ISSN 1725-5171

Euroopa Liidu

Teataja

C 318

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

49. köide
23. detsember 2006


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

II   Ettevalmistavad aktid

 

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

 

429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006

2006/C 318/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Jätkusuutlik areng tööstuse muutuste liikumapaneva jõuna

1

2006/C 318/2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tööstuse muutuste territoriaalne juhtimine: sotsiaalpartnerite roll ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi panus

12

2006/C 318/3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Infotehnoloogia toega elukestva õppe panus Euroopa konkurentsivõimesse, tööstuse muutustesse ja sotsiaalkapitali arengusse

20

2006/C 318/4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Teenused ja Euroopa töötlev tööstus: vastastoime ja mõju tööhõivele, konkurentsivõimele ja tootlikkusele

26

2006/C 318/5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohtaKOM(2006)91 (lõplik) — 2006/0033(COD)

38

2006/C 318/6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nende äriühingute aktsionäride hääleõiguse kohta, mille registreeritud asukoht on liikmesriigis ja mille aktsiatega kaubeldakse reguleeritud turul, ning direktiivi 2004/109/EÜ muutmise kohtaKOM(2005) 685 lõplik — 2005/0265 (COD)

42

2006/C 318/7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ostujõu pariteetide alusandmete esitamise ning nende arvutamise ja levitamise ühiseeskirjadKOM(2006) 135 lõplik — 2006/0042 (COD)

45

2006/C 318/8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus tolli ja kaubanduse paberivaba keskkonna kohtaKOM(2005) 609 lõplik — 2005/0247 (COD)

47

2006/C 318/9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2000/12/EÜ ja 2002/65/EÜ muutmise kohtaKOM(2005) 603 lõplik — 2005/0245 (COD)

51

2006/C 318/0

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus)KOM(2005) 650 lõplik — 2005/0261 (COD)

56

2006/C 318/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses heitmetega ja sõidukite remonditeabe kättesaadavust ning millega muudetakse direktiivi 72/306/EMÜ ja direktiivi …/…/EÜKOM(2005) 683 lõplik — 2005/0282 (COD)

62

2006/C 318/2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalturism Euroopas

67

2006/C 318/3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus struktuurilise ettevõtlusstatistika kohtaKOM(2006) 66 lõplik — 2006/0020 (COD)

78

2006/C 318/4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohtaKOM(2006) 93 lõplik — 2006/0031 (COD)

83

2006/C 318/5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile linnakeskkonda käsitleva temaatilise strateegia kohtaKOM(2005) 718 lõplik — SEK(2006)16

86

2006/C 318/6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ARVAMUS teemal Põllumajanduse tulevikuväljavaated eriliste ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondades (mäestikualad, saared ja äärepoolseimad piirkonnad)

93

2006/C 318/7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kliimamuutustest tingitud probleemide lahendamine — kodanikuühiskonna roll

102

2006/C 318/8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Loomarümpade kõrvaldamine ja loomsete kõrvalsaaduste kasutamine

109

2006/C 318/9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Nõukogu määruse ettepanek milles sätestatakse erimeetmed siidiusside kasvatamise edendamiseks (kodifitseeritud versioon) KOM(2006) 4 lõplik — 2006/0003 (CNS)

114

2006/C 318/0

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ seoses teatavate elavhõbedat sisaldavate mõõteseadmete turustamise piirangutegaKOM(2006) 69 lõplik — 2006/0018 (COD)

115

2006/C 318/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile kalapüügisektori majandusliku olukorra parandamise kohtaKOM(2006) 103 lõplik

117

2006/C 318/2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus glükoosi ja laktoosi kohta (kodifitseeritud versioon)KOM(2006) 116 lõplik — 2006/0038 CNS

122

2006/C 318/3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Valgevene kodanikuühiskond.

123

2006/C 318/4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sisseränne Euroopa Liitu ja integratsioonipoliitika: koostöö piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel

128

2006/C 318/5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal: Euroopa töönõukogud: uus roll Euroopa integratsiooni tõhustamisel

137

2006/C 318/6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kodanikuühiskonna osalus võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga

147

2006/C 318/7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Tööelu kvaliteet, tootlikkus ja tööhõive globaliseerumise ning demograafiliste muutuste kontekstis

157

2006/C 318/8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa kodakondsuse nähtavaks ja tõhusaks muutmine

163

2006/C 318/9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele — Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised 2006–2010KOM(2006) 92 lõplik

173

2006/C 318/0

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Üleeuroopalised transpordikoridorid 2004–2006

180

2006/C 318/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu energiavarustus: energiakandjate optimaalse kombinatsiooni strateegia

185

2006/C 318/2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemadel — Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv lipuriigi nõuete täitmise kohta — KOM(2005) 586 lõplik — 2005/0236 (COD), — Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta — KOM(2005) 587 lõplik — 2005/237 (COD), — Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb sadamariigi kontrolli laevanduses — KOM(2005) 588 lõplik — 2005/0238 (COD), — Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem — KOM(2005) 589 lõplik — 2005/0239 (COD), — Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse meretranspordi sektoris toimunud õnnetuste juurdluse põhimõtted ja millega muudetakse direktiive 1999/35/EÜ ja 2002/59/EÜ — KOM(2005) 590 lõplik — 2005/240 (COD), — Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reisijate meritsi ja siseveekogudel vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral — KOM(2005) 592 lõplik — 2005/0241 (COD), — Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv laevaomanike tsiviilvastutuse ja finantstagatiste kohta — KOM(2005) 593 lõplik — 2005/0242 (COD)

195

2006/C 318/3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohtaKOM(2005) 646 lõplik — 2005/0260(COD)

202

2006/C 318/4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Programm GALILEO: Euroopa järelevalveameti edukas rajamine

210

2006/C 318/5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis siseveetranspordi edendamise kohta: NAIADES Euroopa integreeritud siseveetranspordi tegevusprogrammKOM(2006) 6 lõplik

218

2006/C 318/6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Lairibaühenduse lõhe ületamineKOM(2006) 129 lõplik

222

2006/C 318/7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 417/2002 topeltpõhja ja -parraste või samaväärsete konstruktsiooninõuete kiirendatud järkjärgulise kasutuselevõtu kohta ühekordse põhja ja parrastega naftatankerite puhul ning tühistatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 2978/94KOM(2006) 111 lõplik– 2006/0046 (COD)

229

ET

 


II Ettevalmistavad aktid

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006

23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Jätkusuutlik areng tööstuse muutuste liikumapaneva jõuna”

(2006/C 318/01)

14. juulil 2005 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada arvamuse järgmisel teemal: “Jätkusuutlik areng tööstuse muutuste liikumapaneva jõuna”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööstuse muutuste nõuandekomisjoni arvamus võeti vastu 31. augustil 2006. Raportöör oli hr Siecker ja kaasraportöör hr Činčera.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006 (14. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 98, vastu hääletas 11, erapooletuks jäi 11.

1. osa: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järelduste ja soovituste kokkuvõte

A.

2003. aasta jaanuaris võttis EMSK vastu omaalgatusliku arvamuse teemal “Tööstuse muutused: praegune olukord ja väljavaated — üldine lähenemine”. Arvamuse eesmärk oli lisaks tööstuse muutuste kõige pakilisematest küsimustest ja suundumustest ülevaate andmisele rõhutada CCMI rolli ja eelseisvaid töid. Selles kontekstis anti CCMI-le muuhulgas ka järgmised ülesanded:

analüüsida tööstuse muutusi ja nende põhjuseid majanduslikust, sotsiaalsest, territoriaalsest ja keskkondlikust vaatepunktist ning hinnata tööstuse muutuste mõju sektoritele, ettevõtetele, tööjõule, territooriumidele ja keskkonnale;

otsida ühiseid lähenemisviise, mis soodustavad säästvat arengut […].

Mainitud arvamuses rõhutati ka vajadust siduda konkurentsivõime Lissaboni strateegiast lähtuvalt säästva arengu ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvusega. Lisaks pakuti välja mõiste “tööstuse muutused” töökontseptsioon, mis hõlmas nii ettevõtteid mõjutavaid muutusi kui nende interaktsiooni ümbritseva keskkonnaga.

Seni on CCMI keskendunud peamiselt selle hindamisele, kuidas tööstuse muutused mõjutavad sektoreid, ettevõtteid, töötajaid, territooriume ja keskkonda. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk on analüüsida, kuidas säästev areng võiks toimida tööstuse muutuste katalüsaatorina.

B.

Eespool viidatud arvamuses jõuti järeldusele, et Euroopa tööstussektorit on sageli käsitletud ümberstruktureerimise vaatepunktist, kuid tegemist on hoopis dünaamilisema mõistega. Ärimaailm tihedalt seotud Euroopa poliitilise ja sotsiaalse keskkonnaga, milles ta areneb ning mis omakorda mõjutab tööstuse muutuste protsessi. Tööstuse põhjalikud muutused toimuvad põhiliselt kahte moodi: radikaalsete muudatustena ja järkjärgulise kohanemisena. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse eesmärk ongi vaadelda, kuidas säästev areng Brundtlandi mõistes (areng, mis rahuldab praegusi vajadusi, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks) võiks toimida järkjärguliste ja proaktiivsete tööstuse muutuste katalüsaatorina.

C.

Arvamuses tuuakse eelkõige näiteid energeetikasektorist ja sellega seotud valdkondadest, kuid samasid kirjeldatud protsesse saab kasutada ka mujal. Põhjuseid just selliste sektorite valikuks on mitmeid:

Brundtlandi sõnastatud säästva arengu määratlus viitab vajadusele liikuda taastuvate loodusvarade kasutamise suunas;

energeetika on mitmeid sektoreid hõlmav teema;

selles valdkonnas uute tehnoloogiate kasutuselevõtu kogemusi saab kasutada ka teistes sektorites;

25 liikmesriiki impordivad praegu ligikaudu 50 % vajaminevast naftast ja gaasist; see näitaja võib suureneda 70 % ni aastaks 2030, mil komisjoni prognooside kohaselt saab suurem osa tarnijaid kütuse “geopoliitiliselt ebakindlatest piirkondadest”.

D.

Mis tahes uue tehnoloogia kasutuselevõtmine sõltub uurimis- ja arendustegevusest. Kasutuselevõtu täpse aja paneb paika aga turg. Vahepealse ajavahemiku pikkust võib mõjutada ka poliitika. Tänu tasakaalustatud poliitikameetmetele — subsiidiumid, soodustused, maksud — tegid Rootsi ettevõtted juba varakult algust soojuspumba ning Jaapani ettevõtted päikesekollektori tehnoloogilise arendamisega. Osaliselt just selle tulemusena on need riigid suutnud saavutada turuliidri positsiooni.

E.

EMSK kinnitab veel kord, et kõik kolm Lissaboni strateegia sammast on võrdse tähtsusega. Sageli rõhutatakse aga, et keskkonnale ja sotsiaalsetele aspektidele on võimalik tähelepanu pöörata üksnes tugeva ja kasvava majandusega riigis. See on siiski strateegia liiga lihtsustatud selgitus, kuna kehtib ka vastupidine. Kindlasti ei saa rääkida tugevast ja kasvava majandusega riigist, kus on halvad keskkonnaolud või rahulolematus sotsiaalsete tingimustega. Komitee tervitab selles valdkonnas tehtud algatusi, mida on kirjeldatud dokumendi “Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm” (1) 2. lisas.

F.

Säästev areng ei ole lihtsalt üks paljudest võimalustest; see on ainuvõimalik tegevusviis elamisväärse tuleviku tagamiseks. “Säästvuse” mõiste on ulatuslik ning ei piirdu üksnes keskkonnaga, vaid hõlmab ka majandusliku ja ühiskondliku jätkusuutlikkuse küsimusi. Ettevõtte jätkusuutlikkus on majandusliku jätkusuutlikkuse vorm, mida saab kõige paremini saavutada kasumlikkust säilitades. Euroopa saab sellele kaasa aidata, suurendades uuendustegevuse kaudu konkurentsivõimet ning stimuleerides aktiivse tegevuspoliitika ja mitmesuguste suunatud meetmete toel uurimis- ja arendustegevust (vt Rootsi ja Jaapani näidet).

G.

Sotsiaalne jätkusuutlikkus tähendab võimalust elada täisväärtuslikku elu ja saada sissetulekut, samuti rahuldavaid sotsiaalseid tagatisi neile, kellel niisugune elu võimalik ei ole. EMSK on seisukohal, et Euroopa saab anda selles valdkonnas oma panuse, püüeldes sellise ühiskonna poole, mis võimaldab inimestel säilitada oma kutseoskusi, pakkudes korralikku tööd ohutus ja eluterves keskkonnas ning tingimustes, kus on ruumi nii töötajate õigustele kui viljakale sotsiaaldialoogile.

H.

Keskkonnasäästlik tööstus pakub mitmeid võimalusi majanduskasvuks. Euroopal on mitmetes selle valdkonna sektorites kindel positsioon. Komitee arvab, et säilitamaks ja arendamaks oma tugevaid külgi ning saavutamaks sarnast positsiooni ka teistes sektorites peab Euroopa olema ambitsioonikam.

I.

Säästvale arengule suunatud tööstuspoliitika aitab kaasa kogu Euroopa majanduse konkurentsivõimele, seejuures mitte üksnes uutes esilekerkivates sektorites, vaid ka traditsioonilistes tööstussektorites. EMSK soovib, et Euroopa Komisjon toetaks sellist poliitikat. Käesolevas arvamuses viidatud näidetest on näha, et hästi kavandatud ja elluviidud toetusskeemid (maksustamise, eritariifide, soodustuste ja reguleerimise kombinatsioonid) uute keskkonnatehnoloogiate kasutuselevõtul aitavad luua turgu sellistele tehnoloogiatele, mida saab edasi arendada juba ilma toetusteta. Toetusmehhanismid peavad olema kindlasti järk-järguliselt kahanevad, kuna riigiabi ei tohiks piirata teiste tööstussektorite rahvusvahelist konkurentsivõimet.

J.

EMSK märgib, et subsiidiumid ja toetusmeetmed ei ole alati tõhusad ning võivad ebaõigel kasutamisel tuua endaga kaasa suuri rahalisi kulusid ilma eriliste majanduslike tulemusteta. Subsiidiumid ja reguleerimine peaksid aitama turul toimima hakata ja esimesi edusamme tegema, kuni tehnoloogia on arenenud niikaugele, et võimaldab turul ilma toetusteta püsima jääda. Eduka toetuse võtmesõnad on järgmised:

õige kestus;

hoolikas määratlemine;

järkjärguline kahandamine;

piisavalt varakult ette teatamine;

valitsuse ja erasektori vaheline koostöö.

K.

Säästev areng ei saa piirduda Euroopaga, kuna sel on globaalne mõõde. Euroopa säästva arengu poliitikale tuleks eraldada vahendid, millega ennetada tööjõu ümbersuunamist teistesse piirkondadesse. Võrdsete tingimuste tagamiseks on vaja kaht paralleelset lähenemisviisi: Euroopa Liidu sisene ja väline. Esimesena mainitu osas tuleks kasutusele võtta sobivad vahendid tagamaks, et keskkonnakahjulikest tootmisviisidest tulenevad sotsiaalsed ja keskkonnakulud lisataks vastavate toodete hinnale, et edendada maailmakomisjoni aruande “Globaliseerumise sotsiaalne mõõde” põhiideed ILO, WTO, IMFi ja Maailmapanga tegevuspoliitikate ühtsuse kohta (vt CESE 252/2005). Mis puutub teise mainitud lähenemisviisi, siis Euroopa Liit peaks rahvusvahelistel aruteludel (eriti WTOs) tegema kõik vajalikud jõupingutused, et tuua rahvusvahelistesse kaubanduskokkulepetesse ka need küsimused, mis ei ole kaubandusega seotud, näiteks peamised sotsiaal- ja keskkonnanormid, et lihtsustada Euroopa konkurentide säästva arengu poliitikate edasiarendamist. Mõnedel riikidel, näiteks Ameerika Ühendriikidel, Indial ja Hiinal, on Euroopaga võrreldes ebaõiglased majanduslikud eelised, kuna neile ei kehti Kyoto protokollis sätestatud CO2 heitmete vähendamise kohustus. Selliseid kokkuleppeid tuleb ellu viia globaalselt, kuna kaubandus saab olla vaba üksnes juhul, kui see on ka õiglane.

2. osa: Argumendid arvamuse toetuseks

1.   Ülevaade

1.1

Meie majandus põhineb praegu odava energia ja odavate toorainete kättesaadavusel. Need varud ei ole aga lõpmatud ja muutuvad osaliselt just selle tõttu kallimaks. Seepärast tuleb võimalusel läbi viia struktuurilised ja tehnoloogilised muutused; Euroopa Liit peab seejuures osutama abi, nii et Euroopa tööstus tuleks väljakutsega toime. Suurtes kogustes energiat ja tooraineid kasutavad sektorid peavad tulevikus üle minema säästvamatele tootmismeetoditele, et vältida looduslike allikate kurnamist. Siiski on neid sektoreid vaja ka tulevikus, kuna toorainete ja pooltoodete tootmine on majandusliku väärtuse loomise aluseks.

1.2

Vähem säästlikke tootmismeetodeid rakendavad väljaspool Euroopa Liitu tegutsevad konkurendid ei tohi tõrjuda turult eemale rahvusvaheliselt aktiivseid ja säästlikult tootvaid Euroopa energiamahukaid sektoreid. Eeltoodu ennetamiseks peavad kodanikuühiskond ja valitsus tegema koostööd nendes sektorites võrdsete võimaluste loomiseks.

1.3

Suurim meie ees seisev väljakutse on sellise jätkusuutliku ühiskonna areng, mis suudab säilitada tänase heaolu taseme ja on samas võimeline neutraliseerima praeguse tarbimismudeli negatiivseid kaasmõjusid. Eeltoodu üks olulisemaid eeltingimusi on see, et me hakkame rahuldama oma energiavajadusi mõnel muul viisil ning läheme üle teistsugusele, säästvamale tööstusliku tootmise vormile.

1.4

Hädavajalik on minna järk-järgult üle säästvamale ühiskondlikule mudelile. Selleks on mitmeid põhjuseid. Eksperdid on eri arvamusel selles, kui kaua on fossiilsed kütused veel saadaval vastuvõetava hinna eest, ent kõik on ühel meelel, et need aina kahanevad ja muutuvad üha kallimaks. Meie tarbimiskäitumise tulemusena seatakse meid lisaks silmitsi praeguse aja ühe suurima ohuga — kliimamuutustega.

1.5

Kõige parem viis nende peatamiseks on fossiilsete kütuste kasutamise lõpetamine. See aga ei ole lühiajalises perspektiivis saavutatav ei poliitiliselt ega ka majanduslikult. Seega tuleb leida teisi lahendusi, sest midagi peab muutuma. Kui see ei juhtu nii kiiresti kui soovitav oleks, siis peaks see toimuma vähemalt nii kiiresti kui võimalik.

1.6

Kasutades “Trias Energetica” (2) mudelit, millega stimuleeritakse kolmeastmeliselt tõhusamat energiakasutust, võib lähitulevikus alustada säästvama tarbimise ja tootmisega. Need sammud on järgmised:

vähendada nõudlust energia järele, kasutades energiat tõhusamalt;

kasutada energia tootmiseks nii palju kui võimalik säästvaid, taastuvaid energiaallikaid;

rakendada tõhusaid tehnoloogiaid, mis võimaldavad kasutada järelejäänud fossiilseid kütuseid keskkonnasõbralikumalt.

1.7

Selleks et järgida eeltoodud kolme sammu ning hoolitseda ümberlülitumise eest säästvamale tööstuslikule tootmisele, on vaja meetmete paketti. Meetmed peavad põhinema majanduslikel ja strateegilistel kaalutustel. Nende kaalutluste juures esineb vältimatult hetki, kus tuleb teha valikuid teineteisele vastukäivate huvide vahel. Selliseid konflikte ei tohi vältida. Olukordi, kus võidavad mõlemad pooled, tuleb siiski ette ning poliitika peab alati olema sellele suunatud; praktikas võib see aga osutuda väga keeruliseks. Sel juhul tuleb teatud punktides teha valikuid säästva muutmise võimaluste ja olemasolevate huvide kaitse vahel, arvestades seejuures teatud sektorite loomulikku edasi- või tagasiminekut teiste sektorite arvelt. Need vastuolulised huvid tuleb muuta läbipaistvaks ja nendega tuleb tegeleda.

1.8

Mõiste “jätkusuutlikkus” juures mängivad suurt rolli ka Euroopa ühiskonna majanduslikud, keskkonnaalased ja sotsiaalsed aspektid. Käesolevas arvamuses:

keskendutakse eelkõige taastuvatele energiaallikatele ning energia- ja toorainetõhususe poole püüdlemisele (peatükid 2 ja 3);

vaadeldakse säästva arengu võimalusi teatud sektorites (peatükk 4);

süvenetakse erinevatesse sotsiaalsetesse aspektidesse (peatükk 5).

2.   Taastuvad energiaallikad

2.1   Sissejuhatus

2.1.1

Maa võtab igal aastal Päikeselt vastu 3 000 000 eksadžauli energiat. Kogu fossiilsete kütuste varu moodustab 300 000 eksadžauli, mis on 10 % iga-aastasest vastuvõetavast päikesekiirgusest. Kogu energiatarbimine aastas on 400 eksadžauli. Sellest 3 000 000 eksadžaulist kiirgusest moodustab 90 eksadžauli vee-energia, 630 eksadžauli tuuleenergia ja 1250 eksadžauli biomass. Ülejäänu on saadaval päikeseenergiana (3). Reaalsuses on niisiis piisavalt taastuva energia allikaid, et meie vajadused katta. Probleem on juurdepääs neile.

2.1.2

Kuna taastuvad energiaallikad ei ole seoses suurte kulude ja sobiva tehnoloogia puudumisega lähitulevikus võimelised rahuldama kasvavat energiavajadust, siis on vaja ka teisi energiaallikaid. Fossiilseid kütuseid on tulevikus võimalik kasutada ka keskkonnasõbralikult, näiteks eraldades ja salvestades CO2-e, nii et seda ei paisata atmosfääri. CO2 eraldamise ja salvestamise tehnoloogia areng on täies hoos: tosinkond katseseadet on Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Hiinas kas juba käivitamisjärgus või ehitamisel. See tehnoloogia võib hakata end ära tasuma juba aastatel 2015–2020.

2.1.3

Taastuvate energiaallikate toetusmeetmete kestus on ülimalt olulise tähtsusega, kuna nimetatud toetusmeetmete varane peatamine võib ohustada noori ettevõtteid, kuid samas liiga pikk toetusperiood ei ole tõhus. Toetust võib vähendada järk-järgult, kuna tehnoloogia hind langeb seoses teadus- ja arendustegevuse ning mastaabisäästuga. Suur tähtsus on ka toetusmeetmete hoolikal määratlemisel. Lõpuks on oluline ka see, et toetusmeetmetest teavitataks ette, nii et ettevõtetel oleks aega valmistuda uuteks turutingimusteks.

2.1.4

Üha enam tõuseb arutelude keskmesse tuumaenergia, nagu nähtub ka rohelisest raamatust “Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks” (4) ning 2006. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu samateemalistest järeldustest. Mõningates riikides on enamik rahvastikust tuumaenergia poolt, teistes riikides on aga selle vastu — seda eelkõige tuumajäätmete probleemi tõttu (5). Sellele vaatamata jääb tuumaenergia siiski veel pikaks ajaks hädavajalikuks, et oleks rahuldatud kiiresti kasvav nõudlus energia järele, kuna tegu on heitmevaba energiaallikaga ja kuna vastav jäätmete hulk on toodetud energia kogusega võrreldes väike. Pikas perspektiivis võib tuumasüntees pakkuda lahenduse tuuma lõhustamisega seotud negatiivsetele aspektidele.

2.1.5

Siinkohal olgu mainitud, et vee-energiale ei ole pühendatud eraldi peatükki, kuna kõnealune tehnoloogia (erinevalt loodetest saadavast energiast) on juba täielikult omaks ja kasutusele võetud. Teema käsitlemata jätmine ei tähenda aga, et tegu ei ole ülimalt olulise säästva energia allikaga.

2.2   Biomass

2.2.1

Biomass on kogu orgaaniline materjal, mis pärineb spetsiaalselt energia tootmise eesmärkidel kasvatatavatest taimedest ja puudest. Selleks kasutatakse puitu ja kiirelt kasvavaid taimi, mille saagikus hektari kohta on kõrge. Biomassina kasutatakse ka põllumajanduse, mille peamine toodang on toit, kõrvalsaaduseid. Selle näitena võib nimetada õlgi ja peedipealseid. Biomassivooge saadakse ka tootejääkidest, näiteks jäätmed, mis tekivad istanduste hooldamisel ning kodumajapidamistes, ettevõtetes ja tööstuses (nt aedviljade, puuviljade ja aiajäätmed, tormimurru puit, sõnnik, setted, saepuru ja kakaoubade koored).

2.2.2

Biomassi on (osaliselt) võimalik kasutada fossiilsete kütuste asendamiseks. Fossiilsete kütuste baasil toodetud energia kasutus on 400 eksadžauli aastas. Biomassist on võimalik aastas toota 1250 eksadžauli energiat. See ei tähenda aga, et ümberlülitumine on võimalik kohe. Olemasolevate tehnoloogiate baasil on praegu võimalik toota biomassist 120 eksadžauli energiat. Maailmas kasutatakse praegu biomassienergiat 50 eksadžauli (6). Biomassi kütustena kasutamise piiratud kasvu on võimalik saavutada peatselt, ent selle potentsiaali kasutamiseks on vaja läbimurret tehnoloogia vallas.

2.2.3

Mitmed algatused on juba viinud paljutõotavate tulemusteni. Austrias on biomassi kasutamine kaugkütte eesmärkidel viimase kümne aasta jooksul kasvanud kuus korda ja Rootsis kaheksa korda. Ameerika Ühendriikides põhineb enam kui 8000 MW installeeritud tootmisvõimsusest biomassi kasutamisel. Prantsusmaal toodetakse 5 % kütmiseks kastutavast soojusest just biomassist. Soomes ulatub bioenergia osakaal juba 18 %-ni kogu energiatootmisest ja eesmärk on tõsta see 28 %-ni aastaks 2025. Brasiilias toodetakse sõidukikütuseks suures ulatuses etanooli, hetkel kasutab 40 % autodest, mis ei kasuta diiselkütust, sõitmiseks etanooli (7).

2.2.4

Biomassi kasutamise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

a.

Keskkonnapoliitika: biomassi kui taastuva materjali elutsükkel ei avalda mõju CO2 ja SO2 heitmetele. Biomassi laiaulatuslikul kasutamisel on võimalik ka sulgeda mineraalide ja lämmastikuringlust.

b.

Põllumajanduspoliitika: osal Euroopa põllumajanduspinnast ei toimu tootmist. Hinnanguliselt on võimalik biomassi tootmiseks (materjalide, toorainete ja energia allikana) võtta kasutusse 200 miljonit hektarit põllumajanduspinnast ja 10 kuni 20 miljonit hektarit marginaalse tootmisvõimalusega pinnast. Vajadust laialdasema põllumajandustootmise järele tuleb vaadelda Euroopa väärtuslike maastike säilitamise vajaduse taustal, et saavutada ELi eesmärgiks olev bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamine ning hoolitseda selle eest, et kaitse alla võetaks piisavalt palju looduslikke alasid. Seejuures ei tohi kunagi unustada tasakaalu.

c.

Sotsiaalpoliitika: ülemaailmses plaanis luuakse ühe megavati installeeritud tootmisvõimsuse kohta 11 uut töökohta. Kui Euroopas kasvab biomassi kasutamine energiaallikana 4 %-liselt energiavajaduselt 2003. aastal umbes 10 %-lise vajaduseni aastaks 2010 (8), siis võib see endaga kaasa tuua 160 000 uue töökoha loomise.

d.

Regionaalpoliitika: biomassi on võimalik kasutada kui detsentraliseeritud energiaallikat, kus ümbermuundamine toimub tootmise lähedal ja kasutatakse väikeseid elektrijaamu. See võib kaasa aidata ühiskondlikule stabiilsusele piirkondlikul tasandil, seda eelkõige majanduslikult mahajäänud piirkondades.

e.

Rohelise energia tootmise nõue: vastavalt Euroopa liidu direktiivile peavad elektrienergiatootjad tootma teatud osa elektrist taastuvate energiaallikate baasil. Selle osa suurus on eri riikides erinev, kuid seda suurendatakse pidevalt. Kehtestatud piiri mittejärgimise puhuks on ette nähtud karistus (või subsiidiumidest ilma jätmine). Kahtlemata aitab elektri tootmine biomassi baasil — nii eraldi kui koos söepõletusega — kaasa eesmärkide saavutamisele rohelise elektrienergia tootmisel.

2.3   Tuuleenergia

2.3.1

Kogu maailmas on tuuleenergia potentsiaal teoreetiliselt kaks korda suurem kui eeldatav elektrienergia vajadus aastal 2020. Selline potentsiaal ja selle üha paranev konkurentsipositsioon (tänu edasi arenevale tehnoloogiale) muudab tuuleenergia fossiilsete kütuste oluliseks asendajaks. Siiski ei saa tuuleenergia oma ebastabiilsuse tõttu mitte kunagi täita täielikku energiavajadust.

2.3.2

Viimastel aastakümnetel on tuuleenergia kasutamiseks rajatud käitiste hulk märkimisväärselt kasvanud. Kommertseesmärkidega turbiinide võimsus on kasvanud 10 kilovatilt (rootori diameeter 5 m) kuni üle 4 500 kilovatini (rootori diameeter enam kui 120 m) (9). Viimasel kaheksal aastal on installeeritud tuuleenergiavõimsus kasvanud aastas enam kui 30 % (10). Euroopa tuuleenergiaorganisatsiooni EWEA ennustuste põhjal on 2020. aastal tuulevõimsus üle kogu maailma piisav, et rahuldada 12 % elektrivajadusest. See tähendab tuuleenergia kasvu 31 gigavatilt 2002. aasta lõpus 1260 gigavatile aastal 2020 — 23 %-line kasv aastas. Turu liidrid ja samas kõige suuremad eksportijad on Ühendkuningriik, Taani ja Saksamaa, kõige olulisemad eksporditurud on Hiina, India ja Brasiilia. Olukord hakkab muutuma Hiinas, kus tuuleenergiatööstus kasvab kiiresti. Võrreldes 2004. aastaga kasvas Hiinas tuuleenergia tootjate arv 2005. aastal 60 %. See tähendab, et Euroopa tuuleenergia tootmisega tegelevat tööstust ootab ees sama, mis sai osaks päikesepaneele tootvale tööstusele, ning nad kaotavad Hiina konkurentidele suured turuosad.

2.3.3

Tuuleenergiasektor on majanduslikult ikka veel osaliselt sõltuv erinevatest toetusmeetmetest. Kõige olulisem on hind, mille tootjad võivad saada, kui nad müüvad energiat võrku, koos hinnataseme tagamisega järgmiseks 10–20 aastaks. Tänu nendele meetmetele on tuuleenergiasektor mõnedes liikmesriikides kiirelt kasvav ettevõtlusvaldkond. Puuduseks on, et need meetmed viivad suurte, tsentraliseeritud ja suurt kasumit tootvate tuuleenergiaparkide loomiseni, selle asemel, et tuua kaasa väikese ulatusega, väikeste ja detsentraliseeritud tuuleenergiakeskuste loomine. Avalik arvamus pöördub järjest enam sellise laiaulatusliku arengu vastu. Loomulikult peab ka tuuleenergia olema lõpuks võimeline toime tulema iseseisvalt, niisiis ilma subsiidiumide ja eritariifideta.

2.3.4

Tuuleenergia positsiooni tugevdamiseks on vaja teha pingutusi uurimis- ja arendustegevuse valdkonnas, mille eesmärgiks oleks tuuleenergia konkurentsipositsiooni edasine parandamine. Samuti tuleb jätkuvalt pöörata tähelepanu õigussuunistele ja poliitilistele sihtidele. Olulised väljakutsed on muu hulgas tuuleenergiaparkide jaoks uute asukohtade kasutuselevõtmine merel ja tuuleenergia kasutamise teel seisvate ebakindluste kõrvaldamine.

2.3.5

Tuuleenergia kasutamise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

a.

Keskkonnapoliitika: tuuleenergia on säästev energialiik, millega ei kaasne ei CO2 ega mõne muu kahjuliku aine heitmed. Tuuleenergia olemasolu on vahelduv, ent samas väga suur.

b.

Sotsiaalpoliitika: 2002. aastal oli tuuleenergia panus tööhõivesse 20 töökohta ühe megavati installeeritud võimsuse kohta. Tänu kogemuste omandamisele turbiinide kavandamisel, tootmisel ja paigaldamisel ei suurene tööhõive proportsionaalselt, ent eelduste kohaselt väheneb see 2020. aastaks 9,8-le töökohale installeeritud võimsuse kohta. Sellega seoses kasvab tööhõive tuuleenergiatööstuses umbes 114 000-lt töökohalt 2001. aastal 1 470 000-le töökohale aastal 2020 (11).

c.

Regionaalpoliitika: tänu toetusmeetmetele arendatakse tuuleenergiat suurtes tsentraliseeritud tuuleenergiaparkides. Selliste parkide tulusus muudab need investoritele ligitõmbavaks. Avalik arvamus pöördub üha enam nende ulatuslike arengute vastu ja toetab väikese ulatusega, väikseid ja detsentraliseeritud tuuleenergiakeskuste loomist.

2.4   Päikeseenergia

2.4.1

Päikeseenergiat on võimalik kasutada kahel viisil: päikesesoojus ruumide ja vee kütmiseks ning päikeseenergia kasutamine elektri tootmiseks (12). Päikeseenergial põhinevad küttesüsteemid on suhteliselt lihtsad ja odavad ning neid kasutatakse kütmiseks paljudes riikides.

2.4.2

Kõige olulisem motiiv päikeseenergia laiaulatusliku kasutamise poole püüdlemisel on asjaolu, et päike on ammendamatu taastuva energia allikas. Päikeseenergiasüsteemidel on üle kogu maailma väga suur potentsiaal ja need on väga keskkonnasõbralikud, juhul kui need on korralikult planeeritud ja ehitatud.

2.4.3

Päikeseenergiat saab rakendada peaaegu kõigis maailma kohtades ja seda on võimalik kasutada paljudel erinevatel viisidel: alates väikestest süsteemidest kõrvalistes paikades kuni üle majade katustel asuvate süsteemide ja suurte päikeseenergia-elektrijaamadeni.

2.4.4

Päikese jõul töötavad küttesüsteemid on laialt levinud. Nende kõige suurem turg on Hiina, eelkõige seetõttu, et seal puudub infrastruktuur gaasi ja elektri tarnimisteks maapiirkondadesse. Sellistel juhtudel on päikeseküttesüsteemid kõige tõhusam lahendus. Teine suur turg on Türgi. Ajavahemikus 2001–2004 kasvas kogu maailmas päikesekollektorite müük aastas 10–15 %. Hiina kanda jäi 78 % kogu maailma toodangust, Türgile 5,5 %.

2.4.5

Euroopas asuvad päikeseküttesüsteemide peamised turud Saksamaal, Austrias, Hispaanias ja Kreekas. Saksamaa ja Austria valitused eraldavad selliste süsteemide paigaldamiseks finantstoetuseid. Hispaanias on teatud piirkondades taoliste süsteemide paigaldamine uutesse hoonetesse kohustuslik. Tänu toetusmeetmetele on Saksamaa ja Austria suure edumaaga päikeseküttesüsteemide kõige suuremad tootjad Euroopas ning nad annavad 75 % Euroopa toodangust. Selline tootmine ei ole aga kaugeltki võrreldav samasuguste süsteemide toodanguga Hiinas. Euroopas toodeti 0,8 miljonit m2, samas kui Hiinas 12 miljonit m2. Selle kõige olulisem põhjus on tõsiasi, et Hiina valitsus sai juba varases staadiumis aru päikeseenergia olulisusest ja stimuleeris nende süsteemide tootmist majanduslikes viisaastakuplaanides erinevate meetmetega.

2.4.6

Vaatamata päikeseenergia ammendamatule iseloomule katab see kõigest väga väikese osa meie vajadustest. Eeltoodu tuleneb tõsiasjast, et päikeseenergia tootmise kulud on veel märkimisväärselt kõrgemad kui gaasi- või söeküttel töötavate jaamade kulud. Et tulla välja väikese käibe ja kõrgete hindade surnud ringist, tuleb kasutada võimalikult palju just päikeseenergiat, sest siis tekib tootmisel ja installeerimisel oluline mastaabisääst. Alles siis saab ka tehnoloogiat edasi uuendada ja täiustada.

2.4.7

Lisaks nõuab energia tootmine suhteliselt väikeste üksuste abil (mille tootlikkus on pealegi kõikuv — päikesest sõltuv) teistsugust lähenemist energiaproblemaatikale kui me seda praegu tunneme. Ümberlülitumine päikeseenergiale on protsess keskpikas perspektiivis, ent on siiski ülimalt oluline, et kõnealuse valdkonna arengut tugevalt toetataks.

2.4.8

Kuigi fotogalvaaniliste kollektorite (PV) turg kasvab kiiresti, on siiski vaid kolm suurt turgu: Jaapan, Saksamaa ja California. Need kolm (osa)riiki toodavad 80 % ülemaailmsest päikeseenergiasüsteemide toodangust. Seda stimuleeritakse kõrgete toetuste abil ja makstes eraisikutele korralikku hinda sel viisil toodetud elektri eest. Ülemaailmselt toodeti 2004. aastal päikesekollektorite abil 1150 MW võimsust. Kui sellele lisada ligikaudu 3000 MW, mis oli installeeritud juba 2003. aasta lõpuks, kasvas koguvõimsus 2005. aastaks kuni umbes 4500 MW-ni.

2.4.9

Jaapani turg loodi 1994. aastal toetusprogrammi abil, mille raames eraldati kuni 50 %-lisi toetusi. Igal aastal vähenesid toetused 5 % võrra; 2004. aasta oli programmi viimane aasta, kus toetused ulatusid vaid veel 5 %-ni. Kuna kõnealune programm lõi suure nõudluse, võis Jaapani majandus lõigata kasu mastaabisäästust: hinnad vähenesid igal aastal 5 %, tänu millele tarbijahind jäi stabiilseks. Vaatamata sellele, et toetusi nüüd enam ei maksta, kasvab kõnealune turg kasv aastas endiselt umbes 20 %. Selline stabiilne nõudlus võimaldas Jaapani ettevõtetel investeerida teadus- ja arendustegevusse ning uutesse tootmistehnikatesse. Tänu sellele on Jaapani käes hetkel pea 53 % maailmaturust.

2.4.10

Saksamaa on alates 1999. aastast teinud läbi samasuguse arengu, ent on umbes viie aasta võrra Jaapanist maas. Kombinatsioon madala intressiga laenudest, toetustest ja stabiilsetest tarnehindadest elektrivõrku hoolitsesid PV-turu tugeva kasvu eest. Juba 2001. aastal möödus Saksamaa Ameerika Ühendriikidest installeeritud võimsuse osas. Kohalikud tootjad võisid areneda ja nüüdseks tuleb pool Euroopa toodangust (13 % maailmatoodangust) Saksamaalt. Uue toetusprogrammi algus 2004. aastal, mis hoolitses stabiilsete ostuhindade eest järgmiseks 20. aastaks, andis uue impulsi. Saksa turg on nüüd kõige kiiremini kasvav turg maailmas ning kasvas 2004. ja 2005. aastal pea 40 %. Nii suur sisemaine nõudlus hoolitseb selle eest, et Saksamaa ettevõtted võivad oma tooteid arendada ja saavad peagi võimaluse eksportimiseks, kui Saksa turg on küllastunud.

2.4.11

Päikeseenergia kasutamise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

a.

Keskkonnapoliitika: päikeseenergia on puhas energialiik, millega ei kaasne ei CO2 ega mõne muu kahjuliku aine heitmed. Maale jõuab igal aastal päikeselt 3 000 000 eksadžauli energiat. Võrdluseks: Kogu fossiilsete kütuste varu moodustab hinnanguliselt 300 000 eksadžauli.

b.

Sotsiaalpoliitika: päikeseenergia arendamine annab tööd ettevõtetele, mis tegelevad päikeseenergiasüsteemide loomise, täiustamise, tootmise ja installeerimisega. Samas kaovad mitmed töökohad, kuna vaja on väiksemaid tsentraliseeritud jõujaamu.

c.

Regionaalpoliitika: päikesesoojust on võimalik kasutada kõrvalistes, vaestes kohtades, kus puudub infrastruktuur energia tarnimiseks. See on odav lahendus majade ja veetrassi vee soojendamiseks.

2.5   Geotermiline energia

2.5.1

Geotermilist energiat on maasoojuspumpade abil võimalik kasutada hoonete kütmiseks ja jahutamiseks. Need pumbad kasutavad üksnes murdosa gaasi- või elektrikogusest, mida tarbivad tavapärased kliimaseadmed. Kütmiseks (või jahutamiseks) vajalik energia ammutatakse ümbrusest (õhust, veest või pinnasest) (13).

2.5.2

Maasoojuspumpade suurimad turud on Ameerika Ühendriigid, Jaapan ja Rootsi, mille kanda langeb 76 % kogu installeeritud võimsusest. Neile järgnevad Hiina, Prantsusmaa, Saksamaa, Šveits ja Austria. Euroopa turg on kasvanud 40 000-lt seadmelt 1997. aastal 123 000-le seadmele aastal 2004. Maasoojuspumpasid toodetakse ja paigaldatakse eelkõige riikides, kus seda toetatakse riigi poolt suurel määral nii rahaliste kui teiste meetmete abil.

2.5.3

Sellise lähenemise hea näide on Rootsi. Rootsi valitsus toetas möödunud sajandi 90-ndatel aastatel maasoojuspumpade kasutamist rahaliste toetuste, finantssoodustuste ja reklaamikampaaniate teel. Ent maasoojuspumpade kasutamisele aitasid kaasa ka ehitussektori uued õigusaktid, milles kirjeldati täpselt, kui kõrge võib olla küttesüsteemi temperatuur.

2.5.4

Sel viisil rajati turg, tänu millele sai Rootsis areneda maasoojuspumpade tootmine. Rootsis on nüüdseks kõrgelt arenenud maasoojuspumpade tööstus, mille kolm suurt osalist on tegevad ka rahvusvahelisel turul. Sektor rahuldab enam kui 50 % Euroopa nõudlusest. Rootsi soojuspumbaturg on nüüd impordist sõltumatu. Kasutusel olevate soojuspumpade arv kasvab pidevalt ka ilma riigipoolsete toetusmeetmeteta. Enam kui 90 % Rootsi uusehitistest on standardselt varustatud maasoojuspumbaga.

2.5.5

Samasugune areng toimus Austrias, kus piirkondlikud omavalitsused eraldasid maasoojuspumpade soetamiseks ja paigaldamiseks toetusi kuni 30 % kulude ulatuses. Austrias on hetkel seitse maasoojuspumpade tootmisega tegelevat firmat. Mõlemas riigis hoolitsesid rahalised otsetoetused kombinatsioonis spetsiifiliste ehituseeskirjade ja reklaamikampaaniatega selle eest, et maasoojuspumpade tööstus oli võimeline arenema sel määral, et on nüüd võimeline toime tulema ilma valitsuse toetuseta.

2.5.6

Geotermilise energia kasutamise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

a.

Keskkonnapoliitika: geotermiline energia on ammendamatu, puhas ja säästlik energiaallikas. Geotermilise energia potentsiaal on tohutu: maakoore välimised kuus kilomeetrit sisaldavad sellise koguse termilist energiat, mis on ümber arvutades enam kui 50 000 korda nii suur kui maailma kõigist nafta- ja gaasivarudest saadav energia (14).

b.

Sotsiaalpoliitika: geotermilise energia arendamine annab tööd ettevõtetele, mis tegelevad geotermilise energia süsteemide loomise, täiustamise, tootmise ja installeerimisega. Samas kaovad mitmed töökohad, kuna vaja on väiksemaid tsentraliseeritud jõujaamu.

c.

Regionaalpoliitika: geotermiline energia pakub odava lahendusele kõrvalistes, ilma energeetika infrastruktuurita piirkondades elavatele inimestele kütmiseks ja vee soojendamiseks. Geotermilise energia tarbimiseks on vaja elektrit, ent seda tunduvalt vähem, kui läheks vaja majade ja veetrassi vee kütmiseks üksnes elektriga.

3.   Toorainetõhusus

3.1

Lõplik ei ole mitte üksnes fossiilsete kütuste baasil toodetava energia hulk; ka tööstuslikuks tootmiseks vajalike metalli sisaldavate, mineraalsete ja bioloogiliste toorainete varud ei ole lõpmatud (15). Tööstusriikides kasutatakse väga palju tooraineid. 20 % maailma elanikkonnast tarbib enam kui 80 % kõigist toorainetest.

3.2

Selline tarbimismudel ei ole ühildatav meie käsutuses olevate varude säästliku kasutamisega. Lähtudes eeldusest, et tooraine varud on meie ühine pärand ja et sellele ligipääs on (nii praegu kui tulevikus) on üldine ja võõrandamatu inimõigus, peaks Euroopa vähendama oma nõudlust toorainele neljandikuni 2050. aastaks ja kümnendikuni 2080. aastaks (16). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on rahul selles valdkonnas tehtud algatustega, nagu näiteks dematerialiseerimine ja keskkonnatehnoloogia tegevusprogramm (ETAP).

3.3

Lõppkokkuvõttes kujutavad kõik tooted endast keskkonna kahjustamist — kas siis tootmise, kasutamise või elutsükli lõpul kõrvaldamise näol. Tsüklil on palju faase: tooraine saamine, toote disainimine, tootmine, kokkupanek, turustamine, levitamine, müük, tarbimine ja kõrvaldamine. Iga faasiga on seotud erinevad osalejad: disainerid, tootjad, müüjad, tarbijad jne. Integreeritud tootmispoliitika eesmärgiks on parandada nende faaside vahelist koordineeritust (nt arvestades disainimisfaasis optimaalsete taaskasutusvõimalustega) ja panustades toote keskkonnasõbralikkusesse kogu tema elutsükli jooksul.

3.4

Kuna tegemist on nii paljude erinevate toodete ja osalejatega, siis pole võimalik rakendada üht universaalset meedet, mis lahendaks kõik probleemid. Vaja on tervet rida vahendeid, nii vabatahtlikke kui kohustuslikke. Neid tuleb rakendada tihedas koostöös avaliku ja erasektoriga ning kodanikuühiskonnaga.

3.5

Ka tarbijaorganisatsioonid peavad etendama senisest aktiivsemat ja toetavamat rolli. Siiani on paljud kõnealused organisatsioonid keskendunud vaid võimalikult parema toote saamisele võimalikult madala hinnaga. Praktikas tähendab see seda, et tootmine ei toimu kõige säästvamal viisil.

3.6   Soojuse ja elektri koostootmine

3.6.1

Elektri tootmisel vabaneva soojuse kasutamine kujutab endast energiakasutuse tõhususe suurt paranemist, seda vaatamata tehnilistele piirangutele, mis eksisteerivad seoses suure vahemaaga soojuse tootmise koha (tööstuspiirkond) ja selle tarbimise koha vahel (elamupiirkond), mille tõttu on energiakadu suur. Väga väikseid soojuse ja elektri koostootmise süsteeme saab eelkõige kasutada, et rahuldada hoone termilist vajadust, tootes elektrit lisatootena. Teisalt on võimalik luua ka tooteid, mis on esmajoones suunatud elektrivajaduse rahuldamisele ja annavad soojust lisatootena. Siiani on kõige enam müüdud soojusel põhinevaid väga väikeseid soojuse ja elektri koostootmise süsteeme, kuigi kütuseelemente kasutatakse tihedamini elektrinõudluse rahuldamiseks.

3.6.2

Soojuse ja elektri koostootmise tehnoloogia võimaldab vältida eeltoodud piirangut ja pakub samas Euroopa tööstusele majandusliku väljakutse. Soojuse ja elektri koostootmist kasutatakse eelkõige elamute ja kaupluste kütmiseks ning lisatootena annab see elektri. 2004. aastaks oli installeeritud umbes 24 000 ühikut. Sellist soojuse- ja elektri koostootmise tehnoloogiat saab kasutada erinevate energiaallikate puhul. Kõige paljutõotavam näib soojuse ja elektri koostootmine vesinikutehnoloogia (kütuseelemendid) baasil, ent seda tehnoloogiat tuleb veel edasi arendada.

3.6.3

Tänu soojuse ja elektri koostootmise käitiste lõpptarbijatele suunatud toetustele on Jaapan kõnealuse tehnoloogia arendamisel jõudnud kõige kaugemale, seda ka tänu autotööstuse tugevale toetusele kütuseelementide tehnoloogiale. Jaapani valitsus soovib, et Jaapani tööstus saavutaks kütuseelementide tehnoloogia arendamisel juhtiva positsiooni, nii nagu ka päikeseenergia puhul. Seetõttu stimuleerib ja rahastab Jaapan teadus- ja arendustegevust ning eraldab lõpptarbijatele toetusi seadmete soetamiseks turu arengu varases staadiumis.

3.6.4

Soojuse ja elektri koostootmise arendamine on oluline mitmest vaatepunktist:

a.

Keskkonnapoliitika: tegemist on odava ja säästliku energiaallikaga. Lisaks on soojuse ja elektri koostootmine keskkonnasõbralik: selle abil toodetud kuuma vee ja elektri toomise tulemusel eraldub 20 % vähem CO2-e.

b.

Sotsiaalpoliitika: soojuse ja elektri koostootmise arendamine annab tööd ettevõtetele, mis tegelevad soojuse ja elektri koostootmise süsteemide loomise, täiustamise, tootmise ja installeerimisega. Samas kaovad mitmed töökohad, kuna vaja on väiksemaid tsentraliseeritud jõujaamu.

4.   Säästva arengu aspektid teatud sektorites

Taastuva energia tehnoloogia alase teadus- ja arendustegevusega seotud sektorite kasv näitab, et säästva arengu valdkonnas on märkimisväärseid majanduslikke võimalusi. Neid võimalusi pole mitte ainult sektorites, kus säästvaid tehnoloogiaid otseselt välja töötatakse, vaid ka seal, kus uusi tehnoloogiaid rakendada tuleb.

4.1   Transport

4.1.1

Transpordisektor on üks suuremaid, mis kasutab fossiilkütuseid. Selles sektoris on paljutõotavaid võimalusi energia säästvaks kasutamiseks, nagu näitavad CARS 21 arvukad kasulikud soovitused (17). Peale selle avab linnaarengu ja infrastruktuuride parem planeerimine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia intensiivsem kasutamine väljavaateid transpordi tõhususe parandamiseks. Koos sisepõlemismootorite tehnoloogia edasise täiustamisega toob see kaasa olulise energiasäästu. Lühemas perspektiivis on ka paljutõotavaid võimalusi hakata osaliselt kasutama teisi kütuseid, nagu näiteks maagaas või biomassienergia. Pikemas perspektiivis pakub huvitavaid võimalusi vesinik. Praegu arendatav hübriidtehnoloogia on samuti paljulubav vahepealne lahendus.

4.1.2

Biomassienergia maksimaalset potentsiaalset turuosa hinnatakse 15 %-le. Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks 6 %-lise turuosa saavutamise aastaks 2010. Biomassist suures mastaabis energia tootmise esialgne pilootprojekt juba käib.

4.1.3

Maagaas tekitab vähem CO2 heitmeid kui bensiin (-16 %) ja diisel (-13 %) ning võiks soodsa maksustamiskorra puhul hõlmata suuremat turuosa. Nii kujuneks välja nii tootjatele kui kasutajatele stabiilne turg. Vastav tehnoloogia on juba olemas. Võimalused on eriti suured seoses linnade ühistranspordiga, kuna see võimaldaks gaasitanklate optimaalset kasutamist. Aastaks 2020 oleks võimalik saavutada 10 %-line turuosa. (18)

4.1.4

Teiste riikide (eelkõige Brasiilia) näidetest on näha, et niisugust turuosa ei ole võimalik saavutada üksnes biokütuse kättesaadavust tagades. Vaja on toetavaid poliitikameetmeid — nagu maksusoodustusi, sihipärast seadusandlust, reguleerimist ja edendamist –, et aidata tarbijatel teist liiki kütuse kasutamisele üle minna.

