ISSN 1725-5171

Euroopa Liidu

Teataja

C 309

European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

49. köide
16. detsember 2006


Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

II   Ettevalmistavad aktid

 

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

 

Täiskogu 428. istungjärgul 5. ja 6. juulil 2006

2006/C 309/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Konkurentsieeskirjad ja tarbijakaitse

1

2006/C 309/2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ühenduse Lissaboni kava rakendamine — Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele — Rohkem teadusuuringuid ja innovatsiooni — investeerimine kasvu ja tööhõivesse: Ühtne lähenemisviisKOM(2005) 488 lõplik

10

2006/C 309/3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kõrgtehnoloogiliste ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohtaKOM(2005) 567 lõplik — 2005/0227 (COD)

15

2006/C 309/4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele — ühenduse Lissaboni kava rakendamine: õiguskeskkonna lihtsustamise strateegiaKOM(2005) 535 lõplik

18

2006/C 309/5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ), millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (Ajakohastatud tolliseadustik)KOM(2005) 608 lõplik — 2005/0246 (COD)

22

2006/C 309/6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Valge raamat: Finantsteenuste poliitika (2005-2010)KOM(2005) 629 lõplik

26

2006/C 309/7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu otsus, millega kiidetakse heaks Euroopa Ühenduse ühinemine 2. juulil 1999. aastal Genfis vastu võetud tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsioonigaKOM(2005) 687 lõplik — 2005/0273 (CNS) ning — Ettepanek: nõukogu otsus, millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 6/2002 ja (EÜ) nr 40/94, et jõustada Euroopa Ühenduse ühinemine tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsioonigaKOM(2005) 689 lõplik — 2005/0274 (CNS)

33

2006/C 309/8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjadKOM(2005) 705 lõplik — 2005/0277 (COD)

35

2006/C 309/9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus (Euratom), millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Aatomienergiaühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2011) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjadKOM(2006) 42 lõplik -2006/0014 (CNS)

41

2006/C 309/0

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 4056/86, millega nähakse ette üksikasjalikud eeskirjad asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamiseks meretranspordis, ja muudetakse määrust (EÜ) nr 1/2003 seoses selle rakendusala laiendamisega kabotaažile ja rahvusvahelistele trampteenusteleKOM(2005) 651 lõplik/2 — 2005/0264 (CNS)

46

2006/C 309/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Lennuohutus

51

2006/C 309/2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv jäätmete kohtaKOM(2005) 667 lõplik — 2005/0281 (COD)

55

2006/C 309/3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: 2006.–2008. aasta tegevuskava ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseksKOM(2005) 647 lõplik

60

2006/C 309/4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegiaKOM(2005) 670 lõplik — [SEK(2005) 1683 + SEK(2005) 1684]

67

2006/C 309/5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu direktiiv San José kilptäi tõrje kohtaKOM(2006) 123 lõplik — 2006/0040 (CNS)

71

2006/C 309/6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa tööstuse toorainevarustusega seotud riskid ja probleemid

72

2006/C 309/7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühtse sotsiaalse kaitse statistika Euroopa süsteemi (ESSPROS) kohtaKOM(2006) 11 lõplik — 2006/0004 (COD)

78

2006/C 309/8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse suhted

81

2006/C 309/9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Põhjamõõtme poliitika tulevik

91

2006/C 309/0

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa naaberriikide poliitika

96

2006/C 309/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Nõukogu otsus Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (//EÜ, Euratom) KOM(2006) 99 lõplik — 2006/0039 (CNS)

103

2006/C 309/2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu direktiiv ühendusevälistest riikidest saabuvate reisijate imporditavate kaupade käibemaksust ja aktsiisist vabastamise kohtaKOM(2006) 76 lõplik — 2006/0021 (CNS)

107

2006/C 309/3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Ühenduse Lissaboni kava elluviimine: ettevõtliku meelelaadi edendamine hariduse ja õppimise kauduKOM(2006) 33 lõplik

110

2006/C 309/4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Valge raamat Euroopa teabevahetuspoliitika kohtaKOM(2006) 35 lõplik

115

2006/C 309/5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalne ühtekuuluvus: Euroopa sotsiaalmudeli konkretiseerimine

119

2006/C 309/6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Kodanikuühiskonna organisatsioonide roll Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika ja regionaalarengu poliitika elluviimisel

126

2006/C 309/7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, milles käsitletakse ühisettevõtte loomist Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR) elluviimiseksKOM(2005) 602 lõplik — 2005/0235 (CNS)

133

2006/C 309/8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Üldhuviteenuste tulevik

135

ET

 


II Ettevalmistavad aktid

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

Täiskogu 428. istungjärgul 5. ja 6. juulil 2006

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/1


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Konkurentsieeskirjad ja tarbijakaitse”

(2006/C 309/01)

14. juulil 2005 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses “Konkurentsieeskirjad ja tarbijakaitse”

Asjaomase töö eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli pr SÁNCHEZ MIGUEL.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5. ja 6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 134, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Vaba konkurents loob eeliseid kõigile turul osalejatele ja eelkõige tarbijatele. Eksimine kõnealuse valdkonna õigusaktide vastu on aga tugevalt mõjutanud konkureerivaid ettevõtteid; seega on konkurentsieeskirjade eesmärk ka sanktsioonide rakendamine rikkumiste suhtes, et seeläbi leevendada ettevõtetevahelise puuduliku konkurentsi majanduslikke tagajärgi.

1.2

Tarbijatel puudusid seni sobivad konkurentsiõigusest tulenevad õiguslikud vahendid, et osaleda keelatud konkurentsitava tõttu tekkinud kohtuvaidlustes ning nõuda seeläbi tekkinud majandusliku kahju hüvitamist. Alles pärast põhjalikke muutusi siseturul ja eelkõige seoses ühist majandushuvi pakkuvate sektorite liberaliseerimisega algatati arutelu õiguslike vahendite vajalikkuse üle, mille abil saaksid tarbijad osaleda konkurentsipoliitika kujundamises.

1.3

Esimene samm oli tarbijatega sidet pidava ametniku ametisse nimetamine Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraadis. Ametniku ülesanne on tema hinnangul oluliste konkurentsiküsimuste vahendamine peadirektoraadi ja tarbijaorganisatsioonide vahel. Täna, kolm aastat hiljem võib öelda, et nimetatud ametniku tegevus oli tema ülesannete täitmiseks vajalike piisavate vahendite puudumise tõttu tõhus vaid osaliselt.

1.4

Vahepeal on olulisemates liberaliseeritud sektorites jõutud järjest enam vaba konkurentsi selge piiramiseni, tõrjudes eemale konkurendid ning kahjustades tarbijate majanduslikke õigusi. Üks negatiivse mõju põhjus on see, et enamikes liikmesriikides toimus liberaliseerimine riiklikul tasandil ja rakendati protektsionismi oma ettevõtete suhtes. Komisjon peaks hoolitsema kõnealuste mõjude kõrvaldamise eest ning selleks tuleb eraldada vajalikud vahendid.

1.5

EÜ asutamislepingu artikli 153 lõige 2 annab komisjonile õigusliku aluse tarbijakaitsealase horisontaalse tegevuse määraltemiseks ühenduse poliitikavaldkondade, eelkõige konkurentsipoliitika raames. See võiks toimuda nii, et EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rakendussätetes arvestatakse konkurentsieeskirjade rikkumisega kahjustatavate konkureerivate ettevõtete vajaduste kõrval ka tarbijate huve. Liikmesriigid peavad omalt poolt hoolitsema selle eest, et ka nende riiklikud õigusaktid järgiksid nimetatud eesmärki.

1.6

Seega tuleks määratleda õiguslikud nõuded, mis tagavad kahjude hüvitamise tarbijatele, kui nende õigusi (eelkõige majanduslikke õigusi) kahjustatakse keelatud konkurentsitavadega.

1.7

Lisaks tuleb tugevdada tarbijate teavitamise ja konsulteerimise mehhanisme. Kui konkurentsi peadirektoraat soovib säilitada tarbijaga sidet pidava ametniku ametkoha, tuleb talle eraldada tööks vajalikud vahendid. Tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat peaks kaasama endaga koostööd tegevad komisjonid, et anda suurem panus vahetult tarbijate huve puudutavate konkurentsiküsimuste käsitlemisse. Seoses sellega on komitee seisukohal, et Euroopa konkurentsivõrgustik võiks oma tegevuse kohandamisel võtta arvesse ka teavet ja märkusi, mida edastavad riiklikud või ühenduse tasandi tarbijaorganisatsioonid konkurentsipoliitika tõhusamaks muutmiseks turgudel ning tarbijate majanduslike õiguste tunnustamise tagamiseks.

2.   Euroopa konkurentsipoliitika praegune suunitlus

2.1

Vaba konkurents on üks turumajanduse aluspõhimõte ning tugineb kõigi majanduses osalejate ja üldisemalt kõigi turul osalevate üksikisikute algatusvabadusel. Vajadus eeskirjade järele, mis viiksid kooskõlla turu vaba konkurentsi ja kõigi turul osalejate õigused, tingis asutamislepingu konkurentsi reguleerivad sätted. Juba liberaliseerimise kõrgaegadel kuulutas komisjon (1), et tulenevalt uuest, konkurentsieeskirjadega mitte ettenähtud majanduslikust olukorrast peab ettevõtete ja tarbijate huvide vahel valitsema tasakaal. Lisaks pooldas ta vabatahtlikkusel põhinevate vahendite tõhususe parandamist ja dialoogi edendamist tarbijate ja majanduse vahel, et tugevdada sel viisil tarbijate usku turgu, sest selle saavutamiseks ei piisa vaid konkurentsist.

2.2

Praegust olukorda iseloomustavad mõned uued aspektid, nagu nähtub komisjoni 2004. aasta aruandest konkurentsipoliitika kohta (2) ja komisjoni voliniku Kroesi kõnest (3). Mõlemas tõstetakse esile vajadust hakata tegutsema eelkõige nendes sektorites, mis on olulised siseturu ja konkurentsivõime seisukohast Lissaboni programmi tähenduses, arvestades sealjuures eriti tarbijate huve ning esmajoones kartellide ja monopoolsete seisundite mõju tarbijate õigustele. Sellist seisukohta võib käsitleda esimese sammuna tarbijakaitse kui turgu reguleeriva meetmega arvestamisel, mis avaldab mõju mitte ainult pakkumise poolel nagu seni, vaid nõudluse poolel.

2.3

Tuleb märkida, et konkurentsipoliitika määratlemine kuulub ELi pädevusse koostöös liikmesriikidega, ja seda mitte ainult sellepärast, et see on oluline siseturu ja järelikult piiriüleste tehingute seisukohalt, vaid ka sellepärast, et seeläbi püütakse saavutada riiklike õigusaktide ühtlustamist, et takistada protektsionistliku laadiga riiklikku poliitikat, mis eelistab oma turgu ja diskrimineerib kaaskonkurente. Siinkohal on oluline roll ühenduse institutsioonidel ja eelkõige komisjonil. Komisjon ei vastuta mitte ainult konkurentsi reguleerivate seadusandlike ettepanekute väljatöötamise eest, vaid ka ühinemiste ja riiklike toetuste kontrollimise eest, kusjuures üldhuvi asetub liikmesriigi erihuvist ettepoole.

2.4

Üldist majandushuvi pakkuvate sektorite liberaliseerimise ja finantsteenuste reguleerimise käigus otsitakse üha enam konkurentsipoliitika ja teiste komisjoni poolt kujundatud poliitikavaldkondade, eelkõige tarbijapoliitika, vahelisi lõikepunkte. Nii öeldakse komisjoni 2004. aasta konkurentsiaruandes, et konkurentsipoliitika otsustava elluviimisega järgitakse muu hulgas ka eesmärki, mis seisneb tarbijate huvide suurendamises ja nende usalduse tugevdamises siseturgu.

2.5

Euroopa konkurentsipoliitikat käsitlevate erinevate eeskirjade analüüsist ilmneb, et kõnealust põhimõttelist avaldust ei järgita. Pigem hoitakse muutumatult kinni varasematest etappidest pärit seisukohtadest. 2003. aastal teatati Euroopa konkurentsipäeva puhul tarbijatega sidet pidava ametniku ametissenimetamisest komisjoni konkurentsi peadirektoraadis (4). Ametnik võib tegutseda konkurentsipoliitika alavaldkondades ning kaitsta seal tarbijate huve. Lisaks avaldatakse teabebrošüüre (5), milles tarbijaid teavitatakse konkurentsipoliitika sisust ja selle võimalikust mõjust nende huvidele ning antakse neile nõu.

2.6

Tarbijatega sidet pidav ametnik peab eelkõige (6):

olema kontaktisikuks tarbijaorganisatsioonidele, aga ka üksikutele tarbijatele (7);

looma regulaarselt kontakte tarbijaorganisatsioonidega, eelkõige Euroopa tarbijate nõuanderühmaga;

juhtima tarbijaorganisatsioonide tähelepanu konkurentsiga seotud küsimustele, mille puhul on oluline nende seisukoht, ning andma neile nõu, kuidas nad saaksid oma seisukohta väljendada;

arendama kontakte riiklike konkurentsiametitega tarbijatele olulistes küsimustes.

2.7

Konkurentsipoliitika suundumus tarbijate huvidega arvestamisele peaks olema läbiva iseloomuga, nii et selle eest ei kannaks hoolt vaid konkurentsi ning tervishoiu- ja tarbijakaitse peadirektoraadid. Selleks tuleks jooksvalt omavahel kooskõlastada erinevate poliitikavaldkondade meetmeid ning seda mitte ainult Euroopa tasandil, vaid ka Euroopa ja riikliku tasandi vahel. Eesmärk on turumajanduslik konkurents, millest võidaksid kõik majanduslikud ja sotsiaalsed huvirühmad ning tarbijad.

3.   Tarbijate jaoks olulised ELi konkurentsipoliitilised meetmed

3.1

Võib märkida, et konkurentsipoliitika on oma viimase etapi käigus läbi teinud ulatusliku arengu, mille põhjus ei ole ainult nn majanduse globaliseerumise ulatuslik mõju, vaid ka vajadus viia teenuste sektorite liberaliseerimine kooskõlla teiste ühenduse majanduslike eesmärkidega nagu pakkumise paljusus ja varustuskindlus. Konkurentsipoliitikal peab olema oluline osa Lissaboni strateegia raames püstitatud konkurentsivõimet puudutavate eesmärkide saavutamisel. Eelkõige on oluline turumajanduse ja ühinemisprotsesside tõrgeteta toimimine, millest oleneb olulisel määral Euroopa majanduse edu meie rahvusvaheliste konkurentide suhtes, ilma et see kahjustaks tarbijate, eelkõige Euroopa tarbijate huve.

3.2

Selleks, et näha, kus ja mil määral on konkurentsipoliitika tarbijatele oluline, tuleb uurida konkurentsi reguleerivaid eeskirju, st asutamislepingu vastavaid artikleid ja nendest tuletatud eeskirju. Viimatimainituid on kas viimasel ajal muudetud või on kavas need lähiajal vastu võtta.

3.3   Konkurentsi piiravad kokkulepped ja tavad

3.3.1

Ettevõtetevahelised kokkulepped on osa turul osalejate suhetest ning nende eesmärk on turu täielik toimimine. Kokkuleppeid ei sõlmita alati konkurentsieesmärkidel, pigem vastupidi. Juba ühtse turu loomise ajal nähti vajadust keelata selliste kokkulepete sõlmimine, mis takistaksid, piiraksid või moonutaksid vaba konkurentsi. Sama kehtib ettevõtete ühenduste kohta. Enamasti on tegu kartellidega, st ettevõtete liitudega, kus ettevõtetevahelist tegevust nähtavalt ei koordineerita. Selline tegevus keelatakse, kui ta sisuliselt piirab või takistab vaba konkurentsi.

3.3.2

Ettevõtetevaheliste kokkulepete ja otsuste õiguslik alus on lepingulist laadi, sellest tulenevad ka poolte kohustused. Mõlemal juhul loetakse vastavaid kokkuleppeid või otsuseid kehtivateks ainult siis, kui on kinni peetud kehtivatest õigusaktidest. Siinkohal on huvipakkuv nende toime kolmandate suhtes ja eelkõige nende toime seoses reeglitega, mis kehtivad konkurentsile turul.

3.3.3

Seadusandja lõppeesmärk on tulemuse, nimelt konkurentsi piiramise keeld. Kuid kõnealused sätted lähevad veel kaugemale: vastavad kokkulepped või otsused võib kuulutada kehtetuks koos nendega seotud praktiliste tagajärgedega, nagu kahjuhüvitis nende kahjude eest, mis on konkurentidele ja majandusele enesele tekkinud turu kahjustamise tagajärjel.

3.3.4

Nende riiklikel turgudel ja siseturul esinenud juhtumite mitmekihilisuse alusel, millele kohaldatakse asutamislepingu artikli 81 sätteid, oli komisjon sunnitud vastu võtma niinimetatud moderniseerimispaketi (8). Sellega kohandatakse ühelt poolt asutamislepingu eeskirju kohtute kohtupraktikale ning samas võetakse arvesse nimetatud eeskirjade kohaldamisel esinenud juhtumite suurt hulka.

3.3.5

Samuti vaadati läbi grupierandit käsitlevad sätted (9). See määrus sisaldab uusi eeskirju kokkulepetele erandi tegemiseks, arvestades vastavaid turunõudeid ja eelkõige eeskirju erandi tegemiseks kokkulepetele tehnoloogiavaldkonnas. Vaja on selgeid eeskirju, mis toetaksid lubatud kokkulepete tegemist ettevõtete vahel ja seaks nendele ka samas piirid, ning mis kannaksid hoolt selle eest, et nimetatud erandite tegemisega ei kahjustataks mingil juhul tarbijate huve.

3.4   Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine

3.4.1

Asutamislepingu artikli 82 kohaselt on ühisturul või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt keelatud. Kõnealune säte ei välista valitsevat seisundit kui sellist — pigem on tegemist isegi majandusliku kontsentratsiooni soodustamise tendentsiga, mis muudaks Euroopa ettevõtted maailmaturul konkurentsivõimelisemaks –, vaid on suunatud sellele, et saavutatud ülemvõimu ei kasutataks teistele konkurentidele oma tingimuste pealesurumiseks ning seeläbi konkurentsi takistamiseks. Antud juhul ei ole nimetatud artiklis sisalduva sätte puhul oluline valitseva positsiooni päritolu vastupidiselt artiklile 81, milles arvestatakse kehtetuks kuulutamisel täpselt kokkuleppe või otsuse päritolu.

3.4.2

Turgu valitseval seisundil on teistsugune mõju kui üksteisega kooskõlastatud tegevustel ja sellel ei tundu olevat mõju konkurentsile, kuivõrd konkurents on juba piiratud turusituatsiooni endaga, st konkurentide puudumise või konkurentide ebaolulise turuosaga. Kui tarbija aga ikkagi kannatab nende tingimuste läbi, mida turgu valitsev ettevõte dikteerib, on tarbija huvides sekkumine vajalik (10).

3.4.3

Komisjon sekkub selles tähenduses juba ammu kõige olulisematesse sektoritesse, milles on enamikus liikmesriikides aset leidnud hilise liberaliseerimise alusel kujunenud välja valitsev seisund, nagu näiteks telekommunikatsiooni sektoris (11), või milles oluliste tehnoloogiliste uuenduste tõttu ei ole tekkinud tõelist konkurentsi, nt Microsofti näide (12). Mõlemal juhul tuvastati turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Esimesena nimetatud juhul oli tegemist kuritarvitamisega telekommunikatsiooniteenuste hindade määramisel (13). Lisaks oli see määrav lahend, kuna puudutas üldiselt riiklikult reguleeritavat majandussektorit. Seetõttu oli komisjon seisukohal, et on vaja tegutseda, kuigi hinnad allusid valdkondlikule reguleerimisele.

3.4.4

Teise juhtumi puhul (Microsoft) ei olnud asjaolud nii lihtsad, sest tegemist oli Põhja-Ameerika ettevõttega, millel oli oma elektroonilise andmeside süsteemide osas peaaegu monopol. Sellele vaatamata otsustas komisjon, et tegu oli artikli 82 rikkumisega turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tõttu personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul, sest keelduti andmast teavet koostalitlusvõime kohta, ja eelkõige sellepärast, et seetõttu turustati Windows Media Playerit ja Windowsi ainult koos. Komisjon ei karistanud raske õigusrikkumise eest mitte ainult suure rahalise karistusega, vaid kohustas ka võtma rea meetmeid, mis seisnesid operatsioonisüsteemide avalikustamises ja personaalarvutitele mõeldud Windowsi paketi üksikute süsteemide eraldi turustamises.

3.5   Ühinemiste kontroll

3.5.1

EÜ asutamisleping ei sisaldanud konkreetset sätet, milles oleks reguleeritud eeskirjad ühinemiste kontrolli teostamiseks. Algselt tulenes see asjaolust, et sellist liiki tehinguid praktiliselt ei tehtud, ning hiljem sellest, et liikmesriikide ametkonnad toetasid ise ettevõtete ühinemist, et muuta oma ettevõtted konkurentsivõimeliseks. Kui nende ühinemiste tulemusena tekkisid turgu valitsevad seisundid, kohaldati artikleid 81 ja 82, kusjuures ühinemist ei kontrollitud eelnevalt, vaid ainult valitseva seisundi kuritarvitamise korral.

3.5.2

Viidates EÜ asutamislepingu artiklitele 83 ja 308, mille kohaselt võib nõukogu oma eesmärkide saavutamiseks anda täiendavaid volitusi, andis nõukogu selle lünga täitmiseks ja tõhusa kontrolli võimaldamiseks välja rea määrusi kuni praegusel ajal kehtiva määruseni nr 139/2004 (14), millega muudeti ja parandati määrust (EÜ) nr 1310/97 (15) ning eelkõige lisati eeskirjadesse kohtulahend õigusvaidluses Gencor vs komisjon (16).

3.5.3

Uues määruses muudetakse muuhulgas pädevusi puudutavaid aspekte, nii näiteks on võimalik teatud juhtumid suunata lahendamiseks riiklikesse konkurentsiametitesse, kui komisjon või vähemalt kolm liikmesriiki peavad neid juhtumeid selleks sobivaks. Sellisel viisil vähendatakse olulisel määral ELi konkurentsiametite töökoormust. Komitee on seisukohal, et juhtumeid ei tohi liikmesriikidesse tagasi suunata juhul, kui juhtum puudutab siseturu olulist osa, sest konkurentsi piiramist ja mõju osapooltele, eelkõige tarbijahuvide kaitset, saab paremini reguleerida või tagada ühenduse tasandil.

3.5.4

Materiaalõiguslike aspektide muudatused ei piirdu ainult artiklis 1 sätestatud kvantitatiivsete künnistega, vaid hõlmavad ka mõistelisi muudatusi artiklis 2, kusjuures saab selgemaks, millal on tegemist turgu valitseva seisundiga ja eelkõige konkurentsi olulise piiramisega.

3.5.5

Teised, mitte vähem olulised aspektid, mida ulatuslikult muudetakse, puudutavad menetlusküsimusi. Nii pikendati juhtumite liikmesriikidele suunamise tähtaegu, mis teeb asjaomastele isikutele kergemaks tegutsemise kooskõlas riiklike eeskirjadega. Sama kehtib ka taotlust esitavatele pooltele antud tähtaja puhul, mida võib lugeda liiga lühikeseks, kuna see kestab ainult 15 tööpäeva menetluse algusest. Taotluse esitajad ei saaks teada, milliseid võimalikke vastuväiteid ja argumente asjaomase tehingu kohta komisjonile esitati. Samuti tuleb märkida, et kogu menetluses ei ole selliseid sätteid, mis võimaldaksid tarbijatel menetluses osaleda. Enamgi veel, õigusaktis ei ole enam sätet, mille kohaselt ühinemiste hindamisel tuleb arvesse võtta ka vastavate ettevõtete töötajate huve ning töökohtade küsimust.

3.6   Konkurentsipiirangud

3.6.1

Ei artiklis 81 ega artiklis 82 ei ole ühenduse seadusandja lugenud keelatud tavasid üles piisaval viisil, kusjuures artiklis 81 räägitakse kokkulepetest ja kooskõlastatud tegevustest ja artiklis 82 valitseva seisundi kuritarvitamisest. Kõigepealt tuleb märkida, et tegemist ei ole lõpliku loendiga, vaid nendele tegevustele tüüpiliste tavadega. See tähendab, et võib esineda ka teisi tavasid, millel on sama toime ja mis on seega samuti keelatud.

3.6.2

Tegevuste loetelu on mõlemas artiklis väga sarnane:

hindade kehtestamine;

tootmise, turgude, tehnilise arengu või investeeringute piiramine või kontrollimine;

turgude või tarneallikate jaotamine;

võrdväärsete tehingute puhul kaubanduspartneritele erinevate tingimuste rakendamine;

lepingu sõlmimise eeltingimuseks seatakse teise poole nõusolek võtta endale lisakohustusi.

3.6.3

Üldiselt võib erinevad tavad jagada vastavalt lähtesituatsioonile kahte rühma:

a)

konkurentsi kuritarvitamine, mille hulka kuuluvad arvukad konkurentsi rikkuvad tavad, nagu näiteks tarnimisest keeldumine, selliste hindade kehtestamine, mis on allpool tegelikke kulusid, ühekordsed preemiad, hindadega seotud diskrimineerimine. Selliste tegevuste tulemuseks on konkurentsi piiramine või takistamine turul või olulisel osal sellest.

b)

kuritarvitamine või kõlvatu konkurents selliste ettevõtete suhtes, mis sõltuvad kaupade või teenuste ostmise tõttu ühest või mitmest turgu valitsevast ettevõttest. Siia kuuluvad näiteks ebaausad hinnatavad, tööstuslike kaitseõiguste rikkumine, ebatõhusus või hooletus st ebatäpsus ja ka kuritarvitamine.

3.6.4

Üks sagedamini esinevaid koosseise on hindade kehtestamine laiemas tähenduses (kaasa arvatud hinnaalandused, skonto, hinnaamplituud, maksetingimused ja hinnasoodustused). Siia kuuluvad ka kalkulatsiooni mittetegemine, hinnakirjadest mittekinnipidamine, müümine pakutust erinevate hindadega. Kõik need juhud puudutavad tarbijaid, nad on jäetud vaatamata nende õiguste kaitseks kehtestatud eeskirjadele turgu valitsevate ettevõtete meelevalda, kes on sageli ainsad pakkujad turul.

3.7   Konkurentsi areng mõnedes liberaliseeritud sektorites

EÜ asutamislepinguga reguleeritud konkurentsipoliitika kohandub Euroopa traditsioonilistele majandussektoritele; seega on ka vastavad rakenduseeskirjad kujunenud vastavalt uuele majanduslikule olukorrale, mis eeldab suuremat konkurentsivõimet. Oluliste turusektorite liberaliseerimise menetlustel oli tarbijatele negatiivne mõju, kuna see oli enamasti seotud riigisektori ettevõtte üleminekuga turul valitsevale ettevõttele asjaomasel turul ning konkurentidele keeruliste konkurentsitingimustega.

3.7.1   Energiamajandus

3.7.1.1

Viimastel aastatel on tehtud olulisi edusamme Euroopa energiamajanduse (elekter ja gaas) liberaliseerimisel, mis kuulus veel hiljuti riigile ning allus seega tingimuste ja hinna osas riiklikule sekkumisele. Komisjoni kavades nähti ette turgude avanemine kõikidele äriklientidele 2004. aasta juuliks ja eraklientidele 2007. aasta juuliks. Esimest eesmärki ei suudetud täies ulatuses täita ning praeguse seisu järgi ei ole teostatav täielik liberaliseerimine eramajapidamiste jaoks.

3.7.1.2

Olukord on keeruline; erastatud energiavõrgud annavad puudulikku toodangut, eelkõige elektrivõrgud, mis praktiliselt ei investeeri hooldusesse ja korrashoidu, mis avaldab olulist mõju klientidele ning toob endaga kaasa sagedased elektrikatkestused.

3.7.1.3

Kehtiv elektrikaubanduse määrus (17) toetab kaugvõrkude ettevõtjate kasuks kehtestatud hüvitamise korra kaudu ja diskrimineerimisest vabade, läbipaistvate ja vahemaadest sõltumatute tasude kaudu piiriülest elektrikaubandust ning saab sellega kaasa aidata suuremale konkurentsile siseturul.

3.7.1.4

Veidi hiljem lõi komisjon Euroopa konkurentsivõrgustiku raames töörühma, mis pidi välja töötama kokkuleppe energiaturgudel valitsevat konkurentsi reguleerivate ühenduse eeskirjade rakendamise kohta ning selle aruteluks esitama.

3.7.2   Telekommunikatsioon

3.7.2.1

Telekommunikatsiooni sektoris anti 2002. aastal välja vastavate õigusaktide uus redaktsioon (18), mille põhjus on eelkõige elektroonilise suhtluse uued eeskirjad, mis kohandasid võrkude kasutamist uutele tehnoloogiatele. Elluviimise tulemused olid liikmesriikides erinevad. Komisjoni üheksandas aruandes (19) telekommunikatsiooni sektori reformipaketi ellurakendamise kohta räägiti eelkõige riiklikku õigusesse ülevõtmisest ja riiklike reguleerimisametkondade (NRB) ülesannetest.

3.7.2.2

Üheksanda aruande kohaselt on ettevõtete arv jäänud samaks, kuigi ainult mõned neist on suutnud säilitada oma positsiooni algsel turul. Konkurentsisurve on välismaa- ja kaugekõnedelt nihkunud kohalike kõnede segmenti, kusjuures pidevalt väheneb traditsiooniliste ettevõtete arv. Tarbijad võitsid sellest kõnehindades, välja arvatud teatud juhtudel, kus uute lepingute sõlmimisel kuritarvitati oma algset positsiooni.

3.7.2.3

Telekommunikatsiooniturgusid jälgitakse, et teada saada, kui kaugele on neis konkurents arenenud. Nii saab teatud määral kontrollida turgu valitseva seisundiga pakkujaid ning anda neile teatud kohustusi, et takistada tingimuste ja hindade kehtestamisel kuritarvitusi tarbijate suhtes. Komisjon on ulatuslikult jälginud ja kontrollinud direktiivi 2002/77/EÜ rakendamist liikmesriikides (20), eesmärgiga korrigeerida tuvastatud puudused, mis ei piira ainult konkurentsi, vaid kahjustavad ka tarbijate huve.

3.7.3   Transport

Transpordisektoris tuleb kasutatavaid transpordiliike vaadelda eraldi. Peamiselt tuleks uurida õhu-, raudtee- ja meretransporti, milles on toimunud ulatuslikud muudatused, mille eesmärk on eelkõige reisijate kaitse õhutranspordis ja ohutuse tagamine meretranspordis.

3.7.3.1   Õhutransport

3.7.3.1.1

2003. aastal alustas komisjon kõnelusi tsiviilõhutranspordi tööstuse esindajatega, et töötada välja ühtne positsioon konkurentsiõiguse kehtestamise küsimustes alliansside/ühinemiste valdkonnas õhutranspordis. Samal aastal osutus vajalikuks määruse (EÜ) nr 1/2003 muutmine, et reguleerida õhutransporti ELi riikide ja kolmandate riikide vahel seoses vaba õhutranspordiala (open skies) loomisega. Tänu sellele oli võimalik sekkuda ka EList ja kolmandatest riikidest (eelkõige USAst) pärit lennukompaniide vaheliste alliansside valdkonnas. Sellel ajal kontrollis komisjon tervet rida ettevõtete vahel sõlmitud kokkuleppeid, kusjuures mitmed neist olid konkurentsiõigusega vastuolus (21), ning teiste puhul muudeti nii kokkuleppe sisu kui ka kehtivust.

3.7.3.1.2

Samal ajal võeti vastu määrus reisijate õiguste kohta (22).

3.7.3.2   Raudteetransport

3.7.3.2.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 kantakse pädevus kartelliõiguslike sätete kehtestamiseks raudteetranspordi sektoris üle riiklikele konkurentsiametitele. Sellest ajast alates on Euroopa ja riiklike konkurentsiametite ülesanne tuua koostöös transpordi ja energeetika peadirektoraadiga välja ühishuviteemad seoses raudtee alanud liberaliseerimisega.

3.7.3.2.2

Direktiivide niinimetatud esimese raudteepaketiga kõnealuse sektori liberaliseerimiseks pidi saavutatama vaba piiriülene raudteekaubavedu ning loodama suunised kauba- ja reisijateveoteenustele juurdepääsu tingimustele, sätestades liinid, teemaksud jne.

3.7.3.2.3

Teine raudteepakett hõlmab riiklike kaubaveoturgude liberaliseerimist ning liberaliseerib ka riikliku ja rahvusvahelise reisijateveo.

3.7.3.2.4

Kõrgem eesmärk on ühise kontseptsiooni loomine kartelliõiguslike sätete kohaldamiseks raudteetranspordi sektoris, et vältida olukorda, kus konkurentsiametid ja komisjon langetavad üksteisele vastukäivaid otsuseid.

3.7.3.3   Meretransport

3.7.3.3.1

Meretransport kuulub sektorite hulka, milles on kõige rohkem grupierandeid, mis kehtivad eelkõige liinikonverentsidele ja meretranspordikonsortsiumidele. Neid reguleerib määrus (EÜ) nr 823/2000, mis on praegu läbivaatamisel (23). Sellega antakse välja sätted EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamiseks. Nimetatud määruses antakse konsortsiumidele ja liinikonverentsidele võimalus ületada selles fikseeritud ülempiirid, kui vastav kokkulepe on registreeritud komisjonis vastulausemenetluse raames ning on saadud luba.

3.7.3.3.2

Praktikas on mõned konsortsiumid kasutanud neid erandeid selleks mitte ettenähtud tavadeks, nagu näiteks hindade kehtestamiseks, mistõttu komisjon nägi põhjust sekkumiseks (24) ning piiras kokkuleppeid sisuliselt. Sarnaselt otsustas esimese astme kohus (25) teatud meretranspordiettevõtete kokkuleppe asjas, et klientidele ei tehta hinnaalandust maksude ja tasude avaldatud määradest.

3.8   Erinevate sektorite liberaliseerimise mõju tarbijatele

3.8.1

Eelnimetatud sektorite liberaliseerimismenetlused viidi ellu riiklikul tasandil ja neil oli seega siseturu seisukohalt negatiivne mõju. Tänu oligopolide tekkele ei ole enam tarbijate jaoks tõhusat konkurentsi, mis surub hindu alla ja soodustab ettevõtete konkurentsivõimet. Komisjon peaks lisaks sellele uurima, millised on siiani olnud ettevõtete kontsentreerimise tagajärjed liberaliseeritud sektorites eelkõige tarbijate jaoks.

3.8.2

Üldiselt võib märkida, et puuduva läbipaistvuse, kõrgete ning õigustamatute suurkliendi- ja eratarbijate hindade ning ettevõtete vertikaalse integratsiooni tõttu ei ole liberaliseeritud turgudel tekkinud tõelist konkurentsi. Pigem on olukord selline, et tarbijatega sõlmitavate lepingute tingimused eksivad paljudel juhtudel vastavate standardlepingute eeskirjade vastu.

3.8.3

Probleem tekib seoses tarbijate käsutuses olevate vahenditega, mida nad kasutavad nende ettevõtete suhtes oma õiguste maksmapanemiseks, eelkõige seoses haginõuetega, milles viidatakse konkurentsiõiguslikele eeskirjadele ja eelkõige EÜ asutamislepingu artiklitele 81 ja 82. Konkurentsiametitele, st komisjonile ja riiklikele ametitele esitatud hagid on esitatud eelkõige ettevõtete poolt ning Euroopa Ühenduste Kohus ei ole veel kordagi langetanud otsust eraisiku hagi kohta.

3.8.4

Komisjoni esitatud rohelise raamatuga “EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamine” (26) tuleb tarbijatele luua vahend. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitab selle kohta veel eraldi arvamuse.

4.   Tarbijakaitse ja konkurentsipoliitika

4.1

Tarbijate õigused ja kohustused on loomulikult reguleeritud eraldi õigusraamistikus (27). EÜ asutamislepingu artikli 153 lõikes 2 on öeldud: “Ühenduse ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”. Seega on tarbijakaitsepoliitikal läbilõikeline iseloom ning seda tuleks kaasata kõikidesse tarbijaid puudutavatesse valdkondadesse. Konkurentsipoliitika puhul ei ole siin muidugi mingit kahtlust, sest see poliitika on suunatud turule ja tarbijad on osa turust, kes esindavad seal nõudlust.

4.1.1

Kõnealuses lõikes püütakse määratleda tunnustatud tarbijaõigusi, mida konkurentsipoliitika ja eelkõige konkurentsiõiguse rikkumise mõjud siseturul puudutavad, ning mil viisil see toimub. Tarbijaid tuleb käsitleda otseselt konkurentsipoliitikas osalejatena selleks, et komisjoni konkreetsete vahelesekkumiste käigus turu reeglite taastamiseks võetaks arvesse ka tarbijate huve.

4.2   Majanduslikud õigused

4.2.1

Tarbijate majanduslike õiguste all tuleb mõista tõsiasja, et tarbijale või kasutajale ei tekiks mõõdetavat majanduslikku kahju või halvemust, mis muudaks talle võimatuks omandatud kaupade või teenuste kasutamise ettevõttega kokkulepitud tingimustel. Põhiprintsiip, mille järgi kogu nimetatud valdkonda reguleeritakse, on aususe ja hea usu põhimõte ja tasakaalustatus osapoolte vahel. Iga vastupidist tegevust või klauslit võib käsitleda ebaausa ja tarbijale kahjulikuna.

4.2.2

Konkurentsipoliitika suhe tarbijate valikuvabadusse oli ühenduse eeskirjade keskpunkt ning nii EÜ asutamislepingu varasema artikli 85 lõike 3 kui ka kehtiva artikli 81 teema. Selles on sätestatud, et konkurentsi piiravaid kokkuleppeid võib kinnitada ainult siis, kui need tulevad kasuks ka tarbijatele. Tüüpiline näide selliste lubatud kokkulepete kohta on territooriumi jagamine konkurentide vahel, et vaatamata puuduvale rentaablusele oleks mõnes piirkonnas võimalik teenindada kogu turgu.

4.2.3

Tarbijakaitse seisukohalt toimub turu kaitsmine nii, et kontrollitakse, kas on olemas horisontaalsed kokkulepped, nagu näiteks vabatahtlikud kokkulepped, hinnakokkulepped, kesksed hankekohad, turu jagamine jne, või vertikaalsed kokkulepped, nagu näiteks igat liiki lepingud tootjate, importijate jt vaheliste suhete reguleerimiseks. Kontrollitakse ka turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis muudab konkurentidele turul osalemise raskeks või võimatuks, samuti liiga kõrgete või liiga madalate hindade ja välistavate hindade kehtestamist või teatud klientide eelistamist, käitudes seejuures teiste suhtes diskrimineerivalt.

4.2.4

Aastaaruandes toob komisjon regulaarselt esile suure arvu lahendeid kokkulepete ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise juhtudest, samuti terve rea Euroopa Ühenduste Kohtu otsuseid, mis toovad endaga sageli kaasa muudatused õigusaktide tõlgendamises ning mistõttu on mõnikord vajalik isegi eeskirja enda muutmine.

4.2.5

Viimastel aastatel on komisjoni poolt uuritud juhtumite arv järkjärgult vähenenud, mis on suurel määral seotud riiklike konkurentsiametite energilise tegutsemisega vastavatel turgudel ja eriti registreerimissüsteemi lõpliku kaotamisega. Konkurentsi peadirektoraadi haldusalas leiti 24 asjas formaalne lahend, mis on erakordselt väike number võrreldes ühinemisjuhtudega, kus leiti 231 formaalset lahendit (28). Põhjus võib olla muudetud määruse reguleeritud süsteemis, kusjuures see arv väheneb hilisemas etapis, kui riiklikud konkurentsiametid enamikul juhtudel pädevuse üle võtavad.

4.2.6

Uuritud juhtudest puudutasid paljud otseselt tarbijaid või olid nende jaoks eriti tähtsad. Üksikud lahendid puudutasid mobiilside, televisiooniõiguste ja õhutranspordi valdkondi (29). Sektoriga seotud algatuste puhul esines sekkumisi transpordi valdkonnas, vabade elukutsete puhul, autosektoris ja meedias (30). Nii ühtede kui ka teiste puhul puudutasid uuritud juhtumid kuritarvitusi hinnatavades ning kohaldati artiklit 82 hindadega seonduva kuritarvitamise tõttu (31).

4.3   Õigus teavitamisele ja osalemisele

4.3.1

Tarbijapoliitika tõhusus oleneb tarbijate osalemisest neis puudutavates poliitikavaldkondades, mistõttu tuleks tarbijaid kaasata ka nendesse valdkondadesse, mis olid neile seni keelatud. Juba tarbijapoliitika strateegias (32) oli ette nähtud eesmärk, et tarbijaorganisatsioonid kaasatakse sobival viisil üksikutes valdkondades ühenduse poliitikasse. Aasta hiljem nimetati konkurentsi peadirektoraadis ametisse ka tarbijatega sidet pidav ametnik.

4.3.2

Tarbijaorganisatsioonidel on tarbijate komitee näol juba tarbijapoliitikas osalemise foorum kitsamas tähenduses, kuid tuleb võtta edasisi meetmeid, et võimaldada osalemist ka teistes poliitikavaldkondades. Käesoleval ajal on väljakutse arendada võimalusi ja oskusi kaasata tarbijad ühenduse algatustesse kõikides ELi otsustusprotsessi etappides. Tuleb määratleda miinimumnõuded, mis annavad neile võimaluse osaleda nõuandvates komisjonides, nii nagu see on juba põllumajanduses ja eriti uutes loodud komisjonides transpordi, energia, telekommunikatsiooni ja võimalikes muudes valdkondades.

4.3.3

Praegu käsitletava teema osas puudub osalemise või kaasamise ametlik vorm. Tarbijatega ei konsulteerita isegi teemadel, mis on asutamislepingu kohaselt tarbijate jaoks olulised, nimelt erandid kokkulepetele vastavalt artikli 81 lõikele 3, samuti toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramise kuritarvitamine tarbijate kahjuks vastavalt artiklile 82 b. Seega on konkurentsi peadirektoraadi ja tarbijaorganisatsioonide ülesanne määrata vastastikusel kokkuleppel kindlaks, milline on tarbijate osalemise ja konsulteerimise menetlus siseturu jaoks olulistes küsimustes, nagu seda nõuab ka valge raamat Euroopa halduse kohta (33).

4.3.4

Samuti peaks tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat alalise nõuandva rühma kaudu sekkuma konkurentsiküsimustesse, mis puudutavad tarbijate õigusi.

4.3.5

Tarbijatega sidet pidava ametniku ametisse nimetamisega tugevdati tarbijate õigust saada teavet konkurentsiküsimustes. Euroopa tarbijaorganisatsioone teavitatakse regulaarselt, riiklike tarbijaorganisatsioonide ja üksikute tarbijate käsutuses on veebilehekülg (34), kus on ka näidistaotlus (35), millega tarbijad saavad konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtetelt nõuda kahju hüvitamist.

5.   Komisjonid

EMSK on seisukohal, et tarbijate teavitamise ja kaasamise õiguse reaalseks toimimiseks tuleb kõigepealt tagada, et tarbijaorganisatsioonid esindaksid tarbijaid õiguspäraselt. Teiseks tuleb määratleda, milline komisjon kindlustab tõelise kaasamise, nagu seda kirjeldavad järgnevad lõigud.

5.1   Tarbijate komisjonid

5.1.1

Tarbijaorganisatsioonid alluvad vastavatele riiklikele õigusaktidele, milles on reguleeritud miinimumnõuded nende tunnustamiseks ja seadustamiseks. Seega on neil õiguspärane alus kaitsta keelatud tavadega kahjustatud tarbijate õigusi.

5.1.2

Euroopa tasandil on tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadis registreeritud organisatsioonid täiel määral tunnustatud. Nad on kontaktisikud ka teabe ja konsultatsiooni osas ning osalevad kõikides valdkondades, mida on senini peetud nende pädevusse kuuluvaks.

5.1.3

Selle mõnevõrra välistaval seadustamisel tekib probleem, et konkurentsiküsimuste puhul on sageli tegemist konkreetsete tarbijaõiguste geograafiliselt ja temaatiliselt piiratud rikkumisega. Enne kui selles valdkonnas midagi ette võetakse, on vaja läbi viia ulatuslik arutelu seadustamise mõiste üle.

5.2   Euroopa konkurentsivõrgustik

5.2.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 (36) ja nn moderniseerimispaketis sätestati vahendid koostööks komisjoni ja riiklike konkurentsiametite vahel Euroopa konkurentsivõrgustikus (37). Nimetatud võrgustik alustas tegevust 2003. aastal, mil ühes töörühmas käsitleti põhimõttelisi küsimusi, nagu näiteks töötamise viis ja suhtlus ametkondade vahel. Nüüd on võrgustik täiesti toimiv ning hõlmab 14 alagruppi, mis tegelevad sektorispetsiifiliste probleemidega (38).

5.2.2

Määruses nr 1/2003 suunatakse Euroopa konkurentsivõrgustikku vahendeid vastastikuseks toetamiseks ja sekkumiseks vastavalt pädevate konkurentsiametite poolt sätestatule, samuti juhtumite lahendamiseks vajaliku teabe saamiseks. Võrgustik viib riiklike ametkondade taotlusel läbi ka inspekteerimisi, mille tulemused edastatakse vastavalt kindlaksmääratud korrale, et nad oleksid kättesaadavad kõigile asjaomastele isikutele.

5.2.3

Erilise tähtsusega on Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevus põhitunnistaja programmi raames. Liikmesriigid on allkirjastanud deklaratsiooni, milles nad kohustuvad kinni pidama nimetatud teatises sätestatud reeglitest. Nii on kartelliasjades pädevatel riiklikel kohtutel praktiline vahend ning samas kantakse hoolt ka Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktika ajakohastamise eest (39).

5.2.4

Tänu nendevahelisele vajalikule suhtlusele saavad Euroopa konkurentsivõrgustik, konkurentsiametid ja kohtud teada hagidest ja taotlustest kokkulepete ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta, samuti kohaldatava menetluse kohta. Sellisel viisil on võimalik otsustada senisest kiiremini, kes on pädev juhtumit uurima.

5.2.5

Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevuse eesmärk on ka konkurentsirikkumiste väljaselgitamine, kusjuures tänu sellele peaaegu ennetavale tegevusele väheneb negatiivne mõju konkurentidele ja tarbijatele. Märkimisväärne on ka Euroopa konkurentsivõrgustiku osalemine erandi tegemise menetluses, mille puhul hinnatakse, kas erandi tegemine on tarbijale kasulik ning kas ka lepingu osa peab sisaldama konkreetseid eeliseid, mida tarbija võib sellest lepingust oodata.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Tarbijapoliitika tegevuskava 1999–2001.

(2)  SEK(2005) 805 lõplik, 17.6.2005. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ELT C 110, 9.5. 2006, lk 8.

(3)  15. septembril 2005 Londonis, “European Consumer and Competition Day”.

(4)  6. detsembril 2003. aastal teavitas komisjoni volinik MONTI Roomas Juan RIVIČRE Y MARTĶ nimetamisest sellesse ametisse.

(5)  Euroopa konkurentsipoliitika ja tarbijad. Väljaannete talitus, Luksemburg

(6)  Vt “XXXIII aruanne konkurentsipoliitika kohta — 2003”, lk 6 jj., SEK(2004) 658 lõplik, 4.6.2004, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, avaldatud ELT C 221, 8.9.2005.

(7)  Tarbijatega sidet pidav ametnik on kättesaadav e-posti teel aadressil comp-consumer-officer@cec.eu.int.

(8)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, viimati muudetud nõukogu 26. veebruari 2004. aasta määrusega nr 411/2004 (ELT L 68, 6.3.2004); komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjoni poolt (ELT L 123, 27.4.2004, lk 18). Lisaks avaldati terve rida teatisi ja suuniseid, millega reguleeritakse menetlusi suheteks riiklike konkurentsiametite ja komisjoni või komisjoni ja justiitsasutuste vahel.

(9)  Komisjoni 27. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 772/2004 EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 rakendamise kohta tehnosiirde kokkulepete kategooriatele (ELT L 123, 27.4.2004, lk 11).

(10)  Euroopa Ühenduste Kohus pidi seoses vastava definitsiooni puudumisega asutamislepingus piiritlema turgu valitseva seisundi mõistet oma kohtupraktikas. Selle kohaselt on tegemist ühe või mitme ettevõtte majandusliku seisundiga, mis võimaldab neil tegutseda sõltumatuna konkurentidest, klientidest ja tarbijatest ning takistada sellisel viisil tõhusat konkurentsi turul.

(11)  Asi COMP/C-1/37.451, 37. 578, 37. 579. Deutsche Telekom; ELT L 263, 14.10.2003, lk 9.

(12)  Asi COMP/C-3/37.792. Microsoft.

(13)  Deutsche Telekom oli oluliselt vähendanud püsivõrgu juurdepääsu hindu lairibaühendustele.

(14)  Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, ELT L 24, 29.1.2004; komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 802/2004 (1), millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004, ELT L 133, 30.4.2004, lk 1.

(15)  Nimetatud määrusega muudeti määrust (EMÜ) nr 4064/89 (ELT L 395, 30.12.1989, lk 1), samuti Austria, Soome ja Rootsi liitumisakti alusel sellesse lisatud muudatusi. Seega on uus määrus kõigi vastavate õigusaktide ja nende artiklite, millega tõlgendatakse kohtupraktikat, muudatuste uueks redaktsiooniks.

(16)  Õigusvaidlus T-102/96, milles Euroopa Ühenduste Kohus piiritles mõisteliselt “turgu valitseva seisundi” ja “konkurentsi olulise vähendamise” kriteeriumid, nii et nüüd kohaldatakse eeskirju ka sellistele juhtumitele, mille puhul ei oldud kindel, et nad kuuluvad määruse kohaldamisalasse.

(17)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1228/2003, milles käsitletakse võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses; ELT L 176, 15.07.2003.

(18)  Direktiiv 2002/77/EÜ (ELT L 249, 17.9.2002, lk 21).

(19)  KOM(2003) 715 lõplik

(20)  Ulatuslik ülevaade kontrollimeetmetest komisjoni XXXIII aruandes konkurentsipoliitika kohta — 2003, lk 41 jj.

(21)  Komisjon ei kiitnud heaks kokkulepet Air France'i ja Alitalia vahel selle esialgses vormis ja kutsus asjaomaseid kolmandaid isikuid üles selles küsimuses seisukohta võtma. British Airwaysi ja Iberia kokkuleppe kiitis komisjon heaks, kuid ainult kuueks aastaks.

(22)  Määrus (EÜ) 261/2004 (ELT L 46, 17.2.2004, lk 1).

(23)  ELT C 233, 30.9.2003, lk 8.

(24)  Asi Wallenius/Wilhelmsen/Hyundai, 2002.

(25)  Asi IV/34.018 (ETL L 268, 20.10.2000, lk 1).

(26)  KOM(2005) 672 lõplik, 19.12.2005.

(27)  Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus INT/263-AC 594/2006, raportöör: hr PEGADO LIZ.

(28)  Juba tsiteeritud 2003. aasta aastaaruanne, lk 191 jj.

(29)  2003. aasta aastaaruande lk 29 väli 3, hinnakuritarvitus telekommunikatsioonivaldkonnas; 2004. aasta aastaaruande lk 28 väli 2, võrkude kasutamine ringhäälingu jaoks ja 2004. aasta aastaaruande lk 43, spordiülekandeõiguste müümine.

(30)  Vt 2004. aasta aastaaruanne, transport, lk 54, vabad elukutsed, 2003. aasta aastaaruanne, lk 60; mootorsõidukite turustamine, 2004. aasta aastaaruanne, lk 44.

(31)  Asi British Telecommunications (ELT L 360) oli eriti märkimisväärne, kuna see puudutas veel riiklikku monopoli.

(32)  Komisjoni teatis “Tarbijapoliitika strateegia 2002–2006”, KOM(2002) 208 lõplik.

(33)  KOM(2001) 248 lõplik.

(34)  http://europa.eu.int/comm/consumers/redress/compl/index_en.htm.

(35)  Vt lisa

(36)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, muudetud nõukogu 26. veebruari 2004. aasta määrusega nr 411/2004, (ELT L 68, 6.3.2004, lk 1).

(37)  Komisjoni teatis koostöö kohta konkurentsiametite võrgustikus, (ELT C 101, 27.4.2004).

(38)  2004. aastal töötati läbi 298 juhtumit, nendest 99 suunas võrku komisjon ja 199 riiklikud konkurentsiametid.

(39)  Komisjoni teatis koostöö kohta komisjoni ja ELi liikmesriikide kohtute vahel asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel (ELT C 101, 27.4.2004, lk 54).


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/10


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ühenduse Lissaboni kava rakendamine — Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele — Rohkem teadusuuringuid ja innovatsiooni — investeerimine kasvu ja tööhõivesse: Ühtne lähenemisviis”

KOM(2005) 488 lõplik

(2006/C 309/02)

12. oktoobril otsustas Euroopa Komisjon kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ühenduse Lissaboni kava rakendamine — Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele — Rohkem teadusuuringuid ja innovatsiooni — investeerimine kasvu ja tööhõivesse: Ühtne lähenemisviis”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli Lucia FUSCO.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 428. täiskogu istungjärgul, mis toimus 5. ja 6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, erapooletuks jäi 3.

1.   Komisjoni teatise taust ja kokkuvõte

1.1

Komisjoni teatise eesmärk on esitada ühtne lähenemisviis (1) teadusuuringutele ja innovatsioonile Lissaboni kava rakendamise raames, kuna see sisaldus Lissaboni Euroopa Ülemkogu 2000. aasta märtsis langetatud otsustes, kus seati eesmärgiks, et EL saaks 2010. aastaks “maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmuspõhiseks majandusjõuks, mis suudab tagada säästva majanduskasvu, sellest tulenevalt rohkem ja paremaid töökohti ning suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse.” Sel ülemkogul kinnitati projekt, mille pakkus välja komisjon oma teatises “Euroopa teadusruumi poole (2)”.

1.2

Barcelona Euroopa Ülemkogu 2. märtsi 2002. aasta resolutsioonis seati eesmärk suurendada ELi teadus- ja arendusinvesteeringuid, et jõuda 2010. aastaks 3 %-lise näitajani, ning saavutada erarahastamise 2/3-line osakaal, samas kui Brüsseli Euroopa Ülemkogul nõuti kindlapiirilisi meetmeid.

1.3

Komisjon määras oma 30. aprilli 2003. aasta teatises “Teadusesse investeerimine: tegevusplaan Euroopa jaoks” kindlaks meetmed, mida nõutakse riikide ja Euroopa tasemel kooskõlas ühe varasema teatisega septembrist 2002: “Rohkem teadusuuringuid Euroopas — saavutamaks 3 % SKTst” (3). Esimesed ametlikud andmed teadus- ja arendusinvesteeringute kohta näitavad, et kõnealuste investeeringute määr oli jätkuvalt 1,93 % 25-liikmelise Euroopa Liidu SKTst. Vaid Soome ja Rootsi suutsid eesmärgini jõuda.

1.4

Euroopa Ülemkogu asus uuendatud (4) Lissaboni strateegiaga tegelema 2005. aasta märtsis. Seda ühist poliitilist tahet kinnitati taas 2005. aasta oktoobris Hampton Courtis Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlikul kohtumisel, et leida vastus tõsisele vajadusele suurema konkurentsivõime järele globaliseerunud konkurentsi tingimustes.

1.5

Komisjon esitab pärast uuendatud Lissaboni strateegia järgseid kohandamisi esimese algatuse teemal “Euroopa infoühiskond 2010” (5), kus ta nõuab liikmesriikidelt, et nad määratleksid oma riiklikes reformikavades 2005. aasta oktoobri keskpaigaks infoühiskonnaga seotud riiklikud prioriteedid, et aidata kaasa i2010-t käsitlevas teatises edastatud eesmärkide saavutamisele.

1.6

Neid esitatud võimalusi ja meetmeid õigustab välise ja sisemise konteksti vastandlikkus: ühelt poolt äge globaalne konkurents ning suurenev lõhe ELi riikide ja teiste riikide tootlikkuse vahel, teiselt poolt siseriiklike turgude jäikus ja killustumine olukorras, kus on vaja ehitada üles ühtne Euroopa ruum ja saavutada kõrge kvalifikatsiooniga töötajate liikuvus. Tunnistades oma piiratud pädevust sellel alal, püüab komisjon täita eelkõige n-ö katalüsaatori rolli.

1.7

Teatises tahetakse tugevdada teadusuuringute ja innovatsiooni vahelisi seoseid teaduspoliitika abil, mis on suunatud uute teadmiste saamisele ja nende rakendustele, samuti teadusuuringute raamistikule, ning innovatsioonipoliitika abil, mis keskendub teadmiste muutmisele majanduslikuks väärtuseks ning äriliseks eduks. Parema õigusloome keskse lähenemisviisi kohaselt tuleb kõikide meetmete puhul, millel on potentsiaalne mõju konkurentsivõimele, läbi viia mõju-uuring.

1.8

Teatisega kaasnenud mõju-uuringus kaalutakse kolme võimalikku poliitikat ja valitakse neist viimane (6):

mitte midagi teha,

integratsioonipoliitika,

ühtne lähenemine.

1.9

Komisjoni pakutav tegevuskava koosneb neljast osast:

teadusuuringud ja innovatsioon ELi poliitika keskmes,

teadusuuringud ja innovatsioon ELi rahastamise keskmes,

teadusuuringud ja innovatsioon ettevõtluse keskmes,

täiustatud teadus- ja innovatsioonipoliitika.

1.10

19 uut meedet jaotuvad kolme põhivaldkonda: avaliku sektori poliitika ja regulatsioon, rahandus ja maksundus (7) ning erasektori roll (8).

1.11

Kuigi näib, et teatis jätkab varasema, 2003. aasta teatise teed, lisab komisjon, et riiklikud reformikavad peavad otsustavalt pühenduma teadusuuringutele ja innovatsioonile. Kõnealuseid riiklikke reformikavu toetavad ühenduse Euroopa huvi pakkuvale tegevusele suunatud sihtrahastamine, nõuanded poliitika kooskõlastatud arendamiseks ning vastastikuse õppimise täiustatud platvormid kõikides valdkondades, kus riikidevaheline koostöö toob suurt lisaväärtust. Teadus- ja arendustegevuse alaseid pingutusi tunnustatakse stabiilsuspaktis, kus neil kulutustel lubatakse minna üle puudujäägi 3 %-lise piiri.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab arvesse ka Esko Aho aruannet, kuigi see pole praeguse arutelu teemaks, märkides, et oma teatises 2006. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule ei maini komisjon punktis 3.1 (enam investeeringuid teadmistesse ja innovatsiooni) mitte dokumenti KOM(2005) 488 lõplik, vaid Esko Aho aruannet. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kahetseb, et kõnealuse aruande kohta ei ole laekunud konsultatsioonitaotlust ega tehtud selle eelnevat hindamist, ning kaasab ta seetõttu käesolevasse arutellu.

