ISSN 1725-5171

Euroopa Liidu

Teataja

C 211

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

51. köide
19. august 2008


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008

2008/C 211/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa piirkondade konkurentsivõime parandamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu. Panustamine suuremasse kasvu ning arvukamatesse ja parematesse töökohtadesseKOM(2007) 474 lõplik

1

2008/C 211/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb jalakäijate ja teiste vähem kaitstud liiklejate kaitsetKOM(2007) 560 lõplik — 2007/0201 (COD)

9

2008/C 211/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse mootorsõidukite ja mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heidetega (Euro VI) ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavustKOM(2007) 851 lõplik — 2007/0295 (COD)

12

2008/C 211/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite ümbermineku kaitsekonstruktsioonide kohta (staatiline testimine) (kodifitseeritud versioon) KOM(2008) 25 lõplik — 2008/0008 (COD)

17

2008/C 211/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ühise energiapoliitika kujundamine

17

2008/C 211/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal

23

2008/C 211/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitikaKOM(2007) 575 lõplik

31

2008/C 211/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1172/98 (kaupade autovedu käsitlevate statistiliste aruannete kohta) komisjoni rakendusvolituste osasKOM(2007) 778 lõplik — 2007/0269 (COD)

36

2008/C 211/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele Väike, puhas ja konkurentsivõimeline. Programm väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimiselKOM(2007) 379 lõplik {SEC(2007) 906, SEC(2007) 907, SEC(2007) 908}

37

2008/C 211/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohtaKOM(2007) 707 lõplik

40

2008/C 211/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv eritoiduks ettenähtud toiduainete kohta (uuesti sõnastamine) KOM(2008) 3 lõplik — 2008/0003 (COD)

44

2008/C 211/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 338/97 (looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel) komisjoni rakendusvolituste osasKOM(2008) 104 lõplik — 2008/0042 (COD)

45

2008/C 211/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta seoses komisjoni rakendusvolitustegaKOM(2008) 105 lõplik — 2008/0038 (COD)

46

2008/C 211/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 999/2001 (millega kehtestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad) komisjoni rakendusvolituste osasKOM(2008) 53 lõplik — 2008/0030 (COD)

47

2008/C 211/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele — Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti paindlikkuse ja turvalisuse kauduKOM(2007) 359 (lõplik)

48

2008/C 211/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele: Võitlus naiste ja meeste palgaerinevuse vastuKOM (2007) 424 lõplik

54

2008/C 211/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Terrorismi ja vägivaldse radikaliseerumise ennetamine

61

2008/C 211/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile käibemaksumäärade kohta (välja arvatud harilikud maksumäärad)KOM(2007) 380 lõplik — SEK(2007) 910

67

2008/C 211/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid(KOM(2007) 507 lõplik)

72

2008/C 211/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ühinemisvabadus Vahemere piirkonna partnerriikides

77

2008/C 211/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Läbirääkimised uute kaubanduskokkulepete üle: EMSK seisukoht

82

2008/C 211/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Partnerlus Euroopa asjadest teavitamiselKOM(2007) 568 ja lisa KOM(2007) 569 lõplik

90

ET

 


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008

19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis „Euroopa piirkondade konkurentsivõime parandamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu. Panustamine suuremasse kasvu ning arvukamatesse ja parematesse töökohtadesse””

KOM(2007) 474 lõplik

(2008/C 211/01)

16. augustil 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis „Euroopa piirkondade konkurentsivõime parandamine teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu. Panustamine suuremasse kasvu ning arvukamatesse ja parematesse töökohtadesse””.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 3. aprillil 2008. Raportöör oli Antonello Pezzini.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 130, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee saab komisjoni algatust kindlalt toetada ainult siis, kui komisjon tegeleb mitte ainult nõudluse poole probleemidega, vaid eelkõige ka pakkumispoole tõhustamisega, vältides seejuures puudujääke ja bürokraatiat.

1.2

Komitee on veendunud, et algatuste edendamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil ning võime ühendada need algatused võrgustikeks Lissaboni strateegia edendamise eesmärgil on hädavajalikud teadus- ja arendustegevuse meetmeteks, mis aitavad edukalt luua ja arendada uuenduslikke ettevõtteid kogu ELis. Ent kõige olulisem on kaasata kohalikud majanduslikud ja sotsiaalsed osapooled töösse, mille abil saavutada ühised eesmärgid — arvukamad ja paremad töökohad üldise säästva ja konkurentsivõimelise arengu raames.

1.3

Komitee toob taas välja teadmiste kolmnurga (haridus, teadusuuringud ja innovatsioon) olulisuse, sest sellel on tähtis roll majanduskasvu edendamisel ja töökohtade loomisel. Seetõttu tuleb esmajärgus kiirendada reforme, edendada tipptaset kõrghariduses ning ülikoolide, uurimiskeskuste ja ettevõtete vahelistes partnerlussuhetes ning tagada, et kõik haridus- ja koolitusvaldkonnad osalevad täiel määral loovuse ja innovatsiooni edendamises, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil. See hõlmab eelkõige neid konkreetseid EUREGIO piirkondi, kus naabrite ja partnerite koostöö ületab riigipiiri.

1.4

Komitee leiab, et Euroopa piirkondade konkurentsivõimet ning nende majanduslikku, sotsiaalset ja tööhõivealast arengut tuleb edendada praegusest proaktiivsemalt ja kooskõlastatumalt. See aitab jõuda parimate võimalike konkreetsete tulemusteni Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel.

1.5

Komitee nõustub täielikult komisjoni analüüsiga puudujääkide kohta ühenduse vahendite ühises ja kooskõlastatud kasutamises, ent väljendab kahetsust, et enam kui kümme aastat hiljem tegeleb komisjon kõnealuse olulise probleemi analüüsimisega, mitte selle tuumaga. Selle asemel peaks komisjon looma eri liiki ühenduse ja üleeuroopaliste meetmete uusi paralleelse kavandamise (simultaneous engineering) (1) võimalusi.

1.6

Komitee leiab, et meetmed nõudluse poolel on vajalikud, ent neist üksi ei piisa. Komitee arvates ei peaks ainult kordama tõsiasja, et piirkondadele tuleb rohkem tähelepanu pöörata, vaid tuleks tegeleda järgmiste aspektidega:

teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni territoriaalstrateegia;

erikaalutlused piiriülese koostöö puhul (EUREGIO);

ühenduse vahendite kooskõlastatud kasutus;

rohkem teavet olemasolevate võimaluste kohta riiklikul ja Euroopa tasandil;

bürokraatia märkimisväärne vähendamine.

1.7

Komitee arvates tuleks pakkumispoolel võtta kaugeleulatuvaid meetmeid, et tagada siduv raamistik ja lihtne juurdepääs kõigile olemasolevatele vahenditele ning seeläbi muuta Euroopa piirkonnad konkurentsivõimelisemaks. Sellega seoses tuleb ületada õiguslikud takistused ning lahendada algatuste käivitamise ja rahalise toetuse väljamaksmise erinevate tähtaegade probleem.

1.8

Komitee arvates on äärmiselt oluline, et Euroopa jaoks koostataks praktiline juhend, kus antakse ülevaade järgmistest aspektidest:

olemasolevad ühenduse ja üleeuroopaliste meetmete liigid;

erinevused abikõlblikkuse tingimustes ja hindamiskriteeriumides;

menetluste ja juhtimisprotsesside samaaegne või eriaegne toimimine;

võimalike meetmete kokkusobivus ja täiendavus.

1.9

Samuti leiab komitee, et ühenduse põhjalikult määratletud ja sihipäraseid meetmeid ei saa enam edasi lükata, kui tahetakse luua eri liiki meetmete uusi paralleelse kavandamise (simultaneous engineering) võimalusi ning saavutada piirkondades ressursside optimaalset ja suunatud kasutust.

1.10

Nagu komitee on varem öelnud (2), tuleb komitee arvates seepärast kiiresti lahendada juhtimistasandite paljususe ning Euroopa piirkondade konkurentsivõimeks vajalike meetmete killustatuse probleemid. Sellega seoses teeb komitee ettepaneku käivitada uus algatus Jasmine (Joint Assistance Supporting Multiprojects for Innovation Networking in Europe) — ühisabi multiprojektide toetuseks Euroopa innovatsioonivõrgustikes, et korvata praegused institutsioonilised puudujäägid nii nõudluse kui pakkumise poolel ning märkimisväärselt vähendada bürokraatiat.

1.11

Algatuse Jasmine eemärk peaks olema aidata ühtse ja sidusa piirkondliku planeerimise raames otsustusprotsessi võrgustikku kaasatud eri osapooltel tegutseda teavitatumalt ja kooskõlastatumalt.

2.   Taust

2.1

Euroopa teadmiste piirkonnad seisavad silmitsi paljude muutuvate teguritega, mis kujutavad endast nii väljakutseid kui ka võimalusi ning mõjutavad piirkondade võimet saavutada muudetud Lissaboni strateegia eesmärke.

2.2

Muutuvate tegurite hulgas on järgmised:

—   välised tegurid: intensiivsem globaliseerumine, väga dünaamilise majanduskasvuga piirkondade tekkimine kogu mandril, palju kõrgemad energia ja tooraine hinnad, ettenägematud teaduslikud ja tehnoloogilised arengud, innovatsiooni rahvusvaheliseks muutumine, kliimamuutuste probleemid ning sageli haldamata või kontrollimatu rände surve;

—   sisemised tegurid: rahvastiku vananemine, keskkonnakaitse ja elukvaliteedi säilitamine, tootmise ja teenuste aegumine, avaliku sektori moderniseerimine, uut liiki teadmiste ja olemasolevate inimressursside vastastikuse mõju kasv, kultuuri ja loovusega seotud arenguvõime ning ühise — nii füüsilise kui ka mittemateriaalse — piirkondliku infrastruktuuri areng.

2.3

Komitee on väljendanud oma seisukohti kõnealustes küsimustes mitmel korral nii spetsiifilistes kontekstides kui ka Lissaboni strateegia arengu ning ühenduse teadus- ja innovatsiooni-, keskkonna-, haridus- ja koolituspoliitika laiemas kontekstis.

2.4

Komitee on eelkõige rõhutanud vajadust võimaldada kogu ELi territooriumil kohaneda teadmistepõhise ühiskonna väljakutsetega ning seega aidata kõigil piirkondadel võtta arvesse Lissaboni eesmärke (3).

2.5

Komitee on öelnud ka järgmist: „Uus konkurentsimudelite vorm maailmaturul toob kaasa suuri muutusi. Uued integreeritud platvormid ja võrgustikud peavad tähelepanu pöörama uuringutele ja uuendustele, uute toodete väljatöötamisele ja tootmisprotsessidele, uue, oskuslikuma inimressursi ja uute materjalide haldamisele, reklaamile ja turundusele, finantsidele ja krediidile, logistikale ja turu ning klienditeeninduse korraldamisele” (4).

2.6

Komitee kordab oma veendumust, et algatuste edendamine kohalikul tasandil ning võime ühendada need algatused võrgustikeks Lissaboni strateegia edendamise eesmärgil on hädavajalikud uuenduslike ettevõtete loomiseks säästva ja konkurentsivõimelise arengu kontekstis. See peaks eelkõige hõlmama ka kõiki neid EUREGIO piirkondi ja meetmeid, kus naabrite ja partnerite võrgustikud ületavad riigipiiri.

2.7

Arvamuses „Roheline raamat „Euroopa teadusruum: uued perspektiivid”” soovitas komitee, et „Euroopa teadusruumi täiendaks Euroopa teadmisteruum, mille eesmärk on luua Euroopas teadmistepõhine ühiskond”, ning märkis, et komisjonipoolne kooskõlastamine on vajalik ka selleks, et välja arendada tõhusad juhtimis- ja nõustamisstruktuurid ning samuti hästi toimiv töökorraldus (5).

2.8

Komitee toob taas välja teadmiste kolmnurga (haridus, teadusuuringud ja innovatsioon) olulisuse, sest sellel on tähtis roll majanduskasvu edendamisel ja töökohtade loomisel. Seetõttu tuleb esmajärgus kiirendada reforme, edendada tipptaset kõrghariduses ning ülikoolide, uurimiskeskuste ja ettevõtete vahelistes partnerlussuhetes ning tagada, et kõik haridus- ja koolitusvaldkonnad osalevad täiel määral loovuse ja innovatsiooni edendamises, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

2.9

Komitee leiab, et Euroopa piirkondade konkurentsivõimet ning nende majanduslikku, sotsiaalset ja tööhõivealast arengut tuleb edendada proaktiivsemalt ja kooskõlastatumalt. Komisjon peab püüdma ületada erinevatest õiguslikest alustest ja menetluskriteeriumidest tulenevaid takistusi, et saavutada Lissaboni strateegia eemärgid. Seejuures tuleb võimalikult paljude konkreetsete tulemusteni jõudmiseks optimaalselt kasutada ühenduse eri eelarvevahendeid, täites nii maksumaksja ootusi. Tulemused peaksid olema näha sellistes valdkondades nagu ühenduse ja üleeuroopaliste meetmete kättesaadavus kõigile, meetmete kooskõlastamine, koostoime ja sünkroniseerimine, et jõuda mitmekordse mõju saavutamiseks vajaliku kriitilise massini.

2.10

Vastavalt uuendatud Lissaboni tegevuskava majanduskasvu ja tööhõive koondsuunistele on ühtekuuluvuspoliitikal kolm strateegilist prioriteeti (6):

suurendada liikmesriikide, piirkondade ja linnade (teaduslinnad) (7) atraktiivsust, parandades juurdepääsetavust, tagades teenuste küllaldase kvaliteedi ja taseme ning säilitades keskkonda;

soodustada innovatsiooni, ettevõtlust ning teadmistepõhise majanduse kasvu teaduslike ja innovaatiliste rakenduste, sh uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kaudu;

luua rohkem ja paremaid töökohti, suurendades tööhõive ja ettevõtluse atraktiivsust suurema hulga inimese jaoks, parandades töötajate ja ettevõtete kohanemisvõimet ning suurendades investeeringuid inimkapitali.

2.11

Probleeme võimendava mõju tagamisega ning eesmärkide saavutamiseks olemasolevate rahastamisvahendite kooskõlastatud kasutusega pakkumispoolel põhjustavad vahendite endi omadused, nimelt:

erinevused vahendite juhtimis- ja menetlusprotsessides;

vahendite ulatus (st kohalik või piiriülene);

vahendite eesmärkide erijooned;

erinevad õiguslikud alused;

otsustamis- ja juhtimisvastutuse jaotus eri asutuste ja organisatsioonide vahel.

2.12

Nõudluse poolel iseloomustavad piirkondi sageli järgmised punktid:

selge ja määratletud ühise nägemuse puudumine piirkondlikust teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni strateegiast;

probleemid teabe ja side valdkonnas;

piisava võimsuse puudumine keeruliste ning erinevaid tasemeid ja eesmärke hõlmavate projektide haldamiseks;

piirkondlike klastrite ja võrgustike ebapiisav areng;

vähearenenud ametialased, tehnilised ja organisatoorsed võimed, mida on vaja innovatsioonistrateegia optimaalseks rakendamiseks.

2.13

Puudujääkide korvamiseks tuleb kõigile ühenduse programmidele kohe alguses tagada tehniline abi ja kooskõlastamine.

2.14

Kiiduväärset koosmõju loovad algatused mitmetes 2007.–2013. aasta struktuuriprogrammides ja -meetmetes näivad olevat vajalik, kuigi mitte ainuke eeltingimus optimaalsete konkreetsete tulemuste saamiseks.

2.15

Komitee on väljendanud toetust sellistele komisjoni algustele nagu JEREMIE ning on teinud ettepaneku rajada JEREMIE teabekeskus, mis toimiks eri meetmete teavitamis- ja kooskõlastamisüksusena. Komitee on tõdenud, et puudub „projekt, mis võimaldaks kooskõlastada ja viimistleda paljusid praegu olemasolevaid laenuinstrumente” (8).

2.16

Komitee toetab täielikult volinik Danuta Hübneri seisukohta JASPERi, JEREMIE ja JESSICA programmide (9) osas: nende algatuste tulemusel on tekkinud uus dünaamika ja investeerimis-, majanduskasvu- ja töökohtade loomise ootus liikmesriikides ja piirkondades ning ka Euroopa Liidu kõigi piirkondade sotsiaalpartnerite seas.

2.17

Komitee leiab, et Euroopa Liidu teadus- ja tehnikauuringute komitee (CREST) (10) vastu võetud ja 2007. aasta septembris avaldatud suunised on olulised teejuhised, kuigi need käsitlevad ainult teadusuuringute ja arendustegevuse raamprogrammi ning uute struktuurifondide vastastikust mõju.

3.   Komisjoni ettepanek

3.1

Komisjoni ettepanekus tutvustatakse võimalikke koosmõjusid, mis on juba olemas Euroopa teadus-, innovatsiooni- ja ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendite vahel. Need rahastamisvahendid on sidusrühmadele kättesaadavad, et muuta Euroopa piirkonnad konkurentsivõimelisemaks sõltuvalt nende suutlikkusest abi vastu võtta.

3.2

Kõige olulisemate vahenditena nimetab komisjon teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendat raamprogrammi, uut konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (CIP) ning struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi uusi suundi.

3.3

Komisjon selgitab, et on kooskõlastamise osas teinud koostööd mitmete nõuanderühmadega, kes on esitanud järgmised soovitused:

töötada välja raamprogrammi ja ühtekuuluvusprogrammide kooskõlastatud kasutamist hõlmav eristrateegia teadusuuringuid, tehnoloogiaarendust ja innovatsiooni käsitleva strateegia osana;

tugevdada teadusuuringuid, tehnoloogiaarendust ja innovatsiooni käsitlevate strateegiate haldamist vahetusmeetmete ja võrgustike kaudu;

luua positiivseid koosmõjusid, et tugevdada ja edendada teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni alast suutlikkust, arendada tipptaset, pöörata tähelepanu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, edendada koostööd Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning rakendada tulemusi praktikas;

parandada riiklike ja piirkondlike osalejate ning abisaajate vahelist suhtlemist ja koostööd;

kasutada seitsmenda raamprogrammi eriprogrammi „Võimekus” meetmeid kooskõlastatud tegevuse toetamiseks;

tugevdada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendat raamprogrammi ning ühtekuuluvuspoliitika koosmõju koostöös liikmesriikidega.

3.4

Komisjon kutsub liikmesriike üles parandama ühenduse vahendite kooskõlastatud ettevalmistamise ja kasutamise korda ning looma süsteeme, mille kaudu teavitada osalejaid neile pakutavatest võimalustest. Et tagada kooskõlastatud juurdepääs rahastamisvahenditele, avaldab komisjon 2007. aasta lõpul praktilise juhendi teadusasutuste rahastamisvõimaluste kohta, hõlmates ka riiklikul ja piirkondlikul tasandil loodud mehhanismid.

4.   Üldised märkused

4.1

Komitee nõustub täielikult komisjoni analüüsiga puudujääkide kohta ühenduse vahendite ühises ja kooskõlastatud kasutamises. Ent komitee ei kiida heaks väljapakutud lähenemisviisi, mis komitee arvates ei ole piisav ühenduse poliitiliste eesmärkide saavutamiseks, eelkõige teadusuuringute, innovatsiooni ja koolituse valdkonnas.

4.2

Komitee nõustub komisjoniga, et „majanduskasvu ja töökohtade loomist hõlmava uuendatud partnerluse elluviimise keskmes on püüdlus edendada teadmistepõhist majandust, eelkõige teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni kaudu” (11), ent leiab, et see partnerlus on kõigi, esmalt ühenduse ja seejärel riiklike, piirkondlike ja kohaliku tasandi osalejate ühisvastutus.

4.3

Komitee arvates tuleb minna kaugemale teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja innovatsiooni territoriaalstrateegia arendamisest ning:

kasutada prognoosimist ja SWOT-analüüsi (12), et määratleda piirkondade strateegilised võimalused;

suurendada suutlikkust ja võtta asjakohaseid ametialase koolituse meetmeid;

suurendada teadus- ja arendustegevuse valdkonnas töötamise atraktiivsust, et vältida ajude äravoolu nii ELi sees kui ka EList väljapoole;

edendada ekspertide ja kogemuste vahetust innovatsiooni valdkonnas;

toetada teadmistepõhiste tööstuspiirkondade arengut ja omavahelist kooskõlastamist;

kasutada Euroopa tehnoloogiaplatvorme ja Euroopa ühisalgatusi;

kooskõlastatult kasutada ühenduse vahendeid ning luua interaktiivsed süsteemid, mille kaudu teavitada osalejaid neile pakutavatest võimalustest;

pakkuda võimalusi suhtlemiseks ja kogemuste tutvustamiseks eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vahel.

4.4

Komitee arvates tuleb pakkumispoolel võtta kaugeleulatuvaid meetmeid, et tagada lihtne juurdepääs kõigile olemasolevatele vahenditele, mis on suunatud Euroopa piirkondade konkurentsivõime arendamisele. Piirkondade areng peaks olema kooskõlas „sotsiaalselt vastutustundliku piirkonna” eesmärkidega, kaasama sotsiaalpartnerid, kaubanduskojad, akadeemilised ringkonnad ja organiseeritud kodanikuühiskonna ning põhinema Euroopa säästva tööstuspoliitika strateegial (13), mida iseloomustab nii säästev tootmine kui ka tarbimine.

4.5

Komisjoni teatises loetletakse meetmed, mis aitavad suurendada majanduskasvu, luua rohkem ja paremaid töökohti ning muuta Euroopa piirkonnad konkurentsivõimelisemaks teadusuuringute ja innovatsiooni kaudu. Ent komitee leiab, et meetmete loetelu on puudulik, sest selles ei nimetata kõiki ühenduse asjaomaseid sekkumismeetmeid, jäetakse välja mitmed Euroopa piirkondadele kättesaadavad võimalused ning ei mainita vajadust kooskõlastada praeguseid üleeuroopalisi ja rahvusvahelisi vahendeid.

4.6

Teatises ei ole esitatud või on ainult möödaminnes mainitud (14) järgmiseid sekkumisvõimalusi:

Euroopa Investeerimispank ja selle paljud võimalused;

algatus „Innovatsioon 2010” (i2i);

Euroopa ja ühenduse tasandil loodud koostööalgatused, nt Euroopa teadusuuringute infrastruktuuride strateegiafoorum (ESFRI) ja Euroopa tehnoloogiaplatvormid;

võimalused teaduse ja tehnoloogia valdkonna töötajate jaoks ning Euroopa Investeerimispanga ülikoolide teadusuuringute sponsoreerimise programm (EIBURS);

STAREBEI (STAges de REcherche BEI — Euroopa Investeerimispanga uurimispraktika) ja Euroopa Investeerimispanga ülikoolide võrgustikud;

teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni piirkondlik ja kohalik rahastamine;

avaliku ja erasektori investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni;

info- ja sidetehnoloogia ning audiovisuaalteenused;

integreeritud tööprogramm „Haridus ja koolitus 2010”, kuhu kuuluvad täiendavad valdkondlikud programmid, mis hõlmavad elukestva õppe teadmiste, loovuse ja innovatsiooni heaks (15) ja mis on teadmiste kolmnurga (haridus, teadusuuringud ja innovatsioon) lahutamatu osa;

infoühiskonnaga seotud ühenduse meetmed ning i2010 algatusse (16) kuuluvad programmid;

sotsiaaldialoogi panus teadmistepõhise ühiskonna tugevdamisel;

elukestva ja täiendõppe edendamine;

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (17), mille eesmärk on pakkuda ühekordset sihipärast toetust, et kergendada tõsisest majanduskriisist mõjutatud tööstusharude või valdkondade töötajate töölenaasmist (18).

4.7

Samuti ei ole teatises nimetatud üleeuroopalisi ühenduseväliseid programme ja algatusi, mis siiski edendavad innovatsiooni ELis. Nende hulgas väärivad märkimist:

EUREKA algatus: üleeuroopaline võrgustik turupõhise tööstusliku teadus- ja arendustegevuse organisatsioonidele, kes toetavad Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet, luues sidemeid ja innovatsioonivõrgustikke 36 riigis, ning kellega komisjon on sõlminud koostöölepingu;

EUROSTARSi programm: ELi ja EUREKA ühine algatus, mis põhineb üleeuroopalisel süsteemil, millega toetatakse väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid uute turule toodavate toodete ja teenuste väljatöötamisel;

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (EBRD), mis on sõlminud komisjoniga partnerluslepingu, et lihtsustada Ühtekuuluvusfondi ja ERDFi kaasrahastatavate suurte projektide kavandamist, eriti uutes liikmesriikides perioodil 2007–2013;

LEED/OECD programm (kohalik majanduslik ja tööhõivealane areng), mille raames määratletakse, analüüsitakse ja levitatakse kohalikku arengut edendavaid uuenduslikke ideid ning püütakse parandada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete juhtimist, mõnikord ka koostöös Euroopa Komisjoniga;

Euroopa Nõukogu Arengupank (CEB), mis on sõlminud komisjoniga partnerluslepingu ja rahastab sotsiaalseid projekte, mis aitavad piirkondades parandada majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning suurendada sotsiaalset integratsiooni, keskkonnakaitset ja inimkapitali arengut;

mitmed EUREGIO meetmed ja algatused;

teaduslinnade algatused.

4.8

Samuti leiab komitee, et põhjalikumalt tuleb täpsustada, millised on raskused ja takistused kohaldatavate meetmete ühises ja kooskõlastatud kasutuses riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul (19) ning üksiku osaleja tasandil — arvestades seejuures nõukogu määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 54 lõiget 5 — mitte ainult erinevate õiguslike aluste, temaatilise spetsialiseerumise, geograafilise piirkonna ja rakendusviiside puhul, vaid ka selliste oluliste ja mõnikord otsustavate erinevuste puhul nagu järgmised punktid:

kas projektid on piiriülesed või mitte;

kas projektid algavad samal ajal;

kas rahalised vahendid edastatakse projekti käivitamisega samal ajal;

kas projekte rakendatakse paralleelselt;

võimalused ja suutlikkus jaotada laiaulatuslik piirkondlik projekt mitmeks allprojektiks, mis viidaks ellu vastavalt asjaomase ühenduse, üleeuroopalise või rahvusvahelise programmi ja vahendi tingimustele.

4.9

Komitee peab oluliseks, et Euroopa jaoks koostataks praktiline juhend, milles antakse ülevaade olemasolevate ühenduse ja üleeuroopaliste meetmete liikidest, erinevatest hindamiskriteeriumidest ning sellest, kas võimalikud vahendid on kokkusobivad ja täiendavad.

4.10

Komitee kinnitab taas kooskõlastatud ühistegevuse vajalikkust „ühenduse struktuuripoliitika ning ELi teadus- ja innovatsioonipoliitika vaheliste sidemete osas, nagu komitee on mitmel korral esile toonud”. Samuti rõhutab komitee, et „nende poliitikavaldkondade tihe kooskõlastamine on hädavajalik, et saavutada praktilise koosmõju optimaalne tase ning aidata täielikult täita kodanike, ettevõtete ja ühiskonna vajadusi. Üldine eesmärk on saavutada keskmises ja pikas perspektiivis säästev ja tasakaalustatud majanduskasv kooskõlas teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse integreeritud probleemilahendamisstrateegiaga ja mittemateriaalse investeerimise olulise arengufaktoriga” (20).

4.11

Komitee toob esile palju ühenduse poliitikavaldkondi, mis koos ühtekuuluvus- ja teaduspoliitikaga aitavad suurendada Euroopa piirkondade konkurentsivõimet. Samuti kinnitab komitee taas, et vaja on integreeritud ja kooskõlastatud lähenemisviisi, mis hõlmab järgmist:

säästev tööstuspoliitika, nagu rõhutati 2007. detsembris Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogul — „terviklikku lähenemisviisi Euroopa konkurentsivõimele tuleks soodustada säästva tööstuspoliitika abil, mis on seotud innovatsiooni ja oskuste arendamisega, arendades samal ajal konkurentsivõime välist mõõdet, et luua võrdsed konkurentsitingimused” (21);

Euroopa ühtse turu poliitika läbivaatamine, et tagada innovatsioonisõbralik keskkond, intellektuaalomandi kaitse, samuti ülikoolide, ettevõtete ja uurimiskeskuste koostöö ning eeskirjade standardimise poliitika edendamine;

sotsiaal- ja tööhõivepoliitika, millega edendatakse struktureeritud sotsiaaldialoogi ja kaitstud paindlikkuse ühiseid põhimõtteid (22), toetatakse aktiivset vananemist ning aktiivse kaasatuse ja kõigile kättesaadava elukestva õppe poliitikat;

säästva arengu ja tarbimise poliitika, mille raames ollakse pühendunud puhaste ja innovaatiliste tehnoloogiate uurimisele ja rakendamisele ning mis sisaldab kliima-, energia-, loodusvarade säästva majandamise ning säästva tootmise ja tarbimise integreeritud poliitikat.

4.12

Selles kontekstis kordab komitee oma varem esitatud seisukohti (23). Komitee arvates on vaja:

„välja töötada ja vastu võtta ühenduse üldine strateegia olemasolevate mehhanismide ratsionaliseerimiseks ja Euroopa eri poliitikavaldkondade integreerimiseks — arvestades seejuures piirkondlike eripäradega, et Euroopa saaks olla ühtsel seisukohal konkurentsi ning ELi säästva ja tasakaalustatud arengu vaatenurgast”;

„määratleda kohalike, piirkondlike ja riiklike innovatsiooniturgude integreeritud vahendid”;

„tagada integratsioonitasemed ja nende vastastikune mõju, kusjuures üks eesmärk on saavutada kooskõla struktuurilise ühtekuuluvuspoliitika ning teadus-, tehnoloogiaarendus- ja innovatsioonipoliitika otsustus- ja rakendusprotsesside vahel. See on äärmiselt oluline selleks, et kõnealuseid poliitikavaldkondi saaks täielikult ja tõhusalt integreerida”;

„leida uusi võimalusi, kuidas ühendada ühtekuuluvuse ning teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja arendustegevuse vahendeid, kasutades lihtsustatud meetodeid ja menetlusi, mis oleksid igal võimalikul juhul ühtsed ja automaatsed. Tuleks maksimaalselt kasutada võimalust muuta ettevõtte teadusuuringutele ja tehnoloogiaarendusele eraldatava toetuse taset”;

„luua süsteemid teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja arendustegevuse ning ühtekuuluvuse meetmete kontrolliks ja järelevalveks, et hinnata meetmete tõhusust seatud eesmärkide saavutamisel. Seda võiks teha varem määratletud ja ühtlustatud tulemusnäitajate ning piirkondlikul tasandil teostatavate võrdlusuuringute abil.”

4.12.1

Samuti kiidab komitee heaks ühenduse koolitusprogrammide integreerimise.

4.13

Komitee väljendab kahetsust, et enam kui kümme aastat hiljem tegeleb komisjon kõnealuse olulise probleemi analüüsimisega, mitte selle tuumaga. Selle asemel tuleks ühenduse tasandil luua „eri liiki (tehnoloogia, tutvustamise, innovatsiooni, levitamise, hariduse, finants- jm valdkonnas) ühenduse ja üleeuroopaliste meetmete uusi paralleelse kavandamise (simultaneous engineering) võimalusi, et suurendada tööhõivet ja tootmist piirkondlikul tasandil” (24).

4.14

Komitee leiab, et ühenduse põhjalikult määratletud ja sihipäraseid meetmeid ei saa enam edasi lükata, kui tahetakse vältida Euroopa piirkondade tootmis- ja tööhõive taseme langust.

5.   Komitee ettepanek

Algatus JASMINE (Joint Assistance Supporting Multiprojects for Innovation Networking in Europe): ühisabi multiprojektide toetuseks Euroopa innovatsioonivõrgustikes

5.1

Komitee rõhutab, et algatus JASMINE peab olema vabatahtlik vahend, mille abil lihtsustada ja kaotada bürokraatlikud, menetluslikud ja kontseptuaalsed takistused üleeuroopaliste, ühenduse, riiklike ja piirkondlike programmide ühiskasutusele kooskõlas Euroopa teadusruumi kiirendatud arendamisega.

5.2

Komitee peab praeguseks prioriteediks nende probleemide lahendamist, mis on seotud Euroopa piirkondade konkurentsivõimeks vajalike meetmete juhtimistasandite paljususega. Seetõttu teeb komitee ettepaneku käivitada uus algatus Jasmine (Joint Assistance Supporting Multiprojects for Innovation Networking in Europe) — ühisabi multiprojektide toetuseks Euroopa innovatsioonivõrgustikes, et korvata praegused institutsioonilised puudujäägid nii nõudluse kui pakkumise poolel piirkondade innovatsiooni ja teadusuuringuid toetavates meetmetes.

5.3

Ühenduse meetmed peaksid põhinema võrgustike loomisel (policy networking), mis võiks toimuda järgmistes vormides.

JASPERi, JEREMIE ja JESSICA kõrvale loodaks ühenduse JASMINE'i algatus, mille raames töötataks välja tehnilise abi meetmed, mis on suunatud mitte ainult riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele ametiasutustele, vaid ka asjaomastele osapooltele. See aitaks muuta lõpuks ühenduse, üleeuroopaliste ja riiklike meetmete kooskõlastamise tõeliselt tõhusaks ning vastaks vajadusele eri liiki meetmete paralleelse kavandamise (simultaneous engineering) järele.

Võetaks meetmed, et aidata eri osapooltel tegutseda teavitatumalt ja kooskõlastatumalt ning suurendada nende vastastikust sõltuvust teabe, juhtimissuutlikkuse, pädevuste ja finantsressursside osas. See võimaldaks üheaegselt mitmetasandilise juhtimisega käivitada algatusi ühtse ja sidusa piirkondliku planeerimise raames nii avaliku ja erasektori partnerlusega meetmete kui ka riiklike, ühenduse ja piiriüleste meetmete puhul.

Loodaks vertikaalne võrgustik, mis hõlmab juhtimisasutusi eri tasanditel — rahvusvahelisel, ühenduse, riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning toimib hästi määratletud ja struktureeritud koostöö süsteemides.

Loodaks horisontaalne võrgustik, mis hõlmab piirkondlikke avaliku ja erasektori üksusi, nagu kohalikud omavalitsused, ettevõtted, pangad, valitsusvälised organisatsioonid, huvirühmad ja sotsiaaldialoogi asutused (25).

Loodaks JASMINE'i teabekeskus, mis toimiks ühenduse teavitamis- ja kooskõlastamisüksusena eri tasandite ja eri liiki meetmete vahel, seejuures kohaldataks eri eeskirju ja parimate tulemuste saavutamiseks oleksid nii komisjoni talitustel kui ka väljaspool komisjoni erinev juhtimisvastutus. Teabekeskusel võiks olla oma kodulehekülg, aga vältida tuleb ülemäärast tsentraliseeritust (26).

Loodaks ühendust hõlmav JASMINE'i teabekeskuste võrgustik piirkondades, kes seda soovivad, et tagada kõigi allprojektideks jaotatud projektide ühtsus ning sidemed allprojektide piirkondlike ja piirkondadeüleste aspektide vahel, leida multiprojektide ettepanekutele riiklikke ja piiriüleseid partnereid ning tagada, et projektide käivitamine, nende rahastamine ja rakendamine toimuks samal ajal ning et nad üksteisega ei kattuks.

Piirkonnad võivad vabatahtlikult luua piirkondlikke JASMINE'i haldusfonde, mida komisjon akrediteeriks kulutõhususe, tulemuslikkuse, erapooletuse, võrdse kohtlemise ja menetluste läbipaistvuse alusel ning millele tuleks anda komisjoni poolt eelnevalt määratletud juhised.

Käivitataks ühenduse prognoosimismeede „Konkurentsivõimelised Euroopa piirkonnad”, mis põhineks teadusuuringute peadirektoraadi kogemustel ning hõlmaks komisjoni kõigi asjaomaste talituste vanemametnikke, piirkondade poliitilisi esindajaid, Euroopa Parlamenti, Regioonide Komiteed ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed.

Kasutusele võetaks spetsiifilised võrdlusuuringute meetmed, mille „kordamineku tagavad juhtimismeetodid, mis põhinevad läbipaistvusel, menetluste lihtsustamisel ja tõelisel partnerlusel kohalike ja piirkondlike sotsiaalmajanduslike osapooltega” (27).

Kohalikele ametnikele ning majanduslikele ja sotsiaalsetele osalejatele pakutaks suutlikkuse suurendamise meetmeid, toetataks projektipartnerluste eesmärgil loodavate piiriüleste võrgustike arendamist, jälgitaks projektide koostoimet ja paralleelsust ning toetataks läbipaistvat ja interaktiivset teabe- ja teabevahetusstrateegiat.

5.4

Piirkondlike programmide uued prioriteedid, mis keskenduvad innovatsioonile, konkurentsivõimele ja üksteiselt õppimisele kogu aktiivse elu jooksul, peaksid aitama välja töötada aktiivse poliitika, et tugevdada ja kinnitada piirkondade konkurentsivõimet, rahastades piirkondlikke ja piirkondadevahelisi prognoosimismeetmeid ning piirkondlikke klastreid ja võrgustikke. Need tagavad kõigile piirkondadele ühise strateegilise nägemuse, mis võib olla tehnilise abi alus kõige sobilikumate riiklike, ühenduse ja üleeuroopaliste vahendite ning avaliku ja erasektori partnerluste parimale ühiskasutusele.

5.5

JASMINE võiks toimida tagatisena, mis lihtsustaks konkreetse projekti heakskiitmist, andes kindlust eri rahastamisasutustele ja -programmidele, et projekt on suurema projekti osa või etapp. Seda võiks teha Euroopa Komisjoni ja teiste ühenduse või ühenduseväliste asutuste vastastikuse mõistmise memorandumi või koostööleppe alusel või kooskõlas komisjoni halduseeskirjadega juhul, kui komisjoni talitused ise vastutavad konkreetse programmi eest, selleks et mitmed rahastamisasutused, kellele ettepanekute pakett on suunatud, saaksid ühe dokumentatsiooni projekti kohta.

5.6

JASMINE'i eesmärk on lihtsustada rahaliste vahendite mobiliseerimist, kui need hõlmavad juhtimisvastutuse eri valdkondi ning avaliku või erasektori eri juhtimistasandeid, et saavutada ressursside optimaalne kriitiline mass (suurendades seeläbi ka üldist võimendavat mõju), et luua ühtne multiprojektide raamistik, mis vastaks täielikult Euroopa piirkondade ühisele strateegilisele nägemusele selle kohta, kuidas edendada oma tugevaid külgi tehnoloogia ja innovatsiooni valdkonnas.

5.7

JASMINE peaks toetuma juhtivate turgude algatuse (Lead Market Initiative), Euroopa tehnoloogiaplatvormide ja ühiste tehnoloogiaalgatuste raames saadud kogemustele ning algatuste ERANET ja ERANET PLUS, „Piirkonnad majandusmuutustes”, PRO INNO ning JEREMIE, JASPERS ja JESSICA (28) raames saadud tulemustele.

5.8

JASMINE aitaks optimeerida piirkondade innovatsiooni ja teadusuuringute meetmeid ning neid toetavaid ettevõtteid, inimressursse, ülikoole, teaduskeskusi ja ametiasutusi, näiteks Euroopa Tehnoloogiainstituudi teadmis- ja innovaatikakogukondade kaudu. Samas ei tohi unustada, et innovatsioon on suurel määral äriline tegevus, mis peab arvukamate ja paremate töökohtade loomiseks toimuma võimalikult heas keskkonnas, eelkõige teadusuuringute maksukoorma, intellektuaalomandi haldamise ja kaitse ning haridus- ja koolitusstruktuuride tipptaseme seisukohast.

5.9

Samuti aitaks JASMINE optimaalselt ära kasutada piirkondlikke eeliseid ning edendada innovatsiooni ja teadusuuringute alast kogemuste vahetust.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Komisjoni dokumentides kasutatud mõiste tähenduses, st paralleelne kavandamine.

(2)  Raportöör: Gerd Wolf, ELT C 44, 16.2.2008, lk 1: „Komitee soovitab välja töötada selged ja arusaadavad reeglid ühenduse paljude vahendite reguleerimiseks teadus- ja arendustegevuse edendamise ja kooskõlastamise valdkonnas. Sealhulgas soovitab komitee koostada komisjoni kõigi teadus- ja arendustegevuse eesmärkide edendamiseks ja kooskõlastamiseks mõeldud vahendite ja meetmete kokkuvõtva nimekirja (ja kasutusjuhendi)”.

(3)  Vt arvamus, ELT C 10, 14.1.2004, lk 88, raportöör: Henri Malosse.

(4)  Vt arvamus, ELT C 255, 14.10.2005, lk 1.

(5)  Vt arvamus, ELT C 44, 16.2.2008.

(6)  Nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta otsus.

(7)  Vt ka teaduslinnade algatust

www.sciencecities.eu

(8)  Vt arvamus, ELT C 110, 9.5.2006.

(9)  JEREMIE: Euroopa ühisressursid mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele; JESSICA: Euroopa toetus jätkusuutlikeks investeeringuteks linnapiirkondades; JASPERS: ühine abi projektide toetuseks Euroopa piirkondades.

(10)  CRESTi suunised, 1. juuni 2007.

(11)  Vt KOM(2007) 474 lõplik.

(12)  SWOT: tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja riskide analüüs.

(13)  KOM(2007) 374 lõplik, 4.7.2007.

(14)  Vt SEK(2007) 1045, 16.8.2007.

(15)  Vt KOM(2007) 703 lõplik, 12.11.2007.

(16)  Vt KOM(2007) 146 lõplik.

(17)  Vt KOM(2006) 91 lõplik.

(18)  Vt arvamus, ELT C 318, 23.12.2006.

(19)  Vt arvamus, ELT C 44, 16.2.2008, lk 1: „Olemasolevad ELi toetus- ja kooskõlastusvahendid. Seevastu soovitab komitee ELi arvukate teadus- ja arendustegevuse toetamse ja kooskõlastamise vahendite jaoks välja töötada üldised, selged ja arusaadavad eeskirjad. Oleks väga kasulik, kui komisjon koostaks kõigi oma olemasolevate toetus- ja kooskõlastusvahendite ja -viiside loetelu ja kirjelduse, st arusaadava kasutusjuhendi. See näitaks ka, kas järjest arvukamate vahendite eesmärgid on piisavalt selgelt määratletud ja üksteisest eristatud ning kas võimalikel kasutajatel ja komisjoni töötajatel on neist lihtne ülevaadet saada ja neid kasutada või tuleb neid selgemaks muuta”.

(20)  Vt arvamus EÜT C 40, 15.02.1999.

(21)  Eesistujariigi järeldused, 14. detsembri 2007. aasta Euroopa Ülemkogu Brüsselis.

(22)  Nagu on kirjas nõukogu 13. ja 14. märtsi 2007. aasta (lõige 16) arvamuses ja komitee arvamustes.

(23)  Vt arvamus, EÜT C 40, 15.2.1999.

(24)  Vt joonealune märkus 23.

(25)  Vt Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraat, jaanuar 2003.

(26)  Vt arvamus, ELT C 44, 16.2.2008, lk 1: „Seepärast peab vältima muljet, nagu oleks komisjoni eesmärk Euroopa teadustegevust tsentraalselt juhtida. See suurendaks veelgi liikmesriikides kodanike hulgas valitsevat muret liiga suure Brüsseli-poolse tsentraliseerimise pärast.”

(27)  Vt arvamus, ELT C 10, 14.1.2004, lk 88.

(28)  Vt joonealune märkus 9.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/9


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb jalakäijate ja teiste vähem kaitstud liiklejate kaitset”

KOM(2007) 560 lõplik — 2007/0201 (COD)

(2008/C 211/02)

23. oktoobril 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb jalakäijate ja teiste vähem kaitstud liiklejate kaitset”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 3. aprillil 2008. Raportöör oli Virgilio RANOCCHIARI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22. ja 23. aprillil 2008 vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155, erapooletuks jäi 3.

1.   Kokkuvõte ja järeldused

1.1

Igal aastal hukkub 27 liikmesriigis liiklusõnnetustes rohkem kui 44 000 ja saab vigastada 1,7 miljonit inimest. Rohkem kui 8 000 nendest hukkunutest ja 300 000 vigastatutest kuuluvad kõige vähem kaitstud liikelejate kategooriasse — jalakäijad ja jalgratturid (1).

1.2

2003. aastal võeti vastu raamdirektiiv vähem kaitstud liiklejate parema kaitse kohta. Sellega kaasnes sõidukite esiosa ehituse põhjalik läbivaatamine. Direktiiv oli kavas ellu viia kahes etapis: esimene kohaldub tüübikinnitusega sõidukitele alates 1. oktoobrist 2005, teine pidi jõustuma septembris 2010, enne 2004. aasta lõppu läbi viidava teostatavusuuringu järel.

1.3

Nagu kinnitasid mitmete sõltumatute ekspertide uuringud, ei ole teine etapp teostatav, vähemalt mitte kehtivate nõuete kohaselt. Seetõttu teeb komisjon ettepaneku direktiiv läbi vaadata ning muu hulgas kaasata uued alternatiivsed meetmed, mis tagaks või isegi parandaks kehtivas direktiivis sätestatud kaitstuse taset.

1.4

Täpsemalt soovitati komisjoni määratud ekspertide läbiviidud uuringus (2) mitmeid lahendusi, mis on lisatud kõnealusesse ettepanekusse, kombineerides aktiivsed ja passiivsed meetmed, kooskõlas CARS 21 (3) soovitustega ja ÜRO Genfi Euroopa Majanduskomisjoni (United Nations Economic Commission for Europe — UN/ECE) esitatud ettepanekuga globaalsete tehniliste eeskirjade (Global Technical Regulation — GTR) kohta jalakäijate kaitseks.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et ettepanek ei kahjusta konkurentsi autotootjate vahel, kuna see ei piirata sõidukimudelite pakkumist turul, vaid nõudmist püütakse juhtida kõrgematele ohutusnõuetele vastavate mudelite suunas.

1.6

Eelnevat arvestades toetab komitee täielikult komisjoni ettepanekut. Siiski avaldab komitee kahetsust ligi kolme aasta pikkuse viivituse üle teostamatuks osutunud meetmete läbivaatamisel ning uute võtmisel, kuigi viivitus on osaliselt tingitud ilmselt andmete ja tehniliste lahenduste leidmisest, mis ei olnud praeguse direktiivi vastuvõtmise ajal kättesaadavad.

1.7

Komitee kutsub üles nimetatud viivitust, mis on seda tõsisem, et see puudutab Euroopa kodanike elu ja tervist, heastama ettepaneku kiire ja täieliku heakskiitmisega Euroopa Parlamendis ja nõukogus, mis võimaldaks alustada teist etappi ettenähtud ajal.

1.8

Komitee väljendab heameelt sõidukite kohta võetud tehniliste meetmete suurema tõhususe üle ning kutsub Euroopa institutsioone ja liikmesriike üles tegutsema algatuste puhul suurema otsustavusega kahe järgmise aspekti osas, mis annavad panuse liiklusohutusse: esiteks infrastruktuuri parendatud kvaliteet ja ohutus, teiseks kõigi liiklejate koolitamine ja teadlikkuse tõstmine. See üleskutse on samavõrra suunatud ka kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kes peavad selles valdkonnas otsustavamalt vastutuse võtma.

2.   Sissejuhatus

2.1

Igal aastal hukkub 27 liikmesriigis liiklusõnnetustes ligikaudu 8 000 ja saab vigastada 300 000 jalakäijat ja jalgratturit, kes on kõige vähem kaitstud liiklejad.

2.2

Juba 2001. aastal võttis Euroopa Komisjon autotootjate ees kohustuse arendada uued vahendid jalakäijate ja jalgratturite kaitse suurendamiseks, seda nii aktiivselt (enne kokkupõrget) kui passiivselt (kokkupõrke ajal).

2.3

Sel ajal autotootjate poolt soovitatud meetmete hulka kuulus kõigi sõidukite varustamine mitteblokeeruva pidurisüsteemiga (ABS), jäikade kaitseraudade vabatahtlik keelamine, päevaste sõidutulede paigaldamine — meede, mis võeti hiljem tagasi mõne liikmesriigi vastuseisu tõttu, ning tulevikus progressiivsete aktiivsete ohutuse tagamisele suunatud IKT-süsteemide juurutamine, mis on praegu veel arendusfaasis.

2.4

Nõukogu ja Euroopa Parlament väljendasid rahulolu tööstuse pühendumuse üle ja tegid samas ettepaneku, et seda valdkonda ei reguleeritaks mitte vabatahtliku kokkuleppe või soovitusega, vaid konkreetse direktiiviga jalakäijate ja jalgratturite kaitseks.

2.5

Nii koostati raamdirektiiv 2003/102/EÜ (4) jalakäijate ja teiste vähem kaitstud liiklejate kaitse kohta, millele järgnes direktiiv 2005/66/EÜ (5) esikaitsesüsteemide kasutamise kohta mootorsõidukitel (jäikade kaitseraudade kõrvaldamine).

2.6

Raamdirektiiv jalakäijate kaitse kohta põhineb Euroopa Tõhusama Sõidukiohutuse Komitee soovitatud katsetel ja piirväärtustel ning selles nähakse ette rakendamist kahes etapis, mis mõlemad keskenduvad passiivsele ohutusele. Esimene etapp, milles nähti ette ehituslikud muudatused ning kergemad kapotid ja kaitserauad M1- ja N1-kategooria (6) sõidukitele täismassiga kuni 2,5 tonni, jõustus sõidukitele, mis saavad tüübikinnitused alates 1. oktoobrist 2005. Teine etapp, milles nähti ette rangemad katsed ja piirväärtused, kohaldub sõidukitele, mis saavad tüübikinnitus alates 1. septembrist 2010.

2.7

Teiseks etapiks kavandatud katsete teostatavuse suhtes väljendati tõsiseid kahtlusi juba ettepaneku arutamisel Euroopa Parlamendis: direktiivi lõplikus versioonis sätestati, et komisjon viib 1. juuliks 2004 läbi teise etapi teostatavusuuringu. Konkreetselt pidi uuringus käsitletama „alternatiivseid meetmeid — kas passiivseid meetmeid või aktiivsete ja passiivsete meetmete kombinatsiooni, mis on tegeliku tõhususe poolest vähemalt võrdväärsed” (7).

2.8

Rida sõltumatute ekspertide, sh komisjoni määratud ekspertide läbiviidud uuringuid näitas, et teise etapi nõudeid on tehniliselt võimatu ettenähtud tähtajaga ja Euroopa Tõhusama Sõidukiohutuse Komitee sätestatud katseid kasutades täita. Seepärast kehtestatakse uues ettepanekus läbivaadatud passiivsed ohutusnõuded koos autotööstuse poolt vahepeal välja arendatud uute aktiivsete ohutuselementidega, mis vastavad direktiivi artikli 5 nõudmistele või isegi ületavad neid, et need oleks tegeliku tõhususe poolest vähemalt võrdväärsed.

2.9

Lisaks on praegu soovitatud katsed võrdsed nendega, mis sisalduvad ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni koostatud globaalsetes tehnilistes eeskirjades jalakäijate kaitse kohta. Sellest tulenev Euroopa õigusaktide võimalik ühtlustamine Euroopa väliste õigusaktidega hoogustaks samuti selgelt Euroopa autotööstuse konkurentsivõimet.

3.   Euroopa Komisjoni ettepanek

3.1

Uues — nüüdseks pigem määruse kui direktiivi ettepanekus nähakse esmajoones ette sõidukite esikaitsesüsteeme käsitleva direktiivi sätete kombineerimine varasema jalakäijate kaitset käsitleva direktiivi sätetega, mida muudetakse vastavalt vajadusele, tagamaks nende kohaldatavust. Sellest tulenevalt tunnistatakse mõlemad nimetatud direktiivid kehtetuks, kui määruse ettepanek vastu võetakse.

3.2

Vastavalt käsitletavale määruse ettepanekule peavad sõidukid tüübikinnituse saamiseks läbima järgmised katsed:

3.2.1

lapse või väikese täiskasvanu pea kujulise mudeli kokkupõrge kapoti esiosaga; täiskasvanu pea kujulise mudeli kokkupõrge kapoti tagaosaga ning jalamudeli sääre- ja reieosa kokkupõrge kaitserauaga, kusjuures osaliselt on muudetud kehtiva direktiivi II etapi nõudeid. Mitte tüübikinnituse jaoks, vaid pigem järelevalve eesmärgil, arvestades tehnoloogilist arengut tulevikus, sätestatakse ka järgmised katsed: vaagnaosa kokkupõrge kapoti esiservaga ja täiskasvanu pea kujulise mudeli kokkupõrge tuuleklaasiga.

3.2.2

Esikaitsesüsteemide osas (endine direktiiv 2005/66/EÜ) kinnitatakse tüübikinnituse katsetena jalamudeli ja lapse või väikese täiskasvanu pea kujulise mudeli kokkupõrge esikaitsesüsteemiga. Nähakse ette täiendavad katsed järelevalve eesmärgil ning siduvad nõuded esikaitsesüsteemide konstruktsiooni ja paigalduse kohta.

3.3

Passiivseid ohutusmeetmeid täiendab aktiivse ohutussüsteemi paigaldamine, et tagada kahes eelnevas direktiivis sätestatud ohutuse tase. Need on piduriassistendi süsteem (Brake Assist System — BAS), mis abistab juhti hädapidurduse olukordades, kui pidurit ei vajutata piisava tugevusega. Koos mitteblokeeruva pidurisüsteemiga tagab see maksimaalse surve piduritele ja optimeerib aeglustuse, mis vähendab märkimisväärselt kokkupõrkekiirust jalakäijatega.

3.4

Kuna liikluses suureneb raskemate sõidukite (eriti sportmaasturite) arv, siis soovitatakse kohaldada sätteid pärast üleminekuaega mitte ainult praeguste õigusaktide järgi kuni 2,5 tonni kaaluvatele M1- ja N1-kategooria sõidukitele, vaid ka kuni 3,5 tonni kaaluvatele sõidukitele, mis on kahe asjaomase kategooria ülemine piir.

4.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkused komisjoni ettepaneku kohta

4.1

Komitee väljendab heameelt komisjoni otsuse üle ühendada määruse ettepanekus kaks eelnenud direktiivi. See muudab asjaomase õigusakti selgemaks ja lihtsamaks, nagu soovitas komitee arvamuses esikaitsesüsteemide direktiivi ettepaneku kohta (8).

