6.3.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 51/1

1.1

usub, et Euroopa majanduse sotsiaalne põhiolemus — piisava heaolu tagamine töötushüvitiste, pensionide ja muude sotsiaaltoetuste kaudu ning teatud kindlustunne töökoha suhtes — tuleks säilitada, kuid seda tuleb ajakohastada pädeval Euroopa, riiklikul või piirkondlikul tasandil kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, et tagada Euroopa majanduse konkurentsivõime ja suutlikkus seista vastu edaspidisele demograafilisele survele ning tulla toime globaliseerumisega seotud väljakutsetega;

1.2

tervitab ettepanekut luua Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (fond), mille kaudu ühendus näitaks üles solidaarsust töötajatega, kes on struktuurimuutuste tagajärjel oma töö kaotanud; usub, et üksikute töötajate väljaõpetamine eesmärgiga toetada nende edasist tööhõivet, ei tähenda tööalast toetust, vaid vähendab hoopis üksikisikul ja liikmesriigil lasuvat tööpuuduse koormat, maksimeerib olulise majandusressursi kasutamist ning edendab globaliseerumise ja tööturu paindlikkuse osas suurema teadlikkuse tunnistamist ja tunnustamist; märgib, et mitmed ümberstruktureerimise juhud ELis on seotud reageerimisega kas tehnoloogilistele või tarbijamaitse muutustele, mis ei ole üldse seotud maailma kaubandusega ja ei vasta seega fondist abi saamise tingimustele. Komisjoni ettepanek piirab niisiis fondi ulatust juhtudega, mille puhul on võimalik osutada seosele töökohtade kaotuse ja maailma kaubandust mõjutavate suurte struktuuriliste muutuste vahel. Regioonide Komitee arvab, et olemasolevaid vahendeid tuleb koos struktuurifondi vahenditega kasutada eelkõige ELi-sisesest ümberpaiknemisest tuleneva töökohtade kaotusega toimetulemiseks; komitee usub, et kaasfinantseerimise ja täiendava finantseerimise põhimõtet tuleb samuti kohaldada fondi suhtes, et tagada tõeline riiklik, piirkondlik või kohalik motivatsioon kohaldamisel;

1.3

arvab, et hea prognoosimine, plaanimine ja kohased investeerimisstrateegiad, sh investeeringud inimkapitali, on sobivad pikaajalised strateegiad globaliseerumisest tulenevate väljakutsetega toimetulemiseks, samas kui fondi eesmärk ja reguleerimisala (vastavalt Ühendkuningriigi eesistumisajal detsembris 2005 toimunud Ülemkogu määratlusele) piirdub tagantjärele sekkumisega maailma kaubanduses toimunud oluliste negatiivsete struktuurimuutuste korral;

1.4

rõhutab globaliseerumise üldist positiivset mõju ühenduse majanduskasvule ja töökohtade loomisele ning toonitab, et globaliseerumise negatiivseid mõjusid leevendava fondi käsutuses peaksid olema piisavad vahendid. Seepärast teeb Regioonide Komitee ettepaneku, et fondi kulud ulatuksid maksimaalselt 1 miljardi euroni aastas, kui see on ühildatav 2007.–2013. aasta finantsperspektiivi eraldistega;

1.5

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mängivad olulist rolli suurtele koondamistele reageerimisel. Usub seepärast, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb kaasata fondi rakendamisse. Märgib siiski, et liikmesriigilt nõutavat taotluse heakskiitmist käsitletakse olukorra tõsiduse vaikiva tunnustamisena ning vastutust olukorra eest pannakse seega liikmesriigile. Fond ei tohi õõnestada liikmesriigi kohustust leida oma lahendus majanduse ümberstruktureerimisele reageerimiseks;

1.6

märgib, et struktuurifondidega kattumine ei ole kavas, võimalik ega taotletav (võttes arvesse vaevalist ja aeganõudvat programmitööd ja juhtimis-/ auditeerimismenetlust) ning asjaolu, et liikmesriigid peavad oma taotluses kinnitama nii erinevate rahastatavate meetmete kattumuse kui ka täiendavuse puudumist, tunnustab asjaolu, et fond ei sea eesmärgiks piirkonna üldist arendamist, vaid sekkub võimalike massiliste koondamiste puhul üksikettevõttes; mõistab samas, et kõnealused sündmused võivad mõjutada piirkonna heaolu laiemalt kaudse mõjuga tarnijatele, mis kuhjudes võib muutuda piirkonna majandusarengu oluliseks teguriks;

1.7

märgib, et vastandina struktuurifondidele, ei toimu fondi kulutuste õiglast jaotumist suhtelise arengu taseme alusel, vaid need koonduvad piirkonda, kus koondamised tegelikult aset leiavad;

1.8

märgib, et kuigi tegelik kasusaaja on konkreetne töötaja, ei toimu fondi tegevuste rakendamine (nt ettevõtluse alustamise ja nõustamise teenused) mitte konkreetse töötaja vaid kohaliku/piirkondliku/riikliku ametiasutuse või ettevõtte kaudu;

1.9

meenutab komisjoni väidet, et fond peab olema kiire ja bürokraatiavaba sekkumise vahend. Komitee väljendab seepärast kahetsust, et kavandatavad otsustamismenetlused, mis nõuavad fondi iga sekkumise heakskiitmist eraldi ja pakettidena ELi eelarvepädevate institutsioonide (nõukogu ja parlament) poolt, toimivad kiirele reageerimisele vastu nii moraalselt kui ka tegelikult.

—

ELi struktuurifondid pakuvad riiklike mehhanismide kaasrahastamist, mis võimaldab liikmesriikidel võtta meetmeid massiliste koondamiste puhul. Kõnealused mehhanismid ei pea siiski seisnema meetmete rakendamises lühiajalise või keskpika perioodi jooksul. Seega peab Globaliseerumisega Kohandumise Euroopa Fondist rahastatavate meetmete puhul olema võimalus saada täiendavat lühiajalist toetust teistest ühenduse rahastamisvahenditest.

—

Lisaks tundub kõnealuse teksti põhjendus 5 olevat vastuolus artikli 5 lõike 2 punktiga d, kus öeldakse, et Globaliseerumisega Kohandumise Euroopa Fondi toetuse taotlused “peavad sisaldama järgnevat teavet: d) konkreetsed rahastatavad meetmed ja nende kulude jaotus, kaasa arvatud nende täiendavus struktuurifondidest rahastatavate meetmetega”.

6.3.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 51/7

1)

Alates teleringhäälingut käsitleva direktiivi vastuvõtmisest 1989. aastal ja selle muutmisest 1997. aastal on jätkunud tehnoloogiline areng. Eelkõige seoses digitaliseerimise ja meedia lähenemisega on tarvis kohaldada kehtivat õigusraamistikku. Tulevikus on võimalik levitada digitaliseeritud teavet erinevate ülekandekanalite kaudu ning seeläbi toimetada see vastuvõtjatele erinevaid lõppseadmeid pidi, millega pakutakse ulatuslikult teavet ja meelelahutust.

2)

Kõnealuse arenguga tuleb õigustikus ka seetõttu arvestada, et vältida konkurentsimoonutusi klassikaliste teleringhäälinguteenuste ja muude meediateenuste vahel. Regioonide Komitee ja Euroopa Parlament on korduvalt toetanud olemasoleva teleringhäälingut käsitleva direktiivi kohandamist struktuurimuutustele ja tehnoloogia arengule ning nõudnud kõiki meediateenuseid hõlmavate põhieeskirjade kehtestamist.

3)

Seoses audiovisuaalse meedia keskse tähendusega Euroopa kultuurilise mitmekesisuse säilitamisele ja pluralistliku ühiskonna arengule tuleb kohandada ühenduse õigusraamistikku, et võimaldada ja toetada jätkuvaid positiivseid arenguid kõnealuses valdkonnas. Meedia mängib väga olulist rolli piirkondliku ja kohaliku kultuurilise mitmekesisuse ning identiteedi säilitamisel. Lisaks aitab piirkondliku ja kohaliku meedia olemasolu kaasa vastava teabe ning sageli ka vähemuskeelte levitamisele.

4)

Erinevad elektroonilised pakkumised, millega kasutajad tänapäeval erineval moel ja pidevalt silmitsi seisavad, on muutnud kommertsteadaannete tajumist. Seetõttu tuleks ajakohastada muudetava direktiivi kvantitatiivseid reklaamipiiranguid, kuna aeg on sobiv ja põhjus selleks olemas. Siiski tuleb teatud kvalitatiivsetele piirangutele vaatamata tagada, et säiliks audiovisuaalsete meediateenuste toimetamise ja meediasaadete sõltumatus, mis on riiklikul ja piirkondlikul tasandil demokraatliku seisukoha kujundamiseks väga vajalik. Seejuures tuleb piisavalt arvestada ka tarbijakaitse ja alaealiste kaitse huvidega.

1.1

tervitab direktiivi kohaldamisala laiendamist. Tulenevalt suurenevast lähenemisest on kõigi meediateenuste puhul kohane lähtuda teatud miinimumstandarditest, mis puutub alaealiste ja inimväärikuse kaitsesse Euroopa ja sõltumatute teoste edendamisel, ning anda neile õigus lühikeste uudistesõnumite koostamiseks avaliku tähendusega juhtumite kohta;

1.2

leiab siiski, et komisjoni ettepanek ei ole kõnealuses seoses piisav, ning peab vajalikuks teleringhäälingut puudutava direktiivi veelgi neutraalsemaks muutmist jaotuskanalite suhtes, et hõlmata kõik elektrooniliselt levitatavad materjalid, mis kasutavad liikuvat pilti, seda eelkõige seoses tehnilise lähenemisega, mis toob kaasa ka suurema sisulise lähenemise;

1.3

toetab seda, et lisaks helile ja tekstile ka liikuvat pilti kasutavatele meediateenustele kehtivad miinimumstandardid alaealiste ja inimväärikuse kaitse valdkonnas ning kõnealuste teenuste puhul ei tohi lähtuda mitte ainult majandusõiguslikest eeskirjadest (nt elektroonilist kaubandust käsitlev direktiiv);

1.4

peab komisjoni kavandatud diferentseeritud reguleerimist lineaarsete ja mittelineaarsete audiovisuaalsete meediateenuste vahel kohaseks, arvestades kasutaja erinevaid valiku- ja kontrollivõimalusi, ning toetab seda, et kõigile audiovisuaalsetele meediateenustele kehtiks teatud põhistandardid;

1.5

tervitab seda, et komisjon lähtub edastava riigi põhimõttest; nõuab siiski tõhusamaid tegutsemisvõimalusi vastuvõtvale liikmesriigile juhul, kui teatud meediateenuste osutaja kogu tegevus või suurem osa sellest on suunatud vastuvõtjatele teise liikmesriigi territooriumil väljaspool saatvat liikmesriiki;

1.6

tervitab seda, et komisjon kavatseb kehtestada isereguleerimise ja kutsub liikmesriike üles edendama eeskirju kõnealuses valdkonnas;

1.7

pooldab siiski pädevuse piirides kõnealuste eeskirjade säilitamist. Seoses kultuurilise mitmekesisuse ja subsidiaarsusega ei tohiks isereguleerimissüsteemide sisu liikmesriikidele ja piirkondadele ette kirjutada;

1.8

toetab seda, et piiriülese teabevoo ja teabele vaba juurdepääsu tagamiseks kehtestataks sätted lühiülevaadete edastamise õiguse kohta. See annab olulise panuse arvamuste paljususe ja piiriülesesse teabe levitamisse seoses oluliste sündmustega teistes piirkondades. Lisaks aitab see teleringhäälinguga seonduvaid valdkondi paremini kohandada Euroopa Nõukogu vastava kokkuleppega;

1.9

avaldab veelkord toetust sellele, et õigus lühiülevaadete edastamiseks tuleb tagada ka vähemuskeeltes tegutsevatele meediateenuste osutajatele;

1.10

tervitab selgesõnaliselt kvoodisüsteemi säilitamist Euroopa päritoluga teoste toetamiseks, sest need annavad olulise panuse piirkondliku identiteedi hoidmisse ja arendamisse; nõuab siiski kõnealuse süsteemi rangemat ja ühtlasemat rakendamist;

1.11

peab vajalikuks, et liikmesriigid hoolitseks oma võimaluste piires ja asjakohaste vahenditega selle eest, et nende jurisdiktsiooni all olevad mittelineaarsete meediateenuste osutajad toetaksid Euroopa päritoluga ja sõltumatute teoste tootmist ja kättesaadavust;

1.12

on arvamusel, et direktiivi ettepanekus esmakordselt lubatud tooteasetust puudutavad mööndused lähevad liiga kaugele ning toovad kaasa märgatava ohu meediateenuse osutaja sõltumatuse suhtes, isegi kui seda püütakse välistada ettepaneku artikli 3h lõikega 1;

1.13

leiab, et artiklis 11 kehtestatud eeskirjad reklaamipausidevahelise aja ning artiklis 18 kehtestatud eeskirjad reklaami osakaalu piiramise kohta igas tunnis ei ole enam kohased ning soovitab seetõttu tugevamini liberaliseerida lineaarsete teenuste pakkujatele kehtivaid kvantitatiivsed reklaamieeskirju;

1.14

peab aga kõnealuste sätete kehtetuks tunnistamise korral vajalikuks alaealiste kaitse ja tarbijakaitse huvides keelata laste- ja uudistesaadete katkestamine reklaami eesmärgil;

1.15

soovitab sätet, mille kohaselt moodustavad eraldiseisvad reklaamilõigud erandi, muuta nii, et kõrvale kaldumine oleks õigustatud põhjustel lubatud;

1.16

toetab riigi reguleerivate asutuste kavandatud sõltumatust, kuid on siiski arvamusel, et meedia kontrollimise organiseerimine peab põhimõtteliselt jääma liikmesriikide ning vajadusel seadusandliku võimuga piirkondade pädevusse, seda eriti juhul, kui neil on pluralistlikul alusel organiseeritud avalik-õiguslik ringhääling.