1.13

Oktoobris 2005 moodustati Hampton Courtis neljast inimesest koosnev rühm, mille koordinaatoriks sai Esko Aho. 2006. aasta jaanuari aruandes, mis esitati Euroopa Komisjonile 2006. aasta kevadise Euroopa Ülemkogu ootuses, on antud soovitused, kuidas kiirendada nii Euroopa kui riikide tasandil korraldatud teadus- ja innovatsioonialgatuste elluviimist. Aruanne põhineb kõnealusel teatisel, kuid selles soovitatakse rohkemat integratsiooni (2. võimalus, SEK(2005) 1289)2006. aasta märtsis esitati aruanne konkurentsivõime nõukogule ja Brüsseli Euroopa Ülemkogule. Viimasel võeti tähelepanu alla Aho aruande tähtsus ja ülemkogu palus komisjonil seda hinnata 2006. aasta septembriks (9)

2.   Üldised tähelepanekud

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab rahuldustundega vastu käesoleva teatise, mille lähtepunkt on partnerlus majanduskasvu ja töökohtade nimel, kuna teatis üritab katta kogu teadusuuringute ja innovatsiooni spektrit, kaasa arvatud mittetehnoloogiline innovatsioon. Teatises visandatakse meetmed, mis ületavad Barcelona tegevuskava (10) 3 %-lise eesmärgi, ning kirjeldatakse üldsõnaliselt ühenduse võetud kohustusi, täpsustades teadusuuringuid ja innovatsiooni toetavaid meetmeid, mis on juba võetud või tuleb alles võtta (11).

2.2

Nagu teatises mainitud, kasvab pidevalt globaalne konkurents teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavate investeeringute ligimeelitamiseks, sealhulgas ka kiirelt areneva majandusega riikides nagu Hiina, India ja Brasiilia. Teadusuuringuteks tehtavate investeeringute osakaal Ameerika Ühendriikides ületab Euroopa Liidu vastavat näitajat 120 miljardi euro võrra aastas ja see vahe kasvab kiiresti  (12). Euroopa jaoks on konkurentsitase selline, et ükski liikmesriik eraldi ei suudaks edu saavutada. Riikidevaheline sünergia on ainus tee teadusuuringute ja innovatsiooni edendamiseks ning nende muutmiseks edusammudeks majanduskasvus ja tööhõives. Lisaks on teadusuuringud ja innovatsioon vajalikud selleks, et muuta Euroopa Liidu majandus jätkusuutlikumaks, leides lahendusi majanduskasvu, sotsiaalse arengu ja keskkonnakaitse valdkonnas.

2.3

Seoses tegevuskavaga hakkas enamik liikmesriike võtma vastu riiklikke meetmeid, et ergutada erasektori teadus- ja arendusinvesteeringuid. Ka on eesmärgiks tõsta investeeringute osakaalu teadusuuringutesse 2,6 %-ni SKTst aastaks 2010. Siin saavad erilise tähtsuse maksusoodustused (13) Siiski on teadusuuringute intensiivsus ELis püsinud enam-vähem muutumatuna, kaasa arvatud erasektoris. Olukord on murettekitav.

2.4

Tegevuste põhjendamine käivitab arutelu ELi liikmesriikide ja teiste riikide tootlikkuse võrdluse üle.

2.4.1

Esiteks võib tootlikkust (toodetud toote või teenuse ning tootmisel kasutatud üksuste arvu suhe) defineerida mitmel moel. Kõige sagedamini kasutatud mõõdikuks on vaid üks tegur — töö — ja näitajaks on toodangu maht, mille annab üks töötaja ühe tunni jooksul tööstussektoris. Selliseid näitajaid on kerge saada, kuid need ei ole täielikud ja tootmisprotsessis ei arvestata kapitali.

2.4.2

Teiseks ei tohiks Euroopa ja Ameerika Ühendriikide võrdlemisel üldistustesse laskuda, vaid tuleks eristada olulisi erinevusi sektorite ja osariikide lõikes ka Ameerika Ühendriikide siseselt. Ka Euroopas on konkurentsivõimelisi sektoreid ja riike, kelle tootlikkus kasvab märkimisväärselt. O'Mahony ja van Ark'i (2003) analüüs kogu ELi kohta näitab, et kuluarvestuse seisukohalt tootvas tööstus ühe töötaja kohta ei ole EL USAga konkurentsivõimeline kõrgtehnoloogiasektorites, küll aga mujal. Traditsioonilistes tööstusharudes ei ole konkurentsi peamiseks tekitajaks mitte USA, vaid kolmandate riikide madalad palgad, mis põhjustab ELis tugevat survet. Dosi, Llerena ja Labini (2005) on veelgi kriitilisemad ja leiavad, et vajadust Euroopa tööstuspoliitika järele ei peaks võtma kui tabu.

2.4.3

Kolmandaks, parimaks mõõdikuks oleks kogutootlikkus (total factor productivity, TFP), mis kohandab SKTd kõigi kasutatud tootmissisendite erinevuste suhtes (Calderon, 2001) ja võimaldab riike paremini võrrelda. Selgitamaks riikidevahelisi erinevusi tootlikkuses, on empiirilised uuringud klassifitseerinud tootlikkuse kasvu teguritena tootliku tööjõu ja/või kogutootlikkuse kolme rühma. Calderon kinnitab, et seoses riikidevahelise üksteisest sõltuvusega on erinevused kogutootlikkuses põhjustatud tehnoloogia leviku kiirusest (kaubanduse, otseinvesteeringute või rände tõttu) (14).

2.4.4

Kui kiire leviku tagamine võimaldab tõesti olukorda muuta, on innovatiivsed VKEd levikuks hädavajalikud ka seetõttu, et nad rajavad uusi turge. Samal põhjusel võib teadusuuringute ja innovatsiooni strateegiliste prioriteetide valik edendada teadmiste kiiremat levikut.

2.4.5

Kvalifitseeritud töötajatega varustatus ja investeeringute hoidmine oma territooriumil Ühendriikide ja Euroopa ühine mure, eriti seistes silmitsi konkurentsiga, mida pakub Hiina, kus teenustepõhisele majandusele üleminekuks on puudu 75 000 kvalifitseeritud töötajat.

2.5

Kõike seda arvesse võttes on olemas kaks tähtsamat vaatenurka, mis määravad poliitika valiku. Ühelt poolt oleks tungivalt vaja organisatsioonilisi uuendusi, mis on tehniliste uuenduste eeltingimusena hädavajalikud (Lam 2005 ja OECD 2005) — see kehtib ka Euroopa institutsioonide suhtes (Sachwald 2005, Sapir et al. 2003, Esko Aho 2006);teisest küljest on selle põhjuseks, miks ettevõtted Euroopas piisavalt teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni ei investeeri, sellise innovatsioonisõbraliku turu puudumine, kus uusi tooteid ja teenuseid välja tuua (Esko Aho 2006).EMSK märgib siiski, et ettevõtlik meelelaad ja riskijulgus on hädavajalikud.

2.6

Turu kui innovatsiooni generaatori probleemid on vastavas erialakirjanduses laialdaselt ära märgitud alates Arrowst (1962) ning Dasguptast ja Stiglitzist (1980). Komisjoni raamprogrammid on üldiselt põhinenud ettevõtete teadus- ja arendustegevuse mikrotasandi aktiivse toetuse loogikal, kombineerides teadus- ja arendustegevuse toetust ning koostöö edendamist (partnerite otsimise hõlbustamist ja ühisdünaamika soosimist, mis loob muuhulgas turulepääsu, edasiste turgude leidmise (downstreaming) ja mastaabisäästu eeliseid) kõige suuremate takistuste ületamiseks. Siiski pole need algatused olnud piisavad, et käivitada kogu Euroopa Liidus jätkusuutlik innovatsioonidünaamika.

2.7

Seega väljendab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee heameelt, et komisjon on asetanud rõhu keskmisele, valdkondlikule ja piiriülesele tasandile. Sellised vahendid nagu partnerlus, võrgustikud, kobarad, aglomeratsioonid, foorumid ja dialoogid näitavad, kui tähtsad on innovatsiooni hõlbustamiseks omavaheline ühendus (linkages), teiste ettevõtete mõjud ja uuenduste ülekandumine (spillovers) ettevõtete ja organisatsioonide ning eri piirkondade vahel. Nendes koordineerimisvaldkondades saab kergemini kindlaks teha tegurid, mis mõjutavad innovatsiooni tehtavate investeeringute taset, ning kitsaskohad.

2.8

Samas ei ole ettepanekus esitatud lähenemisele ja meetmetele lisatud mingeid andmeid eelarve kohta, kuigi nende elluviimiseks oleks vaja olulisi vahendeid ja koordineerimissuutlikkust. Pealegi meenutab komisjon oma 2006. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule läkitatud teatises samal leheküljel, kus ta käesolevat teatist vaid korra mainib, et “seadusandlikud ettepanekud saavad avaldada praktilist mõju siiski vaid pärast seda, kui nõukogu ja parlament on need vastu võtnud. Lisaks sõltuvad paljud rahastamistoimingud aastaid 2007–2013 hõlmava finantsperspektiivi lõplikust väljatöötamisest ja rakendamisest” . Isegi pakutud meetmetel on kõigestsoovituslik iseloom”.

2.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et komisjon esitaks võimalikult vara eeldatava eelarve, millele on lisatud kõnealuse teatise selge seire- ja hindamissüsteem koos täpse tähtajaga, näiteks aastaks 2008. Lisaks peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vajalikuks komisjoni aruannet, mis sisaldaks kõiki teatisega vahetult seotud ekspertrühmade aruandeid ning hinnangut tehtud soovituste kohta. Need eelarveviited peaksid olema vastavuses valitud lähenemisviisi ja meetmetega. Lõpuks oleks praeguse killustatuse ületamise huvides soovitav saada ülevaade teatises KOM(2005) 488 pakutud tegevuste kõigi tasandite — piirkondade, liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide — koordinaatoritest. Komisjon on teinud tähelepanuväärseid pingutusi Euroopa innovatsiooni trendikaartide (trendcharts) koostamisel liikmesriikide lõikes, kus on välja toodud teadusuuringute ja innovatsiooniga tegelevad institutsioonid. Selle võiks ülevaate tegemisel aluseks võtta. Oleks huvitav vaadelda ka ühendriikide nn virtual agency kogemustele teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas.

2.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ka seda, et põhimõisted (teadusuuringud, innovatsioon, teadmised ja tehnoloogia) jäävad teatises määratlemata. Komisjon on siiski toetanud üleeuroopalisi uuringuid mõistete määratlemiseks. Eurostat ja OCDE on määratlenud innovatsiooni mõiste. Viimases European Innovation Scorebord'is innovatsiooni sisendite ja väljundite kohta arendatakse innovatsiooni tõhususe (innovation efficiency) kontseptsiooni ning loetakse teadus- ja arendustegevust innovatsiooni sisendiks. Pealegi oleks vaja paremini eristada teadusuuringute ja innovatsiooni kui niisuguste jaoks võetud meetmeid ning innovatsiooni tekkimise tingimuste edendamise poliitikat (näiteks liikuvate töötajate koolitamine, vastuvõtt ja juhtimine, VKEde ja ebasoodsamate piirkondade toetamine info- ja arvutitehnoloogia kasutuselevõtmise ajal, kuna kulud on nende jaoks proportsionaalselt suuremad kui teiste jaoks), s.t eristada innovatsiooni kui turule ilmuvaid uusi tooteid ja teenuseid ning innovatsiooni kui protsessi. Esimene on endogeense dünaamilise majanduskasvu jaoks vajalik, kuid mitte piisav tingimus.

2.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seda küsimust jälginud väga põhjalikult ning võtnud käesoleva teatisega käsitletavas laias valdkonnas mitmeid seisukohti. Ruumipuudusel meenutab EMSK oma arvamusi vaid lühidalt. Eriliselt tahaks tähelepanu pöörata arvamusele Euroopa teadusruumi kohta (CESE 595/2000), kus käsitletakse kõiki teatise KOM(2005) 488 teemasid, ning eelkõige punktile 7 (“Teadustegevus ja tehnoloogiline innovatsioon”) ja punkti 8, milles kõneldakse teadusuuringute keskuste ja tööstuse personali vastastikuste kontaktide vajadusest.

2.12

EMSK arvamus CESE 724/2001 teaduse ja ühiskonna kohta märkis alusuuringute rolli enamikus olulistes avastustes. EMSK arvamus alusuuringutest Euroopas (15) ning selle korrelatsioonist rakendusuuringutega rõhutab patendi küsimust punktis 2.5. Viimases märgib EMSK pakilist vajadust luua Euroopa patendisüsteem, mis USAga sarnaselt võimaldaks nn armuaega teadusavastuse avaldamise ja selle patenteerimise vahel. Kõnealuse ühenduse patendi saamine ei tohiks olla pikaajaline ja kallis. EMSK väljendab kahetsust hilinemise eest, mis tuleneb keeleprobleemidest.

2.13

EMSK arvamus teadlaste kohta Euroopa teadusruumis toetab Euroopa teadlaste hartat (16) ning punktis 5.4 väljendatud vajadust kontaktide vahetamise järeleteadlaste ja tööstuse vahel. Komitee soovitab senisest enam väärtustada eksperte, kellel on aastatepikkused kogemused, ning rõhutab sotsiaaltagatiste ja eluaseme valdkonna eri osiste senisest suuremat ühtesobivust ja tunnustamist, püüdes samal ajal tagada perede koosolemist (punkt 5.5.5). Arvamuses teaduse ja tehnoloogia teemadel (17) 7. teadusuuringute raamprogrammi kohta, mille puhul komitee tõstab esile selle olulisust samuti rahastamist ning jaotamist alaprogrammideks ja üheksaks uurimisteemaks, mille kohta komitee (18) koostanud eraldi arvamused. (19)

2.14

EMSK märgib oma arvamuses konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kohta aastateks 2007–2013 (20) VKEde ja sotsiaalpartnerite tähtsust uuendustegevuses (21) osalemises. Neid tuleb eduka innovatsiooni tagamiseks tõhusalt kaasata. Komitee tervitab oma valmivas arvamuses ELi tootmise tõhustamise raampoliitika kohta valdkondlikku rõhuasetust, kuid meenutab, et koordineerimiseks on vaja vahendeid, kuigi samas puudub selleks eelarve, ning väljendab lootust, et piisavat tähelepanu saab töötajate kvalifikatsioon, mis jääb valdkondadevaheliseks teemaks. Kõnealune integreeritum tööstuspoliitika on väga oluline: ta “annab tööd rohkem kui 34 miljonile inimesele ja tema arvele langeb üle 80 % ELi erasektori teadus- ja arendustegevusega seotud kuludest”.

3.   Erimärkused

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab eriti heaks komisjoni jõupingutused konkurentsivõimelise Euroopa intellektuaalomandi süsteemi loomiseks ning teadusuuringute tulemuste levitamise eeskirjade jaoks (2007–2013) ning soovitab pöörata erilist tähelepanu innovatsioonipatentide haldamisele punktis 2.7 mainitud vahendite raames ja abil.

3.2

Konkurentsivõime huvides on tõhusam teadmiste levitamise süsteem elulise tähtsusega. Tuleb ära märkida innovatsioonikeskuste algatus (“Innovation Relay Centres”) ja komisjoni mõte anda VKEdele konkurentsivõime ja innovatsiooniprogrammi raames lubasid konsultatsiooniteenuste kasutamiseks oma innovatsioonistrateegiate väljatöötamisel. Piiriülesed klastrid aitaksid levikut edendada; nende tähtsust tunnustatakse järgmises Euroopa klastreid käsitlevas teatises. Klastrite andmebaasi loomisega alustatakse käesoleval aastal.

3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab innovatsiooni sotsiaalse mõõtme ning inimressursside ja ühiskondliku kapitali kui teadusuuringute ja innovatsiooni tootva jõu väärtustamise tähtsust ning loodab, et Oslo käsiraamatu järgmises väljaandes (OECD-Eurostat) on esitatud ka statistika, kus seda arvesse võetakse, koos näitajatega kvalifitseeritud inimressursside ning teiste asutuste — ülikoolide ja kombineeritud platvormide (tööstus/riigiasutused/ülikoolid) — kui innovatsiooni loovate jõudude kohta.

3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab oma heameelt VKEdele osutatud tähelepanu üle riigiabiga seoses, mis võiks olla ettevõtete uurimistegevusele tehtavate kulutuste oluline tõukejõud, kuid nõuab, et komisjon seoks teadusuuringutele ja innovatsioonile antava abi sel eesmärgil loodavate kvalifitseeritud tööjõule mõeldud töökohtadega neis ettevõtetes ja organisatsioonides. EMSK rõhutab samuti vajadust edendada innovatiivsete VKEde loomist (start-up), kasutades selleks näiteks riskikapitali ja kaasates kindlasti Euroopa Investeerimisfondi.

3.5

Punktis 2.4.5. mainitud globaalse konkurentsi tõttu on innovatsiooni seisukohalt oluliseks teguriks sobiva inimressursi olemasolu kõigil tasanditel. Teatises keskendutakse teadusressurssidele, tegeleda tuleks aga ka kvalifikatsiooni nõudvate töökohtadega muudes valdkondades. Ka tuleks tasakaalustada ametioskuste ja eriteadmiste pakkumist ja nõudlust sektorite lõikes. Tõhusate ja kiirete tulemusteni jõudmiseks tuleks kaasata kõik sotsiaalpartnerid ja sidusrühmad. EMSK kutsub komisjoni üles kõnealusel teemal arutelu alustama.

3.6

Samuti oleks paindlikkuse huvides vaja luua dokument Euroopa ühisoskuste kohta, mida on tarvis igas valdkonnas või iga teema juures, unustamata hariduse kvalitatiivset mõõdet (väärtused, võrdsed võimalused). Kuna hariduse ja kultuuri peadirektoraat tegeleb ka inimressursside teemaga, oleks oluline kaasata ka nende teadusuuringuid ja innovatsiooni käsitlevad algatused kõnealusesse teatisesse, et hõlmata kogu teemadering.

3.7

EMSK kutsub komisjoni üles edendama teadusuuringuid ja innovatsiooni kõigis võimalikes sektorites: konkurentsiprobleeme esineb ka mujal, mitte vaid kõrgtehnoloogiasektorites. Muutuste strateegiline juhtimine, mis järgneb uue tehnoloogia massilisele kasutuselevõtmisele VKEdes, tuleks integreerida pakutavatesse meetmetesse. Hädavajalik oleks sealjuures sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmade kaasamine.

3.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on Esko Aho aruandega nõus selles osas, et üle 250 töötajaga ettevõtted ei saa kogu vajalikku tähelepanu, mille põhjuseks võib olla see, et VKE määratlus on ühendriikide ja Jaapani omaga võrreldes liiga kitsas. Komitee leiab, et eritähelepanu innovatiivsete VKEde rahastamisele on Euroopa innovatsioonimajanduse loomisele ning sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisele vajalik eeldus. Pole mingi üllatus, et Paxise piirkond Emilia Romagnas on osutunud üheks aktiivsemaks, isegi kui teised Itaalia innovatsioonitegurid ei ole nii soodsad. Samuti tuleks spetsiaalsemaks muuta ettevõtjatele osutatavaid abiteenuseid, et need vastaksid eri kujul VKEde iseärasustele (ühistud, muud kolmanda sektori ettevõtted jne).

3.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et komisjon tooks välja teadusuuringute ja innovatsiooni tegevused teiste piirkondadega. Komisjon on mitmetes algatustes ja Trendikaartides esitanud juba ülemaailmse vaatenurga. Pärast Euroopa teadusruumi rahvusvahelist mõõdet käsitlevas, 25. juunil 2001. aastal avaldatud teatises 346 väljendas teadusuuringute, tehnoloogia arengu ja tutvustamise 6. raamprogrammi (FP6) /INCO osa selgelt heakskiitu kolmandate riikide osalemisele, mis jätkuks ka 7. raamprogrammis. Kõnealuseid tegevusi võiks käsitleda teistest eraldi. Ka nõuaksid enam uuringuid innovatsioon linnakeskkonnas ja suurlinnades.

3.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil hinnata aega, mis võib jääda tehnoloogiainvesteeringute, liberaliseerumise ja ümberkorraldamise vahele, arvestades et ettevõtted, eriti suuremad, peavad samal ajal teadus- ja arendusinvesteeringutega kaaluma kontrolli üleminekut (näiteks energeetika, transpordi ja võrgutööstuse puhul).

3.11

Muuhulgas hoiatab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et võib tekkida vajadus leida õige tasakaal ettevõtete innovatsiooniedenduse — mis mõjutab koos toodete ja teenustega ka turundust ja litsentsimist — ning konkurentsiõiguse vahel.

3.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et innovatsioon on panus, mille abil saavutada konkurentsivõimelist majandust koos sotsiaalse ühtekuuluvusega, mitte omaette eesmärk. Kuigi komitee mõistab, et tegemist on väljakutsega, palub ta komisjonil teha statistikat ja toetada uuringuid, et mõõta paremini seoseid innovatsiooni, konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse vahel, hindamaks selle tulemusi selgelt ja tõhusalt, ning edastada need veenvalt Euroopa kodanikele. Nagu juba öeldud: looge ambitsioonikaid rakendusi ja tehniliselt julgeid lahendusi, mis põhineksid nende loodavaile sotsiaalsetele ja poliitilistele väärtusele (Dosi et al, 2005).

3.13

Lisaks, vaadeldes innovatsiooni kui süsteemi, nõuab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et komisjon kooskõlastaks oma tegevuse Euroopa Investeerimispangaga, tagamaks sünergiat investeerimispanga programmide, Euroopa Investeerimisfondi, 7. teadusuuringute raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi vahel, et innovatsioon oleks dünaamiline ja hästi struktureeritud süsteem.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  SEC (2005) 1289, lisa dokumendile KOM (2005) 488 lõplik; Mõju hinnang, kus komisjon valib kolmanda võimaluse ühiseks lähenemiseks

(2)  EÜT C 204, 18.07.2000

(3)  KOM(2002) 499 lõplik.

(4)  “Koostöö majanduskasvu ja töökohtade nimel — Lissaboni strateegia uus algus” [KOM(2005) 24 lõplik], 2.2.2005 ja “Ühismeetmed majanduskasvu kiirendamiseks ja tööhõive tõstmiseks: ühenduse Lissaboni kava”, [KOM(2005) 330 lõplik], 20.7.2005.

(5)  KOM(2005) 229 lõplik ja SEC(2005) 717, 1.5.2005 teemal “i2010 — Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest”, konkurentsivõime ja tööhõive edendamiseks infoühiskonna- ja meediatööstuses. See keskendub ELi majandussektorile, mis selgitab ka tootlikkuse 40 %-list ja SKT 25 %-list kasvu Euroopa Liidus.

(6)  SEC (2005) 1289, Mõju-uuring.

(7)  Erasektori ja riigiasutuste vahendite kasutuselevõtt; maksusoodustused, Euroopa struktuurifondid, rahaliste vahendite kättesaadavus VKEdele.

(8)  Ülikoolide ja tööstuse koostöö, keskused ja klastrid, ennetavad tugiteenused ettevõtetele ja uuenduslikule teenindusele.

(9)  Brüsseli Euroopa Ülemkogu lõppjäreldused.

(10)  INI/2006/2005: 12/10/2005, Euroopa Parlamendi komisjoni dokumendi KOM(2005) 488 lõplik analüüs.

(11)  SEC(2005) 1253, Lisa dokumendile KOM(2005) 488 lõplik, “Rakendamise astmed”.

(12)  KOM(2003) 226 lõplik, punkt 2.

(13)  Kaheksa liikmesriiki on neid juba rakendanud ja sellest laekunud vahendid moodustavad 13 % otseinvesteeringutest teadusuuringutele.

(14)  Ibid, Calderon 2001, lk 19.

(15)  ELT C 110, lk 98 30.04.2004.

(16)  ELT C 110, lk 3, 30.04.2004

(17)  ELT C 154, lk 107, 26.06.2005

(18)  ELT C 65, lk. 9, 17.03.2006

(19)  Nanotechnology, biotechnology, health research, information technology, energy research (including fusion energy research), space and security research.

(20)  ELT C 65, lk. 22, 17.03.2006

(21)  98 protsenti Euroopa ettevõtetest on VKEd. VKEde osakaal moodustab 55 protsenti majanduse erasektori töökohtadest. VKEde potentsiaal tootmisprotsesside, toodete ja teenuste uuendustegevuses on olulise tähtsusega.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/15


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kõrgtehnoloogiliste ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta”

KOM(2005) 567 lõplik — 2005/0227 (COD)

(2006/C 309/03)

10. jaanuaril 2006 otsustas Euroopa Nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli hr BEDOSSA.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 428. täiskogu istungjärgul 5. –6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 150, erapooletuks jäi 1 liige.

1.   Kokkuvõte

1.1

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kõrgtehnoloogiliste ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta on tervitatav.

1.2

Ajal, mil teadus areneb järjest kiiremini, eriti biotehnoloogia valdkonnas, on vajalik selgitustöö, täpsus ja oskusteave.

1.3

Komisjoni ettepaneku eesmärk on vaadelda kõrgtehnoloogilisi ravimeetodeid ühtse tervikuna, kõrvaldada praeguste õigusaktide puudujäägid ning toetada nendes uutes valdkondades kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite erihindamist Euroopa Ravimiametis (EMEA). See võimaldaks:

reageerida kiiresti patsientide nõudmistele ning regeneratiivse meditsiini uuringute ja arenguga seotud valdkondade ootustele;

tagada Euroopa patsientidele kõrgetasemelise tervisekaitse;

pakkuda üldist õiguskindlust piisava tehnilise paindlikkusega, et oleks võimalik teaduse ja tehnika arenguga sammu pidada.

1.4

Kõrgtehnoloogiliste ravimite eripäradega arvestamiseks tuleb valida ulatuslik ja püsiv õiguslik raamistik, mida kohaldatakse kõikides liikmesriikides.

1.5

Valik langes määrusele, sest see tundus kõige kohasem õiguslik vahend; seda enam, et rahvatervise probleeme, mis tekivad praegu Euroopa Liidus seoses kõrgtehnoloogiliste ravimitega, ei ole võimalik lahendada asjakohase õigusliku reguleerimiseta.

1.6

Kõnealune määruse ettepanek sisaldab siiski aspekte, mis võivad kasutatud definitsioonide tõttu tekitada raskusi selle kohaldamisel, võttes arvesse meditsiiniseadmete direktiivi eelnõud. Teksti lõplikus versioonis tuleb selgitada mitmeid küsitavusi, mis võivad tekitada kahtlusi:

kas on mõtet töötada välja uusi õigusnorme, kõrgtehnoloogiliste ravimite — geeniteraapiaravimite ja somaatilise raku teraapia ravimite — kasutamine on juba reguleeritud ravimeid käsitlevate eridirektiividega?

ettepaneku artiklis 2b pakutud mõistete määratlused tunduvad eriti keeruliste ja pigem üleliigsetena;

samuti on selge, et riikliku ravimiseadusega võidakse takistada ühenduse õigusnormide rakendamist;

sellises olukorras olnuks arukam alustada paindlikuma lähenemise ja vastastikuse tunnustamisega;

haiglates kasutatava, ja muu kui tööstusliku päritoluga autoloogsete toodetega seoses tekib küsimus kolmandatest riikidest pärit border line toodete ja nende ühenduses kasutamise kohta.

2.   Üldmärkused

2.1

Kontrollides määruse ettepanekut artiklikaupa, tekivad mõned märkused, küsimused ja soovitused, näiteks seoses artikliga 2 “Mõisted” (1).

2.2

Mõistete “geeniteraapiaravim” ja “somaatilise raku teraapia ravim” määratlemine ei ole üldiselt probleem, eriti kui tänu ajalisele vahele ja kogemustele on jõutud vastava üksmeeleni; neid tooteid peetakse ravimiteks ning sellistena on nad ühenduse tasemel juba ka reguleeritud.

2.2.1

Mõiste “koetehnoloogia toode” määratlemine tundub aga olevat keerukam. Praeguses sõnastuses öeldakse artikli 2 lõike 1 punktis b, et koetehnoloogia toode on toode, “mis sisaldab või koosneb koetehnoloogia abil toodetud rakkudest või kudedest”, lisamata täpsustust “lahutamatu koostisosana”. Seetõttu kuuluvad nimetatud määratluse kohaselt kõrgtehnoloogiliste ravimite hulka ka sellised meditsiiniseadmed, mis sisaldavad täiendavat koetehnoloogia toodet. Seega muutuvad praegu arutusel oleva meditsiiniseadmete direktiivi ettepaneku sätted mõttetuks.

2.2.2

Ka artikli 2 lõike 1 punkti b teise taande sõnastus võib tekitada probleeme määruse kohaldamisel ning kattuda meditsiiniseadmete direktiiviga. Kuna koetehnoloogia tooted kuuluvad ravimimääruse kohaldamisalasse, tuleks eelkõige viidata nende omadusele ravida või ennetada haigusi ning mõjutada psühholoogilisi funktsioone tänu nende farmakoloogilisele, immunoloogilisele või ainevahetust mõjutavale toimele, selle asemel et nimetata ainult nende omadust “taastada, parandada või asendada inimkudesid”. Nimetatud omadused on ka mõnedel meditsiiniseadmetel.

2.3

Mainimist väärivad püüdlused määratleda võimalikult täpselt mõistet “koetehnoloogia toode”. Vaatamata püüdlustele leida võimalikult täpne määratlus, ei tule selgelt välja erinevus rakuteraapiaravimitega (selgrooüdi, tüvirakkude või nabanööri veretransplantaadid, täiskasvanud või embrüonaalsete tüvirakkude transplantaadid jne).

2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku alustada mõiste selgitamist praegu koetehnoloogia toodetena käsitletavate toodete näiteks toomisega. Sellisel viisil saaks parandada arusaamist, eelkõige arvestades, et arutelud ja vaidlused inimembrüo tüvirakkude üle on niikuinii üldiselt teada.

2.5

Eetiliste aspektidega, välja arvatud seoses inimembrüo tüvirakkudega, enam probleeme ei ole.

2.6

Keskne vaidlusteema on kõnealuste tüvirakkude saamise viis. Eriti tekitab olulisi eetilisi küsimusi nende rakkude saamine rakutüvede siirdamise (s.t kloonimise) teel ning Euroopa Liidus ei ole siiani jõutud selles osas tõelise üksmeeleni. Üldiselt aktuaalsed küsimused on seotud reproduktiivse kloonimise, munarakkudega kaubitsemise ning inimkeha osade müümise ohuga.

2.7

Euroopa bioeetika konventsioon (Oviedo konventsioon, 1998) ja Rahvusvaheline Bioeetika Komitee (UNESCO, 1997) mõistavad nimetatud tegevused selgelt hukka.

2.8

Üksmeele puudumise tõttu Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on inimembrüo tüvirakkude kasutamine järelikult riigi pädevuses.

2.9

Täpsustamine põhjendustes (2) on seega väga olulise tähtsusega, kuna seal arvestatakse üheselt arutelu tegelikku seisu ning juhitakse tähelepanu sellele, et kõnealune tekst, mis käsitleb kõrgtehnoloogiliste ravimite reguleerimist ühenduse tasandil, “ei tohiks takistada liikmesriikidel otsustada, kas lubada mis tahes konkreetset tüüpi inimrakkude, näiteks inimembrüo tüvirakkude, või loomsete rakkude kasutamist riigisiseselt”.

2.10

“Samuti ei tohiks määrusega takistada selliste riiklike õigusaktide kohaldamist, millega keelustatakse või piiratakse selliseid rakke sisaldavate, neist koosnevate või neist saadud ravimite müüki, tarnimist ja kasutamist.”

3.   Konkreetsed märkused

3.1

Põhimõtete ühtlustamine kõikide teiste praegu ühenduse tasandil reguleeritud nüüdisaegsete biotehnoloogiliste ravimitega võrreldes nõuab tsentraliseeritud müügiloa andmise menetlust, s.t kõrgtehnoloogiliste ravimite kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe ühtset teaduslikku hindamist.

3.2

Tavameditsiini ravimeetoditega võrreldes on kõnealuste kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite jaoks nende olemuse tõttu vajalikud siiski erilised prekliinilised ja kliinilised menetlused, eriti seoses eriteadmiste, riskijuhtimiskavade ja ravimiohutuse järelevalvega pärast müügiloa andmist.

3.3

Meile arvamuse koostamiseks esitatud määruse eelnõus juhitakse õigustatult tähelepanu vajadusele kujundada inimtervishoius kasutatavate ravimite komiteedes (CHMP (3)) eriteadmisi nimetatud toodete kohta hinnangu andmiseks ning kaasata hindamisrühmadesse eelkõige patsientide ühendused.

3.4

Olulise tähendusega on ettepanek moodustada kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitee (CAT (4)), kellega Euroopa Ravimiameti inimtervishoius kasutatavate ravimite alaline komitee kõrgtehnoloogiliste ravimite hindamise osas enne lõpliku teadusliku arvamuse andmist nõu peab.

3.5

Kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitee moodustamisega on võimalik tuua ühe laua ümber parimad praegu ühenduse käsutuses olevad kõrgtehnoloogiliste ravimite valdkonna eksperdid ning asjaomaste osapoolte valitud esindajad — nii harva kui seda ka teadupärast ette tuleb.

3.6

Komitee moodustamine on seetõttu täiesti õigustatud, sest see võimaldab teaduslike menetluste kõrval kindlaks määrata ka hea kliinilise praktika ja hea tootmistava normid ja jälgida toodete hindamist müügiloa andmiseni ja pärast seda.

3.7

Viide põhimõttele, mille kohaselt “peab põhimõtteliselt kõrgtehnoloogilistes ravimites sisalduvaid inimrakke ja -kudesid omandama vaid vabatahtliku ja tasustamata annetamise teel”, on tähtis seepärast, et tegemist on võimalusega toetada pidevat püüdlust kudede ja rakkude ohutusstandardi tõstmise poole, takistada inimkeha osade müümise ohtu ning aidata kaasa inimeste tervise kaitsmisele.

3.8

Euroopa Ravimiameti nõustav roll on tõestatud ning see on tähtis kõikidel tasanditel, alates kõrgtehnoloogiliste ravimite tootmisest ja heast tootmistavast, tooteomaduste kokkuvõttega ja tehniliste andmetega etikettide ja pakendi teabelehega seotud reeglitest ning lõpetades teadussaavutustest tuleneva piiritlemisega teiste valdkondade suhtes (nt kosmeetika või meditsiinitooted).

3.8.1

On neid, kes leiavad, et ettepanekus väljapakutud menetlused võivad osutuda kulukamaks kui siseriiklikud tegevuslubade väljastamisemenetlused. Probleemiks on ka liiga pikad üleminekuperioodid riiklikul tasandil (viis aastat), samas kestab nimetatud periood Euroopa Liidus vaid 2 aastat. Riiklikul tasandil toimiva detsentraliseeritud menetluse puhul saab poliitiliseks riskiks juurdepääs kõnealustele toodetele: mõnedes riikides on see rahuldav, teistes mitte.

3.9

Kõnealuses ettepanekus puudutakse asjakohaselt ka majanduslikku aspekti (5). Arvestades üleilmset konkurentsi tervishoiutööstuses, on ülitähtis, et Euroopa Liit kehtestaks end nii siseturul kui ka väljaspool ühendust.

3.10

Teaduse kiire arengu ettenägematud asjaolud ja uuringute märkimisväärsed kulud on suureks takistuseks ulatuslikele ja jätkusuutlikele investeeringutele ravimite valdkonnas üldiselt ja eriti kõrgtehnoloogiliste ravimite osas.

3.11

Lisaks viivad kõrgtehnoloogiliste ravimite kvaliteedi tõestamiseks ja mittekliiniliseks ohutuseks vajalikke uuringuid sageli läbi väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kellel sageli puuduvad varasemad kogemused farmaatsia valdkonnas (tavaliselt on tegemist biotehnoloogia laborite spin-off ettevõtetega või meditsiiniseadmete tootjatega).

3.12

Asjakohasena tundub ettepanek, mille kohaselt “sõltumata müügiloa taotlemise avalduse esitamisest” peaks ravimiamet looma tulemuste hindamise ja sertifitseerimise süsteemi selliste uuringute läbiviimise toetamiseks ja ergutamiseks.

3.12.1

Samas arendatakse koetehnoloogia tooteid tihti pigem VKEdes, turule tulnud uutes ettevõtetes (start-up ja spin-off ettevõtetes, mitte aga suurtes farmaatsiaettevõtetes. Seega kerkib ilmselgelt esile mitmeid märkusi:

Mida peaks kõnealune määrus katma, et see muutuks toimivaks? Kas ei tekita ta suuri erimeelsusi vaatamata sellele, et kasutatavad tehnoloogiad on paljutõotavad?

Kuulumine CAT-i koosseisu on samuti problemaatiline viimase seotuse tõttu CHMP-ga, kus igal riigil on oma esindaja.

Kasutatud õiguslik raamistik ei ole kohane, kuna tegemist on mittetraditsiooniliste farmaatsiatoodetega, mis nõuab muudatusi teistes õigusaktides.

Tüvirakkude kasutamise suhtes võetud ettevaatusabinõud võivad esile kutsuda olukorra, kus riigid, kelle huvisid see puudutab, kasutavad oma vetoõigust. Niisiis tuleb õigusakt sõnastada nii, et üksikasjad ei varjuta tervikut.

3.13

Eesmärk lihtsustada edaspidi samadel andmetel põhinevate müügiloa taotlemise avalduste hindamist on soovitatav ja püüdlemist väärt.

3.14

Siiski tuleks tegutseda tähelepanelikult ning vajaduse korral kohandada sellist sätet, et saaks arvestada majanduslike andmete kiire muutumisega (näiteks andmete kehtivusaja ja salvestamistingimustega), kaitsta pidevalt patsientide tervist ning järgida üldiselt eetikareegleid.

3.15

Eelnõukohane aruanne kõnealuse määruse rakendamiseks “saadud kogemuste alusel” võiks pakkuda võimaluse aruteludeks asjaomastes komisjonides (eelkõige kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitees ja inimtervishoius kasutatavate ravimite alalises komitees).

3.15.1

Siiski võib kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitee sõltuvus inimtervishoius kasutatavate ravimite alalisest komiteest menetlusi liigselt aeglustada ja tekitada mõttetuid vastuolusid.

3.16

Üldisemalt öeldes võiks eelnõukohane aruanne (peatüki 8 artikkel 25) sisaldada nii “põhjalikku teavet käesoleva määruse kohaselt müügiloa saanud kõrgtehnoloogiliste ravimite eri tüüpide kohta” kui ka teavet ja tulemusi seoses peatükis 6 (artiklites 17, 18 ja 19) ettenähtud ergutustega “teaduslikud nõuanded”, “teaduslikud soovitused kõrgtehnoloogilise ravimeetodi liigitamise kohta” ning “kvaliteedi ja mittekliiniliste andmete sertifitseerimine”.

4.   Järeldused

4.1

Kokkuvõttes on määruse ettepanek oluline ja otstarbekas. See annab võimaluse jälgida teaduse arengut patsiendi teenistuses ning kindlaks määrata mõistete määratlused ja kõrgtehnoloogiliste ravimite kasutamise eeldused

4.1.1

Kui patsiendi vaatenurgast võib uutelt tehnoloogiatelt loota inimeste kannatuste vähendamist, siis õigustatud ootustele vastamiseks, eriti regeneratiivset meditsiini puhul, tuleb teadusuuringuid jälgida põhitestide abil, mille protokollid peaksid võimaldama tagada patsientidele täieliku ohutuse. Seejuures ei tohi unustada jäätmete küsimust, mis on siiani kõrvale jäänud keskkonnaaspekt. Selles mõttes peaks peamine eesmärk (seletuskirja punkt 2.1) lisaks tervisekaitse kõrge taseme tagamisele olema ka meditsiinilise kvaliteedi tagamine.

4.2

Kõnealune tekst on olulise tähtsusega eelkõige geeniteraapia ja somaatilise raku teraapia valdkonnas. Ettevaatlikud mõistete määratlused ja koetehnoloogia toodete praktiline kasutamine näitavad selgesti, et määruse eelnõu (kuna eetiline arutelu ei ole lõppenud ning tegemist on põhimõtteliselt humanismi teatud versiooniga) eesmärk ei ole lugeda kõnealune arutelu lõppenuks ega lisada sellesse arutelusse midagi, mis ületaks riikides toimuvaid arutelusid.

4.2.1

Kõnealune määruse eelnõu loob eeltingimused seadusandlikku lõhe kaotamiseks, mis esineb mõlemas seadusettepanekus, nii meditsiiniseadmete direktiivi eelnõus kui käesolevas määruses. Peamise põhimõttena järgitavat riskide hindamist rakendatakse nii kõrgtehnoloogiliste ravimite kui meditsiiniseadmete puhul. Kombineeritud tooted (st meditsiiniseadmed, mis sisaldavad koetehnoloogia elemente) võivad tekitada komplikatsioone. Sellisel juhul tuleb tagada nii ravimi kvaliteet kui ka turvalisus ning hindamise raames tuleb uurida ka kõrgtehnoloogilise ravimi kasutamise tõhusust konkreetses meditsiiniseadmes.

4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kõrgtehnoloogiliste ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta, viidates siiski kriitiliselt mõnedele aspektidele, millele tuleb leida selge lahendus, et tagada direktiivi nõuetekohane rakendamine.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2005) 567 lõplik

(2)  KOM(2005) 567 lõplik

(3)  CHMP: inimtervishoius kasutatavate ravimite komiteed

(4)  CAT: kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitee

(5)  KOM(2005) 567 lõplik, põhjendus 23


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/18


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele — ühenduse Lissaboni kava rakendamine: õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia”

KOM(2005) 535 lõplik

(2006/C 309/04)

9. detsembril 2005 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli hr Cassidy.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.-6. juuli 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 146, erapooletuks jäi 6.

1.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järeldused ja soovitused

1.1

Käesolev arvamus on vastus komisjoni konsulteerimistaotlusele ning järg komisjoni 2005. aasta märtsi teatisele “Parem õiguslik reguleerimine majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus” (1).

1.2

Lihtsustamine peaks kaasa tooma kvaliteetse reguleeriva raamistiku, mida on lihtsam mõista ja mis on kasutajasõbralikum.

1.3

Lihtsustamine peaks suurendama austust ELi õigusaktide vastu ning seega kindlustama nende õiguspärasuse.

1.4

Komitee usub, et liikmesriikidel on suur kohustus tagada ELi meetmete nõuetekohane ülevõtmine siseriiklikku õigusesse ja nende täitmine. Komitee tunnistab, et paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega (2) antakse liikmesriikidele tegevusjuhend, kuidas ELi direktiive paremini üle võtta ja kohaldada. Siseriiklik regulatiivne raamistik peaks kindlasti olema ettevõtete, töötajate, tarbijate ja kõigi kodanikuühiskonna osalejate jaoks sisult võimalikult tasakaalustatud ja samas võimalikult lihtne.

1.5

Komitee arvates peaksid ühiskondlik-ametialased osapooled olema kaasatud õiguskeskkonna lihtsustamist puudutavasse komiteemenetlusse sarnaselt SLIM (siseturualaste õigusaktide lihtsustamine) komiteedega, kuid süstemaatilisemalt ja kõnealuse määruse koostamise varases staadiumis, mitte hilisemas nagu SLIM algatuste puhul.

1.6

Komitee sooviks komisjoni ja sidusrühmade vahel näha rohkem samasugust dialoogi nagu see, mis viis kõnealuse teatise avaldamiseni. Komitee arvates oleks sellest suur abi “kaasreguleerimisele”, millele viidatakse teatise punkti 3 lõikes d (3). Samas väljendab komitee kahetsust, et täielikult puudub viide “isereguleerimisele” (4), millele komitee on juba mõnda aega üles kutsunud (5).

1.6.1

Komitee tunnistab siiski isereguleerimisega kaasnevat ohtu, et osalejate jaoks siduvate eeskirjade asemel sõlmivad osalejad ise vabatahtlikke kokkuleppeid, millest nad võivad kinni pidada või mitte.

1.7

Euroopa Kohtul on järjest suurem roll Euroopa Ühenduse direktiivide tõlgendamisel ning kohtul on tulnud tõlgendada ka direktiivide mõnikord mitmetähenduslikku sõnastust, mis on tekkinud kaasotsustamismenetluse käigus. Järjest enam peab Euroopa Kohus andma riiklikele kohtutele juhtnööre valdkondades, kus nende tegevused on üksteist täiendavad. Komitee toob esile Euroopa Kohtu edusammud: kohus on vähendanud 12 % võrra juhtumeid, mis puudutavad liikmesriikidepoolset mitteteatamist, ebaõiget kohaldamist ja EÜ direktiividele mittevastamist.

1.8

Komitee tunnistab komisjoni kõnealuse teatise tähtsust Lissaboni kava rakendamisel, kus edusammud on olnud kahetsusväärselt aeglased, kuna liikmesriikide valitsused ei taha täita Lissabonis võetud kohustusi.

1.9

Komitee tervitab eriti komisjoni võetud eesmärki kasutada rohkem infotehnoloogiat ning loodab, et komisjon tagab, et IT täiustamiseks kehtestatavad meetmed oleksid vastavuses siseriiklike meetmetega (või et siseriiklikud meetmed oleksid vastavuses ELi omadega).

1.10

Komitee on alati toetanud kuue eesistujariigi 7. detsembri 2004. aasta deklaratsiooni “Õigusliku reguleerimise reformi edendamine” (6) ning loodab, et deklaratsiooni toetavad ka järgmised eesistujariigid (7).

1.11

Komitee on teadlik Euroopa Parlamendi parema regulatsiooni teemalistest aruannetest, eelkõige Gargani aruandest “Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia” (8).

1.12

Komitee tunnustab, et praegune komisjon teeb otsustavaid jõupingutusi, et lähtuda SLIM ja BEST valdkondlikest algatustest. Raammeetmete tulemusena (veebruarist 2003 kuni detsembrini 2004) vaadati läbi umbes 40 poliitikavaldkonda ning komisjon võttis vastu umbes 40 lihtsustamisettepanekut. Kõnealuse programmi raames esitatud lihtsustamisettepanekutest on üheksa praegu veel menetluses.

1.13

Komitee tunnistab, et Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini on samuti suurendanud nii komisjoni talituste kui ka uute liikmesriikide ametiasutuste regulatiivset koormat.

1.14

Lihtsustamine ja parem õigusloome täiendavad teineteist ning neisse on kaasatud nii nõukogu, parlament kui komisjon, kes vajadusel konsulteerivad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komiteega.

1.15

Komitee kinnitab taas, nagu on sageli väljendanud oma varasemates arvamustes, et oluline on leevendada ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete regulatiivset ning finantskoormat.

2.   Sissejuhatus

2.1

Komitee on aastate jooksul esitanud lihtsustamise kohta rea arvamusi, seda alates Euroopa Ülemkogu konsulteerimistaotlusest 1995. aastal, kui loodi töögrupp ühenduse eeskirjade lihtsustamisvõimaluste arutamiseks.

Kõnealustes arvamustes jõudis komitee järgmistele järeldustele:

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komitee ning liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogude vahel peaks toimuma dialoog;

lihtsustamisprotsessi jaoks ei ole tarvis uusi ideid; vaja on tõhusalt rakendada Euroopa institutsioonide ja Lissaboni Euroopa Ülemkogu poolt juba välja töötatud ideid;

õigusaktide ettepanekud peaksid vastama järgmistele kriteeriumidele:

kas sätted on arusaadavad ja kasutajasõbralikud?

kas sätted on üheselt mõistetavad?

kas sätted on kooskõlas kehtivate õigusaktidega?

kas sätete reguleerimisvaldkond peab olema nii lai, nagu on kavandatud?

kas järgimise tähtajad on realistlikud ning kas need võimaldavad ettevõtetel ja teistel sidusrühmadel kohaneda?

milline järelevalvekord on paika pandud, et tagada õigusaktide ühtlane jõustamine ning kontrollida nende tõhusust ja kulusid?

sidusrühmad toetavad tugevalt suurema ise- ja kaasreguleerimise ideed;

piisavalt ei ole uuritud vähem detailse ja pedantse õigusloome võimalusi, mis jätaksid ruumi kaas- ja isereguleerimisele (9).

2.2

Lihtsustamise ning tõhusama rakendamise ja jõustamise vahel on möödapääsmatu vastasmõju. Kõnealuses komisjoni teatises on näha, et komitee varasemate aruannete mõningaid järeldusi on arvesse võetud, kuna tunnistatakse, et lihtsustamine ei ole uus tegevus. Komisjoni teatiste seeria ulatub tagasi aastasse 1997, s.o kaks aastat pärast komitee esimest lihtsustamisüleskutset.

3.   Komisjoni teatise kokkuvõte

3.1

Teatises tõdetakse, et lihtsustamist on vaja ja seda mitte ainult ühenduse, vaid ka liikmesriikide tasandil, et muuta asju kodanike ja ettevõtjate jaoks lihtsamaks ja tasuvamaks.

3.2

Uue lihtsustamisstrateegia tähtis osa ELi tasandil on ühenduse õigustiku läbivaatamine. Strateegiaga nähakse ette ambitsioonikas 3-aastane programm aastateks 2005–2008, mis põhineb sidusrühmade praktilisel kogemusel ning mille lähenemine põhineb jätkuval ja põhjalikul valdkondlikul hindamisel.

3.3

Komisjoni lähenemine lihtsustamisele põhineb viiel meetodil (10):

a)

kehtetuks tunnistamine — mitteasjakohaste või aegunud õigusaktide kõrvaldamine;

b)

kodifitseerimine — õigusakti ja kõigi sinna juurde kuuluvate muudatuste konsolideerimine uueks õigusaktiks ilma sisu muutmata;

c)

uuesti sõnastamine — konsolideerimine, aga õigusakti tehakse ka muudatusi;

d)

regulatiivse lähenemisviisi muutmine — hetkel kehtivast õiguslikust lähenemisviisist tõhusama leidmine, nt määruse asendamine direktiiviga;

e)

infotehnoloogia kasutamise edendamine  (11) — IT kasutamise soodustamine tõhususe suurendamiseks.

3.4

Komisjoni teatises tunnistatakse, et komisjon saab edu saavutada vaid teiste ELi institutsioonide ja eelkõige liikmesriikide toetusel. Tähtis osa oleks see, et liikmesriigid tunnistaksid vajadust hoida ELi õigusaktide rakendamine võimalikult lähedal kaasotsustamismenetlusega kokkulepitud algsetele direktiividele ning et nad ei lisaks juurde lisatingimusi ega ülemääraseid nõudeid.

3.5

Teatises arvestatakse liikmesriikide ja sidusrühmadega toimunud laiaulatusliku arutelu tulemusi. Arutelu järeldused on, et ELi ettepanekud peaksid:

muutma õigusaktid selgemaks ja loetavamaks;

ajakohastama reguleerivat raamistikku;

vähendama halduskulusid;

tugevdama ühenduse õigustiku järjekindlust;

parandama ühenduse õigustiku proportsionaalsust.

Viimane on sidusrühmade jaoks tõenäoliselt kõige kaugemale ulatuvam probleem.

Komisjoni teatise 2. lisas on loetletud 222 lihtsustamismeedet. Komisjoni lihtsustamiskava hõlmab ajavahemikku 2005–2008.

3.6

2003. aastal lihtsustati, ajakohastati ja uuendati esimest äriühinguõiguse direktiivi (68/151/EMÜ), et maksimaalselt ära kasutada uusi IT-vahendeid ja IT-tehnoloogiaid ning suurendada läbipaistvust seoses aktsiaseltsidega. Ometi võiks muudetud direktiivi edukalt kaasata mõnda uuestisõnastamis- või kodifitseerimisprojekti. Eelmise aasta lõpul algatati avalik arutelu, et koguda sidusrühmade seisukohti selliste võimaluste kohta.

4.   Üldised märkused

4.1

Lihtsustamist ei tohi mõista kui vahendit, millega on võimalik saavutada dereguleerimine “tagaukse kaudu”. Halduslik lihtsustamine ei tohi õõnestada või kahjustada sotsiaalkaitse, sh eelkõige töötajate kaitse, tarbijakaitse või keskkonnakaitse eeskirju.

4.2

Komitee avaldab teatise üle heameelt ja toetab komisjoni märkust, et edu õiguskeskkonna lihtsustamisel sõltub sama palju liikmesriikidest ja nende reguleerivatest asutustest kui Euroopa institutsioonidest.

4.2.1

Nagu komitee on varasemates arvamustes soovitanud (12), oleks samuti abiks, kui koostataks tegevusjuhend (vt ka I lisa).

4.2.2

Komitee tuletab meelde, et lihtsustamise edu ei sõltu ainult komisjoni võimest lihtsustamisprogramm välja töötada, vaid ka kaas-seadusandjate suutlikkusest komisjoni esitatud lihtsustamisettepanekud mõistliku perioodi jooksul vastu võtta.

4.2.3

Tasub meelde tuletada, et paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 36 sätestatakse, et kuue kuu jooksul alates kuupäevast, mil kõnealune kokkulepe jõustub, peavad Euroopa Parlament ja nõukogu — kelle ülesanne on toimida seadusandjana ja viimases etapis võtta vastu lihtsustatud õigusaktide ettepanekud — muutma oma töömeetodeid, tuues sisse näiteks ajutised mehhanismid, millel on õigusaktide lihtsustamise eriülesanne.

4.3

Teatises tunnistatakse lihtsustamisalgatuse tähtsust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ja tarbijatele. Kehvalt koostatud ELi või siseriiklikud õigusaktid tekitavad tarbijate hulgas ebakindlust selle osas, millised on nende õigused ning hüvitusvõimalused.

4.4

Komitee tervitab ka komisjoni võetud eesmärki parandada mõjuhindamiste teostamist, mitte ainult ettevõtete koormuse osas, vaid ka seoses nende mõjuga tarbijatele, ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele (näiteks puuetega inimestele) ning keskkonnale. Pidades silmas Lissaboni protsessi raames võetud eesmärki edendada majanduskasvu ja tööhõivet, oleks töötajate ja ka üldiselt tööhõive mõjuhindamine väga tervitatav. Eriti teretulnud on soovitus, et rohkem tuleks kasutada kõik-ühes-kohas-süsteeme (one-stop-shop), ning viited virtuaalsetele katsetele ja enesetestimisele teatud direktiivides seoses mootorsõidukitega.

4.5

Samuti oleks abiks, kui komisjon koostaks mõjuhinnangu, milles põhjendatakse ettepanekute tagasivõtmist, nii nagu komisjon teeb praegu uute ettepanekute puhul.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Teatises antakse mõista, et direktiivide kohandamist tehnilise arenguga (komiteemenetlust) tuleb muuta läbipaistvamaks, mida Euroopa Parlament on sageli tungivalt nõudnud. Siiski on liikmesriikidel selles oma kohustus. Komiteemenetluse töö viivad läbi riiklikud eksperdid ning on alust arvata, et need eksperdid ei võta oma töös arvesse valitsuse seisukohti (selle näiteks on 1979. aasta linnudirektiiv, millele eksperdid lisasid tehnilised lisad pärast seda, kui ministrid olid nõukogus direktiivi heaks kiitnud).

5.2

Tuleks rõhutada ka lihtsustamise tähtsust tarbijatele, sotsiaalpartneritele ja muudele sidusrühmadele. Vastuolud siseriiklike rakendusõigusaktide ja algsete EÜ direktiivide vahel, millel need põhinevad, suurendavad oluliselt Euroopa Kohtu töökoormust, kelle ülesanne on tõlgendamine, kuid kellel tuleb järjest enam tegeleda detailidega, millest on mööda vaadatud või mille puhul nõukogu ühehäälsuse nõude tõttu ei ole suudetud koostada rahuldavat teksti, nt maksustamise küsimuses. Asjaolu, et Euroopa Kohus täidab järjest enam ka poliitilise otsustaja rolli, on siiski problemaatiline. Selleks puuduvad tal selged poliitilised alused ning see ületab ka tema volituste piire. Seega teeb Euroopa Kohus otsuseid, mida tegelikult peaks tegema demokraatlikult valitud organid.

5.3

Komitee tunnistab, et komisjon ise on teinud jõupingutusi ning mitusada õigusakti on tunnistatud kehtetuks ja aegunuks, mis on tõenäoliselt oluliselt kaasa aidanud ühenduse õigustiku mahu vähendamisele, kuid mitte tingimata ettevõtete, töötajate, tarbijate või muude sidusrühmade koormuse vähendamisele. Komitee tunnistab, et on veel valdkondi, kus on vaja rohkem õigusakte ELi tasandil, et kaitsta keskkonda ja töötajate, tarbijate ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade (nagu puuetega inimesed või muud vähemused) õigusi ning kindlustada nende täielik juurdepääs ühtse turu hüvedele.

5.3.1

Teisest küljest kasutatakse kõige rohkem ajakohastamismeetodit. Kuigi see võimaldab ühelt poolt teatud muutuste sisseviimist eeskirjade ajakohastamise eesmärgil, ei saavutata sellega alati lihtsustamise eesmärki. Vastupidi, mõnikord sätestatakse uued meetmed, nii et mõnes liikmesriigis eksisteerivad uued ja vanad eeskirjad paralleelselt ning põhjustavad segadust sidusrühmade seas. Liikmesriikide täitevasutused võivad jääda kahtlevale positsioonile, kas nad tegutsevad kooskõlas oma õigusasutusega.

5.3.2

Asjaomases ettevalmistavas märgukirjas ning vajadusel lisatavas mõjuhinnangus tuleks selgelt esitada jätkuva programmi iga lihtsustamisettepaneku lihtsustamise erijooned. Komisjoni talitused peaksid institutsioonidevahelise otsustusprotsessi jooksul kõnealuseid ettepanekuid hoolikalt jälgima, et tagada lihtsustamise eesmärgi järgimine, nagu nõutakse institutsioonidevahelistes kokkulepetes (kodifitseerimistehnika (13), uuesti sõnastamise tehnika (14) ja parema seadusloome (15) kohta).

5.4

Komitee juhib taas tähelepanu oma paljudele arvamustele parema õigusliku reguleerimise ja lihtsustamise vajaduse kohta, eriti oma kõige hiljutisemale arvamusele “Parem õigusloome” (16) vastusena Ühendkuningriigi kui eesistujariigi taotlusele ettevalmistava arvamuse koostamiseks.

5.5

Komitee kordab oma sageli väljendatud soovi, et parema õigusliku reguleerimise ja lihtsustamise protsess peaks jätkuma kuue eesistujariigi deklaratsiooni kohaselt (17).

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2005) 97, 16.3.2005.

(2)  ELT C 321, 31.12.2003.

(3)  ELT C 321, 31.12.2003.

(4)  ELT C 321, 31.12.2003.

(5)  Teabearuanne teemal “Ühtse turu kaas- ja iseregulatsiooni praegune seisund”, CESE 1182/2004 fin, 11.1.2005, raportöör: hr Vever.

(6)  ELi eesistujariikide Iirimaa, Madalmaade, Luksemburgi, Ühendkuningriigi, Austria ja Soome ühisavaldus.

(7)  2007: jaanuarist juunini Saksamaa, juulist detsembrini Portugal; 2008: jaanuarist juunini Sloveenia; juulist detsembrini Prantsusmaa.

(8)  A6-0080/2006, vastu võetud 16. mai 2006.

