada asjatundjate aktiivne kaasatus algatusse. See kehtib ka ettepaneku kohta luua komisjoni tasandil võrgustikuamet, mis uurib asjakohaseid projekte, tutvub nendega, viib läbi külastusi ning hoiab ühendust.

5.3

Komisjon peaks kaaluma rahastamisvahendite proaktiivsemat ja koostööle orienteeritumat kasutamist, nt Daphne ja turvalisema Interneti programmide raames.

5.4

Lõpetuseks palub komitee komisjonil rõhutada järgmiste aspektide olulisust ja mõju:

kõigi liikmesriikide vihjeliinid ja Internetitööstus rakendavad laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldava infosisu puhul põhimõtet „vihje peale materjal eemaldatakse”;

ulatuslikumalt rakendatakse algatust Internetikasutajate kaitseks, tõkestades juurdepääsu laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavatele veebilehtedele;

domeeninimeregistrid ja asjaomased asutused teevad rahvusvahelise jõupingutuse laste seksuaalse väärkohtlemisega seostatud veebilehtede eemaldamiseks registrist.

5.5

Nimetatud meetmed aitaksid vähendada olukordi, kus süütud Internetikasutajad võivad tahtmatult näha traumeerivaid või ebaseaduslikke kujutisi, ning vältida ohvriks sattunud laste uuesti traumeerimist, piirates võimalusi näha laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavat materjali. Samuti muudetaks kõnealusele sisule juurdepääs raskemaks nende jaoks, kes taolisi kujutisi otsivad ning takistataks kuritegelikel organisatsioonidel levitada majandusliku kasu saamiseks kujutisi Internetikasutajatele.

5.6

Oluline on rõhutada, et meetmete rakendamine muudaks laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldava materjali levitajate tegevuse üha keerulisemaks. Kõnealuse kuritegevuse väljajuurimine on selle dünaamilise loomuse ja kurjategijate tehnoloogilise oskuslikkuse tõttu keeruline. Mida kulukam, riskantsem ja ajutisem on tegevus, seda vähem on tõenäoline, et seda peetakse kiireks vahendiks saada majanduslikku või muud kasu.

5.7

Viimased andmed laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavate veebilehtede ulatuse kohta (v.a üksikud pildid või veebilehed) pakuvad motivatsiooni võidelda kõnealuse sisu täieliku eemaldamise nimel. Nüüd on võimalik seada konkreetsed eesmärgid näitamaks, et andmejagamisest ja vastutuse võtmisest kõrgeimal rahvusvahelisel tasandil on kasu ning et positiivne ja edukas ühine rahvusvaheline partnerlus avaldab olulist mõju laste seksuaalset väärkohtlemist sisaldavate veebilehtede arvu märkimisväärsele vähendamisele.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Käesolevas dokumendis märgib termin „sidustehnoloogiad” Internetile juurdepääsuks kasutatavaid tehnoloogiaid ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid. Lisaks on mõningatel juhtudel, näiteks videomängude puhul, materjale ja teenuseid võimalik kasutada nii võrgus kui ka väljaspool võrku ning mõlemad võivad olla laste turvalisuse seisukohast olulised.

(2)  „Ebaseaduslik infosisu — Internet”ELT C 61, 14.3.2003 lk 32 ja „Interneti turvalisem kasutamine”ELT C 157, 28.6.2005, lk 136.

(3)  „Grooming”: otsene kontaktivõtmine isikute poolt, kes ostivad lastega sõprust seksuaalse väärkohtlemise eesmärgil; „cyber-bullying”: kiusamine internetikeskkonnas.

(4)  Meede 1

(5)  Lisa 1 on saadaval ainult inglise keeles ja lisatud arvamuse elektroonilisele versioonile veebilehel.

(6)  Euroopa Nõukogu Küberkuritegude Konventsioon ETS 185, 23.11.2001. http://conventions.coe.int/Treaty/en/Treaties/Html/185.htm

(7)  KOM(2006) 661. Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ühenduse mitmeaastase programmi „Interneti ja uute sidustehnoloogiate turvalisema kasutamise edendamine” (Safer Internet Plus) rakendamise kohta.

(8)  http://ec.europa.eu/saferinternet.

(9)  Lisa 2 on saadaval ainult inglise keeles ja lisatud arvamuse elektroonilisele versioonile veebilehel

(10)  Ühendkuningriigi vihjeliin, mis tegeleb ebaseadusliku infosisu, eelkõige laste seksuaalset väärkohtlemist käsitleva infosisu avastamisega üle kogu maailma ning kuritegelikult obstsöönse ning rassiviha õhutava infosisu avastamisega Ühendkuningriigis. Vt lisa 1 ja 2. (saadaval ainult inglise keeles ja lisatud arvamuse elektroonilisele versioonile veebilehel)

(11)  Ajavahemikus september 2004 — detsember 2006 vaatas INHOPE läbi 1,9 miljonit teadet, millest 900 000 olid pärit üldsuselt. 160 000 teadet edastati meetmete võtmiseks õiguskaitseorganitele.

(12)  Näiteks ennetusprojekt „Innocence in Danger” täidab enam kui ühe kriteeriumi. Sarnaseid näiteid on palju.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/66


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv mootorsõidukite ja nende haagiste tehnoülevaatuse kohta”

KOM(2008) 100 lõplik — 2008/0044 (COD)

(2008/C 224/14)

16. aprillil 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 80 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv mootorsõidukite ja nende haagiste tehnoülevaatuse kohta”

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 445. istungjärgul 28.-29. mail 2008 (29. mai istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse. Poolt hääletas 85 ja erapooletuks jäi 2.

 

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/67


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus”

KOM(2007) 414 lõplik

(2008/C 224/15)

18. juulil 2007. aastal otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 29. aprillil 2008. Raportöör oli Stéphane BUFFETAUT.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.– 29. mail 2008 (29. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 97, erapooletuks jäi üks liige.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

On selge, et veepuuduse ja põua probleemi tuleb käsitleda mitte ainult keskkonnaküsimusena, vaid ka Euroopa säästva majanduskasvu eeltingimusena ehk teisisõnu strateegilise tähtsusega probleemina.

1.2

Inimestel ja perekondadel on vett vaja elamiseks, kuid see loodusvara on hädavajalik ka paljude majandussektorite jaoks, alates põllumajandusest ja toiduainetetööstusest, mis töötavad elusorganismidega.

1.3

Komisjoni teatises rõhutatakse õigustatult probleemi olulisust ja määratletakse mitmed suunised ühelt poolt veepuuduse ja põua vastu võitlemiseks ja teiselt poolt uue olukorraga kohandumise võimaluste leidmiseks.

1.4

Kliimamuutus, mida on märganud nii teadlased kui ka kodanikud, võib olukorda veelgi halvendada ning seetõttu peaks komisjoni pakutud meetmeid kiiresti kohaldama.

1.5

Olukord ei ole muidugi kõikides liikmesriikides ühesugune ning tingimused varieeruvad lõunast põhja ja idast läände. Sellest hoolimata puudutab see probleem kõiki liikmesriike, kus on esinenud suviseid põuaperioode, sh Põhjamaid.

1.6

Seetõttu ei tohiks olukordade erinevus takistada tervikliku poliitika vastuvõtmist Euroopas ja selliste praktiliste meetmete võtmist, mis oleksid kohandatud konkreetsetele olukordadele liikmesriikides, sest kogu Euroopa Liidu jaoks ei ole valmislahendust.

1.7

Komitee kutsub seega üles käesoleva teatise järgi võetavaid meetmeid lähedalt ja järjepidevalt jälgima.

1.8

Vee hinnaga seoses rõhutab komitee, et hinnapoliitika võib osutuda ebaefektiivseks, kui ei registreerita ega isegi mõõdeta suurt osa veevõttu. Seetõttu soovitab komitee komisjonil pakkuda liikmesriikidele välja veekasutusviiside asjakohase määratluse.

1.9

Komitee soovitab luua vesikondade kavadele pühendatud Euroopa veebileht, kus kohalikud omavalitsused leiaksid eeskujusid oma kavade koostamiseks ja antava teabe parandamiseks.

1.10

Veega seotud fondide jagamise kohta teeb komitee ettepaneku, et komisjon võiks diferentseerida antavat abi vastavalt vee mõistliku kasutamise ja veevarude säilitamise kriteeriumile, et innustada kohalikke omavalitsusi, kes ei käitu vastutustundlikult, oma käitumist muutma, karistamata samas piirkondi, mis juba teevad kõnealuses valdkonnas pingutusi.

