ISSN 1725-5171

Euroopa Liidu

Teataja

C 204

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

51. köide
9. august 2008


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008

2008/C 204/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ühtse turu tulevik — teel globaliseerumise poole

1

2008/C 204/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Komisjoni teatis Tulemuslik Euroopa — ühenduse õiguse kohaldamineKOM(2007) 502 lõplik

9

2008/C 204/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe, nimelt 2-(2-metoksüetoksü)etanooli, 2-(2-butoksüetoksü)etanooli, metüleendifenüüldiisotsüanaadi, tsükloheksaani ja ammooniumnitraadi turustamise ja kasutamise piirangutegaKOM(2007) 559 lõplik — 2007/0200 (COD)

13

2008/C 204/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega luuakse ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnasKOM(2007) 571 lõplik — 2007/0211 (CNS)

19

2008/C 204/05

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv …/…/EÜ, arvutiprogrammide õiguskaitse kohta (kodifitseeritud versioon) KOM(2008) 23 lõplik — 2008/0019 (COD)

24

2008/C 204/06

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist (kodifitseeritud versioon) KOM(2008) 26 lõplik — 2008/0009 (COD)

24

2008/C 204/07

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv …/…/EÜ, tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks asutamislepingu artikli 48 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks (kodifitseeritud versioon) KOM(2008) 39 lõplik — 2008/0022 (COD)

25

2008/C 204/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Komisjoni teatis Üleeuroopalised võrgud: ühtse lähenemisviisi suunasKOM(2007) 135 lõplik

25

2008/C 204/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuesti sõnastatud)KOM(2007) 265 lõplik/3

31

2008/C 204/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Lennuliikluse tekitatud süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine lennujaamade uue juhtimise kaudu

39

2008/C 204/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Suunised EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamiseks mereveoteenuste suhtes

43

2008/C 204/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv siseveelaevade sõidukõlblikkuse tunnistuste vastastikuse tunnustamise kohta (kodifitseeritud versioon) KOM(2008) 37 lõplik — 2008/0021 (COD)

47

2008/C 204/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise ning direktiivi 67/548/EMÜ ja määruse (EÜ) nr 1907/2006 muutmise kohtaKOM(2007) 355 lõplik — 2007/0121 (COD)

47

2008/C 204/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Geograafilised tähised ja päritolunimetused

57

2008/C 204/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Euroopa Liidu kodanikukaitse mehhanismi parandamine — reageerimine loodusõnnetustele

66

2008/C 204/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele (omaalgatuslik arvamus)

70

2008/C 204/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohtaKOM(2007) 301 lõplik

77

2008/C 204/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse tegevusprogramm kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks ja kultuuridevahelise mõistmise edendamiseks kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu (Erasmus Mundus) (2009–2013)KOM(2007) 395 lõplik

85

2008/C 204/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Täiskasvanuhariduse alane tegevuskava. Õppida võib alatiKOM(2007) 558 lõplik

89

2008/C 204/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Sotsiaalpartnerite roll noorte olukorra parandamisel tööturul

95

2008/C 204/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Eakatele inimestele üldise juurdepääsu tagamine pikaajalisele hooldusele ning pikaajalise hoolduse süsteemide jätkusuutlik rahastamine

103

2008/C 204/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/40/EÜ töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega (kaheksateistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses)KOM(2007) 669 lõplik — 2007/0230 (COD)

110

2008/C 204/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Euroopa Liidu eelarve reform ja tulevane rahastamine

113

2008/C 204/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse 28. novembri 2006. aasta käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) teatavaid sätteidKOM(2007) 677 lõplik

119

2008/C 204/25

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal Euroopa Liidu ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi suhted: kodanikuühiskonna roll

120

ET

 


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008

9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ühtse turu tulevik — teel globaliseerumise poole”

(2008/C 204/01)

27. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Ühtse turu tulevik — teel globaliseerumise poole”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 27. veebruaril 2008. Raportöör oli Bryan Cassidy.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 39, vastu hääletas 9, erapooletuks jäi 12.

1.   Kokkuvõte järeldustest ja soovitustest

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee lõi ühtse turu seireüksuse eesmärgiga jälgida ühtse turu väljakujundamise edenemist. Seireüksus on nõukogu, komisjoni, parlamendi ja samuti ELi eesistujariikide (1) esitatud taotluste alusel koostanud aastate jooksul mitmeid arvamusi. Kõige hilisem arvamus oli ühtse turu läbivaatamist käsitleva komisjoni eduaruande kohta (2). Lisaks on komitee koostanud aastate jooksul mitmeid omaalgatuslikke arvamusi.

1.2

Käesolev omaalgatuslik arvamus koostatakse just õigel ajal, arvestades, et Euroopa Ülemkogu otsustas 18.–19. oktoobril 2007 toimunud kohtumisel muuta Euroopa Liidu finantsturgude reguleerimise ja turu avamise küsimustes rahvusvaheliseks liidriks. Euroopa Liit võib globaliseerumist ise kujundada, kui tema arengumudelis arvestatakse säästva majanduskasvu ja sotsiaalse õiglusega ning tuntakse muret keskkonna pärast. Majanduskasvu edendamisele ja töökohtade loomisele suunatud Lissaboni strateegia on parem vastus globaliseerumisele kui protektsionistlik lähenemisviis.

1.3

Tööandjad ja ametiühingud on ühel meelel selles, et sotsiaalpartnerite vahel kokku lepitud kaitstud paindlikkuse (3) abil luuakse kasulikud tingimused nii ettevõtetele kui ka töötajatele. Seega tagab kaitstud paindlikkus sobiva raamistiku Euroopa tööturgude moderniseerimiseks, hõlmates tööõigust, tõhusaid elukestva õppe süsteeme ja sotsiaalkaitse säilitamist ja täiustamist. Lisaks aitab tööturgude sujuvale toimimisele kaasa tõhus sotsiaaldialoog (eriti kollektiivläbirääkimiste kaudu).

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik komisjoni teatisest „Euroopa huvi: edukas toimetulek üleilmastumise ajajärgul” (4), mille komisjon esitas Euroopa Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel Lissabonis.

1.5

Paljudes tegevustes on ühtne turg olnud ELis edukas, mida on enamik ELi kodanikke pidanud enesestmõistetavaks. Ühtne turg ei ole lõplikult valmis, vaid selle kujundamine on pooleli, nagu märkis volinik Charlie McCreevy (5). Lisaks vajadusele kujundada välja ühtne turg, peab EL nüüd tegelema globaliseerumise väljakutsega ja julgustama ELi aluseks olevate avatud turu põhimõtete järgimist, jätmata kohta protektsionismile ja laskmata moonutada konkurentsi.

1.6

ELi globaalse missiooni üks osa on ühtlustatud standardite kehtestamine, järgides seejuures kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumise põhimõtet. See tähendab, et kui kolmandad riigid soovivad ELis ettevõtlusega tegeleda, siis ei lubata neil mööda minna siseturu eeskirjadest, olgu need seotud tarbijakaitse, tehniliste normide, töötingimuste või keskkonnakaitsega.

1.7

Globaliseerumise väljakutse üks oluline osa on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ning üksteisest järjest enam sõltuvate maailma finantsturgude roll. See vastastikune sõltuvus tuli esile 2007. aasta teisel poolel tabanud finants- ja börsikriisi näol.

1.8

Euroopa ühtne turg ei toimi üksi, selle toimimiseks vajab EL kaubandust ja peab arendama suhteid ülejäänud maailmaga. Samuti peab EL jääma konkurentsivõimeliseks, tuues kasu töötajatele, tööandjatele ja kõigile kodanikele. Lissaboni strateegia töötatigi välja selleks, et jõuda selle eesmärgini ning muuta EL maailma areenil konkurentsivõimelisemaks majanduseks. EL ise peab tagama, et kõrvaldataks praegused sisemised takistused.

1.9

Käesoleva omaalgatusliku arvamusega tahetakse innustada ELi tegelema globaliseerumisega ning kasutama sellest tulenevaid võimalusi. Euroopa majandusedu ei ole ehitatud protektsionismile, vaid neljale liikumisvabadusele, millele toetus algne Euroopa Majandusühendus. (Euroopa Liidul endal on veel mõned ELi-sisesed kaubanduspiirangud kaotamata.)

1.10

Samuti tuleb olla ettevaatlik, et sarnaselt USA-le ei langetaks biokütuste tootmise subsideerimise lõksu. Kui WTO neid raiskavaid subsiidiume ei kontrolli, siis tõuseb kahtlemata toiduainete hind ja teravneb näljaprobleem arengumaades ja maailma vähearenenud osades (6).

1.11

Komitee võtab teadmiseks sotsiaalpartnerite ühisaruandes ja Euroopa tööturgude peamiste väljakutsete analüüsis (7) esitatud soovitused ning kutsub komisjoni ja liikmesriike neid järgima.

1.12

Komitee tervitab Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel esitatud komisjoni teatist (8). Eriti toetab komitee ülemkogul ELi ja liikmesriikide poolt kokkulepitud nelja strateegiat järgmistes valdkondades: teadus-, arendus- ja uuendustegevus, sobiv ettevõtluskeskkond, investeerimine inimkapitali ning energeetika ja kliimamuutused. Kõigis neljas valdkonnas on siiski vaja reformikava täiendada, kui soovitakse majanduskasvu ja töökohtade potentsiaali täielikult ära kasutada.

1.13

Komitee kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et sotsiaalpartnerid oleksid vahetult kaasatud liikmesriikide kaitstud paindlikkuse meetmete väljatöötamisse ja rakendamisse.

1.14

ELi ettevõtteid ja töötajaid ei tohi seada ebasoodsamasse olukorda võrreldes kolmandatest riikidest pärit konkurentidega lihtsalt seepärast, et EL tahab olla uute keskkonnakaitsetavade lipulaev.

1.15

Lahendus on nõudlikult ja järjekindlalt tõsta ELi ühist häält globaalse kliimasoojenemise üle peetavatel rahvusvahelistel läbirääkimistel ning avaldada survet riikidele, kes meetmeid ei võta.

2.   Edukas toimetulek globaliseerumise ajajärgul: peamised tegurid

2.1

Oktoobris toimunud riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumiseks esitatud komisjoni teatis on järg 2005. aasta oktoobris Hampton Courtis toimunud mitteametlikule kohtumisele, kus käsitleti globaliseerumise väljakutseid uuendustegevuse, energeetika, rände, hariduse ja demograafia valdkonnas. 2007. aastal jõuti kokkuleppele, et Euroopa peab tõusma esirinda kliimamuutuse ohjeldamise alastes globaalsetes jõupingutustes ning töötama välja Euroopa turvalise, säästva ja konkurentsivõimelise energeetika strateegia ning panema seega aluse kolmandale tööstusrevolutsioonile Euroopas.

2.2

Avalikkuse teadlikkus globaliseerumisest ning selle kasudest ja raskustest on kasvanud. Globaliseerumine, mida mõned tervitavad ja teised kardavad, on seadnud kahtluse alla teatud Teise maailmasõja järgsed arusaamad maailmamajandusest (näiteks USA domineerimine) ja sellest, kuidas riik võiks aidata kodanikel muutustega kohaneda. Globaliseerumine on ELi jaoks nii võimalus kui ka väljakutse.

2.3

Viiskümmend aastat Euroopa integratsiooni on põiminud liikmesriikide majandusväljavaated omavahel tihedamini kui iial varem ning toonud kaasa ennenägematu sotsiaalse arengu. Järgmisel etapil peaks EL jõudma sinnamaale, et ta oleks võimeline juhtima maailmamajanduse arengusuundi ning tagama ELi väärtustel põhinevad rahvusvahelised standardid.

2.4

Rahaliit ja euro edu on olnud ja on jätkuvalt turuintegratsiooni süvendamise ja siseturu tugevdamise katalüsaatorid. Keskkond, mida iseloomustab madal inflatsioonimäär, madalad intressimäärad, odavad ja läbipaistvad tehingud ning sügavam finantsintegratsioon, soodustab piiriülest kaubandust ja investeerimist Euroopa Liitu ning aitab Euroopa ettevõtetel hakkama saada globaalse konkurentsiga. Lisaks kaitseb euro Euroopat finantsturgude praeguste rahutuste kontekstis ning euro kui vääringu tugevus leevendab tagajärgi, mis on eelkõige uute esilekerkivate majandushiilgaste suurest nõudlusest tingitud hinnatõusudel maailma toiduainete ja energiaturul. Ent euro tugevus peaks sõltuma majanduse põhinäitajatest. Euro kiire ja märgatav kallinemine, mida soodustavad Euroopa Keskpanga liiga kõrge baasintressimäär ja rahapoliitika, mis sarnaneb konkurentsist tingitud devalveerimisele mujal maailmas, ohustab Euroopa Liidu heaolu. Nii põhjustatakse tõsiseid probleeme Euroopa ettevõtetele, kes toodavad eurodes ja müüvad dollarites, millega suurendatakse ettevõtluse ümberpaigutamise ohtu.

3.   Ühtse turu välismõõde

3.1   Kaubanduse liberaliseerimine

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimise kõige olulisem mootor. Kui Doha voor on edukas, avatakse turud ELi ekspordile rohkem kui sajas riigis kogu maailmas. Läbirääkimiste aeglane edenemine on äärmiselt pettumustvalmistav. Lisaks WTO kokkulepetele on sõlmitud ka palju kahepoolseid kaubanduslepinguid. Ettevõtetel ja töötajatel on kiiresti vaja uut juurdepääsu peamiste kaubanduspartnerite kiirelt kasvavatele turgudele. ELi strateegia pidada läbirääkimisi vabakaubanduslepingute sõlmimise üle Korea, ASEANi riikide ja Indiaga on positiivne samm. Need kokkulepped peavad olema võimalikult ulatuslikud ja ambitsioonikad, hõlmates kaubad (sh mittetariifsed kaubandustõkked), teenused, investeeringud, intellektuaalomandi õigused, kaubavahetuse lihtsustamise, konkurentsipoliitika ning keskkonna- ja ILO normid. Samuti tasub kaaluda SOLVITi mudeli kaasamist neisse kokkulepetesse.

3.2

30. aprilli ELi-USA tippkohtumise järgselt rajatud Atlandi-üleses majandusnõukogus toimunud arutelude põhjal leiab komitee, et lisaks otsestele vabakaubanduslepingutele on teisi uuenduslikke viise, kuidas lahendada kahepoolses kontekstis tekkivaid kohapealseid probleeme. Atlandi-ülese majandusnõukogu esimesel koosolekul 9. novembril tehti märgatavaid edusamme lahendamaks probleeme kaubandus- ja investeerimistingimuste parandamisel ELi suurima majanduspartneriga. Kuna asjaomased küsimused ei pruugi tingimata teisi kaubandusblokke huvitada, on sellised kahepoolsed kokkulepped tähtsad. (Näib, et pärast aprilli on mõlemad pooled kaubandus- ja investeerimistõkete eemaldamise ja halduskoormuse kergendamise valdkonnas märkimisväärselt edasi liikunud.)

Kõnealuse kokkuleppe küsimused ja valdkonnad on seotud järgmiste punktidega.

Üldtunnustatud raamatupidamispõhimõtted (GAAP) USAs, kus USA aktsiaturgudel registreeritud ELi ettevõtted saavad nüüd esitada rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite alusel koostatud raamatupidamisaruandeid.

Julgeoleku suurendamine ja kaubanduse lihtsustamine: oluliste tulemuslikkusel põhinevate etappide põhjal koostatakse kava ELi ja USA kaubanduspartnerlusprogrammide vastastikuseks tunnustamiseks 2009. aastal.

Halduskoormuse vähendamine haruldaste haiguste raviks mõeldud uute ravimite turuleviimisel, leppides kokku ühises taotlusvormis ravimi liigitamiseks harva kasutatavate ravimite hulka.

ELi meetmed õigusakti ettepaneku osas, millega võimaldataks patsientidele ligipääs teabele seaduslike farmaatsiatoodete kohta.

Komisjon on teinud ettepaneku, et Atlandi-ülese kaubanduse kulude vähendamiseks lubaks EL jätkuvalt importida tooteid, mille märgistus on nii USA süsteemi mõõtühikutes kui ka meetermõõdustikus.

Enne Atlandi-ülese majandusnõukogu järgmist kohtumist analüüsib USA Töötervishoiu ja Tööohutuse Amet (OSHA) koos Euroopa Komisjoni vastavate talitustega edusamme, mis on tehtud elektritoodetega kauplemise lihtsustamiseks ohutusalase vastavushindamise menetluste valdkonnas, ning määratleb valdkonnad, kus saaks teha edusamme järgmisel aastal.

USA Föderaalne Sideamet (FCC) vaatab läbi tooted, mis peavad läbima kolmanda poole läbiviidava kohustusliku testimise, et toodetele, mille puhul on nõuetekohaselt asjaomastest standarditest kinni peetud, saaks anda tarnijate vastavusdeklaratsioonid.

Finantsturgude reguleerimise üle peetavas dialoogis kaalutakse, kuidas ja millistes valdkondades viia sisse väärtpaberite vastastikune tunnustamine ning milliseid teisi lähenemisviise kasutada, et lihtsustada finantsteenuste piiriülest kaubandust. Sellealane töö on alles alanud ning USA-ELi tippkohtumistel tehakse sidusrühmadega koostööd, et määrata kindlaks muud prioriteedid.

3.3

Lisaks peaks Euroopa Liit laiendama ja tugevdama majanduskoostööd selliste naaberriikidega nagu Ukraina ja Venemaa. Venemaa liitumine WTOga, ELi ja Venemaa ühine majandusruum ning ELi ja Venemaa uus raamleping on olulised tähised teel tõeliselt strateegilise majanduspartnerluse poole. Selline tugevdatud koostöö peaks maad ette valmistama tulevastele läbirääkimistele ühise majandusruumi üle, millega edendataks kaupade, teenuste, inimeste, teadmiste ja tehnoloogia vaba liikumist.

3.3.1

Kuna WTOga liitumine aitab strateegilise majanduspartnerluse üldiseid küsimusi lahendada vaid osaliselt, siis peaksid EL ja Venemaa rajama oma tulevased majandussuhted võimalusel WTO+ struktuuridele, et luua laiemat Euroopat hõlmav ühine majandusruum. Selleks on vaja suuremat pühendumist nii ELi kui Venemaa poolt, et tegeleda palju laiemate ja põhjalikumate küsimustega, kui on tavaliselt vabakaubanduslepingutes.

3.3.2

ELi ja Venemaa kokkulepe peaks muu hulgas hõlmama tavalisi sätteid, nagu piiriüleste investeeringute võrdne kohtlemine, tollimaksude ja mittetariifsete kaubandustõkete kaotamine, eeskirjade ühtlustamine, standardite ja vastavushindamise vastastikune tunnustamine, kaubanduse lihtsustamine ja tolliteenused, konkurentsialane koostöö, teenuste liberaliseerimine, riigihanked, sanitaar- ja fütosanitaarvaldkonna reguleerimine, intellektuaalomandi õiguste kaitse, vaidluste lahendamine ja rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kasutamine. Näiteid sellises ulatuslikus kokkuleppes käsitletavatest küsimustest võib leida nt Euroopa Majanduspiirkonna lepingutest.

3.4   Teadus-, arendus- ja uuendustegevus

Ühtse turu edukas toimimine on ka eeldus Euroopa uuendusvõime suurendamiseks. Tõeline ühtne turg pakub suurimat võimendavat mõju ja võimalusi tuua turule uuenduslikke kaupu, tooteid ja teenuseid. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning suurte ettevõtete klastrite, uurimisinstituutide, ülikoolide ja uue Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi teadus- ja arendustegevuse meetmed tuleb kooskõlastada Euroopa tasandil. Sellega tugevdatakse Euroopa majandust üldiselt, sest tehnoloogia tase tõuseb, mis omakorda kajastub toodetes. Nii püüeldakse ühiselt selle suunas, et investeeringud jääksid Euroopa Liitu ja ELi majandus muutuks maailmaturul konkurentsivõimelisemaks tänu suurema lisaväärtusega kaupadele ja teenustele.

3.5

Globaliseerumine on kiirendanud muutusi tehnoloogia, ideede ning ka töö- ja eluviiside osas. Komitee on pidevalt neid eesmärke toetanud ning usub, et kui Euroopa suudab ära kasutada oma uuendustegevuse ja loovuse potentsiaali, siis saab ta kujundada maailmas toimuvate muutuste suunda, rõhudes seejuures eriti Euroopa väärtustele ja kultuurilisele mitmekesisusele.

3.6   Intellektuaalomandi kaitse

Et soodustada Euroopa püüdlusi uuendustegevuse valdkonnas, tuleb luua sobivad tingimused, millega kaitstakse uuendustegevuse tulemusena tekkivat intellektuaalomandit. See aga nõuab märkimisväärset rahalist ja inimkapitali investeeringut. Muude algatuste hulgas on EL esitanud algatuse ühenduse patendi ühtse kaitse (9) väljatöötamiseks, mis on väga tervitatav ja ammu oodatud. Edu kõnealuses valdkonnas toob ELi toodetele kaasa parema positsiooni maailmaturul.

Lisaks tuleb tagada intellektuaalomandi õiguste jõustamine ja tõhusalt võidelda võltsimise ja piraatlusega. Eeltingimus on õigusraamistiku lõpuleviimine ELi tasandil. Samuti tuleb suurendada rahvusvahelist koostööd, et tegeleda probleemiga globaalses kontekstis. Intellektuaalomandi teemaline kahepoolne dialoog, mida Euroopa Komisjon peab Hiina, Venemaa ja teiste piirkondadega, on kasulik vahend probleemi lahendamisel, ent sellel peavad olema ka konkreetsed tulemused. Hiljutine ettepanek võtta vastu võltsimise vastu võitlemise kaubandusleping on samuti positiivne samm õiges suunas.

3.7   Töötingimused

Vähim, mida EL saab teha Euroopa majanduse toimimiseks maailmaturul õiglase konkurendina, on tagada, et teised riigid järgivad ILO kehtestatud minimaalseid töötingimusi ning isikuõigusi, ühinemisvabadust, organiseerumisõigust ja kollektiivläbirääkimiste õigust, võrdsust ning laste ja sunniviisilise töö kaotamist käsitlevaid teisi rahvusvahelisi konventsioone.

3.8   Turujärelevalve imporditud toodete valdkonnas

Hiljutised teated imporditud toodetest, mis ei vasta standarditele ja on tervist kahjustavad, näitavad, et ELis puudub tõhus turujärelevalve. Tegemist on veel ühe näitega sellest, kuidas ebavõrdsed kaubandustingimused moonutavad veelgi ELi ettevõtete konkurentsi. Liikmesriigipoolne tugevdatud turujärelevalve peaks tagama selle, et välismaiste tootjate väidetavaid kvaliteedistandardeid kontrollitakse, et ELi tootjad oleksid võrdses seisus ning et ELi tarbijaid kaitstaks standarditele mittevastavate ja ohtlike toodete eest.

3.9   Energiavarude kindlus — ELi energiapoliitika ühine välismõõde

Hiljutised sündmused energeetika valdkonnas on sundinud ELi liikmesriike tulema kokku ja töötama välja strateegilise energiapoliitika, mida toetavad kahepoolsed kokkulepped ELi ja teiste riikide vahel. Neid kokkuleppeid on vaja selleks, et ELi majandusüksused saaksid kavandada oma tulevasi investeeringuid ELis. Selline poliitika aitaks ka kaitsta ELi tarbijate elatustaset. ELi liikmesriigid peavad arendama alternatiivseid energiavarusid, näiteks taastuvad energiaallikad või tuumaenergia (10), ning vähendama sõltuvust Venemaa ja Lähis-Ida gaasi- ja naftavarudest (11). Komitee kutsub komisjoni üles tagama, et komisjoni hiljuti avaldatud energia- ja kliimapaketis (12) kindlustataks prognoositavus, välditaks negatiivseid majanduslikke tagajärgi, eelkõige ELi energiamahukate tööstusharude konkurentsivõimele, julgustataks Euroopa juhtivate turgude arengut selles valdkonnas ning edendataks ökoloogiaalast uuendustegevust.

3.10   Keskkonnaalased küsimused

ELi ettevõtteid ja töötajaid ei tohi seada ebasoodsamasse olukorda võrreldes kolmandatest riikidest pärit konkurentidega lihtsalt seepärast, et EL tahab olla uute keskkonnakaitsetavade lipulaev. Strateegia, millega EL möödub teistest riikidest kõrgemate keskkonnakaitsestandardite saavutamisel, ei ole majanduslikult mõistlik kolmel põhjusel.

1.

EL üksi ei saa globaalset kliimasoojenemist peatada ning ELi meetmete lõplik mõju neutraliseeritakse, kui teised riigid ei astu samme energiakasutuse ja heitkoguste kontrollimiseks.

2.

EL peaks vältima konkurentsivõime osas ebavõrdsuse loomist ELi kaubatootjate jaoks, kes peaksid suuremate keskkonnamaksude maksmise tõttu suurendama tegevuskulusid, vähendades nii oma konkurentsivõimet globaalsel areenil. Lisaks sillutataks sellega teed investeeringute ümberpaigutamisele, mis võib olla ELi ühtse turu jaoks strateegilise tähtsusega.

3.

Komiteed ei veena argument, et kõrgemad keskkonnakaitsestandardid toovad kaasa suurema nõudluse täiendava uurimistegevuse läbiviimiseks keskkonnasäästlike toodete kohta. Selliste toodete uurimistegevuse ja turuletoomise vahele jääb väga pikk ajavahemik. Samas võidakse ELi energiamahukate toodete tootjad turult eemale tõugata nende riikide tootjate poolse ebaõiglase konkurentsi tõttu, kes ei võta nii meelsasti meetmeid oma heitkoguste piiramiseks.

3.10.1

Lahendus on nõudlikult ja järjekindlalt tõsta ELi ühist häält globaalse kliimasoojenemise üle peetavatel rahvusvahelistel läbirääkimistel ning avaldada survet riikidele, kes meetmeid ei võta. Kui EL otsustab üksi jätkata teatud keskkonnastandardite tõstmist, peaks ta kaaluma, kas rakendada piiridel WTO eeskirjadele vastavaid meetmeid neile toodetele, mis on pärit keskkonnavaenulikest riikidest, et Euroopa tootjad ei peaks tegutsema ebasoodsates konkurentsitingimustes.

3.10.2

Avatud globaalne kaubandussüsteem on ELi huvides. Kunagi pidi EL kaitsma oma kodanikke, huve ja väärtusi. Tänapäeval ei ole protektsionism õige lahendus. EL on kaubanduse ja investeeringute valdkonnas maailmas juhtival kohal ning tema avatus võimaldab tal hoida tootmissisendite kulud ja tarbijahinnad madalad, pakkuda ettevõtjatele konkurentsistiimulit ja teha uusi investeeringuid. Samas on ELile oluline kasutada rahvusvahelistes läbirääkimistes oma mõju selleks, et ajendada ka teisi osapooli olema avatud: avatus on poliitiliselt võimalik ainult juhul, kui teised vastavad sellele samaga.

3.10.3

Komisjon peab tagama, et kolmandad riigid vastaksid ELi eksportijatele ja investoritele asjakohase avatusega ning et nende põhireeglid ei piiraks ELi suutlikkust kaitsta oma huve ning kõrgetasemelist tervise-, ohutuse, keskkonna- ja tarbijakaitset.

4.   Tööalase konkurentsivõime suurendamine ja inimestesse investeerimine. Uute ja paremate töökohtade loomine

4.1

Globaliseerumine ja muutused tehnoloogias loovad ohu, et suureneb ebavõrdsus ja süveneb lõhe kvalifitseeritud ja kvalifitseerimata töötajate ning rikaste ja vaeste riikide vahel. Parim lahendus iga inimese ja riigi kohandamiseks toimunud muutustega on suurendada hariduse ja koolituse kvaliteeti ja kättesaadavust igas vanuses inimestele.

4.2

Komitee ja sotsiaalpartnerid on teinud märkusi selle kohta, kuidas kaitstud paindlikkus peaks olema kujundatud nii, et see aitab inimestel kiirete majanduslike muutuste ajajärgul edukamalt toime tulla üleminekuga teisele töökohale.

4.3

5. detsembril võeti tööhõive- ja sotsiaalnõukogus (13) vastu kaitstud paindlikkuse ühised põhimõtted, millega sillutati teed kaitstud paindlikkuse põhimõtete integreerimisele liikmesriikide riiklikesse reformikavadesse ja nende rakendamisele tihedas koostöös riiklike sotsiaalpartneritega.

4.4

Komitee soovib näha, et komisjon pööraks suuremat tähelepanu aktiivsetele poliitikameetmetele, millega edendada kaasatust ning pakkuda võrdseid võimalusi tööturul diskrimineerimist kogevatele rühmadele, nagu üle 50aastased isikud, naised, etnilised vähemused ja madala kvalifikatsiooniga kooli pooleli jätnud noored.

5.   Maailma finantsturgude ebastabiilsus

5.1

EL tunneb praegu globaalse finants- ja börsikriisi mõjusid. Rahaliidul ja Euroopa Keskpanga kiirel reageerimisel turgudel valitsevale segadusele on olnud positiivne roll. Esiteks on Euroopa Keskpank rahaturgudele tehtud suurte likviidsussüstidega aidanud kaasa usalduskriisi leevendamisele pangandussektoris, vähendades ohtu, et ettevõtete ja majapidamiste jaoks laenutingimusi märkimisväärselt karmistataks. Teiseks viitavad valuutariski puudumine ja riigipõhised madalad riskipreemiad sellele, et finantsturgude muutused ei ole ka ELi liikmesriikide tundlikumaid majandusi eriti mõjutanud.

5.2

Globaalse finantsturu muutused ja USA dollari nõrgenemine mõjutavad Euroopat, sealhulgas euro märkimisväärse tõusu kaudu, mida põhjustavad Euroopa Keskpanga baasintressimäära säilitamine liiga kõrgel tasemel ja rahapoliitika, mis sarnaneb konkurentsist tingitud devalveerimisele mujal maailmas, tuues kaasa kahjulikud tagajärjed ELi majandusele ja selle väljavaadetele keskpikas perspektiivis.

5.3

Hiljutised sündmused maailma finantsturgudel osutavad vajadusele tugevdada usaldatavusnorme, tõhustada järelevalveasutuste ja keskpankade vahelist kooskõlastamist ja teabevahetust ning suurendada läbipaistvust ja aruandlust.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Näiteks eesistujariigi Ühendkuningriigi taotlusel koostatud arvamus ELT C 24, 31.1.2006, raportöör: Daniel Retureau.

(2)  ELT C 93, 27.4.2007, raportöör: Bryan Cassidy.

(3)  Raportöör: Thomas Janson, ELT C 256, 27.10.2007.

Kaitstud paindlikkuse ekspertrühma vahearuanne, 20. aprill 2007: „Kaitstud paindlikkus on poliitiline strateegia, millega suurendatakse üheaegselt ja suunatult ühelt poolt tööturgude, tööhõiveorganisatsioonide ja töösuhete paindlikkust ning teiselt poolt töökoha kindlustatust ja sotsiaalkaitset. Kaitstud paindlikkuse strateegia aluspõhimõtte kohaselt ei tohiks paindlikkust ja kaitstust näha vastanditena, vaid neid saab muuta üksteist toetavaks. Paindlike tööturgude arendamine ja kaitstuse kõrge taseme tagamine on mõjus ainult siis, kui töötajatele antakse vahendid, mille abil muutustega kohaneda, tööturule siseneda, tööturule jääda ja tööelus edu saavutada. Seetõttu pannakse kaitstud paindlikkuse kontseptsioonis suurt rõhku aktiivsele tööturupoliitikale, elukestva õppe ja koolituse innustamisele, aga ka tugevatele sotsiaalkaitsesüsteemidele, mis tagavad sissetulekutoetuse ja võimaldavad inimestel ühildada töö lähedaste eest hoolitsemisega. See peaks aitama edendada ka võrdseid võimalusi ja soolist võrdõiguslikkust.”

(4)  KOM(2007) 581 lõplik, 3.10.2007.

(5)  2007. aasta novembris komisjoni vastu võetud pakett ühtse turu läbivaatamise kohta, KOM(2007) 724 lõplik.

(6)  ELT C 44, 16.2.2008. Raportöör: Edgardo Maria Iozia.

(7)  Sotsiaalpartnerid ETUC, CEEP, UEAPME ja BUSINESSEUROPE: „Key challenges facing European labour markets: a joint analysis of European social partners” („Euroopa tööturgude peamised väljakutsed: Euroopa sotsiaalpartnerite ühisanalüüs”), oktoober 2007.

(8)  KOM(2007) 581 lõplik, 3.10.2007.

(9)  Üksikasjalikum teave ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadi tegevuse kohta intellektuaalomandi kaitse tõhustamisel on kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/enterprise/library/ee_online/art34_en.htm.

(10)  Mõned riigid on teatanud, et nad on igat liiki tuumaenergia vastu, ning ei luba ehitada tuumaenergiatehaseid oma territooriumile. Samas impordivad nad suurtes kogustes tuumaenergial toodetud elektrit, üks selline näide on Itaalia.

(11)  ELT C 318, 23.12.2006, raportöör: Ulla Sirkeinen.

(12)  Komisjoni energia- ja kliimapakett avaldati 23. jaanuaril 2008. Vt http://ec.europa.eu/energy/climate_actions/index_en.htm.

(13)  Nõukogu pressiteade 16139/07, link: http://register.consilium.europa.eu/pdf/et/07/st16/st16139.et07.pdf.


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

ARVAMUSELE

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis pandi korraga hääletusele ja kogusid hääletamisel siiski enam kui veerandi antud häältest.   1.

Punkt 2.4

Muuta eelviimase lause sõnastust järgmiselt:

„(…) Euro kiire ja märgatav kallinemine, mida soodustab vad Euroopa Keskpanga liiga kõrge baasintressimäär ja rahapoliitika, mis sarnaneb konkurentsist tingitud devalveerimisele mujal maailmas, ohustab Euroopa Liidu heaolu. (...).”

Motivatsioon

Euroopa Keskpangale ei saa esitada niivõrd otsest ja tõsist kriitikat lihtsalt täpsustuse kujul, ilma et see tugineks komitee poolt varem kõnealuse küsimuse kohta koostatud arvamusele. Intressimäärade üle toimub elav arutelu ning selles küsimuses esineb olulisi lahkarvamusi. Samas ei tohi unustada, et intressipoliitikat rakendades täidab Euroopa Keskpank talle asutamislepingus määratud ülesannet võidelda inflatsiooni vastu.   2.

Punkt 5.2

„Globaalse finantsturu muutused ja USA dollari nõrgenemine mõjutavad Euroopat, sealhulgas euro märkimisväärse tõusu kaudu, mida põhjustab vad Euroopa Keskpanga baasintressimäära säilitamine liiga kõrgel tasemel ja rahapoliitika, mis sarnaneb konkurentsist tingitud devalveerimisele mujal maailmas, tuues kaasa kahjulikud tagajärjed ELi majandusele ja selle väljavaadetele keskpikas perspektiivis.”

Motivatsioon

Sama kui punkti 2.4 muudatusettepaneku motivatsioon, kuid veelgi asjakohasem: punktis 2.4 väidetakse, et Euroopa Keskpanga poliitika „soodustab” euro kallinemist, punktis 5.2 aga, et „põhjustab”. Ei saa nõustada komitee niivõrd tõsise seisukohaga, mis pealegi ei ole kooskõlas komitee tavapäraste töömeetoditega.

Hääletamise tulemus

Poolt: 22, Vastu: 29, Erapooletuid: 8


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/9


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis Tulemuslik Euroopa — ühenduse õiguse kohaldamine”

KOM(2007) 502 lõplik

(2008/C 204/02)

5. septembril 2007 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Tulemuslik Euroopa — ühenduse õiguse kohaldamine”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 27. veebruaril 2008. Raportöör oli Daniel Retureau.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 59 ja erapooletuks jäi 2 liiget.

1.   Sissejuhatus

1.1

Komisjon tõdeb 5. septembri 2007. aasta teatises „Tulemuslik Euroopa — ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007) 502 lõplik), et enam kui 9 000 seadusandliku meetme hulgas on 2 000 direktiivi, mille ülevõtmiseks riiklikesse õigusaktidesse on igaühe kohta vaja 40–300 meedet. Samuti märgitakse, et arvestades nende eurooplaste arvu, kes võiksid kasutada oma õiguste kaitseks ühenduse õigusakte, tuleks parema õigusloome eesmärgi nimel pöörata erilist tähelepanu õiguse kohaldamisele ning kohaldamisel ja selle järelevalvel jätkuvalt püsivatele takistustele.

Seepärast soovitab komisjon parandada praegu ühenduse õiguse kohaldamise ja järelevalve probleemide lahendamisel kasutatavaid meetodeid.

1.2

Komisjon toob välja ka neli võimalikku sammu õiguse kohaldamise parandamiseks:

a)

ennetus: parem mõjuanalüüs, riskianalüüside kaasamine komisjoni ettepanekutesse, vastavustabeli lisamine kõigisse ettepanekutesse, liikmesriikide ametivõimude koolitamine ühenduse õiguse alal;

b)

tõhus ja asjakohane reageerimine: ettevõtjate ja kodanikega, aga ka liikmesriikide ametivõimudega tehtava teabevahetuse parandamine, milles oleks oluline osa nn pakettkohtumiste laialt kasutatavaks muutmisel;

c)

töömeetodite parandamine: keskse kontaktpunkti loomine igas liikmesriigis, mis peaks olema ühenduslüliks pädeva riikliku ametiasutuse ja komisjoni vahel; rikkumismenetluste juhtimise parandamine, määrates eelkõige kindlaks prioriteedid;

d)

dialoogi tõhustamine ja läbipaistvuse suurendamine: institutsioonidevahelise dialoogi parandamine, üldise teabe avaldamine uue lähenemisviisi tõhususe kohta.

1.3

Komitee toetab komisjoni kavatsust tõhustada vahendeid, mille abil saab ühenduse õigust liikmesriikides paremini kohaldada.

Komitee soovib kõnealusel teemal teha järgmised tähelepanekud.

2.   Probleemi tuvastamine

2.1

Enamik ühenduse õiguse ebarahuldava kohaldamise ja elluviimise probleemidest tuleneb direktiivide puudulikust ülevõtmisest. Direktiivi ülevõtmist võib määratleda menetlusena, mille käigus liikmesriik, kellele direktiiv on suunatud, võtab vastu kõik vajalikud meetmed direktiivi tulemuslikuks kaasamiseks riiklikku õiguskorda, kasutades sobivaid normdokumente.

2.2

Direktiivi ülevõtmisel on liikmesriikidel kaks kohustust:

lisada kogu direktiivi normatiivne sisu riiklikusse õigusesse;

kõigi direktiiviga vastuolus olevate riiklike normide kehtetuks tunnistamine või muutmine.

2.3

Sama kohustus kehtib ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 34 sätestatud raamotsuse puhul, mis — nagu ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 249 nimetatud direktiiv — on „siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi asutustele”.

2.4

Ka raamotsuste ülevõtmisel võib tekkida raskusi. Erinevalt EÜ asutamislepingust, mille artiklites 226 ja 228 sätestatakse kohustuste täitmata jätmise menetlused, ei ole Euroopa Liidu lepingus aga sätestatud järelevalvemenetlust, mida komisjon saaks algatada õigusakti puuduliku ülevõtmise või üldse üle võtmata jätmise korral. Loomulikult ei mõjuta see aga kuidagi liikmesriikide kohustust võtta raamotsused üle riiklikusse õiguskorda.

2.5

On alust nentida, et liikmesriikidel on jätkuvalt raskusi oma ülevõtmisnormide väljatöötamise kohandamisel, sest kuigi see ei pruugi esmapilgul nii paista, loovad need keerulisi õiguslikke piiranguid ja on teatud juhtudel vastuolus riikliku õigustraditsiooniga.

3.   Õigusaktide ülevõtmise kohustus ja selle täitmisel liikmesriikides esile kerkinud raskused

3.1

Liikmesriikidel on ainupädevus valida direktiivide ülevõtmise viis ja määrata ühenduse õigust kohaldava riikliku kohtu järelevalve all kindlaks meetmed, millega direktiiv saab avaldada mõju siseriiklikus õiguses. Sellega seoses tuleb rõhutada komisjoni kui asutamislepingute kaitsja kohustust tagada õiguse tõhus rakendamine ja ühtse turu toimimine, võttes liikmesriikidele suunatud meetmeid (põhjendatud arvamus, Euroopa Kohtu menetlus, karistusmakse jne). Viivitused direktiivide ülevõtmisel või nende puudulik või mittetäielik ülevõtmine ei takista asjaomaseid kodanikke nõudmast direktiivi kohaldamise eesõigust riiklike õigusaktide ees, lähtudes liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttest.

3.2

Õigusakti nõuetekohaseks ülevõtmiseks tuleb võtta vastu ja ametlikult avaldada (1) siduvad riiklikud normid. Kohus ei tunnista seega lihtsalt üldiseid viiteid ühenduse õigusele, mis loovad petliku ettekujutuse õigusakti ülevõtmisest (2).

3.3

Võib juhtuda, et teatud riigi- või haldusõiguse üldpõhimõtete tõttu on konkreetsete õiguslike või reguleerivate meetmete vastuvõtmine õigusakti ülevõtmiseks üldse liigne, kuid üldpõhimõtted peavad siiski tagama direktiivi täieliku kohaldamise liikmesriigi ametiorganite poolt.

3.4

Direktiivide ülevõtmine peab seega toimuma võimalikult täpselt. Riiklikke õigusakte ühtlustavad direktiivid tuleb üle võtta võimalikult täpses sõnastuses, et tagada ühtsus ühenduse õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel (3).

3.5

Teoorias tundub see lihtne, kuid tegelikkuses juhtub, et ühenduse õiguses kasutatavatele konkreetsetele terminitele (4) ei leidu vastet riikide õigusterminoloogias või et teatud mõistel puudub seos liikmesriikide õigusega, mis aitaks teha kindlaks selle tähenduse ja ulatuse (5).

3.6

Samuti võib juhtuda, et direktiiv sisaldab artiklit, mille kohaselt tuleb direktiivi ülevõtmise riiklikes sätetes viidata direktiivile või lisada neile selline viide nende avaldamisel. Kohus karistab nn vastastikuse seose klausli eiramist ega tee erandit ka juhtudeks, mil liikmesriikide õigus juba on direktiiviga kooskõlas (6).

3.7

Direktiivide nõuetekohase ülevõtmise raskused tulenevad osaliselt ka nende erinevast normatiivsusest. Direktiivide sätted võib jagada üldiselt kaheks:

nn mittekohustuslikud sätted piirduvad üldeesmärkide nimetamisega, jättes liikmesriikidele riiklike ülevõtmismeetmete valikul piisavalt vabadust;

nn normatiivsed/kohustuslikud sätted kohustavad liikmesriike tagama riiklike ülevõtmismeetmete kooskõla direktiivi sätetega; need on näiteks määratlused ja liikmesriikidele konkreetselt piiritletud kohustusi panevad normatiivsed/kohustuslikud sätted või direktiivide lisad, mis võivad sisaldada ainete, objektide või toodete nimekirju või kogu Euroopa Liidus kehtivate vormide näidiseid.

3.8

Mittekohustuslike sätete puhul ei lähtuta ülevõtmise täielikkuse, täpsuse ja tõhususe hindamisel mitte riiklike meetmete väljatöötamise asjaolust, vaid nende sisust, mis peaks võimaldama saavutada direktiivi eesmärke.

3.9

Normatiivsete/Kohustuslike sätete puhul pööravad komisjon ja kohus rohkem tähelepanu riiklike meetmete sõnastusele, mis peaks täpselt edasi andma direktiivi sätete sisu.

3.10

Mõnes liikmesriigis on tõsiseid raskusi normatiivsete/kohustuslike sätete ülevõtmisel: „õiguse selguse huvides peab uute sätete koostamisega käsikäes käima tekstide süstemaatiline toimetamine, hoidmaks ära kehtetute või halvemal juhul lausa vastuoluliste sätete jäämist teksti. Seepärast tuleb leida paras tasakaal sätete liiga sõna-sõnalise ülevõtmise ja liialt vaba sõnastamise vahel ning just see võib osutuda problemaatiliseks” (7).

4.   Liikmesriikides kasutatavad õigusaktide ülevõtmise meetmed

4.1

Õigusakti ülevõtmise meetmete väljatöötamise viiside valik sõltub sellest, kas tegemist on mittekohustuslike sätete või normatiivsete/kohustuslike sätetega.

Liikmesriigid tunduvad üha sagedamini eelistavat normatiivsete/kohustuslike sätete sõna-sõnalist ülevõtmist, kuna seda tüüpi sätete ülevõtmine ei võimaldata liikmesriikidele paindlikkust. Komisjon ja kohus rõhuvad sel juhul rohkem ülevõtmismeetmete ja direktiivi kohustuslike sätete vastavusele või lausa täielikule samasusele. Samas ei ole kohus kunagi läinud nii kaugele, et öelda, et direktiivide täpse ülevõtmise kohustus tähendab tingimata automaatset sõna-sõnalist ülevõtmist.

Komisjon on kõnealuse sõna-sõnalise ülevõtmise viisiga üldiselt rahul, pöörates erilist tähelepanu sellele, et direktiivides esitatud määratlused kaasataks kindlasti täpselt ülevõetavasse teksti, vältimaks tähenduse või mõistete lahknemist, mis häiriks ühenduse õiguse ühtset kohaldamist liikmesriikides ja selle tõhusust.

Mittekohustuslike sätete ülevõtmise järelevalve on aga problemaatilisem. Meenutagem siinkohal, et EÜ asutamislepingu artikli 249 kohaselt piirdutakse direktiivides vaid üldeesmärkide seadmisega, jättes liikmesriikidele nende saavutamise vormide ja vahendite valikul vabad käed. Ülevõtmise täielikkuse ja täpsuse hindamisel tuleb seega lähtuda riiklike meetmete sisust, mitte pelgalt nende sõnastusest. Kohus on selle poolt, et ülevõtmismeetmete järelevalves tuleb eelistada pragmaatilist lähenemisviisi ja iga juhtumi vaatlemist eraldi, sõltuvalt direktiivi eesmärkidest ja asjaomasest valdkonnast, mis võib tekitada raskusi komisjonile (8).

4.2

Liikmesriigid võivad õigusakti üle võtta ka viidete esitamise teel, kui tegemist on tehniliste sätetega, näiteks objektide nimekirju või näidisvorme sisaldavates lisades, või sageli muudetavate sätetega.

4.3

Hollandis, Slovakkias, Austrias, Soomes ja Eestis kasutatakse kõnealust viisi selliste tehniliste lisade ülevõtmisel, mida komiteemenetluse käigus vastu võetud direktiividega sageli muudetakse.

4.4

On selge, et õigusakti ülevõtmine ei ole nii lihtne kui näib, kuna direktiivide normatiivsus on erinev. Sellest tulenevad omakorda erinevused riiklikes ülevõtmismenetlustes.

4.5

Näiteks Ühendkuningriigis kasutatakse ülevõtmisõigusaktide puhul teatud kiirendatud menetlust („negative declaration”), millega valitsus edastab parlamendile ministeeriumidevahelise konsultatsiooni käigus koostatud ülevõtmisõigusakti teksti, mida aruteluks ei esitata, kui seda just konkreetselt ei taotleta.

4.6

Belgias kasutatakse kõigile õigusaktidele kohaldatavat kiirmenetlust, kui ülevõtmistähtaja lõpu lähenemine sunnib ülevõtmisõigusakti kiiresti vastu võtma.

4.7

Seevastu teistes liikmesriikides, sealhulgas Saksamaal, Austrias ja Soomes, puudub selline kiirendatud seadusandlik menetlus ülevõtmisõigusaktide vastuvõtmiseks kiirendatud korras.

4.8

Prantsusmaal ei käsitleta üle võetavaid õigusakte erinevalt (st lihtsustatud menetluse või õigusaktidega reguleerimise kasutamine) sõltuvalt nende probleemidest.

5.   Mõned soovitused direktiivide ülevõtmise parandamiseks

Kõigepealt tuleb otsustada, kuidas töötada ELi tasandil välja lihtsamini üle võetavad õigusaktid, mis on mõistete osas ühtsed ja järjepidevad, mis on oluline ettevõtjate tegevuse ja kodanike igapäevaelu seisukohast.

Tuleb juba varem valida ülevõtmisel kasutatav normdokument, algatades kohe algusest peale arutelud direktiivi eelnõu ning täpse ja pidevalt ajakohastatava vastavustabeli üle, järgides Ühendkuningriigi eeskuju.

Tuleb kiirendada ülevõtmisprotsessi pärast direktiivi avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, usaldades sisemise kooskõlastamise riiklikule kontaktpuntkile, kelle käsutada on sel otstarbel loodud andmebaas, nagu soovitatakse komisjoni teatises. Kontaktpunkti jaoks võiks luua ka hoiatussüsteemi, mis annaks mõned kuud enne ülevõtmistähtaja lõppemist sellest märku. Sedalaadi korraldus toimib juba Belgias, Ungaris ja Hollandis.

Täpsete ja kohustuslike sätete või määratluste puhul tuleks soosida sõna-sõnalist ülevõtmist.

Võiks lubada ülevõtmist konkreetse viitega direktiivi normatiivsetele/kohustuslikele sätetele, näiteks nimekirjadele, tabelitele direktiivis käsitletavate toodete, ainete või objektide nimekirjadega, lisatud näidisvormidele või sertifikaatidele. Viide peab tingimata olema konkreetne, kuna Euroopa Kohtu seisukoht on, et riikliku õiguse teksti, milles tehakse lihtsalt üldine viide direktiivile, ei saa lugeda direktiivi nõuetekohaseks ülevõtmiseks (9). Holland, Slovakkia, Austria, Soome ja Eesti on esirinnas kõnealuse ülevõtmisviisi kasutamisel direktiivide tehniliste lisade puhul.

Riiklikke ülevõtmisviise tuleks kohandada vastavalt direktiivi ulatusele, kasutades kiirendatud menetlust, jätmata samas kõrvale kohustuslikke sisekonsultatsioone normatiivtekstide vastuvõtmisel.

6.   Järeldused

6.1

Ühenduse õiguse kohaldamise parandamine, milleks komisjon üleskutse esitas, on mõistlik eesmärk, mille saavutamine jääb suures osas liikmesriikide ülesandeks. Nagu märgitud, seisavad nad silmitsi hoopis keerulisemate probleemidega, kui esmapilgul paistab.

6.2

Liikmesriigid ei tohiks kasutada direktiivide ülevõtmist ettekäändena nende riiklike õigusaktide muutmiseks, mis ei ole ühenduse õigusaktidega konkreetselt seotud („gold plating”), ega teatavate riikliku õiguse sätete leebemaks muutmiseks, mille tulemusel vähendatakse kodanike või ettevõtjate õigusi, süüdistades seejuures muutustes Brüsselit.

6.3

Liikmesriigid peaksid korrapärasemalt kasutama aluslepingute pakutavat võimalust võtta direktiive üle kollektiivläbirääkimiste abil, eriti kui tegemist on sotsiaal- ja majandusvaldkonna direktiividega. Sõltuvalt teemast tuleks ülevõtmise ettevalmistamise käigus konsulteerida riiklikku õigusesse sisse viimist vajavate muudatuste või täienduste osas (10). Läbirääkimised ja konsulteerimine edendavad ja soosivad ühenduse õiguse kohaldamist, toetudes kodanikuühiskonnale. Konsulteerimine kodanikuühiskonnaga enne riiklike ülevõtmismeetmete vastuvõtmist aitab riigiasutustel langetada teadlikumat otsust, võimaldades neil küsida näiteks sotsiaalpartnerite, ekspertide või ülevõtmismeetmetest mõjutatava majandusvaldkonna esindajate arvamust. See oleks õpetlik, kuna tänu sellele saaksid sidusrühmad paremini tutvuda eelseisvate reformidega. Näiteks Ühendkuningriik, Taani, Soome ja Rootsi konsulteerivad oma sotsiaalpartnerite ja nõuandeorganitega, edastades neile korraga nii ülevõtmisõigusakti teksti kui ka täpsed küsimused selle kohta.

6.4

Suuremal määral tuleks arvesse võtta teatud liikmesriikide põhiseaduslikku korda (liitriigid, piirkondlik detsentraliseeritus ja muud sõltumatute pädevuste riigisisese jagamise vormid). Mõnel juhul tuleks pikendada ülevõtmise tähtaega nende ühenduse sätete puhul, mis mõjutavad eelkõige kohalikke või piirkondlikke volitatud esindajaid (regionaalpoliitika, äärepoolseimad piirkonnad, saared jne).

6.5

Eriti puudutab see riikide parlamente ja piirkondlikke parlamente või kogusid (nt Šotimaal ja Belgias, samuti liidumaad Saksamaal), mis vastutavad ühenduse õiguse ülevõtmise eest valdkonnas, milles neil on ülesannete määramise või konsulteerimise pädevus. Sel eesmärgil loodavad komisjonid ja komiteed peaksid pidama aru kodanikuühiskonna asjaomaste sektorite spetsialistide ja esindajatega ning neil peaks olema spetsiifiline pädevus kavandada ülevõtmisõigusaktide ettepanekute analüüsi, et riiklike õigusaktide pakiliste küsimuste tõttu ei lükkuks riiklike ülevõtmismeetmete arutamine üle seatud tähtaja. Seevastu nn pakilisi meetmeid (seadusandlike volituste delegeerimine täidesaatvale organile) võiks kasutada mitme hilineva eelnõu puhul, mis ei tekita vaidlusi erakondade vahel. Nii saaks märkimisväärselt vähendada õigeaegselt üle võtmata direktiivide hulka.

6.6

Mõnes liikmesriigis on juba loodud ülevõtmisõigusaktide vastuvõtmise kiirendamise menetlused, teistes on välja töötatud ülevõtmise kvaliteeti parandavad meetodid. Mõned riigid aga kõhklevad ega ole veel jõudnud kohaneda. Ministeeriumide ja parlamentide juurde võiks luua näiteks ülevõtmisosakonna, mille ülesanne oleks juhtida või suunata direktiivide ülevõtmist. See annaks võimaluse ajakohastada avalikke meetmeid, mitte aga taluda ühenduse institutsioonide, eelkõige Euroopa Komisjoni seatud piiranguid. Tegemist on valdkonnaga, kus kõik liikmesriigid peaksid täiel määral täitma oma rolli ja ülesandeid Euroopa integreerimisel (11).

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  22. veebruaril 2007 Prantsuse Riiginõukogu poolt kinnitatud uurimus „Pour une meilleure insertion des normes communautaires dans le droit national” („Ühenduse normide parem ülevõtmine riiklikku õigusesse”), Documentation francaise, Pariis, 2007.

(2)  Euroopa Ühenduste Kohus, 20. märts 1997, komisjon versus Saksamaa, C 96/95, Rec., lk 1653.

(3)  Raportöör: Joost Van Iersel (ELT C 24, 31.1.2006).

(4)  Vt näiteks: Euroopa Ühenduste Kohus, 26. juuni 2003, komisjon versus Prantsusmaa, C 233/00, Rec., lk I-66.

(5)  Euroopa Ühenduste Kohus, 19. september 2000, Linster, C 287/98, Rec., lk I-69.

(6)  Väljakujunenud kohtupraktika, Euroopa Ühenduste Kohus, 23. mai 1985, komisjon versus Saksamaa Liitvabariik, 28/84, Rec., lk 1661; 8. juuli 1987, komisjon versus Itaalia, 262/85, Rec., lk 3073; 10. mai 2001, komisjon versus madalmaade Kuningriik, C-144/99, Rec., lk I-3541.

(7)  Prantsuse Riiginõukogu uurimus, mida tutvustati Euroopa Liidu Kõrgema halduskohtu pädevusega Riiginõukogude ja Kõrgemate Kohtute Assotsiatsiooni XIX kollokviumil Haagis 14.–15. juunil 2004.

(8)  Euroopa Ühenduste Kohus, 15. juuni 2006, komisjon versus Rootsi, C 459/04: kohus lükkas tagasi lepinguliste kohustuste täitmata jätmise hagi, mille esitanud komisjoni arvates ei olnud Rootsi täitnud talle nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiviga nr 89/391/EMÜ pandud kohustusi. Kõnealune direktiiv käsitleb töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamist. Kohtu seisukoht oli, et direktiivi tuleks käsitada raamdirektiivina, mis sellisel kujul ei nõua liikmesriikide töökeskkonda käsitlevate õigusaktide täielikku ühtlustamist.

(9)  Euroopa Ühenduste Kohus, komisjon versus Saksamaa, C 96/65, Rec., lk 1653 (nimetatud ka eespool).

(10)  Raportöör: Daniel Retureau (ELT C 24, 31.1.2006) ja raportöör: Joost Van Iersel (ELT C 24, 31.1.2006).

(11)  Eespool viidatud Prantsuse Riiginõukogu uurimuse „Pour une meilleure insertion des normes communautaires dans le droit national” („Ühenduse normide parem ülevõtmine riiklikku õigusesse”) põhijäreldus.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/13


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe, nimelt 2-(2-metoksüetoksü)etanooli, 2-(2-butoksüetoksü)etanooli, metüleendifenüüldiisotsüanaadi, tsükloheksaani ja ammooniumnitraadi turustamise ja kasutamise piirangutega”

KOM(2007) 559 lõplik — 2007/0200 (COD)

(2008/C 204/03)

23. oktoobril 2007 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe, nimelt 2-(2-metoksüetoksü)etanooli, 2-(2-butoksüetoksü)etanooli, metüleendifenüüldiisotsüanaadi, tsükloheksaani ja ammooniumnitraadi turustamise ja kasutamise piirangutega”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 27. veebruaril 2008. Raportöör oli David Sears

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.-13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas125, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komisjoni kõnealune ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta taotleb nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ muutmist, lisades piiranguid viie aine, mis pole omavahel seotud, turustamisele ja kasutamisele. Neli neist sisaldusid ka aastatel 1994-2000 koostatud prioriteetide loetelus. Ettepanekus sisalduvad meetmed puudutavad ainult ohtusid üldisele avalikkusele. Viimane aine — ammooniumnitraat -- võeti sellesse nimekirja selleks, et parandada ammooniumnitraadil põhinevate väetiste ohutust põllumajandustootjate ja levitajate poolse tavakäitluse käigus, ning sammuna võitluses terrorismi vastu, eelkõige piirates juurdepääsu lõhkeainete lähteainetele. Viimasel juhul ulatub mõju ka müügini jaemüüjatele ja üldisele avalikkusele.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab enamikku, kuid mitte kõiki ettepanekus sisalduvaid punkte. Üksikasjalikud väited kõigi ainete ja valmistite kohta, milles nad sisalduvad, on toodud punktides 5 kuni 9.12.

1.3

Komitee tunnistab, et kõnealune dokument on nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ pea viimane omataoline muudatus, enne kui see asendatakse 1. juunil 2009 määrusega (EÜ) 1907/2006 (REACH). Sellegipoolest avaldab komitee kahetsust selle üle, et nagu ka eelmistes muudatustes, on ka nüüd ained ja valmistised, mis pole omavahel seotud, sel moel kokku koondatud, ja täheldab pikki viivitusi, mis on esinenud pärast seda, kui nimetatud aineid nõukogu määruses (EMÜ) 793/93 esmakordselt „prioriteetseteks” aineteks nimetati. Kui nimetatud asjaolu tuleneb komisjoni või muude asjaomaste organite, sealhulgas hiljuti Helsingis loodud kemikaaliameti puudulikest ressurssidest või oskustest, siis tuleb võimalikult kiiresti ja kindlasti enne 1. juunit 2009 vastavaid meetmeid rakendada. Tootjad peavad samuti tunnistama oma kohustust anda riskianalüüsi käigus õigeaegselt asjaomast teavet. Ilma nimetatud menetluseta muutuvad muudatuse tulemused kiiresti mõttetuks.

1.4

Lõpetuseks toetab EMSK selgesõnaliselt nõukogu deklaratsiooni terrorismivastase võitluse kohta ja sellest tulenevaid arvukaid üksikuid tegevusi. EMSK usub, et tal on nimetatud protsessis etendada võtmeroll ja tegeleb hetkel mitmete arvamuste väljatöötamisega antud teemal. Kokkulepped selle kohta, millised tegevused on proportsionaalsed ja milliseid õiguslikke teid kasutada, et kutsuda esile kõigi asjaomaste osalejate õigeaegne ja tõhus reaktsioon, on pikaajalise ohutuse saavutamise jaoks määrava tähtsusega.

2.   Sissejuhatus

2.1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) jõustub 1. juunil 2009. Sellega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse terve rida olemasolevaid nõukogu ja komisjoni määrusi ja direktiive, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/769/EMÜ teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutuse kohta. Direktiiv, mille muutmist kõnealune ettepanek käsitleb, on mõeldud siseturu säilitamise ning samal ajal ka inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse tagamise parimaks vahendiks.

2.2

Nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ lisas I on ära toodud spetsiifilised piirangud teatud ohtlike ainete ja valmististe turustamisele ja kasutamisele, milles on kokku lepitud ja mis on kehtestatud viimase 30 aasta jooksul. 1. juunil 2009 saavad need määruse (EÜ) nr 1907/2006 (REACH) lisa XVII nurgakiviks.

2.3

Nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ eelmised muudatused (uute piiravate meetmete lisamise kohta) on tehtud direktiivide kujul, mis vajavad rakendamist liikmesriikide poolt. Komisjoni kõnealune ettepanek on tehtud otsuse kohta, mis ei nõua ülevõtmist liikmesriikide õigusesse; vastasel juhul oleks pidanud tunnistama selle kehtetuks 1. juunil 2009, kui jõustub määrus (EÜ) nr 1907/2006 (REACH).

2.4

On teada, et lähikuudel esitatakse lõplik ettepanek otsuse kohta dikloormetaani turustamise ja kasutamise osas vastavalt nõukogu direktiivile 76/769/EMÜ. Kõik järgnevad ettepanekud ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangute kohta tehakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 190/2006 (REACH).

2.5

Ained (ja neid sisaldavad valmistised), mille kohta turustamise ja kasutamise piiranguid on peetud vajalikuks, on üldjuhul määratletud vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) 793/93 läbi viidud teatud „prioriteetsete ainete” hinnangute alusel. Koostatud on neli hindamise prioriteetide nimekirja -- viimane neist kannab kuupäevaga 30. oktoober 2000 --, mis liikmesriikide pädevatel asutustel tuleb rakendada. Nimekirjas olevast 141 ainest on 83 kohta koostatud riskihindamisaruanne (RAR). 39 neist on hinnanud Euroopa Liidu asjaomased teaduslikud komiteed ja ülejäänud on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. Nimetatud ainetest 22 suhtes on kokku lepitud piiravate meetmete osas. Piiravad meetmed veel 4 aine kohta (mida käsitletakse allpool punktides 5 kuni 9.12 — DEGME, DEGBE, MDI ja tsükloheksaan) on lisatud käesolevasse ettepanekusse.

2.6

Kõnealuse määruse rakendamise takerduvat edu nimetati üheks põhjuseks, miks töötati välja uus lähenemine kõigisse „olemasolevatesse” ainetesse vastavalt määrusele EÜ nr 1907/2006 (REACH). Seetõttu tunnistatakse 1. juunil 2009 kehtetuks ka nõukogu määrus (EMÜ) 793/93.

2.7

Terve rida aineid, mida pole kantud algsesse nelja prioriteetide loetellu, on analüüsitud nende mõju osas inimeste tervisele ja keskkonnale ja/või tehtud ettepanekuid piirata nende turustamist ja kasutamist, kuna liikmesriikide taotlusel on tõstatatud uusi probleeme. Nimetatud ainete hulka kuulub ka ammooniumnitraat.

2.8

Ammooniumnitraat on siinkohal erijuhtum, kuna tema omadused on hästi teada ja seega ei vajanud tema mõju inimeste tervisele ja keskkonnale analüüsimist. Seda on kasutatud palju aastaid väga suurtes kogustes üle terve maailma lämmastikväetisena ning ta ei kujuta endast ootamatut ohtu töökohale, professionaalsetele kasutajatele ega majapidamises tarbijatele. Kahjuks on ta samas ka lõhkeainete tõhus, odav ja laialdaselt levinud komponent ning sobib õiguspäraseks kasutamiseks tööstuslikel ja sõjalistel lõhkamistöödel ja õigusvastaseks kasutamiseks terroristidele. Sel põhjusel taotletakse nõukogu direktiivis 76/769/EMÜ selle turustamise ja kasutamise piiramist.

2.9

Oleks saanud valida ka teisi õiguslikke aluseid, tegelemaks terrorismi ja lõhkeainete lähteainetega, kuid vastavalt kehtivale Euroopa Liidu lepingule oleksid need nõudnud liikmesriikide ühehäälset otsust. See protsess muutub vastavalt Lissaboni lepingule, kui viimane täielikult ratifitseeritakse, kuid see võtab veel aega.

2.10

On teada, et EÜ määruse nr 1907/2006 (REACH) lisasse XVII lisatakse tõenäoliselt veel uimastite ja lõhkeainete lähteaineid, seega peetakse antud toimimisviisi praegu sobivaks.

2.11

Kõik eelpoolöeldu puudutab „olemasolevaid” aineid, st 100 195 ainet, mis loetakse olevat olnud Euroopa Ühenduse turul ajavahemikus 1. jaanuar 1971 kuni 18. septembrini 1981. Nad on loetletud EINECSi originaalloetelus, mis on avaldatud Euroopa Ühenduse Teatajas 1990. aastal. Pärast 18. septembrit 1981 turule lastud aineid loetakse „uuteks” ning nad vajavad üksikasjalikku teadet enne turule lubamist, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda.

3.   Komisjoni ettepaneku põhisisu

3.1

Komisjoni ettepaneku eesmärgiks on kaitsta inimeste, eelkõige tarbijate, tervist, ja tagada siseturu toimimine esimesse 25. mai 1994. aasta prioriteetide nimekirja kantud kolme aine (DEGME, DEGBE ja tsükloheksaan) ja kolmandasse 27. jaanuari 1997. aasta prioriteetide nimekirja kantud ühe aine (MDI) suhtes vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) 793/93.

3.2

Kooskõlas komisjoni 12. oktoobri 1999. aasta soovitusega 1999/721/EMÜ ja hilisemate samalaadsete soovitustega, mis käsitlevad riskianalüüside tulemusi ja riskide vähendamise strateegiaid terve rea ainete osas tehakse ettepanek mitmete spetsiifiliste ja väga üksikasjalike piirangute kohta, mis kuuluvad rakendamisele ainult müügi osas üldisele avalikkusele ega oma mõju töökohal olevatele tingimustele ega keskkonnale. Kulusid tööstusele ja ühiskonnale üldiselt peetakse minimaalseteks ja seetõttu loetakse ettepanekus sisalduvad tegevused määratletud ohtudega proportsionaalseteks. MDI-d sisaldavate valmististe kohta vajatakse lisaandmeid.

3.3

Viies aine, ammooniumnitraat, mida kasutatakse laialdaselt väetisena, on lisatud seetõttu, et ta võib toimida oksüdandina ning et teiste ainetega segatuna võib ta plahvatada. Ettepanekus sisalduvad piirangud peaksid tagama, et kõik ammooniumnitraati sisaldavad väetised vastavad ühistele ohutusnõuetele, ning piirama üldisele avalikkusele müüdavate ammooniumnitraadi toodete valikut, eesmärgiga vähendada koguseid, mida võidaks hõlpsasti kasutada õigusvastasel otstarbel. Seega võib väita, et kõnealune piirang toob kasu üldsuse tervisele ja ohutusele. Professionaalseid kasutajaid (põllumajandustootjaid ja õiguspäraseid lõhkeainetetootjaid) kõnealune piirang ei puuduta. Kulude (ja kasu) määra on küll raske arvuliselt hinnata, kuid usutakse, et see on määratletud ohtudega (ja ettepanekus sisalduvate meetmetega) proportsionaalne.

3.4

Kõnealune otsus jõustuks kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

3.5

Ettepanekule on juurde lisatud seletuskiri, komisjoni personali töödokument (mõju hindamise aruanne) ja vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) 793/93 hinnatud nelja aine kohta pikad ja üksikasjalikud, Euroopa kemikaaliameti poolt avaldatud riskihindamisaruanded koos (nii pooldavate kui kriitiliste) lisamaterjalidega erinevatelt teaduskomiteedelt ja muudelt organitelt, kes on aidanud asjassepuutuvaid andmeid ette valmistada või hinnata.

4.   Üldised märkused

4.1

Nagu nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ mitmed eelnevad muudatused, puudutab ka kõnealune ettepanek aineid, mis pole üksteisega seotud ja mida selguse huvides käsitletakse eraldi.

5.   2-(2-metoksüetoksü)etanool (DEGME)

5.1

DEGME on kõrge keemistemperatuuriga veega segunev glükooleeter, mida tavapäraselt kasutakse vahetootena sünteetilises keemias, kaaslahustina majapidamise dekoratiivtoodetes ja madala temperatuuriga jäätumisevastase vahendina, nt reaktiivkütuses. Vastavalt Madalmaade valitsuse ette valmistatud ja 1999. aasta juulis valminud riskihindamisaruandele oli Euroopa kogutoodang 1990-te aastate algul umbes 20 000 tonni, millest üle poole läks ekspordiks.

5.2

Tarbijate kokkupuude tuleneb selle kasutusest värvides ja värvieemaldajates, mis on mõeldud mitteprofessionaalseks hobikorras kasutamiseks. Nagu DEGME füüsikaliste omaduste järgi võibki eeldada, imendub see hõlpsasti läbi naha ning kui ei ole tagatud pidev kaitseriietuse kandmine, tekib nahaga kokkupuute tõttu oht tarbija tervisele.

5.3

Viimaste uuringute andmetel on DEGME nüüd kõigis avalikult müüdavates värvides ja värvieemaldajates asendatud muude lahustitega. Seetõttu on asjakohane tagada, et see olukord jätkuks toodete osas, mida toodetakse ELis või imporditakse ELi. Seega tagab kõnealune ettepanek, et alates hetkest 18 kuud pärast kõnealuse otsuse jõustumist ei jõua DEGME turule värvide ega värvieemaldajate koostises kontsentratsiooniga üle 0,1 % massist (st kogustes, mis ületab teiste ja lubatud koostisainetega saastumisest või nendega koosmõjudest tuleneva kontsentratsiooni). Seda peetakse mõistlikuks reaktsiooniks asjassepuutuvate tööstussektorite poolt. Seetõttu toetab EMSK kõnealust DEGME turustamise ja kasutamise piirangut.

6.   2-(2-butoksüetoksü)etanool (DEGBE)

6.1

DEGBE kuulub samuti glükooleetrite hulka, tal on veidi kõrgem keemispunkt kui DEGMEl, kuid sarnased füüsikalised omadused, sealhulgas segunemine veega. Seda kasutatakse laialdaselt vesilahustuvates värvides, kus ta aitab kaasa kuivamisele ja suurendab vastupidavust. See omakorda vähendab värvimise sagedust ja piirab üldist kokkupuudet. Riskihindamisaruande järgi oli kogutoodang Euroopas umbes 46 000 tonni 1994. aastal, aastaks 2000 oli see suurenenud 58 000 tonnini, millest 33 000 tonni kasutati värvides.

6.2

Riskihindamisaruandes tuvastati riske tarbijatele, mis seisnesid hingamisteede ärrituses pärast väikeste piiskade sissehingamist DEGBEd sisaldavat vesilahustuvate pihustivärvide kasutamisel. Pintslist või rullist tuleva auru sissehingamine ei ole toksikoloogiliselt murettekitav.

6.3

Pärast riskihindamisaruande valmimist 1999. aastal esitatud uuringutulemustele tuginedes ja tunnistades DEGBE kui vesilahustuvate värvide olulise komponendi asendamise keerukust tehti järeldus, et tarbijate kaitsmiseks piisab sellest, kui kehtestada DEGB sisalduse ülempiiriks 3 % (massi alusel) pihustivärvides. Sellest kõrgema kontsentratsiooniga värve tohib küll avalikuks müügiks turule tuua, kuid neil peab olema märgistus „mitte kasutada pihustiga värvimiseks”. Piirangud ei puuduta müüki professionaalsetele kasutajatele, kes kasutavad suurema tõenäosusega kaitsevarustust. Leitakse, et jaotuskanalid on selle võimaldamiseks piisavalt eraldiseisvad.

6.4

Kõnealused meetmed jõustuvad 18-24 kuud pärast otsuse jõustumist, et anda aega vajalike muudatuste tegemiseks värvide koostises ja märgistuses. Seda peetakse mõistlikuks reaktsiooniks asjassepuutuvate tööstussektorite poolt. Seetõttu toetab EMSK DEGB turustamise ja kasutamise piiranguid, kuna need on tarbijate tervise ning siseturu kaitsmiseks otstarbekad.

7.   Metüleendifenüüldiisotsüanaat (MDI)

7.1

Nimetus MDI on antud sarnaste toodete (isomeeride) segule, mis puhtal kujul on vahaja tahke konsistentsiga, aga üldiselt on nad saadaval eriti reaktiivsete viskoossete pruunide vedelikena. Riskihindamisaruande alusel oli maailma kogutoodang 1996. aastal üle 2 500 000 tonni, millest vähemalt 500 000 tonni toodeti ELis. Sobivate madala kaaluga polüoolide või glükoolide (või isegi vee) ja gaseeriva aine olemasolul reageerib MDI äärmiselt kiiresti ja annab tulemuseks vahtpolüuretaane. Need võivad olla nii jäigad kui elastsed ja neid saab kasutada paljudeks otstarveteks struktuurikomponentide, tihendite, täidiste, vormide ja kinnitusainetena ehituses ja muudes valdkondades.

7.2

Tarbija kokkupuude tuleneb peamiselt ühekomponendiliste vahtude kasutamisest, mida müüakse pihustusmaterjalide purkides hobikorras remontijatele, et täita ebakorrapäraseid auke krohvis või telliste vahel või siluda vastpaigaldatud uste ja akende ümbrust. MDId müüakse aastas umbes 10 000 tonni. See on piisav kogus, et toota aastas umbes 36 miljonit purki tarbijatele ja 134 miljonit purki professionaalidele. Alternatiivsed tooted — näiteks klaaskiud akende ümbruse silumiseks — pole nii mugavad kasutada ja tekitaksid teistsuguseid probleeme.

7.3

Tarbijatele tekitatavate ning nahale ja hingamisteedesse sattumisega seonduvate riskide hindamine ei ole kerge olnud töökohtadelt saadavate andmete abil. Isomeeride puhtaid näidiseid on raske saada. MDI väga kiire reageerimine veega, millest tekib inertne lahustamatu tahke aine, muudab standardse ohuhindamise väga keeruliseks. Kasutatav kogus on piiratud, kuna tarbija pihustab ainet läbi väikse käsipihustipurgi suunatava otsiku. Tavapärane purk tühjeneb 2-4 minutiga. Kui õhus on veeauru, siis vabaneb MDI kiirel kõvastumisel. Tahke lõpptoode on inertne ja ohutu. Kasutamine on tõenäoliselt ühekordne (et täita üksikud augud või siluda ukse või akna ümbrus) ja harv (enamiku kasutajate jaoks) ning seda ei saa samastada professionaalsete kasutajate igapäevase kokkupuutega. Nagu hobikorras remontijatel alati, võidakse individuaalset kaitsevarustust rutiinselt kasutada või mitte kasutada.

7.4

Eelpoolöeldut arvestades pole üllatav, et kuigi teoreetilised ohud on olemas, on osutunud raskeks, kui mitte võimatuks määratleda tegelikke juhtumeid, kus tarbijatel (või lausa töökohal, kus saab rakendada kaitsemeetmeid) on tekkinud ärritusi nahale või hingamisteedele. See omakorda tähendab, et proportsionaalsete, ökonoomsete ja praktiliste lahenduste leidmine on veelgi raskem.

7.5

Selles suhtes märgitakse mõjuhinnangus õigesti, et iga tarbijatele ühekordseks või harvaks kasutamiseks müüdava purgiga saaksid olla ja peaksid olema kaasas kerged, odavad ja täiesti adekvaatsed polüetüleenkindad, mitte rasked neopreen- ega nitriilkindad. Seevastu kui igale purgile saaks kaasa panna kerge puuvillase gaasimaski, siis poleks tegeliku ohu korral sellest kasu — samas kui õige gaasimask, mis kaitseks kõigi võimalike gaasiliste ohtude eest, maksaks umbes kümme korda rohkem kui purk ja poleks garantiid, et seda vajaduse korral kasutataks.

7.6

Komisjon teeb seega ettepaneku, et kõigil üldsusele müüdavatel purkidel peaksid olema kaasas polüetüleenkindad (näiteks korgi sisse pakituna) ja et purgil peaks olema vastav märgistus viitega MDI poolt põhjustatavale ohule tekitada allergiat ülitundlikkuse korral, astmahoogu astmaatikute puhul või nahareaktsioone nahaprobleemidega inimeste puhul.

7.7

EMSK toetab neist meetmetest esimest, st polüetüleenkinnaste kaasapanekut, mida tuleks kanda igasuguse koduse remonditöö puhul antud toodet kasutades. Kui soovitakse, et see oluline ja proportsionaalne meede oleks teostatav, siis tuleks loobuda nõuetest, et kõnealused kindad peaksid vastama rangematele standarditele, kuna see takistaks kinnaste levikut.

7.8

Siiski peab EMSK küsitavaks ettepanekus sisalduvat lisamärgistuse nõuet, isegi kui võimaldatakse mõistlik ajavahemik selle rakendamiseks proportsionaalsete kuludega. Ei ole näiteks selge, kuidas võiks keegi üldsuse hulgast teada, et ta on „tundlik teiste diisotsüanaatide suhtes peale MDI” või seda, miks on see eriti oluline. Nagu kroonilise (pikaajalise) astma ja dermatiidi põdejad teavad, võivad peaaegu kõik majapidamis- ja remonditooted kutsuda esile ägeda (lühiajalise) negatiivse reaktsiooni. Neil juhtudel on esmatähtis hea ventilatsioon ja kaitseriietuse (kinnaste) kasutamine — koos soovitusega lõpetada sümptomite ilmnemisel kohe toote kasutamine. See on kasulik nõuanne kõigile kasutajatele sõltumata nende eelnevatest terviseprobleemidest ning peaks kajastuma märgistusel. Arvestades, et purgid on väiksed, peaksid kõik sedalaadi nõuanded olema selged, lühidad ja tavapärastel kasutamistingimustel loetavad. Kui on vaja muid kasutamis- või ohutusjuhendeid, siis tuleks need lisada kaasasolevatele lehtedele.

7.9

EMSK peab küsitavaks ka 6. taandes toodud ettepanekut, et „füüsilised või juriidilised isikud, kes turustavad esimest korda MDId sisaldavaid valmistisi, peavad kolme aasta jooksul … koguma andmeid võimalike juhtude kohta, kus inimestel tekib …respiratoorne allergia, ning edastama need andmed komisjonile… vastavalt uuringuprotokollile, millesse on kaasatud erikeskused … näitamaks, et puudub täiendavate piirangute vajadus.” Arvestades, et MDId on rutiinselt kasutatud alates 1970ndatest aastatest ning et, nagu eelpool toodud, ulatuvad praegused müügimahud tootjate puhul, kellele kõnealune nõue ei laieneks, 36 miljoni purgini aastas, on selles raske näha midagi muud kui turule sisenemise halvasti maskeeritud takistust uute tootjate jaoks.

7.10

Komisjoni mõju hindamise aruandes selgitatakse, et „see tuleneb riskihindamise aruandes väljendatud kartusest, et mõned töötajate respiratoorse allergia ohud […] võivad olla olulised tarbijatele”. Hiljem samas lõigus väidetakse, et „vastumürgikeskustest praeguseks saadud teave näib viitavat sellele, et MDId sisaldavatest toodetest põhjustatud allergiajuhtumeid tarbijatel pole üldse või on vähe.” Vaatamata kõneluse aruandlusmenetluse oletatavatele piirangutele ei ole kindel, et komisjoni ettepanek on konkreetsem. Seetõttu näib kõnealune ettepanek olevat ebaproportsionaalne ohu suhtes, mis tunnistatakse olevat hüpoteetiline ja mille kohta pole tegelikust laialdasest kasutusest tulenevat tõendusmaterjali.

7.11

Seega soovitab EMSK turustamise ja kasutamise piirangu kõneluse osa välja jätta. Kui peaks veel olema õigustatud kahtlusi toodete ohutuse osas, mida ei ole lühikese aja jooksul võimalik asendada, siis tuleb neid käsitleda koos tootjatega ja läbi viia nende hindamiseks vajalike andmete kogumise nõuetekohane menetlus.

8.   Tsükloheksaan

8.1

Tsükloheksaan on värvitu vedelik, mida saadakse suurtes kogustes benseeni hüdrogeenimise teel.. Seda kasutatakse peaaegu ainult ((>95 %) adiphappe ja sellest tulenevalt nailoni sünteesimisel. Tootmismaht kogu maailmas on praegu üle 5 000 000 tonni, millest umbes 1 500 000 tonni toodetakse Euroopa Liidus. Need protsessid toimuvad suletud süsteemides ja kokkupuudete tase on madal. Tsükloheksaan esineb looduslikult põlemissaadustes, sealhulgas tubakasuitsus, toornaftas ja taimedes ning bensiiniaurudes.

8.2

Tsükloheksaani kasutatakse ka lahustina muuhulgas neopreenipõhiste liimide juures, mida kasutatakse naha- (jalatsid), auto- ja ehitustööstuses. See omakorda hõlmab suures mahus vaipade paigaldamist professionaalide poolt ja samalaadseid väiksemaid remonditöid tavatarbijate poolt. Kokku kasutatakse tsükloheksaani liimides alla 10 000 tonni aastas Euroopa Liidus.