(9)  Teabearuanne teemal “Ühtse turu kaas- ja iseregulatsiooni praegune seisund”, CESE 1182/2004 fin, 11.1.2005, raportöör: hr Vever.

(10)  Õiguskeskkonna lihtsustamise ja parandamise tegevuskava, KOM(2002) 278 lõplik, ja ühenduse õigustiku kodifitseerimine, KOM(2001) 645 lõplik.

(11)  Komisjon teeb ettepaneku teha e-valitsuse valdkonnas algatus koos e-valitsuse tegevuskava käivitamisega aastal 2006.

(12)  EÜT C 125, 27.5.2002

EÜT C 14, 16.1.2001).

(13)  EÜT C 102, 4.4.1996.

(14)  EÜT C 77, 28.3.2002.

(15)  ELT C 321, 31.12.2003.

(16)  CESE 1068/2005, ELT C 24, 31.1.2006, raportöör: hr Retureau.

(17)  “Õigusliku reguleerimise reformi edendamine” — Euroopa Liidu eesistujariikide Iirimaa, Madalmaade, Luksemburgi, Ühendkuningriigi, Austria ja Soome 7. detsembri 2004. aasta ühisavaldus.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/22


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ), millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (Ajakohastatud tolliseadustik)”

KOM(2005) 608 lõplik — 2005/0246 (COD)

(2006/C 309/05)

17. jaanuaril 2006 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 95 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ), millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (Ajakohastatud tolliseadustik)”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli hr Burani.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5. ja 6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1.   Sissejuhatus: uue tolliseadustiku aluspõhimõtted

1.1

Nõukogu poolt 2002. aastal vastu võetud ühenduse tollialase tegevuskava (“Toll 2007”) üks prioriteete oli kehtiva tolliseadustiku (nõukogu määrus (EMÜ) nr 2913/92) täielik uuendamine, mis on turgude ja tehnoloogia arengu, mitmete lepingute vastuvõtmise ning eelkõige Euroopa Liidu järjestikuste laienemiste tulemusel aegunud.

1.2

Täielikult ajakohastatud tolliseadustiku idee tuleneb asjaolust, et vana, endiselt kehtiv koodeks “[…] ei ole kooskõlas nende oluliste muutustega, mis on aset leidnud rahvusvahelist kaubandust ümbritsevas keskkonnas […] ega tollitöö olemuse muutumisega”. Kõnealune ettepanek on kooskõlas ühenduse poliitikaga — eelkõige siseturu- ja tarbijakaitse põhimõtetega ja Lissaboni strateegiaga — ning loob aluse edasisteks meetmeteks, et viia vastavusse tollisüsteemid ja menetlused ning viia eeskirjad nende koostamisel kooskõlla ühtsete standarditega, mis reguleerivad liikmesriikide infotehnoloogiasüsteeme.

1.2.1

Komisjon usub, et kõnealune meetmete kogum võimaldab kaasata nõukogu e-valitsuse ja “parema õigusloome” algatusi ning saavutada mitmeid konkreetseid eesmärke, sealhulgas ohutuse parandamine välispiiridel, pettuste ohu vähendamine ning ühtsuse suurendamine ühenduse teiste poliitikatega, eelkõige maksundusega.

1.3

Uus tolliseadustik kavandati Lissaboni strateegia raames ja selle eesmärk on muuta Euroopa “atraktiivsemaks investeerimis- ja tööpiirkonnaks”. Koodeks on samuti kooskõlas nõukogu poolt 2003. aasta detsembris heaks kiidetud komisjoni ettepanekutega lihtsa ja paberiteta töökeskkonna loomiseks. Nõukogu ettepanekud leiavad lisaks sellele vastukaja ka otsuse ettepanekus tolli ja kaubanduse paberivaba keskkonna kohta (KOM(2005) 609, 30.11 2005), mille teemal koostab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) eraldi arvamuse.

1.4

Uude tolliseadustikku lisatud muudatuste näol ei ole tegemist üksnes formaalset laadi küsimustega ega ainuüksi ajakohastamisega — tunduvalt olulisem on tollipoliitika orientatsiooni muutumine. Viimase 20 aasta jooksul on tolliasutuste roll liikunud silmnähtavalt tollimaksu kogumiselt uute pädevuste suunas mittetariifsete meetmete rakendamisel, eelkõige on tegu julgeolekuga, illegaalse sisserände kontrollimisega, kaubamarkide pettuste, rahapesu, narkootiliste ainetega kauplemise vastu võitlemisega, sanitaarmeetmete, tervishoiu, keskkonna- ja tarbijakaitsega ning samuti käibemaksu ja aktsiisimaksude kogumisega. Komisjoni dokumendis ei ole julgeoleku ja ohutuse all selgesõnaliselt märgitud täiendavat elementi, mis on kahtlemata osa tolliasutuste rollist — väärtuslik abi, mida nad osutavad relvadega kaubitsemise ja terrorismi vastu võitlemisel. Selle puudujääk väljendub infotehnoloogiasüsteemide puudulikus käsitluses, mida EMSK puudutab allpool punktis 3.1.3.1.

1.5

Täiendav uuendus puudutab elektroonilise andmetöötluse kasutusele võtmist. Praegu kehtivas tolliseadustikus on need menetlused küll ette nähtud ning neid kasutatakse laialdaselt ka peaaegu kõikides liikmesriikides, kuid nende süsteemide kasutamine on nii riiklikele tolliasutustele ega kasutajatele vabatahtlik. Uus tolliseadustik muudab need seevastu kohustuslikuks; see on vajalik samm, et loobuda paberipõhisest menetlusest, mis on eeltoodud punktis 1.3 kirjeldatud paralleelse algatuse teema.

1.6

Uus tolliseadustik on koostatud kooskõlas komisjoni teiste poliitikavaldkondadega ning vastab teostatavuse, läbipaistvuse ja mõju hindamise valdkonnas sätestatud menetlustele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on hea meel märkida, et konsulteeriti asjaomaste kodanikuühiskonna sektoritega, kellest enamus andis koodeksile positiivse hinnangu. Komitee nõustub komisjoniga õiguslike aluste järgimise ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest kinni pidamise osas, kuid jätab endale õiguse esitada allpool mõningad kommentaarid mõju hindamise suhtes.

1.7

Komisjon kaalus nelja erinevat lähenemist ning otsustas lõpuks lahenduse kasuks, mis näeb ette riiklike elektrooniliste tollisüsteemide aktiivsema koostöö. Komisjoni arvates õigustas seda otsust subsidiaarsuse põhimõtte vajalik järgmine ning ka liikmesriikides täheldatud vähene valmisolek aktsepteerida ühte tsentraliseeritud Euroopa süsteemil põhinevat lahendust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab selle asjaoludest tingitud otsuse teadmiseks, märgib aga samas, et viimati nimetatud lahendus kujutaks endast usaldusväärsemat, lihtsamat ja kasutajale odavamat lahendust. Mis puudutab subsidiaarsuse põhimõtet, siis oleks see pigem tagasi lükatud Euroopa kui riiklikul tasandil.

2.   Üldised märkused

2.1

2004. aasta veebruaris avaldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse tolliseadustikku (1), mis sisaldas juba siis uuendusi seoses paberiteta töökeskkonna ja välispiiride integreeritud haldamisega. Komiteel on hea meel märkida, et kõnealuses ettepanekus sisaldunud põhimõtted, mida komitee enamasti toetas, on säilinud ka käesolevas ettepanekus ning on saanud konkreetseteks säteteks, mida EMSK taas kord üldjoontes tervitab.

2.2

Uute sätete hulgas väljendub suurem tähelepanu ettevõtjate õigustele ja vajadustele, mis muu hulgas nähtub reast sätetest, mis võtavad arvesse menetluste tagajärjel tekkida võivaid võimalikke kahjusid. Selle lähenemisviisi tõenduseks on nii õigusaktide lihtsustamine kui tollimenetluste ühendamine, praeguse 13 asemel jääb alles kolm põhimenetlust: import, eksport ja erimenetlused. Läbi vaatamise käigus oli võimalik muuta, ühendada või viia rakendussätetesse üle kaks kolmandikku praeguse tolliseadustiku artiklitest, mille tulemusel artiklite arv langes 258-lt 200-le.

2.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab komisjoni selle tundliku ja vaeva nõudva töö eest, mille juures komisjon on arvestas siseturu üldiste põhimõtetega ning näitas üles suurt lugupidamist ettevõtjate õiguste ja vajaduste suhtes. Komitee märgib siiski, et rakenduseeskirjade puudumine — mille koostamine on samuti komisjoni pädevuses — jätab hetkel teatud sätete osas õhku mõningase ebakindluse. Seega avaldab komitee soovi, et viivitamatult koostataks ja võetaks vastu uued rakenduseeskirjad.

3.   Konkreetsed märkused

3.1   I jaotis: Üldsätted

3.1.1

Artiklis 3 on loetletud ühenduse tolliterritooriumi moodustavate riikide territooriumid. Kõnealune artikkel ei anna alust konkreetsete märkuste esitamiseks, välja arvatud lõikes 3 sisalduv ebakindlus, mille põhjustab järgmine sõnastus: “Teatavaid tollialaste õigusaktide sätteid võib konkreetseid valdkondi reguleerivate õigusaktide või rahvusvaheliste konventsioonide raames kohaldada ka väljaspool ühenduse tolliterritooriumi”. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei või seaduses rääkida “teatavatest sätetest”, täpsustamata tekstis või lisas, millistele sätetele on viidatud. Õiguslikust seisukohast lähtudes ja ka läbipaistvuse tagamiseks tuleb sõnaselgelt ja täpselt nimetada, millistele territooriumitele ja õigusaktidele viidatakse. Liigagi sageli jäävad üldsusele ja ka ekspertidele märkamatuks mitmetel puhkudel ja mitmetel erinevatel viisidel antud vabastused ja erandid, mille puhul on sageli tegu tõeliste konkurentsimoonutustega ning need ei ole alati ajutised.

3.1.2

Üldiselt ei anna teabevahetus ja andmekaitse (artiklid 5, 6 ja 7) alust konkreetseteks märkusteks, kuna kavandatavad õigusaktid on kooskõlas tavapäraseriiklike haldusorganite poolt tagatud kaitsega kodanike eraelule ja ärisaladustele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab eelkõige artikli 8 sätteid, mis kohustavad tolliameteid andma teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta ning edendama läbipaistvust, tehes õigusaktid, halduseeskirjad ja taotlusvormid ettevõtjatele interneti teel tasuta kättesaadavaks.

3.1.2.1

Erilist tähelepanu väärib artikli 5 esimene lõige, millega muudetakse kohustuslikuks elektrooniliste andmetöötlusvahendite kasutamine mis tahes andmete, saatedokumentide, otsuste ja teatiste vahendamisel ettevõtjate ning tolliasutuste vahel. Kõnealune säte, mis on täiesti asjakohane ettevõtete ja kutseliste ettevõtjate puhul, võib tekitada raskusi juhul, kui importija (või harvemini eksportija) on eraisik ning mitte ilmtingimata “ettevõtja”. Probleem pole sugugi teisejärguline ajal, mil interneti ja posti teel ostetava kauba hulk riikides väljaspool Euroopa Liitu kasvab plahvatuslikult. Komitee võtab teadmiseks, et antud aspekti käsitletakse praegu komitoloogia protseduuri raames ning soovitab kaasata eraisikud selgesõnaliselt isikute ringi, kellel on vastavalt artiklile 93 lubatud esitada ülddeklaratsioone. Samuti tuleks muuta artikli 94 sätteid, mis võimaldavad tolliasutustel aktsepteerida impordi ülddeklaratsioone paberkandjal üksnes erandkorras. Alternatiivina või sellele lisaks võiks uurida võimalust laiendada eraisikutele õigust esitada episoodilisi lihtsustatud tollideklaratsioone (samuti paberkandjal), mis on sätestatud artiklis 127.

3.1.2.2

Üldisemas plaanis juhib Euroopa Majandus- ja Sotisaalkomitee elektrooniliste andmetöötlusvahendite osas tähelepanu uue integreeritud elektroonilise andmetöötlussüsteemi suurtele kuludele. Need kulud tuleb kanda lühikese aja jooksul, samas on märkimisväärne osa kasust (eelkõige kvaliteedi osas) tuntav aga alles keskmises ja pikas perspektiivis. Mõned liikmesriigid näivad juba muretsevat nii kantavate kulude pärast kui ka kohustuse pärast pidada kinni tähtaegadest uute süsteemide rakendamisel. Teised liikmesriigid, eelkõige need, mis on kõige paremini arenenud arvutite kasutamise valdkonnas, arvavad, et oleks kulukas muuta hiljuti kasutusele võetud süsteeme viimaks need kooskõlla ühtse süsteemiga. Komitee tunnistab neid probleeme, mida komisjon ei tohi ignoreerida. Komitee usub siiski, et Euroopa huvides on omada tõhusat ja ajakohast tollisüsteemi ja et see on väärt mõningaid üksikuid ohverdusi, mida oleks ehk võimalik leevendada abi kaudu, mis oleks piiratud konkreetsete ja täpselt sätestatud juhtudega.

3.1.3

Artiklis 10 sätestatakse, et liikmesriigid peavad tegema komisjoniga koostööd “ühtse säilikute registreerimise ja säilitamise elektroonilise süsteemi väljaarendamisel, töös hoidmisel ja tööle rakendamisel” kõikide ettevõtjate ja antud lubade kohta. Süsteemi olemuse ja toimimisega seotud küsimusi selgitatakse artiklis 194: iga liikmesriik peab ise haldama oma elektroonilise andmetöötluse süsteemi, tagades koostalitlusvõime teiste liikmesriikide süsteemidega vastavalt komisjoni poolt koostöös tolliseadustiku komiteega kehtestatud eeskirjadele ja standarditele. Süsteem on kavas jõustada 30. juunil 2009. aastal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on riiklikel andmebaasidel põhinev süsteem, milles vahetatakse teavet ja uuendusi (kui koostalitlusvõime on tagatud) mitte ainult kulukas vaid ilmselt ka raskesti hallatav. Eelkõige on ülimalt ebatõenäoline, et selline süsteem võiks esitatud ajakava raames reaalselt toimima hakata. Komisjoni mõju hindamises arvestatakse süsteemi rakendamisega kaasnevateks lisakuluks 40–50 miljonit eurot aastas — arv, mida mitmed eksperdid peavad liiga optimistlikuks.

3.1.3.1

Lisaks sellele sisaldab kavandatava süsteemi projekt (vähemalt esitatud versioon) selget olulist vajakajäämist: nimelt puuduvad igasugused viited terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlevate ametkondadele struktureeritud juurepääsu võimalustele elektroonilistele andmetöötlussüsteemidele, mille puhul arvestataks loomulikult eraelu ja ärisaladuste kaitse eeskirjadega. Seda aspekti on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt ja mitmetel puhkudel esile tõstnud. Nõukogu on aastaid rõhutanud vajadust koostöö järele erinevate ametivõimude — kriminaal- ja maksupolitsei, tolli, salateenistuste, OLAFi ja Europoli — vahel, kuid kahjuks seni veel märkimisväärsete tulemusteta.

3.1.4

Eriti huvipakkuv on artikkel 11, milles käsitletakse tolliesindajate rolli. Artiklis sätestatakse, et tolliesindaja “teeb tollieeskirjades ettenähtud toiminguid ja täidab tollieeskirjades ettenähtud formaalsusi”. Seejuures võib olla tegu ettevõtja ja nimel ja tema ülesandel (otsene esindamine) või oma nimel (kaudne esindamine) tegutseva tolliesindajaga. Lõikes 2 sätestatakse ilma igasuguste täpsustusteta, et tolliesindaja registreeritud asukoht peab olema ühenduse territooriumil. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab aga sellele, et sissejuhatavas seletuskirjas märgib komisjon, et “Esindajaid käsitlevaid eeskirju on muudetud nii, et varasemad piirangud on välja jäetud, kuna need ei olnud kooskõlas elektroonilise töökeskkonna ega ühtse turu põhimõtetega.”, Sellest võib järeldada, et tolliesindajatel on ühtne luba (ühenduse pass), mis võimaldab neil toimida kogu ühenduse territooriumil mis tahes ettevõtja nimel, kus iganes ettevõtja see asub. Kõnealune artikkel tuleks uuesti sõnastada ja muuta selgesõnalisemaks, viidates näiteks eraldi eeskirjale registri või loetelu vms loomiseks vastavalt “volitatud ettevõtjatele” kavandatud mudelile, mida käsitletakse alljärgnevas punktis 3.1.5.

3.1.5

Samuti on huvipakkuv volitatud ettevõtja funktsioon (artiklid 4 ja 13–16). Praktikas on tegu ettevõttega (harvemini üksikisik), kes võib garanteerida, et on vastutusvõimeline, maksevõimeline ja professionaalne piisavalt kõrgel tasemel, et olla liikmesriikide tollivõimude poolt akrediteeritud, nii et tal on õigus kontrollimiste ja protseduuride puhul teatud soodustustele. Komisjon jätab endale artiklist 196 lähtuvalt õiguse täpsemalt kindlaks määrata volitatud ettevõtte staatuse andmise korra. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab need sätted teadmiseks, mille selge eesmärk on lihtsustada rahvusvahelist kaubandust ja kaubanduseks soodsa keskkonna loomine. Kuid komitee viitab ka sellele, et palju sõltub selle staatuse andmise tingimustest ja reeglitest, mis takistaksid selle võimalikku kuritarvitamist. Lisaks pole selge, kas volitatud ettevõtjatele antakse tõepoolest ühtne luba ehk “Euroopa pass”.

3.1.6

Otsustavat sammu tollirežiimide ühtlustamise suunas kujutavad endast artiklis 22 sisalduvad sätted, millega kohustatakse liikmesriike (olgugi et suhteliselt ähmases sõnastuses) rakendada ühenduse tollialaste õigusaktide mittetäitmise korral administratiivseid ja kriminaalseid karistusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub täielikult sellega, et selles tundlikus valdkonnas on vajadus ühtlustatud eeskirjade järele. Tulevik näitab kuidas reageerivad liikmesriigid püüdlustele kirjutada neile ette eeskirjad või suunised kriminaalasjade valdkonnas, kus võib oodata vastupanu või vähemalt reservatsioone.

3.1.7

Artiklites 24, 25 ja 26 käsitletakse kaebuste esitamist haldusõiguslike otsuste vastu (artiklis 23 jäetakse välja kohtuorganite tehtud otsused), sätestades selleks kahejärgulise menetluskorra. Esimene järk on tolliasutused ja teine järk on kõrgemalseisev sõltumatu asutuse. Karistuste puhul kehtib üldine põhimõte “solve et repete”, välja arvatud siis, kui tollivõimud leiavad, et kaebuse esitajale on tekitatud korvamatut kahju. Komitee võtab rahuloluga teadmiseks sellise mure kodaniku vajaduste pärast.

3.1.8

Artiklis 27 sätestatakse iseenesest mõistetav põhimõte, mille kohaselt võivad tollivõimud teostada igasuguseid füüsilisi, administratiivseid, raamatupidamisega seotud või statistikaalaseid tollikontrolle. Lisaks nähakse ette elektrooniliste andmetöötlustehnikate abil läbi viidud riskianalüüside sisseviimine, “mille eesmärk on määrata kindlaks ja hinnata ohtusid ning välja arendada […] vajalikud riski vastu võitlemise meetmed”. Seda süsteemi, mille liikmesriigid peaksid rakendama koostöös komisjoniga hiljemalt 30. juuniks 2009. aastal, reguleerivad samuti komisjoni poolt artikli 196 alusel sätestatud eeskirjad. Igal juhul tervitab komitee seda algatust ja loodab, et komisjon on uurinud seda, kas kõik liikmesriigid on nõus rakendama süsteemi, mis eeldatavasti osutub kulukaks ja keeruliselt juhitavaks.

3.1.9

Artiklis 30 vabastatakse tollikontrollidest ja -formaalsustest reisijate salongi- ja registreeritud pagas ühendusesisestel lendudel ja merereisidel, kuid piiramata ohutuse- ja turvakontrolle ja liikmesriikide sätestatud keeldude või piirangutega seonduvaid kontrolle. See tähendab, et vabastamist kohaldatakse ainult riikides, kus pole sätestatud keelde või piiranguid. Kuna teatud piirangud eksisteerivad alati kõikjal, isegi kui ainult seoses aktsiisimaksuga maksustatud kaupadega, siis on see üldine säte praktikas katteta. Seega jääb kehtima tolliasutuste õigus teostada pidevaid kontrolle nii salongi- kui ka registreeritud pagasile.

4.   Jaotised II — VIII: Tolliformaalsused ja -protseduurid

4.1

Jaotistes II — VIII käsitletakse tolliformaalsusi ja -protseduure ning nendes säilitatakse suures osas hetkel jõusoleva tolliseadustiku sisu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei soovi neid sätteid üksikasjalikult analüüsida, kuna neid on juba laiaulatuslikult käsitletud konsultatsioonide käigus, mis viidi huvirühmadega läbi enne teksti koostamist. Seega piirdub komitee üksnes väheste erilist huvi pakkuvate artiklite kommenteerimisega.

4.2

Artiklis 55 märgitakse, et tollivõlg tekib isegi salakaubaveo ja ebaseadusliku kaubitsemise puhul (määratletud kui “kaubad, mille suhtes kohaldatakse mis tahes liiki impordi- või ekspordikeelde või -piiranguid”): tollimaksud tuleb maksta igal juhul, mis ei piira täiendavate kriminaal- või haldussanktsioonide kohaldamist. Tollivõlast vabastatakse siiski võltsitud raha ja narkootilised ained, mis ei ületa lubatud piiri; seda tüüpi kaubavedu käsitletakse selgelt üksnes kriminaalkuritegudena, välja arvatud juhtudel, kui liikmesriigi õigusaktid nõuavad, et tollimaksud on aluseks rahatrahvide määramisele. Kuigi Euroopa Kohus on teisel arvamusel, ei tohiks komitee arvates tolliametid jääda ilma seaduslikust sissetulekust, mida nad oleksid saanud tollivõla kehtestamise korral — välja arvatud haldus- ja kriminaalkaristused — vähemalt narkootiliste ainete puhul, mille väärtuseks võiks kehtestada vastava turuhinna. Tõsiasi, et narkootiliste ainete importimine on kuritegu, ei muuda asjaolu, et tegu on siiski (illegaalse) impordiga. Teisisõnu, võltsitud raha tollivõlast vabastamise põhjus on arusaadav, ent narkootiliste ainete vabastamise põhjus seda ei ole.

4.3

Vastavalt artiklile 61 võivad tolliasutused volitada ettevõtjat andma üldtagatise oma tollivõlgade katmiseks. Artiklis 64 märgitakse, et üks võimalikest tagatise viisidest on käendaja võetud kohustus, ning artiklis 66 täpsustatakse, et seda võib anda “pank või muu ühenduses akrediteeritud ametlikult tunnustatud finantsasutus”. Antud säte on oluline, sest see tunnistab, et mis tahes pank või finantsasutus mis tahes Euroopa riigist võib anda kehtiva tagatise teise riigi tollile: see on oluline põhimõte, mis juba kehtib, kuid mida sageli praktikas takistatakse erinevates riikides tolliasutuste poolt. Siiski ei ole veel selge, mida peetakse silmas fraaside “metlikult tunnustatud” ja “ühenduses akrediteeritud” all: komitee arvates on need tarbetud ja eksitavad, sest ühenduse pankadel ja finantsasutustel juba on “Euroopa pass” ning täiendavad täpsustused ei ole vajalikud.

4.4

Tagatiste osas antakse artiklis 83 komisjonile võimalus, jällegi vastavalt artikli 196 menetlusele, võtta meetmed, et tagada “erimenetluse raames” võla tasumine käendajate poolt. Puudub siiski igasugune teave selles osas, mida erimenetlus sisaldab või milline on selle ulatus. Kui see on viide käendaja kohtulikule vastutusele võtmise avaldusele “esimesel taotlusel”, ei ole see kindlasti midagi uut, sest seda tüüpi tagatis juba eksisteerib ning on sätestatud muudes määrustes (nt ELi finantsmäärus). Kui viidatakse siiski muudele põhimõtetele, tuleks neid paremini täpsustada, sest tagatise maksumus varieerub vastavalt riskile ja käendaja kohtulikule vastutusele võtmiseks vajalikele menetlustele.

4.5

Lisaks nähakse artiklis 83 ette, et tollivõlgadele kehtestatakse viivised perioodiks, mis jääb tasumistähtaja ja võla tegeliku tasumise vahele. Artiklis 84 käsitletakse vastupidist juhtumit — kui tolliasutus on eksportijale või importijale võlgu. Antud juhuks on sätestatud, et esimese kolme kuu jooksul viivist ei kehtestata. Komitee rõhutab ülimalt selget ja vastuvõetamatut ebavõrdsust avalike asutuste ja kodanike kohtlemise vahel.

5.   IX jaotis: Tolliseadustiku komitee ja lõppsätted

5.1

Kõnealuse jaotise sätted on äärmiselt olulised mõistmaks seadustiku struktuuri ja ulatust. Nurgakiviks on artikkel 196, mis määratleb, et õigusaktide rakendamisel “abistab komisjoni tolliseadustiku komitee, edaspidi “komitee”, mis tegutseb “otsuse 1999/468/EÜ artiklite 4 ja 7” alusel ning “võttes arvesse selle artiklis 8 sätestatut””. Praktikas tähendab see seda, et komisjonil on õigus — ehkki komitee abiga — reguleerida kõiki tolliseadustiku aspekte, kooskõlas tavapärase ühenduse menetlusega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ei ole selles osas vastuväiteid, kuid ta loodab, et vastuvõetud eeskirjad võtavad arvesse kasutajate vajadusi ning on piisavalt paindlikud, et neid oleks võimalik vajalikul ajal ajakohastada kooskõlas tehnikate, tehnoloogia ja kaubandustava arenguga.

5.2

Vastavalt artiklile 196 antud volitustele võib komisjon (artikkel 194) võtta vastu meetmeid, millega sätestatakse:

eeskirjad ja standardid tollisüsteemide koostalitlusvõime kohta;

“juhtumid ja tingimused, mille puhul komisjon võib teha otsuseid, millega liikmesriigilt nõutakse otsuse tühistamist või muutmist”;

“vajaduse korral muud rakendusmeetmed, sealhulgas meetmed, millega ühendus võtab endale kohustusi seoses rahvusvaheliste lepingutega, milles nõutakse tolliseadustiku sätete kohandamist”.

5.2.1

Komisjoni volitused on seega küllaltki laialdased ning hõlmavad õigust ise määratleda (teine taane) juhte ja tingimusi, mille korral liikmesriikidelt võidakse nõuda otsuse tühistamist või muutmist. Komitee märgib, et kui esimese ja kolmanda taandega hõlmatud juhtudel täidab komisjon oma institutsioonilist rolli nõukogu poolt vastu võetud või heaks kiidetud otsuste koordineerimisel ja rakendamisel, siis teise taande puhul kasutab ta oma volitusi tavalisest erineval viisil, ehkki kõiki asjaolusid arvesse võttes võib see olla põhjendatud ning komitee ei ole kindlasti selle vastu.

5.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täheldab üldiselt, et otsus teostada kontrolle kodanike poolt tehtud igat tüüpi tegevuste (k.a ärialased ja tolliga seotud) üle avaldab mõju vabale kauplemisele ning tuleneb poliitilistest ostustest, mille kohaselt pädevused on jagatud Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. Komisjon on seejuures loomulikult vastutav nende otsuste ellu viimise eest.

5.2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et tolli valdkonnas kavandatud reform ei ohusta vajalikku tasakaalu kaubandusvabaduse ja lõpptarbija turvalisuse vahel, vaid peab silmas tollitöötajate ning importijate ja eksportijate heaks töötava personali professionaalsust.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  ELT C 110, 30.4.2004.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/26


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Valge raamat: Finantsteenuste poliitika (2005-2010)”

KOM(2005) 629 lõplik

(2006/C 309/06)

1. detsembril 2005. aastal otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Valge raamat: Finantsteenuste poliitika (2005–2010)”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli hr IOZIA.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.-6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 9.

1.   Järeldused ja ettepanekud

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut pühendada järgmised viis aastat finantsteenuste sektori dünaamilisele konsolideerimisele, rakendades ja täiendades selleks kehtivaid õigusakte ning vältides samal ajal liigseid reguleerivaid täiendusi ehk nn goldplatingut, kuid see peab vastama Lissaboni strateegia vaimule ning arvestama Euroopa sotsiaalmudeli eripäradega.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab seisukohta, et järelevalveasutuste rolli ja tööd tuleb hoolikalt hinnata ning kooskõlas Lamfalussy protsessi kolmanda tasandi komiteedele kehtestatud sätetega edendada koordineerimist nii hästi kui võimalik.

1.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et praegusel hetkel on veel vara luua Euroopa Liidu ühtne järelevalveasutus, mis võiks tulevikus kaasa aidata turgude integreerimisele. Komitee peab hetkel seevastu kasulikuks teha Euroopa ametkondadele ettepanek peajärelevalveasutuse nimetamiseks, mis asub emaettevõtte asukohariigis ning mille ülesandeks oleks teostada kontrolli ka teistes liikmesriikides asuvate tütarettevõtete ja sidusühingute üle. Eelised, mida selline korraldus tooks üleeuroopalistele ettevõtetele ja tarbijatele, on ilmselged.

1.3

Finantstehingute tõhususe parandamine paneb aluse finantstegevuste poolt majandusele avaldatava mõju kasvule (majanduse rõhu nihkumine finantstegevustele). Nimetatud nähtuse tulemuseks on see, et finantssektoris avaneb märkimisväärne majanduslik ja tööhõivele oluline arengupotentsiaal, mis võib aga mõjuda majandusele üldiselt negatiivselt. Osanike vara väärtusel (shareholders value) põhinevate väätpaberiturgude tugevus võib minna vastuollu majandusstrateegiatega. Ettevõtete juhtorganitel lasuv äriline ja finantsiline surve võib pikas perspektiivis tekitada probleeme ja selle tulemuseks võivad olla läbimõtlematud ettevõtete ülevõtmised, millest praeguste vaatluste põhjal on märkimisväärne osa juba lühikese aja jooksul viinud vara hävimiseni.

1.3.1

Teiselt poolt ei tohi aga unustada, et konsolideerimisprotsessi tulemusena väheneb finantsteenuste sektoris vähemalt lühiajalises või keskpikas perspektiivis töökohtade arv, mis suurendab töötajate ebakindlust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab vajadust arvestada konsolideerimisprotsessi sotsiaalsete tagajärgedega ja loodab, et liikmesriigid võtavad kasutusele asjakohased meetmed sotsiaalse šoki leevendamiseks ja toetavad kutsealase väljaõppe ja ümberõppe kavasid, millel on kandev roll Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab lihtsustamise, kodifitseerimise ja selgemaks muutmise eesmärke, millega soovitakse saavutada paremat õiguslikku reguleerimist, ning tervitab komisjoni poolt selles kontekstis võetud kohustust viia kõigi sidusrühmadega läbi reeglipäraseid, sagedasi ja avatud konsultatsioone ning tagada, et igale ettepanekule eelneks usaldusväärne mõju hindamine, mille puhul arvestataks ka sotsiaalse ja keskkonnaalase mõõtmega ning välismõjudega kogu majandussüsteemile.

1.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et finantsteenuste tegevuskavaga seotud töid kajastataks rohkem ning et neid arutataks ka väljaspool ekspertide ringi.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni algatust avaldada teatis/ soovitus avatud investeerimisfondide (UCITS) kohta, milles otsitaks võimalusi, kuidas eemaldada kõnealuste finantsvahendite vaba liikumise teelt seal praegu esinevad takistused.

1.6

Otsustav tähtsus on tarbijatele edastatava teabe, nende finantskultuuri ja teadlikkuse tugevdamisel. Komisjoni kavatsus algatada Euroopa tasandil koos tarbijaühendustega konkreetseid tegevusi on tervitatav. Mis puudutab liikmesriike, siis peaks komisjon siiski üles näitama suuremat aktiivsust ja mõjutama neid leidma siseriiklikul tasandil võimalusi sidusrühmade aktiivsemaks kaasamiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on valmis nendes algatustes kaasa lööma ja tegema sellealast koostööd tarbijaorganisatsioonide ning riiklike majandus- ja sotsiaalkomiteedega.

1.7

Vastavalt kehtivatele järelevalve-eeskirjadele, mis on liikmesriigiti erinevad, on ettevõtted kohustatud koostama bilansse ja esitama finantsaruandeid. Rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi (IFRS) kasutuselevõtt võiks pakkuda sobiva raamistiku kõnealuse aruandluskohustuse ühtlustamiseks Euroopa tasandil. Komitee viitab sellele, et rahvusvahelise raamatupidamisstandardite nõukogu IASB (eraõiguslik rahvusvaheline standardimisorgan) koosseis ei peegelda täiel määral maailmamajanduse reaalsust, ning loodab, et nimetatud nõukogu näitab üles tahet teha rahvusvahelist koostööd teiste asutustega, näiteks Euroopa Komisjoniga..

1.8

Mis puutub väljapakutud jaeturgusid käsitlevatesse direktiividesse, siis koostab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eraldi arvamuse tarbimislaenusid puudutava direktiivi kohta, mis tuleks viivitamata vastu võtta, ning makseteenuseid puudutava direktiivi kohta, mida komitee käsitleb praegu koostamisel olevas arvamuses. Mis aga puudutab hüpoteeklaenude direktiivi, siis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab küll selle eesmärke, ent väljendab samas kahtlust laenuturu integreerimise teostatavuse suhtes lähemal ajal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitaks aga raamdirektiivi vastuvõtmist, milles käsitletakse kliiringu- ja arveldussüsteeme.

1.9

Komisjon on väljendanud oma kahtlust nn 26. korralduse kehtestamise osas finantsteenuste valdkonnas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab selle teadmiseks ja on valmis hindama — siis kui need välja pakutakse — selle rakendamise tingimusi. Seejuures tuleb alati silmas pidada tarbijate huve, nii et kõnealuse korralduse kehtestamine neile tõepoolest kasu tooks.

1.10

Tulevaste algatuste osas viitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee:

kasule, mis tuleneb avatud investeerimisfondidega (UCITS) seoses võetavatest meetmetest, mille eesmärk on viia investeerimisriskiga kindlustuspoliiside reguleerimisstandardid kooskõlla teiste finantstoodetega;

pangakontole juurdepääsu tagamise olulisusele ja

vajadusele kõrvaldada takistused pangaarvete piiriüleselt kasutamiselt.

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et finantsteenuseid reguleerivad Euroopa standardid on väga kõrgel tasemel ja et Euroopa Liit võib tulevikus olla selles osas eeskujuks kõigile teistele riikidele. Lisaks dialoogile uute tööstusriikidega (näiteks India, Brasiilia ja Hiina) peaks Euroopa vastavalt komisjoni ettepanekule alustama dialoogi ka arengumaadega, mis vajavad oma finantsteenuste turgude väljaarendamisel suurel määral teiste abi.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõiki Euroopa ja riiklikke asutusi võitluses kuritegevuse ja terrorismiga. Kuna komisjon toonitab, et finantssüsteem peab tegema laiaulatuslikku ja pidevat koostööd pädevate asutustega, siis toetab ja kordab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ka praegu seda üleskutset nii finantsasutustele kui ka pädevatele asutustele, kes peaksid andma teavet selle kohta, milliseid meetmeid on võetud finantsvahendajailt saadud teabe tulemusena.

2.   Sissejuhatavad märkused

2.1

Valges raamatus finantsteenuste poliitika kohta ajavahemikus 2005–2010 määratletakse mitu eesmärki finantsteenuste sektori dünaamilise konsolideerimise edendamiseks, kuna tõhus finantsturg on majanduskasvu ja arengu strateegia nurgakivi. Valge raamatu juhtmotiiv on dünaamiline konsolideerimine ja selles seatakse eesmärk kõrvaldada finantsteenuste ja kapitali vaba liikumist takistavad tõkked, mis eksisteerivad ikka veel, hoolimata finantsteenuste tegevuskavaga 1999–2005 (FSAP) tehtud märkimisväärsetest edusammudest.

2.2

Kuna õigusaktid mängivad finantsturgude toimimises võtmerolli, on täiesti õigustatud see, et valges raamatus tuuakse rõhutatult esile vajadus rakendada ja tugevdada kehtivaid õigusakte ning vältida samal ajal liigsete reguleerivate täienduste lisamist (nn goldplating), seda eelkõige liikmesriikide poolt.

2.3

Õigusliku raamistiku analüüsis tuleb pöörata tähelepanu Euroopa Liidu järelevalveasutuste piiridele, ülesannetele ja kooskõlastamisega seotud vastutusele — hetkel võib küll riiklikul tasandil teostatud järelevalve olla parim viistarbijate ja investorite kaitsmiseks, kuid tähelepanu alt ei tohi välja jätta ka kaht kõnealusele lähenemisele omast olulist probleemi.

2.3.1

Järelevalve puudulik integreerimine riigiülesel tasandil piirab suurel määral turgude integreerimist. Seepärast tuleb edendada ja tugevdada koostööd liikmesriikide asutuste vahel. Mitmes liikmesriigis tegutsevates suurtes Euroopa pankades on riskijuhtimine korraldatud kontserni tasandil konsolideeritud alustel. Järelevalveasutused peavad olema suutelised adekvaatselt hindama nende suurte Euroopa kontsernide riskiprofiili.

2.3.2

Riiklike järelevalveasutuste märkimisväärsete privileegide säilitamine ei tohiks anda võimalust luua Euroopa Liidu tasandil dünaamilist konsolideerimist takistavaid tõkkeid, mille järkjärgulisele kaotamisele valges raamatus üles kutsutakse.

3.   Üldmärkused

3.1

Hiljuti avaldatud arvamuses esitas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma seisukoha finantsteenuste poliitika (2005–2010) rohelise raamatu kohta. Kuna valge raamat sisaldab arvukalt rohelises raamatus esitatud ettepanekuid, kordab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba nimetatud arvamuses (1) esitatud märkuseid ja teeb nendest käesolevas arvamuses kokkuvõtte.

3.1.1

Valges raamatus tuuakse esile majanduse ja tööhõive kasvupotentsiaali finantsteenuste sektoris. Komitee on siiski seisukohal, et selle valge raamatu kandva idee üle tuleb hoolikalt ja realistlikult järele mõelda, arvestades seejuures mitmete juba piisavalt tõestatud faktidega.

3.2

Sektori konsolideerimine võib soodustada tõhusust ja mastaabisäästu, mis võib lõpptulemusena olla kasulik vahendajate riskikapitali aktsiaomanikele (investeeritud kapitali suurenenud tootlikkuse kaudu) ja finantsteenuste kasutajatele (teenuste maksumuse vähenemise kaudu).

3.3

Samas näitavad arvukad empiirilised andmed, et konsolideerimisprotsessidega kaasneb tööhõive langus finantsteenuste sektoris, mis põhjustab tööjõu hulgas järjest suuremat ebakindlust. Vaieldamatuks tõsiasjaks on, et ühinemiste ja omandamistega seotud äriplaanid keskenduvad peamiselt kulude vähendamisele, alandades selleks personalikulusid. Kui lühiperspektiivis tähendab konsolideerimine töökohtade kadumist, tuleb teisalt tunnistada, et konsolideerimine avab tee ka uute teenuste ja uuenduslike tegevusvaldkondade arendamisele, mis omakorda peaks tööhõivele positiivset mõju avaldama. Selliste takistuste eemaldamine, mis ei võimalda finantsteenuste pakkujail täielikult ära kasutada piiriüleste ühinemistega saavutatavat sünergiat, võimaldaks pankadel pakkuda teenuseid väiksemate kulutustega, mis tagaks kliendisõbralikuma hinnapoliitika ning selle tagajärjel suureneks nõudlus. Selle tulemusena kiirendaksid finantsvahendajad investeeringute tegemist, millel on positiivsed tagajärjed muuhulgas ka tööhõivele. Kõnealused uued töökohad, välja arvatud teatud erandid, nagu kõnekeskused (callcenter) ja administratiivteenused (back office), pakuvad üldiselt huvi parema kvalifikatsiooniga ja kõrgepalgalisematele professionaalidele.

3.4

Isegi kui tunnistada, et sektori konsolideerimisel ei ole tööhõivele üldist negatiivset mõju, rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eriti seda, et ei saa vaikides mööda minna ajalisest ja kutsekvalifikatsioonidega seotud lõhest, mis tekib töökohtade kaotuse ja uute töökohtade loomise vahel. Ajal, mil rõhuasetus nihkub töökohtade säilitamiselt uute töökohtade loomise võimalustele, peaksid liikmesriigid pidama esmatähtsaks mitte niivõrd asjakohaste puhvrite loomist sotsiaalse šoki leevendamiseks, vaid kutsealase väljaõppe ja ümberõppe võimaluste toetamist.

3.5

Kui töötajad näevad, et oma kvalifikatsiooni ja oskusi saab hõlpsalt rakendada ka kiiresti muutuva majandusliku konteksti tingimustes, lepivad nad kergemini oma töökoha vähenenud stabiilsusega, mille toob kaasa sektori dünaamiline konsolideerimine. See tähelepanek peaks aitama näha kutsekoolitust mitte üksnes kui sotsiaalse ebastabiilsuse vähendamise vahendit, vaid ka kui olulist ja hädavajalikku elementi dünaamilise konsolideerimise kava ja üldisemalt Lissaboni strateegia pikaajalise edu tagamiseks, mille eesmärk on muuta Euroopa majandus kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduseks maailmas. Seepärast on vaja luua asjakohane sotsiaalne võrgustik, et pehmendada selliste üleminekujärkude sageli tõsiseid tagajärgi.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Parem õiguslik reguleerimine

4.1.1

Kolm suunda näitavat põhimõtet teel parema õigusliku reguleerimise poole on lihtsustamine, kodifitseerimine ja selgemaks muutmine. Nimetatud suunda on tähtis järgida, et tagada meetmete sidusus, nende hõlbus rakendatavus ja ühtne ülevõtmine siseriiklikusse õigussüsteemi.

4.1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekuid paremaks õiguslikuks reguleerimiseks, eriti komisjoni võetud kohustust korraldada sagedasi ja avatud konsultatsioone kõigi sidusrühmadega ning tagada, et igale ettepanekule eelneks selle mõju hindamine majandusliku kulu/kasu seisukohalt laiemas tähenduses, mille puhul arvestataks ka sotsiaalse ja keskkondliku mõõtmega ning välismõjudega kogu majandussüsteemile. Komitee peab samuti tähtsaks komisjoni poolt võetud kohustust, teha nõukogu ja Euroopa Parlamendiga koostööd õigusaktide kvaliteedi parandamiseks.

4.1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni seisukohta väljakutse osas, mida kujutab endast Euroopa Liidu õigusaktide nõuetekohane ja õigeaegne ülevõtmine ning sellele järgnev nõuetekohane rakendamine 25 liikmesriigi poolt, pidades silmas ka tulevasi laienemisi. Lisaks nõustub komitee nõudega vältida nn goldplating u praktikat, mis seisneb ühepoolsete täiendavate regulatiivsete meetmete lisamises, mis on vastuolus ühtse turu põhimõttega. Siseriiklike tarbijakaitsealaste eeskirjade põhjendamatu rohkus on tegelikult üks peamisi takistusi finantsteenuste integreerimisel kogu Euroopa Liidus.

4.1.4

Ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab oluliseks kontrollida järelhindamise teel, kas eeskirjad tõesti täidavad seatud eesmärki, ja kas vähemalt nn Lamfalussy protsessiga hõlmatud sektorites arenevad turud loodetud suunas.

4.1.5

Sidususe tagamine ühenduse ja siseriiklike õigusaktide vahel peab algama kõige tähtsamatest sektoritest või neist, kus ühtlustamisest ja õiguslikust konsolideerimisest tulenevad probleemid on kõige suuremad, nagu näiteks avatud investeerimisfondide (UCITS) levitamine ja turustamine. Konkurentsivõime ja tõhususe suurendamine kõnealuses sektoris nõuab suuremat mänguruumi levitamis- ja turustustegevuseks, mida siiani takistab puudulikult määratletud õiguslik raamistik. Seetõttu on eriti eesmärgikohane komisjoni algatus töötada 2006. aasta jooksul välja asjaomane teatis/soovitus ja novembris valge raamat varahalduse kohta.

4.1.6

Komisjon teeb ettepaneku liita 16 olemasolevat kindlustussektori direktiivi üheks ühtseks direktiiviks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kodifitseerimise ettepanekut ja peab seda väga heaks eeskujuks, mida tuleks järgida ka teistes valdkondades, võttes vastu õigusakte, mis koondavad, lihtsustavad ja restruktureerivad erinevate direktiividega reguleeritud küsimusi.

4.1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ühenduse õigusnormide nõuetele mittevastava ülevõtmise või rakendamise täheldamisel tuleb rakendada rikkumist käsitlevat menetlust, kuid märgib samas, et komisjon on viimasel ajal olnud nõukogu suure mõju all ning kasutab taolisi meetmeid üha harvemini.

4.1.8

Jaefinantsteenuste sektori parandamisel ja ratsionaliseerimisel ei saa mööda vaadata tarbijate teavitamise, hariduse ja teadlikkuse probleemist — need on nimelt igasuguse õigusraamistiku tõhususe põhitegurid. Väga kiiduväärne on komisjoni kava algatada Euroopa tasandil koos tarbijakaitseühenduste ja finantssektori esindajatega konkreetseid tegevusi, kusjuures komisjon peaks tegema suuremaid jõupingutusi, et tagada kõnealuse praktika soovituslikkus, kui mitte kohustuslikkus riiklikul tasandil. Euroopa tarbijate uudiskirja näol on põhimõtteliselt tegu suurpärase algatusega, komisjon peab aga silmas pidama, et teabevahendid peavad asuma tarbijatele lähedal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles tegema koostööd nõukogu ja Euroopa Parlamendiga leidmaks võimalusi kuidas siseriiklikul tasandil siduvamalt kaasata sidusrühmi, sarnaselt Euroopa Liidu tasandil kavandatavatele tegevustele. Praegu enamikule tarbijatest tundmatu vahendi FIN-NETi arendamine on samm õiges suunas. Kõnealuse vahendi rolli läbivaatamist silmas pidades soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kaasata nii tarbijakaitse- ja kodanikuühiskonna organisatsioone kui ka sotsiaalpartnereid ning on omalt poolt valmis toetama kõnealust algatust, tehes näiteks koostööd riiklike tarbijakaitseorganisatsioonide ning riiklike majandus- ja sotsiaalkomiteedega.

4.1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et ajal, mil komisjon rõhutab teabe levitamise olulisust, seda eriti tarbijate, investorite ja finantssektori töötajate hulgas, ei tohi alahinnata keele olulisust, milles dokumendid on koostatud. Komisjon peab selle küsimusega tegelema ja tegema vajalikke jõupingutusi, et tagada vähemalt kõige olulisemate dokumentide kättesaadavus võimalikult paljudes keeltes.

4.1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab tarbijatele, finantsteenuste sektori ja pankade töötajatele pööratud tähelepanu ning nendega regulaarset konsulteerimist nende jaoks tähtsates küsimustes. Turu integratsiooniga kaasnev lisaväärtus seisneb tarbija rahulolus ja samas tuleb tähelepanu pöörata ka tehtud otsuste sotsiaalsele mõjule. Paraku ei ole varasemad finantsdirektiivid alati seda lähenemist järginud. Käesoleva arvamuse peatükis “Üldmärkused” esitatud tähelepanekutega soovitakse seda lähenemist eriliselt rõhutada.

4.1.11

Mis puudutab vastastoimet Euroopa Liidu muude majanduspoliitika valdkondadega, siis on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba toonitanud, et suurte Euroopa kontsernide puhul võib käibemaksusüsteem takistada finantsteenuste tugevdamist (2) ning komiteel on hea meel, et komisjon kavatseb selles osas esitada õigustloova akti ettepaneku. Erilist tähelepanu tuleb siiski pöörata potentsiaalsele majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnaalasele mõjule, mis kaasneb (vägagi soovitava) käibemaksusüsteemi ühtlustamise protsessiga. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ka märkinud, et praegune olukord võib takistada finantsturu täielikku integreerimist ja väljaarendamist. Lisaks soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taas toonitada, et ühtlustamata maksusüsteem võib suurendada allhangete probleemi ning avaldada negatiivset mõju tööhõivele, teenuste kvaliteedile ja kogu süsteemi usaldusväärsusele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et kõnealusele küsimusele pööratakse põhjalikult tähelepanu, arvestades sageli ebarahuldavaid tulemusi allhanke vallas.

4.2   Asjakohane õiguslik ja järelevalveraamistik

4.2.1

Eesmärk suurendada turu järelevalveasutuste koostööd väärib kahtlemata toetust. Nimetatud eesmärgi saavutamist võiks hõlbustada, suurendades järk-järgult kolmanda tasandi komiteede rolli, ühtlustades seejuures liikmete pädevusi Lamfalussy protsessi raames; sel viisil oleks võimalik täiustada Euroopa Liidu õiguslikku raamistikku. Selle tagajärjel väheneks komisjoni töökoormus ning samuti väheneks liikmesriikide või järelevalveasutuste goldplatingu praktika oht.

4.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on praegu veel vara kaaluda Euroopa Liidu ühtse järelevalveasutuse loomist, mis oleks vastutav kontrollitegevuse kooskõlastamise eest. Kuid komitee leiab, et siseriiklikud järelevalveasutused peavad tegema aktiivselt ja pidevalt koostööd ning püüdma kehtestada ühised tegutsemis- ja sekkumiseeskirjad. Sellest tulenev vastastikuse usalduse kasv oleks esimene samm protsessis, mis viiks tulevikus mitmetes liikmesriikides tegutsevate, suurte finants-, pangandus- ja kindlustuskontsernide Euroopa Liidu järelevalveasutuse loomiseni. Esmalt on oluline nimetada peajärelevalveasutus, mis asuks emaettevõtte asukohariigis ning mille ülesanne oleks teostada kontrolli teistes Euroopa riikides asuvate tütarettevõtete ja sidusühingute üle. Hargmaised ettevõtted ja järelevalveasutused võiksid siseturust suurt kasu saada, kuna seeläbi võiksid nad vältida mitmekordset bilanssi ja raamatupidamisaruandlust ning ei peaks arvestama erinevate riiklike eeskirjadega.

4.2.3

Tuleks edendada näiteks turu kuritarvitamist käsitlevas direktiivis kasutatud meetodit. Tänu väga täpsele direktiivieelnõule toimus selle ülevõtmine siseriiklikku õigusesse väga ühtselt ning seadusandjatele oli võimalik anda oluline vastutus. Seda vastutust jagati Euroopa tasandil, määrates kindlaks, millised ülesanded tuleb erinevatele järelevalveasutustele üle kanda.

4.2.4

Rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi IFRS (International Financing Reporting Standards) vastuvõtmine oli hea võimalus, et ühtlustada äriühingute finantsaruandlust ja viia see vastavusse kaasaegsete standarditega. See võib pakkuda ka võimaluse ühtlustada Euroopa tasandil need andmete tüübid, mida vahendajad peavad asjaomasele järelevalveasutusele esitama. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et pärast rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi vastuvõtmist ei ole enam põhjust viivitada selle eesmärgi saavutamisega, mis on oluline tingimus järelevalvetegevuse tõhusaks ja tulemuslikuks koordineerimiseks ja koostööks üleeuroopalisel tasandil. Siiski on vajalik kõnealuse eesmärgi kooskõlla viimine Euroopa Liidu projekti “Solvency II” vastavate eesmärkidega. Ettevõtted, mis ei ole veel viinud bilanssi ja konsolideeritud bilanssi vastavusse rahvusvahelise finantsaruandlusstandardiga, ei tohiks aga jääda ebasoodsamasse olukorda võrreldes ettevõtetega, kes on kohustatud seda tegema.

4.3   Käimasolevad ja tulevased õigusaktide algatused

4.3.1   Käimasolevad algatused

4.3.1.1

Jaepanganduses on kolm peamist algatust. Hüpoteeklaenude valdkonnas tehtud algatuste osas on komitee (3) juba väljendanud põhjendatud kahtlusi turu integreerimise konkreetsete võimaluste suhtes. Need on seotud juriidiliste tagajärgedega ja põhimõtteliste raskustega, mida on kirjeldatud hiljuti avaldatud arvamuses. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ootab komisjoni suuniseid ja vastuseid esitatud vastuväidetele.

4.3.1.2

Komisjoni esitatud muudatusettepanekud tarbimislaenu direktiivile, mis on praegu parlamendis arutusel, muudavad eelmise ettepaneku paremaks, kuigi ei vasta täies ulatuses tarbijate ootustele. Komitee ootab huviga kõnealuse arutelu tulemust ja loodab, et direktiiv võetakse kiiresti vastu.

4.3.1.3

Makseteenuste direktiivil on samuti tähtis roll. Piiriüleste makseteenuste puhul on endiselt puudu läbipaistvusest. Finantssüsteem peab alluma konkurentsipoliitika peadirektoraadi poolt väljaantud eeskirjadele konkurentsi, läbipaistvuse ja võrreldavuse kohta. Euroopa ühtse euromaksete piirkonna (SEPA — Single Euro Payment Area) loomine 2010. aastaks on ambitsioonikas ja soovitav eesmärk, mis muudab piiriülesed maksed tõhusamaks ja pakub tarbijatele kindlust. Siiski tuleb arvestada seda, et mõnes liikmesriigis on juba kasutusel tõhusad ja soodsad süsteemid (nagu otsekorraldussüsteem). Euroopa ühtse euromaksete piirkonna loomisel tuleb arvestada kasutajate huvidega ning pakkuda lisaväärtust. Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee koostab praegu eraldi arvamust makseteenuste kohta, milles esitatakse üksikasjalikult komitee seisukohad.

4.3.1.4

Olulise osaluse mõiste läbivaatamine pangandusdirektiivi artikli 16 ja kindlustusdirektiivi artikli 15 läbivaatamise teel on võtmetähtsusega algatus, mis takistab teatud järelevalveasutustel siseturu tasakaalustatud arengu pidurdamist finantssüsteemide ettevaatlikku juhtimist ettekäändeks tuues. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et süsteemi suurem stabiilsus tuleneb pigem selle tõhususe parandamisest kui äriühingute üle teostatava kontrollitegevuste üleandmise piiramisest.

4.3.1.5

Mis puudutab kliiringu- ja arveldussüsteeme, siis regulatiivse raamistiku puudumine on kaasa toonud jätkuvad kõrged kulud ja tõelised kuritarvitused. Piiriülesed arveldus- ja kliiringuinfrastruktuurid on kulukamad ja vähem tõhusad kui siseriiklikud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitaks raamdirektiivi vastuvõtmist, mille eesmärgiks on Euroopa ettevõtjate konkurentsivõime suurendamine ka rahvusvahelisel tasandil. Tõhus ja hästi korraldatud turg meelitab ligi investeeringuid ja kui Euroopa tõesti tahab majanduskasvu ja uute töökohtade loomise eesmärke saavutada, siis vajab ta investeeringuid.

4.3.2   Käimasolevad arutelud

4.3.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni hinnanguid õigustamatute takistuste suhtes, mis pidurdavad kapitali ja piiriüleste investeeringute vaba liikumise saavutamist täies ulatuses.

4.3.2.2

Komisjoni väljendab kahtlust seoses nn 26. korraldusega finantsteenuste valdkonnas. Teisest küljest on minimaalse ühtlustamise põhimõte tekitanud liiga palju erinevusi. Päritoluriigi põhimõte on olnud Euroopa Liidu siseselt suurepärane liberaliseerimis- ja konkurentsi edendamise vahend. Mida suurem on vastastikune usaldus üksikute liikmesriikide siseriiklike õigusaktide kvaliteedi suhtes, seda rohkem liikmesriigid tulevikus kõnealust põhimõtet tunnustavad. Sellest seisukohast kujutab õigusnormide täielik ühtlustamine endast mainitud usaldusel põhinevate suhete tähtsat katalüsaatorit, ja need suhted omakorda panevad aluse järkjärgulisele ühise kultuuri tekkimisele. See peaks viima finantsteenuste valdkonna lepingute oluliste sätete ühtlustamisele. Komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, et seni ei ole veel esitatud ühtegi tõendit 26. korralduse (tegeliku) kohaldatavuse kohta ja et komisjon peaks igal juhul nimetatud korralduse kohaldamist põhjalikult uurima. Ühes oma varasemas arvamuses sedastab komitee järgmist: “[26. reegel] saab olla lahenduseks alles pärast seda, kui kõigi 25 liikmesriigi seaduste ja lepingute põhjaliku uurimise kaudu on kindlaks tehtud, et paralleelne õigusakt ei riku nende riikide seadusi. Igal juhul on vajalik, et standardimisreeglid ei takistaks uute teenuste pakkumist ega pidurdaks sel moel uuendusi (4)

4.3.3   Tulevased algatused

4.3.3.1

Hiljuti koostatud arvamuses 2005. aasta juulis avaldatud rohelise raamatu kohta rõhutas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee meetmete kasulikkust avatud investeerimisfondide (UCITS) valdkonnas  (5).“Investeerimisfondid konkureerivad selliste finantstoodetega nagu osakutel põhinev kindlustus, mis on investorite arvates võrreldavad, kuigi neile kohaldatakse hoopis erinevat õigusraamistikku. See võib moonutada investori valikuid, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed asjaomaste investeeringute hinnale ja riskitasemele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ei saa kõnealust probleemi lahendada konkurentsi või piirangute vähendamise ega investeerimisfondidele pealesunnitud tagatistega. Selle asemel teeme ettepaneku kohandada standardeid nii, et investeerimisfondide otsese alternatiivina vaadeldavad finantstooted peavad vastama regulatiivsetele nõuetele, mis on võrreldavad sellistele fondidele kehtivate nõuetega.” Tasakaalustamatus fondidele ja investeerimisriskiga kindlustuspoliisidele kohaldatavate nõuete vahel, Euroopa passi (European Passport) vaid osaline väljaarendamine (teatud järelevalveasutuste poolt loodavate takistuste tõttu), kulude, eelkõige väljumiskulude läbipaistvuse puudulikkus ning turu killustatus koos sellega kaasnevate kõrgete kuludega on vaid mõned esile toodud probleemidest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jälgib murelikult ka seda, kuidas mõnedes liikmesriikides luuakse garanteeritud tootlusega fonde, mille puhul fondivalitseja ei pruugi omada piisavalt kohustuslikke omavahendeid. Selle tagajärjel võib turu eriti ebasoodsa arengu korral tarbijate kaitse osutuda ebapiisavaks. Komitee kutsub komisjoni üles seda puudust kõrvaldama ning kehtestama asjakohased nõuded omakapitali osas ettevõtetele, mis annavad välja garanteeritud tootlusega fonde, ja samuti määrama kindlaks spetsiifilise ja asjakohase järelevalve taseme. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab eriti püüdlusi saavutada tõhusamad avatud investeerimisfondid (UCITS), mis on oluline ka seetõttu, et need moodustavad olulise osa pensionifondiskeemidest ning võivad anda olulise panuse probleemi lahendamisel, millele osutati lühidalt valge raamatu alguses, s.t märkimisväärse pensionidefitsiidi finantseerimisel, mis puudutab suuremat osa Euroopa rahvamajandustest.

