15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/1

—

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused annavad Euroopa algatuste õnnestumiseks otsustava panuse. Euroopa õigust rakendatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil; kohapealsete juhtide ja kodanike ülesanne on oma käitumisega mõjutada energiatarbimist tõepoolest säästvuse suunas;

—

leiab, et energiapoliitika ja kliimamuutuste poliitika on omavahel tihedalt seotud ja peavad olema kooskõlas, kuna 80 % Euroopa CO2 heitmetest pärinevad energiatootmisest. Samuti on oluline, et kavandatavate kliimapoliitiliste meetmetega arvestatakse energia valdkonnas ja vastupidi. Keskkonnakaitsele ja tõhususele suunatud energiapoliitika on samaaegselt alati ka kliimapoliitika;

—

toetab komisjoni jõupingutusi, et kõrvaldada kiiresti haldustakistused, ebaõiglased tingimused võrkudele juurdepääsul (nt taastuvenergia pakkujate diskrimineerimine) ning keerulised menetlused;

—

kutsub komisjoni üles võtma kohaseid meetmeid turukontsentratsiooni takistamiseks ja turul osalejate mitmekesisuse edendamiseks;

—

toetab eesmärki saavutada energiatõhususe suurendamise abil ELis 2020. aastaks 20 % energiasääst. Seejuures oleks komitee arvates soovitav, et see eesmärk oleks siduv;

—

rõhutab, et energiatõhusus peaks olema Euroopa energiapoliitika peamine märksõna ja see tuleks kõigis aruteludes seada esikohale;

—

kahtleb kahtleb, kas CO2 sidumise ja ladustamise tehnoloogiaid võib käsitada lahendusena pikas perspektiivis, kuna need vähendavad märkimisväärselt elektrijaama võimsust ja ei ole praegusest perspektiivist ka majanduslikult kuigi tõhusad. Globaalses kontekstis võib CO2 sidumise ja ladustamise strateegia siiski pakkuda üleminekulahendust.

Raportöör

:

Bernd VÖGERLE, Gerasdorf bei Wieni linnapea (AT/PES)

1.

rõhutab energia kui kaasaegse elu olulise tugisamba tähtsust. Varustuse katkestused ja häired toovad seetõttu kaasa tõsiseid tagajärgi ja põhjustavad suurt majanduslikku kahju. Seega on Euroopa ühine energiapoliitika ja selle eesmärgid varustuskindlus, säästvus ja konkurentsivõime olulised ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks. Kõnealuste eesmärkide saavutamiseks on vaja energialiikide tasakaalustatust;

2.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused annavad Euroopa algatuste õnnestumiseks otsustava panuse. Euroopa õigust rakendatakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil; kohapealsete juhtide ja kodanike ülesanne on oma käitumisega mõjutada energiatarbimist tõepoolest säästvuse suunas;

3.

kutsub pädevaid Euroopa institutsioone ja eelkõige komisjoni üles pöörama tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsusele energiapaketi konkreetsel rakendamisel Euroopa energiapoliitika raames;

4.

leiab, et energiapoliitika ja kliimamuutuste poliitika on omavahel tihedalt seotud ja peavad olema kooskõlas, kuna 80 % Euroopa CO2 heitmetest pärinevad energiatootmisest. Samuti on oluline, et kavandatavate kliimapoliitiliste meetmetega arvestatakse energia valdkonnas ja vastupidi. Keskkonnakaitsele ja tõhususele suunatud energiapoliitika on samaaegselt alati ka kliimapoliitika;

5.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa eesmärkide saavutamisel on otsustav roll teadlikul tarbijal. Kõigi arutelude keskmes peab seetõttu olema tarbija. Komitee juhib tähelepanu sellele, et igasugune energiahinna tõus puudutab eriti tuntavalt sotsiaalselt kõige nõrgemaid elanikkonnarühmi. Säästvuse ja sidusa kliimapoliitika seisukohast tuleks avaliku sektori toetused seetõttu investeerida energiatõhususe suurendamise ja teadlikkuse tõstmise meetmetesse, mitte puhtalt rahalistesse toetustesse.

6.

juhib tähelepanu sellele, et mitte kõigis liikmesriikides ei ole tõeks osutunud ootus, et elektri- ja gaasituru liberaliseerimine toob kaasa hindade languse ja teeb lõpu energiavarustajate monopolidele. Komitee leiab, et kuna investeeringud elektrijaamadesse ja võrkudesse, eriti kohalikesse ja taastuvenergia varustusstruktuuridesse ja võrkudesse, on liiga väikesed, on lisaks ohus varustuskindlus. Kui praegused arengud jätkuvad, on tulevikus oodata varustusprobleeme;

7.

kutsub seetõttu komisjoni üles looma tootjatele ja võrguoperaatorile stiimuleid, et nad investeeriksid (nii nagu enne liberaliseerimist) tootmisrajatiste ja võrkude infrastruktuuri laiendamisse. Üks võimalik samm selles suunas võiks olla kohaliku ja piirkondliku tasandi andmetel põhinevate kohalike ja piirkondlike energiatootmise kavade väljatöötamine;

8.

toetab komisjoni jõupingutusi, et kõrvaldada kiiresti haldustakistused, ebaõiglased tingimused võrkudele juurdepääsul (nt taastuvenergia pakkujate diskrimineerimine) ning keerulised menetlused;

9.

toetab eraldamist (unbundling), mille puhul eraldamine äriühinguõiguse raames tugeva reguleeriva asutuse toel on piisav;

10.

kutsub komisjoni üles võtma kohaseid meetmeid turukontsentratsiooni takistamiseks ja turul osalejate mitmekesisuse (sealhulgas munitsipaalettevõtted) edendamiseks;

11.

on arvamusel, et riigiüleste võrkude tugevdamine parandaks kohaliku ja piirkondliku tasandi tegutsemisvõimalusi (nt energia ostmisel);

12.

ei poolda uute haldusstruktuuride, nagu Euroopa energiavaldkonna reguleerija, loomist, sest riiklikud reguleerimisasutused on võimelised komisjoni väljapakutud ja Euroopa Ülemkogu kinnitatud eesmärke saavutama;

13.

kutsub komisjoni üles kujundama saastekvootidega kauplemise süsteemi niimoodi, et elektrijaamadele saastekvootide eraldamise kava raames eraldatakse neile saastekvootide sertifikaate ainult vastavalt kavandatavale elektri ja soojuse tootmise mahule kombineeritud tsükliga (elektri ja soojuse koostootmine) gaasturbiinides. See oleks selge märk suurema energiatõhususe eesmärgi toetamisest elektrienergia tootmisel;

14.

toetab eesmärki saavutada energiatõhususe suurendamise abil ELis 2020. aastaks 20 % energiasääst. Seejuures oleks komitee arvates soovitav, et see eesmärk oleks siduv;

15.

rõhutab, et energiatõhusus peaks olema Euroopa energiapoliitika peamine märksõna ja see tuleks kõigis aruteludes seada esikohale;

16.

kutsub pädevaid Euroopa institutsioone, eelkõige komisjoni, üles looma vajalikud raamtingimused muuhulgas järgmistes valdkondades:

17.

rõhutab, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil viiakse ellu palju meetmeid, mis aitavad kaasa Euroopa algatuse õnnestumisele:

18.

nõuab, et heade tavade vahetamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil eraldataks nt programmi „Arukas energeetika — Euroopa” raames rohkem ELi vahendeid;

19.

palub komisjonil seada energiatõhususe eesmärk koondtasandil (s.t energiatarbimise intensiivsus majanduses tervikuna). See annaks liikmesriikidele ja piirkondadele paindlikkuse jõuda oma eesmärkideni enamate meetmete abil, sh meetmete kaudu, mis on suunatud aparaatide energiatarbimisele ja (piirkondliku) majanduse tööstuse struktuurile;

20.

toetab siduvat eesmärki, et 2020. aastaks kataks taastuvenergia 20 % energia kogutarbimisest;

21.

rõhutab, et kohalikud kodumaised energiaallikad on väga olulised sotsiaalmajanduslikust vaatepunktist ning energiavarustuskindluse ja edastamistõhususe jaoks. Taastuvate energiaallikate edendamine peab lähtuma vastavatest geograafilistest, klimaatilistest ja majanduslikest tingimustest; komitee rõhutab siinkohal kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kohalike taastuvate energiaallikate edendamisel ja hankimisel;

22.

toetab taastuvenergia valdkonna eesmärke, sealhulgas soojuse ja jahutuse tootmise sektoris. Seejuures on keskne roll elektrienergia ja soojuse/jahutuse koostootmisel;

23.

juhib tähelepanu sellele, et kõigi meetmete puhul tuleb rõhku panna jätkusuutlikkusele. Riigid, kus juba varakult biomassi energiaallikana kasutati, katavad praegu olulise osa oma energiavajadusest biomassiga. Seejuures kerkivad sageli siiski esile probleemid, kuna energiavajadus ületab piirkonnas olemasolevad varud (nt puit) ning biokütuseid on tarvis suurte vahemaade tagant sihtkohta transportida. Sellisel juhul muutub alternatiiv selgelt vähem jätkusuutlikuks. Seetõttu tuleks tähelepanu pöörata vähem energiat tarbivatele transpordiliikidele;

24.

on seisukohal, et liikmesriikidele, kel on ainult piiratud võimalused toota energiat taastuvenergia allikatest, peaks andma võimaluse saavutada oma taastuvenergia eesmärk kauplemise teel, kas ELi rohelise energia sertifikaadisüsteemi raames või kahepoolsete lepingute teel teiste riikidega, kellel on suurem taastuvenergiavaru. Selle eesmärk on vähendada taastuvenergia eesmärkide saavutamise kogukulusid;

25.

palub komisjonil ja liikmesriikidel muuta kohalike ja piirkondlike omavalitsustega konsulteerimine kohustuslikuks taastuvate energiaallikate edendamist käsitlevate riiklike tegevuskavade koostamisel;

26.

toetab siduvat eesmärki, et 2020. aastaks kataksid biokütused 10 % energia kogutarbimisest, eeldades, et tootmine on jätkusuutlik;

27.

rõhutab energiaallikate ja biomassi liikide mitmekesisuse tähtsust;

28.

peab eriti oluliseks, et kliimapoliitikat vaadeldaks rahvusvahelises kontekstis ning et erinevaid biokütuseid propageeritaks lähtuvalt nende mõjust keskkonnale ja kliimale, kasutades elutsüklil põhinevat lähenemist, mis võtab arvesse tootmismeetodeid, transporti jne. Lisaks tõhusa tootmise edendamisele Euroopas võib teatud roll olla ka impordil väljastpoolt ühendust. Biokütuste valdkonnas tuleks edendada keskkonnasõbralikku ja energiatõhusat tootmist sõltumata biokütuse ja kasutatud taimede liigist;

29.

juhib tähelepanu sellele, et edendades biokütuste tootmist kolmandates riikides, töötatakse vastu eesmärgile vähendada energia valdkonnas sõltuvust impordist ja tekitatakse uus sõltuvus. Komitee rõhutab seetõttu, et import väljastpoolt ühendust peab jääma tagaplaanile. Importimisel tuleb arvesse võtta jätkusuutlikkust ja energiatõhusust eri biokütuste elutsükli seisukohalt;

30.

juhib lisaks tähelepanu sellele, et oluline on toota biokütuseid jätkusuutlikul viisil, et vältida bioloogilise mitmekesisuse vähenemist. Tuleb vältida seda, et suured energiakultuurid (suurtel maa-aladel kasvatatakse kontsentreeritult ühteainsat kultuuri) häiriks tõsiselt kohalikku ökosüsteemi;

31.

rõhutab, et biokütuste tooraine importimisel tuleb järgida säästvuse põhimõttele vastavaid tavasid. Seades oma kaubanduspartneritele sellekohased nõudmised, võiks EL toetada ökoloogiliselt ja sotsiaalselt õiglasi äritavasid, millega välditakse oluliste elupaikade kadumist. Viivitamatult tuleks alustada arutelu rahvusvahelisel tasandil ning asjaomase reguleeriva raamistiku väljatöötamist;

32.

kahtleb, kas CO2 sidumise ja ladustamise tehnoloogiaid võib käsitada lahendusena pikas perspektiivis, kuna need vähendavad märkimisväärselt elektrijaama võimsust ja ei ole praegusest perspektiivist ka majanduslikult kuigi tõhusad. Globaalses kontekstis võib CO2 sidumise ja ladustamise strateegia siiski pakkuda üleminekulahendust;

33.

aktiivselt tuleb edendada CO2 sidumise ja ladustamise tehnoloogiate uurimist ja arendamist;

34.

kutsub üles võtma uute söeelektrijaamade ehitamise lubamisel arvesse CO2 sidumise ja ladustamise tehnoloogiat, niipea kui see on turul kättesaadav;

35.

märgib, et praegused jõupingutused energiatehnoloogiate sektoris ei ole piisavad. Lisaks on süsteem väga pikatoimeline, nii et uute tehnoloogiate rakendamine võtab sageli aastakümneid;

36.

nõuab, et jätkuvalt suurendataks teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse raamprogrammi ning programmi „Arukas energeetika — Euroopa” raames energiatehnoloogiatele eraldatavaid vahendeid. Just uute tehnoloogiate tutvustamine piirkondlikul ja kohalikul tasandil aitab tõsta elanikkonna teadlikkust ning samuti töötajate oskuste vajalikku taset. On oluline, et teadus- ja arendustegevuseks mõeldud toetused oleksid kättesaadavad nii väikestele eraettevõtetele kui ka avalikule sektorile;

37.

märgib, et lisaks loob kõige eesrindlikuma tehnoloogia arendamine ka ekspordivõimalusi. See aga annab võimaluse luua hulgaliselt uusi töökohti;

38.

on seisukohal, et vaid laiaulatuslik ja kõikehõlmav rahvusvaheline koostöö ning kokkulepped energiapoliitika ja kliimamuutuste poliitika osas jätkusuutliku elukeskkonna, energiatõhususe ja -säästlikkuse tagamiseks saavad olla lähi- ja pikas perspektiivis tulemuslikud ning kasulikud tänasele ja tulevasele põlvkonnale nii ELis kui väljaspool;

39.

nõuab, et mitte mingil juhul ei toimuks kolmandate riikide tehniline toetamine sel moel, et Euroopa Liidus vananenud või keelatud tooted ja tootmismeetodid eksporditakse tasu eest või tasuta kolmandatesse riikidesse. Seejuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et kõnealused kriteeriumid kehtiksid kõikidel tasanditel (EL, riiklik, piirkondlik, kohalik) ja kõigile institutsioonidele (sh Euroopa Investeerimispank);

40.

komisjon peaks hea seisma selle eest, et ELis kasutataks parimaid rahvusvahelisi energiasäästmise kogemusi ning levitataks Euroopa algatust, ELi taotlusi ja parimaid kogemusi ka väljapoole ELi;

41.

märgib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on energia hinnastruktuuri mõjutamiseks vaid väga piiratud võimalused ja sedagi vaid vähestes valdkondades. Nad saavad seda teha siis, kui neil on võimalik kasutada suures ulatuses enda energiavarusid, mille kulud on liberaliseeritud turul teiste energiaallikatega võrreldes konkurentsivõimelised. Lisaks võib püüda vastavate meetmetega tõsta kodanike teadlikkust, et nad nõustuksid aktsepteerima suuremaid kulusid, mis tulenevad taastuvate energiaallikate kasutamisest. Komitee kahtleb toetuste püsiva maksmise (energiakulu toetused, küttekulu toetused) asjakohasuses, sest tavaliselt ei aita need muuta tarbija käitumist. Selle asemel tuleks komitee arvates edendada energiatõhususe meetmeid, mille abil saab nii kulusid kokku hoida kui ka elukvaliteeti tõsta. Need meetmed peaks hõlmama tarbijate juurdepääsu teabele energiakasutuse kohta (arukad elektriarvestid) ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurdepääsu teabele piirkonna energiakasutuse kohta, et suunata energiatõhususe- ja toetusmeetmed sihipäraselt sellele, et vältida kitsikust piiratud sissetulekuga elanikkonnarühmade jaoks (kütusepuudus);

42.

täheldab murelikult tagajärgi, mis on tingitud suurenenud nõudlusest energia tootmise toorainete järele ja mis toob kaasa toiduainete hinna märkimisväärse tõusu. Seetõttu on vaja põhjalikult analüüsida energiaturgu ja oodatavat nõudlust bioenergia tooraine järele, et hinnata eelkõige mõjusid toiduaineturule, sealhulgas ka väikestes piirkondades.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/6

—

„Euroopa kuue koordinaatori aastaaruanne üleeuroopaliste transpordivõrkude kohta”

—

„Üleeuroopalised võrgud: ühtse lähenemise suunas”

—

„Üleeuroopaliste transporditelgede laiendamine”

—

tuletab kõigepealt meelde, kui olulised on üleeuroopalised transpordivõrgud, mis aitavad märkimisväärselt kaasa Lissaboni eesmärkide täitmisele;

—

rõhutab ka koordinaatorite võimalikku võtmerolli kokkuleppe saavutamisel liikmesriikidega igal üleeuroopalisel transporditeljel asuva konkreetse riikliku haru ühtsete parameetrite osas; selle toetuseks kutsub Regioonide Komitee komisjoni üles muutma nimetatud kokkuleppe ELi rahalise toetuse saamise eeltingimuseks;

—

leiab, et Euroopa Komisjon võiks toetada ka erinevate, üleeuroopaliste transpordivõrgustike prioriteetsetes projektides osalevate kohalike ja piirkondlike osapoolte võrgustiku loomist, nt korraldades igal aastal foorumi. Regioonide Komitee on huvitatud sellest, et teha kõnealuses valdkonnas koostööd komisjoniga;

—

tunneb veelkord kahetsust tugeva vastuolu pärast, mis valitseb ühelt poolt üleeuroopaliste transpordivõrkude olulisuse (mida rõhutati ka teatises) ja Euroopa Liidu rahaliste stiimulite võimaliku otsustava rolli ning teiselt poolt väga väheste eraldatud eelarvevahendite vahel, isegi kui rohkem vahendeid eraldatakse piiriülestele lõikudele ja kitsaskohtadele, ning rõhutab seetõttu vajadust saavutada sünergia kõigi olemasolevate rahastamisallikate vahel Euroopa Liidu tasemel;

—

rõhutab transporditelgede Euroopa Liidust kaugemale laiendamise tähtsust, et arendada kaubavahetust ja inimeste liikumist mitte ainult naaberriikidega, vaid ka ülejäänud maailmaga.

Raportöör

:

Rhône-Alpes'i piirkonnanõukogu esimene aseesimees Bernard SOULAGE (FR/PES)

1.

tuletab kõigepealt meelde, kui olulised on üleeuroopalised transpordivõrgud, mis aitavad märkimisväärselt kaasa Lissaboni eesmärkide täitmisele. Üleeuroopalised transpordivõrgud suurendavad territoriaalset ühtekuuluvust ja piirkondade konkurentsivõimet, lihtsustades kaubavahetust ja inimeste liikumist. Euroopa eri piirkondades elavad kodanikud tunnetavad üleeuroopaliste transpordivõrkude mõju oma igapäevaelule, mis vaid suurendab Euroopa Liidu õiguspärasust;

2.

soovib eriti tänada koordinaatoreid nende tõhusa töö eest üleeuroopaliste transpordivõrkude prioriteetsete projektide elluviimisel, mis tõestab, kui vajalikud nad on;

3.

hindab seda, et koordinaatorite töö ja teave, mida komisjon tänu sellele saab, suurendab oluliselt projektide ja nende elluviimise läbipaistvust, ning soovib seega aktiivselt jätkata Regioonide Komitee ja Euroopa Komisjoni dialoogi, kuna paljud piirkonnad on otseselt huvitatud nende territooriumile tehtavatest investeeringutest;

4.

pöörab erilist tähelepanu koordinaatorite tegevuse raskuspunktidele, mis on võimaldanud:

5.

märgib, et kõnealused ülesanded on võimaldanud paremini koordineerida ühe riigi erinevaid ministeeriume, mille tegevust jälgib välisvaatleja;

6.

nõustub komisjoniga, et piiriüleseid projekte on vaja piisaval määral toetada (nn kriitilise massi saavutamiseks, mida koordinaatorid peavad tihtipeale maksimaalseks eeskirjaga lubatud piirmääraks), et projekte edasi arendada ning luua sel moel maksimaalne võimendav mõju ja kaasahaaramise efekt liikmesriikide võrgustikele juurdepääsu puhul;

7.

rõhutab, kui oluline on koostalitusvõime, millest sõltub suurel määral investeeringute majanduslik tulusus, ja toonitab eelkõige Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) raames tehtud otsust keskenduda kuuele prioriteetsele transpordikoridorile. See lihtsustaks investeeringute tõhusat kasutamist uutes infrastruktuurides nendel transporditelgedel ja muudaks sellised investeeringud veelgi atraktiivsemaks;

8.

rõhutab ka koordinaatorite võimalikku võtmerolli kokkuleppe saavutamisel liikmesriikidega igal üleeuroopalisel transporditeljel asuva konkreetse riikliku haru ühtsete parameetrite osas; selle toetuseks kutsub Regioonide Komitee komisjoni üles muutma nimetatud kokkuleppe ELi rahalise toetuse saamise eeltingimuseks;

9.

rõhutab, nagu enamik raportööre, et liikmesriigid peavad kasutusele võtma meetmed investeeringute paremaks kasutamiseks (üleminek teisele transpordiliigile, infrastruktuuride kasutamise prioriteetide tõhus määratlemine, transpordikoridoridesse tehtavate investeeringute ajastamise optimeerimine);

10.

teeb ettepaneku, et koordinaatorid osaleksid ka projekte puudutavates kogemustevahetuses, tagamaks, et vähemalt projektide analüüsimise, elluviimise ja rahastamise osas vahetataks mõtteid ja häid tavasid, kui ei suudeta tagada tavade ühtlust. Euroopa Komisjon võiks toetada ka erinevate, üleeuroopaliste transpordivõrgustike prioriteetsetes projektides osalevate kohalike ja piirkondlike osapoolte võrgustiku loomist, nt korraldades igal aastal foorumi. Regioonide Komitee on huvitatud sellest, et teha kõnealuses valdkonnas koostööd komisjoniga;

11.

soovib, et arvestades senini saadud positiivseid kogemusi ja paralleelselt juba tööd tegevate koordinaatorite ülesannete laiendamisega võiks võimalusel ametisse nimetada teisi koordinaatoreid Euroopa Liidu rahastatavatele prioriteetsetele transpordiprojektidele, eelkõige sellistes valdkondades, mis nõuavad jõulist ja tihti poliitilist ajendit, et üle saada planeerimis- ja ehitusetapi raskustest, ning prioriteetsete projektide puhul. Regioonide Komitee rõhutab siiski, et siiani on koordinaatorid määratud vaid kuuele projektile, mille ettevalmistustega on juba kaugemale jõutud, samas kui teised prioriteetsed transporditeljed vajavad rohkem sellist toetust ning hõlmavad ettevalmistustöödesse rohkem liikmesriike (nt projekt nr 22, milles osaleb kaheksa liikmesriiki);

12.

märgib, et alates 2006. aasta juulikuust koostatud koordinaatorite aruannetes määratletakse vajalikud kiireloomulised arenguetapid, et projektid oleksid usaldusväärsed, ja liikmesriikide kohustused põhiinvesteeringu optimaalseks kasutamiseks; ning seega

13.

soovitab hinnata, mil määral need etapid on tegelikkuses läbitud ja kohustustest kinni peetud, et kindlustada parem lähtepunkt otsuste langetamiseks üleeuroopalistele transpordivõrgustikele vahendite eraldamise küsimuses 2007.-2013. aastal. Otsuste tegemisel toetuste eraldamiseks, eelkõige üleeuroopaliste transpordivõrkude mitmeaastasest programmist, tuleks eriti arvesse võtta koordinaatorite analüüse ja soovitusi;

14.

märgib, et ebakindlus ühenduse vahendite osas pärast 2013. aastat võib takistada projekte, millega kaasnevad väikesed kulud praegusel eelarveperioodil, ja soovitab seega kasutusele võtta meetmed kõnealuse puuduse vähendamiseks;

15.

koordinaatorite toetavate prioriteetsete projektide kohta on komisjonil on täpsem, üksikasjalikum ja mitmekülgsem teave nende ettevalmistusjärgu kohta. Siinkohal ei tohi aga ohtu seada projektide käsitlemise võrdsuse põhimõtet;

16.

tunneb siiski kahetsust, et projektide, nende arengu ja vastastikkuse sünergia kohta ei ole läbi viidud võrdlevat analüüsi ning soovitab komisjonil tulevikus koostada analüüsid aktuaalsete ja usaldusväärsete statistiliste andmete alusel, mis on liikmesriikides kogutud sobivat meetodi kasutades. Kuigi komisjoni teatises rõhutatakse vajadust erinevate projektide vahelise optimaalse koostöö järele, et üleeuroopaline transpordivõrgustik õigeks ajaks valmis ehitada, ei ole selle kohta mingit analüüsi veel koostatud. Analüüsi võiks koostada üleeuroopaliste transpordivõrkude juhtrühmas. Analüüs annaks kasulikku lisateavet ELi väga piiratud vahendite kohta 2007.-2013. aastal;

17.

nõustub komisjoniga, et üleeuroopaliste transpordivõrkude sama transporditelje projektide vahel tuleks tagada sünergia. See võib tuua eeliseid nii investeeringutele (madalamad kulud, väiksem mõju territooriumile) kui ka tööde tõhususele;

18.

soovib, et lisaks heade tavade kavandatud käsiraamatule võetaks sünergia eesmärgiks ka koordinaatorite ülesande puhul, arvestades kui raske on kombineerida oma olemuselt väga erinevaid projekte (nt raudteetunnelit ja kõrgepinge all olevaid liine);

19.

tunneb veelkord kahetsust tugeva vastuolu pärast, mis valitseb ühelt poolt üleeuroopaliste transpordivõrkude olulisuse (mida rõhutati ka teatises) ja Euroopa Liidu rahaliste stiimulite võimaliku otsustava rolli ning teiselt poolt väga väheste eraldatud eelarvevahendite vahel, isegi kui rohkem vahendeid eraldatakse piiriülestele lõikudele ja kitsaskohtadele, ning rõhutab seetõttu vajadust saavutada sünergia kõigi olemasolevate rahastamisallikate vahel Euroopa Liidu tasemel. Euroopa Komisjon peaks uurima ka uusi rahastamisvõimalusi, mis võiksid olla kättesaadavad tulevikus. Sellega seoses tundub keskpikas perioodis vajalik „Eurovignette'i” direktiivi ülevaatamine, et võtta arvesse väliseid kulusid;

20.

märgib, et 30 prioriteetse transporditelje lõpuleviimine aeglustab transpordist tingitud CO2-heidete tõusu vaid 4 % võrra, mis on väga tagasihoidlik tulemus, ja soovib seega, et „Eurovignette'i” direktiivi ülevaatamise käigus arvestataks vastavalt väliskulusid, et saaks võtta meetmeid üleminekuks teistele transpordiliikidele, ning seda mitte ainult tundlikes piirkondades ja tundlikel aladel, mille jaoks tuleks ette näha ka otsesemad ja suunatumad meetmed. Uute infotehnoloogiavahendite kasutamine, nagu teatises pakuti, võib aidata kaasa intelligentsete transpordisüsteemide arengule, mis on nt Aasia riikides Euroopast palju kaugemale arenenud;

21.

toetab avaliku ja erasektori partnerluste arendamist, tagades eelkõige suurema õiguskindluse ja arendades uuenduslikke rahastamisvahendeid Euroopa Investeerimispangas. Alati tasub aga meeles pidada nende struktuuride vaieldamatuid eeliseid võrreldes algselt kaasneda võivate lisakuludega. Samuti tuleb täpsustada, kuidas riske üle kantakse;

22.

rõhutab, et kui turu avamise eelised on telekommunikatsiooni valdkonnas laialdaselt tuntud, siis peaks positiivset mõju märkama ka raudteetranspordis. Kuigi lootus, et erasektori investeeringud raudteesse oleks samal tasemel kui telekommunikatsiooni puhul, on ebareaalne, siis vähemalt raudteetranspordi avamine konkurentsile peaks võimaldama avaliku sektori investeeringuid paremini kasutada;

23.

palub selgitada dekonsolideerimise eeskirju (Maastrichti konvergentsikriteeriumite tähenduses) ja võimalusel muuta neid paindlikumaks üleeuroopalistesse transpordivõrkudesse tehtavateks investeeringuteks võetud laenude puhul. Selle küsimuse peaks kindlasti tõstatama kõigi Euroopa Liidu arengu jaoks strateegiliste investeeringute puhul.

