15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/1

1.

nõuda kõigilt liikmesriikidelt sobiva õigusakti abil Euroopa Liidu kodanikukaitse eeskirjade täitmist;

2.

varustada ELi kodanikukaitse mehhanism järgmiste vahenditega:

3.

võtta vastu tsiviil- ja kriminaalvastutuse Euroopa sätted, mille alusel oleks võimalik selliste õnnetuste põhjustajatele süüdistus esitada ja neid karistada.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/2

1.1

Kõnealuse rohelise raamatuga ja mitmete Euroopa õigusruumi loomisele suunatud algatuste järelmeetmena algatab komisjon arutelu võimaluse üle luua ühenduse õigusakt, et tõhustada rahaliste nõuete täitmist, tagades, et võlgniku pangakontod ükskõik millises liikmesriigis külmutatakse menetluse alguses.

1.2

Rohelisest raamatust, mida ei saa käsitleda lugemata ja analüüsimata sellele lisatud töödokumenti (1) ja selle aluseks olevat tellitud uuringut, selgub, et komisjonil on kavas teha vabatahtliku õigusakti ettepanek, milles määratletakse Euroopa kaitsemeetme õigussüsteem pangakontode ennetava arestimise kujul, sõltumata võla liigist või asjaomaste osapoolte staatusest. Siiski esineb meetme objektiivse ja subjektiivse kohaldamisala määratluses mõistelisi vasturääkivusi ning mõnedes keeltes on komisjoni dokumendi tõlked eriti ebausaldusväärsed.

1.3

Sellise meetme mõju kohta ei ole uuringut läbi viidud ning selle aluseks võrdleva õiguse uuringutes on arvesse võetud vaid 15 liikmesriiki 27st. Selliste asjaolude tõttu ning komisjoni muret jagades leiab komitee, et vajadus sellise meetme järele ei ole subsidiaarsuse ega proportsionaalsuse seisukohast piisavalt tõestatud ning samaväärse tulemuse võiks võib-olla rahuldavalt saavutada ka lihtsalt Brüsseli I määruse kahe sätte muutmisega.

1.4

Samuti ei leia komitee loogilist õigustust sellist liiki algatuse kohaldamisala piiramisele pangakontole paigutatud rahasummade ennetava arestimisega. Komitee soovitab laiendada algatuse kohaldamisala võlgniku muule vallasvarale ning, vajalike muudatustega, arestimisele pärast täitekorralduse saamist. Komitee peab ka väga oluliseks tagada, et kõnealuse meetmega kaasneks algatus pangakontode läbipaistvuse, teabe esitamise kohustuse, konfidentsiaalsuse nõude ja andmekaitse eeskirjade kohta.

1.5

Komitee nõustub komisjoniga, et kui sellise meetme sisseviimist peetakse absoluutselt vajalikuks, siis oleks sobiv vahend vabatahtlik õigusakt võlgniku pangakontode külmutamiseks muudes liikmesriikides kui võlausaldaja või tema äriettevõtte asukohariik.

1.6.

Eelnevat arvesse võttes ning vastamaks täiel määral komisjoni taotlusele koostada kõnealusel teemal arvamus, esitab komitee üksikasjalikud tehnilised ja õiguslikud soovitused, et määratleda, milline on komitee arvates algatuse jaoks kõige sobivam süsteem. Arvamuses käsitletakse eelkõige kohtute pädevust, arestimismääruse andmise tingimusi, arestitavate summade piirmäärasid, erandeid, võlgniku ja ühiskontode kolmandate osapoolte kaitse tagamist juhul, kui nad jagavad võrdset või proportsionaalset vastutust, vaidlustamist ja tähtaegu, õiguskulude süsteemi, asjaomaste pangakontode asukohapankade kohustusi ja vastutust, ning riiklikku ja rahvusvahelist eraõigust, mida võidakse samuti kõnealuses küsimuses kohaldada.

2.1

Kõnealuse rohelise raamatuga algatab komisjon huvitatud isikute vahel laiaulatusliku arutelu selle üle, kuidas parandada rahaliste nõuete täitmist. Komisjon teeb ettepaneku luua võimaliku lahendusena pangakontode arestimise Euroopa süsteem.

2.2

Komisjon määratleb kõigepealt Euroopa õigusruumis praegu tsiviilmenetluses esinevad täitmisprobleemid, mis tulenevad riiklike eeskirjade killustatusest kõnealuses valdkonnas, ning tunnistab, et määrusega (EÜ) nr 44/2001 (Brüssel I) (2) ei ole tagatud, et ex parte menetlusega saadud kaitsemeedet, näiteks pangakontode arestimist, tunnustaks ja täidaks mõni teine liikmesriik peale selle, kus otsus tehti.

2.3

Komisjoni arvates võib selline puudus moonutada ettevõtete konkurentsi sõltuvalt nende riikide õigussüsteemi tõhususest, kus nimetatud ettevõtted tegutsevad. Seega võib see takistada siseturu sujuvat toimimist, mis vajab ühtlast tõhusust ja kiirust rahaliste nõuete sissenõudmisel.

2.4

Seetõttu teeb komisjon ettepaneku kehtestada „pangakontode arestimise Euroopa määrus, mis kaitseks kõrvaldamise või ülekandmise eest võlausaldajale võlgu olevat või tema poolt väljanõutavat rahasummat, mis on võlgniku ühel või mitmel pangakontol Euroopa Liidus” ning pakub võimaliku asjaomase õigusraamistiku üksikasjaliku analüüsi, mille parameetrite kohta on esitatud 23 küsimust.

3.1

Algatus on üks paljudest meetmetest, mille komisjon on vastu võtnud kiiduväärse eesmärgiga luua Euroopa õigusruum, millega tagatakse õiguslik toetus siseturu lõpuleviimisele (3), eelkõige pärast Brüsseli konventsiooni muutmist ühenduse õigusaktiks (4) ning määrust, millega luuakse Euroopa täitekorraldus (5).

3.2

Komisjoni praktilistes märkustes kohtuotsuste täitmisega seotud probleemide kohta Euroopa eri riikides ning erinevuste kohta kõnealuste otsuste aluseks olevates õigusaktides, mis tulenevad täitevmenetluse ühtlustamise puudumisest ELi tasandil ning mille tagajärjed on komisjon õigesti esile toonud, on tõetera sees. (6) Tuleb ka öelda, et nimetatud tagajärjed on 12 uue liikmesriigi hiljutise ühinemisega vaid veelgi halvenenud. Siiski ei vii komisjon kõnealuses rohelises raamatus läbi oma algatuse äärmiselt vajalikku kontrolli seoses subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

3.3

See ei tähenda, et sama või samalaadse mõjuga tulemust ei oleks võidud saavutada vaid Brüssel I määruse ühe või kahe sätte muutmisega (nimelt artiklid 31 ja 47), laiendades selle kohaldamisala, kuid säilitades samas kehtiva süsteemi. Sellel oleks lihtsustamise mõttes olnud selged eelised (7).

3.4

Komisjon ei ole veel läbi viinud esialgset mõjuhindamist, milles peaks arvesse võtma kõiki liikmesriike, mitte ainult neid 15 liikmesriiki, kelle olukorda analüüsiti rohelise raamatu aluseks olnud uuringus (8). Seejuures tuleb asjakohaselt hinnata meetmeid, mille eesmärk on tagada võlgnike vara suurem läbipaistvus ja hädavajalik juurdepääs nende pangakontodega seotud teabele (austades pangasaladuse kaitset), kuna vaid kõiki nimetatud tegureid arvestades on võimalik algatuse vajadust, kohaldamisala ja põhiideed asjakohaselt hinnata.

4.1

Komitee jagas oma märkused kahte kategooriasse:

4.2.1

Kuna rohelisele raamatule järgneb tõenäoliselt õigusvahend (tõenäoliselt ühenduse määruse vormis), peavad terminid, mida kasutatakse mõistete defineerimisel,, millega omakorda määratletakse loodava menetlusõigusliku meetme iseloom, olema äärmiselt ranged ning kõigis ühenduse keeltes tehniliselt ja õiguslikult täpsed.

4.2.2

Praegu oleme olukorras, kus komisjoni terminid tema kavandatava meetme kohta on vähemalt viies keeles (9) ebaselged ning mitte tingimata samaväärsed. See võib tuua kaasa aga tehnilise või õigusliku segaduse seoses sätte õigusliku iseloomuga. Seetõttu peaks komisjon kiiresti tegutsema, et tagada tõlgete täpsus, et vältida ainuüksi ebaõige terminoloogia kasutamisest tulenevat ebakindlust (10).

4.2.3

Vastavalt välja pakutud tingimustele (vajadus põhjendada „fumus boni iuris” ja „periculum in mora”) ja eesmärgile (pangakontodele paigutatud rahasummade külmutamine või blokeerimine lõpliku kohtuotsuse ja selle täitmiseni tsiviilmenetluses rahalise nõude, mis on selgelt tsiviilset või kaubanduslikku laadi ning ei tulene kriminaalmenetlusest, sissenõudmiseks) näib olevat õiglane järeldada, et tegemist on kaitsemäärusega ennetava arestimise kujul.

4.3.1

Komitee peab küsitavaks ka kaitsemeetme kohaldamisala piiramist pangakontodega.

4.3.2

Rahalise vara arestimine, mis peab vältimatult olema üldine, peaks kehtima arestitava summa ulatuses võlgniku kogu varale. Selline kaitsemeede, nagu välja pakutud, võiks hõlmata võlgniku muu vara võimalikku arestimist, sealhulgas võlakirju, osakuid, obligatsioone ja teisi kolmandaid osapooli puudutavaid õigusi ja nõudeid, mitte ainult teatud pangakontodele või muud liiki finantsasutuste kontodele paigutatud raha. Ei ole mingit põhjust oletada, et oleks liiga keerukas laiendada meetme kohaldamisala vähemalt vallasvarale, mida ei ole vaja registreerida, ning võlgniku rahalistele nõuetele (sealhulgas osakud, obligatsioonid, rendi- või muu tulu, võlanõuded kolmandatele osapooltele jms), st pangakontoga otseselt seotud vallasvarale.

4.3.3

Lisaks ei näi olevat mingit põhjust piirata ühenduse instrumendi kohaldamisala pangakontode ennetava arestimisega: kasulikum oleks instrumenti vajalike muudatuste tegemisega laiendada, et hõlmata nimetatud vara arestimine pärast täitekorralduse tegemist, sest ka nende puhul võib ilmneda samasugune vara arestimise ja kadumisega seotud probleem, mis on kavandatava meetme põhjendus.

4.3.4

Komisjon peaks seega asjakohaselt hindama ja põhjendama sellise meetme väärtust ja kulusid, mis hõlmab ainult võlgniku pangakontol oleva raha ennetavat arestimist.

4.4.1

Kaitsemääruse taotluse ajastuse küsimus laheneb iseenesest, nagu on välja toodud eespool. Hea õigustava kohaselt peaks olema võimalik kaitsemäärust taotleda sellega seotud õigusprotsessi jooksul igal ajal ning konkreetsemalt enne põhihagi algust ettevalmistava ja ennetava menetlusena, kuna just seal on selle praktiline kasu kõige suurem.

4.4.2

Selgelt tuleb arvesse võtta süsteemi ilmseid eriomadusi, sõltuvalt sellest, kas kaitsemeede jõustatakse enne põhihagi algatamist või nõuet toetava otsuse saamist, enne täitemenetlust või selle ajal, kas esimese astme kohtu tehtud korraldus on vaidlustatud kõrgema astme kohtus või mitte ja kas täitmismäärus on otsuse vormis (kiri, võlakiri, tšekk või muu täitmisele kuuluv dokument).

4.5.1

Kohtu pädevuse küsimus kaitsemääruse kaalumise ja andmise osas on lahendatud teatud määral juba eespool. On selge, et pädev kohus on see, kes vastutab põhihagiga tegelemise eest alates ajahetkest, mil menetlus/täitmine on juba alanud.

4.5.2

Siiski peaks pädevus olema ka pangaarvete asukohariigi kohtul, juhul kui määrust taotletakse enne hagi/täitevmenetluse algatamist. Sel juhul tuleb siiski tagada, et niipea kui põhihagi/täitevmenetluse taotlus on tehtud, läheb vastutus kaitsemääruse eest üle kohtule, mille pädevusse põhihagi kuulub. Isegi kui see kuulub teise riigi jurisdiktsiooni, peab viimane kohus seda aktsepteerima ilma tunnustamismenetlust nõudmata (12).

4.6.1

Määruse andmisega seoses on vaja tagada, et täidetakse „fumus boni iuris” ja „periculum in mora” tingimused, mis komisjon õigustatult määratleb rohelise raamatu punktis 3.2. Siiski, kui kohtuotsus või mõni muu täitmisele kuuluv õigus on juba antud, nõutakse ainult „periculum in mora” ehk arestimismääruse nõude kiireloomulisuse tõendamist.

4.6.2

Määruse andmise täiendav tingimus võiks olla tõendusmaterjal selle kohta, et võlausaldaja on teinud mõistlikke jõupingutusi võlanõude sissenõudmiseks võlgniku nõusolekul ning ilma kohtu poole pöördumata.

4.6.3

Võlgniku eelneva ärakuulamise nõude puudumine on väga oluline määruse tõhususe seisukohalt. Siiski võiks see käia käsikäes kohtuniku poolt kehtestatava tagatise esitamisega, mille suurus peaks olema piisav igasuguse kaotuse või kahju katmiseks, kui põhimenetluse käigus või kaebuse esitamisel (kui see ei ole peatava toimega) otsustatakse meedet mitte võtta, eeldusel et meede võetakse enne lõpliku määruse olemasolu või saamist.

4.7.1

Määrusega kaitstav summa ei tohi ületada väidetavalt võlgnetavat ja tagasi maksmata summat ja selle viiviseintressi (kas lepinguline või juriidiline), mis on täitekorralduse taotluse esitamise ajaks kogunenud.

4.7.2

Kaitsemeetme raames, mis on vältimatult ajutine, ning arvestades pangakontodel olevate rahasummade külmutamise tõsidust, ei pea komitee õigustatuks kaasata muid rahasummasid, eriti tulevaste intressimaksete, advokaaditasude, pangatasude, õiguskulude jms katmiseks.

4.7.3

Komitee on teadlik sellest, et sellise süsteemi rakendamine võib tuua pankadele kaasa täiendavaid kulusid. Siiski ei pea komitee õigustatuks nimetatud kulude hõlmamist väidetava võlgniku ükskõik millisel pangakontol hoitavate summade külmutamisse. Pangatasude ja nende sissenõudmise kord menetlust kasutavatelt võlausaldajatelt tuleks kehtestada riiklike õigusaktidega. Need tasud tuleks lisada kohtukuludele, mis määratakse kindlaks kohtumenetluse lõpus.

4.7.4

Ühenduse instrumendis tuleks kehtestada ka parameetrid arestimisele mittekuuluvate summade kindlaksmääramiseks, et võimaldada võlgnikul (kui võlgnik on eraisik, mitte äriettevõte) katta enda ja oma perekonna põhivajadused, mida võidakse arestimismäärusega kahjustada.

4.7.5

Pärast kaitsemääruse andmist peaks pank teavitama kohut igasugustest piirangutest arestimismääruse täitmisel, sõltuvalt võlgniku pangakonto liigist (jooksevkonto, säästukonto, laenukonto jne), tulude või kontole laekunud sissetulekute liigist (palk, töötasu, pensionid ja toetused, sotsiaalkindlustusmaksed jne) ning kontoga seotud kulude liigist (laen, auto tagasimaksed, üür, tarbijakrediit, pere ülalpidamine jne), kooskõlas pangakonto asukohariigi õigusega ning panga käsutuses oleva asjaomase teabe ulatuses.

4.8.1

Samuti ei näi olevat õigustatud kaitsemääruse kohaldamisala laiendamine kolmandate osapoolte nimel olevatele pangakontodele. Juhul kui ei ole võimalik täpselt määratleda, kui suur osa kontol olevast rahast kuulub võlgnikule, tuleks eeldada, et igal kontoomanikul on võrdne osa.

4.8.2

Samuti on vastuvõetamatu mitme pangakonto arestimine ühe ja sama summa katmiseks, kuigi tuleb tunnistada, et juhul kui kontod asuvad eri riikides, lihtsat lahendust ei ole: määruse saamiseks võidakse pöörduda iga pädeva kohtu poole teadmata, et sama määruse taotlus on juba esitatud kusagil mujal. Probleem jätkuks nii kaua, kuni kõiki menetlusi hakatakse käsitlema tsentraliseeritult põhihagi osas pädevust omava kohtu poolt.

4.8.3

Seetõttu näib olevat mõistlik kehtestada koos kõnealuse algatusega selge kohustus edastada teavet arestimismäärust taotleva osapoole ja pankade osas, keda kaitsemäärus puudutab. Samuti tuleks kehtestada koostöö tegemise kohustus eri liikmesriikide pankadele ja kohtutele, samas täielikult austades konfidentsiaalsuse, andmekaitse ja pangasaladuse eeskirju, nagu on õigustatult sedastatud rohelise raamatu aluseks olevas uuringus.

4.8.4

Näiteks võiks sätestada, et kui hagiga on seotud rohkem kui üks pank, vähendatakse arestitud summasid tagantjärele ning kindlaksmääratud lühikese ajaperioodi jooksul kohe pärast pankadelt asjaomase teabe saamist.

4.9.1

On äärmiselt oluline, et tagatakse võlgniku kaitse, võimaldades talle vahendid pangakonto arestimismääruse vaidlustamiseks mõistliku ajavahemiku jooksul, mis komitee arvates võiks olla vähemalt 20 kalendripäeva, et tõestada:

4.9.2

Seetõttu tuleks sätestada, et pädev kohus peab võlgnikku teavitama niipea, kui on tehtud kindlaks, et kontol on piisavad rahalised vahendid väidetavalt võlgnetava summa külmutamiseks. Asjaomane pank peaks edastama sama teabe võlgnikule niipea, kui konto on arestitud vastavalt kohtu poolt kehtestatud tingimustele.

4.9.3

Ühenduse instrumendiga tuleks sätestada ka kaitsevahendid ja vaidlustamise alus või põhjused, ühtlustades need ühenduse tasandil, et tagada olukordade võrdne käsitlemine igas pädevas jurisdiktsioonis ning võrdsed kaitsevahendid. Oluline küsimus on vaide iseloomu (kas see on peatav või mitte) ja pädevust omava kohtu kindlaksmääramine, kui määruse väljastav kohus ja põhihagi käsitlev kohus kuuluvad erinevatesse riiklikesse jurisdiktsioonidesse.

4.9.4

Samuti on oluline kehtestada tähtaeg põhinõude või välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetluse taotluse esitamiseks alates võlausaldaja määruse täitmisest teavitamise päevast. Komitee arvates oleks mõistlik tähtaeg 60 kalendripäeva, sõltumata kaitsemääruse andmise otsusest.

4.10.1

Komisjon ei väljenda rohelises raamatus selgelt, millist õiguslikku vahendit ta kavatseb kõnealuse algatuse elluviimiseks kasutada. Soovitud eesmärkide valguses ja ühesuguste menetluste tagamiseks eri liikmesriikides leiab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et seda tuleks teha määruse kujul, kuna seda on juba kasutatud teiste sarnaste instrumentide puhul Euroopa õigusruumi kontekstis.

4.10.2

Teine, eelmise küsimusega tihedalt seotud aspekt puudutab meetme kohaldamisala. Kui meedet peetakse vajalikuks, võiks komisjon kohaldada menetlust vaid piiriülestele juhtudele ning muuta selle vabatahtlikuks („28. režiim”), nagu ta on teinud teiste samalaadsete instrumentide puhul, lubades võlausaldajatel valida ühtlustatud ühenduse instrumendi või kehtiva võimaluse vahel kasutada rahvusvahelise eraõiguse asjaomaseid sätteid.

5.1

Vormiliste küsimuste osas nõustub komitee, et välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlus tuleks kaitsemääruse andmise otsuse puhul kaotada, sõltumata sellest, milline kohus omab pädevust.

5.2

Komitee leiab ka, et panga ja väidetava võlgniku kohtupoolse teavitamise kord ei peaks sisaldama ebavajalikke formaalsusi, eeldusel et viimane tagab dokumendi autentsuse ja võlgniku identiteedi. Siinkohal tundub asjakohane määruses (EÜ) nr 1348/2000 sätestatud kord (14). Külmutatavate pangakontode kindlakstegemine peaks samuti olema võimalikult täielik, et vältida üldist arestimist.

5.3

Komitee leiab ka, et kohtu antud määruse peaks pank täitma vastavalt kohtu seatud tingimustele, kaitstes samas kõiki juba käimasolevaid õigustatud toiminguid, nagu kirjade, võlakirjade või tšekkidega tagatud eelnevad kohustused ning eelistatud võlausaldajate, nagu riigi, sotsiaalkindlustusasutuste või töötajate ees võetud kohustused. Igal juhul peaks pank vastutama pangakonto jäägi eest arestimismääruse saamise kuupäeval ning tagama pangakonto automaatse külmutamise niipea, kui määrus saabub, isegi elektroonilisel teel, kui see toimub väljaspool tööaega. Pank peaks kandma vastutust igasuguse hooletuse eest seoses pärast määruse saabumist kadunud summadega.

5.4

Komitee nõustub, et pankadelt tuleks nõuda kohtu viivitamatut teavitamist elektroonilisel või muul viisil sellest, kuidas nad on määrust täitnud.

5.5

Sama pangakonto konkureerivate võlausaldajate järjestamise korda ei peaks sätestama ühenduse õigusaktides. Komitee pooldab riiklike õigusaktide kohaldamist.

5.6

Komitee on seisukohal, et määruse praktilist täitmist tuleks reguleerida asjaomast jurisdiktsiooni omava riigi õigusaktidega kooskõlas vaidluste lahendamise suhtes kohaldatavate üldeeskirjadega.

5.7

Lõpuks soovib komitee juhtida komisjoni tähelepanu eriti vajadusele sätestada välja pakutud süsteemi toimimisega seotud dokumentide tõlkimise süsteem vastavalt 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006 artikli 21 lõike 2 punktis b kehtestatud süsteemile.

—

Komisjoni teatis „Tarbijate õiguskaitse kättesaadavuse ning ühtsel turul tarbijavaidluste lahendamise tegevuskava”, 14. veebruar 1996 (KOM(96) 13 lõplik);

—

Komisjoni teatis „Suurema efektiivsuse suunas Euroopa Liidu kohtuotsuste saavutamisel ja täitmisel” (KOM(97) 609 lõplik, EÜT C 33, 31.1.1998);

—

Roheline raamat tarbijatele õiguskaitse kättesaadavuse ning ühtsel turul tarbijavaidluste lahendamise kohta (KOM(93) 576 lõplik);

—

Roheline raamat alternatiivse vaidluste lahendamise kohta tsiviil- ja kaubandusõiguses (KOM(2002) 196 lõplik, 19.4.2002).

—

Komisjoni 12. mai 1995. aasta soovitus äritehingute maksetähtaegade kohta ja sellega seonduv komisjoni teatis (vastavalt EÜT L 127, 10.6.1995 ja EÜT C 144, 10.6.1995);

—

19. mai 1998. aasta direktiiv 98/27/EÜ ettekirjutuste kohta tarbijate huvide kaitseks (EÜT L 166, 11.6.1998);

—

29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT L 200, 8.8.2000);

—

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ning kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I) (EÜT L 12, 16.1.2001). EMSK arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli hr Malosse (CES 233/2000, 1. märts 2000, EÜT C 117, 26.4.2000);

—

Nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2002, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.4.2004). EMSK arvamuse raportöör kõnealusel teemal oli hr Ravoet (CESE 1348/2002, 11. detsember 2002, EÜT C 85, 8.4.2003);

—

Nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001); EMSK raportöör kõnealusel teemal oli hr Hernįndez Bataller (CESE 228/2001, 28. veebruar 2001, EÜT C 139, 11.5.2001);

—

Meetmete programm kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT C 12, 15.1.2001);

—

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1346/2000 maksujõuetusmenetluse kohta (EÜT L 160, 30.6.2000). EMSK raportöör kõnealusel teemal oli hr Ravoet (CESE 79/2001, 26. jaanuar 2001, EÜT C 75, 15.3.2000);

—

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1347/2000 abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta. EMSK raportöör kõnealusel teemal oli hr Braghin (CES 940/1999, 20. oktoober 1999, EÜT C 368, 20.12.1999);

—

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1348/2000 tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta. EMSK raportöör kõnealusel teemal oli hr Hernįndez Bataller (CES 947/1999, 21. oktoober 1999, EÜT C 368, 20.12.1999);

—

Nõukogu 28. mai 2001. aasta otsus, millega loodi Euroopa õigusalase koostöö võrgustik tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001). EMSK raportöör kõnealusel teemal oli hr Retureau (CESE 227/2001, 28. veebruar 2001, EÜT C 139, 11.5.2001);

—

Määrus (EÜ) nr 1896/2006, 22 detsember 2006, ELT L 399, 30.12.2006}, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus. EMSK arvamuse raportöör kõnealusel teemal (KOM(2004) 173 lõplik, 19.3.2004) oli hr Pegado Liz (CESE 133/2005, 22.2.2005, ELT C 221, 8.9.2005);

—

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (KOM(2005) 87 lõplik, 15.3.2005). EMSK raportöör kõnealusel teemal oli hr Pegado Liz (CESE 243/2006, 14.2.2006).

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/8

1.1

Masinaehitus on Euroopa majanduse eesrindlik strateegiline tööstusharu. 2006. aastal oli üle 130 000 ettevõtte käive mitusada miljardit eurot ja nad ekspordivad kolmandiku oma toodangust. Suurt lisaväärtust loovas masina- ja elektromehaanikatööstuses töötab üle nelja miljoni kõrgelt kvalifitseeritud inimese.

1.2

Masina- ja elektromehaanikatööstus saavad rohkem kui teised tööstusharud aidata kaasa Lissaboni eesmärkide täitmisesse elukestva õppe arendamise, kogemuste ja heade tavade vahetamise, konkurentsivõime kõrge taseme hoidmise ning maailma turgudele sisenemise võime kaudu.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni algatusi, mille eesmärk on kõnealuse sektori konkurentsivõime tõstmine ning asjaomase õigusraamistiku parandamine paremate ja tõhusamate õigusaktide kaudu, arvestades sektori omapärasid, kus tegutseb kümneid tuhandeid väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid. Parem õigusloome ei tähenda, vähemalt kõnealuses sektoris, õigusloome puudumist, vaid stabiilset ja selget õigusraamistikku, mille eeskirju on lihtne rakendada ning mille halduskulud hoitakse nii madalal kui võimalik.

1.4

Komitee väljendab rahulolu seoses komisjoni otsusega usaldada komiteele delikaatne ülesanne määratleda võimalikult üksmeelselt ühenduse kehtiva õigustiku lihtsustamist vajavad valdkonnad. Komisjoni otsus seondub seadusandlike organite eesmärgiga luua paremaid ja lihtsamaid õigusakte.

1.5

Komitee nendib, et kõnealuse sektoriga seoses on käimas mitmeid seadusandlikke algatusi. Ühitada tuleb erinevad — majanduslikud, sotsiaalsed, keskkonnaalased — huvid. Siseturu loomisega ei tohi ohtu seada teisi, Lissaboni eesmärkide seisukohalt väga olulisi aspekte, nagu töötervishoid ja tööohutus ning tarbija- ja keskkonnakaitse. Komitee leiab, et vaja on eri algatusi integreerivat ja koordineerivat strateegiat.

1.6

Komitee tervitab komisjoni 17. veebruari 2007. aasta teatises esitatud ettepanekuid, mille eesmärk on muuta uut lähenemisviisi ning tugevdada liikmesriikide rolli turu järelevalves, kuna liikmesriigid ei eralda selleks otstarbeks alati piisavalt vahendeid. Komitee soovib, et hõlmataks rohkem inimesi komisjoni nendesse organitesse, mis tegelevad koordineerimise ja järelevalvega, ning mõnel juhul ka organitesse, mis teostavad kontrolli lubade andmise menetluste haldamise, teavitusasutuste tegevuse ja nende sertifitseerimise kvaliteedi üle. Komitee toetab ettevõtete ja liikmesriikide teabevahetusplatvormi loomist. Ettevõtted ja liikmesriigid peavad tegutsema üksmeelselt ja järjepidevalt kooskõlas direktiivi ja ühenduse poliitikameetmete eesmärkidega, et lähendada järk-järgult turu järelevalve süsteemid ja mudelid.

1.7

Komitee palub, et standardimise valdkonnas saaksid kõik osapooled osaleda standardite kujundamisel juba eeletapist alates. Selleks tuleb tugevdada osalemist tehnilistes komiteedes, eelkõige kohalikul tasandil, ja mõjuhinnanguid, kasutamata ülemäära telemaatilisi konsultatsioone. See on küll kasulik vahend, kuid eelkõige kõnealuses valdkonnas ei tohiks see olla ainuke sidusrühmadega konsulteerimise vahend.

1.8

Ühtse standardimise osas leiab komitee, et eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele peaks see olema kättesaadav tasuta või sümboolse tasu eest. Komitee nendib, et ettevõtteid koheldakse ebavõrdselt, sest osad ettevõtted tegutsevad riikides, mille ametlikes keeltes eeskirjad avaldatakse (inglise, prantsuse ja vahel saksa), kuid teised peavad kandma suuri tõlkekulusid.

1.9

Komitee rõhutab, et kõik ebavajalikud halduskulud tuleb kõrvaldada, mis vähendaks märkimisväärselt tootmissüsteemi koormust.

1.10

Komitee loodab, et komisjon pöörab vajalikku tähelepanu vajadusele edendada standardimise stabiilsust, võttes arvesse ettevõtete ning peamiste sidusrühmade ettepanekuid. Asjaomase õigusraamistiku ning õigusliku aluse osas palub komitee komisjonil enne õigusaktide väljatöötamist hinnata, kas samu eesmärke ei saaks täita teiste vahenditega, näiteks kaas- või isereguleerimise kaudu, eeldusel, et on tagatud võimalikult suur läbipaistvus ja kõigi huvitatud osapoolte osalemine. Lisaks kutsub komitee komisjoni üles õigusliku alusena kasutatava asutamislepingu artikli määratlemisel alati arvestama õigusakti ja selle sisu põhieesmärgiga.

1.11

Komitee palub, et kõrvaldataks siseturu elluviimist takistavad tehnilised tõkked. Põhjendamatud riiklikud ja kohalikud õigusaktid loovad kaupade vabale liikumisele reaalsed ületamatud takistused.

1.12

Komitee soovitab, et tulevikus eelneks õigusakti loomisele alati hoolikas mõjuhinnang, milles arvestataks proportsionaalsuse taset, ning et ka pärast toimuks selle range jälgimine, et eemaldada vead, mis vastasel juhul võivad sektori ettevõtete tulevikule osutada korvamatut kahju.

1.13

Töökohtade loomist ja sektori konkurentsivõime arengut toetavate ühiste algatuste määratlemisel etendab Euroopa valdkondlik sotsiaaldialoog võtmerolli. Tingimata tuleb arvestada töötajate, kodanike ja keskkonna kaitse põhimõtetega. Ettevõtete sotsiaalse vastutuse tavad lihtsustavad kõnealust ettevõtete ja sidusrühmade pidevat dialoogi, mille eesmärk on ennetada väärkasutamist, suurendada teadlikkust ja süvendada elukestvat õpet ning luua head suhted asjaomase piirkonna ja lõpptarbijatega.

2.1

Euroopa Komisjon esitas asepresidentide Margot WALLSTRÖMi ja Günter VERHEUGENi algatusel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele taotluse koostada ettevalmistav arvamus masinaehituses kohaldatava õigusliku raamistiku üldise sidususe analüüsimiseks, et selgitada välja lihtsustamisvõimalused. Analüüsis käsitletakse lisaks sektorispetsiifilisele õigustikule kogu masinaehituse valdkonna õiguskeskkonda.

2.2

Huvirühmade kaasamiseks lihtsustamise protsessi, eelkõige seoses eriti suuri probleeme tekitavate eeskirjade määratlemisega, pöördus komisjon komitee poole, tunnistades, et tänu tõeliselt rikkalikule kogemustepagasile ning mitmekesisele liikmeskonnale sobib just komitee kõige paremini Euroopa majandustegevuses osalejate, töötajate ning kodanikuühiskonna arvamuste väljendamiseks ning nendest kokkuvõtte tegemiseks.

2.3

Võttes arvesse komitee arvukaid kogemusi õigusloome parandamise ja lihtsustamise teemaliste arvamuste (1) koostamisel ning kooskõlas Euroopa Komisjoni ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostööprotokolli artikliga 8, usaldab komisjon kõnealuse vastutusrikka ülesande komiteele. Komisjon teatas, et kui komitee töö osutub viljakaks ja kasulikuks, esitab ta seoses komisjoni — ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee — parema õigusloome tegevuskavaga taotlusi ka teistes olulistes valdkondades.

2.4

Komisjon selgitas oma seisukohta üksikasjalikumalt: parem õigusloome ei tähenda tingimata väiksemamahulist õigusloomet ning tuleb tagada vähemalt töötajate, tarbijate ja keskkonna kaitse praeguse taseme säilimine eesmärgiga tagada õigusraamistik, mis võimaldaks konkurentsivõime parandamist.