8.3

Nagu kõigi süsivesinike puhul, on oluline hea ventilatsioon ja vastava kaitseriietuse või hingamisteede kaitsevahendite kasutamine. Seda saab tagada professionaalsete kasutajate, kuid mitte tavatarbijate puhul. Sellegipoolest, nagu ka MDId sisaldavate valmististe puhul, piiravad ka siin turustatavate toodete füüsikalised omadused ohtusid märkimisväärselt. Kiirestikuivavad kontaktliimid on ideaalsed väikestele esemetele, kuid mitteprofessionaalil on neid äärmiselt raske rahuldavate tulemustega kasutada suurte pindade puhul. Üldsusele müüdavate toodete pakendi suuruse piiramine näib seega olevat sobiv ja üldiselt aktsepteeritav meede.

8.4

Seetõttu teeb komisjon ettepaneku, et tsükloheksaani ei tohi üldsusele turustada neopreenpõhiste liimide koostises, mille pakend on suurem kui 650 grammi. Kõigil pakenditel peavad olema märked „Ärge kasutage vaipade kinnitamiseks” ja „Ärge kasutage halva ventilatsiooniga ruumides”

8.5

Praktilised katsed kõige halvemate võimalike tulemuste väljaselgitamiseks, näiteks suurte korkpaneelide kinnitamine siseseinale, on näidanud, et see piiraks adekvaatselt tarbijate kokkupuuteid ainega, mis, nagu teistel eeltoodud juhtumitel, peaksid jääma harvadeks ja lühiajalisteks. Selgub, et puuduvad andmed neopreenipõhiste liimide kasutamisel esinenud tegelike intsidentide kohta vaatamata nende laiale levikule ja kauaaegsele kasutamisele. Kõnealuseid meetmeid võib sellegipoolest rakendada, ilma et see häiriks oluliselt tootjaid või tarbijaid. Seetõttu toetab EMSK kõnealust tsükloheksaani DEGME turustamise ja kasutamise piirangut, kuna see on käsitletud ohtude suhtes proportsionaalne.

9.   Ammooniumnitraat

9.1

Ammooniumnitraat on graanulites müüdav valge tahke aine, mida on üle 100 aasta toodetud maagaasist saadavast ammoniaagist. Selle toodangumaht kogu maailmas on üle 20 000 000 tonni. Ammooniumnitraat on oluline lämmastikväetis ja lõhkeainete tooraine. Viimane omadus ja kerge kättesaadavus koos madala hinnaga on muutnud ta huvipakkuvaks terroristidele. On vaja ka muid komponente, näiteks diislikütust, kuid neid on ülilihtne hankida. Ammooniumnitraat oli palju aastaid IRA jaoks eelistatud lõhkeaine, samuti kasutati seda suuremastaabilistel pommirünnakutel Oklahoma, World Trade Centeri ja Bali puhul. Viimasel ajal on ekstremistlikud rühmitused kasutanud seda Londonis ja teistes Euroopa pealinnades tegutsemisel. Vastavate seadeldiste valmistamise õpetused on Internetis kergesti kättesaadavad. Isegi 2 kilogrammiga võib juba saavutada laastavaid tagajärgi. Sihipärase tegutsemise korral näib tavaisikutel olevat hõlpsasti võimalik hankida koguseid üle 500 kg, vajadusel võib osta aianduspoodidest ja jaemüügikohtadest korduvalt väikseid koguseid. Selle kõige kontrollimine on ilmselgelt raske.

9.2

Professionaalsete kasutajate (põllumajandustootjate) üle teostatakse kontrolli nii, et vedudele on kehtestatud suured miinimumkogused (et raskendada üksikute pakendite ebaseaduslikku transportimist ja teisaldamist) ja kehtib toote elutsükli hoolika juhtimise nõue tarneahela kõigis etappides. Üldiselt turustatav ammooniumnitraat on ebastabiilne, ta võib laguneda ja muutuda kasutuskõlbmatuks. Seetõttu on vaja teda hoolikalt ladustada ja laotada maha nii kiiresti kui võimalik. See seab piirangud kogustele, mida võidakse edastada teistele kasutajatele.

9.3

Ammooniumnitraat on saadaval eri kontsentratsioonides (lämmastikusisaldus protsentides) ning sellele võib olla lisatud teisi olulisi põhiaineid või mitte (tavaliselt fosfori ja kaaliumi derivaadid). Puhta ammooniumnitraadi lämmastikusisaldus moodustab umbes 35 protsenti. Seda tuleb lahjendada, et vältida taimestiku kahjustamist. Eri tootekvaliteete võib saada, lisades tootmisel aktiivseid aineid/ või inertseid täiteaineid, nt kriiti, või siis kasutades keemilisi protsesse, et saavutada soovitud suhe peamiste koostisainete vahel. Põllumajandustootjatele müüdavate toodete lämmastikusisaldus võib olla 28 protsenti või enam. Kõnealuseid kõrge lämmastikusisaldusega väetiseid kontrollitakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 2003/2003 tagamaks, et neil on nõutav lämmastikusisaldus ja et nende kasutamisel ei teki plahvatusohtu. Kõnealustele nõuetele vastavad väetised võidakse märgistada „EÜ väetise märgiga” ja neid võidakse turustada piiriüleselt. Nõuetele mitte vastavavaid väetisi ei või eksportida, neid nimetatakse „riigisisese kasutusega väetiseks”. Tarbekaupade lämmastikusisaldus on üldjuhul 20 kuni 25 protsenti. Mida väiksem on lämmastiku protsent, seda suurem on transpordikulu väetise ühiku kohta ja seda enam ainet on vaja kasutada teataval pindalal. Kuigi ammooniumnitraati sisaldavaid väetiseid peetakse esmatähtsaks tulundusliku põllumajandustegevuse jaoks, ei kehti see palju väiksemate koguste suhtes, mida müüakse jaemüügipunktides eraisikutest tarbijatele ning mida saab asendada teiste toodetega.

9.4

Ebaseaduslikke lõhkaineid valmistada kavatseva isiku seisukohalt on seda parem, mida suurem on ammooniumnitraadi sisaldus. Mehhaaniliselt valmistatud segusid saab rikastada lihtsalt lahjendamise ja kristalliseerimise abil. Keemiliselt seotud segude rikastamine on seevastu keerulisem või üldse võimatu. Taani valitsuse ekspertidel õnnestus plahvatama panna isegi vaid 16-protsendilise sisaldusega aineid. Kui kasutada on piisavalt aega ja ressursse, siis on võimalik kõik, ehkki raskusteta kättesaadavatel toorainetel põhinevad omavahel konkureerivad valmistised näivad lõpuks muutuvat atraktiivsemaks. Nendega võib tutvuda Terroristi käsiraamatus ja teistel üldsusele kättesaadavatel veebilehtedel.

9.5

Pärast Madridis 2004. aasta märtsis toime pandud pommiplahvatusi lepiti Euroopa Ülemkogu kohtumisel kokku terrorismvastase võitluse deklaratsioonis, millega loodi lõhkeainete turvalisuse valdkonna ekspertide töökond, mille ülesandeks tehti tegevuskava väljatöötamine eesmärgiga võidelda lõhkeseadeldiste kasutamisega terroristide poolt. Tegevuskava sai valmis 2007. aasta juunis. Ühega 47-st konkreetsest meetmest nähti ette lõhkainete valmistamisel kasutatavate lähteainete ekspertide alalise komitee loomine. Komiteesse on kaasatud era- ja riigisektori eksperte ning Euroopa keemiatöötuse organisatsiooni CEFIC, Euroopa keemiatööstuse tootmis- ja hulgimüügiettevõtjate organisatsiooni FECC ning väetiste tootjate assotsiatsiooni EFMA esindajaid.

9.6

Praeguse ettepaneku eesmärk on viia kõik põllumajandustootjatele (ja hulgimüügiettevõtjatele) müüdavad ammooniumnitraati sisaldavad väetised kooskõlla määruses (EÜ) 2003/2003 kindlaks määratud nõuetega ning piirata üldsusele müüdavate toodete lämmastikusisaldust. Ettepaneku vastuvõtmise korral ei tohi ammooniumnitraati üldsusele turustada 18 kuud pärast otsuse jõustumist ainena või valmististes, mis sisaldavad lämmastikku rohkem kui 20 % ammooniumnitraadi massist.

9.7

Euroopa Majandus- ja Sotisaalkomitee toetab täielikult kõnealuse ettepaneku esimest osa, mille kohaselt kõik põllumajandustootjatele (kas piiriüleselt või mitte) müüdavad kõrge lämmastikusisaldusega väetised peaksid vastama määruse (EÜ) 2003/2003 nõuetele.

9.8

Seoses teise piiranguga, mis puudutab müüki üldsusele, märgib komitee, et piiranguga hõlmatavad kogused võivad olla esialgselt oodatust suuremad, ületades 50 000 tonni, ning et väetiste tootjaid esindav EFMA on küll heaks kiitnud segaväetistele kohaldatava 20-protsendi piirangu (mida saaks taasrikastada suuremat vaeva nägemata), ent on teinud ettepaneku kehtestada 24,5-protsendiline piirang keemiliselt seotud toodetele (mille puhul on rikastamine märksa keerulisem). Arvestades asjaolu, et lõhkainete valmistamisel kasutatavate lähteainete ekspertide alalises komitees käivitatud arutelu jätkub, tuleb eelnimetatud ettepanekut ja sellega seonduvaid võimalusi uurida lõpuni enne lõpliku otsuse tegemist. Olenemata sellest, mis veel võiks olla oluline võitluses terrorismiga, ei ole kahtlust selles, et on esmatähtis jõuda täielikule kokkuleppele ja kohustuste võtmiseni eri sidusrühmade ehk antud juhul tootjate, hulgi-ja jaemüügiettevõtjate ning üldsuse vahel, kui soovitakse teha tõelisi edusamme ligipääsu piiramisel lõhkainete lähteainetele.

9.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee aktsepteerib teatava reservatsiooniga asjaolu, et nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ on komisjonile lühiajalises perspektiivis ainus kättesaadav alus õigusaktide loomiseks ning et seetõttu tuleb teha ettepanekuid meetmete kohta ja arutada neid just sel viisil. Jääb loota, et õnnestub luua parem süsteem siis, kui Lissaboni leping on täielikult ratifitseeritud.

10.   Konkreetsed märkused

10.1

Komitee väljendab — nagu juba nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ varasemate muudatuste kohta koostatud komitee arvamustes — kahetsust selle üle, et kõnealuste muudatustega koondatakse jätkuvalt ühte omavahel seostamatuid tooteid, mis vajavad täiesti erinevate otsuste tegemist. See ei ole hea tava ning sellest ei ole suurt abi. Kindlasti ei ole tegemist hea haldustava näitega. Jääb vaid loota, et tõhustatud menetlus hakkab kehtima alates 1. juunist 2009. aastast vastavalt määrusele (EÜ) nr 1907/2006 (REACH).

10.2

Komitee juhib samuti tähelepanu menetluste pikale rakendusajale. Esimene prioriteetide nimekiri avaldati 1994. aasta mais. Isegi kui ettepanek võetaks, nagu soovitud, vastu kiirkorras, oleks selle mõju turule vaid väike kuni 2010. aasta lõpuni (ja ka siis on raske ette kujutada, et see mõjutaks positiivselt inimeste tervist). Samuti on raske väita, justkui oleksid viivitused tekkinud üksnes tootjate süül, kes pidid esitama riskihindamisaruannete alusandmed, kuna viimased olid kättesaadavad juba tükk aega. Kui viivitused tekitas komisjoni või tema teaduslike komiteede või muude üldsuse turvalisuse eest vastutavate organite või ametite ja agentuuride ressursside puudulikkus, tuleks sellele kindlasti leida lahendus enne, kui alates 1. juunist 2009 peab toime tulema palju suurema töökoormusega, mille kohta prioriteetide nimekirjad suuremas osas on veel koostamata.

10.3

Komitee toetab selgelt ülemkogu 2004. aasta terrorismvastase võitluse deklaratsiooni ja sellest tulenenud eri meetmeid ning usub, et sellega seoses tuleks kodanikuühiskonnal täita keskset ülesannet. Seetõttu loodab komitee, et teda peetakse kõnealuses protsessis väärikaks ja kasulikuks vahendajaks ja osalejaks, ning märgib, et praegu on koostamisel mitu teemaga seotud arvamust. Kokkulepped selle kohta, millised tegevused on proportsionaalsed ja milliseid õiguslikke teid kasutada, et kutsuda esile kõigi asjaomaste osalejate õigeaegne ja tõhus reaktsioon, on määrava tähtsusega pikaajalise rahu ja ohutuse saavutamise suhtes ELi sees ja selle ümbruses.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/19


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, millega luuakse ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas”

KOM(2007) 571 lõplik — 2007/0211 (CNS)

(2008/C 204/04)

30. novembril 2007 otsustas Euroopa Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu määrus, millega luuakse ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 27. veebruaril 2008. Raportöör oli Gérard DANTIN.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443 istungjärgul 12.-13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 117, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee kiidab heaks otsuse luua ühisettevõtte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas. Komitee on seisukohal, et hoogustades uurimis– ja arendustegevuse valdkonna investeeringud, luuakse ettevõtetele kindel tugiraamistik, mis aitab üle saada Euroopa Liidu rahastamise praegusest killustatusest ja koordineerida tihti hajusaid teadusuuringuid, suurendades nii nende tõhusust.

1.2

Komitee tunnustab valdkonna valikut, mis kuulub samaaegselt Lissaboni strateegia alla, käsitleb Barcelona eesmärke uurimis- ja arendustegevuse meetmete kohta ning samuti hõlmab muid olulisi ELi poliitikaid, eelkõige keskkonna ja säästva arengu valdkonnas.

1.3

EMSK rõhutab kõnealuse otsuse toetamisel kõigepealt investeeringute ja teadusuuringute koordineerimise osas pakutava uuendusliku strateegia olulisust ELi jaoks. Sellega seoses leiab komitee, et strateegiaga luuakse tugev alus Euroopa teadusruumi loomisele.

1.4

Finantsküsimuste, osalejate arvukuse ja ELi ressursside olulise mahu tõttu tuleks komitee arvates paremini määratleda teadusuuringute lõpptoodete kasutamine ja jaotamine, eelkõige intellektuaalomandi ja patentide küsimuses. Komitee on nimetatud puudust märkinud juba oma varasemates arvamustes, milles käsitleti innovatiivse meditsiini ühist tehnoloogiaalgatust ning ühisettevõtet Clean Sky. Kõnealuse ühise tehnoloogiaalgatuse puhul on oht, et nimetatud puudus osutub veel problemaatilisemaks, kuna lõpptoode huvitab turul konkureerivaid ettevõtteid, eriti autotootjaid.

1.5

Komitee peab seetõttu vajalikuks:

menetluste tõelist lihtsustamist, eelkõige bürokraatia negatiivse mõju tõttu senistele uurimis- ja arendusprogrammidele. Komitee avaldab kahetsust, et Euroopa tehnoloogiaplatvormide võimalike probleemide põhjuste kohta ei ole koostatud ühtegi tõsist kokkuvõtet, mille põhjal oleks võimalik vältida probleeme tulevikus;

teabekava, mis võimaldab koondada vajalikke majanduslikke ressursse nii avalikust kui erasektorist;

töötajate kvalifikatsiooni ja ühise tehnoloogiaplatvormi abil loodud töökohtade asjakohastamiseks vajalike kutseõppekavade koostamist.

2.   Sissejuhatus

2.1

Kõnealuse määruse ettepaneku eesmärgiks on algatada Euroopa teadus- ja arendustegevuse valdkonnas üks esimesi avaliku ja erasektori partnerlusi, mis moodustab ühe kuuest ühisest tehnoloogiaalgatusest. Kõnealune partnerlus — ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas — on seotud strateegilise sektoriga energia mitmekesistamise ja kättesaadavuse tagamiseks tulevikus.

2.2

Ühisettevõtte üldine eesmärk on võimaldada tööstusel, liikmesriikidel ja komisjonil koondada oma ressursid, mis on suunatud asjakohaste uurimisprogrammide edendamisele.

2.3

Erinevalt tavapärasest lähenemisest, millega määratakse projektidele riiklik finantseerimine iga juhtumi puhul eraldi, puudutavad ühised tehnoloogiaalgatused laiaulatuslikke ühiste strateegiliste teaduseesmärkidega teadusprogramme. Selline uus lähenemine peaks looma Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni jaoks kriitilise massi, tugevdama teadusringkondi peamistes strateegilistes sektorites ning ühtlustama projektide rahastamist, et teadusuuringute tulemusi oleks võimalik kiiremini rakendada. Ühised tehnoloogiaalgatused puudutavad määravaid sektoreid, milles praegused vahendid ei ole oma ulatuselt ega kiiruselt piisavad, et võimaldada Euroopal maailmakonkurentsis püsida või liidripositsiooni saavutada. Tegemist on sektoritega, milles teadusuuringute rahastamisel riiklikul, Euroopa või eratasandil oleks märkimisväärne lisaväärtus, eriti kui soodustada erasektori kulutuste suurenemist teadus- ja arendustegevusse.

2.4

Kütuseelemendid on ülitõhusad energiamuundurid, mis võimaldavad olulisel määral kumulatiivselt vähendada kasvuhoonegaase ja muid saasteaineid. Muu hulgas võimaldavad nad energialiikide puhul paindlikkust, sest neid saab kasutada vesiniku ja muude kütustega, nagu maagaas, etanool ja metanool. Seega annavad kütuseelemendid otsustava panuse keskkonnakaitsesse ja saastevastasesse võitlusesse.

2.5

Kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühise tehnoloogiaalgatuse „Ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas” üldine eesmärk on panustada sektori jaoks esmatähtsate pädevuste arendamisse ning tugevdada seeläbi Euroopa konkurentsivõimet. Kõnealuse ettepanekuga esitatakse vastava ühisettevõtte loomiseks vajalik õiguslik raamistik.

2.6

Ühisettevõte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas aitab muu hulgas rakendada keskkonnatehnoloogia tegevuskava (ETAP) vastavalt teatisele KOM(2004) 38, milles see tehnoloogiaplatvorm on sätestatud ühena ETAPi prioriteetsetest meetmetest.

3.   Taust ja üldised märkused

3.1

Energiavarude vähesus ja jätkuv ebakindlus energiaga varustamisel mõjutavad kodanike elukvaliteeti ning Euroopa ettevõtete konkurentsivõimelisuse säilimist. Nimetatud tegurid võivad tulevikus kaasa tuua tõsiseid tagajärgi, sealhulgas juhul, kui püsib pidev ebakindlus ja energia hind tõuseb.

3.2

Seetõttu on vesinikul toimivad kütuseelemendid tuleviku seisukohalt äärmiselt olulised. Lisaks sellele, et nad võimaldavad olemasolevaid energiaallikaid mitmekesistada, on tegemist ka saastevabade energiamuunduritega, kuna nende kasutamisel vabaneb vaid auru. Teist liiki kütuseelemendid, mis kasutavad maagaasi ja muid fossiilkütuseid, vähendavad tänu oma suuremale tõhususele samuti saasteainete heitkoguseid.

3.3

Vesiniku kui paindliku energiakandja kasutuselevõtt mõjutab positiivselt energiavarustuse kindlust ja stabiliseerib energiahindu, kuna seda saab toota kõikidest esmastest energiaallikatest ning seepärast mitmekesistab see kütuseliike transpordis, mis praegu sõltub 98 % ulatuses naftast.

3.4

Maailma kütuseelementide tööstuse aastakäive oli 2005. aastal umbes 300 miljonit eurot, millest Euroopal vaid 12 %. Investeeringud teadusuuringutesse ulatuvad hinnanguliselt 700 miljoni euroni aastas, millest 78 % tehakse Põhja-Ameerikas ning üksnes 10 % Euroopas.

3.5

Euroopa kütuselementide ja vesiniku sektori praegune struktuur on täielikult ebapiisav, ehkki valdkonda on juba suunatud märkimisväärsel hulgal ELi riiklikke vahendeid ning need on juba lisatud seitsmenda raamprogrammi energeetika ja transpordi teadusuuringute portfelli. Jõupingutused Euroopa teadustegevuse arendamiseks ei ole maailma ülejäänud piirkondade püüdlustega võrreldes piisavad. Euroopa Komisjoni uuringu (transpordi ja energeetika peadirektoraadi projekt „HyLights”) kohaselt on Euroopa kütuseelementidega sõidukite tutvustamise osas Jaapanist ja Põhja-Ameerikast viis aastat maha jäänud.

3.6

Ilma uue konkreetse tõuketa teadus- ja arendustegevuse valdkonnas võib Euroopa niivõrd olulises valdkonnas nagu kütuseelemendid ja vesinik taas jääda maailmakonkurentsis maha, mis tooks kõnealuses sektoris kaasa negatiivseid tagajärgi tööstuse arengule ja tööhõivele.

3.7

Komisjoni läbiviidud analüüsidest ja konsultatsioonidest ilmneb, et peamisteks probleemideks on sektori jaoks vajalike uuringute keerukus ning asjaolu, et ELi tasandil ei ole jõutud konkreetse kokkuleppeni pikaajalise eelarvekava osas.

3.8

Võttes arvesse, et innovatsiooni valdkonna meetmed nõuavad märkimisväärseid ressursse, tundub ilmselge, et antud olukorras ei ole ükski ettevõte ega ükski institutsioon võimeline üksi vajalikke uuringuid läbi viima.

3.9

Lisaks sellele, et praegused vahendid on ebapiisavad, ei kasutata neid ka optimaalselt ning see põhjustab programmides lünki ja kattuvusi. Ulatusliku ELi programmi rahastamiseks praegustest vahenditest ei piisa.

3.10

Euroopa kütuseelementide sektor ei ole piisavalt kooskõlastatud eri riikide ja tegevusvaldkondade (akadeemilised ringkonnad, uued tööstusettevõtted, kõrgtehnoloogilised VKEd) vahel ning see piirab teadmiste ja kogemuste vahetamist ja ühiskasutust; potentsiaalsete klientide ootuste täitmiseks on vaja tehnilist arengut toimivuse ja materjalide, parandamiseks ning kulude vähendamiseks.

3.11

Euroopa mõõtme loomine kütuseelementide ja vesiniku valdkonna teadustegevuses on vältimatu valik, kuna tundub, et see on sektori tõsiste väljakutsetega toimetulekuks ainus võimalik lahendus.

3.12

Avaliku ja erasektori partnerlusel põhinev ühisettevõte peaks võimaldama ELi teadus- ja arendustegevuses liikuda kõnealuses valdkonnas kiiresti tõhusamate teadusuuringute suunas, mida seni on takistanud nõutud kriitilise massi puudumine. See on äärmiselt oluline, et ületada eri liikmesriikides läbiviidavate uurimisprogrammide praegune killustatus. Liikmesriigid ei suuda saavutada vajalikku kriitilist massi, kuna neil ei ole programmide rahastamiseks piisavalt vahendeid.

4.   Sidusus

4.1

Uurimisprogrammide lähtealus on seitsmes raamprogramm, mis põhineb kindlal teadmisel, et investeeringute suunamine uurimis- ja arendustegevusse on konkurentsivõimelise ja dünaamilise majanduse jaoks hädavajalik.

4.2

Kõnealune määrus on kooskõlas ELi teaduspoliitikaga, Lissaboni strateegia konkurentsivõime suurendamise eesmärgiga ja Barcelona sihtidega seoses teadusuuringute rahastamisega, mille järgi peaksid investeeringud teadustegevusse moodustama 2010. aastaks 3 % SKT-st.

4.3

Samuti on määrus kooskõlas 2007. aasta jaanuaris avaldatud Euroopa Komisjoni teatisega „Energia muutuvas maailmas — Euroopa energiapoliitika” ja Euroopa energiatehnoloogia strateegilise kavaga (SET-kava), mille kohta komitee hetkel arvamust (1) koostab ning millega soovitakse luua alus energiavaldkonna uutele tehnoloogilistele suundumustele järgmisel kümnendil. Määrus on vastavuses ka teiste ELi tegevusvaldkondadega, nagu keskkond ja säästev areng.

5.   Komisjoni ettepanek

5.1

Dokumendi (KOM(2007) 571 lõplik) sisuks oleva ühisettevõtte loomise otsus kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas tuleneb otsusest nr 1982/2006/EMÜ seitsmenda raamprogrammi kohta, millega nähakse ette ELi panus avaliku ja erasektori pikaajaliste partnerlussuhete loomiseks teadusuuringute valdkonnas Euroopa tasandil.

5.2

Kõnealused partnerlussuhted hakkavad toimima ühiste tehnoloogiaalgatuste vormis ja tulenevad endistest Euroopa tehnoloogiaplatvormidest.

5.3

Nõukogu on oma eriprogrammi „Koostöö” käsitlevas otsuses nr 971/2006/EÜ rõhutanud vajadust avaliku ja erasektori partnerluse järele ja toonud välja kuus valdkonda, milles ühiste tehnoloogiaalgatuste arendamine on oluline Euroopa teadusuuringutele uue hoo andmiseks. Tegemist on järgmiste valdkondadega:

vesiniku- ja kütuseelemendid,

lennundus ja õhutransport (2),

innovatiivne meditsiin (3),

manussüsteemid (4),

nanoelektroonika (5),

GMES (ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire).

5.4

Kõnealuse üldise strateegia kontekstis nähakse läbivaatamisel olevas määruse ettepanekus (KOM(2007) 571 lõplik) ette ühise tehnoloogiaalgatuse rakendamist kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas, luues selleks ühisettevõtte kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas.

5.5

Ühisettevõtet käsitatakse rahvusvahelise organisatsioonina, millel on juriidilise isiku staatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ artikli 22 ja direktiivi 2004/18/EÜ artikli 15 tähenduses. Ühisettevõtte asukoht on Brüsselis ja selle tegevus lõpetatakse 31. detsembril 2017, kui nõukogu seda perioodi ei pikenda.

5.6

Komisjoni kava kohaselt on ühisettevõtte loomisel järgmised peamised eesmärgid (üksikasjaliku loetelu leiate kõnealuse määruse ettepaneku lisas esitatud ühisettevõtte põhikirja artiklist I.2):

viia Euroopa kütuseelemendi- ja vesinikutehnoloogiates maailmas esirinda;

teha võimalikuks kütuseelemendi- ja vesinikutehnoloogiate läbimurre turul, et tuua kaubanduslike turujõudude abil üldsusele märkimisväärset kasu;

saavutada teadustöö kriitiline mass, et pakkuda tööstusele ning avaliku ja erasektori investoritele, otsustajatele ja teistele sidusrühmadele kindlustunnet pikaajalises programmis osalemiseks;

võimendada uusi teadusuuringutesse, tehnoloogiaarendusse ja tutvustamistegevusse tehtavaid investeeringuid tööstusharude, riikide ja piirkondade tasandil;

luua Euroopa teadusruum;

ergutada innovatsiooni ning uute VKEsid hõlmavate väärtusahelate teket;

soodustada tööstuse, ülikoolide ning uurimiskeskuste suhtlust alusuuringute valdkonnas;

edendada uute liikmesriikide ja kandidaatriikide osalust;

toetada eeskirjade ja standardite väljatöötamist, et kaotada vesiniku kunstlikud turuletuleku tõkked;

anda üldsusele usaldusväärset teavet vesiniku ohutuse, uute tehnoloogiate keskkonnaeeliste, varustuskindluse, energiakulude ning tööhõive kohta.

6.   Õiguslik alus

6.1

Kõnealune ettepanek koosneb nõukogu määrusest ja sellele lisatud ühisettevõtte põhikirjast. See põhineb aluslepingu artiklil 171. Ühisettevõte on ELi asutus ja kuigi selle eelarve sätestatakse nõukogu määruse nr 1605/2002 artiklis 185, tuleb arvesse võtta kõnealuse algatuse eripära, st avaliku ja erasektori partnerlust koos erasektori märkimisväärse panusega, mis on vähemalt sama suur kui avaliku sektori panus.

7.   Koosseis

7.1

Ühisettevõtte asutajaliikmed on:

a)

Euroopa Ühendus, keda esindab Euroopa Komisjon;

b)

Euroopa kütuseelementide ja vesiniku ühise tehnoloogiaalgatuse tööstusrühmitus.

7.2

Pärast ühisettevõtte loomist võib mittetulunduslikke teadusorganisatsioone esindav teadusrühmitus saada selle liikmeks, kui luuakse teadusringkondi esindav organ.

8.   Rahastamine

8.1

Ühisettevõtte jooksvad kulud (üksikasjalik loetelu on toodud põhikirja artiklis 5) kannavad võrdsetes osades asutajaliikmed.

8.2

Teadus- ja arendustegevuse kulusid rahastatakse ühiselt ELi rahalise osamaksu ning ühisettevõttes osalevate eraõiguslike juriidiliste isikute mitterahaliste osamaksudega. Eraõiguslike juriidiliste isikute osamaksude väärtus peab olema vähemalt võrdne ELi osamaksudega.

8.3

ELi maksimaalne eelarve nii ühisettevõtte jooksvate kui ka tegevuskulude katmiseks on 470 miljonit eurot. Komitee hinnangul oleks nimetatud summa võinud veelgi suurem olla, võttes arvesse kõnealuse ühise tehnoloogiaalgatuse tähtsust. Muu hulgas hinnatakse ühisettevõtte jooksvaid kulusid maksimaalselt 20 miljonile eurole, mis tuleb eriprogrammist „Koostöö”. Vastavalt nõukogu määruse nr 1605/2002 artikli 54 lõike 2 punktile b viiakse nimetatud programmiga ellu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi.

8.4

Kui luuakse teadusrühmitus (vt punkt 7.2), kannab rühmitus 1/12 jooksvatest kuludest, millest tulenevalt vähendatakse komisjoni osamakset.

8.5

Kui pärast aastat 2013 (mil seitsmes raamprogramm lõpeb) rahastamist ette ei nähta, jätkatakse aastatel 2014–2017 üksnes projekte, mille toetusleping on sõlmitud hiljemalt 31. detsembril 2013.

9.   Üldised märkused

9.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab otsust ühisettevõte loomise kohta kütuseelementide ja vesiniku valdkonnas ning kiidab heaks määruse (KOM(2007) 572 lõplik) eelnõu. EMSK soovib kõnealuse ettepaneku toetamisel kõigepealt rõhutada investeeringute ja teadusuuringute koordineerimise osas pakutava strateegia olulisust ELI jaoks, kuna kõnealuse ühise tehnoloogiaalgatusega aidatakse kaasa energialiikide kombinatsiooni mitmekesistamisele, eriti seoses transpordisektoriga (6).

9.2

Nagu komitee on juba märkinud oma arvamustes teiste määruste kohta, mis tulenevad eriprogrammi „Koostöö” käsitlevast nõukogu otsusest nr 971/2006/EÜ, on komitee seisukohal, et uurimis- ja arendustegevusse investeerimise taasalustamine on sobiv viis Euroopa ettevõtetele kindla tugiraamistiku tagamiseks: see aitab üle saada ELi rahastamise praegusest killustatusest ja vältida programmide hajusat jaotumist

9.3

Komitee on alati rõhutanud oma kindlat veendumust, et EL peaks teadus- ja arendustegevuse valdkonnale üha enam pühenduma, ning on seda väljendanud ka mitmetes arvamustes. Kuna kõiki neid arvamusi on võimatu välja tuua, toob komitee näiteks kaks viimast arvamust, mis võeti 24.-25. oktoobri 2007 täiskogu istungjärgul suure häälteenamusega vastu ning käsitlesid ühisettevõtete Clean Sky ja ENIAC loomist.

9.4

Üldisemas plaanis: arvamuses teemal „Roheline raamat” Euroopa teadusruum: uued perspektiivid „kinnitab komitee, et” toetab eesmärki viia teaduse ja tehnoloogia infrastruktuurid maailmatasemele, selle saavutamiseks tuleb aga tagada ka pikaajaline ja kindel rahastamine„ (7), ent märgib samas, et” edu ja eesmärgi saavutamise põhieeldus on liikmesriikide kohalike asjaomaste instituutide ja ülikoolirühmade kaasamine ning tehniliste projektide puhul tööstussektori pühendunud osalemine.„

9.5

Konkreetsemas plaanis: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal” Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: „Biokütuste arendamise aruanne. Aruanne biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamisel Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud edusammude kohta” (8) toetas komitee jõuliselt uurimisprogrammide arendamist, mis on seotud kõnealuse määruse kohaldamisvaldkonnaga.

9.5.1

Nimetatud arvamuses toonitatakse, et: „komitee arvates tuleb erilist tähelepanu pöörata teadusuuringutele biokütuste, eriti teise põlvkonna biokütuste valdkonnas, unustamata ka teisi võimalusi, nagu päikeseenergiast vesiniku tootmise arendamine või biomassi töötlemine.”

9.5.2

Komitee kinnitab, et „kuigi teadus on teinud edusamme vesiniku saamisel biomassist — biotehnoloogilisel viisil — või taastuvenergiast, sõltub võimalus kasutada ja turustada vesinikul töötavaid sõidukeid ka kütuseelementide suurtest kuludest” ning tõdeb: „Et vesinikust areneks majanduslikult tasuv alternatiivne energiaallikas, tuleb langetada tootmiskulusid.” Komitee peab vajalikuks edendada teadusuuringuid biokütuseelementide tehnoloogiate valdkonnas, mille puhul kasutatakse biokatalüsaatoreid, et muundada keemiline energia elektrienergiaks.

10.   Erimärkused

10.1

Komitee leiab, arvestades loodud mitmepoolset ja liidetud rahastamissüsteemi ja ELi suuremahulisi ressursse, et teadusuuringute lõpptoodete kasutamine ja jaotamine tuleks selgemalt määratleda. Nimelt tuleks täpsemalt ja selgemini käsitleda patentide ja intellektuaalomandi küsimust, nii nagu see on kirjas määruse eelnõu artiklis 17 või lisas oleva ühisettevõtte põhikirja artikli 1 lõigus 24, milles aga piirdutakse põhimõtete esitamisega, kuna see võib takistada kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühisettevõtte edukat rakendamist ja toimimist. Komitee on nimetatud puudust märkinud juba oma varasemates arvamustes, milles käsitleti innovatiivse meditsiini ühist tehnoloogiaalgatust ning ühisettevõtet Clean Sky. Kõnealuse ühise tehnoloogiaalgatuse puhul on oht, et antud puudus osutub veel problemaatilisemaks, kuna lõpptoode huvitab turul konkureerivaid ettevõtteid, eriti autotootjaid, kellest mitmed nimetatud ühisettevõttes osalevad. ELi rahastuse märkimisväärse ulatuse tõttu tasuks mõelda süsteemidele, mis parandaksid Euroopa investeeringute tasuvust või vähemalt tuleks nimetatud teemat käsitleda kõnealuses dokumendis.

10.2

Nagu nähtub lõigust 5.2, kasvavad ühised tehnoloogiaalgatused välja endistest Euroopa tehnoloogiaplatvormide tööst. Need aga ei saavutanud alati neile seatud eesmärki teadusuuringute strateegiliseks taaskäivitamiseks. Euroopa tehnoloogiaplatvormide ülesanne oli konkurentsivõime tõstmiseks anda oluline panus tööstusesse, ent esinenud probleemid viisidki ühiste tehnoloogiaalgatuste loomiseni.

10.2.1

Seetõttu tõdeb EMSK kahetsusega, et komisjoni ettepanekus puudub üksikasjalikum ülevaade Euroopa tehnoloogiaplatvormide eelnevast tööst; puudub igasugune hinnang, tulemustest ei räägita, bibliograafilisi viiteid ei mainita. Iseenesest mõistetav oleks olnud koostada tõsiseltvõetav ja üksikasjalik kokkuvõte Euroopa tehnoloogiaplatvormide võimalike probleemide põhjustest, et vältida raskusi uue algatuse puhul.

10.3

Kütuseelementide ja vesiniku ühisettevõtte loomise eesmärkide parema saavutamise ja kõnealuse meetme kõigi võimaluste maksimaalse kasutamise nimel peab EMSK vajalikuks:

menetluste tõelist lihtsustamist, eelkõige bürokraatia negatiivse mõju tõttu senistele uurimis- ja arendusprogrammidele. Komitee juhib tähelepanu tõsisele vajadusele kaasata eesmärkide valimisse ja lõpptulemuste analüüsimisse kõik osapooled;

laiaulatuslikku teabekava ühise tehnoloogiaalgatuse pakutavate võimaluste kohta, eelkõige tema võime kohta mobiliseerida majanduslikke ressursse seoses uute rahastamisvormidega;

asjakohaste kutseõppekavade loomist, et tagada kõnealuse ühisettevõttega toetatud uurimis- ja arendustegevuseks vajalike teadmistega oskustööjõu olemasolu, mis oleks ELi tulevikus tööstusele strateegiliselt väga tasuv. Uurimis- ja arendustegevuses loodud ametikohtadel nõutud tehnilisteks oskusteks vajaliku kõrge kvalifikatsiooni pakkumine aeglustab ajude äravoolu ja tagab ühe vajalikest tingimustest tööstusliku liidripositsiooni saavutamiseks kõnealustes Euroopa Liidu jaoks nii tööstuse kui ka keskkonna seisukohast strateegilistes valdkondades.

Brüssel, 12. märts 2008.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  TEN/332: „Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava”, raportöör Josef Zbořil

(2)  ELT C 44, 16.2.2008, lk. 11.

(3)  ELT C 44, 16.2.2008, lk. 1.

(4)  ELT C 44, 16.2.2008, lk. 15.

(5)  ELT C 44, 16.2.2008, lk. 19.

(6)  CESE 269/2008 — TEN/297 „Energialiikide kombinatsioon transpordis”, raportöör Edgardo Maria Iozia

(7)  ELT C 44, 16.2.2008, lk. 1.

(8)  ELT C 44, 16.2.2008, lk. 34.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/24


Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv …/…/EÜ, arvutiprogrammide õiguskaitse kohta” (kodifitseeritud versioon)

KOM(2008) 23 lõplik — 2008/0019 (COD)

(2008/C 204/05)

13. veebruaril 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv .../…/EÜ, arvutiprogrammide õiguskaitse kohta” (kodifitseeritud versioon)

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse. Poolt hääletas 126, vastuhääli polnud ja erapooletuks jäi 2.

 

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/24


Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist” (kodifitseeritud versioon)

KOM(2008) 26 lõplik — 2008/0009 (COD)

(2008/C 204/06)

14. veebruaril 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb aktsiaseltside ühinemist” (kodifitseeritud versioon)

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse. Poolt hääletas 117, vastu hääletas 1 ja erapooletuks jäi 7.

 

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/25


Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv …/…/EÜ, tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks asutamislepingu artikli 48 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks” (kodifitseeritud versioon)

KOM(2008) 39 lõplik — 2008/0022 (COD)

(2008/C 204/07)

14. veebruaril 2008 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks asutamislepingu artikli 48 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks” (kodifitseeritud versioon)

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 443. istungjärgul 12.-13. märts 2008 (12. märtsi istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse. Poolt hääletas 125, vastuhääli polnud ja erapooletuks jäi 6.

 

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/25


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis Üleeuroopalised võrgud: ühtse lähenemisviisi suunas”

KOM(2007) 135 lõplik

(2008/C 204/08)

21. märtsil 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Üleeuroopalised võrgud: ühtse lähenemisviisi suunas”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. veebruaril 2008. Raportöör oli Marian KRZAKLEWSKI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (13. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 64 ja erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) on arvamusel, et ühtne lähenemisviis üleeuroopalistele võrkudele (TEN) on üks võimalus Euroopa Liidu tasakaalustatud arengu eesmärgi saavutamiseks.

1.2

EMSK on veendunud, et ühtse lähenemisviisi rakendamine kiirendab kavandatavate üleeuroopaliste võrkude arendamist ja vähendab sellega seotud kulusid võrreldes lähenemisega, mille puhul ei arvestata eri võrkude vahelise võimaliku koostoimega.

1.2.1

Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles enne peagi aset leidvat vahehindamist esitama ettepanekuid, millega toetataks üleeuroopalisi võrke puudutavate ühtset lähenemisviisi järgivate algatuste (kõigi võrkude ulatuses, st k.a haruvõrgud) ulatuslikumat rahastamist nn ühtse lähenemisviisi fondi kaudu.

1.3

Analüüsides tingimusi, millele peab projekt vastama, et kvalifitseeruda üleeuroopaliste võrkude (kõigi võrkude ulatuses) ühtse lähenemisviisina, jõudis EMSK järeldusele, et mõjus koostoime on võimalik üksnes sektorite lähendamisprotsessi korral (1). Ühtse lähenemisviisi mõjusa toimimise oluline eeldus on komitee arvates ka asjaomaste võrkude põhistruktuuri võimalikult kiire väljatöötamine.

1.4

Viidates otseselt komisjoni teatisele, on EMSK arvamusel, et seda tuleks täiendada analüüsiga, milles uuritaks, mil määral on 12 uue liikmesriigi ühinemine ELiga mõjutanud ühtse lähenemisviisi rakendamise võimalust ja ulatust nendes liikmesriikides.

1.5

Komitee tõdeb, et ühtne lähenemisviis üleeuroopalistele võrkudele on erilise tähtsusega, kuna seeläbi

piiratakse võrkude ehitamisel ja kasutamisel tekkivaid kahjulikke mõjusid keskkonnale ja

on võimalik vähendada ja pehmendada huvide konfliktide tulemusel tekkivaid erimeelsusi võrkude ehitamisel ja kasutamisel.

1.6

EMSK on arvamusel, et nii ELi kui ka liikmesriikide algatatud teaduslikud uurimused on eriti olulised selle jaoks, et ühtne lähenemine üleeuroopalistele võrkudele saaks avaldada võimalikult suurt mõju. Antud kontekstis täheldab komitee siiski, et senised uurimused on killustunud nii teemade kui valdkondade osas. Seepärast kutsub komitee komisjoni ja nõukogu üles kogu Euroopa teadusruumis looma ja rakendama programme ja meetmeid, mis oleksid pühendatud komplekssete üleeuroopaliste võrkude eri võrkude vahelisele koostoimele.

1.7

Kuna mõnes ELi liikmesriigis on rajatud teiste riiklike infrastruktuuride (nt elektri- või raudteevõrk) tehniliseks otstarbeks mõeldud kiudoptiliste võrkude raamistik, on EMSK veendunud, et ühtse lähenemisviisi elluviimisel on vajalik kõnealuste kiudoptiliste võrkude suurem kommertsalane kasutamine (telekommunikatsiooniteenused, andmeedastus jne).

1.7.1

Paljudes ELi liikmesriikides toimub kohaliku (kommunaalse) infrastruktuuri kiire arendamine ning EMSK on seisukohal, et neid infrastruktuuri uusrajatisi tuleks kasutada ühist lähenemisviisi silmas pidades kiudoptiliste võrkude arendamise edendamiseks ja kohapealsete arukate infrastruktuuride loomiseks (2). Aruka kohaliku infrastruktuuri põhielement peaks olema integreeritud geograafilise teabe süsteem (GIS) (3). Sel viisil saavutatakse IT-süsteemi (aruka infrastruktuuri juhtimissüsteemi) abil ühtne lähenemisviis kohalikule võrgu infrastruktuurile.

1.8

Komitee teeb ettepaneku, et komisjon arvestaks oma üleeuroopaliste võrkude ühtset lähenemisviisi puudutavates kavades biogaasi ja keskkonnasõbralikke integreeritud tehnoloogiaid. Tänu kõnealustele tehnoloogiatele, mis toovad energiatoomise lõpptarbijale lähemale, on võimalik vähendada CO2 heitkoguseid.

1.8.1

Ühtse lähenemise raames tuleks töötada selle nimel, et saavutada koostoimest, koordineerimisest ja kokkuhoiust tulenev mõju, milleni on võimalik jõuda bio- ja gaasienergiatehnoloogiate arendamise kaudu.

1.9

Üleeuroopaliste energiavõrkude võimalike koostoimete osas ELi Balti liikmesriikides on EMSK seisukohal, et ühtse lähenemise raames tuleks võtta üks võimalikest ja kõige kiiremini realiseeritavatest meetmetest ning kõnealused riigid tuleks energiasilla abil ühendada ELi süsteemiga. Pikas perspektiivis (2020) tuleks aga antud ettevõtmise teostamiseks vältida luhtunud kulude (4) (stranded costs) tekkimist ülekandevõrkude valdkonnas.

2.   Sissejuhatus

2.1

Energia, transpordi ja telekommunikatsiooni infrastruktuuride arendamine, sidumine, parem integreerimine ja kooskõlastamine Euroopas on kõrged eesmärgid, mis on esitatud nii asutamislepingus (5) kui ka Lissaboni strateegiast tulenevates majanduskasvu ja tööhõive alastes suunistes (6).

2.2

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklites 154–156 ning majanduskasvu ja tööhõive alastes suunistes on sätestatud Euroopa energia, transpordi ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri arendamise, sidumise, tugevama integreerimise ja parema kooskõlastamise eesmärgid.

2.3

Kõnealuste EÜ asutamislepingu sätete ja eelnevalt nimetatud suuniste alusel sündis idee üleeuroopalistest transpordi-, energia- ja telekommunikatsioonivõrkudest, mis toimiksid ühenduse majanduse vereringena.

2.4

Et tagada üleeuroopaliste võrkude võimalikult suur mõjusus, pidades seejuures eelkõige silmas Euroopa Liidu konkurentsivõime tugevdamist, andis Euroopa Komisjon juulis 2005 asjaomase eesmärgiga loodud juhtrühmale ülesande töötada välja ühine lähenemisviis ühenduse üleeuroopaliste transpordi-, energia- ja telekommunikatsioonivõrkude toetuseks ettenähtud eri vahendite paremaks kooskõlastamiseks.

2.4.1

Kõnealune juhtrühm tegeles eelkõige järgmiste küsimustega:

üleeuroopaliste võrkude koostoime,

keskkonnasäästlikkus üleeuroopaliste võrkude kontekstis,

uute tehnoloogiate kasutamine üleeuroopalistes transpordivõrkudes,

üleeuroopaliste võrkude rahastamine ja sellega seoses

ühenduse vahendite ühendamine,

suurte prioriteetsete projektide rahastamine,

avaliku ja erasektori partnerlus üleeuroopaliste võrkude rahastamiseks.

2.5

Käesoleva EMSK arvamuse teema on komisjoni teatis „Üleeuroopalised võrgud: ühtse lähenemisviisi suunas” (KOM(2007) 135 lõplik), mille aluseks omakorda on juhtrühma tööd.

3.   Üldised märkused

Üleeuroopaliste võrkude rajamise seis

3.1   Üleeuroopalised transpordivõrgud

3.1.1

Pärast viimast, 2007. aastal toimunud ELi laienemist hõlmavad üleeuroopalised transpordivõrgud 30 prioriteetset projekti, mis tuleks ellu viia aastaks 2020. Komisjon on hiljuti välja toonud vajaduse laiendada üleeuroopalisi võrke naaberriikidesse (7).

3.1.2

Nimetatud suurte projektide elluviimisel ollakse esialgsest ajakavast maas. Kuigi osad projektid on juba valmis või siis momendil valmimisjärgus (8), toimub prioriteetseks peetavate transporditeede ehitus endiselt aeglaselt. EMSK omaalgatuslikus arvamuses (9) käsitletakse põhjalikult selle põhjuseid.

3.1.3

30 prioriteetsest projektist on 18 projekti seotud raudteega, kaks siseveeteedega ja meresõiduga. Suur tähtsus on omistatud kõige keskkonnasõbralikumatele transpordiliikidele. ECORYSi poolt Euroopa Komisjoni tellimusel läbi viidud uurimuses (10) toodud kaardid näitavad 30 prioriteetse projekti edenemist kuni praeguseni ning seda, kuhu tuleb välja jõuda mitmeaastase finantsraamistiku lõpuks 2013. aastal. Kõnealustelt kaartidelt on selgelt näha, kui lünklik see võrk veel on.

3.1.4

Käesoleva arvamuse teemaks olev komisjoni teatis sisaldab ülevaadet finantsplaneerimisperioodil 2000–2006 üleeuroopaliste transpordivõrkude rajamiseks ette nähtud finantsvahenditest. Mitmeaastase finantsraamistiku alusel eraldati üleeuroopaliste transpordivõrkude arendamiseks ELi eelarvest 8,013 miljardit eurot.

3.1.5

Euroopa Regionaalarengu Fond ja Ühtekuuluvusfond on ka programmiperioodil 2007–2013 üleeuroopaliste transpordivõrkude projektide puhul peamised ühendusepoolse kaasrahastamise allikad. Üldiselt peaks ühenduse toetus üleeuroopaliste transpordivõrkude rajamiseks olema suunatud piiriülestele lõikudele ja kitsaskohtadele.

3.1.6

Euroopa Investeerimispank rahastab transpordiinfrastruktuuri jätkuvalt laenude kaudu ja konkreetse tagatisvahendi kaudu, mille eelarvesse kuulub 500 miljonit eurot Euroopa Investeerimispanga omavahenditest ja 500 miljonit eurot üleeuroopaliste transpordivõrkude eelarvest (ehk 6,25 % vahendite kogusummast).

3.2   Üleeuroopalised energiavõrgud

3.2.1

Jaanuaris 2007 analüüsis komisjon prioriteetsete ühenduste kavas üleeuroopalist huvi pakkuvate prioriteetsete projektide edusamme. Elektri valdkonnas kulgeb 32 projektist vaid 12 projekti elluviimine plaanipäraselt. Kõigest viis projekti on nüüdseks lõpule viidud (11).

3.2.2

Gaasivõrkude puhul on olukord parem — eeldatavalt viiakse aastatel 2010–2013 lõpule seitse projekti kümnest. Teisalt on takerdunud 29 veeldatud maagaasi terminali (12) ja gaasimahutite ehitus. Üheksa projekti elluviimisest on täielikult loobutud, viie puhul on tööd peatatud.

3.2.2.1

Viivituste ja vajakajäämiste peamise põhjusena nimetas komisjon plaanide tegemise ja lubade andmise korra keerukust. Täiendavad põhjused on avalikkuse vastuseis, ebapiisavad rahalised vahendid ning energiaettevõtete vertikaalselt integreeritud struktuur.

3.2.3

Prioriteetsete projektide täielikuks realiseerimiseks peab EL enne 2013. aastat investeerima infrastruktuuri vähemalt 30 miljardit eurot (6 miljardit eurot elektrienergia edastamisesse, 19 miljardit eurot gaasijuhtmetesse ja 5 miljardit eurot veeldatud maagaasi terminalidesse). Investeeringud on vältimatud mitte üksnes riigipiire ületavaid ühendusi silmas pidades, vaid ka energiatootmise seisukohast.

3.2.4

Rahaline toetus, mida eraldatakse üksnes erilistel ja põhjendatud juhtudel, tagatakse üleeuroopalisse energiavõrkudesse tehtavate investeeringute puhul Euroopa Liidu eelarvevahenditest. Siinkohal on tegu eraldi eelarvereaga, mis on ette nähtud üksnes üleeuroopaliste võrkude rahastamiseks. Rahastamine on ka võimalik ühtekuuluvus- ja struktuurifondidest. (Kõnealused fondid vastutavad kolmandiku eelarve eest ja on mõeldud piirkondlike arengute rahastamiseks, mh energiavõrkude valdkonnas).

3.2.5

Investeeringute tegemise etappi rahastatakse ka teiste finantsvahendite abil (fondid, laenud). Euroopa Investeerimispank on üleeuroopaliste transpordivõrkude peamine rahastamisallikas. Aastatel 1993–2005 moodustas kõigi üleeuroopaliste võrkude rahastamiseks ettenähtud laenulepingute kogusumma 69,3 miljardit eurot, millest 9,1 miljardit eurot suunati energiavõrkudesse.

3.3   Üleeuroopalised telekommunikatsioonivõrgud

3.3.1

Telekommunikatsioonivõrkude infrastruktuuri arendamine on üleeuroopalistest võrkudest kõige kaugemale jõudnud. Alates 1988. aastast avati telekommunikatsiooniteenuseid järk-järgult konkurentsile. Sellel on olnud väga kaugeleulatuv mõju. Suurem konkurents on soodustanud investeeringuid, uuendustegevust, uute teenuste tekkimist ning tarbijahinna olulist langust.

3.3.2

Praegu keskendutakse investeeringute tegemisel olemasolevate võrkude viimisele järgmise põlvkonna tasemele, kolmanda põlvkonna mobiilside ja traadita infrastruktuuri arendamisele ning lairibaühenduste viimisele ELi maapiirkondadesse.

3.3.2.1

Investeeringud võivad hõlmata kiudoptilisi võrke, mille puhul tsiviilehitustööd ning sisesed kaabeldustööd moodustavad 70 % paigaldamiskuludest. Raudteeliinide, teede või energialiinide ehitamine võib lihtsustada võrkude levimist alateenindatud piirkondadesse.

3.3.3

Peamine üleeuroopaliste telekommunikatsioonivõrkudega seonduv probleem on lairibaühenduse lõhe ületamine. Seoses linna- ja maapiirkondade vaheliste suurte erinevustega peavad liikmesriigid võtma konkreetseid meetmeid ja panema paika eesmärgid, et ületada lõhe 2010. aastaks.

3.3.4

Vajalik on paremini kooskõlastada ja integreerida eri rahastamisallikad (struktuurifondid, Maaelu Arengu Fond, üleeuroopaliste võrkude ja riiklikud vahendid), et arendada sidusat plaanimist ja täita lairibasidega kaetuse eesmärk.

Üleeuroopaliste võrkude ühtse lähenemisviisi kasutusvaldkonnad

3.4   Üleeuroopaliste võrkude koostoime

3.4.1

Üleeuroopaliste võrkude koostoime esimene näide on raudtee ja maantee ühendamine (13). Sellisest ühendamisest tulenevad positiivsed tulemused on esitatud komisjoni teatises „Tähtsamate üleeuroopaliste transporditelgede laiendamine naaberriikidesse. Suunised transpordi kohta Euroopas ja naaberpiirkondades” (14). Olulisemad positiivsed tulemused on: parem ruumikasutus, ühised ehitustööd, väiksem visuaalne mõju maastikele ja nende vähesem killustamine, meetmed ühiste infrastruktuuride mõju vähendamiseks (mürakaitse, sillad loomadele jne). Ka kulusid ja ühendatud infrastruktuuride negatiivseid keskkonnamõjusid on võimalik märkimisväärselt vähendada.

3.4.2

Teostati uuring muude ühendamisvõimaluste arendamise kohta (näiteks viia kõrgepingeliin läbi raudteetunneli ja lisada raudteeliinile telekommunikatsioonikaabel, eelkõige kiudoptiline kaabel) (15). Analüüsiti tehnilist teostatavust, mõju projekti maksumusele ja teostatavuse keerukust. Järgnevalt tutvustatakse tehtud järeldusi.

3.4.2.1

Võttes arvesse vajalike kaitstud alade ulatust, on gaasijuhtmete ühendamine muude infrastruktuuridega tehniliselt raskesti teostatav, kuid muude üleeuroopaliste võrkude ühendamises on olemas reaalsed eelised.

3.4.2.2

Kõige lootustandvamaks osutus telekommunikatsiooni- ja transpordivõrkude koostoime. Igat transpordivõrku võib optimeerida, lisades sellele kommunikatsioonivõrgustiku, mida kasutatakse võrgu majandamiseks. Enamikul juhtudel on raudteede- ja kiirteedevõrkudel selline kommunikatsioonivõrk juba olemas. Teatavatel juhtudel kasutatakse nende võrkude lisavõimsust muudel eesmärkidel, nt andmete edastamiseks.

3.4.2.3

Infrastruktuuri juhtimisvõrgu ja telekommunikatsioonivõrgu koostoimet ei ole veel kuigi tihti püütud süstemaatiliselt saavutada.

3.4.2.4

Elektrivõrkude ning transpordi ja telekommunikatsiooni infrastruktuuride ühendamisel põhinevad huvitavad lahendused on näiteks kõrgepinge-kaablite paigaldamine piki kanalite ja jõgede kaldaid, keskpinge (2x25 kV) ühendusharud piki kiirrongiliine, maa-aluste kõrgepingeliinide (300–700 kV) süstemaatilisemad ühendusharud piki transpordivõrgu radasid. Need soovitused ei asenda kohest vajadust siduda riikide kõrgepingevõrgud, vaid tehakse ettepanek riikide elektrivõrkude täpsemaks kokkusobitamiseks pikema aja jooksul, mis on vajalik suurte infrastruktuuriprojektide elluviimiseks.

3.5   Keskkonnasäästlikkus ja üleeuroopalised võrgud

3.5.1

Majanduskasvu ja tööhõivet käsitlevas Lissaboni strateegias kutsutakse üles rakendama üleeuroopalisi võrke kooskõlas säästva arengu põhimõttega.

3.5.2

Enamus üleeuroopalise transpordivõrkude 30 prioriteetsest projektist on sellised, millega soodustatakse kõige keskkonnasõbralikumaid transpordiliike, mille puhul kasutatakse energiat kõige vähem, näiteks raudteed ja veeteed. Üleeuroopalise transpordivõrgu teostamisel on keskkonnale positiivne mõju. Praeguse tendentsi jätkudes on transpordi tekitatud süsinikdioksiidiheited 2020. aastaks suurenenud praegusega võrreldes 38 % võrra. Komisjoni arvates pidurdaks 30 prioriteetse projekti teostamine seda kasvu ligikaudu 4 % võrra, mis vähendaks süsinikdioksiidiheitmeid 6,3 miljoni tonni võrra aastas.

3.5.3

Riikide energiavõrkude sidumine ja taastuvate energiaallikate ühendamine võimaldavad igas liikmesriigis tootmisvõimsust paremini rakendada ja seega vähendada negatiivset keskkonnamõju.

3.5.4

Ühenduse keskkonnakaitsealaste õigusaktidega on kindlaks määratud selge raamistik suurte projektide elluviimiseks. Üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevates ühenduse suunistes osutatakse sellele raamistikule (16). Iga uue infrastruktuurikava kohta üleeuroopaliste võrkude valdkonnas tuleb koostada keskkonnamõju strateegilise hindamise analüüs (17) ja igat projekti tuleb hinnata individuaalselt (18). Kõnealused analüüsid võivad kasuks tulla võimaliku koostoime uurimisel.

3.5.5

Iga projekt peab vastama müra, vett ning floora ja fauna kaitsmist käsitlevatele ühenduse õigusaktidele (19).

3.5.6

Kui ükski alternatiividest ei ole ühist huvi pakkuvatele projektidele optimaalne lahendus, võib kooskõlas ühenduse õigusaktidega võtta kompenseerivaid meetmeid, mis võimaldavad projekti jätkata, kompenseerides samal ajal võimalikku negatiivset mõju.

3.6   Ühtne lähenemine üleeuroopaliste võrkude rahastamisele

3.6.1

Üleeuroopaliste võrkudele suunatud rahastamisvahendite ühendamisega kaasnevad märkimisväärsed probleemid või lausa konfliktid. Komisjon on olnud pidevalt mures ühenduse eri rahastamisallikatest pärineva rahastamise kumuleerumise pärast sama projekti puhul. Kontrollikoda on rõhutanud kõnealust probleemi oma aruannetes üleeuroopaliste võrkude komisjonipoolse rakendamise kohta.

3.6.2

Käesoleva EMSK arvamuse teemaks olevas teatises jõuab juhtrühm järeldusele, et ühenduse erinevate rahastamisvahendite kumuleerimise võimalus peab olema välistatud. Selleks et tagada eelarve läbipaistvus ja usaldusväärne finantsjuhtimine, välistatakse finantsmääruses ja/või kõnealuse sektori kohta vastu võetud või vastu võetavates põhilistes õigusaktides ühenduse erinevate rahastamisvahendite kumuleerimise võimalus sama meetme puhul.

3.6.3

Komisjoni teatises tehtav oluline järeldus, mis avaldab suurt mõju üleeuroopalistesse võrkudesse tehtavatele kombineeritud investeeringutele on see, et sellise projekti kulusid, mis on osa struktuurifondidest ja/või Ühtekuuluvusfondist rahalist abi saavast rakenduskavast, ei saa katta ühenduse muudest rahastamisallikatest.

3.6.3.1

Seega kui näiteks ERTMS-süsteemi seadmete või raudteeliini elektriga varustamise jaoks vajalikke kulusid ei kaeta struktuurifondidest ja/või Ühtekuuluvusfondist pärineva rahalise abiga, võib neid katta ka üleeuroopalistele võrkudele ettenähtud rahastamisvahenditest. Raudteeliini ehitamist võib rahastada Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERDF) või Ühtekuuluvusfondist. Projekte võib jagada ka geograafilisteks osadeks, mida võib kaasrahastada kas ERDF/Ühtekuuluvusfond või üleeuroopalistele võrkudele ettenähtud rahastamisvahenditega.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Ühtne lähenemine energiavõrkude arengule: elekter ja gaas

4.1.1

Gaasil põhinevate tootmistehnoloogiate areng (kombineeritud tehnoloogiad (20), soojus- ja elektrienergia koostootmine (21)) tõstab investeeringute tegemise riski elektrivõrkude valdkonnas (elektrienergia edastamist asendab maagaasi transport ning kohalike gaasiküttega soojuse ja elektri koostootmisrajatiste, väikeste koostootmisrajatiste ja mikrokoostootmisrajatiste areng).

4.1.2

Uute gaasitransporditehnoloogiate areng tõstab investeeringute tegemise riski gaasivõrkude valdkonnas (CNG- (22) ja LNG-meetodite kasutamisel asendub maagaasi transport mööda gaasijuhet laeva- ja veoautotranspordiga).

4.1.3

Elektri- ja gaasisektori (antud valdkonnas tegevate ettevõtete) lähendamine, st lähendamine omandisuhteid, juhtimist ja organisatsiooni silmas pidades, on maagaasi ning elektri- ja soojatootmise integreeritud tehnoloogilise kontseptsiooni eeldus. Seepärast tuleb loobuda sektoripõhisest mõtlemisviisist (ja mitte vaadelda enam elektri- ja gaasisektorit kui eraldiseisvaid valdkondi). Eriti oluline on elektri- ja gaasitööstuse lähendamine uutes (Kesk- ja Ida-Euroopa) liikmesriikides.

4.2   Ühtne lähenemine kiudoptiliste võrkude arengule

4.2.1

Mõningates ELi liikmesriikides, sealhulgas ka uutes liikmesriikides (nt Poolas) on tehnilistel otstarvetel (elekter (23) ja raudtee (24)) rajatud laiaulatuslikud kiudoptilised võrgud. Kõnealuseid võrke kasutatakse küll üha enam kommertseesmärkidel, (25) ent senini ei ole avastatud nende ülimalt suurt integratsioonipotentsiaali. Ka gaasitööstuses ei leia olemasolev potentsiaal täielikku kasutust. Eelkõige on siin aga tegu potentsiaaliga, mis tekib erinevate infrastruktuuride (elekter, raudtee) tehniliste kiudoptiliste võrkude integreerimisel telekommunikatsioonivõrguga, et luua tõhus juurdepääsuvõrk.

4.2.2

Paljudes ELi liikmesriikides, eelkõige uutes liikmesriikides töötatakse hetkel intensiivselt kohalike infrastruktuuride (nagu veejuhtmed ja kanalisatsioon) arendamisega. Kõnealust infrastruktuuri kaasrahastatakse ELi, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi vahenditest. See on ainukordne võimalus ühendada need infrastruktuurid kiudoptiliste võrkudega. Euroopa maapiirkondades ja väikestes linnades annab see võimaluse kaasajastamise hüppeliseks arenguks. Seda liiki integreerimise praktilist teostamist on võimalik mõjusalt toetada, kui julgustataks ELi kaasrahastamise kasutatamist kohalike infrastruktuuride arendamiseks, näiteks toetades integreeritud infrastruktuuri arendamist.

4.2.3

Kiudoptiline võrk võiks olla aruka kohaliku infrastruktuuri arendamise aluseks, k.a eri (arukate) komponentide (veejuhtmed, kanalisatsioon, transport, küttesüsteemid, avalikkuse ohutus) (tehniline) juhtimine ning kõnealuse infrastruktuuri haldamine (mis puudutab tehnilist järelevalvet ja teenuste turgu). Aruka kohaliku infrastruktuuri peamine element peaks olema integreeritud geograafilise teabe süsteemi (GIS) kaart (mida haldab kohalik või piirkondlik omavalitsus ja mis oleks ligipääsetav kõigi vastavas piirkonnas tegutsevate infrastruktuuriettevõtete jaoks). GISi kaardis peitub hetkel suurim potentsiaal kohaliku infrastruktuuri võrgu struktuuride integreerimiseks.

4.3   Ühtne lähenemisviis ning biogaasi tehnoloogiate ja keskkonnasõbralike energiatehnoloogiate küsimus

4.3.1

Tänu biogaasi tehnoloogiatele (väikesed soojuse ja elektri koostootmisrajatised (26), mis põhinevad suurtest põllumajandusettevõtetest pärineva biomassi gaasistamisel) on võimalik piirata elektrivõrkude edasist väljaehitamist ja võrgukadusid ning kasutada primaarenergiat tõhusamalt, mis võimaldab saavutada CO2 heitkoguste vähendamist.

4.3.2

Integreeritud tehnoloogiate väga oluline kategooria on keskkonnasõbralikud tehnoloogiad (keskkonnasõbralik soojuse ja elektri koostootmine), mis on suunatud energia tootmisele (elektri- ja soojusenergia) ja jäätmete kasutamisele (olmejäätmed, põllumajandusliku toodangu ning põllumajanduslike ja toiduainetoodete töötlemise jäätmed).

4.4   Ühtne lähenemisviis infrastruktuuri rahastamisel avaliku ja erasektori partnerluse kaudu

4.4.1

Avaliku ja erasektori partnerluse kaudu toimuva integreeritud infrastruktuuri rahastamise eesmärk on kasutada infrastruktuuride arendamisel (eelkõige uutes liikmesriikides) tõhusamalt ELi vahendeid.

4.4.2

Vanades liikmesriikides (EL 15) rahastati avaliku ja erasektori partnerluste abil peamiselt suuri infrastruktuuriprojekte. Uutes (Kesk- ja Ida-Euroopa) liikmesriikides tuleks kõnealuste partnerluste abil rahastada väikeseid kohalikke infrastruktuuriprojekte. Seepärast on järjest suurema tähtsusega, et vanad liikmesriigid jagaksid avaliku ja erasektori partnerluse raames omandatud kogemusi uute liikmesriikidega (kusjuures tuleb siiski arvestada seda, et kogemuste üks ühele ülekandmine ei ole võimalik, samuti ei ole võimalik võrrelda üksikute suurte infrastruktuuriprojektide rahastamist väiksemate, ent väga arvukate projektidega).

4.4.3

ELi vahendite kättesaadavus toob mõningates (sh ka Kesk- ja Ida-Euroopa) liikmesriikide kohalikes omavalitsusüksustes tihti kaasa üleinvesteeringud sektorispetsiifilistesse infrastruktuuridesse (nt veejuhtmetesse või kanalisatsiooni). Teisalt ei kasuta need omavalitsused investeeringute tegemise etapil ära sektorispetsiifiliste investeeringute integreerimise potentsiaali. See tekitab tõsist muret, sest seeläbi lastakse käest võimalus vähendada infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid (ja ELi vahendeid ei kasutata piisavalt mõjusalt). Lisaks viib eeltoodu selleni, et kõnealused omavalitsused peavad kandma õigustamatuid kulusid infrastruktuuri tulevase kasutamise eest, millesse investeeriti liiga palju (omavalitsusüksuste elanike kanda jäävad kõrgemad infrastruktuuri kasutamise kulud). Erakapitali osalus infrastruktuuri rahastamisel on mõjus vahend, et kasutada ära integreerimispotentsiaali ja vähendada üleinvesteerimise riski.

Brüssel, 13. märts 2008.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Siinkohal peetakse silmas ettevõtteid hõlmavat sektorite organisatsioonilist lähenemist.

(2)  Arukas infrastruktuur on tänu sellele lisatud või sisseehitatud komponentidele võimeline koguma infrastruktuuri olukorda puudutavaid andmeid ning edastama need keskarvutisse ning mõnikord on see isegi võimeline võtma vastu juhtimisseadmeid käivitava arvuti saadetud käsklusi (U of T Civil Engineering — viimati ajakohastatud 9. november 2001).

(3)  Vt „Konkreetsed märkused”, punkt 4.2.3.

(4)  Luhtunud kulud on üksnes minevikus tekkinud investeerimiskulud või kohustused (ajaloolised kulud), mida investorid ei ole veel tagasi teeninud elektri müügi ja teiste teenuste osutamisega ning mis ei ole ka konkurentsile suunatud turul võimalik. Nende kulude tagasiteenimise tähtpäev on reeglina elektrituru tekkimise või siis liberaliseerimise päev.

(5)  Asutamislepingu artiklid 154, 155 ja 156.

(6)  Majanduskasvu ja tööhõive alased suunised (2005–2008) nr 9, 10, 11 ja 16.

(7)  KOM(2007) 32 lõplik, 31. jaanuar 2007.

(8)  Sundi püsiühendus (ühendab Rootsit ja Taanit, valmis 2000. aastal), Malpensa lennujaam (Itaalia, valmis 2001. aastal), Betuwe raudteeliin (ühendab Rotterdami Saksamaa piiriga, valmis 2007. aastal) ja PBKAL (kiirrong liinil Pariis-Brüssel-Köln-Amsterdam-London, valmis 2007. aastal).

(9)  ELT C 157, 28.6.2005, lk 130.

(10)  „Synergies between Trans-European Networks, Evaluations of potential areas for synergetic impacts”, ECORYS, august 2006.

(11)  Aleksandra Gawlikowska-Fryk: „Transeuropejskie sieci energetyczne” („Üleeuroopalised energiavõrgud”), 2007.

(12)  LNG (liquid natural gas): veeldatud maagaas.

(13)  Teatavad liikmesriigid, eelkõige Saksamaa (Bundesnaturschutzgesetz, § 2, Bündelungsgebot), on kehtestanud õigusliku kohustuse püüda saavutada selline koostoime.

(14)  KOM(2007) 32 lõplik, 31. jaanuar 2007

(15)  „Synergies between Trans-European Networks, Evaluations of potential areas for synergetic impacts”, ECORYS, august 2006.

(16)  Otsuse 884/2004/EÜ artikkel 8.

(17)  Direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta.

(18)  Projektide hindamiseks keskkonnamõju hindamise direktiiv 85/337/EMÜ, mida on muudetud direktiividega 97/11/EÜ ja 2003/35/EÜ.

(19)  Linnudirektiiv 79/409/EMÜ, elupaikade direktiiv 92/43/EMÜ ja veepoliitika raamdirektiiv 2000/60/EÜ.

(20)  „Bloki gazowo-parowe, o mocach jednostkowych na ogół od kilkudziesięciu do 200 MW” — Jan Popczyk, „Co dalej z elektroenergetyką?”, Miesięcznik Stowarzyszenia Elektryków Polskich, VI 2000 („Gaasi- ja auruturbiinid võimsusega mõnikümmend kuni 200 MW”, Jan Popczyk „Mis on elektrienergia tulevik?”, Poola Elektrike Liidu kuukiri, VI 2000).

(21)  Vt allmärkus 25.

(22)  CNG (Compressed Natural Gas): kütus, 20–25 MPa-le kokkusurutud maagaas.

(23)  Näiteks Poola kiudoptiline võrk TelEnergo.

(24)  Näiteks Poola kiudoptiline võrk Telekomunikacja Kolejowa — Grupa PKP (Poola riikliku raudtee PKP raudtee telekommunikatsioon).

(25)  Selle näiteks on Poola ettevõtete TelEnergo ja Telbank ühinemine ettevõtteks Exatel, mis on kaasaegne teenindusettevõte IT ja telekommunikatsiooni valdkonnas.

(26)  Soojuse ja elektri koostootmine on tehnoloogiline protsess, millega toodetakse samaaegselt elektrienergiat ja soojusenergiat.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/31


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuesti sõnastatud)”

KOM(2007) 265 lõplik/3

(2008/C 204/09)

16. juulil 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 71 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuesti sõnastatud)”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. veebruaril 2008. Raportöör oli Eduardo Manuel CHAGAS.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 65, vastu hääletas 21, erapooletuks jäi 6.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee tervitab huviga määruse ettepanekut rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta. Komisjoni selles ettepanekus võetud otsus ühtlustada määruse jõustamist, mis sisaldaks kabotaaži selget ja kergesti kohaldatavat mõistet ning märkimisväärselt täiustatud järgimis- ja jõustamisalaseid eeskirju, vastab enamiku selles sektoris tegutsejate nõuetele.

1.2

Komitee leiab siiski, et rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade sotsiaalsele mõõtmele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Kabotaaž võib sarnaselt kolmanda riigi teostatavatele vedudele (1) põhjustada sektoris ebaausat konkurentsi ja sotsiaalset dumpingut, mis tuleneb uute ja vanade liikmesriikide juhtide palgaerinevustest.

1.3

Komitee on seisukohal, et kabotaažveo kontrollimist võiks lihtsustada seitsmepäevase tähtaja nõue. Sellist vedu saab lubada ainult siis, kui see järgneb rahvusvahelisele veole.

1.4

Kabotaaži kontroll peab kuuluma autovedu käsitlevate õigusaktide kohaldamise riiklikusse kontrollsüsteemi ja seda peaks komisjoniga koordineerima. Komitee ei poolda arvukate komiteede loomist Euroopa tasandil ning soovib, et moodustataks ainult üks komitee, kuhu kuuluksid liikmesriikide esindajad ja vaatlejana tööturu osapooled.

1.5

Pikemas perspektiivis soovitab komitee viia Euroopa Komisjonil läbi täiendavaid analüüse, et tagada parem siseturu toimimine ja ühtlustada kvaliteedistandardeid, töötajate kaitset ning maksu- ja sotsiaalne raamistik, sealhulgas palgaerinevuste vähendamine.

2.   Sissejuhatus

2.1

Kõnealune määruse ettepanek rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu kohta puudutab tegureid, mis moodustavad autoveo siseturu aluse.

2.2

Täpsemalt öeldes moodustavad selle aluse Euroopa eeskirju loov õiguslik raamistik, mida tuntakse kui rahvusvahelisele kaupade ja reisijate ELi sisesele autoveoturule (st mille lähte- või sihtpunkt on Euroopa Liidu liikmesriik või mille käigus läbitakse ühte või mitut liikmesriiki) kehtivaid ühiseeskirju.

2.3

Selle raamistikuga

määratakse kindlaks minimaalsed kvaliteedinõuded, mida tuleb tegevusalale lubamiseks täita;

liberaliseeritakse rahvusvahelise autoveo ja reisijate juhuveo teenused;

kehtestatakse reguleeritud konkurents regulaarse reisijateveo ja mitteresidendist vedajate tehtavate teatavate kaubavedude osas.

2.4

Transpordi siseturu toimimise eesmärki järgides loodi see õiguslik raamistik nii, et ei võetud alati arvesse sotsiaalset mõju, st mõju elukutseliste bussi- või veoautojuhtide töötingimustele. Varem (esimene direktiiv võeti vastu 1962. aastal) ei olnud autoveo siseturu sotsiaalne mõõde ja säästev transport selles valdkonnas poliitilised prioriteedid.

3.   Komisjoni ettepanek

3.1

Komisjoni ettepanekus on määratletud viis poliitilist valikuvõimalust alates võimalusest „muutusteta” kuni võimaluseni „liberaliseerimine”, millega kabotaažile ei seataks praktiliselt mingeid piiranguid. Komitee leiab, et praegu erinevad standardid Euroopas üksteisest liiga palju selleks, et täielik liberaliseerimine oleks võimalik ilma, et seataks ohtu standardeid, teenuste kvaliteeti ja ammu väljakujunenud norme antud valdkonnas tervise kaitse, ohutuse ja töötingimuste osas. Seega soovitab komitee praegu piiratumat keskmist võimalust, „ühtlustamise” võimalust, mis hõlmaks selget ja teostatavat asjaolude määratlemist, mille puhul kabotaažitegevused peaksid olema lubatud, ning parandatud menetlusi asjaomastest haldustoimingutest kinnipidamise, nende teostamise, standardimise ja lihtsustamise tagamiseks.

3.2

Ettepanek kuulub õiguspaketti, mis sisaldab kolme määruse ettepanekut, mille eesmärk on ajakohastada, lihtsustada ja vähendada eeskirju, mida tuleb tegevusalale lubamiseks ning kaupade ja reisijate autoveoturul täita, ja aruannet direktiivi kohaldamise kohta iseseisvatele juhtidele seoses tööajaga. Seetõttu tasub kanda hoolt selle eest, et ettepanek sobiks selle paketiga korralikult kokku.

3.3

Eelnevalt öeldut arvestades põhjendab komisjon määruse ettepanekut vajadusega parandada kehtivate eeskirjade selgust, loetavust ja jõustatavust. Asjaomase õigusliku raamistiku teatavaid meetmeid kohaldatakse ja jõustatakse ebaühtlaselt, sest õigusnormid on ebaselged või puudulikud.

3.4

Täpsemalt öeldes põhjustavad meetmete kohaldamisel ja jõustamisel probleeme järgmised tegurid:

selle määruse reguleerimisala, milles käsitletakse ühenduse vedajate teostatavat vedu kolmandatesse riikidesse või kolmandatest riikidest;

raskused ajutise kabotaaži mõiste rakendamisel; olenemata 2005. aastal avaldatud tõlgendavast teatisest, mis põhineb Euroopa Kohtu määratlusel mõiste „ajutine” kohta seoses teenuste osutamise vabadusega, on probleemid püsima jäänud ja liikmesriigid rakendavad tihtipeale eeskirju, mis on erinevad, mida on keeruline jõustada või millega kaasnevad täiendavad haldusraskused;

liikmesriikidevahelise teabevahetuse ebatõhusus; selle tulemusena ei kaasne neile ettevõtjatele, kes tegutsevad muu liikmesriigi kui nende asukohaliikmesriigi territooriumil, põhimõtteliselt mingisugust halduskaristuste ohtu ning selle tulemusena võib selliste eeskirju vähem järgivate ettevõtjate ja teiste ettevõtjate vahel toimuda konkurentsi moonutamine;

erinevate dokumentide (ühenduse litsents, tõestatud koopiad ja juhitunnistus) ebaühtlus, mis põhjustab probleeme teel toimuvate kontrollide ajal ning millega vedajatele kaasneb sageli märkimisväärne ajakadu.

3.5

Ettepaneku eesmärk on määruse (EMÜ) nr 881/92, määruse (EMÜ) nr 3118/93 ja direktiivi nr 2006/94/EÜ läbivaatamine ning konsolideerimine. Kuid tegemist ei ole vaid uuesti sõnastamisega, sest ettepanekus on uusi elemente, näiteks seoses kabotaažiga. Ettepanek toetub EÜ asutamislepingu artiklile 71, milles viidatakse rahvusvahelise transpordi ühiseeskirjadele ja tingimustele, mille kohaselt võivad liikmesriigis transporditeenuseid osutada mitteresidentidest vedajad (2).

3.6

Komisjon leiab, et tema ettepanek on kooskõlas vajadusega ladusalt toimiva siseturu järele ning sellega aidatakse saavutada Lissaboni strateegia eesmärke, suurendatakse liiklusohutust, toetatakse „parema õigusloome” protsessi ja parandatakse sotsiaalkaitse eeskirjadest kinnipidamist.

3.7

Kavandatav õigusakt käsitleb Euroopa Majanduspiirkonnaga (EMP) seotud küsimust ja peaks seetõttu laienema EMPle.

4.   Üldised märkused

4.1

Komitee tervitab huviga määruse ettepanekut rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta. Põhimõtteliselt usub komitee, et pikaajaline eesmärk peaks olema liikumine autoveoturu suurema liberaliseerimise poole Euroopa Liidus koos üleeuroopaliste standardite kehtestamisega tervishoiu, ohutuse ja töötajate kaitse alal ning koos maksu- ja sotsiaalvaldkonna edasise ühtlustamisega, vähendades ühtlasi palgavahet, s.t liikuda tuleks komisjoni 5. võimaluse suunas. Kõnealune võimalus on kooskõlas kehtiva määrusega nr 3118/93 ja rahvusvahelise turupoliitikaga. See muudaks tööstuse konkurentsivõimelisemaks ja tooks kasu kõigile Euroopa ettevõtetele kui autoveoteenuste kasutajatele ning sel võivad olla ka keskkonnaalased eelised, kuna väheneksid tühjad ja pooltühjad sõidud, mida praegusel ajal tehakse kehtivate kabotaažipiirangute tõttu.

4.2

Komitee nõustub siiski komisjoniga, et autoveoturu täielik liberaliseerimine kogu Euroopas oleks praegusel hetkel liiga radikaalne ning võiks suuresti ohustada ühiskondlikke ja kvaliteedistandardeid ning kahjustada nende järgimist. Komitee usub, et komisjoni tuleks innustada läbi viima põhjalikumaid analüüse, mida komisjon ka ise vajalikuks peab, enne tulevasi liberaliseerimismeetmeid. Sellegipoolest nõustub komitee komisjoniga, et „ühtlustamise” valikuvõimalus on lähitulevikus parim tee.

4.3

Täpsemalt öeldes leiab komitee, et

kabotaaži uus mõiste, milles pannakse paika tingimused, mille kohaselt võivad ka mitteresidentidest vedajad liikmesriigis transporditeenuseid osutada;

ühenduse litsentsi, tõestatud koopiate ning juhitunnistuse lihtsustatud ja standarditud vormi esitamise nõue;

praegu kehtivate õigusnormide täiustamine, mille kohaselt peab liikmesriik teise liikmesriigi palvel võtma meetmeid, kui vedaja, kellele ta on andnud ühenduse litsentsi, paneb asukohaliikmesriigis või teises liikmesriigis toime rikkumise,

aitavad parandada praeguste eeskirjade selgust ja kohaldatavust.

