27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/1

1.1

Komitee arvates ei oleks õige kasutada 1992. aasta 12-liikmelise Euroopa Liidu inflatsioonimäära automaatset kohandamist, kuna 1995. aastal ühines liiduga veel 3 riiki, 1. mail 2004. aastal 10 riiki ja käesoleva aasta 1. jaanuaril kaks riiki.

1.2

Komitee leiab, et kui tahetakse saavutada soovitud ühtlustamist 27 Euroopa Liidu liikmesriigis, tuleks kaaluda aktsiisi ülemmäära kehtestamist — see on kindlasti üks meede, mis võimaldaks tõhusalt võidelda salakaubaveo ja pettuse vastu ning lähendada eri maksumäärasid, aidates sel moel kaasa tõelise ühtse turu kujunemisele. Tarbijate huvisid saab kaitsta järkjärgulise ühtlustamise teel. Seejuures ei tohiks tarbijaid käsitada salakaubavedajatena üksnes seetõttu, et nad ostavad alkoholi seal, kus selle eest tuleb vähem maksta.

1.3

Komitee soovitab, et liikmesriikidel keelataks selgesõnaliselt lisada tavapärasesse aktsiisi- ja käibemaksukorda muid tarbimise maksustamise vorme, millele viitamiseks — nagu Euroopa Kohus on tuvastanud (1) — mõnikord kasutatakse nimetust „ühenduse maks”.

1.4

Komitee arvates ei õigustata ettepanekus piisavalt asutamislepingu artikli 93 valimist õiguslikuks aluseks, mis lubaks nõukogul võtta tarvitusele meetmeid riiklike maksundusõigusaktide ühtlustamiseks, kui sellele avaldatakse ühehäälselt poolehoidu. Kuna ettepanekus jäetakse miinimumist kõrgemad määrad liikmesriikide endi otsustada, ei ühtlustata sellega midagi.

1.5

Komitee ei pea õigeks, et komisjon peab ettepanekut väheoluliseks, õigustades sel moel mõjuanalüüsi puudumist ja huvipooltega konsulteerimata jätmist. Komitees korraldatud arutelul kinnitasid kõik osalejad vastuseisu komisjoni ettepanekule ning väljendasid soovi, et komisjon viiks tulevikus läbi põhjaliku mõjuanalüüsi.

1.6

Komitee soovib ettepaneku tagasivõtmist ning kutsub komisjoni üles ajakohastama viited direktiivis 92/83/EMÜ toodud ühises nomenklatuuris ning vaatama läbi klassifitseerimismeetodid.

2.1

Dokumendis „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 92/84/EMÜ alkoholi ja alkohoolsete jookide aktsiisimäära ühtlustamise kohta” määratletakse alkoholi ja mitmesuguste alkohoolsete jookide liikide aktsiisimaksu alammäärad. Direktiivi artikliga 8 kohustatakse komisjoni viima läbi korrapäraseid ülevaatuseid, esitama sellekohase aruande ja tegema vajadusel muutmiseks ettepanekuid.

2.2

26. mail 2004 avaldatud komisjoni aruandele järgnenud arutelus leiti, et tarvis on liikmesriikide aktsiisimaksude alammäärade suuremat ühtlustamist, tagamaks siseturu korralikku toimimist ja hoidmaks ära pettust ja salakaubavedu, millele aitasid kaasa liikmesriikide erinevad maksukorrad. Arutelu viis konkreetse algatuseni, järgides nõukogu üleskutset „esitada ettepanek aktsiisimaksu alammäärade kohandamiseks, et vältida ühenduse alammäärade tegeliku väärtuse kahanemist, kavandades üleminekuajad ja erandid neile liikmesriikidele, kellel võib alammäärade tõstmisega raskusi tulla”. Nõukogu lisas ka, et „komisjon peaks võtma täielikult arvesse ka kõnealuse küsimuse üldist poliitilist tundlikkust”.

2.3

Komisjon teeb seega ettepaneku muuta direktiivi järgmiselt:

2.4

Nõukogu taotlusel on ettepaneku põhieesmärk taastada maksumäärade tegelik väärtus 1992. aasta tasemel, mida komisjon peab „vajalikuks maksupiirideta siseturu toimimise tagamisel”.

3.1

Mõjuanalüüsi puudumisel otsustas komitee kuulata ise ära tootjate ühenduste, tarbijate ja ametiühingute seisukohad. Osalejad väljendasid üksmeelselt oma hämmastust direktiivi ettepaneku üle. Mõni organisatsioon märkis ka, et ettepanek suurendaks veelgi alkohoolsete jookide ebavõrdset kohtlemist — ja ilmselgelt saaksid kahju need, millelt tuleb maksta aktsiisimaksu. Need tootjad, kelle toodetavatelt jookidelt ei nõuta aktsiisimaksu, taotlesid, et säilitataks kehtiv süsteem, mis oli pealegi määratletud ühise põllumajanduspoliitika kokkulepetes.

3.2

Arutelul osalenud (2) olid ühel meelel ka selles, et kuigi sotsiaalseid ja tervishoiu aspekte tuleks arvesse võtta, ei tohiks need maksustamisel olla määrava tähtsusega. Samas kutsusid nad üles toetama „vastutustundliku tarbimise” kampaaniat — mida pooldab ka komitee –, et piirata alkoholi liigtarvitamise ohtu. Samuti rõhutati, et Euroopa asjaomane tööstus on maailmas juhtpositsioonil ning annab vägagi märkimisväärse panuse Euroopa SKTsse ning aitab kaasa nii otsese kui ka kaudse tööhõive suurendamisele.

3.3

Esmapilgul tundub direktiivi muutmise ettepanek olevat tavapärane meede, millega lihtsalt kohandatakse näitajaid, et need oleks vastavuses inflatsiooniga alates 1993. aastast. Tegelikult aga käsitletakse selles äärmiselt keerukat ja tundlikku teemat, mis näitab, kuivõrd kaugel on riikide poliitikad ja huvid järeleandmiste tegemisest ühenduse maksude ulatusliku ühtluse nimel. Komitee on mitmel korral väljendanud toetust ühtlustamisele maksustamises, mis on hädavajalik, et tarbijad saaksid osa ühtse turu hüvedest.

3.4

Majandus- ja rahandusministrite nõukogu 7. ja 28. novembril 2006. aastal toimunud koosolekutel, mille päevakorrapunktide hulgas oli ka kõnealune ettepanek, algatati taas lõputud liikmesriikidevahelised arutelud, jõudes suuresti samalaadsesse olukorda, mis oli 1992. aasta direktiivi aluseks. Direktiivis suudeti panna paika üksnes alammäärad ning ei pakutud võimalust ühise lähenemisviisi leidmiseks, et riikide aktsiisimaksumäärasid ühtlustada ja lähendada.

3.5

Lähemal vaatlemisel ilmnevad liikmesriikide maksumäärades tõeliselt suured erinevused. 26. mai 2004. aasta aruandes tuuakse ära tollases 25 liikmesriigis ja kahes kandidaatriigis, Rumeenias ja Bulgaarias (kellest 1. jaanuaril 2007 said ELi liikmed), eri jookide liikide puhul rakendatud meetmed (3). Madalaimate ja kõrgeimate maksumäärade vahe oli tervelt 1 100 %!

3.6

Näiteks veini puhul ulatusid maksumäärad 0-st 273 euroni; vahuveini puhul 0-st 546 euroni hektoliitri kohta; õlle puhul kuni 0,748 euroni Plato kraadi kohta (4), mis võrdub 1,87–19,87 euroga hektoliitri ja alkoholisisalduse kohta; gaseerimata ja gaseeritud vahesaaduste puhul 45–497 eurot hektoliitri kohta; puhta alkoholi puhul 550–5 519 eurot hektoliitri kohta, mis võrdub 220–2 210 euroga hektoliitri kohta 40kraadiste alkohoolsete jookide puhul.

3.7

Alammäära muutmine komisjoni ettepaneku kohaselt vähendaks erinevust liikmesriikide maksumäärades 1 100 %-lt ligikaudu 800–1 000 %ni. Väide, et selline samm tagaks siseturu toimimise, on tõepoolest ülepingutatud. Komitee arvates oleks tõhus lahendus lisaks alamäärale ka ülemmäära kehtestamine, kuna see on üks meede, mis võimaldaks tulevikus salakaubaveo ja pettuste vastu võidelda.

3.8

Samavõrd vähe veenev on väide, et alammäärade kohandamine vastavalt inflatsioonimäärale ei suurenda reaalset väärtust. Täielikuma teabe pakkumise huvides oleks komisjon pidanud esitama dünaamilise mudeli aktsiisimaksu toimimise kohta liikmesriikides alates aastast, mil valges raamatus tehti ühtlustamisettepanek, st 1985. aastast. Tegelik tulemus oli aga liikmesriikide maksumäärade tegeliku väärtuse suurendamine mõnele riigile tehtud erandi tähtaja aegumisel. Erandiks on vaid üksikud riigid. Komitee suhtub kriitiliselt kõikidesse liikmesriikide tavadesse, millega kehtestatakse täiendavalt muid maksustamisvorme, mida mõnel juhul nimetatakse „ühenduse maksuks”.

3.9

Seda on tõestanud komisjoni algatatud uuring (5), milles tuleb ilmsiks, et kõik peale kolme liikmesriigi on tõstnud makse igal aastal või iga paari aasta järel.

3.10

Sama uuring, milles võeti arvesse nõudmise elastsust hindade muutumisel, näitas, et kui alammäärasid kohandati vastavalt inflatsioonile, siis:

3.11

Huvitav oleks võrrelda kõnealuse, 15-liikmelist ELi käsitlenud uuringu tulemusi alammäärade erinevustega 27-liikmelises ELis.

3.12

Komitee ei ole kindel, kas komisjon peaks jätkama kõnealuse äärmiselt tundliku teema puhul üksnes halduslikus rollis või peaks ta selle asemel esitama ettepanekuid, mõnel juhul koostöös liikmesriikidega, et tõhusalt leevendada tõsiseid konkurentsimoonutusi, mis kaasnevad seesuguse killustatud maksusüsteemi säilitamisega.

3.13

Järgmine aspekt, mille komisjon on direktiivi 92/84/EMÜ muutmise ettepanekut kavandades täielikult tähelepanuta jätnud, on see, et 1992. aastal ei olnud 12-liikmelises Euroopa Ühenduses lõhe sissetulekutes inimese kohta nii suur, et kehtestatud maksumäärad oleks tõsiseks koormaks muutunud. 27-liikmelises Euroopa Liidus on töötasude ja pensionite tase väga erinev ning sama maksustamismäära rakendamine nii uutes kui vanades liikmesriikides on ebaõiglane meede, mis koormab vaid tagasihoidlikumaid sissetulekuid. Töötajate ja pensionäride puhul, kelle sissetulek kuus ei ole rohkem kui 100–150 eurot ning kes on juba tunda saanud alkoholi aktsiisimaksu suurenemist 50 protsendilt 400 protsendile, avaldaks täiendav 31-protsendiline tõus tarbimisele kahtlemata negatiivset mõju. Arvestades eriti vahepeal toimunud laienemisi, mille tulemusel suurenes liikmesriikide 12 võrra, ei usu komitee, et oleks õige kasutada 1992. aasta 15-liikmelise Euroopa Liidu inflatsioonimäära automaatset kohandamist.

3.14

Kui mõned harvad erandid välja arvata, siis oleks väljapakutud süsteem vastuolus kõigi inflatsioonivastaste meetmetega, mille on võtnud liikmesriigid, kes juba mõnda aega tagasi kaotasid mehhanismid töötasude ja pensionite automaatseks kohandamiseks inflatsioonimääradega. Komisjon ei selgita piisavalt, miks tuleks seesugused mehhanismid säilitada ainult maksudele ja aktsiisidele.

3.15

Komitee on vastupidisel arvamusel, et praegune kord on täiesti sobimatu ning leiab, et (12-, 25- või 27-liikmelise ELi?) inflatsioonimäära kohandamine on ebavajalikult karistav meede (eriti madalaimate sissetulekute jaoks), nagu seda on kõik kaudsed maksud, mis vähendavad maksumaksjate netosissetulekut.

3.16

Nii nagu mõnes liikmesriigis veini puhul, nii on teiste alkohoolsete jookide mõõdukas tarbimine osa teiste Euroopa rahvaste kultuurist ja ajaloost. Kõnealust teemat tuleb koos kõigi selle aspektidega käsitleda laiemas perspektiivis.

3.17

Komitee austab nende riikide otsust, kes rakendavad alkoholile ja tubakale ranget maksupoliitikat, mille põhjus on tõenäoliselt nimetatud ainete kuritarvitamine, eelkõige noorte hulgas. Mõned liikmesriigid on teatanud, et nende maksupoliitika peab arvesse võtma rahvatervist, kuid nende vabad valikud ei tohiks mõjutada teiste liikmesriikide valikuid või ajendeid.

3.18

Komitee on oma seisukohta kõnealuses küsimuses juba väljendanud üksikasjalikus arvamuses (7), milles rõhutati: „Kuritarvitamise vastu saab kõige paremini võidelda haridus-, teavitus- ja koolitusprogrammidega, mis on peamiselt suunatud neile, kes tegelikult alkoholi kuritarvitavad.”

3.19

Komitee on seisukohal, et ettepanekus ei ole täidetud asutamislepingu artikli 93 nõudeid, mille kohaselt on nõukogul õigus võtta ühehäälselt vastu sätted meetmete kohta maksusüsteemide ühtlustamiseks sel määral, mis on vajalik siseturu rajamise ja toimimise parandamiseks artiklis 14 ettenähtud tähtaja jooksul. Tõsiasi on, et aktsiisi alammäärade suurendamine ei aita ühtlustamisele kaasa, vaid kehtestab ainult alammäära, mida iga liikmesriik võib tõsta, palju soovib. Reaalselt rakendatavate maksumäärade erinevused on direktiivi 92/84/EMÜ vastuvõtmisest alates veelgi suurenenud, mis tõestab, et sellise direktiiviga ei ole võimalik ühtlustamist saavutada.

4.1

Lisaks siseturu tõrgeteta toimimise takistamisele on maksustamise suurte erinevuste üheks negatiivseks tagajärjeks tugev suundumus vältida aktsiisimakse kas osaliselt, makstes aktsiisimakse muus riigis kui lõpptarbimise riigis, või täielikult, importides kaupu kolmandatest riikidest või suunates kaupu ümber transiidi ajal, kui makse ei maksta.

4.2

E-kaubanduse areng annab maksupettuseks uusi võimalusi, arvestades, et internetikaubandust on võimatu kontrollida ning puudub kooskõlastatud poliitika alkoholiaktsiisi pettuste vastu võitlemiseks, kuna mõned liikmesriigid ei pea seda probleemiks ja see puudutab vaid kõrgeimate maksudega piirkondi.

4.3

Laienemisega on Euroopa Liidu välispiirid jõudnud riikidesse, kus maksumäärad on palju madalamad kui ELi keskmine ning seega on pettuste võimalused hüppeliselt kasvanud. Mõnes neist riikidest on korruptsioon laialt levinud ning mõnel puhul on sellesse kaasatud ka tolliametid. Salakaubanduse vastu võitlemise meetmeid tuleb veelgi tugevdada. Juhul kui aktsiisimaksude tõus võetakse pakutud vormis vastu, siis suureneb rahvusvaheliste salakaubavedajate kasum veelgi.

4.4

Alates 1992. aastast võitleb EL pettusega kaupade puhul, millele kehtib aktsiisimaks, ning avaldas 25. veebruaril 1992 nõukogu direktiivi 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta. Kuna nimetatud direktiiv ei olnud edukas, muudeti seda 2004. aastal nõukogu 16. novembri 2004. aasta direktiiviga 2004/106/EÜ, millega muudeti ka direktiivi 77/799/EMÜ liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise, teatavate aktsiisimaksude ja kindlustusmaksete maksustamise valdkonnas.

4.5

Seoses sellega rõhutas komitee oma arvamuses (8), et selleks, et tõhusalt pettusega võidelda „on selgelt vaja kaasajastada, tugevdada, lihtsustada ja tõhustada halduskoostöö vahendit ja teabevahetust aktsiisimaksude kohta liikmesriikide vahel”.

4.6

Samas arvamuses rõhutati, et „taas kord piiratakse ühtse turu tõhusamast toimimisest tulenevaid eeliseid, kõnealusel juhul pettuse ja maksudest kõrvalehoidmise avastamise ja nendega võitlemise menetlusi, soovi tõttu kaitsta riigi huve.” Ning et: „ei ole kahtlust, et paljud pettused on otseselt seotud (mõnikord suurte) erinevustega eri liikmesriikides kohaldatavate aktsiisimäärade vahel.”

„Komitee kasutab võimalust, et kritiseerida piiranguid, mis tulenevad ühehäälsuse nõudest, mis kehtib praegu valdava osa ühenduse maksuõiguse otsuste puhul, ning kordab vajadust asendada see siseturu toimimist mõjutavates või konkurentsimoonutusi põhjustavates maksuküsimustes kvalifitseeritud häälteenamuse nõudega.”

4.7

Komitee on aastate vältel korduvalt rõhutanud järgmisi võtmekontseptsioone:

4.8

Näiteks Rootsis tõid reisijad ja salakaubavedajad 2004. aastal riiki ainuüksi õlut 164 miljonit liitrit, mis oli umbkaudu sama maht (173 miljonit liitrit), mille müüs riigimonopol (Systembolaget), ning see tähendas Rootsi aktsiisi- ja käibemaksutuludes umbes 190 miljoni euro kaotust. Alates 2002. aastast, mil kaotas kehtivuse koguseliste piirangute erand välismaal tehtud ostudele, on niisugused ostud kasvanud 40 %. Salakaubandus viimase kahe aastaga hinnanguliselt kahekordistunud. Taani hinnangul on õlle kogus, mille reisijad Saksamaalt ostavad ja siis Taani toovad, 95 miljonit liitrit, s.o umbes 10 % salakaubast ning tähendab, et 30 % riigis tarbitavast õllest ei kajastu Taani maksudes. 2005. aastal tõid reisijad Soome rohkem kui 42 miljonit liitrit õlut (10 % kogutarbimisest), mistõttu jäi saamata rohkem kui 50 miljonit eurot maksutulusid. Austriasse viidi Saksamaalt ja Tšehhi Vabariigist 30 miljonit liitrit ja Ühendkuningriiki üle 100 miljoni liitri, millele tuleb veel lisada laiaulatuslik salakaubandus. (9)

5.1

2004. aasta aruandes käsitles komisjon direktiivi 92/84/EMÜ rakendamisel tekkinud probleeme ning tõstis eriti esile kolme:

5.2

Esimese punkti osas teeb komisjon ettepaneku kaotada gaseeritud ja gaseerimata veinide erinev käsitlemine, tuues põhjenduseks asjaolu, et enam ei kehti algselt otsuse aluseks olnud argument, et vahuveinid on luksustoode. (kuigi mõnede gaseerimata veinide puhul kehtib vastupidine!).

5.3

Mis puudutab teist punkti, siis direktiivi 92/83/EMÜ artiklis 26 (aktsiisimaksude struktuur) sätestatakse, et koondnomenklatuuri koodid, millele direktiivis viidatakse, jõustuvad direktiivi vastuvõtmise päeval (19. oktoober 1992). Komisjon teeb siiski ettepaneku kasutada võimalikult ajakohaseid koondnomenklatuuri koode ning võtta tulevased muudatused vastu kooskõlas direktiivi 92/12/EÜ artikliga 24 (kaasates aktsiisimaksude komitee, nagu energiatoodete puhul).

5.4

Kolmanda punkti osas teeb komisjon ettepaneku muuta alkohoolsete jookide liigitamine aktsiisimaksude kohaldamise eesmärgil vähem sõltuvaks koondnomenklatuuri liigitusest. Nii lahendataks paljude majandusosalejate jaoks tekkinud probleem, mis tuleneb direktiivi ebamäärasest sõnastusest, kuna ei täpsustata, mis kogustes võib teiste kääritatud jookide hulka segada destilleeritud alkoholi.

5.5

Komitee on seisukohal, et majandusosalejate nõutud muutused konkurentsi lihtsustamiseks ja kaitsmiseks on põhjendatud ja sidusad. Komitee toetab komisjoni varasemaid ettepanekuid ning küsib, miks neid muudatusi ei arvestatud ega muudetud vastavalt direktiivi 92/83/EMÜ.

5.6

Komitee kutsub üles direktiivi ettepaneku tagasi võtma ning soovitab vastu võta komisjoni ettepanekud direktiivi 92/83/EMÜ muutmiseks.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/8

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab 2008.–2012. aasta statistikaprogrammi ettepanekut ning on nõus, et ühtlustatud ja võrreldav statistika on hädavajalik üldsuse arusaamade kujundamiseks Euroopast, kodanike osalemiseks aruteludes ning ettevõtjate osalemiseks ühtsel turul.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et nii Eurostatil kui riiklikel statistikaasutustel peavad olema kasutada parimad inim- ja materiaalsed ressursid, mida eelarve võimaldab, sest see on hädavajalik statistikalt nõutavate üha suuremate ülesannete täitmiseks ning Euroopa Liidu tähtsuse tõttu maailmas.

1.3

Komitee arvates tuleks pöörata suuremat tähelepanu eurooplaste heaoluga seotud tahkudele ning soovitab seetõttu statistikaprogrammi laiendamist ka järgmistele valdkondadele:

1.4

Arvestades statistikaprogrammi olulisust Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel, tuleb tunnistada, et 2008.–2012. aasta statistikaprogrammis ei ole pööratud piisavat tähelepanu haridust ja kutseõpet puudutava statistilise teabe parandamisele.

1.5

Lisaks tuleks edastada statistikat sotsiaalmajanduse kohta, arvestades selle kõrget arengutaset Euroopa Liidus.

1.6

Samas esineb valdkondi, kus praegune statistiline teave ei ole piisav, mistõttu tuleks kõnealuses viieaastases programmis neile suuremat tähelepanu osutada. Sellega seoses tuleb viidata järgmistele valdkondadele:

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tuletab meelde, et asutamislepingu järgi „ühenduse statistika koostamine (…) ei too majandusettevõtjatele kaasa ülemäärast koormat” (1). Selleks on vaja:

1.8

Väliskaubandusstatistika: tuleb parandada erinevused, mis on leitud ühest riigist teise väljuva ekspordi ja nimetatud esimesest riigist teise riiki saabuva impordi mahtude vahel. See tähendab, et riigi A ekspordi maht riiki B on erinev riigi B impordi mahust riigist A.

1.9

Arvestades 27 liikmesriigiga Euroopa Liidu mitmekesisust, rõhutab komitee, et statistikavaldkonnas on oluline püüda saavutada võimalikult suur terminoloogiline kooskõlastatus.

1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab väga oluliseks kontrollida Euroopa statistikasüsteemis otseselt või kaudselt tegutsevate eraõiguslike asutuste tegevust, et tagada statistiliste andmete erapooletus ning Euroopa statistika tegevusjuhendites esitatud teiste põhimõtete järgimine (nende hulgas statistiliste andmete konfidentsiaalsus).

2.1

Nõukogu määrusega (EÜ) 322/97 (2) nõutakse ühenduse mitmeaastase statistikaprogrammi (3) koostamist, kus määratletakse kasutatavad lähenemisviisid ja kuni viieks aastaks kavandatud meetmete põhilised valdkonnad ja eesmärgid ning luuakse raamistik kogu ühenduse statistika koostamiseks. Ühenduse statistikaprogrammi elluviimiseks kasutatakse aasta tööprogramme, milles kirjeldatakse üksikasjalikumalt antud aasta jooksul tehtava töö eesmärke, ning eriõigusakte tähtsamate meetmete jaoks. Ühenduse statistikaprogrammi edenemist kajastatakse vahearuandes ning pärast programmiperioodi lõppemist viiakse läbi programmi ametlik hindamine.

2.2

Eespool öeldut arvestades on ettepaneku — mille õiguslik alus on asutamislepingu artikkel 285 — eesmärk ühenduse ametliku statistika üldise strateegilise programmi koostamine. See peaks hõlmama toodete ja teenuste tootmist ja tarnimist kasutajatele, statistika kvaliteedi parandamist ja Euroopa statistikasüsteemi arendamist (4).

2.3

Ühenduse ametliku statistika põhieesmärk on ühenduse poliitika väljatöötamise, järelevalve ja hindamise pidev toetamine usaldusväärse, objektiivse, võrreldava ja sidusa teabega. Ühenduse ametiasutused kasutavad teatud valdkondade statistilist teavet ka peamiste poliitikavaldkondade otseseks haldamiseks.

2.4

Ühenduse 2008.–2012. aasta statistikaprogramm põhineb järgmistel poliitilistel prioriteetidel:

2.5

Otsuse ettepaneku koostamisel konsulteeris komisjon huvirühmadega, sealhulgas ELi liikmesriikide, EFTA ja kandidaatriikidega ning Euroopa statistikasüsteemi tehniliste töörühmadega. Ettepaneku kohta on oma arvamuse esitanud majandus- ja sotsiaalvaldkonna statistilise teabe Euroopa nõuandekomitee (CEIES) (5) ning monetaar-, finants- ja maksebilansistatistika komitee (CMFB) (6).