3.1

Komitee on väga aldis täitma eri asjaomaste huvide ühitamise ülesannet, mille eesmärk on esitada ettepanek kehtiva õigusliku ja reguleeriva raamistiku parandamiseks ja lihtsustamiseks. Komitee tugev külg on võime mõjutada otsustusprotsessi, püüdes saavutada eri seisukohtadega kodanikuühiskonna esindajate hulgas võimalikult laialdast konsensust. Toetades ühenduse põhimõtteid ja väärtusi ning koostades tasakaalustatud, kvaliteetseid ja uuenduslikke arvamusi, on komitee ühenduse institutsioonide oluline ja tugev partner. Komisjoni taotlus on stiimul või koguni väljakutse komitee kõikidele liikmetele, mida tuleb võimalikult hästi ära kasutada, et seeläbi tugevdada foorumite, arutelude ja dialoogide rolli, mida organiseeritud kodanikuühiskond asutamislepingute järgi täidab.

3.2

Komiteele usaldatud ülesanne määratleda varajases etapis õiguskeskkonna parandamist vajavad valdkonnad avab ühenduse institutsioonide koostööle uued väljavaated. Loomulikult on kõik huvirühmad omalt poolt komisjoni oma nõuetest ja eelistustest teavitanud. Nii tootjaettevõtted, kasutajad, töötajad, tarbijad, standardimis- kui ka ametiasutused on juba väljendanud oma seisukohta, kuidas nad sooviksid kehtivat õigustikku parandada. Praeguseni kasutatud konsulteerimismeetoditega ei ole siiski suudetud saada ülevaadet erinevatest huvidest. Kõik huvirühmad tunnevad mingil määral, et nende seisukohti pole arvesse võetud.

3.3

Komitee on võimeline andma ülevaate erinevatest huvidest tänu rikkalikule kogemusele ning laialdasele kontaktide võrgustikule, mida komitee liikmed saavad väärtuslike seisukohtade saamiseks kasutada. Kõnealusel teemal on komitee oma seisukohti juba osaliselt väljendanud omaalgatuslikus arvamuses „Tööstuse muutused masinaehitussektoris” (2).

3.4

Komitee nendib, et tööstusliku tootmise ja eelkõige masinaehitussektoriga seonduva ühenduse õigustiku osas on käivitatud või välja kuulutatud mitmeid algatusi, milles tõstatatakse mitmeid keerulisi probleeme. Kõnealuseid probleeme peaks analüüsima, võttes arvesse ühenduse õigustiku kaitstavaid erinevaid huve: kaupade vaba liikumine, töötervishoid ja -ohutus, tarbija- ja keskkonnakaitse ning Lissaboni strateegia majanduslikud ja sotsiaalsed eesmärgid. Kõnealused õigusnormid põhinevad erinevatel õigusaktidel ning sellist uurimust pole kunagi varem tehtud. Komitee leiab, et nüüd tuleks kogu valdkonda tõepoolest ühtselt ja süsteemselt käsitleda.

3.5

Ühenduse tööstustoodete tootmise ja turustamise õigustik on loodud järk-järgult. Üldiselt on õigustikku ühtlustatud ja see on märkimisväärselt lihtsustanud õiguslikku keskkonda, milles ettevõtted tegutsevad. Tuleb siiski rõhutada, et protsess ei ole veel lõppenud.

3.6

Alates 1980-ndate teisest poolest vastuvõetud ühenduse õigusaktid võib liigitada kahte suurde rühma: turgu käsitlevad õigusaktid ja töökohta käsitlevad õigusaktid. Nende õigusnormide tõhus rakendamine nõuab paljude osapoolte osalemist: standardimis- ja teavitusasutused, disainerid, tootjad, importijad, turustajad, kokkupanijad, paigaldajad, kontrolli- ja karistusasutused (sh toll ja kohtud), ettevõtjad, töötajad, ametühingud jt. Tarbijaorganisatsioonid on väljendanud oma suurt huvi konkreetseks praktiliseks osalemiseks, mis siiani on jäänud ebapiisavaks. Kõigi nimetatud huvirühmade ja ametiasutuste koostöö on nii riiklikul kui ka ühenduse tasandil hädavajalik.

3.7

Kõnealuste õigusnormide rakendamine ei näi tekitavat erilisi raskusi. Vaatamata üldiselt positiivsele hinnangule tuleb siiski tähelepanu pöörata mõnedele praktilistele probleemidele.

4.1

Igal aastal saab ELis tööõnnetuste tagajärjel surma 6 000–8 000 inimest (kellest 40 % on alla 35-aastased) ning sadu tuhandeid inimesi saab vigastada. Mõned nendest õnnetustest on tingitud töövahenditest. Teistel juhtudel on põhjus ebapiisav kaitsevarustus või ebakohane koolitus. Umbes neljandik ELi töötajatest kinnitab, et peavad oma ohutuse ja tervise huvides kasutama kaitsevarustust. Peamised füüsilised riskitegurid töökohal on üldiselt seotud töövahenditega: müra, vibratsioon, ioniseerivad ja mitteioniseerivad kiired. Tervise ja töökoha ohutuse seisukohast etendavad ergonoomilised faktorid keskset rolli. Mõnel juhul kaasneb töövahenditega kokkupuude kemikaalidega: kaitsevarustuse kvaliteet võib osutuda äärmiselt oluliseks.

4.2

Erilist tähelepanu tuleb pöörata laiatarbekaupadele, mille kasutajad on ostetud või laenutatud masinatega kaasnevate võimalike ohtude suhtes ükskõiksed või ei teadvusta neid. Tarbijatega juhtub kahjuks väga palju õnnetusi, mille põhjus on masinate väär kasutamine, ning see ei kajastu statistikas.

5.1

Tuleb tõdeda, et ühtsel turul tegutsevate osapoolte koostöös esineb tõelisi raskusi, millele lisandub vastumeelsus tegutseda täielikult läbipaistvalt. Erasektoris on selle põhjus soov kaitsta end konkurentsi või võimalike sanktsioonide eest ning avalikus sektoris vahel küllaltki sügavalt juurdunud bürokraatlik loidus. Ilmselgelt on näiteks vaja suurendada koostööd tootjate ja kasutajate vahel ning suurendada läbipaistvust selle osas, kuidas standardimis-, järelevalve- ja teavitusasutused ning ettevõtetele tehnilist tuge pakkuvad konsultandid tõlgendavad nn uue lähenemisviisi direktiivide põhinõudmisi.

5.2

Kõnealune probleem oli keskne küsimus komisjoni hiljutises, 14. veebruaril 2007 avaldatud nn uue lähenemise läbivaatamise algatuses „Uus kaupade siseturu pakett”. Algatus hõlmab eelnõud „Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega” [KOM(2007) 37 lõplik (3)] ja eelnõud „Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega sätestatakse toodete turustamise ühine raamistik” [KOM(2007) 53 lõplik (4)]. Paketi eesmärk on tõhustada turujärelevalve struktuure, et kõrvaldada ohtlikud tooted ühenduse kogu siseturult ning võidelda petturlike ettevõtete vastu. Tootekontrolliga seotud verifitseerimis-, sertifitseerimis- ja kontrollasutuste üle teostatakse rangemat kontrolli akrediteerimise näol, et tagada ühtne õigusraamistik nii tootjatele kui ka kontrollasutustele. (ELis on praegu umbes 1 800 kontrollasutust: laborid, kontroll- ja sertifitseerimiskeskused. Need on riigiasutuselt akrediteeringu saanud eraasutused). Tuleb märkida, et kõnealuste nn sõltumatute asutuste hulgas on neid, kes on otseselt seotud tootjaettevõtete ühendustega, ning siin võib huvide konflikt muutuda tõsiseks probleemiks! Ühes liikmesriigis on ainuüksi liftide tootmise sektoris akrediteeritud üle 80 kontrollasutuse.

5.2.1

22 aastat pärast nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsiooni, mis hõlmab uue lähenemisviisi põhimõtteid, teeb komisjon ettepaneku turu järelevalvet ajakohastada ja tugevdada, muutes EÜ märgistuse veelgi usaldusväärsemaks. Komitee leiab, et uus lähenemisviis, mis puudutab 25 direktiivi — millest 21 sisaldavad spetsiifilisi sätteid märgistuse andmise kohta ja 4 mitte — on andnud häid tulemusi, edendades ühtse turu arengut. Siiski leiab komitee, et kavandatud läbivaatamine on asjakohane. Suurendada tuleb nii liikmesriikide kui ka komisjoni pädevusi ja vastutust. Komisjon peab suurendama personali, et pidevalt jälgida turu järelevalve tegevust, kontrollasutuste akrediteerimise menetlusi ja mõnel juhul ka nende asutuste tegevust. Komisjoni uuringu tulemustest selgus, et enamik sektori organisatsioonidest pooldab riiklike ja sellest tulenevalt ka Euroopa ametiasutuste sellist tugevdamist.

5.3

Komitee tervitab kõnealust algatust, millega vähendatakse eriarvamusi ja hindamise ebaühtlust, mis takistavad siseturu arengut ning asetavad seaduskuulekad turuosalejad ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Lünklikust jälgimisest tulenevad konkurentsi moonutused on tõsine probleem, mis toob välja uue lähenemisviisi rakendamise piiratuse. Möödapääsmatu on tagada eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele õigusliku raamistiku lihtsus ja selgus ning tugevdada koostööd turujärelevalveasutuste vahel nii ELis, Euroopa Majanduspiirkonnas kui ka rahvusvahelisel tasandil. Komitee toetab ettevõtete ja liikmesriikide teabevahetusplatvormi loomist. Ettevõtted ja liikmesriigid peavad tegutsema üksmeelselt ja järjepidevalt kooskõlas direktiivide ja ühenduse poliitikameetmete eesmärkidega, et lähendada järk-järgult turu järelevalve süsteemid ja mudelid. Väga oluline on kõnealusesse tegevusse kaasata tolliasutused.

5.4

Euroopa tasandil on vaja suuremat koostööd kõigi asjaomaste peadirektoraatide vahel (näiteks ettevõtluse, keskkonna, tööhõive, tervise- ja tarbijakaitse peadirektoraat), kes võiksid koos välja töötada olemasolevate direktiivide rakendamisjuhised. Need ei asendaks loomulikult standardeid, vaid võiksid olla kasulik täiendus ning aidata kokku hoida asjatult konsultatsioonidele kulutatavat raha.

5.5

Hooajaliste toodete, nagu aiamasinate, osas tuleb luua lihtsustatud kiirmenetlused, et mitte kaotada turuvõimalusi. Selleks soovitab komitee luua vahendusasutuse, kelle poole võiks pöörduda konkreetsete ja põhjendatud vajaduste rahuldamiseks. Samal ajal tuleb tagada kõigi normide, eelkõige ohutuseeskirjade range täitmine.

6.1

Komisjoni teine prioriteet on vähendada ülemäärast bürokraatiat, mis kahjustab märkimisväärselt konkurentsivõimet. Komitee jälgib huviga komisjoni asjaomaseid jõupingutusi, mis on saanud konkreetse kuju tegevuskavana, mis esitati 24. jaanuaril 2007 ja mille eesmärk on vähendada ettevõtete halduskoormust 2012. aastaks neljandiku võrra.

6.2

Komisjon saaks aidata lahendada mõnesid direktiivide rakendamise probleeme, näiteks koondades kogu teabevahetuse, mis praegu toimub iga liikmesriigiga eraldi, kusjuures ainuüksi õige aadressi leidmine tekitab tohutuid raskusi. Näiteks müradirektiivi 2000/14/EÜ järgi tuleb vastavusdeklaratsioon saata ühele liikmesriigile ja komisjonile ning masinamootorite heitmete direktiivi 97/68/EÜ järgi peavad samuti kõik ettevõtted nn paindliku skeemi raames iga kuue kuu järel loast teavitama iga liikmesriigi selleks volitatud ametiasutusi.

6.3

Ettevõtetel on erakordselt keeruline rakendada direktiive, mis käsitlevad töötajate kaitset füüsiliste tegurite eest. Eriti problemaatilised on vibratsioonidirektiiv 2002/44/EÜ ning mitteioniseeriva kiirgusega kokkupuute riski direktiiv 2006/25/EÜ, eelkõige VKEdele. Sellised probleemid võivad tekkida ka tehisliku optilise kiirguse direktiivi rakendamisel. Vaja on juhiseid nimetatud direktiivide rakendamise kohta praktikas, vastasel juhul ei täida kõnealused direktiivid oma eesmärke. Kui kõnealuseid direktiive ei ole võimalik praktikas rakendada, on vaja välja töötada ning kiiresti sisse viia vajalikud muudatused, et ettevõtted saaksid oma seaduslikke kohustusi täita.

6.4

Tööstusliku tootmise ja eelkõige masinaehituse valdkonnas on halduskoormuse küsimuses väga oluline arvesse võtta erinevaid nõudeid. Eri osapoolte töö jälgitavus on möödapääsmatu nii kasutajate füüsilise ohutuse kui ka turul kehtestatud lepinguliste suhete õiguskindluse seisukohast. Seega on vaja leida tasakaalustatud lahendused, milles säilitatakse läbipaistvuse ja jälgitavuse tingimused halduskulusid asjatult suurendamata.

7.1

Tehnilised standardid etendavad ühenduse õigustiku toimimises tähtsat rolli ning annavad konkreetse sisu õigustikus sõnastatud peamised ohutusnõuded. Kõnealuste standardite järgimine tähendab kooskõla asjaomaste direktiividega. Kui akrediteeritud kontrollasutuste poolne sertifitseerimine on vajalik, peab see olema kooskõlas eeskirjade õiguskeskkonnaga.

7.2

Kooskõlas komisjoni antud volitustega on Euroopa standardimisasutused üldiselt töötanud väga tõhusalt. Osapooled peaks standardite väljatöötamisel rohkem osalema, kuna see lihtsustaks hilisemat dialoogi. On selge, et see jääb siiski väheste väljavalitute tööks. Enamikul neid kasutavatest ettevõtetest ei ole kõnealuse tegevuse järjepidevaks läbiviimiseks teadmisi või vahendeid. Töötajate ja tarbijate osalus on veelgi väiksem. Sellises olukorras on raske kogemuste olulisust arvesse võtta. Teatud standarditega ei õnnestu lahendada kõiki kohapeal tekkivaid probleeme. Komitee soovib, et eelkõige kohalikul tasandil tugevdataks huvitatud osapoolte osalemist tehnilistes komiteedes. Kõnealuses valdkonnas on vähestel võimalus otsuste tegemisel kaasa rääkida. Komitee väljendab muret, et standardimise suurenev maksumus võib saada takistuseks nii konkurentsivõimele kui ka ohutusele, kui näiteks riskeeritakse masinate väära ja mittenõuetekohase kasutamisega. Mõnede Ida-Euroopa VKEde hulgas on levinud tava riski peale välja minna või kasutada kavalaid meetodeid.

7.3

Komitee tervitab 15. märtsil 2007 seoses Euroopa standardimise tegevuskavaga esitatud algatusi, milles igal liikmesriigil palutakse koostada aruanne selle kohta, kuidas on riiklikul tasandil rakendatud meetmeid huvirühmade osaluse suurendamiseks Euroopa ja rahvusvahelises standardimises. Komisjon peaks tehtud märkused kokku koguma ja neid Euroopa standardimise puhul arvesse võtma. VKEde osalemine standardimises on esmatähtis nii ühenduse kui ka riiklikul tasandil. Nad peavad andma tõhusa ja praktilise panuse tulevastesse standardimisprotsessidesse.

7.4

Mõnedel juhtudel võib tervise ja ohutuse alaste õigusaktide nõuete täitmine ettevõtjatele olla veelgi keerulisem. Kui masinat hakatakse kasutama, peavad tootja ja kasutaja riski hindamisel teineteist täiendama. Probleemid võivad tekkida siis, kui standardid ei paku piisavat teavet ülejäänud riskide kohta, mida tootja ei ole saanud kõrvaldada ja mida ettevõte peaks arvesse võtma. Kui ettevõtteid ei teavitata täielikult nende ostetava masinaga seonduvast riskist, on neil raske täita riski hindamise kohustust, mis on sätestatud raamdirektiivis 89/391/EMÜ ja selle 19-s tütardirektiivis töötajate aktiivse ja passiivse kaitsmise kohta.

7.5

Kõnealuste standardite levitamine võib VKEdele olla problemaatiline, kuna nende omandamine on väga kallis. Kui standardimine viib sertifitseerimismenetlusteni, on halduskulud üldiselt palju kõrgemad kui otseselt õigusaktist tulenevad kulud.

7.6

Euroopa Standardikomitee spetsialistide riskianalüüs on erakordselt oluline ettevõtjatele, kes peavad seda täiendama erianalüüsiga masinate tulevase kasutamiskeskkonna kohta. Kõnealuste ühtlustatud standardite hind on väga kõrge, eelkõige VKEdele. Komitee kutsub üles kaaluma ettepanekut, et komisjoni poolt Euroopa Standardikomiteele antud volituste alusel oleksid ühtsed standardid kättesaadavad tasuta või sümboolse tasu eest, võimaldamaks ettevõtetel täita oma seaduslikke kohustusi. Telekommunikatsioonisektoris on edukalt kasutatud tasuta levitamist Internetis: teatud ETSI (Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituut) standardid on kättesaadavad otse Internetis.

8.1

Komitee rõhutab, et tõhusaks osutunud direktiive ei ole vaja tingimata muuta. Kuigi alusdirektiivi 98/37/EÜ ehk nn masinaehitusdirektiivi parandamiseks tehtud töö oli väga vaevarikas, saavutati eri huvirühmade vahel lõpuks optimaalne tasakaal. Mõnel teisel juhul oleks liigset parandamist tulnud vältida, näiteks madalpinge direktiivi (73/23/EÜ) muutmist. Samuti oli ebakohane komisjoni ettepanek ühendada direktiiv 87/404/EÜ surveseadmete direktiiviga 97/23, millele juhtis 5. novembri 2004. aasta kirjas tähelepanu masinaehitajate ühendus.

8.2

On ilmnenud, et turg vajab selget, stabiilset õigusraamistikku, et kavandada rahulikult investeeringuid ja pidada kinni selgetest reeglitest, mida ei muudeta liiga tihti. Teisest küljest võib lihtsustamine kaasa tuua suuremad halduskulud ning suuremad vastavushindamise menetluse kulud, kuna need muutuvad keerulisemaks.

8.3

Asutamislepingu artikli 95 kasutamise osas mõistab komitee tootjate vajadusi, kuid rõhutab, et asjaomane õigusraamistik, millele direktiivid tuginevad, peab olema kooskõlas asutamislepingute aluspõhimõtetega, eelkõige eri standardite õigusliku aluse osas. On selge, et esmatähtsad on õigusakti eesmärk ja sisu. Lähtuvalt nendest kohaldatakse eri standardeid. Euroopa Kohus on sellega seoses teinud mitu otsust, mõned ka hiljuti, milles välistatakse siiski mitme õigusliku aluse võimalus, kui õiguslikud viited on vastuolulised või nii mitmetahulised, et piiravad parlamendi õigusi. Tootedisaini valdkonnas, mille osas on teistsugused eesmärgid, ei saa alati täita ettevõtete soovi võtta aluseks asutamislepingu artikli 95 lõige 3, milles teatavasti piiratakse liikmesriikide pädevusi ja tugevdatakse ühenduse eeskirju, nagu on ette nähtud näiteks artiklites 137 ja 175 (5). Ettevõtted juhivad tähelepanu täiendavatele kuludele (mille maksavad kinni lõpptarbijad), mis tekivad vajalikest muudatustest masinate disainis ja tootmises, mis põhinevad iga üksiku liikmesriigi nõuetel. Tuleb välja töötada täiendavad õiguslikud mudelid, mis ei lisa meetmeid, vaid piiravad miinimumini liikmesriikide võimaluse võtta vastu eraldiseisvaid, erinevaid meetmeid, mis peavad olema kooskõlas terve mõistuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

8.4

Hiljuti vastuvõetud REACHi direktiiv on oluline verstapost tarbija- ja töötajate kaitse valdkonnas. Komitee toetab vastuvõetud tehnilisi lahendusi ning lihtsustamisvõimalusega seotud paindlikkust. Sellegipoolest juhib komitee murelikult tähelepanu asjaolule, et väikese ja keskmise suurusega ettevõtted võivad sattuda raskustesse, eelkõige juhul, kui sisseveo kontroll ei ole nii range kui kõnealuse peamise direktiiviga nõutakse. Komitee kutsub komisjoni hoolikalt jälgima liikmesriikide turu järelevalve meetodeid. Just kõnealuses sektoris ei ole nad alati oma rolli tõhusalt täitnud osaliselt seetõttu, et selleks määratud järelevalveasutustel on olnud liiga vähe vahendeid. Sellega seoses saaks liikmesriikides ülesanded järelevalveasutuste vahel ära jagada, võttes aluseks konkreetse tootmisala tähtsuse, näiteks tootmisvaldkonniti (ventiilid, masinad kaupade tõstmiseks ja liigutamiseks, pumbad ja kompressorid, tootmismasinad jne).

8.5

Vaatamata masinaehituse panusele kogu Euroopa majandusse näib, et liikmesriigid investeerivad väga vähe neile delegeeritud institutsioonilistesse ülesannetesse. Komisjon peaks paluma sellekohaseid andmeid ning võrdlema neid praktiliste tulemustega. Järelevalve kvaliteet ja ulatus sõltub tihti individuaalsetest võimetest ja tahtest, kuid suur tähtsus on ka kasutada olevatel vahenditel.

9.1

Riiklikes õigustikes on ikka veel rida tehnilisi takistusi, mis tekitavad ettevõtetele suuri probleeme. Näiteks tekib selline olukord masinate puhul, mis ei ole mõeldud maanteel liikumiseks, kui nad peavad siiski üldkasutatavaid teid kasutama. Kuna liikmesriikides kehtivad erinevate rangusastmetega eeskirjad, peavad ettevõtted omama erinevaid masinaid. Segadust tekitab ka terminoloogia, näiteks „äriühing” ja „ettevõte”. Mõnede liikmesriikide kontrollinõuded toovad kaasa lisakulusid. Need kulud kahekordistuvad riikides, kus nõutakse väljaarendamise, katsetamise ja transpordi puhul eraldi kontrolli erinevate asutuste poolt. Komitee kutsub üles õigusaktide kiirele ühtlustamisele, eelkõige ohutusmeetmete osas. Näiteks traktorite puhul tuleb lisaks tahavaatepeeglitele ja kiirusepiirangule ette näha ka tehnilised spetsifikatsioonid esi- ja tagatulede ning eelkõige pidurdusteekonna osas. Euroopa teedel liiguvad praegu traktorid, mida on kasutatud üle 40 aasta. Järk-järguline masinapargi uuendamine tagaks kindlasti kõrgema aktiivse ja passiivse ohutustaseme.

9.2

Üldkasutatavatel teedel masinate kasutamise reguleerimiseks soovitab komitee järgmist:

10.1

Komitee kutsub üles tihedamale edaspidisele koostööle seadusandja ja huvirühmade vahel, kujundamaks tulevasi õigusnorme tõhusa dialoogi abil. Lähtudes huvirühma omavahelise suhtluse olulisusest, ei tohiks selleks kasutada liiga suurel määral e-konsulteerimist. Komitee arvates ennetaks sagedane ja järjepidev konsulteerimine teatavates spetsiifilistes valdkondades probleeme, tagades seega õigusaktide parema kvaliteedi ning tõhusamad eeskirjad.

10.2

Komitee leiab, et esmatähtis on kujundada eri valikuvõimalusteks kõigile ELi institutsioonidele — parlamendile, nõukogule ja komisjonile — ühtsed mõjuhindamise meetodid ning sobivad kvaliteedikontrolli süsteemid.

10.3

Komisjon peaks alati kaaluma, kas soovitud eesmärkide täitmiseks on vaja õiguslikku raamistikku või piisab ise- või kaasregulatsioonist. Komitee arvab, et paljudest võimalustest tuleb valida selline moodus, millega samad eesmärgid saavutatakse võimalikult väikeste kulude ja halduskoormusega ning millega tagatakse võimalikult suur läbipaistvus ja huvitatud osapoolte osalemine.

10.4

Valdkondlik sotsiaaldialoog on otsustava tähtsusega. Ühishuvide heaks tuleks praktikas ellu viia konkreetseid algatusi väljaõppe edendamiseks eelkõige tööohutuse valdkonnas, sh elukestva õppe algatusi. Seejuures tuleks arendada mitte üksnes oskusi, vaid ka tõsta teadlikkust mitmete haldus- ja korralduslike küsimuste osas, mis seonduvad masinate parema ja ohutuma kasutamisega. Ettevõtte sotsiaalne vastutus, mida viiakse ellu ulatusliku dialoogi kaudu kodanikuühiskonna ja kohalike omavalitsuste esindajatega, võib aidata kaasa ohutu ja viljaka ettevõtluskultuuri arengule, eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtetes, kus riskijuhtimine on selgelt veelgi keerulisem.

10.5

Komitee leiab, et kasulik oleks läbi viia analüüs, kus kõik huvirühmad hindaksid ühenduse õigustiku eeliseid ja puudusi. Analüüsi tulemuste põhjal saaks tegutseda ühtselt ning tagada, et mitmed käimasolevad algatused ei anna ebapiisavaid ja vastuolulisi tulemusi. Komisjoni otsus arutada uut nn masinadirektiivi sidusrühmadega on õige samm. Selliseid algatusi on vaja veelgi enam. Eelkõige rõhutab komitee eri algatuste vahelisi seoseid, eelkõige liigse bürokraatia vähendamise tegevuskavade ja nn uue lähenemise seoseid (14. veebruaril 2007 võttis komisjon vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ja otsuse ettepanekud uue lähenemise läbivaatamise raamistiku kohta, mille aluseks on avaliku arutelu ühtse turu tuleviku kohta). Komitee on veendunud, et kõnealuste algatuste asjakohane seostamine ja ühtne koordineerimine võivad parandada kehtivat õigustikku ning selle rakendamist 27 liikmesriigis.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/15

1.1

EMSK-l on hea meel, et Euroopa Komisjonil on kavas õiguslikku reguleerimist parandada ja „edendada erinevate poliitikavaldkondade ühtset koostoimimist, tagada prognoositavus ja avalike huvide (nt keskkond ja ohutus) kaitse, samal ajal üritades vähendada tööstuse bürokraatlikku koormust.” Komitee tervitab soovi töötada välja terviklik lähenemisviis ning arvestada nii tööstuse arengu erinevate mõõtmete, konkurentsivõime kui ka eri sidusrühmadega.

1.2

Üldiselt peegeldab algatuse CARS 21 lähenemisviis tervikuna soovi parandada poliitikakujundajate omavahelist koordineerimist ning koordineerimist nende ja tööstuse sidusrühmade vahel, mis väärib EMSK täielikku toetust. Komisjoni teatis, millega jätkatakse juba tehtud reguleerimistegevust ja milles määratletakse tulevikus võetavad meetmed, tõestab sellise lähenemisviisi eeliseid ja samal ajal toob esile ka sellega seotud raskused.

1.3

Kõnealuse lähenemisviisi peamine kasu seisneb selles, et nii selgitatakse kõigile sidusrühmadele Euroopa poliitika põhijooni mootorsõidukite osas. Euroopa Liidu poliitika prognoositavust parandatakse kõigis olulistes valdkondades ja samas vähendatakse tööstuse bürokraatlikku koormust.

1.4

Üks kõnealuse lähenemisviisi otsene eelis on halduskoormuse vähenemine, mis tuleneb 38 ühenduse direktiivi asendamisest ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) asjaomaste eeskirjadega. Samuti nähtub keskkonna ja liiklusohutuse valdkonnas tehtud tööst, et integreeritud lähenemine on võimalik ning see suurendab õigusraamistiku õiguspärasust kõigi sidusrühmade silmis ja muudab selle tööstusettevõtjate jaoks prognoositavamaks. Sellise lähenemisega luuakse konsensus, millele kõik asjaosalised saavad oma tegevuses põhineda.

1.5

Kuid rõhutada tuleb ka kõnealuse lähenemisviisi kohaldamisel tekkivaid raskusi. Probleeme on kolme tüüpi:

1.6

Komisjoni teatises esitatud 39 meetme ja kohustuse nimekiri on väga pikk ja igaüks neist tundub eraldivõetuna põhjendatud. Kõigi 39 punkti elluviimine on arvatavasti keerulisem ja tekitab lahendamata probleeme ühitamise ja ajakava osas. Nii kasutatakse integreeritud lähenemist keskkonna ja liiklusohutuse küsimuste käsitlemisel, kuid neid küsimusi endid ei käsitleta integreeritult. Kui oleks esitatud küsimus kõigile kavandatud nõuetele vastava toodete hinna kohta, nagu seda tehti kõrgetasemelise töörühma aruandes, siis oleks selline integreeritud lähenemine arvatavasti olnud võimalik, kuid see oleks ka esile toonud vajaduse teha valik. Samuti soovis kõrgetasemeline töörühm, et tema järeldusi täiendaks tegevuskava kõigile poliitikakujundajatele. Nimetatud dokumendis järgiti integreeritud lähenemisviisi, mille edendamist komisjon CARS 21 töörühmalt ootas. EMSK võib vaid kahetsust avaldada, et komisjoni teatises ei pakutud välja sellist tegevuskava, isegi mitte muudetud kujul.

1.7

Kõrgetasemeline töörühm põhines oma analüüsis suures osas mootorsõidukitootjate seisukohtadele. Seetõttu puudutavad tõstatatud lahendamist vajavad küsimused eelkõige tooteid ja tehnoloogiaid. EMSK soovib rõhutada, et kui oleks rohkem arvestatud mootorsõidukite kasutajate huvidega, siis oleks jõutud teistsugusele seisukohale. Seega peaks edaspidi olema võimalik küsimuste hindamisel ja uuesti ülehindamisel sidusrühmade nimekiri läbi vaadata.

1.8

Integreeritud või tervikliku lähenemisviisi puhul on oht, et iga sidusrühm leiab, et teised peavad kohanduma. Näiteks liiklusohutuse või keskkonna valdkonnas võivad tööstusettevõtjad väita, et infrastruktuuride eest vastutajad ja tarbijad takistavad nende tegevust, eriti tehnoloogia osas.

1.9

Kõik märgid näitavad, et komisjoni teatisega ei lahendata ammendavalt mootorsõidukite poliitika ja valikute probleemi, mida selles valdkonnas tuleb teha. Seega toetab EMSK avaliku arutelu jätkamist mootorsõidukite poliitika teemal. Arutelu peab olema avatud kõigile sotsiaalpartneritele ja laiemalt kõigile sidusrühmadele. Samuti tuleb välja selgitada, millised otsused tuleb igal ajahetkel teha, selle asemel et ühe korraga koostada lõplik nimekiri kõigist võimalikest edaspidistest suundadest ja jätta ekspertide ja tööstusettevõtjate otsustada, milline suund valida.

1.10

Komisjon ütleb teatise kokkuvõtteks, et „see on ainulaadne võimalus luua selge tööstuspoliitikat arvesse võttev poliitiliste otsuste tegemise kultuur. Komisjon on arvamusel, et õigusaktide eelnõusid koostades tuleks esikohale seada õigusaktide kvaliteedi parandamine, lihtsustamine, mõju hindamine, sidusrühmadega peetavad konsultatsioonid, tähtajast kinnipidamine ja õigusakti valik”.

EMSK toetab komisjoni lähenemisviisi ja soovib käesoleva arvamusega aidata komisjonil seda täielikult ellu viia.

Seega soovitab EMSK järgmist:

2.1.1

Parema õigusliku reguleerimise ning ülemaailmse konkurentsi väljakutsetele vastamise poliitika raames palus komisjon 2004. aastal CARS 21 kõrgetasemelisel töörühmal, kuhu kuuluvad peamiste osapoolte (liikmesriigid, tööstus, VVOd ja Euroopa Parlamendi liikmed) esindajad ning kolm kõnealuse teemaga seotud volinikku (ettevõtluse ja tööstuse, keskkonna ja transpordi volinikud), töötada välja soovitused tulevase poliitika kohta.

2.1.2

Täpsemalt olid 2004. aastal loodud kõrgetasemelise töörühma ülesanded järgmised: teha soovitusi Euroopa mootorsõidukitööstuse lühiajalise, keskpika ja pikaajalise poliitika ja reguleeriva raamistiku kohta, mis võimaldaks parandada globaalset konkurentsivõimet ja tööhõivet, toetades samas edusamme mootorsõidukite ohutuse ja keskkonnasõbralikkuse alal tarbijale vastuvõetava hinnaga.