4.1.5

Medali teine pool on see, et keskkonna aspektist tundlikelt aladelt (nt palmiõli Kagu-Aasias) saadud biokütused võivad kaasa tuua ulatusliku vihmametsade hävitamise, kuna need asendatakse palmiistandustega. Maailmas on teadaolevalt 23 suurt ökosüsteemi, millest 15 on rikutud või rängalt saastatud, nagu ilmneb ühest ÜRO hiljutisest uurimusest.

4.2   Ehitus

4.2.1

Ehituses — nt elamumajanduses — on tohutu potentsiaal säästvate tehnikate kasutamiseks. Juba on võimalik ehitada väikeste lisakuludega maju, mille energiavajadus on olematu, eelkõige võttes arvesse seda, et kõiki lisakulusid tasakaalustab energiakokkuhoid. Sel viisil ehitamine on keskmiselt 8 % kulukam kui traditsiooniliste ehitusmeetoditega. Mastaabisääst saaks viia selle vahe kümne aastaga 4 %-ni. Üks maailma kuulsamaid arhitekte Norman Foster on öelnud, et kui vaadata hoone kogukulusid 25-aastase perioodi jooksul, siis tegelikud ehituskulud moodustavad neist vaid 5,5 %. Ehitise asustamise kulud (energia, suuremad ja väiksemad hooldustööd, hüpoteegi/rendi intressimäärad) moodustavad samal ajavahemikul kogukuludest kuni 86 %. Nii et kuigi säästval viisil ehitamine võib küll lühemas perspektiivis kallimaks osutuda, siis on see keskpikas ja pikas perspektiivis oluliselt odavam.

4.2.2

Saksamaal ja Austrias areneb energiatõhus ehitamine kiiremini kui ülejäänud Euroopas. Passiv Haus Institut Saksamaal on tellinud majaprojekte, mis kasutavad väga vähe energiat, kombineerides päikseenergiat tõhusa õhukindla isolatsiooniga. Seda tüüpi maju on ehitatud Saksamaal üle 4000 ja Austrias üle 1000. Sama põhimõtet kasutatakse järjest rohkem ka ärihoonete ehitamisel.

4.2.3

Freiburgi linnavalitsus kehtestas uued reeglid energiatõhusa ehituse jaoks. Nimetatud reeglid on lahutamatu osa igast rendi- ja ostu-müügilepingust, mis kohalik omavalitsus ehitusfirmade ja kinnisvaraarendajatega sõlmib. Sel viisil kasutab kohalik omavalitsus optimaalselt oma seaduslikke volitusi edendada energiajuhtimist laiemas ulatuses. Kõnealused kokkulepped sätestavad, et kõik kohalikult omavalitsuselt renditud või ostetud maal teostatavad ehitustööd peavad olema läbi viidud kooskõlas energiatõhususe suunistega; ehitised tuleb projekteerida nii, et saaks päikseenergiat maksimaalselt ära kasutada ja katused peavad sobima päikesekollektori paigaldamiseks. Piirkondades, kus ehitised on nii projekteeritud, on võimalik sooja vee pealt säästa 40 %.

4.3   Tööstus

4.3.1

Komitee tervitab komisjoni lähenemist tööstuspoliitikale, mis võtab arvesse säästva arengu aspekte, nagu sätestatud komisjoni teatises pealkirjaga “Ühenduse Lissaboni kava elluviimine”: Raampoliitika ELi tootmise tugevdamiseks — süvendada integreeritumat lähenemisviisi tööstuspoliitikale (19). Lissaboni eesmärkide saavutamine eeldab Euroopa tööstuse konkurentsivõimelisust. Seetõttu tervitab komitee konkurentsivõimet, energeetikat ja keskkonda käsitleva kõrgetasemelise töörühma loomist, mis on üks seitsmest suuremast valdkonnaülesest poliitilisest algatusest, mis on kavandatud suurendama sünergiat erinevate poliitikavaldkondade vahel konkurentsivõime kaalutlusi silmas pidades. Komitee tervitab samuti jõupingutusi, mida Euroopa tööstus ise selles valdkonnas teeb.

4.3.2

Praegusel hetkel on tööstus suurel määral sõltuv fossiilsetest kütustest. Sellegipoolest võimaldab elektrilise protsessi valik igat tüüpi primaarenergiaallikate kasutamist, kusjuures enamikel juhtudel tähendab see samal ajal energiasäästu (20). On ka võimalusi jääkenergia vahetamiseks tööstuskomplekside ja asulakomplekside teiste osade vahel. Nii kasutatakse Europoorti tööstuskompleksi jääksoojust Westlandist 20 km kaugusel asuva Loode-Euroopa suurima kasvuhoonekompleksi kütmiseks.

4.3.3

Toornafta on keemiatööstuse baasiks, kuid tulevikus hakkab seda vähem saada olema. Alternatiiviks on biosüntees, keemiliste ainete tootmine biomassist bakterite abil, mis on väga keerukas, kuid paljutõotav valdkond. Viimastel aastatel on tehtud suuri edusamme selles, mis puudutab meie teadmisi mikroorganismide, nt bakterite geneetilise ülesehituse kohta. Uued tehnoloogiad võimaldavad muundada neid organisme geneetiliselt, nii et nad muudavad algse materjali spetsiifilisteks aineteks. Bakteritest saavad justkui programmeeritavad minireaktorid.

4.3.4

Praegusel ajal kasutavad seda mikroorganismitehnoloogiat toidu- ja ravimitööstus, nt juustu, õlle ja penitsilliini tootmisel. Biokonversiooni võimalused on märkimisväärsed ka nendes sektorites, kuid nüüd hakkab ka keemiatööstus selle tehnoloogia vastu huvi tundma. Toornaftast ainete eraldamiseks ja nende puhastamiseks on vaja tervet rida reaktsioone. Kõnealust tehnoloogiat on vaja märgatavalt edasi arendada, kuid teoreetiliselt on võimalik minna üle biomassi otsesele konverteerimisele keemilisteks aineteks ja teisteks toodeteks. See vähendaks nafta kasutamise vajadust, millega kaasneb kasu nii majandusele kui keskkonnale — heitmete vähenemine, toote elutsükli lõpetamine ja tootmisahela juhtimine.

4.3.5

Energiamahukates valdkondades võib tekkida spetsiifilisi probleeme järkjärgulisel üleminekul taastuvatele energiaallikatele. Tootmise jätkusuutlikkuse tase sõltub otseselt kasutatava tehnoloogia tasemest ja sellel alal ei ole lähitulevikus oodata olulist paranemist. Euroopa terase- ja alumiiniumitööstus näiteks toimivad selles valdkonnas juba hästi. Kui terasetööstuses investeeritakse suuresti uutesse tehnoloogiatesse, saavutamaks jätkusuutlikumat tootmist, eriti tänu projektile ULCOS (terase tootmine eriti madala CO2-emissiooniga, Euroopa kõigi aegade suurim teraseprojekt) ja CO2-heitmeid loodetakse poole võrra vähendada umbes aastaks 2040, siis primaaralumiiniumi tootmist Euroopas iseloomustab taastuva energia kasutamine erakordselt suurel määral (44,7 %). Kuna primaaralumiiniumijäätmetest sekundaaralumiiniumi tootmisel kasutatav energia moodustab ainult 10 % energiakogusest, mida on vaja primaaralumiiniumi tootmiseks, siis on nimetatud sektoris suur energiasäästmispotentsiaal. Siiski ostab Euroopa turul kasutatud alumiiniumi suurel määral Hiina tänu valitsuse poolt rakendatavatele energia säästmise meetmetele.

4.3.6

Euroopa terasetööstus on edukas ka toorainetõhususe ja taaskasutuse alal. Pool kogu maailma terasest toodetakse vanametalli kasutades. Ringlussevõetud jäätmeid kasutatakse samuti optimaalselt. Ijmuidenis asuvas tehases Corus läheb 99 % jäätmeid kasutusse kas kohapeal või mujal.

4.3.7

Kuigi fossiilsete kütuste kasutamine tööstusliku tootmise toorainetena jääb lähitulevikus suurel määral endiselt paratamatuks, aitab hiljuti välja töötatud materjalide kasutamine säästa energiat rakenduslikus valdkonnas, nt sõidukite tootmisel massi vähendada. Sedalaadi uuendustegevuse edendamiseks peab Euroopa tööstus säilitama rahvusvahelise konkurentsivõime, alustades kaevandustööstusest, kust väärtuse loomise ahel alguse saab.

5.   Sotsiaalsed aspektid

5.1

Ilma igasuguse kahtluseta on vajadus minna üle säästvale tootmisele vältimatu. Deindustrialiseerimine, tootmise üleviimine teistesse piirkondadesse ning üha suurem konkurents arenevate riikide poolt on tekitanud ebakindlust ja kõhklusi. Praeguses olukorras ollakse üldiselt arvamusel, et säästvamale tootmisele üleminek mõjub ebasoodsalt Euroopa konkurentsivõimele, takistab tööstuse kasvu, kaotab töökohti ning on halb nii majandusele kui tööhõivele.

5.2

Võib täheldada negatiivset mõju tööhõivele Euroopas. Saksamaa uuringute kohaselt prognoositakse, et heitkogustega kauplemise süsteemi tõttu kaob 2010. aastaks 27 600 töökohta ning 2020. aastaks 34 300 töökohta (21). Lisaks kaob Saksamaal 2010. aastaks veel 6100 töökohta taastuvenergia seaduse jõustumise tulemusena (22). Ning lõpuks kaotaks Kyoto protokolliga võetud kohustuste täitmine Saksamaal aastaks 2010 veel 318 000 töökohta (23). Nende näitajate võrdlemisel loodavate töökohtade arvuga nähtub, et kliimakaitse eesmärkidele suunatud poliitika järgimine viib tõepoolest “tööstuse muutusteni”: näiteks Saksamaal oli 2005. aasta taastuvate energiaallikate käive 16,4 miljardi eurot, mille tulemusel loodi kõnealuses valdkonnas 170 000 uut töökohta (24). Saksamaa üle 55 miljardi euro (2004) ulatuva toodanguga keskkonna- ja kliimakaitse sektoris on hetkel 1,5 miljonit töökohta ning sektori panus Saksa eksporti on 31 miljardit eurot (2003), mis aitab kaasa paljude täiendavate töökohtade tagamisele (25).

5.3

Siiski ei ole mõju vaid negatiivne. Uurimus kaotatavatest töökohtadest Euroopas näitab, et vähem kui 5 % töökohtadest on kaotatud tootmise teistesse piirkondadesse üleviimise tõttu (26). Vaatamata andmete kogumise metodoloogilistele piirangutele jääb viidatud uurimus kasulikuks allikaks, eriti kui vaadelda seda koos teiste asjaomaste näitajatega. Võiks väita, et üksnes väike osa töökohtadest on kaotatud keskkonnaalaste õigusaktide tõttu.

5.4

Samas on töökohti ka juurde loodud. Säästvate tehnoloogiate uurimus- ja arendustegevusega tegelev keskkonnasäästlik tööstus on dünaamiline sektor, tööhõive kasvab aastas 5 %. Enam kui kahe miljoni otsese ja täisajaga töökohaga on see sektor sama paljude töökohtade looja nagu farmaatsia- ja kosmosetööstus (27).

5.5

OECD uurimusest (28) nähtub, et säästev areng ei tähenda tingimata kõrgemaid kulusid. Pikaajalises perspektiivis võib see kulusid isegi pisut vähendada. Pealegi kaalub saadav kasu kulud üles. Selged ärilised eelised ning keskkonnaalased ja täiendavad õigusaktid viivad investeeringuteni uuendusteni säästvates tehnoloogiates, julgustavad toormaterjalide tõhusamat kasutust, kinnistavad tootemärke, parandavad ettevõtete mainet ning suurendavad seega kasumlikkust ja tööhõivet. Edu saavutamiseks vajab see protsess ühist lähenemist, mis põhineb ettevõtete, töötajate ja valitsuse jagatud vastutusel.

5.6

Iga hinna eest tuleb vältida, et Euroopa tööstus jääb konkurentsis kolmandate riikide piirkondadega väga ebasoodsasse olukorda seetõttu, et keskkonna ja sotsiaalvaldkonna õigusaktide ja korra tulemusel on tootmiskulud kõrgemad. Kui Euroopa kehtestab tööstusele säästva tootmise norme, on vastuvõetamatu ja mõistetamatu, et samal ajal lubatakse kolmandatel riikidel tuua turule tooteid, mille valmistamisel ei ole järgitud samu norme. Säästva tootmise innustamiseks on vaja kahte paralleelset lähenemist: Euroopa Liidu sisene ja väline.

5.6.1

Esimesena mainitu osas tuleks kasutusele võtta sobivad vahendid tagamaks, et Euroopa Liidus keskkonnakahjulikest tootmisviisidest tulenevad ühiskondlikud ja keskkonnakulud lisataks vastavate toodete hinnale, et edendada maailmakomisjoni aruande “Globaliseerumise sotsiaalne mõõde” põhiideed ILO, WTO, IMFi ja Maailmapanga tegevuspoliitikate ühtsuse kohta. Selle on välja toonud ka EMSK oma arvamuses “Globaliseerumise sotsiaalne mõõde”(vt CESE 252/2005).

5.6.2

Mis puutub teise mainitud lähenemisviisi, siis Euroopa Liit peaks rahvusvahelistel arupidamistel (eriti WTOs) tegema kõik vajalikud jõupingutused, et tuua rahvusvahelistesse kaubanduskokkulepetesse ka need küsimused, mis ei ole kaubandusega seotud, näiteks peamised sotsiaal- ja keskkonnanormid, et lihtsustada Euroopa konkurentide säästva arengu poliitikate arendamist. Mõnedel riikidel, näiteks Ameerika Ühendriikidel, Indial ja Hiinal, on Euroopaga võrreldes ebaõiglased majanduslikud eelised, kuna neile ei kehti Kyoto protokollis sätestatud CO2 heitmete vähendamise kohustus. Selliseid kokkuleppeid tuleb ellu viia globaalselt, kuna kaubandus saab olla vaba üksnes juhul, kui see on ka õiglane.

5.7

Euroopa keskkonnasäästlik tööstus esindab maailmaturust ligikaudu kolmandikku ning loob ekspordiülejääki rohkem kui 600 miljoni euro väärtuses. 2004. aastal kasvas eksport 8 % ning tegemist on jätkuvalt kasvava turuga, kuna tulevikus läheb üha rohkem riike, isegi Hiina ja India, üle keskkonnasäästlikult valmistatud toodetele ja säästlikele tootmisprotsessidele.

5.8

Säästev ja uuenduslik ühiskond, mille poole meil on tarvis liikuda, vajab ulatuslikku kodanikele ja tarbijatele suunatud teavituskampaaniat teadlikkuse tõstmiseks ja laia ühiskondliku baasi loomiseks. Samuti vajatakse hästi koolitatud töötajaid. Lähiminevikus pööras Euroopa sellele liiga vähe tähelepanu. Sõnade training (koolitus), learning (õppimine), skilling (kvalifikatsioon) ja education (haridus) otsingul kümne jätkusuutlikkust ja uuendustegevust käsitleva Euroopa Liidu direktiivi ingliskeelses tekstis leiti neist ühes direktiivis vaid esimene.

5.9

Mitmed neile direktiividele eelnenud komisjoni teatised käsitlesid pikalt koolituse vajadust. See huvipunkt on direktiividest aga täiesti välja jäetud. Teatised on üksnes sõnad, direktiivid on aga teod. Poliitika ei ole mitte see, mida räägitakse, vaid see, mida tehakse. EMSK tervitab asjaolu, et uues Euroopa Liidu tööstuspoliitikas pööratakse suurt tähelepanu hariduse tähtsusele, ning julgustab komisjoni samas suunas jätkama.

5.10

Lissaboni strateegias võttis Euroopa endale eesmärgiks saada aastaks 2010 maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida töökohtade arvu ja kvaliteedi tõus ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus. Sellise ühiskonna loomiseks ja hoidmiseks on vaja hästi koolitatud tööjõudu. Kui me ei investeeri piisavalt oma tööjõu koolitamisse, siis jäävad Lissaboni eesmärgid aastaks 2010 saavutamata, õigemini need jäävad üldse saavutamata.

Brüssel, 14. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2005) 658 lõplik, 13.12.2005.

(2)  Delfti Tehnikaülikooli poolt välja töötatud jätkusuutliku energiakasutuse mudel.

(3)  Allikas: Energie Centrum Nederland (Hollandi Energiakeskus), www.ecn.nl.

(4)  KOM(2006) 105 lõplik, 8.3.2006.

(5)  Eurobaromeeter nr 227 (on nuclear energy and waste, juuni 2005) ja nr 247 (Attitudes towards Energy, jaanuar 2006).

(6)  Allikas: Energie Centrum Nederland (Hollandi Energiakeskus), www.ecn.nl.

(7)  www.worldwatch.org.

(8)  Komisjoni teatis “Biomassi tegevuskava”, SEC(2005) 1573.

(9)  Allikas: Energie Centrum Nederland (Hollandi Energiakeskus), www.ecn.nl.

(10)  Allikad: www.ewea.org ja www.wind-energie.de.

(11)  Allikas: Energie Centrum Nederland (Hollandi Energiakeskus), www.ecn.nl.

(12)  Vt lisa I.

(13)  Vt lisa II.

(14)  Allikas: Informatiecentrum Duurzame Energie.

(15)  Vt EMSK arvamus pealkirjaga “Euroopa tööstuse toorainevarustusega seotud riskid ja probleemid”.

(16)  Review of the European Sustainable Development Strategy.

(17)  CARS 21 High Level Group: Competitive Automotive Regulatory System for the 21st Century (konkurentsivõimelise autotööstuse reguleerimise süsteem 21. sajandiks).

(18)  Allikas: KOM(2001) 547, Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris ALTERNATIIVSETE KÜTUSTE KONTAKTGRUPI ARUANNE, ALTERNATIIVSETE KÜTUSTE TURU ARENDAMINE, DETSEMBER 2003.

(19)  KOM(2005) 474 lõplik, punkt 4.1.

(20)  See Elektrienergia tõhusamaks — elektrienergia tehnoloogiad ja nende energiasäästupotsntsiaal (Electricity for more efficiency — Electric technologies and their energy savings potential) (juuli 2004):

http://www.uie.org/library/REPORT_FINAL_July_2004.pdf.

(21)  “Zertifikatehandel für CO2-Emissionen auf dem Prüfstand” (2002), Arbeitsgemeinschaft für Energie- und Systemplanung (AGEP)/Rheinisch-Westfälisches Institut für Wirtschaftsforschung (RWI).

(22)  “Gesamtwirtschaftliche, sektorale und ökologische Auswirkungen des Erneuerbare-Energien-Gesetzes (EEG)”, 2004, Energiewirtschaftliches Institut an der Universität zu Köln (EWI, Köln), Institut für Energetik und Umwelt (IE, Leipzig), Rheinisch-Westfälisches Institut für Wirtschaftsforschung (RWI, Essen).

(23)  “Das Kyoto-Protokoll und die Folgen für Deutschland 2005”, Institut für politische Analysen und Strategie (ipas) koostöös organisatsiooniga International Council for Capital Formation (ICCF).

(24)  Saksamaa keskkonnaministeeriumi pressi teade 179/06, 10.7.2006.

(25)  Saksamaa keskkonnaministeeriumi pressi teade 81/06, 20.4.2006.

(26)  www.emcc.eurofound.eu.int/erm/.

(27)  Hintergrundpapier “Umweltschutz und Beschäftigung” Umweltbundesamt, April 2004.

(28)  www.oecd.org/dataoecd/34/39/35042829.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/12


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Tööstuse muutuste territoriaalne juhtimine: sotsiaalpartnerite roll ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi panus”

(2006/C 318/02)

19. jaanuaril 2006. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada arvamuse järgmises küsimuses: “Tööstuse muutuste territoriaalne juhtimine: sotsiaalpartnerite roll ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi panus”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööstuse muutuste nõuandekomisjoni arvamus võeti vastu 31. augustil 2006. Raportöör oli hr PEZZINI, kaasraportöör oli hr GIBELLIERI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006 (13. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 181, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

2006. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogu keskendus seoses Lissaboni strateegia taaskäivitamisega majanduskasvule ja tööhõivele ning integreeritud juhtimispõhisele lähenemisviisile, pidades silmas globaliseerumise uusi väljakutseid.

1.2

Euroopa Liit peab tegema jõupingutusi, tagamaks oma kodanikele areng, mis oleks uuenduslik, konkurentsivõimeline ja säästev, et saavutada suurem majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, luues ja arendades uusi ettevõtteid, uusi kutseprofiile ning rohkem ja parema kvaliteediga töökohti, säilitades ühtlasi Euroopa sotsiaalmudeli ja keskendudes teadmistepõhisele majandusele.

1.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et ilma “uue, partnerlusel ja vastutusel põhineva juhtimistsüklita” (1) on kõik Euroopa jõupingutused konkurentsivõime ja tööhõive suurendamise nimel asjatud ning et on tarvis vastu võtta uued juhtimismudelid, mida tuleb kiiresti ja laialdaselt ellu rakendada.

1.2.2

Komitee leiab, et nii teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse seitsmes raamprogramm (FP7) kui ka uus konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (CIP) on oma ülesehituselt liiga “ülaltpoolt alla” suunatud ega võimalda veel kohaliku ja piirkondliku tasandi arengu eest vastutavate avaliku ja erasektori osapoolte piisavat kaasamist ja aktiivset osalemist, kasutamaks ära sotsiaalparterite olulist rolli jätkusuutliku ja kestva majanduskasvu toetamisel.

1.3

Euroopa Liit peaks lisaks mõlemale eelpool nimetatud vahendile (FP7 ja CIP) soodustama niisugust uut tüüpi kohaliku tasandi partnerlust, millesse kaastakse ametivõimud, majanduslikud osapooled ja eelkõige sotsiaalpartnerid, ning toetama uue põlvkonna piirkondlikke arengupakte globaliseerumise kontekstis (2).

1.4

Komitee on veendunud, et ei ole olemas juhtimisvormi, mis sobiks kõigile. Igal piirkondlikul /kohalikul tasandil tuleb otsida sobivat kontseptsiooni, mis vastaks kõige paremini kohaliku või piirkondliku juhtimise vajadustele ning mis oleks kooskõlas siseriiklike, Euroopa ja rahvusvaheliste raamtingimustega.

1.5

Kõnealustel kontseptsioonidel on siiski mõningad ühised tunnused:

struktureeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaaldialoog;

elluviidud meetmete kvaliteedi ja mõju regulaarne avalik hindamine;

arengus osalejate ja “katalüsaatorite” koolitus;

struktureeritud kontaktid kõrgkoolide, ettevõtete ja valitsuse vahel;

kvaliteetsed haridus- ja koolitusstruktuurid;

sidemed tehnoloogiliste ja teaduslike tippkeskuste võrgustikega;

terviklike grupeeringute (klastrid, tehnoloogiapargid, tootmis- ja finantskonglomeraadid jne) loomine või tugevdamine;

hea varustusega, jätkusuutlik, atraktiivne ja IT-sõbralik asukoht;

tõhusad ja heakskiidetud konsensus- ja otsustusstruktuurid, mis põhinevad kodanike osalusel.

1.5.1

Sellise integreeritud piirkondliku ja kohaliku poliitika raames on absoluutselt vajalik struktureeritud sotsiaaldialoog, muuhulgas kohalike majandus- ja sotsiaalnõukogude rolli suurendamise, sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajate kaasamise ning majandusliku ja sotsiaalse partnerluse tõhusate vormide loomise kaudu (3).

1.5.2

Selleks tuleb järgida komitee poolt osutatud suunda, kaasates liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogud või sarnased asutused struktureeritud dialoogi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega.

1.6

Uue juhtimisvormi edu sõltub üha enam oskusest hinnata, millisel lähedusastmel on probleemide ja nende lahendustega kõige tõhusam tegeleda, lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest, kuid säilitades ühtse raamistiku ja ühise vaatenurga teiste sekkumistasanditega (4).

1.7

Komitee on veendunud, et võimalike meetodite, tegevuste ja meetmete uurimine keskmises ja pikas perspektiivis koos osaluspõhise tulevikuanalüüsiga võib anda tõelise alt-üles panuse ühiskonna kultuurilisele arengule ning aidata rikastada poliitikute ja haldustöötajate valikuid. Eriti oluline on, et sel moel on võimalik luua ja tugevdada vastastikust mõju tehnoloogia-, majandus-, sotsiaal-, poliitika- ja kultuurivaldkondade vahel, mis on vajalikud jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise arengu tagamiseks.

1.8

Ennekõike tuleb kaasata sotsiaalpartnerid ja organiseeritud kodanikuühiskonna esindajad, et eristada selgelt tugevaid ja nõrku kohti ning suuta kindlaks määrata uusi võimalusi sise- ja rahvusvahelisel turul.

1.9

Globaliseerumine avaldab konkurentsisurvet moderniseerimiseks, uuendusteks ning väärtusahela tõstmiseks ning võimaldab kaupu ja teenuseid tõhusamalt ja soodsamalt toota ning turustada. Õigeaegse sekkumiseta peitub aga globaliseerumises oht majandusliku ja sotsiaalse struktuuri uueks jagunemiseks ja killustumiseks, seda eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

1.9.1

Seetõttu on komitee arvates tarvis võimalikult kiiresti välja arendada uued pädevusvaldkonnad, et valmistada kodanikke ette vajalikeks muutusteks. Tarvis on rakendada ühiseid, klastrite, ettevõtete ning finants- ja krediidiasutuste juhtidele suunatud koolitusmeetmeid, mis tuleb läbi viia koostöös poliitikute, avaliku sektori ametnike ning kohalike ja piirkondlike ametivõimude juhtidega.

1.10

Ainult integreeritud ja kaasava territoriaalse lähenemisviisi abil on võimalik teadusuuringutesse ning arendustegevusse, uuendustesse ja haridusse tehtud investeeringutest kogutud teadmised muuta uuendusvõimeks, mis tähendab Euroopa tööstuse jaoks konkurentsieelist, mille abil meelitada oma territooriumile inimkapitali ja rahalisi vahendeid.

1.10.1

Kõnealuses kontekstis tuleb tingimata otsida võimalusi, et muuta piirkonnad tööjõule atraktiivseks näiteks töö ja eraelu parema ühitamise ning stiimulite loomise kaudu eelkõige teadlastele ja kõrge kvalifikatsiooniga töötajatele (nt juhtivtöötajad, teadlased ja tööstuseksperdid), tagades neile piisavalt atraktiivsed töötingimused.

1.11

Uut konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi (2007–2013) ei saa vaadelda lahus ühenduse teistest piirkondlikest poliitikatest ja programmidest. Selle eesmärk on tegeleda probleemidega kolmesuunalise lähenemisviisi kaudu: ettevõtluse ja uuendustegevuse programm; info- ja sidetehnoloogia poliitika toetusprogramm; ning Euroopa aruka energiakasutuse programm.

1.12

Kõnealuses kontekstis pooldab komitee konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi aktiivset kooskõlastamist piirkondliku ja ühtekuuluvuspoliitikaga, piiriüleste ning riikide- ja piirkondadevaheliste koostöömeetmetega ning teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse seitsmenda raamprogrammiga. Oluline osa viimatinimetatud raamprogrammi eriprogrammist “Võimekus” on samuti pühendatud uurimistegevuse arendamisele VKEdes, nn teadmiste piirkondadele, uuenduste ja uuenduslike ettevõtlusteenuste toetamisele ning olulistele sidemetele koolitusasutuste ja ettevõtete vahel.

1.13

Komitee arvates ei nõua sellised algatused mitte ainult hoolikat kooskõlastamist, et luua sünergiaid ja vältida kattuvusi või vasturääkivusi, vaid need tuleb kohapeal sobival viisil ümber kujundada ning kohandada, seades prioriteediks osaluspõhise arengupartnerluse.

1.14

Komitee kordab oma hiljutistes kaasaegset tööstuspoliitikat käsitlevates arvamustes esitatud seisukohta, et puudub selge seos ELi tasandil tehtavate jõupingutuste ning valitsuste, tööstuse ning sidusrühmade vajaliku kaasatuse vahel riiklikul ja piirkondlikul tasandil.

2.   Mõisted

Arvamuses hulgaliselt kasutatud mõisteid selgitatakse järgnevalt.

2.1

Juhtimine ( governance ): vastavasisulises kirjanduses eristatakse kolme juhtimise vormi (5). Rohujuure tasandi juhtimine tähendab kõigi osalejate koordineerimist kohalikul tasandil ning seda iseloomustab tugev orienteeritus kõigile tehnoloogiaga seotud tegevustele. Võrgustikuna toimuvat juhtimist iseloomustab tihe võrgustikuline kooskõlastamine kõigi osalejate, eriti ettevõtete, uurimis- ja rahandusasutuste vahel. Direktiivne juhtimine põhineb tugeval koordineerimisel ja võtmeküsimuste (nt rahastamine ja pädevused uurimisvaldkonnas) tsentraliseeritud haldamisel.

2.2   Sotsiaalselt vastutustundlik piirkond  (6)

Piirkonna sotsiaalsest vastutustundest saab rääkida juhul, kui selle areng on suunatud jätkusuutlikkuse küsimustele, st kui arvestatakse majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste aspektidega. Piirkonda võib nimetada sotsiaalselt vastutustundlikuks, kui sellel õnnestub:

arvestada sotsiaalsete ja keskkonnaalaste aspektidega majanduslike otsuste langetamisel;

kasutada otsuste langetamisel ühist väärtuste süsteemi ja osalusmeetodit;

edendada parimaid tavasid ja pidevat dialoogi sidusrühmade vahel, toetamaks uuendustegevust ja konkurentsivõimet.

Sotsiaalselt vastutustundliku piirkonna kavandamisel on tarvis:

määratleda kõnealuses piirkonnas elav rahvastik;

määratleda neile olulised põhiväärtused.

2.3   Piirkonna sotsiaalne kapital

Sotsiaalne kapital võib avalduda erinevates vormides: koostöö või konkurentsi kultuur; kogukonna üksmeel või üksteisele vastanduvad huvirühmad; erinevad õppemudelid. Kultuuritraditsioonidel ja organiseerimisviisil võib olla oluline mõju tõketele, mis võivad takistada sotsiaalselt vastutustundliku piirkonna rajamist. Piirkonnas olemasolevate sotsiaalsete ressursside (sotsiaalne kapital) põhjalikuma uurimise alusel/põhjalikum uurimine näitab, et tuleb eristada institutsioonilise, kultuurilise, sümboolse, psühhosotsiaalse ja kognitiivse kapitali vahel.

Institutsiooniline kapital: piirkonna ametlike institutsioonide suutlikkus tegeleda aktuaalsete probleemide lahendamisega, nende tegevussuutlikkus, otsustusprotsesside kiirus, organisatsioonidele kättesaadava teabe kvaliteet, nende paindlikkus ning organisatsioonidevahelised suhted.

Kultuuriline kapital: piirkonna traditsioonid, väärtused ja veendumused, selle keeleline rikkus ning sotsiaalsed suhted ja käitumismustrid (7).

Sümboolne kapital: piirkonna potentsiaal kasutada oma arenguks vajalikke energiaid ning olla sümboliks kohalike ettevõtete jaoks.

Psühhosotsiaalne kapital: kõnealune kapitaliliik põhineb eelkõige usaldusel, veendumusel kogukonna olemasolust ja selle arengupotentsiaalist ning teadlikkusel võimalikust koostööst erinevate rühmade ja liitudega.

Kognitiivne kapital: tegemist on kollektiivse oskusteabega, mida ei tohi segi ajada üksikisiku inimkapitaliga. Kognitiivne kapital avaldub organisatsioonides, mis moodustavad teadmiste infrastruktuuri, st kõrgkoolides, teaduskeskustes, kultuuri- ja kutseorganisatsioonides, aga ka ettevõtetes ning sotsiaaldialoogi arengu eest vastutavates organisatsioonides (8).

2.4   Tulevikuanalüüs (foresight) (9): tuleviku sotsiaalne ülesehitamine

Tulevikku on tarvis kujundada. Inimesed kujundavad tulevikku oma suunatud tegevusega ning mõnikord ka selle ootamatute tagajärgedega. Seetõttu ei pea tulevikku mitte ainult ette ennustama, vaid seda tuleb sotsiaalselt üles ehitada. Süstemaatiline arvestamine tõenäoliste ja võimalike sündmustega võib sellele kaasa aidata. Tuleviku süstemaatiline uurimine on teadusvaldkond, mis püüab kujundada tulevikku võimalikult lähedaselt meie lootustele. Seega ei ole tulevikuanalüüsi eesmärk tuleviku ennustamine, vaid praegusest olukorrast erineva tuleviku kujutlemine, mis on võimalik selliste tegurite abil nagu muutused tehnoloogias, elustiilis, tööharjumustes, õigusaktides, maailma geopoliitikas jne.

2.4.1

Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogul sätestatud suuniste toetuseks lõi komisjon eeldused Euroopa teadusruumi (10) teostamiseks. Vajalikud rahalised vahendid kaasati kuuendasse raamprogrammi, kusjuures erilist tähelepanu pöörati piirkondlikule tulevikuanalüüsile (11). Sellele järgnevalt lõi komisjon 2001. aastal üksuse “Teaduslik ja tehnoloogiline tulevikuanalüüs; suhted tulevikutehnoloogiate uuringute instituudiga (IPTS) (12)”, edendamaks tulevikuanalüüsi kui innovatsioonimudelit.

2.5   Rohujuure tasandi demokraatia

2.5.1

Rohujuures tasandi idee on viimastel aastatel muutunud olulisemaks, samuti nagu ka subsidiaarsuse printsiip. Rohujuure tasandi kultuur võimaldab avalikkusel avaldada soovi võtta osa sotsiaalvaldkonda puudutavate otsuste langetamisest. Tänu uutele tehnoloogiatele levivad teadmised varem ettekujutamatu kiiruse ja ulatusega.

3.   Põhjendus

3.1

Kolmanda aastatuhande alguses seisab Euroopa Liit silmitsi põhjalike struktuurimuutustega, mis on vaid mõne aastaga täielikult ümber kujundanud ülemaailmse keskkonna, milles Euroopa majandus toimib ja konkureerib. Kõnealused muutused hõlmavad eelkõige järgmist:

avatud turul olev tööjõud on kahekordistunud seoses rohkem kui kahe miljardi inimese lisandumisega Maailma Kaubandusorganisatsiooni poolt hallatavasse turumajanduse piirkonda;

globaliseerumisest tulenev majanduslik revolutsioon on muutnud paikapandud majandusmudeleid, kallutades tasakaalu pakkumise ja nõudluse vahel;

turu traditsioonilistele osapooltele on lisandunud uued majanduslikud konkurendid (sh klastrid);

suureneb ettevõtete roll lahutamatu osana süsteemis, mis tagab integreeritud teadmisvõrgustikud;

ettevõtete edu sõltub üha enam vastava piirkonna territoriaalsest juhtimisest, mis peab toimima ühise strateegilise visiooni raames;

uued avaliku ja eraõigusliku juhtimise vormid kohalikul ja piirkondlikul tasandil eksisteerivad üheskoos maailma kontekstis, mida iseloomustab tugev demograafiline ja majanduslik tasakaalustamatus;

uuel liberaliseeritud maailmaturul domineerivad uued, agressiivsed majandusliku ja kaubandusliku läbimurde strateegiad, mis on suunatud eelkõige välisturgude nõrkadele külgedele, saavutamaks konkurentsieeliseid.

3.2

Aho (13) aruandes korrati vajadust uute juhtimismudelite järele, muutmaks Euroopa konkurentsivõimeliseks ja teadlikuks struktuurimuutuste poolt tekitatud väljakutsetest.

3.2.1

Kõnealuse uue juhtimismudeli vastuvõtmiseks on tarvis:

selget muutust Euroopa ühisturu konkreetseks elluviimiseks, eesmärgiga soodustada uuendustegevust, turustada uusi tooteid ja teenuseid ning tõrjuda killustumist, mis kujutab endast peamist takistust investeeringute, ettevõtluse ja tööhõive arengule;

Euroopa Liidu töötajate liikumist puudutavate skeemide läbivaatamist: ühendus peab looma võimalused tööjõu vahetuseks ja liikumiseks teadusasutuste, ettevõtete ja riikide valitsusasutuste vahel. Tarvis on luua uued dialoogimudelid, et paremini ära kasutada Euroopa teadmispõhist sotsiaalmudelit ning edendada uue põlvkonna teadmispõhiste piirkondade, uute tehnoloogia- ja tööstusparkide, tippkeskuste, tehnoloogilistele platvormide ja klastrite tekkimist;

uut ühist strateegilist visiooni, mis kasutaks osaluspõhise tulevikuanalüüsi vahendeid, et käsitleda sisemisi sotsiaalseid ja välimisi majanduslikke väljakutseid ning ületada kuristik poliitiliste ideede ja praktilise vajaduse vahel kaasata kõik piirkonnad, kes soovivad moodustada osa teadmispõhisest majandusest;

kõrge kvalifikatsiooniga “arengukatalüsaatorite” (14) arendamist piirkondades;

toetust Euroopa Tehnoloogiainstituudi (15) loomisele, vältimaks ajude äravoolu ning meelitamaks teadlasi mujalt maailmast Euroopasse, et arendada ja toetada ELi teadus- ja uuendustegevust;

otsustavaid meetmeid ühenduse tasandil, et toetada kutsealast ümberõpet ja arendada sobivaid mitmekülgseid ametiprofiile.

3.3

Uurimis- ja arendustegevus, disain, tootmissüsteemid, logistikasüsteemid (16), turundus ja klienditeenindus on üha tugevamini integreeritud ja moodustavad terviku, mis ühendab kliente uute toodete väljatöötajatega.

3.4

Kaasaegne ettevõtte struktuur on üha vähem seotud füüsilise infrastruktuuri ja üha rohkem seotud mittemateriaalsete varade olemasoluga. See nõuab hästi varustatud piirkonda, kus oleksid olemas territoriaalse juhtimise struktuurid, mis toetavad kaupade ja teenuste tootmise ja turustamise suutlikkust ning tagavad parima võimaliku müügijärgse teeninduse.

3.5

Selge piirkondliku ja kohaliku identiteedi arendamine, mis kajastub sotsiaalse kapitali vormis, on olulise tähendusega mitte ainult ettevõtete ümberpaiknemise ohu vähendamisel, vaid ka seetõttu, et uute ettevõtete jaoks on tarvis spetsiaalselt arendatud ja kõrgetasemelisi teenuseid kohapeal. Kõnealuseid standardeid on võimalik saavutada vaid vastava teadlikkuse ja koolitusega personaliga.

3.6

Avalikkuse, poliitikute ja sotsiaalpartnerite piirkondlik/kohalik identiteeditunne võimaldab integreeritud lähenemist keskkondlikule ja sotsiaalsele jätkusuutlikkusele, mis suurendab veelgi piirkonna atraktiivsust uutele investeeringutele.

3.7

Piirkondlik või kohalik identiteet tähendab teatud ühiste väärtuste toetamist, tunnustamist ja nende suhtes tuntavat empaatiat ühise tulevikunägemuse raames. Piirkondliku ja kohaliku identiteedi tugevdamisele aitavad kaasa järgmised tegurid:

osaluspõhine ja läbipaistev juhtimine, mida teostatakse volituste jaotamisega erinevate osapoolte ning avalike ja eraõiguslike otsustuskeskuste vahel; suutlikkuse suurendamisega, tagamaks optimaalsed organisatoorsed, haldus- ja operatiivstruktuurid; ning kohalike ressursside (nt transport, tervishoiuteenused, materiaalsed ressursid, infrastruktuur, IKT-teenused jne) jätkusuutliku kasutamisega;

piirkonna “meeldiva” imago loomine;

SWOT-analüüsid (17);

osaluspõhine tulevikuanalüüs, et edendada teadlikkust ühistest nägemustest ja strateegiatest;

piirkondadevaheline võrgustiktöö ja parimate tavade vahetamine;

võrdlusuuringud, et määratleda piirkonna võrreldavad eelised.

4.   Integreeritud territoriaalne lähenemisviis ning kohaliku ja piirkondliku uurimistegevuse ja uuenduste tulevikuanalüüsi süsteemid

4.1   Integreeritud territoriaalne lähenemisviis ja kohalikud inimressursid

4.1.1

Selleks et kohalikke inimressursse võimalikult tõhusalt kasutada, tuleb arvestada järgmiste prioriteetsete valdkondadega:

ühine strateegiline nägemus kohalikust ja piirkondlikust tehnoloogilisest ja uuenduslikust arengust keskpikas ja pikas perspektiivis;

struktureeritud sotsiaaldialoog kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Selles osas on oluline, et täielikult järgitaks olemasolevaid juriidilisi nõudeid teabe ja konsulteerimise valdkonnas (18);

kõrge kvaliteediga koolitusstruktuurid, mis on suunatud töötajate oskuste pidevale säilitamisele, pidades silmas piirkonna tulevaseks arenguks vajalikke kutsenõudeid globaalse konkurentsi tingimustes;

erinevate sotsiaalvahendite kasutamine, mis on mõeldud töötajatele, keda on tabanud ootamatud muutused turul, mis jätavad nad ilma arenguvõimalusteta, või allakäik kriisiolukorras piirkondades;

sotsiaalsele hõlvamisele ja etniliste vähemuste austamisele suunatud poliitika;

paindlikkuse arukas ja vastutustundlik kasutamine, laiendamaks kutsealase eneseteostuse võimalusi (nn flexicurity  (19));

avalikkuse laiaulatuslik kaasamine.

4.2   Integreeritud territoriaalne lähenemisviis ja ettevõtluse uue tugevama vormi arendamine

4.2.1

Integreeritud territoriaalse lähenemisviisi abil on võimalik julgustada ja soodustada ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rajamist ja arendamist, luues neile soodsaid tingimusi. See hõlmab:

bürokraatia/halduskoormuse vähendamist ja bürokraatlike takistuste kõrvaldamist ettevõtete asutamisel ning arendamisel (nt ettevõtte suurendamisel);

struktuuride loomist kutseõppeks ja muuks koolituseks, töökohal toimuvaks väljaõppeks ning elukestvaks õppeks, mida sotsiaalpartnerid haldavad tulevikule suunatult kahepoolsete organite kaudu;

integreeritud võrgustike loomist ülikoolide, ettevõtete ja uurimiskeskuste vahel koos standardiseeritud tööprogrammide, metoodika ja struktuuridega, mis on suunatud tehnosiirdele;

uute tööstuslike ja tehnoloogiliste teadmispõhiste piirkondade ja integreeritud tööstuslike platvormide loomist ja olemasolevate taaskäivitamist, milles tehnoloogiasektori osapooled laiendavad oma tegevust uutele õppekeskustele ja rakendusuuringutele ning vaatavad kaugemale vahetust naabruskonnast, töötamaks välja tootmis- ja turustussüsteemid, mis keskenduvad “õpikogukondade” (learning communities) ühistele väärtustele ja strateegiale;

tööstus- ja tehnoloogiaparkide võrgustiku loomist (nt piirkondlike arenguagentuuride kaudu), eesmärgiga arendada piirkondades välja sobiv infrastruktuur uute ettevõtete rajamiseks;

juurdepääsu parandamist rahastamis- ja laenuallikatele, kohaldades kogu ELis selliseid mehhanisme, nagu nähakse ette näiteks JEREMIE algatuses (Euroopa ühisressursid mikro-, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele);

ettevõtete sotsiaalse vastutuse mehhanismide arendamist ja levitamist;

sotsiaalpartnerite ja kohalike majanduselu ning sotsiaalvaldkonna osapoolte vahelise koostöö arendamist ja tugevdamist, parandades nende institutsionaalset suutlikkust ja arendades sotsiaaldialoogi;

kõiki poliitika-, majandus- ja sotsiaalvaldkonna osapooli ning vastavaid riiklikke ja eraõiguslikke asutusi ühendava kohaliku digitaalse sidesüsteemi kaasajastamist. Erilist tähelepanu tuleb seejuures pöörata sellistele vahenditele nagu e-valitsus, e-ettevõtlus, e-kaubandus, kaugtöö ning suuremahulised lairiba sidevõrgud nagu andmesidevõrk GEANT (20) ja GRID süsteemid (21);

JESSICA programmi raames toetatavate väärtuste tugevdamist. Kõnealune programm on suunatud suurlinnade äärealade integreerimisele;

füüsiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt turvalise keskkonna loomist avalikkusele, ettevõtetele ning töö valdkonnale;

kohaliku ja piirkondliku tööstuspoliitika integreeritud territoriaalse lähenemisviisi muutmist jätkusuutlikuks, parandades keskkonnakaitset majanduslike ja tööstuslike muutuste käigus.

4.3   Integreeritud territoriaalne lähenemisviis, konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm ning seitsmes raamprogramm — sobivus ühenduse teiste meetmetega

2005. aastal andsid riigi- ja valitsusjuhid taaskäivitatud Lissaboni strateegiale täiendava poliitilise tõuke, milles rõhutati eelkõige seda, kuidas saavad Euroopa väärtused kaasa aidata majanduse ja ühiskonna kaasajastamisele globaliseerunud maailmas.

4.3.1

2006. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogul toodi välja prioriteedid, mille poole tuleb püüelda majanduskasvu ja tööhõive uuendatud partnerluse kontekstis:

rohkem investeeringuid teadmistesse ja uuendustesse;

ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete potentsiaali rakendamine;

uute ja jätkusuutlike tööhõivevõimaluste suurendamine prioriteetsete elanikkonnarühmade, eelkõige noorte (22), naiste, vanemate töötajate, puuetega inimeste, seaduslike sisserändajate ja vähemusrühmade jaoks.

4.4

Eriti ettevõtlusele ja uuendustele pühendatud konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm koondab ühtsesse raamistikku suure hulga tegevusi, mille eesmärk on tegeleda ELi majandusliku ja sotsiaalse struktuuri konkurentsivõime ning uuendustegevuse põhiprobleemidega ning suunata areng uuenduslike ja produktiivsete keskkonnasõbralike meetmete suunas, mis arvestavad ressursside tõhusa, sotsiaalselt vastuvõetava kasutamisega.

4.5

Seitsmendas raamprogrammis sisalduva eriprogrammiga “Võimekus” püütakse suurendada uurimis- ja uuendustegevusalast suutlikkust, seda eelkõige:

toetades väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid, kes peavad uurimistegevust allhankena korraldama;

toetades riikidevahelisi nn teadmiste piirkondade võrgustikke, et lihtsustada klastrite, metapiirkondade ning tehnoloogia- ja tööstusparkide teket, kuhu koonduksid ülikoolid, uurimiskeskused, ettevõtted ja piirkondlikud ametiasutused;

rakendades äärepoolseimate ning vastastikuse lähenemise piirkondade uurimis- ja uuenduspotentsiaali kooskõlas struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi meetmetega.

4.5.1

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete osaluse parandamist uurimis- ja uuendustegevuses tuleb jätkata ka seitsmenda raamprogrammi teiste eriprogrammide raames (nt “Koostöö”, “Ideed” ja “Inimesed”).

4.5.2

Kõikide programmide teine ühine joon puudutab vajadust täielikult ära kasutada uurimistulemusi, ning see õnnestub kõige tõhusamalt territoriaalsel tasandil. Kõnealuses kontekstis on komitee arvates tarvis kõrget kooskõlastatuse ja sidususe taset ning sünergiat ühenduse regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika vahenditega ning ühenduse teiste vahenditega, mis on suunatud piirkondliku koostöö ning üld- ja erialase koolituse toetamiseks.

4.5.3

Lisaks tuleb eespool kirjeldatud meetmed kooskõlastada regionaalpoliitikaga, mis on seotud Euroopa reformitud struktuurifondidega.

4.6

Sobivaks rakendamiseks kohapeal ei eelda need algatused mitte üksnes kõrgetasemelist kooskõlastamist, mille abil tagada sünergia ja vältida kattuvusi või vasturääkivusi, vaid prioriteet tuleb anda ka järgmistele valdkondadele:

paindlik, hästi varustatud keskkond, mis võimaldab luua sünergiaid sobivate piirkondlike ja kohalike programmidega ning arendada uurimispartnereid ühendavaid rahvusvahelisi võrgustikke. Eesmärk on vastata Euroopa projektide riikidevahelise koostöö kriteeriumidele ning rakendada uurimistulemusi konkurentsivõime ja tööhõive tõelise kasvu heaks, juhtides käimasolevaid tööstuse muutusi ülikoolide, tööstuse ja uurimiskeskuste vahelist koostööd toetavate alaliste territoriaalsete koostöövõrkude kaudu;

täiustatud haridus- ja koolitusstruktuurid, mis vastavad funktsionaalselt teadmistepõhise majandusliku ja tööstusliku arengu nõudmistele. Kõnealused struktuurid peavad lähtuma koolituskavadest, mis on suunatud uutele tehnoloogia- ja tootmis-, turustamis- ning tarbimismudelitele, ning elukestva õppe süsteemidest, mille raames on võimalik ennetada tööstuse ja turu muutuste tagajärgi;

meetmed institutsioonide, liitude ja sotsiaaldialoogi suutlikkuse suurendamiseks, et tagada tõhus planeerimine ning optimeerida uurimistegevust ja tehnosiiret. Meetmete rakendamine peab toimuma vastavalt kohalike majandus- ja sotsiaalvaldkonna olulisemate osapoolte ühistele ettekujutustele ning see peab olema suunatud ettevõtetele uute võimaluste ning kodanikele uute koolitusvõimaluste, kõrgema kvalifikatsiooni ja uute kutseprofiilide loomisele;

integreeritud regionaalpoliitika, mis suudaks maksimaalselt kasutada kohalikku arengupotentsiaali ning suurendaks uuendustega kohanemise ja nende prognoosimise võimet, et kasutada ära uuest kaupade- ja teenustevoost tekkivad eelised ning globaliseerumisest tulenevad inimressursid ja kapital;

konsolideeritud sotsiaaldialoog piirkondlikul ja kohalikul tasandil kui põhivahend nende eeliste optimeerimiseks, mis kaasnevad tööstuse ja turgude muutuste ning inimressursside haridus- ja koolitussuundumuste ennetamisega. Kõnealuse dialoogi raames tuleb tagada ka tugevam kindlustunne töökoha osas ja suurem paindlikkus tootmise, turustamise ja teenuste korraldamisel.

4.6.1

Komitee leiab, et nii teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmes raamprogramm (FP7) kui ka uus konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (CIP), mille kohta EMSK on juba avaldanud arvamust, on endiselt liiga ülaltpoolt alla suunatud ega võimalda veel avalikkuse ja eraõiguslike osalejate kaasamist ning vastutavat osalemist kohaliku ja piirkondliku tasandi arengusse, mis on nii vajalik kui ka soovitav. Selline lähenemisviis ei võimalda kohalikel osapooltel täita oma seaduspärast kaasvastutaja rolli Euroopa poliitika kujundamisel.

4.6.2

Euroopa Liit peaks lisaks mõlemale eelpool nimetatud vahendile (FP7 ja CIP) soodustama uut tüüpi partnerlust kohalikul tasandil, millesse kaasatakse ametivõimud, majanduslikud osapooled ja eelkõige sotsiaalpartnerid, ning toetama uue põlvkonna piirkondlikke arengupakte globaliseerumise kontekstis (23). Need peaksid hõlmama kõiki majandus- ja tööhõivepoliitika arengu osapooli, eesmärgiga reageerida tõhusalt turu ja konkurentsi väljakutsetele, vaadates seejuures kaugemale kohalikust tasandist, mille kitsastesse piiridesse jäämine on üha ohtlikum ühinenud majandusruumide maailmas.

4.7   Integreeritud territoriaalne lähenemisviis, osalemine juhtimises, sotsiaalpartnerid ning kodanikuühiskond

4.7.1

Oluline osa jätkusuutlikku konkurentsivõimet toetavatest meetmetest kuuluvad kohaliku ja piirkondliku tasandi vastutusalasse. Sellega muudetakse prioriteetseks juhtimissüsteemid ja koostöö, milles osalevad erinevad kohalikud ja piirkondlikud ametivõimud, erinevad asutused ja institutsioonid, sotsiaalpartnerid, ettevõtted ning kodanikuühiskonna kohapealsed aktiivsed osapooled.

4.7.2

Mis puudutab juhtimiskontsepti, tuleks viidata komitee ühele eelmisele arvamusele: “Erasektori sidusrühmade tegevus ja vastutus peaks toimuma konkreetsete toetuste ja tegevuste kaudu. Sotsiaalne ja kodanikega peetav dialoog on olulised vahendid […]” (24).