2.6

Mis puutub aga programmi lähenemisviisi, siis kahest valikuvõimalusest, nn piiratud ja terviklikust lähenemisest, on komisjon valinud teise, pidades sealjuures silmas kolme tegurit: Euroopa statistikasüsteemi suutlikkust ja tõhusust, selle rakendamise kulusid liikmesriikidele ning koormust kodumajapidamistele ja ettevõtetele.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on aastate jooksul avaldanud mitmel korral arvamust statistikaprogrammide (7) ning Euroopa Liidu statistikapoliitika erinevate tahkude kohta. Üldjoontes on komitee kogu aeg rõhutanud statistikasüsteemi olulisust Euroopa Liidu majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste eesmärkide saavutamisel ning vajadust toetada ja tugevdada Eurostati, mis täidab süsteemi töös võtmerolli. Samasugust rolli täidavad ka liikmesriikide otsustusvaldkonda kuuluvad riiklikud statistikaasutused.

3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab taas nimetatud kriteeriumide olulisust ning märgib seoses kõnealuse otsusega lisaks kolme aspekti, mis mõjutavad vajadust parima võimaliku statistikasüsteemi järele: Euroopa Liidu oluline koht maailmas, Lissaboni eesmärkide täitmine ning laienemine, sest 27 liikmesriigi statistika kooskõlastamine on enneolematu väljakutse. Kokkuvõtlikult öeldes on Euroopa Liidu edukaks toimimiseks muu hulgas oluline ka tõhus statistikasüsteem.

3.3

Mis puudutab vahendeid, siis 2008.–2012. aasta programmile eraldatakse eelarvest 274,2 mln eurot (24,3 %-line kasv, võrreldes programmile ajavahemikuks 2003–2007 ettenähtud tegevusvahenditega). Kuid arvestada tuleb ka teiste aspektidega, mis nimetatud summas ei sisaldu (8). Kui lisada juurde halduskulud ning liikmesriikide ja teiste organite kaasrahastamissummad, siis tõuseb kulukohustuste assigneeringute kogusumma 739,34 mln euroni.

3.4

Statistika haldamine. Vastavalt tegevusjuhisele (9) viivad riiklikud ametiasutused ja ühenduse statistikaasutus läbi järgmised toimingud:

3.5

Ühenduse 2008.–2012. aasta statistikaprogrammiga on kavas saavutada 32 valdkondadevahelist eesmärki (loetletud I lisas) ning nähakse ette ligi 90 konkreetset eesmärki ja meedet (II lisa), mis puudutavad nii üldiseid poliitikavaldkondi kui ka kaheksatteist konkreetset Euroopa Liidu poliitikavaldkonda.

3.5.1

Programmiga nähakse ette meetmed järgmistes põhivaldkondades:

4.1

Arvestades 2008.–2012. aasta programmi suuri eesmärke, mis nüüd sisaldavad ka Eurostati ja 27 liikmesriigi statistikaasutuste töö tihedat kooskõlastamist, tuleb statistiline töö muuta esmatähtsaks ning kasutada olemasolevaid piiratud vahendeid võimalikult tõhusalt.

4.2

Otsuse ettepaneku artiklis 4 viidatakse prioriteetide kehtestamisele statistikavaldkonnas, et piiratud vahendeid saaks kasutada võimalikult tõhusalt. Samas ei anta mingeid kriteeriume ega suuniseid, mille alusel kõnealuseid prioriteete kehtestada. Pealegi on neid keeruline kehtestada, kui samal ajal tunnistatakse ka vajadust tugevdada või luua uusi töövaldkondi.

4.3

Euroopa Majandus- Sotsiaalkomitee on nõus, et „interneti kiire areng ja suurenev kättesaadavus teevad sellest tulevikus statistiliste andmete avaldamise esmase vahendi. See suurendab oluliselt võimalike kasutajate hulka ja loob seeläbi uusi avaldamise võimalusi” (10). Nimetatud eesmärgi saavutamiseks ning arvestades lisaks sellega, et Eurostati veebilehed annavad inimestele pildi Euroopa Liidust, peab andmete esitus ja nende lugemine olema nii lihtne ja ligitõmbav kui tänapäeva tehnoloogia seda võimaldab.

4.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on nõus, et Eurostati ja riiklike statistikaasutuste koostööd tuleb tugevdada (11). Kuid komitee märgib, et otsuse ettepanekus ei täpsustata ega kehtestata suuniseid, mil viisil nende koostööd tugevdada tuleks.

4.5

Euroopa statistika ulatus ja prioriteedid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et nagu ilmneb ka käesoleva arvamuse punktis 3.5.1 loetletud kavandatud meetmetest, keskendub statistikasüsteem peamiselt majanduslikele aspektidele ega anna piisavat teavet sotsiaalsete aspektide kohta, mis mõjutavad otseselt Euroopa Liidu kodanike elu. Samuti märgib komitee, et vastupidiselt teistele valdkondadele on sotsiaalpoliitika tihedalt seotud hariduse, kutseõppe ja noorsooga.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/11

1.1

Usaldusväärse ja kvaliteetse statistika kättesaadavus on institutsioonilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele osalejatele asendamatu vahend konkreetsete õiguslike valikute tõhususe kontrollimiseks ja hindamiseks ning edasiste otsuste vastuvõtmiseks.

1.2

Parimate võimalike poliitikameetmete vastuvõtmiseks on võimalikult täpne ja tegelikkusele vastav ülevaade asendamatu.

1.3

Eelkõige kehtib see Euroopa tööhõivestatistika valdkonnas, kui soovitakse hinnata liikmesriikide edusamme Lissaboni strateegia eesmärkide täitmisel.

1.4

Euroopa Liidu tööturu olukorra mõistmiseks on väga oluline teada, millises sektoris ja piirkonnas on vabu töökohti ning kui palju neid on. Täitmata töökohad viitavad sektori konjunktuursetele muutustele ning võivad anda kasuliku teavet, millistes Euroopa piirkondades on kõige suurem tööjõupuudus või — vastupidi — märkimisväärne majandus- ja tööhõivekasv.

1.5

Vabad töökohad kuuluvad Euroopa peamiste majandusnäitajate hulka. Kõnealuse näitaja kiire kättesaadavus võib osutuda kasulikuks ka Euroopa Keskpangale ning komisjonile majandusmuutuste mõjude hindamisel konkreetsetes sektorites ning rahapoliitiliste otsuste langetamisel.

1.6

Euroopa Ülemkogu taaskäivitas 2005. aasta märtsis Lissaboni strateegia, mille peamiseks prioriteediks sai uute ja paremate töökohtade loomine. Sellega seoses on kahtlemata suurenenud vajadus parema statistilise teabe järele tööjõunõudluse kohta.

1.7

Majanduskasvu ja tööhõive koondsuuniste (2005–2008) ning majanduspoliitika üldsuuniste jaoks on Euroopa tööhõivestrateegia raames vaja kogu ELi hõlmavaid struktuuriandmeid vabade töökohtade kohta majandustegevuste lõikes, et analüüsida tööjõuvajaduse ulatust ja struktuuri.

1.8

Usaldusväärsete ja pidevalt ajakohastatavate statistiliste andmete kättesaadavus aitab ka igal liikmesriigil eraldi tööturgu jälgida ja seejärel teha tööturupoliitilisi otsuseid, vajadusel ka piirkondlikul alusel.

2.1

Alates 2003. aastast on kogutud andmeid vabade ja täidetud töökohtade kohta suulise kokkuleppe alusel. Kuigi kõnealune kokkulepe tagas liikmesriikidele paindlikkuse ja sõltumatuse, ei rahuldanud see täielikult kasutajate vajadusi.

2.2

Praegu ei ole neli liikmesriiki oma andmeid Eurostatile edastanud ning andmed ei ole alati võrreldavad. Kvartaliandmete kogumisel ei täideta Euroopa Keskpanga ja komisjoni kõiki nõudeid katvuse, õigeaegsuse ja ühtlustamise suhtes.

2.3

Tööhõivekomitee algatusel sündinud määruse ettepanekuga KOM(2007) 76 lõplik loodab komisjon luua määruse, mis võimaldab kindlaksmääratud tähtajaks saada võrreldavat statistikat vabade töökohtade kohta.

2.4

Ettepaneku ettevalmistamise käigus, mil konsulteeriti ka ekspertide ja statistikaprogrammi komiteega, kaaluti erinevaid võimalusi. Iga-aastaste struktuuriandmete vajadust otsustati kõnealuse määruse ettepanku järgi lühikeses perspektiivis täita suulise kokkuleppe alusel.

2.5

Ettepanekus keskendutakse seega peamiselt vabade töökohtade kvartalistatistika andmete kogumise korrale. Kõnealuse määruse rakendamise kogemuse põhjal nähakse ette võimalus võtta vastu tulevikus uus määrus, mis täidaks iga-aastaste andmete vajaduse.

2.6

Iga majandusharu kohta vajaliku alajaotuse kindlaksmääramiseks on vaja kohaldada ühenduse ühtse majandustegevuse statistilise klassifikaatori NACE viimast versiooni.

2.7

Liikmesriikidele anti võimalus ilma teatavaid kvaliteedinõudeid vähendamata (kui võimalik) kasutada haldusandmeid või piirata käsitletavate majandustegevuste hulka, et vähendada ettevõtete koormust (artikkel 5).

2.8

Komisjon (artikkel 8) sätestab asjakohase raamistiku otstarbekusuuringute tegemiseks liikmesriikidele, kellel on raskusi andmete esitamisega:

2.9

Algusfaasis (esimesed kolm aastat) annab EL liikmesriikidele rahalist toetust. Kõnealuste meetmete rahastamine toimub kolmel esimesel aastal ühenduse tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmi PROGRESS (1) kaudu (artikkel 9). Programmi abiga võib lisaks suulise kokkuleppe raames alustatud tööde lõpuleviimisele teha algatusi uuendustegevuse ja teabekogumise arendamise valdkonnas.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab Euroopa võimalikult sidusa ja usaldusväärse tööhõivestatistika kättesaadavuse olulisust. Komitee hindab ja toetab seega komisjoni jõupingutusi luua õigusraamistik, et saada ajakohastatud, võrreldavat ja asjakohast statistikat vabade töökohtade kohta ELi tasandil.

3.2

Lissaboni strateegia majanduslike ja eelkõige tööhõive eesmärkide täitmiseks peab usaldusväärne ja tõhus statistiline tugi olema kättesaadav kõigile statistika kasutajatele ning majanduslikele, sotsiaalsetele ja institutsioonilistele osalejatele nii riiklikul kui ELi tasandil.

3.3

EMSK toetab ka asjaolu, et õigusvahendiks valiti määrus. Sarnaselt enamike statistika-alaste algatustega nõutakse ettepanekus määruse üksikasjalikku ja ühtset rakendamist kogu ELis.

3.4

Otsus kaasata määruse ettepanekusse ainult kvartaliandmed ning jätkata iga-aastaste struktuuriliste andmete kogumist suulise kokkuleppe alusel on kahtlemata tingitud soovist asendada mitteametlik andmetekogumise alus järk-järgult ELi asjaomase määrusega. Üleminekuperioodil on väga oluline kogutud andmeid pidevalt kontrollida ning EMSK loodab, et lähitulevikus luuakse täielikum ja usaldusväärsem raamistik Euroopa tööhõiveturu võimaluste nii iga-aastaste kui ka kvartaliandmete kogumise kohta.

EMSK tunneb kahetsust, et ühtegi mõjuhinnangut ei ole veel läbi viidud. Komitee loodab, et komisjon koostab selle enne täiendava rakendusmääruse vastuvõtmist, kuna põhimõtteliselt on oodata Euroopa ettevõtete kulude ja halduskoormuse suurenemist ning muud andmete kogumisega seonduvad tegevused ei vähene.

3.5

EMSK leiab siiski, et andmete kogumise hõlbustamiseks ja kulude vähendamiseks tehtud otsus muuta nn hooajalistes sektorites (eelkõige põllumajanduses, kalanduses ja metsanduses) teabe kogumine vabatahtlikuks on ähmane/ei ole täiesti arusaadav.

3.6

Hooajaliste sektorite väljajätmine tekitab mitmeid küsimusi statistika usaldusväärsuse osas, kuna ka teistes tööstussektorites ja/või avalikus halduses on hooajalisi lepinguid kasutatud juba aastaid (tekstiili-, toiduainete-, turismisektor jne).

3.7

Lisaks kogu ELis levinud töölepingutele on praegu kümneid teisi töösuhete vorme. Seega oleks oluline teada, milliseid vabu töökohti arvesse võetakse (tähtajatud, tähtajalise töölepinguga, osalise tööajaga, projekti- või koostööpõhised töökohad jne).

3.8

Ülevaade tööturu tegelikust potentsiaalist, selle arengust või nõrkustest teatud sektorites või piirkondades, võimaldaks suunata strateegiaid senisest paremini Lissaboni strateegia saavutamisele.

3.9

Just seetõttu leiab EMSK, et konsulteerimine Euroopa sotsiaalpartneritega ja nende otsene kaasamine on eelkõige kõnealuses küsimuses vältimatu.

EMSK toetab Euroopa Parlamendi kontrollivolitusi kõnealuse ettepaneku suhtes, mis võetakse vastu kaasotsustusmenetlusega Euroopa Parlamendiga. Rakenduseeskirjad võetakse vastu komiteemenetluse korras vastavalt kontrolliga regulatiivmenetlusele kooskõlas nõukogu otsustes nr 1999/468/EÜ ja nr 2006/512/EÜ sätestatud menetlusega.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/13

1.1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1059/2003 on kehtestatud liikmesriikidele ühtne territoriaalsete üksuste statistiline klassifikaator (NUTS).

1.2

Esimene muudatus tehti 2005. aastal pärast 10 uue liikmesriigi ühinemist. Pärast Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist on vaja teha uus muudatus: määruse lisasse on vaja sisse viia kõnealuseid riike käsitlevad tabelid.

2.1

EMSK võtab komisjoni ettepaneku teadmiseks ning arvestades, et ettepanek tuleneb uute liikmesriikide ühinemisest ning on puhtalt tehnilist laadi, kiidab komitee selle heaks.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/14

1.1

Direktiiviga, mis käsitleb teenuseid siseturul (1), soovitakse kooskõlas Lissaboni strateegiaga edendada konkurentsivõimet, majanduskasvu ja tööhõivet. Samas on kõnealune direktiiv tekitanud elava arutelu teenuste osutamise vabaduse korralduse üle. Vaidluse all oli ja on direktiivi eelnõu mõju riiklikele tööturgudele, sotsiaalsetele tingimustele ning tarbijakaitse nõuetele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas oma 2005. aasta veebruari arvamuses (2) põhjaliku seisukoha komisjoni eelnõu kohta. Seetõttu ei ole siin arutusel direktiivi tekst, vaid teenuste siseturu kavandataval viisil rakendamise oodatav mõju tööhõivele ja tarbijahuvidele.

1.2

Teenuste pakkumise vabadus on ühena neljast siseturu vabadusest sätestatud Euroopa Liidu lepingus ja poliitiliselt ammu jõus. Teenustedirektiivis esitatud komisjoni strateegia eesmärk on kõrvaldada kõik teenuste osutamisega seotud piirangud. Seejuures ei ole osaliselt tegemist otseselt tööturu või tarbijakaitse küsimustega. Kuid mida ulatuslikumalt teenuste pakkumise vabadus praktikas jõustub, seda teravamalt saavad tuntavaks riiklike süsteemide vahelised erinevused. Samal ajal on töötajate ja tarbijate huvisid kaitsvaid ELi tasandi eeskirju suhteliselt vähe. Selles valdkonnas domineerivad riiklikud õigus-, sotsiaal- ja tööhõive küsimusi käsitlevad eeskirjad, mis on sageli väga erinevad. Lisaks nähakse teenustedirektiiviga ette päritoluriigi ja selle riigi, kus teenust osutatakse, teatud riiklike eeskirjade paralleelne või jagatud kehtivus, mille mõju ilmneb alles tulevases praktikas.

1.3

Sotsiaalne stabiilsus ja tarbija usaldus on Euroopa integratsiooni oluline koostisosa ja eduka teenuste siseturu eeldus. Hetkel arutatava Euroopa Liidu teenustedirektiivi suur puudus on, et see ei paku sisukaid analüüse direktiivi mõju kohta riiklikele sotsiaalsetele tingimustele, tööhõivele ja tarbijahuvidele. Statistilise aluse puudumine piiriülese teenuste osutamise ja ettevõtete asutamise kvantifitseerimiseks oli üks küsimusi, mida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma arvamuses kritiseeris (3). Samuti puuduvad usaldusväärsed andmed tööturu oodatavate struktuurimuutuste kohta liikmesriikides. Ühelt poolt on olemas vähesed väga üldised statistilised mõjuhinnangud ning teiselt poolt üksikute, sageli ebaseadusliku või poolseadusliku iseloomuga juhtumite analüüsid. Kumbki ei ole piisav direktiivi mõju objektiivseks hindamiseks.

1.4

Teenuste siseturu elluviimine on Lissaboni strateegia oluline osa. Kõnealuse sektori kasvupotentsiaal hoogustab uute töökohtade loomist. Teenusteturu liberaliseerimine suurendab konkurentsi, mis toob kaasa positiivseid tagajärgi, nagu teenuspakkumise laienemine ja hindade alanemine. Seejuures tuleb siiski pidevalt parandada töötajate sotsiaalkaitset ja tagada asjakohane tarbijakaitse tase. Sama võib öelda liikmesriikides kehtivate kvaliteedi- ja ohutusstandardite ning samuti keskkonnakaitse kohta. Mõju tööhõivele on sektorite kaupa ja liikmesriigiti erinev. Mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele on siin otsustav tegur.

1.5

Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on tuua välja praeguse teenuste siseturu strateegia mõju tööturgudele, tööhõivetingimustele ja tarbijakaitsele ning tuua seega asjaomastele osapooltele ja ELi institutsioonidele ka praktilist kasu. Kummalgi eelneval teenuste siseturgu puudutaval EMSK arutelul ei ole kõnealuseid aspekte esile tõstetud (4).

1.5.1

Lähtudes sellest, kuidas Euroopa õiguses mõistetakse teenuste osutamise vabadust, mis hõlmab igat kahe eri liikmesriigi majandussubjekti vahelist teenuseosutamist (5), tuleb käsitleda järgmist kolme teemaderingi:

1.6

Käesolevat arvamust tuleks käsitada lähtealusena ja panusena siseturu läbivaatamist käsitleva Euroopa Komisjoni lõpparuande (6) koostamiseks ja aruteludeks IMACi (7) raames. Arvamus tugineb olemasolevatele andmetele ning ekspertide ja asjaomaste osapoolte praktilistele kogemustele ja ootustele. Andmed on saadud 2006. aasta aprillis Viinis toimunud arutelu ning 2006. aasta sügisel ligi 6000 majanduse, ametiühingute ja erinevate huvirühmade, teaduse ja ministeeriumide eksperdi hulgas läbi viidud küsitluse tulemusena. Nimetatud küsitlusele laekus 150 vastust. Arvamus ei pretendeeri teadusliku uurimuse staatusele ega saa sellist uurimust ka asendada. Pigem on eesmärk anda praeguste probleemide ja tulevaste arengute tarvis pidepunkte, mida tuleb täiendada EMSK ühtse turu seireüksuse kaudu läbiviidava pikaajalise vaatluse käigus ja mis peaksid andma ELi institutsioonidele ning teistele tõuke poliitiliste otsuste tegemiseks ja teadusuuringute korraldamiseks.

2.1

Euroopa Komisjon põhjendab oma siseturu strateegiat piiriülese teenuste osutamise nõrga arenguga ELis. Dünaamilisemalt teenuste siseturult oodatakse tööhõive hoogustamist ning positiivset mõju tarbijate ja ettevõtjate jaoks. Kuidas seda dünaamikat konkreetselt mõista?

2.2

Piiriülese teenustemajanduse statistiline kajastamine on endiselt lahendamata probleem. Praeguseni kasutavad Eurostat ja riiklikud statistikaasutused selleks nn maksevoogude statistikat, st teenuse eksport või import leiab aset ainult siis, kui sellega kaasneb vastav piiriülene maksetoiming. Teenustemajanduse valdkonnas tehakse tihedat koostööd, edastatakse teadmisi ja vahetatakse teenuseid ning samas teostatakse ulatuslikult tasaarveldusi ettevõtte eri osade, võrgustikupartnerite ja ka pikaajalist koostööd tegevate, kuid õiguslikult iseseisvate majandusüksuste vahel vastavates riikides. Niisuguste võrgustikstruktuuride puhul arvestab asjaomane partner teadmiste, aja ja teenuste edastamist vastavalt enda riigis kui tema enda poolt kliendile osutatud teenust, millega aga ei kaasne piiriülest maksetoimingut.

2.3

Komitee leiab, et selle tagajärjel on teenustemajanduse maht ja seega ka selle mõju siseturule palju suurem, kui seda kajastab praegune ametlik statistika. Seetõttu on EMSK kindlal arvamusel, et EL peaks laskma läbi viia teaduslikel alustel põhineva alusuurimuse selgitamaks, kuidas korraldavad erinevad teenustemajanduse sektorid liikmesriikides praegu koostööd teiste riikide ettevõtetega. Uurimusele tuginedes ning selle alusel jätkates tuleks tuleviku jaoks koostada analüüs, mis annaks usaldusväärse pildi ELi teenusteturu tegelikust mahust. Seda toetavad Euroopa statistikud, töötades kõigi teenuste jaoks välja hinnaindeksid, mis viiakse sisse kõigis liikmesriikides.

2.4

Eelneva illustreerimiseks: tuginedes olemasolevatele andmetele, lähtub komisjon sellest, et teenuste sektor hõlmab 56 % ELi SKTst ja 70 % kogutööhõivest, kuid üksnes 20 % ELi sisekaubandusest, ning et võrreldes Ameerika Ühendriikidega on ELi teenustemajanduse tootlikkuse kasv palju madalam (8).

2.5

Maailmaturul ei ole aga seda nõrkust märgata: siin on EL teenustekaubanduses juhtival kohal ja võib täheldada selget tõusutendentsi. 2003. aastal oli ELi osakaal 26 %, samal ajal kui Ameerika Ühendriikide osakaal oli veidi üle 20 %. Vaatamata suurele dünaamilisusele hõlmavad isegi India ja Hiina, kelle tähtsus kaubanduspartnerina aina tõuseb, seni kokku vaid veidi üle 5 %. Ajavahemikus 1997–2003 kasvas ELi osakaal 1,8 % võrra ning ka selles osas oli EL esikohal.

2.6

Märgitakse, et eelkõige on nõrk ELi sisekaubandus. Ka siin ei kinnita arvud seda väidet. Ajavahemikus 2000–2003 kasvas ühendusesisene teenustekaubandus 10,8 %, samal ajal kui kaubavahetus partneritega väljastpoolt ELi suurenes ainult 6,4 %. Seega oli siseturu dünaamika üsnagi selge, seda enam, et 2003. aastat iseloomustas üldiselt majanduslangus. Lisaks tuleb arvesse võtta ka hinnalangust teenuste sektoris.

2.7

EMSK kutsub komisjoni üles siseturu edasise elluviimise mõju põhjalikumalt hindama. Seejuures võiks olla otstarbekas kasutada nn SWOT-analüüsi (Strengths, Weaknesses, Opportunities, Threats).

3.1

Hinnangud tööhõivele avaldatava mõju kohta on seotud majanduskasvu prognoosidega. Ühe esimestest ELi teenustedirektiivi mõju analüüsidest teostas 2004. aasta oktoobris Madalmaade asutus Bureau for Economic Policy Analysis  (9). Nimetatud analüüs tugineb tavapärasele OECD oletusele, et igasugune reguleerimise vähendamine toob kaasa majanduse ning seega ka tööhõive kasvu. Huvitaval kombel jõutakse nimetatud uurimuses järeldusele, et takistuseks ei ole mitte reguleerimine iseenesest, vaid eeskirjade ebaühtsus. Analüüsi autorite ootuste kohaselt tooks teenustedirektiiv kaasa teenustekaubanduse kasvu 15–30 % võrra ja välismaiste otseinvesteeringute osakaal kõnealuses kaubandussektoriks kasvaks 20–35 %.

3.2

2005. aasta kevadel avaldas instituut Copenhagen Economics komisjoni tellitud uurimuse (10), milles tehti ka otseseid tähelepanekuid tööhõivele avaldatava mõju kohta. Uurimuse kohaselt toob tarbimise oodatav kasv 0,6 % Euroopa Liidu SKTst kaasa töökohtade netokasvu umbes 600 000 võrra kõigis liikmesriikides. Arvestatakse ka tootlikkuse suurenemisega ning oodatakse töötasude suurenemist keskmiselt 0,4 %.

3.3

Kõnealuse uurimuse järeldused kutsusid esile vastuväiteid. Eelkõige heideti ette, et selle argumendid võtavad arvesse üksnes pakkumist ja lähtuvad ainult eeldusest, et nõudmine suureneb ja hinnad langevad, kui reguleerimine kaotatakse. Uurimuses ei võeta arvesse tegureid, mis võivad nõudmise suurenemisele vastu töötada, nagu nt ostujõu vähenemine või mõni teine tarbijakäitumise muutus. Lisaks on sektorite valik vaieldav. Rohkem tööhõivele avaldatava mõju hinnanguid ei ole tehtud, välja arvatud need, mis tuginevad Copenhagen Economics'i uurimusele ja jõuavad seetõttu samadele järeldustele (11). Samuti tuleks siseturu tõhususe suurendamiseks enam tähelepanu pöörata teadusuuringute ja innovatsiooni mõjule, kvalifikatsiooni tõstmisele ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendamisele.

3.4

Töökohtade arvu suurenemine 600 000 võrra on loomulikult positiivne, kuid suuri ootusi arvestades võib seda pigem tagasihoidlikuks pidada (12). Siiski on palju tähtsam see, et nimetatud töökohtade arvu kasv võib eri sektorites, riikides ja töötajarühmades olla väga erinev. Selle kohta ei ole praegu mingeid andmeid. EMSK püüab ühtse turu seireüksuse ja käesoleva algatuse abil anda tööturu struktuurimuutustest selge pildi.