4.2

Samuti kiidab komitee heaks selle, et õigusvahendiks on valitud määrus, kuna see tagab kõikides liikmesriikides konkreetsed rakendusmeetodid ja tähtajad, mis on seesuguse ülimalt tehnilise õigusakti puhul eriti oluline aspekt.

4.3

Teisalt avaldab komitee kahetsust selle üle, et võimatu on rakendada katseid, mida soovitas Euroopa Tõhusama Sõidukiohutuse Komitee II etapi jaoks, kuna nende teostatavust ei kontrollitud kehtestatud tähtajal (1. juuli 2004), mis tingis enam kui kolme aasta pikkuse viivituse.

4.4

Siiski on komitee rahul pika, kuid viljaka protsessi tulemusel pakutud lahendusega, milles on võetud arvesse ka CARS 21 soovitusi integreeritud lähenemisviisi kohta. See võimaldab ka Euroopa õigustiku kooskõlastamist Euroopa väliste õigusaktidega. Eriti tervitab komitee asjaolu, et see tugineb täpsel mõjuhinnangul, mida Euroopa Komisjoni hiljuti loodud mõju hindamise komitee esimesena kontrollis ning heaks kiitis.

4.5

Komisjoni ja selle ekspertide prognooside kohaselt väheneb valitud lahendusega ka aktiivsete ohutusmeetmete rakendamisel surmade ja tõsiste vigastuste hulk vastavalt 80 % ja 44 % võrreldes tulemusega, mis oleks saavutatud esialgse II etapiga (9) (mis on osutunud teostamatuks). See aitab säästa enam kui 1 100 elu ja vähendada vigastatud inimeste arvu 46 000 võrra. Lisaks on uute meetmete kulud väga madalad ja seepärast on nende mõju sõidukihindadele tühine.

4.6

Eelnevat arvestades soovitab komitee tungivalt, et Euroopa Parlament ja nõukogu kiidaks komisjoni ettepaneku kiiresti ja täielikult heaks ilma täiendavate viivitusteta, mis põhjustaks autotööstuse teostusaegade tõttu vältimatult edasisi kõrvalekaldumisi (10).

4.7

Komitee loodab, et uued sätted kohaldatakse kiiresti ka raskematele sõidukitele, sh sportmaasturid, mille arv linnaliikluses pidevalt suureneb. Sellest tulenevalt tuleks viivitamatult kehtestada ettepanekus mainitud üleminekuperiood.

4.8

Meeles tuleb pidada, et need kaitsemeetmed ei kehti loomulikult vanematele sõidukitele, milles peitub vähem kaitstud liiklejate jaoks üks suuremaid ohte. Näiteks asjaolu, et kuigi mitteblokeeruvat pidurisüsteemi, mida nüüd tõhusalt piduriassistendi süsteemiga kombineeritakse, kasutatakse vabatahtlikkuse alusel laialdaselt alates 2004. aastast, muutub see kohustuslikuks alles uue õigusaktiga.

4.9

Lisaks juhib komitee tähelepanu sellele, et kõnealuste kokkupõrketüüpide puhul jagunevad vigastused kahte kategooriasse: need, mille põhjustab jalakäija või jalgratturi esmane kokkupõrge sõiduki esiosaga, ning need, mille põhjustab teisene kokkupõrge teega, mille vastu jalakäijad sageli paiskuvad. Igal juhul tuleb rõhutada, et ebarealistlik on loota jalakäijaid kaitsta, kui esmane kokkupõrge toimub suuremal kiirusel kui 40 km/h.

4.10

Eelnenud märkustega soovitakse veel kord rõhutada, et lahendus kõnealusele probleemile, nagu paljude teiste liiklejate ohutust puudutavate küsimuste puhul, sõltub integreeritud lähenemisviisist, mis peab lisaks sõidukite tehnilistele parandustele hõlmama veel kahte põhiaspekti: liiklejate käitumine ja infrastruktuur. Nende mõlema aspekti eest peavad Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid otsustavalt vastutuse võtma.

4.11

Komitee on seisukohal, et selles osas on Euroopa Komisjon teinud ja teeb edaspidi palju, seda õigusaktide ettepanekute ja poliitiliste algatustega, Euroopa teadusuuringute raamprogrammide kaudu suunatud vahendite, liiklusohutuse toetamise programmi ja samuti Euroopa liiklusohutuse harta käivitamisega.

4.12

Samas ei toeta teised institutsioonid ja liikmesriigid alati piisavalt komisjoni algatusi, kuigi nad on teema olulisusest teadlikud. Hiljutine näide selle kohta on komisjoni ettepanek, mille eesmärk on suurendada maanteede infrastruktuuri ohutuse standardeid (11). Ettepanekut, mis komitee arvates on oluline liiklusõnnetuste arvu vähendamiseks, pidas Euroopa Parlament ülereguleerivaks ja selle tulemusena võeti sellest subsidiaarsuse põhimõtte nimel välja kõige olulisemad siduvad sätted. Kuna on ebatõenäoline, et hääletamisel täiskogus veel parandusi tehakse, jätab täiskogu ka selle juhtumi puhul kogu otsustusõiguse liikmesriikidele.

4.13

Esimese eelpool mainitud aspekti, st liiklejate käitumise puhul põhjustab õnnetusi sageli juhtide hoolimatus, kuid sama tihti käituvad jalakäijad ja jalgratturid ettevaatamatult, eirates põhilisi liiklusreegleid ja mõnikord ka vastupidiselt tervele mõistusele. Liiklusalast haridust ja koolitust tuleks anda algkoolist alates korrapäraste teavituskampaaniatega, mille eesmärk on innustada kõiki liiklejaid õigesti käituma. Sama oluline on ohtliku käitumise eest suurte trahvide kehtestamine kõigile liiklejatele.

4.14

Teine oluline liiklusohutuse aspekt puudutab infrastruktuuri, eriti linnades, kus leiab aset 80 % jalakäijate ja jalgratturite surmajuhtumitest. Kõige tõhusam viis sõidukite, jalakäijate ja jalgratturite kokkupõrgete vältimiseks on liiklejate füüsiline eraldamine kõikjal, kus see on võimalik. Sellest vaatepunktist aitaks õnnetuste arvu vähendada jalakäijate ülekäiguradade, jalakäijate sildade ja jalgrattateede rajamine, korralik valgustus ja teekatted, selge märgistus, mis peaks eri liikmesriikides olema võimaluse korral ühesugune, samuti vähem vaenuliku linnakeskkonna loomine puuetega inimestele.

4.15

Seesugused algatused suurendavad ohutust ja parandavad elukvaliteeti linnades: seetõttu peaksid need olema kaasatud igasse komisjoni ettepanekusse, ka sellistesse, mis käsitlevad vaid sõidukite tehnilisi aspekte, nagu kõnealune ettepanek.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Allikas: CARE (ühenduse liiklusõnnetuste andmebaas): andmebaas, kuhu kogutakse ja koondatakse liikmesriikide esitatud andmed liiklusõnnetuste kohta.

(2)  Transport Research Limited, Ühendkuningriik.

(3)  KOM(2007) 22 lõplik, 7. veebruar 2007„21. sajandi konkurentsivõimelise mootorsõidukitööstuse reguleeriv raamistik”.

(4)  EÜT L 321, 6.12.2003, lk 15.

(5)  EÜT L 309, 25.11.2005, lk 37.

(6)  

M1-kategooria

=

reisijateveoks ettenähtud mootorsõidukid, millel on lisaks juhiistmele kõige rohkem kaheksa istekohta, täismass ei ületa 3,5 tonni.

N1-kategooria

=

kaubaveoks ettenähtud sõidukid, M1-kategooriast tuletatud, täismass ei ületa 3,5 tonni.

(7)  Direktiiv 2003/102/EÜ jalakäijate kaitse kohta, artikkel 5.

(8)  Arvamus, ELT C 118, 30.4.2004.

(9)  SEK(2007) 1244: määruse ettepanekuga kaasnev mõjuhinnang.

(10)  Aeg, mis on vajalik selleks, et täita ükskõik millist uut nõudmist, millega kaasneb sõiduki struktuuriline muutmine.

(11)  KOM(2006) 569 lõplik.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/12


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse mootorsõidukite ja mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heidetega (Euro VI) ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust”

KOM(2007) 851 lõplik — 2007/0295 (COD)

(2008/C 211/03)

30. jaanuaril 2008. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse mootorsõidukite ja mootorite tüübikinnitust seoses raskeveokite heidetega (Euro VI) ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 3. aprillil 2008. Raportöör oli Virgilio RANOCCHIARI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul (22. aprilli 2008 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 142, erapooletuks jäi 3 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Üha kasvav vajadus mobiilsuse järele, erasõidukite suur arv, ülekoormatusega seotud probleemid eelkõige — ent mitte ainult — suurlinnapiirkondades on kaasa aidanud sellele, et maanteetransport on muutunud keskkonnamõjude hindamisel kesksel kohal olevaks inimtegevuseks. Sellest lähtuvalt esitas komisjon määruse ettepaneku, mille abil peaks vähendatama raskeveokite poolt põhjustatud õhusaastet.

1.2

EMSK toetab määruse ettepanekut, mis komitee arvates on nii mõjususe kui ka selle rakendamise tähtaegade osas kooskõlas keskkonnaalaste nõudmistega ja arvestab tööstusele vajaliku ettevalmistusajaga.

1.3

EMSK on komisjoniga selles osas ühel meelel, et kõnealune määrus kujutab endast täiendavat sammu heitkoguste piirväärtuste ülemaailmse ühtlustamise suunas.

1.4

Komitee tervitab asjaolu, et õigusvahendiks on valitud määrus, mis tagab kõigis liikmesriikides kindlad rakendustähtajad ja -meetodid, mis on ülimalt tehnilise eeskirja puhul väga oluline.

1.5

Komitee toetab täiel määral sõltumatute remonditöökodade õigust piiramatule juurdepääsule sõiduki remondiks vajalikule teabele. Komiteel on siiski kahtlusi seoses kavatsusega kohaldada sõiduautodele ette nähtud OASISe standardit ka raskeveokitele.

1.6

Antud kahtluse hajutamiseks peab komitee soovitavaks, et komisjon otsiks edasistes uurimustes alternatiivseid lahendusi, mis pakuks samu eeliseid, mida oodatakse OASISe süsteemilt, ent mida kasutajad saaksid rakendada lihtsamini ja väiksemate kuludega.

1.7

EMSK toonitab taas, et komisjon peaks oma saasteainete heitkoguste vähendamise poliitika raames edendama alternatiivsetel kütustel töötavaid sõidukeid, mis paiskavad õhku vähem lämmastikoksiide ja tahkeid osakesi. Lisaks peaks komisjon tagama selle, et tulevases määruses oleks ühe kriteeriumina arvestatud ka kütuse kvaliteediga.

1.8

Komitee ei pea aga õigeks sätestada süsinikdioksiide heitkoguste kohustuslik mõõtmine määruses, mis peaks puudutama üksnes saasteainete heitkoguseid. Komitee kardab, et seoses selle märkimisväärselt konkurentsi mõjutava teema terviklikkuse ja spetsiifilisusega puhkeb arutelu, mis võib aeglustada määruse vastuvõtmist ja sellega loodetud tulemuste saavutamist. Komitee teeb ettepaneku, et süsinikdioksiidi küsimust käsitletaks asjaomases määruses, siis kui on olemas praegusest usaldusväärsemad andmed.

2.   Sissejuhatus

2.1

Kuigi viimase aastakümne jooksul on õhukvaliteet paranenud, tekitab see kogu Euroopa Liidus endiselt märkimisväärseid probleeme, eriti linnapiirkondades ja tiheasustusaladel.

2.2

2020. aastaks ei ole EL veel kaugeltki suutnud saavutada kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi eesmärke. Kõikidest saaste liikidest valmistavad teadlaskonnale üha enam muret eelkõige tahkete osakeste heitmed. Käesolevas arvamuses käsitletava määruse ettepaneku eesmärk on parandada õhukvaliteeti, kahjustamata majanduslikku konkurentsivõimet ja piiramata kaupade vaba liikumist.

2.3

Uue Euro VI standardiga on Euroopa Komisjoni asepresidendi Günter Verheugeni sõnul astutud samm edasi ka heitkoguseid käsitlevate eeskirjade ülemaailmse ühtlustamise suunas, kuna selles nähakse ette piirväärtused, mis on võrreldavad teistes, ELi mittekuuluvates riikides (nagu USA) kehtivate piirväärtustega.

2.4

Peentolmu osakesed (PM) on osalt looduslikku päritolu ja osalt inimtegevuse, eelkõige põlemisprotsesside põhjustatud. Nende struktuur on keerukas ja nad võivad olla väga erineva keemilise koostise ja suurusega.

2.5

Tuleb meenutada, et kuigi peentolmu seostatakse inimtegevuse survega, esineb raskeid tolmusaaste probleeme ka tiheasustusaladest eemal. Selle põhjuseks on loodusnähtused, mida soodustavad eripärased ilmastiku- ja topograafilised tingimused. Lisaks sellele on heitmete erinevate allikate osakaal piirkonniti erinev. Euroopa Keskkonnaameti hinnangul on 15-liikmelises ELis 26 % inimtegevusega seotud heitmete põhjustajaks maanteetransport.

2.6

See tõestab veelkord, et heitmete ja õhusaaste probleemi tuleb alati käsitleda terviklikult ja integreeritud lähenemisviisi raames.

2.7

Seetõttu tervitab komitee asjaolu, et komisjon on oma ettepaneku välja töötanud programmi „Puhas õhk Euroopale” (CAFE) (1) raames, millega loodi tehniline baas õhusaaste vähendamise temaatilise strateegia ettevalmistamisele.

2.8

Lisaks sellele tervitab komitee asjaolu, et komisjon kasutab teema käsitlemisel nn paralleelset lähenemisviisi. Nimelt määratletakse määruse ettepanekus uued põhisätted, mis kehtestatakse kaasotsustamismenetluse teel. Koostöös tehnika arenguga kohandamise regulatiivkomiteega kehtestab komisjon teises vastuvõetavas määruses (seega komiteemenetluse teel) tehnilised tingimused põhisätete rakendamiseks.

3.   Komisjoni ettepanek

3.1

Komisjoni eesmärk oli määrata kindlaks meetmed, mis tuleks võtta vajaliku õhukvaliteedi taseme saavutamiseks. Euro VI on oluline meede gaaside (osooni eellased, lämmastikoksiidid (NOx) ja süsivesinikud (HC)) ning tolmuosakeste heitmete vähendamiseks.

3.2

Kavandatav määrus on kohaldatav M1-, M2-, N1- ja N2-kategooria sõidukite (tuletatud massiga üle 2610 kg) suhtes, nagu on määratletud direktiivi 2007/46/EÜ II lisas, ja kõigi selles lisas määratletud M3- ja N3-kategooria mootorsõidukite suhtes. Tootja taotlusel ei kohaldata määrust siiski M1-, M2-, N1- ja N2-kategooria sõidukitele, mille tuletatud mass ei ületa 2840 kg ja mis on saanud tüübikinnituse määruse (EÜ) nr 715/2007 alusel (2).

3.3

Euro V norme kohaldatakse uutele tüübikinnitustele alates 1. oktoobrist 2008 ja Euro VI heitkoguste piirväärtused vähendavad lämmastikoksiidide heitmeid 80 % ja tahkete osakeste heitmeid 66 %. Heitkoguste lubatud piirväärtused vastavad USA piirväärtustele samal perioodil. Lisaks sellele nähakse määruses ette tahkete osakeste heitkoguste arvuliste piirväärtuste kehtestamine, kui on välja töötatud vastav mõõtmiskord.

3.4

Määruse ettepanekus kehtestatakse piirväärtused praeguste katsetsüklite alusel. Hiljem võetakse kasutusele ülemaailmselt ühtlustatud tsüklid (World Harmonised Duty Cycle — WHDC), kui praeguste tsüklite abil mõõdetud heitkogused on võimalik vastavusse viia ühtlustatud tsüklite abil mõõdetud heitkogustega.

3.5

Võrreldes praegu kehtivate eeskirjadega nähakse määruses ette sõidukite pikem eluiga seoses saastetõrjeseadmete kulumiskindluse ja kasutusel olevate sõidukite nõuetele vastavusega.

3.6

Selleks pikendatakse sõidukite eri kategooriate eluiga järgmiselt:

a.

160 000 km või viis aastat, olenevalt sellest, kumb täitub esimesena M1-, N1- ja M2-kategooria sõidukitesse sobivate mootorite puhul;

b.

300 000 km või kuus aastat, olenevalt sellest, kumb täitub esimesena N2-, N3- kategooria sõidukitesse sobivate mootorite puhul, mille maksimaalne tehniliselt lubatav mass ei ületa 16 tonni, ning M3 I klassi, II klassi ja A klassi ning B klassi sõidukitesse sobivate mootorite puhul, mille maksimaalne tehniliselt lubatav mass ei ületa 7,5 tonni;

c.

700 000 km või seitse aastat, olenevalt sellest, kumb täitub esimesena N3- kategooria sõidukitesse sobivate mootorite puhul, mille maksimaalne tehniliselt lubatav mass ületab 16 tonni, ning M3 III klassi ja B klassi sõidukitesse sobivate mootorite puhul, mille maksimaalne tehniliselt lubatav mass ületab 7,5 tonni.

3.7

Määruse kohaselt võtab komisjon lisaks vastu rakendusmääruse, mille meetmed puudutavad järgmisi aspekte:

summutitorust väljuvad heitgaasid, sealhulgas katsetsüklid, tsükli mittetöötava osa heitmed, tahkete osakeste arv, tühikäigul väljuvad heitmed, heitgaaside suitsusus ja saastetõrjeseadmete õige toimimine ja regenereerimine;

karteri heitgaasid;

OBD süsteemid ja saastetõrjeseadmete tööomadused kasutusel olevates sõidukites;

saastetõrjeseadmete kulumiskindlus, varusaastetõrjeseadmed, kasutusel olevate mootorite ja sõidukite vastavuse kontrollimine, tootmise nõuetele vastavus ja sõiduki tehnoseisund;

süsinikdioksiidheitmed ja kütusekulu;

tüübikinnituste laiendamise lubamine;

katseseadmed;

etalonkütused;

mootori võimsuse mõõtmine;

erisätted NOx kontrollimeetmete korraliku toimimise tagamiseks, nagu näiteks meetmed, millega tagatakse, et sõidukeid, mille puhul on NOx heitkoguste piirväärtuste järgimiseks vajalik reaktiivi kasutamine, ei saa kasutada ilma sellise reaktiivita.

3.8

Lisaks sellele sätestatakse määruses, et sõltumatutele ettevõtjatele tagatakse pardadiagnostika (OBD) andmete ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe piiranguteta ja standardses vormis kättesaadavus (3). Viidates tulevasele üksikasjalikumale määrusele, sisaldub ettepanekus ka nõue, et veebilehtedel tuleks avaldada sõidukite pardadiagnostika (OBD) teave ning remondi- ja hooldusteave standardses vormis, mille töötab välja huvirühmade tehniline komitee (nn OASISe standard (4)).

3.9

Määruses ette nähtud uute Euro VI piirväärtuste jõustumise kuupäevad on järgmised:

1. aprill 2013 uute tüübikinnituste puhul;

1. oktoober 2014 uute registreeritavate sõidukite puhul;

4.   Üldised märkused

4.1

Kuigi mootorsõidukite hulk on viimase kümne aastaga märgatavalt suurenenud, on õhu kvaliteet paranenud. Siiski on kogu ELis ja eriti linnapiirkondades ja tiheasustusaladel õhusaaste probleemi lahendamiseni veel pikk tee. Seepärast tervitab komitee komisjoni ettepanekut kehtestada mootorsõidukite ehituse ühtlustatud eeskirjad, et tagada siseturu toimimine, kindlustades õhusaastet silmas pidades keskkonnakaitse kõrge taseme.

4.2

Euro IV heitkoguste piiranguid veoautodele ja bussidele kohaldatakse alates 9. novembrist 2006 ja Euro V heitkoguste piiranguid kohaldatakse uute tüübikinnituste suhtes alates 1. oktoobrist 2008. Komitee peab uue määruse kohaldamise kavandatavaid kuupäevi sobivaks.

4.3

Komitee tervitab subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist, sest ettepanek ei kuulu ühenduse ainupädevusse. Komitee nõustub komisjoniga, kes olles põhjendatult mures kaubandustõkete tekitamise pärast siseturul ja teadlik sellest, et õhusaaste on piiriülene probleem, on arvamusel, et määruse eesmärke ei ole võimalik piisaval tasemel saavutada üksnes liikmesriikide meetmetega, vaid on vaja siduvaid Euroopa tasandi meetmeid.

4.4

Komitee tervitab ka asjaolu, et õigusvahendiks on valitud määrus, mis tagab kõigis liikmesriikides kindlad rakendustähtajad ja -meetodid, mis on läbinisti tehnilise eeskirja puhul väga oluline.

4.5

Komitee nõustub määruse ettepaneku sissejuhatuse punktis 5 esitatud väidetega. Nimetatud punktis öeldakse: „ELi õhukvaliteedi eesmärkide saavutamiseks tuleb jätkata sõiduki heitgaaside koguse vähendamist. Selleks tuleb tööstusharule anda selget teavet tulevaste heitkoguse piirväärtuste kohta.” Komitee toetab ka punktis 6 esitatud väiteid: „Lämmastikoksiidi heitkoguste piirväärtuste kehtestamine varases staadiumis peaks tagama kogu Euroopa sõidukitootjatele kindlustunde pikaajaliseks planeerimiseks.”

4.6

Komitee nõustub komisjoniga ka selles osas, et heitkoguste normide kehtestamisel on tähtis arvesse võtta ühelt poolt nende mõju turgude ja tootjate konkurentsivõimele ning ettevõtete otseseid ja kaudseid kulusid ning teiselt poolt kasu, mis väljendub uuenduste ergutamises, õhu kvaliteedi paranemises, tervishoiukulude vähenemises ja rahvastiku eluea pikenemises.

4.7

Komitee toetab täiel määral sõltumatute remonditöökodade õigust piiramatule juurdepääsule sõiduki remondiks vajalikule teabele. Komiteel on siiski suuri kahtlusi seoses otsusega kohaldada sõiduautodele ette nähtud OASISe standardit ka raskeveokitele.

4.7.1

Nii jäävad määruse reguleerimisalast välja suurte seeriatena toodetud sõidukid, kuna määrus kehtib tarbesõidukitele, mille kogumass on üle 2 610 kg. Tarbesõidukeid on väga erinevat liiki ja laadi, mis muudab teabe standardimise problemaatiliseks ja ebaproportsionaalselt kulukaks võrreldes selle võimalike reaalsete eelistega. Lisaks tuleb pidada ka silmas tõsiasja, et raskeveokite remonttöökodasid ei ole kuigi palju ja veelgi vähem on neid, mis on spetsialiseerunud teatud markidele. OASISe süsteemi rakendamine raskeveokite remonditöökodade suhtes, kes on peaaegu eranditult VKEd, tooks nende jaoks kaasa suure rahalise ja korraldusliku koormuse seoses uue süsteemi käivitamise ja haldamisega. Selline koormus ei oleks proportsioonis süsteemi kasutajale pakutavate oodatavate eelistega.

4.7.2

Eelnevat silmas pidades teeb komitee komisjonile ettepaneku teha mõjuhindamise käigus OASISe rakendamise tasuvusanalüüs võrreldes teiste võimalike lihtsamate ja soodsamate lahendustega.

4.8

Komitee kordab vajadust, mida ta on esile tõstnud ka varem seoses teiste komisjoni ettepanekutega, edendada alternatiivkütust kasutavate ning madalama lämmastikoksiidide ja tahkete osakeste heitkogusega sõidukite kasutuselevõttu. Seetõttu peab ka komitee vajalikuks kehtestada süsivesinike, muude süsivesinike kui metaan ja metaani piirväärtused.

4.9

Komitee toetab seda, et komisjon võtaks võimalikult kiiresti kasutusele ülemaailmsed ühtlustatud sõidutsüklid katsemenetluses, mis on aluseks heidete tüübikinnitust käsitlevatele EÜ määrustele.

4.10

Määruses nähakse ette ka kütusetarbimise ja süsinikdioksiidi heitkoguste mõõtmine, mis kaldub teatud määral kõrvale seatud õhusaasteainete vähendamise eesmärgist.

4.10.1

Kõnealusteks mõõtmisteks kasutatakse andmeid, mis on saadud mootori testimisel dünamomeetril. Kogu sõiduki kohta ei ole need siiski representatiivsed, sest sõiduki energiatõhusus sõltub mitmetest teguritest. Seejuures on mootor lisaks teistele teguritele (ülekanne, aerodünaamika, veeremistakistus, kõrvaltegurid jm) vaid üks oluline element. Sama tüüpi mootorit saab kasutada väga erinevate omadustega ja erineva otstarbega sõidukites (veok, töömasin, buss jt).

4.10.2

Komitee soovib siinkohal meenutada, et oma teatises süsinikdioksiidiheitmete vähendamist käsitleva strateegia kohta (KOM(2007) 19 lõplik) ei kavatsenud komisjon mitte juhuslikult hõlmata ka N1-kategooria tarbesõidukeid. Asjaomase määruse ettepanekus (KOM(2007) 856 lõplik) jäeti see kavatsus teema spetsiifilisuse ja olemasolevate andmete ebapiisavuse tõttu siiski kõrvale

4.10.3

Komitee meenutab ka, et turul valitseb suur nõudlus veokite kütusetarbimise (mis on proportsioonis süsinikdioksiidi heitkogustega) vähendamise järele, sest kütus moodustab veokuludest sageli kõige suurema osa. Sel viisil sunnib konkurents sõidukitootjaid pakkuma kütusetarbimise ja seega ka süsinikdioksiidi heitmete osas edumeelseid lahendusi.

4.10.4

Seoses süsinikdioksiidi heitkoguste mõõtmisega rõhutab komitee järgmist: kui üksnes mootori testimisel mõõdetud andmed kütusetarbimise ja süsinikdioksiidi heitmete kohta võetakse aluseks võimalike stiimulite loomisel või maksude kehtestamisel, võib see kaasa tuua ebamõistlikke turumoonutusi.

4.10.5

Eelöeldut arvestades, kinnitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vajadust võtta võimalikult kiiresti vastu õigusaktid ka raskeveokite süsinikdioksiidi heitkoguste kohta, kuid peab veelgi asjakohasemaks käsitleda kõnealust teemat põhjalikumalt ja üksikasjalikumalt eraldi, koostades vastavasisulise ettepaneku, eelkõige selleks, et mitte põhjustada vaidlust, mis võiks aeglustada praegu käsitlemisel oleva määruse kinnitamist.

4.11

Arvestades, et keskkonnasõbralikumaid sõidukeid on nende paratamatult kõrgema hinna tõttu raske müüa, tervitab komitee võimalikke rahalisi stiimuleid selliste sõidukite ostmiseks ning peab otstarbekaks, et liikmesriigid võivad rahaliste stiimulite abil kiirendada nende sõidukite turustamist, mis vastavad ELi tasandil kehtestatud nõuetele.

4.12

Ettepanekut, et liikmesriigid kehtestaksid eeskirjad määruse rikkumisel rakendatavate karistuste kohta ning et need karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, saab komitee ainult toetada.

4.13

Komitee peab komisjoni kavandatavaid kohaldamise kuupäevi (1. aprill 2013 uute tüübikinnituste puhul ja 1. oktoober 2014 uute registreeritavate sõidukite puhul) sobivaks. Viieaastane stabiilne periood kehtestatud heitkoguste taseme ja järgmise taseme vahel on piisav, et võimaldada sektoril uute lahenduste turustamiseks tehtud investeeringutest kasu saada.

4.14

Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga, et tootja taotlusel ei kohaldata uut määrust M1-, M2-, N1- ja N2-kategooria sõidukitele, mille tuletatud mass ei ületa 2 840 kg ja mis on saanud tüübikinnituse määruse (EÜ) nr 715/2007 alusel. Teisisõnu tervitab komitee asjaolu, et piiripealse massiga sõidukite tüübikinnituseks on ette nähtud teatud paindlikkus, et vastata võimalikult tõhusalt klientide nõudmistele muu hulgas ka kütusetarbimise, läbisõidu ja saasteainete heitmete vastuvõetava suhte osas.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Komitee toetab kavandatavaid heitkoguste piirväärtusi. Nimetatud piirväärtused vastavad A stsenaariumile (5), mida komisjon on analüüsinud ja mida toetas enamik konsultatsiooniprotsessis osalenud sidusrühmi.

5.2

Siiski peab komitee vajalikuks tõstatada uuesti lämmastikoksiidide ja süsinikdioksiidi heitmete pöördvõrdelise seose probleem. Kuna mõlemat liiki heitmete vähendamine on oluline keskkonnaalane eesmärk, on väga oluline viia lämmastikoksiidide heitmete piirväärtus tasakaalu, et vältida süsinikdioksiidi heitmete suurenemist. Sest oodatav lämmastikoksiidide heitmete vähendamine toob endaga kaasa 2 kuni 3 %-lise süsinikdioksiidi heitmete suurenemise. Lähtudes 2001. aastal Ameerika Ühendriikides läbi viidud uurimusest on komisjon seisukohal, et kõnealuse määruse rakendumise hetkel kompenseeritakse praegu ennustatav heitmete suurenemine mootorite tehnoloogilise edasiarendamise poolt. EMSK kutsub siiski üles nimetatud uurimust ajakohastama, et omada usaldusväärsemaid andmeid lämmastikoksiidide heitmete väljapakutud piirväärtuste mõjude kohta kütusetarbimisele.

5.3

Nagu juba öeldud, tervitab komitee nn paralleelset lähenemisviisi, mille puhul kaasotsustamismenetlus piirdub üksnes suure poliitilise tähtsusega aspektidega ning tehnilised spetsifikatsioonid ja rakendusmeetmed otsustatakse komiteemenetluse teel.

5.4

Siiski tuleb märkida, et paljud regulatiivkomitee ülesandeks jäetud meetmed (OBD süsteemid, tahkete osakeste arv, juhtidele suunatud veenmismeetmed reaktiivi kasutamise osas jm) on väga keerukad ja mõjutavad märkimisväärselt sõidukitehnoloogiat. Seepärast soovitab komitee rakendada kõiki nimetatud aspekte üheainsa etapina koos Euro VI piirväärtustega ning sarnaselt siin käsitletava määrusega tagada sobiv ajavahemik jõustumise ja rakendamise vahel, et anda sektorile piisavalt aega vajalikuks arenguks.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  CAFE — Clean Air for Europe („Puhas õhk Euroopale”). Programm loodi teatisega KOM(2001) 245 lõplik. Programmi eesmärk on töötada välja analüüsistrateegia õhukvaliteeti käsitlevate direktiivide ja liikmesriikides ellu viidavate programmide tõhususe hindamiseks, õhukvaliteedi ja avalikkusele teabe edastamise pidevaks jälgimiseks, heitmenormide ülevaatamiseks ja ajakohastamiseks ning uute järelevalve- ja modelleerimissüsteemide väljatöötamiseks.

(2)  N-kategooria sõidukid on vähemalt nelja rattaga kaubaveosõidukid. Need sõidukid on maksimummassi alusel jagatud kolme klassi (N1, N2, N3): N1 < 3 500 kg; N2 < 12 000 kg; N3 > 12 000 kg. N1-kategooria on samuti massi alusel jagatud kolme alamklassi, milleks on NI, NII ja NIII. M-kategooriasse kuuluvad vähemalt nelja rattaga reisijateveosõidukid. Need sõidukid on istmete arvu ja maksimummassi alusel jagatud kolme klassi (M1, M2, M3): M1 < 9 istekohta; M2 > 9 istekohta ja < 5 000 kg; M3 > 9 istekohta ja > 5 000 kg.

(3)  „Sõidukite remondi- ja hooldusteave” hõlmab kõiki andmeid sõidukite diagnoosimise, teenindamise, kontrollimise, perioodilise järelevalve, remondi, ümberprogrammeerimise või taaslähtestamise kohta, mille tootja esitab oma volitatud edasimüüjatele/remonditöökodadele; sealhulgas kõik nende andmete hilisemad muudatused ja täiendused. See teave sisaldab sõidukitele osade või seadmete paigaldamiseks nõutavat teavet.

(4)  OASIS — Organization for the Advancement of Structured Information Standards.

(5)  Mõju hindamine, punkt 6.6.2: Euro VI emission limit value sub-options.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/17


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite ümbermineku kaitsekonstruktsioonide kohta (staatiline testimine)” (kodifitseeritud versioon)

KOM(2008) 25 lõplik — 2008/0008 (COD)

(2008/C 211/04)

7. märtsil 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite ümbermineku kaitsekonstruktsioonide kohta (staatiline testimine)” (kodifitseeritud versioon).

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse. Poolt hääletas 143 ja erapooletuks jäi 6 liiget.

 

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/17


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühise energiapoliitika kujundamine”

(2008/C 211/05)

27. septembril 2007. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Ühise energiapoliitika kujundamine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 4. aprillil 2008. Raportöör oli Stéphane BUFFETAUT.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (23. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 173 ja erapooletuks jäi 13.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Energiavarustus, energiaallikate mitmekesistamine ja taastuvate energiaallikate väljatöötamine on Euroopa tuleviku, ja maailma tasakaalu ja kliimamuutuste piiramise jõupingutuste seisukohast üks sõlmküsimusi.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et energiaallikatega seotud konkurentsist ja kliimamuutustega toimetulekust tingitud ülemaailmse vastasseisu kontekstis pakub Euroopa Liit tegutsemiseks sobivat raamistikku, tagades rahvusvahelistel läbirääkimistel reaalse poliitilise mõju avaldamiseks vajaliku kriitilise massi olemasolu.

1.3

Komitee võtab rahuloluga teadmiseks energeetikat käsitleva artikli 176 lisamise Lissaboni lepingu eelnõusse, mis tugevdab Euroopa Liidu õiguslikku alust selles valdkonnas tegutsemiseks.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et teadusuuringutel ja tehnoloogiaarendusel on säästva arengu ja keskkonna valdkonnas võtmetähtsus ning et ressursside tõhus jagamine on väga oluline. Hoolikalt tuleb kaaluda energiaallikate ning tarbimist ja heitekoguseid vähendavate tehnoloogiate edendamist, mille puhul ei saa eeldada majanduslikku tulu, et vältida riiklike vahendite raiskamist niisuguste tehnoloogiate toetamiseks, millel ei ole tulevikku. Rahalised vahendid tuleks suunata seevastu selliste teadusuuringute toetamiseks, mille tulevikku peavad teadusringkonnad paljulubavaiks, näiteks kasvuhoonegaaside heitkoguste minimeerimist või nende kinnipüüdmist võimaldava tehnoloogia, energiatõhusus, keskkonnasõbralik söetehnoloogia, elektri- ja muude alternatiivsete ajamite väljatöötamiseks sõidukitel, kütuseelemendid, päikeseenergia, jäätmete kasutamine energiatootmises, termotuumasüntees tuumajäätmete vaesustamine jne.

1.5

Komitee rõhutab ka seadmete ja ehitiste energiatõhususe olulisust.

1.6

Komitee peab vajalikuks töötada Euroopa tasandil välja tegelik ostupoliitika, mis võimaldaks vastata mõnikord tugevalt organiseeritud tootjate survele ning soovitab koordineerida Euroopa energiapoliitikat ning rahvusvahelistes organisatsioonides nagu WTO, ÜRO, NATO ja OECD võetavaid seisukohti.

1.7

Komitee rõhutab varustusallikate mitmekesistamise olulisust, soovitab võtta konstruktiivne, kuid ettevaatlik hoiak Venemaa, Kaukaasia ning Kesk-Aasia vabariikidega koostöövõimaluste kaardistamisel.

1.8

Komitee rõhutab, et tuleks uurida võimalust tuumaenergia programmide taaskäivitamiseks riikides, kus selles küsimuses valitseb konsensus, ning suurendada toetust jäätmete ümbertöötamisega seotud uuringutele. Komitee kutsub samuti üles kasutama termotuumasünteesi võimalusi teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis (Euratom) ja ITERi algatuse raames.

1.9

Komitee peab vajalikuks koostöö ja kooskõlastamise tugevdamist energiapoliitika ning rahvusvahelistes organisatsioonides esindatuse ja nende raames tegutsemise osas ning naabruspoliitika arendamist energiavaldkonnas; komitee soovitab kaaluda võimalust töötada aja jooksul välja asjaomastele institutsioonidele toetuv ühine energiapoliitika. Komitee on seisukohal, et taastuvenergia turu areng kõigis liikmesriikides on veel avastamata valdkond, mis näitab Euroopa kodanike huvi. Kõnealune olukord langeb kokku Lissaboni lepingus sätestatud uue ühise poliitikaga ja võib olla selle aktsepteerimise ja arengu strateegiline võimalus

2.   Sissejuhatus: Euroopa energiapoliitika vajadust tingivad tegurid

2.1   Keerukas geostrateegiline olukord

2.1.1

Rahvusvaheline Energiaagentuur näeb 2030. aastaks ette maailma energianõudluse kasvu 55 % võrra.

2.1.2

Euroopa Liidu energiatootmine sõltub suurel määral tahketest fossiilkütustest, naftasaadustest ja maagaasist, tulevikus sõltuvus neist tõenäoliselt kasvab. Liit sõltub 80 % ulatuses fossiilkütustest ja energiaimport suureneb 2030. aastaks 50 %lt 70 %ni.

2.1.3

Teadaolevad naftavarud peaksid alates 2050. aastast alustama vähenemist, ent tulevikus peaksid tänu suurenevale nõudlusele ja tehnika arengule muutuma majanduslikult kasutuskõlblikuks muud, praegu kasutamata ressursid.

2.1.4

Üleminek muudele energiaallikatele on vältimatu, ent keeruline. Maailm on selliseid muutusi varem läbi elanud, eeskätt 19. sajandil, mil biomassist pärinevate kütuste (peamiselt puidu) kasutamiselt mindi üle kivisöele ja seejärel naftale. Ent tänapäeval ei ole veel meie käsutuses sellisel määral taastuva energia piisava kasutamise vahendeid, mis võimaldaksid 19. sajandil toimunule sarnanevat üleminekut.

2.1.5

Raskused tulenevad mitmest faktorist: taastuvate energiaallikate vähene energiasisaldus ja biokütuste tootmiseks vajaliku pinna (mida kasutatakse teiste valdkondade, eriti põllumajanduse arvel) suurus, energiavoogude (tuul, päikeseenergia, tõusud ja mõõnad) katkendlikkus ja raskesti ennustatavus, mis nõuab ladustamisvõimsuse põhjalikku kavandamist, ning taastuvate energiaallikate geograafiline jaotus. Mis puudutab tuumaenergiat, siis isegi kui eeldada, et energiapoliitikas võetakse väga julge suund tuumajaamade uuendamisele ja loomisele, ei vastaks maailma tuumatööstus tulevikus ikkagi ülemaailmsele nõudlusele.

2.1.6

Euroopat ennast iseloomustab suur energiasõltuvus. Praegu impordib Euroopa 50 % oma energiavajadusest, 2030. aastaks peaks energiasõltuvus ulatuma 70 %ni. Tulevikus on Euroopa sõltuvus nafta puhul 90 % ja maagaasi puhul 70 %!

2.1.7

2006. aasta märtsis koostas nõukogu murettekitava ülevaate, nentides, et energiavarustuse olukorda iseloomustab:

raske olukord gaasi- ja naftaturgudel,

Euroopa Liidu suurenev energiasõltuvus,

kõrged ja ebastabiilsed energiahinnad, mis jätkasid tõusu ka pärast ülevaate avaldamist,

kasvav ülemaailmne energianõudlus,

varustuskindlusega seotud riskid,

kliimamuutusega seotud ohud,

aeglane edasiminek energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate kasutamise vallas,

vajadus energiaturgude suurema läbipaistvuse ning riiklike energiaturgude täiendava integreerimise ja ühendamise järele energiaturu liberaliseerimise kontekstis,

piiratud kooskõlastamine energiasektori osalejate vahel, samas kui energia infrastruktuur vajab suuri investeeringuid.

Sellistele murettekitavatele järeldustele reageerimiseks ja nendest tulenevatele väljakutsetele osaliseks vastamiseks töötati välja uues energiapaketis sisalduvad ettepanekud.

2.1.8

Euroopa juhtivad poliitikud peavad silmitsi seisma kahekordse probleemiga: ühelt poolt esmaste traditsiooniliste energiaallikate vähenemine, teiselt poolt probleemid ressursside geograafilise jaotumisega, kuna valdav osa ressurssidest asub poliitiliselt ebastabiilsetes riikides, mis võivad neid kasutada survevahendina energiast sõltuvate riikide vastu, nagu juba ongi juhtunud.

2.2   Kas Euroopa Liit on sobiv raamistik?

2.2.1

Probleem puudutab kõiki Euroopa Liidu liikmesriike, ent nagu ilmneb, on üksikud ja hajutatult tegutsevad riigid sageli hästi organiseeritud tootjatega võrreldes nõrgemal positsioonil.

2.2.2

Liikmesriikide huvides on seega ühiselt tegutseda ning kasutada Euroopa Liitu tõhusa vahendina ühise energiapoliitika rajamiseks, mille aluseks ja eesmärgiks oleks paremini hallatud tarbimine ning varustusallikate mitmekesistamine.

2.2.3

Euroopa Liidul on selleks sobiv mõõde ja tema käsutuses on tegutsemiseks vajalikud institutsionaalsed vahendid. Liit on suuteline arendama riikideülest poliitikat, kooskõlastama liikmesriikide poliitikat, aitama Euroopal luua suuremat sidusust energiavaldkonnas ning töötama välja ühist energiapoliitikat kolmandate riikide suhtes.

2.2.4

Lisagem viimaks, et pärast Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu tagasilükkamist ja Lissaboni lepingu arengu valguses võiks Euroopa ühine energiapoliitika toimida liikmesriikide ühendajana ning tõestada Euroopa Liidu tegelikku kasulikkust.

2.3   Õiguslikku raamistikku tuleb arendada

2.3.1

Praegu puudub Euroopa Liidul energiavaldkonnas tegutsemiseks vajalik pädevus. Selle loomine on üks Lissaboni lepingu eelnõuga kaasnevaid olulisi uuendusi.

2.3.2

On tõsi, et Euroopa Majandusühenduse loomise ajal piisas suure osa selleaegsete energiaküsimuste lahendamiseks ühelt poolt Euratomist ja teiselt poolt ESTÜst.

2.3.3

Saab aga väita, et, et Euroopa Liit oleks vältinud energiavallas mis tahes tegutsemist?

2.3.4

Ühest küljest on liit arendanud EÜ asutamislepingu artikli 308 alusel tegelikku ühtset energiapoliitikat, teisest küljest on EÜ asutamislepingu artikli 154 alusel arendatud üleeuroopaliste energiavõrgustike poliitikat (vt otsus nr 1364/2006/EÜ). Mõistagi on energiaturule kohaldatud ka siseturgu ja konkurentsi puudutavaid eeskirju (direktiiv 2003/55/EÜ käsitleb gaasituru avamist, direktiiv 2003/54/EÜ käsitleb elektrienergiat, direktiiviga 93/87/EMÜ muudetud direktiiv 90/377/EMÜ käsitleb gaasi- ja elektrihindade läbipaistvuse parandamist). Turgude avamise ning riiklike monopolide kaotamisega seoses on mõnikord väljendatud kartust, et need toovad kaasa energiahindade tõusu, kuid tegelikult on sellise hinnatõusu põhjuseks eelkõige piiratud ning mõnikord kadumisele määratud ressursside ülemaailmse nõudluse kasv.

2.3.5

Neile õigusaktidele lisanduvad komisjoni dokumendid, mis ei ole otseses mõttes seotud õigusloomega, vaid pigem „pehme seadusandlusega”: Roheline raamat „Euroopa energiavarustamise kindluse strateegia” (28. november 2000), teatis „Euroopa energiavarustamise kindluse strateegia” (26. juuni 2002), „Roheline raamat energiatõhususe kohta ehk kuidas saavutada vähemaga rohkem”, tegevuskava aastateks 2007–2012 (19. oktoober 2006), teatis ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondi kohta (6. oktoober 2006).

2.3.6

Seega on Euroopa Liit energiaküsimusi palju arutanud, kuid liidu tegevus toetub siiski veidi ebakindlale õiguslikule alusele, EÜ asutamislepingu artiklile 308 (nn paindlikkuse klausel), milles on sätestatud: „Kui ühisturu toimimise käigus peaks ühenduse mingi eesmärgi saavutamiseks osutuma vajalikuks ühenduse meede, mille jaoks käesolev leping ei ole sätestanud vajalikke volitusi, siis võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt vastu kohased meetmed.”. Liit on käsitlenud nimetatud küsimusi ka kaudselt, kasutades eelkõige siseturgu, konkurentsivõimet ja keskkonda käsitlevaid sätteid. Lähenemisviis näib pigem olevat tehniline ja õiguslik kui poliitiline.

2.3.7

Just seetõttu ning arvestades energiaküsimuste äärmist olulisust nii eurooplaste igapäevaelu, majandusarengu kui maailma stabiilsuse seisukohast, on Lissaboni lepingu artikkel 176 pühendatud energeetikale, määratledes liidu energiaalased eesmärgid, „pidades silmas vajadust säilitada ja parandada keskkonda” ning „liikmesriikide vahelise solidaarsuse vaimus”.

2.3.8

Sõlmitava lepingu sõnastuses on Euroopa energiapoliitika eesmärgid

tagada energiaturu toimimine,

tagada varustamiskindlus,

edendada energia tõhusat kasutamist ja säästmist ning uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamist,

edendada energiavõrkude sidumist.

2.3.9

Energiapoliitika lähtub jagatud pädevuse põhimõttest, kus otsuseid langetatakse kvalifitseeritud häälteenamusega, välja arvatud eelarveküsimuste puhul, kus kehtib endiselt ühehäälsuse nõue. Artikli 176 A teises lõigus täpsustatakse siiski, et uue artikli esimeses punktis määratletud eesmärkide saavutamiseks võetavad meetmed ei mõjuta „liikmesriikide õigust määratleda energiavarude kasutamise tingimusi, liikmesriikide eri energialiikide vahel tehtavaid valikuid ega energiavarustuse üldist struktuuri”.

2.3.10

Seega omab Euroopa Liit jõulisemaks ja konkreetsemaks tegutsemiseks vajalikku pädevust. Kas sellest vahendist piisab või tuleks institutsioonide tasandil veel kaugemale minna? Kuid enne vahendite väljatöötamist tuleks kindlaks määrata poliitikasuunad, mis võivad elluviimise käigus väliste mõjutuste survel ja teenuste ning tehnika arengu tulemusel muutuda.

3.   Milline poliitika?

3.1

Euroopa riikide energiapoliitika on siiani lähtunud majanduse nõuetest ja/või säästva arengu põhimõtetest: soov liberaliseerida energiaturu korraldust direktiivide ja varustusvõrkude poliitika kaudu, poliitika energiatõhususe suurendamiseks, poliitika taastuvate energiaallikate edendamiseks ja arendamiseks, võitlus süsihappegaasi heitmete vähendamise nimel jne.

3.2

Mõnes mõttes puudus Euroopa Liidul siiani energiavallas tegelik pädevus, mistõttu liit lähenes küsimusele veidi kaudselt, kasutades eeskätt siseturgu, konkurentsi ja keskkonda puudutavaid eeskirju. Tegutsemine oli vähemalt näiliselt pigem tehniline ja juriidiline kui poliitiline.

3.3

Nagu võib näha, ei takistanud see tegemast olulisi samme energiaga seotud õigusloome ja poliitika kujundamiseks. Liit avaldas (19.9.2007) ka rea õigusloomega seotud ettepanekuid olemasolevate dokumentide muutmiseks (piiriüleses elektrikaubanduses võrkudele juurdepääsu tingimusi käsitleva määruse muudatus, määrus, millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet, maagaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimusi käsitleva määruse muudatus, gaasi ja elektri siseturu ühiseid reegleid käsitlevate direktiivide muudatus).

3.4

Kui Lissaboni leping praegusel kujul ratifitseeritakse, on seda olulist poliitilist küsimust võimalik selgemini ja otsesemalt käsitleda. Ent ainuüksi juriidilisest pädevusest ei piisa kõigi poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete raskuste kõrvaldamiseks. Igaüks teab, et eksisteerib vägagi erinevaid riiklikke lahendusi, eeskätt tuumaenergia vallas. Hampton Courtis toimunud mitteametlikul kohtumisel määras Euroopa Ülemkogu kindlaks ühtse Euroopa energiapoliitika alused, mis väljenduvad energia ja keskkonna peadirektoraatide poolt ühiselt väljatöötatud uues energiapaketis.

3.5

Nagu teada, soovis Euroopa Liit esmalt kasutada turumehhanisme ning luua konkurentsil põhinev ja eeldatavalt tõhusam turukeskkond, jõudes üleeuroopaliste energiavõrgustike abil ühendatud energiaturuni.

3.6

Ühtlasi soovis liit suurendada energiatõhusust, eeskätt kõige kõrgema energiatarbimisega sektorites: ehitiste kütte- ja kliimaseadmed, töötlev tööstus, transport.

3.7

Aastateks 2007–2012 mõeldud tegevuskava (oktoober 2006) ambitsioonikas eesmärk on vähendada iga-aastast energiatarbimist 2020. aastaks 20 % võrra, st 1,5 % võrra aastas.

3.8

Samuti on liit tugevalt rõhutanud vajadust arendada taastuvenergiat. Ka siin on Euroopa Liidu eesmärk väga ambitsioonikas — 2020. aastaks peab kogu kasutatud energiast 20 % tulema taastuvatest energiaallikatest, sealhulgas on kavas seada eesmärgiks saavutada biokütuse osakaal 10 % (10. jaanuari 2007. aasta taastuvenergia tegevuskava).

3.9

Seejuures on nendel energialiikidel olnud võrreldes fossiilkütustega siiani mitmeid puudusi: väiksem energiasisaldus, suurem ruumikulu (nt fotogalvaanilised moodulid), katkendlik tootmine ja kindlasti ka kõnealuse tehnoloogia suur maksumus. Kuigi maksumusega seotud puudused vähenevad pidevalt, tähendab see, et üleminek nendele tehnoloogiatele toimub tõenäoliselt järkjärguliselt ja pika ajavahemiku jooksul, kui selleks ei anta märkimisväärselt suuremat poliitilist ja rahalist toetust, ning et seoses kõigi uute energiaallikatega tuleb läbi viia põhjalikud mõju-uuringud (vt OECD Observer, detsember 2006, nr 258/259 „21st century energy: some sobering thoughts par Vaclav Smil”).

3.10

Transpordienergia vallas huvitub komisjon eeskätt biokütuste edendamisest, kütuseelementidest ja vesinikutehnoloogiast. Biokütuste kasutuse leviku kavandatav ulatus tekitab aga mõningaid probleeme. Kütuseelemendid on tõepoolest väga tõhusad energiamuundurid ja võimaldavad oluliselt vähendada kasvuhoone- ja saastegaaside teket. Siiski on vähetõenäoline, et need tehnoloogiad muutuksid ruttu kaubanduslikult tasuvaks.

3.11

Seetõttu tegi komisjon teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames ettepaneku võtta seoses ühise tehnoloogiaalgatusega vastu määrus, millega luuakse ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas (KOM(2007) 571 lõplik), eesmärgiga valmistada ette programm, mis tegeleb kütuseelementide ja vesinikutehnoloogiaga seotud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja näidisrajatistega.

3.12

Et toetada vesinikkütusega mootorsõidukite turu arengut, tegi komisjon ettepaneku võtta vastu määrus, milles käsitletakse nende sõidukite tüübikinnitust (KOM(2007) 593 lõplik), et liikmesriikides ei kasutataks erinevaid standardeid, mis tõkestaks selle tehnoloogia levikut.

4.   Need tegevussuunad on vajalikud, kuid kas nendest piisab?

4.1

Nõudlus fossiilsete energiaallikate järele jääb tugevaks ning järjepidevaks. Selle vääramatu fakti üle tuleb seetõttu tingimata arutleda ning ootustes taastuvate energiaallikate suhtes tuleb realistlikuks jääda.

4.2

Siinkohal on vaja, et Euroopa Liidu liikmesriigid töötaksid Lissaboni lepinguga kinnitatud „solidaarsuse vaimus” välja ühtse poliitika fossiilkütuseid tootvate riikide suhtes. Samuti oleks väga kasulik ühtse ostupoliitika olemasolu, ent see sõltub peamiselt naftasektori rahvusvahelistest ettevõtetest.

4.3

Naftaturu toimimist reguleerib OPEC. Selliste tingimuste juures on 27 liikmesriigi ühisel positsioonil kahtlemata suurem kaal kui eraldi tegutsedes, eriti seetõttu, et nad kuuluvad kõige arenenumate tööstusmaade ja seega suurte energiatarbijate hulka. Tuleb meeles pidada, et Euroopa Liit on integreeritud turg, kuhu kuulub ligi pool miljardit tarbijat.

4.4

Sellisel ostjate ühendusel oleks naftatootjate kartelli suhtes tegelik poliitiline mõjujõud; gaasitootjate puhul on olukord erinev, kuna sellist kartelli seal ei eksisteeri.

4.5

Varustuskindluse osas on vajalik energiaallikate mitmekesistamine. Selles osas tuleb käsitleda suurt Euroopa riiki Venemaad vähemalt sama hästi kui OPECit. Samuti tuleb kaaluda impordipoliitika väljatöötamist Kaukaasia ja Kesk-Aasia vabariikide suhtes.

4.6

Ühtlasi oleks fossiilsete energiaallikatega seoses äärmiselt soovitav ehitada alternatiivsed põletusrajatised, eriti kivisöe jaoks. Teadusuuringutel heitgaasidest puhta kivisöe arendamiseks on tehtud olulisi edusamme ja neid tuleb veelgi kiirendada, et söe kasutuse uus laienemine ei teravdaks globaalse soojenemise probleemi. Euroopa tasandil tuleks arendada selle valdkonnaga seotud teadusuuringut ja tehnoloogiaarendust, võttes lisaks arvesse, et Euroopa mander on kivisöe poolest rikas ning et see energiaallikas on maailmaturul veidi odavam kui nafta. Tuleb märkida, et kivisöe kaevandamise viisid on endiselt tundlik temaatika. On üldteada, et kaevurite töötingimused ja rasked ja ohtlikud. Erilist tähelepanu tulekski pöörata nimetatud sektori töötingimustele, ohutusele ja töötervishoiule.

