ISSN 1725-5171

Euroopa Liidu

Teataja

C 190E

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

51. köide
29. juuli 2008


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

NÕUKOGU

2008/C 190E/01

Nõukogu ühine seisukoht (EÜ) nr 18/2008, 6. juuni 2008, vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 251, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ühiste eeskirjade ja standardite kohta (uuestisõnastamine) ( 1 )

1

2008/C 190E/02

Nõukogu ühine seisukoht (EÜ) nr 19/2008, 6. juuni 2008, vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 251, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral ( 1 )

17

 


 

(1)   EMPs kohaldatav tekst

ET

 


III Ettevalmistavad aktid

NÕUKOGU

29.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 190/1


NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 18/2008,

6. juuni 2008,

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrus (EÜ) nr …/… laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ühiste eeskirjade ja standardite kohta (uuestisõnastamine)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2008/C 190 E/01)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Nõukogu 22. novembri 1994. aasta direktiivi 94/57/EÜ (laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta) (4) on korduvalt oluliselt muudetud. Kuna on tehtud uusi muudatusi, tuleks selguse huvides kõnealused sätted uuesti sõnastada.

(2)

Tulenevalt direktiivi 94/57/EÜ sätete olemusest tundub kohane direktiivi sätted uuesti sõnastada kahes erinevas ühenduse õigusaktis, nimelt direktiivi ja määruses.

(3)

Käesolevat määrust tuleb mõista ja tõlgendada kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste kohustustega, sealhulgas 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga.

(4)

Laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevad organisatsioonid peaksid olema võimelised pakkuma oma teenuseid kogu ühenduses ja üksteisega konkureerima, tagades samal ajal meresõiduohutuse ja keskkonna kaitse võrdse taseme. Seepärast tuleks kehtestada nende tegevuseks vajalikud ühesugused kutsestandardid ja kohaldada neid terves ühenduses.

(5)

Selle eesmärgi poole tuleks püüelda meetmete abil, mis sobivad Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) asjaomase tegevusega ning vajadusel rajanevad sellel ja täiendavad seda. Lisaks peaksid liikmesriigid ja komisjon edendama IMO rahvusvahelise eeskirja väljatöötamist tunnustatud organisatsioonide jaoks.

(6)

Laevade turvalisuse suurendamiseks ja nende tekitatud reostuse vältimiseks tuleks kehtestada organisatsioonide tunnustamise miinimumnõuded. Seetõttu tuleks tugevdada direktiivis 94/57/EÜ kehtestatud miinimumnõudeid.

(7)

Esialgse tunnustuse andmiseks organisatsioonidele, kes soovivad volitusi liikmesriikide nimel tegutsemiseks, saaks komisjon käesolevas määruses sätestatud miinimumnõuetele vastavust tõhusamalt ning ühtlustatult ja tsentraliseeritult hinnata koos tunnustamist taotlevate liikmesriikidega.

(8)

Tunnustus tuleks anda ainult organisatsiooni kvaliteedi- ja ohutusealase tegevuse alusel. Tuleks tagada, et tunnustuse ulatus vastaks alati asjaomase organisatsiooni tegelikule võimsusele. Lisaks tuleks tunnustamise puhul arvesse võtta tunnustatud organisatsioonide erinevat õiguslikku seisundit ja struktuuri ning tagada jätkuvalt käesolevas määruses sätestatud miinimumnõuete ühtne kohaldamine ja ühenduse kontrollide tõhusus. Olenemata oma struktuurist peaks tunnustust taotlev organisatsioon osutama teenuseid kogu maailmas ning omama ülemaailmset solidaarvastutust.

(9)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (5).

(10)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta käesolevat määrust, et inkorporeerida hilisemaid muudatusi määrusega seotud rahvusvahelistes konventsioonides, protokollides, koodeksites ja resolutsioonides, et ajakohastada I lisa miinimumnõudeid ja võtta vastu nõuded, mille alusel hinnatakse tunnustatud organisatsioonide reeglite, protseduuride ja tegevuse tõhusust seoses nende poolt klassifitseeritud laevade ohutusega ja reostuse vältimisega. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(11)

On äärmiselt oluline, et tunnustatud organisatsiooni suutmatust täita oma kohustusi on võimalik käsitleda viivitamata, tõhusalt ja proportsionaalselt. Esmane eesmärk peaks olema saada jagu puudustest, et kõrvaldada võimalikud meresõiduohutust ja keskkonda ohustavad tegurid varajases järgus. Seepärast tuleks komisjonile anda vajalikud volitused nõuda, et tunnustatud organisatsioon kohustuks võtma vajalikud ennetus- ja heastusmeetmed, ja kehtestada sunnivahendina trahvid ja karistusmaksed. Komisjon peaks volituste teostamisel austama põhiõigusi ning tagama, et organisatsioonil on kogu menetluse jooksul võimalus ärakuulamisele.

(12)

Vastavalt kogu ühendust hõlmavale lähenemisele tuleb otsus käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi mittetäitvalt organisatsioonilt tunnustuse äravõtmise kohta, kui eespool nimetatud meetmed osutuvad ebatõhusaks või kui organisatsioon ohustab muul viisil lubamatult meresõiduohutust või keskkonda, teha ühenduse tasandil ning seepärast peaks selle tegema komisjon komiteemenetluse kohaselt.

(13)

Ühtlustatult ja tsentraliseeritult on võimalik tõhusamalt läbi viia tunnustatud organisatsioonide järjepidevat järelkontrolli, hindamaks nende vastavust käesolevale määrusele. Seepärast on kohane nimetatud ülesanne ühenduse nimel usaldada komisjonile, kes tegutseb koos tunnustamist taotleva liikmesriigiga.

(14)

Osana tunnustatud organisatsioonide tegevuse kontrollimisest on oluline, et komisjoni inspektoritel on juurdepääs laevadele ja laevadokumentidele, olenemata sellest, millise riigi lipu all laev sõidab, et teha kindlaks, kas tunnustatud organisatsioonid vastavad käesoleva määrusega sätestatud miinimumnõuetele kõikide asjakohastesse klassidesse kuuluvate laevade puhul.

(15)

Tunnustatud organisatsioonide suutlikkus kiiresti välja selgitada eeskirjade, menetluste ja sisekontrollide nõrgad kohad ning neid parandada on äärmiselt oluline nende kontrollitavate ja sertifitseeritavate laevade ohutuse seisukohalt. Kõnealust suutlikkust tuleks parandada kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteemi kaudu, mis peaks olema äri- või poliitilistest huvidest sõltumatu, et teha ettepanek kõigi tunnustatud organisatsioonide jätkuvat parandamist käsitlevate ühismeetmete kohta ja tagada tulemusliku koostöö komisjoniga.

(16)

Tunnustatud organisatsioonide eeskirjad ja menetlused on ohutuse suurendamise ning õnnetuste ja reostuse vältimise ühed võtmetegurid. Tunnustatud organisatsioonid on algatanud protsessi, mis peaks viima nende eeskirjade ja menetluste ühtlustamiseni. Ühenduse õigusaktid peaksid seda protsessi ergutama ja toetama, sest sellel peaks olema meresõiduohutusele ja samuti Euroopa laevaehitustööstuse konkurentsivõimele positiivne mõju.

(17)

Tunnustatud organisatsioonide kaubalaevade projekteerimist, ehitamist ja korrapärast ülevaatust käsitlevate eeskirjade ühtlustamine on pidev protsess. Seetõttu tuleks oma eeskirjade olemasolu kohustust või nende koostamise tõendatud suutlikkust käsitleda ühtlustamise kontekstis ning see ei tohiks takistada tunnustatud organisatsioonide või tunnustamiseks võimalike taotlejate tegevust.

(18)

Tunnustatud organisatsioonid peaksid olema kohustatud ajakohastama oma tehnilisi standardeid ja neid järjepidevalt jõustama, et ühtlustada ohutuseeskirju ja tagada rahvusvaheliste eeskirjade ühtne rakendamine ühenduses. Kui tunnustatud organisatsioonide tehnilised standardid on identsed või väga sarnased, tuleks kaaluda materjalide, varustuse ja komponentide vastastikust tunnustamist sobivatel juhtudel, võttes eeskujuks kõige nõudlikumad ja rangemad standardid.

(19)

Kuigi iga tunnustatud organisatsioon peaks põhimõtteliselt ainult ise vastutama tema poolt sertifitseeritavate osade eest, sõltub tunnustatud organisatsioonide ja tootjate vastutus kokkulepitud tingimustest või konkreetsel juhul kohaldatavatest õigusaktidest.

(20)

Kuna mereõnnetuste vältimise põhilisteks vahenditeks on läbipaistvus, huvitatud poolte vaheline teabevahetus ning üldsuse õigus teabele juurde pääseda, peaksid tunnustatud organisatsioonid sadamariigi kontrolliasutustele andma ning üldsusele kättesaadavaks tegema kogu asjassepuutuva kohustusliku teabe nende klassi kuuluvate laevade kohta.

(21)

Et püüda vältida laevade klassi vahetamist vajaliku remondi vältimise eesmärgil, peaksid tunnustatud organisatsioonid omavahel vahetama igasugust asjassepuutuvat teavet klassi vahetavate laevade seisundi kohta ja kaasama sellesse vajaduse korral lipuriigi.

(22)

Laevatöökodade, varustuse tarnijate ja laevaomanike intellektuaalomandi õiguste kaitse ei tohiks takistada tavapärast äritegevust ning lepingujärgsete teenuste osutamist nimetatud osapoolte vahel.

(23)

Määrusega (EÜ) nr 1406/2002 (6) loodud Euroopa Meresõiduohutuse Amet peaks tagama käesoleva määruse kohaldamiseks vajaliku toetuse.

(24)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt kehtestada meetmed, mida peavad järgima ühenduses laevade kontrollimise, ülevaatuse ja sertifitseerimisega tegelevad organisatsioonid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva määruse ulatuse tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(25)

Meetmed, mida liikmesriigid peavad järgima oma suhetes laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonidega, on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu … direktiivis …/…/EÜ (laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta) (7).

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesoleva määrusega kehtestatakse meetmed, mida laevu kontrollivad, ülevaatavad ja sertifitseerivad organisatsioonid peavad järgima, et täita meresõiduohutust ja merereostuse vältimist käsitlevaid rahvusvahelisi konventsioone, edendades samas teenuste osutamise vabadust. See hõlmab rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamisalasse kuuluvate laevade keret, masinaid ja elektri- ja juhtimisseadmeid käsitlevate ohutusnõuete koostamist ja rakendamist.

Artikkel 2

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„laev”

laev, mis kuulub rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamisalasse;

b)

„rahvusvahelised konventsioonid”

1. novembri 1974. aasta rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel (SOLAS 74), v.a selle lisa XI-2 peatükk, 5. aprilli 1966. aasta rahvusvaheline laadungimärgi konventsioon ja 2. novembri 1973. aasta rahvusvaheline konventsioon laevade põhjustatava merereostuse vältimise kohta (MARPOL) ning nende ajakohastatud protokollid ja muudatused ning asjakohased, kõikides liikmesriikides kohustuslikud ajakohastatud eeskirjad;

c)

„organisatsioon”

juriidiline isik, tema tütarettevõtjad ja muud tema kontrolli all olevad isikud, kes koos või eraldi täidavad käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvaid ülesandeid;

d)

„kontroll”

punkti c kohaldamisel, õigused, lepingud või mis tahes muud seadusjärgsed või tegelikud vahendid, mis kas üksikult või koos annavad võimaluse otsustavalt mõjutada juriidilist isikut või võimaldavad nimetatud isikul täita käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvaid ülesandeid.

e)

„tunnustatud organisatsioon”

käesoleva määruse kohaselt tunnustatud organisatsioon;

f)

„volitamine”

toiming, millega liikmesriik delegeerib tunnustatud organisatsioonile volitused või pädevuse;

g)

„seadusjärgne tunnistus”

tunnistus, mis on väljastatud lipuriigi poolt või tema nimel rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt;

h)

„eeskirjad ja menetlused”

tunnustatud organisatsiooni nõuded laevade projekteerimise, ehitamise, varustamise, hooldamise ja ülevaatamise kohta;

i)

„klassifikatsiooni-tunnistus”

tunnustatud organisatsiooni väljastatud dokument, mis tõendab, et tema kehtestatud ja avalikustatud eeskirjade ja menetluste kohaselt on laev sobiv teatavaks otstarbeks või kasutuseks;

j)

„asukoht”

organisatsiooni registrijärgne asukoht, juhatuse asukoht või põhitegevuskoht.

Artikkel 3

1.   Liikmesriigid, kes soovivad anda volitused seni tunnustamata organisatsioonile, esitavad komisjonile tunnustamistaotluse koos kogu teabe ning tõenditega organisatsiooni vastavuse kohta I lisas sätestatud miinimumnõuetele ning tingimustele ja organisatsiooni võetud kohustuse kohta täita artikli 8 lõike 4 ning artiklite 9, 10 ja 11 sätteid.

2.   Komisjon hindab koos taotluse esitanud liikmesriigiga organisatsioone, kelle kohta tunnustamistaotlus esitati, kontrollimaks organisatsioonide vastavust lõikes 1 osutatud nõuetele ning nende nõuete täitmiseks kohustumist.

3.   Komisjon keeldub vastavalt artikli 12 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele tunnustamast organisatsioone, mis ei vasta käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nõuetele või mille tegevust käsitatakse artiklis 14 sätestatud kriteeriumide alusel meresõiduohutust või keskkonda lubamatult ohustavana.

Artikkel 4

1.   Komisjon annab tunnustuse vastavalt artikli 12 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

2.   Tunnustus antakse ainult neile organisatsioonidele, kes täidavad artiklis 3 osutatud nõuded.

3.   Tunnustus antakse asjaomasele juriidilisele isikule, kes on kõikide tunnustatud organisatsiooni moodustavate juriidiliste isikute emaettevõte. Tunnustus laieneb kõigile juriidilistele isikutele, kes aitavad tagada, et kõnealune organisatsioon pakub oma teenustele ülemaailmset katet.

4.   Komisjon võib, tegutsedes vastavalt artikli 12 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele, tunnustust piirata teatavatele laevatüüpidele, teatava suurusega laevadele, teatavatele kaubavahetustehingutele või nende kombinatsioonidele vastavalt asjaomase organisatsiooni tegelikule võimsusele ja pädevusele. Sellisel juhul esitab komisjon piirangu põhjused ning tingimused, mille korral piirang kõrvaldatakse või võidakse seda laiendada. Nimetatud piirangut võib igal ajal läbi vaadata.

5.   Komisjon koostab loendi käesoleva artikli kohaselt tunnustatud organisatsioonidest ja ajakohastab seda korrapäraselt. Nimetatud loend avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 5

Kui komisjon leiab, et tunnustatud organisatsioon ei vasta I lisas sätestatud miinimumnõuetele või ei täida käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi või kui tunnustatud organisatsiooni tegevus seoses meresõiduohutusega ja reostuse vältimisega on märgatavalt halvenenud, ilma et ta siiski ohustaks lubamatult ohutust või keskkonda, nõuab ta asjaomaselt tunnustatud organisatsioonilt kindlaksmääratud tähtaja jooksul vajalike ennetus- ja heastusmeetmete võtmist, et tagada kõnealuste miinimumnõuete ja kohustuste täielik järgimine ja et eelkõige kõrvaldada mis tahes võimalik oht meresõiduohutusele ja keskkonnale või muul viisil tegelda tegevuse halvenemise põhjustega.

Kui esineb võimalik vahetu oht meresõiduohutusele või keskkonnale, võivad ennetus- ja heastusmeetmed sisaldada ajutisi kaitsemeetmeid.

Ilma et see piiraks nende viivitamatut rakendamist, teatab komisjon kõigile liikmesriikidele, kes on andnud volitused asjaomastele tunnustatud organisatsioonidele, siiski eelnevalt meetmetest, mida ta kavatseb võtta.

Artikkel 6

1.   Komisjon võib lisaks artikli 5 alusel võetavatele meetmetele määrata vastavalt artikli 12 lõikes 2 osutatud nõuandekomitee menetlusele trahvid tunnustatud organisatsioonile:

a)

kes rikub tõsiselt või korduvalt I lisas sätestatud miinimumnõudeid või ei täida käesoleva määruse artikli 8 lõikes 4, artiklites 9, 10 ja 11 sätestatud kohustusi või kelle halvenenud tegevus osutab tõsistele struktuuri, süsteemi, menetluste või sisekontrolliga seotud puudustele,

või

b)

kes on tahtlikult esitanud komisjonile artikli 8 lõike 1 kohase hindamise käigus ebaõigeid, mittetäielikke või eksitavaid andmeid või muul viisil hindamist takistanud.