24.

rõhutab transporditelgede Euroopa Liidust kaugemale laiendamise tähtsust, et arendada kaubavahetust ja inimeste liikumist mitte ainult naaberriikidega, vaid ka ülejäänud maailmaga;

25.

lisab, et ühendusteede parandamine Euroopa Liidu naaberriikidega muudab ka üleeuroopalistesse transpordivõrkudesse tehtud olulised investeeringud tõhusamaks;

26.

tunnistab, et transpordisektori kooskõlastatud areng ja integratsioon Euroopa Liidu ja naaberriikide vahel aitab oluliselt kaasa Lissaboni strateegia eesmärkide täitmisele, hoogustades kaubandust, jätkusuutlikku majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust;

27.

märgib, et transporditelgede laiendamine on märkimisväärne tegur naaberriikide demokraatia ja majanduse stabiliseerimisel ning sellega antakse panus ka Euroopa naabruspoliitikasse ja ühenduse õigustiku levitamisse ning lihtsustatakse seega kõikidel tasanditel toimuvat Euroopa Liidu koostööd naaberriikidega ning mõnel juhul valmistatakse ette ka võimalikuks ELiga ühinemiseks;

28.

rõhutab eelkõige Loyola de Palacio juhitud kõrgetasemelise rühma aruande väga kõrget kvaliteeti ja hindab Loyola de Palacio tööd;

29.

hindab konsultatsiooniprotsessi, mis andis kõrgetasemelise rühma tööle usaldusväärsust ja lisas väärtust;

30.

soovib, et kõnealune väga ulatuslik ja üksikasjalik aruanne oleks lühema ja keskpika perioodi tegevuse täpsema määratlemise aluseks;

31.

rõhutab kindlaks tehtud piiriüleste telgede olulisust:

32.

tervitab siinkohal komisjoni algatust „teha kindlaks kitsaskohad ja nende lahendused kaupade transpordilogistikas”;

33.

märgib, et aruandes pakutakse välja kindlad tähtajad, mis on teatisest välja jäänud: peamiste telgede, projektide ja horisontaalmeetmete uurimine ja ajakohastamine 2010. aastaks, vahehindamine 2008. aastal;

34.

kiidab heaks nõukogule ja parlamendile esitatud soovituse nõustuda ettepanekuga vaadata üle üleeuroopaliste transpordikoridoride ja -alade idee vastavalt aruande suunistele

35.

tunneb kahetsust, et kuigi transporditelgesid kirjeldatakse multimodaalsena, ei anta üldiseid suuniseid, millist transpordiliiki tuleks eelistada, v.a merekiirteede puhul, mille olulisust Regioonide Komitee siinkohal rõhutab; üldised suunised annaksid eelkõige võimaluse edendada üleminekut keskkonnasõbralikele transpordiliikidele;

36.

tuletab siinkohal meelde 14. veebruari 2007. aasta arvamuse põhipunkte transpordipoliitika valge raamatu vahehindamise kohta:

37.

soovib seega, kooskõlas avalikel aruteludel väljendatud murega, et rõhutataks keskkonnaaspekte ja pakutaks välja transpordiliigi valimise põhimõte vastavalt Kyoto protokolliga võetud kohustustele ja jätkusuutliku arengu eesmärkidele;

38.

rõhutab, et kiiresti on vaja vastu võtta horisontaalmeetmed koostalitusvõime edendamiseks. Kõnealused meetmed on kirjas komisjoni teatises, milles täpsustatakse ka tegevuskavade koostamise põhimõtted;

39.

kiidab heaks pakutud kolmetasandilise institutsioonilise struktuuri:

ning nõuab tuleviku jaoks,

40.

tunneb kahetsust, et komisjoni teatisest lähtuva teatava reserveerituse pärast nii investeeringute kui ka institutsiooniliste ettepanekute elluviimise osas;

41.

soovib seega, et lähiajal ja samaaegselt piirkondlike juhtrühmade loomisega alustataks uurimuslikke arutelusid naaberriikidega, et määratleda lühemas ja keskpikas perioodis rakendatavad meetmed;

42.

palub, et juba protsessi alguses kinnitataks rahalised küsimused, mis on kirjas kõrgetasemelise rühma aruandes, kuid mida ei ole mainitud komisjoni teatises;

43.

palub samuti, et asjaomased piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused kaasataks täielikult tegevuste kavandamisse ja elluviimisse, et saavutada tõeline sünergia kohalike arengutega nii majanduse kui ka ruumilise planeerimise valdkonnas.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/11

—

Euroopa Liidu tasandil reguleerimist on teatud määral vaja, kuid see peab olema vähene ning sekkuda tuleb seal, kus on näha, et riiklikud õigusaktid ei toimi (subsidiaarsuse põhimõte). Tegevuse põhijooned peaksid olema konsultatsiooniprotsessi läbipaistvus ja apellatsioonide esitamise võimalus Euroopa tasandil;

—

ühe miljoni reisija suurune lävi näib meelevaldne ja ehk ka ebavajalik, sest sel juhul tuleks regulatsiooni kohaldada enam kui 150le lennujaamale. Paljud neist on aga väikesed piirkondlikud lennujaamad, mis ei saa hakkama sellega kaasneva suure bürokraatiahulgaga. Seepärast tuleks direktiivi kohaldada vaid neile lennujaamadele, mille turuosa ELi reisijate õhuveo koguturul on üle 1 %;

—

riiklikul sõltumatul reguleerival asutusel peaks olema õigus teha erandeid, et kaasata lävest allapoole jäävaid lennujaamu, kui on alust arvata, et neil on märkimisväärne turujõud. Euroopa Komisjon kontrollib kõiki riiklike lennundust reguleerivate asutuste poolt läbiviidavaid turuteste, et tagada üleeuroopaline võrdne kohtlemine (seega tuleks muuta ettepaneku KOM(2006) 820 artiklit 1.2);

—

direktiiv peaks „ühe kassa” (single-till) põhimõtte osas jääma neutraalseks;

—

erinevaid võimalusi pakkuv ligipääs lennujaamale on läbilaskevõime oluline osa ning vajalik piirkondlike lennujaamade olemasoleva läbilaskevõime paremaks ärakasutamiseks;

—

piirkondlikud lennujaamad on piirkondade heaolu jaoks hädavajalikud ning mängivad olulist rolli suurte transiitlennujaamade ummikute vähendamisel. Lisaks sellele saavad nad teenindada üldist lennundussektorit ning pakkuda paljusid potentsiaalseid teenuseid, mille jaoks on suurtel lennujaamadel ärilise lennuliikluse kasvu arvestades tulevikus vähem ruumi.

Raportöör

:

Gordon KEYMER, Tandridge'i piirkonna volikogu liige (UK/EPP)

1.

Euroopa Liidu tasandil reguleerimist on teatud määral vaja, kuid see peab olema vähene ning sekkuda tuleb seal, kus on näha, et riiklikud õigusaktid ei toimi (subsidiaarsuse põhimõte). Tegevuse põhijooned peaksid olema konsultatsiooniprotsessi läbipaistvus ja apellatsioonide esitamise võimalus Euroopa tasandil.

2.

Ühe miljoni reisija suurune lävi näib meelevaldne ja ehk ka ebavajalik, sest sel juhul tuleks regulatsiooni kohaldada enam kui 150le lennujaamale. Paljud neist on aga väikesed piirkondlikud lennujaamad, mis ei saa hakkama sellega kaasneva suure bürokraatiahulgaga. Komitee soovitab riiklikel lennundust reguleerivatel asutustel viia läbi turuteste, mida kontrolliks EL, et tagada üleeuroopaline võrdne kohtlemine.

3.

Direktiivi kohaldatakse ainult neile lennujaamadele, mille turuosa ELi reisijate õhuveo koguturul on üle 1 %.

4.

Riiklikul sõltumatul reguleerival asutusel on õigus teha erandeid kas turukonkurentsi testide alusel või sellistele lennujaamadele, mille riiklik turuosa on alla 20 %. Samuti on reguleerival asutusel õigus kaasata lävest allapoole jäävaid lennujaamu, kui on alust arvata, et neil on märkimisväärne turujõud.

5.

Euroopa Komisjon kontrollib kõiki riiklike lennundust reguleerivate asutuste poolt läbiviidavaid turuteste, et tagada üleeuroopaline võrdne kohtlemine.

6.

Direktiiv peaks „ühe kassa” (single-till) põhimõtte osas jääma neutraalseks (ka „kahe kassa” (dual-till) põhimõte võib hästi toimida).

7.

Lennujaamad peavad olema võimelised kohaldama diferentseeritud maksusid nii põhilennuettevõtjate (anchor airlines) tegevuse soodustamiseks kui ka odavamate terminalide väljatöötamiseks lennujaamas.

8.

Riiklikud reguleerivad asutused peavad olema täiesti sõltumatud, nii oma tegevuse kui ka rahastamise aspektist lähtudes.

9.

Euroopas tuleb niihästi parandada olemasoleva läbilaskevõime kasutust kui ka investeerida läbilaskevõime suurendamisse.

10.

Igakülgne ja erinevaid uusi võimalusi pakkuv ligipääs lennujaamale on läbilaskevõime oluline osa ning vajalik piirkondlike lennujaamade olemasoleva läbilaskevõime paremaks ärakasutamiseks. Eelkõige on vaja luua ühendusi lennujaamade ja linnakeskuste ning kiirraudteevõrgustike vahele ning tihendada kiirraudteeühenduste võrgustikku, et vähendada lühimaaliikluse mahtu ja suurendada läbilaskevõimet.

11.

Üldlennundus mängib laienenud Euroopa Liidus olulist rolli, võimaldades reisida kiirelt ja paindlike tingimustega ühest piirkondlikust lennujaamast teise. Seetõttu tuleb säilitada üldlennunduse reguleerimine.

12.

Tänu 1996. aasta direktiivile on kasvanud tõhusus, vähenenud kulud ja juurde on loodud töökohti. Olemasolevat direktiivi on võimalik paremini rakendada, kuid uut õigusakti ei ole vaja.

13.

Tunnistades seost piirkonna hea ühenduse ja tema arengu vahel, on Regioonide Komitee seisukohal, et piirkondlikud lennujaamad on piirkondade heaolu jaoks hädavajalikud ning mängivad olulist rolli suurte transiitlennujaamade ummikute vähendamisel. Lisaks sellele saavad nad teenindada üldist lennundussektorit ning pakkuda paljusid potentsiaalseid teenuseid, mille jaoks on suurtel lennujaamadel ärilise lennuliikluse kasvu arvestades tulevikus vähem ruumi.

14.

Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peavad lennundussektoriga tegelema teistmoodi, eelkõige lühemaid ajavahemikke kehtestades ja dünaamilisemalt.

15.

Lennujaamade edasise arenguga tuleb pikas perspektiivis rohkem arvestada kohaliku ja piirkondliku tasandi maakasutuse planeerimisel (elamuehitus, transpordivõrgustikud, jaekaubanduse planeerimine jne).

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/15

—

kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, et tugevdada kliimamuutuse vastu võitlevat rahvusvahelist koalitsiooni, kuna kliimamuutuse probleeme saab lahendada ainult kõigi (peamiste) riikide osavõtul;

—

on seisukohal, et liikmesriikidele, kel on ainult piiratud võimalused toota energiat taastuvenergia allikatest, peaks andma võimaluse saavutada oma taastuvenergia eesmärk kauplemise teel, kas ELi rohelise energia sertifikaadisüsteemi raames või kahepoolsete lepingute kaudu teiste riikidega, kellel on suurem taastuvenergiavaru. Selle eesmärk on vähendada taastuvenergia eesmärkide saavutamise kogukulusid;

—

soovitab lisaks struktuurifondidele ette näha täiendavaid rahalisi vahendeid ja meetmeid kui kasulikke vahendeid, millega toetada kliimamuutusega kohanemise poliitikat ja leevendamismeetmeid, nagu energiasäästmine ja taastuvenergia, mille abil vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid;

—

rõhutab piirkondliku paindlikkuse olulisust tõhususe ja taastuvenergia eesmärkide saavutamisel, kuna piirkondlik paindlikkus vähendab kliimapoliitika kogukulu. Siiski peaksid kõnealused eesmärgid olema ELi tasandil kohustuslikud;

—

nõustub komisjoniga, et saastekvootidega kauplemise süsteemi tuleks lisada lennutegevus, sest lennundustööstus on kiiresti kasvav kasvuhoonegaaside allikas, ning kutsub komisjoni üles arvesse võtma kõiki tagajärgi, mida see tööstusharu kliimamuutusele on põhjustanud;

—

toetab alalise võrgustiku väljatöötamist, kuhu kuuluvad ambitsioonikad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes tahavad parandada teabevahetust ning luua platvormi, kus arendada uusi ideid, kuidas kasvuhoonegaasi heitkoguseid majanduslikult tõhusalt vähendada.

Raportöör

:

Lenie DWARSHUIS-VAN DE BEEK, Lõuna-Hollandi provintsivalitsuse liige (NL/ALDE)

1.

leiab, et heas seisukorras keskkond on inimtegevuse põhiline eeltingimus ning seetõttu on keskkonna kaitsmine inimeste heaolu tagamiseks äärmiselt tähtis;

2.

leiab, et hästi välja töötatud keskkonna- ja kliimapoliitika toetab igal juhul majandusarengut;

3.

arvab, et kasvuhoonegaaside heidetest tulenev suureneva kliimamuutuse oht on pakiline probleem, mida peaks otsustavalt lahendama eelkõige praegune põlvkond;

4.

nõustub hinnanguga, et kliimamuutus mõjutab märkimisväärselt inimeste heaolu, näiteks kuumarabanduse ohvrid, terviseprobleemid, kahju bioloogilisele mitmekesisusele, põllumajanduse tootlikkuse alanemine mitmes piirkonnas, turismivõimaluste vähenemine ning meretaseme tõusust ja äärmuslikest ilmastikutingimustest põhjustatud kahju, mis võivad põhjustada keskkonnamuutustest tulenevat massilist rännet kõige lähemal asuvatesse arenenud piirkondadesse;

5.

arvab, et kliimapoliitikal on ka palju positiivseid kõrvalmõjusid, sest selle abil parandatakse ka õhukvaliteeti (tänu SO2, tahkete osakeste ja NOx väiksematele heitkogustele), energiavarustatuse kindlust (tänu väiksemale sõltuvusele fossiilkütuste impordist) ja mullaviljakust (tänu orgaanilise ainese väiksemale kaole);

6.

nõustub täielikult komisjoniga selles, et kulud kliimamuutuse vähendamise meetmetele on märkimisväärselt madalamad kui kliimamuutuse hinnangulised kulud ning seega on kliimapoliitika tõesti väga tõhus poliitika;

7.

toetab Kyoto protokollis esitatud seisukohti põllumajandusmaade tähtsuse kohta süsiniku ladustajana. Orgaanilise süsiniku koguse suurendamine ja orgaanilise aine pinnasesse ladustamine aitavad oluliselt kaasa riikide süsinikdioksiidi tasakaalu parandamisele. Pinnasekaitsele suunatud maahoolduse kaudu on võimalik vähendada ka muid kliimat mõjutavate gaaside heiteid, nagu dilämmastikoksiid, metaan jt. Siinkohal ei ole küsimus vaid ladustamisvõimsuse säilitamises, vaid eelkõige selle kasutamises. Pinnas peab täitma oma funktsiooni süsiniku ladustajana, et muude eeliste, nagu pinnase viljakuse tõstmise ja suurema veeladustamisvõime kõrval mõjutada positiivselt süsinikdioksiidi tasakaalu. Süsinikdioksiidi tasakaalu parandamisel on olulised eesmärgid huumuse kasutamine maahoolduses ning piirkondlikult korraldatud orgaanilise aine maapinda tagasisuunamine kompostimulla ja põllukultuuride jääkide kaudu;

8.

kutsub komisjoni üles suurendama jõupingutusi kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, et tugevdada kliimamuutuse vastu võitlevat rahvusvahelist koalitsiooni, kuna kliimamuutuse probleeme saab lahendada ainult kõigi (peamiste) riikide osavõtul;

9.

kutsub komisjoni üles töötama välja ajakava kliimamuutusega seotud oluliste algatuste jaoks ja selge strateegia kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamiseks, mis tuleks ellu viia 2009. aastal Kopenhaagenis toimuva ÜRO kliimateemalise tippkohtumise alguseks;

10.

tunnistab, et Euroopa piirkondade haavatavus kliimamuutuse suhtes on väga erinev, peamiselt looduslike tingimuste ja asustustiheduse erinevuste tõttu;

11.

tunnistab samuti, et majanduslikult tõhusate võimaluste kättesaadavus kasvuhoonegaasiheidete vähendamiseks on eri piirkondades väga erinev, peamiselt looduslike tingimuste ja majandusstruktuuri erinevuste tõttu;

12.

avaldab seetõttu kahetsust, et komisjon ei pööra rohkem tähelepanu minnalaskmisest tulenevate kulude ja meetmete võtmisest saadava kasu piirkondlikule jaotusele, ning kutsub komisjoni üles viima läbi põhjaliku analüüsi kliimamuutuse ja kliimapoliitika kulude ja tulude piirkondliku mõõtme osas;

13.

soovitab lisaks struktuurifondidele ette näha täiendavaid rahalisi vahendeid ja meetmeid kui kasulikke vahendeid, millega toetada kliimamuutusega kohanemise poliitikat ja leevendamismeetmeid, nagu energiasäästmine ja taastuvenergia, mille abil vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid. See suurendaks toetust Euroopa kliimapoliitikale;

14.

palub komisjonil 2008. aasta eelarve vaheläbivaatamisel eraldada suuremaid rahalisi vahendeid leevendamismeetmetele, kuna seatud ambitsioonikaid kliimaeesmärke on võimalik saavutada ainult suurema riikliku rahastamise olemasolul;

15.

nõustub Euroopa Komisjoni, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendiga selles, et Euroopa Liit peaks järgima ühepoolseid ambitsioonikaid eesmärke, sest kliimamuutuse vastu võitlemise globaalse koalitsiooni loomiseks on vaja eestvedajat. Seega tervitab eesmärki, mille kohaselt soovitakse sõltumata teiste piirkondade meetmetest vähendada 2020. aastaks Euroopa Liidus kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % võrreldes 1999ndate aastate tasemega;

16.

kutsub komisjoni üles sõnastama ka vahe-eesmärgid CO2 heitkoguste vähendamisel, näiteks aastaks 2013 või 2015, et edendada ning analüüsida ja kontrollida leevendamismeetmete rakendamist;

17.

toetab eesmärke, et 2020. aastaks tuleks tõsta energiatõhusust vähemalt 20 % ning taastuvenergia osakaal peaks 2020. aastal küündima vähemalt 20 %ni. Need eesmärgid võivad olla tõhusad vahendid heitkoguste vähendamise üldeesmärgi saavutamiseks. Nimetatud eesmärke ei ole võimalik saavutada ainuüksi uute tehnoloogiliste arengute abil, vaid selleks tuleb muuta ka tootjate (nt energiatõhusa, kuid samas tarbijale atraktiivse kujundusega) ja tarbijate suhtumist;

18.

rõhutab piirkondliku paindlikkuse olulisust tõhususe ja taastuvenergia eesmärkide saavutamisel, kuna piirkondlik paindlikkus vähendab kliimapoliitika kogukulu. Siiski peaksid kõnealused eesmärgid olema ELi tasandil kohustuslikud;

19.

nõustub komisjoniga, et ELi saastekvootidega kauplemise süsteemil peaks olema põhiroll, kuna see on potentsiaalne majanduslikult tõhus vahend kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks;

20.

kutsub komisjoni üles eraldatud saastekvoote tõhusalt haldama, kuna saastekvootidega kauplemise süsteem toimib tõhusalt ainult juhul, kui piirmäär (st saastekvootide koguarv) on märkimisväärselt madalam kasvuhoonegaaside heitkoguste tasemest;

21.

rõhutab, et saastekvootidega kauplemise süsteemi raames eraldatavate saastekvootide koguarvu tuleks vähendada kooskõlas komisjoni heitkoguste vähendamise eesmärkidega 2020. aastaks, et heitkoguste vähendamises ei pandaks liigset koormat sektoritele, mis süsteemis ei osale, nagu majapidamised ja teised väikesed energiatarbijad;

22.

on saastekvootide osalise enampakkumise poolt, eriti kaitstud tööstusharudes, sest sel teel motiveeritakse rohkem heitkoguseid vähendama ning seega suurendatakse ka saastekvootidega kauplemise süsteemi tõhusust. Samuti on kõnealune lähenemisviis rohkem kooskõlas põhimõttega, et saastaja maksab. Selle tulemusel oleks osalevatel ettevõtetel ka väiksem majanduslik koorem võrreldes olukorraga, kus kõik saastekvoodid jaotataks enampakkumise teel;

23.

on seisukohal, et enampakkumise ja ülejäänud (suurema) osa saastekvootide tasuta eraldamise (võrdlusaluse põhjal) võiks jätta liikmesriikide hooleks, kui jaotusmenetlused on ELis ühtlustatud, et vältida konkurentsimoonutusi liikmesriikide vahel ja parandada süsteemi tõhusust. Tulevases kauplemissüsteemis võiks seoses teatud majandussektoritega, millel on võrreldavad Euroopa võrdlusalused, kaaluda kvootide eraldamise ja/või eesmärgi määramist ELi tasandil eraldi riiklikust vähendamiseesmärgist, kusjuures kõigile turuosalejatele jaotatakse heitkoguste saastekvoote tootmisüksuse kohta võrdselt;

24.

soovib, et komisjon kaaluks, kas oleks vaja kasutada sobivaid vahendeid (nt struktuurifondide vahendid), et pakkuda hüvitist äärepoolseimatele piirkondadele, kui lennutegevuse lisamine kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi mõjutab neid suhteliselt suurel määral;

25.

tervitab kõiki jõupingutusi kooskõlastada Euroopa saastekvootidega kauplemise süsteemi võrreldavate lähenemisviisidega kolmandates riikides. Asjakohaste meetmetega (nt tasakaalustusmaksed) tuleks vältida konkurentsimoonutusi, mis soosivad nende riikide tootjaid, kus võrreldav saastekvootidega kauplemise süsteem puudub;

26.

tervitab ettepanekut laiendada saastekvootidega kauplemise süsteemi teistele gaasidele ja sektoritele, kuna see suurendaks süsteemi tõhusust;

27.

kustub komisjoni üles hoolikalt kaaluma võimalust avada saastekvootidega kauplemise süsteem väikestele, aga energiamahukatele heidete põhjustajatele, sest see alandaks tõenäoliselt nende heitkoguste vähendamise kulusid;

28.

nõustub komisjoniga, et saastekvootidega kauplemise süsteemi tuleks lisada lennutegevus, sest lennundustööstus on kiiresti kasvav kasvuhoonegaaside allikas, ning kutsub komisjoni üles arvesse võtma kõiki tagajärgi, mida see tööstusharu kliimamuutusele on põhjustanud;

29.

palub komisjonil arvestada saastekvootide jagamisel lennundussektori erijoontega, eelkõige sellega, et lennundustegevusest tulenevatel heitkogustel (nii süsiniku kui vesiniku heited) on kliimamuutusele suurem mõju kui maapinnal toimuval tegevusel;

