16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/1

1.1

Vaba konkurents loob eeliseid kõigile turul osalejatele ja eelkõige tarbijatele. Eksimine kõnealuse valdkonna õigusaktide vastu on aga tugevalt mõjutanud konkureerivaid ettevõtteid; seega on konkurentsieeskirjade eesmärk ka sanktsioonide rakendamine rikkumiste suhtes, et seeläbi leevendada ettevõtetevahelise puuduliku konkurentsi majanduslikke tagajärgi.

1.2

Tarbijatel puudusid seni sobivad konkurentsiõigusest tulenevad õiguslikud vahendid, et osaleda keelatud konkurentsitava tõttu tekkinud kohtuvaidlustes ning nõuda seeläbi tekkinud majandusliku kahju hüvitamist. Alles pärast põhjalikke muutusi siseturul ja eelkõige seoses ühist majandushuvi pakkuvate sektorite liberaliseerimisega algatati arutelu õiguslike vahendite vajalikkuse üle, mille abil saaksid tarbijad osaleda konkurentsipoliitika kujundamises.

1.3

Esimene samm oli tarbijatega sidet pidava ametniku ametisse nimetamine Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraadis. Ametniku ülesanne on tema hinnangul oluliste konkurentsiküsimuste vahendamine peadirektoraadi ja tarbijaorganisatsioonide vahel. Täna, kolm aastat hiljem võib öelda, et nimetatud ametniku tegevus oli tema ülesannete täitmiseks vajalike piisavate vahendite puudumise tõttu tõhus vaid osaliselt.

1.4

Vahepeal on olulisemates liberaliseeritud sektorites jõutud järjest enam vaba konkurentsi selge piiramiseni, tõrjudes eemale konkurendid ning kahjustades tarbijate majanduslikke õigusi. Üks negatiivse mõju põhjus on see, et enamikes liikmesriikides toimus liberaliseerimine riiklikul tasandil ja rakendati protektsionismi oma ettevõtete suhtes. Komisjon peaks hoolitsema kõnealuste mõjude kõrvaldamise eest ning selleks tuleb eraldada vajalikud vahendid.

1.5

EÜ asutamislepingu artikli 153 lõige 2 annab komisjonile õigusliku aluse tarbijakaitsealase horisontaalse tegevuse määraltemiseks ühenduse poliitikavaldkondade, eelkõige konkurentsipoliitika raames. See võiks toimuda nii, et EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rakendussätetes arvestatakse konkurentsieeskirjade rikkumisega kahjustatavate konkureerivate ettevõtete vajaduste kõrval ka tarbijate huve. Liikmesriigid peavad omalt poolt hoolitsema selle eest, et ka nende riiklikud õigusaktid järgiksid nimetatud eesmärki.

1.6

Seega tuleks määratleda õiguslikud nõuded, mis tagavad kahjude hüvitamise tarbijatele, kui nende õigusi (eelkõige majanduslikke õigusi) kahjustatakse keelatud konkurentsitavadega.

1.7

Lisaks tuleb tugevdada tarbijate teavitamise ja konsulteerimise mehhanisme. Kui konkurentsi peadirektoraat soovib säilitada tarbijaga sidet pidava ametniku ametkoha, tuleb talle eraldada tööks vajalikud vahendid. Tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat peaks kaasama endaga koostööd tegevad komisjonid, et anda suurem panus vahetult tarbijate huve puudutavate konkurentsiküsimuste käsitlemisse. Seoses sellega on komitee seisukohal, et Euroopa konkurentsivõrgustik võiks oma tegevuse kohandamisel võtta arvesse ka teavet ja märkusi, mida edastavad riiklikud või ühenduse tasandi tarbijaorganisatsioonid konkurentsipoliitika tõhusamaks muutmiseks turgudel ning tarbijate majanduslike õiguste tunnustamise tagamiseks.

2.1

Vaba konkurents on üks turumajanduse aluspõhimõte ning tugineb kõigi majanduses osalejate ja üldisemalt kõigi turul osalevate üksikisikute algatusvabadusel. Vajadus eeskirjade järele, mis viiksid kooskõlla turu vaba konkurentsi ja kõigi turul osalejate õigused, tingis asutamislepingu konkurentsi reguleerivad sätted. Juba liberaliseerimise kõrgaegadel kuulutas komisjon (1), et tulenevalt uuest, konkurentsieeskirjadega mitte ettenähtud majanduslikust olukorrast peab ettevõtete ja tarbijate huvide vahel valitsema tasakaal. Lisaks pooldas ta vabatahtlikkusel põhinevate vahendite tõhususe parandamist ja dialoogi edendamist tarbijate ja majanduse vahel, et tugevdada sel viisil tarbijate usku turgu, sest selle saavutamiseks ei piisa vaid konkurentsist.

2.2

Praegust olukorda iseloomustavad mõned uued aspektid, nagu nähtub komisjoni 2004. aasta aruandest konkurentsipoliitika kohta (2) ja komisjoni voliniku Kroesi kõnest (3). Mõlemas tõstetakse esile vajadust hakata tegutsema eelkõige nendes sektorites, mis on olulised siseturu ja konkurentsivõime seisukohast Lissaboni programmi tähenduses, arvestades sealjuures eriti tarbijate huve ning esmajoones kartellide ja monopoolsete seisundite mõju tarbijate õigustele. Sellist seisukohta võib käsitleda esimese sammuna tarbijakaitse kui turgu reguleeriva meetmega arvestamisel, mis avaldab mõju mitte ainult pakkumise poolel nagu seni, vaid nõudluse poolel.

2.3

Tuleb märkida, et konkurentsipoliitika määratlemine kuulub ELi pädevusse koostöös liikmesriikidega, ja seda mitte ainult sellepärast, et see on oluline siseturu ja järelikult piiriüleste tehingute seisukohalt, vaid ka sellepärast, et seeläbi püütakse saavutada riiklike õigusaktide ühtlustamist, et takistada protektsionistliku laadiga riiklikku poliitikat, mis eelistab oma turgu ja diskrimineerib kaaskonkurente. Siinkohal on oluline roll ühenduse institutsioonidel ja eelkõige komisjonil. Komisjon ei vastuta mitte ainult konkurentsi reguleerivate seadusandlike ettepanekute väljatöötamise eest, vaid ka ühinemiste ja riiklike toetuste kontrollimise eest, kusjuures üldhuvi asetub liikmesriigi erihuvist ettepoole.

2.4

Üldist majandushuvi pakkuvate sektorite liberaliseerimise ja finantsteenuste reguleerimise käigus otsitakse üha enam konkurentsipoliitika ja teiste komisjoni poolt kujundatud poliitikavaldkondade, eelkõige tarbijapoliitika, vahelisi lõikepunkte. Nii öeldakse komisjoni 2004. aasta konkurentsiaruandes, et konkurentsipoliitika otsustava elluviimisega järgitakse muu hulgas ka eesmärki, mis seisneb tarbijate huvide suurendamises ja nende usalduse tugevdamises siseturgu.

2.5

Euroopa konkurentsipoliitikat käsitlevate erinevate eeskirjade analüüsist ilmneb, et kõnealust põhimõttelist avaldust ei järgita. Pigem hoitakse muutumatult kinni varasematest etappidest pärit seisukohtadest. 2003. aastal teatati Euroopa konkurentsipäeva puhul tarbijatega sidet pidava ametniku ametissenimetamisest komisjoni konkurentsi peadirektoraadis (4). Ametnik võib tegutseda konkurentsipoliitika alavaldkondades ning kaitsta seal tarbijate huve. Lisaks avaldatakse teabebrošüüre (5), milles tarbijaid teavitatakse konkurentsipoliitika sisust ja selle võimalikust mõjust nende huvidele ning antakse neile nõu.

2.6

Tarbijatega sidet pidav ametnik peab eelkõige (6):

2.7

Konkurentsipoliitika suundumus tarbijate huvidega arvestamisele peaks olema läbiva iseloomuga, nii et selle eest ei kannaks hoolt vaid konkurentsi ning tervishoiu- ja tarbijakaitse peadirektoraadid. Selleks tuleks jooksvalt omavahel kooskõlastada erinevate poliitikavaldkondade meetmeid ning seda mitte ainult Euroopa tasandil, vaid ka Euroopa ja riikliku tasandi vahel. Eesmärk on turumajanduslik konkurents, millest võidaksid kõik majanduslikud ja sotsiaalsed huvirühmad ning tarbijad.

3.1

Võib märkida, et konkurentsipoliitika on oma viimase etapi käigus läbi teinud ulatusliku arengu, mille põhjus ei ole ainult nn majanduse globaliseerumise ulatuslik mõju, vaid ka vajadus viia teenuste sektorite liberaliseerimine kooskõlla teiste ühenduse majanduslike eesmärkidega nagu pakkumise paljusus ja varustuskindlus. Konkurentsipoliitikal peab olema oluline osa Lissaboni strateegia raames püstitatud konkurentsivõimet puudutavate eesmärkide saavutamisel. Eelkõige on oluline turumajanduse ja ühinemisprotsesside tõrgeteta toimimine, millest oleneb olulisel määral Euroopa majanduse edu meie rahvusvaheliste konkurentide suhtes, ilma et see kahjustaks tarbijate, eelkõige Euroopa tarbijate huve.

3.2

Selleks, et näha, kus ja mil määral on konkurentsipoliitika tarbijatele oluline, tuleb uurida konkurentsi reguleerivaid eeskirju, st asutamislepingu vastavaid artikleid ja nendest tuletatud eeskirju. Viimatimainituid on kas viimasel ajal muudetud või on kavas need lähiajal vastu võtta.

3.3.1

Ettevõtetevahelised kokkulepped on osa turul osalejate suhetest ning nende eesmärk on turu täielik toimimine. Kokkuleppeid ei sõlmita alati konkurentsieesmärkidel, pigem vastupidi. Juba ühtse turu loomise ajal nähti vajadust keelata selliste kokkulepete sõlmimine, mis takistaksid, piiraksid või moonutaksid vaba konkurentsi. Sama kehtib ettevõtete ühenduste kohta. Enamasti on tegu kartellidega, st ettevõtete liitudega, kus ettevõtetevahelist tegevust nähtavalt ei koordineerita. Selline tegevus keelatakse, kui ta sisuliselt piirab või takistab vaba konkurentsi.

3.3.2

Ettevõtetevaheliste kokkulepete ja otsuste õiguslik alus on lepingulist laadi, sellest tulenevad ka poolte kohustused. Mõlemal juhul loetakse vastavaid kokkuleppeid või otsuseid kehtivateks ainult siis, kui on kinni peetud kehtivatest õigusaktidest. Siinkohal on huvipakkuv nende toime kolmandate suhtes ja eelkõige nende toime seoses reeglitega, mis kehtivad konkurentsile turul.

3.3.3

Seadusandja lõppeesmärk on tulemuse, nimelt konkurentsi piiramise keeld. Kuid kõnealused sätted lähevad veel kaugemale: vastavad kokkulepped või otsused võib kuulutada kehtetuks koos nendega seotud praktiliste tagajärgedega, nagu kahjuhüvitis nende kahjude eest, mis on konkurentidele ja majandusele enesele tekkinud turu kahjustamise tagajärjel.

3.3.4

Nende riiklikel turgudel ja siseturul esinenud juhtumite mitmekihilisuse alusel, millele kohaldatakse asutamislepingu artikli 81 sätteid, oli komisjon sunnitud vastu võtma niinimetatud moderniseerimispaketi (8). Sellega kohandatakse ühelt poolt asutamislepingu eeskirju kohtute kohtupraktikale ning samas võetakse arvesse nimetatud eeskirjade kohaldamisel esinenud juhtumite suurt hulka.

3.3.5

Samuti vaadati läbi grupierandit käsitlevad sätted (9). See määrus sisaldab uusi eeskirju kokkulepetele erandi tegemiseks, arvestades vastavaid turunõudeid ja eelkõige eeskirju erandi tegemiseks kokkulepetele tehnoloogiavaldkonnas. Vaja on selgeid eeskirju, mis toetaksid lubatud kokkulepete tegemist ettevõtete vahel ja seaks nendele ka samas piirid, ning mis kannaksid hoolt selle eest, et nimetatud erandite tegemisega ei kahjustataks mingil juhul tarbijate huve.

3.4.1

Asutamislepingu artikli 82 kohaselt on ühisturul või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt keelatud. Kõnealune säte ei välista valitsevat seisundit kui sellist — pigem on tegemist isegi majandusliku kontsentratsiooni soodustamise tendentsiga, mis muudaks Euroopa ettevõtted maailmaturul konkurentsivõimelisemaks –, vaid on suunatud sellele, et saavutatud ülemvõimu ei kasutataks teistele konkurentidele oma tingimuste pealesurumiseks ning seeläbi konkurentsi takistamiseks. Antud juhul ei ole nimetatud artiklis sisalduva sätte puhul oluline valitseva positsiooni päritolu vastupidiselt artiklile 81, milles arvestatakse kehtetuks kuulutamisel täpselt kokkuleppe või otsuse päritolu.

3.4.2

Turgu valitseval seisundil on teistsugune mõju kui üksteisega kooskõlastatud tegevustel ja sellel ei tundu olevat mõju konkurentsile, kuivõrd konkurents on juba piiratud turusituatsiooni endaga, st konkurentide puudumise või konkurentide ebaolulise turuosaga. Kui tarbija aga ikkagi kannatab nende tingimuste läbi, mida turgu valitsev ettevõte dikteerib, on tarbija huvides sekkumine vajalik (10).

3.4.3

Komisjon sekkub selles tähenduses juba ammu kõige olulisematesse sektoritesse, milles on enamikus liikmesriikides aset leidnud hilise liberaliseerimise alusel kujunenud välja valitsev seisund, nagu näiteks telekommunikatsiooni sektoris (11), või milles oluliste tehnoloogiliste uuenduste tõttu ei ole tekkinud tõelist konkurentsi, nt Microsofti näide (12). Mõlemal juhul tuvastati turgu valitseva seisundi kuritarvitamine. Esimesena nimetatud juhul oli tegemist kuritarvitamisega telekommunikatsiooniteenuste hindade määramisel (13). Lisaks oli see määrav lahend, kuna puudutas üldiselt riiklikult reguleeritavat majandussektorit. Seetõttu oli komisjon seisukohal, et on vaja tegutseda, kuigi hinnad allusid valdkondlikule reguleerimisele.

3.4.4

Teise juhtumi puhul (Microsoft) ei olnud asjaolud nii lihtsad, sest tegemist oli Põhja-Ameerika ettevõttega, millel oli oma elektroonilise andmeside süsteemide osas peaaegu monopol. Sellele vaatamata otsustas komisjon, et tegu oli artikli 82 rikkumisega turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tõttu personaalarvutite operatsioonisüsteemide turul, sest keelduti andmast teavet koostalitlusvõime kohta, ja eelkõige sellepärast, et seetõttu turustati Windows Media Playerit ja Windowsi ainult koos. Komisjon ei karistanud raske õigusrikkumise eest mitte ainult suure rahalise karistusega, vaid kohustas ka võtma rea meetmeid, mis seisnesid operatsioonisüsteemide avalikustamises ja personaalarvutitele mõeldud Windowsi paketi üksikute süsteemide eraldi turustamises.

3.5.1

EÜ asutamisleping ei sisaldanud konkreetset sätet, milles oleks reguleeritud eeskirjad ühinemiste kontrolli teostamiseks. Algselt tulenes see asjaolust, et sellist liiki tehinguid praktiliselt ei tehtud, ning hiljem sellest, et liikmesriikide ametkonnad toetasid ise ettevõtete ühinemist, et muuta oma ettevõtted konkurentsivõimeliseks. Kui nende ühinemiste tulemusena tekkisid turgu valitsevad seisundid, kohaldati artikleid 81 ja 82, kusjuures ühinemist ei kontrollitud eelnevalt, vaid ainult valitseva seisundi kuritarvitamise korral.

3.5.2

Viidates EÜ asutamislepingu artiklitele 83 ja 308, mille kohaselt võib nõukogu oma eesmärkide saavutamiseks anda täiendavaid volitusi, andis nõukogu selle lünga täitmiseks ja tõhusa kontrolli võimaldamiseks välja rea määrusi kuni praegusel ajal kehtiva määruseni nr 139/2004 (14), millega muudeti ja parandati määrust (EÜ) nr 1310/97 (15) ning eelkõige lisati eeskirjadesse kohtulahend õigusvaidluses Gencor vs komisjon (16).

3.5.3

Uues määruses muudetakse muuhulgas pädevusi puudutavaid aspekte, nii näiteks on võimalik teatud juhtumid suunata lahendamiseks riiklikesse konkurentsiametitesse, kui komisjon või vähemalt kolm liikmesriiki peavad neid juhtumeid selleks sobivaks. Sellisel viisil vähendatakse olulisel määral ELi konkurentsiametite töökoormust. Komitee on seisukohal, et juhtumeid ei tohi liikmesriikidesse tagasi suunata juhul, kui juhtum puudutab siseturu olulist osa, sest konkurentsi piiramist ja mõju osapooltele, eelkõige tarbijahuvide kaitset, saab paremini reguleerida või tagada ühenduse tasandil.

3.5.4

Materiaalõiguslike aspektide muudatused ei piirdu ainult artiklis 1 sätestatud kvantitatiivsete künnistega, vaid hõlmavad ka mõistelisi muudatusi artiklis 2, kusjuures saab selgemaks, millal on tegemist turgu valitseva seisundiga ja eelkõige konkurentsi olulise piiramisega.

3.5.5

Teised, mitte vähem olulised aspektid, mida ulatuslikult muudetakse, puudutavad menetlusküsimusi. Nii pikendati juhtumite liikmesriikidele suunamise tähtaegu, mis teeb asjaomastele isikutele kergemaks tegutsemise kooskõlas riiklike eeskirjadega. Sama kehtib ka taotlust esitavatele pooltele antud tähtaja puhul, mida võib lugeda liiga lühikeseks, kuna see kestab ainult 15 tööpäeva menetluse algusest. Taotluse esitajad ei saaks teada, milliseid võimalikke vastuväiteid ja argumente asjaomase tehingu kohta komisjonile esitati. Samuti tuleb märkida, et kogu menetluses ei ole selliseid sätteid, mis võimaldaksid tarbijatel menetluses osaleda. Enamgi veel, õigusaktis ei ole enam sätet, mille kohaselt ühinemiste hindamisel tuleb arvesse võtta ka vastavate ettevõtete töötajate huve ning töökohtade küsimust.

3.6.1

Ei artiklis 81 ega artiklis 82 ei ole ühenduse seadusandja lugenud keelatud tavasid üles piisaval viisil, kusjuures artiklis 81 räägitakse kokkulepetest ja kooskõlastatud tegevustest ja artiklis 82 valitseva seisundi kuritarvitamisest. Kõigepealt tuleb märkida, et tegemist ei ole lõpliku loendiga, vaid nendele tegevustele tüüpiliste tavadega. See tähendab, et võib esineda ka teisi tavasid, millel on sama toime ja mis on seega samuti keelatud.

3.6.2

Tegevuste loetelu on mõlemas artiklis väga sarnane:

3.6.3

Üldiselt võib erinevad tavad jagada vastavalt lähtesituatsioonile kahte rühma:

3.6.4

Üks sagedamini esinevaid koosseise on hindade kehtestamine laiemas tähenduses (kaasa arvatud hinnaalandused, skonto, hinnaamplituud, maksetingimused ja hinnasoodustused). Siia kuuluvad ka kalkulatsiooni mittetegemine, hinnakirjadest mittekinnipidamine, müümine pakutust erinevate hindadega. Kõik need juhud puudutavad tarbijaid, nad on jäetud vaatamata nende õiguste kaitseks kehtestatud eeskirjadele turgu valitsevate ettevõtete meelevalda, kes on sageli ainsad pakkujad turul.

3.7.1.1

Viimastel aastatel on tehtud olulisi edusamme Euroopa energiamajanduse (elekter ja gaas) liberaliseerimisel, mis kuulus veel hiljuti riigile ning allus seega tingimuste ja hinna osas riiklikule sekkumisele. Komisjoni kavades nähti ette turgude avanemine kõikidele äriklientidele 2004. aasta juuliks ja eraklientidele 2007. aasta juuliks. Esimest eesmärki ei suudetud täies ulatuses täita ning praeguse seisu järgi ei ole teostatav täielik liberaliseerimine eramajapidamiste jaoks.

3.7.1.2

Olukord on keeruline; erastatud energiavõrgud annavad puudulikku toodangut, eelkõige elektrivõrgud, mis praktiliselt ei investeeri hooldusesse ja korrashoidu, mis avaldab olulist mõju klientidele ning toob endaga kaasa sagedased elektrikatkestused.

3.7.1.3

Kehtiv elektrikaubanduse määrus (17) toetab kaugvõrkude ettevõtjate kasuks kehtestatud hüvitamise korra kaudu ja diskrimineerimisest vabade, läbipaistvate ja vahemaadest sõltumatute tasude kaudu piiriülest elektrikaubandust ning saab sellega kaasa aidata suuremale konkurentsile siseturul.

3.7.1.4

Veidi hiljem lõi komisjon Euroopa konkurentsivõrgustiku raames töörühma, mis pidi välja töötama kokkuleppe energiaturgudel valitsevat konkurentsi reguleerivate ühenduse eeskirjade rakendamise kohta ning selle aruteluks esitama.

3.7.2.1

Telekommunikatsiooni sektoris anti 2002. aastal välja vastavate õigusaktide uus redaktsioon (18), mille põhjus on eelkõige elektroonilise suhtluse uued eeskirjad, mis kohandasid võrkude kasutamist uutele tehnoloogiatele. Elluviimise tulemused olid liikmesriikides erinevad. Komisjoni üheksandas aruandes (19) telekommunikatsiooni sektori reformipaketi ellurakendamise kohta räägiti eelkõige riiklikku õigusesse ülevõtmisest ja riiklike reguleerimisametkondade (NRB) ülesannetest.

3.7.2.2

Üheksanda aruande kohaselt on ettevõtete arv jäänud samaks, kuigi ainult mõned neist on suutnud säilitada oma positsiooni algsel turul. Konkurentsisurve on välismaa- ja kaugekõnedelt nihkunud kohalike kõnede segmenti, kusjuures pidevalt väheneb traditsiooniliste ettevõtete arv. Tarbijad võitsid sellest kõnehindades, välja arvatud teatud juhtudel, kus uute lepingute sõlmimisel kuritarvitati oma algset positsiooni.

3.7.2.3

Telekommunikatsiooniturgusid jälgitakse, et teada saada, kui kaugele on neis konkurents arenenud. Nii saab teatud määral kontrollida turgu valitseva seisundiga pakkujaid ning anda neile teatud kohustusi, et takistada tingimuste ja hindade kehtestamisel kuritarvitusi tarbijate suhtes. Komisjon on ulatuslikult jälginud ja kontrollinud direktiivi 2002/77/EÜ rakendamist liikmesriikides (20), eesmärgiga korrigeerida tuvastatud puudused, mis ei piira ainult konkurentsi, vaid kahjustavad ka tarbijate huve.

3.7.3.1.1

2003. aastal alustas komisjon kõnelusi tsiviilõhutranspordi tööstuse esindajatega, et töötada välja ühtne positsioon konkurentsiõiguse kehtestamise küsimustes alliansside/ühinemiste valdkonnas õhutranspordis. Samal aastal osutus vajalikuks määruse (EÜ) nr 1/2003 muutmine, et reguleerida õhutransporti ELi riikide ja kolmandate riikide vahel seoses vaba õhutranspordiala (open skies) loomisega. Tänu sellele oli võimalik sekkuda ka EList ja kolmandatest riikidest (eelkõige USAst) pärit lennukompaniide vaheliste alliansside valdkonnas. Sellel ajal kontrollis komisjon tervet rida ettevõtete vahel sõlmitud kokkuleppeid, kusjuures mitmed neist olid konkurentsiõigusega vastuolus (21), ning teiste puhul muudeti nii kokkuleppe sisu kui ka kehtivust.

3.7.3.1.2

Samal ajal võeti vastu määrus reisijate õiguste kohta (22).

3.7.3.2.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 kantakse pädevus kartelliõiguslike sätete kehtestamiseks raudteetranspordi sektoris üle riiklikele konkurentsiametitele. Sellest ajast alates on Euroopa ja riiklike konkurentsiametite ülesanne tuua koostöös transpordi ja energeetika peadirektoraadiga välja ühishuviteemad seoses raudtee alanud liberaliseerimisega.

3.7.3.2.2

Direktiivide niinimetatud esimese raudteepaketiga kõnealuse sektori liberaliseerimiseks pidi saavutatama vaba piiriülene raudteekaubavedu ning loodama suunised kauba- ja reisijateveoteenustele juurdepääsu tingimustele, sätestades liinid, teemaksud jne.

3.7.3.2.3

Teine raudteepakett hõlmab riiklike kaubaveoturgude liberaliseerimist ning liberaliseerib ka riikliku ja rahvusvahelise reisijateveo.

3.7.3.2.4

Kõrgem eesmärk on ühise kontseptsiooni loomine kartelliõiguslike sätete kohaldamiseks raudteetranspordi sektoris, et vältida olukorda, kus konkurentsiametid ja komisjon langetavad üksteisele vastukäivaid otsuseid.

3.7.3.3.1

Meretransport kuulub sektorite hulka, milles on kõige rohkem grupierandeid, mis kehtivad eelkõige liinikonverentsidele ja meretranspordikonsortsiumidele. Neid reguleerib määrus (EÜ) nr 823/2000, mis on praegu läbivaatamisel (23). Sellega antakse välja sätted EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamiseks. Nimetatud määruses antakse konsortsiumidele ja liinikonverentsidele võimalus ületada selles fikseeritud ülempiirid, kui vastav kokkulepe on registreeritud komisjonis vastulausemenetluse raames ning on saadud luba.

3.7.3.3.2

Praktikas on mõned konsortsiumid kasutanud neid erandeid selleks mitte ettenähtud tavadeks, nagu näiteks hindade kehtestamiseks, mistõttu komisjon nägi põhjust sekkumiseks (24) ning piiras kokkuleppeid sisuliselt. Sarnaselt otsustas esimese astme kohus (25) teatud meretranspordiettevõtete kokkuleppe asjas, et klientidele ei tehta hinnaalandust maksude ja tasude avaldatud määradest.

3.8.1

Eelnimetatud sektorite liberaliseerimismenetlused viidi ellu riiklikul tasandil ja neil oli seega siseturu seisukohalt negatiivne mõju. Tänu oligopolide tekkele ei ole enam tarbijate jaoks tõhusat konkurentsi, mis surub hindu alla ja soodustab ettevõtete konkurentsivõimet. Komisjon peaks lisaks sellele uurima, millised on siiani olnud ettevõtete kontsentreerimise tagajärjed liberaliseeritud sektorites eelkõige tarbijate jaoks.

3.8.2

Üldiselt võib märkida, et puuduva läbipaistvuse, kõrgete ning õigustamatute suurkliendi- ja eratarbijate hindade ning ettevõtete vertikaalse integratsiooni tõttu ei ole liberaliseeritud turgudel tekkinud tõelist konkurentsi. Pigem on olukord selline, et tarbijatega sõlmitavate lepingute tingimused eksivad paljudel juhtudel vastavate standardlepingute eeskirjade vastu.

3.8.3

Probleem tekib seoses tarbijate käsutuses olevate vahenditega, mida nad kasutavad nende ettevõtete suhtes oma õiguste maksmapanemiseks, eelkõige seoses haginõuetega, milles viidatakse konkurentsiõiguslikele eeskirjadele ja eelkõige EÜ asutamislepingu artiklitele 81 ja 82. Konkurentsiametitele, st komisjonile ja riiklikele ametitele esitatud hagid on esitatud eelkõige ettevõtete poolt ning Euroopa Ühenduste Kohus ei ole veel kordagi langetanud otsust eraisiku hagi kohta.

3.8.4

Komisjoni esitatud rohelise raamatuga “EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamine” (26) tuleb tarbijatele luua vahend. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitab selle kohta veel eraldi arvamuse.

4.1

Tarbijate õigused ja kohustused on loomulikult reguleeritud eraldi õigusraamistikus (27). EÜ asutamislepingu artikli 153 lõikes 2 on öeldud: “Ühenduse ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid”. Seega on tarbijakaitsepoliitikal läbilõikeline iseloom ning seda tuleks kaasata kõikidesse tarbijaid puudutavatesse valdkondadesse. Konkurentsipoliitika puhul ei ole siin muidugi mingit kahtlust, sest see poliitika on suunatud turule ja tarbijad on osa turust, kes esindavad seal nõudlust.

4.1.1

Kõnealuses lõikes püütakse määratleda tunnustatud tarbijaõigusi, mida konkurentsipoliitika ja eelkõige konkurentsiõiguse rikkumise mõjud siseturul puudutavad, ning mil viisil see toimub. Tarbijaid tuleb käsitleda otseselt konkurentsipoliitikas osalejatena selleks, et komisjoni konkreetsete vahelesekkumiste käigus turu reeglite taastamiseks võetaks arvesse ka tarbijate huve.

4.2.1

Tarbijate majanduslike õiguste all tuleb mõista tõsiasja, et tarbijale või kasutajale ei tekiks mõõdetavat majanduslikku kahju või halvemust, mis muudaks talle võimatuks omandatud kaupade või teenuste kasutamise ettevõttega kokkulepitud tingimustel. Põhiprintsiip, mille järgi kogu nimetatud valdkonda reguleeritakse, on aususe ja hea usu põhimõte ja tasakaalustatus osapoolte vahel. Iga vastupidist tegevust või klauslit võib käsitleda ebaausa ja tarbijale kahjulikuna.

4.2.2

Konkurentsipoliitika suhe tarbijate valikuvabadusse oli ühenduse eeskirjade keskpunkt ning nii EÜ asutamislepingu varasema artikli 85 lõike 3 kui ka kehtiva artikli 81 teema. Selles on sätestatud, et konkurentsi piiravaid kokkuleppeid võib kinnitada ainult siis, kui need tulevad kasuks ka tarbijatele. Tüüpiline näide selliste lubatud kokkulepete kohta on territooriumi jagamine konkurentide vahel, et vaatamata puuduvale rentaablusele oleks mõnes piirkonnas võimalik teenindada kogu turgu.

4.2.3

Tarbijakaitse seisukohalt toimub turu kaitsmine nii, et kontrollitakse, kas on olemas horisontaalsed kokkulepped, nagu näiteks vabatahtlikud kokkulepped, hinnakokkulepped, kesksed hankekohad, turu jagamine jne, või vertikaalsed kokkulepped, nagu näiteks igat liiki lepingud tootjate, importijate jt vaheliste suhete reguleerimiseks. Kontrollitakse ka turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis muudab konkurentidele turul osalemise raskeks või võimatuks, samuti liiga kõrgete või liiga madalate hindade ja välistavate hindade kehtestamist või teatud klientide eelistamist, käitudes seejuures teiste suhtes diskrimineerivalt.

4.2.4

Aastaaruandes toob komisjon regulaarselt esile suure arvu lahendeid kokkulepete ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise juhtudest, samuti terve rea Euroopa Ühenduste Kohtu otsuseid, mis toovad endaga sageli kaasa muudatused õigusaktide tõlgendamises ning mistõttu on mõnikord vajalik isegi eeskirja enda muutmine.

4.2.5

Viimastel aastatel on komisjoni poolt uuritud juhtumite arv järkjärgult vähenenud, mis on suurel määral seotud riiklike konkurentsiametite energilise tegutsemisega vastavatel turgudel ja eriti registreerimissüsteemi lõpliku kaotamisega. Konkurentsi peadirektoraadi haldusalas leiti 24 asjas formaalne lahend, mis on erakordselt väike number võrreldes ühinemisjuhtudega, kus leiti 231 formaalset lahendit (28). Põhjus võib olla muudetud määruse reguleeritud süsteemis, kusjuures see arv väheneb hilisemas etapis, kui riiklikud konkurentsiametid enamikul juhtudel pädevuse üle võtavad.

4.2.6

Uuritud juhtudest puudutasid paljud otseselt tarbijaid või olid nende jaoks eriti tähtsad. Üksikud lahendid puudutasid mobiilside, televisiooniõiguste ja õhutranspordi valdkondi (29). Sektoriga seotud algatuste puhul esines sekkumisi transpordi valdkonnas, vabade elukutsete puhul, autosektoris ja meedias (30). Nii ühtede kui ka teiste puhul puudutasid uuritud juhtumid kuritarvitusi hinnatavades ning kohaldati artiklit 82 hindadega seonduva kuritarvitamise tõttu (31).