4.7.3

Seoses sotsiaaldialoogi tugevdamisega nõustub komitee “komisjoniga selles, et sotsiaalpartneritel on seoses nende valdkonnasiseste teadmistega eriline hoiatav roll”.

4.7.4

Komitee arvates on tarvis ellu rakendada osalusel põhinevaid, paindlikke, proaktiivseid ja mõjusaid sotsiaal- ning otsustussüsteeme, mille raames on võimalik säilitada kõrge kvaliteediga poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne demokraatia, surumata alla ja hoidmata tagasi meetmete ja algatuste arendamist.

4.7.5

Siinkohal on oluline arendada välja ühine nägemus keskpikas ja pikas perspektiivis, määratleda ja jagada vastutusvaldkonnad kokkulepitud vahe-eesmärkide osas ning kasutada selliseid arenenud ja piirkondlikul tasandil tõestatud vahendeid nagu tulevikuanalüüs (foresight).

4.8

Integreeritud territoriaalne lähenemisviis ja juhtimisstrateegia sotsiaalselt vastutustundlike piirkondade arenguks

4.8.1

Praeguses ülemaailmsele konkurentsile avatud keskkonnas tuleb sotsiaalselt vastutustundlikku kohalikku ja piirkondlikku arengut edendava juhtimisstrateegia raames tagada jätkusuutlik majandusareng ning kõrged sotsiaalsed standardid. Selline strateegia peaks hõlmama eelkõige järgmisi aspekte:

kohaliku ja piirkondliku tootmissüsteemi kvaliteedi ning kognitiivse ja innovaatilise suutlikkuse pidev parandamine sotsiaalse, majandusliku ja tehnoloogilise arengu süstemaatiliste analüüside ning ühiste prognooside abil;

ülemaailmsete viitevõrgustike loomine avalikule ja erasektorile, et tagada pidev ja selge vastastoime maailmaturuga;

tootmise ja tarbimise arengu suur keskkonnaalane ja sotsiaalne jätkusuutlikkus;

tõhusad ja konsolideeritud meetodid tehnoloogia valdkonnas osalejate, kasutajate ja lõpptarbijate teadmiste, teabe ja pideva täiendkoolituse loomiseks ja levitamiseks;

“kohalike ja piirkondlike sotsiaalbilansside” koostamine, et mõõta, kontrollida ning hinnata suundumusi, mis aitavad kaasa kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete eesmärkide täitmisele, toetudes ühistele standarditele ja meetoditele Euroopa tasandil.

Brüssel, 13. september 2006

Eurooopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Vt Euroopa Ülemkogu kohtumine, 23.–24. märts 2006, eesistujariigi järeldused, punkt 4.

(2)  Vt Pacte Industrial de la Regio Metropolitana de Barcelona ( http://www.pacteind.org/eng/activities/) [Barcelona suurlinnapiirkonna tööstuspakt], milles nenditakse, et iga piirkonna konkurentsivõime sõltub tema ettevõtete ja töötajate kvaliteedist.

(3)  Vt Euroopa Komisjoni suunised ühtekuuluvuspoliitika kohta: “An active horizontal partnership (Social partners, organised civil society, administrators); An effective vertical partnership (European Commission, national governments, local and regional governments)” [Aktiivne horisontaalne partnerlus (sotsiaalpartnerid, organiseeritud kodanikuühiskond, riiklikud tasandid) ning tõhus vertikaalne partnerlus (Euroopa Komisjon, riikide valitsused, piirkondlikud ja kohalikud haldustasandid)], vt määrus EÜ/1260/1999, 21.6.1999 ning KOM(2002) 598, 7.11.2002.

(4)  Vt “Grassroots democracy” [Rohujuure tasandi demokraatia].

(5)  P. Cooke et al, 1998, “Regional Innovation SystemsThe role of governance in a globalised world” [Piirkondlikud uuendussüsteemid — juhtimise roll globaliseerunud maailmas].

(6)  Kõnealune kontsept on aluseks uuele, regionaalpoliitika peadirektoraadi käivitatud ning Euroopa Investeerimispanga rahastatud programmile JESSICA, mis on suunatud eelkõige probleemsete suurlinnapiirkondade taastamisele.

(7)  Antropoloogilises tähenduses koosneb kultuur käitumisviisidest, mis omandatakse ja antakse edasi sümbolite, märkide, tegevuste ja vaimse loomingu kaudu (Alberoni: Consumi e societą).

(8)  F.Alburquerque et al: “Learning to innovate” [Uuenduste õppimine], OECD seminar, 30.9–1.10.1999, Malaga/Hispaania.

(9)  Tulevikuanalüüsi definitsioon: süstemaatiline osalejaid kaasav protsess teabe kogumiseks ning keskmise ja pikema perspektiiviga tulevikunägemuste arendamiseks, eesmärgiga lihtsustada otsuste langetamist ning kasutada ressursse ühiseks tegevuseks.

(10)  KOM(2002) 565 lõplik, 16.10.2002.

(11)  http://www.cordis.lu/rtd2002/foresight/main.htm.

http://www.cordis.lu/rtd2002/foresight/seminar.htm.

http://www.regional-foresight.de/.

http://prospectiva2002.jrc.es/

(12)  Tulevikutehnoloogiate uuringute instituut on üks seitsmest Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) alla kuuluvast instituudist.

(13)  “Creating an innovative Europe” [Innovaatilise Euroopa loomine], Esko Aho juhitud sõltumatu ekspertrühma aruanne uurimis- ja arendustegevuse ning uuenduste kohta, jaanuar 2006.

(14)  Tehnoloogiaalaste ja sotsiaalsete kogemustega inimesed, kes tehnoloogiakeskuste abil on võimelised toetama mikro- ja väikeettevõtteid uuendusprotsessides.

(15)  Vt Euroopa Ülemkogu järeldused, 15.–16. juuni 2006.

(16)  Vt “Euroopa poliitika logistika valdkonnas”.

(17)  SWOT: tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja riskide analüüs (Strengths and Weaknesses, Opportunities and Threats Analysis).

(18)  Vt Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC) dokument “Ümberkorraldused ja tööhõive: Ümberkorralduste ennetamine ja nendega kaasaminek tööhõive arengut silmas pidades: Euroopa Liidu roll” (ETUCi täitevkomitee, Brüssel, 14.–15. juuni 2005).

(19)  “Flexicurity (paindlikkuse ja kindlustatuse ühitamine): Taani näide”, ECO/167, raportöör: pr Vium.

(20)  GEANT projekt sai alguse 30 Euroopa riiki esindava 26 riikliku uurimis- ja haridusvõrgustiku, Euroopa Komisjoni ning DANTE (Delivery of Advanced Network Technology to Europe) koostöö raames. Projekti peaeesmärk oli arendada välja GÉANT võrgustik — mitmegigabitiline üle-euroopaline andmesidevõrgustik, mida saab kasutada ainult uurimis- ja haridusotstarbel.

(21)  GRID on süsteem, mis integreerib ja koordineerib ressursse erinevate domeenide kasutajate vahel, näiteks kasutaja laua-arvuti ja keskarvuti, sama ettevõtte või erinevate ettevõtete mitmesugused haldusüksused. Lisaks käsitleb süsteem selliseid küsimusi nagu turvalisuspoliitika, maksed, liikmed ja muu kõnealuse kontekstiga seonduv.

(22)  Vt näiteks Prantsusmaa valitsuse noortepakt.

(23)  Vt “Pacte Industrial de la Regio Metropolitana de Barcelona” [Barcelona suurlinnapiirkonna tööstuspakt] ( http://www.pacteind.org/eng/activities/), milles nenditakse, et iga piirkonna konkurentsivõime sõltub tema ettevõtete ja töötajate kvaliteedist.

(24)  Vt “Tee Euroopa teadmistepõhise ühiskonnani — organiseeritud kodanikuühiskonna panus Lissaboni strateegiasse” (ettevalmistav arvamus) — raportöörid: hr Olsson, pr Belabed ja hr van Iersel.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/20


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Infotehnoloogia toega elukestva õppe panus Euroopa konkurentsivõimesse, tööstuse muutustesse ja sotsiaalkapitali arengusse”

(2006/C 318/03)

19. jaanuaril 2006 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada arvamuse järgmises küsimuses: “IT-toega elukestva õppe panus Euroopa konkurentsivõimesse, tööstuse muutustesse ja sotsiaalkapitali arengusse”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööstuse muutuste nõuandekomisjoni arvamus võeti vastu 31. augustil 2006. Raportöör oli hr Marian KRZAKLEWSKI. Kaasraportöör oli hr András SZÜCS.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006 (13. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 181, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 11.

1.   Ettepanekud ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et just kaasaegse elektroonilise meedia kasutamine õpetamisel ja koolituses (e-õppes) (1) aitab Euroopa Liidul läbi viia tegevust, mille eesmärk on suurendada hariduse tõhusust ja kvaliteeti, sealhulgas ametialast haridust ja koolitust. Nii vähendatakse koos muude meetmetega kulutusi töötajate koolitamisele, parandades samal ajal märkimisväärselt ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete, konkurentsivõimet.

1.2

Komitee arvates on õppimine ja koolitus info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil Euroopa Liidus jätkuvalt ebajärjekindel. Selle põhjus on keeleline ja kultuuriline mitmekesisus ning asjaomaste turgude ebaküpsus.

1.2.1

Olukorra muutmiseks peaksid haridusasutused, sealhulgas elukestva õppe (2) valdkonnas tegutsevad haridusasutused, olema avatumad uute õppimisvormide suhtes ja valmis kasutama neid üha ulatuslikumalt, toetades sellega teadmiste ja kogemuste integreerimist, et saavutada sünergia kavandatava tehnoloogilise ja majandusliku arenguga.

1.2.2

Komitee arvates on Euroopa Komisjonil kõige parem positsioon uue poliitika loomiseks kõnealuses valdkonnas. Teabevahetuse ja kooskõlastamise küsimus on seetõttu eriti oluline komisjoni talituste jaoks, eriti hariduse ja infoühiskonna valdkonnas.

1.2.3

On saabunud aeg tunnistada, et e-õpe on kujunenud üheks põhiliseks õppevormiks ja ametialaste teadmiste tugevdajaks kõnealuses valdkonnas. See tagab järjepidevate lähenemisviiside rakendamise ning aitab kasu saada e-õppe pakutavast lisaväärtusest.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alase teadlikkuse tõstmise vajaduses Euroopa Liidus, eelkõige selles osas, kuidas kõnealused tehnoloogiad saavad toetada koolitust tööstuses ja elukestvat õpet, muuhulgas:

koolituse kaudu töökohal, mis on suunatud konkreetses kontekstis esinevate probleemide lahendamisele;

meetodite ja lähenemisviiside kaudu, mis tunnustavad eelnevaid, sealhulgas töö ja kogemuste kaudu omandatud õpisaavutusi ning edendavad aktiivset kaasamist nii individuaalsesse õpitegevusse kui koostöösse.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Liidu institutsioone ja liikmesriike üles pidama infoühiskonna rajamisega seotud arenguprogrammide elluviimisel meeles, et kõnealused programmid ei tohi kaasa tuua mitte mingisugust tõrjutust. Teisisõnu, elektroonilise side infrastruktuurile kui õppevahendile juurdepääsu osas ei tohi olla mitte mingisuguseid sotsiaalseid ega majanduslikke tõkkeid.

1.4.1

Komitee rõhutab, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia elukestvas õppes kasutamise põhitingimus eelkõige maapiirkondades ja väikelinnades on ELi ja liikmesriikide valitsuste toetus lairibaühendusega internetile (3), mis võimaldab juurdepääsu e-õppe süsteemidele. Kõnealuste piirkondade olukord on eriti raske uutes liikmesriikides. Kõnealune asjaolu lisab veelgi kaalu väitele, et lairibaühendustele juurdepääsu osas ei tohi esineda mingeid takistusi.

1.4.2

Siinkohal palub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjonil tunnistada lairibaühendusele juurdepääsu osana laiemast strateegiast, mille eesmärk on tagada, et e-juurdepääsule antakse üldhuviteenuse staatus.

1.5

Komitee arvab, et e-kaugõppe ja koolituse osas tuleb pöörata erilist tähelepanu põlvkondadevahelise lõhe tekkimise ohule, eriti seetõttu, et täiskasvanute elukestva õppe valdkonnas võetakse järjest rohkem tegevusi ette info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise teel.

1.6

Lisaks soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee suunata tähelepanu asjaolule, et e-õpe peaks olema välja töötatud viisil, mis vastaks pimedate inimeste vajadustele. Arvestades, et kõnealuse valdkonna tehnilised lahendused on hästituntud, peaksid e-õppe õpikute autorid võtma aluseks pimedate kogukonda esindavate organisatsioonide koostatud eeskirjad.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et e-õpe peaks olema tõhus vahend ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks ja nende ettevõtluspotentsiaali suurendamiseks, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete potentsiaali jaoks, millel on võtmeroll majanduskasvu edendamisel ja töökohtade loomisel.

1.8

Komitee leiab, et IKT-toega elukestva õppe laiendamine Euroopa Liidus mõjutab suurel määral mitte ainult ettevõtete konkurentsivõimet, vaid ka töötajate sotsiaalkapitali suurendamist, mis peaks suurendama Euroopa ettevõtluskapitali väärtust.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib tungivat vajadust määratleda kodanikuühiskonna uus roll ning vajadust sotsiaalpartnerite vahelise dialoogi järele infotehnoloogia toega elukestva õppe edendamise üle Euroopa Liidu tööturgudel. Euroopa ühiskondade ettevalmistamine IT-toega elukestvaks õppeks aitab arendada Euroopa teadmisteruumi ning samuti teadmistepõhist ühiskonda (4).

1.10

Komitee märgib, et edusammud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia integreerimise osas õppesse ja e-õppe ametialase tugevdamise osas on olnud oodatust väiksemad. Seetõttu kutsutakse ELi ja liikmesriikide tasandi pädevaid asutusi üles võtma meetmeid, mis suurendavad märkimisväärselt e-õpet kasutavate inimeste arvu. Sellisel arengul on potentsiaal anda märkimisväärne panus tööstuse konkurentsivõimesse ja tootlikkusse.

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub Euroopa Liidu institutsioone pöörama erilist tähelepanu VKEde vajadustele, nende võrgustikele ja esindusorganisatsioonidele, eesmärgiga tagada, et VKEd saaksid koolituse eesmärkidel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat võimalikult ära kasutada.

1.12

Komitee arvab, et kaasaegse tehnoloogia ja metoodika (IT-hariduse) õpetajaid tuleks pikaajaliselt ja süstemaatiliselt toetada üldprogrammide ja stiimulite kaudu.

1.13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib rõhutada, et Euroopa Komisjon peaks IT-hariduse valdkonnas pöörama erilist tähelepanu ka intellektuaalomandi õiguste küsimusele.

1.14

Ettepanekute ja soovituste lõppkokkuvõttes teeb komitee ettepaneku võtta eeskuju ELis juba kasutusel olevatest mõistetest, nagu e-Euroopa, e-õpe, e-oskused jne, ning viia sisse IT-toega elukestvat õpet tähistav lühend e-LL (lifelong learning), rõhutades nii sellise õppevormi rolli ning vajadust arendada ja laiendada seda e-Euroopa tegevuskavas ja järgnevas i2010 algatuses.

2.   Sissejuhatus ja arvamuse põhjus

2.1

Käesolevas arvamuses uuritakse IT-toega elukestva õppe panust Euroopa Liidu konkurentsivõimesse, tööstuse muutustesse ja sotsiaalkapitali arengusse.

2.2

Seoses Lissaboni strateegia elluviimisega on elukestev õpe muutumas üheks olulisemaks mõisteks Euroopa Liidu hariduspoliitikas ja uutes haridusprogrammides ajavahemikuks 2007–2013 (5). Paindlikel ja avatud õppimis- ja koolitusmeetoditel ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogial on teadmistepõhise majanduse arengus kindlasti võtmeroll.

2.3

Pärast läbimurdeks olnud e-Euroopa programmi ja e-õpet tutvustavaid meetmeid, mis on juba kaasa toonud mõningad lootustäratavad arengud, tuleb kaaluda seda, kuidas neile saavutustele tööstuse muutuste osas tugineda, kuidas arendada nendega seotud võimalusi ja kuidas kavandada tuleviku väljavaateid.

3.   Üldised märkused

3.1

Infotehnoloogia olulisust inimressursside arendamisel tunnustasid Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu (6), kiites heaks mitmeaastase programmi (2004–2006) info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate tõhusaks integreerimiseks Euroopa haridussüsteemidesse. Programmi põhieesmärk on kasutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid kõrgekvaliteedilise hariduse ja koolituse edendamiseks elukestva õppe kontekstis.

3.2

Eelmisel aastakümnel oli ülekaalus avatud ja paindlik kaugõpe koos e-õppega, kuid nüüd vaadeldakse seda uuesti laiemas kontekstis. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toega õpe ehk e-õpe muudab meie elu, hariduse ja töö paindlikumaks ning seda nähakse ühe peamise Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamise viisina. Järjest olulisemaks muutuvad huviharidus (7) ja vabaharidus (8) ning töökohal pakutav koolitus.

3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2004. aasta arvamuses teemal “Lissaboni strateegia rakendamise parandamine” (9) tõsteti esile vajadust uurida teadmistepõhise majanduse pakutavaid uusi võimalusi ning infotehnoloogia ja uuendustegevuse järjest suurema laienemise olulisust.

3.3.1

Samuti pöörati selles tähelepanu haridussüsteemide puudujääkidele ja vajadusele sotsiaalse mõõtme parema integreerimise järele.

3.4

Mõned Euroopa Liidu eelmisel aastakümnel tehtud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toega õppe valdkonna algatused on andnud erakordseid tulemusi, samas on teiste puhul ilmnenud järjekindluse puudumine ning need ei ole arvude ega kvaliteedi osas saavutanud loodetud tulemusi.

3.4.1

E-õppe varajased mudelid keskendusid üksikisikutele ja ette kindlaksmääratud teadmiste edasiandmisele. Õpetajate toetus ja hindamine puudus neist peaaegu täiesti ning mudelid valmistasid pettumuse neile, kes tegid esimesi katseid sellise õppimisvormiga kohaneda.

3.4.2

Kiire tehnoloogiline areng, suurem majandussurve ja valitsuste poliitikameetmete erinev tempo viimasel paaril aastal, mille käigus oodati info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselevõttu hariduse ja koolituse valdkonnas, ei ole andnud piisavat panust tööalaste oskuste arengu edendamisse.

3.5

2010. aastaks on kavas kaasata erinevatesse elukestva õppe vormidesse 12,5 % Euroopa Liidu 25–64 aastastest elanikest, võrreldes praeguse keskmise näitajaga, mis on 10 % (10). Kõnealuseid eesmärke on võimalik saavutada ainult info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toega hariduse ja koolituse laiendamise tõhustamisega.

3.5.1

Väljakutsed, millega Euroopa Liidu liikmesriikide haridus- ja koolitusprogrammid nimetatud nõude täitmisel silmitsi seisavad, on seda suuremad, arvestades, et järgmise viie aasta jooksul on ainult 15 % uutest töökohtadest mõeldud kvalifitseerimata töötajatele, sellal kui 50 % tööandjatest vajab kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid (11).

3.6

Seoses komisjoni teatisega i2010 kohta (12) viiakse ellu uus Euroopa Liidu algatus — e-kaasamise algatus. Mõiste e-kaasamine viitab nii info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kui selle kasutamise kaasamisele kui kaasamise saavutamise vahendile (13). E-kaasamise poliitika eesmärk on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise tõkete kaotamine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise edendamine tõrjutuse ennetamiseks ning majanduse tootlikkuse ja tööhõive võimaluste parandamiseks.

3.6.1

E-kaasamise oluline sotsiaalne aspekt on e-kaugõpe, mille eesmärk on vähendada või ennetada nende erialarühmade sotsiaalset marginaliseerumist, kellel on piiratud juurdepääs traditsioonilistele haridusvormidele geograafilise asukoha, sotsiaalse olukorra või eriliste haridusalaste vajaduste tõttu.

3.6.2

Kaugõppe eelised on järgmised: õppimine ei ole seotud kindlaksmääratud õppimiskohaga, õppimise kiirust on võimalik kohandada individuaalsetele vajadustele, võimalik on kasutada kaasaegseid infotehnoloogiaid, ebasoodsas olukorras olevate inimeste rühmadel on võimalik parandada oma oskusi jne.

3.6.3

Hiljutises arvamuses (14) kutsus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee valitsuste ja ettevõtlussektorite esindajaid üles koostama ja toetama meetmeid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alase hariduse ning e-tõrjutuse (15) ohus olevate sotsiaalsete rühmade koolitamise valdkonnas.

3.6.4

E-kaasamise programmi rakendamine on seotud ka digitaalse kirjaoskuse edendamisega (16), millest on saanud kaasaegse teadmistepõhise ühiskonna sünonüüm. Seetõttu, muuhulgas vastavalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hiljutisele arvamusele (17), tundub lähitulevikus digitaalse kirjaoskuse tunnustamine elukestva õppe ühe põhioskusena mitte ainult vajalik, vaid ka vaieldamatu.

3.7

E-oskuste (18) edendamisel on oluline mõju tööstuse muutuste mitmetele aspektidele. Mõiste e-oskused hõlmab info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaspetsialistide ja kasutajate oskused ning internetikaubanduse. Laiaulatusliku e-oskuste agenda edendamise raames tegi komisjon hiljuti rea meetmete ettepanekuid, millest paljud olid seotud tööstuse ja e-oskuste edendamisega tööturul ning uute e-pädevuste (19) arendamise ja edendamisega.

3.7.1

Sidusrühmade esindajate partnerlusel on oluline roll nii e-oskusi puudutavates meetmetes kui info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toega elukestva õppe juurutamisega seotud küsimustes. Sidusrühmade hulka kuuluvad:

ametiühingud;

ettevõtete esindajad (nt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutajad), kes sõltuvad kvalifitseeritud tööjõust;

erinevate tööstuste esindajad, kes vastutavad uute tehnoloogiate sisseviimise eest ja on teadlikumad vajalikest kvalifikatsioonitüüpidest;

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia tööstuse esindajad;

info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna teadlased ja arendajad;

e-oskuste kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid aspekte uurivad teadlased;

hariduse, teadusuuringute, ettevõtluse, uuendustegevuse ja infoühiskonna valdkonna poliitikakujundajad;

prognoosijad, kellel on laialdased teadmised ühiskonnas toimuvatest muutustest ning ühiskonna ja tehnoloogia vastastikusest seosest.

3.8

Lairibaühendusega internetile juurdepääsu laienemine on keskse tähtsusega i2010 strateegia ja e-kaasamise projektide eesmärkide saavutamisel. See ei saa piirduda üksnes suurte linnadega, vaid peaks olema kättesaadav ka vähemarenenud piirkondade elanikele (20).

3.8.1

Tasub arvesse võtta, et 15-liikmelises Euroopa Liidus on juurdepääs lairibaühendusele umbes 90 % linnapiirkondades tegutsevatest ettevõtetest ja majapidamistest, kuid maapiirkondades ja kaugemates piirkondades on juurdepääs vaid 60 % elanikest; uutes liikmesriikides on kõnealune erinevus palju suurem.

3.8.2

Lairibaühendus on elutähtis mitte ainult ettevõtete konkurentsivõime arendamiseks ja piirkondade majanduskasvuks, vaid ka haridus- ja koolitussektori jaoks, eriti e-õppe kasutamisel koolitusprogrammides.

3.9

Kui tahame parendada elukestva e-õppe kasutamist ning muuta seda õppimisvormi tõhusamaks, oleks praegu äärmiselt kasulik viia läbi kõnealuse valdkonna poliitiline arutelu. Euroopa Liidul on parim positsioon kõnealuse valdkonna poliitikale uue suuna andmiseks.

3.9.1

Praegune poliitika seab prioriteediks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sisseviimise ametlikesse haridusasutustesse, nimelt koolidesse ja ülikoolidesse. Märksa vähem tähelepanu pööratakse ja märksa vähem vahendeid eraldatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamise edendamisele elukestvas õppes ning täiskasvanute huvi- ja vabahariduses.

4.   Konkreetsed märkused

IT-toega elukestva õppe panus Euroopa konkurentsivõimesse ja tootlikkusse

4.1

Kooskõlas komisjoni 2002. aasta teatise (21) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuse teemal “Koolitus ja tootlikkus” üldideega võib öelda, et tootlikkus on ettevõtete ja Euroopa majanduste konkurentsivõime ning majanduskasvu võti. Suurem tootlikkus sõltub suures osas info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna edusammudest ning tööjõu võimest kohaneda kaasaegse tööstuse nõudmistega.

4.1.1

Vaatamata tõsiasjale, et varases arenguetapis ei vastanud ülespuhutud elektrooniline tehnoloogia ootustele, on ühiskonna ja majanduse e-sektoris tegelikult toimunud enneolematu areng ning e-sektoril on suur tulevikupotentsiaal.

4.1.2

Seepärast tunnustab ja väärtustab Euroopa Komisjon õigustatult kaasaegsete info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate olulisust konkurentsivõime ja uuendustegevuse edendamisel ning teadmistepõhises ühiskonnas, eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes.

4.2

Euroopa majanduse konkurentsivõime parandamise võti peab olema kutseharidus ning seda programmide ja koolituse kaudu, milles kasutatakse info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat. Ühtsete, mobiilsete ja paindlike haridus- ja koolitussüsteemide loomine tööstuse valdkonnas tööd otsivate, tööleminekuks valmistuvate ning seal töötavate inimeste jaoks suurendab teadmiste kasvamise kiirust ning toob kaasa olulised tehnoloogilised muutused ja uuendused tootmisettevõtetes, suurendades seega nende konkurentsivõimet.

4.2.1

Seepärast peaks IT-toega elukestva õppe sisseviimine ettevõtlusse ja ettevõtlusega seotud valdkondadesse muutma need konkurentsivõimelisemaks ning aitama suurendada oma töötajate sotsiaalkapitali, suurendades seeläbi Euroopa ettevõtluskapitali väärtust.

4.3

E-õppe elluviimises ja kasutamises toimus läbimurre 1994. aasta paiku, kui tööstus (peamiselt suurettevõtted) hakkas kõnealust meetodit laiaulatuslikumalt kasutama ettevõtete koolituses ja inimressursside arendamisel. E-õppes väljendunud võime pakkuda konsolideeritud ja jätkusuutlikke lahendusi näitas küpsust, ületades eelnenud lihtsustatud reklaami- ja turustamissõnumite perioodi. Samal ajal on mitmetel põhjustel saanud VKEdest ebasoodsas olukorras olev e-õppe kasutajate rühm. Kõnealuse õppimismeetodi ning tihti ka info-ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendamine VKEdes on piiratud ning enamik VKEde töötajaid riskivad täiendõppe valdkonnas pakutavatest võimalustest kõrvalejäämisega. E-õppe suurem kasutuselevõtt võiks anda märkimisväärse panuse VKEde konkurentsivõimesse ning aidata kaasa nende tõhustamisele. Nii Euroopa Liidu kui liikmesriikide tasandi pädevad asutused peaksid suurendama sellealast teadlikkust ning rakendama meetmeid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise edendamiseks koolituse eesmärkidel VKEde sektoris.

IT-toega elukestva õppe panus sotsiaalkapitali arengusse

4.4

Sotsiaalkapital hõlmab nii oskusi, teavet, kultuuri, teadmisi ja üksikisiku loovust kui inimeste ja organisatsioonide vahelisi suhteid. Kõnealuste vahendite tähtsust majanduskasvus ja sellega kaasnevates tööstuse muutustes tuleks hinnata vahendite arengu, edendamise ja kasutamise suhte ning nende loodava lisaväärtuse alusel.

4.4.1

Sotsiaalkapitali kõrge tase mõjutab otseselt võimet luua teadmistepõhine ühiskond, mis on loov, uuenduslik, avatud muutustele ning võimeline looma pikaajalisi majanduslikke ja sotsiaalseid suhteid. Üks sellise ühiskonna nurgakive on investeeringud teadustegevusse, haridusse ja koolitusse.

4.4.2

Sotsiaalkapitali on võimalik suurendada asjaomaste sidusrühmade (vt punkt 3.7.1) võime kaudu teha koostööd partnerluse vormis kõigis info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toega haridust ja koolitust, eriti elukestvat õpet puudutavates programmides ja tegevustes.

IT-toega elukestva õppe panus tööstuse muutustesse, eelkõige seoses investeeringutega töötajate oskustesse, inimressursside arendamisse ja töötuse vähendamisse

4.5

E-kaugõpe ja koolitus võimaldavad teadmisi edasi anda süstemaatilisemalt, kiiremini ja odavamalt ning see on eriti oluline eelkõige tööstuses, kuna see moodustab tööstuse inimkapitali olulise elemendi ning lihtsustab teadmiste siiret teadusasutustest tööstusesse.

4.5.1

Haritud töötajad, kes pidevalt oma kvalifikatsiooni tõstavad, on oluline tegur konkreetsete firmade või ettevõtete väärtuse kindlakstegemisel. Nad aitavad kaasa muutustele tootmistehnoloogias, selle põhiolemuses ja tööturu vajadustega kohanemisele.

4.6

Euroopa Komisjon on rõhutanud (22), et kiire tehnoloogilise arengu ja muutuvate majandustingimuste tõttu tuleb teha pikaajalisi investeeringuid inimressursside arendamisse, hõlmates eraisikuid, ettevõtteid, sotsiaalpartnereid ja riigiasutusi. Kahjuks ei ilmne Euroopa Liidu riikides mingit selget suundumust suurematele riiklikele kulutustele haridusse ning vastav keskmine näitaja on umbes 5 % SKTst ja liikmesriikide vahel esineb märkimisväärseid, vahel isegi drastilisi erinevusi.

4.7

Investeeringutel inimressursside arendamisse on otsene mõju tootlikkuse kasvule ning see on samuti atraktiivne investeerimisvorm nii mikromajanduslikul kui ka sotsiaalsel tasandil. Uuringud (23) näitavad, et iga õppimisele kulutatud aasta suurendab otseselt majanduskasvu umbes 5 % võrra lühiajalises perspektiivis ja 2,5 % pikaajalises perspektiivis. Seda kinnitavad Euroopa Ülemkogu (24) ettepanekud, milles rõhutati, et investeeringud haridusse ja koolitusse toovad märkimisväärset kasu, mis kaalub üles sellega seoses tehtud kulutused.

4.8

Kiire tehnoloogiline areng toob kaasa selle, et kasutusele võetakse kaasaegsed tootmisseadmed, mis sageli sisaldavad info- ja kommunikatsioonitehnoloogia süsteeme, mida suudavad käidelda ainult info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat tundvad töötajad. Selliseid töötajaid ei ole alati võimalik kohe leida, kuid tänu info- ja kommunikatsioonitehnoloogia laialdasele kasutamisele õpetamisel ja koolitamisel, eelkõige elukestvas õppes, on selliste töötajate leidmine tööturul kindlasti lihtsam.

4.9

Eespool nimetatud põhjustel ning arvestades tööstuse praegu toimuvaid muutusi, tuleks viivitamatult võtta aktiivseid samme info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutuselevõtuks elukestvas õppes. See võimaldaks Euroopa tootmisettevõtete töötajatel ja koolitusel osalevatel töötutel kiiremini omandada uusi teadmisi ja oskusi. Eelkõige töötutele tuleks tagada juurdepääs riigi rahastatavale info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alasele koolitusele (25).

4.9.1

Töötud ei ole motiveeritud iseseisvalt õppima, kuna neil on veel liiga vähe võimalusi omandatud teadmiste rakendamiseks. Parim stiimul on tegelik võimalus leida uus töökoht konkreetse koolituse või ümberõppe tulemusena, mida ideaalses olukorras võimaldaks tööd pakkuv ettevõte.

4.9.2

Nii loodaks soodsad tingimused info- ja kommunikatsioonitehnoloogia toega elukestvaks õppeks, kuid selleks kõige asjakohasemate piirkondade (uutes liikmesriikides üha rohkem levinud pankrotistunud tootmisettevõtetega põllumajanduspiirkonnad) infrastruktuur on puudulik.

4.9.3

Kõnealuste piirkondade infrastruktuur vajab valitsuse ja Euroopa Liidu toetust, kuna IT-ettevõtted ei ole nõus katma vaeste piirkondade (väikelinnad ja maapiirkonnad) internetile juurdepääsu kulusid.

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  E-õpe — uute multimeedia tehnoloogiate ja interneti kasutamine õpikvaliteedi parendamiseks, lihtsustades vahendite ja teenuste kättesaadavust ning telekommunikatsiooni ja koostööd.

(2)  Elukestev õpe — väljend, millega viidatakse sellele, et uute teadmiste omandamine on pidev protsess, mis ei lõpe kooli või ülikooli lõpetamisega, vaid jätkub katkestamatult kogu tööelu jooksul ja isegi pärast pensioniikka jõudmist ning mis laieneb kõigile eluetappidele ja kõigile sotsiaalsetele rühmadele suures osas tänu e-õppe pakutavatele võimalustele (allikas: www.elearningeuropa.info).

(3)  Lairibaühendusega internet — suure võimsusega teabevahetuskanal, mis võimaldab kiiret ja lihtsat juurdepääsu teabele ja e-õppe süsteemidele (allikas:www.elearningeurop.info).

(4)  Teadmistepõhine ühiskond — ühiskond, mille protsessid ja tavad põhinevad teadmiste tootmisel, levitamisel ja kasutamisel oskuste pidevaks parendamiseks ning täielikuks kaasamiseks pere- ja tööellu ning ühiskonda (KOM(2001) 678 lõplik).

(5)  “Ühtne tegevusprogramm elukestva õppe alal”, KOM(2004)474 lõplik, 14. juuli 2004.

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. detsembri 2003. aasta otsus nr 2318/2003/EÜ e-õppe programmi kohta.

(7)  Huviharidus omandatakse kõrvuti tavaharidus- ja koolitussüsteemidega ning selle tunnustamiseks ei anta välja formaalset tunnistust. Vabaharidust võidakse pakkuda töökohal ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja rühmade kaudu (nagu noorteorganisatsioonid, ametiühingud ja poliitilised parteid). Samuti võidakse seda pakkuda formaalsete haridussüsteemide täiendamiseks loodud organisatsioonide või teenuste kaudu. EL Komisjon, SEC(2000) 1832.

(8)  Vabaharidus — õpe, mis põhineb igapäevaelul töökohal, pereringis ja vabal ajal. See ei ole ei organiseeritud ega formaalne (ei seatud eesmärkide, kestuse ega vahendite poolest). Õppur omandab vabahariduse tavaliselt teadmatult ning selle tunnustamiseks ei anta välja formaalset tunnistust.

EL Komisjon, SEC(2000) 1832.

(9)  Lissaboni strateegia rakendamise parandamise kohta.

(10)  “Hariduse ja koolituse kaasajastamine: oluline panus majandusliku õitsengu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kindlustamisse Euroopas”, KOM(2005) 549 (lõplik), 30.11.2005.

(11)  Nõukogu 21. veebruari 2005. aasta järeldused hariduse, noorte ja kultuuri kohta.

(12)  KOM(2005) 229 lõplik.

(13)  Ministrite konverents teemal “Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osalusühiskonna saavutamiseks”, Riia, 11. juuni 2006.

(14)  E-juurdepääsetavus.

(15)  E-tõrjutus — elektroonilises teabevahetuses osalemisest kõrvalejäämine.

(16)  Digitaalne kirjaoskus on üks põhioskusi, mis on vajalik selleks, et osaleda aktiivselt infoühiskonnas ja uues meediakultuuris. See keskendub igapäevaelus järjest olulisemaks muutuvate uute tehnoloogiatega seotud oskuste ja võimete omandamisele. E-õppe programm, 5. detsember 2003.

(17)  Arvamus põhipädevuste kohta elukestvas õppes, mai 2006.

(18)  Aruanne — RAND Europe “E-oskuste pakkumine ja nõudlus Euroopas”, IX 2005.

(19)  E-pädevused — pädevused ja oskused info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamisega seotud hoiakud, mis võimaldavad teostada ametiülesandeid asjaomasel tasandil.

(20)  Euroopa Komisjoni teatis: “Lairibaühenduse lõhe ületamine”, 21. märts 2006.

(21)  CESE 1025/2004 lõplik.

(22)  Komisjoni 30. novembri 2005. aasta teatis: “Tõhusad investeeringud haridusse ja koolitusse: Euroopa jaoks hädavajalik” KOM(2002) 779 (5269/03).

(23)  De la Fuente and Ciccone: “Inimkapital globaalses ja teadmistepõhises majanduses”. Euroopa Komisjoni tööhõive ja sotsiaalvaldkonna peadirektoraadi lõpparuanne, 2002.

(24)  Euroopa Ülemkogu eesistujariigi järeldused, 23.–24. märts 2006 (7775/06).

(25)  Arvamus: “i2010 — Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest”.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/26


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Teenused ja Euroopa töötlev tööstus: vastastoime ja mõju tööhõivele, konkurentsivõimele ja tootlikkusele”

(2006/C 318/04)

19. jaanuaril 2006 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 töötada välja arvamuse järgmises küsimuses: “Teenused ja Euroopa töötlev tööstus: vastastoime ja mõju tööhõivele, konkurentsivõimele ja tootlikkusele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööstuse muutuste nõuandekomisjoni arvamus võeti vastu 31. augustil 2006. Raportöör oli hr Calleja. Kaasraportöör oli hr Rohde.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13. ja 14. septembril 2006 (13. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 183, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 4.

Järeldused ja soovitused

Käesolev arvamus toetab järgmist:

Üldine avaldus

Tuleb tunnistada ettevõtlusteenuste ja teenindussektori olulisust Euroopa töötleva tööstuse majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive suhtes. Konkurentsivõimeliste ettevõtlusteenuste kasutamist tuleks Euroopa tasandil edendada sidusate poliitiliste meetmete kaudu. Edasisele arutelule on heaks platvormiks Euroopa Liidu ettevõtlusega seotud teenuste foorumi (EU Business-Related Service Forum) 2005. aasta tegevuskava projekt.

Poliitika eesmärgid ja järelmeetmed

Ettevõtlusteenuste positiivset rolli riikliku ja mitteriikliku tootmise ning teenindussektori arendamisel tuleks toetada erinevate tegevuste kaudu. Euroopa Liidu tasandil soovitav komitee eelkõige järgmisi meetmeid:

otsesed ja täiendavad meetmed siseturu lõpuleviimiseks ettevõtlusteenuste jaoks ning eelkõige takistuste kõrvaldamine kõnealuse sujuva toimimise kindlustamiseks (turu integratsiooni, tööjõu liikuvust ja majanduskasvu takistavad tõkked);

ettevõtlusteenuste vaieldamatu tunnustamine igasuguse tööstuspoliitika integreeritud osana; Euroopa Komisjon peaks seda arvestama ja võtma meetmeid Euroopa tööstuspoliitika ulatuse laiendamiseks, integreerides sellesse ettevõtlusteenused;

rajada Euroopa ettevõtlusteenuste vaatluskeskus, et koguda teavet, julgustada uurimistööd, edendada arutelu ning teha poliitilisi soovitusi ja jälgida nende täitmist;

tugevdada sotsiaaldialoogi, et jälgida ja hinnata muutusi töötingimustes ning töövõimalusi, mis tulenevad struktuurimuutustest, ning sel moel tugevdada ettevõtlusteenuseid kui uut majandusvormi.

Üldisemas plaanis on tarvis meetmeid turu tasandil, mille võtmist peaksid toetama riiklikud haldusorganid. Selliste meetmete hulka kuuluvad järgmised tegevused:

toetada ettevõtlusteenuseid kui ettevõtluse ja tööstuse edendamise vahendit, suutmaks konkureerida madalate tootmiskulude ja teiste konkureerivate riikidega maailmaturul;

julgustada VKEsid ulatuslikumat ja tõhusamat kasutama ettevõtlusteenuseid;

toetada tööhõivet ja parandada töötingimusi ettevõtlusteenuste valdkonnas, suurendamaks tootlikkust, teenuste kvaliteeti ja elustandardit;

suunatud koolitus- ja ümberõppeprogrammid, et tugevdada struktuurimuutustest tabatud töötajate kohanemisvõimet ning parandada nende tööalast konkurentsivõimet.

Uurimis- ja arendustegevus, uuendused ning digitaalne kohaletoimetamine

Uurimis- ja arendustegevuse avalikest vahenditest rahastatud programmides tuleks nii riiklikul kui ELi tasandil pöörata erilist tähelepanu meetmetele ja projektidele, mis on suunatud uudsete ettevõtlusteenuste tootmise ja kasutamise suurendamisele.

Tähelepanu tuleks pöörata spetsiaalsetele projektidele töötleva tööstuse teadmistepõhiste teenuste valdkonnas, mille tulemused on uuenduslikud, kõrge tootlikkuse ja kasvuperspektiiviga (nt IKT ja uurimis- ja arendustegevuse teenused).

Ettevõtlusteenused kujutavad endast teadmistepõhise majanduse uuenduste allikat. Uurimistegevust tuleks julgustada arendama edasi “teenuste teadust” ning eelkõige arendada ettevõtlusprotsessides kasutatavat metoodilist oskusteavet.

Intellektuaalomandi õiguste kaitset ja muid kaitsemehhanisme tuleks tugevdada poolelioleva patendiseaduse jõustamisega, et julgustada ettevõtteid rohkem investeerima uurimis- ja arendustegevusse ning uuendustesse.

Tuleb tunnustada IKT rolli teenuste uuendamises ning edendada seda selliste eesmärkidega nagu teenuste kohaletoimetamise kindlustamine (eelkõige VKEdes) üle-euroopalise kiire, lairibal põhineva internetiühenduse kaudu, püüdes lahendada turvalisuse ja privaatsusega seonduvaid küsimusi, mis on seotud digitaalsete e-kaubanduse võrgustikega. Kõnealuses kontekstis on oluline koht Euroopa Komisjoni algatusel “i2010”.

Teenuste kavandamine ja standardid

Teenuste kavandamine on uus valdkond, mis kujutab endast kasulikku alust ettevõtlusteenuste tulemuste kvaliteedi tõstmiseks parema süstemaatilise planeerimise kaudu. Uudne lähenemisviis väärib arendamist kui uurimistööks ja koolituseks sobilik eriala ülikoolides, ärikoolides ja teistes haridusasutustes.

Standardid võivad mängida vajalikku rolli teenuste kvaliteedi parandamisel ja ELi turgude aktiivsemal integreerimisel. Selleks tuleks julgustada teenuste ning konkreetsemalt ettevõtlusteenuste vabatahtliku standardiseerimise edendamist.

Teadmiste ja tööhõive suurendamine Euroopa ettevõtlusteenustes

Leida lahendusi inimkapitali arendamiseks Euroopa Liidus ning peatada üha suurenev ajude äravool ühenduse uurimistegevusest.

Pakkuda erasektorile uusi stiimuleid, et vastavalt Lissaboni strateegiale suurendada nende osalemist uurimis- ja arendustegevuses.

Parandada andmeid ja teavet ettevõtlusteenuste ja tööstusettevõtete pakutavate teenuste kohta.

Suurendada ettevõtlusteenuste pakkujate turu läbipaistvust.

Pakkuda rohkem vahendeid, võimaldamaks paremat haridust, koolitust, e-õpet ja keeleoskust, et edendada piiriüleste ettevõtlusteenuste arengut.

Selgitus

1.   Sissejuhatus

1.1

Käesolevas arvamuses uuritakse ettevõtlusteenuste mõju tööhõivele, konkurentsivõimele ja tootlikkusele Euroopa töötlevas tööstuses ning seda, kuidas kõnealust sektorit kooskõlas Lissaboni programmiga veelgi edendada. Tähelepanu pööratakse uue valdkonna, mida tuntakse “teenuste kavandamise” (service engineering) nime all, arengutele ja ettevõtlusteenuste hajutamise/allhanke mõjule.

1.2

Muret tuntakse Euroopa majanduse tulevikuväljavaadete pärast ning selle pärast, kuidas see peab vastu odava tööjõuga majanduspiirkondade konkurentsile. Euroopas on nii töötlev tööstus kui teenused kaotanud palju töökohti teistele riikidele, kellel on suhteline eelis kulude ja oskuste osas (nt tootmise puhul Hiina ja ettevõtlusteenuste puhul India). Vaatamata nimetatud arengutele mängib töötlev tööstus jätkuvalt Euroopa majanduses võtmerolli. 2004. aastat käsitleva olemasoleva viimase statistika kohaselt on Euroopa Liit suurim tööstuskaupade eksportija (rohkem kui 1 200 miljardi USA dollari väärtuses) (1).

1.3

Töötlevat tööstust peetakse jätkuvalt ELi tehnoloogiliste muutuste ja uuenduste põhiallikaks, kuid samas märgitakse ka, et siiski ei suudetud eelmistel aastakümnetel suurendada tegevust kõrgtehnoloogia ja kõrgema lisaväärtusega valdkondades. Ettevõtlusteenustega seotud kasv, seda eelkõige tänu teadmistepõhiste teenuste kasutamisele, on täiendav võimalus uute tehnoloogiate ja uute töövõimaluste arendamiseks ning uute konkurentsieeliste saavutamiseks. Ettevõtlusteenused pakuvad samuti võimalusi tehnoloogiavälisteks uuendusteks (nt organisatoorsed uuendused), mille kaudu on võimalik edendada ettevõtete immateriaalseid varasid ja töötajate oskusteavet.

1.4

Arenenud majanduste märkimisväärne pöördumine teenuste tarbimise suunas ei tähenda deindustrialiseerimist, nagu on mõnikord oletatud. Neid arenguid võib vaadelda arenenud majandustele omase süveneva tööjaotuse ning varem integreeritud vertikaalsete väärtusahelate hajumise statistilise väljendumisena. Spetsialiseerunud teenustepakkujad pakuvad nüüd teenuseid, mida enne osutati tööstusettevõtete siseselt. Välja on arenenud uued teenusepakkujad, kes toetavad Euroopa tööstuse jõupingutusi tõhususe tõstmisel ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtul, mille kaudu tekivad uued ja kõrgema lisaväärtusega tooted.

1.5

Viimastest teadusuuringutest nähtub, et majandus areneb suunas, kus teenused ja tööstus on integreeritud ning täiendavad üksteist. Nõudmine teenuste järele tekib tugeva tööstusmajanduse puhul ning see areneb selle tulemusena. Need ei kujuta endast välistatavat alternatiivi (2).

1.6

Käesolev arvamus ei toeta teenuste edendamist töötleva tööstuse hooletusse jätmise hinnaga, kuid rõhutab tööstus- ja teenuste sektori vastastikust sõltuvust (3). See tõstab esile ettevõtlusteenuste parandamise ja laiendamise arenguruumi positiivse potentsiaali. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab ettevõtlusteenuste positiivset panust Euroopa tööstussektori tootlikkuse ja konkurentsivõime tõusu. Samaaegselt tõstab ettevõtlusteenuste sektor oma tootlikkust uuenduste (k.a uute tehnoloogiate kiire ülevõtmine), kvalifitseerituma tööjõu ligitõmbamise ja töötingimuste parandamise kaudu (4).

1.7

Teenuste hajutamisel/allhankel spetsialiseerunud teenusepakkujatelt, kes oskavad ära kasutada mastaabisäästu ja pidevat uuendusprotsessi, on positiivne mõju kuludele ja tootlikkusele. Siiski tundub, et VKEd ei kasuta veel piisavalt ära teadmisi ja uudseid ettevõtlusteenuseid. Samuti tuleb ümberõppe programmide kaudu hõlbustada inimeste liikumist töötlevast tööstusest ettevõtlusteenustesse.

1.8

Hetkel pakuvad suuremat osa ettevõtlusteenustest kodumaised teenusepakkujad. See ei ole siiski tagatud tulevikus. Osa ettevõtlusteenuseid tellitakse allhanke kaudu mujalt Euroopast, sealhulgas uutest liikmesriikidest ja kandidaatriikidest, või ka väljastpoolt Euroopat, vastavalt hinnale ja võimalustele (near-shoring ja offshore outsourcing). Viimastel andmetel moodustas 2004. aastal 25-liikmelise Euroopa Liidu riikides teenuste kaubanduses positiivne bilanss 42,8 miljardit eurot (5,8 miljardi euro suurune tõus võrreldes 2003. aastaga) (5).

1.9

Tarvis on ettevõtetlusstruktuuride ja protsesside pidevat ja põhjalikku analüüsi, et selgitada välja ülesanded, mida saavad pakkuda ettevõtlusteenustele spetsialiseerunud pakkujad või ettevõtete võrgustikud (jagatud teenused), kes oskavad selliste ülesannetega tõhusamalt toime tulla, tegutsedes suuremas mastaabis ja ühendades oma kogemusi. Kuigi see võib mõjutada tööhõivet töötlevas tööstuses, võib see mõnikord aidata tasakaalustada rahvusvaheliste allhangete võimalikke negatiivseid mõjusid, hoida töötlev tööstus Euroopas ning suurendada ettevõtlusteenuste valdkonna vajadust töötajate järele. Ettevõtete kvalifitseeritud töökohtade kindlustamine loob uusi konkurentsieeliseid.

2.   Väljakutsed Euroopa tööstusele — väljakutse ettevõtlusteenustele

2.1

Kõikides Euroopa majanduse sektorites on tunda globaliseerumise mõjusid ja vajadust muutuste järele, et kohaneda uute oludega. Tööstuspoliitika võib selles kontekstis mängida positiivset rolli. Euroopa Komisjon tõdes oma teatises “Strukturaalse muutuse edendamine: laienenud Euroopa tööstuspoliitika” (6), et kavatseb välja arendada tööstuse muutustele vastava tööstuspoliitika:

Euroopa tööstusel tuleb toime tulla struktuurimuutuste protsessiga, mis on üldiselt kasulik ning mida tuleks ergutada teadmiste arendamist ja kasutamist lihtsustavate strateegiate kaudu;

majanduse rahvusvaheliseks muutumine pakub Euroopa tööstusele võimalusi, kui tööstuspoliitika toetab vajalikke arenguid ning aktiivne tööturg ja sotsiaalpoliitika meetmed peatavad negatiivse mõju töötajatele;

Euroopa Liidu laienemine ei toonud kaasa mitte ainult siseturu laienemise, vaid ka võimaluse korraldada ümber väärtusahelad kogu Euroopas, et kasutada võimalikult palju ära uute liikmesriikide konkurentsieeliseid;

üleminek teadmistepõhisele majandusele on väga oluline ning tarvis on teatavat õigusloomealast ettenägelikkust, et vältida liigset survet uute liikmesriikide tööstuslikule konkurentsivõimele.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kiiremat edu Euroopa Liidu tööstuspoliitika konkreetsetes tulemustes ja ettevõtlusteenuste kaasamist kõnealusesse raamistikku.

2.2

Hiljuti avaldas Euroopa Komisjon teatise teemal “Ühenduse Lissaboni programmi rakendamine: raampoliitika ELi tootmise tugevdamiseks — süvendada integreeritumat lähenemisviisi tööstuspoliitikale” (7). Selles tööstuspoliitika raamistikus kuulutas komisjon välja järgmised seitse peamist sektoriülest poliitilist algatust:

intellektuaalomandi õigusi ja võltsimist käsitlev algatus;

konkurentsivõime, energeetika ja keskkonnaküsimustega tegelev kõrgetasemeline töörühm;

konkurentsivõime ja turule juurdepääsuga seotud välised aspektid;

uus õigusaktide lihtsustamise programm;

valdkondlike ametioskuste parandamine kvalifikatsiooninõuete ja puudujääkide väljaselgitamise kaudu;

struktuurimuutuste juhtimine tööstuses;

Euroopa integreeritud lähenemisviis tööstuse teadusuuringutele ja uuendustele.

Kõnealuse teatise tõsine puudus on teenuste, konkreetsemalt ettevõtlusteenuste, tähelepanuta jätmine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab ettevõtlusteenuste kaasamist kõigisse tööstuspoliitikatesse ning nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon lisaks tulevastele tööstuspoliitika strateegiatele ka ettevõtlusteenused. Tõhus tööstuspoliitika peab arvestama ka tööstusega seotud muudatuste sotsiaalseid ja tööhõivealaseid mõjusid, mis tähendab, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata elukestvale õppele ning toetada töötajate suurema liikuvuse lihtsustamist.