6.3.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 51/16

1.1.1

leiab, et Lääne-Balkani riikide edasine areng kujutab endast Euroopa ühist rahuprojekti, mis vastab täielikult ühenduse loomise ideele, ning rõhutab, et Lääne-Balkani riikidest peab omal vastutusel ja Euroopa Liidu toetusel kujunema rahu, vabaduse, turvalisuse ja heaolu piirkond — Euroopa pere lahutamatu osa;

1.1.2

leiab, et minevikuga toimetulek on eelduseks riikide, rahvaste ja etniliste rühmade leppimisele Lääne-Balkani riikides; rõhutab kõnealuses kontekstis asjaomaste riikide piiramatu koostöö kohustust endise Jugoslaavia asjade Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga (ICTY);

1.1.3

kinnitab, et Euroopa Liidu liikmeks olemine ei hõlma ainult siseturgu või isikute vaba liikumist, vaid samal määral Euroopa Liidu rahvaste ja riikide ühiseid väärtusi nagu inimväärikus, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriiklus ja inimõiguste, sh vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitsmine;

1.1.4

tervitab poliitiliste ja majandusreformide edusamme, mis tulenevad Thessalonikis 2003. aastal avatud ning 11. märtsil 2006. aastal Salzburgis veelkord kinnitatud Lääne-Balkani riikide Euroopa perspektiivist, ning tunnistab Euroopa riikide suurt vastutust nimetatud riikide ees;

1.1.5

tervitab asjaolu, et Lääne-Balkani riikide küsimusi käsitletakse nii kõigi valdkondade ministrite nõukogudes kui ka üldasjade nõukogus ja et tulemustest tehakse kokkuvõte 2006. aasta juunis;

1.1.6

tervitab läbirääkimiste alustamist stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingu üle Bosnia ja Hertsegoviinaga;

1.1.7

väljendab lootust, et läbirääkimisi stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingu üle Serbiaga jätkatakse peatselt, niipea kui Serbia poolt luuakse taas selleks vajalikud tingimused;

1.1.8

tervitab läbirääkimiste alustamist stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingu üle Montenegroga 26. septembril 2006;

1.1.9

juhib tähelepanu sellele, et Lääne-Balkani riikidel on väga erinevad poliitilised ja haldusstruktuurid ja traditsioonid, osaliselt ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning suured erinevused arengutasemes, millega tuleb piisavalt arvestada siirde-, stabiliseerumis- ja demokratiseerimisprotsessis;

1.1.10

tunnustab Horvaatia kui Kagu-Euroopa koostööprotsessi eesistujariigi (ajavahemikus 2006. aasta maist kuni 2007. aasta maini) tööprogrammi, mille edukus sõltub Lõuna-Euroopa riikide konstruktiivsest koostööst ja mis on suur samm edasi kõnealuse piirkonna Euroopa perspektiivi elluviimisel;

1.2.1

rõhutab Lääne-Balkani riikide Euroopa perspektiivi, mille lõppeesmärk on ELiga liitumine; käimasolev arutelu laienemise põhimõtteliste perspektiivide üle ei puuduta seega Lääne-Balkani riike. Laienemise tempo peab arvestama Euroopa Liidu vastuvõtuvõimet;

1.2.2

tunnustab iga Lääne-Balkani riigi ja rahva poolt kogu Euroopa Liidule antavat tähtsust, rikkust ja väärtust;

1.2.3

kinnitab Regioonide Komitee käsitlust, mille kohaselt tuleb läbi viia arutelu üldiste eesmärkide ja Euroopa Liidu piiride üle, kaasa arvatud võimalikud koostöövormid naaberriikidega (näiteks naaberriikide poliitika või privilegeeritud partnerlused). See tähendab, et nendele riikidele, kellele hetkel ei pakuta ELiga liitumise võimalust, tehakse julgustava strateegiana ettepanekud selgelt piiritletud Euroopa majanduslikeks, poliitilisteks ja strateegilisteks suheteks, mis sisaldavad ulatuslikku integreerimist Euroopa poliitilisse ja majanduslikku võrgustikku;

1.2.4

toetab Euroopa Parlamendi komisjonile suunatud soovi esitada 31. detsembriks 2006 raport vastuvõtu mahtude kontseptsiooni kohta koos Euroopa Liidu iseloomu ja geograafiliste piiridega ning deklareerib valmisolekut anda panus Euroopa Parlamendi poolt kavandatavasse omaalgatuslikku raportisse kõnealusel teemal;

1.2.5

rõhutab elanikkonna toetuse tähtsust laienemisprotsessile nii ühinevates riikides kui ka liikmesriikides, aga toonitab, et see ei tohi saada liitumise lisakriteeriumiks;

2.1.1

rõhutab, et kestva stabiilsuse võtmeks on demokraatlikult legitimeeritud ja vajalikke rahalisi vahendeid omavate poliitiliste institutsioonide ja töövõimeliste haldusasutuste loomine kohalikul ja piirkondlikul tasandil; need tagavad subsidiaarsuse, kodanikuläheduse ja partnerluse ning inimõiguste ja põhivabaduste põhimõtete rakendamise kodanike elus;

2.1.2

rõhutab, et stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingud tulevase ELi astumise ettevalmistamiseks on kestvalt edukad ainult piirkondlike ja kohalike omavalitsusorganite tugeva osalemise korral;

2.1.3

soovitab Lääne-Balkani riikidel allkirjastada või ratifitseerida (3) piiriülese koostöö Euroopa raamkonventsioon, regionaalsete keelte ja vähemuskeelte Euroopa harta ja Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ning tagada nende vastav kohaldamine; viimane kehtib ka rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni kohta;

2.1.4

kutsub Lääne-Balkani riike tungivalt üles täitma kohustusi, mis võeti kohaliku ja piirkondliku tasandi demokraatlikku juhtimist käsitleval Kagu-Euroopa piirkonna ministrite konverentsil (Zagreb, 24.–25. oktoober 2004), ning valmistuma Skopje (endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik) konverentsiks, mis toimub 8.–9. novembril 2006 Kagu-Euroopa stabiilsuse pakti ja Euroopa Nõukogu egiidi all;

2.1.5

kutsub Lääne-Balkani riike üles tugevdama vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele piirkondlikku valitsemistasandit, looma selleks vajaliku õigusliku raamistiku ning eraldama piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele (laiendatud) pädevuste täitmiseks vajalikud vahendid;

2.1.6

kutsub Lääne-Balkani riikide valitsusi ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste liite üles koostööd tegema ja arendama suutlikkust suurendavaid algatusi ning programme, mis on vajalikud piirkondade ja kohalike omavalitsuste töö tõhustamiseks; tunnustab Euroopa Nõukogu algatust luua kohaliku omavalitsuse reformi ekspertkeskus ning kutsub komisjoni üles kaaluma partnerlussuhete loomist nimetatud keskusega, et selle abiprogramme tõhusalt ellu viia;

2.1.7

julgustab võimaldama ja toetama kõigi rahvus- ja elanikkonnagruppide, eelkõige ka vähemuste osalemist avalikus elus, kõigis poliitilistes komisjonides ja haldusstruktuurides, samuti riiklikes ettevõtetes, ning samuti tugevdama dialoogi ja koostööd kogukondade vahel, eelkõige erineva elanikkonnaga piirkondades, ja töötama selleks välja ning viima ellu keskpika perspektiiviga strateegiakavad;

2.1.8

soovitab kasutada piirkondade kogemusi liikmesriikides nende poliitikatega inimõiguste järgmiseks ja vähemuste õiguste kaitsmiseks; pikas perspektiivis on kandvad ainult väiksel territooriumil tõhusad ja elanikkonna poolt aktsepteeritavad ja toetatavad õiguslikud alused ning poliitikad;

2.1.9

näeb ELiga liitumise protsessis suurt stiimulit eri rahvusrühmade kooselu aktsepteerimiseks; juhib tähelepanu sellele, et keeruka õigusliku olukorra ning erineva asustusstruktuuri tõttu nõuab rahvusrühmade küsimus igal juhul erikäsitlust;

2.1.10

peab Euroopa Liidu poolt rakendatud vahendite jätkusuutliku kasutamise seisukohalt vältimatuks kaasata piirkonnad, kohalikud omavalitsused ja nende katusorganisatsioonid Lääne-Balkani riikides kõikide ühenduse programmide kavandamisse ja rakendamisse ning anda neile (kaas)vastutus vastavalt nende haldussuutlikkusele; juhib tähelepanu Euroopa Liidu poolt eraldatud vahenditele poliitiliste ja majandusreformide läbiviimise toetamiseks (5,4 miljardit eurot ajavahemikuks 2000–2006); rõhutab, et partnerluse tugevdamiseks ja jätkamiseks on oluline jätkata rahalist toetamist, kasutades suutlikkust tõstvaid meetmeid eelkõige ühinemiseelse abi raames, ning loodab, et selleks eraldatakse Lääne-Balkani riikidele vahendeid ka järgmisel rahastamisperioodil 2007–2013;

2.1.11

toetab dialoogi edendamist regiooni piirkondlike ja kohalike omavalitsusorganite esindajate ning Regioonide Komitee vahel; kinnitab oma valmidust anda konkreetne panus institutsioonide ülesehitamisse ning piirkondade ja kohalike omavalitsusorganite riiklike liitude haldusvõimsuse tugevdamisse liikmeks astumise perspektiiviga riikides näiteks ühiste nõuandekomiteede raames; on seisukohal, et Lääne-Balkani riikide piirkondade ja kohalike omavalitsusorganite soovile saada teavet haldustavade, poliitilise nõustamise ja tehnilise abi kohta liikmesriikidest tuleb vastu tulla;

2.1.12

julgustab Regioonide Komitee, liikmesriikide piirkondade ja vastava kogemusega haridusasutuste (4) ning Euroopa piirkondlike organisatsioonide, nagu nt Euroopa Piirialade Ühenduse kaasamist piirkondliku kõrgema haldusreformikooli rajamisse (KOM(2006) 27, lk 13); soovitab võtta õppekavadesse muu hulgas sellised teemad nagu detsentraliseerimine ja piirkondadesse jaotamine, piirkondlike ja kohalike haldusasutuste rajamine ja juhtimine, piiriülene ja piirkondadevaheline koostöö ning diversity-management;

2.1.13

tervitab30. mail 2006 Belgradis toimunud stabiilsuspakti ümarlaua tulemusi, mis hõlmavad ka osavõtjate kokkulepet võtta uus, piirkonna enda poolt juhitav koostööraamistik enda “omandusse”. väljendab valmisolekut osaleda alates 2008. aastast stabiilsuspakti järel loodavas piirkondlikus koostöönõukogus (RCC) ja edastada nimetatud nõukogus piirkondlikul ja kohalikul tasandil omandatud kogemusi;

2.2.1

leiab, et Lääne-Balkani riikide piirkondade ja kohalike omavalitsuste poliitiline, kultuuri-, sotsiaal- ja majandusalane piiriülene koostöö ei kujuta endast mitte ainult panust kohaliku ja üleriigilise majanduse stimuleerimiseks, vaid ka konkreetset teed, et toetada vastastikust mõistmist ja usaldust piirkonnas ning aidata kaasa etniliste konfliktide vältimisele;

2.2.2

kutsub Euroopa Liidu piirkondade ja kohalike omavalitsuste haldusasutusi üles vahendama Lääne-Balkani riikide piirkondlikele ja kohalikele poliitikutele ning haldusasutustele mestimisprojektide (5), vahetusprogrammide ja seminaride raames tõhusamalt konkreetseid kogemusi; eriti kasulikud on siinkohal ka 2004. aastal ELi liikmeks saanud piirkondade ja kohalike omavalitsusorganite kogemused; kutsub komisjoni üles riiklike kontaktbüroode kaudu tõhusamalt teavitama liikmesriikide piirkondi ja kohalikke omavalitsusi olemasolevatest Euroopa Liidu mestimisprojektidest;