2.1.3

Nii soovis komisjon muuta mootorsõidukisektori tööstuspoliitika meetmete uuendamise näiteks, kaasates sel alal võetavad meetmed selgelt Lissaboni strateegiasse. Tootmissektori jätkusuutliku arengu, majandusliku elujõulisuse, sotsiaalse vastutustundlikkuse ja keskkonnasõbralikkuse tagamiseks soovib komisjon, et meetmete vastuvõtmisele eelneks laiapõhjaline sidusrühmadega konsulteerimine, et analüüsida praegust seisu ja edaspidiseid samme ning jõuda üldisele konsensusele, mida tuleks ette võtta. Praegu olid kõrgetasemelises töörühmas esindatud järgmised sidusrühmad: mootorsõiduki- ja naftatootjad, varustajad, mootorsõidukite turustajad ja remondiettevõtjad, kasutajad, riiklikud ametiasutused ja kolm peamist pädevat peadirektoraati (keskkonna, transpordi ja energeetika ning ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraadid). Kogu 2005. aasta jooksul koordineeris tööd ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat. 2005. aasta aprillis korraldati avalik arutelu. Töörühm võttis aruande vastu 2005. aasta detsembris. Aruande järeldused esitati 2006. aastal laiapõhjaliseks avalikuks konsulteerimiseks. Komisjoni teatis põhineb nii CARS 21 aruandele kui ka 2006. aastal tehtud 34 ettepanekule.

2.1.4

CARS 21 aruande koostamine on komisjoni poolt väga tänuväärne, et vältida koordineerimata algatuste levikut, mis ei ole alati omavahel kooskõlas.

2.1.5

Nagu aruandes ka korduvalt rõhutatakse, pooldab töörühm seetõttu terviklikku lähenemisviisi, millega soovitakse kindlaks teha, kuidas erinevad mõõtmed omavahel seotud on. Kõrgetasemelise töörühma liikmed soovivad seega muuta eeskirju loetavamaks ja prognoositavamaks ning vältida seda, et komisjoni peadirektoraadid võtavad vastu meetmeid, mille mõju ei tunta hästi ja mille kokkusobivust teiste peadirektoraatide meetmetega ei ole kontrollitud.

2.1.6

Töörühm tõi lõpparuandes välja 18 soovitust, mis olid jagatud 7 peatükki: parem õiguslik reguleerimine, keskkond, liiklusohutus, kaubandus, teadus- ja uurimistegevus, maksud ja fiskaalstiimulid ning intellektuaalomand. Töörühm pakkus lõppkokkuvõttes poliitikakujundajatele ja seadusandjatele välja tegevuskava, mis mõjutab mootorsõidukitööstust järgmise kümne aasta jooksul. Tegevuskava eesmärgiks oli täielikus kooskõlas komisjoni sätestatud eesmärkidega muuta Euroopa mootorsõidukipoliitika ühtsemaks ja prognoositavamaks, mis on vajalik erainvesteerijatele mootorsõidukitööstuse konkurentsivõime tagamiseks. Kavandades järgmistel aastatel tehtava reguleerimistegevuse suuna, oli tegevuskava eesmärk just prognoositavuse tagamine.

2.1.7

Teatis on komisjoni vastus CARS 21 töörühma esitatud aruandele. Selles hinnatakse komisjoni soovitusi ja märkusi CARS 21 aruande kohta, mis esitati 2006. aastal korraldatud konsulteerimise käigus. Teatises antakse ülevaade sellest, millises suunas kavatseb komisjon tulevast mootorsõidukipoliitikat kujundada. Peamised tegevussuunad on järgmised:

3.1.1

EMSK toetab ettepanekut laiendada raamdirektiivi mootorsõidukite tüübikinnituse kohta kõigi kategooriate sõidukitele. Komitee rõhutab eriti selle sätte kasulikkust varuosade märgistamisel.

3.1.2

EMSK toetab kava muuta regulatiivne keskkond lihtsamaks ja rahvusvaheliseks, kuid soovib ka, et ühtlustamine ei muutuks eesmärgiks omaette, mis jätaks kõrvale teised aspektid.

3.1.3

Eelnevaga arvestades ning nõustudes komisjoniga, et põhimõtteliselt tasub eelistada mitmepoolseid läbirääkimisi, on ta komisjoniga ka ühel nõul, kui ta „teadvustab vajadust jätta ELile võimalus ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni süsteemist sõltumatuks õigusloomeks, kui on vaja täita ELi eesmärke seoses tervise ja keskkonnaga või teisi poliitikaeesmärke”. Arvestades, et sellised sätted võivad olla määrava tähtsusega rahvusvahelises kaubanduses ja turule juurdepääsu puhul, siis tasub eelnimetatud reservatsioon säilitada, et Euroopa tööstusettevõtjatel oleks vahendeid, et reageerida teistes maailma piirkondades vastu võetud sätetele, mis võivad nende konkurentsivõimet kahjustada.

3.2.1

EMSK tervitab vastuvõetud ja kavandatud meetmeid maanteeveo keskkonnasäästlikuks muutmisel. Seoses komisjoni võetud kohustustega, milles rõhutatakse tema soovi analüüsida hoolikalt tulevase reguleeriva tegevuse mõju tööhõivele ja ohutusele, tuletab EMSK komisjonile meelde, et tööstusettevõtjatele peab jätma piisavalt aega tehnoloogia uuendamiseks, mis on vajalik rangemate nõuete täitmiseks, ilma et sellega kaasneks olulist toodete hinnatõusu ega autopargi uuendamise aeglustumist. Selle küsimusega, mille olulisust rõhutati CARS 21 aruandes, ei ole komisjoni teatises piisavalt arvestatud.

3.2.2

Samuti märgib EMSK huviga, et komisjon soovib tulevikus rohkem tähelepanu pöörata sõidukite tegelikele heitkogustele (punkti 3.3.1 taane 8), ja avaldab kahetsust, et komisjon ei võta arvesse selle tagajärgi sõidukite kontrollimisele, hooldusele ja parandamisele.

3.2.3

EMSK rõhutab, et komisjoni integreeritud lähenemisviisiga keskendutakse järgnevatel aastatel Euroopas müüdavate uute sõidukite heidetele, eelkõige süsinikdioksiidiheidetele. Komisjon pöörab tähelepanu vaid tehnoloogilistele lahendustele (biokütused, vesinik, intelligentsed sõidukid ja transpordisüsteemid) või majanduslikele lahendustele (maanteetranspordisektori võimalik kaasamine), mida ta kavatseb edendada. EMSK väljendab kahetsust, et komisjon ei uuri piisavalt tervikliku lähenemisviisi pakutavaid võimalusi, millega pöörataks rohkem tähelepanu mootorsõiduki ja maanteetranspordi rollile Euroopa ühiskonnas.

3.2.4

EMSK rõhutab siinkohal, et CARS 21 aruandes tunti muret just autopargi uuendamise tempo pärast, mida peeti võtmeküsimuseks. Samuti rõhutati liiklusummikute probleemi tõsidust. EMSK soovib, et neid keskkonnasõbralikumate mootorsõidukite edendamise viise uuritaks tulevikus koos teiste võimalustega (näiteks uued juurdepääsuvõimalused mootorsõidukitele) sama põhjalikult kui tehnoloogilisi lahendusi.

3.2.5

EMSK soovib rõhutada, et tasub toetada nõudlust ohutumate ja keskkonnasõbralikumate sõidukite järele. Komisjonil tuleks välja töötada teatud sõiduki ja kütusetüüpidele tehtavad koordineeritud, tehniliselt neutraalsed ja võimalikult ühtlustatud maksusoodustused, näiteks süsinikdioksiidiheitkoguste alusel, mis aitaks sõidukite süsinikdioksiidiheitmeid vähendada läbi otsese surveavalduse tarbijatele ja nõudlusele.

3.3.1

EMSK toetab komisjoni terviklikku lähenemisviisi liiklusohutuse küsimusele, mis komisjoni sõnul põhineb „sõidukitehnoloogia parandamise, teede infrastruktuuri, sõidukijuhtide käitumise ja õigusaktide kohaldamise vastastikmõjul”.

3.3.2

Siinkohal tekivad samad probleemid kui keskkonnaküsimuste käsitlemisel. CARS 21 aruandes oli väga oluline lause „tarbijale kättesaadava hinnaga”, millest nähtub, et vahel peab sõidukite keskkonnasäästlikkuse ja ohutuse osas tegema mööndusi. Nimetatud lauset teatis ei sisalda.

3.3.3

Komisjoni teatises tehtud soovitused liiklusohutuse kohta on järgmised (2):

3.3.4

Tagamaks, et nende ettepanekute elluviimisel tõuseb uute sõidukite hind mõistlikkuse piires, pooldab EMSK rohkem sõidukite hinnale keskendunud lähenemist ja arvestamist mõjuga, mis hinnal on autopargi uuendamise kiirusele ja seega ka liiklusohutusele. Komitee juhib tähelepanu sellele, et viivitus jalakäijate kaitse direktiivi eelnõu teises etapis toob kaasa tööstusettevõtjatele direktiivi rakendamiseks vajaliku aja lühenemise ja raskendab vajalike meetmete kavandamist. Lisaks rõhutab EMSK vajadust kiiresti selgeks teha, milline on direktiivi rakendamise ajakava ja milliseid nõudeid tootjad järgima peavad. Komitee kutsub komisjoni üles võtma arvesse, et liiklusohutuse tagamiseks peavad tarbijad liikluses osalevaid sõidukeid hooldama, isegi kui on tegemist vanade sõidukitega. Komitee soovib, et kavandatavaid meetmeid hinnataks ja klassifitseeritaks vastavalt iga meetme kulutasuvusele, hinnates, millised on tarbija kulud ja kui suur on uute meetmete mõju liiklusõnnetuste ja liiklejate surmajuhtumite või vigastuste arvule. Samuti kutsub EMSK komisjoni üles pöörama lisaks tehnoloogiale tähelepanu kõigile vahenditele, millega saab mõjutada liiklejate käitumist (haridus, ennetamine, liiklusmärgid jne). Sellega arvestades rõhutab EMSK, et tulevikus tasub pöörata erilist tähelepanu sellele, millised tagajärjed on siinkohal demograafilistel arengutel ja sellel, et eakate või väga eakate sõidukijuhtide osakaal mootorsõidukite ja maanteede kasutajate seas järjest tõuseb.

3.3.5

Samal põhjusel ja kooskõlas CARS 21 aruandes väljendatud seisukohaga rõhutab EMSK fiskaalstiimulite olulisust, mille eesmärgiks on toetada nõudlust ohutumate sõidukite järele. Pakkumist ja nõudlust ohutumate sõidukite järele tasub toetada.

3.8.1

EMSK tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust õiguslikku reguleerimist parandada ja „edendada erinevate poliitikavaldkondade ühtset koostoimimist, tagada prognoositavus ja avalike huvide (nt keskkond ja ohutus) kaitse, samal ajal üritades vähendada tööstuse bürokraatlikku koormust”. Komitee tervitab soovi töötada välja terviklik lähenemisviis ning arvestada nii tööstuse arengu erinevate mõõtmete, konkurentsivõime kui ka eri sidusrühmadega.

3.8.2

Seoses aruande esimestel lehekülgedel käsitletud sotsiaalsete ja tööstuslike aspektidega toetab komitee komisjoni soovi need aspektid omavahel siduda, sest tööhõive on otseselt seotud Euroopa tööstuse konkurentsivõimega tervikuna ja eri piirkondades. Sellest küljest nõustub EMSK üldiselt Euroopa tööstuse hetkeseisu analüüsiga.

3.8.3

Komitee väljendab heameelt, et komisjoni peab tõenäoliseks, „et Euroopa turu jaoks sõidukite monteerimine hakkab suures osas toimuma Euroopas”, kuid on komisjoniga nõus ka selles osas, et see ei tähenda tingimata töökohtade stabiilsust.

3.8.4

EMSK kutsub komisjoni üles juhtima dialoogi sotsiaalpartnerite vahel, et ennetada ja hallata ettevõtete ja töökohtade ümberpaigutamist ühenduse territooriumil ja väljaspool, nagu kirjeldati CARS 21 aruandes. Samal eesmärgil kutsub ta komisjoni üles algatama arutelu selle üle, milline tagajärg on sektori arengul teise ja madalama klassi allhankijatele, kes on käimasolevate arengute käigus eriti haavatavad.

3.8.5

Samuti avaldab EMSK täielikku toetust teatises kavandatud toetusmeetmetele ning ideele korraldada mootorsõidukitööstuse ümberkorraldamise teemal foorum, et „lahendada probleeme ning paremini prognoosida muutusi ja kohaneda nendega”. EMSK kutsub komisjoni üles kasutama seda võimalust tagamaks, et kogu mootorsõidukisektor ja eelkõige tootmisjärgsed osalejad kaasatakse töödesse ja et nad võivad toetusmeetmetest kasu saada. Sellised algatused on kooskõlas ühiste arutelude ja strateegiliste mõttevahetuste pidamisega mootorsõidukitööstuses, mis on eri osapoolte jaoks vajalikud. EMSK rõhutab, et tal on kõnealuses töös ja arutelus väga oluline roll, eriti tagamaks, et kõik sotsiaalpartnerid ja üldisemalt kõik sidusrühmad oleksid paremini kaasatud.

3.8.6

Näiteks on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete või väga väikeste ettevõtete täiendkoolituse vajadused suuremad ja vähem täidetud. Ka need mootorsõidukisektori osalejatel peaksid struktuurifondidest ja teistest ümberkorraldamise toetusvahenditest kasu saama.

3.8.7

Kokkuvõtteks ütles komisjon teatises järgmist:

„See on ainulaadne võimalus luua selge tööstuspoliitikat arvesse võttev poliitiliste otsuste tegemise kultuur. Komisjon on arvamusel, et õigusaktide eelnõusid koostades tuleks esikohale seada õigusaktide kvaliteedi parandamine, lihtsustamine, mõju hindamine, sidusrühmadega peetavad konsultatsioonid, tähtajast kinnipidamine ja õigusakti valik”.

3.8.8

EMSK toetab sellist lähenemisviisi ja soovib käesoleva arvamusega aidata komisjonil seda täielikult ellu viia. Seetõttu juhib ta komisjoni tähelepanu sellele, et mõnes kohas jääb analüüs lünklikuks. Täpsemalt tundub, et CARS 21 aruande analüüsis ja komisjoni järeldustes ei arvestata piisavalt tarbijaga ja tootmisjärgsete osalejatega, kuigi neid ei ole täielikult ära unustatud. Selle tulemusena tundub komiteele, et mootorsõidukite teemat üldiselt ning täpsemalt keskkonna- ja ohutuse küsimusi ei käsitleta piisavalt terviklikult. Tööstuse kujutamisel keskendutakse liigselt tootele ja tehnoloogiale ning ei võeta piisavalt arvesse autopargi ja sõidukite kasutamise aspekti.

3.8.9

Seega leiab EMSK, et 2009. aastal tehtavas kokkuvõttes peaks enam arvesse võtma käesoleva arvamuse ning tootmisjärgse sektori ja kasutajate seisukohta. Selleks tuleb jätkata dialoogi sidusrühmadega ja seda paremini korraldada, et mootorsõidukisektorit ei samastataks üksnes sõidukitootjate sektoriga ning et mõjuanalüüsid viidaks läbi uues kontekstis. Tuleks parandada mõjuanalüüside kvaliteeti, mis peaksid olema objektiivsed, sõltumatud, ning asetuma kontrollitud teabel põhinevasse üldisesse konteksti. Ei ole kohane, et komisjoni talitus, kes esitab teatud küsimuses poliitilise arvamuse, koostab samal teemal ise mõjuuuringu. EMSK kiidab heaks ettepaneku luua mõjuanalüüsi komitee ja kutsub komisjoni üles kutsuma kokku need sidusrühmad, kelle reguleeritava mootorsõidukitööstuse erasektori nn arhitektid meeleldi unustavad.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/21

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/21

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/22

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/22

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni taotletavaid eesmärke ja kavandatud meetmeid ning toetab neid. Energiatõhusus on esmatähtis ja olulisim tegevusvaldkond, millega saavutada Euroopa energiapoliitika eesmärgid. Nimetatud eesmärkide hulka kuulub kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, mille eesmärk on muuhulgas ka võidelda ülemaailmse ebanormaalse soojenemise vastu, vähendada energiasõltuvust kolmandatest riikidest ning tagada Euroopa Liidu konkurentsivõime kaitse ja mõistliku hinnaga energia kättesaadavus.

1.2

Valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) äsjase uurimuse alusel leiab komitee, et energiatarbimise vähendamist tuleb järjekindlalt taotleda. Komitee peab nimetatud eesmärki realistlikuks ja arvab, et üle 20-protsendiline sääst on samuti tehniliselt saavutatav.. Eesmärgi saavutamiseks tuleb välja töötada riiklikke tegevusplaane, milles võetakse arvesse lähteolukorra erinevaid majanduslikke ja tehnilisi tingimusi. Sel juhul on võimalik tagada eesmärkide õiglane jaotumine liikmesriikide vahel iga riigi potentsiaalile vastavalt. Samuti tuleb seada vahe-eesmärke, näiteks aastateks 2012 ja 2016, et tugevdada vajadusel meetmeid märkimisväärsete mahajäämuste tuvastamisel.

1.3

Komitee teeb komisjonile ettepaneku käivitada spetsiifiline elulaadi ja elukvaliteeti käsitlev arutelu. Komitee küsib komisjonilt, kas viimane peab realistlikuks ja võimalikuks säilitada praegune eluviis ka tulevaste põlvkondade jaoks, kuna see toob kaasa tarbimise ja saaste kasvu. Teadmises, et praeguse eluviisi jätkamine on võimatu, peitub ka väljakutse, millele saab vastata vaid otsustava, julge ja õigeaegse tegevusplaaniga. Samas tuleb teadvustada, et kui energiasäästmisega kaasneb kohene elanikkonna ostuvõime kasv, ei tohiks seda kasutada muude tarbimiste rahastamiseks ehk tuleb vältida bumerangiefekti.

1.4

Komitee teeb ettepaneku lisada prioriteetsete meetmete hulka kaugkütte- ja jahutusvõrgustike rajamine, mille kaudu on võimalik vältida primaarenergia muundamisel esinevat 33 protsendilist energiakadu.

1.5

Komitee soovitab käivitada prioriteetseid projekte, mille eesmärk on hoogustada energiatõhususega seonduvate uute töökohtade loomist ja väljaarendamist, uute integreeritud energiateenuste pakkumist, teadus- ja arendustegevuse väärtustamist, tahkete olmejäätmete taaskasutust ja töötlemist, mis annavad arvukalt töötamisvõimalusi, samuti ettevõtete sotsiaalse vastutusega seonduvate tegevuste edendamist. Eriti oluline on tõhustada energeetikaalase hariduse omandamist rakenduslikes kõrgkoolides ja ülikoolides.

1.6

Tegevusplaanis kavandatud 75 algatuse käivitamine ja kõigi pakutud vahendite tulemuslikkuse seire ja hindamise tagamine eeldab komisjoni kõnealuste tegevuste seire eest vastutava personali suurendamist. Komitee soovitab viia läbi vajaduste täpse analüüsi ning piisavate inimressursside ja rahastamise eraldamise.

1.7

Komitee leiab, et Euroopa Liit peab tugevdama oma võimet esineda üksmeelselt energiatõhususe küsimustes rahvusvahelisel areenil. Sellega seoses soovitab komitee komisjonil hinnata, kas oleks vaja asutamislepinguid muuta selliselt, et nad võimaldaksid tõhusamat ühist esindatust, jättes liikmesriikidele siiski õiguse otsustada iseseisvalt igaühe vajadustele vastavaenergiaallikate kombinatsiooni üle.

1.8

Komitee soovitab kava eesmärkide elluviimiseks vajalike investeeringute toetamisega seonduvas maksupoliitikas pöörata tähelepanu kõige tundlikumatele ühiskonnakihtidele: töötutele, pensionäridele ja töötajatele. Nimetatud ühiskonnarühmi tuleb kaitsta, kas siis energiamaksu või maksusoodustuste kaudu.

1.9

Komitee avaldab kahetsust transpordi- ja energiapoliitika ebapiisava kooskõlastatuse pärast, kuigi on selge, et nad käsitlevad koos keskkonna- ja tööstuspoliitikaga üksteisega vahetult seotud tehnilisi ja tööstuslikke probleeme. Samuti avaldab komitee muret selle üle, et kooskõlastamise puudulikkuse tõttu ei saavuta komisjoni dokument soovitud tõhusust.

1.10

Elamuehitus on kõige olulisem sekkumisvaldkond. Võimalused energia kokkuhoiuks on märkimisväärsed, tingimusel, et võetaks arvesse teatud põhielemente: energiatõhususe suurendamiseks suunatud meetmetega seotud maksude märkimisväärne vähendamine, haldusformaalsuste (litsentsid, load) vähendamine, osalejate teadmiste ja väljaõppe parandamine, kaasates sellesse ka avaliku sektori vahendeid. Energiatõhususe sertifikaadi saanud hoonetele tuleb võimaldada maksusoodustusi, või omaniku maksustatava tulu puudumisel tuleb neile anda elektrienergia ostul energiaboonust. Teatava aastase tarbimise taseme puhul tuleks kohaldada soodsamaid hindu. Ehitustööstus ja kõik selle töötajad vajavad koolitust energiatõhususe suurendamise võimaluste kohta ehitamisel, ning uusi stiimuleid selle saavutamiseks.

1.11

Komitee leiab, et vajalike investeeringute rahastamist peavad toetama nii avalik kui ka erasektor. Mitmete liikmesriikide positiivsete näidete alusel võiks luua laiemalt erifonde, kasutades selleks väikest osa nimetatud sektoris tegutsevate ettevõtete kasumist. Samas tuleb jälgida, et sellega ei kaasneks lõpptarbija kulude tõusu või tootmises vajalike ulatuslike investeeringute vähendamist.

1.12

Komitee leiab, et kodanikuühiskonna, ametiühingute, ettevõtjate ja keskkonnaorganisatsioonide kaasamine on sellise suure väljakutse juures hädavajalik. Positiivseid tulemusi on võimalik saavutada vaid rohujuuretasandil toimuvate tarbimiskäitumise muutuste ning teadmiste ja teadlikkuse suurendamise kaudu, sest lõpptarbijad on lõppkokkuvõttes suurimad energiatarbijad. Energia kasutamine elamutes, eratranspordivahendites ja töös sõltub otseselt kodanikest. Vastutustundliku energiatarbimise kasvatus on keskse tähtsusega juba esimestest kooliaastatest alates. Kogu ühiskond peab koondama oma jõud ülesandesse, mis peab kõigi jaoks saama uue tsivilisatsiooni sümboliks. Iga Euroopa kodanik peab andma oma panuse energiasäästmisesse, et ka tulevased põlvkonnad saaksid osa loodusvaradest, mida saaste ja sellest tulenevad kliimamuutused praegu tõsiselt ohustavad.

1.13

Komitee rõhutab, et kodumasinatööstuses on saavutatud positiivseid tulemusi toodete energiatõhususe märgistusega. Nimetatud meetmete tulemuslikkusest annavad tunnistust ligi 70 protsendini ulatuv kokkuhoid külmkappide puhul ja 60-protsendiline kokkuhoid pesumasinate puhul. Komitee nõuab, et energiat tarbivate toodete keskkonnasõbralikku projekteerimist ehk ökodisaini laiendataks ka üldkasutatavatele hoonetele, elamutele, ühis- ja eratranspordile ehk eriti kõrge energiakuluga sektoritele (üle 70 % kogutarbimisest).

1.14

Komitee soovitab pöörata tõsist tähelepanu energia tootmises, ülekandmises ja jagamises esinevale ebatõhususele. Enam kui kolmandik energiast (480 megatonni nafta ekvivalenti, Mtoe) läheb kaduma. Kõrgpinge- ja alalisvooluliinide kaudu toimuv ülekande tulemusel väheneb võrgukadu üle 10 protsendilt 3 protsendile elektrivõrgu iga tuhande kilomeetri kohta. Lisaks on alalisvooluülekande eeliseks see, et ta vähendab elanikkonna kokkupuudet elektri- ja magnetväljadega ning sellega ei teki vahelduvvooluga kaasnevaid elektromagnetilisi laineid (Extremely Low Frequency — ELF).

1.15

Võttes arvesse päikeseenergia vallas saavutatud suurepäraseid tulemusi ergutab komitee komisjoni ja nõukogu toetama nimetatud tehnoloogia väljaarendamist ja levitamist.

1.16

Komitee toetab komisjoni eesmärki tugevdada koostootmiseseadmete väljaarendamist, kuigi ta leiab, et tuleks kiirendada nimetatud seadmete tõhususe mõõtmise standardite vastuvõtmist. Komitee leiab, et kasulik oleks rahastada kolmiktootmise seadmete arendamisprogramme, sest kolmiktootmise juures võib kasutada samuti biomassi. Edendada tuleks ka mikrokoostootmisüksusi (direktiiv 2004/8/EÜ — alla 50 kWe maksimumtootlikkusega üksused). Need tuleks kaasata energia säästmist ja keskkonnasõbralikkust toetavatesse programmidesse ja need tuleks lisada senisest suuremal määral riiklikesse elektrivõrkudesse hajutatud elektritootmise väljaarendamise osana. Siiski tuleb ettevõtteid toetada praeguste ülekande- ja jaotusvõrkude kohandamisest tulenevate kõrgete lisakulude tõttu.

1.17

Gaasi- ja elektriturg ei ole veel täielikult liberaliseerunud. Vajalik on üksteisest juriidiliselt eraldada tehnilisi monopole haldavad ja vaba konkurentsi tingimustes toimivad ettevõtted.

1.18

Komitee peab mõttekaks elektrooniliste arvestite kasutuselevõttu, sest see võimaldab energia jaotamises rakendada võrkude kaugjuhtimise süsteemi ja optimeerida võrkude koormuse haldamist. Nimetatud arvestid on energiatõhusust käsitlevate Euroopa Liidu direktiividega kehtestatud nõuetele vastavad vahendid.

1.19

Transpordisektor on teinud suuri jõupingutusi energiakulu ja saasteainete heitkoguste vähendamiseks. Eelkõige eratranspordi, kuid ka kõigi teiste transpordiliikide arengust tingitud süsinikdioksiidi heite jätkuv kasv nõuab siiski tõhusamaid meetmeid (maanteetranspordi põhjustatud heitkogused on kasvanud 1990. kuni 2004. aastani 26 % võrra). Komisjon jälgib praegu tähelepanuga mõjuanalüüsi, mis käsitleb õigusakte, saavutamaks heitkoguste taseme viimist 120 g/km kohta. Komitee soovitab võtta eesmärgi täitmiseks kasutusele kõik vajalikud meetmed. Samas tuleb tagada, et meetmed on mõistlikud ja nii tehniliselt kui tööstuslikult teostatavad.

1.20

Komitee peab vajalikuks märkida, et fossiilkütuste massilisel väljavahetamisel biokütustega võib kaasneda oht, et kütusetootmine hakkab konkureerima toiduainete tootmisega viljakate maade jaotamisel ning et toiduainete hinnad võivad energiatoodete hinnast lähtudes tõusta. Viimased sõltuvad omakorda fossiilkütuste hindadest, mis tähendab seda, et Põhja-Euroopa sõidukijuhid pannakse konkureerima (1) Lõuna-Euroopa ebasoodsas olukorras oleva ja nälgiva elanikkonnaga.

1.21

Komitee toetab täiel määral komisjoni pakutud stimuleerivaid meetmeid, finants- ja maksustrateegiaid. Ta toetab eriti Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) kaasamist, samuti Euroopa pangandussüsteemile suunatud teavitamistegevust, et pangad pakuksid riiklike energiakavade täitmiseks vajalikku rahastamistoetust. Komitee soovib spetsiifilise energiatõhususele suunatud meetmete rahastamist käsitleva konverentsi korraldamist. Selle eesmärk oleks teavitada sidusrühmi ja edendada pangandussektori osalemist Euroopa majanduse moderniseerimise märkimisväärse projekti elluviimisel.

1.22

Komitee toetab „Linnapeade pakti”, kuid leiab, et üksnes 20 Euroopa suurima linna linnapeade kokkukutsumine on väga tagasihoidlik eesmärk. Latt tuleks asetada palju kõrgemale ja enam tuleks esile tuua kohalikke kogemusi. Kuna üle 80 % elanikkonnast elab linnades, oleks üheks äärmiselt kasulikuks vahendiks linnatranspordi ja otseselt elanikke puudutavate lähitegevuste (millele on kohene mõju avalikule arvamusele) eest vastutajate kohaliku tasandi ametiasutuste juhtide vahelise ühenduse loomiseks rajada portaal või mõni muu asjakohane suhtlemisvahend, et vahetada kogemusi liidu mis tahes suurusega linnade vahel.

1.23

Komitee avaldab kahetsust, et tegevusplaanis ei võeta arvesse sotsiaalpartnerite ja kõigil tasanditel toimuva sotsiaalse dialoogi rolli energiamajanduse poliitika hindamisel, edendamisel ja väljaarendamisel. Komitee soovib, et komisjon toetaks keskkonna jätkusuutlikkusega seonduvate küsimuste lisamist praegustesse sotsiaalpartnerite dialoogide struktuuridesse eri tasandeil, eelkõige valdkondlikes ja Euroopa töönõukogude aruteludes. Ametiühingutel on muuhulgas keskne roll heade tavade ja selle kaudu ka teadmiste ja teadlikkuse levitajana nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil.

1.24

Oluline on ühendada energia säästmisega seonduvad küsimused ettevõtete sotsiaalse vastutuse heade tavadega, eelkõige rahvusvaheliste ettevõtete puhul. See nõuab energiatõhusust käsitlevate teemade lahkamisel tugevamat sotsiaalset dialoogi.

1.25

Komisjon rõhutab eelkõige energiatõhususe tõstmise rahvusvahelist mõõdet. Komitee toetab partnerlust käsitlevaid ettepanekuid ja rahvusvahelise raamlepingu koostamist. Komitee soovitab kaaluda võimalust kutsuda kavandatavale energiatõhusust käsitlevale rahvusvahelisele konverentsile ka AKV-riikide (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkond) ja Euroopa-Vahemere piirkonna riikide ning naaberriikide poliitikas osalevate riikide esindajad. Rahvusvaheline koostöö on vältimatu jätkusuutliku arengu väljakutsele vastamiseks. Tuleb tõhustada diplomaatilisi jõupingutusi, et võtta 2009. aastaks vastu uus Kyoto protokolli järgne rahvusvaheline protokoll, alustades sel aastal Balil toimuva konverentsiga.

2.1

Komisjon töötas välja teatise pealkirjaga „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine” 2006. aasta kevadel kokku tulnud Euroopa Ülemkogu volituste alusel. Volitused põhinevad rohelises raamatus „Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks” esitatud põhimõtetel.

2.2

Kokkuvõttes on teatises toodud ettepanekute eesmärk säästa 2020. aastaks üle 20 % energiat praeguste prognooside kohaselt oodatava tarbimisega võrreldes, võttes aluseks SKT muutumatu kasvutempo ja lisameetmete puudumise. Plaani elluviimine tähendab 390 miljoni tonni naftaekvivalendi (Mtoe) suurust energiasäästu aastas ja heidete vähendamist 780 miljoni tonni CO2 võrra. Absoluutse tarbimise osas peaksid meetmed tagama iga-aastase tarbimise vähenemise 1 % võrra paralleelselt SKT 2,3-protsendilise kasvuga. Viimane tähendaks tarbimise 0,5-protsendilist kasvu aastas, kui vastumeetmeid ei võetaks. Vajalikud investeeringud korvatakse kütusesäästuga, mis vastab üle 100 miljardile eurole aastas.

2.3

Roheline raamat energiatõhususe kohta ehk „kuidas saavutada vähemaga rohkem” vallandas arutelud, mille tulemusel jõuti ettepanekuteni, mis moodustavad siin käsitletava teatise kompleksse ja sidusa meetmetepaketi. Pakett sisaldab 75 meedet, mis käsitlevad kõiki potentsiaalselt energiasäästmisega seotud valdkondi. Kõige suuremaks prioriteediks tunnistati energiatõhusus ehitus- ja transpordisektoris, kuna need tarbivad kõige enam naftasaadusi. Ka tuleb tähelepanu pöörata energia tootmises, ülekandes ja muundamises, samuti tööstuses saavutatavale võimalikule energiasäästmisele.

2.4

Komisjoni plaanis nähakse ette prioriteetsed meetmed, mis tuleks algatada viivitamata, ning muud meetmed, mis tuleks algatada järk-järgult kavaga hõlmatud kuueaastase perioodi jooksul. 20 % suuruse energiasäästupotentsiaali realiseerimiseks 2020. aastaks on ette nähtud ka täiendav tegevusplaan.

2.5

Säästupotentsiaali analüüs lõpptarbimise valdkonnas toob esile huvipakkuvaid säästmisvõimalusi. Tootvas tööstuses ja eriti välisseadmete puhul, nagu näiteks mootorid, ventilaatorid ja valgustus, on potentsiaal ligikaudu 25 %. Transpordis on energiasäästu kogupotentsiaal 26 %, mis hõlmab teistele transpordiliikidele üleminekust tulenevat olulist mõju, kooskõlas transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõttega. Eluhoonetes võiks energiasäästu potentsiaal ulatuda 27 protsendini näiteks seinte ja katuse isoleerimisega ning valgustuse ja kodumasinate tõhususe suurendamisega; ärihoonetes on võimalik säästa 30 % energiast tõhusamate energiahaldamissüsteemidega.

2.6

Energiatõhusus peaks suurenema 1,8 % võrra (470 Mtoe aastas) eeldatavate struktuurimuudatuste, varasemate poliitikameetmete mõju ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtu tõttu. See tähendab, et kui uute meetmetega saavutatakse üldine energiatarbimise vähenemine 20 % võrra, mis ajavahemikul 2005–2020 vastaks 1,5 protsendile ehk 390 miljonile tonnile naftaekvivalendile (390 Mtoe) aastas, võib energiatarbimise kogusääst ulatuda 3,3 protsendile aastas. SKT hinnangulise 2,3-protsendilise kasvuga peaks üldine energiatarbimine vähenema 1 % võrra aastas.