2.3

Euroopa peab kasutama laialdasemalt ja põhjalikumalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid (IKT). IKT intensiivistamine ja integreerimine tööstusesse on sama tähtis kui ettevõtlusteenuste valdkonnas. IT kasutussevõtmise alal jääb Euroopa oma põhikonkurentidest maha. IT kulud inimese kohta moodustasid 2004. aastal Lääne-Euroopas 732 eurot, USAs 1 161 eurot ja Jaapanis 1 012 eurot. IT kulutused moodustasid Lääne-Euroopas 3,08 %, USAs 4,55 % ja Jaapanis 3,59 % riikide SKTst (8). Kõnealuses kontekstis on oluline koht Euroopa Komisjoni IKT konkurentsivõimega tegeleval töökonnal.

2.4

Erinevusi Euroopa tootjate tootlikkuses põhjendatakse sageli tehnoloogia puuduliku kasutamise ja IKT potentsiaali ebapiisava rakendamisega, seda eelkõige VKEdes. Probleemi põhjuseks ei paista olevat riistvaraga seotud kulud. Põhjuseks on VKEde puudulikud IKT-alased teadmised ja kogemused, mis muudavad keeruliseks IKT kiirete muutuste ja suureneva keerukusega toimetuleku. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vahel on “digitaalne lõhe”, mille tulemusel ei ole IKT ja e-kaubanduse mudelite kogu potentsiaali veel realiseeritud ega rakendatud (9). Ettevõtlusteenustel on oluline roll IKT valdkonna tõhustamisel, misläbi on võimalik jõuda tootlikkuse jätkusuutliku kasvuni.

2.5

Rahvusvaheline teenuste turg üldiselt ning eelkõige ettevõtlusteenuste turg ei ole terviklik ning paljud olemasolevad takistused pidurdavad tõhusust, konkurentsivõimet ja uute tööhõivevõimaluste loomist. Suur osa nimetatud tõketest toodi välja siseturu seisundit teenuste sektoris käsitlevas aruandes (10), kuid Lissaboni strateegia elluviimisega on tehtud teadud edusamme. Lisaks ettevõtlusteenuste turgude reguleerimisaspektidele on tarvis täiendavaid meetmeid (nt selliseid, millele osutati käesolevas dokumendis), et kindlustada Euroopa Liidule vajalik konkurentsivõime ülemaailmsetel turgudel ning sotsiaalne ja majanduslik edasiminek.

3.   Ettevõtlusteenuste olulisus ja koostoime tööstusega

3.1   Ettevõtlusteenuste definitsioon

Ettevõtlusteenuseid määratletakse üldiselt ettevõtlusega seotud teenuste alagrupina (NACE 70–74) (st ettevõtlusteenused pluss transpordi-, side-, turustamis- ja finantsteenused) (11). Mõlema mõiste kriteeriumiks on kliendigrupp, kellele teenus on suunatud. Tegemist ei ole eelkõige lõpptarbijaile, vaid pigem ettevõttetele suunatud teenustega. Need on reaalsed tegevused, mis mõjutavad ettevõtete konkurentsivõimet (need ei ole vastuolus teenuste pakkumisega tarbijatele) eelkõige selle kaudu, et neid kasutatakse väärtusahelas tootmisvahendina, ning nende kvaliteedi ning tarnija, kliendi ja teenuse vastastoimest tulenevatest uuendustest saadava kasu kaudu. Ettevõtlusteenuste eripära on see, et suuremat osa neist on võimalik teostada majasiseselt või tellida (allhange) selleks spetsialiseerunud ettevõtetelt väljastpoolt.

3.2

Ettevõtlusteenused moodustavad väga mitmekesiste teenuste rühma, mis ulatub vabade elukutsete esindajate poolt pakutavatest teenustest (nt inseneriteenused, raamatupidamine, juriidilised teenused) suure lisaväärtusega teenuste (nt IKT teenused, juhtimiskonsultatsioonid), personaliteenuste (nt personalivalik, koondamine, ajutine töö) ning ettevõtlust toetavate teenusteni, k.a madala lisaväärtusega teenused (nt koristamine, turvateenused, toitlustamine) ja tõusva lisaväärtusega teenused (energiamajandus, veevarustus, reovee ja muude vedelike käitlemine, kliimatehnika ja jäätmekäitlus). Nimetatud tegevuste puhul tuleb erilist tähelepanu pöörata sotsiaalsetele ja töötingimustele.

Tabel 1.   Ettevõtete toimimiseks vajalikud peamised teenused (funktsionaalne lähenemine) (12)

FUNKTSIOON ETTEVÕTTES

PEAMISED ETTEVÕTLUSEGA SEOTUD TEENUSED

 

FUNKTSIOON ETTEVÕTTES

PEAMISED ETTEVÕTLUSEGA SEOTUD TEENUSED

Haldus

Juhtimiskonsultatsioonid

Juriidilised teenused

Audit ja raamatupidamine

 

Infojuhtimine

Andmetöötlus ja IT-teenused

Telekommunikatsioon

Personal

Ajutine töö

Töötajate värbamine

Ametialane koolitus

 

Turundus ja müük

Reklaam

Turustamine

Avalikud suhted

Messid ja näitused

Müügijärgsed teenused

Finants-vahendus

Pangateenused

Kindlustus

Rent ja liising

 

Transport ja logistika

Logistika

Transporditeenused

Kullerteenused

Tootmine ja tehniline funktsioon

Tehnilised ja inseneriteenused

Katsed ja kvaliteedikontroll

uurimis- ja arendusteenused

Tööstusdisain

Seadmete hooldus ja remont

 

Rajatiste haldamine

Turvateenused

Puhastusteenused

Toitlustamine

Keskkonnateenused/

prügivedu

Elektri- ja veevarustus

Kinnisvara (laod)

3.3   Ettevõtlusteenuste koht majanduses

Ettevõtlusteenused moodustavad Euroopa turumajanduse olulise osa. Ettevõtlusteenuste kõige olulisem tunnusjoon on aga see, et need eksisteerivad lahutamatu osana väärtusahela kõigis etappides. Ettevõtlusteenuste kasvu põhjendatakse tavaliselt töökohtade liikumisega töötlevast tööstusest teenuste valdkonda, kuna teenuseid on hakatud ostma allhankega. Kuid kasvul on mitmeid põhjuseid. Ka muudatused tootmissüsteemides, suurem paindlikkus, tugevam konkurents rahvusvahelistel turgudel, IKT ja teadmiste suurenev roll ning uute teenusetüüpide esilekerkimine on olulised asjaolud. Vastavalt struktuurilisele ettevõtlusstatistikale moodustas ettevõtlusega seotud teenuste sektor (ilma finantsteenusteta) 53 % kogu ELi turu tööhõivest 2001. aastal, samas kui tööstuse osakaal oli 29 % (ehk ligikaudu 29 miljonit töötajat). Ettevõtlusega seotud teenuste kogu lisaväärtus moodustas 2001. aastal 54 % võrreldes 34 %ga tööstuses (13).

3.4

Tänapäeval julgevad üha enam tööstusettevõtteid ise teenuseid osutada. Nad ei osuta mitte ainult müügijärgseid teenuseid, vaid üha sagedamini avastavad lisaväärtuse, müües oma kogemusi inseneriteenustes, disainis või protsessiuuendustes teistele ettevõtetele osana oma äritegevusest. Tekkimas on uus hübriidettevõtte mudel, mis hõlmab tööstusliku ja teenustealase tegevusega ettevõtteid. Kliendid ootavad lihtsate toodete asemel üha enam “lahendusi” ning sageli loob võimalus täiendavate teenuste osutamiseks tootmisettevõttele konkurentsieelise.

3.5

Ettevõtlusteenuseid puudutavate statistiliste andmete puudumine  (14). Teenuste nõudluse kohta statistilist teavet ei ole. Erinevate sektorite vastastikune suhe ei ole piisavalt dokumenteeritud. Teave teenustega seotud tegevuste ja nende panuse kohta Euroopa Liidu liikmesriikide majandusse peaks loodetavasti paranema seoses NACE klassifikatsioonisüsteemi eeldatava läbivaatamisega 2007. aastal. Muudetud klassifikatsioon annab parema ülevaate teenuste sektori struktuurist ja arengust (15). Puudub ka teave selle kohta, millises ulatuses tootmisettevõtted teenuseid pakuvad.

3.6

Ettevõtlusteenustega seonduva teabe ja uurimustööde killustumine ning vähesus. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et tarvis on Euroopa ettevõtlusteenuste vaatluskeskust, mis tegeleks teabe kogumise, uurimistöö edendamise, arutelude stimuleerimise ning poliitiliste soovituste esitamise ja nende elluviimise jälgimisega. Vaatluskeskus või sellega võrreldavad meetmed aitaks paremini mõista kõnealuse valdkonna uusi kiireloomulisi arenguid ning kujutaks endast vahendajat poliitikute ja sidusrühmade vahel.

3.7

Teenuste standardimine. Turu vajadustel ja kindlatel nõudmistel põhineva teenuste vabatahtliku standardimise edasine kiirendamine eeldab peamiste turvalisus-, kvaliteedi- ja tulemuslikkuse standardite kehtestamist ning konkurentsi ja uuenduste edendamist teenuste osutamisel. Kõnealuse väljakutsega peaks tegelema Euroopa Standardikomitee, ISO ja riiklikud standardimisasutused. Teenuste sektori vabatahtlike standardite väljatöötamine aitaks kindlasti kaasa rahvusvahelise teenustekaubanduse stimuleerimisele ja edendaks teenuste siseturgu.

4.   Kuidas parandavad ettevõtlusteenused tööstuse konkurentsivõimet? (16)

4.1

Ettevõtlusteenustel on väga oluline roll, aidates VKEde sektoril realiseerida selle võimalikku panust uuendustesse ja majanduskasvu. On tõendeid, et kõige dünaamilisemad VKEd kasutavad palju ettevõtlusteenuseid. Võttes arvesse rahvusvahelisust survet, tuleb propageerida suuremat hulka VKEsid neid teenuseid rohkem kasutama.

4.2

Riiklik uuendusvõime.

Riigi võimet esitada uusi ideid ja turustada pidevalt uudseid kestvaid tehnoloogiaid mõjutavad erinevad asjaolud (17):

uuenduste üldine infrastruktuur;

peamised raamtingimused/toetavad meetmed;

üldise uuendussüsteemi võrgustik;

üldised haridussüsteemid.

4.3

85 % Euroopa Liidu teadusuuringutest tegeleb tööstusega (USAs 66 %), teenuste sektori uurimis- ja arendustegevuste kohta usaldusväärseid andmeid ei ole. Kogu tööstuse uurimis- ja arendustegevusest viiakse 87,5 % läbi kaheksas konkreetses valdkonnas (kemikaalid, masinaehitus, kontoritehnika, elektrimasinad, pooljuht-kommunikatsioon, aparaadid, mootorsõidukid ning õhu- ja kosmosesõidukid).

4.4

Absoluutsete kulutuste osas ei ole Euroopa Liidul õnnestunud USA-le uurimis- ja arendustegevuses järele jõuda, selle asemel on lõhe viimase kümne aasta jooksul hoopis suurenenud.

4.5

Euroopa tööstuse konkurentsivõime jaoks on väga oluline pöörata uurimis- ja arendustöö rahastamisel rohkem tähelepanu kõrgtehnoloogiliste ja teadmistemahukate (kõrge kasuminormiga) teenustele. Nn 3 % eesmärki (18) on lihtsam saavutada, kui valitsused suurendavad oma rahalist osalust ning kui erasektorit julgustatakse ja toetatakse rohkem investeerimisel nimetatud valdkonda (sh ettevõtlusteenustesse).

4.6

Euroopa Komisjoni hiljutises teatises (19) väljapakutud Euroopa Tehnoloogiainstituut on vajalik, kuid tehnoloogiaga peavad kaasas käima ka tõhusad äri- ja organisatsioonistrateegiad.

4.7

Tabelis on esitatud ettevõtlusteenuste uuenduslike funktsioonide mõju:

Tabel 2.   Ettevõtlusteenuste uuenduslikud funktsioonid (20)

Uuenduslikud funktsioonid

Uuenduste põhielemendid

Ettevõtlusteenused (mõningad iseloomulikud sektorid)

Tehnoloogilised uuendused

Tehnoloogia suurem integreeritus

Olemasoleva tehnoloogia kasutamine

Tehnoloogia kohandamine ettevõtte vajadustele

Kõrgema taseme info- ja kommunikatsiooni protsesside tõhusus

Rutiinsete protsesside automatiseerimine

Tootmisstruktuuride paindlikumaks muutmine

Kvaliteedi parandamine

IT-teenused

Inseneriteenused

Kujundusega seotud teenused

Telekommunikatsiooniteenused

Elektronside teenused internetis

Kvaliteedikontroll

Organisatoorsed uuendused

Organisatsiooni sisemine tõhusus

Kontrolli- ja koordinatsiooniprotsesside liigendamine

Inimfaktori valiku, koolituse ja kasutamise parandamine

Erinevate funktsionaalsete spetsialiseerumiste parandamine

Juhtimiskonsultatsioonid ja juhtimine

Audit ja juriidilised teenused

Tööjõuga seotud teenused (valik, koolitus ja ajutine töö)

Strateegilised uuendused

Paindlikkus dünaamilise keskkonna heaks

Reklaamimine/positsioneerimine mitmetahulistel turgudel

Strateegiline teave partnerluste kohta

Teave toote kohandamise kohta

Teave asukoha ja turgude kohta

Abi õiguslikult vaieldavates valdkondades

Juhtimisteenused

Internetiteenused

Audiitorteenused

Juriidilised teenused

Messide ja näitustega seotud teenused

Turundusteenused

Kaubanduslikud uuendused

Konkurentsivõimeline tootekujundus

Uuenduslik turustamine

Turuvõimaluste kasutamine

Klientide värbamine ja kliendisuhted

Uuenduslik turundus

Maine säilitamine

Kujundusega seotud teenused

Messid ja näitused

Reklaam

Otseturundus

Avalikud suhted

Müügijärgsed teenused

Uuendused töö valdkonnas

Funktsionaalne tööjaotus

Pühendumine põhivaldkondadele

Töövõimekuse huvid

Maine säilitamine

Lingvistilised teenused

Kullerteenused

Turvateenused

Teenused töö valdkonnas

Allikas: Rubalcaba (1999), “Business services in European Industry” [Ettevõtlusteenused Euroopa tööstuses], Euroopa Komisjon, Brüssel.

4.8

Ettevõtlusteenuste valdkonnas tegutsevad mõningad Euroopa kõige uuenduslikumad ettevõtted, kuid uurimis- ja arendustegevuse üldine tase teenuste sektoris on liiga madal ja struktureerimata. Uued teenused ja ärimudelid tekivad tihti läbi ettevõtete kulukate ja aeganõudvate katsetuste ning ebaõnnestumiste. Euroopa Liidul tuleb toetada teadusuuringuid valitud valdkondades, et kaasajastada ettevõtete teadmisi ülemaailmsete juhtivate uuenduslike tehnoloogiate kohta.

4.9

Oluline on leida võimalusi, parandamaks VKEde juurdepääsu teadusuuringute tulemustele ja toetada nende lühiajalisi tootearendusi.

4.10

Selleks et ettevõtted investeeriksid rohkem uuendustesse ning uurimis- ja arendustegevusse, peab Euroopa Komisjon tagama kohase intellektuaalomandi õiguste kaitse ning tuleb võtta meetmeid menetluses oleva arvuti abil tehtavate leiutiste patenteerimise ettepaneku elluviimiseks.

4.11

Parandada tuleb õigusakte ja reguleerimist.

5.   Euroopa Liidu teadmiste loomise süsteem

5.1

Euroopa Liidu teadmiste loomise süsteem tuleb põhjalikult üle vaadata. Siia kuulub:

uurimis- ja arendustegevuste ümberorienteerimine ettevõtetele, kes toodavad kõrgtehnoloogilist IKTd;

“ajude väljavoolu” peatamine Euroopa Liidust USAsse (EList läheb USAsse tööle kaks korda rohkem teadlasi kui vastupidises suunas; 40 % USA uurimis- ja arendustegevusest teostatakse ELis koolitatud teadlaste poolt);

teadusuuringutele eraldatud kogukulude tõstmine, et saavutada Lissaboni eesmärk 3 % SKTst;

IKT kasutamise oskusi, digitaalset kirjaoskust ja e-kaubanduse oskusi tuleb käsitleda võtmepädevustena; IKT-oskused peavad olema õppekavas alates varasest east;

teadmistepõhise majanduse infrastruktuur käesoleval sajandil kõrgetasemeline paikne ja mobiilne lairibaühendus. Infoühiskonna peadirektoraadi poolt 2005. aastal käivitatud algatus “i2010” mängib kõnealuses kontekstis olulist rolli.

6.   Teenuste kavandamise roll

6.1

Teenuste uuendamine on olnud Saksamaal intensiivsete arutelude ja teadusuuringute teema alates 1990ndate aastate keskpaigast. Teenuste kavandamine andis hoogu akadeemilisele ja praktilisele tööle kõnealuses valdkonnas. Sellest on saanud tehniline teadusharu, mis tegeleb teenuste süstemaatilise arendamise ja kujundamisega sobivate mudelite, meetodite ja vahendite abil. Kuigi teenuste kavandamine hõlmab ka teenuste juhtimist, pööratakse põhitähelepanu uute teenuste arendamisele. Samal ajal tegeleb teenuste kavandamine ka arengusüsteemide kujundamisega, teisisõnu üldise uurimis- ja arendustegevuse ning uuenduste juhtimisega seotud küsimustega.

6.2

Teenuste kavandamisele annavad väärtusliku tõuke uute ärimudelite, meetodite ja töövahendite alusuuringud. Tavapäraseks muutub integreeritud lähenemisviis materiaalse vara, tarkvara ja teenuste väljatöötamisele. Teenusestandardite kasvav ühtlustamine julgustab uute teenuste määratlemist ja tõhusat arendamist (21).

6.3

Teenuste kavandamine on teenuste sektori üks valdkondi, mida Euroopa teadusuuringud on põhjalikult vorminud. Suurem integratsioon rahvusvaheliste võrgustikega ja sõltumatu teenuste kavandamise sfääri süstemaatiline väljaarendamine on tulevikus olulise tähtsusega kõnealuse valdkonna juhtrolli säilitamisel (22).

7.   Teenuste digitaalsete osutamise tähtsus

7.1

Üleminek teenuste intensiivsemale pakkumisele internetis. Järjest suuremat tähelepanu osutatakse IKT abil võimalike infotehnoloogiateenuste ja äriprotsessiga seotud teenuste rahvusvahelise tellimise kasvule ja mõjule. IKT kasutamine suunab ettevõtlusteenused ümber ning toimub ka üleminek teenuste intensiivsemale pakkumisele internetis. Sellega seoses pannakse rõhku digitaalsetele teenustele sellistes valdkondades nagu tarkvarateenused, uurimis- ja arendustegevus ja tehnilised kontrollimised, nõustamisteenused ja personalikoolitus ning töökohtade vahendamine. Turg mõjutab neid eelkõige järgmistel põhjustel:

uute tarbijate nõudmised ja ootused;

surve edendada turu ulatust ja laiendada turge;

kvaliteedi paranemine ja tarbijasuhete tugevdamine;

töö tõhususe ja mastaabisäästu suurenemine;

kulude vähenemine odava tootmise ja tarnimise võimaluste parandamise ja laiendamise kaudu.

7.2

Tootmise ümberpaigutamise võimaliku tulu ärakasutamine Euroopa majanduse heaks. Uued ülemaailmsed väljakutsed tekivad maailma eri paikadest allhankena tellitud teenuste püsiva pakkumise tagajärjel. Seetõttu peaks Euroopa olema valmis osutama ja eksportima kõrgekvaliteedilisi teenuseid muule maailmale. Kindlasti suureneb digitaalne kättetoimetamine ja sellega seonduv e-kaubandus. Ettevõtlusega seotud teenuste rahvusvaheline ümberpaigutamine on tänapäeval suunatud toetusfunktsioonidele (nt IT teenused, finants- ja raamatupidamisteenused, kõnekeskuse teenused). Suurema lisaväärtusega teenuste puhul nagu IT inseneriteenused, uurimistöö ja analüüs jääb Euroopa Liit enesele kindlaks. Tehnoloogiline areng, oskustööjõu kättesaadavus ning sellega seonduvad kulud maailmaturul mõjutavad siiski tulevikus senisest enam Euroopa ettevõtete otsuseid. See on väljakutse Euroopa tööturule pakkuda rohkem tööhõivevõimalusi kõrge kvalifikatsiooniga tööjõule ja vältida töötust (23).

7.3

Takistused teenuste üldisel digitaalsel pakkumisel. Digitaalsete teenuste pakkumise arendamisel on takistusi, mida tuleks põhjalikult uurida ja millele tuleks lahendused leida, et Euroopa ettevõtlusteenuste ettevõtted saaksid tegutseda ambitsioonikamalt ja laieneda rohkem väljapoole ELi piire. Selliste takistuste alla kuuluvad standardite ja koostalitusvõime puudumine, e-kaubanduse usaldamise ja turvalisusega seotud küsimused, investeeringute puudumine paiksesse ja mobiilsesse lairiba infrastruktuuri ning endiselt liiga väike IKT kasutamine VKEdes.

8.   Tööhõivepotentsiaal ettevõtlusteenuste valdkonnas

8.1

Tööhõive ettevõtlusteenuste valdkonnas on viimaste kümnendite jooksul märkimisväärselt suurenenud. Aastane kasvutempo oli ajavahemikus 1979–2002 ligikaudu 4,5 %, mis ületas oluliselt teiste majandusvaldkondade kasvutempo. Tööhõive osakaal ettevõtlusteenuste valdkonnas moodustas kogu tööhõivest 2003. aastal 15-liikmelises ELis 9 % ja 25-liikmelises ELis 8,6 %. Teenuste sektor, konkreetsemalt ettevõtlusteenused, mängib tulevikus uute töökohtade loomisel võtmerolli ning kompenseerib vähenevat tööhõivet töötlevas tööstuses.

8.2

Tabelis 3 on näidatud, kuidas suurenes aastani 2002 tööhõive ettevõtlusteenuste valdkonnas võrreldes kogu majandusega.

Tabel 3.   Tööhõive aastased kasvumäärad ettevõtlusteenuste sektoris 1979-2002 (24)

Riik

Kogu majandus

Ettevõtlus-teenused

Kinnis-vara

Rent

Kutsealased teenused

Lepinguline uurimis- ja arendus-tegevus

IK teenused

Operatiivsed teenused

LU

2,6

7,6

5,2

4,4

7,5

6,5

12,4

7,4

PT

0,4

6,9

6,5

5,5

6,7

7,7

8,1

7,0

IE

2,0

6,4

5,3

4,6

6,0

0,8

10,5

6,5

IT

0,5

6,4

4,4

8,0

6,1

4,1

6,5

6,7

DE

0,6

5,3

4,2

3,4

4,5

2,9

6,5

5,8

FI

0,1

5,4

1,0

1,6

4,3

3,3

8,5

6,0

ES

1,1

5,4

3,7

6,0

4,9

3,2

7,4

5,8

NL

1,6

4,7

3,7

5,3

4,1

3,4

8,1

4,7

AT

0,3

4,8

1,4

2,6

4,3

4,0

9,6

4,8

SV

0,2

4,7

1,2

2,7

4,3

4,2

6,1

4,7

EL

0,8

4,6

5,9

3,4

4,2

4,0

8,1

4,8

UK

0,4

3,3

4,8

2,2

2,8

-0,4

6,9

3,5

FR

0,5

3,2

1,3

4,1

2,5

1,7

4,7

3,8

DK

0,3

3,1

1,5

2,8

1,8

-0,8

5,8

4,3

BE

0,3

3,6

3,9

0,9

3,2

-1,7

5,0

4,0

EU-15

0,6

4,4

3,3

3,3

3,9

1,7

6,4

4,7

USA

1,4

4,7

1,6

3,5

3,5

2,9

8,8

5,3

8.3

Dünaamiline tööhõive kasv teenuste, eelkõige teadmistepõhiste ettevõtlusteenuste, valdkonnas on kaasaegsetele majandustele omane. Kuigi ettevõtlusteenuste valdkonna tööhõive tase ja kasvutempo on Euroopas riigiti erinev, võib öelda, et üheski vaeses riigi ei ole palju ettevõtlusteenuseid ja üheski rikkas riigis ei ole töökohtade puudust ettevõtlusteenuste valdkonnas (25).

8.4

Võib eeldada, et teenuste sektori, eelkõige teadmistepõhiste ettevõtlusteenuste, tööhõive kasv jätkub, kuid siiski suhteliselt tagasihoidlikul tasemel. Nagu nähtub tabelist 4, on see siiski suurem kui muude majandusharude prognoositav kasv. Uutes liikmesriikides prognoositakse olemuselt kõrgemat kasvutempot, sest kõnealustes riikides algab teenuste areng oluliselt madalamat absoluutselt tasemelt.

Tabel 4.   Tööhõive areng Lääne-Euroopa majandusharudes

Image

Märkus: Lääne-Euroopa all mõistetakse 15-liikmelist Euroopa Liitu + Norra + Šveits.

Allikas: Cambridge Econometrics'i pressiteade “What has happened to the Lisbon agenda?” [Mis on juhtunud Lissaboni strateegiaga?], november 2005.

8.5

Ettevõtlusteenuste valdkonna tööhõivele on omane kõrge haridustase. Nagu näitab ELi tööjõudu käsitlev uurimus, oli 2003. aastal kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu osakaal 41 % võrreldes 38 %ga 1998. aastal. Madala kvalifikatsiooni osakaal langes 25 %-lt 1998. aastal 17 %-le 2003. aastal. Asjaolu, et enamik ettevõtlusteenuste valdkonna töökohti nõuab kõrg- või kesktasemel oskusi, kujutab endast väljakutset ka Euroopa haridussüsteemile (seda eelkõige elukestva õppe poliitikale), kuna struktuurimuutuste tõttu Euroopa tööstusharudes suundub rohkem inimesi teistest tööhõive valdkondadest ettevõtlusteenuste valdkonda. Haridust käsitleva Lissaboni strateegia 2010 täpne rakendamine on äärmiselt oluline kõnealust konteksti silmas pidades. Tabelis 5 on välja toodud töötajate haridustase erinevates valdkondades.

Tabel 5.   Haridustase peamistes majandusharudes ja ettevõtlusteenuste valdkonnas, EL-15, 2003 (26)

Image

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  WTO kaubandusstatistika, aprill 2004.

(2)  Business Services in European Industry [Ettevõtlusteenused Euroopa töötlevas tööstuses], Luis Rubalcaba-Bermejo, Euroopa Komisjon, 1999.

(3)  Lõpparuande kokkuvõte: “The significance of competitive manufacturing industries for the development of the services sectors” [Konkurentsivõimelise töötleva tööstuse olulisus ärisektori arengule], Kalmbach et al., Bremeni ülikool, detsember 2003.

(4)  Vt EMSK arvamus “Euroopa ettevõtete konkurentsivõime”, milles rõhutatakse sobivate sotsiaalsete tingimuste tagamise olulisust, kui soovitakse tõsta tootlikkust ja konkurentsivõimet. Vt eelkõige punktid 2.5 kuni 2.5.3; näiteks punktis 2.5.2 väljendab EMSK seisukohta, et “hädavajalik on tugevdada Euroopa konkurentsivõimet, tagades majandusliku ja sotsiaalse arengu, ühtekuuluvuse, tööhõive, keskkonna”.

(5)  Eurostati pressiteade 17/2006, 13.2.2006.

(6)  KOM(2004) 274 lõplik. EMSK arvamus võeti vastu 15. detsembril 2004 (raportöör: hr van Iersel, kaasraportöör: hr Legelius), ELT C 157, 28.6.2005, lk 75.

(7)  KOM(2005) 474 lõplik. EMSK arvamus võeti vastu 20. aprillil 2006 (raportöör: hr Ehnmark), ELT C 185, 8.8.2006, lk 80. Vt ka CCMI täiendav arvamus (raportöör: hr Pezzini).

(8)  EITO 2005, lk 263.

(9)  E-kaubanduse aruanne, 2005.

(10)  KOM(2002) 441 lõplik, 30.7.2002.

(11)  Vt Euroopa Komisjoni teatis KOM(2003) 747 lõplik “Ettevõtlusega seotud teenuste konkurentsivõime ja nende panus Euroopa ettevõtete tulemustesse” (mitteametlik tõlge), (KOM(2003) 747 lõplik, 4.12.2003), kättesaadav aadressil

http://europa.eu.int/eur-lex/en/com/cnc/2003/com2003_0747en01.pdf (vt eelkõige punkt I.2 ja kast 1).

(12)  Allikas: “Ettevõtlusega seotud teenuste konkurentsivõime ja nende panus Euroopa ettevõtete tulemustesse” (mitteametlik tõlge), (KOM(2003) 747 lõplik), lisa I (“Teenuste määratlemine ja täiendavad statistilised andmed”), kättesaadav aadressil

http://europa.eu.int/eur-lex/en/com/cnc/2003/com2003_0747en01.pdf.

(13)  KOM (2003) 747 lõplik, punkt II.2, lk 11.

(14)  Vt “Ümberpaiknemise sektoriaalne uuring: faktiline taust” (eelkõige lk 107 ja 177–179), mille tellis CCMI ning mida kasutati teabearuande “Ümberpaiknemise sektoriaalne uuring” (raportöör: hr van Iersel, kaasraportöör: hr Calvet Chambon) alusena.

(15)  ELi ettevõtlusega seotud teenuste foorumi aruanne, juuni 2005.

(16)  Vt KOM(1998) 534 lõplik ja KOM(2003) 747 lõplik.

(17)  Stern, Furman, Porter, 2002.

(18)  Vt EMSK arvamus teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi kohta: Kooskõlas Lissaboni strateegiaga “Barcelonas kokku tulnud Euroopa Ülemkogu (2002. aasta kevad) [määratles] teadusuuringute toetamise kvantitatiivsed eesmärgid. 2010. aastaks peavad Euroopa Liidu kulutused suurenema 3 %ni SKTst, sellest 2/3 peaks moodustama erainvesteeringud (3 % eesmärk). Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et kõnealune eesmärk on ülemaailmset investeerimise võidujooksu arvestades” liikuv märklaud, “ning kes seda liiga hilja tabab, jääb teistest üha rohkem maha” (punkt 2.5).

(19)  KOM(2006) 77 lõplik.

(20)  Luis Rubalcaba & Henk Kox, “The Contribution of Business Services to European Employment, Innovation and Productivity” [Ettevõtlusteenuste panus Euroopa tööhõivesse, uuendustesse ja tootlikusse], (avaldatakse peatselt Palgrave-Macmillani poolt).

(21)  Klaus-Peter Fahnrich & Thomas Meiren “Service engineeringmethodical development of new service products” [Teenuste kavandamine — uute teenuste metoodiline väljaarendamine].

(22)  Thomas Meiren, Fraunhofer Institute for Industrial, Stuttgart, Saksamaa.

(23)  ELi ettevõtlusega seotud teenuste foorumi aruanne, 2005.

(24)  Luis Rubalcaba & Henk Kox, “The Contribution of Business Services to European Employment, Innovation and Productivity” [Ettevõtlusteenuste panus Euroopa tööhõivesse, uuendustesse ja tootlikusse], (avaldatakse 2006. aastal Palgrave-Macmillani poolt).

(25)  Rubalcaba & Kox, 2006, lk 42.

(26)  Allikas: Rubalcaba & Kox (2006), lähtuvalt Eurostati andmetest, tööjõudu käsitlev uurimus, 2004.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/38


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta”

KOM(2006)91 (lõplik) — 2006/0033(COD)

(2006/C 318/05)

27. märtsil 2006. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 159 lõikele 3 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse vastuvõtmiseks Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööstuse muutuste nõuandekomisjoni arvamus võeti vast 31. augustil 2006. Raportöör oli hr van Iersel ja kaasraportöör oli hr Gibellieri.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 429. täiskogu istungjärgul 13. ja 14. septembril 2006 (13. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 170, vastu hääletas 10, erapooletuks jäi 15.

1.   Kommenteeritud kokkuvõte

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt Euroopa Komisjoni ettepaneku üle, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi “fond”) loomist. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub eesmärgiga sekkuda fondi kaudu juhtudel, mil tõsised ja ettenägematud negatiivsed mõjud majandusele toovad töötajatele kaasa kohesed ja ulatuslikud sotsiaalsed probleemid.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub, et liikmeriikidel endal on esmane vastutus ning et fond peaks sekkuma ainult liikmesriigi taotlusel ja pärast vastava otsuse tegemist eelarvepädeva institutsiooni poolt. Eeskirjad peavad olema selged.

1.3

Suurte häirete ajal on määrava tähtsusega ennetav poliitika, dünaamiline ettevõtlus, piirkondlik vastutus, õigeaegsed meetmed ning asjaomaste sidusrühmade — äri- ja sotsiaalpartnerite, valitsuse, piirkondlike asutuste ja teiste — vaheline koostöö. Fondil kui Euroopa Liidu solidaarsuse instrumendil on täiendav roll. Usaldusväärsuse huvides ei tohiks ootused liiga kõrgele tõusta.

1.4

Fondist rahastatavad konkreetsed meetmed peavad sobima kõigi asjaomaste sidusrühmade üldistesse plaanidesse. Fond ei tohiks sekkuda valdkondades, kus liikmesriikidel on ainupädevus. Tuleks teha selgeks, et fond seab oma eesmärgiks konkreetsete tööhõivealaste võimaluste loomise kiiret reageerimist vajavas majanduslikus olukorras olevatele inimestele.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles tagama tööturu osapoolte osalemist protsessides, mille eesmärk on luua tööhõivevõimalusi koondatud töötajatele. Koondatud töötajate kiire taasintegreerimine tööturule on tavaliselt keeruline ülesanne. Tõendid näitavad, et sellised protsessid võtavad kaua aega.

1.6

Tõhususe ja sidususe suurendamiseks tuleks tagada erinevate olemasolevate instrumentide vaheline täpne koordineerimine, eelkõige fondi ja struktuurifondide vahel.

2.   Komisjoni ettepanek

2.1

2006. aasta märtsis esitas komisjon ettepaneku luua Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond. (1) Fondi eesmärk on eraldada ühekordset konkreetset rahalist toetust, et hõlbustada töötajate tööturule naasmist aladel või sektorites, kus negatiivne mõju majandusele on olnud kõige suurem.

2.2

Märkimisväärne negatiivne mõju majandusele võib tuua kaasa töökohtade ümberpaigutamise kolmandatesse riikidesse, impordi olulise kasvu või ELi turuosa järkjärgulise vähenemise konkreetses sektoris. Fondi jaoks on üheks põhiliseks kriteeriumiks üle 1 000 koondamise ettevõttes või ettevõtterühmades piirkondades, kus on keskmisest kõrgem tööpuuduse tase.

2.3

Fondist rahastatavad meetmed peaksid looma tingimused töökoha kaotanud inimeste kiireks taasintegreerimiseks tööturule. Fondist antav abi täiendab siseriiklikke sätteid ja sihipäraseid piirkondlikke programme. Hõlmatavad meetmed on järgmised: ümberõpe, ümberpaigutamisabi, abi ettevõtlustegevuse alustamisel ning täiendavad hüvitised.

2.4

Fond sekkub ainult liikmesriigi taotlusel. Euroopa Liidu poolt makstav summa ei tohi ületada 50 % liikmesriigi poolt kavandatud täieliku meetmetekomplekti hinnangulistest kogukuludest.

2.5

Finantsperspektiivis ei ole fondi jaoks ette nähtud ühtegi erifinantssätet. Fondi rahastatakse alakasutatud ja vabastatud vahenditest. Vahendite kasutamise otsustab eelarvepädev asutus, mis tähendab seda, et täielik vastutus lasub nõukogul ja Euroopa Parlamendil.

2.6

Ette on nähtud üksikasjalik eelarvemenetlus. Liikmesriigid vastutavad fondi poolt toetatavate meetmete juhtimise eest. Komisjonil on järelevalvefunktsioon. Alakasutamise korral rahaline toetus tagastatakse.

2.7

Komisjon hindab pidevalt määruse tulemusi, kriteeriume ja tõhusust ning viib samuti läbi järelhindamise. Alates 2008. aastast esitab komisjon hindamist hõlmava aastaaruande fondi rahaliste vahendite kasutamise kohta.

3.   Fondi taust

3.1

Ettepanek, mille eesmärk on näidata üles Euroopa Liidu solidaarsust maailma kaubanduses toimuvate ootamatute struktuurimuutuste tagajärjel koondatud töötajatega, põhineb Euroopa Ülemkogu 2005. aasta detsembri järeldustel. Kompromissina on see osa finantsperspektiivi käsitlevast kokkuleppest. Läbi on viidud mõju hindamine, (2) mis sisaldab asjakohast teavet fondi sisu ja kohaldamisala kohta.

3.2

Fond tegutseb struktuurifondidest eraldi ning on üheks ELi instrumendiks, mis on vajalik Euroopa majanduse kohandamiseks ja selle konkurentsivõime edendamiseks. (3)

3.3

Struktuurifondid püüdlevad pikaajaliste ennetavate meetmete poole, mis tugineksid mitmeaastasele lähenemisviisile, sellal kui fondi ei ole kavandatud kasutada ümberstruktureerimise eesmärgil. Fondi eesmärgiks on eeskätt tegelemine üksikisikute probleemidega piirkondades, mida mõjutavad maailma kaubanduses aset leidvad tõsised muudatused. Sellised harvad, kuid kriitilised olukorrad võivad vajada ühekordset, ajaliselt piiratud individualiseeritud toetust. Struktuurifondid ei hõlma mõningaid fondi eesmärke.

3.4

Teataval määral on olnud eeskujuks Ameerika Ühendriikide 1962. aasta kaubanduse kohandamise toetus (Trade Adjustment AssistanceTAA). TAA eesmärk on tasakaalustada kaubanduse avanemise ja rahvusvahelise liberaliseerimise negatiivsete mõjude vahelist ebasümmeetriat konkreetsetel individuaalsetel juhtudel või konkreetsetes piirkondades ja kõigi üldiseks hüvanguks. TAA ja fondi võrdlemine ei ole siiski lihtne Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu vaheliste kultuuriliste erinevuste ning erinevate kriteeriumide hõlmamise tõttu.

3.5

Fond peaks toimima kooskõlas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni poolt kindlaks tehtud parimate tavadega, milles märgitakse ära vajadus selgelt identifitseerida kaubandussektori destabiliseerumise tagajärjel koondatud töötajate rühmad ja anda piiratud aja jooksul abi kooskõlas tasuvuse, läbipaistvuse ja aruandluse põhimõtetega.

3.6

Fondi eesmärk on aidata kaasa paindlikkuse arendamisele Euroopa Liidus: leida tasakaal tööturu paindlikkuse ja kindlustatuse vahel, ning täiendada struktuurifondide mitmeaastaseid strateegilisi prioriteete ja tegevusvaldkondi.

4.   Üldised märkused

4.1

Määrus viitab algselt globaliseerumise üldisele positiivsele mõjule kasvule ja töökohtadele Euroopa Liidus. Kuid Euroopa Majandus- ja Sotisaalkomitee märgib, et samal ajal on üsna võimalikud nähtavad ja kahjulikud mõjud sektorite ja piirkondade tasandil. Fond on konkreetseks vahendiks, mille abil suurendada nende töötajate töölenaasmise võimalusi, keda mõjutavad tõsised häired majanduses. Kahjuks ei ole mõju hindamise (4) käigus analüüsitud konkreetseid juhtumeid.

4.2

Võttes arvesse, et määruse neljandas põhjenduses nõutakse, et fondi tegevus oleks “ühtne ja kokkusobiv muu ühenduse poliitikaga ja kooskõlas ühenduse õigustikuga”, peaks ettepanekuid põhjalikult uurima komisjoni erinevad poliitikakujundajad, eriti konkurentsi peadirektoraadist, vältimaks riiklike subsiidiumide ebaõiglast eraldamist.

4.3

Fond on Euroopa Liidu konkreetseks sammuks väliskaubanduses ja globaalsel turul toimunud tõsiste muudatuste tagajärgedega tegelemisel. Tulevikus võiks kaaluda sarnase vahendi kasutamist selleks, et leevendada ühendusesise kaubanduse ja ELi ühtse turu negatiivseid tagajärgi (nt. töökohtade ümberpaigutamine ELi raames, maksupoliitika).

4.4   Sekkumiskriteeriumid

4.4.1

Vaja on rangeid sekkumiskriteeriume. Siiski on artiklis 1 nimetatud kriteerium “abistada töötajaid, kes on kaotanud oma töö maailma kaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärjel, kui nimetatud koondamistel on märgatav kahjulik mõju piirkonna või kohalikule majandusele” üsna ebamäärane. Fondist toetuse saamiseks taotluste esitamisel lasub vastutus eeskätt liikmesriikidel. Komisjon peaks tagama kriteeriumide võrdse kohaldamise kõikidel juhtudel ja kõikide liikmesriikide suhtes.

4.4.2

Taotlustega seotud tõendamiskohustus lasub liikmesriikidel. Taotluse vaatab läbi komisjon, mis teostab ka põhjalikku järelevalvet ja kasutab selleks suuniseid; rahalise toetuse eraldab eelarvepädev institutsioon iga juhtumi puhul eraldi. See hõlmab õppimisprotsessi tegevuse enda ja praktiliste kogemuste kaudu ning seda samavõrra nii komisjoni, liikmesriikide kui eelarvepädeva institutsiooni jaoks. Vältida tuleks ebaselgust: samad eeskirjad ja lähenemisviisid peavad kehtima ning olema kohaldatavad kogu ühenduses.

4.4.3

Koondamiste miinimumtaseme osas konkreetsetes piirkondades on artiklis 2 sätestatud sekkumiskriteeriumid selgelt määratletud. Nn 1 000 töötaja nõue ei piirdu ühe ettevõttega, vaid hõlmab nii tootmisahela eelmise kui järgmise etapi tootjaid.

4.4.4

Tavaliselt tugineb töötajate arvu vähendamise põhimõte erinevatele teguritele, nagu näiteks moderniseerimine, ratsionaliseerimine, tootmismeetodite muutmine, ning tõepoolest ka rahvusvahelised kaubandusvood. Harva on üks tegur täielikult ülekaalus.

4.4.5

Ameerika Ühendriikide TAA programm on võetud näidiseks. Kuid jällegi on komisjoni kirjelduses TAA programmi toimimise kohta seos muutuvate kaubandusvoogude ja valitsuse meetmete vahel, mis võetakse nende mõju leevendamiseks koondamistele, üsna ebamäärane. Lisaks sellele on TAA kriteeriumid ja selle kohaldamise ajalugu üsna erinev sellest, mida Euroopa Liidus kavandatakse.

4.4.6

Fondist taotletakse raha tõsiste majanduslike muudatuste ja ettenägematute olukordade korral. Siiski on muutused sageli nähtavad juba enne, kui nende tegelik mõju tuntavaks saab. Hea ärijuhtimine hõlmab õigeaegselt ennetavate meetmete võtmist.

4.4.7

See tähendab seda, et igasugused kavandatud siseriiklikud ja ELi toetusmeetmed peavad arvesse võtma seda, kuidas ettevõtted ja tööturu osapooled ise on muutuseid ette aimanud. Näiteks seda, kui asjakohased on toetusmeetmed juhul, kui ettevõtted ja sotsiaalpartnerid ei ole õigeaegselt suutnud identifitseerida muutusi, mis võivad turgu ja/või tööhõivet ohustada?

4.5   Abikõlblike meetmete määratlus

4.5.1

Struktuurifondide ja fondi erinevus seisneb kolmes aspektis: a) erinevus skaalas: 44 miljardit eurot versus 500 miljonit eurot aastas programmeerimisperioodiks 2007–2013; b) erinevus lähenemisviisis: pikaajaline ja ennetav lähenemisviis erinevates moderniseerimisega seotud küsimustes versus lühiajaline lähenemisviis, mis on suunatud töötajate kiirele taasintegreerimisele tööturule; ja c) oma mahu ja reguleerimisala tõttu on struktuurifondid üldjuhul bürokraatlikud, samas kui fondi puhul on eesmärgiks mittebürokraatlik lähenemisviis.

4.5.2

Tagada tuleb struktuurifondide ja fondi range eristamine. Fond on määratluse kohaselt lühiajaline ja ajaliselt piiratud ning keskendub konkreetsetele juhtumitele. Pikemas perspektiivis võib laiema piirkondliku konteksti raames ette näha struktuurifondide lisakohustusi. Kui meetmed on täiendavad, tuleks struktuurifondide ja fondi erinevat filosoofiat ja struktuuri austada.

4.5.3

Koondatud töötajate tööturule kiireks integreerimiseks tingimuste loomine ei ole lihtne juhul, kui kontekst ja tingimused ei ole soodsad, nagu näiteks ühe domineeriva tööstustegevusega piirkondade, mahajäänud piirkondade või piirkondade puhul, kus kohapeal puuduvad hariduse ja ümberõppe võimalused. Erilist tähelepanu tuleks pöörata kesktaseme juhtkonnale ja tippjuhtkonnale selleks, et vältida ajude väljavoolu. Nendel konkreetsetel juhtudel on tõenäoliselt vaja fondi ja struktuurifondide kombineerimist, samuti EURES võrgustiku parimat võimalikku rakendamist selleks, et edendada liikumisvõimalusi kogu Euroopas. Tõhusa koordineerimise puudumine võib tuua kaasa probleeme. Selles osas nõuab artikli 5 lõike 3 säte erilist tähelepanu.

4.5.4

Artiklis 3 sätestatud abikõlblikke meetmeid tuleb käsitada koos artiklite 5 ja 6 sätetega, eriti piirkondlike, siseriiklike ja EL meetmete vaheliste suhete ja koosmõju osas. Kuna Euroopa Liidu meetmed täiendavad piirkondlikke ja siseriiklikke meetmeid, võivad ELis, näiteks algatustes RESIDER, RECHAR ja RETEX, ja teistes olukordades varem saadud kogemused olla kasulikud, arvestades seda, et fondile ei ole antud mingisugust ümberstruktureerimise rolli.

4.5.5

Teatud konkreetsetel juhtudel võib olla kasulik rakendada valdkondlikku lähenemisviisi, mida kasutatakse tänapäeva tööstuspoliitikas, analüüside läbivaatamises ja vahendite kasutamise osas otsuste tegemisel.

4.5.6

Mitmete liikmesriikide jaoks on eriti oluline ja vajalik see, et sissetuleku- ja tööturupoliitika jääks liikmesriigi vastutusalasse ja et komisjon ei saaks sekkuda siseriiklikku pädevusse kuuluvatesse küsimustesse. Sellest tulenevalt peab Euroopa Liidu panus liikmesriikide poolt konkreetsete kriiside lahendamiseks koostatud täieliku meetmetekogumi raames olema selgelt suunatud üksikisikutele ja koondatud töötajate tööturule naasmise toetamisele. Siinkohal viitab Euroopa Sotsiaal- ja Majanduskomitee Euroopa Söe- ja Teraseühenduse varasema sotsiaalpeatüki rakendamise kriteeriumidele, mis võiksid aidata vältida institutsioonide tegevuse kattumist ja lahkhelisid.

4.6

Eelarvepädeval institutsioonil on väga oluline roll. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunneb heameelt selle üle, et määrusega nähakse nagu kord ja kohus üksikasjalikult ette järgitavad finantsmenetlused.

4.7

Määrus koostatakse konkreetseteks erandjuhtudeks, mis vajavad üldjuhul kiiret ja tõhusat reageerimist. See tähendab seda, et eeskirjade kohaldamisel tuleks loomulikult minimeerida bürokraatiat, samas kui vaja on ka piisavat ettevaatlikkust. Eesmärgiks peaks jääma tõhusa abi andmine võimalikult kiiresti.

4.8

(Lähi)minevikus on mitmetel, isegi keerulistel juhtudel viidud läbi edukaid ümberkorraldusi. Olgugi, et konkreetsed juhtumid on alati unikaalsed, näitavad ümberkorralduste väga erinevad rakendusjuhud seda, et ümberkorralduste edukust on soodustanud kõikide sidusrühmade koondatud piirkondlikud jõupingutused (sageli koos riigi valitsuse toetusega), mis keskenduvad selgelt tingimuste loomisele uue või tõhusama tööstuse või teenustega seotud ettevõtluse ja tööjõu ümberpaigutamise jaoks.

4.9

Enamikel juhtudel on majanduslikud ja sotsiaalsed kavad koostatud tihedas koostöös liikmesriigi valitsuse, piirkondlike asutuste ja sotsiaalpartnerite vahel, kes on üldjuhul selleks korraldanud ümarlaudu ja kaasanud kõik piirkonna sidusrühmad.

4.10

Selleks, et fondi saadaks edu, tuleks fondi osas kavandada samasuguseid menetlusi ja seejärel neid rakendada. Selleks peavad komisjoni esindajad vahetult osalema sellistel kogunemistel ja koosolekutel piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Ehkki komisjon on konkreetsetele juhtumitele tuginevate statistiliste simulatsioonide kaudu fondile ette näinud 500 miljoni euro suuruse eelarvelise assigneeringu, tuleks selle suurust iga-aastaselt hinnata ja vajadusel ka kohandada, võttes arvesse kujunevat olukorda ja fondi rakendamisel saadud tagasidet.

5.2

Artiklis 2 nähakse fondi sekkumise käivitajana ette märkimisväärsed negatiivsed mõjud majandusele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub nõukogu üles enne määruse jõustumist arutlema selle artikli sissejuhatavas lõigus nimetatud nähtuste definitsioonide üle. Liiga laialivalguvad definitsioonid võivad hiljem takistada eelarvepädeval institutsioonil tõhusalt otsuseid teha. Liiga piiritletud definitsioonidel võib olla samasugune mõju. Arutelu nõukogus võib aidata kõnealust dilemmat selgitada ja tasakaalu saavutada. Selline arutelu võib samuti olla kasulikuks panuseks komisjoni suunistesse.

5.3

Kõnealuse sekkumise põhjused tuleks selgelt ära välja tuua. Arvesse tuleks võtta nii ettevõtete endi kui sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmade ennetavad meetmed, mis on samuti võimalik kaasata komisjoni suunistesse.

5.4

Iga-aastase hindamise osana ja samuti võimalike muutuste tegemiseks kooskõlas artikliga 20 tuleks kaaluda artiklis 2 (hõlmatud töötajate arv, territoriaalne mõõde ja tööhõivenäitajad) sätestatud sekkumiskriteeriumide hindamist selleks, et tagada sekkumiskriteeriumide piisav paindlikkus selleks, et tulla toime erinevate piirkondade mitmekesisusega, eriti väikeste, eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtetega, riikides.

5.5

Artikli 3 lõigetes a ja b nähakse ette fondi finantssekkumiseks kõlblikud meetmed. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et sissetulekuga seotud valdkonnad, nagu näiteks pensionile jäämise õigus ja sotsiaaltoetused, kuuluvad üksnes liikmesriikide pädevusse. Fondi tegevus peaks piirduma erinevate haridus- ja koolitusvõimaluste ning üldtingimuste rahastamisega. Teatavatel asjaoludel võib see hõlmata palgatoetust üksikisikutele, kellel on töökoht või kes otsivad tööd.

5.6

Artikli 10 lõikega 1 määratakse kindlaks fondi maksimaalne toetus, mis on 50 % liikmesriigi kavandatud meetmete kogukuludest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei soovi selles määras kahelda. Siiski osutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tõsiasjale, et fondi rahalise toetuse taseme ja käsitlevate juhtumite arvu ja mõõtme vahel on seos.

5.7

Artikli 12 osas pakub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee välja, et lõike 1 punkt b oleks järgmine: “tõend artiklis 2 esitatud tingimuste ja artiklis 6 esitatud nõuete täitmise kohta”.

5.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et fondi menetluse igasse etappi tuleb kaasata piirkonna tööturu osapooled ja teised sidusrühmad. Komisjon peaks teavitama ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ning Regioonide Komiteed.

5.9

Alates 2008. aastast esitab komisjon fondi kohta iga-aastaseid aruandeid. Sellise järelhindamise osas võib läbi viia arutelu nõukogus. Artiklis 20 nähakse ette määruse ametlik läbivaatamine 2013. aasta detsembriks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil lisada fondi hinnang oma valgesse raamatusse enne Euroopa Liidu eelarve vahearutelu, mille tähtaeg on 2009. aastal.

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta”, märts 2006, KOM(2006)91 (lõplik), 2006/0033(COD).