4.4

Komitee tuletab meelde, et komisjoni korraldatud konsulteerimise kohaselt, mis viidi läbi enne õiguspaketi ja kõnealuse määruse ettepaneku tegemist, peab enamik huvitatud isikuid vajalikuks selgeid, lihtsaid, jõustatavaid eeskirju, mis oleksid ühesugused kõikides liikmesriikides ning mida oleks lihtne kontrollida. Komisjoni selles ettepanekus võetud otsus ühtlustada määruse jõustamist, mis sisaldaks kabotaaži selget ja kergesti kohaldatavat mõistet ning märkimisväärselt täiustatud järgimis- ja jõustamisalaseid eeskirju, vastab enamiku selles sektoris tegutsejate nõuetele.

4.5

Kuigi määruse 881/92 preambulis viidatakse sellele, et kõrvaldatakse „kõik teenuste osutajale kehtestatud piirangud, mis põhinevad tema kodakondsusel või asjaolul, et tema asukoht on mõnes muus liikmesriigis kui selles, kus teenust kavatsetakse osutada”, on siiski õigustatud, et säilitatakse erand kooskõlas lepingu artikli 71 lõikega 2, isegi kui seda tehakse ajutiselt: turu täielik liberaliseerimine võiks „teatavates piirkondades tõsiselt mõjutada elatus- ja tööhõive taset ning transpordi toimimist”.

4.6

Komitee leiab siiski, et rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade sotsiaalsele mõõtmele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Mitmetes põhjendustes ehk täpsemalt öeldes põhjenduses 12 viidatakse küll direktiivile töötajate lähetamise kohta (direktiiv 96/71) seoses teenuste osutamisega, mille sätteid kohaldatakse juhul, kui vedajad lähetavad nendega töösuhetes olevaid töötajaid kabotaažvedudele väljapoole seda liikmesriiki, kus nad harilikult töötavad. Seda põhjendust ei esine määruse ettepaneku artiklites ega seletuskirjas.

4.6

See aspekt on seda olulisem, et ELi maanteeveosektori õigusakte, eriti seoses sotsiaalseid küsimusi käsitlevate peatükkidega, ei kohaldata korralikult kõigis liikmesriikides.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   Reguleerimisala (artikkel 1)

5.1.1

Komitee peab kahetsusväärseks, et määrust ei kohaldata vähem kui 3,5 tonniste sõidukitega teostatavale rahvusvahelisele veole. Arvestades kiirkulleri- ja kojuveoteenuste sektori kasvu, sh piiriäärsetel aladel, oleks olnud õigustatud kohaldada määrust ka selles sektoris kasutatavatele vähem kui 3,5 tonnistele sõidukitele, et vältida ebaausat konkurentsi.

5.1.2

Komitee väljendab oma kartust seoses sellega, et määrust ei kohaldata juhul, kui rahvusvaheline vedu tehakse liikmesriigist kolmandasse riiki või vastupidi, kui ühenduse ja asjaomase kolmanda riigi vahel ei ole sõlmitud asjaomast kokkulepet. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles tegema kõik, et neid kokkuleppeid sõlmida, eriti Euroopa Liiduga piiri jagavate riikidega.

5.2   Mõisted (artikkel 2)

5.2.1

Komitee tervitab seda, et selgitatakse selliseid uusi mõisteid nagu „vastuvõttev liikmesriik”, „mitteresidendist vedaja” ja „kabotaažveod”.

5.3   Kabotaaži mõiste (artiklid 2 ja 8)

5.3.1

Komisjoni ettepaneku kohaselt on pärast rahvusvahelist vedu, kui riiki siseneva rahvusvahelise veo ajal veetud kaubad on sihtkohta toimetatud, vedajatel lubatud teha kuni kolm kabotaažvedu. Need peavad toimuma seitsme päeva jooksul.

5.3.2

Sellise määratluse tugev külg on see, et selgelt keelatakse mitteresidendist vedajatel siseneda riiki tühja sõidukiga. Kabotaaž on lubatud vaid siis, kui see eelneb või järgneb koormaga rahvusvahelisele veole.

5.3.3

Puudus on see, et teoreetiliselt võib vedaja pärast seitsme päeva tähtaja möödumist vedu sama ettevõtte, sama tüüpi kaubaga ja sama marsruuti läbides korrata. Kuidas sellistel juhtudel tagada kabotaažveo ajutist olemust?

5.3.4

Seetõttu palub komitee uude määruse ettepanekusse lisada, et „ajutine olemus” on kabotaaži peamine omadus (3), ja seda rõhutada.

5.3.5

Kuigi kabotaaž moodustab vaid 3 % rahvusvahelisest kaubaveost (4), on see oluline väiksemate liikmesriikide jaoks, kus piiratud siseveoturg julgustab vedajaid otsima veovõimalusi välismaal. Isegi kui statistikat ei saa 100 % usaldada (kabotaaži deklareeritakse riigis, kus vedaja on registreeritud), tuleb sellest siiski esile, et see nähtus on tõusujoones (5).

5.3.6

Isegi kui sellise statistika üle võib vaielda, tuleb sellest välja, et see moodustab olulise osa rahvusvahelisest veost, eriti vanemates väikestes liikmesriikides. Kabotaažiturul on kõige aktiivsemad Hollandi vedajad, neile järgnevad Saksamaa ja Luksemburg. Need riigid viisid 2005. aastal läbi pooled kõigist kabotaažvedudest 25-liikmelises Euroopa Liidus. Samas on kabotaaž riikide territooriumil (st sisevedude ja kabotaaži osa siseturust) aeglaselt, kuid pidevalt suurenenud, jäädes siiski teatud piiridesse, ja ei tohiks tekitada moonutusi. Alates 1999. aastast on kõige rohkem on kabotaažvedusid toimunud Belgia, Luksemburgi ja Prantsusmaa territooriumil (6):Belgias 2,87 %, Prantsusmaal 2,5 % ja Luksemburgis 1,99 %. Uute liikmesriikide territooriumil on kabotaaži osakaal enamasti alla 0,3 %, v.a Lätis (0,8 %).

5.3.7

Komitee on siiski mures kabotaaži negatiivse mõju pärast sektori väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kuna need mõju on suur, kui kabotaaži teostavad vanades liikmesriikides uutest liikmesriikidest pärit vedajad, kes saadetakse kabotaažvedusid tegema palju väiksema palga eest kui vastuvõtvas riigis (7).

5.3.8

Komitee ei ole muidugi vastu uute liikmesriikide vedajate turule juurdepääsule, kuid see tõstatab kabotaaži piiramise ja kontrolli küsimuse, et vältida ebaausat konkurentsi ja sotsiaalset dumpingut. Seetõttu toetab komitee komisjoni valikut luua õiguslik raamistik, millega toetatakse reguleeritud konkurentsi, kuid mitte kabotaaži täielikku liberaliseerimist.

5.3.9

Komisjoni pakutud meetmete mõju hindamisel tuuakse esile ka kolmanda riigi teostatavate vedude mahu kasvu (8). Lisaks asutab järjest rohkem transpordi- ja logistikaettevõtteid filiaale uutes liikmesriikides ja saadab sõidukijuhte sealt rahvusvahelist vedu vanade liikmesriikide vahel teostama hindadega, mis välistab igasuguse konkurentsi, arvestades vanade ja uute liikmesriikide juhtide suurt palgavahet. Seda ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu aspekti ei võeta määruse ettepanekus arvesse.

5.3.10

See on veel üks põhjus, miks komitee peab kahetsusväärseks, et õiguspaketis ja ka kõnealuses määruse ettepanekus puudub sotsiaalne mõõde. Ei arvestata uute ja vanade liikmesriikide suurt palgavahet selles sektoris ega negatiivset mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, tööhõivele ning juhtide palkadele.

5.3.11

Mis puudutab kabotaaži kontrolli (artikkel 8), siis on komisjoni sõnul kontrollasutustel lihtne kontrollida, kas kabotaažvedu on seaduslik, uurides rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) kohaseid saatelehti, millele on märgitud rahvusvahelise veo peale- ja mahalaadimiskuupäev. Lisaks sellele tuleb iga kabotaažveo puhul anda täpseid andmeid saatja, vedaja ja saaja kohta. Samuti peab kirja panema kaupade ülevõtmise koha ja kuupäeva ning kättetoimetamiskoha, kaupade olemuse tavakirjelduse ning nende pakkimisviisi ja ohtlike kaupade puhul üldtunnustatud kirjelduse, samuti pakkide arvu ning nende peal olevad erimärgid ja -numbrid, kaupade brutokaalu või muul viisil väljendatud hulga ning mootorsõiduki ja haagise numbrimärgid. Need andmed võimaldavad kabotaažvedu, mis peaks toimuma seitsme päeva jooksul, paremini kontrollida.

Komitee on siiski seisukohal, et seitsmepäevase tähtaja nõue võib eelnevalt nimetatud andmete kontrollimist lihtsustada.

6.   Milline tähtsus on direktiivil töötajate lähetamise puhul?

6.1

Direktiiv töötajate lähetamise kohta (direktiiv 96/71) seoses teenuste osutamisega kehtib juhul, kui vedajad lähetavad nendega töösuhetes olevaid töötajaid kabotaažvedudele väljapoole seda liikmesriiki, kus nad harilikult töötavad.

6.2

Probleem seisneb selles, kuidas direktiiv on liikmesriikide õigusesse üle võetud, mille tagajärjeks on antud juhul see, et direktiivi kohaldatakse sektorite ja teenuse osutamise aja puhul erinevalt. Nii kohaldatakse näiteks mõnes riigis direktiivi ainult ehitussektorile, teistes kohustatakse aga direktiivi kohaldama teenuse osutamise esimesest päevast (9). Lisaks võimaldab direktiiv liikmesriikidel sektor kollektiivlepinguga direktiivi reguleerimisalast välja jätta, kui lähetus ei kesta üle ühe kuu (10).

6.3

Kuna direktiivi kohaldatakse riikides erinevalt — isegi kui seda kohaldatakse korralikult –, ei lahenda direktiiv ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu probleeme.

6.4

Lisaks on lähetamise direktiivi kohaldamise kontroll peaaegu olematu (11). See on märkimisväärne puudujääk, arvestades et kõik liikmesriigid on kohustatud tagama koostöö sotsiaalvaldkonna õigusaktide eest vastutajate vahel, nagu on sätestatud eelnevalt mainitud direktiivis (12).

6.5

Seetõttu võtab komitee teadmiseks maanteeveosektori selleteemalise Euroopa sotsiaalse dialoogi tulemused.

7.   Juhitunnistus (artikkel 5)

7.1

Komitee palub, et kolmanda riigi vedaja juhitunnistusel oleks ka kirjas, et nad on registreeritud sotsiaalkindlustussüsteemi.

8.   Kontroll (artiklid 10–15)

8.1

Määruse ettepanekuga kohustatakse liikmesriike vahetama teavet riiklike kontaktpunktide kaudu, mis luuakse autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamist käsitleva määruse alusel. Need on määratud haldusorganid või -asutused, kes vastutavad teabevahetuse eest teiste liikmesriikide vastavate organite ja asutustega.

8.2

Samuti on sätestatud, et liikmesriigid kannavad oma riiklikku autoveo-ettevõtjate registrisse kõik tõsised rikkumised ja korduvad pisirikkumised, mille on toime pannud nende vedajad ning millega on kaasnenud karistus.

8.3

Määruse ettepanekuga kehtestatakse uus kord, mida peab järgima liikmesriik, kes tuvastab mitteresidendist vedaja toimepandud rikkumise. Kõnealusel liikmesriigil on aega üks kuu, et edastada teave vastavalt minimaalsele standardvormile. Ta võib asukohaliikmesriigilt paluda halduskaristuste kohaldamist. Asjaomase vedaja asukohaliikmesriigil on aega kolm kuud, et teavitada teist liikmesriiki järelmeetmete võtmisest.

8.4

Komitee jaoks on need uued sätted edusammuks. Siiski väljendab komitee kahetsust põhimõtete, kontrollimenetluse ja Euroopa maanteetranspordi õigusaktide kohaldamise killustatuse ja paljususe üle. Komitee arvates peaks eksterritoriaalsuse põhimõtet, mida kohaldatakse puhke- ja sõiduaja eeskirjade puhul (määrus nr 561/2006), kohaldama ka kabotaaži käsitlevate õigusaktide rikkumise puhul. See oleks õigusaktidest kinnipidamise suuremaks stiimuliks.

8.5

Direktiivis 2006/22 sätestatakse riiklik sidus kontrollstrateegia ja palutakse liikmesriikidel määrata asutus, kes koordineeriks sõidu- ja puhkeaja eeskirjadest kinnipidamise kontrolli. Komitee arvates peaks sellesse strateegiasse kuuluma ka kabotaaži kontroll.

8.6

Sama kehtib komisjoni abistamiseks loodud komitee puhul. Komitee ei poolda arvukate komiteede loomist ja soovib, et moodustataks ainult üks komitee, kuhu kuuluksid liikmesriikide esindajad ja vaatlejana tööturu osapooled ning mis abistaks komisjoni Euroopa maanteeveosektori alaste õigusaktide kontrollimisel ja kohaldamisel.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Need on riigi A ja riigi B vahelised veod, mida teostab vedaja, kes asub riigis C.

(2)  Artiklis 71 (EÜT C 325, 24.12.2002, lk 61) sätestatakse järgmist:

„1.

Nõukogu, toimides vastavalt artiklis 251 sätestatud menetlusele ning pärast konsulteerimist majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komiteega, kehtestab transpordi iseärasusi arvesse võttes artikli 70 rakendamiseks:

a)

ühised eeskirjad, mida kohaldatakse liikmesriigi territooriumile või sealt välja kulgeva transpordi suhtes, samuti läbi ühe või mitme liikmesriigi territooriumi kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes;

b)

tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigis transporditeenuseid osutada mitteresidentidest vedajad;

c)

meetmed transpordi ohutuse tõhustamiseks;

d)

kõik muud asjakohased sätted.

2.

Erandina lõikes 1 ettenähtud menetlusest kehtestab nõukogu ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal ning pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ja majandus- ja sotsiaalkomiteega sellised transpordi korralduspõhimõtteid käsitlevad sätted, mille kohaldamine võiks tõsiselt kahjustada teatud piirkondade elatustaset ja tööhõivet, samuti veovahendite kasutust. Seejuures võtab nõukogu arvesse vajadust kohaneda ühisturu rajamisest tuleneva majandusliku arenguga.”

(3)  Põhineb nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta määrusel (EMÜ) nr 3118/93, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigis transporditeenuseid osutada mitteresidentidest vedajad (EÜT L 279, 12.11.1993, lk 1), ja komisjoni tõlgendaval teatisel kaupade autoveo kabotaaži ajutise olemuse kohta (detsember 2004).

(4)  Statistics in focus, Yves Mathieu, 77/2007, „Trends in road freight transport 1995–2005”, lk 4

(5)  Statistics in focus, Simo Pasi, 27/2007, „Trends in road freight transport 1999–2005”, lk 6; 2005. aastal 2 %-line tõus võrreldes 2004. aastaga.

(6)  Statistics in focus, Simo Pasi, 27/2007, „Trends in road freight transport 1999–2005”, lk 6; 2005. aastal 2 %-line tõus võrreldes 2004. aastaga.

(7)  Komisjoni talituste töödokumendis, mõjuhinnangus SEK(2007) 635/2 selgitatakse, et tööjõu (juhtide) kulud võivad varieeruda ühest kolmeni või mõningatel juhtudel lausa ühest kuueni (lk 6).

(8)  Jan Cremers, Peter Donders, Editors „The free movement of workers in the European Union”, European Institute for Construction Labour Research, CLR uuringud 4, 2004. Näiteks Hollandis kohaldatakse direktiivi ehitusektorile, kuid jäetakse teised sektorid välja, samas kui Belgias kohaldatakse lähetamise direktiivi teenuse osutamise esimesest päevast alates.

(9)  Direktiivi 96/71/EÜ artikli 3 lõige 4.

(10)  Ecorys, „Study on road cabotage in the freight transport market”, energeetika ja transpordi peadirektoraadi aruanne, lk 8.

(11)  Direktiivi 96/71/EÜ artikkel 3.

(12)  Kolme riigi vaheliseks veoks peetakse vedu riigi A ja riigi B vahel, mida teostab vedaja, kes asub riigis C.


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest:

Punktid 4.5 ja 4.6

Punktid 4.5 ja 4.6 välja jätta:

„4.5

Komitee leiab siiski, et rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade sotsiaalsele mõõtmele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Mitmetes põhjendustes ehk täpsemalt öeldes põhjenduses 12 viidatakse küll direktiivile töötajate lähetamise kohta (direktiiv 96/71) seoses teenuste osutamisega, mille sätteid kohaldatakse juhul, kui vedajad lähetavad nendega töösuhetes olevaid töötajaid kabotaažvedudele väljapoole seda liikmesriiki, kus nad harilikult töötavad. Seda põhjendust ei esine määruse ettepaneku artiklites ega seletuskirjas.

4.6

See aspekt on seda olulisem, et ELi maanteeveosektori õigusakte, eriti seoses sotsiaalseid küsimusi käsitlevate peatükkidega, ei kohaldata korralikult kõigis liikmesriikides.”

Motivatsioon

Kabotaažvedude puhul on sotsiaalne mõõde suures osas reguleeritud juba määrusega nr 561/2006, milles on sätestatud eeskirjad sõidukijuhtide sõiduaegade ja puhkeperioodide kohta, tööaja korraldust käsitlevat direktiivi 2002/15/EÜ ülevõtvate riiklike õigusaktidega ning samuti sellega, et kabotaažveod on juba iseenesest ajaliselt piiratud.

Hääletuse tulemus

Poolt: 27, Vastu: 41, Erapooletuid: 5

Punkt 4.6

Asendada järgmise tekstiga:

„4.6

See aspekt on seda olulisem, et ELi maanteeveosektori õigusakte, eriti seoses sotsiaalseid küsimusi käsitlevate peatükkidega, ei jõustata korralikult kõigis liikmesriikides. Kokkuvõttes oleks võinud paar sõna kirjutada kahjulikust uute liikmesriikide vedajate kabotaaži fenomenist (seni, kuni uute liikmesriikidega sõlmitud ühinemislepingute järel nähakse ette üleminekusätteid), eriti arvestades et kõik üleminekusätted lõpevad hiljemalt 2009. aasta lõpul ja seejärel on kabotaaž lubatud.

Motivatsioon

Uutele liikmesriikidele rakendatud üleminekusätted lõpevad 2009. aastal. Seepärast tuleb kõnealuses määruses kohelda kõiki riike võrdselt. Määrus jõustub arvatavasti alles pärast 2009. aastat. Seda fakti on oluline mainida, kuna see aitab lõpetada spekulatsioone uute liikmesriikide poolsest ebaausast konkurentsist ja sotsiaalsest dumpingust.”

Hääletuse tulemus

Poolt: 27, Vastu: 47, Erapooletuid: 4

Punkt 5.3.9

Asendada järgmise tekstiga:

„5.3.9

Komitee ei ole muidugi vastu uute liikmesriikide vedajate turule juurdepääsule, kuid see tõstatab kabotaaži piiramise ja kontrolli küsimuse, et vältida ebaausat konkurentsi ja sotsiaalset dumpingut. Seetõttu toetab komitee komisjoni valikut luua õiguslik raamistik, millega toetatakse reguleeritud konkurentsi, mitte täielikku kabotaaži liberaliseerimist. Komisjoni pakutud meetmete mõju hindamisel tuuakse esile kolme riigi vaheliste vedude siseturu kasvu  (1) . Lisaks asutavad järjest rohkem transpordi- ja logistikaettevõtteid filiaale uutes liikmesriikides ja saadavad juhte sealt teostama rahvusvahelist vedu vanade liikmesriikide vahel. Komitee arvates on see siiski kooskõlas ELi laienemise ja siseturu eesmärkidega.

Motivatsioon

Jällegi väljendatakse siinkohal hirmu võimaliku ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu ees ning korratakse seda, mida on varem juba korduvalt öeldud. Selle asemel tuleks rääkida ELi siseturu edasiarendamise vajadusest.

Hääletuse tulemus

Poolt: 31, Vastu: 61, Erapooletuid: 0

Punkt 5.3.10

Välja jätta:

„5.3.10

Komisjoni pakutud meetmete mõju hindamisel tuuakse esile ka kolmanda riigi teostatavate vedude mahu kasvu  (2). Lisaks asutab järjest rohkem transpordi- ja logistikaettevõtteid filiaale uutes liikmesriikides ja saadab sõidukijuhte sealt rahvusvahelist vedu vanade liikmesriikide vahel teostama hindadega, mis välistab igasuguse konkurentsi, arvestades vanade ja uute liikmesriikide juhtide suurt palgavahet. Seda ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu aspekti ei võeta määruse ettepanekus arvesse.

Motivatsioon

Sotsiaalsete aspektide rõhutamine määruses ei tähenda, et selle rõhuasetuse põhjus peab alati peituma üksnes uutes liikmesriikides.

Hääletuse tulemus

Poolt: 33, Vastu: 58, Erapooletuid: 5

Punkt 5.3.11

Välja jätta:

„5.3.11

See on veel üks põhjus, miks komitee peab kahetsusväärseks, et õiguspaketis ja ka kõnealuses määruse ettepanekus puudub sotsiaalne mõõde. Ei arvestata uute ja vanade liikmesriikide suurt palgavahet selles sektoris ega negatiivset mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, tööhõivele ning juhtide palkadele.

Motivatsioon

Sotsiaalsete aspektide rõhutamine määruses ei tähenda, et selle rõhuasetuse põhjus peab alati peituma üksnes uutes liikmesriikides.

Hääletuse tulemus

Poolt: 27, Vastu: 62, Erapooletuid: 1

Punkt 6

Punkt 6 välja jätta

6.   Milline tähtsus on direktiivil töötajate lähetamise puhul?

6.1

Direktiiv töötajate lähetamise kohta (direktiiv 96/71) seoses teenuste osutamisega kehtib juhul, kui vedajad lähetavad nendega töösuhetes olevaid töötajaid kabotaažvedudele väljapoole seda liikmesriiki, kus nad harilikult töötavad.

6.2

Probleem seisneb selles, kuidas direktiiv on liikmesriikide õigusesse üle võetud, mille tagajärjeks on antud juhul see, et direktiivi kohaldatakse sektorite ja teenuse osutamise aja puhul erinevalt. Nii kohaldatakse näiteks mõnes riigis direktiivi ainult ehitussektorile, teistes kohustatakse aga direktiivi kohaldama teenuse osutamise esimesest päevast. Lisaks võimaldab direktiiv liikmesriikidel sektor kollektiivlepinguga direktiivi reguleerimisalast välja jätta, kui lähetus ei kesta üle ühe kuu.

6.3

Kuna direktiivi kohaldatakse riikides erinevalt — isegi kui seda kohaldatakse korralikult –, ei lahenda direktiiv ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu probleeme.

6.4

Lisaks on lähetamise direktiivi kohaldamise kontroll peaaegu olematu. See on märkimisväärne puudujääk, arvestades et kõik liikmesriigid on kohustatud tagama koostöö sotsiaalvaldkonna õigusaktide eest vastutajate vahel, nagu on sätestatud eelnevalt mainitud direktiivis.

6.5

Seetõttu võtab komitee teadmiseks maanteeveosektori selleteemalise Euroopa sotsiaalse dialoogi tulemused.”

Motivatsioon

Selle eripäradest tulenevalt on veosektoris sotsiaalsed aspektid juba reguleeritud direktiiviga 2002/15/EÜ tööaja korralduse kohta ja määrusega nr 561/2006, milles sätestatakse eeskirjad sõidukijuhtide sõiduaegade ja puhkeperioodide kohta, ning samuti digitaalse sõidumeeriku kasutamisega.

Teiste sotsiaalsete aspektide osas on üks asi direktiivi 96/71 kohaldamine sellises sektoris nagu ehitus, kus töötajaid lähetatakse pikemaks perioodiks, ning hoopis teine asi selle kohaldamine kaubaveole üksikute kabotaažteenuste näol osana rahvusvahelisest veost. Viimasel juhul ei ole tegemist iseenesest juhi lähetamisega, vaid see on osa tema tööst rahvusvahelisi vedusid teostava sõidukijuhina ELi veoloa alusel.

Hääletuse tulemus

Poolt: 24, Vastu: 63, Erapooletuid: 2

Punkt 6.3

Muuta järgmiselt:

„6.3

Kuna direktiivi kohaldatakse riikides erinevalt — isegi kui seda kohaldatakse korralikult –, ei lahenda direktiiv ebaausa konkurentsi ja sotsiaalse dumpingu probleeme.”

Motivatsioon

Sotsiaalsete aspektide rõhutamine määruses ei tähenda, et selle rõhuasetuse põhjus peab alati peituma üksnes uutes liikmesriikides.

Hääletuse tulemus

Poolt: 32, Vastu: 57, Erapooletuid: 2

Punkt 1.2

Asendada järgmise tekstiga:

1.2

Komitee leiab siiski, et rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade sotsiaalsele mõõtmele peaks võiks rohkem tähelepanu pööram ta. Kabotaaž nagu ka kolme riigi vahelised veod  (3) võivad põhjustada sektoris ebaausat konkurentsi ja sotsiaalset dumpingut, mis tuleneb uute ja vanade liikmesriikide juhtide palgaerinevustest.

Motivatsioon

Sotsiaalsete aspektide rõhutamise põhjuseks kõnealuses määruses ei pea olema uued liikmesriigid. Ebaausat konkurentsi võib esineda igas liikmesriigis ja see võib tuleneda igast liikmesriigist. Mis puutub sotsiaalsesse dumpingusse, siis ei saa ELi siseselt sotsiaalse dumpingu kõnealust definitsiooni rakendada, kui ettevõtted või üksikisikud tegutsevad kõikjal täiesti seaduslikult.

Hääletuse tulemus

Poolt: 28, Vastu: 61, Erapooletuid: 1


(1)  Komisjoni talituste töödokumendis, mõjuhinnangus SEK(2007) 635/2, lk 6, täpsustatakse, et kolmanda riigi teostatav vedu on pidevalt igal aastal (1999–2003) kasvanud keskmiselt 4,4 %. See kasvumäär ületas 2004. ja 2005. aastal 20 %.

(2)  Komisjoni talituste töödokumendis, mõjuhinnangus SEK(2007) 635/2, lk 6, täpsustatakse, et kolmanda riigi teostatav vedu on pidevalt igal aastal (1999–2003) kasvanud keskmiselt 4,4 %. See kasvumäär ületas 2004. ja 2005. aastal 20 %.

(3)  Kolme riigi vaheliseks veoks peetakse vedu riigi A ja riigi B vahel, mida teostab vedaja, kes asub riigis C.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/39


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Lennuliikluse tekitatud süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine lennujaamade uue juhtimise kaudu”

(2008/C 204/10)

4. juulil 2007 saadetud kirjas esitas Portugali transpordiministeerium Portugali ELi eesistumise ajaga seoses vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Lennuliikluse tekitatud süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine lennujaamade uue juhtimise kaudu”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. veebruaril 2008. Raportöör oli Thomas McDonogh.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.-13. märtsil 2008 (13. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 103, erapooletuks jäi 5.

1.   Soovitused

Innustada lennujaamu rakendama juhtimisstrateegiaid lennuliikluse tekitatud süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamiseks, juurutades õhukvaliteedi mudelit, milles on määratletud kõik NOx allikad ja välja toodud süsinikdioksiidi vähendamise sihid. Kõnealust mudelit tuleb kohandada vastavalt kohapealsetele õhukvaliteedi kontrollpunktidele. Mudelisse kaasatavad võtmepiirkonnad on lennuväli, lennuvälja hooned (terminal ja sellega seotud teenindusruumid), parkla ja juurdepääs.

Tunnustatud ehitusstandardite ning lennujaamade infrastruktuuride ehitamise ja ekspluatatsiooniga seotud parimate rahvusvaheliste tavade rakendamist tuleks edendada, et vähendada kaasnevat CO2 jalajälge. Olulised näited on seejuures soojustamine, loomuliku valguse ja päikesevalguse maksimaalne kasutamine, vihmavee kogumine, päikeseenergia, soojuse ja elektri koostootmisjaamad, arukad hoonete juhtimissüsteemid ja soojusvahetid.

Innustada lennujaamu kasutama energiavarustuseks taastuvaid energiaallikaid.

Innustada keskkonnasõbralike teenindussõidukite kasutamist lennujaamades, kus lennu teenindamisega (turnaround) seoses on suur teenindussõidukite kontsentratsioon. Lisaks peaksid lennujaamad innustama reisijaid kasutama sõidukeid keskkonnasõbralikumalt, pakkudes diferentseeritud parkimistasusid ja soodsaid parkimiskohti.

Innustada lennujaamu vähendama jäätmeteket lennujaamades, pakkudes lennujaamades paremaid ringlussevõtu rajatisi. Üks keskne keskkonnaalane näitaja võiks olla tekitatud jäätmete kogus reisija kohta.

Vähendada mõjusid, mis on seotud autoliiklusega lennujaamadesse, pakkudes nii reisijatele kui ka lennujaama töötajatele alternatiivseid säästvaid transpordivõimalusi, näiteks rongiühendus, bussiliinid, mitmekesi ühe auto kasutamine ja jalgrattasõiduga seotud algatused.

Innustada lennujaamu võimalusel parandama lennuliikluse juhtimist lennuväljal ja selle lähenduses, et vähendada lennukütuse kasutamist.

Abimootorid ei tohiks maa peal seismise ajal töötada. Kohtkindel maaühendusvool ja eelkonditsioneeritud õhk peavad olema terminalihoonest kättesaadavad.

Taunida või keelata vanemat tüüpi mootoriga õhusõidukite kasutamist, sest need ei kasuta kütust tõhusalt. Selliste sõidukite maandumis- ja starditasusid tuleb suurendada.

Taunida mürarikaste õhusõidukite kasutamist, rakendades lennujaamades õhusõidukite müra klassifitseerimise ja seonduva mürakvoodi kavasid.

Vähendada heitkoguseid süsteemse lähenemise kaudu — ohutus jääb peamiseks prioriteediks, kuid arvesse tuleb võtta kõiki tegureid, sh lennukikere- ja mootorikonstruktsioon ja töö, kompromissid, alternatiivkütused, maapealne teenindus, lennujaama läbilaskevõime ja lennujuhtimine.

Sisselendamisel tuleks kasutada ühtlase laskumisega sisselendamist (Continuous Descent ApproachCDA), st lennuk alustab pidevat ühtlast laskumist suuremal kõrgusel, liikudes sujuvalt allapoole, selle asemel, et laskuda järk-järguliselt, mille käigus lennuk peab ühel kõrgusel kauem lendama, kasutades seega ühtlase kiiruse säilitamiseks rohkem kütust. Ühtlaselt laskumisel lendab lennuk efektiivsema kiirusega ja kasutab seega vähem kütust. Kõnealune sisselendamine peaks mõjutama õhu kvaliteeti 25–30 km ulatuses lennujaamast.

Turbopropellermootoriga lennukeid tuleks kasutada alla 500 km reisideks ja lennuliinidel, kus reisijaid jääb alla 70 sihtkohta ja vahemaa kohta.

Vähendada kütuse tarbimist, lülitades 1–2 mootorit välja stardi- ja maandumisrajal ruleerimise ajal.

2.   Sissejuhatus

2.1

Lennundusele langeb märkimisväärne osa kasvuhoonegaaside heitkogustest. Praegu moodustavad need umbes 3 % (1) kogu ELi kasvuhoonegaasi heitkogustest, mis tähendab 87 % kasvu alates 1990. aastast. Lennunduse tekitatud heitkoguste kiire suurenemine vastandub paljude majandusharude edule heitkoguste vähendamisel. Tegevusetus toob kaasa ELi lennujaamade põhjustatud heitkoguste suurenemise, mis neutraliseerib rohkem kui veerandi 8 % heitkoguste vähendamisest, mille 15-liikmeline EL peab Kyoto protokollis sätestatud eesmärkidele vastavalt saavutama. Eeldatavasti kasvavad lennunduse heitkogused 2020. aastaks praegusega võrreldes kahekordseks.

2.2

Lennundus elavdab majandust, kaubandust ja turismi, loob ärivõimalusi ja aitab kaasa elukvaliteedi parandamise võimalustele nii arenenud kui ka vähemarenenud piirkondades.

2.3

Lennunduses transporditakse aastas 2 miljardit reisijat ja 40 % piirkondadevahelisest eksportkaubast (hinna alusel). 40 % rahvusvahelistest turistidest reisib lennukiga. Lennunduses on üle maailma 29 miljonit töökohta. Selle mõju maailmamajandusele hinnatakse 2960 miljardile USA dollarile, mis võrdub 8 %-ga maailma SKT-st.

2.4

Lennujaam peaks olema lahutamatu osa kohalikust infrastruktuurist ja etendama juhtosa kohaliku piirkonna keskkonnakaitses.

2.5

Lennujaamade infrastruktuuri tõhusus ja maksimaalne kasutamine sõltub suuresti lennuliikluse juhtimisest. Tõhusate lennujuhtimismenetluste kasutuselevõtt ja neile keskendumine nii lennujaamas kui selle läheduses võib piirata lennujaamas õhkutõusmisel, maandumisel ja ruleerimisel raisatava kütuse hulka.

2.6

Paljudes lennujaamades, nt Gatwick, Pariisi Orly, Milaano Linate jne on läbilaskevõime piirid juba ületatud. Aastaks 2010 on neile lisandunud veel umbes 15 Euroopa lennujaama. Briti Tsiviillennundusamet leiab teiste hulgas, et vabad teenindusajad tuleb panna lennundusettevõtete hulgas enampakkumisele ja siis tuleb nendega kaubelda läbipaistval järelturul, soodustamaks napi ressursi paremat kasutamist.

2.7

Lennujaama infrastruktuure ja nendega seonduvaid maapealseid rajatisi saaks tõhusamalt kasutada, kui võimaluse korral kasutada suuremaid õhusõidukeid. Kuigi paljud lennud on täidetud, on paljude lendude puhul paljusid lennujaamu külastavate õhusõidukite keskmine reisijate arv ainult 68. Õhusõidukid on liiga väiksed ning suuremate ning kaasaegsemate õhusõidukite kasutuselevõtt on väheatraktiivne, kuna nimetatud tõhusam toimimisviis ei tasu lennujaamadele ennast ära. Olukorda parandaks kombinatsioon turumehhanismidest ja tõhususe reeglitest, nagu näiteks see, et lennuettevõte peab kasutama lennujaama väljumisväravat vähemalt korra tunnis sõltuvalt kasutatava õhusõiduki tüübist või tegema selle ligipääsetavaks mõnele teisele lennuettevõttele.

2.8

Komisjoni ettepanek (SESAR) luua Euroopas ühtne õhuruum, mis ühendaks praegusi eraldiseisvaid riiklikke liikluse juhtimise süsteeme, pakub võimaluse parandada oluliselt õhuruumi kasutamise tõhusust sisselendamisel ja õhkutõusmisel, vähendades järjekordi ja startide hilinemisi, s.o vastavalt maandumis- ja õhkutõusmislubade ooteaegu. Rahvusvaheline Lennutranspordi Assotsiatsioon (IATA) ennustab, et saaks säästa 12 % lennuliikluse tekitatud süsinikdioksiidi heitkogustest, kui lennujuhtimiskeskused töötaksid tõhusamalt. Komitee kutsub kõiki osapooli üles püüdma läbirääkimistega kiiret edu saavutada, et kohaldada uut režiimi, ning mitte laskma valdkondlikest huvidest lähtuvatel viivitustaktikatel protsessi pärssida.

3.   Lennundus — müra ja heidete allikas

3.1

Lennunduse tekitatud keskkonnamõjusid hinnatakse umbes 2 %-le maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest ja aastaks 2050 võib see kahekordistuda.

3.2

Lennundustööstus on aastate jooksul enamikust teistest tööstusharudest mööda läinud müra ja heidete vähendamises tootmisühiku kohta. Kütusesäästlikkus paraneb praegu umbes 1–2 % aastas ja lennunduse poolt tekitatud heited annavad süsinikdioksiidi heitkoguste kogumahust 2 %. Lennunduse maht kasvab aastas 5 %, samas kui energiatõhusus aitab säästa umbes 1,5 %. Ennustatakse siiski, et lennundussektor hakkab senisest veelgi kiiremini kasvama ja tehnoloogilistest uuendustest üksi ei piisa probleemi lahendamiseks.

4.   Müra ja õhu kvaliteet lennujaamade ümber

4.1

Lennundustööstus on kohustatud rakendama Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) tasakaalustatud lähenemist müra kontrollimisele, mille eesmärgiks on kaitsta elanikkonda kõige ökonoomsemal moel.

4.2

Müra vähendamine selle tekkekohas tehnoloogiliste edusammude abil on selle suhtes eriti tähtis ning viimaste kümnendite jooksul on tehtud selles vallas muljetavaldavaid edusamme. Jätkuvad edusammud on kavas lähima 15 aasta jooksul. EÜ andis välja direktiivi (2), millega sätestati põhimõtted õhusõidukite müra kontrollimiseks ja millega kehtestati käitamispiirangud, sealhulgas säte kõige mürarikkama 3. peatüki õhusõiduki keelustamiseks EÜ lennujaamades, nimetatud direktiivi mõju tuleb nüüd vaatluse alla võtta.

4.3

Lennujaamad ja aeronavigatsiooniteenuste osutajad on kohustatud rakendama ühtlase laskumisega sisselendamist ja muid vähese müraga lennumenetlusi seal, kus see on lennuradade läbilaskevõimet kahjustamata võimalik. Seda peetakse peamise tähtsusega valdkonnaks süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise parandamisel lennujaamades ja nende ümber.

4.4

Valitsused peavad tagama preventiivsed maakasutuse planeerimise ja juhtimise meetmed lennujaamade ümber.

4.5

Mure kohapealse õhu kvaliteedi pärast nõuab ühtset tegutsemist, mis on suunatud kõikvõimalikele saasteallikatele nii õhus kui maa peal, sealhulgas tegevustele — nagu tööstus ja maanteetransport, mis ei kuulu otseselt õhutranspordi juurde, vaid mis kaasnevad lennujaama teenindamisega. Lennujaamade ühendamist raudteevõrkudega tuleks soodustada, luues nii keskkonna mõttes säästvad transpordivõimalused lennujaama pääsemiseks; siinkohal oleks äärmiselt vajalik bussi- ja raudteevõrkude parandamine. Lennujaamad peaksid soodustama keskkonnasõbralike autode kasutamist oma autoparklates parkimistasude diferentseerimise ja eraldi parkimisvõimaluste loomise teel. Lennujaama teenindussõidukid peaksid töötama vähemalt puhtamate energiaallikate abil, nagu gaas ja elekter; praegu on terve hulk autosid patareitoitel, seda tuleks laiendada kõikjale, kus see on erinõudeid arvestades võimalik. Personali transport lennujaama ja tagasi tekitab olulist vajadust autotranspordi järele, tuleks soodustada alternatiivseid valikuid, nagu firmabussid, kaasassõidu võimalus, tipptunde vältivad osaliselt kattuvad vahetused ja kui võimalik, jalgrattaga liiklemine lennujaama personalile..

4.6

Tehnoloogiline areng on nähtavad heitgaasid ja süsivesinikud peaaegu ära kaotanud, samas kui õhusõidukite mootoritest pärinevate lämmastikoksiidide hulk on viimase 15 aastaga 50 % vähenenud. Aastaks 2020 on võetud eesmärk vähendada uute mootoritehnoloogiate abil lämmastikoksiidheiteid veel 80 %.

4.7

Kütuseelemendisüsteemid on välja arendamisel, see asendaks abijõuallikaid (APU) ja vähendaks heitkoguseid seega kuni 75 % ühiku kohta.

4.8

Lennujaamad ja lennuettevõtted on kohustatud kasutama puhtamaid ja tõhusamaid maapealse teeninduse seadmeid ja sõidukeid ning avaldavad valitsustele ja kohalikele omavalitsustele survet luua puhtamaid maapealseid transpordiühendusi — nt raudtee ja metroo.

4.9

Tavapäraselt kasutavad õhusõidukid maa peal parkimiseks üht mootorit.

5.   Lennunduse panus kliimamuutustesse

5.1

Lennunduse osa Euroopa Liidu süsinikdioksiidi heidetest, mis tulenevad fossiilsete kütuste kasutamisest, on umbes 2–4 %. Aastaks 2050 võib see suureneda umbes 5 % vastavalt valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) prognoosile. Märgitakse ka, et lennunduse tekitatud heitkoguste kasv võib 2012. aastaks neutraliseerida enam kui veerandi ELi keskkonnaalasest panusest Kyoto protokolli raames. Meetmete osas rahvusvahelisele kokkuleppele jõudmine on osutunud keeruliseks, ent direktiivi ettepanekuga soovitakse luua globaalse tasandi meetmete mudelit ning see on ainus sellist võimalust pakkuv algatus.

5.2

80 % lennunduse kasvuhoonegaaside heidetest on seotud reisijate veoga marsruutidel üle 1 500 km/900 miili, millele ei ole praktiliselt alternatiivi.

5.3

Lennundussektor on kohustatud aktiivselt uurima võimalusi alternatiivkütuste — nagu nt biomassil põhinevad BTL-kütuste — järkjärguliseks kasutuselevõtuks, et veelgi vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid.

5.4

Asjakohaste turupõhiste meetmete kõrval peetakse kliimamuutustega võitlemise kõige tõhusamaks ja kulutõhusamaks viisiks kõikide lennujaamade tehnoloogilisi edusamme, infrastruktuuri paranemist ja lennujaamade toimimise häid tavasid.

5.5

Lennujaamadel on vaja rahvusvahelisi standardeid ja globaalseid meetmeid, mitte üksikuid või lühinägelikke lahendusi.

5.6

Lennujaama planeeringul võib olla positiivne roll heitkoguste vähendamisel, eriti ruleerimisradade ja lähteväravate ümberkujundamisel, vähendamaks ummikuid lennuväljadel. Terminalihoonete planeeringuga tuleks kütte- ja kliimaseadmete kaudu viia energiatarbimine miinimumini, võimalusel kasutada päikesepaneele, kasutada maksimaalselt ära loomulikku valgust ja päikesevalgust, kasutada soojuse ja elektri koostootmisjaamu ja soojuse edastamise süsteeme, koguda vihmavett tualettide jaoks ning lennukite pesemiseks jne. Terminalihoonete temperatuuri tuleks tõhusalt kontrollida, et vähendada energia raiskamist ülekütmisel/liigsel jahutamisel.

5.7

Lennujaama operatiivjuhtimine peaks olema suunatud jäätmete vähendamisele reisija kohta, kasutades parandatud ringlussevõtmise algatusi nii otse lennujaamades kui kaasates need lennuettevõtjate ja teiste asjaomaste teenuseosutajatega sõlmitavatesse teenuse taseme lepingutesse.

5.8

Direktiiv, mis toob lennunduse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi pädevusvaldkonda (3), võib oluliselt tõsta avalikkuse teadlikkust, pakkuda uusi märkimisväärseid ressursse CO2 hulga vähendamiseks ning pakkuda võimalust muuta lennundussektori väliseid keskkonnakulud, mida lennundussektor sai varem ignoreerida, sektori sisekuludeks. Arvestades süsinikumaksu taset ja muutlikkust ei avalda see ilmselt suurt mõju lennuliikluse ja heitkoguste pidevale kasvule.

6.   Järeldused — edasised sammud

6.1

Lennujaamade keskkonnamõjudega võitlemine proaktiivselt, õigeaegselt ja tõhusalt nõuab rahvusvaheliste organite, valitsuste ja tööstuse sidusrühmade täielikku koostööd ja kokkulepet.

6.2

Heitkoguste vähendamine süsteemse lähenemise kaudu — ohutus jääb peamiseks prioriteediks, kuid arvesse tuleb võtta kõiki tegureid, sh lennukikere- ja mootorikonstruktsioon ja töö, kompromissid, alternatiivkütused, maapealne teenindus, lennujaama läbilaskevõime ja lennujuhtimine.

6.3

Tungivalt on vaja kehtestada lennujaamadele pikaajalised keskkonnaalased eesmärgid, tuginedes usaldusväärsetele ja kontrollitavatele andmetele ning nõudmistele. Nendesse eesmärkidesse tuleks kaasata lennujaama toimimisega seotud protsesside kõik aspektid (lennuliiklus, hooned, maapealsed transpordiühendused jne).

6.4

Peamine parameeter kõigi tulevaste lennujaamade planeeringute jaoks peaks olema uute lennujaamainfrastruktuuride loomine, et vähendada kütuse tarbimist enne õhkutõusmist ja pärast maandumist. Täiendavalt tuleks uurida ning võimalusel ellu viia algatusi, nagu ootealade rajamine suurematesse lennujaamadesse, kuhu seisvate mootoritega kommertslennukid veetakse enne õhkutõusmist, et käivitada nende mootorid umbes 10 minutit enne õhkutõusmist.

6.5

Ühtlase laskumisega sisselendamise käigus laskub suure lennukõrgusega lennuk maa poole sujuvalt, vastupidiselt järk-järgulisele laskumisega sisselennule, mis kulutab ülemääraselt kütust. Ühtlasel sisselennul lendab lennuk tõhusama kiirusega ja kasutab seega vähem kütust.

Brüssel, 13. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Vt: http://ec.europa.eu/environment/climat/aviation_en.htm

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/30/EÜ, 26. märts 2002, müraga seotud käitamispiirangute rakenduseeskirjade ja -korra kehtestamise kohta ühenduse lennuväljadel (EMPs kohaldatav tekst) EÜT L 85, 28.3.2002, lk 40–46.

(3)  KOM(2006) 818 lõplik — 2006/0304 (COD) ELT C 175, 27.7.2007, lk. 5.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/43


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Suunised EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamiseks mereveoteenuste suhtes”

(2008/C 204/11)

20. novembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhatus vastavalt kodukorra rakenduseeskirja artikli 29 lõikele A koostada täiendava arvamuse teemal:

„Suunised EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamiseks mereveoteenuste suhtes”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. veebruaril 2008. Raportöör oli Anna BREDIMA.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 117, erapooletuks jäi 6.

1.   Järeldused

1.1

Komitee üldiselt toetab suuniste eelnõu struktuuri ja praegust sõnastust, kuid leiab, et liinilaevandust ja tramplaevandust (mereveopuulid) käsitlevate peatükkide detailsus on erinev. Peatükk teabevahetuse kohta liinilaevanduses on küllaltki üksikasjalik ja näib olevat üpris kasulik, kirjeldades ja tõlgendades kõnealuse valdkonna kohtupraktikat ja otsustustavasid. Üldiselt on liinilaevanduse suunised selged ning toetuvad olemasolevale kohtupraktikale ja pikaajalistele põhjalikele aruteludele valdkonnas osalejatega. Samas peatükid, milles käsitletakse tramplaevandust üldiselt ja eriti puulilepinguid tramplaevanduses, on vähem üksikasjalikud. Komitee oletab, et üksikasjade vähesuse üks peamine põhjus on kohtupraktika puudumine ja seega ka kogemuste puudumine tramplaevanduse ja tramplaevanduse puulide kohta asjaomastes (konkurentsi-) asutustes, sh Euroopa Komisjonis, sest seni ei ole prahtijatelt ametlikke kaebusi saabunud.

1.2

Komitee kordab oma varasemates arvamustes (2004, 2006, 2007) esitatud üleskutset, et EL peaks korraldama sisukaid konsultatsioone teiste jurisdiktsioonidega, et teha kindlaks, kuidas sobivad omavahel olemasolevad õigussüsteemid, mis liinilaevanduses maailmas kehtivad. Lisaks kordab komitee samades arvamustest antud soovitust, et Euroopa Komisjon peaks konkurentsieeskirjade käsitlemisel meretranspordis arvestama lisaks puhtalt konkurentsi puudutavatele teguritele ka inimressursside aspekti (nt mõju Euroopa meremeeste tööhõivele).

1.3

Komitee soovitab kasutada piltlikke näiteid, et selgitada liinilaevanduse suuniste (eelnõu) sisu, eelkõige siis, kui andmeid peetakse aegunuks.

1.4

Kuna tramplaevandust ja tramplaevanduse puulilepinguid käsitlevad peatükid on eelpool oletatud põhjustel vähem üksikasjalikud, siis ei ole komitee kindel, kas need on piisavad, et anda trampteenuste (puulide) ettevõtjatele vajalikke juhiseid, kuidas oma koostöölepinguid ise hinnata. Võimalik, et suuniste eelnõu teatud peatükke, mis puudutavad tramplaevandust (puulid), on vaja täpsustada. Samuti võiks kaaluda praegu vaid konteinervedudega piirduva konsortsiumimääruse laiendamist ka teistele globaalse laevandusturu asjakohastele sektoritele.

1.5

Komitee rõhutab, et mereveopuulid ei ole tramplaevanduse turgudel ülekaalus. Suurt enamikku trampteenustest pakuvad paljud väikesed või keskmise suurusega ettevõtted, kes konkureerivad üksteisega veoste pärast. Seepärast leiab komitee, et kõnealuse asjaolu teadvustamiseks on suunistesse vaja lisada sellekohane täpsustus. Samuti oleks Euroopa Komisjon pidanud andma rohkem suuniseid de minimis eeskirja kohaldamise kohta puulidele, mis on liiga väikesed, et turgu märgatavalt mõjutada.

1.6

Pettumust valmistab, et tramplaevanduse puulidele antud suunistega ei vastata täielikult neile küsimustele, mis tekitavad trampteenuste ettevõtjates ebakindlust ja isegi muret. Komitee nõustub suuniste eelnõust järeldatava tõdemusega, et tramplaevanduse puulid kui sellised ei ole vastuolus ELi konkurentsieeskirjadega, kuid kutsub Euroopa Komisjoni üles andma suuniste lõplikus versioonis täpsemaid juhiseid artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta tramplaevanduse puulidele, et anda neile enesehindamiseks vajalikud vahendid.

1.7

Märkimist väärib, et suuniste eelnõus ei määratleta, mida mõistetakse tramplaevanduse all, ja seetõttu ei ole selge, kas selle alla kuulub ka meritsi toimuv reisijatevedu ja/või eriotstarbeline transport. Võiks kaaluda ka selle punkti täpsustamist.

1.8

Lisaks soovitab komitee tramplaevanduse peatükis täpsustada, et hinnakujunduse osas ei pruugi laevamaakleri tegevus erineda puuli juhataja tegevusest. Tramplaevanduse turud, sh need, kus tegutsevad tramplaevanduse puulid, on ostu- ja müügipakkumiste turud, st hind määratakse kindlaks osalistevahelise hinnaläbirääkimise käigus ning see põhineb pakkumisel ja nõudlusel. Seega asjaolu, et puuli juhataja lepib prahtijaga puulilaeva kasutamise hinnas kokku, ei tähenda „hindade kindlaksmääramist” kui konkurentsi rangelt piiravat tegurit.

2.   Sissejuhatus

2.1

13. septembril 2007 avaldas Euroopa Komisjon kauaoodatud suuniste eelnõu ELi konkurentsieeskirjade kohaldamise kohta mereveoteenustele. Suunised kehtivad koostöölepingutele merevoeteenuste valdkonnas, mida mõjutavad otseselt muudatused, mis kaasnevad määrusega nr 1419/2006 kabotaaži, liinilaevanduse ja trampteenuste kohta. Suuniste eesmärk on aidata laevandusettevõtjatel oma koostöölepinguid ise hinnata, st need peaksid võimaldama asjaomastel ettevõtjatel teha kindlaks, kas nende koostöölepingud on kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 81. Suunised kehtivad esialgu viis aastat.

2.2

Suuniste eelnõu eesmärk on eelkõige selgitada tingimusi, mille alusel liinilaevanduse ettevõtjad võivad seaduslikult vahetada teavet veoste kohta ja mille alusel tramplaevanduse ettevõtjad võivad sõlmida puulilepinguid. Selleks on kehtestatud hulk keerulisi parameetreid. Kuid suuniste (eelnõu) tegelikku praktilist lisaväärtust saab hinnata alles tulevikus, nt hinnates seda, kas suunistega antakse ettevõtjatele piisavalt juhiseid, kuidas määrata kindlaks oma turul kavandatud tegevuse seaduslikkus.

3.   Üldised märkused

Liinilaevanduse teenused

3.1

Lisaks juba teadaolevate faktide kinnitamisele, st et alates 18. oktoobrist 2008 tunnistatakse kehtetuks liinilaevanduskonverentsid nii Euroopa Liitu kui ka Euroopa Liidust välja suunduvatel liinidel, käsitletakse suuniste eelnõu liinilaevandust puudutavas osas lubatud viise, kuidas liinilaevanduse ettevõtjad võivad turuteavet vahetada. Kuigi mõni üksikasi võib vajada täpsustamist, võimaldab suuniste eelnõu kõnealusel kujul tõenäoliselt liinilaevandusele sellise teabevahetuse, mis on vajalik liinilaevanduse heaks toimimiseks.

3.2

Alates 18. oktoobrist 2008 peavad ELi sadamatesse ja/või sadamatest liinilaevanduse veoteenust pakkuvad ettevõtjad lõpetama igasuguse konkurentsi piirava liinilaevanduskonverentsi-alase tegevuse, hoolimata sellest, kas selline tegevus on lubatud mõnes teises jurisdiktsioonis maailmas. Komitee väidab, et globaalselt tegutsevatel veoettevõtjatel on raske tagada, et liinilaevanduskonverentsi-alane tegevus, mis on ELis seadusvastane, ei mõjutaks märgatavalt ELi turgu.

3.3

Liinilaevanduse puhul on peatähelepanu teabevahetussüsteemidel. Liinilaevanduse ettevõtjatele on antud teabe vahetamisel teatud määral vabadust. Siinkohal on olulised tegurid turu struktuur, vahetatava teabe liik ja iga ning teabe vahetamise sagedus. Õigustatult on keskendutud tulevikku käsitleva teabe vahetusele, kuhu kuuluvad eelkõige jõudluse prognoosid ja hinnaindeksid. Näib, et jõudluse prognooside puhul on vastupidise tõestamiseni alati oht, et need on seadusvastased. Komitee nõustub, et teabevahetuse mõjusid tuleb kaaluda iga juhtumi puhul eraldi.

3.4

Hinnaindeksite puhul ei riku hinna koondindeks tõenäoliselt seadust, kui just teavet ei ole võimalik taas lahti harutada, nii et ettevõtjad saavad otseselt või kaudselt teha kindlaks oma konkurentide konkurentsistrateegiad. Tuleb hinnata andmete koondatuse taset, seda, kas andmed on aegunud või hiljutised, ning nende avaldamise sagedust, kuid suuniste eelnõus ei märgita täpselt, kui oluliseks tuleb neid tegureid pidada.

3.5

Suuniste liinilaevanduse teenuseid käsitlev osa ei sisalda ühtegi täiesti uut elementi, vaid selles kirjeldatakse taas Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kohtu varem koostatud üldisi kriteeriume.

3.6

Komitee kordab oma varasemates sellekohastes arvamustes (1) väljendatud üleskutset, et EL peaks korraldama sisukaid konsultatsioone teiste jurisdiktsioonidega, et teha kindlaks, kuidas sobivad omavahel olemasolevad õigussüsteemid, mis maailmas liinilaevanduses kehtivad. Lisaks kordab komitee samades arvamustest antud soovitust, et Euroopa Komisjon peaks konkurentsieeskirjade käsitlemisel meretranspordis arvestama lisaks puhtalt konkurentsi puudutavatele teguritele ka inimressursside aspekti (nt mõju Euroopa meremeeste tööhõivele).

Tramplaevanduse teenused

3.7

Tramplaevanduse teenused on globaalsed ja väga tiheda konkurentsiga ning nad vastavad paljuski ideaalsele konkurentsimudelile. Pakutav kaup on ühesugune ja turule sisenemise kulud on enamasti väga väikesed. Omavahel konkureerib palju ettevõtteid, kusjuures sõltuvalt turutingimustest asendatakse laevade suurusi ja tüüpe. Samuti muudavad teabevood turu väga läbipaistvaks. Äritegevus toimub peamiselt reisiprahilepingu, järjestikuste reiside prahilepingu, mereveolepingu või tähtajalise prahilepingu alusel. Kõnealuste turgude prahihinnad on väga kõikuvad, sõltudes turutingimustest. Tramplaevanduse turud reageerivad kiiresti turu arengutele ja lastisaatjate vajadustele (2).

3.8

Mereveopuulid tegutsevad kõigis tramplaevanduse sektorites. „Puul” tähendab eri omanikele kuuluvate sarnaste laevade kogumit, mis tegutseb ühtse juhtimise all. Puuli juhataja haldab laevu ühe ühtse laevastikuna, kogub kokku laevade tulu ja jaotab selle eelnevalt kokkulepitud arvutussüsteemi alusel. Laevaomaniku ülesandeks jääb vaid laeva tehniline käitamine ja juhtimine merel. Mereveopuule luuakse tavaliselt kahel põhjusel. Esiteks moodustatakse neid selleks, et selles osalejad saaksid pakkuda oma suurklientidele sellist teenuste taset nagu neilt järjest enam nõutakse. Teiseks on puulide eesmärk tõsta transpordi tõhusust eriinvesteeringute ja laevade sagedasema kasutuse abil. Mereveopuulid tegutsevad pakkumise ja nõudluse keskkonnas, kus lepinguid sõlmitakse pakkumiste alusel, hinnad kujundatakse suurel määral hetketuru järgi, teenuste ostjad on suured, kõrgete nõudmistega ettevõtted ning maaklerid pakuvad igal ajahetkel tonnaaži ja tingimuste suhtes erakordset läbipaistvust.

3.9

Komitee rõhutab, et mereveopuulid ei ole tramplaevanduse turgudel ülekaalus. Suurt enamikku trampteenustest pakuvad paljud väikesed või keskmise suurusega ettevõtted, kes konkureerivad üksteisega veoste pärast. Seepärast leiab komitee, et kõnealuse asjaolu teadvustamiseks on suunistesse vaja lisada sellekohane täpsustus.

3.10

Komitee märgib, et nii trampteenustele kui ka tramplaevanduse puulidele on ELi konkurentsieeskirjad alati kehtinud, st ammu enne määruse nr 1419/2006 vastuvõtmist, millega Euroopa Komisjonile anti volitused konkurentsieeskirjade täitmise nõudmiseks kõnealuste teenuste puhul. Kuid kogu nimetatud perioodil ei ole prahtijad esitanud kõnealuse sektori kohta ühtegi ametlikku kaebust ja seega ei ole kujunenud asjaomast kohtupraktikat. Komitee oletab, et just kohtupraktika puudumine ja seega ka kogemuste puudumine asjaomastes (konkurentsi-) asutustes, sh Euroopa Komisjonis, on põhjus, miks suuniste eelnõu tramplaevandust (mereveopuule) käsitlev osa ei ole nii üksikasjalik kui liinilaevandust käsitlev osa. Märkimist väärib, et suuniste eelnõus ei määratleta, mida mõistetakse tramplaevanduse all, ja seetõttu ei ole selge, kas selle alla kuulub ka meritsi toimuv reisijatevedu ja/või eriotstarbeline transport Võiks kaaluda selle punkti täpsustamist.

3.11

Suuniste eelnõus ei arvestata piisavalt tramplaevanduse eripäradega ning näib, et pigem järgitakse sektorist sõltumatuid horisontaalse koostöö suuniseid. Mereveopuulid peavad järgima neid samu suuniseid, mida kohaldatakse ka teistele laevandussektoritele, tagamaks, et nad ei takistaks vaba konkurentsi ega toimiks kartellina.

3.12

Suuniste eelnõu on üsna üldine ega anna täpset õiguskindlust. Suunistes ei väideta just, et mereveopuulid oleksid ELi konkurentsieeskirjadega vastuolus, kuid samuti ei anta juhiseid selle kohta, millal nad seda on.

3.13

Suuniste kõige olulisem osa on see, milles käsitletakse mereveopuulide hindamist ja klassifitseerimist. Lähtepunktiks on uurimistulemus, et puulide juures on tavaliselt tegemist ühismüügi ning erineval määral ühistootmise tunnustega.

3.14

Kõnealuse turu kohta leiab komitee, et suunistes tuleks paremini arvestada asjaolu, et tramplaevanduses on nii nõudluse kui ka pakkumise poolel märkimisväärne osa asendatavusel ehk omavahel vahetatavusel (nt laeva tüübi, suuruse, veolepingu tüübi ja geograafilise turu osas). Lisaks, kui puul peab end ise hindama, siis ei saa turuosa määratleda iga lepingu puhul eraldi, vaid neid peab hindama teatud ajavahemiku jooksul.

3.15

Komitee leiab, et on vaja parandusi mereveopuulide turuosa asjakohasuse ja määratluste ning liinide ja laevatüüpide asendamise osas. Komitee märgib, et asjakohase turu määratluse osas ei ole antud mingeid praktilisi juhiseid. Kuid sõltuvalt kasutatavast meetodist võivad turuosad olla üsna erinevad.

3.16

Tramplaevade puulilepingute hindamisel vastavalt artiklile 81 tuleb rõhutada, et puuli juhataja juhib puuli kuuluvat laevastikku nii halduslikus kui ka kaubanduslikus mõttes ja seega pakub ühtse puuli kaudu ühist toodet. Puuli juhataja ülesandele hallata pakutavat teenust lisandub tegelikult laevade pakkumine turul. Laevaomanike ülesandeks jääb vaid laevade tehniline käitamine ja juhtimine merel. Mereveopuulid pakuvad ühiselt toodetud teenust, mis on puulis osalejate tegevuse märkimisväärse integratsiooni tulem (3). Seepärast tuleks puulilepinguid hinnata samamoodi kui teisi ühistootmise või spetsialiseerumise lepinguvorme.

3.17

Komitee on seisukohal, et suunistes ei tohiks viidata hindade kindlaksmääramisele kui puuli toimimise ühele tunnusjoonele (ja seega kui konkurentsi rangelt piiravale tegurile), sest hinnas kokkuleppimine puuli juhataja ja kliendi vahel on pakutava teenuse iseloomulik osa, mis järgneb pakkumisprotsessis peetavatele läbirääkimistele puulilaeva kasutuse hinna üle.

3.18

Komitee leiab, et arvestades puulilepingute eesmärki ja nende peamisi omadusi, on täidetud EÜ asutamislepingu artikli 81 lõikes 3 esitatud neli tingimust, et puulidele erand teha. Seda seisukohta toetab asjaolu, et puulid loodi vastamaks prahtijate vajadustele ja nõudmistele ning et nad on aastakümneid tegutsenud ilma, et nende osas oleks kaebusi esitatud.

3.19

Komitee loodab, et Euroopa Komisjon vaatab vastavalt omandatud kogemustele kõnealuseid suuniseid korrapäraselt läbi ning avaldab vajadusel täiendavaid või selgitavaid juhiseid niipea, kui need on koostatud, ootamata viieaastase perioodi lõppemist.

3.20

Komisjon peaks esimesel võimalusel alustama liinilaevanduse konsortsiumide grupierandi kohaldusala läbivaatamist ja seejuures uurima vajadust hõlmata selle alla ka teised globaalse laevandusturu asjaomased sektorid, eelkõige need trampteenused, mis toimuvad korrapäraselt samadel marsruutidel, nagu paljud eriotstarbelised liinid (nt tavalised külmutuslaevad, puiduveo liinid, spetsiaalsed autode veoks mõeldud laevad ja ro-ro tüüpi laevad).

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  ELT C 256, 27.10.2007, lk 62–65; ELT C 309, 16.12.2006, lk 46–50; ELT C 157, 28.6.2005, lk 130–136.

(2)  Fearnley aruanne „The Legal and Economic Analysis of Tramp Maritime Services”, veebruar 2007, lk 14–31 (http://ec.europa.eu/comm/competition/antitrust/legislation/maritime/tramp_report.pdf).

(3)  Fearnley aruanne, 2007. Kõnealuse aruande autorid on jõudnud samale järeldusele.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/47


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv siseveelaevade sõidukõlblikkuse tunnistuste vastastikuse tunnustamise kohta” (kodifitseeritud versioon)

KOM(2008) 37 lõplik — 2008/0021 (COD)

(2008/C 204/12)

13. veebruaril 2008 otsustas nõukogu konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 80 lõikele 2 järgmisel teemal:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv siseveelaevade sõidukõlblikkuse tunnistuste vastastikuse tunnustamise kohta” (kodifitseeritud versioon)

Kuna komitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning ei soovi teha selle kohta ühtegi märkust, otsustas komitee täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008. aastal (12. märtsi istungil) esitada kõnealuse ettepaneku kohta pooldava arvamuse. Poolt hääletas 121 ja erapooletuks jäi 6.

 

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/47


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise ning direktiivi 67/548/EMÜ ja määruse (EÜ) nr 1907/2006 muutmise kohta”

KOM(2007) 355 lõplik — 2007/0121 (COD)

(2008/C 204/13)

13. juuli 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise ning direktiivi 67/548/EMÜ ja määruse (EÜ) nr 1907/2006 muutmise kohta”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 26. veebruaril 2008. Raportöör oli David SEARS.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124, erapooletuks jäi 2.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1

Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on oma liikmesriikide nimel esitanud ühtse ülemaailmse süsteemi (Globally Harmonised System of Classification and Labelling of Chemicals, GHS) mudeli kriteeriumidele ja protsessidele, mida kasutatakse kemikaalide klassifitseerimisel ja märgistamisel. Süsteemi eesmärk on toetada maailmakaubandust ning aidata vähem arenenud majandusega riikides kaitsta töötajate ja tarbijate ohutust ja tervist.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab suurt toetust ülemaailmse ühtlustamise eesmärgile, komisjoni esitatud rakendusõigusakti vormile ja õiguslikule alusele ning ajakavale, mis on esitatud tootjatele ja tarnijatele määruse rakendamiseks ja mis langeb kokku määrusega (EÜ) 1907/2006 (REACH) kehtestatud esimese olulise tähtpäevaga ainete registreerimiseks.

1.3

Komitee nõustub ka komisjoni hinnanguga, et kuigi viimase 40 aasta jooksul väljatöötatud ELi süsteemis on muutused vältimatud ja leiavad suurt toetust, on ELis nende kasu lühiajalises perspektiivis tõenäoliselt tühine ning kulud ilmselt kõrged. Seetõttu leiab komitee, et sellele üsna ebatavalisele olukorrale oleks pidanud algses mõjuhinnangus rohkem tähelepanu pöörama. Märkimisväärse üldise kasu puudumisel peaks igale kehtivatesse õigusaktidesse tehtavale lisandusele või muudatusele, mis ei ole tingimata vajalik ÜRO ettepaneku rakendamiseks, lisama eraldi tervishoiualase, ohutusalase või majandusliku põhjenduse. Igal juhul tuleb teha kõik jõupingutused, et kahe suures osas sarnase süsteemi vahelise vältimatult pika ülemineku perioodi jooksul ei alandataks kehtivaid norme. Väga oluline on teavitamine müügipunktis.

1.4

Samuti leiab komitee, et arvestades väga tihedat ajakava ning vajadust piirata käivituskulusid, on ettepaneku ja selle viivitamatu kohaldamise osas ruumi paindlikkusele. Praeguse süsteemi arendamine tasemele, kus see kaitseb nõuetekohaselt ELi töötajate ja tarbijate tervist ja ohutust, võttis palju aastaid ning tõenäoliselt kulub ka uue ülemaailmselt ühtlustatud süsteemi väljatöötamiseks palju aega. Selle tagamiseks peavad nii ÜRO kui ka Euroopa Komisjon eraldama pikaajaliselt piisavalt ressursse, et ühtlustamisprotsess saaks jätkuda ning et see hõlmaks lõpuks laialt kaubeldavate toodete tegeliku klassifikatsiooni ja märgistamise, mitte ainult kriteeriumid, millel klassifitseerimine põhineb.

1.5

Komiteele teeb muret kõnealuse määruse ettepaneku pikkus nii määruse enda osas kui ka arvestades sellega seotud hiljutisi ettepanekuid, nagu REACHi määrus, samuti paljusid muid ELi õigusakte, millega mõlemad määrused seotud on, ning järjest kasvavate suuniste hulka, mida nüüd vajalikuks peetakse. Et parandamatult ei kahjustataks Euroopa tööstust (rääkimata järelevalve ja õigusaktide muutmise protsessidest), on vaja uut lähenemisviisi. Ei ole realistlik eeldada, et kõik — väikseima ettevõte omanikust kuni riiklike pädevate ametiasutuste enamasti suuremate ametnikerühmadeni — peaksid pidevalt kasutama 20 000 lehekülge dokumente, mis on kõnealuste teemadega seotud. Tuleb leida parem tee.

1.6

Sellega seoses avaldab komitee ka kahetsust selle üle, et puuduvad põhimõistete määratlused ning eriti selle üle, et konkreetse toksikoloogilise tähendusega sõna „valmistised” asemel on hakatud kasutama sõna „segud”, millel seda tähendust ei ole. EL ei ole siiamaani määratlenud sõnu „kemikaal” või „keemiline”, mis tekitab jätkuvalt segadust nii töötajatele, tarbijatele, ettevõtjatele kui ka seadusandjatele. Kõnealuse määruse ettepaneku koostamisel jälgiti neutraalset tooni ning seda, et sisu ei oleks vaidlustatav. See annab hea võimaluse parandada vigu üksikasjade tasandil — mida tehnilistes liidetes juba tehakse. Viivitamatult tuleks hakata koostama määratluste standardkogumit, mis kohalduks igale teemaga seotud õigusaktile. Selle tulemusel peaks igas keeles valmima võtmesõnade sõnastik, kus selgitataks samatähenduslikke sõnu (nagu „kemikaal”, „keemiline aine” ja „aine”) ning sõnu, millel on erinev või mitte asjakohane tähendus (näiteks „artikkel” ja „toode”). Mõnes keeles kaasnevad sõnadega „ained” (viide narkootikumidele, alkoholile või tubakale) ja „kemikaalid” (viide terroristlikule või muule seadusevastasele tegevusele) kultuuritaustast tulenevad arusaamatused ja seosed, mis tuleks välja selgitada ja mida tuleks vältida.

1.7

Samuti toob komitee välja kaks ohtu: esiteks üleklassifitseerimine ja ülemärgistamine, mille tulemusel ei pöörata tähelepanu kõige olulisematele hoiatustele, ning teiseks nii töötajate kui ka tarbijate toetumine märgistusele kui ainukesele teabeallikale. Loomulikult tuleb märgistamisel lisada oluline teave, ent samuti on oluline teiste lihtsalt juurdepääsevate allikate nimetamine. Kuna järjest enam ostetakse tooteid Internetis ning otsitakse veebist teavet konkreetsete toodete kasu ja ohtude kohta, on selge, et tööd sel alal tuleb jätkata. Keeruliste segude standarditud ja võõraste nimedega komponentide pikkadest nimekirjadest ei ole hädaabiteenistustele ja vastumürgikeskustele eriti kasu. Kõigile asjaomastele pooltele pakub parimat kaitset see, kui on kirjas kõikide ohtude ja ohutusmeetmete alane teave ning ööpäevaringse infokeskuse kontaktandmed. Kui tegemist on patenteeritud valmistustehnoloogiaga, on sellise lähenemisviisiga — nagu ka kehtivate õigusaktide kohaselt — kaitstud ka tootja.

1.8

Komitee märgib, et ettepanekus ei ole esitatud eraldi märgistust akadeemiliste uuringute või ettevõtete uurimis- ja arendustegevuse tarbeks ühest laborist teise viidavatele, sageli väga väikestele kogustele. Selle saaks raskusteta lisada ÜRO esitatud märgistuste nimekirja ning uut märgistust tuleks eelistada praeguses ettepanekus esitatud äärmiselt rangetele, ebaproportsionaalsetele ja kulukatele eranditele.

1.9

Komitee märgib, et pidevalt suureneb vajadus kontrollida kasutatud teabe kvaliteeti ning maailma eri jurisdiktsioonides tehtud otsuseid. Igal juhul jätkub surve leppida kokku klassifitseerimise tulemustes, mitte ainult klassifitseerimisel kasutatavates kriteeriumides ja protsessides. Selle globaalset vajalikkust ja kasu on üsna lihtne mõista.

2.   Sissejuhatus

2.1

Kõnealuse määruse eesmärk on viia kehtivad ELi õigusaktid kooskõlla hiljuti ÜROs vastuvõetud ühtse ülemaailmse süsteemi mudeliga, mida kasutatakse kemikaalideks, aineteks, segudeks või valmististeks nimetatavate ja ohtlikena määratletavate toormaterjalide, vahe- ja lõpptoodete klassifitseerimiseks, märgistamiseks ja pakendamiseks. Vanim Euroopa õigusakt, mis kavandatud määrusega asendatakse, on pärit aastast 1967. Samuti tuleb muuta mitmeid direktiive ja määrusi, sh praegu rakendatavat määrust (EÜ) 1907/2006 (REACH). Eeldatakse, et pikaajalisem mõju ELis kujuneb positiivseks, juhul kui piiratakse kulusid ja realiseeritakse suhteliselt vähene kasu. Kokkuvõttes peaks määrus soodustama maailmakaubandust ning säilitama samas inimeste tervise ja keskkonnakaitse kõrged standardid.

2.2

Määrusega asendatakse 40 aastat tagasi kehtestatud ohtlike ainete direktiiv 67/548/EMÜ, mida üldiselt peetakse esimeseks üleeuroopaliseks kemikaalide õigusaktiks, mis oli eelkõige suunatud töötajate ohutuse kaitsmisele. Nii ohtlike ainete direktiiviga kui ka paljude seda muutvate direktiivide ja vastavalt tehnoloogilistele edusammudele tehtud kohandustega tagatakse praegu tootjatele, turustajatele, töötajatele, levitajatele ja tarbijatele ELis ja väljaspool ühtlustatud süsteem ohtlike ainete klassifitseerimiseks. Klassifitseerimisel kasutatakse spetsiifilisi teste vastavalt kokkulepitud näitajatele ja ohukriteeriumidele. Teiseks kasutatakse ühtlustatud süsteemi ohtlike ainete nõuetekohaseks märgistamiseks, milleks kasutatakse konkreetseid piktogramme ja standardsõnastust, mille kaudu tuuakse välja võimalikud riskid ning soovitatavad ohutusmenetlused. Kolmandaks on ühtlustatud süsteem mõeldud ohtlike ainete pakendamiseks viisil, millega kaitstakse tavakasutajaid ja haavatavaid rühmi, eelkõige väikseid lapsi.

2.3

Kakskümmend üks aastat pärast direktiivi 67/548/EMÜ vastuvõtmist laiendati ohtlike preparaatide direktiiviga 88/379/EMÜ kõnealust menetlust ainetelt (elementide ja nende ühendite suhteliselt lõplik nimekiri) teoreetiliselt lõputule valmististe (kahe või enama aine segud) nimekirjale. Mõistes, et sellises mastaabis loomkatsed ei ole soovitatavad või on võimatud, lisati kõnealuse direktiiviga esmakordselt Euroopa õigusse teoreetiline seos koostisainete teadaolevate või kindlaksmääratavate ohtude ning lõpliku segu kõige tõenäolisema ohu vahel. Nii oli võimalik seda kasutada valmististe klassifitseerimiseks, märgistamiseks ja pakendamiseks ilma täiendava testimiseta.

2.4

Kuna valdav enamik tarbijatele müüdavaid tooteid on tõepoolest valmistised (või isegi artiklid), oli see oluline samm tarbijaohutuse tagamisel toodete puhul, millele ei kehti spetsiifilised ja rangemad direktiivid, näiteks pestitsiidide, pesuainete või kosmeetika müügile kohaldatavad direktiivid. Kõnealust 1988. aasta direktiivi muudeti 1999. aastal märkimisväärselt direktiiviga 1999/45/EÜ.

2.5

Eelnimetatud direktiivid ning neid täiendav ohutuskaartide direktiiv 91/155/EMÜ, mida on hiljem samuti muudetud, on palju aastaid olnud töötajate ja tarbijate kaitse nurgakivid kogu ELis. Peaaegu kõik teised ELi õigusaktid, mille eesmärk on inimeste tervise, ohutuse ja keskkonna kaitsmine, on eelnimetatud direktiividega tihedalt seotud ning peavad nendega arvestama. Vaja on pidevat ajakohastamist, et integreerida muutused kohaldamisalas, tootmistehnoloogias ja testimismeetodites, toodete kättesaadavuses ja kasutusvõimalustes ning kaasata viimased teaduslikud avastused kõigi nende muutuste mõju ning soovimatute tagajärgede leevendamise viiside kohta.

2.6

Samuti on oluline, et kõnealuste direktiividega tahetakse saavutada siseturu eesmärke, püüdes rajada asjaomastele toodetele ELi ühist turgu. Olgu tegemist toormaterjalide, naturaalsete või sünteetiliste toodete, vahetoodete või jäätmetega, lõpptoodete või artiklitega, saab neid liikmesriikidesse importida ja nendega riigi sees kaubelda ohutult siis, kui nad vastavad kõnealustele ning teistele asjaomastele ELi õigusaktidele.

2.7

2001. aastal avaldas Euroopa Komisjon valge raamatu „Tuleviku kemikaalipoliitika strateegia”. Protsess kulmineerus eelmisel aastal, mil võeti vastu kemikaalide registreerimist, hindamist, kasutuse lubamist ja piiramist käsitlev määrus (EÜ) 1907/2006 ehk REACHi määrus. REACHi määrusega seotud direktiiviga 2006/121/EÜ, mis võeti vastu ja avaldati samal ajal, lisati täiendavad muudatused direktiivi 67/548/EMÜ, et viia see REACHi määrusega kooskõlla. Eeldavalt see protsess jätkub, kui saavad teatavaks uued andmed või muutuvad õiguslikud vajadused.

2.8

Kõik eelpool kirjeldatu puudutab ja mõjutab konkreetsete toodete tootmist, levitamist ja turustamist ELis ning kaubandust ELi ja tema impordi- ja ekspordipartnerite vahel. Paratamatult on samal ajal üle maailma välja töötatud sarnased, aga mitte identsed süsteemid mitmetes riikides, kellega EL regulaarselt kaupleb paljude ELis ja EList väljaspool asuvate suurte, keskmise suurusega ja väikeste ettevõtete kaudu.

2.9

Mitmed teised riigid, mille majandus ja/või õigusstruktuur on üldiselt vähem arenenud, on tunnistanud vajadust ohtlike ainete klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise süsteemi järele, ent nad ootavad, mil lepitakse kokku ülemaailmselt tunnustatud mudelis, et seda siis kohalikul tasandil rakendada.

2.10

1990. aastate algul mõistis ÜRO, et sellistest ise väljatöötatud riiklikest või piirkondlikest süsteemidest, mis on küll vajalikud inimeste tervise, ohutuse ja keskkonna kaitseks, võivad kujuneda tõkked maailmakaubandusele. Seetõttu soovis ÜRO endale pädevust töötada välja ühtse ülemaailmse süsteemi mudel, mille raames toimuks kemikaalide klassifitseerimine, märgistamine ja pakendamine ning ohutuskaartide loomine. Transpordisektoris olid ühtlustatud mudelid juba olemas, eelkõige füüsiliste ohtude ja ägeda mürgisuse kohta.

2.11

1992. aastal ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil (UNCED) vastu võetud Agenda 21 peatükis 19 anti heakskiit laiema lähenemisviisi väljatöötamisele. Tehniline toetus pidi tulema Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonilt (OECD), Rahvusvaheliselt Tööorganisatsioonilt (ILO) ja ohtlike kaupade transpordi alaselt ÜRO ekspertide allkomiteelt (UNSCETDG).

2.12

Pärast peaaegu kümme aastat kestnud tööd jõudsid umbes 160 ÜRO liikmesriigi esindajat 2002. aasta detsembris kokkuleppele uue ühtse ülemaailmse süsteemi tehnilise sisu osas. Sama aasta septembris Johannesburgis toimunud säästva arengu teemalisel tippkohtumisel julgustati allakirjutanud riike ühtset ülemaailmset süsteemi võimalikult kiiresti rakendama, et süsteem oleks 2008. aastaks täielikult toimiv. 2003. aasta juulis kiitis ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi heaks, seejuures pidi rakendamine toimuma aastal 2008. Neile kokkulepetele kirjutasid alla praeguse laienenud ELi kõigi 27 liikmesriigi esindajad.

2.13

2004. aastal kiideti heaks mitmed ÜRO algsesse ettepanekusse tehtavad muudatused, mis lisati 2005. aastal ÜRO avaldatud soovitustesse kemikaalide klassifitseerimise ja märgistamise ühtse ülemaailmse süsteemi kohta. See 540-leheküljeline dokument ja selle hilisemad väljaanded on tänu lillale kaanevärvile saanud üldiselt tuntuks nime all „Purple Book”. ÜRO vastaval veebilehel on kirjas üksikasjalik teave 65 riigi, sh 27 ELi liikmeriigi edusammude kohta 2008. aasta tähtaja järgmisel.

2.14

2006. aastal lepiti kokku täiendatavates tehnilistes muudatustes, mis lisati ühtse ülemaailmse süsteemi soovituste (Purple Book) 2007. aasta parandatud väljaandesse. Ettepanekud praeguste süsteemide ülemaailmseks ühtlustamiseks — mis on paratamatult aeganõudev ja keeruline protsess — hõlmavad nii uusi kui ka vanu testimiskriteeriume ja näitajaid, piktogramme, kokkulepitud sõnastusi ja märgistamisnõudeid. Kasutusele võeti komponendipõhine lähenemisviis, mis võimaldab arvestada erinevate seisukohtadega ning jõuda osalevate riikidega kokkuleppele (kuigi sellise lähenemisviisiga liialdamisel kaoks muidugi mitmed loodetud eelised).

2.15

Ent ÜRO kavandatud mudelil ei ole piisavat õiguslikku jõudu ning riigid, kes tahavad ÜRO soovitusi järgida, peavad vastu võtma rakendusõigusaktid. ELi liikmesriikide jaoks on selleks vaja komisjoni ettepanekut.