3.5

EMSK küsitlus näitas selgelt, et kõnealuste andmete vastu on suur huvi. 90 % pidas olemasolevat teavet tööhõivele teenuste siseturul avaldatava mõju kohta ebapiisavaks. Esitatud küsimused käsitlesid eelkõige sektoreid, mida töökohtade arvu vähenemine või suurenemine puudutab kõige enam. 60 % vastanutest prognoosib positiivseid mõjusid tööhõivele kas üldiselt või teatud sektorites. Kõige sagedamini nimetati ettevõtlus- ja õigusalaseid nõustamisteenuseid, millele järgnesid kaubandus, käsitööndus/VKEd, transport, tervishoiuteenused, põllumajandus ja metsandus, tööstusteenused, haridus, turism, isikutele mõeldud teenused, ehitusjuhtimine ja hoonehaldus. Küsimusele, kas on oodata töökohtade kadumist, vastas 44 % jaatavalt. Kõige suuremat töökohtade kadumist prognoositakse tööstuses, seejärel sellistes sektorites nagu avalikud teenused, ehitusjuhtimine ja hoonehaldus, põllumajandus ja metsandus, ettevõtlusega seotud teenused, esmatarbe ja muud toiduained, isikutele mõeldud teenused, kaubandus/jaekaubandus, turism, tekstiilitööstus.

3.6

Küsimus kõnealuse protsessi kasu kohta tõi esile huvitavaid kontraste. Võib eeldada, et otsustav on turuga kohandumine ja et kaotavad need, kes ei suuda uute liberaalsete tingimustega ja piiriülese turuga kohaneda. Kvalifitseeritud tööl on suuremad võimalused kui kvalifitseerimata tööl, samuti noortel, spetsialiseerunud ja asukoha suhtes paindlikel töötajatel võrreldes vanemate ja vähem paindlike inimestega. Arvati, et kõrgete sotsiaalsete standarditega töökohad jäävad kaotajaks võrreldes kaitsmata töökohtade või füüsilisest isikust ettevõtjatega, kelle roll tulevikus pigem suureneb. Kvaliteet kannatab hinna tõttu ning samuti kannatavad kõrged kutsestandardid ja suurte sotsiaalkuludega riigid. Uued liikmesriigid saavad kõige suuremat kasu, vanad kõige vähem. Väike- ja kohalikud ettevõtted satuvad suurte üleeuroopaliste ettevõtete surve alla. Tarbijate osas puudus selge hinnang.

3.7

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tulevikku käsitleti eraldi teemana: kas piirülese teenuste osutamise suurenemine toob kaasa uusi töökohti või tõrjub hinna- ja konkurentsisurve VKEd kõrvale, millega kaasneb töökohtade kadumine? Kaks kolmandikku (66 %) vastanutest on tööhõivevõimaluste suhtes optimistlik. Samas arvab 55 % siiski, et konkurents tõrjub osa ettevõtteid kõrvale. Valdava enamiku (69 %) hinnangul ei mõjuta teenuste siseturu liberaliseerimine siiski olulisel määral VKEde arengut, vaid see sõltub teistest teguritest. Kokkuvõttes oodatakse valdavalt positiivseid arenguid, mis jäävad küll pigem tagasihoidlikuks. Siiski arvatakse, et edu saavutamisel või ellujäämisel saavad otsustavaks töötajate kvalifikatsioon, uuenduslikkus ja teenuste kvaliteet. Samuti arvatakse, et tugevneb surve või nõudmine suurema ühtlustamise järele (diplomid ja kutsekvalifikatsioonid, juhtimisnõuded, hinnad ja töötasud, sotsiaalmaksud, ettevõtete maksustamine, ELi ja rahvusvaheliste standardite üldine täitmine). Prognoositakse sotsiaalsete standardite ning tarbija- ja keskkonnakaitse halvenemist. Kardetakse, et kui suured teenusepakkujad vallutavad turud, võib see saatuslikuks saada kohalikele kultuurilistele eripäradele.

3.8

Küsimusele, kas füüsilisest isikust ettevõtjatel on tulevikus rohkem võimalusi piiriüleseks tegevuseks, vastas 84 % jaatavalt.

4.1

Piiriülesed teenused on peaaegu alati seotud töötajate liikuvusega. Kuna asjaomased tingimused on ELis seni suures osas ühtlustamata, kehtivad riiklikul tööturul või ettevõttes väga erinevad sotsiaalsed eeskirjad. Töötajate lähetamist käsitlevas ELi direktiivis kehtestatakse peamised miinimumtingimused lähetatud ja kohapealsete töötajate võrdsele kohtlemisele. Lisaks jäeti töö- ja sotsiaalõiguslikud küsimused ELi teenustedirektiivist põhimõtteliselt välja. See aga ei tähenda, et kasvava piiriülese teenusteturu mõju jääb olemata. Vaatamata lähetamist käsitlevale direktiivile on endiselt ühtlustamata kollektiivlepingute eeskirjade valdkond. Tööõiguse väljajätmine ELi teenustedirektiivist tähendab, et töötajate jaoks ei ole kehtestatud nn töökohapõhimõtet; valitud õiguslik sõnastus sai ägeda kriitika osaliseks ega olnud üheselt arusaadav. Siinkohal tuleb ära oodata ülevõtmine riiklikusse õigusesse. Eeldusel et teenuste siseturu süvendamist saadab edu, saavutab lähetuste sagedus ja arvatavasti ka kestus täiesti uue taseme.

4.2

Käesolev arvamus ei saa ega tohi olla koht, kus arutleda lähetamist käsitleva direktiivi kohaldamise üle. Põhiküsimus on hoopis see, millised uued probleemid tekivad või millised praegused probleemid süvenevad, kui seoses teenuste osutamisega töötab tulevikus senisest enam ja võib-olla pikema aja vältel erinevatest liikmesriikidest pärit töötajaid samas töökohas osaliselt erinevatel tingimustel. See olukord võib pakkuda ka uusi võimalusi, mõeldes Copenhagen Economics'i uurimuse prognoosidele töötasude suurenemise kohta. Siinkohal ei ole kindlasti eesmärk väita, et turul osalejatel ja poliitiliste otsuste tegijatel on sotsiaalse dumpingu kavatsus, vaid anda realistlik pilt tegelikust olukorrast.

4.3

82 % vastas jaatavalt küsimusele, kas piiriüleste teenuste ja sellega kaasneva töötajate lähetamise suurenemise tagajärjel on oodata muutusi ka enda riigi riiklikes tööhõivetingimustes. 20 % ootab töötingimuste paranemist, 17 % seevastu arvab, et need halvenevad. Üksnes 7 % arvab, et töökohad muutuvad kindlamaks. 56 % eeldab, et töösuhted muutuvad paindlikumaks ja lühiajalise töö osakaal kasvab.

4.4

Paindlikkuse aspekt kerkis uuesti esile järgmiste küsimuste juures. Paljud arvavad, et väheneb püsitööjõu ning suureneb osalise tööajaga töötamise, lepingulise töö ja näiliste FIEde osakaal. Nimetatakse ka oodatavaid positiivseid mõjusid: keeleõpe, uued vaatenurgad ja stiimulid kvalifikatsiooni tõstmiseks, samuti suuremad töötasud ja enam tööpakkumisi. Siiski on kartused ülekaalus: suurem konkurents, halvemad töötingimused, pikemad ja paindlikumad tööajad, sotsiaalsete konfliktide ja ebaseaduslike meetodite suurenemine ning töötasude alanemine. Sotsiaalsüsteemi koormus suureneb. Arvatakse, et vähem liikuvatel töötajatel, eelkõige naistel, on tulevikus raskem ning et suurem liikuvus kahjustab perekonna struktuuri. Vastuseks küsimusele selle kohta, kuidas mõjutab tulevane teenuste siseturu liberaliseerimine töötasusid, prognoosib 50 % töötasude alanemist, 43 % ootab töötasude suurenemist ja 7 % arvab, et erilisi mõjusid ei ole või rõhutab, et see sõltub sektorist.

4.5

Küsimusele, kas lähetamist käsitlev direktiiv on piisav sotsiaalkaitse tagamiseks, vastas 48 % jaatavalt ja 52 % eitavalt. Juhul kui on vaja uusi eeskirju, eelistab enamik (65 %) nende kehtestamist ELi tasandil, kolmandik leiab, et probleeme saab paremini reguleerida riiklikul tasandil, ning 2 % peab mõlemat vajalikuks. Vastuseks küsimusele, millistele probleemidele peaks eriti tähelepanu pöörama, nimetati kõige sagedamini puudulikku ühtlustamist sotsiaalvaldkonnas (sh juurdepääs kutse- ja ametitegevusele) ja sellest tulenevat ebavõrdset kohtlemist. Järgmisena nimetasid mõned vajadust laiendada lähetamist käsitleva direktiivi kohaldamisala nii hõlmatavate sektorite kui ka sisu osas. Palju nimetati ka lähetamist puudutavate sätete puudulikku rakendamist, õiguskindlusetust, ebaseaduslike meetodite kasutamise suurenemist ning puudujääke kontrolli ja vastutusele võtmise osas. Lisaks nimetati tööohutuse ja -tervishoiu, sotsiaalkindlustussüsteemide ja näiliste FIEdega võitlemisega seotud probleeme. Samuti kritiseeriti liigset bürokraatiat ja endiselt püsivaid takistusi liikmesriikide tasandil ning riikliku isolatsionismi suundumust. Probleemi nähakse ka selles, et keelelistele ja kultuurilistele erinevustele ei pöörata piisavalt tähelepanu.

4.6

Millised on mõjud ettevõtte tasandil, kui teenuslepingu raames töötavad eri riikidest pärit töötajad osaliselt erinevatel riiklikel tingimustel? 6 % leiab, et erilisi mõjusid ei ole, ja 23 % arvab, et seda ei ole praegu võimalik hinnata. 24 % prognoosib töötingimuste osas ettevõttesiseste erinevuste suurenemist, 34 % näeb uusi probleeme seoses sotsiaal- ja tööeeskirjade täitmisega ning 13 % väidab, et riiklikud kaasotsustusõigused ei hõlma täielikult lähetatud töötajaid. Kõnealuse küsimuse kommentaarides tuli ilmsiks uusi aspekte. Arvatakse, et ilmnevad uued palga- ja sotsiaalprobleemid, kuna sama töö eest makstakse ebavõrdset tasu või kuna vähenevad vabatahtlikud ettevõtte pakutavad sotsiaaltoetused. Sama sageli avaldati ka arvamust, et heade tavade levitamine võib anda võimaluse töötingimuste parandamiseks ja töö kvaliteedi tõstmiseks. Seetõttu tuleks sotsiaaldialoogis ettevõtte tasandil panna enam rõhku arukusele. Kommunikatsiooniprobleemid võivad kahjustada töö kvaliteeti ja meeskonnatööd ning vähendada üldiselt töötajaskonna solidaarsust. Oma õiguste tundmine ja nende kasutamine muutub üksiku töötaja jaoks teatud juhtudel raskemaks. Liiga suur ebavõrdsus võib ka kahjustada ettevõtte edukust (konfliktid, halduskulud, töö kvaliteet) ning õigussätete täitmine võib viia liiga suurte nõudmisteni ja kuritarvitamiste suurenemiseni. Teenuste liberaliseerimises nähakse ka lahendust personaliprobleemidele kõrge kvalifikatsiooniga töökohtade täitmisel.

4.7

Vastuseid küsimusele konkreetsete praktiliste näidete kohta on raske kokku võtta, sest need näited pidid aitama teemat paremini mõista just konkreetsuse abil. Seetõttu tsiteeritakse siinkohal üksnes mõnda praktilist näidet, mis kuuluvad seni nimetamata probleemideringi. Tähelepanu juhiti näitekstööõnnetusi käsitlevate eeskirjade ja menetluskorra ebaselgusele, spetsiifilistele probleemidele, mis tekivad kontsernisisese lähetamise puhul, töölepingute muutmisele, teiste riikide kollektiivlepingute rakendamisele ning sisserändajatest töötajate käsitlemisele.

5.1

Teenuste siseturg peab kasu tooma ka tarbijale. See puudutab kättesaadavust (hind, juurdepääs, pakkumine), kvaliteeti, läbipaistvust (teave, usaldus) ja õiguskindlust (vastutus, tarbijakaitse). Kas need tingimused on hetkel piisaval määral täidetud? Kas teenuste siseturu elluviimine aitab nende täitmisele kaasa või on tarbija seisukohast oodata problemaatilisi arenguid? Küsimustiku kolmas põhipunt peaks võimaldama esile tõsta neid piiriüleste teenustega seotud praktilisi kogemusi tarbija seisukohast.

5.2

Tarbijakaitse seisukohast on ELi teenustedirektiivile raske anda ühest hinnangut. 2006. aasta aprillis toimunud EMSK arutelul avaldati kriitilisi arvamusi, et tarbijakaitse on tervikuna muutunud lubamatult ebapiisavaks. On ka positiivseid hinnanguid, seda eelkõige seoses pakkumise poole paranemisega. Üldiselt ei ole tarbijakaitse küsimustele piisavalt tähelepanu pööratud ning need tõusevad esile ilmselt alles siis, kui analüüsitakse direktiivi mõju riiklikul tasandil. Tarbija usaldusel on ELi teenuste siseturu edu jaoks siiski suur tähtsus.

5.3

Küsimustikus paluti seada tähtsuse järjekorda punktis 5.1 nimetatud tarbijasõbraliku teenuste siseturu kriteeriumid (kättesaadavus, kvaliteet, läbipaistvus ja õiguskindlus), esmalt iseenda seisukohast ning seejärel vastavalt sellele, kuivõrd edendatakse vastaja hinnangul nimetatud aspekte teenustedirektiivis. Kvaliteedile ja õiguskindlusele omistasid vastajad enda seisukohast suurt tähtsust (1. ja 2. koht), kuid ELi teenustedirektiivile antud hinnangutest nähtub, et vastajate arvates näib see esmajärjekorras edendavat kättesaadavust ning õiguskindlus jääb direktiivis viimasele kohale. Nimetatud kriteeriumide täitmise praeguse olukorraga on rahul vaid 23 %, nende parandamist pidas vajalikuks 77 %.

5.4

Kuigi ELi teenustedirektiivi ei too põhimõtteliselt kaasa muudatusi päritoluriigi tarbijakaitsesätete kehtivuses, väljendati arutelu käigus korduvalt kartusi, et siin on puudujääke. Küsimusele, kas tulevikus arvatakse riiklikke tarbijakaitsesätteid ohtu sattuvat, vastas 52 % jaatavalt. Kõige sagedamini mainiti õiguste jõustamise halvenemist eelkõige kaebuste ja hüvitisnõuete osas. See on kooskõlas teisele küsimusele antud vastustega, mille puhul 76 % vastanutest nägi probleeme seoses vastutuse ja haldusliku rakendamisega. 51 % kardab üldist tarbijakaitse taseme langust. Eriti nähakse ohtu ELi miinimumnõuetest kõrgematele riiklikele standarditele. Samuti arvatakse, et ohtu satuvad kutsetegevust käsitlevad haldusõiguslikud eeskirjad, mis on tarbijate jaoks otseselt olulised, nagu kaitse ebaõiglaste eeliste eest või hüvitisnõuete tingimused, sest tulevikus toimub nende puhul reguleerimine vastavalt päritoluriigi põhimõttele. Tuntakse muret, et garantiitingimused halvenevad ja teenuste kvaliteet langeb. Lisaks kardavad paljud, et halvenevad õigused teabele, nagu teave toote kohta (keskkonnamõjud, vastutus, üldine läbipaistvus), hinnamärgistused, pakkuja (pakkuja ausus, kvalifikatsiooni tase, nõuetele vastavad garantiid), garantiid, vastutus jne.

5.5

Eraldi küsimus käsitles soovitavat ja tingimata vajalikku tarbijateavet piirüleste teenusepakkumiste puhul. Esikohal on andmed õiguslike tagatiste, hüvitiste ja kaebeõiguste kohta, millele järgnevad teave pakkuja/päritolu kohta, hinna läbipaistvus ja täpsed andmed teenuse kvaliteedi ja toote ohutuse/garantii kohta. Ilmselgelt seoses segadusega, mille on tekitanud arutelu päritoluriigi põhimõtte üle, nõuavad paljud andmeid selle kohta, milliseid eeskirju kohaldatakse ja milline on pädev järelevalveasutus või kaebustega tegelev asutus.

5.6

Tarbijate nõustamisega tegelevate Euroopa asutustega või üleeuroopalise koostööga oli tarbijakaitse küsimustes kogemusi vaid 25 %-l küsitlusel osalenutest. Nende hinnang oli enamasti positiivne, kuid nimetati ka puudujääke, nt seoses piiriülese abiga õiguste jõustamisel või kohaste riiklike partnerite leidmisega. Avaldati kriitikat selle kohta, et menetlused on liiga bürokraatlikud ja kallid ning tarbijakaitsealane koostöö tervikuna liiga nõrk ja vähetõhus, eriti keeruliste juhtumite puhul. Üldiselt näib, et teave ELi tarbijate nõustamise asutuste või koostöövõimaluste kohta ei ole kuigi laialt levinud.

5.7

Teenuste parema kvaliteedi tagamiseks soovitatakse ELi teenustedirektiivis vabatahtlike standardite ja sertifitseerimise sisseviimist. 54 % vastanutest leidis, et see on väga hea ettepanek, 46 % pidas ettepanekut küsitavaks. Vabatahtlike kvaliteedistandardite pooldajad peavad neid tõhusaks vahendiks, mis peab end turul ja klientide silmis tõestama. Kriitilise seisukoha esindajad leiavad üksmeelselt, et nimetatud standardite järgmist ei saa ilma riikliku kontrollita tagada. Seetõttu eelistatakseselget õiguslikku reguleerimist. Ausad ettevõtte täidaksid vabatahtlikke standardeid, kuid nn mustade lammaste puhul ei ole neist kasu. Just seda aspekti peeti aga teenuste piiriülese osutamise juures väga oluliseks.

5.8

ELi teenustedirektiiviga viiakse sisse ka päritoluriigi ja selle riigi, kus teenust osutatakse, asutuste ühise järelevalvetegevuse süsteem. Tahtsime teada, kas see suurendab tarbijate usaldust. 82 % vastasid jaatavalt, 18 % ei olnud selles veendunud. Nimetatud süsteemi praktikas rakendamine tekitas selgelt küsitavusi.

5.9

Lõpetuseks anti veelkord võimalus tuua välja lahendamist vajavad probleemid seoses tarbijakaitsega tulevasel teenuste siseturul. Taas olid esikohal sellised küsimused nagu tarbijakaitse puudulik õigusselgus ja -kindlus seoses garantii, vastutuse (nt maksejõuetuse puhul) ja garantiinõuetega (puudulik ühtlustamine, tõestuskoormusega seotud probleemid) ning hüvitisnõuete jõustamine (liiga aeglane, menetlused liiga keerukad, soovitakse suuremat ühtlustamist). Teisel kohal on piisava teabe tagamine teenuste ja teenusepakkujate kohta. Probleemi nähakse ka ühiste kvaliteedistandardite ning oskuste ja kutsekvalifikatsioonide võrreldavuse puudumises. Märgiti, et tarbijakaitse-eeskirju ei rakendata sageli õigesti ja et mõnes valdkonnas puuduvad need hoopis (nt erapensionid, tervishoiuteenused). Oma osa oli ka sotsiaalküsimustel (ettenähtud miinimumpalgast väiksemad palgad, ebaseaduslik töötamine, ränne) ning kartusel, et kaovad keskkonna- ja ohutusstandardid. Tuleks kindlaks määrata kõigile kättesaadavate teenuste miinimumtase, mis tagaks sotsiaalse kaasamise. Kardeti ka konkurentsimoonutuste tekkimist kohalike pakkujate jaoks (nt erinevad sotsiaalkulud) vääringute erinevusest tulenevaid probleeme.

6.1

Küsitlus näitas, et on suur huvi tööturgude, tööhõive ja tarbijakaitsega seotud uute väljakutsetega tegelemise vastu teenuste siseturul. Juhiti tähelepanu paljudele probleemsetele arengutele, kuid ka tulevikus avanevatele võimalustele. Mõlemad aspektid väärivad üldiselt suuremat tähelepanu ning sellest tuleks lähtuda ka ELi teenustedirektiivi eesseisval rakendamisel.

6.2

Piiriülese teenustemajanduse statistiline kajastamine on endiselt lahendamata probleem. Ülevaade tegelikust olukorrast on eeldus hindamaks, millist tööhõivedünaamikat on oodata. Seetõttu rõhutab EMSK veelkord vajadust viia läbi ühekordne alusuurimus, sest ainult sel viisil on võimalik probleem lahendada.

6.3

90 % vastanuist väidab, et teave uue siseturu strateegia võimalike mõjude kohta tööhõivele ei ole piisav. 60 % ootab positiivseid mõjusid tööhõivele. 44 % arvestavad ka töökohtade kadumisega. Tervikuna prognoositakse eelkõige nn tööhõive ümberpaiknemist. Oleks otstarbekas, kui edasisel jälgimisel järgiks ühtse turu seireüksus sektorispetsiifilist, diferentseeritud lähenemisviisi, keskendudes eraldi nt tööstusega seotud teenustele, haridusele, valitud liberaliseeritud avalikele teenustele, isikutele osutatavatele teenustele, käsitööndusele. Viited suurimatele kasusaajatele on kõnekad. Siinkohal tuleks lähemalt käsitleda kvalifitseeritud vs madala kvalifikatsiooniga tööga seotud aspekte ning spetsialiseerunud ja asukoha suhtes paindliku tööjõu võimalusi võrreldes väikese liikuvusega töötajatega. Esimest protsessi on oodata nii liikmesriikide vahel kui ka sektorisiseselt; teine tähendab väljakutset tööturgudele ja sotsiaalsüsteemidele.

6.4

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tulevikku nähakse enamasti positiivses valguses, sh ka tööhõive arengut, ELi teenustedirektiivi mõju hinnatakse selles suhtes aga pigem väikeseks. Siiski oodatakse uusi väljakutseid, millele tuleb vastata töötajate kvaliteedi ja kvalifikatsiooni ning innovatsioonivõime tõstmisega. Mõned soovitavad konkurentsisurvega toimetulekuks raamtingimuste suuremat ühtlustamist. Kardetakse, et kui suured teenusepakkujad vallutavad turud, võib see tulevikus saatuslikuks saada kohalikele ja kultuurilistele eripäradele.

6.5

Teenuste siseturu tulevase süvendamise tulemusena oodatakse enamasti muutusi riiklikes töö- ja tööhõivetingimustes (82 %), seda mitte ELi teenustedirektiivi mittetundmise tõttu, vaid seoses ühtlustamata tingimuste ja uute turumõjudega. Enamik arvab, et töösuhetes kasvab lühiajaliste töölepingute osakaal ja suureneb paindlikkus. Positiivsed ootused on seotud paremate tööpakkumiste, keeleõppe ja kvalifikatsiooniga üldiselt.

6.6

Kõnealuses kontekstis on oluline roll kehtivatel lähetust käsitlevatel sätetel. Eeskirjade puudulikku rakendamist peeti sageli probleemiks. Et uute väljakutsetega toime tulla, ei ole poolte vastanute arvates praegused sätted sotsiaalkaitse tagamiseks piisavad. Lähem analüüs ettevõtte tasandil toob selle selgelt välja. Mida suurem on ühtlustamata ala, seda rohkem on alust ebavõrdseks kohtlemiseks samaväärse töö puhul. Osaliselt nähti siin ka võimalust, et kokkupuude heade tavadega võib ergutada looma paremaid töötingimusi päritoluriigis. Kokkuvõttes võib nentida, et ebavõrdsed töötingimused või õigussätted ettevõttes tähendavad ka ettevõtte jaoks väljakutset. Lähetust käsitlevat direktiivi siinkohal ei arutata. Oluline on tähelepanek, et suureneda võivad ebavõrdsus ja selle tagajärjel konfliktid. Nimetatud probleemiga peavad tegelema EL ja riiklikud seadusandjad, eelkõige teenustedirektiivi eesseisval rakendamisel, kuid see on ka väljakutse ELi sotsiaaldialoogi jaoks.

6.7

Töötajate suurem liikuvus seoses piiriülese teenuseosutamisega ja asjaolu, et on raskem omada selget ülevaadet oma õigustest, toovad kaasa suurema vajaduse nõustamise järele. Nõustamine tuleb tagada kogu ELis. Teabe saamiseks on oluline Euroinfokeskuste töö ja töötajate küsimuste andmepanga loomine, mida taotleb aktiivselt ka EMSK.

6.8

Tarbijakaitse seisukohast on ELi teenustedirektiivile raske anda ühest hinnangut. On nii kriitilisi arvamusi kui ka positiivseid hinnanguid. Küsitlusest nähtub, et oluliseks peetakse kvaliteeti ja õiguskindlust, kuid vastanute arvates ei edendata ELi teenustedirektiiviga neid aspekte piisavalt. Tarbijakaitse praeguse olukorraga on rahul vaid 23 %.