(2)  Eespool nimetatud määruse mõju hinnang, SEC(2006)273/2.

(3)  Euroopa Liidu konkurentsivõime ja tööstuse paigutus, komisjoni Euroopa poliitika nõustajate büroo, BEPA (2005), 26. oktoober 2005.

(4)  SEC(2006)274.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/42


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nende äriühingute aktsionäride hääleõiguse kohta, mille registreeritud asukoht on liikmesriigis ja mille aktsiatega kaubeldakse reguleeritud turul, ning direktiivi 2004/109/EÜ muutmise kohta”

KOM(2005) 685 lõplik — 2005/0265 (COD)

(2006/C 318/06)

31. jaanuaril 2006 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nende äriühingute aktsionäride hääleõiguse kasutamise kohta, mille registreeritud asukoht on liikmesriigis ja mille aktsiatega kaubeldakse reguleeritud turul, ning direktiivi 2004/109/EÜ muutmise kohta”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni arvamus võeti vastu 20. juulil 2006. Raportöör oli hr CASSIDY.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006 (13. septembri 2006 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 83, vastu hääletas 9, erapooletuks jäi 18.

1.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järeldused ja soovitused

1.1

EMSK tervitab komisjoni ettepanekut, sest piiriülese hääletamise tõkked moonutavad ühtset turgu.

1.2

Aktsiate blokeerimine, s.o kohustus aktsiad deponeerida või blokeerida mõne päeva jooksul enne üldkoosolekut, et oleks võimalik hääletada, kehtib endiselt mitmetes ELi riikides. Mõnedes riikides on see õigupoolest kohustuslik. See on kulukas tava, mis takistab aktsionäridel aktsiatega kaubelda enne üldkoosolekut. Samuti peab enamik institutsioonilisi investoreid seda hääletamise üheks suurimaks tõkkeks. Kavandatava direktiivi artikkel 7 välistab igasuguse ettepaneku aktsiaid “blokeerida”, nõudes nende deponeerimist enne üldkoosolekut. EMSK tervitab kõnealust punkti eriti, ehkki on teadlik, et nende riikide arv on piiratud, kus see veel on lubatud.

1.3

EMSK usub, et direktiiv peaks tunnustama vajadust parema õigusliku reguleerimise järele ja juhib tähelepanu eelkõige 2003. aasta detsembri paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 34, mis soovitab liikmesriikidel “enda tarbeks ja ühenduse huvides koostada tabelid, mis näitavad võimalikult suures ulatuses käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete omavahelist vastavust, ning need avalikustada”.

1.4

EMSK sooviks näha läbipaistvuse parandamiseks ja aktsionäride osaluse innustamiseks elektroonilise hääletamise laialdasemat kasutamist, kuid usub, et see tuleks jätta asjaomaste ettevõtete hooleks, aga soovib, et liikmesriigid väldiksid tõkete kehtestamist elektroonilise hääletamise laialdasemale kasutamisele üldkoosolekutel.

1.5

Tulenevalt eelnevast ootab EMSK turvalise internetihääletuse laialdasemat kasutamist, mis võib sisaldada ka SMSide kasutamist. Seda tuleks julgustada, kuid mitte teha kohustuslikuks ühenduse direktiiviga.

1.6

EMSK tervitab eriti artiklis 10 sätestatud ettepanekuid volikirja alusel hääletamise kohta. Eelkõige tervitab EMSK piirangute kõrvaldamist hääletamiselt volikirja alusel, mille kohaselt mõnedes liikmesriikides piirduvad “volitatud isikud” aktsionäride sugulastega.

1.7

EMSK toetab ideed, et liikmesriigid võivad sätestada ühe kindla kuupäeva viitega täpsustatud päevade arvule enne üldkoosolekut ning võidakse sätestada, et ettevõte ei ole kohustatud vastama küsimustele, mis on esitatud pärast kõnealust kuupäeva.

1.8

EMSK soovib näha artikli 5 karmistamist seoses aktsionäride teavitamisega enne üldkoosolekut.

2.   Euroopa Komisjoni ettepanek

See käsitleb tõkkeid aktsionäride piiriülesele hääletamisele.

2.1

Tulenevalt hiljutistest arvukatest skandaalidest seoses ettevõtete juhtimisvigadega Euroopa Liidus ja USAs on vaja innustada aktsionäre etendama aktiivsemat rolli üldkoosolekutel hääletamise teel. Kõnealuse ettepaneku eesmärk on kaitsta aktsionäride õigusi mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka igal pool mujal maailmas.

2.2

Käesoleva ettepaneku eesmärk on parandada äriühingute juhtimist ELis noteeritud ettevõtetes, tõhustades õigusi, mida aktsionäridel on võimalus kasutada seoses ettevõtte koosolekutega. Eelkõige püütakse see saavutada viisil, et oleks tagatud võimalus raskusteta ettevõtte koosolekutel hääletada neil aktsionäridel, kes omavad aktsiaid mõnes teises liikmesriigis registreeritud ja noteeritud ettevõtetes.

2.3

Direktiivi eelnõu käsitleb järgmist nelja olulist küsimust:

a)

“aktsiate blokeerimise” kaotamine,

b)

piisav etteteatamine koosolekute puhul (sealhulgas nõue, et kõikide aktsionäride üldkoosolekute kokkukutsumisest teatatakse vähemalt 30-päeva ette),

c)

õiguslike tõkete kõrvaldamine elektrooniliselt osalemiselt,

d)

võimalus koosolekul viibimata hääletada.

2.4

Käesolev ettepanek on üks lühiajalistest meetmetest, mis pakuti välja komisjoni 21. mai 2003. aasta teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile teemal “Äriühinguõiguse ajakohastamine ja äriühingute juhtimise tugevdamine Euroopa Liidus — arengukava” (1).

2.5

Komisjon märgib, et hääletamisprotsess äriühingu üldkoosolekutel on liikmesriigiti väga erinev ning see on sageli keeruline protseduur. Olukord on veelgi keerulisem, kui aktsiaid omatakse väljaspool ELi.

2.6

Komisjon usub, et ELi tasandil kehtivad õigusaktid ei käsitle piiriülese hääletamise probleemi piisavalt. Praegu tuleb äriühingutel direktiivi 2004/109/EÜ (“läbipaistvuse direktiiv”) artikli 17 alusel teha seoses koosolekutega kättesaadavaks piiratud hulk teavet. Läbipaistvuse direktiivis ei käsitleta aga aktsionäride hääletamisprotsessi.

2.7

Hääletamine võib olla keeruline protsess. Sageli omavad investorite nimel aktsiaid vahendajad. Sellisel juhul võib hääletamine hõlmata sündmuste ahelat, kuhu on kaasatud äriühingud, registripidajad, depoopangad, investeerimisjuhid, väärtpaberite keskdepositooriumid ja volikirja alusel hääletamist võimaldavad asutused.

3.   Võimalused

3.1

Ei ole tagatist, et turg reageerib aktsionäride õiguste parandamiseks piisavalt kiiresti või et kõigis liikmesriikides toimub seadusandlusega seotud asjakohane muutus, mis lahendab hääletamisprotsessi keerukuse probleemi.

3.2

Komisjoni soovitusel ei ole õiguslikku kaalu, kuid see annaks liikmesriikidele paindlikkuse seda komisjoni suuniste alusel oma riiklikes süsteemides rakendada.

Soovitus ei tagaks miinimumstandardite kehtestamist sellistes võtmevaldkondades, mis on piiriülese hääletamise probleemide ja suurenenud kulude põhjuseks, näiteks aktsiate blokeerimine, mille puhul investoreid heidutab võimalus, et kõnealune nõue võib olla kehtestatud liikmesriigi tasandil.

3.3

Määrusega kehtestataks ühtne käsitlus, olenemata liikmesriikide seadustest. See võib ka tagada tiheda ühise raamistiku loomise piiriüleste küsimuste jaoks. Määrusel oleks täiendav eelis — välditakse võimalust, et liikmesriigid rakendavad direktiivi ülemäära rangelt.

Komisjon usub, et määruse kulud võivad olla märkimisväärsed, kuna ei oleks võimalik pakkuda paindlikkust erinevuste puhul, mis iseloomustavad ELi liikmesriikide õiguslikke traditsioone.

3.4

Direktiiv lubaks erinevusi liikmesriikide tavades, vältides aktsiate ja aktsionäride eri klasside vahelist tasakaalustamatust ning soodustades põhilisi miinimumstandardeid.

4.   Kulud ja tulud

4.1   Tulud

4.1.1

Lühemas perspektiivis saavad ettepanekust suurimat kasu institutsioonilised investorid, kelle aktsiaportfelli kuulvad hetkel piiriülesed aktsiad. Piiriülese hääletamise takistustega seotud kulud tähendavad, et investoritel ei ole võimalik äriühingute juhtimises nii aktiivselt osaleda, kui nad ehk soovivad.

4.1.2

Pikemas perspektiivis võib ettepanek julgustada väiksemaid investoreid, kelle puhul piiriüleste aktsiate omamist takistavad hääletamisega seotud kõrged kulud, suurendama oma osalust kõnealustes aktsiates. See võimaldab neil oma aktsiaportfelli veelgi varieerida, vähendades seega riski. Üldiselt peaks ettepanek pikemas perspektiivis kaasa tooma suurema likviidsuse Euroopa kapitaliturgudel.

4.1.3

Praegu on piiriülesele hääletamisele mitmeid takistusi. Mõnedes riikides on jätkuvalt probleemiks aktsiate blokeerimine ning paljud investorid peavad seda tõsiseks takistuseks hääletamisele. Sellisena on see takistuseks piiriüleste kapitaliturgude tõhusale toimimisele. Lisaks valitseb investorite seas segadus blokeerimiskorralduste täpse olemuse üle ELi riikides. Ka see põhjustab investoritele olulisi kulusid, mida direktiivi eelnõu võiks vähendada.

4.1.4

Tehakse ebaõiglast vahet liikmesriigisiseste ning piiriüleste aktsionäride vahel seoses üldkoosolekut käsitleva teabega, mis on kättesaadav piiriülestele aktsionäridele. Komisjoni eelnõu tagab, et kõigil turgudel on kättesaadav piisav ja õigeaegne teave ning see peaks seega aitama kõnealust probleemi leevendada.

4.1.5

Euroopa Kohtu praktikas rõhutatakse vajadust, et liikmesriigid väldiksid seda, et üks aktsionäride klass kasutab teisi klasse ära, kahjustades nõnda nende huve.

4.1.6

Hääletamine volikirja alusel ning uuesti registreerimise nõuded on sageli kulukad ning on ka komisjoni mõju hinnangul põhinevaid tõendeid, et kõnealuste kulude tase hoiab väikeseid fonde tõhusalt hääletamisest eemal. Komisjoni ettepanek peaks lihtsustama volinike määramise protsessi ja täpsustama, keda võib volitatud isikuteks määrata, ning laiendama teatavates riikides volitatud isikute õigusi.

4.1.7

Kui koosoleku juhataja on aktsionäride volitatud isik, siis peaks ta hääletama täpselt kõnealuste aktsionäride soovide kohaselt.

4.2   Kulud

4.2.1

Väljapakutud ühtne etteteatamise ajavahemik tooks kaasa teatava paindlikkuse puudumise nende liikmesriikide jaoks, kes nõuavad erakorralise üldkoosoleku puhul üksnes 14-päevast etteteatamist.

4.2.2

Nõue anda aktsionäride kirjalikele küsimustele kirjalikud vastused on väga oluline.

4.2.3

Direktiivi eelnõu artiklites 5 ja 7 on sätestatud 30-päevane ajavahemik registreerimise kuupäeva ja koosoleku kuupäeva vahel, et abistada aktsionäre hääletamisel.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

EMSK tervitab komisjoni ettepanekut, kuna takistused piiriülesele hääletamisele põhjustavad ühtse turu moonutusi.

5.2

Kuna rahandussektor mõjutab oluliselt majandust ja tööhõive arengut, tuleks vältida kõike, mis takistab aktsionäride osalemist. Komisjoni ettepaneku eesmärgiks on seda teha.

5.3

Piiriülene hääletamine on praegu aprioorselt kulukam mitteresidentidest aktsionäridele kui selle riigi residentidele, kus asjaomase ettevõtte aktsiad on noteeritud. See on üks näide turu moonutusest.

5.4

Komitee usub, et praegu on liiga palju piiranguid, mis muudavad volikirja alusel hääletamise mõnes liikmesriigis liiga tülikaks.

5.5

Aktsiate blokeerimine, s.o kohustus aktsiad deponeerida või blokeerida mõne päeva jooksul enne üldkoosolekut, et oleks võimalik hääletada, eksisteerib ikka veel mitmetes ELi riikides. Mõnedes riikides on see õigupoolest kohustuslik. See on kulukas tava, mis takistab aktsionäridel aktsiatega kaubelda kuni nädalaid enne üldkoosolekut. Ka suurem osa institutsioonilistest investoritest peab seda üheks suurimaks takistuseks hääletamisele.

5.6

EMSK jagab komisjoni seisukohta, et üldkoosolekuga seotud teabe hiline kättesaadavus või selle puudulikkus ning kokkuvõtte kujul esitatud resolutsioonid ning liiga lühike etteteatamise aeg on peamised takistused, millega mitteresidendid oma aktsionäri õiguste maksmapanemisel kokku puutuvad. Kõik asjaomased dokumendid, sealhulgas audiitori aruanded, vastused aktsionäride küsimustele ja üldkoosolekute kutsed, samuti kõnealustel koosolekutel esitamisele tulevad ettepanekud tuleb teha kättesaadavaks nii elektrooniliselt kui paberkandjal.

5.7

Artikkel 8 käsitleb üldkoosolekul osalemist elektrooniliste vahendite abil. Kuna tehnoloogia areneb väga kiiresti, teeb komisjon ettepaneku, et liikmesriigid “ei keela aktsionäridel üldkoosolekul osalemast elektrooniliste vahendite abil”.

5.8

Komisjoni tekstis ei käsitleta eriti esitajaaktsiate problemaatikat, nende omanikega toimub suhtlemine peamiselt ajaleheteadaannete kaudu. EMSK leiab, et elektrooniline sidepidamine on kaasaegsem, kiirem ja kindlasti ka odavam.

5.9

Artiklis 10 täpsustatakse volikirja alusel hääletamise korraldust ning kaotatakse korraldused, mille alusel teatavad äriühingud kehtestavad piirangud isikutele, kellele võib volikirja anda.

5.10

EMSK ei pea soovitatavaks tegevusetuse varianti, teisisõnu praeguse olukorra säilitamist. Takistused muudavad piiriülese hääletamise väikeaktsionäride jaoks lubamatult kalliks ning institutsiooniliste investorite jaoks väga kulukaks.

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2003) 284 lõplik “Äriühinguõiguse ajakohastamine ja äriühingute haldamise tugevdamine Euroopa Liidus — arengukava”.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/45


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ostujõu pariteetide alusandmete esitamise ning nende arvutamise ja levitamise ühiseeskirjad”

KOM(2006) 135 lõplik — 2006/0042 (COD)

(2006/C 318/07)

20. juulil 2006 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ostujõu pariteetide alusandmete esitamise ning nende arvutamise ja levitamise ühiseeskirjad”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsiooni arvamus võeti vastu 20. juulil 2006. Raportöör oli hr SANTILLĮN.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.–14. septembril (13. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 182, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 12.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

EMSK tervitab määruse ettepanekut, millega kehtestatakse õiguslik alus ostujõu pariteetide rakendamiseks. See parandab kogu ostujõu pariteetide leidmise protsessi läbipaistvust, ajakohasust ja kvaliteeti nii ühenduse kui riikide tasandil.

1.2

Arvestades käesoleva ettepaneku teema olulisust ja vajadust siduvate eeskirjade järele, mis määratlevad komisjoni ja liikmesriikide pädevused ning loovad ühtse aluse ostujõu pariteetide alusandmete arvutamiseks ja levitamiseks, soovitab komitee käesoleva määruse eelnõu koheselt heaks kiita.

1.3

EMSK märgib samas, et kulude kokkuhoiu tõttu arvutab komisjon (Eurostat) ostujõu pariteete praegu riikide, mitte piirkondade kaupa (1). Siiski kasutatakse kõnealuseid arvutusi muuhulgas piirkondade majandussuutlikkuse hindamiseks. Olemasolevast teabest nähtub, et liikmesriikides esineb mõnikord märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi kaupade ja teenuste hinnas. Kuigi alusandmeid koguvad statistikaametid kasutavad territoriaalseid korrigeerimistegureid, on oluline, et nimetatud tegurid oleksid asjakohased ja väldiksid moonutusi ostujõu pariteedi arvutamisel. Seetõttu soovitatakse liikmesriikidel teha majanduslikke ja tehnoloogilisi jõupingutusi tagamaks, et territoriaalsed korrigeerimistegurid kajastaksid võimalikult täpselt geograafilisi hinnaerinevusi.

1.4

Ülaltoodud põhjustel tundub kuueaastane minimaalne sagedus territoriaalsete tegurite läbivaatamiseks liiga pikk ja seda tuleks lühendada. Kuna alusandmete esitamiseks nähakse määruse ettepanekus ette minimaalne sagedus (2), on otstarbekas esitada ka hindu puudutavad andmed võimaluse korral iga kahe aasta järel (3) (ettepanekus kehtestatakse minimaalseks sageduseks kolm aastat).

1.5

Üldiselt tuleb rõhutada vajadust suurendada ELi statistikaaparaadi tõhusust, seejuures nii tehniliste vahendite ja personali kui ka kooskõlastatuse osas Eurostati ja riiklike statistikaametite vahel, kellel on tähtis roll ostujõu pariteetide arvutamisel.

2.   Ostujõu pariteedid

2.1

Eurostati ja OECD ostujõu pariteetide programm loodi 1980ndate aastate algul selleks, et korrapäraselt ja õigeaegselt võrrelda ELi ja OECD liikmesriikide SKTd (4). Ostujõu pariteedid on valuutavahetuskursid, millega konverteeritakse riigi nominaalvääringus väljendatud majandusnäitajad ühisesse kunstlikkusse vääringusse, mida nimetatakse ostujõu standardiks ja mis võrdsustab eri riikide vääringute ostujõu.

2.2

Majanduslikud mahu koondnäitajad ostujõu standardis saadakse nende riigi rahaühikus väljendatud algväärtuse jagamisel vastava ostujõu pariteediga. Riikide SKT, mida väljendatakse ostujõu standardina, kasutades ümberarvestustegurina ostujõu pariteete, peegeldab puhtmahulist võrdlust, kuna hinnataseme komponent on kõrvaldatud.

2.3

Ostujõu pariteedid on ühtaegu nii hinnadeflaatorid kui ka valuutakonverteerimiskursid. Euro käibelelaskmisega saab eurotsooni kuuluvates liikmesriikides esmakordselt võrrelda hindu nende riikide vahel, olgugi et eurol on erinevates eurotsooni riikides erinev ostujõud sõltuvalt riigisisesest hinnatasemest. Seega on ostujõu pariteedid eurotsooni mittekuuluvate riikide puhul valuutakonverteerimiskursid, mis ühtlasi kõrvaldavad erinevate hinnatasemete mõju, samas kui eurotsooni riikide puhul täidavad nad ainult viimast — hinnadeflaatori funktsiooni.

2.4

Ostujõu pariteetide arvutamiseks kasutatakse võrreldavate kaupade ja teenuste korvi, mis võtab muuhulgas arvesse individuaaltarbimise klassifikaatorit kuluartiklite lõikes (COICOP (5)) ja toodete klassifikaatorit tegevusalade järgi (CPA). Põhitöö teostatakse majandusterritooriumi ühes või mitmes linnas (üldiselt vaid liikmesriikide pealinnades). Enamus liikmesriike kasutab territoriaalset korrigeerimist, et arvestada piirkondlike erinevustega; mõned liikmesriigid arvestavad siiski vaid pealinna andmeid, kuna nende väikese territooriumi tõttu puuduvad seal piirkondlikud erinevused.

3.   Ostujõu pariteedid ja sisemajanduse kogutoodang (SKT)

3.1

SKT kajastab kõigi antud majandusterritooriumil tegutsevate ettevõtjate teatud perioodi — tavaliselt aasta — tegevuse tulemusi. SKTd arvutatakse vastavalt rahvamajanduse arvepidamise süsteemile, milleks ELis on Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteem 1995 (ESA 95). SKTd võib mõõta tootmise, kulutuste ja sissetulekute aspektist. Ostujõu pariteetide puhul on eriti tähtis kulutuste mõõtmine. See näitab, millises ulatuses kasutatakse riigi majanduse toodetavaid (või imporditavaid) tooteid ja teenuseid eratarbimiseks, avaliku sektori tarbimiseks, kapitali moodustamiseks või ekspordiks.

3.2

Et saada tegelik võrdlus, on oluline kasutada ümberarvestustegureid (territoriaalseid deflaatoreid), mis peegeldavad erinevusi eri riikide hinnatasemes. Vahetuskursid kajastavad tavaliselt ka muid elemente peale hindade erinevuse.

3.3

Seega on ostujõu pariteedid eri riikide vääringute vahel kujundatud spetsiaalselt nii, et neid saaks kasutada territoriaalsete ümberarvestusteguritena.

4.   Ostujõu pariteetide kasutamine

4.1

Esialgu olid ostujõu pariteetide peamised kasutajad niisugused rahvusvahelised organisatsioonid nagu Eurostat, Rahvusvaheline Valuutafond, OECD, Maailmapank ja ÜRO, kuid aja jooksul on ostujõu pariteetidega seotud statistika kasutusala laienenud. Praegu kasutavad seda nii valitsusasutused, ülikoolid, uurimisinstituudid kui ka riiklikud ja eraettevõtted. Pangad kasutavad ostujõu pariteete majandusanalüüside koostamisel ja vahetuskursside jälgimisel ning eraisikud ja nende tööandjad kasutavad neid töötasude kindlaksmääramisel, kui liigutakse ühest riigist teise.

Sellele lisandub võimalus kasutada ostujõu pariteete riigiülestel kollektiivsetel läbirääkimistel töötasudega seotud küsimustes.

4.2

Ostujõu pariteedid on Euroopa Liidu jaoks olulised näitajad nii majanduslikust kui ka poliitilisest seisukohast. Õigusaktides nähakse ette ostujõu pariteetide rakendamine seoses struktuurifondidega (6) ja ka Ühtekuuluvusfondil on kohustus lähtuda ostujõu pariteetidest (7). Siiski tuleb märkida, et struktuurifondide puhul põhineb arvutamine SKT-l elaniku kohta ja Ühtekuuluvusfondi puhul võetakse arvesse RKT-d inimese kohta. Käesolevas arvamuses käsitletav määruse ettepanek puudutab üksnes SKT-d (8).

4.3

Ostujõu pariteete kasutatakse ka nende paranduskoefitsientide kindlaksmääramisel, mida rakendatakse Euroopa ühenduste ametnike ja muude teenistujate töötasude ja pensionide arvutamisel (9).

5.   Määruse ettepanek

5.1

Määruse ettepaneku eesmärk on täita õiguslik vaakum, luues ostujõu pariteetide arvutamise õigusliku raamistiku. Eesmärk on parandada läbipaistvust ja liikmesriikide edastatavate andmete kvaliteeti alusandmete esitamise ühiseeskirjade abil (artikkel 1). Kõnealuse eesmärgi saavutamine oleks kasulik nii tulemusi koordineerivale Eurostatile kui riikide statistikaametitele.

5.2

Kohustuste ja pädevuste määratlemine. Euroopa Komisjon vastutab Eurostati kaudu alusandmete kogumise koordineerimise, ostujõu pariteetide arvutamise ja avaldamise eest ning metoodika kohandamise eest koostöös liikmesriikidega (artikkel 4 lõige 1), samas kui liikmesriigid peavad edastama alusandmed, kinnitama kirjalikult uurimistulemused ja tagama alusandmete usaldusväärsuse (artikkel 4 lõige 2).

5.3

Liikmesriikide statistikaametid peavad edastama Eurostatile alusandmed ühtsete parameetrite alusel ning järgides ühtset tehnilist vormingut (artikkel 5 ja I lisa).

5.4

Statistilised üksused on nõukogu määrusega (EÜ) nr 696/1993 määratletud või hiljem loodud üksused (artikkel 6) ning komisjon ja liikmesriigid peavad sisse seadma kvaliteedikontrolli süsteemi (artikkel 7).

5.5

Eurostat arvutab ostujõu pariteedid kord aastas (artikkel 8) ning on vastutav koondtulemuste avaldamise eest iga liikmesriigi kohta (artikkel 9).

5.6

Määruse ettepanek ei nõua liikmesriikidelt uuringute läbiviimist, mille eesmärk on üksnes kindlaks määrata paranduskoefitsiendid, mida tuleb kohaldada ühenduse ametnike ja teiste teenistujate töötasude ning pensionide suhtes (artikkel 10).

5.7

Ajalised ja territoriaalsed korrigeerimistegurid. Ostujõu pariteedid arvutatakse kaupade ja teenuste aasta keskmistest hindadest riigis (artikkel lõige 2). Arvestades, et “andmeid võib koguda vaid ühest või piiratud arvul kohtadest majandusterritooriumil” ja lisaks “võib andmete kogumist piirata konkreetse ajavahemikuga”, peaksid liikmesriigid kasutama ajalisi korrigeerimistegureid (sagedus ei ületa üht aastat) ja territoriaalseid korrigeerimistegureid (sagedus ei ületa kuut aastat) (I lisa, Metoodika, punktid 2–4).

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  On 254 NUTS II tasandi piirkonda. Määrus (EÜ) nr 1059/2003, I lisa.

(2)  I lisa. Metoodika, 2.1.

(3)  Kõnealused hinnad on “tarbekaupade ja teenuste hinnad ja vastavad esindavuse näitajad”, “seadmete hinnad” ja “ehitusprojektide hinnad”.

(4)  Rahvusvahelised SKT hinna-ja mahuvõrdlused pärinevad siiski Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OEEC) võrdluste katsetest 1950ndatel aastatel.

(5)  Rahvusvaheliste organisatsioonide (ÜRO, Rahvusvaheline Valuutafond jne).kasutatav süsteem.

(6)  Nõukogu määruse 1260/99 kohaselt saavad struktuurifondide eraldisi piirkonnad, mille ostujõu pariteetides mõõdetud SKT elaniku kohta on alla 75 % ühenduse keskmisest. Sama kehtib ka hiljem ELiga ühinenud riikide jaoks (2003. aasta ühinemisakti II lisa).

(7)  Ühtekuuluvusfondi osas on nimetatud nõue sätestatud nõukogu 25. mai 1994. aasta määruse (EÜ) nr 1164/94 artikli 2 lõikes 1, mille kohaselt annab fond toetust liikmesriikidele, “mille RKT inimese kohta, hinnatuna ostujõu pariteetides, on väiksem kui 90 % ühenduse keskmisest”.

(8)  Artiklis 3 sisaldub järgmine määratlus: “a) Ostujõu pariteedid — territoriaalsed deflaatorid ja valuutakonverterid, millega kõrvaldatakse riikide hinnataseme erinevuse mõjud, võimaldades seega SKT komponentide mahu võrdlust ja hinnataseme võrdlust”.

(9)  Personalieeskirjade XI lisa artikkel 1 (“ostujõu pariteedid arvutatakse nii, et iga põhikomponenti on võimalik kontrollida otsevaatluse abil vähemalt kord iga viie aasta jooksul”) ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/47


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus tolli ja kaubanduse paberivaba keskkonna kohta”

KOM(2005) 609 lõplik — 2005/0247 (COD)

(2006/C 318/08)

17. jaanuaril 2006 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus tolli ja kaubanduse paberivaba keskkonna kohta”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 12. juulil 2006. Raportöör oli hr BURANI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.-14. septembril 2006 (13. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 190, erapooletuks jäi 3.

1.   Sissejuhatus

1.1

Komisjoni ettepanek puudutab uut elektroonilise tollisüsteemi projekti, mis peaks lõpuks muutma Euroopa tollisüsteemi täielikult automatiseerituks, koostalitlusvõimeliseks, turvaliseks, ligipääsetavaks, tõhusaks, täiesti elektrooniliseks ja paberivabaks. Ettepanek on vajalik täiendus komisjoni pakutud uue ühenduse tolliseadustiku (1) rakendamiseks, mille kohta on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba esitanud eraldi arvamuse.

1.2

Pakutud elektroonilise tollisüsteemi vastuvõtmine eeldab kõikide liikmesriikide ühiseid ja kooskõlastatud jõupingutusi mitte ainult tolli valdkonnas, vaid ka teiste piiriteenistuste osas, kellel on praktiline ülesanne viia ellu ühtse liidese (Single Window) ja ühtse kontrollpunkti (One-Stop-Shop) kontseptsioon. Kahe nimetatud eesmärgi abil muudetakse tollitoimingud ettevõtjatele lihtsamaks, kiiremaks ja odavamaks ning lihtsustatakse tolliasutuste teostatavat riskijuhtimise kontrolli.

1.3

Liikmesriigid on juba teinud märkimisväärseid investeeringuid elektrooniliste tollisüsteemide sisseseadmiseks: siiski on viimaste vahel tuntavaid erinevusi nii keerukuse kui ka reeglite ja andmete kasutamise osas. Seega on praegune ühtlustatuse tase ebapiisav ja sellele lisandub veelgi suurem lahendamata probleem: süsteemid ei ole koostalitlusvõimelised.

1.4

Koostalitlusvõime võimaldab vahetada teavet erinevate riikide tolliasutuste vahel. Ettepanekuga, mis annab tunnistust tähelepanust kodanike suhtes, nähakse ette ka võimalus luua liideseid kaubandusettevõtjatega ning mitte ainult selleks, et võimaldada ühtse kontrollpunkti põhimõtte elluviimine, vaid et tagada ka teabevahetus. Täielikult toimides võimaldab uus elektrooniline süsteem teha vähemalt tolli osas otsustava sammu ühtse siseturu saavutamise poole, mille ainsad piirid on välispiirid. Samuti ei tohi unustada, et turgude globaalne olemus tähendab, et arvesse tuleb võtta ka suhteid kolmandate riikidega. Kõnealust tegurit komisjoni dokumendis ei mainita.

2.   Üldised märkused

2.1

Komisjon märgib, et koostalitlusvõimelise süsteemi elektrooniliseks muutmise eesmärke oleks olnud võimalik saavutada ka keskse tollisüsteemi rajamisega. Ta täpsustab siiski, et selline lahendus ei ole võimalik mitmel põhjusel, näiteks on raskendatud liikmesriikide kohustuste ülekandmine komisjonile, mis läheks vastuollu proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtetega. Tegelik põhjus on ilmselt siiski see, et liikmesriigid ei taha oma eelisõigustest loobuda, teades, et üks osa tollituludest kuulub otse ühenduse eelarvesse. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab, et ühendusepoolne tolli haldamine peaks olema üks Euroopa Liidu pikaajalisi eesmärke. Selle eelised on lihtsus, usaldusväärsus ja hind ning ühendamise võimalus teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ja kolmandate riikide süsteemidega. Arvestades võimalikke viivitusi kõigi 25 liikmesriigi baassüsteemide rakendamisel on vaja kindlaks teha, kas ei oleks parem rakendada täielikult automatiseeritud süsteeme, nagu automaatne impordisüsteem ja automaatne ekspordisüsteem, mis on ühendatud Euroopa ühtse juurdepääsupunkti kaudu.

2.2

Komisjoni algatus on esiteks vajalik seetõttu, et uue tolliseadustiku sisseviimine nõuab, et menetlused oleksid kooskõlas uute eeskirjadega. See on ka üks erinevates sektorites võetud e-Euroopa ja e-valitsusega (2) seotud meetmetest. Täpsemalt järgneb see 2003. aastal komisjoni teatises nõukogule “Tolli ja kaubanduse lihtne ja paberivaba keskkond” (3) võetud kohustustele. Kõnealused kohustused võeti juba vähemalt seoses paberkandja kaotamist käsitleva osaga programmis “Toll 2007” (4) ning kinnitati 2004. aastal tolliseadustiku määruse (5) muudatuses.

2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni pakutud süsteemiga sisse viidud peamisi uuendusi: riiklike süsteemide omavaheline ühendamine, ettevõtjatele liidese loomine ühtse kontrollpunkti abil, võimalus esitada tollivormistuse taotlus elektrooniliselt ja ühtne riskijuhtimine on vaieldamatult olulised edusammud, eeldusel, et maksumaksja ja ettevõtjate kulud on vastuvõetavad. Seetõttu tuleks arvesse võtta ka kõnealuste radikaalsete muudatuste mõju tolliametnikele (vahendid, koolitus, karjäärivõimalused, kohanemine).

2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib siiski esitada mõningad tähelepanekud elektrooniliste süsteemide integreerimise ja nende täiendavuse kohta. Komisjon loodab saavutada tollisüsteemide täieliku koostalitlusvõime: see tähendab, et tolliasutused peavad saama omavahel ning samuti teiste, rahvusvahelise kaupade liikumisega seotud asutustega teavet vahetada. Kõnealune määratlus ei hõlma kindlasti käibemaksu kogumise eest vastutavaid ametiasutusi. Kuid side tolli ja käibemaksuasutuste vahel võiks olla kasulik vähemalt mõningatel juhtudel ja mõningate kaupade puhul päritolutähiste võltsimise kontrollimiseks. See nähtus ei ole muidugi uus, kuid see levib järjest rohkem: sageli lastakse kolmandatest riikidest imporditud kaubad (käibemaksu tasumisel) ühenduse sees uuesti ringlusse Euroopa päritolutähiste või võltsitud “Euroopa” kaubamärkidega.

2.5

Lisaks soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhtida tähelepanu otsuse ettepaneku teisele põhjendusele: “üleeuroopalise e-valitsusega seotud tegevus nõuab meetmeid, et … aidata võidelda pettuse, organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastu…”. Kavatsus on selge, kuid vähem selge on, kuidas aitavad ettepanekus toodud õigusnormid nimetatud eesmärki saavutada. Tolliandmete kogumist ei saa kasutada muudel eesmärkidel, kui ei looda süsteemi teabe vahetamiseks teiste süsteemidega.

2.5.1

2004. aasta detsembris võttis nõukogu komisjoni hinnangu (6) ja Euroopa Parlamendi 14. oktoobri 2004. aasta soovituse alusel vastu Haagi programmi. Kõnealuse programmiga sätestati rida meetmeid ja tegevusi turvalisuse tugevdamiseks Euroopa Liidus ning eelkõige “politsei-, tolli- ja õigusalase koostöö” tagamiseks. Eelmisele 10. juunil 2005. aastal järgnenud dokumendis esitati Haagi programmi elluviimise tegevuskava, mis viitas justiits- ja siseministrite nõukogu 30. märtsi 2004. aasta resolutsioonile tollikoostöö kohta ning teatisele piiratud või keelatud kaupadega ebaseadusliku piiriülese kauplemise vastu võitlemise kohta. Teises järgnenud dokumendis (7) nimetati prioriteetide hulgas taas tollikoostööd. Kõik eespool nimetatud dokumentides ette nähtud projektid põhinevad teabe kättesaadavusel õiguskaitse eesmärgil, mida on mainitud ka Haagi programmis. Võttes arvesse elluviidavate projektide üldist konteksti ja laadi, on komitee arvates ilmne, et kui kavandada elektroonilist tollisüsteemi, mis peab kestma jääma, tuleb selle käivitamisel või hiljem tagada, et tolli andmepank toimib koos teiste süsteemidega, eelkõige sisejulgeoleku ning Euroopa ja kolmandate riikide julgeolekusüsteemidega. Loomulikult tuleb alati väga oluliseks pidada eraelu puutumatust, ametisaladusi ja andmekaitset.

2.5.2

Kõnealust probleemi komisjoni dokumendis ei tõstatata, välja arvatud punktis 2.5 toodud viide. Lisaks ei ole komisjoni seletuskirjas mainitud Haagi programmi. Pealkirja all “Kooskõla Euroopa Liidu muude põhimõtete ja eesmärkidega” märgitakse ainult Lissaboni strateegiat ning e-Euroopa ja e-valitsuse algatusi. Hoolimata artikli 3 lõikest c, mida käsitletakse allpool, ei saa selline oluline väljajätmine olla juhuslik ning komisjon peaks selgitama väljajätmise põhjuseid. Igal juhul on selge, et viivitamatut vastuvõtmist vajava algatuse edasilükkamine ei ole vastuvõetav.

2.5.3

Dokumenti koostades korraldas komisjon kahe aasta jooksul kuus seminari, küsitles kasutajaid ja pidas arutelusid tolliseadustiku komitee, “Toll 2007” elektroonilise tolli rühma ja ettevõtjate kontaktrühmaga. Seevastu ei ole mainitud kontakte Europoli, OLAFi ega komisjoni teiste direktoraatidega. Süsteemi ei saa kavandada ainult selle otseste kasutajate nõudmisi arvesse võttes. Süsteemi ülesehitamiseks nii, et seda oleks võimalik ühendada teiste süsteemidega, tuleb tunda nende omadusi ja vajadusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et siinkohal leiavad kinnitust kahtlused, mida ta väljendas oma arvamuses ühenduse tolliseadustiku kohta. Nimelt ei võeta tegelikult arvesse erinevate haldusasutuste vastastikust sõltuvust kuritegevuse vastases võitluses.

2.5.4

Lähenemisviisi täieliku muutmise eelmises punktis näidatud suunas muudavad tõenäoliselt raskeks programmiga kindlaksmääratud lühikesed elluviimise tähtajad. Siiski on kindlasti võimalik sätestada turvameetmed “tundlike kaupade” puhul (nt relvad, lõhkeained, tuumamaterjalid, keemia-, tuuma- või kaitsetööstuse masinad ja seadmed, uimastid, alkohol, tubakas). Sellised meetmed võiksid olla aluseks andmetele, mis tuleb automaatselt või nõudmisel edastada asjaomastele asutustele.

2.6

Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega rahastatakse ühenduse eelarvest kulusid, mis on vajalikud süsteemide koostalitlusvõime, ühtse liidese ja tolliportaalide tagamiseks. Kulud on hinnanguliselt 180 miljonit eurot, mis on jagatud kasvava summaga aastasteks eraldisteks, alates 4 miljonist 2006. aastal kuni 111 miljonini 2011. aastal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõnealust rahastamist, kuid on hämmingus otsuse üle kanda ühenduse eelarvesse riiklike tolliportaalidega seotud kulutused. Isegi kui portaalid on põhimõtteliselt kõikide ettevõtjate, nii liikmesriigi kui ka teiste liikmesriikide ettevõtjate käsutuses, kasutavad neid tõenäoliselt siiski peamiselt riiklikud ettevõtjad. Niisiis oleks arukam, kui portaalide kulusid ei kannaks mitte ühendus, vaid pigem iga liikmesriik ise. Olukord oleks muidugi erinev, kui komisjon räägiks Euroopa portaalidest, millele ta otseselt ei viita.

2.7

Seoses rakendamise tähtaegadega on komisjon töötanud välja kõikidele liikmesriikidele kohustusliku ajakava. Tähtajad lähtuvad otsuse avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas: kolm aastat koostalitlusvõimeliste automatiseeritud tollivormistussüsteemide ning majandusettevõtjate ja tolliteabeportaalide registreerimise süsteemide vastuvõtmiseks; viis aastat ühtsete juurdepääsupunktide võrgustiku ja ühenduse standarditele vastava ühtse tariifikeskkonna loomiseks; kuus aastat ühtse liidese teenuste väljatöötamiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et need tähtajad, eriti esimene, on kehtestatud liiga optimistlikult: kolm aastat on vähe, kui võtta arvesse, et selle aja jooksul tuleb mitme kuu vältel programme katsetada ja teiste osalejatega teavet vahetada. Lisaks ei ole kõikide liikmesriikide elektrooniline tollisüsteem samal tasemel ning nende rahalised vahendid ja inimressursid on erinevad. Kui asjaolu, et üks või mitu liikmesriiki ei suuda tähtaegadest kinni pidada, sunnib komisjoni tegema erandeid, seaks see ohtu süsteemi tõhususe ja eelkõige usaldusväärsuse. Seetõttu tuleks mitmeaastane strateegiakava läbi vaadata alljärgnevat arvestades:

-liikmesriigid peavad olema süsteemi täielikult rakendanud, enne kui see käivitatakse;

ettevõtetel on vaja vähemalt 12 kuud, et süsteem pärast oma liikmesriigi tolliametilt kõikide nõudmiste saamist ette valmistada. Tööstus ja kaubandus ei peaks olema kohustatud esitama impordi ja ekspordi ülddeklaratsioone enne ühtse süsteemi täielikku rakendamist.

3.   Konkreetsed märkused

3.1

Artikkel 2: Eesmärgid. Ettepaneku eesmärkide hulka kuulub ühise lähenemisviisi leidmine ohtlike ja salakaupade kontrollile. Võttes arvesse lõikes 2.5.4 esitatud komitee soovitusi, tuleks kõnealune eesmärk sõnastada teisiti.

3.2

Artikkel 3: Andmevahetus. Kõnealuse artikli punkt d näeb ette, et tollisüsteemid peavad võimaldama andmevahetust “muude kaupade rahvusvahelise liikumisega seotud asutuste või ametitega”. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba avaldas põhjalikult arvamust nimetatud määratluse piiratuse kohta (vt alates punkt 2.5). Kui komisjon nõustub komitee ettepanekuga lisada Haagi programm peatükki “Kooskõla Euroopa Liidu muude põhimõtete ja eesmärkidega”, tuleks punkti sõnastust vastavalt muuta. Igal juhul peab tekst olema tõlgendamisvõimaluste vältimiseks selgemini sõnastatud. Ei ole selge, kas punktis viidatud “kaupade rahvusvahelise liikumisega seotud asutused” on alternatiiv “ametitele” või viidatakse “asutustele” üldiselt; kui tegemist on viimasega, tuleks täpsustada, et kõnealuse mõiste kasutamisega soovib komisjon anda märku uuest lähenemisviisist, mis on kooskõlas Haagi programmiga. Praegune üsna ebamäärane sõnastus ja selle tõlgendamine tekitavad liiga palju ebakindlust.

3.3

Artikkel 4: Süsteemid ja teenused ning ajakava. Nagu on märgitud punktis 2.7, tunduvad süsteemi rakendamise tähtajad liiga optimistlikud. Komisjon peaks tähtaegu tehnilisest seisukohast põhjalikumalt arutama nii liikmesriikide kui ka liikmesriikide otseselt huvitatud organitega, veendumaks, et kõik tagavad sõnaselgelt, et on võimelised võetud kohustusi kehtestatud tähtaegade jooksul täitma.

3.4

Artikkel 9: Vahendid. Artiklis jagatakse komisjoni ja liikmesriikide vahel vastutus vajaliku inimressursi, eelarve ja tehniliste vahendite eest — komisjon vastutab ühendust hõlmavate osade ja liikmesriigid liikmesriiki hõlmavate osade eest. Artikli sõnastus on korrektne, kuid seotud artikli 10 sisuga, mis puudutab mõistete “ühendust hõlmavad osad” ja “liikmesriiki hõlmavad osad” tähendust ja sisu.

3.5

Artikkel 10: Finantssätted. Ka selle artikli sõnastus on korrektne, kuid selle tõlgendamine võib tekitada probleeme. Punktis 3 sätestatakse, et “liikmesriigid kannavad riigisiseste osade ning valitsusasutustele ja ettevõtjatele vajalike liideste loomise ja käitamise kulud”. Tuleb lähtuda oletusest, et portaale, mille puhul üldiselt kasutatakse töökeelena liikmesriigi keelt ja mis on kohandatud vastava riigi ettevõtjate vajadustele, tuleb pidada liikmesriiki hõlmavateks osadeks. Seletuskirjas on aga selgitatud (vt punkt 2.6), et portaalid on arvatud ühendust hõlmavate osade hulka — vaid artikli sõnastust lugedes ei ole see selge. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvab, et kõnealune punkt tuleb läbi vaadata: sisu osas juhul, kui komitee märkustega nõustutakse, ning vastupidisel juhul vähemalt vormi osas, et järgitaks läbipaistvuse põhimõtet.

3.6

Artikkel 12: Aruanded. Hiljemalt iga aasta 31. detsembril edastavad liikmesriigid komisjonile iga-aastase aruande edusammude ja saavutatud tulemuste kohta. Komisjon omalt poolt saadab liikmesriikidele hiljemalt iga aasta 31. märtsil konsolideeritud aruande, milles on toodud võimalike järelevalvekülastuste ja teiste kontrollide tulemused. Sellist põhimõtet ei saa iseenesest kritiseerida, kuid tekib küsimus, missugused on nende “järelevalvekülastuste” tagajärjed ja kas nende tulemused peaks avalikustama.

3.7

Artikkel 13: Ettevõtjatega konsulteerimine. Artikliga nähakse ette, et komisjon ja liikmesriigid peavad “korrapäraselt” nõu ettevõtjatega teenuste ettevalmistamise, väljatöötamise ja kasutuselevõtu kõikides etappides. Konsulteerimine toimuks vastavalt mehhanismile, mille raames ettevõtjate esindajad korrapäraselt kogunevad. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on selline mehhanism kooskõlas ühenduse tava ning konsulteerimise ja läbipaistvuse põhimõtetega; kogemus aga näitab, et konsulteerimisel ei tohi pöörata tähelepanu liiga paljudele erinevatele nõudmistele ja vastuoludele, mis võivad luua takistusi, mille ületamise võtab kaua aega ning nõuab põhjendamatuid kompromisse. Seetõttu peaks konsulteerimisetapp vastama kiire otsuse tegemise vajadusele.

3.8

Artikkel 14: Läbirääkija- ja kandidaatriigid. Artikliga nähakse ette, et komisjon teavitab läbirääkija- ja kandidaatriike erinevate etappide algatustest ja edusammudest, võimaldades neil nimetatud etappides osaleda. Sõnastus on ebamäärane: ei ole selge, kas kõnealused riigid võivad osaleda aktiivsete liikmetena või ainult vaatlejatena, kas neil on lubatud luua ühinemise eesmärgil paralleelseid tollisüsteeme ning kas nad võivad sel juhul saada toetust ühenduse eelarvest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku muuta kõnealuse sätte sõnastus läbipaistvamaks.

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2005) 608 lõplik.

(2)  Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, KOM(2003) 567, 26.9.2003.

(3)  KOM(2003) 452, 24.7.2003, tsiteeritud EMSK arvamuses tolliseadustiku kohta.

(4)  KOM(2002) 26, 21.3.2002, EMSK arvamus: EÜT C 241, 7.10.2002.

(5)  KOM(2003) 452, 4.8.2003, EMSK arvamus: EÜT C 110, 30.4.2004.

(6)  KOM(2004) 401 lõplik.

(7)  KOM(2005) 184 lõplik.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/51


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2000/12/EÜ ja 2002/65/EÜ muutmise kohta””

KOM(2005) 603 lõplik — 2005/0245 (COD)

(2006/C 318/09)

18. jaanuaril 2006 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 47 lõikele 2 ja artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2000/12/EÜ ja 2002/65/EÜ muutmise kohta””

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 12. juulil 2006. Raportöör oli hr FRANK VON FÜRSTENWERTH.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006 (13. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 191, vastu hääletas 1,erapooletuks jäi 3.

1.   Kokkuvõte

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni arvamust, mille kohaselt on ühtse turu teostamiseks vältimatu ühenduses kõikide sisepiiride kaotamine, eesmärgiga võimaldada kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist. Seetõttu on oluline makseteenuste ühtse turu nõuetekohane toimimine. Seda aga veel ei ole. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab pärast euro edukat kasutuselevõtmist nüüd ka ühtse euromaksete piirkonna (Single Euro Payment Area — SEPA) loomist.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni püüdlusi luua ühtsele euromaksete piirkonnale õiguslikud tingimused ja peab direktiivi ettepanekut suunda näitavaks sammuks.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ja Euroopa pangandussektori poolt juba tehtud algatusi ühtse euromaksete piirkonna loomiseks, mille üsnagi auahne eesmärk on muuta piiriüleste euromaksete tegemine Euroopa siseturul lihtsaks, mugavaks, kindlaks ja soodsaks.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib siiski tähelepanu sellele, et direktiivi ettepanekuga on komisjon valinud reguleerimismeetodi, mis on väga laiaulatuslik ning ületab selgelt piiriülesteks makseteenusteks vajalikke õiguslikke raame. Arvestades ka liikmesriikide ning makseteenuste pakkujate ja kasutajate jaoks vajalikke rakendamistähtaegu, on EMSK seetõttu mures, et ühtse euromaksete piirkonna saavutamise eesmärk jääb 2008. aastal saavutamata, kuna õiguslik raamistik on ülekoormatud ja ületab vajaliku määra. Komitee kutsub üles rohkem arvestama ühis- ja isereguleerimise vahenditega.

1.5

Et saavutada komisjoni püstitatud eesmärk käivitada 2008. aastal ühtne euromaksete piirkond, oleks vaja luua vaid piiriüleste otsearvelduste õiguslikud alused ja vaadata läbi direktiivi ettepaneku II jaotise (Makseteenuse pakkuja) ja IV jaotise (Õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamise ja kasutamisega) vajalikud õiguslikud sätted (muuhulgas maksetehingute autoriseerimine, tühistamine ja tagasimaksmine IV jaotises). Ühtse euromaksete piirkonna algustähtajaks võiks jääda 2008. aasta.

1.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et ka seni juba vastuvõetud õigusaktide taustal on keskendumine vaid reguleerimist tõesti vajavatele küsimustele kooskõlas parema õigusloome põhimõttega. Direktiivi ettepaneku juhtmotiiv peaks olema soodustada ja lihtsustada maksete tegemist makseteenuste pakkujate ja kasutajate huvides ning mitte muuta seda raskemaks bürokraatlike meetmetega, mis lõpptulemusena suurendavad süsteemide kulusid ja vähendavad vastuvõetavust kasutajatele.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu sellele, et ühtse makseteenuste turu loomisega seoses tekivad järgmised küsimused, mida siin ei ole veel suudetud lahendada. Esiteks elektrooniliste maksete turvalisuse küsimused ja sellega seotud aspektid. Teiseks tuleb aga juhtida tähelepanu sellele, et liikmesriikides muutuvad üha olulisemaks arvelduskonto kasutamisega seotud küsimused — arvelduskonto puudumisel on majanduselus osalemine juba peaaegu võimatu.

1.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab direktiivi ettepanekus teha mitmeid muudatusi.

2.   Direktiivi ettepaneku sisu

2.1

Komisjoni direktiivi ettepanekus luuakse ühtsele euromaksete piirkonnale ühtne õigusraamistik, mis lihtsustaks eelkõige piiriüleste maksete tegemist. Direktiivi ettepaneku eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusakte, et:

suurendada konkurentsi riigisiseste turgude vahel, luues võrdsed lähtetingimused;

suurendada turu läbipaistvust makseteenuste pakkujate ja kasutajate jaoks;

ühtlustada makseteenuste pakkujate ja kasutajate õigusi ja kohustusi.

Direktiivi ettepaneku peamised sätteid on järgmised.

2.2   Makseteenuste avalikkusele osutamise õigus (II jaotis)

2.2.1

Mittekrediidiasutustest makseteenuste pakkujate turulepääsu nõuete ühtlustamise eesmärk on luua võrdsed lähtetingimused ja suurendada konkurentsi riikide turgudel. Samal ajal kajastaks see ka viimaste aastate turuarenguid ning võimaldaks uue põlvkonna teenusepakkujatel, maksevahendajatel turule tulla.

2.3   Läbipaistvus ja teabenõuded (III jaotis)

2.3.1

Selged ja järjepidevad eeskirjad makseteenuste läbipaistvuse kohta peaksid suurendama konkurentsi, pakkudes tarbijatele suuremaid valikuvõimalusi ja suurendades kaitset. Komisjon teeb ettepaneku kehtestada makseteenuste teabenõuded, millega asendatakse riikide eeskirjad.

2.4   Makseteenuste kasutajate ja pakkujate õigused ja kohustused (IV jaotis)

2.4.1

Direktiivi ettepanekus määratletakse makseteenuste kasutajate ja pakkujate peamised õigused ja kohustused. Eeskirjade eesmärk on suurendada kasutajate usaldust elektrooniliste maksesüsteemide vastu ja tagada seega kõnealuste süsteemide tõhusus ja vastuvõetavus.