2.2.3

julgustab kohtumisel Euroopa piirkondlike ja kohalike omavalitsuste liitude esindajate, kohalike ja piirkondlike valitud esindajate, haldusekspertide ning teadlaste vahel Euroopa Liidust ja Lääne-Balkani riikidest kasutama kogemuste vahetamise tulemusi konkreetseks suutlikkuse tugevdamiseks (capacity building) ning juhib tähelepanu Euroopa Nõukogu (6) poolt 2005. aasta septembris avaldatud kohaliku demokraatia käsiraamatule (Toolkit of Local Government Capacity-Building Programmes) ja samuti piiriülese koostöö käsiraamatule, mille on välja töötanud Euroopa Piirialade Ühendus ja mille Euroopa Komisjon on üheksas keeles avaldanud;

2.2.4

kutsub tehnilise abi infobürood (TAIEX), mis alustas oma tegevust kõnealuses piirkonnas 2004. aastal, üles piirduma oma pakkumistes mitte ainult tsentraliseeritud riiklike haldusasutuste ja ettevõtete liitudega, vaid laiendama neid aktiivsemalt piirkondadele, kohalikele omavalitsustele ja nende katusorganisatsioonidele;

2.2.5

rõhutab Lääne-Balkani riikide piirkondade ja kohalike omavalitsuste vastutust pagulaste tagasipöördumisel ning nende majutamisel, hariduse saamisel, tööhõives ja integreerimisel; peab sellega seoses vajalikuks tugevdada interregionaalset koostööd ning kasutada teiste riikide, piirkondade ja kohalike omavalitsuste kogemusi;

2.2.6

peab liikmesriikide maismaapiiridel toimuva piiriliikluse eelseisvat uut reguleerimist edu tõotavaks (KOM(2005) 56, 23. veebruar 2005) ning soovitab vastavaid korraldusi Balkani riikide vahel (7), kaasates Euroopa Nõukogu (8);

2.2.7

teeb komisjonile ettepaneku kasutada piirkondade, kohalike omavalitsuste ja linnade partnerluse toetamiseks Regioonide Komitee liikmete ning piirkondade ja kohalike omavalitsuste riiklike ja üle-euroopaliste ühenduste kogemusi;

2.2.8

näeb piiriüleses koostöös kaasaegset vahendit vähemuste kaitsmiseks ja viitab rahvusvähemuste kaitse raamkonventsiooni artiklile 17.

2.3.1

peab õigeks, et Euroopa institutsioonid pööravad majandusreformide läbiviimisel erilist tähelepanu tööpuuduse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu võitlemisele ning sotsiaalse dialoogi toetamisele, sest samaaegselt poliitiliste reformidega tuleb lahendada ka majandus- ja sotsiaalpoliitilised küsimused (nõrgad rahvamajandused; suur tööpuudus; ebapiisav sotsiaalne ühtekuuluvus);

2.3.2

peab sellega seoses vältimatuks töötada Lääne-Balkani riikides piirkondade ja kohalike omavalitsuste osalusel välja ning rakendada ellu piirkondlikud majandus- ja tööhõivekontseptsioonid, mille eesmärk on jätkusuutlik majanduse elavdamine koos töökohtade loomisega kohapeal ja samuti piiriüleste sidemete tugevdamine;

2.3.3

soovitab — vastavalt piirkondlike ja kohalike omavalitsuste pädevustele ja lähtudes kõnealuses valdkonnas juba elluviidud positiivsetest algatustest — abikeskuste edasiarendamist või loomist (kui neid veel olemas ei ole) põhiteadmiste vahendamiseks ettevõtete ja ettevõtluse kohta ning ettevõtluse soodustamiseks eelkõige noorte hulgas (SEK(2006) 283), et ehitada välja kandvaid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete struktuure, mis annavad olulise panuse tööhõivesse;

2.3.4

julgustab toetama kohalikke ja piirkondlikke ametkondi elektroonilise suhtluse ja elektroonilise juurdepääsu parandamisel majanduse jaoks olulisele teabele (nõustamine, taotluste esitamine, õigus- ja maksualane teave), et anda sellisel viisil panus kohaliku ja piirkondliku majandusstruktuuri ülesehitamisse;

2.3.5

teeb ettepaneku teabe- ja ettevõtete toetussüsteemide edasiarendamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil; soovitab teadus- ja arendustegevuse ning hariduse ja koolituse piirkondlike platvormide abil luua tulevikuperspektiive “ajude äravoolu” probleemi lahendamiseks;

2.4.1

avaldab toetust sellele, et edasi arendada programmi TEMPUS kogemusi, millega nähti ajavahemikuks 2001–2005 ette meetmete eelarve Lääne-Balkanil 83 miljoni euro ulatuses ning pakuti igal aastal kuni 250 üliõpilasele ja enam kui 1000 õppejõule võimalust õppida või võtta osa täiendõppest teistes riikides, samuti tugevdada ka maapiirkondades osalemisvõimalust programmis NOORED;

2.4.2

soovitab komisjonil lisada programmi Erasmus Mundus spetsiaalne “aken”, mis võimaldaks piirkonna üliõpilastel osaleda kraadiõppes Euroopa magistrikursuste raames, seejuures eelkõige niisugustel kursustel, mis sisaldavad rahvusvahelist õpet ja praktikat. Komitee arvamuse kohaselt edendab niisugune lähenemine kultuuridevahelist üksteisemõistmist ning majandussidemete arengut;

2.4.3

leiab, et oluline on kahesuunaline õppimisprotsess. Läänepoolsete Balkaniriikide kodanikud ei peaks olema ainsad, kes saavad kasu õppimisvõimalustest ELi riikides, ka Euroopa Liidu kodanikke tuleks innustada kasutama õppimisvõimalusi kõnealustes riikides;

2.4.4

peab vajalikuks viia ellu kavandatud lihtsustused, mis muudaksid õppijatele ja õpetajatele viibimise liikmesriikides hõlpsamaks, et võimaldada noorele põlvkonnale Euroopa perspektiivi; viitab kavas olevatele eelkõige noortele mõeldud soodustustele viisa saamisel;

2.4.5

kutsub komisjoni üles kaasama ehitusmälestiste ja kultuuripärandi objektide restaureerimisel ja taastamisel piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi kontseptsiooni väljatöötamisse ning tööde kavandamisse ja elluviimisse;

2.4.6

viitab kõnealuse piirkonna kultuuriturismi potentsiaalile kui majandusarengu instrumendile ning toetab seega praeguseid jõupingutusi pärandi säilitamiseks;

2.4.7

rõhutab kunsti- ja kultuurialase koostöö olulist rolli Lääne-Balkani riikide pikaajalisel stabiliseerimisel ja nende kaasamisel Euroopa Liidu kunsti- ja kultuurialastesse koostööprojektidesse;

2.4.8

soovitab kaaluda elektroonilise Balkani-portaali loomist, et pakkuda täiendavat dialoogi- ja koostöövõimalust eelkõige Lääne-Balkani riikide noortele. Kõnealune portaal võiks peale hariduse ja koolituse edendada ka otseseid sotsiaalseid ja kultuurilisi kontakte;

2.5.1

tuletab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele meelde nende vastutust heakskiidu andmisel peamiste turismipiirkondade suhtes, mille juures tuleb silmas pidada ka kõrgetasemelise ökoturismi tulevast jätkusuutlikku arengut;

2.5.2

kutsub komisjoni üles arvestama ühinemiseelse abi (IPA) rakendamisel, mis asendab olemasolevaid ühinemiseelseid ja CARDSi määruseid (9), CARDS-programmile antud hinnangut, milles nõutakse selgelt kõnealuse programmi kavandamise ja juhtimise tugevamat detsentraliseerimist. CARDSi piirkondlik mõõde on küllaltki nõrk, selles puudub strateegiline juhtimine ning kohalikud partnerid peavad seda ligipääsmatuks. Kirjeldatud kriitikaga tuleb arvestada Lääne-Balkani riikide edasiarendamisel;

2.5.3

kutsub Lääne-Balkani riike üles arvestama oma reformides 23.–24. märtsil 2006 toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise raames ajakohastatud Lissaboni eesmärkidega ning kaasama kontseptsiooni ja ellurakendamisse piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse tasandi ning julgustab ulatuslike strateegiliste piirkondliku arengu kavade väljatöötamist;

2.5.4

teeb ettepaneku kaasata keskkonnaküsimustes pädevad riikliku tasandi ametiasutused (sageli piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused) Euroopa Keskkonnaagentuuri olulisematesse tegevustesse, mis toetab alates 2006. aastast nende riikide tööprogramme PHARE ja CARDS 2005 programmide raames valitud ühenduse vahendite kaudu;

2.6.1

juhib tähelepanu vajadusele arvestada ELi vastuvõtuvõimega kogu läbirääkimiste protsessi kestel — rõhutades seejuures, et tegemist ei ole uue vastuvõtukriteeriumiga — ja hinnata edusamme läbipaistvate kriteeriumide järgi, mitte poliitiliste hinnangute alusel, ning nõuab, et elanikkonna ootusi ELi liikmesriikides ja Euroopa partnerriikides koheldaks ausalt;

2.6.2

kutsub liikmesriike ja Euroopa institutsioone üles teavitama kodanikke läbirääkimistest intensiivsema laienemisprotsessi puudutava teabevahetuse teel, kui seda oli Rumeenias ja Bulgaarias (kattus põhiseaduse diskussiooniga konvendis), ning piirkondi ja kohalikke omavalitsusi (Regioonide Komitee kaudu) osalema teabekontseptsioonide ja -meetmete koostamisel ja elluviimisel, sest neil on suurim kodanikulähedus ja kontaktid kohaliku ja piirkondliku meediaga;

2.6.3

juhib tähelepanu vajadusele, et ühenduse institutsioonid ja Lääne-Balkani riigid peavad integratsiooniprotsessi raames kodanikke aktiivsemalt teavitama eesmärkidest, sisust ja mõlemale poolele esitatavatest nõuetest, et ennetada olukorda, kus integratsiooniprotsessi võetakse kui midagi “väljastpoolt” või “kõrgemalt” pealesurutut, ning juhib veelkord tähelepanu piirkondade ja kohalike omavalitsuste olulisele rollile kõikides kommunikatsioonimeetmetes;

2.6.4

avaldab toetust kodanikuühiskonnale omase dialoogi laienemisele Lääne-Balkani riikidele, mida tuleb pidada ka vaba, sõltumatu ja professionaalse meedia kaudu; teeb ettepaneku lasta Lääne-Balkani riikidel nii kiiresti kui võimalik osa võtta ühenduse tegevusprogrammist aktiivse kodakondsuse valdkonnas tegutsevate organisatsioonide toetamiseks (kodanike osalemine);

2.7.1

toetab komisjoni ettepanekut mitte piirduda korruptsiooni ennetamise ja selle vastu võitlemise Albaania tegevuskava puhul ainult riiklike haldusasutustega, vaid laiendada seda piirkondlikule ja kohalikule tasandile (KOM(2005) 1421, lk 18);

2.7.2

teeb ettepaneku tugevdada piirkondadevahelist ja piiriülest koostööd eelkõige ELi riikide naaberriikidega;

2.7.3

toetab Euroopa Parlamendi nõuet tugevdada korruptsioonivastast võitlust, garanteeritud ajakirjandusvabadust ja Euroopa standardile vastavat valimisõigust;

2.8.1

võtab rahuloluga teadmiseks, et Bosnias ja Hertsegoviinas on piirkondlikul tasandil erilised vastutusalad, mis mängib olulist rolli etniliste probleemide lahendamisel; viitab sellele, et väga tugevate piirkondlike erisustega riigis on seoses puuduvate poliitiliste traditsioonide või detsentraliseerimiskultuuriga vaja parandada ka struktuuride finantsalast suutlikkust ja tõhusust;

2.8.2

peab vajalikuks põhiseaduse reformi eesmärgiga parandada riiklike institutsioonide tõhusust ja ootab, et luuakse eeldused 2006. aasta oktoobriks kavandatud valimiste nõuetekohaseks läbiviimiseks;

2.8.3

juhib tähelepanu föderaalsetest riikidest (näiteks Belgia) pärit piirkondlike esindajate kogemustele ja teadmistele seoses õiguslike aluste ning kogu riigi ja erinevate haldusjaotuste (nt kantonid) vaheliste protsesside parandamisega ning on veendunud, et on tarvis uuenduslikke lahendusi;

2.8.4

tervitab regulaarsete majanduspoliitiliste dialoogide laiendamist Bosniale ja Hertsegoviinale;

2.8.5

nõuab põgenike ja väljasaadetute integreerimise toetamist linnades ja kohalikes omavalitsustes, vt 31. jaanuari 2005. aasta tagasivõtmislepingut Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Serbia ja Montenegro vahel;