6.9

Esikohal on mure õiguskindluse ja eeskirjade täitmise pärast. Kuigi ELi teenustedirektiiv ei too riikliku tarbijakaitse jaoks põhimõtteliselt kaasa mingeid muudatusi, leiab 52 % siiski, et riiklikud sätted seatakse tulevikus ohtu. Soovitakse selgeid eeskirju garantii ja vastutuse osas ning hüvitisnõuete kiiret menetlemist. Olemasolevaid eeskirju ei peetud piisavaks või kardeti, et tulevane konkurentsiolukord kahjustab kõrgeid riiklikke standardeid. Sama tähtis on ka tagada piisav teave teenuste ja teenusepakkujate kohta. Probleemi nähakse ka ühiste kvaliteedistandardite puudumises (vabatahtliku sertifitseerimise osas olid arvamused erinevad) ning oskuste ja kutsekvalifikatsioonide võrreldavuses. Märgiti, et tarbijakaitse-eeskirju ei rakendata sageli õigesti ja et mõnes valdkonnas puuduvad need hoopis (nt erapensionid, tervishoiuteenused).

6.10

Vaid vähestel vastanutel on kogemusi tarbijatele mõeldud Euroopa nõuandeasutustega või piiriülese koostööga. Olemasolevatele lähenemisviisidele anti enamasti positiivne hinnang, kuid neid ei peetud piisavaks. Need on liiga nõrgad ja nendest on õigusaktide jõustamisel ja keeruliste juhtumite puhul vähe kasu.

6.11

Tarbijakaitsele tuleb teenuste siseturul pöörata suuremat tähelepanu. Õigusliku olukorra ebakindlust, mida võib piirüleste teenuste puhul täheldada, peab korvama riikliku ja ELi tasandi teabestrateegia abil. Ei tohi alahinnata nõuet saada täpseid andmeid teenuste ja teenusepakkujate kohta. Seda tuleb silmas pidada ka ELi teenustedirektiivi rakendamisel.

6.12

EMSK jälgib koostöös tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooniga ühtse turu seireüksuse raames ka edaspidi teenuste siseturu mõjusid liikmesriikidevahelise teenustekaubanduse arengule, tööhõivele ja tarbijakaitsele. Käesoleva arvamuse tulemustest nähtub, et otstarbekas oleks küsitluse peamiseid tulemusi kasutades üksikuid sektoreid eraldi põhjalikumalt käsitleda.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/21

2.2.1

Loogiliselt peaks hariduse ja kultuuri ning tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraadid arvestama oma mõju-uuringutes sotsiaalsete aspektidega. Lisaks varieerib proportsionaalse analüüsi põhimõtte (6) järgimine sotsiaalsete teguritega arvestamise taset teistes valdkondades. See tõstatab küsimuse, kas sotsiaalseid aspekte (k.a Euroopa sotsiaalmeetmete kavaga seotud tegureid) võiks käsitleda kui peamist kriteeriumi (bottom line) ning mida teha ettepanekutega, mis ei käsitle sotsiaalseid küsimusi või mille sotsiaalne mõju on tõenäoliselt väike. Istituto per la ricerca sociale (vt 4. allmärkust) empiirilisest uuringust selgub, et sotsiaalsete aspektidega mitte arvestavad mõju-uuringud käsitlevad peamiselt majandusvaldkonda. Üks kolmandik mõju-uuringutest ei hõlma sotsiaalseid aspekte üldse või teeb seda vähesel määral. (7)

2.2.2

Muidugi, „kui meetme sotsiaalne mõju on ilmselge (…), võetakse sotsiaalseid aspekte suurel määral arvesse ja neid käsitletakse küllaltki põhjalikult kogu mõju-uuringu ulatuses” (8). „Kõige levinum ja kõige rohkem esiletoodud sotsiaalne mõju on seotud tööhõivega” (9).

2.2.3

Istituto per la ricerca sociale sõnul „ei sõltu sotsiaalsete tegurite arvessevõtmine proportsionaalselt (…) poliitilisest teemast ja võimalikust mõjust. (…) Väga tihti kirjeldatakse mõju vaid üldiselt (…)” ja „selle kohta tehakse (…) ühiseid oletusi (…). Kõnealuseid seoseid käsitletakse väga harva, kui võetakse arvesse meetme konkreetset sisu, sihtrühma ja -piirkonda, poliitiliste meetmete konkreetset valikut ja rakendamise mõju” (10). Uuringust tuleb välja ka, et „mitmed mõju-uuringud ei leidnud mingit seost teiste tegevusvaldkondade või ühenduse poliitikaga”. Mõju-uuringutega kaasneb küll suur töömaht, kuid nad ei tohiks jääda poolikuks või pealiskaudseks, muidu seavad puudused nende õigusliku väärtuse kahtluse alla.

2.3.1

Õigusakti ettepaneku mõju ei saa hinnata lihtsalt n-ö kastidesse riste tehes. Hindamist tuleb ka jälgida, ideaaljuhul tihedas koostöös õigusakti sihtrühmaga, eriti nendega, keda see kõige otsesemalt puudutab. Arvestades, et sotsiaalne mõõde on üks kolmest Euroopa Liidu poliitika hindamise kriteeriumist, tasuks koostada ühtlasi läbipaistev ja lihtne standardmenetlus konkreetsete panuste kogumiseks mõju-uuringute kontekstis. Nimetagem siinkohal mõnda võimalust:

3.1

Soovitatava metodoloogia valimiseks tuleb esitada teatavad küsimused:

4.1

Arvestades õigusaktide ettepanekute sotsiaalse mõju hindamise keerukust ja olulisust, peaksid kõik sidusrühmad, nii sotsiaalpartnerid kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad, mõtlema järgmistele metodoloogilistele küsimustele:

4.2

Avalikul arutelul komitees oli sotsiaalvaldkonna valitsusvälistel organisatsioonidel võimalus sotsiaalpartneritele, organiseeritud kodanikuühiskonna teistele osalistele ja ekspertidele selgitada oma vaatepunkti, arutleda arvamuse eelnõu üle ja edastada seega Euroopa Liidu institutsioonidele, eelkõige aga Euroopa Komisjonile selge sõnum.

4.3

Kuna sotsiaalse mõju uuringud on Euroopa Liidu otsustusprotsessis väga olulise tähtsusega, peaks komitee tegema ettepanekuid, kuidas olukorda parandada ja kodanikuühiskonna organisatsioone paremini sellesse protsessi kaasata.

5.1

Liikmesriikide ja rahvusvahelisel tasandil kasutatakse mitut sotsiaalsete näitajate süsteemi, kuid nende kehtivust ja sobivust mõju-uuringute konkreetsete vajadustega tasub kontrollida.

5.2

Umbes kolmkümmend aastat tagasi hakkasid mitmed riigid neid näitajaid kasutama majanduspoliitika võimaluste ja tagajärgede hindamiseks erinevalt lihtsalt kvantitatiivsete andmete kasutamisest, et juhtida sotsiaalset arengut paralleelselt majandusarenguga ja et oleks vahendeid sotsiaalse heaolu hindamiseks ja arendamiseks.

5.3

Selle tagajärjel on sotsiaalvaldkonna statistilised andmed oluliselt edasi arenenud, eelkõige seoses ühiskonna peamiste vastutusvaldkondadega: haridus, tervishoid, sotsiaalkaitse, keskkond, eluase, transport, uurimistegevus, töötus jne. Kuid need ei paku automaatselt sotsiaalvaldkonna näitajaid; andmeid on tarvis organiseerida, teha nendest kokkuvõte ja neid tõlgendada.

5.4

„Näitajad on vaid statistilised andmed, millele pööratakse erilist tähelepanu, et koguda teadmisi, esitada hinnang ja/või võtta tarvitusele meetmeid” (11). Mõju-uuringute puhul ei tule lihtsalt koguda iga riigi sotsiaalvaldkonna kohta eri allikatest statistilisi andmeid, vaid neid tuleb struktureerida, et hinnata olukorda valitud teemade puhul vastavalt nende olulisusele mõju-uuringus.

5.5

Mõnes valdkonnas võib olla vaid väheseid ja lünklikke uuringuid ja küsitlusi ning kulude ja tulude analüüs ei ole võimalik. Teada on näiteks, et teatavad pestitsiidid on tervisele kahjulikud ja nende pidev kasutus põhjustab alates teatud tasemest tõsiseid haigusi. Kuigi keemiliste pestitsiidide kasutuse vähendamisel oleks positiivne mõju neid pestitsiide kasutava elanikkonna ja töötajate tervisele, on proportsionaalse mõju-uuringu raames raske esitada täpseid andmeid selle poliitika kasu kohta pikemas perspektiivis.

5.6

Samas on selge, et sotsiaalne ja tervise aspekt õigustaks pakutud meetme kasutamist ja toetaks oluliselt majanduslikke väiteid (nt tootmiskulude vähenemine põllumajanduses ja sellest tulenevalt konkurentsivõime suurenemine). Lisaks võib ettepaneku toetuseks viidata põhiõigusele — õigusele puhtale keskkonnale.

5.7

Tegelikult on meil sotsiaalvaldkonna kohta siiski rohkesti statistilisi andmeid, mille erinevused sõltuvad eri riikide avaliku arutelu päevakajaliste teemade muutumisest (nt töötingimused, noorte, eakate ja naiste tööhõive, kuritegevus, sissetulekute erinevus, diskrimineerimine tööl, ettevõtete teise asukohta üleviimised). Samas alles hiljuti koguti statistiliste andmete seast vähe sotsiaalseid näitajaid. Siis aga hakati viimase kümne aasta jooksul kujunenud muutunud sotsiaal-majanduslikus kontekstis taas rõhutama riikide rolli sotsiaalpoliitikas ja turu reguleerimisel.

5.8

Sotsiaalvaldkonna näitajad ei ole alati eraldiseisvana piisavalt kasulikud, samas tõuseb nende väärtus, kui nendega arvestatakse laiemas plaanis, sotsiaalse ja majandusliku arengu ning säästva arengu seisukohast. Sotsiaalsete näitajate allikad on järjest mitmekesisemad: neid ei koguta mitte ainult keskvalitsuses, vaid ka valitsusvälistes organisatsioonides ja suurte organisatsioonide mõttetalgutel. Näitajate esitamine on samuti erinev, alates statistiliste andmete valimisest kuni temaatiliste uuringute ja andmete kogumiseni temaatiliste ja üldiste koondnäitajate koostamiseks.

5.9

Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid avaldavad sotsiaalvaldkonna kohta statistilisi andmeid ja koostavad liikmesriikide võrdlusi. Peamised organisatsioonid, kellele antud valdkonnas toetuda saab ja mis on Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks olulise tähendusega, on OECD, ÜRO Arenguprogramm (UNDP), Euroopa Komisjon (eelkõige Eurostat), UNESCO, Maailmapank ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (järjekord ei ole oluline).

5.10

Selline allikate suur mitmekesisus tekitab probleeme statistika kvaliteedi (kõikides riikides ei ole kõrgeltarenenud statistikaameteid), andmete võrreldavuse ja mõistete ühtlustamise osas. „Liikmesriikide sotsiaalse ühtekuuluvuse mõõtmiseks näitajate valimine on väga poliitiline küsimus. Võrdluseks kasutatavad näitajad ei ole neutraalsed: nad peegeldavad prioriteete ja vahel ideid ideaalsest ühiskonnast, millest võib igal riigil olla oma ettekujutus. Töötuse näide tõestab, et teatud näitajatel võib olla poliitika kujundamisele tuntav ja ehk isegi negatiivne mõju (12). Praegu on statistiliste näitajate süsteemi ülesehitamine jäetud aga ainult tehniliste töötajate õlgadele” (13).

5.11

SKT ja majanduskasvu näitajate kasutamist sotsiaalse heaolu hindamisel on eriti kritiseeritud ÜRO Arenguprogrammis, kus töötati välja inimarengu indeks, millele andsid impulsi eelkõige Amartya Seni tööd vaesuse, nälja ja demokraatia kohta, milles kritiseeriti ainult majanduslike kvantitatiivsete näitajate kasutamist ja mida hinnati Nobeli majanduspreemia vääriliseks.

5.12

Andmed joogivee kättesaadavuse, meeste ja naiste kirjaoskuse taseme, tervishoiusüsteemi ja pandeemiatega võitluse tulemuste, demokraatiaprotsessis osalemise, meeste ja naiste keskmise eluea, sündimiseelse ja laste suremuse kohta on olulised ühiskonna heaolu ja keskkonna hindamiseks. Need andmed ei ole siiski otseses seoses SKT-ga.

5.13

Seetõttu tekitasid ÜRO Arenguprogrammi esimesed inimarengu indeksi näitajad laialdasi arutelusid ja vastuolusid, sest mõned n-ö rikkad riigid olid „üldise siseriikliku õnne” pingereas esikohtadest kaugel. Kuid see näitaja on oma lihtsuse tõttu (arvestatakse hariduse, eluea ja vaesusega arvestamiseks kohandatud sissetulekuga) muutunud kõige laialt levinumaks alternatiiviks lihtsalt majanduslikele näitajatele.

5.14

Sotsiaalvaldkonna statistilised andmed täiendavad majanduslikke andmeid ja kuna avalikkusele on olulised peamised just sotsiaalsed küsimused, siis on neil ka poliitiline tähtsus, millega riigijuhid peavad tingimata arvestama.

5.15

Peale majandusliku mõtlemise ja lühiajalise või pikemaajalise raamatupidamisel põhineva lähenemise tuleb takistuste seas objektiivsuse huvides rõhutada, et sotsiaalsed küsimused on mitmekesised ning neid on raske omavahel siduda ja nende hulka kindlaks teha, arvestamaks nendega majanduspoliitika suuniste kindlaks määramisel.

5.16

Intuitiivselt võiksime jõuda samadele järeldustele selliste keskkonnanäitajate määratlemise osas, mille eesmärgiks on väliste faktorite uuesti kaasamine majanduskasvu. Ürgmetsaraiele tugineva majanduskasvu mudeli peaks tagasi lükkama, kui mõju-uuringus on arvestatud kõigi sotsiaalsete ja keskkonnaalaste teguritega, mis, nagu me teame, kaaluvad üles majanduslikud ja finantsilised tegurid. Samas on äärmiselt raske öelda, kui palju lähevad maksma välised tegurid, näiteks kliimamuutus, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, ravimtaimede korjamisest ja kasutamisest elatuvate inimeste saatus, maapinna kiire kurnamine ja sellega kaasnev erosioon. Kuigi lühiajaline kokkuvõte võib olla peamiselt positiivne, oleks väliste tegurite kaasamisel pikema aja järel äärmiselt negatiivsed tagajärjed — ning seda mitte ainult antud piirkonnale ja riigile, vaid kogu planeedile.

5.17

Ülesanne, mis seisneb parema õigusloome mitmekordses hindamises tulude ja kulude seisukohast, nagu on tavaks ühenduse mõju-uuringute puhul, näitab, kus on mõju-uuringutes sotsiaalse ja keskkonnaalase mõõtmega arvestamise objektiivne piir. Kuigi sotsiaalse mõju hindamiseks võidakse kasutada asjakohaseid näitajaid (kaotatud töökohtade arv, uue töö leidmise võimaluste puudumine), ei ole sotsiaalne mõju poliitilises otsustusprotsessis tingimata otsustav. Sotsiaalse mõju hindamisel kaasatakse tihtipeale tegureid, mida on võimatu arvuliselt väljendada, eriti kui mõju-uuringutes tehakse lühikese või heal juhul keskpika perioodi rahaline ülevaade. Kõige raskem on ette näha olukorda pikaajalises perspektiivis: kuidas hinnata oodatavat majanduslikku kasu suremuse langevusest, mis on seotud kütusereostusega merevetes (14)?

5.18

Arutelus sotsiaalsete küsimuste üle kasutatakse mõningaid mõisteid, mis on ebaselgelt määratletud. Näiteks määratletaks paindlikkuse ja turvalisusega seotud näitajat igas riigis erinevalt, vastavalt sellele, kas see põhineb olemasoleval kogemusel või soovitakse lisada mõiste arutellu Euroopa Liidu (15) või liikmesriigi tasandil, viidates n-ö riiklikele mudelitele, mis on koostatud konkreetses kontekstis ja mida on raske üle kanda teistesse sotsiaalsetesse tingimustesse. Milliste teguritega peaks arvestama ja milline hinnang tuleks neile anda, kas positiivne või negatiivne? „Teatavate näitajate kaasamine või väljajätmine võib kaudselt väljendada väärtusi ja ideoloogiat” (16). Probleem on veelgi teravam koondnäitajate koostamisel: milliseid näitajaid kaasata, millist koefitsienti nende puhul kasutada ja milline on saavutatud koondnäitaja tegelik tähendus?

5.19

Koondnäitajad võivad siiski hõlmata nii kvantitatiivse kui ka kvalitatiivse mõõtme, teha vahet vanuse, soo ja muude oluliste kriteeriumide alusel, kuid peavad olema lihtsalt mõistetavad. Näiteks, kuidas töötada välja elukvaliteedi näitaja Euroopas? Selle puhul võiks arvestada sissetulekut, eluiga, rahulolu tervishoiusüsteemiga jm. Samas aga, miks mitte kaasata ka töötus, vaeghõive või eluasemete olukord? Milline peaks olema iga teguri osakaal?

5.20

Nagu näha, ei ole näitajate koostamine lihtsalt tehniline küsimus. See on tihedalt seotud ühiskonnas veel säilinud ühiste väärtuste või traditsioonide süsteemiga. Vaja on konsulteerida ka sotsiaalvaldkonna organisatsioonidega ning lisaks peavad näitajad peegeldama ideoloogilist ja poliitilist perspektiivi. Praeguse seisuga „juhtub harva, et sotsiaalvaldkonna näitajate puhul kasutatavad meetodid arvestaks tõeliselt ühiskonna eesmärkidega, mis peegeldavad sotsiaalseid väärtusi ja norme (…). Selle lähenemise puhul on peamine kriteeriumide kindlaksmääramine ja klassifitseerimine paljudes sotsiaalvaldkondades konsultatsioonide ja konsensuse poole püüdlemise abil. Protsessi käigus tehakse kindlaks andmed ja tulemused ning nende omavahelised seosed (…). Teisisõnu: selleks et sotsiaalvaldkonna näitajaid võiks kasutada poliitikakujundamisel, peab protsess olema osa tootest” (Ekos Research Associates Inc, 1998).

5.21

Teine küsimus tekib subjekti valikuga, mille kohta statistilist analüüsi tehakse: kas peaks vaatlema üksikisikuid, kogukonda või minimaalset majanduslik-sotsiaalset üksust, mis moodustab ühe leibkonna (household). Mittediskrimineerimise nõudega seoses tekitab raskusi andmete kogumine eri etnilistelt rühmadelt, kuid siinkohal tasuks täpsustada, kuidas ja mil määral diskrimineeritakse, et pakkuda välja meetmeid selle vähendamiseks ja kaotamiseks lühemas või pikemas perspektiivis.

5.22

Statistilisi andmeid võib valida ja näitajaid välja töötada juba alustatud poliitika hindamiseks või selleks, et selgitada kohe alguses, millised on valikuvõimalused. Tõenäoliselt on vaja laiemat statistiliste andmete valikut, et langetada otsus ühe poliitika kohta (millised on selle poliitika eesmärgid ja vahendid), hiljem võib valikut kitsendada, kui on selgunud kõige olulisemad statistilised andmed ja näitajad. Valimisprotsessil on siiski oluline empiiriline aspekt. Tegemist ei ole täppisteadusega, rahalisi andmeid sisaldavaid või mittesisaldavaid samu statistilisi andmeid võib tõlgendada erinevalt.

5.23

Näiteks kogus OECD „Ülevaates ühiskonnast 2005. aastal” kõigi sotsiaalvaldkonna näitajate kohta järgmisi andmeid:

5.24

Eurostat kasutab järgmisi sotsiaalvaldkonna näitajaid:

5.25

Mil määral neid ülevaatlikke näitajaid saab kasutada näiteks järgmiste, 2006. aasta märtsikuu avatud kooskõlastamismeetodi üldiste eesmärkide puhul:

5.26

Lisaks peavad teatud näitajate puhul olema mõisted ja meetodid täpsemad. Näiteks seoses vaesusega toob tööhõive, sissetulekute ja sotsiaalse ühtekuuluvuse nõukogu (CERC) (17) esile „mitmetasandilisuse” mõiste.

5.26.1

Seega on vaesusel mitu mõõdet: rahaliste vahendite ebapiisavus, halvenenud elutingimused, ebapiisavad kognitiivsed, sotsiaalsed ja kultuurilised ressursid. Mõlema mõõtme puhul on järgitud vaesuse kindlakstegemisel kahte lähenemisviisi:

5.27

Kokkuvõttes on sotsiaalsete näitajate eesmärgiks tõmmata avalikkuse ja otsusetegijate tähelepanu sotsiaalsetele küsimustele, mida võidakse alahinnata või ebaõigesti mõista. Otsusetegijate tähelepanu juhtimine kõige olulisematele küsimustele on seda tähtsam, et otsusetegijad on tavaliselt teabest üleküllastunud. Herbert Simon sõnastas selle täpselt, kui ta ütles, et liigne teave hävitab teabe.

5.27.1

Funktsionaalsest vaatepunktist on näitajate süsteemi eesmärk saavutada „optimaalne teabe vastuvõtmine”.

5.28

Näitajad on enamat kui üksnes statistilised andmed:

Näitajate süsteem ei ole lihtsalt andmete kogu. Sellel on mitmeid tagajärgi:

5.29

Praktikas on näitaja omaduseks:

5.30

Näitajate süsteemi omadused:

6.

EMSK nõuab, et kõigi Euroopa Liidu seadusandlike ja poliitiliste ettepanekute mõju hindamine kaasataks kõigisse poliitikavaldkondadesse. Teisisõnu — komisjon peaks hoolikalt hindama kõigi asjaomaste ettepanekute sotsiaalset mõju sõltumata konkreetse valdkonnaga tegelevast direktoraadist või teemast. See on oluline tõelise „sotsiaalse Euroopa” loomiseks ja kodanike toetuse leidmiseks. Parema õigusloome algatus pakub selles suunas liikumiseks sobiva platvormi.

6.1

Nimetatud hindamisel tuleks eraldi uurida neid spetsiifilisi rühmasid, keda uued õigusaktid võivad mitmeti mõjutada. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, nagu näiteks naised, puuetega inimesed või etnilised vähemused. Mõnel juhul ja asjaomase ettepaneku teemast sõltuvalt võib isegi osutuda vajalikuks uurida eraldi spetsiifilisi alarühmasid, nagu näiteks vaegnägijad.

7.1

Eelöeldust ning samuti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. märtsil 2007. aastal toimunud avaliku arutelu tulemustest selgub, et mitmete mõistete mitmetähenduslikkuse tõttu on võimatu kasutada ühel ainsal kriteeriumil põhinevat sotsiaalset näitajat. Sotsiaalne arutelu on juba oma loomult selline, et selles kasutatakse ebatäpselt määratletud mõisteid, mis on paratamatult riikide ja ühiskondliku olukorra tõttu erinevad. Samuti ei tohi unustada, et teatavate näitajate kaasamine või väljajätmine peegeldab ka kaudsemalt või selgemalt väljendatud ideoloogilisi väärtusi. Näitajate valikul on samuti märgatav empiiriline aspekt, mis peaks põhimõtteliselt vastanduma mõtteviisi jäikusele.

7.2

Poliitikute tähelepanu juhtimine kavandatavate õigusaktide sotsiaalsele mõjule on kahtlemata äärmiselt teretulnud ja vajalik, et mitte öelda vältimatu. Siiski kerkib küsimus kasutatavate meetodite kohta, sest, nagu öeldud, „liigne teave hävitab teabe”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et erilist rõhku tuleb panna meetodite valikule, mis on veel kinnitamata.

7.3

Komitee arvab samuti, et mõttevahetuse praeguses järgus on väga oluline juhtida komisjoni tähelepanu muuhulgas näitajatele esitatavatele kvaliteedinõuetele:

7.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab komisjonilt samuti, et kõigi Euroopa Liidu seadusandlike ja poliitiliste ettepanekute mõju hindamine kaasataks kõigisse poliitikavaldkondadesse, sõltumata sellest, milline peadirektoraat otsustab sotsiaalse mõju uuringu läbiviimise vajalikkuse üle. See on oluline tõelise „sotsiaalse Euroopa” loomiseks ja kodanike toetuse leidmiseks.

7.5

Komitee peaks täiel määral arvesse võtma mõjuhindamiste tegevuskava samal ajal, kui analüüsib õigusakti eelnõu, mille kohta ta oma arvamuse esitama peab. Oleks hea, kui töid alustataks viivitamatult pärast õigusakti eelnõule lisatud teatise avaldamist.

7.6

On äärmiselt oluline viia hindamisi läbi regulaarselt ja vajadusel muuta nende õigusaktide rakendamist, mille suhtes on teostatud eelnevalt mõjuhindamine, ning kaasata sotsiaalpartnerid ja vajadusel ka asjaomased valitsusvälised organisatsioonid. See on vajalik selleks, et kontrollida kasutatud näitajate asjakohasust ja nende kombinatsiooni sotsiaalse mõju hindamisel, et saadud teavet kasutada või vajadusel nõuda õigusakti koostajalt võimalike muudatuste tegemise kaalumist.

7.7

Teatavatel ühiskonna jaoks äärmiselt olulistel erijuhtudel (näiteks tööõiguses) peaks sotsiaalpartneritega konsulteerimine olema kavandatud juba varasemas järgus, et otsida kõige asjakohasemaid näitajaid võimalikult objektiivse ja täieliku mõjuanalüüsi toestamiseks.

7.8

Parema õigusloome algatus on vaieldamatult sobiv platvorm, et liikuda edasi sellise õigusloome suunas, mis on vajalik ja tõhus ning mille tagajärjed on prognoositavad ja stabiilsed neile, kellele nad suunatud on. Lisaks peavad inimesed olema sõltuvalt õigusakti liigist aktiivselt kaasatud ühenduse nõuandeorganite (EMSK ja RK) analüüsi- ja mõjuhindamise protsessi sotsiaalpartnerite ja asjaomases valdkonnas pädevate valitsusväliste organisatsioonide kaudu.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/28

1.1.

