ISSN 1725-5171

Euroopa Liidu

Teataja

C 256

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

50. köide
27. oktoober 2007


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

I   Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

 

RESOLUTSIOONID

 

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
436. istungjärgul 30.–31. mail 2007

2007/C 256/01

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Resolutsioon teemal Panus 21.–22. juunil 2007 toimuvale Euroopa Ülemkogule — Põhiseadusliku protsessi tegevuskava

1

 

III   Ettevalmistavad aktid

 

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

 

437. istungjärgel 11.–12. juulil 2007

2007/C 256/02

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamiseks vajalike karistusmeetmete kohtaKOM(2005) 276 lõplik — 2005/0127 (COD)

3

2007/C 256/03

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettevõtluspotentsiaal — VKEd (Lissaboni strateegia)

8

2007/C 256/04

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse (Lissaboni strateegia)

17

2007/C 256/05

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohtaKOM(2006) 744 lõplik

27

2007/C 256/06

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite tahavaatepeeglite kohta (kodifitseeritud versioon) KOM(2007) 236 lõplik — 2007/0081 (COD)

31

2007/C 256/07

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu energiapoliitika määratlemine (Lissaboni strateegia)

31

2007/C 256/08

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal

39

2007/C 256/09

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ohtlike kaupade siseveo kohtaKOM(2006) 852 lõplik

44

2007/C 256/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat satelliitnavigatsioonirakenduste kohtaKOM(2006) 769 lõplik

47

2007/C 256/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Tuumaenergia näidisprogramm. Esitatud EURATOMi asutamislepingu artikli 40 kohaselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse saamiseksKOM(2006) 844 lõplik

51

2007/C 256/12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Liinilaevanduskonverentsid — Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioonKOM(2006) 869 lõplik — 2006/0308 (COD)

62

2007/C 256/13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Raadiosagedustuvastus (RFID)

66

2007/C 256/14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: GALILEO teelahkmel: Euroopa ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi programmide rakendamineKOM(2007) 261 lõplik

73

2007/C 256/15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu säästva arengu strateegia kahe aastat tagant koostatav eduaruanne

76

2007/C 256/16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb taimekaitsevahendite statistikatKOM(2006) 778 lõplik — 2006/0258 (COD)

86

2007/C 256/17

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Uuendustegevus: mõju tööstuse muutustele ja EIP rollile

88

2007/C 256/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Esmatähtsate kategooriate tööhõive (Lissaboni strateegia)

93

2007/C 256/19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalpartnerite roll töö-, pere- ja eraelu ühitamisel

102

2007/C 256/20

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Flexicurity (sisemise paindlikkuse mõõde — Kollektiivläbirääkimised ja sotsiaaldialoogi roll tööturu reguleerimise ja reformimise vahenditena)

108

2007/C 256/21

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tööalane konkurentsivõime ja ettevõtlikkus — Kodanikuühiskonna, tööturu osapoolte ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste roll soolisest vaatenurgast

114

2007/C 256/22

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tervishoid ja ränne

123

2007/C 256/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroregioonid

131

2007/C 256/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu ja Kesk-Ameerika suhted

138

2007/C 256/25

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Naiste ettevõtluse edendamine Euroopa-Vahemere piirkonnas

144

ET

 


I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused

RESOLUTSIOONID

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 436. istungjärgul 30.–31. mail 2007

27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Resolutsioon teemal „Panus 21.–22. juunil 2007 toimuvale Euroopa Ülemkogule — Põhiseadusliku protsessi tegevuskava”

(2007/C 256/01)

29. mai 2007. aasta koosolekul otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhatus esitada täiskogu istungjärgule resolutsiooni põhiseadusliku protsessi tegevuskava kohta panusena 21.–22. juuni 2007. aasta Euroopa Ülemkogule.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu istungjärgul 30.–31. mail 2007 (30. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 171, vastu hääletas 18, erapooletuks jäi 16.

1.

EMSK kinnitab rõhutatult põhiseaduse lepingut käsitlenud 24. septembri 2003. aasta arvamuses (1), 28. oktoobri 2004. aasta arvamuses (2), 17. mai 2006. aasta arvamuses (3) ning 14. märtsi 2007. aasta resolutsioonis öeldut, mis koostati Rooma lepingute allkirjastamise 50. aastapäeva puhul (4). Kõigis nimetatud arvamustes toetas EMSK mööndusteta konvendi kasutamise meetodit ning selle abil saavutatud tulemust.

2.

EMSK toetab endiselt põhiseaduse lepingut, mis erineb põhimõtteliselt ja positiivselt kõigist erinevate valitustevaheliste konverentside poolt Rooma lepingute läbivaatamiseks seni koostatud institutsioonilistest tekstidest: see sündis riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi liikmete osalemisel vabal ja avalikul arutelul; sellega koondatakse süstemaatiliselt ühte lepingusse kõik poliitilis-institutsioonilised sätted, nagu see on kujunenud Euroopa Ühenduste asutamisest alates ja see sisaldab Euroopa Liidu otsustussüsteemis vajalike institutsiooniliste ja menetluslike reformide elluviimise sätteid; lepingus kirjeldatakse eesmärke, mida Euroopa Liit peab järgmina; tuuakse välja väärtused, millel peab põhinema Euroopa Liidu poliitika, ning kodifitseeritakse põhiõigused, mida tuleb Euroopa Liidus austada ja kaitsta.

3.

Kogu eelnimetatu õigustab tulevikukonvendi eelnõu nimetamist „Euroopa põhiseaduse lepinguks”. Põhiseaduse mõiste on mitmesuguste vääritimõistmiste tõttu siiski mõnes liikmesriigis tagasi lükatud. EMSK ei ole vastu sellele, et uuele lepingule antakse mõni muu nimi. Sisu on olulisem kui nimi.

4.

EMSK kui organiseeritud kodanikuühiskonna institutsiooniline esindus avaldab põhiseaduse lepingule jätkuvat toetust järgmistel otsustavatel põhjustel, mis aitavad suurendada Euroopa Liidu demokraatlikku õiguspärasust:

Euroopa Parlamendi õiguste suurenemine kaasotsustuse laiendamisega uutele valdkondadele;

riikide parlamentide suurem kaasamine Euroopa Liidu tegevusse: neile antakse subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kontrolli õigus;

Euroopa Liidu Nõukogu konsultatsioonide läbipaistvuse suurenemine;

sõltumatu sotsiaaldialoogi rolli tugevdamine ja sotsiaalpartnerite tunnustamine Euroopa ühendamisprotsessi osalistena;

osalusdemokraatia tähtsuse tunnustamine, muu hulgas ka seeläbi, et Euroopa Liidu institutsioone kohustatakse pidama läbipaistvat ja korrapärast dialoogi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja Euroopa Liidu kodanikega;

samal eesmärgil Euroopa Liidu kodanike algatusõiguse kehtestamine.

5.

EMSK tuletab meelde, et kõigi liikmesriikide riigi- või valitusjuhte ühendav Euroopa Ülemkogu võttis põhiseaduse lepingu vastu ning allkirjastas selle pidulikult Roomas 29. oktoobril 2004. Sellest ajast on põhiseaduse lepingu ratifitseerinud 2/3 liikmesriikidest, mille elanikkond moodustab selge enamuse Euroopa Liidu kodanikest. Seega nõuab EMSK, et põhiseaduse leping jääks aluseks edasistele aruteludele, et leida lahendus tekkinud kriisile.

6.

EMSK toetab eesistujariiki Saksamaad tema kavatsustes esitleda käesoleva aasta 21.–22. juuni Euroopa Ülemkogul tegevuskava kriisi lahendamise edasisteks püüdlusteks, ning tervitab tõsiasja, et 25. märtsi 2007. aasta Berliini deklaratsioonis sätestati uue lepingu jõustumise tähtajaks 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimised.

7.

See tähendab, et lühiajaline valitsustevaheline konverents peab 2007. aasta lõpuks vastu võtma olemasoleva eelnõu muudatused, mis on vajalikud uue konsensuse saavutamiseks. Kõnealuse valitsustevahelise konverentsi mandaat peab vastavalt sellele välja tooma täpselt need vähesed sätted, mis võivad olla uue arutelu teemaks. Tulemuse peaks kõik liikmesriigid ratifitseerima 2008. aasta jooksul.

8.

Põhiseaduse lepingu uute arutelude käigus peab säilima see, mis Euroopa Tulevikukonvendis otsustati ja mis seejärel riigi- ja valitsusjuhtide poolt üksmeelselt vastu võeti. Siia kuuluvad eelkõige institutsioonilised ja menetluslikud uuendused ning põhiõiguste harta siduvaks muutmine. See tähendab, et I osa (eesmärgid, institutsioonid, Euroopa Liidu struktuur), II osa (Euroopa Liidu põhiõiguste harta) ja IV osa (üld- ja lõppsätted) peavad alles jääma. III osa sätted sisaldavad peaasjalikult Euroopa Liidu poliitikale tuginevaid kehtivate lepingute sätteid ja ei pea ilmtingimata moodustama uue lepingu osa; III osa institutsioonilised ja menetluslikud sätted tuleks — kui nad lähevad kehtivast õigusest kaugemale — integreerida I ossa.

9.

EMSK kavatseb konstruktiivselt jälgida valitsustevahelise konverentsi tööd. Komitee nõuab aga, et hoolimata valitsustevahelise konverentsi eeldatavast lühiajalisusest ja piiratud mandaadist antaks kodanikuühiskonna organisatsioonidele võimalus konsultatsioonides osaleda. EMSK on valmis koostöös nõukogu eesistujariigiga korraldama vastavaid teabevahetus- ja konsultatsioonikohtumisi. Seejuures võib komitee tugineda headele kogemustele, mis saadi Euroopa Tulevikukonvendi tegevuse ajal koostöös tulevikukonvendi juhatuse ja Euroopa Parlamendiga.

10.

Tekkinud kriis tuleb tingimata kiirelt lahendada, võttes vastu põhiseaduse lepingu, mis vastab 27 liikmesriigiga Euroopa Liidu nõudmistele. Uute väljakutsete tõttu on oluline, et Euroopa Liit jõuaks kokkuleppele uute poliitikate osas ning langetaks kaugele ulatuvaid otsuseid, eelkõige seoses Euroopa sotsiaalmudeli edasiarendamise, mille üks põhielement on üldhuviteenused, ning Euroopa integratsiooni sotsiaalse mõõtme tugevdamisega, samuti sellistes küsimustes nagu toimetulek negatiivsete mõjudega, mis tulenevad kõigi majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste suhete globaliseerumisest; majanduskasvu edendamine ja konkurentsivõime tugevdamine; toimetulek kliimamuutustega; energiavarustuse tagamine; toimetulek sisserändega seonduvate probleemidega; ning võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.

Brüssel, 30. mai 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Arvamus 2003. aasta valitsustevahelise konverentsi jaoks (CESE 1171/2003), ELT C 10, 14.1.2004.

(2)  Arvamus teemal „Euroopa põhiseaduse leping” (ELT C 120, 20.5.2005).

(3)  17. mai 2006. aasta arvamus teemal „Komitee panus 15.–16. juunil 2006 toimuvale Euroopa Ülemkogule — järelemõtlemisaeg” (ELT C 195, 18.8.2006).

(4)  ELT C 161, 13.7.2007.


III Ettevalmistavad aktid

EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE

437. istungjärgel 11.–12. juulil 2007

27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/3


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamiseks vajalike karistusmeetmete kohta”

KOM(2005) 276 lõplik — 2005/0127 (COD)

(2007/C 256/02)

21. septembril 2005. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamiseks vajalike karistusmeetmete kohta”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 4. juunil 2007. Raportöör oli Daniel RETUREAU.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11. ja 12. juulil 2007 (12. juuli stungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 76 ja vastu hääletas 3.

1.   Järeldused

1.1

Komitee kavatseb jälgida ka edaspidi 2004. aasta direktiivi, käesolevas dokumendis käsitletava direktiivi muudetud ettepaneku ning täiendavate asjaomaste raamotsuste koordineeritud rakendamist, et hinnata võltsimise ja selle rahvusvaheliste mõjude vastase võitluse pikaajalist mõju, ka väljaspool ELi territooriumit.

1.2

Kuigi komitee üldiselt toetab kavandatud meetmeid, kutsub ta komisjoni üles kaaluma käesolevas arvamuses esitatud märkusi, mille järgi tuleks kriminaalõigusliku ja tollikoostöö jõupingutused suunata peamiselt ulatuslikule ja kuritegelike organisatsioonide võltsimistegevusele või juhtudele, kus kuriteoga seatakse ohtu inimeste tervis või ohutus.

1.3

Komitee soovib eelkõige, et direktiiv kataks kõiki tööstusomandiõigusi ning ei jätaks välja patente, mis on Euroopa tööstuse seisukohast olulisim valdkond.

1.4

EMSK toob välja komisjoni direktiivi ettepanekus esinevate teatavate juriidiliste mõistete, nt „kaubanduseesmärkidel” ja õigusrikkumiste „kaubandus-” ebaselguse, mis on vastuolus karistusõiguse põhimõtetega, mis nõuavad õigusrikkumise objektiivset ning selget ja täpset määratlemist. Komitee kritiseerib direktiivi ettepaneku artiklis 2 esitatud karistuste raskuse määratlemise viise, olles seisukohal, et kehtestada tuleks ainult üks üldine karistusraamistik, mis hõlmab vabadusekaotust, rahalist karistust ja trahve, samas kui konkreetsete karistuste määramine peaks jääma riikide seadusandjate ainupädevusse.

2.   Sissejuhatus

2.1

23. novembri 2005. aasta märgukirjas MEMO/05/437, milles tehakse kokkuvõtte sama kuupäeva teatisest, tervitab komisjon Euroopa Ühenduste Kohtu otsust, mis tunnustab ELi pädevust võtta vastu hoiatavaid ja proportsionaalseid karistusmeetmeid asutamislepingutes märgitud normide rakendamise tagamiseks ELi asjaomastes poliitikameetmetes.

2.2

Komisjon esitab teatises oma tõlgenduse Euroopa Ühenduste Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsusest, millega kohus tühistas raamotsuse keskkonna kriminaalõigusliku kaitse kohta. Komisjoni arvates asus kohus seisukohale, et ühenduse õiguse tõhususe tagamiseks kriminaalõiguslike meetmete võtmine jääb ELi pädevusse. Komisjoni meelest laieneb tehtud otsus lisaks keskkonnale ka paljudele muudele valdkondadele, nt kõigile ühenduse poliitikavaldkondadele ja asutamislepingus tunnustatud põhivabadustele. Kriminaalkaristusmeetmete kaasamiseks ühenduse õigusesse peab olema selge vajadus ning see peab vastama ühenduse karistusõiguse struktuuri üldisele sidususele.

2.3

Kõnealust keskkonda käsitleva otsuse lai tõlgendus ei ole pälvinud siiski liikmesriikide ja õigusteadlaste üksmeelset toetust. Paljude arvates kuuluvad süüdistuste esitamine ja asjaomaste kriminaalkaristuste määramine peamiselt subsidiaarsuse valdkonda ning nende võimalik ühtlustamine ühenduse tasemel tuleks saavutada riikidevahelise õiguskoostöö kaudu, nagu on määratletud asutamislepingutes.

2.4

Tuleb märkida, et Euroopa Parlament nõustub suures osas kõnealuse tõlgendusega, kuna ühenduse kriminaalõigusega kaetavate valdkondade puhul ei ole nõukogus otsustamiseks vaja enam liikmesriikide ühehäälsust, vaid kvalifitseeritud häälteenamust kaasotsustamismenetluses, mis hõlmab ka Euroopa Parlamenti. Viimase pädevused kaasseadusandjana on seega laienenud (1).

2.5

Kõnealuse otsuse tulemusel laienes ühenduse pädevus märkimisväärselt. Institutsioonide erimeelsused tõlgenduse osas võivad muuhulgas viivitada karistussätteid sisaldavate õigusaktide vastuvõtmist või piirata tagantjärele nende ulatust, näiteks uute kohtuasjade või kompromisside tagajärjel. Käsitletavas direktiivi ettepanekus jääb patendi kaasamise küsimus kriminaalõigusliku kaitse valdkonda lahtiseks, kuna parlament leiab, et Euroopa Ühenduse Kohtu otsus mõjutab üksnes ühenduse õigust, samal ajal kui komisjon soovib hõlmata nii riiklikke kui ka ühenduse intellektuaalomandi õigusi.

3.   Komisjoni ettepanekud

3.1

Direktiivi muudetud ettepaneku (KOM(2006) 168 lõplik) eesmärk on luua horisontaalne ja ühtne karistusõiguslik raamistik, et tagada tööstusomandi-, kirjandus- ja kunstiteoste omandiõiguse ning teiste samalaadsete immateriaalsete õiguste (koondnimetusega „intellektuaalomandi õigused”) kaitse. Ettepanek puudutab siseturgu ning tuleneb vajadusest ELi tasandi tegevuse järele kõnealuses valdkonnas kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Õiguslik alus on EÜ asutamislepingute artikkel 95.

3.2

Direktiiviga luuakse üldine karistusõiguslik raamistik, milles määratletakse kaitstavad intellektuaalomandi õigused, nende õiguste rikkumised ning rakendatavad maksimaalsed karistused. Seejuures on eesmärk rakendada siseturul ühtseid meetmeid võitlemiseks ainelise vara, teenuste, intellektuaal- ja kunstiteoste võltsimise vastu. Eelloetletuid kaitsevad Euroopa materiaalõigus, riiklikud õigused ja asjaomased rahvusvahelised konventsioonid ning eelkõige intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (2), mis allkirjastati 1994. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooni egiidi all ning mis hõlmab karistusmeetmeid konkreetsete õiguste rikkumise puhul (3).

3.3

2004. aastal vastu võetud direktiiviga loodi juba kommertseesmärkidel sooritatud kopeerimise, piraatluse ja võltsimise kaitseraamistik (4). Komisjoni avalduses (5) esitatakse kõnealuse direktiivi artikli 2 kohaselt kaitstavate õiguste nimekiri. Tegemist on tööstusomandi (patendid ja täiendava kaitse tunnistused, kasulikud mudelid, kaubamärgid, päritolunimetused, tööstusdisainilahendused, taimesordid), autoriõiguse ja sellega seonduvate õigustega ning pooljuhttoodete topoloogia loojate ja andmebaaside loojate sui generis õigustega, mis on sätestatud ühenduse õiguses. Need on ainuõigused, mis kuuluvad seaduslikult kokku immateriaalse omandi õigusega. Mõningaid nendest õigustest on kaasatud ühenduse õigustikku või kaitstakse neid isegi konkreetsete õigusvahenditega (tööstusdisainilahendused, kaubamärgid, taimesordid) (6). Teised, nagu patendid, jäävad üksnes riikliku õiguse pädevusalasse, oodates Euroopa patenti, mida on kõigis tööstussektorites väga vaja. Termin „intellektuaalomand” katab seega immateriaalsete õiguste väga mitmetahulist valdkonda, mis hõlmab märkimisväärselt erineva olemuse ja juriidilise seisundiga õigusi.

3.4

Liikmesriigid peavad täitma intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingut, mille järgi tuleb rakendada asjakohaseid riiklikke õigusnorme, et kohaldada kommertseesmärkidel tehtud võltsingute puhul kriminaalmenetlusi ja -karistusi. Liikmesriikidele jääb siiski mõningane tõlgendamisruum. Teatavad riigid (sh mõned ELi liikmesriigid) ei ole veel vastu võtnud proportsionaalseid kriminaalmeetmeid nende territooriumil toimuvate intellektuaalomandi õiguste rikkumise puhuks. 2004. aasta direktiivi järgi võivad õiguste rikkumise ohvrid saada hüvitist. Direktiiviga kohustatakse liikmesriike läbi viima juurdlusi, algatama kohtumenetlusi, konfiskeerima (7) ja maksma kompensatsiooni eesmärgiga ühtlustada kohaldatavat õigust ja võitlust võltsimise valdkonnas väga aktiivse organiseeritud kuritegevusega (8). Kõnealune direktiiv katab aga üksnes tsiviil-, kaubanduslikke ja haldusmenetlused, mille põhieesmärk on hüvitada tehtud kahjusid nendele õiguste valdajatele, kes on algatanud võltsimisevastaseid menetlusi. Liiatigi ei ole mõned liikmesriigid direktiivi veel vastu võtnud.

3.5

Intellektuaalomandi õigusi käsitletakse ka inimõiguste ülddeklaratsioonis ning ELi põhiõiguste hartas, mis võeti pidulikult vastu Nice'is 2000. aasta detsembris. Rahvusvaheline kaitse on sätestatud ja tagatud ÜRO eriorganisatsioonide (WIPO, UNESCO) töö raames vastu võetud konventsioonidega ning ka piirkondlikul tasandil (Müncheni konventsioon aastast 1973, millega loodi Euroopa Patendiamet ja Euroopa patent). Minimaalseid karistussätteid hõlmab vaid intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping. Komisjoni ettepanekuga luuakse teatava ühtlus ühenduse tasandil ja kohustatakse liikmesriike kaasama riiklikusse õigusesse karistusmeetmeid ning määratlema õigusrikkumised ja ühtsed karistusstandardid.

3.6

Direktiivi muudetud ettepaneku eesmärk on seega ühtlustada intellektuaalomandi õiguste rikkumise karistusi vabadusekaotuse, rahatrahvi ja konfiskeerimise osas. Direktiiviga soovitakse määratleda kohtualluvuse eeskirjad, et võimalusel tsentraliseerida menetlused ühte liikmesriiki, kui rikkumine puudutab mitut liikmesriiki, ning lihtsustada juurdlusi. Samuti soovitatakse, et juurdlustesse kaasataks ohvrid ja nende esindajad.

3.7

Peamine muudatus võrreldes eelnevate ettepanekutega on see, et määratletakse intellektuaalomandi õigusi rikkunud isiku karistus ja selle raskusaste. Ettepanekus on määratletud ka intellektuaalomand.

3.8

Direktiivi artiklis 3 osutatud kuritegude eest vastutavat füüsilist isikut karistataks maksimaalse vabadusekaotusega vähemalt neli aastat, juhul kui ta on pannud toime kuriteo kuritegelikus ühenduses tegutsedes või juhul, kui kõnealuse kuriteoga seatakse ohtu inimeste tervis või ohutus (artikli 2 lõige 1).

3.9

Direktiivi artiklis 3 osutatud kuritegude eest vastutavatele füüsilistele või juriidilistele isikutele määratakse tõhusad, proportsionaalsed või hoiatavad karistused, mis hõlmavad kriminaalõiguslikke või muid trahve: maksimaalne trahv on vähemalt 100 000 eurot (artikli 2 lõikes 1loetletud kõige raskemate kuritegude puhul, millega kaasneb otsene haiguse- või õnnetusoht, on maksimaalne trahv vähemalt 300 000 eurot).

3.10

Riiklikus õiguses tuleks ette näha kuriteoga seonduvate võltsitud toodete, esemete ja vahendite konfiskeerimist vähemalt tõsisematel juhtudel (organiseeritud kuritegevus, oht inimeste tervisele või ohutusele) (artikkel 3).

3.11

Muudetud ettepanek võimaldab liikmesriikidel kohaldada rangemaid sätteid.

3.12

Pärast algse ettepanekuga kaasnenud nõukogu raamotsuse eelnõu tagasivõtmist kavatseb komisjon rakendada horisontaalset lähenemisviisi 23. detsembril 2005 vastuvõetud karistusmenetluste raames, mille eesmärk on toetada vastastikust õigusabi ning ühtlustada Eurojusti töölerakendamiseks karistuste raskusastmeid eri riikides (9).

3.13

Liikmesriigid vastutavad juurdluste ja kriminaalmenetluste algatamise eest, mis ei tohiks sõltuda üksnes ohvri kaebusest.

4.   Komitee üldised märkused

4.1

Komitee tõdeb, et mitmetähenduslikku terminit „intellektuaalomand” kasutatakse järjest enam. Termin ühendab väga erinevad õiguslikud mõisted ning kaitse ja kasutuse erinevad meetodid. Sellest hoolimata on see termin laialt kasutusel nii Euroopa kui ka rahvusvahelises õiguses. Iga konkreetse immateriaalse õiguse olemus, kestus ja reguleerimisala on märkimisväärselt erinev. Igaühel on oma spetsiifiline õiguslik raamistik, erinev territoriaalne kehtivus ning spetsiaalsed institutsioonid patentide registreerimiseks ja kaitseks. Lisaks võib nende õiguste rikkumise tõlgendamine riigiti erineda ning teatud juhtudel toimuvad selles kiired muutused.

4.2

Ravimikomponentide analüüs (tulemusi kasutamata ja avaldamata) või tarkvara või elektrooniliste osade pöördprojekteerimine koostalitlusvõime eesmärgil või selliste seaduslike õiguste teostamine nagu isiklikul otstarbel kopeerimine kaitsemeetme eiramisega (üldiselt suhteliselt nõrk) võib käsitleda võltsimise või ebaseadusliku kopeerimisena mitmes liikmesriigis, kus karistused võivad olla väga ranged ja seda isegi kaubandusliku või kriminaalse tahtluse puudumisel.

4.2.1

Komitee on juba väljendanud toetust koordineerimisele ühenduse tasandil, võitlemaks kaubanduseesmärgil teostatud võltsimiste kõigi vormide vastu, mis mõjutavad Euroopa majandust, ning piiramaks kuritegevust tööstusomandi ja autoriõiguste suhtes (10), mis kahjustab tõsiselt Euroopa majandust. Ulatusliku võltsimise panevad sageli toime kuritegelikud organisatsioonid või organiseeritud rühmitused ning see võib ohustada inimeste tervist, ohutust ja elu. Viimatinimetatutesse kuulumist tuleks kriminaalkaristuste määramisel kohelda raskendava asjaoluna. Direktiivi ettepanek peaks sätestama karistuste karmistamise põhimõtte kõikide raskendavate asjaolude puhul.

4.2.2

Nagu ka 2004. aasta direktiivi puhul, kiidab komitee heaks, et pakutud ühtlustamine piirdub rikkumistega, mis pannakse toime kaubanduseesmärkidel ning mis võivad seega märkimisväärselt mõjutada ühtset turgu. Samuti oleks kasulik määratleda selgemalt mõiste „kaubandus-”, näiteks sidudes selle niisuguste kaupade või teenuste võltsimisega, mis on mõeldud müügiks piisavalt suurtes kogustes, et võltsimine võiks põhjustada märkimisväärset rahalist kahju, mis on kahjulikud hoolimata müüdud kogustest või kui kõnealuste kuritegude sooritajate eesmärk on saada ebaseaduslikku rahalist tulu. Kriminaalkaristuste kohaldamine eeldab selget ohtu õiguskorrale ning selle intensiivsus või raskusaste võib olla erinev. Kuritegu ja karistus peavad olema vastavuses ohuga. Ometigi võib tekkida küsimus, kas terminite „intellektuaalomandi õiguste rikkumine kaubanduslikel eesmärkidel” ja „rasked kuriteod” vahe on selge ning kas karistuste rangus vastab kriminaalõiguses kehtivale proportsionaalsuse põhimõttele. Lisaks on Interneti-failide eraviilisine vahetamine või paljundamine (või muusika uuesti salvestamine) ning materjali või intellektuaalteose taasesitamine pereliikmete või eraisikute seas õppe- või katse-eesmärgil kavandatud direktiivi rakendusalast vaikimisi välja jäetud. Sellist väljajätmist tuleks aga selgelt väljendada.

4.2.3

Komitee tuletab meelde, et võltsimisest mõjutatud immateriaalsed õigused ei ole absoluutsed õigused. Igal õigusel on oma eripärad ja põhimõtteliselt annab neist igaüks ainuõiguse ja ajutise monopoli kasutuseks kaubanduseesmärkidel, mis võib erineda nii kestuselt kui ka geograafiliselt kehtivuselt. Teisisõnu loob see ajutise kaitsemeetme (erinevalt leiutiste avaldamisest patendi valdkonnas ning intellektuaalteose avaldamisest autoriõiguse valdkonnas). Sellest hoolimata on loavaldajatel ning toodete ja teenuste või intellektuaalteose volitatud või heausksetel kasutajatel samuti õigused, mis võivad mõne loa puhul olla väga ulatuslikud (11). Mitmed riiklikud õigussüsteemid sisaldavad vastuolusid ning seavad tootjate, turustajate ja tööstuse õigused tarbijate õigustest kõrgemaks. Kavatsus kaasata ranged kriminaalkaristused siseriiklikku õigusse näib mitmes riigis seda tendentsi veelgi suurendavat. See viib paradoksini, mille puhul direktiivi ettepanekus sätestatud maksimumkaristus õiguste rikkumisel kaubanduseesmärgil võib osutuda võrdseks või kergemaks kui maksimumkaristus ühekordse rikkumise puhul.

4.2.4

Komitee sooviks, et komisjoni algatusel toimuks — näiteks pärast direktiivi riiklikku õigusse ülevõtmist läbiviidava põhjaliku võrdleva uurimusega — riikliku kriminaalõiguse põhjalik läbivaatamine ühenduse kriminaalõiguse kontekstis, et tagada reaalne ühtlustamine kogu Euroopa Liidus. See on eriti oluline autoriõiguse ja sellega seotud õiguste puhul, kus veelgi rangem õigusloome viib mõnikord selliste sanktsioonide ja karistusteni, mis ei ole kuritegudega vastavuses ja mis ei täida oma tegelikku eesmärki, kuivõrd tööde kaubandusliku levitamise mudelid on jätkuvalt täielikus arengus ning lühikeses perspektiivis on kavas DRMi (koopiakaitsesüsteemid) süsteemi lõpetamine. Lisaks kompenseerib toetusvahendite maks õigusevaldajatele mõnikord suures osas lubamatu kopeerimise.

4.3   Konkreetsed märkused

4.3.1

Komitee soovib, et määratletaks selgemalt, mida tähendab moraalne süü seoses intellektuaalomandi raamesse kuuluvate toodete või teenuste võltsimise ja jäljendamisega. Kriminaalkuritegu eeldab, et selle sooritaja või kaaskurjategijad teevad seda tahtlikult. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus märgitakse „tahtlikku võltsimist”, direktiivis räägitakse „tahtlikust ja kavatsetud võltsimisest”. Kuritegu hõlmab ka materiaalset tegurit, mis tähendab kuriteo sooritamist või vähemalt katset seda sooritada, mis on samastatav kuriteo sooritamise alustamisega. Need kaks elementi käivad koos — pelgalt tahet kuriteoks pidada ei saa (kui just ei soovita luua mõttepolitseid). Kuid kuriteo sooritamisele õhutamist saab üldiselt täheldada vaid siis, kui õhutaja hangib vahendid (üldiselt ebaseaduslikud) kuriteo sooritamiseks. Komitee leiab, et pelka toodete, tavapärase tarkvara või Interneti-ühenduse pakkumist ei saa võrdsustada kuriteole kaasaaitamise või õhutamisega (seda esineb kriminaalõiguses üldiselt vaid väga vähestes olukordades ning seda on raske tõestada), isegi kui võltsijad neid vahendeid kasutavad. Kaasosaluse termini kasutamine peaks piirduma ühenduse õigustikuga, kaassüüdlaste küsimus tuleks üksikasjalikult sätestada riiklikes õigustes. Vastasel juhul esitatakse süüdistus ka siis, kui kuritegu pole kavatsetud. Selline olukord looks õigusliku ebakindluse paljudele toodete tarnijatele või teenuste osutajatele.

4.3.2

Ajutise monopoliga kaitstud teoste, mudelite, menetluste ja leiutiste kopeerimine on võltsimine. Tuleks jääda selle määratluse juurde ning mitte rääkida piraatlusest (mis tähendab tavaliselt kuritahtlikku tungimist teabesüsteemidesse eesmärgiga nende juhtimine üle võtta, sealt andmete varastamist või ribalaiuse kasutamist ebaseaduslikel eesmärkidel). Piraatlus erineb võltsimisest kitsas tähenduses ning kriminaalkuritegusid tuleb tõlgendada jäigalt. Loata tungimist teabesüsteemidesse, andmete või ribalaiuse varastamist ja eraellu tungimist tuleb kahtlemata kriminaalkorras karistada, kuid need ei kuulu otseselt võltsimise valdkonda. Infotehnoloogia piraatlust tuleks käsitleda eraldi, vaatamata sellele, et paljudes poliitilistes avaldustes kasutatakse mõisteid ebatäpselt — neid kiputakse omavahel segi ajama ning tekitatakse mõningast segadust. Infotehnoloogia piraatlust kasutavad terroristlikud organisatsioonid, mistõttu tuleks sellele pöörata erilist tähelepanu ning teha asjakohast rahvusvahelist koostööd.

4.3.3

Ettepaneku põhjenduses esinevat terminit „kuritegelik ühendus” või „organiseeritud kuritegevus” tuleks täiendada terminiga „organiseeritud kuritegelik jõuk”, mis raskendava asjaoluna on juba mõningates kriminaalõigusaktides olemas. Kommertseesmärkidel tehtud võltsimine organiseeritud kuritegeliku jõugu või kuritegeliku ühendusega seoses peaks olema raskendav asjaolu, mis õigustaks suuremate karistuste ja rahatrahvide määramist.

4.3.4

Komisjon märgib, et liikmesriikidel on vabadus kehtestada raskemaid karistusi või määrata karistusi ka teiste tegude eest. Seda võib tõlgendada kui innustamist karistada tegusid, millel puudub kaubanduseesmärk, või isegi laiendada võltsimise mõistet tegudele, mis ei seisne toote, menetluse või teose kopeerimises selle kitsas tähenduses.

4.3.5

Komiteel on kahtlusi selles osas, kuidas saab ühenduse ja teatavate riikide õigustikes võrdsustada tarkvara kopeerimist digitaalsete õiguste juhtimise (DRM) (12) süsteemide (koopiakaitsesüsteemid, mitmed ebatõhusad või kaitsmata materjalid või tarkvarad) ülekavaldamiseks või deaktiviseerimiseks ning DRM süsteemide võltsimist, kui kõnealusel juhul ei kaasne „võltsimisega” originaali kopeerimist ega jäljendamist. Lisaks ei ole nn DRMi süsteemid standarditud; need sõltuvad platvormist või varustajast, failide vormid võivad olla erinevad, mis takistab koostoimimist või suleb turu ja kõrvaldab konkurentsi. Kopeerimisvahendite loomine ja kasutamine annab tarbijale või tarkvara litsentsi haldavale ettevõttele võimaluse teostada oma õigusi (eraotstarbeliseks kasutamiseks tehtud varukoopia kasutamiseks teistes seadmetes). Selliseid tegusid ei tohiks karistada, välja arvatud juhul, kui kommertseesmärkidel sooritatud kuriteo moraalne ja materiaalne tingimus on täidetud.

4.3.6

Komitee toetab põhimõtet, et kriminaalmenetlus ei eeldaks ohvri kaebuse esitamist tsiviil- või kriminaalkorras. Just maffiaorganisatsioonide tegevuse ohvrid võivad kahelda, kas oma õiguste kaitseks kaebust esitada. Lisaks mõjutavad organiseeritud kuritegevuse või isegi terrorismiga seotud kuritegelike jõukude ja ühenduste kommertseesmärkidel tehtud võltsimised majandust ja sotsiaalset heaolu ning nende tegevuse vastase võitluse eest vastutab riik.

4.3.7

Komitee loodab, et liikmesriikide tõhusa koostöö abil võideldakse tõhusalt rahvusvaheliste võltsimisvõrgustike vastu, eelkõige nende vastu, kes on seotud kuritegelike ühenduste ja rahapesuga. Komitee meenutab, et paljude võrgustike lähtepunkt on kolmas riik ning kahtlemata tuleb tegevust laiendada ELi piiridest välja, kasutades rahvusvahelise õiguse vahendeid.

4.3.8

Komitee leiab, et ühenduse tasandi ühised juurdlusrühmad peaksid tegema koostööd ka tolliesindajatega ning võltsimise ohvrite ja nende esindajatega. Komitee tunneb heameelt, et ohvreid soovitakse kaasata juurdlustesse, kuid teeb ettepaneku, et nende roll piirduks teabe edastamisega ametivõimudele. Oleks liig, kui pärast seda, kui ettevõte on esitanud süüdistuse võltsimises kommertseesmärkidel, võiks ta osaleda näiteks andmetekogumises või juurdluses konkurendi juures, kes on süütu, kuni kohtulikult ja lõplikult on tõestatud vastupidist. Komitee leiab, et vältida tuleb eraõigusesse triivimist ja seda, et kriminaalõiguslikesse menetlustesse sekkuvad või nendega puutuvad kokku isikud, kes ei ole avaliku võimu esindajad.

4.3.9

Komitee on mures, et Internetti kasutatakse üha enam kaubanduseesmärkidel, ning asjaolu üle, et intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus määratletud kriminaalõiguslikke tagajärgi tahetakse laiendada ka kõnealusele sektorile. Sellele viidatakse selgesõnaliselt Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumi 2006. aasta aruannetes („Special 301” ja „Super 301”) (13), kus räägitakse WIPO lepingute rakendamisest intellektuaalomandile Internetis, mis on avalik ja vaba vahend ning ülemaailmne ühisvara.

Brüssel, 12. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Ühendkuningriigi ja Iirimaa opt in ja Taanile tehtud erand ei takista enam õigusloomet, nagu toimub algatuste puhul kolmanda samba raames.

(2)  Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping.

(3)  Lepingu artikkel 61.

(4)  Direktiiv nr 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta.

(5)  Komisjoni avaldus, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artiklit 2 (2005/295/EÜ).

(6)  Märkimisväärne erand on Euroopa patent, mis on veel ebamäärases olukorras (autori märkus).

(7)  Nõukogu raamotsus 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi (võltsimine, piraatlus) konfiskeerimist (ELT L 68 15.3.2005).

(8)  Nõukogu raamotsuse eelnõu, mis käsitleb võitlust organiseeritud kuritegevuse vastu. Võltsimist võidakse kasutada ka terroristlike võrgustike rahastamiseks. Võltsimisest saadud tulu rahapesu on samuti kuritegu, mille vastu tuleb jõudsalt võidelda.

(9)  KOM(2005) 696 lõplik.

(10)  Vt hr Malosse'i arvamust (EÜT C 221, 7.8.2001).

(11)  „Creative Commons” luba, General Public Licence, BSD, BBC vaba audiovisuaalne kasutusõigus jne.

(12)  Digital Rights Management — digitaalsete õiguste juhtimine (koopiakaitse eufemism).

(13)  „2006 Special 301 Report USA”.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/8


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettevõtluspotentsiaal — VKEd (Lissaboni strateegia)”

(2007/C 256/03)

14. septembril 2006 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artiklile 31 teha ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile ülesandeks koostada teabearuanne „Ettevõtluspotentsiaal — VKEd (Lissaboni strateegia)”.

14.–15. märtsil 2007 toimunud täiskogu istungjärgul otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 muuta teabearuande omaalgatuslikuks arvamuseks.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 3. mail 2007. Raportöör oli pr Faes.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (12. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 123, vastu hääletas 1 erapooletuks jäi 3.

1.   Eessõna

1.1

23.–24. märtsil 2006 toimunud Euroopa Ülemkogu järeldustes palutakse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt 2008. aasta alguses koondaruandeid majanduskasvu- ja tööhõivepartnerluse toetamiseks.

1.2

Lisaks tegi Euroopa Ülemkogu ettepanekuid esmatähtsate meetmete konkreetsete valdkondade kohta ajavahemikuks 2005–2008:

i.

investeerimine teadmistesse ja uuendustegevusse,

ii.

eelkõige VKEde ettevõtluspotentsiaal,

iii.

esmatähtsate kategooriate tööhõive (…),

iv.

Euroopa energiapoliitika määratlemine (…),

v.

kõikides valdkondades võetavad meetmed selleks, et säilitada hoog majanduskasvu- ja tööhõivepartnerluse kõikides sammastes (…).

2.   Kokkuvõte ja soovitused

2.1

Kuigi Lissaboni strateegiaga on saavutatud positiivseid tulemusi, ei ole siiani täielikult saavutatud ennekõike majandus- ja tööstuskasvu ning suurema arvu ja paremate töökohtade loomise eesmärki. Globaalse konkurentsivõime osas seisab Euroopa silmitsi traditsiooniliste ja uuemate konkurentide seatud väljakutsetega, millele ta ei suuda piisavalt vastata.

2.2

Euroopa ettevõtted tegutsevad lõpuleviimata ühtsel turul, seda eelkõige seoses maksueeskirjade ühtlustamise ja direktiivide liiga aeglase rakendamisega liikmesriikides ning jätkuva halduskoormuse ja tööjõu liikuvuse puudumisega. Eelkõige VKEdel on raskusi nimetatud takistuste ületamisega.

2.3

Muude lahendamist vajavate väljakutsete hulka kuuluvad ettevõtlikkuse puudumine, elanikkonna vananemine ja selle mõju ettevõtlusele, tööjõupakkumine ning suurem vajadus keskenduda ettevõtte üleminekule, juurdepääs rahastamisele ettevõtete käivitamisel ja arendamisel, juurdepääs uurimistulemustele ja seega uuendusvõimalustele.

2.4

Väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel on võtmeroll Lissaboni eesmärkide saavutamisel. Sellele vaatamata on nende vajalik panus jäänud strateegia rakendamise esimestel aastatel tähelepanuta. Eelkõige tuleks paremini välja töötada VKEde organisatsioonide kaasamine edusammude hindamisse ning nende roll VKEde edendamisel kõikidel poliitikatasanditel. 2008–2010. aasta majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssete suuniste järgmise läbivaatamise raames kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee üles koostama VKEdele paremini suunatud ja süvalaiendatud komplekssed suunised, eriti mikromajandusreformide peatüki osas. Nende üldiseks rakendamiseks protsessis kutsub komitee nõukogu üles andma väikeettevõtete hartale vastavalt parlamendi taotlusele õiguslik alus, et tugevdada alust suurema arvu meetmete võtmiseks. VKEde ettevõtluspotentsiaali arendamiseks on äärmiselt olulised järgmised poliitilised suundumused ja meetmed.

2.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni ja nõukogu üles tegema igakülgseid jõupingutusi, et aidata kaasa „kõigepealt mõtle väikestele” põhimõtte muutmisele kõikide asjaomaste õigusaktide juhtpõhimõtteks.

2.4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub üles nimetama 2009. aasta „Ettevõtja aastaks”, rõhutamaks ettevõtjate võtmerolli majanduskasvu ja heaolu saavutamises ning innustamaks noori ja teisi inimesi kaaluma ettevõtja karjääri.

2.4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub üles tegema jõupingutusi VKEdele tõhusat toetust ja lihtsat juurdepääsu pakkuva konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi ning VKEdele juurdepääsu lihtsustava teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammi ja struktuurifondide tagamiseks. Kõnealuste programmide ja algatuse JEREMIE tulemuslikkust ja kättesaadavust tuleks hoolikalt jälgida.

2.4.4

Ettevõtte kõige väärtuslikum vara on selle inimkapital. Piisavad toetusstruktuurid, eritellimusel koostatud koolituspakkumised ja hoolikalt välja töötatud rahalised stiimulid peaksid aitama nii VKEsid töötajate pädevuste ja oskuste ajakohastamisel kui ka ettevõtjaid pidevasse koolitusse investeerimisel.

2.4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles analüüsima VKEde osalemist ühenduse programmides. Kui osalust ei peeta piisavaks, tuleks seada kohustuslik miinimumprotsent.

2.4.6

Oluline vahend VKEde tegevuse arendamisele kaasaaitamisel on riigihange. VKEde kaasatust tuleks hoolikalt jälgida ning tuleks välja töötada meetmed nende juurdepääsu lihtsustamiseks riigihangetele. Edendada tuleks parimate tavade vahetamist.

2.4.7

Komisjoni tasandil tuleks luua kooskõlastusstruktuur, mis tagaks tõelise, tõhusa ja tulemusliku VKEde poliitika kõikides programmides, tegevustes ja õiguslikes meetmetes.

2.4.8

VKEde parimate tavade edendamiseks ja väärtustamiseks ning konkurentsivõime tõstmiseks, eriti Euroopa keskmisest arengutasemest allpool asuvates piirkondades, tuleks viia ellu konkreetseid algatusi. Sedalaadi tegevusi tuleks korraldada VKEde ühenduste kaudu.

3.   Üldist

3.1

Lühidalt öeldes tuntakse Lissaboni strateegiat kui kohustust muuta Euroopa 2010. aastaks maailma kõige dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduseks. Lisaks üldisele kavale võttis nõukogu 2000. aasta juunis Santa Maria da Feiras vastu väikeettevõtete harta.

3.2

Komitee tuletab meelde, et juba 24. märtsi 2000. aasta Lissaboni mandaat

rõhutas vajadust kaasata strateegiasse aktiivselt sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond, kasutades partnerluse eri vorme;

täpsustas, et selle edu sõltub peamiselt erasektorist ning avaliku ja erasektori partnerlustest ning nii liikmesriikide kui Euroopa Liidu kaasamisest;

oli suunatud selle kolme suuna, st majanduskasvu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja keskkonnasäästlikkuse tasakaalustatud arendamisele, edendades Euroopa konkurentsivõimet ja töökohtade loomist ning arendades samal ajal asjakohast keskkonnapoliitikat.

3.3

2005. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogul alustati Lissaboni strateegia vahekokkuvõtet ning otsustati protsess uuesti käivitada, keskendudes majanduskasvule ja töökohtade loomisele kui Euroopa peamistele poliitilistele prioriteetidele. Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssete suuniste osas jõuti kokkuleppele (1), mis peaks toetama reformimeetmete sidusust ning pakkuma suuniseid riiklike reformikavade koostamiseks.

3.4

Lissaboni strateegia arenedes muutub konkurentsivõime ja majanduskasvu poole püüdlemine kriitilise tähtsusega teguriks majandusliku heaolu suurendamisel, töökohtade loomisel, elustiili kvaliteedi kaitsmisel ja parandamisel. Majanduskasvu võivad omakorda soodustada parem elukvaliteet, sotsiaalne areng ja keskkonnasäästlikkus. Lissaboni strateegiaga ei ole ennekõike saavutatud majandus- ja tööstuskasvu ning suurema arvu ja paremate töökohtade loomise eesmärki. Euroopal on raske püsida ülemaailmses konkurentsis. Lissaboni protsessi algusest on EL teinud läbi märkimisväärse laienemise 15-lt liikmesriigilt 25-le ning seejärel 27-le liikmesriigile.

3.5

Komitee märgib kõigepealt, et Lissaboni strateegia on juba kaasa aidanud mitmele positiivsele arengule, sealhulgas:

teadlikkus vajadusest reformide järele, mis ulatuvad traditsioonilistest jaotustest kaugemale;

informatsioonitehnoloogiate ja uuendusprotsesside kiirem laienemine;

suurem toetus ettevõtete käivitamisel ja VKEde rahastamine;

suurem mure säästva arengu pärast, et vähendada riigieelarve puudujääki, taastada sotsiaalkaitse eelarve stabiilsus ja kaitsta keskkonda;

sotsiaalpartnerite algatused sotsiaalreformis;

õigus- ja haldusmenetluste lihtsustamise meetmed, kuigi neil on siiani olnud piiratud mõju.

3.6

Vaatamata kõnealustele positiivsetele aspektidele, on peamine järeldus see, et Euroopa on jäänud suurte tööstuslike konkurentide ja nende tekkivate madalate tootmiskuludega majanduste pihtide vahele, kes kasutavad rohkem uusi tehnoloogiaid, ning seisab järjest suuremate konkurentsist tulenevate väljakutsete ees. Muretsemiseks annavad põhjust mitmed seigad:

Euroopa Liidu mahajäämust peamiste konkurentide ja uute turgudega võrreldes põhjustavad madal sisemaine nõudlus, väiksemad investeeringud, madalam tootlikkus ja majanduskasv;

globaliseerumine, mis toob kaasa uute riikide integreerimise rahvusvahelisse majandussüsteemi;

tööhõive eesmärkide saavutamata jäämine;

mitme liikmesriigi riigieelarve jätkuv puudujääk, kuigi mitte alati samades riikides;

laialdased erinevused ettevõtete maksueeskirjades ja maksumäärades;

ettevõtete jätkuv halduskoormus ja direktiivide aeglane rakendamine liikmesriikides;

Euroopa elanikkonna vananemine, mis toob kaasa ülisuure puudujäägi riigikassas ja tööjõu pakkumises;

ressursside vähenemise ja hindade kõikumise oht, kliimamuutused ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine;

tööjõu liikuvuse puudumine, mis on siseturu lõpuleviimiseks olulise tähtsusega;

Euroopa ettevõtete liikumine uutele ja kiiresti arenevatele turgudele;

Euroopa kodanike huvi vähenemine Euroopa Liidu vastu.

3.7

Samas on Lissaboni strateegia reformide elluviimine edenenud oodatust aeglasemalt.

3.7.1

Liikmesriigid võtsid Euroopa tasandil kohustuse viia ühtne turg lõpule mitmes valdkonnas (energia, teenused, riigihange, üleeuroopalised transpordivõrgud, avalike teenuste kohandamine), kuid tõrguvad vajalikke meetmeid rakendamast vastavalt ajakavale.

3.7.1.1

Alates 1990. aastatest on komisjon Euroopa tasandil võtnud hulgaliselt meetmeid, et paremini mõista VKEde vajadusi ja toimimist ning toetada nende arengut ja paremini kasutada nende potentsiaali töökohtade loomisel. Kõnealuseid meetmeid on paaril viimasel aastal tugevdatud VKEde saadiku nimetamisega, 2004. aasta vastu võetud ettevõtete tegevuskavaga, parema õigusloomega seotud jõupingutusega, parema juurdepääsuga rahastamisele (EIF ja EIP) ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmiga.

3.7.2

Tulemused on riigiti erinevad, puudused on peamiselt seotud järgmiste aspektidega:

määruste ja haldusmenetluste struktuuride keerukus;

töötuse kõrge tase, eriti mõne sihtrühma puhul;

ennetähtaegse pensionilejäämise kõrge tase võetud kohustustele vaatamata;

kohandamata haridus- ja koolitussüsteemid, eriti ettevõtluse ja IKTga seotud oskuste osas;

ebapiisavad võimalused elukestvaks õppeks;

teadusuuringute kogukulutused on üldiselt pigem veelgi vähenenud, mitte lähenenud Lissaboni strateegia eesmärgile, mis on 3 % SKTst;

uuendustegevuse puudumine, kuigi viimased uuendustegevuse tulemusaruannetes toodud tulemused on paremad;

VKEde juurdepääsu puudumine rahastamisele koos teadmiste puudumisega erinevate võimaluste kohta, ka ELi tasandil;

riigieelarve jätkuv puudujääk, kuigi mitte alati samades riikides.

3.7.3

Uued liikmesriigid peavad tihti ületama mahajäämusest tulenevaid täiendavaid ebasoodsaid tingimusi, nt tööhõive, tehnoloogiate või keskkonna valdkonnas, kuigi nimetatud ebasoodsaid tingimusi tasakaalustavad mõnikord uuendusmeetmed, mis on radikaalsemad kui 15-liikmelises Euroopa Liidus.

3.8

Viidatakse aruandele, mille Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostas 2005. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu taotlusel; aruandes esitatakse tulemused, milleni jõuti EMSK konsultatsioonidel komitee partneritega liikmesriikides ja Euroopa Liidu tasandil Lissaboni strateegia elluviimise ning sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna teiste osapoolte rolli teemal (2). Komitee on viimastel aastatel avaldanud mitu aruannet Lissaboni strateegia ja selle konkreetsete aspektide kohta (3).

4.   Ettevõtete, eriti VKEde potentsiaali suurendamine

4.1   VKEde tähtsus Euroopa majanduses

4.1.1

Ülekaalukas osa Euroopa ettevõtetest (99,8 %) on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Tüüpiline Euroopa ettevõte on mikroettevõte (91 %), 7 % on väikeettevõtted. Lisaks sellele, et enamik Euroopa ettevõtteid on väikesed, moodustavad nad ka märkimisväärse osa Euroopa töökogemusest (kaks kolmandikku töökohtadest on erasektoris) ja majandustegevusest (57 % SKTst) (4).

4.1.2

Selleks et parandada VKEde majandusnäitajate jälgimist, kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni üles taaskäivitama Euroopa VKEde vaatluskeskuse tegevust.

4.1.3

Peamiselt on just VKEd need, kes loovad töökohti, täidavad suures osas riigikassat (maksud, käibemaks jne), pakuvad suurele osale elanikkonnast ametialase ja sotsiaalse eneseteostuse võimalust (eelkõige majanduse edenemist soodustavas kõige aktiivsemas ja uuenduslikumas sektoris) ning tugevdavad turumajandust soodustavat majanduskliimat. Sellist majanduskliimat iseloomustab paindlikkus, uuendustegevus ja dünaamilisus. VKEd esindavad tulevaste suurettevõtete algeid, eelkõige uutes majandussektorites, mis põhinevad keerulistel tehnoloogiatel.

4.2   Konkurentsivõime

4.2.1

Rõhu asetamisega konkurentsivõimele tunnistatakse vajadust saavutada jätkusuutlik konkurentsivõime avatud ja globaalses majanduses, laiendades uute tehnoloogiate kasutamist, määratledes tõhusama kutseõppe, tagades töötajate kvalifikatsiooni ja suurendades tootlikkust. Strateegia keskne osa on kvaliteedi mõiste (toodete, teenuste, regulatsiooni, valitsemise, tööhõive, sotsiaalsete suhete ja keskkonna kvaliteet).

4.2.2

Majandusliku stabiilsuse tagamiseks peaksid liikmesriigid säilitama majandustsükli keskmise tähtajaga eelarve-eesmärgid või võtma kõik vajalikud parandusmeetmed. Sellest lähtudes tuleks liikmesriikidel vältida tsükliennetuslikku fiskaalpoliitikat. Liikmesriigid, kelle olemasolev jooksevkonto defitsiit võib kujuneda raskesti ületatavaks, peaksid tegema pingutusi olukorra parandamiseks, rakendades struktuurireforme, et tõsta välist konkurentsivõimet ning aidata fiskaalpoliitika abil kaasa defitsiidi korrigeerimisele. Euroopa rahvastiku vananemise tõttu on vaja vähemalt meetmeid.

4.2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et vaid majanduspoliitika ning eelkõige makromajanduspoliitika põhiidee muutmisega on võimalik kõrvaldada Euroopa-sisesed tõkked, mis takistavad jätkusuutlikku ja ulatuslikumat majanduse elavnemist. EL peab tegutsema seestpoolt, kui ta tahab suunata Euroopa majanduse tagasi kasvu ja täieliku tööhõive teele. Selleks on vaja tasakaalustatud makromajanduspoliitikat, mille eesmärk on saavutada Lissaboni strateegia eesmärgid, eelkõige täielik tööhõive; tugevdada konkurentsivõimet; tõsiselt kaaluda kohustust püüelda säästva arengu poole kooskõlas Göteborgi tippkohtumise järeldustega.

4.2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletab meelde, et rahapoliitika eesmärk peaks olema tasakaalu saavutamine hindade stabiilsuse, majanduskasvu ja tööhõive vahel. Oleks mõistlik kutsuda Euroopa Keskpanka üles võtma sihiks üldisema stabiilsuse, st lisaks hindade stabiilsusele ka majanduskasvu, täieliku tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse stabiilsuse (5). Tulemuste saavutamiseks on oluline, et riikide eelarved oleksid kooskõlas Euroopa Keskpanga poliitikaga ning austaksid stabiilsuse ja kasvu pakti.

4.2.5

Lisaks märgib komitee äritegevusega seotud teenuste kui VKEde osa erilist asjakohasust Lissaboni protsessi edusammudes ja ELi konkurentsivõimes. Komisjoni asjaomase teatise (6) jätkuna rõhutab komitee vajadust luua õiguskeskkond, mis võimaldaks asjaomastel VKEdel täita nende ees seisvaid ühiskondlikke nõudmisi.

4.2.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ka töötleva tööstuse 27 sektoris vajalike toetusmeetmete ulatuslikku analüüsi, mis esitati komisjoni dokumendis integreeritud tööstuspoliitika kohta, kuid nõuab poliitika tegelikku rakendamist kooskõlas kõikide liikmesriikidega (7).

4.3   Parem õiguslik reguleerimine (8)

4.3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab täielikult Euroopa Komisjoni hiljutist ettepanekut vähendada ettevõtete halduskoormust 2012. aastaks 25 % võrra (9). See võib kaasa tuua Euroopa Liidu SKT suurenemise 1,5 % võrra. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles esitama selge strateegia kogu õiguskeskkonna lihtsustamiseks, et vältida tulemuste saavutamata jäämist (10).

4.3.2

Väiksem halduskoormus võib ergutada majanduse dünaamilisust. Õiguslike ja regulatiivsete kohustuste koorma vähendamine nõuab nii kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja riiklike ametiasutuste kui Euroopa Liidu globaalset lähenemisviisi. On oluline, et määrused on hästi koostatud ja proportsionaalsed.

4.3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab (ettevõtete) mõju hindamise komisjoni loomist, millest teatati komisjoni strateegilises ülevaates parema õigusloome kohta (11) ning mille eesmärk on tugevdada mõjuanalüüside kvaliteeti ja tõhusust. Sellegipoolest ei tohi selle tegevust piirata vaid kooskõlastamisega, vaid arvestada tuleb ka VKEde osas tehtava töö kvaliteeti ning õigusaktide ettepanekute majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede analüüsi. Liikmesriigi ja ühenduse tasandi uued õigusaktid tuleks läbi vaadata, et hinnata nende mõju VKEdele.