3.   Üldmärkused

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab direktiivi ettepaneku eesmärki luua ühtne euromaksete piirkond eelkõige piiriüleste makseteenuste jaoks. Ühtse makseteenuste turu loomine on olnud vajalik juba pikemat aega. Kava kohaselt tuleks see realiseerida 2008. aastal.

3.2

Komisjoni valitud reguleerimismeetod on väga laiaulatuslik. Osaliselt ületavad ettenähtud eeskirjad ühtse euromaksete piirkonna jaoks vajalikke õiguslikke raame. Lisaks on kreeditkorraldusega tehtavate välismaksete jaoks Euroopa välismaksete direktiivi (97/5/EÜ), finantsteenuste kaugturustuse direktiivi (2002/65/EÜ) ja e-raha direktiivi (2000/46/EÜ) näol ühtlustatud õigus juba olemas.

3.3

End tõestanud tõhusate ja soodsate meetodite säilitamine ei ole ühtse euromaksete piirkonna takistuseks. Pigem on nendele tuginedes võimalik luua standardimisalused, mis tagavad ühelt poolt saavutatud turvalisuse ja tõhususe taseme, teiselt poolt aitavad intelligentse liidesehaldussüsteemi abil luua kvaliteetse ühtse euromaksete piirkonna. Parema õigusloome põhimõttest juhindudes pooldab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et pakutud sätete puhul piirdutakse Euroopa siseturul tehtavate maksete parandamiseks vajalikuga ja kutsub üles rohkem arvestama ühis- ja isereguleerimise vahenditega.

3.4

EMSK näeb ühtses euromaksete piirkonnas olulist eeldust üleeuroopaliseks läbipaistvaks tootearenduseks makseteenuse pakkujate vahelise vaba konkurentsi tingimustes, mis toob kasu klientidele. Lisaks peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vajalikuks, et tarbijale jääks ka tulevikus juba olemasolev maksevahendite valiku vabadus, võimaldades arvestada klientide eelistustega.

3.5

Probleemidega on seotud ka ilma pangalitsentsita maksevahendajate juurdepääs maksesüsteemidele. Selleks oleks vaja ausa konkurentsi eeldusena ühtset järelevalve taset usaldatavusnormatiivide täitmise üle. Vastasel juhul on karta konkurentsimoonutusi ning ohtu maksete toimimisele ja turvalisusele ning makseteenuste pakkujatele (näiteks pankrot).

3.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab piirduda direktiivi ettepaneku II jaotise (Makseteenuse pakkuja) ja IV jaotise sätetega (Õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamise ja kasutamisega), mis on vajalikud tulevaseks otsearveldamiseks Euroopas (muuhulgas makseteenuste autoriseerimiseks, tühistamiseks ja tagasisaamiseks). Nii direktiivi vastuvõtmine kui ka selle ülevõtmine riiklikku õigusesse peaks seega olema etteantud ajakava raames võimalik nii, et on võimalik kinni pidada ühtse euromaksete piirkonna (k.a ühtsed raamtingimused makseteenuse osutajatele ning otsearveldused — SEPA Direct Debit) algustähtajast aastal 2008.

3.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab väga ettepaneku artiklit 79, mille kohaselt esitab komisjon hiljemalt kaks aastat pärast direktiivi vastuvõtmist Euroopa Parlamendile ja nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande selle rakendamise kohta.

4.   Erimärkused

4.1

Lähemalt tuleks direktiivi ettepaneku kohta märkida järgmist.

4.2   Artikli 2 lõige 1 — Kolmandate riikide tehingud tuleb välja jätta

4.2.1

Artikli 2 lõikes 1 sätestatud Euroopa Liidust ja Euroopa majandusruumist väljaspool asuvatesse riikidesse (= kolmandad riigid) ja riikidest tehtavate maksete kaasamine direktiivi territoriaalsesse reguleerimisalasse läheb selgelt kaugemale eesmärgist luua ühtsed õiguslikud raamtingimused Euroopa siseturu jaoks. Säte ei ole kaetud ka Euroopa seadusandja võimupädevusega ja on lisaks problemaatiline. Euroopa seadusandjal ei ole nimelt võimalik tagada, et kolmandad riigid kehtestavad vastavad eeskirjad. Seetõttu oleks näiteks vastavate eeskirjade puudumise tõttu kolmandates riikides täiesti ebakohane artiklis 67 sätestatud maksja makseteenuse pakkuja süüst sõltumatu vastutus maksetehingu sooritamise eest kolmandas riigis.

4.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab piiritleda direktiivi reguleerimisala makseteenustega Euroopa siseturul.

4.3   Artikkel 5 jj — Ühtne järelevalve tase usaldatavusnormatiivide täitmise üle on ausa konkurentsi eeldus

4.3.1

Pangalitsentsita maksevahendajatele turulepääsemiseks esitatavad usaldatavusnõuded (artikkel 5 jj) võivad erineda ainult panga usaldatavusnõuete punktides, milles maksevahendaja ei ole täispangalitsentsiga krediidiasutusega võrreldav. Vastasel juhul on karta konkurentsimoonutusi krediidiasutuste kahjuks ja olulist ohtu maksete toimimisele. Lisaks võib pangalitsentsita maksevahendajate sunnitud juurdepääs maksesüsteemidele seada küsimuse alla praegu ettevalmistatava Euroopa otsearveldamise ühtsuse ja funktsionaalsuse, kui nad ei täida samasuguseid tingimusi riskipõhise omakapitali, ettevõtete erialaste võimete ja usaldatavuse, äriplaani ning ettevõtte korralduse, samuti ettevõtte tegevuse järelevalve (k.a vajalikud sanktsioonide kehtestamise võimalused) osas nagu krediidiasutused. Küllaldase järelevalvepuudumine lööks püsivalt kõikuma eelkõige tarbijate usalduse ühtse euromaksete piirkonna vastu. See puudutab ka pankrotikaitse aspekti ning vajalikke korraldusi klientide raha eraldi hoidmise kohta.

4.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab seetõttu hädavajalikuks kehtestada kõikide makseasutuste suhtes ühesugused pangajärelevalve alased nõuded maksete toimimise riskide ja ohtude osas ning anda asjaomastele järelevalveorganitele vajalikud pädevused.

4.4   Artikkel 30 jj — Teabekohustust ei tohi üle formaliseerida

4.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni arvamust, et tarbijate, nagu ka ühtse euromaksete piirkonna heakskiidu jaoks, on olulised selged ühtsed eeskirjad läbipaistvuse kohta. Teave peab olema selge, arusaadav ja loetav. Teabe ülemäärasus ja kuhjumine võib aga muuta teabe vastupidiseks ja tuua kaasa rohkem läbipaistmatust kui läbipaistvust. Samuti vajab SEPA erakasutaja teistsugust teavet kui SEPAt kasutav ettevõtja. Pigem tekitab segadust ja suurendab kulusid ka see, kui komisjon kehtestab võrreldavate tingimuste puhul erinevad läbipaistvust käsitlevad nõuded. Seega tuleb siin esmajoones tähelepanu juhtida kaugturustuse direktiivi eeskirjadele läbipaistvuse kohta.

4.4.2

Tarbija seisukohast tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et tarbija kaitsmise osas võib valitud täieliku ühtlustamise ja vastastikuse tunnustamise meetod probleemidega seotud olla. Nii ei ole võimalik välistada, et saavutatud tarbijakaitse tase jääb mõnes liikmesriigis ettenähtust madalamaks.

4.4.3

Ka artiklis 30 sätestatud teabe edastamise viisi tuleks lihtsustada. Eelkõige klientide teavitamisel lepingulistest muudatustest (artikkel 33), sooritatud maksetest (artikkel 36) ja laekuvatest maksetest (artikkel 37) peaksid klientidele alles jääma praegused soodsad võimalused, mille puhul nad saavad teavet kontoväljavõtte teel või Interneti-panganduse kaudu seal, kus see on tavaks ja kokku lepitud. Samuti peaks säilima võimalus täita teabekohustust hinna väljapaneku või tulevikus Internetis avaldamise teel. Selgemini peaks sõnastama selle (artiklid 31 ja 37), et koondtasus tuleb erinevate teenuseelementide hinnad kliendile eraldi välja tuua vaid juhul, kui üksikud teenuseelemendid hõlmavad eraldi või teisi tooterühmi.

4.4.4

Kasutaja seisukohalt on oluline, et laekuvate ja väljaminevate maksete puhul oleks üheselt mõistetavate andmete kõrval maksja ja maksesaaja kohta ka täielikud makse viiteandmed kasutuseesmärgi lahtris. Ainult sel viisil on võimalik täielikult automatiseerida rühmitamist avatud kontodesse ehk nõuetesse.

4.5   Artikli 41 teine lause — Lubada igat liiki autoriseerimine

4.5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni käsitlusviisi, et makse tuleb lugeda autoriseerituks ainult siis, kui maksja on andnud nõusoleku maksekorralduse edastamiseks makseteenuse pakkujale. Artikli 41 teises lauses muudetakse maksja nõusolek sõltuvaks ühe või mitme makse selgest autoriseerimisest. Sõnastus on ebaselge. Kui iga lepingulise suhte raames teostatava otsearvelduse puhul nõutaks selget autoriseerimist, kitsendaks see oluliselt tõhusat ja soodsat otsearveldamist.

4.5.2

Et ka edaspidi kasutada tarbija seisukohalt end tõestanud ja soodsaid arveldusviise (näiteks otsearveldus), peaks direktiiv keskenduma minimaalsele koordineerimisele, lubamata erandeid täielikule ühtlustamisele.

4.6   Artikli 48 lõiked 2 ja 3 — Tõendamiskohustuse jaotumine vaieldavate maksetehingute puhul ei ole tasakaalus

4.6.1

Tarbijad ei kiida SEPAt heaks, kui neil tuleb vaieldava autoriseerimise korral tegeleda ületamatute tõendamisraskustega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni käsitlusviisi, et kasutajale tuleks anda tõendamiskohustuse puhul soodustusi.

4.6.2

Selline käsitlusviis ei tohi mingil juhul viia selleni, et raske kuritarvitamise puhul võetakse makseteenuse pakkujalt vastutõendite esitamise võimalus. Artikli 48 lõige 2 aga takistab makseteenuse pakkujal kasutaja raske hooletus või isegi tahtluse tõendamist. Kui aga raske hooletusega või tahtlikult tegutseva makseteenuse kasutaja tegevust ei saa enam tõendada, siis põhjustab see igasuguse tavapärase hoolikuse mittearvestamist või kuritarvitamist. Samuti toob kõnealune regulatsioon kaasa teatud elektrooniliste maksemeetodite pakkumise ainult väga piiratud ulatuses.

4.6.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab kohustuste õiglast jagamist. Selle kohaselt on makseteenuse pakkuja kohustatud tõendama, et makse tõendamisvahendi omanik on maksekorralduse ise andnud. Kui makse on sooritatud eriliste ja kuritarvitamisekindlaks tunnistatud turvatunnustega, peaks kehtima prima facie (esimesel muljel põhinev) tõend, et makseteenuse kasutaja jättis makse autoriseerimata või tegutses vähemalt raske hooletusega. Muus osas ei tohiks tõendite hindamist riigisiseste kohtute kaudu ebamõistlikult piirata, seda enam, et liikmesriikide tsiviilprotsessiõigus on ühtlustamata.

4.7   Artikkel 49 — Autoriseerimata maksete puhul tuleb luua õiguskindlus tagastamist välistava ühtse tähtaja kehtestamisega

4.7.1

Direktiivi ettepaneku põhjendustes juhib komisjon tähelepanu sellele, et ühenduses tehakse makseteenuste raames ligikaudu 231 miljardit tehingut aastas. Juba see näitab selgelt, et teatud ajahetkel peab valitsema õiguskindlus küsimuses, kas tehing oli autoriseeritud. Kohase õiguskindluse loomiseks tuleks ajaliselt piirata makseteenuse kasutaja õigust makse tagastamisele autoriseerimata maksete puhul. Tähtaeg tuleb määrata õiglaselt. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab mõistlikuks üheaastast tähtaega.

4.7.2

Vastavalt artiklile 45 on makseteenuse kasutajal kohustus regulaarselt kontrollida enda kontol toimuvaid makseprotsesse ning vaidlustada autoriseerimata maksed kohe. Seetõttu on makseteenuse kasutaja makse tagastamisõiguse piiramine autoriseerimata maksete puhul ühele aastale järjepidev ja tasakaalustatud. Nii antakse nii maksteenuse pakkujatele kui ka makseteenuse kasutajatele vajalik õiguskindlus, et nimetatud tähtaja möödumisel on maksetehing lõplik. Lisaks vastaks aastane tähtaeg ka artiklis 44 sätestatud dokumentide säilitamise kohustusele.

4.8   Artiklid 49 ja 50 — vastutuse jagunemine tuleb uuesti läbi mõelda

4.8.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et vastutus makseteenuse pakkuja ja kasutaja vahel on vaja mõistlikult jagada. Ainult sellisel juhul kasutab tarbija makseteenust ja ainult sellisel juhul on makseteenuste pakkujatel võimalik teenust mõistliku hinnaga pakkuda.

4.8.2

Artiklis 49 esitatud makseteenuse pakkuja süüst sõltumatu vastutus autoriseerimata maksete eest tundub EMSK-le mõttekas, kui makseteenuse kasutaja kasutab makse tõendamisvahendit hoolikalt ja lepingule vastavalt.

4.8.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab artiklis 50 ettenähtud kasutaja vastutuse piiramist 150 000 eurole mõistlikuks, kui ta hoolikast käitumisest hoolimata ei märganud makse tõendamisvahendi kadumist, kuid teatas sellest viivitamata. Juhul kui kasutaja ei teata aga kadumisest viivitamatult, kuigi ta on selleks artikli 46 alusel kohustatud, ja makseteenuse pakkujal puudub seega võimalus kahju vältida või piirata, ei tohiks kasutaja saada vastutuse osas hoolikalt tegutseva kasutaja arvelt privileege.

4.9   Artikkel 53 — Tagasimakse tähtaeg tuleb üheselt kindlaks määrata

4.9.1

Tagasimaksenõude esitamine Euroopa otsearvelduste raames on kõnelause maksemeetodi oluline tunnus. Seejuures on oluline, et autoriseeritud maksete tagasimaksenõude esitamise tähtaja lõpp on kõigile, kes maksetehingus osalevad, üheselt määratletav. See ei ole tagatud artikli 53 lõike 1 esimeses lauses sätestatud tähtaja alguse sidumisega maksja teadasaamisega, sest ei maksesaaja ega tema makseteenuse pakkuja ei tea, millisel ajahetkel maksja makseteenuse pakkuja maksjat tegelikult teavitas maksetehingust tema kontol.

4.9.2

Põhjus on selles, et tegelikult on kontoväljavõtete esitamise ajavahemik väga erinev. Osaliselt on kontoväljavõtted saadaval ainult kvartali kaupa, osaliselt juba pärast ühe nädala möödumist või isegi iga päev. See on kasutajaeelistuste ja kulude küsimus. Olenevalt esitatava teabe sagedusest võib tagasimakse tähtaeg antud näidete puhul olla “kolm kuud pluss neli nädalat” või “üks nädal pluss neli nädalat” või isegi “üks päev pluss neli nädalat”. Maksetehingu lõplikkust ei ole selliselt võimalik kindlaks määrata. See oleks ettevalmistatava Euroopa otsearvelduse jaoks peaaegu lahendamatu probleem ning muudaks tõsiselt küsitavaks selle meetodi realiseerimise.

4.9.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb seetõttu ettepaneku, et vastavalt artikli 53 lõikele 1 hakatakse neljanädalast tähtaega lugema alates kliendi teavitamisest, kuid tähtaeg lõpeb igal juhul kaheksa nädalat pärast debiteerimiskande tegemist maksja kontolt.

4.10   Artiklid 60, 61 ja 67 — Maksetehingu sooritamises osalevate makseteenuse pakkujate kohustusi tuleb selgelt eristada

4.10.1

Artiklites 60, 61 ja 67 loetakse maksetehing sooritatuks maksesaaja konto krediteerimisega. See on ilma arusaadava põhjuseta seni kehtiva Euroopa välismaksete õiguse rikkumine. Segi aetakse maksja ja maksesaaja makseteenuse pakkuja lepingulised tingimused. Maksja makseteenuse pakkuja peaks sellisel juhul olema kohustatud millekski, mis seni oli ainult maksesaaja makseteenuse pakkuja kohustus ning mida maksja makseteenuse pakkuja ei saa kontrollida.

4.10.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb seetõttu ettepaneku jääda seni Euroopa välismaksete direktiivi alusel kõikides Euroopa liikmesriikides ühtselt kehtiva maksete õiguse põhimõtte juurde. Sellekohaselt vastutab maksja makseteenuse pakkuja ülekande eest kuni see jõuab maksesaaja makseteenuse pakkujani. Samas on maksesaaja makseteenuse pakkuja vastutav kuni summa krediteerimiseni saaja kontole.

4.11   Artiklid 60, 61 ja 67 — Maksetehingu sooritamise tähtajad tuleb muuta realiseeritavaks

4.11.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab oluliseks, et maksetehingu sooritamise tähtajad määratakse kindlaks nii, et need kujutaksid endast ühelt poolt praeguse olukorra selget optimeerimist, teiselt poolt aga ei oleks tehniline realiseerimine seotud ebaproportsionaalselt suurte kuludega, mis tooks kaasa maksete hinna tõusu.

4.11.2

Artiklites 60 ja 61 sätestatud maksetehingu sooritamise ühe pangapäeva pikkune tähtaeg (vastuvõtupäev pluss üks pangapäev) tundub praeguse seisuga veel liiga raskesti saavutatav. Kreeditkorraldusega tehtud välismaksete direktiivi kohaselt praegu kehtiv tavapärane tähtaeg on kuus pangapäeva (vastuvõtupäev pluss viis pangapäeva pluss üks päev krediteerimiseks = viiepäevane tähtaeg maksja makseteenuse pakkujale makse saaja makseteenuse pakkuja krediteerimiseks pluss ühepäevane tähtaeg makse saaja makseteenuse pakkujale makse saaja krediteerimiseks), millest võib aga kõrvale kalduda. Terve rida piirkondlikke ja väikseid makseteenuse pakkujaid viitab sellele, et nad ei suuda kõnealusest nõudest kinni pidada. Kavandatav (maksimaalne) maksetehingu sooritamise tähtaeg (ühepäevane tähtaeg maksja makseteenuse pakkujale makse saaja krediteerimiseks) oleks seega kuuendik seni lubatud tähtajast. Makseteenuse pakkuja arvamuse kohaselt oleks tehniline realiseerimine seotud ka ebaproportsionaalselt suurte kuludega ning tooks seega endaga vältimatult kaasa maksete hinna kallinemise. Euroopa pangandussektor on Credeuro konventsiooniga võtnud kohustuse kehtestada euromaksete jaoks maksetehingute sooritamise tähtajaks maksimaalselt kolm pangapäeva ja muudes Euroopa vääringutes tehtavate maksete jaoks üldjuhul kolm pangapäeva.

4.11.3

Juhul kui tekivad ebasoodsamad konkurentsitingimused piirkondlike ja väikeste makseteenuste pakkujate jaoks, soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee lähtuda mõistlikust üleminekutähtajast, kus maksetehingute sooritamise tähtaeg on kolm päeva. See ei mõjuta volitust kehtestada lühemaid tähtaegu riigisiseste maksete korral (artikkel 64).

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/56


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus)”

KOM(2005) 650 lõplik — 2005/0261 (COD)

(2006/C 318/10)

24. veebruaril 2006. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus)”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 26. juulil 2006. Raportöör oli hr FRANK VON FÜRSTENWERTH.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006 (13. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 191, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 5.

1.   Järelduste ja soovituste kokkuvõte

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni kavatsust reguleerida lepinguliste kohustuste rahvusvahelist eraõigust Euroopa määruse alusel. Seeläbi arendatakse Euroopa rahvusvahelise eraõiguse norme järjekindlalt edasi ja täidetakse lünk ühenduse õiguse senises süsteemis. Määrus on kasulik ja vajalik ühtse Euroopa õigusruumi arendamiseks, kuna seni teemat reguleerinud 1980. aasta Euroopa lepingulise võlaõiguse Rooma konventsioon (1) vajab kaasajastamist. Selle saavutamine oleks aga lepingu mitmepoolse iseloomu tõttu kaheldav, või kui üldse võimalik, siis aeganõudvate läbirääkimiste abil.

1.2

Komitee julgustab komisjoni ja palub samas esitatud ettepanekuid arvesse võttes lõpetada töö võimalikult kiiresti, et määrus saaks jõustuda.

1.3

Komitee tervitab komisjoni jõupingutusi kõrvaldada täieliku ühtlustamise teel õiguslik lünk, mis valitseb liikmesriikidele kehtiva Euroopa õigusakti puudumise tõttu lepinguliste kohustuste rahvusvahelise eraõiguse valdkonnas. See lihtsustab märkimisväärselt õiguse kohaldaja tegevust. Ta võib tulevikus lähtuda ühtsest normistikust, mis on identne tänu määruse vahetule kohaldatavusele kõikides liikmesriikides. Määrus on vajalik täiendus pakutud Rooma II määrusele (2), mis on seadusandlikus protsessis edasijõudnud etapis. Käesolev määrus viib koos nimetatud määrusega selleni, et Euroopa Liidul saab esmakordselt olema (peaaegu) lõplik rahvusvahelise eraõiguse süsteem võlaõiguse jaoks

1.4

Komitee kutsub EÜ seadusandlikke institutsioone üles vastu võtma järgmised muudatusettepanekud:

artikli 3 lõike 1 kolmas lause tuleks muuta tõlgendamissätteks;

artikli 3 lõiget 3 tuleks täiendada nii, et tarbijalepingute puhul tekib hilisem rakendamisele tuleva õiguse valik alles pärast vaidluse tekkimist;

tuleks kaaluda, kas eritingimustest tulenevatel erandjuhtudel ei oleks mõttekas kohaldada vähem rangeid eeskirju kui toodud artikli 4 lõikes 1;

tuleks kontrollida, kas ja millistel tingimustel on võimalik artikli 5 raames tagada rakendamisele tuleva õiguse valiku vabadus ka nendel juhtudel, kui ettevõtja tegutseb tarbija asukohariigis või on suunanud oma tegevuse antud riigile;

artikli 22 punkt c tuleks välja jätta.

Määruse jõustumiseks tuleks asjaomane töö lõpetada esimesel võimalusel.

1.5

Komitee võtab rahuloluga teadmiseks, et Iirimaa soovib vabatahtlikult määrusega ühineda. Komitee väljendab kahetsust, et määrus ei hakka kehtima Ühendatud Kuningriigis ja Taanis. See tähendab, et ühtlustamise mõju on nõrgem kui võiks olla. Komitee palub komisjonil teha kõik endast olenev, et määrus hakkaks kehtima või võetaks üle mõlemas nimetatud riigis.

2.   Üldised märkused

2.1   Algatuse põhjendus

2.1.1

Määrusega loob komisjon Euroopa Liidus ühtse lepinguliste kohustuste rahvusvahelise eraõiguse, kuigi selline õigus eksisteerib mingil määral juba alates 1980. aastast, kui enamik Lääne-Euroopa riike otsustas sõlmida Rooma konventsiooni. Sellest alates on konventsiooniga järk-järgult liitunud teised riigid. Mitmepoolse lepingu vorm valiti seetõttu, et EMÜ asutamisleping ei sisaldanud tollal õiguslikku alust vastava EÜ õigusakti väljaandmiseks. Pärast veerand sajandit kestnud Rooma konventsiooni kohaldamist jõuti arusaamisele, et see oli tõeline edusamm ja selle lahendused on põhijoontes tänagi rakendatavad. Leitud nõrkade kohtade läbivaatamine ja kaasajastamine on aga asjakohane. Rooma konventsiooni kui mitmepoolse konventsiooni puhul oleks see võimalik vaid uute läbirääkimiste abil, mis oleksid aga pikaajalised ja mille tulemusi ei oleks võimalik ennustada. Selleks ei ole enam vajadust, kuna EÜ asutamisleping sisaldab täna õiguslikku alust vastava EÜ õigusakti väljaandmiseks (EÜ asutamislepingu artikli 61 punkt c ja artikli 65 punkt b). Õiguse kohaldamise hõlbustamiseks peavad normid olema tulevikus identsed kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Selleks tuleb kõne alla õiguslik vahend määruse kujul.

2.1.2

Komisjon viis 2004. aastal läbi avaliku arutelu 2003. aasta rohelise raamatu (3) alusel. Sealjuures oli suur enamus määruse väljaandmise poolt. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (4) ja Euroopa Parlament (5) tunnustasid samuti Rooma konventsiooni muutmist Euroopa määruseks ja selle kaasajastamist.

2.2   Õiguspoliitiline taust

2.2.1

Määrust tuleb vaadelda komisjoni tegevuste kontekstis tsiviil- ja tsiviilmenetlusõiguse valdkonnas, mille eesmärk on ühtse Euroopa õigusruumi loomine ja kodanike juurdepääsu hõlbustamine õigusele. Komitee on korduvalt avaldanud arvamust komisjoni mitmete ettepanekute kohta (6).

2.2.2

Eriline seos on algatusel komisjoni töödega materiaalsete rahvusvahelise eraõiguse normide valdkonnas, nimelt komisjoni ettepanekutega Rooma II määruse kohta. See vastab Rooma I määrusele ja on selle loomulik täiendus.

2.3   Õiguslik alus, proportsionaalsus, subsidiaarsus ja õiguslik vorm

2.3.1

Määruse eesmärk on lähendada rahvusvahelise eraõiguse norme lepingulise võlaõiguse valdkonnas. Eraõiguse normide ühtlustamise õiguslik alus on EÜ asutamislepingu artikli 61 punkt c ja artikli 65 punkt b. Seega on komisjonil volitus sekkuda, kui see on vajalik siseturu sujuvaks toimimiseks. Komitee arvates on see antud juhul nii, kuna rahvusvahelise eraõiguse normide ühtlustamine aitab kindlustada majandussubjektide võrdväärset kohtlemist ühenduses piiriüleste juhtumite korral, suurendada õiguskindlust, lihtsustada õiguse kohaldamist ja seega edendada valmisolekut asuda piiriülesesse tegevusse. Samuti soodustatakse seeläbi õigusaktide vastastikust tunnustamist, kuna nende sisuline õigsus saab olema teiste liikmesriikide kodanikele vahetult kontrollitav.

2.3.2

Nimetatud eesmärke ei ole võimalik saavutada liikmesriikide poolt eraldi võetavate meetmete abil. Need nõuavad Euroopa Liidu poolset tegutsemist. Euroopa Liidu tegevus vastab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttele (EÜ asutamislepingu artikkel 5).

2.4

Komisjon on määruse vormi valinud õigustatult, kuna see ei võimalda liikmesriikidele rakendamisel mänguruumi, nagu see on direktiivi korral. Direktiivi tagajärg oleks õiguskindlusetus, mida aga tuleb vältida.

3.   Konkreetsed märkused

3.1   Materiaalõiguslik kohaldamisala, kolmandate riikide õiguse kohaldamine (artiklid 1, 2)

3.1.1

Määrus reguleerib tsiviil- ja kaubandusasjade lepinguliste kohustuste rahvusvahelist eraõigust (artikli 1 lõige 1). Seadusandja saab siin tugineda nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 (artikkel 1) terminoloogiale, mida kasutatakse ka ettepandud Rooma II määruses, kuna selle sisu on selgelt määratletud. Maksu-, tolli- ja haldusasjade väljajätmine on seega iseenesestmõistetav. Väljajätmise mainimine on seega ülemäärane, kuigi kahjutu.

3.1.2

Määrusega ei soovita reguleerida kogu rahvusvahelist eraõigust ja isegi mitte sellises ulatuses, et seda oleks võimalik kohaldada üksikjuhtumi korral, näiteks otsuse langetamisel lepingulise kohustuse juhtumi üle. Seadusandja toimib õigesti, et ei sea eesmärki liiga kõrgele, mis võiks ohustada projekti rakendatavust. Seetõttu on füüsilise isiku õigusliku seisundi (õigus- ja teovõime — artikli 1 lõike 2 punkt a) väljajätmine õigustatud, kuna rahvusvahelise eraõiguse kõnealust valdkonda reguleeritakse selle ühiskonnapoliitilise tähenduse tõttu traditsiooniliselt eraldiseisvate vahenditega (seni peaaegu eranditult mitmepoolsete lepingutega (7)). Kohustuste väljajätmine, mis põhinevad perekonnasuhetel ja ülalpidamiskohustustel ning omandisuhetel, abielu, pärimise ja testamendiga seotud asjadel (artikli 1 lõike 2 punktid b, c), on asjakohane sarnastel põhjustel või neid tuleb reguleerida eraldiseisvate õigusvahenditega.

3.1.3

Vekslite, tšekkide ja väärtpaberitega seotud kohustuste (artikli 1 lõike 2 punkt d) väljajätmine põhineb asjaolul, et neid reguleeritakse eraldi lepingutes (8), mida kohaldatakse ka väljaspool ühendust ning mille püsivust ei tohiks ohustada.

3.1.4

Arbitraažikokkulepete ja kohtu valiku kokkulepete väljajätmine (artikli 1 lõike 2 punkt e) põhineb nende valdkondade kuuluvusel rahvusvahelise tsiviilmenetlusõiguse alla, kus neid on võimalik ainelises kontekstis paremini reguleerida, ja osaliselt on need reguleeritud ühenduse piire ületavate lepingutega. Sama kehtib tõendite ja menetluste kohta (artikli 1 lõike 2 punkt h).

3.1.5

Ühenduste ja äriühinguõigusega seotud toimingute või juriidiliste isikute õigusega seotud toimingute väljajätmine artikli 1 lõike 2 punktist f on vältimatu, kuna nendes käsitletud küsimused on niivõrd tihedalt seotud ühingu põhikirjaga, et reguleerimine peaks toimuma antud kontekstis. Angloameerika õiguse erivaldkond on trust (usaldusfond). See jäeti välja juba Rooma konventsioonist (artikli 1 lõike 2 punkt g). Määruses toimitakse sellele vastavalt (artikli 1 lõike 2 punkt g).

3.1.6

Lepingueelsetest suhetest tulenevate kohustuste (artikli 1 lõike 2 punkt i) väljajätmine on seotud seadusevastaste lepinguliste kohustustega. Need kuuluvad süstemaatiliselt pakutud Rooma II määruse alla ja seega on väljajätmine õigustatud.

3.1.7

Komitee võtab rahuloluga teadmiseks, et Iirimaa soovib vabatahtlikult määrusega ühineda. Komitee avaldab kahetsust, et Ühendkuningriik ei otsustanud kõnealust sammu järgida. Taanis ei hakka määrus kehtima (artikkel 1 lõige 3) enne, kui sõlmitakse vastav rakenduskokkulepe Taani ja ühenduse vahel või kui Taani võtab määruse sätted vabatahtlikult üle riiklikku õigusesse. Komitee palub komisjonil teha kõik endast olenev, et määrus hakkaks kehtima või võetaks üle mõlemas nimetatud riigis. Üksikute liikmesriikide eemalejäämine tõkestaks määrusega kavandatud üleeuroopaliste rahvusvahelise eraõiguse normide ühtlustamise eesmärgi saavutamist. Oleks kahetsusväärne, kui nendega seoses tuleks ka edaspidi tugineda Rooma konventsioonile, sest Rooma konventsiooni ja Rooma I määruse vahel on sisulised erinevused. Vastavalt sellele, kus juhtum tulevikus kohtusse jõuab — mis on olenemata nõukogu määrusest (EÜ) nr 44/2001, Brüsseli konventsioonist kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ja Lugano konventsioonist teatud määral juhuslik –, võib see endaga kaasa tuua ühe ja sama juhtumi üle otsustamise erineval viisil. Antud olukorraga oleks ühendusel keeruline toime tulla.

3.1.8

Määrus näeb ette õiguse kohaldamise, arvestamata sealjuures, kas tegu on liikmesriigi või kolmanda riigi õigusega (artikkel 2). Määrus järgib seega tunnustatud rahvusvahelise eraõiguse standardit, mis keelab teiste õigussüsteemide diskrimineerimise. Komitee tervitab seda. Kui on õige, et juhtumi asjaolud suunavad koosseisu lahenduse leidmiseks teatud õigussüsteemi poole, ei saa olla erinevusi selles osas, kas tegu on ühendusesisese õigussüsteemiga või mitte.

3.2   Kohaldatava õiguse üldeeskirjad (artiklid 3, 4)

3.2.1

Artikli 3 lõige 1 kuulutab põhimõtteliselt kohaldatavaks õiguse, mille lepingupooled on valinud. Komitee tervitab nimetatud sätet, kuna selles võetakse arvesse lepinguõiguses kehtivat läbirääkimisvabaduse põhimõtet ja see vastab tunnustatud rahvusvahelise eraõiguse standarditele. Säte vastab üldjoontes üldiselt asjakohaseks peetava Rooma konventsiooni i artikli 3 lõikes 1 sisalduvale korrale. Komitee tervitab seda lähenemisviisi, aga näeb siin siiski ohtu, et normi praktilise kohaldamise käigus võivad kohtud hakata tegelema lepingupoolte hüpoteetilise tahte väljeselgitamisega, omamata selleks piisavalt pidepunkte. See tuleks välistada. Asjakohane oleks seda põhjendustes (punkt 7) selgitada. Artikli 3 lõige 3 läheb valikuvabaduse rõhutamisel nii kaugele, et lepingupooled võivad igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust. Komiteel on selle üle küll põhimõtteliselt hea meel, kuid ta näeb siin siiski võimalikku ohtu tarbija kaitsmise seisukohalt, kelle jaoks ei ole ehk kõnealuse toimimisviisi tagajärjed täielikult etteaimatavad. Komitee soovitab lubada tarbijalepingute puhul kõnealust hilisemat valikuvabadust paralleelselt kohtu valiku kokkulepete korraga (määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 17 punkt 1) alles pärast vaidluse tekkimist, sest sellisel juhul on tarbija saanud hoiatuse ja tegutseb ettevaatlikumalt.

3.2.2

Artikli 3 lõike 1 kolmandas lauses eeldatakse lepingupoolte kohtu valiku kokkuleppe osas, et pooled soovisid valida kohtu asukohariigi õiguse (juhul kui nad ei ole selgelt valinud muud õigust). Nimetatud sätet toetavad jõupingutused foorumi ja õiguse kokkulangevuse nimel. Kokkulangevus aitab tavaliselt lihtsustada kohtuotsuse langetamist. Komitee kahtleb siiski, kas ei tehta liiga lepingupoolte tahtele, kui säte sõnastatakse nii rangelt. Kohasem oleks säte vabamaks muuta ja sõnastada see vaid teise lause tõlgendamisabina järgmiselt:

“Sealjuures tuleb eelkõige arvestada lepingupoolte kohtu valikuga.”

3.2.3

Komitee sooviks lähemalt käsitleda ühte aspekti, mis on eriti tähtis Euroopa õigusruumi tuleviku seisukohalt, nimelt Euroopa ühenduse vabatahtliku instrumendi või 26. režiimi loomist. Selle all tuleb mõista lepingupoolte valitavat ühenduse tsiviilõiguse korda, mille loomist praegusel hetkel arutatakse ja mille eeletapp võiks olla väljatöötatav ühtne tugiraamistik. Artikli 3 lõige 2 hõlmab sissejuhatavat klauslit, mis võimaldab lepingupooltel otsustada kõnealuse rahvusvahelise õigussüsteemi kasuks. See ei ole rahvusvahelises eraõiguses seni iseenesestmõistetav ja komitee tunneb selle üle suurt heameelt. Lepingupooled saaksid seega esmakordselt kasutada ühtset üleeuroopalist lepingumustrit, mis kujutaks endast suurt edusammu siseturu jõustumisel (9).

3.2.4

Artikli 4 lõige 1 hõlmab kohaldatavat õigust puudutavaid eeskirju mitmete võlalepingute jaoks, mis on sisuliselt Rooma konventsioonist üle võetud korra täitmine määruse artikli 4 lõikes 2. Rooma konventsiooni kehtivuse korral oleksid nimetatud eeskirjad tulenenud alles pärast Rooma konventsiooni artikli 4 lõike 2 tõlgendamist. Ehkki praegu võib komisjoni esitatud korda vaadelda võiduna õiguskindluse osas, tuleb see siiski jäiga ja paindumatu korra arvelt, mis ise ei luba mingeid kõrvalekaldeid, kui see peaks olema üksikjuhtumi korral asjakohane. Komiteele kardab, et kõnealusel algatusel, mis on Rooma konventsiooniga võrreldes samm tagasi, võivad olla negatiivsed tagajärjed, kuna reaalsed on juhtumid, kus kohaldatava õiguse ranged eeskirjad viivad mitteasjakohase lahenduseni. Sellistes erandolukordades oleks mõeldav, et kohtunikul oleks võimalus rakendada sobivamat õigust, mis viiks rahuldavama lahenduseni. Mingil juhul ei tohi selline korrast kõrvalekaldumine viia meelevaldsele käitumisele kohaldatava õiguse suhtes. Seega tuleb kõrvalekaldumist väga hoolikalt kaaluda ja otsuses esitada selle kohta väga mõjuv põhjendus, et see oleks kooskõlas püstitatud eesmärgiga tagada kohaldatava õiguse osas suurem õiguskindlus ja ootuspärasus. Komitee kutsub üles uurima, kas nimetatud kaalutlustel ei oleks mõttekas korda muuta.

3.2.5

Komitee mõistab artikli 4 lõike 1 punktiga f seotud komisjoni eesmärki. Ta soovib aga juhtida tähelepanu sellele, et paljud tööstusomandilepingud on nende sõlmimise alusest tulenevalt ülekantavad teistel tingimustel kui õiguse omaja alalise elukoha järgne õigus. Kuna artikli 4 lõikes 1 ei mainita alalise asukoha õiguse kohaldamist õigussuhete loomisele, võib kohaldatava õiguse vahetamine õiguse omaja alalise elukoha hilisema muutmise kaudu tekitada kõnealustel juhtudel probleeme tööstusomandilepingute õigusliku alusega. Komitee soovitab komisjonil osutatud probleemiga tegeleda ja pakkuda välja adekvaatne lahendus.

3.3   Kohaldatava õiguse erieeskirjad (artiklid 5–17)

3.3.1

Artikkel 5 kujutab endast Rooma konventsiooni sätete ümberkujundamist tarbijalepingute jaoks, mida peetakse paljuski raskesti mõistetavaks ja muutmist vajavaks. Komitee on seisukohal, et komisjon liigub õiges suunas, kuna tulevikus välditakse kahe erineva õigussüsteemi keerulist kohaldamist ühele ja samale juhtumile, milleks kohustab Rooma konventsiooni artikkel 5. Kahtlemata vajab ettevõtjaga lepinguid sõlmiv tarbija ka rahvusvahelise eraõiguse alast kaitset. See on põhimõtteliselt tagatud tarbija alalise elukohariigi õiguse kohaldamisega (artikli 5 lõige 1), sest see on õigussüsteem, mida tarbija (ilmselt kõige paremini) tunneb, mille keelt ta valdab ja kus ta saab kõige hõlpsamini professionaalset nõu. Lisaks nõuab esitatud tekst, et majandustegevus peab olema suunatud tarbija alalise elukoha riigile või olema teostatud antud riigis. Seega tullakse vastu (tuginedes Rooma konventsioonile) ettevõtjate huvidele, kes kalduvad kokku leppima oma asukohariigi õiguses, kuna see on neile mugavam, seega võimaldatakse seda neile ka ülejäänud juhtudel. Komitee küsib endalt, kas on tõesti vajalik lepingupooled tarbijalepingute valdkonnas artikli 2 tähenduses rakendatava õiguse valiku võimalusest täiesti ilma jätta. Komitee peab pigem tõenäoliseks, et rakendatava õiguse valiku võimalus oleks kasulik ka tarbijatele, vähemalt juhul, kui võetakse teatud kaitsemeetmeid, mida nad väiksemate kogemuste ja nõrgema lepingupoolena kahtlemata vajavad. Sellest tulenevalt soovitab komitee komisjonil säte eeltoodud tähenduses veelkord läbi vaadata.

3.3.2

Töölepingute (artikkel 6) korraldus tuleneb töötajate erilisest kaitsevajadusest. Kõnealune säte on üle võetud Rooma konventsiooni artiklist 6, mida täiendavad sätted, mis võtavad nõuetekohaselt arvesse suhete edasiarenemist sõltuva töö valdkonnas. Sõna “kust” lisamise aluseks on muutus, mis tuleneb Euroopa Kohtu otsustest seonduvalt Brüsseli konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, täpsemalt selle artiklist 18. Komitee küsib endalt siiski, mida tähendab “ajutine” töötamine teises riigis (artikli 6 lõike 2 punkt a), kui nii määruses kui ka seletuskirja põhjendustes puudub selle täpne määratlus. Nimetatud puudus tuleb kindlasti kõrvaldada, sest asjaolul, et töötatakse “ajutiselt”, on kohaldatava õiguse määramisel otsustav tähendus. Puudust ei ole võimalik kõrvaldada töötajate lähetamise direktiivi artikli 2 (10) alusel, sest ka see ei sisalda täpset määratlust. Lisaks sellele suudab komitee endale vaid raskustega ette kujutada, milleks on vaja sätestada territooriumid, “mis ei kuulu ühegi riigi suveräänsuse alla” (artikli 6 lõike 2 punkt b). Võimalik, et selle all peetakse silmas rahvusvahelistes vetes paiknevaid naftaplatvorme. Seda tuleks vähemalt seletuskirjas selgitada.

3.3.3

Artikkel 7 käsitleb õiguslikku esindatust, mida on Rooma konventsioonis vaid osaliselt reguleeritud, jättes välja õigussuhted esindaja ja kolmanda isiku vahel. Kõnealuse lünga täitmine tundub olevat ajakohane (artikli 7 lõige 2). Küsimusele, millist õigust tuleks siinkohal kohaldada, on keeruline vastata, sest mängus on nii esindaja kui ka kolmanda isiku huvid. Kolmas isik peaks volituste rikkumisel või volituseta tegutsemisel olema tavaliselt see, kes kaitset vajab. Esitatud tekst püüab arvesse võtta mõlema osapoole huve ja saavutab seega komitee heakskiidu.

3.3.4

Kohustuslike sätete valdkond on keeruline. Võimalusel tohiks lepingupoolte õiguse valiku tulemusi mõjutada võimalikult vähe ning õiguse kohaldamist ei tohiks raskendada kohaldatava õiguse väliste eeskirjadega. Artikkel 8 vastab põhijoontes Rooma konventsiooni artikli 7 lõikele 2. Määrus annab Euroopa Kohtu asjaomaseid kohtuotsuseid arvestades (11) kohustuslikele sätetele õigusliku määratluse ja kehtestab need. Õiguse kohaldajate jaoks on kõnealused juhtumid seotud probleemidega, et otsustamise järjepidevus katkestatakse ühe juhtumi jaoks, võib-olla tuleb kohaldada mitteharmoneeruvaid või isegi vastuolulisi norme ja lõpptulemusena need teineteisega kooskõlla viia. See on aeganõudev, õiguslikult keeruline ja vähendab õiguskindlust. Komitee ei näe siiski — arvestades liikmesriikide õiguste lähendamise olukorda — võimalust sellest põhimõtteliselt mööda vaadata, juba õigusteadlased toetavad ülekaalukalt kõnealuste normide kohaldamist rahvusvahelise eraõiguse juhtumitele.

3.3.5

Järgnevad artiklid 10–17 ei ole komitee arvates problemaatilised ega vaja üksikasjalikumat kommenteerimist, eriti kui võetakse lihtsalt üle Rooma konventsiooni sätted.

3.3.6

Artikkel 10 (lepingu vormiline kehtivus) vastab sidevahendite vahendusel sõlmitud lepingute rohkuse tõttu lepingute või ühepoolsete tehingute vormilise kehtivuse sätete lihtsustamise vajadusele, viies sisse täiendavad ettepanekud kohaldatava õiguse kohta.

3.3.7

Nõude loovutamine ja mõnes õigussüsteemis tuntud nõude üleminek kolmandale isikule võlausaldaja ja võlgneva kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu alusel täidavad majanduslikult sama ülesannet (12). Õige on mõlemaid ühiselt reguleerida artiklis 13. Lõikesse 3 lisatakse uus rahvusvahelise eraõiguse norm, mis reguleerib küsimust, millise õiguse alusel tuleb otsustada, kas kolmandalt isikult on võimalik nõuda kohustuse täitmist. See tugineb õigustatult ÜRO 12. detsembri 2001. aasta konventsioonile nõuete loovutamise kohta rahvusvahelises kaubanduses.

3.3.8

Artikkel 14 sisaldab rahvusvahelise eraõiguse sätet nõude seadusliku ülemineku kohta. See on tuntud enamikes õigussüsteemides. Rahvusvahelise eraõiguse norm on seega vajalik. Artikkel 15 täiendab artiklit 14 rahvusvahelise eraõiguse normi võrra, millega sätestatakse mitme võlgniku ühine vastutus nõude seaduslikul üleminekul. Artiklite 14 ja 15 koondamine ühte sättesse oleks olnud mõistlik, aga ei ole kohustuslik.

3.4   Muud sätted ja lõppsätted (artiklid 18–24)

3.4.1

Määruse peatükkides III ja IV käsitletud teemad kajastavad peamiselt üldisele rahvusvahelise eraõiguse standardile vastavaid tehnilisi sätteid, millest ühtegi ei ole vaja üksikasjalikult kommenteerida. See kehtib eelkõige artikli 19 kohta (tagasisaate- ja edasiviite välistamine), mis vastab Rooma konventsiooni artiklile 15, artikli 21 kohta (mitme õiguskorraga riigid), mis vastab Rooma konventsiooni artiklile 19, artikli 20 kohta (avalik kord), mis vastab Rooma konventsiooni artiklile 16, ja artikli 23 kohta (seos kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega), mis vastab Rooma konventsiooni artiklile 21.

3.4.2

Isiku alaline elukoht (artikkel 18) etendab tänases rahvusvahelises eraõiguses keskset rolli kohaldatava õiguse määramisel. Samas kui füüsilise isiku alalise elukoha määramine ei tekita probleeme, võivad kahtlused tekkida juriidiliste isikute puhul. Määrus kõrvaldab need asjakohaselt, kui kuulutab määravaks peakontori asukoha. Määruse EÜ (nr) 44/2001 artikli 60 ülevõtmine ei oleks olnud asjakohane, kuna määrus on põhimõtteliselt seotud viibimiskoha, mitte alalise elukohaga. Lisaks oleks seal välja pakutud kolmekordne lahendus toonud kaasa väiksema õiguskindluse.

3.4.3

Artikli 22 punkt c on raskesti mõistetav. Näib, nagu soovitaks määruses kehtestada, et hiljem välja antavad ühenduse õigusaktid võiksid sisaldada oma rahvusvahelise eraõiguse norme, mida tuleb eelistada käesoleva määruse kohaldamisele. Rahvusvahelise eraõiguse lihtsustamise saavutatud tase peab säilima ka tulevikus. Vältida tuleb hajumist erinevate õigusallikate vahel, mille sätted on sisuliselt erinevad. Kui tulevikus peaks tekkima vajadus erinormide järele, tuleks need määrusesse integreerida.

Komitee kutsub üles välja jätma punkti c.

3.5   I lisa

3.5.1

Lisa kolmandas ja neljandas taandes nimetatakse õigusakte “kahjukindlustuse teine direktiiv” ja “elukindlustuse teine direktiiv”. Olenemata sellest, et viimatinimetatud direktiiv tühistati ja eeldatavasti mõeldi selle asemel tegelikult elukindlustuse direktiivi (13), on mõlemad taanded problemaatilised. Komitee ei lähe küll nii kaugele, et nõuda mõlema taande väljajätmist. Komitee soovib aga juhtida rõhutatult tähelepanu suurtele probleemidele, mida ettepanek põhjustab. Seeläbi mängitakse maha oluline võimalus rahvusvahelise eraõiguse lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks ning asjaomase tegevusvaldkonna probleemide lahendamiseks. Seoses artikli 22 punktiga a viiksid I lisa kolmas ja neljas taane selleni, et määrust ei oleks võimalik kohaldada ühendusesisese riski asukohaga (otse- ja esmaste) kindlustuslepingute (14) rahvusvahelisele eraõigusele, kuna seda reguleeritakse kõnealuste direktiividega.

3.5.2

Väljapool Euroopa Liitu asuva riskiga kindlustuslepingute rahvusvahelist eraõigust reguleerib määrus aga väga hästi, vastupidiselt Euroopa Liidus asuva riskiga lepingutele (aga vaid siis, kui leping sõlmiti ELi välise kindlustusettevõttega) ja edasikindlustuslepingutele. Seega mõjutatakse olukorda, mis juba niigi põhjustab segadust õiguse kohaldajate jaoks (15). Kindlustuslepingute rahvusvahelist eraõigust on juba alates kindlustusdirektiivide väljaandmisest reguleeritud sisuliselt erinevalt võrreldes võlalepingute üldise rahvusvahelise eraõigusega (Rooma konventsiooni i artikli 1 lõige 3), ehkki kindlustuslepingud on samuti võlalepingud. Selle aluseks ei olnud mitte materiaalsed põhjused, vaid see, et Rooma konventsiooni lõpetamisel ei olnud töö teise kindlustusdirektiiviga veel alanud ja enne rahvusvahelise eraõiguse reguleerimist sooviti ära oodata, kuidas kujuneb järelevalveõiguse raamistik (16). Põhjendus on iganenud.

3.5.3

Järelevalveõiguse alusel loodud direktiivides on rahvusvahelise eraõiguse normid võõrkehaks. Asjasse mittepühendatud õiguse kohaldaja ei eeldaks seal nende olemasolu. Jaotamise tõttu erinevatesse horisontaalsetesse ja valdkonnaga seotud õigusallikatesse muudetakse kindlustuste rahvusvaheline eraõigus keerulisemaks. Õigusliku järjepidevuse seisukohalt oleks soovitav teha kokkuvõte erisätete kõrvaldamisel.

3.5.4

Sisuliselt muutmata kujul direktiivide rahvusvahelise eraõiguse üle võtmine Rooma I määrusesse ei näi mõttekana. Olukord, kus ilma materiaalse põhjuseta kehtivad erinevad sätted kindlustuslepingutele, mille risk asub Euroopa Liidus või väljapool seda, jääks püsima. Viide järelevalveõigusele ei saa seda õigustada: kindlustajate järelevalve toimub vastavalt asukohariigi põhimõttele ja põhjustab piiriüleste äritehingute puhul tavaliselt niigi järelevalve ja riski asukoha lahknevust. See on sama ELis asuvate ja ELis mitteasuvate riskide suhtes sõlmitavate kindlustuslepingute puhul. Ühenduses asuva riskiga kindlustuslepingute allutamine määruse üldeeskirjadele kohaldatava õiguse kohta on mõttekas. Kuna määrusega viiakse sisse kohaldatava õiguse valiku eeskirjad, jäetakse kindlusfirmadele ja nende klientidele mittetarbijate sektoris tulevikus tervitatavad, laiendatud õiguse valiku võimalused. Võimalikuks saaks mõistliku õiguse valiku alusel lepinguõiguse poolelt pakkuda üle kogu Euroopa samasuguseid tooteid, nii et jääb ära märkimisväärne toodete väljatöötamise vajadus. See viis minevikus selleni, et suure riskiga valdkondades ei kasutatud üldse kindlustajate teenuste osutamise vabadust. Seoses õiguse valikuga vajavad ka kindlustusvaldkonnas ainult tarbijad ulatuslikku kaitset. Nendega võrreldes küll vähemal määral kaitstud, siiski aga õiguse valiku suhtes mitte täiesti vabad ettevõtete ja füüsilisest isikust ettevõtjate rühmad ei vaja erilist kaitset. Neil on piisavalt ärikogemust, et mõista, kuhu nad satuvad, kui lahkuvad oma asukohariigi õigussüsteemist, või jõudmaks arusaamisele, et nad vajavad õigusalast nõustamist.

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Rooma konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta, 19.6.1980. Kehtiv redaktsioon: EÜT C 27, 26.1.1998, lk 36.

(2)  KOM(2006) 83 lõplik, 2003/0168 (COD).

(3)  KOM(2002) 654 lõplik.

(4)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus rohelise raamatu kohta, milles käsitletakse lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse 1980. aasta Rooma konventsiooni muutmist ühenduse õigusaktiks ning selle kaasajastamist. INT/176, 29.1.2004.