Kõnealuse teatisega direktiivi 1997/7/EÜ rakendamise kohta annab komisjon aru nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele direktiivi ülevõtmise ja rakendamise tulemustest ning samuti avab sellega avaliku konsulteerimise huvitatud rühmadega nende seisukohtade teadasaamiseks. Ent komisjon ei kavatse esitada ettepanekuid kõnealuse direktiivi läbivaatamiseks enne, kui ühenduse õigustik tarbijaõiguse valdkonnas on laiemalt läbi vaadatud.

1.2.

Kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et direktiivis sätestatud tähtaegu arvestades toimus teatise avaldamine viivitusega, tervitab komitee algatust. Komitee nõustub suures osas komisjoni märkustega, millest tegelikult paljud on juba esitatud komitee enda arvamustes, eelkõige märkused kaugmüüki üldiselt käsitleva ettepaneku ja konkreetselt finantsteenuste kaugturustust käsitleva ettepaneku kohta. Samuti nõustub komitee, et kõnealuses valdkonnas on vaja viia eeskirjad kooskõlla teiste, vahepeal kehtestatud õigusaktidega, mis mõnel juhul on toimunud ilma vajaliku kooskõlastamiseta ja ühise kavandamiseta.

1.3.

Siiski leiab komitee, et nimetatud eeskirjad ning samuti finantsteenuste kaugturustuse eeskirjad ja elektroonilise kaubanduse teatud aspektid tasuks läbi vaadata kohe — ootamata ära, kuni lõpetatakse ühenduse õigustiku läbivaatamistöö tarbijalepingute osas. Nii muudetaks kõik laialiasuvad sätted kättesaadavamaks ja lihtsamalt mõistetavaks.

1.4.

Seetõttu kutsub komitee komisjoni üksikasjalikult analüüsima vastuseid, mis saadakse vahepeal avaliku konsulteerimise käigus. Sellele peaks komisjon lisama usaldusväärsed statistilised andmed kaugmüügi ulatuse ja mõju kohta siseturul ning samuti läbi viima avaliku arutelu huvirühmadega.

1.5.

Komitee nõustub enamiku komisjoni ettepanekutega direktiivi sõnastuse ja struktuuri parandamise kohta, aga kinnitab oma seisukohta, mida on juba esitanud ka komitee varasemates arvamustes, et direktiivi kohaldamisala ei tohiks hõlmata ainult ettevõtete- ja tarbijatevahelisi suhteid, vaid äärmiselt kasulik oleks kaaluda selle aspekti läbivaatamist, et viia see põhiküsimustes kooskõlla elektroonilise kaubanduse eeskirjade kohaldamisalaga.

1.6.

Komitee ei nõustu komisjoni hinnanguga miinimumklausli kasutamise tagajärgede osas: komisjoni arvates ei põhjusta see direktiivi rakendamisel probleeme — mida õigusega teatises esile tuuakse. Ometi ei välista komitee võimalust kaaluda täielikku ühtlustamist vastava määruse kehtestamise teel, juhul kui sel viisil tagatakse tarbijatele suurem kaitse.

1.7.

Et aidata põhjalikult läbi vaadata kaugmüügi eeskirju, teeb komitee terve rea konkreetseid ettepanekuid. Komitee arvates tuleks neid kaaluda siseturu arengu praeguses etapis, et suurendada tarbijate turvalisust ja usaldust, tagades seda liiki tehingute puhul samasuguse kaitse, nagu on mõlema poole juuresolekul sõlmitud lepingute puhul.

1.8.

Samuti märgib komitee, et eriti tuleks keskenduda sellele, et tagada lepingupooltele — eelkõige vähem teavitatud tarbijatele — tegelik teave. Vaja on ka tõhusat sanktsioonide süsteemi kehtivate õigussätete rikkumise puhuks.

2.1

Teatises 20. mai 1997. aasta direktiivi 1997/7/EÜ rakendamise kohta (KOM(2006) 514 lõplik, 21. september 2006) esitab komisjon aruande nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohta umbes kümne aasta jooksul pärast selle avaldamist, täites seega direktiivi artikli 15 lõikes 4 sätestatud nõuet, kuigi umbes 6aastase hilinemisega.

2.2

Peale selle, et komisjon toob välja mõned probleemid direktiivi rakendamisel (1), mis tulenevad peamiselt sõnastusest ja tõlkeprobleemidest mõnes keeleversioonis, kommenteerib komisjon ka „mitmeid erinevusi riikide seadustes, mis tulenevad miinimumklausli kasutamisest” ja direktiivi võimalikust suutmatusest „hõlmata uusi tehnoloogiaid ja turundusvõtteid”.

2.3

Komisjon on koostanud ka küsimustiku, millele tuleb vastata 21. novembriks 2006. Selle eesmärk on „avalik konsulteerimine” asjassepuutuvate pooltega, et kinnitataks komisjoni seisukohti või lükataks need ümber. Samuti näeb komisjon ette avaliku arutelu.

2.4

Kuigi komisjon tunnistab, et kehtestatud eeskirjades ilmnevad koostamisvead ja tõlgendusprobleemid, mis põhjustavad rakendamisel raskusi, ei kavatse komisjon teha ettepanekut direktiivi läbivaatamiseks enne, kui tarbijaõiguse valdkonnas on ühenduse õigustiku läbivaatamise diagnoosimisetapp lõpule viidud. Sellele ei ole määratud kindlat tähtaega.

2.5

Käesoleva arvamuse koostamise ajal tegi komisjon kättesaadavaks eelnimetatud konsulteerimisel saadud 84 vastust ning avaldas töödokumendi, milles tehti kokkuvõte paljudest saadud vastustest. Komisjon plaanib lähitulevikus lõpule viia ülejäänud vastuste analüüsi ning teostada üksikasjalikuma mõju-uuringu.

3.1.1

Komitee tervitab komisjoni algatust, aga avaldab kahetsust selle üle, et seda ei avaldatud algselt kavandatud tähtajal (2001. aasta juunis) või vähemalt nelja-aastase ülevõtmise tähtaja (2004. aasta juunis) jooksul. Komitee leiab, et enamikku mainitud probleeme oleks võinud käsitleda ja lahendada vähemalt kolm aastat tagasi ja sellel oleks olnud selge kasu.

3.1.2

Komitee soovib rõhutada, et paljusid teatises tõstatatud küsimusi on juba komitee arvamustes käsitletud direktiivi koostamisetapi ajal.

Juba oma arvamuses „Ettepanek: nõukogu direktiiv tarbijakaitsealaste tegevusjuhiste kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul (kaugmüük)” (2) hoiatas komitee, et mõned direktiivi artiklis 2 sätestatud mõisted tuleb läbi vaadata, eelkõige mõisted, mis puudutavad direktiiviga hõlmatud lepinguid, ning mõistet „tarbija”.

Samuti väljendas komitee seisukohta, et komisjon peaks olema selgem direktiivis sätestatud lepingust taganemise õiguse suhtes, mida komitee arvates tuleks mõista õigusena järelemõtlemisajale. Lepingust taganemise õigust ei tohiks segi ajada tarbija õigusega lepingut lõpetada, juhul kui lepingut ei täideta või avastatakse pettus, samuti ei tohi see lepingu lõpetamise õigust ohtu seada.

Komitee juhtis tähelepanu ka asjaolule, et seitsmepäevane periood, mil on õigus lepingust taganeda, on lühem kui teistes direktiivides ja mõne liikmesriigi kehtivates õigusaktides sätestatud periood, ning soovitas komisjonil ühtlustada ajapiirangud kõnealuse õiguse kasutamisel. Komitee üleskutset järelemõtlemisperioodi eeskirjade selgitamise kohta korrati ka arvamuses ettepaneku kohta, mis käsitles finantsteenuste kaugturustust (3).

Samuti on sarnast kriitikat tehtud juba kaua aega tagasi kõige arvestatumates erialastes teaduspublikatsioonides (4).

3.1.3

Komitee on üllatunud, et komisjonil näib puuduvat teave kuupäevade kohta, millal jõustuvad eri liikmesriikide ülevõtmissätted (5). Samuti on komitee üllatunud, et hoolimata mõne liikmesriigi selgest rikkumisest direktiivi ülevõtmisel ei ole kuulda rikkumismenetluse kohaldamisest nende liikmesriikide suhtes ega menetluste tulemustest.

3.1.4

Samuti leiab komitee, et tõelise osalusega protsessi puhul oleks pidanud avalik konsulteerimine toimuma enne teatise koostamist, mitte pärast. Nii oleks välditud olukorda, et komisjoni mitmed märkused ja väited põhinevad ainult subjektiivsetel arusaamadel või arvamustel (6).

Komitee tuletab meelde ka 10. märtsi 2000. aasta aruannet tarbijate kaebuste kohta seoses kaugmüügiga (KOM(2000) 127 lõplik) ning soovitab koostada sarnase aruande, aga seekord avaliku konsulteerimise kõigi tulemuste objektiivse analüüsi põhjal, ajakohastades ja võrreldes andmeid ning luues nii objektiivse analüüsialuse.

3.1.5

Käesolevas olukorras toetab komitee komisjoni ettepanekut ning kutsub üles pidama avaliku arutelu, mis hõlmaks kõiki asjassepuutuvaid pooli. Samas tuleb tagada, et kõnealune teema ei haituks laiemasse arutellu ühenduse õigustiku teemal tarbijaõiguse valdkonnas, mille kohta hiljuti avaldati umbes 800-leheküljeline tehniline uurimus (7) ja komisjoni roheline raamat (8).

3.1.6

Arvestades seda, kuidas on arenenud töö ühise tugiraamistiku osas (9), kahtleb komitee, kas on tasuv ja soovitatav muuta kõnealuse direktiivi läbivaatamine sõltuvaks töö ja konsultatsioonide lõpetamisest kogu ühenduse õigustiku teemal tarbijaõiguse valdkonnas ning otsustest, mida lõpuks võidakse teha, ka kõige kokkusurutumas versioonis, mille komisjon esitab (10).

3.1.7

Samuti leiab komitee, et tulevikus direktiivi läbivaatamisel kasutatava ühenduse õigusakti õigusliku olemuse võiks uuesti läbi vaadata, kui arvatakse, et on võimalik vastata tingimustele, et antud valdkonna olulisi aspekte saab reguleerida määruse abil. See oleks kõige sobivam lähenemisviis (11), kus samas säilitataks põhieesmärk tagada taas tasakaal ja võrdsus asjaomaste poolte vahel, nagu peaks olema ettevõttes mõlema poole juuresolekul sõlmitud tehingute puhul.

3.2.1

Komisjoni märkused direktiivi kohta võib jagada kahte liiki:

3.2.2

Direktiivi sõnastuse ja struktuuri osas nõustub komitee komisjoniga järgmistes punktides.

3.2.3

Komitee ei nõustu komisjoni järgmiste märkustega.

3.2.4

Samuti soovitab komitee, et komisjon püüaks lihtsustada kõiki kaugmüügiga seotud sätteid, mis asuvad praegu laiali eri õigusaktides, ning muudaks need kättesaadavamaks ja lihtsamalt mõistetavamaks.

3.2.5

Arvestades oma teadmisi kogemuste kohta mõnes liikmesriigis, võib komitee nõustuda enamiku komisjoni märkustega direktiivi rakendamise osas ja neid toetada. Ometi leiab komitee, et teha tuleks põhjalikumat tööd, et anda täielik, mitte katkendlik ülevaade olukordadest, kus esinevad lahknevused või ühildumatus direktiivi ülevõtmisel või tõlgendamisel kõigis liikmesriikides.

Seega kutsub komitee komisjoni üles pärast küsimustiku vastuste analüüsimist teostama vastavat uurimust ning teavitama selle tulemustest.

Tuleks lisada, et komisjon ei ole veel teinud kättesaadavaks statistikat, mille abil hinnata kaugmüügi osa kõigis piiriülestes tehingutes või mis näitaks sellise ettevõtluse mahtu võrreldes tarbijatehingutega igas liikmesriigis. Eurobaromeetri viimase statistika põhjal (20) ei ole võimalik nimetatud teabe kohta piisavalt objektiivselt järeldusi teha. Kõnealune teave on äärmiselt oluline, et hinnata kaasamiskriteeriumeid ja kriteeriumeid, mille põhjal kindlaks teha, kas direktiivis sätestatud erandid on kohased.

3.2.6

Komitee väljendab muret komisjoni suhtumise üle: ühelt poolt leiab komisjon direktiivi ülevõtmisel mitmeid probleeme, aga teisalt väljendab kahtlust selle asjakohasuse üle tarbijate usalduse tagamisel ning teatab, et ei kavatse teha muutusi ning ei teata rangematest meetmetest ülevõtmisega seotud probleemide lahendamiseks.

3.2.7

Direktiivi 1997/7/EÜ kohaldamisala osas tunnistab komisjon ise, et direktiivis kehtestatud erandid on liikmesriikides üle võetud erinevalt ning mõned neist erandeist tuleks uuesti läbi vaadata. Seega kutsub komitee komisjoni üles võtma antud valdkonnas konkreetsemaid meetmeid.

3.2.8

Komitee ei ole nõus komisjoni hinnanguga miinimumklausli kasutamise tagajärgede osas. Nimelt leiab komisjon, et kõik nimetatud olukorrad tulenevad artiklis 14 kehtestatud rakendussätte ebaõigest kohaldamisest.

3.2.8.1

Komitee arvab hoopis, et tõelised leitud lahknevused ei ole miinimumklausli ebaõige kohaldamise tulemus, vaid neid põhjustavad puudused direktiivi koostamisel, sõnastusel ning ülevõtmisel ja tõlkimisel.

3.2.8.2

Komitee leiab, et miinimumklausel, mis lubab liikmesriikidel kooskõlas asutamislepingu artikliga 153 säilitada või kehtestada miinimumühtlustamise direktiivide nõuetest rangemad nõuded, on kasulik vahend, mis tagab tarbijakaitse kõrge taseme ning võimaldab arvestada iga liikmesriigi süsteemi kultuuriliste, ühiskondlike ja juriidiliste eripärasid.

3.2.8.3

Ometi soovitab komitee, et juhul kui tagatakse tarbijakaitse kõrgem tase, tuleks teatud õiguse valdkonnad täielikult ühtlustada — soovitavalt määruse abil, mis oleks ühtsuse tagamise vahend ning see võiks ka kehtida kõnealusele direktiivile.

3.2.9

Komitee on arvamusel, et direktiivi läbivaatamisel tuleks veel kord uurida teatud küsimusi, mida teatises ei käsitleta.

3.2.10

See kehtib eelkõige järgmiste punktide kohta:

3.2.11

Komitee arvates on väga oluline kõnealuste küsimustega asjakohaselt tegeleda, et saavutada direktiivis seatud eesmärgid, st tagada tarbijatele kaugmüügi kaudu omandatud kaupade ja teenuste puhul samasugune kaitse nagu mõlema poole juuresolekul sõlmitud lepingute puhul.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/33

1.1

Komisjoni ettepanek aktsiaseltside ühinemist ja jagunemist käsitlevate eeskirjade muutmiseks on osa ELi äriühinguõiguse kaasajastamise ja ettevõtete juhtimise parandamise kavast (1). Ettepanekus nähakse ette tegevuskava, mille eesmärk on eeskirjade põhjalik muutmine lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis ja mis on ulatuslikum kui üksnes valmimisjärgus direktiiviettepanekute vastuvõtmine.

1.2

Üldisemas plaanis on lisaks sellele Euroopa Liidus halduskoormuse vähendamise tegevusprogrammi (2) III lisas ära toodud kümme konkreetset kiireloomuliste meetmete ettepanekut, mille eesmärk on vähendada teisejärgulisi nõudeid, mis ei mõjuta õigusliku kaitse taset. See on ka käesolevas arvamuses käsitletava ettepaneku eesmärk, sest selles piirdutakse ühinemis- või jagunemislepingu tingimusi käsitlevast eksperdiaruandest loobumisega, kui selles on kokku leppinud kõik aktsionärid.

1.3

Taustteabena tuleb märkida, et piiratud vastutusega äriühingute piiriülest ühinemist käsitleva direktiivi 2005/56/EÜ (3) artikli 8 lõikes 4 on erandina sätestatud, et eksperdiaruande koostamine ühinemiskava kohta ei ole vajalik, kui kõik osanikud sellest loobuvad. Samamoodi lisati viimase muudatusega direktiivi 77/91/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside asutamist ning nende kapitali säilitamist ja muutmist (4), uued artiklid 10a ja 10b, milles tehakse mitterahaliste sissemaksete puhul eksperdiaruande suhtes erand, kui on täidetud teatud tingimused, mis tagavad sissemakstud vara tegeliku väärtuse.

2.1

Aktsiaseltsidele ühinemist ja jagunemist käsitlevate direktiivide muutmise eesmärk on viia need vastavusse piiriülest ühinemist käsitleva direktiiviga selles osas, mis puudutab ühinemis- või jagunemislepingu kohta koostatavast eksperdiaruandest loobumist, kui selles on kokku leppinud kõik aktsionärid ja muude hääleõigust andvate väärtpaberite omanikud.

3.1

EMSK jälgib huviga lihtsustamist ja eriti Euroopa ettevõtete halduskoormuse vähendamist. Komitee näeb kõnealust ettepanekut osana sellest protsessist; ettepanekus kaitstakse eelkõige aktsionäride huve, nõudes ühinemis- või jagunemislepingut käsitlevast eksperdiaruandest loobumiseks kõigi aktsionäride ühehäälset nõusolekut.

3.2

Siiski näeb komitee ka probleeme, seda eriti suurte aktsiaseltside ühinemise puhul, sest aktsionäre, kellest enamik on investorid, on mitmesuguseid. Kui aktsiaid ei hallata otse, võivad vähemusaktsionäride huvid jääda kaitseta ja nad võivad olla sunnitud aktsepteerima väärtpaberite haldajate kokkuleppeid. Praegused eeskirjad annavad aktsionäridele vaidlustamise ja taganemise õiguse, kui nad on eriarvamusel kõnealuste tehingute majanduslike tagajärgede suhtes, eriti aktsiate vahetuse puhul, kuid ühinemist käsitleva eksperdiaruande puudumine teeb selle õiguse kasutamise palju raskemaks.

3.3

Samuti leiab komitee, et aktsiaseltside võlausaldajad ja töötajad jäävad kaitseta teadmatuse tõttu, mis tuleneb objektiivse, ekspertide antud hinnangu puudumisest. Võlausaldajail on pärast ühinemisteate avaldamist õigus ühinemine vaidlustada, kui nende nõuded ei ole tagatud, kuid tuleb silmas pidada, et ei ühinemist ega jagunemist käsitlevas direktiivis ei ole reguleeritud töötajate õigused, samas kui piiriülest ühinemist käsitleva direktiivi artiklis 16 nähakse ette töötajate osalemise võimalus, mis kohaste teabekanalite abil annab parema tulemuse.

3.4

Õigusakti tõhusus sõltub sellest, kas sellega on tagatud kõigi õigustoiminguga (käesoleval juhul ühinemise või jagunemisega) seotud asjaosaliste õigused. Kuna tegemist on keeruliste õigustoimingutega, on vaja vahendeid nende läbipaistvuse tagamiseks ja poolte konfliktide vältimiseks. Eksperdiaruandest loobumine kõigi aktsionäride nõusolekul peaks toimuma direktiivi 2006/68/EÜ artiklis 10a sätestatud tingimustel, st kui on tegemist varaga vabalt kaubeldavate väärtpaberite näol või rahaturu instrumentide näol või hiljuti sõltumatute ekspertide poolt hinnatud varaga, kuna neil juhtudel on väärtus kontrollitav ja kooskõlas asjaomaste eeskirjadega.

4.1

EMSK möönab, et aktsiaseltsidele ühinemist ja jagunemist käsitlevate direktiivide muutmise ettepanek on osa suundumusest vähendada Euroopa ettevõtete halduskoormust. Siiski tuleb silmas pidada, et kõnealuseid õigustoiminguid tehakse sagedamini suurtes piiratud vastutusega äriühingutes, kus aktsionäride hulgas on nii portfelli haldajad kui ka investoreid, kellel on erinevad huvid. Investorite eesmärk on saada oma aktsiate vahetamisest võimalikult suurt kasu.

4.2

Muudatusettepaneku eesmärk peab olema kaitsta kõnealuste õigustoimingute kõigi poolte üldisi huve. Selles osas tagasid ekspertide hinnangud suurema läbipaistvuse ja ühinemis- või jagunemislepingutes sisalduvate pakkumiste usaldusväärsuse, kuna eksperdid on aruande eest vastutavad ja seetõttu tuginevad selles objektiivsetele kriteeriumidele.

4.3

Lisaks leiab komitee, et põhieeskirjad ekspertide kaasamise kohta on sätestatud teise direktiivi artiklites 10, 10a ja 10b, kus eksperdiaruandest loobumise tingimuseks seatakse väärtuse hiljutise kontrollitava hindamise olemasolu.

4.4

Komitee leiab samuti, et tuleks arvesse võtta kümnendat direktiivi, mis avaldati alles hiljuti ja mis vastab paremini äriühinguõigusega kaitstud huvide uutele kriteeriumidele, võttes arvesse mitte üksnes aktsionäre ja võlausaldajaid, vaid ka töötajaid, kes on osa ettevõtte struktuurist. Seetõttu peab komitee vajalikuks laiendada ettepaneku sisu vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 16, sest see on paremini kooskõlas ühinemist ja jagunemist käsitlevate riiklike eeskirjade ühtlustamise eesmärgile.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/37

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele edastatud ettepanekus käsitletakse kahe määruse muutmist: määrus nr 11 veohindade ja veotingimustega seotud diskrimineerimise kaotamise kohta Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 79 lõike 3 rakendamisel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta.

1.2

EMSK arvab, et ühenduse parema õigusloome poliitika seisukohast on väga oluline vähendada olemasolevatest õigusaktidest tulenevat ettevõtete halduskoormust, kuna see on ettevõtete konkurentsivõime suurendamisel ja Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel otsustava tähtsusega. Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa Liidu parema õigusloome strateegiline ülevaade” ning komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Halduskoormuse vähendamise tegevusprogramm Euroopa Liidus” aitavad kaasa nimetatud eesmärgi saavutamisele.

1.3

Esimene muudatus puudutab juba kaua aega tagasi vastu võetud määrust nr 11, milles käsitletakse veohindade ja veotingimustega seotud diskrimineerimise kaotamist Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 79 lõike 3 rakendamisel. EMSK kiidab heaks, et tühistatakse kohustus esitada andmeid veoteekonna ja selle pikkuse, veohindade ja muude tingimuste kohta ning lubatakse veodokumendis praegu nõutud andmete edastamise vahendina kasutada saatekirju, sest see võimaldab vähendada liigset halduskoormust, tagades samas, et oluline teave on jätkuvalt samas ulatuses kättesaadav.

1.4

Seega on EMSK nõus määruse nr 11 muutmisega, täpsemalt artikli 5 väljajätmise ning artikli 6 lõike 1 viienda ja kuuenda taande väljajätmisega. Samuti kiidab komitee heaks artikli 6 lõike 2 kolmanda lause väljajätmise ja sama artikli lõike 3 asendamise järgmise tekstiga: „Kui veoettevõtjate olemasolevad dokumendid, nagu saatekiri või mõni muu veodokument, sisaldavad kõiki lõikes 1 nimetatud andmeid ja võimaldavad ettevõtte dokumentatsiooni- ja raamatupidamissüsteemi abil saada täieliku ülevaate veohindadest ja -tingimustest ning seeläbi kõrvaldada või vältida asutamislepingu artikli 75 lõikes 1 osutatud diskrimineerimisvorme, ei nõuta neilt täiendavate dokumentide esitamist.”.

1.5

EMSK kiidab heaks määruse (EÜ) nr 852/2004 muudatuse, millega vabastatakse teatavad ettevõtted määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 5 lõikes 1 sätestatud nõude täitmisest, tingimusel, et nad järgivad kõiki teisi nimetatud määruses sätestatud nõudeid. Määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 5 lõike 1 alusel peavad kõik põhimõtteliselt väikesed ettevõtted, kes müüvad oma kaupa peamiselt otse lõpptarbijale, näiteks pagariärid, lihapoed, toidupoed, müügikioskid turul, restoranid ja baarid (mikroettevõtete, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust käsitleva komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ mõistes on need mikroettevõtted), kehtestama, rakendama ja töös hoidma ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollipunktide süsteemi (HACCP) põhimõtetel rajanevat alalist korda.

1.6

Siiski on komitee arvamusel, et kõnealust vabastust nimetatud ettevõtetele, kes müüvad oma tooteid otse lõpptarbijale, nt pagariärid, lihapoed, toidupoed, restoranid ja baarid, tuleks laiendada ka väikestele ettevõtetele, mis vastavad asjaomasele määratlusele, mis on sätestatud komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituses 2003/361/EÜ mikroettevõtete, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratluse kohta.

1.7

Kui muudetakse määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklit 5, tuleks kehtestada kaks parameetrit, hõlmates ka väikesed ettevõtted (mis on määratletud kui kuni 50 töötajaga ettevõte — see arv on liiga suur, et võiks lubada vabastust HACCP menetlusest) või kehtestades toidukäitlemisettevõtetele eraldi sätted ja spetsiaalsed piirangud, kui nimetatud ettevõtted hõlmatakse määruse kohaldamisalasse.