4.7

Samuti võiks uue taastuva energiaallikana kasutada sõidukite kasutatud rehve tingimusel, et nende põletamisest vallanduvaid heited tõhusalt koguda suudetaks. Sellisel meetodil töötavaid elektrijaamu on tegutsenud mitmes riigis juba aastakümneid.

4.8

Süsihappegaasi ladustamise meetodid arenevad, kuid need on endiselt kulukad, rasked ning nendega kaasneb lekkimisoht, näiteks kivimite pragunemise või maavärina korral. Samuti on võimalikuks ohuks põhjavee saastamine. Nimetatud küsimusi käsitlevad põhjalikumalt EMSK praegu koostamisel olevad arvamused.

4.9

Lisaks fossiilkütustele eksisteerib üks kohalik ressurss, mille varud on rikkalikud, liigagi rikkalikud: jäätmed. Euroopa Liidus toodetakse miljardeid tonne jäätmeid. „Ökoloogilise puhtuse” argumendi tõttu on vähe kaalutud selle ammendamatu ressursi kasutamist energiaallikana. Ka selles valdkonnas tuleks edendada teadusuuringuid ja tehnoloogiaarendust, et tagada võimalikult suur energiatõhusus, vähendades ühtlasi heitmete hulka miinimumini.

4.10

Nimetatud valdkonna seadusandlust ja kohtupraktikat tuleks arendada, kuna jäätmete energiaallikana kasutamisel puudub õiguslik tunnustus. Euroopa Parlamendis arutusel olev muudetud ettepanek võtta vastu jäätmete raamdirektiiv on siiski positiivne areng.

4.11

Viimaks tõstatub vältimatult tuumaenergia küsimus. On raske saavutada kasvuhoonegaaside vähendamist 2020. aastaks 20 % võrra, kui ei kaaluta uue põlvkonna tuumaprogrammide jõulist taaskäivitamist liikmesriikides, kes on otsustanud seda energialiiki kasutada. Teised liikmesriigi peaksid parandama meetmeid taastuvenergia valdkonnas.

4.12

Muidugi teame me ohutuse, turvalisuse ja jäätmekäitlusega seotud suurtest väljakutsetest, mida selle energiaallika arendamine kaasa toob. Ent kas tuumatehnoloogia võimaldaks meile tegelikult odavamat energiat?

4.13

Energiaallikatega seotud valikud põhjustavad erimeelsusi, ent kõige jõulisema taseme on saavutanud tuumaenergia pooldajate ning vastaste poleemika. Reaalsus on, et Euroopas eksisteerib tuumaenergia osas selge lõhe. mistõttu näib äärmiselt soovitav jätta liikmesriikeidele kõnealuse energiakandja kasutamisel täiesti vaba valik.

4.14

Euratom on Euroopa jaoks tõhus vahend. Seda tuleb kasutada tehnilise arengu jätkamiseks, konkurentsivõime tagamiseks, energiasõltuvuse vähendamiseks ning turvalisuse, ohutuse ja tuumatehnoloogia leviku piiramisega seotud jõupingutuste ja rahvusvahelise koostöö suurendamiseks. Samuti tuleks agentuurile anda uued suunised.

4.15

Üks suuremaid väljakutseid on termotuumasünteesiga seotud teadusuuringud. Euratomi teadusuuringute seitsmendale raamprogrammile on antud toetuseks umbes 2,75 miljardit eurot, millest umbes kaks kolmandikku on pühendatud termotuumasünteesiga seotud teadusuuringutele. Seda eelistust tuleb toetada ja jätkata, kuna antud tehnoloogia valitsemine aitaks jäätmekäitlust tunduvalt lihtsustada, vähendades oluliselt nende eluiga. ITERi tuumajaama rajamine Euroopa Liidu territooriumile on võtmetähtsusega sündmus.

4.16

Sõidukite mootorite osas peaks Euroopa Liit huvituma hübriidautodest ning kütuseelementide ja suruõhumootoriga töötavatest sõidukitest. Ka siin liiguvad teadusuuringud ja tehnoloogiaarendus edasi ning üks prantsuse insener töötas välja väga ökonoomse sõiduki, mis võib saavutada kiiruse 150 km/h ning mille tootmine peaks algama lähikuudel. Tuntud India firma Tata ostis ära sõiduki tootmisõigused Indias.

4.17

Sellega seoses kordab komitee oma varasemates arvamustes Euroopa Liidu energiavarude kohta esitatud soovitusi, mis olid aluseks käesolevas arvamuses esitatud seisukohtadele ja toetavad neid.

5.   Vahendid

5.1

Poliitika määratlemine ja prioriteetide valimine on hädavajalik, kuid lisaks on vaja poliitilisi ja õiguslikke vahendeid nende elluviimiseks. Kui Lissaboni leping allkirjastatakse, siis kas sellest piisab või tuleks minna veelgi kaugemale?

5.2

Muidugi on liikmesriikide solidaarse energiapoliitika vajaduse kuulutamine suurepärane ning selle poliitika nelja peatelje määratlemine on uuendus, mida võib vaid tervitada, isegi kui peateljed ise pole kuigi uuenduslikud.

5.3

Ent võib õigusega arvata, et ülemaailmsete energiaväljakutsete tõsidus väärib enamat.

5.4

Ehkki ühine energiapoliitika, mida toetaks ESTÜ ja Euratomi eeskujul eraldi institutsionaalne raamistik, pole täna tõenäoliselt võimalik, tuleb küsida, kas Lissaboni leping pole mitte liiga ettevaatlik.

5.5

Ülemaailmne energiakonkurents toimub maailmajagude tasandil. Euroopa Liidu raamistik võimaldab kaalukamat tegutsemist, ent eraldi asutuse loomine, mis tegeleks eeskätt „energiadiplomaatiaga”, ostupoliitikaga ning teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammide sõnastamise ning rahastamisega teeks tõenäoliselt Euroopast ülemaailmses energiakonkurentsis kaaluka mängija, mida liikmesriigid eraldi olla ei suudaks.

5.6

Täna eksisteerib mitu erinevat energiapoliitikat, mis on kahtlemata tingitud faktist, et pärast 1973. aasta naftakriisi soovis iga riik tagada iseenda energiaga varustamise kindlust. Hajutatud jõupingutustest ja vastukäivatest lähenemisviisidest on arvukalt näiteid.

5.7

Euroopa hääbumiseni viiva erinevate lähenemisviiside kakofoonia vältimiseks tuleb välja töötada Euroopa ühine energiapoliitika, mis oleks tihedalt seotud juhtpositsiooniga, mida Euroopa tahab saavutada kliimamuutustealases poliitikas rahvusvahelistel läbirääkimistel. Alustada tuleb ühtsest tegutsemisest rahvusvaheliste organisatsioonide nagu WTO, ÜRO, NATO ja OECD raames iga kord, kui seal tõstatatakse energiaküsimused. Sellega peab kaasnema kooskõlastatud energiapoliitika ning eeskätt reaalse ostupoliitika ja võrgustike ühendamise poliitika aktiivne, mitte üksnes empiiriline elluviimine. Kooskõlastamise, ühtlustamise ja ühisprojektide poliitika võib sobival hetkel toetuda eraldi institutsioonidele, mis aitaksid Euroopal energiaväljakutsega silmitsi seista. On meil selleks julgust?

Brüssel, 23. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele

Järgmine muudatusettepanek, mille poolt anti üle veerandi häältest, lükati arutelu käigus tagasi

Punkt 4.11

Muuta järgmiselt:

Viimaks tõstatub vältimatult tuumaenergia küsimus, mille liikmesriigid iseseisvalt lahendama peavad. Ei ole võimalik saavutada kasvuhoonegaaside vähendamist 2020. aastaks 20 % võrra, kui ei kaaluta uue põlvkonna tuumaprogrammide jõulist taaskäivitamist.

Motivatsioon

Saksamaal, kus praegu kasutatakse veel kümmet tuumajaama, töötati välja programm, milles nähakse ette nii süsinikdioksiidi heitmete vähendamine 40 % võrra aastaks 2020 kui ka tuumaenergia kasutamisest loobumine. Kas raportöör (ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee) seab kõnealuse programmi küsimuse alla?

Hääletustulemus

Poolthääli: 46 Vastuhääli: 103 Erapooletuid: 27


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/23


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1228/2003, milles käsitletakse võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses”

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1775/2005 maagaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta”

KOM(2007) 528 lõplik — 2007/0195 (COD)

KOM(2007) 529 lõplik — 2007/0196 (COD)

KOM(2007) 530 lõplik — 2007/0197 (COD)

KOM(2007) 531 lõplik — 2007/0198 (COD)

KOM(2007) 532 lõplik — 2007/0199 (COD)

(2008/C 211/06)

18. oktoobril 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 44 lõikele 2 ning artiklitele 55 ja 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1228/2003, milles käsitletakse võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses”

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1775/2005 maagaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 4. aprillil 2008. Raportöör oli Carmelo CEDRONE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 100, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja ettepanekud

1.1   Järeldused

1.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee suhtub üldiselt positiivselt põhjustesse, mis on ajendanud komisjoni esitama kolmanda õigusaktide paketi energeetika valdkonnas, mis on nii õiguslikult kui majanduslikult keeruline ja raske teema ning mis on toonud kaasa vastandlikke arvamusi ja reaktsioone.

1.1.2

Komitee usub, et energiasektori praegune olukord ei või enam kauem kesta. Olles käivitanud integreerimise ja liberaliseerimise protsessi, oleme nüüd poolel teel ning peame valima edasise suuna. Energiaturu liberaliseerimine on peatunud, põhjustades kõrgeid üleminekukulusid, mis võivad olla suuremad kui saadav tulu. Kulud tulenevad ühtlustatud ELi reguleeriva raamistiku ning mõnel juhul tegeliku liberaliseerimissoovi ja osaliste kohustuste selge jaotuse puudumisest. See õiguskindluse puudumine võib tuua kaasa investeeringute ja konkurentsi madala taseme sektoris. See on loonud killustatud Euroopa turu, kus valitsevad mõnel juhul endised monopoolsed ettevõtted. Seepärast tuleb taas rõhutada vajadust liberaliseerimise protsessiga kindlalt edasi minna.

1.1.3   Poliitilised aspektid: ühtne turg

1.1.3.1

Selle strateegia nurgakiviks on Euroopa ühtse energiaturu saavutamine. EL peab looma ühtse strateegia, et ta saaks tegutseda kiirelt, üheselt ja suurema läbirääkimisõigusega rahvusvahelisel tasandil. Koostöö liikmesriikide, reguleerijate ja põhivõrguettevõtjate vahel on väga vajalik; see eeldab struktuurilisi muutusi süsteemi toimimise integreerimiseks ja süsteemi arendamiseks piirkondlikul tasandil. Liikmesriigid peavad ühendama oma kogemused, teadmised ja eeskirjad, et tegutseda koos ja luua (kehtestada) oma tarnekulude poliitika ning kujundada võimalikult konkurentsivõimeline keskkond, mille tulemuseks on võimalikult õiglase hinnad, vältides samas finantsspekulatsioone. Liikmesriikide hulgas peab valitsema suurem ühtsus ning nad peavad täitma ühiselt kokkulepitud eeskirju, et tegutseda kasutajate/tarbijate huvides, rakendades ELi eelnevalt vastuvõetud õigusakte riiklikul tasandil.

1.1.4   Majanduslikud aspektid

1.1.4.1

Komitee arvates edendaks aus ja nõuetekohaselt reguleeritud konkurents (mida komisjoni viimases ettepanekus ei ole sätestatud) alternatiivsete energiaallikate laialdasemat kasutamist ning investeeringuid energiainfrastruktuuri. See tooks omakorda kaasa ettevõtete suurema tootlikkuse (näiteks VKEd), mis võimaldaks saavutada võimalikult õiglaseid hindu, suurendaks läbipaistvust ning vähendaks ohtu, et teised ettevõtjad asuvad turgu valitsema.

1.1.4.2

Kolmanda paketi üks põhieesmärke on toetada energiainfrastruktuuri jaoks vajalikke investeeringuid ning kooskõlastada infrastruktuur ELi tasandil. Selles valdkonnas on komisjoni kavandatud meetmed õiges suunas tehtud samm. Siiski tuleb tagada, et nimetatud meetmed võimaldaksid teha investeeringuid, mis on vajalikud põlvkondadele, kes usaldavad investoreid. Võrgustike arenguga seoses tuleb nimetatud meetmetega tagada, et koostataks mitte ainult sobiv kava, milles arvestatakse kõigi osalejatega, vaid tuleb saavutada ka kava täies mahus ja õigeaegne elluviimine. Samuti peab investeeringuid (energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti kaudu) ELi tasandil kontrollima. Suhteliselt mittepaindliku turu puhul, kus ettevõtted tegutsevad oligopoli tingimustes ning mõned riigid ei soovi tarneõigusi delegeerida, kaotavad ettevõtjad ja kasutajad usalduse, mis viib likviidsuse languseni; sellised tingimused tuleb kõrvaldada.

1.1.5   Sotsiaalsed aspektid

1.1.5.1

Kolmanda paketi tulemusel toimuvatele ümberkorraldustele peaks järgnema tööturupoliitika, milles osalevad täiel määral ametiühingud ja ettevõtted ning mille puhul kasutatakse sellised vahendeid nagu ettevõtete sotsiaalne ümberkorraldamine ning sotsiaalsete šokkide leevendajad riigi ja ELi tasandil. Lohutav on märkida, et riikides, kus on toimunud edastusvõrkude puhul omandisuhete eraldamine, ei ole esinenud kahjulikku mõju tööhõivele.

1.1.5.2

Kuigi kõige nõrgemate rühmade ja haavatavate tarbijate kaitse jääb rangelt riigi ülesandeks, on oluline, et komisjon tunnistaks selliste meetmete olulisust rahvusvahelisel tasandil. Komisjon peab jälgima ka meetmete rakendamist, et tagada nende kooskõla avatud konkurentsivõimelise turu eeltingimustega. Euroopa tasandil peaks määratlema energiapuuduse mõiste (alandatud tariif) ning tuleks üritada täita kehtivates direktiivides sätestatud avalike teenuste ja üldhuvidega seotud kohustusi.

1.1.6   Kasutajad (ettevõtted ja tarbijad)

1.1.6.1

Seetõttu peab uus energiapoliitika strateegia edendama tõelist konkurentsi ettevõtete vahel, et suurendada kasutajate valikut. Edastusvõrgud peavad olema ligipääsetavad kõigile, kes soovivad neid kasutada. Suurte energiat tarbivate ettevõtete jaoks tuleb kehtestada Euroopa kokkulepe, et osta energiat standardhindadega (võrreldavad hinnad või „ühe hinna reegel”), kaotades riigiabi (mis moonutab konkurentsi). ELi kehtestatud tarbijate õigusi tuleb tunnustada ning tarbijatel peaks olema võimalus valida soovitud tarnija võimalikult odava hinnaga.

1.1.7

Komitee väidab lisaks, et komisjoni ettepanek peab aitama ära hoida mittevabatahtlikke kokkuleppeid status quo säilitamiseks suurte monopoolsete ettevõtete vahel, kelle eesmärk on säilitada eelisolukord. Sama soov on ametiühingutel, kelle õiglane eesmärk on kaitsta töökohti.

1.2   Komitee ettepanekud

1.2.1   Ühtne energiaturg

1.2.1.1

Ühtse energiaturu kiiremaks saavutamiseks peab komisjon muutma energiasektori õigusaktide kolmanda paketi ettepanekuid, et omandada õigus tegutseda rahvusvahelisel tasandil sõltumatult, eelkõige energiaallikate puhul. Sel puhul tuleb paketis sätestatud piirkondliku koostöö ettepanekuid käsitleda edusammuna lõppeesmärgi, s.o ühtse energiaturu saavutamise suunas. Lisaks peaksid liikmesriigid püüdma integreerida oma elektriturud ning süsteemihaldurid peaksid teenindama mitmeid liikmesriike. Komitee usub, et kolmandas paketis esitatud ettepanekut võrguettevõtjate piirkondliku koostöö kohta ei tohi mingil juhul käsitleda ühtse energiaturu ajutise asendajana. Väga oluline on omandisuhete eraldamisel põhinev piirkondlik koostöö võrguettevõtjate vahel, kes on tõhusalt tootmisest/müügist eraldatud. Ebakõlade vältimiseks regulatsioonide ja turureeglite vahel tuleks võtta arvesse ka piirkondlikke algatusi, mida elektri- ja gaasisektori Euroopa reguleerivate asutuste töörühm (ERGEG) on viimaste aastate jooksul edendanud.

1.2.2   Omandisuhete eraldamine (unbundling)

1.2.2.1

Komitee leiab, et komisjon peaks soodustama omandisuhete eraldamist (ownership unbundling), mis on investeeringute edendamise puhul kahtlemata parem variant kui funktsioonipõhine eraldamine. See suurendaks läbipaistvust ja ettevõtjate usaldust, parandaks süsteemi turvalisust ja kontrolli monopolide üle, hoides ära diskrimineerimist ning optimeerides võrkude kasutamist ja hooldust.

1.2.2.2

Vajatakse edasist arutelu ja analüüsi võrkude omandisuhete strateegiliste mõjude kohta ning vajaduse kohta tagada selles küsimuses sõltumatus muu hulgas seoses võimalike kolmandate riikide huvidega ning võrgu omandiõigusega seotud valikuga (era- või riigiomand). Komisjoni ettepanek rakendada omandisuhete eraldamist ei nõua hetkel riigile kuuluvate põhivõrkude erastamist.

1.2.2.3

Elektri- ja gaasisektorite vahel ei ole piisavalt erinevusi (nt Ameerika Ühendriikides, Taanis, Hollandis, Portugalis, Ühendkuningriigis, Hispaanias ja Rootsis), et tagada erinev käsitlus omandisuhete eraldamise puhul. Mõlemas sektoris tuleb tootmise/müügi ja edastuse puhul omandisuhted eraldada. Ebapiisavast vertikaalsest eraldatusest tulenev võimalik diskrimineerimine on samasugune. Gaasimüüjad ei tohiks olla huvitatud gaasi edastajatest; selle asemel peaksid nad olema huvitatud üksnes tehingutest teiste ettevõtetega, kes on usaldusväärsed ja heas finantsseisus ning suudavad täita oma lepingulisi kohustusi, müües sealjuures nende gaasi.

1.2.3   Euroopa amet

Komitee on veendunud, et Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööametile (ACER) tuleb rohkem volitusi anda, et:

sellel oleks sõltumatu reguleeriv roll;

jälgida Euroopa võrguettevõtjate ameti (ENTSO) tegevust ja abistada koos turu alalise ekspertrühmaga Euroopa Komisjoni vajalike tehniliste ja turueeskirjade kindlakstegemisel, et koostada ja heaks kiita suunised ning reeglid;

kehtestada kriteeriumid ja kiita heaks tehnilised ja turureeglid;

kehtestada tariifide määramise kord ning tariifid piiriülesel energiaedastusel võrguettevõtjate kantud kulude hüvitamiseks;

kiita heaks ENTSO esitatud suunised võrgu arengu põhimõtete kohta ja 10-aastane investeerimiskava;

esitada teavet ja arvamusi Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile;

nõustada turuosalisi;

kooskõlastada riigi ametiasutuste tööd;

edendada läbipaistvust, sealhulgas oma juhtrühma määramise korra läbipaistvust.

1.2.4   Riigi ametiasutused

1.2.4.1

Riiklikel reguleerivatel asutustel on väga oluline roll konkurentsi edendamisel ja direktiivide riigi tasandil nõuetekohase rakendamise tagamisel, eriti infrastruktuuri erapooletu kasutamise eeskirjadele vastamise puhul. Asutuste volitused tuleks seetõttu ühtlustada ning nende sõltumatust valitsevast võimust ja energiaettevõtetest tuleks riigi tasandil suurendada, et nad saaksid jälgida ja hoida ära valitseva seisundi kuritarvitamist. Sõltumatum reguleerija tekitab turul usaldust ning suudab oma tööd paremini ACERiga kooskõlastada.

1.2.5   Euroopa põhivõrguettevõtjate võrgustikud (European Networks of Transmission System Operators — ENTSOd)

1.2.5.1

Komitee toetab kooskõlastatumat tegevust riikide võrguettevõtjate vahel, et rakendada investeeringuid ja optimeerida infrastruktuuri juhtimist, mida vajatakse ühtse Euroopa võrgu arendamiseks. Ametil peaks olema ettenähtust suurem roll reeglite kavandamisel, koostamisel, jälgimisel ja heakskiitmisel, et tagada üldsuse huvi nõuetekohane arvessevõtmine. ENTSO roll peaks olema rangelt seotud tema võimete ja pädevusega. Seetõttu peaks suunised ja reeglid vastu võtma ACER.

1.2.6   Euroopa võrgud ja investeeringud

1.2.6.1

Komitee arvates peaks Euroopa Liit võrgu kasutuse edaspidiseid arenguid ennetama investeerimisprogrammiga, mille eesmärk on Euroopa Liidu reguleeritud Euroopa avalik-õigusliku ja/või eravõrkude süsteemi loomine, mis on kõigile kättesaadav nii energia edastamise kui kasutamise seisukohast. Selleks tuleks kehtestada tõeliselt läbipaistvad turumeetmetel põhinevad menetlused ühenduste haldamiseks, millega võimaldatakse suurendada nii palju kui võimalik kaubandust. Investeeringuid peaks tegema siis, kui sellega suureneb piirkondlikust vaatepunktist sotsiaal-majandusliku heaolu. Reeglite ja 10-aastase investeerimiskava väljatöötamise otsustusprotsessi peaks kõik turuosalised täielikult kaasama.

1.2.7   Demokraatia ja esindatus

1.2.7.1

Komitee kinnitab, et olemasolevate või tulevaste sätete alusel peaksid tarbijad olema ameti juhatuses esindatud. Sama kehtib ka kõigi asjaomaste töötajate (sektoris osalejate, ametiühingute, ettevõtjate) puhul, kes võivad lisaks juhatusele olla esindatud järelevalveorganis, nii et õigusnormide väljatöötamisel oleks konsensus ja osalusmäär võimalikult suur kohe algusest peale, mitte alles nende väljatöötamise lõppetappidel.

2.   Sissejuhatus

2.1

Ligikaudu kümme aastat tagasi astus komisjon (väga hilja) esimesed sammud ühtse elektri- ja gaasituru Euroopa reguleeriva raamistiku suunas. Komiteel oli seega võimalus avaldada arvamust, mis oli aeg-ajalt vastuolus komisjoni arvamusega kümne aasta jooksul aina olulisemaks ja vastuolulisemaks muutunud teemal.

2.2

Elektri- ja gaasituru õigusaktide ettepanekute kolmanda paketi vastuvõtmisega kavatseb Euroopa Komisjon viia lõpule põhjalike muudatuste protsessi, mis on alanud juba rahvusvahelises kontekstis, mis on oluliselt muutunud ning põhjustab kõigi jaoks uusi probleeme. Kõik liikmesriigid ei ole ettepanekute suhtes üksmeelsed, mis omakorda võib venitada uute ettepanekute vastuvõtmist ja kohaldamist ning Euroopa ühtse energiaturu väljakujundamist.

2.3

Komitee ülesanne on väga vastutusrikas: koostada arvamus ühel viimaste aastate keskseimal (ja vastuolulisimal) teemal, millest sõltub mitte üksnes energiaturg, vaid ka selle sektori Euroopa ettevõtjate, Euroopa tarbijate ning kolmandate riikide ettevõtjate saatus.

2.4

Käesoleva arvamuse koostamisel hindab komitee komisjoni koostatud mõjuhinnangut, mis sisaldab mõningaid häid vihjeid liberaliseerimise ja nn ausa konkurentsi tõhususe kohta (vt mõjuhinnangut).

3.   Komisjoni ettepanekute põhjendused

3.1

Tagada, et tarbijad saaksid oma tarnija suure hulga tarnijate hulgast vabalt valida ning kasutada nn hüvesid, mida see valik peaks kaasa tooma. Kasutajatele kõnealuste parimate tingimuste tagamise vajadust peaksid järgima ka ELis tegutsevad kolmandatest riikidest pärit ettevõtted.

3.2

Eraldada tootmise ja edastamise ning elektri ja gaasi põhivõrkude omandisuhted ja tegevus. Lisaks kirjeldatakse teist võimalust, mis on seotud sõltumatu süsteemihalduriga ning mis võimaldab vertikaalselt integreeritud ettevõtetel säilitada võrkude omandiõigus üksnes siis, kui nende põhikapitali haldab sõltumatu asutus või teine ettevõtja; see peaks edendama investeeringuid infrastruktuuri.

3.3

Leida konkreetseid lahendused probleemidele seoses turu killustatusega vastavalt riigipiiridele, praeguse vertikaalse integreeritusega ning suure turukontsentratsiooniga, mis on tegelikkuses tõelise konkurentsi ja energia ühtse turu loomist takistanud.

3.4

Luua piiriülese kaubanduse lihtsustamiseks amet, mille ülesanne on kooskõlastada riikide reguleerivate asutuste tööd ning pakkuda võrdseid võimalusi eri riikides selles sektoris tegutsevatele ettevõtjatele; see peaks tagama tõelise Euroopa võrgustiku loomise, et kaitsta turvalisust ja tarnete mitmekesisust. Riikide asutuste sõltumatus peaks olema seega tugevam ja tagatud.

3.5

Julgustada Euroopa võrguettevõtjate kehtestatavatel uutel eeskirjadel põhinevat koostööd ja tagada suurem koostöö eri riikide siseturgudel, kus tarned on ohustatud.

3.6

Suurendada läbipaistvust turueeskirjade ühtlustamise ja tarbijate teavitamise kaudu, et suurendada kasutajate usaldust turu vastu (ent kas siiani on selle vastu tegelikult usaldust olnud?).

3.7

Tagada järgmisel aastal tarbijatele energiakasutajate õigused talletatuna eraldi hartasse (kohustuslik), mis sisaldab teavet tarnijate, turuvalikute, bürokraatia vähendamise, energiapuuduse (fuel poverty) jm kohta (1).

4.   Direktiivi ettepanekud (elekter ja gaas)

4.1

Elektri- ja gaasitarne- ning edastussüsteemi omandisuhete tõhus (õiguslik ja funktsionaalne) eraldamine kõigis liikmesriikides, luues süsteemid, mis ei ole vertikaalselt integreeritud. See on peamine tegur võimalike huvide konfliktide lahendamisel ning järgmiste asjaolude puhul:

piisavate investeeringute tagamine tõhusamas tarne- ja jaotussüsteemis, sealhulgas piiriüleste edastuste juhtimise parandamine;

eesõiguste või sooduskohtlemise vältimine ettevõtete puhul, mis on seotud vertikaalselt integreeritud jaotus- ja tootmissüsteemides;

teabele õiglase ja läbipaistva juurdepääsu tagamine kõigi turuosaliste jaoks ning mitte üksnes nende jaoks, kes on asjaomase ettevõttega seotud.

4.2

Üks võimalik lahendus vertikaalselt integreeritud ettevõtte ja omandisuhete tulemusliku eraldamisega tõrkumise puhul on luua sõltumatu süsteemihalduri ametikoht. See haldur võib lubada ettevõtetel jätta alles oma omandiõigus võrgus, ent ei lase neil seda kasutada. Sõltumatuse saab saavutada üksnes tõhusa reguleeriva süsteemi kaudu.

4.2.1

Võrguettevõtja sõltumatuse kohustus kehtib nii riigi- kui ka eraettevõtete puhul, samuti nagu jaotusvõrgu ja tootmissüsteemi omandisuhete eraldamise kohustus.

4.2.2

Kõigis ELi riikides elektri ja gaasi tootmise ja tarnimise sektoris tegutsevate ettevõtjate põhieesmärk on tegutseda täiesti eraldatult.

4.2.3

Kavandatud direktiiviga nähakse ette ajutised erandid omandisuhete eraldamise eeskirjadest, kui ettevõtjad investeerivad energiainfrastruktuuri.

4.3

Tarnega tegelevate ettevõtjate eraldamine tootmisega tegelevatest ettevõtjatest on kavas mitte üksnes riigi tasandil, vaid kogu Euroopa Liidus. Ükski energiatootja ei või juhtida ega omada jaotussüsteemi teises liikmesriigis. Iga ettevõtja, kes siseneb süsteemi või saab selle osaks, peab tõendama oma sõltumatust tarne- ja tootmistegevusest.

4.4

Omandisuhete eraldamine peab tooma kaasa nõuetekohaselt toimiva turu ja võrgustiku, mille lõpptulemus on õige elektri- ja gaasihinnakujundis, millele võib järgneda hinnalangus, mis on ilmselt kasulik tarbijatele ja selle sektori investoritele.

4.5

Sõltumatul süsteemihalduril on võimalik toimida nõuetekohaselt ning tootmis- ja tarnesüsteemi omandisuhete eraldamine on tõhus üksnes siis, kui on olemas sõltumatu ja toimiv reguleeriv asutus. Reguleerivad asutused peavad olema õiguslikult eraldatud ja funktsionaalselt sõltumatud muudest avalik-õiguslikest või eraõiguslikest asutustest ning peavad tegutsema turuhuvidest sõltumatult. Neil peavad olema täielikud volitused ning nad peavad saama teha üksteisega eri liikmesriikides koostööd, et:

kontrollida, kas turul tegutsevad ettevõtjad täidavad läbipaistvuskohustusi;

tagada tarbijakaitsemeetmete tõhusus;

kontrollida elektri- ja gaasijaotuse nõuetekohast toimimist;

jälgida edastusvõrguettevõtjate investeerimiskavasid ning kontrollida, kas need on omavahel ühilduvad;

jälgida turul esinevaid kuritarvitamisi või valitsevaid ettevõtjaid, kes rikuvad õiget hinnakujundust.

Välisametid (Euroopa väärtpaberituru reguleerijate komitee, energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet) peavad komisjonile nõu andma kehtestatud eeskirjade rakendamise kohta.

5.   Määruse ettepanekud (energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti loomine, juurdepääs võrkudele piiriüleses elektrikaubanduses ning juurdepääs maagaasiedastusvõrkudele)

5.1

Siseturgude tugevdamine koos ühtsete eeskirjade ja lähenemisviisidega on Euroopa energiaturu arengu ja vajaliku piiriülese kaubanduse tähtsaim tegur. Eri riikide kehtivaid sätteid (tehnilisi nõudeid või võrgureegleid, mille alusel elektriettevõtted peavad tegutsema) tuleb ühtlustada. Siiani ei tundu, et seda oleks energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti abil tehtud. Otsuseid saab ühtlustada vaid eraldiseisev sõltumatu asutus, mille peab asutamislepingu nõuete kohaselt looma ametina.

5.2

Ameti põhiülesanded peaksid olema järgmised:

parandada piiriüleste olukordade juhtimist;

jälgida elektri- ja gaasi põhivõrguettevõtjate tegevust;

kontrollida võrkude kümneaastaste investeerimiskavade tõhusust;

tagada ettevõtjate koostöö tulemuslikkus ja läbipaistvus, et sellest saaks kasu siseturg;

sekkuda teatavate tehniliste küsimuste ja erandite taotluste kohta tehtavatesse otsustesse;

olla turu reguleerimise küsimustes nõuandjaks ning toetada tegevusi, mis aitavad riikide reguleerivate asutuste vastuvõetud teguviise parandada.

5.3

Ameti organisatsiooniline struktuur on ühenduse reguleerivate ametite tavapärane struktuur, kusjuures eritähelepanu pööratakse reguleerivate ülesannete sõltumatuse tagamisele. Sel eesmärgil võidakse lisaks ameti direktori poolt nimetatud juhatusele luua ka reguleerivate asutuste nõukogu, kes vastutaks kõigi reguleerimisega seotud küsimuste eest, samuti apellatsiooninõukogu, kelle pädevuses on tegeleda ameti poolt vastu võetud otsuste kohta esitatud kaebustega. Ametis võib olla maksimaalselt 40–50 töötajat ning tema kulud võivad olla maksimaalselt 6–7 miljonit eurot aastas, mis kaetakse ühenduse toetustest.

5.4

Komisjonil on asutamislepingute järelevalvaja ja nn kontrollijate kontrollija ülesanded. Ametil on otsustusõigus ja pädevus üksnes teatavates tehnilistes küsimustes. Komisjon võib otsustada sekkuda edasisse koostöösse või turu nõuetekohasesse toimimisse kas ametilt saadud teabe alusel või omal algatusel.

5.5

Tõhus koostöö põhivõrguettevõtjate vahel on hädavajalik turu tõelise integreerituse saavutamiseks. Praegu tehakse koostööd üksnes vabatahtlikult ning see ei ole rahuldavaid tulemusi andnud, eriti kui võrgus on toimunud vahejuhtumid ja katkestused. Võrgutegevuse integreerimine piirkondlikul tasandil võimaldaks järgmist:

määrata kindlaks rahvusvaheliselt kehtivad sidusad tehnilised ja turureeglid;

määrata kindlaks tehnilised reeglid, kui võrkude vahel tõelist koostööd ei toimu;

tagada diskrimineerimisvaba käitumine seoses võrgu kasutamise ja arendamisega;

toetada turu integreeritust, mis võimaldab hindadel läheneda, vähendada muret turu koondumise üle, suurendada likviidsust jne;

edendada teadusuuringute ja uuendustegevuse rahastamist ja juhtimist.

5.6

Põhivõrguettevõtjate koostöö struktuur tuleks Euroopa tasandil täielikult heaks kiita. Olemasolevaid struktuure, nagu Euroopa Gaasivõrk (GTE) ja Euroopa Põhivõrguettevõtjate Liit (ETSO) võidakse kasutada või keskseid alalisi struktuure luua nii organisatsiooniliste kui praktiliste vahenditena võrkude töö kavandamiseks ja juhtimiseks.

6.   Üldised märkused

6.1

Võrkude, eriti elektrivõrkude probleem ei ole mitte niivõrd liberaliseerimises, vaid selles, et üldsus ja ettevõtted saaksid neid kasutada. Võiks mõelda näiteks Euroopa avalik-õiguslikele või ELi poolt reguleeritavatele võrkudele, mis on kõigile juurdepääsetavad.

6.2

Euroopa Komisjon peaks toetama investeeringuid täielikult uuendusliku edastussüsteemi rajamisse, mis võimaldaks elektrit Euroopa tasandil kasutada tänu intelligentsele interaktiivsele võrgustikule. Internetile sarnanev võrk laseb tänu arukate mõõtjate tehnoloogiale energial liikuda mõlemas suunas.

6.3

See julgustaks investeeringuid tegema ja aitaks luua uusi töökohti ning realiseerida vana juhtlause „power to the people” (võim/elektrienergia rahvale): energiakaubandus vastavalt igaühe vajadustele koos kõigile avatud võrkudega ning eranditult kõigis ELi riikides samade eeskirjade kohaldamine (nagu Interneti puhul).

6.4

Need on põhjused, miks võiks liikuda elektrijaotussüsteemi täieliku eraldamise suunas ning gaasivõrkude puhul kas eraldamise või sõltumatu süsteemihalduri suunas.

6.5

Komisjoni taotletavaid eesmärke on raske saavutada (tugevdades riigiasutusi, edendades transpordiettevõtjate (sõltumatute süsteemihaldurite, põhivõrguettevõtjate) koostööd, suurendades turu läbipaistvust jne), kui ei pingutata riiklike piiratud hoiakute ületamise nimel, mitte üksnes võrkude, vaid ka tarnete, investeeringute jms puhul. Kuigi need meetmed ei suuda hindu all hoida, on see ainus viis, kuidas tagada teenuse parem kvaliteet.

6.6

Naftavarude koondumine üksnes vähestesse maailma piirkondadesse (61,8 % Lähis-Idas, 11,7 % Euroopas ja Venemaal, 9,4 % Aafrikas, 8,5 % Lõuna-Ameerikas, 5,1 % Põhja-Ameerikas ja 3,5 % Kaug-Idas (F. Profumo, Torino polütehniline instituut) peaks sundima komisjoni kasutama ühtset poliitikat, mis on rangem nii nende piirkondade suhtes kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides, kus sõlmitakse kokkuleppeid ja tehakse otsuseid. Vastasel juhul võib liberaliseerimine üksi luua lõksu, millest ei piisa, et hoida all hindasid, mis tõusevad monopolide tõttu, kes dikteerivad tingimusi isegi poliitikas.

6.7

Euroopa Liit peab taotlema reguleeritud konkurentsi ja läbipaistvust, et majandussüsteem muutuks konkurentsivõimelisemaks ja läbipaistvamaks. Microsofti ja Volkswageni üle saavutatud võidud on julgustavad pretsedendid konkurentsi valdkonnas, kuigi üksnes nendest ei piisa. Samal ajal tuleks kavandada tõhusamaid meetmeid, et leevendada mõjusid ja tagajärgi tööhõivele, samuti meetmeid ja investeeringuid, mis suudavad majandussüsteemi dünaamilisemaks muuta ning luua võimalusi töötajatele ja noortele ning seega vähendada nende nn kaitsevajadust. Põhjus, miks Euroopa majanduskasv ei ole viimasel ajal lootustandev (vt komisjoni teatist), ei seisne tõepoolest ainult euro tugevuses, vaid ka ettevõtete väheses konkurentsivõimes ning nn kaitses, mida mitmed ettevõtted naudivad. Monopolide tegevuse lõpetamine pärast Ühtset Euroopa Akti peab õnnestuma, sest läbikukkumise korral kannataksid kodanike-tarbijate huvid süsteemi halva korralduse ja võimaliku vajaduse pärast kasutada võrgustike säilitamiseks taas avaliku sektori fonde, nagu Ühendkuningriigi raudteedevõrgu puhul.

6.8

Käesoleva paketi teemaline arutelu ei tohiks piirduda asutuste või siseringi isikutega. Komisjon ja komitee peavad arutelu välismaailma poole juhtima. Arutelu peaks olema avatud, kaasama peaks tarbijaid, töötajaid ja ettevõtjaid, et hoida ära olukorda, kus otsuseid mõjutavad üksnes energiaettevõtted, kes on sageli monopolid. (Näiteks võiks kodanikele luua vastavateemalise ajaveebi, enamikus liikmesriikides ja mõnedes Euroopa linnades tuleks korraldada arutelud ning tulemusi peaks arutama suurel ühenduse tasandil peetaval avalikul konverentsil). Samuti peaks komisjoni teostataval Euroopa Liidu reguleerivate asutuste kontrollil olema demokraatlik mõõde ja seda peaks tugevdama Euroopa Parlamendi kontrolliga.

7.   Konkreetsed märkused

7.1

Ahela eri tegevuste, s.o tarne- ja tootmistegevuse omandisuhete eraldamine võrguhaldusest (ownership unbundling). Need meetmed on turule sisenemise tõkete vähendamise eeltingimus. Eesmärk on hoida ära integreeritud ettevõtteid, kes täidavad ahelas mitmeid ülesandeid, olles valmis n.ö suunama osa vabastatud tegevuste kuludest reguleeritud tegevustesse ning seega kasutama lubamatut konkurentsieelist nende ees, kes tegutsevad üksnes konkurentsi tingimustes. Liikmesriigid ei ole tegutsenud maagaasi- ja elektriturgusid käsitlevate direktiivide vastuvõtmisel ühtselt, võimaldades mõningatel juhtudel vertikaalselt integreerunud põhivõrguettevõtjate ning tootmis- ja tarneettevõtete moodustamist.

7.2

Riiklike energiasektori reguleerijate volituste suurendamine, mis tagab nii kõrvalekalleteta võrkude toimimise kui ka kõrvalekalleteta litsentseeritud infrastruktuuri toimimise tervikuna, on liberaliseerimiseks vajalik (edastus, jaotus ja mõõtmine energiasektoris; transport, jaotus, mõõtmine, ladustamine ja taasgaasistamine gaasisektoris).

7.3

Energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööameti põhiülesanne sõltumatute riiklike asutuste tegevuse järelevalves. Riikideülese reguleeriva asutuse loomine, kellel oleks volitused teostada asjaomaste riikide tegevuse üle järelevalvet, tooks kaasa selgelt määratletud koostöö reguleerimise valdkonnas, vähendades ELi kui terviku ja üksikute riikide väljavaadete vahelisi lahknevusi, et edendada lahendusi integreeritud energiaturu suunas.

7.4

Tootmissüsteemist sõltumatud põhivõrguettevõtjad, kes teevad koostööd, et tegeleda tõhusalt jaotusküsimustega. Põhivõrguettevõtjad, kes pärinevad vertikaalselt integreeritud ettevõtetest, kipuvad eelistama tütarettevõtteid, jättes uued konkurendid olulisse infosulgu. Investeeringud on ulatuslikult integreerunud ettevõtetes sageli moonutatud, kuna emaettevõttel ei ole huvi võrkude arendamise vastu, kuna see tooks kasu peamiselt konkureerivatele ettevõtetele. Ametlik ja sisuline põhivõrguettevõtjate eraldamine tagaks samasugused võrgule juurdepääsu tingimused kõigile jaotusettevõtetele, võimaldades teha tehnoloogilisi parendusi, mida on vaja tõhusamaks toimimiseks ja lõppeesmärgina kasutajatele kehtestatud madalamate hindade jaoks.

7.5

Suurema läbipaistvuse loomine ja turule juurdepääsu hõlbustamine, et suurendada elektri- ja gaasiturgude likviidsust. Tuntakse puudust teabest turu usaldusväärsuse ja ajakohasuse kohta (kõnealuse valdkonna osapoolte vahel). Teabe tasakaalustamatus turgu valitsevate ettevõtete ja nende konkurentide vahel on märkimisväärne. Suurem läbipaistvus vähendaks uute turuosaliste sisenemise riske ning tõkkeid, suurendades usaldust hulgimüügituru ning seega ka hinnasignaalide vastu. Igal juhul tuleb tagada teabevajaduse teatav ühtsus/vastavus, et ei oleks võimalikud ebakohased tõlgendused, mis kahjustavad turu tõelist läbipaistvust, unustamata sealjuures ettevõtete strateegilise/ärilise usaldusväärsuse olulisust.

7.6

Tagades kõigi turuosaliste jaoks teabele juurdepääsu eesmärgiga sisendada usaldust turu vastu ja võimaldada selle nõuetekohast arengut. Paljud ettevõtjad ei usalda eriti hinnakujundusmehhanisme. Gaasi impordi lepingud sõlmitakse hinnaindeksite põhjal, mis arvutatakse naftasaaduste korvi alusel, ning seega jälgivad hinnad rangelt naftaturu suundumusi. Seda seost kajastavad hulgimüügihinnad, mis mitmel gaasiturul ei kujune turu pakkumise ja nõudmise alusel, kahjustades tarnekindlust (pakkumist). Pikaajaliste impordilepingute puhul ei ole selgeid suundumusi turudünaamikal põhinevate hinnakujundusmehhanismide poole.

7.7

Erakordselt üksikasjalike nõuete kehtestamine, et tagada elektri- ja gaasitootmise läbipaistvus. Tuleb koostada pakkumise ja nõudluse täpsed prognoosid. Neid nõudeid peavad täitma elektritootjad; selleks tuleb riiklikele reguleerijatele anda rohkem volitusi.

7.8

Tuletisinstrumentide turgude asutamine. Tuletisinstrumendid ei ole üksnes tõhusad hinnariskide juhtimise vahendid, vaid on loomulik vahend elektri- ja gaasituru arendamisel. Kuigi elektriturud on mõnda aega pidanud otseseid ja kaudseid tuletisinstrumentide lepingute läbirääkimisi, mille tulemusena on juba tehtud mõned sammud ühtsuse suunas ja palju on siiski veel teha, on Euroopa maagaasiturul selged lahknevused. Kuigi mõnel turul (nt Ühendkuningriigis) võib täheldada suhteliselt suurt liberaliseerimist, ei toimi teistes riikides isegi maagaasi sularahaturg (nt Itaalias)

7.9

Ladustamisväljade (maardlate) reguleerimine, et tagada kogu kolmandatele isikutele kättesaadava võimsuse pakkumine turule läbipaistval ja mittediskrimineerival viisil, mis takistab varuvõimsuse soetamist;

7.10

Ühemõttelised kriteeriumid üldsuse jaoks, millega määratakse kindlaks, millal ja kuidas kohaldatakse kolmandate isikute juurdepääsu hoiustamisvõimsusele, mida turule pakutakse.

7.11

Läbipaistvate üksikasjalike eeskirjade kehtestamine veeldatud maagaasi terminalidele juurdepääsuks, mis võimaldavad määrata kindlaks nõuete täitmisest vabastatud infrastruktuuri. Tuleb kehtestada nõuetekohased eeskirjad nn avatud hooaja korra rakendamiseks. Sellise korra kehtestamine, millega nähakse ette võimsuse hoiustamismehhanism enne selle loomist, ei pruugi siiski olla piisav, et tagada parem juurdepääs ettevõtjate jaoks, kuna selles korras tuleb riiklikus transpordivõrgus anda transpordivõimsus esmajärjekorras ettevõtjale, kes loob gaasimagistraalid või veeldatud maagaasi terminali, mis on nõuete täitmisest vabastatud. Lisaks sellele võib ülejäänud 20 % võimsuse eraldamise kord olla takistuseks tarneturul konkurentsi arengule, kuna see eelistab neid, kes üritavad seda 20 % pikaajaliste lepingutega küllastada, mis kahjustab nii sihtturge kui tarne paindlikkust.

7.12

Tootmisahela lõpus olevate turgude pikaajaliste kahepoolsete tarnelepingute kindlaksmääramine, mis on kooskõlas ELi konkurentsiõigusega. Konkurents jaemüügiturgudel on väga piiratud. Pikaajaliste, tähtajatute, vaikimisi uuenevate ja pikkade lõpetamisperioodidega lepingute kumulatiivne mõju võib konkurentsi märkimisväärselt takistada. Tööstustarbijate ja tootjate (turgu valitsevate ettevõtjate) kehtivad lepingulised pikaajalised kohustused erinevad riigiti. Siiski kasvab nõudlus konkurentsivõimelisema tarne järele, s.o muudelt ettevõtjatelt kui turgu valitsevad ettevõtjad; lisaks on üleeuroopalise tarne puudumine kahetsusväärne ning sellega tuleb tõsiselt tegeleda. Praegune konkurentsitase (vähe tarnijaid) on eriti ebarahuldav liikmesriikides, kus kontsentreerumise tase on kõrge (Austria, Belgia). Piirangud selle kohta, kuidas võib gaasi tarbijatele tarnida, koos tarnijate piiravate nõuetega tarnepunktides, tekitavad seoses konkurentsiga mitmeid muresid.

7.13

Elektri- ja gaasi jaemüügiturgude õhutamine, et viia lõpule turgude liberaliseerimine. Üksnes tõelise jaemüügituruga saavad eurooplased konkurentsist kasu. See tähendab, et tuleb kehtestada turule juurdepääsu lihtsustatud eeskirjad, et väiksed tootjad ja jaotajad saaksid turul osaleda, toetada turu likviidsust ja saavutada võimalikult konkurentsivõimelised hinnad. Likviidsuse tagamine on vajalik, et suurendada ettevõtjate usaldust hinnakujundusse nii elektriturgudel kui gaasijaoturites, kuna eriti viimaste puhul võimaldab see vabaneda toodetega seotusest.

7.14

Liberaliseeritud elektri- ja gaasiturgudel on oluline roll ettevõtete ja kodanike teadlikkuse suurendamisel arukast energiatarbimisest, mis võimaldaks hoida kulud ja heitmed kontrolli all. See eeldab üldsuse harimist kasutatavate energiaallikate ja alternatiivse energia tootmise teemal (taastuvenergia), et inimesed mõistaksid selle toote elulist tähtsust, arvestades praegust puudujääki. Lepingujärgsetele lõppkasutajatele tarnimine, mida saab kujundada vastavalt tarbimisharjumustele, on oluline nii energia kui lõpptarbijate kantavate kulude säästmise seisukohast.

7.15

Vastutustundliku lõppkasutajana tuleb ka üldsust teavitada sellest, kas reguleerivad asutused järgivad või rikuvad eeskirju, et isikud saaksid oma õigusi kasutada vähemalt tarbijakaitseühingute kaudu.

7.16

Nõudlusele vastamise tagamine ka tipphooajal. Elektri puhul tekivad probleemid seoses tootmisvõimsusega ja ühendusvõrgu suutlikkusega energiat edastada ning gaasi puhul tuleb tagada piisav impordi- ja ladustamisvõimsus. Igal juhul on hästi teada, et impordivõimsus on erakordselt piiratud, kuna transpordivõimsust saavad kasutada üksnes turgu valitsevad ettevõtjad, kellel on lepingud tähtajaga 20 aastat või rohkem. See tähendab, et elektri- või maagaasiinfrastruktuuri (gaasimagistraalide) uued projektid või ümberkujundamise/laiendamise projektid tuleb kiirelt ellu viia nii Euroopa kui riikide tasandil. Eriti olulised on taasgaasistamistehased, millel eelkõige Vahemere piirkonnas on oluline roll selle maavara põhiliste tootjariikidega (Liibüa, Alžeeria) ühenduse loomisel.

7.17

Suurem solidaarsus: ELi riigid peavad nii piirkondlikul tasandil kui kahepoolselt edendama koostöölepinguid, millega nähakse ette vastastikune abi ja koostöö, kui ELi liikmesriik satub energiadefitsiiti, mis tuleneb temast otseselt mittesõltuvatest asjaoludest.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Komisjoni teatis — Euroopa energiatarbijate õiguste harta”, CESE 71/2008.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/31


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika””

KOM(2007) 575 lõplik

(2008/C 211/07)

10. oktoobril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 4. aprillil 2008. Raportöör oli dr Anna BREDIMA, kaasraportöör oli Eduardo Manuel CHAGAS.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee hindab ainulaadset konsultatsiooniprotsessi valge raamatu „Euroopa Liidu tulevane merenduspoliitika: Euroopa seisukoht ookeanide ja merede küsimuses” üle ja on sellele aktiivselt kaasa aidanud asjakohase arvamusega ning osalemisega kahel konverentsil Saksamaa ja Portugali eesistumise ajal (1).

1.2

Teatises rõhutatakse inimteguri tähtsust merendusklastri juures. Komitee tunneb heameelt, et sotsiaalpartnerid (ETF ja ECSA (2)) jõudsid kokkuleppele võtta ILO (3) 2006. aasta merendusvaldkonna töökonventsiooni (MLC) teatud sätted üle ühenduse õigusesse. Komitee kordab soovi, et meretööstandardeid rakendataks ülemaailmselt, mis tagaks võimalikult pea kõigile meremeestele võrdsed töötingimused kõnealuse konventsiooni raames. Sama tähtis on see, et liikmesriigid kohustuvad ratifitseerima asjaomased rahvusvahelised instrumendid seoses kalandussektoriga, sealhulgas ILO kalandussektori tööd käsitleva konventsiooni aastast 2007.

1.3

Komitee toetab sätete ülevaatamist, mis loovad meremeestele ja kaluritele erandeid Euroopa Liidu tööõigusest, tihedas koostöös sotsiaalpartneritega, ning soovib selgitusi seoses merendusalase kvalifikatsiooni tunnistusega. Tuleks kaaluda, kas on teostatav võtta kasutusele merendusalase konventsiooni tunnistus, mis oleks meremeestele Euroopa Liidu sisestel liinilaevadel kohustuslik ja mujal vabatahtlik.

1.4

„Ujuv ülikool” pakub reisil osalevatele tudengitele meresõidukogemust. Komisjon peaks kaaluma ookeanil seilava ülikooli ideed, mis haakuks hästi tema püüdlustega innustada võimekaid tudengeid meremehe elukutset valima (4). ELi sotsiaalpartnerid peaksid kindlasti käsitlema ja täiendavalt uurima laevameeskondade elustiiliga seotud teemasid.

1.5

Mis puutub laevaõnnetustesse, siis peaks Euroopa Liidu poliitika edaspidi juhinduma järgmistest kaalutlustest.

Rannikuriigid peaksid kandma oma osa vastutusahelast meresõiduohutuse ja keskkonnakaitse eest. See eeldab laevade registrisse kandmise eeskirjade karmistamist, samuti on vajalik reguleeritud ja toimiv järelevalve- ja abivõrgustik, mida toetab satelliitseire ning hästivarustatud õhu- ja merepatrullteenistus.

Tõsiste õnnetuste ärahoidmist ei tohiks seada liigsesse sõltuvusse inimtegurist, pannes meremeestele ülemäära suure vastutuse. Õnnetuste vältimine peaks põhinema inimlike (kapteni ja meeskonna) eksimuste võimaluste vähendamise integreeritud süsteemil, mis toimib kaasaegsete elektrooniliste turvaseadmete abil ning mis püüdleks parema disaini ja pardavarustuse poole. Peale selle tuleks kehtestada merenduse õiguslik raamistik, et jagada õiglaselt ja selgelt vastutust erinevate merenduselukutsete, rannikuseire, laevaomanike, laevaregistrite ja merendusasutuste vahel.

1.6

EMSK kordab, et laevanduses kasutatakse laevamasuudina madalama kvaliteediga kütust, kuna rafineerimistehased ei tooda kõrgema kvaliteediga laevamasuuti. Komitee toetab ülemaailmseid algatusi, mis tegeleksid laevamasuudi kvaliteedi küsimusega, et saavutada läbimurret laevade heitmete alal.

1.7

Teatises ja tegevuskavas on tähelepanuta jäetud lõbusõidulaevade poolt tekitatud naftareostuse oluline osakaal merede reostuses, vaatamata nende mereäärsete riikide tundlikele ökosüsteemidele, kus nimetatud laevad sageli liiguvad (5). Lisaks sellele suurendab merereostuse probleeme selliste sõjaväelaevade tegevus, millele ELi sätted ei kehti ning mis avaldavad üha negatiivsemat mõju keskkonnale ja turismile.

1.8

Jõgede ja merede saastatus maismaalt lähtuvatest allikatest (eelkõige Läänemere ja Musta mere puhul) on küsimus, milles Euroopa Liidu jõupingutusi tuleks tugevdada. Poliitilise otstarbekuse tõttu tuleks probleemidele läheneda pigem mitmepoolsel kui kahepoolsel tasandil.

1.9

Komitee leiab, et Euroopa Liit peaks etendama rahvusvahelisel tasandil juhtivat osa keskkonnaprobleemide lahendamises. Praegusel hetkel näib kõige mõistlikum olevat ELi liikmesriikide tugevdatud koostöö ja kooskõlastamine rahvusvaheliste organisatsioonidega, mis ei sea ohtu nende individuaalset osalust. ELi liikmesriikide asjatundlik panus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on laialt tunnustatud ja seda ei tuleks õõnestada, vaid hoopis tugevdada.