4.3.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub komisjoniga selles osas, mis puudutab pangaarvele juurdepääsu olulisust (ja seda mitte ainult majanduslikus mõttes). Kaasaegses majanduses võrdub pangaarve omamine isikule teatava majandusliku kodakondsuse andmisega. Teatud Euroopa Liidu liikmesriikides on kõnealune kodakondsusõigus seadusega tunnustatud ja kohustab finantssüsteemi tagama põhiteenuste kasutamise minimaalse tasu eest. Teistes riikides on ettevõtete teadlikkus selles küsimuses tõusnud ja nad pakuvad pangaarvega seonduvate teenuste “paketti” mõne euro eest kuus.

4.3.3.3

Eesmärk kõrvaldada takistused pangaarvete piiriüleselt kasutamiselt on kiiduväärt ja võib kaasa aidata panga teenustasude vähenemisele. Võimalus avada pangaarve, mida saab kasutada internetipanga vahendusel, annab tõepoolest võimaluse saavutada Euroopa-sisene pangaarvete liikuvuse eesmärk. Siiski tuleb meeles pidada, et mitte kõigil tarbijatel ei ole võimalik kasutada infotehnoloogiaid. Komisjon peaks nende inimeste jaoks, kes tavaliselt kuuluvad ühiskonna kõige kaitsetumatesse rühmadesse, välja pakkuma rahuldava lahenduse. Tuleb rõhutada, et sellele võimalusele saab anda konkreetse vormi vaid järelevalveasutuste tõelise ja konstruktiivse koostöö tihendamine. 26. mail 2006 otsustas komisjon (6) teha ekspertide rühmale ülesandeks analüüsida pangaarvete piiriülese kasutamise küsimust, järgides seega valges raamatus sisalduvaid ettepanekuid.

4.4   Välismõõde

4.4.1

Komisjoni ambitsioonikas eesmärk anda Euroopale juhtroll ülemaailmsete standardite kehtestamisel on kindlasti tervitatav. Kooskõlas Doha läbirääkimiste vooru soovitustega loodab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee lisaks, et Euroopa annab enamarenenud maadele head eeskuju seeläbi, et pakub vähemarenenud riikidele asjakohast tehnilist ja rahalist abi nii seoses õigusaktidega kui ka sõlmitud kokkulepete ja vastu võetud standarditega. Rahvusvahelise integratsiooni edenemine peab arvesse võtma ka vajadusi nõrgemates majandustes, millel tuleb investeeringuid ligi meelitada. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et komisjon võtab neid vajadusi teiste kõige arenenuma majandusega maadega läbirääkimisi pidades kohaselt arvesse.

4.4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab aktiivselt võitlust, mis on suunatud finantssüsteemide kasutamise vastu kriminaalsetel eesmärkidel, ning toetab komisjoni ja teisi Euroopa institutsioone võitluses igasuguste kuritegevuse ilmingute vastu, mis on tihti muuhulgas seotud rahvusvahelise terrorismiga. Majanduskuritegevus esineb mitmesugusel viisil: äriühingutega seotud ja kaubanduslikud pettused, rahapesu, maksude tasumisest kõrvalehoidumine, korruptsioon. Sageli kasutatakse finantsteenuste kanaleid kuritegelikel eesmärkidel. Komitee kutsub finantsasutusi üles toetama pädevaid ametkondi nii hästi kui võimalik. Viimased peaksid omakorda piisaval määral arvestama finantsasutuste märkustega. Kui finantsasutusi hoitakse kursis järelmeetmetega, mida ametkonnad on võtnud nende poolt kahtlaste tehingute kohta edastatud teabe alusel, on finantsasutused rohkem motiveeritud vajalikke jõupingutusi jätkama ja aktiveerima.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  ELT C 65, 17.3.2006.

(2)  ELT C 65, 17.3.2006.

(3)  ELT C 65, 17.3.2006.

(4)  ELT C 65, 17.3.2006.

(5)  ELT C 110, 17.5.2006.

(6)  2006/355/EÜ: Komisjoni 16. mai 2006 otsus, millega asutatakse ekspertide rühm, kes käsitleb klientide valikuvabadust seoses pangakontodega, ELT L 132, 19.5.2006.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/33


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu otsus, millega kiidetakse heaks Euroopa Ühenduse ühinemine 2. juulil 1999. aastal Genfis vastu võetud tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooniga”

KOM(2005) 687 lõplik — 2005/0273 (CNS)

ning

“Ettepanek: nõukogu otsus, millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 6/2002 ja (EÜ) nr 40/94, et jõustada Euroopa Ühenduse ühinemine tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooniga”

KOM(2005) 689 lõplik — 2005/0274 (CNS)

(2006/C 309/07)

17. veebruaril 2006 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 308 ja 300 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Ettepanek: nõukogu otsus, millega kiidetakse heaks Euroopa Ühenduse ühinemine 2. juulil 1999. aastal Genfis vastu võetud tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooniga”

14. veebruaril 2006 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 308 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

“Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 6/2002 ja (EÜ) nr 40/94, et jõustada Euroopa Ühenduse ühinemine tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooniga”

KOM(2005) 689 lõplik — 2005/0274 (CNS).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli hr Bryan Cassidy.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.-6. juulini (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 2.

1.   Kokkuvõte EMSK järeldustest ja soovitustest

Komisjoni kaks ettepanekut on omavahel seotud ning EMSK käsitleb neid seetõttu ühes dokumendis.

EMSK toetab täielikult komisjoni ettepanekuid.

2.   Komisjoni ettepanekute peamised aspektid

2.1

Käesolevate ettepanekute eesmärgiks on luua seos ühenduse ja tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi süsteemi vahel Euroopa Ühenduse ühinemisel Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooniga. Esimene ettepanek näeb ette Genfi redaktsiooniga ühinemise. Teine ettepanek näeb ette asjaomaste määruste muutmise, et ühinemine jõustada.

2.2

Haagi süsteem põhineb tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppel. Kokkulepe koosneb kolmest eri redaktsioonist: 1934. aasta Londoni redaktsioon, 1960. aasta Haagi redaktsioon ja 1999. aasta Genfi redaktsioon. Nimetatud kolm redaktsiooni on autonoomsed ning nende sisulised sätted kehtivad paralleelselt. Lepinguosalised võivad ühineda nii ainult ühe, kahe kui ka kõigi kolme redaktsiooniga. Nad saavad automaatselt 42 lepinguriiki, sh 12 ELi liikmesriiki (1) ühendava Haagi Liidu liikmeks.

2.3

Kokkuleppega ühinemine võimaldaks Euroopa Ühenduse disaineritel ühekordse taotluse kaudu kaitsta uusi ja originaalseid disainilahendusi ükskõik millises Genfi redaktsiooniga liitunud riigis. See annaks taotlejatele lisavõimaluse oma disainilahenduste kaitsmisel, tagades kaitse nii siseriiklikult, ühenduse tasandil läbi ühenduses registreeritud disainilahenduste kui ka rahvusvahelisel tasandil läbi Haagi süsteemi.

2.4

Tulemuseks oleks lihtsam, majanduslikult tõhusam ja kulusäästlikum süsteem. Haagi süsteemi kohaselt ei ole taotlejad kohustatud esitama dokumentide tõlkeid, maksma eraldi lõivusid erinevate riikide ametitele ja agentuuridele ega jälgima erinevaid tähtaegu siseriiklike taotluste pikendamiseks. Selle asemel esitatakse ühekordne taotlus ühes asukohas ühekordse tasu eest, mis toob kaasa mitmekordsed rahvusvahelised registreeritud disainilahenduste õigused Genfi redaktsiooniga liitunud riikides.

2.5

Andes registreeritud disainilahendustele ühetaolised ning kogu EÜ-s kehtivad individuaalsed monopolid, võimaldab ühenduse disainilahenduste süsteem disaineritel kaitsta uusi ja originaalseid, visuaalse välimuse järgi iseloomustatavaid disainilahendusi. Kuigi registreeritud disainilahenduste õigused eksisteerivad igas liikmesriigis, on ühenduse disainilahendus majanduslikult kasulik ning mugav viis igale Euroopa turul tegutsevale ettevõttele ühtse kaitse tagamiseks kogu ühenduse territooriumil.

2.6

Tänu Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni hallatavale tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe süsteemile saab ühekordse disainilahenduse taotluse esitamisega ühekordse tasu eest registreerida mitu disainilahendust kokkuleppega ühinenud riikides. Haagi süsteemi võivad kasutada iga kokkuleppe osalise riigi resident, kodanik või selle riigi territooriumil tegutsev ettevõte. Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsioon ei võta praegu vastu riiklike ametite kaudu esitatud taotlusi. Taotluste esitamine otse Ülemaailmsele Intellektuaalomandi Organisatsioonile aitab vältida segadust ja topelttaotlusi ning siseturu ühtlustamisametile enammaksmise võimalust.

2.7

Üheks Haagi süsteemi eeliseks on see, et see lihtsustab disainilahenduste kaitse muutmist ning kaitse aegumisel selle pikendamist.

2.8

Haagi kokkuleppe Genfi redaktsioon jõustus 23. detsembril 2003. Lisaks muudele süsteemi kättesaadavust edendavatele muudatustele võimaldab Genfi redaktsioon valitsustevaheliste organisatsioonide (nagu EÜ) liitumist Haagi süsteemiga. Hetkel on Genfi redaktsiooniga ühinenud 19 riiki, kaasa arvatud Šveits, Singapur ja Türgi. Mitmel liikmesriigil seisab allakirjutamine ja/või ratifitseerimine veel ees.

2.9

Genfi redaktsioon võimaldab taotlusi teha kas ainult inglise või prantsuse keeles, mis on kaheks ametlikuks keeleks.

2.10

Ameerika Ühendriigid ühinevad redaktsiooniga 2006. aasta novembris. Nii ELi kui ka Ameerika Ühendriikide ühinemine peaks innustama teisi suuri kaubanduspartnereid (Hiina, Jaapan, Korea) ühinema kõnealuse redaktsiooniga, võimaldades disainilahenduste registreerimist mitmes märkimisväärses riigis.

2.11

Ettepanek loob seose redaktsiooni kohaselt ühtse riigina käsitletava EÜ ja Haagi süsteemi vahel, suurendades sel viisil selle kasulikkust.

3.   Konkreetsed märkused

3.1

Ettepanek nõukogu otsuseks (KOM(2005) 687 lõplik) võimaldab EÜ-l ühenduse disainilahenduste süsteemi raames toimida Haagi kokkuleppega liitunud riikide seas ühe riigina. Ühenduse disainilahenduste määruse EÜ/6/2002 muutmine jõustab Genfi redaktsiooniga liitumise.

3.2

Ühenduse kaubamärgi määruse EÜ/40/94 muutmine võimaldab siseturu ühtlustamisametil Alicantes vastu võtta Genfi redaktsiooni alusel registreeritud disainilahenduste lõivusid.

3.3

Õiguslik alus kõnealuste ühenduse määruste muutmiseks on EÜ asutamislepingu artikkel 308.

3.4

Konsulteeritakse Euroopa Parlamendiga. Kõnealuse kahe ettepaneku puhul ei kohaldata kaasotsustamismenetlust.

3.5

Hääletamine nõukogus toimub ühehäälselt.

4.   Kulud

4.1

Eeldatakse, et käesoleva ettepanekuga ei kaasne lisakulutusi, kuna see puudutab liikmesriikides otsekohaldatavate määruste muutmist.

4.2

Hetkel tuleb disainilahenduste registreerimise eest tasuda lõivud nii taotluse esitamise kui ka pikendamise eest igas riigis, kus taotlus sisse antakse. Üldiselt on tüüpilised siseriiklikud lõivud taotluse esitamise eest alla 100 euro, kuid sellele lisandub rahvusvahelise taotluse esitamise puhul valuuta konverteerimisega kaasnev kulu ning ebamugavus.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Need on Belgia, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Läti, Luksemburg, Holland, Sloveenia ja Hispaania. EL ise ei ole hetkel Haagi süsteemi liige.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/35


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad”

KOM(2005) 705 lõplik — 2005/0277 (COD)

(2006/C 309/08)

1. märtsil 2006 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 167 ja artikli 172 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses eespool mainitud ettepanek.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli hr WOLF.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.—6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1.   Kokkuvõte

1.1

Komisjoni ettepanek hõlmab nõudeid, eeskirju ja menetlusi, mille alusel ettevõtted, ülikoolid, uurimisinstituudid või teised juriidilised isikud võivad saada toetust teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi vahenditest.

1.2

Komitee tervitab suuremat osa väljapakutud reeglistikust ja näeb selles samme paremuse suunas ning ka potentsiaali haldusmenetluste oluliseks lihtsustamiseks. Veel esitamata komisjonisiseste rakenduseeskirjade puhul soovitab komitee (lähtudes lihtsustamispüüdlustest) samuti silmas pidada suuremat ühtlustamist ja rakendamise järjepidevust, seda näiteks rakendatavate kriteeriumite osas.

1.3

Kuna komisjonisiseseid rakenduseeskirju ei ole veel esitatud, siis ei ole veel võimalik anda hinnangut kavandatud eeskirjade mõningatele spetsiifilistele mõjudele. Sellistel juhtudel (nt lisakulude hüvitamisel) soovitab komitee vähemalt esialgu säilitada senised eeskirjad, et hoida ära toetuse saajate võimalikku halvemasse olukorda asetamist.

1.4

Komitee tervitab uusi, vastavatele tegevusvaldkondadele ja toetuse saajatele ette nähtud toetuste piirmäärasid. Komitee tervitab eelkõige ka seda, et eelnimetatu toob endaga kaasa VKEde toetamise paranemise.

1.5

Komitee soovitab kõigi riigi poolt rahastatavate uurimisinstituutide võrdset kohtlemist, sõltumata nende õiguslikust vormist.

1.6

Komitee soovitab anda tulevastele lepingupartneritele enam vabadust lepingutingimuste osas, ent ka vahendite valikul. See puudutab eelkõige lepingupartnerite teadmiste (foreground) ja/või taustteabe (background) kasutusõigusi. Siin tuleks pakkuda võimalusena kasutustasuta kasutusõigusi, ent seda ei tohi kehtestada eranditeta, nagu on välja pakutud teatud juhtudel.

1.7

Täiendavad üksikasjad on toodud neljandas peatükis.

2.   Sissejuhatus

2.1

Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) (1), lühendatult RP7, käsitlevas ettepanekus esitas komisjon kavandatud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse edendamise eesmärgid, sisu, teemad ning eelarveraamistiku kõnealusel perioodil. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba avaldanud arvamused (2) kõnealuse teema kohta, samuti komisjoni ettevalmistavate ja täiendavate ettepanekute kohta ja eelkõige nn eriprogrammide (3) kohta.

2.2

Käesolevas arvamuses käsitletav komisjoni ettepanek hõlmab nüüd ka nõudeid, eeskirju ja menetlusi, mille abil on ettevõtetel, ülikoolidel, uurimiskeskustel või teistel juriidilistel isikutel võimalik osaleda teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi meetmetes, see tähendab saada toetust kõnealuse programmi vahendusel.

2.3

Oluline on siinkohal komisjoni kavatsus lihtsustada teadusuuringute edendamisega seotud haldusmenetlusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seda kavatsust juba tervitanud ja toetanud oma varasemates arvamustes; komitee on ikka ja jälle soovitanud lihtsustada haldusmenetlusi, vähendada sellega seonduvaid kulusid ja suurendada seeläbi Euroopa uurimisprogrammide tõhusust. “Praegune taotluste esitamise ja heakskiidumenetlustega seotud töö- ja rahakulu on liiga suur ja tekitab probleeme teadusasutustes ja tööstusettevõtetes töötavatele kasutajatele. Euroopa teadusprogrammis osalemine, kaasa arvatud taotluse esitamise risk, peab end osalejate jaoks ära tasuma. Eriti puudutab see väiksemaid osalejaid, nagu VKEd või ülikoolide ja teaduskeskuste väiksemad uurimisrühmad (4). Välja pakutud osalemise eeskirjad peavad niisiis selgelt viima kavandatava lihtsustamiseni.

2.4

Käeolevas arvamuses käsitletav komisjoni ettepanek kirjeldab seega põhilist reeglistikku, mille eesmärk on kasutada ühenduse poolt teadusuuringuteks ja arendustegevuseks eraldatud vahendeid nii mõjusalt, tulemuslikult ja õiglaselt kui võimalik.

2.5

Ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide osalemise kavandatud eeskirjad peavad seega tagama ühtse ja läbipaistva raamistiku seitsmenda raamprogrammi tõhusaks elluviimiseks ja tegema selle kõigi osalejate jaoks lihtsalt kättesaadavaks. Sel viisil toetatakse suurel arvul erinevaid ettevõtteid, uurimiskeskusi ja ülikoole ning antakse osalemisvõimalus ka tegutsejatele ühenduse kõige kaugematelt äärealadelt.

3.   Komisjoni ettepaneku sisu

3.1

Komisjoni välja pakutud seitsmendas raamprogrammis osalemise eeskirjade eesmärk on lihtsustamise paljude aspektide elluviimine, tuginedes seejuures kuuendas raamprogrammis (RP6) määratletud põhimõtetele. Käesolevas peatükis võetakse lühidalt kokku mõningad olulised punktid.

3.2

Komisjoni ettepanek hõlmab järgmist: sissejuhatavad sätted, kaudsetes meetmetes osalemise tingimused ja asjaomased menetlused, ühenduse rahaline toetus, tulemuste levitamise ja kasutamise eeskirjad, teadmiste ja taustteabe kasutusõigused ning Euroopa Investeerimispank.

3.3   Kaudsetes meetmetes osalemise tingimused

3.3.1

Kaudsetes meetmetes peab osalema vähemalt kolm juriidilist isikut ja nende kõigi asukoht peab olema liikmesriigis või assotsieerunud riigis ning kahe asukoht ei tohi olla ühes ja samas liikmesriigis või assotsieerunud riigis.

3.3.2

Kooskõlastus- ja toetusmeetmete ning teadlaste välja- ja täiendõppe ning karjääri kujundamise meetmete puhul on osalemise miinimumtingimus üks juriidiline isik.

3.3.3

Euroopa Teadusnõukogu raames edendatava “eesliini” teadustegevuse toetamise kaudsete meetmete puhul on osalemise miinimumtingimus liikmesriigis või assotsieerunud riigis asuva juriidilise isiku osalemine.

3.4   Ühenduse rahaline toetus

3.4.1

Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse valdkonnas võib ühenduse rahaline toetus moodustada kuni 50 % kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.1.1

Avalik-õiguslike asutuste, kesk- ja kõrgharidusasutuste, uurimisinstituutide (5) ja VKEde puhul võib vastav rahaline toetus siiski ulatuda maksimaalselt kuni 75 %-ni kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.2

Tutvustamistegevuse valdkonnas võib ühenduse rahaline toetus moodustada kuni 50 % kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.3

“Eesliini” teadustegevuse meetmete, koordineerimis- ja toetusmeetmete ning teadlaste koolitamise ja karjääri kujundamise meetmete valdkonnas võib ühenduse rahaline toetus moodustada kuni 100 % kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.4

Haldamiseks ja auditeerimiseks ning teisteks tegevusteks, mis ei ole hõlmatud artikli 33 lõigetega 1, 2, ja 3, võib komisjoni rahaline toetus ulatuda maksimaalselt kuni 100 %-ni kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.5

Tippvõrgustike jaoks pakutakse välja eraldi ühekordne summeeritud väljamakse. Ühekordne summeeritud väljamakse määratletakse osalemise eeskirjades kindla põhisummana, mis arvutatakse vastavalt tippvõrgustikega seotud teadlaste arvule ja meetme kestvusele.

3.5   Muud eeskirjad

Eeskirjades on toodud konkursikutse alusel esitatud projektide ettepanekute avaldamise menetlused ning ettepanekute esitamise, hindamise, valiku ja toetuse määramise menetlused.

Varasemates raamprogrammides välja töötatud hindamisprotsessi jätkatakse oluliste muudatusteta. Komisjon loob toetuslepingu näidise, milles nähakse ette osalejate õigused ja kohustused ühenduse ja üksteise suhtes.

Pakutakse välja kolm toetuse vormi: abikõlblike kulude hüvitamine, ühekordsed summeeritud väljamaksed ja kindlasummaline rahastamine. “Eesliini” teadustegevuse meetmete osas pakub Euroopa Teadusnõukogu välja sobivad rahastamisvahendid.

3.6

Levitamise, kasutamise ja kasutusõiguste (omand, kaitse, avaldamine, levitamine ja kasutamine, uute ja olemasolevate teadmiste ja taustteabe kasutusõigused) osas tuleb säilitada võimalikult suur järjepidevus. Muudatused peavad tagama osalejatele suurema paindlikkuse projekti teostamise ajal. Jätkuvalt säilib võimalus taustteave välja arvata ning määratleda muud tingimused kui need, mis on osalemiseeskirjades kehtestatud. Levitamise ja avaldamise nõuded on muudetud ühtsemaks.

3.7

Nagu ka teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kuuenda raamprogrammi (RP6) puhul, vastutavad konsortsiumis osalejad nendele usaldatud ülesannete täideviimise eest isegi juhul, kui üks osalejatest ei suuda antud ülesandeid täita. Siiski ei jätkata kuuendas raamprogrammis kehtestatud enamiku meetmete osas kehtinud kollektiivse finantsvastutuse põhimõtet. Sõltuvalt Euroopa teadustöö rahastamisest tulenevate riskide hindamisest ühenduse eelarvele, võidakse luua mehhanism finantsriski katmiseks osalejate võimetuse korral hüvitada mis tahes ühendusele võlgnetavad summad. Seepärast nõutakse pangatagatist üksnes neil harvadel juhtudel, kui eelfinantseering on üle 80 % toetusest.

4.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkused

4.1

Lihtsustamine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab äärmiselt olulist lihtsustamise eesmärki, mis puudutab kõiki neid menetlusi, mida komisjon on seni rakendanud või mida komisjon on nõudnud teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajatelt. Komitee käsitleb oma järgnevaid märkusi kui konstruktiivset panust ning on teadlik, et kõnealuse eesmärgi teostamine ei ole üldiste eelarve-eeskirjade ja ka komitee poolt toetatava läbipaistvusnõude valguses lihtne ülesanne. Eriti soovitav oleks valitud katseprojektide puhul katsetada veel täiendavalt lihtsustatud haldusmenetlusi juriidiliste võimaluste piires. Seejuures omandatud kogemused võivad abistada tulevaste meetmete suhtes otsuste tegemisel.

4.1.1

Parendamine. Komitee tunnustab komisjoni pingutusi selle eesmärgi saavutamiseks ja teadusuuringute ühendusepoolseks toetamiseks parimal võimalikul viisil. Sellele vastavalt näeb ta esitatud ettepanekute paljude punktide osas selget paranemist võrreldes praeguste menetluskordadega, nagu näiteks kulude hüvitamise (artiklid 30 ja artikkel 31), samuti toetuse vormide ning ka toetuslepingute, lepingute ja töölevõtu kirjade osas (artiklid 18 ja artikkel 19). Viimaste puhul siiski ainult juhul, kui lihtsustatakse ka makse- ja eelkõige aruandlusviise. Antud kontekstis viitab komitee ka oma varasematele soovitustele lihtsustamise osas (6), mis puudutavad muuhulgas komisjoni nõutud menetluste sisulist ja ajalist kooskõlastamist teiste toetusi eraldavate asutuste või järelvalveorganitega (7).

4.1.2

Ühtlustamine. Lihtsustamise eesmärgile aitavad lisaks kaasa komisjoni poolt rakendatavate või nõutud meetmete (nt kulude kaardistamine või maksejõulisuse kontrollimine) suurema ühtlustamise püüdlused. Ühenduse siseturgu ja ka parandatud õiguskindlust silmas pidades toetab komitee seda täiel määral (8). Kahjuks ei õnnestu täielik ühtlustamine enne, kui erinevate liikmesriikide erinevad toetuste saajad (nt ülikoolid) ei kohalda omalt poolt ühtset või sellega võrdset arvestussüsteemi.

4.2

Täiendavad eeskirjad ja meetmed. Lihtsustamine ja ühtlustamine nõuavad aga komisjonilt täiendavaid meetmeid, mida on esitatud esipanekus vaid nimetatud, nagu näiteks artiklis 16.4: “Komisjon võtab vastu ja avaldab eeskirjad, millega tagatakse pidev kaudsetes meetmetes osalejate olemasolu ja juriidilise staatuse ning nende finantssuutlikkuse kontrollimine.” Kuna neid täiendavaid eeskirju, edaspidi “komisjonisisesed rakenduseeskirjad”, ei ole veel esitatud, siis ei ole mõningatel juhtudel veel võimalik hinnata, millist mõju hakkavad avaldama neile eeskirjadele vastavad komisjoni ettepanekud.

4.2.1

Ühtne tõlgendus ja kriteeriumid. Komitee loodab, et komisjonisiseste rakenduseeskirjade, eelkõige projekte puudutavate õiguslike ja finantssätete ühtne tõlgendamine oleks tagatud kõikides asjaomastes komisjoni talitustes, nii et kõnealused eeskirjad kujutaksid endast täiendavat olulist sammu lihtsustamise ja ühtlustamise suunas ning ei tooks endaga kaasa teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajate asetamist halvemasse olukorda võrreldes seni rakendatud menetluskordadega. Üldiselt soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seal, kus komisjoni kõnealune ettepanek veel tõlgendusvõimalusi jätab, täita need lüngad õiguskindluse huvides komisjonisiseste rakenduseeskirjade täiendavate täpsustustega.

4.2.2

Toetusmeetmed. Komisjoni poolt juba soovitatud või välja pakutud “kasutajatoed” ja “arvelduskojad” peaksid tagama selle, et komisjoni edastatud teave on ühtne ja omavahel kooskõlas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab seda oluliseks ja kasulikuks meetmeks. Samuti tuleks aga pöörata tähelepanu sellele, et projekti eest vastutav ametnik ( project-officer ) tagaks ühtse lähenemisviisi ka komisjonisiseste menetluste ning vastavate nõuete ja otsuste puhul.

4.2.3

Aruandlus. Nii tuleb näiteks vältida (va hästi põhjendatud erandite puhul) seda, et projekti eest vastutavad ametnikud nõuavad lisaks eeskirjades ette nähtud aruannetele täiendavaid vahearuandeid või et mitmes aruandes tuleb esitada sama teave erineval kujul (9). Niisiis on oluline ka aruandluse ühtlustamine; tähtis on nimelt sisu ja mitte formaalsused.

4.2.4

Vahehindamine ( Midterm-Assessment ). Arvestades seitsmenda raamprogrammi seitsmeaastast kestust, soovitab komitee pärast poole kestvusperioodi möödumist teostada nii programmi kui ka osalemiseeskirjade vahehindamine, et vajadusel oleks võimalik ette võtta nõutavaid kohandusi.

4.2.5

Projekti eest vastutavad ametnikud ( Project-Officers ). Lihtsustamise, ühtlustamise ja üldiselt tõhusate haldusmenetluste oluline eeldus on lisaks see, et projekti eest vastutavatel ametnikel oleksid suurepärased erialateadmised ja nad tunneksid osalejaid (seda ka vajalikku järjepidevust silmas pidades (vt järgmine punkt)). Ei oleks piisav, kui projekti eest vastutavad ametnikud piirduksid puhtalt administratiivse rolliga, ilma erialast ja taustteavet omamata. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab oma korduvatele sellekohastele (10) soovitustele (11).

4.3

Järjepidevus. Kuna igasugune uus muudatus eeskirjades toob endaga kaasa järjepidevuse katkemise koos sellega kaasnevate (hõõrdumis)kadudega, on vaja hoolikalt kaaluda, kas komisjoni välja pakutud muudatustega on ka tegelikult võimalik saavutada tunduvalt paremaid tagajärgi, millega võrreldes nimetatud kaod ei ole kaalukad, või kas tuleks säilitada senine regulatsioon. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et komisjoni ettepanekus tuleks säilitada paljud end tõestanud eeskirjad. Mõne muudatusettepaneku puhul ei ole siiski selge, kas sellega on tegelikult võimalik saavutada parem tulemus võrreldes seni kehtinud eeskirjadega. Siinkohal soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee lähtuda järjepidevusest.

4.4

Ühenduse rahaline toetusabikõlblikkus ja toetuste vormid. Lähtudes veel lahtistele küsimustele rahuldava selgituse saamisest (nt punkti 4.5 puhul), näeb komitee komisjoni vastavates ettepanekutes ulatuslikke parandusi, mida komitee toetab.

4.4.1

VKE. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab eriti VKEde (12) toetuste piirmäärade (artikkel 33-1, teine lõige) kavandatavat tõstmist 50 %-lt 75 %ni. Komitee näeb selles ka oma varasemate soovituste tulemuslikkust luua rohkem ja paremaid ajendeid VKEde ulatuslikumaks kaasamiseks teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendasse raamprogrammi ning tõhustada sel viisil ka VKEde ja uurimisinstituutide võrgustike teket (13).

4.4.2

Kõrgkoolid jne. Samuti tervitab komitee seda, et avalike asutuste, kõrgkoolide, keskkoolide ja uurimisinstituutide toetuste piirmäärad peavad tõusma 75 %ni(samuti artikkel 33-1, teine lõige). Komitee soovitab siinkohal struktureerida artikli 33 selgemalt, et oleks võimalik paremini eristada kasumi tootmisele suunatud ja mittetulunduslike huvidega lepingupartnereid.

4.4.3

Personalikulude keskmised määrad. Komitee arvates on lihtsustamist silmas pidades eeliseks võimalus, mille kohaselt saavad osalejad sätestada personalikulude keskmised määrad (artikkel 31-3(a)).

4.4.4

Juhtimiskulud. Vajalikku järjepidevust silmas pidades tervitab komitee ka senist juhtimiskulude 100 %-lise hüvitamise jätkamist. Ettepanek, mille kohaselt peaks senine 7 %-line ülempiir täielikult kaduma, tundub siiski problemaatilisena juhul, kui mõnel teisel viisil ei kehtestata vajalike juhtimiskulude jaoks rangeid määrasid. Õige on küll see, et senine 7 %-line piirmäär osutus just seni nõutud suurte haldus-, kooskõlastuskulude jne tõttu liiga madalaks ning tuleks seetõttu ära kaotada. Teisalt tuleks siiski vältida, et kõikide halduskulude piiramatu hüvitamine viib juhtimiskulude vähendamise asemel nende soovimatu paisumiseni.

4.5

Ülikoolide lisakulud. Vastavalt komisjoni ettepanekule peaks kaduma seni olemas olnud võimalus võtta arvesse ülikoolide või sarnaste uurimisinstituutide puhul 100 % nn lisakuludest või täiendavatest kuludest (Additional Cost) (14). Kuigi selle asemel pakutakse välja teisi arveldusmudeleid, peab komitee kavandatud kaotamist problemaatiliseks. Kõnealustel asutustel puudub reeglina sobiv analüütiline raamatupidamine täiskulude arvestamiseks (Full Cost) (15). Lisaks ei ole komisjoni poolt võimaliku alternatiivina väljapakutud kindlasummaliste väljamaksete (flate-rate) puhul veel võimalik hinnata, kas see mitte ei muuda olukorda selgelt halvemaks, kuna veel ei ole olemas selleks ette nähtud komisjonisiseseid rakenduseeskirju (vt eeltoodut). Seepärast soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee säilitada kõnealustele asutustele (kui neil puudub täiskulude arvestus) praegune lisakulude 100 %-lise hüvitamise kord, seda vähemalt seni, kuni ei ole tagatud, et teised arveldusmudelid (16) ei too endaga kaasa olukorra halvenemist võrreldes senise korraldusega.

4.6

Uurimisinstituutide õiguslik vorm. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et põhiosas riigi poolt rahastatud uurimisinstituute tuleb vaatamata nende õiguslikule vormile kohelda igas suhtes (ja kõikides artiklites, nt artikkel 33-1 ja artikkel 38-2) võrdselt. See tähendab näiteks, et ka eraõiguslikud mittetulunduslikud uurimisinstituudid ja uurimiskeskused, mida põhiosas rahastab riik (17), tuleb võrdsustada avalik-õiguslike instituutidega. Lõpuks on selliste uurimisinstituutide jaoks (liikmesriikide seisukohalt) sobivaima õigusliku vormi valik liikmesriikide õigusloome privileeg ega tohiks mingil juhul viia eristamiseni ühenduse teadusuuringute toetuste jagamisel.

4.7

Intellektuaalomand. Välja pakutud eeskirjade (artiklid 39 kuni 43) puhul tuleks tagada, et Euroopa Liidu maksudest rahastatavate teadusuuringute tulemustel põhinevaid intellektuaalomandi õigusi ei saaks kontrollimatult üle kanda Euroopa Liitu mittekuuluvate välisriikide firmadele.

4.7.1

Open Source-tarkvara. Ühenduselt toetust saanud uurimisprojektide raames välja arendatud tarkvaral on üldiselt praegu võimalus laialdaseks levikuks ja kasutamiseks ning seega potentsiaal sellele järgnevate kommertsversioonide või –teenuste jaoks üksnes siis, kui neid levitatakse kui open source tarkvara. Seepärast tuleks konsortsiumile anda litsentsitingimuste osas võimalikult vabad käed.

4.8

Kasutusõigused. Lepingupartnerite teadmiste (foreground) ja/või taustteave (background) kasutusõiguste (artiklid 48 kuni 52) (18) puhul ei ole tegu lepingupartneri (nt ülikooli või uurimiskeskuse) kõigi teadmiste kasutusõigustega, vaid ainult nende teadmiste kasutusõigustega, mis põhinevad ühisprojektis osaleva(te) organisatsiooniüksus(t)e või rühma(de) tööl või eeltööl ning on teistele osalejatele vajalikud nende töö tegemiseks kaudse meetme raames. Seepärast tervitab komitee artiklit 48, mis võimaldab selgitada antud küsimust iga projekti puhul eraldi ja määrata see lepingupartnerite vahel kindlaks positiivsete ja/või negatiivsete loeteludega  (19). Positiivsete loetelude koostamisega on võimalik lisaks vältida sellise taustteabe olemasolu avalikustamist, mille konfidentsiaalsust on vaja säilitada. Selleks, et mitte viivitada liigselt projekti algusega, oleks siiski mõttekas võimaldada kõnealuste loetelude kindlaksmääramiseks nt kuni 6 kuu pikkune periood alates projekti algusest.

4.9

Teadmiste ja taustteabe kasutustasuta kasutusõigused. Komitee omab kahtlusi eeskirjade suhtes, mis peaksid võimaldama teadmistele ja taustteabele juurdepääsu eranditult ilma kasutustasuta. Komitee soovitab üldiselt tagada projekti osapooltele võimalikult suured vabadused kõige sobivamate kokkulepete sõlmimiseks. Nii võib näiteks osutuda mõttekaks võimaldada ilma kasutustasuta kasutusõigused ka teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajatele.

4.9.1

Taustteave ühe meetme rakendamiseks. Komitee tervitab põhimõtteliselt ettepanekut võimaldada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajatel kasutusõigusi juba olemasolevale taustteabele alati ilma kasutustasuta, kui juurdepääsu on vaja kaudse meetme rakendamiseks. Siiski võib seda liiki välistav korraldus asetada üksikjuhtumitel vastavad teostajad raskustesse. Seepärast soovitab komitee muuta artikli 50-2 viimast lauset (20).

4.9.2

Taustteave uute teadmiste kasutamiseks. Ettepanek võimaldada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajatel kasutusõigusi juba olemasolevale taustteabele alati ilma kasutustasuta, kui juurdepääsu on vaja teadmiste kasutamiseks, on väga problemaatiline. Taustteabe on teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajad omandanud kas nende omavahendite või eelnevalt toetust eraldanud asutuste vahendite eest või siis vastava liikmesriigi riiklike vahendite eest ning seega on need seotud kohustuste ja tingimustega (21). Juhul kui komisjoni välja pakutud eeskiri võetaks kasutusele, eksisteeriks oht, et just eriti võimekad ja suure oskusteabe potentsiaaliga teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajad ei saa või ei soovi osaleda ning oleks seega osalusest välja arvatud. Seepärast soovitab komitee artikli 51-5 välja jätta või seda muuta (22).

4.9.3

“Eesliini” teadustegevus. Olgugi et “eesliini” teadustegevuse puhul on suurel määral tegemist teadus- ja arendustegevusega alusuuringute valdkonnas, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et paljudel juhtudel (23) on alusuuringute ja rakendustegevuse vahelised piirid ähmased. Seepärast on ka siin oodata samu, eelpool nimetatud negatiivseid mõjusid. Seda tuleks ilmtingimata vältida ja vastavalt eeskirjades arvesse võtta. Seepärast soovitab komitee artikli 52-1 välja jätta või seda vastavalt muuta (24).

4.9.4

Konkreetsed rühmad. Komisjoni ettepanekus ei määratleta konkreetsete rühmade tööd. Selles määratluses ei tohiks neid mitte mingil juhul ajada segamini ega võrdsustada eesliini teadustegevusega.

4.10

Vahendite vaba valik. Komitee kordab oma soovitust (25), et projekte ei tohiks algusest alates siduda teatud vahenditega, vaid: “[…] et taotlejad peavad suutma kohandada vahendeid vastavalt konkreetse ülesande jaoks vajalikule projektide optimaalsele struktuurile ja suurusele. Ainult nii on võimalik vältida projektide loomist, mille suurus ja struktuur ei vasta mitte optimaalsetele teaduslik-tehnilistele vajadustele, vaid ettenähtud vahenditele. Vahendid peavad vastama teadus- ja arendustegevuse töötingimustele ja eesmärkidele ning mitte mingil juhul vastupidi.” Seni tuleb eelkõige ka edaspidi võimaldada Specific Targeted Research Projects (STREPs) kasutamist, kuna need on eelkõige sobilikud VKEde ja väikeste uurimisrühmade osalemiseks.

4.11

Kollektiivse finantsvastutuse põhimõtte kadumine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab seda, et kavatsetakse kaotada kollektiivse finantsvastutuse põhimõte. Komitee tuletab meelde, et ta juhtis juba oma kuuendat raamprogrammi käsitlevates vastavates soovitustes (26) tähelepanu kollektiivse finantsvastutuse problemaatikale.

4.11.1

Riskifond. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab sellest tulenevalt ka riskifondi loomist võimalike tagastamata jäetavate summade katmiseks, kuhu makstakse väike osa kaudsete meetmete jaoks ette nähtud toetusvahenditest (artikkel 38-1). Igal juhul oleks soovitav, kui komisjon näitaks hanketeate avaldamisel ära, milline on riskihinnangu alusel kindlaks määratava osa vahemik. Komitee tervitab samuti seda, et ettenähtud eraldisest ülejäävad summad hüvitatakse raamprogrammile taas sihtotstarbelise tuluna.

4.11.2

Vabastus. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab siiski vabastada riskifondi maksetest (vastavalt artiklile 38-2) kõik põhiosas riigi poolt rahastatud uurimisinstituudid (27) ja seda vaatamata nende õiguslikule vormile.

4.11.3

Projekti katkestamine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib ühtlasi tähelepanu (artiklis 18-4) välja pakutud projektipartnerite tehnilisele kollektiivvastutusele. Komitee arvamuse kohaselt tuleb projekti võimaliku katkestamise otsustamise võimalus jätta ka konsortsiumile, seda juhul, kui projekti jätkamine ei ole teaduslik-tehnilistel põhjustel või vastuvõetamatute rahaliste kulutuste tõttu enam põhjendatud või mõistlik. Artikleid 18-4 ja 18-5 tuleb vastavalt muuta.

4.12

Programmikomiteed. Vastavalt komisjoni ettepanekule tuleks programmikomiteed vabastada toetuse saamiseks esitatud projektide kinnitamise kohustusest. Komitee arvamuse kohaselt tuleks seda teha siiski ainult juhul, kui komisjon järgib projekti valikul ekspertide hääletamistulemusi. Teistel juhtudel, samuti tööprogrammide ja eelarve jaotuse kinnitamisel, peaksid vastutavad programmikomiteed edaspidigi oma nõusoleku andma. Kompromisslahendus võiks olla, et pärast hindamise lõpetamist esitatakse programmikomiteele “pakkumiskutse teostamiskava” (call implementation plan), mida programmikomitee arutab ja mille osas ta võtab vastu formaalse otsuse. See ei tooks kaasa ajalist viivitust, sest programmikomitee ei võtaks enam vastu otsuseid üksikute projektide kohta.

4.13

Toetuslepingud. Toetuslepingute osas oluline artikkel 19-8 lähtub Euroopa teadlaste hartast ja teadlaste töölevõtmise juhendist. Komitee viitab sellele, et kõnealusel hartal on kõigest soovituslik iseloom ja seega ei tohi hartat sel viisil siduvaks muuta. Komitee tuletab lisaks meelde, et ta tervitab paljusid hartas sisalduvaid elemente, ent soovitab samas harta läbi vaadata seoses liigse reguleerimisega ja mõningate määratlemata kriteeriumitega (28).

4.14

Euroopa Investeerimispank. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut (ja vastavaid kavandatud eeskirju) anda Euroopa Investeerimispangale toetust, et katta riske, mis on seotud laenudega, mis toetavad seitsmenda raamprogrammi raames püstitatud teadustöö eesmärke. Kõnealuseid laene tuleks kasutada esmajoones tutvustamistegevuseks (näiteks energiauuringute või kaitseuuringute valdkonnas).

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2005) 119 lõplik.

(2)  KOM(2005) 439, 440, 441, 442, 443, 444, 445 lõplik

(3)  ELT C 65, 17.3.2006.

(4)  ELT C 65, 17.3.2006.

(5)  Komisjoni ettepanekus määratletakse mõiste “uurimisinstituut” artiklis 2.3 Teistes kohtades kasutatakse sünonüümidena ka mõisteid “teadusorganisatsioon” või “teadusuuringukeskus”.

(6)  ELT C 110, 30.4.2004.

ELT C 157, 28.6.2005.

ELT C 65, 17.3.2006.

(7)  ELT C 157, 28.6.2005. “Kattuvate või paralleelsete instantside vältimine.

(8)  Minnes kaugemale kõnealuse komisjoni ettepaneku piiridest, oleks lausa soovitav ühtlustada ulatuslikumalt kõigi ühenduse toetusmeetmete maksmise menetlusi, k.a CIP-programm ja struktuurifondid.

(9)  Vt eelmine joonealune märkus.

(10)  CESE 595/2000, punkt 9.8.4, EÜT C 204, 18.7.2000.

(11)  Vt joonealune märkus 6.

(12)  Nagu ka avalike asutuste, kõrgkoolide, keskkoolide ja uurimisinstituutide võrgustumist.

(13)  Sellega seonduvalt viitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma soovitusele viia patendiõiguses taas sisse uudsussoodustus (ingl k grace period), kusjuures teadustööde avaldamise sidumine autoriõigustega ei oleks nõutav. CESE 319/2004, punkt 2.5 jj, ELT C 110, 30.4.2004.

(14)  AC-kulumudel: lepingupartnerite abikõlblike otseste täiendavate kulude hüvitamine, millele lisandub täiendavate kulude mudeli alusel (Additional Cost model, AC) kindlasummaline väljamakse kaudsete kulude jaoks. Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse kuuendas raamprogrammis vastab eeltoodud kindlasummaline väljamakse 20 %-le kõigist otsestest täiendavatest kuludest, millest arvestatakse maha alltöövõtuga seotud kulud.

(15)  FC- kulumudel: lepingupartnerite abikõlblike otseste ja kaudsete kulude hüvitamine täiskulumudeli alusel (Full Cost model, FC); erijuhul FCF-kulumudel: lepingupartnerite abikõlblike otseste kulude hüvitamine, millele lisandub kindlasummalise täiskulude mudeli alusel (Full Cost Flat rate model, FCF) kindlasummaline väljamakse kaudsete kulude jaoks. Kindlasummaline väljamakse vastab 20 %-le kõigist otsestest kuludest, millest arvestatakse maha alltöövõtuga seotud kulud. Kuuendas raamprogrammis arvestatakse kogukulusid kõigi kolme kulumudeli (FC, FCF ja AC) puhul lihtsalt kui otseste kulude ja kaudsete kulude summat.

(16)  Võimalik kindlasummaline väljamakse (flate rate) artiklis 32 kirjeldatud kaudsete kulude katteks (overhead) tuleks kehtestada ka uurimis-ja arendustegevusele koos vähemalt 20 % abikõlblike otseste kuludega, millest arvestatakse maha alltöövõtuga seotud kulud. Kõnealune korraldus kehtis juba kuuendas raamprogrammis FCF- ja AC-arveldussüsteemi kasutajatele ja see tuleks säilitada järjepidevuse huvides ja eelkõige selleks, et olla õiglane osalevate organisatsioonide erinevate raamatupidamissüsteemide suhtes.

(17)  Saksamaal on sellised uurimisinstituudid näiteks Helmholtz-Gemeinschaft, Fraunhofer-Gesellschaft, Leibniz-Gemeinschaft või Max-Planck-Gesellschaft.

(18)  Komitee viitab sellele, et komisjoni ettepaneku saksakeelses versioonis sisalduvad artiklites 50-1 ja 51-1 tõlkevead võrreldes inglisekeelse versiooniga. Käesolev komitee arvamus lähtub siinkohal korrektsest inglisekeelsest versioonist!

(19)  Positiivne loetelu: Loetelu, mis sisaldab kõiki neid teadmisi või teadmiste valdkondi, millele tuleb võimaldada juurdepääs. Negatiivne loetelu: Loetelu, mis sisaldab kõiki neid teadmisi või teadmiste valdkondi, millele EI võimaldata juurdepääs.

(20)  Üks võimalik ettepanek artikli 50-2 muutmiseks oleks järgmine: “However, RTD Performers shall grant access rights to background on a royalty-free basis, unless for justified exceptions otherwise agreed by all participants before their accession to the grant agreement.”

(21)  Näiteks Saksamaal on olemas ka seadus töötajate leiutiste reguleerimiseks.

(22)  Üks võimalik ettepanek oleks järgmine: “RTD-Performers shall grant access rights to background needed to use the foreground generated in the indirect action on a royalty-free basis unless otherwise agreed by all participants before their accession to the grant agreement.”

(23)  Näiteks mikrobioloogia, laser, info- ja sidetehnoloogia.

(24)  Artikli 52-1 võiks näiteks ümber sõnastada järgmiselt: “In the case of frontier research actions, access rights to foreground for the implementation of the project shall be granted royalty-free. Access rights to foreground for use shall be under fair and reasonable conditions or royalty-free as agreed by all participants before their accession to the grant agreement”.

(25)  Punkt 3.4, ELT C 157, 28.6.2005.

(26)  ELT C 94, 18.4.2002.

(27)  Vt eelpool: Kõikide põhiosas riigi poolt rahastatavate uurimisinstituutide võrdne kohtlemine.

(28)  ELT C 65, 17.3.2006.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/41


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu määrus (Euratom), millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Aatomienergiaühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2011) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad”

KOM(2006) 42 lõplik -2006/0014 (CNS)

(2006/C 309/09)

8. märtsil 2006 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 7 ja 10 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses eespool mainitud ettepanek.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni arvamus võeti vastu 31. mail 2006. Raportöör oli hr PEZZINI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.—6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

EMSK tervitab komisjoni ettepanekuid ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide uute osalemiseeskirjade kohta seitsmenda raamprogrammi (2007–2011) tuumaenergiaalases teadus-, arendus- ja koolitustegevuses ning asjaomaste uurimistulemuste levitamise eeskirjade kohta.

1.2

Ettepanekute eesmärk on lihtsustada ja ratsionaliseerida menetlusi ja meetodeid, et kindlustada 2005. aasta Euroopa Ülemkogudel ja 2006. aasta märtsi Ülemkogul läbivaadatud Lissaboni strateegia elluviimine ning vastata teadusuuringute erinevate osalejate ja lõppkasutajate vajadustele. Samas saab lõpliku hinnangu kõnealustele meetmetele anda alles pärast eeskirjade rakendamise lõppu.

1.3

Komisjoni ettepanekud on kuni III peatükini, viimane kaasa arvatud, peaaegu identsed ettepanekutega, mis tehti teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse seitsmenda raamprogrammi tuumaenergiavälise valdkonna kohta (1), kuigi numeratsioon on teistsugune (2). Seega viitab komitee oma arvamusele kõnealusel teemal ning kordab ja rõhutab selles esitatud märkuseid (3), mis puudutavad hetkel läbivaadatava ettepaneku teksti kuni III peatükini, viimane kaasa arvatud.

1.4

Komitee on seisukohal, et Euroopa termotuumasünteesiprogramm on musternäide ühenduse jõupingutuste ning täielikult koordineeritud tegevuse tõelisest integreerimisest Euroopa termotuumasünteesi arendamise kokkuleppe ja assotsiatsioonilepingute raames.

1.4.1

Kõnealusel programmil on võtmeroll Euroopa Liidu termotuumaenergeetika alastes teadusuuringutes. Programmil on ühenduse jätkuv toetus rahaliste vahendite ja inimkapitali näol ning tänu ITER/DEMO (4) projektile edendab see märkimisväärselt keskkonna säästvat arengut.

1.5

Komitee on veendunud, et tuumaenergia (5), mille baasil toodetakse praegu keskmiselt üks kolmandik Euroopa Liidu elektrienergiast (6), edendab energiavarustuse sõltumatust ja energiajulgeolekut (7) ning Euroopa majanduse arengu jätkusuutlikkust vastavalt Kyoto kokkulepetele. Selle eeltingimus on paremate, tõhusamate ja turvalisemate jäätmekäitlusstandardite rakendamine ning konkurentsivõimelise Euroopa teadus- ja tootmistegevuse arendamine tuumatehnoloogia ja teenuste valdkonnas.

1.6

Komitee peab ühenduse rahastamise taset teaduseuuringute, koolituse, esitlustegevuse, koordineerimise ja toetamise, pädevusvõrgustike ning termotuumaenergeetika alase teadusuuringute valdkonnas asjakohaseks.

1.6.1

EMSK arvates on oluline toetada keskkonnasõbralike ja turvaliste tehnoloogiate uurimist ja rakendamist, võttes arvesse eri liikmesriikide nõudeid ja tingimusi. Selles mõttes pooldab komitee erinevate liikmesriikide otsuse austamist, kes ei näe tuumaenergias lahendust oma tulevase energiavajaduse katmiseks ning arvestavad sellega ka uurimisprogrammides.

1.7

EMSK rõhutab koolitustegevuste ja -programmide rolli teadlaste karjääri arendamisel ning toonitab, et kõnealused tegevused on eriti olulised erasektori, kodanikuühiskonna ja laiema avalikkuse seisukohalt.

1.8

EMSK on seisukohal, et Euratomi seitsmendas raamprogrammis ja selle eriprogrammides osalemiseks on hädavajalik lihtne, üheselt mõistetav, selge ja läbipaistev eeskirjade raamistik. Kõige olulisem on, et eeskirjad annaksid võimalikele osalejatele (eelkõige väiksematele) kindlustunde juurdepääsu, hindamist ja valikut ning kokkulepete sõlmimist ja projektide haldamist käsitlevate põhimõtete ja kriteeriumide osas.

1.8.1

EMSK väljendab kahetsust, et määruse ettepanekus ei arvestata alati kõnealust aspekti, ning on seisukohal, et pärast mõistlikku ajavahemikku peaksid sõltumatud eksperdid nimetatud eeskirjade tõhusust jälgima ja kõnealune hindamisaruanne tuleks esitada nõukogule ja komiteele.

1.9

Komitee leiab, et Euroopa maksumaksjate raha kasutamisele vastutasu tagamiseks on vältimatu uurimistulemuste rakendamine ja levitamine. Seega juhib komitee tähelepanu sellele, et alati tuleb leida sobiv tasakaal ühelt poolt ühenduse huvide ja liikmesriikide seisukohalt oluliste probleemide (k.a kaitse valdkonnas) ning intellektuaalse ja tööstusliku omandi kaitse, ja teiselt poolt sama oluliste riskide vahel, mis kaasnevad teadusliku ja tehnilise teabe ebapiisava levitamisega asjaomases sektoris.

1.9.1

Lisaks arvab komitee, et oluline on laiendada IPR kasutajatoe tegevust. Sellega kindlustatakse õigeaegne ja aktiivne abi toetuslepingute võimalikele osapooltele, kaudsed meetmed teadlaste koolituse ja karjääri arendamise toetamiseks ning konsortsiumikokkulepete ettevalmistamine ja allkirjastamine.

2.   Põhjendused

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et kõnealust teemat hakati aegsasti käsitlema, ning on täiesti teadlik oma ainupädevusest Euratomi asutamislepingut puudutavate küsimuste konsulteerimisel. EMSK peab nimetatud pädevusi väga oluliseks, kuna tuumaenergia on ühiskonna jaoks äärmiselt tundlik teema, mille kohta tuleb edastada asjakohast teavet ning mis vajab konsulteerimist.

2.2

Aatomienergiaga seonduvad väga tõsised probleemid, mis puudutavad kodanike osalemist, sellega kaasnevaid ulatuslikke riske ning tuumajäätmete käitlust.

2.2.1

EMSK kutsub üles selgelt väljendama kavatsust täiustada antud valdkonna tegevuse ja ohutuse hindamise mudeleid alaliste teavitamis-, konsulteerimis- ning koolitusmehhanismide abil.

2.2.2

Haldusprotsessi tuleb parandada, et määratleda parimad strateegilised võimalused ning reageerida kodanike hirmudele seoses tuumaenergia kasutamise ning selle pikaajaliste tagajärgedega.

2.3

Komitee on juba väljendanud oma seisukohta (8) haldusmenetluse lihtsustamist (9) ning sellega seotud jõupingutuste vähendamist käsitlevate komisjoni ettepanekute osas, mis esitati 6. aprillil 2005 vastuvõetud otsuse ettepanekutes Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi ja Euratomi seitsmenda raamprogrammi kohta.

2.3.1

Komisjon tõi välja seitse põhimeedet kui olulist edutegurit, mille rakendamine on vajalik seitsmenda raamprogrammi juurdepääsu, selles osalemise ja selle haldusmenetluste lihtsustamiseks. Seoses sellega tõdes EMSK, et “praegune taotluste esitamise ja heakskiidumenetlustega seotud töö- ja rahakulu on liiga suur ja tekitab probleeme teadusasutustes ja tööstusettevõtetes töötavatele kasutajatele. Euroopa teadusprogrammis osalemine, kaasa arvatud taotluse esitamise risk, peab end osalejate jaoks ära tasuma” (10).

2.3.2

Samuti rõhutas EMSK, et oluline on “VKEsid uurimis-, arendus- ja uuendustegevusse veelgi tihedamalt kaasata”, ning seda, et “uute kõrgtehnoloogiliste toodete arendamiseks ja turustamiseks loodud VKEde eduks on eelkõige vajalik ka piisav stardikapital ja riskikapital.” Ning et “...menetluste suurusjärk peab olema siiski realiseeritav ja VKEdele kohane” (11).

2.3.3

Komisjoni teenistused tõid reguleerimismenetluste osas välja järgmised aspektid:

piirata tuleb rahastamissüsteemide hulka; need peavad tagama kuuenda raamprogrammi vahendite jätkuvuse ning võimaldama kasutamisel suuremat paindlikkust;

õigeaegselt tuleb edastada tõhusat, terviklikku, selget ja üheselt mõistetavat teavet ühenduse seitsmenda raamprogrammi ja Euratomi seitsmenda raamprogrammi rakenduseesmärkide ja -sätete kohta;

tuleb ratsionaliseerida osalejate poolt nõutavat teavet, laiendada kaheetapilist menetlust ning kasutada süstemaatiliselt infotehnoloogia vahendeid;

tuleb kaitsta Euroopa Liidu finantshuve, ilma et sellega kaasneks liigne koormus osalejatele. Eelkontrollide teostamine tuleb viia miinimumini ning need peavad toimuma ühtsete ja eelnevalt kokkulepitud kriteeriumide alusel;

konsortsiumidele tuleb tagada tegevusvabadus, kasutades selleks suurimat paindlikkust võimaldavaid lepinguid ning suures ulatuses ühekordseid summeeritud väljamakseid, võttes aluseks eelnevalt määratletud kulud ning sõltumatu välishinnangu;

tuleb kiirendada valikumenetlusi, asendades komiteemenetluse lihtsama teavitamismenetlusega;

teadus- ja arendustegevuseks ettenähtud eraldisi tuleb kasutada tõhusamalt ning see peab toimuma kooskõlas vahenditega, mis on ettenähtud teistele Lissaboni strateegia raames toetatavatele poliitikavaldkondadele. lisaks tuleb vähendada teadus- ja arendustegevuse projektidega seotud ühenduse halduskulusid;

tuleb lihtsustada ühenduse rahastamismudeleid ning ulatuslikumalt kasutada kindlasummalist rahastamist;

tuleb kaotada praegu kasutatavad kuluaruanded, mis on osutunud liiga keeruliseks, ning selgitada abikõlblike kulude mõistet;

tuleb määratleda ühenduse rahalise toetuse määr valdkondade kaupa (teadusuuringud, arendustegevus, esitlemine, koolitus, tulemuste levitamine ja kasutamine, teadmiste edastamine jne). Määrad seotakse üksikute tegevustega, kusjuures igale tegevusvaldkonnale nähakse ette ülemmäär, mis kehtib konsortsiumile ja mitte üksikule osalejale.

2.4

Lisaks sisaldab praegune määruse ettepanek eelmisega (12) võrreldes mitmeid muutusi, eelkõige järgmistes punktides: ettepaneku eesmärk; määratlused; konfidentsiaalsus; ettepanekute hindamine, valik ja määramine; rahalise toetuse erinevad vormid; kulude hüvitamine; ühenduse toetuse ülemmäärad; konsortsiumi riskid; levitamine, kasutamine ja juurdepääsu õigus; erisätted Euroopa termotuumasünteesi arendamise kokkuleppe ja töötajate liikuvuse kokkuleppe jaoks.

2.4.1

Ettepanek nende lõigete osas, mis ühtivad praeguse ettepaneku ja EÜ seitsmenda raamprogrammi vastava ettepaneku lõigetega (Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad (13)), viitab komitee arvamusele, mis koostatakse viimatimainitud ettepaneku kohta (14).

2.5

Komitee nõustub tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse rahastamisele seatud ülempiiridega. Eelkõige tervitab komitee asjaolu, et komisjoni toetuse ülemmäärad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, avalik-õiguslikele asutustele, haridusasutustele, ülikoolidele ja teadusasutustele tõusevad 50 %-lt 75 %-le (15). Samuti tervitab komitee asjaolu, et koordineerivate ja toetavate meetmete ning teadlaste koolituse ja karjääri kujundamisele suunatud meetmete puhul võib komisjoni toetus ulatuda maksimaalselt kuni 100 %-ni kõigist abikõlblikest kuludest.

2.5.1

Komitee soovitab ka lisada ettepanekule tabeli, milles oleks ära toodud erinevad meetmed ning vastav maksimaalne toetusmäär, samuti võimalus toetuste kombineerimiseks teiste ühenduse abi vormidega (struktuurifondid jne), eriti teadusuuringute infrastruktuuride puhul.