2.16

Komisjon alustas rakendusettepaneku koostamist 2004. aastal ning avaldas esimese eelnõu ühtse ülemaailmse süsteemile vastava ELi süsteemi kohta 2006. aastal. Samal perioodil koostati ja avaldati mõjuhinnangud. 2006. aasta kolmandas kvartalis Internetis sidusrühmadega toimunud konsultatsiooni ning komisjoni õigustalituste mitmete murettekitavate punktide väljatoomise tulemusel tehti esialgsesse ettepanekusse põhjalikud parandused. Lõpuks jõudis komisjon muudetud ettepaneku suhtes kokkuleppele ning avaldas selle 2007. aasta juunis. Nõukogu vastav töörühm on juba alustanud tehnilist läbivaatamist. Nagu alati, oodatakse nüüd arvamusi Euroopa Parlamendilt, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ning Regioonide Komiteelt.

2.17

Enamik loodab, et praeguste läbivaatamiste tulemusel ei pea ühtlustamise ettepanekuid edasi lükkama ega märkimisväärselt muutma. Üldiselt nõustutakse, et ettepanekute kasu on hajus, peamiselt seotud maailmakaubandusega ning väheneb, kui ühtlustamist ei saavutata. Kui ettepanekute rakendamise ajakava erineks REACHi määruses kehtestatud ajakavast, kasvaksid järsult ELi (ja ELi kaubanduspartnerite) kulud. Tervishoiu-, ohutus- ja keskkonnaalane kasu on eelkõige tunda väljaspool ELi — riikides, kus praegu puuduvad asjaomased tõhusad süsteemid.

2.18

Ühtse ülemaailmse süsteemi rakendamisel on tagajärjed ELi transpordialastele õigusaktidele ning mitmetele muudele ELi õigusaktidele, mis käsitlevad tarbekaupu, erikasutusega kemikaalide käitlemist, ohtlike kemikaalide kontrolli, töötervishoidu ja -ohutust, jäätmeid ja kasutuselt kõrvaldatud tooteid. Seetõttu tuleb järgmistel aastatel koostada vajadusel täiendavaid ettepanekuid. 2006. aasta augustis avaldasid komisjoni talitused täieliku nimekirja õigusaktidest, mida ühtlustamine tõenäoliselt mõjutab. Kõnealuse määruse ettepanek hõlmab määrusesse (EÜ) 1907/2006 (REACH) tehtavaid muudatusi.

3.   Komisjoni ettepaneku põhisisu

3.1

Ettepanek on esitatud kolmes köites ja seitsmes lisas. Ingliskeelne versioon on kokku 2 100 lehekülge. Kuigi ettepaneku peamised osad on esitatud suhteliselt lühidas, 64-leheküljelises I köites, siis uus materjal ning vana materjali uued või parandatud tõlgendused on esitatud läbivalt kogu dokumendis. Seega on dokument oma täispikkuses ELi esmase õiguse ja riikliku õiguse osa, mõjutades reguleerivaid asutusi, tootjaid, tarnijaid, levitajaid, kaubanduspartnereid, töötajaid ja tarbijaid ELis ja väljaspool.

3.2

II köites, mis koosneb I lisast, esitatakse ohtlike ainete ja segude klassifitseerimise ja märgistamise üksikasjalikud nõuded (154 lehekülge).

3.3

III köites, mis hõlmab II–VII lisa, esitatakse erieeskirjad teatud ainetele ja segudele, uued ohulaused ja hoiatuslaused, uued ohupiktogrammid, teatud ohtlike ainete üksikasjalik ühtlustatud klassifikatsioon ja märgistamine ning teisendamistabel, mis aitab kasutajatel näha muutusi direktiivis 67/548/EMÜ esitatud klassifitseerimis- ja märgistamisnõuete ning kõnealuse määruse ettepanekus esitatud uute nõuete ja ohulausete vahel (430 lehekülge). III köite lõppu on lisatud või pigem peidetud kogu ettepaneku finantsselgitus, mida nõutakse ettepaneku nõuetekohasel hindamisel, aga mis esmase õiguse osana ei ole püsiva väärtusega ega huvipakkuv.

3.4

III köites esitatud VI lisa tabelid 3.1 ja 3.2. on esitatud eraldi köidetes IIIa ja IIIb. Koos moodustavad nad selgituse, kuidas praegu kehtiva direktiivi 67/548/EMÜ I lisa teisendada uude õigusraamistikku. Kokku teeb see peaaegu 1 500 lehekülge, kus on kirjas üle 40 aasta ELi tootehindamise raames kogunenud otsused konkreetsete ohtlike ainete klassifitseerimise ja märgistamise kohta.

3.5

Komisjoni mõjuhinnang, mida tuleb lugeda koos eelnimetatud dokumentidega, põhineb RPA (Risk & Policy Analysts Limited) ja London Economicsi konsultantide koostatud aruannetel ning on suhteliselt lühike (34 lehekülge).

3.6

EÜ asutamislepingu artikli 95 alusel on õigusaktiks valitud määrus, et „tagada kõikidele ainete ja segude tarnijatele siseturul ühtsed tingimused, samuti tervise, ohutuse, keskkonna ja tarbijate kaitstuse kõrge tase.”

3.7

Ettepanekus tunnistatakse, et ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi ettepaneku ja asjaomaste kehtivate ELi õigusaktide kohaldamisala ei ole identsed. Mõlemad erinevad üksikasjades transpordi valdkonna klassifitseerimis- ja märgistamiseeskirjadest, mis on suurelt jaolt juba ühtlustatud. Kõnelause määruse ettepanekus on muutused hoitud võimalikult minimaalsetena. Mõnel juhul on vaja täiendavaid ettepanekuid, eriti REACHi määruse rakendusetappides.

3.8

Ettepanekus võetakse mõned uued mõisted ja määratlused üle ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi mudelist. Kõige silmatorkavam muutus on sõna „segu” kasutamine „valmistise” asemel.

3.9

Ettepanekus tunnistatakse, et uued klassifikatsioonisüsteemid tooksid kaasa ulatuslikud loomkatsed, ning et igal võimalikul juhul tuleks kasutada alternatiivseid meetodeid. Kõnealuse klassifitseerimise eesmärgil inimeste ja ahviliste kasutamine katseteks näib komisjoni ettepanekus olevat otseselt keelatud (sõltuvalt õiguslikult ja keeleliselt määratlemata erinevusest ingliskeelsete sõnade „should not” ja „shall not” vahel ELi eri ametlikes keeltes), kuigi ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi mudelis on see lubatud.

3.10

Tunnistatakse ka probleeme segude klassifitseerimisega. Ettepanekus on antud seostamispõhimõtted, mis lihtsustavad tuletamise abil nende toodete klassifitseerimist, millel on tõenäoliselt sarnane mõju.

3.11

Ettepanekus nähakse ette võimalus kasutada lühemaid üldnimetusi, kui aine või segu koostisaine ametlik nimetus koosneb Rahvusvahelise Puhta ja Rakenduskeemia Liidu (IUPAC) määratluse järgi rohkem kui 100 tähemärgist. Samuti kasutatakse jätkuvalt American Chemical Society ajakirja „Chemical Abstracts” infoteenistuse (CAS) kehtestatud tootetähiseid (numbrid ja nimed). Kehtivate õigusaktide kohaselt säilitatakse lubatud tavanimetuste kontrollitud kasutus, kui nimetustes kajastub selgelt tõenäoline oht, ilma et ohustataks segu täpse koostisega seonduvaid intellektuaalomandiõigusi.

3.12

Üksikasjalikult käsitletakse kahe süsteemi vahelist vajalikku üleminekuperioodi. Seejuures arvestatakse määruses selgelt, et uusi kriteeriume tuleb esmalt kohaldada ainetele ja seejärel segudele. Et ettevõtetele ei lisataks tarbetut koormust, ei nõuta ettevõtetelt, et nad peaksid müügilt tagasi võtma või uuesti märgistama tooted (nii ained kui ka segud), mis on asjaomaste õigusaktide jõustumise ajaks jõudnud juba turustusahelasse.

3.13

Liikmesriigid peavad nimetama kõnealuse määruse kohaldamiseks ja jõustamiseks vastavad ametiasutused ning „kehtestama mittetäitmise puhuks proportsionaalsed sanktsioonid”. Märgitakse, et „oluline on hea koostöö kõikide pädevate asutuste vahel”.

3.14

Kõnealust määrust kohaldatakse põhimõtteliselt kõigile ainetele ja segudele, välja arvatud juhul, kui ühenduse muudes õigusaktides on kehtestatud nende kohta konkreetsemad eeskirjad. Määruse kohaldamisalast jäävad välja kosmeetikatooted, lõhna- ja maitseained, toidulisandid, loomasööt ja veterinaarravimid, teatud meditsiiniseaded, tooted, millele kohaldatakse tsiviillennunduse, auto- ja raudteeveo eeskirju, ning laskemoon (aga mitte „pürotehnilise efekti esilekutsumiseks müüdavad lõhkeained”, st ilutulestikutooted).

3.15

Direktiivis 2006/12/EÜ esitatud jäätmete määratluse kohaselt ei saa jäätmeid käsitada aine, segu või artiklina kõnealuse määruse tähenduses ning seega määrust jäätmetele ei kohaldata.

3.16

Ent vastavalt määruse (EÜ) 1907/2006 (REACH) artikli 3 punktile 41 määratletakse sulameid segudena ning seega jäävad sulamid kavandatava määruse kohaldamisalasse nagu tõenäoliselt ka looduslikult esinevate ainete (nagu metallimaagid, mineraalid ja taimeekstraktid) ehtsad segud (aga mitte valmistised).

3.17

Võrreldes ELi kehtiva süsteemiga muudetakse märgistusnõudeid nii paigutuse kui sisu poolest. Mõned piktogrammid asendatakse, mõned lisatakse esimest korda. Praegused lubatud standardsed riski- ja ohutuslaused asendatakse uute signaalsõnade, ohulausete ja hoiatuslausetega.

3.18

Kõik eelpool mainitud kokkulepitud sõnad ja laused on määratletud kõigis ELi ametlikes keeltes ning neid tuleb vastavalt vajadusele igal etiketil kasutada — sõltuvalt sellest, millises riigis toodet lõpuks müüakse. Kasutada võib mitut keelt, kuigi etiketil kasutada olev ruum muutub üha väiksemaks. (Mõnel erijuhul võib olla nõutav etikettide ja lisadokumentide tõlge seaduslikult nõutavasse keelde, mis ei ole ametlik keel, näiteks kõmri keelde, või muusse vajalikku keelde, näiteks vene, türgi, araabia või hindi keelde, et arvestataks konkreetse kohaliku või sisserännanud rühmade vajadustega.)

3.19

Määruse ettepanekus tunnistatakse, et klassifitseerimise ning seega ka märgistamise ja pakendamise protsessi tuleb ELis pidevalt uuendada, kui ilmnevad uued teadmised või uus teave või kui muutuvad testimismeetodid või õiguslikud nõuded. Tekstis on esitatud muudatused, mille puhul tuleb võtta meetmed, ning menetlus, mida sel puhul tuleb järgida.

3.20

Kõnealune määrus peaks jõustuma 20 päeva pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamist. Ainete klassifitseerimine, märgistamine ja pakendamine võib toimuda kehtivate õigusaktide alusel kuni 1. detsembrini 2010 (mis langeb kokku REACHi määruses esitatud ainete registreerimise tähtpäevadega). Segude klassifitseerimine, märgistamine ja pakendamine võib toimuda kehtivate õigusaktide alusel kuni 1. juunini 2015. Pärast seda kehtivad ainult uued õigusaktid.

4.   Üldised märkused

4.1

Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on kõigi oma liikmesriikide nimel esitanud ühtse ülemaailmse süsteemi mudeli kriteeriumidele ja protsessidele, mida kasutatakse kemikaalide klassifitseerimisel ja märgistamisel. ELi liikmesriikide kokkuleppe kohaselt oleks parim, kui mudel võetaks kasutusele 2008. aastaks. Komisjon on rakendusõigusaktiks valinud käesolevas arvamuses käsitletava määruse.

4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab suurt toetust ülemaailmse ühtlustamise eesmärgile, esitatud rakendusõigusakti vormile ja õiguslikule alusele ning rakendamise ajakavale, mis langeb kokku määrusega (EÜ) 1907/2006 (REACH) kehtestatud esimese olulise tähtpäevaga ainete registreerimiseks.

4.3

Komitee märgib, et kahe süsteemi paralleelseks toimimiseks on vaja paindlikkust, eelkõige segude puhul, mis sageli koosnevad omakorda segudest ning on kindla ja mõnikord kuude või isegi aastate pikkuse säilivusajaga. Ei ole tõenäoline, et lõplik üleminek ühelt süsteemilt teisele toimub kavandatud ajakava raames, aga õnneks ei vähenda see protsessi tõhusust. Sellise paindlikkuse puudumisel suureneksid käivituskulud ning soovitud pikaajaline kasu ei pruugi realiseeruda.

4.4

Samuti toob komitee komisjoni mõjuhinnangust välja mõned sissejuhatavad märkused, mille kohaselt „tundub GHSi rakendamine pikemas perspektiivis olevat kasulik, sest […] kulude vähendamisena ilmnevad kasud ületavad ühekordseid rakenduskulusid”, kuigi […] „selleks et jõuda lähitulevikus netokasumini, tuleb rakenduskulusid piirata, et vältida tarbetuid kulusid ja väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele tekkivat halduskoormust”. Komitee nõustub nende märkustega.

4.5

Komitee tõstab esile ka komisjoni finantsselgituses esitatud järgmised seisukohad: „Käesolev seadusandlik ettepanek on seotud rahvusvahelise lepingu täitmisega. Isegi eelhindamise negatiivsed tulemused ei sunni komisjoni nimetatud seadusandlikust ettepanekust loobuma, kuna muud poliitilised valikuvõimalused puuduvad. Järelhindamise negatiivsed tulemused ei sunni komisjoni loobuma endale võetud kohustusest rakendada rahvusvaheliselt tunnustatud klassifitseerimis- ja märgistussüsteemi”.

4.6

Teisisõnu leiab komisjon, et tal ei olnud muud valikut kui esitada kõnealune ettepanek, ükskõik milline on lõplik kasu võrreldes hinnanguliste või tegelike kuludega. Komitee nõustub, et antud tingimustes on see realistlik, aga väljendab kahetsust, et mõjuhinnangus, mis ei ole küll otsuste langetamisel määrav, ei uuritud põhjalikumalt tõenäolisi rakenduskulusid, et leida määruse koostamisel viise nende vähendamiseks. See, et samad konsultandid (RPA) koostasid üksikasjaliku (ja vastuolulise) analüüsi ainult ühe mõjualasse kuuluva sektori kohta (teatud tarbekaubad), viitab sellele, et analüüs oleks võinud olla laiaulatuslikum ja kindlasti tõhusam, kui oleks olnud raha, aega ja tahtmist. Nagu kõigi ühtlustamisprotsesside puhul, on ka siin selgelt näha oht, et kulud suurenevad ja kasu väheneb.

4.7

Näiteks on raske näha, kuidas on üldse tervisele, ohutusele ja keskkonnale kasulik, kui EL läheb ühelt ammu loodud ja täiesti toimivalt süsteemile üle teisele sama kvaliteetsele, aga võõrale süsteemile. Lühiajalises perspektiivis võib tarbijakaitse selle all isegi kannatada, sest paralleelselt kehtib kaks erinevate sõnade, lausete ja piktogrammidega süsteemi. Seda ohtu aitaks vähendada jaemüügisektorile suunatud kooskõlastatud haridus- ja koolitusprogramm.

4.8

Samuti on kontseptuaalselt raske mõista, kuidas saab täielikult realiseerida eeliseid maailmakaubanduse jaoks, kui eri riigid rakendavad ÜRO ettepaneku erineval ajal ning tõlgendavad põhinõudeid erinevalt. Süsteemi varane rakendamine Jaapanis ja Uus-Meremaal on juba Euroopas muret tekitanud. Süsteemi täielik rakendamine USAs, kus toimib paralleelselt 4 või 5 süsteemi, on veel väga kaugel. Ülemaailmsete tarbekaupade puhul nõutakse muidugi jätkuvalt eri keeleversioone, aga nõutavad etiketid ja ohutuskaardid on ühtlustatud.

4.9

Igal juhul on hea, et see on ülemaailmse ühtlustamise protsessi algus, mis peegeldab ELi liikmesriikides juba toimunut ning nõuab nüüd sama palju ressursse, tugisüsteeme ja -protsesse, et see jääks globaalselt püsima. See on komisjoni jaoks uus roll ning seetõttu on oluline, et komisjon eraldaks piisavalt vahendeid, et tehnilisest edusammudest tulenevad vältimatud muutused, ajakohastamine ja kohandused tehtaks praegusesse ettepanekusse õigeaegselt ja tulemuslikult. Ei ole selge, kas finantsselgitus või komiteemenetluse ettepanekud ning pärastine kontroll on selles suhtes piisavad.

4.10

Sarnased märkused tuleks esitada ÜRO-le, et täielik ühtlustamine mitte ainult klassifitseerimise kriteeriumide osas, vaid klassifitseerimise tegelike tulemuste osas, mille alusel toimub seejärel suurtes kogustes ülemaailmselt kaubeldavate põhikemikaalide (ja lõpuks enamiku suurtes kogustes ülemaailmselt kaubeldavate tarbekaupade) märgistamine ja pakendamine, toimuks võimalikult kiiresti. Mõlemal juhul on äärmiselt vajalik tootjate ja asjaomaste reguleerivate asutuste tihe ja jätkuv koostöö.

4.11

Komisjon peab ELis tegelema veel kahe probleemiga: esimene puudutab paljusid ja ainult osaliselt määratletud vastasmõjusid järgmiste tasandite õigusaktidega ning teine konkreetsete sektorite, eriti tarbekaupade valdkonna vajaduste äratundmist ja täitmist. Arvestades, et mõlemad süsteemid peaksid olema võrdselt tõhusad, peaks olema võimalik lubada teatud paindlikkust, et ettepaneku laiemas raamistikus lepitaks kokku võimalikult kiiresti.

4.12

Kõigile töötajatele (töökohas) ja tarbijatele (jaemüügipunktis, Internetis ostes või hiljem kodus) tuleb muidugi jätkuvalt tagada nende tervise ja ohutuse võimalikult kõrgetasemeline kaitse. Need kaks keskkonda ning asjaosaliste teabevajadused ja neile kättesaadavad tugiteenused on üsna erinevad, millega ettepanekus arvestatakse vaid osaliselt. Ei ole vaja kõiki samasse mudelisse suruda. Arvestada tuleb tarbijate ostukäitumise hiljutiste muutustega, eelkõige Internetis ostmisega. Etikettide sisu ja spetsiifilise teabe asjakohasuse osas tuleb arvestada ka hädaabiteenistuste, esmaabi andjate ja vastumürgikeskuste kutsealaste vajadustega.

4.13

Lisaks märgistusele tuleb tunnistada ka teiste teabeallikate kättesaadavust ja väärtust, eelkõige tarbijate jaoks, kes saavad teha teadlikke valikuid, kui kasutavad tarbijakaitseorganisatsioonide nõuandeid või saavad enamike tootjate või tarnijate puhul teavet veebist. Komisjoni lakooniline väide, et „etikett on ainus vahend tarbijate teavitamiseks”, on seega ülelihtsustamine. Nende jaoks, kes toetuvad ainult märgistusele — võib-olla kaua aega pärast ostu –, on äärmiselt oluline saada sihipärast, mõistetavat ja asjakohast teavet. ELi kehtiva õiguse või heade kaubandustavade raames on neil, kes soovivad põhjalikumat teavet, lihtne seda leida. Paljudel ainult kaubamärgiteadlikkusel põhinevatel individuaalsetel tootevalikutel on kahepoolne mõju: ühelt poolt eeldab klient, et toode on ohutu lihtsalt seepärast, et selle tootja on firma X, ning teiselt poolt kindlustab kliendi lojaalsuse väärtus selle, et firma X tõepoolest tagab jätkuvalt oma toodete ohutuse või teeb need ümber või kõrvaldab turult, kui see nii ei ole. (Seda illustreerivad hästi mitmed hiljutised ja kahtlemata kulukad juhtumid, mil ettevõtted on vabatahtlikult mänguasjad või muud tarbekaubad globaalselt turult kõrvaldanud, sest need ei ole vastanud sisemisele kvaliteedikontrollile.)

4.14

Töötajate ja kõigi töökohas viibijate puhul on kokkupuude ohtlike ainetega üldiselt suurem ja/või pikaajalisem ning tervise ja ohutuse kõrgeimate standardite säilitamine on kõigi jaoks igapäevane prioriteet. Ent töökohas on pakendid ja neis sisalduvad kogused üldiselt suuremad ning seega võib kiri etiketil olla üksikasjalikum. Lisateavet on piisavalt ja suur osa sellest tuleb vastavalt ELi või muule õigusele teha kättesaadavaks tooraine või edasisele tootmisele saadetava vahetoote üleandmisel või enne üleandmist. Komitee varasema teabearuande kohaselt (veebruaris 2005), mis käsitleb REACHi määrust, oli ühel USA veebilehel kättesaadaval 1,4 miljonit materjaliohutuskaarti. Ent nüüd on see ohutuskaarte arv tõusnud üle 3,5 miljoni ning väidetavalt lisatakse veebilehele päevas umbes 10 000 ohutuskaarti. ELi nõuetele vastavaid nii ainete kui ka valmististe ohutuskaarte saab asjaomastes keeltes enamike tootjate ja tarnijate käest ning mõnest kesksest kontaktpunktist. Ohutuskaardid tuleb esitada Euroopas tarbijatele enne toote üleandmist. Kuna igal tootjal ja tarnijal peab igas vajalikus keeles iga oma toote jaoks olema ohutuskaart, siis on tarvis väga palju individuaalseid ohutuskaarte. Lisaks tuleb neid regulaarselt või uute õigusaktide (nagu kõnealune määrus) kohaldamisel ajakohastada.

4.15

Eelnevalt öeldu täienduseks võib lisada, et hiljuti (juunis 2007) käivitati OECD eChemPortal, mis võimaldab lihtsat juurdepääsu mitmetele andmebaasidele, mida haldavad OECD liikmesriikide valitsused ja ametid, sh ELi puhul Euroopa Kemikaalide Büroo. Kõnealustes andmebaasides on teave mitmete kümnete tuhandete ainete kohta, mida toodetakse ja turustatakse ELis, ning mitmete akronüümide kohta, sh ESIS (EL), CHRIP (Jaapan), OECD HPV (OECD), SIDS HVPC (ÜRO keskkonnaprogramm UNEP), HPVIS (USA keskkonnakaitseamet EPA), INCHEM (rahvusvaheline kemikaaliohutuse programm IPCS), samuti rohkem tuntud ja sagedamini kasutatavad ELi allikad, nagu IUCLID, ORATS, HPVCS, LPVCS, ELINCS ja EINECS, ja sektorispetsiifilised veebilehed, nagu SEED, EUROPHYT, PHYSAN ja CAT. Ülemaailmselt kooskõlastatavad tugiprogrammid, nagu Pharmacovigilence ja Cosmetovigilance, tagavad, et konkreetsete toodete kõik negatiivsed mõjud registreeritaks tsentraliseeritult ja kiiresti. Tootjate ja reguleerivate asutuste selliste ühiste varajaste hoiatusprogrammide laiendamist teistele laialt levinud tarbekaupadele tuleks innustada.

4.16

Igal juhul on väga tervitatav, et sellised andmeallikad on olemas ja neile on lihtne ligi pääseda. Veelgi parem oleks see, kui kõigis neis saaks tõepoolest iga ohutuskaarti ja tootekannet ajakohastada vastavalt üksikasjalikele muutustele, mida riiklikud ja piirkondlikud asutused nõuavad ühtse ülemaailmse süsteemi rakendamisel, ilma et see tooks kõigile asjaosalistele kaasa ülemääraseid kulusid. Samas ei ole selge, kas mõjuhinnangus on sellega täielikult arvestatud.

4.17

Internetis oleva teabe rohkus ja rakendusõigusaktide pikkus on muutumas koormavaks ning õiguslikult ja intellektuaalselt keeruliseks nii reguleerivatele asutustele kui ka kasutajatele. Määruse (EÜ) 1907/2006 (REACH) ingliskeelne avaldatud lõppversioon oli 850 lehekülge pikk. REACHi määruse rakendusprojektid ja suunised, mis ei ole veel lõplikult valmis, koosnevad väidetavalt rohkem kui 10 000 leheküljest. Nende lõplik vorm ja õiguslik seisund ei ole veel teada. Praegu arutuse all olev ühtse ülemaailmse süsteemi ettepanek koosneb rohkem kui 2 000 leheküljest. Siinjuures on jällegi vaja suuniseid — nii kõnealusele määruse kui ka umbes 20 olulise, järgmiste tasandite õigusakti rakendamisele, sh direktiiv 1996/82/EÜ (Seveso II), mida määrus mõjutab. Seega on ELi asjaomased institutsioonid ja muud organid varsti koostanud või läbi vaadanud ligi 20 000 lehekülge õigusakte või lisamaterjale ainuüksi kõnealuses valdkonnas. Selles lähenemisviisis on raske näha parema õigusloome mudelit või parimat viisi Lissaboni eesmärkide toetamiseks, samuti ei veena see Euroopa kodanikke selles, et EL on neid ärakuulav ja toetav tsentraalselt juhitav liit.

4.18

Kindlasti oleks kasu aga suur, kui need kesksed kommunikatsiooniprobleemid õigeaegselt lahendataks. (Seda saaks teha ilmselt sel teel, et õigusaktid liigitataks olulisteks osadeks sätestatud ja kokkulepitud määratluste, testimismeetodite, näitajate, tulemuste, vajalike protsesside, menetluste jne kaupa. Kõik need osad avaldataks eraldi ning ajakohastataks sobivate, aga erinevate ajakavade järgi, sest neid kõiki ei pea esmaste õigusaktidena korraga avaldama.) Teabepõhine ja üldiselt rakendatav ühtne ülemaailmne süsteem peaks lõpuks mõjutama ja suunama kõiki, kes tegelevad parimate viisidega, kuidas kaitsta inimeste tervist, ohutust ja keskkonda. Süsteemi kasu võib olla palju suurem kui maailmakaubanduse mahu või kohaliku tööhõive suhteliselt väike suurenemine, mida praegu esitatakse ettepaneku majandusliku põhjusena.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Komitee märgib, et ajakava määruse ettepaneku vastuvõtmiseks on lühike, sest selle rakendamine tahetakse ühitada REACHi määruses sätestatud tähtpäevadega, et piirata ühekordseid käivituskulusid. Samuti märgib komitee, et see on vaid algus ülemaailmsele protsessile, mida kõik asjaomased reguleerivad asutused, ettevõtted ja muud otseselt protsessi poolt mõjutatavad osalejad peavad jätkuvalt ajakohastama. Seega on ilmne, et tuleb mõista ja lahendada võimalikult paljusid avastatud probleeme ning rakendada ettepaneku põhiosa võimalikult paindlikult. Arvestades, et üks hea ja läbiproovitud süsteem asendatakse teisega, mis on loodetavasti sama hea, siis on probleemide lahendamiseks ajapikendust lubavate eranditega kaasnevad riskid väiksed.

5.2

Üks näide on teisendustabel (kehtiva direktiivi I lisas esitatud tabeli teisendus on esitatud uue määruse VI lisas), mille koostasid ja lisasid komisjoni ametnikud ja riiklikud eksperdid. Kuigi tabel on kasulik juhend vanade nõuete teisendamisel uuteks, mindi selle koostamisel mööda kõigist nõutud kontrolli ja kokkulepete menetlustest, millele algselt tugines üle 1 000 lehekülje otsuseid. Kui tabel saab viivitamatult jõustuva ELi õiguse osaks, tuleb eraldada ressursse selle üksikasjalikuks kontrollimiseks ajal, mil enamik ettevõtteid on niigi äärmiselt hõivatud REACHi määruse registreerimisnõuete täitmisega. Sageli juhtub, et ELi õigusaktid võetakse vastu nii, et mõni lisa või kõik lisad on puudu — sama võiks rakendada siin, et jääda üldise ajakava raamesse. Siis kaoksid ka probleemid vastutusega nõuete teisendamisel tehtud vigade eest. Praegu vastutaksid selle eest komisjoni vastavad talitused, mis aga ei ole hea lahendus. Kuigi väidetavalt tulevad kõnealuse protsessi raames välja paljud kehtivate õigusaktide vead, eelkõige tänu mitmete uute keelte lisamisele, mille puhul on oluline täpne tõlge tavapärases lingvistilises tähenduses, on see väike lohutus. Arvestades andmete mahtu, tuleb eeldada, et samal ajal tekivad juurde uued vead, mis kõnealuse toote tootja või tarnija mingil hetkel avastab.

5.3

Samad märkused kehtivad kõigil juhtudel, kus uus ühtne ülemaailmne süsteem karmistab tagajärgi arvesse võtmata kehtivaid klassifikatsioone ning mõjutab seega ka märgistamist, pakendamist ja võib-olla muid valdkondi, mis on seotud transpordialaste või järgmiste tasandite õigusaktidega. Nii võib juhtuda näiteks mõne laialt kasutatava tarbekaubaga, nagu kodus kasutatavad pesuained, mille puhul nõutakse uue süsteemi raames täiesti mõttetut ülemärgistamist. Tihti tsiteeritav näide „sageli kasutatava pesuaine mahaajamisel peaks kasutaja kõik riided seljast ära võtma ja pesema neid sama pesuainega” seaks süsteemi ja selle kohaldajate usaldusväärsuse kahtluse alla. Igal juhul ei aitaks see saavutada inimeste tervise, ohutuse ja keskkonna kaitse kõrgeimaid standardeid. Äärmiselt oluline näib olevat hoolikalt kasutada erandit artikli 30 lõikes 1, kus sätestatakse, et „kui […] hoiatuslaused on […] selgelt mittevajalikud, jäetakse need laused etiketilt välja”.

5.4

Samuti kujutab endast probleemi mõnes jurisdiktsioonis kasutusel olev üleklassifitseerimise tava, et piirata tootjate vastutust, ent samas ei aita see kaasa töötajate ja tarbijate nõuetekohasele kaitsele. Kõnealuses ettepanekus ei tehta piisavalt vahet toodete vahel, mis võivad tekitada ärritust (st nad võivad teatud juhtudel põhjustada ajutist ja taanduvat naha punetust ja paistetust) ja mis on söövitavad (st nad võivad näiteks tugeva happe, leelise või hapniku mõjul tõenäoliselt põhjustada püsiva ja mõnikord pöördumatu naha söövituse). Silma kahjustamise võimalus on muidugi palju sagedasem ning mõnel juhul võib see olla palju tõsisem ja sellega kaasneb pimedaks jäämise oht. Seetõttu peaks taolise ohu olemasolu märkima alati nõuetekohase ja lihtsalt äratuntava sümboliga. Kõike seda raskendavad kehtestatud või vabatahtlikud piirangud loomkatsete kasutamisel toodete puhul, mis on lähedal ülevaadatud näitajale ning mille märgistamine ja pakendamine tarbekaupadena sõltub vastuvõetud klassifikatsioonist. Kuna sellised tooted on tõenäoliselt pigem erandid kui reeglid, võimaldaksid lühiajalised erandid ettepaneku tervikuna kasutusele võtta.

5.5

Samuti on ülemärgistamisel negatiivne mõju pakendamisele: lastele ohutuid korke ei suuda avada ka eakamad või nõrgad kasutajad. Juhised toote igapäevaseks ettevaatlikuks käsitlemiseks ja hoiustamiseks on üldiselt vajalikumad kui seadmed, mis muudavad toote kasutajale kättesaamatuks või mille tõttu jäetakse anumad avatuks või pannakse toode vähem ohutusse anumasse. Asjakohase märgistuse, loogilise mõtlemise ja igapäevase vaatluse abil saavad tarbijad väga hästi aru, et selliseid tooteid nagu küpsetusahju ja äravoolutoru puhastusvahendid tuleb kasutada ettevaatlikult. Samuti suudavad tarbijad tavaliselt väga hästi kasutada pesupulbrit või nõudepesutablette ilma end vigastamata. Nende kõigi märgistamisel sõnaga „söövitav”, lisades võtmesõna „OHT”, ei ole eriti mõtet ning see võib jällegi kogu ühtlustamisprotsessi ohtu seada.

5.6

Eeltoodud näited panevad kahtluse alla ka selle, mil määral on uusi (ja vanu) piktogramme, signaalsõnu ja ohulauseid testitud selles osas, kuidas eri kasutajarühmad kogu maailmas neid tõlgendavad. Kuigi on liiga hilja, et praegust ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi ettepanekut muuta, võiksid mõned täiendavad sõnad kasuks tulla või mõned muudatusettepanekud selgust lisada. Eriti kahetsusväärne on laialt tuntud püha Andrease risti sümboli (must kaldrist oranžil taustal) kaotamine. Võtab kaua aega, enne kui uusi sümboleid hakatakse ära tundma, mistõttu suurenevad tarbijate riskid, kuni uute sümbolitega on täielikult harjutud. Kauplustes tuleks võimalikult kiiresti kasutusele võtta teavitamisprogrammid (mida rahastataks tsentraalselt), et aidata kõiki, kes oma tavalisi sisseoste teevad. Põhjalikumalt tuleb uurida nende tarbijate vajadusi, kes ostavad tarbekaupu Internetist, kus etikett on ostmisel vaevalt nähtav.

5.7

Arukas on see, et valmistise või segu koostisainete identifitseerimisel peab ettepaneku kohaselt kasutama CASi numbrit (CASi numbrid hõlmavad praegu üle 32 miljoni orgaanilise ja anorgaanilise aine ning nendega on osaliselt või täielikult määratletud aine struktuurid; neist 13 miljonit on liigitatud kaubanduslikult kättesaadavaks, sageli üsna väikestes kogustes) koos IUPACi nomenklatuuris esitatud nimetusega või CASi numbrit koos mõne teise nimetusega. Ent tuleb märkida, et need nimed on koostatud struktuuride määratlemiseks, mitte ohtude ja riskide identifitseerimiseks. Neist on harva kasu hädaabiteenistustele ja vastumürgikeskustele, sest konkreetsed antidoodid üldiselt puuduvad. Ent valik oksendamise esilekutsumise ja maos mürgise aine neutraliseerimise vahel võib esmaabi andmisel olla eluliselt tähtis. Samuti võib kujuneda väga tähtsaks võimalus võtta igal nädalapäeval ööpäevaringselt ühendust tootjaga täpsemate nõuannete saamiseks. Etiketile tuleks õnnetusjuhtumite puhuks lisada pigem tootja kontaktandmed kui keerulise segu ühe või mitme koostisaine ametlik nimi ja molekulaarstruktuur.

5.8

Järelikult kui konkreetse koostisaine nimetamisest, mille puhul määratleks selle täielik keemiline struktuur, on kasu ainult konkurendile ja selle tulemusel kaotab algne tootja intellektuaalomandi õigused, tuleks säilitada kehtivas üldises valmististe direktiivis sätestatud kaitsemeetmed. Üldiselt puudutab see probleem ainult tööd tõhustavaid vedelikke, nagu määrdeõlid ja muud kõrgtehnoloogilised valmistised, mille puhul tarbija kokkupuude ainega on tavaliselt piiratud ning üldised ohud on ilmselged ükskõik milliste konkreetsete koostisainete puhul.

5.9

Eeltoodu tõstatab ka küsimuse sõna „segu” kavandatava kasutamise kohta. „Segu” peaks viitama ainult ainetele, mida on võimalik füüsiliselt eraldada, vastandudes sõnadele „ühend” ja „aine” (mida eraldada ei saa). Näib, et selle määratluse järgi pannakse kokku ühelt poolt täiesti erinevad materjalid (looduses esinevad maagid, mineraalid, kontsentraadid ja taimeekstraktid) ja teiselt poolt valmistised, mis põhimõttelise määratluse järgi on teadlikult koostatud segud tuntud koostisainetest, mille alusel saab rahuldavalt määrata lõpptootega seonduvad ohud. Muidugi ei hõlma kumbki neist sulameid (ja klaase), mida tuleks reguleerida eraldi ja asjakohasemalt nii kõnealuses kui ka REACHi määruses. Samuti ei ole selge, miks ei ole jäätmed esitatud eraldi kategooriana, kuigi mõnel juhul on jäätmed kaasatud EINECSi registris „lima” ja „setete” alla kuuluva „ainena”. See näib viitavat sellele, et klassifitseerida tuleb loomulikus olekus segamaak (ilma selge eesmärgita, sest puudub tõenäosus, et tarbijad sellega kokku puutuvad, ja võimalus leida asendusaineid), ent samas ei pea klassifitseerima vanarauda või segapaberi jäätmeid, mida kõiki tuleb pideval ümbertöötlemisel ja ringlussevõtmisel käsitleda sellistena, nagu nad on. Neid kõiki eelmainitud tooteid peab töökohas käsitlema ohutul viisil, ent see ei ole klassifitseerimise peamine eesmärk ja pealegi on sellised tooted harva märgistatud või pakendatud. Sektori- või töökohaspetsiifiliste õigusaktidega tagataks üldiselt parem kaitse.

5.10

Olgu määratlused millised tahes, igal juhul tuleks nad ettepanekusse võtta täies ulatuses, ilma et toimuks lihtsalt ülevõtmine ühtsest ülemaailmsest süsteemist või lisataks viiteid muudele dokumentidele. See oleks hea võimalus määratleda esmakordselt sõnad „kemikaal” ja „keemiline”. Kui „kemikaali” sünonüümiks loetakse sõna „aine” — mis tõenäoliselt nii on — siis peaks seda ka selgelt ütlema. See täpsustaks ka kõnealuse määruse ning nende direktiivide ja määruste rakendamisala, mida kohaldatakse palju laiemalt kui vaid täpsemalt määratletud keemiatööstuse toodetele. Samuti selgitataks selle abil, et ingliskeelse nimisõna „chemical” (kemikaal) tõlkimisel väljendiga „keemiline aine”, kui asjaomases keeles puudub ühesõnaline vaste, ei eeldata teiste (ja ilmselt mittemürgiste?) mittekeemiliste ainete olemasolu. See võiks loodetavasti vähendada hästi mõeldud, aga mõttetute lausete kasutust, nagu „enamik artikleid sisaldab kemikaale” (1) (mida sisaldavad ülejäänud?) ja „kemikaale kasutatakse peaaegu igas töökohas” (2) (mida kasutatakse ülejäänud töökohtades?). Muidugi mõistab komitee, et kõigi määratluste kasutus peab olema järjekindel kõigis õigusaktides. Ent komitee ei nõustu, et mõni õigusakt on „olulisem” kui teine (või kui see nii on, siis kõnealune ettepanek vastab sellele kriteeriumile kindlasti), ning igal juhul ei toeta komitee seda, et kõik asjaosalised peaksid lugema läbi kõik seotud õigusaktid vaid selleks, et välja selgitada sõnade tähendused. See muutub oluliseks, sest teistesse keeltesse tõlkimisel tekivad erinevad tähendusnüansid, mida originaalis ei ole, või vastupidi, kaovad äärmiselt olulised eristused. Näiteks kasutatakse ettepanekus sõna „toode” neutraalses tähenduses, viidates mis tahes kaubale, mida ostetakse või kasutatakse töökohas või tarbija poolt. Igal juhul ei ole sõna „toode” sünonüüm sõnale „artikkel”, millel on ELi ja muudes õigusaktides eritähendus. Inglise keeles on see vahe selge, ent teistes keeltes ei pruugi see nii olla. Olukorrast sõltumata tuleb kõnealune tähendusvahe säilitada. Keelelised või kultuuritaustast tulenevad arusaamatused tuleks samuti välja selgitada ja neid tuleks vältida. Näiteks võib juhtuda, et väljendi „substance-free environment” (ainevaba keskkond) tähenduseks peetakse Euroopas avakosmost. USAs nimetatakse aga nii koole, kus alkoholi joomine ja suitsetamine ei ole lubatud. Mitmete kultuuride nn kollases ajakirjanduses eeldatakse, et kui kellegi kätelt või riietelt leitakse kemikaalide jälgi, peab tegemist olema terroristiga.

5.11

Igal juhul tuleb kõigile, sh üldsusele, selgitada, milline on kasutatud sõnade konkreetne tähendus. Keeld kasutada sõna „ohtlik” koos sõnaga „hoiatus” võib olla oluline märgistamisekspertidele, aga muudes ohu vähendamiseks mõeldud teabematerjalides kasutatakse mõlemat sõna sageli koos. Kui ingliskeelsete sõnade „dangerous” ja „hazardous” tähendused erinevad (eesti keeles on mõlema vaste „ohtlik”), siis tuleks seda kõigis ELi (ja ELi kaubanduspartnerite) keeltes selgelt väljendada. Igal juhul inglise keeles on raske nende vahel vahet teha. Vältida tuleks selliseid lühendeid, nagu „m-factor” (korrutustegur), millega kaasneb sisuline tähendus ainult keeles, kus ingliskeelse sõna „multiplying” vaste algab samuti m-tähega. (See, et kehtivates õigusaktides viidatakse pidevalt R- ja S-lausetele, mis tulevad ingliskeelsetest sõnadest „risk” ja „safety”, näitab, et õigusaktid on koostatud inglise keeles, pöörates vähe tähelepanu teiste keelte kasutajate vajadustele.)

5.12

Et mitte uppuda mitmete miljonite väikestes või üliväikestes kogustes edasi antavate ainete andmetesse, aitaks ettepaneku üldise kohaldamisala osas see, kui kohaldataks piirmäära, mis põhineb aastasel müügimahul, pakendi suurusel või kaalul või teada mürgisusel. Samuti oleks kasulik lisada praeguste märgistuste hulka eraldi märgistus ettevõtete uurimis- ja arendustegevuse tarbeks tavaliselt ühest laborist teise viidavatele, väga väikestele kogustele. Sellel märgistusel peaks olema kirjas, et „toodet ei ole testitud ega klassifitseeritud” ning et toode on „üksnes kutsealaseks kasutamiseks”. (Määruse ettepaneku kohaselt jäetakse „teaduslikuks uurimis- ja arendustegevuseks kasutatavad ained ja segud” välja ainult juhul, kui neid kasutatakse tingimustes, mille puhul eeldatakse, et tegemist on „kantserogeensete, mutageensete või reproduktiivtoksiliste” ainetega. See säte ei ole kohane ning tuleks välja jätta. Puuduvad tõendid, et laboris valitsevaid ohte tuleks käsitleda prioriteetsetena või et vastupidiselt üldistele ootustele on laboris töötavad inimesed ohus teadmiste puudumise tõttu. Kui aga tõendatakse, et see nii on, tuleks pigem muuta ELi õigusakte, mis käsitlevad laboris töötamise häid tavasid.)

5.13

Samuti tuleks hoolitseda selle eest, et samamoodi nagu praegu, arvestataks kavandatavas klassifitseerimis- ja märgistamisprotsessis täielikult igale müüki minevale ainele, valmistisele ja segule omaste ohtlike omadustega. Võimaliku või oodatava tulevase kasutuse puhuks tehtavate tootja- või tarnijapoolsete mitteametlike või reguleerimata piiratud riskianalüüside lubamine tuleks lõpetada, sest see ei ole kooskõlas ei kehtiva ELi õigusega ega ÜRO ühtse ülemaailmse süsteemi ettepanekuga.

5.14

Nagu on loogiline, pannakse ettepanekus vastutus määruse täitmise tagamise, aruandluse ja mittetäitmise korral määratavate karistuste eest liikmesriikidele. Seejuures peavad ettenähtud karistused olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad” ning liikmesriigid peavad komisjoni neist teavitama hiljemalt 18 kuud pärast määruse jõustumist. Ent komitee rõhutab, et sarnaselt kehtivatele asjaomastele õigusaktidele on määruse eesmärk ühtlustada klassifitseerimisel kasutatavaid kriteeriume ja protsesse, mitte klassifitseerimisprotsessi tulemusi. Võrreldes tootjate sooviga töötajaid ja tarbijaid — kellest nende äri sõltub — täielikult ja nõuetekohaselt kaitsta, jääb karistuste suurus, mõju ja täitmisele pööramine tõenäoliselt väikseks. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kogu ettepaneku ja teiste asjaomaste õigusaktide, nagu REACHi määruse rakendamine toimiks.

5.15

Samuti tuleb hinnata maailma eri jurisdiktsioonidest saadud andmete kvaliteeti, et tagada nende võrreldavus ja asjakohasus uute ja kompleksainetega, sh „tundmatu või muutuva koostisega” ainetega seotud ohtude kindlaks tegemisel. Selle jaoks on olemas hindamissüsteemid, näiteks organisatsiooni Society of Chemical Hazard Communications süsteem. Samuti on saadaval vastastikused eksperthinnangud keemiliste ainete mürgiste mõjude registris (Register of Toxic Effects of Chemical Substances). Näib, et vastavat nõuetekohast protsessi, mis peaks eeldatavalt toimuma ÜROs, ning selleks vajalikke ressursse ja eelarvet ei ole veel lõplikult määratletud.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Komisjoni käest küsitavad korduma kippuvad küsimused REACHi määruse kohta.

(2)  Ühendkuningriigi keskkonna-, toidu- ja maaeluministeeriumi (DEFRA) kõnealust ettepanekut käsitlevad juhised Euroopa Parlamendi liikmetele.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/57


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Geograafilised tähised ja päritolunimetused”

(2008/C 204/14)

27. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Geograafilised tähised ja päritolunimetused”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 26. veebruaril 2008. Raportöör oli Mario Campli.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee peab strateegiliselt oluliseks arendada edasi arutelu Euroopa Liidu üldise kvaliteedipoliitika üle, tagades kooskõla toiduohutuse, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete õigusnormide (ka ELi võimaliku kvaliteedimärgi loomise seisukohast) ja nende normide vahel, millega hinnatakse kõikvõimalike ELi piirkondade eritooteid või -toiduaineid, mis vastavad kõige kõrgematele standarditele.

1.1.1

Geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste süsteemi tõhususe seisukohast näeb komitee vajadust:

selgema ja lihtsama taotlemismenetluse järele;

lubada kontrolli läbi viia ainult sõltumatutel ja akrediteeritud (kooskõlas ISO/EN (1) nõuetega sertifitseerimisasutuste akrediteerimise kohta) riigi- ja/või eraasutustel;

täiendavate muudatuste järele õigusraamistikus seoses vaidlustega, mille eesmärk on ennetada ja/või lahendada probleeme ning vältida pikki ja kurnavaid kohtuvaidlusi, sätestades näiteks, et liikmesriigid peavad sekkuma, kui ELi eeskirju on rikutud (2), ja nähes ette meetmeid kohtuväliseks lahendamiseks jne.

Komitee leiab, et nende probleemidega arvestati ainult osaliselt läbivaatamisel, mille alusel koostati määrus (EÜ) nr 510/2006, ja leiab, et need tuleb lahendada, kuna nad võivad muutuda veelgi teravamaks, kui süsteemi laiendatakse Euroopa Liidu välistele riikidele.

1.1.2

Tõhususe parandamiseks teeb komitee ettepaneku näha ette meetmed toodete maine tagamiseks turul, tugevdades geograafiliste tähiste haldamiseks loodud organisatsioone ja võttes vastu selged ja realistlikud spetsifikaadid, mida toetatakse tõeliselt sõltumatu ja tõhusa kontrolliga.

1.1.3

Seetõttu soovitab komitee, et spetsifikaadi sisu osas saavutataks vajalik kokkulepe registreerimistaotluse esitamisel, kohaldades taotleva assotsiatsiooni esindatuse kriteeriumi, tagamaks, et piisav kokkulepe saavutatakse ka keerukates ja vastuolulistes küsimustes.

1.1.4

Tõhususe küsimuses rõhutab komitee muu hulgas ka seda, et geograafiline tähis tuleb lugeda peamiste maaelu arendamise vahendite hulka liikmesriikides, sidudes võimalusel geograafiliste tähiste vastuvõtmise teise samba meetmetega, eriti Euroopa Liiduga hiljuti ühinenud riikides ja üldiselt ebasoodsas olukorras olevates piirkondades.

1.1.5

Komitee leiab, et geograafiliste tähiste süsteem, mis pakub võimaluse maaelu arendada, peab vastama tarbijate järjest suurematele ootustele, sh eetilistele, sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele ootustele. Kui tänu sellele lähenemisele luuakse partnerlusstrateegia maailma teiste piirkondadega ning geograafilise tähisega tooteid hakatakse reguleeritult ja kontrollitult arenguriikidest importima, siis võidakse saavutada suurem konsensus päritolunimetuste alal ja soodustada mitmepoolseid läbirääkimisi.

1.1.6

Geograafilise tähisega toodete väärtustamiseks peab komitee vajalikuks toetada rohkem ELi kaubamärkide edendamise algatusi, et anda ettevõtjatele rohkem teavet ja et tarbijad tunneksid ELi kaubamärgiga tooted paremini ära, eriti riikides, kus neid vähem kasutatakse, ning et geograafilise tähisega tooteid oleks rohkem, nende jaotus Euroopa Liidus ühtlasem ja turunõudlus nende järele suurem.

1.1.7

Mis puudutab teadusuuringuid ja teabe jagamist süsteemi mõju kohta ELi piirkondades ja turgudel, siis soovitab komitee jagada kõigis liikmesriikides kõigile sidusrühmadele asjaomast ja ühesugust teavet komisjoni talituste edukate uurimuste tulemuste kohta.

1.1.8

Komitee soovitab, et rahvusvahelised läbirääkimised geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste üle oleksid osa laiemast rahvusvahelisest koostööpoliitikast. Sellega seoses peab komitee vajalikuks pidada taas hoogsamalt ja kindlamalt mitmepoolseid läbirääkimisi (Maailma Kaubandusorganisatsiooni intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) artikli 23 laiendamine kõigile geograafilise tähisega toodetele; rahvusvaheline register; tehniline abi arenguriikidele) ning jätkata tõhusalt ka kahepoolseid läbirääkimisi.

1.2

Siinkohal viidatakse eelkõige järgmisele kuuele teemale, mis komisjon on edaspidiseks poliitika läbivaatamiseks kindlaks määranud (ELi nõukogu 2720. koosolek 20. märtsil 2006).

1.2.1

Esimene teema: „Kuidas tehakse kindlaks kaitstud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste esinemine koostisosadena”. Komitee peab vajalikuks, et kõik taotleva assotsiatsiooni (kaitse konsortsium vms) sidusrühmad oleksid geograafilise tähise koostisosade parameetrite ja sisuga nõus, et päritolunimetust ja geograafilist tähist saaks lõpptootel kasutada.

1.2.2

Teine teema: „Alternatiivsete vahendite, näiteks kaubamärkide kasutamine geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitsmiseks”. Komitee leiab, et registreeritud kaubamärkide kasutamine geograafiliste tähiste kaitsmiseks väljaspool Euroopa Liitu on kindlasti teostatav idee, kuid see ei lahenda nimetuste rahvusvahelise kaitse probleemi, kuna kaubamärkide kasutamine oleks keeruline (arvestades, kui paljud riigid võiksid potentsiaalselt huvitatud olla) ja kulukas (seega kasutatav ainult suurte ettevõtete puhul, kellel on piisavaid rahalisi vahendeid) ja nad ei pakuks täielikku kaitset.

1.2.3

Kolmas teema: „Milliste toodete suhtes määrust kohaldatakse, kusjuures erilist tähelepanu tuleb pöörata soolale, taimesegudele, vitstest punutud toodetele ja maitselisanditele”. Komitee kiidab heaks ELi korra arenemise selles suunas, et võetakse vastu ka nende toodete sertifitseerimistaotlusi, mis ei ole otseselt põllumajandustooted (sool, taimesegud, vitstest punutud tooted, maitseainelisandid jne), et väärtustada piirkonna maakultuuri. Samuti soovitab komitee laiendada kõnealust korda kõigile põllumajandustoodetele, millega praegu ei ole veel arvestatud.

1.2.4

Neljas teema: „Tooraine päritolu kindlakstegemine”. Praeguses päritolunimetuse taotluse menetluses ette nähtud kõigi sidusrühmade vabatahtlike majandusharusiseste kokkulepete üldises kontekstis soovitab komitee, et kaitstud päritolunimetuse puhul hinnataks tähelepanelikumalt tooraine kasutamisega seotud aspekte ja arvestataks nõudega, et kogu tooraine peab tulema antud geograafiliselt alalt.

1.2.5

Viies teema: „Kriteeriumid nime üldnimeolemuse hindamiseks”. Arvestades muu hulgas ka seni tekkinud vaidlusi, soovitab komitee luua detailsemad vahendid, mis võimaldaksid lihtsamalt kindlaks teha nimetuse pikaajalise olemasolu ja/või maine, luues näiteks ameti (või hindamiskomisjoni), mis toimiks lepitajana ja/või pakuks ülevaadet potentsiaalsete päritolunimetuste kohta, mis on Euroopa Liidu riikides juba kasutusel, või muu sellise asutuse kohtuväliseks lahendamiseks.

1.2.6

Kuues teema: „Ühenduse sümbolite kavandamine geograafiliste tähiste ja kaitstud päritolunimetuste identifitseerimiseks”. Komitee usub, et kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste sümbolite ühendamine võib luua ebavõrdse olukorra kahele võrdselt olulisele mõistele, mis on piirkondades kujunenud ja kinnistunud. Kuna tarbijad peaksid toodete kohta tõhusamalt teavet saama, siis peaks varasemaga võrreldes tegema graafiliselt rohkem vahet kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise vahel (näiteks erinevate värvidega). Ka teisi Euroopa märke (garanteeritud traditsioonilised eritunnused ja mahepõllumajanduslik tootmine) peaks rohkem omavahel eristama (kasutades näiteks erinevaid sümboleid).

1.3

Seega loodab komitee, et kui 2013. aasta paiku alustatakse taas arutelu ühise põllumajanduspoliitika arengu üle, tegeletakse Euroopa Liidu üldises strateegias süstemaatiliselt kõigi väljakutsetega, mis Euroopa põllumajanduse ja toiduainetetööstuse ees seisavad: turupoliitika, mis peab jääma ühiseks ja mille eesmärk peab olema võidelda järjest suuremate ohtudega sissetulekutele, kuna põllumajandusturud on järjest suurema avatuse ja globaliseerumise tõttu ebakindlamad; tugevam ja tõhusam maaelu arengu poliitika; kvaliteedipoliitika, mida nähakse peamise sambana kogu tulevase Euroopa põllumajanduse jaoks ning loodusvarade ja energiaallikate tasakaalustatud ja säästev poliitika.

1.4

Komitee kutsub liikmesriike üles käivitama oma algatuse, mille eesmärk oleks kasutada täielikult ära kaitstud geograafiliste tähiste ja kaitstud päritolunimetuste Euroopa süsteemi, et paremini reklaamida nii oma piirkonna põllumajandustooteid kui ka Euroopa põllumajandusmudelit.

2.   Sissejuhatus. Geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste Euroopa süsteemi loomine ja areng

2.1

Euroopa kodanikuühiskonnas on tarbijate teadlikkus põllumajandustoodete omadustest järjekindlalt tõusnud, mistõttu on tõusnud ka nõudlus kvaliteetsete toodete järele. Sellele nõudlusele on Euroopa Liit vastanud kvaliteetsete põllumajandustoodete reguleerimise ja väärtustamise poliitikaga, mille raames käsitletakse nii toiduohutuse (nn hügieeniline pakend, jälgitavus jne) kui ka toote eristavate omadustega seotud küsimusi (kvaliteedimärgid: mahepõllumajanduslik tootmine, geograafiline tähis). Selles tähenduses on kõnealuses arvamuses käsitletud mõistet „kvaliteet”.

2.2

Kõnealuses kontekstis on koostatud ELi erinõuded, et teha kindlaks päritolukohaga seotud kohalikud eritooted. Näiteks kohalikud tooted, mille kvaliteet või maine on seotud ühe konkreetse tootmiskoha või -piirkonnaga või ühes piiratud geograafilises piirkonnas leiduva tooraine või tootmismeetodiga.

2.3

Vahemerepiirkonna riikides hakati päritolukohaga seotud toiduainete nimetusi kaitsma XX sajandi alguses. Alguses hakati päritolunimetusi kasutama veinisektoris ja seejärel teiste toiduainete puhul.

2.4

1992. aastal lõi Euroopa Komisjon esimest korda ühise õigusliku raamistiku toiduainete nimetuste kohta, mida kohaldati kõigis ELi liikmesriikides. Uutes õigusaktides kasutati liikmesriikide olemasolevate seaduste mõisteid, nõudeid ja menetlusi, nagu on näha ka kaitstud päritolunimetuse sarnastest nimetustest eri keeltes: prantsuse keeles appellation d'origine contrôlée, hispaania keeles denominación de origen ja itaalia keeles denominazione di origine controllata.

2.5

Õigusliku raamistiku moodustasid määrus (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta ja määrus (EMÜ) nr 2082/92 põllumajandustoodete ja toiduainete eripärasertifikaatide kohta. Mõlemad määrused on hiljuti ümber sõnastatud, vastavalt 2006. aasta märtsi määrustega (EÜ) nr 510/2006 ja nr 509/2006.

2.6

Määrus (EÜ) nr 510/2006 puudutab nende toodete nimetuste kaitset, mille eripära tuleneb nende geograafilisest päritolust, s.t kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid.

2.6.1

Kaitstud päritolunimetuse etiketti kandvatel toodetel on omadused, mis tulenevad ainult selle piirkonna looduslikust keskkonnast ja tootjate oskustest, kust nad pärit on. Seega on kaitstud päritolunimetuste puhul vaja, et kogu tootmisprotsess alates tooraine tootmisest ja töötlemisest kuni toote valmistamiseni toimuks antud piirkonnas ning et toote omaduste ja tema geograafilise päritolu vahel oleks väga tihe seos. Kaitstud päritolunimetused on näiteks huile d'olive de Nyons, parmigiano reggiano ja Shetland lamb.

2.6.2

Ka kaitstud geograafilise tähisega toodetel võib olla eripära, mis seostub ühe konkreetse piirkonnaga, kuid piisab sellest, kui selles piirkonnas toimub ainult üks tootmisfaas, samas kui kasutatud tooraine võib pärineda teisest piirkonnast. Kaitstud geograafilise tähisega on näiteks Clare Island salmon, arancia rossa di Sicilia ja Dortmund bier.

2.7

Määrus (EÜ) nr 509/2006 käsitleb garanteeritud traditsioonilist eritunnust, mille logo kasutatakse sellise eripäraga toodete puhul, mis tuleneb traditsioonilistest koostisosadest või tootmismeetoditest, mitte aga geograafilisest päritolust. Garanteeritud traditsiooniliste eritunnustega on näiteks jamón serrano, õlu kriek ja leib kalakukko.

2.8

Määrused (EÜ) nr 509/2006 ja 510/2006 võeti nõukogus vastu 20. märtsil 2006. Samal koosolekul esitas komisjon deklaratsiooni määruse (EÜ) nr 510/2006 toimimise tulevase läbivaatamise ja selle edaspidise arengu kohta (3).

2.9

Uue õigusaktiga kvaliteedimärgiste kohta lihtsustati süsteemi oluliselt. Näiteks enne esitasid taotlejad registreerimistaotluse oma riigi pädevale ametile ja see edastas kogu toimiku pärast läbivaatamist Euroopa Komisjonile, kes vaatas taas kogu taotluse läbi. Nüüd peavad aga liikmesriigid taotlused läbi vaatama kooskõlas ELi määruste ja suunistega. Komisjoni ülesanne piirdub vaid põhiandmete analüüsiga, mis on ühte dokumenti kokku kogutud ja mis seejärel avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Teine uuendus on see, et kolmandate riikide tootjad võivad registreerimistaotlused saata otse komisjonile. Varem pidi taotlused kindlasti saatma kõigepealt riigi pädevale ametile, kes ei soovinud alati taotlusi läbi vaadata ega olnud selleks ka alati ettevalmistatud.

2.10

5. veebruaril 2007 korraldas komisjon konverentsi toiduainete kvaliteedi sertifitseerimise kohta, laiendades märkimisväärselt käsitletavate küsimuste spektrit (sertifitseerimissüsteemid, kvaliteedimärgisüsteemid) ja lisades juurde olulise toiduainete ohutuse küsimuse, s.t kvaliteet kui Euroopa Liidu toiduohutuse süsteem. See ei ole juhus, et konverentsi esimeses järelduses öeldakse: „Nii Euroopa Liidus toodetud kui ka imporditud (Euroopa) toit peab vastama rangetele ohutuse ja hügieeni nõuetele” (4).

2.10.1

Tuleb siiski märkida, et toiduahela ja loomade tervishoiu alaline komitee, kuhu kuuluvad Euroopa Komisjon ja liikmesriigid, otsustas 20. detsembril 2004, et jälgitavuse tingimus imporditud toiduainete puhul ei kehti. Komitee ei ole sellega nõus.

2.11

2007. aasta veebruaris toimunud konverentsi tulemuste ja järeldustega arvestades otsustas komisjon koostada rohelise raamatu Euroopa põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta, mille valmimine on kavandatud 2008. aasta oktoobriks ja milles geograafiliste tähiste küsimusel peaks olema oluline kaal. Rohelisele raamatule võivad järgneda õigusakti ettepanekud.

2.12

Samal ajal töötab komisjon (täpsemalt öeldes põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat) praeguse geograafiliste tähiste kaitse süsteemi sisemise hindamisega, mille tulemusi oodatakse 2008. aasta juuliks.

2.13

Sellises üldises kontekstis esitab komitee käesoleva omaalgatusliku arvamuse, mille eesmärk ei ole siiski analüüsida eelpool kirjeldatud kvaliteedipoliitika mitmesuguseid küsimusi ja raskusi, vaid keskenduda Euroopa geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste süsteemi tõhususele ning sellega seotud mitmepoolsete ja kahepoolsete kaubandusläbirääkimiste küsimusele.

2.14

Seni tehtud töö ja komitee seisukoht kõnealusel teemal peegeldub omaalgatuslikus arvamuses „Kvaliteetsete traditsiooniliste põllumajandustoodete väärtustamine arengu vahendina uue ühise põllumajanduspoliitika kontekstis” (raportöör: pr Santiago) (5). Lisaks rõhutas komitee arvamuses „Ühise põllumajanduspoliitika tulevik” (raportöör: hr Ribbe) (6) vajadust keskenduda Euroopa põllumajanduses ohutule ja kvaliteetsele tootmisele.

3.   Üldmärkused

3.1   Süsteemi rakendamine ja tulemused: tõhusus

3.1.1

Määrusega (EMÜ) nr 2081/92 loodud süsteem on osutunud üldiselt tõhusaks. Korralduslikust seisukohast sooviks komitee komisjoni tähelepanu pöörata mõnele probleemile, mis on aja jooksul esile kerkinud:

spetsifikaadi kinnitamise menetlus, mis on tihtipeale liiga aeglane ega vasta taotlejate vajadustele (raskused müügi planeerimisel, teabevahetusstrateegia jne) ning on seega kahjulik eriti päritolunimetustele, mis võiksid potentsiaalselt turul kõige rohkem levida ja kõige parema tuntuse saavutada;

kontroll, mida korraldab vahel amet, mille puhul võib tekkida huvide konflikt või mis ei ole igal juhul piisavalt erapooletu, et sõltumatut kontrolli korralikult läbi viia;

nimetuste hindamiskriteeriumid, mis põhinevad pikaajalisel olemasolul, mainel, levikul ja üldise staatuse küsimusel, tekitavad tihtipeale probleeme seoses järgnevate vaidluste või kohtuasjadega nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool ELi.

3.1.2

Süsteem on üldiselt osutunud tõhusaks. Nagu 2007. aasta detsembri andmeid tutvustavast 1. tabelist näha, hõlmab süsteem tooteid praktiliselt kõikidest kategooriatest: taimsed ja loomsed, toored ja töödeldud tooted, joogid, kalatooted, vürtsid jne. 1. tabeli järgi on kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähistusi kokku 772. Kui vaadata, kui palju tooteid registreeriti näiteks 2000.–2006. aastal, siis kaitstud päritolunimetusega toodete arv suurenes 22 % ja kaitstud geograafilise tähisega toodete arv 40 %, s.t keskmiselt oli kasv juba ainult viie aasta jooksul 29 %.

1. TABEL: põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadis registreeritud geograafilised tähised ja päritolunimetused 15. detsembri 2007. aasta seisuga (http://ec.europa.eu/agriculture/qual/en/1bbaa_en.htm)

 

DE

AT

BE

CY

DK

ES

FI

FR

EL

HU

IE

IT

LU

NL

PL

PT

CZ

UK

SK

SI

SE

CO

Kokku

Puu- ja köögiviljad ning teraviljad

3

3

0

0

1

34

1

27

32

0

0

53

0

2

0

22

0

1

0

0

0

0

179

Juustud

4

6

1

0

2

19

0

45

20

0

1

33

0

4

1

12

0

12

0

0

1

0

161

Toores liha (ja rupskid)

3

0

0

0

0

13

0

50

0

0

1

2

1

0

0

27

0

7

0

0

0

0

104

Õlid ja rasvad/Oliiviõli

1

1

1

0

0

20

0

9

26

0

0

38

1

0

0

6

0

0

0

1

0

0

104

Lihatooted

8

2

2

0

0

10

0

4

0

1

1

29

1

0

0

28

0

0

0

0

0

0

86

Mineraalveed

31

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

31

Leib, valikpagaritooted, koogid, kondiitritooted ja muud pagaritooted

4

0

1

1

0

7

0

3

1

0

0

3

0

0

0

0

4

0

1

0

1

0

26

Muud loomse päritoluga tooted (munad, mesi, piimatooted, v.a või jne)

0

0

0

0

0

3

0

6

1

0

0

2

1

0

0

10

0

1

0

0

0

0

24

Muud 1. lisa tooted (vürtsid jne)

0

0

0

0

0

4

0

7

1

0

0

4

0

0

0

0

1

3

0

0

0

1 (7)

21

Õlu

12

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

3

2

0

0

0

0

17

Kala, limused ja koorikloomad

3

0

0

0

0

1

0

2

1

0

1

0

0

0

0

0

2

3

0

0

0

0

13

Eeterlikud õlid

0

0

0

0

0

0

0

1

1

0

0

1

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

3

Looduslikud kummivaigud ja vaigud

0

0

0

0

0

0

0

0

2

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

2

Hein

0

0

0

0

0

0

0

1

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

0

1

KOKKU

69

12

5

1

3

111

1

155

85

1

4

165

4

6

1

105

10

29

1

1

2

1

772

3.1.3

Geograafiliste tähiste süsteemi kohta on tehtud uuringuid (vt projektid DOLPHINS 1999–2003 ja SINGER–GI 2004–2008, mida rahastas teadusuuringute peadirektoraat), (8) milles analüüsiti süsteemi erinevatest vaatepunktidest. Nendes järjestikustes projektides toodi esile olulised aspektid seoses ELi geograafiliste tähiste tõhususega.

3.1.3.1

Sellega seoses rõhutab komitee eelkõige ühte küsimust: geograafiliste tähiste korraldus ja juhtimine (selleteemalisi uuringuid on koostöös Euroopa Komisjoniga koordineerinud Prantsusmaa Riikliku Agronoomia Instituudi (INRA) professor Bertil Sylvander Pariisis ja Parma Ülikooli professor Filippo Arfini). Uuringute alusel võib eristada kolme tüüpi korraldust:

piirkondlik korraldus, kuhu püütakse kaasata kõik piirkonna sidusrühmad (institutsioonid, ettevõtted, assotsiatsioonid jne);

valdkondlik korraldus, kuhu kaasatakse ainult antud valdkonna sidusrühmad (piirkond on ainult raamistik);

korporatiivne korraldus, kuhu kaasatakse ainult mõned antud valdkonna sidusrühmad, kes osalevad vaid oma huvides.

Kuid tõhususe seisukohast tehakse vahet tugeval ja nõrgal korraldusel, mille puhul tugeva korraldusega tagatakse toote maine erinevate kasutajate, eriti tarbijate silmis.

3.1.3.2

Lisaks märgib komitee, et geograafiliste tähiste kaubanduslik edu on veel piiratud ja on suurem ainult seal, kus eelnevalt on olemas koostisosaderohkete toodete hea tootmisstruktuur, mida korraldavad organisatsioonid, mis suudavad luua ettevõtete võrgustikke ja tõhusaid kaubandusstrateegiaid. Geograafilise tähisega toote sisu ja kvaliteedi ning vajadusel piirkondliku eripära esiletoomine on päritolunimetuse edu tagamisel määrava tähtsusega. Geograafilise tähise pikaajaline olemasolu aitab sellele muidugi kaasa, kuid sellega ei kao vajadus tõhusamate meetmete järele, millega toetada organisatsioone ja teabevahetuse algatusi.

3.1.3.3

Komitee rõhutab siiski, et geograafiliste tähiste süsteemi majanduslikku ja sotsiaalset mõju ei saa mõõta ainult arvulis-statistiliste näitajatega panuse kohta turustatavasse brutotoodangusse, kuna geograafiliste tähiste mõju piirkonnale ning liikmesriigi ja Euroopa Liidu kaubandusbilansile puudutab mitmeid ühiskonna- ja majanduselu aspekte, mis ulatuvad põllumajandussektorist palju kaugemale.

3.1.4

Komitee arvates on üks huvipakkuv aspekt geograafiliste tähiste ja maaelu arengu seos. Kui algselt olid päritolunimetused mõeldud toote kaitsmiseks, siis hiljem kasutati neid võimalusena väärtustada kogu geograafilise piirkonna kultuurilist eripära. Seetõttu on lihtne mõista, milliseid võimalusi pakub geograafiliste tähiste kasutuse laiendamine ka muudele kui põllumajandustoodetele ja kuidas see on täielikult kooskõlas ELi pikaajaliste suunistega maaelu arengu kohta (1985. aasta roheline raamat, 1988. aasta teatis teemal „Maaelu tulevik”, 1995. aasta Corki deklaratsioon).

3.1.4.1

Kohalikud tüüpilised tooted võivad kultuuri edendajatena maapiirkondade majanduselule taas hoogu anda ja nad ka peavad seda tegema, eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades. Kuid selle aspektiga ei ole vaja arvestada mitte ainult ELi vaatepunktist. Arvestades praeguse Euroopa süsteemiga ja sellega, et ELi kaubamärke võivad hakata kasutama ka ELi välised riigid, rõhutab komitee, et geograafiliste tähiste ja maaelu arengu vaheline seos ja praktiline kasutus on eriti kasulik arenguriikide jaoks. Asjaomaste autoriteetsete rahvusvaheliste organisatsioonide (ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon, Maailmapank) sõnul on olemas loogiline seos geograafiliste tähiste ja selle vahel, mida arenguriikides nimetatakse kohalikeks teadmisteks või lihtsalt traditsiooniks. Sellist lähenemist kasutatakse ka geograafiliste tähiste juhistes (mis sisaldavad ELi menetlusi ja eeskirju), mida ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon ja Maailmapank parajasti koostavad ning arenguriikides jaotavad.

3.1.5

Teine aspekt, mida komitee arvates ei tohiks unustada, on geograafiliste tähiste positiivne mõju selle piirkonna keskkonnale, kust toode pärit on. Nimelt toodetakse ja/või töödeldakse kohalikke tüüpilisi tooteid traditsioonide kohaselt nii, et peaaegu üldse või absoluutselt ei kasutata tehnikat, mis võib keskkonnale kahjulik olla. Neid tooteid toodetakse mitteintensiivsete põllumajandussüsteemidega, mistõttu on see kasulik bioloogilisele mitmekesisusele ning maastiku- ja keskkonnakaitsele.

3.1.6

Tõhususe seisukohast peaks arvestama ka võimalike muutustega tulevikus. Komitee arvates on märke, mis lubavad eeldada, et mõned olukorrad, mis siiani on muutumatuna püsinud, võivad teha läbi teatud arengu. Näiteks paljud rahvusvahelised toiduainetetööstuse ja -jaotusega tegelevad ettevõtted on teinud algatusi, millega võetakse toodete valikusse geograafilise tähisega tooteid. Sellega lähevad nad mõnes mõttes kaugemale rahvusvahelisest kaubamärgi poliitikast ja maailmaturu strateegiatest, millega seati siiani kahtluse alla päritolunimetuste vajadus ja õiguslik põhjendatus. Tegemist on huvitava pretsedendiga, mille areng võib geograafilisele tähistusele väga oluline olla.

3.1.7

Sellega seoses tuleb mõnest uuringust välja, et Ameerika Ühendriikide vastuseisus Euroopa geograafiliste tähiste mudelile on toimumas läbimurre (vastuseis on tekkinud seetõttu, et nende toiduainetetööstuse olukord on täiesti teistsugune ning kaubandusstrateegiad tihtipeale Euroopa omadega võrreldes vastupidised), kuna nende sisetoodangu tüüp on muutunud. Ka Ameerika Ühendriikides on olnud esimesed juhtumid, kus ettevõtted on sidunud oma toodete edu päritolukohaga ja kurdavad nüüd piisava kaitse puudumise üle. Näiteks on tuntud Napa Valley veinide juhtum Kalifornias, millele on hiljuti lisandunud teiste toodete juhtumid USA eri osariikides ja Kanadas (Florida Orange, Bleuet du Lac Saint-Jean), millega astutakse vastu päritolunimetuste plagiaatidele ja konkurentsimoonutustele oma osariigis või naaberosariikides.

3.1.8

Komitee näeb üldist tendentsi, et tarbijad pööravad üha enam tähelepanu toodete päritolule. See mõjutab nende ostuvalikut (vt näiteks Euroopa projektide TYPIC-2005 ja DOLPHINS-2002 tulemused). Samuti on tarbijad valmis maksma kõrgemat hinda päritolutõendiga toodete eest, mida peetakse üldiselt kvaliteetsemaks ja ohutumaks. Siinkohal võiks uurida ka tooraine päritolu kindlakstegemisel ja geograafilise tähisega toodete toitudes kasutamisel esile kerkivaid küsimusi.

3.1.8.1

Komitee märgib siiski, et Euroopa sertifitseerimise süsteemide ning kasutatavate logode ja etikettide tundmine ei ole veel piisav ega ühtlane. CIHEAMi keskuse (Centre International de Hautes Études Agronomiques Méditerranéennes) uuringust „Vahemere piirkonna toiduainete identiteet ja kvaliteet” (Pariis, 2007) selgub, et 80 % Euroopa kodanikest ei ole kunagi kuulnud lühendist PDO (kaitstud päritolunimetus) ja 86 % lühendist PGI (kaitstud geograafiline tähis). Samas, kui sama küsimus esitati viidates nimetusele antud riigi keeles (näiteks denominación de origen Hispaanias või appellation d'origine contrôlée Prantsusmaal), siis oli palju rohkem inimesi selle mõistega tuttav. Siit selgub, et ELi tasandil on selge probleem toodete tutvustamise ja reklaamimisega tarbijatele.

3.2   Euroopa süsteem ning mitme- ja kahepoolsed kaubandusläbirääkimised

3.2.1   Strateegiline huvi

3.2.1.1

2003. aasta septembris näitas Cancuni ministrite konverents ja selle negatiivne tulemus, et enam ei ole kaubandusläbirääkimised ainult koht, kus arutleda hindade ja tariifide üle, et lihtsustada vastastikust juurdepääsu turgudele, vaid samal ajal ka koht, kus võrreldakse tootmismudeleid (s.t tootmise ja toitumise harjumused, traditsioonid ja tüüp). Üksteise tootmis- ja toitumistraditsioonide tundmine ja hindamine on edukate kaubandusläbirääkimiste väga oluline eeltingimus.

3.2.1.2

Kui Euroopa Liit on läbirääkimiste laua taga, siis võrdleb ta oma sotsiaalmajanduslikku mudelit teiste kehtivate mudelitega. Seetõttu leiab komitee, et Euroopa Liidu läbirääkimisalgatuste tugevus ja usaldusväärsus on piisavalt tõhus siis, kui algatused on täieõiguslik osa välissuhete poliitikast, mis hõlmab ka läbirääkimisi intellektuaalomandi kaitse ja kaubanduse üle. Kui nad kuuluvad sellesse raamistikku, siis võib kvaliteedipoliitika olla kui eeskirjade kogum, mis on kooskõlas laiema ja üldisema lähenemisega rahvusvahelisele koostööpoliitikale, mis on praegu maailma stabiilsuse jaoks aina olulisem.

3.2.2   Reguleerimisprotsess

3.2.2.1

Teadaolevalt on üks ELi õigussüsteemi peamisi põhimõtteid kaupade vaba liikumine Euroopa ühtsel turul (EÜ asutamislepingu artikkel 23). Selle põhimõtte rakendamisel on esinenud raskusi, kuna liikmesriikide õigusaktid on väga erinevad. See erinevus on ajalooliselt seotud keerulise, vastuolulise ja ebaühtlase eeskirjade ja kokkulepete rahvusvahelise raamistikuga ning globaliseerunud turgude kontekstis on olukord veelgi murettekitavam. Seetõttu muutub vajadus tagada ettevõtjate vahel aus konkurents järjest avatumal turul strateegiliselt oluliseks. Geograafiliste tähiste ühtlased eeskirjad võiksid aidata seda saavutada.

3.2.2.2

Euroopa Liidu tasandil on tasapisi tehtud olulisi samme ühtlustamise suunas tänu Euroopa Kohtu otsustega loodud pretsedendiõigusele, mille puhul kohaldati algselt vastastikuse tunnustamise põhimõtet.

3.2.2.3

Rahvusvahelisel tasandil tehakse tööd geograafiliste tähiste alal ühise lähenemise saavutamiseks esiteks tööstusomandi ja teiseks intellektuaalomandi kaitse alaste läbirääkimiste ja lepingute raames. Pariisi konventsioonis (1883, 169 liikmesriiki), Madridi kokkuleppes (1891, 34 liikmesriiki) ja Lissaboni kokkuleppes (1958, 23 liikmesriiki) tunnistati põhimõtet, et toodet seostatakse päritolukohaga, kuid seda tehti raamistikus, mis oli õiguskindluse ja kontrolli puudumise ning võimalike võltsitud imitatsioonide tõttu üldiselt ebarahuldav.

3.2.3   TRIPS: seni saavutatu ja surnud punkt

3.2.3.1

1994. aastal allkirjastatud TRIPS-leping sisaldab eraldi osa intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide kohta, mis on pühendatud geograafilistele tähistele:

a)

geograafiliste tähiste määratlus (artikkel 22);

b)

kõigi toodete geograafiliste tähiste üldise kaitse normid (artikli 22 lõiked 2 ja 4);

c)

veinide ja muude alkohoolsete jookide geograafiliste tähiste lisakaitse (artikkel 23);

d)

rahvusvahelised läbirääkimised ja erandid (artikkel 24).

3.2.3.2

Rahvusvahelistes lepingutes kasutatakse teatud koha ja toote seotuse tähistamiseks terminoloogias erinevaid astmeid vastavalt seose tugevusele: päritolutähis (Madrid 1981), geograafiline tähis (TRIPS 1994) ja päritolunimetus (Lissabon 1958). Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kõik päritolunimetused on geograafilised tähised, kuid mitte kõik geograafilised tähised ei ole päritolunimetused. Rahvusvaheliste kokkulepete alusel jagati piirkondadega seotud eri tüüpi tooted taas kategooriatesse Sabrina Cernicchiaro doktoriväitekirjas (Parma Ülikool) „Analisi della politica di riconoscimento internazionale delle indicazioni geografiche” („Geograafiliste tähiste rahvusvahelise tunnustamise poliitika analüüs”).

3.2.3.3

Toodete intellektuaalomandi kaitset käsitlevate lepingute ajaloos oli TRIPS-leping rahvusvahelises kaubanduses oluline samm, kuid paljud otsustavad küsimused jäid selles lahendamata. Kõnealuse lepinguga võeti kasutusele ühine, praegu 151 riigile kehtiv geograafiliste tähiste määratlus ning kehtestati ühtne süsteem vaidluste lahendamiseks. Samas tuleb esile tõsta vähemalt kolme suurt puudujääki:

a)

negatiivse kaitse põhimõtte kehtestamine (riikidel on vahendid, et takistada geograafiliste tähiste ebaõiget kasutamist);

b)

mitmepoolse teavitamis- ja registreerimissüsteemi nõrk ja ebakindel kasutuselevõtmine (sel määral, et ka praegu on levinud kaks erinevat, omavahel vastuolus olevat eeskirjade tõlgendust: ühe tõlgenduse järgi on eeskirjad kohustuslikud ja siduvad, teise tõlgenduse järgi on süsteem vabatahtlik);

c)

põllumajandustoodete üldise ja lisakaitse praktilise käsitluse erinevused (sama õigusallika raames!).

3.2.3.4

On ka teisi piirkondlikke kokkuleppeid geograafiliste tähiste kaitse kohta, näiteks Aafrika Intellektuaalomandi Organisatsiooni 1977. aasta märtsi kokkulepe ja Aafrika Piirkondliku Intellektuaalomandi Organisatsiooni 1997. aasta märtsi Banjuli protokoll kaubamärkide kohta.

3.2.4   Euroopa tootjate probleemid ja korrektse rahvusvahelise konkurentsi peamised tegurid

3.2.4.1

Komitee rõhutab, et ebapiisavad rahvusvahelised eeskirjad on peamine probleemide põhjustaja Euroopa geograafilise tähisega toodete tootjatele. Geograafiliste tähiste järjest suurem väärkasutus ja riigiti väga erinev geograafiliste tähiste kaitse õiguslik raamistik moonutab tõsiselt konkurentsi ja kaubandussuhteid Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriikide vahel.

3.2.4.2

Esimene raskus tekib tihtipeale asjaomase turu sisemiste reeglite tõlgendamisel. Mõni geograafilise tähisega toodete Euroopa tootja on saanud oma nimetusele kaitset väljaspool Euroopa Liitu, kuid ka nendel juhtudel esineb kuritarvitusi, võltsinguid ja olulisi bürokraatlikke raskusi kaubandussuhete korraldamisel. Kuritarvitamine on tavaliselt proportsionaalne geograafilise tähise tuntusega. Tekitatakse suurt majanduslikku kahju ja Euroopa ettevõtted ei saa kasutada mingit turustrateegiat, et tagada tarbijate lojaalsus oma tootele. Üldiselt petetakse niimoodi Euroopa Liidu väliste riikide tarbijaid ja tekitatakse kahju üldisele Euroopa põllumajandus- ja toitumismudelile.