1.8

Esimene parameeter võiks olla kohustus järgida rangelt hügieenisuuniseid ja määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklis 4 ette nähtud spetsiifilisi hügieeninõudeid ning koolitada personali. Neist kahest punktist piisab toiduainete hügieeni tagamiseks ning samas lihtsustab see ettevõtete jaoks oma seaduslike kohustuste täitmist.

1.9

Samal eesmärgil — vabastada väikesed toidukäitlemisettevõtted (kus on määratluse kohaselt alla 50 töötaja) kõnealuste nõuete täitmisest — võiks teiseks, täiendavaks parameetriks olla toodete valmistamisega tegelevate (tööruumis või köögis töötavate) töötajate arv, mis kõnealuste ettevõtete puhul ei tohiks ületada 10 inimest ühes vahetuses. Ettevõttele pandaks kohustus esitada eelnevalt toodete valmistamisega tegelevate isikute nimekiri.

1.10

Selline eristamine ja samas selgemaks muutmine on kooskõlas soovituse 2003/361/EÜ tingimustega, nähes toidukäitlemisettevõtetele, nt pagariärid, lihapoed, toidupoed, restoranid ja baarid, ette piirangud tootmise ja töövahetuste osas, nii et oleksid täidetud rahvatervise kaitsmise ja hoidmise tingimused.

2.1

Komisjon palus EMSK-l esitada arvamus kahe määruse muutmise kohta: määrus nr 11 veohindade ja veotingimustega seotud diskrimineerimise kaotamise kohta Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 79 lõike 3 rakendamisel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta.

2.2

Kõnealuse määruse nr 11 osas soovitakse ettepanekuga tühistada iganenud nõuded ja muuta teatavaid muid nõudeid, et minimeerida ettevõtete halduskoormust. Artiklis 5 on sätestatud nõue, et veoettevõtted (nagu ka liikmesriikide valitsused) peavad esitama andmed veohindade ja veotingimuste kohta enne 1. juulit 1961. Määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud nõue esitada veodokument, mis sisaldab andmeid kaubasaatja, kaupade laadi, päritolu ja sihtkoha kohta, veoteekonna ja selle pikkuse kohta ning vajaduse korral ka piiriületuspunktide kohta. Kuna viimati nimetatud elemente ei ole määruse eesmärgi saavutamiseks enam vaja, võib need välja jätta. Artikli 6 lõike 2 kolmandas lauses sisaldub nõue, et veoettevõtja peab säilitama dokumendi, mis sisaldab ka täielikke ja lõplikke andmeid veo- ja muude kulude ja allahindluste kohta ning muude veohindu ja -tingimusi mõjutavate asjaolude kohta. Selle lause võib välja jätta, sest tänapäeval kantakse sellised andmed niikuinii raamatupidamissüsteemi. Artikli 6 lõikes 3 viidatakse selgesõnaliselt saatekirjale, mis on maismaavedudel üldiselt hästi tuntud ja sagedasti kasutatav dokument. Sellega on tagatud veoettevõtjate suurem õiguskindlus, sest sellest viitest selgub, et saatekirjast üksi piisab, kui see sisaldab kõiki artikli 6 lõikes 1 nõutud andmeid.

2.3

Teine nn kiirema arengu ettepanek puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 852/2004 toiduainete hügieeni kohta. Eesmärgiks on vabastada ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollipunktide süsteemi (HACCP) põhimõtetel rajaneva alalise korra kehtestamisest, rakendamisest ja töös hoidmisest väikesed toidukäitlemisettevõtted, kes on võimelised täitma toiduainete hügieeni nõudeid lihtsalt määruse (EÜ) nr 852/2004 muid nõudeid järgides. See vabastus puudutab mikroettevõtteid, kes müüvad toidukaupu peamiselt otse lõpptarbijale.

3.1

Komitee on nõus, et muudetakse määrust nr 11 veohindade ja veotingimustega seotud diskrimineerimise kaotamise kohta Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artikli 79 lõike 3 rakendamisel. Muudatusega soovitakse tühistada iganenud nõuded ja muuta teatavaid muid nõudeid, et minimeerida ettevõtete halduskoormust.

3.2

Komitee hinnangul on määruse (EÜ) nr 852/2004 muutmisel tarvis arvesse võtta ka väikeseid ettevõtteid komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ mõistes. Kogemused on näidanud, et sellised ettevõtted vajavad teatavat paindlikkust.

3.3

Tuleb mõista, et sarnaselt mikroettevõtetele ei ole ka teatavates väikestes ettevõtetes võimalik määratleda HACCP kriteeriume. Võimalik on vaid määratleda kriitilised kontrollpunktid, sest dokumentide säilitamine on keeruline ja see suurendab liigselt ettevõtete halduskoormat.

3.4

Soovituse 2003/361/EÜ määratluse kohaselt on mikroettevõtted sellised ettevõtted, kus töötab alla 10 inimese ja mille käive ei ületa kahte miljonit eurot. Selline määratlus võib sobida sedalaadi ettevõtete töötajate arvuga mõnes liikmesriigis, kuid kahe miljoni eurose käibe tingimus on asjaomastes liikmesriikides ja sellise töötajate arvu puhul küll liialdatud.

3.5

Soovituses 2003/361/EÜ esitatud ettevõtete liigituses ei tehta töötajate arvu osas vahet, kas tegemist on toidukäitlemisettevõttega või kaubandusettevõttega. Kahe miljoni eurose käibe tingimus lisati just kaubandusettevõtteid silmas pidades, kuna vähemalt teatavates liikmesriikides võib isegi vaid kolme töötajaga kaubandusettevõtte käive ületada 1,5 miljonit. Sellist ebatõenäolist tingimust parandati üksnes ühte tüüpi ettevõtete puhul. Seega on loogiline, et vähemalt käesolevas arvamuses tuleks lähtuda sellest, et liikmesriikide toidukäitlemisettevõtteid ei saa käsitada mikroettevõttena üksnes juhul, kui neis töötab alla 10 inimese ja nende käive ei ületa kahte miljonit eurot. Teatavates liikmesriikides töötab toidukäitlemisettevõtetes kaks vahetust, nii et töötajaid on palju rohkem kui kümme, samas kui käive jääb kaugelt alla 500 000 euro.

4.1

Komitee hinnangul tuleks seoses ettepanekus viidatud soovitusega 2003/361/EÜ ettevõtete liigitamiseks kasutada hoopis teistsugust lähenemisviisi, eriti HACCP rakendamisel.

4.2

Kui muudetakse määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklit 5, tuleks kehtestada kaks parameetrit, hõlmates ka väikesed ettevõtted (mis on määratletud kui kuni 50 töötajaga ettevõte — see arv on liiga suur, et võiks lubada vabastust HACCP menetlusest) või kehtestades toidukäitlemisettevõtetele eraldi sätted ja spetsiaalsed piirangud, kui nimetatud ettevõtted hõlmatakse määruse kohaldamisalasse.

4.3

Esimene parameeter võiks olla kohustus järgida rangelt hügieenisuuniseid ja määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklis 4 ette nähtud spetsiifilisi hügieeninõudeid ning koolitada personali. Neist kahest punktist piisab toiduainete hügieeni tagamiseks ning samas lihtsustab see ettevõtete jaoks oma seaduslike kohustuste täitmist.

4.4

Samal eesmärgil — vabastada väikesed toidukäitlemisettevõtted (kus on määratluse kohaselt alla 50 töötaja) kõnealuste nõuete täitmisest — võiks teiseks, täiendavaks parameetriks olla toodete valmistamisega tegelevate (tööruumis või köögis töötavate) töötajate arv, mis kõnealuste ettevõtete puhul ei tohiks ületada 10 inimest ühes vahetuses. Ettevõttele pandaks on kohustus esitada eelnevalt toodete valmistamisega tegelevate isikute nimekiri.

4.5

Selline eristamine ja samas selgemaks muutmine on kooskõlas soovituse 2003/361/EÜ tingimustega, nähes toidukäitlemisettevõtetele, nt pagariärid, lihapoed, toidupoed, restoranid ja baarid, ette piirangud tootmise ja töövahetuste osas, nii et oleksid täidetud rahvatervise kaitsmise ja hoidmise tingimused.

4.6

Komitee peab vajalikuks täiendada määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 5 lõiget 3 järgmise lausega:

4.6.1

„Ilma et see piiraks käesoleva määruse teisi nõudeid, võib lõiget 1 muuta nii, et ka väikesed toidukäitlemisettevõtted, nt pagariärid, lihapoed, toidupoed, müügikioskid turul, restoranid ja baarid soovituse 2003/361/EÜ tähenduses vabastataks HACCP rakendamisest, tingimusel, et järgitakse täpselt hügieenisuuniseid ja määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklis 4 ette nähtud spetsiifilisi hügieeninõudeid ning koolitatakse personali. Sellest piisab toiduainete hügieeni tagamiseks ning samas lihtsustab see ettevõtete jaoks oma seaduslike kohustuste täitmist. Põhitingimus, mida tuleb täita, on rahvatervise kaitse.”

4.6.2

„Samuti tuleb väikeste toidukäitlemisettevõtete, nt pagariäride, lihapoodide, toidupoodide, turu müügikioskite, restoranide ja baaride — kus on määratluse kohaselt alla 50 töötaja — puhul järgida täiendavat parameetrit, mille kohaselt toodete valmistamisega tegelevate töötajate arv ühes vahetuses (tööruumis või köögis) ei tohi olla üle 10.”

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/40

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/40

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on alati toetanud Euroopa Komisjoni aktiivset rolli Rotterdami ja Stockholmi konventsioonide teostamisel ja rakendamisel. Rotterdami konventsioonis käsitletakse rahvusvahelises teatavate ohtlike kemikaalide ja pestitsiidide kaubanduses rakendatava eelnevalt teatatud nõusoleku protseduuri ning Stockholmi konventsioonis on vaatluse all püsivad orgaanilised saasteained.

1.2

Komitee nendib komisjoni ühtse lähenemisviisi vajadust, et parandada inimeste tervise- ja keskkonnakaitset impordiriikides, eelkõige arengumaades. Samuti peaks komisjon kasutama paindlikke, selgeid ja läbipaistvaid meetmeid, mis põhineks sujuvatel ja ühtsetel menetlustel, et täiendavate halduskuludeta ja viivitusteta tagada asjakohane teave ohtlike kemikaale importivate riikide kohta.

1.3

Komitee leiab, et määruses (EÜ) nr 304/2003 sätestatud ranged eeskirjad, mille Euroopa Liidu Kohus tühistas nõuetekohase õigusliku aluse puudumisel ning mis kaasati uude määruse ettepanekusse, on üleüldise ohutuse ja ohtlike kemikaalide haldamise seisukohast väga olulised.

1.4

Komitee kiidab heaks komisjoni püüdluse määruse õigusliku aluse parandusest kasu saada, et suurendada ühenduse seadusandluse tõhusust ja õiguskindlust. See on ka otseselt seotud 2007. aasta juunis jõustuva määrusega (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH).

1.5

Komitee arvates tuleks uues õigusaktis käsitleda ka rakendamissuuniste ja teabedokumente väljatöötamist ning ühenduse standardile vastava õppetegevuse korraldamist eelkõige tolliametnikele, millele aitaks kaasa komisjoni teenistused ja eriti Teadusuuringute Ühiskeskus.

1.5.1

Komitee rõhutab importivate riikide emakeelsete märgiste ja tehniliste andmete kasutamise olulisust.

1.6

Komitee toetab täielikult kavandatavat ekspordi ajutist jätkamist. Samal ajal tehakse jõupingutusi selgesõnalise nõusoleku saamiseks.

1.7

Komitee on veendunud, et pakutud mehhanismide tõhusa, sujuva ja läbipaistva toimimise võti peitub tollikontrolli korralduses ning tolliameti ja riigivõimude täielikus koostöös määruse rakendamisel.

1.8

Komitee rõhutab, et pakutud koondnomenklatuuri parandusi ning spetsiaalselt tolliametile mõeldud EDEXIMi andmepanga versiooni väljatöötamist peavad täiendama ühenduse järjepidevad ja ühtlustatud algatused teabe ja koolituse valdkonnas.

1.8.1

Sellega seoses peab EMSK komisjoni ja eelkõige Teadusuuringute Ühiskeskuse käsutuses olevaid rahalisi ja inimressursse täiesti ebapiisavateks. Nende ülesanne on:

2.1

Komitee on juba avaldanud toetust (1) Rotterdami konventsiooni (2) eesmärkidele ja mehhanismidele, milles määratletakse ohtlike kemikaalide ekspordiks ja impordiks eelnevalt teatatud nõusoleku menetlus, märgitakse teabele juurdepääsu soodustamine ning arengumaadele tehnilise abi pakkumine.

2.2

Komitee jagab liikmesriikide arvamust, et „arengumaade tegelikuks abistamiseks tuleb minna kaugemale konventsiooni sätetest” (3).

2.3

18. jaanuaril 2003. aastal vastuvõetud ning 7. märtsil 2003. aastal jõustunud määrus (EÜ) nr 304/2003, milles käsitletakse ohtlike kemikaalide eksporti ja importi, oli algselt mõeldud ohtlike kemikaalide ja pestitsiididega rahvusvaheliseks kauplemiseks eelnevalt teatatud nõusoleku menetlust käsitleva Rotterdami konventsiooni rakendamiseks.

2.3.1

Määrus sisaldas aga mõningaid sätteid, mis läksid konventsiooni nõuetest kaugemale.

2.4

Täpsemalt sätestab määrus, et määruses nimetatud kemikaalide eksportija peab enne kemikaali esmakordset eksporti teavitama määratud riiklikku ametiasutust. Kui ametiasutus on teatise vastavust kontrollinud, edastatakse see komisjonile. Seal registreeritakse see ühenduse eksporditeatisena EDEXIMi andmepanka ning täpsustatakse toode ja importiv riik.

2.5

Samal moel toimitakse kemikaali importimisel kolmandast riigist ELi. Komisjon saab asjakohase eksporditeatise, väljastab kinnituse selle kättesaamise kohta ning registreerib selle EDEXIMi andmepangas.

2.6

Üldisemas plaanis vastutab komisjon määruse asjakohase rakendamise eest. Praktikas tähendab see eksport- ja importteatiste haldamist.

2.7

Ühenduse ekspordi teavitamise menetlus rakendub praegu umbes 130-le kemikaalile ja tooterühmale/ainele, mis on esitatud ühenduse määruse (EÜ) nr 304/2003 I lisa 1. osas (4).

2.8

Määruses sätestatakse ka selged pakendi ja märgistuse nõuded.

2.9

Määruses (EÜ) nr 304/2003 nähakse ette ka määruse rikkumise sanktsioonid, täpsustades, et need peavad olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad” ning need määravad kindlaks liikmesriigid.

2.9.1

Lisaks võeti 18. detsembril 2006. aastal vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH). See jõustub 1. juunil 2007. aastal (5).

2.10

Euroopa Ühenduste Kohus märkis kohtuotsustes seoses kohtuasjadega C-94/03 ja C-178/03 (mõlemad 10. jaanuar 2006), et määruse (EÜ) nr 304/2003 õiguslik alus peaks lisaks EÜ asutamislepingu artiklile 175 olema ka EÜ asutamislepingu artikkel 133. Seega määrus tühistati. Kohus täpsustas siiski, et määruse mõjud kehtivad uue kohase õigusliku alusega määruse vastuvõtmiseni mõistliku aja jooksul.

2.11

30. novembril 2006. aastal tutvustatud 2003.–2005. aasta aruandes (6) käsitleti vastavalt määruse (EÜ) nr 304/2003 artiklile 21 järgmisi aspekte:

2.12

Praeguseks on kõikides liikmesriikides olemas vajalikud õigus- ja haldussüsteemid määruse rakendamiseks ja kohaldamiseks: edastatud on 2273 eksporditeatist (millest üle 80 % Saksamaalt, Ühendkuningriigist, Madalmaadest, Prantsusmaalt ja Hispaaniast) ning importivate riikide arv on ajavahemikus 2003–2005 kasvanud 70-lt 101-le.

2.13

Süsteemi kõige tundlikum osa on tollikontroll. Vaja on tihedamat koostööd määratud riiklike ametiasutuste ja tolliametite vahel, mis hõlmaks korrapärast teabevahetust ning selgemaid ettekirjutusi, eriti eksportijate konkreetsete kohustuste ning tõhusamate järelevalvemehhanismide rakendamise osas koondnomenklatuuri ja Euroopa Ühenduste integreeritud tollitariifistiku (TARIC) puhul.

2.14

Komitee nendib komisjoni ühtse lähenemisviisi vajadust, et parandada inimeste tervise- ja keskkonnakaitset impordiriikides, eelkõige arengumaades. Samuti peaks komisjon kasutama paindlikke, selgeid ja läbipaistvaid meetmeid, mis põhineks sujuvatel ja ühtsetel menetlustel, et täiendavate halduskuludeta ja viivitusteta tagada asjakohane teave EList eksporditavate ohtlike kemikaale importivatele riikidele.

3.1

Lisaks õigusliku aluse küsimuse lahendamisele (mistõttu määrus (EÜ) nr 304/2003 tühistati) muudetakse komisjoni määruse uues ettepanekus järgmisi punkte:

4.1

Komitee kinnitab taas oma täielikku toetust ühenduse säästva arengu strateegiatele, sh vabatahtlikule raamistikule SAICM (8), ning rõhutab vajadust ennetava lähenemisviisi järele kemikaalide haldamise valdkonnas, et hoida ära võimalikud negatiivsed mõjud inimeste tervisele ja keskkonnale, nagu komitee on varem mitmeid kordi märkinud arvamustes kemikaalidealaste õigusaktide REACH kohta (9).

4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab seega süsteemi REACH sisseviimist, et tootjad, importijad ja kasutajad vastutaksid kemikaale käsitleva dokumentatsiooni koostamise eest ning et registreerida ja teostada esialgset riskihinnangut. Seetõttu toetas EMSK Euroopa Liidu registreerimise süsteemi ning selle haldamiseks ühenduse organi loomist (10).

4.2.1

Seoses ohtlike kemikaalide aruandluse erinõuetega kutsub EMSK komisjoni üles inimeste tervisele ja keskkonnale ohtlike ainete nimekirja läbi vaatama ning asendama need vähem ohtlike toodete ja ainetega, kui need on olemas ja neid on tehnoloogiliste uuringute ja uuenduste raames katsetatud.

4.3

Komitee on alati toetanud Euroopa Komisjoni aktiivset rolli Rotterdami ja Stockholmi konventsioonide teostamisel ja rakendamisel. Rotterdami konventsioonis käsitletakse rahvusvahelises teatavate ohtlike kemikaalide ja pestitsiidide kaubanduses rakendatava eelnevalt teatatud nõusoleku protseduuri ning Stockholmi konventsioonis on vaatluse all püsivad orgaanilised saasteained. Nende eesmärk on teatud tüüpi kemikaalide (sh 9 pestitsiidi) tootmise ja kasutamise lõpetamine. Komitee on koostanud kõnealusel teemal hiljuti ka arvamuse (11).

4.4

Komitee leiab, et määruses (EÜ) nr 304/2003 sätestatud ranged eeskirjad, mille Euroopa Liidu Kohus tühistas nõuetekohase õigusliku aluse puudumisel ning mis kaasati uude määruse ettepanekusse (12), on üleüldise ohutuse ja ohtlike kemikaalide haldamise seisukohast väga olulised.

4.5

Komitee leiab ka, et määrust tuleb menetluslike puudujääkide eemaldamiseks ning 2003.–2005. aasta aruandes välja toodud määruse rakendamise probleemide lahendamiseks muuta.

4.6

Komitee toetab seega komisjoni püüdlust kasutada ära võimalust, mille andis määruse õigusliku aluse parandamist nõudev kohtuotsus (mille kohta komitee koostas arvamuse (13)). Uue määrusega suurendatakse ühenduse õigusakti tõhusust ja tagatakse suurem selgus, läbipaistvus ja õiguskindlus nii eksportijatele kui importijatele.

4.7

Komitee leiab, et määruse uue ettepaneku õiguskindlust, ühtsust ja läbipaistvust saab tagada terminite „eksportija”, „valmistis” ja „kemikaalid, mis vastavad PIC-teatamise tingimustele” määratluste parandamise kaudu.

4.8

Hõlbustamise, bürokraatia vähendamise ning menetluste kiirendamise edendamiseks toetab EMSK täielikult ekspordi ajutist jätkumist. Samal ajal tehakse jõupingutusi selgesõnalise nõusoleku saamiseks. Komitee toetab ka selgesõnalisest nõusolekust loobumist OECD riikidesse eksporditavate kemikaalide puhul.

4.9

Komitee rõhutab ka, et nõusolekutaotlused ja nõusolekute läbivaatamine peaks käima komisjoni kaudu, et ära hoida seda, et ühte ja sama taotlust vaadatakse läbi kahes kohas või kaks korda, ning vääritimõistmisi ja ebakindlust impordiriikides. Komitee leiab, et komisjoni ja eelkõige Teadusuuringute Ühiskeskuse käsutuses olevad rahalised ja inimressursid selleks otstarbeks peaksid olema piisavad, et valmistada ette ühtlustatud teabe- ja koolituspaketid, juhised ning ohutuskaardid eri kasutajatele ning pidada dialoogi impordiriikide, eelkõige arengumaadega, mille eesmärk on määratleda impordi- ja eksporditeatistega esile kerkivad probleemid ning anda asjaomaseid selgitusi.

4.9.1

Arvestades, et töökohal juhtuvad ohtlikest kemikaalidest põhjustatud õnnetused on tõsised ning võttes arvesse ILO rahvusvahelisi konventsioone (14) rõhutab komitee veel kord, et on oluline, et märgis ja ohutuse tehniliste andmete kaart oleks importiva riigi keeles, mis on vahepealsetele ja lõppkasutajatele ning eelkõige põllumajanduse ja VKEde töötajate huvides.

4.10

Komitee on veendunud, et määruses pakutud mehhanismide tõhusa, sujuva ja läbipaistva toimimise võti peitub tollikontrolli korralduses ning tolliameti ja riigivõimude täielikus koostöös määruse rakendamisel. Pakutud koondnomenklatuuri parandusi (lisatakse „hoiatuslipukesed”) ning spetsiaalselt tolliametile mõeldud EDEXIMi andmepanga versiooni väljatöötamist peavad täiendama järjepidevad ja tasakaalustatud ühenduse algatused teabe ja koolituse valdkonnas.

4.11

Komitee arvates peaks uues määruses sätestatama, kuidas ette valmistada praktilisi juhiseid ja teabedokumente, samuti ühenduse standarditele vastavaid koolitusi. Eelkõige puudutab see uusi liikmesriike.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/44

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut kehtestada uus määrus taimekaitsevahendite (põllumajanduses ja aianduses kasutatavate fungitsiidide, insektitsiidide, herbitsiidide ja teiste toodete) turuleviimise kohta.

1.2

Lisaks turule viidavate taimekaitsevahendite tõhususe ja ohutuse tagamisele on väga oluline tagada ka nende vahendite säästev ja ohutu kasutamine. Seepärast tervitab EMSK asjaolu, et Euroopa Komisjon esitab koos kõnealuse määruse ettepanekuga ka ettepaneku võtta vastu direktiiv, mis reguleeriks taimekaitsevahendite säästvat kasutust.

1.3

EMSK märgib, et määruse ettepanekus rõhutatakse taimekaitsevahendite kasutamisel tekkivate inimestele ja keskkonnale kahjulike tagajärgede vältimist ja piiramist. EMSK usub, et on väga oluline vältida taimekaitsevahendite kasutamisel tekkivaid keskkonnale ja inimestele kahjulikke tagajärgi, ja juhib tähelepanu sellele, et säästvuse tagamisele suunatud lähenemise üks aspekte on see, et võrdväärselt tuleb arvesse võtta ka majanduslikke huvisid. Lisaks järjest kasvavale huvile mahepõllundustoodete vastu on suur osa tänapäeva tarbijatest peamiselt huvitatud aastaringselt ja soodsa hinnaga saadavatest kvaliteetsetest toodetest. Eelöeldust tulenevalt on tooteohutus tarbija jaoks esimeseks tingimuseks. See nõuab aga suuri pingutusi põllumajandusliku tootmise väärtusahelas ning hädavajalik on piisav varustatus headeohutute taimekaitsevahenditega.

1.4

EMSK väljendab muret toimeainete põhiomadustel põhineva taimekaitsevahendite heakskiitmise kriteeriumide kehtestamise üle ning tagajärgede üle, mis võivad sellel meetmel olla uuendustegevusele uute ja paremate taimekaitsevahendite väljatöötamisel. Kriteeriumide jäik kohaldamine võib tekitada olukorra, kus heakskiitu ei anta ainele, mis küll ei täida ühte neist kriteeriumidest, kuid kõigi teiste kriteeriumide alusel hinnates on eelmistest toodetest parem. EMSK kutsub üles viima läbi riskianalüüsi, mis võtab rohkem arvesse tegelikku kasutust ja keskkonnatingimusi.

1.5

EMSK on arvamusel, et ettepanek viia sisse tsoonide alusel lubade väljastamine ja vastastikune tunnustamine on esimene samm lubade täieliku ühtlustamise poole Euroopas. EMSK teeb ettepaneku, et lubade vastastikune tunnustamine sätestataks ka tsooniüleselt, kui naaberriikides on sarnased ilmastiku- ja põllumajandusliku tootmise tingimused.

1.6

EMSK toetab asendamisele kuuluda võivaid aineid sisaldavate taimekaitsevahendite võrdlevat hindamist. Kuid EMSK kutsub üles neid hindamisi tegema harvemini ning kohaldama nimetatud ainete puhul tavapärast andmekaitseperioodi, et säilitada tööstuse valmisolek neisse ainetesse investeerida ning vältida seeläbi kitsaskohti põllumajandussektoris.