3.   Üldised märkused Euratomi seitsmendas raamprogrammis osalemise eeskirjade kohta

3.1

EMSK arvates on oluline tagada, et Euratomi seitsmendas raamprogrammis ja selle eriprogrammides sisalduvad osalemise eeskirjad moodustaksid lihtsa, üheselt mõistetava, selge ja läbipaistva raamistiku ning et eeskirjad oleksid tõlgitud kõikidesse ühenduse ametlikesse keeltesse. Raamistik peaks looma võimalikele (eelkõige väikestele) osalejatele kindlustunde kättesaadavust, osalemistingimusi, projekti ettepanekute esitamist ja hindamist, toetuse erinevaid vorme, lepingulisi kohustusi, ühenduse kaasrahastamise määrasid ja süsteeme, tööstusliku ja intellektuaalse omandi kaitset ning teadmiste rakendamist ja levitamist puudutavate põhimõtete ja kriteeriumide osas. Lisaks tuleb arvestada termotuumaenergeetika valdkonna erisätteid.

3.1.1

Eelkõige soovitab komitee taas inkorporeerida artiklis 14 nimetatud kaudsete meetmete valiku- ja toetuse määramise kriteeriumid (välja arvatud varem määratud kriteeriumid). Need üldised kriteeriumi on järgmised:

teaduslik ja tehnoloogiline pädevus ja uuendustegevuse aste;

võime viia kaudne meede edukalt ellu ja tagada ressursside ja pädevuse tõhus haldamine;

eriprogrammi ja tööprogrammi eesmärkide asjakohasus;

Euroopa lisaväärtus, hangitud ressursside piisavus ja panus ühenduse poliitikasse;

teadmiste kasutamise ja levitamise kava kvaliteet, uuendustegevuse edendamise potentsiaal ja selge kava intellektuaalomandi haldamiseks;

eetikapõhimõtete ja soolise võrdõiguslikkuse austamine.

3.2

Komitee on juba väljendanud oma seisukohta ühenduse tuumaenergiaalase raamprogrammi lihtsustamise ja ratsionaliseerimise üldiste küsimuste kohta, seda nii oma arvamustes Euratomi seitsmenda raamprogrammi kohta kui kahte eriprogrammi käsitlevas arvamuses. Kõnealused eriprogrammid hõlmavad tuumaenergiat, kus eriline rõhuasetus on termotuumaenergeetika alastel teadusuuringutel, ning teadusuuringute ühiskeskuse tuumaenergiaalast teadustegevust. Samuti koostab komitee arvamuse komisjoni ettepaneku kohta, mis käsitleb ühenduse väljapoole tuumaenergeetika valdkonda jäävate teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis osalemist (16).

3.3

Euratomi programmi puudutavate eeskirjade osas peab komitee eriti oluliseks taotluste esitamise formaalsuste radikaalsema lihtsustamise vajadust.

3.3.1

Komiteel on hea meel tõdeda, et Euratomi kuuendas raamprogrammis varem sisaldunud ühine vastutus, mis kujutanuks endast olulist takistust väikeste ja keskmise suurusega osalejate (ettevõtted, ülikoolid jne) osalemisele, jäeti praegusest ettepanekust välja. Selle asemel võib komisjon kinni pidada umbes 1 % ühenduse rahalisest toetusest (17), et katta tagasimaksmisele kuuluvaid, kuid osalejate poolt maksmata jäänud summasid (artikkel 37). Euratomi sektoris võib märkimisväärse osa teadustegevusest üle kanda väikestele ja keskmise suurusega osalejatele, kelle osalemist oleks kõnealune eeskiri tõsiselt takistanud.

3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee suhtub ettevaatusega ettepaneku enam kui 50 artiklis sätestatud osalemiseeskirjades tehtavate võimalike erandite suurde arvu. Samuti on arvukalt võimalusi erinevate kriteeriumide ja sätete määratlemiseks iga-aastastes tööprogrammides, eriprogrammides ja projektiettepanekute esitamise kutsetes. Kõnealused erandid puudutavad eelkõige: osalejate arvu ja lisatingimusi (artikkel 11); hindamise, valiku ja toetuse määramise põhimõtteid (artikkel 14, lõige 1); erandeid pakkumismenetluste avaldamises (artikkel 13); hindamiskriteeriume, mille puhul on võimalik määratleda täiendavad erikriteeriumid (artikkel 14, lõige 2); ühenduse rahalist toetust pädevusvõrgustikele (artikkel 34, lõiked 1 ja 3).

3.4.1

Seoses pädevusvõrgustikega on komiteel tõsised kahtlused kindla summa vormis rahastamise osas, sest see võib olla fiktiivne ja täiesti ebareaalne. See võib kahjustada pädevusvõrgustike arengut, mis on vajalikud programmis sätestatud erieesmärkide saavutamiseks.

3.5

Komitee toonitab, et halduse vajalik paindlikkus ning üksikprojektide vajaduste määratlemine ei tohi nõrgendada osalemisnõuete, eelnevalt määratletud hindamis- ja valikukriteeriumide ning kindla rahastamise ja kaasrahastamise selgust, kindlust ja läbipaistvust.

3.6

Komitee on seisukohal, et kui toetuslepingus võimaldatakse teaduskonsortsiumil kasutada pakkumiskutseid teatud tööde tegemiseks või teatud tegevuste laiendamiseks, tuleks pakkumiskutsed avaldada vastavalt komisjoni eeskirjadele, tagamaks maksimaalne läbipaistvus ja juurdepääs teabele.

3.7

EMSK toonitab programmide ja kaudsete teadus-, esitlus-, koordineerimis- ja koolitustegevuste järelevalve- ja kontrollisätete olulisust tuumaenergeetika valdkonnas. Samuti teeb komitee ettepaneku kehtestada kõnealustele tegevustele ning pakkumiskutsete korraldamisele, lepingute hindamisele, valikule ja järelevalvele ning toetatavate projektide auditeerimisele kulutuste ülempiir.Kõnealune kulude ülempiir ei tohiks kogumahus ületada 7-10 % Euratomi seitsmendaks raamprogrammiks ettenähtud koguvahenditest. Eesmärk on kulutada vahendite põhiosa tegelikele prioriteetsetele tegevustele (teadusuuringud, esitlus, koolitus) ning praktiliste, konkreetsete ja turukõlblike tulemuste saavutamisele, mis on ühenduse teadusuuringute raamprogrammi lõppeesmärgid.

3.7.1

Selles kontekstis soovitab EMSK, et IDABC (18) raamistikus säilitatakse järelevalve tulemuste koostamine, arhiveerimine ja haldamine integreeritud andmebaasis.

3.8

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut toetuse võimalike vormide osas: abikõlblike kulude hüvitamine kindlasummalise rahastamise või ühekordsete summeeritud väljamaksetena. Siiski leiab komitee, et välja tuleks selgitada sobivaim meetod, võttes muuhulgas arvesse abikõlblike kulude lihtsustamist. Määrusele tuleks lisada erinevate võimaluste loend, mis muudaks selle võimalikele kasutajatele paremini mõistetavaks.

3.9

Komitee soovitab koondada artiklites 32 ja 34 kirjeldatud ühenduse rahalise toetuse erinevad vormid ning lisada need ettepanekule. Kõnealune tabel peaks sisaldama rahastamise ülemmäärasid ning võimalusi nende kombineerimiseks (eriti teadusuuringute infrastruktuuri puhul) struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidest, Euroopa Investeerimispangalt ja Euroopa Investeerimisfondilt saadava toetusega. Seejuures ei tohi unustada JEREMIE algatuse (19) sätteid, mis peaksid lihtsustama väiksemate osalejate osalemist Euratomi seitsmenda raamprogrammi meetmetes.

3.10

Komitee arvates on lisaks omandatud ja eelnevate teadmiste eristamisele ning erandite tegemisele militaarsetes ja julgeolekuga seotud küsimustes vältimatu, et levitamist, kasutamist ning kasutusõigusi käsitlevate pakutud eeskirjade kontekstis laiendataks IPR kasutajatoe tegevust. Sellega kindlustatakse õigeaegne ja aktiivne abi toetuslepingute võimalikele osapooltele (vt artikkel 18, lõiked 5 ja 6 ning artiklid 19 ja 21), kaudsed meetmed teadlaste koolituse ja karjääri arendamise toetamiseks ning selliste konsortsiumikokkulepete ettevalmistamine ja allkirjastamine, mis sätestavad täiendavad eeskirjad tulemuste ja intellektuaalomandi õiguste levitamiseks ja kasutamiseks (artikkel 23).

3.11

Termotuumaenergeetika alaste teadusuuringute osas rõhutas komitee eelmainitud kahes arvamuses kontrollitud termotuumasünteesi puudutavate teadusuuringute, ITERi projekti, ettevalmistava programmi (DEMO) ja plasma hoidmise kontseptsiooni olulisust (20).

3.11.1

EMSK võtab teadmiseks, et ülalmainitud valdkonna ühenduse rahalise toetuse pakutud aastane baasmäär ei tohiks kogu Euratomi seitsmenda raamprogrammi kestel ületada 20 %. Komitee arvates on kõnealune määr vajalik, et liikmesriigid annaksid olulise panuse hästikoordineeritud (vt punkt 1.4) ühenduse programmi, pakkudes asendamatu baasi, toetuspinna ja sisendi ITERi ühisettevõttele ja DEMO-algatusele. Kuigi kõnealune määr võib olla sobiv alguses, on küsitav, kas sellest piisab kogu programmi vältel, et see motiveeriks liikmesriike omalt poolt andma piisavaid ja vajalikke rahalisi vahendeid. Seega soovitab komitee, et ettevaatusabinõuna tõstetakse määr 25 %-ni, mis oleks ikka veel ainult pool või kolmandik (artikli 32 lõige 1) toetusest, mida ühendus muidu annaks. Lisaks sellele on komitee seisukohal, et neid ülempiire tuleks reeglina ka kohaldada.

3.11.2

Seoses ettepanekuga kehtestada toetuse 40 % ülempiiri ühistele eriprojektidele assotsiatsioonilepingute valdkonnas, kusjuures eelisjärjekorras saavad toetust ITER/DEMO algatused ning töötajate liikuvuse kokkuleppe raames korraldatavad algatused, kahtleb komitee, kas pikas perspektiivis on kõnealune määr piisav, et liikmesriigid annaksid soovitud projektidele või meetmetele vajalikud rahalised vahendid. Komitee viitab artikli 52 lõikele 2.

4.   Konkreetsed märkused

4.1

Komitee peab küsitavaks 1. alajaost (“Konkursikutsed”) sätte väljajätmist, mille kohaselt võidi enne konkursikutset esitada osalemiskutse, mis võimaldab täpselt määratleda ja hinnata meetme eesmärke ja nõudeid. Samuti võimaldab see vältida ebavajalikke halduskulusid, mis tekivad ettepanekute koostamisel, mida ei saa vastu võtta, ning nende esitamisel komisjonile ja sõltumatutele hindajatele valimiseks ja hindamiseks.

4.2

Osalemiskutsetega seoses võiks taotlejatele korraldada teabepäevi, mille abil kaasata võimalikke teaduslikke ja tööstuslikke kasutajaid ulatuslikumalt ühenduse tuumaenergeetika alaste teadusuuringute meetmete määratlemisse.

4.3

EMSK juhib tähelepanu võimalikele ohtudele, mis on seotud teadusliku ja tehnilise teabe ebapiisava levitamisega kõnealuses sektoris. Komitee arvates tuleks siin küll võtta teatavaid ennetusmeetmeid, kuid puudub vajadus valdkonna täielikuks välistamiseks. Praktikas võiks see tähendada ülitäpselt määratletud tehnilise protokolli koostamist teabe sisu ja levitamise meetodite kohta, võttes arvesse ohutuse nõudeid ja usaldusväärsust ning tagades samas suurima võimaliku läbipaistvusse.

4.4

EMSK arvates tuleks tutvustada vajalike tingimuste täitmise ja osalejate õigusliku staatuse kontrollimise korda ning seda laialdaselt levitada. Sarnaselt peaksid kõigile teadusuuringutes osalejatele olema kättesaadavad selged ja üheselt mõistetavad eeskirjad lihtsustatud menetlustest ettepanekute kaheetapilise esitamise ning mõlema etapi hindamiskriteeriumide ja -nõuete kohta.

4.4.1

Kõnealused eeskirjad peaksid olema kättesaadavad mitte ainult hindamisekspertidele, vaid ka projektide esitajatele ning need peaksid põhinema üheselt mõistetavatel ja ühtsetel kriteeriumidel.

4.5

EMSK on seisukohal, et tuumaenergia turvalisuse/usaldusväärsuse alased koolitused ja teabealgatused on vajalikud nii teadlastele kui kodanikuühiskonna esindajatele ja laiale avalikkusele. Lisaks tuleb tugevdada vahendeid ja meetmeid kindlate ja usaldusväärsete mudelite arendamiseks, mille abil oleks võimalik hinnata aatomienergia usaldusväärsust ja turvalisust.

4.6

Uurimistulemuste hindamise, levitamise ning intellektuaalse ja tööstusliku omandi õiguste kaitse osas tuleks rakendada eeskirju ja kaitseabinõusid, mis sisalduvad määruse ettepanekus, toetuslepingutes, konsortsiumilepingutes, Euratomi lepingu artiklis 24 ja teistes sätetes  (21), assotsiatsioonilepingutes, Euroopa termotuumasünteesi arendamise kokkuleppes, ITERi projektiks ettenähtud Euroopa ühisettevõtte ning asjaomastes rahvusvahelistes kokkulepetes ning ka mitmepoolsetes kokkulepetes, nagu töötajate liikuvuse kokkulepe. Lisaks leiab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et võimalikult ulatuslikult tuleks levitada ka muudetud IPR-Euratomi juhist taotluse esitajatele, milles tuuakse selgelt ja avatult välja võimalike osalejate kohustused ja neile avanevad võimalused Euratomi seitsmenda raamprogrammi raames teostatava teadus-, esitlus-, koolitus- ja arendustegevuse valdkonnas.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2005) 705 lõplik

(2)  On mõned erandid: nt “eesliini” uurimisprojektid.

(3)  Näiteks käsitlesid märkused järgmist: uurimisinstituutide õiguslik seisund, tulemustele juurdepääsu õigused, intellektuaalomandi õigused, kulude hüvitamine, rahastamise kord ja lihtsustamine, toetuse liigid ja üldised põhimõtted, millel põhineb Euroopa teadlaste harta.

(4)  Vt ka punkt 3.11.

(5)  ELT C 110, 30.4.2004, raportöör: hr Cambus.

(6)  2004. aastal 25-liikmelises Euroopa Liidus toodetud energia: tuumaenergia 31,2 %, maagaas 24,3 %, toornafta 17,1 %, kivisüsi 13,1 %, pruunsüsi 10,2 %, primaarenergia 4,1 %. Samal ajal tarbitud energia: toornafta 39,2 %, maagaas 25,4 %, tuumaenergia 14,8 %, kivisüsi 13,7 %, pruunsüsi 4,9 %, primaarenergia 2,0 % (Eurostat, Energia 5/2006).

(7)  2004. aastal oli energiavarustuse sõltuvust kajastav energia koguimport 25-liikmelises Euroopas 53,8 %, milles toornafta ja naftasaaduste osakaal oli 33,2 %. Energiasõltuvus Euroopa Liidu neljas suuremas liikmesriigis: Itaalia 87,7 %, Saksamaa 64,6 %, Prantsusmaa 54,3 %, Ühendkuningriik 5,2 %. Ainus energiaimpordist mittesõltuv liikmesriik on Taani, mille energiasõltuvuse määr on –53,5 % (Eurostat, Energia 5/2006).

(8)  KOM(2005) 119 lõplik — SEC(2005) 430/431, 6.42005.

(9)  ELT C 65, 17.3.2006, raportöör: hr Wolf.

(10)  ELT C 65, 17.3.2006, punkt 1.11, raportöör: hr Wolf.

(11)  ELT C 65, 17.3.2006, punkt 1.12, raportöör: hr Wolf.

(12)  Nõukogu määrus nr 2322/2002 (Euratom).

(13)  KOM(2005) 705 lõplik, 23.12.2005.

(14)  CESE 557/2006 (INT/309); raportöör: hr Wolf.

(15)  CESE 557/2006, punkt (INT/309); raportöör: hr Wolf.

(16)  Vt ka joonealune märkus 9.

(17)  CESE 557/2006, punkt 4.11.2 (INT/309); raportöör: hr Wolf.

(18)  Arvamus IDABC kohta, ELT C 30.3.2004 (koostalitlusvõimeline Euroopa e-valitsuse teenuste osutamine riiklikele haldusorganitele, ettevõtetele ja kodanikele).

(19)  ELT C 110, 9.5.2006, raportöör: hr Pezzini.

(20)  ELT C 65, 17.3.2006, punkt 6.11 jj; raportöör: hr Wolf.

(21)  Vt ka joonealune märkus 10.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/46


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 4056/86, millega nähakse ette üksikasjalikud eeskirjad asutamislepingu artiklite 85 ja 86 rakendamiseks meretranspordis, ja muudetakse määrust (EÜ) nr 1/2003 seoses selle rakendusala laiendamisega kabotaažile ja rahvusvahelistele trampteenustele”

KOM(2005) 651 lõplik/2 — 2005/0264 (CNS)

(2006/C 309/10)

10. veebruaril 2006 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 83 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses eespool mainitud ettepanek.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 30. mail 2006. Raportöör oli pr Bredima–Savopoulou.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.-6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 7.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ettepanekut laiendada määruse nr 1/2003 (1) konkurentsialaseid menetluseeskirju trampteenuste ja kabotaaži sektoritele. Komitee on rahul komisjoni ja laevandustööstuse jätkuvate aruteludega seoses artiklite 81 ja 82 kohaldamisega trampteenustele. Kuna trampteenuste sektoris puuduvad kaebused ja õiguslikud pretsedendid, on vaja rohkem teavet kõnealuse sektori toimimise ja kokkulepete kohta. Seetõttu tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni algatust käivitada uurimus trampteenuste sektori majanduslike ja õiguslike põhijoonte kohta. Õiguskindluse huvides soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjonil anda suuniseid (enne määruse nr 1/2003 väljajätmise tühistamist) eri liiki koostöölepingute isehindamise kohta trampteenuste sektoris, seda nende vastavuse osas Euroopa Liidu konkurentsieeskirjadele.

1.2

Seoses liinilaevandussektoriga märgib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ära komisjoni ettepaneku tunnistada kehtetuks liinilaevanduskonverentside grupierand EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjadest, kuna neli EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kumulatiivset tingimust ei ole täidetud. Komisjon on seisukohal, et kehtetuks tunnistamine toob kaasa madalamad veokulud, säilitades samas usaldusväärsed teenused kõigil kaubateedel, ning tugevdab Euroopa tööstuse konkurentsivõimet. Komitee jääb äraootavale seisukohale, et näha, kas grupierandi kehtetuks tunnistamisel on jätkusuutlik mõju.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil võtta liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamisel lisaks konkurentsiteguritele arvesse ka ohutuse aspekti (laevaliikluse kvaliteedi langus seoses Euroopa Liidu lipu alt lahkumisega).

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil võtta liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamisel lisaks konkurentsiteguritele arvesse ka inimressursside aspekti (mõju Euroopa meremeeste tööhõivele).

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära komisjoni kavatsuse avaldada asjakohased suunised konkurentsi kohta merendussektoris, et aidata sujuvalt üle minna täielikule konkurentsile. Komisjon kavatseb suunised teatavaks teha 2007. aasta lõpuks. Enne suuniste teatavakstegemist avaldab komisjon septembris 2006 suuniste koostamise vaheetapina töödokumendi liinilaevanduse kohta. Komitee kutsub komisjoni üles koostama suunised tihedas kontaktis asjaomaste sidusrühmadega ning teavitama vastavalt asjakohaseid ELi institutsioone.

1.6

Komisjoni ettepanek on 2003. aastal alanud läbivaatamisprotsessi tulemus, mis hõlmas kõiki asjaomaseid ELi institutsioone ja sidusrühmi. Komisjon tellis ka kolm uurimust sõltumatutelt konsultantidelt, kes tegelesid grupierandi kehtetuks tunnistamise tagajärgedega ning kelle järeldused avaldati konkurentsivõime peadirektoraadi kodulehel.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära ka tõsiasja, et komisjoni ettepanek liinilaevanduse grupierandi kehtetuks tunnistamise kohta põhineb ainult EÜ asutamislepingu artiklil 83 (konkurentsieeskirjad), samas kui määruse nr 4056/86 õiguslikuks aluseks olid nii EÜ asutamislepingu artikkel 83 (konkurentsieeskirjad) kui artikli 80 lõige 2 (transpordipoliitika). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks saada Euroopa Kohtult ja Euroopa Parlamendi õigusteenistuselt teavet selle kohta, kas transpordiküsimused on konkurentsiküsimustega ühendatud ning kas viimane jääb kahese õigusliku aluse osas oma eelmises arvamuses esitatud seisukoha juurde (2).

1.8

Oletades, et tulevikus võivad tekkida kollisioonid seoses teiste jurisdiktsioonide õiguslike vahenditega, soovitab komitee komisjonil töötada välja mehhanism kõnealuste probleemide lahendamiseks. Kõnealune nõupidamismehhanism vähendaks pingeid ja aitaks leida rahvusvahelisel tasandil kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära, et komisjon tunnistab, et konkurentsõigust ei rakendata maailma kõigis jurisdiktsioonides ühtmoodi ning et on olemas lahknevused. Komisjon tunnistab ka, et rahvusvahelisel koostööl konkurentsiõiguse täitevasutuste vahel on kasvav tähtsus.

1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab tõsiasja, et komisjon järgib kahest poliitikat — ühelt poolt arendatakse suuremat kahepoolset koostööd Euroopa Liidu peamiste kaubanduspartneritega ning teiselt poolt uuritakse võimalusi mitmepoolse koostöö laiendamiseks konkurentsi valdkonnas. Seetõttu julgustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni kiirendama jõupingutusi tagamaks, et selline koostöö ja dialoog aitavad tuvastada määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisest tingitud võimalikud probleemid Euroopa Liidus ning lahendada need konstruktiivsel viisil, austades mõlema poole õigussüsteemi eripärasid. Erinevate riikide järjepidevus liinilaevandusteenuste käsitlemisel on rahvusvahelises kaubavahetuses eluliselt tähtis.

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles võtma merendussektori konkurentsisuuniste koostamisel arvesse komisjoni ja selle peamiste kaubanduspartnerite vahelise dialoogi ja koostöö tulemusi.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab asjaolu, et komisjoni ettepaneku seletuskirjas viidatakse järgmistele elementidele, ning jääb seisukoha juurde, et neid tuleb merendussektori konkurentsisuuniste koostamisel arvesse võtta:

Tunnistatakse, et mereveoteenused on Euroopa Liidu majanduse arengu võti, moodustades 90 % välis- ja 43 % ELi sisesest kaubandusest.

Konteinervedude jätkuv kasv on liinilaevandust alates määruse nr 4056/86 vastuvõtmisest põhjalikult muutnud. Suurenenud on kärgkonteinerilaevade arv ja suurus ning järjest rohkem pööratakse tähelepanu ülemaailmsetele liinivõrgustikele. See on kaasa aidanud uue töökorralduse populaarsuse kasvule ning laevanduskonverentside olulisuse vähenemisele.

150 aastat toiminud laevanduskonverentside süsteemi reguleeritakse ikka veel mitme- ja kahepoolsete lepingutega, mille osalised on ELi liikmesriigid ja ühendus. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et komisjon tunnistab, et kõnealuste kokkulepete tõttu tuleks määruse nr 4056/86 nimetatud sätete (st artikli 1 lõike 3 punktid b ja c, artiklid 3–8 ja artikkel 26) kehtetuks tunnistamist kahe aasta võrra edasi lükata, et denonsseerida või läbi vaadata kõnealused kokkulepped kolmandate riikidega.

1.13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et komisjon peaks määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisel võtma arvesse ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huve. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad Euroopa Liidu majanduse selgroo ning neil on oluline roll uuendatud Lissaboni strateegia kontekstis. Turud peaksid olema jätkuvalt avatud praegusele ja potentsiaalsele konkurentsile, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega liinilaevanduse operaatoritele.

1.14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jääb seisukohale, et kuigi konsolideerimisel võib olla positiivne mõju Euroopa Liidu tööstusele (suurem tõhusus, mastaabisääst, väiksemad kulud), tuleb tähelepanelikult jälgida, et määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamise tagajärjel tekkida võiva konsolideerimise tagajärjel ei väheneks asjaomastel turgudel osalejate arv, st ei väheneks konkurents.

1.15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub kahte Euroopa tasandi huvitatud osapoolt– lastivedajaid ja lastisaatjaid — osalema uue korralduse raames vastastikust huvi pakkuvate ja oluliste küsimuste aruteludes.

2.   Sissejuhatus

2.1   Praegused suundumused ja õigusaktid

2.1.1

Mereveoteenused on Euroopa Liidu majanduse arengu võti, moodustades 90 % välis- ja 43 % ELi sisesest kaubandusest. Meretransport on olnud juba antiikajast rahvusvaheline ja ülemaailmne tegevus. Põhimõtteliselt võib meretranspordis eristada kahte liiki teenuseid: liinilaevade ja tramplaevade osutatavad teenused (tegutsevad vastavalt merede busside ja taksodena). ELi laevastik moodustab 25 % maailma laevastikust; sealjuures kuulub 40 % maailma laevastikust Euroopa Liidu laevaomanikele. Teine 40 % maailma laevastikust kuulub Vaikse ookeani riikidele. Euroopa Liidu laevandus ja selle kliendid (prahtijad/lastisaatjad) tegutsevad tiheda konkurentsiga välisriikide ja Euroopa turgudel.

2.1.2

Määrusega nr 4056/86 nähakse ette üksikasjalikud eeskirjad konkurentsieeskirjade (asutamislepingu artiklid 81 ja 82) rakendamiseks ühenduse sadamatest lahkuvate ja sadamatesse sisenevate liinilaevade osutatavatele teenustele. Trampteenused siiski määruse nr 4056/86 kohaldamisalasse ei kuulu. Algselt oli määrusel kaks ülesannet. See sisaldas menetlussätteid EÜ konkurentsieeskirjade jõustamiseks mereveosektoris. Nimetatud ülesanne muutus ülearuseks pärast 1. maid 2004, kui meretranspordi suhtes hakati kohaldama määruse nr 1/2003 üldisi konkurentsi rakenduseeskirju. Siiski ei kehti määrus nr 1/2003 rahvusvahelistele tramp- ja kabotaažiteenustele. Teiseks nähakse määruses nr 4056/86 ette merendussektori teatavad sisulised konkurentsi erisätted, nimelt liinilaevanduskonverentside grupierand, mis võimaldab neil teatavatel tingimustel määrata kindlaks hinnad ja reguleerida veomahtu.

2.2   Liiniveod

2.2.1

Liinilaevanduse turg on pärast määruse nr 4056/86 vastuvõtmist märkimisväärselt muutunud. Konteinervedude jätkuv kasv on suurendanud kärgkonteinerilaevade arvu ja suurust ning vastusena muutustele ülemaailmsetes kaubandusmustrites pööratakse järjest rohkem tähelepanu ülemaailmsetele liinivõrgustikele. See on aidanud kaasa uue töökorralduse populaarsuse kasvule, laevanduskonverentside olulisuse vähenemisele ning nende võimsuse märkimisväärsele suurenemisele, kes konverentsidesse ei kuulu. Mujal maailmas, nt USAs, on 1999. aastal kehtima hakanud ookeanilaevanduse reformi seadus (Ocean Shipping Reform Act — OSRA) muutnud USA turgusid teenindavate konverentside eeskirju, lubades konfidentsiaalseid teenuslepinguid. Tänapäeval tegutsevad liinilaevad peamiselt ida-lääne ja põhja-lõuna kaubandusteedel, samas kui väikesed ja keskmise suurusega laevad tegutsevad peamiselt põhja-lõuna kaubandusteedel ja Euroopa lähisõidus.

2.2.2

Liinilaevanduskonverentside toimimisjuhend (UNCTAD) oli algselt mõeldud liinilaevanduskonverentside süsteemi reguleerimiseks arenenud riikide ja arengumaade vahelises kaubanduses (3). Kolmteist Euroopa Liidu liikmesriiki ja Norra on toimimisjuhendi ratifitseerinud, selle heaks kiitnud või sellega ühinenud ning Malta on selle allkirjastanud, kuid mitte ratifitseerinud. Kõnealusele toimimisjuhendile (4) viidatakse mitmes ELi kokkuleppes kolmandate riikidega ja ühenduse õigustikus (määrused nr 954/79, 4055/86, 4056/86, 4058/86). Vaatamata selle üleliigsusele süvamere kaubandusliinide puhul, kehtib UNCTAD toimimisjuhend juriidilises mõttes ikka veel.

2.2.3

Veoteenuste kasutajad (lastisaatjad ja ekspediitorid) on pidevalt seadnud kahtluse alla konverentsisüsteemi, mis nende arvates ei paku nende vajadustele vastavaid piisavaid, tõhusaid ja usaldusväärseid teenuseid. Euroopa Laevasaatjate Nõukogu (5) on arvamusel, et eelkõige võimaldaks laevanduskonverentside grupierandi kaotamine paremaid logistilistele lahendustele keskenduvaid kliendi-teenusepakkuja partnerlusi, mis aitavad Euroopa Liidu ettevõtetel konkureerida rahvusvahelisel tasandil. Kui vähendataks Euroopa Liidu sadamatesse saabuvate toodete maksumäärasid, saaksid ka tarbijad veidi madalamatest hindadest kasu. Laevaomanikud on vastupidiselt arvamusel, et liinilaevanduskonverentsid on aidanud kaasa teenuse stabiilsuse saavutamisele ning et konverentside süsteem on võimaldanud neil nii ülemaailmsel kui piirkondlikul tasandil toime tulla enamike turgude tasakaalustamatusega (tingitud hooajast, geograafilistest või ilmastikutingimustest). Ülemaailmselt tegutsevad lastivedajad (Euroopa Liinilaevanduse Ühingu (6) liikmed) ja Euroopa Laevasaatjate Nõukogu on astunud dialoogi komisjoniga, et aidata kaasa ELi konkurentsieeskirjadega kooskõlas oleva alternatiivse süsteemi väljaarendamisele.

2.2.4

2003. aastal algatas komisjon määruse nr 4056/86 läbivaatamise, mille eesmärk oli välja selgitada, kas usaldusväärseid liinimerendusteenuseid oleks võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega kui horisontaalne hindade kindlaksmääramine ja veomahu reguleerimine. Seetõttu avaldas komisjon märtsis 2003 nõuandva dokumendi ning korraldas detsembris 2003 avaliku arutelu asjaomaste sidusrühmadega. Lisaks avaldas komisjon juunis 2004 töödokumendi ning oktoobris 2004 valge raamatu, millele järgnesid laiaulatuslikud konsultatsioonid huvitatud sidusrühmadega. Euroopa Parlament (7) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (8) esitasid oma arvamused valge raamatu kohta vastavalt 1. detsembril 2005 ja 16. detsembril 2004 ning mõlemad jõudsid järeldusele, et kehtetuks tunnistamisele tuleks eelistada dokumendi läbivaatamist. Detsembris 2005 avaldas komisjon lõpuks määruse ettepaneku, millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 4056/86.

2.3   Trampteenuste sektor

2.3.1

Kuigi ligi 80 % kogu ülemaailmsest kuiva ja vedela puistlasti mereveost toimub trampteenusena, on see suur sektor enamiku jaoks tundmatu maa. Tramplaevanduse põhijooned on: ülemaailmselt konkurentsivõimeline turg, mis on lähedal täiuslikule konkurentsimudelile, muutlik ja ennustamatu nõudlus, palju väikeettevõtteid, ülemaailmsed tarbimismustrid, lihtne turulepääs ja turult lahkumine, äärmine kulutõhusus, turuarengute ja lastisaatjate vajadustega kohanemise võime. Trampteenuste turg on väga killustunud ning üldiselt on prahtijad ja lastisaatjad selle toimimisega rahul, suuri probleeme ei ole esinenud ei rahvusvaheliste ega ELi konkurentsieeskirjade osas. Kaebuste puudumine kõnealuse sektori kohta tõendab omakorda, et seal valitseb tihe konkurents ja sektori olukord on rahuldav. Eespool nimetatud põhjustel on määruses nr 4056/86 sätestatud, et seda ei kohaldata tramplaevanduse teenuste suhtes. EÜ asutamislepingu artiklid 81–82 kehtivad kõnealusele sektorile vahetult. Lisaks ei kohaldata määrust nr 1/2003 (konkurentsialased menetluseeskirjad) rahvusvahelistele trampteenustele (ega kabotaažile).

2.4   Komisjoni ettepanek

2.4.1

Euroopa Komisjon on teinud järelduse, et arvestades alates 1986. aastast turul ja tööstuses toimunud struktuurimuutusi, ei ole täidetud neli EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kumulatiivset tingimust, mis lubavad liinilaevanduskonverentside grupierandit. Seetõttu on komisjon teinud ettepaneku tunnistada tervikuna kehtetuks määrus nr 4056/86 ning eelkõige liinilaevanduskonverentside grupierand (artiklid 3–8, 13 ja 26). Kooskõlas EÜ üldpoliitikaga tunnistatakse kehtetuks ka teatavad tarbetuks peetavad sätted, et vähendada ühenduse õigusaktide arvu (artiklid 2 ja 9). Komisjon on seisukohal, et selline kehtetuks tunnistamine toob kaasa madalamad veokulud, säilitades samas usaldusväärsed teenused kõigil kaubateedel ja tugevdades Euroopa tööstuse konkurentsivõimet.

2.4.2

Enne liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamist kavatseb komisjon avaldada suunised konkurentsi kohta merendussektoris, et aidata sujuvalt üle minna täielikule konkurentsile. Komisjon kavatseb kõnealused suunised teatavaks teha 2007. aasta lõpuks. Enne suuniste teatavakstegemist avaldab komisjon septembris 2006 suuniste koostamise vaheetapina töödokumendi liinilaevanduse kohta.

2.4.3

Komisjoni ettepanekus tunnistada kehtetuks määrus nr 4056/86 tehakse ka ettepanek muuta määrust nr 1/2003, et hõlmata rahvusvahelised trampteenused ja kabotaaž kõnealuse määruse kohaldamisalasse.

3.   Üldised märkused

3.1

Komitee arvab, et kõnealune teema väärib tasakaalustatud lähenemist, milles võetaks arvesse järgmisi tegureid: konkurentsist tulenevaid konkurentsivõime eeliseid Euroopa Liidu tööstusele, muutuvaid ülemaailmseid kaubandusmustreid ja nende mõju transporditeenuste osutamisele, rahvusvahelise transpordi mõjusid Euroopa Liidu tähtsamatele kaubanduspartneritele ja arengumaadele, ülemaailmsete lastisaatjate ja lastivedajate arvamusi ning väikeste ja keskmise suurusega lastisaatjate ja lastivedajate arvamusi.

3.2   Trampteenused ja kabotaaž

3.2.1

Trampteenuseid osutatakse ülemaailmsel turul ideaalse konkurentsi tingimustes. Trampteenuste sektori ainulaadsus, mida tunnustavad nii praktikud kui akadeemikud, leidis kajastust ka Euroopa Liidu poolt määruses nr 4056/86. Komitee mõistab vajadust allutada kõnealune sektor määruse nr 1/2003 konkurentsieeskirjade menetlussätetele ja seega kiidab ettepanekus sisalduva lähenemise heaks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni algatust käivitada uurimus trampteenuste sektori majanduslike ja õiguslike põhijoonte kohta. Õiguskindluse huvides soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjonil anda suuniseid (enne määruse 1/2003 väljajätmise tühistamist) trampteenuste sektori eri liiki koostöölepingute isehindamise kohta, seda nende vastavuse osas ELi konkurentsieeskirjadele. Kaebuste ja õiguslike pretsedentide puudumine trampteenuste sektoris tõestab selle suutlikkust toimida ideaalse konkurentsi tingimustes. Et luua õiguslikke mõõdupuusid isehindamise läbiviimiseks vastavalt EÜ konkurentsieeskirjadele, on vaja rohkem teavet kõnealuse sektori toimimise ja kokkulepete kohta. Komitee on samuti rahul komisjoni ja laevandustööstuse jätkuvate aruteludega seoses artiklite 81 ja 82 kohaldamisega trampteenustele.

3.2.2

Seoses merekabotaažiga on komitee ettepanekus kirjeldatud käsitlusega nõus, st pooldab, et kabotaaž allutataks määruse nr 1/2003 menetluskorrale. Suur enamus kõnealuse sektori lepinguid ei puudutaks Euroopa Liidu sisest kaubandust ega tekitaks konkurentsile mingeid piiranguid.

3.2.3

Seepärast nõustub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni lähenemisega trampteenuste ja kabotaaži käsitlemisele tulevikus.

3.3   Liiniveod

3.3.1

Seoses liinilaevandussektoriga märgib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ära komisjoni ettepaneku tühistada liinilaevanduskonverentside grupierand EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjadest, kuna neli EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 4 kumulatiivset tingimust ei ole täidetud. Komisjon on seisukohal, et selline kehtetuks tunnistamine toob kaasa madalamad veokulud, säilitades samas usaldusväärsed teenused kõigil kaubateedel ja tugevdades Euroopa tööstuse konkurentsivõimet. Komitee jääb äraootavale seisukohale, et näha, kas grupierandi kehtetuks tunnistamisel on jätkusuutlik mõju.

3.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära komisjoni kavatsuse avaldada asjakohased suunised konkurentsi kohta merendussektoris, et aidata sujuvalt üle minna täielikule konkurentsile. Komitee kutsub komisjoni üles koostama suunised tihedas kontaktis asjaomaste sidusrühmadega ning teavitama vastavalt asjakohaseid ELi institutsioone.

3.3.3

Komisjoni ettepanek on 2003. aastal alanud läbivaatamisprotsessi tulemus, mis hõlmas kõiki asjaomaseid ELi institutsioone ja sidusrühmi. Komisjon tellis ka kolm uurimust sõltumatutelt konsultantidelt, kes tegelesid grupierandi kehtetuks tunnistamise tagajärgedega ning kelle järeldused avaldati konkurentsivõime peadirektoraadi kodulehel.

3.3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära ka tõsiasja, et komisjoni ettepanek liinilaevanduse grupierandi kohta põhineb ainult EÜ asutamislepingu artiklil 83 (konkurentsieeskirjad), samas kui määruse nr 4056/86 õiguslikuks aluseks olid nii EÜ asutamislepingu artikkel 83 (konkurentsieeskirjad) kui artikli 80 lõige 2 (transpordipoliitika).

3.3.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära, et komisjon tunnistab, et konkurentsiseadust ei rakendata maailma kõigis jurisdiktsioonides ühtmoodi ning et on olemas lahknevused. Komisjon tunnistab ka, et rahvusvahelisel koostööl konkurentsiõiguse täitevasutuste vahel on kasvav tähtsus.

3.3.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab tõsiasja, et komisjon järgib kahest poliitikat — ühelt poolt arendatakse suuremat kahepoolset koostööd Euroopa Liidu peamiste kaubanduspartneritega ning teiselt poolt uuritakse võimalusi mitmepoolse koostöö laiendamiseks konkurentsi valdkonnas. Seetõttu julgustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni kiirendama jõupingutusi tagamaks, et selline koostöö ja dialoog aitavad tuvastada määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisest tingitud võimalikud probleemid Euroopa Liidus ning lahendada need konstruktiivsel viisil, austades nii mõlema poole õigussüsteemi eripärasid. Erinevate riikide järjepidevus liinilaevandusteenuste käsitlemisel on rahvusvahelises kaubavahetuses eluliselt tähtis.

3.3.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles võtma merendussektori konkurentsieeskirjade koostamisel arvesse komisjoni ja selle peamiste kaubanduspartnerite vahelise dialoogi ja koostöö tulemusi.

3.3.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab asjaolu, et komisjoni ettepaneku seletuskirjas viidatakse järgmistele elementidele ning arvab, et neid tuleb merendussektori konkurentsisuuniste koostamisel arvesse võtta:

Tunnistatakse, et mereveoteenused on Euroopa Liidu majanduse arengu võti, moodustades 90 % välis- ja 43 % ELi sisesest kaubandusest.

Pärast määruse nr 4056/86 vastuvõtmist on liinilaevanduse turgu märkimisväärselt muutnud jätkuv tendents konteinervedude osakaalu suurenemisele. Selle tulemuseks on kärgkonteinerlaevade arvu ja suuruse kasv ning järjest suurem rõhuasetus ülemaailmsetele liinivõrgustikele. See on aidanud kaasa uue töökorralduse populaarsuse kasvule ning laevanduskonverentside olulisuse vähenemisele.

150 aastat toiminud laevanduskonverentside süsteemi reguleeritakse ikka veel mitme- ja kahepoolsete lepingutega, mille osapooled on ELi liikmesriigid ja ühendus. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et komisjon tunnistab, et kõnealuste kokkulepete tõttu tuleks määruse nr 4056/86 nimetatud sätete (st artikli 1 lõike 3 punktid b ja c, artiklid 3-8 ja artikkel 26) kehtetuks tunnistamist kahe aasta võrra edasi lükata, et kõnealused kokkulepped kolmandate riikidega denonsseerida või läbi vaadata.

3.3.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil võtta liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamisel lisaks konkurentsiteguritele arvesse ka inimressursside aspekti (mõju Euroopa meremeeste tööhõivele). Komitee kutsub samuti komisjoni üles hindama kõnealuse mõju ulatust, seda eelkõige Meretranspordi Valdkondliku Sotsiaaldialoogi Komiteega konsulteerimise teel.

3.3.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil võtta liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamisel lisaks konkurentsiteguritele arvesse ka ohutuse aspekti (laevaliikluse kvaliteedi langus seoses Euroopa Liidu lipu alt lahkumisega).

3.3.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et komisjon peaks määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisel võtma arvesse ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huve. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad Euroopa Liidu majanduse selgroo ning neil on oluline roll uuendatud Lissaboni strateegia kontekstis. Turud peaksid olema jätkuvalt avatud praegusele ja potentsiaalsele konkurentsile, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega liinilaevanduse operaatoritele ja lastisaatjatele.

3.3.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jääb seisukohale, et kuigi konsolideerimisel võib olla positiivne mõju Euroopa Liidu tööstusele (suurem tõhusus, mastaabisääst, väiksemad kulud), tuleb tähelepanelikult jälgida, et määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamise tagajärjel tekkida võiva konsolideerimise tagajärjel ei väheneks asjaomastel turgudel osalejate arv, st ei väheneks konkurents.

3.3.13

Uut korda silmas pidades kutsub komitee kaht Euroopa tasandi huvitatud osapoolt –lastisaatjaid ja lastivedajaid — üles alustama dialoogi ühist huvi pakkuvates ja tähtsust omavates küsimustes.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Õiguslik alus

4.1.1

Komitee märgib, et määrusel nr 4056/86 oli kahene õiguslik alus (artikli 80 lõige 2 ja artiklid 81-82 ja 83 viitavad vastavalt transpordipoliitikale ja konkurentsile, kusjuures ettepanekus on neist säilitatud ainult üks (artiklid 81-82). Komitee märgib samuti, et nõukogu õigusteenistus järgib üht õiguslikku alust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks saada Euroopa Parlamendi õigusteenistuselt teavet selle kohta, kas transpordiküsimused on konkurentsiküsimustega ühendatud ning kas õigusteenistus jääb kahese õigusliku aluse osas oma eelmises arvamuses (detsember 2005) esitatud seisukoha juurde.

4.2   Kollisioon

4.2.1

Komisjon teeb ettepaneku tunnistada kehtetuks määruse nr 4056/86 artikkel 9, kuna ei leia, et liinilaevanduse grupierandi kehtetuks tunnistamine tekitaks kollisiooniohu rahvusvahelise õigusega. Komisjoni põhjendus on, et kõnealune kollisioon tekiks vaid siis, kui üks jurisdiktsioon keelab seda, mida teine jurisdiktsioon nõuab. Komisjon ei tea ühtegi õigussüsteemi, milles oleks kehtestatud liinilaevanduse operaatoritele selline kohustus.

4.2.2

Oletades, et tulevikus võivad tekkida kollisioonid seoses teiste jurisdiktsioonide õiguslike vahenditega, soovitab komitee komisjonil lisada suunistesse säte kõnealuste probleemide lahendamiseks. Konsultatsioone puudutava sätte lisamine vähendaks pingeid ja aitaks leida rahvusvahelisel tasandil kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 4.1.2003, lk 1). EMSK arvamus, EÜT C 155/2001, lk 73.

(2)  A6-0314/2005, 1.12.2005.

(3)  UNCTAD liinilaevanduse toimimisjuhendi ja määruse nr 954/79 kohta täiendava teabe saamiseks vt EMSK arvamus ELT C 157, 28.6.2005, lk 130.

(4)  Vt mitmepoolsete lepingute staatust puudutav dokument, avaldatud UNCTADi sekretariaadi poolt

http://www.unctad.org/en/docs/tbinf192.en.pdf (lk 4).

(5)  European Shippers' Council (ESC)

(6)  Euroopa Liinilaevanduse Ühing (ELAA) — European Liner Affairs Association.

(7)  A6-0314/2005, 1.12.2005.

(8)  EMSK arvamus, ELT C 157, 28.6.2005, lk 130.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/51


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Lennuohutus”

(2006/C 309/11)

19. jaanuaril 2005 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal: “Lennuohutus”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 30. mail. 2006. Raportöör oli Thomas McDonogh.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5. ja 6. juulil, 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 3.

1.   Soovitused

1.1

Salongitöötajatel peab olema pädeva asutuse poolt väljastatud tunnistus või tegevusluba, tagamaks nende funktsioonidele (ohutus, julgeolek, tervishoiuaspektid, reisijate teenindamine jne) vastavat pädevust, samuti tehnilist kvalifikatsiooni vastavalt õhusõiduki tüübile, mille pardal nad peavad töötama.

1.2

Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) peab hoolikalt järele kaaluma, enne kui annab seadmete tarnijatele loa kiita komponentide kujundus heaks ilma EASA või õhusõidukite tootjatega konsulteerimata.

1.3

Väljaspool Euroopat asuvad lennuettevõtjad peavad saama EASA heakskiidu, enne kui neil lubatakse siseneda Euroopa Liidu õhuruumi või lennata üle selle.

1.4

Õigus kehtestada eeskirju peaks olema ainult ühel organil ja see peaks olema EASA — see peaks võimaldama edaspidi lennuväljaeeskirju ühtlustada ning peaks vältima võimalikult suures ulatuses ELi ja ELi-väliste lennujaamade vahelise konkurentsi moonutamist. EASAt tuleks tugevdada ja anda talle rohkem volitusi, analoogiliselt Euroopa tsiviillennunduskonverentsile (ECAC).

1.5

EASA peaks kaaluma, kuidas kõnealune sektor võib parimal moel kaitsta sidevahendite, andmeside ja pardal asuvate lennuelektroonikasüsteemide (nt kaasaskantavate lennuinfoseadmete (EFB)) ohutust ja terviklikkust lubamatu sissetungi ja võltsimise eest.

1.6

EASA peab tagama, et kergete äriotstarbeliste reaktiivlennukite (LBJ-d) laadsete õhusõidukite edasist arengut reguleeritakse, tagamaks et omanikel ja lenduritel oleks enne lennutegevuse alustamist läbitud piisavalt lennutunde. LBJ-de lennulagi on 25 000 jalga ja kõnealused õhusõidukid peaksid seetõttu vastama suuremate äriotstarbeliste reaktiivlennukite hooldusnormidele.

1.7

EASA-l peavad vajalikud protokollid olema sisse seatud enne, kui ta hakkab kaaluma mehitamata õhusõidukite (UAV) lendude heakskiitmist väljaspool eraldatud õhuruumi.

1.8

Meeskondadele tuleks korraldada pistelisi narko- ja alkoholikontrolle.

1.9

EASA peaks ka tagama, et siseriiklikud järelevalveasutused on selle töö jaoks vajalikud pädevused ning et neil on piisavalt personali ja finantsvahendeid.

1.10

EASA peaks läbi viima üksikasjaliku teadusliku uurimuse väsimuse, stressi ja ägeda sügava veenitromboosi (DVT) mõjudest lennu- ja salongimeeskondadele.

1.11

Tuleks koostada ülevaade üldlennunduse lennunduslubade ja üldlennunduse õhusõidukite lubade andmise poliitika ja menetluse kohta.

1.12

EASA peaks tagama, et viidaks sisse Euroopa ühtne lennundusluba, milles märgitakse ära kinnitused, nõuded ja kasutatava õhusõiduki andmed.

1.13

Meeskonna ja reisijate ning lennukoridoride läheduses elavate elanike turvalisus peaks olema tähtsam kui poliitilised kaalutlused seoses Euroopa õhuruumi kasutavate lennuettevõtjate keelustamisega.

2.   Sissejuhatus

2.1

Koostöös liikmesriikide ja nende ekspertidega on koostatud must nimekiri 96 lennuettevõtjast. Neist 93-le kehtestati otsene lennukeeld ja kolmele tegevuspiirangud. Prantsusmaa kaalub eraldi selliste uute ohutusmärgiste süsteemi kasutuselevõttu, mida saaks kasutada reklaamides.

2.2

Euroopale on avaldatud survet õhusõidukite ohutuse alaste õigusaktide täiendamiseks 2004. aasta algusest saadik, mil lennuettevõtjale Flash kuulunud tellimuslennuk kukkus Punasesse merre, õnnetuses hukkus 148 inimest, neist enamik Prantsuse turistid. See õnnetus tõi esile valitsustevahelise kooskõlastamatuse ohutusalase teabe jagamisel, kuna selgus, et Šveitsi lennundusametid olid Flashi tegevuse keelustanud.

2.3

Liikmesriikide vaheline reeglite järjepidevus ja ühtlustatus lennuettevõtjate tegevuse standardite osas on määrava tähtsusega, kui soovitakse, et must nimekiri saavutaks oma eesmärgi. Liikmesriigid peavad vältima olukordi, kus üks riik otsustab majanduslikel ja ühiskondlikel põhjustel, et nimekirjas olev lennuettevõtja on “äärmisel juhul aktsepteeritav” tegutsema tema lennujaamades, sellal kui teised liikmesriigid leiavad, et tema tase on ebapiisav.

2.4

Siiski on Brüsselil palutud mõnedesse vaidlustesse sekkuda, näiteks siis, kui Türgi pani pahaks mõnede Euroopa riikide valitsuste (eesotsas Hollandiga) otsust tühistada ohutuskaalutlustel ajutiselt Türgi odavlennuettevõtja Anur Air maandumisõigused. Teisalt avaldatakse Kreekale survet jätkata Larnacast Küproselt lendu alustanud Helios Airwaysi õhusõiduki õnnetuse uurimist.

2.5

Murettekitavad valdkonnad on üldised hooldusnormid, meeskonna koolitus, meeskonna töö- ja puhkeajad ning kütuse kokkuhoiu tavad ja müranormid, samuti lennuliikluse juhtimine.

2.6

Kasvav konkurents lennundussektoris ja paljude lennuettevõtjate ebakindel majanduslik olukord on toonud meeskondadele kaasa suurema surve startida tingimustes, milles nad tavaoludes ei lendaks, ning juhtida lennukeid, mis ei ole täiesti lennukõlblikud. Meeskonnad on üha suureneva surve all startida, kuna ELi määruste kohaselt peavad lennuettevõtjad kas reisijatele ööbimise korraldama või neile viivitused hüvitama. Kõik see mõjutab tugevasti ohutust. Lisaks on tekkinud probleem, et paljud riiklikud lennundusametid kipuvad paljude eeskirjade kehtestamisel riiklike lennuettevõtjate kasuks silmi kinni pigistama.

2.7

Vaatamata paljudes Euroopa riikides seoses ohutusprobleemidega saadud lennukeelule teostab üks teatud lennuettevõtja ikka veel lende Brüsseli ja Pariisi vahel. Šveits, kes pöörab traditsiooniliselt suurt rõhku ärisaladuste hoidmisele, on keelanud 23 õhusõidukil oma õhuruumi läbida, kuid pole avalikustanud ettevõtjate nimesid ega isegi nende arvu.

3.   Väsimuse mõju ja ohutu tegutsemine

3.1

Aastate jooksul on arvukate lennuõnnetuste puhul süüdistatud väsimust ja õhusõiduki suurusest olenemata seisavad meeskonnad selle probleemiga jätkuvalt silmitsi. Ent kuidas saab piloot aru, et ta on lendamiseks liiga väsinud? Millist rolli mängivad unetsüklid, vedelikupuudus, toitumine ja haigused väsimuse tuvastamisel ja sellega võitlemisel?

3.2

Erinevaid ajavööndeid läbivad piloodid kannatavad väsimuse all ja nende otsustusvõime on pärsitud. Põhimõtteliselt on neil õigus kasutada pikkadel lendudel puhkeperioode, kuid selleks vajavad nad kohaseid tingimusi, sealhulgas rõhtsaid voodeid jms.

3.3

Palju on tõendeid selle kohta, et väsimus mõjutab olulise faktorina lennuohutust. Ühendriikide riikliku transpordiohutuse ameti (National Transportation Safety Board) hiljutises aruandes Missouris Kirksville'is 19. oktoobril 2004. toimunud, inimohvreid nõudnud lennuõnnetuse kohta nendib NTSB, et on tõenäoline, et väsimus kahjustas pilootide suutlikkust ja nende otsustuspädevust, arvestades soovitust lühemat öist puhkeaega, varast tööleilmumise aega, tööpäevade pikkust, lennuperioodide hulka, suuri nõudmisi esitavaid tingimusi — käsitsijuhtimisel mittetäppislähenemisega lendamine madala pilvisuse ja halva nähtavuse tingimustes –, ja kõike seda pikkade tööpäevade jooksul.

3.4

Nii või teisiti, ükski vähesegi kogemusega piloot ei saa eitada, et tal on mõnikord tulnud võidelda väsimusega või et see on tema tegevust mingil moel mõjutanud. Une kvaliteet puhkeperioodide ajal on väga oluline.

3.5

Toiduvalikul ja toitumisel on samuti tähtis roll. Näiteks kinnitavad kõik piloodid alates värsketest lennundusõpilastest kuni pensionieelikutest kapteniteni välja, et jookidest eelistavad nad kohvi. Ent kuna kohv on stimulaator ja parandab ajutiselt erksuse taset, järgneb kohvi mõju taandudes taas väsimus. Lisaks sellele on kohv diureetikum, mille tulemusena keha väljutab rohkem vedelikku kui ta omastab, tekitades vedelikupuuduse, mis võib omakorda väsimust põhjustada.

3.6

Pikkadel lendudel, mille puhul õhusõidukid on peaaegu täielikult automaatrežiimil, on koos väsimusega põhiprobleemiks igavus. Meeskonna erksana hoidmiseks nõuavad mõned lennuettevõtjad, eelkõige lendudel üle Siberi, et autopiloot lähtestataks iga tunni aja tagant uuesti.

3.7

Paljud lennuõnnetused on põhjustatud piloodi veast ja väsimus on nende vigade peamine põhjus.

3.8

Kavandatakse, et EASA võtab lubade andmise menetluse üle ja asub selle valdkonnas praegu tegutseva JAA asemele, kuid see muudatus ei tohiks puudutada USAs saadud ja Euroopa pilootide poolt kasutatavaid Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) lube.

4.   Salongitöötajad

4.1

Kõiki lennuki meeskonnale kohaldatavatesse ülejäänud nõuetesse lisatavaid täiendusi tuleks võimaluse korral kohaldada ka salongitöötajatele, kes peavad kõikvõimalike ohutuse- ja/või julgeolekuprobleemide ennetamiseks ning hädaolukorra puhul olema täiesti erksad.

4.2

Salongitöötajatel peaks olema piisav väljaõpe elustamise alal ning nad peaksid alati hästi oskama oma emakeelt ja inglise keelt vähemalt 4. tasemel vastavalt ICAO kehtestatud keeloskuse nõuetele ning suutma hõlbustada reisijatega suhtlemist hädaolukorras.

5.   Lennuliikluse juhtimine

5.1

EMSK on juba avaldanud oma seisukohad lennujuhtimise ja sellega seotud probleemide kohta. (1) Kavandatud süsteem SESAR — kui see otsustatakse kasutusele võtta — peaks ohutust parandama. Kõnealust süsteemi käsitletakse teises dokumendis EESC 202 (2), kuid fakt on see, et Euroopa vajab ühtset lennujuhtimissüsteemi, mis oleks piiriülene ja mille puhul EUROCONTROLit tunnustataks “föderaalse reguleeriva asutusena” sarnaselt nt USA Föderaalsele Lennundusametile (FAA). Tervitatakse esimese lepingu andmist EUROCONTROLi programmis TMA 2010+.

5.2

On hädavajalik, et kogu Euroopas pandaks ohutuse huvides alus standardimisele ja integreeritud süsteemidele.

5.3

On soovitav kehtestada vastav sertifitseerimissüsteem ka lennuliikluse turvaelektroonika alal töötavale personalile (ATSEP).

6.   Õhusõidukite hooldus

6.1

Mõnedel liikmesriikidel näib olevat raskusi oma riiklike eeskirjade kohandamisel Euroopa ühtsete lennundusnõuete osale 66 vastavateks standarditeks. Riikide väljastatavad hooldustõendid põhinevad Ühinenud Lennuametite (JAA) poolt kehtestatud nõuetel ja need võeti neile õigusliku jõu andmiseks üle riiklikku õigusesse. EASA süsteemi alusel aga reguleerib lubade andmise eeskirju Euroopa Liidu õigus. Nende jõustamine näib olevat pikk protsess, millega võib kaasneda õiguskaitsevahendite kasutamine.

6.2

2005. aastal kasutasid kõik 25 Euroopa Liidu liikmesriiki erandiklauslit, et pikendada osas 66 sätestatud normide täitmise tähtaega kuni septembrini 2005. EASA poolt riikidele ohutuseeskirjade täitmiseks kehtestatud kuupäevadest kinnipidamist tuleb jälgida või vähemalt tuleb kõigi pooltega kokku leppida kindlad kuupäevad, et vältida vajadust tähtaegu või üleminekuperioode pikendada.

6.3

Komitee tunneb huvi, kas on olemas säte, mille alusel EASA saaks vajaduse korral järelevalvet teostada, kui odavlennufirmad tellivad hooldust kolmandate riikide hooldusfirmadelt?

6.4

Maal toimuva kontrolli jaoks tuleb võimaldada piisavalt aega, eelkõige enne lennuki tagasipöördumist lähtepunktki. Lühimaalendude puhul ette nähtud 25 minutit ei saa kindlasti pidada alati piisavaks.

6.5

Seega on vaja eraldada vastavaid ressursse ja kvalifitseeritud tööjõudu, kes kasutab hoolduseks ainult sertifitseeritud detaile.

6.6

Siseriiklik lennuamet peaks läbi viima pistelist inspekteerimist ja kontrolle, tagamaks normidest kinnipidamist.