4.3.4

Tuleb hoolikalt hinnata uute või läbivaadatud õigusaktide majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnaalast mõju, et teha kindlaks kompromissivõimalused ja eri poliitikaeesmärkide koostoime. Peale selle vaadatakse üle olemasolevad õigusaktid, et välja selgitada lihtsustamisvõimalused, ning hinnatakse nende mõju konkurentsivõimele. Erilist tähelepanu tuleks pöörata Euroopa Komisjoni kõigi õigusakti ja määruse ettepanekute ettevõtetele avaldatava mõju sõltumatutele hindamistele, sealhulgas konkreetse sihiga väikeettevõtetele. Kõigele lisaks on väljatöötamisel ühine meetod uute ja olemasolevate õigusaktide kohaldamisega seotud halduskulude mõõtmiseks. Olemasolevate õigusaktide läbivaatamise ja uue õigusakti loomisel tuleks juhinduda põhimõttest „kõigepealt mõtle väikestele”. See tähendab, et õigusaktides tuleks arvestada VKEde eripärasid.

4.3.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et parandused on eriti olulised väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) jaoks, kelle vahendid ühenduse ja riiklike õigusaktidega ettenähtud haldustegevuseks on tavaliselt piiratud.

4.3.6

Tuleks võtta vajalikke samme tagamaks, et kõik liikmesriigid rakendaksid kõiki direktiive õigeaegselt ja kvaliteetselt, ning veenmaks riiklikke ametiasutusi ja piirkondlikke omavalitsusi ning seadusandjaid käivitama omapoolseid õigusaktidele suunatud lihtsustamisprojekte seal, kus Euroopa õigusakte on ülemäära rangelt rakendatud (gold-plating).

4.3.7

Enamik piirkondliku, riikliku ja Euroopa tasandi poliitilisi osalejaid ei tunne piisavalt väikeettevõtete tegelikkust ja nende tegelikke vajadusi. VKEde esindusliitude (12) parem kaasamine kõikidel tasanditel on VKE poliitika kvaliteedi parendamise põhieeldus Euroopas. Väikeettevõtete liitude tugevdamine on ka Euroopa väikeettevõtete harta (2000) üks võtmeelemente. VKEde esindusliidud tuleks oluliste sidusrühmadena kaasata kõikide tasandite otsustusprotsessidesse.

4.3.8

EMSK toetab kindlalt Euroopa väikeettevõtete hartat, millest on saanud kasulik vahend juba saavutatu jälgimisel ja VKEde probleemide tuvastamisel. See on aidanud liikmesriikidel astuda samme ettevõtluspoliitika paremaks kooskõlastamiseks kogu Euroopas. Oluline on jätkata harta elluviimist käsitlevate aruannete kaasamist Lissaboni tegevuskava aastaaruannetesse. Hartat tuleb pidevalt ajakohastada ja täiendada, lähtudes muudetud Lissaboni strateegiast ning Euroopa Liidu ulatuslikust laienemisprotsessist.

4.4   Ettevõtluskultuur ja ettevõtete käivitamine (13)

4.4.1

Ettevõtlus on keerukas nähtus, mis sisaldab algatusvõime, riskivõtmise ja uuendustegevuse elemente. Väikesed ja uued ettevõtted loovad uuendusi, täidavad turunišše, loovad töökohti ja suurendavad konkurentsi, edendades nii majanduse tõhusust.

4.4.2

Euroopa Liit tervikuna kannatab algusjärgu vähese ettevõtlustegevuse all. Viimase GEMi (Global Entrepreneurship Monitor) aruande esikümnesse ei kuulu ühtegi Euroopa Liidu liikmesriiki (14). Vastupidi, kaheksa liikmesriiki kuuluvad kümne kõige madalama osalusega riikide hulka (15).

4.4.3

Ettevõtlus on oluline ühiskonna kui terviku jaoks. Et edendada ja suurendada teadlikkust ettevõtlikust mõtlemisviisist ja arusaamist ettevõtluse olulisusest riigi üldise arengu seisukohalt, teeb komitee ettepaneku kuulutada 2009. aasta Euroopa ettevõtluse aastaks. Seoses sellega märgib komitee, et 2010. aastal toimub komisjoni mitme asjakohase programmi vahehindamine. Tuleb kujundada avalikkuse soosiv suhtumine ettevõtlusse. Kõnealune temaatiline aasta pakuks ka võimaluse süvendada ja tugevdada parimate tavade praegust vahetust.

4.4.4

Euroopa Liidus on suur vajadus haridus- ja koolitusprogrammide muutmise järele, eelkõige kõrghariduse tasandil, et pöörata suuremat tähelepanu täiustatud ettevõtlusalasele haridusele, teabehalduse strateegilisele väärtusele ning IKT-le ja võrgustike loomisele. Koolidel ja ülikoolidel on äärmiselt oluline roll ettevõtliku meelelaadi edendamisel noorte hulgas. Näiteks soovitatakse nii äriühingute esindajate aktiivset osalemist hariduses kui ka ettevõtete kaasamist. Massiteabevahendite tegevus ja meedias kajastatav äritegevuse maine on olulised.

4.4.5

Ettevõtete käivitamise ja arendamise toetamise poliitikat tuleks tugevdada; sinna hulka kuuluvad kiirem ja madalamate kuludega käivitamine, riskikapitalile juurdepääsu parandamise meetmed, rohkem ettevõtluskoolituse programme, juurdepääsu lihtsustamine üldhuviteenustele ja nende võrgustikele ning tihedam toetusteenuste võrgustik väikeettevõtetele. Lisaks on vaja poliitilisi otsuseid seoses maksusüsteemide, õigusaktide, turule juurdepääsu, päästmise ja ümberkorraldamise võtete ja pärimisõiguse reformimisega. On vaja muuta kultuurilist arusaama suhtumisest pankrotti.

4.4.6

Äärmiselt oluline küsimus on rahastamise kättesaadavus ettevõtte algusjärgus. Belgias on valitsus teinud algatusi omakapitali puudujäägi probleemi lahendamiseks. Sobiv näide on ARkimedese fond, mis on kogunud osakute või väärtpaberite näol 110 mln eurot, mille tagab Flandria piirkondlik valitsus.

4.4.7

Sama oluline on pakkuda teavet ja ettevõtte toetusteenuseid eriti noortele ettevõtjatele. Flandria (Belgia) nõuandeprogrammid on oma väärtust tõestanud.

4.4.8

Ettevõtete potentsiaalsele käivitamisele avaldab tugevat negatiivset mõju ebaõnnestumise kartus. Füüsilisest isikust ettevõtjate jaoks tuleb vastu võtta asjakohane sotsiaalne raamistik. Füüsilisest isikust ettevõtjatele tuleks kergemini anda teine võimalus.

4.5   Siseturg (16)

4.5.1

Ühtse turu potentsiaal tuleks täielikult ära kasutada. Euroopa Liidul peaks nüüd olema eelis olla suurem turg kui USA või Hiina, kuid

liiga palju direktiive on riiklikku seadusandlusesse veel täielikult üle võtmata;

veel ei ole tehtud piisavaid edusamme teenuste pakkumise standardimise ja vastastikuse tunnustamise tagamise osas;

turgude, sealhulgas avaliku sektori turgude liberaliseerimisel on esinenud viivitusi;

kokkuleppe saavutamisel toimivate Euroopa intellektuaalomandi õiguste osas on tekkinud raskusi;

fiskaalsete erinevuste vormid põhjustavad moonutusi.

4.5.2

Euroopa Liidu kui investeerimispaiga atraktiivsus sõltub selle turgude suurusest ja avatusest, õiguslikust keskkonnast ja infrastruktuuri kvaliteedist. Investeeringute suurenemine tõstab Euroopas tootlikkust, kuna töö tootlikkus sõltub nii investeeringutest ainelisse ja inimkapitali kui teadmistesse ja infrastruktuuri.

4.5.3

Euroopa tootjate võime siseturul konkureerida ja püsima jääda määrab ka nende konkurentsivõime maailmaturul. Kuigi kaupade osas on siseturg suhteliselt hästi integreerunud, jäävad teenusteturud õiguslikult või de facto üsna killustatuks. Majanduskasvu ja tööhõive edendamiseks ning konkurentsivõime tugevdamiseks peab teenuste siseturg toimima täies ulatuses, säilitades samas Euroopa sotsiaalmudeli. Piiriülest tegevust pidurdavate maksutõkete kõrvaldamine ja töötajate liikuvust takistavate asjaolude kaotamine tooksid samuti kaasa suure tõhususe kasvu. Kõigele lisaks parandaks finantsturgude täielik integreerimine majandustulemusi ja tööhõivet, võimaldades kapitali tulemuslikumalt jaotada ja luues paremad tingimused ettevõtluse rahastamiseks.

4.5.4

VKEde puhul on eelkõige teenustesektori turg on veel täielikult lõpule viimata. Piiriüleste toimingute suur halduskoormus ja kohandamata Euroopa normid takistavad väikeettevõtetel suurematest turgudest kasu saada.

4.5.5

Turgudele juurdepääsul etendavad olulist rolli normid. Käimasolevates standardimisprotsessides ei arvestata piisavalt käsitööndusettevõtete ja VKEde eripärasid. Väikeettevõtteid tuleb rohkem kaasata Euroopa ja rahvusvaheliste normide väljatöötamisse. Hoolimata komisjoni toetusest struktuuridele nagu NORMAPME (17), on vaja VKEsid toetavaid täiendavaid jõupingutusi, eelkõige väikese seeriatoodangu või eritellimusel valmistatava toodangu puhul, et saavutada tasakaalustatum esindatus tehnilistes komiteedes sertifitseerimissüsteemide lihtsustamiseks.

4.5.6

On palju võimalusi veelgi parandada riigihangete korraldamise menetlusi. Selliste paranduste tulemusena peaks kasvama avalikult väljakuulutatud riigihangete osatähtsus. Tähelepanu keskmes peaksid olema VKEde võimalused osaleda riigihankemenetlustes. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjonipoolset kogumiku koostamist ELi liikmesriikide, aga ka USA ja Jaapani headest tavadest kõnealuses valdkonnas, mis on suurendanud VKEde juurdepääsu riigihangetele.

4.5.7

Euroopa VKEd seisavad silmitsi 27 eri maksusüsteemiga, mis põhjustavad ülikõrgeid täitmiskulusid ja loovad tõsiseid takistusi siseturule. Väikeettevõtete täitmiskulud palju suuremad kui suurte ettevõtete omad (18). Lihtsustamine eelkõige VKEde kasuks on oodatud.

4.6   Inimkapital, pädevuste arendamine ja sotsiaaldialoog

4.6.1

Globaliseerunud ja teadmistepõhise majanduse kontekstis peavad ettevõtted pidevalt muutustega kohanema. Edukad ettevõtjad vajavad rohkem kui kunagi varem korralikke teadmisi ja kvalifikatsioone, et astuda vastu tihedamale konkurentsile ja olla võimelised võitma uuenduste võidujooksu. Lisaks nõuab tehnoloogia areng uute pädevuste pidevat arendamist, eriti IKT valdkonnas, ning ajakohastatud oskuste omandamist nii ettevõtjatelt kui töötajatelt (19).

4.6.2

Alates 2000. aasta Lissaboni strateegiast on Euroopas selgelt tegeletud koolituseesmärkide ja elukestva õppe strateegiate tugevdamisega, kuid siiski vajavad need täiendavat parandamist, nagu on sedastatud 2006. aasta hindamisaruandes teemal „Pädevuste ja kvalifikatsioonide elukestva arendamise tegevuskava”, milles leppisid 2002. aastal kokku Euroopa sotsiaalpartnerid (Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC), BusinessEurope, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP), Euroopa käsitööga tegelevate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete assotsiatsioon (UEAPME)). Sellega seoses peaks ühenduse uus „Terviklik tegevuskava elukestva õppe valdkonnas” olema kõnealusesse jõupingutusse täielikult kaasatud, kuna selle ametlik eesmärk on anda panus Lissaboni eesmärkide saavutamisse, mis on „Euroopa Liidu kui teadmistepõhise majanduse arendamine koos jätkusuutliku majanduskasvu, suurema arvu ja paremate töökohtade ning suurema sotsiaalse ühtekuuluvusega”.

4.6.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on õigesti märkinud (20), et „Euroopa Liidu haridusprogrammid kuuluvad nende siiani äärmiselt väikesearvuliste ühenduse tegevuste hulka, mis on suunatud otse ühenduse kodanikele. Seepärast peaks uue programmi eesmärk olema edendada osalemisel ja kodanikuaktiivsusel põhinevat arengut ning tööhõivet ja mitmekülgset tööturgu”. Kuna sellega ühendatakse Euroopa peamised liikuvusprogrammid, nimelt Leonardo da Vinci programm praktikantidele, kutseõppes olevatele noortele ja noortele töötajatele ning Erasmuse programm üliõpilastele, peaksid need olema kergemini kättesaadavad üksikisikute liikumise edendamiseks. Välisriigis õppimine ja töötamine teatud perioodi jooksul mitte ainult ei rikasta üksikisiku oskusi ja teadmisi, vaid ka suurendab nende teadmisi Euroopast ja Euroopa kodakondsusest. Lisaks aitab see üksikisikul olla proaktiivne ja rohkem avatud vastutuse võtmiseks töölesaamise eest oma tööelu jooksul.

4.6.4

Lisaks omistas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee „erilist tähtsust väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete juurdepääsule programmi menetlustele” ning „soovitab seetõttu erilähenemist väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, mis lihtsustaks asjakohaseid menetlusi, muutmaks nende osavõtt programmidest niihästi võimalikuks kui ka tõhusaks”. Teenustepõhises majanduses on ettevõtte kõige väärtuslikum vara selle inimkapital. Et ettevõtted, eelkõige VKEd, saaksid järgida pädevuste arendamisele suunatud strateegiat, on vaja välja töötada kohandatud toetusalgatused, nagu eritellimusel koostatud koolituspakkumised, rahaline toetus ja maksusoodustused, et aidata neil investeerida pidevasse koolitusse.

4.6.5

Sotsiaaldialoog on oluline vahend demokraatia ning majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsete ületamisel. Üks selle peamisi saavutusi on tööturu toimimise parandamine ja muutuste ennetamine. Lisaks annab sotsiaaldialoog panuse ettevõtete kindlustunde loomisse. Samuti võib see anda väikeettevõtetele kohandatud vastuseid, kuna selles arvestatakse töökeskkonna eripära ja kvaliteeti ning töösuhteid ja konkreetset olukorda, milles käsitöö- ja väikeettevõtted toimivad ja arenevad.

4.7   Uuendustegevus

4.7.1

Lissaboni tegevuskavas seati eesmärgiks suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse 3 %ni SKTst, millest kaks kolmandikku peab tulema erasektorist. Praegu on see vaid 56 %. Kahjuks tuleb märkida, et Euroopa pühendab teadus- ja arendustegevusele palju väiksema osa oma SKTst kui Ameerika Ühendriigid või Jaapan (EL 1,93 %, USA 2,59 %, Jaapan 3,15 %). Lisaks kavatseb ELi teadustegevuse tasemeni jõuda 2010. aastaks ka Hiina. Teadus- ja arendustegevus: 2002. aastal kulutas Ameerika Ühendriikide erasektor teadus- ja arendustegevusele 100 miljardit eurot rohkem kui Euroopas.

4.7.2

Tulevane Euroopa Tehnoloogiainstituut, mille eesmärk on saavutada hariduse ning teadus- ja uuendustegevuse võimalikult suur integratsioon tipptasemel, peaks kõrgelt tunnustama ja väärtustama VKEde potentsiaali. Tuleks tugevdada ülikoolide, teaduskeskuste ja ettevõtete, eelkõige väikeettevõtete koostööd. Teadlasi tuleks innustada looma kontakte ettevõtetega. Ei tohi alahinnata tehnosiirde edendamise tähtsust tehnoloogiakeskuste ja inkubaatorite kaudu. Uues riigiabi raamistikus teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks tuleks ette näha ka meetmed uuendustegevuse toetusteenuste pakkujate, klastrite ja võrgustike tegevuse jätkamiseks. Euroopa teadlastele tuleks anda rohkem võimalusi kõigis 27 liikmesriigis. Väga oluline on teadusuuringute tulemusi rohkem reklaamida ja levitada, et anda ettevõtetele parem juurdepääs neile tulemustele ning parandada nende majandusmõju.

4.7.3

Euroopa Liit peaks kogu Euroopa Liidus tagama ühtlustatud, uuendustegevust soosiva õiguskeskkonna. Ühenduse patendi osas on vaja uusi algatusi, et kaitsta uuendustegevust ning pöörata tähelepanu Euroopa ettevõtete vajadustele. Selline süsteem peaks ette nägema madalamad tasud VKEdele ning korraliku struktuuri patendivaidluste lahendamiseks.

4.7.4

Euroopa Komisjon on oma hiljutistes teatistes tunnistanud vajadust laiendada uuendustegevuse määratlust, et keskenduda VKEdele ning võtta arvesse mittetehnilisi uuendusi kõikides majandussektorites. Nimetatud uut lähenemisviisi tuleb rakendada kõikides väikeettevõtetele kasutoovates poliitikavaldkondades.

4.7.5

VKEde jaoks on eluliselt tähtis tõsta olemasoleva inimkapitali taset ning integreerida akadeemiline tööjõud tootmis- ja uuendustegevusse. 7. raamprogramm peaks toetama VKEsid kõrgetasemeliste tehnoloogiliste uuringute ja tootmistehnoloogiate, kuid ka teiste, VKEde struktuuris oluliste uuendustegevuse vormide kasutuselevõtu osas.

4.7.6

ELi tasandil vajalikud vahendid peaksid pärinema konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmist, teadusuuringute raamprogrammist, struktuurifondidest ja haridusprogrammidest (olulisemad allikad). Tegevuspõhimõtete ja ressursside kooskõlastamine on raske ja delikaatne ülesanne, eriti kui pidada silmas võimalike Euroopa rahaliste vahendite suhtelist piiratust vajaduste ja nõudluse suhtes. Tagamaks struktuurifondide rahaliste vahendite kasutamise uuenduslike VKEde programmide kaasrahastamiseks, ettevõtete käivitamiseks ja ettevõtete üleminekuks (nt Euroopa Investeerimisfondide kaudu — JEREMIE), tuleb liikmesriikide tasandil võtta sobivaid meetmeid ning hoolikalt jälgida nende tulemuslikkust ja kättesaadavust.

4.7.7

Uute kaasaegsete tootmismeetodite juurutamiseks ja seadmete kasutuselevõtuks on oluline tagada soodsad laenutingimused, ennekõike VKEde jaoks. Sektoraalsete ja sektoritevaheliste planeerimisrühmade töösse tuleks tihedalt kaasata Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond.

4.7.8

VKEsid tuleb rohkem suunata IKT rakenduste suunas, mis võivad vähendada nende kulusid, tõsta nende tootlikkust ja suurendada nende konkurentsivõimet.

4.8   Ettevõtete üleminek (21)

4.8.1

Euroopas läbi viidud uuringud näitavad, et umbes kolmandik Euroopa ettevõtjatest, peamiselt pereettevõtete omanikud, lahkuvad turult järgneva kümne aasta jooksul. Hinnanguliselt mõjutab see umbes 690 000 ettevõtet, mis annavad 2,8 miljonit töökohta. Üleminekuid tuleks edendada kui ettevõtte käivitamise väärtuslikku alternatiivi.

4.8.2

Vastupidiselt varasemale leiab üha rohkem üleminekuid aset väljaspool perekonda kolmandatele osapooltele. Samuti näidatakse üles järjest suuremat huvi pigem olemasoleva ettevõtte ülevõtmise kui uue ettevõtte alustamise vastu. Uuringud näitasid, et ülemineku läbi teinud ettevõtetest püsivad esimesed viis aastat 96 %, käivitatud ettevõtetest 75 %.

4.8.3

Seega on esimene väljakutse luua platvorm ning lihtsustada ettevõtete potentsiaalsete ostjate ja müüjate kokkuviimist. Kõnealune platvorm peaks olema läbipaistev, et suurendada kontaktide loomise võimalusi ning tagada olemasolevate elujõuliste ettevõtete järjepidevus. Äärmiselt olulised on kvaliteetsed teenused, sealhulgas kontaktide loomine, nõustamine ja konfidentsiaalsus. Valitsuse või valitsuse toetatavad ettevõtete ülemineku turud on olemas enamikes Euroopa riikides (22). Selliseid platvorme tuleks arendada kõigis ELi liikmesriikides.

4.9   Juurdepääs rahastamisele

4.9.1

Oma potentsiaali täielikuks kasutamiseks ning Euroopa majanduskasvu suurendamiseks ja töökohtade loomiseks peaks VKEdel ning eelkõige käivitatavatel ja omanikku vahetanud ja alustavatel ettevõtetel ning uuenduslikel ettevõtetel olema parem juurdepääs rahastamisele. Väga tõhusateks vahenditeks on osutunud riskijagamismudelid, nagu vastastikused ja riiklikud tagatisskeemid, mida tuleb veelgi edendada nii ELi kui liikmesriikide tasandil.

4.9.2

Juurdepääs kapitalile uute ettevõtete, VKEde ja kiiresti arenevate ettevõtete jaoks mõistliku hinnaga nõuab intressimäärade ja riskipreemiate säilitamist mõistlikul tasemel, samuti valitsuse abimehhanismide ratsionaliseerimist.

4.9.3

Tugevdada ja toetada tuleks konsultatsioone VKEde ja VKEde esindusliitudega. Samuti on vaja luua rahalised vahendid, mis on kohandatud väikeettevõtete vajaduste ja vahenditega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni ning Euroopa Investeerimispanka/Euroopa Investeerimisfondi rahastama väikeettevõtete uuendustegevust riskikapitali ja tagatisskeemide näol.

4.9.4

Riskikapitali andjad ja erainvestorid (business angels) on VKEde jaoks oluline viis rahastamisele juurdepääsuks. Riskikapitali andjate ja erainvestorite ning (alustavate) ettevõtjate võrgustike loomise innustamine on olulised omakapitali puudujäägi vähendamiseks.

4.9.5

Tagatisskeemid on osutunud väikeettevõtete toetamisel väga tulemuslikuks ja ressursitõhusaks viisiks. Prantsusmaa organisatsioonil Caisse Mutuelle de Garantie de la Mécanique (CMGM) on kõnealuses valdkonnas rohkem kui 45 aasta pikkune kogemus. Organisatsioon pakub pankadele tagatisi pea kogu krediidisumma ulatuses (investeerimiskrediidid, ettevõtete üleminek, pangagarantiid, sularahakrediidid), mida viimased ettevõtetele võimaldavad. Ettevõtted registreerivad selle oma kapitali ja tagatisfondi. Nimetatud süsteem võimaldab vähendada ettevõtjatelt nõutavaid eragarantiisid, võimaldab võtta suuremat krediiti ning pakub ettevõtjale panga ees kaitset. ELi liikmesriikide vahel tuleks julgustada heade tavade vahetamist VKEde juurdepääsu osas rahastamisvahenditele ja tagatisfondidele.

4.10   Rahvusvaheliseks muutumine

4.10.1

EL peab ära kasutama võimalused, mida pakub kiiresti kasvavate turgude avanemine Aasias (nt Hiinas ja Indias). Samal ajal tuleb ELil võidelda sellest tuleneva rahvusvahelise tööjõu jaotusega, eelkõige kuna Hiina hakkab spetsialiseeruma suurema lisaväärtusega kaupade tootmisele ning India areneb ülemaailmse tähtsusega hankekeskuseks teenuste alal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et ELi ettevõtete turulepääsemise tingimuste parandamiseks on väga oluline ühine lähenemine suhetele kolmandate riikidega.

4.10.2

Kuigi ühtne turg on olnud olemas rohkem kui 14 aastat, tegutsevad paljud ettevõtted ikka vaid oma asukohariigis. Peamised takistused on keelebarjäärid, jätkuvad õiguslikud ja regulatiivsed erinevused ning teadmiste puudumine teistest turgudest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab toetusteenuste loomist ettevõtjate lähedal, mis on võrreldavad Ühendkuningriigi ekspordipassiga (23). Samuti tuleb edendada VKEde juurdepääsu riigihangetele.

4.10.3

Piiriüleste tegevuste innustamiseks nii Euroopa Liidus kui muudel turgudel tuleks välja töötada sobivad toetussüsteemid.

4.10.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks VKEdele pöörata komisjoni dokumentides kaubanduspoliitika kohta (liitumisstrateegia, kaitseinstrumendid, globaliseerunud Euroopa).

Brüssel, 12. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Nõukogu 12. juuli 2005. aasta otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (2005/600/EÜ), ELT L 205, 6.8.2005, lk 21.

(2)  Lissaboni strateegia elluviimine. Koondaruanne Euroopa Ülemkogule.

(3)  ELT C 185, 8.8.2006 ja CCMI/032.

(4)  2003. aasta andmed, Eurostat's Pocket Book 2006.

(5)  EMSK on mitmel puhul nõudnud, et rahapoliitikaga tuleks püüelda täieliku tööhõive ja majanduskasvu eesmärkide saavutamise poole.

(6)  „Äritegevusega seotud teenuste konkurentsivõime ja nende panus Euroopa ettevõtete tulemuslikkusesse”, KOM(2003) 747 lõplik, 4.12.2003.

(7)  „Komisjoni teatis — Ühenduse Lissaboni strateegia rakendamine: raampoliitika ELi tootmise tugevdamiseks — süvendada integreeritumat lähenemisviisi tööstuspoliitikale”, KOM(2005) 474 lõplik ja „Kaasaegne tööstuspoliitika”.

(8)  EMSK on parema õigusloome kohta avaldanud hiljuti mitu arvamust:

 

ELT C 24, 31.1.2006, „Parem õiguslik reguleerimine”, ettevalmistav arvamus eesistuja Ühendkuningriigi taotlusel, raportöör hr Retureau.

 

ELT C 24, 31.1.2006, omaalgatuslik arvamus „Euroopa Liidu õigusaktide rakendamise ja jõustamise parandamise viisid”, raportöör hr van Iersel.

 

ELT C 112, 30.4.2004 arvamus „Ühenduse õigustiku ajakohastamine ja lihtsustamine”, KOM(2003) 71 lõplik, raportöör hr Retureau.

(9)  KOM(2006) 689, 690 ja 691, 14.11.2006.

(10)  „Halduskoormuse vähendamise tegevusprogramm Euroopa Liidus”, KOM(2007) 23 lõplik, 24.1.2007.

(11)  Euroopa Komisjoni 14. novembri 2006. aasta teatis.

(12)  VKEde esindusliidu mõistega viidatakse VKEsid esindavatele organisatsioonidele (Euroopa määratlus) eri tegevusvaldkondades: käsitöö, tööstus, teenused, kaubandus, vabad elukutsed. Viidatakse nii sektoriülestele kui ühe sektoriga seotud liitudele.

(13)  ELT C 309, 12.12.2006, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Ühenduse Lissaboni kava elluviimine: ettevõtliku meelelaadi edendamine hariduse ja õppimise kaudu”, KOM(2006) 33 lõplik.

(14)  Iirimaa on 11. kohal.

(15)  Ungari, Belgia, Rootsi, Sloveenia, Madalmaad, Taani, Itaalia ja Soome.

(16)  „Ühtse turu läbivaatamine” (ettevalmistav arvamus). ELT C 93, 27.4.2007.

(17)  NORMAPME: European Office for Crafts, Trades and SMEs for Standardisation —

www.normapme.com.

(18)  Viitab täitmiskuludele piiriüleste tegevuste maksustamisel.

(19)  Isegi traditsiooniliste elukutsete puhul, nagu torulukksepp või puusepp, tuleb arvestada energiasäästlikke tehnikaid.

(20)  ELT C 221, 8.9.2005.

(21)  „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele — Ühenduse Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade kava rakendamine Ettevõtete üleminek — järjepidevus läbi uue alguse”, KOM(2006) 117 lõplik, 14.3.2006.

(22)  Prantsusmaal, Itaalias, Luksemburgis, Madalmaades, Austrias, Soomes ja Belgias (eraldi andmebaas iga piirkonna kohta). Nimetatud riikide edukuse määr on 25 % ringis, st üks igast neljast andmebaasis olevast ettevõttest on leidnud järgmise omaniku.

(23)  Ühtse turu kohta täiendava teabe saamiseks vt Flash Barometer 180TNS Sofres/EOS Gallup Group Europe, Internal Market Opinions and Experiences of Businesses in EU-15, avaldatud juunis 2006.

Ekspordipassi (Passport to export) kohta täiendava teabe saamiseks vt Ühendkuningriigi kaubanduse ja investeeringute programmi, mis on mõeldud Ühendkuningriigi ekspordiettevõtjatele nõrkade külgede ületamiseks rahvusvahelisel turul — Charter of Small Business, Selection of good practices 2006, lk 9.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/17


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse (Lissaboni strateegia)”

(2007/C 256/04)

14. septembril 2006 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artiklile 31 teha ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile ülesandeks teabearuande koostamine: „Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse”.

14.–15. märtsil 2007 toimunud täiskogu istungjärgul otsustati teabearuanne muuta omaalgatuslikuks arvamuseks (kodukorra artikli 29 lõige 2).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 3. mail 2007. Raportöör oli hr WOLF.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (12. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 120, erapooletuks jäi 1.

SISU

1.

Sissejuhatus

2.

Järeldused ja soovitused

3.

Üldised märkused

4.

Haridus, koolitus ja täiendõpe

5.

Finantsküsimused ja menetlused

6.

Struktuurilised aspektid ja raamtingimused

7.

Inimtegur — teadlased, insenerid ja ettevõtjad

1.   Sissejuhatus

1.1

Euroopa Ülemkogu 23.–24. märtsi 2006. aasta järeldustes (punkt 12), peatükis „TAASKÄIVITATUD LISSABONI STRATEEGIA TÖÖKOHTADE LOOMISEKS JA MAJANDUSKASVU SUURENDAMISEKS” tervitas ülemkogu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee algatust Lissaboni strateegia eest vastutuse suurendamiseks ühenduse tasandil. Ülemkogu ergutas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed tööd jätkama ning palus komiteel 2008. aasta alguseks esitada koondaruande majanduskasvu- ja tööhõivepartnerluse toetuseks.

1.2

Enne seda on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba 15. veebruaril 2007 vastu võtnud uuendatud Lissaboni strateegia rakendamist käsitleva resolutsiooni, mis oli suunatud 2007. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule.

1.3

Euroopa Ülemkogu soovitud koondaruande ettevalmistamiseks koostatakse neli teabearuannet järgmistel teemadel:

„Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse”

„Ettevõtluspotentsiaal — VKEd”

„Prioriteetsete elanikkonnarühmade tööhõive”

„Euroopa energiapoliitika määratlemine”

Nimetatud teabearuanded on koondaruande olulised osad.

1.4

Järgnev tekst on valminud koostöös mõningate liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogude esindajatega ning selles käsitletakse vaid teemat „Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse”.

2.   Järeldused ja soovitused

2.1

Euroopa jõud seisneb tema kodanike suutlikkuses.

2.2

Käsitööliste leiutajavaimu ja ettevõtjate algatusvõime ning teaduslike meetodite ja süstemaatika vastastikune mõju ning sellest arenenud tehnoloogiad ja tööstusprotsessid on meie praeguse elustandardini viinud Euroopa edusammude alus, mis kulgedes käsikäes ajalooliste ühiskondlik-poliitiliste arengutega on viinud vabade kodanikeni võimude lahususe, demokraatia ja põhiõigustega kaasaegses riigis.

2.3

Olulise panuse andis sellesse energial töötavate tööstuslike meetodite, masinate ja transpordivahendite areng ja intensiivne kasutamine. Energia vabastas inimesed raske füüsilise töö koormast, mitmekordistas nende tootlikkust, andis soojust ja valgust ning võimaldas kujuteldamatut liikuvust ja teabevahetust. Energiast sai kaasaegse rahvamajanduse „toit ja mootor”.

2.3.1

Arvestades fossiilkütuste piiratud ressursse, tugevalt suurenevat globaalset energiavajadust ning energiatarbimise oodatavat mõju tulevastele kliimaarengutele, on poliitilise arutelu esiplaanil säästva ja kliimasõbraliku energiavarustuse tagamine. Nimetatud keerulise ülesande lahendamise oluline eeldus on tugev, laiapõhjaline ja tõhus energia teadus- ja arenguprogramm.

2.4

Lisaks on veel palju probleeme ja ülesandeid, mida on võimalik lahendada vaid teadusuuringute ning arendus- ja uuendustegevusega. Nimetatud probleemid on näiteks füüsiliste ja psüühiliste haigustega võitlemine, puuetega inimeste elutingimuste ning ühiskonnaelus osalemise lihtsustamine, demograafiliste muutuste mõju (sh gerontoloogia), keskkonnakaitse ning meie elu põhialuste ja Euroopa väärtushinnangute ning sotsiaalmudeli säilimine ja areng üldiselt. Lõppkokkuvõttes teenivad teadus- ja arendustegevus aluseesmärki luua rohkem ja uusi teadmisi. Rohkemad teadmised ei aita mitte ainult probleeme lahendada, vaid laiendavad ka meie maailmavaadet, muudavad konfliktsituatsioonid objektiivsemaks ja rikastavad meie kultuuri.

2.5

Lisaks seisab Euroopa Ühendus teravneva globaalse konkurentsi väljakutse ees, mille puhul on oluline säilitada Euroopas töökohad, sissetulekute tase ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid. See kehtib USA ja Jaapani majandusliku tugevuse taustal, kuid eriti silmas pidades selliste riikide nagu Hiina, India ja Brasiilia üha enam kasvavaid tööstus- ja teadussaavutusi ning arvestades sealseid oluliselt madalamaid töötasusid ning sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid.

2.6

Selle vastu on võimalik astuda ainult ka tulevikus püsima jääva edumaa kaudu teadusuuringute, tehnoloogia arengu ja pideva uuendustegevuse valdkonnas, mida ümbritseb demokraatiat, õigusriiklust, poliitilist stabiilsust, ettevõtlusvabadust, planeerimiskindlust, saavutustahet, saavutuste tunnustamist ja sotsiaalset kindlustatust hõlmav ühiskondlik ja kultuurikeskkond.

2.7

Teaduse ja tehnika alased tippsaavutused ning nende ettevõtlusalane rakendamine konkurentsivõimelise majanduse hüvanguks on otsustav eeldus meie tuleviku kindlustamisel eelkõige energia- ja kliimaprobleemide valdkonnas, meie praeguse positsiooni säilitamisel ja parandamisel globaalses keskkonnas ning Euroopa sotsiaalmudeli edasiarendamisel, et see ei satuks ohtu.

2.8

Põhieeldus on edusammudele ja uuendustele avatud ühiskondlik kliima, mis võimaldab kõnealusel suhtumisel täielikus ulatuses teostuda, selleks et luua poliitika kõikidel tasanditel vajalikud raamtingimused ja langetada vastavad suundanäitavad otsused ning et tööstusvaldkonnas tekiks vajalike investeeringute suhtes piisav usaldus ja optimism ning loodaks uusi töökohti. See hõlmab ka teadlikkuse suurendamist alusuuringute olulisusest uuendustegevusele vajaliku vundamendi loomisel. Eriti vajalikud on uuendustegevusele ja riskidele avatud ettevõtted ning samuti poliitiline juhtimissuutlikkus, usaldusväärsus ja reaalsustaju.

2.9

Eelkõige peavad kõik asjaomased osapooled võtma väga tõsiselt Lissaboni strateegia realiseerimiseks seatud Barcelona eesmärki, et Euroopa ei langeks teadus- ja arendustegevuse investeeringute ülemaailmses konkurentsis enam tahapoole. Kõnealuse eesmärgi kohaselt tuleb ELi teadus- ja arendustegevusse suunatavaid kogukulutusi suurendada nii, et 2010. aastaks jõuaksid need ligikaudu 3 %ni SKTst. Kaks kolmandikku selleks vajalikest investeeringutest peab tulema erasektorist.

2.10

2006. aasta detsembris võttis nõukogu vastu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse 7. raamprogrammi (RP7) 2007–2013 eelarve, mis on oma ligi 50 miljardi euroga oluliselt suurem eelnenud programmide eelarvest. See on Euroopa poliitika järgmine tähelepanuväärne edusamm, mida komitee on olulisel määral toetanud. Sellega on ühenduse panus Barcelona eesmärgiks seatud investeeringutest teadus- ja arendustegevusse siiski vaid umbes 2 % (st üks viiekümnendik). Nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee mitmeid kordi rõhutanud on, ei piisa sellest ühenduse toetuste vajaliku võimendusefekti ja integratsioonisuutlikkuse saavutamiseks liikmesriikide toetuste poliitikale ja tööstuse nõutavale investeerimisvalmidusele.

2.11

Seetõttu kordab komitee oma varasemaid soovitusi tõsta ühenduse toetuste osa 2008. aastal eelseisva ELi eelarve läbivaatamise käigus esimese sammuna poole võrra, st ligikaudu 3 %ni Barcelona eesmärgis seatud kõikidest investeeringutest. Eelkõige kehtib see ka silmas pidades rajatavat Euroopa Tehnoloogiainstituuti ning tungivat vajadust suurendada teadus- ja arendustegevuse tööde hulka kliimasõbraliku säästva energiavarustuse valdkonnas.

2.12

Samavõrra vajalik on siiski ka tööstuse, eriti ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtete valmiduse soodustamine investeerida teadus- ja arendustegevusse ning selle atraktiivsemaks ning tasuvamaks muutmine asjakohaste õiguslike (ka vastutusõiguslike), halduslike, maksualaste ja rahanduslike raamtingimuste kaudu. Oluline roll on siin ka ühenduse riigiabi eeskirjadel; liikmesriikidel peab olema võimalik toetada ülikoolide, teadusorganisatsioonide ning tööstusettevõtete teadus- ja arendusprojekte ning neile vajalikke võrgustikke senisest tõhusamalt ja vähem bürokraatlikult. Seetõttu tuleb hoolikalt uurida, kas „Teadus-, arendus- ja uuendustegevusele riigiabi andmise ühenduse raamistik” neid eesmärke tõepoolest toetab.

2.13

Teadmised rajanevad kahel võrdväärsel ja teineteisest sõltumatul sambal: haridus ja teadustegevus. Uusi teadmisi tuleb ammutada teadus- ja arendustegevuse kaudu. Aluse moodustavad olemasolevad teadmised, mida tuleb hariduse, väljaõppe, koolituse ja täiendõppe abil kinnistada ja edasi anda. Selleks tuleb üle kontrollida, kas nii meetodid kui sisu teenivad nimetatud eesmärke. Mõlemad sambad vajavad oluliselt suuremaid finantsinvesteeringuid ning sobivaid raamtingimusi.

2.14

Euroopa jõud seisneb tema kodanike suutlikkuses. Seetõttu on esmatähtis seda suutlikkust veelgi rohkem toetada ja arendada. Sellest lähtuvalt kutsub komitee liikmesriike üles tugevdama ja parendama oma haridusasutusi ning samuti tegema selleks vajalikke investeeringuid. Laiade masside põhjalik koolitus on sama oluline kui teaduseliidi harimine. Seda silmas pidades on vajalik tugevate ja kvalifitseeritud haridusasutuste lai ja piisav pakkumine algkoolidest ülikoolideni. Vaid sel viisil tekib tervikuna haridus- ja teadussõbralik Euroopa ühiskond.

2.15

Lisaks kordab komitee oma soovitust arendada jõulisema riikideülese koostööga õppimise, uuendus- ja teadustegevuse valdkonnas välja Euroopa ühine teadmisteruum, mis täiendab ja täiustab Euroopa teadusruumi. Oluline roll on siin elukestva õppe stiimulitel ja meetmetel: elukestev õpe on teadmisteühiskonna võti. Võimalikult kiiresti tuleb kaotada siseturu takistused, mis raskendavad üleminekut Euroopa teadmisteühiskonda.

2.16

See hõlmab ka inimeste liikuvuse veelgi intensiivsemat edendamist liikmesriikide poolt ning vastavate tõhusate ühenduse programmide (Erasmus, Marie Curie) tugevdamist. Liikuvus toetab pädevuste omandamist ja edasiandmist. Tagada tuleb töötajate, teadlaste ja üliõpilaste üleeuroopaline vaba liikumine ning seda tuleb stimuleerida. Vaba liikumisega peavad kaasnema vastuvõetav sissetulek, töötingimused ja perekondade toetamine. Selleks tuleb parandada ka üleeuroopalist juurdepääsu teabele vabade töökohtade kohta kõigis liikmesriikides.

2.17

Uuendustegevuse tähtsuse ja edendamise osas viitab komitee lisaks oma alljärgnevatele põhjalikele soovitustele eelkõige suurepärasele Aho aruandele, mida komitee toetab. Ennekõike puudutab see uuendusmeelse ettevõtluse ja uuendussõbraliku turu õiguslikke ja ühiskondlikke raamtingimusi. Lisaks viitab komitee oma põhjalikule arvamusele „Euroopa potentsiaali rakendamine ja suurendamine teadus-, arendus- ja uuendustegevuses”.

2.18

Progress ja uuendustegevus põhinevad uute teadmiste muutmisel uuteks ja paremateks protsessideks ja toodeteks (k.a olemasolevate teadmiste pidev parandamine), uudsetel ärimudelitel ning sobivatel juhtimismeetoditel; seega on olulised uuenduslik ettevõtlus ja ettevõlusalgatused. Kuid progress ja uuendustegevus põhinevad ka uudsetel teenustel, tervishoiu edasiarendamisel ning üldiselt sotsiaalsete küsimuste paremal lahendamisel majanduslike piirangute kontekstis.

2.19

Uuendustegevus tähendab niisiis seni tähelepanuta jäänud või tähelepanuta jääda võivate uute tehnoloogiate, protsesside, organisatsioonimeetodite, ettevõttemudelite, koolitusmudelite jne kavandamist ja ellurakendamist. Sel põhjusel on oluline, et asjaomased õigusaktid jätaksid piisaval määral mängu- ja manööverdamisruumi, et anda uutele, varem kaalumata ideedele teostumisvõimalus ning mitte lasta neil juba ette hääbuda, kuna nad ei sobi liiga üksikasjalike õigusaktide raamistikku. Ülemäära piiravad eeskirjad on uuendustegevuse pidur. Seetõttu toetab komitee kõiki jõupingutusi õigusaktide lihtsustamiseks ning neis leiduvate liigsete, liiga üksikasjalike ja/või põhjendamatult piiravate eeskirjade kontrollimiseks.

2.20

Uuendustegevus tähendab ka teatava ebaõnnestumise või kahjude riski aktsepteerimist, sest tavaliselt on uue lähenemisviisi või kontseptsiooni tõhusust, aga ka puudusi ja kõrvalmõjusid võimalik ära tunda alles praktikasse rakendamisel ja konkurentsis võistlevate meetoditega. Ka ebaõnnestumine on teadmiste kogumine. Võimalus ja risk on ühe medali kaks külge. Põhimõtteliselt peaks uuendustegevuse oodatav kasu kaaluma üles sellega seotud võimalikud riskid. Erilist hindamist nõuavad võimalikud riskid ühiskonnale. Lisaks võiks kaaluda, kas ei oleks võimalik vähemalt VKEde jaoks — nt Euroopa Investeerimispanga juures — luua riskifondi, mis aitaks võimalikke kahjusid katta.

2.21

Komitee on juba mitmeid kordi viidanud asjaolule, et inimeste võimed ja suutlikkus on teadmiste ja uuendustegevuse kõige tundlikum ja väärtuslikum allikas. Seetõttu on vajalike haridusasutuste piisav arv, varustus ja kvaliteet heade teadlaste, inseneride ja õpetajate vajaduse rahuldamise otsustav eeldus.

2.22

Nii ühiskonna kui iga üksiku teadlase ja inseneri tehtud investeeringutega laiapõhjaliste ja keerukate alusteadmiste ja kõrgetasemeliste eriteadmiste omandamiseks võtab ühiskond, mida esindavad poliitikud, endale vastutuse kõnealuste investeeringute parimaks võimalikuks kasutamiseks. Kõnealune vastutus peab väljenduma haritud teadlaste ja inseneride sobiva töö- ja arenguvõimaluste eest hoolitsemises, võimaluses pere loomiseks, samuti asjakohases atraktiivsete spetsialiseerumisvõimalustega karjääris ning seda ilma erialase kõrvalekaldumise ja ummikseisudeta. Kvalifitseeritud teadlaste ja inseneride tööpuudus, alatasustatus või mitteerialane töötamine (ka koormava administratiivse töö või komiteedes töötamise tõttu) on rahvamajanduse investeeringute raiskamine ja tipptasemel eliidi järelkasvu hirmutamine, mille tulemusena otsustatakse teaduse ja tehnikaga mitteseotud erialade või Euroopast väljarändamise kasuks.

2.23

Sellega ei ole vastuolus nõudmine kaasata kogenud eksperte ja teaduslik-tehnilisi tipptegijaid senisest enam teaduspoliitilistesse, ettevõtlusalastesse ning uuendustegevuse poliitika alastesse otsustusprotsessidesse ja haldustegevusse. Euroopa Teadusnõukogu (ERC) loomine on selles kontekstis väga julgustav esimene samm. Kuid ka ühenduse (s.h komisjoni!) ja liikmesriikide teadus- ja uuendustegevuseks tuleb kasutada ja säilitada asjakohaseid erialaseid ekspertteadmisi. Vaid haldustegevusest ei piisa.

2.24

Eraldi problemaatika on teadus- ja uuendustegevuse muutmine tööstuslikeks protsessideks ja toodanguks. Mitte ilmaasjata ei nõua Lissaboni eesmärk, et kaks kolmandikku teadus- ja arendustegevuse investeeringutest tuleks tööstusest. Seetõttu on eriti oluline parandada ettevõtjate ametiprofiili ning ühiskonnas paremini kinnistada selle otsustavat tähtsust uuendustegevuse, majandusliku progressi ja üldise heaolu seisukohast. Seetõttu on komitee sillana organiseeritud kodanikuühiskonnani asetanud oma tulevase tööprogrammi keskmesse „inimliku ettevõtluse”. Vaid vastutust teadvustava, jõulise ja ideedest pakatava ettevõtluse kaudu, mis saab vabalt areneda, on võimalik Lissaboni eesmärke saavutada.

2.25

Paljusid täiendavaid seisukohti ja üksikasju käsitletakse põhjalikumalt alljärgnevalt, samuti komitee arvamustes „Tee Euroopa teadmistepõhise ühiskonnani — organiseeritud kodanikuühiskonna panus Lissaboni strateegiasse” (1) ning „Euroopa potentsiaali rakendamine ja suurendamine teadus-, arendus- ja uuendustegevuses” (2).

3.   Üldised märkused

3.1

Teaduse ja tehnika areng. Pidevalt areneva kaasaegse teadus- ja arendustegevuse häll on Euroopa ning kui võtta arvesse Kreeka-Egiptuse kultuuripiirkonda ja India-Araabia kultuuripiirkonnaga (3) aegajalt aset leidnud vastastikku viljakaid kokkupuuteid, siis kehtib see ka teaduse hälli kohta üldiselt. Vaatamata ajutistele kõikumistele ja sõdadest tingitud katkestustele olid teadus ja teadustegevus riigipiiridest sõltumata üleeuroopaliselt seotud. Teadus- ja arendustegevuse meetodid ja mõtteviis olid meie tänase Euroopa ühiskonna, selle väärtuste, eluviisi ja elustandardi põhilised teerajajad; teadus- ja arendustegevus olid Euroopa kultuuriruumi tunnus (4). Eeltoodust tulenevate saavutuste edu alus oli käsitööliste leiutajavaimu ja ettevõtliku mõtteviisi ning teaduslike meetodite ja süstemaatika vastastikune mõju ning sellest arenenud tehnoloogiad ja tööstusprotsessid.

3.2

Ühiskonna areng. Teadus- ja arendustegevuse edusammudega peaaegu käsikäes kulgesid otsustavad ühiskondlik-poliitilised arengud, mis viisid vabade kodanikeni kaasaegses, võimude lahususe, demokraatia, põhiõiguste ja sotsiaalseadustega riigis.

3.3

Elutingimuste areng. Ühiste protsesside tulemusena on neis osalenud riikide ja piirkondade inimeste elutingimused muutunud ja paranenud rohkem kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Viimase 135 aasta jooksul on rahvastiku keskmine eluiga (5) enam kui kahekordistunud (6). Viimase 50 aasta jooksul on pindalal põhinev põllumajandustoodang peaaegu kolmekordistunud. Kõige edukamates tööstusriikides on alatoitluse asemel kõne all ülekaalulisus, teabepuuduse asemel teabe üleküllus, laste suremuse asemel elanikkonna vananemine. Teadus-, arendus- ja uuendustegevuse käigus väljatöötatud kaasaegse mobiilse tööstusühiskonna oskused ja saavutused hõlmavad kõiki inimarengu ja elukvaliteedi valdkondi.

3.4

Energiakasutus. Saavutatud edu oluline tegur oli energial töötavate tööstuslike meetodite, masinate ja transpordivahendite areng ja kasutamine. Energia vabastas inimesed raske füüsilise töö koormast, mitmekordistas nende tootlikkust, andis soojust ja valgust ning võimaldas kujuteldamatut liikuvust, teabevahetust ja kultuurilist arengut. Energiast sai kaasaegse rahvamajanduse „toit ja mootor”.

3.5

Kliimaprobleemid ja energiavarustus. Kõnealune märkimisväärne areng toob aga kaasa uusi probleeme ja väljakutseid. Globaalne kliimasoojenemine, selle võimalikud tagajärjed ning peatamise strateegiad on mitmete kaugeleulatuvate poliitiliste otsuste (7) ja arvukate uuringute teema (8), osaliselt vastandlike lähenemisviisidega. 2006. aasta oktoobri lõpus avaldatud STERN REVIEW's (9): „The Economics of Climate Change” tõdetakse, et ainuüksi kasvuhoonegaaside põhjustatava globaalse kliimasoojenemise pidurdamine eeldab kulutusi summas ligikaudu 1 % SKTst, mis hõlmab ka täiendavalt vajalikke teadus- ja arendustegevusi. Kuid isegi ilma kliimaprobleemideta on Euroopa (ja maailma!) kindla, säästva energiavarustuse küsimus keskne poliitiline väljakutse, millega toimetulemisel on otsustav roll märgatavalt tõhustatud teadus- ja arendustegevusel (10).

3.6

Muud probleemid ja väljakutsed  (11) . Kliimamuutus ja energiavarustus ei ole siiski ainsad probleemid. Ka võitlus füüsiliste ja psüühiliste haigustega, puuetega inimeste ning teiste ebasoodsatest tingimustes inimeste elutingimuste parandamine eesmärgiga soodustada nende ametialast arengut ja osalemist teadmisteühiskonnas, demograafiliste muutuste mõjud (s.h gerontoloogia), keerukate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste seoste ning vastastikuste mõjude parem mõistmine, keskkonnakaitse ning meie elu põhialuste ja Euroopa väärtushinnangute süsteemi üldine tagamine ja arendamine on näited olulistest uurimisteemadest, mille kohta on komitee andnud põhjalikke soovitusi varasemates arvamustes, nagu „Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm” (12) ja „Eriprogrammid” (13).

3.7

Globaalne konkurents. Euroopa Ühendus seisab teravneva globaalse konkurentsi esitatava väga tõsise väljakutse ees, mille puhul on eriti oluline säilitada Euroopas töökohad, sissetulekute tase ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid. See kehtib USA ja Jaapani majandusliku tugevuse taustal, kuid eriti silmas pidades selliste riikide nagu Hiina (Hiina on seadnud eesmärgiks astuda 2050. aastaks ülemaailmselt juhtiva tehnoloogiarahvana USA asemele! (14)), India ja Brasiilia märkimisväärseid ja üha enam kasvavaid tööstus- ja teadussaavutusi ning arvestades sealseid oluliselt madalamaid töötasusid ning sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid. Just globaalse konkurentsi, samuti sellega kaasneva teadus- ja arendustegevuse kasvavate investeeringute ülemaailmse võidujooksu taustal, k.a parimate teadlaste ja inseneride ülemaailmse konkurentsi tõttu, peab Euroopa oma asjaomast poliitikat optimeerima. Esmajoones on oluline globaalne, mitte Euroopa-sisene konkurents!

3.8

Teadus-, arendus- ja uuendustegevuse edumaa. Euroopa konkurentsivõimelist positsiooni on niisiis võimalik säilitada ainult ka tulevikus püsima jääva edumaa kaudu teadusuuringute, tehnilise arengu ja pideva uuendustegevuse valdkonnas, mida ümbritseb demokraatiat, õigusriiklust, poliitilist stabiilsust ja usaldusväärsust, ettevõtlusvabadust, planeerimiskindlust, saavutustahet, saavutuste tunnustamist hõlmav ühiskondlik ja kultuurikeskkond. Euroopa teadusruumi tuleb tugevdada ja edasi arendada. Kõnealusest eesmärgist on nüüdseks saanud küll poliitiliste tahteavalduste tavapärane osa, kuid reaalses tegevuses, reaalsete prioriteetide rakendamisel (nt teaduseelarved) ja vastavates õigusaktides (nt töötasude struktuur (15), maksuõigus (16)) esineb veel selgeid ja kahetsusväärseid puudujääke nii ühenduse kui ka enamiku liikmesriikide tasandil. Olukorra dramaatilisust ei tohiks alahinnata, isegi kui mõnes liikmesriigis on rõõmustav suundumus teatavale paranemisele (17).

3.9

Teaduslikud ja tehnilised tippsaavutused. Teaduse ja tehnika alased tippsaavutused ja nende ettevõtlusalane rakendamine uuendustegevuse ja konkurentsivõimelise majanduse hüvanguks on otsustav eeldus meie tuleviku kindlustamisel nt energia- ja kliimaprobleemide valdkonnas, meie praeguse positsiooni säilitamisel ja parandamisel globaalses keskkonnas ning Euroopa sotsiaalmudeli edasiarendamisel, et see ei satuks ohtu. Lõppkokkuvõttes teenivad teadus- ja arendustegevus aluseesmärki luua rohkem ja uusi teadmisi. Aga ulatuslikumad teadmised ei aita mitte ainult probleeme lahendada, vaid laiendavad ka meie maailmavaadet, muudavad konfliktsituatsioonid objektiivsemaks ja rikastavad meie kultuuri.

3.10

Traditsiooni taaselustamine. Seega on Euroopa jaoks praegu oluline teadvustada endale oma traditsioonilist positsiooni ennekõike juhtiva teadus-, arendus- ja uuendustegevuse ruumina ning see taaselustada. Euroopa jõud seisneb tema kodanike suutlikkuses. Seetõttu on oluline seda suutlikkust senisest veelgi rohkem soodustada. Seetõttu on ka oluline teha tunduvalt suuremaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, tõsta nende tõhusust, suurendada tööstuse, kaubanduse ja juhtimise uuendusvalmidust ja uuendusvõimet, soodustada ja tunnustada saavutusi ning kõrvaldada neid pidurdavad takistused.

3.11

Investeeringute suurendamine. Eelkõige tähendab see, et ühendus ja liikmesriigid peavad veel oluliselt rohkem investeerima teadus- ja arendustegevusse, kodanike vastavasse haridusse ning vajalike teadlaste ja inseneride (mõlemast soost!) koolitamisse. Ennekõike on vajalik siiski ka tööstuse, eriti ka väikese ja keskmise suurusega ettevõtete valmiduse soodustamine investeerida teadus- ja arendustegevusse ning selle atraktiivsemaks ning tasuvamaks muutmine asjakohaste õiguslike, halduslike, maksualaste (18) ja rahanduslike raamtingimuste kaudu.

3.12

Progressi soosiv ühiskondlik kliima. Selle kõige olulisem eeldus on progressile, uuendustegevusele ja ettevõtlusele avatud ühiskondlik kliima, kus kõnealune suhtumine teostub oma täies ulatuses ning mis mõjutab kõiki poliitikatasandeid nii, et nende abil luuakse vajalikud raamtingimused ja langetatakse asjaomaseid suundaandvaid otsuseid. Samuti on oluline, et seeläbi loodaks uusi töökohti ning et tööstusvaldkonnas tekiks vajalike investeeringute suhtes piisav usaldus ja optimism. Selleks tuleb avalikkusele senisest rohkem tutvustada teaduse ja tehnika saavutusi ja olulisust ning ettevõtlusalaseid esmasaavutusi. Eriti tuleb tunnustada ka seda, et alusuuringud (19) on tulevaste teadmiste ja uuendustegevuse vundament.

3.13

Saavutuste tunnustamine. Ühiskond peab mõistma kõnealuste saavutuste otsustavat rolli meie tänase eluviisi kujunemisel, nende tekkimise eeltingimusi, samuti nendega seotud tööpanust teaduse ja tehnika, ettevõtluse ning kultuuri valdkonnas, seda koolides õpetama ning austama nende eksistentsiaalset tähtsust.

3.14

Täiendavad eeltingimused. Progress ja püsiv uuendustegevus ei tugine siiski ainult teadusele ja tehnikale, vaid ka kõikide osalejate motivatsioonile, võimetele ja saavutusvalmidusele, samuti uuelaadsetele ärimudelitele, õigetele juhtimismeetoditele ning sobivatele õiguslikele raamtingimustele.

3.15

Riski aktsepteerimine. Uute teadustegevuse lähenemisviiside, uuenduslike tehnoloogiate, tootmisprotsesside või ärimudelite arendamiseks on oluline aktsepteerida teatud ebaõnnestumise või kahjude riski, sest tavaliselt on uue lähenemisviisi eeliseid, aga ka puudusi ja kõrvalmõjusid võimalik ära tunda alles praktikasse rakendamisel ja konkurentsis võistlevate meetoditega. Ka ebaõnnestumine on teadmiste kogumine. Võimalus ja risk on ühe medali kaks külge. Põhimõtteliselt peaks uuendustegevuse oodatav kasu kaaluma üles sellega seotud võimalikud riskid. Erilist hindamist nõuavad võimalikud riskid ühiskonnale. Lisaks võiks kaaluda, kas ei oleks võimalik vähemalt VKEde jaoks luua — nt Euroopa Investeerimispanga juures — riskifondi, mis kergendaks ettevõtetel võimalike kahjude või kaotuste katmist.

4.   Haridus, väljaõpe, koolitus ja täiendõpe

4.1

Teadmiste baas. Teadmised rajanevad kahel võrdväärsel sambal: haridus ja teadustegevus. Uusi teadmisi saab ammutada vaid teadus- ja arendustegevuse kaudu. Selleks vajaliku aluse moodustavad olemasolevad teadmised, mida tuleb hariduse, väljaõppe, koolituse ja täiendõppe abil edasi anda ja kinnistada. Sealjuures on olulised järgmised eesmärgid.