2.9.1

väljendab kahetsust, et ei kasutatud võimalust uue Serbia põhiseaduse koostamise käigus detsentraliseerimisprotsessi tugevdada, ning on arvamusel, et autonoomia edasine tugevdamine tugevdab ka kogu riigi ühtekuuluvust;

2.9.2

rõhutab autonoomse piirkonna Vojvodina multietnilise iseloomu tähendust ja tervitab selles väljenduvat vastastikuse usalduse ja sallivuse vaimu ning suundumust erinevate rahvusrühmade kaasamisele poliitiliste otsuste tegemisse;

2.9.3

tervitab Vojvodina autonoomse piirkonna arvukaid üritusi, mille eesmärgiks on teha piiriülest piirkondlikku ja piirkondadevahelist koostööd Euroopa integratsiooniprotsessi vaimus ja toetab piirkondlike ja kohalike võimukandjate suuremat kaasamist stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingute läbirääkimistesse;

2.9.4

soovitab tungivalt kohalike omavalitsuste reformi abil tugevdada kohalikke poliitilisi institutsioone ja haldusasutusi ja varustada neid vajalike vahenditega, kuna see ja piirkondliku tasandi tugevdamine vastab subsidiaarsuse, kodanikuläheduse ja partnerluse põhimõtetele ja vähendab riikliku tasandi ülesandeid;

2.9.5

ootab, et Serbia allkirjastaks võimalikult pea piiriülese koostöö Euroopa raamkonventsiooni ja ratifitseeriks Euroopa kohalike omavalitsuste harta;

2.9.6

julgustab Serbia ametkondi looma eeldusi stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingute läbirääkimiste jätkamiseks (muu hulgas koostöö Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga endise Jugoslaavia küsimustes);

2.10.1

näeb Kosovo staatuse küsimuse lahendamist kui Euroopa tuleviku jaoks olulist edusammu ning leiab, et kestev lahendus erinevatest rahvustest kodanike õiguste osas on leppimise eeldus; ootab ÜRO egiidi all Viinis toimuvatele otseläbirääkimistele (10) lahendust 2006. aasta lõpuks;

2.10.2

ootab põhiseaduslike sätete tõhusa ellurakendamise tagamist kohalikul tasandil tõhusa detsentraliseerimismudeli abil, mis kaitseb jätkusuutlikult vähemuste ja rahvusgruppide õigusi, samuti äärmiselt puuduliku õigusriikluse ja õiguskindluse parandamist, vähemuste paremat poliitilist esindatust ja paremat vähemuste kaitset (vähemuste keeled);

2.10.3

soovitab tungivalt suhete parandamist Kosovo serblaste ja Kosovo albaanlaste vahel, kõikide gruppide kaasamist demokraatlikku ja administratiivsesse ellu ning vähemuste kaitse tagamist;

2.10.4

peab vältimatuks tugevdada haldussuutlikkust kohalike omavalitsuste tasandil eelkõige seoses majandusarengu ja organiseeritud kuritegevuse ning finantskuritegevuse vastase võitluse strateegiate kontseptsiooniga (KOM(2005) 561, lk 33);

2.10.5

peab eriti oluliseks avalike teenuste pakkumise parandamist kõikide kohalike omavalitsuste puhul, takistamaks “paralleelsete struktuuride” tekkimist või juurdumist;

2.11.1

ootab, et 21. mai 2006. aasta referendumi tulemusi tunnustaksid ja rakendaksid kõik osapooled; kutsub kõiki osapooli üles pidama konstruktiivset dialoogi kooseksisteerimise üle;

2.11.2

tervitab asjaolu, et 21. mail 2006 viidi Montenegro sõltumatust puudutav referendum läbi rahvusvaheliste ja Euroopa standardite kohaselt demokraatlikul, läbipaistval ja korrektsel viisil, mida täielikult kinnitasid esmakordselt referendumi vaatlejatena kohal viibinud Regioonide Komitee esindajad;

2.11.3

tervitab asjaolu, et Montenegro elanikkond näitas üles erakordselt suurt valimisaktiivsust (osales 86,5 %), tõestades oma demokraatlikku vastutustunnet ja küpsust ning tagades tulemuse kõrge õiguspärasuse;

2.11.4

näeb tulemuses 55,5 % (sõltumatuse pooldajate kasuks) nii sõltumatuse pooldajate kui vastaste ees seisvat ülesannet teha tihedat koostööd sõltumatuse ellurakendamisel nii omavahel kui ka Montenegro ja Serbia vahel;

2.11.5

soovitab kõigile osalejatele loobuda sõltumatuse ülesehitamise protsessis omapead tegutsemisest ja astuda kõik vajalikud sammud omavahelisel kokkuleppel;

2.11.6

soovitab uuel riigil Montenegrol nii kiiresti kui võimalik allkirjastada ja ratifitseerida piiriülese koostöö Euroopa raamkonventsioon, regionaalsete keelte ja vähemuskeelte Euroopa harta, Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ning rahvusvähemuste kaitse raamkonventsioon;

2.11.7

soovitab Montenegro asutustel koos Serbiaga viivitamatult välja töötada mudelid piiriüleseks piirkondlikuks koostööks ühisel piiril (Sandschak) ja teha sama ka teiste piirnevate riikidega (Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania ja Kosovo autonoomse piirkonnaga);

2.11.8

kutsub ELi institutsioone üles toetama uut riiki tema teel rahumeelse eraldumise ja sõltumatuse poole;

2.12.1

kiidab heaks kandidaadistaatuse omistamise endisele Jugoslaavia Makedoonia Vabariigile, mida võib tõlgendada kui edusammude tunnustamist Ohridi lepingu elluviimisel; nõuab aga Ohridi raamlepingu täielikku rakendamist rahvusvahelise üldsuse toetusel, et panna alus stabiilsuse parandamisele;

2.12.2

ootab hiljutiste parlamendivalimistega kaasnenud vägivallatsemiste taustal kõigilt poliitilistelt jõududelt selliste eeltingimuste loomist, mis tagaksid tulevikus rahumeelsete demokraatlike valimiste toimumise vastavalt Euroopas kehtivatele tavadele;

2.12.3

toetab kohalike omavalitsuste ja nende rahastamise edasist tugevdamist, sest see on kaasa aidanud usalduse tugevnemisele etniliste rühmade vahel;

2.12.4

leiab, et kohaliku haldussuutlikkuse tugevdamine on tingimata vajalik, sest see on maksude kogumise (kohalike omavalitsuste finantsressursid) detsentraliseerimise eelduseks; jagab komisjoni kahtlusi, et kohalike omavalitsuste käsutuses olnud finantsallikatest ei piisa struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi raames tulevikus läbiviidavate programmide ja projektide kaasfinantseerimiseks või nende ülesannete täitmiseks keskkonnakaitse valdkonnas (SEK(2005) 1425, lk 140) ning julgustab kaasama keskkonnakaitset kui läbivat teemat tugevamalt ka teistesse kohalike omavalitsuste pädevuses olevatesse poliitikavaldkondadesse, nagu näiteks ruumiline planeerimine;

2.12.5

toetab komisjoni ettepanekut muuta lepitusmenetlus kohalike omavalitsuste ja riigi vahel selgemaks (SEK(2005) 1425, lk 21) ning peab vältimatuks regulaarset ja struktureeritud koostööd riikliku ning kohaliku tasandi vahel (SEK(2005) 1425, lk 120);

2.12.6

peab vajalikuks luua toimiv finantskontroll koos siserevisjonidega kui nõuetekohase halduse eeldus, suurendada riigirahade kuritarvitamise vältimiseks suutlikkust; samuti rakendada järjekindlalt meetmeid korruptsiooni summutamiseks kohalikul tasandil;

2.12.7

soovitab rakendada meetmeid maaelu, majanduse ja põllumajanduse arenguks (nt pangafiliaalide loomine maapiirkondadesse; riigi omandis olevate põllumajanduslike rajatiste rentimine ja müük põllumajandustootjatele), et kasutada omavarustatuseks olemasolevat potentsiaali;

2.12.8

loodab, et nimeküsimus leiab ÜRO egiidi all peetavate läbirääkimiste käigus peagi kõiki osapooli rahuldava lõpliku lahenduse.

6.3.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 51/23

1.1

tervitab rohelist raamatut, kus on energiavaldkonna praegust situatsiooni õigesti kujutatud ning kus esitatakse viise säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamise strateegia koostamiseks;

1.2

tõdeb, et Euroopal on energiavaldkonnas vaja toime tulla arvukate väljakutsetega, nagu liiga kõrged ja kõikuvad energiahinnad, ülemaailmselt kasvav energianõudlus, tootja- ja transiitriikide ning veoteede turvariskid, suurenev sõltuvus impordist ning energiaallikate ja tarnijate seni veel vähene mitmekesisus, kasvav keskkonna koormamine, vajadus tugevama integratsiooni järele ja riiklike energiaturgude võrgustiku rajamine ning vajadus suurte investeeringute järele energeetika infrastruktuuris;

1.3

tervitab asjaolu, et roheline raamat algatab Euroopas seoses nimetatud väljakutsetega intensiivse energiapoliitika arutelu ning rõhutab pikaajalise Euroopa Liidu energiastrateegia olulisust;

1.4

rõhutab, et kolme eesmärgi — varustuskindlus, konkurentsivõime ja keskkonnasõbralikkus — saavutamiseks tuleb vältimatult arvestada kõigi energiapoliitikaga seotud poliitikavaldkondadega, st eelkõige transpordi-, keskkonna-, regionaal-, teadus- ja arengupoliitikaga ning samuti välispoliitikaga;

1.5

tervitab pürgimust Euroopa ühise energiapoliitika poole, mis arendab Euroopa, riikliku ja piirkondliku valitsustasandi vahelist partnerlust, võttes seejuures nõuetekohaselt arvesse kõigi liikmesriikide eripärasid kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Euroopa saab ainult koordineeritud tegutsemise abil lahendada jätkusuutlikul viisil ohutu energiavarustuse ja energiavarustuse tingimuste probleeme.

1.6

juhib tähelepanu asjaolule, et stabiilne ja soodne energiavarustus on väga oluline ka piirkondade ja kogukondade jätkusuutliku arengu seisukohalt;

1.7

tõstab esile piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli ausatele konkurentsitingimustele suunatud energiatootjatena (nt osalus energeetikaettevõtetes);

1.8

tervitab Euroopa Ülemkogu 23.–24. märtsi järeldusi, mille kohaselt tuleb “Euroopa majanduse konkurentsivõime ja energiavarustuse taskukohasuse tagamiseks” soodustada Euroopa Liidus piirkondliku energiaalase koostöö arendamist ja piirkondlike turgude Euroopa Liidu siseturuga integreerimist;

1.9

rõhutab ELi väliste ja siseste energiaallikate mitmekesistamise vajadust, et vähendada Euroopa Liidu sõltuvust energiaimpordist ning üksikute pakkujate tarnetest ja tagada sel viisil jätkusuutlik energiavarustus;

1.10

rõhutab asjaolu, et kindla energiakandjate kombinatsiooni kasuks otsustamine peab subsidiaarsuspõhimõtet arvestades jääma jätkuvalt liikmesriikide pädevusse;

1.11

toetab liikmesriikides kliimamuutusega võitlemise eesmärgil vähemate kasvuhoonegaasidega või kasvuhoonegaasideta taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamist energiakandjate kombinatsioonis;

1.12

leiab, et energiakandjate kombinatsiooni mitmekesistamisse tulnuks kaasata tõhusad ja kasulikud ning piirkondlike ja kohalike energiatootjate ja varustajate poolt tihti kasutatavad hüdro- ja geotermiline energia;

1.13

ei ole rahul asjaoluga, et gaasi ja elektri siseturu liberaliseerimise määruste rakendamine on paljudes liikmesriikides puudulik;

1.14

peab vajalikuks, et edasistele seadusandlikele meetmetele eelneks siseturu II seadusandlike meetmete paketi täieulatuslik rakendamine ja sellega seotud mõjude hindamine;

1.15

rõhutab Euroopa ühtse energiavõrgustiku loomise vajalikkust ning peab seetõttu tungivalt vajalikuks koostöö parandamist riiklike reguleerivate asutuste vahel;

1.16

ei poolda uute haldusstruktuuride, nagu Euroopa energiavaldkonna reguleerija, loomist, sest riiklikud reguleerimisasutused on võimelised komisjoni väljapakutud ja Euroopa Ülemkogu kinnitatud eesmärke saavutama;

1.17

ei näe hetkel mingit vajadust uue õigusakti ettepaneku järele maagaasi varude kohta, sest kõigepealt tuleb rakendada mais 2006 jõustunud määrus gaasivarustuskindluse kohta;