1.7

EMSK arvates sisaldab määruse ettepanek liiga vähe stiimuleid taimekaitsevahendite lubade väljastamiseks väikesemahulise kasutuse eesmärgil. Komitee teeb olukorra parandamiseks kaks ettepanekut: esiteks võiks käivitada süsteemi, mille järgi antaks algse taotluse esitajale seda pikem andmekaitseperiood mida rohkem väikesemahulisi kasutusi taotlus sisaldab. Teiseks palub EMSK, et Euroopa Komisjon soodustaks liikmesriikide jaoks ajakohastatud nimekirja koostamist, milles loetletakse üles kõik lubatud (väikesemahulised) kasutused.

2.1.1

Taimekaitsevahendeid kasutatakse taimede kaitsmiseks ja nende tervise parandamiseks. Nad võimaldavad põllumajandustootjatel saagikust suurendada ja tootmismeetodeid paindlikumaks muuta. See tagab soodsate ja ohutute toidukaupade usaldusväärse tootmise kodupiirkondades.

2.1.2

Suur osa Euroopa tarbijatest muutub toiduainete kvaliteedi ja aastaringse kättesaadavuse suhtes järjest nõudlikumaks. Lisaks sellele on toiduohutus nende jaoks vältimatu ja enesestmõistetav tingimus. Seepärast tuleb põllumajanduslikus tootmisahelas lahendada suuri väljakutseid. Selle suure tarbijaterühma nõudmiste täitmiseks peab põllumajandustootmises olema saada piisavalt lai valik häid ja ohutuid taimekaitsevahendeid.

2.1.3

Teisest küljest tuleb arvestada ka paljude teiste teguritega: taimekaitsevahendite kasutamine võib mõjutada agroökosüsteemi, need võivad olla ohtlikud kasutajate tervisele, mõjutada toiduainete kvaliteeti ning mõjuda kahjulikult tarbijate tervisele, eriti juhul kui taimekaitsevahendite kahjulikud jäägid toiduainetes säilivad või kui taimekaitsevahendeid ei kasutata õigesti (st kasutus, mis ei ole kooskõlas heade tavadega).

2.2.1

Kõnealuse määruse ettepanekuga asendataks praegu kehtiv direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta. Nimetatud direktiivi eesmärk on tegeleda probleemiga selle tekkekohas, et ohtusid vältida, sätestades iga toimeaine ja neid toimeaineid sisaldavate toodete jaoks ulatusliku riskianalüüsi menetluse, enne kui neid tooteid võib turustada ja kasutada.

2.2.2

Ettepanekuga kaotab kehtivuse olemasolev direktiiv 79/117/EMÜ, millega keelatakse teatavaid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahendite turuleviimine ja kasutamine.

2.2.3

ELi taimekaitsevahendite alane õigusraamistik sisaldab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta, milles on sätestatud toimeainete jääkide piirnormid põllumajandussaadustes.

2.2.4

Koos kõnealuse määruse ettepanekuga esitatakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanek, millega kehtestataks ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks (KOM(2006) 373 lõplik). Nimetatud direktiivi eesmärk on reguleerida pestitsiidide kasutamise ja turustamise seda osa, mida määruse ettepanekus ei käsitleta.

2.3.1

Seoses Euroopa Komisjoni antud hinnanguga direktiivile 91/414/EMÜ kutsusid Euroopa Parlament ja nõukogu 2001. aastal komisjoni üles direktiivi muutma, et:

2.3.2

Pärast põhjalikku konsulteerimist (mis kestis viis aastat) kõigi sidusrühmadega ja mõjuhinnangu koostamist esitas komisjon 2006. aasta juulis direktiivi 91/414/EMÜ muutmise ettepaneku. Komisjon otsustas asendada direktiivi määrusega, et lihtsustada ja veelgi ühtlustada õigusakte ELi liikmesriikides.

2.4.1

Lubatud toimeainete nimekirja koostab ELi tasandil toiduahela ja loomatervishoiu alaline komitee. Toimeainete heakskiitmine peab lähtuma selgetest kriteeriumidest, mille eesmärk on tagada inimeste, loomade ja keskkonna kaitse.

2.4.2

Toimeainete hindamisel peab miinimumtingimusena leiduma vähemalt üks kasutus, mis on ohutu nii toote kasutajale kui ka tarbijale, ning sellel ei tohi olla mingit lubamatut mõju keskkonnale. Toimeainete hindamise erinevate etappide ning heakskiitmisotsuse jaoks on kehtestatud selged tähtajad.

2.4.3

Liikmesriigid vastutavad jätkuvalt taimekaitsevahenditele lubade väljastamise eest riiklikul tasandil. Nende toodete aluseks peavad olema toimeained, mis on lisatud heakskiidetud toimeainete nimekirja.

2.4.4

Hinnates toimikuid, mis on esitatud seoses lubade taotlustega, peaksid liikmesriigid kohaldama ühtlustatud kriteeriume, kui sellised kriteeriumid on olemas, ning võtma arvesse riigisiseseid tingimusi.

2.4.5

Ainete puhul, mille riskiprofiil on madal või keskmine, käivitab komisjon süsteemi, mille puhul on „loatsoonides” kohustuslik taimekaitsevahendite lubasid vastastikku tunnustada. Selle süsteemi järgi teeb liikmesriik ühes kolmest väljapakutud kliimatsoonist (komisjon jagab ELi kolmeks tsooniks) otsuse teatud tootele riikliku loa andmise kohta. Tootele saab anda loa ainult neis liikmesriikides, kus tootja on taotlenud antud loa vastastikust tunnustamist.

3.1.1

Direktiivi preambulis on loetletud põhjendused, mis viisid määruse ettepaneku koostamiseni. Selles tuleks sõnaselgelt välja tuua ka piisava koguse taimekaitsevahendite kättesaadavuse tähtsus nõudlike Euroopa tarbijate varustamisel ohutute ja kvaliteetsete toiduainetega.

3.2.1

Direktiivis ei sätestata ajutiste riiklike lubade väljastamist liikmesriikide poolt. Seetõttu võib viibida selliste ainete turustamine, mis ajakohastavad ja muudavad paremaks sel hetkel saadaolevaid aineid. Komisjon püüab seda olukorda lahendada lühemaid tähtaegu kehtestades, mille eesmärk on uute ainete kiirem lisamine lubatud ainete nimekirja.

3.2.2

EMSK teeb ettepaneku, et määrus siiski sätestaks ajutiste lubade andmise riiklikul tasandil juhul, kui määratud tähtajad on ületatud haldusviivituste tõttu ning kui on täidetud määrusega (EÜ) 396/2005 kehtestatud jääkide piirnormi kohustus.

4.1.1

Määruse ettepaneku artikkel 4 käsitleb toimeainete heakskiitmise kriteeriume, viidates lisale II. Nimetatud kriteeriumide rangel kohaldamisel võidakse keelduda teatud toimeainele luba andmast juba üheainsa omaduse tõttu, kuna nõutakse kõigi nõuete täitmist.

4.1.2

Nende kriteeriumide kohaldamine taimekaitsevahendite heakskiitmisele, lähtudes ainult nende toimeainete sisemistest omadustest ning arvestamata nende tegelikku kasutust ja kokkupuute taset, kahjustaks põhimõtet, et otsused tuleb teha riskianalüüsi alusel. Selle olukorra tulemusena kaovad turult järk-järgult paljud olemasolevad ohutud tooted ja toimingud, mis võiksid kasulikeks osutuda, kui tekib vajadus suurema hulga toodete järele.

4.1.3

Nii takistab artikkel 4 selliste uudsete toodete turustamist, mis kõigi teiste kriteeriumide alusel hinnates oleks parem toode, kuid ei täida vaid ühe kriteeriumi tingimusi. EMSK ei saa nimetatud lähenemist toetada, kuna see pidurdab asjatult uute ja paremate ainete väljatöötamist. EMSK on seisukohal, et toimeainete heakskiitmise sisemisi kriteeriume tuleks kasutada vaid võimalike asendatavate ainete kindlaksmääramiseks, aga mitte juba ette toodete tagasilükkamiseks ilma põhjaliku hindamiseta.

4.2.1

EMSK arvab, et tsoonilubade ja vastastikuse tunnustamise süsteem on oluline samm taimekaitsevahendite turustamise täielikult ühtlustatud eeskirjade poole Euroopas.

4.2.2

Kohustusliku lubade vastastikuse tunnustamise sisseviimine liikmesriikides ühe loatsooni piires koos tavapärase lubade andmise menetlusega riiklikul tasandil hoiab ära topelttöö tegemise liikmesriikides ning teeb uudsed keskkonnasõbralikud taimekaitsevahendid kiiremini kättesaadavaks.

4.2.3

EMSK teeb ettepaneku, et lubade vastastikune tunnustamine sätestataks ka tsooniüleselt, kui naaberriikides on sarnased tootmistingimused.

4.2.4

Taimekaitsevahendite kasutamise puhul kasvuhoonetes ja koristusjärgses töötluses teeb komisjon ettepaneku, et kohustuslik vastastikune tunnustamine kehtestataks kõigis liikmesriikides kõigis tsoonides (artikkel 39). EMSK on seisukohal, et seemnete töötlemine, mis on üks integreeritud taimekaitse nurgakividest, peaks samuti olema antud süsteemiga hõlmatud.

4.3.1

Taimekaitsevahendite puhul, mis põhinevad kriitilisematel ainetel (võimalikud asendatavad tooted), peavad liikmesriigid viima läbi võrdleva hindamise nelja aasta jooksul alates tootele loa andmisest (artikkel 48). Hindamise eesmärk peab olema alternatiivse aine leidmine ning seeläbi kahjulikumate ainete väljavahetamise võimaldamine, välja arvatud juhul, kui antud aine on jätkuvalt vajalik, et pakkuda kaitset resistentsuse väljakujunemise korral.

4.3.2

EMSK on seisukohal, et a) tingimus, et võrdlev hindamine tuleb läbi viia nelja aasta jooksul pärast loa andmist, ning b) võimalikele asendatavatele ainetele antav seitsmeaastane andmekaitseperiood ei anna tööstusele piisavat kindlust ning põhjustavad selliste toodete liiga varajast turult eemaldamist, millel võivad olla kahjulikud tagajärjed sobivate toodete kättesaadavusele resistentsuse ja väikesemahulise kasutuse puhul.

4.3.3

EMSK kutsub üles võrdlevaid hinnanguid tegema harvemini ning kohaldama võimalike asendatavate ainete puhul tavapärast andmekaitseperioodi, et säilitada tööstuse valmisolek neisse ainetesse investeerida ning vältida seeläbi kitsaskohti põllumajandustootmises ja edasises tarbijapoolses väärtusahelas.

4.4.1

Artikliga 49 antakse teiste hulgas professionaalsetele kasutajatele ja erialastele põllumajandusorganisatsioonidele õigus taotleda, et taimkaitsevahendi luba laiendataks ka väikesemahulisele kasutusele. Nimetatud artikli järgi peavad liikmesriigid koostama väikesemahuliste kasutuste loetelu ja seda korrapäraselt ajakohastama.

4.4.2

EMSK tervitab artiklis sätestatut, kuid märgib, et sellega ei anta lubade omanikele endile piisavat stiimulit taotleda lubade laiendamist väikesemahulisele kasutusele.

4.4.3

EMSK teeb ettepaneku, et lubade omanikele antaks andmekaitseperioodi pikendust, kui pärast loa andmist on nad esimesed, kes taotlevad mitut lubade laiendamist ka väikesemahulisele kasutusele.

4.4.4

EMSK teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon hõlbustaks väikesemahuliste kasutuste keskse Euroopa nimekirja koostamist, nagu on välja pakutud artikli 49 lõikes 6.

4.5.1

Määruse ettepaneku kohaselt on võimalik teha kohustuslikuks, et enne toote kasutust tuleb teavitada naabreid, kes on teavitamist nõudnud ning kes võivad eemalekanduva pihustatud vahendiga kokku puutuda (artikkel 30).

4.5.2

EMSK on seisukohal, et taimekaitsevahendite kasutamisel on vaja tagada läbipaistvus, kuid selline teavitamiskohustus kahjustab usaldust õigusaktide vastu, millel taimekaitsevahendite turustamine põhineb. Tegemist on ju usaldusväärseteks peetud toodete kasutamisega, kuid teavitamiskohustus laseks eeldada vastupidist.

4.5.3

EMSK leiab, et nimetatud artikli rakendamine ei soodusta vastastikust mõistmist taimekaitsevahendite kasutajate ja nende naabrite vahel. Vastupidi, see häiriks sotsiaalset ühtekuuluvust maapiirkondades, sest naabrite teavitamise kohustus võib jätta mulje nagu ei oleks kasutatavad tooted ohutud. Kõnealune säte võib selles mõttes mõjuda kahjulikult.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/47

1.1

Komitee tervitab direktiivi ettepanekut, millega pakutakse hoolikalt kaalutud ja pragmaatilist lähenemist, kuidas lennundustööstuse tekitatud kasvuhoonegaaside kiirelt kasvavat kogust reguleerida ja tasakaalustada.

1.2

Lennunduse toomine ELi heitkogustega kauplemise süsteemi pädevusvaldkonda aitab süsteemi tugevdada ja stabiliseerida kui väljapaistvat mudelit CO2-heidetega tegelemiseks globaalsel tasandil.

1.3

Ettepanek on realistlik, võtab arvesse poliitilist, majanduslikku ja tarbijapoolset tugevat survet lennuliikluse ja õhutranspordi pidevaks arendamiseks ning kasutab lennundustööstuse ühe peamise kahjustava välismõju kompenseerimiseks ELi heitkogustega kauplemise süsteemi turumehhanismi.

1.4

Ettepanekul on siiski nõrku kohti ning selle edu või läbikukkumine oleneb täielikult paljude sidusrühmade kritiseeritud ELi heitkogustega kauplemise süsteemist, mis peab end veel tõestama ja mis omakorda sõltub CO2 saastekvootide õiglasest eraldamisest, leidlikest ja innovatiivsetest investeeringutest CO2 hulga vähendamisse ning saastekvootide eraldamise kavade rakendamisest liikmesriikides.

1.5

EMSK tervitab kõigi Euroopasse suunduvate või Euroopast väljuvate lendude kaasamist süsteemi alates 2012. aastast, kuid arvab, et Euroopa lennundusettevõtjad peaksid süsteemiga liituma 2011.aastal.

1.6

Komitee märgib, et tänu direktiivile saab süsteemi kaasata „välist”, paindlikku projektipõhist heitkoguste krediiti Kyoto ühisrakendusest (Joint Implementation Mechanism — JI) või puhta arengu mehhanismidest (Clean Development Mechanism — CDM). Arengumaade CO2-heitkoguste vähendamise ja sertifitseeritud taastuvenergia/energiatõhususe süsteemide toetamine on positiivne, tingimusel, et säilitatakse range kontroll.

1.7

Komitee tunnistab, et teema on keerukas, kuid leiab, et ettepanek on mõnevõrra ebaselge ning selle eelised ei ole piisavalt selgelt välja toodud. Ettepanek on erinevatel viisidel ja tasanditel suunatud Euroopa Liidule tervikuna, üksikutele liikmesriikidele, eri tööstussektoritele ja üldsusele. Eelkõige tuleks rõhutada direktiivi positiivset potentsiaali ELi heitkogustega kauplemise süsteemi toetamisel ja tõhustamisel. Komitee märgib ka, et aktiivne lisatoetus on oodatud ka teistelt komisjoni osadelt, eriti energia ja transpordi peadirektoraadilt ning teadusuuringute peadirektoraadilt.

1.8

Seetõttu soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järgmist.

1.8.1

Lennunduse lisamine ELi heitkogustega kauplemise süsteemi annab võimaluse süsteem üle vaadata, parandada olemasolevad vead ja tugevdada nõrku kohti, et võimaldada tõelist ja tõhusat turgu CO2-heidetega kauplemise arenemiseks — see on otsustava tähtsusega, et EL saaks täita oma lubadust vähendada heitkoguseid 2020. aastaks 20 % võrra.

1.8.2

Pakutud piirmäära tuleks alandada, et lennunduses oldaks sunnitud kohandama heitkoguste hulka, nii et see oleks võrreldav teiste ELi heitkogustega kauplemise süsteemis olevate tööstustega.

1.8.3

Ettepanekus pakutakse välja saastekvootide vaba eraldamine ettevõtetele. See võimalus tuleks kaotada või tuleks seda märkimisväärselt piirata, nii et kõik või enamik kvoote pandaks enampakkumisele.

1.8.4

Tagamaks, et suur osa heitkoguste vähendamisest toimuks Euroopa Liidu siseselt, tuleb JI/CDM-süsteemidest krediidi ostmiseks kehtestada ühtne piirmäär.

1.8.5

Eelnevalt tuleb kavandada, kuidas direktiivi mõjusid üldsusele tutvustada. See mitte üksnes ei tõsta teadlikkust lennunduse mõjust kliimamuutustele, vaid peaks edendama ka avatust klientidele ja ettevõtjatele süsteemi finantstingimuste osas ning viiks kasulõikamise riski miinimumi.

1.8.6

Liikmesriikidel tuleks paluda vabatahtlikult hüvitada riigipeade, valitsusjuhtide ja valitsuse ministrite lendudest tekkivad heitkogused, millele direktiiv praegu halduslikel põhjustel ei kehti (lendusid teenindavad enamasti sõjaväelised üksused). Nii näidataks üles head eeskuju.

1.8.7

Täiendav töö CO2-heidete vähendamise meetmetega, mis ei kuulu ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, tuleks seada väga oluliseks prioriteediks. Muuhulgas tähendab see juriidiliste takistuste kõrvaldamist maksude ja reguleerivate meetmete teelt, eriti puudutab see lennukikütust, lämmastikoksiidi heitkoguste vähendamist, lennujuhtimise parandamist ning mootorite ja lennukikere tõhustamise võimaluste uurimist.

2.1

Lennundus on olnud ja jääb üha enam globaliseeruva majanduse oluliseks osaks. Lennundus kujutab endast mitmes mõttes edulugu. Alates 1960. aastast on lennundus kasvanud iga aastaga keskmiselt 9 %, mis on 2,4 korda suurem näit kui kogu maailma SKT kasv. Kasv jätkub ning praeguste suundumuste kohaselt on õhutranspordi maht 2020. aastaks kahekordistunud.

2.2

Nimetatud edu on paratamatult tekitanud probleeme nagu lennujaamade kasv ja selle mõju kohalikul tasemel, kuid kliimamuutuste kontekstis pööratakse üha enam tähelepanu sellele, kuidas lennunduse tekitatud kasvuhoone- ja muud heitgaasid aitavad kaasa globaalsele soojenemisele. Lennundustööstus teenustesektorina annab umbes 0,6 % ELi majanduslikust lisaväärtusest, ent 3,4 % ELi kasvuhoonegaasidest. ELi lennunduse tekitatud heitkogused on alates 1990. aastast kasvanud 87 %, samas kui ELi kasvuhoonegaaside koguhulk vähenes samal ajavahemikul 3 % võrra.

2.3

Rahvusvahelised lennud on traditsiooniliselt olnud kütusemaksust vabastatud ning neid ei käsitleta Kyoto protokolli eesmärkides. Võttes arvesse lennukite pikka tööiga ning võimalust suurendada nende tehnilist ja tööefektiivsust, tähendab lennunduse kasv, et nimetatud sektoris suurenevad kasvuhoonegaaside heitkogused, õõnestades sel viisil teistes sektorites tehtavaid püüdlusi heitkoguseid vähendada. Lennunduses on üldiselt toimunud suured muutused paremuse poole ohutusküsimuste reguleerimises, koordineerimises ja rakendamises. Ometigi on olnud keeruline jõuda rahvusvahelise kokkuleppeni keskkonnaküsimustes, mis võivad mõju avaldada ka ärihuvidele.

2.4

Komisjon on juba mõnda aega otsinud viisi, kuidas lennundust innustada või sundida tekitatavate kasvuhoonegaaside heitkogust vähendama. 2005. aastal võttis komisjon vastu teatise „Lennunduse mõju vähendamine kliimamuutustele” (1). 2006. aasta aprillis esitas EMSK oma arvamuses selle teatise kohta (2) järelduse, et on vaja täiendavaid poliitilisi meetmeid hoidmaks lennunduse mõju kliimamuutustele kontrolli all, ning soovitas muuhulgas lisada lennundus ELi heitkogustega kauplemise süsteemi. Keskkonnaministrite nõukogu, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlament võtsid samasuguse seisukoha. Komisjon ongi nüüd esitanud direktiivi ettepaneku, mida käsitletakse käesolevas arvamuses ning millega lisatakse lennundus ELi kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi.

3.1

Direktiivi ettepaneku sissejuhatuses märgitakse, et lennunduse tekitatud heitkoguste kasv võib 2012. aastaks neutraliseerida enam kui veerandi ELi keskkonnaalasest panusest Kyoto protokolli raames. Meetmete osas rahvusvahelisele kokkuleppele jõudmine on osutunud keeruliseks, ent direktiivi ettepanekuga soovitakse luua ülemaailmse tasandi meetmete mudelit ning see on ainus sellist võimalust pakkuv algatus.

3.2

Ettepanekuga muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ELi heitkogustega kauplemise süsteemi. Ettepanekule lisatud mõjuhinnangus jõutakse järeldusele, et kuigi heitkogustega kauplemine on tõhusaim lahendus lennunduse mõju vähendamiseks kliimamuutustele, mõjutaks meetmed „prognoositud nõudluse kasvu” ja seega ka heidete hulka „vaid üsna vähesel määral” (3). Seetõttu tuleb aru saada, et ettepaneku eesmärk ei ole iseenesest lennunduse kasvu piirata, vaid tagada, et osa selle keskkonnakahjulikust mõjust tasakaalustataks meetmetega enamjaolt teistes majandussektorites.

3.3

Praegune ELi heitkogustega kauplemise süsteem (4) hõlmab umbes 12 000 energiamahukat tööstusettevõtet, mis tekitavad 50 % kogu Euroopa Liidu CO2 heitkogusest. Ettepaneku kohaselt antakse lennundusettevõtjatele kaubeldavad saastekvoodid, mis lubavad paisata igal aastal õhku teatava koguse CO2-e. Piirmäär oleks võrdne aastatel 2004–2006 lennutegevuse tekitatud heitkoguste aastakeskmisega. Ettevõtjad võivad kvootide ülejäägid ära müüa või osta lisakvoote ELi süsteemi turult, st tööstusettevõtetelt, mis on oma heitkoguseid vähendanud, või Kyoto protokolli mehhanismide kohaselt kolmandate riikide puhta energia projektidelt.

3.4

Direktiivi ettepanek hõlmab Euroopa Liidu siseste lendude heitkoguseid alates 2011. aastast ja kõikide ELi lennujaamadesse saabuvate või sealt väljuvate lendude heitkoguseid alates 2012. aastast. See puudutaks nii ELi kui ka välisriikide õhusõidukite käitajaid. Hinnangute kohaselt võib ettepaneku tulemusel Euroopa-sisesele edasi-tagasi pileti hinnale lisanduda 1,8–9 eurot. Pikamaalendude hind tõuseks rohkem, näiteks edasi-tagasi piletile New Yorki lisanduks 8–40 eurot. Sellise maksu väga tagasihoidlik mõju hinnaelastsele lennundusele on põhjuseks, miks leitakse, et süsteem avaldab majanduskasvule vähest mõju.

3.5

Tuleb märkida, et komisjon tunnistab, et lennutegevuse lisamine ELi heitkogustega kauplemise süsteemi on ainult üks võimalikest meetmetest, mida tuleb rahvusvahelisel tasemel tarvitusele võtta, tegelemaks lennunduse tekitatud heitkoguste suureneva mõjuga kliimale. Komisjon soovitab esitada pärast 2008. aasta mõjuhinnangut CO2 heitkoguseid käsitlev ettepanek. Ka Rahvusvaheline Tsiviillennundusorganisatsioon (ICAO) kavatseb teha 2007. aasta septembris oma täiskogul täiendavaid ettepanekuid, ehkki märgid näitavad, et surve ELi algatuse nõrgendamiseks ja õõnestamiseks üha tugevneb.

4.1

Komitee tervitab lennutegevuse lisamist ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kui esimest sammu rahvusvahelisel tasandil selles suunas, et õhutranspordisektor kannaks osa keskkonnakulust, mida ta on siiamaani teiste kanda lükanud. Samuti tervitab komitee seda, et kaasataks kolmandate riikide õhusõidukite käitajad. Peale selle peavad kavandatud süsteemi kohaselt vähem kütusesäästlikud õhusõidukid kasutama rohkem saastekvoote. See annab teatava tagasihoidliku stiimuli tehnilise ja tööefektiivsuse edendamiseks. Kuna odavlennufirmadel on koormustegur keskmiselt 10 % suurem kui traditsioonilistel lennundusettevõtetel, siis mõjutab ettepanek odavlennufirmasid veidi vähem, aga samas soodustab kõigi lennundusettevõtete vabade kohtade soodusmüüki.

4.2

Komitee tunnistab, et lennumarsruutide tõhustamise ja alternatiivkütuste kasutuse ning parema konstruktsiooni ja suuremate koormustegurite meetmed aitavad teataval määral aeglustada kasvuhoonegaaside heitkoguste hulga suurenemist. Samas on enamikku neist meetmetest lennunduses aktiivselt kohaldatud alates 1990. aastast, ent ometi on heitkogused sel perioodil kasvanud 85 %. See arv tõuseb jätkuvalt, kuna märkimisväärselt kasvab reisijate arv ja lasti maht.