4.1.1

Algteadmised. Üheltpoolt tuleb tagada, et kõigil kodanikel oleks algteadmised teadusest, tehnikast ja majandusest ning nende toimimisest ja olulistest aluspõhimõtetest. Vaid nii on võimalik, et kodanikud suudaksid hinnata tihti mitte väga lihtsaid seoseid, mille tundmine on oluline ka teadliku poliitilise arvamuse tekkimiseks. Vastavalt tuleb kõikide kooliastmete õppekavad ja eraldatud õppeaeg suunata sellele, et juhatada lapsed ja noored näitlikke ja huvitavaid selgitusi ja õppematerjale kasutades sammsammult teaduse, tehnika, majanduse mõttemaailma ning olemasoleva teadmiste varamu (20) juurde ning teadvustada neile teadustöö, tehnika arengu, uuenduslike majanduslike ja sotsiaalsete tegutsemisviiside ning samuti üldiselt teadmisteühiskonna olulist osa nende tulevikus ja võimalustes. Selle saavutamiseks tuleb õppekavade vastavale osale anda oluliselt suurem kaal. Komitee tervitab ning toetab kõnealust teemat käsitleva Rocard'i (21) raporti soovitusi.

4.1.2

Stiimulid elukutsevalikuks. Teisalt tuleb vastavaid andeid ilmutavaid lapsi innustada valima endale vastav elukutse ja alustama teadaolevalt raskeid õpinguid ning anda neile selleks tugevad alusteadmised. Ka siin on tarvis, et koolide, eriti gümnaasiumide õppekavad pakuksid laiendatud ja kvaliteetset õpet.

4.1.3

Järelejõudmisvajadus laiuti ja sügavuti. Seega on loodusteaduslike ja tehniliste ainete õpetamisel selge järelejõudmisvajadus. See ei muuda asjaolu, et loomulikult tuleb kõiki andeid laialdaselt edendada, st ka sotsiaal- ja majandusteaduse valdkonnas ning inim- ja humanitaarteaduse ainetes. Laiade masside põhjalik väljaõpe, mis nõuab ka õpilaste saavutusvalmidust ja distsipliini, on sama oluline kui teadusliku eliidi harimine. Kvaliteetsed haridusasutused algkoolidest ülikoolideni on üldiselt haridus- ja teadussõbraliku ühiskonna tekkimise põhieeldus.

4.1.4

Euroopa teadmisteruum. Lisaks kordab komitee oma soovitust arendada jõulisema riikideülese koostööga õppimise, uuendus- ja teadustegevuse valdkonnas välja ühine Euroopa teadmisteruum, mis täiendab ja täiustab Euroopa teadusruumi. Selleks tuleb võimalikult kiiresti kaotada siseturu takistused, mis raskendavad üleminekut Euroopa teadmisteühiskonda. Komitee viitab siinkohal oma arvamusele „Tee Euroopa teadmistepõhise ühiskonnani — organiseeritud kodanikuühiskonna panus Lissaboni strateegiasse” (22).

4.1.5

Elukestev õpe ja liikuvus. Oluline roll on siin elukestva õppe stiimulitel ja meetmetel: elukestev õpe on teadmisteühiskonna võti. See hõlmab ka inimeste liikuvuse veelgi intensiivsemat edendamist liikmesriikide poolt ning ühenduse vastavate tõhusate programmide (Erasmus, Marie Curie) tugevdamist. Liikuvus võrgustab Euroopa ja aitab kaasa pädevuste omandamisele ja ülekandmisele. Tagada tuleb töötajate, teadlaste ja üliõpilaste üleeuroopaline vaba liikumine ning sellega peavad kaasnema vastuvõetavad sissetulekud, töötingimused ja toetus perekondadele. Selleks tuleb parandada ka üleeuroopalist juurdepääsu teabele vabade töökohtade kohta kõigis liikmesriikides.

4.2

Erialahariduse standard. See tähendab ka, et tuleb tagada, et ülikoolides ja tehnikakõrgkoolides antav teaduslik-tehniline erialaharidus vastaks vähemalt kõrgeimale rahvusvahelisele standardile: teadus- ja uuendustegevuse olulisim ressurss on kõrgeima kvalifikatsiooniga ning motiveeritud mõlemast soost teadlased ja insenerid, kes säilitavad ja arendavad oma erialast pädevust elukestva õppe käigus kogu tööelu jooksul ning kelle hulgas on piisavalt neid, kes suudavad kanda juhirolli ja viia raskeimates valdkondades ellu esmasaavutusi.

4.3

Võimalused kõigile. Progress ja edu on tulevikus rohkem kui kunagi varem struktureeritud tööjaotusega meeskonnatöö tulemus, mille puhul on oluline, et kõigile osalejatele pakutakse vastavalt nende annetele, suutlikkusele ja loovusele parimaid arengu- ja omaalgatusvõimalusi. Kuid see nõuab, et koolisüsteemid oleksid piisavalt paindlikud, et kõigile annetele, nt ka hilisema arenguga laste puhul, pakutakse optimaalse hariduse võimalust. Lisaks on vastava kõrge kvaliteediga haridusasutused väga olulised erialaspetsialistide kogu kvalifikatsioonispektri jaoks, mis on nii täna kui tulevikus vajalik tehniliste, teaduslike ja majanduslike ülesannete ulatusliku paleti jaoks.

4.4

Võrgustike loomine. Eriti koolituse ja täiendõppe puhul on vaja hariduse, teadustegevuse ja tööstusliku rakendamise veelgi tugevamat võrgustikku, millel on ilmselge seos elukestva õppe ja liikuvuse teemaga (vt punkt 4.1.5) Tarvis on ka ülikoolide ja tehnikaülikoolide/tehnikakõrgkoolide tugevamat piiriülest võrgustikku. Komitee tervitab seetõttu Euroopa Tehnoloogiainstituudi (23) asutamise kavatsust ka sellest aspektist lähtudes; instituut peab andma panuse ühenduse ja liikmesriikide uuendussuutlikkuse edasiarendamisse, sidudes kõrgeimal tasemel haridus-, teadus- ja uuendustegevusi. Haridusest ja väljaõppest kaugemale minnes puudutab viimatimainitu ka tööstusettevõtete ühist konkurentsieelset uurimist ja arendamist (24), nagu nt autotööstuse parendatud mootoritehnoloogiate ühine arendamine.

5.   Finantsküsimused ja menetlused

5.1

Investeerimine on kõikide osalejate ülesanne. Ühendus, liikmesriigid ja erasektor peavad andma endast parima, st oluliselt rohkem kui praegu, et teha hariduse, teadus- ja arendustegevuse jaoks vajalikke investeeringuid.

5.2

Barcelona eesmärk. Kõik asjaomased osapooled peavad võtma väga tõsiselt Lissaboni strateegia realiseerimiseks seatud Barcelona eesmärki ning jõuliselt selle saavutamise poole püüdlema, et teadus- ja arendustegevuse investeeringute ülemaailmses konkurentsis mitte viimaseks jääda. Kõnealuse eesmärgi kohaselt tuleb ELi teadus- ja arendustegevusse suunatavaid kogukulutusi suurendada nii, et 2010. aastaks jõuaksid need ligikaudu 3 %ni SKTst. Kaks kolmandikku selleks vajalikest investeeringutest peaks tulema erasektorist.

5.3

Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 7. raamprogrammi võimendav mõju. 2006. aasta detsembris võttis nõukogu vastu teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse 7. raamprogrammi (RP7) 2007–2013 eelarve, mis on oma ligi 50 miljardi euroga oluliselt suurem eelnenud programmide eelarvest. See on Euroopa poliitika järgmine väga tähelepanuväärne edusamm, mida komitee on olulisel määral toetanud. Ettenähtud 50 miljardi euro suuruse eelarvega oleks ühendusepoolne panus Barcelona eesmärgiks seatud investeeringutest teadus- ja arendustegevusse siiski vaid umbes 2 %, st üks viiekümnendik (!). Nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmeid kordi rõhutanud, ei piisa sellest siiski ühenduse toetuste vajaliku võimendusefekti ja integratsioonitoime saavutamiseks liikmesriikide toetuspoliitikale ja tööstuse nõutavale investeeringuvalmidusele ja seal vajaliku olulise kasvu vallandamiseks, mis on vajalik Barcelona eesmärgi saavutamiseks.

5.4

Korratav soovitus. Eelkõige silmas pidades rajatavat Euroopa Tehnoloogiainstituuti ning tungivat vajadust uurimis- ja arendustööde hulga suurendamise järele kliimasõbraliku säästva energiavarustuse kohta, kordab komitee oma varasemat soovitust (25) tõsta ühenduse toetuste osa 2008. aastal eelseisva ELi eelarve läbivaatamise käigus esimese sammuna poole võrra, st ligikaudu 3 %ni Barcelona eesmärgis seatud kõikidest investeeringutest. See oleks ühenduse poolt eriti tõhus meede, saavutamaks üha olulisemaid Lissaboni ja Barcelona eesmärke kiiremini kui praegu ette näha ning lahendamaks tõhusamalt ja kiiremini ülanimetatud probleeme.

5.4.1

Võidujooks Hiinaga. Näiteks Hiina asjaomased jõupingutused uurimistegevuse valdkonnas kasvavad kiiresti ning Euroopa peab andma endast kõik, et mitte kaotada ülemaailmselt oluliste ja vajalike tehnoloogiate turge rahvusvahelistele konkurentidele. Siiski ei ole võimalik poliitiliselt usutavalt nõuda vajalikke investeeringuid erasektorilt seni, kui ühendus ja liikmesriigid isegi oma osa nende enda määratletud Barcelona eesmärgist eraldanud ei ole.

5.4.2

Liikmesriikidepoolne põhirahastamine. Liikmesriigid peaksid tagama vähemalt oma ülikoolide ja teadusasutuste piisava põhirahastamise, et oleks üldse võimalik oodataval määral kasutada kaasrahastamise võimalust teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 7. raamprogrammi kaudu.

5.5

Riigiabi andmise ühenduse raamistik. Ühenduse riigiabi eeskirjad (E state aid) tuleks kujundada nii, et see julgustaks liikmesriike ja annaks neile vajalik tegevusvabadus toetada senisest tugevamini, tõhusamalt ja vähem bürokraatlikult ülikoolide, teadus- ja uurimisasutuste ning tööstusettevõtete teadus- ja arendusprojekte ning selleks vajalikke võrgustikke. Seetõttu tuleb hoolikalt uurida, kas „Teadus-, arendus- ja uuendustegevusele riigiabi andmise ühenduse raamistik” (26) seda eesmärki tõepoolest toetab.

5.6

Liikmesriikide eelarveõigus. Liikmesriikide eelarveõigus peaks võimaldama seda, et teadus- ja arendusmeetmete toetamisel võiks vahendite kasutamine/ülekandmine toimuda paindlikult, sõltuvalt asjaomase projekti edenemisest, näiteks, et eraldatud vahendeid oleks võimalik üle kanda järgmisse kalendri- või eelarveaastasse.

5.7

Teaduse infrastruktuuri väljaarendamine. Lisaks on komitee korduvalt (27) soovitanud kasutada oluliselt suuremat osa ühenduse struktuurifondi vahenditest teaduse infrastruktuuri väljaarendamiseks. Siin tuleks suuresti kasuks ka Euroopa Investeerimispanga vahendid.

5.8

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) potentsiaal. Samuti on vaja VKEde ja eriti alustavate ettevõtete uuendustegevuse potentsiaali rohkem tugevdada ning luua üldiselt rohkem ajendeid vastavate investeeringute tegemiseks tööstusettevõtete poolt. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab lisaks oma soovitustele (28) dokumendis „Ettevõtteid ja ettevõtlust, eelkõige väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKEsid) käsitlev mitmeaastane programm” ja sellega seoses eriti olulisele teadmistel põhineva majanduse edendamisele. Asjaolu, et 98 % kõikidest Euroopa Liidu ettevõtetest on VKEd, muudab eriti selgeks uuendusvõime tugevdamise tähtsuse nimetatud ettevõtete kategoorias (mistõttu tervitab komitee seda, et 7. raamprogrammis on VKEde poolt ja VKEde jaoks reserveeritud 1,3 miljardit eurot). Praegu VKEdele kehtivad raskendavad eeskirjad tuleks üle kontrollida ja võimalikult vähebürokraatlikuks muuta. Lisaks võiksid ametkonnad erainvestorite (business angels) kaudu osutada abi toetusvõimalustele juurdepääsul. Euroopa Liit võib teiste riikide sellekohasest toetuspoliitikast eeskuju võtta.

6.   Struktuurilised aspektid ja raamtingimused

6.1

Viide muudele ja varasematele aruannetele. Siinkohal viitab komitee esmalt mõlemale hiljuti avaldatud komisjoni teatisele (29) uuendustegevuse kohta ning suurepärasele Aho aruandele (30). Lisaks viitab komitee oma arvamusele „Euroopa potentsiaali rakendamine ja suurendamine teadus-, arendus- ja uuendustegevuses” (31), milles esitatud väited kattuvad paljuski käesolevas tekstis esitatutega, kuid milles käsitletakse mitmeid siin mainitud teemasid palju põhjalikumalt.

6.2

Uuendustegevus on midagi enamat. Rõhutades ja täiendades ülalmainitud aruandeid, kordab komitee, et progress ja uuendustegevus ei tugine siiski ainult teadusele ja tehnikale, vaid ka teadmiste muutmisele uuteks, paremateks protsessideks ja toodeteks, uudsetele ärimudelitele ning õigetele juhtimismeetoditele. Seega on olulised ka uuenduslik ettevõtlus ja ettevõlusalgatused. Progress ja uuendustegevus põhinevad ka uudsetel teenustel, tervishoiu edasiarendamisel ning üldiselt sotsiaalsete küsimuste paremal lahendamisel majanduslike piirangute kontekstis, üks näide siinkohal on komitee käsitletud flexicurity kontseptsioon (32).

6.3

Uuendustegevussamm tundmatusse. Uuendustegevus tähendab niisiis seni tähelepanuta jäänud uute tehnoloogiate, protsesside, organisatsioonimeetodite, ärimudelite, väljaõppemudelite jne kavandamist ja ellurakendamist. Seepärast on nende tõhusust võimalik tõestada enamasti alles tagantjärele, kui need on end praktilises konkurentsis tõestanud.

6.4

Paindlikud õigusaktid. Samal ajal koostatakse õigusakte juba olemasolevate teadmiste baasil. Sel põhjusel on oluline, et asjaomased õigusaktid jätaksid piisaval määral mängu- ja manööverdamisruumi, s.o piisavalt mitmuslikust ja muudetavust, et anda ka uutele, varem kaalumata ideedele teostumisvõimalus ning mitte lasta neil juba ette hääbuda, kuna nad ei sobi liiga üksikasjalike õigusaktide raamistikku. Seega tuleb kõikide õigusaktide puhul tagada, et põhimõttelised küsimused oleksid käsitletud ja reguleeritud, kuid sealjuures tuleb vältida liialt üksikasjadesse laskuvaid eeskirju. Ülereguleerimine ja piiravate eeskirjade ülemäärasus, isegi kui need kehtestatakse heade kavatsustega, lämmatavad ja takistavad uuendustegevust Seetõttu toetab komitee kõiki jõupingutusi õigusaktide lihtsustamiseks ning neis leiduvate üleliigsete ja/või põhjendamatult piiravate eeskirjade kontrollimiseks. See aitab kaasa ka ekspertide vabastamisele (vt all) ebavajalikust bürokraatiast. Lisaks ei tohi üksikute inimeste vead põhjustada ülereguleerimist kõigi jaoks.

6.5

Teadustegevuse vabadus. Veelkord: uuendustegevus eeldab ettevõtjate piisavat tegutsemisvabadust. Teadustegevuse vabadus, ka vabadus sisuga mitteseonduvatest, piiravatest või lausa ideoloogilistest nõuetest (33), on loomingulise teaduse ja uute avastuste ja leiutiste põhieeldus, kahjustamata sealjuures eetiliste küsimuste õigsussätted ning kasutades asjakohaselt eraldatud toetusi.

6.6

CESE 1566/2006 taaskinnitamine. Seoses muude oluliste aspektidega viidatakse punktis 5.1 nimetatud arvamusele (34) ning rõhutatakse tugevalt selles esitatud väiteid. Nimetatud arvamuse punktides 4.7 — 4.11 antakse soovitusi järgmiste siinkohal olulistele teemade kohta: loodusteadmiste muutmine uuenduslikuks tooteks, uuenduslikuks protsessiks ja uuenduslikukeks teenusteks; liikuvus akadeemiliste ja tööstusringkondade vahel; avalikkusele kättesaadavad teabesüsteemid; klastrid; alustavad ettevõtted; alusuuringud; uuenduslik toode; riigihanked; intellektuaalomand ja ühenduse patent; patendi eelneva avaldamise tähtaeg, mis ei ohusta leiutise uudsust; keeleprobleem; uute liikmesriikide eriolukord.

6.6.1

Intellektuaalomandi kaitse. Tuleb veelkord rõhutada intellektuaalomandi (35) piisava kaitse olulisust: ettevõtete investeeringud teadus-, arendus- ja uuendustegevusse peavad end ära tasuma ning asjaomaste õiguste omandamiseks ja säilitamiseks vajalik rahaline ning õigus- ja halduskoormus ei tohi maailma konkurentidega võrreldes koormata Euroopa majandusjõudu. Seetõttu on ka kiiresti vaja kasutusele võtta ühenduse patent (koos uudsussoodustusega).

7.   Inimtegur

7.1

Kõige väärtuslikum ressurss. Esmalt juhib komitee tähelepanu oma arvamusele, mis on just sellele teemaderingile pühendatud (36) ning mille seisukohti ta veelkord kinnitab ja rõhutab. Nii nagu varemgi, juhtis komitee selles arvamuses tähelepanu asjaolule, et inimressurss on teadmiste ja uuendustegevuse kõige tundlikum ja väärtuslikum allikas. Niisiis on kõige olulisem ülesanne andekate noorte motiveerimine omandama teaduse või tehnika alast haridust ning neile seda ka parimal kujul pakkuda.

7.2

Haridusasutuste kvaliteet (vt peatükk 4). Seetõttu on vajalike haridusasutuste arv, varustus ja kvaliteet heade teadlaste, inseneride ja ettevõtete vajaduse rahuldamise otsustav eeldus. Järelikult on vaja asutada ja säilitada piisaval arvul ja piisava varustusega ning silmapaistvate õppejõududega parimaid atraktiivseid ülikoole, eelkõige tehnikaülikoole, ühendades nendes teadustegevuse ja õpetamise (37). Need peavad suutma konkureerida USA või teiste väljaspool Euroopat paiknevate riikide parimate ülikoolidega ning olema ka piisavalt atraktiivsed parimate väljastpoolt Euroopat tulevate üliõpilaste jaoks.

7.3

Ühiskonna vastutus. Nii ühiskonna kui üksikute teadlaste poolt tehtud investeeringutega soovitud mahus laiapõhjaliste ja keerukate alusteadmiste ja kõrgetasemeliste eriteadmiste omandamiseks võtab ühiskond, mida esindavad poliitikud, endale vastutuse kõnealuste investeeringute parimaks võimalikuks kasutamiseks. Kõnealune vastutus peab väljenduma haritud teadlaste ja inseneride sobiva töö- ja arenguvõimaluste eest hoolitsemises, samuti asjakohases atraktiivsete spetsialiseerumisvõimalustega karjääris ning seda ilma erialase kõrvalekaldumise ja ummikseisudeta. Kvalifitseeritud teadlaste ja inseneride tööpuudus, alatasustatus või mitteerialane töötamine on rahvamajanduse investeeringute raiskamine ja tipptasemel eliidi järelkasvu hirmutamine, mille tulemusena otsustatakse teaduse ja tehnikaga mitteseotud erialade või Euroopast väljarändamise kasuks! Ka ülemäärane bürokraatia on mitteerialase töötamise vorm (vt punkt 7.7).

7.4

Talentide arendamine. Oluline on pakkuda inimestele, st ettevõtete, ülikoolide ja teadusinstituutide kõigile töötajatele vastavalt nende andekusele, töövõimele ja loomingulisusele parimaid võimalusi talendi arendamiseks ja omaalgatuse näitamiseks, samuti luua sotsiaalne keskkond, mis võimaldab neil peret luua ja toetab nende loomisjõudu. Samas tähendab see ka seda, et kõnealusest haridusest ja toetusest osa saavad noored teevad kõik endast sõltuva, et andeid ja omandatud oskusi kohusetunde ja pühendumusega parimal viisil ellu rakendada. Need on sotsiaalpoliitika, perepoliitika, ettevõttemajanduse ja üldisemalt juhtimiskultuuri väga olulised küsimused. Neis valdkondades on vahepeal ära tuntud ka töö ja eraelu asjakohase tasakaalu tähtsus loomingulisuse ja tootlikkuse jaoks (38).

7.5

Tipptegijate tuvastamine ja hindamine  (39) . Väljapaistvaid võimeid ja saavutusi ei ole võimalik kindlaks teha formaalsete hindamisskeemidega, mille puhul on võimalik ka kuritarvitamine. Näiteks tekitab probleeme selliste teadustööde autorite käitumine, kes eelistavad oma publikatsioonides üksteist vastastikku tsiteerida ning loovad sel viisil tsiteerimiskartellid ning saavad nii kvantitatiivsetel näitajatel põhineva hindamise puhul eeliseid. Publikatsioonide, tsitaatide või patentide arv või muud seesugused näitajad üksi ei ole piisavad ega usaldusväärsed hindamiskriteeriumid; olulisemad on kvaliteet, uudsus ja tähtsus. Lisaks on mõnikord just teedrajavad avastused või leiutised need, mis teatava viivitusega tuntuks saavad ja mida viivitusega tunnustatakse, kasutatakse või tsiteeritakse. Seetõttu on isikuomaduste ja saavutuste ning kõigi nende iseloomulike joonte ja tahkude hindamiseks tarvis selle valdkonna, kus saavutused on teostatud või kus neid on oodata, juhtivate esindajate rikkalikke kogemusi ja isikliku hindamisvõimet (ilma et valesid hinnanguid oleks võimalik täielikult vältida).

7.6

Otsustusprotsessides osalemine. Lisaks on senisest enam vaja kaasata kogenud eksperte ja teaduslik-tehnilisi tipptegijaid olulistesse teaduspoliitilistesse, ettevõtlusalastesse ning uuendustegevuse poliitika alastesse otsustusprotsessidesse ja haldustegevusse. Euroopa Teadusnõukogu loomine on selles kontekstis väga julgustav esimene samm, mida komitee on tugevalt toetanud (40). Kuid ka ühenduse (s.h eelkõige komisjoni!) ja liikmesriikide teadus- ja uuendustegevuse haldamiseks tuleb kasutada ja säilitada asjakohaseid erialaseid ekspertteadmisi. Eriti tuleks kaasata edukaid nooremaid insenere ja teadlasi. Teadus- ja uuendustegevuse edendamine peaks üksnes haldustegevusest kaugemale minema.

7.7

Erialaga mitteseotud ülesannetest vabastamine. Teadus- ja arendustegevus ja leiutamine, aga ka teadmiste ettevalmistamine ja edasiandmine, on aeganõudev vaimne ja laboritöö, mille puhul on vaja ka aega segamatuks kontsentreerumiseks ja mõtisklemiseks. Alates 2000. aastast on komitee korduvalt (41) viidanud sellele, et komiteetöö, taotlemise ja heakskiitmise menetluste ning aruannete kirjutamise, st üldiselt bürokraatia jne üha suurenev ülemäärane hulk nõuab praeguseks suurema osa paljude ekspertide tööajajast, mille nad võiksid oma tegelikeks ülesanneteks kasutada, ning seega kahjustatakse just silmapaistvate spetsialistide uuendustegevust ja tõhusust. Seda väärarengut mõistetakse praeguseks ka meedias üha rohkem hukka (42). Komitee tervitab komisjoni väljendatud kavatsust seda teemat käsitleda ja koos liikmesriikidega kõnealuses valdkonnas leevendust otsida. Bürokraatliku koorma vajaliku vähendamisega ei ole vastuolus nõudmine kaasata erialaeksperte teaduspoliitilistesse otsustusprotsessidesse, pigem võib see kõnealusele eesmärgile kaasa aidata. Konkreetne eesmärk peab olema eri toetajate, partnerasutuste, võrgustike ning samuti kontroll- ja heakskiidukolleegiumide arvukate taotlus-, aruande- ja seiremenetluste ühtlustamine ja koondamine. See aitaks ka märkimisväärselt kaasa läbipaistvuse suurendamisele.

7.8

Ajude äravool ja liikuvus. Inseneri ja teadlase elukutse nõuab põhjusega (vt ka 4.1.5) liikuvust ja paindlikkust. Kuid see ei tohi toimuda era- ja pereelu ning sotsiaalse kindlustatuse arvelt (43). Lisaks ei tohi see põhjustada parimate ühesuunalist väljarändamist Euroopast. Seega peavad töötingimused Euroopas olema piisavalt atraktiivsed, et seda takistada ja et viia kõrge kvalifikatsiooniga tipptegijate globaalne liikuvus kokkuvõttes vähemalt tasakaaluni. Siiski tunnevad mõned liikmesriigid muret, et ELi siseselt võib tekkida ühepoolne ajude äravool. Nagu komitee juba korduvalt soovitanud on (vt punkt 5.7), tuleks seetõttu kasutada märgatavalt suuremat osa ühenduse struktuurifondi vahenditest teaduse infrastruktuuri väljaarendamiseks, et luua kõigis liikmesriikides atraktiivseid teadusasutusi, mis meelitaksid nii tagasi pöörduma kui oleksid võrgustike partnerid.

7.9

Ettevõtja ametiprofiil. Eraldi valdkond on teadus- ja arendustegevuse muutmine uuenduslikeks protsessideks ja toodeteks. Mitte ilmaasjata ei nõua Lissaboni eesmärk, et kaks kolmandikku teadustegevuse rahastamisest tuleks tööstusest. Seetõttu on äärmiselt oluline parandada ettevõtjate ametiprofiili ning ühiskonnas paremini kinnistada selle otsustavat tähtsust uuendustegevuse, majandusliku progressi ja üldise heaolu seisukohast. Seetõttu on komitee sillana organiseeritud kodanikuühiskonnani asetanud oma tulevase tööprogrammi keskmesse „inimliku ettevõtluse” teema. Vaid vastutust teadvustava ja jõulise ettevõtluse kaudu, mis saab vabalt areneda, on võimalik Lissaboni eesmärke saavutada.

Brüssel, 12. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  ELT C 65, 17.3.2006.

(2)  ELT C 325, 30.12.2006.

(3)  Võimalik, et ka Hiina kultuuripiirkonnaga.

(4)  Kõnealuseid protsesse on väga põhjalikult ja liigendatult käsitletud komitee omaalgatuslikus arvamuses „Euroopa teadus, ühiskond ja kodanikud” (EÜT C 221, 7.8.2001).

(5)  Saksamaal.

(6)  Eriti ka tulenevalt laste suremuse vähenemisest.

(7)  Euroopa Ülemkogu 23.–24. märts 2007 — Eesistujariigi järeldused (Säästev energia).

(8)  

Näiteks

1)

WMO/UNEP Intergovernmental Panel on Climate Change„Climate Change 2007: The Physical Science BasisSummary for Policy Makers”, või

2)

61 teadlase avalik kiri Kanada peaministrile

(http://www.lavoisier.com.au/papers/articles/canadianPMletter06.html).

(9)  http://www.hm-treasury.gov.uk/independent_reviews/stern_review_economics_climate_change/sternreview_index.cfm.

(10)  (EÜT C 241, 7.10.2002) „Vajalik uurimistöö ohutu ja säästva energiavarustuse nimel” ning hiljutine publikatsioon ISBN 92-79-02688-7 „Transition to a sustainable energy system for EuropeThe R&D perspective” ning „nature” vol 444, Issue no. 7119, lk 519 (nov. 2006) „Our emperors have no clothes”.

(11)  ELT C 185, 8.8.2006.

(12)  ELT C 65, 17.3.2006.

(13)  ELT C 185, 8.8.2006.

(14)  Bild der Wisssenschaft, 9/2006, lk. 109.

(15)  Eelkõige puudutab see noorte teadlaste ja inseneride sissetulekute ja lepingute olukorda.

(16)  Komisjoni teatis KOM(2006) 728 lõplik „Maksusoodustuste tõhusam kasutamine teadus- ja arendustegevuse soodustamiseks”.

(17)  Frankfurter Allgemeine Zeitung, nr 49, 27. veebruar 2007„Zwischen Fortschritt und Stillstand” (progressi ja stagnatsiooni vahel).

(18)  Komisjoni teatis KOM(2006) 728 lõplik „Maksusoodustuste tõhusam kasutamine teadus- ja arendustegevuse soodustamiseks”, Mille kohta koostab komitee eraldi arvamuse.

(19)  (ELT C 110, 30.4.2004). Ajalooliselt olid alusuuringute tegevused need, mille puhul tehti teadusliku koostöö esimesed algatused (Lääne-)Euroopas. Need tekkisid vajadusest rajada suuremahuliste seadmete jaoks keskusi ja saavutada kriitiline mass, mille kulud ületanuks üksikute liikmesriikide finantsvõimed ja maksejõu.

(20)  Sealjuures ei ole niivõrd oluline väga paljude valemite õppimine ja valdamine, kuivõrd põhiarusaam tehnikast ja elementaarsetest loodusseadustest, aga ka matemaatika kvantitatiivsete seoste ja kasulikkuse tähtsusest.

(21)  A Renewed Pedagogy for the Future of Europe, teadusuuringute peadirektoraat 2007, EUR 22845, teadusharidust käsitlev ekspertide rühm, Michel Rocard (esimees), Peter Csermely, Doris Jorde, Dieter Lenzen, Harriet Walberg-Henriksson, Valerie Hemmo (raportöör).

(22)  ELT C 65, 17.3.2006.

(23)  EÜT C 93, 27.4.2007.

(24)  (EÜT C 204, 18.7.2000), peatükk 7.

(25)  ELT C 325, 30.12.2006.

(26)  ELT C 323/I, 30.12.2006.

(27)  Muuhulgas (ELT C 65, 17.3.2006).

(28)  ELT C 234, 22.9.2005.

(29)  KOM(2006) 502 lõplik, 13.9.2006„Teadmiste rakendamine praktikas: ELi laiapõhjaline innovatsioonistrateegia”; KOM(2006) 589 lõplik, 12.10.2006„Innovatsioonialdis ja uuenev Euroopa”.

(30)  EUR 22005 „Creating an Innovative Europe” ISBN 92-79-00964-8.

(31)  ELT C 325, 30.12.2006.

(32)  Nt „Flexicurity (paindlikkuse ja kindlustatuse ühitamine): Taani näide”, (ELT C 195, 18.8.2006).

(33)  (ELT C 65, 17.3.2006) punkt 4.13.2 „Harta” ja joonealune märkus.

(34)  ELT C 325, 30.12.2006.

(35)  Vt ka volinik Günter Verheugen, SPEECH/07/236, „Intellektuaalomand — Euroopa uuendustegevuse mootor”, 19. aprill 2007.

(36)  „Teadlased Euroopa teadusruumis: elukutse, mitmekesised karjäärivõimalused” (ELT C 110, 30.4.2004).

(37)  Sealjuures võiks abiks olla ülikoolide ja ülikooliväliste teadusasutuste veelgi tihedam võrgustik, eelkõige selleks, et kaasata nende seadmed ja infrastruktuur teadustegevuse ja õpetamise ühendamisse, aga ka selleks, et lisada õppesse nende uusimad teadmised.

(38)  Frankfurter Allgemeine Zeitung, nr 257, 4.11.2005, C1.

(39)  ELT C 110, 30.4.2004.

(40)  ELT C 110, 30.4.2004.

(41)  (EÜT C 204, 18.7.2000), eriti punkt 9.8. Näiteks punktis 9.8.2 öeldakse: „Selles mõttes on igal edukal teadlasel vaid piiratud arv valentse ning vaid piiratud osa ajast, et teadusliku tegevust kahjustamata kasutada ja tõlgendada kontakte teiste inimeste, rühmade, kolleegiumide ja komisjonidega. Liiga paljud ja liiga kulukad taotlus- ja heakskiitmismenetlused jne — eriti kui need jäävad tulutuks — võtavad teadustegevuselt vajalike inimeste tööõudu. Eriti kehtib see arvestades asjaolu, et on palju toetusvahendeid ja hindamisprotseduure, mida kasutatakse ühe eraldi projekti jaoks, ning mis üksteisega tihtipeale kattuvad”.

(42)  Nt Frankfurter Allgemeine Zeitung nr 60, 12. märts 2007, „Ein Forscher geht”, ning ka Frankfurter Allgemeine Zeitung, nr 67, 20. märts 2007, intervjuu Harald Uhligiga.

(43)  ELT C 110, 30.4.2004.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/27


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta”

KOM(2006) 744 lõplik

(2007/C 256/05)

8. veebruaril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses „Roheline raamat ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 4. juunil 2007. Raportöör oli hr ADAMS.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007. aastal (12. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 55, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab rohelise raamatu teadmiseks, kuid kahtleb selles, kas esitatud lähenemisviis viib tarbijakaitse kõrge ja ühtse tasemeni kogu Euroopa Liidus. Sellise kaitsetaseme tagamist lihtsustatud, ühtse ja tugevdatud tarbijaõigustiku kaudu on korduvalt käsitletud tarbijakaitset puudutavates komitee arvamustes, kuid kõnelause läbivaatamisprotsessi raames leidub märke sellest, et nimetatud eesmärki on raske saavutada. Seega rakendatakse õigustiku läbivaatamisega parema õigusloome algatust. Rakendamise alus ja eesmärgid peavad olema selged ja selles peavad osalised eelnevalt kokku leppima.

1.2

Läbivaadatud tarbijaõigustik vajab tõelist demokraatlikku seadustamist ning selget õiguslikku ja kontseptuaalset alust.

1.3

Komitee tervitab eelkõige õigustiku põhimõtete kasutamist kiiresti kasvava ja vähereguleeritud digitaalse keskkonna puhul.

1.4

Komitee seisukohast lähtuvalt ei ole tarbijapoliitika mitte ainult ELi siseturustrateegia lahutamatu osa, vaid ka kodakondsuse oluline ja seda kinnitav element. Komitee toetab paremate õigusloomepõhimõtete rakendamist tarbijakaitset käsitlevates eeskirjades. Kõik ettepanekud kõnealuse valdkonna eeskirjade ühtlustamiseks peaksid toetuma nõuetekohasele mõjuhinnangule ning olema suunatud kehtivate eeskirjade lihtsustamisele ja selgemaks muutmisele.

1.5

Prioriteediks tuleks seada paremad rakendusmeetmed ning selgete ja lihtsate hüvitamisprotsesside tugevdamine või kehtestamine.

1.6

Komitee julgustab komisjoni võtma arvesse EMSK 2006. aasta aprillikuu arvamust „Tarbijapoliitika õigusraamistik”  (1), milles tehakse ettepanek võimaldada liikmesriikidel rakendada tarbijapoliitika meetmeid oma õiguses ning mitte ainult siseturu loomise kõrvalnähtusena.

1.7

Tarbijakaitset käsitlevate eeskirjade ühtlustamine kogu ELis peaks toimuma sellise juhtpõhimõtte alusel, et üle võtta kõige parem ja kõrgem tarbijakaitsetase, mis liikmesriikides eksisteerib. Ükskõik missugune horisontaalne instrument peaks lähtuma kõige kõrgematest standarditest, samas kui vertikaalne integratsioon peaks keskenduma tehniliste küsimuste selgitamisele. Horisontaalne instrument peaks siiski sisaldama täielikult ühtlustatud eeskirju teatud valdkondades (nt taganemisõigus ja tarbija määratlemine, samuti tarbijaõigusi rikkuvad eritingimused, tarnimine või tarbija õigus kahju hüvitamisele), samas kui mujal rakendataks miinimumühtlustamist. Loodetavasti eelistavad kõnelaust lähenemisviisi nii komisjon kui ka kõik liikmesriigid.

2.   Sissejuhatus

2.1

Komisjon võttis 2007. aasta veebruari algul vastu oma kaua oodatud rohelise raamatu ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta. Sellega sai läbi läbivaatamise diagnoosietapp. Praegu kogutakse seisukohti võimaluste kohta, kuidas lihtsustada, ajakohastada ja ühtlustada olemasolevaid ühenduse eeskirju tarbijakaitse valdkonnas. Ollakse seisukohal, et olemasolevate õigusaktide tugevate ja nõrkade külgede analüüsimine ning asjakohaste paranduste sisseviimine tulevad kasuks nii tarbijatele kui ka ettevõtetele. Komisjon leiab, et läbivaatamine annab ka võimaluse kooskõla saavutamiseks liikmesriikide vahel ning subsidiaarsuse põhimõttest kinni pidades üldiselt parandada tarbijakaitset käsitlevaid ühenduse õigusakte (millest osa on pärit 20 aasta tagusest ajast), eelkõige määrates kindlaks regulatiivsete erinevuste olemasolu ning selle, kas nendega võivad kaasneda takistused siseturul tarbijatele ja ettevõtetele. Seetõttu keskendutakse käesolevas arvamuses küsimusele, kuidas tarbijaõigustiku aluseks olevaid teemasid tajutakse ja esitatakse. Praegu on olemas vaid ettepanekud muudatuste tegemiseks.

2.2

Tarbijate kulutused moodustavad 58 % Euroopa Liidu SKTst, kuid need on suurel määral ikka veel killustunud 27 riikliku turu vahel. Siseturg võiks olla maailma suurim turg ning komisjon on oma strateegiat kirjeldanud kui „magava hiiglase — ühtse turu jaekaubanduse — äratamist” (2). Komisjon seab oma praeguse tarbijapoliitika eesmärgiks „tagada ühtne kõrge kaitsetase kõigile ELi tarbijatele, sõltumata nende elukohast, reisisihist ja sisseostude tegemise eelistustestseda nende turvalisuse ja majanduslike huvide kaitsena riskide ja ohtude vastu”  (3).

2.3

Eesmärk tagada tarbijaõiguste ühtse raamistiku järjekindel rakendamine on Euroopa Liidus saanud laialdase toetuse osaliseks. Selline raamistik võimaldaks selged ja võrdsed õigused ning kaitse kõigile tarbijatele, luues samaaegselt võrdsed konkurentsitingimused kaupade ja teenuste pakkujatele. Tarbijate õigusi käsitlevas rohelises raamatus tunnistatakse selgesõnaliselt, et senised sammud vastava eesmärgi suunas on olnud aeglased ja ebajärjekindlad ning neid on takistanud terve rida erinevaid riiklikke prioriteete ja erandeid. Uute liikmesriikide kaasamine on tervitatav, kuid see on muutnud keerulisemaks üldise arusaama tarbijakaitsest. Tarbijaõigustiku läbivaatamine kajastab komisjoni seisukohta protsessist, mis võiks olemasolevate direktiivide selgust, sidusust ja rakendamist tugevdada. Kuid paljud tarbijakaitseorganisatsioonid väidavad, et sellega kaasnevad ka küsimused tarbijapoliitika kui terviku suundumuse kohta.

2.4

Kõnealuse läbivaatamise alla kuuluvad direktiivid hõlmavad tarbijalepingute õiguse teemade laia spektrit, nt lävemüük, osaajaline kasutamine, reisipaketid, kaugmüük, kaupade müük ning ebaõiglased lepingutingimused. Siiski ei kuulu mitte kõik tarbijakaitset käsitlevad direktiivid läbivaatamisele, kuna mõningaid uuemaid direktiive ei käsitleta ning mõningad kuuluvad valdkondadesse, mida komisjon on mõnes muus kontekstis juba käsitlenud. Rohelises raamatus rõhutatakse, et osaajalise kasutamise direktiiv vajab kiiret läbivaatamist ning et peagi on oodata läbivaadatud direktiivi. Uue olulise valdkonnana, mille puhul peetakse vajalikuks ühenduse õigustiku põhimõtete rakendamist, rõhutatakse digitaalset keskkonda, mis toob esile e-kaubanduse ülemaailmsed väljakutsed.

2.5

Komisjon vaatas direktiivid läbi, kasutades järgmisi vahendeid:

direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise võrdlev analüüs,

tarbijate ja ettevõtete suhtumise uurimine,

õpikojad liikmesriikide ekspertide ja lepinguõiguse huvirühmadega.

2.6

Tarbijakaitseküsimustega tegelejate kindlalt juurdunud terminoloogia võib tekitada segadust, seetõttu selgitatakse siinkohal mõningaid olulisi aspekte. Miinimumühtlustamise all mõistetakse seda, kui direktiiviga kehtestatakse miinimumnõuded, mida liikmesriigid peavad jõustama. See jätab liikmesriikidele võimaluse rakendada rangemaid nõudeid kui direktiiviga ette antud. Maksimumühtlustamine (või täielik ühtlustamine) tähendab seda, et liikmesriigid peavad rakendama direktiivi sätteid ning ei tohi sellest kaugemale minna (ühtlustamine ülem- ja alampiirini). Seeläbi on paljud tarbijakaitseorganisatsioonid jõudnud arusaamisele, et täielik ühtlustamine võrdub tarbijakaitse miinimumtasemega ning miinimumühtlustamine pakub võimaluse tunduvalt kõrgemaks kaitsetasemeks.

2.7

Rohelise raamatu avaldamine tähendab komisjonipoolse läbivaatamise ettevalmistava etappi lõppu. Komisjon kutsus üles esitama seisukohti rohelise raamatu kohta kuni 15. maini 2007. Hetkel analüüsib komisjon konsulteerimisel saadud vastuseid, seejärel kavatseb komisjon koostada seisukohtadest kokkuvõtte ning otsustab õigusinstrumendi vajalikkuse üle, olgugi et sellega läheb mitu kuud aega. Igale sellisele ettepanekule lisatakse mõjuhinnang. „Lõpptulemusena peaks olema võimalik pärast läbivaatamise lõppu öelda ELi tarbijatele, et pole vahet, kus te ELis viibite ja kust te ostate, teie peamised õigused jäävad samaks”  (4).

3.   Rohelise raamatu kokkuvõte

3.1

Rohelise raamatu eesmärk on pakkuda raamistikku, millesse koondatakse huvitatud osapoolte seisukohad ühenduse tarbijaõigustikku käsitlevate poliitikavalikute ning mõningate muude spetsiifiliste teemade kohta. Määratletakse järgmised kesksed teemad.

Uued turusuundumused: suurem osa ühenduse tarbijaõigustiku alla kuuluvatest direktiividest „ei vasta enam täielikult tänapäeva kiiresti areneva turu nõuetele”. Komisjoni loetletud näidete hulka kuuluvad muusika allalaadimine ja Interneti-põhised enampakkumised, samuti tarkvara ja elektrooniliste andmete väljajätmine tarbekaupade müügi direktiivi kohaldamisalast.

Eeskirjade killustatus: praegused direktiivid lubavad liikmesriikidel kehtestada oma riigis kõrgemad tarbijakaitsestandardid. Paljude küsimuste puhul, nagu lepingust taganemise aja pikkus, on vajaka ühtsusest riiklike õigusaktide vahel.

Usalduse puudumine: suurem osa tarbijatest usub, et teiste liikmesriikide ettevõtted peavad tarbijakaitseeeskirjadest vähem kinni.

3.2

Varasematele töödele toetudes visandab komisjon kaks positiivset strateegiat ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamiseks.

Lahendus I: vertikaalne lähenemisviis, vastavalt millele võiks olemasolevaid direktiive muuta eraldi ning viia need aja jooksul üksteisega kooskõlla.

Lahendus II: kombineeritud lähenemisviis, vastavalt millele oleks tarvis kõigis direktiivides sisalduvad teemad määratleda ja välja filtreerida ning horisontaalset instrumenti kasutades neid ühtselt reguleerida. Samuti oleksid mõningates direktiivides vajalikud teatud vertikaalsed kohandused.

3.3

Lisaks mainitakse lühidalt kolmandat lahendust, mis kannab nime „Puudub seadusandlik tegevus”, kuid rõhutatakse, et see ei lahendaks olemasolevaid probleeme ning liikmesriikidevahelised erinevused võivad suureneda.

3.4

Seejärel käsitletakse rohelises raamatus horisontaalse instrumendi võimalikku kohaldamisala. Pakutakse välja kolm võimalust.

I

Raamdokument, mis oleks kohaldatav nii riiklikele kui ka piiriülestele tehingutele, kuid mis ei tõrjuks kõrvale olemasolevaid sektoripõhiseid eeskirju, mis need jääksid jõusse. Näidetena nimetatakse finantsteenuseid ja kindlustusvaldkonda.

II

Instrument hõlmaks üksnes piiriüleseid lepinguid. See pakuks suuremat turvalisust ja usaldusväärsust tarbijatele, kes ostavad kaupu ja teenuseid väljastpoolt oma riiki, kuid samuti võib see kaasa tuua erinevad eeskirjad riigisisesele ja piiriülesele tarbijakaitsele.

III

Horisontaalne instrument, mida kohaldataks vaid piiriülesele või riigisisesele kaugmüügile. See asendaks kaugmüügi direktiivi, kuid sellega võib kaasneda õiguslik killustatus sidevahendi abil sõlmitud lepingutele ja otsestele tehingutele kohaldatavate erinevate eeskirjade vahel.

3.5

Rohelise raamatu järgmine teema on paljude jaoks ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise keskne element: ühtlustamisaste. Praegu on liikmesriikidel võimalik kehtestada tarbijakaitse kõrgem tase kui on ette nähtud vastavate direktiividega. Seda nimetatakse miinimumühtlustamiseks. Tarbijakaitsega seonduvate küsimuste raskuskese ja prioriteet on liikmesriigiti väga erinevad ning nii mõnigi kord eksitab see tarbijaid ja takistab ettevõtetel piiriülest turustamist. Aruteluks pakutakse välja kaks võimalikku lahendust.

1.

Läbivaadatud ja täielikult ühtlustatud õigusaktid. Küsimustele, mille puhul täielik ühtlustamine ei ole võimalik, kehtiks vastastikuse tunnustamise klausel, seda „teatavate aspektide puhul, mis on kavandatud õigusaktidega hõlmatud, kuid mitte täielikult ühtlustatud”.

2.

Õigusaktide läbivaatamine, mille puhul lähtutakse miinimumühtlustamise põhipõhimõttest, mida täiendatakse kas vastastikuse tunnustamise klausli või päritoluriigi põhimõttega (5).

3.6   Lisa I — Konsulteerimine

Rohelise raamatu kõige ulatuslikumas osas kirjeldatakse üksikasjalikku ja hästi struktureeritud konsulteerimisprotsessi, milles osalejaid kutsutakse üles väljendama oma seisukohti väga erinevates küsimustes (nt küsimused, mis puudtavad üldist poliitikat, määratlusi, lepinguõigust, põhimõtteid ning ulatust ja üksikasju). Konsulteerimine algab kolme ülalmainitud poliitilise teemaga:

üldise õigusliku reguleerimise lähenemisviis,

horisontaalse instrumendi kohaldamisala,

ühtlustamisaste.

Iga teema kohta koostab komisjon ühe võtmeküsimuse ning esitab kolm või neli võimalikku vastust. Järgnevad 27 spetsiifilist küsimust arutelul olevate direktiivide kohta. Ülesehitus seisneb taas selles, et teemale antakse lühike sissejuhatus ning esitatakse võtmeküsimus, nt: „Kui suures ulatuses peaks ebaõiglaste lepingutingimuste käsitlemine hõlmama eraldi läbiräägitavaid tingimusi?” või „Kas lepingust taganemise aja pikkus tuleks ühtlustada kogu tarbijaõigustiku ulatuses?” ning pakutakse välja kolm või neli vastusevõimalust.

4.   Üldised märkused

4.1

Juba pikka aega on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma töö ja arvamustega toetanud ELi tarbijapoliitika keskset eesmärki, milleks on kõrge, ühtne ja kooskõlastatud kaitsetase kõigile. Komitee toetab ka teist eesmärki: aidata tarbijatel leida teavet ning võimaldada neil teha teadlik valik piirideta turul. Rohelise raamatu ülesehitusest selguvad tahestahtmata mõlema eesmärgi täieliku teostamisega seonduvad raskused.

4.2

Juba praegu on selge, et ühenduse tarbijaõigustiku säilitamine selle praeguses vormis ei ole pikaajaline lahendus. Erinevused liikmesriikide õiguses, vasturääkivused määratlustes, olulised erinevused tarbijakaitse praeguste sätete rakendamisel ja jõustamisel ning ebaselgused kaebuste ja kahju hüvitamise menetlustes (või üleüldse nende esinemine) aitavad teatud määral kaasa ühtse turu takistuste loomisele.

4.3

Samuti on selge, et komisjon peab läbivaatamist võimaluseks uurida tarbijakaitse mõningaid aspekte, mida senini on peetud väga oluliseks, ning selgitada välja, kas need on kooskõlas aktiivse ühtse turuga, eriti sellise turuga, mis on globaliseerumise raames konkurentsivõimeline. Selles suhtes on olemas sarnasused teiste läbivaatamistega, mis algatati Lissaboni tegevuskava rakendamise tulemusena. Mõnede arvates on tarbijakaitse kõrge ja ühtne tase Euroopa sotsiaalmudeli lahutamatu osa ning rõhuasetust „ELi tarbijapoliitika uuesti määratleda, et see saaks anda võimalikult tõhusa panuse ELi kahe keskse eesmärgi saavutamisseluua majanduskasv ja tööhõive, samuti tuua Euroopa oma kodanikele lähemale” võib vaadelda kõnealuse kontseptsiooni vaidlustamisena (6).

4.4

Kuigi kõnealune ülesanne on keeruline, tervitab komitee ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamist ning toetab komisjoni tema eesmärkides vähendada takistusi siseturul ning samaaegselt säilitada tarbijakaitse kõrge tase. Komitee leiab siiski, et kõnealused jõupingutused ei tohiks piirduda üksnes praegu käsitletava kaheksa direktiiviga, vaid peaksid hõlmama vähemalt 22 direktiivi, mis on välja toodud komisjoni 2003. aasta mais koostatud nimekirjas.

4.5

Komitee soovib sellekohases arutelus aktiivselt osaleda, et tugevdada siseturgu kõigi sidusrühmade — tarbijate, spetsialistide, ettevõtete ja kodanike — heaks.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Rohelises raamatus tõstatatakse komplekssed poliitilised, põhimõttelised ja õigusalased küsimused. Liikmesriigid on endale loonud tarbijaõiguse kohta seaduste kogumikud, mille olulised põhimõtted on küll ühesugused, kuid üksikasjad ja rakendamine erinevad. Seda komplekssust peegeldab süstemaatiline ja laiendatud konsultatsiooniprotsess dokumendi lisas. Kõnealuses detailses raamistikus palutakse vastuseid mitmelt sajalt sidusrühmade organisatsioonilt, kes soovivad oma seisukohti jagada. Käesolevas arvamuses piirdub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee siiski olulisemate põhimõtteliste poliitiliste küsimuste kommenteerimisega, kuna leiab, et iga läbivaadatavat direktiivi tuleks kommenteerida eraldi, nagu arvamuse puhul, milles käsitletakse sidevahendi abil sõlmitud lepingute direktiivi (arvamus INT/334 komisjoni teatise kohta KOM(2006) 514 lõplik, 21. september 2006).

5.2

Kõrgeim prioriteet peaks olema puudujääkide kõrvaldamine kehtivates direktiivides ja direktiivide omavaheline kooskõlastamine.

5.3

Miinimumühtlustamine koos liikmesriikide positiivse kavatsusega võtta vastu oluliselt kõrgemad tarbijakaitse standardid on lähitulevikus tõenäoliselt alus suuremale osale ühenduse tarbijaõigustikust. Mitmetel (ning erinevatel) sotsiaalsetel ja majanduslikel põhjustel soovivad liikmesriigid kas säilitada oma praegust kõrget tarbijakaitse taset või liikuda järk-järgult, enda valitud kiirusega erinevale tarbijakaitse tasemele. See seisukoht lähtub subsidiaarsuse põhimõttest ning on sellega oluliselt lihtsamini sobitatav. Siiski tunnustatakse selle kaudu ka seisukohta, et eri tarbijarühmad ELis on tarbijakaitse praeguse taseme või kahjutasu nõudmise võimaluste osas seatud ebasoodsatesse tingimustesse ning vajalik on tegutsemine nii ELi kui liikmesriikide tasandil.

5.3.1

See ei tähenda, et väga spetsiifilistes valdkondades, kus peamine huvi on siseturu lõpuleviimine, ei võiks iga üksikjuhtumi puhul eraldi kaaluda maksimumühtlustamise võimalust tingimusel, et tagatud on, võimalusel õigusnormidega, tarbijakaitse kõrge tase.

5.4

Kehtestatud eesmärki anda tarbijatele juhtiv roll tarbijaõiguste tundmise ning suutlikkuse osas hageda müüjate vastu ja nõuda kahjutasu, ei tohiks käsitleda alternatiivina selgele ning ELi ja riiklike õigusaktide kombinatsiooniga proaktiivselt jõustatud tarbijakaitsele. Teave on väga erinev kaitsest. Tegelikkuses on jõuvahekord enamiku turutehingute puhul müüja kasuks ning suurem osa tarbijakaitse eeskirjadest on loodud ostja õiguste säilitamiseks.

Brüssel, 12. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  ELT C 185, 8.8.2006.

(2)  http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/07/320&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en.

(3)  http://ec.europa.eu/consumers/overview/cons_policy/index_en.htm.

(4)  http://ec.europa.eu/consumers/cons_int/safe_shop/acquis/green-paper_cons_acquis_en.pdf.

(5)  Vastastikkune tunnustamine tähendaks seda, et liikmesriigid säilitaksid võimaluse kehtestada rangemaid tarbijakaitse eeskirju siseriiklikus õiguses, kuid neil ei oleks õigust kehtestada rangemaid nõudeid teistes liikmesriikides asutatud ettevõtetele ning tekitada seeläbi põhjendamatuid piiranguid kaupade vabale liikumisele või teenuste osutamise vabadusele. Päritoluriigi põhimõtte rakendamine tähendaks, et liikmesriik säilitaks võimaluse kehtestada rangemaid tarbijakaitse eeskirju oma siseriiklikus õiguses, kuid teistes liikmesriikides asutatud ettevõtetel tuleks täita ainult neid eeskirju, mida kohaldatakse nende oma riigis.

(6)  Meglena Kuneva, tarbijakaitse volinik,

http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=IP/07/256&format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/31


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite tahavaatepeeglite kohta” (kodifitseeritud versioon)

KOM(2007) 236 lõplik — 2007/0081 (COD)

(2007/C 256/06)

29. mail 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv põllu- või metsamajanduslike ratastraktorite tahavaatepeeglite kohta” (kodifitseeritud versioon).

Kuna Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub täielikult ettepaneku sisuga ning märkusi lisada ei soovi, võttis komitee täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) vastu kõnealust ettepanekut toetava arvamuse. Poolt hääletas 145, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 4.

 

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/31


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu energiapoliitika määratlemine (Lissaboni strateegia)”

(2007/C 256/07)

14. septembril 2006 (kinnitatud 26. oktoobril 2006) otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artiklile 31 koostada teabearuande teemal: „Euroopa Liidu energiapoliitika määratlemine (Lissaboni strateegia)”.

14.–15. märtsil 2007 toimunud täiskogu istungjärgul otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 muuta teabearuande omaalgatuslikuks arvamuseks.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. juunil 2007. Raportöör oli Ulla SIRKEINEN.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (12. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 126, erapooletuks jäi 4 komitee liiget.

1.   Soovitused

1.1

Energia on nihkunud poliitiliste teemade keskpunkti ning see on tihedalt seotud Lissaboni majanduskasvu- ja tööhõivestrateegiaga.

Energia moodustab Euroopa majanduse üha kasvava osa. Euroopa Liit peab muutuma äärmiselt tõhusaks ja vähest süsinikku kasutavaks energiamajanduseks, et tulla toime energiapoliitika väljakutsetega (kliimamuutused, varustuskindlus ja konkurentsivõime).

Seetõttu tuleb küsimusele läheneda globaalselt ning Euroopa Liidu tasandil on tarvis mõelda, kuidas rahuldada nõudlust energia järele Euroopas ja kuidas tagada varustamine energiaga, millel on väga erinevad allikad, ning juurdepääs võrkudele, ühine seisukoht energiaalastes välissuhetes ja muud võimalikud meetmed.

Selliste uuenduste loomine ja rakendamine, mis teevad kõnealuse ülemineku võimalikuks, nõuab teatud eeltingimusi ja spetsiifilisi meetmeid ELi, liikmesriikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste tasandil.

1.2

Lissaboni strateegia peaeesmärk on rohkemate ja paremate töökohtade loomine. Muutunud turutingimuste tõttu kaovad energiasektoris mõningad töökohad. Samal ajal võivad uued energialahendused tublisti hoogustada kvaliteetsete töökohtade loomist. Haridusel ja koolitusel on siin keskne tähtsus.

1.2.1

Lisaks tööhõivele kuuluvad Lissaboni strateegia keskpunkti ka energia sotsiaalse mõõtme muud aspektid. See kehtib eelkõige taskukohase hinnaga ja kvaliteetsete avalike teenuste kohta. Kodanikuühiskonda (sh tööturu osapooli) tuleb aktiivselt kaasata energiapoliitika kujundamisse.

1.3

Koostöös liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogudega esitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Lissaboni strateegia raames energiapoliitika valdkonnas järgmised soovitused teemal „Teadmistepõhise ühiskonna energiapoliitika”:

uurida energiapoliitikat ja muid asjaomaseid raamtingimusi ELi tõhusa ja madala süsinikusisaldusega energiamajanduse eesmärkide taustal;

tagada kvaliteetne haridussüsteem, et pakkuda hästi koolitatud ja motiveeritud tööjõudu;

kindlustada peamiste konkurentidega võrreldav riiklik teadus- ja arendustegevus ning edendada erakapitalil põhineva teadus- ja arendustegevuse rahastamist;

edendada rahvusvahelist koostööd energiatehnoloogia valdkonnas, eriti koos teiste suurte osalejatega, ning jälgida süstemaatiliselt peamiste konkurentide ja partnerite poliitikat ja meetmeid energiatehnoloogia alal;

tagada juurdepääs riskikapitalile VKEde asutamisel ja algusetappidel ning uutesse tehnoloogiatesse investeerimisel;

kindlustada energiaturgudel avatud ja terve konkurents, et sundida ettevõtteid läbi viima uuendusi. Taastuvenergia puhul võib juurdepääs võrgustikule kujutada endast eduka uuendustegevuse peamist tegurit;

kõrvaldada takistused investeeringutele, mis on vajalikud uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks. Planeerimise ja lubade väljastamisega seonduvad nõuded aeglustavad ja isegi takistavad investeeringuid. Investeeringutega seonduvate riskide vähendamiseks peab õiguslik raamistik olema prognoositav ja stabiilne;

kindlustada uue tehnoloogia juurdepääs Euroopa ja ülemaailmsetele turgudele;

tagada võrdsed lähtetingimused, nt CO2 ülemaailmse hinna kehtestamisel, vältides selle muutumist tavapäraseks kaubaks, kuna CO2 hulga vähendamise edukusest sõltub meie planeedi saatus;

ambitsioonikad eesmärgid võivad kaasa aidata ELi tugeva positsiooni saavutamisele energiatõhusate ja taastuvenergiatehnoloogiate ülemaailmsetel turgudel. Eesmärgid ja vastavad tähtajad tuleb siiski hoolikalt läbi kaaluda, et tekiks reaalne võimalus nende tegelikuks saavutamiseks;

kulutõhusate tulemuste saavutamiseks tuleb uuenduste aktiivseks toetamiseks teha väga hoolikas valik järgmiste meetmete hulgast:

teadus- ja arendustegevuse rahastamine;

haridus ja koolitus;

avalikkuse teadlikkus;

hinnamehhanismid, maksustamine;

toetused;

siduvad eesmärgid ja kohustused;

eeskirjad ja siduvad normid;

vabatahtlikud standardid, vabatahtlikud kokkulepped;

riigihanked.

1.4

Selleks et saavutada energiasektori vajalik kiireloomuline ümberkujundamine, tuleb tõsta uuendustegevuse tempot. Komitee kutsub üles pöörama erilist tähelepanu

meetmetele, millega kehtestada süsinikuheidetele sobiv majanduslik hind;

avaliku ja erasektori teadus- ja arendustegevuse laiendamisele, et toetada uusi energialiike ja energiatõhusust;

õigusaktide kasutamisele (või — kui majanduslikult tasuvam — muude meetmete kasutuselevõtmisele), et kiirendada igasuguste toodete energiatõhususe suurendamist;

kasutades palju ettenägelikumalt riigihankeid, et saavutada kõrgemaid energiatõhususe standardeid, eriti ehitusvaldkonnas.

2.   Sissejuhatus

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel tuleb koostöös liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogudega esitada 2008. aasta alguses koondaruanne Lissaboni majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia prioriteetidest. Käesolev arvamus energiapoliitika kohta moodustab osa kõnealusest koondaruandest. Arvamus koostati koostöös liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogudega, eriti aktiivselt osalesid kõnealuses töös Prantsusmaa, Itaalia ning Malta majandus- ja sotsiaalnõukogud.

2.2

Käesolev arvamus toetub B jaole — Euroopa kasvupotentsiaali suurendamisele suunatud mikromajanduslikud reformid (majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssed suunised 2005-2008). Eelkõige on arvamus seotud suunistega 8 (konkurentsivõime tugevdamine), 12 (teadus- ja arendustegevus), 13 (uuendustegevus ning info- ja sidetehnoloogia) ning 14 (ressursside säästev kasutamine) (1).

2006. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogu

2.3

Euroopa Ülemkogu tervitas Brüsselis 23.–24. märtsil 2006. aastal toimunud kohtumise järeldustes „[…] Euroopa Parlamendi, Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee algatusi vastutuse suurendamiseks ühenduse tasandil. Ta ergutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ning Regioonide Komiteed jätkama tööd ning palub neil esitada koondaruanded majanduskasvu- ja tööhõivepartnerluse toetuseks 2008. aasta alguses” (eesistujariigi järelduste punkt 12).

2.4

Euroopa Ülemkogu märgib, et „Euroopat iseloomustab suurenenud väliskonkurents, elanikkonna vananemine, kõrgemad energiahinnad ja vajadus tagada energia varustuskindlus” (eesistujariigi järelduste punkt 7). Samuti kinnitatakse, et „majanduskasvu ja töökohtade loomise koondsuunised (2005–2008) jäävad kehtima. Selle raames lepib Euroopa Ülemkogu kokku esmatähtsate meetmete konkreetsetes valdkondades, mis puudutavad investeerimist teadmistesse ja innovatsiooni, eelkõige VKEde ettevõtluspotentsiaali ning esmatähtsate kategooriate tööhõivet; samuti Euroopa energiapoliitika määratluses” (eesistujariigi järelduste punkt 16).

2.5

Energia teemal märgib Euroopa Ülemkogu, et Euroopa ees seisavad mitmed energeetikaga seotud väljakutsed: jätkuvalt raske olukord nafta- ja gaasiturgudel, suurenev impordisõltuvus ja senini veel piiratud mitmekesisus, kõrged ja ebastabiilsed energiahinnad, kasvav ülemaailmne energianõudlus, tootja- ja transiitriike ning transpordiliine mõjutavad julgeolekuriskid, kliimamuutustega kaasnevad suurenevad ohud, aeglane edasiminek energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate kasutamise vallas, vajadus energiaturgude suurema läbipaistvuse ning riiklike energiaturgude täiendava integreerimise ja ühendamise järele (kusjuures energiaturu liberaliseerimine jõuab lõpule 2007. aasta juulis), piiratud kooskõlastamine energiasektori osalejate vahel, samas kui energia infrastruktuur vajab suuri investeeringuid (eesistujariigi järelduste punkt 43).

2.6

Nimetatud väljakutsetele vastuseks ning komisjoni rohelise raamatu „Euroopa säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia strateegia” põhjal kutsub Euroopa Ülemkogu üles töötama välja Euroopa energiapoliitikat, mille eesmärk on luua tõhus ühenduse poliitika, sidusus liikmesriikide vahel ja kooskõla eri poliitikavaldkondades võetavate meetmete vahel ning mis täidaks tasakaalustatud viisil kolme eesmärki, milleks on energia varustuskindlus, konkurentsivõime ja keskkonnasäästlikkus (punkt 44).

2.7

Euroopa Ülemkogu rõhutas, et sellise kooskõla saavutamiseks nii ELi sise- kui ka välispoliitikates peab energiapoliitika vastama paljude poliitikavaldkondade nõudmistele. Majanduskasvu strateegia osana ning avatud ja konkurentsivõimeliste turgude kaudu soodustab see investeeringuid, tehnoloogia arengut ning sise- ja väliskaubandust. Energiapoliitika on tugevalt seotud keskkonnapoliitikaga ning samuti tööhõive, regionaalpoliitika ja eelkõige transpordipoliitikaga. Lisaks omandavad koostöös kolmandate riikidega energiapoliitika eesmärkide edendamisel üha suurenevat tähtsust välis- ja arengupoliitika aspektid (punkt 45).

2.8

Euroopa energiapoliitika peaks põhinema ühisel nägemusel pikaajalisest pakkumisest ja nõudlusest ning objektiivsel ja läbipaistval hinnangul kõikide energiaallikate eeliste ja puuduste kohta, samuti aitama tasakaalustatud moel kaasa kolme peamise eesmärgi saavutamisele (punktid 46 ja 47):

energia varustuskindluse suurendamine,

stabiilses reguleerivas raamistikus Euroopa majanduste konkurentsivõime kindlustamine ja energiavarustuse taskukohasuse tagamine, mis toob kasu nii ettevõtetele kui ka tarbijatele,

keskkonnasäästlikkuse edendamine.

2.9

Nimetatud peamiste eesmärkide saavutamiseks peaks Euroopa energiapoliitika

tagama läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise turgudel,

olema kooskõlas konkurentsieeskirjadega;

olema kooskõlas avaliku teenuse osutamise kohustustega;

austama täielikult liikmesriikide sõltumatust primaarenergiaallikate üle otsustamisel ning kasutatavate energialiikide valimisel.

Energiapakett 2007

2.10

Komisjonil tuleb alates 2007. aastast regulaarselt esitada strateegiline energiaülevaade. 10. jaanuaril 2007 avaldas komisjon oma esimese aruande ning teatise Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Euroopa energiapoliitika” (nn energiapakett).

2.11

Komisjon lähtub Euroopa energiapoliitikas kolmest peateemast: võitlus kliimamuutustega, tööhõive ja majanduskasvu edendamine, ELi maagaasi- ja naftaimpordist tuleneva välise haavatavuse vähendamine.

2.12

Komisjoni keskne eesmärk Euroopa energiapoliitikas on vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks vähemalt 20 %. ELi eesmärki tuleb vaadelda koos tööstusriikide vajadusega rahvusvaheliste meetmete järele kliimamuutuste valdkonnas. Kui selliste kohustuse osas jõutakse kokkuleppele, on ELil tarvis teha veelgi enam tööd. Seetõttu tuleks eesmärk seada kõrgemale: vähendada 2020. aastaks heitkoguseid 30 % ning 2050. aastaks 60–80 %.

2.13

Muret ei tekita mitte ainult kliimamuutused, vaid ka Euroopa energiavarustatuse kindlus, majandus ja kodanike heaolu. Komisjon leiab, et kõnealuse eesmärgi saavutamine võib vähendada ka nafta- ja maagaasi suureneva ebastabiilsuse ja hindade avaldatavat survet ELile, aidata kaasa konkurentsivõimelisema energiaturu tekkimisele Euroopas ning edendada tehnoloogiat ja tööhõivet.

2.14

Energiavaldkonnas eeldab kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärk seda, et EL peab energia kasutamisega seonduvaid CO2 heitkoguseid järgmise 13 aasta jooksul vähendama vähemalt 20 % (võib-olla isegi rohkem). Euroopa Liidul on kavas asuda maailmas juhtpositsioonile, et käivitada uus tööstusrevolutsioon.

2.15

Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks soovitab komisjon keskenduda reale energiaga seotud meetmetele: suurendada energiatõhusust; tõsta taastuvenergia osakaalu energialiikide kombinatsioonis ja rakendada uusi meetmeid, et kindlustada energia siseturu eelised kõigile; suurendada liikmesriikidevahelist solidaarsust, mõeldes energiatehnoloogiate pikaajalise arendamise väljavaadetele, keskenduda taas tuumaohutusele ja turvalisusele ning teha ELi-poolseid otsustavaid jõupingutusi, et kõneleda ühel häälel oma rahvusvaheliste partneritega (k.a energiatootjad, energia importijad ja arengumaad).

2.16

Energiaaruande juurde kuulub kümmet punkti hõlmav energia tegevuskava koos ajakavaga meetmete jaoks. Tegevuskavas esitatakse esimene pakett konkreetseid meetmeid, mis sisaldavad järgmist:

aruanne maagaasi- ja energia siseturu ellurakendamisest liikmesriikides ning kõnealuse kahe sektori konkurentsiolukorra analüüsi tulemused;

liikmesriikide elektri- ja maagaasivõrkudele mõeldud võrkude ühendamise prioriteetplaan, mis aitab Euroopa võrgustikul saada tegelikkuseks;

ettepanekud, et edendada jätkusuutlikku energiatootmist fossiilkütustest;

tegevuskava ja muud algatused, et edendada taastuvenergia kasutamist, eriti biokütuste kasutamist transpordisektoris;

analüüs tuumaenergia olukorrast Euroopas;

tööleht Euroopa tulevase strateegilise energiatehnoloogia kava jaoks.

2.17

Ka energiatõhususe tegevuskava, mille komisjon võttis vastu 19. oktoobril 2006, moodustab tegevuskava ühe osa. Komisjoni teatis „Ülemaailmse kliimamuutuse piiramine 2 Celsiuse kraadiga. Edasine tegevuskäik aastaks 2020 ja järgnevateks aastateks” ning strateegiline ülevaade täiendavad ja toetavad üksteist.

2.18

Euroopa Ülemkogu kiitis komisjoni ettepanekud oma kevadisel tippkohtumisel 8.–9. märtsil 2007 heaks. Komisjon asub nüüd kooskõlas tippkohtumise järeldustega välja töötama üksikasjalikke õigusaktide ettepanekuid ja muid vastavasisulisi ettepanekuid. Teine strateegiline energiaülevaade koostatakse kahe aasta pärast ja selles kirjeldatakse edusamme, sest riigipead ja valitsusjuhid võtsid kohustuse energiaküsimusi korrapäraselt käsitleda.

EMSK energiapoliitikat käsitlevad varasemad arvamused

2.19

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostas 2002.–2006. aasta ametiajal energiapoliitika kohta mitmed arvamused, eelkõige eri energiaallikate ja -tehnoloogiate eripärade ja rolli kohta. 2006. aasta septembris toimunud täiskogu istungjärgul võttis komitee lõpuks vastu kõnealustele varasematele arvamustele toetuva ettevalmistava arvamuse „Euroopa Liidu energiavarustus: energiakandjate optimaalse kombinatsiooni strateegia” (2). Arvamuses käsitleti mitmeid teemasid, mis olid kõne all 2006. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogul. Arvamuse peamised järeldused on järgmised.

2.20

Komitee leidis, et Euroopa peab võtma endale strateegilise eesmärgi leida selline mitmekesiste energiaallikate kombinatsioon, mis vastab optimaalselt majanduslikele, varustuskindluse ja kliimapoliitilistele eesmärkidele. Kõikidel energiaallikatel ja tehnoloogiatel on nimetatud eesmärkidega seoses eeliseid ja puudusi, mida tuleb avatud ja tasakaalustatud viisil arvesse võtta.

2.21

Taastuvate energiaallikate kasvav kasutamine kujutab endast potentsiaali, mis tuleb ära kasutada. Ent isegi kui 2020. aastaks saavutatakse taastuvate energiaallikate 20 % kasutamise eesmärk, ei ole tõenäoline, et lähitulevikus oleks võimalik traditsioonilisi energiaallikaid täielikult asendada taastuvate energiaallikatega.

2.22

Kõik võimalused peavad jääma avatuks. Arvamuses esitatud stsenaariumid 25-liikmelise Euroopa Liidu jaoks toetavad selgelt seda järeldust. Isegi stsenaariumis, mille aluseks on energiatarbimise maksimaalse tõhususe ja taastuvate energiaallikate osakaalu kasvu prognoosid, ei peetud ühtki energeetikatehnoloogiat vananenuks ilma negatiivsete tagajärgedeta keskkonnale või majandusele.

2.23

Praegust energiaallikate valikut tuleb poliitiliste strateegiate abil arendada nii, et vähendatakse sõltuvust välistarnijatest ja tagatakse Euroopas rohkem heitevabasid energiaallikaid, unustamata sealjuures, et eri tehnoloogiatesse investeerimise otsuseid teevad turul osalejad.

2.24

Komitee soovitas välja töötada energialiikide optimaalse kombinatsiooni strateegia. Siinkohal on oluline selgitada Euroopa Liidu, liikmesriikide, sõltumatute asutuste ja turul osalejate rolle.

Tehti ettepanek, et energialiikide optimaalse kombinatsiooni strateegia peaks sisaldama järgmisi elemente:

energiatõhusus, k.a soojuse ja elektri koostootmine;

taastuvad energiaallikad, k.a biokütuste kasutamine transpordis;

energiatõhusus transpordisektoris;

tuumaohutuse parandamine ja kasutatud tuumkütuse probleemi lahendamine;

keskkonnasõbralikud söetehnoloogiad ja ELi kohalike söevarude aktiivsem kasutamine;

veeldatud maagaasi terminalidesse tehtavate investeeringute julgustamine;

sobivad raamtingimused, et tagada piisavad investeeringud energia tootmisesse ja ülekandmisesse;

EL kui üks olulisematest osalejatest rahvusvahelisel tasandil peab olema oma seisukohtades ühtne;

hinnata praeguste ja tulevaste kliima- ja keskkonnapoliitiliste meetmete mõju teistele energiapoliitilistele eesmärkidele;

Kyoto protokolli järgne kliimapoliitiline lahendus peab olema ülemaailmne ja hõlmama kõiki peamisi saastajaid;

suuremad jõupingutused teadus- ja arendustegevuses ning rohkem ELi toetusi (nii pika- kui lühiajalisi) teadus- ja arendustegevusele energia valdkonnas.

3.   EMSK märkused Euroopa energiapoliitika kohta Lissaboni strateegia kontekstis

3.1

Energia on kaasaja ühiskonnas hädavajalik. Selleks et täita vajadusi toidu, kütte (külmas kliimas), valgustuse, transpordi, tarbekaupade ning tänapäeval järjest rohkem ka telekommunikatsiooni ja teabe töötlemise osas, on vaja energia varustatuskindlust. Muuta saab aga viisi, kuidas me neid vajadusi täidame, ning seda tulebki teha. Euroopa tuleb kiiresti muuta äärmiselt tõhusaks ja vähesel süsinikul põhinevaks energiamajanduseks, et tulla toime praeguste väljakutsetega, eriti kliimamuutusega.

3.2

Energia on tihedalt seotud Lissaboni majanduskasvu- ja tööhõivestrateegiaga. Selleks et saavutada Lissaboni eesmärke, on vaja piisavalt energiat mõõduka ja konkurentsivõimelise hinnaga. Samas võivad uued energialahendused aidata oluliselt kaasa Euroopa konkurentsivõimelisuse tõstmisele ja kõrge kvalifikatsiooniga töökohtade loomisele, eriti kui need lahendused on maailmaturul edukad.

3.3

Energiapoliitika üldised eesmärgid — konkurentsivõime, tarnekindlus ja jätkusuutlikkus — on kesksed praegu ja ka edaspidi. Tõsisele kliimamuutuse väljakutsele vastamiseks on vaja piirata energianõudluse kasvu, suurendades oluliselt energiatõhusust ning taastuva ja madala süsinikusisaldusega energiatehnoloogiate (tulevikus ehk süsiniku sidumine ja ladustamine) osakaalu. Energia tarnekindlust saab tagada ka parema energiatõhususe, energiakandjate mitmekesistamise ja Euroopa Liidu ühtse seisukohaga välissuhetes. Konkurentsivõimet tuleb tugevdada avatud turuga, mis põhineb hästi toimival ja ausal konkurentsile, võimaldades juurdepääsu võrgustikele ning tagades samas kõrgekvaliteedilist avalikku teenust.

3.4

Lissaboni strateegia peaeesmärk on rohkemate ja paremate töökohtade loomine. Kuna turukonkurents nõuab üldiselt suuremat tootlikkust, siis peavad ka ettevõtted olema energiaturul tõhusamad. Kui energiasektoris kaotatakse töökohti, siis tuleb töötajaid täielikult toetada. Samaaegselt võib juurde tekkida töökohti energiat kasutavates sektorites. Just areng suurema energiatõhususe, taastuvenergia ja teiste arenenud tehnoloogiate poole loob juurde mitmeid peamiselt kõrge kvalifikatsiooniga töökohti.

3.4.1

Lissaboni strateegias tuleb täit tähelepanu pöörata ka energia sotsiaalsele mõõtmele. See hõlmab tööhõive ja töökohtade, samuti kõigile mõistliku hinnaga energia kättesaadavuse, s.t kõrge kvaliteediga avaliku teenuse tagamise küsimust. Kodanikuühiskonda (sh tööturu osapooli) tuleb aktiivselt kaasata energiapoliitika kujundamisse.

3.5

EMSK on nende energiapoliitika põhiküsimuste kohta esitanud üksikasjalikud seisukohad hiljutistes arvamustes ning koostab varsti arvamused õigusaktide ja teiste põhjalike ettepanekute kohta, mille komisjon talle Euroopa Ülemkogu järelduste alusel energiapaketi kohta esitab.

3.6

Vältimaks töö dubleerimist ja pakkumaks energiaalasesse arutellu optimaalselt lisaväärtust, keskendub EMSK oma arvamuses seosele energiapoliitika ja Lissaboni strateegia keskse seisukoha vahel, mis käsitleb Euroopat kui teadmusühiskonda. Käesolevas arvamuses tehakse märkusi energiapaketi teemade kohta seoses uuendustegevusega.

Tehnoloogia ja uuendustegevuse roll käesoleva sajandi energiaväljakutsetega tegelemisel

3.7

Poliitiliselt võetud eesmärgid ja meetmed loovad küll raamistiku, kuid tõelise edu saavutamisel on võtmekohal ikkagi tehnoloogia ja muu uuendustegevus, samuti muutused käitumises. See kehtib suurema energiatõhususe osas, nii energia muundamisel kui ka kasutamisel. Uuendustegevus võib etendada olulist rolli välissõltuvuse vähendamisel energia alal, pakkudes energialiikide mitmekesisemat kombinatsiooni. Kahtlemata on uuendustegevust tarvis kasvuhoonegaaside hulga vähendamiseks, arendades ja võttes kaustusele taastuvaid energiaallikaid, keskkonnasõbralikke söetehnoloogiaid ja muid fossiilkütuseid ning ohutut tuumakütust.

3.8

Innovatsioon tähendab laiemas mõttes uuendamist. See seisneb uute ideede arendamises ja laialdases rakendamises, muutes need majanduslikuks väärtuseks. Uuendustegevus hõlmab tehnoloogilisi uuendusi, uut tüüpi juhtimist ja muid organisatoorseid lahendusi. Seda viiakse läbi nii tööstuses kui ka teenuste- ja riigisektoris. Uuendustegevuse allikas on sageli — kuid kahtlemata mitte alati — teadustegevus. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu ka oma arvamusele „Vajalik uurimistöö ohutu ja säästva energiavarustuse nimel” (INT/146) (3).

3.8.1

Tähelepanu keskmes on energiatehnoloogiad, näiteks energiatõhusam kütuse põlemine, tuuleveskid, päikesekollektorid, tulevased kütuseelemendid, vesinikutehnoloogia ja termotuumasüntees. Samavõrd olulised on nendega seotud tehnoloogiad, nagu materjalitehnoloogia arendamine ja meteoroloogia, millega võimaldatakse saada võimalikult täpseid ilmateateid.

3.8.2

Energiakasutuse tõhustamise võimalike tehnoloogiate ring on praktiliselt lõputu: parem isolatsioon, vähem voolu tarbivad elektriseadmed, kergemad materjalid, parem toodete ja protsesside kavandamine tööstuses, tõhusamad seadmed. Selles kontekstis on oluline energiamahukate tööstuste roll — kui nad ei taga nõudlust investeeringute ja oma oskusteabe toel, siis hääbub uuendustegevus suures osas energiatõhusatest tööstustehnoloogiatest ELis.

3.8.3

Info- ja sidetehnoloogial on suur potentsiaal. Nagu igas teiseski protsessis, võib info- ja sidetehnoloogia aidata ka energia tootmisel, muundamisel ja levitamisel kaasa tõhususe ja tootlikkuse suurendamisele. Sama kehtib ohutute ja kindlate operatsioonide, sealhulgas eelkõige edastusvõrkude osas. Info- ja sidetehnoloogia aitab kasutajatel ja tarbijatel korraldada oma energiakasutust. Näiteks üks võimalus, mis toob mitmekülgset kasu, on hajutada energia tarbimist tippkoormuse ajal tänu sellele, et tarbijatel võimaldatakse kiiresti reageerida hinnasignaalidele. Laiemas kontekstis võiks info- ja sidetehnoloogiate kasutamine asendada transpordivajadusi, võimaldades näiteks Interneti teel kodus töötamist ja konverentsidel osalemist.

3.8.4

Samuti vajame me uusi viise — uuendusi — energia ja sellega seotud süsteemide käitamiseks ja juhtimiseks. Eesmärk on tagada kõrge kvaliteediga teenused taskukohase hinnaga. Näidetena võib tuua energia tootmis- ja ülekandmissüsteemide ohutu käitamise ja hoolduse, turukorralduse (kaubavahetus), tipptunni energianõudlusega toimetuleku ja päevavalguse ratsionaalsema kasutamise. Vähetähtis ei ole ka see, et tõhus logistika võib pakkuda palju nii energianõudluse kui ka kütuste parema käitlemise seisukohast.

3.8.5

Uuendustegevust on tarvis ka käitumise osas. Võtmeisikuks on tarbija — me kõik saame arukale energiakasutusele kaasa aidata ning selleks vajame me uusi ideid ja teadmisi. Valikute suunamiseks vajalik suurem teadlikkus ja piisav teave tarbijale on suureks väljakutseks. Piirkondlik ja linnaplaneerimine ning arhitektuurilised lahendused ja ehitusnõuded võivad suuresti aidata suunata inimeste energiavalikuid. Seetõttu tuleks toetada ametlikke teabekampaaniad tõhusa energiakasutuse ja energiakokkuhoiu propageerimiseks.

3.9

Vajatakse uusi radikaalseid lahendusi; muutused on hädavajalikud. Radikaalsed muutused võtavad aega, seetõttu on oluline teha ressursside eraldamisega algust esimesel võimalusel. Samal ajal tuleb võtta laialdaselt kasutusse olemasolevad parimad tehnoloogiad, näiteks majapidamiste energiakasutuse vähendamiseks.

3.10

Uuendustegevuse ja investeeringute juhtimiseks kulutõhususe suunas tuleb kvantitatiivselt hinnata olemasolevate tehnoloogiate kulutõhusust. Oluline näide on eri tehnoloogiate kasutamine ühe tonni CO2 tekke vältimiseks: näiteks tuuleveskid on märgatavalt kulukamad kui hoonete isolatsioon.

Tingimused ja poliitilised meetmed uuendustegevuse edendamiseks

3.11

Uuenduste tegemine ja rakendamine eeldab teatavaid tingimusi ja mõningaid konkreetseid poliitilisi meetmeid nii kohalikul, piirkondlikul, riiklikul kui ka ELi tasandil. Kuna Euroopa Liit soovib asuda energiatõhususe ja vähesel süsinikul põhineva tehnoloogia osas juhtpositsioonile kogu maailmas, on äärmiselt oluline selle eesmärgi valguses hoolikalt analüüsida energiapoliitikat ja muid asjaomaseid raamtingimusi.

3.12

Eduka uuendustegevuse esmane tingimus on oskustega ja motiveeritud tööjõud, keda toetab kõrgetasemeline haridussüsteem. Uute tehnoloogiate arendamiseks on vaja piisavalt arendus- ja teadustegevust ning juurdepääsu riskirahastamisele VKEde asutamisel ja algusetappidel. Terve ja avatud konkurents sunnib ettevõtteid uuendustegevusele. Vajalik on juurdepääs turule, sh ülemaailmsele turule. Taastuvenergia puhul võib juurdepääs võrgustikule kujutada endast eduka uuendustegevuse peamist tegurit. Uuendustegevuse edendamiseks tuleb luua õigusraamistik, näiteks tasustades uuendajaid (võrdluseks: saastekvootidega kauplemise süsteemis ei premeerita kuidagi neid, kes juba varakult on astunud samme heidete vähendamise nimel). Liigne reguleerimine lämmatab uuendustegevuse.

3.12.1

Uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks on vaja investeeringuid. Et suuta investeerida, peavad ettevõtted aga tootma kasumit. Samuti on see ka energiatõhususe suurendamisse tehtavate investeeringute puhul, isegi kui nende tasuvusaeg on lühike. Energiamajandus on viimasel paaril aastal tootnud suurt kasumit, kuid investeeringuid on endiselt vähe. Teada on, et planeerimisel ja heakskiitmisel kehtivad nõuded ning lubade väljastamine aeglustavad ja isegi takistavad investeeringuid. Investeeringutega seonduvate riskide vähendamiseks peab õiguslik raamistik olema prognoositav ja stabiilne. Kuna energeetika infrastruktuuri tehtavate investeeringute tasuvusaeg on sageli pikk, oleks kasulik võimaldada teatavaid pikaajalise lepingu vorme.

3.12.2

Et ettevõte investeeriks uue tehnoloogia arendamisse või kasutamisse, peab ta saama investeeringutelt tulu piisavalt suurtel turgudel. Enamikul juhtudest ei ole riiklikud turud selleks piisavalt suured; üha olulisem investeerimistingimus on juurdepääs ülemaailmsetele turgudele. Samavõrd tähtsad on globaalne nõudlus ja võrdsed lähtetingimused. Ühepoolsete ELi meetmetega ei looda nõudlust mujal, kuigi ajapikku võib ka seda juhtuda. Näiteks võiks oluliseks stiimuliks olla CO2 hind, kuid see tuleks kehtestada ülemaailmselt.

3.12.3

Euroopa Liidu kindlat positsiooni energiatõhusate ja taastuvenergiatehnoloogiate ülemaailmsetel turgudel tuleks täiendavalt edendada ja tugevdada. ELi püüdlused olla ambitsioonikaid sihte seades esirinnas kliimapoliitikas ning energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate kasutuse alal saaksid seda eesmärki toetada. See ei toimu aga iseenesest. Eesmärgid ja vastavad tähtajad tuleb hoolikalt läbi kaaluda, et tekiks reaalne võimalus nende tegelikuks saavutamiseks, vastasel juhul on tulemuseks vaid lisakulud ja võib-olla ka töökohtade kadumine. Näiteks peavad asjaomased tehnoloogiad olema arenduse piisavalt kauges järgus, et valmida kehtestatud tähtaja jooksul. Samuti tuleb arvestada eri sektorite investeerimistsüklitega.

3.12.4

Euroopa Liidu peatähelepanu tundub olevat turu reguleerimisel kui uuendustegevuse edendamise võimalusel, mis ei pruugi siiski olla piisavalt tõhus. USAs ja mõnes teises riigis kasutatakse teadus- ja arendustegevuse rahastamisel rohkem riiklikke ressursse. Euroopa peab suurendama energiaalase teadus- ja arendustegevuse rahastamist nii riigi- kui ka erasektori allikatest. Tuleks arendada tehnoloogiakoostööd teiste peamiste osapooltega ning jälgida süstemaatiliselt nende poliitikaid ja meetmeid. Samuti on tarvis tihendada liikmesriikidevahelist koostööd ning paremini koordineerida liikmesriikide ja ELi jõupingutusi, kaotamata seejuures konkurentsi. Toetada tuleb tihedamat koostööd riiklike uurimisasutuste ja ettevõtete vahel nii uurimiskavade väljatöötamisel kui ka nende elluviimisel, tagamaks, et jõupingutused teaduses viivad uuendustegevuseni. Selles võiks rolli etendada kavandatav Euroopa Tehnoloogiainstituut.

3.13

Uuendustegevuse aktiivseks toetamiseks on harilikult vaja mitmesuguste meetmete kombinatsiooni. Erinevate arengujärkude ja turuolukordade puhul on tõhususe tagamiseks tarvis eri meetmeid. Et jõuda eduka uuendustegevuseni turul, on tarvis meetmeid, mille alusel võib tehnoloogiad jagada näiteks kolme kategooriasse:

1)

kauges turueelses järgus, teadus- ja arendusfaasis olev tehnoloogia: selle puhul on vajalik sihipärane toetus arendus- ja teadustegevusele ja selle tutvustamisele. Üksnes hinnasignaalidest, nagu näiteks CO2 hind, ei piisa;

2)

turueelses järgus olev ja juba toimiv tehnoloogia, mis on aga turgude jaoks endiselt liiga kallis: õigeks stiimuliks võiks olla CO2 hind, samuti toetus nõudluse kiire kasvu ja seega suurte tootmismahtude tagamiseks;

3)

hea tehnoloogia, kuid turul vähenõutud (näiteid võib leida energiatõhusate tehnoloogiate hulgast): kesksel kohal on teadlikkuse tõstmine, mida saaks toetada energiaauditi ja muude samalaadsete süsteemide kaudu.

3.14

On olemas lai valik meetmeid ja vahendeid nii ühenduse, riikide kui ka piirkondade tasandil. Meetmed konkreetsete eesmärkide saavutamiseks tuleb valida hoolsalt, et tulemused oleks kulutõhusad. Kriitiliselt tuleb hinnata tegutsemiskiirust, et vältida ressursside raiskamist ja soovimatuid mõjusid. Selgelt nii otseste kui ka kaudsete eesmärkide huvides toimivaid meetmeid tuleks rakendada võimalikult kiiresti. Keerulisemad, sageli uut tüüpi meetmed, näiteks CO2 turuhinna määramise viisid, vajavad hoolikat eelanalüüsi. Segaduse, soovimatute kõrvalmõjude ja poolikute lahenduste ärahoidmiseks tuleks ühe eesmärgi puhul vältida mitmete meetmete rakendamist. Meetmete valikul on oluline arvestada ka siseturu tõhusat toimimist, mida senini alati tehtud ei ole.

3.14.1

Teadus- ja arendustegevuse rahastamine. Sellega seoses juhib komitee erilist tähelepanu oma arvamusele „Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse (Lissaboni strateegia)”, (INT/325). Euroopa Liit tervikuna jääb selgelt maha USAst ja veel mõnest peamisest konkurendist. Teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammis eraldatakse energeetikale (v.a ITERi projektile) seitsmeks aastaks kokku ligikaudu 4 miljardi euro suurune summa, samal ajal kui USA energiaseaduse kohaselt eraldatakse föderaaleelarves ainuüksi 2007. aastal samale valdkonnale 4,4 miljardit dollarit ja hiljem veelgi suuremad summad. Lisaks energiaalase teadus- ja arendustegevuse riigipoolse rahalise toetuse suurendamisele tuleks pakkuda ka stiimuleid rohkemate erainvesteeringute edendamiseks, toetades samaaegselt liikmesriikide koostööd.

3.14.2

Haridus ja koolitus. Lisaks Euroopas hariduse ja koolituse taseme tõstmiseks tehtavatele jõupingutustele tuleb energeetikavaldkond muuta atraktiivseks karjäärivõimaluseks, mis pakuks noortele meeldivaid väljavaateid. Kuna tehnoloogiad muutuvad üha kiiremini, on äärmiselt oluline elukestev õpe.

3.14.3

Avalikkuse teadlikkus. Meie kõigi käitumise muutmine säästvama energiakasutuse suunas on tõeline väljakutse. Siinkohal on oluline roll koolidel ja kampaaniatel. Kõnealuse teema tutvustamisega tulevastele kodanikele võiks alustada juba algkoolides, kuna lapsed võtavad väga avatult vastu kõike meie planeedi tulevikuga seonduvat ja soovivad ka ise kaasa lüüa. Töökohtadel ja ettevõtetes on häid tulemusi andnud näiteks vabatahtlikel kokkulepetel põhinev energiaaudit.

3.14.4

Hinnamehhanismid ja maksustamine. Hästi kavandatud hinnasignaalid võivad uuendustegevust tulemusrikkalt toetada, suunates kasutajate valikuid. Üldise energiakasutuse vähendajana ei ole kõrged hinnad eriti tõhusad — on hästi teada, et hinnaelastsus energeetikas on tavaliselt väike.

3.14.5

Toetused. Hästi kavandatud toetuste abil saab valikuid tõhusalt suunata. Algusjärgus vajatakse sageli toetusi, et tasakaalustada muidu liiga suuri riske. Konkurentsimoonutuste vältimiseks võib neid kasutada üksnes juba kehtiva ELi korra raamistikus, st turutõrgete puhul. Toetusi tuleb eraldada vaid teatavaks perioodiks ning neid tuleb järk-järgult vähendada kuni täieliku ärakaotamiseni. Energiatõhususe suurendamiseks tuleb välja töötada sobivad stiimulid, et aidata saada üle esialgsest rahalisest raskusest, mis tuleneb ettemakstavatest lisakuludest lühikese tasuvusajaga energiatõhusate seadmete puhul.

3.14.6

Poliitiliselt võetud eesmärgid ja kohustused. Need näitavad soovitud arengusuundi. Samavõrd olulised on investeerimisotsuste puhul eesmärkide saavutamiseks seatavad tegelikud poliitilised vahendid. Eesmärke seades ei tohi unustada, et on tavaline, et võit majanduse ühes osas tähendab kaotust mõnes teises osas, ning liiga ambitsioonikad sihid võivad tuua pigem kahju kui kasu. Praegu tundub olevat tendents seada lisaks üldistele eesmärkidele ka sama sihiga seotud alleesmärgid, näiteks CO2-heidete vähendamise saavutamiseks seatakse ka eesmärgid taastuvenergia kasutuse mahu suurendamiseks. Selle tulemuseks võivad olla poolikud lahendused üldeesmärgi saavutamisel. Mõlemate eesmärkide, eelkõige valitud instrumentide puhul, tuleb läbi viia põhjalikud mõjuanalüüsid (nt nagu kokkulepped tööstusega Saksamaal ja Soomes).

3.14.7

Saastekvootidega kauplemine, rohelised/valged sertifikaadid. Need on tõhusad vahendid, mis korralikul kavandamisel võimaldavad saavutada seatud eesmärke. Kulusid on aga väga raske prognoosida ning need võivad väga palju varieeruda. Mida suurem on turg ja turul saastekvootide või sertifikaatidega kaubitsejate arv, seda parem. Maailmaturul konkureerivate ettevõtete puhul peaks ka süsteem olema ülemaailmne, et vältida konkurentsimoonutusi.

3.14.8

Eeskirjad ja siduvad normid. Hoolikalt kavandatud reguleerimise abil saaks edendada uuendustegevust. Eelkõige võiks reguleerimine olla tõhus viis aegunud tehnoloogiate kasutusest kõrvalejätmisel. Samuti võib see edendada uuendustegevust energiatõhusate toodete tarvis, määrates kindlaks ambitsioonikad vahe-eesmärgid tõhususe standardite tõstmiseks. Uuendustegevuse lämmatamise oht on aga alati olemas. Igal juhul tuleb tagada, et reguleerimisega ei loodaks turutõkkeid.

3.14.9

Vabatahtlikud standardid ja kokkulepped, sertifitseerimine. Need on uuendustegevust soosivad poliitilised vahendid. Alati ei pruugi nad küll viia täpselt seatud eesmärkide saavutamiseni, kuid nende abil saab astuda uuendustegevuses suuri samme, ja seda praktiliselt ilma negatiivsete kõrvalmõjude ohuta.

3.14.10

Riigihanked. Riigihangetel võib energiaalase uuendustegevuse edendamisel olla suur roll. Kõnealuse eesmärgiga seonduvaid meetmeid tuleks arendada ja laialt levitada. Harilikult on „rohelisema” riigihanke korral tarvis läbi viia elutsüklianalüüs — nii selle kui ka teiste uute meetodite osas vajavad ametivõimud sageli täiendavat väljaõpet. Euroopa Liidu riigihangete kord, mida tuleb järgida, näeb ette hangete muutumise „rohelisemaks” (nõudes vastavate lahenduste rakendamist).

3.14.11

Selleks et saavutada energiasektori vajalik kiireloomuline ümberkujundamine, tuleb tõsta uuendustegevuse tempot. Komitee kutsub üles pöörama erilist tähelepanu

meetmetele, millega kehtestada süsinikuheidetele sobiv majanduslik hind;

avaliku ja erasektori teadus- ja arendustegevuse laiendamisele, et toetada uusi energialiike ja energiatõhusust;

õigusaktide kasutamisele (või — kui majanduslikult tasuvam — muude meetmete kasutuselevõtmisele), et kiirendada igasuguste toodete energiatõhususe suurendamist;

kasutades palju ettenägelikumalt riigihankeid, et saavutada kõrgemaid energiatõhususe standardeid, eriti ehitusvaldkonnas.

Brüssel, 12. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  KOM(2005) 141 lõplik, „Majanduskasvu ja töökohtade loomise komplekssed suunised”.

(2)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 185.

(3)  EÜT C 241, 7.10.2002, lk 13.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/39


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse raudteevõrgu koostalitlusvõime kohta (kodifitseeritud versioon)”

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 881/2004, millega asutatakse Euroopa Raudteeagentuur”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse ühenduse raudteede ohutuse direktiivi 2004/49/EÜ”

KOM(2006) 783 lõplik — 2006/0273 (COD)

KOM(2006) 785 lõplik — 2006/0274 (COD)

KOM(2006) 784 lõplik — 2006/0272 (COD)

(2007/C 256/08)

16. jaanuaril 2007. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 71 ja 156 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühenduse raudteevõrgu koostalitlusvõime kohta (kodifitseeritud versioon)”

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 881/2004, millega asutatakse Euroopa Raudteeagentuur”

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse ühenduse raudteede ohutuse direktiivi 2004/49/EÜ”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. juunil 2007 Raportöör oli Roberto CONFALONIERI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 137, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Ettepanekud,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 881/2004, millega asutatakse Euroopa Raudteeagentuur;

millega muudetakse ühenduse raudteede ohutuse direktiivi 2004/49/EÜ;

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb ühenduse raudteevõrgu koostalitlusvõimet;

on dokumendid, millega toetatakse ettevõtete juurdepääsu hõlbustamist Euroopa raudteevõrgule.

Ettepanekute eesmärk on

lihtsustada koostalitleva raudteevõrgu raudteeveeremi sertifitseerimismenetlusi;

ühtlustada enamikke riiklikke kontrolltoimingud, mis käsitlevad raudteeveeremit, hooldust ning veeremi- ja hooldusettevõtteid;

luua ulatuslik süsteem, et võrrelda riiklikke sertifitseerimiseeskirju, hõlmates ka neid elemente, mis ei kuulu koostalitluse tehniliste kirjelduste (KTK) hulka.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab raudteeveeremi kasutuselevõtu menetluse lihtsustamise eesmärki.

1.3

Komitee leiab, et kõnealune lihtsustamine suurendab Euroopa raudteevõrgu kasutamist, vähendades nõudlust teiste transpordiliikide järele. Kasutades ELi energiakavades toetatavaid energiaallikaid, aitab see samas kaasa keskkonnaseisundi parandamisele.

1.4

EMSK loodab, et ei Euroopa koostalitlusvõime standardite laialdasem rakendamine ega riiklike ja ühenduse asutuste vahel jagatud sertifitseerimise kontrollimine ei sea ohutust küsimuse alla.

1.5

EMSK soovitab, et uue süsteemiga kaasatud eri asutuste pädevusvaldkondade piirid määratletaks eriti hoolikalt.

1.6

EMSK leiab, et kauba- ja reisivagunite puhul, mis on võetud kasutusele pärast kõnealuse direktiivi jõustumist, piisab vaid ühenduse ühe liikmesriigi poolt väljastatud kasutusloast. Euroopa Raudteeagentuuri käsitlev uus määrus võimaldab raudtee-ettevõtetel, infrastruktuuri ja vagunite valdajatel ning eelkõige riiklikel sertifitseerimisasutustel järgmist:

kiirendada sertifitseerimist;

vähendada kontrollimiste arvu, kuna ühistele eeskirjadele vastavatele kontrollidele lisaks ei korraldata enam riiklikke kontrolle;

tegutseda ühtses õiguslikus raamistikus ja järgida Euroopa Raudteeagentuuri tehnilisi soovitusi.

1.7

EMSK tõdeb, et Euroopa Raudteeagentuuril on tulevikus juhtiv roll Euroopa raudteevõrgu loomisel (sh kiirraudteevõrk, üleeuroopalised transpordikoridorid ning tulevikus ka kõik ülejäänud riiklikud raudteevõrgud), kuna kõnealune agentuur koordineerib ja laiendab Euroopa raudteeliikluse juhtimise süsteemi (ERTMS), avaldades riiklike eeskirjade võrdlemissüsteemi ning pakkudes riiklikele sertifitseerimisasutustele tehnilist tuge.

1.8

Euroopa Raudteeagentuuri järk-järgult kasvav roll raudteevõrgu koostalitlusprotsessi ja tehnilise arendamise juhtimisel ning järelevalves muudab osaliselt ka riiklike sertifitseerimisasutuste tegevust.

1.9

Komitee palub komisjonil kaaluda raudteetranspordiga seonduvate ohutusprobleemide Euroopa registri loomist liikmesriikide ühisel kokkuleppel, et saada alusteavet ühtsete parameetrite loomiseks.

1.10

Loodetav tulemus on Euroopa turu loomine raudteeveeremile, võrkude ja veeremi hooldamisele ning transporditeenuste halduspersonalile.

1.11

See on ainulaadne võimalus Euroopa raudteeveeremi tootjatele, eelkõige juhul, kui KTK alaste otsustega säilitatakse võimalus jätta alles piisav hulk tootjaid, et tagada Euroopa konkurentsivõimeline raudteeveeremiturg (ja seega ka hooldus).

1.12

EMSK soovitab, et enne direktiivi jõustumist kasutuselevõetud raudteeveeremi puhul, millele ei ole välja antud EÜ kontrollimissertifikaati, ei tohiks raudteede ohutuse direktiivi kohaldamisel tekitada raudtee-ettevõtetele veelgi rohkem bürokraatiat.

1.13

EMSK leiab, et Euroopa statistikasüsteemi hõlmatud riikides peaksid olema riiklikud sertifitseerimisasutused.

1.14

KTK erandite analüüs peaks eelkõige hõlmama ühenduse kaasrahastamise mõju vastava projekti majanduslikule teostatavusele kulutasuvuse seisukohast.

1.15

EMSK leiab, et erandite analüüs peaks toimuma mitte iga KTK puhul eraldi, vaid kogu koostalitluse tehnilise kirjelduste süsteemile.

1.16

EMSK soovitab, et agentuur säilitaks KTK-de avaldamisel praeguse keelerežiimi.

Komitee arvates tuleb Euroopa Raudteeagentuurilt taotleda hinnanguid ja arvamusi kõigi tootmis- ja uuendamismeetmete kohta isegi siis, kui EL neid ei rahasta, et suunata nii liikmesriikide kui ka ühenduse tegevust Euroopa ohutussüsteemi edendamiseks.

1.17

Kõigile asjaomastele osapooltele tuleks anda võimalus taotleda Euroopa Raudteeagentuuri arvamust isegi juhul, kui see läheb riiklike sertifitseerimisasutuste hinnangutega vastuollu. Eelkõige tuleb anda kõnealune võimalus ühenduse raudtee-ettevõtjatele ja sektori ametiühingutele.

2.   Põhjendused ja märkused

2.1   Ettepaneku põhipunktid ja üldine taust

2.1.1

Euroopa piirideta raudteepiirkonna järk-järguliseks loomiseks on vaja tehnilisi eeskirju ohutuse ja juhtimise ning süsteemile juurdepääsu valdkonnas.

2.1.2

Ühenduse raudteede arendamist käsitlevates nõukogu direktiivides 91/440/EMÜ (29. juuli 1991), 95/18/EÜ (19. juuni 1995) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/14/EÜ (26. veebruar 2001) sätestatakse infrastruktuuri kasutamisõiguste avamine järk-järgult kõigile ühenduse raudtee-ettevõtetele, kellel on ühes liikmesriigis väljastatud tegevusluba ning kes soovivad pakkuda kaubaveoteenust teises võrgus.

2.1.3

Ohutuse ja koostalitlusvõime üheaegseks saavutamiseks tuleb täita asjaomased tehnilised ülesanded, mida juhib sellele spetsialiseerunud asutus. Just ohutuse ja koostalitlusvõime eesmärkide täitmiseks loodigi Euroopa Raudteeagentuur.

2.1.4

Agentuuri peamised tegevusvaldkonnad on järgmised:

edendada Euroopa raudteepiirkonna loomist, aidata kaasa sektori elavnemisele ning suurendada ohutust;

välja arendada näitajad, eesmärgid ja ühtsed ohutusmeetodid;

lihtsustada raudtee-ettevõtetele ohutussertifikaatide väljastamise menetlusi;

tagada võimalikult suur läbipaistvus ning tõhus teabelevik;

tagada KTK-de tegevuse ja arendamise järjepidevus püsivas tehnilises raamistikus;

edendada üleeuroopalise võrgustiku koostalitlusvõimet, võttes vastu ühenduse poolt toetatavaid uusi investeerimisprojekte, mis edendavad koostalitlusvõimet;

edendada hooldustöökodade sertifitseerimissüsteemi loomist;

pakkuda vajalikku tehnilist tuge, et tagada rongijuhtide ametialase väljaõppe nõuetega arvestamine Euroopa tasandil;

pakkuda tehnilist tuge eritingimustes kasutatava raudteeveeremi sobivuse tunnustamise registreerimissüsteemi loomiseks;

tagada võimalikult suur läbipaistvus ning asjakohase teabe võrdne kättesaadavus kõikidele osapooltele;

edendada uuendustegevust raudteede ohutuse ja koostalitlusvõime valdkonnas.

2.1.5

Vedurite riiklikud tüübikinnitusmenetlused on muutunud praegu üheks olulisemaks takistuseks uute raudtee-ettevõtete rajamisel kaubavedude valdkonnas ning need kujutavad endast Euroopa raudteesüsteemi koostalitlusvõime arengu peamist pidurit.

2.1.6

Kuna ükski liikmesriik ei saa iseseisvalt otsustada, kas tema väljastatud kasutusluba kehtib ka teiste liikmesriikide territooriumil, on siseriiklike menetluste ühtlustamiseks, lihtsustamiseks ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte süstemaatilisemaks kasutamiseks vajalik ühenduse algatus.

2.1.7

Õigusaktide lihtsustamise programmi raames kavatseb komisjon raudtee koostalitlusvõime direktiive kodifitseerida ja ühendada, et koostada Euroopa raudteevõrgule kehtivad ühtsed eeskirjad.

2.1.8

Need algatused muudavad raudteetranspordi konkurentsivõimelisemaks, vähendades raudteesektori kulusid.

2.2   Euroopa Raudteeagentuur

2.2.1

Agentuur lihtsustab sertifitseerimismenetlusi olemasolevale raudteeveeremile, koostades viitedokumendi, mille abil määratakse kindlaks, millised riiklikud eeskirjad kattuvad.

2.2.2

Agentuur annab hinnangu infrastruktuuri ja raudteeveeremit käsitlevatele projektidele, millele taotletakse ühenduse rahastamist, et kontrollida, kas need on koostalitlusvõimelised.

2.2.3

Agentuur hindab raudtee-ettevõtete ja vagunite valdajate vahelisi suhteid (endine RIV-kokkulepe — raudtee-ettevõtete vaheline kokkulepe vagunite vahetuse ka kasutamise kohta) eelkõige hoolduse valdkonnas ning esitab komisjonile soovitusi nende suhete sätestamise osas.

2.2.4

Agentuur esitab ettepanekuid haldus- ja hoolduspersonali ametialaste oskuste üldiste kriteeriumite kohta.

2.2.5

Agentuur etendab Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi juhtrolli.

2.3   Koostalitlusvõime

2.3.1

Kõnealuse ettepaneku eesmärk on lihtsustada ja ajakohastada Euroopa õigusraamistikku. Seda silmas pidades on tehakse ettepanek raudteevõrgu koostalitlust käsitlevate direktiivide kodifitseerimiseks ja ühendamiseks.

2.3.2

Arvestades kümne aasta kogemusi koostalitlusvõimet käsitlevate direktiivide kohaldamisel, teeb komisjon eeskirjade tehnilise osa kohta mitu parandusettepanekut.

2.4   Euroopa raudteevõrgu ohutus

2.4.1

Raudteede ohutuse direktiivi artikli 14 muutmisega täpsustatakse vastastikku tunnustatavat ekspluatatsiooni andmise luba ning luba, mis on rangelt seotud asjaomase sõiduki vastavusega asjaomasele infrastruktuurile.

2.4.2

Direktiivi muutmine tähendab seda, et:

sõiduki kasutusele võtmisel tuleb selgelt kindlaks määrata, kes vastutab selle hoolduse eest;

raudtee-ettevõte peab tõendama, et tema poolt kasutatavaid vaguneid tarvitatakse ja hooldatakse vastavalt kehtivatele eeskirjadele;

raudtee-ettevõte peab selgitama süsteemi ja menetlusi, mida nad rakendavad, tagamaks, et erinevate valdajate vagunite segakasutus ei seaks ohtu raudteede ohutust;

agentuur hindab raudtee-ettevõtete kehtestatud menetlusi, et juhtida nende suhteid vagunite valdajatega.

3.   Üldised märkused

3.1   Euroopa Raudteeagentuur

3.1.1

Raudteevõrk on üles ehitatud nii, et kõik selle osad etendavad selle ohutuses oma osa.

3.1.2

Kui agentuuri pädevusala laiendatakse koostalitlusvõimelt ohutusele, laieneb selle pädevus aja jooksul ka kõikidele süsteemi osadele.

3.1.3

Võib arvata, et protsessi tulemuseks on vaid üks ühenduse süsteem ja üks raudteeagentuur.

3.1.4

Vajalik samm selles suunas on eeskirjade võrdlemise etapp.

3.1.5

Tuleb hinnata, kuidas KTK otsused ning uued sertifitseerimismenetlused mõjutavad eri liikmesriike, infrastruktuuri haldajaid, raudtee-ettevõtteid, vagunite valdajaid ning lõpptarbijaid.

3.1.6

Tarvis on säilitada erinevate riiklike võrkude ja turupoolte majanduslik tasakaal eelkõige tehniliste standardite ja sertifitseerimismenetluste ühtlustamise etapis.

3.1.7

Agentuur peaks vastutama tehnoloogiliste valikute juhtimise eest koostalitlusvõimele avatud võrgus praegu ja tulevikus ning mitte ainult rahaliste soodustuste kaudu.

3.1.8

Tuleb pidada meeles, et kooskõlas koostalitlusvõime direktiivi ettepanekuga laieneb agentuuri pädevusala tulevikus kogu ühenduse raudteevõrgule.

3.2   Koostalitlusvõime

3.2.1

Direktiivi ettepanekus sätestatakse kiirraudteevõrgu ja traditsioonilise raudteevõrgu KTK-de lihtsustamine, kui need on võrreldavad.

3.2.2

Direktiivi ettepanekus sätestatakse KTK-de kohaldamise laiendamine, nii et lisaks kiirraudteevõrgule ja üleeuroopalistele transpordikoridoridele oleks kaetud ka kõik riiklikud võrgud (v.a mõningad erandid).

3.2.3

Tegemist on murdepunktiga Euroopa raudteevõrgu tehnoloogilise arendamise poliitikas, mille eesmärk on luua ühtne Euroopa võrk. Selle majanduslik ja strateegiline mõju on suurem, kui direktiivi ettepaneku põhjendustes märgitakse.

3.2.4

Uutele projektidele kohaldatavate KTK-de üle otsustamine ning olemasoleva infrastruktuuri renoveerimine langeb suures osas ühenduse õlgadele.

3.2.5

Ühenduse otsused KTK-de määratlemise ja arendamise osas seoses liikmesriikide praeguse olukorraga omavad märkimisväärset majanduslikku mõju tehnoloogiliste ja infrastruktuuriliste investeeringute kavandamisele mitmetes riikides.

3.2.6

On vaja hinnata uute KTK-de majanduslikku mõju igale liikmesriigile, mille põhjal saab otsustada, kas kohaldamine on sobiv.

3.2.7

Eraldi tuleks hinnata KTK-sid, mis mõjutavad avalikke investeeringuid liikmesriikides, ning KTK-sid, mis mõjutavad raudtee-ettevõtete ja eraettevõtete investeeringuid.

3.2.8

KTK-de laiendamine kogu Euroopa raudteevõrgule (teatavate eranditega) toob kaasa uue suhetesüsteemi Euroopa Raudteeagentuuri ja eri liikmesriikide sertifitseerimisasutuste vahel.

3.2.9

Kõnealused asutused suunavad oma jõupingutused tulevikus ilmselt ettevõtete ja teenusepakkujate sertifitseerimisele, mitte tehnoloogiliste standardite arendamise juhtimisele.

3.2.10

Ohutuse direktiivi muutmine on üks paljudest tehnilistest muutustest, mille eesmärk on lihtsustada koostalitlusvõimelise raudteeveeremi liiklust.

3.2.11

Samal ajal võetakse kasutusele uus mõiste „vaguni valdaja”.

3.2.12

Raudteeveeremi sertifitseerimismenetlust korraldatakse nii, et ühe ja sama veeremi eri tehnilisi aspekte hindavad eri asutused.

3.2.13

KTK-dega sisseviidud aspekte sertifitseerib üks riiklikest sertifitseerimisasutustest.

3.2.14

Asjaomase võrgu riiklik sertifitseerimisasutus kontrollib täiendavaid riiklikke parameetreid. Riiklik sertifitseerimisasutus võtab teadmiseks ühenduse sertifitseerimised, kontrollib spetsiifilisi riiklikke sertifitseerimisi ja väljastab ohutussertifikaadi. Asutuse pädevusse kuulub sertifitseerimistaotluste tagasilükkamine ning ta on seega vastutav kõigi sertifitseerimiste kooskõla eest.

3.2.15

Kui sertifitseerimistaotlusi enam ei esitata, etendab Euroopa Raudteeagentuur kaebusi käsitleva sõltumatu asutuse rolli.

3.2.16

Komiteel ei ole täiendavaid märkusi lisaks ülalnimetatud üldmärkustele (koostalitlusvõime ja agentuuri teemade all).

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Euroopa Raudteeagentuur

4.1.1

Artikkel 8a: Agentuur töötab välja võrdlusdokumendi (ja ajakohastab seda), mis võimaldab võrrelda riikides kohaldatavaid eeskirju ja viia need vastavuse (punkt 2), ning annab konkreetsete projektide raames täpseid tehnilisi nõuandeid järgmistel teemadel:

eeskirjade vastavus;

täiendava teabe nõue;

loa andmisest keeldumise põhjendus.

Agentuuri töö oleks tõhusam, kui kõnealused nõuanded oleksid siduvad ning neid saaksid taotleda ka teised valdkonnaga seotud pooled: infrastruktuuri haldajad, raudtee-ettevõtted, vagunite valdajad.

4.1.2

Artikkel 15: Agentuuri pädevusi tuleks laiendada kõigi uuendamise, ümberehitamise või loomise projektidele, mis seonduvad nende infrastruktuuri osadega, mida praegused või tulevased KTK-d hõlmavad.

4.1.3

Artikkel 16a: Agentuurile tuleb anda hindamiskriteeriumid vagunite valdajate vabatahtliku või kohustusliku sertifitseerimissüsteemi rakendamise osas. Kõnealused kriteeriumid põhinevad järgmistel elementidel:

ohutustase;

ettevõtetevaheliste suhete läbipaistvus;

turu ja eeskirjade läbipaistvus.

Välja tuleb tuua sertifitseerimismenetluse võimalikud mõjud raudtee-ettevõtetele, kes on ühtlasi vagunite valdajad.

4.1.4

Artikkel 18: Tuleb rõhutada, et koostades registreerimisloa saamise taotluse standardvormi, peaks agentuur kaasama võimalikult vähe spetsifikatsioone, mis ei sisaldu üldosas.

4.1.5

Artikkel 21b: Näib, et agentuuri pädevused on selle eesmärkidega kooskõlas. Subsidiaarsuse põhimõttest ei peeta kinni.

4.2   Koostalitlusvõime

4.2.1

Artikkel 1: Kui KTK-d laiendatakse Euroopa Majanduspiirkonnale, tuleb samaaegselt tunnustada ka riiklikke sertifitseerimisasutusi.

4.2.2

Artikkel 6: Agentuurile antakse vabadus valida, millises keeles KTK-de lisad avaldada. See ei lihtsusta juurdepääsu koostalitlusvõimet käsitlevale ühenduse õigustikule.

4.2.3

Artikkel 7: Erandite mõiste näib väga avar, eelkõige finantsküsimuses. Nimetatud valdkonnas ei võeta arvesse ühenduse rahastamise mõju majandusliku teostatavuse analüüsile. Eranditesüsteemi tuleks kohaldada käsitletava projekti kõigile KTK-dele, mitte üksikule KTK-le.

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/44


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ohtlike kaupade siseveo kohta”

KOM(2006) 852 lõplik

(2007/C 256/09)

19. jaanuaril 2007 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 71 ja 251 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ohtlike kaupade sisseveo kohta”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. juunil 2007. Raportöör oli Krzysztof OSTROWSKI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007. aastal (11. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 136, erapooletuid oli 4.

1.   EMSK seisukoht

1.1

Komitee tervitab komisjoni direktiivi ettepanekut ohtlike kaupade siseveo kohta, mille strateegiliseks eesmärgiks on ühtlustada ühenduse õigust sellest valdkonnas. See peaks viima ohtlike kaupade veo ohutuse paranemiseni.

1.2

Direktiivi ettepanekuga uuendatakse nelja olemasolevat direktiivi ja nelja komisjoni otsust ohtlike kaupade veo kohta, ühendades need üheks õigusaktiks ja laiendades ELi õigusnormide reguleerimisala lisaks auto- ja raudteetranspordile ka siseveetranspordile.

1.3

Komitee jagab komisjoni seisukohta, et väga häid tingimusi on ohtlike kaupade veo puhul raske tagada, kui ei võeta vastu ühtset ühenduse õigusakti, mis hõlmaks kõiki sisetranspordiliike (auto-, raudtee ja siseveetransport).

1.4

Komitee on komisjoniga nõus, et kui ohtlike kaupade auto- ja raudteetranspordi alal kehtivaid eeskirju ühtlustatakse ilma praeguseid sätteid põhjalikult muutmata ja laiendatakse samas ühenduse õigusakti reguleerimisala siseveetranspordile, siis lihtsustatakse oluliselt eeskirju ja haldusmenetlust nii riigiasutuste kui ka eraettevõtete jaoks.

1.5

Kui ühe õigusaktiga hõlmataks kõik kolm sisetranspordiliiki ja nähtaks ette võimalus, et rahvusvahelisi konventsioone ja kokkuleppeid ohtlike kaupade veo kohta ei lisata direktiivi lisadesse, nagu see on praegu, vaid neile ainult viidatakse, siis väheneks ühenduse õigustiku maht oluliselt.

1.6

Komitee arvates on uute eeskirjade vastuvõtmiseks pakutud õiguslik vorm, direktiiv, sobiv lahendus. Kuid arvestades, kui palju nähakse liikmesriikidele ette vabastusi ja erandeid, kutsub komitee kõiki tegema antud valdkonnas komisjoniga võimalikult tihedat koostööd, et tagada eeskirjade tegelik ühtlustamine.

1.7

Komitee soovib rõhutada, et ohtlike kaupade veo tehnilisi tingimusi käsitlevate sätete detailsust ja ohtlike kaupade kategooriaid arvestades saab komitee kommenteerida vaid ettepaneku üldisemaid punkte.

1.8

Komiteel on hea meel komisjoni teate üle, et ettepaneku koostamisel võeti suuresti arvesse liikmesriikide seisukohta ja sidusrühmade ehk ohtlike kaupade veo alal tegutsevaid ettevõtteid esindavate kutseliitude arvamust ning et konsulteerimise käigus püüti jõuda võimalikult ühtsele seisukohale.

1.9

Komitee väljendab rahulolu, et komiteemenetluse raames abistab komisjoni jätkuvalt ohtlike kaupade veo regulatiivkomitee.

1.10

Lisaks on komitee rahul, et kutseliidud said oma seisukohta tutvustada kogu ettepaneku koostamise protsessi ajal, kuna neile anti võimalus osaleda regulatiivkomitee koosolekutel. Peale selle konsulteeriti Euroopa Vabakaubandusühenduse liikmesriikidega ja hoiti Euroopa Parlamenti toimuvaga pidevalt kursis.

1.11

Komitee hindab, et konsulteeriti ka Reini laevaliikluse keskkomisjoniga, kuna just Reinil toimub 80 % Euroopa ohtlike kaupade veost.

1.12

Komitee võtab ka teadmiseks komisjoni esitatud teabe, et väliskonsultandid viisid aastatel 2004–2005 läbi kõnealuse valdkonna hindamise pealkirjaga „ELi ohtlike kaupade veo poliitika hindamine alates aastast 1994”, ning asjaolu, et hinnangus peeti ettepanekus tutvustatud lähenemist sobivaks ja et lisaks pooldas valdav enamus avaliku konsultatsiooni raames küsitletutest komisjoni pakutud meetmeid.

1.13

Komitee leiab, et kuna direktiivi tehniliste lisade tõlkimine ja avaldamine on ühenduselt üle kantud liikmesriigi ülesannete hulka, siis oleks väga soovitatav, et komisjon toetaks rahaliselt riikides tehtavaid tõlketöid.

1.14

Eelnevat arvesse võttes on komitee veendunud, et on õige toetada komisjoni esitatud ettepanekut, mille koostasid eri liikmesriikide ohtlike kaupade siseveo kõrgetasemelised eksperdid.

1.15

Komitee sooviks siiski pöörata tähelepanu mõnele punktile, mida tuleks veel täpsustada või selgitada. Nimelt puudub ohtlike kaupade mõiste määratlus direktiivi tähenduses; liikmesriikidele antakse õigus keelata ohtlike kaupade vedu nende territooriumil üksnes muudel kui ohutusega seotud põhjustel; lisades III.2 ja III.3 puudub igasugune teave.

Komitee tähelepanekud nende küsimuste kohta on osas „Konkreetsed märkused”.

2.   Ettepaneku peamised punktid

2.1

Ohtlike kaupade (kemikaalide, puhastustoodete, bensiini, lõhkeainete, kergrelvade padrunite, aerosoolide, radioaktiivsete ainete, pestitsiidide jms) vedu toob kaasa tõsise õnnetuste ohu. See kehtib kõigi transpordiliikide kohta, nii auto-, raudtee- kui ka veetranspordi kohta. Sellega ei seata ohtu mitte ainult nende isikute tervis ja elu, kes osalevad otseselt nende kaupade veos, vaid ka paljude kodanike tervis linnas kui maal.

2.2

Juba praegu on tehtud samme tagamaks, et seda tüüpi kaupade veotingimused oleksid võimalikult ohutud. Praegu reguleeritakse ohtlike kaupade rahvusvahelist vedu rahvusvaheliste konventsioonide ja kokkulepetega, mis sõlmiti ÜRO soovituste põhjal. Ohtlike kaupade veo ohutuse ning rahvusvaheliste veoteenuste vaba ja mitmeliigilise liikumise tagamiseks on ÜRO koostanud dokumendi „Soovitused ohtlike kaupade veo näidiseeskirjade kohta” ning seda uuendanud.

2.3

Ohtlike kaupade veo reguleerimine ei ole oluline mitte ainult kaupade omapära, vaid ka suurte koguste tõttu. Ohtlike kaupade veo kogumaht Euroopa Liidus on juba 110 miljardit tonnkilomeetrit aastas ehk nende osakaal kaubaveo üldmahust on ligikaudu 8 %. Ohtlike kaupade veost 58 % moodustavad autoveod, 25 % raudteeveod ja 17 % siseveetransport. Nende kaupade vedu suureneb järjest, v.a raudteeveo puhul.

2.4

Euroopas on rahvusvaheliste kokkulepete nõuded siseveo alal rakendatud kolme vahendiga:

a)

30. septembril 1957 Genfis sõlmitud „Ohtlike kaupade rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkulepe” koos muudatustega (ADR);

b)

3. juunil 1999 Vilniuses sõlmitud „Rahvusvahelise raudteeveo konventsiooni (COTIF) 3.liites sisalduvad ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo eeskirjad” koos muudatustega (RID);

c)

26. mail 2000 Genfis sõlmitud „Ohtlike kaupade rahvusvahelise siseveetranspordi Euroopa kokkulepe” koos muudatustega (ADN).

2.5

ELi õigusaktid ohtlike kaupade siseveo kohta hõlmavad ainult auto- ja raudteevedu. Nende veoliikide suhtes tagatakse õigusaktidega transpordiohutuse kõrge tase, veoteenuste vaba osutamine ja transpordivahendite vaba liikumine ELi territooriumil. Kõnealust valdkonda reguleeriv ühenduse õigus hõlmab nelja järgmist õigusakti:

a)

nõukogu 21. novembri 1994. aasta direktiiv 94/55/EÜ ohtlike kaupade autovedu käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta;

b)

nõukogu 23. juuli 1996. aasta direktiiv 96/49/EÜ ohtlike kaupade raudteevedu käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta;

c)

nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiiv 96/35/EÜ ohtlike kaupade maantee-, raudtee- või siseveevedude ohutusnõustajate määramise ja kutsekvalifikatsiooni kohta;

d)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2000. aasta direktiiv 2000/18/EÜ ohtlike kaupade maantee-, raudtee- või siseveevedude ohutusnõustajate eksami miinimumnõuete kohta.

2.6

Seevastu ei ole olemas ühtegi ühenduse eeskirja, mis reguleeriks ohtlike kaupade vedu siseveeteedel. Selles osas on siiski olemas kaks eeskirjade kogu, mis sätestavad liikluse Reinil (ADN-R) ning Doonaul (ADN-D), kuid tegemist on piirkondlike õigusaktidega. Lisaks kehtivad siseveo puhul riiklikud õigusnormid. Õigusaktide puudumine kõnealuses valdkonnas tuleneb eelkõige sellest, et ohtlike kaupade rahvusvahelise siseveetranspordi Euroopa kokkulepe (ADN) on allkirjastamata. Komisjon tegi 1997. aastal ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liikmesriikide siseveeteedel ohtlike kaupade transportimise alaste õigusaktide ühtlustamise kohta, mis jäi aga vastu võtmata ning võeti 2004. aastal tagasi.

2.7

Siseveetranspordi kokkulepe on praegu siiski ratifitseerimisel ning eeldatavasti jõustub see hiljemalt aastal 2009. Arvestades asjade seisu, nõustub komitee komisjoniga, et ühtlustamise eesmärgil tuleb ühenduse õigusesse kaasata ka siseveetransport. See pakub võimaluse ajakohastada ja ühtlustada kehtivaid õigusakte. Lisaks tuleb vältida kahe erineva korra väljakujunemist, kus üks kehtestatakse rahvusvahelistele ja teine riigisisestele vedudele. Teine muudatusi õigustav põhjus seisneb ELi olemasolevate ohtlike kaupade vedu reguleerivate õigusaktide keerukuses. Õigusaktides eri transpordiliikide kohta esineb vasturääkivusi ning mõned sätted on aegunud või aeguvad peagi. Näiteks võib lugeda kaht direktiivi ülearuseks, sest nende sätted on lülitatud ohtlike kaupade rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppesse, ohtlike kaupade rahvusvahelise raudteeveo eeskirjadesse ja ohtlike kaupade rahvusvahelise siseveetranspordi Euroopa kokkuleppesse. Lisaks on tekkinud tehniline probleem, mis on seotud olemasolevate direktiivide praeguse struktuuriga. Muudatuse tegemisel rahvusvahelistesse kokkulepetesse iga kahe aasta järel tuleb direktiivide kohaselt täielikult ära tõlkida mahukad tehnilised lisad, mis on osutunud äärmiselt keeruliseks ja kulukaks protsessiks.

2.8

Kui midagi ette ei võeta, ei kao eespool nimetatud probleemid komisjoni arvamusel kuhugi, vaid võivad isegi süveneda. Rahvusvaheliste kokkulepete muutmine teeb praegused keerulised eeskirjad ilmselt veelgi keerulisemaks; aegunud eeskirjad jäävad alles ja tekitavad kasutajates segadust; suureneb eeskirjade täitmata jätmise oht. ELi eeskirjad ei muutu mitte kasutajasõbralikumaks, vaid on oht, et need muutuvad täiesti läbipaistmatuks. Mitmeliigilise transpordi kontseptsioonide üha laialdasema kasutuselevõtmisega süvendab eri transpordiliikide kohta kehtiv erinev kord mitmeliigilises transpordis esinevaid igapäevaprobleeme ja suurendab tarbetult kulusid. Rahvusvaheliste ja riiklike eeskirjadeerinevused takistavad siseveetranspordi arengut, kuigi see oleks statistika kohaselt paljudel juhtudel eelistatav transpordiliik.

2.9

Just kõnealustel põhjustel tehti ettepanek võtta vastu uus direktiiv, mis uuendab nelja olemasolevat direktiivi ning nelja komisjoni otsust ohtlike kaupade veo kohta maanteel ja raudteel, ühendades need üheks õigusaktiks. Nii reguleeritakse kolme transpordiviisi ühe ainsa õigusaktiga ning kaasatakse siseveetransport ELi õigusnormide reguleerimisalasse.

2.10

Uue direktiiviga tunnistatakse kehtetuks olemasolevad muudetud direktiivid 94/55/EÜ ja 96/49/EÜ ohtlike kaupade autoveo kohta, direktiivid 96/35/EÜ ja 2000/18/EÜ ohtlike kaupade veo ohutusnõustajate kohta ning komisjoni muudetud otsused 2005/263/EÜ ja 2005/180/EÜ riikidele direktiividest 94/55/EÜ ja 96/49/EÜ tehtud erandite kohta. Tuleb lisada, et direktiivide 96/35/EÜ ja 2000/18/EÜ sätted on praegu lisatud direktiivide 94/55/EÜ ja 96/49/EÜ lisadesse, mistõttu auto- ja raudteevedu reguleerivad direktiivid on muutunud ülearusteks.

2.11

Ettepanekuga võetakse olemasolevad rahvusvahelist transporti reguleerivad eeskirjad ühenduse õigusesse ning laiendatakse ka rahvusvaheliste eeskirjade kohaldamist siseveo suhtes. Ettepanekuga lihtsustatakse oluliselt ühenduse õigust ohtlike kaupade veo valdkonnas, kuigi õigusakti reguleerimisala laieneb.

2.12

Ettepaneku eesmärk on muuhulgas veeretada liikmesriikide õlule direktiivi tehniliste lisade tõlkimine ja avaldamine, mis praeguseni oli ühenduse, st komisjoni ülesanne. Asjaolu peamine põhjus on see, et ühenduse tasandil tehtud tõlked ei ole alati kõrge kvaliteediga, mistõttu liikmesriigid on olnud sunnitud tegema omi tõlkeid või ühenduse tõlkeid parandama. Lisasid ajakohastatakse iga kahe aasta tagant. Seepärast peaks komisjon rahaliselt toetama riigisisest tõlkimist. Komisjon on veendunud, et kokkuhoid tõlkimis- ja avaldamiskulude arvelt ületab liikmesriikidele antavat rahalist toetust.

2.13

Ettepaneku järgi ei lisata rahvusvahelisi kokkuleppeid ohtlike kaupade veo kohta direktiivi lisadesse, nagu see on praegu, vaid neile ainult viidatakse. Eeldatavasti vähendaks kõnealune meede ühenduse õigustiku mahtu ligikaudu 2000 lehekülje võrra.

2.14

Ühenduse õigusaktide lihtsustamine hõlbustaks ühenduse õiguse ülevõtmist riigisisestesse õigusaktidesse. Ohtlike kaupade vedu reguleerivate eeskirjade ühtlustamine muudaks täitevasutuste töö, sealhulgas aruandluse lihtsamaks ja tõhusamaks.

2.15

Lihtsustatud ja ühtlustatud eeskirjad lihtsustaksid halduskorda kõikide ohtlike kaupade veoga tegelejate jaoks alates kauba saatjast kuni saajani.

2.16

Ühtlustatud eeskirjade puhul lihtsustuksid ka vedude ja sõidukite dokumendid, samuti nendega tegelevate isikute koolitus ja ohtlike kaupade veo ohutusnõustajate töö.

2.17

Ettepanek on osa komisjoni praegusest kavast uuendada ja lihtsustada ühenduse õigustikku, samuti osa komisjoni õigusloome- ja tööprogrammist.

3.   Konkreetsed märkused

Komitee sooviks siinkohal juhtida tähelepanu mõningatele punktidele, mille suhtes jäävad teatavad kahtlused.

3.1

Esiteks: ettepaneku „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ohtlike kaupade siseveo kohta” mõistete peatükis määratletakse üksikasjalikult termineid ja väljendeid (nt ADR, RID, ADN, sõiduk, vagun, laev) kõnealuse direktiivi tähenduses. Samas aga ei käsitleta seda, kuidas tõlgendada ohtlike kaupade mõistet. Tegemist on kahtlemata tõsise küsimusega, arvestades olemasolevate ohtlike kaupade hulka ning seda, et nimekiri pikeneb lakkamatult koos tehnoloogiliste edusammudega. Komitee leiab, et tekst peaks siiski sisaldama viiteid sellele, kuidas tõlgendada ohtlike kaupade mõistet direktiivi tähenduses.

3.2

Teiseks antakse direktiivi ettepanekus liikmesriikidele õigus reguleerida teatavate ohtlike kaupade riigisisest vedu või keelata see täiesti, ent seda üksnes muudel kui ohutusega seotud põhjustel. Kuigi komitee mõistab, miks liikmesriikidele kõnealune reguleerimise või isegi keelamise õigus antakse, ei saa komitee aru, mille alusel ettepanekus antakse õigus toimida „üksnes muudel kui ohutusega seotud põhjustel”. Komitee leiab, et kõnealuse ettepaneku puhul, mille eesmärk on suurendada ohtlike kaupade veo ohutust, tähendab pakutud sõnastus, et liikmesriigid ei saa oma territooriumil ohtlike kaupade vedu keelata ohutusega seotud põhjustel, mis näib üsna ebaloogilise seisukohana. Lisaks ei mõista komitee, kuidas saaks tagada nende keeldude koordineerimist piiriülese transpordi osas juhul, kui liikmesriigid võtavad vastu erinevaid keelde.

3.3

Kolmandaks: punktides III.2 ja III.3 (siseveetransport) ei anta mingit teavet kavandavate täiendavate üleminekusätete ega riiklike sätete kohta. Sellega seoses palub komitee täpsustada, kas mõni selline meede on juba kavandatud või on see alles välja töötamisel.

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

esimees

Dimitris DIMITRIADIS


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/47


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat satelliitnavigatsioonirakenduste kohta”

KOM(2006) 769 lõplik

(2007/C 256/10)

8. detsembril 2006 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Roheline raamat satelliitnavigatsioonirakenduste kohta”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. juunil 2007. Raportöör oli Stéphane BUFFETAUT.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 134, erapooletuks jäi 5.

1.   Sissejuhatus

1.1

GALILEO programm on Euroopa kosmosepoliitika lipulaev. Projekti ulatuse ja strateegilise tähtsuse tõttu otsustas Euroopa Kosmoseagentuur teha koostööd Euroopa Liiduga. Seega peaks valitsustevaheline ja ühenduse töökultuur tagama projekti edu. Samas koostöövaimus peaks projekti ellu viima avaliku ja erasektori partnerluse raames.

1.2

Esimene testsatelliit, mis on konstellatsiooni kolmekümne satelliidi eelkäija, lähetati orbiidile 2005. aasta lõpus. Projektiga jätkatakse, kuigi tuleb ette takistusi ja hilinemisi.

1.3

GALILEO on globaalne satelliitnavigatsiooni süsteem, mis pakub mitmeid positsioneerimis-, navigatsiooni- ja ajastamisteenuseid.

1.4

GALILEO võimaldab kolmekümne satelliidi ja maajaamaseadmetega saada teavet kasutajate geograafilise asukoha kohta mitmetes majandussektorites, nt transpordis (sõidukite, laevade, õhusõidukite täpse asukoha määratlemisel, juhtimissüsteemides, tee otsimisel jne), õiguses, politseis ja tollis (piirikontrollis), riiklikes ehitustöödes (topograafias, geodeesias ja geograafilistes teabesüsteemides), hobide harrastamisel (suuna määramisel merel ja mägedes), sotsiaalteenustes (näiteks abi pakkumisel puuetega ja eakatele inimestele), riiklike ohutus- ja julgeolekuteenuste puhul ning tänu avariipoide asukoha kindlaks tegemise teenusele inimeste päästmisel ulgumerel või maakera kaugetes piirkondades.

1.5

Satelliitnavigatsioonirakendustel põhinevate toodete ja teenuste turumahuks on hinnangute kohaselt 2025. aastaks prognoositud 400 miljardit eurot.

1.6

Eri koostööpartnerid on GALILEO majandusmudeli ja tööstuskonsortsiumi juhtimise osas niivõrd eri arvamustel, et läbirääkimised kontsessioonilepingu üle on praeguseks jõudnud ummikusse. Olukord, kus tähtaegu pidevalt ületatakse ja läbirääkimistel ei tehta mingeid edusamme, ohustab projekti ennast.

1.7

Nende raskustega seoses palus transpordiministrite nõukogu märtsis Euroopa Komisjonil teha kokkuvõte kontsessioonilepingu läbirääkimiste seisust ja uurida võimalikke alternatiivseid lahendusi. Komisjon kutsus ummikseisust väljumiseks teatises „GALILEO teelahkmel” nõukogu ja Euroopa Parlamenti võtma teadmiseks, et praegused läbirääkimised kontsessioonilepingu üle on ebaõnnestunud ja et need tuleks lõpetada. Kuid samas palus komisjon neil kinnitada oma soovi GALILEO programmi jätkata. Euroopa Komisjon on välja pakkunud alternatiivse stsenaariumi, milles arendust ja väljaehitamist toetaks ning rahastaks avalik sektor ja kontsessioonileping käsitleks ainult kasutusfaasi. Euroopa Kosmoseagentuur viiks programmi ellu ja ta oleks Euroopa Liidu nimel hanke tellija.

2.   Rohelise raamatu sisu

2.1

Komisjoni dokumendis kirjeldatakse esiteks lühidalt juba rajatud süsteemi ja selle kavandatavaid arenguid ning seejärel hinnatakse võimalikke uuenduslikke rakendusi, viidates viiele teenuseliigile (avatud juurdepääsu teenus, kaubandusteenus, inimelu kaitsmisega seotud ohutusteenus, otsingu- ja päästeteenus ning piiratud juurdepääsuga avalik reguleeritud teenus). Rohelises raamatus ei käsitleta viimase teenuse rakendusi. See on liikmesriikide otsustada, kas nad soovivad seda teenust kasutada. Seetõttu pöördub komisjon antud küsimuses otse liikmesriikide poole ja teeb seejärel nende vastustest kokkuvõtte.

2.2

Komisjon nimetab järgmisi tegevusvaldkondi, keda süsteem mõjutab ja kes võivad olla sellest huvitatud:

teave geograafilise asukoha kohta (massiturule) ja hädaabikõned,

maanteetransport,

raudteetransport,

mereliiklus, kalandus ja siseveeteed,

lennundus,

kodanikukaitse, hädaolukordade juhtimine ja humanitaarabi,

ohtlike kaupade seire,

kariloomade vedu,

põllumajandus, maatükkide mõõtmine, geodeesia ja katastrimõõdistamine,

energia, nafta ja gaas,

otsimis- ja päästetegevus,

logistika,

keskkond,

sport ja turism,

õiguskaitse.

2.3

Võimalike rakenduste nimekirja pikkus näitab nende rakenduste ulatust ja mitmekesisust.

2.4

Roheline raamat lõpeb nagu tavaliselt küsimustega sidusrühmadele. EMSK ülesanne ei ole anda üksikasjalikke vastuseid, vaid pigem rõhutada küsimusi, mis tunduvad komiteele eriti olulised, ja tõstatada küsimusi, mida oleks pidanud esitama.

2.5

Komisjon analüüsib rohelise raamatu kohta sidusrühmadelt saadud tagasisidet. Tagasiside on küllaltki piiratud ja vahel liiga üldsõnaline, et sellest järeldusi teha. Seetõttu jätkab komisjon protsessi põhjalikumate konsultatsioonidega, et 2007. aasta oktoobris avaldada tegevuskava. Siiamaani ei ole ükski majandussektor avaldanud tõsist huvi tasuliste teenuste vastu. See toob selgelt esile, kui raske on konkureerida üldiselt juurdepääsetava tasuta teenusega, isegi kui teenust alati ei tagata ja tõstatab küsimuse Euroopa süsteemi majandusliku ja finantstasakaalu kohta. Tegemist on tsiviilteenusega, millel ei ole nii suurt avalikkuse toetust (antud juhul sõjaväelist toetust) kui Ameerika globaalsel positsioneerimissüsteemil (GPS).

3.   Põhiküsimused

3.1

Eriti oluline on 2. küsimus (1) eraelu puutumatuse kohta, millele EMSK on juba eritähelepanu pööranud, nõudes, et eraelu austamise põhimõtet kaitstaks rangelt. Siinkohal tekib küsimus, kuidas saavutada tasakaalu eraelu kaitse õiguse ja tehnika pakutavate võimaluste vahel. Tuleb siiski rõhutada, et satelliitpositsioneerimise ja -navigatsiooni süsteemid võimaldavad kasutajatel asukohta kindlaks määrata, kuid seda asukohta teavad vaid nad ise ja see teave ei ole kättesaadav kolmandatele isikutele, v.a juhul, kui kasutaja otsustab teabe edastada sellise mobiilse telekommunikatsioonivahendiga nagu GSM. Kuna süsteemid toimivad ainult ühesuunaliselt, siis ei tea navigatsioonisüsteemi (GPS, GALILEO või Vene süsteem GLONASS) operaator, kes on süsteemi kasutajad, ja ta ei saa kuidagi teada, kes kasutab navigatsiooni signaale, rääkimata nende geograafilisest asukohast. Seetõttu tuleb eraelu kaitse küsimust uurida kasutajatele pakutavate individuaalsete rakenduste põhjal. Paljude teenuste puhul on vaja teave kasutaja geograafilise asukoha kohta kohe serverile tagasi saata, et viimane saaks vastata kasutaja küsimusele (näiteks anda teavet maanteeliikluse kohta).

3.2

5. küsimus (2) rahvusvahelise koostöö kohta tekitab rea probleeme. Euroopa Liit on sõlminud koostöölepingud Hiina, Iisraeli, Lõuna-Korea, Maroko ja Ukrainaga ning leping on kavas sõlmida India, Brasiilia, Argentiina ja Austraaliaga. Kuigi on selge, et need koostöölepingud on vajalikud GALILEO rahvusvahelise ulatuse suurendamiseks, näiteks seoses standardiseerimise, turgude avamise, sertifitseerimise ja sageduste ning ka intellektuaalomandi õigustega, peaks siiski olema ettevaatlik, sest mõnede koostööpartnerite peamine eesmärk on Euroopa teadmiste ja oskusteabe kogumine, et võita aega oma tehnoloogia väljaarendamisel, mis oleks edaspidi aga konkurentsis GALILEO tehnoloogiaga. Nüüdseks on täiesti selge, et just see oli Hiina eesmärk, kui ta allkirjastas Euroopa Liiduga 2003. aastal GALILEO koostöölepingu. Peale selle on üllatav, et ei Norral ega ka Šveitsil ei ole veel Euroopa Liiduga lepingut GALILEO koostööraamistiku kohta, kuigi nad rahastavad programmi arendamist ja valideerimist Euroopa kosmoseagentuuris osaledes. Seetõttu ei ole nende võimalikku juurdepääsu avalikult reguleeritud teenusele veel kindlaks määratud.

3.3

Igal juhul ei puudutanud koostöö üldiselt avalikult reguleeritud teenust. Lisaks sellele on läbirääkimised rahvusvahelise koostöö üle takerdunud, sest peamine prioriteet on Euroopa satelliitnavigatsiooni projekti tegelik elluviimine, mis toob esile tekkinud probleemid.

3.4

6. ja 7. küsimus (3) standardite ja sertifitseerimise kohta tõstatab navigatsiooniseadmete, süsteemi enda ja terminalide sertifitseerimise probleemi. See küsimus on eriti terav lennunduse ja raudteetranspordi sektori puhul, kus ohutus- ja signalisatsiooniseadmetele kehtib range rahvusvaheliselt tunnustatud sertifitseerimise menetlus. GALILEO süsteemi enda sertifitseerimisel on mõtet vaid konkreetse sektori rakenduste puhul, näiteks tsiviillennunduses, mis määratleb kohaldatavad sertifitseerimise eeskirjad ja menetluse. Terminalide ja GALILEO teenuseid kasutavate liikurmasinate pardaseadmete sertifitseerimine hõlmab palju rohkem kui ühte positsioneerimisterminali. See hõlmab ka teisi seadmeid, mis kasutavad teavet asukoha kohta ja lõpuks edastatavad teabe piloodile või juhtivpiloodile. Sel juhul kohaldatakse tavapärast rakenduse sertifitseerimismenetlust. Seega tuleb antud küsimust käsitleda iga rakenduse puhul eraldi.

3.5

Teist küsimuse poolt, vastutust, on käsitletud vaid üldjoontes, kuigi vastutus on väga oluline. Tuleb tunnistada, et tegemist on väga keerulise probleemiga. Võiks tõstatada lepinguliste kohustuste küsimuse, mis on suhteliselt lihtne, kui ka lepinguväliste kohustuste küsimuse, mida on palju raskem lahendada. Lisaks tuleb meeles pidada, et vastutuse tase võib varieeruda vastavalt sellele, kas on tegemist avatud juurdepääsuga teenuse, kaubandusteenuse või avalikult reguleeritud teenusega. Euroopa Komisjon kaalub tsiviillennunduses kasutatavale süsteemile sarnase süsteemi kasutuselevõtmist, mille puhul kindlustused kataksid kulud teatud summani ja ülejäänud kulud kataks riik. Sel juhul on peamine küsimus piirmäära sätestamises, millest alates riik kulud katab. Praegu kavandatud piirmäär on kõrge, umbes üks miljardit eurot.

3.6

Millise tasemeni tagab signaali edastaja selle tõhususe? See küsimus on eriti oluline lennunduses, raudteetranspordis ja mereliikluses.

3.7

Kui näiteks signaali halb kvaliteet põhjustab lennuõnnetuse või laevahuku, mis omakorda võib tekitada naftareostuse, siis kes peaks vastutama ja mil määral? Siinkohal tuleb vahet teha lepingulistel ja lepinguvälistel kohustustel.

3.8

Kas GALILEO süsteemi operaator peab kandma kogu vastutust või jagab ta vastutust riikidega? Ja milliste riikidega? Satelliidi orbiidile lähetanud riigi, Euroopa Liidu või GALILEO projektis osalevate riikidega? Neid küsimusi tasub tõstatada ja käsitleda, et GALILEO kaubanduslikke rakendusi saaks kasutada rahuldavas ja kindlas õiguslikus raamistikus.

3.9

Samalaadseid projekte on ka varem olnud: näiteks ARIANE. Lähetamisega kolmandatele isikutele tekitatav kahju kaetakse ARIANESPACE`i poolt kuni 100 miljoni euroni ja sellest üle ulatuvad kulud katab Prantsuse riik. Ka tsiviillennunduse valdkonnas leidub sarnaseid näiteid, kus kaubandusoperaatorid ja riigid jagavad riske, ning seda võiks GALILEO puhul rakendada. Kuid tundlikuks küsimuseks jääb piiri tõmbamine: kuidas peaks vastutust riigi ja operaatori vahel jagama, eriti kui on tegemist uue teenusega?

3.10

Kui GALILEO programmi puhul rakendatakse eelneva eeskujul kujundatud süsteemi, siis on vaja muidugi selgelt määratleda, milline riigiasutus jagab vastutust GALILEO operaatoriga.

3.11

Küsimus 9 (4) intellektuaalomandi kohta on oluline. Isegi kui riiklikud institutsioonid rahastavad algset uurimistööd, on oluline, et ettevõtted saaksid rakenduste intellektuaalomandi õigused, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kes neid arendavad ja rakendavad.

3.12

Kaaluma peaks ka GALILEO militaarkasutust. Erinevalt GPS-st, mis on osaliselt tsiviilkasutuseks avatud militaarsüsteem, on GALILEO tsiviilsüsteem. Nagu GPS signaali puhul tsiviilkasutuses ei takista miski ühe riigi sõjaväge kasutamast GALILEO avatud teenust militaarsel eesmärgil. Samas kui Euroopa Liidu liikmesriikide poolt täpselt reguleeritud, piiratud juurdepääsuga avalikult reguleeritud teenusel on mitmeid eeliseid võrreldes teiste GALILEO teenustega nii häiretele vastupidavuse kui ka sõltumatuse osas (kasutatakse teisi sagedusribasid).

3.13

Laskumata arutellu GALILEO avalikult reguleeritud teenuse militaarsete kasutusvõimaluste üle, mis väljuks käesoleva arvamuse ulatusalast ja mida ei ole käsitletud ka rohelises raamatus, on siiski selge, et GALILEO majanduslik tasakaal sõltub sellest teenusest. Selle küsimuse üle arutletakse veel kindlasti komisjoni välja pakutud GALILEO projekti uues süsteemis. Nimelt märgib komisjon oma teatises, et „kuigi süsteem on tsiviilsüsteem, võib olulisi tulusid laekuda ka militaarkasutajatelt.”

4.   Järeldused

4.1

Rohelises raamatus satelliitnavigatsioonirakenduste kohta antakse ülevaade mitmetest tegevusvaldkondadest, kus satelliitnavigatsioon on oluline. Rohelises raamatus tuleks täpsustada selliseid olulisi küsimusi nagu intellektuaalomandi õigused protsessides, mis võivad avada tee uutele rakendustele, ning sertifitseerimise ja vastutuse küsimusi.

4.2

GALILEO avaliku reguleeritud või isegi militaarkasutuse küsimus Euroopa Liidu liikmesriikides, mida käsitletakse komisjoni ja liikmesriikide otseses dialoogis või liikmesriikidevahelises dialoogis GALILEO julgeolekukomitees, on oluline, kuna sellel on oluline mõju GALILEO majanduslikule mudelile. On selge, et seda küsimust peab taas käsitlema. Seda enam, et avaliku sektori panus peaks oluliselt tõusma, arvestades, et esimene, avaliku ja erasektori partnerluse stsenaarium oli ebaõnnestunud.

4.3

Satelliitnavigatsioonirakenduste üle on väga kasulik ja huvitav arutleda, kuid kõigepealt tuleb tagada, et konstellatsiooni rajamine viiakse tõepoolest lõpule. Komisjoni uued ettepanekud on GALILEO projekti viimane võimalus. EMSK on täiesti teadlik, kui suuri rahalisi pingutusi need liikmesriikidelt nõuavad. Kuid ajal, mil Euroopa kodanikud suhtuvad Euroopa Liitu teatud skepsise ja vastumeelsusega, mis tuli välja põhiseaduse lepingut käsitlevas arutelus, oleks GALILEO programmist loobumisel Euroopas ja ka väljaspool väga rasked tagajärjed. Ebaõnnestumine näitaks maailmale, et Euroopa Liit ei suuda mobiliseeruda kõrge teadusliku, tehnilise ja majandusliku väärtusega projekti nimel. Väga oluline on GALILEO programm lõpule viia ja tõestada sel viisil, et Euroopa Liit on edasiliikumisvõimeline ja suudab ellu viia suuri tulevikuprojekte.

4.4

Tegelikult on just seetõttu GALILEO projektil rasked ajad. EMSK võib vaid korrata, et Euroopa Liidu projektide lipulaeva läbikukkumisel kaotaksid kodanikud usu Euroopa integratsiooni ning tuleb teha kõik selle vältimiseks.

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  KOM(2006) 769, punkt 4.

(2)  KOM(2006) 769, punkt 5.3.

(3)  KOM(2006) 769, punkt 5.4.

(4)  KOM(2006) 769, punkt 5.6.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/51


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Tuumaenergia näidisprogramm. Esitatud EURATOMi asutamislepingu artikli 40 kohaselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse saamiseks”

KOM(2006) 844 lõplik

(2007/C 256/11)

10. jaanuaril 2007 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 40 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Tuumaenergia näidisprogramm. Esitatud EURATOMi asutamislepingu artikli 40 kohaselt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse saamiseks”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. juunil 2007. Raportöör oli Ulla SIRKEINEN.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (12. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 81, vastu hääletas 28, erapooletuks jäi 15.

1.   Kokkuvõte

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitas oma 2004. aastal avaldatud arvamuses „Tuumaenergia tähtsus elektrienergia tootmises” teha jõupingutusi, andmaks teavet tuumatööstuse tegelike probleemide kohta (tarnekindlus, CO2-heidete vähendamine, konkurentsivõimelised hinnad ning kasutatud kütuse ohutu käitlemine), et kodanikuühiskond võiks kriitiliselt analüüsida arutelusid kõnealustel teemadel. Uus tuumaenergia näidisprogramm (PINC) sisaldab sellist teavet. Üldjoontes nõustub komitee komisjoni teatises esitatud analüüsi ja kirjeldustega. Käsitlemist on leidnud enamik tuumaenergia peamisi aspekte ja komitee arvates on neid õigesti kirjeldatud. Lisaks juhib komitee aga tähelepanu tuumaenergia teatavatele aspektidele, mida tuleks arvesse võtta.

1.2

Tuumaenergia, mis 2004. aastal kattis 31 % elektrienergia ja 15 % kogu primaarenergia tarbimisest Euroopa Liidus, etendab energiaturul olulist rolli. Tuumaenergia vastab täielikult ka ELi energiapoliitika eesmärkidele. Tuumaenergia hind on tänapäeval kahtlemata konkurentsivõimeline. Välissõltuvus on väike ning kütuseallikad on mitmekesised ja kindlad, mis vastab tarnekindluse nõuetele. Tuumaenergia on praegu suurim CO2-vaba energiaallikas Euroopas.

1.3

Pärast Euroopa Ülemkogu otsust, millega sätestati kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärgid 2020. aastaks ja järgnevateks aastateks, on ilmne, et mis tahes täiendav madala süsinikusisaldusega energiatootmisviis — olgu see siis taastuvenergia, tuumaenergia või ehk keskkonnasõbralik söetehnoloogia — peaks asendama CO2 eraldavaid tootmisviise ja seega suurendama vähese süsinikuga toodetud energia kogumahtu. Reaalselt tähendab see, et kui ei säilitata vähemalt praegust tuumaenergia osakaalu kuni täiesti uute keskkonnasõbralike energeetiliste lahenduste leidmiseni, ei ole võimalik saavutada kliima ja energiapoliitika osas võetud eesmärke.

1.4

Komitee rõhutab ELi jätkuvalt olulist rolli tuumaenergia kõige edumeelsema raamprogrammi edasiarendamisel nendes liikmesriikides, kes on otsustanud tuumaenergia kasuks, järgides kõige kõrgemate ohutuse, turvalisuse ja tuumamaterjalide leviku tõkestamise norme, nagu on sätestatud Euratomi asutamislepingus.

1.5

Kõige olulisem ülesanne on lahendada radioaktiivsete jäätmete ning eelkõige kasutatud tuumkütuse lõppladustamise küsimus, milleks on küll olemas tehnoloogia, kuid puuduvad poliitilised otsused. Komitee nõustub komisjoniga ka muudes küsimustes, mis vajavad ikka veel tähelepanu ELi tasandil: nt tuumaohutus ja kiirguskaitse, milles Euroopas on saavutatud väga häid tulemusi, samuti pikaajalise rahastamise tagamine tuumarajatiste tegevuse lõpetamise puhul.

1.6

Komitee juhib tähelepanu tuumaenergia mõningatele täiendavatele aspektidele, mida ei ole käsitletud tuumaenergia näidisprogrammi eelnõus. Siia kuuluvad terrorismioht ja küsimus jahutusvee piisavast kättesaadavusest mõningates tuumaenergiajaamades.

1.7

Liikmesriikide jaoks, kes tahavad tuumaenergiaga jätkata, võib probleemiks osutuda kõnealuse sektori atraktiivsuse puudumine tööandja ja uurimisvaldkonnana. Komitee nõustub komisjoni seisukohaga, et ELile on ülimalt oluline kiirguskaitse- ja tuumatehnoloogiaalane oskusteave, ning seetõttu tuleb tähelepanu pöörata haridusele, koolitusele ja teadustegevusele kõnealustes valdkondades.

1.8

Komitee rõhutab iga liikmesriigi õigust valida ise oma energialiikide kombinatsioon, k.a tuumaenergia kasutamine, nagu on välja toodud tuumaenergia näidisprogrammis.

2.   Sissejuhatus

2.1

Vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 40 on komisjoni ülesanne „avaldada perioodiliselt näidisprogramme eriti tuumaenergia tootmissihtide ja kõigi nende saavutamiseks vajalike investeeringuliikide kohta”. Enne programmide avaldamist peab komisjon nende kohta saama Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse. Alates 1958. aastast on avaldatud neli sellist näidisprogrammi ja üks ajakohastatud programm (viimati 1997. aastal).

2.2

Tuumaenergia näidisprogrammi (PINC) praeguse eelnõu esitas Euroopa Komisjon oma energia- ja kliimapaketi „Euroopa energiapoliitika” raames 10. jaanuaril 2007. Lõplik versioon koostatakse ja avaldatakse niipea, kui komitee arvamus on komisjoni jõudnud.

2.3

Kõnealuse paketi raames teeb komisjon ka kliimamuutusi puudutava ettepaneku vähendada 2020. aastaks tööstusriikides kasvuhoonegaase 30 % võrreldes 1990. aasta tasemega või vähemalt 20 % kogu Euroopas kohta. Lisaks käsitletakse paketis gaasi ja elektrienergia siseturgu, elektri- ja gaasivõrkude vastastikust sidumist, ettepanekuid edendada säästlikku energiatootmist fossiilkütustest, tegevuskava taastuvate energiaallikate toetamiseks (sh siduv eesmärk tõsta taastuvenergia osa ELi energialiikide hulgas 2020. aastaks 20 %-ni ning suurendada energiakokkuhoidu energiatõhususe parandamise abil 2020. aastaks 20 % võrra) ning Euroopa tulevast strateegilist energiatehnoloogia kava. 9. märtsil 2007 kiitis Euroopa Ülemkogu kõnealuse paketi eesmärgid ja peamised poliitilised aspektid heaks.

2.4

Kooskõlas lepingu sätetega on komitee tuumaenergia iga näidisprogrammi kohta arvamuse koostanud. Samuti on komitee tuumaenergiat käsitlenud ka mitmetes teistes arvamustes, näiteks 2004. aastal koostatud omaalgatuslikus arvamuses tuumaenergia rolli kohta, mille kokkuvõttes tõdeti, et „tuumaenergial peaks olema koht ELi mitmekülgses, tasakaalustatud, ökonoomses ja säästvas energiapoliitikas. Arvestades sellega esile kerkivaid küsimusi, ei saa panustada ainult tuumaenergiale, kuid komitee leiab, et tuumaenergia kasutamise osaline või täielik lõpetamine ohustaks ELi võimalusi kinni pidada oma kohustustest kliimaküsimustes.”

3.   Komisjoni dokument

3.1

Komisjoni dokumendis antakse ülevaade viimase kümne aasta jooksul tuumaenergiasse tehtud investeeringutest, kirjeldatakse tuumaenergia tootmise majanduslikke aspekte, analüüsitakse selle mõju energialiikide kombinatsioonile ning uuritakse tingimusi ühiskonna heakskiidu saavutamiseks. Järgnevalt kirjeldatakse dokumenti täpsemalt.

3.2

Iga liikmesriik otsustab ise, kas ta kasutab elektri tootmiseks tuumaenergiat. Soomes ja Prantsusmaal võeti hiljuti vastu otsused suurendada tuumaenergia kasutamist. Madalmaades, Poolas, Rootsis, Tšehhi Vabariigis, Leedus, Eestis, Lätis, Slovakkias, Ühendkuningriigis, Bulgaarias ja Rumeenias on taaskäivitatud arutelu oma tuumaenergiapoliitika üle. Saksamaa, Hispaania ja Belgia jätkavad käimasolevatest debattidest hoolimata oma tuumajaamade tegevuse lõpetamist hõlmavat poliitikat. ELi 27-st liikmesriigist 12 ei tooda tuumaenergiat.

3.3

27-liikmelise Euroopa Liidu 152 tuumareaktoris toodetakse 30 % Euroopa praegusest elektrienergiast, kuid tuumaenergia osakaal väheneb oluliselt, kui mõningad ELi liikmesriigid jätkavad oma kavandatud poliitikat tuumajaamade tegevuse lõpetamiseks. Tarvis oleks langetada otsuseid uute investeeringute või osade jaamade tegutsemisaja pikendamise kohta, et tulla toime eeldatava energianõudlusega ning vähendada Euroopa impordisõltuvust.

3.4

Vastavalt Euroopa Komisjoni seisukohale võiks tuumaenergia tootmine kujutada endast üht võimalust CO2-heidete vähendamiseks ning etendada olulist rolli ülemaailmsete kliimamuutuste vastu võitlemisel. Tuumaenergia ei tekita praktiliselt CO2 heiteid ning kuulub süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamist käsitlevasse komisjoni stsenaariumisse, mille üks eesmärke on CO2-heidete vähendamine. See võib mängida olulist rolli ka aruteludes ELi heitkogustega kauplemise tulevase süsteemi üle.

3.5

Tuumaenergia osakaalu suurendamisel on kõige olulisemad majanduslikud tegurid, sest tuumajaama ehitamine tähendab kõigepealt investeeringuid 2-3,5 miljardi euro ulatuses. Tuumaenergia tootmisega kaasnevad suuremad ehituskulud võrreldes fossiilkütusepõhise energiatootmisega, kuid käitamiskulud on oluliselt madalamad algsetest investeeringutest. Täpsemalt märgib komisjon järgmist:

3.5.1

„Tuumaelektrijaamade majanduslikud riskid on seotud projekti alguses tehtava väga suure kapitaliinvesteeringuga ning esialgse investeeringu tagasitootmiseks peab tuumajaam oma 40 kuni 60-aastase tegevusaja esimese 15–20 aasta jooksul praktiliselt tõrgeteta töötama. Lisaks tähendavad tuumarajatiste tegevuse lõpetamine ja jäätmekäitlus rahaliste vahendite vajadust 50 kuni 100 aasta jooksul pärast reaktori sulgemist.”

3.5.2

„27st liikmesriigist koosnevas ELis (1) töötab 15 liikmesriigis kokku 152 tuumareaktorit. Tuumaelektrijaamade keskmine vanus läheneb 25 aastale (2). Suurimat arvu tuumareaktoreid (59) omaval Prantsusmaal, kus peaaegu 80 % elektrienergiast toodetakse tuumaenergia abil, ning Leedus, kus on küll vaid üks tuumaelektrijaam, mis samas toodab 70 % elektrienergiast, on tuumaelektrijaamade keskmine vanus umbes 20 aastat. Ühendkuningriigi 23 tuumaelektrijaama keskmine vanus läheneb 30 aastale, samas kui Saksamaa 17 töötava tuumaelektrijaama keskmine vanus on 25 aastat.”

3.5.3

„Tuumaenergia on traditsiooniliselt näidanud suuremaid ehituskulusid ja madalamaid käitamiskulusid kui fossiilkütusepõhine energiatootmine, mida iseloomustavad madalamad kapitalikulud kuid suuremad ja tõenäoliselt ka kõikuvad kütuse- ja sealt edasi käitamiskulud.”

3.6

Tuumaenergia tootmine on suures osas sõltumatu tooraine hinna kõikumistest, sest üks reaktor töötab aastakümneid vähese hulga uraaniga, mida tarnitakse peamiselt maailma poliitiliselt stabiilsetest piirkondadest. Piisavalt tagatud, taaskasutatavad ja konkurentsivõimelise hinnaga uraaniressursid võivad praeguse tarbimistaseme juures rahuldada tuumatööstuse vajadusi vähemalt järgmise 85 aasta jooksul. Seetõttu on uued tuumaelektrijaamad enamikes tööstusriikides ökonoomseks võimaluseks toota baaskoormusele vastavat elektrienergiat.

3.7

Alates 1997. aastast on tuumatööstuses tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Komisjon on jõudnud arusaamale, kui oluline on säilitada tehnoloogiline juhtpositsioon tuumaenergia valdkonnas, ning toetab tuumaenergia kõige edumeelsema raamprogrammi edasist arendamist, k.a tuumamaterjalide leviku tõkestamine, jäätmekäitlus ja tuumarajatiste tegevuse lõpetamine. Pärast Euratomi asutamislepingu allkirjastamist kuuluvad tuumaohutus ja üldsuse kiirguskaitse EÜ peamiste prioriteetide hulka ning need on küsimused, mis on muutunud veelgi olulisemaks pärast viimaseid laienemisi.

3.8

Euroopa Liidu tasandil tuleb edasi arendada tuumaenergia kõige edumeelsemat raamprogrammi nendes liikmesriikides, kes on otsustanud tuumaenergia kasuks, järgides kõige kõrgemaid ohutuse, turvalisuse ja tuumamaterjalide leviku tõkestamise norme, nagu on sätestatud Euratomi asutamislepingus. Siia tuleks kaasata ka radioaktiivsete jäätmete käitlus ja tuumarajatiste tegevuse lõpetamine.

3.9

Komisjon teeb ettepaneku, et edasisi suundumusi käsitlevas arutelus tuleks keskenduda eelkõige järgmistele teemadele:

ELis kohaldatavate ühiste tuumaohutuse alaste võrdlustasemete tunnustamine, tuginedes liikmesriikide tuumaohutusega tegelevate riiklike järelevalveasutuste laialdasele oskusteabele;

tuumaohutuse ja -julgeoleku alase kõrgetasemelise grupi loomine, mille volitusteks oleks ühtse arusaama järkjärguline arendamine ning lõpuks täiendavate tuumaohutuse ja -julgeoleku alaste Euroopa eeskirjade väljatöötamine;

tagada, et liikmesriigid kehtestaks radioaktiivsete jäätmete käitlemise riiklikud kavad;

tehnoloogiaplatvormide loomine seitsmenda raamprogrammi varases etapis, et tagada tihedam koostöö riiklike, tööstuse ja ühenduse programmide uurimisel „jätkusuutliku tuuma lõhustumise” ja „geoloogilise lõppladustamise” valdkonnas;

järelevalve teostamine selle üle, kuidas järgitakse soovitust ühtlustada tuumarajatiste tegevuse lõpetamiseks ettenähtud rahaliste vahendite haldamise alased riiklikud lähenemisviisid, tagamaks, et piisavad rahalised vahendid on kättesaadavad;

tegevusloa andmise korra lihtsustamine ja ühtlustamine, tuginedes riiklike järelevalveasutuste tegevuse tihedamale koordineerimisele ning mille eesmärk on kõrgeimate ohutusstandardite säilitamine;

Euratomi laenude suurema kättesaadavuse tagamine, tingimusel et laenude ülempiire ajakohastatakse vastavalt turu vajadustele, milleks komisjon on juba ettepanekud teinud;

ühtlustatud vastutussüsteemi väljatöötamine ja selliste mehhanismide loomine, millega tagatakse rahaliste vahendite kättesaadavus tuumaavarii põhjustatud kahju korral;

uue tõuke andmine rahvusvahelise koostööle, mis saavutatakse eelkõige tihedama koostöö kaudu IAEA ja NEAga ning ELi mitte kuuluvate riikidega sõlmitavate kahepoolsete kokkulepete ning naaberriikidele uuendatud abi osutamise kaudu.

4.   Üldised märkused

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab uut tuumaenergia näidisprogrammi. Pärast eelmise näidisprogrammi avaldamist 10 aastat tagasi on energiakeskkond tublisti muutunud. Eriti just viimasel paaril aastal toimunud uued ja märkimisväärsed muutused on toonud tähelepanu keskmesse kõik kolm energiapoliitika aspekti: tarnekindlus, konkurentsivõime ja mõistlikud hinnad ning keskkond, eelkõige kliimamuutus. EL on reageerinud ilmsetele probleemidele ja väljakutsetele ettepanekutega Euroopa energiapoliitika kohta. Selles kontekstis on tarvis tuumaenergiat käsitlevaid ettepanekuid ja analüüsi. Need seavad tuumaenergia üleüldisesse energiakonteksti ning annavad vajalikku teavet Euroopa energiapoliitika arutelude ja määratlemise jaoks.

4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitas oma 2004. aastal avaldatud arvamuses „Tuumaenergia tähtsus elektrienergia tootmises” teha jõupingutusi, andmaks teavet tuumatööstuse tegelike probleemide kohta (tarnekindlus, CO2-heidete vähendamine, konkurentsivõimelised hinnad ning kasutatud kütuse ohutu käitlemine), et kodanikuühiskond võiks kriitiliselt analüüsida arutelusid kõnealustel teemadel. Uus tuumaenergia näidisprogramm sisaldab sellist teavet ning komitee nõustub üldjoontes komisjoni teatises esitatud analüüsi ja kirjeldustega. Käsitlemist on leidnud enamik tuumaenergia peamisi aspekte ja komitee arvates on neid õigesti kirjeldatud. Lisaks juhib komitee aga tähelepanu tuumaenergia teatavatele aspektidele, mida tuleks arvesse võtta.

4.3

Tuumaenergia, mis 2004. aastal kattis 31 % elektrienergia ja 15 % kogu primaarenergia tarbimisest Euroopa Liidus, etendab energiaturul olulist rolli. Tuumaenergia vastab täielikult ka ELi energiapoliitika eesmärkidele. Tuumaenergia hind on tänapäeval kahtlemata konkurentsivõimeline, eriti kui seda kasutatakse baaskoormusele vastava energia tootmiseks. Välissõltuvus on väike ning kütuseallikad on mitmekesised ja kindlad, mis vastab tarnekindluse nõuetele. Tuumaenergia on praegu suurim CO2-vaba energiaallikas Euroopas (vt punkti 4.8).

4.4

Suurem energiatõhusus, sh soojuse ja elektri koostootmine, ning seeläbi nõudmise vähendamine on energiapoliitika esmane eesmärk. Endiselt on ELi energiatootmises vaja suuri investeeringuid vanade elektrijaamade väljavahetamiseks ja ehk ka täiendava nõudluse rahuldamiseks, kuna arengud turul ja tehnoloogias võivad tuua endaga kaasa elektrienergia osakaalu suurenemise energia kogunõudluses.

4.4.1

Keskpikas ja pikas perspektiivis on võimalik, et uued energiatehnoloogiad, nagu näiteks vesinikutehnoloogia, soojuspumbad, elektrienergial töötavad autod jne, suurendavad nõudlust elektrienergia kui koguenergia nõudluse osa järele kiiremini, kui praegustes stsenaariumides prognoositakse. Sedalaadi areng võib anda tuumaenergiale ELi energiakombinatsioonis praegusest hoopis suurema rolli.

4.5

Komitee tunneb muret tegelike kavatsuste üle pikendada selliste tuumarajatiste kasutusaega, mis on ületanud kaubandusliku kasutamise perioodi, milleks on 30–40 aastat. Euroopa tuumarajatiste vananemise probleemi ei ole komisjoni dokumendis süvendatult käsitletud ning tarvis on rohkem teavet kõnealuse teema kohta. Kuna komisjon märgib, et „mõne liikmesriigi valitsustele jäävad teatavad finants- ja keskkonnariskid, nagu näiteks vastutus pikaajaliste jäätmete lõpphoiustamise ja käitlemise rajatiste toimimise eest”, tuleb selle kohta tulevikus veel reegleid kehtestada.

4.6

Uued investeeringud peaksid ideaaljuhul vastama tarnekindluse, konkurentsivõime ja kliimamuutusevastase võitluse eesmärkidele. Seoses muude energiatootmisvormide viiside ja võimalustega võib oodata praeguste tuumajaamade tegutsemisaja pikenemist ja uusi investeeringuid. Selles osas on komitee Euroopa Komisjoniga ühel nõul.

4.7

Komisjoni andmetel jätkub uraaniressursse kasutuse praeguse taseme püsides veel 85 aastaks. See näitaja on eri allikate andmetel erinev, varieerudes 85–500 aastani. Kuna kütuse kättesaadavus on oluline energia tarnekindluse seisukohalt, peaks komisjon esitama üksikasjalikumat teavet tuumakütuse kättesaadavuse kohta.

4.8

Eri energiaallikate keskkonnamõjusid võrreldes on oluline hinnata üleüldist keskkonnamõju, mida avaldatakse kogu protsessi käigus — alates tooraine hankimisest, tootmisest, transpordist ja energiatootmisest kuni ümbertöötamise ja jäätmete ladustamiseni. Maailma Energeetikanõukogu (WEC) on avaldanud koondaruande („Comparison of Energy Systems Using Life Cycle Assessment”, WEC, juuli 2004), milles toodi välja mitmed juba koostatud elutsükli hindamise uurimused, mida ka analüüsiti. Aruande kohaselt on tuumaenergia baasil toodetud elektrienergia kWh kohta tekkiva CO2 hulk väike, jäädes samale tasemele tuule-, biomassi- ja hüdroenergia puhul tekkiva CO2 hulgaga, mis võrdub 1–5 %-ga süsinikul põhinevate elektrijaamade heidetest.

4.9

Seega on oluline võtta arvesse tuumaenergia väärtuslikku panust kasvuhoonegaaside tekke ärahoidmisse. Kasutatavat energialiikide kombinatsiooni arvestades hoitakse praeguse seisuga ELis tänu tuumaenergiale ära ligikaudu 600 miljonit tonni CO2 aastas. Kogu maailma arvestuses ulatub sama näitaja umbes kahe miljardi tonnini. See võrdub praegu Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi CO2-heidete kogumahuga. Kui aga mõned liikmesriigid jätkavad kavandatud tuumajaamade tegevuse lõpetamist, tuleb suur osa Euroopa praegustest tuumaelektrijaamadest asendada teiste heitevabade energiaallikatega. Kui olemasolevaid tuumaelektrijaamasid ei asendata uutega nende elutsükli lõpus, tuleb tuumaenergia keskpikas perspektiivis asendada muude heitevabade energiaallikatega.

4.10

Pärast Euroopa Ülemkogu otsust, millega sätestati kasvuhoonegaaside eesmärgid 2020. aastaks ja järgnevateks aastateks, on ilmne, et mis tahes täiendav madala süsinikusisaldusega energiatootmisviis — olgu see siis taastuvenergia, tuumaenergia või ehk keskkonnasõbralik söetehnoloogia — peaks asendama CO2 eraldavaid tootmisviise ja seega suurendama vähese süsinikuga toodetud energia kogumahtu. Reaalselt tähendab see, et kui ei säilitata vähemalt praegust tuumaenergia osakaalu kuni täiesti uute energeetiliste lahenduste leidmiseni, ei ole võimalik saavutada majanduslikult vastuvõetaval viisil kliima ja energiapoliitika osas võetud eesmärke. Samal ajal on aga ilmne, et tuumaenergia ja taastuvenergia kasvav osakaal tähendaks paremat kulutasuvust võitluses kliimamuutuse vastu.

4.11

Komitee toetab eesmärki lisada väliskulud kõigi energiaga seotud ja muude tegevuste hindadesse. Komisjoni läbiviidud väliskulude uurimuse (ExternE) (3) kohaselt on tuumaenergia väliskulud ligikaudu 0,4 senti kWh kohta. Kivisöeenergial põhineva energiatootmise vastavad väliskulud on hinnanguliselt enam kui 10 korda suuremad, biomassi puhul paar korda suuremad ning tuule- ja hüdroenergia puhul tuumaenergiaga samaväärsed.

4.12

Komisjoni märgib, et üheks võtmeküsimuseks on see, kas tuumaenergia vajab sekkumispoliitikat. Kõiki keskkonnasõbralikke energiatehnoloogiaid tuleb kohelda võrdselt. Tuleks leida mehhanismid, ärgitamaks järgmise põlvkonna reaktorite ja nendega seotud tuumkütuse tsükli uurimist. Toetusi võiks anda üksnes täiesti uutele ettevõtmistele — pilootprojektidele. Traditsiooniline tuumaenergia ei vaja toetusi ning seega ei tuleks seda subsideerida.

4.13

Avalik arvamus ja arusaamad tuumaenergia kohta on komisjoni meelest tuumaenergiapoliitika seisukohast keskse tähtsusega. Komitee jagab seda seisukohta, kuid meenutab, et liikmesriikides suhtutakse tuumaenergia kasutamisse erinevalt. Parandada tuleb nii avalikkuse juurdepääsu teabele kui ka läbipaistvaid otsustusprotsesse, kuna küsitlused näitavad, et ELi avalikkus ei ole tuumaenergia temaatikaga eriti kursis. Komisjon võiks selles etendada kasulikku rolli. Lisaks läheb aga vaja tõhusaid meetmeid üldsuse murede arvessevõtmiseks, nagu komitee on ka varem mitmel korral märkinud.

4.14

Komitee rõhutab ELi jätkuvalt olulist rolli tuumaenergia kõige edumeelsema raamprogrammi edasiarendamisel nendes liikmesriikides, kes on otsustanud tuumaenergia kasuks, järgides kõige kõrgemaid ohutuse, turvalisuse ja tuumamaterjalide leviku tõkestamise norme, nagu on sätestatud Euratomi asutamislepingus.

4.15

Kõige pakilisem ülesanne on lahendada radioaktiivsete jäätmete ning eelkõige kasutatud tuumkütuse lõppladustamise probleem, milleks on küll olemas tehnoloogia, kuid puuduvad poliitilised otsused. See on peamine küsimus, millega seondub mõju keskkonnale ja tervisele ning tuumaenergia kasutamise üldine aktsepteerimine. Uues tuumaenergia näidisprogrammis märgitakse, et ükski riik ei ole veel rakendanud pakutud lõpplahendust. Siiski on edusamme näha Soomes, kus on valitud ladustamiskoht, ning Rootsis ja Prantsusmaal, kus on tehtud olulisi algatusi ladustamiskoha valikuks.

4.16

Komitee nõustub komisjoniga ka muudes küsimustes, mis vajavad siiski veel tähelepanu ELi tasandil: nt tuuma- ja kiirgusohutus, milles Euroopas on saavutatud väga häid tulemusi, ning rahastamise tagamine tuumarajatiste tegevuse lõpetamise korral.

4.17

Uuesti esile kerkinud terrorismiohtu uues tuumaenergia näidisprogrammis ei mainita. Tegemist on tõsise ohuga nii tuumaelektrijaamadele kui ka paljudele teistele tööstusrajatistele ja riigiasutuste hoonetele kogu maailmas. Kõik tuumelektrijaamad tuleb projekteerida nii, et need suudaks vastu pidada suure reisilennuki plahvatusele, ilma et väljaspool tuumaelektrijaama vallanduks radioaktiivsed heited. Samuti tuleb välja töötada ja kasutusele võtta nii tehnoloogilised kui ka inimtööjõudu kasutavad ohutussüsteemid, et ennetada igasuguseid terrorirünnakuid tuumaelektrijaamas. Komisjon peaks koostöös vastutavate ametiasutuste ja käitajatega käivitama algatusi, et tagada terrorismi ennetavate sobivate meetmete võtmine igas tuumajaamas.

4.18

Viimaste aastate kuumade ja kuivade suvede taustal on tähelepanu keskmesse kerkinud ka piisava hulga jõgedest pärit jahutusvee olemasolu tuumaelektrijaama kondensaatorite jaoks. Seni on probleem püsinud kohalikul tasandil ning esinenud harva ja lühiajaliselt, kuid mõningatel juhtudel võib see ajapikku süveneda. Sellega tuleb arvestada tuumaelektrijaamade projekteerimisel ning selle rajatiste asukoha valikul.

4.19

Samuti tekitab muret tuumaenergia valdkonna atraktiivsus tööandja ja uurimisvaldkonnana pärast 20 aastast olukorda Euroopas, mida võib kirjeldada peaaegu moratooriumina. Selle tulemusel kujunenud huvipuudus tudengites ja erialaekspertides on kitsaskoht tuumaenergia üldisel arengul ning võib mõjutada ka ohutust. Komitee nõustub komisjoni seisukohaga, et ELile on ülimalt oluline kiirguskaitse- ja tuumatehnoloogiaalane oskusteave, ning seetõttu tuleb tähelepanu pöörata haridusele, koolitusele ja teadustegevusele kõnealustes valdkondades. Samuti on tähtis, et säilitataks ja antaks edasi Euroopa praegused tuumaelektrijaamad loonud teadlaste ja inseneride teadmisi, kuna paljudes riikides ei ole mitmete aastate jooksul kõnealusesse sektorisse tulnud ainsatki noort eksperti.

4.20

Komisjon meenutab, et iga liikmesriik otsustab ise, kas ta kasutab tuumaenergiat. Komitee toetab iga liikmesriigi õigust valida ise oma energialiikide kombinatsioon, k.a tuumaenergia kasutamine. Seda õigust peaks lisaks ELile austama ka teised liikmesriigid. Ühe liikmesriigi otsused mõjutavad aga mitmeti ka teiste olukorda ning selline vastastikune sõltuvus suureneb rahvusvaheliste turgude avatumaks muutumisel veelgi.

5.   Tähelepanekud meetmete ettepanekute kohta

5.1

Uue tuumaenergia näidisprogrammi peatükis 6.5 „Edasine tegevus” esitab komisjon arutamiseks ettepanekud meetmete kohta, peaasjalikult ELi tasandil (vt punkt 3.9). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohad esitatud ettepanekute kohta on järgmised.

5.1.1

Komitee nõustub komisjoni praeguse seisukohaga, et ühiste tuumaohutuse alaste võrdlustasemete ja nende rakendamise puhul tuleks tugineda liikmesriikide riiklike tuumaohutusega tegelevate järelevalveasutuste laialdasele oskusteabele WENRA (4) raames. Mis tahes muu lähenemine võiks mõjutada negatiivselt mõne liikmesriigi praegust kõrget ohutuse taset.

5.1.2

Tuumaohutuse ja -julgeoleku alane kõrgetasemeline grupp, kuhu kuuluvad pädevate riiklike organite esindajad, võiks anda oma panuse ühtlustamisse ning aidata parandada vastavust rahvusvahelistele tuumaohutuse konventsioonidele.

5.1.3

Komitee täheldab tungivat vajadust selle järele, et tuumaenergiat kasutavad liikmesriigid võtaksid vastu riiklikud kavad tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks. Riiklike kavade lähenemisviis võib olla läbinisti riiklik, multinatsionaalne või kahetasandiline. Teistsugune toimimine tähendab praeguse põlvkonna kohustuste vastutustundetut lükkamist järgmiste põlvkondade õlgadele.

5.1.4

Tehnoloogiaplatvormid on osutunud väga edukaks vahendiks avaliku ja erasektori partnerluse loomisel Euroopa strateegiliste uurimiskavade jaoks. Komitee toetab komisjoni ideed kasutada kõnealust vahendit „jätkusuutliku tuuma lõhustumise” ja „geoloogilise lõppladustamise” valdkondades. See võib olla väga vajalik viis noorte teadlaste meelitamisel kõnealusesse sektorisse.

5.1.5

Pikaajalise tegevuse kulude täielikuks katmiseks ja võrdsete tingimuste tagamiseks on oluline, et käitajad annaks kasutusse piisavalt ressursse, rahastades tuumarajatiste tegevuse lõpetamist nii ELis kui ka kogu maailmas. Komitee ei näe aga vajadust kõnealuste ressursside täieliku ühtlustamise järele seni, kuni järgitakse täieliku ja tagatud kaetuse ja läbipaistvuse põhimõtteid.

5.1.6

Järgida tuleb kõige karmimaid ohutusnõudeid ning lihtsustada samal ajal tegevusloa andmise korda ja järkjärgulist ühtlustamist koostöös riiklike järelvalveasutustega, et jätta projekteerimiseks piisavalt aega, mis võimaldab koostada täpsemaid kavasid ja maksumuse kalkulatsioone. Mingil juhul ei tohi teha järeleandmisi ohutuse arvelt.

5.1.7

Komitee nõustub komisjoni ettepanekutega ajakohastada Euratomi laenude ülempiire ja tagada nende parem kättesaadavus. Põhimõtteliselt peaks kõikide energialiikide investeeringute puhul kehtima võrdsed tingimused ja ligipääs rahastamisvahenditele, mida muidu pakub Euroopa Investeerimispank.

5.1.8

Ühtlustatud vastutusskeem, sh mehhanismid, millega tagatakse rahaliste vahendite kättesaadavus võimaliku tuumaavarii põhjustatud kahju korral, selleks avalikke vahendeid taotlemata, on komitee arvates samuti oluline tuumaenergia aktsepteerimise parandamiseks. Praegune süsteem (vastutuskindlustus 700 miljonit dollarit) on selleks ebapiisav. Kindlustusprobleemiga, mis on seotud äärmiselt vähetõenäolise õnnetusega, millest võivad tuleneda väga tõsised ja kulukad kahjud, tuleb tegeleda avatult, konstruktiivselt ja praktiliselt. Üks võimalikke mudeleid on ühisreservi süsteem.

5.1.9

Komitee tervitab ettepanekut anda uus tõuge rahvusvahelise koostöö suunas tihedamas koostöös IAEA ja NEAga ning kahepoolsete kokkulepete kaudu. Suurt rõhku tuleks asetada naaberriikidele abi osutamisele.

5.2

Lisaks komisjoni ettepanekutes nimetatutele väärivad komitee meelest edaspidiste sammude ettevalmistamisel komisjonis tähelepanu ka järgmised ülesanded.

5.2.1

Liikmesriikide tähelepanu tuleks juhtida võimalusele, et taas suureneb vajadus ulatusliku tuumaenergia ja -tehnoloogia valdkonna hariduse ja koolituse järele, sh eelkõige vajadus tuumaenergia ohutuse alase hariduse ja väljaõppe järele. Haridus ei ole mitte üksnes viis uute tuumaenergiaspetsialistide koolitamiseks, vaid ka võimalus kõnealuses küsimuses inimeste teadlikkuse tõstmiseks, mis on üldsuse arvamuse kujundamisel äärmiselt oluline.

5.2.2

Täiendavalt tuleks analüüsida võimalikke tulevasi probleeme seoses tuumaenergia investeeringutega avatud energiaturul, arvestades projektide ulatust ja pikka teostusaega, ning potentsiaalseid turupõhiseid lahendusi.

5.2.3

Euroopa tuumatehnoloogia tööstus on asunud juhtivale positsioonile maailmas, pakkudes kõrgetasemelisi töökohti ja tuues samas oma suurepäraste ohutuse näitajatega kasu tuumaohutusele kogu maailmas. Kuna investeeringud tuumaenergiasse hakkavad eeldatavasti hoogsalt kasvama kogu maailmas, peab komisjon Euroopa juhtpositsiooni säilitamiseks seadma oma uue sektoraalse lähenemise poliitikas kesksele kohale just kõnealuse tööstuse, sh sellega seotud tööstused.

5.3

Komitee tervitab ka komisjoni kavatsust avaldada sagedamini tuumaenergia näidisprogramme ja anda seega ajakohastatumat ülevaadet olukorrast ELis.

Brüssel, 12. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  2. lisa — riigipõhine teave tuumkütuse tsükli alastest tegevustest.

(2)  1. lisa: vt joonised 5 ja 6 tuumaelektrijaamade vanuse ja vanuselise jagunemise kohta riigiti.

(3)  Väliskulud — elektri ja transpordi tõttu tekkinud ühiskondlike ja keskkondlike kahjude uurimuse tulemused; Euroopa Komisjon, 2003.

(4)  Western European Nuclear Regulatory Authorities (tuumaenergia küsimust reguleerivate Lääne-Euroopa organite ühendus).


LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel siiski enam kui veerandi antud häältest.

Punkt 1.1

Muuta sõnastust järgmiselt:

„Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitas oma 2004. aastal avaldatud arvamuses „Tuumaenergia tähtsus elektrienergia tootmises” teha jõupingutusi, andmaks teavet tuumatööstuse tegelike probleemide kohta (tarnekindlus, CO2-heidete vähendamine, konkurentsivõimelised hinnad ning kasutatud kütuse ohutu käitlemine), et kodanikuühiskond võiks kriitiliselt analüüsida arutelusid kõnealustel teemadel. Uus tuumaenergia näidisprogramm (PINC) sisaldab mõningat sellist teavet. Üldjoontes Komitee nõustub osaliselt komitee komisjoni teatises esitatud analüüsi ja kirjeldustega, kuid sedastab, et olulisi teemasid ei käsitleta (vt ka punkt 1.6). Käsitlemist on leidnud enamik tuumaenergia peamisi aspekte ja komitee arvates on neid õigesti kirjeldatud. Lisaks juhib komitee aga tähelepanu tuumaenergia teatavatele aspektidele, mida tuleks arvesse võtta.”

Motivatsioon

Tuleneb teistest muudatusettepanekutes ning arvamuse eelnõu punktist 1.6, kus juhitakse tähelepanu sellele, et olulisi aspekte (terrorismioht ja jahutusvesi) ei ole piisavast käsitletud.

Hääletustulemus

Poolt: 49

Vastu: 52

Erapooletuid: 11

Punkt 1.2

Muuta teksti järgmiselt:

„Tuumaenergia, mis 2004. aastal kattis 31 % elektrienergia ja 15 % kogu primaarenergia tarbimisest Euroopa Liidus, etendab energiaturul olulist rolli. Tuumaenergia vastab täielikult ka ELi energiapoliitika eesmärkidele. Tuumaenergia hind on tänapäeval kahtlemata konkurentsivõimeline. Välissõltuvus on väike ning kütuseallikad on mitmekesised ja kindlad, mis vastab tarnekindluse nõuetele. Tuumaenergia on praegu suurim üks suurimaist CO2-vabadest energiaallikatest s Euroopas. Tuumaenergia keskkonnamõju on piiratud ja kontrolli all.”

Motivatsioon

Komisjoni dokumendis ei räägita mitte suurimast vaid ühest suurimast süsinikdioksiidivabast (CO2) energiaallikast Euroopas. Meil tuleks õigesti tsiteerida.

Muude keskkonnamõjude kohta vt teisi muudatusettepanekuid.

Hääletustulemus (NB! Muudatusettepaneku viimane osa, st viimase lause välja jätmine, kiideti täiskogul heaks)

Poolt: 57

Vastu: 60

Erapooletuid: 3

Punkt 1.3

Muuta teksti järgmiselt:

„Pärast Euroopa Ülemkogu otsust, millega sätestati kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärgid 2020. aastaks ja järgnevateks aastateks, on ilmne, et mis tahes täiendav madala süsinikusisaldusega energiatootmisviis — olgu see siis taastuvenergia, tuumaenergia või ehk keskkonnasõbralik söetehnoloogia — peaks asendama CO2 eraldavaid tootmisviise ja seega suurendama vähese süsinikuga toodetud energia kogumahtu. Komitee võtab teadmiseks komisjoni teatises esitatud väited, mille kohaselt „(on) praeguse seisuga … kogu ELis üle 110 tuumarajatise tegevuse lõpetamise erinevates etappides. Prognooside kohaselt tuleb laienenud Euroopa Liidus 2025. aastaks praegu töötavast 152 tuumaelektrijaamast vähemalt kolmandiku tegevus lõpetada (arvesse võtmata tuumaelektrijaamade tegevusaja võimalikku pikendamist).” Kuna praeguseks on komisjonile teatatud vaid ühe uue tuumareaktori rajamisest, siis väga tõenäoliselt kahaneb järsult tuumaenergia osakaal elektrienergia tootmises. Siiski, nagu nähtub Saksamaa riigikantselei poolt Saksamaa kohta tellitud uurimusest, on kliimaeesmärkide saavutamine võimalik, ent see eeldab edasisi pingutusi energiatarbimise vähendamisel, tõhususe ning taastuvenergia kasutuse alal. Reaalselt tähendab see, et kui ei säilitata vähemalt praegust tuumaenergia osakaalu kuni täiesti uute keskkonnasõbralike energeetiliste lahenduste leidmiseni, ei ole võimalik saavutada kliima ja energiapoliitika osas võetud eesmärke.”

Motivatsioon

Tuleneb komisjoni tekstist ning nimetatud uurimusest.

Hääletustulemus

Poolt: 49

Vastu: 65

Erapooletuid: 6

Punkt 1.7

Muuta sõnastust järgmiselt:

Liikmesriikide jaoks, kes tahavad tuumaenergiaga jätkata, võib probleemiks osutuda Samuti tekitab muret kõnealuse sektori atraktiivsus tööandja ja uurimisvaldkonnana pärast 20aastast olukorda Euroopas, mida võib kirjeldada peaaegu moratooriumina. Komitee nõustub komisjoni seisukohaga, et ELile on ülimalt oluline kiirguskaitse- ja tuumatehnoloogiaalane oskusteave, ning seetõttu tuleb tähelepanu pöörata haridusele, koolitusele ja teadustegevusele kõnealustes valdkondades. Eelkõige vastutavad selle eest rajatiste käitajad.

Motivatsioon

Ei saa rääkida „moratooriumist” ning vastutus hariduse jne eest on ettevõtete, mitte riigi/riikide ühenduse kanda.

Hääletustulemus (hääletusele pandi vaid muudatusettepaneku teine pool, esimene pool kiideti heaks)

Poolt: 45

Vastu: 71

Erapooletuid: 2

Punkt 3.6.1

Lisada uus punkt 3.6.1

Uraaniressursside kättesaadavuse suhtes tõdeb komitee, et on erinevusi komisjoni teatise ja IAEA viimase punase raamatu (Red Data Books) kokkuvõtte vahel. Seal on öeldud, et praeguste prognooside kohaselt on loodusliku uraani esmatootmise võimsus kõiki olemasolevaid, avada otsustatud, kavandatud ja võimalikke kaevandusi arvesse võttes piisav, et katta välja arvutatud ülemaailmset uraanivajadust aastal 2010, kui kõik kaevanduste laiendamised ja avamised kulgevad plaanipäraselt ning kõikjal kaevandatakse täisvõimsusel. … Kuna sekundaarsed allikad peaksid eriti pärast 2015. aastat tähendust kaotama, tuleb reaktorite vajadusi katta järjest enam olemasolevate kaevanduste laiendamise ning uute avamisega või siis alternatiivsete kütusetsüklite kasutamine, mis on mõlemad kulukad ja aeganõudvad ettevõtmised. Selleks et ergutada vajalikke tuvastatud varusid õigeaegselt kasutusele võtma, on lähitulevikus tarvis kestvat suurt nõudlust uraani järele. Uute ressursside leidmiseks ja kasutuselevõtuks vajaliku aja pikkuse tõttu (tavaliselt 10 aastat ja enam) võib tekkida puudujääke uraani varustuskindluses ja see asjaolu ning sekundaarsete allikate lõppema hakkamine võivad põhjustada uraanihindade pideva tõusu. Komitee ootab komisjonilt selle kohta selgitust.

Motivatsioon

Ilmsed erinevused tuleb välja tuua, mitte maha vaikida.

Hääletustulemus

Poolt: 49

Vastu: 65

Erapooletuid: 5

Punkt 4.1

Muuta teksti järgmiselt:

„Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab võtab uut e tuumaenergia näidisprogrammi teadmiseks. Pärast eelmise näidisprogrammi avaldamist 10 aastat tagasi on energiakeskkond tublisti muutunud. Eriti just viimasel paaril aastal toimunud uued ja märkimisväärsed muutused on toonud tähelepanu keskmesse kõik kolm energiapoliitika aspekti: tarnekindlus, konkurentsivõime ja mõistlikud hinnad ning keskkond, eelkõige kliimamuutus. EL on reageerinud ilmsetele probleemidele ja väljakutsetele ettepanekutega Euroopa energiapoliitika kohta. Selles kontekstis on tarvis tuumaenergiat käsitlevaid ettepanekuid ja analüüsi. Need seavad tuumaenergia üleüldisesse energiakonteksti ning annavad osa vajalikkust teav best Euroopa energiapoliitika arutelude ja määratlemise jaoks.”

Motivatsioon

Raportöör ise kirjutab, et ei toimu arutelu kõigi aspektide üle (nt terrorismioht jne).

Hääletustulemus

Poolt: 50

Vastu: 69

Erapooletuid: 2

Punkt 4.5

Muuta teksti järgmiselt:

„Uued investeeringud peaksid ideaaljuhul vastama tarnekindluse, konkurentsivõime ja kliimamuutusevastase võitluse eesmärkidele. Seoses muude energiatootmisvormide viiside ja võimalustega muudest energiaallikatest võtab komitee teadmiseks mõnes liikmesriigis toimuva arutelu võib oodata praeguste tuumajaamade tegutsemisaja pikenemiset ja uusi te investeeringuid te üle. Selles osas on komitee Euroopa Komisjoniga ühel nõul.”

Motivatsioon

Muudatusettepaneku esitaja ei tea, millises tekstilõigus komisjon väitis, et „võib oodata” tegutsemisaja pikenemist. See on puhas spekulatsioon.

Vt ka sektsiooni koosolekul muudetud punkt 1.5, kus väljendatakse muret tuumajaamade tegutsemisaja võimaliku pikenemise üle.

Hääletustulemus

Poolt: 50

Vastu: 67

Erapooletuid: 6

Punkt 4.6

Lisada punkti lõppu järgmine tekst:

„Komisjoni andmetel jätkub uraaniressursse kasutuse praeguse taseme püsides veel 85 aastaks. See näitaja on eri allikate andmetel erinev, varieerudes 85-500 aastani. Kuna kütuse kättesaadavus on oluline energia tarnekindluse seisukohalt, peaks komisjon esitama üksikasjalikumat teavet tuumakütuse kättesaadavuse kohta. Samas juhitakse veel kord tähelepanu sellele, et seisukohad uraaniressursside kättesaadavuse kohta erinevad märkimisväärselt.

Motivatsioon

Ei vaja selgitust.

Hääletustulemus

Poolt: 55

Vastu: 68

Erapooletuid: 0

Punkt 4.8

Muuta sõnastust järgmiselt:

„Seega on oluline võtta arvesse tuumaenergia väärtuslikku panust kasvuhoonegaaside tekke ärahoidmisse. Kasutatavat energialiikide kombinatsiooni arvestades hoitakse praeguse seisuga ELis tänu tuumaenergiale ära ligikaudu 600 miljonit tonni CO 2 aastas. Kogu maailma arvestuses ulatub sama näitaja umbes kahe miljardi tonnini. See võrdub praegu Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi CO 2 -heidete kogumahuga. Kui aga mõned liikmesriigid jätkavad kavandatud tuumajaamade tegevuse lõpetamist, tuleb suur osa Euroopa praegustest tuumaelektrijaamadest asendada teiste heitevabade energiaallikatega , samuti energiatõhusus- või kokkuhoiumeetmetega . Kui olemasolevaid tuumaelektrijaamasid ei asendata uutega nende elutsükli lõpus, tuleb tuumaenergia keskpikas perspektiivis asendada muude heitevabade energiaallikatega ja energiatõhusus- ja kokkuhoiumeetmetega .”

Motivatsioon

Meil tuleb kaaluda palju enamat kui vaid ühe energiatootja asendamist teisega. Komitee on sellele mitmeid kordi tähelepanu juhtinud.

Muudatusettepaneku esitaja märkus: palusin raportööril kinnitada ära hoitud CO2 koguseid, kuna töödokumendis on (koos allikaviitega) nimetatud 300 miljonit tonni. Kahjuks ei ole seda tehtud!

Hääletustulemus

Poolt: 61

Vastu: 61

Erapooletuid: 2

Punkt 4.9

Lisada punkti lõppu järgmine tekst:

„Pärast Euroopa Ülemkogu otsust, millega sätestati kasvuhoonegaaside eesmärgid 2020. aastaks ja järgnevateks aastateks, on ilmne, et mis tahes täiendav madala süsinikusisaldusega energiatootmisviisolgu see siis taastuvenergia, tuumaenergia või ehk keskkonnasõbralik söetehnoloogiapeaks asendama CO 2 eraldavaid tootmisviise ja seega suurendama vähese süsinikuga toodetud energia kogumahtu. Reaalselt tähendab see, et kui ei säilitata vähemalt praegust tuumaenergia osakaalu kuni täiesti uute energeetiliste lahenduste leidmiseni, ei ole võimalik saavutada majanduslikult vastuvõetaval viisil kliima ja energiapoliitika osas võetud eesmärke. Samal ajal on aga ilmne, et tuumaenergia ja taastuvenergia kasvav osakaal tähendaks paremat kulutasuvust võitluses kliimamuutuse vastu. Teisest küljest tõendavad uurimused (Saksamaa riigikantselei uurimus Saksamaa kohta), et kliimaeesmärkide saavutamine on võimalik, ent see eeldab edasisi pingutusi energiatarbimise vähendamisel, tõhususe ning taastuvenergia kasutuse alal .”

Motivatsioon

Ei vaja selgitust.

Hääletustulemus

Poolt: 58

Vastu: 65

Erapooletuid: 1

Punkt 4.11.1

Lisada uus punkt 4.11.1

Komisjon sedastab, et „tuumaavariidega seonduvat vastutust reguleeritakse EL 15 liikmesriikides 1960. aasta Pariisi konventsiooniga, millega loodi tuumaavariide vastutuse ühtlustatud rahvusvaheline süsteem, millega on tootjate vastutuse määraks tuumaõnnetuste korral praegu kehtestatud 700 miljonit USA dollarit”. Komitee käsitab seda kaudse toetusena tuumaenergiale ja kutsub üles kohustama käitajaid sõlmima piisava ulatusega kindlustuskatte võimalike kahjude katmiseks.

Motivatsioon

Uurimisrühma koosolekutel viitas raportöör sellele, et on vaja ja võimalik leida lahendus. Tekstist seda ei selgu. Just see ongi muudatusettepaneku eesmärk.

Märkus: Saksamaal on autode kohustuslik vastutuskindlustussumma 100 miljonit eurot, tuumaenergiajaamade puhul on see summa seevastu 700 miljonit USA dollarit, mis on naeruväärne, võrreldes potentsiaalse kahjuga!

Hääletustulemus

Poolt: 41

Vastu: 44

Erapooletuid: 3

Punkt 4.14

Muuta teksti järgmiselt:

„Kõige pakilisem ülesanne on lahendada radioaktiivsete jäätmete ning eelkõige kasutatud tuumkütuse lõppladustamise probleem, milleks on küll olemas tehnoloogia, kuid puuduvad poliitilised otsused. See on peamine küsimus, millega seondub mõju keskkonnale ja tervisele ning tuumaenergia kasutamise üldine aktsepteerimine. Uues tuumaenergia näidisprogrammis märgitakse, et ükski riik ei ole veel rakendanud pakutud lõpplahendust. Siiski on edusamme näha Soomes, kus on valitud ladustamiskoht, ning Rootsis ja Prantsusmaal, kus on tehtud olulisi algatusi ladustamiskoha valikuks.”

Motivatsioon

Tehnoloogiat kõnealuse probleemi lahendamiseks veel ei eksisteeri.

Hääletustulemus

Poolt: 55

Vastu: 69

Erapooletuid: 4


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/62


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Liinilaevanduskonverentsid — Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon”

KOM(2006) 869 lõplik — 2006/0308 (COD)

(2007/C 256/12)

20. märtsil 2007 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 80 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 954/79 selle kohta, kuidas liikmesriigid ratifitseerivad liinilaevanduskonverentsi toimimisjuhendit käsitleva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni või ühinevad sellega”.

Komitee juhatus tegi 14. veebruaril 2007 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) pearaportööriks dr Anna BREDIMA-SAVOPOULOU ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 86, erapooletuks jäi 3.

1.   Kokkuvõte

1.1

Komitee nõustub ettepanekuga tunnistada kehtetuks määrus (EMÜ) nr 954/79 tulenevalt liinilaevanduskonverentside grupierandit sätestava määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisest. Komitee märgib, et kõnealused kaks määrust moodustasid õiguspaketi.

1.2

Määruses (EMÜ) nr 954/79 käsitletakse seda, kuidas liikmesriigid ratifitseerivad liinilaevanduskonverentside toimimisjuhendit (edaspidi „UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhend” või „toimimisjuhend”) käsitleva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni või ühinevad sellega. Selles osas on märkimisväärne, et UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhendi on ratifitseerinud 81 riiki, sealhulgas maailmakaubanduse uued „vedurid” Hiina, India, Venemaa ja Brasiilia, samuti Austraalia, Kanada, Jaapan, Nigeeria, Mehhiko, Indoneesia, Saudi Araabia ja Singapur. Toimimisjuhendi on ratifitseerinud ka 16 ELi liikmesriiki. Liinilaevanduses veetakse 60 % rahvusvahelise kaubanduse koguväärtusest enamjaolt mahutites. Seega avaldab määruse (EMÜ) nr 954/79 (ja määruse (EMÜ) nr 4056/86) kehtetuks tunnistamine kahtlemata mõju, mida ei tohiks alahinnata.

1.3

Komitee kutsub komisjoni üles selgitama, milline on ELi liinilaevade rahvusvaheline õiguslik seisund pärast määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamist. Arvestades ELi tervikliku merenduspoliitika tähtsust ELi rolli jaoks maailmamajanduses ning laevanduse, sealhulgas ELi laevanduse tähtsust ELi ja kogu maailma kaubanduses, leiab EMSK, et kõnealuse kehtetuks tunnistamise menetlemiseks on vaja erilist tähelepanelikkust, samuti tuleb hoolikalt võtta arvesse tagajärgi nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil. Komitee on arvamusel, et komisjoni ettepanekus tunnistada kehtetuks määrus (EMÜ) nr 954/79 ei võeta arvesse kaht järgmist parameetrit: a) kõnealune kehtetuks tunnistamine võib kaasa tuua ettevõtete diskrimineerimist, mida tuleks vältida (vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 12), ning b) ettevõtete (sealhulgas lähimereveoga tegelevate ettevõtete) konkurentsivõime, mida tuleks kaitsta (vastavalt muudetud Lissaboni strateegiale).

1.4

Kooskõlas oma varasemate arvamustega ja Euroopa Parlamendi arvamustega kutsub komitee komisjoni üles lahendama määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisest tulenevaid (poliitilisi, õiguslikke ja praktilisi) probleeme, vältimaks ebasoodsat mõju Euroopa huvidele laevanduse valdkonnas rahvusvahelisel tasandil.

1.5

Pärast ELi sadamatest väljuvate ja sinna saabuvate liinilaevanduskonverentside kehtetuks tunnistamist alates 18. oktoobrist 2008 liinilaevandusteenustele kehtima hakkavad suunised EÜ konkurentsieeskirjade kohaldamiseks meretranspordile võimaldavad liinilaevanduse operaatoritel peamiselt teostada oma lepingute isehindamist konkurentsieeskirjade alusel. Seega leiab komitee, et on ebatõenäoline, et kõnealustes suunistes hakatakse käsitlema määruste (EMÜ) nr 4056/86 ja 954/79 kehtetuks tunnistamisest tulenevaid rahvusvahelisi (poliitilisi, õiguslikke ja praktilisi) probleeme. Komitee ja ka Euroopa Parlament on siiski oma eelnevates arvamustes korduvalt palunud komisjonil kõnealuseid probleeme analüüsida ja tulevikus uue süsteemi loomisel arvesse võtta. Komitee soovib seetõttu, et temaga konsulteeritaks aegsasti suuniste eelnõu osas, mis puudutab EÜ konkurentsieeskirjade kohaldamist meretranspordile, ning soovib võimalust koostada sellekohane arvamus.

1.6

Ehkki komitee nõustub määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamisega, ei mõista komitee, miks kehtetuks tunnistamise menetlusega on vaja kiirustada, veel enne kui liinilaevandust käsitlevat Euroopa uut poliitikat on jõutud korralikult hinnata ja käsitleda.

2.   Sissejuhatus

2.1

Konteiner-liinilaevandus mängib Euroopa majanduses olulist rolli. Konteinervedude regulaarliinid moodustavad veetava kauba väärtusest ligikaudu 40 % 25-liikmelise ELi väliskaubanduse merevedudest. Kolm maailma suurimat liinilaevandusettevõtet kuuluvad Euroopale. Aasiat ja Euroopat ühendavad laevateed koos Aasiat ja USAd ühendavate laevateedega on kõige olulisemad kaubateed (1). Peale selle on kogu maailmas umbes 150 rahvusvahelist liinilaevanduskonverentsi, millest 28 tegutsevad ELi või EList välja suunduvatel marsruutidel. Regulaarseid liinilaevandusteenuseid pakkuvaid ettevõtteid on muuhulgas järgmistes liikmesriikides: Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Ühendkuningriik, Balti riigid ja Küpros. Viimaste kättesaadavate andmete kohaselt (2) teenindavad liinid, sh laevanduskonverentsid rahvusvahelise merekaubanduse koguväärtusest 60 % ja meritsi transporditavast kaubast (5,9 mld tonnist) 25 %.

2.2

Ettepaneku eesmärk on tunnistada kehtetuks nõukogu 15. mai 1979. aasta määrus (EMÜ) nr 954/79 selle kohta, kuidas liikmesriigid ratifitseerivad liinilaevanduskonverentsi toimimisjuhendit käsitleva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni või ühinevad sellega. Ettepanek tuleneb määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisest, millega nähti ette liinilaevanduskonverentside grupierand pärast nõukogu 25. septembri 2006 määruse (EÜ) nr 1419/2006 vastuvõtmist. Määrusega muudetakse ka määrust (EÜ) nr 1/2003, laiendades selle rakendusala kabotaažile ja rahvusvahelistele trampteenustele.

2.3

Liinilaevanduskonverentside toimimisjuhendit käsitlev konventsioon (Genf, 6. aprill 1974) töötati välja ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) egiidi all eesmärgiga luua laevanduskonverentside jaoks ühtlustatud rahvusvaheline toimimisraamistik. UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhend võeti vastu, et vastata arengumaade õigustatud ootustele, et nende ettevõtetele võimaldataks suurem osalus liinilaevanduses veetavate lastide transportimisel. See oli arenenud riikide ja arengumaade pikaleveninud mitmepoolsete läbirääkimiste tulemus (3). Protektsionismi tendentside lämmatamiseks töötati välja valem, mille alusel jagatakse lastid eksportivate ja importivate riikide ettevõtete ning kolmandate riikide ettevõtete vahel. Määruse (EMÜ) nr 954/79 eesmärk oli viia toimimisjuhendi mehhanismid vastavusse EÜ asutamislepingu põhimõtetega.

2.4

UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhendi on ratifitseerinud või sellega on ühinenud järgmised liikmesriigid: Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Malta, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik. Juhendiga on ühinenud ka Euroopa Majanduspiirkonna liige Norra.

2.5

ELi liinilaevanduskonverentside süsteemi kehtetuks tunnistamise teemalises arutelus toonitas Euroopa Parlament kahes arvamuses (2005, 2006) järgmist: „Määruse (4) rakendamine (määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamine) loob kollisiooni, mis puudutab teatud liikmesriikide ühinemist UNCTAD liinilaevanduskonverentside toimimisjuhendiga. On soovitatav, et liikmesriigid taganeksid juhendist, ehkki neid ei saa selleks kohustada. Arvestades olukorda, on tarvis kehtestada selgepiiriline menetlus võimalike rahvusvahelise õiguse konfliktide lahendamiseks. Komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile läbipaistva ülevaate kolmandate riikide (Hiina, USA, Kanada, Jaapan, Singapur ja India) positsioonist, mis puudutab ELi uut liinilaevandusteenuste poliitikat (ratifitseerimine, kohandamine, vastuseis, negatiivsed mõjud) ja nende valmidust oma süsteeme kohandada. Komisjon peaks põhjalikult uurima UNCTAD toimimisjuhendi tühistamise kaubanduslikke ja poliitilisi mõjusid. Komisjon peaks uurima, kas on vaja muuta või tühistada muid ELi õigusakte, nagu näiteks 22. detsembri 1986. aasta määrus (EMÜ) nr 4055/86, mis rakendas liikmesriikide vahelistele ning liikmesriikide ja kolmandate maade vahelistele mereveoteenustele vabaduse põhimõtet (5).” Lisaks „kutsub Euroopa Parlament komisjoni üles (6) mitte tühistama määruse (EMÜ) nr 4056/86 artiklit 9 (mis näeb ette läbirääkimisi, juhul kui ilmneb konflikt ühenduse õigusaktide ja kolmandate maade õigusaktide vahel), eriti arvestades komisjoni kavatsust vaadata läbi konkurentsiõigus meretranspordi osas.” Euroopa Parlamendi soovitustest hoolimata on artikkel 9 koos määrusega (EMÜ) nr 4056/86 siiski tühistatud, samuti näib veel puuduvat nõutud põhjalik hinnang ELi liinilaevanduskonverentside süsteemi tühistamise õigusliku ja poliitilise mõju kohta.

2.6

EMSK arutas ka määruse nr 4056/86 (ELi liinilaevanduskonverentside süsteem) tühistamist ning võttis vastu kaks sellekohast arvamust, nimelt 2004. ja 2006. aastal. 2006. aastal jäi komitee oma seisukoha juurde, et näha, kas välja pakutud määruse nr 4056/86 tühistamisel on jätkusuutlik mõju. Arvamuses öeldi, et „laevanduskonverentside süsteemi reguleeritakse ikka veel mitme- ja kahepoolsete lepingutega, mille osalised on ELi liikmesriigid ja ühendus”. Lisaks märkis EMSK, et „komisjon tunnistab, et kõnealuste kokkulepete tõttu tuleks määruse nr 4056/86 nimetatud sätete (st artikli 1 lõike 3 punktid b ja c, artiklid 3–8 ja artikkel 26) kehtetuks tunnistamist kahe aasta võrra edasi lükata, et denonsseerida või läbi vaadata kõnealused kokkulepped kolmandate riikidega”. Komitee oli seisukohal, et „komisjon peaks määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisel võtma arvesse ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huve. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad Euroopa Liidu majanduse selgroo ning neil on oluline roll uuendatud Lissaboni strateegia kontekstis. Turud peaksid olema jätkuvalt avatud praegusele ja potentsiaalsele konkurentsile, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega liinilaevanduse operaatoritele”. Komitee jäi lõpuks seisukohale, et „kuigi konsolideerimisel võib olla positiivne mõju Euroopa Liidu tööstusele (suurem tõhusus, mastaabisääst, väiksemad kulud), tuleb tähelepanelikult jälgida, et määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamise tagajärjel tekkida võiva konsolideerimise tagajärjel ei väheneks asjaomastel turgudel osalejate arv, st ei väheneks konkurents”.

3.   Komisjoni ettepanek

3.1

Välja pakutud määrus sisaldab ainult kaht artiklit: artikkel 1, millega tühistatakse määrus (EMÜ) nr 954/79, ning artikkel 2, milles käsitletakse uue määruse jõustumist 18. oktoobril 2008.

4.   Üldised märkused

4.1

EMSK on merevedudele ja eriti liinilaevanduskonverentsidele kohaldatavate konkurentsieeskirjade küsimust hoolikalt jälginud üle kahe aastakümne, seepärast avaldati liinilaevanduskonverentside grupierandi tagasilükkamise eeliste teemal erinevaid seisukohti. Pärast määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamist määrusega (EMÜ) 1419/2006 keelati siiski ELi sadamatest väljuvad ja sinna saabuvad liinilaevanduskonverentsid alates 18. oktoobrist 2008.

4.2

Määrused (EMÜ) nr 4056/86 ja 954/79 moodustavad õiguspaketi. Neist viimane võeti vastu seetõttu, et teatud liikmesriigid ratifitseerisid UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhendi. Seega kaasnes määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisega vajadus tunnistada kehtetuks määrus (EMÜ) nr 954/79. Ehkki EMSK oli alguses määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamise vastu, oli komitee hiljem sunnitud andma oma heakskiidu, kuid hoiatas samas ka tagajärgede eest. Eelöeldust lähtuvalt on EMSK sunnitud nõustuma ettepanekuga tunnistada kehtetuks ka määrus (EMÜ) nr 954/79, et lihtsustada ELi õigusakte. Nagu ka määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamise puhul, soovib EMSK siiski järjekordselt rõhutada vajadust tõsiselt kaaluda määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamisega kaasnevaid võimalikke õiguslikke ja/või poliitilisi tagajärgi (ning võimalikke ebasoodsaid mõjusid). Siiski tundub komiteele, et ettepanekus tunnistada määrus (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks puudub järjekordselt hinnang kehtetuks tunnistamisega kaasnevatele võimalikele poliitilistele, õiguslikele ja praktilistele probleemidele. Seadmata kahtluse alla kehtetuks tunnistamise vajadust, mis on määruse (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistamise tõttu vältimatu, jääb komitee siiski seisukohale ning rõhutab veel kord, et EL peaks pöörama asjakohast tähelepanu kõigile võimalikele tagajärgedele, nii poliitilistele, õiguslikele kui praktilistele.

4.3

UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhendit ja liinilaevanduskonverentside kontseptsiooni mainitakse ELi poolt vastu võetud ühenduse õigustikus ja teistes õigusaktides. Näiteks moodustab see põhiosa määrustest (EMÜ) nr 4055/86 ja 4058/86 (7) ning määrusest (EÜ) nr 823/2000 liinilaevanduskonsortsiumide kohta. Toimimisjuhendit mainitakse eraldi ka mõnes kahepoolses lepingus, nagu ELi ja Venemaa vaheline kokkulepe (artikli 39 lõike 1 punkt a) ning 2005. aastal sõlmitud ELi ja Alžeeria vaheline kokkulepe (artikli 34 lõige 3).

4.4

Määrust (EMÜ) nr 4056/86 kehtetuks tunnistades märkis Euroopa Komisjon, et ta avaldab suunised, selgitamaks meretranspordile, sh liinilaevandusteenustele kehtestatud EÜ konkurentsieeskirju. Kõnealused suunised peaksid aitama liinilaevade operaatoritel pärast 18. oktoobrit 2008 (st kuupäeva, millest alates keelatakse liinilaevanduskonverentsid liinidel nii Euroopa Liitu kui Euroopa Liidust välja) teostada oma lepingute isehindamist vastavalt ELi konkurentsieeskirjadele (asutamislepingu artiklid 81–82). Jääb üle ära oodata, kas kõnealused suunised sisaldavad lahendusi määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamisest tulenevatele võimalikele õiguslikele probleemidele rahvusvahelisel tasandil. Komitee mõistab, et suuniste eelnõu on väga üldise iseloomuga ning seetõttu puudub nõutud õiguskindlus, et laevandus peab teostama isehindamist. Mõistetav on ka, et suuniste eelnõus ei käsitleta määruste (EMÜ) nr 4056/86 ja 954/79 kehtetuks tunnistamise mõju rahvusvahelisel tasandil. Seetõttu soovib EMSK, et temaga konsulteeritaks aegsasti, võimaldamaks edasiste arengute tähelepanelikku jälgimist ja vajadusel abi osutamist ja/või asjatundjate abi lõplike suuniste koostamise protsessis.

4.5

EMSK arvates seisneb põhiküsimus, mida tuleks käsitleda, selles, kas määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamine toob UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhendi ratifitseerinud või sellega ühinenud ELi liikmesriikidele kaasa õigusliku kohustuse see denonsseerida. Komitee märgib, et Euroopa Komisjon ei ole kõnealust teemat määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamise ettepaneku seletuskirjas käsitlenud. Tundub siiski, et komisjoni seisukoha kohaselt ei ole toimimisjuhendi ratifitseerinud või sellega ühinenud liikmesriikidel juriidilist kohustust toimimisjuhend denonsseerida. Sellisel juhul näeks määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamise järgne õigusmaastik välja järgmine: ELi liikmesriigid ei pea juhendit denonsseerima, kuid nad ei saa seda enam rakendada Euroopa Liitu ja Euroopa Liidust välja suunduvatele liinidele. Juhend on siiski jätkuvalt kohaldatav teistel kontinentidel. Samas ei ole ELi liikmesriikidel, kes ei ole veel toimimisjuhendit ratifitseerinud, pärast 18. oktoobrit 2008 selleks enam õigust, nagu selgitatakse määruse (EMÜ) nr 954/59 kehtetuks tunnistamise ettepaneku seletuskirjas ning sätestatakse ettepaneku 5. põhjenduses. Seega kui liikmesriik, kes ei ole UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhendi lepinguosaline, sooviks sellega ühineda, et kaitsta oma ELi välistel kaubateedel tegutsevate ettevõtete huve, oleks ühinemine välistatud.

4.6

Seda konteksti arvestades võib pärast 18. oktoobrit 2008 ilmneda järgmine õiguslik paradoks: liikmesriikide ettevõtted, mis on toimimisjuhendi lepinguosalised, kuid ei denonsseeri toimimisjuhendit, saavad ikka kasu selle sätetest, mis puudutavad kolmanda riigi välisvedajate, kõrvalseisjate õigusi, nagu on sätestatud artikli 2 punkti 4 alapunktides a ja b ning resolutsioonis nr 2. Teisalt ei saa toimimisjuhendi sätetest kasu nende liikmesriikide ettevõtted, kes ei ole toimimisjuhendi lepinguosalised ning kellel ei lubata toimimisjuhendit pärast 18. oktoobrit 2007 enam ratifitseerida ega sellega ühineda. Sellest tulenevalt tõstatuvad järgmised küsimused: kas on võimalik vastu võtta ettepanek, mis tähendaks ELi ettevõtete vahel vahetegemist, mis on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 12? Kas selline olukord jätaks avaldamata mõju ELi ettevõtete konkurentsivõimele Euroopas ja kogu maailmale, mis oleks vastuolus uuendatud Lissaboni strateegiaga? Kas selline olukord ei illustreeri vajadust horisontaalse lähenemise järele ELi poliitikas, eriti meretransporti puudutavas transpordi- ja konkurentsipoliitikas, nagu nähakse ette rohelises raamatus Euroopa Liidu tulevase poliitika kohta ookeanide küsimuses?

4.7

EMSK kutsub ELi tungivalt üles mitte alahindama liinilaevanduskonverentside süsteemi kehtetuks tunnistamisest tulenevat mõju rahvusvahelisel tasandil. Komitee märgib, et teised riigid säilitavad praegu oma monopolivastase immuniteedi süsteemi. Mõned kolmandad riigid on väljendanud muret seoses ELi liinilaevanduskonverentside süsteemi kehtetuks tunnistamisega. Siinkohal võib viidata Aasia laevaomanike foorumile (Bussan, Korea 29.5.2007):

„Liikmed tegid tähelepanekuid hiljutiste arengute kohta Austraalias, Hiinas, Hongkongis, Jaapanis ja Singapuris, kuid mainisid murelikult ELi otsust tunnistada kehtetuks liinilaevanduskonverentside grupierand. Esindajad kinnitasid ASFi pikaajalist seisukohta, et monopolidevastase immuniteedi süsteem on laevanduse käekäigu jaoks asendamatu väärtusega, samuti mõjutab see laevanduse võimet innustada rahvusvahelise kaubanduse kasvavate nõudmiste rahuldamiseks vajalikke investeeringuid. Süsteem toob kasu kogu kaubandusele. Jõuti kokkuleppele, et ettevõtted teevad pidevaid jõupingutusi veenmaks seotud osapooli, nt lastisaatjaid ja valitsusi, et ettevõtete vahelised lepingud mängivad kaubanduse edendamisel olulist rolli. ASF märkis, et ASFi liikmesorganisatsioonid, eelkõige KSA, JSA ja SSA, esitasid Euroopa Komisjonile ja asjakohastele asutustele kirjalikud esildised, kus nad väljendasid vastuseisu monopolidevastase immuniteedi süsteemi tühistamisele. KSA sai komisjonilt vastuse, mille kohaselt komisjon tunnistab kehtetuks määruse (EMÜ) nr 4056/86, kuid kavatseb välja töötada alternatiivi ning jätta samaks konsortsiumimäärus, mis on üks kahest monopolivastase immuniteedi süsteemide teljest.” EMSK võtab Aasia laevaomanike foorumi avalduse arvesse. Kõnealune avaldus, nagu ka mitmed komitee ja Euroopa Parlamendi tehtud samalaadsed üleskutsed, näitab vajadust hinnata — või siis vähemalt piisavalt käsitleda — ELi liinilaevanduskonverentside süsteemi kehtetuks tunnistamise rahvusvahelisi mõjusid rahvusvahelisel tasandil ning globaalsele majandusele.

4.8

Seoses eelselgitatuga on komitee kindlal arvamusel, et kõnealust teemat ei saa käsitleda üksnes konkurentsieeskirjade seisukohalt. ELi liinilaevanduskonverentside süsteemi ning seega ka määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamise poliitilist ja meretranspordipoliitilist tähendust ei saa alahinnata. Seetõttu ei mõista EMSK, miks komisjon kiirustab ettepanekuga tunnistada määrus (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks, kuna meretranspordi konkurentsieeskirjade ning eelkõige liinilaevanduskonverentside süsteemi kehtetuks tunnistamise tagajärgi rahvusvahelisel tasandil ei ole veel korralikult arutatud, ehkki seda on korduvalt palutud, sh ka komitee poolt.

5.   Erimärkused

5.1

Võttes arvesse liinilaevanduse toimimisjuhendi ratifitseerimiste praegust seisu, märgib EMSK, et komisjoni esitatud määruse ettepaneku (määruse (EMÜ) nr 954/79 kehtetuks tunnistamiseks) seletuskirjas nimetatakse UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhendi lepinguosalistena 13 ELi liikmesriiki, pärast toimimisjuhendi ratifitseerimist Rumeenia, Bulgaaria ja Malta poolt on lepinguosalisi tegelikult aga 16.

Määrusega (EMÜ) nr 954/79 sätestati teatud reservatsioonid, kaitsmaks muuhulgas kolmanda riigi laevandusettevõtete (kolmanda riigi välisvedajate) huve. Ettepanekuga tunnistada kõnealune määrus kehtetuks ei ole sellised kaitsemeetmed aga enam tagatud. Selles suhtes ei tohiks teiste (liinilaevanduse toimimisjuhendit kohaldavate) kontinentide vahel liiklevate ELi ettevõtete liinilaevandusalaseid huve alahinnata. Samuti on märkimisväärne, et UNCTAD liinilaevanduse toimimiskoodi on ratifitseerinud 81 riiki, sealhulgas maailmakaubanduse uued „vedurid” Hiina, India, Venemaa ja Brasiilia, samuti Indoneesia, Mehhiko, Nigeeria, Saudi Araabia, Austraalia, Kanada, Jaapan ja Singapur.

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Global Insighti lõpparuanne konkurentsieeskirjade kohaldamise kohta liinilaevandusele, oktoober 2005.

(2)  (UNCTAD — 2003, Clarksons — 2003).

(3)  EMSK arvamus ELT C 157, 28.6.2005.

(4)  Euroopa Parlamendi aruanne A6-0217/2006, 22.6.2006.

(5)  EÜT L 378, 31.12.1986, lk 1.

(6)  Euroopa Parlamendi aruanne A6-0314/2005, 24.10.2005.

(7)  Nõukogu määrus (EMÜ) nr 4055/86, 22. detsember 1986, teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos põhineb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) liinilaevanduskonverentsi toimimisjuhendil. Artikli 4 lõike 1 punktides a ja b sätestatakse olemasolev lasti jagamise kord, viidates seejuures otseselt liinilaevanduse toimimisjuhendile. Ka määrus (EMÜ) nr 4058/86, 22. detsember 1986, kooskõlastatud tegevuse kohta ookeanikaubanduses vaba juurdepääsu tagamiseks mereveostele põhineb liinilaevanduskonverentside toimimisjuhendil. Kõnealuse määruse artiklis 1 sätestatakse meetmed vastavalt toimimisjuhendiga seotud laevateedel ja sellega mitte seotud laevateedel. EÜT L 378, 31.12.1986, lk 4.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/66


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Raadiosagedustuvastus (RFID)”

(2007/C 256/13)

26. veebruaril 2007 saadetud kirjas palus Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel järgmises küsimuses: „Raadiosagedustuvastus (RFID)”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 19. juunil 2007. Raportöör oli Peter MORGAN.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Raadiosagedustuvastus on mõjukas tehnoloogia, mis muutub aja jooksul väga oluliseks. Selle praegused ja tulevased rakendused võivad positiivselt parandada mitmeid erinevaid äritegevusi nii avalikus kui erasektoris ning tuua märkimisväärset kasu nii üksikisikutele kui ettevõtetele. Samuti on sel potentsiaali edendada internetirakenduste massilist arengut, tehes võimalikuks selle, mida üks ÜRO agentuur on kirjeldanud „asjade Internetina”. Ent kui raadiosagedustuvastus ei ole hoolika kontrolli all, võib see ka rikkuda eraelu puutumatust, kodanikuvabadusi ja ohustada üksikisikute või ettevõtete turvalisust.

1.2

Teatise täispealkiri on „Raadiosagedustuvastus (RFID) Euroopas: sammud poliitilise raamistiku suunas”. Komisjon on pidanud laiaulatuslikke konsultatsioone, mis olid kõnealuse teatise aluseks. Nüüd on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel palutud koostada ettevalmistav arvamus. Aasta lõpul teeb komisjon liikmesriikidele soovituse teatise kohta saadud vastuste põhjal. Kuna ükskõik millise õigusakti koostamine võtaks kauem aega, tuleb õigusakt hiljem. Seetõttu peaks käesolev arvamus keskenduma soovituse sisule.

1.3

Soovituste koostamise hõlbustamiseks on komisjon otsustanud luua sidusrühmade kogu. Komitee tervitaks võimalust tutvustada käesolevat arvamust sidusrühmade kogule.

1.4

Komitee toetab komisjoni esitatud meetmeid raadiospektri, standardite, tervishoiu, turvalisuse ja keskkonna valdkonnas. Komitee rõhutab, et standardite foorumil on kiiresti vaja tagada tõhus esindatus.

1.5

Kuna komisjon avaldab oma soovituse liikmesriikidele käesoleva aasta lõpul, siis eeldatavalt aktsepteeritakse andmekaitse ja eraelu puutumatuse infrastruktuur selle praeguse seisuga. See tähendab ka, et liikmesriikides juba eksisteerivad andmekaitseasutused hakkavad vastutama eraelu puutumatuse ja andmekaitse küsimuste eest seoses raadiosagedustuvastusega. Arvamuses keskendutaksegi neile küsimustele.

1.6

Raadiosagedustuvastusega eraelu puutumatusele ja kodanikuvabadustele kaasnevad ohud on suured.

Raadiosagedustuvastuse märgiseid saab panna eseme ja dokumendi sisse või peale ilma selle omaniku teadmata. Kuna raadiolained liiguvad kergesti ja hääletult läbi riide, plastmassi ja teiste materjalide, on võimalik lugeda raadiosagedustuvastuse märgiseid, mis on õmmeldud riietesse või kinnitatud rahakotis, kandekotis, kohvris jms asuvate esemete külge.

Elektroonilise tootekoodi abil võib igal esemel olla oma kordumatu tuvastuskood. Kordumatute tuvastusnumbrite kasutuse tulemusel võidakse luua globaalne esemete registreerimissüsteem, kus iga füüsiline ese märgistatakse ja seotakse selle ostja või omanikuga müügi- või üleandmispunktis.

Raadiosagedustuvastuse kasutuseks on vaja luua äärmiselt suured andmebaasid, mis sisaldavad kordumatute märgiste andmeid. Need andmed võidakse siduda isikutuvastusandmetega, eriti arvutimälu ja töötlusvõimsuse suurenemisel.

Märgiseid võib lugeda kauguselt, mis ei ole piiratud nägemisulatusega, lugejate abil, mida saab silmale mitte nähtavatena asetada peaaegu igasse keskkonda, kus inimesed kogunevad. Lugejaid saab kinnitada põrandaplaatidesse, põimida põrandakattesse, peita ukseavasse ja riiulitesse, muutes peaaegu võimatuks inimesel kindlaks teha, millal teda skaneeritakse.

Kui isikutuvastus on seotud raadiosagedustuvastuse kordumatu märgise numbriga, on võimalik üksikisikut jälitada või tuvastada ilma tema teadmata ja nõusolekuta.

Võimalik on ette kujutada maailma, kus raadiosagedustuvastuse lugejad moodustavad üldise globaalse võrgustiku. Selline võrgustik ei vajaks lugejaid igal pool. Londonis saab maksustatud liiklustsooni süsteemi raames jälitada kõiki Londoni kesklinna sisenevaid autosid suhteliselt väheste strateegiliselt paigutatud kaameratega. Sarnaselt võib välja töötada strateegiliselt paigutatud raadiosagedustuvastuse märgiste lugejate võrgustiku — mida ei tohi lasta juhtuda.

1.7

Nende ohtude tõttu tuleb arvestada alljärgnevaga.

Raadiosagedustuvastuse kasutajad peavad oma tegevused ja tavad avalikustama ning ühtki isiklikku teavet sisaldavat salajast andmebaasi ei tohiks eksisteerida.

Üksikisikutel peab olema õigus teada, kui jaemüügikohtades on esemeid, millele on kinnitatud raadiosagedustuvastuse märgised või lugejad. Jaemüügikohas toimuv märgiste lugemine peab olema kõigi poolte jaoks läbipaistev.

Raadiosagedustuvastuse kasutajad peavad teavitama, mis eesmärgil märgiseid ja lugejaid kasutatakse. Teabe kogumine peaks olema piiratud sellega, mis on asjaomaseks eemärgiks vajalik.

Raadiosagedustuvastuse kasutajad vastutavad tehnoloogia rakendamise eest ning selle eest, et järgitakse andmekaitseseadusi ja -eeskirju. Samuti vastutavad nad süsteemi ja andmebaasi turvalisuse ja usaldusväärsuse eest.

1.8

Kuidas neid põhimõtteid praktikas rakendada, on vaieldav küsimus. Ideaalolukorras peaksid kõik ettevõtted, mis on seotud ettevõtte ja tarbija vaheliste tehingutega, nagu jaemüük, piletimüük, läbipääsukontroll või transporditeenused, andma klientidele teatud vormis garantii, et neid põhimõtteid järgitakse — omamoodi kliendigarantii. Põhimõtteliselt võiks selline õigus hõlmata kõiki hea tava kohaseid andmekaitse põhimõtteid, mis on üksikasjalikult välja toodud käesoleva arvamuse punktis 4.5. Lisaks esitab komitee järgmised juhised.

a)

Kaupmeestel ei tohiks olla lubatud sundida või meelitada kliente aktsepteerima aktiivseid või passiivseid märgiseid ostetavatel toodetel. Näiteks võiks märgised lisada pakendile või kasutada eemaldatavaid märgiseid analoogselt hinnasiltidega.

b)

Klientidel peaks olema õigus eemaldada või töövõimetuks teha iga märgis nende omanduses olevatel esemetel.

c)

Raadiosagedustuvastust ei tohiks üldjuhul kasutada isikute jälitamiseks. Inimesi ei tohi jälitada näiteks riietusesemete, asjade, piletite või muude esemete abil.

d)

Raadiosagedustuvastust ei tohiks kunagi kasutada viisil, mis võiks põhjustada anonüümsuse kadu või vähenemist.

e)

Vastutav ametiasutus peaks andma selged juhised, et punktides c) ja d) nimetatu võib olla lubatav ainult eriolukorras ja ametiasutuse eelneval ametlikul teavitamisel.

1.9

Teatud erandeid eelnimetatud juhistele võib kaaluda juhul, kui

eraisikud kasutavad võimalust jätta märgised aktiivseks oma isikliku mugavuse tõttu;

eraisikud annavad oma nõusoleku, et neid jälitatakse teatud keskkondades, näiteks kõrgete turvastandarditega riiklikes ja erasektori asutustes ja institutsioonides;

eraisikud otsustavad kasutada rakendusi, mis nende asukoha kindlaks teevad ja neid tuvastavad samamoodi, nagu juba tehakse mobiiltelefonide, pangakaartide, internetiaadresside jms kasutamisel.

Kõigist sellistest eranditest tuleks teavitada vastutavat ametiasutust.

1.10

Raadiosagedustuvastus ei ole veel täielikult välja arendatud, seega ei tea me veel selle täispotentsiaali. Ühelt poolt võib see olla meie tehnoloogilisele tsivilisatsioonile kujuteldamatult kasulik, teisest küljest võib see olla suurim tehnoloogiline oht eraelu puutumatusele ja vabadusele. Komitee arvates tuleks raadiosagedustuvastuse rakendused välja töötada vastavalt rangele eetikakoodeksile, mis austab eraelu puutumatust, vabadust ja andmete turvalisust, kuid vajalike garantiide olemasolul peaks rakenduste edasiarendamine jätkuma.

1.11

Seal, kus raadiosagedustuvastuse rakendused on lubatud, peab nende rakendamine olema kõigi asjassepuutuvate isikute jaoks täiesti läbipaistev. Rakendused, mille eesmärk on kaupade käitlemise parandamine, on üldiselt aktsepteeritavad. Inimeste märgistamist hõlmavad rakendused ei ole üldiselt aktsepteeritavad, välja arvatud keskkondades, kus inimene viibib ainult ajutiselt. Rakendused, mis seovad inimesed kaupadega, võivad olla aktsepteeritavad turunduseesmärkidel. Rakendused, mis tuvastavad inimesed kaupade abil, mida nad on ostnud, ei ole üldjuhul aktsepteeritavad. Lisaks on mõned rakendused ebasobivad vabas ühiskonnas kasutamiseks ning neid ei tohiks kunagi lubada. Liikmesriikidele suunatava komisjoni soovituse keskmes peab olema vajadus säilitada eraelu puutumatus ja anonüümsus.

2.   Mis on raadiosagedustuvastus ja miks see on oluline?

2.1

Raadiosagedustuvastus (RFID) on tehnoloogia, mis võimaldab automaatset tuvastamist ja andmehõivet raadiosageduste kasutamise kaudu. Kõnealuse tehnoloogia üks tähtsamaid omadusi on see, et selle abil saab elektroonilise märgise näol kinnitada igasuguse objekti, looma või isegi inimese külge kordumatu tunnuse ning võtta raadioseadme abil vastu selle saadetavat teavet.

2.2

Märgised ise koosnevad elektronlülitusest, milles säilitatakse andmed, ja antennist, mis edastab andmeid raadiolainete teel. Raadiosagedustuvastuse lugeja loeb märgistelt salvestatud teavet. Kui lugeja levitab raadiolaineid, võtavad ühendust kõik laineulatuses olevad märgised. Lugeja kontrollimiseks ja teabe kogumiseks ja filtreerimiseks on vaja tarkvara.

2.3

Olemas on eri liiki raadiosagedustuvastuse süsteeme. Märgised võivad olla ka aktiivsed või passiivsed. Aktiivsetel märgistel on aku, mis toidab märgisesisest elektroonikat ja aitab tekitada raadiolaineid. Nad saavad raadiolaineid edastada ka raadiosagedustuvastuse lugeja puudumisel. Passiivseid märgiseid toidetakse lugeja saadetavate raadiolainete energiaga ning neil ei ole oma toiteallikat. Märgised võivad olla kirjutuskaitstud või loetavad-kirjutatavad. Kirjutuskaitstud märgiste tootmine on odavam ja neid kasutatakse enamikus praegu kasutatavates rakendustes.

2.4

Raadiosagedustuvastuse süsteemi ulatus sõltub raadiosagedusest, lugeja võimsusest ning märgise ja lugeja vahel olevast materjalist. Passiivsete süsteemide puhul võib see olla kuni mõni meeter, aktiivsete süsteemide puhul üle 100 meetri.

2.5

Raadiosagedustuvastus on traadita tehnoloogia hierarhias kõige alumisel tasandil. Kui tehnoloogiad järjestada vahemaa alusel, mille signaal läbib, siis kõige kõrgemal on satelliitsidesüsteemid, näiteks GPS. Sellele järgnevad laia ala katvad mobiiltelefonitehnoloogiad, näiteks GSM ja GPRS, ning seejärel lühemat vahemaad läbivad signaalid ehitiste sees, näiteks Wi-Fi, seejärel isikliku võrgustikud, näiteks Bluetooth, ja viimasena raadiosagedustuvastus. Kõik need tehnoloogiad on omaette ja sõltumatud, seega ei ole näiteks ohtu, et satelliitsüsteemid loeksid raadiosagedustuvastuse märgiseid. Ometi võib andmeid ühest süsteemist teise üle kanda selliste seadmete abil nagu mobiiltelefon.

2.6

Alljärgnevalt on toodud mõned näited raadiosagedustuvastuse rakenduste võimalikest kasudest.

Üksikisikule võib see tähendada turvalisust (nt toiduohutus, tervishoid, võltsingute vältimine), mugavust (lühemad kassajärjekorrad, parem pagasikäitlus lennujaamas, automatiseeritud maksmine) ja paremat patsientide hooldust, eelkõige krooniliste haiguste puhul nagu dementsus.

Transpordis loodetakse parandada tõhusust, turvalisust ja teenuste kvaliteeti inimeste ja kaupade jaoks.

Tervishoius võimaldab raadiosagedustuvastus parandada arstiabi kvaliteeti ja suurendada ravi ohutust ning täiustada retseptiravimite manustamise kontrolli ja logistikat. Praegu käib töö selle kallal, kuidas panna raadiosagedustuvastuse märgised eraldi iga tableti peale.

Jaekaubanduses võib raadiosagedustuvastus aidata leevendada tarnete vähesust ja ladustamisvajadust ning vähendada vargusi.

Paljudes tööstusharudes, kus liigub rohkelt võltskaupa, võib raadiosagedustuvastus aidata kindlaks teha punkti, kus ebaseaduslikud kaubad pääsevad tarneahelasse.

Raadiosagedustuvastuse märgistega võib paranda ka tooteosade ja -materjalide sorteerimist ja ringlussevõttu, millega kaasnevad positiivsed tulemused jäätmehoolduse ja säästva arengu osas.

2.7

Raadiosagedustuvastuse mitmeid aspekte võib illustreerida raamatute näitega. Trükitud raamatute tohutult suur arv esitab kirjastajatele, turustajatele, raamatukogudele ja jaemüüjatele logistilise väljakutse. Peale tarneketi logistika on vaja teada riiulitele asetatud raamatute asukohta, et neid saaks üles leida ja asendada. Lisaks peavad raamatukogud kontrollima laenuperioodi ja müüjatel võib olla raskusi oma raamatute olukorrast ülevaate saamisel. Raadiosagedustuvastuse märgised raamatutel pakuksid kõigile neile probleemidele lahenduse. Analoogselt laenatud raamatute kontrollimisega võib raadiosagedustuvastust kasutada ükskõik millises rakenduses, kus on vaja esemeid uuesti kasutada või välja laenata.

2.8

Illustreerimaks selle uue tehnoloogiaga kaasnevaid ohte on alljärgnevalt toodud lõik 2002. aasta novembris esitatud IBMi patenditaotlusest (20020615758). See käsitleb inimeste tuvastamist ja jälitamist, kasutades raadiosagedustuvastuse märgistega esemeid.

„Inimeste tuvastamise ja jälitamise meetod ja süsteem, kus kasutatakse inimeste küljes asuvaid raadiosagedustuvastuse märgistega esemeid. Iga jaemüügikaupluses sisseoste teinud isiku eelmiste ostude andmed kogutakse müügikoha terminalides ning salvestatakse tehingute andmebaasi. Kui isik, kel on kaasas või kes kannab raadiosagedustuvastuse märgistega esemeid, siseneb kauplusse või muule asjaomasele alale, skaneerib kohapeal asuv raadiosagedustuvastuse märgise lugeja kõnealusel isikul asuvaid raadiosagedustuvastuse märgiseid ja loeb raadiosagedustuvastuse märgise teavet. Kogutud raadiosagedustuvastuse märgise teavet võrreldakse tehingute andmebaasis salvestatud tehingute andmetega vastavalt teatud korrelatsiooni algoritmidele. Korrelatsiooni tulemuste põhjal võib täpselt tuvastada kõnealuse isiku või kindlaks teha isiku teatud omadused. Seda teavet kasutatakse isiku liikumise jälgimisel poes ja muudel aladel.”

American Expressi patenditaotlus number 20050038718 on üsna sarnane.

2.9

Raadiosagedustuvastus on muidugi midagi rohkemat kui elektrooniline vöötkood. Eelpool tsiteeritud patenditaotluse lõigus on peamised erinevused järgmised.

a)

Märgis ei sisalda mitte ainult eseme kirjeldust, vaid ka eraldi eseme tuvastajat, millega omakorda võib tuvastada selle kasutaja.

b)

Märgis ei pruugi olla mikrokiip. Vooluringi võib trükkida otse peaaegu enamikule materjalidele, näiteks riidele.

c)

Märgis võib jääda aktiivseks pärast müüki, nii et seda võib pidevalt uuesti lugeda.

d)

Märgise lugejad ei asu mitte ainult müügipunktis, need võivad olla iga pool, mitte ainult jaemüüja ruumides.

e)

Andmebaasi abil tehtava korrelatsiooniga lisatakse uued mõõtmed andmekogumisele, eraelu puutumatusele ja andmeturbele.

2.10

Kas märgis peaks jääma aktiivseks pärast jaemüügikoha kassast lahkumist, on vaieldav küsimus. Ühest küljest on see oht eraelu puutumatusele. Teisest küljest võib see olla kasulik ostjale. Näiteks kodus asuv märgise lugeja võiks aidata hallata veinikeldreid, külmkappe, riidekappe ja raamatukogusid. Loogiliselt võttes peaks seega valiku tegema isik ise, aga tehnoloogia ja rakendus peavad talle selle valiku võimaldama.

2.11

Raadiosagedustuvastusel on rohkem rakendusi kui jaetoodete tuvastamine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee isikut tõendav kaart on raadiosagedustuvastuse seade. Londoni metroosüsteemis kasutatakse suurel määral raadiosagedustuvastuse kaarte maksmiseks ja läbipääsu lubamiseks. Krediitkaartidele lisatakse varsti raadiosagedustuvastuse seade, mis võimaldab teha väikese väärtusega tehinguid ilma PIN-koodita. Raadiosagedustuvastuse märke kasutatakse teede maksustamise ja autojuhi tuvastamise rakendustes. Mõnes Euroopa suusakuurordis kontrollitakse juurdepääsu suusaliftidele raadiosagedustuvastuse märkidega, mida kantakse suusariiete taskus. Käesoleva arvamuse raportöör kannab iga päev kolme raadiosagedustuvastuse kaarti ja ühte raadiosagedustuvastuse märki. Tema koera saab tuvastada naha alla paigutatud raadiosagedustuvastuse kiibi abil. Sellised kiipe hakatakse kogu maailmas laialt kasutama loomade asukoha kindlakstegemiseks, et võimaldada jälgitavust toiduahelas. Kurjategijate ja probleemsete patsientide märgistamiseni võib olla ainult väike samm.

2.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees kasutatav isikut tõendav kaart on raadiosagedustuvastuse positiivne rakendus. Isiku tuvastamine muutub palju probleemsemaks siis, kui märgised lisatakse tööriietele või vormiriietusele, nii et vormiriides inimese liikumist võib pidevalt skanneritega jälgida ruumide võtmekohtades. Samas tuleb tunnistada, et teatud juhtudel võib see olla soovitatav, nt turvalisuse eesmärkidel. Igal juhul oleks üksikisiku asukoha jälgimine, kui sellega ei kaasne nõuetekohased kaitsemeetmed, eraelu puutumatuse suur rikkumine, mida tuleb tõsiselt põhjendada ja väga hoolikalt kontrollida.

2.13

The Economist kirjutab tulevaste rakenduste kummalisest eelkäijast: Baja Beach klubis Barcelonas siirdatakse VIP-alale sissepääsuks inimese käe sisse mikrokiip. Riisiterast veidi suurem klaasi ja silikooniga kaetud kiipi kasutatakse inimeste tuvastamiseks, kui nad sisenevad ja jookide eest maksvad. Kiibi siirdab süsti abil õde kohaliku tuimestusega. Põhimõtteliselt on tegemist raadiosagedustuvastuse märgisega.

3.   Teatise põhisisu

3.1

Raadiosagedustuvastus on poliitiline teema, kuna ta kätkeb potentsiaali toetada majanduskasvu ja töökohtade loomist, ning toetab sellisena suuresti Lissaboni strateegiat, kui suudetakse ületada uuendustegevuse ees seisvad tõkked.

3.2

2006. aastal korraldas komisjon raadiosagedustuvastuse teemalise avaliku arutelu, mille käigus selgusid sellele tehnoloogiale pandud ootused, mis põhinevad esimeste kasutajate kogemustel, aga ka kodanike mured isikute tuvastamist ja/või jälgimist hõlmavate raadiosagedustuvastuse rakenduste suhtes.

3.3

Raadiosagedustuvastuse edasiarendamise ja laialdase kasutuselevõtu korral võib veelgi tugevneda info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kui uuendustegevuse stimuleerija ning majanduskasvu edendaja funktsioon.

3.4

Vaja on selget ja ettearvatavat õiguslikku ja poliitilist raamistikku, et see uus tehnoloogia oleks kasutajatele vastuvõetav. Kuivõrd raadiosagedustuvastus on laadilt piiriülene, tuleks selle raamistikuga tagada kooskõla kogu siseturu piires.

3.5   Turvalisus, kõlbelisus ja eraelu puutumatus

3.5.1

Väljendatud on tõsist muret, et see kõikjale tungiv ja uusi lahendusi võimaldav tehnoloogia võib ohustada eraelu puutumatust. Raadiosagedustuvastust võidakse kasutada selliste andmete kogumiseks, mis on otseselt või kaudselt seotud tuvastatava või tuvastatud isikuga ja mida sellest tulenevalt peetakse isikuandmeteks; raadiosagedustuvastuse seadmed võivad salvestada isikuandmeid; raadiosagedustuvastust on võimalik kasutada inimeste liikumise või nende käitumise jälgimiseks. Raadiosagedustuvastus võib osutuda eraellu tungivaks tehnoloogiaks. Väljendatud on muret seoses põhiväärtuste ja eraelu puutumatuse rikkumisega ning jälgimise suurenemisega eriti töökohtades, mille tulemuseks on diskrimineerimine, tõrjutus, ohvristumine ja võimalik töökohakaotus.

3.5.2

On selge, et raadiosagedustuvastuse rakendamine peab olema ühiskondlikult, poliitiliselt ja eetiliselt vastuvõetav ning seadusega lubatav. Raadiosagedustuvastusest saab ainult siis olla olulist majanduslikku ja ühiskondlikku kasu, kui on olemas tõhusad tagatised andmekaitse ja eraelu puutumatuse jaoks ning sellega seotud eetiline mõõde, mis on raadiosagedustuvastuse üldist omaksvõttu käsitleva arutelu keskmes.

3.5.3

Ühenduse õigusaktid, mis käsitlevad andmekaitset ja eraelu puutumatust Euroopas, kujundati uuendustegevust arvesse võttes. Isikuandmete kaitset käsitleb üldine andmekaitse direktiiv (1), mis kehtib iga tehnoloogia, kaasa arvatud raadiosagedustuvastuse suhtes. Üldist andmekaitse direktiivi täiendab eraelu puutumatuse direktiiv (2). Vastavalt nendele direktiividele peavad liikmesriikide ametiasutused tagama, et kasutusele võetavad raadiosagedustuvastuse rakendused vastavad eraelu puutumatust ja andmekaitset käsitlevatele õigusaktidele. Seoses sellega võivad osutuda vajalikuks üksikasjalikud juhised raadiosagedustuvastuse praktilise rakendamise kohta ning asjaomaste tegevusjuhendite koostamine.

3.5.4

Turvalisuse puhul püüavad asjaomased ettevõtjad, liikmesriigid ja komisjon üheskoos süvendada arusaamist süsteemsetest küsimustest ning kaasnevatest turvariskidest, mida võib seostada raadiosagedustuvastust kasutavate seadmete ja süsteemide massilise kasutuselevõtuga. Eespool kirjeldatud probleemide lahendamisel on oluline töötada välja ja võtta vastu sellised projekteerimiskriteeriumid, mis hoiavad ära ohte eraelu puutumatusele ja turvalisusele mitte üksnes tehnoloogilisel, vaid ka organisatsioonilisel ja äriprotsessi tasandil. Seepärast on enne raadiosagedustuvastuse süsteemide valimist ja rakenduste kasutuselevõttu vaja täpselt uurida nende turvariskide ja eraelu puutumatusele avaldatavate ohtudega kaasnevat kulu ja kasu.

3.5.5

Lisaks tuntakse muret seoses selliste andmebaaside avatuse ja neutraalsusega, millesse kantakse raadiosagedustuvastuse süsteemi tuumaks olevad kordumatud tunnused, ning kogutud andmete hoidmise ja käitlemisega ning nende kasutamisega kolmandate isikute poolt. See on oluline küsimus, arvestades et raadiosagedustuvastus, mis tekitab Interneti uue arengulaine, ühendab lõpuks miljardid arukad seadmed ja keerukad andurtehnoloogiad omavahel sideinfrastruktuuri võrguks. Kõnealune Interneti uus arenguetapp on „asjade Internet”.

3.5.6

Süsteem, mida tulevases „asjade Internetis” hakatakse kasutama identiteetide registreerimiseks ja nimetamiseks, peaks olema kaitstud rikete ja ettenägematu kasutamise eest, mis võib põhjustada kaose. See süsteem ei tohiks sattuda isikute kätte, kes tahavad neid andmebaase ja süsteeme kasutada oma eesmärkidel. Tuleb kaitsta kõikide asjaosaliste turvalisust, kõlbelisust ja eraelu puutumatust, ükskõik kas tegu on üksikisikute või äriühingutega, kelle tundlik äriteave sisaldub raadiosagedustuvastust võimaldavates äriprotsessides.

3.5.7

Raadiosagedustuvastuse teabesüsteemi väljatöötamisel peab arvesse võtma nii süsteemi rajamisel aktiivselt osalevate poolte (nt äriorganisatsioonid, riigiasutused, haiglad) kui ka seda kasutama hakkavate lõpptarbijate (kodanikud, tarbijad, patsiendid, töötajad) vajadusi. Kuna lõpptarbijad ei ole tavaliselt kaasatud projekteerimise etappi, toetab komisjon rakendusspetsiifiliste juhiste (tegevusjuhend, hea tava) väljatöötamist kõiki pooli esindava ekspertide tuumikrühma poolt. Komisjon annab 2007. aasta lõpuks välja soovituse, et määrata kindlaks põhimõtted, mida ametiasutused ja teised sidusrühmad peaksid kohaldama raadiosagedustuvastuse kasutamise suhtes.

3.5.8

Samuti kaalub komisjon asjakohaste sätete lisamist tulevasse ettepanekusse eraelu puutumatust elektroonilise side sektoris käsitleva direktiivi muutmise kohta ning võtab seejuures arvesse tulevase raadiosagedustuvastuse sidusrühmade kogu, artikli 29 andmekaitse töörühma ning teiste, näiteks teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühma töö tulemusi. Selle alusel hindab komisjon vajadust edasiste õigusaktide järele, et tagada andmekaitse ja eraelu puutumatus.

3.5.9

Komisjon jälgib tihedalt arengut „asjade Interneti” suunas, milles raadiosagedustuvastusel on eeldatavasti oluline roll. 2008. aasta lõpus kavatseb komisjon avaldada teatise, milles analüüsitakse selle arengu laadi ja mõju, pöörates erilist tähelepanu eraelu puutumatuse, usaldatavuse ja juhtimise küsimustele. Komisjon kavatseb hinnata poliitika võimalusi, sealhulgas vajadust edasiste seadusandlike meetmete järele, mis kaitseksid andmeid ja eraelu puutumatust, ning käsitleda muid avaliku poliitika eesmärke.

3.5.10

Märkused turvalisuse, kõlbelisuse ja eraelu puutumatuse küsimuste kohta on toodud arvamuse 4. peatükis.

3.6   Muud raadiosagedustuvastusega seotud poliitilised küsimused

3.6.1

Lisaks turvalisuse, kõlbelisuse ja eraelu puutumatuse temaatikale on raadiosagedustuvastusega seotud muud poliitilised küsimused, nagu raadiospekter ja standardid ning tervishoiu-, ohutus- ja keskkonnaküsimused.

3.6.2

Oluline on raadiospektri kasutamistingimuste ühtlustamine, et võimaldada hõlpsat liikuvust ja kulude kokkuhoidu. Komisjon võttis hiljuti vastu otsuse detsimeeterlainealal töötavate raadiosagedustuvastuse seadmete raadiospektri kohta (2006/808/EÜ). Sellisest sageduste eraldamisest arvatakse piisavat kolmeks kuni kümneks aastaks, kuid lisaspektri vajaduse tekkimisel tegutseb komisjon vastavalt, kasutades raadiospektrit käsitlevast otsusest (676/2002/EÜ) tulenevaid volitusi. EMSK jagab seda seisukohta.

3.6.3

Raadiosagedustuvastust hõlmavate teenuste sujuvaks kasutuselevõtuks on tingimata vaja vastu võtta kohandatud rahvusvahelised standardid ja ühtlustada piirkondlikud standardid. Selles osalevad täielikult Euroopa standardiorganisatsioonid CEN ja ETSI. Komisjon kutsub Euroopa kõnealuseid organisatsioone koostöös asjaomase sektoriga tagama, et koostatavad standardid vastavad Euroopa nõuetele, eriti selles osas, mis puudutab eraelu puutumatust, turvalisust, intellektuaalomandi õigusi ja litsentsimisküsimusi. Kuna sektori standardid ja patendid arenevad sageli paralleelselt, kutsub EMSK komisjoni üles tegema kõik, mis nende võimuses, et sektor ja standardiorganisatsioonid tegutseksid kiiresti, et ennetada Euroopa raadiosagedustuvastuse rakenduste muutumist ülemäära sõltuvaks välismaisest kallist intellektuaalomandist.

3.6.4

Keskkonnaküsimuste osas kuuluvad raadiosagedustuvastuse seadmed täielikult elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmeid käsitleva direktiivi ning teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramist elektri- ja elektroonikaseadmetes käsitleva direktiivi rakendusalasse. Tervishoiuaspektide osas on raadiosagedustuvastuse seadmetega seotud elektromagnetväljade võimalik mõju inimese tervisele. Raadiosagedustuvastuse seadmetega seotud elektromagnetväljade mõjuala on üldiselt väike, mistõttu eeldatakse, et elanikkonna ja töötajate kokkupuude nendega jääb praegustest standardpiirangutest kindlasti allapoole. Kuid traadita rakenduste kasutamise üldise suurenemise kontekstis jälgib komisjon edaspidigi kõnealust õiguslikku raamistikku. EMSK jagab seda seisukohta.

4.   Märkused

4.1

Kuna komisjon avaldab oma soovituse liikmesriikidele käesoleva aasta lõpul, siis eeldatavalt aktsepteeritakse andmekaitse ja eraelu puutumatuse infrastruktuur selle praeguse seisuga. See tähendab ka, et liikmesriikides juba eksisteerivad andmekaitseasutused hakkavad vastutama eraelu puutumatuse ja andmekaitse küsimuste eest seoses raadiosagedustuvastusega.

4.2

Teatises väitis komisjon muu hulgas, et kavatseb luua uue sidusrühmade kogu ja sellega konsulteerida. Komitee sooviks tutvustada käesolevat arvamust sidusrühmade kogule.

4.3

Ohud, mis kaasnevad raadiosagedustuvastusega eraelu puutumatusele ja kodanikuvabadustele, on suured.

a)

Raadiosagedustuvastuse märgiseid saab panna eseme ja dokumendi sisse või peale ilma selle omaniku teadmata. Kuna raadiolained liiguvad kergesti ja hääletult läbi riide, plastmassi ja teiste materjalide, on võimalik lugeda raadiosagedustuvastuse märgiseid, mis on õmmeldud riietesse või kinnitatud rahakotis, kandekotis, kohvris jms asuvate esemete külge.

b)

Elektroonilise tootekoodi abil võib igal esemel olla oma kordumatu tuvastuskood. Kordumatute tuvastusnumbrite kasutuse tulemusel võidakse luua globaalne esemete registreerimissüsteem, kus iga füüsiline ese on märgistatakse ja seotakse selle ostja või omanikuga müügi- või üleandmispunktis.

c)

Raadiosagedustuvastuse kasutuseks on vaja luua äärmiselt suured andmebaasid, mis sisaldavad kordumatute märgiste andmeid. Need andmed võidakse siduda isikutuvastusandmetega, eriti arvutimälu ja töötlusvõimsuse suurenemisel.

d)

Märgiseid võib lugeda kauguselt, mis ei ole piiratud nägemisulatusega, lugejate abil, mida saab silmale mitte nähtavatena asetada peaaegu igasse keskkonda, kus inimesed kogunevad. Lugejaid saab kinnitada põrandaplaatidesse, põimida põrandakattesse, peita ukseavasse ja riiulitesse, muutes peaaegu võimatuks inimesel kindlaks teha, millal teda skaneeritakse.

e)

Kui isiku tuvastus on seotud raadiosagedustuvastuse kordumatu märgise numbriga, on võimalik üksikisikut jälitada või tuvastada ilma nende teadmata ja nõusolekuta.

f)

Võimalik on ette kujutada maailma, kus raadiosagedustuvastuse lugejad moodustavad üldise globaalse võrgustiku. Selline võrgustik ei vajaks lugejaid igal pool. Londonis saab maksustatud liiklustsooni süsteemi raames jälitada kõiki Londoni kesklinna sisenevaid autosid suhteliselt väheste strateegiliselt paigutatud kaameratega. Sarnaselt võib välja töötada strateegiliselt paigutatud raadiosagedustuvastuse märgiste lugejate võrgustiku — mida ei tohi lasta juhtuda.

4.4

Komisjon juba andis teadus- ja arendustegevuse 7. raamprogrammis juhiseid tehnoloogia eetilise rakendamise kohta, kuna see mõjutab andmete turvalisust ja eraelu puutumatust.(ühisprojektide taotlemise juhis „Guide for Applicants”, lk 54 (3)). Raadiosagedustuvastus on suurepärane näide arenevast seosest andmete kogumise ja levitamise tehnoloogia ning eraelu puutumatust käsitleva seadusliku õiguse või avalikkuse sellekohaste ootuste vahel. Eraelu puutumatusega seotud probleeme esineb kõikjal, kus digitaalselt või muul viisil kogutakse ja salvestatakse teavet, mille abil on võimalik inimest või inimesi üheselt tuvastada. Eraelu puutumatuse probleemid võivad tuleneda andmete avalikustamise ebapiisavast või olematust kontrollist. Andmekaitseprobleemid ohustavad kõige enam tervishoidu, kriminaalõigust, rahandust, geneetikat ja asukoha määramist puudutavaid andmeid. Asukoha määramine on raadiosagedustuvastuse keskne küsimus.

4.5

Andmekaitset ja eraelu puutumatust käsitlevates juhistes (4) sätestas komisjon kaheksa hea tava kohast jõustatavat põhimõtet. Vastavalt nimetatud põhimõtetele peavad andmed olema:

ausalt ja seaduslikult töödeldud;

konkreetsel eesmärgil töödeldud;

adekvaatsed, asjassepuutuvad ja mitte üleliigsed;

täpsed;

säilitatud vaid vajaliku aja vältel;

töödeldud kooskõlas andmesubjekti õigusega;

turvalised;

neid ei tohi edastada riikidele, kus puudub nõuetekohane andmekaitse.

Need juhised sobivad täielikult raadiosagedustuvastuse rakendustega seonduvate eraelu puutumatuse ja andmete turvalisuse küsimustega tegelemiseks.

4.6

EMSK arvates on heade tavade aluspõhimõtted järgmised.

Raadiosagedustuvastuse kasutajad peavad oma tegevused ja tavad avalikustama ning ühtki isiklikku teavet sisaldavat salajast andmebaasi ei tohiks eksisteerida.

Üksikisikutel peab olema õigus teada, kui jaemüügikohtades on esemeid, millele on kinnitatud raadiosagedustuvastuse märgised või lugejad. Jaemüügikohas toimuv märgiste lugemine peab olema kõigi osapoolte jaoks läbipaistev.

Raadiosagedustuvastuse kasutajad peavad teavitama, mis eesmärgil märgiseid ja lugejaid kasutatakse. Teabe kogumine peaks olema piiratud sellega, mis on asjaomaseks eemärgiks vajalik.

Raadiosagedustuvastuse kasutajad vastutavad tehnoloogia rakendamise eest ning selle eest, et järgitakse andmekaitseseadusi ja -eeskirju. Samuti vastutavad nad süsteemi ja andmebaaside turvalisuse ja usaldusväärsuse eest.

4.7

Kuidas neid põhimõtteid praktikas rakendada, on vaieldav küsimus. Ideaalolukorras peaksid kõik ettevõtted, mis on seotud ettevõtte ja tarbija vaheliste tehingutega, nagu jaemüük, piletimüük, läbipääsukontroll või transporditeenused, andma klientidele teatud vormis garantii, et neid põhimõtteid järgitakse — omamoodi kliendigarantii. Põhimõtteliselt võiks selline õigus hõlmata kõiki hea tava kohaseid andmekaitse põhimõtteid, mis on üksikasjalikult välja toodud käesoleva arvamuse punktis 4.5. Lisaks esitab komitee järgmised juhised.

a)

Kaupmeestel ei tohiks olla lubatud sundida või meelitada kliente aktsepteerima aktiivseid või passiivseid märgiseid ostetavatel toodetel. Näiteks võiks märgised lisada pakendile või kasutada eemaldatavaid märgiseid analoogselt hinnasiltidega.

b)

Klientidel peaks olema õigus eemaldada või töövõimetuks teha iga märgis nende omanduses olevatel esemetel.

c)

Raadiosagedustuvastust ei tohiks üldjuhul kasutada isikute jälitamiseks. Inimesi ei tohi jälitada näiteks riietusesemete, piletite, asjade või muude esemete abil.

d)

Raadiosagedustuvastust ei tohiks kunagi kasutada viisil, mis võiks põhjustada anonüümsuse kadu või vähenemist.

e)

Vastutav ametiasutus peaks andma selged juhised, et punktides c) ja d) nimetatu võib olla lubatav ainult eriolukorras ja ametiasutuse eelneval ametlikul teavitamisel.

4.8

Teatud erandeid eelnimetatud juhistele võib kaaluda juhul, kui

eraisikud kasutavad võimalust jätta märgised aktiivseks oma isikliku mugavuse tõttu;

eraisikud annavad oma nõusoleku, et neid jälitatakse teatud keskkondades, näiteks kõrgete turvastandarditega riiklikes ja erasektori asutustes ja institutsioonides;

eraisikud otsustavad kasutada rakendusi, mis nende asukoha kindlaks teevad ja neid tuvastavad samamoodi, nagu juba tehakse mobiiltelefonide, pangakaartide, internetiaadresside jms kasutamisel.

Kõigist sellistest eranditest tuleks teavitada vastutavat ametiasutust.

4.9

Üldise erandi võiks teha selliste rakenduse puhul, mille abil jälgitakse inimesi või kaupu ajutises keskkonnas. Lennutranspordis võib pagasit märgistada lennule registreerumisel, et parandada turvalisust ja pagasi käitlemise kindlust, samas kui inimesi võib märgistada selleks, et suurendada lennuliikluse täpsust ja kiirendada turvameetmeid. Teine selline rakendus võiks olla patsientide märgistamine operatsiooniks haiglasse saabumisel. Selliste rakenduse aktsepteeritavuse võti on märgistuse kindel eemaldamine pärast ajutise kasutuse lõppu

4.10

Raadiosagedustuvastus ei ole veel täielikult välja arendatud, seega ei tea me veel selle täispotentsiaali. Ühelt poolt võib see olla meie tehnoloogilisele tsivilisatsioonile kujuteldamatult kasulik, teisest küljest võib see olla suurim tehnoloogiline oht eraelu puutumatusele ja vabadusele. Komitee arvates tuleks raadiosagedustuvastuse rakendused välja töötada vastavalt rangele eetikakoodeksile, mis austab eraelu puutumatust, vabadust ja andmete turvalisust, kuid vajalike garantiide olemasolul peaks rakenduste edasiarendamine jätkuma.

4.11

Lõpetuseks võib öelda, et seal kus raadiosagedustuvastuse rakendused on lubatud, peab nende rakendamine olema kõigi asjassepuutuvate isikute jaoks täiesti läbipaistev. Rakendused, mille eesmärk on kaupade käitlemise parandamine, on üldiselt aktsepteeritavad. Inimeste märgistamist hõlmavad rakendused ei ole üldiselt aktsepteeritavad, välja arvatud keskkondades, kus inimene viibib ainult ajutiselt. Rakendused, mis seovad inimesed kaupadega, võivad olla aktsepteeritavad turunduseesmärkidel. Rakendused, mis tuvastavad inimesed kaupade abil, mida nad on ostnud, ei ole üldjuhul aktsepteeritavad. Lisaks on mõned rakendused ebasobivad vabas ühiskonnas kasutamiseks ning neid ei tohiks kunagi lubada. Liikmesriikidele suunatava komisjoni soovituse keskmes peab olema vajadus säilitada eraelu puutumatus ja anonüümsus.

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  Direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel.

(2)  Direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris.

(3)  http://cordis.europa.eu/fp7/dc/index.cfm?fuseaction=UserSite.CooperationDetailsCallPage&call_id=11

(4)  Andmekaitse direktiiv 95/46/EÜ, artikkel 6.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/73


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: GALILEO teelahkmel: Euroopa ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi programmide rakendamine”

KOM(2007) 261 lõplik

(2007/C 256/14)

16. mail 2007 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: GALILEO teelahkmel: Euroopa ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi programmide rakendamine”.

Komitee juhatus tegi 29. mail 2007 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 473. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) pearaportööriks Daniel BUFFETAUT ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 95, erapooletuks jäi üks liige.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni realistlikku ja julget suhtumist oma teatises „GALILEO teelahkmel: Euroopa ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi programmide rakendamine” (KOM(2007) 261 lõplik) Galileo süsteemi kontsessiooniläbirääkimiste takerdumisse.

1.2

Komitee kiidab täielikult heaks ummikseisus läbirääkimiste lõpetamise ja alternatiivse strateegia väljatöötamise.

1.3

Ta toetab täielikult nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni tahet viia Galileo projekt ellu selle ulatust ja algset tähendust säilitades.

1.4

Komitee leiab, et Galileo projekt on Euroopa Liidu jaoks strateegiline projekt, millega saab näidata Euroopa võimekust tähelepanuväärse inimliku, teadusliku, tehnilise ja majandusliku väljakutse elluviimisel.

1.5

Komitee arvates toob projekti katkestamine Euroopa Liidu jaoks kaasa äärmiselt tõsised tagajärjed.

1.6

Komitee rõhutab, et komisjoni esitatud stsenaarium pakub huvitava ja realistliku võimaluse projekti edukaks elluviimiseks, ja leiab, et arendamise ja kasutussevõtmise etapi vastutuse ja rahastamise üleandmine avalikule sektorile vastab täiel määral olukorra realistlikule tõlgendamisele.

1.7

Kuna nimetatud stsenaariumil on finantskoormusele märkimisväärsed tagajärjed ning see nõuab avalikult sektorilt ilmselgeid pingutusi rahastamisel, peab EMSK vajalikuks kaaluda — ja seda ilma eelarvamusteta — Galileo süsteemi sõjalise kasutuse võimalust Euroopa Liidu liikmesriikide poolt, ennekõike kaitse eesmärgil, samuti võimalust lisada süsteemi terminalide hinnale väike maks, et tasakaalustada projekti finantskoormust.

1.8

EMSK soovitab selgitada võimalikult kiiresti Ameerika Ühendriikide GPSi täiendava piirkondliku EGNOSi süsteemi kontsessiooni tingimusi ja rakendamisviisi ning nimetatud programmi rakendamise hoolikat koordineerimist Galileo rakendamisega.

1.9

Komitee kiidab heaks komisjoni ettepaneku määrata Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) projekti hankijaks.

1.10

Komitee hoiatab kiusatuse eest kohaldada Galileo projekti puhul nn õiglase kasu põhimõtet, samas mõistes liikmesriikide õigustatud muret teaduse, tehnika ja majandusarengu vallas.

1.11

Komitee meenutab, et halduse ning majandusliku ja tehnilise vastutuse jagamise küsimuste ebatõhusa järelevalve korral võivad viimased osutuda väga ohtlikeks, nagu näitas hiljutine Airbusi juhtum.

1.12

Komitee palub liikmesriikidel teha kõik endast olenev Galileo projekti lõpuleviimiseks.

2.   Teatise taust

2.1

Viis kuud pärast satelliitnavigatsioonirakendusi käsitleva rohelise raamatu avaldamist avaldas komisjon uue teatise, millel on murettekitav pealkiri: „GALILEO teelahkmel: Euroopa ülemaailmse satelliitnavigatsioonisüsteemi programmide rakendamine”.

2.2

Alarmeeriva pealkirja põhjuseks on kontsessioonilepingu üle toimuvate nõupidamiste ummikussejooksmine. Ükski kokkulepe ei ole osutunud nimetatud lepingut taotleva tööstuskonsortsiumiga võimalikuks. GALILEO majandusmudeli osas valitsesid põhimõttelised erimeelsused.

2.3

Seetõttu oli Euroopa Komisjon sunnitud tõdema läbirääkimiste ebaõnnestumist, mis nõudis jätkuvate viivituste tõttu Galileo projekti elluviimisel projekti põhjalikku nii majanduslikku kui juriidilist ümberkorraldust.

2.4

Transpordi valdkonna ministrite nõukogu esitas oma 22. märtsil toimunud kohtumisel komisjonile palve olukorda hinnata ja pakkuda kontsessioonilepingu muutmiseks üksikasjalikke stsenaariume, samuti võtta Galileo eelkäijana kiiresti kasutusele Ameerika Ühendriikide GPSi täiendava piirkondliku EGNOSi navigatsioonisüsteemi.

2.5

Euroopa Parlament, kinnitades jätkuvalt oma toetust Galileo projektile, tundis projekti arendamise hilinemise pärast suurt muret ning palus komisjonil teha ettepanekuid olukorra parandamiseks.

2.6

Komisjoni teatis vastab Euroopa Liidu otsuseid tegevate institutsioonide taotlusele.

3.   Teatise põhisisu

3.1

Teatise esimene oluline punkt on komisjoni üleskutse nõukogule ja Euroopa Parlamendile võtta teadmiseks praeguste lepingut käsitlevate läbirääkimiste takerdumine ning need lõpetada. Läbirääkimiste seiskumise tõttu ei jäänud komisjonil võimalust pakkuda välja teistsugust lahendust.

3.2

Küll aga palub komisjon nõukogul ja parlamendil koheselt kinnitada taas nende jätkuvat pühendumist autonoomse satelliitnavigatsiooni süsteemi rajamisel ning toetada Galileo programmi jätkamist. Nii ei tähenda kontsessioonilepingute läbirääkimiste lõppemine Galileo programmist loobumist. Komisjon soovib vastupidist — kinnitada projekti strateegilist olemust Euroopa Liidu jaoks ning selle majanduslikku tähtsust.

3.3

Galileo programmi tuleb komisjoni arvates jätkata praeguse skeemi alusel. Selle tehnilised parameetrid jäävad samaks, ehk tegemist oleks 30 satelliidi süsteemiga, mis pakub kvaliteetse signaaliga viit erinevat teenust.

3.4

Eesmärk ei ole niisiis leppida Galileo projekti odava versiooniga.

3.5

Komisjon pakub välja kaks alternatiivset stsenaariumi:

a.

Stsenaarium A: esialgu rahastab ja hangib avalik sektor piiratud funktsioonidega süsteemi. Nimetatud süsteem koosneb 18 satelliidist ja nendega seotud maapealsest segmendist. Nii asukoha määramise täpsus kui ka katvus oleksid piisavad teenuste turuleviimiseks, kuid Galileo tehnilist lisandväärtust veel kasutada ei saaks.

Ülejäänud 12 satelliiti paigaldab erasektor avaliku ja erasektori partnerluse kontsessioonikava alusel;

b.

Stsenaarium B: avalik sektor rahastab ja hangib täielikult toimiva ja tervikliku operatiivsüsteemi. Infrastruktuur koosneb 30 satelliidist ja nendega seotud maapealsest segmendist. See võimaldab kõigi Galileo teenuste osutamist kõigile sihtgrupi kasutajatele ja tulevane kontsessionäär võib projekti töökindluse suhtes kindel olla. Avaliku ja erasektori partnerlus teenuse osutamine kontsessioonilepingu kujul hõlmab süsteemi toimimise, kasutamise ja 30 satelliidi süsteemi hoolduse. Täielik kasutuselevõtt saavutatakse 2012. aasta lõpuks ja kontsessioonileping hõlmaks aastaid 2010–2030.

3.6

Komisjon soovitab teise stsenaariumi vastuvõtmist kahes järgus:

alustada erikontsessiooniga EGNOSi kui Galileo eelkäija kohest rakendamist, nii et teenus oleks kättesaadav 2008. aastaks. Täieliku Galileo süsteemi satelliitide kasutuselevõtt saavutataks 2012. aasta lõpuks;

samal ajal pidada läbirääkimisi ning rajada avaliku ja erasektori partnerlus kontsessiooni kujul EGNOSi ja Galileo rakendusetapiks ajavahemikul 2010-2030.

3.7

Komisjon kutsub nõukogu ja parlamenti üles toetama nimetatud kahte programmi, kinnitades järgmisi põhimõtteid:

saada EGNOSi süsteem töövalmis 2008. aasta alguses,

otsustada, et Euroopa GNSS-programmid on määratletud, nende suhtes on kokku lepitud, neid juhitakse ja kontrollitakse Euroopa Liidu tasandil kõigi liikmesriikide huvides,

tunnistada GALILEO strateegilist olemust,

valida Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) Euroopa Liidu nimel ja selle eeskirjade kohaselt tegutsevaks projekteerijaks ja hankijaks,

kaasata programmi võimaluse korral õiglane konkurents,

tugevdada ja ümber korraldada programmide avalik juhtimine ning anda poliitiline vastutus ja juhtimine üle komisjonile,

äratada investorite usaldust.

3.8

Niisugune programm eeldab märkimisväärse rahastamise hankimist, nii praeguse programmi finantsperspektiivis ette nähtud summade kui ka lisarahastamise tagamist.

3.9

Finantseerimisperioodiks 2007–2013 tähendaks see 2,4 miljardit eurot praeguse programmi jätkamiseks, lisaks tururiskide maandamise meetmete maksumus. Esimese täieliku Galileo satelliidisüsteemi (30 satelliiti) paigaldamiseks ja sellele järgnevaks avaliku ja erasektori partnerluseks ekspluatatsiooniperioodil aastatel 2010–2013 on vaja 3,4 miljardit eurot.

4.   Üldised märkused

4.1

Teretulnud on tõsiasi, et komisjon on võtnud teadmiseks kontsessioonilepingut käsitlevate läbirääkimiste ummikussejõudmise praeguses seisus ning soovitanud need lõpetada. Olukorra ignoreerimisel oleks ummikseis vaid edasi kestnud ning programmi elluviimine veelgi hilisemaks lükkunud.

4.2

Nõukogu nõustus selles punktis komisjoni arvamusega ja otsustas läbirääkimised lõpetada, et jätkata uutel alustel. Samuti kinnitas nõukogu Galileo programmi olulisust, mida komitee peab tänuväärseks.

4.3

Transpordi ja energeetika peadirektoraadi tellitud ja hiljuti Eurobaromeetri teostatud (mai-juuni 2007) uuring Galileo programmi kohta näitas, et 80 % Euroopa Liidu elanikkonnast toetab autonoomse satelliitnavigatsiooni süsteemi ideed ja 63 % oleks projekti lõpuleviimiseks nõus täiendava rahastamisega. Samas on programmist loobumisega Euroopa Liidu mainele avaldatava mõju hinnang mõnevõrra vastuoluline. 44 % küsitletutest leiab, et mõju oleks kahjulik, 41 % arvavad, et loobumine ei avaldaks mingit mõju.

4.4

EMSK avaldab heameelt nõukogu ja üldsuse toetuse üle Galileo projektile, kuid arvab, et projektist loobumisel oleksid äärmiselt tõsised tagajärjed Euroopa Liidu mainele ja Euroopa projektide usaldusväärsusele. See väljendaks Euroopa Liidu suutmatust viia ellu teaduse ja tehnika tulevikku suunatud projekt, mis koondaks Euroopa oskusteabe teadusuuringute, uuendustegevuse ja tehnika vallas ning mis võiks pakkuda märkimisväärseid turuvõimalusi.

4.5

Eespool nimetatule vaatamata jäävad mõned küsimused lahtiseks. Suurt tähelepanu on pööratud EGNOSi süsteemile ja vajadusele see võimalikult kiiresti kasutusse võtta, kuid komisjon jätab lahtiseks küsimuse, kes seda käitama hakkab. Komisjon piirdub vaid kontsessiooni mainimisega, kuid vähimatki teavet ei ole antud viimase vormi ja võimalike partnerite (ettevõte, lennuliiklust korraldavate ametite või ettevõtete konsortsium) kohta. Kas tegemist on avaliku või erasektori käitajaga? Millised on kontsessiooni andmise menetlused ja milline on ajakava?

4.6

Süsteemid, mis võimaldavad parandada GPSi teenuse kvaliteeti, on piirkondlikud (Põhja-Ameerikas kasutatakse peale EGNOSiga sarnast süsteemi WAAS, ja üks süsteem asub Indias). Millised on kõnealuste piirkondlike süsteemide vahelised sidemed ja milliseid rahvusvahelisi kokkuleppeid nad nõuavad?

4.7

Galileo kontsessioonilepingut taotleva konsortsiumiga esilekerkinud probleemidega seoses on vaja valmistuda selleks, et uute stsenaariumide puhul ei seistaks silmitsi sarnaste raskustega. Konsortsiumide liikmete taga on tegelikult sageli riiklikud direktiivid. Paljud asjaomased ettevõtted sõltuvad riigihankest või nad on riigiettevõtted ning seega oleks naiivne arvata, et tegemist oleks tavapärase erakonsortsiumiga. Nimetatud probleem võib esile kerkida ka uute stsenaariumite puhul. Seda silmas pidades on kindlasti vaja korraldada tõeline hankekonkurss.

4.8

EMSK avaldab heameelt, et projekti esialgset skeemi ja eelkõige pakutud teenuste valikut ei muudetud. Komisjoni ettepanek on kõige mõistlikum. Projekti majandusskeemi muutmine oleks lisanud hilinemisi, põhjustanud suuremaid rahalisi kulusid ja asjatuid riske.

4.9

Samuti leiab komitee, et komisjonil on õigus, kui ta märgib komisjon oma teatises, et „kuigi süsteem on tsiviilsüsteem, võib olulisi tulusid laekuda ka militaarkasutajatelt.” Olles teadlik teema tundlikkusest, leiab komitee, et asjaomaseid arutelusid tuleb jätkata liikmesriikide vahel. Komitee arvates peaksid Euroopa Liidu liikmesriigid saama vabalt otsustada, kas nad tahavad kasutada piiratud juurdepääsuga avalikult reguleeritud teenust kaitseotstarbeks asjakohase rahastamise teel.

4.10

Projekti rahastamisel on keskne tähtsus, ja EMSK arvates peaks mõtlema, kas terminalide müügi osas ei peaks sisse viima väikest maksu Galileo rahastamiseks.

4.11

EMSK toetab ideed valida ESA projekteerijaks ja hankijaks ning rõhutab, et see ei peaks viima Galileo projekti puhul nn õiglase kasu põhimõtte kohaldamiseni, olles samas täiesti teadlik sellest, et eelmise stsenaariumi puhul olid riikidevahelised kokkulepped liikmesriikide vahelise hoolika majandusliku tasakaalustatuse tulemus. Komitee rõhutab, et niivõrd olulist ja Euroopa Liidu jaoks ka sümboolse tähtsusega projekti ei tohiks ohustada kartus olulisematele osalevatele liikmesriikidele langevate majanduslike tagajärgede ees. Ta tuletab meelde, et EADSi praegused probleemid tulenevadki sellelaadsetest kartustest. Püüe tasakaalustada partneritevahelist majanduslikku panust on õigustatud, kuid kui selle tagajärjeks on ummik ja projekti elluviimise hilinemine, kannatab kogu Euroopa Liidu jaoks sümboolse tähtsusega ning tööstusliku ja teadusliku mõõtmega projekt kõigi oma majanduslike tagajärgedega.

4.12

Lõpuks arvab komitee, et komisjoni soov on säilitada ühenduse juhtimise põhimõtteid, mistõttu ta on olnud jätkuvalt — ja ehk pisut ebadiplomaatiliselt — nõudlik oma soovis projekti poliitiliselt juhtida.

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/76


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa Liidu säästva arengu strateegia kahe aastat tagant koostatav eduaruanne”

(2007/C 256/15)

11. detsembril 2006 palus Euroopa Komisjon hr DIMITRIADISele saadetud kirjas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 ettevalmistav arvamus küsimuses: „Euroopa Liidu säästva arengu strateegia kahe aastat tagant koostatav eduaruanne”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni (säästva arengu seireüksuse) arvamus võeti vastu 8. juunil 2007. Raportöör oli hr RIBBE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 70, vastu hääletas 21, erapooletuks jäi 10.

1.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järelduste ja soovituste kokkuvõte

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et 2006. aasta juunis toimunud ELi tippkohtumisel vastuvõetud uuendatud jätkusuutlikkuse strateegia on muutnud arutelud silmnähtavalt elavamaks. Esmajoones eduaruannete esitamise kohustuslikuks muutmine kahe aasata tagant aitab kaasa sellele, et poliitikuid ja ühiskonda teavitatakse konkreetsemalt sellest, millised on olnud positiivsed arengud ja kus on tekkinud rakendamisel probleeme.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on varasemates jätkusuutlikkust käsitlevates arvamustes komisjoni, nõukogu ja Euroopa Ülemkogu esitatud dokumente üldiselt tervitanud, aga esitanud ka kriitilisi küsimusi ja töötanud välja osaliselt kaugeleulatuvaid, institutsioonide poolt sageli tähelepanuta jäetud ettepanekuid. Ka seekord kritiseerib komitee asjaolu, et enamikes prioriteetsena tunnustatud valdkondades on eesmärgid veel liiga ebakonkreetselt sõnastatud, eriti aga, et vahendite osas valitseb ebaselgus.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab eriti uues strateegias vastuvõetud põhieesmärke ja poliitika juhtpõhimõtteid ning kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles neid tõsiselt võtma ja täies mahus arvestama.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et esimeses eduaruandes, mis on kavas avaldada 2007. aasta septembris, sisaldub muuhulgas täpsem teave selle kohta,

milliseid majandusinstrumente kavatseb komisjon kasutada „turu läbipaistvuse ning toodete ja teenuste tegelikke majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud kulusid peegeldatavate hindade (õigete hindade saavutamise) soodustamiseks”,

kuidas konkreetselt kavatsetakse ellu rakendada Euroopa Ülemkogu nõudmist, milles nähakse ette „edasiste sammude kaalumist maksukoormuse kulutõhusaks ümbersuunamiseks tööjõult ressursside ja energia tarbimisele ja/või saastamisele, et toetada ELi tööhõive suurendamise ja keskkonnaalaseid eesmärke”,

milline on komisjoni konkreetne ajakava, viimaks ellu Euroopa Ülemkogu eesmärki kaotada järkjärgult keskkonnale negatiivset mõju avaldavad toetused; kas võidakse kaaluda EMSK ettepanekut kanda need vahendid vähemalt osaliselt ELi jätkusuutlikkuse fondi,

kuidas kavatseb komisjon tulevikus vältida ilmselgeid vastuolusid jätkusuutlikkuse poliitika nõudmiste ja tegelikkuse vahel, nt transpordisektoris (punktid 4.15 ja 4.16), ja

kuidas tuleb käituda nende liikmesriikidega, kes ei ole esitanud kvalifitseeritud riiklikku jätkusuutlikkusstrateegiat.

1.5

On arusaadav, et dramaatiliselt teravnevaid keskkonnamõjusid silmas pidades pööratakse kliima- ja energiavaldkonnale erilist tähelepanu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on aga arvamusel, et

see on hea, kuid ei tohi viia selleni, strateegia teised kesksed osad jäetakse tähelepanuta,

vaatamata vältimatule poliitilisele tegutsemisvajadusele tuleks kõik otsused langetada uues strateegias kehtestatud poliitiliste juhtpõhimõtete kohaselt; seega kodanikke, ettevõtteid ja sotsiaalpartnereid kaasates, parimaid olemasolevaid teadmisi kasutades jne. Energiapaketi raames vastuvõetud otsus toota tulevikus 10 % (varem otsustatud 5,75 % asemel) Euroopa kütustest biomassist, kõnealust põhimõtet ei järginud. Komitee näeb siin suuri võimalikke probleeme, mis on kavas sõnastada arvamuses komisjoni vastava arenguaruande kohta (1).