1.18

tervitab strateegilist kava, mis tugevdab uute energeetikatehnoloogiate arengut Euroopa tasandil ning toetab kõnealuste tehnoloogiate kiiret turuletoomist ja võimaldab kooskõlastada ühenduse ja riiklikke uurimis- ja arendusprogramme;

1.19

on seisukohal, et energiatõhususe suurendamine on oluline eesmärk eelkõige impordisõltuvuse suurenemise takistamiseks;

1.20

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidus on juba praegu kehtestatud ja väljatöötamisel palju energiatõhususe meetmeid, mis alles hakkavad mõju avaldama või mida tuleb kõigepealt rakendada; Siinkohal tuleks nimetada hoonete energiatõhususe direktiivi, soojuse ja energia koostootmise direktiivi, ja energia lõpptarbimise tõhususe direktiivi;

1.21

tervitab komisjoni kavatsust vaadata alates 2007. aastast igal aastal läbi Euroopa Liidu strateegia, mille käigus käsitletakse keskpikki ja pikaajalisi eesmärke ning nende elluviimiseks vajalikke meetmeid;

1.22

tervitab biomassi tegevuskava, mille rakendamine võib anda olulise panuse energia rohelises raamatus kirjeldatud eesmärkide saavutamisse;

1.23

tervitab komisjoni kavatsust tugevdada biomassi panust taastuvate energiaallikate hulgas ning peab komisjoni visandatud meetmete kogupaketti sobivaks aluseks biomassi energeetilise kasutamise väljatöötamiseks;

1.24

tervitab asjaolu, et komisjon rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu poliitika raames piirkondade olulisust biokütuste ning bioenergia teiste vormide edendamisel;

1.25

juhib tähelepanu asjaolule, et biomassi kasutamine võib oluliselt kaasa aidata taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamisele 12 %-ni Euroopa Liidu energia kogutarbimises aastaks 2010 ning rõhutab seetõttu biomassi tähtsust olulise alternatiivina fossiilkütustele;

1.26

tõstab esile asjaolu, et tegevuskava näitab esimest korda, kuidas ELi 1997. aasta valges raamatus eesmärgiks seatud biomassi primaarenergiana kasutamise kolmekordistamine Euroopa Liidus umbes 150 miljoni tonni toornafta ekvivalendina soojuse, elektri ja kütuse vahel peaks jaotuma (soojus: 75 miljonit tonni, elekter: 55 miljonit tonni, kütus: 19 miljonit tonni toornafta ekvivalent);

1.27

rõhutab, et tegevuskavas toodud stsenaarium tähendaks biomassi osakaalu suurenemist Euroopa Liidu primaarenergia tarbimises aastaks 2010 praeguselt umbes 4 %-lt 8 %-le ning juhib tähelepanu sellele, et kõnealuse eesmärgi täitmiseks igal tasandil subsidiaarsuse põhimõtet järgides tuleb samuti võtta meetmeid biomassi varustuse tagamiseks, näiteks luua kohustuslikke reserve, parandada tarneahelat, jne;

1.28

tervitab nõukogu 14. veebruari 2006. aasta otsust lisada kaugkütte tarned nende kaupade ja teenuste loetellu, mille suhtes võivad liikmesriigid rakendada käibemaksusoodustust ja peab oluliseks, et liikmesriigid kõnealust soodustust tõepoolest ka rakendaksid;

1.29

toob esile asjaolu, et paljud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on juba rakendanud või rakendavad edukalt konkreetseid projekte elektri- ja soojusenergia tootmiseks biomassist ning on seega nimetatud valdkonnas juhtpositsioonil ning peab oluliseks kõnealuste projektide edendamist;

1.30

rõhutab biomassi kui energiaallika olulisust maapiirkondades: biomassi kasutamine võib luua sissetulekuallikaid eelkõige põllumajandusele (“põllumajandustootja kui energiatootja”) ja metsandusele ning aidata kaasa uute töökohtade loomisele;

1.31

tervitab komisjoni teatist ELi biokütuse strateegia kohta. Biokütused asuvad transpordisektoris vähemalt osaliselt fossiilkütuste asemele ning neid saab kaasata kütusevarustussüsteemidesse;

1.32

rõhutab asjaolu, et piirkondlikes ja kohalikes omavalitsustes kasutatakse avaliku sektori sõidukite puhul biokütuseid;

1.33

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on toota biokütuseid säästval viisil, selleks et vältida bioloogilise mitmekesisuse kahjustamist. Peaks vältima seda, et suured energiakultuurid (monokultuuridena, st kui suurtel maa-aladel kasvatatakse kontsentreeritult ühteainsat kultuuri) häiriks tõsiselt kohalikku ökosüsteemi.

1.34

kutsub Euroopa Komisjoni üles tõhustama teadusuuringuid biokütuste alal nii seoses toorainetega (taimede saagikuse suurendamise ja nende energeetiliste omaduste suurendamise osas ning pürolüüsõlide kasutamise osas nafta rafineerimise toorainena) kui ka menetlustega (biomassi muundamine energiaks gaasistamise, pürolüüsi jne teel)

2.1

nõuab ausa konkurentsi tagamiseks gaasi ja elektri siseturu liberaliseerimise määruste ulatuslikku ja täielikku rakendamist kõikides liikmesriikides;

2.2

toetab põhjalike tasuvusanalüüside läbiviimist komisjoni uute õigusaktide ettepanekute kohta;

2.3

nõuab, et ELi saastekvootide süsteemi kontrollimise käigus parendataks ja laiendataks veelgi süsteemi vastavalt rohelisele raamatule, tagades seega stabiilse õhkkonna, mis võimaldaks tööstustel vastu võtta otsuseid vajalike pikaajaliste investeeringute kohta; kutsub üles mittevajaliku koormuse kõrvaldamisele tööstuselt, eelkõige elektrihinna mõjude ja konkurentsimoonutuste tagajärjel riiklike saastekvootide eraldamise kavade ebapiisava kooskõlastamise tõttu liikmesriikide vahel;

2.4

tõdeb, et kooskõlastamine Euroopa Liidu tasandil 2006. aasta jaanuari gaasivarustuse kriisi ajal õigustas end ning nõuab ka tulevikus liikmesriikide esmast omavastutust enda energiavarustuse tagamisel, arvestades, et varustuskriiside puhul oleks olemas solidaarsus- ja subsidiaarsuspõhimõtetel tuginevad tõhusad kooskõlastamismehhanismid;

2.5

nõuab, et jätkusuutlike energiate ja energiatõhususe puhul asetataks rõhk teadus- ja arendustegevusele ning eraldatakse selleks piisav osa ühenduse toetusvahenditest;

2.6

teeb ettepaneku, et Euroopa Liit peaks igas asjaomases poliitikavaldkonnas oma pädevuste piires edendama jätkusuutlike energiakandjate kasutamist;

2.7

tervitab komisjoni kavatsust aidata kaasa energiatõhususe meetmete edasiarendamisele ning toetab varsti esitatavat kaugeleulatuvat energiatõhususe tegevuskava;

2.8

nõuab, et tegevuskava koostamisel kasutataks turule toetuvaid ja kulutõhusaid vahendeid, nagu teave, nõustamine, edendamine, vabatahtlikud kokkulepped jne, samuti riiklike eelarvete, ettevõtete ja tarbijate koormuse piiride arvestamine;

2.9

ei poolda energiatõhususe osas absoluutsete eesmärkide püstitamist. Liikmesriikidel, kes on juba säästumeetmeid rakendanud või kasutavad eriti tõhusaid tehnoloogiaid, on tõhususe tõstmisel vähem võimalusi ja absoluutsete eesmärkide püstitamise korral oleksid neil ebasoodsamad konkurentsitingimused;

2.10

pooldab rahvusvahelise energiatõhususe kokkuleppe ettepanekut ja ELi dialoogi käivitamist energiatõhususe ja-säästmise kohta palju energiat tarbivate riikide ning tärkava majandusega riikidega;

2.11

toetab varustuskindluse ja tarnijate mitmekesistamise ühise välis- ja julgeolekupoliitika kontseptsiooni väljaarendamist, samuti energiaalaste partnerluste väljatöötamist ja dialoogi intensiivistamist oluliste tootja-, transiit- või tarbijariikidega; siinkohal näib mõttekas kaasata kõnealusesse protsessi ka riigid, mis ei ole ELi naaberriigid.

2.12

kutsub komisjoni üles võtma arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulisust tegevuskava edasiarendamisel, tegelema üksikasjalikult kohaliku ja piirkondliku mõõtmega ning sel viisil kaasa aitama maapiirkondade üldisele tugevdamisele;

2.13

toetab komisjoni biomassivarustust puudutavat seisukohta, et “otsuseid selle kohta, milliseid energiakultuure on asjakohane kasvatada, on kõige parem vastu võtta piirkondlikul või kohalikul tasandil”;

2.14

peab vajalikuks, et varustuskindluse suurendamiseks, ressursside säästmiseks, kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, samuti maapiirkondade ja taastuvenergia ettevõtete tugevdamiseks tuleb energiasäästlikkuse edendamise ja energiatõhususe suurendamise kõrval edendada ka taastuvenergia kasutamist ning sellega seoses edasi arendada biomassi kasutamist energiaallikana ja materjalitootmises;

2.15

peab vältimatuks biokütustega seonduvate tehniliste takistuste lahendamist ning standardi EN 14214 muutmist, et lihtsustada erinevate taimeõlide kasutamist biodiisli tootmiseks, kuivõrd see on võimalik ilma kütuse kvaliteedi olulise languseta ning toetab seetõttu komisjoni kavatsust selgitada kõigepealt välja nimetatud takistuste põhjused, täpsustada, millised kõnealuse standardi spetsifikatsioonid muutmist vajavad ning samal ajal tagada, et sellest tingituna ei toimuks biokütuste diskrimineerimist;

2.16

kutsub komisjoni üles arvestama biokütuste strateegia edasiarendamisel vajalikul määral kohaliku ja piirkondliku mõõtmega;

2.17

tervitab komisjoni kavatsust suurendada kütusetarbimises biokütuste osakaalu ning kehtestada biokütuste edendamise tegevuste kontroll.

6.3.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 51/27

1.

Seoses majanduse globaliseerumise ja sellega kaasneva tugevneva konkurentsisurvega avalikele ja eraettevõtetele, tuleb konkurentsivõime suurendamiseks, mis on üks Lissaboni strateegia eesmärke, tihendada avaliku ja erasektori koostööd avaliku ja erasektori partnerluse näol. Koostööst saaksid kasu mõlemad osapooled ja eelkõige kodanikud, kellele teenuseid osutatakse;

2.

Avaliku ja erasektori partnerluse kaudu saavad osapooled — ühest küljest riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused ning teisest küljest erasektori esindajad — ellu viia ühiseid, kummagi partneri ressursse kasutavaid ning ka mõlemale tulutoovaid projekte, mis ei teeni ainult ärilisi, vaid ka ühiskondlikke eesmärke, eelkõige pakutavate teenuste parema kvaliteedi näol;

3.

Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid avaliku ja erasektori partnerlusse rohkem panustama, sest nende osalus EÜ asutamislepingu põhimõtetele tuginevais partnerlusprojektides toob kasu eelkõige kodanikele, kellele teenused on suunatud;

1.1

on arvamusel, et kuna mõiste “avaliku ja erasektori partnerlus” on seni täpselt määratlemata ja eriti uutes liikmesriikides puuduvad sellealased kogemused ning kohased õigusnormid, on vaja koostada tõlgendav teatis, mis hõlmaks kõiki avaliku ja erasektori partnerluslepingute tüüpe;

1.2

leiab, et teenuste rahastamise viis, avaliku ja erasektori partnerluse konkreetne vorm või see, kas kõnealuseid teenuseid peaks osutama omavalitsus ise, tuleks otsustada kodanikele lähimal, st kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil;

1.3

leiab, et kui täpselt määratletud projekti teostamisel otsustatakse avaliku ja erasektori partnerluse kasuks, siis tuleb seda teha eelkõige silmas pidades kodanikele osutatud teenuste paremat kvaliteeti. Avaliku ja erasektori partnerlus ei ole alati tingimata parim lahendus;

1.4

on arvamusel, et avaliku ja erasektori partnerluse eesmärk on kanda riskid üle sellele osapoolele, kes on paremini suuteline neid haldama, ja näha ette tagatised juhuks, kui projekti teostamisel tekivad tõrked;

1.5

on seisukohal, et avaliku ja erasektori partnerluse puhul vastutab avalik sektor asjaomase infrastruktuuri ja teenuse osutamise eest ning teeb projekti elluviimisel aktiivselt koostööd erasektoriga; eraettevõte seevastu tagab rahalised vahendid ja tehnosiirde, täidab riigiasutuste eesmärkide saavutamiseks vajalikke ülesandeid ning käitab objekti pärast selle valmimist või uuendamist, osutades vastava tasu eest avalikku teenust. Seega on avaliku ja erasektori partnerluse eesmärk korraldada osapooltevahelised suhted nii, et projekti teatud osaga seotud riskid kantakse alati üle sellele partnerile, kes suudab kõnealuseid riske paremini kontrollida;