(5)  Euroopa Parlamendi resolutsioon menetlusõiguse lähendamise võimaluste kohta tsiviilasjades Euroopa Liidus (KOM(2002) 654 — KOM(2002) 746 — C5-0201/2003 — 2003/2087(INI)), A5-0041/2004.

(6)  Näiteks võib tuua:

 

nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus EÜT C 117, 26.4.2000, lk 6 (raportöör Malosse);

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004 Euroopa täitekorralduse loomise kohta vaidlustamata nõuetele, ELT L 143, 30.4.2004, lk 15. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 85, 8.4.2003, lk 1 (raportöör Ravoet);

 

nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1348/2000 tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta, EÜT L 160, 30.6.2000, lk 37. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus EÜT C 368, 20.12.1999, lk 47 (raportöör Hernįndez Bataller);

 

nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades, EÜT L 174, 27.6.2001, lk 1. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus EÜT C 139, 11.5.2001, lk 10 (raportöör Hernįndez Bataller);

 

nõukogu 29. mai 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1346/2002 maksejõuetusmenetluse kohta, EÜT L 160, 30.6.2000, lk 1. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, EÜT C 75, 15.3.2000, lk 1 (raportöör Ravoet);

 

tarbijakrediididirektiiv (KOM(2002) 443 lõplik, 11.9.2002). Vt EMSK arvamus ELT C 234, 30.9.2003, lk 1 (raportöör Pegado Liz);

 

tarbijalepingute lubamatute sätete direktiiv, EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, EÜT C 159, 17.6.1991, lk 35 (raportöör Hilkens);

 

roheline raamat, mis käsitleb Euroopa maksekorralduse menetlust ja meetmeid väiksemate kohtuvaidluste lahendamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks (KOM(2002) 746 lõplik). Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 220, 16.9.2003, lk 5 (raportöör dr von Fürstenwerth);

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek Euroopa maksekorraldusmenetluse loomise kohta. Sellega seonduv Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 221, 8.9.2006 (raportöör Pegado Liz).

(7)  Mitmesugused Haagi konventsioonid, näiteks 12. juuni 1902. aasta konventsioon abielu sõlmimisele kohaldatava õiguse kohta; 24. oktoobri 1956. aasta konventsioon laste ülalpidamiskohustusele kohaldatava õiguse kohta; 2. oktoobri 1973. aasta konventsioon ülalpidamiskohustustele kohaldatava õiguse kohta jne.

(8)  Rahvusvahelise veksli eraõiguse sätete Genfi konventsioon, 7. juuni 1930 ja rahvusvahelise tšekkide eraõiguse sätete Genfi konventsioon, 19. märts 1931.

(9)  Kui kunagi realiseeritakse vabatahtlik instrument/26. režiim, tõstataks see nõude olla parim mõeldavatest tsiviilõigustest. Kui otsustatakse rakendada kõnealust instrumenti, mitte riiklikku õigust, puuduks edaspidi vajadus selle kohandamiseks riiklike õigusaktidega või sekkumise lubamiseks riiklike kohustuslike sätete alusel (või “avaliku korra” alusel — artikkel 20). Pigem peaks vabatahtliku instrumendi valik viima nimetatud normide kogumi täiesti piiramatu kohaldamiseni, kuna see kajastab Euroopa Liidus üldiselt tunnustatud standardit. Kuna artikli 3 lõikes 2 on juba põhimõtteliselt sätestatud sellise õiguse valiku võimalus, tuleb järelikult ka siinkohal luua eeldused, mis võimaldaksid realiseerida vabatahtliku instrumendi eeliseid. Tuleks selgelt määratleda, et riigiülese õigussüsteemi kohaldamise kokkuleppel on artikkel 8 alusetu (sama kehtib ka “avaliku korra” kohta — artikkel 20).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega, EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.

(11)  RS C-369/96 ja C-374/96, 23.11.1999.

(12)  Märkus: seda tuleb vaadata vaid prantsuskeelsest versioonist, arusaamatult ei ole seda saksakeelses tõlgitud, kuna saksa õigussüsteemis kõnealune õiguslik instrument puudub. Tõlke täiuslikkuse huvides tuleks seda siiski kasvõi kirjeldavalt mainida.

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiiv (2002/83/EÜ) elukindlustuse kohta, EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1.

(14)  Vastupidiselt edasikindlustuslepingutele.

(15)  Hetkel on olukord järgmine: vastavalt Rooma konventsiooni i artikli 1 lõikele 3 on välistatud nende kindlustuslepingute kohaldamine, kuivõrd on tegu otsekindlustuslepingutega, aga siis, kui risk asub ELis. Kui see nii ei ole, ei ole võimalik otsustada Rooma konventsiooni põhjal, vaid kindlustuse direktiivide alusel. Kui tegu on edasikindlustuse lepingutega või risk asub väljapool ELi, kehtib siiski Rooma konventsioon.

(16)  Giuliano/Lagarde, aruanne lepinguliste võlakohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni kohta, EÜT C 282, 31.10.1980, lk 13.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/62


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses heitmetega ja sõidukite remonditeabe kättesaadavust ning millega muudetakse direktiivi 72/306/EMÜ ja direktiivi …/…/EÜ”

KOM(2005) 683 lõplik — 2005/0282 (COD)

(2006/C 318/11)

31. jaanuaril 2006. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses heitmetega ja sõidukite remonditeabe kättesaadavust ning millega muudetakse direktiivi 72/306/EMÜ ja direktiivi …/…/EÜ”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 12. juulil 2006. Raportöör oli hr RANOCCHIARI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul (13. septembri 2006. aasta istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas180, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 11.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub vajadusega edendada jätkuvalt sõidukite heitmete hulga vähendamist õigusaktide abil, võttes järk-järgult sihiks üha ambitsioonikamad eesmärgid. Seega tervitab komitee Euroopa Komisjoni ettepanekut, mis on samm soovitud suunas.

1.2

Samuti toetab komitee komisjoni otsust võtta direktiivi asemel vastu määrus ning pooldab valitud õigusloomeprotseduuri, mis tagab määruse vastuvõtmise kaasotsustamismenetluse teel, mida tehnilisemate aspektide osas täiendab komiteemenetlus (regulatiivkomitee abil).

1.3

Siiski tunneb komitee vajadust juhtida tähelepanu asjaolule, et määruse eelnõu oma praegusel kujul tekitab märkimisväärseid probleeme nii vastavale sektorile kui liikmesriikide sõidukite tüübikinnituse ja registreerimise eest vastutavatele valitsusasutustele.

1.3.1

Eriti soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee asendada kavandatud määruses sisalduvate uute eeskirjade jõustumise kuupäevad 1. jaanuariga 2010 (uute sõidukimudelite tüübikinnituse puhul) ja 1. jaanuariga 2011 (uute sõidukite registreerimiste puhul) või teise variandina vastavalt 36 ja 48 kuuga alates uue määruse avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas. Samuti soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee säilitada täiendava üheaastase perioodi N1-kategooria II ja III klassi sõidukite puhul (1).

1.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub diiselmootoriga varustatud sõidukitele kavandatud piirväärtustega. Samas on komiteel kahtlusi vajaduse osas karmistada veelgi eeskirju bensiini või kütuste baasil töötavate mootoritega sõidukite puhul.

1.3.3

Komitee on veendunud, et tuleks säilitada erand, mis võimaldab kinnitada teatud M1-kategooria reisijateveosõidukeid (2), mida kasutatakse spetsiifilistel eesmärkidel või tööks (nt väikebussid), väikestele tarbesõidukitele (N1) kehtestatud normide alusel. Seetõttu palub komitee komisjonil esitada selline nimetatud sõidukite määratlus, mis on kehtivas direktiivis sätestatuga võrreldes täpsem ja piiritletum.

1.3.4

Komitee arvates ei peaks kavandatud määrus sisaldama eeskirju, mida juba kehtivad muud määrused või direktiivid paremini hõlmavad.

1.3.5

Lisaks palub komitee komisjonil üle vaadata kavandatud määruse teksti need punktid, mis võivad tekitada halduslikku ebaselgust, kasutades selleks igapäevaselt mootorsõidukite tüübikinnituste ja registreerimisega seotud probleemidega tegelevate riiklike ekspertide tuge.

2.   Põhjendused ja õigusloomealane kontekst

2.1

Autodest (M1-kategooria sõidukitest) ja kergetest tarbesõidukitest (N1-kategooria sõidukitest) lähtuvaid heitmeid on seni reguleerinud direktiiv 70/220/EMÜ ja selle hilisemad muudatused. Kõige hiljutisemad täiendused ehk Euro 4 piirmäärad (3) jõustusid 1. jaanuaril 2005 (uute sõidukimudelite suhtes) ja 1. jaanuaril 2006 (uute registreerimiste suhtes).

2.2

Ettepanek näeb ette mootorsõidukitest lähtuvate heitmetega seotud eeskirjade karmistamist, asendades praegu kehtiva direktiivi määrusega. Sellist valikut on põhjendatud asjaoluga, et määrus ja selle eesmärgid oleksid liikmesriikides vahetult kohaldatavad ilma vajaduseta võtta määrus riiklikesse õigusaktidesse üle, nagu tuleks teha direktiivi puhul. Olemasolevad direktiivid tunnistatakse kehtetuks.

2.3

Komisjon teeb ettepaneku kasutada kaht paralleelset lähenemisviisi õigusloomele:

a)

Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad kaasotsustamismenetluse teel vastu määruse (ettepanek kaasotsustamismenetluseks);

b)

komisjon võtab koostöös komiteega vastu tehnilisi tingimusi määratleva määruse (ettepanek komiteemenetluseks).

2.4

Lisaks on avaldatud kavandatava määruse majandusliku mõju hinnang, milles on välja toodud ka sõidukite heitgaaside vähendatud piirväärtustega kooskõlla viimiseks vajalike meetmete rakendamise hinnangulised kulud.

3.   Ettepaneku sisu

3.1

Kavandatav määrus, mida on ühenduse žargoonis hakatud nimetama kui “Euro 5”, on kohaldatav bensiini, maagaasi, vedelgaasi ja diislikütuse baasil töötavate autode ning kergete tarbesõidukite suhtes. Määrusega kehtestatakse nende heitmete piirväärtused, mida komisjon prioriteetseteks on pidanud; nendeks on tahked osakesed, lämmastikoksiidid (NOx), süsinikmonooksiid (CO) ja süsivesinikud (HC).

3.2

Täpsemalt kehtestatakse kavandatud määruses järgmised piirangud ottomootoriga (bensiini ja gaasiliste kütuste baasil) ja diiselmootoritega varustatud sõidukite summutitorust väljuvatele heitgaasidele:

Bensiini ja gaasiliste kütuste baasil töötavate mootoritega varustatud sõidukite puhul kavandatakse lämmastikoksiidide (NOx) ja süsivesinike (HC) heitmete vähendamist 25 % võrra.

Diislikütuse baasil töötavate mootoritega varustatud sõidukite puhul kavandatakse tahkete osakeste heitmete vähendamist 80 % võrra, mis eeldab diislikütuse tahkete osakeste filtrite (DPF) kasutuselevõtmist. Samuti kavandatakse lämmastikoksiidide (NOx) heitmete vähendamist 20 % võrra.

Komisjon täiendab oma ettepanekuid summutitorudest lähtuvate heitmete piiramise kohta eeskirjadega, mis käsitlevad saastetõrjesüsteemide kulumiskindlust, kasutusel olevate sõidukite nõuetelevastavuse kontrollimist, pardadiagnostikasüsteeme (OBD), kütuseaure, tühikäigul väljuvaid heitmeid, karteri heitgaase, heitgaaside suitsusust ja kütusekulu mõõtmist.

3.3

Samuti nähakse määruses ette meetmed, mis on seotud sõidukite remonditeabele juurdepääsuga ettevõtjatele, kes ei tegutse volitatud edasimüüjate võrgustikus. Komisjoni ettepaneku kohaselt peaks see teave olema veebilehtede kaudu kergemini kättesaadav ja esitatud mõne rahvusvahelise tehnilise komitee poolt välja töötatud standardses vormis (OASISe standard (4)).

3.4

Komisjoni ettepaneku kohaselt peaks määrus jõustuma:

18 kuu möödumisel pärast määruse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas uute mudelite puhul ja 36 kuu möödumisel pärast määruse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas kõigi uute registreeritud sõidukite puhul (I klassi sõiduautod ja kerged tarbesõidukid),

30 kuu möödumisel pärast määruse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas uute mudelite puhul ja 48 kuu möödumisel kõikide uute registreeritud sõidukite puhul (II ja III klassi kerged tarbesõidukid),

see tähendab, et reisijateveoks mõeldud sõidukite puhul jõustuksid kavandatavad uued standardid 2008. aasta esimesel poolel.

4.   Üldmärkused

4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni otsust valida direktiivi asemel määrus. Kuna määrust ei ole vaja riiklikesse õigusaktidesse üle võtta, muutub see kohe ja samaaegselt kohaldatavaks kõikides liikmesriikides.

4.2

Komitee toetab kaheharulist õigusloomeprotsessi, rõhutades samas, et kaks määrust (kaasotsustamismenetluse tulemusena valmiv määrus ja komiteemenetluse tulemusena valmiv määrus) tuleks Euroopa Liidu Teatajas avaldada samaaegselt. Kõnealuses valdkonnas vajatakse mõlemat õigusakti, et projekteerida uute standardite täitmiseks vajalikke tehnilisi seadmeid.

4.3

Komitee tervitab kavatsust kehtestada diiselmootoriga töötavate sõidukite puhul rangemad heitmenormid.

4.4

Komitee on teadlik, et diislimootoriga sõidukite tahkete osakeste heitmeid vähendav uus tehnoloogia on juba kättesaadav ning kavandatavatest piirmääradest kinnipidamiseks on vaja selle laialdast kasutamist.

4.5

Sellele vaatamata tunneb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee muret seoses kavandatava määruse majandusliku mõju hindamisega:

Täiesti vastupidiselt programmi CAFE (5) puhul kasutatud töömeetoditele ei ole õhusaastet põhjustavates sektorites võetavate meetmete tasuvuse hindamiseks kasutatud mudelite alusel saadud tulemusi CARS 21 (6) poolt soovitatud viisil kättesaadavaks tehtud.

Majandusliku mõju hindamisel viidatakse ainult autodest lähtuvate heitmete uute piirväärtuste jõustumisest tulenevatele lisakuludele ja vastavale heitmete vähenemisele tonnides/aastas. Seega ei ole võimalik CAFE mudelite alusel võrdlevalt hinnata nende meetmete tasuvust, mida võiks rakendada teistes sektorites.

Määruses kavandatud Euro 5 stsenaariumi näitajaid, mille pakkus välja ettevõtluse peadirektoraadi poolt selleks otstarbeks valitud sõltumatutest ekspertidest koosnev töörühm (7), on tootmismahu suurenemisest tulenevate mastaabisäästude arvessevõtmiseks vähendatud 33 % võrra, ilma et valitud protsenti oleks kuidagi selgitatud (8).

Sõltumatute ekspertide rühma poolt välja arvutatud kulud sõidukite erinevate heitmete vähendamisega seotud stsenaariumidega vastavusse viimiseks sisaldavad juba praegu väärismetallide hinna 30 %-list vähenemist. Väärismetallid on heitgaaside töötlemise süsteemide üheks kõige olulisemaks osaks ja nende turuhind mõjutab märkimisväärselt selliste süsteemide hinda. Ülaltoodud hüpoteesi ei saa põhjendada asjaoluga, et plaatina hind on viimase viie aasta jooksul stabiilselt tõusnud.

4.6

Problemaatilised on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ka määruse rakendamise kuupäevad:

Uue määruse jõustumisele järgnev 18kuuline periood ei ole piisav, sest teadaoleva tehnoloogia (mida ei ole veel konkreetsetele mudelitele kohaldatud) rakendamine tootmises võtab vähemalt kolm aastat.

Määruses tuleks kehtestada, et uute sõidukimudelite kinnitamise uued nõuded jõustuvad kas alates 2010. aasta 1. jaanuarist või 36 kuu möödudes määruse avaldamisest, sõltuvalt piirväärtuste selgitamisest ja katsetamisprotokollidest.

Asjaomane tööstussektor on kokkuleppel oma tarnijatega kavandanud Euro 5 standardite rakendamise 2010. või 2011. aastaks, nagu oli ka selgelt viidatud 2005. aasta jaanuaris avaldatud komisjoni teatises rahaliste soodustuste kohta (9). Kavandatud on juba erinevate mudelite puhul sisse viidavad muudatused ja tootmisprotsesside muudatused. Euro 5 rakendamise tähtaeg on niigi juba väga lähedal ja seda ei saa enam lähemale tuua.

4.7

Lisaks märgib komitee, et artikli 5 lõikes 4 kehtestab komisjon tüübikinnitusega seotud konkreetsed nõuded, pakkumata seejuures mingeid edasisi juhiseid või suuniseid. Komitee tunneb muret selle üle, et taoliste juhiste puudumisel on võimatu hinnata kavandatud määruse reaalset mõju sõidukite projekteerimisele ja keskkonnale.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Määruse eelnõu I lisas olevas tabelis 1 on Euro 5 piirväärtused antud bensiiniga töötavatest ottomootoritega varustatud sõidukitest lähtuvate süsivesinike (HC) ja lämmastikoksiidide (NOx) kohta. Piirväärtusi on varasematega võrreldes 25 % võrra vähendatud: HC heitmete piirväärtus on 75 mg/km ja NOx heitmete piirväärtus on 60 mg/km. Samas ei ole kuidagi põhjendatud õhukvaliteeti käsitleva “Auto Oil II” programmis välja arvutatud Euro 4 piirvääruste taoline vähendamine. Lämmastikoksiidide ja süsivesinike heitmete piirväärtuste vähendamise võimalust nende sõidukite puhul ei kavandata CAFE programmi raames läbi viidud analüüsis ega õhusaaste temaatilise strateegia dokumendis (10).

5.2

CAFE tulemuste osas on komitee arvamusel, et järgmised määruse eelnõus kavandatud meetmed ei ole õhukvaliteedi paranemise seisukohast selgelt põhjendatavad:

NOx piirväärtused: kavandatud vähendamine looks bensiiniga töötavate sõidukite puhul lisatakistuse kütusekulu ja seega ka süsinikdioksiidiheitmete vähendamisel, mis on käesoleval ajal sektori suurim probleem. Samas oleks keskkonnaga seoses saadav kasu aga kaduvväike, kuna CAFE andmete kohaselt on bensiiniga töötavate sõidukite osakaal kogu transpordisektori poolt eritatavate lämmastikoksiidide heitmete tekitamisel ainult 4 % (11).

HC piirväärtused: uus kavandatav piirmäär kujutaks endast ületamatut takistust maagaasiga töötavatele sõidukitele, millel on märkimisväärseid eeliseid keskkonna seisukohast. 90 % nende sõidukite HC heitmetest moodustab metaan, teadupärast väga püsiv ja keskkonda säästev gaas, mis on vaba aromaatsetest süsivesinikest; nende CO2 heitmete hulk on 20–25 % väiksem kui bensiinimootoriga sõidukitel. Kui kehtestataks määruse eelnõus kavandatud HC heitmete 25 %-line vähendamine, ei oleks enam võimalik toota ega müüa maagaasiga töötavaid sõidukeid, see aga avaldaks negatiivset mõju CO2 heitmetega seotud olukorrale. Samuti oleks see vastuolus alternatiivseid kütuseid käsitlevas komisjoni teatises (12) seatud asendamiseesmärkidega.

5.3

Komisjoni ettepanekus on kaotatud erand, mis võimaldas anda massiga üle 2,5 tonni (ent alla 3,5 tonni) M1-kategooria reisijateveoks mõeldud sõidukitele tüübikinnituse vastavalt kergetele tarbesõidukitele (N1) kohaldatavatele piirväärtustele.

5.3.1

Komitee on seisukohal, et tuleks eristada suure massiga sõidukeid, mis on konstrueeritud konkreetsete tööde tegemiseks, ning sõidukeid, mis on sageli ostetud lihtsalt välimuse pärast ja suurlinnades üle kõnnitee äärekivide sõitmiseks. Esimesena nimetatud tüübi alla kuuluvad näiteks:

seitsme või enama reisija veoks mõeldud sõidukid: neid sõidukeid kasutatakse kohalikus transpordis (nt väikebussid, autoelamud ja eriotstarbelised sõidukid nagu kiirabiautod). Suurem reisijate mahutavus ja kandevõime viitavad raskemale, kõrgemale ja laiemale sõidukile, millel on spetsiifiline käigukast ning millest seega eraldub veidi rohkem heitmeid;

maastikusõidukid maksimaalse massiga alates 2,5 tonnist: sellised sõidukid on hädavajalikud maapiirkondades, aga ka operatiivteenuste ja kommunaalteenuste osutajatele, ning neil on mitmeid muid olulisi funktsioone, muu hulgas sõjaotstarbelisi. Seetõttu tuleb vajadust selliste sõidukite järele mitmesugustes seadusandlikes süsteemides arvesse võtta ning neile tuleks endiselt kohaldada eritingimusi.

Neis kahes turusegmendis on tootmismahud äärmiselt väikesed ning nimetatud sõidukitest lähtuvad heitmekogused on kõigi muude mootorsõidukite heitmete taustal kaduvväikesed. Selliste sõidukite mõju õhukvaliteedile on seega imeväike, kui kohaldatakse kergetele tarbesõidukitele kehtestatud eeskirju.

5.3.2

Komitee ei nõustu komisjoniga selles, et enam ei kehti tingimused, mis õigustavad üle 2,5 tonnise massiga M1-kategooria sõiduki tüübikinnistamist kergetele tarbesõidukitele kohaldatavatele tingimuste alusel. Küll aga nõustub komitee vajadusega määratleda selgemalt, millistele sõidukitele erand kehtib.

5.3.3

Kõigi raskete M1-kategooria sõidukite valimatul ilmajätmisel erandi kohaldamise võimlusest hakatakse kasutama bensiinimootoriga sõidukeid, mistõttu suureneb kütusekulu ja seega ka CO2 heitmete hulk.

5.4

Komitee nõustub komisjoniga, et juurdepääs sõidukite remonditeabele ning tõhus konkurents remondi- ja teabeteenuste turul on vajalikud sõidukite vaba ringluse lihtsustamiseks siseturul. Seda on kinnitatud muuhulgas määruses 1400/2002/EÜ Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes mootorsõidukite sektoris ning määrustes 98/69/EÜ ja 2002/80/EÜ.

5.4.1

Komitee märgiks siiski, et remonditeabele tuleb võimaldada piiranguteta ja ühtlustatud juurdepääs, kuna praktikas kalduvad sõidukitootjad levitama kõnealust teavet erinevate meediakanalite ja erinevat tüüpi dokumentide kaudu. See põhjustab märkimisväärseid tõkkeid mitmete sõidukimarkide hooldusega tegelevatele sõltumatutele ettevõtjatele, eelkõige ELi sõltumatul remonditurul ülekaalus olevatele väikeettevõtetele. Seetõttu toetab komitee komisjoni ettepanekut lisada määrusesse nõue sõidukite remonditeabe kättesaadavuse kohta veebisaitidel standardses vormis.

6.   Märkused ja konkreetsed soovitused

6.1

Määruse eelnõus viidatakse sageli tulevasele direktiivile XXX/XX/EÜ. Kuna nimetatud direktiiviga kavatsetakse muuta raamdirektiivi tüübikinnituste kohta, oleks seega soovitav selgelt mainida, et viidatakse “Tüübikinnitusi käsitlevale raamdirektiivile 70/156/EMÜ, mida on muudetud direktiiviga XXX/XX/EÜ”.

6.2

Preambuli põhjenduses 13 viidatakse vajadusele töötada välja kütusekulu mõõtmise standarditud meetod ning tagada tarbijate ja kasutajate varustamine objektiivse ja täpse teabega. Nimetatud nõudmised tulenevad aga juba direktiivist 1999/94/EÜ ja seega ei ole erilist vajadust neile uuesti viidata.

6.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib tähelepanu asjaolule, et määruse eelnõu artikli 2 lõike 1, samuti artikli 4 lõike 1 ning artikli 5 tekst on ebaselge. Täpsemalt:

6.3.1

Artikli 2 lõikes 1 on loetletud mootorsõidukid, mille suhtes määrust kohaldatakse. Samas nõutakse artikli 4 lõikes 1 ja artiklis 5, et kõigi määruse kohaldamisalasse kuuluvate sõidukimudelite (seega artiklis 2 loetletud sõidukite) puhul peab olema vastavus arvukatele nõuetele järgmistes aspektides: summutitorust väljuvad heitgaasid, madalal temperatuuril eralduvad heitmed, pardadiagnostikasüsteemid (OBD), kulumiskindlus ja saastetõrjesüsteemid, tühikäigul väljuvad heitmed, karteri heitgaasid, CO2 heitmed ja kütusekulu, heitgaaside suitsusus.

6.3.2

See aga tähendaks põhjendamatult suurema hulga testide läbiviimist tüübikinnitusel. Näiteks tühikäigul eralduvate heitmete ja kütuseaurude mõõtmine on diiselmootoriga sõidukite puhul täiesti tarbetu. Selgem ja kohasem oleks kasutada direktiivi 70/220/EMÜ (13) I lisas olevat tabelit, joonis 1.5.2.

6.4

Lõpuks soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhtida tähelepanu sellele, et ottomootoritega varustatud M-kategooria sõidukite (reisijateveoks mõeldud sõidukid) osas, välja arvatud maagaasi ja vedelgaasiga töötavad sõidukid, on määruse kohaldamisala ebaselge. Määruse artiklitest 4 ja 5 ilmneb, et M2- ja M3-kategooria sõidukite suhtes on kohaldatavad kõik nõuded, ent varem pidid enam kui 3,5 tonni kaaluvad M-kategooria sõidukid (mis on Euroopas väga haruldased) vastama ainult tühikäigul eralduvate ja karteri heitgaasidega seotud nõuetele.

6.5

Artikli 4 lõikes 3 rõhutatakse tootjate kohustust anda ostjatele tehnilist teavet heitmete ja kütusekulu kohta. Kuna see kohustus on juba sätestatud direktiivis 1999/94/EÜ, mida on muudetud direktiiviga 2003/77/EÜ, on nimetatud lõige tarbetu.

6.6

Artikkel 10 käsitleb selliste asenduskomponentide tüübikinnitust, mis ei ole originaalkomponendid. Selles sätestatakse varukatalüüsmuundurite müügi ja paigaldamise keeld, välja arvatud juhtudel, mil need on määruse kohaselt tüübikinnituse saanud tüüpi. Jääb ebaselgeks, kas komisjon kavatseb piirata selliste muundurite kasutamist enne 1992. aastat (mil pardadiagnostikasüsteeme veel ei paigaldatud) registreeritud sõidukitele, välistades nende kasutamise uuemate sõidukite puhul. Tüübikinnituse nõuet tuleks laiendada kõigile heitmete kontrolli süsteemidele (näiteks tahkete osakeste filtritele), mis ei ole originaalosad.

6.7

Artikli 11 lõige 2 lubab liikmesriikidel pakkuda finantssoodustusi selliste ajakohastatud süsteemide (14) paigaldamiseks, millega kasutusel olevate sõidukite summutitorust väljuvad heitgaasid viiakse vastavusse määrusega kehtestatud piirväärtustega. Samas ei maini komisjon aga seda, milliste toimingutega tuleks tõestada nimetatud süsteemide nõuetelevastavust, ega ka seda, kas sellised toimingud on juba välja töötatud.

6.8

Artiklis 17 on toodud nimekiri direktiividest (15), mis tunnistatakse kehtetuks 18 kuu möödudes määruse jõustumisest. Sellest tulenevalt teeb komitee järgmised märkused:

kui komisjon pidas silmas kõiki direktiive, millega on muudetud direktiivi 70/220/EMÜ mootorsõidukite heitgaaside kohta ja direktiivi 80/1268/EMÜ kütusekulu kohta, siis on see nimekiri ebatäielik (direktiivi 70/220/EMÜ on muudetud 18 korda, ent mainitud on ainult kuus muudatust). Lihtsam oleks väljenduda nii: “Direktiiv 70/220/EMÜ, mida viimati muudeti direktiiviga 2003/76/EÜ, ja direktiiv 80/1268/EMÜ, mida viimati muudeti direktiiviga 2004/3/EÜ, tunnistatakse kehtetuks alates …”.

6.8.1

Ettepanek tunnistada eelnimetatud sõidukite heitgaase ja kütusekulu käsitlevad direktiivid kehtetuks 18 kuu möödudes määruse jõustumisest tõstatab mõningaid tõsiseid probleeme.

6.8.2

Nimetatud tähtaeg langeks tegelikult kokku uute tüübikinnituse standardite jõustumise kuupäevaga, kuigi seda vaid uute M1-kategooria sõidukite puhul. M1-kategooria mudeleid, millele on antud tüübikinnitus enne nimetatud tähtaega, võib registreerida veel 18 kuu jooksul, kusjuures täiendav tüübikinnitus ei ole nõutav. Sarnased tingimused kehtivad ka N1-kategooria II ja III klassi sõidukite puhul: uute mudelite puhul on veel 12 kuud aega tüübikinnituse saamiseks ning mudelite puhul, millele on tüübikinnitus juba antud ja mis on veel registreerimata, on täiendavalt aega 30 kuud.

6.8.3

Probleem seisneb selles, kuidas anda registreerimisel välja vastavustõendeid, kui neis tuleb viidata kehtetuks tunnistatud direktiivile.

Brüssel, 13. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  N-kategooria sõidukid on vähemalt nelja rattaga kaubaveosõidukid. Need sõidukid on maksimummassi alusel jagatud kolme klassi (N1, N2, N3): N1< 3500 kg; N2 < 12 000 kg; N3 >12 000 kg. N1-kategooria on samuti massi alusel jagatud kolme alamklassi, milleks on NI, NII ja NIII.

(2)  M-kategooriasse kuuluvad vähemalt nelja rattaga reisijateveosõidukid. Need sõidukid on istmete arvu ja maksimummassi alusel jagatud kolme klassi (M1, M2, M3): M1 < 9 istekohta; M2 > 9 istekohta ja < 5000 kg; M3 > 9 istekohta ja > 5000 kg.

(3)  EÜT L 350, 28.12.1998, direktiiv 1998/69/EÜ.

(4)  OASIS, Organisation for the Advancement of Structured Information Standards (struktureeritud teabe standardite loomise organisatsioon).

(5)  CAFE — Clean Air for Europe (“Puhas õhk Euroopale”). Programm loodi teatisega KOM(2001) 245 lõplik. Programmi eesmärk on töötada välja analüütiline strateegia õhukvaliteeti käsitlevate direktiivide ja liikmesriikides ellu viidavate programmide tõhususe hindamiseks, õhukvaliteedi ja avalikkusele teabe edastamise pidevaks jälgimiseks, heitmenormide ülevaatamiseks ja ajakohastamiseks ning uute järelevalve- ja modelleerimissüsteemide väljatöötamiseks.

(6)  CARS 21 — Competitive Automotive Regulatory System for the 21st Century (konkurentsivõimelise autotööstuse reguleerimise süsteem 21. sajandiks). Tegemist on ekspertide rühmaga, mis koosneb komisjoni, Euroopa Parlamendi, liikmesriikide, tööstuse, ametiühingute, valitsusväliste organisatsioonide ja tarbijate esindajatest. Rühma ülesandeks on esitada soovitusi Euroopa autotööstuse konkurentsivõime tõstmiseks, arvestades samas asjakohaseid sotsiaalmajanduslikke aspekte.

(7)  Mootorsõidukitest lähtuvate heitmete töörühma koosolekul (2005. aasta detsembris) esitas ettevõtluse peadirektoraat sõltumatutest ekspertidest koosneva rühma poolt koostatud dokumendi, milles toodi välja Euro 5 meetme alla kuuluvate sõidukite puhul tehnoloogia/kulude suhte analüüsi tulemused.

(8)  SEC(2005) 1745, käesoleva määruse eelnõu mõju hindamine, punkt 6.2. Reguleeriva lähenemisviisi stsenaariumid, Tabel 1 — stsenaarium G, lk 13.

(9)  SEC(2005) 43, komisjoni personali töödokument “Euro 5 standardite kehtestamise eel mootorsõidukite puhul rakendatavad rahalised soodustused” (Fiscal incentives for motor vehicles in advance of Euro 5).

(10)  KOM(2005) 446 lõplik.

(11)  Rahvusvahelise Rakendusliku Süsteemanalüüsi Instituudi (International Institute for Applied Systems Analysis — IISA) koduleheküljel olev teave.

(12)  KOM(2001) 547 lõplik, milles on seatud eesmärk asendada traditsioonilised kütused maagaasiga 2015. aastaks 5 % ulatuses ja 2020. aastaks 10 % ulatuses.

(13)  Tabelis on määratletud katsetused, mis sõidukitüüpide kaupa läbi viia tuleb.

(14)  Moderniseerimise all mõeldakse kasutusel olevale sõidukile heitgaaside vähendamiseks vastava mehhanismi paigaldamist.

(15)  Direktiiv 70/220/EMÜ, direktiiv 80/1268/EMÜ, direktiiv 89/458/EMÜ, direktiiv 91/441/EMÜ, direktiiv 93/59/EMÜ, direktiiv 94/12/EÜ, direktiiv 96/69/EÜ ja direktiiv 2004/3/EÜ.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/67


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Sotsiaalturism Euroopas”

(2006/C 318/12)

19. jaanuaril 2006. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada arvamuse “Sotsiaalturism Euroopas”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 26. juulil 2006. Raportöör oli hr Mendoza Castro.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.–14. septembril 2006 (14. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 138, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 4.

A.   ESIMENE OSA: PRAEGUSE OLUKORRA ANALÜÜS

1.   Sissejuhatus

1.1

Euroopa turismipoliitika kavandamise raames on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba koostanud mitmeid arvamusi ning on selles kontekstis otsustanud koostada arvamuse sotsiaalturismi kohta, milles analüüsitaks sotsiaalturismi lähtepunkte, osatähtsust ja hetkeseisu Euroopas, erinevate liikmesriikide kogemusi ning sotsiaalturismiga kaasnevaid hüvesid. Arvamuses tehakse ettepanekuid eelkõige avalikele ja erainstitutsioonidele, et edendada sotsiaalturismi Euroopas ning teha see kõigile kättesaadavaks. Käesolev arvamus annab panuse ka käimasolevasse Euroopa turismipoliitika arutellu, vaadeldes sotsiaalturismi Euroopa turismimudeli lahutamatu osana.

1.2

Turism Euroopas: hetkeolukord ja tulevased väljakutsed. On koostatud erinevaid uurimusi, aruandeid ja arvamusi turismi olukorra kohta majanduslikest, sotsiaalsetest kui ka keskkonnaalastest aspektidest lähtuvalt; turismi suure tähtsuse kohta Euroopa ja eriti teatud riikide majanduses; turismi positiivse panuse kohta Euroopa rikkusse ja tööhõivesse. Kõik nimetatud asjaolud kokku loovad pildi tugevast potentsiaalist, stabiilsusest ja kasvust. Siiski on välja toodud ka sisesed ja välised probleemid ning ohud lühikeses, keskpikas või pikas perspektiivis: hooajalisus, loodusvarade kasutamine või kuritarvitamine, kultuuripärandi ja kohaliku keskkonna vähene austamine ning terrorismiga seonduv reaalsus, mis mõjutab kohaliku elanikkonna ja turistide julgeolekut. Nimetatud tegurid tähendavad, et turismiga kaasnevad olulised väljakutsed, millega tuleb jätkusuutliku arengu saavutamiseks tegeleda. Väljakutsed hõlmavad turismi kõigile kättesaadavust, turismi reaalset panust paljude maailma arenguriikide arengusse, keskkonna säästmist, turismi eetikakoodeksi austamist, töökohtade stabiilsust ja kvaliteeti ning maailma rahule kaasa aitamist. Turismi kui Euroopa strateegilise majandusharu jaoks on need — ja paljud teised — väljakutsed vajalikud kõigile parema elukvaliteedi tagamiseks.

1.3

Turismipoliitika Euroopa Liidus.6. aprillil 2005. aastal võttis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastu arvamuse “Turismipoliitika laienenud Euroopa Liidus”, milles põhiseaduse lepingut arvestades analüüsiti üksikasjalikult kehtivat turismipoliitikat ning eelmise ja tulevase laienemise tagajärgi. Arvamuses tervitatakse turismi rolli teiste Euroopa poliitikavaldkondade toetamisel, koordineerimisel ja täiendamisel. Näiteks on turism tugevalt seotud tööhõive- ja sotsiaalpoliitikaga, kvaliteedi tõstmise, tehnoloogilise teadus- ja arendustegevuse, tarbijakaitse, keskkonnapoliitika ja teiste väga erinevate poliitikavaldkondadega. Eelkõige tuleb rõhutada, et käesoleva arvamuse eesmärk on konkreetselt määratleda ja analüüsida sotsiaalturismi panust tööhõive- ja sotsiaalpoliitikasse. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee propageerib erinevate turismialaste arvamuste kontekstis Euroopa poliitikat, mis pöörab tähelepanu mitte tingimata õigusaktidel, vaid pigem väärtustel põhineva Euroopa turismimudeli loomisele. Sotsiaalturism ja sellega seotud väärtused võiksid moodustada selle mudeli keskse osa ja aidata kaasa selle loomisele ja levitamisele.

1.4

Lissaboni strateegia ja sotsiaalturism. Erilist tähelepanu tuleks pöörata Lissaboni strateegiast tulenevatele väljakutsetele turismi, eelkõige sotsiaalturismi jaoks. Kuna Lissaboni strateegia eesmärk on muuta Euroopa “maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mis suudab tagada säästva majanduskasvu, sellest tulenevalt luua rohkem ja paremaid töökohti ning suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust”, tuleb analüüsida, kas sotsiaalturism aitab tulemuslikult ja positiivselt selle eesmärgi saavutamisele kaasa, kuidas see toimub ning kuidas võiks sotsiaalturismi panust tõhustada. Nagu käesolevas arvamuses selgitatud, usub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et kuigi panus on reaalne, võiks see olla suurem. Seepärast pakutakse erinevatele sotsiaalturismis osalejatele mitmesuguseid meetmeid.

1.5

Arvamuse taust. Käesolevale arvamusele eelnesid arvukad tööd, näiteks uuringud, aruanded, konverentsid teoreetiliselt poolelt ning Euroopa sotsiaalturismi erinevad meetmed praktiliselt poolelt. Need tööd on teostanud erinevad avaliku ja erasektori asutused. Siinkohal tuleb mainida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. oktoobri 2003. aasta arvamust “Sotsiaalselt jätkusuutlik turism kõigile”, mis hõlmab sotsiaalturismi 100oalgatuse hulgas (punkt 5.5.2). Samuti väärib mainimist 6. aprilli 2005. aasta arvamus “Turismipoliitika laienenud Euroopa Liidus”, milles käsitletakse Euroopa sotsiaalturismi projekti Euroopa institutsioonilise koostöö võimaliku pilootprojektina.

2.   Sotsiaalturismi mõiste

2.1

Sotsiaalturismi alus on õigus turismile. Igal inimesel on õigus erinevate ajavahemike jooksul (päev, nädal, aasta) puhata ning õigus vabale ajale, mis aitab igakülgselt arendada oma isiksust ja sotsiaalset integratsiooni. Loomulikult on igaühel õigus kasutada seda õigust oma isiklikuks arenguks. Õigus turismile on selle üldise õiguse konkreetne väljendus ning sotsiaalturismi eesmärk on tagada turismile üldine juurdepääs. Seetõttu ei ole sotsiaalturism vähetähtis või kõrvaline nähtus turismi kõrval üldiselt, mis on suur tööstusharu maailmas, Euroopas tervikuna ja eriti mitmetes liikmesriikides; vastupidi, sotsiaalturism on viis rakendada ellu üldist õigust osaleda turismis, reisida ning õppida tundma teisi piirkondi ja riike, mis on turismi tõeline alus. Rõhutada tuleks, et kõnealune õigus on kirjas 1. oktoobril 1999 Santiago de Chiles Maailma Turismiorganisatsiooni poolt heaks kiidetud ja 21. detsembril 2001 ÜRO poolt vastu võetud ülemaailmse turismieetika koodeksi artiklis 7.

2.2

Sotsiaalturismi määratlus. Sotsiaalturismi olemuse kohta on erinevaid ideid, mis teeb mõiste täpse määratlemise keeruliseks. Kuigi selle teemaga tegelevad institutsioonid määratlevad nimetatud mõistet väga erinevatel alustel (näiteks sisu, eeldatavad tulemused, eesmärgid, ideed ja veendumused), põhinevad need alati ühel tõekspidamisel: igaühel, sealhulgas ebasoodsaimates tingimustes inimestel, on õigus päeva, nädala ja aasta jooksul puhata, lõõgastuda ja omada tööst vaba aega. Rahvusvahelise Sotsiaalturismi Büroo määratluse kohaselt on sotsiaalturism kõik kontseptsioonid ja ilmingud, mis tulenevad elanikkonna madala sissetulekuga rühmade osalemisest turismis, mis on võimalik tänu täpselt defineeritud sotsiaalsetele meetmetelel. Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo tegeleb praegu selle määratluse läbivaatamisega, laiendades seda ka niisugusele turismile, mis annab panuse arengusse ja solidaarsusse.

2.2.1

Euroopa Komisjoni määratluse (1) kohaselt: “sotsiaalturismi korraldavad mõnedes riikides ühingud, ühistud ja ametiühingud ning see on mõeldud reisimise kättesaadavaks tegemiseks võimalikult suurele hulgale inimestele, eelkõige elanikkonna sotsiaalselt kõige ebasoodsamates tingimustes rühmadele”. Seda juba vananenud määratlust vaadatakse viimastel aastatel peetud tehniliste kohtumiste järel läbi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kumbki määratlus ei ole piisavalt täpne, kuid nagu sotsiaalteadustele omane on siingi täpne määratlus vähem oluline kui konkreetsete omaduste eristamine.

2.2.2

Seega võib — kavatsuseta sotsiaalturismi täpselt määratleda, vaid alustades eeldusest, et turism on üldine õigus, mis tuleks üritada muuta kõigile kättesaadavaks — öelda, et sotsiaalturismiga on tegemist, kui on täidetud kolm tingimust:

Elutingimustest tulenevalt on täielikult või osaliselt võimatu kasutada õigust turismile. Põhjus võib olla majanduslikes tingimustes, füüsilises või vaimses puudes, isiklikus või perekondlikus isoleerituses, piiratud liikuvuses, geograafilistes raskustes või muudes põhjustes, mis on reaalseks takistuseks.

Keegi — olgu see avaliku või erasektori institutsioon, ettevõte, ametiühing või organiseerunud rühm inimesi — otsustab tegutseda takistuste kõrvaldamise või vähendamise nimel, mis ei võimalda inimesel oma õigust turismile kasutada.

Nimetatud tegevus on tulemuslik ja aitab rühmal inimestel osaleda turismis viisil, mis austab jätkusuutlikkuse, juurdepääsu ja solidaarsuse väärtuseid.

2.2.3

Turism üldiselt on integreeritud tegevus, mis hõlmab erinevaid sektoreid, tegevusharusid ja majandusarengu valdkondi, ning sotsiaalturism sisaldab kõiki neid algatusi, mis muudavad turismi kättesaadavaks erivajadustega inimestele, luues samal ajal ühiskondlikku ja majanduslikku kasu mitmetele sektoritele, tegevustele ja rühmadele.

2.3

Sotsiaalturismi ajalugu

Kuigi tänapäevase sotsiaalturismi päritolu ei ole selge, võib see pärineda organisatsioonidelt, mis tegelesid 20. sajandi alguses Šveitsis ja Prantsusmaal füüsilisele tegevusele orienteeritud puhkuse pakkumisega mägedes või vähekindlustatud perede lastele mõeldud puhkelaagritega.

Ametivõimud hakkasid sotsiaalturismi varajaste vormidega tegelema peale Teist maailmasõda. Nende tegevused olid seotud töölisliikumistega — mõned Euroopa riigid (Prantsusmaa, Itaalia, Portugal ja Hispaania) pakkusid sotsiaalturismi tegevusi ja teised (Ühendkuningriik, Madalmaad) eelistasid mitte sekkuda.

Tõsiseid jõupingutusi sotsiaalturismi edendamiseks hakati tegema alles 50ndatel ja 60ndatel aastatel, kui asutati palju organisatsioone ja ühinguid, sealhulgas Brüsselis asuv Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo, mis tegeleb siiani sotsiaalturismi ulatusliku edendamise ja esindamisega.

2.4

Sotsiaalturismi põhialused. Rahvusvahelise Sotsiaalturismi Büroo määratluse kohaselt põhineb sotsiaalturism viiel näitajal:

2.4.1

Enamuse õigus turismist osa saada. Võibolla just selle õiguse kasutamise sooviga võib kõige rohkem põhjendada erinevaid sotsiaalturismi algatusi. Turismi levimise tulemusena kogu ühiskonnas on puhkust nautiva elanikkonna hulk tänaseks oluliselt kasvanud, kuid ikka on veel mitmeid rühmi, kes ei saa endale erinevatel põhjustel puhkust lubada. Kõige tavalisem põhjus, mis takistab selle õiguse üldist kasutamist, on rahaliste vahendite puudumine. Ei ole tõenäoline, et riigiasutused võiksid või saaksid kasutada riiklikke vahendeid turismi või puhkuse õiguse tagamiseks. Erinevad riigid reageerivad sellele teemale erinevalt: mõned on sotsiaalsetel põhjustel rohkem pühendunud, samas kui teised on puhkuste üldiseks muutumist takistavate olukordadega tegelemisel vähem aktiivsed. Oluline on rõhutada, et sotsiaalturismi ei tohi mingil juhul võrdsustada halvakvaliteedilise või madalama kategooria turismiga. Vastupidi, sotsiaalturismi tegevuste tunnus peab olema püüd tagada üldist kvaliteeti nii rajatiste kui teenuste osas.

2.4.2

Sotsiaalturismi panus sotsiaalsesse integratsiooni. Turism on võimas sotsiaalset integratsiooni tugevdav vahend, mille kaudu luuakse kontakte teiste kultuuride, paikade, tavade ja eelkõige inimestega: ilma reisimise, puhkuse ja turismita oleks inimestel võimatu kohtuda, rääkida ja tunnustada üksteist olemuselt võrdsete, kuid kultuuriliselt erinevatena. Selline kultuurivahetus ja vaba aja nautimine on oluline nii turistide kui ka nende kohalike vastuvõtjate isiklikuks arenguks. Turismist lähtuv kultuurivahetus on eriti väärtuslik noorte inimeste jaoks, soodustades nende intellektuaalset arengut ja rikastades nende maailmavaadet. Euroopa Liidu puhul võiks sotsiaalturism olla tõhus vahend kodanike Euroopa ülesehitamisele kaasaaitamisel. Üldiselt tunnustatud seisukoht on, et sotsiaalturismi pakkumised ei tohiks erineda üldistest turismipakkumistest, vaid nad peaksid kaasa aitama sotsiaalsele integratsioonile. Sotsiaalturismi rühmad peavad üldistes turismipakkumistes leidma võimalusi oma puhkuse veetmiseks ja mitte vastupidi. Loomulikult eeldab see jõupingutusi nii rajatiste kui ka teenusetüüpide osas ning samuti peaksid sektori töötajad saama erikoolitust.

2.4.3

Jätkusuutlike turismistruktuuride rajamine. Tegelikkuses ei saa turismisihtkohtade ja -piirkondade infrastruktuuri pidada alati jätkusuutlikuks, pigem näib, et turismi on tihti arendatud lühiajalise kasumlikkuse, loodusvarade kuritarvitamise ja parimate piirkondade — eelkõige ranniku ja mägede — hõivamise alusel. Sotsiaalturism, mis pöörab tähelepanu pigem sotsiaalsetele tingimustele kui majanduslikule küljele, võib aidata kaasa turismisihtkohtade ülesehitamisele või taastamisele ning olla samas majanduslikult, sotsiaalselt ja keskkondlikult jätkusuutlik. Turismisihtkohtade ja -piirkondade jätkusuutlikkuse määravad sotsiaalturismi juhtimise viisid. Kui jätkusuutlikkus tähendab olemuselt erinevate inimtegevuse tahkude vahelist tasakaalu, siis sotsiaalturism on jätkusuutliku arengu vahend paljude vähem arenenud riikide jaoks, kus turism on majandustegevuse allikas, mille abil vaesusest välja püüelda.

2.4.4

Panus tööhõivesse ja majandusarengusse. Üldiselt vaadeldes on turism — võimalik, et juba praegu, kuid tulevikus kindlasti — maailma kõige võimsam tööstusharu ning üks võimsamaid sihtkohtade tööhõive, majandusarengu, jõukuse ja elukvaliteedile edendajaid. Kuigi ka sotsiaalturismil on majanduses väga oluline roll, ei olda veel piisavalt teadlikud selle võimsusest, majanduslikust tähtsusest ja ka võimest muuta sihtkohtade valik sõltuvaks jätkusuutlikkusest. Sotsiaalturismiga tegelevad ettevõtted ja organid ei tohi oma tegevuses arvestada vaid majanduslike kriteeriumitega. Üks kriteerium peaks olema stabiilse kõrgekvaliteedilise tööhõive saavutamine, mis on turismisihtkoha jätkusuutliku arengu võti. Tööhõive kvaliteedi ja stabiilsuse saavutamisel on oluline tingimus eelkõige sotsiaalturismi (väiksem või suurem) panus võitlusesse hooajalisuse vastu, mis peaks olema Euroopa turismimudeli lahutamatu osa. Avaliku ja erasektori partnerlus sotsiaalturismi juhtimisel võib selles kontekstis olla väärtuslik vahend ja kõnealuse kriteeriumi täitmise indikaator.

2.4.5

Sotsiaalturismi panus ülemaailmsesse arengusse. Eespool on mainitud, et turism, eelkõige sotsiaalturism, võib olla paljudele kogukondadele väljapääs vähesest arengust või tööstuskriisist või kaevandus-, tööstus- või põllumajandustegevuse lõpetamisest ülesaamiseks. Sotsiaalturismi areng peab vastama samadele tingimustele nagu need, mida on vaja selleks, et piirkonnad ja nende elanikud saaksid muuta turismi oma arengu liikumapanevaks jõuks. Kui kogukonnad suudavad ennast turismist elatada, siis tugevdab see nii kohalikku majandust kui ka sotsiaalset stabiilsust. Paljud rahvusvahelised organisatsioonid on seisukohal, et turism on hea vahend sõdade ja nendega kaasnevate katastroofide vastu. Turism tähistab külalislahkust, vahetusi, kohalike väärtuste hindamist, inimestevahelist sõprust ja suhtlemist — vastupidiselt sõjale, mis tähendab agressiooni, sissetungi ja looduse hävitamist. Inimene armastab vaid seda, mida ta tunneb; turism võib aidata inimestel saada üksteisega lähedasemaks ja õppida üksteist tundma, edendades sellega rahu, tasakaalu ja arengut. Sotsiaalturismi saab ja tuleb tugevdada ning see peaks aitama kaasa võrdsuse, õigluse, demokraatia ja heaolu edendamisele, mis soodustab maailma kõigi rahvaste üksteist toetavat arengut.

2.5

Sotsiaalturismi põhimõtted ja eeldused ning sotsiaalturismi juhtimine. Oluline on analüüsida sotsiaalturismi ning selle juhtimist iseloomustavaid elemente ja näitajaid, et eristada neid aspekte, mida saab, ning neid, mida ei saa tähistada kui “sotsiaalseid”. Rahvusvahelise Sotsiaalturismi Büroo kohaselt on võimalik välja tuua mõned näitajad, mis iseloomustavad turismi üldist mõistet:

põhieesmärk peaks olema turismi kättesaadavuse suurendamine kõikide või mõnede nende elanikkonna rühmade jaoks, kelle juurdepääs turismile on raskendatud;

turism peaks olema avatud väga erinevatele rühmadele ja sektoritele. Turism peaks olema avatud ka erinevatele juhtimisvormidele ja sotsiaalturismiga tegelejatele;

sihtrühmad, kellele tegevused on suunatud, tuleb korrektselt määratleda: ühiskonnaklassid, vanuserühmad, puuetega inimesed ning alati tuleb täita rassilisel, kultuurilisel või sotsiaalsel kuuluvusel põhineva mittediskrimineerimise kriteeriumi;

hõlmama peaks algatusi ja eesmärke, mis on humanistlikud, harivad, kultuurilised ja seotud isiku üldise arenguga;

tegevuse majanduslik külg peab olema läbipaistev ning kasum vähendatud tasemele, mis on vajalik tegevuse sotsiaalse eesmärgi saavutamiseks;

turismitoode peab tooma mitterahalist lisaväärtust;

peaks olema selga soov integreerida turismialane tegevus jätkusuutlikul viisil sihtkoha kohalikku keskkonda;

inimressursse tuleb juhtida viisil, mis edendab töökohaga rahulolu ja integratsiooni, pöörates põhitähelepanu sotsiaalturismi organisatsiooni töötajate tööhõive kvaliteedile.