30.

on kindlalt vastu ettepanekus esitatud valitsuse lendudega seotud erandile, sest valitsused peaksid olema eeskujuks, et suurendada avalikkuse toetust kõnealusele poliitikale;

31.

toetab süsiniku sidumise ja ladustamise kaasamist Euroopa saastekvootidega kauplemise süsteemi vaid rangete järelevalve- ja ohutusnõuete järgimisel. Enne tuleb aga näidistehaste abil tõestada, millisel määral ja/või milliste kuludega võivad sellised tehnoloogiad kaasa aidata kasvuhoonegaaside heitkoguste vältimisele;

32.

kutsub komisjoni üles välja töötama süsteemi, mille abil liikmesriigid ja piirkonnad saavutaksid taastuvenergia ja energiatõhususe eesmärgid majanduslikult tõhusal viisil;

33.

on seisukohal, et liikmesriikidele, kel on ainult piiratud võimalused toota energiat taastuvenergia allikatest, peaks andma võimaluse saavutada oma taastuvenergia eesmärk kauplemise teel, kas ELi rohelise energia sertifikaadisüsteemi raames või kahepoolsete lepingute teel teiste riikidega, kellel on suurem taastuvenergiavaru. Selle eesmärk on vähendada taastuvenergia eesmärkide saavutamise kogukulusid;

34.

palub komisjonil seada energiatõhususe eesmärgi koondtasandil (st energiatarbimise intensiivsus majanduses tervikuna), arvestades piirkondlikke erinevusi sektori struktuuris. See annaks liikmesriikidele ja piirkondadele paindlikkuse jõuda oma eesmärkideni enamate meetmete abil, sh meetmete kaudu, mis on suunatud aparaatide energiatarbimisele ja (piirkondliku) majanduse tööstuse struktuurile;

35.

tervitab Euroopa Komisjoni kavatsust vähendada ELis müüdavate uute autode keskmise CO2 heitkoguse 120g-ni kilomeetri kohta alates 2012. aastast ning kutsub komisjoni tegema kõik võimaliku, nt kõnealuses valdkonnas tehtava uurimistöö edendamise teel, et 2020. aastaks saavutada autode CO2 heitkogus 95g/km;

36.

kutsub komisjoni üles uute poliitikavahendite loomisel hoolikalt arvestama subsidiaarsuse põhimõttega. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on heas positsioonis, et võtta tõhusaid meetmeid valdkondades, nagu ühistransport, liikluse infrastruktuur, energeetika infrastruktuur, ruumilise planeerimise poliitika, energiatõhususmeetmed ja avalikkusele suunatud teavitamismeetmed;

37.

on veendunud, et kohaliku ja piirkondliku tasandi meetmed on tõhusa Euroopa kliimapoliitika jaoks asendamatud;

38.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on ka oluline roll kliimamuutusega kohanemisel. Regioonide Komitee koostab varsti sel teemal arvamuse;

39.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused juba annavad oma panuse Euroopa kliimapoliitikasse mitmel viisil, näiteks:

40.

võtab enda peale oma kohustuse julgustada taoliste meetmete rakendamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil kolme liiki tegevuse kaudu:

41.

kutsub komisjoni üles korraldama konverentsi kohaliku ja piirkondliku kliimapoliitika teemal, et levitada parimaid tavasid Euroopa piirkondades ja arutada, kuidas saaks komisjon kohalikku ja piirkondlikku kliimapoliitikat tõhusalt toetada;

42.

toetab alalise võrgustiku väljatöötamist, kuhu kuuluvad ambitsioonikad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes tahavad parandada teabevahetust ning luua platvormi, kus arendada uusi ideid, kuidas kasvuhoonegaasi heitkoguseid majanduslikult tõhusalt vähendada;

43.

soovib aktiivselt osaleda Euroopa kliimapoliitika edasises väljatöötamises.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/20

—

märgib, et pärast 2004. aasta lõpus oranži revolutsioonini viinud sündmusi on Ukraina järginud ambitsioonikate reformide kava, et kindlalt juurutada demokraatiat ja turumajandust ning tuua Ukraina ELile lähemale; märgib siiski, et kõnealused reformid on veel kriitilises arengujärgus;

—

väljendab heameelt, et EL ja Ukraina alustasid 2007. aasta märtsis läbirääkimisi uue laiendatud lepingu üle;

—

ootab huviga Ukraina haldusreformikava rakendamise järgmist etappi erilise rõhuasetusega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevustel, maksude detsentraliseerimisel ja territoriaalsel reformil;

—

tervitab uue lepingu osas peetavate läbirääkimiste kontekstis institutsioonidevahelise platvormi loomise ettepanekut konsulteerimise lihtsustamiseks kodanikuühiskonna osalejatega ELis ja Ukrainas; kuid kahetseb, et praegu ei ole ühtegi sätet, millega tagataks piiriüleses ja piirkondlikus koostöös osalejate sama tasandi konsultatsioonid, ning kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles looma samalaadse institutsioonidevahelise platvormi komitee ELi ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate jaoks;

—

soovitab, et Euroopa Komisjoni praktilise abiga ning kooskõlas ELi ja Ukraina partnerlus- ja koostöölepinguga võiks komitee koostöös ELi liikmesriikide ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsustega koostada raamlepingu, mis moodustaks aluse ELi liikmesriikide ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööle;

—

tuletab meelde, et ELi idapiiri piirülesele koostööle eraldatavad rahalised vahendid moodustavad vaid 5 % ENPIst; on arvamusel, et kogu ENPI-le eraldatavad rahalised vahendid on ebapiisavad ning nõuab, et piiriüleste koostööprogrammide toetamiseks eraldataks vähemalt 10 % ENPI vahenditest.

Raportöör

:

Istvan SÉRTŐ-RADICS (HU/ALDE), Uszka linnapea, RELEXi komisjoni aseesimees

1.

soovib anda käesoleva omaalgatusliku arvamusega panuse Ukraina demokraatia arendamisse nii piirkondlikul kui kohalikul tasandil ning innustada strateegilise partnerluse ning ELi ja Ukraina koostöö tegevuskava kontekstis Euroopa naabruspoliitika raames jõupingutusi ja anda neile omapoolne impulss. Käesolevas omaalgatuslikus arvamuses tuleks seetõttu keskenduda eelkõige ühiste probleemide lahendamise võimalustele tihedama piiriülese ja piirkondliku koostööga ELi ja Ukraina piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel;

2.

on arvamusel, et ELil on oluline strateegiline huvi Ukraina poliitilise stabiilsuse ja majandusliku arengu vastu, kuid kahe osapoole suhted on muutunud veelgi tihedamaks pärast seda, kui ELiga liitus kaks uut riiki, millel on kas maismaa- või merepiir Ukrainaga. Ukraina igakülgset arengut peaks tugevdama asjaolu, et temast saab Euroopa Liidule viljakas eksporditurg ja investeerimispaik, samuti stabiilne, kindel ja koostööst huvitatud partner rahu ja stabiilsuse nimel Euroopas. Kõik nimetatud tegurid avaldavad suurt mõju Euroopa Liidu stabiilsusele, turvalisusele ja heaolule;

3.

tuletab meelde, et Ukrainas tegeletakse praegu omavalitsuste reformiga, seega oleksid ELi liikmesriikide praktilised näited ja eeskuju kindlasti teretulnud. Järgmise olulise sammuna tuleks siiski kindlaks teha, kui järjepidevalt ja läbipaistvalt seadusi kohaldatakse. See hõlmab institutsioonilise suutlikkuse kasvu, mis on vajalik, et tagada demokraatia areng, head valitsemistavad ning vastavus Euroopa subsidiaarsuse, kodanikuläheduse ja partnerluse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted kuuluvad lahutamatu osana jätkusuutliku majandusarengu juurde, mis ei ole mitte ainult Ukraina, vaid ka Euroopa Liidu eesmärk;

4.

tuletab meelde, et kui ELi ja Ukraina ühine piir muutub märkimisväärselt pikemaks, saab Ukrainast, nagu teistestki SRÜ riikidest, ELi jaoks veelgi olulisem ja strateegiline naaberriik; EL peab arendama häid ja tasakaalustatud suhteid oma suuruselt teise naabri Ukrainaga ja seega tuleks tal edendada häid valitsemistavasid ja demokraatiat selles riigis mitte ainult riiklikul, vaid ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Tuleb astuda praktilisi ja konkreetseid samme vastuseks 10+2 uue liikmesriigi dünaamilistele muutustele ja uutele väljakutsetele, mis on ELi ja Ukraina suhteid juba märkimisväärselt mõjutanud;

5.

rõhutab, et ELi laienemine ei mõjuta mitte ainult Ukraina suhteid praeguste ELi liikmesriikidega, vaid ka teiste SRÜ riikide ja Venemaaga. Seetõttu tuleb üle vaadata olemasolevad koostööstruktuurid ja muud võrgustikud ning parandada neid nii, et need ei segaks, vaid eelkõige võimaldaksid konkreetseid edusamme demokraatliku stabiliseerimise, tõelise detsentraliseerimise ja territoriaalse ühtekuuluvuse valdkonnas. Lisaks on oluline märkida, et seoses uute liikmesriikidega hakkavad Musta merd ümbritseva ala väljavaated dramaatiliselt muutuma. Nende uute väljakutsetega tuleb tegeleda poliitilistel ja majanduslikel põhjustel;

6.

annab ülevaate sellest, et minevikus on EL abistanud Kesk- ja Ida-Euroopa riike kohaliku demokraatia ja tõhusa kohaliku halduse arendamisel. See on aset leidnud näiteks TACISe ja partnerlusraamprogrammide abil. Programmide kooskõlastamine on siiski olnud ebapiisav ning Regioonide Komitee tahaks seetõttu toetada tõhusamat lähenemist uute ELi välisabi programmide, nagu Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) ja vastloodud Naaberriikide Investeerimisfondi haldamisele. Tuleb välja selgitada vana ja uue poliitika ning eriti nende juurde kuuluvate programmide ja rahaliste vahendite seosed kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast;

7.

tuletab meelde, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste partnerlus on ELi poolt eriti tunnustatud ning see on osutunud kasulikuks vahendiks haldussuutlikkuse suurendamisel ja inimestevaheliste otsekontaktide tõhustamisel. Komitee sooviks seetõttu näha selliste partnerlussuhete jätkumist ja võimalusel laiendamist, mis aitaksid leida lahendusi kohalike ja piirkondlike asutuste loomise erivajadustele Ukrainas ja kogu geograafilises piirkonnas. Lisaks on kohalik ja piirkondlik demokraatia peamine vahend demokraatlike struktuuride arendamiseks ja haldussuutlikkuse tõstmiseks Ukrainas, ja see peaks vastama eelkõige 15. oktoobril 1985. aastal vastu võetud kohaliku omavalitsuse Euroopa hartas kinnitatud põhimõtetele. Seega peaks arutelu hõlmama kõiki osapooli, sealhulgas kohalikke ja piirkondlikke organisatsioone, samuti piirkondlikke omavalitsusi;

8.

leiab, et usaldusväärne partnerlus tuleks rajada strateegiale ja ühistel huvidel põhinevale praktilisele tegevuskavale, et püüelda seatud poliitiliste eesmärkide poole. Siinkohal tuleb vastu võtta konkreetsed praktilised meetmed, mis võimaldavad vastata muutustele ja uutele väljakutsetele hiljuti laienenud ELi ning Ukraina suhetes. Majanduskasvu tagamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil on olulise tähtsusega, arvestades et see on tuleviku heaolu alus; samuti peab areng olema kohandatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eri ülesannetele. Haridus, keskkonnakaitse, transport, avaliku ja erasektori koostööl põhinev ettevõtluse areng, sotsiaalteenused ja tervishoid on piirkondliku arengu peamised aspektid, mis võimaldavad majanduskasvu Ukrainas ja ELis ning toovad kaasa kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tihedama koostöö;

9.

soovitab ELil pöörata suuremat tähelepanu piirkondadele, kus majanduskasv ja areng on eriti vajalikud, näiteks tuleb Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumenti kasutada majanduslanguse all kannatavate Ukraina piirkondade mahajäänud valdkondades. Samuti on oluline keskenduda Euroopa struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika põhimõtete kohandamisele kohalike oludega, võttes arvesse vajadust paremate elutingimuste, säästva arengu ja suuremapiirkondliku konkurentsivõime järele;

10.

tuletab meelde, et kavatseb prioriteetsena käsitleda kohaliku ja piirkondliku tasandi pädevusse kuuluvaid valdkondi. Riiklikud asutused vastutavad kogu ühiskonda puudutavate küsimuste eest, samas kui kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused keskenduvad oma tegevuses üksikute ühiskonnaosade jaoks olulistele valdkondadele, mis on seotud kodanike igapäevaeluga;

11.

märgib, et tiheda koostööga üksikprojektide tasandil saab EL aidata tagada, et avaliku halduse reformid ja teenused käivitatakse tasakaalustatud viisil riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Seega saab EL aidata projektide tasandil eri sektorites toimuva arengu kaudu arendada inimkapitali. EL peab jätkama isiklike suhete arendamist kõnealuses valdkonnas, eelkõige hariduse valdkonnas loodud partnerluste kaudu;

12.

märgib, et pärast 2004. aasta lõpus oranži revolutsioonini viinud sündmusi on Ukraina järginud ambitsioonikate reformide kava, et kindlalt juurutada demokraatiat ja turumajandust ning tuua Ukraina ELile lähemale; märgib siiski, et kõnealused reformid on veel kriitilises arengujärgus;

13.

märgib, et 1998. aasta aprillis sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingus ning 2005. aasta veebruaris vastu võetud ELi ja Ukraina koostöö tegevuskavas määratletud poliitikaeesmärgid moodustavad endiselt ELi ja Ukraina koostöö arendamise olulise aluse. Koostöölepingus sätestatakse kahepoolse koostöö raamistik ning luuakse peamised foorumid ja otsuseid tegevad organid, et tagada ühist huvi pakkuvate küsimuste lahendamine, teabevahetus ja konfliktide lahendamine kõikidel tasanditel;

14.

väljendab heameelt, et EL ja Ukraina alustasid 2007. aasta märtsis läbirääkimisi uue laiendatud lepingu üle. Uus leping kajastab ELi ja Ukraina suhete arendamise strateegilist tähtsust ning selle peamine eesmärk on tuua Ukraina Euroopa Liidule lähemale, tihendada poliitilist koostööd, suurendada kaubandust ja investeeringuid ning aidata seeläbi kaasa Ukraina majanduslikule arengule ja heaolule;

15.

tervitab uue lepingu osas peetavate läbirääkimiste kontekstis institutsioonidevahelise platvormi loomise ettepanekut konsulteerimise lihtsustamiseks kodanikuühiskonna osalejatega ELis ja Ukrainas; kuid kahetseb, et praegu ei ole ühtegi sätet, millega tagataks piiriüleses ja piirkondlikus koostöös osalejate sama tasandi konsultatsioonid, ning kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles looma samalaadse institutsioonidevahelise platvormi komitee ELi ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajate jaoks;

16.

märgib, et vaatleb koostööd Euroopa uue naabruspoliitika raames, eraldi ELi ühinemisprotsessist, st et koostöö iseenesest ei määra ELi liikmestaatust; siiski võib ulatuslik koostöö Euroopa uue naabruspoliitika raames edendada Ukraina reformiprotsesse ja luua edasiste pikaajaliste suhete strateegia, mis võib aidata riiki ELile lähemale tuua;

17.

on valmis konstruktiivselt osalema ühisruumi, sealhulgas ühise majandusruumi, ühise vabaduse, turvalisuse ja õiguse ruumi, ühise välisjulgeoleku alase koostöö ruumi ning teaduse, hariduse ja kultuuri ruumi määratlemisel ja arendamisel, nagu lepiti kokku ELi ja Ukraina tippkohtumistel detsembris 2005 ja oktoobris 2006;

18.

leiab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on õiguspärane huvi ühisruumide paljudes aspektides, ning teeb ettepaneku otseselt osaleda ühisruumide arendamiseks tehtavas töös komitee pädevusvaldkonda ning ka avatud kooskõlastusmeetodi alla kuuluvates küsimustes;

19.

ootab huviga Ukraina haldusreformikava rakendamise järgmist etappi erilise rõhuasetusega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevustel, maksude detsentraliseerimisel ja territoriaalsel reformil, ning ootab edusamme ELi ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöövõimaluste osas;

20.

loodab, et kohaliku omavalitsuse Euroopa harta (oktoober 1985) põhimõtted kaasatakse ka koostatavatesse õigusaktide ettepanekutesse;

21.

tunneb heameelt tähelepanu üle ELi ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööle, kuna see tähendab üldsusele muretvalmistavate ühiste probleemide lahendamise esmatähtsaks muutmist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil;

22.

on arvamusel, et teabe ja parimate tavade vahetamisega kohalikul ja piirkondlikul tasandil toetatakse demokraatiat ning sotsiaalset ja majanduslikku arengut;

23.

tunneb heameelt, et ELi ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rakendatud ühisprojektide positiivsed tulemused on tugevdanud soovi jätkata koostööd soodsatel tingimustel ning rõhutab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jätkuv koostöö on vajalik ja oluline eeltingimus nende rolliks ühisprojektide arendajatena;

24.

kutsub ELi ja Ukraina kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tungivalt üles tegema koostööd ühist huvi pakkuvates valdkondades, arvestades, et koostööks on võimalusi mitmetes valdkondades, näiteks kultuuri, sotsiaalküsimuste, piirkondliku majanduse, keskkonnakaitse, transpordi ja põllumajanduse valdkonnas, samuti on võimalusi konkreetseteks algatusteks erasektori uurimis- ja arendustegevuse edendamiseks. Need valdkonnad puudutavad eriti piirkondlikuks arenguks vajalikke territoriaalseid pädevusi;

25.

leiab, et tervis ja suures ulatuses ka tervishoid on ühiskonna kasvupotentsiaali peamised elemendid ning on seetõttu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusvaldkonna olulised sektorid, mis on seotud sotsiaalküsimustega ning mis mõjutavad otseselt või kaudselt ka teisi sektoreid; seetõttu on neist kujunenud teiste sektorite olulised osad, aidates edendada ja säilitada sotsiaalset stabiilsust;

26.

soovitab, et Euroopa Komisjoni praktilise abiga ning kooskõlas ELi ja Ukraina partnerlus- ja koostöölepinguga võiks komitee koostöös ELi liikmesriikide ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsustega koostada raamlepingu, mis moodustaks aluse ELi liikmesriikide ja Ukraina kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostööle;

27.

pooldab teabevahetuse ja parimate tavade levitamise edendamist tegevusvaldkondades eeldusel, et see toimub ühiskonna kui terviku jaoks soodsatel tingimustel; komitee oleks nõus aitama korraldada regulaarseid arutelusid Ukraina üle, et võimaldada ELi ja Ukraina koostöö ja suhete hindamist; sellised arutelud annaksid konkreetse panuse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse kuuluvates valdkondades;

28.

on arvamusel, et kogemuste- ja teabevahetus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega võiks aidata kaasa Euroopa Liidu ja Ukraina paremale vastastikusele mõistmisele neile ühist huvi pakkuvates valdkondades; samuti looks see uusi võimalusi Ukrainale suunatud konkreetseteks algatusteks ühiste töökodade, seminaride, koosolekute ja konverentside näol, kui see pakub huvi mõlemale osapoolele ning kui mõlemad sooviksid anda panuse ELi ja Ukraina tihedamasse koostöösse;

29.

märgib, et uue naabrusprogrammi teise etapi ellurakendamine toimub ajavahemikus 2007–2013 ning tõenäoliselt avatakse sellega uks tihedamale ja tõhusamale piiriülesele koostööle, mis annab konkreetseid tulemusi;

30.

jagab seisukohta, et alalise piiriülese ja piirkondadevahelise koostöö tagamiseks ajavahemikus 2007–2013 ELi ja teisel pool ühispiiri asuvate naaberriikide vahel on vaja rohkem tehnilist ja poliitilist toetust, ning et territoriaalse koostöö eesmärkide saavutamise kindlaks toetamiseks tuleks kasutada uut Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumenti (ENPI);

31.

tervitab Euroopa Komisjoni ENPI Ukraina strateegiadokumenti 2007–2013 ning tuletab meelde, et piiriülene koostöö on naabrite koostöö põhielement; rõhutab, et selline koostöövorm on parim viis kahtluste ületamiseks Schengeni piiri sisseseadmisel ning see toob suurt kasu mõlema poole piirialadele, kahjustamata ELi idapiiri piirkondade praegust arengut;

32.

tuletab meelde, et ELi idapiiri piirülesele koostööle eraldatavad rahalised vahendid moodustavad vaid 5 % ENPIst; on arvamusel, et kogu ENPI-le eraldatavad rahalised vahendid on ebapiisavad ning nõuab, et piiriüleste koostööprogrammide toetamiseks eraldataks vähemalt 10 % ENPI vahenditest;

33.

on selles valguses arvamusel, et piiriülese koostöö prioriteedid tuleb määratleda väga hoolikalt, et saavutada võimalikult suur sünergia ning vältida rahaliste vahendite ebatõhusat jagamist, sest nii väikest rahasummat ei tuleks kasutada piirialade üldise majandusliku ja sotsiaalse arengu programmide toetamiseks; samuti on ebarealistlik eeldada, et selle väikese summaga kaetaks ELi muud prioriteetsed eesmärgid, nagu tõhusa ja turvalise piiri loomine, millega tuleb tegeleda ELi teiste poliitikavaldkondade raames;

34.

soovitab tugevdada piiriülese koostöö kolme prioriteeti, nimelt a) ühiste piiriprobleemide lahendamine, sealhulgas ühine kohalik infrastruktuur ja integreeritud piirkondlik areng, b) inimestevahelised otsekontaktid ning c) inimressursside arendamine ja haridus-, teadus- ja uurimistegevuse toetamine piirialadel;

35.

märgib, et eelkõige kultuuri ja hariduse valdkonnas on kasulik äratada ja arendada huvi koostööks, mis põhineb kultuuriüritustel ning põlistel kohalikel ja piirkondlikel kultuuritraditsioonidel;

36.

ootab huviga, milline on Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse õigusliku vahendi võimalik tulevane roll eespool nimetatud valdkondades, eelkõige rahvatervise, ühistranspordi, suurõnnetusteks valmisoleku ja rahvusvaheliste turismistruktuuride loomise valdkonnas. Lisaks võib Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus olla täiendav vahend avaliku ja erasektori partnerluse strateegiate rakendamisel; kutsub seetõttu Ukraina ja ümbritsevate ELi liikmesriikide pädevaid riiklikke ametiasutusi tegema asjakohaseid samme, et võimaldada Ukraina partneritel osaleda tulevastes Euroopa territoriaalse koostöö rühmitustes, nagu on lubatud määruses (EÜ) nr 1082/2006;

37.

peab oluliseks, et EL tõhustaks finantskoostööd Ukrainaga, eelkõige ENPI ning selliste uute vahendite käikulaskmise abil nagu Naaberriikide Investeerimisfond, mida liikmesriikide arenguabi andvad institutsioonid saavad kasutada investeeringute edendamiseks ENP riikides, ning teeb ettepaneku, et Ukraina annaks panuse ühise fondi kaudu elluviidava ühise rahastamislepingu allkirjastamisse;

38.

rõhutab linnade partnerlusprogrammide tähtsust teabevahetusele kaasa aitamisel konkreetsetes tegevusvaldkondades;

39.

tervitab asjaolu, et Euroopa Komisjon peab kohalikku vastutust väga oluliseks, rõhutades samas ka riikliku tasandi toetust; parema koostöö rajamise kontekstis soovitab ELi ja Ukraina koostöö tegevuskavas arvesse võtta kahepoolsete programmide rakendamist;

40.

rõhutab, et ELi ja Ukraina rahvusvahelised suhted mõjutavad kõige rohkem vahetult ELi piiri ääres paiknevaid Ukraina piirkondi; toetab seetõttu tihedamat koostööd kõnealustes piirkondades piirkondadevaheliste suhete ja kohalike omavalitsuste partnerluste kaudu;

41.

kutsub üles Ukraina ja tema ELi kuuluvate naaberriikide vahel kiiresti sõlmima kahepoolsed lepingud, et rakendada määrusega nr 1931/2006/EÜ kehtestatud kohaliku piiriliikluse süsteem;

42.

rõhutab vajadust aidata majanduslanguse all kannatavaid, mahajäänud piirkondi teistele järelejõudmisel ning leiab, et selleks on vaja Ukraina valitsuse strateegiat, mis vastaks Euroopa regionaalpoliitika põhimõtetele, samuti instrumentide ja institutsioonide süsteemi väljatöötamist; ELi liikmesriikide piirkonnad saaksid siinkohal abiks olla teadmiste edasiandmise kaudu, pakkudes kõikidele sidusrühmadele võimalusi osaleda konkreetsetes projektides, tehes koostööd eelkõige ELi ja Ukraina koostöö tegevuskavas kavandatud valdkondades ning andes panuse parimate tavade levitamisse. Rahalistele vahenditele juurdepääs ELi ja Ukraina koostöö tegevuskava konkreetse sisu rakendamiseks on äärmiselt oluline; nimetatud vahendid peavad olema hõlpsasti kättesaadavad;

43.

rõhutab inimestevaheliste kontaktide olulisust paljukultuurilistes piirkondades, eelkõige kultuuri ja hariduse valdkonnas ning noorte koostöös. Just kogemuste ja teadmiste kogumine võib ärgitada piiriülesele koostööle ning aidata Ukrainal läbi viia hädavajalikke reforme.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/25

—

rõhutab, et Euroopa teadusruumi loomise protsessi tuleb tõhustada, kui soovitakse saavutada eesmärk muuta Euroopa juhtivaks teadmistepõhiseks ühiskonnaks ja maailma kõige dünaamilisemaks majandusruumiks. Piirkonnad annavad oma teaduspoliitika raames toetavate programmiliste, struktuuriliste ja õiguslike raamtingimuste abil olulise panuse Euroopa teadusruumi kujundamisse ja selle ellurakendamisse;

—

toetab piirkondlike, riiklike ja ELi uurimisprogrammide ja -prioriteetide kooskõlastamise ideed. Subsidiaarsuse põhimõttele viidates rõhutab komitee aga liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutust teaduse ja uurimistegevuse valdkonnas ning keeldub jätkuvalt toetamast teadustegevuse tsentraliseerimist ja kavandamist Euroopa Liidu tasandil;

—

peab Euroopa teadusruumi arendamisel eriti oluliseks edusamme teadlaste liikuvuse alal, k.a vajalikud õiguslikud kohandused elamislubade ja pensionide valdkonnas ning toetavad perekonnasõbralikud meetmed;

—

rõhutab normide ja eeskirjade loomise vajadust, et tagada intellektuaalse omandi kaitse. Avalike teadusasutuste ja kõrgkoolide intellektuaalse omandi kohtlemise Euroopa harta väljatöötamine võib anda olulise panuse Euroopa teadusruumi väljakujundamisse ja koostöövõrgustike edendamisse;

—

julgustab ülikoole ja kõrgkoole kasutama uusi võimalusi avaliku sektori asutuste ja erasektori koostöös, nt riikliku ja erasektori ühiste innovatsioonifondide raames. Üli- ja kõrgkoole tuleb senisest aktiivsemalt käsitleda ja toetada kui oma piirkonna uuendustegevuse kandjaid.