1.6

arvab, et infrastruktuuri rajamise või avalike teenuste osutamise otstarbel võib avaliku ja erasektori partnerlus olla õige lahendus. Siiski tuleb alles siis, kui infrastruktuuri rajamise või teenuse osutamise eesmärki on põhjalikult analüüsitud, otsustada, kas kohalik või piirkondlik omavalitsus teeb seda ise, kaasab selleks kolmandaid osapooli vastavalt riigihangete korraldamise riiklikele eeskirjadele, annab kontsessiooni või kasutab ülesande täitmiseks institutsioonilist avaliku ja erasektori partnerlust;

1.7

on arvamusel, et avaliku ja erasektori partnerlusele tuleb läheneda mitte ainult õiguslikust, majanduslikust ja tehnilisest aspektist, vaid ka poliitilisest vaatenurgast, sest otsuseid ühisprojektide läbiviimise kohta teevad avalik ja erasektor demokraatliku hääletusmenetluse kaudu ja lisaks sellele kontrollitakse tehtud otsuseid järelevalveasutuste poolt, mistõttu need tuleb avalikustada, et neid võiksid hinnata kodanikud, kes kõnealuseid teenuseid kasutavad;

1.8

on seisukohal, et projekti elluviimine avaliku ja erasektori partnerluse kaudu (eeldusel, et seda peetakse infrastruktuuri rajamise ja teenuse osutamise parimaks võimaluseks) võib mõnel juhul anda riigiasutustele järgmised eelised:

1.9

rõhutab, et avaliku ja erasektori partnerlus nõuab osapooltelt vastastikust usaldust ja läbipaistvust ning aitab ainult siis kaasa vabale, EÜ asutamislepingus sätestatud põhimõtetele (nagu võrdse kohtlemise, vastastikuse tunnustamise ja proportsionaalsuse põhimõte) tuginevale arengule, kui on täidetud järgmised eeldused:

1.10

rõhutab, et nii lepingulise kui ka institutsioonilise avaliku ja erasektori partnerluse puhul peab prioriteet olema kodanikele kvaliteetsete, turvaliste ja püsivate rajatiste ja teenuste tagamine. Seetõttu peavad riigiasutused seadma teenuseosutamise tähtsamaks teenusepakkuja majandushuvidest, ning neile peavad jääma teatud õigused, nagu õigus kehtestada kvaliteedi- ja ohutusnõuded ja neid partnerluse jooksul vastavalt avalikkuse huvidele ühepoolselt muuta, võtta üle töö või teenuste osutamine ja pärast partnerluse lõppu saada teenusepakkujalt varad, mida riigiasutus peab vajalikuks rajatise kasutamise või teenuse osutamise jätkamiseks.

1.11

leiab, et isegi kui enamik osalejaid, kellega komisjon on konsulteerinud, ei toeta ühenduse algatust avaliku ja erasektori partnerluses allhanke kasutamist käsitlevate õigusaktide selgemaks muutmise ja ühtlustamise kohta, ei tohi ühenduse institutsioonid unustada, et niisugune partnerlus on mõeldud teenuseid kasutava kodaniku jaoks ning et partnerlusprojekt võib ebaõnnestuda, kui avaliku ja erasektori partnerluse üks osapool ei täida oma kohustusi allhankijate ja tarnijate suhtes, kes osaliselt või täielikult teenusepakkumist teostavad. Samas on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused huvitatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete — kes on enamasti allhankija või tarnija rollis — tugevdamisest. Seetõttu tuleb kehtestada hankija või kontsessionääri kohustus täita oma majanduslikke kohustusi allhankijate ja tarnijate suhtes samadel majanduslikel tingimustel, mis kehtivad hanke tellija majanduslikele kohustustele hankija või kontsessionääri suhtes.

2.1

Kui komisjon säilitab mõtte algatada teenusekontsessioone puudutav õigusakti ettepanek, palub Regioonide Komitee arvesse võtta teenusekontsessioonide ja üldist majandushuvi pakkuvate kontsessioonide spetsiifikat. Komisjoni iga ettepanek peaks tagama paindlikud, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad menetlused teenusepakkuja valimiseks ning paindlikud horisontaalsed kriteeriumid lõpliku kontsessiooni andmiseks.

2.2

arvab, et komisjoni tasemel arutelu avaliku ja erasektori partnerluse üle peab jätkuma, sest koostöö kohalike/piirkondlike omavalitsuste ja erasektori vahel omandab Euroopa Liidus üha suuremat tähtsust;

2.3

nõuab mõiste “avaliku ja erasektori partnerlus” täpset määratlemist, samuti terminoloogia selgitamist, esitades näiteks selliste väljendite nagu “lepinguline avaliku ja erasektori partnerlus” või “institutsiooniline avaliku ja erasektori partnerlus” täpse tähenduse ning võimaluse korral Euroopa tasandi avaliku ja erasektori partnerluse eristamist riikliku ja omavalitsustasandi omast;

2.4

leiab kooskõlas eelmise punktiga, et tuleks vältida termineid “avalik teenus” ja “üldhuviteenus”, sest erinevates õigusaktides määratletakse neid erinevalt. Euroopa õigusaktides üha enam tähelepanu pälviva institutsioonilise avaliku ja erasektori partnerluse määratlemiseks võiks kaaluda mõistet partnerlus, mille eesmärk on töö teostamine või kodanikele teenuse osutamine täielikult või osaliselt kasutajate poolt makstava tasu eest;

2.5

innustab pöörama tähelepanu ka küsimusele, kas Euroopa tasandil on olemas vajalikud rahastamisvahendid üleeuroopalise avaliku ja erasektori partnerluse tagamiseks (edasikindlustamine, riigi tagatised);

2.6

tunnustab komisjoni tööd tagamaks ELi tasandil, et riigihangetel ja kontsessioonide andmisel lähtutakse EÜ asutamislepingus sätestatud läbipaistvuse, võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse ja vastastikuse tunnustamise aluspõhimõtetest;

2.7

on seisukohal, et konkurentidega peetav dialoog võib keeruliste riigihangete puhul tõhus olla, kuid praeguseks on konkurentidega peetava dialoogi sisu osas vähe kogemusi;

2.8

soovitab liikmesriikidel töötada välja omaenda läbipaistev, sidus ja paindlik kontsessioonide andmise kord, võttes arvesse kõiki võimalikke Euroopa Komisjoni esitatud ühiseid Euroopa tasandi määratlusi ja standardeid;

2.9

on arvamusel, et avalikke teenuseid osutavas ettevõttes võiksid osaleda nii avalik kui ka erasektor. Sel viisil saaks suurendada avaliku ja erasektori partnerluse alaste algatuste õiguskindlust;

2.10

juhib tähelepanu sellele, et riigihankemenetlust ei oleks vaja rakendada ainult nende pakkujate suhtes, 1) kelle üle teostab hankelepingu sõlmiv riigiasutus samasugust kontrolli kui enda alluvuses olevate osakondade üle ja 2) kes samal ajal teostavad ülekaaluka osa oma tegevusest asjaomase asutuse raames. Regioonide Komitee arvates on “sõltuv teenusepakkuja” õiguslikult eraldiseisev üksus, mille üle pädev ametiasutus omab kontrolli, mis on võrreldav kontrolliga tema enese teenuste üle. Selleks, et määratleda, kas selline kontroll on olemas, tuleb vaadelda selliseid parameetreid nagu ametiasutuse osalemine teenusepakkuja haldus-, juht- ja kontrolliorganites, teenusepakkuja põhikirjas esinevaid vastavasisulisi viiteid, omandivormi, ametiasutuse mõju ja tegelikku rolli teenusepakkuja strateegiliste otsuste ning konkreetsete haldusotsuste langetamisel. Sõltuva teenusepakkuja staatus välistab igasuguse võimaluse, et teenusepakkuja kapitalis osaleks eraettevõte enam kui 33 % ulatuses; komitee peab ekslikuks eriti eeldust, et pakkumismenetluseta lepingute sõlmimine riigihankemenetluse teel asutatud era- ja avaliku sektori segakapitalil põhinevate ettevõtetega annab viimastele vältimatult otsese või kaudse eelise; seetõttu ei saa komitee nõustuda seisukohaga, mille kohaselt pakkumismenetluseta lepingute sõlmimine tähendaks alati asutamislepingu sätetega vastuolus olevat konkurentsieelist, samuti ei saa komitee nõustuda põhimõttega, et mistahes täiendava nõude esitamine turul tegutsemisele oleks vastuolus eespool kirjeldatud raamistikuga;

2.11

on seisukohal, et ühenduse kontsessioonide ja institutsioonilise avaliku ja erasektori partnerluse alane tõlgendav teatis võib pakkuda suuniseid EÜ asutamislepingus sätestatud võrdse kohtlemise, läbipaistvuse, proportsionaalsuse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetest kinnipidamise kohta. Seega suureneksid avaliku ja erasektori partnerluse projektide eduväljavaated ja Euroopa Investeerimispanga (EIP) laenudega rahastatavad projektid saaksid senisest kindlama aluse;

2.12

rõhutab, et üldhuviteenuste kõrge kvaliteedi tagab liikmesriikide demokraatlik õiguskord, mis asetab kesksele kohale kodaniku. Selle eest seisavad hea teenuse pakkumist kavandavad või kavandamisel kaasa rääkivad ja seda kontrollivad asutused.

2.13

on arvamusel, et ELi toetuste andmisel tuleks prioriteediks seada avaliku ja erasektori partnerluse rahastamine.

6.3.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 51/31

1)

Kolmeosalised lepingud ja kokkulepped on sobiv vahend Euroopa mitmetasandilise juhtimise edendamiseks, sest nende puhul kaasatakse eriti kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ühenduse poliitika elluviimisse, arvestades iga liikmesriigi institutsioonilise ülesehitusega.

2)

Kõnealune uus vabatahtlik instrument suurendab paindlikkust, tõhusust ja demokraatiat Euroopa Liidus ning see aitab kodanikke Euroopa projektiga tihedamalt siduda.

3)

Kolmeosaliste lepingute ja kokkulepete taaskäivitamine on üks komitee poliitilisi prioriteete 2006. aastal. Komitee soovib eriti suurendada kõnealuse vahendi panust ja võimalusi Lissaboni strateegia rakendamisel.

4)

Kolmeosaliste lepingute ja kokkulepete laialdase kasutamise, mis kuulub läbiviimiskava planeerimisinstrumentide hulka, eesmärk on kujundada planeerimispoliitikat — Euroopa Liidu tasandist kuni kohaliku tasandini — koherentsemalt ja ühtsemalt ning mitmekesistada planeerimisinstrumente, mida kasutatakse kõigi piirkondliku tasandi majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitikaga tegelevate institutsioonide vahelises dialoogis.

5)

Kolmeosaliste lepingute ja kokkulepete katsejärgu tulemused on mitmesugused ja seega on põhjust kõnealune meede ning selle töökorraldus, eesmärgid ja ulatus uuesti määratleda.

6)

Komitee andis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huvidest lähtuvalt vajaliku panuse kõnealuse meetme potentsiaali parimaks kasutamiseks 2.–3. oktoobril 2006. aasta valitsemisasjade ja Euroopa Liidu alase kõrgetasemelise töörühma koosolekul; koosoleku järeldustes märkis kõrgetasemeline töörühm, et miski ei takista kõnealuse meetme edasist toimimist ning pööras tähelepanu mitme liikmesriigi väljendatud huvile alustada vabatahtlikkuse alusel uue katsejärguga.

1.1

arvab, et Euroopa ees seisvaid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid ning demokraatlikke väljakutseid arvestades on vaja kindlasti tugevdada Euroopa Liidu, liikmesriikide ja kohalike ning piirkondlike omavalitsuste tegevust tõelise partnerluse abil, et kõnealune tegevus oleks senisest tõhusam;

1.2

rõhutab, et institutsioonilise partnerluse põhimõtte kinnistamine vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele kujutab endast tugisammast Euroopale, mida kõik selle kodanikud tajuksid “ühise koduna”;

1.3

on seisukohal, et partnerluspõhimõtte rakendamine praktikas annaks võimaluse praeguse süsteemi vigade parandamiseks ja annaks tõelist lisaväärtust selgelt määratletud ühiste eesmärkide saavutamiseks vastavalt Euroopa Komisjoni 10. mai 2006. aasta teatises väljapakutud “kodanike tegevuskava” ideedele, puudutamata sealjuures sidusrühmade institutsiooniliste pädevuste jaotust;

1.4

märgib lisaks, et liikmesriikides käimasolev Euroopa kodanikega peetav arutelu järelemõtlemisaja raamides näitab, et konkreetsete ja nähtavate tegevuste abil on võimalik luua kodanikega lähemad sidemed ja et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsene kaasamine Euroopa ülesehitusse on selle protsessi lahutamatu osa.