4.3.1

Tarbijapoliitika tõhusus oleneb tarbijate osalemisest neis puudutavates poliitikavaldkondades, mistõttu tuleks tarbijaid kaasata ka nendesse valdkondadesse, mis olid neile seni keelatud. Juba tarbijapoliitika strateegias (32) oli ette nähtud eesmärk, et tarbijaorganisatsioonid kaasatakse sobival viisil üksikutes valdkondades ühenduse poliitikasse. Aasta hiljem nimetati konkurentsi peadirektoraadis ametisse ka tarbijatega sidet pidav ametnik.

4.3.2

Tarbijaorganisatsioonidel on tarbijate komitee näol juba tarbijapoliitikas osalemise foorum kitsamas tähenduses, kuid tuleb võtta edasisi meetmeid, et võimaldada osalemist ka teistes poliitikavaldkondades. Käesoleval ajal on väljakutse arendada võimalusi ja oskusi kaasata tarbijad ühenduse algatustesse kõikides ELi otsustusprotsessi etappides. Tuleb määratleda miinimumnõuded, mis annavad neile võimaluse osaleda nõuandvates komisjonides, nii nagu see on juba põllumajanduses ja eriti uutes loodud komisjonides transpordi, energia, telekommunikatsiooni ja võimalikes muudes valdkondades.

4.3.3

Praegu käsitletava teema osas puudub osalemise või kaasamise ametlik vorm. Tarbijatega ei konsulteerita isegi teemadel, mis on asutamislepingu kohaselt tarbijate jaoks olulised, nimelt erandid kokkulepetele vastavalt artikli 81 lõikele 3, samuti toodangu, turgude või tehnilise arengu piiramise kuritarvitamine tarbijate kahjuks vastavalt artiklile 82 b. Seega on konkurentsi peadirektoraadi ja tarbijaorganisatsioonide ülesanne määrata vastastikusel kokkuleppel kindlaks, milline on tarbijate osalemise ja konsulteerimise menetlus siseturu jaoks olulistes küsimustes, nagu seda nõuab ka valge raamat Euroopa halduse kohta (33).

4.3.4

Samuti peaks tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat alalise nõuandva rühma kaudu sekkuma konkurentsiküsimustesse, mis puudutavad tarbijate õigusi.

4.3.5

Tarbijatega sidet pidava ametniku ametisse nimetamisega tugevdati tarbijate õigust saada teavet konkurentsiküsimustes. Euroopa tarbijaorganisatsioone teavitatakse regulaarselt, riiklike tarbijaorganisatsioonide ja üksikute tarbijate käsutuses on veebilehekülg (34), kus on ka näidistaotlus (35), millega tarbijad saavad konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtetelt nõuda kahju hüvitamist.

5.1.1

Tarbijaorganisatsioonid alluvad vastavatele riiklikele õigusaktidele, milles on reguleeritud miinimumnõuded nende tunnustamiseks ja seadustamiseks. Seega on neil õiguspärane alus kaitsta keelatud tavadega kahjustatud tarbijate õigusi.

5.1.2

Euroopa tasandil on tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadis registreeritud organisatsioonid täiel määral tunnustatud. Nad on kontaktisikud ka teabe ja konsultatsiooni osas ning osalevad kõikides valdkondades, mida on senini peetud nende pädevusse kuuluvaks.

5.1.3

Selle mõnevõrra välistaval seadustamisel tekib probleem, et konkurentsiküsimuste puhul on sageli tegemist konkreetsete tarbijaõiguste geograafiliselt ja temaatiliselt piiratud rikkumisega. Enne kui selles valdkonnas midagi ette võetakse, on vaja läbi viia ulatuslik arutelu seadustamise mõiste üle.

5.2.1

Määruses (EÜ) nr 1/2003 (36) ja nn moderniseerimispaketis sätestati vahendid koostööks komisjoni ja riiklike konkurentsiametite vahel Euroopa konkurentsivõrgustikus (37). Nimetatud võrgustik alustas tegevust 2003. aastal, mil ühes töörühmas käsitleti põhimõttelisi küsimusi, nagu näiteks töötamise viis ja suhtlus ametkondade vahel. Nüüd on võrgustik täiesti toimiv ning hõlmab 14 alagruppi, mis tegelevad sektorispetsiifiliste probleemidega (38).

5.2.2

Määruses nr 1/2003 suunatakse Euroopa konkurentsivõrgustikku vahendeid vastastikuseks toetamiseks ja sekkumiseks vastavalt pädevate konkurentsiametite poolt sätestatule, samuti juhtumite lahendamiseks vajaliku teabe saamiseks. Võrgustik viib riiklike ametkondade taotlusel läbi ka inspekteerimisi, mille tulemused edastatakse vastavalt kindlaksmääratud korrale, et nad oleksid kättesaadavad kõigile asjaomastele isikutele.

5.2.3

Erilise tähtsusega on Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevus põhitunnistaja programmi raames. Liikmesriigid on allkirjastanud deklaratsiooni, milles nad kohustuvad kinni pidama nimetatud teatises sätestatud reeglitest. Nii on kartelliasjades pädevatel riiklikel kohtutel praktiline vahend ning samas kantakse hoolt ka Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktika ajakohastamise eest (39).

5.2.4

Tänu nendevahelisele vajalikule suhtlusele saavad Euroopa konkurentsivõrgustik, konkurentsiametid ja kohtud teada hagidest ja taotlustest kokkulepete ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise kohta, samuti kohaldatava menetluse kohta. Sellisel viisil on võimalik otsustada senisest kiiremini, kes on pädev juhtumit uurima.

5.2.5

Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevuse eesmärk on ka konkurentsirikkumiste väljaselgitamine, kusjuures tänu sellele peaaegu ennetavale tegevusele väheneb negatiivne mõju konkurentidele ja tarbijatele. Märkimisväärne on ka Euroopa konkurentsivõrgustiku osalemine erandi tegemise menetluses, mille puhul hinnatakse, kas erandi tegemine on tarbijale kasulik ning kas ka lepingu osa peab sisaldama konkreetseid eeliseid, mida tarbija võib sellest lepingust oodata.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/10

1.1

Komisjoni teatise eesmärk on esitada ühtne lähenemisviis (1) teadusuuringutele ja innovatsioonile Lissaboni kava rakendamise raames, kuna see sisaldus Lissaboni Euroopa Ülemkogu 2000. aasta märtsis langetatud otsustes, kus seati eesmärgiks, et EL saaks 2010. aastaks “maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmuspõhiseks majandusjõuks, mis suudab tagada säästva majanduskasvu, sellest tulenevalt rohkem ja paremaid töökohti ning suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse.” Sel ülemkogul kinnitati projekt, mille pakkus välja komisjon oma teatises “Euroopa teadusruumi poole (2)”.

1.2

Barcelona Euroopa Ülemkogu 2. märtsi 2002. aasta resolutsioonis seati eesmärk suurendada ELi teadus- ja arendusinvesteeringuid, et jõuda 2010. aastaks 3 %-lise näitajani, ning saavutada erarahastamise 2/3-line osakaal, samas kui Brüsseli Euroopa Ülemkogul nõuti kindlapiirilisi meetmeid.

1.3

Komisjon määras oma 30. aprilli 2003. aasta teatises “Teadusesse investeerimine: tegevusplaan Euroopa jaoks” kindlaks meetmed, mida nõutakse riikide ja Euroopa tasemel kooskõlas ühe varasema teatisega septembrist 2002: “Rohkem teadusuuringuid Euroopas — saavutamaks 3 % SKTst” (3). Esimesed ametlikud andmed teadus- ja arendusinvesteeringute kohta näitavad, et kõnealuste investeeringute määr oli jätkuvalt 1,93 % 25-liikmelise Euroopa Liidu SKTst. Vaid Soome ja Rootsi suutsid eesmärgini jõuda.

1.4

Euroopa Ülemkogu asus uuendatud (4) Lissaboni strateegiaga tegelema 2005. aasta märtsis. Seda ühist poliitilist tahet kinnitati taas 2005. aasta oktoobris Hampton Courtis Euroopa riigipeade ja valitsusjuhtide mitteametlikul kohtumisel, et leida vastus tõsisele vajadusele suurema konkurentsivõime järele globaliseerunud konkurentsi tingimustes.

1.5

Komisjon esitab pärast uuendatud Lissaboni strateegia järgseid kohandamisi esimese algatuse teemal “Euroopa infoühiskond 2010” (5), kus ta nõuab liikmesriikidelt, et nad määratleksid oma riiklikes reformikavades 2005. aasta oktoobri keskpaigaks infoühiskonnaga seotud riiklikud prioriteedid, et aidata kaasa i2010-t käsitlevas teatises edastatud eesmärkide saavutamisele.

1.6

Neid esitatud võimalusi ja meetmeid õigustab välise ja sisemise konteksti vastandlikkus: ühelt poolt äge globaalne konkurents ning suurenev lõhe ELi riikide ja teiste riikide tootlikkuse vahel, teiselt poolt siseriiklike turgude jäikus ja killustumine olukorras, kus on vaja ehitada üles ühtne Euroopa ruum ja saavutada kõrge kvalifikatsiooniga töötajate liikuvus. Tunnistades oma piiratud pädevust sellel alal, püüab komisjon täita eelkõige n-ö katalüsaatori rolli.

1.7

Teatises tahetakse tugevdada teadusuuringute ja innovatsiooni vahelisi seoseid teaduspoliitika abil, mis on suunatud uute teadmiste saamisele ja nende rakendustele, samuti teadusuuringute raamistikule, ning innovatsioonipoliitika abil, mis keskendub teadmiste muutmisele majanduslikuks väärtuseks ning äriliseks eduks. Parema õigusloome keskse lähenemisviisi kohaselt tuleb kõikide meetmete puhul, millel on potentsiaalne mõju konkurentsivõimele, läbi viia mõju-uuring.

1.8

Teatisega kaasnenud mõju-uuringus kaalutakse kolme võimalikku poliitikat ja valitakse neist viimane (6):

1.9

Komisjoni pakutav tegevuskava koosneb neljast osast:

1.10

19 uut meedet jaotuvad kolme põhivaldkonda: avaliku sektori poliitika ja regulatsioon, rahandus ja maksundus (7) ning erasektori roll (8).

1.11

Kuigi näib, et teatis jätkab varasema, 2003. aasta teatise teed, lisab komisjon, et riiklikud reformikavad peavad otsustavalt pühenduma teadusuuringutele ja innovatsioonile. Kõnealuseid riiklikke reformikavu toetavad ühenduse Euroopa huvi pakkuvale tegevusele suunatud sihtrahastamine, nõuanded poliitika kooskõlastatud arendamiseks ning vastastikuse õppimise täiustatud platvormid kõikides valdkondades, kus riikidevaheline koostöö toob suurt lisaväärtust. Teadus- ja arendustegevuse alaseid pingutusi tunnustatakse stabiilsuspaktis, kus neil kulutustel lubatakse minna üle puudujäägi 3 %-lise piiri.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab arvesse ka Esko Aho aruannet, kuigi see pole praeguse arutelu teemaks, märkides, et oma teatises 2006. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule ei maini komisjon punktis 3.1 (enam investeeringuid teadmistesse ja innovatsiooni) mitte dokumenti KOM(2005) 488 lõplik, vaid Esko Aho aruannet. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kahetseb, et kõnealuse aruande kohta ei ole laekunud konsultatsioonitaotlust ega tehtud selle eelnevat hindamist, ning kaasab ta seetõttu käesolevasse arutellu.

1.13

Oktoobris 2005 moodustati Hampton Courtis neljast inimesest koosnev rühm, mille koordinaatoriks sai Esko Aho. 2006. aasta jaanuari aruandes, mis esitati Euroopa Komisjonile 2006. aasta kevadise Euroopa Ülemkogu ootuses, on antud soovitused, kuidas kiirendada nii Euroopa kui riikide tasandil korraldatud teadus- ja innovatsioonialgatuste elluviimist. Aruanne põhineb kõnealusel teatisel, kuid selles soovitatakse rohkemat integratsiooni (2. võimalus, SEK(2005) 1289)2006. aasta märtsis esitati aruanne konkurentsivõime nõukogule ja Brüsseli Euroopa Ülemkogule. Viimasel võeti tähelepanu alla Aho aruande tähtsus ja ülemkogu palus komisjonil seda hinnata 2006. aasta septembriks (9)

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab rahuldustundega vastu käesoleva teatise, mille lähtepunkt on partnerlus majanduskasvu ja töökohtade nimel, kuna teatis üritab katta kogu teadusuuringute ja innovatsiooni spektrit, kaasa arvatud mittetehnoloogiline innovatsioon. Teatises visandatakse meetmed, mis ületavad Barcelona tegevuskava (10) 3 %-lise eesmärgi, ning kirjeldatakse üldsõnaliselt ühenduse võetud kohustusi, täpsustades teadusuuringuid ja innovatsiooni toetavaid meetmeid, mis on juba võetud või tuleb alles võtta (11).

2.2

Nagu teatises mainitud, kasvab pidevalt globaalne konkurents teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavate investeeringute ligimeelitamiseks, sealhulgas ka kiirelt areneva majandusega riikides nagu Hiina, India ja Brasiilia. Teadusuuringuteks tehtavate investeeringute osakaal Ameerika Ühendriikides ületab Euroopa Liidu vastavat näitajat 120 miljardi euro võrra aastas ja see vahe kasvab kiiresti  (12). Euroopa jaoks on konkurentsitase selline, et ükski liikmesriik eraldi ei suudaks edu saavutada. Riikidevaheline sünergia on ainus tee teadusuuringute ja innovatsiooni edendamiseks ning nende muutmiseks edusammudeks majanduskasvus ja tööhõives. Lisaks on teadusuuringud ja innovatsioon vajalikud selleks, et muuta Euroopa Liidu majandus jätkusuutlikumaks, leides lahendusi majanduskasvu, sotsiaalse arengu ja keskkonnakaitse valdkonnas.

2.3

Seoses tegevuskavaga hakkas enamik liikmesriike võtma vastu riiklikke meetmeid, et ergutada erasektori teadus- ja arendusinvesteeringuid. Ka on eesmärgiks tõsta investeeringute osakaalu teadusuuringutesse 2,6 %-ni SKTst aastaks 2010. Siin saavad erilise tähtsuse maksusoodustused (13) Siiski on teadusuuringute intensiivsus ELis püsinud enam-vähem muutumatuna, kaasa arvatud erasektoris. Olukord on murettekitav.

2.4

Tegevuste põhjendamine käivitab arutelu ELi liikmesriikide ja teiste riikide tootlikkuse võrdluse üle.

2.4.1

Esiteks võib tootlikkust (toodetud toote või teenuse ning tootmisel kasutatud üksuste arvu suhe) defineerida mitmel moel. Kõige sagedamini kasutatud mõõdikuks on vaid üks tegur — töö — ja näitajaks on toodangu maht, mille annab üks töötaja ühe tunni jooksul tööstussektoris. Selliseid näitajaid on kerge saada, kuid need ei ole täielikud ja tootmisprotsessis ei arvestata kapitali.

2.4.2

Teiseks ei tohiks Euroopa ja Ameerika Ühendriikide võrdlemisel üldistustesse laskuda, vaid tuleks eristada olulisi erinevusi sektorite ja osariikide lõikes ka Ameerika Ühendriikide siseselt. Ka Euroopas on konkurentsivõimelisi sektoreid ja riike, kelle tootlikkus kasvab märkimisväärselt. O'Mahony ja van Ark'i (2003) analüüs kogu ELi kohta näitab, et kuluarvestuse seisukohalt tootvas tööstus ühe töötaja kohta ei ole EL USAga konkurentsivõimeline kõrgtehnoloogiasektorites, küll aga mujal. Traditsioonilistes tööstusharudes ei ole konkurentsi peamiseks tekitajaks mitte USA, vaid kolmandate riikide madalad palgad, mis põhjustab ELis tugevat survet. Dosi, Llerena ja Labini (2005) on veelgi kriitilisemad ja leiavad, et vajadust Euroopa tööstuspoliitika järele ei peaks võtma kui tabu.

2.4.3

Kolmandaks, parimaks mõõdikuks oleks kogutootlikkus (total factor productivity, TFP), mis kohandab SKTd kõigi kasutatud tootmissisendite erinevuste suhtes (Calderon, 2001) ja võimaldab riike paremini võrrelda. Selgitamaks riikidevahelisi erinevusi tootlikkuses, on empiirilised uuringud klassifitseerinud tootlikkuse kasvu teguritena tootliku tööjõu ja/või kogutootlikkuse kolme rühma. Calderon kinnitab, et seoses riikidevahelise üksteisest sõltuvusega on erinevused kogutootlikkuses põhjustatud tehnoloogia leviku kiirusest (kaubanduse, otseinvesteeringute või rände tõttu) (14).

2.4.4

Kui kiire leviku tagamine võimaldab tõesti olukorda muuta, on innovatiivsed VKEd levikuks hädavajalikud ka seetõttu, et nad rajavad uusi turge. Samal põhjusel võib teadusuuringute ja innovatsiooni strateegiliste prioriteetide valik edendada teadmiste kiiremat levikut.

2.4.5

Kvalifitseeritud töötajatega varustatus ja investeeringute hoidmine oma territooriumil Ühendriikide ja Euroopa ühine mure, eriti seistes silmitsi konkurentsiga, mida pakub Hiina, kus teenustepõhisele majandusele üleminekuks on puudu 75 000 kvalifitseeritud töötajat.

2.5

Kõike seda arvesse võttes on olemas kaks tähtsamat vaatenurka, mis määravad poliitika valiku. Ühelt poolt oleks tungivalt vaja organisatsioonilisi uuendusi, mis on tehniliste uuenduste eeltingimusena hädavajalikud (Lam 2005 ja OECD 2005) — see kehtib ka Euroopa institutsioonide suhtes (Sachwald 2005, Sapir et al. 2003, Esko Aho 2006);teisest küljest on selle põhjuseks, miks ettevõtted Euroopas piisavalt teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni ei investeeri, sellise innovatsioonisõbraliku turu puudumine, kus uusi tooteid ja teenuseid välja tuua (Esko Aho 2006).EMSK märgib siiski, et ettevõtlik meelelaad ja riskijulgus on hädavajalikud.

2.6

Turu kui innovatsiooni generaatori probleemid on vastavas erialakirjanduses laialdaselt ära märgitud alates Arrowst (1962) ning Dasguptast ja Stiglitzist (1980). Komisjoni raamprogrammid on üldiselt põhinenud ettevõtete teadus- ja arendustegevuse mikrotasandi aktiivse toetuse loogikal, kombineerides teadus- ja arendustegevuse toetust ning koostöö edendamist (partnerite otsimise hõlbustamist ja ühisdünaamika soosimist, mis loob muuhulgas turulepääsu, edasiste turgude leidmise (downstreaming) ja mastaabisäästu eeliseid) kõige suuremate takistuste ületamiseks. Siiski pole need algatused olnud piisavad, et käivitada kogu Euroopa Liidus jätkusuutlik innovatsioonidünaamika.

2.7

Seega väljendab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee heameelt, et komisjon on asetanud rõhu keskmisele, valdkondlikule ja piiriülesele tasandile. Sellised vahendid nagu partnerlus, võrgustikud, kobarad, aglomeratsioonid, foorumid ja dialoogid näitavad, kui tähtsad on innovatsiooni hõlbustamiseks omavaheline ühendus (linkages), teiste ettevõtete mõjud ja uuenduste ülekandumine (spillovers) ettevõtete ja organisatsioonide ning eri piirkondade vahel. Nendes koordineerimisvaldkondades saab kergemini kindlaks teha tegurid, mis mõjutavad innovatsiooni tehtavate investeeringute taset, ning kitsaskohad.

2.8

Samas ei ole ettepanekus esitatud lähenemisele ja meetmetele lisatud mingeid andmeid eelarve kohta, kuigi nende elluviimiseks oleks vaja olulisi vahendeid ja koordineerimissuutlikkust. Pealegi meenutab komisjon oma 2006. aasta kevadisele Euroopa Ülemkogule läkitatud teatises samal leheküljel, kus ta käesolevat teatist vaid korra mainib, et “seadusandlikud ettepanekud saavad avaldada praktilist mõju siiski vaid pärast seda, kui nõukogu ja parlament on need vastu võtnud. Lisaks sõltuvad paljud rahastamistoimingud aastaid 2007–2013 hõlmava finantsperspektiivi lõplikust väljatöötamisest ja rakendamisest” . Isegi pakutud meetmetel on kõigest“soovituslik iseloom”.

2.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et komisjon esitaks võimalikult vara eeldatava eelarve, millele on lisatud kõnealuse teatise selge seire- ja hindamissüsteem koos täpse tähtajaga, näiteks aastaks 2008. Lisaks peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vajalikuks komisjoni aruannet, mis sisaldaks kõiki teatisega vahetult seotud ekspertrühmade aruandeid ning hinnangut tehtud soovituste kohta. Need eelarveviited peaksid olema vastavuses valitud lähenemisviisi ja meetmetega. Lõpuks oleks praeguse killustatuse ületamise huvides soovitav saada ülevaade teatises KOM(2005) 488 pakutud tegevuste kõigi tasandite — piirkondade, liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide — koordinaatoritest. Komisjon on teinud tähelepanuväärseid pingutusi Euroopa innovatsiooni trendikaartide (trendcharts) koostamisel liikmesriikide lõikes, kus on välja toodud teadusuuringute ja innovatsiooniga tegelevad institutsioonid. Selle võiks ülevaate tegemisel aluseks võtta. Oleks huvitav vaadelda ka ühendriikide nn virtual agency kogemustele teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas.

2.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ka seda, et põhimõisted (teadusuuringud, innovatsioon, teadmised ja tehnoloogia) jäävad teatises määratlemata. Komisjon on siiski toetanud üleeuroopalisi uuringuid mõistete määratlemiseks. Eurostat ja OCDE on määratlenud innovatsiooni mõiste. Viimases European Innovation Scorebord'is innovatsiooni sisendite ja väljundite kohta arendatakse innovatsiooni tõhususe (innovation efficiency) kontseptsiooni ning loetakse teadus- ja arendustegevust innovatsiooni sisendiks. Pealegi oleks vaja paremini eristada teadusuuringute ja innovatsiooni kui niisuguste jaoks võetud meetmeid ning innovatsiooni tekkimise tingimuste edendamise poliitikat (näiteks liikuvate töötajate koolitamine, vastuvõtt ja juhtimine, VKEde ja ebasoodsamate piirkondade toetamine info- ja arvutitehnoloogia kasutuselevõtmise ajal, kuna kulud on nende jaoks proportsionaalselt suuremad kui teiste jaoks), s.t eristada innovatsiooni kui turule ilmuvaid uusi tooteid ja teenuseid ning innovatsiooni kui protsessi. Esimene on endogeense dünaamilise majanduskasvu jaoks vajalik, kuid mitte piisav tingimus.

2.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seda küsimust jälginud väga põhjalikult ning võtnud käesoleva teatisega käsitletavas laias valdkonnas mitmeid seisukohti. Ruumipuudusel meenutab EMSK oma arvamusi vaid lühidalt. Eriliselt tahaks tähelepanu pöörata arvamusele Euroopa teadusruumi kohta (CESE 595/2000), kus käsitletakse kõiki teatise KOM(2005) 488 teemasid, ning eelkõige punktile 7 (“Teadustegevus ja tehnoloogiline innovatsioon”) ja punkti 8, milles kõneldakse teadusuuringute keskuste ja tööstuse personali vastastikuste kontaktide vajadusest.

2.12

EMSK arvamus CESE 724/2001 teaduse ja ühiskonna kohta märkis alusuuringute rolli enamikus olulistes avastustes. EMSK arvamus alusuuringutest Euroopas (15) ning selle korrelatsioonist rakendusuuringutega rõhutab patendi küsimust punktis 2.5. Viimases märgib EMSK pakilist vajadust luua Euroopa patendisüsteem, mis USAga sarnaselt võimaldaks nn armuaega teadusavastuse avaldamise ja selle patenteerimise vahel. Kõnealuse ühenduse patendi saamine ei tohiks olla pikaajaline ja kallis. EMSK väljendab kahetsust hilinemise eest, mis tuleneb keeleprobleemidest.

2.13

EMSK arvamus teadlaste kohta Euroopa teadusruumis toetab Euroopa teadlaste hartat (16) ning punktis 5.4 väljendatud vajadust kontaktide vahetamise järeleteadlaste ja tööstuse vahel. Komitee soovitab senisest enam väärtustada eksperte, kellel on aastatepikkused kogemused, ning rõhutab sotsiaaltagatiste ja eluaseme valdkonna eri osiste senisest suuremat ühtesobivust ja tunnustamist, püüdes samal ajal tagada perede koosolemist (punkt 5.5.5). Arvamuses teaduse ja tehnoloogia teemadel (17) 7. teadusuuringute raamprogrammi kohta, mille puhul komitee tõstab esile selle olulisust samuti rahastamist ning jaotamist alaprogrammideks ja üheksaks uurimisteemaks, mille kohta komitee (18) koostanud eraldi arvamused. (19)

2.14

EMSK märgib oma arvamuses konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi kohta aastateks 2007–2013 (20) VKEde ja sotsiaalpartnerite tähtsust uuendustegevuses (21) osalemises. Neid tuleb eduka innovatsiooni tagamiseks tõhusalt kaasata. Komitee tervitab oma valmivas arvamuses ELi tootmise tõhustamise raampoliitika kohta valdkondlikku rõhuasetust, kuid meenutab, et koordineerimiseks on vaja vahendeid, kuigi samas puudub selleks eelarve, ning väljendab lootust, et piisavat tähelepanu saab töötajate kvalifikatsioon, mis jääb valdkondadevaheliseks teemaks. Kõnealune integreeritum tööstuspoliitika on väga oluline: ta “annab tööd rohkem kui 34 miljonile inimesele ja tema arvele langeb üle 80 % ELi erasektori teadus- ja arendustegevusega seotud kuludest”.

3.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kiidab eriti heaks komisjoni jõupingutused konkurentsivõimelise Euroopa intellektuaalomandi süsteemi loomiseks ning teadusuuringute tulemuste levitamise eeskirjade jaoks (2007–2013) ning soovitab pöörata erilist tähelepanu innovatsioonipatentide haldamisele punktis 2.7 mainitud vahendite raames ja abil.

3.2

Konkurentsivõime huvides on tõhusam teadmiste levitamise süsteem elulise tähtsusega. Tuleb ära märkida innovatsioonikeskuste algatus (“Innovation Relay Centres”) ja komisjoni mõte anda VKEdele konkurentsivõime ja innovatsiooniprogrammi raames lubasid konsultatsiooniteenuste kasutamiseks oma innovatsioonistrateegiate väljatöötamisel. Piiriülesed klastrid aitaksid levikut edendada; nende tähtsust tunnustatakse järgmises Euroopa klastreid käsitlevas teatises. Klastrite andmebaasi loomisega alustatakse käesoleval aastal.

3.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab innovatsiooni sotsiaalse mõõtme ning inimressursside ja ühiskondliku kapitali kui teadusuuringute ja innovatsiooni tootva jõu väärtustamise tähtsust ning loodab, et Oslo käsiraamatu järgmises väljaandes (OECD-Eurostat) on esitatud ka statistika, kus seda arvesse võetakse, koos näitajatega kvalifitseeritud inimressursside ning teiste asutuste — ülikoolide ja kombineeritud platvormide (tööstus/riigiasutused/ülikoolid) — kui innovatsiooni loovate jõudude kohta.

3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avaldab oma heameelt VKEdele osutatud tähelepanu üle riigiabiga seoses, mis võiks olla ettevõtete uurimistegevusele tehtavate kulutuste oluline tõukejõud, kuid nõuab, et komisjon seoks teadusuuringutele ja innovatsioonile antava abi sel eesmärgil loodavate kvalifitseeritud tööjõule mõeldud töökohtadega neis ettevõtetes ja organisatsioonides. EMSK rõhutab samuti vajadust edendada innovatiivsete VKEde loomist (start-up), kasutades selleks näiteks riskikapitali ja kaasates kindlasti Euroopa Investeerimisfondi.

3.5

Punktis 2.4.5. mainitud globaalse konkurentsi tõttu on innovatsiooni seisukohalt oluliseks teguriks sobiva inimressursi olemasolu kõigil tasanditel. Teatises keskendutakse teadusressurssidele, tegeleda tuleks aga ka kvalifikatsiooni nõudvate töökohtadega muudes valdkondades. Ka tuleks tasakaalustada ametioskuste ja eriteadmiste pakkumist ja nõudlust sektorite lõikes. Tõhusate ja kiirete tulemusteni jõudmiseks tuleks kaasata kõik sotsiaalpartnerid ja sidusrühmad. EMSK kutsub komisjoni üles kõnealusel teemal arutelu alustama.

3.6

Samuti oleks paindlikkuse huvides vaja luua dokument Euroopa ühisoskuste kohta, mida on tarvis igas valdkonnas või iga teema juures, unustamata hariduse kvalitatiivset mõõdet (väärtused, võrdsed võimalused). Kuna hariduse ja kultuuri peadirektoraat tegeleb ka inimressursside teemaga, oleks oluline kaasata ka nende teadusuuringuid ja innovatsiooni käsitlevad algatused kõnealusesse teatisesse, et hõlmata kogu teemadering.

3.7

EMSK kutsub komisjoni üles edendama teadusuuringuid ja innovatsiooni kõigis võimalikes sektorites: konkurentsiprobleeme esineb ka mujal, mitte vaid kõrgtehnoloogiasektorites. Muutuste strateegiline juhtimine, mis järgneb uue tehnoloogia massilisele kasutuselevõtmisele VKEdes, tuleks integreerida pakutavatesse meetmetesse. Hädavajalik oleks sealjuures sotsiaalpartnerite ja teiste sidusrühmade kaasamine.

3.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on Esko Aho aruandega nõus selles osas, et üle 250 töötajaga ettevõtted ei saa kogu vajalikku tähelepanu, mille põhjuseks võib olla see, et VKE määratlus on ühendriikide ja Jaapani omaga võrreldes liiga kitsas. Komitee leiab, et eritähelepanu innovatiivsete VKEde rahastamisele on Euroopa innovatsioonimajanduse loomisele ning sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamisele vajalik eeldus. Pole mingi üllatus, et Paxise piirkond Emilia Romagnas on osutunud üheks aktiivsemaks, isegi kui teised Itaalia innovatsioonitegurid ei ole nii soodsad. Samuti tuleks spetsiaalsemaks muuta ettevõtjatele osutatavaid abiteenuseid, et need vastaksid eri kujul VKEde iseärasustele (ühistud, muud kolmanda sektori ettevõtted jne).

3.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et komisjon tooks välja teadusuuringute ja innovatsiooni tegevused teiste piirkondadega. Komisjon on mitmetes algatustes ja Trendikaartides esitanud juba ülemaailmse vaatenurga. Pärast Euroopa teadusruumi rahvusvahelist mõõdet käsitlevas, 25. juunil 2001. aastal avaldatud teatises 346 väljendas teadusuuringute, tehnoloogia arengu ja tutvustamise 6. raamprogrammi (FP6) /INCO osa selgelt heakskiitu kolmandate riikide osalemisele, mis jätkuks ka 7. raamprogrammis. Kõnealuseid tegevusi võiks käsitleda teistest eraldi. Ka nõuaksid enam uuringuid innovatsioon linnakeskkonnas ja suurlinnades.

3.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil hinnata aega, mis võib jääda tehnoloogiainvesteeringute, liberaliseerumise ja ümberkorraldamise vahele, arvestades et ettevõtted, eriti suuremad, peavad samal ajal teadus- ja arendusinvesteeringutega kaaluma kontrolli üleminekut (näiteks energeetika, transpordi ja võrgutööstuse puhul).

3.11

Muuhulgas hoiatab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et võib tekkida vajadus leida õige tasakaal ettevõtete innovatsiooniedenduse — mis mõjutab koos toodete ja teenustega ka turundust ja litsentsimist — ning konkurentsiõiguse vahel.