Raportöör

:

Nordrhein-Westfaleni liidumaa parlamendi liige Michael SCHROEREN (DE/EPP)

1.

kinnitab Euroopa teadusruumi loomise olulist tähendust Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu ning uuendusvõime, Lissaboni eesmärkide saavutamise, jätkusuutliku ja tasakaalustatud majanduskasvu ning Euroopa piirkondade edu ja nende kodanike elukvaliteedi parandamise jaoks;

2.

toetab seisukohta, et alates 2000. aasta märtsis Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogu otsusest Euroopa teadusruumi loomiseks on võetud olulisi meetmeid selle teostamiseks; kõnealust protsessi tuleb siiski tõhustada, juhul kui soovitakse saavutada eesmärk muuta Euroopa juhtivaks teadmistepõhiseks ühiskonnaks ja maailma kõige dünaamilisemaks majandusruumiks;

3.

tervitab seetõttu Euroopa Komisjoni algatust koostada rohelise raamatu näol hinnang teel Euroopa teadusruumini toimunud edasiminekutest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest alates selle loomisest 2000. aastal ning lähtuvalt uutest arengutest kirjeldada uusi ideesid;

4.

peab Euroopa teadusruumi arendamisel eriti oluliseks edusamme teadlaste liikuvuse alal, k.a vajalikud õiguslikud kohandused elamislubade ja pensionide valdkonnas ning toetavad perekonnasõbralikud meetmed. Samuti võib liikmesriikide- ja piirkondadepoolne tihedam kooskõlastamine ja koostöö uurimisprogrammide valdkonnas luua sünergiaid ja seega anda Euroopa teadusruumile lisaväärtuse ning sel moel suurendada Euroopa konkurentsivõimet ülemaailmsel teadmiste turul. Teadmistesiirde tugevdamine, muuhulgas innovatsiooniklastrite koostöö kaudu, on kõnealuses kontekstis tingimata vajalik. Euroopa Liidu toetusprogramme, eriti teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse 8. raamprogrammi, tuleks vastavalt laiendada ja suunata ning viimane tuleks senisest veelgi tõhusamalt siduda Euroopa struktuurifondidega;

5.

rõhutab piirkondade erilist tähtsust, sest nemad annavad oma teaduspoliitika raames toetavate programmiliste, struktuuriliste ja õiguslike raamtingimuste abil olulise panuse Euroopa lisaväärtuse loomisse teaduse valdkonnas ning Euroopa teadusruumi kujundamisse ja selle ellurakendamisse. Euroopa Liidu õiguslikud raamtingimused tuleks kehtestada vaid valdkondades, kus need näivad Euroopa teadusruumi loomiseks paratamatutena ja kus ainult kooskõlastavatest meetmetest (ka avatud kooskõlastusmeetodi raames) jääb väheks. Komitee ei poolda endiselt sellest kaugemale ulatuvat tsentraliseeritud planeerimist Euroopa tasandil;

6.

juhib tähelepanu linnade ja piirkondade olulisusele uuenduslike keskkondade arendamisel. Linnade ja piirkondade tegevusel on oluline mõju Euroopa teadusruumi loomisele seoses teadlaste liikuvusega, sest teadlaste jaoks on atraktiivsed vaid mitmekülgsed, sallivad ja uuenduslikud keskkonnad, ning teadustegevuse infrastruktuuri arendajatena. Sellega seoses on asjakohane nimetada kohalikku uuenduspoliitikat, tehnoloogiakeskusi, äriinkubaatoreid, teadusparke ja riskikapitali;

7.

on seisukohal, et üks perspektiiv, mis Euroopa teadusruumi (ERA) käsitlevas rohelises raamatus täielikult puudub, on see, et tugevdatud koostöö riigi poolt rahastatavate teadusuuringute ja teiste ühiskonna sidusrühmade vahel puudutab samuti kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ning mitte üksnes tööstust, nagu mõnedes punktides mainitakse. Paljudes liikmesriikides vastutab kohalik ja piirkondlik tasand sotsiaalse heaolu oluliste valdkondade eest. Arenenud koostöö teadlaste ja riiklike osapoolte vahel on oluline ja vajadus „ühiskondlike uuenduste” järele on suur, eelkõige selleks, et vastata peamistele ühiskondlikele väljakutsetele ning toetades seega Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamist;

8.

toetab seisukohta, et teadlaste temaatiline, ruumiline ja institutsiooniline liikuvus on olulise tähtsusega teadmiste arendamise ja edasiandmise seisukohast ning seega peaks see saama tänapäeva CVde ja karjääride iseenesestmõistetavaks osaks;

9.

jagab arvamust, et eespool mainitud teadlaste liikuvust takistavad sageli ebapiisavad õiguslikud ja institutsioonilised raamtingimused, samuti ka halvad töötingimused ja karjääritakistused;

10.

rõhutab teadlaste koolitamise olulisust Euroopa Liidu eri piirkondades, sealhulgas uutes liikmesriikides. Selline koolitamine Euroopa Liidu eri osades tagab võrdsemad võimalused ka teaduskoolitusele juurdepääsu osas, tagades nii Euroopa vaimse potentsiaali optimaalse kasutuse kogu Euroopa Liidu huvides. Nimetatud perspektiiv rõhutab ülikoolide ja teadusasutuste rahastamise tähtsust ELi ja riiklike rahastamisevahendite ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste meetmete abil;

11.

julgustab piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi võtma oma vastutusalas võimalikke meetmeid liikuvuse parandamiseks kõigis valdkondades, eelkõige aga teaduse ja tööstuse vahel. Kõnealuses seoses on väga oluline ka tihe üleeuroopaline koostöö ettevõtete, kõrgkoolide ja teadusasutuste vahel, millesse kaasatakse ka kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi poliitilised osapooled ja haldusasutused. Jätkuvalt tuleb suurendada naiste osakaalu teadustöö valdkonnas. Kõnealuses kontekstis on olulise tähtsusega paindlik karjääri ja tööaja kujundamine, pensioniõiguste ülekantavust reguleerivad eeskirjad, nõudlusele vastavad lapsehoiuteenused ja muud perekonnasõbralikud toetusmeetmed (nt abi elukaaslase või abikaasa karjääri alustamisel);

12.

rõhutab vajadust meelitada ligi kõrgetasemelisi teadlasi väljastpoolt Euroopa Liitu ning toonitab seetõttu ELi liikuvusprogrammide (nt Marie Curie programm) olulisust ja tervitab toetusmeetmeid, mida mõnes piirkonnas on rakendatud teadlaste tagasipöördumise soodustamiseks;

13.

toetab kõnealuses kontekstis põhimõtteliselt vajadust piirkondlike ja riiklike teadus- ja arendustegevuse programmide suurema avatuse järele, kuid leiab, et selle konkreetset ellurakendamist on veel tarvis selgitada;

14.

rõhutab Euroopa Liidu rolli liikuvust edendavate piirkondlike ja riiklike meetmete kooskõlastamise edendamisel, kasutades avatud kooskõlastusmeetodit läbipaistvuse loomiseks ning võttes eeskujuks piirkondade parimate tavade näited;

15.

rõhutab oma poolehoidu vajadusele luua kaasaegne ja tõhus Euroopa infrastruktuur teadustegevuse valdkonnas, eelkõige ajakohaste virtuaalsete võrgustike ja teadmistebaasi loomise kaudu, ning toetab seisukohta, mille kohaselt tuleb lisaks Euroopa vahendite kaasamisele mobiliseerida ka piirkondlikud, riiklikud ja erasektori vahendid. Kõnealuses kontekstis on olulise tähtsusega 3 % SKT eesmärgi saavutamine, millest kaks kolmandikku tuleks erasektorist;

16.

rõhutab oma seisukohta, et Euroopa teadusruumi rahvusvahelise konkurentsivõime kindlustamiseks tuleb hoogustada olemasolevate teadusasutuste arendamist ja nende vaheliste võrgustike loomist. Euroopa struktuurifondid võivad anda olulise panuse teadustegevuse valdkonna uute infrastruktuuride rahastamisse ja rajamisse. Lisaks tuleks teha jõupingutusi, loomaks tihedamaid seoseid raamprogrammiga. Kõnealusele aspektile, st struktuurifondide rollile Euroopa teadusruumi loomisel, on rohelises raamatus seni vähe tähelepanu pööratud;

17.

kutsub üles arutlema kõnealuses seoses ka Euroopa strateegiafoorumi (ESFRI) poolt esitatud Euroopa tegevuskava (roadmap) rakendamise ja rahastamise üle. Tegevuskava kujutab endast olulist teetähist Euroopa teadusruumi loomisel. Seejuures peaksid esiplaanil olema selged ja läbipaistvad otsustusprotsessid ning tipptaseme kriteerium;

18.

tervitab seetõttu eri piirkondade jõupingutusi, et kõrgkoolide suurendatud autonoomia abil võimaldada erasektori aktiivsemat osalemist, ning julgustab neid kasutama uusi võimalusi avaliku sektori asutuste ja erasektori koostöös, nt riikliku ja erasektori ühiste innovatsioonifondide raames, mis võiksid olla eeskujuks ka avalike vahendite jätkusuutlikul kasutamisel ja kindlustamisel. Kõrgkoole tuleb senisest aktiivsemalt käsitleda ja toetada kui oma piirkonna uuendustegevuse kandjaid, ning nad tuleb kaasata piirkondliku, liikmesriikide ja Euroopa Liidu tasandi vastavatesse aruteludesse;

19.

nõustub seisukohaga, et tarvis on paremini kooskõlastada riiklikku ja erasektori ning ka ELi liikmesriikide teadus- ja arendustegevust, ning leiab, et avatud kooskõlastusmeetod on sobiv vahend kõnealuses valdkonnas sünergiate loomiseks;

20.

rõhutab kõrgkoolide ja ülikooliväliste teadusasutuste olulisust alus- ja rakendusuuringute jaoks, sest nad on ühiskondliku, kultuurilise ja majandusliku arengu liikumapanev jõud oma piirkondades ja piirkondadevahelistes koostöös. Kõnealuses seoses toetab komitee uuendustegevuse kontseptsiooni ulatuslikku tõlgendamist, mis ulatuks puhtalt majanduslikust tähendusest kaugemale;

21.

rõhutab, kui oluline on kõrgkoolide ja teadusasutuste piiriülene koostöö ülikooliväliste partneritega tööstuse, majanduse, halduse ja kultuuri valdkonnast ning teiste ühiskondlike rühmitustega;

22.

toetab jõupingutusi virtuaalsete klastrite loomisel ning rõhutab kõnealuses seoses piirkondade jõupingutusi, edendamaks osapoolte koostööd (ka virtuaalsete) klastrite loomisel;

23.

tervitab ELi tegevust kõnealuste meetmete tugevdamiseks sobivate toetusprogrammide või toetussuuniste kaudu, mis on nimetatud programmide osad (nt ELi teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse 7. raamprogrammi raames), ning julgustab jätkama vastavate programmide sihipärast arendamist seoses nimetatud institutsioonide ja osapoolte tihedama koostööga vajaliku kriitilise massi saavutamiseks ja rahvusvahelisel tasandil nähtavate kõrgetasemeliste klastrite rajamiseks;

24.

märgib, et kuna eesmärk on saavutada kriitiline mass teadusasutuste tasandil, sõltub kriitiline mass uurimisteemast, teadusvaldkonnast ja osalejatest. Kõikide teadusvaldkondade ja kõikide toetuse liikide puhul ei tohiks rakendada ühtset lähenemisviisi;

25.

tervitab rohelises raamatus seatud eesmärki leida sobiv tasakaal institutsioonilise ja konkurentsipõhise rahastamise vahel. Kooskõlas varem väljendatud seisukohtadega kutsub Regioonide Komitee üles jätkama arutelu sobiva tasakaalu leidmise üle institutsioonilise ja konkurentsipõhise rahastamise vahel. See, kuidas tasakaal saavutatakse, on väga oluline süsteemi dünaamikale;

26.

kaldub, viidates varasematele seisukohtadele, lootma pigem teadlaste ja uurimisrühmade valikule huvitavate ja kasulike teadusvaldkondade kasuks ja vabatahtlikule (alt-üles) võrgustike loomisele kui ülaltpoolt rangelt juhitud protsessidele ja nendega kaasnevale rituaalsele koostööle;

27.

rõhutab samuti vajadust tagada tipptaseme ja tipptulemuste edendamise kõrval ka iga piirkonna inimestele hea haridus ja koolitus kui individuaalse ja ühiskondliku heaolu ning piirkondade uuendusvõime alus;

28.

nõustub arvamusega, et digitaalsel meedial on oluline tähtsus teadmiste ja teadussaavutuste demokraatlikul, piiriülesel ja sihtrühmadele suunatud levitamisel (ka poliitilisel nõustamisel), ning toetab teadmiste edastamist ka rahvusvahelise võrgustiku kaudu;

29.

rõhutab rahvusvahelise koostöö taustal normide ja eeskirjade loomise vajadust, et tagada intellektuaalse omandi kaitse, kuna nende puudumine takistaks oluliselt usaldusväärset koostööd institutsioonilistes ja piiriülestes küsimustes (nt klastrite ja tippkeskuste puhul);

30.

kinnitab oma lähenemisviisi, mille kohaselt oleks selleks tarvis edendada Euroopa ja rahvusvaheliste normide süstemaatilist arendamist ja kasutamist ning toetada parimate tavade näidete avalikustamise kaudu eelkõige teadustegevusalaste teadmiste vahetamist tööstuse ja avaliku sektori vahel. Seejuures võib avalike teadusasutuste ja kõrgkoolide intellektuaalse omandi kohtlemise Euroopa harta väljatöötamine anda olulise panuse Euroopa teadusruumi väljakujundamisse ja koostöövõrgustike edendamisse;

31.

toonitab, et ka ELi suuremate koostööprojektide (nt Euroopa Tehnoloogiainstituut) puhul tuleb tagada piirkondadele ja VKEdele kaasatus ja osalemise võimalus;

32.

toetab piirkondlike ja riiklike uurimisprogrammide ja -prioriteetide kooskõlastamise ideed selles osas, mis puudutab Euroopa teadusruumi ja teadmiste turgu ning eesmärki paremini kooskõlastada riiklikud teadustegevused ja aktiivsemalt keskenduda Euroopa teadusruumi rajamise ühisele eesmärgile. Subsidiaarsuse põhimõttele viidates rõhutab komitee aga liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutust teaduse ja uurimistegevuse valdkonnas ning keeldub jätkuvalt toetamast teadustegevuse tsentraliseerimist ja kavandamist Euroopa Liidu tasandil;

33.

rõhutab oma seisukohta, et Euroopa teadusruumi loomist ja ka sisuliselt kooskõlastatud teadustegevust on võimalik olulisel määral edendada, kui tagada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele teadustegevuseks sobivad raamtingimused. See toimub ELi toetusprogrammide (nagu nt ELi teadusuuringute 7. raamprogramm) kaudu, kuid selleks võib kasutada ka vastavalt kooskõlastatud ja vastava suunitlusega struktuuriprogramme, mis võimaldavad sünergiaid struktuuriabi ja teadustegevuse toetamise vahel;

34.

lähtub seejuures teadmisest, et mõnes piirkonnas edukalt rakendatud teadus- ja uuendustegevuse mudelit ei ole võimalik lihtsalt „kopeerida” ning teistele piirkondadele või poliitilistele asutustele üle kanda. Sellest hoolimata võivad nad vastavate struktuuriliste, ühiskondlike ja kultuuriliste tingimuste arvestamisel siiski olla eeskujuks sobivate mudelite väljatöötamisel teistes (ka ebasoodsate tingimustega) piirkondades;

35.

toetab seisukohta, et ERA-Net programm riiklike uurimisprogrammide kooskõlastamiseks on ennast õigustanud ning seda tuleks edasi arendada;

36.

juhib tähelepanu sellele, et piirkonnad nõustuvad ELi võrdlusuuringutega vaid juhul, kui seejuures arvestatakse vastava piirkonna spetsiifiliste arengutingimuste, -etappide ja -nõuetega. Selleks, et tagada ELi võrdlusuuringute edu piirkondades, on tarvis välja arendada näitajad ja uurimismeetodid, mis võimaldavad piirkondi reaalselt võrrelda ning viivad rakendatavate tulemusteni. Piirkondade kaasamine kõnealusesse arendusprotsessi on võrdlusuuringute tulevase edu seisukohalt vältimatu;

37.

avaldab kahetsust, et Euroopa teadusruumi käsitlevas rohelises raamatus puudub analüüs nn sotsiaalsete platvormide kohta, mis tegelikult on innovatiivsed, püüdes sõnastada ja koostada strateegiliste teadusuuringute arengukavu, mis käsitlevad Euroopa ees seisvaid suuri väljakutseid, nagu keskkond, rahvastiku vananemine ja integratsioon. 2006. aasta detsembris avaldatud koostööd käsitleva eriprogrammi sotsiaal- ja humanitaarteaduste osas leidub siiski viide linnade sotsiaalsetele platvormidele ning sotsiaalsele ühtekuuluvusele, mis on väga positiivne. Siiski on soovitav, et komisjon jätkaks nimetatud uuenduslikku lähenemisviisi tulevaste uurimisküsimuste määratlemisel, mida ta juba praegu teeb, näiteks pidevas dialoogis teadlaste, ametiasutuste, ettevõtete ja kodanikuühiskonna vahel;

38.

toetab seisukohta teaduse ja uurimistegevuse rahvusvahelise ulatuse kohta ning rõhutab vajadust ka Euroopa Liidu piiridest kaugemale ulatuva koostöö ning teadmiste ja teadlaste vahetuse järele;

39.

tervitab liikmesriikide tegevust sellise rahvusvahelise koostöö tihendamiseks, luues toetavaid raamtingimusi, nagu näiteks sisserännet käsitlevate õigusaktide ajakohastamine, ning kutsub liikmesriike üles tegema tihedat koostööd kõnealuses valdkonnas;

40.

tervitab Euroopa Komisjoni algatust käivitada ulatuslik avalik arutelu, millesse kaasatakse ka Regioonide Komitee. Arutelu käigus on tarvis täpsustada Euroopa teadusruumi rajamisega seonduvad prioriteetsed teemad ja meetmed ning neid edasi arendada, lähtudes seejuures teaduse valdkonnas kehtivast subsidiaarsuse põhimõttest.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/30

—

väga oluline on käsitada linnades ja piirkondades toimuvaid ümberkorraldusprotsesse kui alalist nähtust, mis on osa ELi majandus- ja sotsiaalsest elust. Ümberkorraldusi tuleb näha kui võimalust tegeleda praeguste ja tulevaste probleemide lahendamisega;

—

Regioonide Komitee soovitab luua süsteemi, mis võimaldaks neid protsesse kogu Euroopa Liidus pidevalt jälgida. Seda peaksid läbi viima sidusrühmadest sõltumatud asutused. Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid ergutama haldusasutuste, ettevõtete ja sotsiaalpartnerite kohaliku ja piirkondliku tasandi partnerlust ja soodustama sel viisil koostööd, edendamaks kohalikku arengut globaliseerunud maailmas, seda eriti äärealadel, mille kultuuripärand on hääbumisohus;

—

piirkondlikul ja kohalikul tasandil peavad ümberkorraldused toimuma nii, et tagatakse ühenduse poliitika eesmärkide täitmine ning samal ajal säilitatakse kõrge tööhõive tase ja sellest tulenevalt ELi kodanike vastav elukvaliteet. Kaasaegsete ümberkorralduste käigus tuleks samaaegselt anda tõuge ka moderniseerimisprotsessile, et kujundada välja tulevikku suunatud, teadmiste- ja innovatsioonipõhine majandus. Seda eesmärki on võimalik saavutada üksnes suuremate investeeringutega inimressurssidesse;

—

maapiirkondade ümberkorralduste tervikliku mudeli abil on võimalik (või peaks olema võimalik) tagada minimaalsete üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olemasolu, et meelitada ligi ettevõtteid ja kvalifitseeritud töötajaid ning peatada väljaränne. Seejuures on oluline jälgida seda, et Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi vahendeid kasutataks uuenduste toetamiseks ning mitte olemasoleva säilitamiseks. Üks oluline vahend, mille abil saab lahendada kiireloomulisi probleeme, mida ümberkorraldused võivad põhjustada, on Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond.

Raportöör

:

Witold KROCHMAL Wołówi linnapea (PL/UEN-EA)

1.

16. oktoobril 2006 esitas Euroopa Komisjon Regioonide Komiteele taotluse koostada perspektiivarvamus edukate strateegiate kohta seoses ümberkorraldustega ELi linnades ja piirkondades. Komisjoni arvates annaks komitee arvamus olulise panuse, mis aitaks välja töötada komisjoni kontseptsiooni seoses Euroopa majanduses vältimatute ümberkorraldustega.

2.

Praegu toimuvad Euroopa Liidu majanduses suured muutused, mis tähendavad piirkondade ja linnade kogu majandusstruktuuri ümberkorraldamist. Sellega kaasnevad kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele uued väljakutsed, millele tuleb vastata nii, et säiliks tasakaal sotsiaalvaldkonna, majanduse ja keskkonna vahel.

3.

Ümberkorraldustes tuleb näha võimalust praeguste ja tulevaste majandusprobleemide lahendamiseks ning nende soovimatute tagajärgede leevendamiseks või vältimiseks. Kohalik ja piirkondlik tasand on rohujuure tasandiga lähedalt seotud ning suudab reageerida asjakohaselt, kiirelt ja paindlikult. Seepärast on kohalik ja piirkondlik tasand ümberkorralduste läbiviimiseks kõige tõhusam, eriti kui ümberkorralduste eesmärk ei ole lahendada struktuurilisi probleeme.

4.

Piirkondlikul ja kohalikul tasandil peavad ümberkorraldused toimuma nii, et tagatakse ühenduse poliitika eesmärkide täitmine. See tähendab, et tuleb kindlustada konkurentsi- ja innovatsioonivõime ning samuti säilitada kõrge tööhõive tase ja sellest tulenevalt ELi kodanike vastav elukvaliteet.

5.

Kõnealused väljakutsed puudutavad eelkõige neid linnu ja piirkondi ehk neid omavalitsusi, kellel on head võimalused selleks, et strateegilisi suuniseid konkreetse tegevusena ellu viia ning mobiliseerida kohalikke ühiskondlikke ja majanduslikke osalejaid selles tegevuses osalema.

6.

Käesoleva arvamuse eesmärk on täiendada kohalikust ja piirkondlikust seisukohast lähtudes praegust arutelu ümberkorralduste teemal, mis püsivalt ja vältimatult toimuvad meie majandusliku ja ühiskondliku elu taustal.

7.

Peamised põhjused ümberkorraldusteks, mida kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi ametiasutused peavad käsitlema ning isegi ette nägema ja ennetama, on järgmised:

8.

Ümberkorraldusi võib läbi viia erinevatel tasanditel ja samuti erinevates valdkondades:

9.

Olenemata sektorist või majandusharust, tuleb ümberkorraldusi käsitleda eelkõige kohalikus kontekstis, sest kõnealuse protsessi mõjud puudutavad kõige enam just kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi.

10.

Ümberkorraldustele sundivate tegurite ilmnemise kiiruse osas tuleb märkida, et kõnealused protsessid algavad sageli äkitselt, sest ettevõtted peavad kiiresti reageerima globaliseerunud majanduse nõuetele ja tarbijaturu muutustele.

11.

Järjest rohkem globaliseeruva majanduse tulemusel muutuvad tsüklilised kriisid ja puudujäägid ettevõtete või sektorite konkurentsivõimes üha märgatavamaks. Kõnealused kriisid on ettearvamatud ning võivad aja jooksul piirkonna majandusele tõsist kahju tekitada.

12.

Samal põhjusel muutub üha tavalisemaks ümberpaigutamine — majandustegevuse järsk üleviimine ühest piirkonnast teise. Kõnealuste ootamatute otsuste aluseks on strateegilised ja majanduslikud kriteeriumid, samuti tootmistegurite kulud, kuid vahel võivad ajendiks olla ka investeeringuid ligimeelitavad piirkondlikud stiimulid ja regionaalpoliitika.

13.

Sellised ülepeakaela toimuvad ümberkorraldused ei anna rahuldavaid tulemusi, kuigi paljudes riikides on olemas tugevad õigusvahendid ja professionaalsed meeskonnad. Kõnealuse protsessi tulemusena ei ole välistatud suured negatiivsed sotsiaalsed ja piirkondlikud muutused ning seetõttu eelistatakse lühiajalisi lahendusi selle asemel, et leida püsivamaid ja pikaajalisemaid lahendusi. Sellise teguviisiga kaasnevad sageli tõsised sotsiaalsed ja territoriaalsed probleemid. Eelistega, mida ettevõtete ümberpaigutamine annab ettevõtetele, kaasneb sageli tõsine kahju selle piirkonna jaoks, mis ettevõtte kaotab.

14.

Väljakutse seisneb selles, et vältimatuid ümberkorraldusi mitte pidurdada, vaid jaatada, nii et piirkonnad, kohalikud omavalitsusüksused ja üksikisikud jääksid võimalikult kauaks negatiivsetest mõjudest puutumata ning näeksid selle asemel eesseisvaid võimalusi.

15.

Ülepeakaela toimuvad ümberkorraldused puudutasid eriti neid riike, mis ühinesid ELiga 2004. ja 2007. aastal. Suures osas on see tingitud sellest, et 27-liikmelise ELi riigid on majandusarengu, uute tehnoloogiate kasutamise ja innovatsioonivõime poolest väga erineval tasemel. Paljudel juhtudel on saavutatud soovitud majandusedu, kuid mitte ilma negatiivsete sotsiaalsete tagajärgedeta, mis eelkõige tulenevad sellest, et ümberkorraldused viidi ellu liiga kiiresti.

16.

Vaatamata põhimõttelisele arusaamale, et ümberkorraldused on pidev protsess, tuleb neid protsesse analüüsida 15-liikmelise ELi riikides, kus püüti muutusi ennetada, et raskusi juba varakult ette näha ja ümberkorralduste negatiivseid tagajärgi osaliselt ära hoida või võimaluste piires minimeerida.

17.

Ümberkorralduste ja eelkõige muutuste ennetamise õnnestumine sõltub suurel määral dialoogist ettevõtete, kolmanda sektori, töötajate ja nende organisatsioonide (nt ametiühingute), kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, kõrgkoolide ja uurimisasutuste ning samuti valitsusasutuste (nt regionaalarengu agentuurid) vahel. Ümberkorralduste tulemused ja edukus sõltuvad sageli kõnealuse dialoogi kvaliteedist.

18.

Eriti tähtis roll on kõnealuses protsessis piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Eelseisvate ümberkorralduste puhul võib välja tuua kolm tegevusvaldkonda:

Nimetatud meetmete ja ümberkorraldusprotsessi elluviimiseks on vaja asjaomaseid statistilisi andmeid, teabeallikaid ja spetsiaalset strateegiat teabe kogumiseks ja edastamiseks kõigile ümberkorraldusprotsessis osalejatele.

19.

Teabepoliitikas tuleb eritähelepanu pöörata VKEdele, kellel oma eripärasest struktuurist tingituna võib olla raske saada teavet, mis võimaldaks neil turu muutusi ennetada.

20.

VKEde sektor vajab erilist kaitset nii ümberkorralduste käigus kui ka prognoositavate muutuste ajal. Neil etappidel on meetmed kõige vajalikumad, et tugevdada ning arendada organisatoorseid, strateegilisi ja juhtimisalaseid oskusi ja võimeid, mis aitavad kaasa VKEde kasvule. Tuleb traditsioonilisest pereettevõtluse mudelist kaugemale minna ja luua ülemaailmsele konkurentsile vastav kontrolli- ja juhtimissüsteem. Analüüsitud näidetest selgub, et kõige tõhusamaks on osutunud alltöövõtu strateegia, kuid seda vaid juhtudel, kus oli võimalik minna kaugemale tavapärastest turusuhetest ja saavutada ettevõtete partnerlusel põhinev koostöö või koostöö võrgustikuks ühendatud ettevõtete vahel, eriti kohalikul tasandil.

21.

Ümberkorraldusprotsesside analüüsist selgub, et kõnealused protsessid ei toimu üheainsa mudeli järgi, vaid sõltuvad väga suurel määral järgmistest teguritest: territoriaalne tasand (piirkond, linn, kohalik omavalitsusüksus), majandusharu, piirkonna eripärad (nt selle asukoht: sh äärealad), majandusstruktuuri laad (põllumajandus, kerge- või rasketööstus) ja selle riigi majanduslik arengutase, kus asjaomane ümberkorraldusi läbi viiv piirkond asub.

22.

Kaasaegsete ümberkorralduste käigus tuleks samaaegselt anda tõuge ka moderniseerimisprotsessile, et kujundada välja tulevikku suunatud, teadmiste- ja innovatsioonipõhine majandus. Seda eesmärki on võimalik saavutada üksnes suuremate investeeringutega inimressurssidesse ja üld- ja kutsehariduse taseme tõstmisega. Selleks on vaja sihipärasemaid ja tõhusamaid investeeringuid piirkondlikul ja kohalikul tööturul, mis võimaldavad ennetada ulatuslike ümberkorralduste majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid.

23.

Inimressurssidesse tehtavate investeeringute laiendamine ja suurendamine ning üld- ja kutsehariduse kohandamine ümberkorraldustest tulenevatele uutele kutsekvalifikatsiooniga seotud nõuetele toob kaasa lisakulusid. Seejuures tuleb asjaomaste mehhanismide abil tagada, et neid kulusid kannaksid ühiselt nii ettevõtted, avalik sektor kui ka eraisikud. Eelkõige tuleks edendada terviklikke haridusstrateegiaid, tagamaks, et töötajatel oleks teadmiste- ja innovatsioonipõhise majanduse nõuetele vastav kvalifikatsioon. Ümberkorralduste õnnestumiseks on äärmiselt oluline üld- ja kutseharidusalane kogemustevahetus ja partnerluskoostöö piirkondade ja linnade vahel.

24.

Praktika on näidanud, et inimressurssidesse tehtavate investeeringutega seotud meetmetel on otsustav tähtsus ümberkorralduste läbiviimisel linna- ja maapiirkondades ja nende taaselustamisel. See on kohaliku tasandi ümberkorraldustega tegelevate institutsioonide üks peaülesanne. Ümberkorralduste õnnestumisel on lisaks kutsealast ja majanduslikku liikuvust edendavatele algatustele suur tähtsus ka nõudluse ja pakkumise tasakaalu tagamisel kohalikul tööturul. Tuleks toetada eelkõige madala kvalifikatsiooniga tööotsijate ja selliste isikute liikuvust, keda ähvardab töötuks jäämine, pakkudes neile individuaalset abi töö või praktikavõimaluste otsimisel või koolitust, mis annaks tööotsijatele või neile, keda ähvardab töötuks jäämine, kvalifikatsiooni, mille järele on kohalikul tööturul nõudlus. Eriti oluline on see noorte puhul, kuna neil on töö leidmine eriti keeruline.

25.

Meetmed koolituse etapist tööturule ülemineku kergendamiseks piirkondades, kus viiakse läbi ümberkorraldusi, vastavad Euroopa noorteprogrammi põhimõtetele, millega nähakse ette kutsenõustamine, abi täiendava kvalifikatsiooni omandamisel ja vastavad koolitusvõimalused.

26.

Selliste meetmete abil peaks olema võimalik takistada linna- ja maapiirkondades ebasoovitavaid arenguid, nagu elanikkonna lahkumine maapiirkondadest. Kõnealune nähtus on probleem mitte üksnes seetõttu, et selle tagajärjel võib piirkond lakata kogukonnana toimimast, millega kaob kohalik kultuur, traditsioon ja eripärad, vaid ka hüdrogeoloogilise tasakaalu rikkumise ohu tõttu. Kõnealusele arengule saab kõige paremini ja tõhusamalt vastu astuda meetmetega, mida toetatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi vahenditega. Maapiirkondade ümberkorralduste tervikliku mudeli abil on võimalik (või peaks olema võimalik) tagada minimaalsete üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olemasolu, et meelitada ligi ettevõtteid ja kvalifitseeritud töötajaid ning peatada väljaränne. Seejuures on oluline jälgida seda, et Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi vahendeid kasutataks uuenduste toetamiseks ning mitte olemasoleva säilitamiseks.

27.

Üks oluline vahend, mille abil saab lahendada kiireloomulisi probleeme, mida ümberkorraldused võivad põhjustada, on Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, mis pakub lühiajalist abi globaliseerumise tõttu toimunud majandustegevuse ümberpaiknemisest mõjutatud piirkondadele. Regioonide Komiteel on väljendanud heameelt selle vahendi loomise üle ning on teinud ettepaneku suurendada selle mahtu 1 000 miljoni euroni aastas. Regioonide Komitee loodab, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tulemuste esimeses aastaaruandes 2007. aasta kohta (aruanne avaldatakse 2008. aastal) analüüsitakse üksikasjalikult, kas määruse (EÜ) nr 1927/2006 artiklis 2 sätestatud sekkumiskriteeriumid võimaldavad fondi asjakohast kasutamist, ning soovib anda oma panuse nimetatud kriteeriumide võimaliku läbivaatamise üle tulevikus peetavasse arutellu.

28.

Ümberkorralduste tagajärjel sõltuvad paljud piirkonnad üha enam turismist. Looduskaunite paikade ja kultuuriväärtuste kasutamise tervikliku kontseptsiooni eesmärk on tagada kvaliteet, mis peab eelkõige kindlustama tarbijate rahulolu. Seejuures on edu saavutamisel äärmiselt oluline teabevahetuse arendamine, ühendades piirkonnad, kus toimuvad ümberkorraldused, peamistesse riiklikesse ja Euroopa võrgustikesse, uute tehnoloogiate rakendamine, sh interneti lairibaühendus, et võimaldada suhtlust laias tähenduses, ning asjakohased haridus- ja koolitusmeetmed.

29.

Just kultuuriline rikkus ja loodusvarad peaksid kõnealustes protsessides olema kesksel kohal. Sageli on need ümberkorraldusprotsessi peamine väärtus, eriti hõredalt asustatud äärealadel. Need aitavad kaasa turismi dünaamilisele kasvule, mis mõjub hoovana kohalikule arengule.

30.

Ligikaudu 60 % ELi rahvastikust elab üle 50 000 elanikuga linnapiirkondades. Seega asub suurem osa töökohti, ettevõtteid, kõrgemaid õppeasutusi ja teisi ühiskondliku ja majanduselu keskusi linnades ja linnapiirkondades. Need pakuvad avaraid võimalusi, kuid peidavad endas ka ohte. Ümberkorraldustega püütakse Euroopa linnades lisaks puhtalt majanduslikele meetmetele ka linnapiirkondi üldiselt taaselustada.

31.

Praktika on näidanud, et elanike, linnavalitsuste ja ELi poolt soovitud mõjusid on võimalik saavutada üksnes mitmetasandiliste majanduslike, sotsiaalsete ja ruumiplaneerimise strateegiate abil. Kuigi linnapiirkondades on lihtsam ümberkorraldusteks partnereid leida, saavutatakse edu üksnes avaliku ja erasektori ning kolmanda sektori partnerluse abil, kasutades erinevaid rahastamisallikaid.

32.

Linnad, kes on näiteks tänu oma suurusele või ajaloolisele taustale kindlustanud endale piirkonnas juhtpositsiooni, on piirkonna liikumapaneva jõuna võtnud ümberkorralduste raames suuna uuendusstrateegiatele. Tänu oma positsioonile saavad nad toetada ümberkorraldusi kogu piirkonnas, seda nii otseste partnerluste kui ka vastavas linnas asuvate institutsioonide kaudu.

33.

Tänu konkurentsivõime tugevdamise ning ettevõtluse, uuendustegevuse ja teenuste arendamise meetmetele on õnnestunud kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid linnadesse meelitada ja neid seal hoida. See on tunduvalt parandanud elanikele pakutavate teenuste kvaliteeti ja valikut. Linnaruumi kohase planeerimise, kasutamise ja käigus hoidmise abil on linnades vähendatud kuritegevust ning tänu sellele on tänavad, pargid ja mängväljakud atraktiivsemad. Ümberkorralduste õnnestumisel on otsustav tähtsus kvaliteetsel linnakeskkonnal, mis oleks töötamiseks, elamiseks ja investeerimiseks atraktiivne paik.

34.

Praktika on näidanud, et linnad, kes on otsustanud klastrite moodustamise strateegia kasuks, on suutnud tunduvalt suurendada oma konkurentsivõimet. Linnade ja maapiirkondade suhteid tuleks sobival tasandil arendada, luues selleks võrdseid võimalusi arvestavad ning linnade ja maapiirkondade erisusi vähendavad arengutingimused.

35.

Kohaliku ja piirkondliku tasandi ümberkorraldusprotsesside diferentseeritud lähenemisviisi üle peaksid järelevalvet teostama võrgustikud, mis ühendavad alasid, kus toimuvad samalaadsed ümberkorraldused (nt ääre- või mäestikualade võrgustikud).

36.

Samuti on oluline pakkuda asjaomastele osapooltele, st ümberkorraldusprotsessis osalevatele partneritele, paremat juurdepääsu rahastamisallikatele. Lisaks asjaomaste ELi fondide toetustele ja vahenditele tuleks neile pakkuda ka selliseid instrumente nagu pangatagatised, vastastikune käendamine, laenud ja mikrolaenud. Seejuures on oluline roll Euroopa Investeerimispangal ja Euroopa Investeerimisfondil.

37.

Ei ole võimalik välja tuua ühtainsat mudelit, mis kindlasti tagaks ümberkorralduste õnnestumise. Kuid vaatamata ümberkorraldusprotsesside mitmekesisusele, võib siiski esile tõsta edukate ümberkorralduste teatud tunnuseid:

38.

On väga oluline, et Euroopa Komisjon käsitaks linnades ja piirkondades toimuvaid ümberkorraldusprotsesse kui alalist nähtust, mis on osa ELi majandus- ja sotsiaalsest elust.

39.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid oma piirkonna jaoks välja töötama tõhusad ennetusmeetmed, mis hõlmaksid majandussuundumuste jälgimist, majanduse toetamist ja kohalike meetmete sobitamist kohalikesse ja piirkondlikesse strateegiatesse, mis põhinevad linnade ja piirkondade suurtel ühisprojektidel.

40.

Seetõttu on vaja luua süsteem, mis võimaldaks neid protsesse kogu ELis pidevalt jälgida. Seda peaksid läbi viima sidusrühmadest sõltumatud asutused ja sellesse tuleks kaasataks ettevõtted, sotsiaalpartnerid ja kohalik elanikkond nii geograafiliselt kui ka valdkonna mõttes. Kõnealune süsteem peaks võimaldama analüüsida riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil — sh maapiirkondades, äärealadel ja mäestikualadel — toimuvaid majanduslikke ja ühiskondlikke muutusi ning uurida tööturu arenguperspektiive.

41.

Ümberkorralduste läbiviimisel tulemuslikuks osutunud meetodeid tuleb laiemalt tutvustada, et ka teised ELi piirkonnad ja linnad võiksid neist kasu saada. Heade tavade avaldamisel tuleks alad liigitada ümberkorralduste sarnase iseloomu alusel (põllumajanduspiirkonnad, äärealad, kerge-, raske-, mäe- või tekstiilitööstuspiirkonnad, linnapiirkonnad).

42.

Euroopa Liit ja liikmesriigid peaksid finantsinstrumentide abil ergutama haldusasutuste, ettevõtete ja sotsiaalpartnerite kohaliku ja piirkondliku tasandi partnerlust ja soodustama sel viisil koostööd, edendamaks kohalikku arengut globaliseerunud maailmas. See võib ümberkorralduste ennetamist märkimisväärselt lihtsustada.

43.

Regioonide Komitee kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu ELi rahastamismehhanismide, eriti Euroopa Sotsiaalfondi paindlikkusele, kindlustamaks rahastamisele juurdepääsu, et kiiresti reageerida ootamatult ja ilma hoiatuseta tekkivatele olukordadele. Kõnealustel juhtudel tekib kohene vajadus inkubaatorite, värbamistegevuse, ettevõtete käivitamisel osutatava abi ja nõustamise ning asjakohase koolituse rahastamise järele. Ümberkorralduste tõttu töö kaotanud isikutel on parimad võimalused uue töö leidmiseks esimese kolme kuu jooksul, pärast seda vähenevad võimalused märkimisväärselt. Kõnealust reageerimisvajadust tuleks arvestada eri ELi tasandi vahendite rakendusmehhanismides. Meetmed kiireks reageerimiseks raskustele, mida ümberkorraldused võivad põhjustada, peaksid hõlmama ka abi asjaomaste üksikisikute koheste sotsiaalsete vajaduste (eluase, tervishoid, nõustamine jms) katmiseks. Ümberkorraldustest mõjutatud inimesed vajavad sotsiaalset toetust, mis võimaldaks neil alustada uusi tegevusi ja kohaneda ümberkorraldustega.

44.

Piiriäärsete piirkondade ja linnade asukohta tuleks ümberkorraldusprotsessis ära kasutada. Selleks tuleks kaotada kõik menetluslikud tõkked, mis piiravad tööjõu ja kapitali liikuvust ning raskendavad ümberkorraldusi.

45.

Euroopa Komisjon peaks ELi struktuurifondide võimaluste raames välja töötama integreeritud kontseptsiooni ümberkorraldusprotsesside rahaliseks toetamiseks ühenduse vahenditest, mis aitaks lahendada mitte üksnes majanduslikke, vaid ka sotsiaalseid ja ühiskondlikke probleeme, viies samas ellu ühenduse poliitikat.

46.

Liikmesriigid peaksid kaotama õiguslikud ja muud takistused, mis raskendavad avaliku ja erasektori partnerlust, sest kõnealused partnerlused võivad ümberkorraldustele aktiivselt ja tulemuslikult kaasa aidata.

47.

Euroopa Komisjon ja teised institutsioonid, kes toetavad ümberkorraldusi rahaliselt, peaksid tugevdama järelevalvet eraldatud vahendite tõhususe üle, eriti Euroopa Sotsiaalfondi rahastatavate nn pehmete projektide valdkonnas.

48.

Euroopa Liit peaks praeguses ühenduse poliitikas ja uute poliitikate väljatöötamisel arvesse võtma ümberkorraldustega seotud aspekte alates ümberkorralduste ennetusetapist kuni nende lõpuleviimiseni.

49.

Liikmesriigid peaksid ümberkorraldusprotsessis osalejatele ette nägema ELi õigusaktidega kooskõlas olevaid rahastamisvahendeid, seda eriti äärealadel, mille kultuuripärand või kohalik identiteet on hääbumisohus ja kus ümberkorraldused tekitatavad VKEdele eriti suuri raskusi.

50.

Regioonide Komitee ootab, et komisjon konsulteeriks temaga raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi ühenduse suuniste läbivaatamisel 2007.-2008. aastal. Suunised aeguvad 2009. aasta oktoobris.

51.

Liikmesriigid ja teised ümberkorraldusprotsessis osalejad peaksid tähelepanu pöörama eriti kohaliku kultuuri ja traditsioonide säilitamisele, sest need võivad praegustes või tulevastes ümberkorraldustes täita väärtuslikku rolli.

52.

Euroopa Komisjoni uut algatust „Piirkonnad majandusmuutustes” ning nimetatud algatuse raames Euroopa Regionaalarengu Fondi rahalisel toetusel loodavaid linnade ja piirkondade võrgustikke tuleks kasutada selleks, et ennetada ümberkorraldusi ja levitada häid tavasid, mis on aidanud piirkondadel ja linnadel kohaneda globaliseerumisest tingitud muutustega.

53.

Komitee soovitab komisjonil eriti jälgida piirkondlike stiimulite kasutamist seoses ümberpaigutamisprotsessidega.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/38

—

on seisukohal, et Euroopa Liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poliitikat tuleb kindlasti tugevdada tõelise partnerluse teel, et muuta kõnealune poliitika palju tõhusamaks Euroopa Liidu ees seisvate majanduslike, sotsiaalsete, keskkonna- ja demokraatiaalaste väljakutsetega toimetulemiseks, arvestades seejuures erinevate võimutasandite pädevusi;

—

peab vajalikuks õiguskeskkonna tõhustamist, ühenduse õigustiku lihtsustamist, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rakendamist ning konsultatsiooni ja mõju hindamise menetluse tugevdamist kui prioriteeti, mille eesmärgiks on edendada Euroopa Liidus tõelist mitmetasandilist juhtimist;

—

tunneb kahetsust väheste viidete üle kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele „Parema õigusloome” programmis, samal ajal kui 2001. aasta Euroopa Komisjoni avaliku halduse valges raamatus rõhutati vajadust parema partnerluse järele erinevatel võimutasanditel, teades, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendavad ulatuslikult — vastavalt oma pädevusele — ühenduse õigustikku;

—

soovib, et praeguse valitsustevahelise konverentsi käigus säilitaks institutsiooniline lahendus Euroopa Liidu põhiseaduse lepingus ettenähtud sätted kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja Regioonide Komitee kohta ning eelkõige need sätted, milles käsitletakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte määratlust, rakendamist ja kontrolli;

—

toetab seda, et Euroopa Komisjon ning riikide ja piirkondade parlamendid seaksid võimalikult kiiresti sisse subsidiaarsuse põhimõtte järelevalve mehhanismi, mis võimaldaks Euroopa Liidu õigusaktide ettepanekute üksikasjalikku läbivaatamist õigusloomeprotsessi varases järgus;

—

toetab Regioonide Komitee tõhusamat kaasamist ühenduse poliitiliste suuniste piirkondliku mõju hindamisse ning teeb ettepaneku anda oma ekspertteadmised Euroopa Komisjoni käsutusse, et aidata kaasa mõjuanalüüside koostamisele seoses iga uue õigusakti eelnõuga, millel on tugev piirkonlik mõju;

—

soovib, et „Parema õigusloome” algatusega kaasneksid asjakohased teabe- ja teabevahetuse meetmed ühenduse õigustiku rakendamise osalejate jaoks, kelleks on suures osas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, ja ühenduse õigustiku adressaatide jaoks, kelleks on eelkõige Euroopa Liidu kodanikud.

Raportöör

:

Flaami parlamendi liige Luc VAN DEN BRANDE (BE/EPP)

1.

on seisukohal, et Euroopa Liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poliitikat tuleb kindlasti tugevdada tõelise partnerluse teel, et muuta kõnealune poliitika palju tõhusamaks Euroopa Liidu ees seisvate majanduslike, sotsiaalsete, keskkonna- ja demokraatiaalaste väljakutsetega toimetulemiseks, arvestades seejuures erinevate võimutasandite pädevusi;

2.

peab vajalikuks õiguskeskkonna tõhustamist, ühenduse õigustiku lihtsustamist, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rakendamist ning konsultatsiooni ja mõju hindamise menetlust kui prioriteeti, mille eesmärgiks on edendada Euroopa Liidus tõelist mitmetasandilist juhtimist;

3.

rõhutab Euroopa Komisjoni poolt kodifitseerimiseks tehtavate jõupingutuste ja õigusaktide ettepanekute ümbersõnastamise raames, et „parem õigusloome” ei pea tingimata tähendama „vähem õigusloomet”, kuna iga õigusakti tagasivõtmine komisjoni poolt peab olema põhjendatud õigusakti ettepaneku tegeliku lisaväärtuse hinnanguga Euroopa Liidu jaoks; kutsub Euroopa Komisjoni üles täielikult täitma Euroopa integratsiooniprotsessis keskset liikumapanevat rolli ning tuletab meelde, et „parema õigusloome” ja „parema õigusliku reguleerimise” eeltingimuseks on pikaajaline ühtne poliitiline visioon, millele järgneb konkreetne poliitiline tegevus;

4.

toetab Euroopa Komisjoni „parema õigusloome” nimel tehtavaid jõupingutusi, võttes käsilolevate õigusaktide ettepanekud tagasi iga kord, kui see subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast vajalikuks osutub, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles ka edaspidi samuti toimima;

5.

tunneb kahetsust väheste viidete üle kohalikule ja piirkondlikule mõõtmele „Parema õigusloome” programmis, samal ajal kui 2001. aasta Euroopa Komisjoni avaliku halduse valges raamatus rõhutati vajadust parema partnerluse järele erinevatel võimutasanditel, teades, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendavad ulatuslikult — vastavalt oma pädevusele — ühenduse õigustikku ning peaksid seetõttu olema enam seotud kogu „parema õigusloome” algatusega tänu komitee osalusele institutsioonidevahelise kooskõlastuse rühmades;

6.

soovib, et kohalikud omavalitsused, piirkondlikud parlamendid ja volikogud oleksid vastavalt oma pädevustele kaasatud ühenduse õigusloomesse, tugevdamaks otsustusprotsessi demokraatlikku legitiimsust;

7.

toetab Euroopa Komisjoni 2007. aasta tööprogrammis väljendatud prioriteeti, mille eesmärgiks on parandada õiguskeskkonda, et saavutada Lissaboni strateegia konkurentsivõimelise majanduskasvu, tööhõive, ja säästva arengu eesmärke ning tagades seega Euroopa kodanike jaoks parema elukvaliteedi;

8.

toetab aruannet „Parem õigusloome 2006”, milles võetakse arvesse komitee ootusi seoses komiteega konsulteerimise ja komitee kaasamisega õigusaktide ettevalmistamisse, eelkõige subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimisel mõjuanalüüside raames., Komitee rõhutab vajadust edaspidi tõhustada kõnealuseid jõupingutusi järgmistes küsimustes: eri tasandi võimuorganite tegevuse kooskõlastamine, teavitamine ühenduse otsustusprotsessist, ühenduse õigusloome sekkumise ulatusest ning sellest tulenevast finants- ja haldusmõjust kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

9.

kordab oma toetuseavaldust põhiseaduse lepingus väljendatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte mõõtmele ning rõhutab seoses põhiseaduse lepingu puudumisega Euroopa Liidu riikide parlamentide osatähtsust ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohaldamist käsitlevate protokollide või vastavasisuliste dokumentide võimalikult kiire rakendamise tähtsust, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning Regioonide Komitee jaoks;

10.

soovib, et praeguse valitsustevahelise konverentsi käigus säilitaks institutsiooniline lahendus Euroopa Liidu põhiseaduse lepingus ettenähtud sätted kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja Regioonide Komitee kohta ning eelkõige need sätted, milles käsitletakse kõnealuse kahe põhimõtte määratlust, rakendamist ja kontrolli;

11.

rõhutab, et olemasoleva lepingu alusel on subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte Euroopa mitmetasandilise juhtimise tõukejõuks, kuna see kohustab jagama vastutust kõnealuste põhimõtete rakendamisel, mis nõuab tõelise subsidiaarsuse kultuuri loomist Euroopa Liidus;

12.

tervitab 25. märtsil 2007. aastal Rooma lepingu allkirjastamise 50. aastapäeva puhuks tehtud Berliini deklaratsiooni, mis rõhutab ülesannete jaotamise vajadust Euroopa Liidu, liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel ning tunnistab seega mitmetasandilise halduse tähtsust;

13.

kutsub teisi Euroopa Liidu institutsioone üles võtma õigusloome protsessi kõigil etappidel korrapäraselt ja süstemaatiliselt arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohalikku ja piirkondlikku mõõdet;

14.

soovib teha üldsusele kättesaadavaks oma ekspertarvamusi, eelkõige subsidiaarsuse järelvalve võrgustiku abil, vastavalt kahe tänaseks läbi viidud piloottesti järeldustele ja hinnangutele;

15.

kutsub piirkondlikke parlamente tungivalt üles looma parlamendikomisjone, mille ülesandeks oleks tagada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte rakendamise järelevalve ning mis oleksid ülalmainitud võrgustikes esmasteks kontaktideks;

16.

toetab Euroopa Komisjoni algatust teavitada otse riikide parlamente igast uuest õigusakti ettepanekust ja konsulteerimisdokumendist ning kutsuda neid üles jagama oma seisukohti komisjoniga, et parandada poliitikate väljatöötamise protsessi, eelkõige seoses subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ja kõnealuse ettepaneku sisuga, ning taotleb, et kõnealune tava leviks vastavalt igas liikmesriigis olemasolevale pädevuste jaotusele kohalike ja piirkondlike tasandite seadusandlikele organitele;

17.

toetab ideed, et liikmesriikides, kus pädevused on jaotatud riiklikul ja piirkondlikul tasandil, sõlmitaks siduv leping subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrolli varajase hoiatuse süsteemi raames rakendatavate meetmete kohta;

18.

palub seetõttu Euroopa Komisjonil luua elektrooniline süsteem, mis võimaldaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurdepääsu asjakohasele teabele õigusloome protsessi kõigil etappidel;

19.

toetab seda, et Euroopa Komisjon ning riikide ja piirkondade parlamendid seaksid võimalikult kiiresti sisse subsidiaarsuse põhimõtte järelevalve mehhanismi, mis võimaldaks Euroopa Liidu õigusaktide ettepanekute üksikasjalikku läbivaatamist õigusloomeprotsessi varases järgus; rõhutab, et kõnealuse mehhanismi sisseseadmiseks tuleks arvestada komitee koostööga, et ära kasutada olemasolevat sünergiat ning komitee valmisolekut jagada subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku abil saadud kogemusi;

20.

rõhutab, kui oluline on õigusloome protsessi raames konsulteerida komiteega kui Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste institutsionaliseerutud esindajaga ja Euroopa Komisjoni institutsioonilise konsultatsioonipartneriga; kõnealuse konsulteerimise tugevdamine muudab otsustusprotsessi palju avatumaks, kaasavamaks, operatiivsemaks ja demokraatlikumaks, tuues otsuste tegemise Euroopa kodanike jaoks kõige lähemale tasandile;

21.

meenutab kohustusi, mis võeti Euroopa Komisjoniga 2005. aasta novembris allkirjastatud koostööprotokolli raames, vastavalt millele „peab komitee hea valitsemistava raames igakülgselt etendama vahendajarolli kohalike omavalitsusliitudega peetavas dialoogis. Komisjon tagab, et Regioonide Komitee on täielikult kaasatud ühiselt korraldatavate kohtumiste poliitilisse ettevalmistusse”, ning tervitab Euroopa Komisjoni üheksa voliniku osalemist struktureeritud dialoogis alates 2004. aastast, milles osaleb ka ligikaudu 80 üleeuroopalist ja riiklikku piirkondlike ja kohalike omavalitsuste liitu;

22.

on seisukohal, et struktureeritud dialoog kohalike ja piirkondlike omavalitsustega on tööriistaks, mida rakendada eelkõige Euroopa Komisjoni õigusloomeprogrammi ettevalmistavas faasis;

23.

esitab mitu ettepanekut arutelu jätkamiseks partneritega, kes osalevad struktureeritud dialoogis. Ettepanekute eesmärgiks on parandada dialoogi üksikasju ja tagada selle esialgsete eesmärkide saavutamine ning Regioonide Komitee institutsionaalne ja poliitiline roll:

24.

Regioonide Komitee soovib ühtlasi enam vastutust struktureeritud dialoogi korraldamisel ning suuremat läbipaistvust kõnealuse protsessi osas;

25.

kordab aastaaruande „Parem õigusloome 2004” kohta koostatud arvamuses esitatud soovitusi, mille eesmärgiks on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konsulteerimise süstematiseerimine Euroopa Liidu õigusloome varases järgus ning peab vajalikuks kõnealuste konsultatsioonide tõhususe ja nendega arvestamise tagamist;

26.

meenutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sõltuvad enamikus ühenduse õigustiku heast või halvast ülevõtmisest siseriiklikul tasandil; rõhutab parema koordinatsiooni tähtsust siseriikliku tasandi ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

27.

kordab vajadust konkreetselt rakendada partnerluse põhimõtet nii ühenduse õigustiku ja poliitikate väljatöötamise kui rakendamise faasis;

28.

meenutab, et Euroopa Komisjon algatas ja arendas kolmepoolsete eesmärgipõhiste lepingute ja konventsioonide ideed, kordab oma ettepanekut kõnealuste instrumentide läbivaatamise kohta ning toetudes Euroopa Komisjoni poolt algatatud katsejärgu kogemustele teeb ettepaneku Euroopa piirkondlike paktide koostamise kohta;

29.

rõhutab, et Euroopa piirkondlikud paktid sarnaselt Euroopa territoriaalse koostöö rühmitustega võimaldaksid suurendada territoriaalset ühtekuuluvust ja nende poliitikate paindlikkust, millel on tugev kohalik mõju tänu struktureeritud koostööle Euroopa valitsemise erinevate tasandite vahel, et saavutada kohalikul, piirkondlikul, siseriiklikul ja Euroopa tasandil ühiselt määratletud eesmärke; kõnealuse instrumendi rakendamine toimub vabatahtlikkuse alusel;

30.

rõhutab seda, et ilma iga osapoole rahalise panuseta pole tõelised partnerlused võimalikud; teeb ettepaneku, et Euroopa piirkondlike paktide rahastamise küsimuses Euroopa tasandil toetutaks nii asjaomaste valdkondade jaoks olemasolevatele eelarveridade kui struktuurifondidele ning, kohalikul, piirkondlikul ja siseriiklikul tasandil olemasolevatele eelarveridadele; seejuures pole vajalik luua ühenduse piirkondliku poliitika uut finantsinstrumenti ega taotleda selleks uusi rahalisi vahendeid;

31.

peab vajalikuks tugevdada Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee vahelist koostööd Euroopa piirkondlike paktide väljatöötamisel ja elluviimisel;

32.

kinnitab Euroopa Komisjonile oma tahet etendada proaktiivset rolli, innustamaks Euroopa piirkondlike paktide sõlmimist ja kõigi asjaomaste osapoolt jaoks usaldusväärse partnerluse loomist;

33.

taotleb siiski Euroopa Komisjoni suuremat toetust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste algatustele; rõhutab muuhulgas ka vajadust pöörata palju suuremat tähelepanu olemasolevatele projektidele, mida ei saa kõrvale jätta pärast katsejärku,

34.

teatab Euroopa Komisjoni ettepanekut luua sõltumatute asjatundjate rühm, mille ülesanne on kontrollida mõjuhindamisi ja mida juhib järelevalve tugevdamise eesmärgil president, vastavalt arvamuses „Parem õigusloome 2004” ära toodud soovitusele;

35.

teatab Regioonide Komitee tõhusamat kaasamist ühenduse poliitiliste suuniste piirkondliku mõju hindamisse; rõhutab muuhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osatähtsust õigusaktide väljatöötamisel, nende ülevõtmisel ja rakendamisel;

36.

teatab mõjuanalüüsi ühise meetodi ja Euroopa Liidu õigusloomega seotud halduskulude hindamise ühise metodoloogia alast uurimistööd. teeb ettepaneku rakendada kõnealust metodoloogiat kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et paremini hinnata haldus- ning finantskulusid, mis on kohalike ja piirkonlike omavalitsuste kanda, ning soovib kõnealuses valdkonnas osaleda täies ulatuses institutsioonidevahelises koostöös;

37.

tervitab Euroopa Komisjoni tegevusprogrammi halduskoormuse vähendamiseks Euroopa Liidus ning 8.-9. märtsi 2007. aasta Euroopa Ülemkogule esitatud eesmärki vähendada halduskoormust 25 protsendi võrra, eesmärk, mis tuleb saavutada Euroopa Liidu ja liikmesriikide poolt ühiselt 2012. aastaks. Komitee meenutab ühtlasi vajadust arvestada kohalikku ja piirkondlikku mõõdet ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kõnealuse eesmärgi teostamisel;

38.

teeb vastavalt 2005. aasta novembri koostöölepingule ettepaneku anda oma ekspertteadmised Euroopa Komisjoni käsutusse, et aidata kaasa mõjuanalüüside koostamisele seoses iga uue õigusakti eelnõuga, millel on tugev piirkonlik mõju;

39.

kohustub läbi viima piloottestimise Regioonide Komitee Lissaboni strateegia järelvalveplatvormi raames, eesmärgiga panustada ühest küljest kohalike ja piirkondlike omavalitsuste Euroopa Liidu õigusloome alase konsulteerimise süstematiseerimisse õigusaktide väljatöötamise faasis; ning teisest küljest õigusloome poolt kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele avaldatava mõju analüüsi ühise meetodi leidmisse; peab seetõttu Lissaboni eesmärkide eduka saavutamisejaoks oluliseks ning asjakohaseks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee osalemist Euroopa Ülemkogu kevadisel tippkohtumisel;

40.

kordab oma taotlust piirkondliku mõõtme lisamise kohta õigustiku lihtsustamise riiklikesse tegevuskavadesse;

41.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle, mille eesmärgiks on edendada läbipaistvust, ja tuletab sellega seoses meelde, et kui EL soovib tõesti suurendada oma demokraatlikku legitiimsust, siis peab ta kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi enam kaasama õigusloome ja otsuste langetamise protsessi; tunneb kahetsust selle üle, et kõnealuses algatuses pole mainitud kohalikku ja piirkondlikku mõõdet ning kutsub Euroopa Komisjoni üles sellega enam arvestama;

42.

soovib, et „Parema õigusloome” algatusega kaasneksid asjakohased teabe- ja teabevahetuse meetmed ühenduse õigustiku rakendamise osalejate jaoks, kelleks on suures osas kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, ja ühenduse õigustiku adressaatide jaoks, kelleks on eelkõige Euroopa Liidu kodanikud; ühenduse õigustikku pole võimalik täielikult rakendada, kui asjaomased osapooled seda ei mõista; seetõttu lisandub asjaomaste osapoolte õigusloomele eelnevasse faasi kaasamise vajadusele ka vajadus suurendada panust teabesse ja teabevahetusse;

43.

juhib Euroopa Komisjoni tähelepanu vajadusele tagada juba enne ühenduse õigusloome ametlikku algetappi, k.a. konsulteerimistaotluse esitamist Regioonide Komiteele, kõigi komisjoni poolt vastu võetud õigusakti ettepanekute kirjalik tõlge Euroopa Liidu kõigisse ametlikesse keeltesse;

44.

rõhutab komitee subsidiaarsuse järelevalve võrgustiku potentsiaali saada tõhusaks teabe ja teabevahetuse vahendiks ühenduse õigusloomeprotsessi raames.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/43

—

on seisukohal, et Euroopa rändepoliitika ja Euroopa Liidu välispiiride haldus kuulub vastavalt Euroopa Liidu ja liikmesriikide vastutusalasse. Liikmesriikide tegevuse aluseks peab olema solidaarsus ja vastastikune usaldus ning täielik inimõigustest ja Euroopa Liidu rändepoliitikast kinnipidamine;

—

on seisukohal, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on esmatähtis roll rändepoliitika küsimustes, nagu ebaseaduslikust rändest tulenevad probleemid (saabunute vastuvõtt ja asjaomaste toimingute juhtimine, ebaseaduslik töötamine, kuritegevus ja linnade turvalisus) või kohalike ametiasutuste vastutusel elanikkonnale pakutatavad teenused (eluase, tervishoid, haridus jne);

—

soovitab viivitamatute meetmete rakendamist seaduste ühtlustamiseks, et teha lõpp inimkaubandusele ja sellega tegelevatele kuritegelikele organisatsioonidele;

—

juhib tähelepanu sellele, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll koostöö- ja sõprusprogrammide edendamisel oma partneromavalitsustega ning et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaudu lisandub detsentraliseeritud koostööle oskusteavet ja kogemusi. Seda tegevust tuleb süstemaatiliselt kaasata Euroopa sisserändepoliitika väljatöötamisse;

—

kutsub komisjoni üles julgustama praktiliste lahenduste leidmist lõunapoolsete merepiiride haldamise tugevdamiseks ning ühenduse, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse parandamiseks tulla toime kriitiliste olukordadega, nagu näiteks ebaseaduslike sisserändajate massiline sissevool, ning andma sinna ka oma panuse;

—

julgustab samal ajal kohalikke ja piirkondlikke osalejaid kasutama konkreetsete projektide alusel olemasolevate fondide vahendeid ning rõhutab, et kõnealuste fondide vahendeid peaks saama kasutada viivitamatult;

—

soovitab kaasata kandidaat- ja partnerriikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, eriti nende üleriigilised ühendused Euroopa Liidu tegevustesse, nt sellistes valdkondades nagu korrakaitsejõudude koolitus- ja mestimisprogrammid, koostöö Euroopa piirivalveagentuuri FRONTEXiga, sotsiaalne kaitse, tööhõiveküsimustega tegelevate ametnike koolitus, inimkaubanduse ohvrite rehabiliteerimine, rändevoogude kohta andmete kogumine ja järelevalve.

Raportöör

:

Gzira vallavolikogu liige Ian MICALLEF (MT/EPP)

1.

on seisukohal, et Euroopa rändepoliitika ja Euroopa Liidu välispiiride haldus on kuuluvad vastavalt Euroopa Liidu ja liikmesriikide vastutusalasse. Liikmesriikide tegevuse aluseks peab olema solidaarsus ja vastastikune usaldus ning täielik inimõigustest ja Euroopa Liidu rändepoliitikast kinnipidamine;

2.

toetab Euroopa Liidu jõupingutusi, mis väljendusid mitmes alates aastast 1999 käivitatud Euroopa terviklikule rändepoliitikale suunatud algatuses, ning innustab Euroopa Komisjoni jätkama oma tegevust samas suunas, mis võimaldab ka ELi ja kolmandate riikide vahelise koostöö ja kooskõlastamise tõhustamist. Komitee tervitab sellise poliitika ühise eesmärgi taaskinnitamist 21.-22. juuni 2007. aasta Euroopa Ülemkogu järeldustes;

3.

on seisukohal, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on esmatähtis roll rändepoliitika küsimustes, nagu ebaseaduslikust rändest tulenevad probleemid (saabunute vastuvõtt ja asjaomaste toimingute juhtimine, ebaseaduslik töötamine, kuritegevus ja linnade turvalisus) või kohalike ametiasutuste vastutusel elanikkonnale pakutatavad teenused (eluase, tervishoid, haridus jne);

4.

rõhutab piirkondlike ja kohalike omavalitsuste tähtsat rolli, mis põhineb suhetest päritoluriikidega saadud kogemustel ning nende poolt sisserändajate integreerimiseks võetud meetmetel eelkõige tervishoiu, eluaseme, hariduse ja tööhõive valdkonnas;

5.

kutsub komisjoni üles käivitama koostöös riiklike, kohalike ja piirkondlike ametiasutustega üldsuse teadlikkuse tõstmise ja teavitamise kampaaniaid seadusliku sisserände poliitika ja selle positiivse mõju tutvustamiseks, eriti eesmärgiga leevendada inimeste hirme sisserände suhtes. Samal ajal kutsub komitee komisjoni üles toetama päritoluriike, et käivitada kampaaniad, mille abil suurendataks üldsuse teadlikkust ja teadmisi seadusliku rände võimaluste kohta ning toodaks esile ebaseadusliku sisserändega kaasnevad riskid;

6.

kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama mehhanismide ettepanekuid tagamaks, et ebaseaduslike sisserändajate seadustamine toimuks tulevikus kooskõlastatult ühise sisserände ja varjupaiga andmise süsteemi osana. Seetõttu tervitab komitee komisjoni ettepanekut käivitada 2007. aastal uurimus seadustamise tavade ja mõju kohta eri liikmesriikides ning nende mõju kohta piirkondlikes ja kohalikes omavalitsustes;

7.

toetab komisjoni ettepanekut, mille kohaselt tuleks juhul, kui kõnealuses piirkonnas asuvad liikmesriigid seisavad silmitsi kriitilise olukorraga, nagu massiline sisserändajate sissevool, tugevdada tulevase rannapatrulli võrgustiku suutlikkust olukorraga toimetulemiseks;

8.

tervitab Euroopa Parlamendi otsust suurendada oluliselt FRONTEXile eraldatavate eelarvevahendite mahtu ning piirivalve kiirreageerimisrühmade eelarve heakskiitmist parlamendis. Komitee soovitab, et piirivalve kiirreageerimisrühmade tegevust kooskõlastaksid liikmesriigid ja muud asjaomased pooled ning et kõnealune koostöö hõlmaks ka teabevahetust lõunapoolsetel välistel merepiiridel kavandatavate piirkondlike juhtimiskeskuste (1) ja sisserändajate suurima sissevooluga silmitsi seisvate piirkondlike omavalitsustega;

9.

toetab ettepanekut luua liikmesriikide ametiasutuste töötajatest koosnev ekspertide rühm, mis võidaks kiiresti lähetada teistesse, piiratud võimalustega liikmesriikidesse, et abistada neid üksikjuhtumite viivitamatu esialgse hindamise läbiviimisel saabumispunktides. Muu hulgas peavad nad kindlaks tegema need isikud, kes võivad taotleda rahvusvahelist kaitset, ja need, keda võib saata tagasi päritolu- või transiidiriiki, ning käsitlema seejärel tõhusalt iga üksikjuhtumit eraldi, hinnates seejuures ka sisserändajate ja pagulaste tervislikku seisundit ja võimalikku nakkusohtu ning tegeldes eriküsimustega, mis on seotud ilma saatjata saabunud alaealistega ning teiste haavatavate inimrühmadega;

10.

soovitab, et liikmesriikide ametiasutuste töötajatest koosneva ekspertide rühma loomisel lähtutaks võimalikult konkreetselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadustest, sh vajadusel asjaomaste piirkondade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste või kohalike omavalitsuste üleriigiliste või piirkondlike liitude esindajate kaasamine ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele antav võimalus taotleda kõnealuste ekspertide abi nende territooriumil, kuna ebaseaduslike sisserändajate saabumine mis tahes liikmesriiki avaldab viivitamatult mõju kohalikule omavalitsusüksusele või piirkonnale, kuhu nad saabuvad;

11.

nõustub justiits- ja siseasjade nõukogu ettepanekuga, mille kohaselt kohustuksid rände- ja arengualase koostöölepingu sõlminud partnerriigid tunnustama demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austama inimõigusi;

12.

soovitab viivitamatute meetmete rakendamist seaduste ühtlustamiseks, et teha lõpp inimkaubandusele ja sellega tegelevatele kuritegelikele organisatsioonidele;

13.

ühineb komisjoni nõudmisega, mille kohaselt liikmesriigid peaksid suurendama oma jõupingutusi, et tagada juba kokkulepitud meetmete kiire elluviimine, ja täiendama ELi tegevust oma algatustega;

14.

rõhutab, et piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi tuleb vaadelda sidusrühmadena ning neid tuleb eelkõige Regioonide Komitee kaudu kaasata kõikidesse asjaomastesse algatustesse dialoogi käivitamiseks, sh päritolu- ja transiidiriikidega;

15.

toob esile selliste konverentside suurt tähtsust nagu 2006. aastal parimate tavade vahetamiseks ja piirkondadevahelise koostöö tõhustamiseks korraldatud konverents „Integratsioon linnades — Euroopa poliitika, kohalikud tavad” ning on valmis aktiivselt osalema ka järgmistel konverentsidel. Samas soovitab komitee, et Euroopa Liit kasutaks ära oma rannikupiirkondade kõiki võimalusi toimimaks platvormina vastastikku kasulike suhete arendamiseks kolmandate riikidega;

16.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll koostöö- ja sõprusprogrammide edendamisel oma partneromavalitsustega ning et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaudu lisandub detsentraliseeritud koostööle oskusteavet ja kogemusi nende avalike tervishoiu- ja haridusteenuste, linnades pakutavate teenuste ja territoriaalse majandusarengu näol ning pakutakse institutsionaalset tuge kohalikule haldamisele, jagatakse oma kogemusi kohaliku ja piirkondliku demokraatia alal ning võimaldatakse demokraatlike institutsioonide toimimist. Seda tegevust tuleb süstemaatiliselt kaasata Euroopa sisserändepoliitika väljatöötamisse;

17.

kutsub komisjoni üles julgustama praktiliste lahenduste leidmist lõunapoolsete merepiiride haldamise tugevdamiseks ning ühenduse, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse parandamiseks tulla toime kriitiliste olukordadega, nagu näiteks ebaseaduslike sisserändajate massiline sissevool, ning andma sinna ka oma panuse;

18.

rõhutab 2007. aasta veebruari arvamuses (CdR 258/2006) (2) ühehäälselt tehtud üleskutset luua amet, mis tegeleks just ebaseadusliku rände ja kolmandate riikide varjupaigataotlejate küsimustega ning mille asukoht oleks Malta;

19.

nõuab erilise tähelepanu pööramist Vahemere ja Atlandi ookeani piirkonnas asuvatele Euroopa Liidu piirkondadele, keda mõjutab eriti suur ebaseaduslike rändajate sissevool ning kellel ei ole küllaldaselt vahendeid tegelemaks sisserändajate suure hulgaga piisavalt inimväärikal viisil. Kõnealused piirkonnad vajavad viivitamatute ja otsustavate meetmete rakendamist kohalikul, piirkondlikul, liikmesriikide ja ELi tasandil, et vältida edaspidi traagilisi sündmusi seoses ebaseaduslike sisserändajatega, kellest paljud saavad surma katsel jõuda Euroopa Liidu rannikule, ning ebaseaduslikust sisserändest tulenevaid tagajärgi kogu ELi turvalisusele ja ühtekuuluvusele. Seetõttu rõhutab komitee, et vaja on lühiajalisi poliitilisi meetmeid ebaseaduslike sisserändajate sissevoolust põhjustatud probleemide viivitamatuks ja tõhusaks tegelemiseks, ning kutsub üles looma rahastamisvahendi, mis on suunatud suurima sisserände tasemega piirkondadele ja suurtest ebaseaduslike rändajate voogudest mõjutatud transiidialadele;

20.

rõhutab, et liikmesriigid peavad ka oma tegudes solidaarsed olema, võttes konkreetseid meetmeid pideva massilise sisserändajate voolu surve vähendamiseks piiririikides ja -piirkondades, võimaldades sisserändajate ümberpaiknemist ja võttes neid vastu oma territooriumil, kuni on vastu võetud lõplik otsus sisserändaja staatuse kohta;

21.

julgustab samal ajal kohalikke ja piirkondlikke osalejaid kasutama konkreetsete projektide alusel olemasolevate fondide vahendeid, sh välispiiride fond, tagasipöördumisfond, Euroopa pagulaste fond ja integratsioonifond, ning rõhutab, et kõnealuste fondide vahendeid peaks saama kasutada viivitamatult. Komitee väljendab muret, et fonde oleks pidanud saama kasutada juba 2007. aasta jaanuarist, v.a tagasipöördumisfond, mida saaks kasutada kõige varem alates 2008. aastast;

22.

kutsub liikmesriike üles kaasama subsidiaarsuse põhimõtet järgides kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rändepoliitika väljatöötamisse ning riiklike integratsiooni ja tööhõive tegevuskavade koostamisse, sh riigi territooriumile lubatavate võõrtöötajate arvu kindlaksmääramisse. Lisaks leiab komitee, et kohalikku ja piirkondlikku mõõdet tuleb arvestada ka analüüsides, statistikas ja aruannetes, mis kõik on aluseks Euroopa sisserändepoliitikale;

23.

toetab ulatuslikumat rändealast dialoogi ja koostööd suhetes Aafrikaga, hõlmates kõiki rändega seonduvaid küsimusi alates seaduslikust ja ebaseaduslikust rändest ning lõpetades pagulaste kaitse tugevdamise ning rändepoliitika ja arengupoliitika omavaheliste seoste senisest parema ärakasutamisega;

24.

tuletab meelde, et Põhja-Aafrika riikidega püütakse arendada sidemeid — edendades ja arendades muu hulgas ka kahepoolseid piirkondlikul tasandil sõlmitavaid protokolle — Euroopa naabruspoliitika raames ning äärepoolseimaid piirkondi ja nende Saharast lõunasse jäävaid naaberriike hõlmava laiema naabruspoliitika tegevuskava raames, mis hõlmavad ka rändealaseid küsimusi. Samas tuleks ka jätkata tööd Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide vahel ning tõhustada kahepoolset koostööd Vahemere piirkonna partneritega, kaasates sinna ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

25.

rõhutab, et kõnealuse kahepoolse koostöö raames on väga oluline kasutada kogemusi, mida on omandanud teatud piirkonnad, nagu äärepoolseimad piirkonnad, mis tänu oma geograafilisele asukohale ja tõestatud kogemustele annavad ELile hea platvormi, millelt lähtudes teha koostööd naaberriikidega;

26.

toetab ELi koostööd Aafrikaga vastavalt ELi Aafrika strateegiale, mille peaeesmärk on säästvat arengut, turvalisust ja head haldustava soodustavate millenniumi arengueesmärkide saavutamine AKV riikidega peetava jätkuva dialoogi kaudu, mille aluseks on Cotonou lepingu artikkel 13;

27.

märgib, et Cotonou lepingu artiklis 13 on sätestatud, et „iga AKV riik on nõus kõikide oma ebaseaduslikult mõne Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil viibivate kodanike tagasisaatmise ja -võtmisega selle liikmesriigi nõudel ja täiendavate formaalsusteta. AKV riigid annavad selleks oma kodanikele vajalikud isikudokumendid”;

28.

rõhutab, et Euroopa Liidul tuleks toetada kõnealuse artikli järgimist ja oluliselt suurendada oma jõupingutusi saavutamaks, et päritoluriigid kohustuksid võtma tagasi kõik need sisserändajad, kes ei vasta varjupaiga saamise nõuetele, ent on siiski ebaseaduslikult riiki sisenenud;

29.

juhib tähelepanu ettepanekule luua koostööplatvormid, mis ühendavad Aafrika riike, ELi liikmesriike ja rahvusvahelisi organisatsioone püüdlustes hallata rännet tulemuslikumalt, arvestades kõikide huve. Komitee usub, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused ning eriti asjaga otseselt seotud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid osalema, vahest oma üleriigiliste ja piirkondlike liitude kaudu, kõnealuste koostööplatvormide töös ja AKV riikidega peetavas dialoogis, sest see tooks kasu kõigile asjaomastele osapooltele;

30.

toetab komisjoni algatust soodustada investeeringuid Aafrika suure väljarändega piirkondade tööjõumahukates sektorites ning kutsuda liikmesriike üles nende tegevuste kavandamisel komisjoniga ühinema. Sealjuures ei tohi unustada, et neid investeeringuid ei ole võimalik soodustada ilma eraettevõtjate tõhusa osaluseta, milleks tuleb luua vastavad meetmed, mis lihtsustaksid nimetatud investeeringute tegemist;

31.

toetab komisjoni ettepanekut luua iga huvitatud arengumaa rändeprofiil ja rände tugirühmad, kuhu kuuluksid liikmesriikide eksperdid, kes annaksid vajadusel abi seda soovivatele Aafrika riikidele, ning toetab komisjoni algatusi, millega soodustatakse kogu Aafrikat hõlmavat rände jälgimiskeskuste ja/või rändeuuringute instituutide võrgustiku loomist, ent rõhutab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tuleb tagada vajalikud ekspertteadmised, ning toonitab, et piirkondadest ja linnadest pärit eksperdid suudavad anda kõnealustele meeskondadele kindla lisaväärtuse;

32.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad osaleda sisserändeportaalis, Euroopa tööalase liikuvuse portaalis, EURESe võrgustikus ja Euroopa teadlaste liikuvuse portaalis esitatava teabe kogumises. Portaalide ja võrgustiku abil jagatakse Aafrika riikidele teavet seaduslike töövõimaluste kohta Euroopas, sealhulgas konkreetsete teabekampaaniate kaudu. Need oleksid olulised hooajatööliste leidmise, üliõpilaste ja teadlaste vahetuse ning isikute seadusliku liikumise muude vormide haldamise soodustamises;

33.

toetab uute õigusaktide ettepanekuid, mille eesmärk on karistuste kehtestamine nendele tööandjatele, kes palkavad ebaseaduslikke sisserändajaid; samuti toetab komitee algatusi, mille kohaselt pühendab EUROPOL tähelepanu ebaseaduslikule sisserändele kaasaaitamise ja inimkaubanduse vastasele võitlusele;

34.

rõhutab vajadust võtta kasutusele kõik võimalikud meetmed, et teha lõpp inimkaubandusele ja seda korraldavate isikute ja/või kuritegelike organisatsioonide tegevusele ning võidelda sellist tegevust põhjustava varimajanduse vastu;

35.

toetab komisjoni püüdlustes tõhustada oma tegevust integreerimismeetmete osas, mille puhul töötatakse välja vahendid, mis võimaldavad eri sidusrühmadel, sh sisserändajatel enestel, senisest ulatuslikumalt protsessis osaleda; selle tulemusena antakse oma panus tõhusa integreerimise edendamise strateegiasse. Komitee usub, et piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi tuleb vaadelda sidusrühmadena ning seetõttu tuleb nad kaasata kõnealuse dialoogi kõikidesse vormidesse;

36.

märgib, et kõnealuste vahendite hulka kuuluvad a) integratsiooniplatvormi loomine, et asjaomased partnerid saaksid regulaarselt mõtteid vahetada, b) kohalike asutuste rolli konsolideerimine ning c) integratsiooniteemalise veebilehe loomine, samuti integratsiooni käsiraamatu ning rände ja integratsiooni aastaaruande uued väljaanded;

37.

soovitab FRONTEXi asutamist käsitleva määruse (EÜ) nr 2007/2004 artikli 7 rakendamist, kuna see kujutab endast olulist sammu liimesriikidevahelises solidaarsuses. Artikli 7 kohaselt seab agentuur sisse keskregistri liikmesriikidele kuuluvatest tehnilistest seadmetest, mida liikmesriigid vabatahtlikult ja teise liikmesriigi taotlusel on nõus pärast agentuuri tehtud vajadus- ja riskianalüüsi ajutiselt selle liikmesriigi käsutusse andma;

38.

märgib, et selleks, et FRONTEXil oleks võimalik läbi viia suunatud ja üldiseid riskianalüüse, pidades silmas kriisiolukordade ennetamist ja juhtimist, tuleks agentuurile tagada ligipääs liikmesriikide sisserände kontaktametnike töö raames kogutud teabele;

39.

toetab komisjoni ettepanekut muuta määrust (EÜ) nr 377/2004 sisserände kontaktametnike võrgustiku loomise kohta, et võimaldada FRONTEXile juurdepääs teabele ja lubada FRONTEXil osaleda võrgustiku raames korraldatud kohtumistel, kuna selline teave on kindlasti kasulik. Seetõttu toetab komitee kõnealust juurdepääsu teabele;

40.

rõhutab, et komisjon tagab, et FRONTEXi teostatav patrullimine merepiiridel, eelkõige Kanaari saartel ja Vahemere keskosas toimub kogu rahuliku mere perioodi vältel, eriti kevade keskpaigast kuni sügise alguseni, et ennetada sisserändajate täiendavat sissevoolu Euroopa Liitu;

41.

julgustab komisjoni esitama stiimulite ettepanekuid Põhja-Aafrika riikide kaasamiseks inimkaubanduse vältimise koostöösse ELi Vahemere rannikul. Siiski on pikaajalise lahenduse saavutamiseks kõige sobivam rakendada päritoluriikides arengupoliitika meetmeid;

42.

märgib, et peamine põhjus ühtse lähenemisviisi kohaldamiseks Euroopa Liidust idas ja kagus asuvate naaberpiirkondade suhtes on vajadus tagada, et poliitika oleks ühtne ja täiendataks käimasolevat dialoogi ja koostööalgatusi rände ja sellega seotud teemadel, millega on juba tehtud algust Euroopa Liidu välispoliitika raames;

43.

toetab komisjoni seisukohta, et dialoog kandidaat- ja partnerriikide ametivõimudega peaks hõlmama ka seda, kuidas ränne võib arengut mõjutades aidata piirkonnas stabiilsust tugevdada ja majanduskasvu edendada. Muu hulgas peaks toetama meetmeid, millega ennetatakse ajude väljavoolu, nt investeerides koolitusse ja oskuste arendamisse, et parandada töötingimusi ja tööhõive võimalusi;

44.

teeb ettepaneku teha tihedamat koostööd Euroopa Nõukogu Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressiga, pidades silmas Euroopa Nõukogu liikmesriike, et parandada partnerriikide ebaseaduslike sisserändajatega tegelemise suutlikkust kooskõlas rahvusvaheliste standardite ning inimkaubanduse ohvrite ja teiste haavatavas olukorras olevate isikute vajadustega;

45.

soovitab kaasata kandidaat- ja partnerriikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, eriti nende üleriigilised ühendused Euroopa Liidu tegevustesse, nt sellistes valdkondades nagu korrakaitsejõudude koolitus- ja mestimisprogrammid, koostöö Euroopa piirivalveagentuuri FRONTEXiga, sotsiaalne kaitse, tööhõiveküsimustega tegelevate ametnike koolitus, inimkaubanduse ohvrite rehabiliteerimine, rändevoogude kohta andmete kogumine ja järelevalve;

46.

kiidab heaks ettepaneku, et Euroopa piirivalveagentuurile FRONTEX tuleks omistada suurem tähtsus, nt seoses koostöö arendamisega Venemaa, Ukraina, Moldova, Gruusia, Lääne-Balkani ja Aasia riikidega, kuid rõhutab, et esiteks peaks agentuur tugevdama oma praegust tegevust ja analüüsima paremini riske, kuna sellega tehti algust hilja ja see katkestati suveks, kui Euroopa lõunapiirkondades oli ebaseaduslike sisserändajate voog eriti suur;

47.

toetab ettepanekut süvendada terviklikku dialoogi Venemaaga kõigis rändega seotud küsimustes, sh varjupaigapoliitika, riigi sees ümberasustatud isikute kaitse kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, võitlus ebaseadusliku rände ja inimkaubandusega, tööjõu ränne ja kõik rändega seotud sotsiaalsed küsimused;

48.

kordab, et need riigid, mis on kahelnud ühise patrulli tõhususes, peaksid olema valmis eraldama rohkem vahendeid Euroopa piirivalveagentuurile FRONTEX, mitte ainult ülesannete jaotamise seisukohast, vaid ka omakasust lähtuvalt, kuna ebaseadusliku rände probleem hõlmab kogu Euroopat, mitte ainult Vahemere-äärseid riike.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/48

—

rõhutab, et arvestades naiste rolliga ühiskonna arengus on naissoost- ja meessoost sisserändajate optimaalne integreerimine keskne küsimus, arvestades nende rolli laste kasvatamises, ning seega esmatähtis ka sisserännanud perekondade teise ja kolmanda põlvkonna tegelikuks integreerimiseks;

—

rõhutab, et integratsioon tähendab, et jagatakse ja austatakse inimese põhiõigusi ja nendega seonduvaid kohustusi, mis kuuluvad Euroopa õiguslikku pärandisse;

—

rõhutab avalike teenuste keskset rolli kõnealuses valdkonnas eelkõige piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning nende võimet luua võrgustikke kõnealuste teenuste ning kohalike kogukondade, naissoost sisserändajate ja vabatahtlike liitude vahel;

—

on mures sisserännanud tüdrukute kehva õppeedukuse, koolist väljalangevuse kõrge taseme pärast, kuna nad on oma hariduslikes ja kutsealastes valikutes ebasoodsas olukorras ja mõnikord takistab neid nende perekond, kultuurilised eelarvamused ja majanduslikud tingimused, sest neid juhivad kultuurilised eelarvamused ning perekonna tingimused; leiab, et sisserännanud peredest pärit tüdrukutele (samuti poistele) võrdsete võimaluste loomiseks haridussüsteemis on oluline, et vanematele tutvustatakse haridussüsteemi ning antakse neile seega võimalus teha oma laste, eelkõige tütarde haridustee kohta teabel põhinevaid otsuseid, milles arvestatakse nende individuaalset võimekust ja soove soolistest stereotüüpidest lähtumata; peab vajalikuks teadlikkuse tõstmise ja kõigi sidusrühmade kaasamise meetmeid, et edendada reaalseid võrdseid võimalusi.

Raportöör

:

Sonia MASINI (IT/PES), Reggio Emilia provintsivalitsuse juht

1.

tunneb heameelt komisjoni taotluse üle koostada perspektiivarvamus, k.a seoses Euroopa aastaga 2007 „Võrdsed võimalused kõigile” ning Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastaga 2008. aastal.

2.

kinnitab, et vaja on Euroopa ühtset sisserändepoliitikat, mis hõlmaks liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kooskõlastatud vahendeid ning sidusat tegevust seoses seadusliku sisserändega. Eesmärk on edendada vastuvõtva riigi seadusi austavate sisserändajate integratsiooni ning tugevdada võitlust ebaseadusliku sisserände ja eeskirjade eiramise vastu;

3.

meenutab, et komisjoni teatises „Ühine integratsioonikava” märgitakse, et igas algatuses tuleb arvestada ka soolist mõõdet ning erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele ja lastele;

4.

rõhutab, et arvestades naiste rolliga ühiskonna arengus on naissoost- ja meessoost sisserändajate optimaalne integreerimine keskne küsimus, arvestades nende rolli laste kasvatamises, ning seega esmatähtis ka sisserännanud perekondade teise ja kolmanda põlvkonna tegelikuks integreerimiseks;

5.

meenutab, et komitee arvamuses „Poliitikakava seadusliku rände kohta” toodi esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste mure soolise mõõtme pärast, märkides, et tuleb arvestada asjaoluga, et naist võidakse diskrimineerida soo, etnilise või geograafilise päritolu ja teiste EÜ asutamislepingu artiklis 13 nimetatud diskrimineerimise aluste tõttu;

6.

meenutab, et tuleb tagada tõhus õiguslik kaitse diskrimineerimise vastu; hinnata praegust õigusraamistikku täiendavaid tulevasi meetmeid; kaasata ühenduse poliitikameetmetesse diskrimineerimisevastased ja võrdsete võimaluste põhimõtted; edendada uuendustegevust ja häid tavasid; tõsta asjaosaliste ning samuti vastuvõtva elanikkonna teadlikkust ning parandada nende omavahelist koostööd; võidelda diskrimineerimise ning sotsiaalse tõrjutuse vastu paljude etniliste vähemuste seas;

7.

kordab, et integratsioon on kahesuunaline protsess: selles osalevad vastuvõttev ühiskond ja naissoost sisserändajad ise nii üksikisikuna kui ka kogukonna osana, ning et vajalik on nii sisserändajate kui ka vastuvõtvate kogukondade teadlikkuse tõstmine;

8.

rõhutab, et integratsioon tähendab, et jagatakse ja austatakse inimese põhiõigusi ja nendega seonduvaid kohustusi, mis kuuluvad Euroopa õiguslikku pärandisse ning mida tunnustatakse Euroopa inimõiguste kaitse konventsioonis, liikmesriikide ühistes põhiseaduslikes traditsioonides, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning inimõiguste ülddeklaratsioonis;

9.

märgib, et teatud liiki isikuõiguste ning kultuurilise ja usulise enesemääratlemise õiguse vahel võivad tekkida konfliktid, eelkõige aga naissoost sisserändajate puhul. Komitee leiab, et kultuurilise ja usulise enesemääratlemise õiguse kaitsmise eeldus on see, et kõnealust enesemääratlust väljendav käitumine ei riku võõrandamatuid põhiõigusi ning et see põhineb naiste vabalt ja teadlikult tehtud valikul ning seda ei ole peale surunud pere- või kogukond, kuhu nad kuuluvad või kust nad pärit on;

10.

nendib, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on märkimisväärsed kogemused naissoost sisserändajate vastuvõtu, vahenduse, tööturule juurdepääsu ja hoolekande poliitikas ning väärkohtlemise ja vägivalla vastases võitluses. Kõnealused kogemused võivad osutuda erakordselt kasulikuks Euroopa uute strateegiate ja programmide kujundamisel. Naissoost sisserändajate ühingute ja teiste asjaomaste naissoost sisserändajate rühmade esindajate kaasamine pidevasse dialoogi piirkondlike ja kohalike omavalitsustega ning nende rühmade esindatus haldusasutustes on tõhusate strateegiate ja programmide arendamisel tungivalt vajalik

11.

seetõttu kutsub vastavalt Euroopa Parlamendi soovitusele liikmesriike ja Euroopa Liitu üles toetama kõnealuseid jõupingutusi nii rahaliselt kui ka inimressurssidega teabe ja heade tavade vahetamise kaudu;

12.

tunneb erilist heameelt solidaarsuse ja rändevoogude juhtimise raamprogrammi vastuvõtmise ning eelkõige Euroopa integratsioonifondi loomise üle. Kõnealustes meetmetes tuleb arvestada soolist mõõdet ning sisserännanud igas vanuses naiste, noorte ja laste optimaalset integratsiooni;

13.

kordab arvamuses „Poliitikakava seadusliku rände kohta” sõnastatud soovi, et integratsioonifondi haldamises võetaks arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste nõudmisi ning et nad osaleksid aktiivselt ja konstruktiivselt riiklikke programme ja tegevuskavasid käsitlevatel läbirääkimistel.

14.

rõhutab naissoost sisserändajate organisatsioonide ning valitsusväliste organisatsioonide keskset panust;

15.

tõstab esile, kui oluline on naiste õiguste edendamiseks teha päritolumaaga koostööd ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning päritolumaade ja nende kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koostöös elluviidud meetmeid, et määratleda asjakohased näitajad;

16.

juhib tähelepanu sootundliku keelekasutuse suurele tähtsusele;

17.

rõhutab, et puuduvad täpsed statistilised andmed Euroopa Liidu sisserände kohta, eelkõige ebaseadusliku sisserände ja kõigi ebaseaduslike töötingimuste kohta;

18.

peab vältimatuks, et andmete kogumisel võetaks arvesse ka mittesiduvat soolist näitajat ning kujundataks sooga seonduvad ebavõrdsuse näitajad;

19.

rõhutab analüüsivõimalusi, mida pakuvad kohaliku ja piirkondliku tasandi andmed, mis on hädavajalikud detsentraliseeritud poliitika elluviimiseks ning sisserände puhul kvalitatiivse lähenemise kasutamiseks;

20.

nendib, et juurdepääs sotsiaal- ja tervishoiuteenustele on tihti sisserändaja esimene kontakt avalike teenuste ning vastuvõtva ühiskonna normidega. Komitee arvates tuleb tingimata lõpetada mitmesugune diskrimineerimine ning kaotada ebavõrdsus tervishoius;

21.

rõhutab kui vajalik on, et kõik sisserändajad läbiksid tervisekontrolli ja haiguste ennetamise programmid, mida korraldaksid selleks loodud talitused; lisaks on vaja kujundada ja rahastada asjaomaseid sotsiaal- ja terviseprogramme, et nende abil ning tuginedes objektiivsetele konkreetsete terviseprobleemide uuringutele võidelda sisserändajate hulgas korduvate haiguste vastu;

22.

toonitab, et on vaja tugevdada sisserändaja taustaga inimestele, eelkõige naistele suunatud teabetegevust ning tervisealase teadlikkuse tõstmist. Komitee peab oluliseks kujundada isiklikele ja kultuurilistele vajadustele vastavaid nõuandeviise. Tuleks väärtustada selliseid vahendeid nagu keeleline ja kultuuriline vahendamine ning dialoog mitte ainult üksikisikute ja rühmade, vaid ka organisatsioonidega. Kultuurierinevustega arvestamine peab siiski põhinema põhiõigusel tervisele ja naise õigusel enesemääramisele, eelkõige tervishoiu ja seksuaalsuse valdkonnas;

23.

toetab seega sihipäraste teavitus-, ennetus-, toetus- ja teadlikkuse tõstmise meetmete kasutamist, et võidelda igasuguste diskrimineerivate ja/või alandavate käitumiste ja tavade vastu ning väärtustada tõhusaid ja kvaliteetseid ennetus- ja edendamismeetmeid. Kõnealuseid meetmeid rakendatakse Euroopa eri riikides ning piirkondlikul ja kohalikul tasandil, edendades valdkondade ja kultuuride vahelist dialoogi ning toimides nendevahelise sillana (näiteks keelelis-kultuuriline vahendamine, perekoolikursused, naissoost sisserändajate sotsiaalse integreerimise algatused, kultuuridevahelised nõuandemudelid jne);

24.

rõhutab avalike teenuste keskset rolli kõnealuses valdkonnas eelkõige piirkondlikul ja kohalikul tasandil (nt perenõustajad) ning nende võimet luua võrgustikke kõnealuste teenuste ning kohalike kogukondade, naissoost sisserändajate ja vabatahtlike liitude, st kolmanda sektori vahel;

25.

peab oluliseks suurendada heade tavade levikut sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas luues Euroopa registri, kuhu kantakse kõnealuses valdkonnas rakendatud parimad meetmed ja head tavad;

26.

rõhutab, et noored põlvkonnad on tuleviku integratsiooni seisukohast otsustava tähtsusega, osaliselt nende keskse rolli tõttu kahe ühiskonna vahendamisel: ühiskonna, milles nad kasvasid ja perekonna, kuhu nad kuuluvad;

27.

kinnitab vajadust rakendada kohaseid erimeetmeid, et tagada sisserändaja täielik integratsioon vastuvõtva riigi haridussüsteemi (esiteks keeleõpe), eelkõige nende sisserännu algusperioodil;

28.

meenutab, et on vaja koostada eripäradega arvestavaid õppeprogramme;

29.

meenutab juba arvamuses „Poliitikakava seadusliku rände kohta” tehtud märkust, et paljudes ELi riikides on sisserännanud noorte õppeedukus kehv, ning ettepanekut luua rahalised ja poliitilised vahendid selliste probleemide lahendamiseks. Komitee juhib eelkõige tähelepanu vajadusele tagada kõigile noortele võimalus oma unistusi ja võimeid teostada, ning juhib tähelepanu sellel, et erilist rõhku on vaja panna tüdrukute õppeedukusele ja haridusvõimalustele. Õpetajate ja vanemate vahelised tihedad kontaktid koos täieliku teabega haridussüsteemide kohta peavad tagama, et tüdrukute individuaalset võimekust tunnustatakse ja edendatakse kooskõlas nende soovide ja vajadustega;

30.

rõhutab igas vanuses naissoost sisserändajate, kuid eelkõige sisserännanud tüdrukute eriolukorda, kes elavad mõnikord perekonna kaudu väljendatava kultuurilise identiteedi ning nende elukeskkonnaks oleva ühiskonna pakutava uue identiteedi risttules. Komitee toonitab, et neile tuleb pöörata erilist tähelepanu, kuna just nemad võivad olla uue Euroopa liikumapanev jõud;

31.

on mures sisserännanud tüdrukute kehva õppeedukuse, koolist väljalangevuse kõrge taseme pärast, kuna nad on oma hariduslikes ja kutsealastes valikutes ebasoodsas olukorras ja mõnikord takistab neid nende perekond, kultuurilised eelarvamused ja majanduslikud tingimused; leiab, et sisserännanud peredest pärit tüdrukutele (samuti poistele) võrdsete võimaluste loomiseks haridussüsteemis on oluline, et vanematele tutvustatakse haridussüsteemi ning antakse neile seega võimalus teha oma laste, eelkõige tütarde haridustee kohta teabel põhinevaid otsuseid, milles arvestatakse nende individuaalset võimekust ja soove soolistest stereotüüpidest lähtumata; peab vajalikuks teadlikkuse tõstmise ja kõigi sidusrühmade kaasamise meetmeid, et edendada reaalseid võrdseid võimalusi;

32.

toetab Euroopa Parlamendi naiste sisserände teemalises resolutsioonis tehtud üleskutset edendada noorte sisserändajate juurdepääsu integreeritud tegevuskavale elukestva õppe valdkonnas (2007-2013);

33.

leiab, et noorsoopoliitika kujundamisel on vaja kujundada sisserännanud noorte kultuuriliste ja sooliste eripäradega arvestavaid meetmeid, hinnates sisserännanud noori kultuuride vahendajana ning edendades kultuuridialoogi teemalisi arutelusid ja naisühenduste arengut;

34.

rõhutab, et eelkõige massimeedia kaudu tehtav teabevahetus etendab naissoost sisserändajate integreerimisel võtmerolli ning kutsub üles edendama meediaalaseid algatusi, et tõhustada potentsiaali kõnealuses valdkonnas nii päritolu- kui ka vastuvõtva ühiskonna teadlikkuse tõstmiseks ning stereotüüpide ja negatiivsete eelarvamuste kaotamiseks;

35.

kinnitab sellega seoses vastavalt komisjoni teatise „Ühine integratsioonikava” kohta koostatud arvamusele, et on meediaga koostööst huvitatud (toetades ajakirjanike vabatahtlikke tegevusjuhendeid);

36.

kinnitab, et on vaja edendada naissoost sisserändajate juurdepääsu töökohtadele ja kutsealasele koolitusele, muuhulgas positiivsete meetmete kaudu võitlemaks diskrimineerimise vastu ja kaotamaks takistused võrdsete võimaluste elluviimise teelt;

37.

toob esile asjaolu, et naissoost sisserändajad on sagedasti hõivatud ajutise madalat kvalifikatsiooni nõudva ning halvasti tasustatud tööga varimajanduses või ebaseaduslikus tegevuses, ja nõuab seetõttu, et komisjon viiks kõnealuse küsimuse kohta läbi uurimuse ja teeks soovitusi selle probleemi parimaks lahendamiseks;

38.

rõhutab, et on oluline võtta meetmeid naiste päritolumaal saadud kutsealaste oskuste ja diplomite ning erialaste kogemuste tunnustamiseks;

39.

kinnitab, et toetab komisjoni eesmärki töötada välja üldine raamdirektiiv ELi liikmesriikides seaduslikult töötavate kolmandate riikide kodanike õiguste kohta ja sellega seoses vaadata läbi diplomite ja kutsealaste oskuste tunnustamise küsimus;

40.

nendib, et teatud liikmesriikides on väga levinud naissoost sisserändajate kasutamine peresid toetavas tugi- ja hoolekandetöödes ning kõnealune olukord on muutmas Euroopa hoolekande tingimusi. Komitee kutsub komisjoni üles seda nähtust uurima ning kaaluma konkreetsete vahendite välja töötamist;

41.

rõhutab eriti, et naiste iseseisvust ja ettevõtlustegevust tuleb nii päritolu- kui ka vastuvõtvas riigis edendada erimeetmete abil, näiteks mikrolaenudega;

42.

tervitab asjaolu, et Euroopa integratsiooni käsiraamatu teises väljaandes on pööratud tähelepanu sisserändajate ettevõtluse toetamisele. Komitee peab selliseid meetmeid esmatähtsaks, et aidata kaasa naiste tegelikule iseseisvumisele ning kutsub komisjoni üles kutsealase väljaõppe ja keeleõppe sarnaseid algatusi toetama päritolumaal.