2.1

on algusest peale toetanud kolmeosaliste lepingute ja kokkulepete kui partnerlusel põhineva meetodi kontseptsiooni, et neid õigusakte ja programme, mis avaldavad olulist mõju piirkondadele, oleks võimalik rakendada senisest sujuvamalt ja paindlikumalt;

2.2

märgib, et kolmeosaliste lepingute ja kokkulepete katsejärgu tulemused ei vasta ootustele, kuid on samas seisukohal, et ilma kõnealuse meetme asjakohasust kahtluse alla seadmata tuleb teha kõikvõimalikke jõupingutusi, et kõnealust instrumenti saaks paremini kasutada ja levitada;

2.3

märgib, et praeguse hetkeni on sõlmitud ainult üks kolmeosaline leping (Lombardia piirkonnaga) ja avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon ei ole piisavalt sihipäraselt tegutsenud kolme teise pilootlepingu (Birmingham, Lille ja Pescara) projekti allakirjutamise nimel, kuivõrd nende uuenduslik sisu oleks võinud anda tõelist lisaväärtust; võtab kõnealuses kontekstis teadmiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste (nt Astuuria autonoomse piirkonna ja Trento autonoomse provintsi) uued algatused ja rõhutab teatud Euroopa ja riiklike liitude tegevust meetme toetamisel ja edendamisel;

2.4

tuletab meelde, et kolmeosaliste lepingute ja kokkulepete idee väljapakkumine pakkus suurt huvi kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kelle ülesandeks on suures osas Euroopa Liidu õigusaktide ja meetmete ülevõtmine ja kohaldamine, sest kõnealune meede suurendaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tõhusust; samuti on see abivahend Euroopa Liidu institutsioonide, riikide valitsuste ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste meetmete ja tegevuse kindlaksmääramisel ja integreeritud elluviimisel, mis suurendaks iga institutsioonilise osaleja rolli;

2.5

ei jaga seega Euroopa Komisjoni hinnangut, mille kohaselt “ei ole ükski kohalik ega piirkondlik omavalitsus või keskasutus ettepaneku vastu erilist huvi üles näidanud”;

2.6

juhib tähelepanu katsejärgu ebakindlusele, mille ulatus on liiga piiratud; ning pärast Euroopa Komisjoni hinnanguga tutvumist arvab, et kõnealuse meetme läbivaatamine on seetõttu veelgi olulisem, pöörates eritähelepanu järgnevale:

2.7

tuletab meelde, et Euroopa Parlament võttis 2003. aasta detsembri resolutsioonis meetme positiivselt vastu ning palus, et katsekava kataks piisavalt palju ja erinevaid juhtumeid; ning et eraldataks rahalised vahendid vajaliku tutvustuskampaania läbiviimiseks;

2.8

juhib tähelepanu eesistujariigi Soome poolt liikmesriikidele saadetud küsimustiku vastustele, millest selgub, et enamus liikmesriike pooldab Euroopa poliitika rakendamisel partnerluse põhimõtte edendamiseks kolmeosaliste või rohkemate osalistega kokkulepete sõlmimist liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning Euroopa Komisjoni vahel;

2.9

leiab, et mitmeid tegevusjuhiseid välja pakkudes täidab ta Euroopa Komisjoni poolt kindlaks määratud põhilisi tingimusi meetme edu tagamiseks; lisaks on ta valmis täitma liikumapaneva jõu rolli, et anda vajalik poliitiline hoog käesoleva meetme kasutamiseks; rõhutab siiski, et ükski algatus ei saa olla edukas ilma asjaomaste liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni toetuse ja panuseta.

3.1

pooldab kolmeosaliste lepingute ja kokkulepete läbivaatamist ning nende uut määratlemist Euroopa piirkondlike paktidena, eesmärgiga kohandada neid paktide tõenäoliste osapoolte, erinevate valitsustasandite vajadustele ja huvidele;

3.2

soovib, et Euroopa piirkondlikud paktid võimaldaksid:

3.3

rõhutab, et kõnealused poliitikavahendid toovad iseenesest suurt lisaväärtust piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele ning Euroopa Liidule, kuna võimaldavad ELi tegevust paremini ja tõhusamalt kohandada tegelikele kohalikele ja piirkondlikele vajadustele ning saavad seega paremini vastata konkreetsetele kohaliku tasandi probleemidele;

3.4

kinnitab oma valmisolekut teha koostööd Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu eesistujariigi ja teiste asjaomaste institutsioonidega — eriti Euroopa avaliku halduse kõrgetasemelise töörühmaga — selleks, et teha kindlaks ja hinnata kõnealuste lepingute ja kokkulepete lisaväärtust, määrates sealjuures kindlaks sobivad kriteeriumid ja näitajad;

3.5

leiab, et vabadus Euroopa piirkondlike paktide kasutamiseks ja asjaomaste partnerite ühisel tahtel põhinevad läbirääkimised nende sõlmimiseks on eeltingimus, et tugevdada kolme valitsustasandi — kaasa arvatud enam kui üht liikmesriiki hõlmavad juhud — vahelist pidevat ja korrapärast dialoogi, mis peaks olema läbiv element paktide koostamisest kuni nende rakendamiseni; igal juhul tuleb kõnealuse vahendi kujundamisel lähtuda kehtivate eeskirjade austamisest ja rakendamisest, ja seda nii piirkondlikul, liikmesriigi kui ühenduse tasandil nii igas liikmesriigis kehtiva pädevuste jaotuse kui valdkondlike eeskirjade ning finantsvahendite haldus- ja kontrollieeskirjade rakendamise osas;

3.6

arvab, et ühiste eesmärkide poole püüdlemisel ei ole tegelik partnerlus võimalik ilma iga lepinguosalise rahalise panuseta; teeb ettepaneku, et Euroopa piirkondlike paktide rahastamise küsimuses tuleks keskenduda võimalikule sünergiale 1) Euroopa tasandil asjaomaste poliitikavaldkondade olemasolevate eelarverubriikide ja struktuurifondide ning 2) kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi eelarvevahendite vahel; ja seda ilma, et loodaks täiendav ühenduse regionaalpoliitika rahastamisvahend või taotletaks lisavahendeid kõnealuseks otstarbeks;

3.7

leiab, et ühine eesmärk peaks olema optimeerida algatuse mõju, selgitades kohapeal ühenduse antavat lisaväärtust; selline lisaväärtus tekib vältimatult, kui teatud poliitikavaldkondades teostavad seadusandlikke, väljatöötamise ja täitevvõimu volitusi mitmed ametiasutused (ELi, liikmesriigi, piirkondlik ja kohalik tasand); palub Euroopa Komisjonil määrata kindlaks täpsed näitajad, mis võimaldavad kõnealuse lisaväärtuse mõõtmist;

3.8

palub Euroopa Komisjonil laiendada Euroopa piirkondlike paktide kasutamist muudele valdkondadele ja ka teistele Euroopa poliitikavaldkondadele kui keskkond ning eelkõige edendada selle kasutamist seoses Lissaboni strateegia, ühtekuuluvuspoliitika, Euroopa suuremate infrastruktuuride ning merenduspoliitikaga;

3.9

leiab, et on soovitav tõhustada konsultatsioone Euroopa Komisjoni, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee vahel Euroopa piirkondlike paktide väljatöötamiseks ja rakendamiseks; lisaks arvab, et seda on võimalik teha vaid asjaomaste riikide valitsuste toetusel;

3.10

kordab Euroopa Komisjonile esitatud palvet tugevdada kõnealuse uue vahendi juhtimisel horisontaalset kooskõlastamist peasekretariaadi poolt;

3.11

teeb ettepaneku kehtestada korrapärased konsultatsioonimehhanismid piirkondlikus paktis osalevate valitsusasutuste vahel; kõnealused mehhanismid peavad jääma paindlikuks ning hõlmama vaid piiratud arvu töötajaid; piirkondlikke pakte tuleks kujundada sellistena, et Euroopa Komisjonil oleks võimalus neid vormistada koos kõigi liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega nii, et nendesse koondatakse kõik kehtivad tingimused ja kriteeriumid vastavalt objektiivsuse, avalikkuse ja läbipaistvuse põhimõtetele. Piirkonnad kohustuvad tegema koostööd komisjoni ja kõigi liikmesriikidega kõnealuste kriteeriumide väljatöötamiseks;

3.12

peab äärmiselt vajalikuks parendada piirkondlike paktide osapoolteks olevate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahelist teabevahetust ja nende vastastikust mõju; teeb ettepaneku sätestada iga-aastane järelevalve pakti kaasatud valitsusasutuste iga-aastaste koosolekute või avalike arutelude kaudu;

3.13

kutsub Euroopa Komisjoni üles alustama tõelist teabekampaaniat Euroopa piirkondlike paktide käikulaskmise kohta koos teadlikkuse tõstmise meetmetega, mis on suunatud kõikidele potentsiaalsetele sidusrühmadele ning mis rõhutavad selgelt kõnealuse vahendi eesmärki ja poliitilist tähtsust;

3.14

peab vajalikuks, et kohalikele sotsiaalpartneritele — ruumilises arengus osalejatele — omistataks formaalne tähtsus Euroopa piirkondlike paktide kontseptsioonis;

3.15

leiab, et pidades silmas kodanikuosaluse tähtsust Euroopa piirkondlike paktide eesmärkide määratlemisel, peaksid Euroopa institutsioonid võtma meetmeid nimetatud osaluse edendamiseks ning samuti kodanikuosaluse vahendeid puudutavate ettepanekute elluviimiseks;

3.16

teeb komitee presidendile ülesandeks edastada käesolev arvamus nõukogule, Euroopa Parlamendile, liikmesriikide valitsustele ning Euroopa Liidu ja Euroopa avaliku halduse kõrgetasemelisele töörühmale.

6.3.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 51/35

1)

“kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealised” on nõukogu 26. juuni 1997. aasta resolutsiooni määratluse kohaselt “kolmandate riikide kodanikud vanuses alla kaheksateistkümne aasta, kes saabuvad mõne liikmesriigi territooriumile ilma õiguse või tava kohaselt nende eest vastutava täisealiseta, seni kui selline isik on nad tegelikult oma hoole alla võtnud”;

2)

alaealised, saatjata reisivad alaealised ja noored varjupaigataotlejad on kõige haavatavamas olukorras ja sotsiaalse tõrjutuse suurim riskirühm. Seetõttu on nende kaitse Euroopa Liidu, sotsiaalpartnerite ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks esmane ülesanne;

3)

eriti haavatavas seisukorras olevate isikute, nagu näiteks inimkaubanduse ohvrite, varjupaigataotlejate ja kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste rändevood kujutavad oma objektiivsete tunnusjoonte tõttu ebaseaduslikku sisenemist partnerriikide territooriumile ning nendega tegeletakse ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise üldpoliitika menetluste kaudu;

4)

sellised rändevood jäävad kooskõlas rahvusvahelise ja riikliku õigusega ette nähtud kaitsekohustusega halli alasse ebaseadusliku sisserände ja hilisema seadusliku riigis viibimise vahel;

5)

praegusel hetkel on teave olukorrast Euroopa Liidu tasandil raskesti kättesaadav, kuna ametiasutused kasutavad erinevat tüüpi klassifikatsioone kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste osas, kes on eri riikide statistikas liigitatud kas varjupaigataotlejate, majanduslikel põhjustel sisserändajate või hüljatud alaealiste hulka kuuluvaks;

6)

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Ülemkomissari (UNHCR) hinnangul on maailmas 25 miljonit põgenikku, neist 50 % on lapsed. Hiljutiste hinnangute kohaselt on 2–3 % nende hulgast kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealised;

7)

UNICEF hindab 1,2 miljoni suuruseks nende alaealiste arvu, kes langevad aastas inimkaubanduse ohvriks nii kodu- kui välismaal (UNICEFi aruanne “Stop the Traffic”, juuli 2003). International Save the Children Alliance'i töödel põhinevate hinnangute alusel ja UNHCRi käivitatud programmi “Separated Children in Europe Programme” väitel on saatjata alaealiste hulk Euroopas vähemalt 100 000. Itaalias kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealistega tegeleva riikliku asutuse (Comitato Minori Stranieri) kogutud andmete kohaselt saabub selliseid alaealisi igal aastal ligi 8 000, ning see arv on viimastel aastatel järjest suurenenud. Hispaanias registreeritakse igal aastal 3 000–4 000 kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealist, Prantsusmaal, Hollandis ja Belgias varieerub registreeritute arv 5 000–6 000vahel. Kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste arv on kahtlemata suurem, kui võtta arvesse ka ebaseaduslik sisseränne ning arvestada raskusi nende alaealiste hulga hindamisel, kes on ühenduse territooriumile ebaseaduslikult saabunud;