3.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et innovatsioon on panus, mille abil saavutada konkurentsivõimelist majandust koos sotsiaalse ühtekuuluvusega, mitte omaette eesmärk. Kuigi komitee mõistab, et tegemist on väljakutsega, palub ta komisjonil teha statistikat ja toetada uuringuid, et mõõta paremini seoseid innovatsiooni, konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse vahel, hindamaks selle tulemusi selgelt ja tõhusalt, ning edastada need veenvalt Euroopa kodanikele. Nagu juba öeldud: looge ambitsioonikaid rakendusi ja tehniliselt julgeid lahendusi, mis põhineksid nende loodavaile sotsiaalsetele ja poliitilistele väärtusele (Dosi et al, 2005).

3.13

Lisaks, vaadeldes innovatsiooni kui süsteemi, nõuab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et komisjon kooskõlastaks oma tegevuse Euroopa Investeerimispangaga, tagamaks sünergiat investeerimispanga programmide, Euroopa Investeerimisfondi, 7. teadusuuringute raamprogrammi ning konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi vahel, et innovatsioon oleks dünaamiline ja hästi struktureeritud süsteem.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/15

1.1

Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kõrgtehnoloogiliste ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta on tervitatav.

1.2

Ajal, mil teadus areneb järjest kiiremini, eriti biotehnoloogia valdkonnas, on vajalik selgitustöö, täpsus ja oskusteave.

1.3

Komisjoni ettepaneku eesmärk on vaadelda kõrgtehnoloogilisi ravimeetodeid ühtse tervikuna, kõrvaldada praeguste õigusaktide puudujäägid ning toetada nendes uutes valdkondades kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite erihindamist Euroopa Ravimiametis (EMEA). See võimaldaks:

1.4

Kõrgtehnoloogiliste ravimite eripäradega arvestamiseks tuleb valida ulatuslik ja püsiv õiguslik raamistik, mida kohaldatakse kõikides liikmesriikides.

1.5

Valik langes määrusele, sest see tundus kõige kohasem õiguslik vahend; seda enam, et rahvatervise probleeme, mis tekivad praegu Euroopa Liidus seoses kõrgtehnoloogiliste ravimitega, ei ole võimalik lahendada asjakohase õigusliku reguleerimiseta.

1.6

Kõnealune määruse ettepanek sisaldab siiski aspekte, mis võivad kasutatud definitsioonide tõttu tekitada raskusi selle kohaldamisel, võttes arvesse meditsiiniseadmete direktiivi eelnõud. Teksti lõplikus versioonis tuleb selgitada mitmeid küsitavusi, mis võivad tekitada kahtlusi:

2.1

Kontrollides määruse ettepanekut artiklikaupa, tekivad mõned märkused, küsimused ja soovitused, näiteks seoses artikliga 2 “Mõisted” (1).

2.2

Mõistete “geeniteraapiaravim” ja “somaatilise raku teraapia ravim” määratlemine ei ole üldiselt probleem, eriti kui tänu ajalisele vahele ja kogemustele on jõutud vastava üksmeeleni; neid tooteid peetakse ravimiteks ning sellistena on nad ühenduse tasemel juba ka reguleeritud.

2.2.1

Mõiste “koetehnoloogia toode” määratlemine tundub aga olevat keerukam. Praeguses sõnastuses öeldakse artikli 2 lõike 1 punktis b, et koetehnoloogia toode on toode, “mis sisaldab või koosneb koetehnoloogia abil toodetud rakkudest või kudedest”, lisamata täpsustust “lahutamatu koostisosana”. Seetõttu kuuluvad nimetatud määratluse kohaselt kõrgtehnoloogiliste ravimite hulka ka sellised meditsiiniseadmed, mis sisaldavad täiendavat koetehnoloogia toodet. Seega muutuvad praegu arutusel oleva meditsiiniseadmete direktiivi ettepaneku sätted mõttetuks.

2.2.2

Ka artikli 2 lõike 1 punkti b teise taande sõnastus võib tekitada probleeme määruse kohaldamisel ning kattuda meditsiiniseadmete direktiiviga. Kuna koetehnoloogia tooted kuuluvad ravimimääruse kohaldamisalasse, tuleks eelkõige viidata nende omadusele ravida või ennetada haigusi ning mõjutada psühholoogilisi funktsioone tänu nende farmakoloogilisele, immunoloogilisele või ainevahetust mõjutavale toimele, selle asemel et nimetata ainult nende omadust “taastada, parandada või asendada inimkudesid”. Nimetatud omadused on ka mõnedel meditsiiniseadmetel.

2.3

Mainimist väärivad püüdlused määratleda võimalikult täpselt mõistet “koetehnoloogia toode”. Vaatamata püüdlustele leida võimalikult täpne määratlus, ei tule selgelt välja erinevus rakuteraapiaravimitega (selgrooüdi, tüvirakkude või nabanööri veretransplantaadid, täiskasvanud või embrüonaalsete tüvirakkude transplantaadid jne).

2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku alustada mõiste selgitamist praegu koetehnoloogia toodetena käsitletavate toodete näiteks toomisega. Sellisel viisil saaks parandada arusaamist, eelkõige arvestades, et arutelud ja vaidlused inimembrüo tüvirakkude üle on niikuinii üldiselt teada.

2.5

Eetiliste aspektidega, välja arvatud seoses inimembrüo tüvirakkudega, enam probleeme ei ole.

2.6

Keskne vaidlusteema on kõnealuste tüvirakkude saamise viis. Eriti tekitab olulisi eetilisi küsimusi nende rakkude saamine rakutüvede siirdamise (s.t kloonimise) teel ning Euroopa Liidus ei ole siiani jõutud selles osas tõelise üksmeeleni. Üldiselt aktuaalsed küsimused on seotud reproduktiivse kloonimise, munarakkudega kaubitsemise ning inimkeha osade müümise ohuga.

2.7

Euroopa bioeetika konventsioon (Oviedo konventsioon, 1998) ja Rahvusvaheline Bioeetika Komitee (UNESCO, 1997) mõistavad nimetatud tegevused selgelt hukka.

2.8

Üksmeele puudumise tõttu Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on inimembrüo tüvirakkude kasutamine järelikult riigi pädevuses.

2.9

Täpsustamine põhjendustes (2) on seega väga olulise tähtsusega, kuna seal arvestatakse üheselt arutelu tegelikku seisu ning juhitakse tähelepanu sellele, et kõnealune tekst, mis käsitleb kõrgtehnoloogiliste ravimite reguleerimist ühenduse tasandil, “ei tohiks takistada liikmesriikidel otsustada, kas lubada mis tahes konkreetset tüüpi inimrakkude, näiteks inimembrüo tüvirakkude, või loomsete rakkude kasutamist riigisiseselt”.

2.10

“Samuti ei tohiks määrusega takistada selliste riiklike õigusaktide kohaldamist, millega keelustatakse või piiratakse selliseid rakke sisaldavate, neist koosnevate või neist saadud ravimite müüki, tarnimist ja kasutamist.”

3.1

Põhimõtete ühtlustamine kõikide teiste praegu ühenduse tasandil reguleeritud nüüdisaegsete biotehnoloogiliste ravimitega võrreldes nõuab tsentraliseeritud müügiloa andmise menetlust, s.t kõrgtehnoloogiliste ravimite kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe ühtset teaduslikku hindamist.

3.2

Tavameditsiini ravimeetoditega võrreldes on kõnealuste kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite jaoks nende olemuse tõttu vajalikud siiski erilised prekliinilised ja kliinilised menetlused, eriti seoses eriteadmiste, riskijuhtimiskavade ja ravimiohutuse järelevalvega pärast müügiloa andmist.

3.3

Meile arvamuse koostamiseks esitatud määruse eelnõus juhitakse õigustatult tähelepanu vajadusele kujundada inimtervishoius kasutatavate ravimite komiteedes (CHMP (3)) eriteadmisi nimetatud toodete kohta hinnangu andmiseks ning kaasata hindamisrühmadesse eelkõige patsientide ühendused.

3.4

Olulise tähendusega on ettepanek moodustada kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitee (CAT (4)), kellega Euroopa Ravimiameti inimtervishoius kasutatavate ravimite alaline komitee kõrgtehnoloogiliste ravimite hindamise osas enne lõpliku teadusliku arvamuse andmist nõu peab.

3.5

Kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitee moodustamisega on võimalik tuua ühe laua ümber parimad praegu ühenduse käsutuses olevad kõrgtehnoloogiliste ravimite valdkonna eksperdid ning asjaomaste osapoolte valitud esindajad — nii harva kui seda ka teadupärast ette tuleb.

3.6

Komitee moodustamine on seetõttu täiesti õigustatud, sest see võimaldab teaduslike menetluste kõrval kindlaks määrata ka hea kliinilise praktika ja hea tootmistava normid ja jälgida toodete hindamist müügiloa andmiseni ja pärast seda.

3.7

Viide põhimõttele, mille kohaselt “peab põhimõtteliselt kõrgtehnoloogilistes ravimites sisalduvaid inimrakke ja -kudesid omandama vaid vabatahtliku ja tasustamata annetamise teel”, on tähtis seepärast, et tegemist on võimalusega toetada pidevat püüdlust kudede ja rakkude ohutusstandardi tõstmise poole, takistada inimkeha osade müümise ohtu ning aidata kaasa inimeste tervise kaitsmisele.

3.8

Euroopa Ravimiameti nõustav roll on tõestatud ning see on tähtis kõikidel tasanditel, alates kõrgtehnoloogiliste ravimite tootmisest ja heast tootmistavast, tooteomaduste kokkuvõttega ja tehniliste andmetega etikettide ja pakendi teabelehega seotud reeglitest ning lõpetades teadussaavutustest tuleneva piiritlemisega teiste valdkondade suhtes (nt kosmeetika või meditsiinitooted).

3.8.1

On neid, kes leiavad, et ettepanekus väljapakutud menetlused võivad osutuda kulukamaks kui siseriiklikud tegevuslubade väljastamisemenetlused. Probleemiks on ka liiga pikad üleminekuperioodid riiklikul tasandil (viis aastat), samas kestab nimetatud periood Euroopa Liidus vaid 2 aastat. Riiklikul tasandil toimiva detsentraliseeritud menetluse puhul saab poliitiliseks riskiks juurdepääs kõnealustele toodetele: mõnedes riikides on see rahuldav, teistes mitte.

3.9

Kõnealuses ettepanekus puudutakse asjakohaselt ka majanduslikku aspekti (5). Arvestades üleilmset konkurentsi tervishoiutööstuses, on ülitähtis, et Euroopa Liit kehtestaks end nii siseturul kui ka väljaspool ühendust.

3.10

Teaduse kiire arengu ettenägematud asjaolud ja uuringute märkimisväärsed kulud on suureks takistuseks ulatuslikele ja jätkusuutlikele investeeringutele ravimite valdkonnas üldiselt ja eriti kõrgtehnoloogiliste ravimite osas.

3.11

Lisaks viivad kõrgtehnoloogiliste ravimite kvaliteedi tõestamiseks ja mittekliiniliseks ohutuseks vajalikke uuringuid sageli läbi väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, kellel sageli puuduvad varasemad kogemused farmaatsia valdkonnas (tavaliselt on tegemist biotehnoloogia laborite spin-off ettevõtetega või meditsiiniseadmete tootjatega).

3.12

Asjakohasena tundub ettepanek, mille kohaselt “sõltumata müügiloa taotlemise avalduse esitamisest” peaks ravimiamet looma tulemuste hindamise ja sertifitseerimise süsteemi selliste uuringute läbiviimise toetamiseks ja ergutamiseks.

3.12.1

Samas arendatakse koetehnoloogia tooteid tihti pigem VKEdes, turule tulnud uutes ettevõtetes (start-up ja spin-off ettevõtetes, mitte aga suurtes farmaatsiaettevõtetes. Seega kerkib ilmselgelt esile mitmeid märkusi:

3.13

Eesmärk lihtsustada edaspidi samadel andmetel põhinevate müügiloa taotlemise avalduste hindamist on soovitatav ja püüdlemist väärt.

3.14

Siiski tuleks tegutseda tähelepanelikult ning vajaduse korral kohandada sellist sätet, et saaks arvestada majanduslike andmete kiire muutumisega (näiteks andmete kehtivusaja ja salvestamistingimustega), kaitsta pidevalt patsientide tervist ning järgida üldiselt eetikareegleid.

3.15

Eelnõukohane aruanne kõnealuse määruse rakendamiseks “saadud kogemuste alusel” võiks pakkuda võimaluse aruteludeks asjaomastes komisjonides (eelkõige kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitees ja inimtervishoius kasutatavate ravimite alalises komitees).

3.15.1

Siiski võib kõrgtehnoloogiliste ravimeetodite komitee sõltuvus inimtervishoius kasutatavate ravimite alalisest komiteest menetlusi liigselt aeglustada ja tekitada mõttetuid vastuolusid.

3.16

Üldisemalt öeldes võiks eelnõukohane aruanne (peatüki 8 artikkel 25) sisaldada nii “põhjalikku teavet käesoleva määruse kohaselt müügiloa saanud kõrgtehnoloogiliste ravimite eri tüüpide kohta” kui ka teavet ja tulemusi seoses peatükis 6 (artiklites 17, 18 ja 19) ettenähtud ergutustega “teaduslikud nõuanded”, “teaduslikud soovitused kõrgtehnoloogilise ravimeetodi liigitamise kohta” ning “kvaliteedi ja mittekliiniliste andmete sertifitseerimine”.

4.1

Kokkuvõttes on määruse ettepanek oluline ja otstarbekas. See annab võimaluse jälgida teaduse arengut patsiendi teenistuses ning kindlaks määrata mõistete määratlused ja kõrgtehnoloogiliste ravimite kasutamise eeldused

4.1.1

Kui patsiendi vaatenurgast võib uutelt tehnoloogiatelt loota inimeste kannatuste vähendamist, siis õigustatud ootustele vastamiseks, eriti regeneratiivset meditsiini puhul, tuleb teadusuuringuid jälgida põhitestide abil, mille protokollid peaksid võimaldama tagada patsientidele täieliku ohutuse. Seejuures ei tohi unustada jäätmete küsimust, mis on siiani kõrvale jäänud keskkonnaaspekt. Selles mõttes peaks peamine eesmärk (seletuskirja punkt 2.1) lisaks tervisekaitse kõrge taseme tagamisele olema ka meditsiinilise kvaliteedi tagamine.

4.2

Kõnealune tekst on olulise tähtsusega eelkõige geeniteraapia ja somaatilise raku teraapia valdkonnas. Ettevaatlikud mõistete määratlused ja koetehnoloogia toodete praktiline kasutamine näitavad selgesti, et määruse eelnõu (kuna eetiline arutelu ei ole lõppenud ning tegemist on põhimõtteliselt humanismi teatud versiooniga) eesmärk ei ole lugeda kõnealune arutelu lõppenuks ega lisada sellesse arutelusse midagi, mis ületaks riikides toimuvaid arutelusid.

4.2.1

Kõnealune määruse eelnõu loob eeltingimused seadusandlikku lõhe kaotamiseks, mis esineb mõlemas seadusettepanekus, nii meditsiiniseadmete direktiivi eelnõus kui käesolevas määruses. Peamise põhimõttena järgitavat riskide hindamist rakendatakse nii kõrgtehnoloogiliste ravimite kui meditsiiniseadmete puhul. Kombineeritud tooted (st meditsiiniseadmed, mis sisaldavad koetehnoloogia elemente) võivad tekitada komplikatsioone. Sellisel juhul tuleb tagada nii ravimi kvaliteet kui ka turvalisus ning hindamise raames tuleb uurida ka kõrgtehnoloogilise ravimi kasutamise tõhusust konkreetses meditsiiniseadmes.

4.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kõrgtehnoloogiliste ravimite ning direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta, viidates siiski kriitiliselt mõnedele aspektidele, millele tuleb leida selge lahendus, et tagada direktiivi nõuetekohane rakendamine.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/18

1.1

Käesolev arvamus on vastus komisjoni konsulteerimistaotlusele ning järg komisjoni 2005. aasta märtsi teatisele “Parem õiguslik reguleerimine majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks Euroopa Liidus” (1).

1.2

Lihtsustamine peaks kaasa tooma kvaliteetse reguleeriva raamistiku, mida on lihtsam mõista ja mis on kasutajasõbralikum.

1.3

Lihtsustamine peaks suurendama austust ELi õigusaktide vastu ning seega kindlustama nende õiguspärasuse.

1.4

Komitee usub, et liikmesriikidel on suur kohustus tagada ELi meetmete nõuetekohane ülevõtmine siseriiklikku õigusesse ja nende täitmine. Komitee tunnistab, et paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega (2) antakse liikmesriikidele tegevusjuhend, kuidas ELi direktiive paremini üle võtta ja kohaldada. Siseriiklik regulatiivne raamistik peaks kindlasti olema ettevõtete, töötajate, tarbijate ja kõigi kodanikuühiskonna osalejate jaoks sisult võimalikult tasakaalustatud ja samas võimalikult lihtne.

1.5

Komitee arvates peaksid ühiskondlik-ametialased osapooled olema kaasatud õiguskeskkonna lihtsustamist puudutavasse komiteemenetlusse sarnaselt SLIM (siseturualaste õigusaktide lihtsustamine) komiteedega, kuid süstemaatilisemalt ja kõnealuse määruse koostamise varases staadiumis, mitte hilisemas nagu SLIM algatuste puhul.

1.6

Komitee sooviks komisjoni ja sidusrühmade vahel näha rohkem samasugust dialoogi nagu see, mis viis kõnealuse teatise avaldamiseni. Komitee arvates oleks sellest suur abi “kaasreguleerimisele”, millele viidatakse teatise punkti 3 lõikes d (3). Samas väljendab komitee kahetsust, et täielikult puudub viide “isereguleerimisele” (4), millele komitee on juba mõnda aega üles kutsunud (5).

1.6.1

Komitee tunnistab siiski isereguleerimisega kaasnevat ohtu, et osalejate jaoks siduvate eeskirjade asemel sõlmivad osalejad ise vabatahtlikke kokkuleppeid, millest nad võivad kinni pidada või mitte.

1.7

Euroopa Kohtul on järjest suurem roll Euroopa Ühenduse direktiivide tõlgendamisel ning kohtul on tulnud tõlgendada ka direktiivide mõnikord mitmetähenduslikku sõnastust, mis on tekkinud kaasotsustamismenetluse käigus. Järjest enam peab Euroopa Kohus andma riiklikele kohtutele juhtnööre valdkondades, kus nende tegevused on üksteist täiendavad. Komitee toob esile Euroopa Kohtu edusammud: kohus on vähendanud 12 % võrra juhtumeid, mis puudutavad liikmesriikidepoolset mitteteatamist, ebaõiget kohaldamist ja EÜ direktiividele mittevastamist.

1.8

Komitee tunnistab komisjoni kõnealuse teatise tähtsust Lissaboni kava rakendamisel, kus edusammud on olnud kahetsusväärselt aeglased, kuna liikmesriikide valitsused ei taha täita Lissabonis võetud kohustusi.

1.9

Komitee tervitab eriti komisjoni võetud eesmärki kasutada rohkem infotehnoloogiat ning loodab, et komisjon tagab, et IT täiustamiseks kehtestatavad meetmed oleksid vastavuses siseriiklike meetmetega (või et siseriiklikud meetmed oleksid vastavuses ELi omadega).

1.10

Komitee on alati toetanud kuue eesistujariigi 7. detsembri 2004. aasta deklaratsiooni “Õigusliku reguleerimise reformi edendamine” (6) ning loodab, et deklaratsiooni toetavad ka järgmised eesistujariigid (7).

1.11

Komitee on teadlik Euroopa Parlamendi parema regulatsiooni teemalistest aruannetest, eelkõige Gargani aruandest “Õiguskeskkonna lihtsustamise strateegia” (8).

1.12

Komitee tunnustab, et praegune komisjon teeb otsustavaid jõupingutusi, et lähtuda SLIM ja BEST valdkondlikest algatustest. Raammeetmete tulemusena (veebruarist 2003 kuni detsembrini 2004) vaadati läbi umbes 40 poliitikavaldkonda ning komisjon võttis vastu umbes 40 lihtsustamisettepanekut. Kõnealuse programmi raames esitatud lihtsustamisettepanekutest on üheksa praegu veel menetluses.

1.13

Komitee tunnistab, et Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini on samuti suurendanud nii komisjoni talituste kui ka uute liikmesriikide ametiasutuste regulatiivset koormat.

1.14

Lihtsustamine ja parem õigusloome täiendavad teineteist ning neisse on kaasatud nii nõukogu, parlament kui komisjon, kes vajadusel konsulteerivad Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komiteega.

1.15

Komitee kinnitab taas, nagu on sageli väljendanud oma varasemates arvamustes, et oluline on leevendada ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete regulatiivset ning finantskoormat.

2.1

Komitee on aastate jooksul esitanud lihtsustamise kohta rea arvamusi, seda alates Euroopa Ülemkogu konsulteerimistaotlusest 1995. aastal, kui loodi töögrupp ühenduse eeskirjade lihtsustamisvõimaluste arutamiseks.

Kõnealustes arvamustes jõudis komitee järgmistele järeldustele:

2.2

Lihtsustamise ning tõhusama rakendamise ja jõustamise vahel on möödapääsmatu vastasmõju. Kõnealuses komisjoni teatises on näha, et komitee varasemate aruannete mõningaid järeldusi on arvesse võetud, kuna tunnistatakse, et lihtsustamine ei ole uus tegevus. Komisjoni teatiste seeria ulatub tagasi aastasse 1997, s.o kaks aastat pärast komitee esimest lihtsustamisüleskutset.

3.1

Teatises tõdetakse, et lihtsustamist on vaja ja seda mitte ainult ühenduse, vaid ka liikmesriikide tasandil, et muuta asju kodanike ja ettevõtjate jaoks lihtsamaks ja tasuvamaks.

3.2

Uue lihtsustamisstrateegia tähtis osa ELi tasandil on ühenduse õigustiku läbivaatamine. Strateegiaga nähakse ette ambitsioonikas 3-aastane programm aastateks 2005–2008, mis põhineb sidusrühmade praktilisel kogemusel ning mille lähenemine põhineb jätkuval ja põhjalikul valdkondlikul hindamisel.

3.3

Komisjoni lähenemine lihtsustamisele põhineb viiel meetodil (10):

3.4

Komisjoni teatises tunnistatakse, et komisjon saab edu saavutada vaid teiste ELi institutsioonide ja eelkõige liikmesriikide toetusel. Tähtis osa oleks see, et liikmesriigid tunnistaksid vajadust hoida ELi õigusaktide rakendamine võimalikult lähedal kaasotsustamismenetlusega kokkulepitud algsetele direktiividele ning et nad ei lisaks juurde lisatingimusi ega ülemääraseid nõudeid.

3.5

Teatises arvestatakse liikmesriikide ja sidusrühmadega toimunud laiaulatusliku arutelu tulemusi. Arutelu järeldused on, et ELi ettepanekud peaksid:

Viimane on sidusrühmade jaoks tõenäoliselt kõige kaugemale ulatuvam probleem.

Komisjoni teatise 2. lisas on loetletud 222 lihtsustamismeedet. Komisjoni lihtsustamiskava hõlmab ajavahemikku 2005–2008.

3.6

2003. aastal lihtsustati, ajakohastati ja uuendati esimest äriühinguõiguse direktiivi (68/151/EMÜ), et maksimaalselt ära kasutada uusi IT-vahendeid ja IT-tehnoloogiaid ning suurendada läbipaistvust seoses aktsiaseltsidega. Ometi võiks muudetud direktiivi edukalt kaasata mõnda uuestisõnastamis- või kodifitseerimisprojekti. Eelmise aasta lõpul algatati avalik arutelu, et koguda sidusrühmade seisukohti selliste võimaluste kohta.

4.1

Lihtsustamist ei tohi mõista kui vahendit, millega on võimalik saavutada dereguleerimine “tagaukse kaudu”. Halduslik lihtsustamine ei tohi õõnestada või kahjustada sotsiaalkaitse, sh eelkõige töötajate kaitse, tarbijakaitse või keskkonnakaitse eeskirju.

4.2

Komitee avaldab teatise üle heameelt ja toetab komisjoni märkust, et edu õiguskeskkonna lihtsustamisel sõltub sama palju liikmesriikidest ja nende reguleerivatest asutustest kui Euroopa institutsioonidest.

4.2.1

Nagu komitee on varasemates arvamustes soovitanud (12), oleks samuti abiks, kui koostataks tegevusjuhend (vt ka I lisa).

4.2.2

Komitee tuletab meelde, et lihtsustamise edu ei sõltu ainult komisjoni võimest lihtsustamisprogramm välja töötada, vaid ka kaas-seadusandjate suutlikkusest komisjoni esitatud lihtsustamisettepanekud mõistliku perioodi jooksul vastu võtta.

4.2.3

Tasub meelde tuletada, et paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 36 sätestatakse, et kuue kuu jooksul alates kuupäevast, mil kõnealune kokkulepe jõustub, peavad Euroopa Parlament ja nõukogu — kelle ülesanne on toimida seadusandjana ja viimases etapis võtta vastu lihtsustatud õigusaktide ettepanekud — muutma oma töömeetodeid, tuues sisse näiteks ajutised mehhanismid, millel on õigusaktide lihtsustamise eriülesanne.

4.3

Teatises tunnistatakse lihtsustamisalgatuse tähtsust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ja tarbijatele. Kehvalt koostatud ELi või siseriiklikud õigusaktid tekitavad tarbijate hulgas ebakindlust selle osas, millised on nende õigused ning hüvitusvõimalused.

4.4

Komitee tervitab ka komisjoni võetud eesmärki parandada mõjuhindamiste teostamist, mitte ainult ettevõtete koormuse osas, vaid ka seoses nende mõjuga tarbijatele, ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele (näiteks puuetega inimestele) ning keskkonnale. Pidades silmas Lissaboni protsessi raames võetud eesmärki edendada majanduskasvu ja tööhõivet, oleks töötajate ja ka üldiselt tööhõive mõjuhindamine väga tervitatav. Eriti teretulnud on soovitus, et rohkem tuleks kasutada kõik-ühes-kohas-süsteeme (one-stop-shop), ning viited virtuaalsetele katsetele ja enesetestimisele teatud direktiivides seoses mootorsõidukitega.

4.5

Samuti oleks abiks, kui komisjon koostaks mõjuhinnangu, milles põhjendatakse ettepanekute tagasivõtmist, nii nagu komisjon teeb praegu uute ettepanekute puhul.

5.1

Teatises antakse mõista, et direktiivide kohandamist tehnilise arenguga (komiteemenetlust) tuleb muuta läbipaistvamaks, mida Euroopa Parlament on sageli tungivalt nõudnud. Siiski on liikmesriikidel selles oma kohustus. Komiteemenetluse töö viivad läbi riiklikud eksperdid ning on alust arvata, et need eksperdid ei võta oma töös arvesse valitsuse seisukohti (selle näiteks on 1979. aasta linnudirektiiv, millele eksperdid lisasid tehnilised lisad pärast seda, kui ministrid olid nõukogus direktiivi heaks kiitnud).

5.2

Tuleks rõhutada ka lihtsustamise tähtsust tarbijatele, sotsiaalpartneritele ja muudele sidusrühmadele. Vastuolud siseriiklike rakendusõigusaktide ja algsete EÜ direktiivide vahel, millel need põhinevad, suurendavad oluliselt Euroopa Kohtu töökoormust, kelle ülesanne on tõlgendamine, kuid kellel tuleb järjest enam tegeleda detailidega, millest on mööda vaadatud või mille puhul nõukogu ühehäälsuse nõude tõttu ei ole suudetud koostada rahuldavat teksti, nt maksustamise küsimuses. Asjaolu, et Euroopa Kohus täidab järjest enam ka poliitilise otsustaja rolli, on siiski problemaatiline. Selleks puuduvad tal selged poliitilised alused ning see ületab ka tema volituste piire. Seega teeb Euroopa Kohus otsuseid, mida tegelikult peaks tegema demokraatlikult valitud organid.

5.3

Komitee tunnistab, et komisjon ise on teinud jõupingutusi ning mitusada õigusakti on tunnistatud kehtetuks ja aegunuks, mis on tõenäoliselt oluliselt kaasa aidanud ühenduse õigustiku mahu vähendamisele, kuid mitte tingimata ettevõtete, töötajate, tarbijate või muude sidusrühmade koormuse vähendamisele. Komitee tunnistab, et on veel valdkondi, kus on vaja rohkem õigusakte ELi tasandil, et kaitsta keskkonda ja töötajate, tarbijate ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade (nagu puuetega inimesed või muud vähemused) õigusi ning kindlustada nende täielik juurdepääs ühtse turu hüvedele.

5.3.1

Teisest küljest kasutatakse kõige rohkem ajakohastamismeetodit. Kuigi see võimaldab ühelt poolt teatud muutuste sisseviimist eeskirjade ajakohastamise eesmärgil, ei saavutata sellega alati lihtsustamise eesmärki. Vastupidi, mõnikord sätestatakse uued meetmed, nii et mõnes liikmesriigis eksisteerivad uued ja vanad eeskirjad paralleelselt ning põhjustavad segadust sidusrühmade seas. Liikmesriikide täitevasutused võivad jääda kahtlevale positsioonile, kas nad tegutsevad kooskõlas oma õigusasutusega.

5.3.2

Asjaomases ettevalmistavas märgukirjas ning vajadusel lisatavas mõjuhinnangus tuleks selgelt esitada jätkuva programmi iga lihtsustamisettepaneku lihtsustamise erijooned. Komisjoni talitused peaksid institutsioonidevahelise otsustusprotsessi jooksul kõnealuseid ettepanekuid hoolikalt jälgima, et tagada lihtsustamise eesmärgi järgimine, nagu nõutakse institutsioonidevahelistes kokkulepetes (kodifitseerimistehnika (13), uuesti sõnastamise tehnika (14) ja parema seadusloome (15) kohta).

5.4

Komitee juhib taas tähelepanu oma paljudele arvamustele parema õigusliku reguleerimise ja lihtsustamise vajaduse kohta, eriti oma kõige hiljutisemale arvamusele “Parem õigusloome” (16) vastusena Ühendkuningriigi kui eesistujariigi taotlusele ettevalmistava arvamuse koostamiseks.

5.5

Komitee kordab oma sageli väljendatud soovi, et parema õigusliku reguleerimise ja lihtsustamise protsess peaks jätkuma kuue eesistujariigi deklaratsiooni kohaselt (17).

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/22

1.1

Nõukogu poolt 2002. aastal vastu võetud ühenduse tollialase tegevuskava (“Toll 2007”) üks prioriteete oli kehtiva tolliseadustiku (nõukogu määrus (EMÜ) nr 2913/92) täielik uuendamine, mis on turgude ja tehnoloogia arengu, mitmete lepingute vastuvõtmise ning eelkõige Euroopa Liidu järjestikuste laienemiste tulemusel aegunud.

1.2

Täielikult ajakohastatud tolliseadustiku idee tuleneb asjaolust, et vana, endiselt kehtiv koodeks “[…] ei ole kooskõlas nende oluliste muutustega, mis on aset leidnud rahvusvahelist kaubandust ümbritsevas keskkonnas […] ega tollitöö olemuse muutumisega”. Kõnealune ettepanek on kooskõlas ühenduse poliitikaga — eelkõige siseturu- ja tarbijakaitse põhimõtetega ja Lissaboni strateegiaga — ning loob aluse edasisteks meetmeteks, et viia vastavusse tollisüsteemid ja menetlused ning viia eeskirjad nende koostamisel kooskõlla ühtsete standarditega, mis reguleerivad liikmesriikide infotehnoloogiasüsteeme.

1.2.1

Komisjon usub, et kõnealune meetmete kogum võimaldab kaasata nõukogu e-valitsuse ja “parema õigusloome” algatusi ning saavutada mitmeid konkreetseid eesmärke, sealhulgas ohutuse parandamine välispiiridel, pettuste ohu vähendamine ning ühtsuse suurendamine ühenduse teiste poliitikatega, eelkõige maksundusega.

1.3

Uus tolliseadustik kavandati Lissaboni strateegia raames ja selle eesmärk on muuta Euroopa “atraktiivsemaks investeerimis- ja tööpiirkonnaks”. Koodeks on samuti kooskõlas nõukogu poolt 2003. aasta detsembris heaks kiidetud komisjoni ettepanekutega lihtsa ja paberiteta töökeskkonna loomiseks. Nõukogu ettepanekud leiavad lisaks sellele vastukaja ka otsuse ettepanekus tolli ja kaubanduse paberivaba keskkonna kohta (KOM(2005) 609, 30.11 2005), mille teemal koostab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK) eraldi arvamuse.