7.   Lennuettevõtjad

7.1

Asutamisluba tuleks anda ainult majanduslikult usaldatavatele ja nõuetekohaselt rahastatud lennuettevõtjatele; peale selle tuleks riikidelt nõuda, et nad jälgiksid regulaarselt lennuettevõtjate finantstulemusi tagamaks, et nood ei püüaks “kergelt läbi ajada”.

7.2

Kõnealustel lennuettevõtjatel peavad olema kogemused ja pädev juhtkond.

8.   Euroopa Lennundusohutusameti ülesanded

8.1

Euroopa Komisjon kavatseb praegu EASA pädevust lennujaamade, lennujuhtimise ja lennuliiklusteenindusega seotud õigusloome valdkonnas (sealhulgas ohutus ja koostalitlusvõime) laiendada.

8.2

Komitee toetab EASAt sellisena, nagu ta määruse 1592/200/EÜ alusel asutati, ning usu, et kui õhusõidukite ja seadmetega seonduvate menetluste ja lubade Euroopa raamistiku on väljastab üks ja sama asutus, siis parandab see kindlasti lennundusohutust ja -tõhusust Euroopas.

8.3

EASA-l on võimalus käsitleda standardite ja soovitatud tavade küsimust (SARPS) ning ICAO lisadokumentatsioonis leiduvate “soovituslike tavade” ja “standardtavade” põhjustatud kõrvalekaldeid.

9.   Üldine lennunduslubade andmine

9.1

Erapiloodi lennunduslubade (PPL) omanikelt, kes tegutsevad Euroopa õhuruumis USA Föderaalse Lennundusameti (FAA) loaga, tuleb nõuda, et nende load oleksid EASA poolt kinnitatud.

9.2

Kõik üldlennunduse õhusõidukid peavad vastama Euroopa Liidu standarditele, et neid lubataks Euroopa õhuruumis tegutseda.

10.   Lennunduselektroonika ohutus

10.1

EASA peaks välja töötama suunised/eeskirjad eriseadmete ja võrgustike kaitseks ebaseadusliku sekkumise juhtude eest, nagu ICAO on seda määratlenud.

10.2

Lisaks Etherneti (kohtvõrgu) ja IP suurenevale kasutusele on teised ohustatud valdkonnad järgmised:

õhu/maa andmesidetehnoloogiate järjest tihedam kasutamine reisijate, lennuettevõtjate ja lennujuhtimispersonali poolt;

andmete ning tarkvara ülekannete üldisem kasutamine, kasutades õhusõidukite võrgustikke ja maal asuvaid keskusi andmete loomiseks, edastamiseks, säilitamiseks ja ajakohastamiseks;

tarkvaraviiruste mitmekordistumine ja häkkerite rünnakud ning salastatud andmete otsimine omavahel seotud võrkude kaudu.

11.   Mehitamata õhusõidukid (UAV)

11.1

EASA-l peavad olema vajalikud volitused selle valdkonna reguleerimiseks mitte ainult lennukõlblikkuse ja ehituse, vaid ka maapealsete operaatorite sertifitseerimise, katapuldisüsteemide jms puhul.

11.2

Kõiki tavalisi õhusõidukeid puudutavaid eeskirju tuleb lugeda kohustuslikuks ka mehitamata õhusõidukite puhul ning õhuruumi kasutajatega tuleb konsulteerida, kui kõnealune tegevus nimetatud kasutajaid mõjutab.

12.   EASA

12.1

EASAl on Euroopa Liidus üldine reguleerimispädevus. Ta kehtestab lennuettevõtete ohutuse põhimõtted ja eeskirjad Euroopa Liidus. Ta on alarahastatud, alakomplekteeritud ja tal pole täitevvõimu.

12.2

Eeskirjade ja normide jõustamise osas sõltub ta mitmesugustest siseriiklikest seadusandjatest.

12.3

See tingib isereguleerimise. Ükski siseriiklik seadusandja ei algata sama riigi lennuettevõtja suhtes kohtuasja, kui pole just tegemist äärmiselt tõsise probleemiga.

12.4

Siseriiklikud seadusandjad vastutavad ka kõigi õhusõidukite eest, mis on registreeritud kõnealuses riigis ja mille omanikel on filiaal on kõnealuses riigis. Need õhusõidukid ja meeskonnad asuvad sageli teistes Euroopa Liidu riikides või neid juhitakse teistest Euroopa Liidu riikidest.. See muudab efektiivse reguleerimise veelgi problemaatilisemaks.

12.5

EASA poolt siseriiklikele seadusandjatele esitatav nõue rakendada otsuseid viiks erineva tõlgenduse tõttu eeskirjade ja määruste ebaühtlase rakendamiseni Euroopa Liidus See tooks lennundussektorile kaasa mugavuslippe seal, kus mõned riigid on eeskirjade tõlgendamisel vabamad kui teised.

12.6

Samas on Euroopa tsiviillennunduse konverentsil (ECAC) õigus kontrollida eeskirjadest kinnipidamist kohapeal. Seda peaks tegema EASA.

12.7

EASAt rahastatakse praegu sertifitseerimistuludest, mis annab aluse prognoosida kahjumit 15 miljonit eurot aastal 2006; on äärmiselt tähtis võimaldada vajalikku rahastamist riikide valitsuste poolt, et kindlustada EASA tulevik.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Õhutransport: Ühenduse lennujuhtimise luba, ühtse Euroopa taeva pakett (raportöör: hr McDonough), ELT C 234, lk. 17–19

(2)  Ühisettevõte — SESAR CESE 379/2006, raportöör hr McDonough.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/55


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv jäätmete kohta”

KOM(2005) 667 lõplik — 2005/0281 (COD)

(2006/C 309/12)

24. veebruaril 2006 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 175 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses eespool mainitud ettepanek.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 24. mail 2006. Raportöör oli hr Buffetatut.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.–6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 114, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused

1.1

EMSK kiidab heaks komisjoni soovi kaasajastada, lihtsustada ja kohandada õigusakte jäätmete alal. Eriti kiidab komitee heaks jäätmetekke vältimise ja ringlussevõtu strateegia lähenemisviisi. Tuleb toetada soovi jõuda õigusaktide üldise ja võrdse rakendamiseni, et vältida jäätmeturul erinevusi keskkonna, tervise ja konkurentsi alal. Komitee rõhutab mõistete ja lisade täpsuse ja selguse olulisust, et vältida kaebuste esitamist ja kohtumenetlust. EMSK kahetseb, et ettepanekus on nii väikesed ambitsioonid jäätmetekke vältimise alal. Ta rõhutab, et kontekstis, kus toorainet on järjest vähem, on tõelise säästva arenguni jõudmiseks vaja tõhusat jäätmetekke vältimise ja kasutuspoliitikat, kuid soovitab, et Euroopa tasandil töötataks välja vahendid seatud eesmärkide saavutamiseks nii kvalitatiivsel kui ka kvantitatiivsel tasandil. Selles suhtes on tekst väga tagasihoidlik. Lisaks on mulje, et komisjon on seisukohal, et lihtsustades töötluskeskuste lubade andmist on võimalik soodustada jäätmete ringlust. Kõnealune lähenemine on väär ja toob endaga kaasa ohu keskkonnale ja tervisele. Lisaks ei ole see kooskõlas Århusi konventsiooni põhimõtetega, mille järgi üldsusel on õigus saada juurdepääs jäätmete ja tehnilisele keskkonnainformatsioonile, mis on avalik ja millega kaasneb teavitamise ja kontrolli kohustus. Mitte mingil juhul ei ole tegemist takistusega jäätmekäitlusele ja ringlusele, vaid see annab piisavad tagatised, et vastavad ametkonnad peaksid kinni kontrollinormidest ja rakendaks olemasolevaid tehnoloogiaid parimal viisil..

1.2

Samuti tundub komiteele sobiv kaasata jäätmepoliitikasse toote olelustsükli mõiste nagu ka lähenemine prügilasse ladestatavate jäätmete mahu vähendamise, jäätmetest komposti ja energia saamise, puhta ringlussevõtu ja jäätmetekke vältimise alal.

1.3

Seoses direktiivi ettepanekuga leiab EMSK, et liiga resoluutne soov järgida subsidiaarsust võib olla vastuolus sooviga rakendada kogu Euroopa Liidus õigusakte üldiselt ja ühtlustatult.

1.4

Ta nõuab tungivalt, et ohtlike jäätmete direktiivi liitmine raamdirektiiviga või selle tühistamine ei langetaks tervishoiutaset ning leiab, et praeguses sõnastuses ei anna see piisavaid tagatisi. Minimaalselt peaks täpsustama, et ohtlikke jäätmeid sisaldavad ained ei tohiks menetleda ja neile ei tohiks lubade andmise puhul erandeid teha. Jäätmete transpordi ja käitlemise alased ettevaatusabinõud ja kohustused põhinevad just sellel, kuidas jäätmeid jaotatakse ohtlikeks ja muudeks jäätmeteks. Keskkonnakaitse seisukohalt ei saa edusammuks pidada väiksemaidki järeleandmisi kõnealuses valdkonnas.

1.5

Komitee rõhutab, et tuleb panustada sellisesse ringlussevõttu, millel ei ole negatiivset keskkonnamõju ja mis võimaldab loodusvarasid tõhusamalt kasutada.

1.6

Ta kahtleb tõsiselt, kas komiteemenetlus on otstarbekas, nähes ette teatud kriteeriumid, et kindlaks määrata, millal jäätmed lakkavad olemast jäätmed.

1.7

EMSK leiab, et mõned mõisted jäävad arusaamatuks (nt “tekitaja” ja “taaskasutamine”). Ühest küljest tuleks selgitada mõistet “aine taaskasutamine”, mis viib “aine ringlussevõtuni”, mille puhul mõningaid heitmeid ei klasifitseerita enam jäätmetena, ja teisest küljest “jäätmete energia kasutamist”, mille puhul puudub võimalus seda edaspidi mitte enam jäätmena klassifitseerida, tagamaks jäätmete põletamise direktiivi ühtset kohandamist igat liiki jäätmetele, mille põletamise või koospõletuse tagajärjel tekkinud energiat saab taaskasutusse võtta. Seoses jäätmete põletamisega oleks soovitav püüda kvaliteetse taastootmise eesmärgil saavutada kõrgeastmelist energiatõhusust, kuid üllatust tekitab asjaolu, et kõnealune direktiiv kehtib üksnes põletamise, aga mitte teist liiki energiakasutuse kohta. Sel juhul võiks jäätmete põletamist käsitleda taaskasutamisena ainult siis, kui sellega saavutatakse kõrge energiatõhusus.

1.8

Komitee kahetseb tõsiselt, et ei ole tehtud ettepanekuid kogu ühendusele ühtsete rahastamisvahendite kohta.

1.9

Komitee kahetseb, et kõnealuses tekstis ei määratleta töötajate töötingimuste ja töötervishoiu alaseid kohustusi.

2.   Sissejuhatus

2.1

Jäätmepoliitika on üks vanemaid Euroopa Liidu keskkonnapoliitika valdkondi, kuna praegune raamdirektiiv pärineb 1975. aastast. Kuid kolmekümne aasta jooksul on üldine majanduslik ja sotsiaalne kontekst, riiklik ja kohalik praktika ja tehnoloogia ning jäätmeprobleemide kollektiivne teadvustamine oluliselt edasi arenenud. Jäätmepoliitika Euroopa õigusaktide koostamine alates 1975. aastast kiirenes üheksakümnendatel aastatel, kui 1991. aastal muudeti raamdirektiivi, mille järel võeti vastu mitmed direktiivid teatud jäätmevoo käitlusviiside ja juhtimise kohta.

2.2

Kehtivad õigusaktid on läbi teinud ajaproovi; ilmnenud on lünki või ebatäpsusi, vaidlused ja kohtupraktika on tõstnud esile tõlgendamisraskusi ja õigusaktide keerukust, mis tuleneb õigusaktide killustusest erinevates tekstides, mis üksteisele viitavad.

2.3

Samal ajal on välja kujunenud tõeline jäätmemajandus. Jäätmekäitlusest ja ringlussevõtust on saanud täieõiguslikud majandusharud, mille kasvumäär on kõrge ning käive 25 liikmesriigiga Euroopas üle 100 miljardi euro.

2.4

Lisaks on Euroopa Liit laienenud ning laieneb veelgi. Viimati liitunud liikmesriigid on selles valdkonnas üsna raskes olukorras, eriti suure hulga prügilasse sattuvate jäätmete pärast. Seega oli loomulik, et komisjon soovib jäätmete küsimuse üle uuesti järele mõelda, heitmata sealjuures kõrvale kehtivate õigusaktide põhimõtteid, millega kõigutataks õigusaktide süsteemi ülesehitust selle alustaladest.

2.5

Sellepärast avaldas komisjon hiljuti jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatilise strateegia teatise (1) ja pakkus välja uue direktiivi jäätmete kohta (2), millest ühes pannakse paika komisjoni poliitilised suunised ja üldine hoiak ning teises väljendatakse seda konkreetse õigusakti kujul.

3.   Uus poliitika

3.1

Temaatilise strateegia aluseks olev komisjoni mõttekäik lähtub tõdemusest, et kolmekümne aasta jooksul on jäätmete alal tehtud olulisi edusamme, kuid jäätmete maht kasvab sellest hoolimata pidevalt. Ringlussevõtu ja taaskasutamise tase on ebapiisav ning vastava turuosa areng on pea olematu. Lisaks eraldi jäätmeid käsitlevatele tekstidele on olulist positiivset rolli mänginud IPPC (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli) direktiivid.

3.2

Peale selle suurendab jäätmekäitlus teataval määral keskkonnaprobleeme ning põhjustab majanduskulusid.

3.3

Euroopa õigus on jätkuvalt teatud küsimustes ebatäpne, mille tõttu tekib selle rakendamisel eri riikides vaidlusi ja lahkhelisid.

3.4

Kuidas praegu olmejäätmeid käideldakse? Kõige paremad statistilised andmed on olmejäätmete kohta, mis moodustavad umbes 14 % kõigist jäätmetest: 49 % nendest ladestatakse prügilatesse, 18 % põletatakse, 33 % võetakse ringlusse ja komposteeritakse. Valitseb äärmiselt ebavõrdne olukord eri liikmesriikide vahel, millest mõnedes ladestatakse prügilatesse 90 % jäätmetest ning teistes vaid 10 %. Lisaks on sarnaseid erinevusi näha teiste jäätmetüüpide puhul.

3.5

Kokkuvõttes on Euroopa Liit niisiis olukorras, kus vaatamata teatavale edule jäätmete üldmaht suureneb ja prügilasse minevate jäätmete absoluutne kogus ei vähene või väheneb väga vähe, hoolimata ringlussevõtu ja põletamise edenemisest. Mis puutub jäätmetekke vältimisse, siis võib öelda, et läbi viidud poliitika pole andnud käegakatsutavaid tulemusi.

3.6

Seega on selge, et ühenduse praeguse poliitika eesmärgid — piirata jäätmeid, edendada jäätmete korduskasutamist, ringlussevõttu ja taaskasutamist, et vähendada negatiivset keskkonnamõju ja panustada loodusvarade tõhusamasse kasutusse– jäävad täielikult jõusse, kuid neid meetmeid tuleb tõhustada.

3.7

Selleks pakub komisjon välja tegevuskavad, kus pööratakse tähelepanu õigusloometehnikale, jäätmepoliitika üle mõtlemisele ning ettekujutusele sellest, mis peaks jäätmepoliitika õieti olema, teavitustöö parandamisele ja ühiste standardite kindlaksmääramisele. Niisiis soovitab komisjon jäätmetekke vältimise ja ringlussevõtu puhul järgmist:

areneda edasi ringlussevõtu ühiskonna poole, kus võimaluse korral välditakse jäätmeteket ning kus kasutatakse täielikult jäätmetes sisalduvat ainet ja energiat.

rõhutada olemasolevate õigusaktide üldist rakendamist, et vältida erinevusi õigusaktide tõlgendamises ja rakendamises ning tagada liikmesriikides nende eesmärkide täitmine õigeaegselt.

lihtsustada ja kaasajastada olemasolevaid õigusakte,

kaasata jäätmepoliitikasse toote olelustsükli mõiste, et arvestataks selle võimaliku panusega loodusvarade kasutamise keskkonnamõju vähendamisel,

viia ellu ambitsioonikamat ja tõhusamat jäätmetekke vältimise poliitikat,

parandada teavet ja teadmiste levikut jäätmetekke vältimise vallas,

töötada Euroopa ringlussevõtu turu jaoks välja ühised võrdlusstandardid,

täiustada ringlussevõtu poliitikat.

3.8

Neist õigusaktidesse ja jäätmepoliitika kontseptsiooni tehtavatest muudatustest ootab komisjon, et prügilasse ladestatavate jäätmete maht väheneb, jäätmetest saadakse rohkem komposti ja energiat, suureneb ringlussevõtt ja paraneb selle korraldus. Nõnda loodetakse jäätmete suuremat taaskasutamist, tõusu niinimetatud jäätmehierarhias ning jäätmepoliitika panustamist loodusvarade tõhusamasse kasutusse.

Milline on temaatilises strateegias välja kuulutatud eesmärkide esmane õiguslik väljendus?

4.   Ettepanek: direktiiv jäätmete kohta — muutus, kuid mitte kannapööre

4.1

Ettepaneku esimeses artiklis esitatakse komisjoni kaks omavahel tihedalt seotud eesmärki:

ühest küljest “sätestatakse meetmed eesmärgiga vähendada jäätmetekke ja -käitluse üldist keskkonnamõju, mis on seotud ressursside kasutamisega.”

teisest küljest seada samadel põhjustel igale liikmesriigile prioriteetne eesmärk vältida või vähendada jäätmeteket ja selle kahjulikkust ning seejärel võtta meetmeid “jäätmete taaskasutamiseks korduskasutamise, ringlussevõtu ja muude taaskasutamistoimingute abil.”

4.2

Komisjon leiab, et selle eesmärgi saavutamiseks ei ole vaja täielikult muuta kehtivat õiguslikku raamistikku, vaid tuleb teha muudatusi praeguse raamistiku parandamiseks ja olemasolevate lünkade kõrvaldamiseks. Direktiivi ettepanek on vaid üks osa strateegia elluviimisest ning hiljem tehakse selle kohta teisi ettepanekuid. Igal juhul tugineb Euroopa jäätmepoliitika subsidiaarsusele. Selleks, et olla tõhus, on vaja kasutusele võtta terve rida meetmeid alates Euroopa Liidu kuni omavalitsuse tasemeni, kus palju tehakse praktikas ära. Komisjon leiab, et subsidiaarsuse põhimõttest kinni pidamine ei too kuidagi kaasa keskkonnaalaste ambitsioonide vähenemise.

4.3

Käesoleva ettepanekuga muudetakse direktiivi 75/442/EMÜ. Ettepanekuga lisatakse direktiiv ohtlike jäätmete kohta (91/689/EMÜ) raamdirektiivi ja tunnistatakse kehtetuks õlijäätmete direktiiv (75/439/EMÜ), integreerides samas konkreetse kogumiskohustuse raamdirektiivi.

4.4

Peamised jäätmete raamdirektiivi muudatused on järgmised:

keskkonnaeesmärgi seadmine;

taaskasutamise ja kõrvaldamise mõistete selgitamine;

ohtlike jäätmete segamise tingimuste selgitamine;

korra kehtestamine, selleks, et selgitada, millal teatavas jäätmevoos jäätmed lakkavad olemast jäätmed;

miinimumstandardite väljatöötamine või miinimumstandardite väljatöötamise korra kehtestamine mitmete jäätmekäitlustoimingute tarvis;

jäätmetekke vältimise riiklike programmide väljatöötamise nõude kehtestamine.

4.5

Niisiis on oluline teada, kas seadusandlikud muudatusettepanekud võimaldavad strateegias kindlaks määratud üldeesmärke saavutada ning praeguseid puudusi ja ebatäpsusi parandada.

5.   Üldmärkused jäätmedirektiivi kohta

5.1

Uut ettepanekut oodati kaua ning sellest pidi saama Euroopa jäätmekäitlust puudutava keskkonnapoliitika alus kõigi huvigruppide jaoks, sh liikmesriikide, valitsusväliste organisatsioonide, kodanike ja käesoleva ala kutsetöötajate jaoks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel paluti seda analüüsida just sellest vaatepunktist. Uuelt tekstilt oodati, et ta parandaks praegust olukorda, võttes arvesse 1991. aastast peale saadud kogemusi, varasema teksti nõrkusi ja säästva arengu strateegiat, mis tuleks säästva arengu osas Euroopas vastu võtta, mis eeldab jäätmekäitlus-, kasutus-, ringlus- ja taaskasutamispoliitikat kontekstis, kus toorainet ja energiaallikaid on järjest vähem.

5.2

Kehtivatele õigusaktidele on tihti ette heidetud täpsuse ja selguse puudumist (eriti lisades ja mõistete seletustes). Samuti on sageli kahetsetud direktiivide ja määruste ebaühtlast rakendamist Euroopa Liidus ja erinevat lähenemist eri liikmesriikides. Piiriüleste jäätmesaadetiste määruse muutmine heitis hiljuti valgust sellest olukorrast tekkivatele probleemidele.

5.3

Mil moel tuleks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee raamdirektiiviks pakutavat teksti lugeda ja analüüsida? Võib küsida, kas komisjoni ambitsioonid ei ole maas 2003. aasta komisjoni teatisest “jäätmete tekke vältimise ja ringlussevõtmise strateegia arendamise kohta” (3). Lähenemine subsidiaarsusele tundub olevat minimaalne ning see võib viia õigusaktide rakendamise erinevusteni. Lisaks ei mainita ettepanekus meetmeid, mida võivad kasutusele võtta majandus- ja ühiskonnaelu sidusrühmad.

5.4   Õigusaktide lihtsustamine

5.4.1

On tehtud ettepanek liita direktiiv ohtlike jäätmete kohta raamdirektiiviga. Selleks on vaja tagada, et ohtlikke jäätmeid valvatakse teistest jäätmetest palju rangemalt, eriti kui samal ajal peab hakkama kohaldama kõigile turule toodavatele ainetele REACHi. Õlijäätmete direktiiv tühistatakse aga täielikult, sest praktikas ei olnud sellest keskkonnale õlijäätmete töötlemisel kasu. Samas säilitatakse sätted õlijäätmete kogumise kohta.

5.4.2

Samuti võib märkida, et ohtlikkuse kriteeriumide kindlaksmääramisest saadik pole komisjon ikka veel esitanud vajalikke lisadokumente — standardkatseid, kontsentratsiooni maksimummäärasid –, et jäätmete nimistut korrektselt kasutada.

5.4.3

Tekstis toodavad ettepanekud teha taaskasutamistoimingutele erandeid tunduvad ohtlikud ning need tuleks mõnes valdkonnas üle vaadata. Tegelikult on kõigil meeles ohtlike jäätmete segamise juhtumid looduslike ainetega, millest valmistatakse loomasööta, ning need juhtumid võiksid muutuda üldiseks, kui kaoks jälgitavus, järelevalve, mida on vaja nende jäätmete korrektseks käitlemiseks. Komisjon peaks tegelema küsimusega, kas pakutud registreerimine (2. jagu — Registreerimine) ei ole vastuolus Århusi konventsiooniga seoses avalikkuse teavitamise ja osalusega jäätmekäitluses.

6.   Konkreetsed märkused

6.1   Paremad mõisted

6.1.1

Praegusest direktiivist puuduvad mitmes kohas head mõisted. Euroopa Kohtusse pöördumiste arv on küllalt kõnekas, et selles veenduda. Kas uus tekst on selles osas parem? Selles võib mõnes mõttes kahelda.

6.1.2

“Tekitaja” mõiste, mis on vanast tekstist üle võetud (4), tuleb muuta. Nimelt, kuidas nõustuda sellega, et keegi, kes muudab jäätmete laadi, muutub järjekordseks “tekitajaks”? Ta saab kõigest “käitlejaks” ja seetõttu peab ta olema osa jälgitavuse ahelast. Vastasel juhul annab see rohelise tule jäätmete “klassi alandamisele” ja tegeliku jäätmete tekitaja vastutuse vähendamisele. Lisaks peaks vähemalt viitama (turule saadetud toodete) tekitaja suuremale vastutusele.

6.1.3

Komisjon rõhutas jäätmesaadetiste määruse (5) raames, mille eesmärk oli säilitada eksporti, “ajutisi toiminguid”, mida pole seletatud, nagu pole seletatud ka samas määruses olevaid mõisteid “diilerid ja vahendajad”.

6.1.4

“Ringlussevõtu” mõistet seletatakse, kuid taaskasutamise mõiste ei ole selge. Ühest küljest tuleks selgitada mõistet “aine taaskasutamine”, mis viib “aine ringlussevõtuni”, ja “jäätmete energia kasutamiseni”. Tegelikult võib käitlemistsükli läbitegemine esimesel juhul viia jäätmestaatusest vabanemisele, samas kui jäätmete energia kasutamise puhul see ei kehti. Nimelt kuulub keskkonnakaitsega seoses jäätmete energia kasutamine jäätmete põletamist käsitleva direktiivi pädevusalasse. Kui tegemist ei ole enam jäätmetega, ei kohaldata neile enam keskkonnakaitse norme.

6.2   Eesmärk

6.2.1

Direktiivi eesmärk on ja peab olema keskkonna- ja tervisekaitse.

6.2.2

Komisjonil on üldiselt kalduvus pühenduda eeskätt turu avamisele, mis on vaid üks jäätmepoliitika aspektidest.

6.2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et tuleb selgelt lahendada vaidlus õigusraamistiku määratlemise osas, mis võimaldaks turumehhanismidel jäätmekäitluse keskkonnatingimuste parandamiseni viia, töötades tootmisele ja teenindusele välja ökotõhususe ja ökokäitluse mõisted. Tegelikult on jäätmekäitlus turg, mida reguleeritakse ja korraldatakse, pidades esmajoones silmas keskkonna-, tervisekaitset ja loodusvarade säilitamist, võttes seega arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõju. Keskkonnakaitse on põhialus, mis soodustab töökohtade loomist ja konkurentsivõimet, pakkudes samas uuenduste ja uute turgude võimalusi. Võib küsida, kas subsidiaarsus kujutab endast ideaalset lähenemist. Lisaks on sümptomaatiline, et võib tõdeda, kuidas komisjon ise nõustub teatises temaatilise strateegia kohta, et teatud ringlussevõtuga seotud toimingud võivad olla keskkonnale kahjulikud, kuid ta ei kõhkle siiski tegemast ettepanekut, et liikmesriigid pingutaksid, et kõik jäätmed läheksid taaskasutamisse. Seega tuleb täpsustada, et Euroopa tasandil koostatud ühiste nõudmistega tuleb edendada puhast jäätmete ringlussevõtu turgu.

6.2.4

Samuti “unustab” ta nagu eelmises tekstiski hierarhias nimetada, et korrektselt läbi viidud kõrvaldamine võib olla keskkonnale kasulik, hoolimata sellest, et komisjon on säilitanud kõnealusele eesmärgile suunatud sätted. Seetõttu on uus tekst selles punktis eelmisest vähem selge.

6.2.4.1

Raamdirektiiv peab jääma tõhusa ja asjakohase jäätmekäitluse aluseks, haarates kõiki selle harusid. Direktiivi rakendamine ja seega ringlussevõtu strateegia parandamise meetmed vajavad veel määratlemist.

6.2.5

Direktiiv tegi ettepaneku arutada veel tõhusa jäätmekäitluse, ringlussevõtu ja taaskasutamise toetamiseks ja soodustamiseks vajalike rahastamisvahendite leidmise üle. Nende vahendite rakendamist Euroopa tasemel oleks võinud tõepoolest julgustada, tingimusel, et säilib ühtlus. Selles osas pole tehtud mingeid ettepanekuid, kuna nõukogus on sellise ettepaneku puhul raske ühehäälsusele jõuda. Valik selles osas ettepanekuid mitte teha on küll realistlik, kuid ei vähenda komisjoni tagasihoidlikkust, kui ta oleks võinud pakkuda välja avatud kooskõlastamismeetodi arendamise.

6.3   Ohtlikud jäätmed

6.3.1

Ohtlike jäätmete direktiivi liitmist raamdirektiiviga või selle tühistamise teemat käsitleti põhimõtte osas üldmärkustes.

6.3.2

On veider tõdeda, et artiklis, mis käsitleb jäätmete eraldamist, kõneldakse ainult nende segamisest.

6.3.3

Jäätmete üle on vaja palju tugevamat kontrolli rangete õigusaktide ja jälgitavuse abil. Nende hajutamine keskkonda tuleb õigusaktidega selgelt võimatuks teha. Peale selle tuleb valvata, et ohtlike jäätmete direktiivi lisamine raamdirektiivi või selle tühistamine ei langetaks tervishoiutaset. Vähemalt võiks olla selgelt välja öeldud, et juba määratluse järgi loetakse kõiki “segusid, mis sisaldavad ohtlikke jäätmeid”, iseenesest ohtlikuks, välja arvatud, kui tulemuseks on tõeline keemiline detoksikatsioon. Jäätmete lahustamine tuleb ära keelata.

6.4   Jäätmekõrvaldusrajatiste võrgustik

6.4.1

Tekstis tehakse ettepanek, et liikmesriigid kooskõlastaksid oma tegevust, et rajada jäätmekõrvaldusrajatiste võrgustik. Kuidas saab nõuda, et kõnealuses valdkonnas tehtaks investeeringuid, kui liikmesriigid ei suuda luua vajalikke mehhanisme, et need rajatised saaksid täie võimsusega töötada? Tegelikult võiks ettevõtja jäätmed “eksportida”, et neid teises riigis taaskasutataks. Seega peavad eeskirjad olema selles vallas eriti täpsed ja neil ei tohi olla soovimatut mõju.

6.4.2

Läheduse põhimõtet tuleb isemajandamise põhimõtte järgi uurida ja selgitada. Tegelikult on need kaks põhimõtet säästval jäätmekäitlemisel lahutamatud.

6.5   Jäätmetekke vältimine

6.5.1

Direktiivis ei leidu ühtki liikmesriikidele seatavat kohustust, mis oleks seotud jäätmetekke vältimise sotsiaalse aspektiga. Viimane eeldaks, et võetakse arvesse potentsiaalset mõju töötajate töötingimustele ja tervisele ning et korraldataks tõeliseid teabevahetuskampaaniaid. Jäätmetekke vältimine on ka kodanike probleem. Oleks soovitatav jätkata järelemõtlemist kahest suunast: kvalitatiivsest ja kvantitatiivsest, sest majanduses toob kvalitatiivne suund, mis on küll vähem dogmaatiline, edusamme ja on tulemuslikud.

6.6   Lisad

6.6.1

Muudatusi on tehtud vähe, välja arvatud majapidamisjäätmete üksikpõletusahjude energiatõhususe puudutamise osas. Millegipärast ei ole mainitud “koospõletusahjudega” seotud kohustusi. Tahkete olmejäätmete põletamist saab liigitada taaskasutamistoimingute alla vaid siis, kui sellega saavutatakse kõrge energiatõhusus. Nimelt peaks osalise jäätmete taaskasutamise puhul vältima, et algeliste ja kasuliku energia taaskasutamise osas ebatõhusate põletusahjude suhtes rakendatakse taaskasutamise soodsaid sätteid. Põletamine muutuks sel juhul lihtsaks lahenduseks, mis võib viia jäätmete ekspordini, mida tuleks vastuoksa püüda vältida.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2005) 666 lõplik.

(2)  KOM(2005) 667 lõplik.

(3)  KOM(2003) 301 lõplik.

(4)  Nõukogu direktiiv, 91/156/EMÜ, 18. 3.1991, millega muudetakse direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta

(5)  Nõukogu määrus (EMÜ) nr 259/93, 1.2.1993, jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/60


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: 2006.–2008. aasta tegevuskava ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks”

KOM(2005) 647 lõplik

(2006/C 309/13)

23. jaanuaril 2006. aastal otsustas komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses eespool mainitud ettepanek.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 24. mail 2006. Raportöör oli hr SARRÓ IPARRAGUIRRE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.–6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 164, erapooletuks jäi 1.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Nagu on komisjonile teatatud ka eelmistes arvamustes, toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühenduse eeskirjade lihtsustamist ning tervitab 2006.–2008. aasta tegevuskava avaldamist ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks. Käesoleva arvamuse eesmärk on aidata kaasa erakordsele tööle, mida komisjon kavandab teostada ning mis on väga oluline ühenduse kalandusalaste õigusaktide täiustamiseks.

1.2

Selleks et lihtsustamine oleks edukas, on komitee arvates tarvis tihedat koostööd kalandussektoriga, toetades ja edendades sidemeid komisjoni nõuandeorganitega, st piirkondlike nõuandekomisjonide, ELi kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomitee ning kalanduse valdkonna sotsiaaldialoogi komisjoniga.

1.3

EMSK on arvamusel, et esimese tööna peab Euroopa Komisjon konsolideerima kehtivad eeskirjad. Edasi peab komisjon EMSK arvates püüdma saavutada teatises nimetatud eesmärke, millega komitee täielikult nõustub:

a)

olemasolevate tekstide selgemaks muutmine, nende lihtsustamine ning parema kättesaadavuse tagamine;

b)

riigiasutuste halduskoormuse ja -kulude vähendamine;

c)

kutsetöötajaid puudutavate halduskoormuste ja kohustuste kergendamine.

1.4

Lisaks peab EMSK õigeks valdkondade ja õigusaktide valikut, millele tegevuskava keskendub: kalavarude haldamine ja säilitamine ning kalapüügitegevuse kontrollimine. Seejärel peab komisjon lihtsustamist ja täiustamist jätkama ühise kalanduspoliitika ülejäänud valdkondades.

1.5

EMSK peab õigeks suurimat lubatud väljapüüki, kvoote ja püügikoormust puudutaval teabelehel 1 välja pakutud lihtsustamismeetmeid, nimelt säilitamispoliitika erinevate aspektide eraldi käsitlemist, nende reguleerimist ühtsete rühmade alusel ja nende rakendamist mitmeaastaste tegevuskavade alusel. Siiski leiab komitee, et ajavahemik teaduslike arvamuste esitamise tähtaja ja nõukogu detsembrikuise istungi vahel, kus määratakse kindlaks suurim lubatud väljapüük ja kvoodid ning muud olulised haldusmeetmed, on väga lühike ja seetõttu ebapiisav kõigi vajalike konsultatsioonide ja kooskõlastamiste läbiviimiseks. Seetõttu taotleb komitee, et ajavahemik teaduslike arvamuste avaldamise ja lõppotsuste tegemise vahel oleks pikem.

1.6

Teabelehe 2 osas, mis käsitleb tehniliste meetmete lihtsustamist, väljendab EMSK muret võimaluse pärast, et Euroopa Komisjon võtab endale praegu nõukogule kuuluvad pädevused.

1.7

Seoses teabelehel 2 nimetatud võimalusega lubada liikmesriikidel võtta teatavaid kohalikke tehnilisi meetmeid leiab komitee, et nõukogu peaks heaks kiitma ka liikmesriikide taotlused, vältimaks ebavõrdsust ja diskrimineerivaid olukordi liikmesriikide kalurite vahel.

1.8

Komitee nõustub komisjoniga teabelehtedel 3, 4 ja 5 ettenähtud meetmete osas, mille eesmärk on lihtsustada andmete kogumist ja haldamist ning tõhustada kontrollimeetmeid. Kontrollimeetmete väljatöötamisel peab komitee väga oluliseks komisjoni ja Euroopa kalanduse kontrolliagentuuri tegevuse kooskõlastamist. Infotehnoloogia kasutamise osas on EMSK arvamusel, et selle rakendamiseks tuleb ette näha üleminekuperiood, selleks et kooskõlastada kõnealust protsessi tehniliste ekspertide, asjaomaste kutsetöötajate ja liikmesriikidega, tagada ärisaladus, saavutada huvirühmade usaldus ja toetus, katsetada protsessi praktikas, aidata katta uute seadmete kasutamisega kaasnevad täiendavad kulud, ning sel viisil tagada kõnealuse lihtsustava reformi edukas elluviimine.

1.9

EMSK tervitab komisjoni teabelehel 6 esitatud ettepanekut tühistada kõigi vähe- või mittevajalike aruannete esitamise kohustus, et vähendada kalurite ja liikmesriikide halduskoormust.

1.10

Komitee peab vajalikuks teabelehel 7 nimetatud lihtsustamismeetmeid ja teeb komisjonile ettepaneku kaaluda standardkokkuleppe väljatöötamist, mille saaks võtta aluseks läbirääkimistel kalanduskokkulepete sõlmimise üle kolmandate riikidega, samuti arvutistamist ning kalapüügilubade väljastamist elektroonilisel teel.

1.11

EMSK leiab, et võitlus ebaseadusliku, reguleerimata ja teatamata jäetud kalapüügiga, mis on üks ühise kalanduspoliitika eesmärke, vääriks samuti mainimist tegevuskavas, et määrata kindlaks võimalikult lihtne ja tõhus viis niisuguse ebaseadusliku, reguleerimata ja teatamata jäetud kalapüügiga võitlemiseks. EMSK on arvamusel, et kõnealuse protsessi keskmes peab olema juurdepääs tarbimisturgudele, asjaomaste sadamariikide volituste suurendamine ja avamerel toimuva ümberlaadimise keelustamine.

1.12

EMSK leiab, et 2006.–2008. aasta tegevuskava eeldab väga mahukat tööd, mistõttu on võimalik, et seda ei suudeta ellu viia kolmeaastase tähtaja jooksul. Seetõttu soovitab EMSK komisjonil tegevuskava enne 2007. aasta lõppu läbi vaadata.

2.   Põhjendus

2.1

Alates XXI sajandi algusest on Euroopa Liit võtnud endale ulatusliku ülesande parandada kogu oma õigusruumi, et muuta see tõhusamaks ja läbipaistvamaks.

2.2

Euroopa Liidu areng eelmise sajandi teisel poolel on viinud selleni, et ELi õigusruumist on saanud mahukas ühenduse õigusaktide kogum, mis moodustab ühenduse õigustiku.

2.3

Kõnealune õigustik on järk-järgult suurenenud tänu ühenduse iga poliitikavaldkonna õigusaktidele ja see moodustab tervikuna ühenduse poliitika õigusruumi.

2.4

Vastavalt Euroopa Ülemkogu antud volitusele ja kooskõlas ühenduse institutsioonidega tegeleb komisjon praegu ühenduse õigusruumi lihtsustamise ja täiustamisega.

2.5

ELi nimetatud õigusraamistiku lihtsustamine ja täiustamine on osa uuendatud Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegiast ning keskendub seega sellistele ühenduse õigustiku elementidele, mis mõjutavad ELi ettevõtete konkurentsivõimet.

2.6

Võttes arvesse seda, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad 99 % kõigist ELi ettevõtetest ja katavad kaks kolmandikku tööhõivest, on ELi õigusaktide lihtsustamine ja täiustamine nende ettevõtete jaoks väga oluline, sest sel viisil väheneb nende praegune õigus- ja halduskoormus.

2.7

Komisjon kavandab nimetatud õigusaktide lihtsustamise ja täiustamise strateegia raames kehtestada alalise ja pideva lihtsustamisprogrammi põllumajanduse, keskkonna, tervishoiu ja tööohutuse, kalanduse, maksunduse, tollinduse, statistika ja tööõiguse valdkonnas.

2.8

Käesolevas arvamuses käsitletava komisjoni teatisega nõukogule ja Euroopa Parlamendile “2006.–2008. aasta tegevuskava ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks” alustatakse nimetatud alalist ja pidevat programmi kalanduse valdkonnas mitmeaastase (2006–2008) tegevuskavaga, mille eesmärk on ühise kalanduspoliitika lihtsustamine ja täiustamine.

2.9

Organiseeritud kodanikuühiskonna institutsionaliseeritud esindajana tervitab EMSK — olles eelnevates arvamustes juba väljendanud komisjonile oma toetust ELi õigusaktide lihtsustamise osas — nimetatud tegevuskava avaldamist ja esitab käesoleva arvamuse sooviga aidata kaasa komisjoni ulatuslikule tööle, julgustades teda jätkama mitmeaastast lähenemist.

3.   Taust

3.1

23.–24. märtsi 2000. aasta Lissaboni Euroopa Ülemkogu volitas komisjoni töötama välja tegevuskava “tegevuse paremaks kooskõlastamiseks õigusruumi lihtsustamiseks”. Nimetatud volitust kinnitati ka Stockholmi (23.–24. märts 2001), Laekeni (8.–9. detsember 2001) ja Barcelona (15.–16. märts 2002) Euroopa Ülemkogul.

3.2

Sellega seoses esitas komisjon Euroopa avaliku halduse valge raamatu, mis võeti vastu 2001. aasta juulis (1). Nimetatud valge raamatu üks osa oli pühendatud õigusaktide kvaliteedi parandamisele. Dokumendi kohta viidi läbi laiaulatuslik konsulteerimine, mis lõppes 31. märtsil 2002. aastal.

3.3

Kõnealuse teatise kohta koostatud EMSK arvamuses väidetakse, et “komitee toetab valges raamatus esitatud ettepanekuid Euroopa õigusloome protsessi lihtsustamiseks ja kiirendamiseks, sest ühenduse eeskirjad on üha keerukamad ja lisanduvad sageli olemasolevatele riiklikele eeskirjadele, selle asemel et neid tõepoolest lihtsustada ja ühtlustada” (2).

3.4

Kõnealuse dünaamika raames esitas komisjon 2002. aasta juunis tegevuskava õigusruumi lihtsustamiseks ja täiustamiseks (3), mille kohta viidi taas läbi konsulteerimine ühenduse teiste institutsioonidega.

3.5

Tegevuskava on selgelt suunatud sellele, et pärast õigusloome kolme põhietapi — komisjon esitab õigusakti ettepaneku, Euroopa Parlament ja nõukogu arutavad ettepanekut ning liikmesriigid kohaldavad õigusakti — läbimist sõlmitaks institutsioonidevaheline kokkulepe ühenduse õigusaktide kvaliteedi parandamiseks.

3.6

Varasematel aastatel käivitatud ELi õigusaktide lihtsustamisele andis uut hoogu komisjoni 2003. aasta veebruari teatis “Ühenduse õigustiku ajakohastamine ja lihtsustamine” (4). Nimetatud teatisega alustas komisjon ulatuslikku programmi, määramaks kindlaks, milliseid õigusakte on võimalik lihtsustada, konsolideerida ja kodifitseerida. Programm jätkub praegugi.

3.7

Komisjoni 2005. aasta mais esitatud teatis “Parem õiguslik reguleerimine majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus” (5) aitas kaasa institutsioonidevahelisele parema õigusliku reguleerimise kokkuleppele, mille Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon allkirjastasid 16. detsembril 2003. Kokkuleppe peaeesmärgiks on parandada ühenduse õigusaktide kvaliteeti ning nende ülevõtmist liikmesriikide õigusesse (6).

3.8

2005. aasta oktoobris avaldas komisjon ühenduse Lissaboni kava rakendamise raames teatise “Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia” (7), mis käivitas ühenduse erinevate poliitikavaldkondade tegevuskavad alaliste lihtsustamisprogrammide abil.

3.9

Samaaegselt aktiivse tööga ühenduse õigustiku ja õigusruumi üldise lihtsustamise ja täiustamise suunamiseks, esitas komisjon nõukogule ja Euroopa Parlamendile teatise “Ühise kalanduspoliitika õigusruumi parendamise ja lihtsustamise perspektiivid” (8).

3.10

Käesoleva arvamuse aluseks on viimati nimetatud teatis ja teatis “2006.–2008. aasta tegevuskava ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks”.

3.11

Mõistes kõigi ühenduse õigusaktide lihtsustamise ja täiustamise keerukust, kutsub EMSK komisjoni üles jätkama alustatud teed, innustades teda kinni pidama kehtestatud tähtaegadest, et saavutada püstitatud eesmärgid.

4.   Üldised märkused

4.1   Ühenduse kalandusalased õigusaktid 1983–2002

4.1.1

Ühenduse kalandusalased õigusaktid moodustasid osa 1983. aasta ühisest kalanduspoliitikast. Tolleaegset kalanduspoliitikat reguleerivad õigusaktid ei olnud piisavad. Kalanduse haldamise eeskirjad põhinesid teaduslike järelduste muutmisel õigussäteteks, peaaegu täielikult puudus teabevahetus ühenduse kalandussektoriga ning vaevaline otsuste tegemise menetlus komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi kaudu muutis kalandusalased õigusaktid väga keerukaks.

4.1.2

Möödunud aastate ja praeguse arengu hindamisel tuleb arvesse võtta, et kalandusalased õigusaktid hõlmavad ühelt poolt väga erisuguseid püügipiirkondi ja teiselt poolt niisuguseid erinevaid elemente nagu struktuure, säilitamist ja keskkonda, välisressursse, turge ja järelevalvet. See mitmetahulisus nõuab palju erinevaid õigusakte või siis mahukaid, raskesti tõlgendatavaid õigusakte.

4.1.3

Iga aasta lõpus toimuv nõukogu otsustusprotsess aastase suurima lubatud väljapüügi ja kvootide määramiseks tekitab raskusi kõigi vajalike konsultatsioonide korraldamisel ning otsuse vastuvõtmise ja jõustumiskuupäeva vahelisest tähtajast kinnipidamisel, mis omakorda toob kaasa juba avaldatud määruste korduva muutmise.

4.1.4

Ühise kalanduspoliitika õigusnormide paratamatu pidev muutmine teeb need ekspertide poolt välja töötatud tekstid, kus õigussätete koostamisel tuginetakse sageli keerukatele teaduslikele tekstidele, keskmise kodaniku — kaluri — jaoks raskesti mõistetavaks.

4.1.5

Läbirääkimised nõukogus ja parlamendis on sageli viinud esialgsetest ettepanekutest veelgi keerulisema lõpptekstini.

4.1.6

Seadusandlikul ja poliitilisel tasandil on paljud õigussätted seatud vajalikust tasemest kõrgemale, mis teeb ka keerulisemaks nende muutmise ja lihtsustamise.

4.1.7

EMSK mõistab, et kuigi paljudel juhtudel püsivad sellise olukorra põhjused praeguseni, on komisjon neist siiski teadlik ning astub samme olukorra parandamiseks. Seda tehti 1983. aasta ühise kalanduspoliitika muutmisega juba 1992. aastal ning nimetatud eesmärk on ka nüüd esitatud 2006.–2008. aasta tegevuskaval, mis järgneb 31. detsembri 2002. aasta ühise kalanduspoliitika reformile.

4.2   Praegused ühenduse kalandusalased õigusaktid

4.2.1

31. detsembri 2002. aasta ühise kalanduspoliitika reform (9) hõlmab loomuliku osana ühise kalanduspoliitika lihtsustamist, olles juba alustanud mitmeid tühistamise, reguleerimise, aegunuks tunnistamise ning õiguskeskkonna süsteemse läbivaatamise meetmeid.

4.2.2

Määruse ettepanek Euroopa Kalandusfondi loomise kohta (10), mille kohta komitee on juba koostanud toetava arvamuse, on hea näide lihtsustamisalgatuse kavandamisest, sest neljas, mitmeaastasi arendusprogramme ja kalanduse arendusrahastut käsitlevas määruses kokkuvõetud eeskirjad asendatakse või muudetakse üheainsa määruse abil.

4.2.3

Aastatel 2004–2005 on komisjon kehtestanud rea õigusakte, mis aitavad kaasa ühise kalanduspoliitika reformimisele ja lihtsustamisele. Nende hulgast väärivad esiletõstmist järgmised:

Euroopa Kalandusfond;

Euroopa kalanduse kontrolliagentuur;

piirkondlike nõuandekomisjonide loomine;

ühenduse rahalised vahendid ühise kalanduspoliitika ja mereõiguse rakendamiseks.

Lisaks on läbi viidud ulatuslik, kontaktiderohke arutelu, mille tulemusena esitati eespool nimetatud teatis “Ühise kalanduspoliitika õigusruumi parendamise ja lihtsustamise perspektiivid”.

4.2.4

Nimetatud teatisest järeldub, et ühise kalanduspoliitika õigusruumi parandamiseks ei piisa üksnes asjaomaste määruste arvu vähendamisest, vaid samal ajal tuleb:

muuta olemasolevaid tekste selgemaks, neid lihtsustada ning tagada nende parem kättesaadavus;

vähendada riigiasutuste halduskoormust ja –kulusid;

kergendada kutsetöötajaid puudutavaid halduskoormusi ja kohustusi.

4.2.5

EMSK leiab, et igasugusel tekstide selgemaks muutmisel peab komisjon erilist tähelepanu pöörama nende konsolideerimisele. pidev viitamine varasematest aastatest pärit teistele määrustele raskendab märkimisväärselt tekstide mõistetavust.

4.2.6

Viimati nimetatud teatise kohaselt on ilmne, et mõnede ühise kalanduspoliitika elementide rakendamine valmistab eriti suuri raskusi: kalapüügitegevuse kontrollimine erineva kohaldamise tõttu liikmesriikides ja kalavarude säilitamise meetmed erinevate haldusmeetmete kombineeritud kohaldamise tõttu.

4.2.7

Kokkuvõttes nähtub antud analüüsist, et alahindamata ühenduse kalanduse haldamise vältimatut keerukust, on kehtivad õigusnormid järk-järgult muutunud liiga keeruliseks.

4.2.8

EMSK on arvamusel, et komisjon peab ühise kalanduspoliitika õigusaktide täiustamisel ja lihtsustamisel eelkõige tähelepanu pöörama kalapüügitegevuse kontrollimisele ja kalavarude säilitamise meetmetele. Selleks tuleb tugevdada hiljuti loodud Euroopa kalanduse kontrolliagentuuri tegevust.

4.3   2006.–2008. aasta tegevuskava ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks

4.3.1

Eespool nimetatud teatiste alusel läbiviidud tööde tulemusena palus nõukogu komisjonil esitada mitmeaastase tegevuskava, mis võtaks arvesse kõiki nimetatud nõudeid, mis on vajalikud ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks. Vastusena kõnealusele taotlusele esitas komisjon 2005. aasta detsembris teatise “2006.–2008. aasta tegevuskava ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks” (11).

4.3.2

Komisjoni esitatud 2006.–2008. aasta tegevuskava hõlmab:

metoodikat ühise kalanduspoliitika lihtsustamiseks ja täiustamiseks;

selliste algatuste määratlemist, mida tuleb lihtsustada ja täiustada esmajärjekorras.

4.3.3

Tegevuskava lähenemine on lihtne. Määratletakse valdkonnad (kontroll, püügikoormus, rahastamine jt), mida õigusaktide lihtsustamine ja täiustamine hõlmab. Iga valdkonna osas määratakse kindlaks vajalikud meetmed, lihtsustamisprotsessi kaasatud osapooled ja selle elluviimise tähtajad ajavahemikus 2006–2008. Iga valdkonna osas määratakse kindlaks kolm lihtsustatavate õigusaktide liiki:

õigusaktid, mille läbivaatamist on juba alustatud;

järgnevatel aastatel koostatavad uued õigusaktid;

kehtivad õigusaktid, mida tuleb lihtsustada esimesena.

4.3.4

Ühise kalanduspoliitika lihtsustamise tegevuskava 2006–2008 algusperioodil keskendutakse eelkõige viimati nimetatud kehtivatele õigusaktidele. Kõik need õigusaktid puudutavad kalapüügitegevuse haldamise ja kontrollimeetmeid.

4.3.5

EMSK peab õigeks valida tegevuskava prioriteetideks nimetatud kaks valdkonda, sest suures osas on kehtivate õigusnormide keerukus seotud just nende küsimustega. Seejärel peab komisjon lihtsustamist ja täiustamist jätkama ühise kalanduspoliitika ülejäänud valdkondades.

4.3.6

Läbivaatamisel olevate õigusaktide puhul, mille suhtes juba kohaldatakse lihtsustamisprintsiipe, jätkatakse menetlust vastavalt kõnelausele, õigusaktide täiustamise kavale. See puudutab näiteks Euroopa Kalandusfondi või üldsätteid kalapüügilubade kohta kolmandate riikide vetes kalanduskokkulepete raames. Mõlemale õigusaktile, mida komisjon on juba lihtsustanud, on komitee andnud positiivse hinnangu asjaomases arvamuses.

4.3.7

Tegevuskavas nähakse ette, et järgnevatel aastatel koostatavad uute õigusaktide puhul tuleb korrapäraselt kinni pidada lihtsustamiseesmärkidest.

4.3.8

Komitee leiab, et 2006.–2008. aasta tegevuskava üldine lähenemisviis on õige, ning komitee avaldab sellele toetust. Tegevuskava lisas toodud meetmete elluviimine ettenähtud tähtaegadeks nõuab siiski suuri pingutusi. Esmatähtis on seetõttu liikmesriikide, Euroopa Parlamendi, piirkondlike nõuandekomisjonide kaudu kalandussektori ning samuti ELi kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomitee ning kalanduse valdkonna sotsiaaldialoogi komisjoni jõudude ühendamine ja vastastikune mõistmine.

4.3.9

Tegevuskava ellurakendamine keskendub eelkõige järgmistele valdkondadele ja õigusaktidele:

Kalavarude säilitamine:

suurim lubatud väljapüük/ kvoodid, püügikoormus;

noorte mereorganismide kaitseks võetud tehnilised meetmed;

andmete kogumine ja haldamine ühise kalanduspoliitika raames.

Kalapüügitegevuse kontrollimine:

kontroll — õigusaktide kogum;

kontroll — arvutistamine;

aruandluskohustus;

kalapüügiload ühenduse vetest väljaspool.

4.3.10

Kõik need seitse õigusakti on esitatud tegevuskava lisas teabelehena, kus on toodud olemasoleva asjaomase õigusraamistiku ja –ruumi lihtsustamiseks võetavad meetmed. Iga meetme puhul nähakse ette tegevuskava, millega täpsustatakse kõnealuse meetmega hõlmatud osapooled, ja esitatakse lihtsustavate õigusaktide nimekiri ning kasulikud viited kavandatud lihtsustamisele.

4.3.11

Olles põhjalikult analüüsinud kõiki seitset teabelehte, peab EMSK reformimise ja lihtsustamise käsitlusviisi õigeks ning leiab, et kui ettenähtud tähtaegadest peetakse kinni ning viiakse ellu kõik teabelehtedel nimetatud sammud, parandab 2006.–2008. aasta tegevuskava ühenduse kalandusalaseid õigusnorme märkimisväärselt.

4.3.12

Tegevuskava teabelehel 1 esitatakse suurimat lubatud väljapüüki/ kvoote ja püügikoormust puudutavad lihtsustamismeetmed. Peamiselt puudutab see nõukogu iga-aastasi määrusi, millega määratakse järgmiseks aastaks kindlaks püügivõimalused, korraldades nende õigusaktide ülesehitust, millega kehtestatakse kalavarude kasutamine, tehes otsuseid ühtsete rühmade alusel ning töötades välja mitmeaastased tegevuskavad.

4.3.13

EMSK peab teabelehel 1 esitatud lihtsustamismeetmeid õigeks. Kõige olulisem on seejuures säilitamispoliitika erinevate aspektide eraldi käsitlemine, nende reguleerimine ühtsete rühmade alusel ja nende rakendamine mitmeaastaste tegevuskavade alusel.

4.3.13.1

Siiski leiab komitee, et liiga lühike ajavahemik teaduslike arvamuste esitamise ja nõukogu detsembrikuu istungi vahel, kus määratakse kindlaks suurim lubatud väljapüük ja kvoodid ning muud olulised haldusmeetmed nagu püügikoormuse piiramine, takistab kõigi vajalike konsultatsioonide ja kooskõlastamiste läbiviimist. Niisuguse kiirustava ja keeruka otsustusprotsessi tulemusena kehtestatud õigusaktides võib esineda tehnilisi ja õiguslikke puudujääke, mistõttu tuleb neid muuta uute määrustega, muutes õigusaktid ja nende rakendamise järjest keerulisemaks. Puudulik konsulteerimine asjaomaste kutsetöötajate ja teiste huvirühmadega takistab märkimisväärselt eeskirjade mõistmist, aktsepteerimist ja rakendamist — seega nende tõhusust.

4.3.13.2

Samuti on komitee arvamusel, et piirkondlike kalandusorganisatsioonide haldusmeetmete otsustusprotsessi jaoks on ajavahemik teadusliku arvamuse esitamise ja otsuse tegeva organi koosoleku vahel liiga lühike. Nimetatud ebapiisavast tähtajast tulenevad samasugused tagajärjed nagu kirjeldati eelmises punktis.

4.3.13.3

Komisjoni välja pakutud ühtsete rühmade alusel lähenemist peab EMSK kohaseks, eriti juhul, kui — nagu komitee loodab — selle all mõistetakse ühtsete püügipiirkondade alusel lähenemist ja kui see tähendab kahe tasandi õigusakte: horisontaalset raammäärust ja iga püügipiirkonda käsitlevat rakendusmäärust.

4.3.13.4

Samas leiab EMSK, et nagu kogemus näitab, kaasneb varude taastamise ja mitmeaastaste haldamiskavadega ulatuslik konsulteerimine ja kooskõlastamine. Kui nimetatud kavad on vastu võetud, lihtsustavad need otsuste tegemise protsessi rakendusajal. Siiski leiab komitee, et kavades tuleb kinni pidada praegusest volituste jaotusest nõukogu ja komisjoni vahel ning näha ette läbivaatamise võimalused, pidades silmas kriteeriumide arengut asjaomaste kalavarude olukorra hindamiseks.

4.3.14

Komitee arvates nõuab kalavarude haldamise meetmete otsustusmenetluse reform, mis on õigusaktide lihtsustamise ja nende tõhususe suurendamise tagatis, et teaduslike arvamuste ja soovituste esitamine (ICES ja kalanduse juhtimise nõuandekomitee (ACFM) ühenduse vete kohta ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide teaduslikud komiteed teiste vete kohta) toimuks varem, võimaldades sel viisil põhjalikult konsulteerida piirkondlike nõuandekomisjonide ja ELi kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomiteega. Samuti võib vajalikuks osutuda suurima lubatud väljapüügi/kvootide paketi jaotamine mitme nõukogu vahel ning haldusaasta muutmine, lähendades seda aasta bioloogilisele tsüklile ning kohandades seda turule. See on globaalne protsess, mitte üksnes “front loading”. EMSK leiab, et kõiki aspekte tuleb põhjalikult uurida ja saavutada võimalikult suur kooskõlastatus liikmesriikide, asjaomaste kutsetöötajate ning teiste huvirühmadega.

4.3.15

Teabelehe 2 eesmärk on reformida kehtivaid, noorte mereorganismide kaitset puudutavaid õigusakte tehniliste meetmete järkjärgulise ümberrühmitamise teel püügipiirkondade kaupa. Kuigi komitee tervitab püügipiirkondade kaupa lähenemist kõigi haldusmeetmete puhul, on komitee arvates niisugune lähenemine kohaldatav eelkõige tehniliste meetmete suhtes. Komisjoni välja pakutud süsteem tugineb tehniliste meetmete kohaste õigusnormide juriidilise ülesehituse ümberkorraldamisele, tehes ettepaneku, et nõukogu koostaks kokkuvõtva määruse üldsuuniste kohta ning komisjon üksikasjalikumad määrused tehniliste aspektide kohta. EMSK väljendab muret sellise lihtsustamise pärast, mis annab komisjonile praegu Ministrite Nõukogule kuuluvad seadusandlikud pädevused. Seetõttu on komitee arvamusel, et kui õigusaktid töötatakse välja vastavalt nimetatud lihtsustamisettepanekule, peab lõppotsus jääma nõukogule.