Sotsiaalturismi korraldajad võivad neid ja sarnaseid kriteeriume kasutada tegevussuunistena ning kõnealuse tegevuse määratlemiseks.

2.6

Ettevõtete kasumlikkus ja sotsiaalturism. Sotsiaalturism on loomulikult majandustegevus (kuigi mitte ainult) ja seda tuleb juhtida lähtudes investeeringute kasumlikkuse põhimõttest ja põhieesmärkide saavutamiseks vajalikust kasumist. Tõhusalt, turvaliselt ja tarbijale tagatist pakkudes saavad toimida vaid need ettevõtted, kes on konkurentsivõimelised ja kasumlikud kõige laiemas mõttes. Mitmesugused tänased sotsiaalturismi vormid näitavad, et sellele tegevusele pühendunud ettevõtted ja organisatsioonid on kasumlikud, sest nad on oma struktuuri üles ehitanud ja neil on sobiv turg ning sellele turule vastavad hinnad. Eriti väärib märkimist, et sotsiaalturismi organisatsioonid loovad töökohti kogu aasta vältel ja madala tööhõive perioodidel ning tagavad seega asjaomaste töötajate tööhõive.

2.7

Turismiga kaasnev sotsiaalne kasu. Kuigi sotsiaalturism on majandustegevus, on see selgelt ka sotsiaalne tegevus, mis toob kõnealusele valdkonnale kasu. Kasutajad saavad kasu puhkusest, töötajad saavad kasu oma tööst ja kasu saab ühiskond tervikuna. Euroopa Liidu puhul on sotsiaalturismil järjest suurenev mõju kodanike Euroopa ülesehitamisele ja see mõju kindlasti suureneb. Võimalikult paljude kodanike reisimine Euroopas võib viia ainult suuremate teadmiste, mõistmise ja sallivuseni.

2.8

Euroopa sotsiaalturismi erinevad käsitlused ning arusaamad sotsiaalturismi kohta. Erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides, kus sotsiaalturismi programmidega tegeletakse, on arusaamad sotsiaalturismist erinevad, kuid kolm näitajat on ühised:

tegelik võimalus omada vaba aega puhkuseks;

rahaline võimalus reisimiseks;

struktuuri või vahendi olemasolu, mis võimaldab neid õigusi reaalselt kasutada.

2.8.1

Seega hõlmab sotsiaalturism kõiki ametiühingute, perekondlikel põhjustel, usulistel põhjustel korraldatud reise ja tegevusi, ettevõtete poolt töötajatele korraldatud reise ja tegevusi, riigiasutuste korraldatud reise, puuetega inimestele, noortele või eakatele inimestele korraldatud ning mitmeid muid reise.

2.9

Sotsiaalturismiga seotud institutsioonid. Euroopas on erinevaid sotsiaalturismi sektoris tegutsevaid institutsioone, sealhulgas:

siseriiklikud liidud või konsortsiumid;

sotsiaalturismile või sellega seotud tegevustele pühendunud riigiasutused;

sotsiaalturismi-, spordi- või kultuuriühingud;

ühistud;

ametiühingud;

ühisettevõtted.

3.   Sotsiaalturismis osalejad ja nende rollid

3.1

Euroopa institutsioonid. Euroopa institutsioonid näitavad järjest suuremat huvi sotsiaalturismi vastu, mida tõestavad Euroopa Parlamendi, komisjoni ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldatud, edendatud või koordineeritud arvukad uuringud, arvamused, aruanded ja konverentsid. Peamiselt on nende tegevus suunatud Euroopa riikide laialdase kogemusepagasi kogumisele, klassifitseerimisele ja levitamisele. Komisjoni roll on eelkõige soodustada uute kogemuste levikut kõikides riikides ja viia rahvusvahelise koostöö eesmärgil kokku erinevate riikide vastutavad isikud. Praegu ei tundu komisjoni roll hõlmavat Euroopa Liidu tasandil sotsiaalturismi kogemuste üldise koordinaatorina toimimist. Tasub märkida hiljuti ettevõtluse peadirektoraadi turismiüksuse läbiviidud uuringut, mis käsitles ELi kodanike puhkusi ja põhjusi, miks 40 % nendest turismialases tegevuses ei osale. Tulevikus võiks komisjon asuda täitma sotsiaalturismi platvormi üldise koordinaatori ja ühendaja rolli Euroopa tasandil. Kõnealune roll ei nõua ühise rahvusvahelise platvormi arendamiseks tingimata Euroopa institutsioonide rahalisi panuseid.

3.2

Liikmesriikide valitsused. Nagu eespool märgitud, on liikmesriikide valitsuste kaasatus sotsiaalturismi tegevustesse ajaloolistel, ideoloogilistel ja sotsiaalsetel põhjustel väga erinev. Mõnedes riikides annab valitsus või piirkondlik või kohalik omavalitsus olulist rahalist abi. Vahendid on tihti suunatud erinevatele rühmadele: noored, eakad kodanikud, puuetega inimesed, vähekindlustatud inimesed jne. Praegu astuvad valitsused samme, et muuta oma sotsiaalturismi programmid rahvusvaheliste vahetuste kaudu rahvusvaheliseks.

3.3

Tööandjad. Oluline on märkida, et eksisteerivad algatused nagu nn puhkusetuusikud, kus tööandjad annavad oma töötajatele puhkuse veetmiseks rahalist abi. Kuid nagu mainitud, tuleks meeles pidada asjaolu, et sotsiaalturism on suure potentsiaaliga oluline majandustegevus ning meelitab sellega turismisektori ettevõtjaid, kes näevad võimalust oma pakutavate teenuste või vahendustegevuse laiendamiseks. Üks märkimisväärne algatus pärineb Hispaania firmalt Mundo Senior (“seenioride maailm”), mis hõlmab erinevaid suuri turismifirmasid ja loodi algselt töö- ja sotsiaalministeeriumi turismiprogrammi haldamiseks. Ettevõte on laiendanud oma sotsiaalset haaret ja tegevusi eakatele suunatud turismiteenuste kaudu. Ilmselgelt ei ole ettevõtte tegevuse sotsiaalne iseloom takistuseks konkurentsi kriteeriumile. Tulevikus tuleb kasumlikke sotsiaalturismi programme arendada avaliku ja erasektori partnerluse algatuste kaudu nii liikmesriikides kui erinevate riikide vahel.

3.4

Töötajad. Alates sotsiaalturismi tekkimisest on ametiühingud kui töötajate õigusi kaitsvad organisatsioonid alati turismiga tihedalt seotud olnud, et oma ühingu liikmetele kasu saada. See seotus väljendub infrastruktuuri, puhkusekomplekside, külalistemajade jne ning eriteenuste toetamises. Kogemused ja panuse määr on riigiti erinevad, kuid peaaegu kõikides riikides esineb mõni sotsiaalturismi tegevus, mis on saanud alguse ametiühingust. Mainida tasub ELi uute liikmesriikide ametiühinguorganisatsioone, mis otsivad sotsiaalturismi jaoks sobivat mudelit ja suhteid kogenumate organisatsioonidega. Samuti väärib märkimist, et Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo viis 2005. aasta mais läbi huvitava uuringu ametiühingute tegevuse kohta seoses töötajatele suunatud turismiga, kus loetleti ükshaaval 25 Euroopa riigis praegu toimuvad tegevused. See on kasulik teabeallikas ja analüüs hetkeolukorra kohta.

3.5

Spetsialiseerunud ühendused. Nende ühenduste hulka kuuluvad tarbijate ühistud, kellel on teatud riikides (Itaalias ja Ühendkuningriigis) ulatuslik sotsiaalturismi organiseerivate agentuuride võrgustik, kõnealuses valdkonnas tegutsevad noorsoo- ja keskkonnaorganisatsioonid ning samuti sotsiaalturismi organisatsioonid ise, näiteks Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo, mis tegeleb olulise toetus-, koordineerimis- ja edendamistööga.

3.6

Sotsiaalturismiga otseselt ja kaudselt seotud rühmad. Ilmselgelt on kasutajad erinevate sotsiaalturismi programmide ja tegevuste peamised osalejad. Esiteks saavad just nemad majanduslikku kasu, mis võimaldab neil oma vaba aega ja puhkust nautida ning osaleda neid huvitavates spordi- või kultuuritegevustes. Teiseks saavad nad kasu turismist, mis austab geograafilisi väärtusi, kultuuripärandit ja keskkonda, ning suhtlemisest vastuvõtva koha elanikkonnaga. Koos aitavad need tegevused parandada teadmisi teineteise kohta, lõõgastuda ja tõsta heaolu. Sotsiaalturismi sihtkohtade kogukondades suurenevad ka tööhõive, majandustegevus ja areng.

4.   Sotsiaalturismi praegune olukord Euroopas

4.1

Teooria, õigusraamistik ja kavandamine. Euroopas ei ole sotsiaalturismi teoreetiline, õiguslik ja kavandamise raamistik hetkel väga ulatuslik, kuid on mitmeid uuringuid ja aruandeid, mille eesmärk on välja selgitada Euroopa sotsiaalturismi erinevad ilmingud ja viia läbi nende võrdlev analüüs. Mõned nendest on tehniliste ja dokumendiviidetena välja toodud käesoleva arvamuse osas D.

4.2

Euroopa erinevad praktilised kogemused. Nagu eespool märgitud, on uurimisrühma töö käigus, 4.–5. mail 2006 Barcelonas toimunud kuulamisel ning Rahvusvahelise Sotsiaalturismi Büroo ja komisjoni korraldatud konverentsi “Turism kõigile” põhjal olnud võimalik välja tuua palju praktilisi algatusi Euroopas. Nimetatud algatused on ilmselgelt edukad. Käesolevas arvamuses ei ole võimalik neid kogemusi üksikasjalikult käsitleda, kuid kohane on mainida mõnda olulisemat, mis kindlasti aitavad kaasa sotsiaalturismi positiivsele väärtustamisele ning mis võivad olla suuniseks teistele sotsiaalturismi sektoris tegutsejatele või riikidele või piirkondadele, kellel erinevatel põhjustel ei ole sotsiaalturismi programme.

4.2.1

Prantsuse Agence Nationale pour les Chèques-Vacances (Riiklik puhkusetuusikute agentuur) käive oli 2005. aastal hinnanguliselt umbes 1 miljard eurot. See loodi 1982. aastal “tööstuslikku ja kaubanduslikku laadi riikliku asutusena” ning pärast enam kui 23 tegevusaastat on ta jätkuvalt kasulik sotsiaalpoliitiline vahend turismi edendamiseks.

4.2.1.1

Agentuuril on kolm eesmärki:

võimaldada puhkusereise võimalikult paljudele inimestele, eriti madala sissetulekuga inimestele;

võimaldada vaba valik ulatusliku turismiettevõtete võrgustiku abil, mis suudab tõhusalt rahuldada kõik nõudmised;

aidata kaasa turismi arengule ja selle laiemale geograafilisele levikule.

4.2.1.2

Märkida tuleb, et puhkusetuusikuid saab aastas 2,5 miljonit inimest, millest saab kasu umbes 7 miljonit reisijat. Agence Nationale pour les Chèques-Vacances koondab üle 21 000 liikmesorganisatsiooni, kes osalevad rahastamises, ning teenuste osutamisse on kaasatud umbes 135 000 turismi- ja vabaajateenuste pakkujat.

4.2.1.3

Lisaks aitab agentuuri programm puhkusetoetustega umbes 4,5 miljoni euro ulatuses võimaldada puhkust ebasoodsates tingimustes rühmadele, puuetega inimeste rühmadele, noortele jne. Agentuur investeerib märkimisväärseid summasid sotsiaalturismi rajatiste kaasajastamisse.

4.2.1.4

Üldiselt näib, et programmi järjepidevus ja kasumlikkus on tagatud. Kahtlemata näitavad majandusuuringud, et agentuuri mõju majandustegevusele võimaldab programmil tasa teha rahalised kulutused.

4.2.1.5

Agentuuri eesmärgid järgnevateks aastateks on jätkata oma teenuste laiendamist ja levitamist kasutajate ja turismiettevõtete hulgas. Eesmärgid võiksid ehk hõlmata programmi rahvusvahelist mõõdet kokkulepete näol Euroopa riikidega. Kahtlemata oleks kasu vastastikune, eeskuju andev ning väga suure majandusliku ja sotsiaalse tähtsusega.

4.2.2

Hispaania sotsiaalturismi programmil IMSERSO on sarnased eesmärgid, kuid kasutatakse erinevat lähenemisviisi ja erinevaid vahendeid. Programm aitab igal aastal rohkem kui 1omiljonil inimesel, eelkõige eakatel, käia madalhooajal organiseeritud grupireisidel. Hispaania riik investeerib programmi aastas umbes 75 miljonit eurot, kuid tulenevalt erinevatest maksumehhanismidest (käibemaks, maks kaubandus- ja erialategevuselt, ettevõtete tulumaks ja füüsiliste isikute tulumaks), kõrgematest sotsiaalkindlustusmaksu tuludest ja säästetud töötuabirahadest on programmi tulu umbes 125 eurot ning seega on programm majanduslikult väga tulus. Programmi sotsiaalne ja majanduslik kasu on ilmne, kuna see on võimaldanud suurel hulgal vanematel inimestel esimest korda reisida, õppida tundma teisi linnu ja paiku, sõlmida sotsiaalseid suhteid samaväärsetega, parandada oma füüsilist tervist, kusjuures kvaliteet ja kasutajate rahulolu on õigustatud.

4.2.2.1

Kulude tasuvuse määr on 1,7 eurot iga programmi investeeritud 1 euro kohta.

4.2.2.2

Mainida tuleks kõnealuse programmi mõju tööhõivele. Hinnanguliselt loob programm 10 000 otsest töökohta, sest kui hotelle, ärisid ja muid rajatisi madalhooajaks ei sulgeta, siis ei jää nende töötajad töötuks.

4.2.2.3

Programm laieneb ja areneb pidevalt, otsitakse sotsiaalturismi uusi, suurema kultuurilise, tervishoiualase ja sotsiaalse väärtusega vorme, nagu näiteks kahtlemata edukad kuurortide külastused või kultuurireisid ja –üritused.

4.2.2.4

Nagu Prantsusmaa näite puhul, on ka siin võimalik programmi märkimisväärselt laiendada mitte üksnes oma riigis, vaid ka teistes riikides. Hispaania IMERSO on juba sõlminud kokkuleppe Portugali partnerorganisatsiooniga turistide vahetamiseks ning kavandab sarnast kokkulepet Prantsusmaaga. See võib olla suure väärtusega mudel ülejäänud Euroopa jaoks.

4.2.3

Muud kogemused. Lisaks kahele nimetatud sotsiaalturismi programmile on Euroopas teisigi häid näiteid, mis on küll ehk rohkem piiratud ja suunatud konkreetsemalt määratletud kasutajatele, kuid mille väärtus ei ole seepärast väiksem. Näiteks Barcelona kuulamisel analüüsitud Plataforma Representativa Estatal de Discapacitados Físicos (riiklik esindusplatvorm füüsilise puudega inimestele), mis keskendub väga konkreetsele rühmale, kuid mis juhib edukalt sellele rühmale suunatud puhkuseprogrammi.

4.2.3.1

Mainimist väärib erinev, kuid samuti väga huvitav kolme organisatsiooni ühine algatus. Üks organisatsioon on Ühendkuningriigist (Family Holiday Association), üks Belgiast (Toerisme Vlaanderen) ja üks Prantsusmaalt (Vacances Ouvertes) ning tehakse koostööd, et pakkuda nendes kolmes riigis “turismi kõigile”.

4.2.3.2

Sotsiaalturismi tegevusi kohtab ka teistes Euroopa riikides, sealhulgas Portugalis, Poolas ja Ungaris, kus ametiühingutel on oluline roll, ning Itaalias, kus programmi haldavad tarbijate ühistud. Kokkuvõtteks võib öelda, et algatuste mitmekesisus, kasutajate arv ja pakkumiste mitmekesisus on kõikides Euroopa riikides suurenemas.

4.2.3.3

Samuti tuleb märkida, et mõned piirkonnad ja omavalitsused arendavad ühel või teisel viisil sotsiaalturismi algatusi, nt Baleaari saarte autonoomse piirkonna Plan OCI 60.

4.2.3.4

Andaluusia (Hispaania) piirkondlik valitsus arendab programmi Residencias de Tiempo Libre (vaba aja veetmise külalistemajad) koos programmiga Conoce tu Costa (tunne oma rannikut), mis hõlmab koostööd piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahel, eesmärgiga edendada turismi autonoomse piirkonna vanemate inimeste hulgas.

4.2.3.5

Märkimist väärib sotsiaalturismi esindatus Euroopa Liidu turismiportaalis www.visiteurope.com, mis annab teavet kogu Euroopa turismialaste tegevuste kohta, sealhulgas sotsiaalturismi kohta.

4.3

Sotsiaalturismi üldine hinnang. Sotsiaalturism toob Euroopa ühiskonda palju väärtusi, sealhulgas:

kasutajate rahulolu, mitte ainult otseselt puhkamise, aga ka nende vaba aja tegevuste “erilise” laadi tõttu;

tegevuse inimlik mõõde ja väärtused;

kasutajate ja vastuvõtva kogukonna heaolu parandamine ja isiklik areng;

turismitööstuse kasumlikkus ja majanduslik kasu, eriti kõrghooaja pikendamise kaudu;

stabiilse kõrge kvaliteediga aastaringse tööhõive loomisest tulenev kasu;

vastuvõtva piirkonna jätkusuutlikkuse suurendamine;

kohaliku keskkonna ja loodus-, sotsiaal- ja kultuurivarade ning -pärandi austamine;

Euroopa Liidu riikide vahelise teadmistevahetuse innustamine.

4.3.1

Need väärtused koos sotsiaalturismi juba saavutatud edusammude, sektori kasvuperspektiivide ning samuti uute toodete loomisega annab Euroopa sotsiaalturismile igast aspektist väga positiivse üldhinnangu.

4.3.2

See igakülgselt positiivne hinnang tähendab, et sotsiaalturismi võib nimetada “imeks”, millest nii turismiettevõtted kui kasutajad saavad mitmesugust kasu. Sotsiaalturism annab majanduslikku, sotsiaalset, tervishoiualast kasu, loob töökohti, aitab kaasa Euroopa kodakondsuse realiseerumisele; keegi ei saa selle kaudu kahju. Raske on leida teist majandus- või inimtegevust, mis oleks sedavõrd tunnustatud ja toetatud.

4.3.3

Seetõttu saab käesolevas arvamuses vaid toetada ettepanekute ja lahenduste esitamist, mis ühelt poolt võimaldaksid praeguste programmide tugevdamist ja parendamist ning teisalt võimaldaksid laiemal elanikkonnal sotsiaalturismist kasu saada.

B.   TEINE OSA: ETTEPANEKUD

5.   Euroopa sotsiaalturismi platvormi suunas

5.1

Eeltingimused. Eespool on näidatud, et olenemata sotsiaalturismi määratlusest või selle rahastamise ja juhtimise viisist, on sotsiaalturism tugev, kasumlik ning stabiilne majanduslik ja sotsiaalne tegur, mis saavutab oma eesmärgid ja rahuldab samal ajal oma kasutajate vajadusi, aitab kaasa tööhõivele ja vähendab turismi hooajalisust. See on suure väärusega tegevus kogu maailmas, eriti aga Euroopas. Eesmärk on seepärast uurida, kuidas saaks suurendada ja laiendada sotsiaalturismi kasulikku mõju isikutele, ettevõtetele ja ühiskonnale tervikuna.

5.1.1

Üleeuroopalist sotsiaalturismi meedet ei ole lihtne ühe nime alla koondada: rääkida võib platvormist, projektist, programmist, algatusest jne. Kuigi nende mõistete tähendus ei ole tingimata ühesugune, viitavad nad kõik organiseeritud, selgete eesmärkidega riigiülesele Euroopa tegevusele. Kuna tegemist on üldise ettepanekuga, siis kasutatakse käesolevas arvamuses neid mõisteid sünonüümidena, lootuses, et kõnealuse tulevase platvormi töö käigus leitakse sobiv nimi.

5.1.2

Vaatamata sellele on selge, et Euroopa turismil on mitmed puudused ja keskpika perspektiiviga ohud, näiteks:

turismitööstuse hooajalisus, mis on tõsine ja kasvav tendents nii Põhja-Euroopas kui Kesk-Euroopas, samuti Vahemere rannikul, kus piirkonnad on madalhooajal maha jäetud ning vajaka jääb piisavast aastaringsest infrastruktuurist;

tööjõu alakasutamine madalhooajal ja üleminekuhooajal;

töötava elanikkonna märkimisväärne kasv väljarände arvelt, mis tingib majandustegevuse suurendamise vajaduse, kui tahetakse sama elatustaset säilitada;

turismitööstusel on keeruline aasta jooksul piisavat hinna- ja tööhõive taset hoida, et kasumlikkus keskpikas perspektiivis säiliks;

puhkusekohtade vastuvõtuvõime objektiivsed piirid;

turismitööstuse jätkusuutlikuks arenemiseks peavad turismipiirkonnad pakkuma kõrgemat lisaväärtust kogu aasta kestel: tõstma kvaliteeti (ja selle tulemusel hinda) või pikendama keskmist tööhõivet hooaja pikendamise kaudu, mille kestel turismiasutused on avatud.

üle maailma arvukate turismisihtkohtade esilekerkimine, mis pakuvad konkurentsivõimelisi ja uuenduslikke tooteid ja teenuseid. See uus konkurents peaks eelkõige parandama kvaliteeti ja konkurentsivõimet.

5.1.3

Euroopa sotsiaalturismi võimaliku projekti või platvormi teostatavust aitavad tõsta järgmised selgeid võimalusi pakkuvad tegurid:

selliste kodanike hulga järkjärguline kasv (absoluutarvudes ja suhteliselt), kes ei tööta, aga kes saavad pensionit ja kellel on piisav elatustase;

eurooplaste keskmise eluea järkjärguline tõus;

vaba aja keskmise kestuse tõus inimese elu jooksul, eriti vanemas eas;

transpordikulude vähenemine seoses odavlennufirmade arvu kasvuga, mis soodustab liikuvust ja turismi;

kasvav kultuuriteadlikkus, mis soodustab vastutustundlikku, jätkusuutlikku turismi;

head ja edukad kogemused sotsiaalturismi programmidega kogu Euroopas;

Euroopa Liidu laienemine, mis suurendab turgu ja reisimise võimalusi.

5.2

Euroopa sotsiaalturismi platvormil võib olla mitmeid eesmärke:

üldistada ja laiendada sotsiaalturismi olemasolevaid programme ja suurendada kasutajate arvu Euroopas, kuni igal riigil on oma programm;

laiendada olemasolevate programmide rahvusvahelisust kahe- või mitmepoolsete koostööprogrammide kaudu;

tingimuste loomine Euroopa sotsiaalturismi platvormi kavandamiseks ja rakendamiseks, mille võimalikud kasusaajad on Euroopa kodanikud, kes saavad teisi riike külastada kättesaadava hinnaga ja jätkusuutlikul viisil; siinkohal oleks kasulik kindlaks teha, kui palju eurooplasi ei ole kunagi külastanud ühtegi teist Euroopa riiki, sest ilmselt on see rühm üsnagi suur ja õigustaks programmi;

edendada sotsiaalturismi järkjärgulist sisseviimist Euroopa tasandil, milles osaleks nii palju riike, kui võimalik.

5.3

Euroopa sotsiaalturismi platvormi kaasatud osalejad ja rühmad. Võimalikud kaasatavad rühmad ja osalejad on järgmised:

erinevates riikides praegu sotsiaalturismi programme haldavad organisatsioonid;

programmi arendamisest huvitatud ametiühinguorganisatsioonid ja ühistud;

oma ettevõtte jätkusuutliku kasumlikkuse suurendamisest huvitatud turismisektori tööandjad (kõige laiemas mõttes);

valitsused, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, kes on huvitatud turismisektoris tegutsemisest, selle parandamisest ja oma kodanike isiklikust ja sotsiaalsest arengust;

Euroopa Liit ja selle institutsioonid, kes on huvitatud tööhõive, majandustegevuse ja Euroopa kodakondsuse hoogustamisest ja edendamisest; arvestades platvormi riigiülest mõõdet, peaksid ELi institutsioonid võtma juhtiva rolli programmi ellurakendamisel ning nende ülesanne peaks olema programmi arendamise tingimuste koordineerimine ja järelevalve;

sotsiaalturismi organisatsioonid, eelkõige Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo.

5.4

Euroopa sotsiaalturismi põhiaspektid. Sotsiaalselt ja majanduslikult elujõuline Euroopa sotsiaalturismi platvorm peab vastama alljärgnevatele kriteeriumitele:

Platvorm peab olema suunatud majanduslikult, territoriaalselt, sotsiaalselt või vaimse või füüsilise puude tõttu ebasoodsates tingimustes rühmadele või rühmadele, kellel on geograafilistel põhjustel (nt Euroopa saared) keeruline reisida. See eeldab osalist, õiglast ja võrdset rahastamist sõltumata reisi või peatumise pikkusest kui kompensatsiooni ebasoodsates tingimustes rühmadele kõige laiemas mõttes.

Üldiselt peab platvorm olema lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis majanduslikult ja sotsiaalselt kasulik nii avaliku kui ka erasektori tasandile;

Platvorm peab looma stabiilseid kõrgekvaliteedilisi töökohti kogu aastaks. Keskne juhtimine ja turismiasutustes viibimiste maksimeerimine on vajalikud tööhõive eesmärgi täitmiseks.

Kasutamine peab toimuma madalhooajal;

Rakendamine toimub viisil, mis on jätkusuutlikul ja tagab nii kasutajate kui ka vastuvõtvate kogukondade isikliku ja sotsiaalse arengu;

Kooskõlas eesmärkidega peab teenuste tase püsima kõrge.

Tuleb kasutada avaliku ja erasektori partnerlust.

Kui need tingimused on täidetud, siis saab sotsiaalturismist kahtlemata Euroopa turismimudeli keskne element.

5.5

Avaliku ja erasektori partnerlus projekti raames. Projekti kavandamise, loomise ja juhtimise teostatavus võib sõltuda — või ka kasu saada — tõhusast avaliku ja erasektori koostööst. Euroopa organisatsioonide ja ettevõtete leidmine, kes on valmis Euroopa sotsiaalturismi platvormi ellu viima, tundub täiesti võimalik.

6.   Euroopa sotsiaalturismi platvormi mõju ja tulemused.

6.1

Majanduskasv ja tööhõive. Platvormi erinevates etappides täismahus elluviimisel oleks suur mõju majanduskasvule ja tööhõivele ning see aitaks saavutada Lissaboni tippkohtumise eesmärke. Hispaania programm IMSERSO tõestab selgelt sotsiaalturismi kasulikku mõju töökohtade loomisele ja säilitamisele madalhooajal.

6.2

Turismile juurdepääsu tegelik õigus. Kuna vastavalt olemasolevale statistikale ei käi ligikaudu 40 % elanikkonnast puhkusel, siis oleks Euroopa sotsiaalturismi platvormi eesmärk seda protsenti oluliselt vähendada, mis kahtlemata ka õnnestuks, ja muuta turism kõigi jaoks reaalselt kättesaadavaks ning aidata Euroopa rahvastel üksteist paremini tundma õppida.

6.3

Euroopa turismimudel Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on erinevates arvamustes väljendanud usku, et on võimalik luua Euroopa turismimudel, mis ei põhine õigusaktidel, vaid laialdaselt tunnustatud ja kehtivatel väärtustel. Üks väärtusi, mis tuleks sellese mudelisse lülitada, on turismi muutumine kõigile kättesaadavaks– turism kõigile. Euroopa sotsiaalturismi platvorm võiks oluliselt kaasa aidata Euroopa turismimudeli hoogustamisele.

7.   Turismi, eelkõige sotsiaalturismi panus Euroopa identiteedi ja mõõtme loomisse

7.1

Viimastel aastatel on saanud selgeks, et Euroopa ülesehitamine ei ole lühiajaline ega lihtne ülesanne ja praegugi veel on vaja ületada palju määramatust ja raskusi. Sotsiaalturism võiks olla võimas vahend teabe levitamiseks, üksteisemõistmise innustamiseks ja rahvastevaheliseks solidaarsuseks. See võiks olla abiks kodanike Euroopa ülesehitamisel mitte ohverduste ja võitluse kaudu, vaid vaba aja nautimise, reisimise ja puhkuse kaudu. Eelkõige noored on rühm, kes reisib tõenäoliselt rohkem kõrghooajal — aeg, mil üliõpilaste ühiselamud on tühjad ning neid võiks ajutiselt kasutada turismialgatuste raames sarnaselt Erasmuse programmiga.

7.2

Turism näib sobiva viisina kodanike Euroopa saavutamiseks. Erinevate kasutajate rühmad, turismitööstus ja kohalikud kogukonnad võiksid oma huvid ühendada viisil, mis on meeldiv ja kõigile kättesaadav.

C.   KOLMAS OSA: JÄRELDUSED JA SOOVITUSED

8.   Järeldused

8.1

Käesoleva Euroopa sotsiaalturismi käsitleva arvamuse esimene üldine järeldus on, et sotsiaalturism on keskkonnaalaselt, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutlik tegevus, mis avaldab kõigile kolmele valdkonnale positiivset mõju.

8.2

Majanduslik, sotsiaalne, tervishoiu- ja integratsioonialane kasu, millest programmi kasutajad ja turismiettevõtted osa saavad, on laialdaselt tunnustatud ja annab märkimisväärse lisaväärtuse.

8.3

Sotsiaalturismi erinevate kasutajarühmade ja eelkõige puudega ja/või piiratud liikuvusega inimeste täielik integratsioon ühiskonda saab märkimisväärse tõuke.

8.4

Euroopa sotsiaalturism hõlmab väga erinevaid sotsiaalturismi rikastavaid ja mitmekesistavaid osalejaid, arenguvorme, sihtrühmi, rahalisi vahendeid jne, mis selle edasisele arengule kaasa aitavad.

8.5

Eelkõige võib järeldada, et sotsiaalturismi sotsiaalne kasu on ühildatav ja positiivselt seotud majandusliku kasumlikkusega.

8.6

Majanduslikult teostatav ja sotsiaalselt soovitav on, et igas Euroopa riigis arendataks välja erinevate lähenemisviiside ja juhtimisvormidega riiklik sotsiaalturismi programm.

8.7

Majanduslikult teostatav ja sotsiaalselt soovitav on riigiülese Euroopa sotsiaalturismi platvormi loomine.

8.8

Iga sotsiaalturismi tegevus peaks kooskõlas Lissaboni strateegiaga hõlmama jätkusuutlikkuse ja töökohtade loomise väärtuseid,

8.9

Sotsiaalturism võib olla äärmiselt väärtuslik vahend kodanike Euroopa loomiseks; siinkohal on kõige olulisem roll siiski noortel.

8.10

Sotsiaalturism on tegevus, mis toob esile mõningaid väärtusi, millega saab täiendada Euroopa turismimudelit

8.11

Kõik kohalikud kogukonnad üle Euroopa võivad sotsiaalturismist kasu saada tänu selle panusele kohaliku kultuuripärandi säilitamisse.

8.12

Kokkuvõtteks võib öelda, et mitmetes Euroopa Liidu liikmesriikides on sotsiaalturism praeguseks hea juhtimise ja organisatsioonilise struktuuriga väljakujunenud tegevus, mis on valmis kõikidesse riikidesse ülekandmiseks ja selle teenuste riigiülesuse suurendamiseks. See suurendab sotsiaalturismi eesmärkide kvaliteeti ja kvantiteeti.

9.   Soovitused

9.1

Peamine soovitus sotsiaalturismi programmide potentsiaalsetele kasutajatele on kindlasti võtta osa turismitegevustest, millele neil on õigus, kuid millele neil väga erinevatel põhjustel siiani võib-olla juurdepääsu ei olnud. Sotsiaalturism edendab ilmselgelt integratsiooni, suurendab teadmisi ja soodustab isiklikku arengut ning seetõttu on sotsiaalturismis osalemine soovitav.

9.2

Sotsiaalturismi erinevate programmide juhtimisega tegelejate osas peaksime esmalt tunnustama nende töö kasulikkust, nende pühendumist oma organisatsiooni missioonile ja nende tööd kättesaadava hinnaga, kuid kõrgekvaliteediliste teenuste pakkumisel. Siiski peavad nad oma tooteid ja teenuseid pidevalt parandama ning tuleb investeerida infrastruktuuri parandamisse ja uuenduslikesse, eriti riigiülestesse toodetesse. Hea vahend arenguks ja kogemuste vahetamiseks on programmide koordineerimine ja vastutavate organisatsioonide koostöö.

9.3

Turismisektori ettevõtetel soovitatakse sotsiaalturismi tegevustes otsusekindlalt osaleda. Sotsiaalturism esindab väärtusi, mida saab ühendada hea ärijuhtimise, konkurentsivõime ja kasumlikkusega, seda ka lühiajalises perspektiivis, kuid eelkõige siiski keskpikas ja pikas perspektiivis, ning tagab arvukate töötajate aastaringse tööhõive.

9.4

Riigivalitsustel ja riiklikel, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste asutustel soovitatakse sotsiaalse ja ka majandusliku kasu tõttu luua sotsiaalturismi programme. Suurem maksutulu ja töötuabirahade kokkuhoid on selged stiimulid, et võimaldada majanduslikult, sotsiaalselt või füüsiliselt ebasoodsates tingimustes rühmadele õiglaseid toetusi, kuna kulutused on kasumlikud ja teenitakse kindlasti tagasi.

9.5

Euroopa institutsioonidel soovitatakse meeles pidada, et sotsiaalturism on oluline tegevus, mis ühendab turismi ja sotsiaalpoliitika eesmärke, pälvib tunnustust, väärib arendamist, spetsiaalset tehnilist abi, toetust ja mitte tingimata majanduslikke stiimuleid. Euroopa tõhusa sotsiaalturismi platvormi loomiseks peaks eelkõige komisjon oma turismiüksuse kaudu enda vahenditega täitma stimuleerimise, tehnilise koordineerimise ja kogemuste levitamise ülesannet ja olema riigiüleste kokkulepete sõlmimise foorum. Kui komisjon võtaks sotsiaalturismi edendamisel Euroopas juhtiva rolli, oleks see kahtlemata väärtuslik vahend seatud eesmärkide saavutamiseks ja algatuste järelevalveks.

9.6

Kõik institutsioonid peaksid oma meetmeid tugevdama, et kõrvaldada kõik takistused transpordiinfrastruktuuridelt, majutuselt ja turismiteenustelt. Euroopa saarte puhul on selgelt näha, kuidas geograafiline olukord mõjutab tugevalt liikuvust ja turismi kättesaadavust kodanikele.

9.7

Arvestades Euroopa Parlamendi poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku mõõdet, peaks parlament käivitama algatusi ergutamaks arutelu ja lahendusi, mis edendavad Euroopa sotsiaalturismi.

9.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et käesolev arvamus tuleks teatavaks teha, avaldada ja seda tuleks levitada Euroopa sotsiaalturismi Barcelona deklaratsioonina, mis oleks panus 2006. aasta Euroopa turismifoorumisse ja 2006. aasta ülemaailmsesse turismipäeva.

D.   NELJAS OSA: VIITED

“Erinevad sotsiaalturismi mõisted: pakkumise ja nõudluse areng”, Euroopa Komisjon, XXIII peadirektoraat, turismi üksus, 1993.

Montreali deklaratsioon: “Humanistliku ja sotsiaalse turismi visiooni suunas”, Rahvusvahelise Sotsiaalturismi Büroo, september 1996.

“Ülemaailmne turismieetika koodeks”, Maailma Turismiorganisatsioon, Santiago de Chile, 1. oktoober 1999.

Euroopa Liidu puhkusetoetusi käsitleva seminari aruanne, Euroopa Parlament, Strasbourg, märts 2000.

Mõisted turism kõigile ja sotsiaalturism Euroopa Liidus, Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo, Brügge seminar, juuni 2001.

Aruanne “Turism kõigile” uuringu tulemuste kohta, juuni 2001.

Arvamus “Jätkusuutlik sotsiaalturism kõigile”, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, oktoober 2003.

Uuring programmi “Eakate puhkused” kohta, Hispaania Rände ja Sotsiaalteenuste Instituut (IMSERSO), Hispaania, mai 2004.

Euroopa sotsiaalturismi foorum, Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo, Budapest, aprill 2005.

Aruanne turismi ja arengu kohta, Euroopa Parlament A6-0173/2005, mai 2005.

Aruanne Euroopa säästva turismi uute väljavaadete ja uute väljakutsete kohta, Euroopa Parlament A6-0235/2005, juuli 2005.

Turism kõigile. Hispaania puuetega inimeste esinduskomitee (CERMI) tegevuskava, detsember 2005.

Konsultatsioonid turismitegevuste ja töötajate puhkuste kohta, Rahvusvaheline Sotsiaalturismi Büroo, Brüssel, mai 2005.

Euroopa sotsiaalturismi, majanduskasvu ja tööhõive konverents, Baleaari saarte valitsus, Palma de Mallorca, november 2005.

Konverents “Turism kõigile — hetkeolukord ja praktika Euroopa Liidus”, Euroopa Komisjon, ettevõtluse peadirektoraat, turismi üksus, jaanuar 2006.

Maailma sotsiaalturismi kongress, “Arengul ja solidaarsusel põhineva turismi suunas”, Aubagne (Prantsusmaa), mai 2006.

Brüssel, 14. september 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  “Erinevad sotsiaalturismi mõisted: pakkumise ja nõudluse areng”, Euroopa Komisjon, XXIII peadirektoraat, turismi üksus, 1993.


23.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/78


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus struktuurilise ettevõtlusstatistika kohta”

KOM(2006) 66 lõplik — 2006/0020 (COD)

(2006/C 318/13)

27. märtsil 2006. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 285 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus struktuurilise ettevõtlusstatistika kohta”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 26. juulil 2006. Raportöör oli pr FLORIO.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 429. istungjärgul 13.-14. septembril 2006 (14. septembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 130, erapooletuks jäi 7.

1.   Üldine taust

1.1

Euroopa Ülemkogu otsustas 20. detsembril 2000 käivitada ettevõtteid ja ettevõtlust, eelkõige väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid (VKEsid) käsitleva mitmeaastase programmi (1). Euroopa Liit kavatses kõnealust uut raamistikku kasutada ettevõtete konkurentsivõime arendamiseks teadmistepõhises ühiskonnas, lihtsustamaks ja hõlbustamaks nende õigus-, haldus- ja finantskeskkonda ja eelkõige toetada teadusuuringuid ja uuendustegevust, võimaldada neile kergem juurdepääs teenustele ja ühenduse programmidele ning edendada ettevõtlust.

1.2

Euroopa Komisjon tutvustas 2003. aasta alguses Euroopa ettevõtlust käsitlevat rohelist raamatut (2), milles rõhutatakse vajadust sihipärase toetuse järele ja kutsutakse üles rakendama strateegilist poliitikat tööstussektori ja töötleva tööstussektori edendamiseks. Kõnealustes sektorites on Euroopas valitsenud aastatepikkune ohtlik madalseis, iseäranis muude maailma piirkondadega võrreldes.

1.2.1

Ettevõtliku meelelaadi toetamiseks ja suurendamiseks on Euroopas välja pakutud järgmised põhimeetmed:

takistuste kõrvaldamine ettevõtluse arenguks ja majanduskasvuks,

ettevõtlusega seonduvate riskide ja hüvede tasakaalustamine,

pooldavama ühiskondliku arvamuse toetamine uute ettevõtete asutamise suhtes.

1.3

Pärast mainitud rohelisel raamatul põhinevat konsultatsiooni sidusrühmadega tutvustas komisjon 2004. aastal ettevõtluse tegevuskava (3) kus võeti arvesse uusi reaktsioone ja mis täiendas ettevõtteid ja ettevõtlust käsitlevat mitmeaastast programmi.

1.4

Olulised küsimused, näiteks tööstuspoliitika, teenuste toetamine ja tööhõive majanduskasvu käivitajana on nii riiklikul kui Euroopa tasandil tihedalt seotud tööhõive ja sotsiaalvaldkonna prioriteetidega, mis on Euroopa Liidu poliitiliste otsuste tähtsaks eesmärgiks. Euroopa institutsioonid on kõnealuses valdkonnas võtnud viimaste aastate jooksul ette mitmeid algatusi, kaasaarvatud liikmesriikide esitatud aastaplaanid.

1.5

1997. aasta Luksemburgi Euroopa tippkohtumisel käivitati Euroopa tööhõivestrateegia, mida hakati hiljem käsitlema Lissaboni strateegia põhielemendina. Õigupoolest seati just Lissaboni strateegias eesmärgiks Euroopa majanduse ajakohastamine, vähendades töötust ja luues juurde kõrge kvalifikatsiooniga töökohti. Mainitud eesmärke on võimalik saavutada ainult siis, kui pöörata tähelepanu sotsiaalpoliitikale ja erinevatele elanikkonna rühmadele võrdseid võimalusi pakkuvatele poliitikavaldkondadele. Viimatimainitu on tegelikult vältimatu eeltingimus kõrgema majanduskasvu määra ja “tervema” majanduskeskkonna saavutamiseks enne majandussüsteemi olulist ümberkorraldamist.

1.6

Teisteks elementideks, mis kaasatakse kõnealusesse ambitsioonikasse projekti, on Euroopa teadusruum, turgude täielik integratsioon ja VKEde sõbraliku keskkonna loomine. Komisjon väidab oma ettepanekus konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kohta (2007-2013) ) (4), et tehnoloogiate ja teadusuuringute edendamine on otseselt seotud turu võimaluste uurimisega uutele toodetele, teenustele ja äritavadele. Samuti tuleks soodustada riskide võtmise ja uute ideede katsetamise valmidust turul. Euroopa pettumust valmistava majanduskasvu üheks peamiseks põhjuseks on mitteküllaldane uuendustegevus.

1.7

Sotsiaalse ühtekuuluvuse osas kutsuti üles viivitamatule sekkumisele hariduse/väljaõppe ja sotsiaalse kaitse vallas. Liikmesriikide vahelise kooskõlastamise tagamiseks poliitika kujundamisel loodi võimalus avatud kooskõlastusmeetodi kasutamiseks, mille abil vahetatakse ja levitatakse parimaid tavasid ja nende abil saavutatud tulemusi erinevates valdkondades.

1.8

Tänu Lissaboni strateegia vahekokkuvõttele oli Euroopa Komisjonil 2005. aastal võimalik esitada teatis majanduskasvu ja tööhõive kohta (5), mis keskendus kahele olulisele punktile: kindla ja jätkusuutliku majanduskasvu ja rohkemate ja paremate töökohtade loomine. Arvati, et kõnealuseid eesmärke on võimalik saavutada ühenduse ja riikliku tasandi vahelise sünergia abil.

2.   Üldised märkused

2.1

Majandus- ja töötleva tööstuse valdkonnas toimub jätkuv ja kiire muutuste protsess: erinevad tööstussektorid ja nende töötajad kohanduvad ja teevad uuendusi kooskõlas turu arenguga, püüdes jääda konkurentsivõimeliseks ja luua paremad majanduskasvu ja kasumi saamise võimalused.

2.1.1

Euroopa turuga sarnastel turgudel, kus ettevõtted arenevad peadpööritava kiirusega ja traditsioonilised sektorid (töötlev tööstus, kaubandus, turustamine jne) omavahel segunevad, võib olla raske määratleda erinevate tegevusvaldkondade vahelisi piirjooni. Lisaks muutub ettevõtete hindamisel ja klassifitseerimisel üha raskemaks määratleda nende peamist tegevusvaldkonda (kas kaubandus, põllumajandus, töötlev tööstus, käsitöö, teenused jne).

2.1.2

Kuna sotsiaalmajandus on kasvanud sel määral, et moodustab nüüd suure ja üha kasvava osa Euroopa turust, muudab see raskeks statistiliste andmete vastavuse pidevalt muutuvale ja uuenevale olukorrale. Eurostati ametnikud ütlevad, et nende arvates on raske kõnealust valdkonda määratleda, kuna sotsiaalmajanduslikud tegevused ei ole alati registreeritud äritegevusena. Komitee arvab siiski, et tuleb teha kõikvõimalikke jõupingutusi, et mõõta sotsiaalmajanduse üha kasvavat tähtsust. Kõnealune valdkond on määrava tähtsusega Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel. Mainitud andmete puudumine takistab paremat arusaamist ärimaailma ja turu arengutest.

2.1.3

Oluline on kasutada Euroopa Liidu ettevõtteid käsitlevat struktuurilist ettevõtlusstatistikat, mis oleks ajakohane ja keskenduks ettevõtete tegevusele, konkurentsivõimele, tulemuslikkusele ja ettevõtete struktuurile. Statistilise toetuse tähtsuse rõhutamisel peab meeles pidama, et andmete kogumine ja pärastine töötlemine eeldavad olulisi investeeringuid inimkapitali ja rahalistesse vahenditesse, iseäranis väikeettevõtete puhul.

2.1.4

Majanduskasv on kõikide Euroopa Liidu riikide esmane prioriteet, mida Euroopa Nõukogu ja teised Euroopa institutsioonid on lugematutel puhkudel nentinud. Majanduskasvuga peab vältimatult kaasnema uute ja paremate töökohtade loomine. Seda peab kõikides valdkondades, eelkõige töötleva tööstuse ja teenindussektoris, teostama nii, et toetataks majanduskasvu ennast ja Euroopa kodanikel oleks võimalik kõnealusest tegevusest kasu saada.

2.2

Euroopa arengumudel erineb teistest mudelitest selle poolest, et sotsiaalvaldkonnale ja jätkusuutliku majanduskasvu mõistele on omistatud märkimisväärne roll. Viimatimainitut tuleb alati meeles pidada, kui Euroopa institutsioonid kavandavad oma pädevusala piires õigusakte.

2.3

See tähendab, et on vaja väga selget ettekujutust Euroopa tööstuse tegelikust olukorrast, kui eesmärgiks on tõeliselt tõhusate, kasulike ja ühtsete õigusaktide koostamine. Poliitilised valikud peavad põhinema tegeliku olukorra ja sellega kaasnevate probleemide analüüsil ja pakkuma lahendusi, mis hõlmaksid võimalikult palju elemente, eesmärgiga ennetada mõju, mida langetatud otsused avaldaksid poliitilisele, majanduslikule, õiguslikule, sotsiaalsele, riiklikule ning piirkondlikule ja kohalikule olukorrale.

2.4

Statistilised andmed on kahtlemata olulise tähtsusega vahend põhjaliku ja tõhusa tegeliku olukorra analüüsi tegemiseks. Eurostati asutamisest alates tehtud töö on väärtuslik ja asendamatu tugi Euroopa Liidu otsustelangetamise ja poliitilistele protsessidele.

2.4.1

Statistilised andmed on olulise tähtsusega, kuna nende abil on võimalik mõõta, uurida ja kirjeldada kohapealse tegeliku olukorra arvukaid ja erinevaid aspekte. Statistilise teabe kättesaadavus on määrava tähtsusega poliitika kujundamisel ja hindamisel, avalike teenuste ja ülesannete haldamisel, paremaks õiguslikuks raamistikuks ja vastu võetud poliitika edukuse ja edusammude regulaarseks jätkuvaks jälgimiseks.

2.5

Eelmainitu kehtib kõikide Euroopa Liidu pädevusalade puhul ja seetõttu on Eurostati ülesandeks ajakohaste ja usaldusväärsete andmete kogumine ja avaldamine, kasutades selleks liikmesriikide statistikainstituutide tuge ja abi. Viimastel aastatel on määrava tähtsusega olnud andmed, mis on kogutud järgmistes valdkondades: majandus, rahandus, põllumajandus, rahvastikupoliitika, sotsiaalkindlustus, kaubandus, teadusuuringud, keskkond, transport ja mitte vähem olulistena ka tööstus ja sellega kaasnevad turunäitajad.

2.5.1

Euroopa ettevõtlusele ja selle arengule omistatud tähtsuse mõistmiseks piisab sellest, kui meenutada komisjoni ja nõukogu viimaste aastate algatusi kõnealuses küsimuses.

3.   Ettepanek struktuurilise ettevõtlusstatistika määruse kohta

3.1

Nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 58/97, mille nõukogu võttis vastu 20. detsembril 1996, on viimase kümne aasta jooksul neli korda muudetud. Nüüd käsitletakse kõige viimast välja pakutud muudatust, mille eesmärgiks on poliitika ja strateegia analüüsi ja rakendatavuse ühtsuse parandamine Euroopa tööstuse ja töötleva tööstuse toetamiseks.

3.1.1

Et tulla toime suurenenud nõudlusega statistika järele, teeb komisjon ettepaneku mitmete paranduste tegemiseks, pöörates erilist tähelepanu teenustele, mis on olnud viimastel kuudel ulatusliku arutelu keskpunktis, kuna nende majanduslikku tähtsust ja potentsiaali ei ole ELi tasandil täielikult kajastatud. Komisjon esitab ühtlasi lisa ettevõtete ja ettevõtlusteenuste demograafia kohta.

3.2

Komisjon on kinnitanud, et paljude tegevuste kohta — enamik neist on seotud ettevõtlusteenustega — ei ole olemas üksikasjalikku ja värskeimat statistikat. Seega pakub kõnealune uus ettepanek võimaluse kohandada kehtivaid sätteid, nii et majandustegevust ja tööstuslikku tegevust oleks võimalik võrrelda teenindussektori vastavate tegevustega.

3.2.1

Ettevõtliku meelelaadi käsitlevate strateegiliste soovituste toetamiseks pidas komisjon veel vajalikuks kooskõlastatud andmete olemasolu ettevõtete demograafia (käivitamine, tegevus ja tegevuse lõpetamine) ja nende mõju kohta tööhõivele. Ettevõtete “demograafilised” andmed kuuluvad juba struktuurinäitajate alla, mida kasutatakse Lissaboni strateegiaga kehtestatud eesmärkide järelevalveks. Mainitud kontekstis tulebki komisjoni välja pakutud muudatusettepanekut käsitleda.

3.3

Kõnealuses ettepanekus mainitakse statistiliste andmete kogumise vahendina NACE koodi, mida komisjoni talitused kasutavad tavaliselt kõiki majandustegevusi käsitleva statistika puhul (6). NACE koodi on muudetud ja ajakohastatud Euroopa Liidu majanduse ja töötleva tööstuse suundumuste paremaks mõistmiseks.

3.4

Võrdlusnäitaja NACE REV. 1.1 on lihtsalt NACE REV. 1 ajakohastatud versioon ja sellega ei kaasne märkimisväärseid ümberkorraldusi. Kõnealuse uuenduse eesmärgiks oli tuua välja:

uued tegevused, mida NACE REV. 1 koostamise ajal veel ei eksisteerinud,

tegevused, mis muutusid tähtsamateks NACE REV. 1 koostamisest alates kas tehnoloogias või majanduses läi viidud muudatuste tulemusena,

NACE REV. 1 esinevate selliste vigade parandamine, mis ilmnesid juba varem ja mille põhjuseks ei ole muutused tegevuse aluseks olevas mõtteviisis.

3.4.1

NACE viimane versioon koos uute muudatuste ja parandustega on parajasti Euroopa Parlamendis teisel lugemisel ja võetakse kasutusele lähikuudel.

3.5

Kohaldamisala järgi määratletud (artikkel 2) statististiliste andmete kogumine on korraldatud moodulitena, vastavalt määruse ettepaneku artiklile 3:

iga-aastase struktuurilise statistika üldmoodul;

tööstuse struktuurilise statistika üksikasjalik moodul;

kaubanduse struktuurilise statistika üksikasjalik moodul;

ehituse struktuurilise statistika üksikasjalik moodul;

kindlustuse struktuurilise statistika üksikasjalik moodul;

krediidiasutuste struktuurilise statistika üksikasjalik moodul;