4.3

Direktiivis tehakse ettepanek reguleerida lennundussektori kasvavat mõju kliimamuutustele, lisades lennutegevuse ELi heitkogustega kauplemise süsteemi. ELi süsteem on ainuke rahvusvaheline turupõhine laiaulatuslik CO2-heiteid reguleeriv ja kompenseeriv mehhanism, ent süsteemi 2007. aastal lõppevas proovifaasis on ilmnenud märkimisväärsed esialgsed probleemid. Peamiselt on probleemid tekkinud seetõttu, et liikmesriigid eraldasid liiga palju kvoote. Et ühenduse süsteem täidaks oma eesmärki turuinstrumendina ehk CO2-heidete vähendamise eesmärki, on äärmiselt oluline, et komisjon kõigi liikmesriikide toetusel jätkaks kindlalt kvootide määratlemist ja kohaldamist ning nende järgimise tagamist.

4.4

Praktikas võib lennunduse lisamisel ELi süsteemi olla suur kasu. Lennundus on vähem hinnatundlik sektor võrreldes enamiku tööstus- ja energiatootmissektoritega, mis praegu vastutavad põhiosa CO2-heidete keskkonda laskmise eest. Kuna vältimatult suureneb lennunduse CO2-heidete osa, lisanduvad ELi süsteemi märkimisväärsed uued summad, mida saab investeerida teistes sektorites, et CO2-heiteid vähendada. Kuigi lennundussektori enda võime heiteid vähendada on piiratud, võib lennundussektor olla rahastamiskanaliks, mis võimaldab teistel tööstusharudel heitkoguseid piirata.

4.5

Näiteks peaks komisjoni hinnangul direktiivi tulemusel aastaks 2020 kasvuhoonegaaside heitkogused vähenema kokku 183 miljonit tonni, võrreldes stsenaariumiga, kus midagi ei muutuks. CO2-heidete hinna prognoosimine selleks perioodiks ei ole täpne ning sõltub saastekvootide eraldamise rangest korrast, aga kui lennutööstus ostaks sel perioodil CO2 heitkoguseid 100 miljonit tonni keskmise hinnaga 30 eurot, siis saaks põhimõtteliselt CO2-heidete vähendamisse investeerida kolm miljardit eurot.

4.6

2007. aastal on komitee algatanud laiaulatusliku programmi, et julgustada kodanikuühiskonnas meetmete tarvituselevõtmist ja häid tavasid kliimamuutuste valdkonnas; siia kuulub kindlasti ka kasvuhoonegaaside heitkoguste hulga suurenemise minimeerimine. Kuigi komitee tunnistab, et vaadeldav ettepanek on pragmaatilisest küljest vaadatuna parim lähenemisviis lennunduse kaasamiseks CO2 hulga vähendamise strateegiasse, tuleb siiski märkida, et direktiivi ettepanek ei tee tegelikult midagi, et piirata kasvuhoonegaaside järjest enam suurenevat mahtu õhutranspordisektoris. Siit tuleneb probleem, kuidas direktiivi esitleda. Lennundussektor on juba niigi kõige kiiremini kasvav kasvuhoonegaaside heidete allikas Euroopas ning direktiivis lubatakse sektoril veelgi kasvada, kehtestamata heitkogustele piiranguid. Avalikkus peab mõistma, et direktiivi tulemusel on saadaval märkimisväärsed ressursid, mida kasutatakse kompenseerivalt CO2 hulga vähendamiseks.

5.1

Heitkoguste vähendamise eesmärgi osas on direktiivi ettepanek terminoloogiliselt ebatäpne. Kuna lennundusettevõtted võivad osta saastekvoote turuhinnaga, et endale lubada neile eraldatud heitkogustest rohkem heiteid, on kasvuhoonegaaside vähendamise mõju lennunduses minimaalne: hinnanguliselt võib see aastaks 2020 olla kokku 3 % ehk vähem kui kasvuhoonegaasi heitkoguste kasv ühe aasta jooksul lennundussektoris. Komisjoni enda andmete põhjal võib näha, et piletite väike hinnatõus mõjutab õhutranspordi nõudlust vähe.

5.2

Kui komisjon väljastab algul lennundusettevõtetele suure enamiku esmastest saastekvootidest tasuta ja lubab kvoote juurde osta ELi üldise heitkogustega kauplemise süsteemi raames (vastupidiselt suletule on see süsteem avatud õhutranspordi jaoks — ja võib-olla transpordi jaoks tervikuna), lepib komisjon praeguse olukorraga ning teeb vähe, et aeglustada kasvuhoonegaasidega saastava lennundussektori pidevat ja kiiret kasvu. Ometi on suurim probleem see, et selline piirang ei ole praegu poliitiliselt ja majanduslikult aktsepteeritav. Et kuidagi edasi minna, on komisjon arvutanud, et lennutegevuse lisamisega ELi süsteemi ei soodustata mitte ainult CO2 hulga vähendamist lennundussektori siseselt, vaid tekitatakse ka olulist turustiimulit ning võimaldatakse ressursse uuteks teadusuuringuteks ja rakendusteks CO2 hulga vähendamiseks mujal, kuna lennunduse CO2 heitkoguste kasvu tasakaalustatakse heitkoguste vähendamise teel teistes sektorites.

5.3

Komisjon märgib, et heitkogustega kauplemise suletud süsteemis, st ainult lennundussektoris, oleks saastekvootide hind 114–325 eurot, võrreldes eeldatava 30 euroga tonni kohta. Selline suletud süsteem tõstaks tõenäoliselt piletihindu 8–30 euro võrra lühilennu puhul. Kuigi seda võib pidada realistlikumaks viisiks, mille abil mõjutada nõudlust, toetada kütusesäästlikkust ja vähendada heitkoguseid, ei ole tõenäoline, et seda toetataks ELi tasandil, kus on ilmsed erinevused transpordiprioriteetides. Suletud või ainult transporti hõlmav süsteem teeks rahvusvahelise kokkuleppe veelgi vähem tõenäolisemaks.

5.4

Direktiivi ettepanekus on komisjon tunnistanud, et põhjaliku analüüsi tulemuste põhjal teevad õhusõidukite heited kliimale kaks kuni neli korda rohkem kahju kui teiste sektorite heited (5). Ometi on komisjon otsustanud seda mitte arvestada. (Paljuski põhjustab seda asjaolu, et enamik heiteid satub atmosfääri ülakihti, ning teiste heidete mõju peale CO2, nt kondensatsioonijäljed ja lämmastikoksiidid.) Tuleb võtta tarvitusele täiendavad meetmed lämmastikoksiidide vähendamiseks või nende kompenseerimiseks.

5.5

Lennundusettevõtted saavad juba kasu lennukütuse maksudest vabastamisest. Saastekvootide esmane tasuta eraldamine suurendab lennundussektori riiklikult toetatavaid eeliseid teiste transpordisektorite ees. On oht, et õhusõidukite käitajad kasutavad ühenduse süsteemi üldiseks hindade tõstmiseks. Kui komisjon selgitab arusaadavalt avalikkusele ELi süsteemi tegelikku finantsmõju tööstuse kuludele, võib see leevendada süsteemi alusetut ärakasutamist.

5.6

Samuti tuleks täiendavalt arutada direktiivis esitatud erandeid. Näiteks erand riigipeade, valitsusjuhtide ja valitsuse ministrite lendudele on eriti ebasobiv, sest kõnealune rühm peaks just näitama üles head eeskuju. Kuigi sellel erandil on halduslikud põhjused (lendusid teenindavad enamasti sõjaväelised üksused), tuleks paluda liikmesriikidel vabatahtlikult kõnealused heitkogused hüvitada, nagu mõni liikmesriik on otsustanud juba teha.

5.7

Kuna komisjon on valinud avatud, saastekvootide juurdeostmise võimalusega süsteemi, siis näib olevat vähe põhjendatud asjaolu, et süsteemi võrdlusaastat ei ühildata paremini ELi praeguse kohustusega Kyoto protokolli esimeses etapis (vähendada heitkoguseid 8 % aastatel 2008–2012 võrreldes 1990. aasta tasemega) ja tulevaste kohustustega (nt vähendada heitkoguseid 30 % aastaks 2020 võrreldes 1990. aasta tasemega). 2005. aasta valimine võrdlusaastaks annab lennundussektorile juba eelise, mis on 100 % suurem kui Kyoto oma. Arvestades, et lennundus on esimene sektor ja esimene transpordiliik, mis hõlmati ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, on igati õiglane, kui kvootide esialgne jagamine toimuks ELi heitkogustega kauplemise süsteemis kindlaks määratud põhimõtete alusel.

5.8

Tõenäoliselt ei aita direktiiv märkimisväärselt kogu lennundussektori CO2-heidete hulga kasvu aeglustada. Ometi aitab asjaolu, et direktiiv võib ELi süsteemi kaudu kokkuvõttes tasakaalustada CO2 heitkoguste lisandumist ja seega ka pakkuda ressursse edasiseks vähendamiseks, suuresti põhjendada rakendamise kulu ja halduskoormat. Direktiivi ettepanek pakub rohkemat kui lihtsalt keskkondlikku katet lennundusele. Direktiiv võib positiivselt suurendada avalikkuse teadlikkust, pakkuda uusi märkimisväärseid ressursse CO2 hulga vähendamiseks ning võimaldada muuta lennundussektori väliseid keskkonnakulud, mida lennundussektor sai varem ignoreerida, sektori sisekuludeks.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/53

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kui reformi kõik eesmärgid püütakse täita, loob see aluse sidusatele poliitikameetmetele Euroopa Liidus väga olulise põllumajanduse, tööstuse ja toiduainetega seonduva puu- ja köögiviljasektori arenguks.

1.2

EMSK tunneb heameelt, et tootjaorganisatsioonid etendavad puu- ja köögiviljaturu ühtses korralduses tähtsat rolli.

1.3

EMSK arvab, et Euroopa puu- ja köögiviljasektori konkurentsivõime tagamiseks on rahastamine sidusate poliitikameetmete oluline osa. Seega kutsub komitee komisjoni üles hoolikamalt analüüsima sisseviidud uuenduste rahalisi tagajärgi. Uuendusi võib siiski pidada kiiduväärseteks ja positiivseteks.

1.4

EMSK usub, et uute ja oluliste meetmete rakenduskavadesse sisseviimise tagajärg on investeerimiseks ja tööhõiveks ette nähtud ressursside vähenemine.

1.5

EMSK toetab komisjoni strateegiat, mille eesmärk on aastaks 2013 luua ühtne ja tasakaalustatud esimene sammas. Selleks kutsub komitee komisjoni üles looma hoolikalt läbimõeldud puu- ja köögiviljasektori üleminekuprogramm, et kõik sektoris tegutsevad ettevõtted uue süsteemiga kurssi viia ning samal ajal tagada Euroopa tarbijale kohane pakkumine kvaliteedi ja koguse osas.

1.6

EMSK tervitab komisjoni aktiivset keskkonnakaitsepoliitikat. Selleks soovitab komitee kasutada paindlikke meetmeid, mis tunnustaks eri pakkujate tavasid ja suundumusi. Seoses puu- ja köögiviljade müügi edendamisega teatud tarbijarühmadele soovitab komitee horisontaalses müügiedendamispoliitikas vastu võtta otsustavam strateegia.

1.7

EMSK soovitab tarbijate kaitseks turustamisreeglid säilitada, eelkõige toiduaineteohutuse ja toodete päritolu osas.

2.1

Komisjon sõnastab järgmised eesmärgid:

2.2

Reformi on võimalik läbi viia kolmel peamisel viisil:

2.2.1

Komisjon täpsustab, et eespool nimetatud reformiga seotud eesmärkide püstitamisel on arvestatud vajadusega tagada vastavus Maailma Kaubandusorganisatsiooni nõuetele, kooskõla reformitud ühise põllumajanduspoliitikaga ja kehtiva finantsperspektiiviga.

2.2.2

Komisjon meenutab, et 27-liikmelise ELi puu- ja köögiviljatootmine moodustab 3,1 % ühenduse eelarvest ja 17 % ELi põllumajanduse kogutoodangust.

2.2.3

Ühenduse rahalise abi ülempiir on puu- ja köögiviljasektori reformi ettepanekus 4,1 % iga tootjaorganisatsiooni turustatud toodangu väärtusest, samal ajal kui riiklikud puu- ja köögiviljatoodete ülempiirid lülitatakse ühtsete otsemaksete kavasse kooskõlas eri riikide ajalooliste väärtustega, uute liikmesriikide puhul kooskõlas ühinemislepinguga.

2.2.4

Piirkondades, kus tootmise organiseeritus on madal, tuleks lubada täiendavate riiklike rahaliste toetuste andmist.

2.2.5

Rakenduskava kaasfinantseerimise määr on 50 %, mõnedel erijuhtudel 60 % (riikidevahelised, tootmisharudevahelised tegevused, mahepõllumajandus, uute liikmesriikide tootjad, tootjaorganisatsioonide liidud, äärepoolseimad piirkonnad, piirkonnad, kus tootmise organiseeritus on alla 20 %).

2.2.6

5 % toodangust hüvitab 100 % ulatuses komisjon. See toodang kõrvaldatakse turult ja edastatakse heategevusüritustele, heategevusasutustele, parandusasutustele, koolidele, puhkelaagritele, samuti haiglatele ja vanadekodudele.

2.2.7

Määruse 1782/2003 artikkel 51 kavandatakse välja jätta ning seega muuta puu- ja köögiviljasektor abikõlblikuks ühtsete otsemaksete kavale.

2.2.8

Liikmesriigid peaksid kindlaks määrama ühtse otsemaksete kava võrdlussummad ja abikõlblikud hektarid iga puu- ja köögiviljaturuga sobiva vaatlusperioodi ning sobivate objektiivsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel.

2.2.9

Komisjon näeb ette, et vähemalt 20 % rakenduskava kogukuludest peab olema ette nähtud põllumajandusliku keskkonna meetmeteks.

2.2.10

Ettepanekuga ei muudeta kehtivaid väliskaubandussätteid. Siiski tehakse ettepanek kaotada eksporditoetused.

2.2.11

Osa kõnealuse ettepaneku puu- ja köögiviljasektori regulatsioonidest oli juba olemas ühtse turukorralduse määruse ettepanekus (praegu nõukogus läbivaatamisel).

2.2.12

Komisjon näeb reformiettepanekus ette ka turustamisreeglite edaspidist läbivaatamist, mis puudutab eelkõige kvaliteeti, liigitust, kaalu, suuruse järgi jaotamist, pakendamist, ümbrist, ladustamist, transporti, esitlust ja tähistamist. Komisjoni ettepanekus rõhutatakse tootjaorganisatsioonide tähtsat rolli puu- ja köögiviljasektoris järgmiste meetmete kaudu:

2.2.13

Ettepanekus tunnustatakse tootmisharudevahelisi organisatsioone ning nähakse ette tootjaorganisatsioonide liitude eeskirjade laiendamist mitteliikmetest tootjatele, tingimusel, et tootjaorganisatsioon katab vähemalt 60 % selle piirkonna toodangust.

2.2.14

Komisjoni määruse ettepanku järgi peavad liikmesriigid looma riikliku strateegia rakenduskavade hindamiseks tootjaorganisatsioonide poolt.

2.2.15

Iga konkreetse rakenduskava raames on kohustuslik tegeleda müügiedendamisega, mis on suunatud alla 18-aastastele noortele.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kui reformi kõik eesmärgid püütakse täita, loob see aluse sidusatele poliitikameetmetele Euroopa Liidus väga olulise põllumajanduse, tööstuse ja toiduainetega seonduva puu- ja köögiviljasektori arenguks. Komisjon rõhutab reformi seletuskirjas, et „25-liikmelise ELi 9,7 miljonist põllumajandusettevõttest toodab puu- ja köögivilju 1,4 miljonit. Kõnealune sektor katab 3 % haritavast maapinnast ning annab 17 % ELi põllumajandustoodangust. Sektor on ühinenud jaemüügikettide ning kolmandatest riikidest pärinevate toodete kasvava konkurentsi surve all. (…) Puu- ja köögiviljasektorile eraldatakse ühise põllumajanduspoliitika eelarvest 3,1 %.” (1) EMSK omalt poolt rõhutab, et puu- ja köögiviljasektor on tootlik põllumajandussektor, mis suhtes kasutatud maa-alaga on suurim tööandja. Puu- ja köögiviljasektor osaleb ka rahvusvahelises konkurentsis (ühtse turukorralduse läbirääkimised, Euro-Vahemere vabakaubanduspiirkond aastaks 2010), mis mõjutab Euroopa puu- ja köögiviljade tootmist üha enam.

3.2

Euroopa Kontrollikoja eriaruandes 8/2006 teemal „Edu kasvatamine? Euroopa Liidu toetuse tõhusus puu- ja köögiviljade rakenduskavadele” analüüsitakse kriitiliselt tootjaorganisatsioonide tegevust ning vaadeldakse „märkimisväärseid edusamme võrreldes algse olukorraga”. Kontrollikoda kutsub üles tõhustama toetuste järelevalvet ning tootjaorganisatsioonide tugevdamiseks palub „poliitikat suunata sihipärasemalt”.

3.3

EMSK märgib, et seatud eesmärkide ja nende täitmiseks mõeldud eelarve assigneeringute (mis on sidusa poliitika lahutamatu osa) vahel on suur lõhe. See kinnitab tasakaalu puudumist ühise põllumajanduspoliitika ja tootmise vahel Vahemeremaades.

EMSK nendib, et komisjon ettepanekus ei väljuta eelarve piiridest. Komitee arvab ka, et turult kõrvaldamise ja eksporditoetuste kaotamise kaudu jääb komisjonile rohkem vabu vahendeid edaspidiste rakenduskavade jaoks, kuid võib-olla ei leia need rakendust ning jäävad tõhusamate tootjaorganisatsioonide investeeringuteks kasutamata.

3.4

EMSK nendib, et rakenduskavadesse lisatakse ettepanekus uusi poliitiliselt ja majanduslikult olulisi meetmeid (turu kriisijuhtimine, keskkonnapoliitika, müügiedendamine) ning mõningate strateegilisteks peetavate meetmete puhul suurendatakse ühenduse kaasfinantseerimise määra (60 %-ni).

Kõnealune uuenduslik poliitika koos ühenduse rakenduskavade rahalise abi ülempiiri — iga tootjaorganisatsiooni turustatud toodangu väärtusest 4,1 % — säilimisega tähendab tegelikult investeerimiseks vabade vahendite vähenemist.

3.5

EMSK märgib muuhulgas, et töödeldud puu- ja köögiviljade toetamise lõpetamine võib väga tõenäoliselt vähendada turustatud toodangu väärtust ning seega üldisi finantsvahendeid võrreldes praegusega.

3.6

Kõigil eelnimetatud põhjustel peab EMSK vajalikuks teha vähemalt kaks parandust eelarvet muutmata:

3.7

EMSK võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku usaldada kriisijuhtimine tootjaorganisatsioonidele ja kutsub komisjoni üles määratlema riskijuhtimise läbipaistvaid kriteeriumeid ning tagama, et selleks ette nähtud vahendeid saaksid kasutada kõik tootjad, eesmärgiga muuta võimalik sekkumine kriisiolukordadesse tõhusaks ja võimaldada kõnealustel turgudel toibuda.

3.8

EMSK on teadlik, et komisjoni pikaajaline strateegia on kaasata kõik ühtsed turukorraldused ühtsesse otsemaksete kavasse aastaks 2013. Kooskõlas praeguseni vastuvõetud reformidega peab EMSK võimalikuks üleminekuperioodi, kus võetakse arvesse iga liikmesriigi ning iga toote eripära. EMSK on täiesti teadlik liiga kiire tegutsemise tagajärgedest. Üleminekuperioodil kohaldatav ümberkorralduste keeruline strateegia viiks tööstuse ja tööhõive tasakaalust välja, mis võib põhjustada ka ettevõtete sulgemist. Reformi ettepanekus ei sätestata sellele mingeid erilisi kaasmenetlusi.

3.9

EMSK on teadlik, et komisjon kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni nõuetega leiab, et määruse 1782/2003 artikli 51 sätted on vaja asendada. See tekitab lisakonkurentsi sektori sees puu- ja köögiviljade „ajalooliste” tootjate ja võimalike uute tootjate vahel. EMSK leiab, et kõnealuse sektori kasumite kunstlike moonutuste vältimiseks tuleb üleminekuperioodil liikmesriikidele kindlasti võimaldada artikli 51 valikulist rakendumist teatud tundlike toodete puhul või sätestada uued õigused puu- ja köögiviljatootjatele, kes ei ole neid tooteid varem pakkunud.

3.10

EMSK on teadlik, et komisjon teeb kaubavahetuses kolmandate riikidega ettepaneku kaotada kõnealuse sektori eksporditoetused. Komitee märgib, et kõnealune ettepanek on kooskõlas ELi üldise poliitikaga, mis ei ole põllumajanduse eri sektorite suhtes ei ühesugune ega täielikult sidus. Arvestades, et EL on puu- ja köögiviljade suurim importija maalimas ning enam kui 70 % impordist tuleb riikidest, kellega ELil on sooduskaubanduskokkulepped ning selles sektoris on ka nn tundlikke tooteid, palub komitee komisjonil vältida igasuguste kaubanduslike järeleandmiste tegemist, mis võiksid kahjustada ühenduse eelistuse põhimõtet, ning soovitab tagada ka tariifikvootide kulutasuvus ning säilitada erikaitse säte.

3.11

Toetades täielikult lihtsustamise põhimõtet, leiab EMSK, et turustamise reeglite säilitamine on vajalik vahend nii tarbijale antavate tagatiste tõttu toote ohutuse ja päritolu osas kui selle tõttu, millist olulist rolli need reeglid mängivad turu reguleerimisel. Seetõttu rõhutab EMSK, et peab rahvusvahelistesse kaubavahetusreeglitesse jälgitavuse põhimõtte lisamist väga oluliseks. See on terviseohutuse ja fütosanitaarsete riskide juhtimise seisukohalt väga oluline meede.

3.12

EMSK märgib ka, et EL peaks rahvusvahelisel tasemel edendama tootmiseprotsessis osalejate keskkonnaalaste ja sotsiaalsete standardite kehtestamist ja teadvustamist.

3.13

EMSK tervitab komisjoni aktiivset keskkonnakaitsepoliitikat. Selles osas leiab EMSK, et kindlaksmääratud piiridele ja protsentidele tuleks eelistada progressiivse kaasfinantseerimise meetodit, mis lähtub kohustuslikust miinimummäärast ning mille eesmärk on tunnustada rakenduskavasid.

3.14

Seoses puu- ja köögiviljade müügi edendamisega teatud tarbijarühmadele jagab komitee komisjoni seisukohta, et see on oluline eesmärk ning kutsub seega komisjoni üles koostama horisontaalse müügiedendamispoliitika raames müügiedendamisstrateegia. Komitee kahtleb siiski kohustuslikku laadi müügiedendamise osas, millel on rakenduskavades kindlasti vähetähtis roll.

4.1

Komitee rõhutab, et komisjoni ettepanekus ei pakuta lahendust punaseid puuvilju töötlevate ettevõtete probleemile. EMSK leiab, et töödeldud punaste puuviljade sektorile tasuks luua otsetoetuste süsteem, sarnaselt teiste töötlemiseks kasvatatud puu- ja köögiviljadega (nt kuivatatud puuviljad).

4.2

EMSK tervitab maitsetaimede lisamist toodete hulka, mille puhul võib luua tootjaorganisatsiooni, ning kutsub komisjoni üles kontrollima, kas ettepanekus esitatud nimekiri vastab kõigi ELi piirkondade nõudmistele.

4.3

Heategevuslike jaotamiste kogemuste põhjal juhib EMSK komisjoni tähelepanu vajadusele sätestada paindlikke ja tõhusaid rakendusmeetmeid.

4.4

EMSK kutsub komisjoni üles tasuta jagamisel kaaluma ka toodete kasutamist muudel kui pelgalt toiduga seotud eesmärkidel.

4.5

EMSK kutsub komisjoni üles võtma arvesse uute liikmesriikide tootjate raskusi riskijuhtimise kaasfinantseerimisel.

4.6

EMSK leiab, et kooskõlas reformi eesmärkidega on vastuoluline sätestada tootja otsese turustamise miinimummäära ning soovitab säilitada eelmise määruse säte.

4.7

EMSK pooldab ideed, et liikmesriigid määratleksid rakenduskavade riiklikud programmid, millega tõhustada olemasolevate riiklike asutuste tööd; kuid leiab, et kõnealused riiklikud strateegiad peaksid olema liikmesriikidele vabatahtlikud ning nende tulemus ei tohiks olla riiklike tõhusate tegevuste nimekirja avalikustamine.

4.8

EMSK leiab ka, et mõningatel juhtudel võib tekkida vastuolu ühenduse poliitika ja ühenduse või riikliku konkurentsiameti tegevuse vahel. Ühenduse poliitika eesmärk on tugevdada pakkumise koondamist muuhulgas tootjaorganisatsioonide liitmise kaudu. Seega palub komitee, et konkurentsieeskirjade rakendamisel võetaks arvesse puu- ja köögiviljaturu Euroopa mõõdet.

4.9

Komitee teeb komisjonile ettepaneku luua hinna- ja kaubandustavade ühenduse seireüksus, mis võiks suurendada turu läbipaistvust kõikide osapoolte huvides.

4.10

Arvestades, et reformiettepanekus sätestatakse puu- ja köögiviljasektori sõltumatu ühtne turukorraldus, kutsub EMSK komisjoni üles ühtse turukorralduse määrusesse mitte kaasama puu- ja köögivilju puudutavaid täiendavaid erieeskirju.

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/57

27.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 175/57