3.2.4.3

Geograafiliste tähiste sui generis registreerimissüsteemiga riikides on Euroopa tootjatel vähem raskusi, kuigi suuri probleeme esineb siis, kui kaitstakse nimetusi, mida on täiendatud sõnadega „tüüp”, „viis” jm. Üldiselt on Euroopa tootjatel väga kulukas ja õiguslikult keerukas tõestada, et nende geograafiline tähis ei ole üldnimi.

3.2.4.4

Selge ja tunnustatud rahvusvahelise õigusliku raamistiku puudumisel püüavad Euroopa tootjad jätkuvalt turgudele siseneda kaitstud kaubamärkidega (eraettevõtete ja kollektiivkaubamärkide ning tõendusmärkidega). Ka selle strateegiaga on suuri probleeme. Nimelt on rahvusvahelistel turgudel sageli kaubamärke, millel on juba seda geograafilist tähist sisaldav nimetus, mida Euroopa tootjad sooviksid registreerida (sel juhul tuleb ette võtta kaubamärgi kasutuse kohtuliku vaidlustamise keeruline tee). Peale selle, isegi, kui kaubamärk on registreeritud, võivad tootjad kaitse kaotada, kui turg suletakse tervishoiunõuete tõttu ja kaubamärki ei saa enam pidevalt kasutada.

3.2.5   Kahepoolsed läbirääkimised ja kokkulepped

3.2.5.1

Kuna mitmepoolsed läbirääkimised on kriisis ehk ummikseisus (mis tuleb kindlasti ületada), siis on kahepoolsed kokkulepped saavutamas rahvusvahelistel kaubandusläbirääkimistel keskse koha. Maailmas on umbes 300 sellist kahepoolset kokkulepet ning 2010. aastaks võib see arv tõusta 400-ni. Olukord on murettekitav, kuna seda tüüpi kokkulepped peaksid oma olemuse poolest täiendama WTO mitmepoolseid kokkuleppeid, nii et kokkulepetes oleksid teemad tüübi järgi ära jagatud: mitmepoolsetel läbirääkimistel peaks lahendama selliseid keerulisi küsimusi nagu toetused, dumpinguvastased meetmed ja intellektuaalomandi kaitse eeskirjad; kahepoolsetel läbirääkimistel peaks aga lahendama lihtsamaid küsimusi ja võtma vastu liikmesriikidevahelise kaubanduse esmatähtsad tingimused.

3.2.5.2

Komitee leiab siiski, et Euroopa Liit ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, samal ajal kui maailma juhtriigid arutavad ja otsustavad kahepoolselt eeskirjade ja kaubavahetuse oluliste punktide üle. Mis puudutab aga toiduaineid, siis tõdetakse enamasti, et tänu kahepoolsete suhete paindlikkusele on need hea alguspunkt läbirääkimiste alustamiseks ning vastuvõetava ja kontrollitava lahenduseni jõudmiseks. Lisaks näitab kogemus, et need tulemused saavutatakse osaliselt seetõttu, et kahepoolsete suhete raames pakutakse tehnilist abi vajalike õigusaktide koostamisel haldussüsteemides, mis on mõnes riigis, kes nendele kokkulepetele alla kirjutavad, veel puudulikud. See vajadus on ka mitmepoolsetel läbirääkimistel.

3.2.5.3

Euroopa Liit hakkas mõni aeg tagasi pidama läbirääkimisi ja allkirjastama kahepoolseid kokkuleppeid geograafilise tähisega toiduainete kohta, mida praegu võib pidada avatuks peaaegu kõigile ELi välistele kaubanduspartneritele. Kokkuleppeid sõlmiti kõikide toiduainete kategooriate kohta ja neis on alati peatükk geograafiliste tähiste kaitse kohta.

3.2.6   Geograafilised tähised Doha voorus: piisav kaitse on kõigi asjaosaliste huvides

3.2.6.1

Doha deklaratsiooni (november 2001) punktis 18 kirjeldatakse kahte selgelt erinevat seisukohta läbirääkimistel:

a)

veini ja muude alkohoolsete jookide geograafiliste tähiste mitmepoolse teavitamise ja registreerimise süsteemi loomise osas nähakse selgesõnaliselt ette („Oleme nõus viiendaks ministrite konverentsiks läbi rääkima […]”), et see punkt kaasatakse TRIPSi läbirääkimiste päevakorda;

b)

kuid mis puudutab geograafiliste tähiste kaitse laiendamist muudele toodetele kui vein, viidatakse deklaratsioonis ainult arutelule TRIPSi nõukogus („Märgime, et laiendamisega seotud küsimusi […] käsitletakse TRIPSi nõukogus”).

3.2.6.2

Mis puudutab esimest punkti, siis hoolimata Euroopa Komisjoni läbirääkimistest ei ole Doha läbirääkimistel võetud kohustuse elluviimiseks midagi tehtud. Deklaratsiooni kohta on ikka veel kaks vastandlikku tõlgendust: Euroopa Liit, Šveits, India, Türgi ja mõned muud riigid leiavad, et registrit peaks kõigis WTO liikmesriikides kohustuslikult kasutama hakkama, samas kui Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Uus-Meremaa jt tahavad läbirääkimistel ja kokkuleppes piirduda vabatahtliku registriga, mida kasutataks teatud andmebaasina ainult riikides, kus on olemas päritolunimetuste kaitse õiguslik süsteem.

3.2.6.3

Mis puudutab teist punkti, siis ei ole läbirääkimised kaitse laiendamise üle muudele toodetele kui vein veel alanud.

3.2.6.4

Vahetult enne Cancuni 2003. aasta konverentsi, kui ei olnud realistlikku lootust TRIPSi läbirääkimiste osas edusamme teha, püüdis Euroopa Liit edutult lisada põllumajanduse läbirääkimiste päevakorda 41 päritolunimetuse mitmepoolset kaitset, et taastada õiguskaitse selliste toiduainete turule pääsemisel, mille nimetusi kõige sagedamini rahvusvahelistel turgudel kuritarvitati. Kui Cancuni ministrite konverents läbi kukkus, siis jäid läbirääkimised selles küsimuses pooleli.

3.2.6.5

Viimati tegi WTO ametliku püüde mitmepoolsete läbirääkimiste alal edusamme teha ning laiendada veinile ja muudele alkohoolsetele jookidele kohaldatavat kaitset ka teistele toodetele 2005. aastal (9). Tehnilised arutelud on käimas ELile esitatud mitteametlike dokumentide alusel, milles keskendutakse peamiselt ettepanekule, mille kohaselt registreerimisel mitmepoolsesse registrisse eeldatakse, et geograafilist tähist kaitstakse kõigis teistes riikides, kusjuures registreerimist on võimalik 18 kuu jooksul vaidlustada. Sellise eelduse korral peab vastupidist tõestama registreerimise vaidlustaja. Registriga seoses on kaks vastuseisu: Ameerika Ühendriigid ja teised anglosaksi riigid leiavad, et registri õiguslik mõju on vastuolus territoriaalsuse põhimõttega, samas kui arenguriikide probleem on see, et neil on halduslikult raske kinni pidada registreerimise vaidlustamise tähtajast, mida nad peavad liiga lühikeseks. Euroopa Komisjon esitas 2007. aasta detsembris ametliku taotluse koostada tekst, mis oleks rahvusvahelise registri aluseks.

3.2.6.6

Saades julgust uuest huvist, mida on üles näidatud mõne kolmanda riigi ja arenguriigi turgudel esile kerkinud päritolunimetusega toodete vastu, peab komitee vajalikuks taas läbirääkimisi pidada (TRIPS-lepingu artikli 23 laiendamine kõigile geograafilise tähisega toodetele; rahvusvaheline register, tehniline abi arenguriikidele). Läbirääkimistel on märgata teatud edasiminekut, näiteks Šveitsi algatusel on spontaanselt tekkinud geograafiliste tähiste nn sõprade klubi ehk riikide rühm, kes püüavad saavutada läbimurret.

3.2.6.7

Komitee rõhutab, et geograafilised tähised on ainus intellektuaalomandi vorm, mis kohalikel omavalitsustel kõikjal maailmas võib olla. Siinkohal oleks põhja-lõuna suunaline jagunemine WTOs arusaamatu.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon.

(2)  Vt Euroopa Kohtu 26. veebruari 2008. aasta otsus (Parmesani juhtum)

(3)  Vt ELi nõukogu dokument nr 7702/06 ADD 1 (protokolli kavandi addendum), ELi nõukogu 2720. koosolek (põllumajanduse ja kalanduse teemal), mis toimus Brüsselis 20. märtsil 2006.

(4)  Vt http://ec.europa.eu/agriculture/events/qualityconference/conclusions_en.pdf.

(5)  EÜT C 284, 14.9.1998, lk 62.

(6)  EÜT C 125, 27.5.2002, lk 87.

(7)  Kolumbia kohv

(8)  Vt www.origin-food.org.

(9)  WTO dokument, TN/IP/W/11, 14.6.2005.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/66


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Euroopa Liidu kodanikukaitse mehhanismi parandamine — reageerimine loodusõnnetustele”

(2008/C 204/15)

25. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra rakendussätete artiklile 29A koostada täiendava arvamuse teemal:

„Euroopa Liidu kodanikukaitse mehhanismi parandamine — reageerimine loodusõnnetustele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 26. veebruaril 2008. Raportöör oli María Candelas SÁNCHEZ MIGUEL.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (13. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 108, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui kodanikuühiskonna esindaja leiab, et ta peab andma oma panuse Euroopa Liidus toimuvasse arutellu inimeste tegevuse või tegevusetuse põhjustatud loodusõnnetuste kohta, keskendudes ennetamisele, sekkumisele ja vastutusele võtmise nõudmisele.

1.2

Seejuures tuleb arvestada sellega, et kehtivad ELi õigusaktid sisaldavad piisavalt sätteid, mille alusel vältida või leevendada mõne loodusõnnetuse võimalikke tagajärgi. Seepärast oleks vaja pädevatelt asutustelt taas nõuda nende rakendamise kontrollimist kogu ELis. Komitee leiab, et vee raamdirektiivi ja seda täiendavate õigusaktide, eelkõige üleujutuste direktiivi rakendamine leevendaks loodusõnnetuste mõjusid, mida (kuigi nad ei ole välditavad) saab leevendada üleujutusriski maandamise kavadega, mis on ette nähtud vesikondade veemajanduskavades. Samasugust mõju võivad avaldada ka metsatulekahjude ennetamise sätted.

1.3

Tuleb rõhutada õnnetuste ennetamise ning koolituse ja hariduse vahelist seost ning piisava teabesüsteemi juurutamist, et kõnealuse valdkonna spetsialistid ning ka kodanikud oleksid teadlikud sellest, kuidas käituda teatud piirkonnas toimuda võiva mis tahes juhtumi puhul. Sellega seoses peab komitee väga positiivseks Euroopa Komisjoni käivitatud piirkondadevaheliste kodanikukaitse õppekeskuste süsteemi.

1.4.

Komitee soovib kodanikukaitsega seoses õnnitleda komisjoni selle eest, et lühikese ajaga on loodud nii piirkondadevaheline kui ka rahvusvaheline Euroopa solidaarsussüsteem, millel on oma vahendid, mis võimaldavad tõhusalt tegutseda mitte ainult õnnetuse hetkel, vaid ka kannatada saanud alade taastamisel. Lissaboni lepingu uues artiklis 176C tugevdatakse eesmärke, mis Euroopa Parlament ja nõukogu olid selles osas seadnud.

1.5.

Samuti peab komitee vajalikuks kohaldada keskkonnavastutuse süsteemi, mida käsitletakse direktiivis keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta, nii et oleks võimalik määrata selgelt kindlaks teatud õnnetuste põhjustajate vastutus, nt tahtliku süütamise puhul. Komitee leiab, et loodusõnnetuste tagajärgi võiks aidata leevendada riiklike sätete parem kohaldamine ning teabe jagamine tagajärgede kohta, mis järgnevad ennetuseeskirjade eiramisele või kahju tekitavale tegevusele nii kodanike kui ka pädevate asutuste puhul.

2.   Sissejuhatus

2.1

Nii Euroopa Liidus kui ka mujal maailmas esineb suuri õnnetusi üha sagedamini. Mõnel puhul on nende põhjustajaks loodusnähtused, nagu üleujutused, maavärinad, tulekahjud jne, ning teistel puhkudel põhjustavad õnnetusi kodanike seas hirmu tekitavad terroriaktid. Ehkki tahtlikkuse määrad ei ole võrreldavad, võib mõlemal juhul pidada teatud määral põhjuseks inimtegevust.

2.2

EL on teinud endale kohustuseks võtta kliimamuutuste suhtes ennetavaid meetmeid mitte ainult Kyoto protokollis sisalduvate kohustuste täitmise näol, vaid ka mitmete maa, vee ja õhu kaitseks võetavate otsuste kaudu. Nimetatud algatus on suunatud ennetamisele ning see võib nii aidata kaasa maa, merede ja atmosfääri säilitamisele ja taastamisele kui ka edendada meetmete võtmist mujal maailmas. Lisaks valmistab komisjon ette Euroopa integreeritud lähenemist loodusõnnetuste ennetamisele, mis peaks valmima 2008. aasta lõpuks.

2.3

Lisaks neile ennetavatele meetmetele on EL loonud süsteemi ELi piires toimuvate õnnetuste korral abi andmiseks. See on vastastikuse abi süsteem, mis on mõeldud mitte ainult ELi riikidele, kus seda on mitmel puhul kasutatud, vaid ka abi andmiseks India ookeanis, Lõuna-Ameerikas ja mujal toimuvate õnnetuste korral.

2.4

Oluline on selgitada, kuidas täiendavad üksteist õnnetuste korral sekkumine ja humanitaarabi. Mõlemal on suuresti sama põhieesmärk, st leevendada õnnetuste ja teiste sündmuste mõju elanikkonnale. Sekkumine õnnetuste korral kuulub kodanikukaitse valdkonda, mis aitab samuti ELis või väljaspool ELi vähendada õnnetuste mõju keskkonnale ja varale, kasutades selleks ELi liikmesriikide vahendeid ja meeskondi. Humanitaarabi aga antakse konkreetsetes kolmandates riikides ning sellega tegelevad ka valitsusvälised organisatsioonid ja teised humanitaarabiorganisatsioonid. Mõlema vahendi puhul tehakse koostööd ÜRO asutustega.

2.5

Tuleb märkida, et õnnetuste fond, mis loodi pärast Elbe jõgikonna suurt üleujutust, on aidanud parandada ELi sekkumist õnnetuste korral. Samavõrd oluline on ka 2001. aastal loodud (1) ja hiljem muudetud (2) kodanikukaitse mehhanism, mis võimaldab reageerida kiirelt liikmesriikides või kolmandates riikides esineda võivatele õnnetustele.

3.   Ennetusmeetmed

3.1

Ennetamine on keskkonnakaitses ja kodanikele põhjustatud kahju vältimisel oluline tegur. Eesmärk on kasutada loodusvarasid säästvalt. Ennustused bioloogilise mitmekesisuse vähenemise kohta on läinud täide määral, mis ületab ka kõige pessimistlikumad prognoosid. Lisades siia juurde inimtegevuse (sageli tahtliku), leiame end olukorrast, kus korduvalt toimuvad loodusõnnetused, mis ei ole nende sagedust ja eelkõige ulatust arvestades tavapärased.

3.2

Käesolevas arvamuses nimetatud ennetusmeetmed on sätestatud kehtivates õigusaktides, mis tähendab, et pädevad asutused oleksid pidanud neid kõigis liikmesriikides rakendama ja jälgima. Mõnda õnnetust on võimalik vältida või selle mõju vähendada ja seepärast võib teha järelduse, et keskkonnakaitses peaksid kogu ELis kehtima sarnased, kehtivatele õigusaktidele vastavad tingimused.

3.2.1

Loodusõnnetusi on kõige rohkem mõjutanud ennetavad õigusmeetmed, mis puudutavad merede ja ookeanide reostumist süsivesinikega, kehtestades transporditingimused (topeltpõhja ja -parrastega laevad) ning pakettides Erika I ja Erika II sisalduvad merd puudutavad meetmed, mis on aidanud vähendada süsivesinike mõju.

3.3

Ennetuse valdkonnaga on tihedalt seotud keskkonnauuringute teema ning komitee on juba kutsunud üles teadus- ja keskkonnaprogrammide paremale kooskõlastamisele, (3) nii et osa teadusuuringute vahendeid saaks eraldada praktilisteks keskkonnauuringuteks.

3.4

Ennetusega on seotud ka koolitus ja teavitamine ning seda mitte ainult kodanikukaitse meeskondade jaoks, vaid kogu elanikkonna jaoks, et muuta sekkumine loodusõnnetuse korral tõhusamaks. Kõigis liikmesriikides tuleb edendada keskkonnapoliitika tutvustamist ja sellealast teadlikkust ning õpetada seda ka koolides, mitte ainult ülikoolides.

3.5   Üleujutuste ennetamise meetmed

3.5.1

Esimese valdkonnana võetakse siinkohal vaatluse alla vesi. Vesi on loodusõnnetustes sageli üks osalistest ja seda mitte ainult üleujutuste, hiidlainete ja muude merel esinevate nähtuste, vaid ka vee puudumise näol, (4) vallandades märkimisväärseid muutusi, nagu suurte alade kõrbestumine Lõuna-Euroopas.

3.5.2

Veepoliitika raamdirektiivis (5) on alati üks aspekt puudu olnud: see on ennetamise, kaitse ja valmisoleku eesmärgi seadmine üleujutuste puhul. Arvestades seda, kui palju õnnetusi on juhtunud viimase vähem kui kümne aasta jooksul ja kui palju ohvreid see on kaasa toonud, esitas komisjon teatise ning direktiivi ettepaneku (6), et reguleerida üleujutusohu hindamist ja ohjamist. Komisjon tegi ettepaneku analüüsida praegust olukorda ja tulevasi ohte ning luua kogu ELi hõlmav kooskõlastatud tegevus- ja ennetuskava.

3.5.3

Üleujutuste arv ELis kasvab peamiselt kahel põhjusel. Esiteks ollakse nüüd üldiselt arvamusel, et kliimamuutused mõjutavad üleujutuste intensiivsust ja sagedust kogu Euroopas (7), eelkõige ebareeglipäraste paduvihmade sagenemise ja merevee taseme tõusu tõttu. Teine põhjus on inimtegevus, nt ehitustööd jõgedel ja jõevoolu kõrvalejuhtimis- ja kanaliseerimisprojektid ning muu tegevus, mis katab pinnase ja seega vähendab loodusele omast võimet üleujutuse korral liigvett ära juhtida. Seejuures ei võeta meetmeid nimetatud tegevuse keskkonnamõju hindamiseks ja selle korvamiseks. Oht on tõsisem ka seetõttu, et üleujutuste põhjustatud kahju kasvab, sest asustus suure üleujutusohuga piirkondades üha kasvab.

3.5.4

Vastavalt oma varasemale seisukohale (8) leiab komitee, et tuleb rakendada üleujutusriski hindamise ja maandamise direktiivis kehtestatud meetmeid. Komisjon nõustus komitee ettepanekuga (esitatud arvamuses 2004. aasta teatise kohta) kaasata üleujutusi puudutavad meetmed veepoliitika raamdirektiivi rakendamisse. See aitab edendada üleujutusriski maandamise kavade integreerimist vesikondade veemajanduskavadesse ja seega tagada, et vajalik tegevus kavandatakse kogu vesikonna jaoks tervikuna ja et kõik pädevad asutused (kohalikud, riiklikud ja riikidevahelised) võtavad tõhusaid meetmeid.

3.5.5

Komitee kordab samuti, et igas vesikonnas tuleks esmalt korraldada üleujutusohu hindamine selle kohta, millisel jõelõigul on üleujutuse oht kõige suurem. Nii saaks koostada sekkumise kaardi, et lihtsustada ennetusmeetmete võtmist, eelkõige seoses mägipiirkondade metsastamise ja taasmetsastamise ning märgalade ja nendega seotud ökosüsteemide kaitsega. Sealjuures on oluline teavitada ja kaasata kodanikuühiskonda, sest see muudab ettevaatusabinõude võtmise lihtsamaks.

3.6   Tulekahjude ennetamise meetmed

3.6.1

Ennetusmeetmeid tuleb tugevdada. Kuigi ennetustöö on põhimõtteliselt liikmesriikide ülesanne, saab EL aidata neil ennetada ja vähendada loodusõnnetuste, sh metsatulekahjude tagajärgi.

3.6.2

EL peaks jätkama meetmete võtmist alates üldsuse teadlikkuse tõstmisest kuni maahalduseni. Sellised meetmed võivad tuua kasu ka muus osas, nt aidates kohaneda kliimamuutustega.

3.6.3

Tuleb võtta kasutusele integreeritud lähenemisviis, pidades sealjuures silmas, millised on eri sektorite vahelised seosed. Linnaarendus aladel, kus traditsiooniliselt on tegeletud metsandusega, ei suurenda mitte ainult tulekahjude ja seega keskkonna hävimise ohtu, vaid tähendab ka seda, et tähelepanu tuleb suunata pigem elanike evakueerimisele kui metsa hävimisele.

3.6.4

Tuleb vaadata läbi ja ajakohastada ELi rahastamisvahendid, millega toetatakse liikmesriikide ennetusmeetmeid, et viia need kooskõlla praeguse olukorraga ja saavutada koostoime eri vahendite vahel, et kaitsta tõhusamalt elusid, keskkonda ja kultuuripärandit. Juhul kui ELi vahendeid eraldatakse metsatulekahjudest toibumiseks, metsastamiseks või taasmetsastamiseks, tuleks liikmesriikidelt nõuda, et nad tõendaksid, et rakendavad tulekahjusid ennetavaid usaldusväärseid meetmeid.

3.6.5

Samuti peaks komisjon jätkuvalt edendama liikmesriikide teabe- ja kogemustevahetust, et tagada heade tavade laiaulatuslik levimine. Arvesse tuleb võtta riikide erinevat olukorda ning tugevdada meetmete võtmist piirkondlikes rühmades.

3.6.6

Ennetusmeetmete hulka peaksid kuuluma ka õigussätted tulekahjude kas tahtlike või tahtmatute põhjustajate tsiviil- ja kriminaalvastutuse kohta.

4.   Kodanikukaitse

4.1

Komitee tervitab asjaolu, et Lissaboni lepingusse (9) on lisatud uus artikkel 176C, milles käsitletakse kodanikukaitset ning sätestatakse, et „Liit soodustab liikmesriikide vahelist koostööd, et tõhustada loodusõnnetuste või inimtegevusest tingitud õnnetuste ennetamiseks ja nende eest kaitsmiseks loodud süsteeme”. Tuleb rõhutada, et kirjeldatud tegevuse eesmärk ei ole vaid liikmesriikide toetamine, vaid ka ELi rahvusvahelise tegevuse ühtlustamine.

4.2

Kodanikukaitse valdkonnas tegevust reguleeriv raamistik koosneb kahest mehhanismist: ELi kodanikukaitse mehhanism ja kodanikukaitse rahastamisvahend (10). Kodanikukaitse mehhanismi seire- ja teabekeskus asub Euroopa Komisjoni juures ja tegutseb ööpäevaringselt. Keskusel on andmebaas iga liikmesriigi kodanikukaitseteenistuste kohta, sisaldades ka sõjaliste andmebaaside andmeid, mis on väga kasulikud. Keskus haldab ka ELi valmisoleku valdkonna programme, sh koolitusprogramme ja õppusi.

4.3

Viimasel paaril aastal on kogemused näidanud, kui oluline on keskuse kooskõlastustöö, nagu selgus hiljuti Kreeka tulekahjude puhul. Kuid arenguruumi siiski veel on ja seepärast kutsus komitee üles keskuse eelarvet suurendama, et anda selle tööks rohkem ja paremaid vahendeid. Seire- ja teabekeskus peaks muutuma tõeliseks suure personaliga operatiivkeskuseks, et ettenägelikult ennetada kriiside tekkimist, jälgida nende kulgu, korraldada valmisoleku meetmeid ning lihtsustada ja kooskõlastada ELi kodanikukaitseabi nii ELis kui ka väljaspool ELi.

4.4

Et suurteks õnnetusteks paremini valmis olla, on vaja tugevdada ELi jõupingutusi kodanikukaitse koolituste ja õppuste valdkonnas. Seda saaks kõige paremini saavutada Euroopa kodanikukaitse koolituse instituudi loomisega, mis ühendaks omavahel riiklikud ekspertkeskused. Euroopa institutsioonid peaksid viivitamata uurima sellise struktureeritud võrgustiku loomise ettepanekuid.

4.5

Varase hoiatamise süsteemid on olemas peaaegu kõigi Euroopa peamiste looduslike ohutegurite jaoks, kuid sellise süsteemi puudumine hiidlainete jaoks on märkimisväärne puudujääk. Ühiste hoiatussüsteemide ja protokollide puudumine on oluline küsimus ka seetõttu, et kodanike liikuvus kogu Euroopas ja kolmandates riikides üha kasvab.

4.6

Komisjoni 2005. aastal tehtud parandused on aidanud muuta kodanikukaitse mehhanismi ELis tõhusamaks ja võimaldanud sellel toimida piirkondade- ja rahvusvahelise solidaarsuse vahendina. Seepärast ei tohi säästa jõupingutusi, mis on vajalikud, et reageerida kõikvõimalikele õnnetustele kiiresti ja tõhusalt. Selleks on vaja eelnevalt kindlaks määrata menetlused või abi andmise kavad, mida tuleks õppustel testida ja nende käigus saadud kogemuste põhjal ajakohastada.

4.7

Nimetatud kavad peavad rahuldava kooskõlastatuse tagamiseks sisaldama satelliitside rakendusi, ajakohaseid kaarte ja sobivaid vahendeid. Kõik need vahendid peaksid olema ELi omanduses. Kõnealuste kavadega tuleks näidata eeskuju, mis tugevdaks solidaarsust ja tõhusust rahvusvahelisel tasandil.

4.8

ELi kodanikukaitse mehhanismi uuesti sõnastatud versioonis sätestatakse riiklikel vahenditel põhinevate kodanikukaitseüksuste loomine liikmesriikides. See aitaks arendada välja ELi kiirreageerimisrühma suurte õnnetuste puhuks. Liikmesriigid peaksid viivitamata sellised üksused moodustama ja nad välja õpetama, eelkõige tuletõrje valdkonnas. Liikmesriigid peaksid tagama, et need üksused on valmis ELi mehhanismi käivitamisel kiirelt tegutsema.

4.9

Viimase aja õnnetused on näidanud, et vaatamata ELi solidaarsusele ei ole kasutatud vahendid alati piisavad. Puudujääkide väljaselgitamiseks on nüüd vaja kiiresti korraldada õnnetuste stsenaariumidel põhinev analüüs. Kui analüüsi käigus selgub, et teatud ressursid ei ole ELis piisavalt kättesaadavad või et Euroopa kodanikukaitse vahendite reserviga kaasneksid tõhususe ja kulueelised, peaks EL Euroopa vahendite reservi moodustama.

4.10

Lisaks tuleb kannatanud piirkonna taastamise üle konsulteerida ELi hindamismeeskondade ja koordinaatoritega, sest nende teadmised tulevad sel puhul kasuks. Nii aidatakse vältida kahjuks mõnikord pärast tulekahjusid toimuvat spekulatiivset tegevust.

4.11

Kolmandate riikide puhul tuleb sekkumist mehhanismi raames lugeda ELi välispoliitika ja humanitaarabi oluliseks osaks ning ELi solidaarsuse märgiks asjaomaste riikidega.

4.12

Samuti on oluline määrata kindlaks, milline roll peaks kodanikukaitses olema humanitaarabiorganisatsioonide koostööl. Väljaspool ELi toimuvad operatsioonid tuleb kooskõlastada humanitaarabi andvate partneritega, kes töötavad konkreetsete volituste alusel, nt Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumine, rahvusvahelised organisatsioonid ja valitsusvälised organisatsioonid.

5.   Keskkonnavastutus

5.1

Oluline on märkida, et ennetusalased õigusaktid ei ole avaldanud loodusõnnetuste põhjustatud kahjudele soovitud mõju. Keskkonnavastutuse õigussüsteemi (11) loomine on liigselt viibinud ja keskkonnaalane kriminaalõiguslik õigusakt (12) on alles teise eelnõu etapis.

5.2

Liikmesriikide seadused on kõnealuses valdkonnas väga erinevad ja see võib asjaomaseid õigusakte moonutada. EL ei ole keskkonnavastutust tegelikult mingil moel ühtlustanud ja samuti ei ole üldkehtivaid sätteid loodusõnnetustes kannatada saanud alade taastamise või puhastamise kohta, sest see ei kuulu ELi pädevusvaldkonda. Lisaks ei ole põhimõte, et saastaja maksab, paljudes ELi piirkondades kohaldatav.

5.3

Mängu võivad tulla ka muud tegurid, näiteks teatud tüüpi kahju võib mõjutada rohkem kui ühte riiki, mis tähendab, et sellele kehtivad erinevad õigussüsteemid. Kohaliku ja riikliku tasandi pädevate asutuste eraldatus on samuti tõsine probleem, mis tekitab konflikte vastutuse jõustamisel, sest kõnealused asutused võivad olla vastutavad ka taastamise eest.

5.4

Direktiivis sätestatud vastutusõiguse kohaldamisala on suunatud keskkonnakahju ennetamisele või likvideerimisele, põhinedes ELis kehtivatel õigusaktidel, mis käsitlevad bioloogilist mitmekesisust ning vee- ja pinnasereostust, ning on suures osas, aga mitte ainult, määratletud olemasolevatele ELi õigusaktidele toetudes. Seepärast on oluline rõhutada, et vaid kehtivate, direktiivi III lisas loetletud eeskirjade mittetäitmisel peaks olema võimalik kahju põhjustaja vastutusele võtta.

5.5

Esimest vastutussüsteemi kohaldatakse ohtlikele või potentsiaalselt ohtlikele ametialastele toimingutele, mis on loetletud direktiivi III lisas. Nende hulka kuuluvad peamiselt põllumajanduslik või tööstuslik tegevus, mille jaoks on vaja omada luba saastuse kompleksset vältimist ja kontrolli käsitleva direktiivi alusel, tegevus, mille tulemusena satub vette või õhku raskmetalle, rajatised, mis toodavad ohtlikke keemilisi aineid, jäätmekäitlus (sh prügilad ja põletusahjud) ning geneetiliselt muundatud organismide ja mikroorganismidega seotud tegevus. Esimese süsteemi alusel võib ettevõtja vastutusele võtta ka siis, kui ta ei ole rikkumist toime pannud. Teist vastutussüsteemi kohaldatakse kõigile ülejäänud ametialastele toimingutele, mida ei ole nimetatud direktiivi III lisas, kuid vaid siis, kui tekitatakse kahju või esineb otsene kahju tekitamise oht ELi õigusaktidega kaitstavatele liikidele või looduslikele elupaikadele. Sellisel juhul võetakse ettevõtja vastutusele vaid siis, kui ta on rikkumise toime pannud või on süüdi hooletuses. Direktiiviga sätestatakse ka keskkonnavastutuse teatud erandid.

5.6

Kahju võib korvata kahel viisil: ettevõtja võib võtta ise vajalikke taastamismeetmeid, millisel juhul neid rahastab otse ettevõtja, või pädev asutus võib teha meetmete võtmise ülesandeks kolmandale isikule ja nõuda kulud sisse kahju põhjustajalt. Samuti on suurema tõhususe huvides võimalik need kaks lähenemisviisi ühendada.

5.7

Kui kahju eest vastutab rohkem kui üks osapool, siis jätab direktiiv liikmesriigi otsustada, kuidas kulud jaotada. Kaks peamist võimalust on solidaarvastutus või osaline vastutus. Kuigi kirjeldatud kaheosalise süsteemi eesmärk on lihtsustada liikmesriikide õigussüsteemidega kohandamist, tuleb siiski märkida, et keskkonnakahju suuruse kindlaksmääramine on väga raske, mis muudab kõnealuse süsteemi praktilise rakendamise keeruliseks.

5.8

Lõpetuseks tuleb rõhutada, et rahaliste turvasüsteemide nõudmine ettevõtjatelt, kes peavad järgima vee, pinnase ja bioloogilise mitmekesisuse õigusakte, muudab taastamise tõhusamaks, vältides samas maksejõuetuse negatiivseid tagajärgi.

Brüssel, 13. märts 2008.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Nõukogu otsus nr 2001/792/EÜ, Euratom.

(2)  Alguses kehtis kodanikukaitsealane tegevusprogramm, mis loodi nõukogu 9. detsembri 1999. aasta otsusega nr 1999/847/EÜ ja mida muudeti nõukogu 6. aprilli 2005. aasta määrusega nr 2005/52. 8. novembril 2007 võeti vastu nõukogu otsus ELi kodanikukaitse mehhanismi loomise kohta (uuesti sõnastatud).

(3)  Arvamus CESE 578/2003, ELT C 208, 3.9.2003, lk 16–22.

(4)  Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus, KOM(2007) 414 lõplik.

(5)  EÜT L 327, 22.12.2000, lk 72 jj.

(6)  Komisjoni teatis „Üleujutuste riskijuhtimine — üleujutuste ennetamine, kaitse ja leevendamine”, KOM(2004) 472 lõplik, EMSK arvamus, ELT C 221, 8.9.2005, lk 35;

Ettepanek: direktiiv üleujutusohu hindamise ja ohjeldamise kohta, KOM (2006) 15 lõplik, 18.1.2006;

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/60/EÜ, 23. oktoober 2007, üleujutusriski hindamise ja maandamise kohta, EMSK arvamus, ELT C 195, 18.8.2006, lk 37.

(7)  Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) — II töörühma aruanne „Mõjud, kohanemine ja haavatavus”.

(8)  Vt allmärkus 6.

(9)  ELT C 306, 17.12.2007.

(10)  Lisaks on mõnes liikmesriigis asutused, mis tegelevad õnnetuste uurimise ja nendest teavitamisega ning millel on suur mõju õnnetuste ärahoidmisele.

(11)  Direktiiv keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta, EÜT, EMSK arvamus CESE 452/2002.

(12)  Määruse esimene ettepanek esitati 2001. aastal ja võeti nõukogu poolt tagasi. Hiljem konsulteeriti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega uue ettepaneku üle (KOM(2007) 51 lõplik — 2007/0022 COD), milles kaitsti Euroopa Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsust, mida kinnitati teise, 27. oktoobril 2007 tehtud kohtuotsusega, komisjoni pädevuse kohta koostada õigusakte keskkonnaalaste õigusrikkumiste kohta.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/70


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele” (omaalgatuslik arvamus)

(2008/C 204/16)

27. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 21. veebruaril 2008. Raportöör oli Metka Roksandić ja kaasraportöör oli Pedro Almeida Freire.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 118, vastu hääletas 56, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab kahetsust tõsiasja üle, et komiteele ei esitatud taotlust koostada arvamus direktiivi ettepaneku kohta, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele, kuigi direktiivi sissejuhatuses on öeldud, et seda tehti. Kuigi direktiivi ettepanek ei kuulu tavapäraselt kohustuslikku konsulteerimist nõudvate teemade hulka, leiab komitee siiski, et sellistel ja sarnastel juhtudel on vajalik konsulteerida kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatega, kuna need puudutavad oluliste valdkondade reguleerimist ning lisaks vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonda kuulumisele mõjutavad ka tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat.

1.2

Komitee otsustas koostada kõnealuse direktiivi ettepaneku kohta omaalgatusliku arvamuse. Komitee leiab, et organiseeritud kodanikuühiskonnal ja eriti sotsiaalpartneritel on oluline roll Euroopa Komisjoni direktiivi ettepaneku kujundamisel ja rakendamisel, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele.

1.3

Komitee on siiani koostatud arvamustes (1) rõhutanud vajadust samaaegsete meetmete järele seadusliku sisserände võimaluste loomiseks ning nn seadustamata sisserände põhjustega tegelemiseks.

1.4

Komitee toetab ettepanekut, sest praktikas edendatakse sellega inimõiguste austamist Siiski avaldab komitee mõningat kahtlust direktiivi ettepaneku sisu, ettepaneku ajastuse ja õigusakti ettepanekute järjekorra suhtes. Ebaseaduslikult riigis viibivate sisserändajate tööhõive on tihedalt seotud tööturu toimimise ja ebaseadusliku tööhõivega üldiselt ning seepärast ei saa seda ära hoida lihtsalt tööandjatele karistuste kehtestamisega.

1.5

Euroopa Komisjoni sisserändega seotud kahe eri töövaldkonna, nimelt vabaduse, turvalisuse ja õiguse ala ning tööhõive- ja sotsiaalpoliitika vahelise seose valguses rõhutab komitee kehtivate ELi õigusaktide ühtlustamise tähtsust praegu koostatavate seaduslikku ja ebaseaduslikku sisserännet käsitlevate õigusaktidega. Komitee on seisukohal, et ebaseadusliku sisserände probleemi ei ole võimalik lahendada lihtsalt piiride sulgemise ja sunnimeetmete rakendamisega.

1.6

Kiiret reguleerimist vajavad nii seaduslik ränne Euroopa Liidu sees ja sisseränne Euroopa Liitu kui ka jõupingutused deklareerimata tööga võitlemisel. Seetõttu soovitab komitee komisjonil hoolikalt uurida võimalust edasiseks tegevuseks deklareerimata tööga võitlemisel.

1.7

Rahvusvaheline kogemus näitab, et võitlus deklareerimata tööga on kõige tõhusam siis, kui see tugineb mitmel paralleelsel tegevusliinil. Seega tuleb lisaks nende majandussektorite töötajate seadusliku sisserände lubamisele, kus on kõige rohkem ebaseaduslikke võõrtöötajaid, korraldada teavitus- ja harimiskampaaniaid, millega tuuakse esile deklareerimata töö mõju. Lisaks tuleks välja töötada ühtsete karistuste poliitika tööandjate suhtes, olenemata deklareerimata töötajate kodakondsusest. Direktiivi ettepanek peaks seetõttu olema osa laiemast meetmetepaketist deklareerimata tööga võitlemiseks, sealhulgas ebaseaduslike sisserändajate seas, ning mitte põhiline poliitikavahend, nagu on pakkunud komisjon.

1.8

Komitee rõhutab direktiivi tõhusa rakendamise tähtsust liikmesriikides, sest nende ülesanne ei ole kerge. Esiteks ei ole järelevalveasutustel piisavalt kvalifitseeritud personali, teiseks esineb raskusi kohustuste jagamisel asjaomaste asutuste vahel ning kolmandaks on järelevalvet vajavaid ettevõtteid palju.

1.9

Komitee leiab, et direktiivis tuleks tugevdada praktikas kasutoovaid ettepanekuid. Komitee pakutud muudatused ja täiendused on esitatud peatükis „Konkreetsed märkused” ning nende eesmärk on tagada vastutuse asjakohasem jaotus ja parandada dokumentideta töötajate olukorda. Juhul kui tehtud ettepanekuid ei arvestata, võidakse selliseid töötajaid veelgi rohkem ekspluateerida.

2.   Sissejuhatus

2.1

Direktiivi ettepanek on üks mitmest Euroopa Komisjoni esitatud õigusakti ettepanekust, mis on kooskõlas komisjoni teatisega seadusliku rände 2005. aasta poliitikakava kohta (2) ning teatisega kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta (2006. aasta juuli) (3). Nimetatud teatistes tegi komisjon ettepaneku vähendada neid tegureid, mis julgustavad ebaseaduslikke sisserändajaid ELi sisenema. Neist kõige olulisem tegur on võimalus leida tööd. Liikmesriigid võtaksid kõnealuste kolmandate riikide kodanike tööandjate suhtes kasutusele samasugused karistused ja rakendaksid neid tõhusalt. Euroopa Ülemkogu kiitis komisjoni kõnealuse teatise (4) heaks 2006. aasta detsembris.

2.2

2007. aastal järgnesid direktiivi ettepanekule järgmised dokumendid:

Komisjoni teatis teemal „Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vaheline korduvränne ja liikuvuspartnerlus” (5);

„Ettepanek: nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta” (6);

„Ettepanek: nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta” (7);

Komisjoni teatis teemal „Tõhustagem võitlust deklareerimata töö vastu” (8).

3.   Direktiivi ettepaneku kokkuvõte

3.1

Direktiivi eesmärk on muuta tööandjate pakutud töö vähem atraktiivseks sisserändajatele, kellel puudub asjakohane luba (vähendada nn soodustavat tegurit). Direktiivi eesmärk on liikmesriikide olemasolevatele meetmetele toetudes tagada, et kõik liikmesriigid võtavad kolmandate riikide kodanike (kellel puudub elamisluba) tööandjate suhtes kasutusele samasugused karistused ja rakendavad neid tõhusalt.

3.2

Direktiivis käsitletakse sisserändepoliitikat, mitte tööhõive- või sotsiaalpoliitikat. Selle õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikli 63 lõike 3 punkt b ning selle eesmärk on vähendada ebaseaduslikku sisserännet Euroopa Liitu.

3.3

Ettepanekus ei käsitleta seaduslikku sisserännet ja tööhõivet, mis on vastuolus antud elukoha staatusega (nt üliõpilaste või turistide puhul), ega kolmandate riikide kodanike deklareerimata tööd.

4.   Ettepaneku põhisisu

4.1

Direktiiviga keelustatakse ebaseaduslikult Euroopa Liidus viibivate kolmandate riikide kodanike töötamine. Rikkumiste puhul kohaldatakse karistusi (mis võivad olla halduslikud) trahvidena ja ettevõtjate puhul muude meetmetena, nagu riiklikest toetustest ilmajätmine või nende tagasinõudmine või riigihankemenetlustes osalemise õigusest ilmajätmine. Tõsiste juhtude korral võidakse kohaldada kriminaalkaristusi.

4.2

Artiklis 2 sätestatakse tööhõive määratlus direktiivi tähenduses. Tööandjaid määratletakse füüsiliste ja juriidiliste isikutena, kelle tarbeks kolmanda riigi kodanik teeb tasustatavat tööd.

4.3

Tööandjad on kohustatud kontrollima enne kolmandate riikide kodanike tööle võtmist, et neil on elamisluba või muu riigis viibimise luba, mis kehtib kõnealuse töötamise aja jooksul, ning säilitama dokumendi koopia võimalike kontrollide tarbeks. Tööandjate kohustused loetakse seejärel täidetuks, välja arvatud juhul, kui esitatud dokument on selgelt võltsitud. Üksnes ettevõtjad ja juriidilised isikud on kohustatud hiljemalt ühe nädala jooksul teavitama pädevaid ametiasutusi nii kolmanda riigi kodaniku tööle võtmisest kui ka töösuhte lõpetamisest.

4.4

Ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töölevõtukeelu rikkumise puhul kohaldatakse tööandjale tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi. Tööandjaid karistatakse iga rikkumise eest rahatrahvide ja iga kodaniku tagasisaatmise kulude tasumisega (tööandja peab kolmanda riigi kodanikule maksma kogu maksmata jäänud töötasu, kõik maksmata jäänud maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed). Vastavalt artiklile 10 võib rikkumist teatud tingimustel käsitleda kuriteona, kui see oli sooritatud teadlikult.

4.5

Liikmesriigid kehtestavad rahalised karistused (rahatrahvid ja kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise kulud) või muud karistused (riiklike hüvitiste, toetuste või riigiabi saamise või riigihankemenetlustes osalemise õigusest ajutine ilmajätmine, ELi rahaliste vahendite tagasinõudmine, asutuste ajutine või alaline sulgemine). Direktiiviga sätestatakse ka juriidiliste isikute vastutus ja nende suhtes kohaldatavad võimalikud karistused. Liikmesriikide kehtivad sätted juriidiliste isikute vastutuse kohta võib alles jätta.

4.6

Kui tööandja on alltöövõtja, tagavad liikmesriigid, et peatöövõtja ja alltöövõtja vastutavad solidaarselt kõikide rahaliste karistuste ja saadaolevatöötasu väljamaksmise eest.

4.7

Tööandja peab tasuma kõik asjaomase kolmanda riigi kodanikule maksmata jäänud maksed ja maksud. Lisaks peavad liikmesriigid looma mehhanismid tagamaks, et tagasinõudemenetlused algatatakse automaatselt, ilma et asjaomasel kolmanda riigi kodanikul oleks vaja esitada sellekohane taotlus. Töösuhte eeldatav kestus on vähemalt kuus kuud, välja arvatud juhul, kui tööandja suudab tõendada teisiti. Liikmesriigid peavad tagama, et sellistele ebaseaduslikult töötanud kolmandate riikide kodanikele makstakse välja kogu saadaolev töötasu, sealhulgas ka juhul, kui nad on päritoluriiki tagasi pöördunud või kui nad on tagasi saadetud. Kui tegemist on kriminaalkaristusega, ei saadeta kolmandate riikide kodanikke tagasi enne, kui neile on välja makstud kogu saadaolev töötasu.

4.8

Liikmesriigid peavad tagama, et seoses ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike töötamisega kontrollitakse igal aastal vähemalt 10 % ettevõtjaid, kes on registreeritud nende territooriumil. Kontrollitavate ettevõtjate valik põhineb riskianalüüsil, milles võetakse arvesse selliseid tegureid nagu valdkond, kus ettevõtja tegutseb, ning varasemaid rikkumisi.

4.9

Liikmeriigid peavad võtma direktiivi üle riiklikesse õigusaktidesse kahe aasta jooksul pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

5.   Üldised märkused

5.1

Direktiivi ettepanek puudutab komisjoni kahte eri töövaldkonda, mis on sisserändepoliitika rakendamisel tihedalt seotud: vabaduse, turvalisuse ja õiguse ala ning tööhõive- ja sotsiaalpoliitika. Komitee ei ole ettepanekus esitatud idee vastu avaldada survet nii ebaausatele tööandjatele kui ka dokumentideta isikutega kauplevatele ebaseaduslikele organisatsioonidele. Komitee toetab ettepanekut, sest sellega edendatakse inimõiguste austamist.

5.2

Samas leiab komitee, et Euroopa Liidu institutsioonid peavad arvesse võtma ELi institutsioonide otsustusprotsesse ning:

tagama, et praegu koostatavad seaduslikku ja ebaseaduslikku sisserännet käsitlevad õigusaktid on kooskõlas kehtivate ELi õigusaktidega;

selgitama mõjusid ja tagajärgi nii rändajatele ELi sees kui Euroopa Liitu kolmandatest riikidest sisserändajatele.

Selliste tundlike küsimuste puhul tuleb väljenduda selgelt, kuna need ei puuduta mitte ainult julgeoleku-, õigus- ja konkurentsipoliitikat, vaid ka inimõigusi, mis omakorda mõjutavad turgu, nelja vabadust ja tööjõudu nii kollektiivsest kui ka üksikisiku seisukohast, ning samuti seetõttu, et sisseränne on ELi jaoks vajalik. Komitee on siiani koostatud arvamustes rõhutanud vajadust samaaegsete meetmete järele seadusliku sisserände võimaluste loomiseks ning seadustamata sisserände põhjustega tegelemiseks.

5.3

Kiiret reguleerimist vajavad seaduslik ränne ja sisseränne nii Euroopa Liidu sees kui ka Euroopa Liitu. Rändele kohaldatavad piirangud liikmesriikides on põhjustanud mitmeid probleeme, takistanud töötajate vaba liikumist teatud liikmesriikide vahel ning viinud nii mõningate kolmandate riikide kui ka ELi kodanike töölevõtmiseni eeskirju rikkudes ja nende ekspluateerimiseni tööandjate poolt. Deklareerimata tööga võitlemisel Euroopa Liidus ja üksikutes liikmesriikides tuleks kõiki selliselt töötavaid isikuid kohelda ühel ja samal alusel olenemata sellest, kas nad on ELi või kolmandate riikide kodanikud. Seepärast soovitab komitee komisjonil hoolikalt uurida võimalust laiendada direktiivi ettepaneku õiguslikku alust, et võimaldada ka meetmete võtmist kõigi isikute ebaseadusliku töö vastu, kes töötavad ilma vajalike lubade või dokumentideta.

5.4

Komitee leiab, et direktiivis nimetatud rändajaid mõjutav nn soodustav tegur, mida direktiiviga püütakse vähendada, ei ole mitteametlik töö ise, vaid pigem võimalus töötada teises riigis. Seepärast aitab ühtse elamis- ja tööloa taotlemise menetluste lihtsustamine kahtlemata kaasa soodustava teguri mõju vähendamisele. Siiski peaksid ka liikmesriigid ise menetluste lihtsustamisele kaasa aitama.

5.5

Tööandjad rõhutavad vajadust võidelda ebaseadusliku töö ja ebaõiglase konkurentsi vastu, sest töötajaid ebaseaduslikult tööle võtvad tööandjad loovad ebaseadusliku ja ebaõiglase konkurentsi teiste ausate tööandjate jaoks.

5.6

Kuigi direktiivi rakendamine kuulub liikmesriikide kohustuste hulka, tuleks komisjoni teavitada kõnealuse ülesande keerukusest, sest esiteks ei ole piisavalt järelevalveasutusi, teiseks esineb raskusi kohustuste jagamisel asjaomaste asutuste vahel ning kolmandaks on järelevalvet vajavaid ettevõtteid palju. Direktiivi tugevus peaks seisnema selle tegelikus rakendamises.

5.7

Euroopa Liidu institutsioonid peaksid mõistete „ebaseaduslik töötaja” ja „ebaseaduslik sisseränne” asemel kasutama rahvusvahelistes ja piirkondlikes organisatsioonides ning rahvusvahelises õiguses kasutatavaid ning seetõttu ka rahvusvaheliselt tunnustatud mõisteid, nagu „seadustamata” või „dokumentideta võõrtöötaja”. Mõistel „ebaseaduslik sisserändaja” on väga negatiivne tähendusvarjund. Direktiivi ettepanek võib aidata kaasa selliste arusaamade süvenemisele; see võib suurendada diskrimineerimist ja ksenofoobiat kõigi võõrtöötajate vastu, keda võidakse kontrollida üksnes nende välimuse tõttu.

5.8

Olenemata direktiivi ettepaneku kohta esitatud kahtlustest leiab komitee, et direktiivis tuleks tugevdada neid ettepanekud, mis võivad praktikas kasu tuua. Need ettepanekud on loetletud peatükis „Konkreetsed märkused”.

6.   Konkreetsed märkused

6.1

Artikkel 1 — kõnealune artikkel peaks pakkuma mitteametliku sisserände reguleerimiseks juba meetmeid võtnud liikmesriikidele võimaluse jätta alles riiklikud meetmed, mis on töötajate jaoks soodsamad.

6.2

Artikkel 2 — mõistete määratlusi tuleks muuta järgmiselt:

lõike 2 punkt b: „töötamine” — tasustatavate või majandusliku sõltuvuse tingimustes teostatavate tegevuste sooritamine teise isiku tarbeks ja tema juhtimisel;

mõistetele „tööandja” (lõike 2 punkt e) ja „alltöövõtja” (lõike 2 punkt f) tuleks lisada ajutise tööjõu vahendamise agentuurid, kuna praegune määratlus on ebaselge. Paljude kolmandatest riikidest pärit töötajate tööandjateks on vahendajad, sh agentuurid.

6.3

Artikli 4 lõike 1 punkt c — tööandja peaks elamisloa koopia säilitama kauem kui töötamise aeg, arvestades et mõnes sektoris on töösuhe tavaliselt lühiajaline ning tööandja vahetub tihti.

6.4

Artikkel 5

Juhtudel, kui tööandjad on täitnud neile pandud ebaseadusliku tööga seotud kohustused ning kontrollinud elamisluba ja säilitanud nõutud koopiad, mille järel selgub, et kolmanda riigi kodanikul ei ole siiski kehtivat elamisluba, on tööandjal ikka kohustus maksta maksmata jäänud töötasu ja täita muud direktiivi artiklis 7 sätestatud kohustused. Seetõttu tuleks artikli lõppu lisada järgmine tekst: „See ei puuduta nende kohustust maksta kogu maksmata jäänud töötasu ja täita kõik artiklis 7 sätestatud kohustused”.

Tuleks lisada säte, milles kohustatakse tööandjaid austama liikmesriikide kehtestatud tööhõivemenetlusi. On võimalik, et tööandjad kontrollivad vaid elamisluba, kuid mitte tööluba, mida nõutakse paljudes liikmesriikides. Seega võib kolmandate riikide kodanike deklareerimata tööhõive kasvada hoolimata asjaolust, et tööandjad tegutsevad vastavalt direktiivi sätetele.

6.5

Artikkel 6

Lõike 2 punktis a loetletud karistuste puhul tuleks sätestada, et rahalised karistused peaksid olema piisavalt suured, et katta igasugune kasu, mille tööandja seoses ebaseaduslikult tööle võetud kolmanda riigi kodanikuga sai. Seega vastaks rahaline karistus ühe ebaseaduslikult töötanud isiku kohta sätestatud summale ning suureneks vastavalt ebaseaduslikult töötanud kolmandate riikide kodanike arvule. Siinkohal on selge erinevus eratööandjate kasu vahel, kes võtavad töötajaid ebaseaduslikult tööle abilistena kodumajapidamis- või põllumajandustöödel, ning nende tööandjate vahel, kes võtavad tööle kolm, neli ja rohkem töötajat sooritama konkreetselt kasumile suunatud tegevusi.

Tuleks sätestada rahalise karistuse suurendamine tööandjatele, kes jätkavad ebaseaduslikku töösuhet kolmandate riikide kodanikega, või kes kordavad rikkumist. Et kõnealune karistus toimiks hoiatavana, tuleks seda märkimisväärselt suurendada iga kord, kui sellist ebaseaduslikku töösuhet korratakse või jätkatakse.

Ei ole mõistlik eeldada, et tööandjad kannavad nii iga ebaseaduslikult töötanud kolmanda riigi kodaniku tagasisaatmise kulud kui ka rahalise karistuse. See tähendaks tegelikult vastutuse üle kandmist liikmesriikide immigratsiooniametitelt tööandjatele. Kooskõlas artikliga 10 peaksid tööandjad maksma nimetatud kulud vaid juhul, kui tegemist on kuriteo sooritamisega.

6.6

Artikkel 7

Samuti tuleks sätestada, et maksmise kohustust kohaldatakse alates maksetaotluse esitamise päevast, mitte taotluse õigusliku jõustumise kuupäevast.

Töölepinguga kaetud töötajate õigused peaksid kehtima edasi olenemata sellest, kas neil on elamis- või tööluba või mitte.

Praktikas võib tekkida raskusi maksmata jäänud töötasu maksmisega töötajale, kes on juba koju tagasi pöördunud. Seda tuleks arvesse võtta. Lisaks on vaja tagada, et töötasu makstakse õigele isikule.

Lisaks tuleks sedastada selgelt, et tööandjad peavad arvestama maksmata jäänud töötasu vastavalt sellise töösuhte suhtes tavaliselt kohaldatavatele õigusaktidele, eeskirjadele, haldusotsustele ja/või kollektiivlepingutele.

6.7

Artiklis 8 viidatakse muudele liikmesriikides võetavatele meetmetele.

Siinkohal oleks kasulik lisada kohustuslike meetmete nimekiri.

Punktis d esitatud meede rikkumise toimepanekuks kasutatud asutuste ajutise või alalise sulgemise kohta ei näi mõistlik, eriti kuna see võib puudutada ka seaduslikult töötavaid töötajaid. Kõnealuse meetme rakendamisel tuleks konsulteerida asjaomastes asutustes töötavate töötajate ja nende esindajatega.

6.8

Artiklis 9 määratletakse peatöövõtjate ja kõigi vahealltöövõtjate kohustus trahvide ja saadaoleva töötasu maksmisel. Siinkohal oleks kasulik selgitada, millistel tingimustel seda kohaldatakse. Mõnes paljude alltöövõtjatega sektoris, nagu autotööstus, oleks tootjate ja erinevaid autoosi eri paigus ja riikides tootvate alltöövõtjate jagatud vastutuse kohaldamine väga keeruline. Komitee arvates peaks peatöövõtjatel olema võimalik mõistlikke ettevaatusmeetmeid rakendades ennast sellisest vastutusest vabastada.

6.9

Artikkel 10

Vastavalt kõnealusele artiklile käsitletakse rikkumist kuriteona (kooskõlas artikliga 3), kui see sooritati teadlikult. Kuna seda on aga keeruline tõestada, oleks kuritegu parem määratleda, näidates, et tööandja teadis või võis kuriteost teada.

Vastavalt lõike 1 punktis a sätestatud rikkumisele tuleks kuriteona käsitleda artikli 3 iga korduvat rikkumist.

Rikkumise puhul, mida käsitletakse teadliku kuriteona, nagu on kirjeldatud lõike 1 punktis a, on oluline võtta arvesse võimalust, et kohtumenetlus on aeganõudev. Siinkohal on oht, et sätet ei kohaldata üldse, kui liikmesriigid otsustavad, et rikkumise toimumise kindlakstegemine sõltub kohtu või pädeva ametiasutuse otsusest kaheaastase ajavahemiku jooksul. Kuna sellised menetlused võivad olla nii aeganõudvad ning kuna kõikide õiguskaitsevahendite puhul tuleb ette näha kaebuse esitamise võimalus, võidakse säte jätta praktikas rakendamata.

Kõnealuse artikli rakendamisel liikmesriikides tuleb sätestada selge pädevuste jaotus karistusi kohaldavate haldusasutuste ja pädevate kohtute vahel, et vältida pädevuste üle tekkida võivaid konflikte.

6.10

Artikkel 14

Liikmesriikidelt tuleks nõuda tõhusate mehhanismide väljatöötamist, et tagada menetluste kiire ja liigsete kuludeta läbiviimine.

Sarnaselt peaksid liikmesriigid tagama, et karistusasutused annaksid asjaomastele esindajatele viivitamatult teavet menetluste alustamise kohta.

Lõikes 3 oleks kasulik anda eristaatus mitte ainult kolmandate riikide kodanikele, kes töötavad või on töötanud orjastavates tingimustes ja kes teevad koostööd oma tööandja vastu algatatud kriminaalmenetlustes, vaid ka tunnistajatele.

6.11

Artikkel 15

Säte, milles kohustatakse liikmesriike tagama, et igal aastal kontrollitakse vähemalt 10 % ettevõtjaid, on tervitatav. Siiski oleneb direktiivi ettepaneku tõhusus kõnealuse sätte tegelikust rakendamisest. Enamikus liikmesriikides on kontrolli teostamiseks vaja lisapersonali ja täiendavaid rahalisi vahendeid. Kui neid ei võimaldata, toovad sellised täiendavad kohustused kahtlemata kaasa asjaomaste isikute ebavõrdse kohtlemise.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Vt EMSK 15. detsembri 2004. aasta arvamus „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Legaalse ja illegaalse migratsiooni vaheliste seoste uurimus”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos (ELT C 157, 28.6.2005).

EMSK 9. juuni 2005. aasta arvamus teemal „Roheline raamat ELi lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos (ELT C 286, 17.11.2005).

EMSK 15. detsembri 2005. aasta arvamus komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile: „Haagi programm: Viie järgneva aasta kümme prioriteeti: Euroopa vabaduse, turvalisuse ja õiguse uuenemispartnerlus”; raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos (ELT C 65, 17.3.2006).

(2)  KOM(2005) 669 lõplik.

(3)  KOM(2006) 402 lõplik.

(4)  „Komisjoni teatis kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku sisserände vastase võitluse poliitiliste prioriteetide kohta”, KOM(2006) 402 lõplik.

(5)  KOM(2007) 248 lõplik.

(6)  KOM(2007) 637 lõplik.

(7)  KOM(2007) 638 lõplik.

(8)  KOM(2007) 628 lõplik.


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest (kodukorra artikli 54 lõige 3):

Punkt 1.7

Muuta järgmiselt.

„Rahvusvaheline kogemus näitab, et võitlus deklareerimata tööga on kõige tõhusam siis, kui see tugineb mitmel paralleelsel tegevusliinil. Seega tuleb lisaks nende majandussektorite töötajate seadusliku sisserände lubamisele, kus on kõige rohkem ebaseaduslikke võõrtöötajaid, korraldada teavitus- ja harimiskampaaniaid, millega tuuakse esile deklareerimata töö mõju. Lisaks tuleks välja töötada ühtsete karistuste poliitika tööandjate suhtes, olenemata deklareerimata töötajate kodakondsusest. Direktiivi ettepanek peaks seetõttu olema osa laiemast kooskõlastatud meetmetepaketist ga, mis käsitlevad deklareerimata tööga võitlemise t, sealhulgas ebaseaduslike sisserändajate seas, ning mitte põhiline poliitikavahend, nagu on pakkunud komisjon.”

Hääletamise tulemus

Poolt: 64, Vastu: 101, Erapooletuid: 9

Punkt 5.3

Muuta järgmiselt.

„Kiiret reguleerimist vajavad seaduslik ränne ja sisseränne nii Euroopa Liidu sees kui ka Euroopa Liitu. Rändele kohaldatavad piirangud liikmesriikides on põhjustanud mitmeid probleeme, takistanud töötajate vaba liikumist teatud liikmesriikide vahel ning viinud nii mõningate kolmandate riikide kui ka ELi kodanike töölevõtmiseni eeskirju rikkudes ja nende ekspluateerimiseni tööandjate poolt. Deklareerimata tööga võitlemine sel Euroopa Liidus ja üksikutes liikmesriikides tuleks kõiki selliselt töötavaid isikuid kohelda ühel ja samal alusel olenemata sellest, kas nad on ELi või kolmandate riikide kodanikud. Seepärast soovitab komitee komisjonil hoolikalt uurida võimalust laiendada direktiivi ettepaneku õiguslikku alust, et võimaldada ka meetmete võtmist kõigi isikute ebaseadusliku töö vastu, kes töötavad ilma vajalike lubade või dokumentideta. on nüüd komisjoni ja sotsiaalpartnerite päevakorras ning arutelu meetmete üle kõnealuse negatiivse nähtusega võitlemiseks on käimas. Komitee soovitab igakülgselt kooskõlastada meetmeid ebaseadusliku sisserände ja deklareerimata töö kõrvaldamiseks.

Hääletamise tulemus

Poolt: 56, Vastu: 102, Erapooletuid: 10

Punkt 6.6

Täiendada järgmiselt.

Artikkel 7

Samuti tuleks sätestada, et maksmise kohustust kohaldatakse alates maksetaotluse esitamise päevast, mitte taotluse õigusliku jõustumise kuupäevast.

Töölepinguga kaetud töötajate õigused peaksid kehtima edasi olenemata sellest, kas neil on elamis- või tööluba või mitte.

Praktikas võib tekkida raskusi maksmata jäänud töötasu maksmisega töötajale, kes on juba koju tagasi pöördunud. Seda tuleks arvesse võtta. Lisaks on vaja tagada, et töötasu makstakse õigele isikule.

Lisaks tuleks sedastada selgelt, et tööandjad peavad arvestama maksmata jäänud töötasu vastavalt sellise töösuhte suhtes tavaliselt kohaldatavatele õigusaktidele, eeskirjadele, haldusotsustele ja/või kollektiivlepingutele.

Enamikes ELi liikmesriikides peavad töötajad maksmata töötasu saamiseks esitama asjaomasele organile kaebuse. Artikli 7 lõike 2 punktis a on sätestatud, et ebaseaduslikult töötanud kolmanda riigi kodanikel ei ole vaja esitada avaldust, et maksmata jäänud töötasu saamiseks algatataks vajalik menetlus. Sellega eristatakse põhjendamatult kõnealuseid kolmanda riigi kodanikke ja teisi ELi või seaduslikult töötanud kolmanda riigi kodanikke.

Komitee nõustub siiski, et liikmesriigid peaksid tagama riigis ebaseaduslikult viibivatele kolmandate riikide kodanikele igakülgse abi maksmata jäänud töötasu väljanõudmiseks, ning leiab, et kõnealuses artiklis tuleks seda kohustust selgelt väljendada.

Komitee on arvamusel, et eeldus, et töösuhe kestab (kõnealusel juhul) kuus kuud, nagu sätestatud artikli 7 lõike 2 punktis b, võib stimuleerida ebaseaduslikku sisserännet ELi ning toob kaasa põhjendamatu eristamise, asetades ebaseaduslikult töötaja teiste töötajatega võrreldes väga soodsasse olukorda. Lisaks ei sobi see lahendus lühiajaliste ja väga lühiajaliste töösuhete (nt põllumajandusliku hooajatöö) korral.”

Hääletamise tulemus

Poolt: 59, Vastu: 111, Erapooletuid: 11

Punkt 6.8

Lisada tekst.

Artiklis 9 määratletakse peatöövõtjate ja kõigi vahealltöövõtjate kohustus trahvide ja saadaoleva töötasu maksmisel. Siinkohal oleks kasulik selgitada, millistel tingimustel seda kohaldatakse. Peatöövõtja ja alltöövõtjad, kes ei anna otseselt tööd ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanikele, peaksid jagatud vastutust kandma artiklites 6 ja 7 nimetatud rahaliste karistuste puhul üksnes juhul, kui tõendusmaterjalidest nähtub, et nad teadsid oma alltöövõtjaid palkavat ebaseaduslikult riigis viibivat kolmandate riikide kodanikku. Mõnes paljude alltöövõtjatega sektoris, nagu autotööstus, oleks tootjate ja erinevaid autoosi eri paigus ja riikides tootvate alltöövõtjate jagatud vastutuse kohaldamine väga keeruline. Sama kehtib ehitussektoris. Komitee arvates peaks peatöövõtjatel olema võimalik mõistlikke ettevaatusmeetmeid rakendades ennast sellisest vastutusest vabastada.”

Hääletamise tulemus

Poolt: 57, Vastu: 106, Erapooletuid: 8

Punkt 6.9

Muuta järgmiselt.

Artikkel 10

Vastavalt kõnealusele artiklile käsitletakse rikkumist kuriteona (kooskõlas artikliga 3), kui see sooritati teadlikult. Kuna seda on aga keeruline tõestada, oleks kuritegu parem määratleda, näidates, et tööandja teadis või võis kuriteost teada.

Vastavalt lõike 1 punktis a sätestatud rikkumisele tuleks kuriteona käsitleda artikli 3 iga korduvat rikkumist.

Rikkumise puhul, mida käsitletakse teadliku kuriteona, nagu on kirjeldatud lõike 1 punktis a, on oluline võtta arvesse võimalust, et kohtumenetlus on aeganõudev. Siinkohal on oht, et sätet ei kohaldata üldse, kui liikmesriigid otsustavad, et rikkumise toimumise kindlakstegemine sõltub kohtu või pädeva ametiasutuse otsusest kaheaastase ajavahemiku jooksul. Kuna sellised menetlused võivad olla nii aeganõudvad ning kuna kõikide õiguskaitsevahendite puhul tuleb ette näha kaebuse esitamise võimalus, võidakse säte jätta praktikas rakendamata.

Kõnealuse artikli rakendamisel liikmesriikides tuleb sätestada selge pädevuste jaotus karistusi kohaldavate haldusasutuste ja pädevate kohtute vahel, et vältida pädevuste üle tekkida võivaid konflikte.”

Hääletamise tulemus

Poolt: 66, Vastu: 100, Erapooletuid: 10

Punkt 6.11

Muuta järgmiselt.

Artikkel 15

Säte Pakutud sätte, milles kohustatakse liikmesriike tagama, et igal aastal kontrollitakse vähemalt 10 % ettevõtjaid, on tervitatav. tõhusus Siiski oleneb direktiivi ettepaneku tõhusus kõnealuse sätte tegelikust rakendamisest. Liikmesriigid peavad kontrollitavate ettevõtete valikul tuginema riskianalüüsile, milles võetakse lisaks muudele kohastele kriteeriumitele arvesse, kuivõrd tõenäoline on ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööle võtmine selles sektoris ja kas ettevõte on varem ebaseaduslikku tööjõudu kasutanud. Artikkel peaks sätestama, et liikmesriikidel on soovitav igal aastal kontrollida vähemalt 10 % sellistel alustel välja valitud ettevõtjaid. Enamikus liikmesriikides on võib vajada kontrolli teostamiseks vaja lisapersonali ja täiendavaid rahalisi vahendeid. Kui neid ei võimaldata, Ilma selleta toovad võivad sellised täiendavad kohustused kahtlemata tuua kaasa asjaomaste isikute ebavõrdse kohtlemise.”

Hääletamise tulemus

Poolt: 65, Vastu: 105, Erapooletuid: 8


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/77


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”

KOM(2007) 301 lõplik

(2008/C 204/17)

6. juunil 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 21. veebruaril 2008. Raportöör oli An LE NOUAIL MARLIÈRE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008. aastal (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 118, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 9.

1.   Konsultatsiooniprotsessi sissejuhatus: „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”

1.1

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku õiguslik alus on Amsterdami lepingu (1999) IV jaotis (viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika) ning Soomes Tamperes1999. aastal ja seejärel Haagis toimunud tippkohtumise järeldused. Tuleb meenutada ka selle nn korralduslikke aluseid, st 1997. aastal vastu võetud Dublini I määrust, 2003. aastal vastu võetud ja 2006. aastal jõustunud Dublini II määrust, ja esimest, 1985. aastal vastu võetud Schengeni lepingut, mida laiendati mitmetele uutele liikmesriikidele 2007. aastal. Ei tohi unustada ka, et esmane eesmärk oli 1951. aastal vastu võetud ja enamiku liikmesriikide ratifitseeritud pagulaste kaitset käsitleva Genfi konventsiooni elluviimine ja ülevõtmine ühtsel kujul kogu Euroopa Liidus, tagades, et kõik rahvusvahelist kaitset vajavad isikud seda ka reaalselt saavad. Eesmärgiks oli teha Euroopa Liidust ühtne pagulaste kaitse ala, mis põhineb Genfi konventsiooni täielikul ja igakülgsel rakendamisel ning kõigile liikmesriikidele ühistel humanitaarsetel väärtustel. Haagi programmi tegevuskavas on ette nähtud, et varjupaigasüsteemi loomise ettepanek võetakse vastu 2010. aasta lõpuks.

1.2

Kavandamaks teist etappi ja enne 2008. aasta juulis avaldatava tegevusplaani käivitamist on komisjon alustanud kõnealuse rohelise raamatu abil laialdast konsulteerimisprotsessi, et selgitada välja Euroopa Liidu praeguse õigusraamistiku võimalused.

1.3

Tampere programmi, mida kinnitati hiljem Haagi programmiga, võib kokku võtta järgmiselt: luua ühtne menetlus, ühtne staatus, ühesugune raamistik, ühtlustatud kõrgetasemeline kaitse kõigis liikmesriikides, tagades Genfi konventsiooni ühesuguse elluviimise.

1.4

Esimesel etapil aastatel 1999-2006 vastu võetud neli peamist õigusakti on loonud kõnealuses valdkonnas jõusoleva õigustiku ja pannud aluse Euroopa ühisele varjupaigasüsteemile. Komisjon jälgib, et juba vastu võetud õigusaktide ülevõtmine ja elluviimine toimuks õigeaegselt.

1.5

Vaatamata sellele, et esimese etapi vahendite hindamine ei ole veel lõppenud, peab komisjon hädavajalikuks, et mõttevahetust ja põhjalikke arutelusid varjupaigasüsteemi tulevase struktuuri üle alustataks juba praegu, sest teist etappi käsitlevad ettepanekud tuleb esitada piisavalt varakult, et need saaks 2010. aastal vastu võtta.

1.6

Samuti on komisjon seadnud eesmärgi tugevdada liikmesriikide solidaarsust, suurendada kõigi osapoolte võimekust ja tõsta protsessi taset üldiselt, korvata puudujääke ja ühtlustada kehtivat praktikat, rakendades liikmesriikide konkreetse koostööga seotud toetusmeetmeid.

1.7

Komisjon on liigendanud konsultatsioonimenetluse neljaks peatükiks ja 35 küsimuseks: õigusaktid, rakendamine, solidaarsus ja koormuse jagamine, välismõõde.

2.   Järelduste kokkuvõte ja soovitused

2.1

Komitee, võttes arvesse (arvukaid) samal teemal koostatud arvamusi, pagulaste aitamisega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide soovitusi ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku (1) märkusi ELi eesistujariikidele Portugalile ja Sloveeniale,

2.2

meenutades, et varjupaiga küsimuste puhul kasutatakse nõukogus juba kvalifitseeritud häälteenamust, samas kui sisserännet käsitlevad otsused eeldavad veel ühehäälsust ja kvalifitseeritud häälteenamus hakkab kehtima alles Lissaboni lepinguga, soovitab, et komisjon ja nõukogu pööraksid tähelepanu sellele, et ühtse menetluse rakendamisel vältida erandiklauslit, mida teatud liikmesriigid sageli kasutavad (opt-out).

2.3

Komitee toetab õiglase, st inimliku varjupaigasüsteemi loomist, kus võetakse arvesse, et varjupaigataotlejate vajadust kaitse järele on tõeliselt oluline eesmärk, et ehitada üles selline Euroopa, mis oleks ka sotsiaalne. Komitee meenutab, et sotsiaalsed eesmärgid ei ole vastuolus ei pagulasi vastuvõtva elanikkonna ega liikmesriikide majanduslike ja julgeolekualaste huvidega.

2.4

Komitee soovitab luua tingimused, mis edendavad rahvusvaheliste konventsioonide, rahvusvahelise õiguse ja inimõigustega kooskõlas olevate Euroopa direktiivide ning Euroopa nõukogu koostatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni täitmist; liikmesriikidel lasuva vastutuse tõhusamat jagamist; pagulaste ja täiendava kaitse saajate kiiret ümberpaigutamist ja integreerimist; siirast koostöö ja ühise arengu poliitikat, millega parandatakse teatud kolmandate riikide demokraatia taset ja edendatakse rahvusvahelist solidaarsust vastuseks varjupaigavajadustele.

2.5

Seetõttu soovitab komitee omavahel tihedalt seotud ja üksteist täiendavaid menetlusi.

2.5.1

Rahvusvahelist kaitset vajavad isikud peaksid võima alati tulla Euroopa Liidu territooriumile sõltumata kontrolli tõhususe tasemest, millega tagatakse vähemalt varjupaigataotluse — mis tahes vormis — esitamise õigus ning võimalus õiglaseks ja tõhusaks menetluseks.

2.5.2

Pagulase staatuse tunnustamist käsitlevad taotlused tuleb alati läbi vaadata, asjaomasteks otsusteks pädev ametnik peab esitama põhjendatud otsuse kirjalikult, enne täiendava kaitse taotluste, sh piiril esitatud taotluste läbivaatamist,

2.5.3

Varjupaigataotlejatel peab olema õigus valida riik, kus nad oma taotluse esitavad.

2.5.4

Saatjata lapsed, naised ja haavatavad isikud peavad saama erilist kaitset: füüsiliselt, psüühiliselt ja vaimselt ebasoodsas olukorras isikud (2), kes vajavad erilist abi (rasedad, lapsed, eakad inimesed, haiged, puudega inimesed jne).

2.5.5

Tähelepanu tuleb pöörata spetsiifilisele tagakiusamisele, mille all kannatavad teatud naised, ja pidada seda kaitsevajaduse aluseks isiklikul pinnal, sõltumata isikutest, kes neid saadavad või kelle saatjaks nad on (alaealised, abikaasad, vanemad jt) (3).

2.5.6

Igal varjupaigataotlejal on õigus taotluse tõhusale ja individuaalsele läbivaatamisele, tõlkeabile, tasuta õigusabile ja piisavalt pikale tähtajale taotluse esitamiseks.

2.5.7

Varjupaigamenetluse peamisi printsiipe tuleb rakendada kõigi, sh ilmselgelt põhjendamatute varjupaigataotluste puhul.

2.5.8

Pagulase staatuse või täiendava kaitse saamist käsitleva negatiivseotsuse muutmise taotlusel peab olema peatav toime väljasaatmisotsuse täideviimisel, eelkõige nende isikute suhtes, kelle väljasaatmine seaks ohtu nende elu või vabaduse, kui nad teise riiki saadetakse;

2.5.9

Integreerimise ja ümberpaigutamisega normaalsetesse ja inimväärsetesse elutingimustesse tuleb tagada iseseisva elu alustamine, milleks tuleb eeldused luua võimalikult vara saabumishetkest alates ja asjaomase osapoolega kokkuleppel: juurdepääs arstiabile, abi sisseelamisel ja keele õppimine; sidemed pagulaste aitamisega tegelevate valitsusväliste organisatsioonidega ja kohaliku elanikkonnaga; koolitus; sh kvalifikatsiooni hindamine ja tunnustamine; juurdepääs seaduslikule tööle.

2.6

Soovitab, et valitsusvälistel organisatsioonidel ja pagulastele õigusalast, materiaalset ja humanitaarabi andvatel ühingutel oleks alati juurdepääs nii avatud kui ka suletud vastuvõtu- ja kinnipidamiskohtadele. Vaadeldes nende isikute ümberpaigutamist liikmesriikidevahelise vastutuse jagamise eesmärgil, kelle pagulasestaatust on tunnustatud, viitab komitee oma 15. detsembril 2004. aastal vastu võetud arvamusele CESE 1643-2004 ja eelkõige selle punktile 2.4, milles nõutakse, et „parandada tuleks mittetulundusühingute ja pagulaste abistamise organisatsioonide tingimusi vastuvõtukeskustes, sõlmides partnerluslepinguid vastuvõtjariigi ametivõimudega või vähemalt muutes nende õigused selgemaks”.

2.6.1

Inimväärsete vastuvõtutingimuste nõudeid tuleb kohaldada eranditult kõigile varjupaigataotlejatele, kellel on õigus pagulase staatusele või täiendavale kaitsele.

2.6.2

Eelistada tuleb alternatiivseid lahendusi (majutamine avatud keskustes), selle asemel et varjupaigataotlejaid järjepidevalt paigutada täiesti suletud keskustesse, kuhu valitsusvälised organisatsioonid ega isegi Punane Rist ligi ei pääse.

2.7

Komitee ei soovita kasutada nn „turvaliste kolmandate riikide” nimekirja (rakendades iga üksikjuhtumi läbivaatamise menetlust, millele varjupaigataotlejatel on Genfi konventsiooni kohaselt õigus) ja soovitab läbi vaadata nende päritolu- või transiitriikide kvalifitseerimine „turvalisteks kolmandateks riikideks”, mis ei võimalda varjupaigataotlejatele nende olukorra ja sellest tulenevate õiguste individuaalset läbivaatamist (4).

2.8

Komitee soovitab siiski, et kui „turvaliste kolmandate riikide” nimekiri on kavas säilitada, peaks see olema kõigi liikmesriikide jaoks ühine ja selle peaksid heaks kiitma riiklikud parlamendid ja Euroopa Parlament. Samuti tuleks nimekirja puhul arvestada asjakohaselt konsulteeritud valitsusväliste organisatsioonide teabega ja seda ei tohiks vahepeal enam kasutada.

2.9

Komitee soovitab, et rannavalvetöötajad, riigiasutuste ametnikud ning avaliku teenistuse või eraettevõtete töötajad, kes puutuvad esimesel ja järgnevatel etappidel (politsei-, tolli-, tervishoiu-, koolitus- ja tööhõiveasutused) varjupaigataotlejatega kokku, saaksid varjupaiga- ja inimõigustealast väljaõpet;

2.10

Komitee meenutab taas ja peab jätkuvalt oluliseks soovitust pöörata tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kohustustele seoses vältimatu abi andmise ja jätkusuutliku integreerimisega, kui varjupaigataotlejatele antakse pagulase või rahvusvahelist kaitset saava isiku staatus. Seega tuleb neid samuti kaasata ühise varjupaigapoliitika väljatöötamisse, jätkata Euroopa Pagulasfondi rahastamist ning selgitada fondi vahendite kasutamist ja eraldamist, nagu allpool täpsustatakse;

2.11

Komitee kiidab heaks liikmesriike toetava Euroopa Liidu tasandi ameti loomist, tingimusel, et see täiendab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti piirkondlike või kohalike esinduste tööd ja vastab eesmärgile parandada otsuste taset ja asjakohasust, et tagada rahvusvahelist kaitset vajavate isikute kaitse sõltumata sellest, millises ELi riigis nad varjupaigataotluse esitasid. Samuti peaks eesmärgiks olema hinnata järjepidevalt Euroopa õigusaktide kooskõla rahvusvahelise pagulasõiguse ja inimõigustega. Nimetatud Euroopa Liidu amet peaks korraldama piirivalvele koolitusi, selgitamaks põgenike ja teiste sisserännanute vahelisi erinevusi koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga, mis praegu tegeleb nimetatud koolitustega ja osaleb koolitustes eelkõige — kuid mitte ainult — ELi idapiiril pärast Schengeni ala laienemist (Ungari, Poola, Slovakkia ja Sloveenia).

2.12

Komitee soovitab võtta meetmeid, millega jälgitakse, et sisseränne ei tooks kaasa põhiõiguste, eelkõige õiguse tagakiusamise eest kaitset paluda ja saada, rikkumist.

2.13

Komitee palub tuua esile laevajuhtkonna absoluutse kohustuse aidata merehädalisi merel toimuvate kinnipidamis- ja päästeoperatsioonide korral ja abistada hädasolijaid; samuti tuleb tunnustada laevajuhtkonna vastutust merel päästetud isikute pardalt lahkumise osas, korraldada koheselt taotluste läbivaatamine ja pakkuda vajadusel rahvusvahelist kaitset.

2.14

Ühtse varjupaigataotluste menetluse kehtestamist käsitleva arutelu osas viitab komitee 15. detsembril 2004 vastu võetud arvamuses CESE 1644-2004 esitatud soovitustele ja hoiatustele kaitset käsitlevate normide taseme alandamise kohta, mis võiks aset leida aastatel 2004-2008 ühise menetluse kohta korraldatavate konsultatsioonide ja ühist varjupaigapoliitikat käsitleva rohelise raamatu esitamise vahepeal.