1.4

Uude tolliseadustikku lisatud muudatuste näol ei ole tegemist üksnes formaalset laadi küsimustega ega ainuüksi ajakohastamisega — tunduvalt olulisem on tollipoliitika orientatsiooni muutumine. Viimase 20 aasta jooksul on tolliasutuste roll liikunud silmnähtavalt tollimaksu kogumiselt uute pädevuste suunas mittetariifsete meetmete rakendamisel, eelkõige on tegu julgeolekuga, illegaalse sisserände kontrollimisega, kaubamarkide pettuste, rahapesu, narkootiliste ainetega kauplemise vastu võitlemisega, sanitaarmeetmete, tervishoiu, keskkonna- ja tarbijakaitsega ning samuti käibemaksu ja aktsiisimaksude kogumisega. Komisjoni dokumendis ei ole julgeoleku ja ohutuse all selgesõnaliselt märgitud täiendavat elementi, mis on kahtlemata osa tolliasutuste rollist — väärtuslik abi, mida nad osutavad relvadega kaubitsemise ja terrorismi vastu võitlemisel. Selle puudujääk väljendub infotehnoloogiasüsteemide puudulikus käsitluses, mida EMSK puudutab allpool punktis 3.1.3.1.

1.5

Täiendav uuendus puudutab elektroonilise andmetöötluse kasutusele võtmist. Praegu kehtivas tolliseadustikus on need menetlused küll ette nähtud ning neid kasutatakse laialdaselt ka peaaegu kõikides liikmesriikides, kuid nende süsteemide kasutamine on nii riiklikele tolliasutustele ega kasutajatele vabatahtlik. Uus tolliseadustik muudab need seevastu kohustuslikuks; see on vajalik samm, et loobuda paberipõhisest menetlusest, mis on eeltoodud punktis 1.3 kirjeldatud paralleelse algatuse teema.

1.6

Uus tolliseadustik on koostatud kooskõlas komisjoni teiste poliitikavaldkondadega ning vastab teostatavuse, läbipaistvuse ja mõju hindamise valdkonnas sätestatud menetlustele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on hea meel märkida, et konsulteeriti asjaomaste kodanikuühiskonna sektoritega, kellest enamus andis koodeksile positiivse hinnangu. Komitee nõustub komisjoniga õiguslike aluste järgimise ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest kinni pidamise osas, kuid jätab endale õiguse esitada allpool mõningad kommentaarid mõju hindamise suhtes.

1.7

Komisjon kaalus nelja erinevat lähenemist ning otsustas lõpuks lahenduse kasuks, mis näeb ette riiklike elektrooniliste tollisüsteemide aktiivsema koostöö. Komisjoni arvates õigustas seda otsust subsidiaarsuse põhimõtte vajalik järgmine ning ka liikmesriikides täheldatud vähene valmisolek aktsepteerida ühte tsentraliseeritud Euroopa süsteemil põhinevat lahendust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab selle asjaoludest tingitud otsuse teadmiseks, märgib aga samas, et viimati nimetatud lahendus kujutaks endast usaldusväärsemat, lihtsamat ja kasutajale odavamat lahendust. Mis puudutab subsidiaarsuse põhimõtet, siis oleks see pigem tagasi lükatud Euroopa kui riiklikul tasandil.

2.1

2004. aasta veebruaris avaldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse tolliseadustikku (1), mis sisaldas juba siis uuendusi seoses paberiteta töökeskkonna ja välispiiride integreeritud haldamisega. Komiteel on hea meel märkida, et kõnealuses ettepanekus sisaldunud põhimõtted, mida komitee enamasti toetas, on säilinud ka käesolevas ettepanekus ning on saanud konkreetseteks säteteks, mida EMSK taas kord üldjoontes tervitab.

2.2

Uute sätete hulgas väljendub suurem tähelepanu ettevõtjate õigustele ja vajadustele, mis muu hulgas nähtub reast sätetest, mis võtavad arvesse menetluste tagajärjel tekkida võivaid võimalikke kahjusid. Selle lähenemisviisi tõenduseks on nii õigusaktide lihtsustamine kui tollimenetluste ühendamine, praeguse 13 asemel jääb alles kolm põhimenetlust: import, eksport ja erimenetlused. Läbi vaatamise käigus oli võimalik muuta, ühendada või viia rakendussätetesse üle kaks kolmandikku praeguse tolliseadustiku artiklitest, mille tulemusel artiklite arv langes 258-lt 200-le.

2.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab komisjoni selle tundliku ja vaeva nõudva töö eest, mille juures komisjon on arvestas siseturu üldiste põhimõtetega ning näitas üles suurt lugupidamist ettevõtjate õiguste ja vajaduste suhtes. Komitee märgib siiski, et rakenduseeskirjade puudumine — mille koostamine on samuti komisjoni pädevuses — jätab hetkel teatud sätete osas õhku mõningase ebakindluse. Seega avaldab komitee soovi, et viivitamatult koostataks ja võetaks vastu uued rakenduseeskirjad.

3.1.1

Artiklis 3 on loetletud ühenduse tolliterritooriumi moodustavate riikide territooriumid. Kõnealune artikkel ei anna alust konkreetsete märkuste esitamiseks, välja arvatud lõikes 3 sisalduv ebakindlus, mille põhjustab järgmine sõnastus: “Teatavaid tollialaste õigusaktide sätteid võib konkreetseid valdkondi reguleerivate õigusaktide või rahvusvaheliste konventsioonide raames kohaldada ka väljaspool ühenduse tolliterritooriumi”. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei või seaduses rääkida “teatavatest sätetest”, täpsustamata tekstis või lisas, millistele sätetele on viidatud. Õiguslikust seisukohast lähtudes ja ka läbipaistvuse tagamiseks tuleb sõnaselgelt ja täpselt nimetada, millistele territooriumitele ja õigusaktidele viidatakse. Liigagi sageli jäävad üldsusele ja ka ekspertidele märkamatuks mitmetel puhkudel ja mitmetel erinevatel viisidel antud vabastused ja erandid, mille puhul on sageli tegu tõeliste konkurentsimoonutustega ning need ei ole alati ajutised.

3.1.2

Üldiselt ei anna teabevahetus ja andmekaitse (artiklid 5, 6 ja 7) alust konkreetseteks märkusteks, kuna kavandatavad õigusaktid on kooskõlas tavapäraseriiklike haldusorganite poolt tagatud kaitsega kodanike eraelule ja ärisaladustele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab eelkõige artikli 8 sätteid, mis kohustavad tolliameteid andma teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise kohta ning edendama läbipaistvust, tehes õigusaktid, halduseeskirjad ja taotlusvormid ettevõtjatele interneti teel tasuta kättesaadavaks.

3.1.2.1

Erilist tähelepanu väärib artikli 5 esimene lõige, millega muudetakse kohustuslikuks elektrooniliste andmetöötlusvahendite kasutamine mis tahes andmete, saatedokumentide, otsuste ja teatiste vahendamisel ettevõtjate ning tolliasutuste vahel. Kõnealune säte, mis on täiesti asjakohane ettevõtete ja kutseliste ettevõtjate puhul, võib tekitada raskusi juhul, kui importija (või harvemini eksportija) on eraisik ning mitte ilmtingimata “ettevõtja”. Probleem pole sugugi teisejärguline ajal, mil interneti ja posti teel ostetava kauba hulk riikides väljaspool Euroopa Liitu kasvab plahvatuslikult. Komitee võtab teadmiseks, et antud aspekti käsitletakse praegu komitoloogia protseduuri raames ning soovitab kaasata eraisikud selgesõnaliselt isikute ringi, kellel on vastavalt artiklile 93 lubatud esitada ülddeklaratsioone. Samuti tuleks muuta artikli 94 sätteid, mis võimaldavad tolliasutustel aktsepteerida impordi ülddeklaratsioone paberkandjal üksnes erandkorras. Alternatiivina või sellele lisaks võiks uurida võimalust laiendada eraisikutele õigust esitada episoodilisi lihtsustatud tollideklaratsioone (samuti paberkandjal), mis on sätestatud artiklis 127.

3.1.2.2

Üldisemas plaanis juhib Euroopa Majandus- ja Sotisaalkomitee elektrooniliste andmetöötlusvahendite osas tähelepanu uue integreeritud elektroonilise andmetöötlussüsteemi suurtele kuludele. Need kulud tuleb kanda lühikese aja jooksul, samas on märkimisväärne osa kasust (eelkõige kvaliteedi osas) tuntav aga alles keskmises ja pikas perspektiivis. Mõned liikmesriigid näivad juba muretsevat nii kantavate kulude pärast kui ka kohustuse pärast pidada kinni tähtaegadest uute süsteemide rakendamisel. Teised liikmesriigid, eelkõige need, mis on kõige paremini arenenud arvutite kasutamise valdkonnas, arvavad, et oleks kulukas muuta hiljuti kasutusele võetud süsteeme viimaks need kooskõlla ühtse süsteemiga. Komitee tunnistab neid probleeme, mida komisjon ei tohi ignoreerida. Komitee usub siiski, et Euroopa huvides on omada tõhusat ja ajakohast tollisüsteemi ja et see on väärt mõningaid üksikuid ohverdusi, mida oleks ehk võimalik leevendada abi kaudu, mis oleks piiratud konkreetsete ja täpselt sätestatud juhtudega.

3.1.3

Artiklis 10 sätestatakse, et liikmesriigid peavad tegema komisjoniga koostööd “ühtse säilikute registreerimise ja säilitamise elektroonilise süsteemi väljaarendamisel, töös hoidmisel ja tööle rakendamisel” kõikide ettevõtjate ja antud lubade kohta. Süsteemi olemuse ja toimimisega seotud küsimusi selgitatakse artiklis 194: iga liikmesriik peab ise haldama oma elektroonilise andmetöötluse süsteemi, tagades koostalitlusvõime teiste liikmesriikide süsteemidega vastavalt komisjoni poolt koostöös tolliseadustiku komiteega kehtestatud eeskirjadele ja standarditele. Süsteem on kavas jõustada 30. juunil 2009. aastal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on riiklikel andmebaasidel põhinev süsteem, milles vahetatakse teavet ja uuendusi (kui koostalitlusvõime on tagatud) mitte ainult kulukas vaid ilmselt ka raskesti hallatav. Eelkõige on ülimalt ebatõenäoline, et selline süsteem võiks esitatud ajakava raames reaalselt toimima hakata. Komisjoni mõju hindamises arvestatakse süsteemi rakendamisega kaasnevateks lisakuluks 40–50 miljonit eurot aastas — arv, mida mitmed eksperdid peavad liiga optimistlikuks.

3.1.3.1

Lisaks sellele sisaldab kavandatava süsteemi projekt (vähemalt esitatud versioon) selget olulist vajakajäämist: nimelt puuduvad igasugused viited terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlevate ametkondadele struktureeritud juurepääsu võimalustele elektroonilistele andmetöötlussüsteemidele, mille puhul arvestataks loomulikult eraelu ja ärisaladuste kaitse eeskirjadega. Seda aspekti on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on korduvalt ja mitmetel puhkudel esile tõstnud. Nõukogu on aastaid rõhutanud vajadust koostöö järele erinevate ametivõimude — kriminaal- ja maksupolitsei, tolli, salateenistuste, OLAFi ja Europoli — vahel, kuid kahjuks seni veel märkimisväärsete tulemusteta.

3.1.4

Eriti huvipakkuv on artikkel 11, milles käsitletakse tolliesindajate rolli. Artiklis sätestatakse, et tolliesindaja “teeb tollieeskirjades ettenähtud toiminguid ja täidab tollieeskirjades ettenähtud formaalsusi”. Seejuures võib olla tegu ettevõtja ja nimel ja tema ülesandel (otsene esindamine) või oma nimel (kaudne esindamine) tegutseva tolliesindajaga. Lõikes 2 sätestatakse ilma igasuguste täpsustusteta, et tolliesindaja registreeritud asukoht peab olema ühenduse territooriumil. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab aga sellele, et sissejuhatavas seletuskirjas märgib komisjon, et “Esindajaid käsitlevaid eeskirju on muudetud nii, et varasemad piirangud on välja jäetud, kuna need ei olnud kooskõlas elektroonilise töökeskkonna ega ühtse turu põhimõtetega.”, Sellest võib järeldada, et tolliesindajatel on ühtne luba (ühenduse pass), mis võimaldab neil toimida kogu ühenduse territooriumil mis tahes ettevõtja nimel, kus iganes ettevõtja see asub. Kõnealune artikkel tuleks uuesti sõnastada ja muuta selgesõnalisemaks, viidates näiteks eraldi eeskirjale registri või loetelu vms loomiseks vastavalt “volitatud ettevõtjatele” kavandatud mudelile, mida käsitletakse alljärgnevas punktis 3.1.5.

3.1.5

Samuti on huvipakkuv volitatud ettevõtja funktsioon (artiklid 4 ja 13–16). Praktikas on tegu ettevõttega (harvemini üksikisik), kes võib garanteerida, et on vastutusvõimeline, maksevõimeline ja professionaalne piisavalt kõrgel tasemel, et olla liikmesriikide tollivõimude poolt akrediteeritud, nii et tal on õigus kontrollimiste ja protseduuride puhul teatud soodustustele. Komisjon jätab endale artiklist 196 lähtuvalt õiguse täpsemalt kindlaks määrata volitatud ettevõtte staatuse andmise korra. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab need sätted teadmiseks, mille selge eesmärk on lihtsustada rahvusvahelist kaubandust ja kaubanduseks soodsa keskkonna loomine. Kuid komitee viitab ka sellele, et palju sõltub selle staatuse andmise tingimustest ja reeglitest, mis takistaksid selle võimalikku kuritarvitamist. Lisaks pole selge, kas volitatud ettevõtjatele antakse tõepoolest ühtne luba ehk “Euroopa pass”.

3.1.6

Otsustavat sammu tollirežiimide ühtlustamise suunas kujutavad endast artiklis 22 sisalduvad sätted, millega kohustatakse liikmesriike (olgugi et suhteliselt ähmases sõnastuses) rakendada ühenduse tollialaste õigusaktide mittetäitmise korral administratiivseid ja kriminaalseid karistusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub täielikult sellega, et selles tundlikus valdkonnas on vajadus ühtlustatud eeskirjade järele. Tulevik näitab kuidas reageerivad liikmesriigid püüdlustele kirjutada neile ette eeskirjad või suunised kriminaalasjade valdkonnas, kus võib oodata vastupanu või vähemalt reservatsioone.

3.1.7

Artiklites 24, 25 ja 26 käsitletakse kaebuste esitamist haldusõiguslike otsuste vastu (artiklis 23 jäetakse välja kohtuorganite tehtud otsused), sätestades selleks kahejärgulise menetluskorra. Esimene järk on tolliasutused ja teine järk on kõrgemalseisev sõltumatu asutuse. Karistuste puhul kehtib üldine põhimõte “solve et repete”, välja arvatud siis, kui tollivõimud leiavad, et kaebuse esitajale on tekitatud korvamatut kahju. Komitee võtab rahuloluga teadmiseks sellise mure kodaniku vajaduste pärast.

3.1.8

Artiklis 27 sätestatakse iseenesest mõistetav põhimõte, mille kohaselt võivad tollivõimud teostada igasuguseid füüsilisi, administratiivseid, raamatupidamisega seotud või statistikaalaseid tollikontrolle. Lisaks nähakse ette elektrooniliste andmetöötlustehnikate abil läbi viidud riskianalüüside sisseviimine, “mille eesmärk on määrata kindlaks ja hinnata ohtusid ning välja arendada […] vajalikud riski vastu võitlemise meetmed”. Seda süsteemi, mille liikmesriigid peaksid rakendama koostöös komisjoniga hiljemalt 30. juuniks 2009. aastal, reguleerivad samuti komisjoni poolt artikli 196 alusel sätestatud eeskirjad. Igal juhul tervitab komitee seda algatust ja loodab, et komisjon on uurinud seda, kas kõik liikmesriigid on nõus rakendama süsteemi, mis eeldatavasti osutub kulukaks ja keeruliselt juhitavaks.

3.1.9

Artiklis 30 vabastatakse tollikontrollidest ja -formaalsustest reisijate salongi- ja registreeritud pagas ühendusesisestel lendudel ja merereisidel, kuid piiramata ohutuse- ja turvakontrolle ja liikmesriikide sätestatud keeldude või piirangutega seonduvaid kontrolle. See tähendab, et vabastamist kohaldatakse ainult riikides, kus pole sätestatud keelde või piiranguid. Kuna teatud piirangud eksisteerivad alati kõikjal, isegi kui ainult seoses aktsiisimaksuga maksustatud kaupadega, siis on see üldine säte praktikas katteta. Seega jääb kehtima tolliasutuste õigus teostada pidevaid kontrolle nii salongi- kui ka registreeritud pagasile.

4.1

Jaotistes II — VIII käsitletakse tolliformaalsusi ja -protseduure ning nendes säilitatakse suures osas hetkel jõusoleva tolliseadustiku sisu. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ei soovi neid sätteid üksikasjalikult analüüsida, kuna neid on juba laiaulatuslikult käsitletud konsultatsioonide käigus, mis viidi huvirühmadega läbi enne teksti koostamist. Seega piirdub komitee üksnes väheste erilist huvi pakkuvate artiklite kommenteerimisega.

4.2

Artiklis 55 märgitakse, et tollivõlg tekib isegi salakaubaveo ja ebaseadusliku kaubitsemise puhul (määratletud kui “kaubad, mille suhtes kohaldatakse mis tahes liiki impordi- või ekspordikeelde või -piiranguid”): tollimaksud tuleb maksta igal juhul, mis ei piira täiendavate kriminaal- või haldussanktsioonide kohaldamist. Tollivõlast vabastatakse siiski võltsitud raha ja narkootilised ained, mis ei ületa lubatud piiri; seda tüüpi kaubavedu käsitletakse selgelt üksnes kriminaalkuritegudena, välja arvatud juhtudel, kui liikmesriigi õigusaktid nõuavad, et tollimaksud on aluseks rahatrahvide määramisele. Kuigi Euroopa Kohus on teisel arvamusel, ei tohiks komitee arvates tolliametid jääda ilma seaduslikust sissetulekust, mida nad oleksid saanud tollivõla kehtestamise korral — välja arvatud haldus- ja kriminaalkaristused — vähemalt narkootiliste ainete puhul, mille väärtuseks võiks kehtestada vastava turuhinna. Tõsiasi, et narkootiliste ainete importimine on kuritegu, ei muuda asjaolu, et tegu on siiski (illegaalse) impordiga. Teisisõnu, võltsitud raha tollivõlast vabastamise põhjus on arusaadav, ent narkootiliste ainete vabastamise põhjus seda ei ole.

4.3

Vastavalt artiklile 61 võivad tolliasutused volitada ettevõtjat andma üldtagatise oma tollivõlgade katmiseks. Artiklis 64 märgitakse, et üks võimalikest tagatise viisidest on käendaja võetud kohustus, ning artiklis 66 täpsustatakse, et seda võib anda “pank või muu ühenduses akrediteeritud ametlikult tunnustatud finantsasutus”. Antud säte on oluline, sest see tunnistab, et mis tahes pank või finantsasutus mis tahes Euroopa riigist võib anda kehtiva tagatise teise riigi tollile: see on oluline põhimõte, mis juba kehtib, kuid mida sageli praktikas takistatakse erinevates riikides tolliasutuste poolt. Siiski ei ole veel selge, mida peetakse silmas fraaside “metlikult tunnustatud” ja “ühenduses akrediteeritud” all: komitee arvates on need tarbetud ja eksitavad, sest ühenduse pankadel ja finantsasutustel juba on “Euroopa pass” ning täiendavad täpsustused ei ole vajalikud.

4.4

Tagatiste osas antakse artiklis 83 komisjonile võimalus, jällegi vastavalt artikli 196 menetlusele, võtta meetmed, et tagada “erimenetluse raames” võla tasumine käendajate poolt. Puudub siiski igasugune teave selles osas, mida erimenetlus sisaldab või milline on selle ulatus. Kui see on viide käendaja kohtulikule vastutusele võtmise avaldusele “esimesel taotlusel”, ei ole see kindlasti midagi uut, sest seda tüüpi tagatis juba eksisteerib ning on sätestatud muudes määrustes (nt ELi finantsmäärus). Kui viidatakse siiski muudele põhimõtetele, tuleks neid paremini täpsustada, sest tagatise maksumus varieerub vastavalt riskile ja käendaja kohtulikule vastutusele võtmiseks vajalikele menetlustele.

4.5

Lisaks nähakse artiklis 83 ette, et tollivõlgadele kehtestatakse viivised perioodiks, mis jääb tasumistähtaja ja võla tegeliku tasumise vahele. Artiklis 84 käsitletakse vastupidist juhtumit — kui tolliasutus on eksportijale või importijale võlgu. Antud juhuks on sätestatud, et esimese kolme kuu jooksul viivist ei kehtestata. Komitee rõhutab ülimalt selget ja vastuvõetamatut ebavõrdsust avalike asutuste ja kodanike kohtlemise vahel.

5.1

Kõnealuse jaotise sätted on äärmiselt olulised mõistmaks seadustiku struktuuri ja ulatust. Nurgakiviks on artikkel 196, mis määratleb, et õigusaktide rakendamisel “abistab komisjoni tolliseadustiku komitee, edaspidi “komitee”, mis tegutseb “otsuse 1999/468/EÜ artiklite 4 ja 7” alusel ning “võttes arvesse selle artiklis 8 sätestatut””. Praktikas tähendab see seda, et komisjonil on õigus — ehkki komitee abiga — reguleerida kõiki tolliseadustiku aspekte, kooskõlas tavapärase ühenduse menetlusega. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel ei ole selles osas vastuväiteid, kuid ta loodab, et vastuvõetud eeskirjad võtavad arvesse kasutajate vajadusi ning on piisavalt paindlikud, et neid oleks võimalik vajalikul ajal ajakohastada kooskõlas tehnikate, tehnoloogia ja kaubandustava arenguga.

5.2

Vastavalt artiklile 196 antud volitustele võib komisjon (artikkel 194) võtta vastu meetmeid, millega sätestatakse:

5.2.1

Komisjoni volitused on seega küllaltki laialdased ning hõlmavad õigust ise määratleda (teine taane) juhte ja tingimusi, mille korral liikmesriikidelt võidakse nõuda otsuse tühistamist või muutmist. Komitee märgib, et kui esimese ja kolmanda taandega hõlmatud juhtudel täidab komisjon oma institutsioonilist rolli nõukogu poolt vastu võetud või heaks kiidetud otsuste koordineerimisel ja rakendamisel, siis teise taande puhul kasutab ta oma volitusi tavalisest erineval viisil, ehkki kõiki asjaolusid arvesse võttes võib see olla põhjendatud ning komitee ei ole kindlasti selle vastu.

5.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täheldab üldiselt, et otsus teostada kontrolle kodanike poolt tehtud igat tüüpi tegevuste (k.a ärialased ja tolliga seotud) üle avaldab mõju vabale kauplemisele ning tuleneb poliitilistest ostustest, mille kohaselt pädevused on jagatud Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel. Komisjon on seejuures loomulikult vastutav nende otsuste ellu viimise eest.

5.2.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et tolli valdkonnas kavandatud reform ei ohusta vajalikku tasakaalu kaubandusvabaduse ja lõpptarbija turvalisuse vahel, vaid peab silmas tollitöötajate ning importijate ja eksportijate heaks töötava personali professionaalsust.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/26

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut pühendada järgmised viis aastat finantsteenuste sektori dünaamilisele konsolideerimisele, rakendades ja täiendades selleks kehtivaid õigusakte ning vältides samal ajal liigseid reguleerivaid täiendusi ehk nn goldplatingut, kuid see peab vastama Lissaboni strateegia vaimule ning arvestama Euroopa sotsiaalmudeli eripäradega.

1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab seisukohta, et järelevalveasutuste rolli ja tööd tuleb hoolikalt hinnata ning kooskõlas Lamfalussy protsessi kolmanda tasandi komiteedele kehtestatud sätetega edendada koordineerimist nii hästi kui võimalik.

1.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et praegusel hetkel on veel vara luua Euroopa Liidu ühtne järelevalveasutus, mis võiks tulevikus kaasa aidata turgude integreerimisele. Komitee peab hetkel seevastu kasulikuks teha Euroopa ametkondadele ettepanek peajärelevalveasutuse nimetamiseks, mis asub emaettevõtte asukohariigis ning mille ülesandeks oleks teostada kontrolli ka teistes liikmesriikides asuvate tütarettevõtete ja sidusühingute üle. Eelised, mida selline korraldus tooks üleeuroopalistele ettevõtetele ja tarbijatele, on ilmselged.

1.3

Finantstehingute tõhususe parandamine paneb aluse finantstegevuste poolt majandusele avaldatava mõju kasvule (majanduse rõhu nihkumine finantstegevustele). Nimetatud nähtuse tulemuseks on see, et finantssektoris avaneb märkimisväärne majanduslik ja tööhõivele oluline arengupotentsiaal, mis võib aga mõjuda majandusele üldiselt negatiivselt. Osanike vara väärtusel (shareholders value) põhinevate väätpaberiturgude tugevus võib minna vastuollu majandusstrateegiatega. Ettevõtete juhtorganitel lasuv äriline ja finantsiline surve võib pikas perspektiivis tekitada probleeme ja selle tulemuseks võivad olla läbimõtlematud ettevõtete ülevõtmised, millest praeguste vaatluste põhjal on märkimisväärne osa juba lühikese aja jooksul viinud vara hävimiseni.

1.3.1

Teiselt poolt ei tohi aga unustada, et konsolideerimisprotsessi tulemusena väheneb finantsteenuste sektoris vähemalt lühiajalises või keskpikas perspektiivis töökohtade arv, mis suurendab töötajate ebakindlust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab vajadust arvestada konsolideerimisprotsessi sotsiaalsete tagajärgedega ja loodab, et liikmesriigid võtavad kasutusele asjakohased meetmed sotsiaalse šoki leevendamiseks ja toetavad kutsealase väljaõppe ja ümberõppe kavasid, millel on kandev roll Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisel.

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab lihtsustamise, kodifitseerimise ja selgemaks muutmise eesmärke, millega soovitakse saavutada paremat õiguslikku reguleerimist, ning tervitab komisjoni poolt selles kontekstis võetud kohustust viia kõigi sidusrühmadega läbi reeglipäraseid, sagedasi ja avatud konsultatsioone ning tagada, et igale ettepanekule eelneks usaldusväärne mõju hindamine, mille puhul arvestataks ka sotsiaalse ja keskkonnaalase mõõtmega ning välismõjudega kogu majandussüsteemile.

1.4.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib, et finantsteenuste tegevuskavaga seotud töid kajastataks rohkem ning et neid arutataks ka väljaspool ekspertide ringi.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni algatust avaldada teatis/ soovitus avatud investeerimisfondide (UCITS) kohta, milles otsitaks võimalusi, kuidas eemaldada kõnealuste finantsvahendite vaba liikumise teelt seal praegu esinevad takistused.

1.6

Otsustav tähtsus on tarbijatele edastatava teabe, nende finantskultuuri ja teadlikkuse tugevdamisel. Komisjoni kavatsus algatada Euroopa tasandil koos tarbijaühendustega konkreetseid tegevusi on tervitatav. Mis puudutab liikmesriike, siis peaks komisjon siiski üles näitama suuremat aktiivsust ja mõjutama neid leidma siseriiklikul tasandil võimalusi sidusrühmade aktiivsemaks kaasamiseks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on valmis nendes algatustes kaasa lööma ja tegema sellealast koostööd tarbijaorganisatsioonide ning riiklike majandus- ja sotsiaalkomiteedega.

1.7

Vastavalt kehtivatele järelevalve-eeskirjadele, mis on liikmesriigiti erinevad, on ettevõtted kohustatud koostama bilansse ja esitama finantsaruandeid. Rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi (IFRS) kasutuselevõtt võiks pakkuda sobiva raamistiku kõnealuse aruandluskohustuse ühtlustamiseks Euroopa tasandil. Komitee viitab sellele, et rahvusvahelise raamatupidamisstandardite nõukogu IASB (eraõiguslik rahvusvaheline standardimisorgan) koosseis ei peegelda täiel määral maailmamajanduse reaalsust, ning loodab, et nimetatud nõukogu näitab üles tahet teha rahvusvahelist koostööd teiste asutustega, näiteks Euroopa Komisjoniga..

1.8

Mis puutub väljapakutud jaeturgusid käsitlevatesse direktiividesse, siis koostab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eraldi arvamuse tarbimislaenusid puudutava direktiivi kohta, mis tuleks viivitamata vastu võtta, ning makseteenuseid puudutava direktiivi kohta, mida komitee käsitleb praegu koostamisel olevas arvamuses. Mis aga puudutab hüpoteeklaenude direktiivi, siis Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab küll selle eesmärke, ent väljendab samas kahtlust laenuturu integreerimise teostatavuse suhtes lähemal ajal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitaks aga raamdirektiivi vastuvõtmist, milles käsitletakse kliiringu- ja arveldussüsteeme.

1.9

Komisjon on väljendanud oma kahtlust nn 26. korralduse kehtestamise osas finantsteenuste valdkonnas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab selle teadmiseks ja on valmis hindama — siis kui need välja pakutakse — selle rakendamise tingimusi. Seejuures tuleb alati silmas pidada tarbijate huve, nii et kõnealuse korralduse kehtestamine neile tõepoolest kasu tooks.

1.10

Tulevaste algatuste osas viitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee:

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et finantsteenuseid reguleerivad Euroopa standardid on väga kõrgel tasemel ja et Euroopa Liit võib tulevikus olla selles osas eeskujuks kõigile teistele riikidele. Lisaks dialoogile uute tööstusriikidega (näiteks India, Brasiilia ja Hiina) peaks Euroopa vastavalt komisjoni ettepanekule alustama dialoogi ka arengumaadega, mis vajavad oma finantsteenuste turgude väljaarendamisel suurel määral teiste abi.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kõiki Euroopa ja riiklikke asutusi võitluses kuritegevuse ja terrorismiga. Kuna komisjon toonitab, et finantssüsteem peab tegema laiaulatuslikku ja pidevat koostööd pädevate asutustega, siis toetab ja kordab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ka praegu seda üleskutset nii finantsasutustele kui ka pädevatele asutustele, kes peaksid andma teavet selle kohta, milliseid meetmeid on võetud finantsvahendajailt saadud teabe tulemusena.

2.1

Valges raamatus finantsteenuste poliitika kohta ajavahemikus 2005–2010 määratletakse mitu eesmärki finantsteenuste sektori dünaamilise konsolideerimise edendamiseks, kuna tõhus finantsturg on majanduskasvu ja arengu strateegia nurgakivi. Valge raamatu juhtmotiiv on dünaamiline konsolideerimine ja selles seatakse eesmärk kõrvaldada finantsteenuste ja kapitali vaba liikumist takistavad tõkked, mis eksisteerivad ikka veel, hoolimata finantsteenuste tegevuskavaga 1999–2005 (FSAP) tehtud märkimisväärsetest edusammudest.

2.2

Kuna õigusaktid mängivad finantsturgude toimimises võtmerolli, on täiesti õigustatud see, et valges raamatus tuuakse rõhutatult esile vajadus rakendada ja tugevdada kehtivaid õigusakte ning vältida samal ajal liigsete reguleerivate täienduste lisamist (nn goldplating), seda eelkõige liikmesriikide poolt.

2.3

Õigusliku raamistiku analüüsis tuleb pöörata tähelepanu Euroopa Liidu järelevalveasutuste piiridele, ülesannetele ja kooskõlastamisega seotud vastutusele — hetkel võib küll riiklikul tasandil teostatud järelevalve olla parim viistarbijate ja investorite kaitsmiseks, kuid tähelepanu alt ei tohi välja jätta ka kaht kõnealusele lähenemisele omast olulist probleemi.

2.3.1

Järelevalve puudulik integreerimine riigiülesel tasandil piirab suurel määral turgude integreerimist. Seepärast tuleb edendada ja tugevdada koostööd liikmesriikide asutuste vahel. Mitmes liikmesriigis tegutsevates suurtes Euroopa pankades on riskijuhtimine korraldatud kontserni tasandil konsolideeritud alustel. Järelevalveasutused peavad olema suutelised adekvaatselt hindama nende suurte Euroopa kontsernide riskiprofiili.

2.3.2

Riiklike järelevalveasutuste märkimisväärsete privileegide säilitamine ei tohiks anda võimalust luua Euroopa Liidu tasandil dünaamilist konsolideerimist takistavaid tõkkeid, mille järkjärgulisele kaotamisele valges raamatus üles kutsutakse.

3.1

Hiljuti avaldatud arvamuses esitas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma seisukoha finantsteenuste poliitika (2005–2010) rohelise raamatu kohta. Kuna valge raamat sisaldab arvukalt rohelises raamatus esitatud ettepanekuid, kordab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba nimetatud arvamuses (1) esitatud märkuseid ja teeb nendest käesolevas arvamuses kokkuvõtte.

3.1.1

Valges raamatus tuuakse esile majanduse ja tööhõive kasvupotentsiaali finantsteenuste sektoris. Komitee on siiski seisukohal, et selle valge raamatu kandva idee üle tuleb hoolikalt ja realistlikult järele mõelda, arvestades seejuures mitmete juba piisavalt tõestatud faktidega.

3.2

Sektori konsolideerimine võib soodustada tõhusust ja mastaabisäästu, mis võib lõpptulemusena olla kasulik vahendajate riskikapitali aktsiaomanikele (investeeritud kapitali suurenenud tootlikkuse kaudu) ja finantsteenuste kasutajatele (teenuste maksumuse vähenemise kaudu).

3.3

Samas näitavad arvukad empiirilised andmed, et konsolideerimisprotsessidega kaasneb tööhõive langus finantsteenuste sektoris, mis põhjustab tööjõu hulgas järjest suuremat ebakindlust. Vaieldamatuks tõsiasjaks on, et ühinemiste ja omandamistega seotud äriplaanid keskenduvad peamiselt kulude vähendamisele, alandades selleks personalikulusid. Kui lühiperspektiivis tähendab konsolideerimine töökohtade kadumist, tuleb teisalt tunnistada, et konsolideerimine avab tee ka uute teenuste ja uuenduslike tegevusvaldkondade arendamisele, mis omakorda peaks tööhõivele positiivset mõju avaldama. Selliste takistuste eemaldamine, mis ei võimalda finantsteenuste pakkujail täielikult ära kasutada piiriüleste ühinemistega saavutatavat sünergiat, võimaldaks pankadel pakkuda teenuseid väiksemate kulutustega, mis tagaks kliendisõbralikuma hinnapoliitika ning selle tagajärjel suureneks nõudlus. Selle tulemusena kiirendaksid finantsvahendajad investeeringute tegemist, millel on positiivsed tagajärjed muuhulgas ka tööhõivele. Kõnealused uued töökohad, välja arvatud teatud erandid, nagu kõnekeskused (callcenter) ja administratiivteenused (back office), pakuvad üldiselt huvi parema kvalifikatsiooniga ja kõrgepalgalisematele professionaalidele.

3.4

Isegi kui tunnistada, et sektori konsolideerimisel ei ole tööhõivele üldist negatiivset mõju, rõhutab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee eriti seda, et ei saa vaikides mööda minna ajalisest ja kutsekvalifikatsioonidega seotud lõhest, mis tekib töökohtade kaotuse ja uute töökohtade loomise vahel. Ajal, mil rõhuasetus nihkub töökohtade säilitamiselt uute töökohtade loomise võimalustele, peaksid liikmesriigid pidama esmatähtsaks mitte niivõrd asjakohaste puhvrite loomist sotsiaalse šoki leevendamiseks, vaid kutsealase väljaõppe ja ümberõppe võimaluste toetamist.

3.5

Kui töötajad näevad, et oma kvalifikatsiooni ja oskusi saab hõlpsalt rakendada ka kiiresti muutuva majandusliku konteksti tingimustes, lepivad nad kergemini oma töökoha vähenenud stabiilsusega, mille toob kaasa sektori dünaamiline konsolideerimine. See tähelepanek peaks aitama näha kutsekoolitust mitte üksnes kui sotsiaalse ebastabiilsuse vähendamise vahendit, vaid ka kui olulist ja hädavajalikku elementi dünaamilise konsolideerimise kava ja üldisemalt Lissaboni strateegia pikaajalise edu tagamiseks, mille eesmärk on muuta Euroopa majandus kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majanduseks maailmas. Seepärast on vaja luua asjakohane sotsiaalne võrgustik, et pehmendada selliste üleminekujärkude sageli tõsiseid tagajärgi.

4.1.1

Kolm suunda näitavat põhimõtet teel parema õigusliku reguleerimise poole on lihtsustamine, kodifitseerimine ja selgemaks muutmine. Nimetatud suunda on tähtis järgida, et tagada meetmete sidusus, nende hõlbus rakendatavus ja ühtne ülevõtmine siseriiklikusse õigussüsteemi.

4.1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekuid paremaks õiguslikuks reguleerimiseks, eriti komisjoni võetud kohustust korraldada sagedasi ja avatud konsultatsioone kõigi sidusrühmadega ning tagada, et igale ettepanekule eelneks selle mõju hindamine majandusliku kulu/kasu seisukohalt laiemas tähenduses, mille puhul arvestataks ka sotsiaalse ja keskkondliku mõõtmega ning välismõjudega kogu majandussüsteemile. Komitee peab samuti tähtsaks komisjoni poolt võetud kohustust, teha nõukogu ja Euroopa Parlamendiga koostööd õigusaktide kvaliteedi parandamiseks.

4.1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni seisukohta väljakutse osas, mida kujutab endast Euroopa Liidu õigusaktide nõuetekohane ja õigeaegne ülevõtmine ning sellele järgnev nõuetekohane rakendamine 25 liikmesriigi poolt, pidades silmas ka tulevasi laienemisi. Lisaks nõustub komitee nõudega vältida nn goldplating u praktikat, mis seisneb ühepoolsete täiendavate regulatiivsete meetmete lisamises, mis on vastuolus ühtse turu põhimõttega. Siseriiklike tarbijakaitsealaste eeskirjade põhjendamatu rohkus on tegelikult üks peamisi takistusi finantsteenuste integreerimisel kogu Euroopa Liidus.

4.1.4

Ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab oluliseks kontrollida järelhindamise teel, kas eeskirjad tõesti täidavad seatud eesmärki, ja kas vähemalt nn Lamfalussy protsessiga hõlmatud sektorites arenevad turud loodetud suunas.

4.1.5

Sidususe tagamine ühenduse ja siseriiklike õigusaktide vahel peab algama kõige tähtsamatest sektoritest või neist, kus ühtlustamisest ja õiguslikust konsolideerimisest tulenevad probleemid on kõige suuremad, nagu näiteks avatud investeerimisfondide (UCITS) levitamine ja turustamine. Konkurentsivõime ja tõhususe suurendamine kõnealuses sektoris nõuab suuremat mänguruumi levitamis- ja turustustegevuseks, mida siiani takistab puudulikult määratletud õiguslik raamistik. Seetõttu on eriti eesmärgikohane komisjoni algatus töötada 2006. aasta jooksul välja asjaomane teatis/soovitus ja novembris valge raamat varahalduse kohta.

4.1.6

Komisjon teeb ettepaneku liita 16 olemasolevat kindlustussektori direktiivi üheks ühtseks direktiiviks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab kodifitseerimise ettepanekut ja peab seda väga heaks eeskujuks, mida tuleks järgida ka teistes valdkondades, võttes vastu õigusakte, mis koondavad, lihtsustavad ja restruktureerivad erinevate direktiividega reguleeritud küsimusi.

4.1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et ühenduse õigusnormide nõuetele mittevastava ülevõtmise või rakendamise täheldamisel tuleb rakendada rikkumist käsitlevat menetlust, kuid märgib samas, et komisjon on viimasel ajal olnud nõukogu suure mõju all ning kasutab taolisi meetmeid üha harvemini.

4.1.8

Jaefinantsteenuste sektori parandamisel ja ratsionaliseerimisel ei saa mööda vaadata tarbijate teavitamise, hariduse ja teadlikkuse probleemist — need on nimelt igasuguse õigusraamistiku tõhususe põhitegurid. Väga kiiduväärne on komisjoni kava algatada Euroopa tasandil koos tarbijakaitseühenduste ja finantssektori esindajatega konkreetseid tegevusi, kusjuures komisjon peaks tegema suuremaid jõupingutusi, et tagada kõnealuse praktika soovituslikkus, kui mitte kohustuslikkus riiklikul tasandil. Euroopa tarbijate uudiskirja näol on põhimõtteliselt tegu suurpärase algatusega, komisjon peab aga silmas pidama, et teabevahendid peavad asuma tarbijatele lähedal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles tegema koostööd nõukogu ja Euroopa Parlamendiga leidmaks võimalusi kuidas siseriiklikul tasandil siduvamalt kaasata sidusrühmi, sarnaselt Euroopa Liidu tasandil kavandatavatele tegevustele. Praegu enamikule tarbijatest tundmatu vahendi FIN-NETi arendamine on samm õiges suunas. Kõnealuse vahendi rolli läbivaatamist silmas pidades soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kaasata nii tarbijakaitse- ja kodanikuühiskonna organisatsioone kui ka sotsiaalpartnereid ning on omalt poolt valmis toetama kõnealust algatust, tehes näiteks koostööd riiklike tarbijakaitseorganisatsioonide ning riiklike majandus- ja sotsiaalkomiteedega.

4.1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et ajal, mil komisjon rõhutab teabe levitamise olulisust, seda eriti tarbijate, investorite ja finantssektori töötajate hulgas, ei tohi alahinnata keele olulisust, milles dokumendid on koostatud. Komisjon peab selle küsimusega tegelema ja tegema vajalikke jõupingutusi, et tagada vähemalt kõige olulisemate dokumentide kättesaadavus võimalikult paljudes keeltes.

4.1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab tarbijatele, finantsteenuste sektori ja pankade töötajatele pööratud tähelepanu ning nendega regulaarset konsulteerimist nende jaoks tähtsates küsimustes. Turu integratsiooniga kaasnev lisaväärtus seisneb tarbija rahulolus ja samas tuleb tähelepanu pöörata ka tehtud otsuste sotsiaalsele mõjule. Paraku ei ole varasemad finantsdirektiivid alati seda lähenemist järginud. Käesoleva arvamuse peatükis “Üldmärkused” esitatud tähelepanekutega soovitakse seda lähenemist eriliselt rõhutada.

4.1.11

Mis puudutab vastastoimet Euroopa Liidu muude majanduspoliitika valdkondadega, siis on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juba toonitanud, et suurte Euroopa kontsernide puhul võib käibemaksusüsteem takistada finantsteenuste tugevdamist (2) ning komiteel on hea meel, et komisjon kavatseb selles osas esitada õigustloova akti ettepaneku. Erilist tähelepanu tuleb siiski pöörata potentsiaalsele majanduslikule, sotsiaalsele ja keskkonnaalasele mõjule, mis kaasneb (vägagi soovitava) käibemaksusüsteemi ühtlustamise protsessiga. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ka märkinud, et praegune olukord võib takistada finantsturu täielikku integreerimist ja väljaarendamist. Lisaks soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee taas toonitada, et ühtlustamata maksusüsteem võib suurendada allhangete probleemi ning avaldada negatiivset mõju tööhõivele, teenuste kvaliteedile ja kogu süsteemi usaldusväärsusele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et kõnealusele küsimusele pööratakse põhjalikult tähelepanu, arvestades sageli ebarahuldavaid tulemusi allhanke vallas.

4.2.1

Eesmärk suurendada turu järelevalveasutuste koostööd väärib kahtlemata toetust. Nimetatud eesmärgi saavutamist võiks hõlbustada, suurendades järk-järgult kolmanda tasandi komiteede rolli, ühtlustades seejuures liikmete pädevusi Lamfalussy protsessi raames; sel viisil oleks võimalik täiustada Euroopa Liidu õiguslikku raamistikku. Selle tagajärjel väheneks komisjoni töökoormus ning samuti väheneks liikmesriikide või järelevalveasutuste goldplatingu praktika oht.

4.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates on praegu veel vara kaaluda Euroopa Liidu ühtse järelevalveasutuse loomist, mis oleks vastutav kontrollitegevuse kooskõlastamise eest. Kuid komitee leiab, et siseriiklikud järelevalveasutused peavad tegema aktiivselt ja pidevalt koostööd ning püüdma kehtestada ühised tegutsemis- ja sekkumiseeskirjad. Sellest tulenev vastastikuse usalduse kasv oleks esimene samm protsessis, mis viiks tulevikus mitmetes liikmesriikides tegutsevate, suurte finants-, pangandus- ja kindlustuskontsernide Euroopa Liidu järelevalveasutuse loomiseni. Esmalt on oluline nimetada peajärelevalveasutus, mis asuks emaettevõtte asukohariigis ning mille ülesanne oleks teostada kontrolli teistes Euroopa riikides asuvate tütarettevõtete ja sidusühingute üle. Hargmaised ettevõtted ja järelevalveasutused võiksid siseturust suurt kasu saada, kuna seeläbi võiksid nad vältida mitmekordset bilanssi ja raamatupidamisaruandlust ning ei peaks arvestama erinevate riiklike eeskirjadega.

4.2.3

Tuleks edendada näiteks turu kuritarvitamist käsitlevas direktiivis kasutatud meetodit. Tänu väga täpsele direktiivieelnõule toimus selle ülevõtmine siseriiklikku õigusesse väga ühtselt ning seadusandjatele oli võimalik anda oluline vastutus. Seda vastutust jagati Euroopa tasandil, määrates kindlaks, millised ülesanded tuleb erinevatele järelevalveasutustele üle kanda.

4.2.4

Rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi IFRS (International Financing Reporting Standards) vastuvõtmine oli hea võimalus, et ühtlustada äriühingute finantsaruandlust ja viia see vastavusse kaasaegsete standarditega. See võib pakkuda ka võimaluse ühtlustada Euroopa tasandil need andmete tüübid, mida vahendajad peavad asjaomasele järelevalveasutusele esitama. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et pärast rahvusvahelise finantsaruandlusstandardi vastuvõtmist ei ole enam põhjust viivitada selle eesmärgi saavutamisega, mis on oluline tingimus järelevalvetegevuse tõhusaks ja tulemuslikuks koordineerimiseks ja koostööks üleeuroopalisel tasandil. Siiski on vajalik kõnealuse eesmärgi kooskõlla viimine Euroopa Liidu projekti “Solvency II” vastavate eesmärkidega. Ettevõtted, mis ei ole veel viinud bilanssi ja konsolideeritud bilanssi vastavusse rahvusvahelise finantsaruandlusstandardiga, ei tohiks aga jääda ebasoodsamasse olukorda võrreldes ettevõtetega, kes on kohustatud seda tegema.

4.3.1.1

Jaepanganduses on kolm peamist algatust. Hüpoteeklaenude valdkonnas tehtud algatuste osas on komitee (3) juba väljendanud põhjendatud kahtlusi turu integreerimise konkreetsete võimaluste suhtes. Need on seotud juriidiliste tagajärgedega ja põhimõtteliste raskustega, mida on kirjeldatud hiljuti avaldatud arvamuses. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ootab komisjoni suuniseid ja vastuseid esitatud vastuväidetele.

4.3.1.2

Komisjoni esitatud muudatusettepanekud tarbimislaenu direktiivile, mis on praegu parlamendis arutusel, muudavad eelmise ettepaneku paremaks, kuigi ei vasta täies ulatuses tarbijate ootustele. Komitee ootab huviga kõnealuse arutelu tulemust ja loodab, et direktiiv võetakse kiiresti vastu.

4.3.1.3

Makseteenuste direktiivil on samuti tähtis roll. Piiriüleste makseteenuste puhul on endiselt puudu läbipaistvusest. Finantssüsteem peab alluma konkurentsipoliitika peadirektoraadi poolt väljaantud eeskirjadele konkurentsi, läbipaistvuse ja võrreldavuse kohta. Euroopa ühtse euromaksete piirkonna (SEPA — Single Euro Payment Area) loomine 2010. aastaks on ambitsioonikas ja soovitav eesmärk, mis muudab piiriülesed maksed tõhusamaks ja pakub tarbijatele kindlust. Siiski tuleb arvestada seda, et mõnes liikmesriigis on juba kasutusel tõhusad ja soodsad süsteemid (nagu otsekorraldussüsteem). Euroopa ühtse euromaksete piirkonna loomisel tuleb arvestada kasutajate huvidega ning pakkuda lisaväärtust. Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee koostab praegu eraldi arvamust makseteenuste kohta, milles esitatakse üksikasjalikult komitee seisukohad.

4.3.1.4

Olulise osaluse mõiste läbivaatamine pangandusdirektiivi artikli 16 ja kindlustusdirektiivi artikli 15 läbivaatamise teel on võtmetähtsusega algatus, mis takistab teatud järelevalveasutustel siseturu tasakaalustatud arengu pidurdamist finantssüsteemide ettevaatlikku juhtimist ettekäändeks tuues. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et süsteemi suurem stabiilsus tuleneb pigem selle tõhususe parandamisest kui äriühingute üle teostatava kontrollitegevuste üleandmise piiramisest.

4.3.1.5

Mis puudutab kliiringu- ja arveldussüsteeme, siis regulatiivse raamistiku puudumine on kaasa toonud jätkuvad kõrged kulud ja tõelised kuritarvitused. Piiriülesed arveldus- ja kliiringuinfrastruktuurid on kulukamad ja vähem tõhusad kui siseriiklikud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitaks raamdirektiivi vastuvõtmist, mille eesmärgiks on Euroopa ettevõtjate konkurentsivõime suurendamine ka rahvusvahelisel tasandil. Tõhus ja hästi korraldatud turg meelitab ligi investeeringuid ja kui Euroopa tõesti tahab majanduskasvu ja uute töökohtade loomise eesmärke saavutada, siis vajab ta investeeringuid.

4.3.2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni hinnanguid õigustamatute takistuste suhtes, mis pidurdavad kapitali ja piiriüleste investeeringute vaba liikumise saavutamist täies ulatuses.

4.3.2.2

Komisjoni väljendab kahtlust seoses nn 26. korraldusega finantsteenuste valdkonnas. Teisest küljest on minimaalse ühtlustamise põhimõte tekitanud liiga palju erinevusi. Päritoluriigi põhimõte on olnud Euroopa Liidu siseselt suurepärane liberaliseerimis- ja konkurentsi edendamise vahend. Mida suurem on vastastikune usaldus üksikute liikmesriikide siseriiklike õigusaktide kvaliteedi suhtes, seda rohkem liikmesriigid tulevikus kõnealust põhimõtet tunnustavad. Sellest seisukohast kujutab õigusnormide täielik ühtlustamine endast mainitud usaldusel põhinevate suhete tähtsat katalüsaatorit, ja need suhted omakorda panevad aluse järkjärgulisele ühise kultuuri tekkimisele. See peaks viima finantsteenuste valdkonna lepingute oluliste sätete ühtlustamisele. Komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, et seni ei ole veel esitatud ühtegi tõendit 26. korralduse (tegeliku) kohaldatavuse kohta ja et komisjon peaks igal juhul nimetatud korralduse kohaldamist põhjalikult uurima. Ühes oma varasemas arvamuses sedastab komitee järgmist: “[26. reegel] saab olla lahenduseks alles pärast seda, kui kõigi 25 liikmesriigi seaduste ja lepingute põhjaliku uurimise kaudu on kindlaks tehtud, et paralleelne õigusakt ei riku nende riikide seadusi. Igal juhul on vajalik, et standardimisreeglid ei takistaks uute teenuste pakkumist ega pidurdaks sel moel uuendusi” (4)

4.3.3.1

Hiljuti koostatud arvamuses 2005. aasta juulis avaldatud rohelise raamatu kohta rõhutas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee meetmete kasulikkust avatud investeerimisfondide (UCITS) valdkonnas  (5).“Investeerimisfondid konkureerivad selliste finantstoodetega nagu osakutel põhinev kindlustus, mis on investorite arvates võrreldavad, kuigi neile kohaldatakse hoopis erinevat õigusraamistikku. See võib moonutada investori valikuid, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed asjaomaste investeeringute hinnale ja riskitasemele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvates ei saa kõnealust probleemi lahendada konkurentsi või piirangute vähendamise ega investeerimisfondidele pealesunnitud tagatistega. Selle asemel teeme ettepaneku kohandada standardeid nii, et investeerimisfondide otsese alternatiivina vaadeldavad finantstooted peavad vastama regulatiivsetele nõuetele, mis on võrreldavad sellistele fondidele kehtivate nõuetega.” Tasakaalustamatus fondidele ja investeerimisriskiga kindlustuspoliisidele kohaldatavate nõuete vahel, Euroopa passi (European Passport) vaid osaline väljaarendamine (teatud järelevalveasutuste poolt loodavate takistuste tõttu), kulude, eelkõige väljumiskulude läbipaistvuse puudulikkus ning turu killustatus koos sellega kaasnevate kõrgete kuludega on vaid mõned esile toodud probleemidest. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jälgib murelikult ka seda, kuidas mõnedes liikmesriikides luuakse garanteeritud tootlusega fonde, mille puhul fondivalitseja ei pruugi omada piisavalt kohustuslikke omavahendeid. Selle tagajärjel võib turu eriti ebasoodsa arengu korral tarbijate kaitse osutuda ebapiisavaks. Komitee kutsub komisjoni üles seda puudust kõrvaldama ning kehtestama asjakohased nõuded omakapitali osas ettevõtetele, mis annavad välja garanteeritud tootlusega fonde, ja samuti määrama kindlaks spetsiifilise ja asjakohase järelevalve taseme. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab eriti püüdlusi saavutada tõhusamad avatud investeerimisfondid (UCITS), mis on oluline ka seetõttu, et need moodustavad olulise osa pensionifondiskeemidest ning võivad anda olulise panuse probleemi lahendamisel, millele osutati lühidalt valge raamatu alguses, s.t märkimisväärse pensionidefitsiidi finantseerimisel, mis puudutab suuremat osa Euroopa rahvamajandustest.

4.3.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub komisjoniga selles osas, mis puudutab pangaarvele juurdepääsu olulisust (ja seda mitte ainult majanduslikus mõttes). Kaasaegses majanduses võrdub pangaarve omamine isikule teatava majandusliku kodakondsuse andmisega. Teatud Euroopa Liidu liikmesriikides on kõnealune kodakondsusõigus seadusega tunnustatud ja kohustab finantssüsteemi tagama põhiteenuste kasutamise minimaalse tasu eest. Teistes riikides on ettevõtete teadlikkus selles küsimuses tõusnud ja nad pakuvad pangaarvega seonduvate teenuste “paketti” mõne euro eest kuus.

4.3.3.3

Eesmärk kõrvaldada takistused pangaarvete piiriüleselt kasutamiselt on kiiduväärt ja võib kaasa aidata panga teenustasude vähenemisele. Võimalus avada pangaarve, mida saab kasutada internetipanga vahendusel, annab tõepoolest võimaluse saavutada Euroopa-sisene pangaarvete liikuvuse eesmärk. Siiski tuleb meeles pidada, et mitte kõigil tarbijatel ei ole võimalik kasutada infotehnoloogiaid. Komisjon peaks nende inimeste jaoks, kes tavaliselt kuuluvad ühiskonna kõige kaitsetumatesse rühmadesse, välja pakkuma rahuldava lahenduse. Tuleb rõhutada, et sellele võimalusele saab anda konkreetse vormi vaid järelevalveasutuste tõelise ja konstruktiivse koostöö tihendamine. 26. mail 2006 otsustas komisjon (6) teha ekspertide rühmale ülesandeks analüüsida pangaarvete piiriülese kasutamise küsimust, järgides seega valges raamatus sisalduvaid ettepanekuid.

4.4.1

Komisjoni ambitsioonikas eesmärk anda Euroopale juhtroll ülemaailmsete standardite kehtestamisel on kindlasti tervitatav. Kooskõlas Doha läbirääkimiste vooru soovitustega loodab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee lisaks, et Euroopa annab enamarenenud maadele head eeskuju seeläbi, et pakub vähemarenenud riikidele asjakohast tehnilist ja rahalist abi nii seoses õigusaktidega kui ka sõlmitud kokkulepete ja vastu võetud standarditega. Rahvusvahelise integratsiooni edenemine peab arvesse võtma ka vajadusi nõrgemates majandustes, millel tuleb investeeringuid ligi meelitada. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loodab, et komisjon võtab neid vajadusi teiste kõige arenenuma majandusega maadega läbirääkimisi pidades kohaselt arvesse.

4.4.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee pooldab aktiivselt võitlust, mis on suunatud finantssüsteemide kasutamise vastu kriminaalsetel eesmärkidel, ning toetab komisjoni ja teisi Euroopa institutsioone võitluses igasuguste kuritegevuse ilmingute vastu, mis on tihti muuhulgas seotud rahvusvahelise terrorismiga. Majanduskuritegevus esineb mitmesugusel viisil: äriühingutega seotud ja kaubanduslikud pettused, rahapesu, maksude tasumisest kõrvalehoidumine, korruptsioon. Sageli kasutatakse finantsteenuste kanaleid kuritegelikel eesmärkidel. Komitee kutsub finantsasutusi üles toetama pädevaid ametkondi nii hästi kui võimalik. Viimased peaksid omakorda piisaval määral arvestama finantsasutuste märkustega. Kui finantsasutusi hoitakse kursis järelmeetmetega, mida ametkonnad on võtnud nende poolt kahtlaste tehingute kohta edastatud teabe alusel, on finantsasutused rohkem motiveeritud vajalikke jõupingutusi jätkama ja aktiveerima.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/33

2.1

Käesolevate ettepanekute eesmärgiks on luua seos ühenduse ja tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi süsteemi vahel Euroopa Ühenduse ühinemisel Haagi kokkuleppe Genfi redaktsiooniga. Esimene ettepanek näeb ette Genfi redaktsiooniga ühinemise. Teine ettepanek näeb ette asjaomaste määruste muutmise, et ühinemine jõustada.

2.2

Haagi süsteem põhineb tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppel. Kokkulepe koosneb kolmest eri redaktsioonist: 1934. aasta Londoni redaktsioon, 1960. aasta Haagi redaktsioon ja 1999. aasta Genfi redaktsioon. Nimetatud kolm redaktsiooni on autonoomsed ning nende sisulised sätted kehtivad paralleelselt. Lepinguosalised võivad ühineda nii ainult ühe, kahe kui ka kõigi kolme redaktsiooniga. Nad saavad automaatselt 42 lepinguriiki, sh 12 ELi liikmesriiki (1) ühendava Haagi Liidu liikmeks.

2.3

Kokkuleppega ühinemine võimaldaks Euroopa Ühenduse disaineritel ühekordse taotluse kaudu kaitsta uusi ja originaalseid disainilahendusi ükskõik millises Genfi redaktsiooniga liitunud riigis. See annaks taotlejatele lisavõimaluse oma disainilahenduste kaitsmisel, tagades kaitse nii siseriiklikult, ühenduse tasandil läbi ühenduses registreeritud disainilahenduste kui ka rahvusvahelisel tasandil läbi Haagi süsteemi.

2.4

Tulemuseks oleks lihtsam, majanduslikult tõhusam ja kulusäästlikum süsteem. Haagi süsteemi kohaselt ei ole taotlejad kohustatud esitama dokumentide tõlkeid, maksma eraldi lõivusid erinevate riikide ametitele ja agentuuridele ega jälgima erinevaid tähtaegu siseriiklike taotluste pikendamiseks. Selle asemel esitatakse ühekordne taotlus ühes asukohas ühekordse tasu eest, mis toob kaasa mitmekordsed rahvusvahelised registreeritud disainilahenduste õigused Genfi redaktsiooniga liitunud riikides.

2.5

Andes registreeritud disainilahendustele ühetaolised ning kogu EÜ-s kehtivad individuaalsed monopolid, võimaldab ühenduse disainilahenduste süsteem disaineritel kaitsta uusi ja originaalseid, visuaalse välimuse järgi iseloomustatavaid disainilahendusi. Kuigi registreeritud disainilahenduste õigused eksisteerivad igas liikmesriigis, on ühenduse disainilahendus majanduslikult kasulik ning mugav viis igale Euroopa turul tegutsevale ettevõttele ühtse kaitse tagamiseks kogu ühenduse territooriumil.

2.6

Tänu Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni hallatavale tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise registreerimise Haagi kokkuleppe süsteemile saab ühekordse disainilahenduse taotluse esitamisega ühekordse tasu eest registreerida mitu disainilahendust kokkuleppega ühinenud riikides. Haagi süsteemi võivad kasutada iga kokkuleppe osalise riigi resident, kodanik või selle riigi territooriumil tegutsev ettevõte. Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsioon ei võta praegu vastu riiklike ametite kaudu esitatud taotlusi. Taotluste esitamine otse Ülemaailmsele Intellektuaalomandi Organisatsioonile aitab vältida segadust ja topelttaotlusi ning siseturu ühtlustamisametile enammaksmise võimalust.

2.7

Üheks Haagi süsteemi eeliseks on see, et see lihtsustab disainilahenduste kaitse muutmist ning kaitse aegumisel selle pikendamist.

2.8

Haagi kokkuleppe Genfi redaktsioon jõustus 23. detsembril 2003. Lisaks muudele süsteemi kättesaadavust edendavatele muudatustele võimaldab Genfi redaktsioon valitsustevaheliste organisatsioonide (nagu EÜ) liitumist Haagi süsteemiga. Hetkel on Genfi redaktsiooniga ühinenud 19 riiki, kaasa arvatud Šveits, Singapur ja Türgi. Mitmel liikmesriigil seisab allakirjutamine ja/või ratifitseerimine veel ees.

2.9

Genfi redaktsioon võimaldab taotlusi teha kas ainult inglise või prantsuse keeles, mis on kaheks ametlikuks keeleks.

2.10

Ameerika Ühendriigid ühinevad redaktsiooniga 2006. aasta novembris. Nii ELi kui ka Ameerika Ühendriikide ühinemine peaks innustama teisi suuri kaubanduspartnereid (Hiina, Jaapan, Korea) ühinema kõnealuse redaktsiooniga, võimaldades disainilahenduste registreerimist mitmes märkimisväärses riigis.

2.11

Ettepanek loob seose redaktsiooni kohaselt ühtse riigina käsitletava EÜ ja Haagi süsteemi vahel, suurendades sel viisil selle kasulikkust.

3.1

Ettepanek nõukogu otsuseks (KOM(2005) 687 lõplik) võimaldab EÜ-l ühenduse disainilahenduste süsteemi raames toimida Haagi kokkuleppega liitunud riikide seas ühe riigina. Ühenduse disainilahenduste määruse EÜ/6/2002 muutmine jõustab Genfi redaktsiooniga liitumise.

3.2

Ühenduse kaubamärgi määruse EÜ/40/94 muutmine võimaldab siseturu ühtlustamisametil Alicantes vastu võtta Genfi redaktsiooni alusel registreeritud disainilahenduste lõivusid.

3.3

Õiguslik alus kõnealuste ühenduse määruste muutmiseks on EÜ asutamislepingu artikkel 308.

3.4

Konsulteeritakse Euroopa Parlamendiga. Kõnealuse kahe ettepaneku puhul ei kohaldata kaasotsustamismenetlust.

3.5

Hääletamine nõukogus toimub ühehäälselt.

4.1

Eeldatakse, et käesoleva ettepanekuga ei kaasne lisakulutusi, kuna see puudutab liikmesriikides otsekohaldatavate määruste muutmist.

4.2

Hetkel tuleb disainilahenduste registreerimise eest tasuda lõivud nii taotluse esitamise kui ka pikendamise eest igas riigis, kus taotlus sisse antakse. Üldiselt on tüüpilised siseriiklikud lõivud taotluse esitamise eest alla 100 euro, kuid sellele lisandub rahvusvahelise taotluse esitamise puhul valuuta konverteerimisega kaasnev kulu ning ebamugavus.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/35

1.1

Komisjoni ettepanek hõlmab nõudeid, eeskirju ja menetlusi, mille alusel ettevõtted, ülikoolid, uurimisinstituudid või teised juriidilised isikud võivad saada toetust teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi vahenditest.

1.2

Komitee tervitab suuremat osa väljapakutud reeglistikust ja näeb selles samme paremuse suunas ning ka potentsiaali haldusmenetluste oluliseks lihtsustamiseks. Veel esitamata komisjonisiseste rakenduseeskirjade puhul soovitab komitee (lähtudes lihtsustamispüüdlustest) samuti silmas pidada suuremat ühtlustamist ja rakendamise järjepidevust, seda näiteks rakendatavate kriteeriumite osas.

1.3

Kuna komisjonisiseseid rakenduseeskirju ei ole veel esitatud, siis ei ole veel võimalik anda hinnangut kavandatud eeskirjade mõningatele spetsiifilistele mõjudele. Sellistel juhtudel (nt lisakulude hüvitamisel) soovitab komitee vähemalt esialgu säilitada senised eeskirjad, et hoida ära toetuse saajate võimalikku halvemasse olukorda asetamist.

1.4

Komitee tervitab uusi, vastavatele tegevusvaldkondadele ja toetuse saajatele ette nähtud toetuste piirmäärasid. Komitee tervitab eelkõige ka seda, et eelnimetatu toob endaga kaasa VKEde toetamise paranemise.

1.5

Komitee soovitab kõigi riigi poolt rahastatavate uurimisinstituutide võrdset kohtlemist, sõltumata nende õiguslikust vormist.

1.6

Komitee soovitab anda tulevastele lepingupartneritele enam vabadust lepingutingimuste osas, ent ka vahendite valikul. See puudutab eelkõige lepingupartnerite teadmiste (foreground) ja/või taustteabe (background) kasutusõigusi. Siin tuleks pakkuda võimalusena kasutustasuta kasutusõigusi, ent seda ei tohi kehtestada eranditeta, nagu on välja pakutud teatud juhtudel.

1.7

Täiendavad üksikasjad on toodud neljandas peatükis.

2.1

Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013) (1), lühendatult RP7, käsitlevas ettepanekus esitas komisjon kavandatud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse edendamise eesmärgid, sisu, teemad ning eelarveraamistiku kõnealusel perioodil. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on juba avaldanud arvamused (2) kõnealuse teema kohta, samuti komisjoni ettevalmistavate ja täiendavate ettepanekute kohta ja eelkõige nn eriprogrammide (3) kohta.

2.2

Käesolevas arvamuses käsitletav komisjoni ettepanek hõlmab nüüd ka nõudeid, eeskirju ja menetlusi, mille abil on ettevõtetel, ülikoolidel, uurimiskeskustel või teistel juriidilistel isikutel võimalik osaleda teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmenda raamprogrammi meetmetes, see tähendab saada toetust kõnealuse programmi vahendusel.

2.3

Oluline on siinkohal komisjoni kavatsus lihtsustada teadusuuringute edendamisega seotud haldusmenetlusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seda kavatsust juba tervitanud ja toetanud oma varasemates arvamustes; komitee on ikka ja jälle soovitanud lihtsustada haldusmenetlusi, vähendada sellega seonduvaid kulusid ja suurendada seeläbi Euroopa uurimisprogrammide tõhusust. “Praegune taotluste esitamise ja heakskiidumenetlustega seotud töö- ja rahakulu on liiga suur ja tekitab probleeme teadusasutustes ja tööstusettevõtetes töötavatele kasutajatele. Euroopa teadusprogrammis osalemine, kaasa arvatud taotluse esitamise risk, peab end osalejate jaoks ära tasuma. Eriti puudutab see väiksemaid osalejaid, nagu VKEd või ülikoolide ja teaduskeskuste väiksemad uurimisrühmad” (4). Välja pakutud osalemise eeskirjad peavad niisiis selgelt viima kavandatava lihtsustamiseni.

2.4

Käeolevas arvamuses käsitletav komisjoni ettepanek kirjeldab seega põhilist reeglistikku, mille eesmärk on kasutada ühenduse poolt teadusuuringuteks ja arendustegevuseks eraldatud vahendeid nii mõjusalt, tulemuslikult ja õiglaselt kui võimalik.

2.5

Ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide osalemise kavandatud eeskirjad peavad seega tagama ühtse ja läbipaistva raamistiku seitsmenda raamprogrammi tõhusaks elluviimiseks ja tegema selle kõigi osalejate jaoks lihtsalt kättesaadavaks. Sel viisil toetatakse suurel arvul erinevaid ettevõtteid, uurimiskeskusi ja ülikoole ning antakse osalemisvõimalus ka tegutsejatele ühenduse kõige kaugematelt äärealadelt.

3.1

Komisjoni välja pakutud seitsmendas raamprogrammis osalemise eeskirjade eesmärk on lihtsustamise paljude aspektide elluviimine, tuginedes seejuures kuuendas raamprogrammis (RP6) määratletud põhimõtetele. Käesolevas peatükis võetakse lühidalt kokku mõningad olulised punktid.

3.2

Komisjoni ettepanek hõlmab järgmist: sissejuhatavad sätted, kaudsetes meetmetes osalemise tingimused ja asjaomased menetlused, ühenduse rahaline toetus, tulemuste levitamise ja kasutamise eeskirjad, teadmiste ja taustteabe kasutusõigused ning Euroopa Investeerimispank.

3.3.1

Kaudsetes meetmetes peab osalema vähemalt kolm juriidilist isikut ja nende kõigi asukoht peab olema liikmesriigis või assotsieerunud riigis ning kahe asukoht ei tohi olla ühes ja samas liikmesriigis või assotsieerunud riigis.

3.3.2

Kooskõlastus- ja toetusmeetmete ning teadlaste välja- ja täiendõppe ning karjääri kujundamise meetmete puhul on osalemise miinimumtingimus üks juriidiline isik.

3.3.3

Euroopa Teadusnõukogu raames edendatava “eesliini” teadustegevuse toetamise kaudsete meetmete puhul on osalemise miinimumtingimus liikmesriigis või assotsieerunud riigis asuva juriidilise isiku osalemine.

3.4.1

Teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse valdkonnas võib ühenduse rahaline toetus moodustada kuni 50 % kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.1.1

Avalik-õiguslike asutuste, kesk- ja kõrgharidusasutuste, uurimisinstituutide (5) ja VKEde puhul võib vastav rahaline toetus siiski ulatuda maksimaalselt kuni 75 %-ni kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.2

Tutvustamistegevuse valdkonnas võib ühenduse rahaline toetus moodustada kuni 50 % kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.3

“Eesliini” teadustegevuse meetmete, koordineerimis- ja toetusmeetmete ning teadlaste koolitamise ja karjääri kujundamise meetmete valdkonnas võib ühenduse rahaline toetus moodustada kuni 100 % kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.4

Haldamiseks ja auditeerimiseks ning teisteks tegevusteks, mis ei ole hõlmatud artikli 33 lõigetega 1, 2, ja 3, võib komisjoni rahaline toetus ulatuda maksimaalselt kuni 100 %-ni kõigist abikõlblikest kuludest.

3.4.5

Tippvõrgustike jaoks pakutakse välja eraldi ühekordne summeeritud väljamakse. Ühekordne summeeritud väljamakse määratletakse osalemise eeskirjades kindla põhisummana, mis arvutatakse vastavalt tippvõrgustikega seotud teadlaste arvule ja meetme kestvusele.

—

Eeskirjades on toodud konkursikutse alusel esitatud projektide ettepanekute avaldamise menetlused ning ettepanekute esitamise, hindamise, valiku ja toetuse määramise menetlused.

—

Varasemates raamprogrammides välja töötatud hindamisprotsessi jätkatakse oluliste muudatusteta. Komisjon loob toetuslepingu näidise, milles nähakse ette osalejate õigused ja kohustused ühenduse ja üksteise suhtes.

—

Pakutakse välja kolm toetuse vormi: abikõlblike kulude hüvitamine, ühekordsed summeeritud väljamaksed ja kindlasummaline rahastamine. “Eesliini” teadustegevuse meetmete osas pakub Euroopa Teadusnõukogu välja sobivad rahastamisvahendid.

3.6

Levitamise, kasutamise ja kasutusõiguste (omand, kaitse, avaldamine, levitamine ja kasutamine, uute ja olemasolevate teadmiste ja taustteabe kasutusõigused) osas tuleb säilitada võimalikult suur järjepidevus. Muudatused peavad tagama osalejatele suurema paindlikkuse projekti teostamise ajal. Jätkuvalt säilib võimalus taustteave välja arvata ning määratleda muud tingimused kui need, mis on osalemiseeskirjades kehtestatud. Levitamise ja avaldamise nõuded on muudetud ühtsemaks.

3.7

Nagu ka teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kuuenda raamprogrammi (RP6) puhul, vastutavad konsortsiumis osalejad nendele usaldatud ülesannete täideviimise eest isegi juhul, kui üks osalejatest ei suuda antud ülesandeid täita. Siiski ei jätkata kuuendas raamprogrammis kehtestatud enamiku meetmete osas kehtinud kollektiivse finantsvastutuse põhimõtet. Sõltuvalt Euroopa teadustöö rahastamisest tulenevate riskide hindamisest ühenduse eelarvele, võidakse luua mehhanism finantsriski katmiseks osalejate võimetuse korral hüvitada mis tahes ühendusele võlgnetavad summad. Seepärast nõutakse pangatagatist üksnes neil harvadel juhtudel, kui eelfinantseering on üle 80 % toetusest.

4.1

Lihtsustamine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab äärmiselt olulist lihtsustamise eesmärki, mis puudutab kõiki neid menetlusi, mida komisjon on seni rakendanud või mida komisjon on nõudnud teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajatelt. Komitee käsitleb oma järgnevaid märkusi kui konstruktiivset panust ning on teadlik, et kõnealuse eesmärgi teostamine ei ole üldiste eelarve-eeskirjade ja ka komitee poolt toetatava läbipaistvusnõude valguses lihtne ülesanne. Eriti soovitav oleks valitud katseprojektide puhul katsetada veel täiendavalt lihtsustatud haldusmenetlusi juriidiliste võimaluste piires. Seejuures omandatud kogemused võivad abistada tulevaste meetmete suhtes otsuste tegemisel.

4.1.1

Parendamine. Komitee tunnustab komisjoni pingutusi selle eesmärgi saavutamiseks ja teadusuuringute ühendusepoolseks toetamiseks parimal võimalikul viisil. Sellele vastavalt näeb ta esitatud ettepanekute paljude punktide osas selget paranemist võrreldes praeguste menetluskordadega, nagu näiteks kulude hüvitamise (artiklid 30 ja artikkel 31), samuti toetuse vormide ning ka toetuslepingute, lepingute ja töölevõtu kirjade osas (artiklid 18 ja artikkel 19). Viimaste puhul siiski ainult juhul, kui lihtsustatakse ka makse- ja eelkõige aruandlusviise. Antud kontekstis viitab komitee ka oma varasematele soovitustele lihtsustamise osas (6), mis puudutavad muuhulgas komisjoni nõutud menetluste sisulist ja ajalist kooskõlastamist teiste toetusi eraldavate asutuste või järelvalveorganitega (7).

4.1.2

Ühtlustamine. Lihtsustamise eesmärgile aitavad lisaks kaasa komisjoni poolt rakendatavate või nõutud meetmete (nt kulude kaardistamine või maksejõulisuse kontrollimine) suurema ühtlustamise püüdlused. Ühenduse siseturgu ja ka parandatud õiguskindlust silmas pidades toetab komitee seda täiel määral (8). Kahjuks ei õnnestu täielik ühtlustamine enne, kui erinevate liikmesriikide erinevad toetuste saajad (nt ülikoolid) ei kohalda omalt poolt ühtset või sellega võrdset arvestussüsteemi.

4.2

Täiendavad eeskirjad ja meetmed. Lihtsustamine ja ühtlustamine nõuavad aga komisjonilt täiendavaid meetmeid, mida on esitatud esipanekus vaid nimetatud, nagu näiteks artiklis 16.4: “Komisjon võtab vastu ja avaldab eeskirjad, millega tagatakse pidev kaudsetes meetmetes osalejate olemasolu ja juriidilise staatuse ning nende finantssuutlikkuse kontrollimine.” Kuna neid täiendavaid eeskirju, edaspidi “komisjonisisesed rakenduseeskirjad”, ei ole veel esitatud, siis ei ole mõningatel juhtudel veel võimalik hinnata, millist mõju hakkavad avaldama neile eeskirjadele vastavad komisjoni ettepanekud.

4.2.1

Ühtne tõlgendus ja kriteeriumid. Komitee loodab, et komisjonisiseste rakenduseeskirjade, eelkõige projekte puudutavate õiguslike ja finantssätete ühtne tõlgendamine oleks tagatud kõikides asjaomastes komisjoni talitustes, nii et kõnealused eeskirjad kujutaksid endast täiendavat olulist sammu lihtsustamise ja ühtlustamise suunas ning ei tooks endaga kaasa teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajate asetamist halvemasse olukorda võrreldes seni rakendatud menetluskordadega. Üldiselt soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seal, kus komisjoni kõnealune ettepanek veel tõlgendusvõimalusi jätab, täita need lüngad õiguskindluse huvides komisjonisiseste rakenduseeskirjade täiendavate täpsustustega.

4.2.2

Toetusmeetmed. Komisjoni poolt juba soovitatud või välja pakutud “kasutajatoed” ja “arvelduskojad” peaksid tagama selle, et komisjoni edastatud teave on ühtne ja omavahel kooskõlas. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab seda oluliseks ja kasulikuks meetmeks. Samuti tuleks aga pöörata tähelepanu sellele, et projekti eest vastutav ametnik ( project-officer ) tagaks ühtse lähenemisviisi ka komisjonisiseste menetluste ning vastavate nõuete ja otsuste puhul.

4.2.3

Aruandlus. Nii tuleb näiteks vältida (va hästi põhjendatud erandite puhul) seda, et projekti eest vastutavad ametnikud nõuavad lisaks eeskirjades ette nähtud aruannetele täiendavaid vahearuandeid või et mitmes aruandes tuleb esitada sama teave erineval kujul (9). Niisiis on oluline ka aruandluse ühtlustamine; tähtis on nimelt sisu ja mitte formaalsused.

4.2.4

Vahehindamine ( Midterm-Assessment ). Arvestades seitsmenda raamprogrammi seitsmeaastast kestust, soovitab komitee pärast poole kestvusperioodi möödumist teostada nii programmi kui ka osalemiseeskirjade vahehindamine, et vajadusel oleks võimalik ette võtta nõutavaid kohandusi.

4.2.5

Projekti eest vastutavad ametnikud ( Project-Officers ). Lihtsustamise, ühtlustamise ja üldiselt tõhusate haldusmenetluste oluline eeldus on lisaks see, et projekti eest vastutavatel ametnikel oleksid suurepärased erialateadmised ja nad tunneksid osalejaid (seda ka vajalikku järjepidevust silmas pidades (vt järgmine punkt)). Ei oleks piisav, kui projekti eest vastutavad ametnikud piirduksid puhtalt administratiivse rolliga, ilma erialast ja taustteavet omamata. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee viitab oma korduvatele sellekohastele (10) soovitustele (11).

4.3

Järjepidevus. Kuna igasugune uus muudatus eeskirjades toob endaga kaasa järjepidevuse katkemise koos sellega kaasnevate (hõõrdumis)kadudega, on vaja hoolikalt kaaluda, kas komisjoni välja pakutud muudatustega on ka tegelikult võimalik saavutada tunduvalt paremaid tagajärgi, millega võrreldes nimetatud kaod ei ole kaalukad, või kas tuleks säilitada senine regulatsioon. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et komisjoni ettepanekus tuleks säilitada paljud end tõestanud eeskirjad. Mõne muudatusettepaneku puhul ei ole siiski selge, kas sellega on tegelikult võimalik saavutada parem tulemus võrreldes seni kehtinud eeskirjadega. Siinkohal soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee lähtuda järjepidevusest.

4.4

Ühenduse rahaline toetus — abikõlblikkus ja toetuste vormid. Lähtudes veel lahtistele küsimustele rahuldava selgituse saamisest (nt punkti 4.5 puhul), näeb komitee komisjoni vastavates ettepanekutes ulatuslikke parandusi, mida komitee toetab.

4.4.1

VKE. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab eriti VKEde (12) toetuste piirmäärade (artikkel 33-1, teine lõige) kavandatavat tõstmist 50 %-lt 75 %ni. Komitee näeb selles ka oma varasemate soovituste tulemuslikkust luua rohkem ja paremaid ajendeid VKEde ulatuslikumaks kaasamiseks teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmendasse raamprogrammi ning tõhustada sel viisil ka VKEde ja uurimisinstituutide võrgustike teket (13).

4.4.2

Kõrgkoolid jne. Samuti tervitab komitee seda, et avalike asutuste, kõrgkoolide, keskkoolide ja uurimisinstituutide toetuste piirmäärad peavad tõusma 75 %ni(samuti artikkel 33-1, teine lõige). Komitee soovitab siinkohal struktureerida artikli 33 selgemalt, et oleks võimalik paremini eristada kasumi tootmisele suunatud ja mittetulunduslike huvidega lepingupartnereid.

4.4.3

Personalikulude keskmised määrad. Komitee arvates on lihtsustamist silmas pidades eeliseks võimalus, mille kohaselt saavad osalejad sätestada personalikulude keskmised määrad (artikkel 31-3(a)).

4.4.4

Juhtimiskulud. Vajalikku järjepidevust silmas pidades tervitab komitee ka senist juhtimiskulude 100 %-lise hüvitamise jätkamist. Ettepanek, mille kohaselt peaks senine 7 %-line ülempiir täielikult kaduma, tundub siiski problemaatilisena juhul, kui mõnel teisel viisil ei kehtestata vajalike juhtimiskulude jaoks rangeid määrasid. Õige on küll see, et senine 7 %-line piirmäär osutus just seni nõutud suurte haldus-, kooskõlastuskulude jne tõttu liiga madalaks ning tuleks seetõttu ära kaotada. Teisalt tuleks siiski vältida, et kõikide halduskulude piiramatu hüvitamine viib juhtimiskulude vähendamise asemel nende soovimatu paisumiseni.

4.5

Ülikoolide lisakulud. Vastavalt komisjoni ettepanekule peaks kaduma seni olemas olnud võimalus võtta arvesse ülikoolide või sarnaste uurimisinstituutide puhul 100 % nn lisakuludest või täiendavatest kuludest (Additional Cost) (14). Kuigi selle asemel pakutakse välja teisi arveldusmudeleid, peab komitee kavandatud kaotamist problemaatiliseks. Kõnealustel asutustel puudub reeglina sobiv analüütiline raamatupidamine täiskulude arvestamiseks (Full Cost) (15). Lisaks ei ole komisjoni poolt võimaliku alternatiivina väljapakutud kindlasummaliste väljamaksete (flate-rate) puhul veel võimalik hinnata, kas see mitte ei muuda olukorda selgelt halvemaks, kuna veel ei ole olemas selleks ette nähtud komisjonisiseseid rakenduseeskirju (vt eeltoodut). Seepärast soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee säilitada kõnealustele asutustele (kui neil puudub täiskulude arvestus) praegune lisakulude 100 %-lise hüvitamise kord, seda vähemalt seni, kuni ei ole tagatud, et teised arveldusmudelid (16) ei too endaga kaasa olukorra halvenemist võrreldes senise korraldusega.

4.6

Uurimisinstituutide õiguslik vorm. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et põhiosas riigi poolt rahastatud uurimisinstituute tuleb vaatamata nende õiguslikule vormile kohelda igas suhtes (ja kõikides artiklites, nt artikkel 33-1 ja artikkel 38-2) võrdselt. See tähendab näiteks, et ka eraõiguslikud mittetulunduslikud uurimisinstituudid ja uurimiskeskused, mida põhiosas rahastab riik (17), tuleb võrdsustada avalik-õiguslike instituutidega. Lõpuks on selliste uurimisinstituutide jaoks (liikmesriikide seisukohalt) sobivaima õigusliku vormi valik liikmesriikide õigusloome privileeg ega tohiks mingil juhul viia eristamiseni ühenduse teadusuuringute toetuste jagamisel.

4.7

Intellektuaalomand. Välja pakutud eeskirjade (artiklid 39 kuni 43) puhul tuleks tagada, et Euroopa Liidu maksudest rahastatavate teadusuuringute tulemustel põhinevaid intellektuaalomandi õigusi ei saaks kontrollimatult üle kanda Euroopa Liitu mittekuuluvate välisriikide firmadele.

4.7.1

Open Source-tarkvara. Ühenduselt toetust saanud uurimisprojektide raames välja arendatud tarkvaral on üldiselt praegu võimalus laialdaseks levikuks ja kasutamiseks ning seega potentsiaal sellele järgnevate kommertsversioonide või –teenuste jaoks üksnes siis, kui neid levitatakse kui open source tarkvara. Seepärast tuleks konsortsiumile anda litsentsitingimuste osas võimalikult vabad käed.

4.8

Kasutusõigused. Lepingupartnerite teadmiste (foreground) ja/või taustteave (background) kasutusõiguste (artiklid 48 kuni 52) (18) puhul ei ole tegu lepingupartneri (nt ülikooli või uurimiskeskuse) kõigi teadmiste kasutusõigustega, vaid ainult nende teadmiste kasutusõigustega, mis põhinevad ühisprojektis osaleva(te) organisatsiooniüksus(t)e või rühma(de) tööl või eeltööl ning on teistele osalejatele vajalikud nende töö tegemiseks kaudse meetme raames. Seepärast tervitab komitee artiklit 48, mis võimaldab selgitada antud küsimust iga projekti puhul eraldi ja määrata see lepingupartnerite vahel kindlaks positiivsete ja/või negatiivsete loeteludega  (19). Positiivsete loetelude koostamisega on võimalik lisaks vältida sellise taustteabe olemasolu avalikustamist, mille konfidentsiaalsust on vaja säilitada. Selleks, et mitte viivitada liigselt projekti algusega, oleks siiski mõttekas võimaldada kõnealuste loetelude kindlaksmääramiseks nt kuni 6 kuu pikkune periood alates projekti algusest.

4.9

Teadmiste ja taustteabe kasutustasuta kasutusõigused. Komitee omab kahtlusi eeskirjade suhtes, mis peaksid võimaldama teadmistele ja taustteabele juurdepääsu eranditult ilma kasutustasuta. Komitee soovitab üldiselt tagada projekti osapooltele võimalikult suured vabadused kõige sobivamate kokkulepete sõlmimiseks. Nii võib näiteks osutuda mõttekaks võimaldada ilma kasutustasuta kasutusõigused ka teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajatele.

4.9.1

Taustteave ühe meetme rakendamiseks. Komitee tervitab põhimõtteliselt ettepanekut võimaldada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajatel kasutusõigusi juba olemasolevale taustteabele alati ilma kasutustasuta, kui juurdepääsu on vaja kaudse meetme rakendamiseks. Siiski võib seda liiki välistav korraldus asetada üksikjuhtumitel vastavad teostajad raskustesse. Seepärast soovitab komitee muuta artikli 50-2 viimast lauset (20).

4.9.2

Taustteave uute teadmiste kasutamiseks. Ettepanek võimaldada teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajatel kasutusõigusi juba olemasolevale taustteabele alati ilma kasutustasuta, kui juurdepääsu on vaja teadmiste kasutamiseks, on väga problemaatiline. Taustteabe on teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajad omandanud kas nende omavahendite või eelnevalt toetust eraldanud asutuste vahendite eest või siis vastava liikmesriigi riiklike vahendite eest ning seega on need seotud kohustuste ja tingimustega (21). Juhul kui komisjoni välja pakutud eeskiri võetaks kasutusele, eksisteeriks oht, et just eriti võimekad ja suure oskusteabe potentsiaaliga teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse teostajad ei saa või ei soovi osaleda ning oleks seega osalusest välja arvatud. Seepärast soovitab komitee artikli 51-5 välja jätta või seda muuta (22).

4.9.3

“Eesliini” teadustegevus. Olgugi et “eesliini” teadustegevuse puhul on suurel määral tegemist teadus- ja arendustegevusega alusuuringute valdkonnas, on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et paljudel juhtudel (23) on alusuuringute ja rakendustegevuse vahelised piirid ähmased. Seepärast on ka siin oodata samu, eelpool nimetatud negatiivseid mõjusid. Seda tuleks ilmtingimata vältida ja vastavalt eeskirjades arvesse võtta. Seepärast soovitab komitee artikli 52-1 välja jätta või seda vastavalt muuta (24).

4.9.4

Konkreetsed rühmad. Komisjoni ettepanekus ei määratleta konkreetsete rühmade tööd. Selles määratluses ei tohiks neid mitte mingil juhul ajada segamini ega võrdsustada eesliini teadustegevusega.

4.10

Vahendite vaba valik. Komitee kordab oma soovitust (25), et projekte ei tohiks algusest alates siduda teatud vahenditega, vaid: “[…] et taotlejad peavad suutma kohandada vahendeid vastavalt konkreetse ülesande jaoks vajalikule projektide optimaalsele struktuurile ja suurusele. Ainult nii on võimalik vältida projektide loomist, mille suurus ja struktuur ei vasta mitte optimaalsetele teaduslik-tehnilistele vajadustele, vaid ettenähtud vahenditele. Vahendid peavad vastama teadus- ja arendustegevuse töötingimustele ja eesmärkidele ning mitte mingil juhul vastupidi.” Seni tuleb eelkõige ka edaspidi võimaldada Specific Targeted Research Projects (STREPs) kasutamist, kuna need on eelkõige sobilikud VKEde ja väikeste uurimisrühmade osalemiseks.

4.11

Kollektiivse finantsvastutuse põhimõtte kadumine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab seda, et kavatsetakse kaotada kollektiivse finantsvastutuse põhimõte. Komitee tuletab meelde, et ta juhtis juba oma kuuendat raamprogrammi käsitlevates vastavates soovitustes (26) tähelepanu kollektiivse finantsvastutuse problemaatikale.

4.11.1

Riskifond. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab sellest tulenevalt ka riskifondi loomist võimalike tagastamata jäetavate summade katmiseks, kuhu makstakse väike osa kaudsete meetmete jaoks ette nähtud toetusvahenditest (artikkel 38-1). Igal juhul oleks soovitav, kui komisjon näitaks hanketeate avaldamisel ära, milline on riskihinnangu alusel kindlaks määratava osa vahemik. Komitee tervitab samuti seda, et ettenähtud eraldisest ülejäävad summad hüvitatakse raamprogrammile taas sihtotstarbelise tuluna.

4.11.2

Vabastus. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab siiski vabastada riskifondi maksetest (vastavalt artiklile 38-2) kõik põhiosas riigi poolt rahastatud uurimisinstituudid (27) ja seda vaatamata nende õiguslikule vormile.

4.11.3

Projekti katkestamine. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhib ühtlasi tähelepanu (artiklis 18-4) välja pakutud projektipartnerite tehnilisele kollektiivvastutusele. Komitee arvamuse kohaselt tuleb projekti võimaliku katkestamise otsustamise võimalus jätta ka konsortsiumile, seda juhul, kui projekti jätkamine ei ole teaduslik-tehnilistel põhjustel või vastuvõetamatute rahaliste kulutuste tõttu enam põhjendatud või mõistlik. Artikleid 18-4 ja 18-5 tuleb vastavalt muuta.

4.12

Programmikomiteed. Vastavalt komisjoni ettepanekule tuleks programmikomiteed vabastada toetuse saamiseks esitatud projektide kinnitamise kohustusest. Komitee arvamuse kohaselt tuleks seda teha siiski ainult juhul, kui komisjon järgib projekti valikul ekspertide hääletamistulemusi. Teistel juhtudel, samuti tööprogrammide ja eelarve jaotuse kinnitamisel, peaksid vastutavad programmikomiteed edaspidigi oma nõusoleku andma. Kompromisslahendus võiks olla, et pärast hindamise lõpetamist esitatakse programmikomiteele “pakkumiskutse teostamiskava” (call implementation plan), mida programmikomitee arutab ja mille osas ta võtab vastu formaalse otsuse. See ei tooks kaasa ajalist viivitust, sest programmikomitee ei võtaks enam vastu otsuseid üksikute projektide kohta.

4.13

Toetuslepingud. Toetuslepingute osas oluline artikkel 19-8 lähtub Euroopa teadlaste hartast ja teadlaste töölevõtmise juhendist. Komitee viitab sellele, et kõnealusel hartal on kõigest soovituslik iseloom ja seega ei tohi hartat sel viisil siduvaks muuta. Komitee tuletab lisaks meelde, et ta tervitab paljusid hartas sisalduvaid elemente, ent soovitab samas harta läbi vaadata seoses liigse reguleerimisega ja mõningate määratlemata kriteeriumitega (28).

4.14

Euroopa Investeerimispank. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut (ja vastavaid kavandatud eeskirju) anda Euroopa Investeerimispangale toetust, et katta riske, mis on seotud laenudega, mis toetavad seitsmenda raamprogrammi raames püstitatud teadustöö eesmärke. Kõnealuseid laene tuleks kasutada esmajoones tutvustamistegevuseks (näiteks energiauuringute või kaitseuuringute valdkonnas).

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/41

1.1

EMSK tervitab komisjoni ettepanekuid ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide uute osalemiseeskirjade kohta seitsmenda raamprogrammi (2007–2011) tuumaenergiaalases teadus-, arendus- ja koolitustegevuses ning asjaomaste uurimistulemuste levitamise eeskirjade kohta.

1.2

Ettepanekute eesmärk on lihtsustada ja ratsionaliseerida menetlusi ja meetodeid, et kindlustada 2005. aasta Euroopa Ülemkogudel ja 2006. aasta märtsi Ülemkogul läbivaadatud Lissaboni strateegia elluviimine ning vastata teadusuuringute erinevate osalejate ja lõppkasutajate vajadustele. Samas saab lõpliku hinnangu kõnealustele meetmetele anda alles pärast eeskirjade rakendamise lõppu.

1.3

Komisjoni ettepanekud on kuni III peatükini, viimane kaasa arvatud, peaaegu identsed ettepanekutega, mis tehti teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse seitsmenda raamprogrammi tuumaenergiavälise valdkonna kohta (1), kuigi numeratsioon on teistsugune (2). Seega viitab komitee oma arvamusele kõnealusel teemal ning kordab ja rõhutab selles esitatud märkuseid (3), mis puudutavad hetkel läbivaadatava ettepaneku teksti kuni III peatükini, viimane kaasa arvatud.

1.4

Komitee on seisukohal, et Euroopa termotuumasünteesiprogramm on musternäide ühenduse jõupingutuste ning täielikult koordineeritud tegevuse tõelisest integreerimisest Euroopa termotuumasünteesi arendamise kokkuleppe ja assotsiatsioonilepingute raames.

1.4.1

Kõnealusel programmil on võtmeroll Euroopa Liidu termotuumaenergeetika alastes teadusuuringutes. Programmil on ühenduse jätkuv toetus rahaliste vahendite ja inimkapitali näol ning tänu ITER/DEMO (4) projektile edendab see märkimisväärselt keskkonna säästvat arengut.

1.5

Komitee on veendunud, et tuumaenergia (5), mille baasil toodetakse praegu keskmiselt üks kolmandik Euroopa Liidu elektrienergiast (6), edendab energiavarustuse sõltumatust ja energiajulgeolekut (7) ning Euroopa majanduse arengu jätkusuutlikkust vastavalt Kyoto kokkulepetele. Selle eeltingimus on paremate, tõhusamate ja turvalisemate jäätmekäitlusstandardite rakendamine ning konkurentsivõimelise Euroopa teadus- ja tootmistegevuse arendamine tuumatehnoloogia ja teenuste valdkonnas.

1.6

Komitee peab ühenduse rahastamise taset teaduseuuringute, koolituse, esitlustegevuse, koordineerimise ja toetamise, pädevusvõrgustike ning termotuumaenergeetika alase teadusuuringute valdkonnas asjakohaseks.

1.6.1

EMSK arvates on oluline toetada keskkonnasõbralike ja turvaliste tehnoloogiate uurimist ja rakendamist, võttes arvesse eri liikmesriikide nõudeid ja tingimusi. Selles mõttes pooldab komitee erinevate liikmesriikide otsuse austamist, kes ei näe tuumaenergias lahendust oma tulevase energiavajaduse katmiseks ning arvestavad sellega ka uurimisprogrammides.

1.7

EMSK rõhutab koolitustegevuste ja -programmide rolli teadlaste karjääri arendamisel ning toonitab, et kõnealused tegevused on eriti olulised erasektori, kodanikuühiskonna ja laiema avalikkuse seisukohalt.

1.8

EMSK on seisukohal, et Euratomi seitsmendas raamprogrammis ja selle eriprogrammides osalemiseks on hädavajalik lihtne, üheselt mõistetav, selge ja läbipaistev eeskirjade raamistik. Kõige olulisem on, et eeskirjad annaksid võimalikele osalejatele (eelkõige väiksematele) kindlustunde juurdepääsu, hindamist ja valikut ning kokkulepete sõlmimist ja projektide haldamist käsitlevate põhimõtete ja kriteeriumide osas.

1.8.1

EMSK väljendab kahetsust, et määruse ettepanekus ei arvestata alati kõnealust aspekti, ning on seisukohal, et pärast mõistlikku ajavahemikku peaksid sõltumatud eksperdid nimetatud eeskirjade tõhusust jälgima ja kõnealune hindamisaruanne tuleks esitada nõukogule ja komiteele.

1.9

Komitee leiab, et Euroopa maksumaksjate raha kasutamisele vastutasu tagamiseks on vältimatu uurimistulemuste rakendamine ja levitamine. Seega juhib komitee tähelepanu sellele, et alati tuleb leida sobiv tasakaal ühelt poolt ühenduse huvide ja liikmesriikide seisukohalt oluliste probleemide (k.a kaitse valdkonnas) ning intellektuaalse ja tööstusliku omandi kaitse, ja teiselt poolt sama oluliste riskide vahel, mis kaasnevad teadusliku ja tehnilise teabe ebapiisava levitamisega asjaomases sektoris.

1.9.1

Lisaks arvab komitee, et oluline on laiendada IPR kasutajatoe tegevust. Sellega kindlustatakse õigeaegne ja aktiivne abi toetuslepingute võimalikele osapooltele, kaudsed meetmed teadlaste koolituse ja karjääri arendamise toetamiseks ning konsortsiumikokkulepete ettevalmistamine ja allkirjastamine.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab asjaolu, et kõnealust teemat hakati aegsasti käsitlema, ning on täiesti teadlik oma ainupädevusest Euratomi asutamislepingut puudutavate küsimuste konsulteerimisel. EMSK peab nimetatud pädevusi väga oluliseks, kuna tuumaenergia on ühiskonna jaoks äärmiselt tundlik teema, mille kohta tuleb edastada asjakohast teavet ning mis vajab konsulteerimist.

2.2

Aatomienergiaga seonduvad väga tõsised probleemid, mis puudutavad kodanike osalemist, sellega kaasnevaid ulatuslikke riske ning tuumajäätmete käitlust.

2.2.1

EMSK kutsub üles selgelt väljendama kavatsust täiustada antud valdkonna tegevuse ja ohutuse hindamise mudeleid alaliste teavitamis-, konsulteerimis- ning koolitusmehhanismide abil.

2.2.2

Haldusprotsessi tuleb parandada, et määratleda parimad strateegilised võimalused ning reageerida kodanike hirmudele seoses tuumaenergia kasutamise ning selle pikaajaliste tagajärgedega.

2.3

Komitee on juba väljendanud oma seisukohta (8) haldusmenetluse lihtsustamist (9) ning sellega seotud jõupingutuste vähendamist käsitlevate komisjoni ettepanekute osas, mis esitati 6. aprillil 2005 vastuvõetud otsuse ettepanekutes Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi ja Euratomi seitsmenda raamprogrammi kohta.

2.3.1

Komisjon tõi välja seitse põhimeedet kui olulist edutegurit, mille rakendamine on vajalik seitsmenda raamprogrammi juurdepääsu, selles osalemise ja selle haldusmenetluste lihtsustamiseks. Seoses sellega tõdes EMSK, et “praegune taotluste esitamise ja heakskiidumenetlustega seotud töö- ja rahakulu on liiga suur ja tekitab probleeme teadusasutustes ja tööstusettevõtetes töötavatele kasutajatele. Euroopa teadusprogrammis osalemine, kaasa arvatud taotluse esitamise risk, peab end osalejate jaoks ära tasuma” (10).

2.3.2

Samuti rõhutas EMSK, et oluline on “VKEsid uurimis-, arendus- ja uuendustegevusse veelgi tihedamalt kaasata”, ning seda, et “uute kõrgtehnoloogiliste toodete arendamiseks ja turustamiseks loodud VKEde eduks on eelkõige vajalik ka piisav stardikapital ja riskikapital.” Ning et “...menetluste suurusjärk peab olema siiski realiseeritav ja VKEdele kohane” (11).

2.3.3

Komisjoni teenistused tõid reguleerimismenetluste osas välja järgmised aspektid:

2.4

Lisaks sisaldab praegune määruse ettepanek eelmisega (12) võrreldes mitmeid muutusi, eelkõige järgmistes punktides: ettepaneku eesmärk; määratlused; konfidentsiaalsus; ettepanekute hindamine, valik ja määramine; rahalise toetuse erinevad vormid; kulude hüvitamine; ühenduse toetuse ülemmäärad; konsortsiumi riskid; levitamine, kasutamine ja juurdepääsu õigus; erisätted Euroopa termotuumasünteesi arendamise kokkuleppe ja töötajate liikuvuse kokkuleppe jaoks.

2.4.1

Ettepanek nende lõigete osas, mis ühtivad praeguse ettepaneku ja EÜ seitsmenda raamprogrammi vastava ettepaneku lõigetega (Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse ettevõtete, uurimiskeskuste ja ülikoolide Euroopa Ühenduse seitsmenda raamprogrammi (2007–2013) meetmetes osalemise ning uurimistulemuste levitamise eeskirjad (13)), viitab komitee arvamusele, mis koostatakse viimatimainitud ettepaneku kohta (14).

2.5

Komitee nõustub tuumaenergiaalase teadus- ja koolitustegevuse rahastamisele seatud ülempiiridega. Eelkõige tervitab komitee asjaolu, et komisjoni toetuse ülemmäärad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, avalik-õiguslikele asutustele, haridusasutustele, ülikoolidele ja teadusasutustele tõusevad 50 %-lt 75 %-le (15). Samuti tervitab komitee asjaolu, et koordineerivate ja toetavate meetmete ning teadlaste koolituse ja karjääri kujundamisele suunatud meetmete puhul võib komisjoni toetus ulatuda maksimaalselt kuni 100 %-ni kõigist abikõlblikest kuludest.

2.5.1

Komitee soovitab ka lisada ettepanekule tabeli, milles oleks ära toodud erinevad meetmed ning vastav maksimaalne toetusmäär, samuti võimalus toetuste kombineerimiseks teiste ühenduse abi vormidega (struktuurifondid jne), eriti teadusuuringute infrastruktuuride puhul.

3.1

EMSK arvates on oluline tagada, et Euratomi seitsmendas raamprogrammis ja selle eriprogrammides sisalduvad osalemise eeskirjad moodustaksid lihtsa, üheselt mõistetava, selge ja läbipaistva raamistiku ning et eeskirjad oleksid tõlgitud kõikidesse ühenduse ametlikesse keeltesse. Raamistik peaks looma võimalikele (eelkõige väikestele) osalejatele kindlustunde kättesaadavust, osalemistingimusi, projekti ettepanekute esitamist ja hindamist, toetuse erinevaid vorme, lepingulisi kohustusi, ühenduse kaasrahastamise määrasid ja süsteeme, tööstusliku ja intellektuaalse omandi kaitset ning teadmiste rakendamist ja levitamist puudutavate põhimõtete ja kriteeriumide osas. Lisaks tuleb arvestada termotuumaenergeetika valdkonna erisätteid.

3.1.1

Eelkõige soovitab komitee taas inkorporeerida artiklis 14 nimetatud kaudsete meetmete valiku- ja toetuse määramise kriteeriumid (välja arvatud varem määratud kriteeriumid). Need üldised kriteeriumi on järgmised:

3.2

Komitee on juba väljendanud oma seisukohta ühenduse tuumaenergiaalase raamprogrammi lihtsustamise ja ratsionaliseerimise üldiste küsimuste kohta, seda nii oma arvamustes Euratomi seitsmenda raamprogrammi kohta kui kahte eriprogrammi käsitlevas arvamuses. Kõnealused eriprogrammid hõlmavad tuumaenergiat, kus eriline rõhuasetus on termotuumaenergeetika alastel teadusuuringutel, ning teadusuuringute ühiskeskuse tuumaenergiaalast teadustegevust. Samuti koostab komitee arvamuse komisjoni ettepaneku kohta, mis käsitleb ühenduse väljapoole tuumaenergeetika valdkonda jäävate teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis osalemist (16).

3.3

Euratomi programmi puudutavate eeskirjade osas peab komitee eriti oluliseks taotluste esitamise formaalsuste radikaalsema lihtsustamise vajadust.

3.3.1

Komiteel on hea meel tõdeda, et Euratomi kuuendas raamprogrammis varem sisaldunud ühine vastutus, mis kujutanuks endast olulist takistust väikeste ja keskmise suurusega osalejate (ettevõtted, ülikoolid jne) osalemisele, jäeti praegusest ettepanekust välja. Selle asemel võib komisjon kinni pidada umbes 1 % ühenduse rahalisest toetusest (17), et katta tagasimaksmisele kuuluvaid, kuid osalejate poolt maksmata jäänud summasid (artikkel 37). Euratomi sektoris võib märkimisväärse osa teadustegevusest üle kanda väikestele ja keskmise suurusega osalejatele, kelle osalemist oleks kõnealune eeskiri tõsiselt takistanud.

3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee suhtub ettevaatusega ettepaneku enam kui 50 artiklis sätestatud osalemiseeskirjades tehtavate võimalike erandite suurde arvu. Samuti on arvukalt võimalusi erinevate kriteeriumide ja sätete määratlemiseks iga-aastastes tööprogrammides, eriprogrammides ja projektiettepanekute esitamise kutsetes. Kõnealused erandid puudutavad eelkõige: osalejate arvu ja lisatingimusi (artikkel 11); hindamise, valiku ja toetuse määramise põhimõtteid (artikkel 14, lõige 1); erandeid pakkumismenetluste avaldamises (artikkel 13); hindamiskriteeriume, mille puhul on võimalik määratleda täiendavad erikriteeriumid (artikkel 14, lõige 2); ühenduse rahalist toetust pädevusvõrgustikele (artikkel 34, lõiked 1 ja 3).

3.4.1

Seoses pädevusvõrgustikega on komiteel tõsised kahtlused kindla summa vormis rahastamise osas, sest see võib olla fiktiivne ja täiesti ebareaalne. See võib kahjustada pädevusvõrgustike arengut, mis on vajalikud programmis sätestatud erieesmärkide saavutamiseks.

3.5

Komitee toonitab, et halduse vajalik paindlikkus ning üksikprojektide vajaduste määratlemine ei tohi nõrgendada osalemisnõuete, eelnevalt määratletud hindamis- ja valikukriteeriumide ning kindla rahastamise ja kaasrahastamise selgust, kindlust ja läbipaistvust.

3.6

Komitee on seisukohal, et kui toetuslepingus võimaldatakse teaduskonsortsiumil kasutada pakkumiskutseid teatud tööde tegemiseks või teatud tegevuste laiendamiseks, tuleks pakkumiskutsed avaldada vastavalt komisjoni eeskirjadele, tagamaks maksimaalne läbipaistvus ja juurdepääs teabele.

3.7

EMSK toonitab programmide ja kaudsete teadus-, esitlus-, koordineerimis- ja koolitustegevuste järelevalve- ja kontrollisätete olulisust tuumaenergeetika valdkonnas. Samuti teeb komitee ettepaneku kehtestada kõnealustele tegevustele ning pakkumiskutsete korraldamisele, lepingute hindamisele, valikule ja järelevalvele ning toetatavate projektide auditeerimisele kulutuste ülempiir.Kõnealune kulude ülempiir ei tohiks kogumahus ületada 7-10 % Euratomi seitsmendaks raamprogrammiks ettenähtud koguvahenditest. Eesmärk on kulutada vahendite põhiosa tegelikele prioriteetsetele tegevustele (teadusuuringud, esitlus, koolitus) ning praktiliste, konkreetsete ja turukõlblike tulemuste saavutamisele, mis on ühenduse teadusuuringute raamprogrammi lõppeesmärgid.

3.7.1

Selles kontekstis soovitab EMSK, et IDABC (18) raamistikus säilitatakse järelevalve tulemuste koostamine, arhiveerimine ja haldamine integreeritud andmebaasis.

3.8

Komitee tervitab komisjoni ettepanekut toetuse võimalike vormide osas: abikõlblike kulude hüvitamine kindlasummalise rahastamise või ühekordsete summeeritud väljamaksetena. Siiski leiab komitee, et välja tuleks selgitada sobivaim meetod, võttes muuhulgas arvesse abikõlblike kulude lihtsustamist. Määrusele tuleks lisada erinevate võimaluste loend, mis muudaks selle võimalikele kasutajatele paremini mõistetavaks.

3.9

Komitee soovitab koondada artiklites 32 ja 34 kirjeldatud ühenduse rahalise toetuse erinevad vormid ning lisada need ettepanekule. Kõnealune tabel peaks sisaldama rahastamise ülemmäärasid ning võimalusi nende kombineerimiseks (eriti teadusuuringute infrastruktuuri puhul) struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidest, Euroopa Investeerimispangalt ja Euroopa Investeerimisfondilt saadava toetusega. Seejuures ei tohi unustada JEREMIE algatuse (19) sätteid, mis peaksid lihtsustama väiksemate osalejate osalemist Euratomi seitsmenda raamprogrammi meetmetes.

3.10

Komitee arvates on lisaks omandatud ja eelnevate teadmiste eristamisele ning erandite tegemisele militaarsetes ja julgeolekuga seotud küsimustes vältimatu, et levitamist, kasutamist ning kasutusõigusi käsitlevate pakutud eeskirjade kontekstis laiendataks IPR kasutajatoe tegevust. Sellega kindlustatakse õigeaegne ja aktiivne abi toetuslepingute võimalikele osapooltele (vt artikkel 18, lõiked 5 ja 6 ning artiklid 19 ja 21), kaudsed meetmed teadlaste koolituse ja karjääri arendamise toetamiseks ning selliste konsortsiumikokkulepete ettevalmistamine ja allkirjastamine, mis sätestavad täiendavad eeskirjad tulemuste ja intellektuaalomandi õiguste levitamiseks ja kasutamiseks (artikkel 23).

3.11

Termotuumaenergeetika alaste teadusuuringute osas rõhutas komitee eelmainitud kahes arvamuses kontrollitud termotuumasünteesi puudutavate teadusuuringute, ITERi projekti, ettevalmistava programmi (DEMO) ja plasma hoidmise kontseptsiooni olulisust (20).

3.11.1

EMSK võtab teadmiseks, et ülalmainitud valdkonna ühenduse rahalise toetuse pakutud aastane baasmäär ei tohiks kogu Euratomi seitsmenda raamprogrammi kestel ületada 20 %. Komitee arvates on kõnealune määr vajalik, et liikmesriigid annaksid olulise panuse hästikoordineeritud (vt punkt 1.4) ühenduse programmi, pakkudes asendamatu baasi, toetuspinna ja sisendi ITERi ühisettevõttele ja DEMO-algatusele. Kuigi kõnealune määr võib olla sobiv alguses, on küsitav, kas sellest piisab kogu programmi vältel, et see motiveeriks liikmesriike omalt poolt andma piisavaid ja vajalikke rahalisi vahendeid. Seega soovitab komitee, et ettevaatusabinõuna tõstetakse määr 25 %-ni, mis oleks ikka veel ainult pool või kolmandik (artikli 32 lõige 1) toetusest, mida ühendus muidu annaks. Lisaks sellele on komitee seisukohal, et neid ülempiire tuleks reeglina ka kohaldada.

3.11.2

Seoses ettepanekuga kehtestada toetuse 40 % ülempiiri ühistele eriprojektidele assotsiatsioonilepingute valdkonnas, kusjuures eelisjärjekorras saavad toetust ITER/DEMO algatused ning töötajate liikuvuse kokkuleppe raames korraldatavad algatused, kahtleb komitee, kas pikas perspektiivis on kõnealune määr piisav, et liikmesriigid annaksid soovitud projektidele või meetmetele vajalikud rahalised vahendid. Komitee viitab artikli 52 lõikele 2.

4.1

Komitee peab küsitavaks 1. alajaost (“Konkursikutsed”) sätte väljajätmist, mille kohaselt võidi enne konkursikutset esitada osalemiskutse, mis võimaldab täpselt määratleda ja hinnata meetme eesmärke ja nõudeid. Samuti võimaldab see vältida ebavajalikke halduskulusid, mis tekivad ettepanekute koostamisel, mida ei saa vastu võtta, ning nende esitamisel komisjonile ja sõltumatutele hindajatele valimiseks ja hindamiseks.

4.2

Osalemiskutsetega seoses võiks taotlejatele korraldada teabepäevi, mille abil kaasata võimalikke teaduslikke ja tööstuslikke kasutajaid ulatuslikumalt ühenduse tuumaenergeetika alaste teadusuuringute meetmete määratlemisse.

4.3

EMSK juhib tähelepanu võimalikele ohtudele, mis on seotud teadusliku ja tehnilise teabe ebapiisava levitamisega kõnealuses sektoris. Komitee arvates tuleks siin küll võtta teatavaid ennetusmeetmeid, kuid puudub vajadus valdkonna täielikuks välistamiseks. Praktikas võiks see tähendada ülitäpselt määratletud tehnilise protokolli koostamist teabe sisu ja levitamise meetodite kohta, võttes arvesse ohutuse nõudeid ja usaldusväärsust ning tagades samas suurima võimaliku läbipaistvusse.

4.4

EMSK arvates tuleks tutvustada vajalike tingimuste täitmise ja osalejate õigusliku staatuse kontrollimise korda ning seda laialdaselt levitada. Sarnaselt peaksid kõigile teadusuuringutes osalejatele olema kättesaadavad selged ja üheselt mõistetavad eeskirjad lihtsustatud menetlustest ettepanekute kaheetapilise esitamise ning mõlema etapi hindamiskriteeriumide ja -nõuete kohta.

4.4.1

Kõnealused eeskirjad peaksid olema kättesaadavad mitte ainult hindamisekspertidele, vaid ka projektide esitajatele ning need peaksid põhinema üheselt mõistetavatel ja ühtsetel kriteeriumidel.

4.5

EMSK on seisukohal, et tuumaenergia turvalisuse/usaldusväärsuse alased koolitused ja teabealgatused on vajalikud nii teadlastele kui kodanikuühiskonna esindajatele ja laiale avalikkusele. Lisaks tuleb tugevdada vahendeid ja meetmeid kindlate ja usaldusväärsete mudelite arendamiseks, mille abil oleks võimalik hinnata aatomienergia usaldusväärsust ja turvalisust.

4.6

Uurimistulemuste hindamise, levitamise ning intellektuaalse ja tööstusliku omandi õiguste kaitse osas tuleks rakendada eeskirju ja kaitseabinõusid, mis sisalduvad määruse ettepanekus, toetuslepingutes, konsortsiumilepingutes, Euratomi lepingu artiklis 24 ja teistes sätetes  (21), assotsiatsioonilepingutes, Euroopa termotuumasünteesi arendamise kokkuleppes, ITERi projektiks ettenähtud Euroopa ühisettevõtte ning asjaomastes rahvusvahelistes kokkulepetes ning ka mitmepoolsetes kokkulepetes, nagu töötajate liikuvuse kokkulepe. Lisaks leiab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et võimalikult ulatuslikult tuleks levitada ka muudetud IPR-Euratomi juhist taotluse esitajatele, milles tuuakse selgelt ja avatult välja võimalike osalejate kohustused ja neile avanevad võimalused Euratomi seitsmenda raamprogrammi raames teostatava teadus-, esitlus-, koolitus- ja arendustegevuse valdkonnas.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/46

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab ettepanekut laiendada määruse nr 1/2003 (1) konkurentsialaseid menetluseeskirju trampteenuste ja kabotaaži sektoritele. Komitee on rahul komisjoni ja laevandustööstuse jätkuvate aruteludega seoses artiklite 81 ja 82 kohaldamisega trampteenustele. Kuna trampteenuste sektoris puuduvad kaebused ja õiguslikud pretsedendid, on vaja rohkem teavet kõnealuse sektori toimimise ja kokkulepete kohta. Seetõttu tervitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni algatust käivitada uurimus trampteenuste sektori majanduslike ja õiguslike põhijoonte kohta. Õiguskindluse huvides soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjonil anda suuniseid (enne määruse nr 1/2003 väljajätmise tühistamist) eri liiki koostöölepingute isehindamise kohta trampteenuste sektoris, seda nende vastavuse osas Euroopa Liidu konkurentsieeskirjadele.

1.2

Seoses liinilaevandussektoriga märgib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ära komisjoni ettepaneku tunnistada kehtetuks liinilaevanduskonverentside grupierand EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjadest, kuna neli EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kumulatiivset tingimust ei ole täidetud. Komisjon on seisukohal, et kehtetuks tunnistamine toob kaasa madalamad veokulud, säilitades samas usaldusväärsed teenused kõigil kaubateedel, ning tugevdab Euroopa tööstuse konkurentsivõimet. Komitee jääb äraootavale seisukohale, et näha, kas grupierandi kehtetuks tunnistamisel on jätkusuutlik mõju.

1.3

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil võtta liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamisel lisaks konkurentsiteguritele arvesse ka ohutuse aspekti (laevaliikluse kvaliteedi langus seoses Euroopa Liidu lipu alt lahkumisega).

1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil võtta liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamisel lisaks konkurentsiteguritele arvesse ka inimressursside aspekti (mõju Euroopa meremeeste tööhõivele).

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära komisjoni kavatsuse avaldada asjakohased suunised konkurentsi kohta merendussektoris, et aidata sujuvalt üle minna täielikule konkurentsile. Komisjon kavatseb suunised teatavaks teha 2007. aasta lõpuks. Enne suuniste teatavakstegemist avaldab komisjon septembris 2006 suuniste koostamise vaheetapina töödokumendi liinilaevanduse kohta. Komitee kutsub komisjoni üles koostama suunised tihedas kontaktis asjaomaste sidusrühmadega ning teavitama vastavalt asjakohaseid ELi institutsioone.

1.6

Komisjoni ettepanek on 2003. aastal alanud läbivaatamisprotsessi tulemus, mis hõlmas kõiki asjaomaseid ELi institutsioone ja sidusrühmi. Komisjon tellis ka kolm uurimust sõltumatutelt konsultantidelt, kes tegelesid grupierandi kehtetuks tunnistamise tagajärgedega ning kelle järeldused avaldati konkurentsivõime peadirektoraadi kodulehel.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära ka tõsiasja, et komisjoni ettepanek liinilaevanduse grupierandi kehtetuks tunnistamise kohta põhineb ainult EÜ asutamislepingu artiklil 83 (konkurentsieeskirjad), samas kui määruse nr 4056/86 õiguslikuks aluseks olid nii EÜ asutamislepingu artikkel 83 (konkurentsieeskirjad) kui artikli 80 lõige 2 (transpordipoliitika). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks saada Euroopa Kohtult ja Euroopa Parlamendi õigusteenistuselt teavet selle kohta, kas transpordiküsimused on konkurentsiküsimustega ühendatud ning kas viimane jääb kahese õigusliku aluse osas oma eelmises arvamuses esitatud seisukoha juurde (2).

1.8

Oletades, et tulevikus võivad tekkida kollisioonid seoses teiste jurisdiktsioonide õiguslike vahenditega, soovitab komitee komisjonil töötada välja mehhanism kõnealuste probleemide lahendamiseks. Kõnealune nõupidamismehhanism vähendaks pingeid ja aitaks leida rahvusvahelisel tasandil kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi.

1.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära, et komisjon tunnistab, et konkurentsõigust ei rakendata maailma kõigis jurisdiktsioonides ühtmoodi ning et on olemas lahknevused. Komisjon tunnistab ka, et rahvusvahelisel koostööl konkurentsiõiguse täitevasutuste vahel on kasvav tähtsus.

1.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab tõsiasja, et komisjon järgib kahest poliitikat — ühelt poolt arendatakse suuremat kahepoolset koostööd Euroopa Liidu peamiste kaubanduspartneritega ning teiselt poolt uuritakse võimalusi mitmepoolse koostöö laiendamiseks konkurentsi valdkonnas. Seetõttu julgustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni kiirendama jõupingutusi tagamaks, et selline koostöö ja dialoog aitavad tuvastada määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisest tingitud võimalikud probleemid Euroopa Liidus ning lahendada need konstruktiivsel viisil, austades mõlema poole õigussüsteemi eripärasid. Erinevate riikide järjepidevus liinilaevandusteenuste käsitlemisel on rahvusvahelises kaubavahetuses eluliselt tähtis.

1.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles võtma merendussektori konkurentsisuuniste koostamisel arvesse komisjoni ja selle peamiste kaubanduspartnerite vahelise dialoogi ja koostöö tulemusi.

1.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab asjaolu, et komisjoni ettepaneku seletuskirjas viidatakse järgmistele elementidele, ning jääb seisukoha juurde, et neid tuleb merendussektori konkurentsisuuniste koostamisel arvesse võtta:

1.13

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et komisjon peaks määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisel võtma arvesse ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huve. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad Euroopa Liidu majanduse selgroo ning neil on oluline roll uuendatud Lissaboni strateegia kontekstis. Turud peaksid olema jätkuvalt avatud praegusele ja potentsiaalsele konkurentsile, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega liinilaevanduse operaatoritele.

1.14

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jääb seisukohale, et kuigi konsolideerimisel võib olla positiivne mõju Euroopa Liidu tööstusele (suurem tõhusus, mastaabisääst, väiksemad kulud), tuleb tähelepanelikult jälgida, et määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamise tagajärjel tekkida võiva konsolideerimise tagajärjel ei väheneks asjaomastel turgudel osalejate arv, st ei väheneks konkurents.

1.15

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub kahte Euroopa tasandi huvitatud osapoolt– lastivedajaid ja lastisaatjaid — osalema uue korralduse raames vastastikust huvi pakkuvate ja oluliste küsimuste aruteludes.

2.1.1

Mereveoteenused on Euroopa Liidu majanduse arengu võti, moodustades 90 % välis- ja 43 % ELi sisesest kaubandusest. Meretransport on olnud juba antiikajast rahvusvaheline ja ülemaailmne tegevus. Põhimõtteliselt võib meretranspordis eristada kahte liiki teenuseid: liinilaevade ja tramplaevade osutatavad teenused (tegutsevad vastavalt merede busside ja taksodena). ELi laevastik moodustab 25 % maailma laevastikust; sealjuures kuulub 40 % maailma laevastikust Euroopa Liidu laevaomanikele. Teine 40 % maailma laevastikust kuulub Vaikse ookeani riikidele. Euroopa Liidu laevandus ja selle kliendid (prahtijad/lastisaatjad) tegutsevad tiheda konkurentsiga välisriikide ja Euroopa turgudel.

2.1.2

Määrusega nr 4056/86 nähakse ette üksikasjalikud eeskirjad konkurentsieeskirjade (asutamislepingu artiklid 81 ja 82) rakendamiseks ühenduse sadamatest lahkuvate ja sadamatesse sisenevate liinilaevade osutatavatele teenustele. Trampteenused siiski määruse nr 4056/86 kohaldamisalasse ei kuulu. Algselt oli määrusel kaks ülesannet. See sisaldas menetlussätteid EÜ konkurentsieeskirjade jõustamiseks mereveosektoris. Nimetatud ülesanne muutus ülearuseks pärast 1. maid 2004, kui meretranspordi suhtes hakati kohaldama määruse nr 1/2003 üldisi konkurentsi rakenduseeskirju. Siiski ei kehti määrus nr 1/2003 rahvusvahelistele tramp- ja kabotaažiteenustele. Teiseks nähakse määruses nr 4056/86 ette merendussektori teatavad sisulised konkurentsi erisätted, nimelt liinilaevanduskonverentside grupierand, mis võimaldab neil teatavatel tingimustel määrata kindlaks hinnad ja reguleerida veomahtu.

2.2.1

Liinilaevanduse turg on pärast määruse nr 4056/86 vastuvõtmist märkimisväärselt muutunud. Konteinervedude jätkuv kasv on suurendanud kärgkonteinerilaevade arvu ja suurust ning vastusena muutustele ülemaailmsetes kaubandusmustrites pööratakse järjest rohkem tähelepanu ülemaailmsetele liinivõrgustikele. See on aidanud kaasa uue töökorralduse populaarsuse kasvule, laevanduskonverentside olulisuse vähenemisele ning nende võimsuse märkimisväärsele suurenemisele, kes konverentsidesse ei kuulu. Mujal maailmas, nt USAs, on 1999. aastal kehtima hakanud ookeanilaevanduse reformi seadus (Ocean Shipping Reform Act — OSRA) muutnud USA turgusid teenindavate konverentside eeskirju, lubades konfidentsiaalseid teenuslepinguid. Tänapäeval tegutsevad liinilaevad peamiselt ida-lääne ja põhja-lõuna kaubandusteedel, samas kui väikesed ja keskmise suurusega laevad tegutsevad peamiselt põhja-lõuna kaubandusteedel ja Euroopa lähisõidus.

2.2.2

Liinilaevanduskonverentside toimimisjuhend (UNCTAD) oli algselt mõeldud liinilaevanduskonverentside süsteemi reguleerimiseks arenenud riikide ja arengumaade vahelises kaubanduses (3). Kolmteist Euroopa Liidu liikmesriiki ja Norra on toimimisjuhendi ratifitseerinud, selle heaks kiitnud või sellega ühinenud ning Malta on selle allkirjastanud, kuid mitte ratifitseerinud. Kõnealusele toimimisjuhendile (4) viidatakse mitmes ELi kokkuleppes kolmandate riikidega ja ühenduse õigustikus (määrused nr 954/79, 4055/86, 4056/86, 4058/86). Vaatamata selle üleliigsusele süvamere kaubandusliinide puhul, kehtib UNCTAD toimimisjuhend juriidilises mõttes ikka veel.

2.2.3

Veoteenuste kasutajad (lastisaatjad ja ekspediitorid) on pidevalt seadnud kahtluse alla konverentsisüsteemi, mis nende arvates ei paku nende vajadustele vastavaid piisavaid, tõhusaid ja usaldusväärseid teenuseid. Euroopa Laevasaatjate Nõukogu (5) on arvamusel, et eelkõige võimaldaks laevanduskonverentside grupierandi kaotamine paremaid logistilistele lahendustele keskenduvaid kliendi-teenusepakkuja partnerlusi, mis aitavad Euroopa Liidu ettevõtetel konkureerida rahvusvahelisel tasandil. Kui vähendataks Euroopa Liidu sadamatesse saabuvate toodete maksumäärasid, saaksid ka tarbijad veidi madalamatest hindadest kasu. Laevaomanikud on vastupidiselt arvamusel, et liinilaevanduskonverentsid on aidanud kaasa teenuse stabiilsuse saavutamisele ning et konverentside süsteem on võimaldanud neil nii ülemaailmsel kui piirkondlikul tasandil toime tulla enamike turgude tasakaalustamatusega (tingitud hooajast, geograafilistest või ilmastikutingimustest). Ülemaailmselt tegutsevad lastivedajad (Euroopa Liinilaevanduse Ühingu (6) liikmed) ja Euroopa Laevasaatjate Nõukogu on astunud dialoogi komisjoniga, et aidata kaasa ELi konkurentsieeskirjadega kooskõlas oleva alternatiivse süsteemi väljaarendamisele.

2.2.4

2003. aastal algatas komisjon määruse nr 4056/86 läbivaatamise, mille eesmärk oli välja selgitada, kas usaldusväärseid liinimerendusteenuseid oleks võimalik saavutada vähem piiravate meetmetega kui horisontaalne hindade kindlaksmääramine ja veomahu reguleerimine. Seetõttu avaldas komisjon märtsis 2003 nõuandva dokumendi ning korraldas detsembris 2003 avaliku arutelu asjaomaste sidusrühmadega. Lisaks avaldas komisjon juunis 2004 töödokumendi ning oktoobris 2004 valge raamatu, millele järgnesid laiaulatuslikud konsultatsioonid huvitatud sidusrühmadega. Euroopa Parlament (7) ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (8) esitasid oma arvamused valge raamatu kohta vastavalt 1. detsembril 2005 ja 16. detsembril 2004 ning mõlemad jõudsid järeldusele, et kehtetuks tunnistamisele tuleks eelistada dokumendi läbivaatamist. Detsembris 2005 avaldas komisjon lõpuks määruse ettepaneku, millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 4056/86.

2.3.1

Kuigi ligi 80 % kogu ülemaailmsest kuiva ja vedela puistlasti mereveost toimub trampteenusena, on see suur sektor enamiku jaoks tundmatu maa. Tramplaevanduse põhijooned on: ülemaailmselt konkurentsivõimeline turg, mis on lähedal täiuslikule konkurentsimudelile, muutlik ja ennustamatu nõudlus, palju väikeettevõtteid, ülemaailmsed tarbimismustrid, lihtne turulepääs ja turult lahkumine, äärmine kulutõhusus, turuarengute ja lastisaatjate vajadustega kohanemise võime. Trampteenuste turg on väga killustunud ning üldiselt on prahtijad ja lastisaatjad selle toimimisega rahul, suuri probleeme ei ole esinenud ei rahvusvaheliste ega ELi konkurentsieeskirjade osas. Kaebuste puudumine kõnealuse sektori kohta tõendab omakorda, et seal valitseb tihe konkurents ja sektori olukord on rahuldav. Eespool nimetatud põhjustel on määruses nr 4056/86 sätestatud, et seda ei kohaldata tramplaevanduse teenuste suhtes. EÜ asutamislepingu artiklid 81–82 kehtivad kõnealusele sektorile vahetult. Lisaks ei kohaldata määrust nr 1/2003 (konkurentsialased menetluseeskirjad) rahvusvahelistele trampteenustele (ega kabotaažile).

2.4.1

Euroopa Komisjon on teinud järelduse, et arvestades alates 1986. aastast turul ja tööstuses toimunud struktuurimuutusi, ei ole täidetud neli EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kumulatiivset tingimust, mis lubavad liinilaevanduskonverentside grupierandit. Seetõttu on komisjon teinud ettepaneku tunnistada tervikuna kehtetuks määrus nr 4056/86 ning eelkõige liinilaevanduskonverentside grupierand (artiklid 3–8, 13 ja 26). Kooskõlas EÜ üldpoliitikaga tunnistatakse kehtetuks ka teatavad tarbetuks peetavad sätted, et vähendada ühenduse õigusaktide arvu (artiklid 2 ja 9). Komisjon on seisukohal, et selline kehtetuks tunnistamine toob kaasa madalamad veokulud, säilitades samas usaldusväärsed teenused kõigil kaubateedel ja tugevdades Euroopa tööstuse konkurentsivõimet.

2.4.2

Enne liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamist kavatseb komisjon avaldada suunised konkurentsi kohta merendussektoris, et aidata sujuvalt üle minna täielikule konkurentsile. Komisjon kavatseb kõnealused suunised teatavaks teha 2007. aasta lõpuks. Enne suuniste teatavakstegemist avaldab komisjon septembris 2006 suuniste koostamise vaheetapina töödokumendi liinilaevanduse kohta.

2.4.3

Komisjoni ettepanekus tunnistada kehtetuks määrus nr 4056/86 tehakse ka ettepanek muuta määrust nr 1/2003, et hõlmata rahvusvahelised trampteenused ja kabotaaž kõnealuse määruse kohaldamisalasse.

3.1

Komitee arvab, et kõnealune teema väärib tasakaalustatud lähenemist, milles võetaks arvesse järgmisi tegureid: konkurentsist tulenevaid konkurentsivõime eeliseid Euroopa Liidu tööstusele, muutuvaid ülemaailmseid kaubandusmustreid ja nende mõju transporditeenuste osutamisele, rahvusvahelise transpordi mõjusid Euroopa Liidu tähtsamatele kaubanduspartneritele ja arengumaadele, ülemaailmsete lastisaatjate ja lastivedajate arvamusi ning väikeste ja keskmise suurusega lastisaatjate ja lastivedajate arvamusi.

3.2.1

Trampteenuseid osutatakse ülemaailmsel turul ideaalse konkurentsi tingimustes. Trampteenuste sektori ainulaadsus, mida tunnustavad nii praktikud kui akadeemikud, leidis kajastust ka Euroopa Liidu poolt määruses nr 4056/86. Komitee mõistab vajadust allutada kõnealune sektor määruse nr 1/2003 konkurentsieeskirjade menetlussätetele ja seega kiidab ettepanekus sisalduva lähenemise heaks. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni algatust käivitada uurimus trampteenuste sektori majanduslike ja õiguslike põhijoonte kohta. Õiguskindluse huvides soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjonil anda suuniseid (enne määruse 1/2003 väljajätmise tühistamist) trampteenuste sektori eri liiki koostöölepingute isehindamise kohta, seda nende vastavuse osas ELi konkurentsieeskirjadele. Kaebuste ja õiguslike pretsedentide puudumine trampteenuste sektoris tõestab selle suutlikkust toimida ideaalse konkurentsi tingimustes. Et luua õiguslikke mõõdupuusid isehindamise läbiviimiseks vastavalt EÜ konkurentsieeskirjadele, on vaja rohkem teavet kõnealuse sektori toimimise ja kokkulepete kohta. Komitee on samuti rahul komisjoni ja laevandustööstuse jätkuvate aruteludega seoses artiklite 81 ja 82 kohaldamisega trampteenustele.

3.2.2

Seoses merekabotaažiga on komitee ettepanekus kirjeldatud käsitlusega nõus, st pooldab, et kabotaaž allutataks määruse nr 1/2003 menetluskorrale. Suur enamus kõnealuse sektori lepinguid ei puudutaks Euroopa Liidu sisest kaubandust ega tekitaks konkurentsile mingeid piiranguid.

3.2.3

Seepärast nõustub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni lähenemisega trampteenuste ja kabotaaži käsitlemisele tulevikus.

3.3.1

Seoses liinilaevandussektoriga märgib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ära komisjoni ettepaneku tühistada liinilaevanduskonverentside grupierand EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjadest, kuna neli EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 4 kumulatiivset tingimust ei ole täidetud. Komisjon on seisukohal, et selline kehtetuks tunnistamine toob kaasa madalamad veokulud, säilitades samas usaldusväärsed teenused kõigil kaubateedel ja tugevdades Euroopa tööstuse konkurentsivõimet. Komitee jääb äraootavale seisukohale, et näha, kas grupierandi kehtetuks tunnistamisel on jätkusuutlik mõju.

3.3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära komisjoni kavatsuse avaldada asjakohased suunised konkurentsi kohta merendussektoris, et aidata sujuvalt üle minna täielikule konkurentsile. Komitee kutsub komisjoni üles koostama suunised tihedas kontaktis asjaomaste sidusrühmadega ning teavitama vastavalt asjakohaseid ELi institutsioone.

3.3.3

Komisjoni ettepanek on 2003. aastal alanud läbivaatamisprotsessi tulemus, mis hõlmas kõiki asjaomaseid ELi institutsioone ja sidusrühmi. Komisjon tellis ka kolm uurimust sõltumatutelt konsultantidelt, kes tegelesid grupierandi kehtetuks tunnistamise tagajärgedega ning kelle järeldused avaldati konkurentsivõime peadirektoraadi kodulehel.

3.3.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära ka tõsiasja, et komisjoni ettepanek liinilaevanduse grupierandi kohta põhineb ainult EÜ asutamislepingu artiklil 83 (konkurentsieeskirjad), samas kui määruse nr 4056/86 õiguslikuks aluseks olid nii EÜ asutamislepingu artikkel 83 (konkurentsieeskirjad) kui artikli 80 lõige 2 (transpordipoliitika).

3.3.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib ära, et komisjon tunnistab, et konkurentsiseadust ei rakendata maailma kõigis jurisdiktsioonides ühtmoodi ning et on olemas lahknevused. Komisjon tunnistab ka, et rahvusvahelisel koostööl konkurentsiõiguse täitevasutuste vahel on kasvav tähtsus.

3.3.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab tõsiasja, et komisjon järgib kahest poliitikat — ühelt poolt arendatakse suuremat kahepoolset koostööd Euroopa Liidu peamiste kaubanduspartneritega ning teiselt poolt uuritakse võimalusi mitmepoolse koostöö laiendamiseks konkurentsi valdkonnas. Seetõttu julgustab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee komisjoni kiirendama jõupingutusi tagamaks, et selline koostöö ja dialoog aitavad tuvastada määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisest tingitud võimalikud probleemid Euroopa Liidus ning lahendada need konstruktiivsel viisil, austades nii mõlema poole õigussüsteemi eripärasid. Erinevate riikide järjepidevus liinilaevandusteenuste käsitlemisel on rahvusvahelises kaubavahetuses eluliselt tähtis.

3.3.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub komisjoni üles võtma merendussektori konkurentsieeskirjade koostamisel arvesse komisjoni ja selle peamiste kaubanduspartnerite vahelise dialoogi ja koostöö tulemusi.

3.3.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnustab asjaolu, et komisjoni ettepaneku seletuskirjas viidatakse järgmistele elementidele ning arvab, et neid tuleb merendussektori konkurentsisuuniste koostamisel arvesse võtta:

3.3.9

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil võtta liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamisel lisaks konkurentsiteguritele arvesse ka inimressursside aspekti (mõju Euroopa meremeeste tööhõivele). Komitee kutsub samuti komisjoni üles hindama kõnealuse mõju ulatust, seda eelkõige Meretranspordi Valdkondliku Sotsiaaldialoogi Komiteega konsulteerimise teel.

3.3.10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab komisjonil võtta liinilaevanduskonverentside grupierandi kehtetuks tunnistamisel lisaks konkurentsiteguritele arvesse ka ohutuse aspekti (laevaliikluse kvaliteedi langus seoses Euroopa Liidu lipu alt lahkumisega).

3.3.11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et komisjon peaks määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamisel võtma arvesse ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete huve. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad Euroopa Liidu majanduse selgroo ning neil on oluline roll uuendatud Lissaboni strateegia kontekstis. Turud peaksid olema jätkuvalt avatud praegusele ja potentsiaalsele konkurentsile, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega liinilaevanduse operaatoritele ja lastisaatjatele.

3.3.12

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jääb seisukohale, et kuigi konsolideerimisel võib olla positiivne mõju Euroopa Liidu tööstusele (suurem tõhusus, mastaabisääst, väiksemad kulud), tuleb tähelepanelikult jälgida, et määruse nr 4056/86 kehtetuks tunnistamise tagajärjel tekkida võiva konsolideerimise tagajärjel ei väheneks asjaomastel turgudel osalejate arv, st ei väheneks konkurents.

3.3.13

Uut korda silmas pidades kutsub komitee kaht Euroopa tasandi huvitatud osapoolt –lastisaatjaid ja lastivedajaid — üles alustama dialoogi ühist huvi pakkuvates ja tähtsust omavates küsimustes.

4.1.1

Komitee märgib, et määrusel nr 4056/86 oli kahene õiguslik alus (artikli 80 lõige 2 ja artiklid 81-82 ja 83 viitavad vastavalt transpordipoliitikale ja konkurentsile, kusjuures ettepanekus on neist säilitatud ainult üks (artiklid 81-82). Komitee märgib samuti, et nõukogu õigusteenistus järgib üht õiguslikku alust. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks saada Euroopa Parlamendi õigusteenistuselt teavet selle kohta, kas transpordiküsimused on konkurentsiküsimustega ühendatud ning kas õigusteenistus jääb kahese õigusliku aluse osas oma eelmises arvamuses (detsember 2005) esitatud seisukoha juurde.

4.2.1

Komisjon teeb ettepaneku tunnistada kehtetuks määruse nr 4056/86 artikkel 9, kuna ei leia, et liinilaevanduse grupierandi kehtetuks tunnistamine tekitaks kollisiooniohu rahvusvahelise õigusega. Komisjoni põhjendus on, et kõnealune kollisioon tekiks vaid siis, kui üks jurisdiktsioon keelab seda, mida teine jurisdiktsioon nõuab. Komisjon ei tea ühtegi õigussüsteemi, milles oleks kehtestatud liinilaevanduse operaatoritele selline kohustus.

4.2.2

Oletades, et tulevikus võivad tekkida kollisioonid seoses teiste jurisdiktsioonide õiguslike vahenditega, soovitab komitee komisjonil lisada suunistesse säte kõnealuste probleemide lahendamiseks. Konsultatsioone puudutava sätte lisamine vähendaks pingeid ja aitaks leida rahvusvahelisel tasandil kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/51

1.1

Salongitöötajatel peab olema pädeva asutuse poolt väljastatud tunnistus või tegevusluba, tagamaks nende funktsioonidele (ohutus, julgeolek, tervishoiuaspektid, reisijate teenindamine jne) vastavat pädevust, samuti tehnilist kvalifikatsiooni vastavalt õhusõiduki tüübile, mille pardal nad peavad töötama.

1.2

Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) peab hoolikalt järele kaaluma, enne kui annab seadmete tarnijatele loa kiita komponentide kujundus heaks ilma EASA või õhusõidukite tootjatega konsulteerimata.

1.3

Väljaspool Euroopat asuvad lennuettevõtjad peavad saama EASA heakskiidu, enne kui neil lubatakse siseneda Euroopa Liidu õhuruumi või lennata üle selle.

1.4

Õigus kehtestada eeskirju peaks olema ainult ühel organil ja see peaks olema EASA — see peaks võimaldama edaspidi lennuväljaeeskirju ühtlustada ning peaks vältima võimalikult suures ulatuses ELi ja ELi-väliste lennujaamade vahelise konkurentsi moonutamist. EASAt tuleks tugevdada ja anda talle rohkem volitusi, analoogiliselt Euroopa tsiviillennunduskonverentsile (ECAC).

1.5

EASA peaks kaaluma, kuidas kõnealune sektor võib parimal moel kaitsta sidevahendite, andmeside ja pardal asuvate lennuelektroonikasüsteemide (nt kaasaskantavate lennuinfoseadmete (EFB)) ohutust ja terviklikkust lubamatu sissetungi ja võltsimise eest.

1.6

EASA peab tagama, et kergete äriotstarbeliste reaktiivlennukite (LBJ-d) laadsete õhusõidukite edasist arengut reguleeritakse, tagamaks et omanikel ja lenduritel oleks enne lennutegevuse alustamist läbitud piisavalt lennutunde. LBJ-de lennulagi on 25 000 jalga ja kõnealused õhusõidukid peaksid seetõttu vastama suuremate äriotstarbeliste reaktiivlennukite hooldusnormidele.

1.7

EASA-l peavad vajalikud protokollid olema sisse seatud enne, kui ta hakkab kaaluma mehitamata õhusõidukite (UAV) lendude heakskiitmist väljaspool eraldatud õhuruumi.

1.8

Meeskondadele tuleks korraldada pistelisi narko- ja alkoholikontrolle.

1.9

EASA peaks ka tagama, et siseriiklikud järelevalveasutused on selle töö jaoks vajalikud pädevused ning et neil on piisavalt personali ja finantsvahendeid.

1.10

EASA peaks läbi viima üksikasjaliku teadusliku uurimuse väsimuse, stressi ja ägeda sügava veenitromboosi (DVT) mõjudest lennu- ja salongimeeskondadele.

1.11

Tuleks koostada ülevaade üldlennunduse lennunduslubade ja üldlennunduse õhusõidukite lubade andmise poliitika ja menetluse kohta.

1.12

EASA peaks tagama, et viidaks sisse Euroopa ühtne lennundusluba, milles märgitakse ära kinnitused, nõuded ja kasutatava õhusõiduki andmed.

1.13

Meeskonna ja reisijate ning lennukoridoride läheduses elavate elanike turvalisus peaks olema tähtsam kui poliitilised kaalutlused seoses Euroopa õhuruumi kasutavate lennuettevõtjate keelustamisega.

2.1

Koostöös liikmesriikide ja nende ekspertidega on koostatud must nimekiri 96 lennuettevõtjast. Neist 93-le kehtestati otsene lennukeeld ja kolmele tegevuspiirangud. Prantsusmaa kaalub eraldi selliste uute ohutusmärgiste süsteemi kasutuselevõttu, mida saaks kasutada reklaamides.

2.2

Euroopale on avaldatud survet õhusõidukite ohutuse alaste õigusaktide täiendamiseks 2004. aasta algusest saadik, mil lennuettevõtjale Flash kuulunud tellimuslennuk kukkus Punasesse merre, õnnetuses hukkus 148 inimest, neist enamik Prantsuse turistid. See õnnetus tõi esile valitsustevahelise kooskõlastamatuse ohutusalase teabe jagamisel, kuna selgus, et Šveitsi lennundusametid olid Flashi tegevuse keelustanud.

2.3

Liikmesriikide vaheline reeglite järjepidevus ja ühtlustatus lennuettevõtjate tegevuse standardite osas on määrava tähtsusega, kui soovitakse, et must nimekiri saavutaks oma eesmärgi. Liikmesriigid peavad vältima olukordi, kus üks riik otsustab majanduslikel ja ühiskondlikel põhjustel, et nimekirjas olev lennuettevõtja on “äärmisel juhul aktsepteeritav” tegutsema tema lennujaamades, sellal kui teised liikmesriigid leiavad, et tema tase on ebapiisav.

2.4

Siiski on Brüsselil palutud mõnedesse vaidlustesse sekkuda, näiteks siis, kui Türgi pani pahaks mõnede Euroopa riikide valitsuste (eesotsas Hollandiga) otsust tühistada ohutuskaalutlustel ajutiselt Türgi odavlennuettevõtja Anur Air maandumisõigused. Teisalt avaldatakse Kreekale survet jätkata Larnacast Küproselt lendu alustanud Helios Airwaysi õhusõiduki õnnetuse uurimist.

2.5

Murettekitavad valdkonnad on üldised hooldusnormid, meeskonna koolitus, meeskonna töö- ja puhkeajad ning kütuse kokkuhoiu tavad ja müranormid, samuti lennuliikluse juhtimine.

2.6

Kasvav konkurents lennundussektoris ja paljude lennuettevõtjate ebakindel majanduslik olukord on toonud meeskondadele kaasa suurema surve startida tingimustes, milles nad tavaoludes ei lendaks, ning juhtida lennukeid, mis ei ole täiesti lennukõlblikud. Meeskonnad on üha suureneva surve all startida, kuna ELi määruste kohaselt peavad lennuettevõtjad kas reisijatele ööbimise korraldama või neile viivitused hüvitama. Kõik see mõjutab tugevasti ohutust. Lisaks on tekkinud probleem, et paljud riiklikud lennundusametid kipuvad paljude eeskirjade kehtestamisel riiklike lennuettevõtjate kasuks silmi kinni pigistama.

2.7

Vaatamata paljudes Euroopa riikides seoses ohutusprobleemidega saadud lennukeelule teostab üks teatud lennuettevõtja ikka veel lende Brüsseli ja Pariisi vahel. Šveits, kes pöörab traditsiooniliselt suurt rõhku ärisaladuste hoidmisele, on keelanud 23 õhusõidukil oma õhuruumi läbida, kuid pole avalikustanud ettevõtjate nimesid ega isegi nende arvu.

3.1

Aastate jooksul on arvukate lennuõnnetuste puhul süüdistatud väsimust ja õhusõiduki suurusest olenemata seisavad meeskonnad selle probleemiga jätkuvalt silmitsi. Ent kuidas saab piloot aru, et ta on lendamiseks liiga väsinud? Millist rolli mängivad unetsüklid, vedelikupuudus, toitumine ja haigused väsimuse tuvastamisel ja sellega võitlemisel?

3.2

Erinevaid ajavööndeid läbivad piloodid kannatavad väsimuse all ja nende otsustusvõime on pärsitud. Põhimõtteliselt on neil õigus kasutada pikkadel lendudel puhkeperioode, kuid selleks vajavad nad kohaseid tingimusi, sealhulgas rõhtsaid voodeid jms.

3.3

Palju on tõendeid selle kohta, et väsimus mõjutab olulise faktorina lennuohutust. Ühendriikide riikliku transpordiohutuse ameti (National Transportation Safety Board) hiljutises aruandes Missouris Kirksville'is 19. oktoobril 2004. toimunud, inimohvreid nõudnud lennuõnnetuse kohta nendib NTSB, et on tõenäoline, et väsimus kahjustas pilootide suutlikkust ja nende otsustuspädevust, arvestades soovitust lühemat öist puhkeaega, varast tööleilmumise aega, tööpäevade pikkust, lennuperioodide hulka, suuri nõudmisi esitavaid tingimusi — käsitsijuhtimisel mittetäppislähenemisega lendamine madala pilvisuse ja halva nähtavuse tingimustes –, ja kõike seda pikkade tööpäevade jooksul.

3.4

Nii või teisiti, ükski vähesegi kogemusega piloot ei saa eitada, et tal on mõnikord tulnud võidelda väsimusega või et see on tema tegevust mingil moel mõjutanud. Une kvaliteet puhkeperioodide ajal on väga oluline.

3.5

Toiduvalikul ja toitumisel on samuti tähtis roll. Näiteks kinnitavad kõik piloodid alates värsketest lennundusõpilastest kuni pensionieelikutest kapteniteni välja, et jookidest eelistavad nad kohvi. Ent kuna kohv on stimulaator ja parandab ajutiselt erksuse taset, järgneb kohvi mõju taandudes taas väsimus. Lisaks sellele on kohv diureetikum, mille tulemusena keha väljutab rohkem vedelikku kui ta omastab, tekitades vedelikupuuduse, mis võib omakorda väsimust põhjustada.

3.6

Pikkadel lendudel, mille puhul õhusõidukid on peaaegu täielikult automaatrežiimil, on koos väsimusega põhiprobleemiks igavus. Meeskonna erksana hoidmiseks nõuavad mõned lennuettevõtjad, eelkõige lendudel üle Siberi, et autopiloot lähtestataks iga tunni aja tagant uuesti.

3.7

Paljud lennuõnnetused on põhjustatud piloodi veast ja väsimus on nende vigade peamine põhjus.

3.8

Kavandatakse, et EASA võtab lubade andmise menetluse üle ja asub selle valdkonnas praegu tegutseva JAA asemele, kuid see muudatus ei tohiks puudutada USAs saadud ja Euroopa pilootide poolt kasutatavaid Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni (ICAO) lube.

4.1

Kõiki lennuki meeskonnale kohaldatavatesse ülejäänud nõuetesse lisatavaid täiendusi tuleks võimaluse korral kohaldada ka salongitöötajatele, kes peavad kõikvõimalike ohutuse- ja/või julgeolekuprobleemide ennetamiseks ning hädaolukorra puhul olema täiesti erksad.

4.2

Salongitöötajatel peaks olema piisav väljaõpe elustamise alal ning nad peaksid alati hästi oskama oma emakeelt ja inglise keelt vähemalt 4. tasemel vastavalt ICAO kehtestatud keeloskuse nõuetele ning suutma hõlbustada reisijatega suhtlemist hädaolukorras.

5.1

EMSK on juba avaldanud oma seisukohad lennujuhtimise ja sellega seotud probleemide kohta. (1) Kavandatud süsteem SESAR — kui see otsustatakse kasutusele võtta — peaks ohutust parandama. Kõnealust süsteemi käsitletakse teises dokumendis EESC 202 (2), kuid fakt on see, et Euroopa vajab ühtset lennujuhtimissüsteemi, mis oleks piiriülene ja mille puhul EUROCONTROLit tunnustataks “föderaalse reguleeriva asutusena” sarnaselt nt USA Föderaalsele Lennundusametile (FAA). Tervitatakse esimese lepingu andmist EUROCONTROLi programmis TMA 2010+.

5.2

On hädavajalik, et kogu Euroopas pandaks ohutuse huvides alus standardimisele ja integreeritud süsteemidele.

5.3

On soovitav kehtestada vastav sertifitseerimissüsteem ka lennuliikluse turvaelektroonika alal töötavale personalile (ATSEP).

6.1

Mõnedel liikmesriikidel näib olevat raskusi oma riiklike eeskirjade kohandamisel Euroopa ühtsete lennundusnõuete osale 66 vastavateks standarditeks. Riikide väljastatavad hooldustõendid põhinevad Ühinenud Lennuametite (JAA) poolt kehtestatud nõuetel ja need võeti neile õigusliku jõu andmiseks üle riiklikku õigusesse. EASA süsteemi alusel aga reguleerib lubade andmise eeskirju Euroopa Liidu õigus. Nende jõustamine näib olevat pikk protsess, millega võib kaasneda õiguskaitsevahendite kasutamine.

6.2

2005. aastal kasutasid kõik 25 Euroopa Liidu liikmesriiki erandiklauslit, et pikendada osas 66 sätestatud normide täitmise tähtaega kuni septembrini 2005. EASA poolt riikidele ohutuseeskirjade täitmiseks kehtestatud kuupäevadest kinnipidamist tuleb jälgida või vähemalt tuleb kõigi pooltega kokku leppida kindlad kuupäevad, et vältida vajadust tähtaegu või üleminekuperioode pikendada.

6.3

Komitee tunneb huvi, kas on olemas säte, mille alusel EASA saaks vajaduse korral järelevalvet teostada, kui odavlennufirmad tellivad hooldust kolmandate riikide hooldusfirmadelt?

6.4

Maal toimuva kontrolli jaoks tuleb võimaldada piisavalt aega, eelkõige enne lennuki tagasipöördumist lähtepunktki. Lühimaalendude puhul ette nähtud 25 minutit ei saa kindlasti pidada alati piisavaks.

6.5

Seega on vaja eraldada vastavaid ressursse ja kvalifitseeritud tööjõudu, kes kasutab hoolduseks ainult sertifitseeritud detaile.

6.6

Siseriiklik lennuamet peaks läbi viima pistelist inspekteerimist ja kontrolle, tagamaks normidest kinnipidamist.

7.1

Asutamisluba tuleks anda ainult majanduslikult usaldatavatele ja nõuetekohaselt rahastatud lennuettevõtjatele; peale selle tuleks riikidelt nõuda, et nad jälgiksid regulaarselt lennuettevõtjate finantstulemusi tagamaks, et nood ei püüaks “kergelt läbi ajada”.

7.2

Kõnealustel lennuettevõtjatel peavad olema kogemused ja pädev juhtkond.

8.1

Euroopa Komisjon kavatseb praegu EASA pädevust lennujaamade, lennujuhtimise ja lennuliiklusteenindusega seotud õigusloome valdkonnas (sealhulgas ohutus ja koostalitlusvõime) laiendada.

8.2

Komitee toetab EASAt sellisena, nagu ta määruse 1592/200/EÜ alusel asutati, ning usu, et kui õhusõidukite ja seadmetega seonduvate menetluste ja lubade Euroopa raamistiku on väljastab üks ja sama asutus, siis parandab see kindlasti lennundusohutust ja -tõhusust Euroopas.

8.3

EASA-l on võimalus käsitleda standardite ja soovitatud tavade küsimust (SARPS) ning ICAO lisadokumentatsioonis leiduvate “soovituslike tavade” ja “standardtavade” põhjustatud kõrvalekaldeid.

9.1

Erapiloodi lennunduslubade (PPL) omanikelt, kes tegutsevad Euroopa õhuruumis USA Föderaalse Lennundusameti (FAA) loaga, tuleb nõuda, et nende load oleksid EASA poolt kinnitatud.

9.2

Kõik üldlennunduse õhusõidukid peavad vastama Euroopa Liidu standarditele, et neid lubataks Euroopa õhuruumis tegutseda.

10.1

EASA peaks välja töötama suunised/eeskirjad eriseadmete ja võrgustike kaitseks ebaseadusliku sekkumise juhtude eest, nagu ICAO on seda määratlenud.

10.2

Lisaks Etherneti (kohtvõrgu) ja IP suurenevale kasutusele on teised ohustatud valdkonnad järgmised:

11.1

EASA-l peavad olema vajalikud volitused selle valdkonna reguleerimiseks mitte ainult lennukõlblikkuse ja ehituse, vaid ka maapealsete operaatorite sertifitseerimise, katapuldisüsteemide jms puhul.

11.2

Kõiki tavalisi õhusõidukeid puudutavaid eeskirju tuleb lugeda kohustuslikuks ka mehitamata õhusõidukite puhul ning õhuruumi kasutajatega tuleb konsulteerida, kui kõnealune tegevus nimetatud kasutajaid mõjutab.

12.1

EASAl on Euroopa Liidus üldine reguleerimispädevus. Ta kehtestab lennuettevõtete ohutuse põhimõtted ja eeskirjad Euroopa Liidus. Ta on alarahastatud, alakomplekteeritud ja tal pole täitevvõimu.

12.2

Eeskirjade ja normide jõustamise osas sõltub ta mitmesugustest siseriiklikest seadusandjatest.

12.3

See tingib isereguleerimise. Ükski siseriiklik seadusandja ei algata sama riigi lennuettevõtja suhtes kohtuasja, kui pole just tegemist äärmiselt tõsise probleemiga.

12.4

Siseriiklikud seadusandjad vastutavad ka kõigi õhusõidukite eest, mis on registreeritud kõnealuses riigis ja mille omanikel on filiaal on kõnealuses riigis. Need õhusõidukid ja meeskonnad asuvad sageli teistes Euroopa Liidu riikides või neid juhitakse teistest Euroopa Liidu riikidest.. See muudab efektiivse reguleerimise veelgi problemaatilisemaks.

12.5

EASA poolt siseriiklikele seadusandjatele esitatav nõue rakendada otsuseid viiks erineva tõlgenduse tõttu eeskirjade ja määruste ebaühtlase rakendamiseni Euroopa Liidus See tooks lennundussektorile kaasa mugavuslippe seal, kus mõned riigid on eeskirjade tõlgendamisel vabamad kui teised.

12.6

Samas on Euroopa tsiviillennunduse konverentsil (ECAC) õigus kontrollida eeskirjadest kinnipidamist kohapeal. Seda peaks tegema EASA.

12.7

EASAt rahastatakse praegu sertifitseerimistuludest, mis annab aluse prognoosida kahjumit 15 miljonit eurot aastal 2006; on äärmiselt tähtis võimaldada vajalikku rahastamist riikide valitsuste poolt, et kindlustada EASA tulevik.

16.12.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 309/55

1.1

EMSK kiidab heaks komisjoni soovi kaasajastada, lihtsustada ja kohandada õigusakte jäätmete alal. Eriti kiidab komitee heaks jäätmetekke vältimise ja ringlussevõtu strateegia lähenemisviisi. Tuleb toetada soovi jõuda õigusaktide üldise ja võrdse rakendamiseni, et vältida jäätmeturul erinevusi keskkonna, tervise ja konkurentsi alal. Komitee rõhutab mõistete ja lisade täpsuse ja selguse olulisust, et vältida kaebuste esitamist ja kohtumenetlust. EMSK kahetseb, et ettepanekus on nii väikesed ambitsioonid jäätmetekke vältimise alal. Ta rõhutab, et kontekstis, kus toorainet on järjest vähem, on tõelise säästva arenguni jõudmiseks vaja tõhusat jäätmetekke vältimise ja kasutuspoliitikat, kuid soovitab, et Euroopa tasandil töötataks välja vahendid seatud eesmärkide saavutamiseks nii kvalitatiivsel kui ka kvantitatiivsel tasandil. Selles suhtes on tekst väga tagasihoidlik. Lisaks on mulje, et komisjon on seisukohal, et lihtsustades töötluskeskuste lubade andmist on võimalik soodustada jäätmete ringlust. Kõnealune lähenemine on väär ja toob endaga kaasa ohu keskkonnale ja tervisele. Lisaks ei ole see kooskõlas Århusi konventsiooni põhimõtetega, mille järgi üldsusel on õigus saada juurdepääs jäätmete ja tehnilisele keskkonnainformatsioonile, mis on avalik ja millega kaasneb teavitamise ja kontrolli kohustus. Mitte mingil juhul ei ole tegemist takistusega jäätmekäitlusele ja ringlusele, vaid see annab piisavad tagatised, et vastavad ametkonnad peaksid kinni kontrollinormidest ja rakendaks olemasolevaid tehnoloogiaid parimal viisil..

1.2

Samuti tundub komiteele sobiv kaasata jäätmepoliitikasse toote olelustsükli mõiste nagu ka lähenemine prügilasse ladestatavate jäätmete mahu vähendamise, jäätmetest komposti ja energia saamise, puhta ringlussevõtu ja jäätmetekke vältimise alal.

1.3

Seoses direktiivi ettepanekuga leiab EMSK, et liiga resoluutne soov järgida subsidiaarsust võib olla vastuolus sooviga rakendada kogu Euroopa Liidus õigusakte üldiselt ja ühtlustatult.

1.4