1.11

Põuariski ohjamise parandamiseks kutsub komitee Euroopa Liitu üles toetama tulekahjude vältimiseks ja nendega võitlemiseks ette nähtud vahendite koostoimet Euroopa kodanikukaitse mehhanismi raames.

1.12

Arutelus veevarustuse infrastruktuuri üle soovitab komitee uurida maa-aluse hoiustamise ja vee põhjavette tagasi juhtimise võimalust. Komitee leiab, et riigisisese vee ülekandmise ideed ei saa automaatselt välistada, kuid üle peab kandma reguleeritult, et vältida veevarusid raiskavat suhtumist, kuna vett peab tarvitama kokkuhoidu pidevalt silmas pidades ja kõige modernsemaid kasutuse kontrollimise tehnikaid kasutades (1).

1.13

Vee mõistliku kasutuse toetamiseks pooldab komitee arukate veearvestite kasutamist ja kohandatud arveldamist. Komitee rõhutab ka heade tavade olulisust põllumajanduse valdkonnas, toetab metsastamist ja hekkide istutamist piirkondades, kus see osutub kasulikuks ja võimalikuks, ning pinnase kuivendamise ja niisutamise säästvate tehnikate edendamist maaelu arengu poliitika fondide toetusel. Vett kasutatakse põllumajanduses küll järjest tõhusamalt, kuid seda tuleb veelgi tõhusamalt kasutada tänu sellistele meetmetele nagu ajakohastamine ja säästev niisutamine. Siinkohal tuleb rõhutada vajadust süvendada ja arendada uurimistegevust ning uusi tehnoloogiaid põllumajanduses. Komitee usub, et individuaalsed vee säästmise, taaskasutamise ja niisutamise süsteemid on kasulikud, eelkõige hajaasustuse puhul.

1.14

Selleks, et parandada teadmisi ja andmete kogumist, teeb komitee ettepaneku luua veebileht, kus oleks võimalik alla laadida valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) üldiste näidiste alusel koostatud kliimanäitajaid, mis antakse kohalike ja piirkondlike osaliste käsutusse.

2.   Teatise põhisisu

2.1

Veepuuduse probleem ja põudade sagedus on Euroopas kasvanud mitte ainult traditsiooniliselt haavatavates piirkondades, vaid kogu mandril. Tõsise veestressi all kannatavate vesikondade osakaal Euroopa Liidus võib tõusta 19 protsendilt (praegu) 39 protsendini 2007. aastal. Eriti teravaks muutuks probleem Lõuna-, Kesk- ja Ida-Euroopas.

2.2

Põudadest haaratud maa-alade ja nende tõttu kannatada saanud inimeste arv on kolmekümne aasta jooksul suurenenud 20 % võrra. Lisaks kannatada saanud inimestele on põual ka majanduslik hind. 2003. aasta põuad läksid Euroopa majandusele maksma vähemalt 8,7 miljardit eurot. Kogu maailma veekasutuse uuringust selgus, et olukord on kõikjal väga erinev. Keskmine ameeriklane tarbib päevas 600, eurooplane 250–300, jordaanlane 40 ja aafriklane 30 liitrit vett. Veepuuduse ohu tõttu peab igaüks püüdma oma harjumusi muuta, kuid tegutsema peab eelkõige seal, kus pingutustel on kõige suurem mõju. Kõige rohkem vett tarbitakse põllumajanduses (71 % veetarbimisest), millele järgneb tööstus (20 %) ja lõpuks eratarbimine (9 %) (2).

2.3

Vastusena 2006. aasta juunis kogunenud keskkonna nõukogu taotlusele pakub komisjon välja rea strateegilisi valikuid Euroopa tasandil:

veele õiglase hinna määramine;

veevarude ja veega seotud fondide tõhusam eraldamine;

vee mõistliku kasutuse rahastamine;

põuaohjekavade koostamine;

ELi solidaarsusfondi ja Euroopa kodanikukaitse mehhanismi optimeerimine;

vee mõistliku kasutuse tehnoloogiate ja tavade edendamine;

veepuuduse ja põua teabesüsteemi loomine Euroopas;

teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise võimalused.

2.4

Komisjon püüab nii luua aluse vee mõistlikku kasutust toetavale tõhusale strateegiale, mis aitab võidelda kliimamuutuse vastu ja anda uut hoogu Euroopa majandusele.

2.5

Euroopa Ülemkogu (3) rõhutas, et veepuuduse ja põua küsimust peaks käsitlema eraldi, mitte ainult Euroopa, vaid ka rahvusvahelisest perspektiivist, ning rõhutas vajadust vee raamdirektiivi täiel määral rakendada.

2.6

Ülemkogu palus komisjonil teatise rakendamist jälgida, ELi strateegia kõnealuses valdkonnas läbi vaadata ja see kuni aastani 2012 välja töötada.

2.7

Komiteel ei ole kavas olukorda ise hinnata, sest see oleks üleliigne, vaid ta eelistab teha märkusi pakutud lahenduste kohta, neid täiendada ja teha eelkõige praktilisi ettepanekuid ja algatusi.

2.8

Veepuuduse ja põua teema mõjutab Euroopa Liidus mitmeid poliitikavaldkondi. Näiteks võib see vastavalt konkreetsele juhtumile kuuluda komisjonis põllumajanduse ja maaelu arengu, keskkonna või regionaalpoliitika peadirektoraadi pädevusse, sest probleem puudutab põllumajandust, veepoliitikat, kliimamuutust, kriisiohjamist ja Euroopa kodanikukaitse korraldamist. Oleks soovitatav, et komisjon jälgiks hoolega, et veega seotud probleemidega arvestataks piisavalt kõikides valdkondades.

3.   Üldised märkused

Komitee märkused järgivad teatise ülesehitust.

3.1   Vee hind

3.1.1

Komisjoni mõttekäik on kooskõlas vee raamdirektiiviga. Komisjon kahetseb, et majanduslikke vahendeid ei ole kuigi laialdaselt kasutusele võetud, ja rõhutab, et hinnapoliitika võib osutuda ebaefektiivseks, kui ametivõimud ei registreeri ega isegi mõõda suurt osa veevõttu.

3.1.2

Lisaks sellele on mitmed liikmesriigid vastu võtnud veekasutusviiside ja veekasutajate piiratud määratluse. Andes veekasutajatele piiratud tähenduse (joogivee jaotamine ja vee puhastamine) ning võtmata arvesse niisutamist, laevandust, hüdroenergeetikat ja kaitset üleujutuste eest, on mõni liikmesriik piiranud kulude täieliku katmise ulatust (full cost recovery) ja veekasutusviisidele tõhusate hindade määramist.

3.1.3

Seega soovitatakse komisjonil paluda liikmesriikidel, kus veekasutusviise ja veekasutajaid määratletakse liiga kitsalt, oma lähenemisviisi muuta, näiteks esitades veekasutusviiside nimekirja, kus nad peaksid põhjendama konkreetse juhtumi nimekirjast välja jätmist. Oleks kasulik määratleda kriteeriumid veekasutusviiside järjestamise kohta, mis aitaks samas rakendada arukat hinnakirja.

3.1.4

Samuti soovitab komitee luua rakendusmajandusliku uurimisprogrammi, et töötada välja mudel finants- ja sotsiaalse kasu voogude juhtimiseks erinevate veekasutusviiside ja ringlemiste puhul vesikonna tasandil.

3.1.5

Lisaks arutelule õiglase hinna üle oleks vaja majanduslikku analüüsi kõikide tegevusvaldkondade, tarbijate, kasutajate või maksumaksjate kantavate kulude ja saadavate soodustuse kohta seoses veekasutusega.

3.1.6

Komitee hoiatab ka komisjoni veekasutusviiside liiga piiratud määratlemisega tekkinud suundumuse eest, kus mõned liikmesriigid kannavad vee hoiustamise kulud linnatarbijatele, millest saavad kasu põllumajandus- ja tööstustarbijad. Kui põllumajandustarbijate jaoks peaks hind tõusma, siis oleks vaja kehtestada õiglane hind.

3.1.7

Komitee märgib, et hinnaga loodavad stiimulid vee kokkuhoidmiseks peavad olema piisavalt tõhusad, et nende mõju ei hajuks kuluga, mida tekitab selliste skeemide keerukus. Komitee tuletab meelde, et esmane kokkuhoidmisvõimalus seisneb võrkude hoolduses ja võitluses veeleketega, mille tõttu kulutatakse vahel vastuvõetamatult palju vett. Lõpuks märgib komitee, et hinnad ei saa kõiki probleeme lahendada ning eeskirjad on vajalikud olukordades, kus veekasutusviiside puhul on vaja leida tasakaal.