2.   Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, võib komisjon määrata perioodilised karistusmaksed tunnustatud organisatsiooni suhtes, kes ei võta komisjoni nõutud ennetus- või heastusmeetmeid või põhjustab põhjendamatuid viivitusi, kuni nõutud meetme täieliku ellu viimiseni.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud trahvid ja perioodilised karistusmaksed on hoiatavad ja proportsionaalsed nii juhtumi tõsiduse kui ka asjaomase tunnustatud organisatsiooni tegeliku võimsuse suhtes ja nende puhul võetakse eelkõige arvesse ohutuse või keskkonnakaitse rikkumise ulatust.

Need kehtestatakse alles pärast seda, kui asjaomasele tunnustatud organisatsioonile ja liikmesriigile on antud võimalus esitada oma märkused.

Trahvide ja perioodiliste karistusmaksete kogusumma ei ületa 5 % tunnustatud organisatsiooni viimase kolme majandusaasta keskmisest kogukäibest seoses käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluva tegevusega.

4.   Euroopa Ühenduste Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või perioodilised karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või perioodilise karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.

Artikkel 7

1.   Komisjon tühistab järgmise organisatsiooni tunnustuse:

a)

kes rikub tõsiselt või korduvalt I lisas sätestatud miinimumnõudeid või ei täida käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, nii et see võib lubamatult ohustada meresõiduohutust või keskkonda;

b)

kelle tõsine ja korduv ebapädev tegevus seoses ohutusega ja reostuse vältimisega ohustab lubamatult meresõiduohutust või keskkonda;

c)

kes tema tegevuse hindamise käigus takistab komisjoni selle läbiviimist või katkestab selle korduvalt,

d)

kes ei tasu artikli 6 lõigetes 1 ja 2 osutatud trahve ja/või perioodilisi karistusmakseid, või

e)

kes taotleb talle vastavalt artiklile 6 määratud trahvide suhtes kas rahalist katet või hüvitamist.

2.   Lõike 1 punktide a ja b kohaldamisel teeb komisjon otsuse kogu olemasoleva teabe alusel ja võtab sealhulgas arvesse järgmisi asjaolusid:

a)

vastavalt artikli 8 lõikele 1 tehtud hindamise tulemused asjaomase tunnustatud organisatsiooni kohta;

b)

aruanded, mille liikmesriigid on esitanud vastavalt direktiivi …/…/EÜ artiklile 10;

c)

tunnustatud organisatsioonide klassifitseeritud laevadega toimunud õnnetuste analüüsid;

d)

artikli 6 lõike 1 punktis a osutatud puuduste kordumine;

e)

kuivõrd puudused mõjutavad tunnustatud organisatsiooni klassifitseeritud laevu; ja

f)

artikli 6 lõikes 2 osutatud meetmete ebatõhusus.

3.   Tunnustamise tühistamise otsustab komisjon omal algatusel või liikmesriigi taotlusel vastavalt artikli 12 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele pärast seda, kui asjaomasele tunnustatud organisatsioonile on antud võimalus esitada oma märkused.

Artikkel 8

1.   Komisjon hindab koos liikmesriigiga, kes asjaomase tunnustamistaotluse esitas, korrapäraselt ning vähemalt kord kahe aasta jooksul kõiki tunnustatud organisatsioone, et kontrollida, et nad täidavad käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi ja nende vastavust I lisas esitatud miinimumnõuetele. Hinnang käsitleb vaid tunnustatud organisatsioonide sellist tegevust, mis kuulub käesoleva määruse kohaldamisalasse.

2.   Hindamiseks tunnustatud organisatsioone valides pöörab komisjon erilist tähelepanu tunnustatud organisatsiooni näitajatele meresõiduohutuse ja reostuse vältimise vallas, ohvrite statistikale ning liikmesriikide poolt direktiivi …/…/EÜ artikli 10 kohaselt esitatud aruannetele.

3.   Hindamine võib hõlmata külastusi tunnustatud organisatsiooni piirkondlikesse filiaalidesse ning tegutsevate ja ehitatavate laevade pistelist kontrollimist, et kontrollida tunnustatud organisatsiooni tegevust. Sel juhul teavitab komisjon vajadusel seda liikmesriiki, kus piirkondlik filiaal asub. Komisjon esitab liikmesriikidele hindamise tulemuste kohta aruande.

4.   Iga tunnustatud organisatsioon teeb igal aastal artikli 12 lõikes 1 osutatud komiteele kättesaadavaks oma kvaliteedijuhtimise süsteemi läbivaatuse tulemused.

Artikkel 9

1.   Tunnustatud organisatsioonid tagavad, et komisjonil on juurdepääs artikli 8 lõikes 1 osutatud hindamiseks vajalikule teabele. Mitte ükski lepingu säte ei või piirata nimetatud juurdepääsu.

2.   Tunnustatud organisatsioonid tagavad laevaomanikega või laevade kasutajatega sõlmitud lepingutes, mis käsitlevad laevale seadusjärgsete tunnistuste või klassifikatsioonitunnistuste väljastamist, et tunnistus antakse välja üksnes juhul, kui osalised ei piira komisjoni inspektorite pääsu kõnesoleva laeva pardale artikli 8 lõikes 1 sätestatud eesmärgi kohaselt.

Artikkel 10

1.   Tunnustatud organisatsioonid konsulteerivad korrapäraselt omavahel, et säilitada oma eeskirjade, menetluste ja nende rakendamise samaväärsus ning ühtlustatus. Nad teevad üksteisega koostööd, et saavutada rahvusvaheliste konventsioonide ühesugune tõlgendamine, ilma et see piiraks lipuriikide volituste kohaldamist. Tunnustatud organisatsioonid lepivad asjakohastel juhtudel kokku tehnilised ja menetlustingimused, mille alusel nad tunnustavad vastastikku materjalide, varustuse ja komponentide sertifikaate, mis on välja antud nende vastavate samaväärsete standardite kohaselt, võttes eeskujuks kõige nõudlikumad ja rangemad standardid.

Juhul, kui vastastikuse tunnustamise suhtes ei ole oluliste ohutusküsimuste tõttu võimalik kokku leppida, esitavad tunnustatud organisatsioonid selle kohta selgesõnalised põhjendused.

Kui tunnustatud organisatsioon tuvastab ülevaatusel või muul viisil, et materjalid, varustus või komponendid ei vasta sertifikaadile, võib kõnealune organisatsioon keelduda selliste materjalide, varustuse või komponentide pardale paigutamiseks luba andmast. Kõnealune tunnustatud organisatsioon teavitab sellest viivitamata teisi tunnustatud organisatsioone ja teatab oma keeldumise põhjused.

Tunnustatud organisatsioonid tunnustavad klassifitseerimisel laevavarustust, millel on nõukogu 20. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/98/EÜ (laevavarustuse kohta) (8) kohane nõuetele vastavuse märgis („roolimärgis”).

Nad annavad komisjonile ja liikmesriikidele korrapäraselt aru standardite vallas tehtud olulistest edusammudest ja materjalide, varustuse ja komponentide sertifikaatide vastastikusest tunnustamisest.

2.   Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt… (9) aruande, mis põhineb sõltumatul uuringul ning milles käsitletakse nõuete ja eeskirjade ühtlustamises ning materjalide, varustuse ja komponentide sertifikaatide vastastikuses tunnustamises tehtud edusamme.

3.   Tunnustatud organisatsioonid teevad koostööd sadamariigi kontrolliasutustega, kui tegemist on nende klassi kuuluva laevaga, eelkõige teatud puuduste või muude lahknevuste kõrvaldamise hõlbustamiseks.

4.   Tunnustatud organisatsioonid esitavad kõikide liikmesriikide ametiasutustele, kellel on direktiivi …/…/EÜ artiklis 3 sätestatud volitused, ning komisjonile kogu asjassepuutuva teabe nende poolt klassifitseeritud laevade, ühest klassist teise üleminekute, klassi muutumise ja klassist väljaarvamise kohta, olenemata laevade lipuriigist.

Teave nende klassifitseeritud laevadega seotud ühest klassist teise üleminekute, klassi muutumise ja klassist väljaarvamise kohta, sealhulgas teave ülevaatusega viivitamise, soovituste täitmisega viivitamise, klassitingimuste, kasutustingimuste või kasutuspiirangute kohta saadetakse laeva lipuriigist olenemata elektrooniliselt direktiivi …/…/EÜ rakendamise eesmärgil liikmesriikide kasutatavasse ühisesse kontrolliandmebaasi samaaegselt teabe registreerimisega tunnustatud organisatsiooni enda süsteemides ja hiljemalt 72 tunni jooksul pärast teabe edastamise põhjustanud sündmuse toimumist. Kõnealune teave, v.a järgitud soovitused ja tingimused, avaldatakse nende tunnustatud organisatsioonide veebilehel.

5.   Lipuriigist olenemata ei väljasta tunnustatud organisatsioonid seadusjärgseid tunnistusi meresõiduohutusega seotud põhjustel klassist välja arvatud või muudetud klassiga laevale enne, kui nad on lipuriigi pädevale ametiasutusele andnud võimaluse esitada mõistliku aja jooksul oma arvamus täieliku kontrollimise vajalikkusest.

6.   Ühest klassist teise üleminekuga ühe tunnustatud organisatsiooni alt teise alla siirdumisel annab üleandev organisatsioon ülevõtvale organisatsioonile liigse viivituseta täieliku toimiku laeva kohta ja eelkõige teavitab teda:

a)

kõikidest ülevaatuse viivitustest,

b)

kõikidest soovituste täitmise viivitustest ja laeva suhtes kehtestatud klassitingimustest,

c)

laeva kohta välja antud kasutustingimustest ja

d)

laeva kohta välja antud kasutuspiirangutest.

Ülevõttev organisatsioon võib laevale uued tunnistused välja anda üksnes pärast kõikide viivitatud ülevaatuste rahuldavat läbimist ning laeva kohta varem antud täitmata soovituste või klassitingimuste täitmist üleandva organisatsiooni poolt sedastatud viisil.

Enne tunnistuste väljaandmist peab ülevõttev organisatsioon üleandva organisatsiooni teavitama tunnistuste väljaandmiskuupäevast ning tegema teatavaks iga viivitatud ülevaatuse, täitmata soovituse ja klassitingimuse täitmise kuupäeva, koha ning seonduvad meetmed.

Tunnustatud organisatsioonid kehtestavad ühtsed nõuded selliste ühest klassist teise ülemineku juhtude jaoks, mille puhul on vaja erilisi ettevaatusabinõusid, ning rakendavad neid. Kõnealused juhud hõlmavad vähemalt 15aastaste või vanemate laevade üleminekut ühest klassist teise ja üleminekut tunnustamata organisatsioonilt tunnustatud organisatsioonile.

Tunnustatud organisatsioonid teevad omavahel koostööd käesoleva lõike nõuetekohaseks rakendamiseks.

Artikkel 11

1.   Tunnustatud organisatsioonid loovad hiljemalt … (10) sõltumatu kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteemi, mis vastab kohaldatavatele rahvusvahelistele standarditele ja kus asjakohased laevatööstuses tegutsevad kutseühingud võivad osaleda nõuandjana, ning juhivad selle tegevust.

2.   Kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteemil on järgmised ülesanded:

a)

tunnustatud organisatsioonide kvaliteedijuhtimise süsteemide perioodiline hindamine vastavalt ISO 9001 kvaliteedistandardi nõuetele;

b)

tunnustatud organisatsioonide, sealhulgas artikli 3 kohaselt tunnustamist taotlevate organisatsioonide kvaliteedijuhtimise süsteemide sertifitseerimine;

c)

rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedijuhtimise standardite tõlgenduste väljaandmine, et võtta eelkõige arvesse tunnustatud organisatsioonide olemuse ja kohustuste iseärasusi; ning

d)

tunnustatud organisatsioonide eeskirjade, menetluste ja sisekontrollimehhanismide parandamist käsitlevate üksik- ja ühissoovituste väljatöötamine.

3.   Kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteemil on tunnustatud organisatsioonidest sõltumatuks tegutsemiseks vajalikud juhtimisstruktuurid ja volitused ning ülesannete tõhusaks ja kõrgeimatele kutsestandarditele vastavaks täitmiseks vajalikud vahendid. Kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteem kehtestab ise oma töömeetodid ja töökorra.

4.   Kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteem võtab vastu iga-aastase tööplaani.

5.   Kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteem võib paluda abi teistelt välistelt kvaliteedihindamise asutustelt.

6.   Kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteem edastab huvitatud pooltele, sealhulgas lipuriikidele ja komisjonile täieliku teabe oma iga-aastase tööplaani ning järelduste ja soovituste kohta eelkõige seoses meresõiduohutust halvendavate olukordadega.

7.   Komisjon hindab perioodiliselt kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteemi.

8.   Komisjon annab liikmesriikidele aru hindamise ja järelhindamise tulemustest.

Artikkel 12

1.   Komisjoni abistab laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS), mis on asutatud määrusega (EÜ) nr 2099/2002 (11).

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 3 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

4.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artiklis 8 sätestatut.

Artikkel 13

1.   Käesolevat määrust võib selle kohaldamisala laiendamata muuta, et ajakohastada I lisas sätestatud miinimumnõudeid, võttes eelkõige arvesse IMO asjakohaseid otsuseid.

Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 12 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

2.   Käesoleva määruse artikli 2 punktis b määratletud rahvusvahelistes konventsioonides tehtud muudatused võib käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta määruse (EÜ) nr 2099/2002 artikli 5 alusel.

Artikkel 14

1.   Komisjon võtab vastu ja avaldab:

a)

nõuded, mille alusel hinnatakse eeskirjade ja menetluste tõhusust ja tunnustatud organisatsioonide tegevust seoses nende liigitatud laevade ohutusega ja reostuse vältimisega, pidades eelkõige silmas andmeid, mis on saadud sadamariigi kontrolli käsitleva vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumi ja/või muude sarnaste kavade abil;

b)

nõuded, mille alusel määratakse kindlaks, kas sellist tegevust käsitatakse meresõiduohutust ja keskkonda lubamatult ohustavana, ning mille puhul võib arvesse võtta väiksemaid või hästi spetsialiseerunud organisatsioone mõjutavaid eriasjaolusid.

Need meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, võetakse vastu vastavalt artikli 12 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

2.   Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, täiendades seda, ning mis on seotud artikli 6 ja vajadusel artikli 7 rakendamisega, võetakse vastu vastavalt artikli 12 lõikes 4 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

3.   Ilma et see piiraks I lisas sätestatud miinimumnõuete kohaldamist, võib komisjon vastavalt artikli 12 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele võtta vastu nende tõlgendamise eeskirjad ning võib kaaluda eesmärkide kehtestamist I lisa A osa punktis 3 osutatud üldiste miinimumnõuete jaoks.

Artikkel 15

1.   Organisatsioonid, kellele käesoleva määruse jõustumise ajal on antud tunnustus vastavalt direktiivile 94/57/EÜ, säilitavad tunnustuse, kui lõikest 2 ei tulene teisiti.

2.   Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, vaatab komisjon hiljemalt … (12) kõik direktiivi 94/57/EÜ alusel antud piiratud tunnustused uuesti üle vastavalt käesoleva määruse artikli 4 lõikele 3, et otsustada vastavalt artikli 12 lõikes 3 osutatud regulatiivkomitee menetlusele, kas piirangud tuleks asendada uutega või kõrvaldada. Piiranguid kohaldatakse seni, kuni komisjon on teinud otsuse.

Artikkel 16

Komisjon kontrollib artikli 8 lõike 1 kohase hindamise käigus, et tunnustuse omanik on organisatsiooni asjakohane juriidiline isik, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva määruse sätteid. Vastasel juhul teeb komisjon otsuse nimetatud tunnustuse muutmise kohta.

Kui komisjon muudab tunnustust, kohandavad liikmesriigid tunnustatud organisatsiooniga sõlmitud lepinguid vastavalt kohandusele.

Artikkel 17

Komisjon teavitab iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamenti ja nõukogu käesoleva määruse kohaldamisest.

Artikkel 18

Ühenduse ja liikmesriikide õiguses olevaid viiteid direktiivile 94/57/EÜ käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.

Artikkel 19

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja


(1)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 195.

(2)  ELT C 229, 22.9.2006, lk 38.

(3)  Euroopa Parlamendi 25. aprilli 2007. aasta arvamus (ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 633), nõukogu ... ühine seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja Euroopa Parlamendi ... seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(4)  EÜT L 319, 12.12.1994, lk 20. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2002/84/EÜ (EÜT L 324, 29.11.2002, lk 53).

(5)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

(6)  EÜT L 208, 5.8.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1891/2006 (ELT L 304, 30.12.2006, lk 1).

(7)  ELT L …

(8)  EÜT L 46, 17.2.1997, lk 25. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2002/84/EÜ (EÜT L 324, 29.11.2002, lk 53).

(9)  Väljaannete talitus: viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist-

(10)  Väljaannete talitus: 24 kuud pärast käesoleva määruse jõustumist.

(11)  ELT L 324, 29.11.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 93/2007 (ELT L 22, 31.1.2007, lk 12).

(12)  Väljaannete talitus: kaksteist kuud pärast käesoleva määruse jõustumist.


I LISA

ORGANISATSIOONIDE MIINIMUMNÕUDED

(Osutatud artiklis 3)

A.   ÜLDISED MIINIMUMNÕUDED

1.

Tunnustatud organisatsioon peab olema oma asukohariigi juriidiline isik. Tema raamatupidamisarvestust tõendavad sõltumatud audiitorid.

2.

Tunnustatud organisatsioon peab suutma tõendada, et tal on kaubalaevade projekteerimise ja ehitamise hindamisel suured kogemused.

3.

Tunnustatud organisatsiooni teenistuses peab igal ajahetkel olema piisav arv juhtiv-, tehnilisi, abi- ja teadustöötajaid, mis on vastavuses tema klassifitseeritud laevade arvu ja liikidega ning sellega, kuivõrd organisatsioon on seotud laevade ehitamise ja ümberkujundamisega. Tunnustatud organisatsioon peab olema suuteline vajaduse korral saatma kõigile tööpaikadele vahendid ja töötajad, mis on piisavad ülesannete täitmiseks vastavalt puntides 6 ja 7 sisalduvatele üldistele miinimumnõuetele ning B osas sisalduvatele konkreetsetele miinimumnõuetele.

4.

Tunnustatud organisatsioonil peavad olema on üksikasjalikud rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele vastavate kaubalaevade projekteerimise, ehitamise ja korrapärase ülevaatuse eeskirjad ja menetlused või selleks tõendatud suutlikkus ning ta peab neid eeskirju ja menetlusi kohaldama. Need tuleb avaldada ja pidevalt täiustada uurimis- ja arendustöö abil.

5.

Tunnustatud organisatsioon peab oma laevaregistri avaldama igal aastal või hoidma seda üldsusele kättesaadavas elektroonilises andmebaasis.

6.

Tunnustatud organisatsioon ei tohi olla laevaomanike, -ehitajate ega muude isikute mõju all, kes on laevade valmistamise, varustamise, remontimise või käitamisega majanduslikult seotud. Tunnustatud organisatsiooni tulud ei sõltu olulisel määral ühest tulundusettevõttest. Tunnustatud organisatsioon ei täida klassifitseerimis- ega seadusjärgseid ülesandeid, kui ta on laeva omanik või kasutaja või kui tal on nimetatutega äri-, isiklikke või perekondlikke sidemeid. See keeld kehtib ka tunnustatud organisatsioonis töötavate inspektorite suhtes.

7.

Tunnustatud organisatsioon peab tegutsema vastavalt IMO resolutsiooni A.789(19) (ametiasutuse nimel tegutsevate tunnustatud organisatsioonide kontrolli ja sertifitseerimisnõuete kohta) lisale, niivõrd kui need sätted hõlmavad käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvaid küsimusi.

B.   KONKREETSED MIINIMUMNÕUDED

1.

Tunnustatud organisatsioonil on ülemaailmne võrk oma põhikohaga inspektoritest või erand- ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel muude tunnustatud organisatsioonide põhikohaga inspektoritest.

2.

Tunnustatud organisatsioonis peab kehtima eetikakoodeks.

3.

Tunnustatud organisatsiooni tuleb juhtida ja hallata nii, et oleks tagatud ametiasutuse nõutava teabe salajasus.

4.

Tunnustatud organisatsioon peab andma ametiasutusele, komisjonile ja huvitatud isikutele vajalikku teavet.

5.

Tunnustatud organisatsioon, selle inspektorid ja tehnilised töötajad teevad oma tööd, kahjustamata mingil moel laevatöökodade, varustuse tarnijate ja laevaomanike intellektuaalomandi õigusi, sealhulgas patente, litsentse, oskusteavet ja igasuguseid muid teadmisi, mille kasutamine on ühenduse või riiklikul tasandil õiguslikult kaitstud; mitte mingil tingimusel ja hoolimata artiklist 17 ei tohi tunnustatud organisatsioon ega teenistusse võetud inspektorid ja tehnilised töötajad edastada või teatavaks teha ehitatavatel või remonditavatel laevadel tehtava ülevaatuse, kontrolli ja järelevalve käigus saadud äriliselt olulisi andmeid.

6.

Tunnustatud organisatsiooni juhtkond peab olema määratlenud ja kirja pannud oma kvaliteedipõhimõtted, -eesmärgid ja -kohustused ning taganud nende põhimõtete mõistmise, rakendamise ja täitmise tunnustatud organisatsiooni kõikidel tasanditel. Tunnustatud organisatsiooni poliitika peab hõlmama ohutusega ja reostuse vältimisega seotud eesmärke ning näitajaid.

7.

Tunnustatud organisatsioon peab tagama:

a)

oma eeskirjade ja menetluste kavakindla koostamise ja kohaldamise;

b)

oma eeskirjade ja menetluste täitmise ning sisesüsteemi kehtestamise teenuse kvaliteedi mõõtmiseks, pidades silmas nimetatud eeskirju ja menetlusi;

c)

tunnustatud organisatsiooni volitustega hõlmatud seadusjärgse tegevusega seotud tingimuste täitmise ning sisesüsteemi kehtestamise teenuse kvaliteedi mõõtmiseks rahvusvahelisi konventsioone silmas pidades;

d)

nende töötajate vastutuse, pädevuse ja omavaheliste suhete määratlemise ja kirjapanemise, kelle töö mõjutab tunnustatud organisatsiooni teenuste kvaliteeti;

e)

kogu töö toimumise kontrollitud tingimustes;

f)

sellise järelevalvesüsteemi olemasolu, mille abil jälgitakse tunnustatud organisatsioonis töötavate inspektorite ning tehniliste ja haldustöötajate tegevust ja tööd;

g)

inspektoritel on ulatuslikud teadmised konkreetse laevatüübi kohta, millega nad konkreetse ülevaatuse puhul töötavad, ning asjaomaste kohaldatavate nõuete kohta;

h)

inspektorite erialase ettevalmistamise ja nende teadmiste pideva ajakohastamise süsteemi rakendamise;

i)

selliste andmete säilitamise, mis tõendavad nõutavate standardite täitmist osutatud teenustega hõlmatud valdkondades ja kvaliteedisüsteemi toimimise tulemuslikkust;

j)

tervikliku süsteemi olemasolu, mis on vajalik kvaliteedialast tegevust käsitlevate siseauditite kavandamiseks ja dokumenteerimiseks kõikides tegevuskohtades;

k)

selliste sertifitseerimise ühtlustatud süsteemiga nõutud kohustuslike ülevaatuste ja kontrollimiste teostamise, milleks tunnustatud organisatsioon on volitatud, kooskõlas ülevaatuse ja sertifitseerimise ühtlustatud süsteemiga seotud ülevaatusjuhiseid käsitleva IMO resolutsiooni A.948(23) lisa ja liitega;

l)

selgete ja otseste vastutus- ning kontrollisuhete kehtestamise tunnustatud organisatsiooni peakorteri ja piirkondlike filiaalide vahel ning tunnustatud organisatsioonide ja nende inspektorite vahel.

8.

Tunnustatud organisatsioon peab olema kujundanud ja rakendanud tõhusa sisese kvaliteedisüsteemi, mis peab põhinema rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteedistandardite asjakohastel osadel ja on kooskõlas standarditega EN ISO/IEC 17020:2004 (kontrollasutused) ja EN ISO 9001:2000 (kvaliteedijuhtimise süsteemid, nõuded), nagu neid on tõlgendanud ja sertifitseerinud artikli 11 lõikes 1 osutatud kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteem.

9.

Tunnustatud organisatsiooni eeskirju ja menetlusi peab rakendama nii, et organisatsioonile jääb võimalus anda oma vahetute kogemuste ja otsuste põhjal usaldusväärne ja objektiivne hinnang asjaomaste laevade ohutuse kohta, kasutades selleks klassifikatsioonitunnistusi, mille alusel antakse välja seadusjärgsed tunnistused.

10.

Tunnustatud organisatsioonil peavad olema kõik vajalikud vahendid, et hinnata erialase ettevalmistusega töötajate abil ning vastavalt rahvusvahelise meresõiduohutuse korralduse (ISM) koodeksi rakendamist ametiasutuste poolt käsitleva IMO resolutsiooni A.788(22) lisa sätetele, kuidas rakendatakse ja hallatakse sertifitseerida kavatsetavat meresõiduohutussüsteemi nii maismaal kui ka laevade pardal.

11.

Tunnustatud organisatsioon peab lubama oma eeskirjade ja menetluste koostamisel osaleda ametiasutuse esindajatel ja muudel asjaomastel isikutel.


II LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 94/57/EC

Direktiiv …/…/EÜ

Käesolev määrus

Artikkel 1

Artikkel 1

Artikkel 1

Artikli 2 punkt a

Artikli 2 punkt a

Artikli 2 punkt a

Artikli 2 punkt b

Artikli 2 punkt b

Artikli 2 punkt c

Artikli 2 punkt c

Artikli 2 punkt d

Artikli 2 punkt d

Artikli 2 punkt b

Artikli 2 punkt e

Artikli 2 punkt e

Artikli 2 punkt c

Artikli 2 punkt f

Artikli 2 punkt d

Artikli 2 punkt f

Artikli 2 punkt g

Artikli 2 punkt e

Artikli 2 punkt g

Artikli 2 punkt h

Artikli 2 punkt f

Artikli 2 punkt h

Artikli 2 punkt i

Artikli 2 punkt g

Artikli 2 punkt i

Artikli 2 punkt k

Artikli 2 punkt i

Artikli 2 punkt j

Artikli 2 punkt h

Artikli 2 punkt j

Artikli 2 punkt l

Artikli 2 punkt k

Artikli 2 punkt j

Artikkel 3

Artikkel 3

 

Artikli 4 lõike 1 esimene lause

Artikli 3 lõige 1

Artikli 4 lõike 1 teine lause

Artikli 3 lõige 2

Artikli 4 lõike 1 kolmas lause

Artikli 4 lõike 1 neljas lause

Artikli 4 lõige 1

Artikli 3 lõige 3

Artikli 4 lõiked 2, 3 ja 4

Artikkel 5

Artikkel 6

Artikkel 7

Artikli 5 lõige 1

Artikli 4 lõige 1

Artikli 5 lõige 3

Artikli 4 lõige 2

Artikli 6 lõiked 1, 2, 3 ja 4

Artikli 5 lõiked 1, 2, 3 ja 4

Artikli 6 lõige 5

Artikkel 7

Artikkel 6

Artikkel 12

Artikli 8 lõike 1 esimene taane

Artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkt a

Artikli 8 lõike 1 teine taane

Artikli 13 lõige 1

Artikli 8 lõike 1 kolmas taane

Artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkt b

Artikli 7 lõike 1 teine lõik

Artikli 13 lõike 1 teine lõik

Artikli 8 lõige 2

Artikli 7 lõige 2

Artikli 8 lõike 2 teine lõik

Artikli 13 lõige 2

Artikli 9 lõige 1

Artikli 9 lõige 2

Artikli 10 lõike 1 sissejuhatav lause

Artikkel 8

Artikli 10 lõike 1 punktid a, b, c ning lõiked 2, 3 ja 4

Artikli 11 lõiked 1 ja 2

Artikli 9 lõiked 1 ja 2

Artikli 11 lõiked 3 ja 4

Artikli 8 lõiked 1 ja 2

Artikkel 12

Artikkel 10

Artikkel 13

Artikkel 14

Artikli 11 lõiked 1 ja 2

Artikli 11 lõige 3

Artikkel 12

-

Artikkel 9

Artikli 15 lõige 1

-

-

-

-

Artikli 10 lõiked 1 ja 2

Artikli 15 lõige 2

-

Artikli 10 lõige 3

Artikli 15 lõige 3

Artikli 10 lõige 4

Artikli 15 lõige 4

-

Artikli 10 lõige 5

Artikli 15 lõige 5

-

Artikli 10 lõike 6 esimene, teine, komas ja viies lõik

-

Artikli 10 lõike 6 neljas lõik

Artikkel 16

Artikkel 13

Artikkel 17

Artikkel 16

Artikkel 14

Artikkel 15

-

-

Artikkel 11

-

-

Artikkel 14

-

-

Artikkel 15

-

-

Artikkel 16

-

-

Artikkel 17

-

-

Artikkel 18

-

-

Artikkel 19

Lisa

-

I lisa

-

I lisa

-

-

II lisa

II lisa


NÕUKOGU PÕHJENDUSED

I.   SISSEJUHATUS

Nõukogu jõudis 30. novembril 2007 kaasotsustamismenetluse (Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 251) raames komisjoni vastava ettepaneku põhjal (1) poliitilisele kokkuleppele kahe eraldi õigusakti suhtes: direktiivi eelnõu laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta (uuestisõnastamine) ja määrus laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta (uuestisõnastamine). Käesolevas dokumendis käsitletakse komisjoni ettepaneku osa, mis on uuestisõnastatud määruse aluseks. (2)

Pärast õiguskeelelist läbivaatamist võttis nõukogu 6. juunil 2008 vastu ühise seisukoha.

Seisukohta võttes arvestas nõukogu Majandus- ja Sotsiaalkomitee (3) ning Regioonide Komitee (4) arvamust. Suur hulk Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel 25. aprillil 2007 (5) vastu võetud muudatusettepanekutest on teksti lisatud või need kajastuvad nõukogu seisukoha kas direktiivi või määrust käsitlevas vastavas osas.

Ettepaneku eesmärk on sõnastada uuesti direktiivi 94/57/EÜ (mis käsitleb ühiste eeskirjade ja standardite kehtestamist organisatsioonidele, nn tunnustatud organisatsioonidele, kes tegelevad laevade kontrolliga ja väljastavad laevade tunnistusi) järjestikused muudatused. Lisaks on lihtsustamise või ühtlustamise eesmärgil muudetud kehtiva direktiivi teatud sätteid, et tõhustada olemasolevaid eeskirju, nt tugevdades tunnustatud organisatsioonide kontrolli ja reformides karistussüsteemi tunnustuse miinimumnõudeid mittejärgivate organisatsioonide suhtes.

II.   ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

a)   Õigusakti vorm

Nõukogu organite aruteludes oli peateemaks komisjoni kavandatud õigusakti vorm. Kavandatava direktiivi mitut sätet tuleb tõlgendada otsese kohustuste kehtestamisena või komisjonile pädevuse andmisena selliste kohustuste kehtestamiseks isikutele, käesoleval juhul tunnustatud organisatsioonidele. Seda kinnitas nõukogu õigustalitus oma 8. oktoobri 2007. aasta arvamuses (dok 13616/07), milles soovitati võtta õigusakt vastu määruse vormis või alternatiivse võimalusena sõnastada kõnealused sätted ümber või jagada õigusakt eraldi direktiiviks ja määruseks.

Nõukogu leppis poliitilises kokkuleppes kokku jagada tekst kaheks eraldi õigusaktiks — direktiiviks ja määruseks Direktiivis sisalduvad liikmesriikidele adresseeritud sätted, mis käsitlevad nende suhteid tunnustatud organisatsioonidega, määruses nähakse aga ette sätted, mis on seotud ühenduse tasandil tunnustamisega, s.t komisjonipoolse tunnustuse andmine ja tühistamine, kohustused ja nõuded, mida organisatsioonid peavad täitma ühenduse tunnustuse saamiseks, võimalikud karistused nende tunnustatud organisatsioonide suhtes, kes ei täida nimetatud kohustusi ja nõudeid.

b)   Määrusega seotud põhiprobleemid

Lisaks otsusele koondada uude määrusesse kõik laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ühenduse tunnustusega seotud sätted, pidas nõukogu asjakohaseks muuta kõnealuseid sätteid kas selguse huvides või järgmistel kaalutlustel:

1)   Tunnustuse ulatus ja miinimumnõuded

Nii nõukogu kui Euroopa Parlamendi arvates on oluline rõhutada, et olenemata oma struktuurist peab organisatsioon tunnustuse saamiseks osutama teenuseid kogu maailmas. Piiratud tunnustuse puhul tagatakse ühise seisukohaga läbipaistvus nii piiramise põhjuste kui selle muutmise tingimuste osas. Tunnustuse miinimumnõuete alandamise vältimiseks nähakse ühises seisukohas ette võimalus määrata komiteemenetluse kohaselt kindlaks kõnealuste nõuete tõlgendamise eeskirjad ja eesmärgid, eelkõige seoses tunnustatud organisatsioonide töötajate arvuga.

2)   Tunnustatud organisatsioonidele trahvide määramine

Nõukogu arvates tuleb liikmesriike teavitada nõuandemenetluse kohaselt igast komisjoni otsusest, mis on tehtud trahvide määramise kohta tunnustatud organisatsioonide suhtes, kes ei täida määrusest tulenevaid kohustusi.

3)   Tunnustatud organisatsioonide eeskirjade ja menetluste ühtlustamine ning nende poolt välja antud sertifikaatide vastastikune tunnustamine

Nõukogu kiidab heaks komisjoni ettepaneku innustada tunnustatud organisatsioone oma eeskirju ja menetlusi täiendavalt ühtlustama ning kaaluma, millal oma materjalide, varustuse ja komponentide sertifikaate vastastikku tunnustada. Ühises seisukohas on siiski ette nähtud teatud kaitsemeetmed. Kaitsemeetmeid kohaldatakse juhtudel, kui tunnustatud organisatsioonid ei suuda sertifikaatide vastastikuses tunnustamises kokku leppida või juhtudel, kui on tuvastatud, et materjalid, varustus või komponendid ei vasta sertifikaadile.

Kooskõlas Euroopa Parlamendiga palutakse komisjonil esitada aruanne, milles käsitletakse tunnustatud organisatsioonide eeskirjade ja menetluste ühtlustamise ning nende poolt välja antud sertifikaatide vastastikuse tunnustamise osas tehtud edusamme.

4)   Tunnustatud organisatsioonide kvaliteedijuhtimise süsteemide hindamine ja sertifitseerimine

Nõukogu nõustub täielikult komisjoni ettepaneku põhijoontega, mille kohaselt tunnustatud organisatsioonid loovad üksuse, kelle ülesandeks on nende kvaliteedijuhtimise süsteemide hindamine ja sertifitseerimine. Suures osas kooskõlas Euroopa Parlamendi muudatusettepanekuga rõhutab nõukogu ühises seisukohas, et see peab vastama kohaldatavatele rahvusvahelistele kvaliteedistandarditele ja järgima laevatööstuses tegutsevate asjaomaste kutseühingute nõuandeid.

Nõukogu poolt kvaliteedihindamise ja sertifitseerimise süsteemi tehtud muude muudatuste eesmärk on eelkõige täpsustada kõnealuse üksuse ülesandeid ja selgitada, et tunnustatud organisatsioonidest sõltumatuks tegutsemiseks peavad neil olema vajalikud juhtimisstruktuurid ja volitused.

5)   Kontrolliga regulatiivmenetluse kasutamine

Kooskõlas muudetud komiteemenetluse otsusega (6) kasutab nõukogu oma ühises seisukohas kontrolliga regulatiivmenetlust, et muuta määrust vastavalt muudatustele rahvusvahelistes konventsioonides, protokollides, koodeksites ja resolutsioonides, et ajakohastada tunnustuse miinimumnõudeid ja võtta vastu nõuded, mille alusel hinnatakse tunnustatud organisatsioonide eeskirjade ja menetluste tõhusust ja tulemuslikkust seoses laevade ohutuse ja reostuse vältimisega.

III.   MUUDATUSETTEPANEKUD

Ühine seisukoht sisaldab kas sõna-sõnalt, osaliselt või sisuliselt suurt hulka Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel tehtud muudatusettepanekuid: 6, 11, 12, 15, 16, 17, 18, 20, 25, 26, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, 44, 45, 50, 52, 53, 54, 55, 56, 59, 60, 61, 62, 64, 66, 68, 69, 71 ja 74. Seotud sätted on muudatusettepanekutega tihti kooskõlas, kuid mitte samad, kuivõrd tulenevalt algse ettepaneku jaotamisest kaheks eraldi õigusaktiks oli vaja teksti kohandada.

Ülejäänud muudatusettepanekuid ei toetatud, kuna nõukogu arvates ei ole need kooskõlas ühenduse tunnustuse andmise menetlusega (muudatusettepanek 14), piisavalt selged või näivad üleliigsena (muudatusettepanekud 19, 23, 57 ja 67) või ei ole kooskõlas kvaliteedijuhtimise süsteemide hindamise ja sertifitseerimise eest vastutava üksuse loomist käsitleva nõukogu lähenemisviisiga (muudatusettepanekud 63, 65 ja osaliselt 74).

IV.   KOKKUVÕTE

Nõukogu leiab, et ühine seisukoht on asjakohane viis kehtestada sätted, mis on seotud laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide tunnustamisega ühenduse tasandil, võttes vastu määruse, millele on lisatud direktiiv, milles sätestatakse meetmed, mida liikmesriigid peavad järgima oma suhetes nimetatud organisatsioonidega.

Ühise seisukoha tekst kajastab suurt hulka Euroopa Parlamendi muudatusettepanekuid. Nõukogu ootab konstruktiivset arutelu Euroopa Parlamendiga, et võimalikult kiiresti kokkuleppele jõuda.


(1)  Komisjon edastas oma ettepaneku sõnastada uuesti direktiiv laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta 30. jaanuaril 2006 (dok 5912/06 MAR 11 ENV 50 CODEC 95).

(2)  Nõukogu ühine seisukoht direktiivi eelnõu kohta on esitatud dokumendis 5724/08 ja nõukogu põhjendused dokumendis 5724/08 ADD 1.

(3)  CESE 1177/2006, 13.9.2006 (ELT C 318, 23.12.2006, lk 195–201).

(4)  CdR 43/2006, 15.6.2006 (ELT C 229, 22.9.2006, lk 38).

(5)  Dok 8724/07 CODEC 389 MAR 28 ENV 206 (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata).

(6)  Nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsus 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, mida on muudetud nõukogu 17. juuli 2006. aasta otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).


29.7.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 190/17


NÕUKOGU ÜHINE SEISUKOHT (EÜ) nr 19/2008,

6. juuni 2008,

eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu … määrus (EÜ) nr …/2008 reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral

(EMPs kohaldatav tekst)

(2008/C 190 E/02)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Ühise transpordipoliitika raames on vaja võtta lisameetmeid, et suurendada meretranspordi ohutust. Nimetatud meetmed hõlmavad vastutuse eeskirju reisijatele tekitatud kahju eest, kuna on oluline tagada, et laevaõnnetusjuhtumisse sattunud reisijad saavad sobiva suurusega hüvitise.

(2)

Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokoll võeti vastu 1. novembril 2002. aastal Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) egiidi all. Ühendus ja selle liikmesriigid on otsustamas kõnealuse protokolliga ühinemise või selle ratifitseerimise üle.

(3)

2002. aasta protokolliga muudetud reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni (edaspidi „Ateena konventsioon”) kohaldatakse ainult rahvusvahelise veo suhtes. Meretranspordi teenuste siseturul ei eristata kohalikke ja rahvusvahelisi vedusid ning seetõttu on asjakohane, et vastutuse tase ja olemus oleksid ühenduses ühesugused nii rahvusvahelise kui ka riigisisese veo puhul.

(4)

IMO juriidiline komitee võttis 19. oktoobril 2006. aastal vastu IMO reservatsiooni ja Ateena konventsiooni rakendamise suunised (edaspidi „IMO suunised”), et täpsustada mõningaid Ateena konventsiooniga, eelkõige terrorismiga seotud kahju hüvitamisega seotud küsimusi, ja seega saab IMO suuniseid pidada lex specialis'eks.

(5)

Käesoleva määrusega inkorporeeritakse osa IMO suuniseid ja muudetakse need siduvaks. Sel eesmärgil mõistetakse IMO suuniste sätetes eelkõige sõna „tuleks” all sõna „tuleb”.

(6)

Ateena konventsiooni sätteid (I lisa) ja IMO suuniseid (II lisa) tuleks tõlgendada ühenduse õigusaktide raames mutatis mutandis.

(7)

Ateena konventsiooni artiklitega 17 ja 17a hõlmatud küsimused on Euroopa Ühenduse ainupädevuses üksnes niivõrd, kuivõrd need artiklid mõjutavad nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 (kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) (4) kehtestatud eeskirju. Kui Euroopa Ühendus ühineb Ateena konventsiooniga, on kõnealused kaks sätet nimetatud ulatuses ühenduse õiguskorra osa.

(8)

Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks väljendit „või on liikmesriigis registreeritud” tõlgendada selliselt, et laevapereta väljaprahtimise registreerimise süsteemi mõttes on lipuriik kas liikmesriik või Ateena konventsiooni osalisriik. Liikmesriigid ja komisjon peaksid võtma vajalikke samme, et kutsuda IMO üles töötama välja suuniseid laevapereta väljaprahtimise registreerimise süsteemi kohta.

(9)

Käesoleva määruse kohaldamisel ei tohiks mõiste „liikumisvarustus” tähendada ei pagasit ega sõidukeid Ateena konventsiooni artikli 8 tähenduses.

(10)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (5).

(11)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta käesolevat määrust, et inkorporeerida hilisemaid muudatusi käesoleva määrusega seotud rahvusvahelistes konventsioonides, protokollides, koodeksites ja resolutsioonides. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt nõukogu otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(12)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1406/2002 (6) loodud Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA) peaks komisjoni abistama uute eeskirjade toimimise eduaruande ettevalmistamisel ja koostamisel.

(13)

Selleks et täita käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, võivad liikmesriigid kaaluda merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsiooni (mida on muudetud 1996. aasta protokolliga) ratifitseerimist, ja kasutada kõnealuse konventsiooni artikli 15 lõikes 3a sätestatud võimalust määrata käesoleva määruse erisätetega reisijate suhtes kohaldatava vastutuse piirmäära.

(14)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt õnnetusjuhtumi korral meritsi vedajate ja nende reisijate õiguste suhtes kohaldatavate ühtsete eeskirjade loomist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning vajaduse tõttu tagada õnnetusjuhtumi korral ühesugused vastutuse piirid kõigis liikmesriikides on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva määrusega kehtestatakse ühenduse vastutuse ja kindlustuse kord reisijate meritsi veol vastavalt järgmistele asjakohastele sätetele:

a)

2002. aasta protokolliga muudetud reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni (edaspidi „Ateena konventsioon”) sätted, mis esitatakse I lisas, ning

b)

IMO reservatsioon ja IMO juriidilise komitee poolt 19. oktoobril 2006. aastal vastu võetud Ateena konventsiooni rakendamise suunised (edaspidi „IMO suunised”), mis esitatakse II lisas.

Lisaks laiendatakse käesoleva määrusega kõnealuseid sätteid ühe liikmesriigi piires 17. märtsi 1998. aasta direktiivi 98/18/EÜ (reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta) (7) artikli 4 kohaselt A–klassiga hõlmatud parvlaevade reisijate merevedude suhtes ja sätestatakse teatavad täiendavad nõuded.

Artikkel 2

Reguleerimisala

Käesolevat määrust kohaldatakse igasuguse rahvusvahelise veo suhtes Ateena konventsiooni artikli 1 lõike 9 tähenduses ja ühe liikmesriigi piires direktiivi 98/18/EÜ artikli 4 kohaselt A–klassiga hõlmatud parvlaevade merevedude suhtes järgmistel juhtudel:

a)

laev sõidab liikmesriigi lipu all või on liikmesriigis registreeritud; või

b)

veoleping on sõlmitud liikmesriigis; või

c)

lähte- või sihtkoht on vastavalt veolepingule liikmesriigis.

Liikmesriigid võivad käesolevat määrust kohaldada kõigi ühe liikmesriigi piires toimuvate merevedude suhtes.

Artikkel 3

Vastutus ja kindlustus

1.   Vastutus reisijate, nende pagasi ja sõidukite suhtes ja kindlustust või muud rahalist tagatist käsitlevad eeskirjad on reguleeritud käesoleva määrusega ning I lisas esitatud Ateena konventsiooni artiklitega 1 ja 1a, artikli 2 lõikega 2, artiklitega 3 kuni 16, 18, 20 ja 21 ning II lisas esitatud IMO suuniste sätetega.

2.   II lisas sätestatud IMO suunised loetakse siduvateks.

Artikkel 4

Liikumisvahendite või muu erivarustusega seotud hüvitis

Liikumispuudega reisija poolt kasutatava liikumisvarustuse või muu erivarustuse kaotsimineku või kahjustumise korral on vedaja vastutus reguleeritud Ateena konventsiooni artikli 3 lõikega 3. Hüvitis vastab asjaomase varustuse asendusväärtusele või vajadusel parandamiskuludele.

Artikkel 5

Üldine vastutuse piirmäär

Käesoleva määrusega ei muudeta vedaja või tegeliku vedaja õigusi ega kohustusi, mis on sätestatud siseriiklike õigusaktidega, millega rakendatakse merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta rahvusvahelist konventsiooni, nagu seda on muudetud 1996. aasta protokolliga, sealhulgas kõnealuse konventsiooni võimalikke hilisemaid muudatusi.

Nõuete suhtes, mis tulenevad reisija surma põhjustamisest või talle isikukahju tekitamisest mis tahes IMO suuniste punktis 2.2 osutatud riski tõttu, võivad vedaja ja tegelik vedaja piirata oma vastutust vastavalt esimeses lõigus osutatud sätetele, tingimusel et nimetatud sätete kohaselt arvutatud vastutuse piirmäär iga konkreetse juhtumi korral ei ületa kas 340 miljonit SDR (Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühik) ohtliku juhtumi kohta või 250 000 SDR reisija kohta, olenevalt sellest, kumb neist summadest on väiksem.

Artikkel 6

Ettemakse

Kui reisija surma või isikukahju põhjustas liikmesriigi territooriumil või liikmesriigi lipu all sõitva või vajadusel liikmesriigis registreeritud laeva pardal toimunud meresõidu ohtlik juhtum, teeb vedaja, kes tegelikult viis läbi veo, mille jooksul toimus meresõidu ohtlik juhtum, 15 päeva jooksul alates hüvitise õigust omava isiku kindlakstegemisest ettemakse, mis katab vahetud majanduslikud vajadused võrdeliselt kahju suurusega. Surma korral ei ole see makse vähem kui 21 000 eurot.

Kõnealust sätet kohaldatakse ka siis, kui vedaja asukoht on ühenduses.

Ettemakse ei tähenda vastutuse tunnustamist ning selle võib käesoleva määruse alusel makstavatest hilisematest summadest maha arvata, kuid tagasimaksmisele kuulub ettemakse üksnes Ateena konventsiooni artikli 3 lõikes 1 või artiklis 6 või IMO suuniste A liites ettenähtud juhtudel või kui ettemakse saanud isikul ei olnud õigust hüvitisele.

Artikkel 7

Reisijate teavitamine

Vedaja ja/või tegelik vedaja tagavad, et reisijatele antakse asjakohast ja arusaadavat teavet nende õiguste kohta vastavalt käesolevale määrusele hiljemalt väljumisel. Niivõrd kuivõrd kas vedaja või tegelik vedaja on täitnud käesoleva artikli kohase teavitamiskohustuse, ei ole teine kohustatud aru andma. Seda teavet antakse kõige sobivamas vormis.

Selleks, et seda teavitamise nõuet täita, võib vedaja ja/või tegelik vedaja kasutada komisjoni poolt koostatud ja avalikustatud käesoleva määruse sätete kokkuvõtet.

Artikkel 8

Aruanne

Komisjon koostab hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva määruse kohaldamise kohta aruande, milles arvestatakse muu hulgas majanduse arengut ja arengusuundumusi rahvusvahelistel foorumitel.

Artikkel 9

Menetlus

Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, mis on seotud Ateena konventsiooni artikli 3 lõikes 1, artikli 4a lõikes 1, artikli 7 lõikes 1 ja artiklis 8 sätestatud piirmäärade muutmise sisseviimisega, et võtta arvesse Ateena konventsiooni artikli 23 kohaselt vastu võetud otsuseid ja vastavaid I lisa kohandusi, võetakse vastu vastavalt artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid, mis on seotud II lisas esitatud IMO suuniste muudatuste sisseviimisega, võetakse vastu vastavalt artikli 10 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 10

Komitee

1.   Komisjoni abistab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2099/2002 (8) asutatud laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS).

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

Artikkel 11

Üleminekusäte

Üksnes ühe liikmesriigi piires direktiivi 98/18/EÜ artikli 4 kohaselt A–klassiga hõlmatud parvlaevadega toimuvate merevedude suhtes võivad liikmesriigid käesoleva määruse kohaldamist edasi lükata kuni neljaks aastaks pärast selle jõustumise kuupäeva.

Artikkel 12

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates Ateena konventsiooni jõustumise kuupäevast ühenduse jaoks.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja


(1)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 195.

(2)  ELT C 229, 22.9.2006, lk 38.

(3)  Euroopa Parlamendi 25. aprilli 2007. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu … ühine seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu … otsus.

(4)  EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, 20.12.2006, lk 1).

(5)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

(6)  EÜT L 208, 5.8.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1891/2006 (ELT L 394, 30.12.2006, lk 1).

(7)  EÜT L 144, 15.5.1998, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2003/75/EÜ (ELT L 190, 30.7.2003, lk 6).

(8)  EÜT L 324, 29.11.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 93/2007 (ELT L 22, 31.1.2007, lk 12).


I LISA

Käesoleva määruse kohaldamiseks olulised reisijate ja nende pagasi mereveo Ateena konventsiooni asjakohased sätted

(Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni ja konventsiooni 2002. aasta protokolli konsolideeritud tekst)

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.

a)

„vedaja” — isik, kellega või kelle nimel on sõlmitud veoleping, olenemata sellest, kas veo viib läbi tema või tegelik vedaja;

b)

„tegelik vedaja” — muu isik kui vedaja, kes on laeva omanik, prahtija või operaator ja kes tegelikult viib läbi kogu veo või osa veost, ja

c)

„vedaja, kes tegelikult viib läbi kogu või osa veost” — tegelik vedaja või vedaja sellises ulatuses, millises ta tegelikkuses vedu läbi viib;

2.

„veoleping” — vedaja või vedaja nimel sõlmitud leping reisija ja tema pagasi mereveo kohta;

3.

„laev” — ainult merelaev, laevaks ei loeta õhkpadjal veesõidukit;

4.

„reisija” — laeval viibiv isik,

a)

keda veetakse veolepingu alusel; või

b)

kes vedaja nõusolekul on saatjaks sõidukile või elusloomadele, mida veetakse konventsiooniga reguleerimata kaubaveolepingu alusel;

5.

„pagas” — ese või sõiduk, mida veetakse vastavalt veolepingule, välja arvatud:

a)

esemed või sõidukid, mida veetakse vastavalt merekaubaveolepingule, konossemendile või muule peamiselt kaubaveoga seotud lepingule; ja

b)

elusloomad;

6.

„käsipagas” — pagas, mis on reisija kajutis või muul viisil tema valduses, järelevalve või kontrolli all. Käsipagas hõlmab ka pagasit, mis on reisija sõidukis või sõidukil, välja arvatud käesoleva artikli lõike 8 ja artikli 8 kohaldamise korral;

7.

„pagasi kaotsiminek või pagasi kahjustumine” — varaline kahju, mis tuleneb pagasi reisijale mõistliku aja jooksul tagastamata jätmisest pärast selle laeva saabumist, mille pardal pagasit veeti või oleks tulnud vedada, välja arvatud töövaidluse tulemusena tekkinud viivitusest tekkinud kahju;

8.

„vedu” — hõlmab järgmisi ajavahemikke:

a)

reisija ja tema käsipagasi suhtes ajavahemikku, mille jooksul reisija ja/või tema käsipagas on laeva pardal, samuti laevalemineku ja maalemineku aega, ning ajavahemikku, mille jooksul reisijat ja tema käsipagasit transporditakse veeteed mööda maalt laevale või vastupidi, eeldusel et sellise transpordi maksumus sisaldub piletihinnas, või kui vedaja on andnud reisijate käsutusse sellel eesmärgil kasutatava abitranspordilaeva. Vedu ei hõlma siiski reisija suhtes ajavahemikku, mille kestel reisija on meresadama terminalis või vaksalis või kail või mis tahes muus sadamarajatises;

b)

käsipagasi suhtes ka ajavahemikku, mille jooksul reisija on meresadama terminalis või vaksalis või kail või mis tahes muus sadamarajatises, kui pagasi on üle võtnud vedaja või tema teenistuses olev isik või agent ja seda ei ole uuesti reisijale tagastatud;

c)

pagasi suhtes, mis ei ole käsipagas, ajavahemikku alates hetkest, mil vedaja või tema teenistuses olev isik või agent võtab pagasi kaldal või laeva pardal üle, kuni hetkeni, mil vedaja või tema teenistuses olev isik või agent pagasi reisijale tagastab;

9.

„rahvusvaheline vedu” — vedu, mille puhul lähtesadam ja sihtsadam asuvad vastavalt veolepingule eri riikides, või samas riigis juhul, kui vastavalt veolepingule või graafikujärgsele reisiplaanile on ette nähtud sissesõit vahesadamasse muus riigis;

10.

„organisatsioon” — Rahvusvaheline Mereorganisatsioon;

11.

„peasekretär” — organisatsiooni peasekretär.

Artikkel 1a

Lisa

Käesoleva konventsiooni lisa moodustab konventsiooni lahutamatu osa.

Artikkel 2

Kohaldamine

1.   […] (1)

2.   Olenemata käesoleva artikli lõikest 1, ei kohaldata käesolevat konventsiooni, kui reisijate või pagasi veole kohaldub mingi muu veoliigi rahvusvahelise konventsiooni sätete alusel tsiviilvastutus, juhul kui nimetatud sätete kohaldamine merevedudele on kohustuslik.

Artikkel 3

Vedaja vastutus

1.   Vedaja vastutab kahju eest, mis tuleneb meresõidu ohtliku juhtumi tõttu reisija surma põhjustamisest või temale isikukahju tekitamisest sellises ulatuses, mis kõnealuse reisija suhtes iga juhtumi korral ei ületa 250 000 arvestusühikut, kui vedaja ei tõesta, et ohtlik juhtum:

a)

oli sõjategevuse, vaenu, kodusõja, vastuhaku või erandliku, vältimatu ja vääramatu olemusega loodusnähtuse tulemus või

b)

oli täielikult põhjustatud kolmanda isiku tahtlikust tegevusest või tegevusetusest eesmärgiga põhjustada ohtlik juhtum.

Kui kahju ületab eespool toodud piirmäära, on vedaja vastavas ulatuses täiendavalt vastutav, kui ta ei tõesta, et kahju põhjustanud ohtlik juhtum toimus ilma tema süü või hooletuseta.

2.   Reisija surma või isikukahju tõttu tekkinud kahju eest, mida ei põhjustanud meresõidu ohtlik juhtum, on vedaja vastutav juhul, kui kahju põhjustanud ohtlik juhtum toimus vedaja süü või hooletuse tõttu. Süü või hooletuse tõendamise kohustus lasub hagejal.

3.   Käsipagasi kaotsimineku või kahjustumise tagajärjel kannatatud kahju eest on vedaja vastutav juhul, kui kahju põhjustanud ohtlik juhtum toimus vedaja süü või hooletuse tõttu. Vedaja süüd või hooletust eeldatakse meresõidu ohtlik juhtumi poolt põhjustatud kahju puhul.

4.   Pagasi, välja arvatud käsipagasi, kaotsimineku või kahjustumise tagajärjel kannatatud kahju eest on vedaja vastutav juhul, kui ta ei tõesta, et kahju põhjustanud ohtlik juhtum toimus ilma tema süü või hooletuseta.

5.   Käesoleva artikli kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

„meresõidu ohtlik juhtum” — laevahukk, kaadumine, otsasõit või laeva madalikulesõit, plahvatus või tulekahju laevas või laeva defekt;

b)

„vedaja süü või hooletus” — hõlmab töösuhte raames tegutsevate vedaja teenistuses olevate isikute süüd või hooletust;

c)

„laeva defekt” — igasugune alatalitus, rike või kohaldatavatele ohutuseeskirjadele mittevastavus ükskõik millises laeva osas või selle seadmetes, kui neid kasutatakse reisijate väljapääsemiseks, evakueerimiseks, laevale minemiseks ja laevalt tulemiseks; või kui neid kasutatakse käitamiseks, roolimiseks, ohutuks meresõiduks, sildumiseks, ankurdamiseks, kaile või ankurdamiskohta saabumiseks või sealt lahkumiseks või vigastuse kontrolli alla saamiseks vee sissevoolu korral; või kui neid kasutatakse päästevahendite veeskamiseks; ja

d)

„kahju” — ei hõlma karistuseks või hoiatuseks määratud kahjuhüvitisi.

6.   Vedaja vastutus käesoleva artikli alusel on seotud ainult nendest ohtlikest juhtumitest tekkinud kahjuga, mis tekkisid veo käigus. Veo käigus kahju põhjustanud ohtliku juhtumi esinemise ja kahju ulatuse tõendamise kohustus lasub hagejal.

7.   Mitte miski käesolevas konventsioonis ei piira vedaja regressiõigust ühegi kolmanda isiku vastu või kaitset hooletuse tõttu tekkinud kahju eest käesoleva konventsiooni artikli 6 alusel. Mitte miski käesolevas artiklis ei piira mis tahes piirmäärade kehtestamise õigust käesoleva konventsiooni artikli 7 või 8 alusel.

8.   Osalise süü või hooletuse eeldamine või osalisele tõendamiskohustuse panemine ei takista nimetatud osalise kasuks rääkivate tõendite arvessevõtmist.

Artikkel 4

Tegelik vedaja

1.   Kui vedu või osa sellest on usaldatud tegelikule vedajale, vastutab vedaja sellest hoolimata kogu veo eest vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele. Lisaks kohaldatakse tegelikule vedajale tema teostatava veo ulatuses konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi.

2.   Vedaja vastutab tegeliku vedaja läbiviidud veo puhul tegeliku vedaja ja nende tema teenistuses olevate isikute ja agentide tegude või tegevusetuse eest, kes on tegutsenud oma tööülesannete piires.

3.   Mis tahes erikokkulepe, mille kohaselt vedaja võtab konventsioonist mittetulenevaid kohustusi või loobub konventsiooniga ettenähtud õigusest, mõjutab tegelikku vedajat üksnes juhul, kui ta on selleks väljendanud oma nõusolekut selgelt ja kirjalikult.

4.   Kui vastutavad nii vedaja kui ka tegelik vedaja, on nende vastutus samas ulatuses ja solidaarne.

5.   Käesolev artikkel ei välista ega piira regressiõigust vedaja ja tegeliku vedaja vahelises suhtes.

Artikkel 4a

Kohustuslik kindlustus

1.   Kui reisijaid veetakse osalisriigis registreeritud laeva pardal, mis on litsentseeritud vedama rohkem kui kahtteist reisijat, ning kohaldatakse käesolevat konventsiooni, peab vedajal, kes tegelikult viib läbi kogu või osa veost, olema kindlustus või muu rahaline tagatis, näiteks panga või samasuguse finantseerimisasutuse garantii, et katta reisijate surma ja isikukahju puudutav vastutus käesoleva konventsiooni alusel. Kohustusliku kindlustuse või muu rahalise tagatise piirmääraks on mitte vähem kui 250 000 arvestusühikut reisija kohta iga juhtumi korral.

2.   Igale laevale väljastatakse pärast osalisriigi pädeva asutuse poolt lõike 1 nõudmistele vastavuse kindlakstegemist tunnistus, mis tõendab kindlustuse või muu rahalise tagatise kehtivust vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele. Osalisriigis registreeritud laevale väljastab või kinnitab tunnistuse laeva registreerinud riigi pädev asutus; laevale, mis ei ole registreeritud üheski osalisriigis, võib tunnistuse väljastada või kinnitada mis tahes osalisriigi pädev asutus. Nimetatud tunnistus on käesoleva konventsiooni lisas sätestatud näidise vormis ning sisaldab järgmisi üksikasju:

a)

laeva nimi, eraldusnumbrid või –tähed ja registreerimissadam;

b)

selle vedaja nimi ja peamine tegevuskoht, kes tegelikult viib läbi kogu veo või osa sellest;

c)

laeva IMO number;

d)

tagatise liik ja ajaline kehtivus;

e)

kindlustusandja või muu rahalise tagatise andnud isiku nimi ja peamine tegevuskoht ning vajaduse korral tegevuskoht, kus kindlustus või muu rahaline tagatis on sisse seatud; ja

f)

tunnistuse kehtivusaeg, mis ei tohi olla pikem kui kindlustuse või muu rahalise tagatise kehtivusaeg.

3.

a)

Osalisriik võib tunnistust väljastama volitada enda tunnustatud institutsiooni või organisatsiooni. Nimetatud institutsioon või organisatsioon teavitab nimetatud riiki iga tunnistuse väljastamisest. Igal juhul tagab osalisriik täielikult sel viisil väljastatud tunnistuste täielikkuse ja korrektsuse ning kohustub tagama selle kohustuse täitmiseks vajalikud abinõud.

b)

Osalisriik teatab peasekretärile:

i)

enda tunnustatud institutsioonile või organisatsioonile delegeeritud volituste erikohustused ja –tingimused;

ii)

selliste volituste tagasivõtmisest; ja

iii)

kuupäeva, millest nimetatud volitus või sellise volituse tagasivõtmine kehtima hakkab.

Delegeeritud volitused ei hakka kehtima enne kui kolm kuud pärast kuupäeva, millal nende kehtimahakkamisest teatati peasekretärile.

c)

Vastavalt käesolevale lõikele tunnistusi väljastama volitatud institutsioon või organisatsioon võib vähemalt nimetatud tunnistused tagasi võtta, kui ei täideta tingimusi, mille alusel need on väljastatud. Igal juhul teatab institutsioon või organisatsioon sellisest tagasivõtmisest riigile, mille nimel tunnistus välja anti.

4.   Tunnistus on väljaandja riigi ametlikus keeles või keeltes. Kui kasutatav keel ei ole inglise, prantsuse ega hispaania keel, sisaldab tekst ka tõlget ühte nendesse keeltesse ning riigi vastava otsuse korral võib riigi ametliku keele ära jätta.

5.   Tunnistust hoitakse laeva pardal ja selle koopia antakse hoiule asutusse, mis säilitab laevaregistri andmeid, või kui laev ei ole osalisriigis registreeritud, siis tunnistuse väljastanud või kinnitanud riigi asutuses.

6.   Kindlustus või muu rahaline tagatis ei vasta käesoleva artikli nõuetele, kui see võib muul põhjusel peale tunnistuses sätestatud kindlustuse või tagatise kehtivusaja lõppemise lõppeda enne kolme kuu möödumist kuupäevast, millal selle lõppemise teade antakse lõikes 5 osutatud asutustele, välja arvatud siis, kui tunnistus on nimetatud asutustele üle antud või uus tunnistus väljastatud nimetatud ajavahemiku jooksul. Eespool toodud sätteid kohaldatakse samuti teiste muudatuste suhtes, mille tagajärjel kindlustus või muu rahaline tagatis enam ei vasta käesoleva artikli nõuetele.

7.   Laevaregistri riik määrab käesoleva artikli sätete alusel kindlaks tunnistuse väljastamise ja kehtivuse tingimused.

8.   Mitte midagi käesolevas konventsioonis ei tõlgendata kui takistust osalisriigile käesoleva konventsiooni kohaldamiseks tugineda teistelt riikidelt või organisatsioonilt või muudelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saadud teabele kindlustuse või muu rahalise tagatise andjate majandusliku seisu kohta. Sellistel juhtudel ei vabastata nimetatud teabele tuginevat osalisriiki oma kohustustest tunnistuse väljastanud riigina.

9.   Teised riigid aktsepteerivad käesoleva konventsiooni kohaldamiseks osalisriigi volituste alusel väljastatud või kinnitatud tunnistusi ning teised osalisriigid arvestavaid neid tunnistusi samavõrd kehtivana kui nende endi väljastatud või kinnitatud tunnistusi, isegi kui need on väljastatud või kinnitatud osalisriigis registreerimata laeva suhtes. Osalisriik võib igal ajal paluda väljastava või kinnitava riigiga konsulteerimist, kui ta usub, et kindlustussertifikaadil nimetatud kindlustusandja või garant ei ole majanduslikult võimeline täitma käesoleva konventsiooniga temale pandud kohustusi.

10.   Iga käesoleva artikli kohaselt kindlustuse või muu rahalise tagatisega kaetud hüvitisnõude võib esitada vahetult kindlustusandja või muu rahalise tagatise andnud isiku vastu. Sel juhul kohaldatakse lõikes 1 sätestatud summat kui kindlustusandja või muu rahalise tagatise andnud isiku vastutuse piirmäära, isegi kui vedajal või tegelikul vedajal ei ole õigust vastutuse piirmäära kehtestada. Kostja võib täiendavalt tugineda vastuväidetele (välja arvatud pankrot või likvideerimine), millele lõikes 1 osutatud vedajal oleks olnud õigus vastavalt käesolevale konventsioonile. Lisaks võib kostja tugineda vastuväitele, et kahju tulenes kindlustatu tahtlikust üleastumisest, kuid kostja ei saa tugineda ühelegi muule vastuväitele, millele tal oleks võinud olla õigus tugineda menetluses, mille kindlustatu on alustanud kostja vastu. Igal juhul on kostjal õigus nõuda vedaja ja tegeliku vedaja kaasamist menetlusse.

11.   Kõik vastavalt lõikele 1 olemasoleva kindlustuse või muu rahalise tagatisega ettenähtud summad on kasutatavad ainult käesoleva konventsiooni alusel esitatud nõuete rahuldamiseks ja igasugused nimetatud summade väljamaksed peavad täitma kõik käesoleva konventsiooni alusel tulenevast vastutusest makstavad summad.

12.   Osalisriik ei luba käitada oma lipu all sõitvat laeva, mille suhtes kohaldatakse käesolevat artiklit, kui lõigete 2 või 15 alusel ei ole väljastatud tunnistust.

13.   Kui käesolevast artiklist ei tulene teisiti, tagab iga osalisriik oma siseriikliku seaduse alusel, et käesoleva konventsiooni kohaldamisel on kindlustus või muu rahaline tagatis lõikes 1 sätestatud ulatuses kehtiv iga laeva suhtes, mis on litsentseeritud vedama enam kui kahtteist reisijat, olenemata registreerimise kohast, sisenemisest või lahkumisest tema territooriumil asuvast sadamast.

14.   Olenemata lõike 5 sätetest võib osalisriik teatada peasekretärile, et lõike 13 kohaldamiseks ei nõuta laevadelt lõikega 2 ettenähtud tunnistuse kaasasolekut pardal või esitamist selle territooriumi sadamatesse saabumisel või sealt lahkumisel tingimusel, et tunnistuse väljastav osalisriik on teatanud peasekretärile, et ta säilitab andmeid elektroonilisel kujul, mis on kättesaadavad kõikidele osalisriikidele ning mis kinnitavad tunnistuse olemasolu ning võimaldavad osalisriikidel täita oma kohustusi lõike 13 alusel.

15.   Kui osalisriigi omanduses oleva laeval ei ole kindlustust või muud rahalist tagatist, ei kohaldata sellise laeva suhtes käesoleva artikli sätteid, kuid laeval peab olema kaasas laevaregistri riigi pädeva asutuse väljastatud tunnistus, mis kinnitab, et laev on selle riigi omanduses ja vastutus on kaetud ettenähtud summa piires vastavalt lõikele 1. Selline tunnistus on võimalikult sarnane lõikes 2 määratud vormile.

Artikkel 5

Väärtasjad

Vedaja ei vastuta raha, väärtpaberite, kulla, hõbeesemete, väärisehete, kaunistuste, kunstiteoste või teiste väärtasjade kaotsimineku või kahjustumise eest, välja arvatud juhul, kui väärtasjad on hoiustatud vedaja juures kokkuleppe alusel, mille eesmärk on hoida neid kindlas kohas; sel juhul vastutab vedaja artikli 8 lõikega 3 ettenähtud piirmäärani, välja arvatud juhul, kui vastavalt artikli 10 lõikele 1 on kokku lepitud kõrgem piirmäär.

Artikkel 6

Kaassüü

Kui vedaja tõendab, et reisija surm, reisijale tekitatud isikukahju või reisija pagasi kaotsiminek või selle kahjustumine tulenesid reisija kohustuse rikkumisest või hooletusest või kui reisija kohustuse rikkumine või hooletus aitas sellele kaasa, võib kohtumenetluse algatanud kohus vastavalt siseriikliku õiguse põhimõtetele vedaja täielikult või osaliselt vastutusest vabastada.

Artikkel 7

Vastutuse piirmäär surma ja isikukahju eest

1.   Vedaja vastutus reisija surma põhjustamise või temale isikukahju tekitamise korral ei või artikli 3 kohaselt ületada 400 000 arvestusühikut reisija kohta iga juhtumi korral. Kui juhtumit läbivaatavas kohtus mõistetakse kahju hüvitis välja perioodiliste maksetena, ei või selliste maksete summaarse väärtuse ekvivalent ületada nimetatud piirmäära.

2.   Osalisriik võib oma siseriikliku õiguse erisätetega määrata kõrgema kui lõikes 1 ettenähtud vastutuse piirmäära tingimusel, et olemasolev siseriiklik vastutuse piirmäär ei ole madalam lõikega 1 ettenähtud piirmäärast. Osalisriik, mis kasutab käesolevas lõikes sätestatud valikuvõimalust, teavitab peasekretäri vastuvõetud vastutuse piirmäärast või selle puudumisest.

Artikkel 8

Pagasi ja sõidukite kaotsimineku või kahjustumisega seotud vastutuse piirmäär

1.   Vedaja vastutus käsipagasi kaotsimineku või kahjustumise eest ei või mingil juhul ületada 2250 arvestusühikut reisija kohta ühe veo jooksul.

2.   Vedaja vastutus sõidukite, sealhulgas kogu sõidukite sees või peal veetava pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest ei või mingil juhul ületada 12 700 arvestusühikut sõiduki kohta ühe veo jooksul.

3.   Vedaja vastutus sellise pagasi kaotsimineku või kahjustumise eest, mida ei ole nimetatud lõigetes 1 ja 2, ei või mingil juhul ületada 3375 arvestusühikut ühe reisija kohta ühe veo jooksul.

4.   Vedaja ja reisija võivad kokku leppida, et vedaja vastutuse korral nähakse ette reisija omavastutus, mis sõidukile tekitatud kahju korral ei või ületada 330 arvestusühikut ja muu pagasi kaotsimineku või kahjustumise korral 149 arvestusühikut reisija kohta; asjaomane summa arvatakse maha kaotsiminekust või kahjust.

Artikkel 9

Arvestusühik ja konverteerimine

1   Käesolevas konventsioonis nimetatud arvestusühik on Rahvusvahelise Valuutafondi määratletud arvestusühik (SDR). Artikli 3 lõikes 1, artikli 4a lõikes 1, artikli 7 lõikes 1 ja artiklis 8 nimetatud summad konverteeritakse asjaga tegeleva kohtu riigi omavääringusse selle omavääringu väärtuse põhjal viitega arvestusühikule kohtuotsuse kuupäeval või poolte kokkulepitud kuupäeval. Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks oleva osalisriigi omavääringu väärtus arvestusühiku suhtes arvutatakse vastavalt väärtuse määramise meetodile, mida Rahvusvaheline Valuutafond kõnealusel kuupäeval kasutab ülekannete ja muude tehingute suhtes. Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeskonda mittekuuluva osalisriigi omavääringu väärtus arvestusühikutes arvutatakse selle osalisriigi määratud viisil.

2.   Sellest olenemata võib riik, kes ei ole Rahvusvahelise Valuutafondi liige ja kelle seadused ei luba lõike 1 sätete kohaldamist, käesoleva konventsiooni ratifitseerimise ja heakskiitmise või sellega ühinemise ajal või mis tahes ajal pärast seda deklareerida, et lõikes 1 osutatud arvestusühik võrdub 15 kuldfrangiga. Käesolevas lõikes osutatud kuldfrank vastab 65,5 milligrammile kullale mõõtmistäpsusega 900 tuhandikosa. Kuldfrangi omavääringusse konverteerimisel kohaldatakse asjaomase riigi seadust.

3.   Lõike 1 viimases lauses nimetatud arvutamine ja lõikes 2 nimetatud meetodil konverteerimine tehakse sellisel viisil, et artikli 3 lõikes 1, artikli 4a lõikes 1, artikli 7 lõikes 1 ja artiklis 8 nimetatud summade tegelik väärtus osalisriigi omavääringus väljendatuna oleks võimalikult samasugune nagu saadaks lõike 1 kolme esimese lause kohaldamisel. Osalisriigid teatavad vastavalt lõikes 1 käsitletud arvutusviisi või lõike 2 kohase konverteerimise tulemuse peasekretärile käesoleva konventsiooni ratifitseerimis–, heakskiitmis– või ühinemiskirja hoiule andes või juhul, kui üks neist on muutunud.

Artikkel 10

Täiendavad sätted vastutuse piirmäärade kohta

1.   Vedaja ja reisija võivad sõnaselgelt ja kirjalikus vormis kokku leppida artiklitega 7 ja 8 ettenähtust kõrgemad vastutuse piirmäärad.

2.   Kahjutasu ja õiguskulude intressid ei sisaldu artiklitega 7 ja 8 ettenähtud vastutuse piirmäärades.

Artikkel 11

Vedaja teenistuses olevate isikute vastuväited ja piirmäärad

Kui konventsiooni kohaselt hüvitamisele kuuluvast kahjust tulenev hagi esitatakse vedaja teenistuses oleva isiku või agendi või tegeliku vedaja vastu, on teenistuses oleval isikul või agendil õigus kasutada samu vastuväiteid ja vastutuse piirmäärasid, mida võib vastavalt konventsioonile kasutada vedaja või tegelik vedaja, juhul kui ta tõendab, et tegutses oma tööülesannete piires.

Artikkel 12

Nõuete kogusumma

1.   Kui kohaldatakse artiklites 7 ja 8 sätestatud vastutuse piirmäärasid, kohaldatakse need reisija surma põhjustamisest või temale isikukahju tekitamisest või tema pagasi kaotsiminekust või kahjustumisest tulenevate kahjude hüvitamise nõuete kogumi suhtes tervikuna.

2.   Tegeliku vedaja läbiviidud veo korral ei või vedajalt, tegelikult vedajalt ning nende teenistuses olevatelt isikutelt ja agentidelt, kes tegutsevad oma tööülesannete piires, saadavate kahjuhüvitiste summad kokku ületada suurimat summat, mida saaks vastavalt konventsioonile välja mõista vedajalt või tegelikult vedajalt; ükski kõnealune isik ei saa siiski vastutada tema suhtes kohaldatavast piirmäärast suurema summa ulatuses.

3.   Kui vedaja või tegeliku vedaja teenistuses oleval isikul või agendil või on vastavalt käesoleva konventsiooni artiklile 11 õigus kasutada artiklites 7 ja 8 sätestatud vastutuse piirmäärasid, ei või vedaja või, sõltuvalt olukorrast, tegeliku vedaja, ja nende teenistuses oleva isiku või agendi hüvitatavad kahjuhüvitise summad kokku ületada neid piirmäärasid.

Artikkel 13

Vastutuse piiramise õigusest ilmajäämine

1.   Vedajal ei ole õigust artiklitega 7 ja 8 ning artikli 10 lõikega 1 ettenähtud piirmääradest tulenevatele hüvedele, kui on tõendatud, et kahju tekkis vedaja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, mis pandi toime tahtlikult või hoolimatult ja teadmisega, et selline kahju tõenäoliselt tekib.

2.   Vedaja või tegeliku vedaja teenistuses oleval isikul või agendil ei ole õigust saada nimetatud piirmääradest tulenevaid hüvesid, kui on tõendatud, et kahju tekkis nimetatud teenistuses oleva isiku või agendi tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, mis pandi toime tahtlikult või hoolimatult ja teadmisega, et selline kahju tõenäoliselt tekib.

Artikkel 14

Nõuete alus

Reisija surma põhjustamisest või temale isikukahju tekitamisest või pagasi kaotsiminekust või kahjustumisest tulenevat nõuet vedaja või tegeliku vedaja vastu võib esitada ainult vastavalt käesolevale konventsioonile.

Artikkel 15

Teatis pagasi kaotsimineku või kahjustumise kohta

1.   Reisija esitab vedajale või tema esindajale kirjaliku teatise:

a)

pagasi ilmse kahjustumise korral:

i)

käsipagasi puhul enne reisija laevalt lahkumist või selle ajal;

ii)

kogu muu pagasi puhul enne selle tagastamist või tagastamise ajal;

b)

pagasi kahjustumise korral, kui see ei ole ilmne, või pagasi kaotsimineku korral viieteistkümne päeva jooksul alates laevalt lahkumise või pagasi tagastamise kuupäevast või sellest ajast, kui nimetatud tagastamine oleks pidanud toimuma.

2.   Kui reisija ei täida käesoleva artikli nõudeid, siis eeldatakse, kui ei tõendata vastupidist, et ta sai oma pagasi kätte kahjustusteta.

3.   Kirjaliku teatist ei ole vaja esitada, kui pagasi seisund on selle kättesaamise ajal ühiselt üle vaadatud või kontrollitud.

Artikkel 16

Nõuete aegumise tähtajad

1.   Reisija surma põhjustamisest või temale isikukahju tekitamisest või pagasi kaotsiminekust või kahjustumisest tuleneva kahju hüvitamise nõue aegub kahe aasta möödumisel.

2.   Aegumistähtaega arvutatakse järgmiselt:

a)

isikukahju korral alates reisija maalemineku kuupäevast;

b)

veo ajal toimunud surmajuhtumi korral alates kuupäevast, mil reisija oleks pidanud maale minema, ja isikukahju korral, mis tekkis veo jooksul ja lõppes reisija surmaga pärast maaleminekut, alates surmakuupäevast, tingimusel et see tähtaeg ei ole pikem kui kolm aastat alates maalemineku kuupäevast;

c)

pagasi kaotuse või kahjustumise korral alates maalemineku kuupäevast või kuupäevast, mil maaleminek oleks pidanud toimuma, olenevalt sellest, milline kuupäev on hilisem.

3.   Asjaga tegeleva kohtu õigusega reguleeritakse aegumistähtaja peatamise ja katkemise aluseid, kuid mitte mingil juhul ei saa käesoleva konventsiooni alusel hagi esitada pärast järgmiste ajavahemike möödumist:

a)

viis aastat alates reisija laevalt lahkumise kuupäevast või kuupäevast, mil laevalt lahkumine oleks pidanud toimuma, olenevalt sellest, kumb on hilisem või kui alapunktis b määratud tähtaeg on sellest varasem;

b)

kolm aastat alates kuupäevast, kui hageja sai teada või oleks eelduste kohaselt pidanud teada saama ohtliku juhtumiga põhjustatud vigastusest, kaotsiminekust või kahjustumisest.

4.   Olenemata käesoleva artikli lõigetest 1, 2 ja 3 võib aegumistähtaega pikendada vedaja avaldusega või poolte kokkuleppel pärast hagi põhjuse tekkimist. Avaldus või kokkulepe peab olema kirjalik.

Artikkel 17

Pädev jurisdiktsioon  (1)

 

Artikkel 17a

Tunnustamine ja täitmine  (1)

 

Artikkel 18

Lepingutingimuste kehtetus

Enne reisija surma või talle isikukahju tekitamise või tema pagasi kaotsimineku või kahjustumise põhjustanud ohtliku juhtumi toimumist kokkulepitud lepingutingimus, millega vedaja vabastatakse vastutusest reisija ees või millega vähendatakse vedaja vastutuse määra võrreldes konventsioonis sätestatuga, välja arvatud artikli 8 lõikes 4 sätestatud juhul, ja mis tahes tingimus, mis muudaks vedajal või tegelikul vedajal lasuvat tõendamiskoormust või tähendaks artikli 17 lõikes 1 või 2 nimetatud valikuõiguse piiramist, on kehtetu, kuid selle sätte kehtetus ei muuda kehtetuks veolepingut, mille suhtes kohaldatakse jätkuvalt käesolevat konventsiooni.

Artikkel 20

Tuumakahju

Konventsiooni alusel ei pea vastutama tuumaõnnetusest põhjustatud kahju eest:

a)

kui tuumaseadme käitaja vastutab sellise kahju eest vastavalt kolmandate isikute tuumaenergiaalast vastutust käsitleva 29. juuli 1960. aasta Pariisi konventsioonile, mida on muudetud 28. jaanuari 1964. aasta lisaprotokolliga, või tuumakahjustustega seotud tsiviilvastutust käsitleva 21. mai 1963. aasta Viini konventsioonile või nende ükskõik millisele jõusolevale muudatusele või protokollile või

b)

kui tuumaseadme käitaja vastutab sellise kahju eest vastavalt siseriiklikule õigusele, millega nähakse ette vastutus nimetatud kahju eest, eeldusel et selline seadus on kahju kannatada võivate isikute suhtes sama soodne kui Pariisi või Viini konventsioon või nende ükskõik milline jõusolev muudatus või protokoll.

Artikkel 21

Ametivõimude läbiviidavad äriotstarbelised veod

Käesolevat konventsiooni kohaldatakse riikide või ametivõimude läbiviidavate äriotstarbeliste vedude suhtes, mille kohta on sõlmitud artikli 1 kohane veoleping.

[Reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni 2002. aasta protokolli artiklid 22 ja 23]

Artikkel 22

Läbivaatamine ja muutmine  (1)

 

Artikkel 23

Piirmäärade muutmine

1.   Ilma et see piiraks artikli 22 sätete kohaldamist, kohaldatakse käesolevas artiklis esitatud erimenetlust ainult käesoleva protokolliga muudetud konventsiooni artikli 3 lõikes 1, artikli 4a lõikes 1, artikli 7 lõikes 1 ja artiklis 8 sätestatud piirmäärade muutmiseks.

2.   Vähemalt poolte, kuid igal juhul mitte vähema kui kuue käesoleva protokolli osalisriigi taotlusel saadab peasekretär kõik käesoleva protokolliga muudetud konventsiooni artikli 3 lõikes 1, artikli 4a lõikes 1, artikli 7 lõikes 1 ja artiklis 8 sätestatud piirmäärade, sealhulgas mahaarvamiste muutmisettepanekud edasi kõikidele organisatsiooni liikmetele ja kõikidele osalisriikidele.

3.   Iga eespool toodud viisil tehtud ja laialisaadetud muudatusettepanek esitatakse organisatsiooni juriidilisele komiteele (edaspidi „juriidiline komitee”) otsustamiseks hiljemalt kuus kuud pärast selle laialisaatmise kuupäeva.

4.   Kõikidel käesoleva protokolliga muudetud konventsiooni osalisriikidel, olenemata sellest, kas nad on organisatsiooni liikmed või mitte, on õigus osaleda juriidilise komitee menetluses muudatuste otsustamisel ja vastuvõtmisel.

5.   Muudatused võtavad vastu kahe kolmandiku häälteenamusega käesoleva protokolliga muudetud konventsiooni osalisriigid, kes osalevad ja hääletavad lõikes 4 sätestatud viisil laiendatud juriidilises komitees, tingimusel et vähemalt pooled käesoleva protokolliga muudetud konventsiooni osalisriikidest on hääletamise ajal kohal.

6.   Piirmäärade muutmise ettepanekute käsitlemisel võtab juriidiline komitee arvesse ohtlikest juhtumitest tulenevaid kogemusi ja eelkõige kahjude summasid, muudatusi rahalistes väärtustes ning ettepandud muudatuse mõju kindlustuse maksumusele.

7.

a)

Ühtegi käesoleva artikli alusel tehtavat piirmäärade muudatust ei otsustata enne, kui on möödunud viis aastat kuupäevast, mil käesolev protokoll avati allkirjastamiseks, ega enne, kui on möödunud viis aastat käesoleva artikli alusel tehtud eelmise muudatuse jõustumise kuupäevast.

b)

Ühtegi piirmäära ei suurendata nii, et see ületaks summat, mis vastab käesoleva protokolliga muudetud konventsiooniga kehtestatud piirmäärale, mida on suurendatud liitintressi alusel kuue protsendi võrra aasta kohta alates kuupäevast, mil käesolev protokoll avati allkirjastamiseks.

c)

Ühtegi piirmäära ei suurendata nii, et see ületaks summat, mis vastab käesoleva protokolliga muudetud konventsiooni kehtestatud piirmäärale kolmekordselt.

8.   Organisatsioon teavitab mis tahes vastavalt lõikele 5 vastuvõetud muudatusest kõiki osalisriike. Muudatus loetakse vastuvõetuks kaheksateistkümne kuu möödumisel teavitamisest, välja arvatud juhul, kui vähemalt üks neljandik muudatuse heakskiitmise ajal osalisriigiks olnud riikidest teatab nimetatud ajavahemiku jooksul peasekretärile, et nad ei võta muudatust vastu, millisel juhul muudatus lükatakse tagasi ja ei jõustu.

9.   Muudatus, mis loetakse vastuvõetuks vastavalt lõikele 8, jõustub kaheksateist kuud pärast selle vastuvõtmist.

10.   Muudatus on kõikidele osalisriikidele siduv, kui nad ei denonsseeri käesolevat protokolli vastavalt artikli 21 lõigetele 1 ja 2 vähemalt kuus kuud enne muudatuse jõustumist. Nimetatud denonsseerimine jõustub muudatuse jõustumisel.

11.   Kui muudatus on vastu võetud, kuid kaheksateistkümnekuuline ajavahemik selle vastuvõtmiseks ei ole veel möödunud, on see muudatus jõustumisel selle ajavahemiku jooksul osalisriigiks saavale riigile siduv. Riigile, kes saab osalisriigiks pärast nimetatud ajavahemikku, on vastavalt lõikele 8 vastuvõetud muudatus siduv. Käesolevas lõikes osutatud juhtudel muutub muudatus riigile siduvaks, kui nimetatud muudatus jõustub või kui käesolev protokoll selle riigi jaoks jõustub, kui see toimub hiljem.

Ateena Konventsiooni lisa

Image

Selgitavad märkused:

1

Soovi korral võib riigi nimetus sisaldada viidet selle riigi pädevale ametiasutusele, kus tõend välja anti.

2

Kui tagatise kogusumma on pärit enam kui ühest allikast, näidatakse neist igaühe summa.

3

Kui tagatis esitatakse mitmes eri vormis, tuleb need nummerdada.

4

Märge „Tagatise kehtivusaeg” peab sisaldama tagatise jõustumise kuupäeva.

5

Märge „Kindlustusandja(te) ja/või käendaja(te) nimi ja aadress” peab sisaldama kindlustusandja(te) ja käendaja(te) peamist tegevuskohta. Vajadusel märgitakse tegevuskoht, kus kindlustus või muu tagatis anti.


(1)  Ei korrata.


II LISA

VÄljavõte rahvusvahelise mereorganisatsiooni juriidilise Komitee poolt 19. oktoobril 2006. aastal vastu võetud IMO reservatsioonist ja Ateena Konventsiooni rakendamise suunistest IMO reservatsioon ja Ateena Konventsiooni rakendamise suunised

Reservatsioon

1.

Ateena konventsioon tuleks ratifitseerida järgmise reservatsiooni või samatoimelise deklaratsiooniga:

„[1.1.]

Reservatsioon seoses … valitsuse poolt reisijate ja nende pagasi mereveo 2002. aasta Ateena konventsiooni (edaspidi „konventsioon”) ratifitseerimisega

Vedajate jne vastutuse piiramine

[1.2.]

… valitsus jätab endale õiguse ja kohustub piirama võimalikku vastutust konventsiooni artikli 3 lõike 1 või 2 alusel seoses reisija surma põhjustamise või tekitatud isikukahjuga, mille on põhjustanud mis tahes Ateena konventsiooni rakendamise IMO suuniste punktis 2.2 osutatud risk, madalamaga järgmistest piirmääradest:

250 000 arvestusühikut iga reisija kohta iga juhtumi korral

või

340 miljonit arvestusühikut kogu laeva kohta iga juhtumi korral.

[1.3.]

Lisaks jätab … valitsus endale õiguse ja kohustub kohaldama sellise vastutuse suhtes Ateena konventsiooni rakendamise IMO suuniste punkte 2.1.1 ja 2.2.2 mutatis mutandis.

[1.4.]

Samamoodi piiratakse tegeliku vedaja vastutust konventsiooni artikli 4 alusel, vedaja või tegeliku vedaja teenistuses olevate isikute ja agentide vastutust konventsiooni artikli 11 alusel ja kahjuhüvitiste kogusummasid konventsiooni artikli 12 alusel.

[1.5.]

Punktist 1.2 tulenevat reservatsiooni ja kohustust kohaldatakse olenemata vastutuse alusest vastavalt artikli 3 lõigetele 1 või 3 ja olenemata mis tahes vastupidistest nõuetest konventsiooni artiklis 4 või 7; kuid sellegipoolest ei mõjuta kõnealune reservatsioon ja kohustus artiklite 10 ja 13 toimimist.

Kohustuslik kindlustus ja kindlustusandjate vastutuse piiramine

[1.6.]

… valitsus jätab endale õiguse ja kohustub piirama artikli 4a lõike 1 kohast nõuet omada kindlustust või muud rahalist tagatist reisija surma põhjustamise või tekitatud isikukahju korral, mille põhjustas mis tahes Ateena konventsiooni rakendamise IMO suuniste punktis 2.2 osutatud risk, madalamaga järgmistest piirmääradest:

250 000 arvestusühikut iga reisija kohta iga juhtumi korral

või

340 miljonit arvestusühikut kogu laeva kohta iga juhtumi korral.

[1.7.]

… valitsus jätab endale õiguse ja kohustub piirama kindlustusandja või finantstagatise andja vastutust artikli 4a lõike 10 alusel reisija surma põhjustamise või tekitatud isikukahju korral, mille põhjustas mis tahes Ateena konventsiooni rakendamise IMO suuniste punktis 2.2 osutatud risk, kehtestades kindlustuse või muu rahalise tagatise maksimummäära, mida vedaja on kohustatud omama käesoleva reservatsiooni punkti 1.6 alusel.

[1.8.]

… valitsus jätab endale samuti õiguse ja kohustub kohaldama Ateena konventsiooni rakendamise IMO suuniseid, sealhulgas suuniste punktides 2.1 ja 2.2 osutatud tingimusi kõigi konventsiooni kohaste kohustuslike kindlustuste suhtes.

[1.9.]

… valitsus jätab endale õiguse ja kohustub vabastama kindlustusandja või finantstagatise andja artikli 4a lõike 1 alusel mis tahes vastutusest, mille suhtes ta ei ole vastutust võtnud.

Tunnistus

[1.10.]

… valitsus jätab endale õiguse ja kohustub vastavalt konventsiooni artikli 4a lõikele 2 välja andma kindlustustunnistuse, et:

kajastada vastutuse piiramist ja punktides 1.2, 1.6, 1.7 ja 1.9 osutatud kindlustuskaitse nõudeid ja

hõlmata muud piirangud, nõuded ja erandid, mida ta peab tunnistuse väljastamise ajal kindlustusturu tingimusi arvestades vajalikuks.

[1.11.]

… valitsus jätab endale õiguse ja kohustub tunnustama teiste osalisriikide poolt samalaadse reservatsiooni kohaselt väljastatud kindlustustunnistusi.

[1.12.]

Kõik sellised piirangud, nõuded ja erandid on selgelt kajastatud konventsiooni artikli 4a lõike 2 alusel välja antud või kinnitatud tunnistusel.

Reservatsiooni ja Ateena konventsiooni rakendamise IMO suuniste vaheline seos

[1.13.]

Ühtsuse tagamiseks kasutatakse käesoleva reservatsiooniga säilitatud õigusi Ateena konventsiooni rakendamise IMO suuniseid või selle võimalikke muudatusi silmas pidades. Kui Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni juriidiline komitee on heaks kiitnud ettepaneku muuta Ateena konventsiooni rakendamise IMO suuniseid, kohaldatakse kõnealuseid muudatusi alates komitee poolt määratud kuupäevast. See ei piira rahvusvahelise õiguse norme seoses riigi õigusega võtta oma reservatsioon tagasi või seda muuta.”

Suunised

2.

Kindlustusturu praeguses olukorras peaksid osalisriigid väljastama kindlustustunnistusi põhimõttel, et üks kindlustusandja katab sõjalised ja teine mittesõjalised riskid. Iga kindlustusandja peaks vastutama üksnes oma osa eest. Tuleks kohaldada järgmisi eeskirju (osutatud tingimused on sätestatud A liites):

2.1.

Nii sõjalise kui mittesõjalise kindlustuse suhtes võib kohaldada järgmiseid tingimusi:

2.1.1.

Instituudi tingimus, millega välistatakse radioaktiivne saastatus, ning keemia–, bioloogilised, biokeemilised ja elektromagnetilised relvad (tingimus nr 370);

2.1.2.

Instituudi tingimus, millega välistatakse küberrünnak (tingimus nr 380);

2.1.3.

Vastavalt käesolevate suunistega muudetud konventsioonile kohustusliku rahalise tagatise andnud isiku vastuväited ja piirmäärad, eelkõige 250 000 arvestusühikut reisija kohta iga juhtumi korral;

2.1.4.

Lisatingimus, et kindlustus katab vastutuse üksnes käesolevate suunistega muudetud konventsiooni alusel; ja

2.1.5.

Lisatingimus, et mis tahes konventsiooni alusel tasutud summasid kasutatakse vedaja ja/või tema kindlustusandja täitmata võlakohustuse vähendamiseks vastavalt konventsiooni artiklile 4a, isegi kui need ei ole makstud või neid ei ole nõutud asjaomastelt sõjakindlustusandjatelt või mittesõjakindlustusandjatelt.

2.2.

Sõjakindlustus katab võimaliku vastutuse reisija surma või isikukahju tõttu tekkinud kahju eest, mille on põhjustanud:

sõda, kodusõda, revolutsioon, ülestõus, vastuhakk või nende põhjustatud tsiviilkonflikt või mis tahes vaenulik tegevus sõdiva riigi poolt või vastu;

vangistamine, arestimine, kinnipidamine, vabaduse tõkestamine või vahistamine ning nendest tulenevad tagajärjed või mis tahes nende katsed;

mahajäetud miinid, torpeedod, pommid või muud majajäetud sõjarelvad;

mis tahes terroristi või isiku kuritahtlik või poliitiliselt ajendatud tegu ning igasugune tegevus mis tahes sellise riski ennetamiseks või tõrjumiseks;

konfiskeerimine ja sundvõõrandamine;

ning mille suhtes võidakse kohaldada järgmiseid erandeid, piiranguid ja nõudeid:

2.2.1.

Kindlustuskaitse automaatne lõppemine ja sõjaliste riskide välistamise tingimus

2.2.2.

Kui reisijate nõuete hüvitamise kogusumma ületab 340 miljonit arvestusühikut kogu laeva kohta iga juhtumi korral, võib vedaja kehtestada oma vastutuse piirmääraks 340 miljonit arvestusühikut, tingimusel et:

kõnealune summa tuleks jagada hagejate vahel võrdeliselt nende tõendatud nõuete summadega;

kõnealuse summa võib jagada ühes või mitmes jaos jagamise ajal teada olevatele hagejatele; ja

kõnealuse summa võib jagada kindlustusandja, kohus või muu pädev asutus, kelle poole on pöördunud mis tahes osalisriigi kindlustusandja, kus hagi seoses kindlustuse poolt väidetavalt kaetud nõuetega esitati.

2.2.3.

30päevane etteteatamistähtaeg juhtudel, mis ei ole hõlmatud punktiga 2.2.1.

2.3.

Mittesõjaline kindlustus peaks hõlmama kõik kohustusliku kindlustusega kaetud riskid, välja arvatud punktis 2.2 loetletud riskid, sõltumata sellest, kas nende suhtes kohaldatakse punktides 2.1 ja 2.2 sätestatud erandeid, piiranguid või nõudeid.

3.

Käesolevaid suuniseid kajastavad kindlustusandjate kohustused (nn sinised kaardid) ja kindlustussertifikaadi näidised on esitatud B liites.

A Liide

Suunistes 2.1.1, 2.1.2 JA 2.2.1 osutatud tingimused

Instituudi tingimus, millega välistatakse radioaktiivne saastatus, keemia–, bioloogilised, biokeemilised ja elektromagnetilised relvad (tingimus nr 370, 10.11.2003)

Kõnealune tingimus on ülimuslik ning see tühistab käesoleva kindlustuse kõik sätted, mis ei ole selle tingimusega kooskõlas

1

Mingil juhul ei kata käesolev kindlustus kahju tekkimisest tulenevat vastutust, mille põhjustasid otseselt või kaudselt või mille tekkimisele aitasid kaasa:

1.1

mis tahes tuumkütusest või radioaktiivsetest jäätmetest või tuumkütuse põletamisest tulenev ioniseeriv kiirgus või radioaktiivne saastatus;

1.2

mis tahes tuumaseadme, tuumareaktori või muu tuumaagregaadi või –koostisosa radioaktiivsed, toksilised, plahvatusohtlikud või muud kahjulikud või saastavad omadused;

1.3

mis tahes aatomi- või tuumakiirgust ja/või tuumasünteesi või muud sama toimega reaktsiooni või radioaktiivset jõudu või ainet kasutav relv või vahend;

1.4

mis tahes radioaktiivse aine radioaktiivsus, toksilisus, plahvatusohtlikkus või muud kahjulikud või saastavad omadused; käesolevas osatingimuses ette nähtud välistamine ei laiene radioaktiivsetele isotoopidele, välja arvatud tuumkütus, kui selliseid isotoope valmistatakse, veetakse, hoitakse või kasutatakse kaubanduslikel, põllumajanduslikel, meditsiinilistel, teaduslikel või muudel sarnastel rahumeelsetel eesmärkidel;

1.5

mis tahes keemia-, bioloogiline, biokeemiline või elektromagnetiline relv.

Instituudi tingimus, millega välistatakse küberrünnak (tingimus nr 380, 10.11.2003)

1

Vastavalt lõikele 2 ei kata käesolev kindlustus mingil juhul kahju tekkimisest tulenevat vastutust või kulusid, mille põhjustasid otseselt või kaudselt või mille tekkimisele aitasid kaasa mis tahes arvuti, arvutisüsteemi, arvuti tarkvaraprogrammi, pahatahtliku koodi, arvutiviiruse või protsessi või mis tahes muu elektroonilise süsteemi kui kahju põhjustamise vahendi kasutamisest või toimimisest.

2

Kui kõnealust tingimust kohaldatakse kindlustuspoliiside suhtes, mis katavad sõjalised riskid, kodusõja, revolutsiooni, ülestõusu, vastuhaku või nende põhjustatud tsiviilkonflikti või mis tahes vaenuliku tegevuse sõdiva riigi poolt või vastu või terrorismi või mis tahes isiku poliitiliselt ajendatud tegevuse, ei välista lõige 1 kahju (mis vastasel korral oleks olnud kaetud), mis tekkis mis tahes arvuti, arvutisüsteemi või arvuti tarkvaraprogrammi või mis tahes elektroonilise süsteemi kasutamisest mis tahes relva või raketi käivitamis– ja/või juhtimissüsteemis ja/või väljalaskemehhanismis.

Kindlustuskaitse automaatne lõppemine ja sõjaliste riskide välistamine

1.1

Kindlustuskaitse automaatne lõppemine

Sõltumata tühistamise teate edastamisest LÕPEB kindlustuskaitse AUTOMAATSELT

1.1.1

sõja puhkemisel (sõltumata sõja kuulutamisest) mis tahes järgmiste riikide vahel: Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Vene Föderatsioon, Hiina Rahvavabariik;

1.1.2

mis tahes laeva suhtes, millega seoses kindlustus on antud, kui kõnealune laev on rekvireeritud omandiõiguse teostamiseks või kasutamiseks.

1.2

Viie suurvõimu vaheline sõda

Käesolev kindlustus välistab

1.2.1

kahju tekkimisest tuleneva vastutuse või kulud, mis tulenevad sõja puhkemisest (sõltumata sõja kuulutamisest) mis tahes järgmiste riikide vahel: Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Vene Föderatsioon, Hiina Rahvavabariik;

1.2.2

rekvireerimine omandiõiguse teostamiseks või kasutamiseks.

B Liide

Image

Image

Image

Selgitavad märkused:

1.

Soovi korral võib riigi nimetus sisaldada viidet selle riigi pädevale ametiasutusele, kus tõend välja anti.

2.

Kui tagatise kogusumma on pärit enam kui ühest allikast, näidatakse neist igaühe summa.

3.

Kui tagatis esitatakse mitmes eri vormis, tuleb need nummerdada.

4.

Märge „Tagatise kehtivusaeg” peab sisaldama tagatise jõustumise kuupäeva.

5.

Märge „Kindlustusandja(te) ja/või käendaja(te) nimi ja aadress” peab sisaldama kindlustusandja(te) ja käendaja(te) peamist tegevuskohta. Vajadusel märgitakse tegevuskoht, kus kindlustus või muu tagatis anti.


NÕUKOGU PÕHJENDUSED

I.   SISSEJUHATUS

Komisjon võttis 2005. aasta novembris vastu ettepaneku (1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, mis käsitleb reisijate meritsi ja siseveekogudel vedajate vastutust õnnetusjuhtumite korral. Ettepanek edastati nõukogule 24. veebruaril 2006.

Euroopa Parlament võttis oma arvamuse vastu esimesel lugemisel 25. aprillil 2007.

Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis oma arvamuse vastu 13. septembril 2006. (2)

Regioonide Komitee võttis oma arvamuse vastu 15. juunil 2006. (3)

Nõukogu jõudis kaasotsustamismenetluse (EÜ asutamislepingu artikkel 251) raames määruse eelnõu suhtes poliitilisele kokkuleppele 30. novembril 2007. Pärast õiguskeelelist läbivaatamist võttis nõukogu 6. juunil 2008 vastu ühise seisukoha.

II.   EESMÄRK

Kavandatava määruse peaeesmärk on inkorporeerida ühenduse õigusesse 2002. aasta protokolliga muudetud reisijate ja nende pagasi mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni (edaspidi „Ateena konventsioon”) sätted.

Lisaks sisaldab komisjoni ettepanek mitmeid Ateena konventsiooni kohandusi ja täiendavaid meetmeid, nagu reguleerimisala laiendamine kohalike vedude ja siseveekogudel teostatavate vedude suhtes ning liikmesriikidelt Ateena konventsioonist tuleneva võimaluse äravõtmine kehtestada kõrgemad vastutuse piirmäärad. Lisaks sisaldab ettepanek sätet, mille kohaselt liikumispuudega reisijale kuuluva liikumisvarustuse või meditsiiniseadmete kahjustumise või kaotsimineku eest makstav hüvitis vastab maksimaalselt asjaomase varustuse asendusväärtusele. Õhu- ja raudteesektoriga sarnaselt sätestatakse ettepanekus ettemaksed reisija surma või isikukahju korral ja reisijate reisieelne teavitamine.

III.   ÜHISE SEISUKOHA ANALÜÜS

Üldist

Eespool nimetatud ettepaneku suhtes nõukogu poolt kokkulepitud ühine seisukoht ajakohastab määrust, tehes sealhulgas muudatusi sätetesse, mis on seotud reguleerimisala, määruse ja üldise vastutuse piirmäära käsitlevate muude rahvusvaheliste konventsioonide vahelise suhte, ettemaksete ja määruse üleminekusättega.

Ühine seisukoht sisaldab kas sõna-sõnalt, osaliselt või mõttelt suurt hulka Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel tehtud muudatusettepanekuid (dokumendis 8724/07 esitatud muudatusettepanekud 1, 2, 3, 5, 9, 10, 11, 16–27) Need muudavad määruse ettepaneku teksti paremaks või selgemaks. Muud muudatusettepanekud ühises seisukohas aga ei kajastu (muudatusettepanekud 4, 6, 7, 8, 12, 13, 14, 15). Nii nõukogu kui komisjon on seisukohal, et Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) ülesannete läbivaatamist ei peaks käsitlema käesoleva määruse raames, kuna tegemist on eraldiseisva küsimusega (muudatusettepanek 4). Muude muudatusettepanekute tagasilükkamist on täiendavalt selgitatud järgmises osas.

Ühine seisukoht sisaldab ka mitmeid muudatusi, mis ei tulene Euroopa Parlamendi esimese lugemise arvamusest, kuna mitmetel juhtudel täiendati komisjoni algse ettepaneku sätteid uute elementidega või sõnastati need täielikult ümber, lisades seejuures mõned täiesti uued sätted.

Lisaks püütakse mitmete redaktsiooniliste muudatustega teksti täpsustada või tagada määruse üldine sidusus.

Järgmises osas kirjeldatakse ühise seisukoha sisulisi muudatusi ja nõukogu vastuseid Euroopa Parlamendi muudatusettepanekutele.

Konkreetsed küsimused

1)   Reguleerimisala

Euroopa Parlamendiga (muudatusettepanekud 16–27) täielikult nõustudes lükkas nõukogu tagasi komisjoni ettepanekus ettenähtud Ateena konventsiooni reguleerimisala laiendamise rahvusvahelistele ja kohalikele vedudele siseveekogudel. Euroopa Parlamendiga samu põhjendusi järgides leiab nõukogu, et Ateena konventsioon käsitleb merevedusid ja reguleerimisala laiendamine vedudele siseveekogudel võib olla asjakohatu ja sellega ei võeta piisavalt arvesse siseveekogude sektori eripära.

Erinevalt komisjonist ja Euroopa Parlamendist täpsustab nõukogu lisaks, et seoses merevedudega ühe liikmesriigi piires on mõttekas, et määrust kohaldatakse 17. märtsi 1998. aasta direktiivi 98/18/EÜ (reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta) artikli 4 kohaselt A-klassiga hõlmatud laevade suhtes.

2)   Ateena konventsiooni inkorporeerimine ja muud IMO meetmed

Nii nõukogu kui Euroopa Parlament (muudatusettepanek 6) on seisukohal, et määrusesse tuleks inkorporeerida mitte üksnes Ateena konventsioon, vaid ka mõningad Ateena konventsiooniga, eelkõige terrorismiga seotud kahju hüvitamist puudutavate küsimuste täpsustamiseks IMO juriidilise komitee poolt 19. oktoobril 2006. aastal vastu võetud IMO reservatsioon ja Ateena konventsiooni rakendamise suunised (edaspidi „IMO suunised”). Sel põhjusel lisasid nii nõukogu kui Euroopa Parlament IMO suuniste teksti määrusele uue lisana.

Tuleks siiski märkida, et nõukogu arvates võib Ateena konventsiooni tervikteksti lisamine luua õiguslikku ebakindlust, kuna mitmed konventsiooni sätted ei ole määruse sisuga otseselt seotud. Sel põhjusel loetleb nõukogu erinevalt Euroopa Parlamendist määruse artikli 3 lõikes 1 kõnealuse määruse raames asjakohased Ateena konventsiooni sätted. Lisaks on selguse huvides jäetud määruse lisast välja Ateena konventsiooni ebaolulised või eksitavad sätted.

3)   Kohaldatavad piirmäärad

Nõukogu on muutnud komisjoni ettepanekut seoses Ateena konventsiooni artikli 7 lõike 2 mittekohaldamisega. Selles sätestatakse, et osalisriik võib kehtestada kõrgema kui Ateena konventsiooniga ettenähtud vastutuse piirmäära. Nõukogu otsustas kohaldada Ateena konventsiooni sätet selle praeguses sõnastuses ilma konkreetse ühenduse mehhanismi kehtestamiseta, et leppida kokku artikli 7 lõike 2 kasutamises, nagu soovitasid komisjon oma ettepanekus ja Euroopa Parlament oma muudatusettepanekus 7.

4)   Laevaomanike vastutuse piirmäära käsitlevate muude rahvusvaheliste konventsioonide üheaegne kohaldamine

Võttes arvesse asjaolu, et mitmed liikmesriigid on juba ratifitseerinud mereõiguslike nõuetega seotud vastutuse piiramist käsitleva 1976. aasta konventsiooni, nagu seda on muudetud 1996. aasta protokolliga (LLMC 1996), ei saa nõukogu toetada Euroopa Parlamenti seoses Ateena konventsiooni artikli 19 mittekohaldamisega (muudatusettepanek 8). Nõukogu ühise seisukoha artiklis 5 selgitatakse õiguskindluse tagamiseks täiendavalt Ateena konventsiooni ja LLMC 1996 omavahelist seost.

5)   Ettemakse

Järgides tähelepanelikult Euroopa Parlamendi seisukohta (muudatusettepanek 9), toetab nõukogu ettepanekut, et ettemakse tuleb maksta meresõidu vahejuhtumi korral, mis põhjustas reisija surma või isikukahju. Nõukogu täpsustas kõnealuse sätte praktikas kohaldamiseks, et sätet kohaldatakse juhul, kui meresõidu vahejuhtum toimus liikmesriigi territooriumil või liikmesriigi lipu all sõitva või liikmesriigis registreeritud laeva pardal. Meresõidu vahejuhtumiga seoses on nõukogu seisukohal, et see mõiste on Ateena konventsioonis piisavalt ja üldiselt määratletud. Seetõttu ei ole mõiste „meresõidu vahejuhtum” lisamine vajalik.

Nõukogu toetab täielikult Euroopa Parlamenti (muudatusettepanek 10) seoses täpsustusega, et ettemakse ei tähenda vastutuse tunnustamist ja selle võib hiljem makstavatest summadest maha arvata. Nõukogu täpsustab lisaks, millistel juhtudel võib ettemakse kuuluda tagasimaksmisele vastavalt Ateena konventsioonile ja IMO suunistele.

6)   Reisijate teavitamine

Nõukogu toetab Euroopa Parlamenti seoses reisijatele hiljemalt väljumisel antava teabe laadiga (asjakohane ja arusaadav). Nõukogu teeb ettepaneku, et sarnaselt lennundussektoriga võib selle teabe esitada kokkuvõtlikult. Nõukogu leiab siiski, et ei ole vaja osutada nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiivile 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (muudatusettepanek 12), kuna kõnealust direktiivi juba kohaldatakse ja selle rakendamine ei sõltu kavandatud määrusest.

7)   Kohaldamise edasilükkamine

Nõukogu on sarnaselt Euroopa Parlamendiga (muudatusettepanekud 13, 14 ja 15) lisanud üleminekusätte, mille kohaselt võivad liikmesriigid määruse kohaldamise edasi lükata kuni neljaks aastaks pärast selle jõustumist. Komisjoni ettepanekusse tehtud nõukogu muudatust kohaldatakse siiski ühe liikmesriigi piires direktiivi 98/18/EÜ artikli 4 kohaselt A-klassiga hõlmatud parvlaevadega teostatavate vedude suhtes ja mitte parvlaevadega regulaarliinidel teostatavate kohalike vedude suhtes (Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 nimetatud piirkondades), nagu pakkus välja Euroopa Parlament.

IV.   KOKKUVÕTE

Nõukogu leiab, et ühine seisukoht kujutab endast realistlikku lähenemisviisi, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse ettepaneku eesmärkide saavutatavust ja selles kavandatud täiendavate sätete rakendamisvõimalusi ning õiguskindluse vajadust.

Nõukogu ootab konstruktiivset arutelu Euroopa Parlamendiga, eesmärgiga määrus peatselt vastu võtta.


(1)  Dok 6827/06 — KOM(2005) 592 lõplik.

(2)  ELT C 318, 23.12.2006

(3)  ELT C 229, 22.9.2006