2.7

Tegevuskavas sätestatud parandusmeetmed käsitlevad keskkonnaolude parandamist, fossiilkütuste impordi vähendamist, sõltuvuse vähendamist kolmandatest riikidest, ELi tööstuse tulukuse ja konkurentsivõime tugevdamist, sh tehnoloogiliste uuenduste ning tööhõivele avalduva soodsa mõju kaudu.

2.8

Plaan sisaldab kümme prioriteetset meedet, kuid komisjon kutsub liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke asutusi ning muid sidusrühmi üles võtma täiendavaid meetmeid, et saavutada veelgi märkimisväärsem tulemus. Kavandatud meetmed on nii valdkondlikud kui ka horisontaalsed.

2.9

Neis rõhutatakse, et eri toodetele ja teenustele on vaja kehtestada dünaamilised energiatõhususnõuded, energia muundamises tuleb parandada olemasolevate ja uute seadmete tõhusust ja vähendada märkimisväärselt vähendada kadusid energia edastamisel ja jagamisel. Lisaks tuleb transpordisektoris rakendada kõigile sidusrühmadele suunatud kompleksset lähenemisviisi.

2.10

Euroopa energiatehnoloogiate strateegiline kava, mis peaks vastu võetama 2007. aastal, sisaldab uusi meetmeid tõhususe suurendamiseks.

2.11

Suurt tähelepanu tuleks pöörata ka energiahinnasignaalidele, kuna need aitavad kaasa teadlikkuse tõstmisele energiatõhususe vallas. Hädavajalik on välja töötada asjakohaseid rahastamisvahendeid kõigile tasanditele ning luua muude meetmete hulgas ka maksustiimuleid tootjatele ja tarbijatele.

2.12

Energiatõhususe väljakutsele tuleb vastata ülemaailmsel tasandil, mistõttu on vältimatud ka rahvusvahelised kokkulepped ja partnerlus.

2.13

Eesmärkide täitmisele aitab kaasa hiljutine energia lõpptarbimise tõhususe ja energiateenuste direktiiv, aparaatide ja seadmete märgistamist ja energiatõhususe miinimumstandardeid käsitlev direktiiv, hoonete energiatõhusust ja ökodisaini käsitlev direktiiv ning Energy Stari programmi käsitlev määrus.

2.14.1

Aparaatide ja seadmete märgistamine ja energiatõhususe miinimumstandardid. Kooskõlas aparaatide energiatõhususe uute dünaamiliste nõuete rakendamisega ajakohastatakse raamdirektiivi 92/75/EÜ. Erilist tähelepanu pööratakse ooterežiimikadude vähendamisele. Nõuete vastuvõtmist alustatakse 14 prioriteetse tooterühma osas. Eesmärk on, et aastaks 2010 rakendataks ökodisaini direktiivist või märgistuse hindamise süsteemidest tulenevaid miinimumnõudeid enamiku suure energiatarbega toodete puhul.

2.14.2

Energiatõhususe nõuded ehituses ja väga madala energiatarbega hooned („passiivmajad”) Ehitiste energiatõhususe direktiivi reguleerimisala laiendamine (praegu kehtib direktiiv nende ehitiste puhul, mille pindala on suurem kui 1 000 m2) ning uue direktiivi ettepanek aastal 2009 energiatõhususe miinimumnõuete osas uute ja renoveeritud ehitiste jaoks (kWh/m2). Koostöös ehitussektoriga töötatakse välja väga madala energiatarbega hoonete sihtstrateegia.

2.14.3

Elektri tootmise ja jaotamise tõhustamine Energia muundamise sektor kasutab ühe kolmandiku kogu primaarenergiast, muundamisefektiivsus elektri tootmisel on ligikaudu 40 %. Uue tootmisvõimsuse efektiivsus saab olla ligi 60 %. Ülekande- ja jaotusvõrgukadusid — mis on sageli isegi kuni 10 % — saab märkimisväärselt vähendada. Määratakse siduvad energiatõhususe miinimumnõuded uutele alla 20 MW võimsusega elektri-, kütte- ja jahutusseadmetele Teisi edusamme oodatakse koostootmise stimuleerimise direktiivi (2004/8/EÜ) rakendamisel. Samuti kehtestatakse energiatõhususe miinimumnõuded ja eeskirjad kaugküttele.

2.14.4

Autode kütusesäästlikkuse saavutamine CO2 heidete vähendamiseks esitab komisjon vajaduse korral õigusaktide ettepanekud, et saavutada aastaks 2012 heidete tase 120 g CO2/km. Praegu viiakse läbi uuringut CO2 heidete maksustamisel põhinevate vahendite kohta. Ka rehvisektorit kutsutakse üles andma oma panust energiatõhususe valdkonnas (rehvid võivad suurendada sõiduki kütusesäästlikkust kuni 5 %) nii veeretakistusjõu piirangute kui ka kohase rehvirõhu kaudu. Komisjon koostab linnatranspordi kohta rohelise raamatu, et edendada linnatranspordi kasutamist, ja võtab teisi, karmimaid meetmeid probleemi lahendamiseks eelkõige tiheda liiklusega piirkondades.

2.14.5

VKEde ja energiateenustega tegelevate ettevõtete energiatõhususse tehtavate asjakohaste investeeringute hõlbustamine Komisjon kutsub pangandussektorit pakkuma finantstooteid energiasäästulahenduste realiseerimiseks. Keskkonnahoidlike uuenduste edendamiseks võimaldatakse VKEdele juurdepääsu ELi rahastamisallikatele nagu „rohelised” investeerimisfondid või uuendustegevuse ja konkurentsivõime raamprogramm.

2.14.6

Energiasäästu hoogustamine uutes liikmesriikides Komisjon julgustab senisest enam kasutama ühtekuuluvuspoliitika fonde, et viia ellu ka energiatõhususega seonduvaid olulisi projekte.

2.14.7

Järjepidev maksustamine Järgmises kaudset maksustamist käsitlevas rohelises raamatus ja läbivaadatud energiamaksude direktiivis kavandatakse ühendada energiatõhususe ja keskkonnakaitse kaalutlused. Analüüsitakse võimalust kasutada maksusoodustusi, et kannustada ettevõtteid ja tarbijaid kasutama üksnes energiatõhusaid masinaid ja seadmeid.

2.14.8

Teadlikkuse suurendamine seoses energiatõhususega Soodustatakse gaasi- ja elektriettevõtete energeetikajuhtide pädevuste ning nendele suunatud koolituse ja teavitusprogrammide arendamist. Haridusasutustele antakse spetsiaalsed õppematerjalid.

2.14.9

Energiatõhusus hoonestatud aladel Soodustamaks heade tavade vahetamist, käivitab komisjon 2007. aastal 20 Euroopa suurima ja energiatõhususe seisukohast eesrindlikuma linna „Linnapeade pakti”.

2.14.10

Energiatõhususe edendamine kogu maailmas Eesmärk on sõlmida raamleping peamiste partnerriikide ja olulisemate rahvusvaheliste organisatsioonidega. Raamlepingus keskendutakse energiatõhususe suurendamisele lõpptarbimissektorites ja energia muundamises.

3.1

Komisjoni kavandatud tegevuskava eesmärk on ühendada kõik asjaomased algatused, et saavutada auahne eesmärk — hoida aastaks 2020 kokku 20 % energiast, vähendades CO2 heiteid 780 miljoni tonni võrra aastas. Valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) äsjase uurimuse alusel leiab komitee, et energiatarbimise vähendamist tuleb järjekindlalt taotleda. Komitee peab nimetatud eesmärki realistlikuks ja arvab, et üle 20 %-line sääst on samuti tehniliselt saavutatav. Eesmärgi saavutamiseks tuleb koostada riiklikke tegevusplaane, milles võetakse arvesse lähteolukorra erinevaid majanduslikke ja tehnilisi tingimusi. Koos saab soovitud tulemuste saavutamine võimalikuks ning eesmärgid jaotuvad liikmesriikide vahel õiglaselt vastavalt nende potentsiaalile.

3.2

Samuti tuleb seada vahe-eesmärke, näiteks aastateks 2012 ja 2016, et tugevdada vajadusel meetmeid, kui tuvastatakse märkimisväärseid mahajäämusi. Vahehindamise teostamine aastal 2009 näib olevat liiga etteruttav, et anda kaalutletud hinnangut. Komitee soovitab seada ka eesmärk pikas perspektiivis (aastaks 2040/2050), et tagada energiasäästmise eesmärkide jätkuvus. Miljardite eurode suurused investeeringud fossiilkütusel põhinevasse energiatootmisesse muutuvad mõne aasta pärast kasututeks. Kõnealused seadmed tuleb välja vahetada nii tõhusalt ja nii kiiresti kui võimalik. Tegemist on ajaloolise väljakutsega astuda vastu praegusele ööpäevaringselt valgustatud 120-korruseliste klaasist pilvelõhkujate või transpordi infrastruktuuridele ettenähtud maa kasutamise suundumusele. Avalikud võimud peavad teadvustama väga kiiresti energiaallikate väljavahetamise probleemi tõsidust.

3.3

Komisjon on esitanud kava, milles nähakse ette energiatarbimise vähendamist, säilitades samal ajal elukvaliteeti. Tuginedes sellele eesmärgile, nähakse ette energiatarbimise vähenemist aastaks 2020 3,3 % võrra. Eeldades, et SKT aastane kasv on jätkuvalt 2,3 %, väheneb tegelik energiatarbimine 1 % võrra ning kokku aastatel 2005–2020 14 %. Komitee teeb komisjonile ettepaneku käivitada spetsiifiline elulaadi ja elukvaliteeti käsitlev arutelu. Elukvaliteeti mõõdetakse mõnikord kodumasinate, mobiiltelefonide ja sõidukite arvuga inimese kohta, mõnikord aga võetakse arvesse CO2 osakeste ja peentolmu taset, ummikuid, liikumiseks kuluvat aega ning avalike teenuste kvaliteeti. On selge, et võttes arvesse üksnes tõhusust ja energiasäästmist, võib ka väga väike muutus elulaadis keskkonnasõbralikkuse suunas kiirendada kavandatud eesmärkide saavutamist. Komitee küsib komisjonilt, kas viimane peab realistlikuks ja võimalikuks säilitada praegune eluviis ka tulevaste põlvkondade jaoks, kuna see toob kaasa tarbimise ja saaste kasvu. Oluline on ka aru saada asjaolust, et energiasäästmist ei tohi kasutada täiendava tarbimise rahastamiseks (nn bumerangi efekt), Seetõttu tuleb majandussüsteem aegsasti ümber korraldada, soodustada kohaste infrastruktuuride ehitamist ja kavandada uutele põlvkondadele kohandatud väärtussüsteem, mida iseloomustaks näiteks järgmine (2):

3.3.1

Vastutus energiatõhususe eest peaks levima kõikidele tasanditele, riiklikke kavasid tuleb täiendada piirkondlike ja kohalike kavadega. Piirkondlikud omavalitsused tuleb sellesse tõsisesse väljakutsesse kaasata. Kõnealuse tegevuskava ulatus ja tähtsus on tõeline väljakutse. Tuleb loobuda teatud harjumustest, mida seostatakse 20. sajandi progressiga, ning esteetika kontseptsioon peab hõlmama ka aktsepteeritavuse eetilist hindamist energiatõhususe seisukohast, nagu haruldaste loomaliikide kasukate või elevandiluutoodete osas tehakse. Samuti ei saa heaks kiita klaasist pilvelõhkujaid või linnamaastureid. Valitseva väärtussüsteemi süvitsi muutmine eeldab ka erasektori osalust, kus tuleks ennetada energiatõhususega arvestamiseks vajalikke muudatusi, et nendest ülemaailmsel tasandil kasu saada, ja kasutada uusi väärtusi ka reklaamisõnumites, selle asemel et edastada praegu levinud vastuolulisi sõnumeid, milles ülistatakse sõiduki massi ja kasutut võimsust sotsiaalse staatuse sümbolina.

3.4

Tegevuskavas määratletakse kümme prioriteetset meedet neljas tegevusvaldkonnas: energia muundamine, ülekanne ja jaotamine; elu- ja äripinnad ning professionaalseks otstarbeks kasutatavad pinnad; transport; tööstus- ja põllumajandustegevus. Kõnealused valdkonnad moodustavad tarbimisest üle 90 %. Muud meetmed on rahvusvahelised lepingud partnerluste loomiseks, et määratleda nõuded koolituse, teavitamise ja teabevahetuse valdkonnas, et saavutada maksimaalset koostoimet ning tõsta kõigi osapoolte vastutustunnet.

3.5

Komitee teeb ettepaneku lisada täiendav prioriteetne meede vähendamaks fossiilkütuste kasutamist kütte- ja jahutusseadmetes ning märgib, et ettepanekus ei nähta ette võimalust rakendada kohalikke kütte- ja jahutusvõrgustikke, tänu millele saaks vältida primaarenergia muundamisest tulenevat 33-protsendilist kadu. Kõnealust potentsiaali saaks isegi kahekordistada, kui kaasataks ka taastuvenergia kasutamine ja jäätmekäitlus, mille tulemusel oleks kokkuhoid kuni 50,7 miljonit tonni aastas. Komitee teeb ettepaneku, et lisaks prioriteetsetele meetmetele käivitataks uusi konkreetseid prioriteetseid meetmeid, mille eesmärk oleks soodustada uute energiatõhususega seonduvate ametite loomist ja arendamist, uusi integreeritud energiateenuseid, uute väikese energiakulu ja vähem saastavate toodete edendamist, tõhustada liikmesriikide ja Euroopa tasandi teadus- ja uuendustegevust, suurendada märkimisväärselt selle rahastamist ning kasutada kõiki olemasolevaid tehnoloogilisi ressursse. Täiendavad tegevusvaldkonnad võiksid olla jäätmekäitluse ja tahkete olmejäätmete käitlemise arendamine, mis pakuvad samuti palju kasutusvõimalusi, ettevõtete sotsiaalse vastutuse algatuste edendamine ja ettevõtete vabatahtlikud kokkulepped, kuhu kaasatakse aktiivselt töötajaid ja milleks kasutatakse ELi keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemi (EMAS).

3.6

Komisjoni dokumendis märgitakse mitu õigusvahendit, nagu uute direktiivide ja määruste vastuvõtmine ning olemasolevate vahendite läbivaatamine, et muuta kehtivad nõuded siduvamaks (7. veebruari 2007. aasta deklaratsioon seoses CO2 heidete piiramisega autotööstuses). Komitee võtab komisjoni ettepanekud ning käesoleva aasta märtsis toimunud kevadise ülemkogu järeldused teadmiseks, kuid ta peab vajalikuks rõhutada, et 2004. aasta mai ja 2007. aasta jaanuari laienemise järel tekkis ELi koos uute liikmesriikidega väga suur hulk kasutatud sõidukeid. Kõnealune suundumus jätkub ning isegi suureneb. Komitee arvab, et kõnealuste liikmesriikide autopargi väljavahetamiseks kulub palju aastaid, ning ei ole mõeldav, et see toimuks kasutuses olevatele autodele kohaldatava siduva nõude alusel.

3.7

Dokumendis ei ole arvesse võetud vajadust suurendada ELi vastutust ja võimupädevust, et tagada eesmärkide saavutamine ning olla ühtne partner rahvusvahelistes suhetes. Komitee hindab Euroopa Ülemkogu dokumendi sisu ning tunneb heameelt Euroopa energiapoliitika vastuvõtmise üle. Dokumendis peetakse energiapoliitikat üheks Euroopa tuleviku prioriteediks ning tugevdatakse koostööd ja liidu välispoliitikat. Teataval määral minnakse kaugemale praegu kehtivate lepingute juriidilistest piiridest, mis jätavad liikmesriikidele õiguse otsustada energiapoliitika üle, esindusvõime tegeliku suurendamise kaudu kolmandate riikide suhtes, kuigi artikli 174 punktis 4 nähakse ette pädevuse jagamist ning ELi spetsiifilist rolli koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega. On selge, et mida paremini poliitikat koordineeritakse, seda suuremad on ELi läbirääkimisvõimed. Komitee soovib, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kaaluksid võimalust muuta asutamislepingut vajadusel nii, et ELi ühtsel esindusel oleks suhtes välispartneritega senisest enam mõjuvõimu.

3.8

Energiatõhususe direktiivis 2006/32/EÜ märgitakse valgete sertifikaatide laialdasel kasutusel põhinevat strateegiat ja riiklikke tegevuskavasid, mida komisjoni teenistused peaksid hindama. Tegevuskava endaga kaasneb komisjoni töökoormuse märkimisväärne suurenemine nii seadusandlike ja regulatiivsete algatuste kui järelevalve osas. Komitee leiab, et vaatamata valgete sertifikaatide turu käivitamisel tekkinud tõrgetele on senised kogemused olnud positiivsed. Tõrkeid on põhjustanud muuhulgas erinevad õigusnormid eri liikmesriikides. Direktiivis seatud eesmärkide saavutamisega seotud tegevuseks ning üldisemalt komisjoni asjaomase töö tõhusamaks muutmiseks on vaja komisjoni personali kõnealuste ülesannete täitmiseks suurendada. Komisjoni hinnangul on vaja ligikaudu 20 inimest. Komitee soovitab läbi viia vajalike vahendite põhjalik hindamine ning loodab, et praegust personalikoosseisu suurendatakse.

3.9

Kavandatavate meetmete elluviimine toob kaasa kokkuhoidu ning sellest tuleneb laekuva käibemaksu mahu vähenemine. See võib mõjutada ELi eelarvet, kuid ilmselt ei ole see mõju nii suur, kuna tekib üha enam uusi energiatõhususpoliitikaga seonduvaid tegevusi. Komitee palub komisjonil sellist asjade käiku hinnata, võttes arvesse, et mõju hindamise aruandes sellega ei arvestatud. Komitee hinnangul on ELi praegused ressursid kõigi ELi programmide toimimise tagamiseks täiesti ebapiisavad. Väga kasulike projektide, sh energiatsäästva eesmärgiga projektide rahastamist kärbitakse pidevalt. Võimaliku energiamaksu kehtestamisel peaks see toimuma sellise maksupoliitika raames, kus arvestatakse ka ebasoodsas olukorras olevate sotsiaalsete kihtidega, ning sellel ei tohiks olla negatiivset mõju sotsiaalkindlustuse ja avalike teenuste praegu pakutavale tasemele.

3.10

Tegevuskavas tuuakse välja transpordi valges raamatus seatud eesmärkide saavutamise raskused. Komisjon võtab oma vahearuandes teadmiseks, et senised takistused ja vastuseis ei ole võimaldanud täielikult realiseerida raudtee- ja meretranspordi arengupotentsiaali, mille kasutamine etendaks olulist energiasäästu. Raudtee- ja meretranspordi arendamine tuleb seada selgeks prioriteediks, arvestades infrastruktuuride elluviimiseks ja elanikkonna eluviiside muutmiseks kuluvat aega. Kodu- ja töökoha vahelise transpordi parandamisele tuleb pöörata senisest enam tähelepanu. Praegu on kodu- ja töökoha vahet sõitvad inimesed ebasoodsas olukorras, kuna poliitika on suunatud pigem kohesele majandustulemusele kui ühistranspordi vajaduste rahuldamisele, mida näitab näiteks kiirtranspordi sektorisse investeeringute soosimine. Kodu ja töökoha vahel liikumise hõlbustamine vähendab tarbimist ning tõstab märkimisväärselt inimeste elukvaliteeti. Ühistranspordivahendite arendamiseks vajalikke avalikke investeeringuid mõjutab kahtlemata ka viis aastat kestnud majanduskriis, mis kärpis mitmete liikmesriikide eelarveid. Vajalike infrastruktuuride puudumine, strateegiliste kavade, nagu üleeuroopalised võrgustikud, ELi rahastamise vähendamine (20 miljardilt eurolt 7,5 miljardile eurole) ning suuremate Euroopa autotootjate strateegiad on muutnud kava teostamatuks. Komitee võtab peagi vastu olulise arvamuse linnatranspordi teemal. Arvamuses nenditakse avaliku transpordisüsteemi kasutamise jätkuvat vähenemist ning pakutakse välja lahendusi erasõidukite kasutamise vähendamiseks (3). Komitee peab transpordi- ja energiapoliitika vahelist koordineerimist ebapiisavaks. Transpordi- ja energiapoliitikas ning keskkonna- ja tööstuspoliitikas arvestatakse siiski üksteise tehniliste ja tööstuslike probleemidega. Komitee väljendab oma põhjendatud muret, et koordineerimise puudumisel kaotab komisjoni dokument suure osa oma võimalikust tõhususest.

3.11

Kõnealused probleemid mõjutavad komisjoni õigusloomet, teatisi ja soovitusi. Brüsselis esineb samu probleeme, mis liikmesriikide tasandil, ning olukorra teeb keerulisemaks see, et riiklikke poliitikaid tuleks koordineerida ELi tasandil (ja mitte vastupidi!).

3.12

Euroopa energiapoliitika peab olema vastuvõetav kõikidele sotsiaalsetele kihtidele ning kõigil peaks olema võrdsed võimalused saada energiaettevõtete pakutavaid teenuseid, osta tõhusamaid kodumasinaid ja üürida kortereid. Poliitika peaks mõjutama positiivselt tööhõivet ning seda on kahtlemata koheselt võimalik rakendada eluaseme valdkonnas. Kõigis energiatõhusust toetavates algatustes tuleb üritada esile tuua kasu kasutajale nii, et kulude katmiseks kuluv aeg oleks mõistlik ning hõlpsasti välja arvutatav.

3.13

Kõnealuse poliitika rahastamine ei tohiks olla üksnes avaliku sektori ülesanne. Kuna energia- ja elektrivaldkonna ettevõtted saavad poliitikast suurt kasu, peaks väikese osa nendest tuludest eraldama fondi. Seda meetodit on mõnes liikmesriigis juba kasutatud. Siiski tuleks vältida hinnatõusu lõpptarbija jaoks ning ettevõtete strateegiliste investeeringute vähenemist. Kahtlemata tuleb arvestada tootmistööstuses üha suuremate kuludega ja investeeringutega, et rahuldada kasvavat nõudlust. Muude fossiilressursside osas on hind seotud nafta hinna muutustega, samal ajal on uuringute kulud palju väiksemad nagu energiajaotussektoriski. Fondi osamaksetes tuleks arvestada kõnealuseid märkimisväärselt erinevaid uuringute kulusid. Tuleks arvestada erinevustega eri liikmesriikide vahel seoses erinevate kehtivate õigusaktidega, milles sätestatakse energiatööstuse kohustused investeerida tõhususuuringutesse ning hinnataseme kontrolli. See lahendus võimaldaks nappide majanduslike vahenditega väikeomanikel suurendada oma eluaseme energiatõhusust ning käivitaks töökohti loova spiraali.

3.14

Maksusoodustuste rakendamisel, mida tuleb kasutada väga ettevaatlikult, tuleb arvestada elanikkonna kõige vaesemate kihtidega. Kuna nad ei maksa makse, ei saaks nad energiatõhususe meetmest kasu. Energiatõhususe boonuseid võiks määrata ka neile, kelle sissetulek arvestades selle väiksust ei kuulu otseselt maksustamisele.

3.15

Komitee leiab, et teavituskampaaniate korraldamine Euroopa, liikmesriikide ja territoriaalsel tasandil on vältimatu. Nendes tuleks keskenduda korraga ühele teemale (näiteks ühe kuu vältel käsitletaks Euroopa tasandil valgustust, teisel kuul arutataks ühistranspordi üle, järgmisel kuul keskkonnasõbralike ja tõhusate kütte- ja jahutussüsteemide üle jne). Võiks korraldada ka ideede ja ettepanekute väljendamise kampaaniad, et üha enam kodanikke teadvustaks kõnealuseid olulisi väljakutseid. Konkreetseid tulemusi on võimalik saavutada üksnes kollektiivse teadlikkuse tõstmise kaudu. Kavandatud tegevuse tõhusaks juhtimiseks on esmatähtis demokraatlik arutelu, kõigi asjaomaste huvirühmade esindajate kaasamine ja avalike võimude roll. Need liikmesriigid, kus on palju energiatõhususe tehnikaspetsialiste, peaksid andma panuse ekspertide koolitamisesse ülejäänud liidu riikides, tagamaks kava teostumiseks vajalike teadmiste ühtlase leviku. Soodustades piirkondadevahelist koostööd, tuleks arendada energiaõpinguid liikmesriikide ülikoolides ja kõrgemates õppeasutustes. Komisjon võiks etendada selles osas tõhusat koordineerivat rolli.

3.16

Tuleb hoolitseda selle eest, et leitaks tasakaal uuendustevajaduse ja majandus- ja tootmissüsteemi võime vahel kõigi äkiliste muudatustega toime tulla. On olemas oht, et väga kõrgete kulude tõttu siirdavad palju energiat tarbivad tööstused oma tootmise väiksemaid nõudeid esitavatesse piirkondadesse. Muutuste kiirus peab olema tihedalt seotud kohaldamisvõimaluste ja kulujuhtimisega. Tuleb välja töötada meetmed pikaajaliste lepingute sõlmimiseks, mis tagaks energia jätkuva ja stabiilse hinnataseme, mille vastu kohustutaks investeerima uuendustegevusse, tehnoloogiasse või tootmise, transpordi ja jaotuse infrastruktuuridesse. Neid investeeringuid tuleks hinnata energiatõhususe seisukohast. Vabatahtlike kokkulepete kasutamisse tuleks suhtuda soosivalt, kuid see eeldab piirkondlike asutuste tegelikku ja kiiret järelevalvevõimet ning soovi kokkuleppeid asendada siduvate kohustustega, kui need osutuvad ebatõhusateks.

3.17

Kavandatavates meetmetes tuleb alati arvestada turukontekstiga, mis on üha enam globaliseerunud. Energiahinna võimalik tõus võib põhjustada väga suuri probleeme suure energiatarbimisega sektoritele nagu alumiiniumi- või tsemenditööstus. Ei tohi unustada Lissaboni eesmärke ning tuleb tagada ELi majandussüsteemi konkurentsivõime. Energiahinnad peavad olema kooskõlas ülemaailmse majandussüsteemiga. Lisaks ei tohi Euroopa lubada tööstuse siirdamist mujale, millega teatud ettevõtted või sektorid jätkuvalt ähvardavad. Ettevõtteid, kes siirdavad oma tootmise mujale üksnes kasumi suurendamise eesmärgil, tuleks karistada vastavalt nende tekitatavate sotsiaalsete probleemide ulatusele. Need probleemid võivad väga tõsisteks osutuda. Lisaks moonutavad kõnealused ettevõtted konkurentsi siseturul, kuna toovad turule tooteid, mis on valmistatud riikides, kes ei sea tootmisele samu nõudeid.

4.1

Ilmsetel põhjustel ei analüüsi EMSK igat kavandatud meedet eraldi (ligikaudu 75), vaid peab vajalikuks kommenteerida dokumendis ja selle lisades sisalduvaid kõige märkimisväärsemaid meetmeid ja kõige olulisemaid ettepanekuid. Komitees toimunud arutelu ning sõnavõtjate esitatud kasulikud ettepanekud täiendasid EMSK asjaomaseid teadmisi ning andsid nimetamisväärse panuse komitee töösse.

4.2

Kõigepealt tuleb märkida, et senised vastuvõetud meetmed energiat tarbivate toodete, ehitusvaldkonna ja energiateenuste energiatõhususe parandamiseks on andnud häid tulemusi. Tootjad ja tarbijad on olnud väga huvitatud ja valmis suurendama pakkumist ja nõudlust uute, tõhusamate toodete järele. Saavutava kokkuhoiu tõendatavus ning üha enam levinud keskkonnakoolitus ja -teadlikkus annavad põhjust tõdeda, et kõnealuseid meetmeid saab rakendada väga kiiresti ning need võivad anda soovitud tulemusi. Üldsus on võtnud ökodisaini hästi vastu ning pöörab pakutavate toodete omadustele üha enam tähelepanu. Osa tootjaid juba toetab energiatõhususe rõhutamist ja pakub tarbijale üksikasjalikke juhiseid toodete energiatõhusaks kasutamiseks ning sellist suundumust tuleb edendada ka edaspidi. Samuti võiks kaaluda Ameerika Ühendriikide mudelit, mille järgi ökodisaini tootjatele on ette nähtud eri stiimuleid. Nii on saavutatud väga julgustavaid tulemusi. Komitee leiab, et ettevõtlussektori toetamine maksusoodustuste kaudu eelkõige kõrge energiatõhususega tooteid arendavatele ja tootvatele ettevõtetele võib anda häid tulemusi. See eeldab siiski tõhusat ja nõuetekohast turu ning toodete järelevalvet nagu see toimib masinaehitussektoris. Järelevalvet tuleb käsitleda kui garantiid „ausatele” tootjatele, et nende investeeringud energiatõhususse ei osutuks kasutuks, ning see ülesanne tuleb usaldada selle rakendamise eest vastutavatele piirkondlikele võimudele.

4.2.1

Märgistamine on suurepärane vahend, mida tuleb soodustada ja kohaldada võimalikult paljudele toodetele, ning seda tuleks laiendada esimesel võimalusel auto- ja ehitussektorisse. EMSK kiidab ettepaneku heaks ja kutsub komisjoni üles kohaldama energiatõhususe miinimumnõudeid määratud 14 tootele. Komitee soovitab siiski pöörata erilist tähelepanu igale spetsiifilisele turusegmendile, vältimaks, et uus õigusraamistik põhjustaks konkurentsimoonutusi. Tuleb täiendavalt määratleda lõpptooteid, millele miinimumnõudeid kohaldada. Komitee toetab täielikult prioriteeti vähendada energiatarbimist ooterežiimil ning peab seda eesmärki väga oluliseks, kuna selle režiimi energiatarbimist saaks vähendada kuni 70 % võrra, vahetades kasutuses olevad masinad järk-järgult välja. Lisaks leiab komitee, et Energy Stari programmi käsitlevas määruses tuleks ette näha kontoriseadmete riigihangete registreerimise kohustus ka ELis (Ameerika Ühendriikides see juba kehtib) ning „eeldab, et komisjon ise annab eeskuju” (4). Kokkuleppe sõlmimise võimalust tuleks arutada ka teiste suurte Ida-Aasiast pärit tootjatega, kellele kuulub suur osa olmeelektroonika turust.

4.2.2

Kodumasinate osas seab märgiste kohasuse kiirkontrolli puudumine ning karistustamatus rikkumise korral „ausad” energiatõhususse investeerivad ettevõtted ebasoodsasse olukorda ning võimaldab nõuetele mittevastavate toodete turuletoomist. Tuleb julgustada vanade kodumasinate väljavahetamist (hinnanguliselt kasutatakse Euroopas 200 miljonit üle 10 aasta vanust masinat), mis soodustaks märkimisväärselt energia säästmist. Lisaks tuleb takistada vananenud ja energia seisukohast ebatõhusate kodumasinate müümist kasutatud masinate turul arengumaades. Samuti tuleb tagada, et kodumasinate ostmise rahastamise algatused oleks suunatud üksnes kõige energiatõhusamatele toodetele.

4.2.2.1

Sellega seoses tuleb rõhutada, et vabatahtlikust iseregulatsioonist keelduv kodumasinate tööstus tunnustab kaudselt vajadust reguleerida turgu kohustuslike meetmetega. Sanktsioonide puudumine ebaausatele tootjatele ja importijatele, kes klassifitseerivad A-kategooriasse tooteid, mis ei vasta energiatõhususe nõuetele, on soodustanud „võltssäästlike” kodumasinate turulejõudmist. Nõuete olemasolu nõudvad Euroopa ettevõtted on välja toonud kokkulepete puudujäägid ning see seab selliste kokkulepete tõhususe kahtluse alla.

4.2.3

Ehitussektoris on võimalik saavutada väga oluline kokkuhoid: juba praegu on saadaval alternatiivsed materjalid, ehitusmeetodid, alternatiivsed küttevormid, näiteks kondensatsioonkatlad, mis tavaliselt kaduma minevat vabasoojust taaskasutades võimaldavad säästa 6–11 % kütust. Õhu konditsioneerimiseks tarbitavat energiat on võimalik vähendada ehitistest väljapoole paigaldatud päikesekaitsmetega, kuna sisemised päikesekaitsmed kaitsevad küll valguse eest, aga säilitavad suure hulga soojusenergiast. Eelkõige tuleb soodustada nn passiivmajade (väga madala energiatarbega hoonete) arendamist, nende majade aastane energia tavatarbimine — jahutamine, kütmine — ei ületa 15 kWh/m 2(talv-suvi). Samuti tuleb näidata ära kogutarbimine (piisav kogus) ja primaarenergia piirkogus, arvestades siia kõik kasutusalad (valgustus, kodumasinad, sh pesu kuivatamine — ühe kg pesu kuivatamiseks võib minna 3–4 korda rohkem energiat, kui on vajalik üheks pesutsükliks). Ülalpool toodut arvestades on võimalik keskmist aastast energiatarbimist vähendada 180-lt kWh/m2 15-le kWh/m2, mis tähendab seda, et säästuvõimalus (tõhusus + piisav kogus energiat) on kuni 90 %! (Näitena võiks tuua Wiesbadenis asuva 22 passiivmajast koosneva eramurajooni aasta keskmise energiatarbimisega 13,4 kWh/m2 või 32 passiivmajaga Kronsbergi küla, mille aasta keskmine energiatarbimine on 14,9 kWh/m2). Tuleb julgustada nimetatud tüüpi toodete viimist turule, et mõistlike hindadega edendada laialdast juurdepääsu sellistele tehnoloogiatele.