4.3.16

Seoses teabelehel 2 käsitletava võimalusega lubada liikmesriikidel võtta kohalikke tehnilisi meetmeid, on EMSK arvamusel, et kõnealune luba võib tekitada ebavõrdsust ja erinevate liikmesriikide kalurite suhtes diskrimineerivaid olukordi, kui nimetatud meedet kuritarvitatakse või kui seda kohaselt ei kontrollita, minnes vastuollu ühise kalanduspoliitika eeskirjade ühtlustamise vajadusega. Seetõttu tuleks ka liikmesriikide asjaomased taotlused nõukogu poolt heaks kiita.

4.3.17

Väljapakutud meetmete elluviimiseks peab komisjon vajalikuks laiendada eelnevaid konsultatsioone asjaomase sektoriga, hinnata rakendatud tehniliste meetmete tulemusi, täpsustada teatud tehnilisi mõisteid, koostada brošüüre ja teabelehti, kasutada infotehnoloogiat ning vähendada kalurite aruandluskohustusi. Pidades kõiki nimetatud meetmeid vajalikuks, soovib komitee rõhutada, et infotehnoloogia kasutamine andmete sisestamiseks ja haldamiseks nõuab kohandamist ja rahalist toetust, mis võimaldaks kalalaevadel nimetatud uued tehnoloogiad kasutusele võtta. Seetõttu leiab komitee, et vajalik on mõistliku pikkusega üleminekuperiood, selleks et kooskõlastada kõnealust protsessi tehniliste ekspertide, asjaomaste kutsetöötajate ja liikmesriikidega, tagada ärisaladus, saavutada huvirühmade usaldus ja toetus, protsessi praktikas katsetada, aidata katta uute seadmete kasutamisega kaasnevad täiendavad kulud ning sel viisil tagada kõnealuse lihtsustava reformi edukas elluviimine.

4.3.18

Teabelehel 3 tehakse ettepanek vähendada ühise kalanduspoliitika andmete kogumist ja haldamist käsitlevate õigusaktide hulka. Samuti kui teabelehe 2 puhul puudutab kõnealune lihtsustus praeguste õigusnormide juriidilise ülesehituse ümberkorraldamist, kehtestades nõukogu määrusega üldise lähenemisviisi ja määrates komisjoni rakendusmäärusega kindlaks tehnilised ja haldusaspektid. EMSK rõhutab veelkord punktis 4.3.15 nimetatud muret ettepanekuga komisjonile antavate pädevuste üle.

4.3.19

Lihtsustamise raames teeb komisjon teabelehel 3 ettepaneku töötada välja andmete kogumise ja haldamise mitmeaastane kava, et vähendada liikmesriikide halduskoormust. Komitee peab komisjoni ettepanekut kohaseks ja vajalikuks, välja arvatud punktis 4.3.17 esitatud märkuste osas.

4.3.20

Teabelehel 4 tehakse ettepanek reformida praegusi kontrollimist puudutavaid õigusakte, vaadates läbi kehtivad määrused ja kohandades need ühise kalanduspoliitika reformile. EMSK peab kontrollimist puudutavate määruste läbivaatamist väga oluliseks, ühtlustamaks erinevaid eeskirju, et vältida erinevaid tõlgendusi. Kõik inspekteerimist ja kontrollimist puudutavad sätted peavad olema ühetähenduslikud inspekteerimise mõiste, selle elluviimise meetodite ja praktikas rakendamise viiside osas. Komitee palub kontrollimist puudutavate õigusaktide lihtsustamisel komisjonil silmas pidada Euroopa kalanduse kontrolliagentuuri olemasolu.

4.3.21

Teabelehel 5 teeb komisjon ettepaneku vaadata läbi kõik kontrollimise arvutistamist käsitlevad õigussätted. Nähakse ette määruste koostamine, kui nõukogu võtab vastu otsuse komisjoni ettepaneku kohta kalapüügi elektroonilise registreerimise ja aruandluse ning kaugseirevahendite kohta (12). Samuti nähakse ette kolmandate riikidega sõlmitud kalanduskokkulepete haldamise arvutistamine kõnealuste kokkulepetega seotud kalapüügilitsentside ning püügiandmete ja püügikoormuse osas. Pidades kontrollisüsteemide arvutistamist vajalikuks, kordab EMSK punktis 4.3.17 väljendatud seisukohta, et infotehnoloogia rakendamiseks on vajalik üleminekuperiood.

4.3.22

Teabelehel 6 nähakse ette ühist kalanduspoliitikat käsitlevate õigusaktide kogumi lihtsustamine, et eemaldada ühise kalanduspoliitika rakendamiseks vähe- või mittevajalike aruannete esitamise kohustus. EMSK on arvamusel, et lihtsustamise raames tuleb eemaldada kõik vähe- või mittevajalike aruannete esitamise kohustused, vähendades sel viisil asjaomaste isikute ja liikmesriikide halduskoormust.

4.3.23

Teabelehel 7 käsitletav lihtsustamine puudutab kalapüügilubade väljastamist ühenduse vetest väljaspool, korraldades ümber kolmandate riikidega sõlmitud kalanduskokkulepete haldamise. Lihtsustamine käsitleb praeguse õigusnormide juriidilise ülesehituse ümberkorraldamist, säilitades nõukogu heakskiitmise aluspõhimõtete puhul ning hõlmates komisjoni määrusega tehnilisi ja haldusaspekte. Komitee peab kõnealuseid lihtsustamismeetmeid vajalikuks ja teeb komisjonile ettepaneku kaaluda standardkokkuleppe väljatöötamist, mille saaks võtta aluseks läbirääkimistel kalanduskokkulepete sõlmimise üle mis tahes kolmanda riigiga, samuti arvutistamist ning kalapüügilubade väljastamist elektroonilisel teel.

4.3.24

EMSK leiab, et ühise kalanduspoliitika lihtsustamine ja täiustamine ühenduse vetest väljaspool tegutsevate laevastike puhul nõuab lisaks püügipiirkondade kaupa lähenemist ja erikäsitlust igal tasandil: laevastik, püügiload, püügilitsentsid, deklaratsioonid jms. EMSK on arvamusel, et ELi liikmesriigi lipu all sõitval laeval, mis tegutseb ühenduse vetest väljaspool, peavad olema õigused ja kohustused vastavalt püügile ja asjaomasele piirkonnale. EMSK palub seega komisjonil nimetatud eesmärk tegevuskavasse lisada, mis ei tohi piirduda üksnes kalanduskokkulepete (või partnerluslepingute) peatükiga. Sellega seoses rõhutab komitee ühenduse sotsiaalpartnerite poolt tunnustatud sotsiaalklausli täitmise vajadust.

4.3.25

EMSK leiab, et võitlus ebaseadusliku, reguleerimata ja teatamata jäetud kalapüügiga, mis on üks ühise kalanduspoliitika eesmärke (eelkõige selle välismõõtmes), vääriks samuti tegevuskavas mainimist, et määrata kindlaks võimalikult lihtne ja tõhus viis niisuguse kalapüügi vastu võitlemiseks. EMSK on arvamusel, et kõnealuse protsessi keskmes peab olema juurdepääs tarbimisturgudele, asjaomase sadamariigi volituste suurendamine ja avamerel toimuva ümberlaadimise keelustamine.

5.   Konkreetsed märkused

5.1

Komisjoni teatises esitatud 2006.–2008. aasta tegevuskava on väga oluline ühenduse kalandusalaste õigusaktide täiustamiseks. Kalavarude järelevalve ja haldamise valdkonnas ei ole leitud rohkem olulisi õigusakte, mis tuleks lisada komisjoni väljapakutud õigusaktidele. Seetõttu innustab EMSK komisjoni neid viivitamata ellu viima.

5.2

Komitee leiab, et täiustatavate ja lihtsustatavate õigusaktide hulgas on mitmeaastaste halduskavade elluviimiseks eriti oluline suurimat lubatud väljapüüki/ kvoote ja püügikoormust puudutav õigusakt.

5.3

2006.–2008. aasta tegevuskava elluviimine võib nõuda komisjonilt uute rakendusmääruste koostamist. Komitee leiab, et see ei tekita probleeme. Isegi kui ka ühenduse õigustik suureneb, on oluline see, et määrused oleksid lihtsamad, suunatud asjaomastele püügipiirkondadele, hõlpsalt loetavad ja võimalikult konsolideeritud.

5.4

Seoses viimati nimetatud aspektiga soovib EMSK juhtida komisjoni tähelepanu sellele, et praeguste kalandusalaste õigusaktide tõlgendamine on väga keerukas rohkete viidete tõttu teistele määrustele, direktiividele ja teatistele. Tekstide konsolideerimine on esmatähtis nende lugemise ja mõistmise hõlbustamiseks.

5.5

Väga oluline on komisjoni ja Euroopa kalanduse kontrolliagentuuri tegevuse kooskõlastatus kontrollimeetmeid puudutavate eeskirjade rakendamisel. Et lahendada kaluritele meelehärmi tekitav olukord, kus liikmesriigid tõlgendavad kalanduse kontrolli puudutavaid ühenduse õigusakte erinevalt, peab Euroopa kalanduse kontrolliagentuur kriteeriumid ühtlustama.

5.6

Komitee peab ühenduse kalandusalaste õigusaktide arvutistamist oluliseks, võimaldamaks ühenduse tekstidele juurdepääsu elektroonilisel teel. Siiski tuleb uued infotehnoloogiad kalalaevadel kasutusele võtta tasapisi ja järk-järgult, ilma et sellega kaasneks kulud kaluritele, sest mõned infotehnoloogilised vahendid võivad osutuda laevade jaoks sobimatuks.

5.7

Komitee innustab komisjoni ületama kõiki 2006.–2008. aasta tegevuskavaga seonduvaid raskusi, olles veendunud, et kõnealune kava on väga vajalik ja toob ühenduse kalandussektorile suurt kasu.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2001) 428 lõplik, 30.7.2001.

(2)  CESE 357/2002 — EÜT C 125, 27.5.2002, lk 61 (KOM(2001) 428 lõplik “Euroopa avaliku halduse valge raamat”).

(3)  KOM(2002) 278 lõplik, 5.6.2002 — “Õiguskeskkonna lihtsustamise ja täiustamise tegevuskava”.

(4)  KOM(2003) 71, veebruar 2003.

(5)  KOM(2005) 97, märts 2005.

(6)  ELT C 321, 31.12.2003 ja parandus ELT C 4, 8.01.2004.

(7)  KOM(2005) 535, oktoober 2005 — “Ühenduse Lissaboni kava rakendamine: õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia”.

(8)  KOM(2004) 820 lõplik, 15.12.2004.

(9)  Nõukogu määrus (EÜ) nr 2371/2002.

(10)  KOM(2004) 497 lõplik.

(11)  KOM(2005) 647 lõplik, 8.12.2005.

(12)  KOM(2004) 724 lõplik.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/67


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegia”

KOM(2005) 670 lõplik — [SEK(2005) 1683 + SEK(2005) 1684]

(2006/C 309/14)

21. detsembril 2005. aastal otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: “Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele “Loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegia””

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 24. mail 2006. Raportöör oli hr RIBBE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.-6. juuli 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 157, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 6.

1.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järelduste ja soovituste kokkuvõte

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab põhimõtteliselt komisjoni esitatud teatist “Loodusvarade säästva kasutamise temaatiline strateegia” ning toetab selles kirjeldatud eesmärke tõsta loodusvarade kasutamise tootlikkust ja tõhusust, s.t katkestada seos majanduskasvu ja loodusvarade kasutamise vahel ning samaaegselt vähendada kasutatud loodusvarade tekitatavaid keskkonnamõjusid.

1.2

EMSK juhib veelkord tähelepanu kaks aastat tagasi komisjonile esitatud arvamusele selle kohta, et komisjoni asjaomane strateegia peab tõsiselt käsitlema ka taastumatute loodusvarade küsimust. Komitee kriitika ongi suunatud peamiselt sellele, et komisjoni dokumendis seda ei tehta.

1.3

EMSK arvamuse kohaselt peaks strateegia hõlmama ka ühetähenduslikke seisukohti taastumatute loodusvarade kohta, mis peaksid kindlasti ulatuma kaugemale kõnealuse strateegia ajakavast (25 aastat). Seetõttu peab komitee asjakohaseks strateegia täiendamist ja ajakava pikendamist 50 kuni 100 aastani, seejuures tuleb mõistagi sõnastada vaheetapid.

1.4

Teisest küljest tuleb arvestada sellega, et teatud loodusvarade (nt kalavarud) säilitamiseks ei saa enam mitte mingil juhul aega raisata, seetõttu on antud valdkonnas vajalikud kohesed konkreetsed meetmed.

1.5

Tõelise strateegia tulemuslikkus eeldab vältimatult seda, et esmalt sõnastatakse selged ja teostatavad eesmärgid, mis tuleb seejärel saavutada konkreetsete, samuti selgelt nimetatud vahenditega (mis kujutavad endast tegelikku strateegiat). Kuid nii selgete eesmärkide kui ka konkreetsete vahendite otsimine komisjoni dokumendist on asjatu. See tuleneb kindlasti ka asjaolust, et loodusvarasid on väga palju ning kõike ja kõiki hõlmava strateegia koostamine ei olegi võimalik. Seetõttu on vaja pigem majandussektoreid käsitlevaid eraldi strateegiaid, mille kallal komisjon ju ka osaliselt töötab.

1.6

EMSK-l ei ole seetõttu võimalik käsitleda komisjoni teatist tõelise strateegiana, vaid pigem väga tervitatava ja õige alusfilosoofiana, mida ei ole võimalik rakendada väljapakutud andmekeskuste ja kokkukutsutavate ekspertide foorumite kaudu.

2.   Arvamuse põhielemendid ja taust

2.1

1. oktoobril 2003 avaldas komisjon teatise nõukogule ja Euroopa Parlamendile “Teel loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia poole” (1). Selles arutati vastavasisulise strateegia põhialuseid ja algatati esmane konsultatsiooniprotsess asjaomaste ja asjahuviliste ühiskonnarühmadega.

2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendas tookord 28. aprilli 2004. aasta arvamuses loodusvarade säästva kasutamise kohta (2) põhimõtteliselt heameelt komisjoni vastava strateegia väljatöötamist käsitleva ettepaneku üle.

2.3

21. detsembril 2005 esitas komisjon kõnealuse “Loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia” nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Nimetatud komisjoni dokumenti (3) käsitletakse käesolevas arvamuses.

2.4

EMSK väljendab mõistagi ka seekord heameelt strateegia esitamise üle, mida komitee vaatleb seotuna säästva arengu strateegiaga. Komitee arvamuse kohaselt on Euroopa strateegia erinevate taastuvate ja taastumatute loodusvarade säilitamiseks äärmiselt vajalik, et tulla püsivalt toime esilekerkivate väljakutsetega. Teatis on kindlasti samm õiges suunas, kuid kirjeldatud algatused ja meetmed ei ole komitee arvates piisavad.

3.   Märkused komisjoni teatise sisu kohta

3.1

Komisjoni poolt läbiviidud lahendust vajavate probleemide analüüsi osas ei erine komisjoni teatised mõistagi teineteisest. Märgitakse, et:

meie majanduse toimimine sõltub nii taastuvate kui ka taastumatute loodusvarade olemasolust ja kättesaadavusest,

loodusvarad on meie elukvaliteedi seisukohalt olulised,

loodusvarade kasutamise mudelit ei ole võimalik selle praegusel kujul jätkata, isegi juhul, kui “Euroopa on materiaalset tõhusust märkimisväärselt suurendanud”,

järelikult on kindlasti tarvis veelgi aktiivsemalt vähendada seost majanduskasvu ja loodusvarade kasutamise vahel ning

loodusvarade ebatõhus kasutamine ja taastuvate loodusvarade ülemäärane kasutamine pidurdab kasvu pikemas perspektiivis.

3.2

Oluliselt suuremal määral rõhutatakse esitatud dokumendis siiski seda, et kõne all ei ole mitte ainult majanduskasvu ja loodusvarade kasutamise vahelise seose katkestamine, vaid ka loodusvarade (väiksema või vähendatava) kasutamise keskkonnamõjude vähendamine; niisiis on see teatud liiki topeltstrateegia, mida komisjon kirjeldas “faktor 10 põhimõtte” alusel juba aastaid tagasi, enne säästva arengu strateegia vastuvõtmist.

3.3

Üks näide selle kohta: suurema kasuteguri tõttu kasutavad nüüdisaegsed söeelektrijaamad praegu ühe kilovatt-tunni elektri tootmiseks vähem loodusvarasid. Keskkonnakoormuse edasiseks vähendamiseks tehakse hetkel jõupingutusi, et vähendada näiteks iga kasutatud söetonni keskkonnamõju veelgi, arendades välja näiteks nn kliimat mittemõjutavaid jõujaamu, kus seotakse tekkiv süsihappegaas ja ladustatakse seejärel maa all.

3.4

Strateegias öeldakse, et kõnealust tõhustamisalgatust tuleb põhimõtteliselt kasutada kõikide loodusvarade kasutamisel, ning EMSK väljendab selle üle heameelt.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kriitilised märkused

3.5

Kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab täiel määral komisjoni sellist lähenemisviisi, peab ta esitatud strateegia kohta tegema siiski mõned väga kriitilised märkused.

3.6

Komisjon märgib teatises, et tuleb eristada taastuvaid ja taastumatuid loodusvarasid ning et esmatähtsad probleemid seostuvad pigem taastuvate loodusvaradega (näiteks kalavarud, magevesi).

3.7

Komisjon juhib tähelepanu sellele, et loodusvarade kasutamine on olnud viimase kolmekümne aasta jooksul (ja on ka praegu) Euroopa keskkonnapoliitika arutelude keskne teema ning et “1970. aastatel oli pärast esimesi naftakriise tõsiseks probleemiks loodusvarade vähesus ja piiratud majanduskasv. Loodusvarade vähesus pole siiski kujunenud nii suureks keskkonnaprobleemiks, kui arvati. Fossiilkütus pole veel maailmas otsa lõppenud, turg on hinnamehhanismi kaudu selle vähesust reguleerinud.”

3.8

Tegelikult ei seisne keskkonnaprobleem esmajoones mitte selles, kas näiteks taastumatuid loodusvarasid on vähe, kas neid veel on või ei ole enam üldse. Keskkonnaprobleem tuleneb kasutamise või ülemäärase kasutamise tagajärgedest (näiteks meie kliimale), ja just sellest lähtub ka komisjon. Keskkonna seisukohast ei tule järelikult käsitleda probleemina seda, kui nafta või söe või gaasi kujul salvestatud päikeseenergia otsa lõpeb. Komitee viitab aga sellele, et taastumatute loodusvarade lõppemine kujuneb tõsiseks probleemiks meie majandusele ja seega ka sotsiaalseks probleemiks, millel on oluline mõju inimeste elatustasemele. Seega ei ole tegemist mitte ainult ressursside kasutamise keskkonnaalaste tagajärgede küsimusega, vaid tegeleda tuleb kindlasti ka praeguste ja tulevaste põlvkondade võimaliku juurdepääsuga loodusvaradele. Säästva arengu arutelude raames on seetõttu järgmiste aastakümnete keskseks väljakutseks loodusvarade kättesaadavus ka tulevaste põlvkondade jaoks. Loodusvarade vähenemise küsimus ei ole EMSK arvamuse kohaselt seega mitte üksnes keskkonnaküsimus, vaid jätkusuutliku arengu küsimus, mis hõlmab, nagu teada, keskkonnalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke kriteeriume.

3.9

Komisjoni märkus turu kohta, mis reageerib pakkumise vähenemisele kõrgemate hindadega, on täiesti õige. Viimastel kuudel aset leidnud naftahindade osaliselt väga järsk tõus, mis tabas raskelt ka Euroopa majandust, ei ole loomulikult põhjustatud ainuüksi vastavate taastumatute loodusvarade pikalt ette teada ammendumisest, vaid selle põhjuseks on osaliselt monopoolsete pakkujate turujõud ning poliitiline ebastabiilsus riikides, kus neid loodusvarasid põhiliselt esineb.

3.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tahaks juhtida tähelepanu märkustele, mis sõnastati juba kahe aasta eest dokumendi kavandi kohta koostatud arvamuses: ühiskonnale antakse vale poliitiline signaal, kui praegu esitatakse ainult 25 aastaks kavandatud strateegia, mis ei käsitle üldse või käsitleb täiesti ebapiisavalt teatud kesksete, taastumatute loodusvarade (nagu näiteks fossiilkütused) oodatavat ammendumist või lõppemist pikaajalises perspektiivis. Komitee arvates on taastumatute loodusvarade kättesaadavus otsustav kriteerium, et võtta vastutus nõutavate säästva arengu kriteeriumide eest.

3.11

Sellega seoses tuletab komitee meelde, et paljud majandusvaldkonnad ei sõltu mitte ainult fossiilsete energiaallikate üldisest olemasolust, vaid ka nende “odavast” kättesaadavusest. Sellisel viisil ülesehitatud rahvamajandused seisavad tulevikus silmitsi väga suurte kohanemisprobleemidega. Selles osas toetab EMSK veel kord komisjoni märkust, et “loodusvarade ebatõhus kasutamine […] pidurdab kasvu”.

3.12

Esialgu on loodusvarade hinnatõusu veel võimalik mõningal määral tasakaalustada tõhusust suurendavate meetmetega. Paljudes valdkondades, näiteks transpordi- ja energiavaldkonnas, võivad aga mahtude vähenemise või äärmiselt kõrgete hindade tõttu osutuda vajalikuks suuremad struktuurimuudatused. Kuna see võib kaasa tuua vajaduse äärmiselt suurte investeeringute järele, tuleks vajalikud sihid seada võimalikult varakult, et vältida ressursside valesti paigutamist.

3.13

Pikaajalise strateegilise mõtteviisi asjakohaseks näiteks on Rootsi valitsuse teade, et tuumaenergia tootmine lõpetatakse ning asutakse vähendama nafta kasutamist. Loomulikult tuleb selline lähenemine kõne alla ainult pikas perspektiivis, aga sellega tuleb varakult alustada, et vältida hilisemaid murdekohti majanduses ja ühiskonnas.

3.14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seetõttu arvamusel, et ELi strateegia peaks aktiivselt tegelema vastavate küsimustega, kuid kahjuks strateegia ei tee seda. Komitee tõstatab küsimuse, kas põhjus on selles, et komisjoni poolt strateegia rakendamiseks kavandatud 25-aastane periood on äkki siiski (liiga) lühike. Komitee ei saa heaks kiita komisjoni viidet sellele, et kõnealuse ajavahemiku jooksul ei ole eeldatavasti vaja arvestada taastumatute loodusvarade olulise vähenemisega ning selle tõttu jäetakse taastumatute loodusvarade küsimus käsitluse alt sama hästi kui välja. Tarvis on komisjoni selgeid seisukohti taastumatute loodusvarade kohta, mis ulatuvad strateegia praegusest ajahetkest kaugemale. Seetõttu oleks vaja strateegia ajakava algusest peale pikendada, näiteks 50 või isegi 100 aastani, mis on loodusvarade kasutamist arvestades võrdlemisi lühike aeg. Loomulikult tuleb nii pika ajakava korral sõnastada pikaajaliste eesmärkide vaheetapid. EMSK juhib tähelepanu sellele, et sellisest toimimisviisist teatas komisjon 2005. aastal teatises (4).

3.15

Strateegia esmatähtsa eesmärgina nimetab komisjon dokumendis “[…] vähendada arenevas majanduses loodusvarade kasutamisest tulenevat negatiivset keskkonnamõju”. Euroopas ei ole kindlasti kedagi, kes vaidleks vastu nii üldisele, aga samas ka nii ebamäärasele eesmärgile.

3.16

Komisjon loobub teadlikult “esialgu […] strateegia […] kvantitatiivsete eesmärkide” kehtestamisest. EMSK peab seda põhimõtteliselt valeks. Esiteks ei ole me algstaadiumis, probleemid on teada olnud juba aastaid, osalt aastakümneid. Teiseks on komitee paljudel teistel puhkudel juba juhtinud tähelepanu sellele, et tõeliselt tulemuslik strateegia eeldab vältimatult selgete eesmärkide seadmist. Strateegia on etteantud eesmärkide saavutamise kava! Kui eesmärgid puuduvad või on sõnastatud täiesti mittesiduvalt või üldjoontes, siis ei ole poliitikas ka selge, milliseid poliitilisi suunamisvahendeid tuleb millises kohas kasutada.

3.17

EMSK arvamuse kohaselt ei ole seetõttu “Loodusvarade säästva kasutamise temaatilise strateegia” puhul tegelikult tegemist strateegiaga, vaid pigem — seda tuleb eriliselt toonitada — väga õige alusfilosoofiaga, mille rakendamiseks tuleb vastavate loodusvarade osas eraldi strateegiad alles välja töötada.

3.18

EMSK tunnistab ka meeleldi, et vaevalt õnnestub ühe strateegia raames käsitleda ulatuslikult ja ammendavalt kõiki loodusvarasid. Kõnealune teema on liiga kompleksne. Seetõttu on tarvis nimetatud õige alusfilosoofia integreerida erinevatesse strateegiatesse ja üldisesse poliitikasse. Just seetõttu esitaski komisjon siinkohal käsitletava strateegiaga praktiliselt samal ajal jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatilise strateegia (5) (kaudselt samuti loodusvara) ja teatas pinnasekaitse temaatilise strateegia koostamisest. Suundanäitavad strateegilised otsused tuleb suurel määral sätestada vastavate valdkondade poliitikas.

3.19

See aitaks kõikidel osalejatel selgemalt aru saada, kus millist strateegiat kohaldatakse. Konkreetsete näidete najal oleks võimalik luua seoseid teiste strateegiate ja poliitikavaldkondadega ELi tasandil ja liikmesriikides ning seega vastutus ühetähenduslikumalt kindlaks määrata — see aitaks paremini tagada strateegiliste eesmärkide rakendamise.

3.20   Neli algatust eesmärkide saavutamiseks

Komisjon nimetab teatises nelja uut algatust, mille abil kavatsetakse luua strateegia alused järgmiseks 25 aastaks:

“teadmistebaasi loomine”, mis hõlmab poliitikakujundajate andmekeskuse rajamist;

“saavutatud edusammude mõõtmine”, mille all mõistetakse mitmesuguste näitajate väljatöötamist 2008. aastaks;

“ühendusesisene mõõde”, mille puhul teeb komisjon ettepaneku, et iga liikmesriik töötab välja riiklikud meetmed ja programmid loodusvarade säästlikuks kasutamiseks, ja teiselt poolt on kavandatud “kõrgetasemeline foorum […] kõrgematest ametnikest”, mis vastutab liikmesriikides “loodusvarade kasutamise poliitika arendamise eest”. Foorum koosneb lisaks komisjoni esindajatest ning “vajadusel” (mida tahes selle all ka mõista) ka tarbijaorganisatsioonide, keskkonnaalaste valitsusväliste organisatsioonide, tööstuse, akadeemiliste ringkondade ja teiste huvirühmade esindajatest;

“üleilmne mõõde”, millega nähakse ette rahvusvahelise ümarlaua loomine.

3.21

EMSK ei kahtle asjaomaste teadmistebaaside või uute organite tähenduses ja kasulikkuses. Mida rohkem me teame ja mida enam inimesi, eriti poliitiliselt vastutavaid inimesi, teemaga tegeleb, seda parem.

3.22

Sellest hoolimata küsib EMSK komisjonilt, kas viimane usub, et ta on sellega tõepoolest välja töötanud poliitikat tõeliselt mõjutava strateegia, sest kirjeldatud meetmetega ei ole võimalik nimetatud probleeme kuidagi lahendada.

3.23

Pigem jätavad sellised kavatsused mulje, nagu tuleks kõigepealt laiendada teadmistebaasi, et luua sel viisil alus poliitiliseks tegutsemiseks. EMSK ei näe siin niivõrd mitte järjekindla tegutsemise strateegiat, kuivõrd poliitiliste otsuste edasilükkamise strateegiat. Komisjon peaks tegema kõik, et vältida sellise mulje tekkimist.

3.24

Näiteks on juba aastaid teada, et kalavarusid kasutatakse vaieldamatult ülemäära. Komisjon reageerib kõnealusele ohtlikule olukorrale igal aastal kindlasti täiesti õigustatud nõudmisega viia sisse väiksemad püügikvoodid, et hoida ära näiteks tursa ülemäärast püüdmist (6), kuid seda tulemusteta. Kõnealust probleemi ei ole võimalik tulevikus lahendada ei uute teadmistebaaside ega uute organitega!

3.25

Komitee ootab seetõttu, et teatud loodusvarade (nt kalavarude säilitamine) puhul ei jätkataks teemast rääkimist, vaid asutaks lõpuks ometi tegude juurde.

3.26

EMSK tahaks selle seisukoha väljendamisega veel kord selgitada, et ta ei pea komisjoni poolt strateegia raames välja pakutud niinimetatud vahendeid mingil juhul piisavaks.

3.27

Juba oma arvamuses komisjoni ettevalmistava dokumendi kohta, aga samuti mitmetes teistes arvamustes, näiteks säästva arengu küsimuste või energia- või transpordipoliitika teemade kohta, on komitee kutsunud komisjoni üles:

nimetama ühelt poolt selged, s.t kvantitatiivselt mõõdetavad eesmärgid, mida poliitikaga saavutada tahetakse,

nimetama teiselt poolt selgelt vahendid — ja eriti rahandusliku mõjuga vahendid –, millega tahetakse eesmärke saavutada. Komitee on näiteks korduvalt palunud komisjonil selgitada, kuidas ta kavatseb saavutada paljuarutatud väliste kulude arvessevõtmise.

3.28

Seni ei ole komisjon eeltoodu kohta kordagi seisukohta avaldanud. Konkreetsetest eesmärkidest, näiteks “faktor 10 põhimõttest” (7), on kõrvale hoitud samamoodi nagu vahendite kirjeldamisest ja arutamisest.

3.29

Seetõttu peab komitee vajalikuks, et komisjon ütleks iga kord strateegiast kõneldes selgelt välja, milliste poliitiliste suunamisvahendite ja vajalike meetmetega tahab ta saavutada selgelt määratletud eesmärgid.

3.30

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab kõnealuses kontekstis oma maikuus vastuvõetud arvamusele “Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm” (8), milles käsitletakse samuti nimetatud problemaatikat.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  KOM(2003) 572 lõplik, 1.10.2003.

(2)  ELT C 117, 30.4.2004.

(3)  KOM(2005) 670 lõplik, 21.12.2005.

(4)  KOM(2005) 37 lõplik, vt vastavaid märkusi EMSK arvamuses “Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm” (CESE 361/2006).

(5)  KOM(2005) 666 lõplik.

(6)  Igatahes ei ole see veel viinud ohustatud tursa kadumiseni Euroopa institutsioonide sööklate menüüdest.

(7)  KOM(1999) 543, 24.11.1999, lk 16, punkt 4.4 “Loodusvarade tõhus kasutamine ja majandamine” ning EMSK arvamus komisjoni teatise “Euroopa keskkond: tulevikusuunised — Üldhinnang Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika programmile ning püsiva ja keskkonnasäästliku arengu meetmed — Püsiv ja keskkonnasäästlik areng” kohta, EÜT C 204, 18.7.2000, lk 59–67.

(8)  KOM(2005) 658, NAT/304 — arvamuse eelnõu “Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile: Säästva arengu strateegia läbivaatamisest. Tegevusprogramm” (CESE 361/2006).


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/71


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: nõukogu direktiiv San José kilptäi tõrje kohta”

KOM(2006) 123 lõplik — 2006/0040 (CNS)

(2006/C 309/15)

2. mail otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 37 ja 94 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses eespool mainitup ettepanek.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsiooni arvamus võeti vastu 24. mail 2006. Raportöör oli hr SIECKER.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.–6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 166, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1.   Sissejuhatus

1.1

Kõnealuse ettepaneku eesmärk on kodifitseerida nõukogu 8. detsembri 1969. aasta direktiiv 69/466/EMÜ San José kilptäi tõrje kohta. Uus direktiiv asendab sellesse koondatud õigusaktid; kõnealuses ettepanekus on säilitatud kodifitseeritud õigusaktide sisu ja nende kokkupanemisel on tehtud ainult kodifitseerimiseks vajalikud vormilised muudatused.

2.   Üldised märkused

2.1

Komitee leiab, et kõikide asjakohaste tekstide koondamine ühte määrusesse on väga kasulik. Sarnaselt Euroopa Komisjoniga omistab komitee kodanike Euroopa kontekstis suurt tähtsust ühenduse õiguse muutmisele lihtsamaks ja selgemaks ning tavakodanikele arusaadavamaks, mis annab viimastele uusi võimalusi ja võimaluse neile antud õigusi tegelikult kasutada.

2.2

Kõnealuse sätete kogumi puhul on tagatud, et see ei sisalda mingeid sisulisi muutusi ja teenib ainult eesmärki esitada ühenduse õigust selgel ja läbipaistval viisil. Komitee väljendab oma täielikku toetust kõnealusele eesmärgile ja kõnealuseid tagatisi arvesse võttes tervitab ettepanekut.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/72


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Euroopa tööstuse toorainevarustusega seotud riskid ja probleemid”

(2006/C 309/16)

14. juulil 2005 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal: “Euroopa tööstuse toorainevarustusega seotud riskid ja probleemid”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava tööstuse muutuste nõuandekomisjoni arvamus võeti vastu 22. mail 2006. Raportöör oli hr VOSS, kaasraportöör oli hr GIBELLIERI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 428. täiskogu istungjärgul 5. — 6. juulil 2006 (5. juuli 2006 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 157, erapooletuks jäi 7 liiget.

1.   Kokkuvõte ja soovitused

1.1

Soovitusi tuleks mõista suunistena poliitiliste otsuste tarvis, mis puudutavad tulevikuvõimelise ressursi-, teadus-, arengu- ja välispoliitika elluviimist nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil. Lissaboni eesmärkide elluviimine, vastavalt millele peab Euroopa Liit käesoleva aastakümne lõpuks arenema maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks majandusruumiks, nõuab uuenduslikku tööstuspoliitikat, mis on kooskõlas sotsiaalsete ja keskkonnaalaste tingimustega ning millega kaasneb valmisolek struktuurilisteks muutusteks. Vajalikud tööstuse muutused tuleb korraldada aktiivselt ning viisil, mis kajastab jätkusuutliku arengu integreeritud strateegiat. See tähendab nii materjalide tõhusamat kasutamist väärtuse loomise protsessis ja kõigi ressursside kokkuhoidlikku kasutamist kui ka taastumatute ressursside järkjärgulist asendamist taastuvatega. Mõlema strateegia osana on arenemas uus tööstuslik perspektiiv, mis lähtub tehnoloogilistest uuendustest. Tagajärjeks on kvaliteetsed ja kindlad töökohad tööstuses ja tööstusega seotud teenuste valdkonnas.

1.2

Toorainevarustuse kindlustamine kuulub turumajandustes eelkõige majanduse pädevusse. Samas on poliitika ülesanne aidata kaasa raamtingimuste loomisele suure tarnekindluse saavutamiseks ning töötada tööstus-, teadus-, tööturu- ja keskkonnapoliitika valdkondades jätkusuutliku toorainevarustuse suunas. Uute tehnoloogiate tõhusam toetamine ei avalda positiivset mõju mitte ainult konkurentsivõimele ja töökohtadele, vaid edendab ka üleminekut jätkusuutlikule majandusele.

1.3

Jätkusuutliku toorainepoliitika alusena aitavad olelustsükli analüüsid kaasa mineraalsete ja metalli sisaldavate toorainete tõhusamale ammutamisele ning nende töötlemisele, millega kaasneks väiksem keskkonnamõju, ning ringlussevõtu protsesside edasiarendamisele. Samuti aitavad analüüsid kaasa piiratud koguses ja kasvuhooneefekti soodustavate toorainete kasutamisele (nii palju kui tehniliselt võimalik), asendades viimased järk-järgult keskkonnakaitse eesmärgil veelgi enam süsinikuvaeste taastuvate ja kliimale neutraalsete energiakandjatega või rakendades nende kasutamisel tõhusaid tehnoloogiaid, mille puhul süsiniku eraldumine on vähene. Eelkõige on seda võimalik saavutada ELi ja liikmesriikide valitsuste sihipärase poliitika abil. Komitee on arvamusel, et mõlemad strateegiad — nii tõhususe suurendamine kui asendamine — pakuvad võimaluse vähendada impordist sõltuvuse toorainevarustuses.

1.4

Arvestades toorainete ülemaailmse tarbimise olulist suurenemist, võib tulevikus vähemalt teatud toorainete puhul tekkida tarnimises kitsaskohti. Muudatused maailmaturul nõuavad Euroopa Liidu ja liikmesriikide majanduses aktiivset poliitikat. Eelkõige tööstuse pädevusse kuuluva toorainevarustuse kindlustamisele saavad ELi institutsioonid aktiivse kaubandus-, teadus- ja välispoliitika ning liikmesriigid oma tooraine- ja energiapoliitika kaudu kaasa aidata, takistamaks tootmise üleviimist väljapoole Euroopa Liitu. Komitee kutsub ELi liikmesriike üles osalema Euroopa tooraine- ja energiapoliitika põhialuste määratlemisel ning võtma vastutust Euroopa jätkusuutliku toorainepoliitika eest.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et Euroopa Liit peab tihedas koostöös liikmesriikide ja kõigi huvirühmadega selle eest hoolt kandma, et Euroopa tööstuse toorainega varustamine ei sattuks ohtu ning et toorained oleks maailmaturul sobiva hinna eest kättesaadavad. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks peaks Euroopa Liit võtma meetmeid, et tegeleda ebaausa konkurentsi ja protektsionistliku survega, tehes seda nii mitmepoolsete organisatsioonide (nt WTO, OECD ja ILO) kaudu kui ka kahepoolselt. Keskne vahend eesmärkide saavutamiseks on intensiivne dialoog poliitika ja tööstuse osapooltega, kes avaldavad mõju tooraineturgudele.

1.6

Komitee on veendunud, et Euroopa tööstusel on kõik eeldused selleks, et tulla toime praeguste ja tulevaste väljakutsetega, mis kerkivad esile seoses struktuuriliste muudatustega ülemaailmses konkurentsis. Euroopa on tööstuse asukohana konkurentsivõimeline ja jääb selleks ka edaspidi ning ta areneb samaaegselt jätkusuutlikuks majandusruumiks, kui teostatakse terviklikku uuenduslikku poliitikat, mis arvestab võrdselt nii majandusliku õitsengu kui sotsiaalsete ja keskkonnaalaste mõjudega.

1.7

Kokkuvõttena tuleb rõhutada seda, et seoses Euroopa kõrge industrialiseeritusega mängib toorainevarustus Lissaboni eesmärkide saavutamisel olulist rolli. Euroopa suhteliselt suur sõltuvus fossiilsete, metalli sisaldavate ja mineraalsete toorainete impordist peidab endas ohte, mis ei puuduta mitte ainult tarnekindlust, vaid ka toorainete hindade arengut, arvestades ülemaailmset tarbimist. Seda on võimalik ennetada tööstuse ja poliitika kaudu, kui rakendatakse aktiivselt meetmeid ressursside tõhususe suurendamiseks, tehnoloogiliste uuenduste toetamiseks tooraine ja ringlussevõtmise valdkonnas, taastumatute toorainete asendamiseks taastuvatega ning tooraine pakkumise mitmekesistamiseks, edendades Euroopa-siseseid tooraineallikaid. Mis puudutab sütt, on tarvis hoolitseda ka selle eest, et saaks rakendada kliimale neutraalseid söepõletustehnoloogiaid (clean coal). Vaid koguselise kättesaadavuse kindlustamisest ning konkurentsivõimelistest hindadest ei piisa. Välismõõdet arvestades peab olema ülemaailmne poliitiline ülesanne oluliselt piirata fossiilsete energiaallikate suurenevat kasutamist. Euroopa Liidu roll kõnealuses protsessis tuleb määratleda järgnevate kuude jooksul.

2.   Probleemi kirjeldus

2.1

Toorained seisavad harunenud väärtuste loomise ahela alguses. Suureneva globaliseerumise ajastul on toorained rahvamajanduse toimimise ning arengu- ja kasvuvõimaluste eelduseks. See kehtib energiaallikate ja paljude metalli sisaldavate, mineraalsete ja bioloogiliste toorainete kohta, mis kujutavad endast olulise tähtsusega esmast sisendit tööstusele. Euroopas on paljudest toorainetest sõltuvus, mida senini on vähe käsitletud, kuid millele pööratakse seoses toorainete hindade tõusuga üha enam tähelepanu. Asjakohase näite võib tuua fossiilsete energiaallikate ning koksi ja terase suure hinnatõusu kohta.

2.2

Sageli on olemas vaid ähmane ettekujutus teatud toorainete olulisusest. See võib olla seotud ka sellega, et toorainetel on võrreldes kõigi teiste teguritega märksa väiksem tähendus, kuigi erinevalt teistest tootmisteguritest ei ole toorained üldiselt lühiajaliselt asendatavad. Seetõttu viivad varustusprobleemid või isegi katkestused sageli tootmise vähenemiseni. Hinnakõikumised tooraineturul mõjutavad peaaegu pidurdamatult nendega seotud tootmisharude kulusid ning avaldavad seeläbi mõju kogu majandusele. Siinkohal ei tohi unarusse jätta kõnealuse küsimuse sotsiaalseid aspekte.

2.3

Kiire majanduskasvu tõttu maailma teistes piirkondades (Hiina, India jne) on viimasel aastakümnel oluliselt suurenenud energiaallikate ja tööstuse toorainete tarbimine.

2.4

Oluline on mainida ka toorainete piirkondlikku jaotust ning lahknevust varude asukoha ja tarbimiskoha vahel. Eelkõige tuleb antud kontekstis nimetada Euroopat kui piirkonda, kus juba praegu on suur vajadus toorainete ja fossiilsete energiaallikate importimise järele ning kus impordisõltuvus suureneb tulevikus veelgi.

2.5

Euroopa majanduse liikumapanev jõud on energiavarustus. Seoses paljude allikate läheneva ammendumise, tohutute hinnatõusude, sõjategevuse ja poliitiliste sündmuste mõjuga tarnekindlusele ning seoses maailma kontekstis sageli ebaefektiivse riikliku “energiapoliitikaga” on tarnimine Euroopasse pidevalt suures ohus.

3.   Ülemaailmne olukord

3.1

Kuigi eelnevalt toodu kehtib paljude toorainete kohta, kirjeldatakse ja analüüsitakse järgnevalt näidete abil eelkõige energiakandjate olukorda, sest kõnealuses valdkonnas on kriitilised arengusuunad väga päevakajalised (naftahinna kõikumised, Venemaa maagaasi tarnimise peatamine), andmed on hästi kättesaadavad ning poliitiliste meetmete üle on arutelu juba käimas.

3.2

2004. aastal suurenes naftatootmine maailmas 3847 megatonnini. Alates tööstusliku naftatootmise algusest kuni 2004. aasta lõpuni on toodetud kokku umbes 139 gigatonni naftat, sellest pool viimase 22 aasta jooksul. Seega on ammutatud juba üle 46 % seni teadaolevaist tavapärastest naftavarudest.

3.3

Antud kontekstis tuleb eriti esile tuua Hiina osatähtsust, kuna Hiina on viimase 20 aasta jooksul muutunud toornafta netoeksportijast netoimportijaks ning kasutab tulevikus kiire majanduskasvu tõttu üha rohkem maailmas kättesaadavaid varusid.

3.4

Lisaks on mitmed sündmused — nagu näiteks Iraagi sõda, tornaadod Ameerikas, kaevandamis- ja transpordimahuprobleeme põhjustanud investeeringulangused, streikidest tingitud ajutised tarnekatkestused ning spekulatsioonid — põhjustanud nafta ja teatud viivitusega ka maagaasi hindade märkimisväärset tõusu. Siiski on reaalhinnad (inflatsioonimääraga korrigeeritud hinnad) praegu ikka veel madalamad kui kaheksakümnendate aastate alguses.

3.5

Nimetatud hinnamuutustele lisaks tekib loomulikult küsimus fossiilkütuste kättesaadavuse kohta. 2004. aasta lõpul oli hariliku nafta kogupotentsiaal umbes 381 gigatonni. Piirkondlikult kuulub maailma varudest umbes 62 % Lähis-Ida riikidele, 13 % Ameerikale ja veidi alla 10 % SRÜ-le. Seejuures tuleb silmas pidada, et Põhja-Ameerikas on kaevandatud juba peaaegu kaks kolmandikku eeldatavast kogupotentsiaalist, samal ajal kui SRÜs moodustab kõnealune osakaal ühe kolmandiku ja Lähis-Idas vaevalt ühe neljandiku.

3.6

Sarnane on olukord ka maagaasi puhul. Hariliku maagaasi ülemaailmne kogupotentsiaal on umbes 461 triljonit kuupmeetrit, mis energiasisalduse poolest vastab umbes nafta kogupotentsiaalile. Üle poole maagaasivarudest on koondunud kolme riiki (Venemaa, Iraan ja Katar). Maagaasi lisaressursse eeldatakse olevat umbes 207 triljonit kuupmeetrit. Senini on kaevandatud peaaegu 18 % seni teadaolevaist maagaasivarudest. Maagaasi tarbimine saavutas 2004. aastal 2,8 triljoni kuupmeetriga ajaloolise ülempiiri. Suurim maagaasi tarbija oli USA, kellele järgnesid Venemaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Kanada, Iraan ja Itaalia.

3.7

Kõige suuremad on söe varud. 2004. aasta ülemaailmset söetarbimist arvestades jätkub kivisöe varusid alates 2005. aasta algusest veel 172 aastaks, pruunsöe varusid 218 aastaks. 2004. aastal moodustas söe osakaal ülemaailmsest primaarenergia tarbimisest 27 %. Sellest suurem oli vaid nafta tarbimine. 24 % tarbimisest moodustas kivisüsi ja 3 % pruunsüsi. Elektrienergia tootmises oli süsi 2004. aastal 37 % osakaaluga tähtsaim energiatooraine kogu maailmas.

3.8

Kivisöe varude jaotumine on ühtlasem kui nafta ja maagaasi puhul. Ehkki ka selles osas kuulub Venemaale märkimisväärne osa ülemaailmsetest varudest, on nafta ja maagaasiga oluliselt halvemini varustatud piirkondades — nagu Põhja-Ameerika, Aasia, Austraalia ja Lõuna-Aafrika — olulised kivisöe varud. Ülemaailmsed söereservid on siiski tugevalt koondunud: kolm neljandikku sellest asub neljas riigis (USA, Venemaa, Hiina ja India). Vastupidiselt naftale või maagaasile on ka Euroopa Liidul märkimisväärsed söereservid. Samas tuleb siiski tähelepanu juhtida olulistele erinevustele söe kvaliteedis. Koksisöega, mida tarnitakse vaid vähestest piirkondadest ja mille järele on maailmas suhteliselt ühtlane nõudlus, kaubeldakse umbes 35 % ulatuses kogutoodangust rahvusvahelisel tasandil. Kokku kaubeldakse maailmaturul hetkel vaid 16 %ga ülemaailmsest söetoodangust. Ekspordipakkumiste puhul on tegemist samuti vaid väikse arvu riikidega ning sagenevad ka tööstuses toimuvad konsolideerumised. Näiteks koksisöe puhul tuleb üle 60 % ekspordipakkumistest Austraaliast, koksi puhul on 50 % kõigist eksportidest pärit Hiinast.

3.9

Söe hinna muutumine on viimastel aastakümnetel olnud võrreldav nafta ja maagaasi hindade muutumisega, kuid seda siiski tunduvalt madalamal tasemel energiasisaldust arvestades. Just tooraine seisukohast lähtudes ei tohi unustada, et sütt on võimalik lisaks energiaallikana ja asendamatu redutseerijana malmitootmises kasutada väga laialdaselt kütusena, keemiatööstuse erinevates valdkondades või ehitustööstuses. Seejuures tuleb arvestada seda, et söe puhul tuleb keskkonnakaitsega seotud põhjustel kasutada võimalikult kaasaegseid, puhtaid ja tõhusaid tehnoloogiaid, k.a CO2 sidumise ja ladustamise tehnoloogiad (seoses kasvuhoonegaaside väga suure heitkogusega).

3.10

Et selgitada varude tagamise aktuaalsust, tuleb arvesse võtta Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) avaldust 2005. aasta novembri väljaandes World Energy Outlook endiselt suureneva ülemaailmse energiatarbimise kohta. Kui tarbimiskäitumine ei muutu, suureneks ülemaailmne energianõudlus kuni 2030. aastani enam kui poole võrra — 16,3 miljardile tonnile naftaekvivalendile. 2006. aasta alguses toimunu, kui Venemaa katkestas gaasi tarnimise Ukrainasse, mis omakorda vähendas gaasitarneid Kesk- ja Lääne-Euroopasse, võib olla esimeseks vihjeks võimalikele tulevastele stsenaariumitele, kui Euroopa sõltuvus energiaimpordist suureneb veelgi. Seetõttu on esmase tähtsusega komisjoni kahe rohelise raamatu ellurakendamine, mis käsitlevad tarnekindlust ja energiatõhusust, ning ulatuslik ja konstruktiivne arutelu uue rohelise raamatu üle, mis käsitleb Euroopa energiastrateegiat.

3.11

Antud kontekstis tuleb tähelepanu juhtida sellele, et Rahvusvahelise Energiaagentuuri vastav prognoos on vastuolus kliimakaitsega. Selle asemel, et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid kliima kaitsmise eesmärgil, tähendaks Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoos kuni 2030. aastani CO2 heitkoguste suurenemist vähemalt 52 % võrra. Seetõttu peab ülemaailmse poliitika ülesanne olema oluliselt piirata fossiilsete energiaallikate suurenevat kasutamist ning sellest tulenevat süsiniku eraldumist. Euroopa Liidu roll kõnealuses protsessis tuleb määratleda järgnevate kuude jooksul.

3.12

Kasvuhooneefekti võimaliku lahendusena nimetavad erinevad grupeeringud tuumaenergiat. Lisaks sellega kaasnevale riskile on küsitav ka tarnekindlus. Uraani varud on üle kogu maailma jaotunud vaid vähestesse riikidesse. Kõige tähtsamad uraani kaevandamise piirkonnad on praegu Austraalias, Põhja-Ameerikas, mõnedes Aafrika riikides ning SRÜ riikides. Oletatavasti leidub uraani ka Hiinas ja Mongoolias. Tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise edendamine eelkõige Hiinas võib 30 aasta jooksul põhjustada uraaninappust.

3.13

Umbes 12 % naftast kasutatakse petrokeemia toodete tootmiseks. Plastmaterjalid kujutavad endast olulist tooterühma petrokeemia toodete hulgas. 2004. aastal toodeti maailmas 224 miljonit tonni plastmaterjale, sellest 23,6 % Lääne-Euroopas. Praeguste prognooside kohaselt suureneb plastmaterjalide tarbimine kogu maailmas jätkuvalt: aastani 2010 arvestatakse tarbimise kasvu inimese kohta 4,5 % aastas. Kõige olulisemad kasvavad turud on Ida-Euroopa ja Kagu-Aasia.

3.14

Lisaks fossiilsetele energiaallikatele on ka maagid Euroopa majanduse jaoks tähtsad toorained, seejuures eriti rauamaak. 2004. aastal toodeti maailmas üle ühe miljardi tonni terast. Võrreldes muude materjalidega toodetakse terast oluliselt rohkem. 2004. aastal tarbiti 1,25 miljardit tonni rauamaaki — st kümneid ja sadu kordi rohkem kui teisi laialt kasutatavaid maake: 146 miljonit tonni boksiiti, 15,5 miljonit tonni kroomimaaki, 9 miljonit tonni tsingimaaki ning 8,2 miljonit tonni mangaanimaaki.

3.15

Majanduslikult toodetavaks liigitatud rauamaagi varusid hindas USA geoloogiaühing 2005. aastal umbes 80 miljardile tonnile, mis on praegusest vajadusest üle 100 korra suurem. Kui võtta arvesse ka tänaseks veel mitte majanduslikuks liigitatud varusid, suureneb ressursside kogumaht koguni umbes 180 miljardi tonni rauani. Hoolimata nimetatud varudest arvestatakse sellega, et rauamaagi turuhind jääb ka tulevikus kõrgeks. Üks põhjustest peitub kindlasti selles, et kolm suurt ettevõtet (CVRD, BHP ja Rio Tinto) valitsevad kogu maailmas toodetud rauamaagi turgu 75 % suuruse turuosaga. Lisaks tuleb arvestada kitsaskohtadega meretranspordis, mistõttu suurenevad transpordikulud ning seeläbi tõuseb maagi alghind Euroopa terasetööstuse jaoks.

3.16

Euroopa raua- ja terasetootmise kindlustamisel tuleb arvestada ka koksi ning koksisöe kättesaadavusega. Koksisöe eksport USAst on vähenemas, mis omakorda suurendab Kanada ja Austraalia turupositsiooni. Ülemaailmse varustuse tagamiseks on tarvis kõnealuste riikide suutlikkust järjekindlalt suurendada. Seoses koksitehaste laiendamisega tugevneb Hiina positsioon koksiga varustamisel, kuigi ka teistes riikides on loodud uusi koksi tootmise võimalusi siseturu varustamiseks.

3.17

Terasetootmises on tähtis tooraine ka vanaraud. Ülemaailmne kauplemine vanarauaga on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. Terasest toodete pikaajalise kasutusea tõttu ei suuda nõudlus vanaraua järele sammu pidada pakkumisega, mistõttu juba praegugi väga pingsas seisus olev vanarauaturg kasvab ilmselt veelgi. Tuleb lähtuda sellest, et hoolimata viimastel kuudel ilmnenud olukorra mõningasest paranemisest, tõusevad vanaraua hinnad, mis aastatel 2002–2004 kolmekordistusid, pikemas perspektiivis veelgi.

3.18

Muud metalli sisaldavad toorained nagu mangaan, kroom, nikkel, vask, titaan ja vanaadium on olulised lisandmaterjalid, mis mõjutavad tunduvalt põhimaterjali omadusi. Nimetatud metalle nagu ka pallaadiumit, mis kujutab endast olulist toorainet kõrgtehnoloogia valdkonnas, tuleb Euroopasse importida.

3.19

Tõsiasi, et nimetatud toorained nagu ka paljud teised on hetkel kättesaadavad piisavas koguses, näitab, et viimasel ajal aset leidnud hinnatõusud ei tähenda taastumatute ressursside lõppemist keskpikas perspektiivis. Siiski ei välista see võimalust pakkumise ja nõudluse muutumiseks ega tähenda, et hinnakõikumised on juhuslikud. Lühikeses perspektiivis on toorainetega varustamine seoses kapitalimahukate uurimisprojektide pikkade realiseerimisaegadega vähepaindlik. Seetõttu on suure nõudluse korral tooraine nappus ja hinnatõusud täiesti võimalikud. Sama kehtib ka transpordivõimaluste kohta, mis samuti piiravad (imporditavate) toorainete kättesaadavust. Ülemaailmsete varude ja ressursside küllaldane tagavara vähendab küll varustamisel koguseprobleemide riski, kuid ei paku siiski kaitset märgatavate lühiajaliste ja keskmise pikkusega hinnatõusude vastu. Rahvusvahelistel tooraineturgudel tarnimise ja hinnaga seonduvate riskide ulatuslikul hindamisel tuleb tähelepanu pöörata poliitilisele sekkumisele ning turul tugevat positsiooni omavate ettevõtete monopolide või kartellide loomisele.

3.20

See kehtib seda enam, kuna suur osa mitte ainult oluliste energiaallikate tootmisest, vaid ka metalli sisaldavate toorainete tootmisest koondub maailma teatud piirkondadesse ja ettevõtetesse, ning kõnealune koondumine on alates 90-ndate aastate algusest vähemalt metalli sisaldavate toorainete puhul oluliselt suurenenud. Näiteks Tšiili osakaal vasetootmises on võrreldes 1990. aastaga kolmekordistunud ning peaaegu 40 % boksiidist toodetakse Austraalias. Samuti suutis Brasiilia märkimisväärselt tõsta oma olulisust boksiidi tarnijana, olles vahepeal tõusnud suuruselt teiseks boksiidi tootjaks ning rõhutades sellega Lõuna-Ameerika olulist kohta metallimaakide tootmises. Sama kehtib ka rauamaakide kohta, millest umbes 30 % toodetakse Brasiilias. Euroopa Liidu ainsa liikmesriigina on rauamaakide tootmises oluline koht vaid Rootsil, kelle osakaal ülemaailmsest tootmises moodustab siiski vaid umbes 1,6 %.

4.   Euroopa tööstus

4.1

Tänu oma panusele tööhõivesse ja väärtuste loomisse on tööstus Euroopa Liidu majanduses endiselt olulisel kohal. Tööstus on aineliste varade tootmise puhul väärtuste loomise ahelas kõige olulisem lüli. Ilma tööstuslikult toodetud kaupadeta ei oleks paljudel teenustel mõtet. Seetõttu ei kaota tööstuslik tootmine heaolu allikana oma tähtsust. Seega tuleb ilmtingimata tagada tööstuse varustatus toorainega. Fossiilsete ja paljude metalli sisaldavate toorainete puhul ei ole toorainete varud ja kasutamine tasakaalus. See võib tänu tarnijamaades eksisteerivate oligopoolsete struktuuridele tuua endaga kaasa turu moonutusi ka Euroopas. Selleks et vähendada tulevikus Euroopa sõltuvust impordist, tuleb võtta vastavaid meetmeid kõigi toorainete osas, nii nagu seda nõutakse rohelises raamatus energiavarustuse kindluse kohta.

4.2

Statistikast nähtub, et Euroopa tööstusettevõtete vahel esinevad olulised erinevused nii tooraine- kui ka energiatõhususe osas. Seepärast on võimalik öelda, et üleeuroopaliselt on olemas võimalused säästmiseks, mida tuleks eelisjärjekorras realiseerida, et vähendada üleüldist sõltuvust ja tugevdada arendustegevust.

4.3

Üks majandusharu näeb tulevikku positiivsena, seda vaatamata tooraine impordist sõltumisele. Euroopa terasetööstus on maailmaturul konkurentsivõimeline, kuna tuleb toime struktuurimuutustega ja on sellest paljugi õppinud. Konsolideerimise abil saavutati struktuur, mis võimaldab ettevõtetel ka majanduslikult rasketel aegadel toota piisavat kasumit. Teistes riikides, nt Hiinas ja Indias, seisavad vajalikud struktuurimuutused alles ees.

4.4

Just Euroopa Liidus on terasetööstusel terviklikud, produktiivsed väärtuste loomise ahelad, milles teras etendab keskset rolli. Sellele lisanduvad ka eelised infrastruktuuri ja logistika valdkonnas. Suhteliselt väikeses piirkonnas, kus on head liiklusühendused rahvusvahelise raudtee-, veeteede- ja teedevõrguga, kohtuvad Euroopa teraseturul tootjad ja tarbijad, ning sellest tulenevad vastavad konkurentsieelised.