2.15

Komitee meenutab liikmesriikidele, et milline ka ei oleks menetluse viis (administratiivne või kohtulik), kõigil selle etappidel tuleb lähtuda kaitsel, mitte süüdistamisel põhinevast lähenemisest.

2.16

Komitee soovitab komisjonile ja nõukogule selget ja avatud lähenemisviisi Euroopa Pagulaste Fondi vahendite eraldamisel ja kasutamisel aastatel 2008-2013 üldprogrammi „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” raames, nagu ta oma arvamuses (5) soovitas: „sätestada kõnealuste fondide asutamise otsustes konkreetsed meetmed, et valitsusvälised osalejad oleksid juba võimalikult varases järgus kaasatud liikmesriikide ja komisjoni enda määratletud juhiste iga-aastasesse ja mitmeaastasesse raamistikku”.

2.17

Komitee soovitab, et finantsstiimulid, mida pakutakse vastavalt teatud liikmesriikide — nagu Rootsi — tähelepanuväärsetele jõupingutustele või teiste piiratud võimalustele (suurus ja rahvaarvu suhe) — näiteks Malta ja Küprose puhul — ei pane teisi liikmesriike taganema oma kohustustest või vastutusest ei territooriumile lubamise, taotluste läbivaatamise ega pagulasrühmade sisemise (solidaarsus ja jagamine) või välise (osalemine piirkondadevahelistes meetmetes) ümberpaigutamise osas.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee tervitab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tulevikku käsitleva rohelise raamatu põhjal toimuvat avalikku konsultatsiooni. Komitee on rahul, et komisjon haaras kinni võimalusest juhtida tähelepanu sellele, kuidas lahendada Euroopa õigussüsteemi vajakajäämised ja liikmesriikide õiguspraktika erinevused.

3.2

Komitee julgustab komisjoni ja nõukogu jälgima seda, et välispiiride haldamist käsitlevad arutelud ei nõrgendaks varjupaiga või rahvusvahelise kaitse taotlemise põhiõigust. See kehtib nii maismaa-, õhu- kui ka merepiiride kohta, eelkõige merel toimuvate kinnipidamis- ja päästeoperatsioonide korral, nii liikmesriikide territoriaalvetes kui ka neist väljaspool.

3.3

Terrorismivastase võitluse ja eelkõige kuritegevuse ja inimkaubanduse vastu võitlemise kontekstis soovitab komitee komisjonil ja nõukogul tagada, et ülemaailmne turvalisuse puudumine ei avaldaks negatiivset mõju avalikkuse suhtumisele pagulastesse ja varjupaigataotlejatesse ega ohustaks varjupaiga kui sellise usaldusväärsust ja olemust.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Õiguslikud vahendid; varjupaigataotluste käsitlemine; riiklikud erandiklauslid

Võttes aluseks valitsusväliste organisatsioonide ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku arvukad aruanded, leiab komisjon, et varjupaigamenetlust käsitleva direktiivi menetlusstandardid põhinevad ühistel minimaalsetel kriteeriumidel, jättes sellega vabad käed riiklikeks kohandusteks ja liikmesriikide erandklausliteks. Seetõttu ei ole ELis kaitset otsivatel isikutel ühesuguseid tagatisi, sest need on erinevad sõltuvalt sellest, millise riigi poole kaitse taotlejad pöörduvad, ja vahel lausa sõltuvalt sellest, millises piirkonnas on varjupaigataotlus esitatud. Sellise mänguruumi jätmise tagajärjel on varjupaigataotlejate õigustega arvestamise tase pidevalt langenud, millest annavad tunnistust teatud riiklikud reformid õigusaktides.

Komitee toetab eesmärki rajada Euroopa ühine varjupaigasüsteem, mille peamine eesmärk on tagada igale varjupaigataotlejale juurdepääs õiglastele ja tõhusatele menetlustele. Seega, ühise menetluse elluviimine ei näi olevat kooskõlas liikmesriikides palju kasutatavate erandiklauslitega. Komitee pöörab tähelepanu komisjoni tegevuskavas esitatud erimenetluste ühtsetele joontele ja sellele, et menetluskorra ja ühiste kriteeriumide kindlaksmääramine ei toimuks pagulaste kaitse väikseima ühise nimetaja tasemel.

4.2   Turvalised päritoluriigid

Komitee tunneb muret teatud varjupaigataotlejatele õiglasele menetlusele juurdepääsul osaks saavate takistuste pärast, mis on vastuolus Genfi konventsiooni mittediskrimineerimise põhimõttega (artikkel 3).

Nii ei ole neil isikutel, kes tulevad nn turvalistest päritoluriikidest või turvalistest kolmandatest riikidest ja kelle taotlust võidakse kiire läbivaatamise põhjal või kiirendatud või esmase menetluse alusel pidada põhjendamatuks, mingit tagatist peatava toimega menetluse rakendamiseks. See, et liikmesriigid ei ole suutnud jõuda kokkuleppele ühise nimekirja suhtes, põhjustab ebavõrdsust eelkõige Dublin II määruse rakendamisel: „pädev riik” võib seega tunnistada taotluse vastuvõetamatuks oma riigi turvaliste riikide nimekirja põhjal, kuid kõnealune riik ei ole varjupaigataotleja tagasi saatnud riigi turvaliste riikide nimekirjas.

Komitee soovitab liikmesriikidel kiiresti koostada ühtse nimekirja.

Komitee meenutab, et „vaba ja piiramatu pääs liikmesriikide territooriumile ja võimalus algatada varjupaigamenetlus on põhilised tagatised, mille poole liikmesriigid peaksid püüdma” (6). Samuti leiab komitee, et turvalisele päritoluriigile viitamine „ei saa mingil juhul õigustada taotluse tagasilükkamist” (7), vaid rakendada tuleb taotluse spetsiaalset läbivaatamist, mis on kooskõlas Genfi konventsiooniga. Kohustus vaadata varjupaiga- või kaitse taotlused ükshaaval läbi välistab võimaluse, et teatud riiki peetakse turvaliseks kõigi isikute jaoks ning et ükski isik ei võiks saada võimaliku tagakiusamise objektiks oma eriolukorra tõttu (kuulumine teatud sotsiaalsesse rühma, mitteriiklike osapoolte poolt toimepandud tagakiusamised ja teised põhjused).

Lisaks tuleb märkida, et kavandatava tegevusplaaniga ei saa tagada, et riik, kuhu varjupaigataotleja kavatsetakse saata, pakub talle tõhusat ja alalist kaitset.

4.3   Peatava toimega edasikaebamismenetlus

Tõhususe ja õigluse põhimõtteid järgivad otsused peaksid jätma võimaluse otsuse vaidlustamiseks erapooletus ja sõltumatus ametiasutuses või kohtus. Komitee sedastab, et liikmesriigid rakendavad nimetatud õigust mitmetes olukordades piiratud määral või kunstlikult, ja rõhutab, et edasikaebamisel peab olema otsuse täideviimist peatav toime, ning kutsub komisjoni ja nõukogu olukorda jälgima.

4.4   Teave päritoluriigi kohta

Komitee leiab, et varjupaigataotluse läbivaatamisel tuleb tugineda usaldusväärsetele andmetele päritoluriigi reaalsete ohtude kohta. Komitee soovis oma 26. aprillil 2001. aastal vastu võetud arvamuses, et „ka varjupaigataotlust käsitlevas riigis tegutsevad tunnustatud kodanikuühiskonnaorganisatsioonid annaksid teavet varjupaigataotleja päritoluriigi ja transiitriikide kohta” (8).

Pidades silmas kavatsust luua kõigi liikmesriikide jaoks ühine süsteem, leiab komitee, et esimese astme otsuste tase/kvaliteet ja ühtsus sõltub olulisel määral päritoluriikide kohta olemasoleva teabe tasemest/kvaliteedist ja ühtlusest, millele liikmesriikide ametiasutused ja kohtud otsuse tegemisel tuginevad.

4.5   Varjupaiga taotlemine piiril

Komitee märgib, et liikmesriike kutsutakse üles parandama menetlustele juurdepääsu ja tunneb muret vähese teabe pärast, mida varjupaigataotlejatele nende õiguste ja neile võimaldatavate tagatiste kohta antakse.

Vastupidiselt meedias kajastatule väheneb esitatud varjupaigataotluste hulk Euroopa Liidus pidevalt (9). Seetõttu meenutab komitee, et igal varjupaigataotlejal — mis tahes olukorras või kohas ta ka ei viibiks — peab olema võimalus oma taotluse asjakohaseks läbivaatamiseks ning selleks peab ta saama tõlgi abi, tasuta õigusabi ja piisaval määral aega taotluse esitamiseks. Komitee meenutab, et ta on teinud ettepaneku, mille kohaselt tuleb varjupaigataotlejale anda lisaks ka õigus võtta ühendust tunnustatud valitsusväliste organisatsioonidega, kes kaitsevad ja edendavad varjupaigaõigust (10).

Samuti meenutab komitee oma eelnevalt väljendatud kahtlusi seoses mõistega/hinnanguga „ilmselgelt põhjendamatu”, mida liikmesriikides taotluste suhtes laialdaselt kasutatakse. Komitee märgib, et olukordi, kus viidatakse nimetatud mõistele, on tähelepanuväärsel määral lisandunud, ja et see tuleneb varjupaigamenetlust käsitleva direktiivi artikli 23 lõike 4 ebaselgest sõnastusest, ning leiab, et nimetatud mõiste tuleb läbi vaadata. Komitee jagab selles osas ÜRO Pagulaste Ülemkomissari seisukohta ja kordab oma soovi, et „varjupaigamenetluse peamisi printsiipe tuleb rakendada kõigi, sh ilmselgelt põhjendamatute varjupaigataotluste puhul”  (11).

Seega võtab komitee huviga teadmiseks komisjoni ettepaneku „tugevdada õiguskaitsemeetmeid piiril toimuvate menetluste kriitilisel etapil ja eriti registreerimise ja läbivaatamise protsessi käigus”.

4.6   Ühtne menetlus

Komisjon leiab, et „varjupaigamenetlusi on võimalik veelgi ühtlustada ka sellega, kui pagulasseisundi ja täiendava kaitse saamiseks esitatud taotluste hindamiseks kehtestatakse kohustuslik ühtne menetlus varjupaigasüsteemi raames” (12). Näib, et seal, kus ühtset menetlust on rakendatud, on suudetud märkimisväärselt lühendada otsuse tähtaega ja vähendada seega ebakindlustunnet, milles kõik varjupaigataotlejad elavad.

Nimetatud menetlus eeldab, et varjupaigataotleja pöörduks üheainsa pädeva asutuse (one-stop-shop) poole ja et otsuseid tegev asutus võtaks kõigepealt seisukoha pagulase staatuse kohta Genfi konventsiooni kohaselt ja seejärel — üksnes täiendava meetmena — täiendava kaitse kohta. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks tuleb nimetatud menetlusi kohaldada kõikjal, sh piiril esitatud varjupaigataotluse puhul  (13) .

Komitee rõhutab siiski, nagu toodi esile ka 29. mai 2002. aasta arvamuses, et „täiendav kaitse ei tohi olla vahend pagulase staatuse juurde kuuluva kaitse nõrgendamiseks” (14) ja sedastab ÜRO Pagulaste Ülemvolinikuga (15) nõustudes, et liikmesriigid kasutavad tähelepanuväärsel määral täiendavat kaitset, kuigi nimetatud lähenemine ei ole tõeliselt seotud päritoluriigi olukorra arenguga ja seda ei ole ka alati otsustes piisavalt põhjendatud, mida varjupaigataotlejal on õigus oodata.

4.7   Varjupaigataotlejate vastuvõtmise tingimused, normid

Komitee märgib, et varjupaigataotlejate vastuvõtmise tingimuste osas on liikmesriikide vahel märkimisväärseid erinevusi. Ta nendib, et mõned liikmesriigid sooviksid ühtlustamisel keskenduda õigusi piiravatele normidele, nagu näiteks kehtestades taotluse esitamise ja elukoha osas geograafilised piirangud (16), lootes sel moel vähendada teatud riikide atraktiivsust teistega võrreldes.

Komitee on teadlik sellest, et riiklike normide ebavõrdsus põhjustab edasiliikumise vooge; samas ei saa sellest järeldada, et varjupaigataotlejate õiguste taset tuleks alandada. Erinevuste ühtlustamiseks ei pruugi nõuda kõrgema tasemega kaitset kui vaja, sest kõigile liikmesriikidele kehtivad ühised normid ja neid rakendatakse ühetaoliselt.

4.8   Juurdepääs tööturule ja väljaõppele

Mõned liikmesriigid tõstavad esile kaks vastuargumenti varjupaigataotlejate juurdepääsu suhtes tööturule: ühelt poolt soovivad nad mänguruumi, et juhinduda asjaomase liikmesriigi tööhõive olukorrast, teiselt poolt loodetakse, et varjupaigataotluste tagasilükkamise määr püsib kõrge ja läbivaatamismenetluste tähtajad kiirenevad ning seetõttu oleks tööturule juurdepääs ajutine.

Komitee leiab, et vaatamata eesmärgile kiirendada varjupaigataotluste läbivaatamist võib nende hulk ja paljude taotlejate toimikute iseloom põhjustada teatud riikides taotluste läbivaatamisel pikki tähtaegu. Komitee tõdeb, et isegi kui varjupaigataotlejate vastuvõtmist käsitlevas direktiivis on ette nähtud, et liikmesriigid võtavad meetmeid, „mis tagavad, et materiaalsed vastuvõtutingimused vastavad elatustasemele, mis tagab varjupaigataotlejale tervise ja toimetuleku” (artikkel 13), on pagulaste integratsioon vastuvõtvates riikides tulemuslik vaid pagulastele iseseisvuse võimaldamise teel ja see on seda tõhusam, mida kiiremini täidetakse seda tagavad tingimused pärast nende riiki saabumist.

28. novembril 2001. aastal vastu võetud arvamuses leidis komitee, et „liikmesriikide ja varjupaigataotlejate jaoks annab viimaste võimalus tööturule pääseda vaieldamatuid materiaalseid ja moraalseid eeliseid” (17). Komitee kordab nimetatud märkust ja rõhutab, et varjupaigataotlejad peavad saama väljaõpet/koolitust ja keeleõpet ning eelkõige juurdepääsu arstiabile.

See, et teatud varjupaigataotlejad ei saa taotluse tagasilükkamise korral riiki jääda, ei ole asjakohane vastuargument meetmetele, missuurendavad varjupaigataotlejate iseseisvust ja mis on parim vahend, kuidas saavutada varjupaigataotlejate integratsiooniprotsessi või vajadusel päritoluriiki tagasipöördumise edukas kulgemine (18). Kõik viitab pigem sellele, et tööturult tõrjumine toob kaasa ebaseadusliku töö.

Komitee ühineb komisjoni arvamusega, mille kohaselt „inimväärsete vastuvõtutingimuste nõudeid tuleb kohaldada eranditult kõigile varjupaigataotlejatele, kellel on õigus pagulase staatusele või täiendavale kaitsele”.

4.9   Kinnipidamine

Komitee väljendab muret, et mitmetes liikmesriikides paigutatakse varjupaigataotlejad suletud keskustesse, mis on pigem kinnipidamis- kui vastuvõtvad asutused.

Komitee on juba Euroopa Nõukogu soovitustega ühinedes väljendanud oma arvamust asjaolu kohta, et varjupaigataotlejate kinnipidamine peaks toimuma üksnes erandina ja vaid rangelt vajaliku aja jooksul  (19) . Eelistada tuleb alternatiivseid lahendusi  (20) .

Mitte mingil juhul ei tohiks sellises olukorras kohelda varjupaigataotlejat kurjategijana, tal peab olema võrdselt teiste taotlejatega õigus tasuta, sõltumatule ja pädevale õigusabile. Valitsusvälised organisatsioonid peavad saama varjupaigataotlejatele nõu ja abi pakkuda. Erilist kaitset tuleb pakkuda kõige haavatavamas olukorras (21) inimestele, nagu alaealised, eelkõige saatjata alaealised.

Spetsiifilisele tagakiusamisele, mille all kannatavad teatud naised, tuleb pöörata tähelepanu ja pidada seda aluseks kaitsevajadusele isiklikel alustel, sõltumata isikutest, kes neid saadavad või kelle saatjaks nad on (alaealised, abikaasad, vanemad jt).

Lisaks on komitee seisukohal, et Piinamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) peaks suletud keskusi regulaarselt jälgima.

4.10   Kaitse andmine

Isikud, kellel ei ole õigust kaitseks, aga keda ei saa maalt välja saata

Komisjon näeb ette nende isikute staatuse ühtlustamise, keda ei saa mingil põhjusel maalt välja saata, aga kelle varjupaigataotlus on siiski eitava vastuse saanud. Tegemist on selliste pagulas- või inimõigusi käsitlevates rahvusvahelistes õigusaktides sisalduvate põhimõtete kohaldamisega, mida toetab igapäevaselt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika.

Kõnealuses valdkonnas on liikmesriikide praktikad erinevad ja komitee peab vajalikuks, et nimetatud staatuse alused oleksid kogu ELi territooriumil tõepoolest üheselt määratletud. Eriti taunitav on asjaolu, et mõnedes riikides leidub inimesi, kellel ei ole staatust — neil ei ole elamisluba, aga neid ei saadeta ka maalt välja –, mistõttu on nimetatud isikud sunnitud taluma õiguslikku, sotsiaalset ja majanduslikku ebakindlust, mis läheb vastuollu inimväärikuse austamisega. Neist inimestest saavad ebaseaduslikult riigis viibivate isikute väljasaatmise poliitika mängukannid. Küsimuse keerukust alahindamata arvab komitee, et kõnealuses olukorras tuleks väljastada töötamist võimaldav ajutine elamisluba.

4.11   Solidaarsus ja koormuse jagamine

Ühine vastutus — Dublini süsteem

12. juulil 2001. aastal ühise varjupaiga taotlemise menetluse ja ühtse staatuse (22) teemal koostatud arvamuses avaldas komitee oma seisukoha Dublini konventsiooni rakendamise kohta. Komitee märkis, et kõnealune mehhanism põhjustab rohkem probleeme, kui ta neid lahendab, ning toob kaasa ebaproportsionaalsed kulud võrreldes saavutatud tulemustega, suutmata sealjuures ära hoida varjupaigataotlejate kadumist enne nende tagasisaatmist riiki, kuhu nad esimesena sisenesid.

Nende punktide juurde tagasi tulles leiab komitee, et Dublini süsteemi (määrus ja EURODAC) ambitsioon oli tõsta varjupaigataotluste käsitlemise küsimus ELi tasandile. Komitee märgib samuti, et kõnealune süsteem, mille peaeesmärk oli „määrata viivitamata kindlaks, milline liikmesriik on vastutav varjupaigataotluse läbivaatamise eest”, ei saavutanud kõrvaleesmärki, milleks oli „takistada edasiliikumist liikmesriikide vahel (23). Lisaks on see süsteem toonud mõnedele, eelkõige ELi välispiiri moodustavatele liikmesriikidele täiendavaid ja vahel väga koormavaid kulusid.

Euroopa Komisjoni läbiviidud analüüsi (24) käigus selgus, et mõnede liikmesriikide vahel on varjupaigataotlejate liikuvus peaaegu nii tasavägine, et võiks kaaluda isegi „võimalust anda liikmesriikidele õigus sõlmida teatavatel selgesti määratletud tingimustel kahepoolseid kokkuleppeid võrdse arvu varjupaigataotlejate vahetuse tühistamiseks (25). Varjupaigataotlejate sõrmejälgede salvestamine EURODACis peaks iseenesest aitama vähendada varjupaiga taotlemiseks kõige soodsama riigi otsimist (asylum shopping) ja mitme taotluse esitamist.

Komitee on seega seisukohal, et Dublini süsteemi rakendamiseks kuluv inimtööjõud ei ole tasakaalus selle tehniliste eesmärkidega. Komitee arvab, et ühiste eeskirjade vastuvõtmine, vähendades taotluste menetlemise erinevusi liikmesriigiti miinimumini, vähendaks kõnealuse kriteeriumi tähtsust nende kriteeriumide seas, mille alusel varjupaigataotlejad eelistavad taotluse esitamisel ühte liikmesriiki teisele, kuid kultuurilised ja sotsiaalsed kaalutlused mängiksid siiski jätkuvalt vaieldamatut rolli pagulase vastuvõtvasse riiki integreerumisel.

Komitee pooldab seega, nagu ta oma eelnevates arvamustes (26) on väljendanud, et varjupaigataotlejad võiksid vabalt valida riigi, kellele nad oma taotluse esitavad, ja et liikmesriike kutsutaks sellega seoses üles juba rakendama määruse artikli 15 lõikes 1 sätestatud humanitaarklauslit. Kui omandatud pagulase staatus annab vabaduse liikuda teistesse riikidesse väljaspool seda riiki, kes nimetatud staatuse andis, on tegemist vaid kõnealuse õiguse ennetava rakendamisega.

Igal juhul on komitee seisukohal, et määrust ei tuleks kohaldada saatjata alaealiste suhtes, välja arvatud juhul, kui see teenib lapse parimat huvi.

4.12   Rahanduslik solidaarsus

Dublini süsteemi nimetatud viisil reformimine peaks tunduvalt leevendama nende liikmesriikide kulusid, kellelt esmajärgus varjupaika taotletakse. Selge on see, et liikmesriikide vahel on registreeritud varjupaigataotluste arvu osas suured erinevused. Näib, et neid riike, kus registreeritakse suur hulk taotlusi, on vaja aidata tõhusa kulude ümber jagamise mehhanismi abil.

Osaliseks lahenduseks võib olla ka Euroopa Liidu sisene ümberpaigutumine, aga sellest ei saa kujundada reeglit ega ainuvõimalikku lahendust, sest ümberpaigutamine peaks toimuma vaid teavitatud pagulase selgel nõusolekul ja tingimusel, et pagulasele tagatakse kõrgetasemeline integratsioon uude vastuvõtvasse riiki.

4.13   Varjupaigapoliitika välismõõde

Kolmandate riikide toetamine kaitse tugevdamisel, piirkondlikud kaitseprogrammid

Arvestades nende piirkondlike kaitseprogrammide kaudu saadud kogemust, mille eesmärk on korraldada pagulaste kaitset nende päritolupiirkonnas või transiitriigis, kavatseb komisjon programme tugevdada ja muuta nad alaliseks. Kõnealune suund on kooskõlas Haagi programmi põhisuundadega.

Komitee toetab algatusi, mis võiksid parandada varjupaigataotlejate vastuvõtutingimusi kolmandates riikides, aga avaldab samas kahtlusi kavatsuste üle seada sisse vastuvõtukeskused teatud riikides, nt uued iseseisvad riigid (Ukraina, Moldova, Valgevene), mis näivad olevat kaugel sellest, et tagada varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste täitmine. Seega rõhutab komitee, et sellisel kujul näib kõnealuste programmide eesmärk olevat pigem vähendada pagulaste võimalusi pääseda ELi piirile kui parandada nende kaitset.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee täpsustab, et kui sellised keskused luuakse, „siis tuleb nad eelkõige luua Euroopa Liidu territooriumile, enne kui hakata sellist kogemust levitama väljapoole ELi või Euroopat ”. Komitee on seisukohal, et riigid, kes ei ole ratifitseerinud rahvusvahelist pagulaste kaitse konventsiooni (Genf, 1951), tuleks programmist välja jätta. Komitee toetab siiski mõtet, et EL oleks solidaarne nende kolmandate riikidega, kes suuremate või väiksemate rändevoogudega tegelevad.

4.14   Segavood välispiiril

Komitee meenutab, et oma arvamuses Frontexi kohta rõhutas ta asjaolu, et piirikontrollide tõhusus ei tohiks vastanduda pagulaste õigustele. „Agentuuri ülesannete hulka tuleks lisada koordineerimine päästeteenustega (eelkõige merel), et ära hoida õnnetusi ja aidata inimesi, kes satuvad ohtu ebaseaduslikuks sisserändeks ohtlike viiside kasutamise tõttu (27). Samuti palus komitee, et rannavalve töötajatel peaks olema inimõigusalane väljaõpe.

Mis puudutab inimeste kinnipidamist merel, siis toob komitee esile, et olemas ei ole ühtegi territooriumile pääsemise taotluste, eelkõige varjupaigataotluste läbivaatamise menetlust. Komitee nõuab selliste menetluste läbiviimiseks vahendite loomist eelkõige seetõttu, et varjupaigataotlusi saaks registreerida võimalikult kinnipidamiskoha lähedal.

4.15   EL kui pagulasküsimustes rahvusvaheline kaasarääkija

Komitee on seisukohal, et tulevast ühist varjupaigapoliitikat kujundades peaks EL korraldama tulevase varjupaigasüsteemi ka sellisel viisil, et see innustaks teisi maailma osapooli. EL peaks olema eeskujuks rahvusvahelises pagulaste kaitse süsteemis osalemisega ja tagama, et Euroopa õigusaktid oleksid täielikult kooskõlas rahvusvaheliste pagulas- ja inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, täites nii oma kohustusi.

4.16   Järelevalvevahendid

Komitee märgib, et komisjon on küsinud komitee arvamust Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ülesehituse kohta, kuigi kõiki esimese etapi vahendeid ja algatusi ei ole veel hinnatud ning direktiivid ei ole veel kõigi liikmesriikide õigusaktidesse üle võetud. Et saavutada 2010. aasta tähtaeg, soovitab komitee töötada välja tulevaste arengutega kohandumise mehhanismid ja teeb ettepaneku, et uute vahendite elluviimise ja/või olemasolevate vahendite läbivaatamisega kaasneks järelevalvesüsteem, mille abil analüüsitakse ühise varjupaigasüsteemi mõjusid pagulaste olukorrale. Kõnealuse ülesande võiks määrata rohelises raamatus kavandatud toetavale ametile, kellega võiksid koostööd teha ka ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, kõnealuses valdkonnas tegutsevad valitsusvälised organisatsoonid ja ELi Põhiõiguste Amet ning kes koostab ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele iga-aastase aruande.

Komitee palub, et komisjon koostaks seejärel igal aastal ühise varjupaigasüsteemi elluviimist käsitleva aruande, mis saadetakse nõuandeorganitele (EMSK ja RK) ja Euroopa Parlamendile.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

esimees

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvolinik (UNHCR)

(2)  ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) kohaselt (Master Glossary of Terms, June 2006).

(3)  Vägistamine, sõja ajal toimepandud vägistamine, füüsiline, vaimne või sotsiaalne tagakiusamine meeste kehtestatud korrale allumatuse tulemusel. Vt pagulaseks kvalifitseerimist käsitleva direktiivi kohta koostatud EMSK arvamuse (raportöör: An Le Nouail Marlière) punkti 2.5.1: „Kuigi sool põhineva tagakiusamise erivorme (näiteks naiste suguelundite moonutamine”, sundabielud, kividega surnuksloopimine oletatava truudusetuse tõttu, naiste ja tütarlaste süstemaatiline vägistamine sõjastrateegiana jne) ei ole 1951. aasta Genfi konventsioonis otseselt välja toodud, tuleks need tunnistada liikmesriikides varjupaigataotluse esitamisel põhjendatud kriteeriumiks ja varjupaiga andmise õigustatud põhjuseks.

(4)  EMSK 15. detsembril 2004 vastu võetud arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele — ühise Euroopa varjupaigasüsteemi tõhustamine: järgmise etapina ühtne menetlus”, raportöör An Le Nouail Marlière (ELT C157, 28.06.2005), punkt 2.7.

(5)  EMSK 14. veebruaril 2006 vastu võetud arvamus, raportöör An Le Nouail Marlière (ELT C 88, 11.4.2006), punkt 2.4 ja järelduste 4. taane.

(6)  EMSKi 26. aprillil 2001. aastal vastu võetud arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta”, raportöör Vitor Melicías (EÜT C 192, 10.7.2001), punkt 3.2.2.

(7)  Vítor Melicías, vt punkt 3.2.12.3.

(8)  EMSKi 26. aprillil 2001. aastal vastu võetud arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta”, raportöör Vítor Melicías (EÜT C 192, 10.7.2001), punkt 2.3.

(9)  2006. aastal registreeriti 27- liikmelises Euroopa Liidus 192 300 varjupaigataotlust, mis on poole võrra vähem kui 2001. aastal ja 70 % vähem kui 1992. aastal (15 -liikmeline EL) — Eurostat, Statistics in focus, 110/2007

(10)  Vítor Melicías, vt punkti 3.2.4.4

(11)  Vítor Melicías, vt punkti 3.2.15.2; ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku pressikonverents ja soovitused Euroopa Liidu eesistujariigile Portugalile ja uuele eesistujariigile, vastavalt 15. juunil 2007 ja 11. detsembril 2007.

(12)  Roheline raamat, lk 4.

(13)  „Asylum in the European Union, A study of the implementation of the Qualification Directive”, ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Büroo, november 2007.

(14)  EMSK 29. mai 2002. aasta arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, mis käsitleb kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute pagulaseks või muidu rahvusvahelist kaitset vajavaks isikuks kvalifitseerimise ja vastava seisundi miinimumnõudeid ning antud kaitse sisu”, raportöör: An Le Nouail-Marlière (ELT C 221 17.9.2002), punkt 2.3.5.

(15)  Sama uuring. Komitee viitab lisaks miinimumnõuete direktiivi muudatusettepanekutele (artikli 8 lõige 3, artikli 8 lõige 1, artikli 15 alapunkti c põhjendusele 26), artiklitele 12 ja 14 (kooskõlas 1951. aasta Genfi konventsiooniga); artiklitele 17 ja 19, ja järgmisetele komisjonile tehtud soovitustele: nõuda Euroopa Kohtu otsuseid ja nende tõlgendamisi; otsuste usaldusväärsuse ja kvaliteedi kontroll kogu Euroopa Liidus; väljaõpe; suuniste vastuvõtmine; ELi liikmesriikidele esitatud soovitustele: ÜRO Pagulaste Ülemkomissari suuniste järgimine; liikmesriikide kohtute Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse taotlemise küsimused; otsuste esitamine kirjalikult, riiklikul tasandil langetatud otsuste kvaliteedi kontroll, kaitses osalevate osapoolte potentsiaali analüüs; kaitse kohapeal; juurdepääs ja kõlblikkuskriteeriumid; tõsised ohud, taotluste mitterahuldamise põhjused, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, november 2007.

(16)  Prantsusmaa: rahvusassamblee delegatsiooni poolt ELile esitatud teabearuanne („Rapport d'information déposé par la délégation de l'Assemblée nationale pour l'UE”), nr 105, 25. juuli 2007, esitanud Pierre Lequiller.

(17)  EMSKi 28. novembri2001. aasta arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega sätestatakse miinimumnõuded varjupaigataotlejate vastuvõtmisele liikmesriikides”, raportöörid: Dario Menozzi ja Luis Miguel Pariza Castańos (EÜT C 48, 21.2.2002), punkt 4.3.

(18)  Idem, vt punkt 3.1.

(19)  EMSK 26. aprillil .2001. aasta arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta”, raportöör Vítor Melícias (EÜT C 192, 10.7.2001), CESE 530/2001, punkt 3.2.11.

(20)  Rahvusvahelise andmete kogumise missiooni aruanne „Välismaalased luku taha, pagulased eemale peletada: rändevoogude kontrollimine Maltal”, Rahvusvaheline Inimõiguste Föderatsioon, Catherine Teule, punkt 4.1.1.

Vt ka avatud, aga jälgitavate majutuskeskuste kaasajastamine Rumeenia ELiga ühinemise ajal, mida täheldati lähetuse käigus, et koostada komitee 15. detsembril 2004. aastal vastuvõetud arvamused „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile teemal „Rahvusvahelist kaitset vajavate isikute kontrollitud sisenemine ELi ning päritolupiirkondade kaitsevõime tõhustamine”” — „Püsivate lahenduste parem kättesaadavus” ning „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele teemal „Ühise Euroopa varjupaigasüsteemi tõhustamine: järgmise etapina ühtne menetlus”, raportöör An Le Nouail Marlière” (ELT C157, 28.6.2005).

(21)  Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemvoliniku (UNHCR) kohaselt (Master Glossary of Term, 2006): isikud, kes on füüsiliselt, psühholoogiliselt või vaimselt ebasoodsas olukorras ja vajavad eriabi; naised, rasedad naised, lapsed, eakad inimesed, haiged, puudega inimesed jne.

(22)  EMSK 12. juuli 2001. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile — Ühine varjupaiga taotlemise menetlus ja kõigi varjupaiga saanute ühtne staatus kogu Euroopa Liidus”, raportöörid Mengozzi ja Pariza Castańos (EÜT C 260, 17.9.2001).

(23)  Roheline raamat, punkt 12.

(24)  Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Dublini süsteemi hindamisaruanne”, KOM(2007) 299 lõplik, 6. juuni 2007.

(25)  KOM(2007) 299 lõplik, lk 8.

(26)  EMSK 12. juuli 2001. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile — Ühine varjupaiga taotlemise menetlus ja kõigi varjupaiga saanute ühtne staatus kogu Euroopa Liidus”, raportöörid Mengozzi ja Pariza Castańos (EÜT C 260, 179.2001) ja EMSK 29. mai 2002. aasta arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, mis käsitleb minimaalseid nõudeid tingimustele, mida peavad täitma kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud pagulase või sellise isiku staatuse saamiseks, kellel on mõnel muul põhjusel vaja rahvusvahelist kaitset, ja nimetatud staatuste sisu”, raportöör Le Nouail-Marlière (EÜT C 221, 17.9.2002).

(27)  EMSK 29. jaanuari 2004. aasta arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Liidu välispiiridel tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri loomist”, raportöör Pariza Castańos (ELT C 108, 30.4/2004), punkt 3.2.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/85


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse tegevusprogramm kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks ja kultuuridevahelise mõistmise edendamiseks kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu (Erasmus Mundus) (2009–2013)”

KOM(2007) 395 lõplik

(2008/C 204/18)

10. septembril 2007 otsustas komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse tegevusprogramm kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks ja kultuuridevahelise mõistmise edendamiseks kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu (Erasmus Mundus) (2009–2013)”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 21. veebruaril 2008. Raportöör oli Mário SOARES ja kaasraportöör José Isaías RODRÍGUEZ GARCÍA-CARO.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 125, vastuhääli ei olnud, erapooletuks jäi 2.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu ettepanekut otsuseks, millega kehtestatakse tegevusprogramm kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks ja kultuuridevahelise mõistmise edendamiseks kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu (Erasmus Mundus) (2009–2013), et laiendada ja parandada praegust Erasmus Munduse tegevusprogrammi, mille suhtes komitee avaldas varem samuti heameelt.

1.2

Komitee arvates on eesmärk muuta Euroopa ülikoolid tippkeskusteks, mis tõmbavad ligi üliõpilasi kogu maailmast, äärmiselt oluline ning peaks aitama näidata Euroopa kõrghariduse ja teadustöö kõrget kvaliteeti. Samas leiab komitee, et programm ei tohiks kaasa aidata ajude äravoolule kolmandatest riikidest. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles uurima koostöös kolmandate riikide ametivõimude ja ülikoolidega strateegiaid, mille kaudu julgustada tudengeid ja õppejõude kasutama Erasmus Munduse pakutavaid võimalusi, et seejärel päritoluriiki tagasi pöörduda ja anda panus sealsesse säästvasse arengusse. Komitee rõhutab, et kui seda eesmärki tahetakse saavutada, peab ELi arengukoostöö poliitika olema tihedalt seotud selliste programmidega nagu Erasmus Mundus.

1.3

Komitee märgib, et uues tegevusprogrammis on tugevdatud õppejõudude liikuvust, eraldades kõigist kavandatud stipendiumidest 40 % õppejõududele, samas kui käimasoleva programmi vastav näitaja on 16,6 %. Selliseid akadeemilisi vahetusi ei tule näha mitte ainult teadusliku, vaid ka kultuurilise ja haridusliku rikastamise allikana. Seetõttu tahab komitee rõhutada, et õppejõudude ja tudengite liikuvus ei tohiks enam olla nende isiklik mure — nagu see praegu kipub sageli olema –, vaid kuuluma üha enam institutsioonide ülesannete hulka.

1.4

Komitee kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et riiklikest õigusaktidest tulenevad tõkked, mis mõjutavad õppejõudude ja tudengite liikuvust nii ELi eri liikmesriikidesse mineku osas kui ka saadud kvalifikatsioonide tunnustamise ja valideerimise osas, kõrvaldataks võimalikult kiiresti ja tõhusalt, et mitte ühelgi programmis osaleda soovijal ei takistataks ega raskendataks välismaal õppimist või õpetamist.

1.5

Komitee leiab, et valikumenetluses tuleks tagada hüvitusmeetmed ELi tasandil, et vältida tõsist tasakaalu puudumist tudengite ja õppejõudude uurimisvaldkondade ning päritoluriigi ja sihtliikmesriigi vahel. Seega kiidab komitee heaks Erasmus Munduse tegevusprogrammi kehtestava otsuse nr 2317/2003 lisa ning soovitab Euroopa Parlamendil ja nõukogul lisada ka see kõnealusesse otsusesse.

2.   Otsuse ettepanek

2.1

Otsuse ettepaneku üldine eesmärk on parandada Euroopa kõrghariduse kvaliteeti, tõhustada eri ühiskondade ja kultuuride vahelist dialoogi ja mõistmist kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu ning toetada ELi välispoliitilisi eesmärke ja kolmandate riikide jätkusuutlikku arengut kõrghariduse vallas. Programm hõlmab viieaastast perioodi: 2009–2013.

2.2

Otsuse ettepaneku peamised eesmärgid on järgmised:

a)

edendada struktuurset koostööd Euroopa ja kolmandate riikide kõrgharidusasutuste ja akadeemilise personali vahel;

b)

aidata kaasa ühiskondade vastastikusele rikastumisele sel viisil, et soodustatakse kolmandate riikide kõige andekamate üliõpilaste ja õppejõudude liikuvust, et nad omandaksid kvalifikatsiooni ja/või kogemusi Euroopa Liidus, ning kõige andekamate Euroopa üliõpilaste ja õppejõudude liikuvust kolmandate riikide suunas;

c)

aidata kaasa kolmandate riikide kõrgharidusasutuste inimressursside arengule ja rahvusvahelisele koostööle Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel;

d)

parandada Euroopa kõrghariduse ligipääsetavust, profiili ja nähtavust kogu maailmas ning suurendada selle atraktiivsust kolmandate riikide kodanike hulgas.

2.3

Programmi rakendatakse järgmiste meetmete abil:

programmi Erasmus Mundus ühendatud magistrikursused ja ühendatud doktoriõppeprogrammid;

partnerlussuhted Euroopa ja kolmandate riikide kõrgharidusasutuste vahel;

Euroopa kui õppimiskoha atraktiivsuse suurendamise meetmed;

toetus kogemuste ja hea tava vahetust hõlbustavate ühiste haridusprogrammide ja koostöövõrgustike arendamisele;

suurem toetus kõrghariduse valdkonnas tegutsevate isikute liikuvusele ühenduse ja kolmandate riikide vahel;

keeleoskuse edendamine, eelistatavalt andes üliõpilastele võimaluse õppida vähemalt kahte keelt, mida kõneldakse riikides, kus asjaomased kõrgharidusasutused paiknevad;

toetus pilootprojektidele, mis põhinevad kõrghariduse uuenduslikkuse ja kvaliteedi arendamiseks kavandatud piiriülestel partnerlussuhetel;

toetus kõrghariduse suundumuste ning arengu analüüsi- ja järelevalvemeetmetele rahvusvahelisest perspektiivist lähtudes.

2.4

Programmi eesmärk on jätkata esimese etapi (2004–2008) meetmeid. Lisaks on programm ambitsioonikam, hõlmates väliskoostöö alaprogrammi otsesemalt, laiendades rakendusala kõigile kõrghariduse tasanditele, parandades Euroopa üliõpilaste rahastamisvõimalusi ja pakkudes paremaid võimalusi koostööks kolmandate riikide kõrgharidusasutustega.

3.   Üldised märkused

3.1

Nagu komitee on öelnud programmi Erasmus World (2004–2008) käsitlevas arvamuses, (1) tervitab komitee parlamendi ja nõukogu otsuse ettepanekut ning sellega kaasnevaid algatusi, mis on vastu võetud või mida praegu vastu võetakse, et aidata parandada hariduse kvaliteeti Euroopa Liidus ja edendada koostööd kolmandate riikidega kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 140.

3.2

Nimetatud arvamuses ütles komitee, et „komitee toetus kõrghariduse kvaliteeti edendavate konkreetsete algatuste vastuvõtmisele tugineb muu hulgas koostööle kolmandate riikidega, eelkõige partnerluse kaudu tippülikoolidega ning meelitades ligi tunnustatud teadlasi ja kõige paremini kvalifitseeritud tudengeid asjaomastest riikidest. Selline mõlemale poolele kasulik koosmõju aitab luua tihedamaid sidemeid ning panna aluse Euroopa Liidu ja osalejariikide paremale vastastikusele mõistmisele ja koostööle tulevikus” (2).

3.3

Pidades silmas, et nüüd on tegemist sarnase programmiga, soovib komitee korrata tookordseid märkusi väikeste, aga oluliste muutustega ning lisada järgmised tähelepanekud.

3.3.1

Erasmus Munduse programm on kooskõlas Bologna protsessi peamise eesmärgi saavutamiseks tehtavate sammudega. Bologna protsessiga tahetakse riiklikke haridussüsteeme ühtlustavate reformide kaudu luua 2010. aastaks Euroopa kõrghariduse piirkond ja teadusruum.

3.3.2

Ent see vastab ka ühele teisele väljapoole suunatud eesmärgile, nimelt Euroopa reklaamimisele maailmas kvaliteetse kõrghariduse ja teadustöö piirkonnana. Seetõttu on oluline, et Bologna protsess oleks edukas, et kolmandatest riikidest pärit noori tudengeid tõmbaks ligi rohkem ülikoole kui vaid üksikud Euroopa ülikoolid nagu praegu.

3.3.3

Komisjon on seda tunnistanud, võttes Bologna protsessi oma haridus- ja koolituspoliitika lahutamatuks osaks ja andes sellele sama staatuse nagu teadustegevusele Euroopa Liidus.

3.3.4

Euroopa kõrghariduse piirkonna loomise eesmärk eeldab kaugemat sihti, nimelt soovitakse ligi meelitada tudengeid ja õppejõude kolmandatest riikidest. Kuna see on oluline, isegi hädavajalik eeldus Euroopa positsiooni parandamiseks maailmas, soovib komitee taas tuletada asjaosalistele meelde vajadust peatada ajude äravool arenguriikidest (3).

3.3.5

2. meede (partnerlussuhted Erasmus Munduse raames) on selle hea näide, sest lisaks kolmanda riigi (kolmandate riikide) konkreetsete vajadustega arvestamisele võimaldab see piiratud lühiajalisi vahetusi. Komitee arvates peaksid kavandatud meetmed võimaldama kolmandatest riikidest pärit õpetajatel ja tudengitel saada kasu väärtuslikust õpetamisest ja õppimisest Euroopa ülikoolides. Samas tuleb neid aga jõuliselt julgustada tagasi kodumaale pöörduma, et nad saaksid aidata kaasa säästvale arengule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele oma kodumaal ning samal ajal reklaamida ELi ülikoolide kõrget kvaliteeti väljaspool Euroopa Liitu.

3.3.6

Just riikides, kus kõrgharidusega inimesi on vaja, eelkõige turuvõimaluste puudumise või lihtsalt teadustöö jätkamiseks vajalike tingimuste puudumise tõttu, võib ajude äravoolu suurenemise ohtu vähendada ka sel teel, et kolmandates riikides töötatakse välja magistri- ja doktoriõppeprogramme, mille raames korraldatakse Euroopa riikides kursuseid või õppeperioode, mis on piisavalt lühikesed, et üliõpilastel ei kaoks tihe side oma päritoluriigiga.

3.3.7

Seda riski saaks vähendada ka meetmetega, mis kaasavad ülikoole endid, lisades igasse allakirjutatavasse lepingusse tagasipöördumisstrateegiad ja võib-olla isegi hüvitusmeetmed.

3.3.8

Erasmus Munduse programm on osa globaalsest lähenemisviisist Euroopa Liidu poliitikavaldkondades ning on seotud Lissaboni strateegiaga muuta Euroopa maailma kõige dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduseks nii koostöö osas kõnealuste riikidega, millega ELil juba on kokkulepped, kui ka laiema lähenemisviisi osas strateegilisele koostööle kolmandate riikidega. Programmi raames tuleks käsitleda ajude äravoolu küsimust kui tõsist probleemi tasakaalustatud arengule riikides, kellega EL teeb koostööd (4).

3.3.9

Samuti tuleb rõhutada, et Erasmus Munduse programmil on veel üks eesmärk: edendada kultuuridevahelist mõistmist parema kvaliteediga hariduse ja teadustöö intensiivistamise kaudu (5). Seega ei peaks programm olema ettekääne ärilise mõõtme lisamiseks kõrgharidusse, vaid peaks hoopis edendama kvaliteetset haridust, sõltumatut teadustööd ja akadeemilise vabaduse austamist ning — nagu ka ettepanekus kavandatud — intensiivistama võitlust igasuguse sotsiaalse tõrjutuse vastu.

3.4

Sarnaselt Bologna protsessiga peab ülikoolide sisemise ja välise hindamise süsteem põhinema jooksvat akadeemilist olukorda arvestavatel kriteeriumidel ning toimima stiimulina tipptaseme saavutamiseks. See on vältimatu eeltingimus, kui tahetakse ligi meelitada kolmandate riikide üliõpilasi ja õppejõude, säilitades samas nende identiteedi.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Erasmus Munduse programmi üks peamiseid aspekte puudutab üliõpilaste ja õppejõudude liikuvust. Bologna kogemus on näidanud, et üliõpilaste liikuvusele tuleb rohkem tähelepanu pöörata kui õppejõudude liikuvusele, kuigi mitmes deklaratsioonis on rõhutatud õppejõudude liikuvuse olulisust Bologna strateegia edu tagamisel. Ka Euroopa Nõukogu tõi selle 2006. aastal esile, öeldes, et strateegia oli puudulik ja vastuoluline.

4.1.1

Eelöeldut silmas pidades peab Erasmus Munduse programm õppejõudude liikuvust soodustama. Nagu on määratletud Bologna protsessi ühe peamise eemärgina õppejõudude ja teadlaste osas, on oluline kaotada ka õppejõudude tõhusat liikuvust takistavad asjaolud. Seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, et tunnustataks ja arendataks oskusi ja ekspertteadmisi, mis on saadud teadustöös, õpetamisel ja koolitusel õppejõu tavalisest töökohast eemal oleku ajal.

4.1.2

Seejuures tuleb arvesse võtta mitmeid aspekte, mille olulisust ei saa ignoreerida:

lahknevused õppejõude vastu võtvate ja neid lähetavate riikide haridussüsteemis;

vajadus tunnustada ja kasutada programmis osalejate koolitusel, õpetamisel ja teadustöös saadud kogemusi;

mitte ainult teaduslike panuste, vaid ka sotsiaal-kultuuriliste väärtuste tunnustamine;

õppejõudude ja teadlaste vahetus, mida nähakse kultuuri ja haridust edendava meetmena, mitte ainult vahendina kõige paremini kvalifitseeritud õppejõudude, üliõpilaste ja teadlaste leidmiseks, just nagu nad oleksid „kvalifitseeritud” sisserändajad.

4.1.3

Selles kontekstis tuleb teha jõupingutusi, et õppejõudude vahetus tooks kasu õppejõude vastu võtvatele ja välja lähetavatele riikidele, üliõpilastele ja ka ülikoolidele endile. Kolmandatest riikidest pärit inimestele pakutav võimalus saada kvalifikatsioone ja teadmisi õppekülastuste kaudu Euroopas võib olla üks viis, mille abil edendada intellektuaalset kogemustevahetust, mis toob kasu nii õppejõude ja üliõpilasi lähetavatele kui ka neid vastu võtvatele riikidele. Vahetusliikidest teatakse kõige paremini külastusi ja lühiajalisi õppeperioode, loomepuhkuseid ja spetsiifilisi teadusprogramme, aga selles valdkonnas on veel palju muid võimalusi.

4.2

Teatises mainitakse mõningaid aspekte, mida komitee täielikult toetab. Kuna need on nii olulised, tuleks need eraldi välja tuua.

4.2.1

Kõnealuse temaatikaga kaasneb küsimus keelelisest mitmekesisusest Euroopas. Need, kes valivad Euroopa oma sihtkohaks, peaksid nägema keelelise mitmekesisuse saavutamise väljakutset kui lisavõimalust. Kuigi üks keel on muutumas teaduse keeleks, ei tähenda see, et peaks ignoreerima väärtust, mis globaliseerunud maailmas on teiste keelte õppimisel hariduse ja teadustöö seisukohast. Selline õpe pakub kõigile, sh üksnes emakeelt rääkivatele Euroopa Liidu kodanikele ja elanikele keelelist mitmekesisust ja rohkem võimalusi.

4.2.2

Sisserännet reguleerivad keerulised eeskirjad, mida pidevalt muudetakse (järjest piiravamaks), on samuti üks probleem, mida tuleb silmas pidada kolmandatest riikidest pärit õppejõudude ja üliõpilaste osas. Sellised eeskirjad ei tohi mingil juhul olla aluseks õppejõudude, teadlaste või üliõpilaste liikuvuse piiramiseks. Eelkõige tuleks lõpule viia Euroopa Ülemkogu resolutsioon seda tüüpi programmis osalevate tudengite ja õpetajate viisade väljastamise kohta.

4.2.3

Erasmus Munduse programm peab täielikult vastama veel ühele komisjoni eesmärgile: see peaks olema vahend igasuguse tõrjutuse, sh rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemisel ning peaks aitama vähendada meeste ja naiste vahelisi ebavõrdsusi.

4.3

2004.–2006. aastal koostas Akadeemilise Koostöö Liit komisjoni tellimusel uurimuse, mille tulemustest selgus, et on vaja määratleda Euroopa strateegia Euroopa kõrghariduse piirkonna rajamiseks, millega astuda vastu ideele, et ainult Euroopa arenenuimate riikide või kuulsaimate ülikoolitraditsioonidega ülikoolid suudavad pakkuda kvaliteeti.

4.3.1

See strateegia põhines eeldusel (mis kehtis juba käimasolevas Eramus Munduse programmis), et programmis osalemise taotlemiseks peab partnerlus loodama vähemalt kolmest riigist pärit vähemalt kolme ülikooli vahel. 2009.–2013. aasta programmis kehtib sama nõue, mille komitee täielikult heaks kiidab (6).

4.3.2

Ent ka muud tegurid on väga olulised suurendamaks Euroopa ülikoolide võimet tudengeid ligi meelitada. Need tegurid puudutavad järgmist: ülikoolide maine, õppejõudude kvaliteet, õppe maksumus, pakutavate stipendiumite suurus, kraadide maine, pärastised töövõimalused, kolmandate riikide elanike teadmised ELi eri ülikoolidest, samuti elamiskulud ning viisa saamise raskus. Need tegurid, eriti elamiskulud ja õppemaksude suurus, peaksid olema otsustavad stipendiumide määramisel.

4.3.3

Seega peaks Erasmus Munduse programmi uus etapp pakkuma võimalust arutada ülikoolide esindajate, õppejõudude ja üliõpilastega meetmeid, mis võiksid aidata tutvustada teisi ülikoole teistes ELi riikides ja suurendada nende populaarust kolmandate riikide üliõpilaste ja õppejõudude seas.

4.3.4

Bologna protsessist kui heast näitest eeskuju võttes on üks viis selle saavutamiseks Euroopa kõrghariduspiirkonna nähtavuse üldine suurendamine teabeallikates, mida praegu kasutavad välisriikidesse õppima minna kavatsevad üliõpilased (Internet, veebilehed, ELi esindused).

4.3.5

Näiteks oleks liikmesriikide, komisjoni ja ülikoolide tiheda institutsionaalse koostöö kaudu võimalik luua põhjalikult väljatöötatud Euroopa ülikoolide portaal, mida pidevalt ajakohastatakse, kuhu on lihtne juurde pääseda, millel on huvipakkuv sisu, mida laialt reklaamitakse ning mis võimaldab juurdepääsu Euroopa eri ülikoolide portaalidele. Samuti võiks luua ELi esinduste juures osakonnad, mille spetsiifiline ülesanne on pakkuda teavet Euroopa kõrghariduspiirkonna kohta.

4.4

Et Euroopa kõrghariduspiirkond suudaks üliõpilasi ja õppejõude ligi meelitada, on kindlasti vaja kõrgelt kvalifitseeritud, hästi tasustatud ja oma erialal tunnustatud õppejõude.

4.5

Komitee kordab oma kindlat seisukohta, et Erasmus Munduse programm annab väga hea võimaluse leida kõige suurema potentsiaaliga üliõpilasi, õppejõude ja teadlasi kolmandatest riikidest. Nad on igal juhul väga väärtuslikud Euroopa enda arengu jaoks. Küll aga tahab komitee tuua välja selle, et paljud noored Euroopa ülikoolide lõpetajad seisavad silmitsi tõsiste raskustega oma riigis inimväärse ja kohase töö leidmisel. See ei peaks jääma lihtsalt üheks tähelepanekuks Erasmuse programmi kohta, vaid seda tuleks võtta kui üleskutset alustada selleteemalist arutelu.

4.6

Tuleb rõhutada, et paljudes arenguriikides suudavad ainult riiklikud ülikoolid demokratiseerida kõrgharidust, juurides välja diskrimineerimise ja ebavõrdsuse (mis on Erasmus Munduse programmi üks eesmärkidest). Sellisel juhul peaks programm — hoolimata sellest, et programmis ei tohiks teha vahet avaliku ja erasektori vahel — aitama tugevdada ja toetada riiklikke ülikoole kolmandates riikides, aidates neil jõuda oma eesmärkideni: pakkuda kvaliteetset haridust ja teha teadustööd akadeemilise vabaduse keskkonnas.

4.7

Otsuse ettepaneku artikli 5 punktis f tuleks mainida ka tööturu osapooli (tööandjad ja töötajate esindajad), sest just nemad on kursis kohapeal toimuvaga ning oskuste ja kvalifikatsioonidega, mille järele tööturul on tõesti nõudlus. Samuti tuleb magistri- ja doktoriprogrammide sisu kavandamisel arvesse võtta kolmandate riikide majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadusi.

4.8

Praeguse Erasmus Munduse programmi asutamise otsuse 2317/2003 lisas esitatud valikumenetluste osas sätestatakse, et „valikumenetlustega tagatakse Euroopa tasandi esmane valik, et vältida eri õppevaldkondade, üliõpilaste ja teadlaste lähtepiirkondade ning sihtliikmesriikide tõsist tasakaalustamatust”. See lause on uue Erasmus Munduse programmi ettepaneku lisast välja jäetud. Kui programmi üks prioriteetidest on suurendada Euroopa ülikoolide nähtavust ja tagada nende osalemine programmis, on komitee arvates oluline järgida kõnealust põhimõtet osalejate valimisel, et vältida olukorda, kus programmi toetus läheb samadesse liikmesriikidesse ja samadesse ülikoolidesse.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslik arvamus, 26. veebruar 2003, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse tegevusprogramm kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks ja kultuuridevahelise mõistmise edendamiseks kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu (Erasmus World) (2004–2008)”, raportöör: José Isaías Rodríguez García-Caro (EÜT C 95, 23.4.2003).

(2)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslik arvamus, 26. veebruar 2003, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse tegevusprogramm kõrghariduse kvaliteedi parandamiseks ja kultuuridevahelise mõistmise edendamiseks kolmandate riikidega tehtava koostöö kaudu (Erasmus World) (2004–2008)”, raportöör: José Isaías Rodríguez García-Caro (EÜT C 95, 23.4.2003).

(3)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslik arvamus, 12. detsember 2007, „Ränne ja areng: võimalused ja väljakutsed”, raportöör: Sukhdev Sharma (CESE 1713/2007 — REX/236).

(4)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, 25. oktoober 2007, „Euroopa Liidu sisserändepoliitika ja arengukoostöö päritoluriikidega”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos (CESE 1461/2007, ELT C 44, 16.2.2008).

(5)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, 20. aprill 2006, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastat (2008)”, raportöör: Ágnes Cser (ELT C 185, 8.8.2006).

(6)  Komisjoni avaldatud andmetel on praeguseks 350 ülikooli peaaegu igast ELi riigist osalenud Erasmus Mundus programmis, seejuures 27 liikmesriigist 12 riiki on võtnud vastutuse kavade kooskõlastamisel. Samuti ilmneb andmetest, et enamik neist kavadest on hõlmanud partnerlusi, kus osalevad rohkem kui neli ülikooli eri riikidest.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/89


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Täiskasvanuhariduse alane tegevuskava. Õppida võib alati””

KOM(2007) 558 lõplik

(2008/C 204/19)

27. septembril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Täiskasvanuhariduse alane tegevuskava. Õppida võib alati””

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 21. veebruaril 2008. Raportöör oli Renate HEINISCH, kaasraportöörid olid An LE NOUAIL MARLIÈRE ja José Isaías RODRÍGUEZ GARCÍA-CARO.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (13. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 117, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon avab oma esimese täiskasvanuhariduse alase tegevuskavaga „Õppida võib alati 2007–2010” uue tahu oma hariduspoliitika tööprogrammis, ning toetab tegevuskava, kuid esitab selle kohta märkused käesolevas arvamuses.

1.2

Komitee tervitab tõsiasja, et 13 aastat pärast täiskasvanuharidusalaste ELi toetusprogrammide kehtestamist saavad need esimest korda ka omaette poliitilise lähtealuse. Tegevuskavale eelnenud komisjoni täiskasvanuharidusalases teatises (1) järgiti komisjoni sõnul kahte eesmärki: Grundtvigi (2) programmi ettevalmistamine ning sellega vastavuses oleva täiskasvanuharidusalase poliitilise tegevuskava ettevalmistamine.

1.3

Komitee märgib kahetsusega, et kõnealuse esimese tegevuskava prioriteetide hulka ei kuulu veel kutsevälise täiskasvanuhariduse, mitteformaalse ja informaalse hariduse laiendamine üldiseks isiklikuks arenguks ning kodanikualgatuse tugevdamiseks, mida vajavad nii töötavad inimesed kui teised kodanikud. Komitee märgib, et tegevuskavas pööratakse väga palju tähelepanu tuntud ja ka komitee poolt toetatavatele eesmärkidele parandada Euroopa koostööd koolituse valdkonnas.

1.4

Komitee soovib, et loodaks atraktiivsed raamtingimused ka mittetöötavate inimeste õppimisega seotud erilistele huvidele, sest sellised tingimused võimaldavad nende aktiivset kaasamist elukestvasse õppesse.

1.5

Komitee leiab, et demograafilist arengut silmas pidades on tarvis ulatuslikke muutusi täiskasvanuhariduse organisatsioonis ja temaatikas.

1.6

Samas soovib komitee, et kõiki haridusvaldkondi hõlmavas mõttevahetuses tuleks jõuda selgusele, et miks koonduvad — ja osaliselt ka kattuvad — erinevad hariduspoliitilised tasandid ikka veel noortele täiskasvanutele ja nende koolitusvajadustele, ning teeb ettepaneku luua spetsiifilisi täiskasvanuhariduse struktuure kõigis liikmesriikides ja ELi tasandil.

1.7

Komitee nõuab, et mingil juhul ei tohi juhtuda, et väiksemate täiskasvanuhariduse algatuste ja asutuste tähtsus veel enam väheneks või et need täielikult kõrvale tõrjutaks. Selle asemel tuleb neid hoopis tugevdada.

1.8

Komitee leiab, et täiskasvanuhariduse peaülesanne ei saa olla ebapiisava formaalse koolihariduse kompenseerimine. Komitee tunneb muret selle pärast, et nende inimeste osakaal, kes kooliõpingud enneaegselt katkestavad, on suurenenud, ületades 15 %. Komitee kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kiirendama haridussüsteemi sotsiaalhariduslikke reforme ELi ja OECD riikide heade tavade arvukate näidete eeskujul.

1.9

Komitee soovib, et Euroopa Komisjon töötaks välja täiendava tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise tugevdamiseks.

1.10

Komitee arvates puuduvad selgesõnalised avaldused vajalike investeeringute kohta.

1.11

Komitee soovitab rohkem arvestada täiskasvanuhariduse territoriaalset mõõdet ning selle panust eelkõige mahajäänud piirkondade sotsiaalsele ühtekuuluvusele.

1.12

Komitee väljendab kahetsust, et piirkonnaülestes või Euroopa tasandi internaat- rahvaülikoolides (Heimvolkshochschulen) ei pöörata tähelepanu täiskasvanute erilistele õpetamis- ja õppimisvormidele.

1.13

Komitee soovitab võtta meetmeid täiskasvanutele mõeldud uut tüüpi multifunktsionaalsete kohalike koolituskeskuste edendamiseks, kaasates uued tehnoloogiad ja e-õppe.

1.14

Komitee pooldab täiskasvanuhariduses töötavate õppejõudude ja halduspersonali inimväärseid töötingimusi ning kõigile täiskasvanutele inimväärset õppekeskkonda.

1.15

Komitee kutsub üles läbi viima teostatavusuuringut, pidades silmas seda, et tegevuskava raames laiendada Euroopa täiskasvanuhariduse teaduse ja täienduskoolituse infrastruktuuri, ning rõhutab, et sealjuures on vajalik ka täiskasvanuhariduse spetsiifiliste meetodite väljatöötamine ning nende levitamine.

1.16

Komitee kutsub üles edendama Euroopa õpifestivale kui osa rahvusvahelisest õpifestivalide liikumisest ning soovitab korraldada Euroopa teabe- ja motivatsioonikampaaniaid, mis võiksid täiskasvanute jaoks muuta õppimise atraktiivsemaks.

1.17

Komitee teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku pöörata tulevikus rohkem tähelepanu täiskasvanuhariduse rahvusvahelisele mõõtmele ning kaasata komitee kõnealustesse arengutesse. Komitee avaldab seega soovi osaleda 2009. aastal Brasiilias korraldatava ÜRO täiskasvanuhariduse rahvusvahelise konverentsi (CONFINTEA VI) ettevalmistustes ELi tasandil.

1.18

Komitee tervitab Euroopa Komisjoni jõupingutusi luua Euroopa põhinäitajate kogum ja ühtlustada kasutatavat keelt, kuid tunneb puudust täiskasvanuharidusele iseloomulike selgete prioriteetide esitamisest kavandatud näitajate raames.

2.   Sissejuhatus

2.1

Täiskasvanuharidusel on paljudes Euroopa riikides pikad traditsioonid. Täiskasvanuharidusel on tihedad sidemed sotsiaalsete liikumistega töötajate ja naiste õiguste valdkonnas, samuti rahvuslike ja valimisõigusealaste liikumistega ning seepärast esindas see pikka aega sotsiaalseid ja emantsipatsioonil põhinevaid hariduseesmärke. Paljudes Euroopa riikides kujunesid välja täiskasvanuhariduse keskused ja internaat-rahvaülikoolid (Heimvolkshochschulen), millel oli samal ajal nii kultuuriline kui ka pedagoogiline mõõde, et edendada kõigi kodanike isiklikku arengut ja kodanikuaktiivsust. Aja jooksul lisandusid ka teise-võimaluse-hariduskeskused, kutseharidusvõimalused ja sellised kõrgkoolid, mis avasid end teadlikult ka seni ebasoodsas olukorras olnud elanikkonnarühmadele.

2.2

Euroopa tasandil oli kutseharidus pikka aega tähelepanu keskpunktis, sest loodi komiteed ja sellised spetsialiseerunud institutsioonid nagu Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (CEDEFOP) ja Euroopa Koolitusfond (ETF). Juba 1970-ndatel aastatel hakati koostatama ja rakendama Euroopa programme, et edendada puuetega inimeste, sisserändajate, ilma koolilõputunnistuseta ja kutsekvalifikatsioonita noorte haridust ning toetada naiste võrdset kohtlemist töökohal. CEDEFOPis vahetati kõnealuse valdkonna heade tavade näiteid ja anti neile hinnang.

2.3

Alles elukestvat õpet käsitleva poliitikaga avas Euroopa Komisjon ukse seni unarusse jäänud valdkondadele nagu täiskasvanuharidus, mis senini oli hariduspoliitikas vaeslapse rollis. Vastavate toetusprogrammide loomisega kvaliteedi ja uuendustegevuse parandamiseks täiskasvanuhariduse valdkonnas (alates 1995. aastast), Euroopa elukestva õppe aastaga 1996 ning elukestva õppe strateegia põhimõtetega 20. detsembri 1996. aasta nõukogu järeldustes algas mitmekülgse poliitilise tegevuse uus etapp. 30. oktoobril 2000. aastal avaldas Euroopa Komisjon märgukirja elukestva õppe kohta, milles sõnastatakse elukestva õppe süsteemi arendamise strateegia ning milles esitatakse aruteluks kuus peamist punkti, mis määravad elukestva õppe süsteemi eesmärgid (3).

2.4

Lissaboni strateegia raames valmisid nõukogu otsused elukestva õppe kohta (4) ning tööprogramm „Haridus ja koolitus 2010” (5), mille esimeses etapis täiskasvanuharidusele erilist tähelepanu ei pööratud. Euroopa ühise kutsehariduspoliitika tugevdamiseks käivitati tööprogrammiga „Haridus ja koolitus 2010” ka Kopenhaageni protsess, mille esimeste tulemusteni jõuti Helsingi kommünikees 2006. aasta lõpus (6).

2.5

Ka kõrghariduspoliitika moodustas osa tööprogrammist, kuid selles keskenduti Bologna protsessi raames alates 1999. aastast märkimisväärsetele ümberkorraldustele Euroopa kõrgharidusruumi loomisega ning sellega seoses nihkusid tagaplaanile kõrgkoolide avamine ebasoodsas olukorras sihtrühmadele ning ülikoolide ülesanded täienduskoolituse valdkonnas.

2.6

Lisaks tegevusele tööprogrammi „Haridus ja koolitus 2010” raames töötati möödunud aastatel Euroopa tasandil välja „Noorte hariduses, tööhõives ja ühiskonnas osalemise edendamine” (7), mis eri vanuses täiskasvanute jaoks senini puudub.

2.7

Euroopa Komisjoni „Uus mitmekeelsuse raamstrateegia” (8) ja teatis Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava kohta globaliseeruvas maailmas (9) avasid kaudselt uusi võimalusi ka täiskasvanuhariduse jaoks.

2.8

Põhimõtteliselt tervitab ja toetab komitee Euroopa komisjoni viimaste aastate tegevust elukestva õppe valdkonnas, samuti on komitee vastu võtnud arvamusi kõnealuse tegevuse toetamiseks.

3.   Tegevuskava põhisisu

3.1

Täiskasvanuhariduse alasele tegevuskavale „Õppida võib alati” eelnes komisjoni teatis „Täiskasvanuharidus: Kunagi ei ole hilja õppida” (10). Tegevuskavaga püütakse määratleda Euroopa tasandil viis prioriteetset valdkonda: juhtimisstruktuuride parandamine, sh kvaliteet, tõhusus ja vastutusalad täiskasvanuhariduse rakendamisel, õppimise toetamine ja õpitulemuste tunnustamine.

3.2

Tegevuskavaga soovitakse aidata kaasa komisjoni eelneva teatise (11) eesmärkide ellu viimisele: „osalemist takistavate asjaolude kõrvaldamine; sektori kvaliteedi ja tulemuslikkuse tõstmine; õpitulemuste tunnustamise ja kinnitamise protsessi kiirendamine; vajalike investeeringute tagamine ja sektori arengu jälgimine”.

3.3

Tegevuskavas keskendutakse neile, kellel on madala haridustaseme, ebapiisava kutsekvalifikatsiooni ja/või -oskuste puudumise tõttu vähe väljavaateid ühiskonda edukaks integreerumiseks.

4.   Üldised märkused

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon on koostanud esimese täiskasvanuhariduse alase tegevuskava ajavahemikuks 2007–2010. Komitee toetab tegevuskava täielikult, kuid esitab selle kohta käesolevas arvamuses märkused. Tegevuskava toob veelkord esile, et poliitiline tööprogramm „Haridus ja koolitus 2010” hõlmab oma eesmärkide all ka täiskasvanuharidust, et edendada sotsiaalset ühtekuuluvust, toetada kodanikuaktiivsust, lihtsustada rahuldust pakkuvat era- ja tööelu ning tagada suurem kohanemis- ja tööalane konkurentsivõime.

4.2

Komitee hoiatab kutsehariduse eesmärkide ja kavatsuste ebatõhusa kattumise eest Kopenhaageni protsessi, Euroopa tööhõivesuuniste 2005–2008, Euroopa Sotsiaalfondi ja kutsehariduse toetusprogrammi Leonardo raames. Kõnealuses kontekstis juba pööratakse erilist tähelepanu teabe- ja nõustamisteenuste laiendamisele, informaalsel teel omandatud oskuste kinnitamisele, Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomisele ja rakendamisele ning juhtimisele kutseõppeasutustes.

4.3

Komitee on endiselt seisukohal, et kõik Euroopa kodanikud vajavad eluaegset juurdepääsu kaasaegsele täiskasvanuharidusele. Kõigil peab olema võimalus elu jooksul oskusi omandada, värskendada või uuendada. Ka demograafiline areng, kliimamuutused, uued informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad ning globaliseerumisega kaasnevad väljakutsed ja võimalused muudavad meie töö- ja eraelu. Kõnealused muudatused nõuavad täiesti uusi teadmisi ja oskusi, mida eri vanuses täiskasvanud oma kooli-, kutseõppe või ülikooliõpingute ajal veel omandada ei saanud.

4.4

Komitee avaldab kahetsust, et puudub integreeritud ja tulevikku suunatud raamkontseptsioon, mille alla saaks koondada kõigi täiskasvanute õppimisvõimalused ja -vajadused. Komitee on korduvalt kutsunud üles looma sobivaid õppetingimusi kõigile, sh ka puuetega inimestele. Seeläbi tekivad mitmesugused sünergiad kõigi osalejate vahel ning samuti lihtsustab see põlvkondadevahelist, kultuuridevahelist ja mitmekeelset õppimist.

4.5

Komitee kutsub komisjoni üles tegema rühmale täiskasvanuhariduse spetsialistidele ülesandeks koostada komisjoni tegevuskavale lisaks täiendav tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamiseks, mis sisaldaks positiivseid meetmeid ja arvestaks vajadust elukestva õppe järele.

4.6

Komitee juhib tähelepanu põhipädevuste Euroopa raamistikule (12). Põhipädevuste omandamine peaks olema võimalik kõigi täiskasvanute jaoks. Seejuures nimetatakse taas mitmeid keskseid mõisteid, mis võivad ka täiskasvanuhariduses pakkuda inspiratsiooni uute korraldusviiside ja uudsete õppemeetodite leidmiseks: kriitiline mõtlemine, loovus, algatusvõime, probleemide lahendamine, riskide hindamine, otsuste langetamine ning konstruktiivne toimetulek tunnetega.

4.7

Komitee soovitab komisjonil uurida, kas täiskasvanuhariduse tegevuskava oleks võimalik rikastada atraktiivse iga-aastase Euroopa õpifestivali ning ajakirjanduses, raadios ja televisioonis läbi viidavate teabe- ja motiveerimiskampaaniate kaudu. Komitee kutsub komisjoni üles arvestama vajadusega kontakte loova sotsiaaltöö järele, et aidata hariduskaugetel inimesed leida tee täiendkoolituseni. Komitee peab sotsiaalselt ebasoodsamates tingimustes inimestega isiklike kontaktide loomist haridustaseme tõstmise, kõikide muutunud oludega kohanemise võime tugevdamise ja elukestvale õppele võrdse juurdepääsu tagamise eesmärgi oluliseks osaks.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab tõsiasja, et tegevuskava alguses (punkt 1) ei rõhutata mitte ainult konkurentsivõimelise teadmistepõhise majanduse eesmärki, vaid ka visiooni kõigile suunatud teadmisteühiskonnast, milles arvestatakse sotsiaalse integratsiooni ja sotsiaalse ühtekuuluvusega. Seepärast on komitee seisukohal, et kohaliku tasandi aktiivsed tööturu osapooled, ettevõtted, kodanikuühiskonna organisatsioonid ning hariduslikult ebavõrdses olukorras olevad täiskasvanud ja nende perekonnad tuleks kaasata täienduskoolituse vajadust käsitlevatesse analüüsidesse ja aruteludesse integratsiooni elluviimiseks elukestva õppe kaudu.

5.1.1

Komitee rõhutab, et komisjoni määratletud madala kvalifikatsiooniga inimeste hariduse edendamiseks on lisaks muutustele neis inimestes endis vaja kõrvaldada ka takistused, mis ikka veel õppimist raskendavad. Komitee leiab, et tegevuskava sihtrühmade valikul ei arvestata piisavalt õppimisega seonduvaid takistusi, millega seisavad silmitsi mitmeti ebasoodsas olukorras olevad inimesed, kes elavad vaesuses, mahajäetud piirkondades ja asulates ning hooldekodudes, raviasutustes ja kinnistes asutustes.

5.1.2

Komitee hoiatab, et võib tekkida oht edasiseks eraldumiseks, kui kohalikul ja piirkonnaülesel tasandil „kaubeldakse” täiskasvanutele pakutavate teenustega (nt tööturu- ja sotsiaalasutuste konkursid spetsiaalsete haridus- ja koolitusmeetmete jaoks). Komitee leiab, et täiskasvanud oleksid koolitusvõimalustest veelgi enam huvitatud, kui koolitusel antaks neile kasulikku teavet kohaliku ja piirkonnaülese tööturu kohta ning kui töökoha otsimisel ei teki ohtu, et neil tuleb seista silmitsi vanusepiiranguga, olgu see siis õigusaktidest või tavast tulenev.

5.1.3

Komitee rõhutab, et Euroopast ja väljastpoolt Euroopat saabunud sisserändajad toovad kaasa keelelise ja kultuurilise rikkuse, mis on Euroopale oluline vara. Tuleks edasi arendada Euroopa ja muude riikide diplomite ja sertifikaatide tunnustamist. Komitee viitab sellele, et sisserändajate (nt varjupaigataotlejad, pagulaseks tunnistatud isikud, Euroopa-siseselt rändav tööjõud, kolmandatest riikidest pärit inimesed jt) väga erinev õiguslik olukord piirab sageli nende võimalusi osaleda täiendkoolitusel, kuid viib sageli kohustusliku koolituseni, nagu keelekursused.

5.1.4

Komitee tunneb kahetsust selle üle, et komisjoni dokumendis ei mainita selgelt demograafilise arengu tagajärgi nende eakate põlvkondade elukestva õppe võimalustele, kes ei osale enam tööelus. Komitee viitab selles küsimuses arvukatele soovitustele, mis on ära toodud omaalgatuslikus arvamuses demograafilise arengu kohta (13). Arvamuses rõhutati, et igas eas peavad inimesed — nii isiklikul kui ametialasel tasandil — jätkama oma oskuste täiendamist selleks, et kõnealusele arengule kaasa aidata, võtta üle vastutus teiste eest ning võimalikult kaua iseseisvalt elada. Paljudes valdkondades on vajalikud lisakvalifikatsioonid, teistes arenevad täiesti uued teenused, mis nõuavad õigeaegselt pakutavat haridust ja koolitust.

5.1.5

Komitee soovitab samuti selle tegevuskava raames arvestada erivajadustega õppijatega ja võtta aktiivselt arvesse puuetega inimeste erivajadusi ning eriti soodustades nende integreerumist tavahariduse ja –koolitusega (14), samuti luues võimalusi kaugõppeks (ka e-õppe vormis).

5.1.6

Komitee märgib kriitiliselt, et liiga vähe tähelepanu pööratakse nende täiskasvanute isiklikele õppimisvajadustele, kes ei ole majanduslikult aktiivsed, kuid osalevad ühiskondlikus elus. Sageli ei ole neil piisavalt vahendeid, mis võimaldaksid juurdepääsu täiskasvanuharidusele.

5.1.7

Komitee soovitab, et kogu formaalne haridussüsteem oleks täiskasvanute õppimisvajadustele rohkem avatud. Lisaks sellele kordab komitee, et on aeg kaotada „Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide poolt peale sunnitud eaga seotud piirangud hariduses” (15). Vajaduse korral tuleks tunnustada formaalse haridussüsteemi avatud ja paindlike struktuuride raames seni tehtud piisavaid edusamme. Juurdepääsu võimaldamine õppeasutuste infotehnoloogiaseadmetele võiks edendada elukestvat õpet ja e-õpet.

5.1.8

Kõrghariduspoliitikas on jäänud tahaplaanile kõrgkoolide ülesanne korraldada täiendusõpet. Ka kõrgkoolid peavad võtma vastutuse elukestva õppe korraldamise eest. Komitee rõhutab, et kõrgkoolide korraldatav täiskasvanukoolitus ja kõrgharidusega inimeste täiendusõpe tuleb tihedalt siduda täiskasvanuhariduse arendamisega ning et need peavad moodustama osa elukestva õppe süsteemist.

5.2

Komitee märgib, et täiskasvanuhariduse tegevuskava üldine eesmärk peaks olema komisjoni teatises „Kunagi ei ole hilja õppida” määratletud viie peamise sõnumi elluviimine. Komitee märgib kriitiliselt, et neljanda sõnumi osas (piisavate investeeringute tagamine) ei pakuta välja ühtegi asjaomast meedet. Komitee on arvamusel, et kõnealune neljas meede tuleks tingimata kavasse lisada.

5.2.1

Komitee kutsub ettevõtteid ja riiki üles innustama edasiõppimist. Täiendkoolitust andvate asutuste kasumiootused (tegevuskava punkt 2.2) ei saa olla ainus stiimul, juhul kui soovitakse suurendada võrdseid juurdepääsuvõimalusi elukestvale õppele.

5.2.2

Komitee on seisukohal, et informaalsel teel saadud teadmiste kinnitamisel puuduvad alles asjakohased kuluhinnangud. Komitee hoiatab, et seetõttu ei tohi mingil tingimusel täiskasvanuhariduse edasisest arendamisest loobuda. Euroopa kvalifikatsiooniraamistik (16) ja riiklikud kvalifikatsiooniraamistikud, mis on hariduse ja koolituse tunnustamise aluseks, on mitmetes liikmesriikides tegevuskava 2007–2010 rakendamise ajal alles arengu algjärgus.

5.2.3

Lisaks sellele juhib komitee tähelepanu sotsiaalsetele ja majanduslikele kuludele, mis pikas perspektiivis tekivad, kui ühiskonnas on nii suured elanikkonnarühmad, kelle üld- ja kutsehariduse tase on madal.

5.2.4

Komitee märgib, et võimalikud ja oodatavad sammud Euroopa Sotsiaalfondi ja elukestva õppe programmi avamiseks eeldavad olulisi ümbersuunamisi praeguste prioriteetide ja riiklike omavahendite osas täiskasvanuhariduse valdkonnas. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et üksnes vähesed Euroopa riigid ja piirkonnad võivad kasutada Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid suurel määral uuendustegevuse aga mitte täiskasvanuhariduse edendamise rahastamise jaoks. Käimasolev Euroopa Sotsiaalfondi vahendite ümberjaotamine uutes liikmesriikides piirab võimalusi teiste piirkondade jaoks.

5.3

Komitee tunneb heameelt selle üle, et pärast ettevalmistusetapi käigus toimunud konsultatsiooniprotsessis (tegevuskava punkt 1.1) osalemist on Euroopa sotsiaalpartnerid ja valitsusvälised organisatsioonid samuti kaasatud tegevuskava rakendamisse, mis annab neile võimaluse oma eriteadmisi ära kasutada. Komitee peab erilist tähelepanu vajavateks teguriteks teenuseosutajate inimväärseid töötingimusi ja kõigi täiskasvanute inimväärset õppekeskkonda ning samuti nende kui tarbijate õigust, sõltumata sellest, kas nad tasuvad ise oma koolituse eest.

5.4

Komitee soovitab tegevuskavas olevate edasiste tööde korral kaasata ka mitmed Euroopa Komisjoni ja asjaomaste ELi institutsioonide peadirektoraadid. Kõnealune koostöö parandaks poliitilist kooskõla eri peadirektoraatide eesmärkide ja meetmete vahel.

5.5

Komitee tunneb heameelt selle üle, et rahvusvahelised organisatsioonid on samuti kaasatud nõustamistegevusse (tegevuskava punkt 1.1). Ta soovitab Euroopa Komisjonil koos asjaomaste peadirektoraatidega töötada järgmise sammuna välja täiendava rahvusvahelise täiskasvanuhariduse tegevuskava.

5.6

Komitee nõuab, et reeglite väljatöötamisel heade haldustavade valdkonnas (tegevuskava punkt 2.2) peaksid täiskasvanuhariduse eest vastutavad asutused võtma piisavalt arvesse erinevusi ja mitmekesisust, et ka väiksematel mittetulunduslikel ühingutel, kes pakuvad suurt kultuurilist lisaväärtust ja rakendavad uudseid töömeetodeid, oleks võimalik toetust saada.

5.7

Komitee peab ajakohaselt sisustatud multifunktsionaalseid kohalikke koolituskeskusi hea haldustava peamiseks eeltingimuseks (tegevuskava punkt 2.2).

5.7.1

Komitee tunneb heameelt sissejuhatava märkuse üle kasulike partnerluste kohta (punkt 2) linnades ja piirkondades, kuid tunneb kahetsust selle üle, et puuduvad konkreetsed soovitused kooskõlastamise vajaduse kohta täiskasvanuhariduse süstemaatilise piirkondliku arendamise valdkonnas. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu eeskuju väärivale liikumisele „Õppivad linnad” ja „Õppivad piirkonnad” (17) Euroopas.

5.7.2

Komitee soovitab tegevuskava raames rohkem tähelepanu pöörata uute tulevikku suunatud elukohalähedaste atraktiivsete õppekeskuste rajamisele, mis on mõeldud kõigile täiskasvanutele igas Euroopa piirkonnas. Suurem osa täiskasvanuharidusega seonduvast tegevusest toimub ikka veel ruumides, mis on ehitatud teistel eesmärkidel ning mida on võimalik kasutada vaid piiratud ajal.

5.7.3

Komitee avaldab kahetsust selle üle, et internaat-rahvaülikoolid (Heimvolkshochschulen) pole kaasatud tegevuskavasse, sest nad kuuluvad tähtsamate täiskasvanuhariduse didaktilis-metoodiliste keskuste hulka Euroopas. Tänu oma internaatidele on nad olulisteks kohtumispaikadeks mobiilsete õppijate ja õpetajate jaoks üle kogu Euroopa. Rahvaülikoolid on viimase 10 aasta jooksul jäänud olulisest toest ilma ja paljud, sh Euroopa juhtivamad asutused on viimastel aastatel oma tegevuse lõpetanud.

5.8

Komitee väidab, et uue kommunikatsioonitehnoloogia võimalused ja probleemid tuleks ulatuslikumalt tegevuskavasse kaasata ja neid tuleks tegevuskava rakendamisel selgemalt arvesse võtta. Infotehnoloogiale juurdepääsu puudumine on sotsiaalse tõrjutuse üks lisategur, mille tähtsus pidevalt kasvab. Nii puudub 46 % Euroopa majapidamistest kodus Interneti kasutamise võimalus (18) ning 40 % eurooplastel ei ole oma sõnul mitte mingisuguseid Interneti-alaseid oskusi (19). Kõigile täiskasvanutele avatud tasuta koolituspakkumiste valik Internetis pole eriti arenenud, samal ajal kui koolituskontseptsioonide patentide üle juba arutatakse ja nende järgi on nõudlus. (20).

5.9

Komitee tunnistab, et tööandjate kanda on suur osa täiskasvanuharidusest Euroopas (tegevuskava punkt 2.2). Lisaks sellele edendavad ka ametiühingud täiskasvanuharidust oma asutuses ja ettevõtetes näiteks ruumide ja rahvusvaheliste kursuste võimaldamise teel oma organisatsiooni raames, ning motiveeriva nõustamise ja toetamise teenuse pakkumise teel ettevõtetes. On oluline, et tegevuskavas tagataks tasakaal pakutavate õppimisvõimaluste ja kõigi õppijate õiglaste juurdepääsutingimuste vahel.

5.10

Komitee peab oluliseks põhimõtet, et isegi juhul, kui riik annab teenuse osutamiseks algtoetuse ja projektipõhise toetuse, peab täienduskoolituse korraldajale jääma vabadus otsustada oma õppeplaanide ja programmide koostamise üle ja õigus valida ise oma personal; seejuures tuleb loomulikult järgida teatud kvaliteedi- ja tõhususnõudeid.

5.11

Komitee peab väga oluliseks põhimõtet, et täiskasvanuhariduses tuleb rakendada häid juhtimistavasid, samuti soovitust luua tihedad sidemed õppijate organisatsioonidega. Komitee arvates ei ole nimetatud aspektid täiskasvanuhariduses siiski piisavad.

5.11.1

Komitee avaldab kahetsust selle üle, et puuduvad selged avaldused täiskasvanud õppijate osalemise ja nende huvide esindajate kohta täiskasvanuhariduse valdkonnas. Enamikus Euroopa riikides on noorte õpilaste ja üliõpilaste demokraatlikud õigused olnud siiani seadustega palju paremini tagatud kui täiskasvanuhariduses õppijate õigused.

5.11.2

Komitee teeb ettepaneku, et iga hindamine peaks keskenduma õppijate isiklikule hinnangule. Eelkõige tuleks nõudlusele ja õppijatele suunatud kvaliteedi parandamise mudeleid vahetada ja neid tuleks eelistada neile uutele riiklikele meetmetele, mille eesmärk on teenuseosutaja kvaliteedi kontrollimine (21).

5.11.3

Komitee teeb samuti ettepaneku pöörata erilist tähelepanu tasuliste koolitusteenuste täiskasvanud kasutajate („tarbijate”) õiguste tagamisele. Nende õigusi tuleb laiendada näiteks sel juhul, kui õppijad katkestavad kursuse mõjuvatel põhjustel või seetõttu, et nad ei ole kursusega rahul, ajakava muudetakse või tunnid jäetakse ära. Eeskujuks võiksid olla Euroopa reisijate õigusi käsitlevad soovitused.

5.12

Komitee nõustub väitega, et liikmesriigid ja komisjon peaksid rohkem tähelepanu pöörama nii esmasele kui täiendkoolitusele ja täiskasvanuharidusega tegeleva personali (tegevuskava punkt 3.2) staatusele ja tasustamisele.

5.12.1

Komitee tunnistab, et täiskasvanuhariduse sektoris, mis on õppijakeskne, vajatakse suurt paindlikkust personali rakendamise küsimuses, mis tuleks ühendada kõrge sotsiaalkaitse tasemega. Sotsiaalpartnerid võiksid rakendada abimeetmeid, et võidelda õpetajate töökohtade ebakindlusega kõnealuses valdkonnas ja suurendada nende osalusõigusi.

5.12.2

Komitee soovitab professionaalsuse suurendamiseks kõnealuses valdkonnas keskenduda mitte üksnes täiskasvanute õpetamiseks vajalikele erioskustele, vaid ka asjakohastele erialateadmistele õpetatavas aines, kuna see on eduka õppimise võtmetegur.

5.12.3

Komitee soovitab samuti koostada analüüse ja soovitusi nende kodanikuühiskonna vabatahtlike staatuse kohta, kes töötavad täiskasvanuhariduse sektoris.

5.13

Komitee võtab teadmiseks prioriteetse eesmärgi, mille kohaselt tuleks võimalikult paljude täiskasvanute kutseoskusi ühe taseme võrra tõsta (punkt 3.3). Inimeste ja nende õppimise eesmärkide klassifitseerimisel inimeste haridustaseme järgi on üldise täiskasvanuhariduse raames piiratud väärtus, kuigi üksikute kursuste puhul on loomulikult vaja jälgida, et eelteadmised oleksid vajalikul tasemel. Samuti puudub tagatis selleks, et uue kõrgema formaalse hariduse taseme saavutanud inimesed saavad suurema sotsiaalse tunnustuse osaliseks või leiavad isegi tööd. Kohtumine väga erinevate õppijatega on just see, mis muudab iga täiskasvanuhariduse kursuse sisukaks või on selle nö sotsiaalne kapital, kui väljenduda majanduslike terminite abil.

5.14

Samuti tuleks käsitleda seda, millised näitajad on kavandatud selleks, et kaasata kutsealaga mitte seotud täiskasvanuharidus, piirkondlik koolituspakkumine ning senisest suuremas ulatuses ka töötavate inimeste koolitus ilma vanuselise piiranguta.

Brüssel, 13. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  „Täiskasvanuharidus: Kunagi ei ole hilja õppida” (KOM(2006) 614 lõplik).

(2)  Taani täiskasvanuhariduse edendaja N. F. S. Grundtvig inspireeris 19. sajandil oma demokraatlike ja ühiskondlike ideedega internaat-rahvaülikoolide (Heimvolkshochschulen) liikumist. 2001. aastal andis Euroopa Komisjon tema auks oma teisele täiskasvanuhariduse toetusprogrammile, mis loodi uue Socratese programmi (2001–2006), nimeks „Grundtvig”.

(3)  SEK(2000) 1832, 30.10.2000.

(4)  Nõukogu 27. juuni 2002. aasta otsus elukestva õppe kohta (EÜT C 163, 9.7.2002).

(5)  Nõukogu üksikasjalik tööprogramm 14. juunist 2002 teemal „Üld- ja kutseharidussüsteemide eesmärkide elluviimine Euroopas” (EÜT C 142, 14.6.2002).

(6)  Kommünikee „Kopenhaageni protsessi prioriteetide ja strateegiate läbivaatamine”, Helsingi, 5.12.2006, www.minedu.fi/export/sites/default/vet2006/pdf/Helsinki_Communiqué_en.pdf.

(7)  KOM(2007) 498 lõplik.

(8)  KOM(2005) 596 lõplik. Vt ka komitee arvamus ELT C 324, 30.12.2006, raportöör: An Le Nouail Marlière.

(9)  SEK(2007) 570 lõplik.

(10)  KOM(2006) 614 lõplik.

(11)  KOM(2006) 614 lõplik.

(12)  KOM(2005) 548 lõplik. Vt ka komitee arvamus põhipädevuste kohta, ELT C 195, 18.8.2006, raportöör: Mária Herczog. Lisaks emakeele- ja võõrkeelteoskusele, matemaatika- ja loodusteadustealastele teadmistele, infotehnoloogilisele pädevusele ja õppimisoskusele on sama olulised sotsiaalne ja kodanikupädevus, algatusvõime ja ettevõtlikkus, kultuuripädevus ja kultuuriline väljendusoskus.

(13)  Vt EMSK 15. septembri 2004. aasta omaalgatuslik arvamus „Liikudes teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammi suunas: Teadusuuringute vajadus demograafilise arengu kontekstis — elukvaliteet vanaduses ja tehnoloogiavajadus”, raportöör: Renate HEINISCH, ELT C 74, 23.3.2005.

(14)  Vt EMSK 10. veebruari 2005. aasta arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse terviklik tegevusprogramm elukestva õppe valdkonnas”, raportöör: Christoforos KORYFIDIS, ELT C 221, 8.9.2005.

(15)  Idem.

(16)  KOM(2006) 479 lõplik. Vt ka EMSk 30. mai 2005. aasta arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu

(17)  Nt „European Networks to promote the local and regional dimension of lifelong learning”, Euroopa Komisoni hariduse ja kultuuri peadirektoraat, (algatus R3L), märts 2003.

(18)  Majapidamised, kus on vähemalt üks isik vanuses 16–74 aastat, 27- liikmeline EL (Eurostat, 8.2.2008 seisuga).

(19)  Isikud vanuses 16–74 aastat, 27-liikmeline EL (Eurostat, 8.2. 2008 seisuga)

(20)  Nõukogu otsus „Infoühiskonna võimaluste kasutamine sotsiaalse kaasamise eesmärgil” (EÜT C 292, 18.10.2001, lk 6), on poliitiliselt oluline dokument, kuid tegevuste tulemusi tegevuskava jaoks ei ole hinnatud.

(21)  Saksamaal saab sõltumatu hariduse ja koolituse hindamise fond Stiftung Bildungstest toetust.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/95


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Sotsiaalpartnerite roll noorte olukorra parandamisel tööturul”

(2008/C 204/20)

19. septembril 2007 sai Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELi tulevase eesistujariigi Sloveenia taotluse koostada arvamus teemal:

„Sotsiaalpartnerite roll noorte olukorra parandamisel tööturul”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 21. veebruaril 2008. Raportöör oli Mário SOARES ja kaasraportöör oli Eve PÄÄRENDSON.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 119, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2.

1.   Komitee ettepanekute põhisisu

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on hea meel, et Sloveenia on oma eesistumise ajal (2008. aasta I pool) otsustanud esmatähtsaks pidada noorte integreerimist töömaailma, mis on üks suurimaid väljakutseid, millega Euroopa Liit praegusel ajal silmitsi seisab.

1.2

Nimetatud prioriteet kajastab selgelt muudetud Lissaboni strateegia majanduskasvu ja tööhõive eesmärke, mis on tööhõivesuuniste ajakohastamisega jõudnud teise etappi. Täieliku tööhõive seadmisega strateegiliseks eesmärgiks tõi Lissaboni strateegia näite sellest, kuidas majanduslikku ja ettevõtete konkurentsivõimet on võimalik ühitada inimeste heaoluga, rahuloluga tööga ning kvaliteetsete töökohtade ja heade töötingimuste tagamisega. Seetõttu tuleks liikmesriikide riiklikes reformikavades pöörata süsteemsemat ja igakülgsemat tähelepanu noorte töötuse põhjustele, võttes arvesse Euroopa noortepakti.

1.3

Komitee nõustub komisjoni arvamusega, et majanduskasvu ja heaolu säilitamine Euroopas koos sotsiaalse ühtekuuluvuse ja säästva arengu edendamisega sõltub kõigist noortest inimestest, kes annavad projekti märkimisväärse panuse ning on sellesse täielikult kaasatud. Lisaks tuleb noortele tagada kodanikuaktiivsuse väljendamiseks sobivad tingimused. See on veelgi olulisem seetõttu, et noorte arv kogu elanikkonnaga võrreldes väheneb.

1.4

Noored on tänapäeval olukorras, mis on kriitiline mitmel tasandil, kuid kõige teravamalt mõjutab see nende integreerimist tööturule, kuna vastavalt Euroopa statistikale on 15–24 aastaste (1) noorte töötus 2,4 korda kõrgem kui 25–64 aastaste hulgas, kuigi 2007. aastal oli näha olukorra mõningat paranemist.

1.5

Komitee leiab, et töö ei ole ainult tootmistegur, mis on vajalik ühiskonna sotsiaalmajanduslikuks arenguks. Tänapäeval on töö ka üks inimväärikuse ja väärtuste allikatest ning pakub võimalusi sotsialiseerumiseks.

1.6

Tööhõive võti 21. sajandil on võime õppida ja kohaneda kogu tööelu jooksul. Komitee on määratlenud kaks peamist viisi noorte olukorra parandamiseks tööturul: pakkuda noortele rohkem ja paremat haridust ning tagada sujuvam üleminek koolist lahkumise ja tegelikku tööellu sisenemise vahel.

1.7

Komitee on täiesti teadlik ülesande raskusest ning soovitab seetõttu selle saavutamiseks kogu ühiskonna ühist jõupingutust. See on veelgi olulisem, kuna just kõige noorem põlvkond võib kannatada kõige teravamalt turu negatiivse arengutendentsi tagajärgede all.

1.8

15–24 aastaste noorte vanuserühma töötuse määr on enam kui kaks korda kõrgem kui täisealiste töötajate oma; ka kannatavad nad äärmiselt ebastabiilsete töökohtade tõttu, mis mõnes riigis mõjutab rohkem kui 60 % noortest ning millel on kaugeleulatuvad tagajärjed noorte iseseisvusele, pere alustamisele, laste saamise üle otsustamisele, sotsiaalkindlustusskeemide kasvule ja rahastamisele jne.

1.9

Kui sotsiaalpartnerite roll tööturu toimimisviise ja vajadusi tundvate peamiste osalejatena on olulise tähtsusega noorte töömaailma integreerimist innustavate lähenemisviiside arendamiseks, leiab komitee, et tasub veel kord rõhutada hariduse ja kutseõppe äärmiselt olulist rolli noorte oskuste ja pädevustega varustamisel edukaks toimetulekuks pidevalt muutuvas maailmas.

1.10

Selleks et sotsiaalpartnerid võtaksid meetmeid noorte tõhusamaks tööturule integreerimiseks, on vaja riikide valitsuste, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning erinevate kodanikuühiskonna osalejate koostööd, keskendudes eelkõige noorteorganisatsioonide ning ülikoolide kui uurimis- ja teaduskeskuste rollile. Samuti vajavad nad perede ning noorte ulatuslike sotsiaalsete võrgustike aktiivset toetust.

1.11

Arvestades Euroopa sotsiaalpartnerite koostatud ühisdokumenti „Pädevuste ja kvalifikatsiooni elukestva arendamise meetmete raamistik” (2) ning hiljutisi uuringuid tööturu suurimate väljakutsete kohta, mis aitavad tugevdada komisjoni jõupingutusi tööturgude kohanemisvõimelisemaks ja kaasavamaks muutmisel, on komitee määratlenud mitu konkreetset eesmärki ja meetmevaldkonda, kus neil peaks olema otsustavam roll.

1.12

Sotsiaalpartnerite poolt vastu võetud meetmed peaksid põhinema järgmistel põhimõtetel:

veenda liikmesriikide valitsusi viima läbi asjakohaseid reforme ja rakendama riiklikke poliitikameetmeid, mis aitavad parandada noorte olukorda tööturul;

kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid, eelkõige Euroopa struktuurifondide toetavaid programme (3), et anda kõigile noortele võimalus jõuda eneseteostuse kaudu kindla ja kvaliteetse tööhõiveni, kasutades ära uusi ja edumeelseid töövorme ning tööaja haldamist koos tööhõivekindluse uute vormidega eesmärgiga tagada sujuvamad üleminekud, suurem liikuvus ning töö- ja eraelu parem tasakaal;

lühendada üleminekuperioodi koolist lahkumise ja tegelikku tööellu astumise vahel ning pakkuda noortele üleminekuperioodi jooksul esimene töövõimalus koos tulevikuväljavaatega töökoha kindlusele;

aidata noortel konstruktiivselt kasutada mitteaktiivseid perioode, mil nad on töötud või otsivad esimest töökohta;

aidata kaasa kõige haavatavamate noorte integreerumisele (sotsiaalsete probleemide või puuetega ja koolist varakult väljalangenud noored, noored sisserändajad jt);

tagada tööelu ühitamine isikliku ja perekonnaeluga;

saavutada sobiv tasakaal paindlikkuse ja turvalisuse vahel, eristades seejuures töötajaid, kes võivad valida paindlikkuse, sest neil on turvalisus, ning neid, kes on paindlikkuse ohvrid, kuna neil puudub turvalisus;

tagada ettevõtete, koolide ja ülikoolide parem koostöö;

pakkuda stiimuleid ettevõtluse, loomingulisuse ja uuendustegevuse edendamiseks ning aidata noortel mõista oma kohustust õpinguid jätkata. Selles kontekstis peavad riigiasutused võtma endale osa vastutusest haridussüsteemi ja tööturu vahelise tõhusa seose loomisel;

tõsta praktika kvaliteeti ning muuta see atraktiivsemaks;

edendada meetmeid pikaajalise töötuse vältimiseks noorte hulgas;

teavitada noori nende majanduslikest ja sotsiaalsetest õigustest ning järgida võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid või tagada nende põhimõtete järgimine.

1.13

Meetmevaldkondi on palju ja erinevaid, kuid need saab jagada seitsmesse peamisesse rühma:

Haridus: töötamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, et teavitada koole ja õpetajaid sellest, kui oluline on luua tihedamaid sidemeid töömaailmaga, ettevõtete ja ametiühingute avamine koolidele, koolide algatuste edendamine nimetatud eesmärgi saavutamiseks ja neis osalemine ning partnerluste loomine koolidega, et anda noortele võimalus ettevõtetes kogemusi omandada.

Kutseõpe: osalemine kutseõppesüsteemide väljatöötamises ja korraldamises, isikliku arengu ja sotsiaalsete oskuste omandamise innustamine, ettevõtlust edendavate programmide arendamine, selliste koolitusmeetmete edendamine ja toetamine, mis aitaksid ennetada vajalike oskuste ja kvalifikatsioonidega seotud tööturu vajadusi, ning noorte teavitamine tehnilistest elukutsetest ja nende potentsiaalist tööturul.

Praktika: praktikavõimaluste pakkumine kooli õppekava osana, tegevusjuhendite koostamine töötingimuste ja tasustamise kohta, et vältida ettevõtetevahelist konkurentsi, ning praktikal olevate noorte juhendamise põhimõtete ning asjaomase hea tava määratlemine.

Kollektiivläbirääkimised: noorte kui täieõiguslike kodanike õiguste lisamine konsultatsioonidesse ja sotsiaaldialoogi, ning läbirääkimiste pidamine töötavade osas, mis võimaldavad neile turvalisi tulevikuväljavaateid üleminekuperioodi jooksul tööellu astumisel, lihtsustades noorte õpingute jätkamist või lõpetamist.

Osalemine ühendustes: koostöö noorteorganisatsioonidega, noorte ja tööelu vahelisi kontakte lihtsustavate võrgustike edendamine ja propageerimine, ühendustes osalemise toetamine noorte ettevõtjate ja nende esindusorganisatsioonide töötajate seas, mitteformaalse hariduse kaudu omandatud pädevuste ja oskuste tunnustamine.

Hea tava: hea tava levitamise edendamine, eelkõige platvormide loomine kogemuste ja hea tava levitamiseks ning teabe vahetamiseks ettevõtete, ülikoolide, tööandjate organisatsioonide ja ametiühingute elluviidud projektide kohta.

Liikuvus (nii Euroopa Liidus kui ka ettevõtetes): teiste keelte õppimise innustamine (4), pakkudes võimalust töökogemuste vahetamiseks, võttes aluseks töötajate õiguste tagamise. Sotsiaalpartnerid peavad pöörama erilist tähelepanu piiriülesele koostööle, kus noorte liikuvus on kõige märkimisväärsem.

1.14

Organiseeritud kodanikuühiskonda esindava Euroopa institutsioonina ning vastavalt oma tegutsemisvaldkonnale teeb komitee ettepaneku korraldada konverents, kus osaleksid ettevõtete, ametiühingute, koolide ja noori esindavate valitsusväliste organisatsioonide esindajad. Konverentsi eesmärk oleks lihtsustada heade tavade tutvustamist, et edendada noorte integreerimist tööturule.

2.   Olukord praegu

2.1

Arvestades noorte praegust olukorda tööturul, tervitab komitee eesistujariigi Sloveenia taotlust koostada ettevalmistav arvamus teemal „Sotsiaalpartnerite roll noorte olukorra parandamisel tööturul”.

2.2

Noorte töötuse probleem ja noorte kaasamine ühiskonda üldisemalt on globaalse tähtsusega küsimused (5).

2.3

Tööstusühiskonna teine globaalne suundumus on elanikkonna vananemine, millel on kahjulikud tagajärjed stabiilsusele, konkurentsivõimele ja majanduskasvule. See sisaldab endas lisakulutusi tervise- ja pensionikindlustusskeemidele (6), samas kui skeemidesse makseid tegevate inimeste arv väheneb (7). Seetõttu tuleb rakendada meetmeid mitte ainult elanikkonna aktiivse vananemise edendamiseks, vaid eelkõige noorte tööturule sisenemise innustamiseks ning põlvkondade uuenemise toetamiseks, milles noored praegu ei osale kartuse tõttu töökoha kindluse puudumise pärast. See peaks olema Euroopa, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ühine jõupingutus, kuhu kaasatakse ka avalik sektor ja sotsiaalpartnerid, et asetada noorte küsimus majandus-, sotsiaal-, haridus- ja rahvastikupoliitika keskmesse.

2.4

Kuigi aastatel 2005–2007 loodi ELis 7 miljonit töökohta, ei ole Lissaboni juhtimistsükli jooksul siiski õnnestunud noorte töötust vähendada. Komisjoni andmete kohaselt ulatus 2006. aastal keskmine töötuse määr noorte hulgas (15–24aastased) 17,4 %-ni, ehk teisisõnu oli umbes 4,7 miljonit noort ebastabiilses ühiskondlik-ametialases olukorras. Mõnes liikmesriigis ületas noorte töötuse määr 25 % (8). Vastavalt EU Labour Market Review viimase kvartaliväljaande (2007. aasta sügis) andmetele langes noorte töötus 2007. aasta kolmandas kvartalis 15,2 %-ni, kuid ületab ikka veel kahekordselt üldise töötuse määra.

2.5

Lisaks ei leia eespool nimetatud 4,7 miljonit noort töötut tõenäoliselt tööd esimese kuue kuu jooksul pärast töötuks jäämist, mis näitab selgelt, et hoolimata Euroopa noortepakti vastuvõtmisest 2005. aastal ei ole Lissaboni strateegiaga õnnestunud veel tööturul olevate noorte olukorda parandada. Seetõttu on järjest olulisem Euroopa noortepakti parem kohapealne rakendamine.

2.6

Siiski ei ole noorte tööhõive ja töötuse suundumused kõikides liikmesriikides ühesugused (9). Noorte töötuse määra on edukalt vähendatud Hollandis, Iirimaal ja Taanis, kus noorte töötuse määr jääb alla 10 %, kui olukord on hoopis teine riikides, nagu Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Kreeka, Belgia, Poola, Slovakkia ja isegi Roosi, kus noorte töötuse määr on jätkuvalt ligikaudu 20 % (10).

2.7

On väga tõenäoline, et noorte töötusest kujuneb pikaajaline töötus või tööturult eemalolek (keskmiselt iga kolmas pikaajaline töötu) (11), mis mõjutab eriti negatiivselt naisi, ning selline olukord süveneb inimeste vanuse suurenedes.

2.7.1

Ei ole üllatav, et noored, kes on koolist vara lahkunud (üks kuuest) või kellel ei ole keskharidust (üks neljast täiskasvanust vanuses 25–29 (12)), põrkuvad töö leidmisel suuremate probleemidega kui kõrgema kvalifikatsiooniga noored.

2.7.2

Kuid üllatav on see, et ka kõrge kvalifikatsiooni ja paremate oskustega noortel on raske tööd leida. Mõnes liikmesriigis on kõige kõrgema haridustasemega noorte töötuse määr kõrgem kui madala haridustasemega või keskharidusega noorte töötuse määr (13). Tõsiasi, et noorte haridustase on kõrgem kui eelmistel põlvkondadel, toob kaasa suuremad raskused tööturule sisenemisel. Siinkohal tasub märkida, et kuigi kõrgharidus on väärtuslik relv töötusega võitlemisel, ei paku see tänapäeval mingit tagatist.

2.7.3

Paljusid noori mõjutab ebakõla nende kvalifikatsiooni ja töökoha vahel (liikmesriikides ei tööta omandatud erialal 29–47 % alla 35aastastest noortest). Mida madalam on omandatud haridustase, seda murettekitavamaks olukord muutub.

2.8

Selline olukord innustab ka paljusid noori lahkuma teistesse riikidesse, mis pakuvad paremaid töötingimusi, neli kuni viis korda suuremat töötasu, paremaid karjääri- ja suuremaid eneseteostusvõimalusi (14).

2.9

Paljude tööd leidnud noorte jaoks on olukord ebastabiilse töökoha tõttu äärmiselt ebakindel. 15–24aastastest noortest (15) on 41 %-l lühiajalised töölepingud ning mõnes riigis ületab see 60 % (16). Paljudel juhtudel on see lühiajalist tööd otsivate noorte teadlik valik, kuid end tahtmatult sellisest olukorrast leidvate noorte arv on kõrge (iga neljas) (17).

2.10

Noorte töötajate hulgas esineb ka kõige rohkem tööõnnetusi ja –vigastusi (18), mistõttu tuleks noore tööjõu olukorra kaalumisel võtta arvesse ka töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

2.11

Kõige rohkem on töötuid noorte naiste seas (19), kes töötavad suurema tõenäosusega madala kvaliteediga, ebakindlatel ja madalapalgalistel töökohtadel, kuigi neil on üldiselt kõrgem kvalifikatsioon kui noortel meestel. Naisi — eelkõige sünnitamiseas naisi — diskrimineeritakse ka soo alusel. Euroopa Liidus teenivad noored naised (vanuses kuni 30 aastat) keskmiselt 6 % vähem kui mehed (20).

2.12

Liiga tihti kogevad noored ikka veel tõrjutust või vaesust madala sissetuleku tõttu (40 % noortest liigitatakse madalapalgaliste hulka) (21).

2.13

Paljud noored elavad tänapäeval olukorras, mis on samm tagasi sotsiaalse kaasamise ning eriti isikliku ja sotsiaalse sõltumatuse osas. Olukorra võib kokku võtta järgmiselt:

järjest suurenev majanduslik sõltuvus perekonnast ja/või riigist;

üha kauem elatakse vanemate juures või leitakse vahepealseid lahendusi (vanematekodu kasutatakse teisese elukohana, kuhu pöördutakse tagasi pärast omaette elamist või säilitatakse tihedad sidemed vanematega, kuigi elatakse nendest eraldi);

noored alustavad pere loomist üha hiljem (abiellumine või kooselu, otsus laste saamiseks jne);

ilmne pettumine ja võimetuse tundest põhjustatud stressitaseme tõus, mis kajastub enesetappude ja uimastite kasutamise suurenemises.

3.   Töö kui isikliku ja ühiskondliku väärikuse tegur

3.1

Kuigi töö on üldiselt ühiskonna majandusliku arengu võtmetegur, sisaldab see ka inimõiguste ülddeklaratsioonist lähtuvaid aspekte. Seetõttu tuleks noorte õigust tööhõivele ja kindlusele töökoha suhtes käsitleda üldõigusena ning vahendina nende tuleviku kindlustamisel iseseisvate isikutena.

3.2

Seepärast tekib vajadus (taas)kinnitada töö keskset tähendust ühiskonnas, analüüsides selle mõningaid praegusi koostisosi, nagu:

inimväärne töö kui sissetulekuallikas praegu ja tulevikus ning kui põlvkondadevahelise solidaarsuse aspekt;

töö kui üldine õigus, inimväärikuse ja väärtuste väljendamise koht;

töö kui tootmistegur;

töö kui kodanikuaktiivsus ja ühiskondlikult kasulik tegevus;

töö kui sotsialiseerimise oluline tegur;

töö kui inimeste kvalifikatsiooni ja loomingulisuse väljendus;

töö kui juurdepääsutingimus tarbimisele ja eri elustiilidele;

töö kui inimtegevus, mida kohandatakse ja väärtustatakse ühiskonnas, milles tuleb üha rohkem tähelepanu pöörata keskkonnale ja ökoloogilistele väärtustele;

töö kui eneseleidmise ja -arendamise ning eneseteostuse koht.

3.3

Tänapäeval puutume kokku uute töövormidega, mis on tööjõumaailmas toimunud põhjapanevate muutuste tulemus ning milles ei arvestata tingimata olulisi sotsiaalseid aspekte ega pakuta vajalikke õiguslikke tagatisi.

3.4

Töökohtade ebakindlus noorte hulgas ning reguleerimata töökorraldus ja -aeg on tegurid, mis raskendavad töö-, era- ja pereelu tasakaalustamist. Eelnevat arvestades on eriti halvas olukorras noored naised, kes sageli peavad loobuma rahuldust pakkuvast karjäärist. Väikelastele mõeldud infrastruktuuride rajamisel tuleks küsida eelkõige noorte lapsevanemate arvamust.

3.5

Noored saavad anda olulise panuse ühtsema ja demokraatlikuma teadmistepõhise ühiskonna arendamisse. Samas on neil siiski vaja ka isiklikule, perekonna ja kollektiivsele turvalisusele rajatud pikemaajalisi perspektiive.

4.   Haridus ja koolitus: tööturule integreerimise ning eduka ühiskondliku kaasamise ja osalemise vajalikud tegurid

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taaskinnitas oma arvamuses „Esmatähtsate kategooriate tööhõive” (22) hariduse ja koolituse olulisust, viidates eelkõige järgmistele vajadustele:

„kvaliteetsete oskuste tagamine alates esialgsest haridusest kuni erialase koolituse ja täiendusõppeni, et noored leiaksid võimalikult sujuvalt oma koha tööturul ning jääksid sinna, kusjuures vastutus selle eest lasub lisaks riigisektorile ka majandusel;

praktika- ja töökohti otsivate noorte varane aktiivne toetamine (vajadusel juba 4 kuu möödudes), rakendades spetsiaalprogramme ning tagades individuaalse toetuse ja nõustamise probleemsete rühmade (pikaajalised noored töötud, enneaegselt koolist või kutseõppelt väljalangenud) integreerimiseks muu hulgas mittetulunduslike tööhõiveprojektide ja koolituste edendamise abil;

ulatuslike, kergesti juurdepääsetavate kutsevaliku- ja teabevõimaluste väljaarendamine noorte naiste ja meeste jaoks kõigil haridustasanditel; kutseoskuste vastav parandamine ja nõuetekohaste inimressursside tagamine tööturuasutustes;

tööturul pakutavate ja nõutavate oskuste vaheliste erinevuste kõrvaldamine; algharidussüsteemide tõhususe suurendamine (muu hulgas enneaegselt koolist väljalangenute arvu vähendamine (23), võitlus kirjaoskamatuse vastu) ning esialgsest väljaõppest täiendusõppesse siirdumise lihtsustamine; soolise eraldamise kõrvaldamine kutsevalikul.”

4.2

Kuigi koolide peamiseks ülesandeks peaks jääma vabade, kriitiliselt mõtlevate, iseseisvate isiksuste kujundamine, peaksid nad otsima uusi tegutsemisviise, eelkõige mis puudutab nende sidemeid töö- ja majanduseluga, mis ei ole eriti tihedad. Kõnealused sidemed on tänapäeval peaaegu hädavajalikud selleks, et tagada sujuvam üleminek koolist tööle.

4.3

Lisaks tähendab muutustega toimetuleku oskuste omamine seda, et ettevõtlikkus ja algatusvõime peaksid moodustama lahutamatu osa kooli ülesandest kasvatada kohusetunnet (ka isiklikul tasandil), õpetades noori leidma lahendusi probleemidele, millega nad pärast koolist lahkumist vältimatult silmitsi seisavad. Loomulikult on selle eesmärgi saavutamisel oma roll ka mitteformaalsel haridusel.

4.4

Järjest suurem tähtsus on noorte jaoks ka elukestval õppel, sest see võib anda neile vajalikud vahendid uute olukordadega kohanemiseks ning uute oskuste ja kvalifikatsiooni omandamiseks.

4.5

Kutseõppesüsteemide mudeleid tuleks samuti ajakohastada ning mõnel riigil on olemas kogemused noorte tööturule integreerimisel praktika kaudu ettevõtetes. Ka selles valdkonnas on oluline luua mudelid, mis oleksid noorte jaoks atraktiivsed ning mida noored ja nende perekonnad peaksid väärtuslikuks (24).

4.6

Noorte pikaajalise töötuse vähendamisele suunatud individuaalse tööalase väljaõppega seoses tasub viidata Austria projektile, mis on aidanud vähendada noorte pikaajalise töötuse määra 43,5 % võrra ühes konkreetses sihtrühmas (25). Projektis osalenud 2000 noorest leidis töökoha 820 ning 293 noorele pakuti ettevõttepraktikat, mis tähendab, et projekti edukuse määr oli 60 % (26).

4.7

Lisaks tuleks kooskõlastada Euroopa uurimistegevuse poliitikameetmete ja programmide raames riiklikul ja Euroopa tasandil hariduse valdkonnas tehtavat tööd, seda nii põhihariduse kui ka kutse- ja eriõppe osas.

5.   Sotsiaalpartnerite roll

5.1

On tarvis üldist lähenemisviisi erinevatele noorsoopoliitikameetmetele. Sellega seoses on Euroopa Komisjon koostanud teatise „Noorte hariduses, tööhõives ja ühiskonnas osalemise edendamine” (27), mida komitee toetab. Sarnaselt on komisjon korranud vajadust ära kasutada Euroopa struktuurifonde, mille määruses sätestatakse selgelt noorte tööturule integreerimise meetmete rahastamine (28).

5.2

Eesmärki parandada noorte integreerimist tööturule tuleks vaadelda kollektiivse vastutusena, mis peab kaasama kogu ühiskonda, sealhulgas sotsiaalpartnereid ja teisi osalejaid, nagu riigiasutused, liikmesriikide valitsused, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, perekonnad ja noorteorganisatsioonid.

5.3

Sellises spetsiifilises valdkonnas nagu noorte integreerimine tööturule on sotsiaalpartneritel otsustav tähtsus, sest nemad teavad, kuidas tööturg toimib ja mida selleks on tarvis. Sotsiaalpartnerid tunnevad probleeme, mis tulenevad praeguse tööjõuga seonduvatest vajadustest, nad on teadlikud probleemidest, mida põhjustavad arengud tööturul ja uued töötavad, ning neil on vastavad kogemused.

5.4

Sotsiaalpartnerid peaksid tegema rohkem pingutusi noorte tööhõive suurendamiseks, s.t tugevdama ja arendama koostööd noorte esindusorganisatsioonide ja haridusasutustega, keskenduma antud hetkel tööturul vajalikule kvalifikatsioonile ning määrama kindlaks konkreetsetel töökohtadel vajalikud oskused, ühendades jõud noortele töökohtade loomiseks, julgedes usaldada nende võimeid ilma eelnevat kogemust nõudmata jne.

5.5

Sotsiaalpartnerite kaasamisel peaksid olema spetsiifilised eesmärgid, eelkõige järgmised:

veenda liikmesriikide valitsusi viima läbi asjakohaseid reforme ja rakendama riiklikke poliitikameetmeid, mis aitavad parandada noorte olukorda tööturul;

anda kõigile noortele võimalus jõuda eneseteostuse kaudu kindla ja kvaliteetse tööhõiveni;

lühendada üleminekuperioodi koolist lahkumise ja tegelikku tööellu astumise vahel;

pakkuda kõnealusel üleminekuperioodil kindlust tuleviku suhtes;

aidata noortel konstruktiivselt kasutada mitteaktiivseid perioode, mil nad on töötud või otsivad esimest töökohta;

lihtsustada kõige haavatavamate noorte — eelkõige koolist varakult väljalangenud noorte –integreerumist;

tagada tööelu ühitamine isikliku ja perekonnaeluga;

saavutada sobiv tasakaal paindlikkuse ja kindluse vahel;

ning need peaksid hõlmama järgmisi valdkondi.

5.5.1   Haridus

Haridusasutuste, koolide ja õpetajate teavitamine vajadusest tihedamate sidemete järele töömaailmaga;

koolide või ettevõtete ja ametiühingute korraldatud kohaliku tasandi algatuste toetamine, mis võimaldaksid noortel tutvuda töömaailma reaalsusega;

partnerluste loomine koolidega, et võimaldada noortel ettevõtetes kogemusi omandada;

stiimulite pakkumine loomingulisuse ja ettevõtliku meelelaadi edendamiseks koostöös kõigi asjaomaste osapooltega (sh ettevõtted ja ametiühingud) (29);

kõrgkoolide teavitamine kohalikest tööhõivenõuetest ning vastavatest koolitus- ja kvalifikatsioonivajadustest;

kõigi tasandite asjaomaste noorteorganisatsioonide kaasamine noorte tööturule integreerimise üle peetavasse dialoogi.

5.5.2   Kutseõpe

Aktiivne osalemine kutseõppekavade kujundamises ja korraldamises, et aidata täita nõudmisi uute oskuste ja teadmiste järele ning ennetades sel moel elukestva õppe nõudeid;

kutseõpet puudutavate üldiste, piirkondlike ja/või kohalike kokkulepete kaalumine seoses kollektiivläbirääkimistega. Seetõttu on siinkohal vaja tagada, et liikmesriikide maksusüsteemid toetaksid investeerimist inimkapitali;

noorte teavitamine tehnilistest elukutsetest ja nende potentsiaalist tööturul;

Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku (30) rakendamisele ja hindamisele kaasaaitamine, et lihtsustada noorte kvalifikatsiooni tunnustamist ja liikumist Euroopas.

5.5.3   Praktika

Praktikavõimaluste pakkumine koolide õppekava osana, viies noored sel viisil varakult kokku ettevõtete ja töötajatega;

töökvaliteeti, töötingimusi ja praktikantide tasustamist käsitlevate tegevusjuhendite koostamine ning kollektiivlepingute sõlmimine;

praktikandi järelevalve eest vastutava nn juhendava kolleegi nimetamine, et aidata kaasa hariva praktika õnnestumisele, ning juhendamise häid tavasid käsitlevate juhiste koostamine iga valdkonna jaoks.

5.5.4   Kollektiivläbirääkimised ja noorte õigused

Konkreetsete meetmete loomise vajaduse arvestamine Euroopa, riiklikul, piirkondlikul, kohalikul või ettevõtte tasandil toimuvatel kollektiivläbirääkimistel, et toetada noorte integreerumist tööturule ning teavitada noori nende õigustest;

töötavasid käsitlevates aruteludes ning küsimustes, mis on tarvis läbi rääkida ja lepingutesse lisada, erilise tähelepanu pööramine noortele töötajatele, tagamaks, et paindlikkuse puhul juhindutakse kokkulepitud reeglitest, mis tagavad noortele vajaliku kindluse. Kollektiivläbirääkimistel võib ja tuleks käsitleda turvalisuse väljavaateid noorte üleminekul tööellu;

kollektiivläbirääkimiste osana läbirääkimistele kaasaaitamine õpilastele kehtivate töötingimuste osas, et need hõlmaksid paindlikku tööaega, mõistlikku tasu (eelkõige praktika ajal) ja tööst vaba aega koolituseks;

töö- ja eraelu ühitamise võimaldamine kõnealuses valdkonnas, eriti mis puudutab töötingimusi ja tööaega.

5.5.5   Osalemine ühendustes

Olulise rolli etendamine vabatahtliku tegevuse toetamisel noorte hulgas, toetades noorte ettevõtjate ühenduste loomist või integreerides töötajaid vastavat valdkonda hõlmavatesse organisatsioonidesse;

noorte ja eri sotsiaalpartnerite vahelist teabevahetust lihtsustavate võrgustike edendamine (31);

koostöö tegemine noorteorganisatsioonidega, et mõista noorte kartusi ja püüdlusi ning et kaasata nad lahenduste leidmisse, eriti mis puudutab tööturgu;

noorteorganisatsioonides mitteformaalse hariduse kaudu omandatud pädevuste ja oskuste tunnustamine kvalifikatsiooni osana tööturule sisenemisel.

5.5.6   Head tavad

Teabe vahetamine heade tavade kohta (32), luues riikliku ja Euroopa tasandi platvormid ettevõtete, ülikoolide, koolide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, ettevõtete ühenduste ja liitude projektide kohta.

5.5.7   Liikuvus

Liikuvuse toetamine nii Euroopa Liidus kui Euroopa eri riikides asuvates ettevõtetes, jagada noortele teavet nende Euroopa-sisese liikuvusega seotud õiguste kohta ning sellega seoses teiste keelte õppimise innustamine ja võimaluste pakkumine ametialaste kogemuste vahetamiseks, võttes aluseks töötajate õiguste tagamise tähtsuse (33).

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Tuleb märkida, et mõnes liikmesriigis on noorte tööleasumise vanuse alampiir kõrgem kui 15 eluaastat.

(2)  Vt http://www.etuc.org/IMG/pdf/Fram_of_actions_LLL_evaluation_report_FINAL_2006.pdf (tekst kättesaadav vaid inglise keeles). Vt ka Euroopa dialoog kõnealuses valdkonnas: http://ec.europa.eu/employment_social/dsw/dspMain.do?lang=en.

Vt: http://ec.europa.eu/employment_social/social_dialogue/docs/lf_070227_donnelly.pps;

(3)  http://ec.europa.eu/employment_social/esf/fields/education_en.htm. Laiaulatuslik teabedokument on peagi kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/employment_social/esf/fields/partnership_en.htm.

Sellega seoses vt EMSK 26. oktoobri 2006. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Uus mitmekeelsuse raamstrateegia”, raportöör An Le Nouail Marlière (ELT C 324, 30.12.2006);

(http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2006:324:0068:0073:ET:PDF).

(4)  Kui võrrelda Euroopat teiste tööstusriikidega, nagu USA, Kanada või Jaapan, oli 15–24 aastaste noorte tööhõive määr 2006. aastal Euroopas 35,9 %, kuid USAs 54,2 %, Kanadas 58,7 % ja Jaapanis 41,4 %.

Sotsiaalkindlustusskeemide rahastamine esitab märkimisväärse väljakutse 25 aasta pärast, kui ELi tööturult lahkub 20 miljonit inimest.

(5)  2004. aastal oli Euroopas tööealiste inimeste ja pensionäride suhe üks neljale, kuid see väheneb peagi poole võrra. Alates 2015. aastast hakkab töötava elanikkonna vähenemine takistama ELi majanduskasvu potentsiaali, viies praeguse kasvumäära 2,6 % (euroalas) ja 2,9 % (27-liikmelises ELis) 2040. aastaks vaid 1,25 %-ni. Selle mõju on veelgi teravam uutes liikmesriikides.

(6)  Eurostati Euroopa tööjõu uuring „Employment in Europe 2007”, Euroopa Komisjon.

(7)  Komitee on teadlik, et noorte töötuse määr üksi ei anna täielikku pilti noorte olukorrast tööturul. Igasuguses analüüsis tuleks arvestada ka noorte töötuse osakaalu ning konkreetse riigi noorte töötuse määra võrdlust üldise töötuse määraga. Punktis 2.6 esitatud arvud on vaid illustreerivad, probleemi täielikumaks aruteluks vt nt aruanne „Employment In Europe 2007”.

(8)  Economic Outlook, sügis 2007, BUSINESSEUROPE, lk 14.

(9)  Eurostati Euroopa tööjõu uuring „Employment in Europe 2007”, Euroopa Komisjon.

(10)  Vt „Noorte hariduses, tööhõives ja ühiskonnas osalemise edendamine” (KOM(2007) 498 lõplik).

(11)  Teatisega „Noorte hariduses, tööhõives ja ühiskonnas osalemise edendamine” kaasnev töödokument (SEC(2007) 1093).

(12)  Märkimist väärib, et ligikaudu 400 000 teaduse ja tehnoloogia valdkonnas hariduse omandanud eurooplast elab Ameerika Ühendriikides ning et peaaegu 10 % 1,45 miljonist doktorikraadi omavast USA elanikust on lõpetanud ülikooli Euroopa Liidus.

(13)  Tuleb märkida, et mõnes liikmesriigis on noorte tööleasumise vanuse alampiir kõrgem kui 15 eluaastat.

(14)  Eurostati Euroopa tööjõu uuring.

(15)  Vt eelmine allmärkus.

(16)  Vt EMSK arvamuse eelnõu töötervishoiu ja tööohutuse kohta, SOC/258 (raportöör: Įgnes Cser).

(17)  Naiste tööhõive määr on meeste tööhõive määrast15 % madalam.

(18)  Vt EMSK koostatav arvamus teemal „Meeste ja naiste palgaerinevused” (SOC/284).

(19)  Teatisega „Noorte hariduses, tööhõives ja ühiskonnas osalemise edendamine” kaasnev töödokument (SEC(2007) 1093).

(20)  EMSK 12. juuli 2007. aasta arvamus „Esmatähtsate kategooriate tööhõive (Lissaboni strateegia)”, raportöör: Wolfgang Greif (ELT C 256, 27.10.2007);

(21)  (http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2007:256:0093:0101:ET:PDF).

(22)  Euroopas langeb koolist välja ligi 16 % noortest, mis on märkimisväärselt kõrgem kui 10 % 2000. aastal. Protsent on liikmesriigiti erinev. See on eriti kõrge Vahemere piirkonna riikides ning madalam Skandinaavia riikides ja mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis.

Vt Prantsusmaa projektide näited teadus- ja tehnikavaldkonna reklaamimiseks noorte hulgas (http://halde-prod.gaya.fr/repertoire-bonnes-pratiques-initiatives-86/consulter-90/bonne-pratique-91/scientifiques-techniques-9109.html), projekt „Passport to employment” (juurdepääs tööhõivele) (http://halde-prod.gaya.fr/repertoire-bonnes-pratiques-initiatives-86/consulter-90/initiatives-92/autres-95/emploi-pour-9154.html?var_recherche=d %E9favoris %E9s), Dijoni majandusõpingute kolledži projekt „Teaching through action” [õpetamine tegevuse kaudu] (haridusasutuste vastutus praktikantide eest) (www.halde.fr/repertoire-bonnes-pratiques-initiatives-86/consulter-90/bonne-pratique-91/action-ecole-9207.html), tööhõivefoorumid ettevõtete ja ebasoodsate tingimustega piirkondadest pärit noorte lõpetajate vaheliste sidemete parandamiseks (http://halde-prod.gaya.fr/repertoire-bonnes-pratiques-initiatives-86/consulter-90/initiatives-92/autres-95/emploi-pour-9192.html), Austria töövahendusprojektid pikaajaliselt töötutele noortele (http://portal.wko.at/wk/format_detail.wk?AngID=1&StID=314163&DstID=0 või http://portal.wko.at/wk/sn_detail.wk?AngID=1&DocID=729805&StID=345901).

(23)  Vt: http://portal.wko.at/wk/format_detail.wk?AngID=1&StID=314163&DstID=0.

(24)  Vt: http://portal.wko.at/wk/sn_detail.wk?AngID=1&DocID=729805&StID=345901.

(25)  EMSK 17. jaanuari 2008. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Noorte hariduses, tööhõives ja ühiskonnas osalemise edendamine””, raportöör: Pavel Trantina.

(26)  Vt allmärkus 3.

(27)  Sellega seoses vt EMSK 25. oktoobri 2007. aasta arvamus teemal „Ettevõtlik meelelaad ja Lissaboni tegevuskava” (omaalgatuslik arvamus). Raportöör: Madi Sharma ja kaasraportöör: Jan Olsson (ELT C 44, 16.2.2008, lk 84-90).

(28)  (http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2008:044:0084:0090:ET:PDF).

(29)  Vt „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitus Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas” (KOM(2006) 479 lõplik).

(30)  Näiteks Euroopa noorte ettevõtjate ühendus (European Confederation of Junior Enterprises; http://www.jadenet.org/) ja EUROCADRESi algatus STARPRO (Euroopa Kutselise- ja Juhtivpersonali Nõukogu — Council of European Professional and Managerial Staff) üliõpilastele ja noortele lõpetanutele

(31)  (http://www.eurocadres.org/en/p_ms_in_europe/students_and_young_graduates).

(32)  Üks hea tava näide on Businesseurope'i ja tema partnerite koostöös käivitatud nn labor ettevõtliku meelelaadi innustamiseks ja ettevõtlusalase hariduse edendamiseks. Lisaks kõnealuse valdkonna Euroopa heade tavade näidetele pakub labor ka abi majanduskasvu ja töökohtade loomise strateegias, Euroopa Komisjoni teatises „Ettevõtliku meelelaadi edendamine hariduse ja õppimise kaudu” ning komisjoni Oslo soovitustes seatud eesmärkide saavutamisel.

(33)  Sotsiaalpartnerid on alati väljendanud oma toetust Erasmuse ja Erasmus Munduse programmide põhimõtetele ning Euroopa Komisjoni algatusele „Erasmus noortele ettevõtjatele”.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/103


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Eakatele inimestele üldise juurdepääsu tagamine pikaajalisele hooldusele ning pikaajalise hoolduse süsteemide jätkusuutlik rahastamine”

(2008/C 204/21)

19. septembril 2007 saadetud kirjas palus Euroopa Liidu Nõukogu tulevane eesistujariik Sloveenia vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistava arvamuse järgmises küsimuses:

„Eakatele inimestele üldise juurdepääsu tagamine pikaajalisele hooldusele ning pikaajalise hoolduse süsteemide jätkusuutlik rahastamine” (ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 21. veebruaril 2008. Raportöör oli Waltraud KLASNIC.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (13. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 99, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Järeldused

1.1.1

Hooldusvajadus on elu üks ohte, millega üksikisikutel on raske üksi toime tulla ning mis nõuab seetõttu põlvkondadeülest solidaarset kaasvastutust (1).

1.1.2

Kaasvastutuse kujundamine peab jääma peamiselt riigi ja piirkondliku tasandi otsustada, võttes arvesse vastavaid pere- ja maksusüsteeme, tööhõive olukorda, liikuvust, elamistingimusi, rahvastikutihedust, kujunenud traditsioone ja hoiakuid.

1.1.3

Kuna kõnealuses valdkonnas on Euroopa Liidu liikmesriikidel sarnased probleemid ning on ka riigiüleseid küsimusi, siis on mõistlik ja vajalik nimetatud teema käsitlemine ELi institutsioonide raames. Sealjuures on eriti oluline kogemustevahetus nt avatud kooskõlastusmeetodi kaudu, mõnel juhul on vajalikud ka õiguslikud meetmed.

1.1.4

Nii nagu tervishoiusüsteemi puhul, langeb ka pikaajalise hoolduse valdkonnas valdav osa kulusid viimastele eluaastatele. Alates praeguste sotsiaalkindlustussüsteemide (tervishoiu- ja pensionisüsteemid) loomisest on eluiga oluliselt tõusnud. Sellest tulenevatele uutele vajadustele vastamine tekitab keerulisi küsimusi põlvkondadeülese õigluse ja solidaarsuse osas, mis nõuavad vastavat selgitus-, haridus- ja teabetööd ning samuti poliitilisi meetmeid (2).

1.1.5

Eesmärk peab olema võimaldada eakatele ja väga eakatele inimestele Euroopas inimväärne vananemine väärikuses ja turvalisuses ka siis, kui nad sõltuvad hooldusest, tagades samas põlvkondadevahelist solidaarsust silmas pidades, et see ei põhjustaks noorematele põlvkondadele koormat, mida nad kanda ei jõua.

1.2   Soovitused

1.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles käsitlema kiiremas korras koos liikmesriikidega vananeva rahvastiku probleeme tagamaks, et kõik eakad inimesed saavad toetust ja hoolduse kvaliteeti, mida nad vajavad.

1.2.2

Pikaajalise hooldusega seotud väljakutsetega toimetulemiseks on vaja rida meetmeid. Olulised aspektid on seejuures alljärgnevad.

 

Rahastamine ja taskukohasus

Tuleb tagada tegelik üldine juurdepääs kvaliteetsele hoolduspakkumisele ka spetsiifiliste probleemide ning madala sissetulekuga inimeste jaoks;

tuleb välja arendada jätkusuutlikud rahastamissüsteemid, mis ei jäta inimesi kõnealuse ohuga üksi, kuid mis on ühiskonna jaoks taskukohased ja ei koorma liigselt järeltulevaid põlvkondi;

ennetusmeetmete edendamine peab aitama võimalikult palju leevendada tulevase vajaduse suurenemist. Sealjuures tuleb lähtuda ulatuslikust ennetusstrateegiast, mis seob kõik tervishoiualase ja rahalise ennetamise aspektid sotsiaalse ennetamise aspektide ja igapäevaeluga toimetuleku tugevdamisega;

rohkem tuleks uurida võimalusi luua stiimuleid eraisikute poolseks rahastamiseks, nt maksusoodustused, kui see tundub vajalik, et saavutada rahvatervise üldise huvi eesmärki.

 

Hooldus ja teenuste pakkumine

Vajadustel põhinevate diferentseeritud teenuste pakkumise välja arendamine tuleb tagada ka piirkondades, mis on praegu selles osas ebasoodsates tingimustes;

näiteks koolituste ja lähikondlaste toetamise kaudu tuleb innustada ja tugevdada olemasolevaid perekondade ja naabrite võrgustikke, kes teevad praegu suure osa hooldustööst;

hooldustöösse tuleb tugevamalt kaasata valitsusvälised organisatsioonid, sotsiaalmajanduslikud algatused ja koostööstruktuurid;

mittemeditsiinilise hoolduse valdkonnas tuleks eriti edendada vabatahtlikku tegevust — eelkõige vabatahtlike koolituse kaudu;

eluterve konkurents hooldusteenuste eri pakkujate vahel peaks suurendama asjaomaste inimeste valikuvõimalust ja aitama kaasa teenuste pakkumise arendamisele kooskõlas määratletud kvaliteedistandarditega, samuti eesmärkide, ülesannete ja tehniliste nõuete kehtestamise kaudu olemasoleva sotsiaalkindlustussüsteemi raames iga liikmesriigi seadusandja vastutusel, kuna need teenused kuuluvad üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste hulka (3);

eakaid ja hooldust vajavaid inimesi tuleb suuremal määral kaasata ühiskondlikesse võrgustikesse, seda ka kuritarvitamise ja väärkohtlemise ennetamiseks;

leevendava hoolduse kohta hooldekodudes ning koduhoolduse kohta tuleks välja töötada heade tavade mudel;

arendada tuleks tööd hooldushaiglates.

 

Hoolduspersonal

Hooldusteenuste jaoks tuleb tagada inimressursid, eelkõige hooldustöötajatele kvaliteetse koolituse, paremate töötingimuste ja hooldusvaldkonna elukutsete väärtustamise kaudu;

tuleb lihtsustada omandatud kvalifikatsioonide tunnustamist ELis;

komisjoni kutsutakse üles läbi vaatama hoolduse piiriüleste aspektide korraldus, nt hooldusteenuste kasutamine välismaal või hooldustöötajate ränne;

ebaseadusliku töötamise kõrvaldamiseks tuleb võtta meetmeid, et viia seni ebaseaduslikult osutatud hooldusteenused seaduslikesse õigussuhetesse, võttes arvesse kodumajapidamistes tehtava töö erijooni.

 

Hooldus perekonnas

Tuleb tugevdada stiimuleid mittemeditsiiniliste hooldusteenuste osutamiseks, olgu see siis perekonnas või vabatahtlikkuse alusel (4);

tuleb arendada strateegiaid ja pakkumisi dementsuse ja eakate inimeste depressiooni valdkonnas, mis on praegu perede ja hooldussüsteemi jaoks üks suurimaid väljakutseid;

pere- ja tööelu ühitamist tuleb parandada toetavate ja kergendavate meetmete kaudu hooldamisega tegelevatele töötavatele lähikondlastele (nt eakate päevase hoolduse võimalus suurtes ettevõtetes, ajutise hoolduse teenused, liikuv hooldus).

 

Reeglid, standardid ja kvaliteet

Kõigi eakate hoolduse valdkondade jaoks tuleb välja töötada kvaliteedistandardid ning tagada nende tõhus kontroll sõltumatute ja inimõigusi tagavate institutsioonide poolt tunnustatud organisatsioonide või järelevalveasutuste poolt;

sel viisil tuleb tagada ka, et nii avaliku kui erasektori hooldusasutustes oleksid kaitstud inimõigused ja inimväärikus ning et teenusepakkujad ei kasutaks hooldust vajavate inimeste piiratud tegutsemisvõimet ja sõltuvust ära nende kahjuks.

 

Info- ja sidetehnoloogia kasutamine

hoolduse ja järelevalve valdkonnas tuleks edendada info- ja sidetehnoloogia, telemaatika ja tehniliste vahendite kasutamist, pidades silmas eetilisi aspekte.

2.   Kontekst

2.1

Eesistujariik Sloveenia soovib jätkata üleeuroopalist arutelu demograafiliste muutustega toimetuleku üle ning kavatseb pöörata erilist tähelepanu põlvkondadevahelisele solidaarsusele. Noorte, keskealiste ja eakate põlvkondade protsentuaalne suhe on muutumas. Eakate inimeste osakaal suureneb pidevalt. Mõnes kohas on praegune noorte põlvkond poole väiksem kui pärast Teist maailmasõda sündinute põlvkond. Kõnealustest tõsiasjadest lähtudes kerkib esile mitmeid küsimusi põlvkondade solidaarsuse ja kooseksisteerimise kohta. Tänapäevane elustiil ja tööjaotus (eriti linnades) raskendab põlvkondadevahelisi suhteid ning nõrgendab ja muudab märkimisväärselt nendevahelisi sidemeid. Erinevaid põlvkondi käsitletakse üha enam üksteisest eraldi ning lähtudes nende omandatud õigustest. Sellises kontekstis võib vale reaktsioon kaasa tuua isegi põlvkondadevahelise konflikti.

2.2

Eesistujariik Sloveenia kavatseb korraldada põlvkondade solidaarsuse ja kooseksisteerimise teemalise konverentsi (28.–29. aprillil 2008), mille keskpunktis on järgmised teemad:

1)

põlvkondadevaheline solidaarsus tervishoiu, perekonnaelu ja eluaseme osas;

2)

pikaajaline hooldus eakatele inimestele.

2.3

Sellega seoses esitas eesistujariik Sloveenia Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus teemal „Eakatele inimestele üldise juurdepääsu tagamine pikaajalisele hooldusele ning pikaajalise hoolduse süsteemide jätkusuutlik rahastamine”.

3.   Pikaajaline hooldus kui väljakutse Euroopale

3.1

Pikaajalise hoolduse teema kuulub kesksete sotsiaal- ja ühiskonnapoliitiliste väljakutsete hulka, millega Euroopa Liidu riigid silmitsi seisavad. Seepärast peab see teema kuuluma ka Euroopa institutsioonide tegevuskavadesse.

3.2

Euroopa institutsioonid on kõnealust teemat — sõltumata riikide pädevustest — käsitlenud mitmetes algatustes (5) ja edendanud vastastikust kogemustevahetust eelkõige avatud kooskõlatusmeetodi abil (6). Neid püüdlusi tuleb jätkata ja tõhustada. Kõnealuse meetodi kasutamise puhul peab komitee äärmiselt oluliseks sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna osalejate kaasamist.

3.3

Eri liikmesriikide koostatud aruanded näitavad siinkohal, et vaatamata erinevatele lähte- ja raamtingimustele on paljud väljakutsed enamike riikide jaoks sarnased. Seepärast oleks ka mõistlik ühine lähenemisviis lahenduste otsimiseks.

3.4

Samuti kinnitati nimetatud aruannetes ELi tasandil ühiselt seatud eesmärke üldise juurdepääsu osas teenustele ning teenuste kvaliteedi ja süsteemide jätkusuutliku rahastamise osas. Need eesmärgid on ka käesoleva arvamuse alus.

4.   Demograafiline ja ühiskondlik taust

4.1

Kasvavad väljakutsed pikaajalise hoolduse valdkonnas on mitmete arengute tulemus, mis teravdavad probleemi mitmel viisil.

4.2

Tänu pidevale oodatava eluea pikenemisele suureneb ühiskonnas oluliselt väga eakate inimeste arv (vanus üle 80 aasta): prognoositav suurenemine ajavahemikus 2005–2010 on 17,1 % ning 57 % ajavahemikus 2010–2030. Seega elab 2030. aastal Euroopas üle 80 aastaseks ligi 34,7 miljonit inimest vastukaaluks praegusele 18,8 miljonile. Kui 1975. aastal oli üle 80-aastaste osakaal ELi riikide kogurahvastikust vaid 2 %, siis 2050. aastal on see näitaja 11,8 % (7).

4.3

Vaatamata sarnastele suundumustele on liikmesriikides ja liikmesriikide vahel ka silmatorkavalt suuri erinevusi. Nii on ELi liikmesriikides keskmine eluiga 65,4 kuni 77,9 aastat meeste puhul ja 75,4 kuni 83,8 aastat naiste puhul.

4.4

Samas elab üha enam eakaid inimesi üksi, sest pereliikmed on ära kolinud või ollakse lesestunud. Teistes Euroopa ning riikide poliitikavaldkondades soodustatav liikuvus (ka piiriülene) tekitab hooldusvaldkonnas täiendavaid väljakutseid.

4.5

Madala sündimuse tõttu (1960. aastal oli sündimus pea kõigis ELi liikmesriikides üle vajaliku 2,1 % määra, samas kui 2003. aastal oli see eranditult kõigis ELi liikmesriikides sellest madalam) ei vähene mitte üksnes põlvkondadevahelise toetuse potentsiaal (hooldust vajavate ja potentsiaalsete hooldajate suhe) — seega perehoolduse potentsiaal –, vaid üha raskem on katta tööturul vajadust elukutseliste hooldajate järele. Lisaks muudab see suundumus teravamaks pikaajalise hoolduse rahastamise küsimuse.

4.6

Demograafiliste ja ühiskondlike muutuste täiendava aspekti, nimelt perestruktuuride muutumise ja naiste suurema tööhõive tõttu ei ole paljusid varem perekonna, eelkõige naiste poolt osutatud hooldusteenuseid tulevikus võimalik enam osutada, vähemasti mitte samal määral (8).

4.7

Meditsiini paranenud võimalused on keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi paranemise oluline tegur. Sageli saab raviga märkimisväärselt pikendada eluiga, kuid mitte tagada tervenemist. Seega suureneb pidevat hooldust nõudvate krooniliste või pikaajaliste haiguste hulk.

4.8

Oluline väljakutse tuleneb sealjuures dementsuse juhtude sagenemisest, millega kaasneb patsientide pikaajaline ja kulukas hooldus, samuti eakate inimeste depressiooni sagenemisest, mis on tihti dementsusega seotud või mis kujutab endast hooldajate jaoks sarnaseid väljakutseid. Selleks on vaja spetsiaalseid teenuseid ja asutusi, kus on võimalik neid inimesi väärikalt ja austusega hooldada. See on üha olulisem, kuna oht dementsusesse haigestuda kasvab võrdeliselt keskmise eluea suurenemisega. Siinkohal on muret tekitav ka eakate inimeste enesetappude arvu kasv.

4.9

Ühiskondlike raamtingimuste kõrval muutuvad järgnevate põlvkondade hooldusvajaduse tekkimisega ka hooldust vajavate inimeste hoiakud, nõudmised ja suutlikkus. Tulevikku suunatud kontseptsioonide arendamisel tuleb seda dünaamikat arvesse võtta.

5.   Juurdepääsu tagamine diferentseeritud hooldusteenuste pakkumisele

5.1

Pikaajaline hooldus seisneb nende inimeste toetamises, kes ei suuda iseseisvalt elada ning sõltuvad seetõttu oma igapäevases elus teiste abist. Abivajadus ulatub nende liikumise lihtsustamisest ja sotsiaalhooldusest ning sisseostude tegemisest, söögi valmistamisest ja muudest kodutöödest isikliku hügieeni ja toitmiseni välja. Seesugune pikaajaline hooldus ei nõua tingimata meditsiinilist kvalifikatsiooni. Seepärast jäetakse see paljudes liikmesriikides lähikondlaste, tavaliselt abikaasade või järeltulijate kanda, kelle õlule langeb jätkuvalt suurim osa pikaajalisest hooldusest.

5.2

Eelnimetatud põhjustel ei saa tulevikus lähikondlastelt oodata, et nad täidaksid hooldusülesandeid samas ulatuses kui seni. Habraste eakate inimeste arvu kasv eeldab seega professionaalseid hooldajaid, kes osutavad hooldusteenuseid hooldust vajavate inimeste kodus või eriasutustes, ning keda tuleb tulevikus vastavalt koolitada.

5.3

Pikaajaliseks hoolduseks on eri viise. Perehoolduse kõrval võib osutada professionaalset hooldusteenust kodus, päevakeskustes, naabruskonna rühmades, spetsiaalsetes hooldusasutustes või haiglates. Hooldust vajavatel inimestel on tavaliselt tarvis mitmeid meditsiinilise ja mittemeditsiinilise hoolduse vorme, mis eeldab head koostööd perede, hooldustöötajate ja meditsiinilise personali vahel. Seega on väga oluline nende teenuste koordineerimine (liideshaldus, juhtumipõhine juhtimine).

5.4

Pikaajalises hoolduses ei ole hooldusteenuste pakkumise osas ühte mõistlikku kõigile sobivat strateegiat. Asjaomaste inimeste erinevad vajadused tingivad hooldusteenuste diferentseeritud pakkumise. Seda olulisem on kõnealuste pakkumiste viisi, korralduse ja mõju osas kasutada teiste riikide kogemusi.

5.5

Hoolduse vormi ja teenusepakkujate valiku osas tuleb püüelda suurima võimaliku valikuvabaduse poole. See ei vii mitte ainult pakkumise mitmekesisuseni, vaid ka paljude erasektori, mittetulunduslike ja avaliku sektori pakkujate tegutsemiseks sobivate raamtingimuste loomiseni ning konkurentsi edendamiseni organisatsioonide vahel eesmärgiga pakkumist pidevalt parandada. Et konkurents ei toimuks hooldatavate arvelt, peab see toimuma kehtestatud kvaliteedistandardite järgi, mida tuleb ka vastavalt kontrollida, sealjuures peab see üldhuviteenusena kuuluma seadusandja vastutusse, kes otsustab, millised ülesanded ja eesmärgid tuleb täita ning kes hindab tulemusi.

5.6

Eri liikmesriikide vastavad sotsiaalkaitsemehhanismid mõjutavad hoolduse pakkumise viisi. Näiteks kui hooldusasutustele eraldatakse rohkem vahendeid kui koduhooldusele, siis elab seesugustes asutustes ka rohkem inimesi.

5.7

Põhimõtteliselt on palju argumente, mille põhjal peaks eelistama koduhooldust. Paljude inimeste soov on ka vanaduses ja haigena kodus elada. Koduhooldusega kaasneb vähem kulusid kui hooldusega hooldusasutuses, kui kasutatakse lähikondlastest hooldajaid. Kuid see ei tohi tekitada olukordi, kus lähikondlastele, eriti naistele langeb surve seda koormat üksi kanda.

5.8

Eesmärk peaks olema igas individuaalses olukorras vastava parima hooldusvormi leidmine, võttes arvesse kõigi osapoolte huvisid. Mõnel juhul ei ole aga hooldusasutusse paigutamisele alternatiive.

6.   Hooldussüsteemide rahastamine

6.1

Hooldussüsteemide rahastamise viisid on liikmesriigiti ja vahel ka ühe liikmesriigi sees märkimisväärselt erinevad. Selle põhjus on asjaolu, et pikaajaline hooldus on tihti avaliku sektori eri struktuuride ja eelarvete vahel ära jaotatud, sageli pakutakse seda kohalikul tasandil ning sotsiaalkindlustuse ja maksude, samuti erakindlustuse valdkondades on olemas eri süsteemid.

6.2

Kuna pikaajalise hoolduse rahastamissüsteemid sõltuvad riiklikest ja piirkondlikest raamtingimustest ja poliitilistest strateegiatest, siis jäävad need ka lähitulevikus erinevaks. Kuna neid süsteeme kontrollitakse praegu paljudes riikides, siis on kasulik ja vajalik kogemustevahetus eri rahastamisvahendite (nt kindlustussüsteemid, maksusoodustused) ning teenuste osutamise süsteemide (nt personaalsed hoolduseelarved, rahaline ja mitterahaline toetus) korraldamise ja mõju kohta.

6.3

Pikaajalise hoolduse puhul on võtmeküsimus see, kuidas oleks võimalik piirata kõnealuse valdkonna täiendavate kulude kasvu. Võimalikud meetmed ja strateegiad on järgmised:

perehoolduse säilitamine ja tugevdamine, eriti stiimulite ja koormust vähendavate teenuste kaudu (nt lühiajaline hooldus, hooldus puhkuse ajal, päevakeskused);

hooldussüsteemide pidev arendamine ja parandamine ka nende valikut, kulusid, kvaliteeti ja tõhusust arvestades;

konkurentsil põhinevate struktuuride loomine (kus võimalik ja mõttekas), et ergutada konkurentsi kaudu kuluteadlikkust ja arengut;

ulatusliku ennetava strateegia rakendamine hoolduse valdkonnas. See peaks ulatuma tervisealasest ennetusest ja vigastusvõimaluste vähendamisest (kukkumiste ennetamine kodus) ning eraisikute poolsest rahastamisest uute sotsiaalset võrgustike loomiseni vanaduses, mis võivad osutada toetavaid teenuseid, kuni igapäevaeluga toimetuleku tugevdamiseni (nt majapidamisega seotud oskused);

vabatahtlike suurem kaasamine hooldusteenustesse (nt naabruskonnas osutatav abi, külastus- ja saatmisteenused, abi hooldusel, hooldus hooldushaiglates), sh ka põlvkondadeülesed arutelud õpilaste ja noortega;

tehniliste abivahendite tõhusam kasutamine hooldusteenustes ning info- ja sidetehnoloogia kasutamine (näiteks nn arukas majapidamine, kaugjärelevalve, eakad inimesed õpivad infotehnoloogia vahendite abil suhtlema).

7.   Pikaajalise hoolduse kvaliteet

7.1

Ka abi vajavatel inimestel on õigus kvaliteetsele teenusele. Selles osas on Euroopa Liit püstitanud eesmärgi tagada juurdepääs kvaliteetsele ja jätkusuutlikule hooldusele (9).

7.2

Eri liikmesriikide aruannete kohaselt esinevad praegu suured erinevused hooldusvaldkonna kvaliteedistandardite kujundamise ja nende õigusliku siduvuse osas, samuti selles, millises ulatuses peaks nimetatud standardeid kohaldama riiklikult või piirkondlikult. Enamik riike märkis, et kõnealuseid standardeid on liiga vähe ja eeskirjad on ebapiisavad.

7.3

Nagu rahastamise valdkonnaski, jäävad ka siin kehtima riiklikud ja piirkondlikud eeskirjad. Just kõnealuses valdkonnas võiks kogu ELi hõlmav kogemustevahetus anda eri liikmesriikidele väärtuslikke tõukeid ja võrdlusnäitajaid riiklike ja piirkondlike eeskirjade jaoks. Seepärast kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üles ühise, kogu ELi hõlmava projekti raames välja arendama pikaajalise hoolduse kvaliteedikriteeriumid, mis võiksid olla eri riikidele juhtnööriks oma standardite loomisel ning arvestada hooldust vajavate inimeste ja hooldustöötajate suurenevat liikuvust.

8.   Pikaajalise hoolduse tööturg

8.1

Tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse sektor moodustab märkimisväärse osa Euroopa Liidu kogutööhõivest (9,7 % ELi kogutööhõivest 2001. aastal) ja see andis aastatel 1997–2002 15-liikmelises ELis 1,7 miljonit uut töökohta. Hoolduse valdkonnas on märkimisväärne Euroopa tööturg — osaliselt seaduslik, kuid mõnes valdkonnas ka mitteametlik turg.

8.2

Hoolduse valdkond pakub töövõimalusi ka rühmadele, kellel on tööturul sageli probleeme (nt tööle naasjad, sisserändajad). Komitee kutsub üles seda asjaolu arvestama vastavates riiklikes tööturu edendamise programmides ja ka Euroopa tööhõiveprogrammides (ümberõpe, kvalifikatsioonid).

8.3

Personaalsed teenused kodumajapidamistes on kasvav turg. Tööjaotusel põhinevas ühiskonnas pakuvad need mitmeid võimalusi valikuvabaduse kasutamiseks töökoha valimisel ja võivad aidata mõnedel inimestel töö- ja pereelu ühitada. Töötamine majapidamises on tööhõive vorm, mis jääb pisut väljapoole klassikalisest tööandja-töötaja suhtest. Selle puhul on vaja kõrvaldada ebaseaduslik töötamine ja luua seaduslikeks õigussuheteks sobivad raamtingimused.

8.4

Komitee toetab Euroopa Sotsiaalfondi kasutamist koolitusmeetmete rahastamiseks, seda ka pikas perspektiivis töökohtade kvaliteedi tõstmiseks tervishoiu ja pikaajalise hoolduse valdkonnas, enneaegse tööturult lahkumise ennetamiseks ja tarneahela kvaliteedi, paindlikkuse ja seega tõhususe parandamiseks. Nendesse koolitusprogrammidesse tuleks kaasata ka vabatahtlikud.

8.5

Euroopa tööturu seisukohast tuleb püüelda asjaomaste kvalifikatsioonide võimalikult kiire, mittebürokraatliku vastastikuse tunnustamise poole.

8.6

Meditsiiniline ja mittemeditsiiniline hooldustöö on füüsiliselt ja vaimselt kurnav töö, seepärast peab oluline roll olema ka hooldustöötajate toetamisel ja puhkusel, et oleks tagatud nii hoolduse kvaliteet kui ka personali jäämine kõnealusesse sektorisse. Ülekoormuse oht kõnealuses valdkonnas on väga suur. Hooldustöö on raske töö, mis väärib optimaalseid töötingimusi, õiglast töötasu ja ühiskondlikku tunnustust.

8.7

Hooldustööd teevad ülekaalukalt naised ning seega tuleb sellele vastavates naisi toetavates ja soolise süvalaiendamise ELi meetmetes tähelepanu pöörata.

9.   Hoolduse, pere- ja tööelu ühitamine

9.1

Arvamuses „Perekond ja demograafiline areng” (10) käsitles komitee põhjalikult demograafilist muutust Euroopa Liidus ning selle tagajärgi peredele. Demograafiline areng viib selleni, et rohkem inimesi peab tulevikus lisaks töötamisele kandma hoolt eakate lähikondlaste hooldamise eest. Seepärast peab hoolduse valdkonna teenuste väljaarendamist käsitlema ka viisina vähendada hooldavate lähikondlaste koormat ja võimalusena tagada parem tööelu ja hoolduskohustuste ühitamine.

9.2

Sotsiaalpartnerite ülesanne võiks siinkohal olla kogemustevahetus hooldusega tegelevate töötavate lähikondlaste koormust vähendavate meetmete kohta, mis on praktikas edukaks osutunud (11).

10.   Töö hooldushaiglates ja väärikas suremine

10.1

Arutelust vananeva ühiskonna üle ei tohiks välja jääda kaalutlused elu loomuliku lõppemise üle. Vastavalt ÜRO põhimõtetele eakate inimeste kohta peab kõigil inimestel olema õigus võimalikult väärikalt surra, mis peaks olema kooskõlas ka vastavate kultuuriliste väärtussüsteemidega.

10.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kõnealust teemat käsitlenud arvamuses „Töö hooldushaiglates näitena vabatahtlikust tööst Euroopas” (12). Siinkohal viidatakse kõnealuses dokumendis nimetatud teema kohta tehtud ettepanekutele (13).

11.   Vägivald hoolduses

11.1

Komitee käsitles hiljuti koostatud arvamuses „Eakate väärkohtlemine” (14) vägivalla problemaatikat kodus ja hooldusasutustes ning tegi mitmeid soovitusi, millele siinkohal viidatakse.

12.   Kogemustevahetus avatud kooskõlastuse, uuringuprojektide ja lisategevuste kaudu

12.1

Arvestades asjaolu, et pikaajalise hoolduse valdkonnas ei ole ühenduse poliitika võimalik, rõhutab komitee, et avatud kooskõlastusmeetod on äärmiselt oluline vahend toetamaks kvaliteetse, kõigile juurdepääsetava ja jätkusuutliku pikaajalise hoolduse kaasajastamise ja arendamise eesmärke.

12.2

Komitee on ühes oma varasemas arvamuses (15) välja toonud, millised teemad peaksid olema analüüsi ja kogemustevahetuse keskmes.

12.3

Arvamuse „Liikudes teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammi suunas: Teadusuuringute vajadus demograafilise arengu kontekstis — elukvaliteet vanaduses ja tehnoloogiavajadus” (16) raames tõi komitee välja märkimisväärse vajaduse teadusuuringute järele ennetuse ja ravivõimaluste, hoolduselukutsete kvalifikatsioonide, hoolduspakkumiste, tehniliste lahenduste ja samuti pereliikmete toetamise valdkondades. Nimetatud uurimisvaldkonnad on jätkuvalt sama aktuaalsed kui mainitud arvamuses esitatud üleskutse töötada hooldussektoris välja üleeuroopaliselt kooskõlastatud määratlused.

12.4

Lisaks on vaja korraldada seminare, konverentse ja teisi sarnaseid üritusi, et edendada kogemustevahetust Euroopas ja tegevusstrateegiate arendamist.

12.5

Samuti tuleks ergutada koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu OECD ja WHO.

13.   Euroopa õigus

13.1

Kuigi Euroopa õigusloomel ei ole pikaajalise hoolduse valdkonnas vahetut pädevust, avaldab see pikaajalise hoolduse valdkonnale märkimisväärset mõju teiste õigusvaldkondade kaudu. Ühelt poolt on ebakindel direktiivi mõju teenustele siseturul, eriti üldist huvi pakkuvatele sotsiaalteenustele, ja teiselt poolt tõlgendab Euroopa Kohus vabadust teenuseid pakkuda selle kitsas tähenduses (17). Hooldusteenuste pakkujad, nende töötajad ja pikaajalist hooldust saavad inimesed võivad sattuda juriidiliselt ebakindlasse olukorda, samas kui vajadus sellise hoolduse järgi suureneb kõikides liikmesriikides. Tulevikus on pakkumine liikmesriigiti ja hinna poolest väga erinev, ning see võib vähemalt piirialadel suurendada juba olemasolevat meditsiinilist turismi, mis tekitab suuri probleeme asjaomastele kohalikele omavalitsustele. Seepärast tuleks mainitud õigusvaldkondade kujundamisel võtta arvesse mõju pikaajalisele hooldusele.

13.2

Eelkõige jääb hooldusvaldkond konkurentsi ja tagatud kättesaadavuse mõjuvälja. Seepärast tuleb seda arvestada aruteludes piiriüleste teenuste, tööõiguse ja üldhuviteenuste üle.

Brüssel, 13. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Vrd komisjoni ja nõukogu ühisaruanne „Riiklike tervishoiu ja eakate hoolduse tuleviku strateegiate toetamine”, CS 7166/03, märts 2003.

(2)  Vt EMSK 13. detsembri 2007.aasta arvamus „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine””, raportöör: Luca JAHIER (CESE 1711/2007 — SOC/277).

(3)  Vt EMSK 14. veebruari 2008 arvamust„Üldhuviteenused” (raportöör Raymond Hencks) (TEN/289).

(4)  Vabatahtliku tegevuse edendamise kohta vt ka EMSK 13. detsembri 2006. aasta arvamus teemal „Vabatahtlik tegevus, selle roll ja mõju Euroopa ühiskonnas”, raportöör: Erika Koller (ELT C 325, 30.12.2006).

(5)  Nt Euroopa Liidu Nõukogu „2007. aasta ühisaruanne sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta”, konverents Atlandi-üleseks kogemustevahetuseks pikaajalise hoolduse kohta, Brüssel 2006, konverents „Pikaajaline hooldus eakamatele inimestele”, 2005 jpt.

(6)  Vt Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Sotsiaalse kaitstuse moderniseerimine kvaliteetse, kättesaadava ja jätkusuutliku tervishoiu ning pikaajalise hoolduse väljaarendamiseks: toetus riiklikele strateegiatele, kasutades avatud kooskõlastusmeetodit”, 20.4.2004, KOM(2004) 304; samuti EMSK 28. oktoobri 2004. aasta arvamus nimetatud teemal, raportöör: Braghin (ELT C 120, 20.5.2005).

(7)  Komisjoni teatis „Roheline raamat „Silmitsi demograafiliste muutustega — uus põlvkondadevaheline solidaarsus””, 16.3.2005, KOM(2005) 94.

(8)  Vt EMSK ettevalmistav arvamus „Perekond ja demograafiline areng”, raportöör: Stéphane BUFFETAUT (ELT C 161, 13.7.2007).

(9)  Vt ühenduse tervishoiuvaldkonna tegevusprogramm 2008–2013.

(10)  Vt EMSK ettevalmistav arvamus „Perekond ja demograafiline areng”, 14.3.2007, raportöör: Stéphane BUFFETAUT (ELT C 161, 13.7.2007).

(11)  Vt EMSK ettevalmistav arvamus „Sotsiaalpartnerite roll töö-, pere- ja eraelu ühitamisel”, 11.7.2007, raportöör: CLEVER (ELT C 256, 27.10.2007).

(12)  Vt EMSK omaalgatuslik arvamus „Töö hooldushaiglates näitena vabatahtlikust tööst Euroopas”, 20.3.2002, raportöör: Eulenburg (EÜT C 125, 27.5.2002).

(13)  Vt Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa reaktsioon maailma rahvastiku vananemisele — majanduslik ja sotsiaalne areng vananevas maailmas. Euroopa Komisjoni panus vananemisküsimusi käsitlevale teisele maailmaassambleele”, 18.3.2002, KOM(2002) 143 lõplik.

(14)  Vt EMSK ettevalmistav arvamus „Eakate väärkohtlemine”, 24.10.2007, raportöör: Renate Heinisch (EÜT C 44, 16.2.2008).

(15)  Vt allmärkus 3

(16)  Vt EMSK omaalgatuslik arvamus „Liikudes teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammi suunas: Teadusuuringute vajadus demograafilise arengu kontekstis — elukvaliteet vanaduses ja tehnoloogiavajadus”, 15.9.2004, raportöör: Renate Heinisch (ELT C 74, 23.3.2005).

(17)  Euroopa Kohtu 18. detsembri 2007 otsus C-341/05 (Laval un Partneri Ltd versus Svenska Byggnadsarbetareförbundet et alii)


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/110


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/40/EÜ töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega (kaheksateistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses)”

KOM(2007) 669 lõplik — 2007/0230 (COD)

(2008/C 204/22)

21. novembril 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/40/EÜ töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega (kaheksateistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses)”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 21. veebruaril 2008. Raportöör oli Krzysztof Pater.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 66, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 11.

1.   Järeldused

1.1

Komitee leiab, et töötajate tervise kaitse elektromagnetväljade otsese ja kaudse negatiivse mõju eest tuleks võimalikult kiiresti katta ELi direktiivi sätetega. Võttes arvesse komisjoni ja ka käesolevas arvamuses esitatud argumente, kiidab komitee komisjoni ettepaneku heaks.

1.2

Direktiivi 2004/40/EÜ ülevõtmise edasilükkamine ei lahenda probleeme, mis tekivad direktiivi sätete praktikasse rakendamisel. Komitee nõustub seetõttu komisjoniga, et on vaja kiiresti võtta meetmeid kõnealuse direktiivi parandamiseks.

1.3

Komitee rõhutab, et direktiivi jõustumise kuupäeva edasilükkamisega nelja aasta võrra ja direktiivi sisu kavandatud muutmisega edastab komisjon töövõtjatele ja tööandjatele ebaselge sõnumi komisjoni õigusloomeplaanidest. Komitee ootab seetõttu komisjonilt kiireid meetmeid, mis leevendaksid sellise ebakindluse negatiivset mõju ELi õigussüsteemis.

1.4

Komitee soovitab komisjonil võtta oma edasises töös arvesse käesoleva arvamuse üksikasjalikke märkusi ja ettepanekuid.

2.   Arvamuse taust

2.1

Komisjoni ettepaneku eesmärk on pikendada nelja aasta võrra, kuni 30. aprillini 2012 direktiivi 2004/40/EÜ töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest (elektromagnetväljad) tulenevate riskidega ülevõtmise tähtaega.

2.2

Komisjoni ettepanek põhineb eelkõige kartusel, et direktiivis kindlaks määratud kokkupuute piirväärtused töötajate jaoks võivad pidurdada magnetresonantskuva (MRI) kasutavate diagnoosimeetodite arengut. Komisjon soovib samuti võita enam aega põhjaliku hinnangu koostamiseks kõnealuse direktiivi mõju kohta teiste töötajatekategooriate tööohutusele ja teiste elektromagnetvälju kasutavate majandussektorite arengule.

2.3

Samal ajal teatas komisjon, et ta soovib muuta direktiivi 2004/40/EÜ seoses sellega, et 2008. ja 2009. aastal on kavas avaldada uute teaduslike uuringute tulemused, kus on ära toodud ka ICNIRP (1) ja WHO (2) soovitused, milles komisjoni arvates võidakse esitada kokkupuute piirväärtused, mis erinevad praeguses direktiivis sätestatud piirväärtustest.

2.4

Komisjoni ettepaneku kohta pole koostatud Euroopa sotsiaalpartnerite arvamust.

2.5

Ettepanek, millega muudetakse direktiivi 2004/40/EÜ, on kaheksateistkümnes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses ning selles käsitletakse kõigi töötajatekategooriate kaitset riskide eest, mis tulenevad töökohal elektromagnetväljadega kokku puutumisest (3). Algse direktiivi eelnõu (4) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele arvamuse koostamiseks ei esitatud, sest peeti piisavaks komitee 1993. aasta arvamust (5) direktiivi kohta, milles käsitletakse füüsikalisi mõjureid töökohtadel.

2.6

Praegu valitsevad liikmesriigiti väga suured erinevused seoses kaitsega liigse elektromagnetväljadega kokkupuute eest. Seitse liikmesriiki on juba teavitanud komisjoni kõnealuste direktiivide riiklikku õigusesse täielikust ülevõtmisest (Austria, Eesti, Itaalia, Leedu, Läti, Slovakkia ja Tšehhi Vabariik (6)), teistes riikides jätkatakse varasemate sätete rakendamist (Bulgaaria, Poola, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Soome, Ühendkuningriik jt) ning mõnes riigis puuduvad kõnealuses valdkonnas üldse üksikasjalikud sätted (7).

3.   Üldised märkused

3.1

Võttes arvesse raamdirektiivi 89/391/EÜ sätteid ja olemasolevaid rikkalikke teaduslikke andmeid, pole kahtlust, et kõnealused küsimused peaksid olema kaetud ELi direktiiviga, et tagada töötajate tervise asjaomane kaitse (arvestades eelkõige tulevaste emadega) elektromagnetväljade otsese ja kaudse negatiivse mõju eest ja anda töötajatele võimalus oma tööülesannete nõuetekohaseks täitmiseks.

3.2

Võttes arvesse komisjoni ja ka käesolevas arvamuses esitatud argumente, kiidab komitee komisjoni ettepaneku heaks.

3.3

Komitee nõustub komisjoniga, et kõnealust direktiivi tuleb võimalikult kiiresti parandada, et tagada direktiivi sätete praktiline rakendamine. Komitee leiab, et parandatud direktiivi sätetes tuleks käsitleda palju üksikasjalikumalt kaitset riskide eest, mis tulenevad kokkupuutest elektromagnetväljadega, ning võtta arvesse käesolevas arvamuses esitatud üksikasjalikke märkusi.

3.4

Komitee märgib kahetsustundega, et komisjon on esimest korda oluliselt pikaks ajaks edasi lükanud siduva direktiivi sätete jõustumise, milles käsitletakse töötajate tööohutuse miinimumnõudeid ja kaitset töökohal esinevate riskide eest.

3.5

Komisjoni avaldus, mille kohaselt on vaja direktiivi muuta, ja liikmesriikidele esitatud üleskutse direktiivi 2004/40/EÜ ülevõtmine (8) katkestada annavad selget tunnistust olemasoleva direktiivi 2004/40/EÜ sätete kehtetuks muutmise kohta. Ametlikult tähendab see aga üksnes direktiivi jõustumise kuupäeva edasilükkumist. See võib tuua endaga kaasa ebakõlad õigussüsteemis, sest asjaomased osapooled saavad vasturääkivaid signaale meetmete kohta, mida tuleks rakendada, et piirata Euroopa Liidu töötajate kokkupuudet elektromagnetväljadega. Komitee peab seepärast eriti oluliseks kehtestada nii kiiresti kui võimalik ühtsed eeskirjad.

3.6

Direktiivi 2004/40/EÜ sätteid analüüsides, mida tehti mitmes liikmesriigis seoses direktiivi ülevõtmise ettevalmistustega, ilmnes terve rida puudusi, mis takistasid täielikku ülevõtmist. Komitee soovib, et parandatud direktiivi ettepanek, mille komisjon loodab saada valmis 2009. aastal, esitatakse komiteele läbivaatamiseks ja et komitee märkusi kõnealuses küsimuses võetakse kindlasti arvesse.

3.7

Komitee märgib, et praegu valitsevad liikmesriigiti erinevused seoses kaitsega elektromagnetväljadega kokkupuute eest. Direktiivi parandatud teksti kiiret koostamist, mis tagaks kõigile töötajatele asjaomase kaitsetaseme elektromagnetväljaga kokkupuutel, tuleks käsitleda esmatähtsana.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Komisjoni põhjendus, vastavalt millele tuleks direktiivi ülevõtmise tähtaega pikendada, näib olevat liiga ühekülgne ja suunatud vaid väga väikesele töötajate rühmale (mõnisada inimest Euroopas), kes asjaomase riskiga eriti sageli kokku puutuvad, sealhulgas magnetresonantskuva seadmetega töötajad. Komisjon ei võta arvesse mõju, mida kõnealuse meetme edasilükkamine põhjustab palju suurema töötajate rühma jaoks, kes puutuvad kokku elektromagnetväljadega, mida kasutatakse eri majandussektorites (keevitus- ja elektrolüütilised seadmed, saateantennid, elektriseadmed jne). Selliste töötajate arv ulatub Euroopas vähemalt mõne miljonini.

4.2

Komitee rõhutab, et üksnes ülevõtmise tähtaja pikendamine ei lahenda hiljuti selgunud probleeme, mis on seotud ebatäpsete määratlustega. On vaja luua võrdsed tingimused tööturu mõlemale osapoolele.

4.3

Komitee peab oluliseks, et kehtestatavatel eeskirjadel oleks kindel teaduslik alus. Teaduslikke uuringuid elektromagnetväljaga kokkupuute valdkonnas hakati tegema 20. sajandi keskel. Uuringute alusel on võimalik toetuda teaduslikele andmetele töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kehtestamisel seoses töötajate kokkupuutega elektromagnetväljaga. Komitee leiab, et seepärast tuleks parandatud direktiiv vastu võtta mitte hiljem kui komisjoni kavandatud nelja aasta pärast.

4.4

Komitee usub, et Euroopa Komisjon peaks näitama üles rohkem algatusvõimet ja sõltumatust, luues aktiivselt poliitilise raamistiku, mille abil kaitsta töötajaid töökohtadel liigse kokkupuute eest elektromagnetväljaga (lähtudes eelkõige sellest, et inimestele on selline kaitse juba tagatud soovitusega 519/1999 (9) ning mõnes riigis on juba loodud õigussüsteemid töötajate kaitsmiseks kokkupuutel elektromagnetväljaga (10)).

4.5

Komitee leiab, et kui kogu Euroopas konsulteeritaks rohkem kõigi 27 liikmesriigi teadus- ja õigusekspertide ja -institutsioonidega, võimaldaks see komisjonil tõhusalt rakendada nende praktilisi kogemusi ning arvestada eri piirkondade asjaomaseid õiguslikke lahendusi, et lahendada hiljuti kindlaks tehtud probleemid, mis takistavad direktiivi 2004/40/EÜ ülevõtmist ja rakendamist praktikas.

4.6

Komitee kutsub (nagu ka oma 1993. aasta arvamuses (11)) komisjoni üles teostama teadusuuringuid, et määrata kindlaks terviseriskide tase töötajate jaoks, kes puutuvad töökohal kokku staatiliste magnetväljadega või keskmise sagedusega elektromagnetväljadega (sealhulgas aastatepikkune kokkupuude).

4.7

Võttes arvesse parandusi, mis komisjonil on kavas direktiivis 2004/40/EÜ teha, ja liikmesriikidele esitatud ülekutset peatada töö direktiivi sätete riiklikku õigustikku ülevõtmise alal, tuleb enne paranduste tegemist kõnealusesse direktiivi vältida CENELECi (12) normides viiteid nende kooskõlastamisele direktiiviga 2004/40/EÜ. See võimaldab säilitada piisavat kooskõla ELi õigussüsteemis.

4.8

Töötajate elektromagnetväljaga kokkupuute tingimuste kohandamine direktiivi sätetele võib mõnel juhul nõuda olulisi tehnilisi meetmeid (sealhulgas seadmete väljavahetamine) ning seepärast tuleks kõnealuste sätete rakendamisel ettevõtetele võtta teatud määral arvesse majanduslikke kaalutlusi. Selles kontekstis oleks mõistlik uurida varasemaid kogemusi, mis seonduvad töövahendite direktiiviga (13), milles oli ette nähtud piisav aeg töökohtade kohandamiseks direktiivi nõuetele.

4.9

Tööandjate seisukohalt on viivitamata vajalikud uute töövahendite kohta käivad sätted, kuna tootjate jaoks on kõige odavam ja tõhusam rakendada tehnilisi lahendusi, mis vähendavad või väldivad täielikult töötajate kokkupuute riski. Komitee rõhutab, et sellised meetmed kaitsevad kokkupuute eest ka isikuid, kes kasutavad selliseid töövahendeid sõltumatu majandustegevuse jaoks ja kes pole ametlikult kaetud töötajate kaitse kohta käiva direktiivi sätetega (nt keevitamine perekonna ettevõtetes või taludes).

4.10

Kui tootjatel või turustajatel on olemas dokumendid selle elektromagnetvälja tüübi ja suuruse kohta, mida eri seadmed põhjustavad, on tulevikus võimalik oluliselt vähendada kulusid, mis kaasnevad riski hindamisega, mida põhjustab töökohal kokkupuude elektromagnetväljaga. Praegu tõhusad eeskirjad ELi tasandil puuduvad, mis tähendab, et ka sellised dokumendid sageli puuduvad. See on eriti kulukas VKE-de jaoks, kes ei saa endale tihti võimaldada professionaalset riskide hindamist.

4.11

Juurdepääs tootjate koostatud asjaomastele dokumentidele võimaldaks ametiühingutel ja kindlustusasutustel võtta eri meetmeid töötajate kaitseks, sõltumata seejuures direktiivi ja selle edasiste sätete jõustumise tähtpäevast (kooskõlas üldiselt soovitatud praktikaga vältida tarbetut riski).

4.12

Komitee tunneb muret selle üle, et ülevõtmise tähtpäeva edasilükkamine võib tuua endaga kaasa uute töövahendite kasutuselevõtu, mille kohta puuduvad dokumendid, milles käsitletakse töövahendite kasutamisel või parandamisel esinevat riski.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  ICNIRP — Rahvusvaheline Mitteioniseeriva Kiirguse Eest Kaitsmise Komisjon.

(2)  WHO — Maailma Terviseorganisatsioon.

(3)  Elektromagnetväljade allikad, mida kasutatakse paljudes majandussektorites, on järgmised: elektrotermilised tööstusseadmed (induktsioonkuumutid ja -ahjud), dielektrilised ja kaitsvad tihendusseadmed, keevitusseadmed, elektrolüütilised seadmed, tööstus- ja jaotussektori elektriseadmed, raadio- ja telesaatjad, traadita side seadmed, sealhulgas mobiiltelefonivõrgu tugijaamad, radarseadmed, meditsiinilised diagnostika- ja raviseadmed, mis on mõeldud kasutamiseks järgmistes valdkondades: elektrokirurgia, füsioterapeutiline diatermia, magnetresonantstomograafia, transkraniaalne magnetstimulatsioon jne.

(4)  „Nõukogu direktiiv töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest tulenevate riskidega”, EÜT C 77, 18.3.1993, lk 12.

(5)  EMSK arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest tulenevate riskidega”, EÜT C 249, 13.9.1993, lk 28.

(6)  Põhineb tööhõive peadirektoraadi koostatud andmetel.

(7)  Põhineb WHO veebilehelt saadud andmetel: http://www.who.int/docstore/peh-emf/EMFStandards/who-0102/Worldmap5.htm.

(8)  IP/07/1610, 26.10.2007.

(9)  Nõukogu 12. juuli 1999. aasta soovitus nr 1999/519/EÜ elanikkonna 0 Hz kuni 300 GHz elektromagnetväljade mõjule allutamise piiramise kohta, EÜT L 199, 30.7.1999, lk 59.

(10)  ICNIRP komisjonil, millele ülalpool viidatakse, on oluline koht ELi õigusnormide arendamisel kõnealuses valdkonnas. ICNIRP töö põhineb aga uuringutel, mis on koostatud üheksast Euroopa riigist pärit umbes kaheteistkümne teadlase poolt. Rühma töös ei osale sotsiaalpartnerid ega eksperdid nendest riikidest, mis on ühinenud ELiga alates 2004. aastast.

(11)  EMSK arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnõuete kohta seoses töötajate kokkupuutega füüsikalistest mõjuritest tulenevate riskidega”, EÜT C 249, 13.9.1993, lk 28.

(12)  CENELEC — Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee.

(13)  Nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiiv 89/655/EMÜ töötajate poolt tööl kasutatavatele töövahenditele esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta (teine üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses), muudetud direktiividega 95/63/EÜ ja 2001/45/EÜ.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/113


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Euroopa Liidu eelarve reform ja tulevane rahastamine”

(2008/C 204/23)

25. septembril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Euroopa Liidu eelarve reform ja tulevane rahastamine”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni arvamus võeti vastu 20. veebruaril 2008. Raportöör oli Susanna FLORIO.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008. aastal (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 113, vastu hääletas 18, erapooletuks jäi 15.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Viimaste aastakümnete radikaalsed muutused on ajendanud Euroopa Liitu vastu võtma uut poliitikakava, mille prioriteedid hõlmavad kliimamuutusi, energiat ja sisserännet: Need on uued probleemid, mis nõuavad kiireid vastuseid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib osaleda komisjoni avatud konsulteerimises eelarvepoliitika üle, mis on peamine vahend eelnimetatud väljakutsetega toimetulemiseks.

1.2

Euroopa Liidu eelarve läbivaatamine toimub Lissaboni lepingu tundliku ratifitseerimisperioodi ajal ning on otseselt seotud aruteluga ühtekuuluvuspoliitika, teadusuuringute poliitika ja ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli” üle. Lisaks seisavad peagi ees Euroopa Parlamendi valimised ja uue komisjoni moodustamine. Seepärast juhib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tähelepanu sellele, et kõnealuse olulise konsulteerimise korraldamine ajal, mil kahes peamises institutsioonis toimub uuendamine, on äärmiselt raske. Komitee loodab ka, et 27 liikmesriigi valitsused on valmis tegema julgeid strateegilisi otsuseid. Komitee kutsub komisjoni üles selgitama, milliseid vahendeid kavatsetakse kasutada konsultatsioonimenetluses.

1.3

Eelarvet kujundades tuleb teha põhimõtteline valik: kas föderalism või valitsustevaheline süsteem. Ilmselgelt on eelarve rahastamine Euroopa integratsiooni üks mõõdupuu.

1.4

Enne kui hinnatakse, milliseid majanduslikke vahendeid vajatakse ning milliseid meetodeid nende hankimiseks kasutatakse, tuleb tagada, et ühenduse meetmed oleks ajakohased, eriti need, millel on pikk ajalugu ja mida on vaatamata positiivsele mõjule arengule ja majanduskasvule vaja kohandada ja turgutada, et need vastaksid uutele väljakutsetele. Vaja on läbi viia struktuurifondide, ühtekuuluvusfondide ja piirkondlike meetmete põhjalik ja julge analüüs, et uurida eelkõige nende mõju ja tõhusust uutes liikmesriikides, võttes arvesse neljandat majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruannet (KOM(2007) 273 lõplik), mille kohta komitee koostas hiljuti arvamuse (1).

1.5

Läbivaatamisel peaksid esmatähtsad olema põhimõtted, mis säästva arengu põhimõttest lähtuvalt on Euroopa integratsiooni alus: solidaarsus, proportsionaalsus, rahu, jõukus, vabadus, turvalisus, üldine heaolu, õiglus ja õiglane jaotus. Iga tulevasi finantsperspektiive puudutava ettepaneku viiteraamistik peab olema vajadus anda tõhusad vastused tõsistele kliimamuutustega seotud ohtudele. Samas on vaja teha tugevaid jõupingutusi, et anda vältimatut lisateavet ning luua läbipaistvust ja selgust viiside kohta, kuidas kogutakse ja kulutatakse Euroopa maksumaksjate raha, seda ka euroskepsisega võitlemiseks.

1.6

Oleks aeg kaaluda võimalust täielikult loobuda maksevähendustest, eelisõigustest ja eranditest, mis iseloomustavad praegust eelarvet. Reformiga tuleb astuda reaalne samm edasi ja jätta kõrvale nimetatud sätted, mis on vastuolus Euroopa integratsiooni solidaarsuse ideega.

1.7

Komitee leiab, et ühenduse eelarve rahastamine tuleb läbi vaadata kooskõlas EÜ asutamisartikliga 269 (2). Vaadates eri reformivõimalusi, rõhutab komitee, et ükskõik, milline lahendus valitakse, tuleb seda kohaldada järk-järgult. Püüelda tuleb riiklike parlamentide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste laialdase üksmeele poole ning ennekõike peab prioriteet olema iga liikmesriigi finantssuutlikkuse põhimõte, võttes arvesse suurenevaid kulueesmärke. Siinkohal kordab komitee oma seisukohta, mis esitati arvamuses „Meie ühise tuleviku ülesehitamine: laienenud Euroopa Liidu poliitilised väljakutsed ja eelarvevahendid 2007–2013” (3).

1.8

Laialt levinud poliitikavaldkondade riigi tasandile tagasiviimise valguses muutub eelarve täitmise etapp järjest tundlikumaks, arvestades suhteid ELi institutsioonide ja avalikkuse vahel, samuti avalikkuse arusaama ELi tegevusest. Komisjoni ja liikmesriikide suurem kaasvastutus eelarve täitmisel on oluline element muu hulgas ka kõigi majandus- ja sotsiaalvaldkonna osalejate kaasamiseks (kooskõlas Lissaboni lepingu uue artikliga 274). Komitee usub, et pikaajalised strateegiaid peavad põhinema rahalisel järjepidevusel, samas võib muutunud asjaolude tõttu või tulenevalt vajadusest kiire lahenduse järele osutuda tarvilikuks teatav paindlikkus.

1.9

Kõige tõhusam näib olevat võrdsusel ja õiglasel jaotamisel põhinev osalemise ja panuse põhimõte, millele on rajatud paljude ELi riikide maksusüsteemid.

1.10

Kõigi tasandite sidusrühmad, riikide valitsustest kuni kodanikeni, vastutavad ühenduse eelarve eest ja saavad sellest kasu.

1.11

Et kohandada uusi ja vanu poliitikavaldkondi optimaalselt rahvusvaheliste väljakutsetega ning seega paremini hinnata rahaliste vahendite vajaduse ulatust, tuleb tugevdada kogu eel- ja järelhindamiste süsteemi. Hindamisorgani sõltumatus ja läbipaistvus peavad olema tagatud.

1.12

Kõnealustes hindamistes tuleb arvesse võtta erinevate avalike eelarvete (ELi, riiklike ja piirkondlike) tõhusust ja vastasmõjusid, samuti võimalust, et selles osalevad paljud organid (Euroopa Investeerimispank, avaliku ja erasektori partnerlused jne).

1.13

Tagada on vaja sidusus makromajanduse poliitiliste vahenditega. Näiteks stabiilsuse ja kasvu paktis kehtestatakse ranged stabiilsuse kriteeriumid, kuid ei öelda peaaegu midagi majanduskasvu ja seega avalikke investeeringute kohta. Samuti on vaja paremini kooskõlastada riiklike eelarvepoliitikaid.

1.14

Viimastel aastatel on maailmas ilmnenud uued majanduse ja rahanduse valdkonna nähtused: valitseb suurem rahvusvaheline konkurents ning tööhõive Euroopa Liidus on haavatavam. Fondid, nagu Globaliseerumisega Kohanemise Fond, on näide vahenditest, mis on niisuguste nähtustega tegelemiseks vajalikud, kuid mitte piisavad.

2.   Sissejuhatus

2.1

Komisjoni teatisega SEK(2007) 1188 käivitati kõigi huvitatud osapoolte jaoks avalik konsulteerimine seoses 2008/2009. aasta eelarve läbivaatamisega. Esialgse konsulteerimisprotsessi põhjal, mis lõpeb aprillis 2008, esitab komisjon eeldatavasti kas 2008. aasta lõpus või 2009. aasta alguses dokumendi (ei ole veel selge, kas valge raamatuna), mis sisaldab ettepanekut ELi omavahendite süsteemi ning ELi tegevuse rahastamise kulutuste hindamiseks, läbivaatamiseks ja muutmiseks.

2.2

Konsulteerimisprotsessi lõpuks on kavandatud 15. aprill 2008, järeldused esitatakse komisjonile konverentsi raames (27. mai 2008). 2008. aasta lõpus/2009. aasta alguses esitab komisjon läbivaatamise kohta dokumendi. Konkreetne ettepanek esitatakse viimase, kolmanda etapi jooksul (2010/2011).

2.3

Komiteel on kohustus ja võimalus vastata komisjoni poolt konsulteerimise raames esitatud küsimustele ning anda oma arvamus konkreetsete ettepanekute kohta, mille on esitanud teised institutsioonid ELi eelarvesüsteemi reformi kohta.

2.4

ELi eelarve põhjaliku reformi järele on põhimõtteline ja tungiv vajadus mitte ainult sellepärast, et tagada ELi ja selle poliitiliste vahendite toimimine ning õiglane ja läbipaistev rahastamine, vaid ka selleks et saada üle hiljutisest institutsioonilisest kriisist ja kasutada parimal viisil ära Lissaboni lepinguga saavutatud tulemus.

3.   Lühike ülevaade ELi eelarve ajaloost

3.1

ELi eelarvet tuleks käsitleda ELi poliitikaeesmärkide saavutamise peamise vahendina. Absoluutarvudes väljendatuna on ELi eelarve maht märkimisväärne, kuid protsentuaalselt üsna tagasihoidlik ja vaatamata ELi laienemisele 27 liikmesriigini, on see viimastel aastatel vähenenud (4).

3.2

Mõned ELi poliitikavaldkonnad, nagu ühtekuuluvuspoliitika, vajavad rakendamiseks rahalist toetust, samas kui teised valdkonnad, nagu konkurents, saavad oma eesmärkide elluviimiseks ressursse teistest vahenditest. Seepärast peab eelarve rahastamine ja toimimine olema selline, et oleks võimalik saavutada poliitikaeesmärke, mis sõltuvad eelarvest.

3.3

ELi eelarvet on muudetud ja kohandatud algusest peale, nimelt vastavalt Euroopa integratsiooni järjestikustele etappidele: Ühisturg, laienemised ja eelkõige ELi tegevusvaldkondade ulatuse laiendamine. Traditsiooniliselt on märkimisväärne osa eelarvest eraldatud suhteliselt väikesele arvule poliitikavaldkondadele, kuid samas on ka poliitikaeesmärgid muutunud ja arenenud, mis õigustab eelarve läbivaatamist.

3.4

1952. aastal loodud Euroopa Söe- ja Teraseühendust rahastati selle omavahendite süsteemist, mis põhines fikseeritud määral, mida kohaldati igale toodetud terase tonnile ja mille söe- ja terasetööstus maksis otse ühenduse eelarvesse. Vastavalt solidaarsuse põhimõttele ja selleks, et tagada sõltumatus riiklikest huvidest, sätestatakse EÜ asutamislepingus, et „Eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid.” (artikkel 269).

3.5

21. aprilli 1970. aasta Luksemburgi Euroopa Ülemkogu kehtestas autentse rahastamissüsteemi, mis põhineb omavahenditel spetsiaalselt ühendusele eraldatud tuludena, et rahastada selle eelarvet, ilma et oleks tarvis liikmesriikide täiendavaid otsuseid. Praegu koosnevad ELi vahendid omavahenditest, mille moodustavad põllumajandusmaksud ja tollimaksud impordilt kolmandatest riikidest, vahendid ühtlustatud käibemaksubaasilt ja rahvamajanduse kogutulule kehtestatud määrast, mida rakendatakse siis, kui esimesest kolmest vahendist ei piisa ühenduse rahaliste kohustuste katmiseks.

3.6

Käibemaksu omavahendite arvestamine kaalutud keskmise maksumäära kohaldamisega netotuludele (nn tulumeetod) muutis käibemaksu tegelikust omavahendist iga liikmesriigi panuse arvutamise statistiliseks vahendiks, mis on kaugel selle tegelikust mõttest ja eesmärgist.

3.7

ELi omavahendite päritolu on aja jooksul radikaalselt muutunud. Komisjoni konsulteerimisdokumendis märgitakse (5), et kui 1988. aastal moodustasid rahvamajanduse kogutulust saadud omavahendid vähem kui 11 % ELi omavahenditest võrreldes tolli- ja põllumajandusmaksudest saadud 28 %-ga ja käibemaksupõhiste omavahendite 57 %-ga, siis 2013. aastal moodustavad SKT-st saadavad vahendid umbes 74 % võrreldes tolli- ja põllumajandusmaksudest saadava 13 % ja käibemaksupõhiste vahendite 12 %-ga.

3.8

See tähendab, et suur osa Euroopa Liidule eraldatavatest vahenditest tuleb juba praegu liikmesriikide eelarvetest (märgitakse mõnikord „kuluartiklitena”), ning see suundumus süveneb lähiajal. Mõelgem vaid, et 2013. aastaks vähendatakse selliseid omavahendeid 12 %-ni, nii et eelarve rahastamine ei vasta enam absoluutselt lepingu tekstile ja ideele.

3.9

Eelarvekulutuste struktuur, samuti selle rahastamisallikad on aja jooksul märkimisväärselt muutunud. Näiteks olid ühise põllumajanduspoliitika maksed suurimad 1985. aastal 70,8 %-ga, aastaks 1988 vähenesid need 60 %-le kogukuludest ning 2013. aastaks on ÜPP kulutused vähenenud peaaegu poole võrra 32 %-le. Ühtekuuluvuspoliitika puhul on aga suundumus vastupidine: kui 1965.aastal eraldati ühtekuuluvuspoliitikale vaid 6 %, siis 1985. aastal juba 10,8 %, 1988. aastal 17,2 % ning 2013. aastal on need kulutused 35,7 % ELi eelarvest. Ühise põllumajanduspoliitika kavandatud läbivaatamisel tuleb arvesse võtta mitte ainult põllumajanduse toetamist, vaid ka kasu ELi üldsusele eelkõige kvaliteedi ja kontrolli tagamise osas.

3.10

Eelkõige alates Maastrichti lepingu sõlmimisest on esile kerkinud sidususe probleem: Euroopa Liit on saanud uusi pädevusi ning samm-sammult on kehtestatud uusi eesmärke (nt hiljuti kohustused keskkonna valdkonnas), kuid need ei kajastu ELi eelarve suuruses, mis on jäänud üldjoontes samaks.

3.11

Rida vahendeid, sh näiteks hiljuti loodud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, ei ole eelarvesse lisatud. Neil vahenditel ei ole konkreetset eelarvelist katet, nende toimimine ja sellest tulenev kasutamine sõltub eelarve teiste rubriikide ülejääkidest ja ühenduse teistest vabastatud vahenditest. Tegelikult tähendab see süsteem seda, et kõnealused vahendid on vähem olulised ning nende rahastamine ka toimimine on sisuliselt teisejärguline

3.12

Muud aspektid, sh 1985. aastal sisse viidud Ühendkuningriigi maksevähendused, mida laiendati hiljem teistele riikidele, samuti arvukad erandid ja tasakaalu puudumine, mis muudavad ELi eelarve keeruliseks ja vähe läbipaistvaks, tingivadki eelarve ning selle toimimise ja rahastamise läbivaatamise tungiva vajalikkuse ja vältimatuse.

4.   Vajadus eelarve läbivaatamise järele, et valmistada EL ette tulevasteks väljakutseteks

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et seesuguse ainulaadse struktuuri, nagu Euroopa Liidu eelarve tunnusjooned peaksid kajastama Euroopa integratsiooni peamisi põhimõtteid vastavalt lepingutes, eriti asutamislepingutes sätestatule. Rahu, jõukuse, vabaduse, turvalisuse, üldise heaolu, õigluse ja õiglase jaotamise eesmärgid peaksid olema otsuste langetamisel peamised lähtepunktid. Võttes arvesse selliseid väljakutseid nagu kliimamuutused ja keskkonna saastamine, tuleb tulevase eelarve kõigi kulude sisse arvata ühe tugeva juhtmõttena ka säästvus.

4.2

Tehtavad otsused peaksid muutma eelarve üldise juhtimisraamistiku läbipaistvamaks ja lihtsalt mõistetavaks, luues sel viisil otsesema sideme ELi üldsuse ja institutsioonide vahel.

4.3

Eelarve läbivaatamine peaks tagama liikmesriikide vahelise võrdsuse põhimõtte järgmise, jättes minevikku igasugused erandid, kontsessioonid ja privileegid. Iga liimesriigi panuse puhul eelarve rahastamisse tuleks arvestada tema üldist jõukuse taset ning solidaarsuse põhimõtet.

4.4

Mittediskrimineerimise ja kõigi ELi kodanike võrdsuse põhimõtet järgides tuleks eelarve läbivaatamisel võtta erimeetmed, et kaotada mõnele liikmesriigile kehtivad erandite, privileegide ja erireeglite süsteem.

5.   Praeguse rahastamissüsteemi muutmine

5.1

Euroopa Komisjoni konsulteerimisdokument peaks võimaldama kõigil institutsioonilistel, poliitilistel ja sotsiaalsetel sidusrühmadel pidada tõsiseid arutelusid eesmärgiga kõrvaldada vastuolud, mis iseloomustavad ELi eelarvet ja eelkõige selle rahastamist.

5.2

Komitee rõhutab, et teema tundlikkust arvestades tuleb püüelda kõigi huvitatud osapoolte — riiklikest parlamentidest sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnani — laialdase üksmeele poole, samuti et kõik vastuvõetud muudatused tuleks ellu viia järk-järgult, et tagada reformi laialdane heakskiit, vältides mõningate liikmesriikide sooduskohtlemist.

5.3

Uuest Lissaboni lepingust lähtudes usub komitee, et eelarve läbivaatamise tulemus peaks olema uus eelarve rahastamise süsteem, kuhu kuuluvad uued omavahendite vormid. Esmajoones tuleb kõrvaldada kaks praegust olukorda iseloomustavat ebakõla: asjaolu, et 70 % vahenditest saadakse rahvamajanduse kogutuludest, millel ametlikult peaks olema kõrvaline roll, ning olukord, kus umbes 85 % koguvahenditest tuleb allikatest, mis ei ole omavahendid ja eraldatakse seega otse ELile.

5.4

Seepärast loodab komitee, et pöördutakse tagasi EÜ asutamislepingu artikli 269 teksti ja mõtte juurde, milles sätestatakse üheselt, et eelarvet rahastatakse eelkõige omavahenditest. Tervitab arutelu, mille käivitas Euroopa Parlamendi resolutsioon (raportöör: Lamassoure) (6), milles esitatakse ideid omavahendite süsteemi läbivaatamiseks:

käibemaks;

aktsiisimaksud transpordi mootorikütuselt ning muud energiamaksud;

aktsiisimaksud tubakalt ja alkoholilt;

maksud ettevõtete kasumilt.

5.5

Euroopa kodanikel peab olema võimalus saada kasu rohkemast ja paremast teabest läbipaistva ja tõhusa süsteemi kaudu. Lisaks tuleb anda neile vahendid, et nad saaksid nii teadlikult kui võimalik kontrollida ja hinnata, kuidas kulutatakse nende panust, mille nad maksavad ELile selle toimimiseks ja poliitikaks. See on iga demokraatliku valitsuse alus.

5.6

Ilmselgelt on eelarve rahastamine Euroopa integratsiooni üks mõõdupuu. Föderaalsema süsteemi puhul oleks Euroopa maks õiglane ja läbipaistvam meetod. Väita, et praeguses olukorras ei suuda Euroopa majanduseksperdid lahendust leida, on siiski vale ning see näitab poliitilise tahte puudumist.

6.   Euroopa Liidu roll ja poliitikavaldkonnad

6.1

Teatises SEK(2007) 1188 toob komisjon välja rea tegureid (7), millel on otsene ja kaudne mõju ELi strateegilistele valikutele ja poliitikakavale. Need tegurid ulatuvad vananevast rahvastikust teadusliku ja tehnoloogilise arenguni, globaalsest konkurentsivõimest kliimamuutusteni, solidaarsusest kui Euroopa kohustusest maaelu arengu poliitikani.

6.2

Kuna eelarve on oluline vahend ELi arengu seisukohast otsustavate eesmärkide saavutamiseks, siis peaks selle läbivaatamine toimuma ulatuslike ja põhjalike arutelude taustal 27-liikmelise rolli ja eesmärkide üle.

6.3

Seepärast tuleb komitee arvates leida konsultatsiooniprotsessi käigus institutsioonides ja väljaspool institutsioone üksmeel poliitikavaldkondade suhtes, mis on Euroopa tuleviku jaoks olulised. Seejärel on vaja kindlaks on teha, kuivõrd on Euroopa Liit oma rolli ja mõju neis sektorites tugevdanud. See on veelgi olulisem uut lepingut silmas pidades.

6.4

Tehes otsuseid poliitikavaldkondade kohta, millele EL tulevastel aastatel esmajoones pühendub, tuleb hoolikalt analüüsida kõiki vastuolusid ja viivitusi, eelkõige rahastamissüsteemiga seoses, et vältida samade vigade kordamist.

6.5

Arvukates tegevusvaldkondades ja eelkõige konkreetsemates poliitikavaldkondades, mida komisjon määratleb konsulteerimisdokumendis tuleviku väljakutsetena, tuleks panna erilist rõhku majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamise meetmetele — ka rahalisest aspektist. Eelkõige ELi viimase laienemise tulemusena on erinevused suurenenud. Eelarve läbivaatamist tuleb kasutada võimalusena jätkata vähem arenenud piirkondade arengu edendamist ilmsel põhjusel, et ELi vähemõjukate piirkondade majanduslikul ja sotsiaalsel arengul on positiivne mõju kõigile liikmeriikidele ja nende majandustele.

6.6

Lisaks, nagu juba mainitud, peab EL oma tegevuses jätkuvalt juhinduma solidaarsuse ja sotsiaalse õigluse väärtustest. Väljakutsete puhul — nagu sisseränne — peab EL õppima oma rolli ja sotsiaalmudelit ka väljaspool oma piire kehtestama, kasutades eelkõige rahalisi vahendeid, et võidelda sisserände põhjustega päritoluriikides.

6.7

Kliimamuutuste probleemiga tegelemine muutub Euroopa jaoks üha olulisemaks prioriteediks ning see peaks edaspidi peegelduma ka kulutustes. Lisavahendeid on vaja suunata teadus- ja arendustegevusse, et arendada pöördelisi tehnoloogiaid energia ja transpordi valdkonnas ning töötada välja süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise meetodeid. Palju vahendeid tuleb samuti eraldada, et toetada kohanemise ja leevendamise meetmeid kõige vähem arenenud riikides ning süsinikdioksiidiheidete vähendamisele suunatud investeeringuid tärkava majandusega riikides.

7.   Eelarve selgitamine üldsusele

7.1

Euroopa Liidu institutsioonilisele kriisile on kaasa aidanud ELi eelarvestruktuur, mida tuleb tingimata reformida. Praeguses olukorras süvendab ELi halba mainet viimaste aastate lühinägelik arutelu ELi omavahendite üle. Keerukus, läbipaistvuse puudumine ja erandid on kõik tegurid, mis viivad meid kaugemale Euroopa integratsiooni põhimõtetest ja säilitavad euroskepsise.

7.2

Arvestades põhiseaduse (hiljem Lissaboni) lepingu protsessis tekkinud raskusi, ei tohi eelarve ja selle vajalik reform enam süvendada muljet, et ELi kodanike raha kaob „põhjatusse auku”. Seepärast tuleb selgemalt välja tuua seos kulutuste ja tulemuste vahel.

8.   ELi omavahendite tulevik

8.1

Arutelu ELi rahastamissätete üle on eelarvereformi arutelu üks vastuolulisemaid aspekte. Eelarve praegune rahastamine (vt punkt 3.7) erineb üsnagi palju peamiselt omavahenditel põhinevast rahastamisest. Võimalused reformiks ulatuvad seniste rahastamisvormide asendamisest uue omavahenditesüsteemiga kuni lahendusteni, mille puhul on esiplaanil liikmesriikide rahvamajanduse kogutulu.

8.2

Märtsis 2007 vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioonis Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta (raportöör: Lamassoure) (8) kritiseeritakse praegust eelarvesüsteemi ja selle rahastamist ning pooldatakse kahes etapis kehtestatavat reformi, mis peaks siiski moodustama osa ühest ainsast otsusest. Esimene esialgne üleminekuetapp tooks kaasa praeguse süsteemi ja liikmesriikide osamaksete parandamise, samas kui teine etapp peaks Euroopa Parlamendi arvates viima Euroopa Liidu tõeliste omavahendite loomiseni, mis asendab olemasolevaid mehhanisme.

8.3

Rõhutades, et Euroopa maks ei oleks mingil moel revolutsiooniline, kuna see ei muudaks kodanike maksukoormust, toob Euroopa Parlament välja uue süsteemi kriteeriumid: piisavus, stabiilsus, nähtavus ja lihtsus, madalad tegevuskulud, vahendite tõhus eraldamine, vertikaalne võrdsus (ümberjaotamine), horisontaalne võrdsus (võrdne mõju maksumaksjatele kõikjal ELis) ja õiglased osamaksed (kooskõlas iga liikmesriigi heaolu ja jõukusega).

8.4

Arvestades asjaolu, et komitee on mitmeid kordi viidanud Euroopa Liidu eelarve ebapiisavusele võrreldes eesmärkidega, mille poole ta püüdleb, ja väljakutsetega, mis tema ees seisavad, siis soovib komitee algatada arutelu Euroopa maksu üle. Sõltuvalt ühenduse õigusaktide erinevast olulisuse määrast võiks üks võimalus olla trahvide rakendamine liikmesriikidele, kes ei suuda üle võtta teatud põhimõtteliselt olulisi direktiive, rahastamaks Euroopa huviga projekte.

8.5

Komitee tervitab resolutsiooni sidusust ja ettepanekute sisukust ning nõustub Euroopa Parlamendi analüüsiga eelarve praeguse olukorra kohta ja vajadusega reformi järele. Siiski juhib komitee tähelepanu raskustele, mis kaasnevad kirjeldatud süsteemi kehtestamisega. Euroopa maksul põhineva süsteemi sisseviimine saab kahtlemata märkimisväärse vastupanu osaliseks, peamiselt tulenevalt probleemidest selle idee vahendamisel üldsusele.

8.6

Sel eesmärgil peaks EL lisaks konkurentsivõime toetamisele tegema suuremaid jõupingutusi ühtekuuluvuse, keskkonna, tööhõive ja Euroopa sotsiaalmudeli kaitsmiseks ja edendamiseks.

8.7

Komitee loodab, et ELi eelarve rahastamise kohta tehtavates otsustes arvestatakse rohkem iga liikmesriigi finantssuutlikkusega, lähtudes õiglusest, võrdsusest ja solidaarsusest ning jättes kõrvale erandid. Lisaks leiab komitee, et arutelu allikate üle on küll väga oluline, kuid see ei tohi varjutada ega kõrvale suruda arutelu ELi strateegiliste valikute, rolli ja poliitika üle.

9.   Eelarve täitmise läbipaistvad ja tõhusad viisid

9.1

Üks oluline läbivaatamise teema on eelarve täitmine. Võtmekriteeriumid selles etapis on läbipaistvus, usaldusväärsus ja selgus. Just eelkõige eelarve täitmise etapis puutub Euroopa üldsus kokku ELi tegevusega ja saab hinnata konkreetseid tulemusi. Lisaks on vaja tagada, et eelarvetsükkel ühtiks ajaliselt Euroopa Parlamendi, komisjoni ja Euroopa Ülemkogu ametiajaga.

9.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et Euroopa üldsuse teavitamiseks Euroopa poliitika ja ELi vahenditega saavutatud tulemustest on vaja teha jõupingutusi kahel põhjusel: 1) läbipaistvuse huvides; 2) võitlemaks euroskepsisega ja sageli moonutatud teabega, mis keskendub pigem ebaõnnestumistele kui sagedasematele õnnestumistele.

9.3

Finantsraamistike stabiilsuse ja nende sisemise paindlikkuse osas on komitee seisukohal, et ELi pikaajaliste strateegiate puhul (nt tööhõive, teadus- ja arendustegevus, keskkond ja energia) tuleb tagada järjepidevus, samas kui lühiajaliste prioriteetide puhul peaks olema lubatud teatav paindlikkus, pidades silmas kohandumist muutuvate asjaoludega ja kiire reageerimise tagamist. Sealjuures peab jääma piisavalt mänguruumi liikmesriikidele meetmete jaoks.

9.4

Vältimatult tuleb arutelus eelarve täitmise üle käsitleda eelarve haldamist ja aruandekohustust. Praegu hallatakse 80 % eelarvest otse liikmesriikide poolt, samas kui ülejäänud 20 % haldab Euroopa Komisjon, kes vastutab siiski kogu eelarve täitmise eest. Komitee arvates tuleks see vastutuse jaotus läbi vaadata, et kontrollida, kuivõrd ajakohane see on.

9.5

Sellega seoses tuleb tingimata tähelepanu pöörata uuele lepingule, mis muudab artiklit 274 järgmiselt: „a) esimeses lõigus asendatakse esimese lause alguses olevad sõnad „Komisjon täidab eelarvet” sõnadega „Komisjon täidab eelarvet koostöös liikmesriikidega””; b) teine lõik asendatakse järgmisega: „Määruses sätestatakse liikmesriikide kontrolli- ja auditeerimiskohustused eelarve täitmisel ning sellest tulenev vastutus. Selles sätestatakse samuti iga institutsiooni vastutus ja üksikasjalikud eeskirjad enda kulutuste tegemisel.”

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Vt EMSK arvamus „Neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta”, CESE 1712/2007.

(2)  Asutamislepingu artikli 269 esimeses lõigus sätestatakse, et „Eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid”.

(3)  Vt EMSK arvamus „Meie ühise tuleviku ülesehitamine: laienenud Euroopa Liidu poliitilised väljakutsed ja eelarvevahendid 2007-2013”, ELT C 74, 23.5.2005, lk 32.

(4)  Vt lisatud diagrammid.

(5)  Komisjoni teatis „Muutuv Euroopa vajab eelarvereformi — avalikku konsulteerimist käsitlev dokument aastatel 2008/2009 tehtava eelarve läbivaatamise kohta” SEK(2007) 1188.

(6)  Euroopa Parlamendi resolutsioon „Euroopa Liidu omavahendite tuleviku” (A6-0066/2007), 13. märts 2007, raportöör: Alain Lamassoure.

(7)  Vt Teatis SEK(2007) 1188, punkt 2.1.

(8)  http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+REPORT+A6-2007-0066+0+DOC+WORD+V0//ET


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusele

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest (kodukorra artikli 54 lõige 3):

Punkt 1.3

Punkt 1.3 välja jätta.

„Eelarvet kujundades tuleb teha põhimõtteline valik: kas föderalism või valitsustevaheline süsteem. Ilmselgelt on eelarve rahastamine Euroopa integratsiooni üks mõõdupuu.”

Hääletus

Poolt: 40, Vastu: 87, Erapooletuid: 10

Punkt 7.3

Lisada pärast punkti 7.2 uus punkt 7.3:

„Peamist muret seoses praeguse ELi rahastamissüsteemiga tekitab see, et rahastamist ei suudeta korraldada nii, et audiitorid kirjutaksid aruannetele alla. Iga-aastane farss, kus audiitorid keelduvad suurele osale kuludest alla kirjutamast, jätab liikmesriikidele väga halva mulje. Uue süsteemiga tuleb see probleem lahendada.”

Hääletus

Poolt: 37, Vastu: 94, Erapooletuid: 12


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/119


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse 28. novembri 2006. aasta käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) teatavaid sätteid”

KOM(2007) 677 lõplik

(2008/C 204/24)

22. novembril 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 93 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse 28. novembri 2006. aasta käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) teatavaid sätteid”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni arvamus võeti vastu 20. veebruaril 2008. Üksikraportöör oli Umberto BURANI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008. aastal (12. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 123, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1.   Sissejuhatus

1.1

2007. aastal jõustus käibemaksudirektiiv, (1) milles ühendati aastate jooksul vastu võetud ja muudetud käibemaksualased sätted. Kõnealuse direktiivi rakendamisel kerkisid esile teatavad praktilised raskused või probleemid, mille kohta ettevõtted ja mõned liikmesriigid esitasid märkusi või ettepanekuid. Komisjon vaatas need läbi ja otsustas esitada muudatusettepanekud, mida käsitletakse vaadeldavas ettepanekus.

1.2

Muudatused on oma loomult erinevad ja neis käsitletakse erinevaid küsimusi. Soovides vältida bürokraatlikke ja menetlusalaseid takistusi, otsustas komisjon koondada kõik kõnealused muudatused ühte ettepanekusse, mis komitee arvates on igati õige.

2.   Ettepaneku sisu

2.1

Mõnedes muudatustes käsitletakse energiasektorit, mille maksusüsteem kehtestati algselt 2003. aasta direktiivis (2) ning võeti seejärel üle käibemaksudirektiivi. Direktiivis kasutatud tehniliste terminite tõttu osutus direktiivi reguleerimisala liiga piiratuks ning tegelikule majandusolukorrale mitte vastavaks. Eelkõige kuuluvad aktsiisimaksuga maksustatavate energiatoodete hulka gaasijuhtme kaudu või gaasitankeriga tarnitud maagaas, elektrienergia ja asjaomaste võrkude kaudu tarnitud soojus- või jahutusenergia (nn kaugtarnimine). Komisjon teeb ettepaneku vabastada kõnealused tooted käibemaksust.

2.2

Ülalnimetatud energiaallikate korral nähakse ettepanekus ette, et juurdepääsuga seonduvaid teenuseid maksustatakse sihtriigis. Lisaks sellele kehtestatakse ka lihtsustatud menetlused, mis võimaldavad liikmesriikidel rakendada vähendatud käibemaksu määra.

2.3

Erandina said Bulgaaria ja Rumeenia liitumisega seoses loa vabastada käibemaksust väikeettevõtted ning jätkata rahvusvahelise reisijateveo käibemaksust vabastamist. Selles küsimuses ei toimu mingeid muutusi. Jõuti järeldusele üksnes selles, et kõnealused erandid tuleb kaasata käibemaksudirektiivi, samuti nagu tehti teiste liikmesriikide puhul.

2.4

Käibemaksu mahaarvamise puhul viiakse ettepanekus sisse või õigemini täpsustatakse iseenesest mõistetavat põhimõtet, mis on igati kooskõlas käibemaksu ideega. Juhul kui segakasutuses olev kinnisasi kuulub ettevõtte varade hulka, lubatakse käibemaksu kohest mahaarvamist üksnes proportsionaalselt hoone tegeliku kasutamisega oma ettevõtluse eesmärgil. Nähakse ühtlasi ette korrigeerimissüsteem, milles võtaks arvesse asjaolu, et kinnisasja kasutamise ulatus võib ettevõtluse ja muul kui ettevõtluse eesmärgil muutuda.

3.   Märkused ja järeldused

3.1

Punktides 2.3 ja 2.4 esitatud ettepanekud ei nõua erilisi märkusi. Esimese punkti puhul on tegemist üksnes varasema hooletuse parandamisega ning teise puhul üldtuntud ja üldrakendatava põhimõtte iseenesest mõistetava kuid vajaliku täpsustusega.

3.2

Komitee toetab punktis 2.1 ja 2.2 esitatud ettepanekuid, mille eesmärk on kohandada õigusaktid tegeliku majandusliku olukorraga ja tagada eri energiaallikate võrdne käsitlemine maksuõiguse valdkonnas.

3.3

Lõppkokkuvõttes toetab komitee komisjoni ettepanekut.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, milles käsitletakse ühist käibemaksusüsteemi.

(2)  Nõukogu 7. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/92/EÜ,.


9.8.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/120


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamus teemal „Euroopa Liidu ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi suhted: kodanikuühiskonna roll”

(2008/C 204/25)

16. veebruaril 2007 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal järgmises küsimuses:

„Euroopa Liidu ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi suhted: kodanikuühiskonna roll”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava välissuhete sektsiooni arvamus võeti vastu 30. jaanuaril 2008. Raportöör oli Miklós BARABÁS.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 443. istungjärgul 12.–13. märtsil 2008 (12. märtsi 2008. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 125, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3 komitee liiget.

1.   Kokkuvõte ja peamised järeldused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tõdeb, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on Euroopa Liiduga ühinemise eesmärgil teinud suuri edusamme ELiga suhete arendamisel ja stabiliseerimisel. Kandidaatriigi staatus on tunnustus praeguseks tehtud edusammudele. Komitee hindab seda positiivset arengut, kui arvestada piirkonnas toimunud konfliktide poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi, üleminekuperioodi väljakutseid ning Ohridi raamkokkuleppe rakendamist.

1.2

Komitee on valmis toetama endist Jugoslaavia Makedoonia Vabariiki tema jõupingutustes alustada ühinemisläbirääkimisi ELiga nii kiiresti kui võimalik, eelistatavalt 2008. aastal.

1.3

Võttes arvesse komitee ning endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi majanduslike ja sotsiaalsete huvirühmade esindajate kindlat soovi tugevdada endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja ELi kodanikuühiskonna koostööd ja dialoogi, tuleb teha ettevalmistusi endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ühinemiseks Euroopa Liiduga. Selles protsessis on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega ühise nõuandekomitee loomine väga oluline. Ühise nõuandekomitee endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi poolsete liikmete valimine peab toimuma avatult, läbipaistvalt ja demokraatlikult.

1.4

ELiga ühinemise kontekstis rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonnal on oluline ülesanne ELi õiguse ülevõtmise ettevalmistamisele suunatud riikliku poliitika ja õigusaktide (reformikava) väljatöötamises, rakendamises ja järelevalves. Selle protsessi edendamiseks peaks ühinemisläbirääkimistesse kaasama endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigikodanikuühiskonna.

1.5

Ametiühingute liidud peaksid tegutsema võrdsel alusel. Et luua soodne keskkond selle eesmärgi saavutamiseks, tuleb vastu võtta konkreetsed ametiühinguid reguleerivad õigusaktid ning kaaluda kollektiivläbirääkimistel sotsiaalpartneri staatuse saamiseks nõutud künnise (33 % töötajatest) alandamist. See oleks oluline panus sotsiaaldialoogi tugevdamisse ja nii austataks täielikult ametiühingute õigusi.

1.6

Tuleb parandada tööandjate organisatsioonide arengut ja omavahelist koostööd soodustavaid tingimusi ning muuta õigusraamistikku selliselt, et määratletaks selged kriteeriumid kõnealuste organisatsioonide osalemiseks majandus- ja sotsiaalnõukogu tegevuses.

1.7

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi Majandus- ja Sotsiaalnõukogu rolli tuleb tugevdada ning nõukogu tuleb muuta representatiivsemaks, et osaleksid kõik sidusrühmad, k.a kodanikuühiskonna organisatsioonid. Sellega loodaks kindel institutsiooniline alus tõelisel partnerlusel põhineva mõtteka dialoogi pidamiseks majanduslikes ja sotsiaalsetes küsimustes. Selleni jõudmiseks on vaja uut õigusraamistikku, mis kiiresti vastu võetaks ja mille väljatöötamisse kaasataks asjaomased pooled.

1.8

Komitee väljendab tõsist muret äärmiselt kõrge vaesuse ja töötuse määra üle ning kutsub endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsust üles tagama tõhusad meetmed vaesuse vastu võitlemisel ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisel.

1.9

Riigi vahendite ja ELi rahalise toetuse jaotus peaks olema rohkem suunatud vaestele ning põhinema solidaarsusel ja sotsiaalsel ühtekuuluvusel, et vähendada piirkondlikke ja etnilisi erinevusi. Romide olukorra parandamiseks on vaja erimeetmeid.

1.10

Komitee tervitab valitsuse jõupingutusi ja kodanikuühiskonnaga tehtava koostöö strateegia vastuvõtmist, nähes seda sammuna, mis aitab luua organiseeritud kodanikuühiskonna arenguks vajalikku keskkonda, ning panusena kaalukasse ja konstruktiivsesse kodanikuühiskonna dialoogi.

1.11

Lisaks kodanike osaluse suurendamisele tuleks ka suurendada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna partnerite tegutsemisvõimet. Seepärast on oluline, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsus looks otsese ja kaudse rahalise toetuse süsteemi. Samuti tuleks koolides algatada eraldi haridusprogrammid kodanikuühiskonna rolli kohta.

2.   Sissejuhatus

2.1

Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik kirjutas 9. aprillil 2001 esimese Lääne-Balkani riigina kirjavahetuse teel alla stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingule, mis jõustus 1. aprillil 2004.

2.2

Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik esitas ametliku taotluse Euroopa Liiduga ühinemiseks 22. märtsil 2004. aastal. 9. novembril 2005 esitas Euroopa Komisjon positiivse arvamuse selle taotluse kohta ning 16. detsembril 2005 otsustas Euroopa Ülemkogu anda endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile kandidaatriigi staatuse.

2.3

ELi ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu neljandal koosolekul 24. juulil 2007 märgiti, et reformide kiirendamiseks näidatakse tugevat pühendumist. Stabiliseerimis- ja assotsiatsiooninõukogu toetas ka ühiste nõuandekomiteede loomist Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komiteega.

2.4

6. novembril 2007 avaldatud viimases eduaruandes endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kohta hinnatakse paljudes valdkondades tehtud edusamme, aga loetakse üles ka tõsised väljakutsed, millega riik silmitsi seisab.

2.5

Eeldades, et varsti algavad ühinemisläbirääkimised, rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kodanikuühiskonna olulist rolli. Seetõttu keskendutakse käesolevas arvamuses endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonnale ning selle kontekstile, võimalustele ja väljakutsetele, samuti kodanikuühiskonna ja sotsiaaldialoogile ning suhetele ELi ja teiste Lääne-Balkani riikidega.

3.   Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna erijooned

3.1

Kodanikuühiskond kujunes välja 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul ning mõjutas tugevalt kogu ühiskondlikku arengut. Kirjandus- ja kultuuriringkonnad, heategevusasutused ja muud kodanikualgatused olid kultuuri-, spordi- ja muude erialaste organisatsioonide kujunemise aluseks. Sotsialismiperioodil hoiti neid poliitilise kontrolli all. 1990. aastal saavutatud iseseisvus ja parlamentaarsele demokraatiale ülemineku periood aitasid palju kaasa riigi kodanikuühiskonna rolli suurendamisele.

3.2

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna taasesilekerkimist 1990. aastate algul mõjutas tugevalt ja positiivselt riigi poliitiline areng, mis rajas teed sõltumatu, mitmekülgse ja teenustele orienteeritud kodanikuühiskonna loomisele. Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna üks teine erijoon on see, et tema väärtustele põhinevat tegevust reguleeritakse suurel määral normatiivse lähenemisviisiga.

3.3

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonnale on omane kodanike vähene ja pinnapealne osalemine. Kuigi parteiväline poliitiline tegevus kõnealuses riigis on laienenud, osaleb kodanikuühiskonna tegevuses (heategevuses, kodanikuühiskonna organisatsioonides, vabatahtlikus tegevuses, ühistes kogukonna algatustes jne) siiski ainult vähemus (alla 30 % kodanikke).

4.   Üldine kontekst

4.1   Poliitiline kontekst: Ohridi raamkokkuleppe ja õigusriik

4.1.1

2001. aasta augustis sõlmitud Ohridi raamkokkulepe (1) ning õigusriik on endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi poliitilise stabiilsuse ühed peamised tegurid. Ohridi raamkokkulepe on aidanud hakkama saada riigi mitmekesisusest tulenevate väljakutsetega. Samuti on see andud panuse stabiilsusele ja arengule aluse loomisele ning on edendanud poliitilist, ühiskondlikku ja majanduslikku elu ning etniliste rühmade vahelist läbisaamist.

4.1.2

Pärast 2006. aasta parlamendivalimisi ja uue paremtsentristliku valitsuste loomist oli vaja uut tasakaalu. Valitsus pidi pühenduma poliitilisele dialoogile ja saavutama kõigi poliitiliste jõudude toetuse endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi jaoks seoses tema ELiga ühinemisega vastuvõetud tegevuskava rakendamisele. Konstruktiivse poliitilise dialoogiga on tehtud edusamme väga olulistes riiklikes küsimustes. Ent seda protsessi võivad tõkestada jätkuvad poliitilised pinged, mis muutuvad takistuseks valitsemise tõhustamise ja hästi toimivate demokraatike institutsioonide loomise ees.

4.1.3

Märkimisväärseid edusamme on tehtud Ohridi raamkokkuleppe seadusandliku osa rakendamisel. Raamkokkuleppe sätted lisati põhiseadusse pärast muudatuste vastuvõtmist parlamendis. Samuti on tehtud edusamme kogukondade tasakaalustatud esindatuse osas avalikus halduses. Kui 2001. aasta juulis pidas 41,4 % elanikest riigi kõige suuremaks probleemiks etniliste rühmade suhteid, siis 2007. aasta märtsis oli sama näitaja 1,4 %. 2005. aasta jaanuaris hindas 19,7 % elanikest etniliste rühmade suhteid „väga halbadeks”, märtsis 2007 oli sama näitaja 7,6 %. (2)

4.1.4

Samuti on edusamme tehtud kogukondade hariduse, tasakaalustatud esindatuse ja detsentraliseerimise valdkonnas. Kuna Ohridi raamkokkulepe kujutab endast raamistikku, siis võimaldab see tõlgendusruumi ja võimalikke lisameetmeid. Uued väljakutsed võivad seotud olla järgmiste küsimustega: keeltekasutus (keeleseadus, Skopje kahekeelsus), etnilistest albaanlastest endiste võitlejate staatus, territoriaalne korraldus (Kičevo, 2008) ning väiksemate ja hõredamalt paiknevate kogukondade (nt 10,6 % rahvastikust moodustavate türklaste, romide, serblaste, bosnialaste ja valahhide) olukord.

4.1.5

Romi kogukonna olukord tekitab jätkuvalt muret, kuigi riik ise osaleb aktiivselt romide kaasamise (2005–2015) algatuses.

4.1.6

Minevikus on endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik võtnud (liiga) aeglaseid samme õigusriigi tugevdamisel, enamasti seaduste rakendamise ja kohtutega seotud struktuuriliste nõrkuste, politiseeritud ja nõrga avaliku halduse, korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse tõttu. Praegu võib näha neis valdkondades teatud edusamme. Suurel määral on paigas õigusraamistik kohtuvõimu sõltumatuse ja tõhususe tugevdamiseks tänu 2005. aasta detsembris põhiseadusse tehtud muudatustele. Korruptsioonivastane võitlus on endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsuse tegevuskava üks prioriteetidest. 2007. aasta mais kehtestati uus riiklik programm korruptsiooni ärahoidmiseks ja selle vastu võitlemiseks. Ent tõhusa korruptsioonivastase võitluse tugevdamiseks on vaja tugevat poliitilist tahet.

4.2   Sotsiaalmajanduslik kontekst: majanduskasv ilma töökohtade arvu suurenemiseta

4.2.1

Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik oli võrreldes endise Jugoslaavia Föderaalse Vabariigi teiste vabariikidega vähem arenenud ning kuuel aastal enne iseseisvust oli Makedoonia majandus allakäigul. Iseseisvuse esimesi aastaid iseloomustas makromajanduslik ebastabiilsus ja eelarvepuudujäägi suurenemine. Piirkonnas puhkenud kriisid, Kreeka embargo, ÜRO sanktsioonid Jugoslaavia Föderaalse Vabariigi vastu ja Kosovo kriis mõjutasid riigi majanduslikku ja poliitilist olukorda negatiivselt ning muutsid riigi poliitilistele ja majanduslikele reformidele keskendumise raskemaks.

4.2.2

Praegu on endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi makromajandus suhteliselt stabiilne, tuginedes laiale konsensusele majanduspoliitika valdkondades. Samuti liigub riik kaubanduse suurema liberaliseerituse suunas (ta on WTO ja CEFTA liige). Ometi ei toimu riigis vajalikku majandusarengut.

4.2.3

Seetõttu on endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis väga kõrge vaesuse määr: 29,8 % elanikest elavad allpool vaesuspiiri. Vaesus on otseses seoses äärmiselt kõrge töötuse määraga (36 %).

4.2.4

Vaesust, sotsiaalset tõrjutust, kõrget töötuse määra ning kehvalt toimivaid tööturgusid põhjustab väike majanduskasv (u 4 %), ebasobiv ettevõtlusstruktuur (eriti VKEde kehvad tulemused), paindumatu tööturg, nõrk haridussüsteem ja rahvaarvu suur kasv. Siiamaani on valitsus vaesuse vastu võitlemisel sageli kasutanud sotsiaalhoolekande meetmeid ilma aktiivse tööhõivepoliitikata.

4.2.5

Ent SKT 7-protsendiline kasv 2007. aasta esimesel kvartalil võib olla kauaoodatud märk dünaamilisema arenguga majandusarengutsükli algusest.

4.3   Sotsiaalkultuuriline kontekst: ulatuslik usalduse puudumine

4.3.1

Ühiskondlikke suhteid iseloomustab ulatuslik usalduse, sallivuse ja kodanikuvastutuse puudumine. Usaldus riigiasutuste vastu on madal. Samas on viimasel aastal tõusnud usaldus valitsuse vastu.

4.3.2

World Values Survey kohaselt on sallivuse indeks riigis 2,08, mis tähendab, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ühiskonda iseloomustab vähene sallivus. Sallimatus on väga suur tõrjutud rühmade suhtes, nagu narkomaanid, alkohoolikud, homoseksuaalid ja romid. Kodanikuvastutus, mida mõõdetakse avalike teenuste tasude (transport, vesi jms) ja maksude maksmata jätmise ning riiklike toetuste kasutamise kaudu, on samuti madalal tasemel.

5.   Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskond

5.1   Õiguslik keskkond

5.1.1

Ühinemisvabadus on tagatud põhiseadusega (artikliga 20) ning seda reguleerib 1988. aastal vastu võetud kodanike ühenduste ja sihtasutuste seadus.

5.1.2

Ametiühingud ja tööandjate liidud ei ole piisavalt reguleeritud: nendega seonduvat reguleerivad ainult mõned artiklid tööseaduses ja äriseadustikus. Tööturu osapoolte jaoks on vaja kiiresti luua võrdsed võimalused, eelkõige nende sõltumatuse tagamiseks. Kaubanduskodasid reguleerib eraldi seadus.

5.1.3

Hoolimata hiljutistest edusammudest (annetuste ja sponsorluse seadus jms) takistavad kodanikuühiskonna organisatsioonide maksustamissätted ja filantroopia maksusoodustused edasist arengut.

5.1.4

Praegu on valmimas kodanike ühenduste ja sihtasutuste uus seadus. Suurimad oodatavad muutused on järgmised: kodanikuühiskonna organisatsioonide loomise õiguste edasine parandamine, nende majandustegevuse reguleerimine ning avalikes huvides tegutseva organisatsiooni staatuse loomine.

5.2   Ülevaade endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonnast

5.2.1   Kodanikuühiskonna organisatsioonide mitmekesisus ja representatiivsus

5.2.1.1

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi organiseeritud kodanikuühiskond koosneb ametiühingutest, kodanikuorganisatsioonidest, kaubanduskodadest, kirikutest ja usukogukondadest. Tööandjate liidud on riigis uus nähtus ning kaubanduskodasid (kaks neist riiklikul tasandil: Makedoonia Majanduskoda (SKM) ja Kaubanduskodade Liit (USKM)) peetakse ikka veel erasektori esindajateks.

5.2.1.2

Tööandjate organisatsioonide suhted muudab keeruliseks see, et ainult üks neist (Makedoonia Tööandjate Assotsiatsioon (ZRM)) on endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi Majandus- ja Sotsiaalnõukogu liige. Teine, Makedoonia Vabariigi Tööandjate Keskliit (KRM) püüdleb selle poole, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi Majandus- ja Sotsiaalnõukogu suhtumine muutuks avatumaks ja kaasavamaks.

5.2.1.3

Ametiühingud jagunevad nelja liitu: Makedoonia Ametiühingute Liit (SSM), Iseseisvate Liitude Keskliit (KNS), Makedoonia Ametiühinguorganisatsioonide Keskliit (KSS) ning Vabade ja Autonoomsete Ametiühingute Liit (UNS). Nendevahelisi suhteid iseloomustab rivaalitsemine ja mõnikord isegi vaenlik suhtumine üksteise suhtes isiklikel põhjustel. See nõrgendab märkimisväärselt nende läbirääkimistepositsiooni, eriti suhetes valitsusega.

5.2.1.4

Riigis oli 2003. aastal 5 289 registreeritud kodanikuühiskonna organisatsiooni. Kodanikuühiskonnast on esindatud peaaegu kõik ühiskonna rühmad. Nõrgemalt on esindatud vaesed maakogukonnad ja etnilised kogukonnad, eelkõige etnilised albaanlased. Märkimisväärselt palju organisatsioone (43 %) on kontsentreerunud pealinna Skopjesse ning maapiirkondades kodanikuühiskonna organisatsioonid peaaegu puuduvad.

5.2.2   Organiseerituse tase ja suhted

5.2.2.1

Endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis on umbes 200 kodanikuühenduste katusorganisatsioone. Enamik kodanikuühiskonna organisatsioone kuulub mõnda tüübi või sihtrühma poolest sarnasesse liitu, ühendusse, platvormi või muusse katusorganisatsiooni. Katusorganisatsioonidel on märkimisväärne roll riigi kodanikuühiskonna tugevdamisel.

5.2.2.2

Üks endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna väljakutsetest on keskenduda teabevahetusele, kooskõlastamisele ja koostööle. Tööandjate, ametiühingute ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide vaheline suhtlemine ja dialoog praktiliselt puuduvad. Ent Makedoonia Kodanikeplatvorm on oma 29 liikmega antud valdkonnas hea eeskuju.

5.3   Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna tugevused ja nõrkused

5.3.1

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna tugevused on kodanike mõjuvõimu suurendamine ning rahu, soolise võrdõiguslikkuse ja keskkonnasäästlikkuse kõrgelt väärtustamine.

5.3.2

Kodanikuühiskonna kõige suuremaid tulemusi on saavutatud kodanike, eelkõige naiste ja tõrjutud rühmade mõjuvõimu suurendamisel. Naised osalevad nüüd rohkem ühiskondlikus elus (parlamendis, omavalitsustes ja kodanikuühiskonna organisatsioonides).

5.3.3

Keskkonnaorganisatsioonid olid perioodi 1996–2001 lipulaev, sest nende toetustöö tulemusel integreeriti keskkonnasäästlikkus edukalt valitsuse poliitikasse. Ka praegu on neil hea potentsiaal olla tulevikus positiivne mõjujõud.

5.3.4

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna kõik peamised sidusrühmad on võtnud omaks pluralismi, millega nad arvestavad, kuigi valdkonnasisest dialoogi tuleks veel arendada ja tugevdada.

5.3.5

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna nõrkused on probleemid vaesuse kõrvaldamises, läbipaistvuses, iseregulatsioonis ja demokraatia praktiseerimises, kodanikuühiskonna ja erasektori ükskõiksed suhted, ebapiisavad vahendid ja rahaliste vahendite mitmekesisuse puudumine (praegu sõltutakse suurel määral välissponsoritest).

5.3.6

Mineviku pärand ning erinev positsioon ja suhtumine üksteise (ja riigi) suhtes, mis sageli on emotsionaalne, kujutab endast suurt takistust dialoogile ja tegutsemisele.

5.3.7

Rahva usaldus kirikute ja usukogukondade vastu on suur, kodanikühiskonna organisatsioonide vastu keskmine ning kaubanduskodade ja ametiühingute vastu väike. Viimaste vastu on usaldus väike, sest töötajate seisund näib halvenevat ja ametiühingud ei näi midagi tegevat.

6.   Sotsiaal- ja kodanikuühiskonna dialoog ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega ühise nõuandekomitee loomine

6.1   Sotsiaaldialoog

6.1.1   Raamistik

Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) liige ja on ratifitseerinud enamiku ILO konventsioonidest. Mõned hiljuti ratifitseeritud konventsioonid on 2002. aastal ratifitseeritud lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse konventsioon (nr 182) ning 2005. aastal ratifitseeritud kolmepoolsete konsultatsioonide (rahvusvahelised tööstandardid) konventsioon (nr 144).

6.1.2   Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi Majandus- ja Sotsiaalnõukogu

Sotsiaaldialoogi institutsionaalne raamistik, eriti endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi Majandus- ja Sotsiaalnõukogu kasutatava kolmepoolse dialoogi osas, on varases arengujärgus. 1996. aastal rajatud majandus- ja sotsiaalnõukogu juhib kolmepoolset dialoogi (ametiühingud, tööandjad ja valitsus) riiklikul tasandil. Ent majandus- ja sotsiaalnõukogu osalemine on piiratud, sest see koosneb ainult Makedoonia Ametiühingute Liidu (SSM) ja Makedoonia Tööandjate Assotsiatsiooni esindajatest ning seda juhib töö- ja sotsiaalpoliitika minister.

6.1.3

Majandus- ja sotsiaalnõukogusse mittekuuluvad tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud ei ole olukorraga sugugi rahul ning kritiseerivad teravalt nõukogu tööd. Üldiselt leiavad kõik, k.a valitsus, et kehtivat õigusraamistikku tuleks muuta ja selgemalt tuleks kehtestada majandus- ja sotsiaalnõukogus osalemise kriteeriumid. Ent tõenäoliselt seisab ees pikaleveninud arutelu, kuni leitakse sobiv lahendus ning majandus- ja sotsiaalnõukogule kehtestatakse uus õigusraamistik.

6.1.4   Kollektiivläbirääkimised

Avalikul ja erasektoril on kaks üldist kollektiivlepingut ning eri sektoritel umbes 24 kollektiivlepingut. Et ametiühing saaks kollektiivläbirääkimistel sotsiaalpartneri staatuse, peab ametiühingus olema 33 % asjaomastest töötajatest. Mitmed ametiühingut kritiseerivad seda nõuet teravalt ning kutsuvad üles 33 % künnist alandama. Pealegi on raske esitada selgeid tõendeid, et ametiühing on tõesti selle künniseni jõudnud.

6.2   Kodanikuühiskonna dialoog valitsuse uue strateegia raames

6.2.1

Valitsuse ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suhete esimest perioodi iseloomustasid ühekordsed kontaktid ja meetmed. Esimene samm suhete institutsionaliseerimise suunas tehti 2004. aasta novembris, mil valitsuses loodi kodanikuühiskonna osakond.

6.2.2

2007. aasta jaanuaris võeti vastu kodanikuühiskonnaga tehtavat koostööd käsitlev valitsuse strateegia koos tegevuskavaga strateegia rakendamiseks. See dokument oli nõuetekohase konsultatsiooniprotsessi tulemus.

6.2.3

Strateegia peaeesmärgid on kodanikuühiskonna osalemine poliitika kujundamises, kodanikuühiskonna kaasamine ELi integratsiooniprotsessi, paremate tingimuste loomine kodanikuühiskonna tegutsemiseks, õigusraamistiku ajakohastamine ja arendamine kodanikuühiskonna tingimuste parandamiseks, institutsioonidevahelise ja valdkonnaülese koostöö rajamine.

6.3   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega ühise nõuandekomitee rajamine

6.3.1

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kõik sidusrühmad peavad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega ühist nõuandekomiteed väga oluliseks ning kutsuvad üles seda võimalikult kiiresti looma.

6.3.2

Õiguspäraselt moodustatud ühine nõuandekomitee võib olla tõhus vahend mitte ainult endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja selle organiseeritud kodanikuühiskonna ELile lähendamisel, vaid ka kodanikuühiskonna organisatsioonide omavahelise dialoogi edendamisel riiklikul tasandil.

6.3.3

Kõik asjaomased pooled peavad tegema suuri jõupingutusi, tagamaks ühisesse nõuandekomiteesse endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi poolsete liikmete valimise protsessi avatus, läbipaistvus ja demokraatlikkus ning liikmete õiguspärasus ja representatiivsus.

7.   Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Euroopa Liit ja Balkani riigid

7.1   Euroopa Liidu ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi suhete seis

7.1.1   Kandidaatriik

Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on kandidaatriik ning valmistub ühinemisläbirääkimisteks ELiga. Ta oli esimene Lääne-Balkani riik, kes 2001. aasta aprillis kirjutas alla stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingule. 19.–21. juunil 2003 toimunud Thessaloniki tippkohtumisel avaldati veelgi suuremat toetust Lääne-Balkani riikide ühinemisele ELiga. Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsus esitas 14. veebruaril 2005 Euroopa Komisjoni küsimustikule vastused, mille alusel avaldas komisjon 9. novembril 2005 positiivse arvamuse, mille järel avaldas Euroopa Ülemkogu 16. detsembril 2005 otsuse riigile kandidaatriigi staatuse andmise kohta.

7.1.2   Kaubandus Euroopa Liiduga

2006. aastal oli jõudis koguekspordi tase 1,43 miljardi euroni ning koguimpordi tase 2,25 miljardi euroni. Kaubandus ELiga moodustas ekspordist 51,85 % ning 44 % impordist tuli ELi liikmesriikidest. Riigi viis suurimat kaubanduspartnerit EList on Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Sloveenia ja Poola.

Mõned probleemid, mis tuleb lahendada kaubandusvaldkonnas: piirihaldamisega seotud teenuste vähene integratsioon, uute tehnoloogiate ja elektrooniliste tolliteenuste ja tootedeklaratsioonide puudus, sertifikaatide jaoks vajalike laborite puudus (eriti põllumajanduses).

7.1.3   Viisad

Inimeste liikuvus, eriti ärikontaktid ning kontaktid hariduse ja kultuuri vallas on Makedoonia jaoks ELile lähenemisel väga olulised. 18. septembril 2007 kirjutati alla viisarežiimi lihtsustamise ja tagasivõtulepingule, mis on üleminekumeede vastastikusele viisavabadusele. 20. veebruaril 2008 käivitati viisavaba liikumist käsitlev mõttevahetus..

7.1.4   Euroopa Liidu toetus

1992–2006 andis Euroopa Liit endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile abi 800 miljoni euro ulatuses. Perioodil 2007–2009 on EL lubanud anda 210 miljonit eurot.

7.2   Kodanikuühiskonna roll Euroopa Liidu integratsiooniprotsessis

7.2.1

ELi integratsioon on endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kodanikuühiskonna jaoks oluline väljakutse. ELi integratsioon on koos ühinemisprotsessiga tugev liikumapanev jõud kodanikuühiskonna edasisel arenemisel. Kodanikuühiskonna organisatsioonid on järgmiste uute väärtuste kandjad: osalusdemokraatia, kaasamine, võrdõiguslikkus, läbipaistvus ja aruandluskohustus. Kodanikuühiskonna organisatsioonidel on ka tähtis ülesanne traditsioonilise, multikultuurse ja paljurahvuselise Balkani ning postmodernistliku Euroopa ühiskonna vahendamisel.

7.2.2

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi valitsus on ELi integratsiooniprotsessis hakanud kodanikuühiskonna rolli tunnustama ning on lisanud selle oma strateegiliste eesmärkide hulka.

7.2.3

ELi toetus kodanikuühiskonnale tõusis pärast CARDSi (Euroopa ühenduste ülesehituse, arengu ja stabiliseerimise abi) programmiga alustamist 2001. aastal. EL andis toetust paljudele kodanikualgatustele, näiteks tehniline abi kodanikuühiskonnaga tehtavat koostööd käsitleva valitsuse strateegia väljatöötamiseks ja toetus Makedoonia Kodanikuplatvormile.

7.3   Balkani naaberriigid ja omavaheline kontaktide loomine

7.3.1

Endisel Jugoslaavia Makedoonia Vabariigil on aktiivne roll piirkondlikus koostöös: riik on pühendunud kahepoolsete suhete arendamisele ja heale naabruspoliitikale. Ta on aktiivne partner sellistes piirkondlikes algatustes nagu Piirkondliku Koostöö Nõukogu (Kagu-Euroopa koostööprotsess (SEECP)) rajamine, Energiaühenduse asutamiseleping, Euroopa ühine lennunduspiirkond, Kagu-Euroopa koostööalgatus (SECI) ja Kesk-Euroopa vabakaubandusleping (CEFTA). Antud kontekstis on üleriigilisel ja kohalikul ajakirjandusel eriline vastutus aidata kaasa nende protsesside arendamisele.

7.3.2

Piirkondlike võrgustike ja kontaktide arv on suurenemas ka teistes valdkondades, sh kodanikuühiskonnas. On häid näited ühismeetmetest, kus osalevad aktiivselt endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik ning riigi tööandjate organisatsioonid, ametiühingud ja teised kodanikuühiskonna organisatsioonid.

Brüssel, 12. märts 2008

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  2001. aasta algul toimusid endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis relvastatud kokkupõrked ja puhkes rahvusrühmade vahelistes suhetes kriis. Kriisile tõi poliitilise lahenduse raamkokkulepe (nn Ohridi kokkulepe), mille sõlmisid 13. augustil 2001 Ohridis riigi neli juhtivat erakonda ning mille täitmise tagavad endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi president ja rahvusvaheline üldsus (EL ja USA). Raamkokkuleppe eesmärk on säilitada riigi terviklikkus ja ühtsus, edendada demokraatiat ja arendada kodanikuühiskonda, soodustada Euroopa-Atlandi integratsiooni ning arendada mitmekultuurilist ühiskonda, mida iseloomustab rahvusrühmade võrdne kaasatus. Raamkokkuleppe seadusandlik osa rakendamine viidi lõpule umbes nelja aastaga 2005. aasta juulis.

(2)  „Early Warning Report — Former Yugoslav Republic of Macedonia”, UNDP, Skopje, juuni 2007.