8)

kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealised tulevad peamiselt Põhja-Aafrika riikidest, eelkõige Marokost ja Aafrika Alam-Saharast (Senegal, Mali, Guinea, Kamerun jne), Aasia maadest ja ennekõike Afganistanist, Ida-Euroopast, eriti Rumeeniast, Moldovast, Albaaniast ja endise Jugoslaavia riikidest;

9)

abikohustus lasub sageli täielikult kohalikele ja piirkondlikel omavalitsustel; need saavad hädaolukorraga tegeleda vaid piiratult, kuna puudub raampoliitika ja tegelik pädevus algprobleemi lahendamiseks, juriidiline õigus taasühinemise või kodumaale tagasipöördumise abi alaseid otsuseid vastu võtta ning puudub ka tegevusprogramm, mis vähendab meetmete tõhusust ja kasu, eeldades samas märkimisväärseid vahendeid;

1.1

peab vältimatuks kooskõlastatud tegevust rändevoogudega Euroopa Liidus subsidiaarsuspõhimõtet järgides, kaitstes üksikisikute ja eelkõige haavatavate rühmade õigusi, ning seda mitte üksnes rassismi, ksenofoobia ja teiste ebakindlust tekitavate tegurite vastu võitlemiseks, vaid samuti seetõttu, et sel moel täidetaks ka vältimatud tingimused Lissaboni strateegias määratletud majanduskasvupüüdluste elluviimiseks ning üldisemas plaanis ka siseturu eesmärkide saavutamiseks;

1.2

märgib, et võimaldamaks kavandada kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste jaoks asjakohasid tegevusi, on oluline:

1.3

otsustas kõnealuses olukorras koostada käesoleva omaalgatusliku arvamuse kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste välismaalaste olukorra kohta sisserändeprotsessis, mille kaudu soovitakse näidata selle rühma olulisust sisserändevoogude juhtimisel, arvestades alaealiste erilist haavatavust ning kaitsesüsteemi kõrvale jätmise kaudu toimuvat kuritarvitamist, mis aitab kaasa laste ekspluateerimisele ja laste töötamisele;

1.4

märgib, et seoses kõnealuse aspekti eriliste tunnusjoonte ja pakilise vajadusega seda partnerriikides käsitleda on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aktiivne ja pidev osalemine alaealiste eest hoolitsemisel oluliseks tingimuseks olukorra kohta objektiivse ülevaate saamisel;

1.5

on veendunud, et ebaseadusliku sisserändega tegelemine rändevoogude juhtimisel nõuab kvalitatiivset hüpet, ning sellega seoses tuleb tunnistada piirikontrollimeetmete ja üldisemalt liikmesriikide siseministeeriumite vaheliste kooskõlastamispüüdluste olulisust. Samaväärset tähelepanu tuleb pöörata piirkondade tsiviil- ja sotsiaalkontrollile, ilma milleta jääksid võitlustegevused tulemusteta ega viiks olukorra ohjamiseni. Viimatinimetatu on aga hädavajalik, ja seda on Euroopa Komisjon ka mitmel korral nõudnud. Samuti on vaja meetmeid, mis ennetaks alaealiste lahkumist oma riigist ning toetaks nende kodumaale tagasipöördumist, luues kõnealustes riikides kaitsesüsteemi, mis põhineb sealsete alaealiste kaitse meetmetele suunatud kaitsepoliitikal;

1.6

märgib, et komisjon pöörab kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste olukorrale liiga vähe tähelepanu ning avaldab lootust, et komisjoni poolt soovitatud lapse õiguste strateegia (dokumendis KOM(2006) 367 lõplik) võimaldab seda küsimust tõhusalt käsitleda;

1.7

juhib tähelepanu sellele, et igal juhul on vaja migratsiooniküsimuse lahendamiseks keskpikas ja pikas perspektiivis koostööpoliitikat, mis edendab sisserändajate päritoluriikide jätkusuutlikku arengut, tagades sealsetele kodanikele ja eelkõige noortele võimalused oma kodumaal;

1.8

väljendab heameelt komisjoni teatises KOM(2005) 389 lõplik avaldatud huvipakkuva lähenemise üle, milles peetakse päritoluriiki rändevoogude juhtimises osalevaks pooleks; antud kontekstis on äärmiselt oluline edendada päritolumaadega assotsiatsioonilepinguid, milles tuleb luua otsene seos migratsiooni ja arengu vahel, mida kõnealused riigid vajavad;

1.9

märgib, et suur hulk kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi peavad tagama kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste vastuvõtmise ja abiandmise. Samas on nende kanda ka kohustus leida eluase, kindlustada sotsiaal- ja arstiabi ning kooliharidus; vajadusel peavad omavalitsused soodustama nende integreerimist ühiskonda ja tööturule, teostama mahukat dokumenteerimisega seotud ning haldustööd ja kandma ka sellest tulenevad rahalised kulutused;

1.10

usub, et Euroopa Integratsioonifond peaks arvestama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste erinõuetega, ning toetab nende osalemist läbirääkimistel riiklike kavade ning vastavate tegevusprogrammide üle;

1.11

märgib, et, võttes arvesse rändevoogude praegust määra ning nende kohalikku ja piirkondlikku mõju, mis väljendub konkreetsetes vajadustes ja vajalikes eriteenustes, ning viimaste aastate vältel täheldatud tõusutendentsi, peavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused olema täielikult kaasatud rändevoogude juhtimisse selle nõutaval tasemel läbiviimise huvides piirkondlikul tasandil. Samuti peavad riigiasutused järgima aktiivsemat poliitikat, mis edendaks koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel, eelkõige kõige haavatavamaid rühmi silmas pidades;

1.12

rõhutab iga liikmesriigi asjaomaste riigiasutuste poolt andmete vähesusele vaatamata tehtud suurepärast tööd, mis on kerkinud esiplaanile seoses koostatava arvamusega ettevalmistamisega, ja tunnistab omavalitsuste silmapaistvat professionaalsust ning ametnike kohustusetunnet. Samuti tuleb ära märkida väärtuslik toetus valitsusvälistelt organisatsioonidelt ja alaealiste kaitsega tegelevatelt organitelt, kes töötavad kõige kaitsetumate rühmade, näiteks noorte varjupaigataotlejate ja inimkaubanduse ohvriks langenud noorte hüvanguks;

1.13

väljendab kahetsust selle üle, et kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste kaitse valdkonnas ei ole kõikides liikmesriikides olemas ühtlustatud menetlusi ja struktuure ning kutsub liikmesriike üles rakendama võimalikult ühtselt juba olemas olevaid Euroopa eeskirju; avaldab kahetsust ka selle üle, et valitsuse eri tasandite vaheliste pädevuskonfliktide tõttu on tegevus kooskõlastamata, millega kaasneb suur oht, et alaealiste kohtlemisel liikmesriikide võrdluses, kuid eelkõige sama liikmesriigi lõikes esineb tõelist ja märkimisväärset diskrimineerimist;

1.14

rõhutab, et saatjata alaealiste probleem puudutab peamiselt alaealiste päritolualadega piirnevaid piirkondi ning majanduslikult tugevamaid ja paremaid tööhõivevõimalusi pakkuvaid omavalitsusüksusi ja piirkondi, ent sellega kaasneb oht, et tiheda asustusega omavalitsusüksuste ja piirkondade spetsiifilised probleemid võivad vajaliku tähelepanuta jääda. Vahendite puudusest tingituna on väiksematel ja keskmise suurusega piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel piiratud tegutsemisvõimalused;

1.15

väljendab taas kord pettumust Euroopa Komisjoni valitud lähenemise üle, kuna komisjon kasutab oma hiljutistes ettepanekutes KOM(2005) 389 lõplik, KOM(2005) 390 lõplik ja KOM(2005) 391 lõplik, mis käsitlevad kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste ja inimkaubanduse ohvrite sunniviisilist tagasipöördumist, ebamäärast sõnastust, viitamata selgelt ja siduvalt ühelegi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni artiklile;

1.16

peab hädavajalikuks kavandada erialase väljaõppega töötajate poolt kohalikke ja piirkondlikke teenuseid, et paremini vastata kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste, varjupaigataotlejate ja inimkaubanduse ohvrite vajadustele, kuna nimetatud isikuid ohustab eriti diskrimineerimine ja sotsiaalne tõrjutus, ning võidelda otsustavalt alaealiste kaitseks kehtestatud eeskirjade kuritarvitamise ja nendest kõrvalehoidmise vastu; selleks tuleks kasutada järgmisi meetmeid:

2.1.1

peab kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealisi ja varjupaigataotlejaid käsitlevaid õigusnorme Euroopa tasandil ning mõnedes liikmesriikides ebapiisavaks ja nõuab, et võetaks tarvitusele meetmeid parandamaks olukorda järgmistes aspektides:

2.1.2

kutsub üles algatama kiiresti arutelu nõukogu, komisjoni ja parlamendiga kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste küsimusele lähenemiseks kohalikust vaatepunktist, et tuua välja kohalikul tasandil ette tulevad takistused ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalik konkreetne panus; seejuures rõhutatakse vajadust hinnata kõnealust probleemi Euroopa tasandil. Just seetõttu esitab komitee ka ettepanekud konkreetseteks meetmeteks, mis aitaksid probleemi paremini lahendada;

2.1.3

soovib, et selles nii olulises kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste alases arutelus seataks erilisele kohale varjupaigataotlejate algse kogukonna ja perekonna tingimused ja roll;

2.1.4

loodab, et kõik kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealisi puudutavad uued õigusloomealased, poliitilised ja programmilised meetmed, ka rändevoogude juhtimise raames, lähtuvad ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni põhimõtetest, eriti artiklist 3, samuti Euroopa Liidu asutamislepingu ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni põhimõtetest ning teistest saatjata alaealisi puudutavatest olulistest rahvusvahelistest vahenditest ja kaitsevad alati põhimõtteliselt alaealiste huvisid, suunates kõik jõupingutused alaealiste oma perekonnast eraldumise ja nende kultuurilise võõrandumise ärahoidmisele ning nende parimale kaitsmisele, juhul kui nad on sunnitud lahkuma oma koduriigist oma usuliste või muude tõekspidamiste tõttu;

2.2.1

nõuab kõnealuses küsimuses teadlikkuse tõstmist Euroopa tasandil ning märgib, et mitmetes hiljutistes õigusaktides ei ole võetud arvesse vajadust selliste alaealiste huvide kaitsmiseks. Ühtlustatud riiklike menetluste puudumise tõttu mitmetes liikmesriikides peavad just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võtma vastutuse probleemiga tegelemise ja lahendamise eest piirkonnas ning kandma sellega seotud kulud;

2.2.2

kinnitab pakilist vajadust töötada Euroopa tasandil välja ühine järjepidev lähenemisviis kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste küsimusele kui migratsioonivaldkonna probleemile. Selline lähenemine peab arvesse võtma alaealiste ja nende kaitse küsimuse äärmist delikaatsust ning vaieldamatut olulisust päritolukogukondade ja perekondade jaoks ning suurt tähtsust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, kelle ülesanne on varjupaigataotlejate vastuvõtmine ja sellekohaste sotsiaalsete meetmete eest vastutamine;

2.2.3

soovib lisaks, et tähelepanu pöörataks kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealisi puudutavatele õigusmeetmetele, kuna eksisteerib diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse oht. Sealjuures tuleb arvestades võimalusega, et alaealised pöörduvad tagasi oma perekeskkonda;

2.3.1

tervitab ELi tasandi lisameetmeid rändevoogude juhtimiseks. Liikmesriikide ainuvastutus ei ole kooskõlas keerukate sidemetega, mis on rändevoogude struktureeritud poliitikate ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutuse vahel kõige tundlikumate rühmade, nagu näiteks inimkaubanduse ohvrite, varjupaigataotlejate ja kolmandatest riikidest pärit saatjata alaealiste vastuvõtmisel ja sotsiaalsel integreerimisel;

2.3.2

soovib kohalike ja piirkondlike omavalitsuste täielikku osalemist kõnealuse nähtusega, et tulla toime tõhusa juhtimisega kohalikul tasandil, eriti haavatavate rühmade osas. Samuti on äärmiselt oluline saavutada vastastikune täiendavus ning kõigi asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide koostöö, et kogu tegevus oleks kooskõlastatud asjaomaste ametivõimudega, v.a juhul kui see on vastuolus lapse olulise huviga. Dialoogi- ja koordineerimismehhanismid tuleb paika panna kriisi varases staadiumis ja neid tuleb järgida kogu protsessi jooksul. Selline lähenemine on hädavajalik, mõeldes rändevoogude praegusele ulatusele ja kohalikule mõjule, seda nii konkreetsete vajaduste kui vajalike teenuste osas, ning viimaste aastate kasvutendentsile. Seetõttu pooldab komitee ennetava uurimuse koostamist;

2.3.3

seega peab komitee vajalikuks