4.2.4

Komitee toob esile vajaduse avaliku sektori investeeringute järele energiatõhususe soodustamiseks avalikes hoonetes ja sotsiaalelamutes. Sellega peaks kaasnema taastuvate energiaallikate kasutamine, seda eelkõige uutes liikmesriikides, kus on oluline energiasäästu potentsiaal. Lisaks programmidele reguleeriva raamistiku ühtlustamiseks ja spetsialistide koolituse arendamiseks kutsub komitee üles, et üks osa struktuurifondidest suunataks kõnealuse eesmärgi saavutamiseks ja et Euroopa finantsasutustelt taotletaks investeeringutoetusi hoonete energiatõhususe ajakohastamiseks.

4.2.4.1

Passiivmajad ise peavad vastama teatud ehitusnõuetele (väga hea seinte ja põrandate isolatsioon, hoone all asuvad eelventilatsiooni torud sissevoolava õhu soojendamiseks või jahutamiseks), mistõttu olemasolevate ehitiste täielik kohandamine sellele standardile osutub keerukaks ja kulukaks. Sellest tulenevalt on vaja teha olulisi jõupingutusi, et võimalikult palju uusehitisi vastaks passiivmaja nõuetele, eelkõige avalikud hooned, millede puhul passiivmaja standard peaks järk-järgult kohustuslikuks kujunema. Lisaks on väga oluline jälgida, et eramajade renoveerimis- või korrashoiutöödel, mida võiks ka toetada madala intressiga käibefondidest, kasutataks palju passiivmajade energiatõhusaid lahendusi. Tuleb arvestada seda, et suurim osa 2020. aastal kasutusel olevatest hoonetest on praegu juba olemas. Rendiks mõeldud hoonete puhul tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas omanike jaoks muuta kasulikuks ulatuslikud investeeringud hoonete energiatõhususse, millest esmajoones üürnikud otsest kasu saavad.

4.2.4.2

Mõjuanalüüsi aruandes (dokument SEC(2006) 1175) loodab komisjon, et ehitiste energiatõhususe direktiivi 2002/91/EÜ muutmise kaudu on võimalik realiseerida 140 naftaekvivalendi (Mtoe) suurune kokkuhoid, vähendades hoone suurust (hetkel 1 000 m2), mis peab vastama miinimumnõuetele (kehtestades rangemad normid avalikele hoonetele), ja laiendades energiatõhususe sertifikaatide (valged sertifikaadid) kasutamist. EMSK väljendab muret, kas kõnealuse eesmärgi saavutamine on lähitulevikus (5).reaalselt võimalik. Komitee arvates peavad liikmesriigid kasutusele võtma ühtsed vahendid, et mõõta õigusliku reguleerimise mõju (näiteks soojusisolatsiooni kvaliteet) ja riikidel peaks olema kohustus vastu võtta tõhusaid kontrollimeetmeid (võrdluseks võib tuua erinevused Prantsusmaa (kontrollid on harv nähtus) ja Flaami piirkonna vahel (kontrolle tehakse tunduvalt sagedamini)). Nõukogu ja Euroopa Parlament peaksid hindama, kas olemasolev õiguslik alus võimaldab volitada komisjoni koostama kõnealuse küsimuse kohta uue direktiivi ettepaneku asemel määrust, mis muudaks pärast 2009. aastat direktiivi 2002/91 lihtsalt kehtetuks.

4.2.4.3

Hiljuti avaldatud ülikooli lõputöös (6) tuuakse välja järgmised punktid:

4.2.4.4

Analüüsist selgub, et eriti paks isolatsioon (vähemalt üle 16 cm) võimaldab kokkuhoidu, mis õigustab alati tehtavat investeeringut, et saavutada passiivmajade standard, eriti kui neid traditsiooniliste hoonetega võrrelda. Toimimisaspektist vaadatuna on kogu hoone isolatsioon olulisem kui muud meetmed, samal ajal kui kõikide meetmete koguanalüüs võimaldab optimeerida investeeringu ajakohast netoväärtust.

4.2.5

Valgete sertifikaatide positiivset kogemust, ehkki see piirdub riikidega, kes seda meetodit on rakendanud, varjutab mõnede ELi riikide tööstusliku uuendustegevuse mahajäämus. Valgete sertifikaatide süsteemi tõhusaks toimimiseks on lähtudes tehnilisest ja majanduslikust potentsiaalist vaja seada realistlikud eesmärgid, eesmärkide saavutamiseks on vaja pakkuda suuri valikuvõimalusi (valdkonnad, projektid, osapooled, kulud), tagada turu toimimine (nõudmise ja pakkumise struktuur, lisatingimused), selged, läbipaistvad, lihtsustavad ja mittediskrimineerivad reeglid (turule juurdepääsu tingimused, turu reeglid) ning sobivad karistused. Kas mainitud tingimused on täidetud Euroopa potentsiaalsel valgete sertifikaatide turul? Kõnealuse kogemuse võimalikul levitamisel peab seega üles näitama vajalikku kogust ettevaatlikkust.

4.3

Kaod energiamuundamisfaasis võrduvad kogu primaarenergia tarbimisega elamutes ja tööstuses — 33 % ehk rohkem kui 580 Mtoe. Seetõttu arvab komitee, et kõnealusest küsimusest peaks ilmselgelt saama esmatähtis tegevusvaldkond. Pikamaa ülekandekaod on siinkohal oluline küsimus. Kaasaegsed kõrgepinge- ja alalisvooluliinid on valdkond, mis vajab kahtlemata arendamist, kuna sellistel liinidel on kadu vaid ligikaudu 3 % võimsusest jaotusvõrgu 1 000 km kohta. Lisaks märkimisväärsele kokkuhoiule võimaldab see tehnoloogia kõrvaldada ülekandel vahelduvvooluga tekkivad elektromagnetilised nähud, nagu näiteks väga nõrgad elektromagnetkiirgused (Extremely Low Frequency — ELF). Praegu kasutusel olev tehnoloogia teeb sellise ülekande kaugete vahemaade tagant majanduslikult soodsaks (Rootsis ja USAs juba aastakümneid kasutusel ja ülejäänud maailmas rakendamisel), samal ajal kui lühikestel vahemaadel tuleb arvestada kohaliku kasutuse puhul madalpinge vahelduvvoolu muundamissüsteemide endiselt kõrge maksumusega. Eri uurimisprogrammid peaksid edendama püüdlusi nende kulude vähendamiseks (7).

4.3.1

Järgmiseks sekkumisvaldkonnaks oleks toetus päikeseenergiat kasutava termodünaamilise tehnoloogia arendamiseks, mida võiks ellu viia koostöös Euroopa-Vahemere piirkonna riikidega, mille ulatuslikud kõrbealad on pidevalt päikesele eksponeeritud. Hiljutises Saksamaa Liitvabariigi keskkonnaministeeriumi poolt tellitud aruandes rõhutatakse kõnealuse strateegia võtmerolli, mille töötas välja Nobeli preemia laureaat itaallane Carlo RUBBIA ja mida praegu katsetatakse Granadas. Koostöös uue tehnoloogia, energia ja keskkonna (Enea) instituudiga käivitas Itaalia ettevõte Enel hiljuti projekti, mis esmakordselt maailmas rakendab kombineeritud gaasitsükli ja päikeseenergiajaama integreerimist. Rakendades Eneas välja töötatud uuenduslikku ja ainulaadset tehnoloogiat, toodab projekt Archimedes püsivalt elektrienergiat päikeseenergiast. Kõnealuses projektis kasutatakse ka teisi maailmas ainulaadseid elemente: kasutusel on viis uut litsentsi, näiteks litsents soojendatud vedelike kohta, mis soojendatult eraldavad soojust, millest toodetakse energiat. Senini kasutusel olnud vedelikke oli võimalik soojendada 300 kraadini. Archimedese projekti raames kasutatavaid vedelikke võib soojendada kuni 550 kraadini, mis on sama kui fossiilkütusest saadav veeaur, ja seega on neid võimalik kasutada traditsioonilistes elektrijaamades ning nad aitavad kaasa energiasüsteemi stabiilsuse tagamisele.

4.3.2

Komitee soovitab ELi institutsioonidel teha kõnealuses valdkonnas olulisi jõupingutusi, võttes vastu spetsiifilisi toetusmeetmeid päikeseenergial põhineva termodünaamilise energia arendamiseks.

4.3.3

Soojuse ja elektrienergia koostootmine, nii elektri tootmise käigus tekkinud soojuse (jääksoojus) kasutamine kütmiseks või jääksoojuse kasutamine elektri tootmiseks (näiteks tööstuslikes ahjudes), võimaldaks kütusesäästu märkimisväärselt suurendada — ligikaudu 35 protsendilt 70 protsendile. Tuleb arvestada lisakuludega, mis hajutatud tootmise ja aktiivse jagamisega võrgu haldajatele lisanduvad ning liikmesriikide erinevaid stardipositsioone silmas pidades tuleb julgustada vajalikke investeeringuid. Ehkki arvutusmeetodite ühtlustamine lükati edasi aastasse 2010 ja väljaantavate päritolugarantiide puhul ei ole alati võimalik kontrollide nende vastavust miinimumnormidele, toetab komitee komisjoni soovi arendada kõrge efektiivsusega koostootmisüksusi. Komitee küsib, kas arvutusmeetodite ühtlustamise tähtaegu ei oleks võimalik lühendada, võimaldades arendada välja koostootmise käitiste siseturg, mida praegu takistavad liikmesriikides kehtivad erinevad eeskirjad. Praegu võib iga liikmesriik rakendada käitise tõhususe hindamiseks oma arvutusmeetodit ja direktiivi nõuetest lähtudes see meetod kohandada ühenduse süsteemile. Tegelikkus on aga teine ja rakendades eri riikide arvutusmeetodeid, on käitiste hindamistulemused väga erinevad Ühtlustamine on tõhus vahend ka pettuse vastu võitlemiseks. Siinkohal on oluline suurendada ELi jõupingutusi, arvestades asjaolu, et 21. veebruari 2007. aasta esimese kontrolli tulemused ei vasta strateegilistele eesmärkidele, nagu need on kirjas liikmesriikide esitatud hindamisaruannetes tehtud edusammude kohta koostootmise arendamise suunal, eesmärgiga suurendada sel meetodil toodetud energia osatähtsust.

4.3.4

Komitee kutsub komisjoni ja nõukogu üles senisest enam panustama kolmiktootmise programmidesse, milles kasutatakse jääksoojust ka jahutusõhu tootmiseks. Kasutustegur (COP), st suhe väljamineva jahutava energia ja sissetuleva soojusenergia vahel on nende seadmete puhul eriti märkimisväärne. Traditsiooniliste seadmete 2,0 COPiga võrreldes on kolmiktootmise seadmete puhul COP 0,7–1,3, vastavalt kasutatud soojusele (8). Puidujäätmeid kasutavaid regeneraatoreid juba turustatakse: võib kasutada puuviljadest (kivid, nahk ja koor) ja põllumajandusliku (oliiviõli pressimisjäägid, maisitõlvikud) päritoluga töödeldud tooteid, saekaatrite ja muu puidutöö jäätmeid, närbunud oksi, puukoort, kohviubade kestasid, palmipuujäätmeid, tööstusjäätmeid, äravisatud pakendeid. 100 kg selliseid jäätmeid võib anda 70 kW alalist elektrivõimsust (80 kW tippvõimsus) ja 130 kW soojust ja jahutust. 70 eurot maksva tonni puidujäätmetega saab asendada 160 liitrit ja 175 eurot maksva diiselkütuse.

4.3.5

Komitee toob välja võimaluse korraldada kampaania ja võtta meetmeid, et vähendada toodete pakendamiseks kasutatava materjali hulka. Kõnealune materjal peab olema taaskasutatav. Pakkematerjali tootmiseks ja selle hävitamiseks kasutatakse liiga palju energiat, arvestades, et pakendid ei ole enamjaolt biolagunevad ning on suur saasteallikas.

4.4.1

Praegu ei kasuta energiaturg ära kogu oma tõhususpotentsiaali ja võib öelda, et on vajadus suurema läbipaistvuse järele elektrijaamade tegeliku tõhususe ning ülekandevõrkudes tekkivate kadude kohta. Gaasi- ja elektriturud ei ole täielikult liberaliseerunud. Mõningatel juhtudel on hinnakujundamise ja liberaliseerimise kohta saadav läbipaistvuse puudulikkus takistuseks tõelise energiatõhususe poliitika kujunemisele. Sellega seoses tundub olevat vajalik tugevdada juriidilise eraldatuse põhimõtet tehnilist monopoli haldavate ja vaba konkurentsi tingimustes tegutsevate ettevõtete vahel, nagu on ette nähtud elektri ja maagaasi siseturu liberaliseerimist käsitlevates direktiivides (direktiivid 2003/54/EÜ ja 2003/55/EÜ), kohaldades rangemat omandisuhete eraldamise nõuet.

4.4.2

Kõnealuse sektori hinnapoliitika peaks soodustama energiasäästlikkust ja -tõhusust, eelkõige fossiilkütuste osas, ning edendama taastuvaid energiaallikaid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata ebasoodsas olukorras olevatele tarbijarühmadele, järgides põhimõtet, mille järgi oleks neile tagatud tavakasutuseks vajalik energiakogus, ning samal ajal tehes energiasäästu neile majanduslikult kasulikuks: näiteks võiks osutuda otstarbekaks tagada kõige ebasoodsamas olukorras olevatele elanikkonna rühmadele sotsiaaltariifid, aga seda vaid teatud tarbimispiirini, või eraldada nendele perekondadele majanduslikku toetust.

4.4.3

Energiasäästlikkust edendav oluline vahend on elektrooniliste arvestite kasutuselevõtt, mis võimaldab energia jaotamiseks kasutada kaugjuhtimissüsteemi ja optimeerida võrgu koormatuse haldamist. Ettevõtte ENEL (Itaalia suurim energiaettevõte, kes varustas tasuta oma 30 miljonit klienti elektroonilise arvestiga) hinnangul võimaldab energiakasutuse ratsionaliseerimine, mis saavutatakse sihipärase hinnapoliitika kaudu, toodetud elektri tõhusamat kasutust, eriti väljaspool tipptunde. Elektrooniline arvesti aitab kaasa lõppkasutaja tarbimisteadlikkuse tõstmisele ja soodustab ressursside ratsionaalsemat kasutamist. Kõnealune arvesti on vastavalt energiateenuste ja varustuskindluse direktiividele tunnistatud energiatõhususe instrumendiks.

4.4.4

Energia hajutatud tootmise mudel (st arvukate tootjatega, nende hulgas ka väiketootjad) tekitab mitmeid raskusi ainult ühesuunaliseks kasutamiseks mõeldud kesk- ja madalpinge jaotusvõrkudes. On vaja märkimisväärseid investeeringuid võrkude kaasajastamiseks uutele tootmismeetoditele. Detsentraliseeritud tootmisega on ülekandekaod muidugi väiksemad, aga see nõuab suuri investeeringuid, pealegi võib kohalikul tasandil täheldada elanikkonna suurt vastuseisu isegi väga väikestele elektrijaamadele.

4.5

Transpordisektoris on tehtud suuri jõupingutusi, et tarbimist ja saasteainete heitkogusid vähendada, aga arvestades asjaolu, et tegemist on energiakasutuse poolest kõige kiiremini kasvava sektoriga ja kõige suurema kasvuhoonegaaside allikaga, on igati õige nõuda, et kõnealuses sektoris tehtaks täiendavaid jõupingutusi (aastatel 1990–2004 kasvas maanteetranspordi heidete kogus 26 %). Asjaolu, et Euroopa tööstus sõltub transpordikütuse (millest 98 % moodustavad fossiilkütused) suhtes kolmandatest riikidest, suurendab sektori vastutust panuses energiatõhususse, heitkoguste vähendamisse ja nafta- ning gaasitoodete impordi vähendamisse.

4.5.1

Komisjon saatis turu suunas olulise signaali oma äsjase otsusega sätestada õigusaktiga 120g CO2/km eesmärk, märgistada rehvid ja kehtestada rehvide veeretakistuse maksimaalsed piirnormid, muuta kütusele kehtivaid eeskirju, võtta kasutusele suure etanoolisisaldusega kütusesegud, biokütused, madala süsinikusisaldusega kütused ja väga madala väävlisisalduseha diiselkütused. Ajavahemikus 2011–2020 peavad Euroopa tarnijad vähendama 10 % võrra kütuse rafineerimisel, transpordil ja kasutamisel tekkivaid kasvuhoonegaase. 2020. aastaks saavutatakse süsiniku heitkogustes 500 miljoni tonnine sääst. Kõnealune otsus põhineb asjaolul, et aastatel 1994–2004 vähenesid heitkogused vaid 12,4 % võrra (langedes 186 g-lt CO2/km 163 g-le CO2/km), samal ajal kui mootorsõidukite keskmise võimsus kasvas märkimisväärselt, mis muudab problemaatilisemaks kahjulike heitkoguste vähendamise. Mainitud vastuolust tulenevalt oleks vaja senisest enam maksustada vähese energiatõhususega luksussõidukeid, nagu seda on teinud mõned liikmesriigid. Komisjoni arvestuste järgi peaksid CO2 heitkogused 2020. aastaks vähenema 400 miljoni tonni võrra.

Euroopa Autotootjate Liit (ACEA) palus 2012. aasta tähtaega edasi lükata vähemalt 2015. aastale ja kaasata ettevõtmisse kõik asjaosalised, nagu seda soovitas kõrgetasemeline töörühm CARS 21. Kui meetmetega ei kaasne pikaajalist planeerimist tootmismudelite väljavahetamiseks, tähendavad kõnealused meetmed Euroopa autotootjate hinnangul Euroopa ettevõtetele üle jõu käivaid kulutusi.

4.5.2

Komitee peab vajalikuks märkida, et fossiilkütuste massilisel väljavahetamisel biokütustega võib kaasneda oht, et kütusetootmine hakkab konkureerima toiduainete tootmisega viljakate maade jaotamisel ning et toiduainete hinnad võivad energiatoodete hinnast lähtudes tõusta. Viimased sõltuvad omakorda fossiilkütuste hindadest, mis tähendab seda, et sõidukijuhid põhjast pannakse konkureerima (9) lõunamaade ebasoodsas olukorras oleva ja nälgiva elanikkonnaga. Planeedi põhjaosa riikides tekib tõeline eetiline probleem seoses sellega, et põllumajanduslikke ressursse kasutatakse kütuste tootmiseks, samal ajal kui need ressursid võiksid päästa miljoneid inimelusid vähearenenud lõunapoolkeral. Iowa maisi kogutoodangut võiks kasutada etanooli tootmiseks. Kui mõelda sellele, et linnamaasturi paaki läheb 25 gallonit ehk 94,5 liitrit kütust, mis võrdub ühe inimese aastase toidunormiga, omandab küsimus reaalse tähenduse ja nõuab lahendust. Kõnealuse küsimuse kohta on komitees koostamisel eraldi arvamus (10).

4.5.3

Komitee märgib, et komisjon ühtaegu julgustab vabatahtlike kokkulepete sõlmimist kui ka loob kohustuslikke meetmeid. Komisjon tunnistab võtmerolli, mida etendab iseregulatsioon, võimaldades kiiremini ja madalamate kuludega kui õiguskohustuse kaudu saavutada eesmärke ning et vabatahtlikel kohustustel võib olla eeliseid õigusliku reguleerimise ees. Tänu kiirele ja kulutõhusale rakendamisele, on vabatahtlike kohustustega võimalik saavutada kiireid edusamme. Need on paindlikud ja haakuvad tehnoloogiliste valikute ja turu suundumustega. Komitee palub komisjonil põhjalikult analüüsida väheseid edusamme CO2 heitkoguste piiramisel Euroopa autotööstuses, tööstus, mis ometi on juhtpositsioonil investeeringutes teadus- ja arendustegevusse. Komitee nõustub komisjoni väitega, et siduvad õigusaktid ei võimalda alati täielikult kasutada teadustegevuse potentsiaali ja võimalikke edusamme lahenduste leidmisel.

4.5.4

Ehitustööstusel on äärmiselt oluline osa energiatõhususe rakendamisel uutes hoonetes ja olemasolevate hoonete kohandamisel. Kuid mitmes riigis on ehitustööstus olnud aeglane paremate meetoditega kohanemisel ning avaldanud vastuseisu kõrgemate standardite kehtestamisele. Tuleb teha olulisi jõupingutusi, et kujundada ümber kõigi asjaomaste isikute arvamus kõrgemate standardite vajalikkuse ja võimalikkuse kohta ning veenda neid olema muutustele vastuseismise asemel paremate tõhususe standardite loomisel pidevalt esirinnas. Kõigi ehitusvaldkondade projekteerijad, juhid ja oskustöölised vajavad ajakohast koolitust selle kohta, mida saab energiatõhususega saavutada, ning uusi stiimuleid nende tasemeteni jõudmiseks.

4.6

Komitee toetab täielikult komisjoni kavandatavaid stiimuleid, finants- ja fiskaalstrateegiaid, eelkõige Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) kaasamist. Samuti toetatakse tegevust Euroopa pangasektori teadlikkuse tõstmiseks riiklike energiakavade rakendamiseks vajaliku rahalise toetuse küsimuses. Sellega seoses omandab olulise tähtsuse hetkel veel olemasolevate õiguslike takistuste lõplik kõrvaldamine energiatõhusaid lahendusi pakkuvatele ettevõtetele (nn energiateenuste ettevõtted).

4.6.1

Komitee soovib, et korraldataks erikonverents energiatõhususe rahastamise teemal, eesmärgiga tõsta asjaomaste osapoolte teadlikkust ja julgustada Euroopa pangasektorit osalema Euroopa majanduse ajakohastamise olulises projektis. Pangad võiksid osaleda nn millenniumi väljakutses, milles saaksid auhinnatud energiatõhususe rahastamisel parimaid lahendusi pakkunud pangad.

4.7

Komitee arvates on oluline tähendus laia avalikkuse teadlikkuse tõstmisele suunatud tegevusel, mida võiksid arendada riiklikud ja kohalikud ametivõimud, tööstus- ja energiaettevõtted. On oluline rõhutada piirkondlike ametivõimude kui „neutraalse” informeerija rolli avalikkuse teenistuses. Laialdast kajastamist peaksid leidma positiivsed tulemused energiatõhususe algatustes. Reklaam peaks esile tõstma energiatõhusust ja keskkonnasõbralikkust kui määravat elementi toodete omaduste (hindamise) puhul, et soodustada nn sotsiaalse staatuse märkide sobivamat arengukäiku, kuna hetkel seostatakse neid sageli selgelt energiakulukate toodetega. Komitee toetab „Linnapeade pakti” elluviimist, aga leiab, et üksnes 20 Euroopa suurima linna linnapeade kokkukutsumine on väga tagasihoidlik eesmärk. Kõnealune ettevõtmine peaks olema palju ambitsioonikam ja kohalikke kogemusi tuleks rohkem esile tõsta. Suurte, keskmiste ja väikeste ELi linnade (milles kokku elab üle 80 % Euroopa elanikkonnast) vahel heade tavade vahetamise eesmärgil internetiportaali loomine võiks olla kasulik vahend, et viia kokku kohalikes omavalitsustes linnatranspordi poliitika ja kõik teised üldsuse arvamust otseselt mõjutavad kohapealse tegevuse eest vastutavad isikud. Sertifikaadi „Kõrge energiatõhususega linn” väljaandmine (esimene omistati väikesele Itaalia linnale Varese Ligurele) on kindlasti innustuseks kohalikul tasandil energiatõhususe meetmete parandamiseks. Komisjon võiks samuti algatada Euroopa koolide vahelise „Euroopa energiatõhususe võistluse”, mis tunnustaks neid, kelle lahendustes kombineeruksid kõige tõhusamalt kokkuhoid ja kvaliteet.

4.7.1

Komitee avaldab kahetsust, et tegevusplaanis ei arvestata olulist rolli, mida sotsiaalpartnerid ja sotsiaaldialoog võiks etendada kõigil olulistel tasanditel, et hinnata, edendada ja arendada energiasäästu poliitikat. Komitee soovib, et komisjon astuks samme soodustamaks keskkonna jätkusuutlikkuse teemade kaasamist eri tasandite olemasolevatesse sotsiaaldialoogi struktuuridesse, eelkõige valdkondlikul tasandil ja Euroopa töönõukogudes. Töökohale keskendunud lähenemine, millega parandataks töötajatele suunatud teabe kvaliteeti, nende konsulteerimist ja osalemist, võiks olla väga oluline energia kokkuhoiu vahend, pidades silmas tööstuse protsesse ja uusi tehnoloogiaid, töötajate liikuvuse küsimusi, ringlussevõttu, kaugtööd: kõigil nimetatud põhjustel, ja nimetatud sai vaid kõige tähtsamad, on töötajate esindajate kaasamine energiatõhususe strateegiatesse vältimatu. Kollektiivlepingud oleks teema, mille üle sotsiaalpartnerid võiksid arutleda ja mis tõelise partnerluse alusel eraldaks töötajatele ühe osa ettevõttes saavutatud energiasäästust. Ametiühingutel on etendada oluline roll teadmiste ja teadlikkuse parandamise küsimuses nii Euroopa kui liikmesriikide tasandil, panustades sel viisil heade tavade levitamisse.

4.7.2

On oluline seostada energia kokkuhoiu teema ettevõtete sotsiaalse vastutuse heade tavade küsimusega, eelkõige rahvusvahelistes ettevõtetes. Kõnealune teema nõuab kõikide energiatõhususega seotud küsimuste käsitlemiseks tugevdatud sotsiaaldialoogi, eesmärgiga kujundada välja mõõdukas söekasutamise Euroopa strateegia, pidades silmas kõiki tervisele kahjulikke mõjusid, nagu näiteks peentolm, mis praegu kujutab tõsist ohtu paljudes Euroopa linnades. Heade tavade levitamine, nagu näiteks süsiniku mittekasutamine printerites ja teised algatused, aitavad kaasa teadlikkuse suurenemisele ja loovad positiivset suhtumist jätkusuutlikesse poliitikameetmetesse.

4.8

Komisjon pööras erilist tähelepanu energiatarbimise intensiivsuse parandamise rahvusvahelisele mõõtmele. Komitee toetab ettepanekuid partnerluseks ja rahvusvahelise energiatõhususe raamlepingu koostamist. Kavandatud energiatõhususe rahvusvahelise konverentsi puhul soovitab komitee mitte alahinnata vajadust kaasata AKV (Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riigid), Euroopa-Vahemere piirkonna riigid ning Euroopa naabruspoliitikas osalevad riigid. Rahvusvaheline koostöö on määrava tähtsusega, et saavutada säästva arengu eesmärk, tõhustada tuleb diplomaatilist tegevust, et aastaks 2009 võtta vastu uus Kyoto-järgne rahvusvaheline protokoll, alustades sellealast tegevust käesoleval aastal toimuval konverentsil Balil.

4.9

Hetkel olulisi energiasäästlikke tehnoloogiaid arendav Euroopa tööstus saab tööstusalase koostöö raames aidata teistel riikidel parandada elektritootmise kvaliteeti, energiatarbimist ja sellest tulenevat kasvuhoonegaaside heitkogust, aidates seeläbi vähendada energia kogutarbimist.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/35

1.1

Komisjon peaks kehtestama eri tüüpi lennuväljade planeeringutele konkreetsed kriteeriumid, et tagada lennujaamade praktilisus ja otstarbekus ning õigustada tehtud kulutusi, kui neid kaetakse lennujaamamaksudest.

1.2

Lennujaamade julgestuskulud peaks katma riik, sest see puudutab riiklikku julgeolekut.

1.3

Julgustada tuleks piirkondlike lennujaamade rajamist ja tegutsemist, sest neil on oluline roll piirkonna majanduselus. Samuti vähendavad nad suurte lennujaamade koormust ning pakuvad väärtuslikku abi otsingu- ja päästetöödel.

1.4

Lennujaamu tuleb käsitada esmase avaliku teenusena, mis ei pea tingimata raha sisse tooma ja mis võib sõltuvalt asjaoludest vajada rahalisi toetusi. Ühistranspordi valdkonnas on toetused väga levinud.

1.5

Komisjon peaks kehtestama planeeringunõuded lennuväljal tehtavatele toimingutele (nt lennule registreerimine, reisijate kontroll) ning analüüsima, kuidas mõjutab korra muutmine neid olulisi toiminguid ning millised on selle kaasmõjud ressurssidele ja kuludele, kui käitajad püüavad jätkuvalt täita teenuse taseme lepinguid, eelkõige tagasilennuks valmistumise aja nõuete osas.

1.6

Komisjon peaks mõistma nõuetele vastamiseks vajalike maksude ulatust väikestes lennujaamades, kus reisijate vähesuse tõttu ei pruugi lennutegevus leida piisavat majanduslikku tuge.

1.7

Lennujaamad peavad vastama vähemalt teatavatele nõuetele. Madalamat teenuse taset ja sellest tulenevalt ka madalamaid lennujaamamakse soovivatele odavlennufirmadele ei saa nõuete täitmise kulusid arvestades alati vastu tulla. Seega tuleks anda lennujaamadele õigus kehtestada lennujaamamakse lennujaama kulude katteks, sõltumata lennuettevõtja nõutavast teenuse tasemest.

1.8

Suured riiklikud toetused lennujaamadele võivad moonutada konkurentsi.

1.9

Kaubavedude jaoks tuleb luua sobivad tingimused.

1.10

Turvakontrollis tuleks kasutada biomeetrilist isiku tuvastamist, et sageli reisijad saaksid kontrolli kiiremini läbida. Vajadusel võib selle maksustada.

1.11

Kooskõlas kehtivate Euroopa õigusaktidega peavad lennujaamad tagama, et nende rajatised ja teenused vastavad puudega ja põdurate reisijate erivajadustele.

2.1

Lennujaamade peamine ülesanne ja äritegevus on tagada lennukite teenindamine alates maandumisest kuni startimiseni ning reisijate ja veoste teenindamine, et võimaldada lennuettevõtjatel osutada õhutransporditeenuseid. Lennujaamad pakuvad sel eesmärgil arvukalt lennukite töö ning reisijate ja veoste töötlemisega seotud vahendeid ja teenuseid, mille kulu katavad nad üldiselt lennujaamamaksude kaudu.

2.2

On vaja kehtestada lennujaamamaksude olulisi tunnuseid ja maksude kehtestamisviisi reguleeriv ühine raamistik, sest sellise raamistiku puudumisel võidakse eirata põhinõudeid lennujaama juhtorganite ja lennujaamateenuste pakkujate (nt lennuettevõtja, käitleja vms) vahelistes suhetes.

2.3

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada ELi territooriumil asuvatele lennujaamadele, mille reisijateveo maht on üle ühe miljoni reisija aastas.

2.4

Lennujaamamaksud ei tohiks olla diskrimineerivad. See kehtib nii teenuste kui ka teenusepakkujate kohta.

2.5

Igas liikmesriigis tuleks luua sõltumatu reguleeriv asutus, et tagada tema otsuste objektiivsus ning kõnealuse direktiivi nõuetekohane ja tõhus kohaldamine. Lennujaama kasutajate jaoks on oluline saada lennujaama juhtorganilt korrapäraselt läbipaistvat teavet selle kohta, kuidas ja mille alusel lennujaamamakse arvutatakse.

2.6

Lennujaamad peaksid teavitama lennujaamateenuste pakkujaid suurematest infrastruktuuriprojektidest, kuna need avaldavad lennujaamamaksude määrale märkimisväärset mõju.

2.7

Odavaid lennuteenuseid pakkuvate lennuettevõtjate ilmumise tõttu tuleks neid ettevõtjaid teenindavatel lennujaamadel lubada kohaldada makse, mis vastavad infrastruktuurile ja/või osutatud teenuse tasemele, kuna lennuettevõtjatel on õigustatud huvi nõuda lennujaamalt hinna/kvaliteedi suhtele vastavaid teenuseid. Juurdepääs sellisele madalama taseme infrastruktuurile või teenustele peaks olema siiski avatud kõigile ettevõtjatele, kes soovivad neid mittediskrimineerimise põhimõttel kasutada.

2.8

Kuna julgestuskulude katmiseks vajalike summade kehtestamise ja sissenõudmise meetodid on ühenduses erinevad, on vaja ühtlustada julgestuskulude maksustamise baas ühenduse lennujaamades, kus julgestuskulud kajastuvad lennujaamamaksudes.

2.9

Lennujaamateenuste kasutajatel peaks olema õigus saada tasutud maksu eest teataval miinimumtasemel teenust. Selle tagamiseks peaksid lennujaama juhtorgan ja lennujaamateenuste pakkujaid lennujaamas esindav(ad) ühendus(ed) sõlmima korrapäraste ajavahemike järel teenuse taset reguleeriva kokkuleppe.