2.   Arvamuse põhielemendid ja taust

2.1

2001. aastal võttis Euroopa Ülemkogu Göteborgis vastu Euroopa Liidu säästva arengu strateegia. 2005. aasta detsembris esitas komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatise pealkirjaga „Säästva arengu strateegia läbivaatamisest — Tegevusprogramm” (2), milles oli ette nähtud sätestada„edasised konkreetsed tegevused lähiaastateks”.

2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on viimastel aastatel käsitlenud säästva arengu strateegiat paljudes arvamustes. Sealjuures on komitee ikka ja jälle tähelepanu juhtinud säästva arengu olulisusele meie ühiskonna jaoks. Komitee on komisjoni algatusi põhimõtteliselt iga kord toetanud ja jaganud Euroopa Ülemkogu arvamusi, mille kohaselt on säästva arengu strateegia ELi kõrgemalseisev strateegia, mille eesmärkide järgi peab orienteeruma ka Lissaboni strateegia.

2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on aga säästvat arengut käsitlevates arvamustes sõnastanud sageli ka kriitilisi märkusi ja tõstatanud konstruktiivseid küsimusi, millele komisjon ja nõukogu ei ole osaliselt tänaseni vastanud.

2.4

Viimases käesoleva teemaga seotud arvamuses käsitles Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni eelpool nimetatud 2005. aasta detsembri teatist. Komitee kritiseeris sealjuures asjaolu, et komisjon ei ole oma ambitsioonikana kirjeldatud tegevusprogrammis kinni pidanud EMSK 2004. aasta aprilli soovitusest ega omaenda 2005. aasta juuni lubadusest. Erinevalt lubatust oli komisjon taas kord jätnud nimetamata selged eesmärgid, mida soovib säästva arengu strateegia raames saavutada.

2.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletas tookord meelde, et strateegias kirjeldatakse eesmärkide saavutamise teed. Konkreetsete eesmärkide puudumine toob vältimatult kaasa probleeme vahendite nimetamisel. Kui ei ole täpselt teada, millises suunas liikuda soovitakse, ei ole võimalik ka kindlaks määrata, kuidas sinna jõuda. Komitee arvates jäeti seetõttu teatises lahtiseks rohkem küsimusi kui anti vastuseid ja orientiire.

2.4.2

Kui aga laiemat üldsust ja sotsiaalpartnereid ei teavitata eesmärkidest ega vahenditest ning kui seega valitseb ebaselgus selles osas, „mida säästev areng üleüldse konkreetselt tähendab ja kuidas tulevane areng hakkab tänasest olukorrast erinema, … (tekivad) potentsiaalsetes asjaomastes sektorites hirmud ja vastuseis”, kirjutas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba oma 2004. aasta arvamuses (3). Komitee peab kahjuks tõdema, et möödunud kolme aasta jooksul ei ole selles osas selgust lisandunud, mis on jätkusuutlikkuse poliitika usutavuse jaoks kindlasti kahjulik.

2.5

2006. aasta esimesel poolaastal eesistujariigiks olnud Austria nägi seda kõike eeldatavasti sarnaselt. Seetõttu lükkas ta komisjoni 2005. aasta teatise enam-vähem kõrvale ja töötas välja eraldi uue dokumendi, mida riigi- ja valitsusjuhid seejärel 2006. aasta juuni tippkohtumisel käsitlesid. Kõnealune dokument võeti toona samuti vastu kui uus strateegia (4).

2.6

Nimetatud uues strateegias omistatakse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele — küllap tulenevalt komitee senisest tegevusest teema käsitlemisel — oluline osa. Vastavalt punktile 39 peaks komitee edaspidi „edendama aktiivset rolli vastutustunde loomisel, ergutades muuhulgas ELi tasandil toimuvat arutelu, ning komiteed kutsutakse üles andma oma panuse kahe aasta tagant koostatavasse komisjoni eduaruandesse, sealhulgas oma liikmete parima tava kogumise kaudu.”.

2.7

Käesoleva arvamusega soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtta kõnealuse vastutuse ja täita nimetatud soovi. Esmalt esitab komitee mõned üldised põhimõttelised märkused uue strateegia kohta (punkt 3), seejärel käsitleb lühidalt uues strateegias puudutatud teemasid (punkt 4) ja lõpuks sõnastab oma seisukohad 2007. aasta septembriks koostatava eduaruande teatud teemade kohta (punkt 5).

3.   Üldised märkused uue strateegia kohta

3.1

Kui ELi kõige tähtsam poliitiline institutsioon oma poliitika läbi vaatab ja seda uuendab, nagu Euroopa Ülemkogu seda „ELi jätkusuutliku arengu strateegiaga” teinud on, siis ootab kodanikuühiskond, et dokumendis selgitataks järgmist:

miks läbivaatamine üldse vajalik oli,

milline oli puudujääkide analüüsi tulemus, kus avastati probleemid,

mida kavatsetakse tulevikus konkreetselt muuta, milliseid valdkondi enam ei käsitleta või käsitletakse teisiti või millised valdkonnad ja mis põhjusel lisanduvad,

kuidas kavatsetakse nt muuta jätkusuutlikkuse idee integreerimise oluline eesmärk kõigi peadirektorite töös oluliseks.

3.2

Kirjeldatud läbivaatamise tausta ja tulemuste otsimine sellest dokumendist on kahjuks asjatu. Esitatakse lihtsalt uus strateegia.

3.3

Göteborgi strateegiasse võeti komisjoni teatise alusel neli põhilist teemavaldkonda:

kliimamuutused,

transport,

rahvatervis ja

loodusressursid.

3.4

Kaks komisjoni poolt toona esitatud dokumendis väljapakutud teemat — vaesuse vastu võitlemine ja elanikkonna vananemine — jäeti Göteborgi strateegiast välja, ilma et Euroopa Ülemkogu oleks seda põhjendanud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kritiseeris seda 2004. aasta aprillis arvamuses (5) kui „ebaadekvaatset signaali”. Lisaks kritiseeriti korduvalt seda, et strateegiat ei koondata ühte dokumenti, et seda ei ole võimalik avalikkusele edastada ja et välismõõdet käsitleti eraldi ning sätestati seejärel ka eraldi dokumendis.

3.5

Uues strateegias kirjeldatakse seitset keskset väljakutset ja nimetatakse sellega seoses tegevuseesmärgid ja sihid. Tegemist on järgmiste valdkondadega:

kliimamuutused ja puhas energia,

säästev transport,

säästev tarbimine ja tootmine,

loodusressursside säilitamine ja haldamine,

rahvatervis,

sotsiaalne kaasatus, demograafia ja ränne ning

ülemaailmne vaesus ja säästva arengu alased väljakutsed.

3.6

Eeltoodud esialgse ja uue strateegia võrdlusest selgub, et uues strateegias ei toimu põhimõtteliselt kesksete teemade ümberpaigutamist. See lihtsalt täiendab Göteborgi strateegiat juba komisjoni 2001. aasta teatises väljatoodud vajadustega (vaesuse tõkestamine ja vananemine) ning säästva tarbimise ja säästva tootmise teemaga.

3.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks on see hästi mõistetav, sest nii 2001. aastal esitatud kui ka tookord kõrvale jäetud küsimused on lahendamata ning järjepidev poliitiline käsitlus on hädavajalikum kui kunagi varem. Ja eriti seni ebapiisavaks osutunud poliitiliste tegevuste taustal pakub huvi vastuse leidmine küsimusele, mis õigupoolest eristab vana ja uut strateegiat ja kuidas hinnatakse vana strateegia senist edu. Kõnealune küsimus on oluline eelkõige seetõttu, et hoida ära etteheide, et üha uute dokumentide esitamisega tekitatakse pigem rohkem segadust kui aidatakse kaasa vajaliku protsessi poliitilisele tugevdamisele. Komitee on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et jätkusuutlikkuse poliitikat ei ole võimalik mõõta halduses ja poliitikas toodetud dokumentide arvu, vaid ainult konkreetselt toimivate meetmete alusel.

3.8

Kõnealune uus strateegia tugineb säästva arengu põhimõtete suurepärasele loetelule, mis tuleb ümber töötada kõigi seitsme valitud esmatähtsa valdkonna eesmärkide ja meetmete loeteludeks; lisaks on ette nähtud mõned meetmed valdkondadevahelistele teemadele ning menetluste arendamine edusammude ellurakendamiseks ja jälgimiseks. Selles osas on uus strateegia eelmiste strateegiatega võrreldes kindlasti paranenud.

3.9

Esimesed märgid viitavad sellele, et strateegia kliimamuutuste ja energiaga seotud osi käsitletakse käesoleval ajal jõuliselt. See on hea, kuid ei tohi viia selleni, et strateegia teised kesksed osad jäetakse tähelepanuta. Käesolev ellurakendamise ülevaatamine pakub hea võimaluse seda küsimust käsitleda ja üritada anda strateegiale kõikides selle kesksetes valdkondades enam tähendust ja hoogu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tahaks veelkord rõhutada, et säästva arengu näol on tegemist kõikehõlmava integreeritud lähenemisviisiga ja mitte üksikute valikuvõimaluste nimekirjaga, mille põhjal on võimalik endale „menüü” koostada. Kliimamuutusi silmas pidades seatud eesmärgid ja sihid on väga ühemõttelised, täpsed ja küllaldaselt tungivad, et anda tegelik tõuge meetmete võtmiseks. Säästva arengu strateegia enamik teisi teemasid on aga siiski liiga ebamäärased ning ajaliselt määratlemata, et anda tõuget suuremate muutuste läbiviimiseks.

3.10

Strateegia ulatus. Uue strateegia seitse teemat kujutavad endast eelmise versiooni nelja ebapiisava teemaga võrreldes edasiminekut. Sellele vaatamata on ikka veel mõned olulised valdkonnad välja jäetud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõudis muide juba 2004. aasta aprilli ettevalmistavas arvamuses (6) eraldi peatüki pühendamist põllumajandusele. Komitee kordab nüüd seda nõudmist, pidades silmas asjaolu, et komitee on korduvalt väljendanud tugevat kahtlust, kas Euroopa põllumajandusmudelis nõutud säästev põllumajandus on maailmaturu tingimustes üldse võimalik. Komitee umbusku, kas ÜPP liigub tõepoolest õiges suunas, tugevdab asjaolu, et riigi- ja valitsusjuhid vähendasid finantsperioodiks 2007-2013 märkimisväärselt säästva põllumajanduse arengu seisukohalt eriti olulisele ÜPP teisele sambale eraldatud vahendeid. Komitee on seda korduvalt kritiseerinud ja tõstatab küsimuse, kuidas peaks see otsus olema kooskõlas säästva arengu poliitikaga. Põllumajandusteema käsitlemine uue strateegia punktis „Loodusressursid” ei ole problemaatikaga vastavuses.

3.11

Küsimusega, kas globaalsetele avatud turgudele suunatud Euroopa põllumajanduspoliitika saab olla jätkusuutlik, tõstatatakse automaatselt üldine küsimus tootmise ja kaubanduse globaalsete mängureeglite kohta. WTO on organisatsioon, mis põhineb vaba maailmakaubandust edendada soovivatel kokkulepetel. Vaba ja liberaliseeritud kaubandus ei pea aga mingil juhul olema automaatselt säästev, nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt näidanud. Selle kohta, kuidas oleks võimalik vaba kaubandus säästva arengu põhimõtetega kooskõlla viia, ei leia uuest strateegiast kahjuks ühtegi arvamust. See on suur puudujääk! Ka siinkohal peab komitee kahjuks tähelepanu juhtima asjaolule, et ELi vastutavad isikud on seni sellele komitee poolt juba kolm aastat tagasi tõstatatud küsimusele (7) vastamata jätnud, kuigi komitee märgib meelsasti, et EL on Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga globaalse kaubanduse uute reeglite üle kaubeldes viimastel aastatel üsnagi palju vaeva näinud.

3.11.1

Globaalne mõõde on Euroopa säästva arengu strateegia seisukohalt loomulikult suure tähtsusega, kuna Euroopa majandust mõjutavad ka arengud väljaspool meie majandusruumi. ELi strateegia peab seetõttu olema kooskõlas globaalse lähenemisviisiga säästvale arengule ning seda aktiivselt toetama. Uues strateegias puudutatakse seda teemat viidete kaudu millenniumi arengueesmärkide, Kyoto protokolli, ÜRO keskkonnakaitseprogrammi UNEP ja paljude teiste ülemaailmsete algatuste toetamisele. Lisaks tunnistatakse strateegias vajadust panna globaliseerumine säästva arengu teenistusse. Strateegias on viide säästva tarbimise ja tootmise tegevuskavale, mille komisjon 2007. aastal esitab. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on siiski arvamusel, et vajalik on ulatuslikum analüüs, et üldse oleks võimalik leida lahendus ülemaailmsele ebavõrdsusele. Industrialiseerimise protsessis olevate ning õigustatult oluliselt kõrgema elatustaseme poole püüdlevate riikide majanduskasvu saavutamise tungil on üsnagi kindlalt katastroofiline mõju ülemaailmsetele ressurssidele ja süsteemidele. Seetõttu käsitletakse strateegias planeedi koormamise piire, mida on juba lõhkunud 200 aasta jooksul ebavõrdselt jaotunud industrialiseerimine.

3.11.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku, et komisjon koostaks teatise ülemaailmsete ühiste ressursside paigutust ja haldamist käsitlevate lähenemisviiside kohta. Selle keskmes oleks pikaajaline raamistik kasvuhoonegaaside atmosfääri kontsentreerumise stabiliseerimiseks ohutule tasemele, kasutades selleks ühtset rahvusvahelist siduvat saastekvootide eelarvet. Kui möödub kokkulepitud tähtaeg, mille jooksul heited elaniku kohta võrdsustuvad, siis oleks need õigused ühtlaselt jaotunud. Seesuguse lähenemisviisiga, mida praeguseks on palju arutatud ja mida tuntakse contraction and convergence (vähenemine ja lähenemine) nime all, on võimalik arvestada rahvaarvu kasvu, tööstuse võimsuste kui globaliseerumise mõjudega, samuti nõudmistega Maa atmosfääri kui ühise ressursi tasakaalustatud ja konkreetseks ümberjagamiseks.

3.12

Eesmärkide ühetähenduslikkus. Säästev areng on üldeesmärgina ühiskonna jaoks valdavalt vastuvõetav. Selleks et säästva arengu strateegiast saaks siiski tuleneda tõeline impulss, tuleb see konkreetselt mõõdetavate eesmärkide ja sihtide ning range analüüsi alusel ellu viia. Uus strateegia sisaldab küll tervet rida eesmärke ja meetmeid, kuid ei seosta neid andmete ja arengute kvantitatiivse analüüsi ega küsimuste ja probleemide kvalitatiivse analüüsiga. Nii jääb sageli selgusetuks, miks teatud eesmärgid ja meetmed valiti, kuidas on kavas vastavaid edusamme hinnata ning millisel määral on nende abil võimalik üldse üldisele säästvusele kaasa aidata. Praegune läbivaatamine peaks andma võimaluse kõiki neid punkte parandada ja selgitada, nii et tulevikus oleks tõepoolest võimalik edusamme süstemaatiliselt hinnata.

3.13

Pärast eeltoodud pigem kriitilisi märkusi tahaks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee siiski märkida ära ka positiivsed aspektid. Uues strateegias sõnastatakse komisjoni 2005. aasta detsembris esitatud tegevusprogrammiga võrreldes märgatavalt konkreetsemad eesmärgid, näiteks seoses kliimale mõju avaldavate heidete piiramise või energiatõhususega. Eriti Euroopa Ülemkogu poolt 2007. aasta märtsi istungil eraldi seoses kliima- ja osaliselt ka energiapoliitikaga tehtud järeldused võimaldavad nüüd mõnede eesmärkide osas suuremale selgusele jõuda.

3.14

Strateegia rakendamise vahendid. Kuid ka uues strateegias (nagu ka Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsi järeldustes) jääb suures osas selgusetuks, milliste vahenditega neid nüüd konkreetsemalt sõnastatud eesmärke saavutada kavatsetakse, milline strateegia seega valitakse. Igal juhul on aga huvitav, et nüüd — pigem küll rohkem ridade vahelt — on võimalik leida vähemalt viiteid võimalikele vahenditele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks on need küll ikka veel liiga ebamäärased ning seetõttu võiks ja peaks eduaruannet kasutama selles osas konkreetsete järelduste tegemiseks ning seega toetuse ja orientiiri pakkumiseks (vt punkt 5).

4.   Erimärkused uue strateegia kohta

4.1

Läbivaadatud strateegias rõhutatakse, et Lissaboni strateegia protsesside dünaamika tuleb kindlasti integreerida säästva arengu ulatuslikemate eesmärkidega. Järgnevalt ei leia aga tõsiseltvõetavat analüüsi selle kohta, kuidas peavad kasvu- ja arengumudelid kogu maailmas muutuma, et tulevikus maailma jätkusuutlikumalt kujundada. Mittesäästvate arengute tagajärjed muutuvad üha ilmsemaks. Need väljenduvad eriti selgelt kliimamuutuste fataalsetes tagajärgedes, aga ka endiselt jätkuvas bioloogilise mitmekesisuse globaalses taandarengus, üha suurenevas lõhes vaeste ja rikaste vahel, toorainete peatses lõppemises jne.

4.2

Tagajärgedel on dramaatiline majanduslik mõju. Teatud piirkondades ähvardab praegune majanduse alus täielikult kokku variseda. Šveitsis näiteks ei anna pangad enam laenu talispordi infrastruktuuri investeerida soovivatele investoritele, kui asukoht paikneb madalamal kui 1 500 m merepinnast. Milliseks kujuneb olukord põllumajanduse või turismi valdkonnas Vahemere piirkonnas, kui kliima peaks muutuma veelgi soojemaks ja kuivemaks, selles osas valitseb üha suurem ebakindlus.

4.3

Avaliku sektori kulutused, mida tehakse ELis rannikupiirkonna kaitsmiseks erosiooni ja kõrgvee eest, moodustavad praegu hinnanguliselt 3,2 miljardit eurot võrreldes 2,5 miljardi euroga 1986. aastal. Uuringute kohaselt toob rannikupiirkonna erosioon aastatel 1990–2020 igal aastal kaasa kulusid keskmiselt summas 5,4 miljardit eurot. Nimetatud suure summaga on aga võimalik ilmnevaid negatiivseid tagajärgi ainult osaliselt ära hoida või leevendada.

4.4

See on fataalne: me elame majandussüsteemis, kus näiteks haiguskulusid ja keskkonnakahjusid, nagu näiteks miljarditesse ulatuvaid kahjusid, mida tekitas torm Kyrill 2007. aasta alguses, hinnatakse majanduse seisukohast tervikuna positiivselt, sest need aitavad ju kaasa sisemajanduse kogutoodangu suurendamisele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et uues strateegias alustab Euroopa Ülemkogu lõpuks, isegi kui seda tehakse ainult möödaminnes, selle vastuolu põhjalikumat käsitlust. Euroopa Ülemkogul on täiesti õigus, kui ta nõuab oma uue strateegia punktis 20, et „riiklike sissetulekute arvestuse põhisüsteemi (võiks) laiendada, muuhulgas integreerides varude ja ringluse mõisted ja turuvälise töö ning lisades satelliitkontod, näiteks keskkonnaalased kulutused ja materjalivood.”

4.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletab siinkohal meelde oma seisukohta 2004. aastast, et ta „peab asjakohaseks säästva arengu strateegia raames küsimuste arutamist, mida seni on peaaegu tabuks peetud. Üks kõnealustest küsimustest on püsiv majanduskasv kui kõikide poliitikate kõrgemalseisev eesmärk ja põhiaspekt”  (8). Sellega väljendas komitee, et arvestada ei saa mitte ainult puhtalt kvantitatiivse majanduskasvuga, vaid et ruumi peab tekkima uuele majanduskasvu kontseptsioonile, mille puhul on esiplaanil kvalitatiivsed, jätkusuutlikkuse kriteeriumidele suunatud eesmärgid. Komisjon ja nõukogu peaksid kasutama esitatavat eduaruannet selleks,

et ükskord selgitada, kas seni peidetuks või väljaütlemata jäänud konfliktijoon säästva arengu ja Lissaboni strateegia vahel ei jookse mitte mööda sisemajanduse kogutoodangu näitajat, kui seda kasutatakse ühiskonna heaolu ja majandusliku õitsengu mõõdikuna ja

et selgitada, kui konkreetne peaks olema säästva arengu põhimõtetega kohandatud uus heaolunäitaja.

4.6

Mitmete näidete põhjal on selge, et majanduslikud ja keskkonnapoliitilised edusammud ei pea viima tingimata SKT suurenemiseni, kuid võivad luua töökohti ja vähendada koormust keskkonnale. Kui tavalised ebatõhusad elektripirnid asendatakse säästupirnidega, siis kasutatakse vähem elektrit ning SKT pigem väheneb seeläbi (ka vajalike investeeringute välja arvestamise põhjal). Siiski sooviks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee näha kõnealuses valdkonnas suuremat kasvu, nt ka hoonete soojustamise, kütust säästvate mootorite ja energiatõhusate seadmete osas.

4.7

Seetõttu tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee asjaolu, et komisjon uurib nüüd sisemajanduse kogutoodangu kui ühiskondliku heaolu mõõdupuu alternatiive, ja avaldab suurt huvi selle töö vastu.

4.8

Säästvat arengut ei ole võimalik saavutada — Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seda juba korduvalt rõhutanud — nulltariifiga. Lisaks on komitee korduvalt rõhutanud, et makromajanduse tasandil tuleb tahes või tahtmata läbi viia ning ka viiakse läbi otsustavad struktuurilised muudatused. Poliitika ülesanne peaks olema vajalike muutuste ettevaatlik algatamine, vältimaks suuremaid murranguid ja leevendamaks suurimaid negatiivseid tagajärgi.

4.9

Mis puudutab vastutust kõnealuste probleemide lahendamise eest, tuletab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee makromajanduse tasandit silmas pidades meelde, et õigete raamtingimuste loomist ei nõuta mitte ainult poliitikalt. Seda nõutakse ka ettevõtetelt ja igalt kodanikult. Komisjon tuletab juba mitu aastat õigustatult meelde ettevõtete sotsiaalset vastutust; kõnealune vastutus hõlmab sotsiaalse dialoogi käigus majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonda.

4.10

Euroopa Ülemkogu juhib uues strateegias tähelepanu sellele (9), et „…see moodustab üldise raamistiku, milles … majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased eesmärgid võivad üksteist tugevdad”. Lisaks on ülemkogu arvamusel, et ELi kõikide poliitiliste otsuste puhul tuleb eelnevalt läbi viia säästva arengu sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike mõõtmete tasakaalustatud hindamine, mille käigus tuleb „arvesse võtta säästva arengu välismõõdet ja tegevusetusega kaasnevaid kulusid”. Aga niipea kui uuendatud strateegias on kõne all vahendid, ei ole enam juttu sotsiaalsest dialoogist, vaid institutsioonilisest dialoogist komisjoni ja liikmesriikide vahel ühelt poolt ja majanduse vahel teiselt poolt, et määrata kindlaks toodete ja protsessidega seotud eesmärgid.

4.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, kui oluline on arutada võetavate poliitiliste meetmete küsimust tõesti laiapõhjaliselt kõikide ühiskondlike jõududega, pidada kogu aeg silmas uues strateegias kindlaks määratud põhieesmärke ja juhtpõhimõtteid ning neid tõepoolest tõsiselt võtta. Ainult sellisel viisil saab vältida võimalikke väärarenguid, saavutada laialdane aktsepteerimine ühiskonna poolt ja arendada jätkusuulikkus tõeliseks juhtpõhimõtteks.

4.11.1

Üks näide, kuidas seda menetluslikult teha ei tohiks, on Euroopa Ülemkogu otsused 10 % (varem otsustatud 5,75 % asemel) biokütuste lisamise kohta energiapaketi kohta tehtud otsuste raames. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab selgesõnaliselt Euroopa Ülemkogu poolt seatud eesmärki vähendada CO2 heidet 2020. aastaks 20 % kuni 30 % võrra (vastavalt ELi mittekuuluvate partnerite osalusele) ja tunnustab ka kaugeleulatuvat eesmärgipüstitust (vähendamine 60 % kuni 80 % võrra aastaks 2050). Biokütuste lisamine ei peaks mitte ainult seda eesmärki toetama, vaid olema kooskõlas ka teiste juhtpõhimõtetega.

4.11.2

Järelikult on vaja arvesse võtta nii energiatasakaalu kui ka mõju loodusele ja keskkonnale ning võimaliku piirkondadevahelise konkurentsi (nii enda riigis kui ülemaailmselt) tagajärgi. Käesoleval ajal hoogu koguvad arutelud näiteks seoses fossiilsete energiakandjate äärmiselt suure kasutamisega CO2 väidetavalt mittesisaldavate biokütuste tootmisel (10), seoses nende tegeliku mõjuga kliimale (11) või seoses toiduainete tootmise mõjudega (12) näitavad, et kaugeltki mitte kõik „jätkusuutlikkuse küsimused” ei ole seni saanud piisavaid vastuseid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pühendab sellele äärmiselt olulisele teemale eraldi arvamuse.

4.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt, et arutelu jätkusuutlikkuse debati majanduspoliitiliste ja finantstagajärgede üle on muuhulgas pärast Sterni raporti esitamist veelgi asjalikumaks muutunud. Sterni raportis on teadaolevalt välja arvestatud, et näiteks kliimamuutuste tagajärgede ulatuslikuks ärahoidmiseks läheb vaja „ainult” 1 % sisemajanduse kogutoodangust; Vattenfalli uuring, mis esitati Davosis maailma majandusfoorumile, jõuab tulemusele, et see oleks isegi veel „odavam”. Isegi kui 1 % sisemajanduse kogutoodangust tundub konkreetses rahasummas väljendatuna olevat tohutult suur summa, siis tuleb see seada korrelatsiooni teiste poliitikavaldkondadega, mis on samuti kulukad. Niinimetatud TINA projektide (13) realiseerimine transpordivaldkonnas nõuaks näiteks 2015. aastani igal aastal investeeringuid ainuüksi kindlaksmääratud transpordikoridoridesse summas ligikaudu 1,5 % sisemajanduse kogutoodangust, oleks seega kallim summast, mille Stern on kliimamuutuste tagajärgede leevendamiseks välja arvestanud.

4.13

Aga nagu öeldud, ei ole asi ainult rahas, vaid pigem struktuurilistes muudatustes. Uus strateegia nõuab näiteks seose kaotamist majanduskasvu ja transpordi nõudluse vahel eesmärgiga vähendada sellest keskkonnale tulenevat mõju. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab seda. See tähendab ka seda, et kriitiliselt tuleb käsitleda näiteks nn täpselt ajastatud (just in time) tootmist, mille tõttu on ettevõtted loobunud laovarudest ja sellega seotud kuludest ning muutnud veoautod või kaubarongid vastavalt liikuvateks ladudeks.

4.14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab aga kahjuks märkima, et märkimisväärselt kiiresti ilmnevad vastuolud nõudmiste ja eeldatava tegelikkuse vahel. Vaid 13 päeva pärast kõnealuse tegevuseesmärgi ja sihi vastuvõtmist Euroopa Ülemkogu poolt esitas Euroopa Komisjon 2001. aasta transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõtte (14). Selles tõdetakse, et aastatel 2000-2020 suureneb sisemajanduse kogutoodang tõenäoliselt 52 %, maanteevedude maht 55 % ja lennuliikluse maht 108 % võrra. Soovitud lahtisidumine toimub esmajoones raudteetranspordi (+ 13 %) ning raudteereisijateveo (+ 19 %) valdkonnas.

4.15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võib ainult suure hämmastusega märkida, et transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõtte ja uue säästva arengu strateegia vahel ei toimunud mingit kooskõlastamist, sest kõnealuses ilmselges vastuolus soovide ja tegeliku poliitika vahel ei nähta mingit probleemi. Transpordisektoris tundub komisjon olevat loobunud esimesest erieesmärgist, milleks on majanduskasvu ja liikuvuse suurenemise lahtisidumine. Tulevikus peab komisjon tegema kõik mõeldava, et sellised vastuolud ei saaks üldse tekkida. Transpordisektoris tuleb jällegi otsida võimalusi, kuidas oleks võimalik kujundada linnu ja kohalikke omavalitsusi ning erinevaid tegevusi nii, et transpordi- ja liikumisteed pigem lühemaks muutuksid, mitte et inimesed ja kaubad peavad sihtkohta jõudmiseks üha suurenevaid vahemaid läbima. See nõuab maksu- ja ruumilise planeerimise poliitika kohandamist ning mõõdukat kooskõlastamist kõigil valitsustasanditel alates ELi tasandist kuni kohalike ametkondadeni.

4.16

Mis puudutab üha tõsisemaks muutuvaid transpordiprobleeme, siis valmistab uus strateegia pigem pettumust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab märkima, et energiapoliitika osas on EL muutunud lahenduste esitamisel vahepeal oluliselt konkreetsemaks kui transpordivaldkonnas, mille negatiivne mõju kliimale ja keskkonna- ja looduskaitsele ka edaspidi suureneb.

4.17

Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsi järeldus (15), mille kohaselt tuleks saastekvootidega kauplemise süsteemi vajadusel maismaa- ja meretranspordile laiendada, tuleks lisada jätkusuutliku arengu strateegia eduaruandesse ja anda sellele hinnang võimalike mõjude osas — seda ka teiste vahenditega võrreldes.

5.   Eduaruande sisu

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et vastavalt uue strateegia punktile 33 esitab komisjon edaspidi iga kahe aasta järel (esimest korda 2007. aasta septembris) eduaruande säästva arengu strateegia rakendamise kohta ELis ja liikmesriikides, käsitledes ka tulevikuprioriteete, -suundumusi ja -meetmeid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et seni lahtiseks jäänud küsimused saavad sel viisil vastuse.

5.2

See on väga oluline eriti pigem ebamääraselt mainitud juhtimis- ja majandusinstrumentide puhul. Punktis 22 märgitakse näiteks, et „turu läbipaistvuse ning toodete ja teenuste tegelikke majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaga seotud kulusid peegeldatavate hindade (õigete hindade saavutamise) soodustamiseks tuleks kasutada kõige kohasemaid majanduslikke vahendeid”. See on tihedalt seotud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee poolt korduvalt esitatud nõudega võtta arvesse väliskulud ja selleks vajalikud vahendid. Komitee tuletab meelde, et kõnealune arutelu on olnud pikki aastaid suuremal või vähemal määral tulemusteta. 2007. aasta märtsi lõpus esitas komisjon kolmeaastase hilinemisega rohelise raamatu „Turupõhised vahendid keskkonnapoliitikas ja sellega seotud valdkondades”, mis annab arutelule uut hoogu. Komitee jälgib, et eduaruannete raames hakataks lõpuks selle jätkusuutlikkuse seisukohalt keskse küsimusega tõhusamalt tegelema.

5.3

Punktis 23 nõuab Euroopa Ülemkogu, seega riigi- ja valitsusjuhid, liikmesriikidelt „edasiste sammude kaalumist maksukoormuse ümbersuunamiseks tööjõult ressursside ja energia tarbimisele ja/või saastamisele, et toetada ELi eesmärke suurendada tööhõivet ja vähendada negatiivset keskkonnamõju kulutõhusal viisil”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab seda ning palub komisjonil eduaruandes nimetatud peatükki põhjalikult käsitleda ja esitada konkreetsed ettepanekud, kuidas see toimuda saaks. Sealjuures tuleb täpselt uurida nii keskkonnapoliitilisi mõjusid kui ka koormuste jaotamist, et maksukoormuse ümberjagamine ei tabaks kõige rängemini sotsiaalselt nõrgemaid.

5.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ka teadet, et „2008. aastaks peaks komisjon esitama teekaardi keskkonnale märkimisväärset negatiivset mõju avaldavate ning säästva arenguga kokkusobimatute toetuste reformimiseks sektorite kaupa, eesmärgiga need järk-järguliselt kaotada”. Komitee toetab ka sõnastatud eesmärki „kõnealuste toetuste järk-järguliseks kaotamiseks”, kusjuures arvab, et seejuures oleks abiks konkreetse ajakava koostamine järk-järguliseks kaotamiseks ja samal ajal kontrollimine, kas sel viisil kokkuhoitud vahendeid saaks vajadusel üle kanda uude ELi jätkusuutlikkuse fondi, mida liikmesriikidel on võimalik kasutada, kui keskkonna säilitamise meede toob nende eelarve jaoks kaasa ebaproportsionaalselt suured kulud (Nice'i lepingu artikli 175 lõige 5 ja artikli 174 lõige 1).

5.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on varasemates arvamustes ikka ja jälle selgitanud, et kodanike, ettevõtete ja teiste huvitatud osapoolte jaoks on vajalik selge ülevaade, mida konkreetselt poliitikas kavandatakse ja miks. Ainult sellisel juhul on inimesed ka valmis kõnealust vajalikku protsessi aktiivselt jälgima ja toetama. Seepärast on õige Euroopa Ülemkogu ülesanne komisjonile, kes peaks „koostama üldsusele mõeldud ülevaate säästva arengu strateegiast, sealhulgas heast tavast ning liikmesriikide rakendatavatest headest põhimõtetest” (vt punkt 26). Kahjuks puudub aga ka selles osas konkreetne teekaart, eduaruandes tuleks seda käsitleda.

5.6

Strateegia sisaldab kohustust parandada poliitika kujundamise protsessi laialdasema mõju hindamise ja asjaomaste ringkondade suurema kaasamise kaudu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab selle kohustuse heaks ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama kogemusi mõjuhindamise meetoditega jätkusuutliku arengu valdkonnas ja tagama, et neid kasutatakse tõhusalt kõigis poliitika- ja meetmete valdkondades.

5.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab väga oluliseks lähenemisviisi, et peaks „välja töötama konkreetse ja realistliku nägemuse EList teel säästva arengu suunas järgneva 50 aasta jooksul” (punkt 27). Kuid ka siin tekib küsimus, mis ja millal konkreetselt esitatakse. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab juba praegu, et sellises visioonis suunataks pilk ka 2060. aastast kaugemale. Uuendatud strateegia dokumendis esitatud kohustusi ja juhtpõhimõtteid (16) silmas pidades tuleks ühiskondlikud liikumissuunad ka päris pikaajalisteks perioodideks määrata kindlaks nii vara kui võimalik. Euroopa Ülemkogu tegi sellega põhimõtteliselt algust 2007. aasta märtsi alguse tippkohtumisel, sätestades et tuleb „vähendada heitkoguseid 60–80 % 2050. aastaks võrreldes 1990. aastaga” (17). Mõningaid fossiilseid või taastumatuid tooraineid on kindlasti võimalik kasutada kauem kui 50 aastat, aga need on siiski lõplikud, nii et on õige mõelda juba praegu poliitikale pärast 50 aasta möödumist, kui põlvkondadevahelise õigluse aspekti soovitakse tõsiselt võtta.

5.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitaks, kui kõnealuseid valdkondadeüleseid aspekte, mida tuleks arvestada ju poliitilise kontseptsiooni kõikidel tasanditel (EL ja liikmesriigid), võetakse arvesse ka strateegia elementide puhul, et need tõhusalt toimiksid. Samal ajal ei märgita, kuidas seda tagada; arvatavasti seetõttu, et Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu kaudu kinnitatavate tekstide praeguses sõnastuses on ELi pädevus selles valdkonnas jagatud pädevus ja keskkonnapoliitika rahastamise ja teostamise tagavad liikmesriigid (Nice'i lepingu artikli 175 lõige 4). Osalejaid seega ei täpsustata.

5.9

Uues strateegias teatatakse, et iga liikmesriik nimetab esindaja, kes tegutseb kontaktisikuna. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee lähtub sellest, et eduaruandest selgub, kas esindajad on nimetatud ja kuidas koostöö areneb.

5.10

Esimene eduaruanne peaks samuti andma teavet selle kohta, kas kõik liikmesriigid on nüüd koostanud (esimese) riikliku strateegia, mis pidi valmima 2007. aasta juuniks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jaoks tekib küsimus, kes neid riiklikke strateegiaid ja milliste kriteeriumide alusel kontrollib ning millised on tagajärjed, kui liikmesriigid ei ole strateegiaid koostanud või need ei ole sobivad.

5.11

Punktis 41 räägib Euroopa Ülemkogu riiklike strateegiate vabatahtlikust vastastikusest eksperthindamisest, mis peaks esimese rühma liikmesriikidega algama 2006. aastal. Eduaruanne peaks sisaldama teavet selle kohta, millised on hindamise tulemused ja milliseid järeldusi tuleks sellest Euroopa strateegia jaoks teha.

5.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab täielikult asjaolu, et säästva arengu paljudes küsimustes on liikmesriikidel ning piirkondlikul ja kohalikul haldustasandil pädevused ja et nad peavad leidma paljudele probleemidele enda lähenemisviisi ja välja töötama enda ülesannete profiili; komitee on siiski arvamusel, et kui säästva arengu valdkonnas soovitakse edusammude jätkumist vajalikul tasemel, tuleks ka komisjonis luua võimalused edusammude jälgimiseks tervikuna ning seal, kus rakendamisel tunduvad tekkivat viivitused ja on vaja ühendusepoolset tuge, oleks võimalik algatada uusi meetmeid. Komitee väljendab kahtlust, kas ainuüksi kooskõlastamisest ja hea tava kogemuste vahetamisest piisab. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitaks, kui tal oleks võimalik igal aastal saada liikmesriikide kontrollitavate tulemuste kokkuvõte.

5.13

Strateegia raames soovitatakse moodustada või tugevdada säästva arengu riiklikke nõukogusid. Riiklikel nõukogudel on oluline roll riikide säästva arengu strateegiate ettevalmistamisel ning samuti võivad nad anda panuse liikmesriikides meetmete käivitamisse selleks, et kaasata kodanikuühiskond säästva arengu meetmetesse ja edusammude jälgimisse. Nende kohustuste hulka kuulub ka säästva arengu põhimõtte rakendamine, säilitades samas dünaamilise tasakaalu majandust, sotsiaalvaldkonda ja keskkonda käsitlevate strateegia osade vahel. Selle soovituse osas ei tähelda Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel suuri edusamme ning soovib seda teemat käesoleva aasta jooksul hiljem käsitleda. Seni teeb komitee ettepaneku arutada kõnelaust küsimust liikmesriikidega ka ellurakendamise kontrollimise raames.

5.14

Liikmesriigid ja komisjon peaksid ka edaspidi kontrollima, kuidas tagada säästva arengu küsimuste kooskõlastamine nende enda struktuurides. Säästev areng on valdkondadevaheline ning integreeruv kontseptsioon, mis peaks ületama ning vahel muutma eraldi osakondade ja ametite spetsiifilisi teemasid. Kogemustest nähtub, et see on võimalik vaid siis, kui valitsuses on säästva arengu edendamiseks keskne üksus, kellel on teadmised ja autoriteet, et osakondade spetsiifilised põhimõtted küsimuse alla seada. Eduaruanne peaks andma teavet selle kohta, kus näeb komisjon oma teenistuse puhul parandamisvajadust. Komitee on kindel, et seda leidub (punktid 4.15 ja 4.16)

5.15

Strateegias juhitakse õigusega tähelepanu sellele, et säästev areng tuleb ulatuslikult kaasata piirkondlike ja kohalike omavalitsuste pädevusse ja tegevusse kõikidel tasanditel. Mõned Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on olnud väga edukad säästva arengu põhimõtte kaasamisel oma töösse ning uuenduslike vastuste arendamisel kliimamuutustele ja teistele säästvuse väljakutsetele. Rakendamise läbivaatamine annab soodsa võimaluse hinnata säästva arengu edusamme piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning leida paremaid viise heade tavade levitamiseks.

5.16

Punktis 45 räägitakse sellest, et „hiljemalt 2011. aastaks (otsustatakse], millal oleks vaja algatada ELi säästva arengu strateegia laiaulatuslik läbivaatamine”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei saa selle menetlusega nõustuda. Juhul kui eduaruannete raames selgub, et Euroopal on teel säästva arengu poole probleeme, siis ei ole strateegia (eesmärgi saavutamise tee) õige. Sellisel juhul tuleb strateegia läbi vaadata kohe, mitte alles 2011. aastal.

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  KOM(2006) 845 lõplik.

(2)  KOM(2005) 658 lõplik, 13.12.2005.

(3)  ELT C 117, 30.4.2004, lk 22, punkt 2.2.1.

(4)  Euroopa Liidu Nõukogu, dokument 10117/06, 9.6.2006: „Euroopa Liidu säästva arengu strateegia läbivaatamine — Uuendatud strateegia”.

(5)  ELT C 117, 30.4.2004.

(6)  ELT C 117, 30.4.2004.

(7)  ELT C 117, 30.4.2004, sh punkt 0.8 ja punkt 6.4 jj.

(8)  ELT C 117, 30.4.2004, lk 22, punkt 2.3.9.

(9)  Vt strateegia punkt 8.

(10)  83 % maisist valmistatud etanooli sisaldusest pärineb fossiilsetest energiakandjatest.

(11)  Suur naerugaasi osakaal rapsitoodetes (uuring esitatakse veel enne suvevaheaega, seega täiskogu istungiks).

(12)  Mehhiko: rahutused tortillade hinnatõusu tõttu, sest mais liigub üha suuremas mahus autode bensiinipaakidesse.

(13)  TINA — Transport Infrastructure Needs Assessment.

(14)  KOM(2006) 314 lõplik.

(15)  Vt punkt 35.

(16)  Nimelt säilitada tulevaste põlvkondade võime rahuldada oma vajadusi, edendada sotsiaalset õiglust ja ühtekuuluvust ja tagada kõrge elatustase ning täielik tööhõive ning rakendada ellu loetletud juhtpõhimõtted, nimelt „asetada inimesed Euroopa Liidu poliitika keskmesse, propageerides põhiõigusi, võideldes kõikide diskrimineerimisvormide vastu ja aidates kaasa vaesuse vähendamisele ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisele”.

(17)  Vt järelduste punkt 30.


LISA

Komitee arvamuse

Järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel enam kui veerandi antud häältest, lükati tagasi.

Punkt 2.4

Muuta järgmiselt

„2.4.

Viimases käesoleva teemaga seotud arvamuses käsitles Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni eelpool nimetatud 2005. aasta detsembri teatist. Komitee kritiseeris sealjuures asjaolu, et komisjon ei ole oma ambitsioonikana kirjeldatud tegevusprogrammis kinni pidanud EMSK 2004. aasta aprilli soovitusest ega omaenda 2005. aasta juuni lubadusest. Erinevalt lubatust oli komisjon taas kord jätnud nimetamata seada selged eesmärgid, mida soovib säästva arengu strateegia raames saavutada.”

Hääletustulemus

Poolt: 35

Vastu: 61

Erapooletuid: 4

Punkt 2.4.1

Muuta järgmiselt:

„2.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletas tookord meelde, et strateegias kirjeldatakse eesmärkide saavutamise teed. Selliste k Konkreetsete eesmärkide puudumine, mida on keeruline seada, et täita jätkusuutlikkuse eri aspektide arvestamise nõuet, toob vältimatult kaasa probleeme vahendite nimetamisel. Kui ei ole täpselt teada, millises suunas liikuda soovitakse, ei ole võimalik ka kindlaks määrata, kuidas sinna jõuda. Komitee arvates jäeti seetõttu teatises lahtiseks rohkem küsimusi kui anti vastuseid ja orientiire.”

Hääletustulemus

Poolt: 34

Vastu: 63

Erapooletuid: 3

Punkt 3.11

Muuta järgmiselt

„3.11.

Küsimusega, kas globaalsetele avatud turgudele suunatud Euroopa põllumajanduspoliitika saab olla jätkusuutlik, tõstatatakse automaatselt üldine küsimus tootmise ja kaubanduse globaalsete mängureeglite kohta. WTO on organisatsioon, mis põhineb vaba maailmakaubandust edendada soovivatel kokkulepetel. Vaba ja liberaliseeritud kaubandus ei pea aga mingil juhul olema automaatselt säästev, nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt näidanud. Selle kohta, kuidas oleks võimalik arendada vaba kaubandust nii, et see oleks kooskõlas säästva arengu põhimõtetega kooskõlla viia, ei leia uuest strateegiast kahjuks ühtegi arvamust. See on suur puudujääk! Ka siinkohal peab komitee kahjuks tähelepanu juhtima asjaolule, et ELi vastutavad isikud on seni sellele komitee poolt juba kolm aastat tagasi tõstatatud küsimusele vastamata jätnud, kuigi komitee märgib meelsasti, et EL on Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga globaalse kaubanduse uute reeglite üle kaubeldes viimastel aastatel üsnagi palju vaeva näinud.”

Hääletustulemus

Poolt: 35

Vastu: 63

Erapooletuid: 8

Punkt 3.11.2

Välja jätta

Hääletustulemus

Poolt: 38

Vastu: 63

Erapooletuid: 3

Punkt 4.2

Muuta järgmiselt:

„4.2

Tagajärgedel on võib olla dramaatiline majanduslik mõju. ähvardab Praegune majanduse alus on teatud piirkondades ohus täielikult kokku variseda. Šveitsis näiteks ei anna pangad enam laenu talispordi infrastruktuuri investeerida soovivatele investoritele, kui asukoht paikneb madalamal kui 1 500 m merepinnast. Milliseks kujuneb olukord põllumajanduse või turismi valdkonnas Vahemere piirkonnas, kui kliima peaks muutuma veelgi soojemaks ja kuivemaks, selles osas valitseb üha suurem ebakindlus.”

Hääletustulemus

Poolt: 41

Vastu: 57

Erapooletuid: 3

Punkt 4.4

Muuta järgmiselt

„4.4.

See on fataalne: me elame majandussüsteemis, kus näiteks Teada-tuntud probleem on see, et haiguskulusid ja teatud juhtudel keskkonnakahjusid, nagu näiteks miljarditesse ulatuvaid kahjusid, mida tekitas torm Kyrill 2007. aasta alguses, hinnatakse majanduse seisukohast tervikuna positiivselt, sest need aitavad ju kaasa sisemajanduse kogutoodangu suurendamisele, samas kui SKT mõnda olulist tegevust ei üldse hõlmagi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et uues strateegias alustab Euroopa Ülemkogu lõpuks, isegi kui seda tehakse ainult möödaminnes, selle vastuolu põhjalikumat käsitlust. Euroopa Ülemkogul on täiesti õigus, kui ta nõuab oma uue strateegia punktis 20, et „riiklike sissetulekute arvestuse põhisüsteemi (võiks) laiendada, muuhulgas integreerides varude ja ringluse mõisted ja turuvälise töö ning lisades satelliitkontod, näiteks keskkonnaalased kulutused ja materjalivood”.”

Hääletustulemus

Poolt: 35

Vastu: 56

Erapooletuid: 8

Punkt 4.10

Muuta järgmiselt

„4.10

Euroopa Ülemkogu juhib uues strateegias tähelepanu sellele, et „… see moodustab üldise raamistiku, milles … majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnaalased eesmärgid võivad üksteist tugevdada”. Lisaks on ülemkogu arvamusel, et ELi kõikide poliitiliste otsuste puhul tuleb eelnevalt läbi viia säästva arengu sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike mõõtmete tasakaalustatud hindamine, mille käigus tuleb „arvesse võtta säästva arengu välismõõdet ja tegevusetusega kaasnevaid kulusid”. Aga niipea kui uuendatud strateegias on kõne all vahendid, ei ole enam juttu sotsiaalsest dialoogist, vaid institutsioonilisest dialoogist komisjoni ja liikmesriikide vahel ühelt poolt ja majanduse vahel teiselt poolt, et määrata kindlaks toodete ja protsessidega seotud eesmärgid.”

Hääletustulemus

Poolt: 41

Vastu: 55

Erapooletuid: 3

Punkt 4.14

Muuta järgmiselt

„4.14

Aga nagu öeldud, ei ole asi ainult rahas, vaid pigem struktuurilistes muudatustes. Uus strateegia nõuab näiteks seose kaotamist majanduskasvu ja transpordi nõudluse vahel eesmärgiga vähendada sellest keskkonnale tulenevat mõju. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab seda. See tähendab ka seda, et kriitiliselt tuleb käsitleda näiteks nn täpselt ajastatud (just in time) tootmist, mille tõttu on ettevõtted loobunud laovarudest ja sellega seotud kuludest ning muutnud veoautod või kaubarongid vastavalt liikuvateks ladudeks.

Hääletustulemus

Poolt: 39

Vastu: 56

Erapooletuid: 6

Punkt 4.16

Muuta järgmiselt:

„4.16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võib ainult suure hämmastusega märkida, et transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõtte ja uue säästva arengu strateegia vahel ei toimunud mingit kooskõlastamist, sest kõnealuses ilmselges vastuolus soovide ja tegeliku poliitika vahel ei nähta mingit probleemi. Transpordisektoris tundub komisjon olevat loobunud esimesest erieesmärgist, milleks on majanduskasvu ja liikuvuse suurenemise lahtisidumine. Tulevikus peab komisjon tegema kõik mõeldava, et sellised vastuolud ei saaks üldse tekkida. Transpordisektoris tuleb jällegi otsida võimalusi, kuidas oleks võimalik kujundada linnu ja kohalikke omavalitsusi ning erinevaid tegevusi nii, et transpordi- ja liikumisteed pigem lühemaks muutuksid, mitte et inimesed ja kaubad peavad sihtkohta jõudmiseks üha suurenevaid vahemaid läbima. See nõuab maksu- ja ruumilise planeerimise poliitika kohandamist ning mõõdukat kooskõlastamist kõigil valitsustasanditel alates ELi tasandist kuni kohalike ametkondadeni.”

Hääletustulemus

Poolt: 36

Vastu: 63

Erapooletuid: 4


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/86


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb taimekaitsevahendite statistikat”

KOM(2006) 778 lõplik — 2006/0258 (COD)

(2007/C 256/16)

16. mail 2007. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 285 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb taimekaitsevahendite statistikat”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 8. juunil 2007. Raportöör oli Frank Van Oorschot.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1.   Järelduste ja soovituste kokkuvõte

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab taimekaitsevahendite statistikat käsitlevat määrust, mille abil on võimalik mõõta liikmesriikide edusamme pestitsiidide säästva kasutamise raamdirektiivi (1) eesmärkide täitmisel.

1.2

Komitee peab kahetsusväärseks, et statistikat käsitlev määrus hõlmab vaid taimekaitsevahendite professionaalset kasutamist põllumajanduses ning ei käsitle nende võimalikku keskkonda saastavat kasutamist kõval pinnasel.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et taimekaitsevahendite kasutamise ja pestitsiidide jääkide piirnormide andmete ühendamisel on lisaks kasutatud aine kogusele ja asjaomasele töödeldud alale oluline ka vilja saagikus. Kui soovitakse tagada ühenduse olemasolevate viljeluse ja täpsemalt vilja saagikuse statistikate andmete kasutamise ühtsus, tuleb määruses selgesõnaliselt märkida ka viljeluse statistikate kasutamist.

2.   Komisjoni ettepanek

2.1

Määruse eesmärk on luua ühenduse taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamisega seotud statistika koostamise raamistik, mis kohustab kõiki liikmesriike korrapäraselt koostama üksikasjalikku statistikat. Andmete võrreldavuse tagamiseks liikmesriikide ja ühenduse tasandil sätestatakse määruses statistika ulatus, mis piirneb taimekaitsevahendite professionaalse kasutamisega põllumajanduses, ning seatakse ühtlustatud eeskirjad andmete kogumiseks ja koondamiseks.

2.2

Statistika on vajalik, et hinnata taimekaitsevahendite kasutamise tervise- ja keskkonnariske ning mõõta edusamme pestitsiidide säästva kasutamise raamdirektiivi eesmärkide täitmisel

2.3

Kõnealuse meetme kasu tuleb hinnata raamdirektiivi kontekstis. Raamdirektiivi meetmete rakendamise üldine eesmärk on parandada olukorda keskkonna ja tervishoiu valdkonnas või saada teisi ühiskondlikke kasusid, nagu näiteks taimekaitsevahendite kasutamisest tulenev väliskulude vähenemine, mida soodustab pestitsiidide säästlikum kasutamine. Tehtud edusamme saab mõõta vaid usaldusväärsete andmete ja asjaomaste näitajate alusel. Pestitsiidide kasutamise paremal teadvustamisel oodatakse riiklikul või ühenduse tasandil ilmselt kõnealuse määruse otsest kasu, näiteks täiustatud järelevalvesüsteem ning sihipärasemad ja tõhusamad tegevusmeetmed. Lisaks muudab kogu Euroopa ametliku statistika kättesaadavus/ametliku statistika kättesaadavus kogu Euroopa kohta turu läbipaistvamaks, mis peaks parandama konkurentsi pestitsiiditööstuses.

3.   Olemasolev õiguslik raamistik

3.1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määrus (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta.

3.2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta, eelkõige lisa 1 osa A punkt 9, mis kohustab taimsete toodete tootmisega või vastava saagi kogumisega tegelevaid toidukäitlejaid säilitama andmeid taimekaitsevahendite ja biotsiidide mis tahes kasutamise kohta.

3.3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitikaalane tegevusraamistik.

3.4

Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta, mis on hetkel läbi vaatamisel.

4.   Komisjoni dokumendi põhisisu

4.1

Kõnealuse määruse ettepanekuga luuakse õiguslik alus ja sätestatakse taimekaitsevahendite turustamise ja kasutamisega seotud andmete kogumise ja levitamise ühtlustatud eeskirjad. Ettepanekus antakse liikmesriikidele korraldus:

koguda korrapäraselt andmeid (turustamise kohta igal aastal ja kasutamise kohta iga viie aasta järel);

kuidas andmeid koguda, kas kasutades representatiivseid küsitlusi, eksperdiotsusel või näidisel põhinevaid statistilisi hindamismenetlusi, taimekaitsevahendite turustamisahela suhtes kohaldatud aruandluskohustust, professionaalsete kasutajate suhtes kohaldatud aruandluskohustust, haldusallikaid või kasutades neid vahendeid kombineeritult;

kuidas andmeid komisjonile edastada.

4.2

Samuti teeb määrus komisjonile ülesandeks kohandada teatud tehnilisi külgi ning määratleda kvaliteedi hindamise kriteeriumid ja andmeedastusformaat.

5.   Üldmärkused

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab taimekaitsevahendite statistikat käsitlevat määrust, mille abil on võimalik mõõta liikmesriikide edusamme pestitsiidide säästva kasutamise raamdirektiivi eesmärkide täitmisel.

6.   Konkreetsed märkused

6.1   Taimekaitsevahendite professionaalne mitte-põllumajanduslik kasutamine

6.1.1

Madalmaade joogiveealased andmed osutavad, et enam kui 50 %-l juhtudest põhjustab joogivee standardite mittetäitmist taimekaitsevahendite mitte-põllumajanduslik kasutamine kõval pinnasel.

6.1.2

Statistikaid käsitleva määruse abil saab umbkaudu hinnata taimekaitsevahendite mitte-põllumajandusliku kasutamise määra lahutades aasta jooksul turule viidud ainete üldkogusest selle osa, mis kasutatakse professionaalselt põllumajanduses.

6.1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kõnealune taimekaitsevahendite mitte-põllumajandusliku kasutamise kaudne arvestus on liiga ebatäpne, et hinnata nõuetekohaselt raamdirektiivist tulenevaid poliitikameetmeid.

6.1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et lisaks taimekaitsevahendite professionaalse põllumajandusliku kasutamise andmete kogumisele peaks statistikat käsitlev määrus hõlmama ka andmete kogumist järgmistes valdkondades: taimekaitsevahendite professionaalne kasutamine metsanduses, kõval pinnasel ning mitte-professionaalne kasutamine.

6.2   Statistika ja pestitsiidide jääkide piirnormide andmetega seonduvad määrused

6.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et taimekaitsevahendite kasutamise ja pestitsiidide jääkide piirnormide andmete ühendamisel on lisaks kasutatud aine kogusele ja asjaomasele töödeldud alale oluline ka vilja saagikus. Väiksema vilja saagikuse puhul on sama koguse taimekaitsevahendi kasutamine samal alal ökoloogiliselt vähem tõhus, mis tõstab ohtu rikkuda pestitsiidide jääkide piirnormide reegleid.

6.2.2

Ettepanku lisas II viidatakse nõukogu määrusele (EMÜ) nr 571/88 põllumajandusettevõtete struktuuri käsitlevate ühenduse uuringute korraldamise kohta. Viite eemärk on kasutada ühtset kultuuride klassifikatsiooni nii põllumajandusettevõtete struktuuri kui ka taimekaitsevahendite kasutamise statistiliste andmete kogumisel. Nii on võimalik tõhusalt ühendada taimekaitsevahendite kasutamise ja vilja saagikusega seonduvad statistikad.

6.2.3

EMSK tunnistab, et viide määrusele (EMÜ) nr 571/88 võimaldab ühendada taimekaitsevahendite kasutamise ja asjaomaste kultuuride saagikuse andmed. Kõnealuse võimaluse kasutamine eeldab, et määruses märgitakse selgesõnaliselt, et viljeluse statistikat — täpsemalt vilja saagikuse statistikat — kasutatakse taimekaitsevahendite kasutamise andmete analüüsis.

Brüssel, 11. juuli 2007

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Dimitris DIMITRIADIS


(1)  KOM(2006) 373 lõplik. „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks”.


27.10.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 256/88


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uuendustegevus: mõju tööstuse muutustele ja EIP rollile”

(2007/C 256/17)

6. juulil 2006 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses „Uuendustegevus: mõju tööstuse muutustele ja EIP rollile”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööstuse muutuste nõuandekomisjoni arvamus võeti vastu 20. juunil 2007. Raportöör oli hr Tóth. Kaasraportöör oli hr Calvet Chambon.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 437. istungjärgul 11.–12. juulil 2007 (11. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 1, erapooletuid oli 3.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee uuris seoseid uuendustegevuse ja tööstuse muutuste vahel ning Euroopa Liidu ja liikmesriikide mitmeid asjaomaseid al