3.1.8

Kui mujal kui põllumajanduses kasutatava veenõudlus sõltub aastaajast, nagu näiteks tihtipeale puhkekülades, oleks soovitatav kasutada kaheosalist hinnakirja. Nii jagataks veesüsteemi püsikulud püsielanike ja puhkajate vahel õiglasemalt.

3.2   Veevarude ja veega seotud fondide tõhusam eraldamine

3.2.1

Komisjon märgib, et mõnes vesikonnas võib majandusareng tuua kaasa tagasimineku veevarude kättesaadavuses ja rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata vesikondadele, mis juba kannatavad veestressi või veepuuduse all.

3.2.2

Komitee soovitab luua Euroopa Keskkonnaameti ja/või Euroopa Komisjoni kontrolli all vesikondade kavadele pühendatud Euroopa veebilehe, kus avaldatakse konkreetseid vesikondade kavasid, mis oleksid suunatud eelkõige kohalikele omavalitsusele ja asjaomastele ametivõimudele.

3.2.3

Veebileht võiks olla kohalikele omavalitsustele metoodika, eesmärkide, lahenduste ja majandusnäitajate allikas. Nii saaks kavade koostamisel oluliselt aega kokku hoida.

3.2.4

Põllumajanduse mõju veevarudele on hästi teada. Tasub edendada vee tõhusamat kasutust, toetades eelkõige pinnase säästvat niisutamist ja kuivendamist (näiteks piisk piisa haaval niisutamise tehnika). Ühise põllumajanduspoliitika 2008. aasta „tervisekontrolli” peaks kasutama võimalusena lõimida veevarude teemat edaspidi vastavate ühise põllumajanduspoliitika vahenditega. Soov toetused täielikult toodangust lahti siduda võib suurendada toetust maaelu arengukavadega hõlmatud veemajandusele. Erimeetmeid tuleks kasutada põuariski ohjamiseks põllumajandussektoris.

3.2.5

Üldiselt võiks komisjon antavat abi diferentseerida vastavalt vee mõistliku kasutamise ja veevarude säilitamise kriteeriumile (näiteks 5–10 punkti maksimaalse abimäära ulatuses), eelkõige ühtekuuluvusfondide puhul. Kõnealust kriteeriumi, mis määratakse projekti uurimisetapil või pakkumismenetluse etapil (ehituse korral), hinnatakse ELilt toetust saanud asutuse algatusel projekti lõpuleviimisel ja pärast viie aasta möödumist. Täiendavat abi antakse tehtud edusammude alusel investeeringute kuludest mahaarvamise kaudu.

3.2.6

Komitee usub, et nii majanduslikust kui ka säästva arengu seisukohast on õige kontrollida joogiveega varustamise või vee puhastamise projektide üldkulusid. Üldkulud on siinkohal süsteemi toimimisse tehtud investeeringute ning hoolduse ja pikaajalise uuendusega seotud kulude ajakohane netoväärtus.

3.2.7

Seega peaks just komisjon edendama projekte, mille valikukriteeriumid ja garantiid põhinevad sellel, et levitada häid tavasid vee mõistlikul kasutamisel ja veevarude säilitamisel.

3.2.8

Selline lähenemine on kooskõlas komisjoni sooviga toetada esmajärjekorras vee säästmise ja mõistliku kasutuse meetmeid. Kõnealune poliitika peaks olema kooskõlas biokütuste poliitikaga, kuna mõlemas valdkonnas kasutatakse vett.

3.3   Põuariski ohjamise parandamine

3.3.1

Komisjon innustab heade tavade tutvustamist.

3.3.2

Komitee arvates võiks lisaks kohalikele meteoroloogilistele analüüsidele kasutada satelliitvahendeid, et kaardistada igal kevadel põua, põllumajandustoodangu puudujäägi ja tulekahjuriskide all kannatavad alad. Selle raames peaks kasutama ka vesikondade kavades sisalduvaid andmeid. Andmed oleksid riskijuhtimise raames kättesaadavad põllumajandustootjatele või põllumajandustootjate ühingutele.

3.3.3

Komitee leiab, et kriisiohjamiselt peaks üle minema põuariski ohjamisele. Kriisiohjamises on veel arenemisruumi, nagu selgus Kreekas 2007. aasta suve katastroofiliste tulekahjude ajal. Euroopa Liit võiks lihtsustada ja innustada vältimise ning tulekahjude vastu võitlemise meetmete koostoimet, varustuse standardiseerimist, diiselpumpade konteinervedu ja ühiste õppuste korraldamist. Nii viidaks konkreetselt ellu Euroopa kodanikukaitse mehhanismi.

3.3.4

Komisjoni ettepanek kasutada ELi muudetud ja kohandatud solidaarsusfondi abi tõsise põua tagajärgedega võitlemiseks tuleb kindlasti heaks kiita. Samuti tasuks luua kindlustussüsteem, millega leevendatakse põua tagajärgi, eelkõige põllumajandustöötajatele, kes on esimesed ohvrid.

3.4   Veevarustuse täiendav infrastruktuur

3.4.1

Komisjonil on siinkohal kavas ühisprojektid. Mõnel juhul võidakse kaaluda ka üksikalgatusi, tuues siiski esile veekasutusviiside hierarhia mõiste.

3.4.2

Igal juhul ei nähta teatises ette mitte ainult veeülekannet ühest vesikonnast teise, veepaisude ja mikroveepaisude rajamist väga piiratud tingimustes, vaid ka reovee korduskasutamist ja magestamist. Korduskasutamise puhul on probleemne saasteainete kogunemine korduskasutamise etappidel. Seetõttu oleks kasulik algatada uurimisprogramm saasteainete kontsentratsiooni mudelite loomiseks pärast mitmeid korduskasutuse etappe või toetada sellist uurimisprogrammi, et tuua välja stabiliseerimiskriteeriumid, millega teha kindlaks, kas kontsentratsioon ületab süsteemi enda puhastusvõime piiri.

3.4.3

Magestamisel tekib kahte tüüpi probleeme: ühelt poolt energeetiline ning teiselt poolt keskkonnaprobleem kõrvalsaaduste ja soolakontsentratsioonide seguga.

3.4.4

Üks võimalus, mida võiks kaaluda, on vee magestamine päikeseenergia abil, kasutades mitmeid mikroseadmeid. Nii aitaks Euroopa tehnoloogiliselt põuaprobleemiga arenguriike.

3.4.5

Üldiselt tasub toetada selliste tehnikate uurimist ja arendamist, millega säästetakse vett või soodustatakse põhjaveekihtide taastumist (näiteks teede pindamine linnapiirkondades), ja biotehnoloogiaid, mis võimaldaksid arendada vähem vett tarbivaid põllumajanduskultuure.

3.4.6

Samuti peaks uurima ka maa-aluse hoiustamise ja vee põhjavette tagasi suunamise võimalust. Siinkohal peaks välja valima pilootprojektid ja kehtestama hoiustatud vee standardid, mis oleksid nii realistlikud kui ka maapinda kaitsvad. Põhjavee küsimus puudutab nii vee kvantiteeti kui ka kvaliteeti, sest põhjavee kihid kannatavad ka saastatuse all. Siinkohal peaks erilist tähelepanu pöörama eriti palju vett kasutavale tööstustegevusele, mis ühelt poolt varustab veekihte ja teiselt poolt võib neid saastata.

3.4.7

Lisaks kutsub komitee komisjoni üles uurima piirkondadevahelise vee ülekande võimalusi. Vee ülekanne üleliigse veega vesikonnast vee puudujäägi all kannatavasse vesikonda võib olla kasulik, sh Euroopa seisukohast, et tagada näiteks põllumajandustoodetega isevarustamine, kui vastuvõtvas vesikonnas kasutatakse vett tõhusalt ja säästvalt. Tehniliste, hinnakujunduse või reguleerivate meetmetega peab vältima raiskamist mujal, st et abi väärivale tegevusvaldkonnale antav kollektiivne abi ei suurendaks veekasutust mitteprioriteetsetes valdkondades.

3.4.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et tuleb kooskõlastada võimalikud meetmed kolmandate riikide ja ELi liikmesriikide ühiste, ELi välispiire ületavate jõgede voolu reguleerimiseks.

3.5   Vee mõistliku kasutuse tehnoloogiate ja tavade edendamine

3.5.1

Komisjon leiab, et vee mõistliku kasutuse tehnoloogiate tarvitust võiks veel märkimisväärselt parandada. Lisaks võitlusele leketega, mis on mõnes võrgustikus märkimisväärsed, ja raiskamisega, pakub veemajandustavade ajakohastamine kasulikke väljavaateid.

3.5.2

Komisjoni pakutud meetmed (veekasutusseadmete standardid, ehitiste tõhus veekasutus, tulemuslikkuse näitaja, majandustegevuse kohandamine veepuuduse tõttu jne) on selgelt kasulikud.

3.5.3

Samuti peaks uurima musta vee kasutamist, pidades samas meeles, et selleks on vaja teha investeeringuid, eelkõige eraldi kanalisatsiooni loomiseks ja ettevaatusabinõude võtmiseks. Samuti peaks kaaluma, kuidas saaks vihmavett korrapärasemalt koguda.

3.5.4

Üks paljulubav võimalus on arukate veearvestite tarvitamine (smart metering) ja kohandatud arveldamine. Mõõtmise ja tarbimisandmete kaugedastustehnoloogiad võimaldavad kasutada erinevaid hindu, nagu seda juba tehakse elektri puhul. Tarbijal võib seega olla leping, mida on kohandatud tema tarbimisele, kuid millega innustatakse vett säästma: hooajaline hind, püsiv hind, tipptunniväline hind jne.

3.5.5

Veevarude säilitamiseks ning üleujutuste, erosiooni ja sellega kaasneva saastatuse vastu võitlemiseks peaks maakeskkonna kaitse poliitikaga tugevasti innustama metsastamist ja hekkide istutamist seal, kus see on võimalik ja kasulik, ning kultuuride säilitamist. Taotlusi ja kontrolle võiks teha geograafiliste alade määratlemise kõige kaasaegsemate süsteemide alusel. Teadus- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammiga peaks innustama põllumajanduse alusuuringuid, mille eesmärk oleks arendada põuale vastupidavamaid taimeliike.

3.5.6

Põllumajandustavade teemal jätkates märgib komitee, et edendada tasuks säästvat kuivendamist ja niisutamist ning üldiselt parimate olemasolevate tehnikate kasutamist. Kuivenduskraavide juurde, eriti üleminekukohtades, peaks nägema ette eraldi osa, kus saaks vett tagasi hoida ja kohapeal hoiustada, et piirata vee kogunemist, erosiooni ja saastatust, mis kuivenduskraavidega kaasneb, ning soodustada vee taasimbumist pinnasesse. Vee koha peal hoiustamiseks on vaja vett muidugi puhastada, mida peaks asjatundjatega uurima.

3.6   Veesäästlike käitumistavade kasvatamine Euroopas

3.6.1

Komisjoni märkuseid saab vaid tervitada: vee mõistlikku ja säästlikku kasutust toetav sertifitseerimine ja märgistus pakendil on suund, mida peaks järgima. Märgistuse puhul peab siiski meeles pidama, et moes on kasutada ökoloogilist märgistust. Samas on risk, et liigne märgistamine võib teabe arusaamatuks muuta.

3.6.2

Mobiliseerima peaks kogu organiseeritud kodanikuühiskonna, sotsiaalpartnerid ja ühingud ning haridus- ja koolitusvaldkonna, et kõik annaksid oma panuse vee säästmise harjumuse kujundamisse. Tehniliste töötajate koolitusel ja uute tehnoloogiate levitamisel peaks asjaomases sektoris varasemate vigade kordamist vältima, eelkõige linnade veemajanduses.

3.6.3

Tasub rõhutada, et vihmavee kogumise ja musta vee taaskasutuse seadmete turg elumajade jaoks on kasvamas. See viitab vee säästmise harjumuse tekkimisele, mida komisjon on toetanud. Samas ei tohiks õigustatud soov vett säästa viia individualistliku püüdeni veega isevarustamise poole, mis ohustaks nii tehniliselt kui ka majanduslikult avalikke vee- ja sanitaarteenuseid, mis on võimaldanud varem ja võimaldavad ka praegu teha suuri edusamme hügieeni ja oodatava eluea osas. Meie arenenud ühiskonnas on nimelt unustatud, et kuigi vesi on eluks vajalik, võib ta põhjustada ka surma.

3.6.4

Individuaalsed (mittekollektiivsed) vee säästmise, taaskasutamise ja saneerimise süsteemid on seega kasulikud eelkõige hajaasustuse puhul. Linnakeskkonnas on nende majanduslik ja sotsiaalne kasu väiksem, v.a juhul, kui vihmavee kogumise ja taaskasutamise süsteeme kasutatakse avalikke teenuseid pakkuvates asutustes, hoolimata sellest, et selles püütakse kinni elumaja äravoole.

3.7   Parandada teadmisi ja andmete kogumist

3.7.1

Komisjon märgib, et usaldusväärne teave veepuuduse ja põua ulatuse ning mõju kohta on vältimatu tingimus. Komitee toetab täielikult ideed esitada igal aastal Euroopa hinnang ja kasutada täiel määral ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) teenuseid kosmosepõhiste andmete ja seirevahendite pakkumisel, et toetada veepoliitikat. Ülikoole ja teaduskeskuseid peaks innustama tegema uuringuid veega seotud küsimuste, veevarude säilitamise ja suurendamise vahendite kohta, arendades uusi tehnoloogiaid.

3.7.2

Oleks vaja ühtlustada kriteeriume, mille alusel tehakse veekogu hetkeseisu inventuuri, nagu ette nähtud vee raamdirektiivis. Tegelikkuses erinevad liikmesriikide koostatud aruanded nii uuritud vesikonna suuruse kui ka veekvaliteedi ja bioloogilise mitmekesisuse mõõtmise põhjalikkuse poolest.

3.7.3

Komitee julgustab seetõttu komisjoni jätkama tööd vee raamdirektiivi rakendamise seire eest vastutavas komitees ja avaldama tabelid liikmesriikide edusammude kohta, et kiirendada tööd kõnealuses valdkonnas ja toetada liikmesriikide tasemete ühtlustumist.

3.7.4

Realistlikult vaadates peaks rohkem keskenduma kõige haavatavamatele aladele, mitte ootama ühtluse ja kvaliteedi saavutamist kõikides aruannetes ja tegevuskavades. Need alad võiks välja valida liikmesriigid ise, kuid ühiste kriteeriumite alusel (sademete nappus ja geograafilise ala määratlus).

3.7.5

Oleks lihtsam tõsta kohalike ja piirkondlike osalejate teadlikkust veepuuduse ohtudest ja üldiselt kliimamuutuse mõjudest, kui teave klimaatiliste suundumuste kohta oleks kättesaadav suuremale hulgale inimestele.

3.7.6

Seetõttu teeb komitee konkreetse ettepaneku luua veebilehe, mis võiks olla osa Euroopa veeteabesüsteemist (Water Information System for Europe (WISE)) ning kus saaks alla laadida selliseid näitajaid kliima kohta nagu sademed, aurumine, temperatuur, tuule kiirus, päikesevalgus, mis on arvestatud valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) üldiste näidiste alusel (sarnaselt projektidega PRUDENCE või ENSEMBLES, kuid käsitledes neid näitajaid korrapärasemalt ning andes graafiliste andmete kõrval ka arvulisi andmeid).

3.7.7

Avaldatud andmete teaduslikkuse ja iga-aastase uuendamise kohustus langeks teatud Euroopa laboratooriumitele, mis kuuluvad kliimamuutuste ekspertrühma.

3.7.8

Euroopa Liit võiks rahastada veebilehe algset loomist ning allalaadimise eest võetava mõõduka tasuga saaks rahastada nende mudelitega tegelevate laboratooriumite uurimistööd.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Murcias 3. aprillil 2008. aastal korraldatud avaliku arutelu ja õppevisiidi järel nenditi, et sellised loodusvarade aruka ja mõistliku kasutuse tehnikad on turul juba kättesaadavad. Lisaks võimaldavad põllukultuurid ja eelkõige puude istutamine võidelda kõrbestumise vastu.

(2)  Allikas: „Atlas pour un monde durable” Michel Barnier, kirjastus Acropole.

(3)  Euroopa Ülemkogu Brüsselis, 14. detsember 2007, eesistujariigi järeldused, 16616/1/07 REV1, lk 17.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/72


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks”

KOM(2007) 602 (lõplik) — 2007/0223 (CNS)

(2008/C 224/16)

4. detsembril 2007 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 37 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 29. aprillil 2008. Raportöör oli Gabriel Sarró Iparraguirre.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai 2008. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 70, vastu hääletas …, erapooletuks jäi 3 komitee liiget.

1.   Järeldused

1.1

Arvestades, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi jätkumine vajab kogu tarneahelas — püügist müügini — rakendataval tõhusal õigusaktil põhinevat kõikehõlmavat lähenemist, usub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et üldjoontes on määruse ettepanekus sätestatud vajalik raamistik ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning seepärast toetab seda, kuna komitee arvates tugevdavad kavandatavad meetmed ELi rolli lipu-, sadama-, turustamise ja kasusaaja riigina.

1.2

Komitee usub, et kavandatava määruse edu põhineb neljal sambal:

liikmesriikide jõupingitused ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemiseks;

liikmesriikide koostöö;

rahvusvaheline koostöö;

jätkuv ja püsiv töö selle rakendamise nimel.

1.3

Kuigi komitee ei taotle ELi laevastiku väljajätmist kavandatava määruse kohaldamisalast, on komitee veendunud, et määruses tuleks teha selgemalt vahet kolmandate riikide laevade ebaseaduslikul, teatamata ja reguleerimata kalapüügil, mis ei ole lipuriikide järelevalve all, ning muul ühist kalanduspoliitikat rikkuval ja praegu määruses (EMÜ) nr 2847/93 (1) sätestatud õiguslike vahenditega reguleeritud ELi laevade ebaseaduslikul kalapüügil.

1.4

Komitee leiab, et kõikide kavandatud kontrolli- ja inspekteerimismeetmete rakendamisega kaasneb liikmesriikides kulude ja bürokraatia märkimisväärne kasv ning seireinfrastruktuuri laiendamine. Seetõttu kutsub ta komisjoni üles kõnealust aspekti arvesse võtma, et see ei kahjustaks lõpptulemust, ning palub komisjonil rakendada igal juhul piisavaid ettevaatusabinõusid, et kavandatava määruse kohaldamine ei suurendaks oma laevadega seaduslikult kala püüdvate ettevõtete tegevuskulusid.

1.5

Lisaks on komitee seisukohal, et kavandatavad meetmed ei tohiks ühelgi juhul mõjutada seaduslikku kaubanduslikku liiklust viisil, mis võib takistada kaubandust, rikkudes rahvusvahelist kaubandust reguleerivaid eeskirju.

1.6

Komitee arvates ei nähtu määruse ettepanekust piisava selgusega, mis viisil peaks lipuriigi ametiasutus kinnitama Euroopa Liidu nõutud püügisertifikaadi. Lähtudes sellest, et kinnitamine peab toimuma elektrooniliselt, leiab komitee, et määruse ettepanekus tuleks täpselt lahti seletada kinnitamise viis ning seda nii värsket saaki vedavate kui ka külmutatud kalatooteid vedavate laevade puhul.

1.7

Komitee arvates peaks kolmandate riikide kalalaevade kontrollimine toimuma samal viisil eri liikmesriikide kõigis määratud sadamates. Samuti leiab komitee, et määruse ettepaneku sõnastusest peaks selgemalt nähtuma, et kontrolle tehakse nii merel, maismaal kui ka õhuvaatluste abil.

1.8

Komitee kordab varasemates arvamustes väljendatud seisukohta Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri rolli suhtes, arvates, et agentuuril peaks olema oluline roll ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kooskõlastamisel, jälgimisel ja kontrollimisel. Selleks tuleks agentuurile eraldada rohkem rahalisi ja inimressursse.

1.9

Komitee usub, et kolmandate riikide laevadele kehtestatud sanktsioonide taset tuleks kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ühtlustada ning et koostööd mittetegevate riikide poolsete rikkumiste puhuks tuleks ette näha võimalus kohaldada sanktsioone, mis ei ole seotud ainult kalastusega.

1.10

Igal juhul leiab komitee, et tuleks tugevdada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate laevade ja koostööd mittetegevate riikide kindlaksmääramise menetlusega seotud tagatisi, eelkõige kaitsetagatisi, ning et need menetlused peaksid põhinema kindlatel tõenditel, et kohtud ei saaks liikmesriikide võetud meetmeid hiljem kehtetuks tunnistada.

2.   Sissejuhatus

2.1

Euroopa Liit on võidelnud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga üle kümne aasta. Alates 2002. aastast on kõnealune võitlus võtnud ELi tegevuskava kuju, millega välditakse, hoitakse ära ja lõpetatakse ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata kalapüüki ELi enda piires ning piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil (2).

2.2

Euroopa Parlament märkis oma 2005. aasta resolutsioonis (3) eelnimetatud teatises kavandatud ELi tegevuskava rakendamise kohta, et Euroopa Liit peab laiendama ja hoogustama oma jõupingutusi ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga võitlemiseks.

2.3

Kuigi olukord on märkimisväärselt paranenud, ei ole ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük kadunud. Komisjon leiab, et Euroopa Liit peab sellise tegevuse jätkumisele kindlalt ja kiiresti reageerima.

2.4

Sellest tulenevalt koostas komisjon eelmisel aastal uue teatise (4) ELi uue strateegia kohta ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

2.5

Pärast kogu eelmise aasta kestel peetud põhjalikke konsultatsioone, milles komiteel oli aktiivne roll, (5) on komisjon koostanud siinkohal vaadeldava määruse ettepaneku, (6) millega püüab saavutada järgmist:

parandada Euroopa Liidu kalasadamatesse saabuvate kolmandate riikide kalalaevade tegevuse ja saagi seaduslikkuse kontrollimist;

parandada Euroopa Liitu muude vahenditega kui kalalaevadel imporditud kolmandate riikide kalatoodete vastavuse kontrolli kaitse ja majandamise eeskirjadele;

sulgeda ELi turg ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi saadustele;

võidelda Euroopa Liidu kodanike poolt väljaspool ELi territooriumi teostatud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga;

täiustada õiguslikke vahendeid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tuvastamiseks;

luua tõhus karistuste süsteem, mis aitaks ära hoida kalandusmeetmete tõsiseid rikkumisi;

tõhustada piirkondlike kalandusorganisatsioonide võitlust ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga;

toetada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga võitlemise poliitikat ja vahendeid arengumaades;

suurendada seire, kontrolli ja järelevalvega tegelevate asutuste koostoimet liikmesriikide vahel ning viimaste ja kolmandate riikide vahel.

2.6

Ettepanek tugineb seega põhimõttele, et tõhus strateegia ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemiseks peab olema laiahaardeline ja katma kogu tarneahela kõiki aspekte.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee on seisukohal, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi murettekitavad keskkondlikud ja sotsiaalmajanduslikud tagajärjed nõuavad Euroopa Liidu otsustavat sekkumist, ning toetab seepärast üldjoontes komisjoni ettepanekut.

3.2

Praeguste ELi eeskirjadega, mille alusel loodi ühise kalanduspoliitika seiresüsteem, (7) on sätestatud laiahaardeline süsteem ELi kalalaevade püügi seaduslikkuse seireks, kuid see ei taga samasugust seire ja karistuste taset kolmandate riikide kalalaevade püütud ja Euroopa Liitu imporditud kalatoodete puhul.

3.3

See lünk võimaldab nii ELis kui ka väljaspool seda tegutsevatel ettevõtjatel tuua ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi saadused ELi turule, mis on maailma suurim kalatoodete turg ja peamine importija, suurendades seeläbi selliste ettevõtjate tegevuse kasumlikkust. Seetõttu leiab komitee — ilma et ta taotleks ELi laevastiku väljajätmist määruse kohaldamisalast, nagu on sätestatud määruse ettepaneku artikli 1 lõikes 4 –, et on õige, et kavandatav määrus keskendub kolmandate riikide laevade ebaseaduslikule, teatamata ja reguleerimata kalapüügile.

3.4

Vaadeldava määruse ettepanekuga luuakse uus seiresüsteem, mida kohaldatakse igasuguse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ning sellega seotud tegevuse suhtes, mis toimub liikmesriikide territooriumil või nende suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla kuuluvatel meredel või mida teostavad ELi või liikmesriikide kalalaevad. Seiresüsteemi kohaldatakse samuti ilma, et see piiraks asjaomase lipuriigi või rannikuäärse riigi õiguse kohaldamist ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi suhtes, mida teostavad ELi välised laevad avamerel või kolmanda riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvates vetes, nagu nõuab ELi laevastikult ka ühine kalastuspoliitika.

3.5

Kuigi komitee ei taotle ELi laevastiku väljajätmist kavandatava määruse kohaldamisalast, on komitee veendunud, et määruses tuleks teha selgemalt vahet kolmandate riikide laevade ebaseaduslikul, teatamata ja reguleerimata kalapüügil, mis ei ole lipuriikide järelevalve all, ning muul ühist kalanduspoliitikat rikkuval ja praegu eespool nimetatud määruses (EMÜ) nr 2847/93 sätestatud õiguslike vahenditega reguleeritud ELi laevade ebaseaduslikul kalapüügil.

3.6

Samuti luuakse kavandatavas määruses nõuetekohane süsteem Euroopa Liitu imporditud kalatoodete tarneahela seireks. Komitee leiab, et kavandatavad meetmed ei tohi ühelgi juhul mõjutada kaubanduslikku liiklust viisil, mis võib takistada seaduslikku kaubandust.

3.7

Komitee avaldab rahulolu komisjoni koostatud määruse ettepaneku üle. Kavandatava määruse kohaldamisala on selge ja lai, selles sätestatakse ebaseadusliku kalapüügi seire ELi ja rahvusvahelisel tasandil, seda toetatakse viivitamatute täitemeetmete ning tõhusate, kohaste ja hoiatavate karistustega füüsiliste ja juriidiliste isikute puhul, kes on toime pannud määruse tõsised rikkumised või vastutavad nende eest. Sellegipoolest on komitee arvamusel, et koostööd mittetegevate riikide poolsete rikkumiste puhuks tuleks ette näha võimalus kohaldada kõnealuste koostööd mittetegevate riikide suhtes ka muid kui kalastusega seotud sanktsioone.

3.8

Komitee leiab, et kavandatava määruse peatükkide järjestust tuleb muuta, I peatükile peaksid järgnema IV peatükk „Ühenduse hoiatussüsteem” ja V peatükk „Ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga seotud laevade kindlaksmääramine”.

3.9

Samal ajal on komitee veendunud, et III peatüki artikli 13 lõikest 1 peaks täpselt selguma, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi saaduste impordikeeld hõlmab importi nii meritsi, maismaad kui ka õhuteed pidi.

3.10

Komitee arvates valmistaks kavandatava määruse rakendamisel peamiselt raskusi see, et selleks on vaja liikmesriikide üldist konsensust ja toetust ning tõhusat koostöövõrgustikku rahvusvahelisel tasandil.

3.11

Komitee leiab, et kõikide kavandatavate kontrolli- ja inspekteerimismeetmete rakendamisega nii sadamas kui ka merel (laevade ja saagi sertifitseerimine, seire ja kontroll ning meritsi, maismaad ja õhuteed pidi kulgeva impordi kontroll) kaasneb liikmesriikide jaoks kulude ja bürokraatia märkimisväärne kasv ning seireinfrastruktuuri laiendamine. Seetõttu kutsub ta komisjoni üles nende mõju kavandatavas määruses arvesse võtma, et mitte kahjustada lõpptulemust.

3.12

Sel taustal palub komitee komisjonil rakendada piisavaid ettevaatusabinõusid, et kavandatava määruse kohaldamine ei suurendaks oma laevadega seaduslikult kala püüdvate ettevõtete tegevuskulusid.

3.13

Kokkuvõtlikult on komitee seisukohal, et kavandatavad meetmed tugevdavad ELi rolli lipu-, sadama-, turustamise ja kasusaaja riigina.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Nagu eespool esitatud märkustest selgub, võib kavandatav määrus õige, järjekindla ja pideva rakendamise korral muuta Euroopa Liidu ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastase rahvusvahelise võitluse silmapaistvaks juhiks.

4.2

Üldiste rakendussätete järel käsitletakse määruses otseselt kolmandate riikide kalalaevade kontrolli ELi sadamates. Siinkohal tasub märkida, et keelatakse ümberlaadimised kolmandate riikide kalalaevade vahel või selliste laevade ja ELi laevade vahel. Keeld ulatub ELi vetest kaugemale ning hõlmab ka saagi ümberlaadimist merel kolmandate riikide laevadelt ELi laevadele.

4.3

Komitee tunneb heameelt avamerel ümberlaadimiste keelu üle, sest ta on korduvalt tungivalt soovitanud komisjonil kehtestada selline keeld, kuna kõnealune tava soodustab oluliselt ebaseaduslikku, teatamata ja reguleerimata kalapüüki.

4.4

Määruses on selgelt sätestatud, et kolmandate riikide laevad võivad siseneda üksnes Euroopa Liidu määratud sadamatesse, mille liikmesriigid määravad eelnevalt kindlaks, ning tingimusel, et need laevad vastavad teatud nõudmistele, st saabumisteade ja luba, kinnitatud püügi- ja inspekteerimissertifikaat. Sissesõit liikmesriikide sadamatesse, sadamateenuste osutamine ning lossimine, ümberlaadimine ja pardal töötlemine keelatakse kolmandate riikide kalalaevadele, mis ei vasta kõnealuse määruse nõuetele ja sätetele.

4.5

Määruses on pööratud erilist tähelepanu tihedale ja põhjalikule sissesõiduteate ning püügi- ja inspekteerimissertifikaatide kontrollile sadamas.

4.6

Mis puutub 72 tundi enne sadamasse saabumist edastatavate püügisertifikaatide kontrollimisse, leiab komitee, et neid peaks kinnitav asutus kinnitama elektrooniliselt. Komiteele tundub, et määruse ettepanekus ei ole piisavalt selgitatud, kuidas kõnealuseid sertifikaate kinnitatakse. Lisaks usub komitee, et komisjon peaks välja tooma kõik erandid nimetatud 72-tunnisest ajavahemikust.

4.7

Komitee toetab kalalaevade kontrolli käsitlevaid komisjoni suuniseid ning nõuab kõikide liikmesriikide konsensust, et tagada nende ühtne rakendamine kõikides määratud sadamates.

4.8

Määruse rikkumise korral, kui kolmandate riikide kalalaevad on tegelenud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga, keelatakse saagi lossimine, ümberlaadimine või laevapardal töötlemine, algatatakse uurimine ning vajaduse korral kohaldatakse karistusi asjaomase liikmesriigi õigusnormide kohaselt. Tõsiste rikkumiste korral on määruse ettepanekus ette nähtud viivitamatud täitemeetmed.

4.9

Kolmandate riikide kalalaevade põhjaliku kontrolli eesmärk, mis järgib täpselt sama menetlust nagu ELi laevade kontroll, on kindlaks teha ebaseaduslikust, teatamata ja reguleerimata kalapüügist saadud kalatooted. Vaadeldava määruse kohaselt on kõnealuste toodete import ELi keelatud.

4.10

Komitee on seisukohal, et tuleks kontrollida importi kogu ELi territooriumil ja seetõttu peaks III peatükk hõlmama ka Euroopa Liitu maismaad või õhuteed pidi imporditud mahutite inspekteerimist. Lisaks tuleks kehtestada igal aastal inspekteeritavate mahutite minimaalne arv.

4.11

Määruses on sätestatud, et kui kalatooteid peetakse määruse tingimuste kohaselt ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tulemusel saaduks ning seetõttu on nende import keelatud, võttes samal ajal asjakohaselt arvesse kaebuse esitamise õigust, võivad liikmesriigid konfiskeerida ja kõrvaldada need tooted kooskõlas siseriiklike õigusnormidega.

4.12

Määruse nõuetekohase rakendamise tagamiseks kõikides kalatoodete importi ja reeksporti ning vajaduse korral impordikeeldu käsitlevates küsimustes on sätestatud, et komisjon võib sõlmida halduskoostöölepinguid lipuriikidega.

4.13

Kõnealuse määrusega loodav süsteem vajab laialdast koostööd rahvusvahelisel tasandil ELi ning lipuriikide, piirkondlikes kalandusorganisatsioonides osalevate riikide ja piirkondlike organisatsioonide endi vahel. Lisaks tuleb kõnealuse koostöö abil määrata kindlaks koostööd mittetegevad riigid ning määruses on sätestatud nende riikide kohtlemise viisid.

4.14

Sellise rahvusvahelise koostöö esimene ELi sisene tulemus on ELi hoiatussüsteemi loomine, millega hoiatatakse ettevõtjaid ja liikmesriike igast mõistlikust kahtlusest, mis Euroopa Liidul võib tekkida seoses seaduste, määruste või rahvusvaheliste kaitse- ja majandamismeetmete järgimisega teatavate kolmandate riikide kalalaevade või kalatoodete puhul.

4.15

Hoiatuse tulemuseks on nii ELi häire käivitanud kui ka varasema impordi ning hoiatusega seotud kalalaevade seire ELi ja rahvusvahelisel tasandil. Kui uurimise, inspekteerimise ja kontrollimise käigus ilmneb, et ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük on toimunud, võib komisjon võtta muid meetmeid, nt kõnealus(t)e laeva(de) lisamine ELi ebaseaduslike, teatamata või reguleerimata kalapüügiga tegelevate kalalaevade nimekirja.

4.16

Määruses on sätestatud, et komisjon ise või tema määratud asutus kogub ja analüüsib kogu teavet ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi kohta.

4.17

Komitee usub, et kõige paremini sobib seda ülesannet täitma Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuur, millele tuleb eraldada rohkem rahalisi ja inimressursse.

4.18

Määruses on väga laialdaselt käsitletud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate kalalaevade ELi nimekirja koostamise, ajakohastamise ja avalikustamise kõiki aspekte ning selle sisu. Piirkondlike kalandusorganisatsioonide vastuvõetud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate kalalaevade nimekirjadesse kantud laevad lisatakse sinna automaatselt. Komitee on seisukohal, et selle asemel, et lisada ELi kalalaevad automaatselt nimekirja, peaks komisjon eelnevalt uurima, kas asjaomased liikmesriigid ei ole võtnud tõhusaid meetmeid, nii nagu on sätestatud määruse ettepaneku artiklis 26.

4.19

Komitee leiab, et määrusega loodav süsteem on asjakohane, kuna see on tõsine püüe registreerida kalalaevu ja koostööd mittetegevaid riike ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi nimekirjades koos eelteabe ja kaitse kõigi tagatistega ning võttes arvesse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate laevade ja riikide suhtes kohaldatavaid meetmeid. Komitee usub siiski, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate laevade ja koostööd mittetegevate riikide kindlaksmääramise menetlusega seotud tagatisi, eelkõige kaitsetagatisi, tuleks tugevdada ning et need peaksid põhinema kindlatel tõenditel, et kohtud ei saaks liikmesriikide võetud meetmeid hiljem kehtetuks tunnistada.

4.20

Arvestades koostööd mittetegevate riikide nimekirja kandmise tõsiseid tagajärgi ning tõika, et kõnealuse määruse nõudeid tuleb kohaldada kõigi riikide suhtes ühtemoodi, peab komitee väga mõistlikuks, et komisjon abistaks arenguriike, et viimased suudaksid täita kalapüügi seirele, kontrollile ja järelevalvele esitatavaid nõudeid.

4.21

Komitee usub, et laevaseire satelliitsüsteem on ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi seire oluline vahend, ning selleks, et riik kustutataks koostööd mittetegevate riikide nimekirjast, peaks ta paigaldama laevaseire satelliitsüsteemi kõikidele oma kalalaevadele.

4.22

Komitee kiidab heaks määrusega ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevatele kalalaevadele ja koostööd mittetegevatele riikidele kehtestatavad ranged meetmed.

4.23

Samuti keelatakse määrusega liikmesriikide kodanikel ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi igasugune toetamine või selles osalemine ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate ELi laevade nimekirja kantud kalalaevade prahtimise, ekspordi või müügiga seotud tegevus.

4.24

Lõpuks on määruses asetatud rõhku tõsistele rikkumistele, ühtlustades kõikides liikmesriikides maksimumtrahvide miinimumtaseme nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute puhul, ning viivitamatutele täitemeetmetele ja lisasanktsioonidele rikkumiste kordumise vältimiseks ja selleks, et pädevatel asutustel oleks võimalik rikkumisi uurida.

4.25

Komitee usub, et kolmandate riikide laevadele kehtestatud sanktsioonide taset tuleks ühtlustada kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides.

4.26

Et lihtsustada ELi eeskirju, lisas komisjon määruse ettepanekusse peamised kontrolli-, inspekteerimis- ja täitmiseeskirjad, mille on vastu võtnud piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, kuhu Euroopa Liit kuulub, laiendades niiviisi määruse kohaldamisala kõigile kõnealuste organisatsioonide jurisdiktsiooni kuuluvatele vetele.

4.27

Komitee arvates tuleks komisjonil tulevikus uurida võimalust laiendada määruse kohaldamisala mageveekalapüügile.

4.28

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et komisjoni esitatud määruse ettepanek on väga kasulik vahend ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks. Selle rakendamiseks on vaja teha jätkuvaid ja püsivaid jõupingutusi. Komitee leiab, et siinkohal on oluline liikmesriikide koostöö.

Brüssel, 29. mai 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRADIS


(1)  Nõukogu 12. oktoobri 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2847/93.

(2)  Komisjoni 28. mai 2002. aasta teatis KOM(2002) 180 ja nõukogu 7. juuni 2002. aasta järeldused.

(3)  Euroopa Parlamendi resolutsioon 2006/2225, vastu võetud 15.2.2007.

(4)  KOM(2007) 601 lõplik, 17.10.2007.

(5)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee konverents lipuriigi vastutuse teemal, 30.1.2007.

(6)  Ettepanek: nõukogu määrus 2007/0223 (CNS), millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks.

(7)  Nõukogu 12. oktoobri 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2847/93.


30.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 224/77


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal

„Ettepanek: nõukogu määrus, milles käsitletakse ohualdiste avamere ökosüsteemide kaitset põhjapüügivahendite kahjuliku mõju eest” ja

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele” Kahjulike tagajärgedega kalapüük avamerel ja ohualdiste süvamereökosüsteemide kaitsmine

KOM(2007) 605 lõplik — 0227/0224(CNS)

KOM(2007) 604 lõplik.

(2008/C 224/17)

4. detsembril 2007. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 37 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, milles käsitletakse ohualdiste avamere ökosüsteemide kaitset põhjapüügivahendite kahjuliku mõju eest”

17. oktoobril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt 7. novembril 2005. aastal sõlmitud koostööprotokollile konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele” Kahjulike tagajärgedega kalapüük avamerel ja ohualdiste süvamereökosüsteemide kaitsmine

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 29. aprillil 2008. Raportöör oli José María Espuny Moyano, kaasraportöör oli Richard Adams.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 445. istungjärgul 28.–29. mail 2008 (29. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 101, erapooletuks jäi üks liige.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab toetust komisjoni ettepaneku üldisele poliitilisele suundumusele, kuid on arvamusel, et määruse sisu, tõhusust ja mõju saaks parandada, kui sellele lisatakse käesoleva arvamuse punktides 4 ja 5 esitatud soovitused.

2.   Sissejuhatus

2.1

Viimastel aastatel on selgunud, et süvamere ökosüsteemidest võib lähtuda tohutu bioloogiline mitmekesisus ja külluslik mereelu. Tegu on maailma ühe viimase märkimisväärse säilinud loodusvarade rühmaga. Inimtegevus ohustab külmaveerahusid, veealuseid kõrgendikke, koralle, hüdrotermilisi lõõre ja käsnasid. Kõnealused süsteemid elutsevad vähemviljakas keskkonnas kui need, mida leidub madalas vees, ja seetõttu võib nende taastekkeks kuluda sajandeid. Süsivesinike uurimisel, veealuste kaablite paigaldamisel, jäätmete merrejuhtimisel, teatud põhjapüügi liikidel (1) ja muul inimtegevusel võib olla negatiivne mõju. Külmaveekoralle leidub ka parasvöötme mandrilaval (2).

2.2

Põhjapüük nõuab väga erilisi püügivahendeid, mida enamasti saab kasutada tõsist kahju tekitamata, kui merepõhi on liivane või mudane. Siiski on osad vahendid paratamatult rasked ja robustsed. Õrnades süvamere ökosüsteemides võivad need tugevasti halvendada elupaiku ja hävitada iidseid, suurel määral asendamatuid struktuure, eriti koralle.

2.3

Nagu sageli ülemaailmsete keskkonnaküsimuste korral, on siingi selge, et probleemi on võimalik terviklikult lahendada vaid tasakaalustatud, tõhusate ja täidetavate meetmete rakendamisel kõikjal maailmas. ÜRO Peaassamblee on arutanud avamere kalapüügiga seotud probleeme 2004. aastast alates. 8. detsembril 2006 võttis peaassamblee vastu resolutsiooni 61/105 säästva kalanduse kohta , milles esitati riikidele ja organisatsioonidele, kelle jurisdiktsiooni alla kuulub põhjapüük avamerel, tungiv üleskutse võtta meetmed põhjapüügi reguleerimiseks, et kaitsta ohualteid mereökosüsteeme kahjustamise eest (3).

2.4

Käesolevas arvamuses käsitletakse kaht komisjoni dokumenti ohualdiste mereökosüsteemide kaitse kohta. Esimeses (KOM(2007) 604) esitatakse üldine poliitiline lähenemisviis, mis ettepaneku kohaselt peaks suunama ja teavitama konkreetsetest meetmetest, mida EL peaks võtma. Need tulenevad FAO (ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon) soovitustest, mis töötati välja teema ulatusliku arutelu käigus ÜRO Peaassambleel (4), kus ELil oli märkimisväärne roll. Teine dokument (KOM(2007) 605) on ettepanek võtta vastu nõukogu määrus, mida kohaldatakse ELi laevade suhtes, mis tegutsevad avamerel piirkondades, mida ei reguleeri piirkondlikud kalandusorganisatsioonid ja mida tuleks käsitleda otsese seadusandliku vastusena.

2.5

Pikas perspektiivis on merepõhja elupaikade kaitsmine nii tööstuse kui ka keskkonnakaitsjate huvides, sest see tagab kalavarude pikaajalise säilimise ning merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse püsimise ja kaitse.

3.   Komisjoni üldise lähenemisviisi (KOM 604) ja konkreetsete ettepanekute (KOM 605) kokkuvõte

3.1

Avamere põhjapüügi korraldamise raames saab välja tuua kaks põhielementi: kavandatava püügipiirkonna keskkonnamõju eelnev hindamine, mis on kalapüügi lubamise eeltingimus, ning märkimisväärse kahjuliku mõju puudumise tõestamine, mis on kalapüügi jätkamise tingimus. Selleks tuleb parandada uurimistegevust ja andmekogumist, et kindlaks määrata ohualdiste süsteemide teadaolevad või tõenäolised asukohad ja ökoloogiline dünaamika.

3.2

Eriti väärtuslik meede on geograafiliselt suletud või erikorraga alade kehtestamine. See toimuks kokkuleppel piirkondlike kalandusorganisatsioonidega. Piirkondliku kalandusorganisatsiooniga hõlmamata piirkondades kuulub kaitsemeetmete võtmine selle liikmesriigi pädevusse, mille lipu all laev sõidab.

3.3

Määruse ettepanekus sätestatakse range kontrolli rakendamine avamere põhjapüügile, võttes meetmeid, mis on sarnased nendega, mis Loode-Atlandi, Vaikse ookeani lõunaosa ja Antarktika avamerel kalastavad riigid on juba vastu võtnud ning mis on esitatud vastuvõtmiseks Põhja- ja Kagu-Atlandi, Antarktika vete ja Vahemere piirkondlikele kalandusorganisatsioonidele.

3.4

Komisjon sai liikmesriikidelt, kalandussektorilt ja keskkonnakaitseorganisatsioonidelt ulatuslikku tagasisidet kolme aasta jooksul, mil ÜRO Peaassambleel toimusid läbirääkimised kõnealuse teema üle. Komisjon pooldas regulatiivset lähenemist (vastandina keelule), soovides, et lipuriigid kohaldavad seda kas piirkondlike kalandusorganisatsioonide kaudu või otse, kui nende laevad tegutsevad sellistes avamere piirkondades, kus piirkondlikke kalandusorganisatsioone veel ei ole loodud.

3.5

Ettepanekus jäetakse avamere kalapüügi korraldamine suurel määral liikmesriikide pädevusse ja seotakse spetsiaalsete kalapüügilubade väljaandmisega. Loa taotlemisel tuleb laeva kohta esitada püügikava, milles on märgitud kavandatud püügipiirkond, püüdavad liigid, püügi sügavus ja merepõhja batümeetriline profiil. Ametiasutused hindavad seejärel püügikava ja selle võimalikku mõju ohualdistele mereökosüsteemidele, tuginedes parimale olemasolevale teadusteabele.

3.6

Ettepanekus sätestatakse samuti mõned selged piirangud. Sügavamal kui 1 000 meetrit on põhjapüügivahendite kasutamine keelatud. Kui kalalaev avastab kalapüügi käigus ohualti mereökosüsteemi, peab ta püügi viivitamata lõpetama. Ta võib püüki jätkata üksnes vähemalt viie meremiili kaugusel nimetatud asukohast. Oma leiu asukohast tuleb teavitada vastutavaid ametiasutusi, kes seejärel võivad otsustada kõnealuse piirkonna põhjapüügiks sulgeda. Kõik laevad peavad kasutama laevaseire satelliitsüsteeme (VMS) ning pardal peavad olema teadusvaatlejad.

3.7

Liikmesriigid esitavad komisjonile iga kuue kuu järel aruande määruse rakendamise kohta. Komisjon valmistab seejärel ette aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule enne 2010. aasta juunit, lisades sellele vajaduse korral muudatusettepanekud.

4.   Üldised märkused

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab toetust komisjoni sätestatud üldisele poliitilisele suundumusele, mis on kooskõlas komitee varasema seisukohaga peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine (NAT/334).

4.2

Viimastel aastatel on komitee mitmetes arvamustes (5) uurinud põhjalikult ühise kalanduspoliitika eesmärkidega seonduvaid positiivseid ja probleemseid teemasid, samuti seda, kuidas säästva arengu raames kasutada säästvalt veeressursse, võttes tasakaalustatult arvesse keskkonna-, majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte Kõik need aspektid tuleb komisjoni määruse ettepaneku analüüsimisel arvesse võtta.

4.3

Nii teatises kui ka komisjoni talituste töödokumendis, milles hinnatakse määruse ettepaneku mõju, märgitakse, et praegu kohaldatakse seda ainult neile ühenduse põhjatraalidele, mis kalastavad Edela-Atlandil väljaspool Argentiina majandusvööndi.

4.4

Umbes 30 ühenduse laeva tegeleb kalastamisega Edela-Atlandil, kus ei ole veel loodud piirkondlikke kalandusorganisatsioone tingituna pikaleveninud poliitilisest konfliktist Ühendkuningriigi ja Argentiina vahel Falklandi saarte üle. Sealselt kalastamist võib kirjeldada järgmiselt.

Avamere kalapüük toimub mandrilaval ja Patagoonia mandrilava ülemisel nõlval. Kalastatud on seal 25 aastat ning kalatööstus ja teadlased kinnitavad, et kõikjal on ühesugune liivane ja tasane merepõhi. Püütakse järgmisi kalaliike: lühiuimkalmaar (Illex) ja ebakalmaar (Loligo) ning merluus (Merlucius hubsi). Ükski neist liikidest ei ole süvamere kala: liigitamisel võetakse aluseks kas sügavus (6) (FAOs on see praegu tagasi lükatud) või bioloogiline olemus (sage pikaealisus, hiline küpsemine, aeglane kasv või madal viljakus (7)), mis antud juhul on üks argument lisakaitse vastu (8). Teisisõnu, siia alla kuuluvad keskmise ja suure viljakusega liigid (ilma märkimisväärse kaaspüügita) piirkondades, kus tõenäoliselt eriti ohualteid ökosüsteeme ei esine.

Sealsele kalastamisele pandi alus tänu ELi poolsele uuriva kalanduse rahastamisele, eesmärgiga ühenduse laevastik ümber paigutada. Sellistel sõitudel olid pardal vaatlejad. Euroopa Komisjonil peaks nende kohta olema igakülgne teave.

Komisjon rahastas samuti hindamisuuringuid. Hispaanias on Hispaania Okeanograafia Instituudi (IEO) kaudu käivitatud programm, milles laeva pardal kasutati teadusuurijaid kogu perioodi vältel, et saada lisaks muule teabele ka pidevalt teavet kõnealuste kalastustegevuste kohta (9).

Juhuslikult püütud liike (kaaspüüki) on minimaalselt, neist peamised on lõunakongrio ehk mereangerjas (Genypterus blacodes) ja nototeenia; viimane on mittekaubanduslik kala ja seda püütakse ühenduse turule tuua.

Kõik ühenduse laevad tegutsevad spetsiaalse kalapüügiloa alusel, mille väljastab liikmesriik ja mida kontrollitakse satelliidi abil (VMS). Lisaks on umbes 20 protsendil laevadest pardal teadusvaatlejad.

Nii peajalgsete (lühiuim- ja ebakalmaar) kui ka merluusi püük toimub kahes avamere osas, mis kuuluvad palju suurema kalapüügi piirkonna juurde, mis hõlmab nii Argentiina ja Uruguay majandusvööndi kui ka Falklandi valitsuse kontrolli all oleva ala, kus püügiga tegelevad umbes sada Argentiina, kolmandate riikide (10) ja Falklandi laeva.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 2347/2002, millega kehtestatakse süvamere kalavarude püügi suhtes kohaldatavad konkreetsed juurdepääsunõuded ja nendega seotud tingimused, I ja II lisas loetletud süvamereliikidest (11) elab Patagoonia vetes vaid Ameerika vrakkahven (Polyprion americanus), kuid selle püügijuhtumeid ei ole registreerinud ei IEO ega ühenduse laevastik.