2.10

Liikmesriigid ei suuda võetud meetme eesmärke täiel määral saavutada, seetõttu on neid meetme ulatuse ja mõju tõttu võimalik paremini saavutada ühenduse tasandil.

2.11

Liikmesriigid tagavad, et lennujaama juhtorgan konsulteerib lennujaamateenuste pakkujatega enne uut infrastruktuuri käsitlevate projektide kavade lõplikku otsustamist.

2.12

Lennujaama sujuva ja tõhusa töö kindlustamiseks tagavad liikmesriigid, et lennujaama juhtorgan ja lennujaamateenuste pakkujaid lennujaamas esindav ühendus või ühendused peavad läbirääkimisi teenuse taseme lepingu sõlmimiseks seoses lennujaama terminalis või terminalides osutatava teenuse kvaliteediga. Selline leping sõlmitakse vähemalt iga kahe aasta järel ja sellest teatatakse iga liikmesriigi sõltumatule reguleerivale asutusele.

2.13

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et võimaldada lennujaama juhtorganil muuta konkreetsete lennujaamateenuste, terminalide või terminalide osade kvaliteeti ja ulatust, et pakkuda sihtotstarbelisi teenuseid või eriotstarbelist terminali või terminali osa. Lennujaamamaksude suurust võib diferentseerida vastavalt selliste teenuste kvaliteedile ja ulatusele.

2.14

Liikmesriigid määravad või loovad riigi sõltumatu reguleeriva asutusena sõltumatu organi, et tagada käesoleva direktiivi järgimiseks võetud meetmete nõuetekohane kohaldamine.

2.15

Liikmesriigid tagavad sõltumatu reguleeriva asutuse sõltumatuse, kindlustades, et see on õiguslikult eraldiseisev ning igast lennujaama juhtorganist ja lennuettevõtjast talituslikult sõltumatu.

3.1

Väärib tervitamist, et komisjon kavatseb kehtestada ELi lennujaamade juhtimise ja töökorralduse põhikorra ja kriteeriumid.

3.2

On oluline, et lennujaamade kehtestatavad maksud oleksid selged ja läbipaistvad, sest paljudel juhtudel on lennujaamad monopoolses seisundis.

3.3

Lennukite kohad terminalis tuleb jaotada mõistlikult ja kedagi diskrimineerimata, kui soovitakse pakkuda võrdseid tingimusi kõigile lennuettevõtjatele. Kui väärtuslikke parkimiskohti juba pikemat aega ei kasutata, tuleks nende õiguste valdajad asjaomastest parkimisõigustest ilma jätta.

3.4

Parkimiskohtade pidev ebaratsionaalne kasutamine lennuettevõtjate poolt ja korduvad hilinemised võivad hakata tõsiselt häirima lennujaama liiklust ning selle vältimiseks tuleks kehtestada trahvid ja karistused.

3.5

Lennuettevõtjate senised traditsioonilised teenindusaegade õigused suuremates lennujaamades tuleks tühistada ja tekkinud/vabanenud teenindusajad teatud aastate järel enampakkumisele panna.

3.6

Kõik ELi lennujaamad peaksid võimalusel järgima ühtset maandumis- ja parkimistasude jms kogumise korda. Maandumistasude suuruse kehtestamisel tuleks alati arvesse võtta kõige nõutumaid teenindusaegasid, et soosida lennujaamateenuste tasakaalustatumat kasutamist.

3.7

Lennuliikluse kiirendamiseks ja lennujaama läbilaskevõime suurendamiseks tuleks lennujaamasid innustada võtma kasutusele kõige kaasaegsemaid navigatsiooniseadmeid. Lennuraja puhul tuleks eesmärgiks seada lennukite õhkutõus või maandumine iga 35 sekundi järel. Suurem tõhusus selles osas lühendab ooteaegasid tipptundidel ja vähendab seega heitkoguseid.

3.8

Komisjon peaks jälgima ja auditeerima riiklike lennunduse reguleerimisametite tegevust, et näha, kas nad täidavad oma kohustusi kindlalt ja erapooletult.

3.9

Julgeoleku muutustest tulenevad ja muud seonduvad kulud peaks katma riik, nagu see on ka muude transpordiliikide, nt raudteevedude puhul. Neid tuleks aga hoolikalt analüüsida, sest väikeste ja keskmise suurusega lennujaamade jaoks võib keerukate kaasaegsete seadmete kasutuselevõtt osutuda kulukaks. See ei pruugi olla majanduslikult põhjendatud.

3.10

Lennunduse reguleerimisamet peab jälgima, et lennujaama jaemüügipunktides küsitavad hinnad ei erineks palju hindadest ümberkaudsetes linnades.

3.11

Raske on kehtestada lennujaamamaksude olulisi tunnuseid ja maksude kehtestamisviisi reguleerivat ühist raamistikku ning selles kokku leppida, kui tööhõive-, ehitus- ja infrastruktuurikulud riigiti erinevad. Samuti on erinevusi planeerimispoliitikas ja kehtivas korras.

3.12

Punktis, kus märgitakse, et direktiivi tuleks kohaldada ühenduse territooriumil asuvate minimaalset suurust ületavate lennujaamade suhtes, vajab selgitamist termin „minimaalne suurus”.

3.13

Lennujaamadel tuleks lubada sisse nõuda makse, saamaks teatud mõistlikku kasumit, et investeerida infrastruktuuri ja muudesse rajatistesse.

3.14

Kui tõrges odavlennufirma ei soovi lennujaamale maksta, muutub lennujaama nõuetelevastavuse, turvalisuse jms kulude katmine keeruliseks.

3.15

Lennujaama sujuva ja tõhusa töö tagamiseks tuleks lennuettevõtjatelt nõuda lennujaamaga teenuse taseme lepingu sõlmimist, et tagada lennujaamas osutatavate teenuste teatav tase.

3.16

Lennujaamal on palju võimalikke lennuettevõtjaist kliente, kellest sugugi mitte kõik ei ole odavlennufirmad. Klientide mitmekesisus on mõnel juhul sissetuleku ühtluse säilitamiseks hädavajalik, sest sissetulek sõltub reisijate profiilist. Väiksemates lennujaamades aga ohustavad sissetulekute ühtlust seal domineerivad odavlennufirmad.

3.17

Turvakontrollis kasutatavad seadmed peaksid olema selgelt määratletud ja standarditud. Kui turvasüsteemid ei ole standarditud, kaotavad inimesed kiiresti neisse usu. Mõne lennujaama turvakontrollist pääseb reisija kenasti läbi, samal ajal kui mõnes teises käivitub sama inimese puhul turvasignaal. Teatav ettevõte viib üha rohkemates Ameerika lennujaamades läbi registreeritud reisijate programmi. See tähendab, et 99,95 dollarilise aastamaksu eest antakse valitsuse kontrolli läbinud isikutele biomeetriline isikut tõendav dokument, millega saadakse õigus läbida turvakontroll lihtsustatud korras. See on näide, kuidas tehnoloogiliste edusammude abil saab parandada reisijate teenindamist ja vähendada ooteaegasid.

3.18

Lennujaama ümbritsev ala peaks oma majandusliku väärtuse tõttu olema tähelepanu all, et hoida ära maaga spekuleerimist.

3.19

Kuigi lennujaamade turvakontroll tundub olevat karm, tuleb sageli ette varastamist reisijate pagasist. Selle küsimusega tuleks tegeleda esimesel võimalusel.

3.20

Lennujaama kauplustes tuleks selgesti määratleda mõiste „maksuvaba” (tax free, duty free) tähendus ja asjaomastel siltidel märkida, milliste maksudega on tegemist.

3.21

Komisjon peaks reisijate kaitseks looma veebilehe, kus on võimalik selgelt näha, millised on konkreetses lennujaamas kehtestatud inimestelt sissenõutavad maksud, nagu maandumistasu jne, mida kajastatakse ka piletitel.

4.1

Lennujaamad peaksid olema kasutajasõbralikud ning projekteeritud ka kasutajate, st lennundusettevõtjate ja reisijate arvamust arvestades.

4.2

Komisjon peaks kehtestama nõuded, millega määratletakse pagasi kättesaamise, turvakontrolli ja passikontrolli ruumide minimaalne suurus.

4.3

Lennujaama planeering peaks olema kasutajasõbralik ja tagama reisijate takistusteta sisenemise lennujaama ja sealt väljumise.

4.4

Tasub pakkuda mitmekesisemaid võimalusi neile lennundusettevõtjatele, kes seda soovivad ja on valmis selle eest maksma.

4.5

Viitade süsteem on lennujaamades ülimalt tähtis, samas aga on mitmetes Euroopa lennujaamades viidad segadusse ajavad. Võimalusel tuleks need standardida.

4.6

Reisijatele tuleb kujundada sobivad istumisvõimalused ja ootesaalid. Ligipääs terminalidele peaks olema maksimaalselt kasutajasõbralik, eelkõige puuetega ja erivajadustega ning väikeste lastega reisijatele.

4.7

Lennujaama planeeringus võetakse aluseks tavapärane reisijate hulk tunnis. Sellest aspektist tuleks analüüsida selliseid olulisi reisijate teenindamise toiminguid nagu lennule registreerimine ja reisijate kontroll ning tulemused avaldada, et lennundussektor saaks sellega arvestada.

4.8

Tegevusele kehtivaid miinimumnõudeid tuleks karmistada kooskõlas asjaomaste planeeringunormidega. Tuleks vältida olukordi, kus lennuettevõtjad kehtestavad lennujaamadele planeeringukriteeriumidest erinevad miinimumnõuded.

4.9

Lennujaamad peavad tagama, et nende rajatised ja teenused, mille eest nad vastutavad üksi või koos lennuettevõtjatega, vastaksid puudega ja põdurate reisijate erivajadustele. Täiendusena EMSK varasemas arvamuses (TEN/215 „Liikumispuudega isikute õigused lennureisi puhul”) esitatud märkustele leiab komitee, et lennujaamad täidavad nimetatud kohustusi, kui nad järgivad nõudeid, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul, eelkõige selle artiklis 9 ja 1. lisas.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/39

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab komisjoni teatise üle heameelt ning nõustub komisjoni teatises esitatud analüüsi ja kirjeldusega. See, kuidas reageerida tõhusalt globaalsete kliimamuutuste ohtudele ja samas jätkuvalt rahuldada suurt energianõudlust, on suur väljakutse kogu maailma jaoks.

1.2

Söeküttel töötavate ELi elektrijaamade süsinikdioksiidi heitkogused moodustavad 25 % kogu ELi süsinikdioksiidi heitkogustest. Seetõttu on sellised elektrijaamad kõige sobivamad süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise seadmete paigaldamiseks. Selleks on vaja rakendada süsinikdioksiidi sidumise ja püsiladustamise süsteemid.

1.3

Tõenäoliselt jääb süsi Euroopa energiaallikate hulka veel aastakümneteks. Söe erilised omadused — selle kättesaadavus, taskukohane hind ja stabiliseeriv roll energiaturgudel — tagavad selle, et süsi jääb ökonoomse elektritootmise peamiseks energiaallikaks. Söevarude jaotumine on nii maailmas kui ka ELis ebaühtlane. Söel põhinevad tehnoloogiad võivad märkimisväärselt vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid (1). Lühikeses ja keskpikas perspektiivis on selleks vaja turutingimusi ja õigusraamistikku, mis soodustavad investeerimist uusimatesse tehnoloogiatesse, mis tõstavad söel põhineva elektritootmise tõhusust ja seeläbi vähendavad süsinikdioksiidi heitkoguseid.

1.4

Praegu ei eksisteeri veel toimivaid ja ökonoomseid vahendeid, et söeküttel töötavatest elektrijaamadest eemaldada ja eraldada enamik süsinikdioksiidi heiteid. See tehnoloogia on alles väljatöötamisel. Siiski on väljavaated nullilähedase söe põletamise heitkogustega tehnoloogiate väljatöötamiseks ja turule viimiseks kahe järgmise aastakümne jooksul paljulubavad.

1.5

Komitee kinnitab oma arvamuses, et heitkoguste piiramise suurele väljakutsele reageerimiseks tuleb kõiki potentsiaalselt kasutatavaid energiaallikaid ja tehnoloogaid edasi arendada, et jõuda nende praktilise ja kommertspotentsiaalini. Söe-, teiste fossiilkütuste, samuti tuuma ja taastuvate energiaallikate tehnoloogiate ja energia kokkuhoiu osas etendab suurt rolli üleminek säästvale energiale. Seejuures annab iga tehnoloogia oma panuse sel ajal ja määral, mis sõltub tehnilisest teostatavusest ja hinnast.

1.6

Komitee hindab seda, et pikas perspektiivis — pärast 2020. aastat — oleks süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise abil võimalik viia söeküttel töötavate elektrijaamade söe põletamise heitkogused nulli lähedale. Söepõletamisel põhineva elektritootmise võimsust tuleb 2020. aastaks tõsta umbes 350 gigavatti ja 2030. aastaks umbes 500 gigavatti. Investeerimiskulud on hinnanguliselt 600–800 miljardit eurot. Selle võimaluseni jõudmiseks on vaja praegu tagada kooskõlastatud teadus-, arendus- ja tutvustamistegevus.

1.7

Kuna elektrijaamade tõhusust pidevalt parandatakse ja nullilähedaste söe põletamise heitkogustega tehnoloogaid arendatakse, aitab söepõletamine täita ennetava kliimakaitse tingimusi. Hoolimata süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogiate paljutõotavatest tulemustest ei tohi see viia selleni, et energiapoliitika strateegiaid ja eesmärke võetaks juba praegu vastu siduvate meetmetena, mis eeldavad süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogiate laiaulatuslikku kasutust.

1.8

Riiklike reguleerivate asutuste koostöö kaudu tuleb lihtsustada ja järk-järgult ühtlustada litsentseerimismenetlusi, et võimalikult palju lühendada ehitusprojektide pikki tähtaegu, ohustamata seejuures kõrgeimate ohutusnõuete järgimist.

1.9

Komitee juhib tähelepanu ka asjaolule, et kuigi süsi on elektritootmises kõige tähtsam kütus ning äärmiselt oluline sisend terasetootmises ja teistes tööstusprotsessides, on söel suur roll ka tulevaste energiavajaduste rahuldamisel, aidates kaasa üleminekul vesinikumajandusele. Söe vedeldamine võimaldab söel toimida toornafta asendajana, samuti on söest võimalik toota sünteetilist gaasi.

1.10

Euroopa kohaliku pruunsöe ja kivisöe kaevandamiseks on vaja nõuetekohast poliitilist ja majanduslikku raamistikku. Söekaevandamine ja energia muundamine võivad märkimisväärselt kaasa aidata kohalikule heaolule ja tööhõivele. Fossiilkütustel (söepõletamisel) põhineva elektritootmise osakaalu säilitamine praegusel tasemel on äärmiselt vajalik ka uute liikmesriikide sotsiaalse olukorra seisukohast. Nimelt on ELi söekaevandustööstuses kokku 286 500 töötajat, kellest 212 100 töötab uute liikmesriikide söekaevandustööstuses. Kaevandustöötajate väga raskete töötingimuste, nende oskuste, tööohutuse ja töökeskkonna märkimisväärne parandamine peab olema kaevanduste käitajate tähelepanu keskpunktis kogu EL söetööstuses.

1.11

Samuti leiab komitee, et komisjon on oma teatises süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogiate ajalise raamistiku ja tähtaegade nõuete suhtes optimistlik. Komisjon peaks nüüd keskenduma meetmetele, mille abil võiks 2015. aastaks tööd alustada 10–12 näidistehast, ning luua süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogiate raamistiku, mis hõlmab peamisi ohte ja on usaldusväärne, ent samas mitte liiga piirav. Eriti soovitatav on elektritootmise tõhustamise vaheetapp. Liigne kiirustamine ja liiga piirav õigusraamistik võib seda globaalse tähtsusega kontseptsiooni tõsiselt kahjustada.

1.12

Komitee kutsub üles tegema intensiivset teadus- ja arendustööd taastuvate ja alternatiivenergiaallikate osas, millel oleks oma osa ELi ohutute energiaallikate hulgas. Samal ajal tuleks integreeritud ELi energiaturg ilma liigse viivituseta täielikult lõpule viia.

2.1

Komitee on fossiilkütuste teemat käsitlenud juba mitmes arvamuses, millest kõige hiljutisem oli ettevalmistav arvamus „Euroopa Liidu energiavarustus: energiakandjate optimaalse kombinatsiooni strateegia” (2). Nimetatud arvamuses leiab komitee, et EL peaks tegema tõsiseid jõupingutusi kahjulike gaaside vabade söepõletustehnoloogiate arendamisel: suurendama elektrijaamade tõhusust ja tagama süsinikdioksiidi sidumise ning ladustamise kommertsrakendused. Gaasi kasutamine on kasvanud ja kasvab veelgi, sh ka poliitiliste valikute tõttu. Nüüdseks on selgeks saanud, et selle tendentsi jätkumine toob kaasa probleeme. Gaasiga ei ole võimalik jätkata söe asendamist. Samuti ei saa heidete tõttu asendada tuumakütust gaasiga, sest gaas, nagu ka nafta, on väärtuslik tooraine suure lisaväärtusega tööstussektorites.

2.2

Komisjon avaldas kõnealuse teatise eelnõu, mis käsitleb säästvat elektritootmist fossiilkütustest, 10. jaanuaril 2007 energia- ja kliimapaketi „Euroopa energiapoliitika” raames.

2.3

Kõnealuse paketi raames teeb komisjon ka kliimamuutusi puudutava ettepaneku vähendada arenenud riikides kasvuhoonegaase 30 % või vähemalt 20 % kogu Euroopa Liidu kohta. Paketis käsitletakse ka gaasi ja elektri siseturgu, elektri- ja gaasivõrkude vastastikust sidumist, tuumaenergia tulevast rolli näitliku tuumaprogrammi eelnõus, tegevuskava taastuvate energiaallikate, eelkõige biokütuste edendamiseks ning Euroopa tulevast strateegilist energiatehnoloogia kava. 9. märtsil 2007 kiitis Euroopa Ülemkogu heaks kõnealuse paketi eesmärgid ja peamised poliitilised aspektid.

2.4

Kõnealuse teatise eesmärk on esitada üldine ülevaade meetmetest, mis on vajalikud, et võimaldada fossiilkütuste ja eelkõige söe jätkuvat kasutamist Euroopa ja maailma energiavarustuse kindluse ja mitmekesistamise tagamisel kooskõlas säästva arengu strateegia ja kliimamuutuste poliitika eesmärkidega. Teatises võetakse arvesse kliimamuutuste teise Euroopa programmi, konkurentsivõime, energeetika ja keskkonna kõrgetasemelise töörühma, teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi ettevalmistamisel ja fossiilkütust kasutavate nullemissiooniga elektrijaamade tehnoloogiaplatvormi tehtud tööd ja neilt 2006. aasta jooksul saadud arvamusi.

3.1

Komisjoni teatises vaadatakse üle fossiilkütuste osa energiatootmises ning leitakse, et fossiilkütustel on oluline roll Euroopa Liidu ja paljude teiste riikide majanduse energialiikide hulgas. Eriti suur on nende tähtsus elektrienergia tootmises — üle 50 % ELi elektrienergiast toodetakse praegu fossiilkütuste (peamiselt süsi ja maagaas) abil, mõnes riigis on nende osakaal isegi 80 % (Poola, Kreeka). Süsi on praegu ja ka tulevikus ELi energiavarustuskindluse peamine tagaja. Süsi on fossiilkütus, millel on suurimad ja kõige laiema levikuga globaalsed varud, millest hinnangute kohaselt jätkub pruunsütt umbes 130 aastaks ja kivisütt umbes 200 aastaks.

3.2

Süsi saab energiavarustuskindluse tagamisel ning ELi ja maailma kui terviku majanduse toetamisel oma väärtusliku panuse andmist jätkata siiski üksnes selliste tehnoloogiate kasutamise korral, mis võimaldavad märkimisväärselt vähendada söe põlemisel tekkivat süsinikukogust. Kui sellised tehnoloogiad töötatakse välja piisavas ulatuses, võivad nad samuti pakkuda lahendusi teisi fossiilkütuseid kasutavate põlemisprotsesside, sealhulgas gaasiküttega elektritootmise puhul. Seetõttu peab EL välja töötama söe säästva kasutamise tehnoloogilised lahendused mitte üksnes selleks, et säilitada sütt Euroopa energialiikide kogumis, vaid tagada, et söe kasutamise suurenemine kogu maailmas oleks võimalik maailma kliimat pöördumatult kahjustamata.

3.3

Välja on töötatud kahjulike gaaside vabad söepõletustehnoloogiad ning need on elektritootmise sektoris võetud nüüd laialdasse kasutusse, vähendades märkimisväärselt söeküttel töötavate elektrijaamade vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja hõljuvainete heiteid ning tolmu. Kahjulike gaaside vabad söepõletustehnoloogiad on samuti võimaldanud pidevalt suurendada söe elektrienergiaks muundamise energiatõhusust. Nimetatud saavutused on olulised sammud uudsete tehnoloogiliste lahenduste (nn säästvad söepõletustehnoloogiad) nimel tehtavates täiendavates jõupingutustes, millega lisatakse söepõhisesse elektritootmisesse süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise kontseptsioonid.

3.4

Komisjoni arvates on järgmise 10–15 aasta jooksul võimalik saavutada säästvate söepõletustehnoloogiate kaubanduslik elujõulisus. See eeldab siiski julgeid tööstusinvesteeringuid mitmetesse näidistehastesse nii ELis kui ka väljaspool ning seonduvate poliitiliste algatuste tegemist, mis on küllaltki pikaajalised, algavad praktiliselt kohe ja võivad kesta 2020. aastani või veelgi kauem.

3.5

Et sellist arengut edendada, suurendab komisjon märkimisväärselt energiavaldkonna teadus- ja arendustegevuse rahastamist, muutes fossiilkütuste säästva kasutamise tehnoloogiate tutvustamise üheks prioriteediks ajavahemikul 2007–2013. Nimetatud teadus- ja arendustegevuse ning tutvustuse alaste jõupingutuste üldise koordineerimise ning ELi ja riikliku tasandi meetmete võimalikult suure koostoime tagamise sobiv vahend on Euroopa strateegiline energiatehnoloogia kava. Teadus- ja arendustegevuse edukate projektide alusel otsustab komisjon, milline on kõige sobivam moodus toetada 2015. aastaks elektrienergia kaubanduslikul tootmisel kasutatavaid fossiilkütuste säästva kasutamise tehnoloogiaid tutvustava kuni 12 suure näidistehase kavandamist, ehitamist ja käitamist.

3.6

Komisjon hindab hiljutiste ja kavandatud investeeringute alusel, kas fossiilkütuseid kasutavad uued elektrijaamad, mis on ehitatud ja mida hakatakse ehitama ELis, kasutavad parimaid olemasolevaid energiatõhususe tehnoloogiaid, ja kui söe- ja gaasiküttel töötavates uutes elektrijaamades ei ole süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise seadmeid, siis kas nad on valmis kõnealuseid seadmeid hiljem lisama (sidumisvalmidus). Kui see nii ei ole, kaalub komisjon ettepaneku tegemist õiguslikult siduvate vahendite vastuvõtmiseks võimalikult ruttu pärast asjakohast mõjuhinnangut.

3.7

Komisjon hindab 2007. aastal süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise võimalikke riske ning sätestab süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise litsentseerimisnõuded ning süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tuvastatud ohtude ja mõju piisava haldamise nõuded. Kui on loodud tugev haldusraamistik, võib seda kombineerida olemasolevate ELi keskkonnaalaste õigusaktide muudatustega, et kõrvaldada takistused süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogiate kasutamiseks. Komisjon hindab samuti, kas muuta kehtivaid õigusakte (nagu keskkonnamõju hindamise direktiiv või saaste kompleksse vältimise ja kontrolli direktiiv) või teha ettepanek eraldiseisva õigusraamistiku loomiseks. Ta hindab, milliseid õigusraamistiku aspekte tuleks käsitleda ELi või riiklikul tasandil.

3.8

Komisjon leiab, et sujuva ja kiire ülemineku lihtsustamiseks süsinikdioksiidi sidumisel ja ladustamisel põhinevale energiatootmisele söest on vajalik selge ja pikaajaline raamistik. See on vajalik selleks, et energiaettevõtjad saaksid teha vajalikke investeeringuid ja uuringuid teadmises, et nende konkurendid on nendega võrdses olukorras. Praegu saadaval oleva informatsiooni põhjal usub komisjon, et 2020. aastaks peaksid kõik söeküttel töötavad elektrijaamad olema ehitatud süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise seadmetega. Olemasolevad jaamad peaksid järk-järgult järgima sama lähenemist. Komisjon hindab, milline on parim moderniseerimise kava fossiilkütustega töötavate elektrijaamade jaoks pärast säästva söepõletustehnoloogia kaubandusliku elujõulisuse tutvustamist.

3.9

Elektritootmisest tuleneva süsinikdioksiidi sidumise ja järgneva ladustamise prognoositavad kulud tehnoloogia praeguse arengutaseme juures on kuni 70 eurot süsinikdioksiidi tonni kohta, mis muudab selle tehnoloogia laiaulatusliku kasutamise praegu liiga kulukaks. Olemasolevate keskpikkade ja pikaajaliste mudelite ja uuringute põhjal on süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise kulud 2020. aastal umbes 20–30 eurot süsinikdioksiidi tonni kohta. Mudelid annavad tulemuseks, et süsinikdioksiidi sidumist ja ladustamist kasutava söeküttel põhineva elektritootmise kulud on 2020. aastaks või varsti pärast seda üksnes 10 % suuremad praegustest tasemetest või isegi nendega võrreldaval tasemel.

3.10

Fossiilkütuste säästva kasutamise ning süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tulemusel võivad võimalikud negatiivsed keskkonnamõjud tekkida eelkõige süsinikdioksiidi lekkimisel ladustamiskohtadest. Lekkimise mõju võib olla kohaliku (kohalik biosfäär) või globaalse tähtsusega (kliima). Kliimamuutuste rahvusvahelise töörühma käesolevat teemat käsitlevas aruandes järeldati, et praeguse kogemuse põhjal saab öelda, et korralikult valitud ja hallatud hoiustamiskohtadesse ladustatud süsinikdioksiid püsib seal väga tõenäoliselt 99 % ulatuses üle 100 aasta. Seega on riski maandamisel keskse tähtsusega koha valik ja haldamine. Komisjoni õigusliku raamistiku jaoks tehtavas mõjuhinnangus selgitatakse välja kõik võimalikud riskid ning selles esitatakse asjaomased kaitsemeetmed.

3.11

Eeldatakse, et fossiilkütuste säästva kasutamise tehnoloogiatel, eriti süsinikdioksiidi sidumisel ja ladustamisel, on märkimisväärsed positiivsed tulemused. Nende tehnoloogiate abil on võimalik kõrvaldada kuni 90 % fossiilkütustepõhiste elektrijaamade süsinikdioksiidi heitkogustest. See võib 2030. aastaks endaga kaasa tuua 27-liikmelise Euroopa Liidu süsinikdioksiidi heitkoguste üldise vähenemise 25–30 % võrreldes 2000. aasta heitkogustega. Kolmandate riikide varajane kaasamine söe säästva kasutamise tehnoloogiate ning eriti süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise väljatöötamisse ja kasutusele võtmisesse on oluline maailma säästva majandusarengu jaoks ja kliimamuutustega võitlemiseks, seda eriti stsenaariumi puhul, mis näeb ette söeressursside suurenevat globaalset kasutamist. Säästvate söepõletustehnoloogiate edu ja eelkõige süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise laiaulatuslik kaubanduslik kasutuselevõtt muudab elektrienergia paremini kättesaadavaks ka maailma kõige vaesemates paikades, kus ei ole veel võimalik elektrit kasutada.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab komisjoni teatise üle heameelt ning nõustub komisjoni teatises esitatud analüüsi ja kirjeldusega. See, kuidas reageerida tõhusalt globaalsete kliimamuutuste ohtudele ja samas jätkuvalt rahuldada arenenud majandusega riikide suurt energianõudlust ja arengumajandusega riikide kiiresti suurenevat energianõudlust, on suur väljakutse kogu maailma jaoks.

4.2

Söeküttel töötavate ELi elektrijaamade süsinikdioksiidi heitkogused moodustavad 25 % kogu ELi süsinikdioksiidi heitkogustest. Fossiilkütustel töötavate elektrijaamade heited on äärmiselt kontsentreeritud suurte põletusseadmete intensiivse kütusetarbimise tõttu. Seetõttu on sellised elektrijaamad kõige sobivamad süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise seadmete paigaldamiseks. Selleks on vaja rakendada süsinikdioksiidi sidumise ja püsiladustamise süsteemid. Sellised süsteemid koosnevad kolmest suhteliselt iseseisvast etapist:

4.3

Tõenäoliselt jääb süsi Euroopa energiaallikate hulka veel aastakümneteks. Söe erilised omadused — selle kättesaadavus, taskukohane hind ja stabiliseeriv roll energiaturgudel — tagavad selle, et süsi jääb ökonoomse elektritootmise peamiseks energiaallikaks. Söevarude jaotumine on nii maailmas kui ka ELis ebaühtlane. Globaalsest lähtepunktist vaadatuna on julgustav see, et suurimad söevarud asuvad majanduslikult arenenud ja poliitiliselt stabiilsetes riikides. Arenenud ELi liikmesriikide varud on viimasel ajal suurelt jaolt ammendatud pikaajalise kaevandamise tulemusel ning mitmed ELi riigid on otsustanud söekaevandust järk-järgult vähendada või selle isegi lõpetada.

4.4

Ainult kolmandik ELi riikidest saavad kasutada kohalikke söevarusid, ülejäänud kaks kolmandikku sõltuvad peamiselt imporditud kivisöest. 2006. aastal kaevandati ELis kivisütt 161,6 miljonit tonni ja imporditi 235,3 miljonit tonni. Samal aastal ulatus pruunsöe tarbimine 373,8 miljoni tonnini, mis kõik tuli kohalikest varudest. Seetõttu tuleb välja töötada ja laialt kasutusele võtta toimivad vahendid, mille abil saaks söeküttega elektritootmises süsinikdioksiidi heitkoguseid märkimisväärselt vähendada.

4.5

Söel põhinevad tehnoloogiad võivad märkimisväärselt vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid (3). Lühikeses ja keskpikas perspektiivis on selleks vaja turutingimusi ja õigusraamistikku, mis soodustavad investeerimist uusimatesse tehnoloogiatesse, mis tõstavad söel põhineva elektritootmise tõhusust ja seeläbi vähendavad süsinikdioksiidi heitkoguseid. Samuti on nüüd vaja komisjoni, liikmesriikide valitsuste ja tööstuse ühistegevust, et edendada kogu maailmas kahjulike gaaside vabade söepõletustehnoloogiate kooskõlastatud teadus-, arendus- ja tutvustamistegevust, eelkõige süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise vallas, mille abil viiakse söe põletamise heitkogused pikas perspektiivis nulli lähedale.

4.6

Praegu ei eksisteeri veel toimivaid ja ökonoomseid vahendeid, et söeküttel töötavatest elektrijaamadest eemaldada ja eraldada enamik süsinikdioksiidi heiteid. See tehnoloogia on alles väljatöötamisel. Siiski on väljavaated nullilähedase söe põletamise heitkogustega tehnoloogiate väljatöötamiseks ja turule viimiseks kahe järgmise aastakümne jooksul paljulubavad. Kuna elektrijaamadesse paigaldatud süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise seadmed tarbivad ise energiat, vähendavad nad eeldatavalt elektrienergia tootmise tõhusust. Üldine tõhusus sõltub kasutatavast tehnoloogiast. Eelistatud tehnoloogia OXYFUELi seadmed kasutavad 8–10 % toodetud energiast ja teiste tehnoloogiate seadmed vajavad veelgi rohkem energiat. See tähendab, et ühe megavati elektrienergia tootmiseks on vaja rohkem kütust, mistõttu on väga oluline suurendada tootmise tõhusust. Kui tulevikus paigaldada olemasolevatesse elektrijaamadesse süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise seadmed, siis oleks nende energiakulu veelgi suurem.

4.7

Praegu on aga olemasolevate ja uute söeküttel töötavate elektrijaamade tõhususe suurendamine ökonoomne viis süsinikdioksiidi heitkoguste kasvu piiramiseks. Planeerimise keskmes peaks olema parima olemasoleva tehnoloogia paigaldamine, et märkimisväärsel määral tõsta lähitulevikus vajalikku söepõletustehnoloogiate võimsust. Kus see on praktiline, oleks väga soovitatav kujundada elektrijaamad nii, et süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogia kommertsrakenduse kättesaadavaks muutumisel oleks võimalik ökonoomselt paigaldada vastavad seadmed.

4.8

Komitee kinnitab oma arvamuses, et heitkoguste piiramise suurele väljakutsele reageerimiseks tuleb kõiki potentsiaalselt kasutatavaid energiaallikaid ja tehnoloogaid edasi arendada, et jõuda nende praktilise ja kommertspotentsiaalini. Söe-, teiste fossiilkütuste, samuti tuuma- ja taastuvate energiaallikate tehnoloogiate ja energia kokkuhoiu osas etendab suurt rolli üleminek säästvale energiale. Seejuures annab iga tehnoloogia oma panuse sel ajal ja määral, mis sõltub tehnilisest teostatavusest ja hinnast.