4.5

Lisaks on Euroopa teraseettevõtted teinud ulatuslikke jõupingutusi ning investeerinud suuri summasid keskkonnakaitsesse ja energiatõhususse. Neil on USA järel suurim ringlussevõtu määr, nad kasutavad tootmises palju vanarauda ja säästavad seega maavarasid. Ka redutseerijate kasutamine kõrgahjudes on tunduvalt väiksem kui paljudes riikides väljaspool Euroopat.

4.6

Vaatamata Euroopa terasetööstuses valitsevale positiivsele meelestatusele tuleb siiski mõelda sellele, et tulenevalt toorainete impordist sõltuvusest ja ka kõrgetest energiahindadest ning karmistatud keskkonnanõuetest ei ole keskpikas perspektiivis Euroopas enam võimalik realiseerida eelkõige tootmise vedelat faasi, vaid see võib üle kanduda piirkondadesse, kus on võimalik pakkuda kindlat toorainevarustust ja soodsaid energiahindu. Kuna eeltoodu ei ole täheldatav mitte üksnes raua vaid ka alumiiniumi ja teiste metallide puhul, võib see viia Euroopas tuntava töökohtade vähenemiseni, mida on võimalik kompenseerida üksnes uurimis- ja arendustegevusega maavarade- ja energiatõhususe valdkondades ning ka uuendusliku tootearenduse ja tööstuslike teenustega. Tootmise vedela faasi kandumine leebemate keskkonnanormidega ja madalamate energiahindadega riikidesse ei aita nimelt ülemaailmselt kaasa “säästvale arengule”, vaid halvendab üksnes Euroopa positsiooni.

5.   Alternatiivsed toorainestsenaariumid ning tehnoloogilised suundumused

5.1

Kui maailmamajandus kasvab nagu siiani esmajoones tänu fossiilsete toorainete kasutamisele, siis võib lähtuda sellest, et enne tooraineallikate lõppemist on oodata tõsisemaid kliimakaitseprobleeme seoses kasvuhoonegaaside suurenenud heitkogustega. Rahvusvaheline Energiaagentuur arvestab oma uuringus “Maailmaenergia ülevaade 2006”, et CO2 heitkogused suurenevad aastaks 2030 kogu maailmas 52 % võrreldes 2004. aastaga. Sellele vastukaaluks on hinnangud, mille kohaselt tuleb CO2 heitkoguseid kogu maailma tööstusriikides vähendada 2050. aastaks 80 % võrra, et hoida kliimamuutusi püsivalt inimeste ja keskkonna jaoks talutavates piirides. Niisiis valitseb nõudlus tehnoloogiate järgi, mis võimaldavad märkimisväärselt vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist.

5.2

Tihti nähakse kasvuhoonegaaside vähendamise esimese võimalusena taastuvate energiaallikate aktiivsemat kasutamist. Euroopa Liit on antud kontekstis pioneer — valges raamatus taastuvate energiate kohta (1) seati eesmärgiks, et 2010. aastaks peaks 12 % primaarenergiast pärinema taastuvatest energiaallikatest. Antud eesmärgi saavutamiseks ei ole vaja mitte üksnes uusi käitisi biomassi, tuule- ja päikeseenergia valdkondades. Eelkõige tuleb tuntavalt vähendada senist energiatarbimise kasvu. Säästmisvõimalusi tuleb rakendada väärtuste loomise, tarbimise ja ka jäätmete kõrvaldamise kõikidel tasanditel. Nii pakub tehnilise arengu sihipärane edendamine võimaluse, et tulevikus paisatakse õhku vähem kasvuhoonegaase ning seega tõstetakse ka Euroopa tööstuse konkurentsivõimet.

5.3

Euroopa Keskkonnaagentuur jõuab ühes 2005. aasta uurimuses järeldusele, et 2030. aastal on võimalik kasutusse anda 230–300 mtoe biomassi aastas (see vastab 9,6 või 12,6 × 1019 džaulile) — mõjutamata seejuures negatiivselt keskkonda ning Euroopa Liidu ulatuslikku omavarustatust põllumajandustoodetega. See oleks umbes 20 % praegusest primaarenergia kasutamisest 25-liikmelises Euroopa Liidus. Seejuures toodetaks 100 mtoe jäätmetest, 40–60 mtoe metsamajandustoodetest ning 90–140 mtoe põllumajandustoodetest. Lisaks biogeensetest toorainetest energia tootmisele on võimalik luua lai valik tooteid, mis praegu kujutavad endast oma kõrge hinna tõttu vaid niššitoodangut. Kõrgel tasemel tooraine- ja töötlemiskombinatsioonid koos uute kasutamisstrateegiatega võivad aga näiteks bioplastikust tooted muuta konkurentsivõimeliseks juba lähemas tulevikus.

5.4

Üle kogu maailma peab kasvama taaskasvavate toorainete kasutamine. Siiani on uuringute ja tehnoloogia edendamisel liiga vähe arvestatud taastuvate energia- ja tooraineallikatega. Praeguse hinna-kulu suhte juures tuleb kindlustada erinevate turuletoomise meetmete abil laialdasem turu- ja tehnoloogiaareng.

5.5

Põllumajandusliku biomassi potentsiaali puhul tuleb arvestada sellega, et inimeste hulk põllumajanduslikult kasutatava pinna kohta suureneb maakera rahvastikku arvestades dramaatiliselt. Tänapäeval on teravilja kasvatamiseks umbes sama palju pinda kui 1970. aastal — aga tookord oli inimesi umbes 3 miljardi võrra vähem, mis tähendab, et 1970. aastal kasvatati teravilja umbes 0,18 hektaril inimese kohta, täna on see vaevalt 0,11 hektarit. Kõnealune suundumus tugevneb, sest erosiooni, soolastumise ja kuivamise tulemusel läheb igal aastal kaotsi umbes 7 miljonit hektarit põllumajandusmaad ja enam kui neljandik kõigist kasutatavatest maadest on ohustatud.

5.6

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) hinnangute kohaselt peavad arengumaad järgmisel 20 aastal oma teraviljaimporti kahekordistama. Seetõttu on teravilja tulevikus vähem ja see on kallim. Seega hakkab põllumajandusloomade söödavajadus ning nõudlus taastuvate toorainete järele Vanas Maailmas üha enam konkureerima arengumaade toiduvajadusega. Põllumajandusloomade söödavajadust oleks võimalik vähendada suure lihatarbimise vähendamise teel, mis võiks anda käsutusse suurema hulga toidukaloreid, kuna söötmise käigus läheb kaduma umbes 90 % energiasisaldusest. Seejuures on eriti oluline kasutada paremini lignotselluloosi sisaldavaid taimi ja taimeosi ning kõrvalsaaduseid (puit, õled, rohttaimed — tuues mõned klassikalised näited). Seoses siinkohal eksisteeriva suure vajadusega arendus- ja uurimistegevuse järele on ka Euroopa Liidu teadusuuringute raamprogrammis ilmtingimata vaja ette võtta paradigma muutus taastuva energia- ja toorainebaasi ning tõhususe suunas.

5.7

Eeltoodu taustal on arusaadav, et üleminek taastuvatele energiaallikatele ja tööstuslikele toorainetele on vaid üks osa probleemi lahendusest. Peamine edu võrreldavate teenuste osutamisel sõltub selliste tehnoloogiate kasutuselevõtust, mis tarbivad oluliselt vähem energiat ja toorainet kui praegused. Nii oli terasetööstuses viimase nelja aastakümne jooksul võimalik vähendada nii energiatarbimist kui CO2 heitkoguseid umbes 50 %. Täiendavate säästmisvõimaluste võimaldamiseks kavandab Euroopa terasetööstuste ja uurimisasutuste poolt ühiselt loodud konsortsium ULCOS (Ultra Low CO 2 Steelmaking) heitkoguste märkimisväärset vähendamist ja seega läbimurret energiatõhusa terasetootmisprotsessi suunas. Juba praegu võimaldab 80ndatel aastatel välja arendatud tehnoloogia madalamaid nõudeid söe kvaliteedile ja CO2 heitkoguste vähendamist kuni 30 % võrreldes kõrgahjutehnoloogiaga.

5.8

Tõhususe tõstmine on edu tõotav strateegia kulude vähendamiseks, maavarade kaitseks ja töökohtade säilitamiseks. Töötlevas tööstuses moodustavad materjalikulud nimelt keskmiselt 40 % kogukuludest, olles kõige suuremaks kuluallikaks. Toorainete tõhus kasutamine aitab võrdsete majandusnäitajate puhul kaasa kulude vähendamisele ja tänu väiksemale maavarade kasutamisele ka keskkonnamõjude vähendamisele. Ettevõtteid võib veenda nimetatud potentsiaali kasutama tõhususe tõstmisele ajendavate riiklike algatuste ja programmide (nagu näiteks uurimisprojektid ja konkursid) vahendusel. Just väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetest tuleb luua teadlikkus võimaliku tõhususe suurendamise ja säästmisvõimaluste suhtes materjali kasutamisel, seda saab teha sobivate juhtimismeetodite nagu EMAS ja ISO 14001 abil.

5.9

Euroopa Liidus leiduvate toorainete varude, eriti söevarude, kasutamine peab toimuma kõrgel tehnilisel tasemel. Suutlikkuse täiendavat suurendamist on võimalik üksnes toetada ka kliimakaitsega seotud põhjustel, juhul kui seejuures rakendatakse kahjulike gaasideta söepõletamistehnoloogiaid (clean coal).

5.10

Tehnoloogilised uuendused uute, paremate tootmis-, töötlemis- ja kasutamisomadustega materjalide arendamisel ning ka kasvavad ringlussevõtu määrad pakuvad väljapääsu tooraineimpordist sõltuvusest. Kõnealuses valdkonnas tuleb omavahel kombineerida märkimisväärne tooraine tõhususe tõstmine uuenduslike tootearendustega. See perspektiiv võib endaga kaasa tuua muutused nõudluses erinevate toorainete järel. Seeläbi võib uurimisalgatuste vahendusel tekkida tööstuslik kasvupotentsiaal, mis pakub nii tööstus-, tööhõive- kui keskkonnapoliitilisi eeliseid võrreldes seniste meetmetega.

5.11

Lisaks tööstuses toimuvale otsesele säästmisele tuleks mõelda siiski ka sellele, et suured säästmisvõimalused peituvad ka kodumajapidamises ja transpordi valdkonnas. Vähese energiakuluga ja passiivse energia standarditele vastavad majad võimaldavad oluliselt säästa primaarenergia arvelt nii kütmisel kui ka jahutamisel. Kombineerituna tõhusate tarnetehnoloogiatega nagu kondensatsioonkatlad või soojuspumbad on võimalik saavutada kuni 90 % potentsiaal võrreldes praeguse keskmisega. Ka eratranspordi puhul ei ole neljakordne sääst käivitustehnoloogide ning tarbijakäitumise optimeerimise abil enam kättesaamatu.

Brüssel, 5. juuli 2006

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  Komisjoni teatis “Tuleviku energia: taastuvad energiaallikad” — valge raamat ühenduse strateegia ja tegevuskava kohta.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/78


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühtse sotsiaalse kaitse statistika Euroopa süsteemi (ESSPROS) kohta”

KOM(2006) 11 lõplik — 2006/0004 (COD)

(2006/C 309/17)

10. veebruaril 2006 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses eespool mainitud ettepanek.

Asjaomase töö eest vastutava tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsiooni arvamus võeti vastu 2. juunil 2006. Raportöör oli pr Sciberras.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.–6. juulil 2006 (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 162, erapooletuks jäi 5.

1.   Soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et Lissaboni strateegia sotsiaalse mõõtme tugevdamiseks peaksid liikmesriigid uue raamistikuga asetama suuremat poliitilist rõhku sotsiaalse kaitse kaasajastamisele ja parendamisele. Sotsiaalne mõõde on globaliseerumisest ja elanikkonna vananemisest tulenevatele väljakutsetele vastamisel olulise tähtsusega. Lissaboni strateegia erinevaid eesmärke, nimelt jätkusuutlikku majanduskasvu, rohkem ja paremaid töökohti ning tugevamat sotsiaalset ühtekuuluvust, tuleb võrdselt toetada ning neist kinni pidada (1).

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ühtne sotsiaalse kaitse statistika Euroopa süsteem (ESSPROS) on oluline avatud kooskõlastusmeetodi kontekstis sotsiaalse kaasatuse ja pensionide valdkonnas.

1.3

Vaja on usaldusväärsetel ja võrreldavatel näitajatel põhinevat analüütilist lähenemisviisi. See on vajalik usaldusväärse pildi loomiseks eesmärkide saavutamisel tehtud edusammudest või nende puudumisest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et lisaks statistilisele lihtsustamisele tuleb välja töötada kvalitatiivsed näitajad.

1.4

Liikmesriikidel võib esineda raskusi vajaliku statistika kogumise rahastamisega. Seetõttu tuleb võtta arvesse liikmesriikide suutlikkust koguda vajalikku teavet. Lisaks tuleks eelnevalt hinnata sellise rahastamata volitusega seotud kulusid igale liikmesriigile, sõltumata nende kulude väiksusest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on hea meel, et komisjon näeb liikmesriikidele ette rahalise abi olemasoleva süsteemi arendamiseks.

1.5

Näitajate valikus on oluline kajastada ka inimvajadustel põhinevaid mitterahalisi kriteeriume, nagu kättesaadavus, kvaliteet ja osalus (2).

1.6

Täpne ja süstematiseeritud statistika on vajalik ka liikmesriikide valitsuste jaoks, et kohandada olemasolevaid sotsiaalkindlustussüsteeme vastavalt ühiskonna vajadustele ning tegeleda ühiskonna nende rühmade vajadustega, kellele praegused sotsiaalse kaitse süsteemid ei laiene.

1.7

Samuti aitab täpne statistika kaasa vähekaitstud ja tõrjutud sotsiaalsete rühmade olukorra parandamisele ning eelkõige laste vaesuse kõrvaldamisele suunatud sihtprogrammide loomisele ja nendealase teadlikkuse tõstmisele.

1.8

Poliitiline koostöö sotsiaalse kaitse valdkonnas on viimastel aastatel kõikides liikmesriikides jõudsalt edasi arenenud. Ühenduse sotsiaalse kaitse statistika ühtlustamiseks kavandatud meetmete eesmärki on võimalik saavutada ainult kogu ühenduse ühise tegevuse, mitte liikmesriikide eraldi tegutsemisega.

1.9

Lissaboni strateegia tulemusi on võimalik hinnata nii kõnealuste näitajate kui majandusnäitajate ning töökohtade loomise ja majanduskasvu programmi hindamise abil. Nimetatud näitajad tuleb ühendada sotsiaalse kaitse näitajatega. See on parim viis kogu Lissaboni strateegia tulemuste hindamiseks.

2.   Sissejuhatus

2.1

Lissaboni strateegias sätestatud eesmärkide saavutamiseks tuleb analüüsida sotsiaalse kaitse mõõdet ning muuta selle erinevad sihid ja elemendid nähtavaks ja võrreldavaks. Komisjoni uus sotsiaalse kaitse avatud kooskõlastusmeetodi raamistik on liikmesriikide ja Euroopa Liidu töövahend kõnealuses protsessis. Nagu komitee sotsiaalse kaitse avatud kooskõlastusmeetodi strateegiat käsitlevas arvamuses (3) väljendas, vajab nimetatud töövahend asjakohaste näitajate väljatöötamist.

2.2

Liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemid on arenenud kooskõlas nende riikide ajaloo ja konkreetsete asjaoludega. Seetõttu on eri riikides erinevad sotsiaalkindlustussüsteemid.

2.3

Sotsiaalne kaitse hõlmab riiklike ja eraasutuste kõiki sekkumisi eesmärgiga leevendada kogukonna, st nii kodumajapidamiste kui üksikisikute riskide või vajaduste määratletud kogumist tulenevat koormat. (4)

2.4

Alates 1990. aastate algusest, pärast nõukogu kahe soovituse avaldamist tekkinud teatavat segadust, on sotsiaalne kaitse palju edasi arenenud. Ühe soovituse (92/442) eesmärk oli sotsiaalse kaitse eesmärkide ja poliitika lähendamine ning teise soovituse (92/441) eesmärk oli määratleda piisavate vahendite tagamise ühised kriteeriumid Euroopa Liidu kõikide liikmesriikide sotsiaalse kaitse süsteemides. (5)

2.5

Sotsiaalset kaitset käsitlevad edasised teatised on toonud sotsiaalse kaitse Euroopa jaoks oluliste küsimuste sekka “ja aidanud kaasa ühise arusaama tekkimisele Euroopa sotsiaalse kaitse kohta” (de la Porte 1999) (6).

2.6

See on tinginud vajaduse viia läbi koostööl (mis juba toimib) ja kooskõlastamisel (mis koosneb peamiselt seisukohtade ja parimatel tavadel põhinevate soovituste vahetamisel) põhinevaid tõhusaid võrdlusuuringuid.

2.7

Kõige tundlikum küsimus oli jätkuvalt ühiste näitajate kehtestamine. Olemasolevad võrdleva statistika süsteemid tuli üle vaadata. Tuli teostada sotsiaalse tõrjutuse tunnusjoonte, põhjuste ja sotsiaalse tõrjutuse arengu analüüs ning parandada andmete kvaliteeti.

2.8

Lissaboni strateegia tulemusi on võimalik hinnata nii kõnealuste näitajate kui majandusnäitajate ning töökohtade loomise ja majanduskasvu programmi hindamise abil. Nimetatud näitajad tuleb ühendada sotsiaalse kaitse näitajatega. See on parim viis kogu Lissaboni strateegia tulemuste hindamiseks.

3.   Komisjoni dokumendi kokkuvõte

3.1

Sotsiaalse kaitse süsteemid on Euroopa Liidus kõrgelt arenenud. Selliste süsteemide loomine ja rahastamine on liikmesriikide kohustus.

3.2

Euroopa Liidul on selge roll iga liikmesriigi kodanike ning üle piiride liikuvate kodanike kaitse tagamisel Euroopa Liidu õigusaktidega, millega kooskõlastatakse riiklikud sotsiaalkindlustussüsteemid.

3.3

Seetõttu on oluline kehtestada ühised näitajad, mis nõuab liikmesriikide pühendumist selliste võtmetähtsusega süsteemide nagu ESSPROS arendamisele. ESSPROSi õiguslik raamistik, nagu on märgitud komisjoni ettepanekus, “parandab olemasoleva andmekogumise kasulikkust nii andmete ajakohasuse, katvuse kui ka võrreldavuse osas”.

3.4

Oktoobris 2003 toimunud Euroopa Ülemkogul (7) lepiti kokku, et iga-aastasest sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalse kaitse ühisaruandest saab avatud kooskõlastusmeetodi (OMC) (8) lihtsustamise põhiline aruandlusvahend.

3.5

Komisjoni teatises “Uus raamistik sotsiaalse kaitse ja kaasatuse poliitikavaldkondade avatud kooskõlastamiseks Euroopa Liidus” väljendati selgelt vajadust määratleda uus raamistik, et muuta avatud kooskõlastusmeetod nähtavamaks ja tugevamaks protsessiks (9).

3.6

Komisjoni esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekus ESSPROSi kohta rõhutatakse sotsiaalse mõõtme tähtsust Lissaboni strateegia ühe sambana.

3.7

Kõnealuse määruse eesmärk on luua raamistik sotsiaalse kaitse andmete kogumiseks ja süstematiseerimiseks liikmesriikide poolt. Praegu kasutatakse selleks erinevaid meetodeid ning selle määratlused on riigiti erinevad, mis muudab andmete võrdlemise võimatuks. Nimetatud võrreldavus vähendab aga selliste andmete kasulikkust Euroopa Liidu sotsiaalse kaitse süsteemide analüüsimisel.

3.8

Komisjoni ettepaneku eesmärke on võimalik paremini saavutada, kui statistikat ja selle analüüsi teostatakse Euroopa Liidu tasandil erinevate liikmesriikide ühtlustatud andmete kogumise alusel.

3.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub, et ESSPROSi õigusraamistik aitab kaasa Lissaboni strateegias seatud konkurentsivõime, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse eesmärkide saavutamisele ning aitab seega parendada erinevate liikmesriikide sotsiaalse kaitse süsteeme.

3.10

Sotsiaalse kaitse alast tööd lihtsustav avatud kooskõlastusmeetod eeldab samuti võrreldavat ja usaldusväärset statistikat sotsiaalpoliitika valdkonnas (10).

3.11

Komisjoni määruse peamised teemad on:

ESSPROSi põhisüsteem, mis hõlmab sotsiaalse kaitse kava kulude ja tulude rahavoogusid.

Põhisüsteemile lisatakse ka pensionisaajate ja sotsiaaltoetuste netosummade moodulid.

4.   ESSPROSi metoodika

4.1

ESSPROSi metoodika, mis töötati välja 1970. aastate lõpus, oli lahendus vajadusele erivahendi järele sotsiaalse kaitse statistiliseks seireks Euroopa Liidu liikmesriikides (11).

4.2

ESSPROSi käsiraamatus (1996) sätestati äärmiselt üksikasjalik süsteem sotsiaaltoetuste liigitamiseks.

4.3

ESSPROSi käsiraamatus esitatud muudetud metoodika suurendab paindlikkust, mis Eurostati statistikakogumist osaliselt puudub.

4.4

Üks viis paindlikkuse suurendamiseks on põhisüsteemi ja moodulite kasutuselevõtt (12).

4.5

Põhisüsteem vastab Eurotati poolt kord aastas avaldatavale standardteabele sotsiaalse kaitse tulude ja kulude kohta.

4.6

Moodulid sisaldavad täiendavat statistilist teavet sotsiaalse kaitse kindlate aspektide kohta. Moodulitega hõlmatud teemad määratakse kindlaks komisjoni ja erinevate liikmesriikide nõuete alusel (13).

4.7

Kuigi ESSPROSi süsteemi eesmärk on anda täielik ülevaade sotsiaalsest kaitsest Euroopa Liidus, ei sisalda ESSPROSi metoodika selliste oluliste küsimuste statistikat, nagu tervishoiuteenused, elamumajandus, vaesus, sotsiaalne tõrjutus ja sisseränne. Nimetatud teemade statistikat kogub märkimisväärselt Eurostat ning Euroopa Liidu liikmesriigid tegelevad sotsiaalse kaitse alase põhjaliku teabevahetusega MISSOCi süsteemi (vastastikune sotsiaalkaitsealane infosüsteem) alusel (14). Siiski tagaks ESSPROSi õigusraamistik liikmesriikide sotsiaalse kaitse põhjalikuma ja realistlikuma kirjelduse.

5.   Sotsiaalse kaitse valdkonna suundumused

5.1   Eluasemed

5.1.1

Eluasemete kättesaadavus on hindamist vajav valdkond. Eluasemete tegeliku kättesaadavuse hindamine peab olema üsna laiaulatuslik.

5.1.2

Sellised küsimused rõhutavad veelgi sotsiaal- ja majandusstatistika kogumise ja süstematiseerimise olulisust liikmesriikide kodanike heaolu tagamiseks. Jätkusuutlikkuse näitajad tuleks hoiatusena alles hoida.

5.2   Pensionid

5.2.1

Kõnealuses valdkonnas kogutakse statistikat paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides.

5.2.2

Rahvastiku muutumise prognoosimise muudab aga raskemaks sisserändajate arvu prognoosimise küsimus. Võibolla oleks oluline lisada sisserändajate prognoositud arv ning nende tõenäoline mõju riiklikult rahastatavate pensionifondide jätkusuutlikkusele. Seega, mida täpsemad on sisserändevoogusid puudutavad andmed, seda suurem on statistika panus õigete otsuste tegemisse.

Brüssel, 5. juuli 2006.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  EMSK arvamus “Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: “Tegutseme koos ja paremini: uus raamistik sotsiaalse kaitse ja kaasatuse poliitikavaldkondade avatud kooskõlastamiseks Euroopa Liidus””, Raportöör: M. Olsson, 20.4.2006 (EÜ C 185, 8.8.2006).

(2)  Vt joonealune märkus 1.

(3)  EMSK arvamus “Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: “Tegutseme koos ja paremini: uus raamistik sotsiaalse kaitse ja kaasatuse poliitikavaldkondade avatud kooskõlastamiseks Euroopa Liidus””, Raportöör: M. Olsson, 20.4.2006 (EÜ C 185, 8.8.2006).

(4)  Sotsiaalteemalised võrdlusuuringud, poliitika väljatöötamine (Social Benchmarking, Policy-Making), Caroline de la Porte.

(5)  Määratlus ühtse sotsiaalse kaitse statistika Euroopa süsteemi kasutusjuhendist (1996).

(6)  Sotsiaalteemalised võrdlusuuringud, poliitika väljatöötamine (Social Benchmarking, Policy-Making), Caroline de la Porte.

(7)  Brüsseli Euroopa Ülemkogu, 16.–17. oktoober 2003, eesistujariigi järeldused.

(8)  KOM(2006) 11 lõplik — 2006/2004 (COD).

(9)  KOM(2005) 706 lõplik.

(10)  KOM(2003) 261 lõplik.

(11)  KOM(2003) 261 lõplik.

(12)  ESSPROSi käsiraamat 1996.

(13)  ESSPROSi käsiraamat 1996.

(14)  MISSOC 2004 käsiraamat.


16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/81


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal “Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse suhted”

(2006/C 309/18)

14. juulil 2005 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal “Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse suhted”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava välissuhete sektsiooni arvamus võeti vastu 1. juunil 2006. Raportöör oli hr Moreno Preciado.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 428. istungjärgul 5.-6. juulil (5. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 10.

1.   Sissejuhatus

1.1

Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna riikide organiseeritud kodanikuühiskonna kolmandal kohtumisel vastuvõetud lõppdeklaratsioonis kutsuti üles looma tõelist lepingutel põhinevat partnerlust Euroopa Liidu ja kõnealuse piirkonna ametkondade vahel; samas deklaratsioonis taotletakse ka läbirääkimiste alustamist Andide Ühenduse riikidega (1).

1.2

Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide kolmandal tippkohtumisel vastuvõetud Guadalajara deklaratsioonis (2) nimetati “meie ühiseks strateegiliseks eesmärgiks” assotsiatsioonilepingute sõlmimist Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse riikide vahel (sarnaselt lepingutele, mis on juba sõlmitud Mehhiko ja Tšiiliga ja läbirääkimiste etapis Mercosuri riikidega), mis sisaldaks ka vabakaubanduspiirkonna loomist.

1.3

Samal tippkohtumisel otsustati läbi viia ühishindamine, mille eesmärgiks on anda hinnang Andide Ühenduse majandusintegratsiooni olukorrale. Hindamist alustati 2005. aasta jaanuaris.

1.4

Seni ei ole Euroopa Liidu riigid Andide Ühenduse majandus- ja kaubanduspotentsiaali piisavalt ära kasutanud. Kuigi tegemist on Andide Ühenduse teise olulisema kaubanduspartneriga Ameerika Ühendriikide järel, ei ole kaubavahetuse näitajad kuigi märkimisväärsed. Andide Ühenduse institutsioonide püüdlused integratsiooni süvendamiseks suurendavad käesolevas dokumendis näidatud raskustest ja puudujääkidest hoolimata väljavaateid assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks, mis võib Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse vahelist kaubavahetust oluliselt hoogustada, nagu on juba toimunud teiste piirkondade puhul.

1.5

Kodanikuühiskonna valdkonnas on EMSK-l regulaarsed suhted kahe asutusega, kes esindavad kogu piirkonna sotsiaalseid osalejaid: Andide Tööhõive Nõuandekoguga ja Andide Tööandjate Nõuandekoguga.

1.6

6.–7. veebruaril 2006 korraldas EMSK koostöös Andide Ühenduse peasekretariaadiga Limas kuulamise, millest võtsid osa Andide Tööhõive Nõuandekogu ja Andide Tööandjate Nõuandekogu ning samuti teised Andide Ühenduse kodanikuühiskonna organisatsioonid, mille väärtuslik panus on lisatud käesolevale dokumendile. Osavõtjad väljendasid toetust läbirääkimiste alustamisele ELiga, hoiatades siiski, et partnerlus ELiga peaks arvestama kahe piirkonna vahelisi erinevusi, vältima sõltuva arengu mudelit ning aitama kaasa kõnealuse piirkonna sotsiaalse võla vähendamisele ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele.

1.7

Käesolev arvamus aitab edastada ametiasutustele organiseeritud kodanikuühiskonna seisukoha Andide Ühenduse ja Euroopa Liidu suhete kohta, kooskõlas Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna riikide kodanikuühiskonna neljandal kohtumisel (Viin, aprill 2006) vastuvõetud lõppdeklaratsiooni ettepanekutega (milles rõhutati veelkord, et EL peab kaasa aitama Ladina-Ameerika integratsiooniprotsesside tugevdamisele) ja Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisel (mai 2006) vastuvõetud lõppsoovitustega assotsiatsioonilepingu võimaliku sõlmimise kohta Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse riikide vahel, mis on esitatud kohtumise lõppdeklaratsioonis:

“Meenutades Guadalajara deklaratsioonis seatud ühist strateegilist eesmärki, tervitame Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse otsust käivitada 2006. aastal protsess, mille siht on alustada läbirääkimisi sõlmimaks assotsiatsioonileping, mis hõlmaks poliitilist dialoogi, koostööprogramme ja kaubanduskokkulepet.”

2.   Olukord viies Andide Ühenduse riigis

2.1

Kõnealuse viie riigi olukorda ei ole lihtne lühidalt kokku võtta, sest kuigi tegemist on sama geograafilise ruumiga — Andide piirkonnaga –, on need riigid majandustasemelt, demograafiliselt olukorralt, poliitiliselt suunalt jne väga erinevad. Seetõttu toob käesolev dokument välja ainult iga riigi hetkeolukorra mõned kõige tähelepanuväärsemad aspektid.

2.2

Boliivia on viiest Andide Ühenduse partnerist kõige vaesem ja kogu Ladina-Ameerika üks vähem arenenud riike. Osaliselt on see tingitud merele juurdepääsu puudumisest, kuid on ka teisi põhjusi, näiteks rahvastiku vähesus — väljaränne jätkub pidevalt –, konkurentsivõimeliseks põllumajanduseks sobiva maa vähesus, ajalooliselt väljakujunenud sõltuvust ühelaadsetest loodusvaradest, elanikkonnast üle poole moodustavate põlisrahvaste tõrjutus ja kasvavad pinged kõrgplatoo (Altiplano) piirkonnas asuva traditsioonilise poliitilise võimukeskuse ja idapiirkonna tasandikel tekkivate majanduslikult võimsate piirkondade vahel. Boliivia on suutnud leida demokraatlikke lahendusi, kuid pikka aega kestnud ebastabiilsus on kahjustanud riigi majandusarengut. Uus valitsus, mis astus ametisse 2006. aasta jaanuaris, viib läbi põhjalikke reforme leidmaks õiget arenguteed, tagades samas ka investeeringute õiguskindlust ning täites võetud rahvusvahelisi kohustusi ja kehtivaid kahepoolseid kokkuleppeid.

2.3

Ecuadori olukord sarnaneb mitmeski mõttes Boliiviale: suure osa rahvastikust moodustavad põliselanikud ning on suuri poliitilisi ja kultuurilisi erinevusi rannikualade tasandike ja kiltmaapiirkonna vahel. Kuigi viimastel aastatel ei ole Ecuadoris sotsiaalsed konfliktid olnud nii teravad, on poliitiline ebastabiilsus olnud veelgi suurem. 49 % elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri (3). Viimaste kümnendite majanduskriisid koos majanduse “dollariseerumisega” on tekitanud ulatuslikku vaesust ja 10 % majanduslikult aktiivsest elanikkonnast on välja rännanud. Päritoluriiki tehtavad rahaülekanded, mille väärtus jõudis 2004. aastal 1,74 miljardi dollari tasemeni, moodustavad teise tähtsama välisvaluuta sissevoolu allika pärast naftat.

2.4

Peruu on läbi teinud teistsuguse arengutee — pärast terrorismietappi (1980. aastatel ja 1990. aastate algul) tuli riigis võimule valitsus (president Fujimori ametiajal), mida iseloomustasid autoritaarsus ja korruptsioon. Vaatamata küllalt suurele majanduskasvule ei ole praegune valitsus suutnud poliitilisi ja sotsiaalseid reforme kindlalt käima lükata ning rahva toetus valitsusele on väga madal. Andide Ühenduse osas, mille peasekretariaat asub küll Limas, on Peruu mitmete allpiirkondliku integratsiooni aspektide suhtes ilmutanud mõningast vastumeelsust.

2.5

Venezuelat (4) jälgib pingsalt kogu piirkond ja ka ülejäänud maailm, sest viimastel aastatel on riigis olnud suuri poliitilisi ja sotsiaalseid pingeid president Chávezi pooldajate ja kritiseerijate terava vastasseisu tõttu. Venezuela majandus sõltub üha enam nafta ekspordist, mille rahvusvaheline hind on kõrge, võimaldades valitsusel arendada aktiivset rahvusvahelist poliitikat ja andes tema käsutusse märkimisväärse eelarve sisepoliitika teostamiseks.

2.6

Vaatamata valitsevale poliitilise ja sotsiaalse vägivallale, mida veelgi süvendab narkoäri, on Colombia suutnud säilitada oma demokraatlikud institutsioonid, mis on Ladina-Ameerikas ebatavaline. Lisaks poliitilistele pingutustele on ka Colombia majandustulemused tähelepanuväärsed. Kuid kuigi vägivald on Colombias vähenenud, esineb endiselt ametiühingutöötajate, ajakirjanike, ettevõtjate ja inimõiguste eest võitlevate organisatsioonide liikmete mõrvu ja pantvangistamisi.

3.   Andide riikide integratsioon

3.1   Institutsiooniline areng

3.1.1

Andide Ühendus on Lõuna-Ameerika vanim integratsioonimudel. Asutajariigid Boliivia, Colombia, Tšiili, Ecuador ja Peruu allkirjastasid 1969. aastal Cartagena lepingu, pannes aluse Andide paktile, nagu seda tol ajal nimetati. Kolm aastat hiljem ühines paktiga Venezuela ja 1976. aastal astus välja Tšiili. Praeguse viie liikme (Boliivia, Colombia, Ecuadori, Peruu ja Venezuela) rahvaarv on kokku 120 miljonit ja SKT umbes 265 miljardit dollarit. Siseturu maht on kokku umbes 8,6 miljardit dollarit.

3.1.2

Oma 35-aastase ajaloo jooksul on integratsioonirühm 1960.–1970. aastatele iseloomulikult protektsionistlikult mudelilt (mis põhines impordi asendamisel) üle läinud uuele “avatud regionalismi” suunale. Teisalt on läbi viidud mitmeid institutsionaalseid reforme, mille eesmärgiks on olnud integratsiooni järjest süvendada ja mis tipnesid Andide Ühenduse loomisega 1997. aastal. Selle tulemusena on Andide Ühendusel hästi välja arendatud institutsionaalne struktuur ja küllaltki täielik kogum ühenduse õigusakte.

3.1.3

1996. aastal Trujillo protokolliga loodud Andide Integratsioonisüsteemi (5) eesmärgiks on ühenduse asutuste koordineerimine integratsiooni süvendamiseks ja tugevdamiseks. Süsteem koosneb valitsustevahelistest ühenduse tasandi täidesaatvatest, seadusandlikest ja otsuseid tegevatest organitest ning kohtu- ja kontrolliasutustest.

3.1.4

Süsteemi kaks peamist otsuseid tegevat organit — Andide Välisministrite Nõukogu ja Andide Ühenduse Komisjon — on valitsustevahelised asutused. Komisjonil on seadusandlik roll majanduse, kaubanduse ja investeeringute alal. Andide Välisministrite Nõukogu ülesandeks on kõik, mis ei ole komisjoni pädevuses, eelkõige poliitilised, sotsiaalsed, keskkonna, migratsioonipoliitika ja inimeste vaba liikumise küsimused, samuti ühenduse asutuste välistegevuse kooskõlastamine.

3.1.5

Andide Integratsioonisüsteemi kõrgeim poliitiline organ on Andide Presidentide Nõukogu, mille moodustavad liimesriikide riigipead. Presidentide nõukogu avaldab oma arvamust deklaratsioonide või suuniste kaudu, mis näitavad kätte suuna integratsioonisüsteemi teistele asutustele ja institutsioonidele. Andide Presidentide Nõukogu eesistuja vahetub iga poole aasta tagant tähestikulises järjekorras, samasugune rotatsioon toimub ka teistes valitsustevahelistes organites.

3.1.6

Andide Integratsioonisüsteemi asutustest ja institutsioonidest olulisemaid on Andide Ühenduse Peasekretariaat, mis asub Peruus Limas. (6) Peasekretariaat on valitsustevahelistele institutsioonidele tehnilist abi osutav organ. Sel on seadusandlik pädevus teatud valdkondades (resolutsioonide vastuvõtmine), algatusõigus ja muud spetsiifilised ülesanded.

3.1.7

Ühenduse asutused on veel Andide Ühenduse Kohus ja Andide Parlament ning täiendavad tunnustatud institutsioonid on Andide Tööhõive Nõuandekogu, Andide Tööandjate Nõuandekogu, Andide Arengukorporatsioon, Ladina-Ameerika Reservfond, Simón Rodrígueze ja Hipólito Unanue lepped ning Simón Bolívari nimeline Andide Ülikool.

3.2   Andide riikide integratsiooni hetkeseis

3.2.1

Andide riikide integratsiooni hinnates tuleb arvestada kahte aspekti. Esiteks tuleb silmas pidada, et kuigi Andide Ühendus on toiminud juba üle kolmekümne aasta, on tegemist siiski viie arengumaaga (keskmine sissetulek inimese kohta on 2364 eurot, samal ajal kui Euroopa Liidus on see praegu keskmiselt 20 420 eurot), mis ütleb nii mõndagi nende institutsionaalsuse ja majandusliku suutlikkuse kohta.

3.2.2

Samas võib öelda, et kuigi integratsiooni tavapäraste iseloomulike tunnuste — nimelt ühisturu loomise — osas ei ole Andide Ühenduses kuigivõrd edu saavutatud, on muudes küsimustes integratsioon küllalt arenenud. Vaatamata kaubanduslikku integratsiooni takistavatele raskustele on kultuuri- ja sotsiaalvallas, rahanduses ja teistes valdkondades loodud selleks kindel alus.

3.2.3

Andide Ühenduse reaalse toimimise hindamisel lähtutakse harilikult majandusintegratsioonist. Selles osas on ühenduse arengutee olnud konarlik. Alles 1993. aastal suudeti moodustada vabakaubanduspiirkond, millest Peruu jäi esialgu välja. Kõigile liikmesriikidele ühtsete väliste tollitariifide kehtestamise kava ei ole veel ellu viidud, kuigi kaubandusalal on ühtlustamine edenenud. Selles kontekstis on väga oluline, et Andide Ühenduse riigid arendaksid välja tõelise tolliliidu, selleks et kumbki pool saaks tulevasest ELi ja Andide Ühenduse assotsiatsioonilepingust maksimaalset kasu.

3.2.4

Kuna ei ole suudetud välja arendada vastavat regulatiivset raamistikku, on ühendusesisene kaubavahetus väike ja aastati väga kõikuv. 1990ndatel aastatel suurenes ühenduse liikmete vaheline kaubandus märgatavalt, kasvades 4,1 %lt kogu kaubandusest 1990. aastal 14,2 %ni 1998. aastal (7). Siiski on ka viimatinimetatud tase madal, võrreldes 1970ndate aastate rühmasiseste näitajatega, ning see on madalam ka Ladina-Ameerika keskmisest (20,2 %). Teisest küljest on alates 1998. aastast Andide Ühenduse sisene kaubandus langenud (10,4 % 2004. aastal), kuigi 2005. aastal on toimunud positiivne tõus.

3.2.5

Andide Ühenduse sisekaubandus on olnud väiksem kui kaubavahetus Ameerika Ühendriikidega (46,6 % kogukaubandusest 2004. aastal) ja peaaegu võrdne kaubavahetusega Euroopa Liiduga (11,0 % 2004. aastal). Praegusest viiest Andide Ühenduse liikmest kolm suunavad allpiirkondlikule turule alla 12 % ekspordist.

3.2.6

Integratsiooni vallas on tehtud mõningaid edusamme, kuigi raskusi on olnud palju, osalt vähese poliitilise tahte tõttu, kuid kahtlemata on ka muid põhjusi, näiteks turgude struktuur, erinevad majandusmudelid, erinev majanduslik arengutase, geograafiline asend, mis takistab ühendusesisest kaubandust, ja sisepoliitilised probleemid. Kõigele vaatamata tuleb rõhutada, et Andide Ühendus on suutnud enam kui kolm aastakümmet integratsiooniteel püsida. Kaasaegsete infrastruktuuride puudumine viie liikmesriigi vaheliseks teabevahetuseks ja transpordiks on üks peamisi põhjusi, mis takistab ühenduse siseturu loomist ja Andide Ühenduse arengut üldiselt.

3.2.7

Tuleb märkida, et välissuhete praktilisel kooskõlastamisel ei ilmuta Andide Ühenduse riigid just suurt ühtekuuluvustunnet. Nii näiteks on Boliivia ja Venezuela liikunud lähemale Mercosurile ning Peruu ja Colombia on allkirjastanud vabakaubanduslepingu Ameerika Ühendriikidega.

3.2.8

Need lahknevused süvenesid veelgi, kui 22. aprillil 2006. aastal Venezuela teatas Andide Ühendusest väljaastumisest. Nimetatud asjaolu ja vabakaubanduslepingute allkirjastamine on tekitanud Andide Ühenduses sügava poliitilise kriisi, mille analüüsimiseks korraldataks erakorraline tippkohtumine.

3.3   Ülesanded sotsiaalse ühtekuuluvuse vallas

3.3.1

Kuid nagu eespool öeldud, ei piirdu Andide Ühendus ainult kaubandusintegratsiooniga. Algusaegadest peale on eesmärgid olnud laiemad, soovides anda integratsioonile ka poliitilist ja sotsiaalset mõõdet. See püüdlus peegeldub nii viimasel ajal mitmes riigis peetud võitluses demokraatia eest kui ka vajaduses Andide riikide häält Ladina-Ameerika kontekstis ja laiemaltki rohkem kuuldavale tuua. Samuti tingib nimetatud püüded Andide piirkonna sotsiaalmajanduslik tegelikkus.

3.3.2

Sotsiaalse ühtekuuluvuse puudumisest räägivad jahmatavad andmed: 50 % Andide piirkonna elanikkonnast — umbes 60 miljonit inimest — elab allpool vaesuspiiri. Kõik viis Andide Ühenduse riiki kuuluvad maailma kõige suurema ebavõrdsusega riikide hulka (Gini indeksi järgi) ja seda mitte ainult sissetulekute osas, vaid ka teiste, etnilise kuuluvuse, rassi, päritolu jms alusel tõrjutuse vormide poolest.

3.3.3

Selles kontekstis tuleb rõhutada ka mitteametliku töö levikut, sise- ja välisimmigratsiooni suurt osakaalu (mis suures osas puudutab naisi) ning nähtusi nagu piirkonna rahvastikust enamiku (Boliivias) või olulise vähemuse (Ecuadoris ja Peruus) moodustava põliselanikkonna marginaliseeritus. Kõnealuses piirkonnas toodetakse ka suurem osa maailmas tarbitavast kokaiinist, mis toob kaasa ebaseadusliku majandustegevuse, suure osa elanikkonna ümberasumise, vägivalla ning korruptsiooni, millele Colombia puhul lisandub veel pikaajaline relvakonflikt.

3.3.4

Sellises olukorras ei saa kaubanduse liberaliseerimine olla ainus vahend Andide riikide ühtekuuluvuse suurendamiseks. Andide Ühenduse Peasekretariaadi juhtimisel läbiviidavas “Uues strateegiline kavas” (8) ei rõhutata niivõrd tollimaksude kaotamist, vaid keskendutakse muudele väljakutsetele nagu konkurentsivõime parandamine, intellektuaalne omand, mittetariifsete tõkete kõrvaldamine, infrastruktuurid, inimeste vaba liikumine, energia, keskkond ja turvalisus.

3.3.5

Selle uue arengule ja globaliseerumisele suunatud integratsiooni taotleva strateegilise suuna üheks teljeks on sotsiaalne areng. Seetõttu on Andide Ühenduse viimase aja üheks olulisemaks algatuseks olnud septembris 2004 vastuvõetud terviklik sotsiaalarengukava (9), mille eesmärgiks on võitlus vaesuse, tõrjutuse ja sotsiaalse ebavõrdsusega. Keskpikas perspektiivis võiks nimetatud terviklik sotsiaalarengukava olla aluseks sotsiaalse (ja majandusliku) ühtekuuluvuse globaalsele strateegiale. Andide Ühendusele pakub huvi ELi sotsiaalvaldkonnas kasutatav avatud kooskõlastusmeetod. Samuti pakub huvi Euroopa struktuurifondide sarnase sotsiaalfondi idee. Seega on Andide Ühendus esimene allpiirkond, mis püüab üle võtta Euroopa sotsiaalmudeli elemente.

3.3.6

Igal juhul on sotsiaalteema alates 1999. aastast pälvinud ühenduse poliitilistes deklaratsioonides ja otsustes järjest enam tähelepanu (10) ja viimase viie aasta jooksul on tehtud ka konkreetseid algatusi.

3.3.7

Integratsiooni-, arengu- ja sotsiaalse ühtekuuluvuse teemalisel Andide presidentide kõnelusel mööndi, et soovides rahvusvahelisemaks muutumist, peavad Andide riikide majandused mitmekesistama tootmist ja tõstma konkurentsivõimet, kaasates mikro- ning väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid, edendades koostööd ning luues territoriaalarengust lähtuvalt tingimused kohalikuks arenguks ja regionaliseerimiseks.

3.3.8

Andide Ühenduse Peasekretariaat on seadnud ühenduse peaeesmärkideks globaliseerumise koos integratsiooniga, arengu koos konkurentsivõime ja sotsiaalse kaasamisega ning sotsiaalse ühtekuuluvuse koos demokraatliku valitsetavuse tugevdamisega. Elluviimist ootav sotsiaalmeetmete kava hõlmab kõiki nimetatud küsimusi ja on teostatav niivõrd, kuivõrd Andide riigid peavad seda oma prioriteediks kaubanduse liberaliseerimise läbirääkimistel kolmandate osapooltega, eriti niisugustel läbirääkimistel, mis võivad suurendada erinevusi kõnealuses piirkonnas ja Andide riikide ühiskondade siseselt, millele on iseloomulik teatud sektorite tõrjutus nende etnilise päritolu või soo tõttu.

4.   Kodanikuühiskonna osalus Andide institutsionaalses raamistikus

4.1   Andide Tööhõive Nõuandekogu ja Andide Tööandjate Nõuandekogu

4.1.1

Kuigi Andide integratsioonil on juba mitme aastakümne pikkune ajalugu, on kodanikuühiskonna osaluse ametlikud organid kindlustunud alles Andide Ühenduse viimase etapi jooksul, kui loodi tööhõive ja tööandjate nõuandekogud. Kuni selle ajani kaasati ettevõtjaid ja ametiühinguid kui Andide integratsioonis osalejaid piirkondlikul areenil vaid vähesele määral. Siiski olid nad Andide integratsioonis osalenud riiklike valitsuste kaudu.

4.1.2

Andide Tööhõive Nõuandekogu loodi otsusega nr 441 (11) ja selle moodustavad neli esindajat igast Andide riigist. Esindajad ja nende asendajad valitakse iga riigi poolt määratud tööhõive esindusorganisatsioonide kõige kõrgema juhtkonna seast. Andide Tööhõive Nõuandekogus osalevad iga liikmesriigi tähtsamad ametiühingute liidud. Praegu on nõuandekogus esindatud 16 ametiühingute liitu viiest liikmesriigist (12).

4.1.3

Andide Tööandjate Nõuandekogu loodi otsusega nr 442. Selles on esindatud Andide piirkonnas tegutsevad tööandjate organisatsioonid ja selle moodustavad iga Andide riigi tööandjate esindusorganisatsioonide kõrgeima juhtkonna seast valitud neli esindajat.

4.1.4

Mõlema nõuandekogu ülesanded määratleti uuesti otsusega nr 464 (13), mis sätestab, et need võivad esitada arvamusi Andide Välisministrite Nõukogule, Andide Ühenduse Komisjonile või peasekretariaadile ning võtta osa välisministrite nõukogu ja komisjoni koosolekutest, samuti Andide integratsiooniga seotud valitsuse ekspertide või töörühmade koosolekutest, kus neil on ka õigus sõna võtta.

4.1.5

Andide Tööhõive Nõuandekogu on tänaseks välja töötanud hulga arvamusi, millest paljud puudutavad Andide Ühenduse sotsiaal- või välismeetmete kava ja millest üks tähtsamaid on hiljuti vastu võetud arvamus nr 27 (14) teemal “Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse assotsiatsioonilepingu võimaliku allkirjastamise järelmeetmed”, kus rõhutatakse, et nõuandekogu jagab ootusi edendada poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset liitu ELiga.

4.1.6

Andide Tööandjate Nõuandekogu rõhutas omalt poolt ühes deklaratsioonis (15), et assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga on peatähtis küsimus, ja soovitas, et asjaomaseid läbirääkimisi ELiga tuleb kajastada väga läbimõeldult, et mitte läbirääkimisi kahjustada.

4.1.7

Nii Andide Tööhõive Nõuandekogu kui Andide Tööandjate Nõuandekogu on rõhutanud vajadust parema kooskõlastamise järele teiste Andide piirkonna kodanikuühiskonna osalejatega ja samuti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega, selleks et kooskõlastada ühiseid seisukohti ja aidata kaasa algatustele põhiliste tööstandardite tagamiseks kõigis ELi ja Andide Ühenduse vahelistes lepingutes.

4.2   Teised osaluse vahendid

4.2.1

Lisaks nimetatud kodanikuühiskonna institutsionaalsetele esindusfoorumitele on Andide Ühendusel veel teisi sotsiaalpoliitilise kaasamise vahendeid nagu Simón Rodrígueze lepe (1973), mis on kolmepoolne foorum arutelu, osaluse ja kooskõlastamise võimaldamiseks (tööministrid, tööandjad ja töötajad) ning mille eesmärk on käsitleda sotsiaal- ja tööpoliitika küsimusi piirkondlikul tasandil. See on üks nn ühiskondlikest lepetest (16).

4.2.2

Simón Rodrígueze lepe oli Andide riikide sotsiaal- ja tööalase integratsiooni esimesi vahendeid, mis hõlmas otseselt sotsiaalse ja tööalase arengu aspekte. Kuigi leppe arengus on olnud olulisi saavutusi ja selle vastu tundsid püsivat huvi kõik sotsiaal- ja tööala edendamisest huvitatud sektorid, võib tänase seisuga näha, et ebasoodsad, peamiselt institutsioonilist laadi asjaolud andsid end integratsiooniprotsessi arengus tugevalt tunda, ja võib öelda, et 1983. aastal lepe seiskus.

4.2.3

Praeguse kuju sai lepe Andide Presidentide Nõukogu poolt 24. juunil 2001 allkirjastatud Simón Rodrígueze leppe asendusprotokolliga. Leppe eesmärgid on:

a.

esitada ja arutada algatusi sotsiaal- ja töövaldkonnaga seotud teemadel, mis aitaksid tõhusalt kaasa allpiirkonna sotsiaalmeetmete kava arengule, toetades Andide Integratsioonisüsteemi teiste asutuste tegevust;

b.

määratleda ja kooskõlastada ühenduse poliitika tööhõive edendamise, hariduse ja kutsealase väljaõppe, tervishoiu ja tööohutuse, sotsiaalse turvalisuse ja tööga seotud rände valdkonnas ning teistes küsimustes, mille Andide riigid võivad määratleda;

c.

esitada ja kavandada liikmesriikide vahelise koostöö ja kooskõlastamise meetmeid sotsiaal- ja töövaldkonnas.

4.3   Valitsusväliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide roll

4.3.1

Andide piirkonna mõõde on seotud riiklike ja ülemaailmse tasandi sotsiaaldünaamikaga, kus lisaks tööküsimustele väljenduvad ühiskonna huvid ka teisel viisil, seoses niisuguste konkreetsete teemadega nagu inimõigused, põliselanikkonna õigused, naiste õigused, kultuur, keskkond, tarbijad, perepõllundus, väikepõllumehed jne.

4.3.2

Neid erihuve esindavad arvukad erinevaid elualasid esindavad organisatsioonid, kes täidavad piirkondlikus integratsioonis juba väga aktiivset rolli ning kelle osa muutub veelgi tähtsamaks seoses ELi ja Andide Ühenduse tulevase assotsiatsioonilepinguga.

4.3.3

Samuti tuleb esile tõsta kodanikuühiskonna organisatsioonide teiste vormide tähtsust, olgu need siis assotsiatsioonid või liikumised (nt põliselanike liikumised), valitsusvälised organisatsioonid, valitsusväliste organisatsioonide platvormid ja võrgustikud, koalitsioonid või tegevusplatvormid, uurimiskeskused, ülikoolid vm.

4.3.4

Liikumiste ja nn organiseerimata kodanikuühiskonna sotsiaaldünaamika on Andide piirkonnas väga aktiivne, kuigi sageli piirdub tegevus riikliku tasandiga või ei leia ligipääsuteid või osalusvõimalusi Andide piirkonna integratsiooni formaalses süsteemis. Selles kontekstis on Andide Ühenduse Peasekretariaat teatanud peatsest Andide riikide akadeemiliste asutuste ja valitsusväliste organisatsioonide allpiirkondliku võrgustiku loomisest.

4.3.5

Hõlbustamaks nende osalejate kaasamist Andide riikide integratsiooniprotsessi formaalsesse dünaamikasse, on Andide Ühendus loonud mitmeid töörühmi. Nii loodi põlisrahvaste õiguste töörühm (17), mis on Andide Integratsioonisüsteemi nõuandev asutus ülesandega edendada põlisrahvaste aktiivset osalust allpiirkondliku integratsiooni majanduse, sotsiaalküsimuste, kultuuri ja poliitika valdkonnas. Kõnealuses töörühmas käsitletakse teemasid, mis puudutavad selliseid delikaatseid küsimusi nagu ühise ja põliselanike maade omandiküsimus, maakogukonnad ja põllumajanduslik tootmine, majandusareng, sotsiaalne võrdsus ja poliitiline osalus, kultuuriline identiteet ja institutsionaliseerimine jt.

4.3.6

Andide Integratsioonisüsteemi nõuandva asutusena on loodud ka tarbijaõiguste töörühm (18), mille ülesanne on edendada Andide Ühenduse riikide tarbijaõiguste kaitsega tegelevate riigi- ja eraasutuste aktiivset osalust integratsiooniga seotud sotsiaalse kokkuleppe ja otsuste tegemise protsessis oma huvivaldkonnas.

4.3.7

Nimetatud nõuandeasutuste (19) tööks ei ole Andide Ühenduse eelarves ette nähtud rahalisi vahendeid. See tähendab, et osaleda saavad ainult need organisatsioonid, kes ise leiavad inimesi ja vahendeid ühenduse töörühmade ja asutuste koosolekutel osalemiseks.

5.   Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse suhted

5.1   Esimesed kokkulepped Euroopa Liidu ja Andide Ühenduse vahel

5.1.1

Esimene Euroopa Ühenduse ja Ladina-Ameerika vaheline koostööleping sõlmiti Andide Paktiga 1983. aastal, neliteist aastat pärast viimase loomist.

5.1.2

See leping oli üks nn teise põlvkonna koostöölepingutest. Erinevalt esimese põlvkonna lepingutest, mis olid eelkõige kaubanduslikku laadi (sooduslepinguteta), olid need uue põlvkonna lepingud täielikumad, hõlmates ka poliitilisi ja koostööaspekte, mis hiljem said lepingute keskseks elemendiks. Lisaks olid need lepingud selge märk sellest, et Euroopa Ühendus peab Ladina-Ameerika piirkondlikku integratsiooni tähtsaks.

5.1.3

ELi ja Ladina-Ameerika suhete areng 1980. aastatel viis peagi vajaduseni uue lepingute põlvkonna järele alates 1991. aastast. 1993. aastal sõlmis EL Andide Rühmaga kolmanda põlvkonna raamlepingu. Uuendusena sisaldas leping nn demokraatiaklauslit, väljendamaks ühist kohustust demokraatiaga seoses, ja nn edaspidise arengu klauslit koostöövaldkondade laiendamiseks.

5.1.4

Samal ajal muutusid suhted Andide Ühendusega 1990. aastatel üha tähtsamaks seoses narkokaubanduse vastase võitlusega. EL soovis probleemile läheneda teisiti kui Ameerika Ühendriigid, kes pani pearõhu karistusmeetmetele. Selleks oli kaks teed. Ühelt poolt lepiti vastusena Andide riikide endi taotlusele kokku üldise eelistussüsteemi laiendamises Andide riikidele eriskeemi “Üldine eelistussüsteem — narkootikumid” alusel, mis lubas 90 % Andide riikide kaupadest tuua ELi tollivabalt. Teiselt poolt otsustati käivitada kõrgetasemeline narkoalane eridialoog.

5.1.5

1990. aastate keskel hakkas EL edendama uut suhteraamistikku ja 1993. aasta leping asendus peagi uutega, kui alustati läbirääkimisi neljanda põlvkonna lepingute sõlmimiseks Mercosuri riikide, Tšiili ja Mehhikoga. Nende tekstide koostamine oli esimene samm vabakaubanduskokkulepet sisaldavate assotsiatsioonilepingute poole. Andide Ühendus soovis samalaadse lepingu sõlmimist, kuid EL leidis, et parem on selle eesmärgi suunas liikuda sammhaaval, alustades vahelepingust. See ettepanek kiideti heaks 2002. aasta mais Madridis toimunud ELi ja Ladina-Ameerika ning Kariibi mere piirkonna riikide II tippkohumisel.

5.2   2003. aasta leping — vahesamm

5.2.1

15. detsembril 2003 allkirjasid EL ja Andide Ühendus poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu. Nimetatud dokument oli eelmise lepinguga võrreldes samm edasi, kuigi ei vastanud täielikult Andide riikide ootustele (20). Andide riikide silmis oli niisuguse mudeli puuduseks see, et ei paranenud nende juurdepääs ELi turule. Siiski sisaldab kõnealune leping olulist uuendust: poliitilise dialoogi institutsionaliseerimist. Samuti lisab see kahe piirkonna koostöösse uusi valdkondi (ränne, terrorism jt) ning suurendab kodanikuühiskonna rolli koostöös (21).

5.3   ELi ja Andide Ühenduse kaubavahetus

5.3.1

Nagu võib näha järgmisest tabelist, on ELi ja Andide Ühenduse kaubavahetuses tekkinud mõningane seisak. Kuigi EL on praegu Andide Ühenduse tähtsuselt teine kaubanduspartner, hõlmab see vaevalt 12–13 % viimase väliskaubandusest, samal ajal kui kaubavahetus Ameerika Ühendriikidega moodustab 40 %. Andide riikide eksport ELi on langenud 19 %lt (1994) 12 %le (2004) koguekspordist. Tarnijana on ELi osa langenud 19 %lt (1994) 13 %le (2004) Andide Ühenduse impordist.

ELI KAUBAVAHETUS ANDIDE ÜHENDUSEGA