1.10

Mis puutub „piirideta Euroopa meretranspordiruumi” kontseptsiooni, siis tunnistab komitee selle eelist virtuaalse mereruumina. Kooskõlas komitee seisukohtadega rõhutatakse teatises, et kõnealune kontseptsioon puudutab ainult haldus- ja tolliformaalsuste lihtsustamist ja kaubanduse hõlbustamist ELi ühtse turu raames.

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõnealuse teatise sümboolset sõnumit, et eurooplased olid ja on eelkõige mereäärne rahvas. Siiski ootab komitee veel konkreetseid meetmeid selle praktikas rakendamiseks.

1.12

Komitee kordab, et võib osaleda merenduspoliitika rakendamises, sealhulgas ka ruumilise planeerimise osas. Komitee võib samuti aidata kaasa Euroopa Liidu mereidentiteedi ja merega seonduva kultuuripärandi edendamisele ning globaalse soojenemise probleemi teadvustamisele avalikkusele.

1.13

Komitee toetab ettepanekuid seoses Euroopa mereseire võrgustikuga ja tihedama koostööga liikmesriikide rannapiirivalveasutuste vahel. Sedalaadi meetmed tugevdavad ohutust ja turvalisust merel, kalanduse kontrolli ja välispiiride kontrolli ning kaitsevad merekeskkonda.

EMSK kordab, et kooskõlastatud lähenemine laevade vastuvõtmist käsitlevatele kahepoolsetele kokkulepetele kolmandate riikidega on soovitav julgeolekukaalutluste tõttu. Samuti leiab ta, et vajalik on ELi tegevus seoses kaubalaevade vastu toime pandud relvastatud röövi ja piraatluse sagenenud juhtumitega Kagu-Aasias ja Aafrikas.

2.   Sissejuhatus

2.1

Kõnealuses teatises Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika teemal ja sellele lisatud tegevuskavas, milles on ära toodud 29 konkreetse tegevuse täpsem kirjeldus, on arvesse võetud Euroopa Liidu asjaomaste institutsioonide ja sidusrühmade arvamusi.

2.2

Rohelise raamatu raames algatatud pretsedenditu konsultatsioonide ring lõppes laiaulatusliku konsensusega selles suhtes, et on vaja terviklikku, integreeritud, valdkonnaülest ja strateegilist lähenemist ookeanidele. Vahel soovimatute tagajärgedeni viiva killustumise tervikliku nägemusega asendamise põhiidee väärib toetust.

2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõnealuse teatise sümboolset sõnumit, et eurooplased olid ja on eelkõige mereäärne rahvas. Komitee toetab kõiki 29 meedet (konkreetsed märkused järgnevad), kuid need ei ole piisavad.

3.   Üldmärkused

3.1   Keskkonnaaspektid

3.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omistab suurt tähtsust merekeskkonna terviklikkuse säilitamisele ja tagamisele, et inimeste kõikvõimalik tegevus ja sekkumine, mis seda mõjutab, ei tingi selle järkjärgulist halvenemist.

3.1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni kavatsust muuta rahvusvaheline koostöö tõhusamaks, parandades poliitika integreerimist ja kehtivate õigusaktide rakendamist ning edendades keskkonnatehnoloogiaid (kuues keskkonnaalane tegevusprogramm). Rõhku tuleks pöörata maismaalt lähtuva merereostuse vältimise konventsiooni (6) rakendamisele.

3.1.3

Suurtest heitkogustest tingitud CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside kogunemine atmosfääri põhjustab juba CO2 suuremat imbumist ookeanidesse ja see protsess arvatavasti jätkub. Sellest tulenev ookeanide happesus tekitab merekeskkonnale järjest suuremaid probleeme. Neid mõjusid merekeskkonnale tuleks põhjalikumalt uurida ning samuti tuleks uurida CO2 taasimendumise keskkonnasõbralike meetodite arendamist. Peale selle on mereenergia ressursid olulised Euroopa energiavarustatuse mitmekesistamise jaoks.

3.1.4

Teatises on tähelepanuta jäetud lõbusõidulaevade tekitatud naftareostuse oluline osakaal merede ja jõgede reostuses, vaatamata mereäärsete riikide tundlikele ökosüsteemidele, kus nimetatud laevad sageli liiguvad (7). Lisaks sellele suurendab merereostuse probleeme selliste sõjaväelaevade tegevus, millele ELi sätted ei kehti ning mis avaldavad üha negatiivsemat mõju keskkonnale ja turismile.

3.1.5

EMSK kordab, et laevanduses kasutatakse laevamasuudina madalama kvaliteediga kütust, kuna rafineerimistehased ei tooda kõrgema kvaliteediga laevamasuuti. Komitee toetab ülemaailmseid algatusi, mis tegeleksid laevamasuudi kvaliteedi küsimusega (8), et saavutada läbimurre laevade heitmete alal.

3.1.6

Mere ja õhu reostus kõigist allikatest halvendab merekeskkonda ning sellel on negatiivne mõju nii inimeste tervisele, ühiskonnale kui ka majandusele. On kehtestatud piisavad meetmed laevade tekitatud reostuse kontrollimiseks ja leevendamiseks, sealhulgas ka trahvid reostuse tekitajatele, ning neid tuleks rangelt rakendada. Puudub aga samalaadne raamistik kontrollimaks merede ja jõgede reostust teiste allikate (tööstus-, linna-, põllumajandustegevus, pestitsiidid) poolt. Komitee tunneb muret, et kui põhjalikke ja tõhusaid meetmeid ei rakendata, siis on kaalul ranna- ja mereturismi kui Euroopa suurima merendusega seonduva majandusharu käekäik. Kõnealused meetmed aitaksid ka säilitada merekeskkonna eluvormide, sealhulgas kalavarude hulka ja mitmekesisust.

3.1.7

Komitee rõhutab vajadust kahepoolse kokkuleppe järele Euroopa Liidu ja Vahemere lõunapiirkonna riikide vahel vastavalt naabruspoliitika iga-aastastele tegevuskavadele. Kõnealuse kokkuleppega tagataks, et asjaomased kolmandad riigid jagaksid Euroopa Liidu liikmesriikidega vastutust merede puhtuse eest, kontrollides õhusaastet ja jõgedesse (nt Niiluse deltasse) juhitud jäätmeid. Peamine eesmärk oleks säilitada ühist Vahemere pärandit.

3.2   Sotsiaalsed aspektid

3.2.1

Teatises rõhutatakse inimteguri tähtsust merendusklastri juures. Kui otsida õiget tasakaalu jätkusuutliku merenduspoliitika majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõõtme vahel tegevuskavas, siis tuleks täit tähelepanu pöörata sotsiaalsele mõõtmele.

3.2.2

Komitee tunneb heameelt, et sotsiaalpartnerid (ETF ja ECSA) jõudsid kokkuleppele võtta ILO 2006. aasta merendusvaldkonna töökonventsiooni (2006) teatud sätted üle ühenduse õigusesse. Komitee soovib, et meretööstandardeid rakendataks ülemaailmselt, mis tagaks võimalikult pea kõigile meremeestele võrdsed töötingimused kõnealuse konventsiooni raames. Sama tähtis on see, et liikmesriigid ratifitseeriksid asjaomased rahvusvahelised instrumendid seoses kalandussektoriga, sealhulgas ILO kalandussektori tööd käsitleva konventsiooni aastast 2007.

3.2.3

Seoses tegevuskava arenguga Euroopa Liidu meremeeste kvalifikatsiooni osas juhib komitee tähelepanu ülevaatele IMO STCW (9) konventsioonist, mis reguleerib ülemaailmseid koolitus- ja sertifitseerimisstandardeid. Kõik ELi ettepanekud peaksid olema kooskõlas IMO/ILO reeglitega.

3.2.4

Komitee toetab sätete ülevaatamist, mis loovad meremeestele ja kaluritele erandeid Euroopa Liidu tööõigusest, tihedas koostöös sotsiaalpartneritega, ja soovib selgitusi seoses merendusalase kvalifikatsiooni tunnistusega. Tuleks kaaluda, kas on teostatav viia sisse merendusalase konventsiooni tunnistus, mis oleks meremeestele Euroopa Liidu sisestel liinilaevadel kohustuslik ja mujal vabatahtlik.

3.2.5

Euroopa Liidu meremeeste karjääri edendamine saab olla tõhus vaid siis, kui ressursse paigutatakse kõrgematesse kvaliteedistandarditesse, parandades Euroopa Liidu meremeeste konkurentsieeliseid kvaliteedi, mitte kulude alusel.

3.2.6

Kogemustega meremeeste üldine järjest suurem nappus võib põhjustada murettekitavaid tagajärgi Euroopa Liidu mereohutuse infrastruktuurides ning ilma ELi ja liikmesriikide ühiste jõupingutusteta see probleem üha süveneb. Sellise personali puudumisel tekib Euroopas puudus merendustegevuse ohutuse tagamiseks vajalikest teadmistest ja kogemustest (laevade ülevaatus, järelevalve, õigus, kindlustus, laevaliiklusteenistus, päästetööd, rannavalve, lootsiteenused). Peale selle võidakse merendusklastreid üle viia mõnda teise piirkonda. Käimasolevad meetmed ei ole osutunud piisavaks ning komitee väljendab kahetsust, et komisjonil pole kavas tõstatada seda teemat enne 2009. aasta lõppu.

3.2.7

Komitee tunneb tõsist muret merenduskolledžitest väljalangejate suure arvu üle mõningates liikmesriikides ja tööst loobujate suure arvu üle juba tööleasunute hulgas. Meremehe elukutse Euroopa Liidus võib sattuda tõsisesse ohtu, juhul kui tekkinud kriisiolukorrale ei hakata kohe tähelepanu pöörama; tervikstrateegia raames tuleks kavandada lahendusi, et muuta meremehe elukutse atraktiivsemaks. Sotsiaalpartnerite (ECSA ja ETF) poolt juba läbiviidud karjäärikavandamise projekti tuleks täiustada. Meremehe elukutse atraktiivsemaks muutmise meetmete kõrval tuleks rakendada ka meetmeid töötajate kinnihoidmiseks nimetatud elualal.

3.2.8

„Ujuv ülikool” pakub reisil osalevatele tudengitele meresõidukogemust. Komisjon peaks kaaluma ookeanil seilava ülikooli ideed, et innustada võimekaid tudengeid meremehe elukutset valima. Samuti saaks suurtes Euroopa sadamates luua „sadamakoolide” (10) tüüpi koole, et õpetada alg- ja võimalusel ka keskkooliõpilastele kõiki aineid, mis tutvustaksid merekeskkonda, laevu ja navigatsiooni aluseid; seda saaks teha maismaal, mis on kergem, kuid mere läheduses.

3.2.9

Komitee soovitab komisjonil uurida liikmesriikide parimaid tavasid keskhariduse tasandil seoses õpilastes merenduskarjääri vastu huvi tekitamisega.

3.2.10

Mis puutub laevaõnnetustesse, siis peaks poliitika edaspidi juhinduma järgmistest kaalutlustest:

rannikuriigid peaksid kandma oma osa vastutusahelast meresõiduohutuse ja keskkonnakaitse eest. See eeldab laevade registrisse kandmise eeskirjade karmistamist, samuti on vajalik toimiv järelevalve- ja abivõrgustik, mida toetab satelliitseire ning hästivarustatud õhu- ja merepatrullteenistus;

õnnetuste vältimist ei tohiks seada liigsesse sõltuvusse inimtegurist, pannes meremeestele ülemäära suure vastutuse. Õnnetuste vältimine peaks põhinema inimlike (kapteni ja meeskonna) eksimuste võimaluste vähendamise integreeritud süsteemil, mis toimib kaasaegsete elektrooniliste turvaseadmete abil ning mis püüdleks parema disaini ja pardavarustuse poole. Merenduse õiguslik raamistik peaks jagama õiglaselt ja selgelt vastutust erinevate merenduselukutsete, rannikuseire, laevaomanike, laevaregistrite ja merendusasutuste vahel.

3.2.11

Meremehed võivad eriti ohtlikes ilmaoludes sooritada tegusid, mis väljuvad suuresti igapäevatöö raamidest. Nagu ütles IMO peasekretär: „Looduse osa meremeeste töökeskkonnas seab nad aeg-ajalt olukordadesse, mille jaoks ei ole piisavat ettevalmistust või see puudub hoopiski. See, kuidas nad siis reageerivad, on julguseproov — ning seda julgust tuleb tunnustada ja teadvustada (11).” Komisjonil soovitatakse edaspidi mereõnnetuste vältimise meetmete kavandamisel ülalnimetatut arvesse võtta.

3.3   Majanduslikud aspektid

3.3.1

Kavandatav teatis ELi meretranspordipoliitika kohta (2008–2018) peaks looma sobiva ja stabiilse raamistiku, mis tooks laevandusse veelgi enam investeeringuid ning aitaks kaasa Euroopa laevanduse globaalse juhtpositsiooni edasisele tugevdamisele ja kinnitaks selle katalüsaatorirolli kogu merendusklastris.

3.3.2

Komitee tervitab asjaolu, et komisjon tunnustab ülemaailmsete reeglite vajalikkust ülemaailmses majandusharus, rahvusvaheliste merendusregulatsioonide tähtsust ja toetust regulatiivsetele väljakutsetele lahenduste leidmisel rahvusvahelistes organites (nagu IMO). Tõepoolest tuleks arvesse võtta laevanduse rahvusvahelist iseloomu, rahvusvahelist tööturgu, mida laevandus kasutab, ja Euroopa laevanduse konkurentsipositsiooni ülemaailmsel turul.

3.3.3

Tuleb korrata vajadust olemasolevate sadamavõimsuste ja -teenuste tõhususe parandamise, sadamavõimsuste suurendamise ja paremate sisemaaühenduste järele.

3.3.4

Komitee märgib, et tema soovitusi seoses IMO konventsioonide ratifitseerimise (nii liikmesriikide poolt kui rahvusvaheliselt) edendamisega, sadamate arendamisega, laevadelt tuleva õhureostuse taseme vähendamisega, mitut valdkonda hõlmavate klastrite ja merendusklastrite Euroopa võrgustiku moodustamisega on arvesse võetud. On tunnustatud Euroopa laevanduse olulist rolli Euroopa ja rahvusvahelises kaubanduses ja Euroopa elanike igapäevaelus.

3.3.5

Mis puutub „piirideta Euroopa meretranspordiruumi” komitee käsitluses (12), siis rõhutatakse teatises, et kõnealune kontseptsioon puudutab ainult virtuaalset mereruumi, millele saab osaks haldus- ja tolliformaalsuste lihtsustamine ja kaubanduse hõlbustamine ELi ühtse turu raames. Komitee viitab komisjoni poolt algatatud konsultatsioonimenetlusele, et otsustada edasiste võimalike ettepanekute üle kontseptsiooni tõhusa rakendamise kohta.

3.3.6

Praegusel hetkel näib kõige mõistlikum olevat ELi liikmesriikide tugevdatud koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega, mis ei sea ohtu nende individuaalset osalust. ELi liikmesriikide asjatundlik panus rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on laialt tunnustatud ja seda ei tuleks õõnestada, vaid hoopis tugevdada.

3.3.7

Komitee toetab eesmärki suurendada ELi mõju kolmandate riikide suhtes, eesmärgiga julgustada neid jõustama ja ratifitseerima peamisi meretransporti käsitlevaid rahvusvahelisi konventsioone merenduse valdkonnas. Euroopa sadamariigi kontroll peaks hõlmama nii ELi kui ka kolmandate riikide laevu vastavalt rahvusvahelistele keskkonna- ja sotsiaalsetele standarditele.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Rannikualad ja saared

4.1.1

On rõõmustav, et komitee ettepanekuid rannikuturismi arendamise kohta ja rannikupiirkondade jaoks ette nähtud ühenduse rahastamisvahendite andmebaasi kohta on arvesse võetud. Saared tuleks viia ELi prioriteetide hulka järgmiste meetmete abil:

parandada saarte infrastruktuuri, et innustada mereturismi arengut;

pikendada saarte turismihooaegu (kultuurilise ja spordialase tegevuse abil);

parandada teabevahetust saarte ja mandri vahel ELi rahastamisvahenditest finantseeritavate uute tehnoloogiate abil;

looduskeskkonna tasakaaluga kooskõlas luua magestamisrajatisi, et olla valmis veenappuseks, millest saab üks peamisi väljakutseid Vahemere piirkonnas kliimamuutuste tagajärjel.

4.2   Põhja-Jäämeri ja suhted kolmandate riikidega

4.2.1

Komitee tervitab ettepanekuid seoses tugevdatud koostööga Vahemere ja Musta mere haldamisel, Euroopa naabruspoliitika laiendamisega ja Põhjamõõtmega.

4.2.2

Umbes 20–30 % maailma avastamata naftavarudest asuvad Põhja-Jäämere all. Kliimamuutuste tõttu võivad Arktika laevateed olla 2015. aastaks kasutuskõlbulikud suurema osa aastast. Arktika laevatee avamine on atraktiivne nii distantsi kui ohutuse tõttu: näiteks tee Shanghaist Rotterdami on Arktika tee kaudu 1000 miili lühem kui Suessi kanali kaudu. Lühemad laevateed vähendaksid oluliselt kütusetarbimist ja heitkoguseid. Komitee märgib, et arvestades mitmeid riike hõlmavaid arvukaid õiguslikke ja keskkonnaalaseid probleeme, on hädavajalik selguse toomine Põhja-Jäämerd käsitlevasse rahvusvahelisse õigusesse. Sellega seoses ootab komitee huviga väljakuulutatud aruannet Põhja-Jäämere kohta, milles käsitletakse kliimamuutuste geopoliitilisi mõjusid. On vaja eelnevalt uurida, millised keskkonnamõjud on läbi Arktika kulgevatel laevateedel.

4.3   Mereseire

4.3.1

Komitee toetab ettepanekuid seoses Euroopa mereseire võrgustikuga ja tihedama koostööga liikmesriikide rannapiirivalveasutuste vahel. Sedalaadi meetmed tugevdavad ohutust ja turvalisust merel, kalanduse kontrolli ja välispiiride kontrolli ning kaitsevad merekeskkonda.

4.4   Merede ja jõgede saastumine

4.4.1

Jõgede ja merede (Läänemere ja Musta mere) saastatus maismaalt lähtuvatest allikatest on küsimus, milles Euroopa Liidu jõupingutusi tuleks tegevuskava raames tugevdada. Poliitilise otstarbekuse tõttu tuleks probleemidele läheneda pigem mitmepoolsel kui kahepoolsel tasandil.

4.5   Kalandus

4.5.1

Arvestades merekalade liikide ehmatavat vähenemist ja kadumist, rõhutab komitee vajadust kalavarudega ratsionaalselt ümber käia. Kalanduse juhtimist käsitlevad ettepanekud on samm õiges suunas. Kuna kalandus on üks kõige ohtlikumaid elukutseid, siis tuleks rohkem ära teha elukutseliste kalurite ohutuse parandamiseks. Eelkõige on vaja rakendada turvameetmeid alla 24 meetri pikkuste kalalaevade suhtes (siin on lünk kehtivates rahvusvahelistes konventsioonides ja ELi direktiivides). Komitee märgib, et liikide säilitamiseks vajalikul tegevusel on sotsiaalsed tagajärjed, mida peaks sellistena käsitlema. Kalurite püügiviisid tulenevad sageli ressursside vähesusest ning võivad osutuda eluohtlikuks.

4.5.2

Kaluri elukutse on seotud tõsiste füüsiliste ohtude ja rahaliste riskidega, mis selgitab, miks paljud lahkuvad nimetatud elualalt. Kalalaevadel kasutatava tehnoloogia arendamiseks on hädasti vaja ELi projekte ja programme. Seoses parimate tavade vahetamisega kaluri elukutse populariseerimise alal levitab komitee laiaulatuslikult väljaannet „Mereõnnetuste vältimise ja kalurite ohutuse käsiraamat”, mille avaldasid hiljuti Euroopa sotsiaalpartnerid Europêche ja ETF. Sama tähtis on see, et liikmesriigid kiirendaksid kalandussektori tööd käsitleva ILO konventsiooni (juuni 2007) ratifitseerimisprotsessi. Lõplik eesmärk oleks kalanduse muutmine jätkusuutlikumaks ja atraktiivsemaks.

4.6   Laevade ringlussevõtt

4.6.1

Hiljutises arvamuses teemal „Roheline raamat laevade parema lammutamise kohta”, KOM(2007) 269 lõplik, väljendas komitee juba muret „suure puuduse üle lammutusrajatistest, mis vastaksid keskkonnasäästlikkuse ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse põhimõtetele”. „Olukord halveneb veelgi, sest paari järgneva aasta jooksul kasvab mahakantavate laevade arv plahvatuslikult seoses ühekordse põhja ja parrastega naftatankerite kasutusest kõrvaldamisega” (13). Rajatiste ja töötingimuste parandamine Lõuna-Aasias (kus laevade ringlussevõtt suures osas toimub) tuleb viia rahvusvaheliselt vastuvõetava tasemeni.

4.6.2

Komitee toetab edusamme rahvusvahelisel tasandil seoses vanade laevade tõhusa, ohutu ja keskkonnasäästliku lammutamisega. Prioriteet on siduva konventsiooni vastuvõtmine 2008./2009. aastaks ja vahepealsel ajal IMO suuniste toetamine. See rahvusvaheliselt kooskõlastatud võrdlusalus paneks laevaomanikele selge kohustuse edastada teavet potentsiaalselt ohtlike ainete kohta oma laevadel ning kehtestaks miinimumstandardid laevalammutusettevõtetele tervishoiu- ja ohutussätete ning ohtlike materjalide käitlemise osas.

4.7   Laevade vastuvõtmist käsitlevad kokkulepped ja turvalisus

4.7.1

Seoses tugevnenud julgeolekukaalutlustega on mitmed ELi liikmesriigid sõlminud laevade vastuvõtmist käsitlevad kahepoolsed kokkulepped kolmandate riikidega. Komitee kordab, et ELi liikmesriikide kooskõlastatud lähenemisviis seoses selliste algatustega on tervitatav, nagu ka kooskõlastatud tööjaotus liikmesriikide, sh nende laevastike vahel kõnealuste eeskirjade rakendamisel. Alternatiivina tuleks kõne alla see, kui ELi liikmesriigid ratifitseeriksid kiiresti ebaseadusliku tegevuse tõkestamise (Suppression of Unlawful Acts — SUA) protokollid, mis sisaldavad ka klausleid laevandusoperaatorite õigustatud ärihuvide ja meremeeste inimõiguste kaitsmiseks.

4.7.2

Komitee väljendab muret sagenevate rünnakute pärast kaubalaevadele ning arvukate merel (eriti Kagu-Aasias ja Aafrikas) aset leidvate relvastatud röövide ja piraatluse pärast. Komitee soovitab Euroopa Liidul tungivalt astuda samme, et kaubalaevu saadaksid ohtlikes vetes mereväealused.

4.8   Kaldalt tulev elekter

4.8.1

Kai ääres seisvatelt laevadelt lähtuvate kasvuhoonegaaside vähendamise meetmena teeb komisjon ettepaneku kasutada kaldalt tulevat elektrit (tegevuskava). Kaldalt tulevat elektrit kasutades ei põleta laevad kütust ja seega ei eralda heitmeid (SOx, NOx ja tahked osad) ega CO2.

4.8.2

Komitee toetab kõnealust ettepanekut, kuid juhib siiski tähelepanu järgmistele probleemidele: kõigile laevatüüpidele ei pruugi sobida üks lahendus; kaldalt tulev elektrienergia võib olla toodetud elektrijaamades, kus põletatakse kütust ja sütt ja toodetakse seega juurde CO2, nii et kokkuvõttes kasutegurit ei ole. Seetõttu soovitab komitee komisjonil arvesse võtta ülaltoodud kaalutlusi, et kavandada globaalsel alusel mõistlik poliitika.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  ELT C 168, 20.7.2007, lk 50–56.

(2)  ETF: Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon, ECSA: Euroopa Ühenduse Reederite Ühing.

(3)  ILO: Rahvusvaheline Tööorganisatsioon.

(4)  The Economist, 1.9.2007.

(5)  IMO/FAO/UNESCO-IOC/WMO/WHO/IAEA/UN/UNEP merekeskkonna kaitse teaduslike aspektide alaste ekspertide ühisrühm — GESAMP.

(6)  Pariis 4.6.1974, muudetud 26.3.1986 protokolliga. Nimetatud konventsioon on asendatud Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsiooniga (OSPARi konventsiooniga), mis võeti vastu Pariisis 1992. aasta septembris ja jõustus 1998. aasta märtsis.

(7)  IMO/FAO/UNESCO-IOC/WMO/WHO/IAEA/UN/UNEP merekeskkonna kaitse teaduslike aspektide alaste ekspertide ühisrühm — GESAMP.

(8)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Energialiikide kombinatsioon transpordis” (TEN 305), CESE 269/2008, 13.2.2008.

(9)  IMO: Rahvusvaheline Mereorganisatsioon STCW: meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon.

(10)  Vt „New York Harbor School”,

http://www.newyorkharborschool.org

(11)  IMO auhind erakordse vapruse eest merel, 19.11.2007.

(12)  Arvamus teemal „Roheline raamat „Euroopa Liidu tulevase merenduspoliitika suunas”” KOM (2006) 275, ELT C 168, 20.7.2007, lk 50–56; arvamus teemal „ELi ühine meresadamapoliitika”, ELT C 168, 20.7.2007, lk 57–62; arvamus teemal „Merekiirteed ja logistika” (TEN 297), CESE 1204/2007, 18.12.2007.

(13)  Arvamus teemal „Roheline raamat laevade parema lammutamise kohta” KOM(2007) 269 lõplik, CESE 1701/2007 fin, 13.12.2007.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/36


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1172/98 (kaupade autovedu käsitlevate statistiliste aruannete kohta) komisjoni rakendusvolituste osas”

KOM(2007) 778 lõplik — 2007/0269 (COD)

(2008/C 211/08)

27. veebruaril 2008 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 285 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1172/98 (kaupade autovedu käsitlevate statistiliste aruannete kohta) komisjoni rakendusvolituste osas”.

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse (1). Poolt hääletas 145, erapooletuks jäi 2.

 

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Komitee arvamus kontrolliga regulatiivmenetluse kohta on praegu koostamisel (KOM(2007) 741 lõplik, KOM(2007) 822 lõplik, KOM(2007) 824 lõplik ja KOM(2008) 71 lõplik).


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/37


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Väike, puhas ja konkurentsivõimeline. Programm väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimisel””

KOM(2007) 379 lõplik {SEC(2007) 906, SEC(2007) 907, SEC(2007) 908}

(2008/C 211/09)

8. oktoobril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Väike, puhas ja konkurentsivõimeline. Programm väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimisel””.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 27. märtsil 2008. Raportöör oli Franco CHIRIACO.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 109, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee kiidab heaks komisjoni algatuse, millega luuakse programm väikeste, keskmise suurusega ja mikroettevõtete abistamiseks keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimisel, arvestades nii õigusaktide keerukuse kui ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) majandusliku ja sotsiaalse olulisusega Euroopa majanduses. Selles kontekstis rõhutab komitee siiski, et erilist tähelepanu tuleks pöörata mikroettevõtetele, arvestades struktuuriliste raskustega, mis muudavad nad haavatavamateks.

1.2

Olles teadlik raskustest, mis VKEdele keskkonnakaitsealaste õigusaktidega järgimisel osaks võivad saada, arvestades nende keerukust, kiidab komitee heaks selliste vahendite väljatöötamise, mille eesmärk on muuta õigusaktid lihtsamini mõistetavaks. Kuigi viimase kümne aasta jooksul on sotsiaalvaldkonnale ja eriti keskkonnale palju tähelepanu pööratud, ei peeta ettevõtete sotsiaalset vastutust (Corporate Social Responsibility) veel kogu ärimaailmas konkurentsieeliseks.

1.3

Komitee leiab, et komisjoni algatus, millega luuakse programm väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimisel, on esimene väga oluline samm.

1.4

Komitee leiab, et komisjon peab VKEde puhul arendama ennetavat lähenemist, luues ettevõtetele kohalikul tasandil struktureeritud koostöösüsteemi. Selles kontekstis peaks erilist tähelepanu pöörama piiriülesele koostööle.

1.5

Eriti oluline on järgmine:

kuna keskkonnakaitsealased õigusaktid on väga keerukad, siis peab neid õigusakte riiklikul tasandil ühtlustama, et saavutada suurem õiguslik ühtekuuluvus;

lihtsustada ja tugevdada õiguslikku raamistikku ka nende kvaliteedi parandamise kaudu nii lihtsuse kui ka selguse seisukohast;

vähendada bürokraatiat ja halduskoormust;

kujundada välja hõlpsamini kättesaadavad individuaalselt kohandatud valdkonnapõhised keskkonnajuhtimissüsteemid VKEdele;

parandada VKEde teadmisi, eelkõige VKEde organisatsioonide kaudu, koolitades selleks kohalikke eksperte, kes saaksid VKEdele pakkuda professionaalset abi;

jagada ümber programmi rahalised vahendid, et saavutada suurem lihtsus ja tõhusus;

parandada teabevahetust ja teavitamist, eelkõige parimate tavade tulemuste tutvustamise osas.

2.   Komisjoni teatise kokkuvõte

2.1

Komisjoni teatise eesmärk on aidata väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasutada tõhusalt energiat ja loodusvarasid (1). Teatisega pakutakse seega õiguslikku raamistikku ja meetmeid, millega parandatakse olemasolevaid poliitikaid ja algatusi kooskõlas väikeettevõtete eriomadustega. Selleks tehakse teatises ettepanek luua programm väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimisel. Selle programmiga saab juhtida rahalised vahendid toetusvõrgustike arendamisele, muuta keskkonnajuhtimissüsteemid kättesaadavamaks ja suurendada ettevõtete keskkonnateadlikkust.

2.2

Isegi kui igas väikeses ja keskmise suurusega ettevõttes töötab vähem kui 250 inimest, siis kokku on Euroopa Liidus 23 miljonit VKEd, esindades ligikaudu 99 % kõigist ettevõtetest ja andes 57 % ELi majanduslikust lisaväärtusest. Moodustades ELi majanduskäivest sedavõrd suure osa, avaldavad VKEd olulist mõju keskkonnale.

2.3

Paljud ettevõtted ei ole teadlikud oma tegevuse keskkonnamõjudest ja enamik neist arvab, et nende tegevus mõjutab keskkonda vähe või ei mõjuta üldse. VKEd kalduvad arvama, et nad täidavad täielikult kehtivate õigusaktide nõudeid, välja arvatud, kui väidetakse vastupidist. Sellistes tingimustes võib VKEde tegevus põhjustada suuremat riski töötajate tervisele ja ohutusele, samuti olulist ohtu keskkonnale. Samas, kui VKEd ei arvesta oma majandustegevuses keskkonnaaspektidega, siis võib neil jääda saamata majanduslik tulu paremast keskkonnajuhtimisest ning keskkonnahoidlikust uuendusest.

2.4

Komisjoni pakutud programmiga väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamiseks keskkonnaalaste õigusaktide järgimisel nähakse ette meetmeid, mille eesmärk on esiteks tagada, et VKEd vähendavad miinimumini oma tegevuse keskkonnamõju ja teiseks lihtsustada kehtivate õigusaktide järgimist. Programmi eesmärk on vähendada õigusaktide järgimise koormust, töötades välja vahendeid ja poliitikaid keskkonnanõuete asetamiseks VKEde tegevuse keskmesse.

2.5

Teatises esitatud meetmete seas on VKEdele suunatud teabe jagamine, toetusvõrgustike ja koolituse edendamine, millega luuakse kohalik keskkonnaalane teadmistebaas.

2.6

Programmi rahastatakse „LIFE+” algatuse vahenditest (viis miljonit eurot 2007.–2013. aastaks) ja lisavahendid rahastatakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammist ning struktuurifondidest.

2.7

Juba on loodud seitsmekeelne veebileht Euroopa Liidu keskkonnapoliitika kohta VKEde suhtes ning kavas on avaldada tegevussuunised energiatõhususe, õhusaaste, jäätmetootmise ning vette ja maapinda eralduvate saasteainete kohta. Välja antakse ka käsiraamat, milles tutvustatakse uusi rahastamisvõimalusi.

2.8

Uus ettevõtluse ja uuendustegevuse toetusvõrgustik osaleb programmi elluviimises alates 2008. aastast. Koos teiste VKEde toetusvõrgustikega on sellel võrgustikul oluline roll VKEde abistamisel, et rakendada Euroopa Liidu keskkonnapoliitikat tehniliste meetmete puhul.

2.9

Teatisele lisatud komisjoni talituste töödokumendis tutvustatakse mõningaid konkreetseid heade tavade juhtumeid, mida VKEd on Euroopas ja kogu maailmas rakendanud.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee kiidab komisjoni programmi heaks, eelkõige seetõttu, et selles tunnustatakse VKEde olulisust ja väärtust Euroopa majanduses ja ühiskonnas.

3.2

Sellega seoses rõhutab komitee 19.–20. juunil 2000 toimunud Euroopa Ülemkogu Feira istungi otsuse (2) ja Euroopa Väikeettevõtluse Harta (3) olulisust, milles öeldakse, et „väikeettevõtted on meie majanduse selgrooks […], olles põhiliseks töökohtade loomise, innovatsiooni- ja jõukuseallikaks”. Hartas nimetatud prioriteetide seas on majanduskasvu ja ettevõtete konkurentsivõime tugevdamine mitte ainult piirkondlikul ja kohalikul tasandil, vaid ka globaalse turu tingimustes.

3.3

Ettevõtted peaksid majandamissüsteemi kaasama keskkonnamõju hindamise. Seega, arvestades et enamik VKEdest, eriti väike- ja mikroettevõtted ei rakenda oma keskkonnapoliitikat, oleks vaja rakendada integreeritud keskkonnajuhtimist, pöörates tähelepanu sellele, et halduskoormus oleks miinimumtasemel.

3.4

Esiteks tuleks tõsta teadlikkust asjaolust, et sellised tavad ei too kaasa ainult lisakulusid ega takistusi, vaid need on ettevõtte konkurentsivõime parandamise ja pikaajalise lisaväärtuse loomise vahend.

3.5

Ettevõtted, mis suudavad pidevalt oma tegevust jälgida, näiteks tänu keskkonnajuhtimissüsteemidele, suudavad ka laiendada kontrollitavaid juhtimisvaldkondi ning koondada nii majandus- ja rahandusandmed kui ka andmed ettevõtte sotsiaalse ja keskkonnamõju kohta ühe strateegilise kava alla (4). Lisaks loodusvarade tõhusast ja ratsionaalsest kasutusest saadavale majanduslikule ja keskkonnakaitsealasele kasule säilitatakse sel moel töökorraldust muutes töökohal ohutus.

3.6

Seetõttu on komitee nõus, et vaja on vastu võtta pikaajaline strateegia, mida hakatakse kiirelt liikmesriikides rakendama.

4.   Konkreetsed märkused

Märkused komisjoni tegevuskavas pakutud meetmete kohta

4.1

Parem õigusloome poliitika väljakujundamisel ja rakendamisel: selles kontekstis tähendab parem õigusloome VKEde suuremat kaasamist sellise keskkonnapoliitika väljakujundamisse, mis põhineb parimate tavade analüüsil, sest parimad tavad, kui nad korralikult kindlaks määratakse ja kui neid piisavalt tutvustatakse, on keskkonnakaitsealaste õigusaktide järgimisele kaasa aitamiseks majanduslikult kõige tõhusam viis. Halduskoormust ja bürokraatiat tuleks ühenduse, riigi ja piirkonna tasandil püüda vähendada ja suuremat selgust saavutada mitte ainult võimalike uute õigusaktide kontekstis, vaid ka olemasolevate eeskirjade läbivaatamisel.

4.2

Hõlpsamini kättesaadavad individuaalselt kohandatud keskkonnajuhtimissüsteemid: keskkonnakaalutlustega arvestamine strateegilistes valikutes, et majanduskasv ja uuendustegevus võimaldaks ettevõtetel mitte ainult olemasolevaid eeskirju järgida, vaid proovida ka uusi häid tavasid, milles arvestatakse algatusõiguse ja õiguslike piirangutega, et täita väike- ja mikroettevõtetele kehtestatud nõudeid. Eelkõige peaks toetama keskkonnajuhtimissüsteemide vastuvõtmist (nagu Euroopa keskkonnaalane juhtimis- ja auditeerimissüsteem (EMAS) ja rahvusvahelised standardid (ISO)). Euroopa keskkonnaalane juhtimis- ja auditeerimissüsteemi (European Eco-Management Audit Scheme) sisseviimise võib saavutada näiteks, kui asjaomasesse määrusesse lisatakse VKEde jaoks soodsad sätted, kui eeskirju rakendatakse VKEde struktuuriga kooskõlas (5) ja järk-järgult vähenevad inspektsioonid ning registreeritud ettevõtete teabetaotlused. Kõik need meetmed peaksid VKEsid julgustama süsteemiga ühinema, arvestades et praegu on seda arvestataval määral tehtud vaid Itaalias, Saksamaal ja Hispaanias. Komitee loodab, et komisjon arvestab nende ettepanekutega ja komitee 2006. aasta juulikuu arvamusega kliimamuutuste ja kodanikuühiskonna kohta (6), eelkõige seoses EMAS süsteemi praeguse ülevaatamisega. Lõpuks kutsub komitee komisjoni üles otsima mitteametlikes ja kodifitseerimata vahendites kohalikul ja piirkondlikul tasandil kasulikke elemente, et laiendada praeguseid keskkonnajuhtimissüsteeme, kuna vaid VKEde ja nende ühingute otsene kaasamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil võib aidata praegust olukorda muuta.

4.3

Sihipärane finantsabi ja mitmeaastane finantsprogramm: kui finantsvahendeid on liiga palju, siis võib see tekitada segadust ja takistada nende vahendite korralikku toimimist. Seetõttu loodab komitee, et komisjon avaldab nii pea kui võimalik kavandatud käsiraamatu, milles tutvustatakse VKEde keskkonnanõuete täitmist ja keskkonnategevuse tulemuslikkuse parandamist soodustavate projektide uusi rahastamisvõimalusi. Sellega seoses oleks pikaajalisest perspektiivist vaadatuna mõistlik kanda kõik VKEdega seotud meetmed ühe eelarverea alla.

4.4

VKEdele suunatud kohaliku keskkonnaalase teadmistebaasi loomine: VKEdele tehnilise abi andmiseks on vaja professionaalseid eksperte. Selleks on vaja kaasata VKEde organisatsioone ja institutsioone kohalikul tasandil. Lisaks peaksid pakutud teenuste hinnad olema mõistlikud ning VKEdel peaks olema võimalus koolitada asutusesiseseid konsultante ja nendega konsulteerida.

4.5

Tõhusam teabevahetus ja paremini suunatud teavitamine: mitmekeelse veebilehe loomine, mis on seotud VKEde portaaliga (7) ja millest peaks saama VKEde toetusvõrgustikele põhiline teabeallikas ELi keskkonnapoliitika ja VKEde kohta. Komitee arvates on väga oluline tagada vahetu ligipääs teabele ning otsekontakt ühenduse institutsioonide ja VKEde vahel.

4.6

Komitee kiidab heaks komisjoni algatuse luua Enterprise Europe Network, mis on uus oluline Euroopa võrgustik ELi territooriumil ja väljaspool asuvate ettevõtete toetuseks. Komitee peab väga oluliseks, et Euroopa Liit parandaks ka edaspidi VKEdele pakutavaid teenuseid, eelkõige kaubanduse ja piiriüleste investeeringute, VKEde ja suurettevõtete tehnoloogilise koostöö, uuendustegevuse, ELi rahastamisallikate tundmise ja VKEdele mõeldud uurimisprogrammide alal.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  KOM(2007) 379 lõplik.

(2)  http://www.consilium.europa.eu/ueDocs/cms_Data/docs/pressData/en/ec/00200-r1.en0.htm

(3)  http://ec.europa.eu/enterprise/enterprise_policy/charter/docs/charter_et.pdf

(4)  Vt „A Comparative Analysis of the Environmental Management, Performance and Innovation of SMEs and Larger Firms based on the OECD database” („VKEde ja suuremate ettevõtete keskkonnajuhtimise, tulemuslikkuse ja uuenduste võrdlev analüüs OECD andmebaasi põhjal”), Julien Labonne, juuli 2006.

(5)  „Suunised kontrollijatele seoses VKEde, eriti väike- ja mikroettevõtete kontrollimisega”, 7. septembri 2001. aasta komisjoni soovitus suuniste kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 761/2001 (organisatsioonide vabatahtliku osalemise võimaldamise kohta ühenduse keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis (EMAS)) rakendamiseks, lisa IV.

(6)  NAT/310 „Kliimamuutustest tingitud probleemide lahendamine — kodanikuühiskonna roll”.

(7)  http://ec.europa.eu/enterprise/sme/index.htm


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/40


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta”

KOM(2007) 707 lõplik

(2008/C 211/10)

14. novembril 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 27. märtsil 2008. Raportöör oli Josef ZBOŘIL.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 151, erapooletuks jäi 3 liiget.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni seisukohta, et liikmesriikide keskkonnajärelevalvesüsteemide üldine raamistik peaks jääma soovituse kujule. Siiski tuleks soovitust selle rakendamise parandamiseks ja tõhususe suurendamiseks muuta. Konkreetseid valdkondi käsitlevatest õigusaktidest tulenevalt on järelevalvetegevus, selle ulatus ja elluviimine olulistes valdkondades õiguslikult siduv kogu Euroopa Liidus.

1.2

Et soovitust saaks tulemuslikult rakendada, peab see tingimata olema mõistetav ja selge. Samuti on oluline täpselt määratleda keskkonnajärelevalve kohaldamisala, võttes arvesse ka pidevalt esile kerkivaid probleeme.

1.3

Terminite määratlemine, täpsustamine ja ühtlustamine on ELi territooriumil toimuva järelevalvetegevuse ühtlustamisel ja ettevõtete jaoks võrdsete tingimuste loomisel eriliselt oluline. Euroopa Liidu õiguses leidub veel teisigi näiteid terminitest, mille määratlus on eri õigusaktides erinev. Terminite määratlusi tuleks seega põhjalikumalt analüüsida.

1.4

Samuti on tingimata vaja määrata kindlaks kriteeriumid keskkonnajärelevalve kavandamise, teostamise, jälgimise ja seda käsitleva aruandluse koostamise kohta.

1.5

Järelevalvetegevuse juhtimise süsteemi osas tasub soovitada ajakohastatud meetodite kasutamist. Need aitaksid suunata järelevalvetegevuse keskkonna seisukohast olulistele valdkondadele ja parandada kavandamist ning soosiksid keskkonnakaitse pidevat paranemist.

1.6

Esimesel võimalusel vajavad kooskõlas ELi õigusega ühtlustamist teabele juurdepääsu tingimused. Avaldatav teave peaks andma ülevaate kontrolli käigus täheldatud olukordadest ning määratud parandusmeetmetest ja nende rakendamisest.

1.7

Rahvusvahelise koostöö tõhustamiseks ning kontrolli- ja jõustamisnormide suurema ühtsuse tagamiseks on vaja toetada IMPELi võrgustikku.

2.   Komisjoni dokumendi sisu

2.1

Järelevalve on ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamise ja järgimise tagamise oluline vahend. Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 2001. aastal vastu soovituse 2001/331/EÜ, milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded (1).

2.2

Soovituses on esitatud mittesiduvad kriteeriumid keskkonnajärelevalve kavandamise, teostamise, jälgimise ja seda käsitleva aruandluse koostamise kohta. Soovituse eesmärk on parandada ELi õigusaktide järgimist ning aidata kaasa nende järjekindlale rakendamisele ja jõustamisele kõikides liikmesriikides.

2.3

Komisjon viis kõnealuse soovituse rakendamise ja kohaldamise kohta läbi uurimuse, mille alusel koostatakse soovituse uus, 2008. aastal avaldatav versioon.

2.4

Kõik liikmesriigid on esitanud aruande soovituse rakendamise kohta ja aruande selle kohaldamisega seotud kogemuste kohta. Tuleb tõdeda, et soovitust järgitakse eri liikmesriikides vägagi erinevalt. Kuigi kõik liikmesriigid on soovitust osaliselt järginud, on vaid üksikud rakendanud seda tervikuna. Endiselt püsivad Euroopa Liidus suured erinevused keskkonnajärelevalve teostamises. Ühtlasi toovad erinevused ettevõtjate jaoks kaasa konkurentsimoonutusi.

2.5

Suuri, kõrvaldamist vajavaid erinevusi võib täheldada eelkõige järgmistes valdkondades.

2.5.1   Kohaldamisala määratlus

2.5.1.1

Praegune kohaldamisala keskendub peamiselt tööstus- ja jäätmekäitlusrajatistele ning ei hõlma mitmeid tegevusvaldkondi, mis on reguleeritud ELi keskkonnaalaste õigusaktidega. Soovitus ei sisalda kriteeriume jäätmesaadetiste kontrollimise kohta. Piiriüleseid jäätmesaadetisi reguleeritakse ELi tasandil jäätmesaadetiste määrusega (2). Kõnealuse määruse rakendamine on komisjoni jaoks esmatähtis.

2.5.1.2

Soovitus ei sisalda ka kriteeriume Natura 2000 alade kontrollimise kohta. Seepärast tervitab komisjon Green Enforce'i võrgustiku loomist; selle võrgustiku eesmärk on edendada koostööd ja vahetada kogemusi liikmesriikide vahel, et lihtsustada loodust käsitlevate õigusaktide rakendamist. Võrgustiku raames kaalutakse praegu keskkonnajärelevalve edasiarendamist, töötades välja kriteeriumid Natura 2000 alade kontrollimiseks.

2.5.1.3

Muudes keskkonnaalastes õigusaktides, mille suhtes soovitust ei kohaldata, käsitletakse kemikaalide registreerimist ja lubamist (REACH (3)), teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramist toodetes (nt elektri- ja elektroonikaseadmetes ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiiv (4)), ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelist kauplemist (5) ning geneetiliselt muundatud organismide ja tootjavastutusel põhinevate süsteemidega seonduvaid tegevusi.

2.5.2

Määratluste täpsustamine. Mõnel soovituses kasutataval terminil on eri liikmesriikides eri tähendus. Eri tõlgendusi võib eelkõige kohata järgmiste mõistete puhul:

järelevalve, kontroll, auditeerimine;

inspekteerimisasutus;

järelevalvekava, järelevalveprogramm;

piiriülene mehhanism;

rutiinsed ja mitterutiinsed kontrollid.

2.5.3

Kriteeriumid järelevalve kavandamise, teostamise, jälgimise ja seda käsitleva aruandluse koostamise kohta. Soovituse eesmärk on suurendada kontrollitud käitistes vastavust ELi keskkonnaalastele õigusaktidele. Selle saavutamiseks sätestatakse soovituses kriteeriumid selle kohta, kuidas keskkonnajärelevalvet kavandada, teostada, jälgida ja seda käsitlevat aruandlust koostada.

Järelevalve kavandamine: soovituses on sätestatud järelevalvekavade koostamine ning nende üldised kriteeriumid ja minimaalne sisu. Paljudes liikmesriikides ei sisalda järelevalvekavad strateegilisi elemente, vaid need koosnevad selliste käitiste ja sektorite loeteludest, mida teataval ajavahemikul kavatsetakse kontrollida. Järelevalve kavandamist liikmesriikides saaks veelgi parandada, et kasutada paremini ära olemasolevaid ressursse. Mõnes liikmesriigis on juba seatud sisse järelevalve kavandamise edasiarendatud süsteemid, milles kasutatakse riskihindamise põhiseid juhtimisstrateegiaid (6).

Järelevalve teostamine: soovituses on sätestatud, et kohapealseid kontrolle peaks regulaarselt läbi viima ametiasutuste rutiinsete kontrollide osana ning kaebuste, õnnetuste, vahejuhtumite ja nõuetele mittevastavuse juhtumite korral ning pärast lubade väljastamist ja enne lubade korduvat väljastamist, uuendamist või muutmist. Sätestatud on ka kriteeriumid, milles kirjeldatakse, kuidas kõnealuseid kohapealseid kontrolle peaks teostama. Kuigi kõnealuses küsimuses ei ole liikmesriikide vahel eriti suuri erinevusi, tuleks selle valdkonna tavasid siiski ühtlustada.

Järelevalvekavade hindamine: järelevalvekavade edukuse hindamist nähakse kavandamise parandamise olulise vahendina. Mõni liikmesriik on võtnud oma järelevalvekavade hindamisel kasutusele ajakohastatud hindamissüsteemid. Nende abil on töötatud välja edaspidised järelevalvekavad.

2.5.4

Aruandlus. Esimene aruanne andis palju teavet selle kohta, kuidas soovitust on liikmesriikides rakendatud ja kohaldatud. Saadud andmed ei ole aga alati võrreldavad. Sellise aruandlussüsteemi jaoks oleks vaja väga selget ja ühtset vormi, et tagada andmete võrreldavus.

2.5.5

Juurdepääs teabele. Soovituses on sätestatud, et järelevalvekavad ja järelevalvearuanded tuleks kooskõlas ELi direktiividega teha avalikkusele kättesaadavaks. Aruanded on näidanud, et paljud liikmesriigid ei tee järelevalvekavasid ja -aruandeid kättesaadavaks. Keskkonnajärelevalvega seonduv teave on hõlmatud direktiivi 2003/4/EÜ nõuetega, seega on juriidiline kohustus teabe avalikustamiseks juba olemas. Direktiivis esitatakse ka piisavalt põhjendusi erandite jaoks, mille alusel võib kõnealusele teabele juurdepääsu taotluse tagasi lükata juhul, kui on vaja kaitsta olulisi huve. Kõnealuse õiguse teostamiseks tuleb luua sobivad süsteemid.

2.6   Tulevikuettepanekud

Komisjoni hinnangul on soovituse puuduliku rakendamise tõttu vaja kaaluda õiguslikult siduvate nõuete kehtestamist keskkonnajärelevalve jaoks. Lisaks on vaja selgitada keskkonnajärelevalve üldkriteeriume ja anda täiendavaid juhiseid ning vahetada teavet nende rakendamise kohta. Seepärast soovitatakse järgmisi meetmeid.

2.6.1

Soovituse läbivaatamine. Soovitust tuleks käsitada liikmesriikide keskkonnajärelevalvesüsteemide üldise raamistikuna. Selle kriteeriumid on üldised. Kriteeriumide väga üldise ja kirjeldava sisu tõttu ei tundu olevat asjakohane muuta neid õiguslikult siduvateks nõueteks. Siiski tuleks soovitust selle rakendamise parandamiseks ja tõhususe suurendamiseks muuta.

2.6.2

Valdkondlikud järelevalvenõuded. Lisaks soovituses sätestatud keskkonnajärelevalve üldkriteeriumidele tuleks valdkondlikesse õigusaktidesse lisada õiguslikult siduvad erinõuded teatavate käitiste ja tegevuse kontrollimiseks. Õiguslikult siduvad nõuded on vajalikud selle tagamiseks, et keskkonnajärelevalve oleks tähtsam poliitiline prioriteet ja et keskkonnaalaseid õigusakte jõustataks kogu ELis tõhusamalt. Valdkondlike järelevalvenõuetega võib täiendada soovituses sätestatut või nendes võib käsitleda käitisi ja tegevust, mida soovitus ei hõlma.

2.6.2.1

Osana komisjoni 2007. aasta õigusloomeprogrammi kuuluva IPPC direktiivi (7) läbivaatamisest ja vastavalt kõnealuse õigusakti rakendamise analüüsile uurib komisjon, kuidas kindlustada parem vastavusvõrgustik, et tagada suurem ühtsus ja usaldus IPPC käitiste järelevalve vastu liikmesriikides.

2.6.2.2

Komisjon kaalub ettepaneku tegemist jäätmesaadetiste kontrolli käsitlevate õiguslikult siduvate erieeskirjade kohta. Tuleks määratleda erikriteeriumid, et tagada kontrollide piisav kvaliteet ja sagedus. Lisaks tuleks kindlustada asjaomane koolitus ja ametiasutustevaheline koostöö.

2.6.3

Suuniste väljatöötamine ja liikmesriikidevaheline koostöö. Tänu IMPELi võrgustikule on läbi viidud hulgaliselt projekte, mille eesmärk on tihendada keskkonnajärelevalvealast koostööd ja soodustada teabevahetust liikmesriikide vahel (8). Komisjon on kõnealuseid projekte aktiivselt toetanud ja nendes osalenud. Kõik kõnealused algatused on avaldanud positiivset mõju ELi järelevalve tugevdamisele ja IMPELi võrgustikku tuleks julgustada selliseid projekte jätkama.

3.   Üldised märkused

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) läbivaatamise kohta ja väljendab heameelt kõnealuse soovituse järgimise analüüsimiseks tehtud jõupingutuste üle (9).

3.2

Keskkonnajärelevalve on iga riigi täidesaatva võimu oluline ülesanne keskkonnakaitse valdkonnas. Järelevalves tuleb lisaks riikliku keskkonnapoliitika järgimisele kontrollida ka ELi keskkonnapoliitika üldpõhimõtete järgimist, tehes seda võimalikult ühtselt, olenemata asutusest, kellele järelevalve läbiviimine asjaomases liikmesriigis on usaldatud.

3.3

Komitee mõistab, et oluline on parandada ELi keskkonnaalaste õigusaktide järgimist ning aidata kaasa nende järjekindlale rakendamisele ja jõustamisele kõikides liikmesriikides, et kehtestatud ja kohaldatavad miinimumnõuded aitaksid edaspidi luua võrdsed tingimused, eelkõige majandusliku konkurentsi osas.

3.4

Komitee leiab, et täiendav soovitust käsitlev arutelu huvipooltega annaks väga vajalikku materjali, et luua selge ja kogu Euroopa Liidus rakendatav sobiv järelevalvetegevuse raamistik.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Et soovitust saaks tulemuslikult rakendada, peab see tingimata olema mõistetav ja selge. Komiteel on hea meel, et komisjon kavatseb sellele tähelepanu pöörata.

4.1.1

Komitee arvates on igal juhul vaja täpselt määratleda otsustavaid valdkondi puudutava keskkonnajärelevalve kohaldamisala, seadmata samal ajal ohtu järelevalvesüsteemi paindlikkust ega riikidele eriomaseid lähenemisviise. Siiski tuleks kõnealuseid riiklikke lähenemisviise kohaldada üksnes niivõrd, kuivõrd seda nõuavad konkreetsed riiklikud keskkonnakaitse-eesmärgid.

4.1.2

Kui asjaomastes ELi õigusaktides on sätestatud järelevalvekohustus, peaks seda reguleerima üks konkreetne õigusakt, et vältida tõlgenduste lahknemist.

4.1.3

Teatisest järeldub, et järelevalvetegevuse ühtlustamisel ELi piires ning ettevõtetele võrdsete tingimuste loomisel on kesksel kohal terminite määratlemine, täpsustamine ja ühtlustamine. Soovituse ühtlase rakendamise tagamiseks on hädavajalik täpsustada peamiste terminite määratlusi, et oleks võimalik saavutada ühtlus ja luua kooskõla teiste õigusaktidega.

4.1.4

Komitee rõhutab, et Euroopa Liidu õiguses leidub veel teisigi näiteid terminitest, mille määratlus on eri õigusaktides erinev. Terminite määratlusi tuleks seega üldse põhjalikumalt analüüsida.

4.2

Komitee peab samuti tingimata vajalikuks määrata kindlaks kriteeriumid keskkonnajärelevalve kavandamise, teostamise, jälgimise ja seda käsitleva aruandluse koostamise kohta, säilitades seejuures konkreetse järelevalvetegevuse läbiviimiseks vajaliku paindlikkuse. Tuleks luua võimalikult lihtne ja selge aruandlussüsteem, et pakkuda võrreldavat teavet järelevalvesüsteemide toimimise ja eesmärkide elluviimise kohta, millega soovitakse tagada keskkonnaalaste õigusaktide täpsem järgimine.

4.3

Järelevalvetegevuse juhtimise süsteemi jaoks tuleks soovitada ajakohastatud juhtimismeetodite kasutamist, mida teatud liikmesriigid on juba tulemuslikult teinud. Need aitavad suunata järelevalvetegevuse keskkonna seisukohast olulistele valdkondadele ja parandada kavandamist ning soosiksid keskkonnakaitse pidevat paranemist.

4.4

Komitee toetab teabele juurdepääsu suuremat ühtlustamist kooskõlas ELi kehtivate sätetega teatavate teabele juurdepääsu võimaluste tagamise kohta liikmesriikides. Avaldatav teave ei tohiks kahjustada järelevalvetegevuse tõhusust ning peaks andma ülevaate kontrolli käigus täheldatud olukordadest ning määratud parandusmeetmetest ja nende rakendamisest.

4.5

Komitee jagab komisjoni seisukohta, et liikmesriikide keskkonnajärelevalvesüsteemide üldine raamistik peaks jääma soovituse kujule. Kriteeriumide üldise ja kirjeldava sisu tõttu ei tundu olevat asjakohane muuta neid õiguslikult siduvateks nõueteks. Siiski tuleks soovitust selle rakendamise parandamiseks ja tõhususe suurendamiseks muuta.

4.6

Käesolevas arvamuses on muu hulgas võetud aluseks asjaolu, et paljudes kehtivates ja koostatavates ELi õigusaktides sätestatakse teatud konkreetse valdkonna järelevalve tingimused ja kriteeriumid. Kõnealustest õigusaktidest tulenevalt on järelevalvetegevus, selle ulatus ja elluviimine õiguslikult siduv kogu Euroopa Liidus.

4.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab rahvusvahelise koostöö täiendavaks tõhustamiseks väga oluliseks toetada IMPELi võrgustikku, tänu millele on koostatud arvukalt juhenddokumente järelevalve kavandamise ja läbiviimise kohta. Lisaks on võrgustiku raames korraldatud teabe ja kogemuste vahetamist inspektorite vahel. IMPELi võrgustiku sihipärase tegevuse panus oleks märkimisväärne, eelkõige varem tehtu eeskujul elluviidavate konkreetsete projektide kaudu. IMPELi võrgustikul võib olla kasutoov roll koolituste ja ametialase arengu ühisel edendamisel. Samuti võiks olla kasulik moodustada keskne üksus üleeuroopaliste statistika ja muu teabe kogumise vahendite ühtekoondamiseks Euroopa kontrolli- ja jõustamistegevuse valdkonnas.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  EÜT L 118, 27.4.2001, lk 41.

(2)  Määrus (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, 12.7.2006, lk 1).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, 18. detsember 2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Amet ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (ELT L 37, 13.2.2003, lk 19).

(5)  Nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel (EÜT L 61, 3.3.1997, lk 1).

(6)  Näitena võib tuua Ühendkuningriigis kasutatava ettevõtja ja saasteohu hindamise süsteemi OPRA (Operator and Pollution Risk Appraisal).

(7)  Direktiiv 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta.

(8)  Täiendavat teavet võib leida IMPELi võrgustiku ingliskeelselt veebilehelt aadressil:

http://ec.europa.eu/environment/impel/index.htm

(9)  Komisjoni talituste töödokument „Aruanne soovituse 2001/331/EÜ (milles sätestatakse liikmesriikides teostatava keskkonnajärelevalve miinimumnõuded) järgimise kohta” (SEK(2007) 1493).


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/44


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv eritoiduks ettenähtud toiduainete kohta” (uuesti sõnastamine)

KOM(2008) 3 lõplik — 2008/0003 (COD)

(2008/C 211/11)

30. jaanuaril 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv eritoiduks ettenähtud toiduainete kohta” (uuesti sõnastamine).

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning on oma seisukohti kõnealusel teemal juba väljendanud varasemas arvamuses, mis võeti vastu 17. septembril 1986 (1), ja arvamuses EESC 848/2004, mis võeti vastu 2. juunil 2004 (2), otsustas komitee täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) 148 poolthäälega, kusjuures erapooletuks jäi 3, esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse ning viidata eelnimetatud dokumentides võetud seisukohale.

Komitee arvamus kontrolliga regulatiivmenetluse kohta on koostamisel [KOM(2007) 741 lõplik, KOM(2007) 822 lõplik, KOM(2007) 824 lõplik ja KOM(2008) 71 lõplik].

 

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv eritoiduks ettenähtud toiduaineid puudutavate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta” (EÜT C 328, 22.12.1986, lk 9).

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb eritoiduks ettenähtud toiduaineid” (konsolideeritud tekst), KOM(2004) 290 lõplik (ELT C 241, 28.9.2004, lk 23).


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/45


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 338/97 (looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel) komisjoni rakendusvolituste osas”

KOM(2008) 104 lõplik — 2008/0042 (COD)

(2008/C 211/12)

17. märtsil 2008. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 175 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 338/97 (looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel) komisjoni rakendusvolituste osas”.

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning on oma seisukohti kõnealusel teemal juba väljendanud varasemas arvamuses (1), mis võeti vastu 26. mail 1992. aastal, otsustas komitee täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse ning viidata eespool nimetatud dokumendis võetud seisukohale. Poolt hääletas 146 ja erapooletuks jäi 2 liiget.

Komitee arvamus kontrolliga regulatiivmenetluse kohta on koostamisel [KOM(2007) 741 lõplik, KOM(2007) 822 lõplik, KOM(2007) 824 lõplik ja KOM(2008) 71 lõplik].

 

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Arvamus teemal „Ettepanek võtta vastu nõukogu määrus (EMÜ), millega nähakse ette sätted looduslike looma- ja taimeliikide isendite omamise ja nendega kauplemise kohta”, EÜT C 223, 31.8.1992, lk 19.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/46


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta seoses komisjoni rakendusvolitustega”

KOM(2008) 105 lõplik — 2008/0038 (COD)

(2008/C 211/13)

10. märtsil 2008. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 175 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Kohandamine kontrolliga regulatiivmenetlusega. Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta seoses komisjoni rakendusvolitustega”.

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning on oma seisukohti kõnealusel teemal juba väljendanud varasemates arvamustes, mis võeti vastu 25. mail 1977. aastal (1) ja 14. septembril 1994. aastal (2), otsustas komitee täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli 2008 istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse ning viidata eespool nimetatud dokumentides võetud seisukohale. Poolt hääletas 143, vastuhääli ei olnud ja erapooletuks jäi 5.

Komitee arvamus kontrolliga regulatiivmenetluse kohta on praegu ettevalmistusjärgus (KOM(2007) 741 lõplik, KOM(2007) 822 lõplik, KOM(2007) 824 lõplik ja KOM(2008) 71 lõplik).

 

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv linnustiku kaitse kohta” — EÜT C 152, 29.6.1977, lk 3.

(2)  Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta” (94/C 393/19) — EÜT C 393, 31.12.1994, lk 93.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/47


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 999/2001 (millega kehtestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad) komisjoni rakendusvolituste osas”

KOM(2008) 53 lõplik — 2008/0030 (COD)

(2008/C 211/14)

22. veebruaril 2008 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 152 lõikele 4 (b) konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 999/2001 (millega kehtestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad) komisjoni rakendusvolituste osas”.

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning on oma seisukohti kõnealusel teemal juba väljendanud varasemates arvamustes, mis võeti vastu 7. juulil 1999. aastal (1) ja 9. märtsil 2005. aastal (2), otsustas komitee täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse ning viidata eespool nimetatud dokumentides võetud seisukohale. Poolt hääletas 154, erapooletuks jäi 2.

Komitee arvamus kontrolliga regulatiivmenetluse kohta on praegu koostamisel (KOM(2007) 741 lõplik, KOM(2007) 822 lõplik, KOM(2007) 824 lõplik ja KOM(2008) 71 lõplik).

 

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad”, EÜT C 258/1999, lk 19.

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad”, KOM(2004) 775 lõplik, ELT C 234, 22.9.2005, lk 26–27.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/48


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele — Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti paindlikkuse ja turvalisuse kaudu”

KOM(2007) 359 (lõplik)

(2008/C 211/15)

27. juunil 2007. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele — Paindlikkuse ja turvalisuse ühiste põhimõtete poole: rohkem paremaid töökohti paindlikkuse ja turvalisuse kaudu”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava sektsiooni arvamus võeti vastu 2. aprillil 2008. Raportöör oli Thomas JANSON ja kaasraportöör oli Christian ARDHE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 147, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Parlamendi, nõukogu ja Euroopa sotsiaalpartnerite panust paindlikkuse ja turvalisuse üle peetavatesse aruteludesse. Muutuvas maailmas on väga oluline arutleda selle üle, kuidas saab tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel ELi ja liikmesriikide tasandil aidata kaasa suurema arvu paremate töökohtade tekitamisele.

1.1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba varem rõhutanud, et paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsioon ei tähenda töötajate õiguste ühepoolset ja ebaseaduslikku vähendamist. Euroopa sotsiaalpartnerid on kutsunud liikmesriike üles vaatama läbi tööõigusaktid, töösuhete kaitstuse süsteemid ja kollektiivläbirääkimiste praktika koos sotsiaalpartneritega ning tegema neisse vajadusel muudatused näiteks selleks, et „tagada paindlikkuse ja turvalisuse optimaalne tasakaal kõikide töösuhete puhul ning piisav kindlustunne töötajatele kõikide lepinguliikide puhul, et lahendada killustunud tööturgude probleem”.

1.2

Mõttevahetused paindlikkuse ja turvalisuse üle on käivitanud arutelusid ka liikmesriikides ja mõnedes neist on võetud ka kooskõlastatud meetmeid. See asjaolu rõhutab, et on oluline kaasata sotsiaalpartnerid aktiivselt aruteludesse ja otsuste tegemise protsessi.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et paindlikkust ja turvalisust ei saa vaadelda eraldi Euroopa Liidu ees seisvatest väljakutsetest. Globaliseerumine, uute tehnoloogiate kiire areng ning demograafilised ja keskkonnaalased probleemid muudavad Euroopa tööturgu. peaksid olema osaks reageeringust Neile välistele ja sisemistele tendentsidele ja survetele tuleb püüda vastata muuhulgas paindlikkuse ja turvalisuse abil, et saavutada õiglane tasakaal töötajate ja tööandjate vahel.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et Euroopa peaks keskenduma oma innovatsioonivõimekusele, oma toodete ja teenuste kõrgele kvaliteedile, oma kvalifitseeritud tööjõule ja sotsiaalmudelile ning rajama oma konkurentsipositsiooni kvaliteedile. See kõik peaks peegelduma tööhõivesuunistes. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks näha, et paindlikkuse ja turvalisuse üle peetavate arutelude tulemusena tehtaks neis suunistes muudatusi, eriti töökohtade kvaliteedi puhul.

1.5

Lõpuks esitab komitee mõned paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamist käsitlevad soovitused. Komitee

soovitab komisjonil hinnata tema teatisega seoses esitatud erinevaid seisukohti ja arvamusi ning konsulteerida liikmesriikide sotsiaalpartneritega kõikidel tasanditel;

julgustab komisjoni jälgima rakendusprotsessi ja looma heade tavade vahetamise platvormi, kaasates ka sotsiaalpartnerid; toetab sotsiaalpartnerite aktiivset kaasamist liikmesriikide paindlikkuse ja turvalisuse poliitika kujundamisse ja rakendamisse protsessi kõikides etappides;

rõhutab, et osapoolte vastastikune usaldus on väga oluline;

rõhutab, et tööhõive kasvu soodustav mõistlik makromajanduspoliitika ning täielikku kasvupotentsiaali realiseeriv ja toetav soodne ärikeskkond on paindlikkuse ja turvalisuse poliitika toimimise tähtsad eeltingimused; julgustab liikmesriike ja ELi paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamisel looma ja säilitama kohandatavust soodustava õigusraamistiku, mis oleks lihtne, läbipaistev ja prognoositav, tagama töötajate õigusi ja nende austamist ja põhjendatust ning soosima kogu Euroopa Liidus kollektiivläbirääkimiste ja sotsiaaldialoogi jaoks stabiilset õigusraamistikku;

juhib tähelepanu sellele, et üldised hoolekandesüsteemid võivad parandada liikuvust, tagades, et töötajad ei jää nende töökohti mõjutavate muutuste tõttu kaotajateks; muutuste prognoosimiseks ja nende tagajärgede leevendamiseks on oluline järgida riiklikke ja ELi eeskirju teavitamise ja konsulteerimise kohta; rõhutab, et paindlikkuse ja turvalisuse poliitika elluviimiseks tuleb näha ette majandusressursse, kaasa arvatud teisele töökohale üle minevate töötajate toetamiseks riiklikest ja eraallikatest;

rõhutab, et kõik asjakohased poliitikad peaksid üksteist toetama;

soovib näha integreeritud, mitmetasandilist lähenemisviisi; paindlikkuse ja turvalisuse mitmemõõtmelisust arvestades on oluline püüelda erinevate poliitikatasandite integreerimise suunas;

väidab, et arvesse tuleks võtta uusi riske ning et paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamisel tuleks motiveerida üleminekuid, kuid samal ajal ei tohiks süstemaatiliselt kaotada alalisi töölepinguid;

komitee arvates peaks Euroopa Komisjon hiljemalt viie aasta pärast hindama liikmesriikides kasutatavaid paindlikkuse ja turvalisuse tavasid ning nende mõju tööhõivele nii liikmesriikides kui ka ELis üldiselt.

2.   Taust

2.1

Paindlikkuse ja turvalisuse poliitika on olnud pidevalt päevakorras alates esimeste tööhõivesuuniste vastuvõtmisest. Praegune arutelu algas aga 2006. aasta jaanuaris, mil toimus nõukogu mitteametlik kohtumine paindlikkuse ja turvalisuse teemal. Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2006. aasta kevadel paluti liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu paindlikkusele ja turvalisusele kui ühele võtmeküsimusele. Seoses 2006. aasta detsembris ja 2007. aasta märtsis toimunud Euroopa tippkohtumistega arutati paindlikkuse ja turvalisuse küsimust kahel kolmepoolsel sotsiaalpartnerite tippkohtumisel. 2007. juunis avaldas komisjon teatise paindlikkuse ja turvalisuse kohta, mida arutati ja menetleti Euroopa Parlamendis ja nõukogus; nõukogu otsus võeti vastu ühehäälselt. Lisaks viisid sotsiaalpartnerid 2007. aasta oktoobris ühiselt läbi Euroopa tööturuga seotud põhiküsimuste, sealhulgas paindlikkuse ja turvalisuse kohta esitatud soovituste analüüsi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt kõikide osapoolte panuse, eriti aga Euroopa sotsiaalpartnerite ühise analüüsi üle (1).

2.2

Mõttevahetused paindlikkuse ja turvalisuse üle on käivitanud arutelusid ka liikmesriikides ja mõnedes neist on võetud hiljuti ka kooskõlastatud meetmeid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab neid arutelusid, ent rõhutab, et on ülioluline kaasata sotsiaalpartnerid aktiivselt aruteludesse ja otsuste tegemise protsessi.

2.3

Lähtudes Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusest, mis võeti vastu 2007. aasta juulis (2), on käesoleva arvamuse eesmärk:

esitada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohad oluliste punktide kohta, et hõlbustada paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamist liikmesriikides ning vaadelda tagajärgi ELi poliitika jaoks;

kinnitada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohti sotsiaalpartnerite olulise rolli kohta ja rõhutada veelgi kodanikuühiskonna rolli nimetatud protsessis.

3.   Paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamine

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab erinevate osapoolte panust paindlikkuse ja turvalisuse üle peetavatesse aruteludesse. Muutuvas maailmas on väga oluline arutleda selle üle, kuidas saab tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel ELi ja liikmesriikide tasandil aidata kaasa suurema arvu paremate töökohtade tekitamisele.

3.2   Tööturu olulisemad väljakutsed

3.2.1

Paindlikkust ja turvalisust ei saa vaadelda eraldi Euroopa Liidu ees seisvatest väljakutsetest. Globaliseerumine, uute tehnoloogiate kiire areng ja demograafilised probleemid tekitavad muutusi Euroopa tööturul. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks siiski lisada, et oma mõju tööturule on tõenäoliselt ka keskkonnaprobleemidel. Neile välistele ja sisemistele tendentsidele ja survetele tuleb püüda vastata muuhulgas paindlikkuse ja turvalisuse abil, et saavutada õiglane tasakaal sotsiaalse, keskkonnaalase ja majandusedu vahel.

3.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et keskkonnaprobleemid hakkavad mõjutama Euroopa tööturgu. Need probleemid suurendavad vajadust säästa energiat ja võtta kasutusele keskkonna säästmisele kaasa aitavaid süsteeme. Samas võivad need probleemid hoogustada tehnoloogilist innovatsiooni, mis aitab kaasa majanduskasvule ja tööhõive kasvule.

3.2.3

Komitee on märkinud, et kliimamuutused võivad veelgi suurendada praeguseid sotsiaalseid moonutusi ja lõhesid (3) nii ELis kui ka mujal maailmas. Samuti on komitee osutanud, et eesmärgiks peab olema võime kohaneda ja olukorda leevendada ilma töötust ja sotsiaalseid moonutusi kaasa toomata (4).

3.2.4

Euroopa tööturgu mõjutavad globaliseerumine ja sellest tulenev turgude integreerumine. Tarbimisharjumused ning tootmis- ja investeerimismudelid muutuvad. Need arengud ei ole paratamatud ning neid oleks võimalik mõjutada või kujundada. Tööohutust ja töötervishoidu ning töötajate õigusi käsitlevad õigusaktid parandavad tööelu kvaliteeti ja kujundavad ülemaailmseid standardeid. Tootestandardid võivad parandada konkurentsivõimet, ent arvestada tuleb ka ettevõtete kohanemisvõimet. Kõigele vaatamata tuleb Euroopa turgudel kohanduda globaliseerunud maailma väljakutsetega. Euroopa on globaliseerumisest mitmel moel kasu saanud. Ühtne turg on aidanud ELis luua ülemaailmses konkurentsis püsivaid ettevõtteid. Järelikult on ELil olnud võimalik müüa tooteid ja teenuseid väärtusahela tipus.

3.2.5

Globaliseerumine ja tehnoloogilised muutused ei ole kahjustanud tööhõive kasvu Euroopas. Aastatel 1995–2005 toimus ELis tööhõive netokasv — loodi 18,5 miljonit uut töökohta. Kaubandusega seotud korrektsioonide tõttu kadunud töökohtade arv on majanduses loodud uute töökohtade arvuga võrreldes väike. Tegelikult võib avatud kaubandus tööhõivevõimalusi suurendada, nagu näitavad ka hiljutised arengud Euroopa Liidus.

3.2.6

Ent globaliseerumine võib põhjustada ka suurenenud tundlikkust. Ettevõtetel tuleb toime tulla teravama konkurentsiga. Varem kindlaks peetud töökohad on nüüd avatud rahvusvahelisele konkurentsile. Paljude aastate vältel kohalikeks peetud teenuseid on nüüd võimalik osutada piiriüleselt. Restruktureerimised toimuvad sagedamini ja kiiremini. Kaubandussektori destabiliseerumise tagajärjel koondatud töötajate uuesti töölevõtmisel saavad nad tavaliselt varasemaga võrreldes väiksemat palka. Seega tähendab paljude jaoks globaliseerumine uutele töökohtadele üleminekul sissetulekute kaotust. Palkade osakaal majanduses on vähenenud. Sotsiaalpartnerid on ka märkinud, et võrreldes Ameerika Ühendriikidega on ELis loodud rohkem töökohti tootlikkuse kasvu skaala madalama otsa sektorites, samas kui suurema tootlikkusega sektorites on tööhõive vähenenud (5).

3.2.7

Tööturul toimunud muutuste tõttu on kasvanud osalise tööajaga ja tähtajaliste lepingute alusel tehtav töö. Need tööhõiveliigid võisid aidata kaasa tööturule sisenemise hõlbustamisele ja Euroopa tööhõivemäära suurendamisele. Ent ajutised töötajad kipuvad olema vähem produktiivsed, nad saavad vähem tööandja poolt võimaldatavat koolitust (6) ja nendega võib juhtuda rohkem tööõnnetusi (7). Samuti on neil oht jäädagi ajutist tööd tegema. Ainult veidi enam kui pooltel ajutise lepingu alusel töötavatest inimestel on kuue aasta möödudes alaline tööleping, samas kui alalise töölepinguga alustanutest on alaline leping kuue aasta möödudes enam kui kolmel neljandikul (8).

3.2.8

Et tulla toime demograafiliste probleemidega, tuleb näiteks laste ja eakate hoolekande sektoris luua uusi teenuseid ja tööhõivevõimalusi. Selles kontekstis tuleb Euroopas parandada töökorraldust, suurendada soolist võrdõiguslikkust ning tasakaalu töö- ja eraelu vahel.

3.2.9

Paljudes ELi liikmesriikides on maksupoliitika kippunud headel aegadel olema lõdvem ja majandustsükli madalamas osas rangem. Eriti on see nii euroala suuremates riikides. Lisaks on rahvastiku vananemist arvestades paljudes ELi liikmesriikides riigivõlg liiga suur (9).

3.3   Tööhõivestrateegia ning paindlikkuse ja turvalisuse poliitika

3.3.1

Paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamisel leiavad liikmesriigid tööhõivesuunistest juhiseid selle kohta, millist liiki tööturule ja majandusele Euroopa peaks suuna võtma. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukoht on selge: Euroopa peaks keskenduma oma innovatsioonivõimekusele, oma toodete ja teenuste kõrgele kvaliteedile, väljaõppinud tööjõule ja oma sotsiaalmudelile ning võistlema konkurentidega mujal maailmas kvaliteedi alusel, mitte madalate palkade ja sotsiaalstandardite osas, kus Euroopa jääb niikuinii kaotajaks (10).

3.3.2

Paindlikkuse ja turvalisuse üle peetavate arutelude aluseks võiksid olla mitmed tööhõivesuunised. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks näha, et neis suunistes tehtaks komitee soovitusi peegeldavaid muudatusi, eriti töökohtade kvaliteedi puhul, nagu on märgitud ka komitee arvamuses tööhõivesuuniste kohta (11).

3.3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmel korral käsitlenud muudetud Lissaboni tegevuskava ja uusi tööhõivesuuniseid (12). Komitee on tervitanud uut, integreeritud lähenemisviisi ja mitmeaastast tsüklit, ent on samas juhtinud tähelepanu sellele, et

teatud punktides on majanduspoliitika ja tööhõivepoliitika suunised omavahel puudulikult kooskõlastatud;

edu sõltub eelkõige sellest, kas liikmesriigid võtavad oma kohustusi tõsiselt ja viivad riiklikul tasandil tegelikult ellu kokkulepitud prioriteedid;

seejuures tuleb tagada parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna aktiivne kaasatus tööhõivepoliitika kooskõlastamise kõigis etappides.

3.3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on viidanud ka sellele, et riiklike reformikavade edu üks võtmetegur peitub kõigi asjaomaste sidusrühmade — eelkõige sotsiaalpartnerite — võimalikult ulatuslikus kaasamises protsessi kõikidesse etappidesse ning et sotsiaalpartnerite rolli tuleb tugevdada (13). Samuti sooviks komitee rõhutada selles kontekstis riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogudega konsulteerimise olulisust.

3.4   Paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsioon

3.4.1

Paindlikkus ja turvalisus võivad mängida olulist rolli uuendatud Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel, moodustades riiklike reformide ja poliitikavalikute raamistiku. Samas ei ole paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsioon ega selle komponendid uued. Juba esimestes tööhõivesuunistes, mis võeti vastu Euroopa tööhõivestrateegia kontekstis 1998. aastal, kutsuti sotsiaalpartnereid üles paindlikkuse ja turvalisuse tasakaalu suhtes läbi rääkima.

3.4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib rõhutada, et ei ole lahendust, mis sobiks kõikidele, ja et õige kombinatsioon on liikmesriigiti erinev. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba varem rõhutanud, et arutelud kõnealusel teemal on olnud piiratud peamiselt välise paindlikkuse suurendamisega ja võimalustega, kuidas seda suurendamist hüvitada tööturumeetmete või sotsiaalkindlustussätete tugevdamise teel. Selle asemel tuleks keskenduda teistele mõõtmetele, et loodaks olukord, millest võidavad kõik (14). Paindlikkuse ja turvalisuse poliitika raames otsustatakse ka, milline on õiguste ja kohustuste tasakaal tööandjate ja töötajate vahel, kui tuleb kokku leppida tasakaalustatud ja õiglastes meetmetes (15).

3.4.3

Paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsioonist lähtuvad muuhulgas riiklike reformikavade hindamisel ka komisjon ning tööturuga seotud probleemide üle arutamisel eesistujariik. Sellest kontseptsioonist on saanud liikmesriikide tööturgude hindamise alus. Komisjon peab arvesse võtma kõiki viimaseid arenguid ja panuseid. Et hinnata erinevate liikmesriikide erinevaid ja mõnikord vägagi keerukaid eeltingimusi, on hädavajalik tihe koostöö asjaomaste osapooltega. Enne riiklike reformikavade esitamist valitsuste poolt tuleb nõu pidada sotsiaalpartneritega.

3.5   Paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamise komponendid

3.5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba varem rõhutanud, et paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsioon ei tähenda töötajate õiguste ühepoolset ja ebaseaduslikku vähendamist; komitee taunib sellist arusaama (16). Euroopa sotsiaalpartnerid (17) on kutsunud liikmesriike üles tööõigusakte, töösuhete kaitstuse süsteeme ja — koos sotsiaalpartneritega — kollektiivläbirääkimiste praktikat läbi vaatama ning vajadusel muutma, et

„tagada paindlikkuse ja turvalisuse optimaalne tasakaal kõikide töösuhete puhul;

tagada töötajatele piisav kindlustunne kõikide lepinguliikide puhul, et lahendada killustunud tööturgude probleemi;

arendada täiendavaid meetmeid kindla tööhõive tagamiseks, mis edendavad üleminekuid produktiivsetele ja tasuvatele töökohtadele;

suurendada tööõigusaktide ulatuse, kohaldamisala ja jõustamise suhtes õiguskindlust ja läbipaistvust nii tööandjate kui töötajate jaoks;

rakendada ja järgida riiklikul tasandil Euroopa sotsiaaldirektiividest ja Euroopa sotsiaalpartnerite vahel sõlmitud raamlepingust tulenevaid põhimõtteid ja reegleid ning võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise aluspõhimõtteid;

edendada stabiilseid töösuhteid ja jätkusuutlikke tööturutavasid;

panna paika raamistik selliste töötavade arendamiseks, mis parandavad töö- ja eraelu vahelist tasakaalu ning seeläbi edendavad Euroopa tööjõu tootliku potentsiaali täielikku kasutamist.”

3.5.2

Komitee nõustub, et igakülgse elukestva õppe strateegiad ja suuremad investeeringud inimressurssidesse on Lissaboni strateegia elluviimise seisukohalt olulised. Sellegipoolest näitab Eurostati statistika, et töötajate elukestvas õppes osalemise suurendamisel on tehtud väga vähe edusamme, kui üldse. Elukestva õppe olulisust töötajate oskuste, karjäärivõimaluste ja tootlikkuse suurendamisel on rõhutatud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee mitmetes hiljutistes arvamustes. Ehkki minevikus on elukestva õppe puhul võetud mitmeid kohustusi, tuleb praktikas palju saavutada liikmesriikidel ja teistel osapooltel endil. 2002. aastal leppisid sotsiaalpartnerid kokku pädevuste ja kvalifikatsioonide elukestva arendamise tegevuskavas.

3.5.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väidab, et kaasavad hoolekandesüsteemid koos aktiivse tööturupoliitikaga aitavad kaasa töökohtade ja töösoovijate kokkuviimisele ning soodustavad innovatsiooni ja suuremat tootlikkust tundlikes majandussektorites, mis on Euroopa tulevase konkurentsivõime seisukohalt väga olulised. Paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsiooni olulise osa moodustavad kõrgete asendusmääradega töötushüvitised, mis on tõhusad ja suunatud tööhõivele, andes lisavõimalusi töökohtade ja töösoovijate kokkuviimiseks, mille tulemuseks on kvaliteetne tööhõive ja suurem tööhõivekindlus. Seega ei ole küsimus ainult „piisavate” asendusmäärade pakkumises, vaid tagada tuleb ka, et nende abil on võimalik säilitada korralik elatustase ja et need on sellegipoolest jätkusuutlikud; samuti tuleb asendusmäärad siduda aktiveerimisstrateegiate ja kvaliteetsete tööhõiveteenustega.

3.5.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on varem rõhutanud soolise võrdõiguslikkuse tähtsust (18). Tuleks rakendada poliitikat, mis võimaldab ühildada töö-, era- ja pereelu, ning meetmeid, mis võimaldavad nii naistel kui meestel realiseerida oma ametialast potentsiaali ja saada majanduslikult sõltumatuks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee julgustab Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti uurima paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsiooni soolise võrdõiguslikkuse aspektist.

3.5.5

Töötajate geograafiline ja ametialane liikuvus on vajalikud vahendid tõhusa tööturu tagamiseks ning tööjõu nõudluse ja pakkumise erinevuse leevendamiseks, vähendades kitsaskohti konkreetsetes sektorites ja konkreetsetel ametialadel. Geograafiline liikuvus võib aidata kaasa töö- ja elamistingimuste ühtlustumisele. Lisaks võib geograafiline ja ametialane liikuvus märkimisväärselt mõjutada majanduskasvu ja tööhõivet. Viimastel aastatel on suurima töötajate liikuvusega liikmesriikides olnud suurim majanduskasv ja madalaim — või oluliselt vähenenud — töötuse määr. See viitab liikuvuse ning heade majandustulemuste ja tööturu toimimise vahelisele seosele.

3.6   Paindlikkus ja turvalisus ning erinevad sidusrühmad

3.6.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et oluline on pidada sotsiaaldialoogi ja kaasata sotsiaalpartnerid aktiivselt paindlikkuse ja turvalisuse poliitika kujundamisse ja rakendamisse kõikidel asjakohastel tasanditel (19). Nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitas ka oma eelmises arvamuses, tuleb mis tahes paindlikkuse ja turvalisuse üle peetavates aruteludes tugevdada töösuhete süsteemi Euroopa ja liikmesriikide tasandil.

3.6.2

Paindlikkus ja turvalisus eeldavad usaldust ja laiapõhjalist dialoogi kõikide sidusrühmade vahel, milles kõik on valmis võtma vastutust muutuste eest, et rakendada sotsiaalselt tasakaalustatud poliitikat. See hõlmab ka rakendamise ning poliitika tulemuste jälgimise ja hindamise võimalust.

3.6.3

Paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamisel on oma roll ka kodanikuühiskonnal. Sotsiaalsed valitsusvälised organisatsioonid pakuvad olulisi teenuseid tõrjutud või tõrjutuse ohus viibivatele inimestele ning aitavad kaasa pere- ja tööelu ühitamisele. Haridusalased ühendused julgustavad ja pakuvad täiskasvanute elukestvat õpet. Organiseeritud kodanikuühiskond võib aidata suurendada tööhõive kvaliteeti ja leevendab Euroopa tööturul kõige tundlikumate diskrimineerimist kogevate rühmade — noorte, eakate, naiste, sisserändajate ja puuetega inimeste — probleeme.

4.   Soovitused

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab tungivalt komisjonil hinnata tema teatisega seoses esitatud erinevaid seisukohti ja arvamusi ning muid hiljutisi arenguid. Ka liikmesriikidel ja kõikide tasandite sotsiaalpartneritel on oma osa paindlikkuse ja turvalisuse kontseptsiooni kujundamisel, kui seda rakendatakse. See on oluline, kuna paindlikkust ja turvalisust arvestatakse liikmesriikide reformikavade hindamisprotsessis.

4.2

Kui liikmesriigid lisavad ühised põhimõtted oma riiklikesse reformikavadesse, esitades riiklike tegevuspõhimõtete kombinatsiooni, mis vastab nende tingimustele ja tavadele, julgustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni kogu seda protsessi jälgima ja looma heade tavade vahetamise ja võrdlemise platvormi, kaasates kindlasti sotsiaalpartnerid, aga ka kodanikuühiskonna organisatsioonid. Seetõttu tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni algatatud paindlikkuse ja turvalisuse kohta teabe kogumist.

4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab sotsiaalpartnerite aktiivset kaasamist paindlikkuse ja turvalisuse poliitika kujundamisse ja rakendamisse protsessi kõikides etappides. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba varem rõhutanud vajadust tugeva ja elava sotsiaaldialoogi järele, milles sotsiaalpartnerid osalevad aktiivselt ning kus nad saavad läbi rääkida, mõjutada ja vastutust võtta paindlikkuse ja turvalisuse määratluse ja komponentide puhul ning hinnata selle tulemusi (20).

4.4

Osapoolte vastastikune usaldus on väga oluline. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on usalduse suurendamisel mängida kõige olulisem rolli ja see võib hüppelauana toimida ka nende suhtes, kes on tööturult kõige kauemaks eemale jäänud.

4.5

Tööhõive kasvu soodustav mõistlik makromajanduspoliitika ning täielikku kasvupotentsiaali realiseeriv ja toetav soodne ärikeskkond on paindlikkuse ja turvalisuse poliitika toimimise tähtsad eeltingimused.

4.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee julgustab liikmesriike ja ELi paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamisel looma ja säilitama kohandatavust soodustava õigusraamistiku, mis oleks lihtne, läbipaistev ja prognoositav, tagama töötajate õigusi ja nende austamist ja põhjendatust ning soosima kogu Euroopa Liidus kollektiivläbirääkimiste ja sotsiaaldialoogi jaoks stabiilset õigusraamistikku. Paindlikkuse ja turvalisuse kõikide mudelite aluseks on poliitika, millega suudetakse tagada sotsiaalse kaitse kõrge tase, vastutuse võtmine piisavalt rahastatud avalike teenuste eest ning kollektiivläbirääkimiste ja sotsiaalse dialoogi stabiilne õiguslik raamistik. Selles raamistikus on oluliseks aluseks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni tööstandardid ja ELi õigusaktid, sest need on läbipaistvad ja prognoositavad.

4.7

Üldised hoolekandesüsteemid võivad suurendada liikuvust, tagades, et töötajad ei jää nende töökohti mõjutavate muutuste tõttu kaotajateks. Muutuste prognoosimiseks ja nende tagajärgede leevendamiseks on oluline järgida riiklikke ja ELi eeskirju teavitamise ja konsulteerimise kohta. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ühes oma varasemas arvamuses teinud ettepaneku Euroopa töönõukogude direktiivi läbivaatamiseks (21) ja komisjon on hiljuti algatanud teise etapi konsulteerimise, mis annab sotsiaalpartneritele võimaluse alustada olemasolevate õigusaktide muutmiseks läbirääkimisi. Komitee julgustab ka nõukogu ja komisjoni püüdma teha otsust menetluses olevate sotsiaalvaldkonda käsitlevate õigusaktide kohta.

4.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et oluline on näha paindlikkuse ja turvalisuse poliitika elluviimiseks ette majandusressursse. Paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamine ilma, et investeeritaks institutsioonide tugevdamisse, aktiivsesse tööturupoliitikasse ja elukestvasse õppesse, ei too endaga kaasa kvaliteetset tööturgu. See hõlmab ka kaitstuse laiendamist juhutöödele. Poliitikas tuleks keskenduda naiste, noorte ja eakate integreerimisele tööturule. Paindlikkuse ja turvalisuse poliitikat tuleks rakendada terviklikult ja sidusalt. Seetõttu on oluline eraldada vajalikke vahendeid sellistele Euroopa fondidele nagu Euroopa Sotsiaalfond ja Euroopa Regionaalarengu Fond.

4.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et kõik asjakohased poliitikad peavad üksteist toetama. Majanduskasv, töökohad, sotsiaalne ühtekuuluvus ja keskkond on võrdselt tähtsad ja üksteist täiendavad valdkonnad. Jätkusuutlik majanduskasv võimaldab liikuda suurema heaolu ja parema keskkonna suunas.

4.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib näha integreeritud, mitmetasandilist lähenemisviisi. Arvestades paindlikkuse ja turvalisuse mitmemõõtmelisust, on oluline püüelda erinevate poliitikatasandite integreerimise suunas. Majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks on vajalik sidusam poliitika ning suurem koostoime erinevate osapoolte ja tasandite vahel.

4.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et arvesse tuleks võtta uusi riske ning et paindlikkuse ja turvalisuse poliitika rakendamisel tuleks näha ette üleminekuperioode. Globaliseerumine suurendab töötajate ja ettevõtete riske ning globaliseerumisest tulenevale väljakutsele vastamiseks tuleb nimetatud uusi riske arvesse võtta. Hädavajalik on edendada töökohtade liikuvust positiivsel ja kõrgetasemelisel moel, investeerides inimestesse ja parandades ka õiguste liikuvust.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  „Key challenges facing European labour markets: A joint analysis of European social partners”, oktoober 2007.

URL: http://www.ceep.eu/media/right/publications/key_market_challenges_facing_european_labour_markets

(2)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2007. aasta arvamus teemal „Flexicurity (kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoogi roll)”, raportöör: Thomas JANSON (ELT C 256, 27.10.2007).

(3)  Vt http://www.etuc.org: „Kliimamuutused ja tööhõive”.

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 24. oktoobri 2007. aasta arvamus teemal „Kliimamuutused ja Lissaboni strateegia”, raportöör: Ernst Erik EHNMARK (NAT/362, EÜT C 44, 16.2.2008), punkt 1.11.

(5)  Vt joonealune märkus nr 1.

(6)  „Assessing the impact of labour market policies on productivity: a difference-in-differences approach”. OECD Social, Employment and Migration Working Papers No. 54, 2007.

URL: http://www.oecd.org/dataoecd/27/20/38797288.pdf

(7)  European Working Conditions Survey (Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond).

(8)  Ühisanalüüs (vt joonealune märkus 1).

(9)  Sama.

(10)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. septembri 2006. aasta arvamus teemal „Tööelu kvaliteet, tootlikkus ja tööhõive globaliseerumise ning demograafiliste muutuste kontekstis”, raportöör: Ursula ENGELEN-KEFER (ELT C 318, 23.12.2006), punkt 1.1.

(11)  „Tööhõivesuunised” (SOC/303), raportöör: Wolfgang GREIF (kavas vastu võtta 2008. aasta märtsis). Uued tööhõivesuunised aastateks 2008–2010, mille kohta komisjon tegi ettepaneku 2007. aasta detsembris, on identsed eelmiste tööhõivesuunistega (2005–2008).

(12)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2005. aasta arvamus tööhõivepoliitika suuniste kohta 2005–2008, raportöör: Henri MALOSSE (ELT C 286, 17.11.2005); Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. mai 2006. aasta arvamus tööhõivesuuniste kohta, raportöör: Wolfgang GREIF (ELT C 195, 18.8.2006); ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 24. aprilli 2007. aasta arvamus tööhõivepoliitika suuniste kohta, raportöör Maureen O'NEILL (ELT C 168, 20.7.2007).

(13)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. mai 2006. aasta arvamus tööhõivesuuniste kohta, raportöör: Wolfgang GREIF (ELT C 195, 18.8.2006).

(14)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2007. aasta arvamus teemal „Flexicurity (kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoogi roll)”, raportöör: Thomas JANSON (ELT C 256, 27.10.2007), punkt 1.1.

(15)  Sama, punkt 4.1.

(16)  Sama, punkt 1.4.

(17)  Vt joonealune märkus nr 1.

(18)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2007. aasta arvamus teemal „Flexicurity (kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoogi roll)”, raportöör: Thomas JANSON (ELT C 256, 27.10.2007).

(19)  Sama, punkt 4.1.

(20)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2007. aasta arvamus teemal „Flexicurity (kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoogi roll)”, raportöör: Thomas JANSON (ELT C 256, 27.10.2007), punkt 1.3.

(21)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 13. septembri 2006. aasta arvamus teemal „Euroopa töönõukogud: uus roll Euroopa integratsiooni tõhustamisel”, raportöör: Edgardo Maria IOZIA (ELT C 318, 23.12.2006).


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/54


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele: Võitlus naiste ja meeste palgaerinevuse vastu”

KOM (2007) 424 lõplik

(2008/C 211/16)

18. juulil 2007 otsustas komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele: Võitlus naiste ja meeste palgaerinevuse vastu”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 2. aprillil 2008. Raportöör oli Ingrid Kössler.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 128, vastuhääli ei olnud, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee tervitab komisjoni poliitilist tahet jätkata naiste ja meeste palkade ühtlustamist. Nii komisjon kui komitee suhtuvad väga tõsiselt fakti, et palgaerinevuste vähenemist ei ole märgata. Palgaerinevused on suured vaatamata rakendatud meetmetele ja eraldatud ressurssidele. Seetõttu on oluline, et kõik osapooled oleksid jõupingutustesse kaasatud ning näitaksid üles tahet tõelisteks muutusteks. Lissaboni strateegial põhinev Euroopa Liidu majanduskasvu ja tööhõivestrateegia on oluline vahend võrdsuse suurendamiseks tööturul ning naiste ja meeste palgaerinevuste vähendamiseks. Palkade ühtlustamine on vajalik Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks ning kodanike heaolu ja Euroopa globaalse konkurentsivõime tagamiseks. See on oluline nii naiste kui ka meeste tuleviku seisukohalt.

1.2

Komitee rõhutab võitluses palkade ühtlustamise eest järgmisi soovitusi, pöördudes Euroopa institutsioonide, riikide valitsuste, võrdsusküsimustega tegelevate riiklike organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite poole.

1.2.1

Komitee leiab, et iga liikmesriik peaks tagama, et naistele ja meestele võrdse töö eest võrdse palga maksmise põhimõtet, nagu seda sätestatakse määruses 75/117/EMÜ, rakendatakse liikmesriikide õigusaktides ja kollektiivlepingutes.

1.2.2

Komitee leiab, et liikmesriigid peaksid suunama oma jõupingutused võitlusele palgaerinevuste põhjustega, mis on seotud naiste ja meeste töö erineva väärtustamisega, ametite soolise eristamisega tööturul ning erinevustega naiste ja meeste seotuses tööeluga nagu ka võimupositsioonis ja staatuses.

1.2.3

Kehtiva õigusraamistiku osas on vajalik,

et seda tõesti kasutataks töötasuga seotud diskrimineerimise vastases võitluses;

et seadusjärgsed võimalused positiivseks erikohtlemiseks vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 141 lõikele 4 säilitataks ja neid kohandataks tõhusalt, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal;

et tööandja esitaks kord aastas ülevaate palkadest ja palgakujundusest, et teha kindlaks soolise diskrimineerimisega seotud probleemid töökohtade klassifitseerimise süsteemides ja lahendada olukord sobivalt, koostades võrdse kohtlemise plaani, mis sisaldab läbipaistvaid palgasüsteeme;

et liikmesriigid oleksid kohustatud tagama lihtsa juurdepääsu otsuste edasikaebamise ja diskrimineerimisjuhtumitest teatamise mehhanismidele ning et kostjal lasuks kohustus tõestada kohtus või muus pädevas asutuses, et võrdse kohtlemise põhimõtet vastavalt nõukogu direktiivile 97/80/EMÜ soolise diskrimineerimise juhtude tõendamiskohustuse kohta ei ole rikutud (1);

1.2.4

Tööturu osapoolte kokkulepetes on vaja

tugevdada sotsiaalset dialoogi ja kollektiivläbirääkimisi kõikidel tasanditel, sest tegemist on hädavajalike meetmetega naiste ja meeste palgaerinevuste kaotamisel;

põhjalikku uurimust töökohtade klassifitseerimise praeguste kriteeriumide kohta: nende otsesed ja kaudsed tähendused, töö kulg ajalises aspektis, kättesaadavus ja kodune vastutus;

tagada läbipaistvus määruste osas, mis puudutavad töövõtjate ja nende esindajate teavitamist ja nendega konsulteerimist samas organisatsioonis töötavate naiste ja meeste palkade ja palgakujunduse osas;

võtta meetmeid sooliste stereotüüpide vältimiseks palkade kujundamisel;

võimaldada paindlikku tööaega.

1.2.5

Kuna võrdsed võimalused tööturul on naiste ja meeste palgaerinevuste vastase võitluse võti, on oluline

võtta meetmeid, võimaldamaks võrdset sisenemist tööturule ja mõlema sugupoole suuremat osalust tööturul, kasutades selleks struktuurifondide toetust;

anda mõlemast soost lastele head eeskuju, mis innustaks ebatraditsionaalseid ametivalikuid;

saavutada võrdsus tööelus osalemise ja tööelu mõjutamise määras;

võtta omavahel tihedalt seotud ja kooskõlas olevad ühised meetmed eraelu ja tööelu tasakaalustamiseks, nii et vastutust perekonna eest oleks võimalik ühendada tööga;

viia tasustatud vanemapuhkus sisse riikides, kus see praegu puudub, näiteks ELi institutsioonides kehtivate sätete vastuvõtmise teel, ning anda võimalus pikemaajaliseks tasustatud vanemapuhkuseks. Liikmesriigid peavad võtma tõhusaid meetmeid, et lihtsustada vanemapuhkuse jagamist meeste ja naiste vahel (2);

pakkuda hästi väljaarendatud ja subsideeritud lastehoiuteenust, mis võimaldab vanematel jätkata töötamist lühemate karjäärikatkestustega ja suurendada kvaliteetsete ja rahaliselt kättesaadavate teenuste pakkumist hooldust vajavatele inimestele ja nende perekondadele (3);

pakkuda ulatuslikke ja riiklikult toetatavaid teenuseid eakatele ja hooldust vajavatele inimestele.

1.2.6

Lisaks peavad liikmesriigid võtma kohustuse tagada

teabe levitamine kõigile asjaosalistele sugudevaheliste palgaerinevuste ja soolise diskrimineerimise põhjuste kohta;

tõhusate meetodite vahetamine ja laialdasem dialoog riikide vahel;

nii üldsuse kui ka töövõtjate ja tööandjate esindajate ning juristide teavitamine diskrimineerimise all kannatavate isikute õigustest.

1.2.7

Komitee nõuab, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut seaks oma tegevuses prioriteediks soolise palgaerinevuse teema.

1.2.8

Komitee on sügavalt mures komisjoni aruande „Naiste ja meeste võrdõiguslikkus — 2008” (4) tulemuste pärast. Aruandes märgitakse, et naised on alaesindatud majandusarengu jaoks üliolulistes sektorites, milles palgad on kõrgemad; seepärast peaks peamine eesmärk olema võrdõiguslikkuse kvalitatiivse aspekti edendamine.

1.2.9

Komitee avaldab toetust ka Euroopa Naisteadlaste Platvormile (5), õhutades kõiki sidusrühmi Euroopa ja riigi tasandil osutama erilist tähelepanu teadus- ja arendusvaldkonnas töötavatele naistele. Naisi on ELi teadlaste ja inseneride hulgas ainult 29 %.

1.3

Komitee loodab, et liikmesriikide institutsioonid ja juhtivad poliitikud annavad oma käitumisega head eeskuju nende põhimõtete rakendamisel, mida käesolevas arvamuses käsitletakse.

1.4

Komitee soovitab pöörata erilist tähelepanu massimeedia mõjule, et kaotada meeste ja naiste stereotüüpsed kuvandid ning edendada mõlema sugupoole kujutamist nii, et see peegeldaks täpsemalt nende panust ühiskonda kõigis eluvaldkondades.

2.   Sissejuhatus

2.1

Komisjoni teatisest selgub, et naised teenivad ELis jätkuvalt 15 % vähem kui mehed. Soolise ebavõrdsuse kaotamine on üks põhiküsimusi, mis on esile toodud „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes 2006–2010” (6). Sooline palgaerinevus on laiem teema kui võrdse töö eest võrdse tasu maksmine. Selle peapõhjuseid tuleb otsida viisis, kuidas hinnatakse naiste ja meeste tööoskuseid. Sarnast kvalifikatsiooni või kogemust nõudva töö eest makstakse väiksemat palka, kui sel alal töötavad peamiselt naised.

2.1.1

Sooline palgaerinevus peegeldab ka tööturul valitsevat ebavõrdsust, mille all kannatavad peamiselt naised ning mis tuleneb töö ja eraelu ühitamise raskustest. Naised töötavad tihti osalise tööajaga ja neil esineb sagedamini karjäärikatkestusi, millega kaasnevad piiratud võimalused enesetäiendamiseks ning negatiivne mõju erialasele arengule. Naisi kohtab meestest vähem juhtivatel ametikohtadel, neil on karjääritegemine vaevalisem ja takistusterohkem. Selle tagajärjel on naiste karjäär sagedamini katkendlik, aeglasem ja lühem ning seega vähem tasustatud. Statistika näitab, et palgaerinevus suureneb sõltuvalt töötaja vanusest, haridusest ja tööstaažist: vanuserühmas 50–59 on palgaerinevus 30 %, samas kui alla 30aastaste kategoorias on see 7 %; kõrgharidusega töötajate seas on palgaerinevus üle 30 % ja põhiharidusega töötajate puhul 13 %.

2.1.2

Avaldatud teatises pakutakse välja neli tegevussuunda:

kohaldada tõhusamalt kehtivaid õigusnorme (kehtivate õigusaktide kohandamisvõimaluste paremate kohandamis- ja rakendamisvõimaluste analüüsimise ja teavitusmeetmete kaudu);

teha võitlusest palgaerinevustega liikmesriikide tööhõivepoliitika lahutamatu osa (ELi vahendite, eeskätt Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kaudu) (7);

edendada tööandjate seas võrdse tasu põhimõtet, eriti sotsiaalse vastutuse kaudu;

toetada heade tavade vahetust ELis, kaasates sotsiaalpartnereid.

2.1.3

Komisjoni teatise eesmärk on analüüsida palgavahe põhjuseid ja teha kindlaks ELi tasandil võetavad meetmed. Tekstis rõhutatakse, et palgavahe saab kaotada ainult siis, kui me võitleme selle vastu kõigil tasandeil, kaasame kõik sidusrühmad ja keskendume kõigile seda põhjustavatele teguritele.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee nõustub, et on oluline, et kõik osapooled kaasataks jõupingutustesse naiste ja meeste palgaerinevuste vähendamiseks.

3.1.1

Naiste positsioon tööturul ei peegelda nende edusamme hariduses, teaduses ja ettevõtluses. Naiste tööhõive tase on madalam kui meestel (vastavalt 55,7 % ja 70 %), 55–64 aastastel naistel palju madalam (31,7 %). Lisaks sellele on tööpuudus naiste hulgas kõrgem kui meeste hulgas (9,7 % ja 7,8 %).

3.1.2

Komitee leiab, et kõikide liikmesriikide valitsused, võrdsusküsimustega tegelevad riiklikud organisatsioonid ja sotsiaalpartnerid on selgelt kohustatud tagama, et vähendataks struktuurilisi erinevusi, mis avalduvad soolises vahetegemises erinevates valdkondades, ametites ja töökorralduses. Samuti tuleb tagada, et rakendatav palgasüsteem vähendaks olemasolevaid erinevusi naiste ja meeste töötasu vahel.

3.1.3

Naiste edusammud eelkõige sellistes olulistes valdkondades nagu haridus ja teadus ei kajastu nende palgakujunduses ega sissetulekutes. Üks põhjus, miks naiste sissetulek on madalam kui meestel, on see, et naiste karjääris on katkestused laste ja perekonna hooldamiseks. Naised sünnitavad ja kulutavad laste eest hoolitsemiseks ka ebaproportsionaalselt rohkem aega kui mehed. Lapsehoolduspuhkus tähendab lühemaid tööperioode, väiksemat üldist töökogemust ja halvemaid võimalusi enesetäiendamiseks. Mida pikemat aega tööturult eemal ollakse, seda halvem on palgakujundus. Naised kannavad ka peamist vastutust eakate ja hooldust vajavate inimeste eest hoolitsemise eest.

3.1.4

Naiste ebasoodus positsioon tööturul ja selle tulemusel tekkiv palgavahe avaldavad mõju nende pensioniõigustele. Seetõttu tuleb pensionisüsteemi kohandada, nii et naised, kes teevad karjääris pause laste sünnitamiseks ja vanemapuhkuseks, ei oleks ebasoodsas olukorras ning et pensionisüsteem tagaks sugude vahelise võrdsuse. Pikaajalisem eesmärk on tagada individuaalsed süsteemid (8). Mehed ja naised peaksid jagama vastutust perekonna eest ja vanema vastutus ei tohiks tähendada halvemaid pensionitingimusi.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Juba aastal 1957 sisaldas Rooma lepingu artikkel 119 põhimõtet, et mehed ja naised peaksid saama võrdse töö eest võrdse tasu. Nimetatud artiklis (hilisem asutamislepingu artikkel 141) on sätestatud, et iga liikmesriik tagab meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise.