4.9

Ükskõik kui paljutõotav on süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogia tulemuste mõõdukas prognoos, ei tohi see viia selleni, et energiapoliitika strateegiaid ja eesmärke võetakse juba praegu vastu siduvate meetmetena, justkui oleks süsinikdioksiidi sidumine ja ladustamine laiaulatuslikult kasutusel.

5.1

Söel on Euroopa elektrienergiatootmises väga oluline roll, ent 70 % söeküttel põhinevast elektrienergiast toodetakse elektrijaamades, mis on üle 20 aasta vanad. Kuna energiatarbimise vajadus veidi suureneb ja enamik olemasolevate elektrijaamade võimsusest jõuab oma tehnilise/majandusliku elutsükli lõpule, tuleb elektritootmise võimsust 2020. aastaks tõsta umbes 350 gigavatti ja 2030. aastaks umbes 500 gigavatti. Süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise seadmetega söeküttel töötavate ELi elektrijaamade kulude kalkulatsioon põhineb optimistlikul väljavaatel: uus, 300 megavatise võimsusega elektrijaam maksaks 500 miljonit eurot (u 1,7 miljonit ühe megavati kohta). Praegusest kuni aastani 2020. ehitatud kaasaegse elektrijaama moderniseerimiseks vastavate seadmetega oleks vaja 0,5–0,7 miljonit eurot megavati kohta ning olemasolevate elektrijaamade moderniseerimiseks on vaja veelgi rohkem — 1 miljon eurot megavati kohta. Kui 2030. aastal toimub 500 gigavati elektri tootmine süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tipptehnoloogiaga, siis on investeerimiskulud hinnanguliselt 600–800 miljardit eurot.

5.2

Komitee hindab seda, et pikas perspektiivis — pärast 2020. aastat — oleks süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise abil võimalik viia söeküttel töötavate elektrijaamade söe põletamise heitkogused nulli lähedale. Selle võimaluseni jõudmiseks on vaja praegu tagada kooskõlastatud teadus-, arendus- ja tutvustamistegevus.

5.2.1

Kui söepõletamise tõhusus suureneb tänu tipptehnoloogia kasutamisele söeküttel töötavates elektrijaamades, võib järgmisel aastakümnel ökonoomselt vähendada süsinikdioksiidi heiteid.

5.2.2

Need strateegiad täiendavad üksteist ja põhinevad tehnilistel lahendustel, mille kasutuskõlblikkust on vaja veel tõestada. Kui lühikeses ja keskpikas perspektiivis kasutada elektritootmiseks kaasaegseid ja tõhusaid söepõletustehnoloogiaid, võib see pikemas perspektiivis võimaldada süsinikdioksiidi sidumist odavamalt, kui elektrijaamad on kujundatud nii, et süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogia kommertsrakenduse kättesaadavaks muutumisel oleks võimalik ökonoomselt paigaldada vastavad seadmed.

5.2.3

Teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis nähakse ette energiasüsteemi radikaalne ümberkujundamine vähem süsinikdioksiidi heitmeid tekitavaks või neid mittetekitavaks, usaldusväärseks, konkurentsivõimeliseks ja jätkusuutlikuks energiasüsteemiks. See nõuab uut tehnoloogiat ja uusi materjale, mis kätkeb endas erasektori ettevõtete jaoks liiga suuri riske ja kaheldavat tulu, et teha kõik vajalikud investeeringud teadus-, arendus- ja tutvustamistegevuseks ning kasutamiseks. Aastateks 2007–2013 eraldatakse teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi energiaeelarves süsiniku sidumisele ja ladustamisele ning kahjulike gaaside vabadele söepõletustehnoloogiatele 2 350 miljonit eurot.

5.2.4

Sidumisvalmidusega elektrijaamade kontseptsioon tuleb täpsemalt määratleda. Edukaks rakendamiseks on vaja seadusandjate ja tööstuse koostööd, sest turg ei tööta ilma nõuetekohaste ja stabiilsete poliitiliste raamistiketa.

5.2.5

Komitee leiab, et kiiresti on vaja tõsta elektrijaamade võimsust ja neid kaasajastada. Arvestades prognoosi, et sõltuvus imporditavast energiast tõuseb 2030. aastaks 69 %ni, on energiavarustuskindluse huvides hädavajalik energiaallikate väga mitmekesine valik. Söe osakaalu stabiliseerimine elektritootmisel võib anda märkimisväärse panuse energiavarustuse kindlustamisele ELis.

5.2.6

Kuna elektrijaamade tõhusust pidevalt parandatakse ja nullilähedaste söe põletamise heitkogustega tehnoloogaid arendatakse, aitab söepõletamine täita ennetava kliimakaitse tingimusi. Igas ELi liikmesriigis tuleks saastekvootidega kauplemise reguleerimisel keskenduda tõhususe suurendamisele, vähendamaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid.

5.2.7

Riiklike reguleerivate asutuste koostöö kaudu tuleb lihtsustada ja järk-järgult ühtlustada litsentseerimismenetlusi, et võimalikult palju lühendada ehitusprojektide pikki tähtaegu, ohustamata seejuures kõrgeimate ohutusnõuete järgimist.

5.3

Komitee juhib tähelepanu ka asjaolule, et kuigi süsi on elektritootmises kõige tähtsam kütus ning äärmiselt oluline sisend terasetootmises ja teistes tööstusprotsessides, on söel suur roll ka tulevaste energiavajaduste rahuldamisel, aidates kaasa üleminekul vesinikumajandusele. Söe vedeldamine võimaldab söel toimida toornafta asendajana, samuti on söest võimalik toota sünteetilist gaasi. Sellised tehnoloogiad ja rakendused võiksid olla kesksel kohal ka säästva energia allikate valikus. Komisjoni dokumendis neid olulisi aspekte seoses söe praeguse ja tulevase kasutusega ei käsitleta.

5.4

Kuna praegu toimub intensiivne arutelu söekasutuse potentsiaali üle järgmistel aastakümnetel, on söekaevandamisega seotud küsimused tagaplaanile jäänud. Euroopa kohaliku pruunsöe ja kivisöe kaevandamiseks on aga vaja nõuetekohast poliitilist ja majanduslikku raamistikku. Söekaevandamine ja energia muundamine võivad märkimisväärselt kaasa aidata kohalikule heaolule ja tööhõivele. Kohaliku söe põletamisel jääb kaevandamise, energia muundamise ja -jaotuse lisaväärtus Euroopa Liitu. Nafta või gaasi kasutamisel läheb umbes 75 % hinnast impordikulude katmiseks.

5.5

Fossiilkütustel (söepõletamisel) põhineva elektritootmise osakaalu säilitamine praegusel tasemel on äärmiselt vajalik ka uute liikmesriikide sotsiaalse olukorra seisukohast. Nimelt on ELi söekaevandustööstuses kokku 286 500 töötajat, kellest 212 100 töötab uute liikmesriikide söekaevandustööstuses. Kaevandustöötajate väga raskete töötingimuste eest tuleb vastutustundlikult hoolitseda kogu ELis.

5.6

Söekaevanduspiirkondade vähendamine regionaalplaneerimise kontekstis ja keskkonnakaitse eeskirjadest tulenev ülekoormatus on kaevandustele sageli põhjustanud asjatuid viivitusi ja lisakoormaid. Võrreldes teiste tööstussektoritega tekitavad varude asukoht ja kaevandustegevuse liikuvus toormaterjalide kaevandamisel erilisi väljakutseid. Seda eriolukorda tuleb arvestada eelkõige keskkonnaalase õigusraamistiku loomisel, näiteks jäätme-, mullakaitse- ja veealastes õigusaktides.

5.7

Samuti leiab komitee, et komisjon on oma teatises süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogiate ajalise raamistiku ja tähtaegade nõuete suhtes optimistlik. Kuigi põhimõtted on teada, nõuab tehnoloogiline lahendus üsna palju aega ning ei saa oodata äkilist läbimurret, mis vähendaks selle kontseptsiooni elluviimiseks tehtavat pidevat ja intensiivset tööd. Komisjon peaks nüüd keskenduma meetmetele, mille abil võiks 2015. aastaks tööd alustada 10–12 näidistehast, ning luua süsinikdioksiidi sidumise ja ladustamise tehnoloogiate raamistiku, mis hõlmab peamisi ohte ja on usaldusväärne, ent samas mitte liiga piirav. Eriti soovitatav on elektritootmise tõhustamise vaheetapp. Liigne kiirustamine ja liiga piirav õigusraamistik võib seda olulist kontseptsiooni tõsiselt kahjustada.

5.8

Komitee kutsub üles tegema intensiivset teadus- ja arendustööd taastuvate ja alternatiivenergiaallikate osas, millel oleks oma osa ELi ohutute energiaallikate hulgas. Samal ajal tuleks integreeritud ELi energiaturg ilma liigse viivituseta täielikult lõpule viia.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/44

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab kavandatud uut määrust. Kõnealuse ettepaneku vastuvõtmisel tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 684/92 ja (EÜ) nr 12/98.

1.2

Ka bussiteenuste puhul peab reisijate turvalisus olema absoluutne prioriteet. Kõiki teisi aspekte võib pidada teisejärguliseks.

1.3

Uus määrus peaks andma panuse liiklusohutuse tagamisse, sest tugevdatakse järelevalvet mitmes liikmesriigis osutatavate rahvusvaheliste bussiteenuste üle.

1.4

Komitee kiidab kõnealuse ettepaneku heaks, sest see kuulub parema õigusloome programmi ning on kooskõlas komisjoni võetud kohustusega lihtsustada ja ajakohastada ELi õigustikku.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitab järgmised soovitused.

1.5.1

Tarvis oleks lähemalt selgitada, mida tähendab „autoveoalaste ühenduse õigusaktide tõsine rikkumine või korduv pisirikkumine”. Mis on pisirikkumine? Mitme pisirikkumise järel rakendatakse halduskaristust?

1.5.2

Samuti on tarvis koostada loetelu tõsiste rikkumiste üksikasjadest.

1.5.3

Subsidiaarsuse põhimõtet ei tohi kasutada selleks, et diskrimineerida mitteresidendist vedajaid, ning kõnealune ettepanek peaks sisaldama selles osas rohkem tagatisi.

1.5.4

Kogu Euroopa Liitu hõlmava andmebaasi sisseseadmine peab kujunema prioriteediks, et oleks võimalik kontrollida litsentsi puudutavaid üksikasju ja sellega seonduvat teavet ning lihtsustada teabevahetust.

1.5.5

Vastavalt artikli 23 lõikele 3 tagatakse vedajatele edasikaebamise õigus, kui vastuvõttev liikmesriik on seoses kabotaažiga määranud nende suhtes halduskaristuse. Kõnealune võimalus peaks eksisteerima, ilma et see piiraks kriminaalvastutusele võtmist.

2.1

Direktiiv 96/26/EÜ reisijate autoveo-ettevõtja tegevusalale lubamise kohta ning määrused (EMÜ) nr 684/92 ja (EÜ) nr 12/98 bussiteenuste turule juurdepääsu kohta hõlmasid esialgu väga suurt osa bussidega toimuva rahvusvahelise reisijateveo siseturust.

2.2

Direktiiviga sätestati minimaalsed kvaliteedistandardid, mille täitmine on vajalik tegevusalale pääsemiseks. Samal ajal liberaliseeriti kahe nimetatud määrusega rahvusvahelise juhusliku reisijateveo teenused, loodi spetsiaalne loamenetlus rahvusvahelistele regulaarsetele reisijateveo teenustele ning kiideti heaks kabotaaž selliste rahvusvaheliste teenuste kontekstis.

2.3

Nüüd tuleb kõnealused sätted viia kooskõlla uue õigusraamistikuga, mis põhineb raudteedel ja maanteedel toimuvat ühiskondlikku reisijatevedu käsitleval määrusel. Euroopa Parlamendil ja nõukogul on kavas kõnealune määrus peatselt vastu võtta. Samuti tuleks kõnealused eeskirjad muuta selgemaks ning mõnel juhul lihtsamaks, sest kogemustest on ilmnenud, et teatavate õigusnormidega kaasneb ebavajalik halduskoormus.

2.4

Bussiga rahvusvahelist reisijatevedu teostavatel vedajatel on tarvis rahvusvahelise maantee-reisijateveo ettevõtja litsentsi, mille on välja andnud vedaja registrijärgse asukoha liikmesriigi pädev asutus (v.a vastava erandkorra puhul).

2.5

Määrusega (EMÜ) nr 684/92 avati juurdepääs bussidega toimuvale rahvusvahelisele reisijateveole, samas kui määruses (EÜ) nr 12/98 on sätestatud tingimused, mille kohaselt võivad mitteresidendist vedajad osutada teenuseid liikmesriigis.

3.1

Ettepaneku eesmärk on üle vaadata ja konsolideerida määrused (EMÜ) nr 684/92 ja (EÜ) nr 12/98 bussiteenuste turule juurdepääsu kohta. Selles täpsustatakse kehtivaid õigusnorme ning muudetakse nende teatavaid aspekte, et tugevdada üldist kooskõla ja vähendada halduskoormust.

3.2

Kõnealuses määruses kasutatakse järgmisi mõisteid.

3.2.1

Regulaarvedu on reisijate vedu kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures reisijad võetakse peale ja pannakse maha varem kindlaksmääratud peatustes. Kõnealuse teenuse osutamiseks on tarvis luba asukohariigilt, kus vedaja ja sõiduk(id) on registreeritud. Luba annab selle valdaja(te)le õiguse teha regulaarvedusid kõigi liikmesriikide territooriumidel, mida veomarsruut läbib.

3.2.2

Regulaarne erivedu on teatavate reisijaterühmade regulaarvedu, millest muud reisijad on välja arvatud. Siia kuuluvad:

Luba ei ole tarvis, kui korraldaja ja vedaja on sõlminud nende vedude kohta lepingu.

3.2.3

Juhuvedu on vedu, mis regulaarvedude, sealhulgas regulaarsete erivedude mõiste alla ei kuulu ja mille põhiline eripära on see, et veetakse kliendi või vedaja algatusel kokku pandud reisijaterühmi. Kõnealuse teenuse osutamiseks ei ole tarvis luba (liiniluba).

3.2.4

Omal kulul toimuvad veod on teenused, mida pakuvad ettevõtted oma töötajatele või mittetulundusasutused oma liikmetele seoses nende sotsiaaltegevusega juhul, kui

Omal kulul toimuvate vedude suhtes kehtib vabastus igasugustest loasüsteemidest, kuid nende puhul kasutatakse sertifikaatide süsteemi, mida väljastavad selle liikmesriigi pädevad asutused, kus sõiduk on registreeritud.

3.2.5

Kabotaaž hõlmab riigisiseseid reisijateveo teenuseid, mida mitteresidendist vedaja pakub ajutiselt.

3.2.6

Kabotaaž on lubatud järgmiste teenuste puhul:

Liikmesriigid peavad kohandama siseriiklikke seadusi ja õigusnorme mitteresidendist vedajate suhtes oma kodanikega samadel tingimustel.

4.1

Artiklis 8 lihtsustatakse lubade väljastamise korda. Mis puudutab turule juurdepääsu, on olemas vaid üks keeldumispõhjendus, nimelt see, kui taotletav teenus mõjutaks suuresti teise samasuguse teenuse elujõulisust, mida osutatakse avaliku teenindamise kohustuse raames asjaomastes piirkondades. See on mõistlik.

4.2

Transiidiriikidega, kus reisijad peale ei võeta ega maha panda, ei konsulteerita, kuid neid teavitatakse kõnealust teenust hõlmava loa andmisest. Selle abil parandatakse süsteemi tõhusust.

4.3

Subsidiaarsuse põhimõtet kohaldatakse juhul, kui ettepanek ei kuulu ELi ainupädevusse. Siiski on tarvis tagada, et ei diskrimineeritaks mitteresidendist vedajaid.

4.4

Vaja oleks lähemalt selgitada artikli 18 lõiget 2, milles käsitletakse sõidupileteid.

4.5

Ettevõte peab väljastama isiklikud või kollektiivsed sõidupiletid. Kui reisijal ei ole kontrollima volitatud ametniku nõudmisel esitada kehtivat sõidupiletit (ja piletid on vedaja eelnevalt välja andnud), ei saa vedajat selle eest vastutavaks teha. Alates piletite väljastamise hetkest vastutab reisija piletite esitamise eest kontrollima volitatud ametnikule.

5.1

Kõnealune ettepanek vastab üldiselt komisjoni seatud eesmärkidele.

5.2

Tarvis on lähemalt selgitada tõsiste rikkumiste ja pisirikkumiste ning halduskaristustega seonduvat. Vaja on määratleda erinevate kategooriate alla kuuluvate õigusrikkumiste olemus ja liik ning see peab toimuma ühtselt kogu ELis.

5.3

Tõsiste rikkumiste või korduvate pisirikkumiste korral võib vastuvõttev liikmesriik rahvusvahelise reisijateveo litsentsi väljastanud liikmesriigilt nõuda halduskaristuse rakendamist litsentsi omaniku suhtes (nt tunnistada ajutiselt või alaliselt kehtetuks litsentsi osad või kõik tõestatud koopiad või tunnistada litsents ajutiselt või alaliselt kehtetuks). Kõnealune võimalus peaks eksisteerima, ilma et see piiraks kriminaalvastutusele võtmist vastuvõtvas liikmesriigis.

5.4

Kuigi viidatakse edasikaebamise süsteemile, mille raames kehtestatakse karistusi või keeldutakse lubade väljastamisest, peab kõnealune süsteem olema kõigi osapoolte jaoks õiglane ja mittediskrimineeriv.

5.5

Tarvis on luua kogu ELi hõlmav andmebaas, et lihtsustada liikmesriikidevahelist kiiret ja tõhusat teabevahetust bussiteenuste osas. Lisaks peaks volitatud ametniku teostatava kontrolli käigus olema võimalik sisestada rahvusvahelise reisijateveo litsentsi (ELi litsentsi) number, et saada kohe kogu asjakohane teave litsentsi kehtivuse kontrollimiseks.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/47

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab veelkord oma nõusolekut, et keskkonna tõsised kahjustused võiksid tuua endaga kaasa kriminaalsanktsioonid. Komitee väidab, et tema arvates peaks komisjon olema pädev selleks, et sundida liikmesriike rakendama hoiatavaid ja proportsionaalseid kriminaalsanktsioone juhul, kui see on vajalik ühenduse poliitika rakendamise tagamiseks, eelkõige kaitsmaks keskkonda tõsiste kahjustuste eest. Kõnealuseid sanktsioone tuleks rakendada iga liikmesriigi kriminaalõigussüsteemi raames. Komisjonil peaks olema õigus kontrollida kõnealuses valdkonnas rakendatava kriminaalõiguse tõhusust ning rakendama oma võimu aktiivselt.

1.2

Direktiivi ettepanekus käsitletakse muuhulgas kuritegelike ühenduste toime pandud kuritegusid (mida käsitletakse eelnõus kui raskendavaid asjaolusid). Komitee on veendunud, et selliseid tegusid tuleb karistada ning kriminaalõigusnorme liikmesriikides ühtlustada, kuid ELi lepingus ja kohtuotsustes ilmneb selge seisukoht kuritegelike ühenduste toime pandud tegude karistamise osas: vastavalt ELi lepingu VI jaotises sätestatule saab liikmesriikide kriminaalõigusnorme ühtlustada põhimõtteliselt vaid kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö, mitte EÜ asutamislepingu raames nagu seda pakkus välja komisjon.

1.3

Komitee kahtleb samuti selles, kas mõnede kuritegude karistamine vabadusekaotusega ei ületa ELi pädevusi esimeses sambas, sekkudes kõige asjakohasema karistuse valikusse, mis peaks a priori jääma liikmesriikide pädevusse.

1.4

Komitee arvates peaks ELi pädevusala piirnema kohustuste määratlemise ja kriminaalsanktsioonide kavandamisega. Sellest kaugemale minemiseks ja karistuste määramiseks oleks vaja ELi lepingu VI jaotisel põhinevat raamotsust.

1.5

Samal põhjusel kahtleb komitee, kas ELi õiguse raames tohib määratleda maksimaalse karistusemäära.

1.6

Komitee soovib, et selged poliitilised aspektid, mis tulenevad pädevuste jaotusest ning roll, mida komitee arvates parlament peaks etendama kriminaalõigusega seonduvate õigusaktide valdkonnas, võiks olla Euroopa Kohtu täpsema kohtupraktika või sellise institutsioonidevahelise lepingu või reformi objektiks, mis võiks olla integreeritud käimasoleva valitsustevahelise konverentsi poolt teostatavasse aluslepingute reformimise protsessi. Komitee pooldab viimast võimalust, kuna viivitamatult tuleks sisse viia tõhusad karistused keskkonna kaitsmiseks.

2.1

1998. aastal esitas Euroopa Nõukogu konventsiooni keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu. Tegemist on olulise edusammuga, kuna konventsioon oli esimene rahvusvaheline konventsioon, milles peeti kuriteoks keskkonnale kahju tekitavaid või tõenäoliselt kahju tekitavaid tegusid. Samas on Saksamaa, kellele järgnesid Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, teatanud oma vastumeelsusest konventsiooni ratifitseerida. Selle tulemusel esitasid Taani ja Euroopa Komisjon eraldi algatused, mille eesmärk on keskkonda kriminaalõiguse raames kaitsta.

2.2

Nõukogu raamotsuses, mis võeti nõukogus Taani ettepanekul vastu komisjoni arvamusele ja ettepanekutele vastu seismiseks, määratleti mitmed keskkonnakuriteod, mille puhul peaksid liikmesriigid kehtestama kriminaalsanktsioonid. Raamotsuse sätetes toetuti suurel määral Euroopa Nõukogu 4. novembri 1998. aasta konventsioonile keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu, millele praeguseks on alla kirjutanud kümme liikmesriiki.

2.3

Komisjon on mitmetes nõukogu instantsides valitud õigusliku aluse vastu arvamust avaldanud. Komisjoni arvates oleks sobiv õiguslik alus olnud EÜ asutamislepingu artikli 175 punkt 1 ja esitas seega 15. märtsil 2001 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu (1), mis põhines sellele artiklile, kuigi EÜ asutamislepingu artiklis 174 ei ole ühendusele ette nähtud mingeid pädevusi kriminaalõiguse alal.

2.4

Euroopa Parlament avaldas 9. aprillil 2002 arvamust nii direktiivi ettepaneku kui ka raamotsuse eelnõu kohta. Ta jagas komisjoni tolleaegset lähenemist (direktiiv ja raamotsus).

2.5

Kuid nõukogu ei võtnud vastu komisjoni esitatud direktiivi ega raamotsust, vaid hoopis raamotsuse muudetud eelnõu, mis põhineb ELi lepingu artiklil 34. See oli nõukogu arvates sobiv vahend, millega liikmesriikidele kriminaalsanktsioonide kohaldamine kohustuslikuks teha, rõhutades, et enamus liikmesriike olid vastu ELi pädevuste tunnistamisele kriminaalküsimustes ning olid veendunud, et vastavalt ELi lepingu VI jaotisele kuuluvad kõnealused küsimused kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö alla.

2.6

Juhtum esitati Euroopa Kohtusse, kes tegi oma otsuse 13. septembril 2005 (2).

2.7

Parlamendi, Euroopa Kohtu ning kohtujuristi arvates ei ole Euroopa Liidul üldist pädevust ühtlustada kriminaalõigust, kuid teatud valdkondades, nagu antud juhul keskkonna kaitsmine, võib Euroopa Liit liikmesriikidele teha kohustuslikuks kriminaalsanktsioonide kohaldamise.

Komisjon tõlgendas kõnealust otsust väga laialdaselt, jättes endale väga ulatuslikud pädevused paljudes teistes Euroopa Liidu poliitikavaldkondades peale keskkonna.

2.8

Euroopa Kohtu otsuse järel esitas komisjon uue direktiivi ettepaneku, kuna kohus oli raamotsuse tühistanud. Kohus leidis nimelt, et kuigi põhimõtteliselt ei kuulu kriminaalõigus nagu ka kriminaalmenetluse normide vastuvõtmine ELi pädevusse, ei takista see teda seadusandjana tegutsemast, kui tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste kohaldamine liikmesriikides on hädavajalik tõsiste keskkonnaohtude vastu võitlemiseks, või „võtmast vastu liikmesriikide kriminaalõigusega seotud meetmeid”, kui see on vajalik ELi õiguse täieliku tõhususe saavutamiseks keskkonna kaitsmise alal (3). Komitee tuletab meelde, et kohus rõhutas, et EL ei ole põhimõtteliselt pädev kriminaalõiguses, kus liikmesriigid omavad vastavalt ELi asutamislepingule suveräänsust. Eelnimetatud sõnastus „võtmast vastu liikmesriikide kriminaalõigusega seotud meetmeid” on piisavalt ähmane, et võimaldada igat liiki, sageli vasturääkivaid, tõlgendusi.

2.9

Euroopa Kohtu otsusele toetudes esitas komisjon direktiivi muudetud ettepaneku (4), millesse on lisatud kriminaalsüüdistused ja -sanktsioonid, kuna komisjoni arvates on vaid halduskaristused või mõnedes liikmesriikides ette nähtud teatud kriminaalsanktsioonid väga erinevad või liiga leebed, et see oleks piisavalt hoiatav, eriti organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel. Seega tuleks läbi viia tõsistele keskkonnakuritegudele kehtiva kriminaalõiguse minimaalne ühtlustamine, sõltumata sellest, kas tegemist on siis tahtliku kriminaalteoga või raske hooletusega.

2.10

Komitee toetas oma varasemas arvamuses (5) komisjoni direktiivi esimest ettepanekut ning raamotsuse eelnõu, milles nähti ette, et liikmesriigid peaksid keskkonnaohtude vastu võitlemisel kohaldama tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalsanktsioone. Tühistamishagi nõukogu raamotsuse suhtes, mille komisjon esitas ja millele parlament andis oma toetuse, sai ka komitee toetuse, kuigi Euroopa Kohus lükkas ühes varasemas esialgses menetlusotsuses tagasi komitee sekkumise.

2.11

Seetõttu tuleks anda hinnang järgmistele aspektidele:

2.12

Komitee peab arvestama ka pärast kõnealust otsust poliitilisel ja õigusdoktriini tasandil käivitunud ulatuslikku arutelu selle üle, kuivõrd ELi suurendatud pädevused kriminaalõiguse valdkonnas ELi poliitika rakendamise osas on kooskõlas põhiseadusega, ning samaaegselt algatatud arutelu EÜ asutamislepingu ülimuslikkuse kohta EL lepingu suhtes (6), arvestades arvukaid õigusaktide ettepanekuid, mis komisjonil on kavas läbi vaadata nagu komisjon hiljuti tegi näiteks intellektuaalomandi valdkonnas (7).

2.13

Mitmed liikmesriigid seavad küsimuse alla selle pisut liiga laiendatud tõlgenduse, mida komisjon otsuse kohta kasutab, seda nii keskkonna valdkonna uute ettepanekute sisu kui minimaalse karistuse loomise osas ELi kõigi poliitikameetmete tõhusaks rakendamiseks (ning mitte sellise valdkonnaülese poliitika puhul nagu keskkonnakaitse), kuna EÜ asutamisleping ei sisalda ühtegi vastavasisulist sätet. Vastavalt kõnealustele liikmesriikide seisukohale peab Euroopa Kohtu kohtupraktika rakendamine piirduma keskkonnapoliitikaga, sõltuvalt keskkonna üldisest ja piiriülesest olemusest ning vastavalt kõnealuse kohtuotsuse sõnastusele ning seda ei tohi vaadelda kui komisjonile antud tegevusvabadust ELi igasuguste meetmete jaoks.

2.14

Kõnealusel konkreetsel analüüsitaval juhul väljendab komitee oma seisukohta üksnes keskkonda käsitlevate ettepanekute kohta, kuna tegemist on ainsa valdkonnaga, mida Euroopa Kohtu otsuses selgesõnaliselt käsitleti.

2.15

Kokkuvõttes otsustas komisjon teha ettepaneku süüdistuse esitamise ja kriminaalsanktsioonide kohta minimaalse karistuse kujul keskkonnakuritegude vastu; seda rakendatakse kõigi füüsiliste või juriidiliste isikute puhul, kes saadavad korda või on raske keskkonnakahju kaasosaliseks või õhutajaks või kes tekitavad tõsiseid keskkonnakahjusid raske hooletuse tõttu. Vanglakaristus ja/või rahatrahv ning täiendavad karistused (artikkel 5) on ette nähtud, ning neid võib laiendada või täiendada täiendavate süüdistuste ning sanktsioonidega vastavalt liikmesriigi õigusele.

3.1

Komitee väljendab oma pettumust selle üle, et keskkonnavaldkonna kriminaalsanktsioone, mille põhimõtet ja ulatust ta toetab, nagu ka komisjoni 2005. aasta direktiivi ettepanekut ja raamotsuse ettepanekut, on aastaid edasi lükatud ning võib olla lükatakse veelgi edasi seoses sellega, et institutsioonid ei leia ühist keelt EÜ asutamislepingus ja ELi lepingus sätestatud pädevuste jaotuste osas. Komitee loodab, et institutsioonid leiavad kiire poliitilise lahenduse, ka parlamendi kaasamise osas, ning et lepinguid võivad selgemaks muuta äsja oma tööd alustanud valitsustevaheline konverents või vajadusel Euroopa Kohus oma edaspidises kohtupraktikas.

3.2

Kriminaalsanktsioone kaasa tuua võiva keskkonnakahju (nt oluline kahju) määratlust tuleb liikmesriikidel direktiivi siseriiklikusse õigusse ja kohtupraktikasse ülevõtmisel veel tõlgendada.

3.3

Komitee märgib, et direktiivis keskendutakse eelkõige kuritegelike ühenduste või suures ulatuses juriidiliste isikute poolt tekitatud „tõsisele kahjule” ning seatakse eesmärgiks sarnaste kahjustuste korral rakendatavate karistuste lähendamine ELi tasandil, et vältida seadusandluse lünkade ärakasutamist kurjategijate poolt. Samas organiseeritud kuritegevusega seonduvad küsimused kuuluvad ELi lepingu VI jaotisesse, milles käsitletakse politseikoostööd ja kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd, ning neid tuleb seetõttu reguleerida asjakohase õigusliku vahendi abil, nagu näiteks raamotsus.

3.4

Süüdistuste laiaulatuslikkuse põhjal püstitati Briti kõmuajakirjanduses küsimus, kas eraisikud võivad sattuda vanglasse selle eest, et nad korjasid kimbu metslilli, mille hulgas olid mõned kaitstud liigid. Tuleb rõhutada, et kriminaalsanktsioonid on ette nähtud üksnes „raskete kuritegude” eest ning need peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Siseriikliku kriminaalõiguse austamise eesmärgil peab liikmesriigi vastutaval kohtul olema täielik vabadus määrata igal eraldi juhul kindlaks kuriteo raskusaste ning karistust tuleb vastavalt sellele kohaldada.

3.5

Komitee tervitab seda, et direktiivi ettepanekus (artikkel 3) analüüsitakse üksikasjalikult kõnealuseid ebaseaduslikke tegusid; see langeb kokku õiguse üldpõhimõttega „Nulla poena sine lege” (8), mille järgi peavad kriminaalõigusaktid olema selged ja täpsed, et asjaomastel isikutel ei tekiks kahtlusi kriminaalõigusest tulenevate õiguste ja kohustuste osas, teiste sõnadega öeldes: täpse õigusliku aluse puudumise korral puudub karistus.

3.6

Eespool öeldust järeldub selgelt, et mis tahes keskkonnaõiguse rikkumisele siseriiklikul, ELi ja rahvusvahelisel tasandil on kohaldatav komisjoni esitatud kriminaalsanktsioonide süsteem. Kõnealune eriti lai kohaldamisala võib põhjustada õigusliku probleemi, mis seondub ELi õiguse sireriikliku alusega või rahvusvahelise õiguse jälgimise autonoomsete vahenditega. „Tõsine kahju” on karistatav ning see võib olla siseriiklik või piirülene. Komitee nõustub siiski sellise keskkonnakaitsel põhineva materiaalse ja territoriaalse kohaldamisalaga, vastavalt millele keskkonna kahjustused mõjutavad enamasti kogu keskkonda, sõltumata riigipiiridest.

3.7

Juriidiliste isikute jaoks on ette nähtud nii kriminaal- kui ka mitte kriminaalsanktsioonid, kuid jääb selgusetuks, kas on võimalik kohaldada asjakohaseid kriminaalsanktsioone füüsilistele isikutele, sealhulgas asjaomaste ettevõtete juhtidele. Karistused kehtivad üksnes nende isikutele, kes kuuluvad juriidiliste isikute hulka, kes on karistatavate tegude otsesed toimepanijad või õhutajad. Komitee on arvamusel, et direktiivis tuleks arvestada nende ettevõttejuhtidega, kes ei ole lihtsalt kontrollinud oma alluvate tegevust, ning kohaldada neile üksnes täiendavaid sanktsioone.