43.

rõhutab nende töötavate naissoost sisserändajate eriprobleeme, kellel on lapsed, ning seega vajadust meetmete järele tasakaalu leidmiseks töö- ja eraelu vahel. Komitee toonitab, et piirkondlikul ja kohalikul tasandil on ellu viidud olulisi algatusi, ka koostöös naiste või vabatahtlike ühendustega, ning kutsub komisjoni üles neid algatusi toetama;

44.

märgib, et naiste õiguste tõhusat elluviimist takistab tihti märkimisväärne liikumisvabadus, osaliselt ka päritoluühiskonna kultuuriliste kitsenduste tõttu. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama iseseisvat liikumist võimaldavaid vahendeid (näiteks autokool);

45.

meenutab, et ebaseaduslik töö soodustab naiste väärkohtlemist ning toetab meetmeid sellise töö vastu võitlemiseks ja selle ennetamiseks;

46.

rõhutab, et on vaja kujundada sobivad meetmed ebaseadusliku tööhõivega võitlemiseks ning kohelda asjaomaseid ohvreid õiglaselt. Komitee võtab teadmiseks komisjoni hiljutise direktiivi ettepaneku, mille eesmärk on sisse viia ühtsed karistused tööandjate vastu, kes palkavad sisserändajaid, kes on ebaseaduslikud residendid, või kes palkavad seaduslikest residentidest sisserändajaid, kuid ebaseaduslikel tingimustel;

47.

kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele vastavalt arvamusele „Poliitikakava seadusliku rände kohta” võtta vastu meetmeid lihtsustamaks sisserändajate raha saatmist kodumaale ning soodustamaks selle kasutamist investeeringuteks tööstusesse päritolumaal;

48.

tõdeb, et osa naissoost sisserändajatest võivad olla erakordselt kaitsetud väärkohtlemise, põhiõiguste rikkumise ning füüsiliste ja psüühiliste sunnimeetmete ees. Komitee nõustub Euroopa Parlamendiga, et sellist tegevust ei saa mingil juhul õigustada ega sallida ei kultuurilistel ega usulistel põhjustel;

49.

ühineb Euroopa Parlamendi liikmesriikidele suunatud üleskutsega võtta meetmeid ning võidelda viivitamatult ja tõhusalt naistevastase vägivallaga kooskõlas riigisiseste seaduste ning rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu normidega; peab väga oluliseks täieliku teabe andmist nende õigusaktide kohta tagamaks, et rändajad on neist teadlikud;

50.

kutsub komisjoni üles toetama kõnealuseid meetmeid ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste asjaomaseid jõupingutusi;

51.

nendib, et eriti levinud nähtus on koduvägivald ning kutsub komisjoni üles kaaluma tõhusaid meetmeid selle ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning võtma selle vastu kiiremas korras meetmeid, mida oleks võimalik ELi õigusaktidesse lisada. Aumõrvad on koduvägivalla erivorm ning neile tuleks pöörata erilist tähelepanu;

52.

rõhutab, et abielud (või püsivad kooselud) eri rahvustest inimeste vahel on üks kodanikuõigustest ning need aitavad kaasa eri kultuuride, mentaliteetide, uskude ja seaduste positiivsele integratsioonile. Samas rõhutab, et naiste ja alaealiste põhiõiguste kaitse peaks olema tagatud hoolimata vastastikuste lepingute olemasolust;

53.

märgib, et perekondade taasühinemine on üha enam leviv positiivne tendents, mis aitab integreerumisele kaasa ning mis on peamine tegur pereelu õiguse kaitsmisel. Komitee nõustub Euroopa Parlamendiga, et direktiivi 2003/86/EÜ ei ole kõik liikmesriigid veel rahuldavalt kohaldanud;

54.

rõhutab, et perekondade taasühinemisel tuleb tagada kõigi perekonnaliikmete isikuõigused ja naise vaba valik;

55.

mõistab hukka pealesunnitud abielud ja Euroopa seadusi mitte austava tegevuse (näiteks ümberlõikamine, polügaamia) ning kutsub liikmesriike üles võtma viivitamatult sobivaid meetmeid, et tagada kõnealuseid tavasid keelavate seaduste täielik rakendamine;

56.

kordab vastavalt komitee ebaseadusliku sisserände vastu võitluse teemalisele arvamusele soovitust võtta esimeses järjekorras vastu kõik vajalikud meetmed, et lõpetada asjakohaste õigusaktide ning konkreetsete tegevuskavadega inimkaubandus, mille peamised ohvrid on naised, kõrvaldada inimkaubandusega tegelevad organisatsioonid ning kaotada orjanduse kõik vormid, sealhulgas need, mis puudutavad lapsi ja noori, ning samuti tunnistada, et isegi kui mõned nendest ohvritest on ebaseaduslikud sisserändajad, siis tuleb neid käsitleda erijuhtumitena, ning et nende väljasaatmine võib mõnel juhul tähendada nende jaoks äärmuslikku vägivalda või lausa surma, kui neid sunnitakse päritoluriiki naasma;

57.

toetab Euroopa Parlamendi naiste sisserändamist käsitlevas resolutsioonis esitatud üleskutset liikmesriikidele ilmutada erilist tundlikkust, julgustades naissoost sisserändajaid osalema ühiskondlikus ja poliitilises elus vastavuses riiklike õigusaktidega.

15.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 305/53

—

spordi abil on võimalik käsitleda diskrimineerimist ja ebavõrdsust nii spordis kui ka ühiskonnas laiemalt ning edendada sotsiaalseid väärtusi, näiteks koostööd, sallivust ja solidaarsust;

—

kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid kavandama, arendama ja edendama võrdõiguslikkust sportimisvõimaluste ja sporditeenuste pakkumise teel;

—

teatud ühiskonnarühmad teevad vähem sporti, nad on tagasihoidlikult esindatud otsustusprotsessi eri tasanditel ning neil ei ole võimalik kasutada teatud sportimisvõimalusi; paljudes riikides ei kajastu spordivaldkonna halduses asjaomase kogukonna mitmekesisus;

—

kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid innustama kõigi kogukondade inimeste osalemist spordiüritustel nii võistlejate kui ka pealtvaatajatena; kaitsma neid väärkohtlemise ja ahistamise eest; võimaldama diskrimineerimata kasutada omavalitsustele kuuluvate, nende hallatavate või nende poolt otseselt või kaudselt rahastatavate või nende loal tegutsevate spordiasutuste teenuseid ning julgustama kõigi kogukondade inimesi võtma kõigil tasanditel osa spordivaldkonna haldamisest ja juhtimisest ning treeneritööst — neist peakski saama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste üldise tulemuslikkuse näitajad;

—

kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid võtma õppust teiste Euroopa ja kogu maailma omavalitsuste kogemustest ning edendama häid tavasid nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil;

—

Euroopa Liit peaks koostama võrdlusalused võrdsete võimaluste edendamiseks spordis ja sportimisvõimaluste pakkumisel. Eelnevat arvestades on Regioonide Komitee koostanud harta võrdsete võimaluste kohta spordis.

Raportöör

:

Peter MOORE, Sheffieldi linnanõukogu liige (UK/ALDE)

1.

on seisukohal, et sport, nagu ka teised ühiskonnaelu valdkonnad, võib ühiskonda nii ühendada kui ka lahku viia;

2.

leiab, et spordis esineb diskrimineerimist ja ebavõrdsust, kuid samas võib sporti kasutada kõnealuste probleemide käsitlemiseks spordis ja ühiskonnas laiemalt, ning et sport aitab edendada sotsiaalseid väärtusi, näiteks meeskonnavaimu, ausat konkurentsi, koostööd, sallivust ja solidaarsust;

3.

on seisukohal, et parim viis võrdsete võimaluste tagamiseks kõigile ühiskonnarühmadele spordis ja spordi kaudu on kõigi haldussfääride ühised ja üksteist täiendavad jõupingutused, ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on selles võtmeroll;

4.

tervitab 2007. aasta nimetamist Euroopa aastaks „Võrdsed võimalused kõigile”. Komitee avaldab kahetsust, et Regioonide Komitee ja mõned liikmesriigid ei ole selles osalenud nii suures ulatuses kui võimalik, leiab aga samas, et käesolev arvamus on panus Euroopa aastasse;

5.

tuletab meelde Nice'i Euroopa Ülemkogu 2000. aasta deklaratsiooni, milles kutsuti Euroopa Liitu üles võtma arvesse spordi erijooni ning sotsiaalseid, hariduslikke ja kultuurilisi ülesandeid. Komitee juhib tähelepanu sellele, et spordi sotsiaalne tähendus on Amsterdami lepingule lisatud deklaratsiooni nr 29 teema. Komitee tervitab 11. juulil 2007 avaldatud Euroopa Komisjoni valget raamatut spordi kohta ning kutsub üles käsitlema selles esitatud võrdseid võimalusi puudutavaid küsimusi;

6.

toetab Euroopa Nõukogu sõnastatud määratlust, mille kohaselt on sport „igasugune füüsiline tegevus, milles osaletakse korrapäratult või organiseeritult ning mille eesmärk on näidata või parandada füüsilist vormi ja vaimset heaolu, tekitada sotsiaalseid suhteid või saavutada igasuguse tasemega võistlustel tulemusi”;

7.

on seisukohal, et võrdõiguslikkuse saavutamise nimel tehtavate jõupingutuste puhul ei ole küsimus vaid võitluses ebaseadusliku diskrimineerimise vastu; see tähendab ka proaktiivsust arusaamade ja suhtumiste muutmisel teadmatuse ja eelarvamuste hajutamiseks, samuti meie kogukondade annete parimat ärakasutamist ja kõigile inimestele nende potentsiaali realiseerimise võimaldamist;

8.

tõdeb, et diskrimineerimist on mitmesugust: otsene ja kaudne; institutsiooniline ja personaalne; avatud ja varjatud. Diskrimineerimisel on oma osa ühiskonnarühmade juurdepääsu, võimaluste ja tulevikuväljavaadete kitsendamisel (või avardamisel) ühiskonna-, poliitika- ja majanduselus;

9.

tõdeb, et teatud ühiskonnarühmad teevad mitmesugustel erinevatel põhjustel vähem sporti, nad on tagasihoidlikult esindatud otsustusprotsessi erinevatel tasanditel ning neil ei ole mitmel põhjusel võimalik kasutada teatud sportimisvõimalusi. Komitee möönab, et selle tagajärjel on mitmes ühiskonnarühmas haigestumus näiteks istuvast eluviisist tingitud haigustesse ebaproportsionaalselt kõrge;

10.

tõdeb, et paljudes riikides ei kajastu spordivaldkonna halduses asjaomase kogukonna mitmekesisus. Komitee leiab, et kõnealuse küsimusega peaksid tegelema kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, sh pakkuma asjakohast koolitust haldustöötajatele, et tagada — tahtliku või soovimatu — diskrimineerimise avastamine ja käsitlemine;

11.

meenutab Euroopa Rassismi ja Ksenofoobia Järelevalvekeskuse (EUMC) koostööd võrgustikuga „Jalgpall rassismi vastu Euroopas” (FARE) ja Euroopa jalgpalliliiduga UEFA võitluses rassismi vastu jalgpallis. Komitee tervitab Euroopa Põhiõiguste Ameti rajamist, millega luuakse võimalus laiendada eelnimetatute tegevusvaldkonda. Komitee kutsub ametit üles lisama võrdsed võimalused spordis oma pädevusvaldkondade hulka; samuti palub ta ametil esitada Regioonide Komiteele kord aastas sellekohase aruande;

12.

kutsub suurte rahvusvaheliste spordiürituste korraldajaid üles (a) tõstatama võrdsete võimaluste küsimus nende spordialal, (b) korraldama samaaegselt üritustega seminare, et arutada spordi seisukohalt olulisi võrdõiguslikkuse küsimusi, ning arvestama kohalikku ja piirkondlikku mõõdet;

13.

kuivõrd spordipoliitika on arusaadavatel põhjustel suures osas suunatud noortele, möönab, et sporditegemine väheneb märkimisväärselt vanuse kasvades, kuigi sport võib pikendada eluiga ja parandada elukvaliteeti vanemas eas;

14.

on seisukohal, et eakatele inimestele pakub sport võimalust elukestvaks õppeks, seda nii osalejana oskuste ja pädevuste arendamise kaudu kui ka laiemalt elukestva osalemise kaudu, muu hulgas treenerina, spordijuhina või valdkonna haldustöötajana;

15.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles arvestama spordipoliitikas ja sportimisvõimaluste pakkumisel tasakaalustatult kõigi vanuserühmadega ning omistama võrdset tähtsust ka vähem intensiivsetele ja võistlemisega mitteseotud spordialadele, mis on mis sobivad paremini eakatele inimestele;

16.

tõdeb, et puuetega inimesed tegelevad spordiga vähem kui teised. Tuleb võtta meetmeid tagamaks, et nii puuetega noored kui ka vanad, mehed kui ka naised võiksid täielikult kasutada oma õigust tegutseda kõigil spordialadel;

17.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles arvestama spordipoliitikas ja sportimisvõimaluste pakkumisel puuetega inimestega ning omistama võrdset tähtsust vähem intensiivsetele ja võistlemisega mitteseotud spordialadele, mis sobivad paremini puuetega inimestele. Komitee kutsub üles pöörama erilist tähelepanu sportimisvõimaluste ja sporditeenuste pakkumisele eakatele inimestele, sh asjakohaste nõuannete jagamisele vastavalt inimeste psüühilisele ja vaimsele tervisele;

18.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi jälgima puuetega inimeste tööle võtmist spordivaldkonna haldustöötajate ja treeneritena;

19.

tõdeb, et mõnes liikmesriigis tegelevad mehed spordiga enam kui naised, kuigi on märke erinevuste vähenemisest;

20.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles vältima peamiselt koolitus- ja hariduspoliitika abil selliste sooliste stereotüüpide loomist, mille tulemusel suunatakse tüdrukud ja poisid teatud spordialade juurde ja eemale teistest spordialadest. Komitee kutsub üles pakkuma poistele ja tüdrukutele võrdseid võimalusi, et nad saaksid harrastada neile huvi pakkuvaid spordialasid; kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid koostama eelarve eelnõud spordirajatiste ehitamiseks ja sportimisvõimaluste pakkumiseks soolisest võrdõiguslikkusest lähtudes;

21.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles jälgima sugude tasakaalu spordivaldkonna haldustöötajate ja treenerite tööle võtmisel;

22.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles omistama erilist tähelepanu sportimisvõimaluste loomisele rasedatele naistele ja noortele emadele, sh asjakohaste nõuannete jagamine nende seisukorda silmas pidades; lapsehoiuteenuste pakkumine spordikeskustes ja sportimiskohtades ning turvalise, mugava ja taskukohase ühistransporditeenuse pakkumine juurdepääsuks spordikeskustele ja sportimiskohtadele;

23.

tõdeb, et näiteks korvpall, pesapall, jooksmine, tennis ja võrkpall eeldavad kõik samasugust „bioenergeetikat”. On alust arvata, et inimesed valivad spordiala pigem sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel kui füüsiliste võimete põhjal;

24.

rõhutab, kui oluline on kõigi elanikkonnarühmade mittediskrimineeriv juurdepääs kõigile sportlikele tegevustele;

25.

tervitab Euroopa Parlamendi resolutsiooni jalgpalli ja rassismi kohta (14. märts 2006), milles kutsutakse kõiki sidusrühmi üles suurendama jõupingutusi võitlemaks rassismi vastu spordis;

26.

on seisukohal, et rassilise erinevuse suhteliselt kõrge tase tippspordis, eelkõige jalgpallis, ei ilmne sporditegevuse teistel tasanditel. Mõnede mittevalgete inimeste lisandumisest teatud spordialade kõrgeimal tasemel võib jääda mulje, et rassism on välja juuritud. Tegelikkuses aitab elukutseline sport väga väheseid välja sotsiaalselt ebasoodsast olukorrast. Rassismiks võib lugeda ka mittevalgetele mängijatele stereotüüpsete rollide omistamist;

27.

kutsub üles võitlema võimalike rassiliste stereotüüpide vastu õpetajate ja treenerite hulgas, mis võib olla üks toetav tegur, mis suunab teatavad etnilised vähemused kindlate spordialade juurde või neist eemale;

28.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles jälgima rassilist ja etnilist tasakaalu spordivaldkonna haldustöötajate ja treenerite tööle võtmisel;

29.

tõdeb, et kõigil religioonidel ja usurühmadel on spetsiifilisi harjumusi (nt ujumine vaid koos samast soost inimestega) ja tavasid (nt rituaalid ning palvetamise aeg ja sagedus), mis võivad põhjustada teatavate inimeste tahtmatut kõrvaletõrjumist spordist. Näiteks võib islami pearäti (hijab) kandmise keeld takistada musliminaiste täielikku osalemist jalgpallis. Komitee leiab, et teatavate inimrühmade kõrvalejätmine võib tuleneda ka islamofoobiast, antisemitismist ja muudest vihkamise vormidest, ning kutsub Euroopa Liitu üles pöörama seda laadi diskrimineerimise vormile samasugust tähelepanu nagu rassismile ja ksenofoobiale. Sellega seoses peaks EL kaasama liikmesriike, piirkondi ja kohalikke omavalitsusi kui infrastruktuuri pakkujaid, aga ka kodanikke ja spordiorganisatsioone kui aktiivseid sporditegelasi, et edendada ja innustada senisest rohkem mängulisi ja spontaanseid sporditegevusi võrdsete võimaluste valdkonnana;

30.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles edendama dialoogi kõnealuste rühmade ja spordiorganisaatorite vahel, et jõuda vastastikusele mõistmisele ning leida viise eripäraste harjumuste ja tavade sobitamiseks sallivalt ja konstruktiivselt, mõistes seejuures ka, et teatavatel juhtudel ei pruugigi leiduda reaalset lahendust;

31.

on seisukohal, et homoseksuaalide kohtlemine spordis on erilist muret tekitav küsimus. Sageli seisavad nad silmitsi raske valikuga: kas varjata oma seksuaalset sättumust või luua üksnes geidele ja lesbidele mõeldud spordiklubisid. Komitee märgib, et kuigi arvestatava osa Euroopa rahvastikust moodustavad homoseksuaalid, ei leidu ühtegi jalgpallurit, kes oleks avalikult tunnistanud oma homoseksuaalsust. Varjamine ja eraldumine ei ole pikaajaline lahendus; eesmärgiks tuleb seada see, et kõik mehed ja naised — sõltumata seksuaalsest sättumusest — oleks kõigis spordiklubides teretulnud;

32.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegema koostööd kohalike ja piirkondlike lesbi-, gei-, biseksuaalide ja transseksuaalide rühmadega, et leida teid kõnealuste küsimuste lahendamiseks;

33.

tervitab FARE viiest punktist koosnevat juhist võitlemaks homofoobia vastu jalgpallis;

34.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tegelema spordis ja sportimisvõimaluste osas esineva diskrimineerimise probleemiga ning lahendama see;

35.

on arvamusel, et põhjalikumalt tuleks uurida vähemuste olukorda spordis. Tähelepanu tuleks pöörata kõigile diskrimineerimise vormidele, mis võivad varieeruda riigiti, piirkonniti ja tegelikult ka spordialade lõikes;

36.

kutsub ELi spordiühendusi, sh UEFAd, üles rakendama oma pädevuse piirides mõttekaid ja tõhusaid sanktsioone rassilise ja muu diskrimineerimise intsidentide korral; samuti kutsutakse UEFAd üles muutma oma seisukohta ning esitama Regioonide Komiteele aruanne pärast 2008. aasta Euroopa meistrivõistlusi jalgpallis;

37.

kutsub kohalike ja piirkondlikke omavalitsusi üles julgustama ja soosima kõigi võistlejate ja pealtvaatajate osalemist spordiüritustel, sõltumata sellest, kas korraldajaks on kohalikud või piirkondlikud omavalitsused ise või keegi muu, ning kaitsma osalejaid väärkohtlemise ja ahistamise eest;

38.

palub kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võimaldada diskrimineerimata kasutada omavalitsustele kuuluvate, nende hallatavate või nende poolt otseselt või kaudselt rahastatavate või nende loal tegutsevate spordiasutuste teenuseid;

39.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles julgustama kõigi kogukondade inimesi võtma kõigil tasanditel osa spordivaldkonna haldamisest ja juhtimisest ning treeneritööst;

40.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles edendama just spordi kaudu sallivust ja mõistmist sotsiaalse kaasamise edendamise ja diskrimineerimise vastu võitlemise kontekstis;

41.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles aktiivsemalt pakkuma sportimisvõimalusi;

42.

innustab haridusasutusi julgustama lapsi lisaks spordiga tegelemisele väärtustama spordi mitmekesist ühiskondlikku ja kultuurilist mõõdet;

43.

julgustab Euroopa spordiorganisaatorite, treenerite ja spordivaldkonna haldustöötajate võrgustikke mõtlema võrdõiguslikkuse mõõtmele oma töös ning edendama seda;

44.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, organisatsioone ja klubisid üles pakkuma oma töötajatele ja treeneritele koolitust multikultuursuse, mitte-diskrimineerimise ja tolerantsuse valdkonnas;

45.

usub, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on keskne roll spordi, vaba aja tegevuste ja kultuuriga seotud teenuste pakkumisel. Neid teenuseid tuleb tunnustada võtmevahenditena sotsiaalse kaasamise edendamisel ja diskrimineerimise vastu võitlemisel;

46.

on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid kavandama, arendama ja edendama võrdõiguslikkust sportimisvõimaluste ja sporditeenuste pakkumise teel, ning arvestama soolise võrdõiguslikkusega ka eelarve koostamisel;

47.

on arvamusel, et sportimisvõimaluste pakkumisest ning selle raames ja selle abil loodavatest võrdsetest võimalustest peaks saama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste üldise tulemuslikkuse näitaja;

48.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles tunnistama diskrimineerimist asutustes ning võtma see käsitlusele. Kõnealune probleem tekib siis, kui inimese vanuse, puude, soo, rassi, etnilise päritolu, usu, veendumuste või seksuaalse sättumuse tõttu ei tagata tema korralikku teenindamist. See väljendub suhtlemisviisis, suhtumises või käitumises, mida võib nimetada diskrimineerimiseks, kuna selles peegelduvad tahtmatult eelarvamused, teadmatus, mõtlematus ja stereotüübid, mis seavad kõnealuse sotsiaalse rühma teistega võrreldes halvemasse olukorda;

49.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles keskenduma kolmele peamisele tegevusvaldkonnale:

50.

kutsub kohalike ja piirkondlikke omavalitsusi üles töötama käsikäes kodanikuühiskonna, partnerorganisatsioonide, spordiühenduste, kohalike spordiklubide ja valitsusväliste organisatsioonidega, et saavutada selle valdkonna ühised eesmärgid ja tegutseda selle poliitilise juhina;

51.

soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel töötada välja meediastrateegia, et reklaamida sihtrühmadele loodud sportimisvõimalusi, suurendamaks nende osalemisaktiivsust ning kajastamaks nende tegevusi ja saavutusi. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid püüdma kaotada spordi kajastamisel väljenduvad stereotüübid, diskrimineerimise ja rassismi, mida esineb ka nende endi koostatavates või rahastatavates väljaannetes avaldatus; näiteks võiks naiste jalgpalli kajastada tavapärase spordialana, mitte aga millegi uudsena;

52.

soovitab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel vahetada kogemusi Euroopa teiste ja ka maailma omavalitsustega ning võtma neist õppust, samuti edendama häid tavasid nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil. Komitee kutsub ELi institutsioone üles soodustama heade tavade vahetamist. Eelkõige Regioonide Komitee ja Euroopa kohalike omavalitsuste ühendused (CEMR, AER, Eurocities jne) peaksid mõtlema, kuidas aidata luua võrgustikke neist linnadest, kohalikest omavalitsustest ja piirkondadest, kellel on konkreetne kogemus kõnealuste tegevuste korraldamisel;

53.

kutsub ELi üles looma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks aluskriteeriumid võrdsete võimaluste edendamiseks spordis ja sportimisvõimaluste pakkumisel. Selles kontekstis sõnastatakse Regioonide Komitee harta võrdsete võimaluste kohta spordis:

—

võidelda diskrimineerimise vastu spordis ja kaotada see;

—

innustada kõigi kogukondade inimesi spordis osalema;

—

tervitada kõigi kogukondade töötajaid ja pealtvaatajaid ning kaitsta neid kõiki diskrimineeriva väärkohtlemise ja ahistamise eest;

—

julgustada kõigi kogukondade vastavate oskuste ja annetega inimesi osalema kõigis spordivaldkonna halduse ja juhtimise tasandeil ning treeneritöös;

—

arendada välja parimad võimalikud võrdõiguslikkuse poliitikad ja tavad, mida korrapäraselt läbi vaadatakse ja ajakohastatakse;

—

toetada mitmekesisust spordis”;

54.

kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles allkirjastama eeltoodud harta ja muutma vastavalt ka oma praegust lähenemist;

55.

on otsustanud hakata andma välja iga-aastast Regioonide Komitee auhinda hartat kõige edukamalt ellu viivatele kohalikele või piirkondlikele omavalitsustele.