4.1.1

Seetõttu on artikli lõikes 4 lubatud liikmesriikidel, „pidades silmas meeste ja naiste täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööasjus”, säilitada või kohandada positiivseid meetmeid, „et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal”.

4.1.2

Seadusjärgsed võimalused positiivseks erikohtlemiseks peavad säilima ja edaspidi kasvama, kuna juhtival positsioonil töötavate naiste ja meeste vahel on siiani suured erinevused. 2000. aastal oli kõrgematel ametikohtadel olevatest isikutest ainult 31 % naised, see arv tõusis 2006. aastaks 1 % võrra, 32 %-ni (9).

4.1.3

Nõukogu 1975. aasta direktiivis 75/117/EMÜ sätestati muu hulgas, et võrdse tasu põhimõte naistele ja meestele tähendab seda, et võrdse või võrdväärse töö puhul ei tohi esineda soolist diskrimineerimist. Kõnealune raamistik on olnud aluseks võrdset tasu puudutavatele õigusaktidele ja kollektiivlepingutele enamikes liikmeriikides ning on seeläbi tugevdanud naiste positsiooni tööturul.

4.1.4

EÜ asutamislepingu artiklis 141 mõistetakse „tasu” all harilikku põhi- või miinimumpalka või mõnda muud tasumoodust kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.

4.1.5

Riiklikes võrdseid õigusi käsitlevates sätetes peab olema suurem üksmeel töö- ja palgatingimuste osas, vältimaks naiste otsest ja kaudset diskrimineerimist.

4.1.6

Praeguseid õigusakte ei ole ilmselt piisavalt rakendatud, et tagada võrdse töö eest võrdse palga põhimõtte rakendamist. Kõnealust diskrimineerimise liiki on keeruline avastada. Asjaomased isikud ei ole alati teadlikud sellest, et neid on diskrimineeritud ja/või neil on raske seda tõestada. Komitee leiab, et töövõtjatel või nende esindajatel peab olema juurdepääs tõhusatele vahenditele, et kontrollida, kas nad saavad võrdse või võrdväärse töö eest võrdset palka.

4.1.7

Üks mõjus vahend õiglase palgakujunduse jälgimiseks ja saavutamiseks seisneb selles, et tööandja esitab kord aastas ülevaate palkadest ja palgakujundusest, et teha kindlaks soolise diskrimineerimisega seotud probleemid töökohtade klassifitseerimise süsteemides ja lahendada olukord sobivalt, koostades võrdse kohtlemise plaani, mis sisaldab läbipaistvaid palgasüsteeme, mis tagavad kõigi töötajate oskuste, kogemuse ja potentsiaali õiglase tasustamise. Võrdse palga kavas tuleb esitada konkreetsed eesmärgid, näiteks vähendada palgaerinevusi 1 % võrra aastas. Kõigi liikmesriikide tööandjad peavad igal aastal esitama töövõtjatele ja nende esindajatele palgastatistika soolises lõikes.

4.1.8

Õigusaktide täieliku rakendamise üks takistus on inimeste vähene teadlikkus kehtivatest õigusaktidest. Ainult kolmandik kodanikest teab enda sõnul diskrimineerimise korral enda õigusi (10). Komitee leiab, et nii üldsust kui töövõtjate esindajaid, töövõtjaid ja juriste on oluline kõnealustest õigustest jätkuvalt teavitada.

4.1.9

Liikmesriigid peavad tagama lihtsa juurdepääsu otsuste edasikaebamise ja diskrimineerimisjuhtumitest teatamise mehhanismidele ning kostjal peab lasuma kohustus tõestada kohtus või muus pädevas asutuses, et võrdse kohtlemise põhimõtet on rikutud (Direktiiv 97/80/EMÜ).

4.1.10

Vaatamata õigusaktidele ja kollektiivlepingutele ei ole naiste ja meeste palgaerinevusi kaotatud. See viitab sellele, et palgaerinevusi põhjustavad ka muud tegurid (psühholoogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised), näiteks raskused perekonna eest vastutamise ja töö ühendamisel. Oluline on luua tasakaal eraelu ja tööelu vahel. Komitee leiab seepärast, et võitlust võrdse palga eest tuleb läbi viia paljudes valdkondades.

4.1.11

Tuleb kasutada seadusjärgseid võimalusi sotsiaalsete klauslite järgimiseks riigihankelepingute puhul, eelistades seeläbi sidusrühmi, kes panustavad naiste ja meeste võrdsusele ning õiglasele palgakujundusele.

4.1.12

Komitee leiab, et liikmesriikide administratsioon peab olema eeskujuks kõigile tööandjatele, mitte ainult võrdse palga ja ametialase edutamisega otseselt seotud küsimustes, vaid pakkudes ka lahendusi, nagu paindlik tööaeg, mis võimaldab ühitada töö- ja pereelu, või lahendusi koolituspoliitika alal, millega tagatakse võrdsed ametialased võimalused naistele ja meestele.

4.1.13

Avaliku elu tegelastel, eriti poliitikutel, võib olla suur mõju ühiskonna teadlikkuse tõstmisel. Nende isikliku eeskujuga nii töö- kui eraelus võib saavutada paremaid tulemusi kui kallite teavitusprogrammidega.

4.2   Palgaerinevustega võitluse muutmine liikmesriikide tööhõivepoliitika lahutamatuks osaks

4.2.1

Lissaboni strateegial põhinev Euroopa majanduskasvu ja tööhõivestrateegia on oluline vahend võrdsuse suurendamiseks tööturul ning naiste ja meeste palgaerinevuste vähendamiseks. Komitee leiab, et on oluline võtta meetmeid võimaldamaks sisenemist tööturule ja suuremat osalust tööturu kõikidel tasanditel ning kasutada selleks struktuurfondide toetust.

4.2.2

Komitee pakub välja järgmised meetmed:

tagada töökohtade klassifitseerimise süsteemide läbipaistvus kriteeriumide abil, mis koostatakse ja rakendatakse ilma soolise diskrimineerimiseta;

tagada erinevad hindamiskriteeriumid, mis on seotud töö iseloomu ja mitte isikuga ja mis ei sisalda potentsiaalseid erinevaid diskrimineerimise vorme;

innustada ebatraditsionaalseid ametivalikuid, mõjutamaks ja vähendamaks tööturu tasakaalustamatust; eesmärk on, et naised valiksid teaduse- ja tehnikaalaseid ameteid ja kandideeriksid neile ametikohtadele ning et mehed valiksid ameteid, kus töötavad peamiselt naised, ja kandideeriksid neile ametikohtadele;

innustada tööandjaid palgauuringut sisaldavaid võrdse kohtlemise kavasid arendama, ellu viima ja tagama nende järgimist;

innustama tööandjaid ja töövõtjaid investeerima oskuste arendamisse;

innustama tööandjaid ja ametiühinguid kasutama palga kujundamise jälgimiseks inspektsioonimehhanisme; see sisaldaks tööturu nomenklatuuri, kohtumenetluste, kohtupraktika ja ametite klassifikatsiooni kasutamist;

innustada ja edendada arengut, nii et naised kandideeriksid ning neid valitaks kõrgematele ja juhtivatele kohtadele ning direktori ametikohtadele teaduse ja arendustegevuse, tehnoloogia ja uuendustegevuse valdkonnas;

innustada ja edendada arengut selles suunas, et kõigis majanduskasvusektorites nagu turism, keskkonna- ja ringlussevõtusektor, telekommunikatsioon ja biotehnoloogia oleks naistel kõikidel ametitasanditel suurem osakaal;

edendada võrdsusküsimusi austavat juhtimispraktikat;

lisada tööhõivestrateegiasse spetsiaalne näitaja palkade ühtlustamise järelevalveks ELi tasandil.

4.3   Komitee pakub välja järgmised meetmed võrdsuse suurendamiseks üld- ja kutseõppes:

innustama naiste osalemist ja suurendama nende osakaalu tehnika- ja arvutivaldkonna kutseõppes ja tööturukoolitustel, eriti infotehnoloogia valdkonna kõrgematel tasanditel;

innustama ja edendama arengut koolituse, praktika ja teiste tööturuvaldkonna meetmete abil, et mehed üha enam kandideeriksid teenindus- ja tervishoiusektori ametikohtadele;

innustama suuremat paindlikkust hariduses ja tööturukoolituses, jõudmaks maapiirkondades ja hõredalt asustatud piirkondades elavate naisteni;

edendama naiste võimalusi parandada ametialaseid oskuseid tööalaste koolituste abil vanemapuhkuse ajal ja vahetult pärast tööle naasmist.

4.4   Komitee pakub välja järgmised meetmed, loomaks naistele suuremaid võimalusi oma ettevõtete loomiseks ja arendamiseks:

kasutada struktuurifonde, et rohkem naisi looks oma ettevõtte (11);

innustada ja tõsta võrdsuse alast teadlikkust juhtide, juhatuste ja ettevõtlusnõustajate seas;

uus korraldus ja kujundus väikese ja keskmise suurusega ettevõtete tugiteenustele (finantsalastele ja tehnilistele), et vastata nende naiste vajadustele, kes soovivad luua ja arendada oma ettevõtet;

anda rahalist toetust või laenu ettevõtlust alustavatele ja arendavatele naistele;

toetada naisettevõtjate võrgustikke ja organisatsioone ning naiste nõustamist naiste poolt;

pakkuda naistele spetsiaalset toetust ettevõtluse alustamiseks ja arendamiseks telekommunikatsiooni ja kõrgtehnoloogia valdkonnas;

toetada naisi, kes edendavad ja juhivad algatusi sotsiaalmajanduse valdkonnas.

4.5   Naiste õigust erialasele tööle ja ülalpidamise teenimisele tuleb suurendada. Nii naistel kui meestel peab olema võimalik piisavalt hästi palgast ära elada. Komitee pakub välja järgmised meetmed, hõlbustamaks erialase tegevuse ühildamist vastutusega perekonna eest:

subsideeritud lastehoiuteenus võimaldab vanematel jätkata erialast tööd ka pärast laste sündi ning viib lühemate karjäärikatkestusteni;

toetada lasteaedade ja tervishoiutöötajaid;

viia tasustatud vanemapuhkus sisse riikidesse, kus see praegu puudub, näiteks ELi institutsioonides kehtivate sätete vastuvõtmise teel, ning anda võimalus pikemaajaliseks tasustatud vanemapuhkuseks. Vanemapuhkust peab olema võimalik ema ja isa vahel jagada; vanemapuhkuse ühe osa reserveerimine isale on oluline samm püüdlustes, et isad võtaksid perekonnas suuremat vastutust. Et rohkem mehi jääks vanemapuhkusele, tuleb kasutada majanduslikke stiimuleid nagu näiteks kompensatsioon sissetuleku kadumise korral. (Kõnealune küsimus on Euroopa sotsiaalpartnerite tegevuskavas, milleks tehti ettepanek teisel töö-, era- ja pereelu ühitamise teemalisel konsultatsioonil Euroopa sotsiaalpartneritega.) (12);

tuleb suurendada kaugtöö võimalusi neile, kes erinevatel põhjustel ei saa koolitusel osalemiseks või töötamiseks pidevalt reisida;

luua võimalused tööturule tagasitoomise kursusteks, kasutades näiteks maksusüsteemi. Kursuste sihtrühmaks peavad olema naised, kes on vanemapuhkuse ja laste eest hoolitsemise tõttu olnud pikemat aega tööturult eemal;

eakatele ja hooldust vajavatele inimestele mõeldud riiklikult toetatavad teenused lihtsustavad eelkõige naiste osalemist tööelus.

4.6   Komitee pakub välja järgmised meetmed, tõstmaks naiste osalust ja mõju:

luua komiteedes ja otsustusorganites naiste ja meeste tasakaal;

kaasata võrdsusküsimustega tegelevad esindusorganisatsioonid ja naisteorganisatsioonid järelevalvekomiteedesse, partnerlus- ja teistesse foorumitesse;

kasutada võimalust naiste edutamiseks juhtivatele ametikohtadele juhtimise ja täidesaatmise eest vastutavates struktuurides;

tagada naistele tööelus püsivalt võrdne koht, et nende järgi ei oleks nõudlus ainult majandusliku tõusu ajal ning nad ei jääks majanduslanguse ajal esimese ja kõige suurema löögi alla;

korraldada regulaarselt arutelusid võrdsusküsimustega tegelevate organisatsioonidega.

4.7   Tööandjate seas võrdse tasu põhimõtte edendamine ja sotsiaalse vastutuse võtmine

4.7.1

Võrdse töö eest võrdse tasu maksmist aktsepteeritakse Euroopas üha enam, ehkki kõigis 27 liikmesriigis ei ole see iseenesestmõistetav. Kuigi Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni üle 50 aasta vanune (võeti vastu 1951. aastal) konventsioon 100 on kõigis liikmesriikides ratifitseeritud ja selle artiklis 2 sätestatakse, et „liikmesriigid peavad töötasu tasemete kindlaksmääramise kehtivate meetmetega kohandatud vahenditega julgustama ja tagama (kui see on kooskõlas nimetatud meetoditega), et kõigi töötajate, nii nais- kui meestööjõu puhul rakendatakse võrdse töö eest võrdse tasu põhimõtet”, eeldatakse, et naised võivad toetuda mehe sissetulekule. See eeldus ei ole tänapäeva ühiskonnas tegelikkusega kooskõlas. Võrdse töö võrdset tasustamist ei peeta kuigi iseenesestmõistetavaks. Tööde ja ametite võrdväärsuse hindamine on loomupäraselt raske. Mitmed kohtuasjad võivad olla selles valdkonnas suundanäitavad.

4.7.2

Komitee leiab, et tööandja saab palgaerinevusi vähendada järgmiste meetmete abil:

paindlik tööaeg soodustab võrdsust tööturul. Vabatahtlikult osalise tööajaga töötamine võimaldab vanematel kombineerida töötamist ja perekonna eest hoolitsemist. Oluline on siiski tagada, et nad saaksid hiljem täisajaga töötada. Sunnitult osalise tööajaga töötavatele vanematele täisajaga töö pakkumine annab neile võimaluse olla majanduslikult iseseisvad. Eriti oluline on see ülalpidamiskohustuse puhul;

tööaeg tuleb viia kooskõlla vastutusega perekonna eest. Kodutööde ja hooldamise soopõhist jaotamist tuleb muuta, loomaks meeste ja naiste tasakaalu. Mehe hooldajarolli perekonnas ja majapidamises tuleb tugevdada;

mudelid ametite ja tööülesannete võrdlemiseks loovad palgahindamise aluse, moodustades seega vahendi võrdse palga põhimõtte rakendamiseks. Samuti on vaja välja töötada sellised töökohtade põhinõuete hindamise süsteemid, mida saab kasutada samaväärsete tööde võrdlemisel töötajate eri rühmade vahel. Niiviisi tagatakse samaväärse töö eest samaväärse palga maksmine sõltumata soost;

vaadelda vanemapuhkust positiivses valguses ning premeerida sellist kogemust edutamise ja palgakujunduse teel. See ei tohiks siiski asetada lasteta inimesi ebavõrdsesse olukorda seoses palga ja karjäärivõimalustega;

lastehoiuteenust pakkudes saavad ühiskond ja tööandjad aidata suurendada naiste võimalusi töötamiseks ja edutamiseks;

tööandjad saavad hõlbustada ja suurendada võimalusi pereelu ühildamiseks tööeluga, pakkudes koolivaheaegadel ja laste haiguse ajal puhkust;

Riikides, kus meestel ei ole seadusjärgset õigust puhkusele seoses lapse sünni või adopteerimisega, võib tööandja näidata eeskuju, võttes endale sotsiaalse vastutuse ja pakkudes kõnealust puhkust (13);

tööandja pakub lähedase sugulase haiguse puhul hoolduspuhkust;

pakkuda naistele koolitusi ning panustada naiste karjääriarendusprogrammidesse;

õpetada mehi ja ka naisi endid naiste pädevust nägema, mõistma, ära tundma ja kasutama.

4.8   Heade tavade vahetuse toetamine ELis, kaasates tööturu osapooli

4.8.1

Komitee leiab, et üks konkreetne viis edusammude tegemiseks on tõhusate meetodite vahetamine ja laialdasem dialoog liikmesriikide vahel. Tõelist võrdsust ja palkade õiglast kujundamist saab saavutada ainult siis, kui kõik liikmesriigid võtavad kasutusele konstruktiivsed meetmed naiste ja meeste palgaerinevuste kaotamiseks. Tööandjate ja töövõtjate organisatsioonidel ning Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil on oluline roll kõnealuse eesmärgi saavutamisel.

4.8.2

Kaasata tuleb sotsiaalpartnerid, et nad aitaksid kaasa palgaerinevuste vähendamisele eesmärgipäraste algatuste kaudu palgaläbirääkimistel. Üks konkreetne näide sellisest edukast algatusest on 2005. aastal ELi tasandi sotsiaalpartnerite sõlmitud võrdõiguslikkuse raamkokkulepe, kus üks neljast prioriteetsest küsimusest on just naiste ja meeste palgaerinevused (14).

4.8.3

Vaja on mitmeid muutusi palgastatistika esitamisel, et andmed palgaerinevuste kohta moodustaksid otsustamisel kohasema aluse. Palgaerisuste põhjused vajavad lähemat uurimist ja saadud teadmisi jagades saab diskrimineerimist paljastada, parandada ja takistada.

4.8.4

Dublinis asuv Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut peaksid sel eesmärgil koguma liikmesriikidest võrreldavat statistikat naiste esindatuse kohta juhatustes ja juhtivatel ametikohtadel nii avalikus kui erasektoris. Samuti peaksid nad koguma statistikat edusammude kohta võrdse töö eest võrdse palga maksmisel erinevates liikmesriikides.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Artikkel 4: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:1998:014:0006:0008:EN:PDF (eesti keeles puudub).

(2)  Kõnealune küsimus on Euroopa sotsiaalpartnerite tegevuskavas, milleks tehti ettepanek teisel konsultatsioonil Euroopa sotsiaalpartneritega.

(3)  Komitee viitab siinkohal soovitustele, mida ta on korduvalt teinud oma varasemates arvamustes, millest kõige hiljutisem on 13. veebruari 2008. aasta arvamus „Ettepanek: nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, mis põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 128”, raportöör Wolfgang GREIF, EMSK 282/2008 (SOC/303), (vt eelkõige punkti 2.3).

(4)  KOM(2008) 10 lõplik, 23.1.2008 (ainult inglise keeles).

(5)  Vt www.epws.org

(6)  EMSK 13. septembri 2006 arvamus teemal „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010”, raportöör: Grace Attard, (ELT C 318, 23.12.2006). Teistest arvamustest võib kõnealuses kontekstis nimetada järgmisi: EMSK 28. septembri 2005 arvamus teemal „Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi loomine”, raportöör: Dana Štechová (ELT C 24, 31.01.2006) ning EMSK 29. septembri 2005 arvamus teemal „Naiste vaesus Euroopas”, raportöör: Brenda King (ELT C 24, 31.01.2006). Vt ka Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) harta soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ametiühingutes, mis võeti vastu 23. mail 2007. aastal ETUCi kongressil Sevillas ja Euroopa Komisjoni käsiraamat soolise võrdõiguslikkuse süvalaienemisest tööhõivepoliitikas, juuli 2007.

(7)  Vt allmärkust 3.

(8)  EMSK 29. novembri 2001 arvamus teemal „Majanduskasv, maksustamine ja pensioniskeemide jätkusuutlikkus ELis” (EÜT C 48, 21.2.2002). Raportöör: Harry Byme. Kaasraportöör: Jan Jacob van Dijk.

(9)  Eurostat, Labour force Survey Managers in the EUDistribution by sex 2000 and 2006.

(10)  Eurobaromeeter.

(11)  Vt EMSK 25. oktoobri 2007 arvamust teemal „Ettevõtlik meelelaad ja Lissaboni tegevuskava”, raportöör Madi Sharma ja kaasraportöör Jan Olsson (ELT C 44, 16.2.2008).

(12)  Taanis on alates 1. oktoobrist 2006 kõik ettevõtted seadusega kohustatud tegema sissemakseid vanemapuhkuse ühtlustamise keskfondi. See tähendab seda, et ükski ettevõte ei ole vanemapuhkusega seotud palgaväljaminekute tõttu ebasoodsas olukorras ning et vanemapuhkusel olevatel töötajatel ei ole ohtu osutuda konkreetsele tööandjale majanduslikuks koormaks. Vastav süsteem on olemas ka Islandil, kus kõik tööandjad ja töövõtjad teevad sissemakseid riiklikusse vanemapalgakassasse. Seal on sisse viidud ka kolmeosaline mudel, kus nii ema kui isa saavad kumbki ühe kolmandiku üheksa kuu pikkusest vanemapuhkusest, kolmas osa võib minna jagamisele. Alates seaduse jõustumisest on peaaegu 90 % islandi isadest kasutanud vanemapuhkust.

(13)  Alates 1. juulist 2006 on Rootsis uus vanemapuhkuse seadus, mis sätestab, et tööandja ei tohi panna töövõtjat vanemapuhkusega seotud põhjustel ebasoodsasse olukorda. Uue seaduse kohaselt ei tohi teha vahet vanemapuhkusel olijate ja mitteolijate vahel. Võrdsete võimaluste ombudsmani sõnul tuleb vanemapuhkusel olijaid kohelda samamoodi kui siis, kui nad oleksid tööl. Naised võtavad keskmiselt välja pikemaajalise vanemapuhkuse kui mehed, mis tähendab seda, et lisatasu või preemia jääb sagedamini saamata naistel kui meestel.

(14)  Soolise võrdõiguslikkuse meetmete raamistik:

http://ec.europa.eu/employment_social/news/2005/mar/gender_equality_en.pdf


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/61


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Terrorismi ja vägivaldse radikaliseerumise ennetamine”

(2008/C 211/17)

17. detsembril 2007. aastal saadetud kirjas palus Euroopa Komisjoni asepresident Margot WALLSTRÖM vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal:

„Terrorismi ja vägivaldse radikaliseerumise ennetamine”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 2. aprillil 2008. Raportöör oli Daniel RETUREAU, kaasraportöör oli Miguel Ángel CABRA DE LUNA.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 147, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 5.

1.   Sissejuhatus

1.1

Euroopa Komisjon palus komiteel koostada ettevalmistav arvamus terrorismi ja eelkõige vägivaldset radikaliseerumist ennetava poliitika kohta, kuna komisjon kavatseb 2008. aasta juulis vastu võtta selleteemalise teatise. Teatise peamine eesmärk on teha kindlaks vägivaldse radikaliseerumise vastu võitlemise poliitika, meetmete ja algatuste head tavad. Hetkel on kavas teatises käsitleda selliseid teemasid nagu vägivaldne radikaliseerumine vanglates ja teistes ebasoodsa keskkonnaga või värbamiskohtades, vägivaldsete radikaalide propageeritud diskursuse ja ideoloogiaga tegelemine ning kodanikuühiskonna kaasamine ja tugevdamine.

1.2

Külma sõja järgses majanduslikult globaliseerunud maailmas on rahvusvahelised jõuvahekorrad oluliselt muutunud. Sellel on märkimisväärne mõju sellistele ülemaailmsetele institutsioonidele nagu ÜRO, kes on näinud (ja tunnustanud) uute riikide tekkimise laia levikut, kes taotlevad iseseisvust ja kuulutavad end rahvusvahelise õiguse subjektiks.

1.3

Lisaks on mitmetes uutes riikides tekkinud konfliktid ja relvastatud rühmitused, kes okupeerivad veel praegugi mõningaid territooriume. Inimõigusi trambitakse seal tihtipeale jalge alla.

1.4

Halvasti kontrollitud või kontrolli alt väljunud territooriumid või piirkonnad on paradiis peamiste terroristlike rühmituste juhtide jaoks, kes loovad oma laagri enamasti sinna, kus õigusriik ja kodanikuvabadused enam ei kehti.

1.5

Traditsiooniline sõjapidamine on osutunud ebatõhusaks ohu puhul, mis on laialivalgunud, mitmepalgeline ja harulise struktuuriga ning mis kasutab ära fundamentalismi ja demokraatiavastast poliitilist ideoloogiat, et manipuleerida mitteametlike rühmadega, kes on valmis kasutama poliitilist vägivalda.

1.6

Palestiina olukorra rahumeelse lahendamise ja teiste kõikjal maailmas levinud relvastatud konfliktide lahendamise läbikukkumine on ka poliitiline tegur, mis soodustab äärmuslike ideede ja rahvusvaheliste terroriaktide levikut, kuid peab mainima, et suur enamus terroriaktidest pannakse toime sisekonfliktides.

1.7

Tundub, et ei ole piisavalt uuritud sellise värbamise motivatsioone ja meetodeid, mis võivad (nagu nt 11. septembri 2001. aasta puhul) muuta ettevõtete juhid, insenerid ja intellektuaalid kooskõlastatud enesetapurünnakute kavandajateks ja autoriteks. Nende rünnakute ulatus näitab äärmist järjekindlust, teadmisi ja võimet sulanduda demokraatlikesse ühiskondadesse. Võrdväärsel tasemel sobiva vastustrateegia väljatöötamiseks on lisaks vajalikele geopoliitilistele analüüsidele ning luure ja teabevahetuse kõigi vahendite kasutamisele hädavajalik ideoloogiliste ja psühholoogiliste põhjuste võimalikult sügav mõistmine.

1.8

Ajal, mil sidevahendid ja üleilmastumine on loonud globaalse maailma, kus paljusid lahendusi ei saa leida vaid riigi tasandil, on lisaks rahvusriikide kriisile kriisiolukorras ka rahvusvaheline õigus, millel ei ole piisavalt hoiatavaid kontrollivahendeid, kuid eelkõige sobivaid õiguslikke sekkumisvahendeid. Vaid ÜRO julgeolekunõukogul on piisavalt volitusi, kuid seda nõrgendab viie riigi vetoõigus.

1.9

Samas võiks tugev, uuendatud ja mitmetahuline süsteem paremini vastu seista globaalsetele, majanduslikele, sotsiaalsetele ja kliimaprobleemidele. Rahvusvahelise terrorismiga saaks tõhusamalt võidelda mitmepoolses raamistikus, kus tagatakse valitsuste ja rahvusvaheliste ametite (Interpol) vaheline kooskõlastamine ja koostöö, milles osaleksid ka valitsusvälised organisatsioonid, kes jälgivad demokraatia arengut ja kaitsevad menetlusõigusi ja kodanikuvabadusi.

2.   Euroopa vastutusala ning käsilolevad või ettevalmistatavad algatused

2.1

Selleks, et terrorismiga Euroopa Liidu tasandil tõhusalt võidelda, peavad liikmesriigid võtma vastu terrorikuriteo ühise määratluse ning ühtlustama kriminaalõigust ka kriminaalvastutuse ja karistuste osas. See protsess käivitus kiiresti koos Euroopa vahistamismääruse vastuvõtmisega ning nõukogu on vastu võtnud vastavasisulisi raamotsuseid, eelkõige alates 1990. aastatest.

2.2

Alates 11. septembri 2001. aasta terrorirünnakutest Ameerika Ühendriikides on hakatud rohkem kooskõlastama nii rahvusvahelist kui ka Euroopa ja ühenduse tasandi tegevust: ÜRO julgeolekunõukogu koos Interpoliga, NATO sõjaliste operatsioonide jaoks, Euroopa Nõukogu eelkõige terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooniga, OSCE, Euroopa Liit ja Europol. Lisaks mõnede riikide individuaalsetele sõjalistele, politsei- ja rahalistele abioperatsioonidele on koostööd arendatud Ameerika Ühendriikide, Põhja-Aafrika riikide ja Aafrika Liiduga.

2.3

Ühenduse institutsioonides ja liikmesriikides on poliitiliste juhtide ja enamiku kodanike seas saavutatud üksmeel terrorismi mõiste ning seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse osas, mida see mõiste ei hõlma. Nimelt peab ohtu ja selle arenguid suutma hoolikalt määratleda, et vältida tegevuse lahknevust ning üksikisikute ja kollektiivsete õiguste ning vajaduste ebavajalikku piiramist.

2.4

Mõnes Aafrika ja Lähis-Ida riigis, eelkõige autoritaarse valitsusega riigis, võideldakse igasuguse poliitilise opositsiooni vastu, nimetades seda terrorismivastaseks võitluseks. Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid selle pärast muret tundma, kuna mõnel liikmesriigil on nende riikidega majanduslikud ja poliitilised suhted või teevad nad selliste riikide juhtidega sõjalist koostööd ning seetõttu peaksid need liikmesriigid kasutama oma mõjuvõimu nimetatud kuritarvituse piiramiseks.

2.5

Rahvusvahelisel tasandil on kõige keerulisem probleem sobiva lahenduse leidmine kõikjal maailmas levivate terroristlike rühmade rünnakutele saatkondade või muude nn sihtmärkide, eriti tsiviilelanikkonna vastu. Geograafilistel põhjustel on Euroopa jätkuvalt terrorirünnakute poolt kõige enam ohustatud piirkond.

2.6

Terroriaktidega soovitakse tekitada hirmu ja ebakindlust ning õõnestada demokraatlikke institutsioone. Seetõttu on oluline mitte langeda julgeoleku nimel inimõiguste ja kodanikuvabaduste põhjendamatu piiramise lõksu. Kõige suuremas ohus riigid on aastaid elanud väiksemas või suuremas hädaolukorras: mõned meetmed võivad minna kaugemale sellest, mis on hädavajalik või mida on vaja säilitada, näiteks atlandiüleste reisijate isikuandmete puhul, kus nõutakse üksikasjalikke andmeid ja neid säilitatakse liiga kaua.

2.7

Kui võrkude jälgimisega, üldise videovalvega avalikes kohtades ja üldsusele avatud eraruumides, piirikontrollipoliitikaga, meeleavalduste piiramisega ja põhjalike läbiotsimistega lennujaamades liialdatakse, siis võib see kujutada ohtu eraelu puutumatusele, liikumisvabadusele ja üldisemalt kõigile kodanikuvabadustele. See võib mõjutada kodanike toetust terrorismivastase võitluse poliitikale, sest inimesed võivad tunda, et meetmed on suunatud nende vastu.

2.8

Kodanike eraelu puutumatuse rikkumise ja tugevdatud kontrolliga kaasneb ka oht (mida on juba korduvalt välja toodud), et kontrollitakse rohkem teatud nn nähtavaid vähemusrühmi, kes tunnevad end järjest rohkem tõrjutuna ning etnilise või rassistliku diskrimineerimise ohvritena. Tolerantsitase on juba kõrgelt ületatud, mis toetab omakorda vägivaldset radikaliseerumist konfliktiolukordade ning politsei- või sõjaväejõudude ja teatud getostunud linnapiirkondade noorte kokkupõrgete puhul, kus lõhutakse hooneid ning riigi- ja eraomandit.

2.9

Samas, kui neid linnavägivallajuhtumeid seostatakse vägivalla radikaliseerumise mõistega, mida peetakse terrorismi eelkäijaks või isegi terrorismiks endaks, siis võidakse terroriakti, selle katset või kaasosalust terroriaktis liiga laialt määratleda, laiendades selle vägivalla eri vormidele, mida hoolimata nende tõsidusest ei sooritata tingimata kavatsusest sooritada terrorikuritegu, isegi kui põhjustati suurt materiaalset kahju ja vahel tõsiseid vigastusi.

2.10

Terrorismi määratlemisel on peamine tegur kuriteo või kuriteokatse motiiv.

2.11

Terrorirühmitused on meie kontinendil tekkinud viimaste aastate jooksul ja neid lisandub ka praegu. Poliitilisel vägivallal ei ole piisavat põhjendust demokraatlikes riikides, kus on võimalik moodustada parteisid ning osaleda vabadel ja õiglastel valimistel kõigil kohalikel ja riiklikel valitsustasanditel ning ELi puhul ka Euroopa Parlamendi valimistel.

3.   Üldised märkused

3.1

Kui terrorismi määratlemise osas valitseb üksmeel, siis probleeme võivad tekitada mõned uued mõisted, näiteks vägivaldne radikaliseerumine, mida komisjon määratleb kui nähtust, kus teatud vaateid, arvamusi ja ideid jagavad inimesed võivad sooritada terroriakte 2002. aasta raamotsuse artikli 1 mõistes.

3.2

Seda rõhutati Burgessi aruandes Euroopa Parlamendile seoses vägivaldse radikaliseerumise uue mõistega terrorismi toetamise ja värbamise kontekstis. Ka siinkohal on „vägivaldse radikaliseerumise määratlemise ja ennetamise peamine väljakutse seotud kavatsusega”. Radikaliseerumine on enamasti protsess, mis võib kesta kaua, isegi aastaid. See jätab aega dialoogiks ning hariduslike, teavitamise ning muude ennetavate meetmete võtmiseks.

3.3

Terrorism on poliitikas juba vana mõiste, mis kasutab tänapäeval globaalseid sidevahendeid, maksuparadiise, nõrga valitsusega riikide pakutud võimalusi või nende riikide võimalusi, kus riigiaparaat on kokku kukkunud, et asutada seal oma baase ja treeninglaagreid. Tegemist on siiski pigem kindlate piirideta võrgustikuga, kui ühe, struktureeritud rahvusvahelise võrgustikuga.

3.4

Kõige uuem tegur, mis terrorismi kindlasti mõjutab, on kiiresti leviv ja globaalne meedia, mis annab üksikasjalikult ja nähtavalt pildi kujul ja vahel otse-eetris ülevaate terrorirünnakutest ning mille mõjuvõim ei ole kunagi nii suur olnud. Kuid pressivabadus takistab sensatsiooni tagaajamise pidurdamist, mistõttu tsiviilelanikkond tunnetab de facto ohtu ja ebakindlust palju rohkem, ning pakub terroriaktidele reklaami.

3.5

Internet on teabevahetusplatvorm, mida kasutatakse vägivalda toetavate ideoloogiate levitamiseks, toetajate ja enesetapurünnakute kandidaatide värbamiseks, rünnakute korraldajate ja nende juhtide teabevahetuseks ning selliste tehniliste oskuste levitamiseks nagu isetehtud pommide valmistamine.

3.6

Kuid lisaks terrorismi ülistavate veebilehtede otsimisele on teatud rühmade teabevahetust raske jälgida, arvestades praeguste kodeerimise ja kodeeritud teabe (kirjaliku või suulise) varjamise tehnikatega.

3.7

Samuti väljendab komitee kahtlust kavandatavate tugevdatud meetmete tõhususes, mida kasutatakse Interneti ja eravestluste jälgimiseks.

3.8

Samuti võib kahelda, kas isikukontrollid, pagasi või sõidukite läbiotsimine maismaapiiril, lennujaamades, sadamates ja harvematel juhtudel bussi- või rongijaamades takistab ikka terroristide liikumist, isegi kui isikut tõendavate dokumentide usaldusväärsuse tõstmine on hea viis dokumentide võltsimise vastu võitlemiseks. Kui nende meetmetega raskendatakse tõepoolest teatud määral kurjategijate liikumist üldiselt, muudetakse sellega keerulisemaks ka kõigi kodanike elu ja saadakse üksikasjalik ülevaade inimeste liikumisest, kui arvestada ka videovalvesüsteemide, eraturvatöötajate ja elektrooniliste läbipääsukaartide levikuga riigi- ja eraasutustes, mobiiltelefonide saatjate ja teiste reaalajas isikute asukoha kindlakstegemise vahenditega. Kuid nende meetmetega ei hoita siiski ära enesetapurünnakuid. Need tekitavad inimestes politseiriigi tunne, kui ei astuta demokraatlikke samme näitamaks, et nende tehnoloogiate kasutamisel ei ületata eesmärgi saavutamiseks vajalikku miinimumi. Üks lahendus võiks olla riiklike järelevalvajate jälgimisasutuste ja Euroopa mõttekoja loomine kõnealuse valdkonna ja oletatavate terroristide andmetega tegelemiseks.

3.9

Põhimõtteliselt ei takista rahavoogude jälgimine tegelikult kodanike igapäevaelu ja võimaldab jälgida ebaseadusliku kapitali kasvamist võimaldavat ebaseaduslikku tegevust (inim-, relva- ja narkokaubandus jne), et suuta ühelt poolt raskendada terrorivägivallale suunatavate rahaliste vahendite kogumist ja teiselt poolt selgitada välja piirkondi, kus nimetatud tegevust harrastatakse (1). Kuid väga raske on takistada sularahas või posti teel tehtud makseid, kus ühes riigis makstud raha võtab välja vahendaja teises riigis. Sama kehtib tähitud või kodeeritud kirja või sõnumiga läbiviidud toimingute puhul. Jälgimine ja uurimine võib olla tõhus eelkõige raha kogumisel selliste heategevus- või humanitaarorganisatsioonide jaoks, kellel on varjatud sidemed terroristlike rühmitustega. Tuleks siiski vältida kõigi valitsusväliste organisatsioonide jälgimist või nende humanitaar- või solidaarsustegevuse ja toetuste kogumise raskendamist üldises kahtlevas õhkkonnas, mis häirib kodanikke ja muudab heategevusorganisatsioonide tegevuse keerulisemaks, nii et vahel takistab see nende programmide normaalset elluviimist.

3.10

Politseijõudude ja luureametite vaheline teabevahetus puudutab eriti tundlikke andmeid, nagu fotod, nimed, aadressid, sõrmejäljed, DNA-testid ja organisatsiooniline kuuluvus. Jätkuvalt on ebakindel, kas tegelikult tagatakse eraelu puutumatus ja kaitse andmete töötlemisel või hindamisel tehtud vigade eest viisainfosüsteemi ja Schengeni infosüsteemi failides, karistusregistris ja muudes toimikutes ning uuritavatel isikutele võimaluse andmete parandamiseks sekkuda.

3.11

Lõpuks seisneb Euroopa peamine panus ühtlustamises, koostöös ja kogemuste tutvustamises, mida on võimalik parandada, kuid vältima peaks õigusaktide ja erimeetmete kuhjamist, kui olemasolevaid õigusakte ja asutusi, mis võitlevad organiseeritud või finantskuritegude vastu, saab terrorismile laiendada.

3.12

Paljudes teostes kinnitatakse, et eriolukorrad, isegi väikese või keskmise ulatusega eriolukorrad, soodustavad kodanikuvabaduste piiramist, õigusriigi tagatiste kahjustamist, eelkõige välismaalaste, seaduslike ja ebaseaduslike rändajate ning varjupaigataotlejate kahtlustamise puhul. Seda võib märgata enamikus liikmesriikides. Levimas on rassism ja ksenofoobia ning sellele tõusvale tendentsile tuleks vastu hakata nii sõnade kui ka tegudega.

3.13

Liikmesriikide, ELi institutsioonide, Europoli, Eurojusti jt roll on küll kindlaks määratud, kuid eelkõige peaks järjepidevalt parandama koostööd luureametite ja uurimise tasemel.

3.14

Radikaalse vägivalla ja terrorismi ennetamiseks peab tundma soodsat pinnast loovat keskkonda ja ideoloogiaid. Nii saab ümber lükata mitmeid stereotüüpe, mis ei ole saanud kinnitust.

3.15

Terrorismi vastu peab võitlema pika-ajaliselt, sest demokraatia ja kodanikuvabaduste austamine tuleb rajada ja taastada nii nõrkades riikides, millel ei ole kontrolli kogu territooriumi üle, kui ka autoritaarsetes või diktatuurilistes riikides.

3.16

Komitee arvates ei peaks luureametite ja politseiuuringute tavaliselt diskreetse tegevusega kaasnema süstemaatiline salatsemine kodanike ja nende esindajate ees, nii riigi kui ka Euroopa tasandil. Teavet peaks üldisest kontekstist hoolimata saama koguda ka nii, et toetatakse kodanike kaasatust ja viiakse läbi demokraatlikke kontrolle, kasutades selleks sobivaid meetodeid, eelkõige selleks, et vältida kaugenemist õigusriigist.

4.   Kodanikuühiskonna roll terrorismi ja vägivallani viiva radikaliseerumise ennetamisel

4.1   Kodanikuühiskonna peamised ülesanded

4.1.1

Kodanikuühiskond on rahvusvahelise terrorismi peamine ohver (terrorismi põhjustab äärmuslik rahvuslus, religioossele fundamentalismile vahendite andmine või kasutatakse vägivalda lihtsalt vägivalla enda pärast). Kodanikuühiskonna vastu on suunatud terrorism, mille eesmärk on ainult kollektiivne vahettegematu karistamine ning millega püütakse luua üldist hirmutunnet, et riik annaks järele terroristide nõudmistele. Samas, nagu märgitakse ka komitee arvamuses „Kodanikuühiskonna osalus võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga” (2) on kodanikuühiskond ka üks peamisi osalisi selle ohu vastu võitlemise strateegiates, nii kõige nähtavamate mõjude vastu võitlemisel, terrorismi põhjuste rõhutamisel kui ka olulises töös ohvritega, kes terrorismi tagajärgede all on kannatanud.

4.1.2

Riigi juhtiva rolli ja Euroopa Liidu institutsioonilise raamistikuga arvestades — eelkõige julgeoleku, kaitse, õiguse ja rahanduse valdkonnas — on kodanikuühiskonnal selle ohu kõige nähtavamate sümptomite ja mõjude vastu võitlemisel (terroriaktide ennetamine, terroristlike rühmituste tagaajamine ja laiali ajamine, terroriaktide eest vastutajate kinnipidamine, õigusemõistmine ja neile karistuse määramine, rahastamiskanalite sulgemine) nimetatud kontekstis oluline ülesanne, mis seisneb järgmises.

4.1.2.1

Valvata aktiivselt, et võitlus terrorismi vastu ei ületa kunagi õigusriigi piire ning kaitstakse avatud ja demokraatliku ühiskonna aluseks olevaid inimõigusi, väärtusi, põhimõtteid ja vabadusi.

4.1.2.2

Teha ühenduse ja riigi ametivõimudega kõikidel tasanditel koostööd, et kindlaks teha terrorivõrgustikega seotud tegevused ja osalejad (selles kontekstis on eriti oluline finants- ja telekommunikatsiooniteenuseid haldavate asutuste töö). Koostöö peab põhinema kõigi poolte vastastikusel kokkuleppel teabe jagamise ning võimete ja pingutuste osas, et saavutada ühine eesmärk — terrorismi väljajuurimine.

4.1.2.3

Luua dialoogivõimalusi nende kogukondade juhtide ja ühiskonna sidusrühmadega, kus terroristlikud rühmitused asuvad, et teha ühiselt pingutusi vägivalla ja vägivalda õhutava diskursuse hukkamõistmiseks ning sellelt õiguspärasuse võtmiseks.

4.1.2.4

Tutvustada ühiskonna sidusrühmade, riigi ja ELi ametivõimude vahel kogemusi ja tavasid, et isoleerida ja kontrollida isikuid ja rühmitusi, kes võivad olla vastuvõtlikud vägivallani viiva tõrjutuse ja radikaliseerumise suhtes. Samas tuleb alati pöörata suurt tähelepanu sellele, et põhilised inimõigused ja vabadused oleksid tagatud ning et peetakse rangelt kinni õigusriigi nõuetest.

4.1.2.5

Jagada erinevaid lähenemisviise (integratsiooniprotsessile ning selles küsimuses eriti oluliste rühmade vaadetele, suhtumistele ja toimimisele) koolitusprogrammides, mis on suunatud politsei- ja julgeolekujõududele ning luureteenistuste töötajatele, kellel on kõige suurem ülesanne selle ohu vastu võitlemisel.

4.1.2.6

Rakendada katsekavasid, milles suunatakse pingutused valdkondadele, mis võivad kõige tõenäolisemalt tekitada võõrandumist ja radikaliseerumist ning kohtadele, kus enamasti värvatakse (vanglates, palvekohtades, koolides, äärelinnades, kõnekeskustes, Internetikohvikutes jm). Katsekavade eesmärk on vältida tõrjutust, radikaliseerumist ning isikute või rühmade süüdistamist nende sotsiaalse, soolise, etnilise või usulise klassi alusel.

4.2   Integratsioon kui ennetav lähenemine: konkreetsed ettepanekud

4.2.1

Kodanikuühiskond saab oma rolli täielikult täita, pöörates tähelepanu terrorivägivalla leviku põhjustele. Kuigi ükski kõnealuses kontekstis kindlakstehtud võimalikest põhjustest ei saa vägivalda õigustada, on mitmed terrorismiilmingud lõpptulemuseks võõrandumisele, radikaliseerumisele ja värbamisele, mida toetavad samas piirkonnas elavate rühmade vahelised suured erinevused, tõrjutus ning (sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik) diskrimineerimine ja topeltstandardite kohaldamine eri isikute tegude hindamisel. Seetõttu on integratsioon igasuguse kaugeleulatuva strateegia nurgakivi. Strateegia peaks eelistatavalt olema ennetav ja püüdma saavutada järgmist.

4.2.2

Tugevdada formaalse ja vabahariduse süsteeme, mis oleksid suunatud negatiivsete stereotüüpide kaotamisele, tolerantsi ja eelkõige inimõiguste alusel kindlaksmääratud ühiste väärtuste toetamisele (selleks peab muu hulgas üle vaatama olemasolevad kooliõpikud, et sõnastada ümber konfliktsed stereotüübid ja toetada tolerantsi ning multikultuurset õppimist).

4.2.3

Sõlmida eri meedialiikide vahel kokkulepped (sh tegevusjuhised), et mitte pakkuda platvormi sellise diskursuse ja selliste ideede levitamiseks, mis tekitaksid tõrjutust, rassismi ja ksenofoobiat. Austades täielikult meedia- ja sõnavabadust, peaks siiski toetama sellist meediatoodangut ja seisukohti, milles keskendutakse ajaloo vältel väljakujunenud ühistele väärtustele ja rikka multikultuurse pärandi eelistele globaliseerunud maailmas.

4.2.4

Edastada avalike kampaaniatega selliseid sõnumeid ja seisukohti, mis aitavad selgitada ja parandada väärarusaame (rääkida islamiterrorismi asemel rahvusvahelisest terrorismist ning assimilatsiooni asemel integratsioonist) või ebaadekvaatseid kujutusi (sisserändajate asemel kodanikud), mis suurendavad erinevusi ja paisutavad konflikte.

4.2.5

Aidata tõsta teadlikkust sellest, kui oluline on pidada inimõigusi multikultuurses ühiskonnas koos elamise põhialuseks. Siinkohal peab kodanikuühiskond olema oluline liikumapanev jõud sellise ühiskonna loomisel, kus kõigil liikmetel on samad (sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud) õigused ja kohustused.

4.2.6

Toetada sotsiaalsete platvormide loomist, kus osalevad riigi eri kogukondade esindajad, kes toetavad kaasatust ja erinevuste rahumeelset lahendamist toetavate meetmete võtmist.

4.2.7

Teha kindlaks ja tugevdada ELi territooriumil teisi kogukondi esindavate kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende juhtide rolli eelistatud partnerina teisest kultuurist pärit inimeste integreerimisel. Kõige selle peamine eesmärk on püüda luua dialoog ja teha koostööd, et juurida välja põhjused, mis tekitavad nende kogukondade mõnedes liikmetes võõrandumist ja radikaliseerumist.

4.2.8

Koostada eriprogramme, millega püütakse radikaliseerumisest tagasi tõmmata neid isikuid, kes võivad joonduda terroristlike ideede ja tegudega tavapärastes värbamise kohtades (vanglates, palvekohtades jm), ning mis on suunatud sotsiaalsele integratsioonile ja töökohtade loomisele.

4.2.9

Tugevdada detsentraliseeritud koostööd selles suunas nii riiklikul kui ka ELi tasandil (kasutades ära juba olemasolevaid raamistikke, nagu Euroopa-Vahemere partnerlus, Euroopa naabruspoliitika või AKV riike ühendav raamistik). See eeldab koostööpoliitika äärmiselt suure potentsiaali ärakasutamisel liikmesriikide ja ELi arenguks koostööprojektide kavandamist huvirühmadega, kes religioossete või rahvuslike veendumuste tõttu väljendavad tugevat vastuseisu vägivalla kasutamisele tegutsemisviisina.

4.2.10

Suurendada märkimisväärsel määral nii ELis kui ka suhetes kolmandate riikidega õpetajate, õpilaste, ajakirjanike, tööandjate, ametiühingute ja inimõigustega tegelevate organisatsioonide liikmete ja valitsusväliste organisatsioonide liikmete vahetusprogramme ja nende eelarvet, pöörates erilist tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse parandamise vajadusele. Isiklikud teadmised ning kogemuste ja seisukohtade tutvustamine on eelistatavaimad meetodid negatiivsete stereotüüpide kaotamiseks ja ühise tuleviku loomiseks nn multikultuurilisel sajandil (3). Niisiis on tungivalt soovitatav kasutada ja tugevdada EMSK tegevust, et uurida komitee ELi väliste aktiivsete kontaktide ja koostöö kaudu uusi tegevusvorme teatud rühmade või isikute radikaliseerumise ennetamiseks.

4.2.11

Soodustada (nii kohaliku kui ka sisserännanud) elanikkonna osalemise platvormide teket ja tugevdamist. Nimetatud platvormid peaksid põhinema horisontaalsel kodanikuesindatusel, mitte rahvuslikel või religioossetel alustel.

4.2.12

Edendama uurimusi erialastes uurimisinstituutides ja keskustes nii ELi territooriumil kui ka koostöös nende maadega, mis on kõnealuses kontekstis eriti huvipakkuvad. Erilist tähelepanu tuleks pöörata nende projektide ja uuringute toetamisele, mille eesmärk on uurida protsesse, mis viivad võõrandumise, värbamise ja radikaalse vägivallani, samuti asjaomaste eri tegurite vahelistele seostele.

4.3   Ohvrite eest hoolitsemine

4.3.1

Lõpuks peab üldise nägemuse lahutamatu osa olema terroriaktide otseste ohvrite eest hoolitsemine, milles kodanikuühiskonnal on terrorismivastases võitluses võtmeroll. Vältimaks ohvrite unustamist või sotsiaalset tõrjutust on esmatähtis:

4.3.2

võidelda mis tahes terroriaktide ohvrite kõigi õiguste täieliku tunnustamise eest (sh rahaline hüvitamine), sõltumata sellest, kas terrorismiakt leidis aset sees- või väljapool riigi piire;

4.3.3

töötada välja sotsiaalsed toetusmehhanismid (füüsiline, psühholoogiline ja majanduslik toetus), et aidata traumast üle saada ja vältida süüdistava, rassistliku või ksenofoobse diskursuse esilekerkimist;

4.3.4

mobiliseerida liikmesriikide valitsuste ja ELi poliitilist tahet luua konsensuslik alus ohvrite tunnustamiseks, toetuseks ja kaitseks.

4.4   Kodanikud turvalisuse ja ennetamise peamiste teguritena: täiendavad poliitikad

4.4.1

Lähtudes tõsiasjast, et kodanikud on mis tahes riigi ja seega ka ELi peamine jõud, eeldab turvalisuse, rahu edendamise ja vägivallakokkupõrgete ennetamise tagamine järgmist.

4.4.2

Arendada strateegiaid ja mitmemõõtmelisi jõupingutusi teatud tasemel heaolu ja turvalisuse tagamiseks neile, kes elavad samal territooriumil, ja nende naabritele, edendades kõigi arengut ja turvalisust, mis tagab ka igaühe enda arengu ja turvalisuse.

4.4.3

Vähendada ja lõpuks kaotada ebavõrdsus rühmade ja riikide vahel; see on kõigi turvalisuse edendamise peamine viis. Kooseksisteerimise ja terrorismiohu vähendamise ühine alus on inimõiguste hoolikas austamine ja demokraatliku keskkonna tugevdamine, samuti ühiskondliku elu korraldamine kõikide religioonide suhtes neutraalselt. See eeldab vastuseisu väljaspool seadust tegutsevate sotsiaalsete piirkondade olemasolule (õiguslik ebaselgus või getod, mis on rajatud õiguslikus kontekstis vastuvõetamatutele tavadele).

4.4.4

Mõista, et turvalisust ei saa tagada vabaduse hinnaga, piirates avatud ja demokraatlikule ühiskonnale omaseid õigusi ja rakendades terrorismivastases võitluses meetodeid, mis sarnanevad nendega, mille vastu võideldakse.

4.4.5

Tunnistada, et terrorismivastase võitluse eesmärk (ilmselgelt multidistsiplinaarne, mitmemõõtmeline ja pikaajaline) on saavutatav üksnes liikmesriikide ja ELi tasandi jõupingutusi koondava spetsiifilise ja piisava eelarve olemasolu korral.

4.5   Avaliku ja erasektori partnerlused

4.5.1

Terrorismioht on laialdane, pidev ja üldine. Keegi ei ole selle eest kaitstud ning terrorismi profiil ja meetodid muutuvad pidevalt. Seda ja samuti tõsiasja arvesse võttes, et terrorismiga võitlemiseks ei ole veel suudetud määratleda sobivat strateegiat, tuleb võitluseks vajalikke analüüse, hinnanguid ja kasutatud meetodeid pidevalt ümber hinnata. See on ülesanne, millesse haaratakse kõik pooled, nii valitsused ja ELi institutsioonid kui ka kogu kodanikuühiskond. See eeldab juba oma määratlusest tulenevalt, et uurida tuleb ka avaliku ja erasektori partnerlussuhete võimalusi (mis ei tähenda, et sellega luuakse tingimused turvalisuse ja kaitse erakätesse minekuks, mis töötaks iseendale vastu), et rakendada neid ühise eesmärgi — kõigi heaolu ja turvalisuse — teenistusse (4). Nimetatud jõupinguste põhiaspektid peaksid olema järgmised:

4.5.2

vajadus töötada välja mõistete kogu, mis võimaldab nii aruteludes kui tegudes jõuda konsensuseni mõistete puhul, mis suunavad kõigi asjaomaste osapoolte tööd;

4.5.3

terrorismivastase võitluse strateegia demokraatlik kontroll kõigil tasanditel ja kõigis selle vormides;

4.5.4

teadlikkuse tõstmine liikmesriikide välispoliitika — ja ELi tasandil ÜVJP/EJKP — olulisuse ning liikmesriikide ja ELi arengukoostööpoliitika kohta terrorismi ennetamisel ja potentsiaalsete terroristide radikaliseerumise vastu võitlemisel;

4.5.5

tungiv vajadus kõigi käesolevas arvamuses esile toodud programmide ja tegevuste rahastamiseks vajaminevate asjakohaste ja pikaajaliste eelarvevahendite järele;

4.5.6

vajadus alustada (või jätkata) dialoogi ja koostööd sotsiaal-, poliitika- ja majandusvaldkonna osapoolte ja organitega nii ELi piires kui ka väljapool, teadvustades, et terrorismivastase võitluse edu ei ole võimalik tagada üksi ning et jõupingutuste ühendamine nägemuste ja strateegiate väljatöötamisel asjakohaste ja jätkusuutlike tegevuste kavandamiseks pakub olulisi eeliseid.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  EMSK 11. mai 2005. aasta arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv rahandussüsteemi rahapesuks, sealhulgas terrorismi rahastamiseks, kasutamise vältimise kohta”, raportöör John SIMPSON (ELT C 267, 27.10.2005), punktid 3.1.8 ja 3.2.1.

(2)  EMSK 13. septembri 2006. aasta ettevalmistav arvamus „Kodanikuühiskonna osalus võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga”, raportöörid: José Isaías RODRÍGUEZ GARCÍA-CARO, Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS ja Miguel Ángel CABRA DE LUNA (ELT C 318, 23.12.2006), punkt 13.

(3)  EMSK 20. aprilli 2006. aasta arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastat (2008)”, raportöör: Įgnes CSER, (ELT C 185, 8.8.2006).

(4)  Kooskõlas EMSK 13. septembri 2006 ettevalmistava arvamusega teemal „Kodanikuühiskonna osalus võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga”, raportöörid: José Isaías RODRÍGUEZ GARCÍA-CARO, Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS ja Miguel Ángel CABRA DE LUNA, (ELT C 318, 23.12.2006), punkt 13.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/67


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile käibemaksumäärade kohta (välja arvatud harilikud maksumäärad)”

KOM(2007) 380 lõplik — SEK(2007) 910

(2008/C 211/18)

5. juulil 2007 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile käibemaksumäärade kohta (välja arvatud harilikud maksumäärad)”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni arvamus võeti vastu 28. märtsil 2008. Raportöör oli Umberto BURANI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 112, erapooletuks jäi 5.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni algatust luua alus Euroopa Parlamendis ja nõukogus peetavale poliitilisele arutelule, et määrata kindlaks üldiselt vastuvõetavad põhimõtted vähendatud käibemaksumäärade kohaldamiseks ja käibemaksualaste erandite tegemiseks. Kuna tegemist on selgelt poliitilise protsessiga, näib täiesti reaalne olevat määrata uute eeskirjade vastuvõtmise tähtajaks 2010. aasta lõpp.

1.2

Käibemaksukorra kehtestamise esialgne eesmärk oli luua eeldused maksude ühtlustamisele, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine. Kõnelusele eesmärgile töötavad aga vastu mitmed praeguseks tehtud muudatused, sh maksuvabastused ja erandid. Praeguses olukorras tundub parim lahendus seisvat erandite ühtlustamises.

1.3

Erandite kohaldamisel lähtutakse praegu kõigis liikmesriikides maksualastest kriteeriumitest ning poliitilistest ja sotsiaalsetest kaalutlustest. Erandid on lubatud siis, kui neil ei ole piiriülest mõju või kui nad on vastavuses juba aktsepteeritud üldpoliitiliste põhimõtetega. Komitee rõhutab, et erandid peavad vastama kõnealustele kriteeriumitele, kuid neid tuleb vaadelda eelkõige — kuigi mitte ainult — nende panust sissetulekute ümberjagamisse silmas pidades.

1.4

Aruteludes tuleks omistada erilist tähelepanu kohapeal osutatavatele teenustele, mida ei ole võimalik pakkuda kaugteenustena ja millel järelikult ei ole otsest mõju siseturule: kõnealusesse kategooriasse kuulub palju tegevusi, mis kahtlemata toovad majanduslikku ja sotsiaalset kasu, kuid mis võivad olla vaieldavad või mida tuleks vaadelda erinevast seisukohast. Siia kuuluvad nt käsitööndus, toitlustus, avaliku ja erisektori osutatavad tervishoiuteenused, vähekvalifitseeritud tööjõu osutatavad töömahukad teenused ning raamatud ja ajakirjad.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu asjaolule, et vähendatud maksumäärade kohaldamisel tuleks lähtuda madala sissetulekuga rühmade ja kõrge sissetulekuga rühmade eristamise põhimõttest. Selline vahetegemine võib aga osutuda keeruliseks. Komitee rõhutab, et erandite tegemisel tuleb juhinduda eelkõige läbipaistvuse kriteeriumitest ning võtta arvesse kulusid, mis tekivad maksuametite ja ettevõtjate eeskirjade ebatäpsuse ja liigse üldsõnalisuse tagajärjel ning mis lastakse lõppkokkuvõttes kinni maksta tarbijatel.

1.6

Erilist tähelepanu vääriksid otsetoetused kui alternatiiv vähendatud käibemaksumääradele: komisjon esitas sellise lahenduse, kuid ei võtnud ise selles küsimuses seisukohta. Komitee on arvamusel, et kõnealusesse alternatiivi tuleks suhtuda eriti ettevaatlikult ja seda tuleks kohaldada vaid juhtudel, kui on raske leida teistsuguseid lahendusi. Otsetoetustest ei tohi mingil juhul saada teatavat laadi riigiabi.

2.   Taust

2.1

Käibemaksukord on juba oma loomu poolest keeruline küsimus: käibemaksukord kehtestati „ajutise” lahendusena (1) 1977. aastal ning tänaseni, st 30 aastat hiljem nimetatakse seda ikka veel ajutiseks. Aastate jooksul on kõnealust korda muudetud mitmeid kordi, sealhulgas ajutiste või alaliste oludega kohandamise eesmärgil, poliitilistel kaalutlustel, siseturu arengu või ühenduse laienemiste tõttu jne.

2.2

Komisjoni oluline meede haldusasutuste ja ettevõtjate töökoormuse lihtsustamiseks oli 2006. aasta käibemaksudirektiiv (2), mille abil korrastati õigusnorme ja loodi kõnealust valdkonda üheainsa õigustekstina reguleeriv õigusakt. Uus direktiiv tugineb 1977. aastal välja töötatud ja 1992. aastal osaliselt ajakohastatud põhimõtetel: üldiselt kehtiv madalaim harilik käibemaksumäär on 15 %  (3), maksustamine toimub üldjuhul päritoluriigis. Sellegipoolest on ette nähtud erandeid: harilikku maksumäära saab vähendada ning teatavaid kaupu ja teenuseid saab maksustada sihtliikmesriigis.

2.3

Eeskirjade kohaselt võivad liikmesriigid kehtestada ühe või kaks vähendatud maksumäära, mille kohaldamine on aga piiratud käibemaksudirektiivi lisas loetletud kaupade ja teenustega (4). Kõik liikmesriigid, Taani osaliselt välja arvatud, kasutavadki kõnealust võimalust, ent erinevas ulatuses ning erinevate kaupade ja teenuste suhtes, mis kuuluvad lubatud kaupade ja teenuste hulka. Niivõrd erinevate lahenduste tõttu ollakse väga kaugel siseturu tõrgeteta toimimiseks vajalike kooskõlastamispõhimõtete ellurakendamisest. Komisjon kutsub nõukogus ja Euroopa Parlamendis korraldatavas poliitilises arutelus osalema, kutsutute hulgas on ka konsulteerimistaotluse saanud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee; arutelu eesmärk on see, et liikmesriigid jõuaksid kokkuleppele vähendatud maksumäärade uue struktuuri osas.

2.3.1

Seega on tegemist kogu (vanematele liikmesriikidele tehtud) spetsiifiliste ja (uuematele liikmesriikidele tehtud) ajutiste erandite struktuuri läbivaatamisega tervikuna ning uue struktuuri loomisega, mille puhul arvestataks siseturu loogikat järgivate eesmärkidega. See ei ole lihtne ülesanne: ühtsel alusel tuleb leida tasakaal kõikide poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete nõudmiste vahel, millega omal ajal põhjendati erandeid, mida kõik liikmesriigid kohaldasid vastavalt oma erivajadustele. Komisjon ei loo endale kõnealuse meetmega kaasnevate raskuste suhtes mingeid illusioone, vaid lähtub sellest, et konsulteerimisprotsessi tulemusel ei sünni uut regulatsiooni enne kui 2010. aasta lõpus.

2.4

Esimene vajalik samm selleks, et seada kõik liikmesriigid erandite suhtes võrdsesse olukorda, oli direktiivi ettepanek, mille kohaselt lubatakse uutel liikmesriikidel säilitada neile tehtud ajutised erandid31. detsembrini 2010 (5). 20. detsembril 2007. aastal vastuvõetud ettepaneku põhjus seisnes erandite kohta kehtivate sätete erinevuses: varem ELiga ühinenud liikmesriigid saavad kohaldada tähtajatuid erandeid, uutele liikmesriikidele tehtud erandite kehtivus lõppes seevastu 2007. aasta lõpus. Uutele liikmesriikidele 20. detsembril 2007 antud kehtivusaja pikendamise tulemusel on kõik liikmesriigid vähemalt 2010. aasta lõpuni võrdses olukorras. Komisjon loodab, et nõukogu ja Euroopa Parlament jõuavad selleks ajaks kokkuleppele muude kui harilike käibemaksumäärade püsiva ja ühtse reguleerimise osas.

2.5

Käesolevas arvamuses vaadeldava teatise abil soovitakse luua alus Euroopa Parlamendis ja nõukogus korraldatava poliitilise arutelu jaoks, et leppida kokku ühtsetes põhimõtetes, mis võimaldavad suure tõenäosusega koostada rakendatavaid õigusnormide. Varasematest ja praegustest kogemustest lähtudes teeb komisjon õigusega väga ettevaatlikke avaldusi ega võta seisukohta tehtavate otsuste kohta, vaid ootab märguandeid. Järelikult piirdub komisjon sellega, et esitada oma teatises tasakaalustatult kõik asjaomased elemendid, mis tuleb kaasata kaalutlustesse ja hinnangutesse, toetudes seejuures siseturu konsolideeritud põhimõtetele ja Lissaboni strateegiale, ent vältides selge seisukoha võtmist. Komitee arvates on kõnealune algatus otsustava tähtsusega siseturu tuleviku jaoks maksustamise valdkonnas — sellega avaneb ainukordne võimalus, mille edu oleneb otsustajate vastutustundest ja heast tahtest.

3.   Teatise sisu

3.1

Teatises on esitatud konsultatsioonifirma Copenhagen Economics teostatud uuringu kokkuvõte; komisjoni tellimusel ning kooskõlas nõukogu ja Euroopa Parlamendi mandaadiga uuriti vähendatud käibemaksumäärade ja asjaomaste erandite mõju, pöörates erilist tähelepanu sotsiaalsetele aspektidele (sissetulekute jagunemine) ja süsteemist tulenevatele kuludele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab komisjonile kiitust uuringu tulemuste alusel koostatud dokumendi kvaliteedi eest. Dokumendi koostamisel ei jäetud midagi arvesse võtmata: esitatud on kõik arutelu käivitamiseks vajalikud lähtekohad.

3.2

Sissejuhatuses määratles komisjon oma eesmärgi: tagada liikmesriikidele võrdsed võimalused ning rohkem läbipaistvust, järjepidevust ja eelkõige siseturu tõrgeteta toimimine, nt vähem takistusi piiriülesele majandustegevusele ja väiksemad kulutused käibemaksuga seotud nõuete täitmiseks (6).

3.3

Viidates konsultatsioonifirma Copenhagen Economics teostatud uuringule, rõhutab komisjon, et ühtne käibemaksumäär on majanduslikust vaatepunktist parim poliitiline valik. See võimaldaks ametiasutustel ja ettevõtjatel vähendada halduskulusid ning — vähemalt teoreetiliselt — vähendada konkurentsimoonutusi. Ent ühtse käibemaksumääraga kaasneks — nagu mis tahes jäiga regulatsiooni puhul — oht, et see ei ole kohandatud kõigile asjaoludele ja seetõttu läheb selle kohaldamisel vaja teatavat paindlikkust. Sellele põhimõttele tuginevadki vähendatud maksumäärad.

3.4

Vähendatud maksumäärade kohaldamine ei tulene üksnes majanduslikest, vaid ka sotsiaalsetest ja poliitilistest kriteeriumidest: näitena võib tuua töömahukad teenused (eriti siis, kui nende osutamine ei nõua kvalifitseeritud tööjõudu) ja kohapeal osutatavad teenused juhul, kui neil ei ole olulist piiriülest mõju. Kõnealuste kriteeriumide puhul lähtutakse sellest, et vähendatud maksumäärad (ja seega mõõdukas hinnatase) suurendavad tootlikkust ja loovad töökohti ehk teisisõnu hakkaksid inimesed kasutama endisest suuremal määral ettevõtjatest teenusteosutajate teenuseid, mille tulemusel väheneb kodune isetegevus (do it yourself), aga ka varimajanduse osatähtsus.

3.5

Direktiivi III lisas on esitatud täielik loend kaubatarnetest ja teenustest, mille suhtes võib kohaldada vähendatud käibemaksumäärasid (kooskõlas käibemaksudirektiivi artikliga 98). Töömahukad teenused peavad omakorda (vastavalt artiklile 107) vastama kolmele tingimustele: lisaks eelnimetatud kriteeriumile peavad need enamjaolt olema osutatud otse lõpptarbijale ning need peavad olema peamiselt kohapeal osutatavad teenused ega tohi põhjustada konkurentsi moonutamist. „Tavaliste”kaupade ja teenuste puhul on tingimused vähem üksikasjalikud, ent loendit lähemalt vaadates võib peagi mõista, et esikohal on „sotsiaalsed” aspektid: loendis on toiduained, ravimid, vesi, väljaanded, televisiooniteenused jne. Komitee käsitleb neid aspekte üksikasjalikumalt allpool (vt punkti 4.12).

3.6

Komisjon selgitab argumenti, mis esitatakse sageli vähendatud käibemaksumäärade toetuseks: nimelt väidet, et nende kaudu suurendatakse õiglust, kuna sissetulekud jaotuvad paremini vähem jõukate elanikkonnakihtide kasuks. Kõnealuses uuringus suhtutakse antud hinnangusse teatavate reservatsioonidega ja seda näib tegevat ka komisjon: tulu jaotumise parandamise seisukohast on vähendatud käibemaksumääradel tõeline mõju ainult siis, kui vähendatud käibemaksumääraga kaupadele tehtavate kulutuste osa on ajalises lõikes stabiilne ning loob tõelise erinevuse väikese sissetulekuga ja suure sissetulekuga rahvastikurühmade vahel. Teatises rõhutatakse, et olukord erineb riigiti oluliselt ning et vähendatud käibemaksumäärade suurem või väiksem tulemuslikkus oleneb suuremast või väiksemast erinevuseset sissetulekutes eri sotsiaalsete kihtide vahel.

3.7

Teine oluline aspekt puudutab süsteemi kulusid: muude kui harilike käibemaksumäärade kohaldamine põhjustab ettevõtjatele ja rahandusasutustele suure halduskoormuse, eelkõige siis, kui tuleb lahendada nende kohaldamisega seonduvad tõlgendusküsimused, mis on aga pigem reegel kui erand.

3.8

Viidates kõnealuse uuringu tulemustele ei sea komisjon vähendatud käibemaksumäärasid selgesõnaliselt kahtluse alla, kuid kaalub võimalust, kas teised poliitilised vahendid ei oleks asjakohasemad liikmesriikide eesmärkide saavutamisel. Alternatiivina või võimalikest alternatiividest ühena toob ta otsetoetused, mille abil saaks saavutada samu tulemusi väiksemate kuludega. Sellist süsteemi võiks kavandada nii, et sellel ei oleks negatiivset mõju ELi tasandil. See tagaks senisest suurema läbipaistvuse ja vähendaks liikmesriikide kulusid. Samas märgiti aga, et otsetoetuste kasulikkuses ettevõtjatele võib esineda kahtlusi, kuna toetusi võidakse anda juhuslikul alusel ja ajalise piiranguga, vastavalt liikmesriikide konkreetsele eelarveolukorrale ja poliitilisele suunitlusele.

3.9

Komisjon näib omistavat olulist tähelepanu kõnealusele või mis tahes alternatiivile vähendatud käibemaksumäärade süsteemi jaoks, ning soovitab liikmesriikidel tutvuda hoolikalt kõigi olemasolevate võimalustega. Võtmata täpsemat seisukohta nendib komisjon, et muud vahendid kui vähendatud käibemaksumäärad on tihti tõhusamad ja liikmesriigi eelarve jaoks vähem kulukad ning et seda tuleks otsuste tegemisel arvesse võtta.

4.   Märkused ja kommentaarid

4.1

Komisjoni tuleb kiita teatise järjepidevuse ja tasakaalustatuse eest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab rahuloluga teadmiseks, et komitee varasemates arvamustes väljendatud seisukohad leidsid kinnitust ning et neid korratakse edaspidi ära toodud märkustes. Viidates punktis 3.9 öeldule meenutab komitee oma käibemaksudirektiivi käsitlenud arvamuses (7) väljendatud kahtlusi erandite üle, kus tõdeti, et „[liikmesriikidel] ei paista olevat mingit kavatsust arutada neid erandeid […] eesmärgiga need kaotada”. Kõnealust seisukohta kinnitati ka asjakohases Copenhagen Economics'i uuringus ning sama seisukohaga näib ühinevat ka komisjon. Ent sellegipoolest jäävad alternatiivide ettepanekud vaid ettepanekuteks vähemalt seni, kuni liikmesriigid ei tagane oma praegustest seisukohtadest.

4.2

Käibemaks on oma iseloomult keeruline, raskesti kohaldatav maks, millega kaasneb suur arv maksudest kõrvalehoidmise juhtumeid ning mille kohaldamine põhjustab liikmesriikidele ja ettevõtjatele suuri kulusid  (8). Ent eelkõige jääb saavutamata esialgne eesmärk luua lõplik süsteem maksustamise ühtlustamiseks. Kuid maksustamise ühtlustamine ei kujuta endast eesmärki omaette, vaid on siseturu hea toimimise eelduseks. Selline oli vähemalt süsteemi loojate kavatsus, kellele komisjon viitas oma 1993. aasta jaanuari teatises. Komitee peab teatist käibemaksu kujundamise ajaloo nurgakiviks ja väljendab kahetsust, et mõne liikmesriigi vastuseisu tõttu kunagi ei jõutud meetmete rakendamiseni (v.a 15-protsendilisealammäära heakskiitmine). Praeguseks ei ole olukord muutunud: kindlasti on kiiduväärne komisjoni püüdlus korrastada vähemalt eranditega seonduvat, ent samas on see ka tõestus suutmatusele teha edusamme maksustamise ühtlustamise suunas ELi tasandil. Objektiivsest seisukohast ei saa olukorras süüdistada komisjoni, ent ei ole ka õiglane väita, et süüdi on ainuüksi liikmesriigid; peamine probleem on käibemaksu struktuuris kui „ajutises süsteemis”, nagu eespool juba öeldud.

4.3

Hädavajalik on endale kõnealusest asjaolust aru anda ja sellega veel pikka aega leppida, et käibemaks oma praegusel kujul vastab kõigis liikmesriikides valdavalt maksualastele kriteeriumidele ning seda mõjutavad lisaks veel poliitilised ja ühiskondlikud kaalutlused, mille tagajärjel kohaldatakse vähendatud või alammäära ületavaid käibemaksumäärasid. Seega on ühtlustamine ELi tasandil püüdlus, mis ei leia kajastust faktides; äsja esitatud teatises on üritatud leida probleemile vähemalt osaline lahendus: kavatsetakse ühtlustada vähendatud käibemaksumäära vähemalt nende tegevuste suhtes, millel on piiriülene mõju või mis vastavad ELi poliitikas juba heaks kiidetud kriteeriumidele. Komitee rõhutab, et otsustajad peaksid alati meeles pidama, et vähendatud käibemaksumäära üks eesmärk on sissetuleku ümberjagamine ning see peaks leidma konkreetse kajastuse faktides. Teisisõnu, käibemaksu igasuguse vähendamise puhul tuleks hoolega vaadata, kas see tõesti vastab sotsiaalsele kriteeriumile või on tegemist teistsuguste vähem õilsate eesmärkidega. Lisaks tuleb arvesse võtta ka tingimuste lihtsustamise ja eeskirjade läbipaistvuse nõudmist: need on kaks nõudmist, mis ei muuda lihtsamaks mitte ainult ettevõtjate elu, vaid võimaldavad maksuametitel teostada lihtsamaid ja tõhusamaid kontrolle.

4.4

Käibemaksudirektiivi III lisas on esitatud loend 18 kategooriast, mille suhtes võidakse kohaldada vähendatud käibemaksumäärasid. Iga liikmesriik võib valida kategooriad ning näha nende kategooriate raames ette erandeid ja määrata kindlaks vähendatud maksumäära tase. Teatise kohaselt peavad liikmesriigid analüüsima erinevaid ettepanekuid edasiste vähendatud maksumäärade kohta, et teha kindlaks mil määral võib nende vabatahtlik kohaldamine konkurentsi moonutada ning otsustada, kas selline moonutuste tase on vastuvõetav eelkõige asjaomastes majandussektorites tegutsevatele ettevõtjatele (9). Teatise üldist tausta arvestades, ei saa seda tõlgendada üleskutsena asjaomaste kaupade ja teenuste loendi laiendamiseks, vaid pigem vastupidiselt. Komitee väljendab selgesõnalist vastuseisu kavatsusele lisada veelgi rohkem kaupu ja teenuseid loendisse, mille suhtes võidakse kohaldada vähendatud käibemaksumäära. Kui soovitakse liikuda edasi teel ühtlustamise poole — hetkel vähemalt idee tasandil, siis peaksid liikmesriigid III lisas toodud loendit pigem lühendama, mitte aga pikendama.

4.5

Sellest hoolimata võib üldjoontes nõustuda komisjoni poliitikaga. Kui unustada lõpliku süsteemi loomise eesmärk või lükata see veel pikaks ajaks edasi, on üks prioriteet see, et liikmesriikidele antaks senisest rohkem autonoomiat vähendatud maksumäärade kohaldamisel selliste kohapealsete teenuste suhtes, mida ei saa osutada mujalt. Komisjon rõhutab, et see ei kahjustaks siseturu toimimist, sest küsimus ei ole sedavõrd pragmatismis kui pigem erandite aluseks olevate poliitiliste ja sotsiaalsete nõudmiste tunnistamises.

4.6

Ent suure ettevaatlikkusega tuleks suhtuda avaldustesse, mis kutsuvad järeldusi tegema: kui kohapealsete teenuste maksustamine ei kahjusta siseturu toimimist, siis peaks kõikide kohapeal osutatavate või tarbitavate kaupade ja teenuste suhtes kohaldatama kohalikul tasandil kehtestatud maksustamist — selline põhimõte kahjustaks igati käibemaksudirektiivi rakendamist. Kindlalt võib väita, et komisjon ei kavatse rakendada või tunnistada sellist põhimõtet.

4.7

Vaadeldes komisjoni esitatud aspekte üksikasjalikumalt, tuleks kommenteerida väidet, et vähendatud maksumäärade kohaldamisega hoolega valitud valdkondades võivad kaasneda ka teatavad eelised, kuna nii on võimalik suurendada üldist tootlikkust ja seega ka SKTd. Siia alla kuuluvad kohapeal osutatavad teenused: käibemaksumäära vähendamine peaks mõjutama tarbijaid vähem aega kulutama kodusele isetegevusele (do it yourself) ja rohkem aega oma tavatööle. Tuleb arvestada ka tegelikkusega: kodune isetegevus kujutab endast paljude majapidamiste jaoks mitte ainult ühiskondlikult vaid ka majanduslikult kasulikku vabaajategevust, sellepärast tuleks seda toetada. Võimalik, et maksumäära vähendamine toob riigile suurema maksutulu, kuid see kehtib vaid koduse isetegevuse selle osa suhtes, mida saab asendada maksukohuslasest ettevõtja tehtava tööga. ei saa kindlalt öelda, kui suure osa seevastu neelaks varimajandus. Käibemaksumäära vähendamisest üksi ei piisa, et takistada varimajanduse või halli varimajanduse ning maksudest kõrvalehoidmise arengut. Selleks on vaja hoopis teist laadi meetmeid.

4.8

Eraldi käsitletakse restoraniteenuseid, küsimus, mis komisjoni arvates jääb ebaselgeks või tekitab vaidlusi. Kõnealused teenused on mõeldud eelkõige kohapeal tarbimiseks, aga neil on ka oluline osatähtsus teatavate riikide turismipoliitika jaoks, sh kõik piiririigid. Varasemate kogemuste põhjal võib öelda, et kõnealuses küsimuses ei ole lihtne jõuda kokkuleppele. Komitee arvates nõuab vaidlusalune küsimuses puhtalt poliitiline otsust. Mis tahes muu, majanduslikele või maksualastele põhjustele tuginev lähenemisviis võib venitada arutelu lõpmatuseni: igaüks kaitseks oma seisukohta, mida õigustavad tugevad sisepoliitilised argumendid.

4.9

Kohapeal osutatavate teenuste küsimuses juhib komitee tähelepanu ka nendele sektoritele, mille üle võib puhkeda äge vaidlus, sealhulgas avaliku ja erasektori poolt tervishoiu valdkonnas pakutavad teenused, mille suhtes võib teatavatel asjaoludel juba praegu kohaldada vähendatud käibemaksumäärasid (10). Kõikide liikmesriikide kodanike puhul võib täheldada kasvavat tendentsi, kasutada avaliku sektori pakutavaid ravi- ja kirurgilisi teenuseid teistes riikides, kuna neid peetakse — kas õigustatult või mitte — tõhusamaks. Kõnealune nähtus on vaid väiksemal määral seotud maksudega. Maksustamise osas on märksa suurem osatähtsus otsustel teistes riikides asuvate erakliinikude ja eraarstide osutatavate teenuste kasutamise kasuks. Suured erinevused eri liikmesriikides kehtivate tasude määras, eriti tervishoiu teatavates valdkondades, põhjustavad asjaomase riigi turu kolimise teise riiki. Kõnealuste teenuste „kohapealne” iseloom on nõrgenemas, see hakkab teatavate teenuste ja riikide puhul järk-järgult asenduma riigiülese iseloomuga. Kõnealuses valdkonnas ei ole lihtne teha vahet ega üldistada — vaidluste tekkimise oht on seega väga suur.

4.9.1

See, kas õnnestub jõuda kokkuleppele, sõltub erinevate ja vastandlike nõudmiste tasakaalustatud arvestamisest: tervishoiu selge ühiskondliku funktsiooni tõttu oleks soovitav lugeda kõnealused teenused nende hulka, mille suhtes kohaldatakse vähendatud käibemaksumäära, ent teisalt võib siin argumendina tuua konkurentsiga seonduvad küsimused. Lõpliku otsuse tegemisel tuleb võtta arvesse kodanike õigust saada raviteenuseid sellisega hinnaga, mis koormaks perekonna eelarvet võimalikult vähe. Teisisõnu, tuleb kodaniku/tarbija huvid asetada konkurentsi põhimõtetest kõrgemale.

4.10

Vaieldav on vähendatud käibemaksumäära kohaldamine vähekvalifitseeritud tööjõu osutatavate töömahukate teenuste suhtes. Komisjoni tsiteeritud uuringus väideti, et kõnealune meede võib suurendada alalist tööhõivet, kuid selle üleüldine tulusus jääks tõenäoliselt väikeseks, mis vastaks ka arvatavasti tõele. Ka siin on raske otsustada: kõnealused sektorid (ehitus, teede ehitus, puhastusettevõtted, turud jne) teenindavad üldjuhul jäika nõudlust, seetõttu oleks käibemaksumäära vähendamisel äärmiselt väike mõju tööhõivele. Aga kõnealuste sektorite puhul on tegemist selliste sektoritega, kus on kõige enam levinud väljaõppeta tööjõu ebaseaduslik töötamine. Käibemaksumäära vähendamine aitaks kindlasti vähendada ettevõtjate kulusid, ent jääb lahtiseks, kas sellega kaasneks ka madalam hinnatase ja tõeline tööhõive kasv.

4.11

Üldiselt märkis komisjon, et vähendatud maksumääradel on mõju ainult juhul, kui sellistele kaupadele/teenustele, mille suhtes kohaldatakse vähendatud käibemaksumäära, kuluvate tarbimiskulutuste osa erineb piisavalt väikese sissetulekuga ja suure sissetulekuga rahvastikurühmade vahel ja on ajalises lõikes stabiilne. Kõnealused erinevused on eriti suured toiduainete ja rõivatööstuses ning ehituses: eri riikide vahel täheldatavate erinevuste kõrval võib suurimaid — ja sotsiaalselt kõige ebaõiglasemaid — erinevusi aga sageli täheldada konkreetsete liikmesriikide siseselt. Komitee juhib tähelepanu sellele, et eri liikmesriikides kohaldatakse vähendatud maksumäära tervete kategooriate suhtes arvestamata asjaolu, et teatavad tooted kõnealuste kategooriate siseselt on mõeldud kõigile tarbijatele, teised vaid vähestele privilegeeritud ostjatele, kusjuures viimaste toodete hind on esimeste omast mitu kord kõrgem. Tuleb välja selgitada, kuidas ja milliste kriteeriumide alusel tuleks kohaldada erinevaid maksumäärasid kaupade suhtes, millel on sama nimetus, ent mis on hinna ja kvaliteedi poolest mõeldud eri ühiskonnakihtidesse kuuluvatele sihtrühmadele. Teine probleem seisneb selles, kuidas teha püsivaid, moe arengust sõltumatuid eristusi ja kuidas tagada nende järgimist, ilma et selleks oleks vaja ette näha kulukaid ja keerulisi kontrollmenetlusi. Lisaks tuleb ka arvestada võimalike pettustega, mis võivad esineda kõikides valdkondades, kuid iseäranis kahes eelnimetatud majandussektoris. Täpsed ja üksikasjalikud nimetused võivad soodustada pettusi ning järelevalve nende üle on kõike muud kui lihtne. Komitee rõhutab, et eristusi tuleb teha sotsiaalsete kriteeriumide alusel. Teisisõnu, vähendatud käibemaksumäärad peaksid kaasa aitama sissetulekute ümberjagamisele suunatud sotsiaalpoliitika arengule või kui punktis 4.15 nimetatud alternatiivlahendused ei ole teostatavad, toetama olulisi sotsiaalprogramme. Igal juhul tuleb aga tagada läbipaistvus kodanike ja liimesriikide jaoks.

4.11.1

Sama kehtib ka raamatute ja ajakirjade suhtes, kus osaliselt on koondatud ühte ja samasse kategooriasse ühiskonna seisukohast olulised väljaanded ja teisalt sellised, millel ei ole hariduslikku või meelelahutuslikku väärtust või mis halvimal juhul asuvad väljaspool seadust või ühiseid väärtushinnanguid või nende piiril. Kuigi eristuste tegemine on raske, on seda siiski vaja ja see on kahtlemata õigustatud demokraatliku läbipaistvuse nimel.

4.12

Lisaks tõdes komisjon, et erinevate maksumäärade kohaldamine põhjustab kahtlemata ettevõtjatele ja rahandusasutustele olulisi kulusid. Komitee arvates on kohasem rääkida kulude suurenemisest, kuna käibemaks ise on omaloomult juba see maks, mille kohaldamine ja kogumine põhjustab suurimaid kulusid. Komitee on sellele varasemal juhul viidanud (11). Komitee kinnitab siinkohal oma seisukohta ja kutsub liikmesriike üles teatama käibemaksust riigieelarvetesse laekuva puhastulu pärast ELi eelarvesse suunatava osa ning haldamise, kogumise, järelevalve ja pettuste vastase võitlusega seonduvate kulude mahaarvutamist. Ka komisjon peaks kõnealuse nõudmisega ühinema ja kaaluma, kas oleks mõttekas kehtestada alternatiivne maksustamissüsteem (12). On soovitav võtta terve teemavaldkonna läbivaatamisel arvesse ka — võib-olla üllatavaid — tulemusi ametivõimude tekkiva kasu osas — siis, kui on teada tegelikud tulemused, ei saa välistada, et maksuhaldusasutused haaraksid algatuse enda kätte.

4.13

Ent praegu arutatakse üksnes — teisejärgulist — kulude suurenemise küsimust, mis tekib ettevõtjatele ja rahandusasutustele haldus- ja finantsaruandlusega seonduvate kulude osas seoses tavanormidest erinevate reeglite kohaldamise — ja ka tõlgendamisega. Komitee juhib tähelepanu sellele, et ettevõtjatele tekkiv mis tahes kulude suurenemine antakse edasi lõpptarbijatele ning seetõttu tuleb iga üksikjuhtumil eraldi hinnata, kas üldse ja mil määral toob vähendatud maksumäära kohaldamine kodanikele kasu. Valdav enamus väga arvukatest vaidlustest sünnib liigitamiste üldisest iseloomust ning sellest tulenevatest vastakatest tõlgendustest, nõunike kaasamisest, kontrollidest ja edasikaebustest. Seega tuleb uute eeskirjade kavandamisel arvestada ka nende kohaldamise tulemuslikkust.

4.14

Praegusel hetkel on ainus võimalik alternatiiv kulukas vähendatud käibemaksumäärade süsteem, ent kuna komisjon ise on seda nimetanud jäigaks ja vastuoluliseks (13), loodab komitee, et nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel peetav poliitiline arutelu viib ühiste otsusteni, milles on juhindutud siseturu põhimõtetest, kuid samas ka arvesse võetud kodanike/tarbijate, ettevõtjate ja rahandusasutuste nõuded.

4.15

Vähendatud käibemaksumääradele pakutatavate alternatiivlahenduste osas tõstatas komisjon küsimuse, kas vähendatud maksumäärasid ei saaks asendada otsetoetustega, need oleksid tõhusam, läbipaistvam ja odavam poliitiline vahend. Komitee arvates on üksikute riikide tasandil alternatiivlahendused võimalikud üksnes mõnel erijuhul, ajalise piiranguga ja vaid tingimusel, et välditakse mis tahes riigiabi taolisi meetmeid. Mis tahes kujul üksikuid liikmesriike puudutavad alternatiivlahendused käibemaksu eranditele tuleb otsustada läbipaistvuse kriteeriumide alusel, arvestades ka seda, et nii tehes kaugenetakse kahtlemata veelgi siseturu eesmärgist.

4.16

Arvukate seisukohtade esitamise lõpetuseks teeb komitee tervest mõistest sündinud ja läbipaistvusele tugineva ettepaneku loobuda edaspidi nimetamast praegust käibemaksusüsteemi ajutiseks süsteemiks. Asjaolu, et kõnealusel nimetusel, mida kasutatakse juba üle kolmekümne aasta, ei ole isegi mitte keskpikas perspektiivis lootust saada lõplikuks, on eksitav ja õõnestab ELi usaldusväärsust. See annab tunnistust, juhul kui see on vajalik, ka tuntud käibetõest, et miski pole lõplikum kui ajutine lahendus.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  „Lõplikus” lahenduses tuleks loogiliselt ette näha maksustamine sihtriigis või täpsemalt riigis, kus tarbimine toimub. Korra üldist kohaldamist takistasid tollal ja takistavad praegugi mitmesugused tõkked.

(2)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006).

(3)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) artiklid 96 ja 97 (ELT L 347, 11.12.2006); ülemmäära ei ole kindlaks määratud.

(4)  Vt direktiivi artiklid 98–101 ja III lisa.

(5)  Direktiivi ettepanek KOM(2007) 381 lõplik ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses teatavate käibemaksumäärasid käsitlevate ajutiste sätetega” (ELT C 44, 16.2.2008, lk 120).

(6)  KOM(2007) 380 lõplik, „Sissejuhatus”.

(7)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (uus redaktsioon)” (ELT C 74, 23.3.2005, lk 21).

(8)  Vt sellega seoses komitee arvamust teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ käibemaksukohustuse lihtsustamiseks” ja „Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1798/2003 halduskoostöö korra kehtestamise osas seoses koondsüsteemiga ja käibemaksu tagastamise korraga” (ELT C 267, 27.10.2005, lk 45).

(9)  Vt teatis KOM(2007) 380 lõplik, punkti 3.3 „Siseturu nõuded” teine lõik.

(10)  Käibemaksudirektiivi III lisa punktid 15 ja 17.

(11)  Kõnealust küsimust, millele komitee viitas esmakordselt oma arvamuses teemal „Maksupettuste vastane võitlus siseturul” (EÜT C 268, 19.9.2000), arutas komitee hiljem mitmel korral, viimati arvamuses teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ käibemaksukohustuse lihtsustamiseks” ja „Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1798/2003 halduskoostöö korra kehtestamise osas seoses koondsüsteemiga ja käibemaksu tagastamise korraga” (ELT C 267, 27.10.2005). Ent mõistagi ei andnud see mingeid tulemusi.

(12)  Ka kõnealust küsimust arutas komitee esmakordselt 2000. aastal oma eelmises joonealuses märkuses viidatud arvamuses ja on seda hiljem mitmelgi korral rõhutanud, nt oma arvamuses teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv ühise käibemaksusüsteemi kohta (uus redaktsioon)” (ELT C 74, 23.3.2005, lk 21).

(13)  Vt komitee arvamust teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ käibemaksukohustuse lihtsustamiseks” ja „Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1798/2003 halduskoostöö korra kehtestamise osas seoses koondsüsteemiga ja käibemaksu tagastamise korraga” (ELT C 267, 27.10.2005, lk 45).


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/72


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid”

(KOM(2007) 507 lõplik)

(2008/C 211/19)

21. septembril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni arvamus võeti vastu 28. märtsil 2008. Raportöör oli Hervé COUPEAU.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 128, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 5.

1.   Sissejuhatus

1.1

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 tunnustatakse äärepoolseimate piirkondade eristaatust, võimaldades neil säilitada oma eripära ning leevendades nende piiranguid.

1.2

Äärepoolsemaid piirkondi on seitse: Hispaania autonoomne piirkond Kanaari saared, Portugali autonoomsed piirkonnad Madeira ja Assoorid ning neli Prantsusmaa departemangu (Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Martinique ja Réunion).

1.3

Alates 1989. aastast on nende piirkondade sotsiaalmajanduslikku arengut toetatud eriprogrammiga, et äärepoolseimad piirkonnad jõuaksid samale tasemele Euroopa Liidu ülejäänud piirkondadega.

1.4

12. septembri 2007. aasta teatisega „Äärepoolseimate piirkondade strateegia: kokkuvõte ja arenguperspektiivid” algatas Euroopa Komisjon avaliku konsultatsiooni, et selgitada välja asjaomaste huvirühmade arvamus komisjoni äärepoolseimate piirkondade poliitikast ning olulisematest väljakutsetest, millega need piirkonnad tulevikus vastamisi seisavad. Käesolev komitee arvamus koostati vastusena komisjoni konsultatsioonile.

1.5

Komitee leiab, et äärepoolseimate piirkondade rahastamispoliitikal on olnud teatud positiivne mõju, ent esineb veel struktuurilisi probleeme, mis tuleb lahendada. Samuti peab komitee vajalikuks kõnealuste poliitikate edasi arendamist tulevikus.

1.6

Komitee hinnangul on äärepoolseimate piirkondade jätkuvaks väljakutseks ühendus ELi territooriumiga ja juurdepääs Euroopa turule, eelkõige nende piirkondade kauguse, saarelise asendi (v.a. Guajaana) ning geograafiliste ja struktuuriliste iseärasuste tõttu.

1.7

Komitee täheldab, et äärepoolseimate piirkondade paiknemine Mercosuri riikide, Lääne-Aafrika, Lõuna-Aafrika ja Kariibi mere riikide läheduses annab Euroopale globaalse mõõtme. Samuti annab äärepoolseimate piirkondade paiknemine eri ookeanides Euroopale 25 miljoni km2 suuruse majandusvööndi, mille rikkusi ja ressursse ei ole veel hinnatud.

1.8

Komitee märgib samas, et äärepoolne asukoht mõjub negatiivselt konkurentsivõimele:

mastaabisääst on turu piiratuse tõttu võimatu;

selliseid looduslikke ressursse nagu nafta, maagaas ja mineraalid on vähe;

äärepoolseimate piirkondade majanduslik areng ei ole väga mitmekülgne, kuna sõltub suures osas turismist, põllumajandusest ja kalandusest;

turu väiksusest tingituna on soodumus ettevõtete koondumiseks ning monopolide ja oligopolide tekkeks, mis mõjub halvasti konkurentsile.

1.9

Komitee hinnangul tuleks äärepoolseimate piirkondade olukorda uuriv komisjoni talituste vaheline töörühm säilitada või seda koguni tugevdada, et ELi poliitikat tõhustada.

2.   Äärepoolseimate piirkondade majandussektorite analüüs ja soovitused

2.1   Turism

2.1.1

Turismisektor on äärepoolseimates piirkondades oluline majandusharu ja peaaegu ainus majanduskasvu allikas.

2.2

Kanaari saared on osanud luua atraktiivseid ja mitmekesiseid turismivõimalusi, nii et aastas külastab piirkonda üle 10 miljoni turisti. Samuti on Madeira turismi arendanud, suurendades oma võimet turiste vastu võtta. Antillidel ja Réunioni saarel on turismisektor oluline, ent endiselt ebakindel. Äärepoolseimad piirkonnad on tänu oma erakordsetele looduslikele tingimustele ja märkimisväärsele kliimale saanud arendada kõrge kvaliteediga turismiteenuseid. See on samas kaasa toonud majandusliku sõltuvuse, millega kaasneb ka tõsine risk — turismi nõudlus sõltub oluliselt kliimast, euro vahetuskursist, sanitaarsest olukorrast jne.

2.3

Komitee peab vajalikuks töötada kiiresti välja äärepoolseimate piirkondade logo ning seda levitada, et propageerida neid piirkondi kõikides Euroopa riikides ning ka äärepoolseimate piirkondade lähedal asuvates riikides, et mitmekesistada ning tõsta turismi kvaliteeti ja jätkusuutlikkust.

2.4

Turismisektoris tegutsejad peavad tugevdama panust jätkusuutlikusse tegevusse, võttes arvesse loodusvarade säilitamist ning pidades sobivate arengukriteeriumide kehtestamiseks läbirääkimisi kõigi kohalike asjaosalistega. Äärepoolseimaid piirkonnad on küll jätkusuutlikkuse küsimusest kindlasti teadlikud, ent vaja on ka kohalike omavalitsuste kujundatud jätkusuutlikku poliitikat Euroopa rahalise toetusega.

2.5   Põllumajandus

2.5.1

Komitee täheldab, et põllumajandus on traditsiooniline sektor ning jätkuvalt äärepoolseimate piirkondade majanduse oluline tugisammas, ehkki selle panus lisaväärtuse loomisesse on vähenenud. Põllumajandus on esmane tööandja, mida tuleb kindlasti säilitada ning vajadusel edasi arendada.

Assoorid on äärepoolseimatest piirkondadest kõige põllumajanduslikum piirkond, kus põllumajanduses töötab 24 % töötajatest (karjakasvatus, ent ka peet, tubakas jne). Kalandus, eriti tuunikala püük on ekspordi seisukohast strateegiline ala, ent selle osatähtsus on viimasel ajal vähenenud.

Tasub märkida, et äärepoolseimates piirkondades toodetakse veel

banaane (Kanaarid, Madeira, Martinique,Guadeloupe);

suhkruroogu (Réunion, Guadeloupe, Martinique);

troopilisi puuvilju (Réunion, Guajaana);

troopilisi lilli (Antillid);

jooke (Madeira, Kanaarid, Martinique,Guadeloupe).

2.5.2

Nimetatud valdkondades esineb ka tugev konkurents kolmandate riikidega, mis osaliselt põhjendab loodud lisaväärtuse vähenemist.

2.5.3

Põllumajandust on võimalik jagada kaheks tüübiks: koduturule suunatud ning ekspordiks mõeldud põllumajandus. Need kaks tüüpi võivad tihti teineteisele vastanduda, ent võivad teineteist ka täiendada. Komitee peab vältimatult vajalikuks, et kohalikud tootjad teeksid jõupingutusi koduturule suunatud põllumajanduse edendamiseks.

2.5.4

Ekspordiks mõeldud põllumajanduse puhul soovitab komitee läbi viia äärepoolseimate piirkondade toodete reklaamikampaania ning luua toodetele eraldi märgistus, kuna need vastavad Euroopa normidele (mille sotsiaalsed, keskkonnaalased kui ka sanitaarsed nõuded on kõrged).

2.5.5

Komitee peab hädavajalikuks Euroopa järelevalvepoliitika tugevdamist kolmandatest riikidest pärit toodete suhtes, et põllumajandustootmise kaitsmiseks vältida looma- ja taimetaudide levikut.

2.5.6

Komitee arvates võiksid kolmandatest riikidest ja äärepoolseimatest piirkondadest pärit tooted üksteist täiendada, eeldusel, et sel viisil:

ei asetata ohtu kohalikku tootmist;

on võimalik tõsta kolmandate riikide elanike elatustaset ning

on olemas koostööorgan jätkusuutliku arengu tagamiseks.

2.5.7

Komitee võtab teadmiseks eespool loetletud äärepoolseimate alade looduslike piirangud ning soovib nende piirangute tasakaalustamiseks ettenähtud toetuste säilitamist.

2.5.8

Komitee tunneb muret maa kasutamise üle teatud äärepoolseimates piirkondades, kuna põllumajandusalad tuleks säilitada. Euroopa pädevad organid peaksid ärgitama kohalikke omavalitsusi jätkusuutliku arengu raames jagama alad põllumajandustegevuse jaoks säilitatavateks ning linnastatavateks aladeks.

2.5.9

Äärepoolseimate piirkondade bioloogiline mitmekesisus on oluline ja vaieldamatu majanduslik väärtus. Komitee arvates oleks vaja välja töötada ambitsioonikas poliitika, mille jaoks eraldatakse piisavalt vahendeid, et säilitada mitmekesine ökosüsteeme arvestav põllumajandusstruktuur.

2.6   Kalandus

2.6.1

Kalandus on äärepoolseimate piirkondade jaoks oluline sektor, ent tõenäoliselt tekib tulevikus probleeme seoses kalavarude säilitamise korraldamisega. Vaja oleks leida muid kalandusega seotud elatusallikaid, üheks võimaluseks on näiteks vesiviljelus merel.

2.6.2

Kõnealuses valdkonnas peaks asjakohase teadustegevuse ja kohandatud poliitika abil olema võimalik leida lahendusi kalanduse säilitamiseks. Suuremal või vähemal määral õnnestunud katsed on võimaldanud kalandussektorit säilitada.

2.6.3

Vesiviljeluse sektor on alles kujunemisjärgus, ent on Kanaari saartel ja Réunioni saarel hästi kinnistunud. Komitee toob esile Guajaana positiivseid kogemusi krevetikasvatuses.

2.6.4

Tänu äärepoolseimate alade geograafilisele asukohale on Euroopal ulatuslik mereline territoorium (India ja Atlandi ookean, Kariibi meri), millest tulenevalt on Euroopa kalaliikide bioloogiline mitmekesisus märkimisväärne. Komitee leiab, et merepiirkondi tuleks eraldi hallata, kuna India ookeani olukord ei ole sama kui Atlandi ookeani oma. Eraldi haldamise puhul peaks arvestama ka kalavarude olukorda.

2.7   Kaubandus ja müük

2.7.1

Kaubandussektor on äärepoolseimates piirkondades oluline majandusharu, mis aga sõltub liikmesriikide impordist. Tarbimist toetab kohalik rahvastik, ent see kõigub ka vastavalt turistide arvule.

2.7.2

Komitee peab vajalikuks arendada lähikaubandust, et pakkuda mitmesuguseid tooteid ja teenuseid, mis oleksid kohandatud kohalike elanike ja turistide vajadustele.

2.8   Konkurents ja ettevõtted

2.8.1

Äärepoolseimates piirkondades võib väikeettevõte kiiresti sattuda monopoli olukorda, kuna kohalik turg on niivõrd piiratud. Seega on äärepoolseimate piirkondade suured ettevõtted Mandri-Euroopa mõistes tagasihoidliku suurusega, mistõttu nendes piirkondades puudub mastaabisäästu võimalus.

2.8.2

Komitee peab vajalikuks suurendada turgude läbipaistvust ning edendada ettevõtete konkurentsi.

2.8.3

Äärepoolseimate piirkondade lisakulu mõistet on keeruline üheselt määratleda. Järgnevalt on loetletud mõned näited lisakuludest:

lisakulud, mis tulenevad kaupade ja materjalide mere- ja õhutranspordist;

ärireisid mandri ja äärepoolseimate piirkondade vahel on problemaatilised otseühenduste puudumise, väheste lendude ning kõrge kulu tõttu, mis on seotud nii geograafilise kauguse kui ka asjaoluga, et üks piirkond jaguneb veel omakorda mitmeteks väikesaarteks;

ladustamise kulud on suuremad, kuna puuduvad mere- ja õhuühendused;

töötajate palkamisele tehtavad kulud on suuremad, kuna vähekoolitatud personal on madalamaga tootlikkusega, mis toob kaasa vajaduse ettevõttesisese koolituse järele;

võrreldes Mandri-Euroopa ettevõtetega on transpordi-, personali koolitus- ja ladustamiskulud suuremad; see eeldab suuremat rahastamisvõimet, mis vähendab omakorda ettevõtte konkurentsivõimet;

materjalide impordi tõttu on ettevõtte asutamiskulud suuremad.

2.8.4

Komitee hinnangul peaks ELi poliitikas äärepoolseimate piirkondade lisakuludega arvestama ning püüdma neid võimalikult palju hüvitada.

2.9   Energia

2.9.1

Klassikaliste energiaallikate vähesus või puudumine ning välisest energiavarustusest sõltumine on üks äärepoolseimate piirkondade majanduse struktuurilistest nõrkustest. Sellegipoolest on äärepoolseimatel piirkondadel ulatuslikud võimalused taastuvenergia arendamiseks.

2.9.2

Komitee märgib, et kõnealustes piirkondades on energia jätkuvalt probleemiks, ent teisalt on olemas palju võimalusi näiteks päikese-, maasoojuse, mere- ja tuuleenergia arendamiseks.

2.9.3

Äärepoolseimates piirkondades on täheldatud teatud probleeme jäätmete töötlemisega, ent ka jäätmed on võimalikud energiaallikad. Eri energiaallikate kasutamist toetava poliitikaga võiks samal ajal lahendada ka terviseohutuse probleemid:

enamik piirkondadest paikneb troopilises kliimas, mis annab võimaluse kasutada päikeseenergiat;

mõned piirkonnad paiknevad vulkaanilisel alal, mis annab võimaluse kasutada maasoojuse energiat;

mere lähedus annab võimaluse kasutada mereenergiat;

jäätmete olemasolu annab võimaluse kasutada jäätmeid energiaallikana.

2.9.4

Komitee leiab, et energiaallikate mitmekesistamine peaks olema pikaajaline eesmärk ning seda tuleks rahaliselt toetada.

2.10   Teadus- ja arendustegevus

2.10.1

Uusi sidetehnoloogiaid tuleb arendada isoleerituse vähendamiseks ning uute majanduslike võimaluste pakkumiseks äärepoolseimate piirkondade ettevõtetele.

2.10.2

Oluline on arendada teadustegevust nii traditsioonilistes kui ka mittetraditsioonilistes sektorites, et leida lahendusi äärepoolseimate piirkondade probleemidele.

2.10.3

Komitee on arvamusel, et kõnealustes piirkondades uute teaduskeskuste loomisel oleks väga positiivne mõju. Samuti mitmekesistaks see märgatavalt äärepoolseimate piirkondade majandust.

2.11   Kohaliku majanduse arendamise ja mitmekesistamise olulisus

2.11.1

Arengu tase eri äärepoolseimates piirkondades on väga erinev. Uued sektorid on äärepoolseimates piirkondades vähe kinnistunud (kui mõned algatused välja arvata), ent mingil juhul ei ole need alternatiiviks traditsioonilistele sektoritele.

2.11.2

Eraldi tasub rõhutada, et tegevuse algatamisel on esmatähtis roll avalikul sektoril (Euroopa institutsioonid, riiklikud asutused ja piirkondlikud omavalitsused, riigiettevõtted, ülikoolid, teaduskeskused). Samuti tuleb rõhutada, et kõrghariduskeskused on äärepoolseimates piirkondades väga tähtsad ning need tuleb seetõttu tingimata säilitada. Komitee teeb ettepaneku luua Euroopa rahastatav stipendium, et meelitada kõrgkoolidesse eri rahvustest üliõpilasi.

2.11.3

Kohalike ettevõtete investeerimisvõime on vähene. Sellest tulenevalt sõltuvad ettevõtted suures osas ELi toetustest, et viia läbi projekte traditsioonilistes sektorites.

2.11.4

Ettevõtete rahastamisvõimet piiravad lisakulud. Komitee peab vältimatuks luua rahastamispoliitika, mis aitaks ettevõtetel oma tegevust arendada. Samuti peab komitee oluliseks ettevõtete loomise edendamist, lihtsustades juurdepääsu riskikapitalile. See aitaks ellu viia projekte, mis looksid äärepoolseimatele piirkondadele lisaväärtust.

2.12   Elutingimused

2.12.1

Komitee soovitab võtta arvesse äärepoolseimate piirkondade eripära, et oleks võimalik välja töötada asjakohane pika perspektiiviga poliitika. Piirkondade ja linnade atraktiivsust tuleks tõsta, parandades liiklusühendusi ning toetades teadus- ja uuendustegevust (sh uued info- ja sidetehnoloogiad).

2.12.2

Komitee arvates tuleb kõnealustes piirkondades edendada sotsiaaldialoogi ning ELi poliitika äärepoolseimate piirkondadega seotud eesmärkide määratlemisel tuleks sellega arvestada.

2.12.3

Vaja on luua rohkem ja paremaid töökohti, julgustades rohkem inimesi tööturule tulema või toetades oma ettevõtte loomist, parandades töötajate ja ettevõtete kohanemisvõimet ning suurendades investeerimist.

2.12.4

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes vastutavad äärepoolseimate piirkondade poliitika rakendamise eest, unustavad vahel vajaduse parandada sotsiaalset ühtekuuluvust. Komitee leiab, et sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on prioriteet ning seda tuleks arvesse võtta.

2.12.5

Euroopa poliitikavaldkondades tuleb nimetatud eesmärkidega arvestada ning rakendada poliitikat, millega edendatakse majanduse arengut. Kõigepealt tuleks komitee hinnangul parandada äärepoolseimate piirkondade liiklusühendusi:

vaja on luua paremaid ja senisest odavamaid liiklusühendusi, avada transporditurg, parandada transiitkohti (sadamaid ja lennujaamu), ratsionaliseerida transpordilogistikat ja hüvitada kaugest asukohast tulenevad kulud;

vaja on arendada traditsioonilisi sektoreid, teha neile reklaami ja koolitada töötajaid.

2.12.6

Komitee mõistab äärepoolseimate piirkondade eriolukorda ning soovib, et töötingimusi ja elatustaset parandataks ambitsioonika poliitikaga, mis võimaldaks leevendada ebasoodsaid olusid ning luua uut lisaväärtust.

2.12.7

Tasub märkida, et avalikud üldhuviteenused on üks peamistest probleemidest, millega äärepoolseimate piirkondade elanikud vastamisi on. Komitee hinnangul peaks ELi äärepoolseimate piirkondade poliitika kujundamisel arvestama tõsiasjaga, et vahede vähendamiseks tuleb tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust, parandades avalike teenuste kvaliteeti.

2.13   Piiriülene koostöö

2.13.1

Komitee peab vajalikuks dünaamilist piiriülest koostööd teiste piirkondadega väljaspool ELi, et koostoime mõjul toetada nende piirkondade arengut, seda tingimusel, et kaasatud on äärepoolseimate piirkondade kohalikud omavalitsused.

2.13.2

Komitee loodab saada täieliku ülevaate piiriülesest koostööst, kuna usub, et lahendusi on võimalik leida. Komitee soovitab siiski rakendada tavapäraseid ettevaatusabinõusid, et vältida uute probleemide tekkimist.

2.14   Maksusüsteem

2.14.1

Äärepoolseimatele piirkondadele kehtivad eraldi majandus- ja maksusüsteemid, mis on ELi siseselt lubatud. Komitee on seisukohal, et nimetatud erisüsteemide säilitamine on vältimatu, kui soovitakse aidata äärepoolseimatel piirkondadel ületada praegused struktuurilised raskused.

2.15   Ühtekuuluvuspoliitika

2.15.1

Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on ELi üks tähtsamatest eesmärkidest, mida tuleb tulevikus veelgi tugevdada. Komitee märgib, et ELi äärepoolseimaid piirkondi käsitlevate poliitikavaldkondade eesmärk peaks olema ühtekuuluvuse suurendamine, et kõigil elanikel oleks võimalik oma elukvaliteeti parandada.

2.15.2

Ühtekuuluvuspoliitika peab võimaldama ettevõtteid uuendada ja arendada ning luua uusi ettevõtteid noortele. Uute võimaluste loomiseks on esmatähtis uuendustegevus ning koostöö edendamine ettevõtetega teadus- ja koolitustegevuses.

2.15.3

Ühtekuuluvuse suurendamiseks on vaja toetada majanduslikku arengut, ent samuti parandada töötingimusi, palku ja avalike teenuste kvaliteeti.

2.15.4

Äärepoolsed piirkonnad võivad piirkondlikus arengus märkimisväärset rolli mängida, kuna need on ettevõtete jaoks olulised Euroopa foorumid. Kõnealused piirkonnad võivad olla ka kodanikuühiskonna kaasamise kohalikud mudelid ning sotsiaalse mudeli näide ülejäänud maailmale.

2.16   Laiema naabruspoliitika tegevuskava tugevdamine

2.16.1

Äärepoolseimate piirkondade asukoht võimaldab neil luua eripartnerlust teiste geograafiliselt lähedal asuvate piirkondadega. Vastavat poliitikat tuleks aga veelgi tugevdada, kuna seni ei ole seda rakendatud piisavalt ega järjekindlalt. Komitee tuletab meelde, et partnerlust ei tuleks arendada üksnes koostöös Euroopa piirkondadega ja viimaste algatusel, vaid tuleks võtta meetmeid, millega ärgitada mõlemapoolset huvi partnerluse piirkondades.

2.17   Majanduskoostöölepingud

2.17.1

Majanduskoostöölepingud on äärepoolseimate piirkondade üheks arengu võimaluseks, ent selleks oleks vaja tulevasi koostöölepinguid põhjalikumalt uurida. Majanduskoostöölepingutes tuleb arvesse võtta kõigi osapoolte huve.

2.17.2

Komitee leiab, et kõnealused kokkulepped peaksid edendama sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna kaasamist nii äärepoolseimates piirkondades kui ka kolmandates riikides.

2.17.3

Komitee kutsub äärepoolseimaid piirkondi ja AKV-riike üles dialoogile, mille eesmärk on leida võimalusi koostoimeks ning toetada kõigi heaolu tagavat majandusarengut.

2.18   Rändevood

2.18.1

Euroopa Liit püüab praegu koostada ühist sisserändepoliitikat, milles võetaks arvesse demograafilist olukorda, tööturgu ning koostööd päritoluriikidega. Rändevood on äärepoolseimates piirkondades terav probleem. Äärepoolseimatel piirkondadel oleks vaja süsteemi ebaseadusliku sisserände vähendamiseks. Seepärast tuleb Euroopa rändepoliitikas vajalikul määral arvestada äärepoolseimate piirkondade erivajadustega ja pakkuda nende probleemidele jätkusuutlikke lahendusi.

2.18.2

Teema paremaks mõistmiseks oleks vaja oleks läbi viia mõjuhinnang ning leida rändega seotud probleemidele lahendus.

2.18.3

Komitee arvates peaks Euroopa rändepoliitika olema ambitsioonikam, et hallata sisserännet ühiste õigusaktide ning läbipaistvate menetluste abil. Euroopa peaks olema võimeline lihtsustama sisserännet äärepoolseimate piirkondade jaoks, võttes arvesse tööturu demograafilist arengut.

2.18.4

Euroopa demograafilise arengu tõttu rändevood tulevikus suurenevad. Oma asukoha tõttu on äärepoolseimad piirkonnad vastamisi ebaseaduslikust rändest tulenevate probleemidega ning vajavad selles osas ELi solidaarsust. Välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur peab tugevdama oma tegevust äärepoolseimates piirkondades.

2.19   Äärepoolseimate piirkondade arvu suurendamine

2.19.1

Mõned liikmesriigid, eelkõige Prantsusmaa ja Holland, kaaluvad praegu äärepoolseimate piirkondade arvu suurendamist. Selleks on vaja nõukogu heakskiitu. Komitee rõhutab siiski, et olemasolevate ja uute äärepoolseimate piirkondade parema integreerimise tagamiseks peab EL sellisel juhul kõnealuseid piirkondi ka senisest enam rahaliselt toetama.

Brüssel, 22. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/77


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühinemisvabadus Vahemere piirkonna partnerriikides”

(2008/C 211/20)

17. jaanuaril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal:

„Ühinemisvabadus Vahemere piirkonna partnerriikides”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava välissuhete sektsiooni arvamus võeti vastu 22. veebruaril 2008. Raportöör oli Juan Moreno Preciado.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 99, erapooletuks jäi 1.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1

Ühinemisvabaduse austamist on selgesõnaliselt nimetatud ühena kohustustest, mille võtsid valitsused, kes allkirjastasid 1995. aasta novembris Euroopa — Vahemere piirkonna partnerlusele aluse pannud Barcelona deklaratsiooni.

ELi ja Vahemere piirkonna partnerriikide (1) vahel sõlmitud assotsiatsioonilepingud sisaldavad klauslit, mille kohaselt „demokraatlike põhimõtete ja põhiõiguste austamine on üks assotsiatsioonilepingute põhielemente”.

Ka tegevuskavad, mis EL allkirjastab Vahemere piirkonna partnerriikidega 2004. aastal käivitatud Euroopa naabruspoliitika raames, sisaldavad viiteid heale valitsemistavale ning inimõiguste ja põhivabaduste edendamisele.

1.2

Tegelikkuses ei ole Vahemere piirkonna partnerriikides ühinemisvabadus siiski tagatud (see erineb riigiti) ja kodanikuühiskonna arenemist takistavad poliitilised ja haldustakistused, mis ulatuvad ühingu asutamise mittelubamisest kuni ebaseaduslikuks kuulutamise või likvideerimiseni.

Ka seaduslikuks tunnistatud ühingute normaalset toimimist takistavad mitmesugused tõkked. Eriti suur probleem on ametiasutuste keelud või piirangud juurdepääsul rahvusvahelise koostöö raames pakutavatele rahalistele toetustele.

1.3

Ühiskondlike rühmade vabade ühenduste tekkimine kodanikuühiskonna erinevates valdkondades (töötajad, tööandjad, põllumajandustootjad, sotsiaalmajanduse struktuurid, naised, noored, tarbijad jne) on Vahemere piirkonna partnerriikide demokratiseerimisprotsessi hädavajalik eeltingimus. Euroopa — Vahemere piirkonna partnerlust, millele majanduse valdkonnas on pandud kindel alus ELi ja Vahemere piirkonna partnerriikide assotsiatsioonilepingutega, tuleb täiendada sotsiaalse ja demokraatia mõõtmega ning selleks on vaja organiseeritud kodanikuühiskonna osalust.

1.4

Ametiühingute jaoks on eri organisatsioonitasanditel probleem poliitilise võimu sekkumine, mis piirab töötajate esindajate kaitset nende õiguste, sh streigiõiguse kasutamisel.

1.5

Ettevõtjate ühingute ja ametiühingute puudusena tuleb esile tõsta dialoogi ja sotsiaalse kokkuleppe vähest arengut. Kõnealune kahe- või kolmepoolne dialoog on Lähis-Idas nõrgemini arenenud kui Põhja-Aafrika riikides.

1.6

Komitee palub Euroopa Komisjonil tagada Euroopa — Vahemere piirkonna partnerluse, assotsiatsioonilepingute ja naabruspoliitika tegevuskavadega seotud demokratiseerimiskohustuste täitmine ning teha asjaomastele valitsustele selgeks, et ühingute suhtes ei tohi rakendada halduslikke laialisaatmis- või likvideerimismeetmeid, välja arvatud juhul, kui seda tehakse õiguspärase kohtumenetluse kaudu.

1.7

Samuti palub komitee komisjonil astuda samme selleks, et partnerriikide valitsused tagaksid, et ühingute liikmetelt ja vastutavatelt isikutelt ei võeta vabadust nende õiguspärase ühingulise tegevuse pärast.

1.8

Komitee palub Euroopa Komisjoni, et riikide kohta koostatavates strateegiaaruannetes, millega luuakse raamistik tegevuskavades ette nähtud ELi koostööks, võetaks arvesse seda, mil määral täidavad partnerriikide valitsused oma kohustusi seoses ühinemisvabaduse ja inimõigustega.

Kõnealune nõudmine põhineb ka ELi — Vahemere piirkonda käsitleval tegevusprogrammil 2005–2010, mille punktis 1 (poliitilised ühingud ja julgeolek) seatakse peamiseks eesmärgiks kodanike osaluse edendamine; naiste osaluse suurendamine; sõna- ja ühinemisvabaduse tagamine; kodanikuühiskonna rolli tugevdamine ja rahvusvaheliste konventsioonide rakendamine.

1.9

Komitee palub Euroopa Komisjonil nõuda Vahemere piirkonna partnerriikide kodanikuühiskonna kaasamist assotsiatsioonilepingute ja tegevuskavade järelmeetmetesse.

1.10

Komitee teeb Euroopa — Vahemere piirkonna parlamentaarsele assambleele, kus komiteel on vaatleja staatus, ettepaneku juhtida partnerriikide parlamentide tähelepanu vajadusele muuta õigusakte, mis takistavad ühinemisvabadust.

1.11

Komitee (koostöös Euroopa — Vahemere piirkonna ettevõtjate, ametiühingute, sotsiaalmajanduse jt võrgustike struktuuridega) võib koostada reeglipäraseid põhjalikke aruandeid ühinemisvabaduse ja inimõiguste olukorra kohta Vahemere piirkonna partnerriikides ning edastada need Euroopa Komisjonile ja Euroopa Parlamendile. Käesolevat arvamust arutatakse järgmisel majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete institutsioonide tippkohtumisel, mis toimub 2008. aastal Marokos. Tippkohtumisel esitatud seisukohti ja andmeid saab kasutada asjaomastes järelmeetmetes.

1.12

Komitee jätkab tööd toetamaks kodanikuühiskonna institutsiooniliste nõuandeorganite loomist Vahemere piirkonna partnerriikides (majandus- ja sotsiaalkomitee või sarnased mehhanismid) ja selliste organite taaselustamist Liibanonis ja Jordaanias, kus need on juba olemas, ning soovitab, et kõnealustesse organitesse kuuluksid kodanikuühiskonna eri sektoreid esindavad organisatsioonid, ning et neile eraldataks sõltumatuks ja tõhusaks toimimiseks vajalikud vahendid.

1.13

Komitee kordab vajadust tugevdada naiste rolli partnerriikide ühiskonnas ja eriti ühingulises tegevuses kooskõlas arvamuses „Naiste ettevõtluse edendamine Euroopa — Vahemere piirkonnas” (2) esitatud soovitustega.

Seoses sellega tõstab komitee esile ka Euroopa — Vahemere piirkonna riikide ministrite konverentsi (3) järelduste olulisust, milles rõhutati naiste esindatuse ja osaluse edendamist majanduslikes otsustusorganites, eelkõige ettevõtjate ühingutes, ametiühingutes ja teistes sotsiaalmajanduslikes struktuurides.

1.14

Komitee toetab tööandjate ühenduste (UMCE) ja ametiühingute organisatsioonide (ametiühingute foorum) ning samuti teiste Euroopa — Vahemere piirkonna kodanikuühiskonna võrgustike ja organisatsioonide (nagu Euroopa — Vahemere piirkonna sotsiaalmajanduse võrgustik ESMED või naisorganisatsioonid) kohtumisi ja dialoogi ning nende arengut.

2.   Ühinemisvabaduse alused Barcelona protsessi demokratiseerimiseesmärkide saavutamiseks

2.1

Vajadus käesoleva arvamuse järele põhineb Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide esimese tippkohtumise (november 2005) järeldustel, milles tõsteti esile puudujääke kodanikuühiskonna rolli osas. Samuti on arvamus Euroopa — Vahemere piirkonna riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja samalaadsete institutsioonide viimaste tippkohtumiste (Ammān, november 2005; Ljubljana, november 2006; Ateena, oktoober 2007) lõppdeklaratsioonide edasiarenduseks. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on aidata kaasa ühinemisõiguse piiranguteta kasutamisele Vahemere piikonna partnerriikides.

2.2

Barcelona deklaratsiooni allkirjastanud riikide võetud kohustuste hulgas tuleb esile tõsta järgmisi:

toimida kookõlas ÜRO põhikirja ja inimõiguste ülddeklaratsiooniga ning teiste rahvusvahelises õiguses sätestatud kohustustega ja eelkõige sõlmitud piirkondlikest ja rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevate kohustustega;

arendada õigusriiki ja demokraatiat poliitilistes süsteemides, tunnustades samal ajal iga riigi õigust ise valida ja kujundada oma poliitilised, ühiskondlik-kultuurilised, majandus- ja kohtusüsteemid;

austada inimõigusi ja põhivabadusi ning tagada nende õiguste ja vabaduste tegelik ja õiguspärane kasutamine; see hõlmab sõnavabadust, rahumeelsetel eesmärkidel ühinemise vabadust, mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadust nii üksikisiku tasandil kui ka koos sama rühma liikmetega, ilma diskrimineerimiseta rassi, rahvuse, keele, usu või soo alusel.

2.3

2005. aastal Barcelonas toimunud Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide esimesele tippkohtumisele, mis korraldati Euroopa — Vahemere piirkonna protsessi esimese kümne aasta hindamiseks, anti üldiselt positiivne hinnang, sest sellega astuti 1995. aasta deklaratsiooniga võrreldes samm edasi ja lisati uusi sätteid kodanikuühiskonna rolli edendamise kohta. Siiski väljendati tippkohtumisel jätkuvalt suurt muret seoses demokraatia ja inimõiguste küsimusega.

2.4

Seetõttu võeti 2005. aasta tippkohtumisel kohustus laiendada poliitilist pluralismi ja osalust kõigile kodanikele, eelkõige naistele ja noortele, edendades konkurentsivõimelist poliitilist raamistikku, mis hõlmab õiglasi ja vabu valimisi ning samme detsentraliseerimise ja parema avaliku halduse suunas.

2.5

Euroopa Komisjon tunnistas omalt poolt kaudselt aeglast edasiminekut inimõiguste küsimuses, nimetades oma teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile (4) inimõigusi ühena kolmest teemast, mis on prioriteetse tähtsusega Vahemere piirkonna ning ELi ja partnerriikide suhete tugevdamise jaoks, tõstes eelkõige esile eesmärki „teha edusamme inimõiguste ja demokraatia osas”. Komitee jagab komisjoni kõnealust seisukohta ja peab esmatähtsaks demokratiseerimisprotsesside käivitamist ja tõhustamist Vahemere piirkonna riikides.

2.6

ÜRO arenguprogrammi (UNDP) 2004. aasta aruande (5) peamiste soovituste hulgas on nimetatud järkjärgulist üleminekut representatiivsemale valitsemisele, kusjuures esimese etapina tuleks „vabastada kodanikuühiskonna jõud ja võimaldada kolme põhivabaduse, st mõtte-, sõna- ja ühinemisvabaduse kasutamist”.

Selleks ja samuti naiste osalemise hõlbustamiseks Vahemere piirkonna riikide kõigis avaliku elu tegevustes tuleb muuta õigusakte ja eelkõige isiku staatust käsitlevaid seadusi, et võimaldada naistel põhivabadustest tulenevalt vabalt otsuseid langetada.

2.7

Majandus- ja sotsiaalnõukogude ja samalaadsete institutsioonide kahe viimase tippkohtumise lõppdeklaratsioonides käsitletakse küsimusi, mis on seotud käesoleva omaalgatusliku arvamuse põhiteemaga.

2.8

2006. aastal Ljubljanas toimunud kohtumisel juhiti tähelepanu vajadusele tugevdada dialoogi ja koostööd Euroopa — Vahemere piirkonna valitsuste ja valitsusväliste osalejate, eelkõige naiste- ja noorteühenduste ning ühiskondlik-ametialaste organisatsioonide vahel. Sellega seoses tehti lõppdeklaratsioonis ettepanek, et Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Sloveenia (2008. aasta esimene poolaasta) korraldaks kolmepoolse konverentsi sotsiaaldialoogi edusammude kohta.

2.9

Majandus- ja sotsiaalnõukogude ning samalaadsete institutsioonide viimase tippkohtumise (Ateena, 15.–16. oktoober 2007) lõppdeklaratsioon sisaldas mitmeid olulisi viiteid: a) kutsuti üles teostama regulaarset järelevalvet kodanikuühiskonna kaasatuse üle riiklike tegevuskavade koostamisel ja rakendamisel ning tehti ettepanek kasutada selleks majandus- ja sotsiaalnõukogusid (ning samalaadseid institutsioone); b) nõuti majandus- ja sotsiaalnõukogudele vahendeid, toetust ja tunnustust, et nad võiksid sõltumatult oma seisukohti avaldada, ning kutsuti majandus- ja sotsiaalnõukogusid üles omalt poolt avama uksed neile kodanikuühiskonna esindajatele, kes nendesse organitesse ei kuulu; c) punktis 12 nõuti selgesõnaliselt ühinemisvabaduse austamist, et võimaldada dialoogi kodanikuühiskonnaga.

3.   Ühinemisvabaduse hetkeseis Euroopa — Vahemere piirkonna partnerriikides

3.1

Julgeolek ja rahu poole püüdlemine on äärmiselt olulised soodsa õhkkonna loomisel demokratiseerimisprotsessi edendamiseks kõigis Vahemere piirkonna partnerriikides.

Palestiina alade dramaatiline olukord, sõda Iraagis ning ekstremismi ja terrorismi suurenemine on avaldanud väga kahjulikku mõju vabaduste arendamisele. Mõni valitsus on kasutanud nimetatud riske või väliseid ohte, et õigustada demokraatiat edendavate reformide piiramist. Mõnes riigis on see toonud kaasa üksikisikute õiguste ja ühinemisvabaduse nõrgenemise.

3.2

Inimõiguste järgimise tagamine on hädavajalik eeltingimus väljendatud demokratiseerimiskavatsuste tegelikuks elluviimiseks. Ühinemisvabadus koos ühenduste edendamise ja arendamisega teenib kõigi sektorite huve ning on Euroopa — Vahemere piirkonna partnerluse arendamise keskmes, eelkõige seoses kodanikuühiskonna ja selle eri rühmade kaasamisega.

3.3

Tuleb korrata, et ühinemisvabadus hõlmab õigust eri rühmade, ühenduste ja ühingutega ühineda ning nendega seotud olla, neid moodustada ja neist välja astuda. See tähendab, et riik ei puutu seaduslikult toimivate ühenduste loomisse ega tegevusse. See tähendab ka riigi toetust ühinemisvabaduse kasutamist soosiva õhkkonna loomisel ja säilitamisel.

3.4

Õigust ühendusi moodustada ja nendega ühineda ei saa eraldada teistest poliitilistest ja kodanikuõigustest, nagu sõna- ja mõttevabadus, liikumisvabadus ja varjupaiga taotlemise vabadus. Jõudsalt arenev kodanikuühiskond aitab omakorda kaasa poliitilise pluralismi sisseviimisele ja tugevdamisele.

3.5

Enamikus Vahemere piirkonna partnerriikides esineb vastuolu riikide valitsuste poolt allkirjastatud (ühinemisvabadust tagavate) rahvusvaheliste konventsioonide ja riiklike õigusaktide ning nimetatud õigusaktide ja kohapealse tegelikkuse vahel. Kui mõni riik välja arvata, kehtestatakse ühenduste loomisele ja tegevusele mitmeid piiranguid, mille põhjuse või ettekäändena tuuakse riikliku julgeoleku ja ühtsuse kaitse.

3.6

Reguleerimise ettekäänet kasutatakse õigusaktide kaudu selleks, et piirata (vahel isegi kaotada) õigust streikida, koguneda, meelt avaldada või ühendusi luua. Partnerriikide poliitilistele süsteemidele omane täidesaatva võimu tugev tsentraliseerimine kajastub ka ühenduste liigses järelevalves.

3.7

Sallivus, kontroll ja mahasurumine on ühendustega tegelevate ametiasutuste kolm lähenemisviisi (vahel ühendatuna). Mõnes riigis on ühinemisvabadus vastuvõetaval tasemel ning seda piiratakse vaid teatud tingimustel. Teistes riikides lubatakse sõltumatutel ühendustel küll tegutseda, kuid nad peavad alluma haldus- ja finantskontrollile. Samas on ka riike, kus on lubatud vaid valitsusmeelsed ühendused.

3.8

Sekkumine ja kontroll avaldavad negatiivset mõju ühenduse toimimise eri etappides alates ühenduse loomisest kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Kus ühenduste loomine toimub valikuliselt või võimude äranägemisel, on ühendused tihti piiratud ametivõimudele lähedal asuvate isikutega ning tavaliselt korrumpeerunud. Seal, kus on võimalik ühendusi meelevaldselt lõpetada, tegutsevad ühendused kartuses ning ei vasta ootustele ega kasuta oma potentsiaali.

3.9

Eri põhjustel teostatakse eelkõige kolme liiki ühenduste järelevalvet. Esimesed on fundamentalistlikud islami ühendused, keda kahtlustatakse poliitilises islamiäärmusluses, mis mõnes riigis on kujunenud peamiseks seaduslikuks või ebaseaduslikuks opositsioonijõuks. Teine liik on inimõiguste organisatsioonid, kuna nad on vahel tihedalt seotud ka alternatiivsete poliitiliste rühmitustega. Kolmas liik on ametiühingud, kuna mõnel juhul on tegemist suure liikmeskonnaga organisatsioonidega, kes võivad riigi majandus- ja sotsiaalpoliitika kahtluse alla seada, ning kuna neil on tihedad sidemed rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonidega.

3.10

Nimetatud laialt levinud piirangutest hoolimata tuleb märkida, et ühinemisvabadusega seotud vabaduste tase ei ole partnerriikides ühesugune. Paljudes riikides on töötajatel, füüsilisest isikust ettevõtjatel, tööandjatel, naistel, noortel, põllumajandusettevõtjatel jt võimalik, kuigi raskustega, iseseisvalt organiseeruda.

4.   Vahemere piirkonna partnerriikide peamiste ühenduste olukord ja põhijooned

4.1

Töötajaid, põllumajandusettevõtjaid, tööandjaid, sotsiaalmajanduslikke ja muid tegevusi esindavad traditsioonilised organisatsioonid on levinud kõigis riikides, kuid nad on suhteliselt nõrgad ning neile kehtestatakse eespool kirjeldatud piiranguid.

4.2

Teist liiki ühendused on heategevuslikud ja sotsiaalteenuseid osutavad ühendused, mis tegelevad ebasoodsates tingimustes elanikkonnaga ning osutavad teenuseid peamiselt kogukondlikul, religioossel või piirkondlikul alusel või hõimu- või perepõhiselt. Mõnel juhul on neist kujunenud tõelised organiseeritud sotsiaaltalitused.

4.3

Alates 1990. aastatest on tekkinud teisi keskkonnaalaseid ja kultuuriühendusi, otsimaks viise osaleda avalikes ja riigiasjades ettepanekute, innustamise ja konkreetse tegevuse abil ning mitte lihtsalt valitsuse puudujääkidest tulenevate lünkade täitena. Haldus- ja poliitilised struktuurid suhtuvad nimetatud uutesse ühendustesse tihti kahtlusega ja takistavad nende tegevust.

4.4

Muud olulised ühendused tegelevad inimõiguste, naiste õiguste ja vähemuste kaitse küsimustega ning demokraatia arendamisega üldiselt.

4.5

Vahemere piirkonna partnerriikide tööelu olukorda ja töösuhteid arutati pikalt majandus- ja sotsiaalnõukogude viimasel tippkohtumisel Hispaania Majandus- ja Sotsiaalnõukogu esitatud ühisaruande põhjal. Mõned aruandes esitatud seisukohad on välja toodud järgmises neljas punktis.

4.6

Ametiühingu vabaduse põhimõte on sätestatud Vahemere piirkonna partnerriikide põhiseadustes. Viimastel aastatel on tehtud mõningaid edusamme peamiste ILO sotsiaalsete konventsioonide ratifitseerimise osas. Samas ei ole tehtud edusamme nende ülevõtmisel riiklikesse õigusaktidesse. Ametiühingu vabadusega tegelev ILO komitee, kelle ülesanne on vaadata läbi ametiühingute või äriettevõtete poolt asjaomaste riikide valitsuste kohta esitatud ametiühingu vabaduse rikkumistega seotud kaebused, on saanud mitmeid kaebusi Vahemere piirkonna partnerriikidest. Kaebused on seotud peamiselt Maroko ja Türgiga (6).

4.7

Ametiühingu organisatsioonide mudel on riigiti erinev. Mõnes riigis on üks kohustuslik ametiühing (monopol), mõnes on samasugune, aga vabatahtlik asutus (üks ametiühing) ning mitmes riigis on mitu ametiühingu organisatsiooni. Samuti sõltub ametiühingute toimimine suurel määral poliitilisest võimust.

4.8

Lisaks mõjutab nii ametiühingute kui ka äriettevõtete toimimist esindatust käsitlevate selgete ja täpselt määratletud reguleerivate õigusaktide puudumine, mis jätab poliitilistele asutustele piisavalt ruumi neile antud volituste kasutamiseks oma äranägemise järgi.

4.9

Enamik Vahemere piirkonna partnerriikide ametiühinguid kuulub rahvusvahelistesse keskliitudesse ning kooskõlastab oma tööd Euroopa ametiühingutega Euroopa — Vahemere piirkonna ametiühingute foorumi kaudu. Foorumisse kuuluvad Euroopa Ametiühingute Keskliit (ETUC), Rahvusvaheline Ametiühingute Keskliit (ITUC), Araabia Ametiühingute Rahvusvaheline Keskliit (ICATU) ja Magribi Araabia Töötajate Ametiühingute Keskliit (USTMA). Nende eesmärkide hulka kuulub põhja ja lõuna tihedam koostöö ning töötajate huvide kaitse ja edendamine Barcelona protsessi raames.

4.10

Ettevõtjate ühendused on levinud kõigis Vahemere piirkonna partnerriikides ning nende esindustegevusele ei kehtestata üldiselt nii palju õiguslikke, poliitilisi või halduspiiranguid. Valdkondlikud tööandjate organisatsioonid on tavalised ning järk-järgult luuakse ka valdkonnaüleseid tööandjate keskliite. Lisaks ettevõtjate ühendustele tuleb mainida ka kaubanduskodade olulist rolli Vahemere piirkonna partnerriikides.

Pluralism on paremini kinnistunud tööandjate organisatsioonide kui ametiühingute seas. Iga riigi organisatsioonid võivad koos moodustada ühise ettevõtjate keskliidu, nagu Tuneesias, kus UTICA (7) hõlmab kõiki mittepõllumajanduslikke majandussektoreid. Samas on teistes riikides rida organisatsioone. Näiteks Marokos on kolm tööandjate organisatsiooni (8).

4.11

Üheteistkümne partnerriigi (9) (ja Malta) ettevõtjate organisatsioonid moodustavad Vahemere Piirkonna Ettevõtjate Keskliidu (UMCE), mille peakorter asub Tuneesias ning mille eesmärk on muu hulgas käivitada ühiskondlik-ametialaste organisatsioonide institutsioonilises vormis konsulteerimine ning aidata kaasa Euroopa-Vahemere vabakaubanduspiirkonna loomisele.

4.12

Sotsiaalmajandus oma eri vormides (ühistud, vastastikused ühingud, arenguorganisatsioonid) annab tööd suurele osale Vahemere piirkonna partnerriikide elanikkonnast, on otsustava tähtsusega majanduskasvu ja eelkõige VKEde ja mikroettevõtete tööhõive suurendamise seisukohast ning etendab olulist osa sotsiaalteenuste osutamisel.

4.13

Ühenduste tegevust sotsiaalmajandussektorites poliitilistel põhjustel põhimõtteliselt ei piirata, kuid see peab alluma teiste rühmadega seoses mainitud halduskontrollile. Ühendustes tegutsemine on eriti levinud selliste riikide põllumajandusühistutes nagu Maroko, Palestiina, Türgi, Egiptus ja Iisrael.

4.14

Vastavalt komitee hiljutisele teabearuandele (10) püüdlevad eri huvirühmad, nagu ühiskondlik-ametialased ja sotsiaalpartnerid, keskkonnaorganisatsioonid, pereühingud ja tarbijaorganisatsioonid, sotsiaalmajanduslikud rühmad jt aktiivse rolli poole partnerlus- ja naabruspoliitika elluviimisel.

4.15

Euroopa — Vahemere piirkonna sotsiaalmajanduse võrgustik (ESMED) loodi 2000. aastal Madridis. Praegu ühendab see organisatsioone Prantsusmaalt, Kreekast, Itaaliast, Portugalist, Hispaaniast, Marokost ja Tuneesiast. ESMED on osalenud komitee ja Euroopa — Vahemere piirkonna partnerluse algatustes ja kohtumistel.

4.16

Kuigi valitsusvälised organisatsioonid ja muud ühiskondlike eesmärkidega ühendused seisavad silmitsi samade raskustega, mida teiste rühmade puhul juba mainiti, on neil oluline roll, eelkõige inimõiguste kaitsmisel. Nende tegevus on hästi nähtav ka Barcelona protsessi eesmärkide edendamisel. 2005. aastal loodud Euroopa — Vahemere piirkonna valitsusväline platvorm hõlmab rida võrgustikke ja valitsusväliseid organisatsioone, sealhulgas Euroopa — Vahemere piirkonna inimõiguste võrgustikku.

Brüssel, 23. aprill 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Egiptus, Jordaania, Iisrael, Palestiina alad, Liibanon, Süüria, Türgi, Mauritaania, ja Albaania (Mauritaania ja Albaania osalevad Barcelona protsessis alates 2007. aasta detsembrist).

(2)  REX/233 — CESE 1004/2007.

(3)  Istanbul, 14.–15. detsember 2006.

(4)  Komisjoni 12. aprilli 2005. aasta teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa-Vahemere partnerluse kümnes aastapäev: tööprogramm järgmise viie aasta väljakutsetega toimetulemiseks”, KOM(2005) 139 lõplik.

(5)  Aruanne araabia maade inimarengu kohta. UNDP, aprill 2005.

(6)  Türgi ametiühingute õiguste küsimust arutatakse parasjagu ELi-Türgi ühises nõuandekomitees.

(7)  Tuneesia tööstuse, kaubanduse ja käsitöönduse liit.

(8)  Maroko põllumajandusliit, Maroko tööstuse ja kaubanduse liit ning Maroko ettevõtete keskliit.

(9)  CGEA — Alžeeria, OEB — Küpros, FEI — Egiptus, MAI — Iisrael, JCI — Jordaania, ALI — Liibanon, MFOI — Malta, CGEM — Maroko, PFI — Palestiina, FSCC-CCI — Süüria, UTICA — Tuneesia, TUSIAD-TISK — Türgi.

(10)  REX/223 — CESE 504/2007, „Kodanikuühiskonna osalemine kohalikul tasandil Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade elluviimises tasakaalustatud ja säästva arengu edendamiseks”.


19.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 211/82


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Läbirääkimised uute kaubanduskokkulepete üle: EMSK seisukoht”

(2008/C 211/21)

26. septembril 2007 toimunud täiskogu istungjärgul otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Läbirääkimised uute kaubanduskokkulepete üle: EMSK seisukoht”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava välissuhete sektsiooni arvamus võeti vastu 1. aprillil 2008. Raportöör oli Jonathan Peel ja kaasraportöör oli Evelyne PICHENOT.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 444. istungjärgul 22.–23. aprillil 2008 (22. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 101, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja üldised soovitused

1.1

Komitee tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon on taas kinnitanud oma täielikku pühendumust mitmepoolsele kaubanduse liberaliseerimisele. Ta tunnistab, et komisjoni pöördumine kahepoolse tegevuskava poole tuleneb mitmepoolse tegevuskava edusammude puudumisest.

1.2

Komitee on seisukohal, et kahepoolseid kokkuleppeid tuleks käsitada mitmepoolsusega ühilduvana ja seda isegi tugevdavana. Kahepoolselt saavutatud edu võib mitmepoolset protsessi edasi viia. Komisjon kinnitab, et ELi õitseng sõltub kaubandusest.

1.3

Komitee rõhutab siiski, et lähenemises neile uutele läbirääkimistele tuleb teha kvalitatiivne muudatus. Ei piisa lihtsalt mitmepoolsel tasandil edutuks osutunud meetodite taaskasutamisest kahepoolsel tasandil.

1.4

Kahepoolne lähenemine võimaldab ehk rohkem arvestada piirkondade- ja riikidevaheliste erinevustega kui mitmepoolsed kokkulepped, mille raames ollakse sunnitud järgima laiemat lähenemist.

1.5

Komitee tervitab seega soojalt kaubanduse peadirektoraadi lähenemist otsida komiteelt abi läbirääkimistel ELi uute kaubanduskokkulepete üle, nagu on ette nähtud komisjoni 2006. aasta oktoobri teatises „Globaalne Euroopa”.

1.6

Komitee kinnitab taas oma peamist eesmärki säilitada ja arendada Euroopa Komisjoni täieliku partnerina Euroopa kodanikuühiskonna nimel märkimisväärsel tasemel koostööd ja reageerimisvalmidust oma tulevases töös Euroopa Komisjoni ja teiste peamiste ELi institutsioonidega.

1.7

Komitee tervitab võimalust toetada komisjoni eesmärki tagada läbirääkimiste kõrgem järelevalve tase ja läbipaistvus ning laiendada ja arendada oma koostööd kodanikuühiskonnaga ka muudes läbirääkimistes osalevates riikides ja piirkondades.

1.8

Komitee usub, et ta võib tänu oma struktuurile mängida järelevalve piirkonnas aktiivset rolli. Eelkõige just komitee kogemus aitab leida teistes riikides potentsiaalseid tõhusaid koostööpartnereid.

1.9

Komitee märgib, et komisjon otsib parajasti tähelepanekuid ja koostöövõimalusi seoses kavandatavate läbirääkimiste kui tervikuga, ning samuti, et kõnealused läbirääkimised katavad suure hulga erinevaid teemasid ja probleeme, millest paljudele viidatakse käesoleva arvamuse põhiosas. Komitee soovitab seega kaaluda lähitulevikus tõsiselt mitmete spetsiifiliste teemade, näiteks inimväärse töö ja turule juurdepääsu küsimuse uurimise jätkamist süvendatult eraldi arvamustes.

1.10

Komitee tervitab eelkõige sotsiaalsete ja keskkonda puudutavate kaalutluste taasilmumist komisjoni läbirääkimiste kokkuvõttesse, märkides sellega seoses, et säästev areng sisaldab majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkondlikke aspekte. Komitee märgib siiski ka, et paljud tõstatatud teemad, mis puudutavad eelkõige majandust, hõlmavad kodanikuühiskonna aspekte, eriti inimeste vaba liikumist mõjutavad teemad.

1.11

Kõnealuse kahepoolse lähenemise raames arvab komitee, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni standardites sätestatud universaalsete põhiõiguste alus on väga oluline. Samuti on komitee seisukohal, et nimetatud eeskirju tuleks kasutada selleks, et tõhustada kõigile pooltele vastuvõetavaid ja praktilisi inimväärse töö määratlusi.

2.   Taust — kaubanduse tähtsus

2.1

Kaubandus on rahvusvahelistes suhetes kesksel kohal. Riikide vastastikune mõjutamine toimub paljudel tasanditel, eelkõige järgmise kaudu:

geopoliitiline/sõjaline vastastikune mõjutamine;

kaubandus- ja majandussidemed;

õigusloomepädevuseta valitsustevahelised organid: alalised asutused, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO), Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja selle agentuurid, sealhulgas Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank ning sihtotstarbelised asutused, mis on asutatud eelkõige ühiste keskkonna/jätkusuutliku arengu ning kliimamuutustega seotud probleemide lahendamiseks (Rio, Kyoto). Kõik need organid on loodud kogu maailma ühistes huvides;

spordi-, kultuuri- ja/või ajaloolised sidemed ning

kontaktid kodanikuühiskonna tasandil, mis on komiteele eriti tähtsad.

Nimetatud sidemetest on kaubandus on kõige tõhusam, ulatuslikum ja kestvam kontaktide loomise vahend riikide ja maailma eri piirkondade vahel, millest tekivad väga hõlpsasti muud kontaktid ja sidemed.

2.2

Rahvusvaheline kaubandus ja investeerimine on tõesti Euroopa majanduskasvu ja ELi konkurentsivõime välismõõtme peamiseks tõukejõuks. Nagu sätestatakse ka komisjoni teatises „Globaalne Euroopa”, sõltub ELi heaolu kaubandusest. Oluline on samuti see, et komisjonil on kaubandusküsimustes ainupädevus, samas kui paljudes teistes rahvusvaheliste suhete valdkondades saavad komisjonil olla vaid poliitilised ambitsioonid. Komisjoni vastutus on siiski jäänud muret tekitavaks küsimuseks ning seda tuleb kõnealuste läbirääkimiste edenedes jätkuvalt kontrollida.

2.3

Kaubanduse, madalamate tollitariifide ning muude kaubandus- ja investeerimistõkete kaotamise soosimine on paljude arvates eriti tähtis globaliseerumise positiivsemate külgede ja hüvede laialdase tunnustamise saavutamisel. Sellised suured kiire majandusarenguga riigid nagu Hiina, Brasiilia ja India, mis on kaasatud ka komisjoni uude strateegiasse, võtavad kasutusele vähem piiravaid kaubandustavasid — see on peamine märk globaliseerumise tempo astmeliselt kasvamisest. Tihedamad majanduslikud sidemed võimaldavad suurenenud kaubandusmahu kaudu tihendada märkimisväärselt kultuurilisi sidemeid ja — mis komitee seisukohast kõige tähtsam — kontakte kodanikuühiskonna tasandil. Paljud arvavad, et sellised sidemed aitavad edendada ja julgustada parimate tavade omaksvõtmist ja edendamist keskkonna olukorra parandamise ning jätkusuutliku arengu valdkondades, samuti kõrgemate sotsiaal- ja tööhõivestandardite väljaarendamist. Nende tulemus ei ole veel garanteeritud — komisjon on seisukohal, et on vaja hoolikat järelevalvet kodanikuühiskonna otsese kaasamise kaudu.

2.4

Komitee arvates tuleks kodanikuühiskonna roll tõsta tähtsale kohale läbirääkimiste nende aspektide rakendamises ja järelevalvemehhanismides, mis on seotud säästva arenguga. Komitee hindab kasu, mida saadakse koostööl põhinevast dialoogist, mille käigus tugevdatakse usalduslikku õhkkonda partnerite hulgas, sest vaid nii on võimalik käsitleda asjassepuutuvaid tundlikke teemasid.

2.5

Komitee tervitab asjaolu, et uute kaubanduskokkulepete üle läbirääkimiste volitustesse on lisatud oluline juhis, milles märgitakse, et kokkulepetega tuleb püüda edendada jätkusuutliku arengu põhimõtete järgimist (eelkõige sotsiaal- ja tervishoiustandardite osas). Volitusi tuleks vaadelda peamiste globaalsete küsimuste — kliimamuutused, aastatuhande eesmärgid, vaesuse vähendamine, inimväärsed töötingimused ja tervishoiustandardid (eelkõige toit) — taustal.

2.6

Komitee soovitab käivitada kodanikuühiskonnas taas arutelu sotsiaalse turumajanduse Euroopa mudelit toetavate kollektiivsete eelistuste suhtes. Kahepoolsetes läbirääkimistes peab Euroopa tegema selgeks, et ta seisab oma kollektiivsete eelistuste eest sotsiaalasjades ning toiduohutuse ja keskkonnaküsimustes. Komisjon kinnitab seda seisukohta oma 2007. aasta oktoobri teatises: „EL peab tagama, et kolmandad riigid vastaksid ELi eksportijatele ja investoritele asjakohase avatusega ning et nende põhireeglid ei piiraks ELi suutlikkust kaitsta oma huve ja kõrgeid tootestandardeid, mis on seotud tervishoiu, ohutuse ning keskkonna- ja tarbijakaitsega”.

2.7

Komisjon on teatanud, et esitab peatselt uusi ideid nende oluliste väljakutsetega tegelemiseks, mis põhinevad ELi kohustusel avada turud ja tagada õiglane konkurents. Komitee on seega seisukohal, et kahepoolsete läbirääkimiste pidamisega tuleks seoses kolmekordset poliitilist eesmärki — kaitse, õiglus ja vastastikune kasu — silmas pidades kiirustada, et läbirääkimiste uus laine saaks alata.

3.   Komisjoni teatis „Globaalne Euroopa” — märkimisväärne muutus ELi kaubanduspoliitikas

3.1

Väga märkimisväärne ülemaailmne sündmus oli komisjoni teatise „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas” heakskiitmine nõukogus 2007. aasta aprillis. EL on üks suurimaid kaubanduspartnereid maailmas: tema turuosa on 26 % ülemaailmses teenustekaubanduses ja 17,5 % kaubavahetuses (Euroopa Komisjoni 2005. aasta näitajad 25-liikmelise ELi kohta). Lisaks ELi mitmepoolse lähenemisviisiga seotud kohustuste kinnitamisele toetatakse kõnealuses komisjoni strateegias kahepoolsete ja piirkondlike kaubanduskokkulepete uut põlvkonda ning võetakse eesmärgiks mittetariifsete ja õigusaktidest tulenevate tõkete kaotamine.

3.2

Uus raamistik tuleneb selgelt sellest, et Doha arenguvoor ei toonud kaasa tegelikke edusamme. Raamistikku tuleks tervitada kui liberaliseerimiskava elluviimise kavatsuse kinnitust. Komisjon rõhutab põhjendatult, et kõnealune raamistik ei asenda mitmepoolset lähenemisviisi, vaid see on kohustus olemasolevate lähenemisviiside jätkamiseks. Komitee tervitab sellist lähenemist. Kaubandusläbirääkimiste Doha vooru edukas lõpuleviimine on endiselt strateegiline poliitiline vajadus.

3.3

Kõnealune teatis kujutab endast siiski esimest suuremat muutust ELi kaubanduspoliitikas alates 1999. aastast. Komitee on komisjoni teatise juba heaks kiitnud (1), eelkõige komisjoni kaubandusalaste arengute raames võetud kohustuste ning ELi mitmepoolse lähenemisviisi osas.

3.4

Oluline on, et kahepoolsed läbirääkimised ei nurjaks mitmepoolset lähenemist. Seega tuleks läbirääkimisi piirata mitmepoolsele lähenemisele toetuse pakkumiseks ning neid tuleks käsitleda mitmepoolsusega ühilduva ja seda tugevdavana. Komitee on tõesti seisukohal, et kahepoolselt tehtud edusammud võivad arvukamate süvendatud arutelude ja kahepoolses lähenemisviisis tekkinud seisukohtade ühtlustumise tulemusena soodustada mitmepoolset protsessi.

3.5

Kirjeldatud raskusi on selgelt käsitlenud professor Patrick Messerlin (2). Mõnes väikses riigis ja piirkondlikus üksuses on inimressursid siiski niivõrd piiratud, et mitmepoolse või kahepoolse kokkuleppe valik on ilmne ja otsustav valik.

3.6

Seega on oluline, et komisjon peab läbirääkimisi nende vabakaubanduslepingute üle, mille puhul saab tõestada, et neil on tegelik lisaväärtus. Kahepoolne lähenemine võimaldab ehk rohkem arvestada piirkondade- ja riikidevaheliste erinevustega kui mitmepoolsed kokkulepped, mille raames ollakse sunnitud järgima laiemat lähenemist. Selles suhtes võib märkida selget, uuendatud rõhuasetust kolmele lahendamata nn Singapuri küsimusele, milleks on konkurents, investeeringud ja riigihanked, mida komisjon püüab nüüd lahendada kavandatud vabakaubanduslepingute alaste läbirääkimiste kaudu, vaatamata sellele, et EL jättis kõnealused küsimused Cancúnis toimunud Doha arengukava käsitlevatest läbirääkimistest välja.

3.7

Komitee rõhutab siiski, et lähenemises neile uutele läbirääkimistele tuleb teha kvalitatiivne muudatus. Ei piisa lihtsalt mitmepoolsel tasandil edutuks osutunud meetodite taaskasutamisest kahepoolsel tasandil.

3.8

EL peab samuti arvestama, et igal eraldi juhul soovib läbirääkimiste partner liikuda edasi oma tavadele vastavat tempos ja viisil. Tuleb austada seda, et Euroopa ja Aasia vahel on paljudes valdkondades suured erinevused lähenemises. Eriti ASEANI liikmete vahel on muidki suuri erinevusi, eelkõige arengutaseme osas. EL ei saa oma norme ilma läbirääkimisteta laiendada.

4.   Üldised soovitused tulevasteks vabakaubanduslepinguteks

4.1

Komisjon määratleb nii mitmed peamised vabakaubanduslepingud kui ka muud kaubandust käsitlevad läbirääkimised, mida ta kavatseb edendada, nagu ka peamised läbirääkimisvaldkonnad, sealhulgas tehnilised ja mittetariifsed kaubandustõkked ning nn Singapuri küsimused, mille abil ta kavatseb edendada ja tõhustada oma kaubanduspoliitika konkurentsivõime kava. Läbirääkimised peaksid olema võimalikult ulatuslikud, kuid igal juhul tuleks vältida otseseid vastuolusid ja kokkusobimatuid norme eri kokkulepetes. Komitee seisab selle eest, et jälgitaks selgeid juhiseid nii kavandatud vabakaubanduslepingu kui ka muude läbirääkimiste puhul, milleni tõenäoliselt jõutakse järgmistes valdkondades.

4.2

Tehnilised kaubandustõkked : paljudes riikides on tehnilised kaubandustõkked suurimad takistused kaubavahetuse loomisele ja majanduskasvule ning tekitavad turulepääsule rohkem tõkkeid kui tariifsed tõkked (eeskätt seetõttu, et väga paljud üksikud arengumaad on kaubanduse ja investeeringute edendamiseks ühepoolselt tariife vähendanud). Sellega seoses on standardid, eelkõige inimeste ja loomade tervise ning taimekaitse valdkondades, pidevalt peamiseks vaidlusküsimuseks, eriti seetõttu, et ELil on ühed kõrgemad standardid maailmas (mida peetakse sageli kaudseks protektsionismiks). EL peab olema valmis tõhustama ja laiendama juba saavutatavat suutlikkuse tõstmist ning toetuma olemasolevate kaubandusega seotud tehnilise abi programmide raames saavutatud edule.

4.3

Tariifsed tõkked saavad olema põhiküsimuseks kõigi kolme läbirääkimise puhul — Korea, India ja ASEANiga. Eriti just Indial on mõned väga kõrged tariifid, millele lisanduvad täiendavad maksud, eelkõige täiendav tollimaks ja täiendav eritollimaks, moodustades mõne toote puhul kuni 550 %-lise summeeritud tariifi. Ühtlustamise puudumine on probleemiks ASEANi riikide puhul, kus kohaldatakse palju erinevaid tariifitasemeid, samuti ka diskrimineerivaid aktsiisimaksusüsteeme (3).

4.4

Päevakorras on tähtsal kohal võimalikult paljude mittetariifsete tõkete kaotamine, kuigi peamiste probleemide põhjuseks on liigne bürokraatia, kohalike eeskirjade jäikus, liigsete ametnike alternatiivsete töövõimaluste puudumine ning ehk isegi korruptsioon. WTO hinnangul rakendatakse näiteks impordil Indiasse 93 %-l juhtudest teatavaid mittetariifseid tõkkeid (võrdlusena tuuakse välja Brasiilia, kus vastav määr on vaid 22 (4)). Mittetariifsed tõkked on kõrged ka ASEANi riikides, kuid ka neis erineb määr suuresti (näiteks mõjutavad need 31 % impordist Indoneesiasse, samal ajal kui Singapuri vastav näitaja on 2 %). Korea kõnealune näitaja on 25 %.

4.5

Majanduslikud kriteeriumid peavad olema tähtsaimad — praegused ja tulevased turud peavad olema juhtivaks jõuks edaspidiste vabakaubanduslepingute kindlaksmääramisel.

4.6

Valdavalt tuleks kaasata kõik kaubad ja teenused , st vähemalt 90 % kaubandusest: GATTi artikli XXIV kohaselt kõrvaldavad vabakaubanduslepingu osalised omavahelised piirangud. Mõningaid erandeid tuleb ikkagi teha, eelkõige juhul, kui tegemist võib olla põllumajanduse miinimumtasemetega. Kõnealust piirangut ei saa siiski kohaldada teenuste sektoris, kus optimaalne kaasatus on otsustava tähtsusega. Siin on kaalul ülisuur võimalik tulu iga läbirääkimiste osapoole jaoks — kõige mõõdetavam tõenäoliselt kaubanduse puhul. Kapitali ja raha vaba liikumine on siinkohal loomulikult peamise tähtsusega, kui soovitakse, et kõik osapooled saaksid maksimaalset tulu. Siiski tekivad suuremad probleemid eelkõige isikute vaba liikumise puhul, eelkõige 3. ja 4. meetodi puhul. Nende edukas lahendamine on eriti keeruline ülesanne, eelkõige üksikutele liikmesriikidele vabama juurdepääsu andmine kaubanduspartnerriigi kvalifitseeritud töötajatele. Kodanikuühiskond soovib kõnealuse valdkonna arenguid ja elluviimisi väga hoolikalt kontrollida. Igas valdkonnas on mõni sektor tundlikum kui teised, kuid igal juhul tuleks vältida kokkuleppeid, mis on vastuolus või kokkusobimatud muude kokkulepetega. Vaatamata sellele kinnitab komitee komisjoni kavatsust töötada Doha arengukava läbirääkimistel positiivse nimekirja alusel, vastandudes Ameerika Ühendriikide poolt vastu võetud negatiivse nimekirja lähenemisviisile.

4.7

EL peaks edendama siseturu rahvusvahelist mõõdet , eelkõige julgustama igal võimalikul juhul suuremat majanduslikku integratsiooni, nagu näiteks raamatupidamisstandardite puhul, eeskätt võrdsete võimaluste tagamiseks.

4.8

Kõik vabakaubanduslepingud peavad sisaldama nii kaitseklausleid kui ka vaidluste lahendamise mehhanisme ning teatavat sotsiaalmeetmete järelevalveprotsessi. Komitee soovitab, et loodaks mittetariifsete vaidluste kiire lahendamise mehhanismid. Tegemist oleks kahepoolse mehhanismiga, mille eesmärk on pakkuda lepitust paindliku aparaadi kaudu koos Euroopa Liidu kogemusega „Solvit” sisevõrgustikus. Komitee on sellise sotsiaalmeetmete kava järelevalve küsimust kahepoolsete kokkulepete kontekstis juba käsitlenud ning on soovitanud luua „ühised kahepoolsed seirekeskused” (5).

5.   Soovitused tulevasteks kaubanduskokkulepeteks: sotsiaalsed ja keskkonnaalased tahud (6)

5.1

Komitee avaldab erilist rahulolu, et kõnealuses teatises tuuakse välja ka sotsiaalse õigluse tähtsus, märkides, et „me peame tunnistama, et mõnedele piirkondadele ja töötajatele, eeskätt vähem kvalifitseeritud tööjõule, võib turgude avamine avaldada negatiivset mõju”. Selles rõhutatakse ka kliimamuutustega kaasnevaid ohtusid ja tõstetakse sellega seoses esile energeetika ja bioloogilise mitmekesisuse valdkonnad.

5.2

Uruguay voorus väljendas Euroopa Komisjon toetust maailmakaubanduse sotsiaalklauslile, aga see jäi kinnitamata eelkõige arengumaade vastuseisu tõttu, kes pidasid sellist tingimuslikkust võimalikuks varjatud protektsionismiks.

5.3

ELis on siiski jäänud püsima mure sotsiaalse dumpingu pärast, mis tähendab, et kasutatakse kunstlikult madalaid palkasid ja sotsiaalseid lisakulusid ebaausa konkurentsi loomiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (7) on kindlal seisukohal, et vabakaubanduspiirkonnad, mis asuvad nendes riikides, millega peetakse kahepoolseid läbirääkimisi, ei tohi mingil juhul tegutseda väljaspool riiklike (sotsiaal- ja keskkonnateemaliste) õigusaktidega kehtestatud piiranguid. Kõnealused piirkonnad on tõelised näited sotsiaalsest ja keskkonnaalasest dumpingust. Läbirääkimistel saavutatud kokkulepped peavad tagama, et ükski ettevõtja ei saa allhankelepingute kaudu määrata madalamaid eesmärke, kui on ette nähtud riiklike õigusaktide või ILO põhikonventsioonidega.