3.7.1

Komitee võtab teadmiseks, et ettepaneku artiklis 7 sätestatakse maksimumtrahvidele miinimum, kuid liikmesriigid võivad vajaduse korral määrata rangemaid karistusi seoses õigustiku ülevõtmisega. See tagab ühise madalaima karistuse, kuid toob endaga kaasa erinevate siseriiklike karistussüsteemide loomise ohu. Komitee eelistaks kindlamat karistuste ühtlustamist, et vältida kiusatust rakendada niinimetatud forum shopping'ut (meelepärase kohtualluvuse valimine), isegi juhul kui see peaks endaga kaasa tooma maksimumtrahvide miinimumi maksmise.

3.8

Vastavalt komisjoni mõjuuuringule on liikmesriikidele jäetud suur vabadus rakendamise osas. Komitee arvates võivad erinevused ülevõtmisel osutuda takistuseks keskkonnaalase karistusõiguse tõhusal ühtlustamisel, seetõttu tuleks tagada siseriiklike kohtupraktikate korrapärane kontrollimine. Liikmesriikide tavaline tegevusraamistik peaks üldiselt vältima „odavamate” saastetsoonide loomist. Komitee väljendab selles suhtes oma nõusolekut esitatud õigusliku alusega (EÜ asutamislepingu artikkel 175).

3.9

Vabadusekaotuse puhul on ettepanekus välja pakutud kolmeastmeline ühtlustamine, mis on vastavuses justiits- ja siseküsimuste nõukogu 25.–26. aprillil 2002. aastal tehtud järeldustega. Lisaks tekitatud kahjude hüvitamisele on ette nähtud alternatiivsed sanktsioonid (nt tegevuskeeld). Enamus raskeid keskkonnakuritegusid on juba kaetud raamotsuse 2005/212/JAI kohaldamisalaga, milles käsitletakse kuriteoga või seaduserikkumisega seotud tulu, vahendite ja vara konfiskeerimist.

3.10

Lisaks sellele tekitab kahe- kuni viieaastase maksimaalse karistuse määramine pigem segadust. Parem oleks valida üks maksimumkaristuse miinimum, et saavutada parem ühtlustamine, juhul kui see jätab kohtunikule igal juhul suurema tegevusvabaduse.

3.11

Komitee on siiski arvamusel, et liikmesriikide tegevusvabaduse piiramine direktiivi ülevõtmisel on vastuolus direktiivi eesmärgiga; siin on tegemist konfliktiga komitee ja komisjoni kriminaalõiguse alase nägemuse vahel. Kahtlemata tuleks rakendustingimusi silmas pidades teha valik ühe kriminaalõiguse kasuks, et saavutada ettepaneku eesmärgid.

3.12

Komitee on teadlik asjaolust, et vastavasisuline määrus ei ole ELi integratsiooniprotsessi praegusel hetkel võimalik. Siiski tuleb teha selgelt vahet halduskaristuse ja kuriteo vahel, et ülevõtmine ei tooks endaga kaasa suuri erinevusi liikmesriikide õigusaktides. Ei ole loogiline, et üks tegu on karistatav ühes liikmesriigis, kuid teises mitte.

3.13

Direktiivi hindamisaruandest tuleks teavitada ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed (artikkel 8).

3.14

Tuleks arvestada komitee (9) juba varem väljendatud seisukohti järgmistes küsimustes:

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/51

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab Euroopa Komisjoni kavandatava õigusakti teadmiseks.

1.2

Komitee leiab, et teave kõigi toiduloomade veterinaarravimite kohta tuleks edastada Euroopa Ravimiametile ning toimeainete jääkide piirnorme peaks hindama veterinaarravimite alaline komitee.

1.3

Kõik ettevõtted, mis kavatsevad tuua turule loomade veterinaarravimeid, peavad saama selleks Euroopa Ravimiameti loa ning veterinaarravimite alalise komitee hinnangu toimeainete jääkide piirnormide kohta.

1.4

Toodete vaba liikumise takistamise vältimiseks ELi sees peaksid kõnealused load kehtima üle kogu Euroopa.

1.5

Müügiloa hankimise menetlust tuleks lihtsustada, säilitades siiski tarbijakaitse kõrge taseme.

1.6

ELi dokumentide lihtsus ja kergestiloetavus oleks kasulik kõigile Euroopa kodanikele. Dokumentide kättesaadavus võimaldaks igaühel tunda ja mõista Euroopa panust nende igapäevaelus.

2.1

Ettepaneku eesmärk on piirata edaspidigi tarbijate kokkupuudet farmakoloogiliste toimeainetega.

2.2

Ettepanekuga tuleb tagada tarbijakaitse kõrge tase ja aidata kaasa õigusaktide lihtsustamisele.

2.3

Seatud sihi saavutamiseks tuleb silmas pidada konkreetseid eesmärke:

3.1

Jääkide piirnormidele kohaldatavast praegusest õigusraamistikust on tingitud järgmised probleemid:

4.1

Peamised kavandatud muudatused on järgmised:

4.2

Vajalike muudatuste hindamiseks on komisjon hoolikalt konsulteerinud asjaomaste osapooltega.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab Euroopa Komisjoni kavandatava õigusakti teadmiseks.

5.2

Komitee leiab, et teave kõigi toiduloomade veterinaarravimite kohta tuleks edastada Euroopa Ravimiametile ning toimeainete jääkide piirnorme peaks hindama veterinaarravimite alaline komitee.

5.3

Kõik ettevõtted, mis kavatsevad tuua turule loomade veterinaarravimeid, peavad saama selleks Euroopa Ravimiameti loa ning veterinaarravimite alalise komitee hinnangu toimeainete jääkide piirnormide kohta.

5.4

Toodete vaba liikumise takistamise vältimiseks ELi sees peaksid kõnealused load kehtima üle kogu Euroopa.

5.5

Müügiloa hankimise menetlust tuleks lihtsustada, säilitades siiski tarbijakaitse kõrge taseme.

5.6

Teaduslike teadmiste areng aitab hinnata toodete ohutust ning seda, kui pikk aeg peab jääma loomale ravimi manustamise ning tema tarbimise eesmärgil tapmise vahele.

5.7

Jääkide piirnormid tuleks kindlaks määrata teadusliku hinnangu põhjal ning nõukogu vahendusel.

5.8

Praegune müügiloa taotlemise menetlus on osutunud toimivaks ning see peaks alles jääma.

5.9

Farmakoloogiliste toimeainete klassifikatsioon peaks olema järgmine:

5.10

Euroopa Ravimiamet peab konsulteerima referentlaboratooriumidega, et määrata kindlaks jääkide analüüsimeetodid.

5.11

Loomse toidu vaba liikumist Euroopa Liidus ei tohi takistada.

5.12

ELi dokumentide lihtsus ja kergestiloetavus oleks kasulik kõigile Euroopa kodanikele. Dokumentide kättesaadavus võimaldaks igaühel tunda ja mõista Euroopa panust nende igapäevaelus.

5.13

Väljastpoolt Euroopa Liitu pärinevate lihatoodete osas, mille puhul on kasutatud Euroopa tasandil loetlemata ravimeid, peab tarbijate täieliku kaitse tagamiseks Euroopa Ravimiamet läbi viima teadusliku uuringu ning seejärel saama veterinaarravimite alalise komitee hinnangu toimeainete jääkide piirnormide kohta.

5.14

Komisjon peaks kaaluma eelkõige mõnede liikide puhul (kitsed, jänesed jne) selliste ravimite kättesaadavuse küsimust, mida laborid nende vähese tulususe tõttu välja ei tööta.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/53

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üldjoontes tervitab määruse ettepanekut.

1.2

Komiteel on aga kahtlusi, kas määruse ettepanek tooks tõepoolest kaasa praegu kehtiva määruse lihtsustamist, aidates sel moel vähendada nii liikmesriikide kui ka asjaomaste poolte halduskoormust.

1.3

Komitee leiab, et Euroopa Komisjoni esitatud „lõpptarbija” määratlus ei ole täpne, sest selle alusel võib lõpptarbijaks pidada igaühte. Seepärast soovitab komitee komisjonil nimetatud määratlust palju täpsemaks muuta.

1.4

Komitee leiab, et keskkonnaandmeid tuleb koguda eelkõige merel toimuvate uuringute abil, mida liikmesriigid korraldavad kalandusalaste teadusprogrammide raames.

1.5

Komitee arvates peaks komisjon selgemalt määratlema eeskirjade eiramise põhjused, mille korral kohaldatakse liikmesriikidele sanktsioone, ja tehtavaid finantskorrektsioone diferentseerima.

1.6

Komitee palub komisjonil jätta määruse ettepanekust välja säte majandusandmete kogujate vaba juurdepääsu kohta äriruumidele, sest see võib tekitada õigusprobleeme.

1.7

Komitee leiab, et komisjon peaks sõnaselgelt sätestama merel toimuvate vaatluste kavade rahastamise liikmesriikide kaudu ning vähendama miinimumini laevapere ülesandeks jäävaid proovivõtuprogramme, sest need võivad tekitada laevaperele liiga suure töökoormuse.

1.8

Kalapüügi keskkonnamõju hindamise osas leiab komitee, et Euroopa Komisjon peaks selgelt määratlema, milliseid andmeid on vaja koguda ja kes neid kogub.

1.9

Komitee peab keeruliseks koguda andmeid, mis võimaldaksid hinnata liikide vastastoime ulatust, ning soovitab seepärast vastav säte määrusest välja jätta.

1.10

Kogutud lähteandmete haldamise ja kasutamise osas soovib komitee kõigile, kellel on määruse ettepaneku alusel õigus kõnealuste andmetega tutvuda, rõhutada andmete konfidentsiaalsuse olulisust.

1.11

Komitee arvates on peaaegu võimatu alustada ELi ja liikmesriikide programmide rakendamist 2008. aastal ning soovitab seepärast komisjonil need käivitada 2009. aastal.

2.1

Kalandust käsitlevate usaldusväärsete lähteandmete süstemaatiline kogumine on kalavarude hindamise ja teadusliku nõustamise alus ning on seega ühise kalanduspoliitika rakendamise seisukohalt äärmiselt oluline.

2.2

Euroopa Komisjon uuris kehtiva andmekogumiskorra (1) alusel juurutatud süsteemi pärast selle mitmeid kasutusaastaid ning jõudis järeldusele, et see tuleb läbi vaadata, et võtta nõuetekohaselt arvesse laevastikul põhinevat lähenemisviisi kalavarude majandamisele, vajadust arendada välja ökosüsteemil põhinev lähenemisviis, vajadust kalandusandmete parema kvaliteedi, täielikkuse ja neile laiema juurdepääsu järele, vajadust tõhusamalt toetada teaduslikku nõustamist ning edendada liikmesriikide koostööd.

2.3

Seepärast esitab ta nõukogu määruse ettepaneku „kalandussektori andmete kogumist, haldamist ja kasutamist käsitleva ühenduse raamistiku loomise ning ühise kalanduspoliitikaga seotud teadusliku nõustamise toetamise kohta” (2), mis on käesoleva arvamuse teemaks ja mille eesmärk on töötada välja bioloogilisi, majandus-, keskkonna- ja sotsiaalandmeid hõlmavad pikaajalised integreeritud piirkondlikud proovivõtuprogrammid, mis vastaksid uutele nõudmistele, mida loob vajadus liikuda kalavarude majandamise suunas ja ökosüsteemidel põhineva lähenemisviisi suunas kalavarude majandamisele.

2.4

Ettepanekus väidetakse, et uus andmekogumissüsteem hõlmab protsessi kõiki etappe alates andmete kogumisest merel kuni nende kasutamiseni lõpptarbijate poolt. Lisaks sätestab see uue aspektina keskkonnaandmete kogumise, et uurida kalapüügi mõju mere ökosüsteemile, rahatrahvi eeskirju mittetäitvatele liikmesriikidele, andmetele juurdepääsu ja nende kasutamise parandamise ning kõigi osaliste halduskoormuse vähendamise (lihtsustamine).

3.1

Teadusliku nõustamise parandamiseks kehtestatakse määruse ettepanekus kalapüügisektoriga seotud bioloogiliste, majandus-, keskkonna- ja sotsiaalandmete kogumise ja haldamise eeskirjad mitmeaastaste programmide raames ning nende andmete kasutamise eeskirjad ühise kalanduspoliitika raames.

3.2

Kõnealused kalapüügivaldkonna lähteandmed peavad aitama hinnata eri kalalaevastike tegevust, koostada kokkuvõtteid, kasutades selleks ühise kalanduspoliitika teiste eeskirjade alusel kogutud andmeid, arvutada vette tagasilastud kalade ja püügi kogumahtusid kalavarude ja laevastike lõikes, liigitada püük geograafiliste alade ja ajaperioodide alusel, hinnata kalavarude arvukust ja levikut, kalapüügitegevuse keskkonnamõju ning kalandussektori sotsiaalmajanduslikku olukorda, võimaldada jälgida ELi laevade lossimise ja sisseveo hindu ning hinnata kalandustööstuse majanduslikku ja sotsiaalset olukorda.

3.3

Nende toimingute rahastamine on sätestatud nõukogu 22. mai 2006 määruses (EÜ) nr 861/2006, millega kehtestatakse ühenduse finantsmeetmed ühise kalanduspoliitika rakendamiseks ja mereõiguse valdkonnas (3), mille kohta komitee on oma arvamuse esitanud (4).

3.4

Määruse ettepanekus pööratakse eriti suurt tähelepanu kvaliteedikontrollile ja kogutud andmete kontrollimisele, pannes ELi poolse rahastamise sõltuma kvaliteedikontrollist ja kokkulepitud kvaliteedieeskirjade täitmisest.

3.5

On olemas teisigi ELi eeskirju kalapüügiandmete kogumise ja haldamise valdkonnas, sh sätted kalalaevade, nende tegevuse ja püügi andmete kogumise ja haldamise kohta ning hindade jälgimise, vaalaliste kaaspüügi ning süvavee püügile kohaldatavate tingimuste kohta, mida tuleb käesoleva määruse ettepanekus arvesse võtta, kui soovitakse kehtestada täielik ja sidus andmekogumissüsteem.

3.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üldjoontes tervitab määruse ettepanekut. Siiski jälgib komitee murega ELi eeskirjade arvu pidevat kasvu, mis toob endaga kaasa halduskoormuse suurenemise. Käesoleval juhul on komiteel kahtlusi selles osas, kas määruse ettepanek tooks tõepoolest kaasa eeskirjade lihtsustamist ja aitaks sel viisil vähendada nii liikmesriikide kui ka asjaomaste poolte halduskoormust.

3.7

Samuti tervitab komitee asjaolu, et ettepanekus rõhutatakse eelkõige kalapüügi keskkonnaspekte ning et selle alusel on võimalik koguda andmeid, mida on vaja, et rakendada kalavarude majandamisele ökosüsteemidel põhinevat lähenemist.

4.1

Määruse ettepaneku alguses määratletakse mõned põhimõisted, nt kalandussektor, harrastuskalapüük, merepiirkonnad, lähteandmed, üksikasjalikud andmed, kokkuvõtlikud andmed, laevastikupõhine proovivõtt, ühenduse kalalaev ja lõpptarbijad. Komitee arvates on siinkohal viimasena nimetatud mõiste määratlus ebatäpne, sest selles viidatakse „füüsilistele või juriidilistele isikutele või organisatsioonidele, kes on huvitatud kalandussektori andmete teaduslikust analüüsist”. Komitee leiab, et selle määratluse alusel võiks lõpptarbija olla igaüks. Seepärast soovitab komitee komisjonil nimetatud määratlust muuta, täpsustades palju enam, kes on tegelikud lõpptarbijad.

4.2

Andmete kogumiseks koostab komisjon ELi mitmeaastase programmi, mis puudutab järgmisi valdkondi:

4.3

Liikmesriigid töötavad kooskõlas ELi programmiga välja andmekogumise riikliku programmi, mis sisaldab andmete kogumiseks ja analüüsimiseks ning nende täpsuse hindamiseks kasutatavaid menetlusi ja meetodeid. Riiklikud programmid hõlmavad eelkõige järgmisi valdkondi:

4.4

Komisjon sätestab oma ettepanekus, et ELi ja riiklikud programmid koostatakse kolmeaastasteks perioodideks. Esimesed programmid peaksid hõlmama aastaid 2008–2010. Komitee arvates on peaaegu võimatu alustada nende programmide rakendamist 2008. aastal ning soovitab seepärast komisjonile, et kõnealust sätet hakataks rakendama alates 2009. aastast.

4.5

Liikmesriigid kooskõlastavad oma riiklikud programmid sama merepiirkonna teiste liikmesriikidega ning teevad kõik selleks, et kooskõlastada oma meetmeid — nagu seda juba praegu tehakse piirkondlikes kalandusorganisatsioonides — ka kolmandate riikidega, kellel on sama merepiirkonna vete üle suveräänsed õigused või jurisdiktsioon.

4.6

Kalanduse teadus-, tehnika ja majanduskomitee (STECF) hindab riiklikke programme, nende võimalikke muudatusi ning kogutavate andmete teaduslikku asjakohasust. Komisjon kiidab riiklikud programmid heaks STECFi antud hinnangu alusel.

4.7

Komitee on nõus plaaniga koguda ja hallata andmeid mitmeaastaste programmide raames. Siiski soovib komitee juhtida komisjoni tähelepanu sellele, et esitatud määruse ettepanekut lugedes ei ole võimalik järeldada, millist mõju avaldab laeva tavapärasele tööle kalandusandmete kogumine, eelkõige andmete kogumine kalandussektori tegevuse keskkonnamõjude kohta. Seepärast leiab komitee, et keskkonnaandmeid tuleb koguda eelkõige merel toimuvate uuringute abil, mida liikmesriigid korraldavad kalandusalaste teadusprogrammide raames.

4.8

Uue aspektina sätestab komisjon, et kui määruse ettepanekus kehtestatud eeskirju ei täideta, siis võib komisjon liikmesriike karistada, vähendades nende riiklikele programmidele antavat finantsabi või isegi peatades selle andmise. Komitee peab kirjeldatud ettepanekut sobivaks ning on kindel, et liikmesriigid täidavad oma kohustusi, et sanktsioone vältida. Aga komitee arvates peaks komisjon siiski selgemalt määratlema eeskirjade eiramise põhjused, mille korral kohaldatakse liikmesriikidele sanktsioone, ja tehtavaid finantskorrektsioone diferentseerima.

4.9

Punktis 4.3 nimetatud riiklikud proovivõtuprogrammid hõlmavad eelkõige järgmisi valdkondi:

4.10

Komitee kordab määrust (EÜ) nr 861/2006 käsitlevas arvamuses väljendatud mõtet, et teadusliku nõustamise parandamiseks tuleks liikmesriikide kaudu rahastada ka neid ELi kalandussektori kulusid, mis on seotud püügitegevuse keskkonnamõju ja sektori sotsiaalmajandusliku olukorra hindamiseks tehtavate uuringutega.

4.11

Komisjon sätestab määruses, et liikmesriigid peavad tagama, et proovivõtjatel oleks nende tööülesannete täitmiseks juurdepääs:

4.12

Komitee soovib juhtida komisjoni tähelepanu sellele, et majandusandmete kogujate vaba juurdepääsu tagamine äriruumidele on õiguslikult keeruline. Seepärast palub komitee komisjonil see säte määrusest välja jätta.

4.13

Lõpetuseks hõlmab kalandusandmete kogumine riiklike programmide raames nii vaatlejate saatmist merele, kui see on andmete kogumiseks vajalik, kui ka merel tehtavaid teadusuuringuid, mille eesmärk on kaubandusliku kalapüügi hindamisest eraldi hinnata kalavarude arvukust ja levikut ning kalapüügi keskkonnamõju.

4.14

Komitee peab mõlemat süsteemi kalandusandmete kogumiseks vajalikuks ning arvab, et komisjon peaks sõnaselgelt sätestama merel toimuvate vaatluste kavade rahastamise liikmesriikide kaudu. Komitee soovib juhtida komisjoni tähelepanu sellele, et kui vaatlejaid ei saa ilmse ruumipuuduse tõttu laeval või ohutusega seotud põhjustel kalalaeva pardale lubada, siis sel juhul võivad laevapere ülesandeks jäävad proovivõtuprogrammid tekitada laevaperele liiga suure töökoormuse.

4.15

Kalapüügi keskkonnamõju hindamise osas leiab komitee, et Euroopa Komisjon peaks selgelt määratlema, milliseid andmeid on vaja koguda ja kes neid kogub.

4.16

Määruse ettepanekus sätestatakse, et kogutud lähteandmete turvaline salvestamine infotehnoloogilistes andmebaasides ja konfidentsiaalsus on vastava liikmesriigi vastutusel. Samuti vastutavad liikmesriigid kogutud lähteandmete ning nende põhjal saadud üksikasjalike ja kokkuvõtlike andmete kvaliteedi ja terviklikkuse eest.

4.17

Komitee peab sobivaks, et need ülesanded oleksid liikmesriigi vastutusel, sest konfidentsiaalsus on kalandusettevõtete jaoks väga oluline.

4.18

Andmete konfidentsiaalsus on äärmiselt oluline, sest riiklikud infotehnoloogilised andmebaasid sisaldavad kõiki lähteandmeid, mis on kogutud järgmiste määruste alusel:

Samuti sisaldavad nad siin käsitletava määruse ettepaneku raames kogutavaid järgmiseid andmeid:

4.19

Liikide vastastoime ulatuse hindamiseks kogutavate andmete osas on komitee arvamusel, et nende ebamäärasuse ja ebatäpsuse tõttu on sellist hinnangut võimatu teha ning soovitab seepärast vastav säte määrusest välja jätta.

4.20

Liikmesriigid töötlevad lähteandmed üksikasjalike või kokkuvõtlike andmete kogumiteks vastavalt asjakohastele rahvusvahelistele normidele ja piirkondlikul tasandil sõlmitud protokollidele ning esitavad andmed komisjoniga sõlmitud kokkulepete alusel komisjonile ja asjaomastele rahvusvahelistele teadusorganisatsioonidele.

4.21

Liikmesriigid edastavad üksikasjalikud ja kokkuvõtlikud andmed turvalisel elektroonilisel kujul.

4.22

Liikmesriigid võivad üksikasjalike ja kokkuvõtlike andmete edastamisest keelduda vaid siis, kui eksisteerib füüsiliste ja/või juriidiliste isikute tuvastamise oht või kui lõpptarbija ei täida neile määruse ettepanekuga pandud kohustusi.

4.23

Kogutud lähteandmete haldamise ja kasutamise osas soovib komitee rõhutada kogutud lähteandmete konfidentsiaalsuse olulisust, eelkõige laevade tegevust kajastavate satelliitjälgimise abil saadud andmete puhul, ning palub seepärast komisjonil nimetatud andmeid eriviisil käsitleda.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/57

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab Euroopa Komisjoni väljapakutud meetmed teadmiseks.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab heaks ettepaneku lihtsustada ja muuta selgemaks õigusaktid, mida kohaldatakse loomade ravimeid tootvatele kodanikele ja ettevõtetele.

1.3

Kõnealune direktiiv on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna selles nähakse ette väga väikeseid muudatusi, mis põhinevad teaduslikel uuringutel ja kõige uuematel eksperdinõuannetel.

1.4

Direktiivi kohaldatakse ka kolmandatest riikidest pärit toiduloomade liikide impordi suhtes.

1.5

Direktiiv ei ole vastuolus WTO raames võetud kohustustega.

1.6

17ß-östradiooli ja selle estrilaadsete derivaatide kadumine turult ei avalda olulist mõju ei loomakasvatajatele ega loomade heaolule.

1.7

Jääkide piirnormide kehtestamine ei ole vajalik.

1.8

Mõjud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele on samuti peaaegu olematud.

2.1

Kõnealuse ettepaneku eesmärk on muuta 29. aprilli 1996 direktiivi 96/22/EÜ (muudetud direktiiviga 2003/74/EÜ). Direktiivis keelatakse selliste ainete turuleviimine, mis on ette nähtud manustamiseks kõikidele niisugustele loomadele, kelle liha ja kellest saadud muud tooted on ette nähtud inimtoiduks, muul kui artikli 4 lõikes 2 ettenähtud otstarbel.

Keelatud ainete loetelu:

A-nimekiri:

B-nimekiri:

2.2

Kavandatud on järgmised muudatused:

2.3

Selleks, et vältida lemmikloomade edasisi kannatusi seoses sobiva ravi puudumisega ning võtta arvesse teaduslikku ja eksperdinõuannet 17ß-östradiooli kohta, on komisjoni hinnangul vaja vaid väikeseid muudatusi

3.1

Nõukogu direktiivi 96/22/EÜ artikli 2 lõikes a keelatakse selliste II lisas loetletud ainete turuleviimine, mis on ette nähtud manustamiseks „igat liiki loomadele”.

3.2

Türeostaatilise toimega toodete hindade võrdlus näitab, et nimetatud toodete kasutamine ei ole toiduloomade puhul majanduslikult otstarbekas.

3.3

Ebaseaduslik kasutamine on pigem seotud nende toodete illegaalse tootmise ja impordiga. Viimase viie aasta jooksul ei ole tuvastatud stilbeeni, stilbeeni derivaatide, nende soolade ega estrite ebaseaduslikku kasutamist.

3.4

Kõnealuses direktiivis sätestatud piirangud takistavad müügilubade andmist toodetele, mis sisaldavad lemmikloomadel kilpnäärme ületalituse ravimiseks vajalikke aineid.

3.5

EL keelustas 1981. aastal (direktiiviga 81/602/EMÜ) hormonaalse toimega ainete, eelkõige 17ß-östradiooli, kasutamise põllumajandusloomade kasvu kiirendamiseks

3.6

Algselt kavatseti direktiiviga 96/22/EÜ keelata 17ß-östradiooli ja selle estrilaadsete derivaatide kasutamise mis tahes eesmärgil, ent lõpuks piirati ainult neid tingimusi, mille puhul 17ß-östradiooli võib manustada muul otstarbel kui kasvu kiirendamiseks. 17ß-östradiooli tuleb pidada täielikult kantserogeenseks aineks, kuna sellel on nii kasvajaid tekitav kui ka kasvajate arengut soodustav mõju.

3.7

Nõukogule ja parlamendile 11. oktoobril 2005 esitatud aruandes jõuti järeldusele, et alternatiivsete ainete (nagu prostaglandiinide) kasutamine on muutunud üldiseks ning eelpool nimetatud aine kasutamisest toiduloomade puhul on võimalik loobuda.

3.8

Kilpnäärme ületalituse all kannatavatele lemmikloomadele ei ole endiselt saadaval asjakohast ravi.

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab Euroopa Komisjoni väljapakutud meetmed teadmiseks.

4.2

17ß-östradiooli kohta kavandatud muudatused tulenevad otseselt direktiivi 2003/74/EÜ artiklis 11a ettenähtud meetmetest.

4.3

Kavandatud muudatused on väga väikesed, ent vajalikud selleks, et vältida lemmikloomade edasisi kannatusi seoses sobiva ravi puudumisega.

4.4

Kõnealune ettepanek avaldab mõju loomaomanikele, loomaarstidele, veterinaarravimitööstusele ja lubade väljaandmisega tegelevatele asutustele liikmesriikides.

4.5

Ettepanek aitab kaasa inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse saavutamisele.

4.6

Uusi lube andes tuleb siiski tähelepanu pöörata võimalikule väärkasutusele. Seepärast võib keelduda loa andmisest esitusviisidele, mille puhul väärkasutus on tõenäoline.

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/58

15.1.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 10/59

1.1

Muutusi kaubanduses ja rahvamajanduste suurenevat integreerumist maailma kaubandussüsteemi põhjustab lai valik tegureid. Üks olulisemaid on sealjuures tootmise rahvusvahelise jaotumise areng, mis on toonud kaasa selle, et tootmisprotsessi eri etappides kaubeldakse üha suurema hulga vahetoodetega (kaubad ja teenused). Vahetoodetega kauplemine on tööstuse muutuste üks olulisemaid tõukejõude ning rahvusvahelise tööjaotuse erivorm.

1.2

Selles kontekstis mõõdetakse allhanget vahetoodete väliskaubavoogudega. See erineb tavapärasest määratlusest ning kattub teatud määral tootmise välismaale viimisega (offshoring), mistõttu võiks eristamise huvides kasutada ka määratlust „offshore allhange”.

1.3

Offshore allhankel on mitmeid põhjuseid. Madalad tööjõukulud (madalamad palgad ja/või sotsiaalkaitse) on arutlusel olevaist ilmselt kõige tuntumad. Lisaks on oluline roll tooraine hindadel ja lähedusel uutele kasvavatele turgudele. Kuid offshore allhanke tõukejõuks võivad olla ka kulueelised, mis saavutatakse tänu leebematele keskkonnaalastele õigusaktidele, või maksueelised.

1.3.1

Offshore allhanke nähtus ei ole uus areng, vaid see on sünonüüm töö jaotamisel põhinevale tootmisele, mille puhul spetsialiseeruvad ettevõtted sellele, mida nad kõige paremini ja kõige kulutõhusamalt oskavad. Infotehnoloogia ja odav teabevahetus kiirendavad neid arenguid ja võimaldavad piiriülest kaubandust paljudes valdkondades — eelkõige teenustesektoris.

1.3.2

Odav ja tõhus transpordisüsteem on offshore allhanke põhieeldus.

1.4

Täna ülemaailmselt kaubeldavate kaupade maht on 15 korda suurem kui 1950. aastal ja ülemaailmne SKT on kolmekordistunud. Ülemaailmne teenustekaubandus on praeguseks saavutanud kaupadega sarnased kasvumäärad ning kasvab kiiremini kui SKT. Teenuste osakaal rahvusvahelises kaubanduses on peaaegu 20 %.

1.5

Ajavahemikus 1992–2003 kasvas vahetoodete osakaal (52,9 %-lt 54,1 %-ni) ja kapitalikaupade osakaal (14,9 %-lt 16,6 %-le) koguimpordis, samas kui tarbekaupade osakaal pisut langes. Vahetoodete hulgas toimub selge nihe detailide ja komponentide kategooria poole.

1.6

Ka piirkondlikul tasandil on arengud väga erinevad. Kui vahetoodete osakaal 15-liikmelise ELi, Jaapani ja USA impordis on langenud, siis Hiinas, Kagu-Aasias ja ELi uutes liikmesriikides (10) on see tõusnud.

1.7

Teenustekaubanduse kiire kasv on toimunud eelkõige „muude teenuste” kategoorias, kuhu kuuluvad majandusega seotud teenused. Nende hulgas on eriti dünaamilised finants-, arvuti- ja infoteenused. Teenuste allhankest võidavad USA, 15-liikmeline EL ja India, kusjuures India on kõige rohkem kasu saanud.

1.8

Kokkuvõttes on Euroopa Liit edukalt säilitanud juhtpositsiooni maailmakaubanduses, seda nii kaupade kui teenuste sektoris. Euroopa majandus on turuliider paljudes keskmise tehnoloogiatasemega tööstuse valdkondades ja kapitalimahukate kaupade osas. Põhjust muretsemiseks annavad suurenev kaubandusbilansi defitsiit Aasiaga ja ELi pigem nõrk tulemuslikkus info- ja sidetehnoloogia (IST) valdkonnas.

1.9

Offshore allhange suurendab kaubandust, mis viib heaolu üldise tõusuni. Kuid komitee teadvustab endale, et sealjuures ei teki mitte ainult võitjad, vaid ka kaotajad ning kaotajaid on tavaliselt kergem määratleda, sest neile avaldub mõju kohe (nt need töötajad, kes töökoha kaotavad).

1.10

Arvestades, et arengud vahetoodete kaubanduses on Euroopa Liidu jaoks kokkuvõttes positiivsed, tuleb toetada ELi positiivset ja aktiivset hoiakut vabasse, kuid õiglasse maailmakaubandusse ja aktiivset globaliseerumisstrateegiat. ELis tuleb erilist tähelepanu pöörata seeläbi saavutatavate eeliste jaotusele.

1.11

Euroopa Liit peab tegutsema maailmakaubanduse õiglaste tingimuste ja (majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt) jätkusuutliku arengu nimel.

1.12

EL peaks endale oma tugevaid külgi teadvustama ning neid edasi arendama. Just eespool nimetatud keskmise tehnoloogiatasemega valdkondadele on tihti iseloomulik kõrge uuendussuutlikkus. Lisaks on kindlasti vaja teha ka investeeringuid uute valdkondade seadmetesse ja ideedesse.

1.13

Offshore allhanke arengut arvestades on tungivalt vaja enam ning diferentseeritud analüüse. Komitee soovitab komisjonil käivitada kõnealused analüüsid, mis peaksid sisaldama ka võimalikke lühikese ja keskmise perspektiivi stsenaariume, ning nendesse kaasata asjaomased sidusrühmad. Niisugused analüüsid võivad olla ka osa valdkondlikest uuringutest uue tööstuspoliitika raames ning moodustada aluse aruteludele valdkondlikus sotsiaaldialoogis.

1.14

Olulised vastused Euroopa väljakutsetele seoses maailmakaubanduse integratsiooni ja Euroopa tootmise üha kasvava välismaale viimisega on Lissaboni strateegias. Siinjuures rõhutab komitee kohanemis- ja konkurentsivõimelise Euroopa seisukohalt järgmisi otsustavaid punkte globaliseerumisprotsessis: